4.–6. oktoobrini tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis Tatiana Vladõkina 70. sünnipäeva veebikonverentsiga „Elava traditsiooni lätetel”. Tatiana Vladõkina on udmurdi folkloori, mütoloogia ja traditsioonilise kultuuri tänapäevase uurimise rajaja. Ettekannetega esinesid teadlased Eestist, Ungarist, Soomest, Prantsusmaalt, Udmurtiast, Baškortostanist, Tatarstanist, Mari-Elist, Karjalast ja Komimaalt.

5. oktoobril toimus Pärnus Academia Pernaviensise XX mõttekoda. Tegu oli juubelihooaja algust märkiva üritusega, sest järgmisel aastal möödub 325 aastat Tartu Ülikooli eelkäija Academia Gustavo-Carolina ehk Academia Pernaviensise asutamisest Pärnus. Mõttekoja aukülaline oli Toronto ülikooli emeriitprofessor Jüri Kivimäe, kes pidas loengu „Miks on Russowi kroonika tähtis?“.

5. oktoobril pidas Bengt af Klintberg Tartus loengu „The baby on the track: A newspaper legend with roots in the 19^th century”. See oli pühendatud Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli asutajale professor Walter Andersonile.

5.–6. oktoobril toimus Tartus rahvus­vaheline konverents „Läänemere kontaktid”, mis oli pühendatud prof Tiit-Rein Viitso (1938–2022) mälestusele. Ühtlasi tähistati liivi pärandi aastat ja põliskeelte kümnendit. Esimesel päeval toimusid plenaarettekanded: Valter Lang („Proto-Finns and their partners”), Riho Grünthal („The diversification and spread of Finnic languages”), Johanna Laakso („Language contact research beyond loanword studies – reflections with respect to the oeuvre of Tiit-Rein Viitso”) ja Mait Metspalu („The genesis of the Finnic genepool”). Teise päeva ettekanded koondusid kolme teema­ringi: Soome lahe äärsed kontaktid, kontaktid läänemeresoome idapiiril ning Liivi lahe ümbruse kontaktid.

10. oktoobril peeti Eesti Rahvusraamatukogus VIII oskuskeelepäeva. Avasõna­võtt oli RR humanitaaria ja kunstide raamatukogu juhatajalt Katre Riisalult. Esinesid Kristiina Kaju (RR, „Kuidas jääda ellu kunstmurul? Meediapädevuse terminitest eestikeelses kultuuriruumis”), Sirli Zupping (EKI, „Millist suunda näitab Eesti terminitöö tegevuskava?”), Martin Luts (EKI, „Räägime just Tõlkeväravast”), Kadri Vider (EKM, „Tehistaip ja termini­täpsus – on neil ülepea mingit kokkupuudet?”), Ülle Talihärm (Kultuuri­ministeerium, „Uued nähtused, muutuv keel ja nende mõju õigusaktidele”), Sirje Nilbe (Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing, „Terminiprobleemid raamatukogunduslike standardite tõlkimisel”) ja Kalju Tammaru (Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing, „Sajand raamatukoguterminoloogiat. Inimesed ja sõnad”).

11. oktoobril toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek. Kaarina Reinu ettekanne „Tartu ülikooli algusaegadest trükitud disputatsioonide põhjal” keskendus Academia Gustaviana aegsetele (1632–1656) Tartu disputatsioonidele, vaadeldes nende muutumist kolme kümnendi jooksul ning arutledes teemal, milline on nende tööde ja autorite koht eesti teadus- ja kultuuriruumis.

11. oktoobril peeti Paistu rahvamajas Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluulearhiivi muinasjutuseminar „Parandades ilma ja inimesi”. Esinesid Mall Hiiemäe, Risto Järv, Mairi Kaasik ja Kärri Toomeos-Orglaan. Mulgimaa mänge tutvustas Astrid Tuisk ning mulgi aabitsat Renee Trei.

13. oktoobril korraldas Emakeele Selts Münchenis väliskeelepäeva. Esinesid Külli Habicht (TÜ, „Die Spuren der deutschen Sprache in der estnischen Schrift­sprache”), Helin Kask (TLÜ, „English-Estonian code-copying in Estonian blogs and vlogs”), Helle Metslang (TÜ, „Eesti keelest Euroopa ja uurali keelena”), Tiit Hennoste (TÜ, „ahah ja ahaa, ah ja aa, noh ja noo, jah ja jaa. Ja teised pisikesed sõnad, millega me suhtleme”) ning Mare Kõiva (EKM, „Loitsudest, sõnamaagiast, nõidumisest minevikus ja tänapäeval”).

14. oktoobril toimus Kaunases Vytautas Suure ülikoolis konverents „Contemporary Studies of Family and Calendar Holidays: Challenges and Perspectives”. Konverentsi fookus oli suunatud tähtpäevade pidamises umbes 30 aasta jooksul toimunud muutuste jälgimisele. Eesti Kirjandusmuuseumi teadlastest osalesid Mare Kõiva („Continuation and Innovations – on Formation of the Estonian Calendar System 1990–2023”) ja Andres Kuperjanov („Small Societies in a Global Network”).

16. oktoobril peeti Tallinnas konverents „Viirastus piiril: idaeurooplase passioon. Emil Tode „Piiririik” – 30”. Kirjanike Maja musta laega saalis astusid üles Rein Veide­mann („Piiririik ja/kui piir­olu”), Virve Sarapik („Ontoloogiline ­piir­/­itus. Tode ja Lotman”), Joonas Hellerma („„Piiri­riik” – lõpuaegade raamat”), Kristiina Rebane („Emil Tode „Piiririik” ja Giacomo Leopardi umbkaudsuse poeetika”), Märt Välja­taga („„Piiririik” ja iha kolmnurk”), Raili Marling („„Piiririigi” soolised sekeldused”), Piret Viires („„Piiri­riik” kui sündmus”), Juhani Salokannel („Mis­pärast „Piiririik” ei ole soome keeles „Rajamaa”? Emil Tode tee Soome”), Joosep Susi („David Bohmi teoreetiline füüsika. Ääremärkusi apostroofist”) ja Tõnu Õnnepalu („Piiririik revisited”). Järgnes arutelu. Konverentsi korraldasid EKA, TLÜ ja TÜ nüüdis­kultuuri uurimise töörühm ning Eesti Kirjanike Liit.

16. oktoobril korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis seminar, kus arutleti avalike siltide andmebaasi koostamise üle. Kõnelesid TÜ üldkeeleteaduse kaasprofessor Ilona Tragel ning IT ja keeleteaduse üliõpilane Mihkel Roomet, kes on uurinud, kuidas selline andmebaas sobiks muu visuaalse materjali (nt meemide, grafiti jmt) kogumiseks ning mida selleks oleks vaja muuta.

17. oktoobril toimus Eesti Keele Instituudis nimekonkursi „Ehe Eesti – Eesti ettevõttele eesti nimi 2023” lõpuüritus. Ettekannetega esinesid Ilmar Tomusk („Äri- ja ettevõttenime hea tava”), Sirli Zupping (EKI, „Kas ettevõtted peaks jõudma Vikipeediasse?”) ja Mare Vahtre (Eesti Interneti Sihtasutus, „.ee – värav eesti­maalasteni”). Laureaatideks valiti rahvusdomeeninime kategoorias mänguvõti.ee (Mänguvõti OÜ), õpilasfirmade kategoorias PAKILINE, aasta uustulnuka kategoorias OÜ Sõnavulin, teenindusettevõtte kategoorias Vudila (Vudila Mängu­maa OÜ), tootmisettevõtte kategoorias HUUM OÜ, haridus- ja kultuuriasutuse kategoorias MTÜ Laste­raamat ning vabaühenduste kategoorias MTÜ Jääk ja Praak.

18. oktoobril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis 18. Akadeemilise Rahvaluule Seltsi konverents. Arutleti, kuidas mõjutab uurija ja uuritavate põlvkondlik kuuluvus nii välitöösituatsiooni õhustikku kui ka kogutava materjali ning uurimisallikate iseloomu. Ettekannetega esinesid Piret Voolaid („Kanada eestlaste koolipärimus – põlvkondade dialoog (Eestiga)”), Svetlana Karm („Soome-ugri uurimisreisid kolleegide jälgedes”), Eda Kalmre („„Jutustan, nagu arvan (vajaliku olevat) …” Tõde ja valikud eluloojutustustes”), Lodewyk Barkhuizen („Habit, memory, and differ­ence: Intra-inter-generational dialogue beyond human agency”), Maarja Kaaristo („Navigating the generational dynamics: Reflections on fieldwork with canal boaters in North West England”), Mari-Ann Remmel („„Isand Aeg lõhub kõik halli mineviku sünged kantsid…” Aja vaim Jaan Remmeli (1934–2007) noorpõlve jäädvustustes”), Andreas Kalkun („Intiimsed vestlused eakate naistega. Iga, sugu ja muud asjaolud”) ja Anu Korb („Välitöökohtumised läbi aastakümnete”).

19. oktoobril korraldas Fenno-Ugria asutus hõimupäevade raames konverentsi „Soome-ugri rahvad Lätis – kadumine püsimine või edasiminek”. Esinesid Priit Raudkivi („Paotades ust ja kiigates tuppa. Paar mõttekest Vana-Liivimaa mõistmiseks”), Valts Ernštreits („Liivlaste tänased ja homsed väljakutsed – kuidas tagada kriitiliselt ohustatud keele ja kultuuri kestvust”), Lembit Vaba („Kas leivud on liivlased?”), Indrek Jääts („Meenutusi Lutsi maarahvast”), Enn Ernits („Kes olid kreevinid ja mida neist on teada?”) ja Andrei Hvostov („Kaupo – Liivimaa esimene poliitik”).

19.–20. oktoobril korraldati Narva-­Jõesuus seminar „Ühte lähvad meie hääled, meie hääled, meie meeled. Koosõppimisest ühise kultuuripärandini”. Lasteaia- ja põhikooli esimese astme õpetajatele suunatud eesti keele seminari keskmes oli eesti keele õpetamine ja omandamine lasteaias ning koostegutsemine ja koosõppimine. Töötubade korraldajad olid Eesti Kirjandusmuuseum ja Eesti Rahva Muuseumi esindajad Virve Tuubel, Astrid Tuisk ja Mathilda Matjus.

19.−21. oktoobril toimus TÜ Narva kolledžis rahvusvaheline konverents „Koha kultuuriline maine ja mentaalne kaart: Narva”. Konverentsiga jätkus teadusürituste sari, mille eesmärk on uurida Eesti konkreetseid kohti, kohalikku identiteeti, nähtavaid ja nähtamatuid piire, piirkonna elanike topograafilisi eelistusi. Plenaarette­kanded pidasid Ievgeniia Voloshchuk (Europa-Universität Viadrina, Frankfurt Oderi ääres, „Ментальные карты и топография Восточной Европы в современной немецкоязычной литературе”), Alina Jašina-Schäfer (Mainzi ülikool, Saksamaa, „Feeling Narva: Unravelling affective layers in urban coexistence and identity”), Borys Begun (Europa-Universität Viadrina, „Функции культурных границ в современной литературной антиутопии”). Eestist esinesid Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli teadlased Liisi Laineste, Mare Kõiva, Sergei Troitski, Nikolai Anisimov, Eva Touluoze jt.

20.–21. oktoobrini peeti Eesti Kirjandusmuuseumis sügiskonverents „Olnu on ikka veel täna”. Korraldasid Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Selts, Ene Mihkelsoni Selts ja Eesti Kirjandusmuuseum. Esinesid Peeter Kaasik („Ene Mihkelsoni vanemate lugu ja metsavendluse uurimise hetkeseisust”), Mauri Kiudsoo („Metsavendade jäljed maastikul”), Mari-Ann Remmel („Vanad pelgupaigad eesti kohapärimuses”), Aigi Rahi-Tamm („Kodutus 1940. aastate kontekstis”), Aija Sakova ja Tiina Ann Kirss („Millest tunnistab „Ahasveeruse uni”?”), Galina Ponomarjova („Metsavendlus ukraina ja eesti kirjanduses. Maria Matiose „Solodka Darjusja” ja Ene Mihkelsoni „Katkuhaud” ja „Ahasveeruse uni””), Marin Laak („Metsavendluse uurimise jäljed Ene Mihkelsoni arhiivis”). Paneeldiskussiooni „Kirjanduse roll ajalooliste teemade käsitlemisel? Mida lisab, millist tõde avab kirjandus?” juhtis Eneken Laanes, osalesid Lilli Luuk, Priit Põldma, Marju Lauristin ja A. Rahi-Tamm. Teisel päeval kõneles kindral Martin Herem („Metsavendlus kui meie sõjaajalugu”), Rasmus Kagge, Laur-Leho Kaljumetsa ja Tõnis Lehe ettekandest sai teada, kuidas „Metsavendade” sari teleekraanile jõudis. Aija Sakova ja Joosep Susi juhitud teisel paneeldiskussioonil „Kirjanduse ja ajaloo lõimitud õpetamine” osalesid Reelika Laes, Indrek Riigor, Andrus Org ja David Ilmar Lepasaar Beecher. Toimus neli töötuba, mille eesmärk oli kindlal üldpädevusel põhineva lõimitud ajaloo- ja kirjandusõpetuse õppematerjali koostamise ideede genereerimine ja tunni­kavadeks vormistamine. Kultuurimõtestaja preemia pälvis kirjanik ja kirjandusuurija Igor Kotjuh.

20.–22. oktoobrini korraldas Emakeele Selts põliskeelte kümnendile pühendatud keelelaagri. Laagrisse olid oodatud kodukandi keelte ja eluviisi hoidjad ja keelehuvilised õpilased 8.–12. klassist. Ettekannetega esinesid Karl Pajusalu (TÜ, „Uuenev Eesti keelemaastik”) ja Péter Pomozi (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest, „Ungari keelealast ja keelerikkuse hoidmisest”). Toimus Tiina Laansalu (EKI) keele­ressursside töötuba ja Kristiina Praakli (TÜ) noortekeele töötuba. Oma tegevust tutvustasid keelekogukondade esindajad saartelt kuni Häädemeeste ja Kuusaluni.

23. oktoobril toimus Tallinnas Eesti Laste­kirjanduse Keskuses seminar „Laps kirjanduses 11. Raamatukogu toob kokku”. Seminariga tähistati ELK 90. sünnipäeva: 12. novembril 1933 asutati esimene spetsiaalselt lastele ja noortele loodud Tallinna Noorteraamatukogu. Ettekannetega esinesid Maris Saagpakk (TLÜ, „„Sured wägga head orangi ounad” – võõraste maade kirjeldustest laste misjonijuttudes XIX sajandi keskel”), Piret Lotman (Eesti Rahvus­raamatukogu, „Lasteraamatu­kogust Eesti Vabariigis enne nõukogude okupatsiooni”), Elle-Mari Talivee (Underi ja Tuglase Kirjandus­keskus / TLÜ, „Tuglase raamatukogu ja lapselik uudishimu”), Krista Kumberg (Lääne Maakonna Kesk­raamatukogu, „Krunniga tädi ja hiirvaikne ruum – kas ikka veel?”), Risto Järv (EKM, „Muudab maailma. Laps muinasjutu­subjektina”), Jaanika Palm (Eesti Laste­kirjanduse Keskus, „Lugemine keelatud!”), Ilona Martson (Tähekese peatoimetaja, „Eesti lapse oma ajakiri: laste­ajakirjandus minevikus ja tänapäeval”) ja Mari Klein („Mis sa seal toimetad? Pilguheit (keele)­toimetaja töö kulisside taha”).

27.–28. oktoobrini korraldas Võru Insti­tuut konverentsi „Põlised ja rändajad, olijad ja tulijad, suhted ja mõjud”. Tähele­panu all olid eelkõige läänemeresoome väikerahvad, aga ka teised põlis­rahvad ja põliskeelte kogukonnad Lääne­mere ümbruses ja kaugemal. Esinesid Janne Saarikivi („Keelte levimine lääne­meresoome aladel – kas migratsioon või keelevahetus? Mõnda meie esiajaloo rände­lainetest”), Kristiina Tambets („Ränded Eesti alade asustusloos arheogeneetika vaates ja rõhuga Lõuna-Eestil”), Karl Pajusalu („Lõunaeesti ja liivi keele kontaktalad”), Heiki Valk („Kääparahva kadumine: asustuse järjepidevuse(tuse) küsimus Ida-Võrumaal IX–XIII sajandil”), Evar Saar („XVI–XVII sajandi Võrumaale tulijad ja nende jäljed nimedes”), Mari Sarv, Kati Kallio („Sisuelementide rändemustrid läänemeresoome regilaulude korpuses”), Denis Kuzmin („Venäläis­peräinen maastoterminologia Tverin Karjalan murteissa”), Rainer Kuuba („Midä näütäse 2011. ja 2021. a rahva ülelugõmisõ võrokõisi rändämise kotsilõ”), Liina Lindström, Helen Plado, Maarja-Liisa Pilvik, Triin Todesk ja Annika Kängsepp („Võro ja seto keele kasutamine XX ja XXI sajandil”), Jüvä Sullõv („Võrokõisi rändämine ja võro võrgosõnaraamadu pruukmisstatistiga”) ja Kadri Ugur („„Millega sa nakkama sait, et pidit ärh Võrolõ kolima?” Autoetnograafiline kaehus üte tagasituleki pääle”).

27.–28. oktoobril toimus TÜ Narva kolledžis hõimunädala kirjanduskonverents „Vabaduse kontsept Ida-Euroopa kirjandustes VII: „Sándor Petőfist Edith Söder­granini”. Plenaarettekannetega esinesid Szilárd Tibor Tóth („Sándor Petőfist Edith Södergranini: soome-ugri luulekunsti uuendamine läbi aegade”), Piret Norvik („Eesti keel muutuvas ajas Petőfi luuletõlgete näitel”), Arvo Valton („Soome-ugri eeposed”) ja Kerttu Rakke („Kõnekeel kirjandusse?”). Sektsiooniistungil astusid üles Aleksei Arzamazov, Esa-Jussi Salminen, Nikolai Rakin ja Aleksei Demihhov. Arvo Survo esitles oma raamatuid: ingerisoome-vadja eepost „Pääskölintu-Päivälintu” (2020) ja „Iku-Ruotus. Eepos korpiheimon sodasta ristimiekkalaisia vastaan” (2023).

Foto: Miina Norvik

Läbi sügisese Tartu siia sinu juurde jalutades otsustasin mitte jätta küsimata: millega sügis sind võlub?

Sügis tõepoolest meeldib mulle – kuigi on pimedam ja jahedam aeg, võlub ta oma rahuga. Enamasti on selleks ajaks kasvanud lootus, et kui suvesekeldused läbi saavad, siis algab rahulikum periood, kus asjade üle järele mõelda, lugeda, kirjutada. Aga tegelikkuses on september ikka väga kiire kuu, sest algab uus akadeemiline aasta, nii et see sügise rahu on petlik.

Mis aineid ja kellele sa praegu õpetad? Mida õpetamise juures oluliseks pead?

Keeleteaduse magistrantidele õpetan keeletüpoloogiat ja suhtluslingvistikat. Bakalaureuses õpetan keeleteaduse aluseid ja sissejuhatust keeleteadusesse. Korraldan ka magistriseminari ja magistrikooli tegevusi. Tulime just magistrantidega Käärikult sügiskoolist, olid huvitavad loengud ja töötoad, aga eelkõige on tore olla koos noorte inimestega ülikooli õpperuumidest erinevas keskkonnas. Ja minu arvates on väga oluline ka see, et magistrandid omavahel paremini tuttavaks saaksid. Meie magistrikool ühendab ju keeleteaduse ja tõlkeõpetuse magistrante, kes õpivad erinevatel õppekavadel ja muus õppetöös väga palju kokku ei puutugi.

Õpetamises pean oluliseks oskust tekitada huvi. Meeldib ka, kui tunnen ära, et mu õpetatav sisu ja õpetamisviis on üliõpilase jaoks põnev. Iseäranis näitavad elamust välja need üliõpilased, kes ei ole varem üldse keeleteadusega kokku puutunud. On tore tunne näha, kuidas ühtäkki hakkab see uus maailm nende ees avanema.

Nii et ühelt poolt saab vägagi huvile rõhuda ja näidata, kui põnev maailm on keelega seotud. Teisalt jälle on oluline, et omandatav teema nõuaks pingutust, mille järel tunda õnnestumist. Praktilises eesti keele õppes, mida olen ju ka elu jooksul palju teinud, on vist esikohal õnnestumise kogemus, aga ka seal tuleb kuidagi avastamis­rõõmu üleval hoida.

Mulle tundub, et sa oled õppejõud, kes suudab luua õhkkonna, kus üliõpilased julgevad jääda iseendaks. Kas tunned end siin ära?

Kindlasti olen püüdnud saavutada õppimist soodustavat turvalist õhkkonda, iseasi muidugi, kuidas see õnnestunud on. Ilmselt peavad siin hinnangu andma hoopis mu õpilased. Kui jutt juba hindamisele läks, siis pean ära mainima, et kõige raskem õpetamise juures ongi just hinnete panemine.

Milline on su esimene õpetamiskogemus?

Esimene õpetamiskogemus ­pärineb ülikooliajast, kui meil oli kohustuslik kooli­praktika. Mul on mälestus ühest 5. klassi poisist, kellel olid eesti keeles valdavalt kehvad hinded, kuid minu käest sai ta käändkondade määramise töö eest viie. Nimisõna käändtüüpides on ju väga selge algo­ritm, kuidas tüüpe silpide arvu ja astme­vahelduse järgi määrata. Matemaatilis-­loogiline lähenemine sobis sellele poisile paremini. Mind huvitab siiani, milliste nõksudega oleks koolis võimalik grammatikat põnevalt õpetada.

Tartu Ülikooli õppejõuna sain esimesed kogemused, kui andsin vene tudengitele eesti keelt võõrkeelena. Väga tore oli algusest peale. Olin siis tudengitest vaid mõni aasta vanem, aga see ei seganud. Tagantjärele mõtlen, et praktilises keele­õppes olin alguses küll liiga traditsiooniliste meetodite küljes kinni, aga eks tolle­aegne võõrkeele õpetamise metoodika oligi praegusest erinev. Hakkasin kohe õpetama ka teoreetilisi aineid, sissejuhatust keeleteadusesse ja semantikat eesti keele (võõrkeelena) üliõpilastele. Need on mu lemmikained olnud kogu akadeemilise elu jooksul.

Kuidas sa lingvistikaülesannete juurde jõudsid?

Algatasin 2003. aastal Eestis lingvistika­olümpiaadi tänu õnnelikule juhusele, kui minuni jõudis kutse esimesele rahvusvahelisele lingvistikaolümpiaadile ja oli vaja kokku panna Eesti võistkond. Minu arvates on see olümpiaad väga oluline lisa kooliharidusele, milles keeleteadusest eriti palju ei räägita. Lingvistikaüles­annete lahendamine nõuab eelkõige loogilist mõtlemist, aga peaks ka edendama maailma keelelise mitmekesisuse tajumist ning selle kaudu tugevdama huvi oma emakeele vastu. Õnneks on lingvistikaolümpiaadi korraldusmeeskond nüüdseks välja kujunenud ja ma ise pean palju vähem selles liinis tegutsema kui algusaastatel.

Kas teadustööga alustasid Tartu Ülikooli tehisintellekti laboris?

Sain tänu oma diplomitöö juhendajale Haldur Õimule tõesti kohe pärast lõpetamist nooremteaduri koha sellesse laborisse. Tehisintellekti labor oli interdistsiplinaarne uurimisgrupp, kus oli juriste, arvuti­inimesi, keeleteadlasi, matemaatikuid ja teisi. Selles keeleteadlaste grupis olid näiteks Haldur Õim, Mare Koit, Heiki-Jaan Kaalep – ehk siis need inimesed, kellest hiljem sai arvutilingvistika tuumik. Mind võeti sinna ikkagi eelkõige väitekirja tegema. Põhiline tööülesanne oli tegeleda oma uurimusega – küsilause funktsioonid eesti keeles, täpsemalt dialoogi reguleerivad küsilaused. Hilisemas vestlusanalüüsi paradigmas nimetatakse dialoogi reguleerimist üldiselt parandusmehhanismiks, mida ma tollal uurisin natukene teises võtmes. Kolleegid laboris tegelesid samal ajal dialoogimudelitega.

Seega juba 1980-ndatel proovisite tehis­intellekti laboris luua oma juturobotit?

Võib küll nii olla, kuid minu roll ei olnud seal väga suur, kuna tegelesin oma uurimistööga. Lisaks sündisid mul ­1980-ndate lõpus kaks poega, nii et aru­saadavalt veetsin omajagu aega kodus, mitte laboris. Tollel ajal tõepoolest arutleti palju dialoogi­süsteemide üle ja toimusid teaduskonverentsid, mis kahtlemata kujundasid mu teaduslikku maailmapilti.

Mis edasi sai? Kuidas sul säilis huvi suhtlust uurida?

Kui Jüri Valge juhtimisel loodi eesti keele (võõrkeelena) õppetool, läksin sinna lektoriks. Tahtsin ka õpetada, mitte ainult teadusega tegelda. Aga väitekiri oli pooleli ja jätkasin seda. Ma mäletan, et Tartu Ülikoolis käis vestlusanalüüsist loenguid pidamas Auli Hakulinen, see võis olla 1990. aasta paiku. Mind köitis eelkõige parandusmehhanismi ­temaatika, mis seostus kõige rohkem minu dialoogi­uurimisega. Hiljem saatis ta mulle vestlus­analüütikute klassikalisi artikleid, millest väitekirja jaoks tuge ja inspiratsiooni ammutada. Vahepeal sai Eesti riik vabaks ja muutus ka teadussüsteem, nii et kandidaadiväitekirja kaitsesin hoopiski magistri­tööna.

Kindlasti oli väga oluline see, et Haldur Õim juhatas mu pragmaatika juurde. See ongi jäänud minu põhiliseks uurimisvaldkonnaks. Samuti on mind väga palju mõjutanud soome suulise suhtluse uurijad. Sattusin Auli Hakulisega uuesti kokku 1990. aastate keskpaigas, kui elasime perega Turus. Mul õnnestus osaleda Helsingi ülikooli korraldatud doktorantide seminaril, kus Auli juhendas rühma, milles oli ka mitu pronoomeniuurijat. Seal tekkis huvi eesti pronoomenite vastu ja leidsin oma doktoriväitekirja teema. Hiljem ongi mul olnud palju koostööd Soome suulise keele ja pronoomenite uurijatega, kes kõik on mind omal viisil mõjutanud, nt Ritva Laury, Marja-Liisa Helasvuo, Eeva-Leena Seppänen, Marja Etelämäki.

Pronoomenitest algaski siis laiem huvi deiksise vastu?

Jah, deiksis oli eesti keeles suhteliselt uurimata valdkond, nii et mu doktori­väitekirja katuspeatükk oli isegi nagu õppevahendiks siin mõnda aega, kuigi see muidugi nii ei peaks olema.

Oled keeleuurimisel katsetanud erinevaid lähenemisi. Milline neist on sulle keeleteadlasena kõige omasem?

Olen ikkagi olnud funktsionaalse keele­teaduse esindaja, kuigi teatud formaliseerimispüüdlus on klassikalisel pragmaatikal kogu aeg olemas olnud, see kuulub valdkonna juurde. Aga sellisest filosoofilis-analüütilisest lähenemisest olen pigem suundunud suulise keele ja suulise suhtluse uurimisele. Suhtlus kõige laiemas mõttes on minu jaoks olnud see kõige olulisem uurimisvaldkond, mille sees ma siis olen.

Esimene teadusgrant, mida juhtisin, tegeles eesti keele tuumsõnadega. Töötasime siis koos Ilona Trageli ja Ann Veismanniga, riivamisi tulid sisse ka keele omandamise teemad. Lapsekeelega olen siiski saanud vähem tegeleda, kui oleksin tahtnud. Lapse keelelise arengu uurimine on omaette valdkond, sellega kursis olemine oleks nõudnud suuremat pühendumist. Aga olen saanud juhendada näiteks sinu lapsekeelealast väitekirja, see pakkus mulle palju huvitavat.

Saime tõesti lõputult arutleda huvitavate avastuste ja märkamiste üle, mis lapsekeele andmestikus esile tulid. Siinkohal toon meie vestlusse väljendi – märkamiste märkamine. Kas see võikski olla sinu uurimisteemade ja -viiside ühis­nimetaja?

Inimsuhtluse põhialus ongi see, et me tõlgendame kogu aeg seda, mida kuuleme ja näeme. Iseenesest see ongi laias mõttes märkamine. Ja keele uurijana märkad omakorda erinevaid vahendeid, mis võimaldavad suhtlejatel üksteise mõtteid märgata, see võiks siis olla märkamiste märkamine. Kõige laiemas mõttes võib vast öelda, et olen uurinud tõlgendamise ja keelelise produktsiooni vahekorda suhtluses. Mind ikkagi väga huvitab, kuidas keele­struktuur on suhtluse teenistuses, kuidas me toodame ja tõlgendame keelelisi üksusi.

Millega sa praegu keeleteaduse alal tegeled? Mille üle juurdled?

Mind on ikka köitnud nii tähendus kui ka grammatika, kui neid muidugi üldse eristada saab. Asesõnade kasutus, mida olen ehk kõige rohkem uurinud, on grammatika ja sõnavara piiri peal. Mind väga-väga paelub ka süntaks, viimasel ajal eriti suulise kõne süntaks. Olen tegelenud relatiivlausega suulises suhtluses, aga sooviksin jätkata süntaktiliste konstruktsioonide uurimist. Referentsiaalsete praktikate töörühmas, mis on moodustunud minu endistest doktorantidest (Maria Reile, Helen Hint, Piia Taremaa), me küll laiendame kogu aeg uurimisteemade ringi, kuid püüame siiski jätkata detailset eesti keele nimisõnafraasi ja viitesuhete uurimist.

Teiselt poolt on minu arvates oluline uurida suhtlust, nagu olen ka juba öelnud, ja me oleme viimasel ajal kirjutanud koos Miina Norvikuga mitu artiklit, mis põhinevad intervjuudel keelelise eluloo ja keelelise käitumise kohta. Ja nüüd päris viimane artikkel näiteks, mis meil praegu on retsenseerimise etapis, on sellest, kuidas eestlased enda arvates peavad viisakus­vestlust.

Laias laastus mul ongi praegu kaks paralleelset uurimissuunda. Üks on suhtluse uurimine suhteliselt üldisel tasemel kultuurikontekstis. Ja teine niisugune täpsem grammatika ja sõnavara koosfunktsioneerimise uurimine, kasutades nii suulist vestlust kui ka psühholingvistilisi katseid. Erinevad pragmaatika suunad on vist ikkagi need, mis jäävad minu huviorbiiti ka tulevikus.

Mis sind keeleuurimisel endiselt üllatab?

Minu huvi pronoomenite vastu algas tegelikult küll üllatusest, et ta ei ole alati elus ja see ei ole alati elutu. See on võib-olla üks niisuguseid asju, mis on käivitanud päris palju minu uurimistööd ja millest algas huvi deiksise vastu. Sain teada, et elusa-elutu vastandus on vaid üks kriteeriume, mis pronoomenivalikut mõjutab.

Suulise kõne süntaksi alal ma ikkagi väga tahaks näha seda, kuidas grammatika tõesti suhtluses sünnib, siin on relevantne suund, mida inglise keeles nimetatakse emergent grammar. Oleks põnev näidata, kuidas eesti keele grammatika suhtluses vormub. Arvan, et ma olen suutnud midagi selles osas selgeks saada relatiiv­lausete kasutust uurides.

Lisaks on mulle jätkuvalt olulised keele omandamise teemad. Ma olen saanud ­sellega natuke vähem tegeleda, osalt ka viimasel ajal ennast teadlikult piirates. Aga minu huviorbiiti jääb see valdkond igal juhul.

Milline on keeleteadlase roll tänapäeva ühiskonnas? Kuidas suhtud teaduse populariseerimisse?

Esiteks kõige üldisemal tasemel arvan, et igasugust teadmist on inimesel vaja, et inimene on niisugune loom, kes tahab enda kohta teada saada. Inimkonna areng põhineb sellel, mis me oleme teada saanud ja mida me veel tahame teada saada, nii et igasuguse uue teadmise loomine on iseenesest kindlasti kasulik ka siis, kui see ei ole esmahetkel rakenduslik. Mind mõnevõrra häirib humanitaarteadustes kohese kasu tagaajamine. Kindlasti tuleb kasuks, kui teadlane näeb oma uurimistulemuste rakendamise võimalikkust, aga see ei tohiks olla ainuke kriteerium. Teoreetilised alusuurimused on väga vajalikud, sest nendele saab toetuda ka rakendusuuringutes.

Keeleküsimustes ja keelepoliitikas peaks keeleteadlane oma arvamust avaldama, iseasi, kui aktiivselt ja milliste vahenditega keegi seda teeb. Mina ise ei ole meedias väga aktiivne, aga loodan, et saan mõjutada ühiskonda paljude tudengite kaudu.

Väärtustan mitmekeelsust ning sel teemal olen ka avalikult veidi rohkem sõna võtnud. Ma olen lapsest peale kakskeelne, rääkinud eesti ja vene keelt, ja selle elukogemuse põhjalt olen püüdnud ka kaasa rääkida näiteks lapse mitmekeelsuse teemadel. Üks keel ei pea tulema teise arvelt, mitu keelt ühel inimesel on täiesti võimalik. Aga ei tasu arvata, et kõik ühe inimese keeled peavad olema täpselt samal tasemel. Keeled võivad ka oma rolli vahetada elu jooksul. Kahjuks kuuldub ikka ja jälle seda arvamust, et mitu keelt ühte pähe justkui väga hästi ei mahuks. Teiseks seda arvamust, et ainult lapsena on võimalik keelt hästi õppida. Tegelikult õpib lapsena lihtsalt teistmoodi kui täiskasvanuna. Samuti arvatakse tihti, et aktsent või grammatilised vead on halvad, aga võib-olla nad pigem kaitsevad selle eest, et meid ei peetaks emakeelseks kõnelejaks ja antakse andeks mõned näiteks viisakusega eksimised teises kultuuriruumis. Need teemad panevad mind emotsionaalselt reageerima.

Teadustulemuste vahendamine avalikkusele on vajalik, kuid populariseerimise ja teadustöö vahel peaks valitsema tasakaal. Meenus üks juhtum, mis näitab, et teadlane võib end populariseerimast leida vägagi ootamatus kohas. Kord leidsin Endla teatris etenduse kavalehelt katkendi ühest oma artiklist sinatamise-teietamise kohta. Sellised hetked on mulle teadlasena väga rõõmsad.

Kui mõtled kõigile oma kodudele, siis millised keeled neis kõlasid ja kõlavad?

Lapsepõlvekodu juurde kuuluvad kindlasti eesti ja vene keel. Mida varasem lapsepõlv, seda rohkem tegelikult oli vene keelt, sest vene keelt ma rääkisin ka oma vanaema ja vanaisaga. Vanaema suri, kui ma olin seitsmendas klassis, vene keele osa hakkas pärast seda vähenema. See oli mulle väga kallis vanaema ja temaga ma rääkisin väga palju. Emaga olen kogu elu rääkinud vene keelt, kuigi ta oskab eesti keelt väga hästi.

Lapsepõlvekodu eesti keel sisaldas hulgaliselt füüsikatermineid, sest füüsikutest ema ja isa arutasid oma teadusprobleeme ka õhtusöögilauas. Ega ma neist muidugi aru ei saanud, aga kõrvus kõlavad mõned neist siiamaani.

Loomulikult kõigil Soomes elamise perioodidel on soome keel olnud väga oluline. See on keel, mille ma olen omandanud täiskasvanuna. Teoreetiline huvi iseenda kui keeleõppija vastu on mul kogu aeg olnud, seda on soome keele peal olnud kõige huvitavam jälgida.

Tänu oma abikaasa Karli uurimis­valdkonnale, muidugi ka lähtuvalt minu enda huvist, on minu ümber palju eesti murdeid, aga ka liivi keelt. Eriti sageli satun liivlaste üritustele, samuti käime tihti Ludzas, kus kunagisest lutsi keelesaarest on veel jälgi alles.

Meie maakodu ümbruses kõlab seto keel, mis mulle tohutult meeldib. Julgen seto ja võro keelt rääkida muidugi ainult siis, kui ma üksi süüa teen. Aga kuigi mul ei ole rääkimisjulgust, siis on tore kuulata ja mõista ning lugeda. Just eile õhtulgi lugesin viimati Setomaa lehte. Tunnen seda tugevamat sidet, kuna mu ema lapsepõlv on möödunud Setomaa venekeelses külas ning toonane elu on minuni jõudnud lugude kaudu. Mina jälle püüan seto kultuuris kas või natukene osaleda.

3.–7. juulini toimus USA-s Bostonis Rahvusvahelise Huumoriuuringute Seltsi (The International Society for Humor Studies) konverents. Eesti Kirjandusmuuseumi teadur Anastasiya Fiadotava pidas kaks ettekannet: „Polarised but similar: Russian and Belarusian pro- and anti-democratic humour in the public sphere” (kaasautor Liisi Laineste) ja „Establishing in- and out-group boundaries in humour in the public sphere” (koos Władysław Chłopickiga).

5. augustil peeti Kuramaal Irē ehk Mazirbe külas Liivi liidu 100. aasta­päevale pühendatud peopäev „Um eņtš kēmi mäddõn“ („Meil on oma tee”). Tervituskõnega astusid üles Soome, Ungari ja Eesti saatkonna esindajad. Rahvamajas esitleti uusi liivi raamatuid, sh tutvustas Ķempi Kārl alias Karl Pajusalu oma uut luuleraamatut „Läheduse viisid”, milles on liivikeelsed luuletused koos tõlgetega läti ja eesti keelde. Üritusest võttis Eestist osa ka Liivi Sõprade Selts, kelle reis oli pühendatud Tiit-Rein Viitso mälestusele ja ühtlasi tähistati sellega seltsi 25. sünnipäeva.

24.–27. augustini toimunud Tartu semiootika suvekooli raames korraldati rahvusvaheline tulevikuteemaline konverents „Coming soon”. Plenaarette­kannetega esinesid Jaak Tomberg („On the contemporary realisation of science fiction”) ja Alexandra Robert („Semiotics in the field of speculative design: Reshaping future visions for data-driven innovation”). Eesti teadlastest osalesid Ott Puumeister, Kalevi Kull, Reet Hiiemäe, Silver Rattasepp jt. TÜ semiootika õpingute 30. aastaringi täitumise puhul toimus semiootika õpetamise tuleviku teemaline töötuba. 

25. augustil korraldati Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis akadeemiline juubeli­pidu „Tiit Hennoste ja tema kolm kontra­punkti”. Tiit Hennoste 70 aasta juubelile pühendatud ettekandepäeval esinesid Renate ja Karl Pajusalu („Dialoogiline emamurre”), Mart Velsker („Tuglas, Barbarus, Luts ja Hennoste”) ning Väino Koorberg („See oli õudne! Elu ilma Hennosteta”).

4.–8. septembrini peeti Vilniuses Euroopa Usundiuurimise Seltsi (EASR) 20. konverents „Religioonid ja tehnoloogia”. Rahvusvahelise erialaühingu töösse annavad märkimisväärse panuse ka Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi liikmed, kellest esinesid Vilniuses Mare Kõiva ja Andres Kuperjanov (ettekanne ­internetis levivatest uuspaganluse ilmingutest), Tõnno Jonuks (religioonide eksponeerimisest Eesti muuseumides), Tiina Sepp (Eesti ja Läti palve­rännumaastikest), Ülo Valk (Kuremäe kloostrist) ja Kristel Kivari (vaimsus­praktikate uuringutest).

5. septembril toimus EKI veebiseminar „Kuidas edeneb ÕS 2025?”. Ettekannetega esinesid ÕS-i peatoimetaja Margit Langemets („Ülevaade ÕS-i koostamise hetkeseisust”), Tiina Paet („Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsusest mõnede võõrsõnade kirjapildi kohta”), Sirje Mäearu („Emakeele Seltsi keeletoimkonna viimasest morfoloogiaotsusest”), Lydia Risberg („Verbirektsioonist”) ja Peeter Päll („Ülevaade sellest, mida EKI teatmikus uut”).

7. septembril esitleti Tartus „Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuri­uuringute keskuse aastaraamatut XXI–XXII. Pühendusteos Karl Pajusalule 60. sünni­päevaks”. Ettekannetega esinesid Evar Saar („Hääde­meeste”), Marju Kõivupuu („Paju(salu) (pärimus)maastikul”) ning Birute Klaas-Lang ja Valter Lang („Eesti keele ja kultuuri kujunemisest ja arengust interdistsiplinaarsete uuringute kontekstis”). Aasta­raamatut tutvustas Eva Saar.

7.–9. septembrini toimus Ljubljanas Sloveenia Teaduste ja Kunstide Akadeemia Etnoloogia Instituudis rahvusvaheline konverents parömioloogia, folkloristika ja digihumanitaaria (DH) kokkupuutepunktidest läbi uute uurimisperspektiivide ja -meetodite. Eestit esindas konverentsil Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Piret Voolaid, kes tegi oma plenaarettekandes sissevaate lühivormiuurimise ja DH suhetesse ehk digiparömioloogiasse Eestis.

11. septembril toimunud Eesti Kirjandus­muuseumi seminaril pidas Ave ­Goršič ettekande „Virumaa kogujad ja konteksti­ringid”. Ta kõneles hiljutistest välitöödest rahvaluulearhiivi nõukogude­aegsete kaastööliste Mary Kaasiku ja Gustav Kallasto järeltulijate juures. Peamiselt Virumaal tegutsenud tandem kogus aastatel 1962–1976 mitmesugust folkloori kirjandusmuuseumisse ja etnograafilist ainestikku toonasesse etnograafiamuuseumisse.

13.–15. septembrini toimus Riias rahvusvaheline noorte folkloristide konverents, mille keskseks teemaks oli XXI sajandi välitööd. Osalesid ka Tartu Ülikooli folkloori ja etnoloogia eriala doktorandid: Danila Rygovskiy kõneles vanausuliste uurimisest, Alina Oprelianska soo aspektidest ukraina folklooris, Michele Tita aga välitöödest Itaalia Alpides pandeemia ajal. EKM-i nooremteadur Andrus Tins pidas ettekande tehnoloogiafolkloorist.

14.–15. septembril peeti Tallinnas Kumus konverents „Keskkonnakaitse ja kultuuri­vormid Ida- ja Põhja-Euroopas – uusi vaatenurki”. Konverentsi eesmärk oli luua võimalusi riikide- ja valdkondadevahelisteks võrdlusteks, mis seovad erinevaid kultuure ja žanre (visuaalkultuur, kirjandus jne) ning ulatuvad kaugemale nn metodoloogilise rahvusluse seatud piiridest. Põlisrahvaste ja -kultuuride sektsioonis esinesid Art Leete (TÜ, „Those who don’t know anything about it”) ja Valts Ernštreits (Läti ülikool, „80 years later: Relationships between the indigenous Livonian community and the historical land they have been expelled from”).

15. septembril korraldasid Emakeele Selts ja Eesti Keele Instituut Jüri Viikbergi 70. sünnipäeva puhul kõnekoosoleku. Esinesid Karl Pajusalu („Põhjaeesti põliskeelest”), Annika Viht („Johannes Gutslaffi keele variantsusest”), Ott Kurs („Jüri Viikbergiga Kesk-Aasias, Krimmis ja kirjatöös”) ja Marit Alas („(Eba)­õiged kohanimed”). Esitleti Jüri Viikbergi artikli­kogumikku „Sõna sekka”.

18. septembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis konverents „Tõlgendus, tõde ja tunded. Muistendid ja kuulujutud kultuuris”. Konverents oli inspireeritud tänapäevafolkloori uurija Eda Kalmre 65. sünni­päevast. Esinesid Mari-Liis Madisson ja Andreas Ventsel (TÜ, „Kes kardab vande­nõuteooriaid?”), Liisi Laineste (EKM) ja Anastasiya Fiadotava (EKM / Jagiełło ülikool, „Vastandlikud, kuid sarnased: Vene ja Valgevene valitsusevastane ja -meelne poliitiline huumor”), Mare Kõiva (EKM, „Kurat Noa laevas (ATU 825) varieerumisest ja tõeotsingutest”), Alexan­der Panchenko (TÜ, „The Devil Baby legend: Between ‘traditional’ and ‘modern’”) ja Astrid Tuisk (EKM, „„Sootuks helgem maailm”. Välismaised filmid 1950. aastatel kasvanute lapsepõlvemälestustes”).

21.–22. septembril korraldati Tallinnas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses rahvusvaheline konverents „Kriiside kujutamine varauusaja kirjanduses” („Representing crisis in early modern literatures”). Tegu oli UTKK ja Tšehhi teaduste akadeemia filosoofia instituudi ühisprojektiga. Konverentsi peaesineja Vladimír Urbánek (Tšehhi teaduste akadeemia) kõneles teemal „Representations of crisis in chronological, astrological and theological discourses: Comenius’s „Sorrowful” and other Bohemian texts re­flecting on the post-1620 developments”. Eesti teadlastest esinesid Aira Võsa (UTKK, „Proof on Nobility as a personal and generational identity crisis: An apologia against defamation by Professor Andreas Virginius of Academia Dorpatensis”) ja Kristi Viiding (UTKK, „Exiled Livonian noblemen and their literary strategies to reflect the crisis”). Osalesid USA, Austria, Ungari, Rootsi, Taani, Tšehhi, Poola, Horvaatia, Itaalia ja Soome teadlased.

22. septembril peeti Väike-Maarjas Wiedemanni keelepäeva. Traditsiooniliselt oli esimene ettekanne Väike-Maarja gümnaasiumi õpilaselt: Kati-Ly Randviir kõneles teemal „Mis toimub keeletunnis, kui läbivaks teemaks on „Wiedemanni keeleauhind”?”. Esinesid veel Wiedemanni keeleauhinna laureaat Peeter Päll („Wiede­mann ja kohanimed”), Tiina Laansalu („Nimekorraldusest nimenõuanneteni”) ja Jüri Valge („Köögijutust üleriigiliseks keele­sündmuseks. Wiedemanni keele­auhind 35”). Laureaati tutvustava ettekande pidas Tiina Paet. Vestlusringi kohast ja identiteedist juhtis Jüri Viikberg. Keele­päeva korraldasid Emakeele Selts ning Haridus- ja Teadusministeerium koostöös Väike-Maarja vallavalitsusega.

25. septembril toimunud Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril tutvustas Priit Koppel Eesti Huumorimuuseumi andmebaasi võimalusi. Raplamaal Purkus asuv muuseum soovib kaardistada kõik karikaturistid läbi aegade (hetkel on andmeid 600 karikaturisti kohta). Andmebaasi kantakse kõik väljaanded, kus on avaldatud Eesti karikaturistide töid (mitte ainult huumori- ja satiiriajakirjad, vaid teisedki huumorinurki sisaldanud väljaanded, nt Noorus, Nõukogude Naine, Õhtuleht, Eesti Päevaleht jne). Plaanis on luua ühtne digilehitsemise võimalus.

28. septembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi liikumisaastale pühendatud kõnekoosolek. Ettekannetega astusid üles rahvatantsu-uurijad Sille Kapper-Tiisler („Pärimustants lavale – miks ja kuidas?”) ja Getter Lauk („Soostereotüübid eesti rahvatantsus”).

29. septembril tähistati Tallinna Ülikoolis Euroopa keelte päeva Emakeele Seltsi üliõpilaskonverentsiga. Kahes teemaplokis – „Keel hariduses” ja „Keel kasutuses” – pidasid oma bakalaureuse- või magistritöö teemal ettekande Sofia Lutter, Kulla Mellov, Nele Novek, Agnes Kolga, Silver Erm, Anastasia Šepilenko ja Loviisa Mänd.

29. septembril toimus Tallinna Ülikoolis teine ühisseminar koostöös Bologna Ülikooli Umberto Eco keskusega, mis seekord keskendus konfliktisemiootikale. Seminaril osalesid nii Bologna Ülikooli, Tallinna Ülikooli kui ka Tartu Ülikooli teadlased ja arutelud hõlmasid ökoloogilist kriisi, tühistamiskultuuri, vandenõunarratiive jm aktuaalseid teemasid. Ettekande pidasid Mari-Liis Madisson, Andreas Ventsel (TÜ, „Understanding conflicts in strategic conspiracy narratives: A ­semiotic perspective”), Igor Pilshchikov (TLÜ, „Inner conflicts as a source for artistic, cultural, and social dynamics in Juri Lotman’s semiotics”), Merit Rickberg (TLÜ, „The semiotic potential of conflict in arts-based environmental education”) ja Peeter Selg (TLÜ, „What is political conflict? A political semiotic response”).

Foto: Kalju Suur

Kõrges vanuses lahkus suve lõpul Aksel Tamm – oma kõigi muude ametite hulgas ka Keele ja Kirjanduse peatoimetaja aastatel 1983–1995. Tõsi, see ei olnud tema jaoks tõus ametiredelil, vaid pigem pehme maandumine siis, kui ta oli sunnitud lahkuma kirjastuse Eesti Raamat juhi kohalt. Toona ainsa ilukirjandust välja andnud Eesti kirjastuse juhtimine oli laia profiiliga töö, mis andis võimaluse ohtralt rakendada oma läbirääkimistalenti ja suhelda kõikvõimalike inimestega, seda ka rahvusvaheliselt, kuigi toona tähendas see peamiselt Vene suunda. Erialaajakirja paratamatult ahtam ampluaa ja kodusem toimetus võisid selle kõrval jääda kitsaks. Ajakirja tuli Tamm pärast esimest peatoimetajat Olev Jõge, kes oli Keelt ja Kirjandust juhtinud alates selle rajamisest 1958. aastal ning kujundanud väljaande näo. Tamm, kes suhtles Jõega ka perekondlikult, jätkas põhijoontes tema sissetöötatud liini. Kolleegid toimetusest meenutavad teda sümpaatse ülemuse, hea suhtleja ja targa inimesena, lisaks suure vene kirjanduse huvilisena, kuid ei mäleta, et ta oleks ajakirjas teinud olulisi muudatusi või kellegi töösse jõuliselt sekkunud. Kui tuli võimalus asuda end teostama president Lennart Mere nõunikuna, haaras Tamm sellest otsekohe kinni ja lahkus seniselt töölt, andnud sellest toimetusele teada kuulu järgi telefoni teel. Niisiis tuleb järelehüüde kohta ehk lausa ebaviisaka otsekohesusega möönda, et Keeles ja Kirjanduses veedetud aastad ei olnud Tamme eluloos kõige olulisem osa.

Luban endale aga niisugust ebaviisakust seepärast, et järgneb siiras avaldus: ikkagi on minu jaoks suur au ja rõõm nüüd töötada just selsamal ameti­kohal, kus Tamm kunagi. Nagu mujalgi on välja toodud, oma kõige kaalukama panuse eesti kultuuri – võib-olla kaalukama kui omaaegne kirjastuse juhtimine – on Tamm andnud hoopis elu lõpus, nõukogude eesti kirjandus- ja kultuurielu professionaalse, särava ja võluva mäletajana. Ta jõudis pikkade aastate jooksul olla seotud paljude oluliste kirjandusinstitutsioonidega (lisaks mainitutele näiteks ajakirjaga Looming ning Eesti Kirjanike Liiduga) ja sellest kõigest on ta hea meelega ka jutustanud: kirjutanud raamatuid, esinenud raadio­saadetes, vastanud ajakirjanike küsimustele, aga ühtlasi võtnud uurijaid era­viisiliselt jutule. Nii ongi ta tohutut muljet ­avaldanud noorematele põlvkondadele, kes on hädasti tahtnud teada saada, kuidas asjad sel ­kaugel ja võõral, nüüdseks lausa mütoloogilisel ajal „tegelikult” olid. S­eesuguses põlvkondlikus vaimus olin minagi Tamme kui jutustaja ja mäletaja suur fänn.

Tutvusin Aksel Tammega siis, kui olin hiljaaegu tulnud Keelde ja Kirjandusse tööle kirjandusteaduse toimetajana. Kolleeg, kultuuriloo valdkonna toimetaja Mall Jõgi tellis minult kui algajalt nõu­kogude-uurijalt arvustuse viimasele Tamme kolmest mälestusteraamatust, „Ütle, tsensor, milleks sulle käärid. Keelamise lood” (2012). Püüdsin muidugi säilitada kriitilist pilku, kuid lasksin end kiiresti ära võluda sarmikal pajatusviisil, mis nõukogude tsensuuri mehhanismi elegantselt üles visandas, ära seletas ja ilusaks looks vormis. Jutustaja kõneles humoorikalt ja sõbralikult, kuid mitte hinnanguteta; näilikult distantseerus olukorrast, kuid ei unustanud möönda ka omaenese eksimusi ja võitis sedasi pehmet kõhualust paljastades eriti hõlpsasti lugeja enese poole. Autor oli arvustusega rahul – ja palus Mallel korraldada meie kohtumise lõunasöögilauas. See žest rabas hingepõhjani noort kriitikut, kes oli harjunud, et nägupidi ei tunta paljusid neidki inimesi, kellega on internetis kuude kaupa suheldud, olgu ametlikul või isiklikul pinnal. Lõunasöök toimus, võimalik et koguni pitsi konjaki või muu analoogse seltsis, ja pani aluse suurele sümpaatiale.

Edaspidi intervjueerisin Tamme mõ­ned korrad, samuti kohvikulaua taga, et koguda taustainfot oma doktoritöö jaoks, mis tegeles lõviosas 1960.–1970. aastatega. Mingil hetkel avastasin, et kogu minu arusaama ja ettekujutust sellest niinimetatud hilisnõukogude ajast kujundabki tema muigamisi edasi antud, aga detailirohke jutustus: toona oli kombeks vaat nii-ja-naa; tegelikud otsused tulid vaat sealt-ja-sealt, seal-ja-seal aga tehti niisama head nägu; see-ja-too olid mõistlikud inimesed, aga see-ja-too jäigavõitu. Just Tamme mälestused on mul aidanud paremini mõista seda, mis tänapäevast paistab nõukogude aja paradoksina: paljut võis küll suunata võimu ja vastupanu dünaamika, aga see oli määratult keerukam kui lihtsalt „riik vs. dissidendid”. Muidugi ütleb kriitiline kaalutlusvõime, et kõik ei pidanud ilmtingimata olema täpselt nii, nagu rääkis Tamm, ja küllap võis teistel mõnelgi juhul olla asjast teistsugune pilt. Inimesed mäletavad ju isegi eilset päeva erinevalt. Kuid naljatamisi võib öelda, et mida enam kadus kõrvalt teisi kohal viibinuid, seda enam koondus Aksel Tamme kätte nõu­kogude aja mäletamise monopol, ja ta hoidis seda hästi.

Mingis mõttes kehastas Tamm seda aega ise, nii nagu ikka juhtub nendega, kes elavad pika elu. Näiteks oma abikaasale, teatriuurijale Lilian Vellerannale, viitas ta vestluses sageli kui „naiskodanik Velle­rannale” – kõnealuse isiku suhtes absoluutselt ja kõigiti lugupidavalt, kuid omaaegse nõukoguliku keelepruugi suhtes irooniliselt, samal ajal seda elus hoides. On saanud legendiks, et 17-aastasena jõudis Tamm käia noortedelegatsiooni koos­seisus Moskvas Jossif Stalini 70. sünni­päeval, kus nägi eemalt ka suurt juhti ennast. Praegu, mil uue hooga on hakatud järge ajama toonase kirjarahva suhetes punavõimuga, tuleb võib-olla üle rõhutada, et nimetan seda kui kurioosset fakti, mis minu silmis ilmtingimata ei määri asjaosalise moraalset palet. See kurioosum illustreerib aga elavalt, et Tamm oli oma silmaga näinud ka nii-öelda kõige hullemat, kuigi nagu ta ise meenutas, kui tema 1950. aastal ülikooli jõudis, oli eriti võigas puhastustöö juba lõppenud. See kõik on nüüd kätte­saadav vaid teisese mälu kaudu.

Teistpidi nägi Tamm ära nõukogude võimu lõpu ning astus selle mõtestajate kilda täiesti tänapäevasest perspektiivist. Pole sugugi väike oskus mõista ka murrangutele järgnevaid uusi aegu ja orienteeruda uutes mõtteraamistikes. See ei ole praegusel juhul eufemism kaasajooksikluse või kerglase meelemuutmise kohta. Pean silmas lihtsalt võimet arugi saada sellest, kuidas mõtlevad järgmised põlvkonnad: taibata, mida nad sinu käest ajaloo kohta peale kuivade faktide õieti küsivad, ja anda vastuseid, mis küsijatele midagi ütlevad. Just see võime oli Aksel Tammel olemas.

Veel üks põhjus, miks Tamme lood on hästi kinnistunud, on see, et need on põhikoelt optimistlikud. See on ehk nörritanud mõndagi, kelle meelest ei tohiks nõu­kogude aega üldse nii armsalt ja reipalt meenutada – ja ammugi ei tohiks seda teha inimene, kes siis nii head elu elas. Tamm ise tundus rääkimist pidavat hoopiski moraalseks kohuseks: paljud varem mugaval positsioonil olnud inimesed ei ole tahtnud toonast aega tagant­järele puudutada ja Tamm on seda mõnele (näiteks julge­olekutegelastele) ka ette heitnud, kutsudes neid üles kaarte avama. Aga mida kaugemale see aeg kaob, seda enam vajatakse lugu, mis oleks jutustatud kibestumata ja annaks lootust. Just seda Tamm pakkus, kuigi ilma paatose ja suurte sõnadeta. Toimunud episoode käsitles ta distantsilt, kohati endalegi tuhka pähe raputades, aga suuremalt jaolt silmanähtavalt rõõmustades ühe või teise väikese võidu üle. Samal ajal võib lugudele juurde mõelda hoiatava allteksti. Näiteks tsensuuri­parandused mõjuvad Tamme meenutustes tohutu koomiliselt – sääsekurnamise ja putukate sugueluna, nagu ta ise väljendus –, seda aga senikaua, kuni ei taba iseennast samasuguselt „olusid arvesse võtvalt” peen­häälestamiselt. Iga­tahes jääb kõlama usk, et sedalaadi totrused on võimalik üle elada ja hiljem neile just niiviisi pisendavalt tagasi vaadata.

Palju on Tamm meenutanud teisi inimesi: kirjanikke, kultuuritegelasi, funktsionääre. Ta vaagis hoolega nii iseenda kui ka teiste toonaste tegutsejate käitumist, kirjeldades vaimukalt kellegi iseäralikke reaktsioone ühes või teises olukorras ning märkides ära ka möödalaskmised. Kuid ta tegi seda alati tähelepanuväärse sõbralikkuse ja mõistmispüüuga, juureldes inimeste taustade ja motiivide üle, vaadeldes nende elukäiku kogu selle tervikus, püüdes nii palju kui võimalik arvesse võtta neid mõjutanud väliseid tegureid. Ühtlasi hoiatas ta sikkudeks ja lammasteks jagamise eest. Kui keegi oligi hakkama saanud mõne seatembuga, ei tähendanud see, et ta tuleks inimesena maha kanda – päris lootusetuid tegelasi leidub Tamme meenutustes vähe ja neil on kõrvaline roll. Suure­pärane mäletaja Aksel Tamm väärib seda, et teda mäletataks samamoodi ja sama soojalt, nagu tema ise mäletas teisi.

Foto: Postimees/Scanpix

8. juunil lahkus meie seast Malle Salupere – silmapaistev ajaloolane, arhivaar ja võrdlev filoloog, kes on andnud suure panuse eesti-saksa-vene kirjandus- ja kultuurisuhete uurimisse. Kui me ta 12. juunil viimsele teekonnale saatsime, loeti ette katkendeid tema autobiograafiast. Tahtsin väga seda teksti endale saada ja tütar Silvi Salupere saatiski selle mulle. Nüüd võime Mallest rääkida tema enese sõnadega, mis annavad võimaluse eriti ehedalt tunnetada tema ebatavalist isiksust.

Seda lühikest autobiograafiat lugedes ja üle lugedes kõlasid mul peas kogu aeg Puškini sõnad tema luuletuse „Два чувства равно близки нам…” algversioonist, mida nii väga armastas tsiteerida Juri Lotman: „Самостоянье человека / Залог величия его” (e k umbkaudu „Inimese iseteadvus on tema suuruse pant”).¹ Malle Salupere elukäiku võibki määratleda selle avara sõna „iseteadvus” kaudu, mis hõlmab nii sisemist väärikust, iseseisvuse tunnet kui ka vastuhakku ümbritsevatele oludele. Tema ise kirjeldas oma positsiooni vähem üleva sõnaga „isepäisus”. Mallel oli alati oma arvamus ja ta oskas selle eest seista, pööramata tähelepanu valitsevatele suundumustele ega pahasoovlikele hinnangutele: „Ja mis puutub pahatahtlikesse inimestesse ning nende arvamustesse ja nende levitatud lugudesse – mina suutsin juba nooruses neist üle olla, sisendades endale, et ma tean ise, kuidas asjad tegelikult on.” See aga ei tähenda sugugi, nagu ei oleks tal olnud elus autoriteete, vastupidi, ta uskus ikka, et teda ümbritsevad inimesed, kes väärivad austust: „Alati on ju meie ümber häid inimesi ja sõpru, kellest on võimalik lugu pidada” – ja märgiline on ka selle lause jätk, „ja igast sündmusest saab välja tuua midagi positiivset”. See ongi Malle Salupere tõeline kreedo.

Tema elu kõrvalt vaadates võib seda kirjeldada kui kannatuste rada täis vägivalda ja ebaõiglust, aga Malle ise lähenes sellele hoopis teistsuguse mõõdupuuga.

Ta sündis 17. veebruaril 1931. aastal Tartus, aga kasvas üles maal, ühes Virumaa talus, sest isa Gustav Tungal (1902–1947) oli „Kurtna sõjaväe õppelaagri (pärast sõda Jõhvi metskonna) metsnik”. Tema lapsepõlv oli üldiselt õnnelik, kuid nelja-aastasena kaotas ta ema, kes suri „kolmanda lapse (minu noorema õe) sünnitusel pärast arstiteaduskonna lõpetamist 1935. a”. Nooruses, kui tuli teha erinevaid maatöid („jõudsin teha kõiki mõeldavaid talutöid põllul, aias, laudas ja tallis”), sai Malle karastuse, mis edaspidi aitas üle elada asumisaastad Siberis.

1941. aastal alanud sõda tõi kaasa palju traagilist – muu hulgas juuditarist sõbranna, tema vanemate ja teiste juutide hukkumise (see on teada juttude järgi). Kuid saksa keele oskus paranes (meenutagem: „igast sündmusest saab välja tuua midagi positiivset”). Lõpuks, pärast sõda järgnesid isa arreteerimine ja väljasaatmine ning surm polaarjoone taga Dudinka laagris, aga 1949. aasta märtsis ülejäänud perekonna (onu, tädi ning Malle ja tema kahe õe) väljasaatmine Krasnojarski kraisse. Tundub, et siin oleks küll põhjust rääkida ebaõiglusest ja õudustest. Aga mida loeme autobiograafiast? „Kaheksa Siberi-aasta jooksul Krasnojarski krai ühes suhteliselt eesrindlikus sovhoosis töötasin põllu- ja laudatööl (poegimislaudas „ämmaemandana”, vasikatalitajana, lüpsjana), kaks suve ka traktoristi ja kombainerina. Pean ütlema, et töö iseendast pakkus loomingulist rahuldust, sain rakendada oma teadmisi ja neid ka täiendada. Nii ületasid ka tulemusnäitajad tublisti keskmisi, eriti loomade puhul, kes paremini kui inimesed oskavad hinnata neile jagatavat hoolt ja armastust.”

Pärast naasmist Tartusse 1957. aastal tuli tal teha musta tööd „Tartu Auto­remondi­tehases abitöölise ja automaalrina”. Aga siingi ei kuule me kurtmist: 1958. aastal lõpetab Malle töölisnoorte õhtukeskkooli ja astub Tartu ülikooli, kusjuures vene filoloogiat õppima – paljude jaoks ootamatu valik, kui arvesse võtta tema head saksa keele oskust.

Malle arvas alati, et seda eriala valides tõmbas ta õnneliku loosi. Ta mitte ainult ei lõpetanud ülikooli 1962. aastal nominaalajast kiiremini (diplomitöö „Arusaam vabadusest Puškini 1830. aastate luules” valmis Juri Lotmani juhendamisel), vaid temast sai ka oma õpetaja esimene aspirant. Aspirantuurist väljaheitmine ongi ainuke juhtum, mille puhul nördimus ja pahameel Mallest võitu saavad: „Arvati küll enne lõpetamist „plaani mittetäitmise pärast” (tegelikult muutusid ankeedid jälle oluliseks – ikkagi rahvavaenlase tütar!) aspirantuurist välja ja solvumisest ei tegelenud teadustööga enam aastaid”. Omalt poolt lisan, et „plaani mittetäitmine” oli seotud Malle liigsete nõudmistega iseenesele, tema perfektsionismiga. Et õppida tundma vene romantismi kujunemist ja Schilleri mõjusid, oli tal plaanis kaanest kaaneni läbi lugeda kõik vene ajakirjad, mida ei olnud tol ajal ju nii palju kui näiteks XIX sajandi teisel poolel, aga ikkagi kümneid. Kuid nagu hiljem selgus, naasis Malle ikkagi vene kultuuri uurimise juurde ja tema tööd selles vallas, nii nagu ka vene-eesti ja vene-saksa suhete vallas kuuluvad nende hulka, millele viitamine on sine qua non. Kaugeltki mitte need kõik ei ole mahtunud eestikeelsetesse raamatutesse „Tõed ja tõdemused. Sakste ja matside jalajäljed nelja sajandi arhiivitolmus” (1998, teine trükk 1999) ning „Kultuuriloolisi vaatlusi Tartu teljel” (2012). Nagu autor ise kokku võtab: „Neis käsitletakse Eesti ajalugu laiemalt, eraldi Eesti ärkamisaega ja saksa-eesti-vene kultuurikontakte eeskätt XIX sajandi esimesel poolel ning Tartuga seotud tuntud isikute näitel”. Toogem esile veel mõned teedrajavad teosed: „Забытые друзья Жуковского” („Žukovski unustatud sõbrad”, 1987), mis eesti keeles täies mahus ilmunud ei olegi, nii nagu ka artikkel „К биографии „императорского безумца” Т. Э. фон Бока (1787–1836) в романе Яана Кросса в новонайденных архивных материалах” („Lisandusi Jaan Krossi romaani „keisri hullu” T. E. von Bocki (1787–1836) biograafiale uute arhiivi­materjalide valguses”, 1995). Artikkel „Professor Andrei Kaissarov Tartus” täpsustab paljuski Lotmani varasemat Kaissarovi-monograafiat.

Katse minna üle psühholoogia erialale (kaugõpe Tartu ülikooli psühholoogia osakonnas aastatel 1969–1973) osutus aga tagasitulekuks vene kultuuri uurimise juurde, sest 1974. aastal kaitses Malle Salupere diplomitöö „XIX sajandi teise veerandi kirjandusliku võitluse psühholoogilised aspektid (Bulgarini fenomen)”, kaitsmisel oli oponendiks Juri Lotman. Huvi Faddei Bulgarini vastu püsis Mallel elu lõpuni, tema sulest ilmus hulk kirjatöid, sealhulgas omaenese tõlgitud Bulgarini kirjutiste kogumik – „Kirjad Karlova mõisast” (2019). Oma ustavust Bulgarinile on Malle selgitanud väga iseloomulikult: „Kalduvus kaitsta neid, kellele ilm­selgelt tehakse ülekohut.” Iseasi, et Bulgarini puhul oli see ilmne liialdus. Too oli andekas ajakirjanik (mida keegi kunagi eitanud ei ole), keskpärane kirjanik (kõik katsed kuulutada tema romaanid silmapaistvateks kunstilisteks saavutusteks on luhtunud), aga peale selle ka salapolitsei kaastöötaja, kes kirjutas „ekspertarvamusi”, millest sageli said pealekaebused. Tema ja Puškini vahel leidis aset tormiline poleemika: Bulgarin kirjutas arvustuse, taas kord pealekaebuse laadis, aga Puškin tasus kätte teravate epigrammidega. Alles viimase kahekümne aasta jooksul on kirjanduskaanoni ümbervaatamise raames tehtud katset Bulgarinit „puhtaks pesta” ja Malle Salupere tegutses selles suunas hoogsalt. Vaidlesime temaga palju selle üle, kas Bulgarinile tehti liiga või ei, aga Malle jäi talle truuks ja mitte ükski argument ei tundunud tema jaoks piisavalt veenev. Need lahkarvamused ei rikkunud meie häid suhteid ja tihedat koostööd. Malle pidas Tartu Ülikooli vene kirjanduse õppetooli korraldatud konverentsidel ettekandeid, avaldas sealsetes väljaannetes oma tekste, aga õppetooli nimetas „minu õppetooliks”, mis oligi täiesti õige.

Ent tulgem tagasi tema elukäigu juurde. Pärast ülikooli lõpetamist ei laabunud tükk aega asjad erialase tööga. Tuli töötada küll linnaraamatukogus, küll ametnikuna ülikooli rektoraadis, küll teha koosseisuvälist tööd Maarjamõisa kliiniku ametiühinguorganisatsiooni sekretärina. Malle proovis tööd ajalooarhiivis (minu meelest oli see tema tõeline kutsumus), aga pärast kolme aastat (1980–1983) ta koondati. Jälle on tähelepanuväärne tema enda kommentaar: „Koondati sealt küll juba 1983 erifondi loa mittesaamise ettekäändel, mis tuli edaspidisele teadustööle pigem kasuks.” Nõukogude tegelikkusele oli iseloomulik, et edaspidi tuli poole kohaga tööd ajaloo instituudi noorem­teadurina kombineerida öövalvuri tööga füüsika instituudis (täpsustagem omalt poolt, et kummagi ameti eest maksti ju üksnes kopikaid).

Viimaks saabus pensioniiga, mil Malle sai täiel määral rakendama hakata oma uurijaannet. Nagu ta naljatlevalt märgib: „1991. aastast vabakutseline pensionär.” Mille kõigega ta nende aastate jooksul küll ei tegelenud, kuni jaksu oli: „Kaheksa­kümnendate lõpul lugesin venekeelset Eesti ajaloo loengukursust Tartus, Tallinnas, Kohtla-Järvel ja Narvas. [---] Üheksakümnendate keskel esinesin Eesti Raadio Silmaringi saates kolmeaastase vestluste seeriaga eestlaste mentaliteetidest läbi aegade. Kogu taasiseseisvumisjärgse aja olen võtnud ajakirjanduses sõna paljudel päevateemadel, rõhutades kriitilist hoiakut võimude suhtes, kes läbematus Euroopa-ihaluses kipuvad silmist laskma oma maa ja rahva heaolu.”

Lisagem siia töö Tartu linna giidina, mille tulemusel valmis reisijuht „Tuhande­aastane Tartu”. Raamat ilmus eesti, saksa, vene ja inglise keeles aastatel 2004–2006 ning järgnesid ka kordustrükid. See reisi­juht kannab Malle Salupere isiku eredat pitserit. Nagu olen juba varem märkinud, „raamatus „Tuhandeaastane Tartu”, kus lugejat kutsutakse tundma end osana linnast ja selle ajaloost, on rõhuasetus mitte puudustel, vaid traagilisel saatusel, mille linn on väärikalt üle elanud ning jätkab edasiminekut, hoolimata kõigist talle osaks saanud katsumustest”. Autor paigutab Tartu Euroopa ajaloo konteksti. Samas on see „esimene tõeline eesti reisijuht Tartu kohta, kuid eesti vaatenurk ei tähenda siin konfrontatsiooni, kitsarinnalist ideoloogilist angažeeritust, vaid rahuliku ja objektiivse analüüsi katset”.²

Viimaste kümnendite jooksul kirjutas ja avaldas Malle kaks eesti kultuurile pühendatud monograafiat: „Postipapa. Mitmes peeglis, mitmes rollis. Johann Voldemar Jannsen (1819–1890)” (2006) ja „Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel” (2017). Viimane sai ka kultuurkapitali auhinna.

Nagu teada, ei sobi ennastsalgav teaduse­teenimine ja õnnelik pereelu alati kokku. Malle Sallupere puhul on lugu õnneks teisiti. 1962. aastal, samal ajal ülikooli lõpetamisega, toimus tudengipulm. Abikaasa Maks Saluperega elasid nad õnnelikult koos peaaegu 56 aastat (mees lahkus 14. aprillil 2018) ja kasvatasid üles kolm tütart. Malle tundis uhkust selle üle, et „meil on üheksa lapselast ja hetkel (2023) kuus lapselapselast”.

Autobiograafia lõpetab Malle pöördumisega oma õpetaja poole: „Mõtlen tihti Juri Lotmanile; tema omakorda tugines alailma Puškinile, kelle jaoks esmatähtis isiksuseomadus oli eneseväärikus. Ühes oma viimases, 1992. aasta artiklis on Lotman öelnud: „Me jääme ellu, kui oleme targad. Me ei pea lugema meile tehtud ülekohut, vaid õppima andestama ja oma ülekohut nägema. Abstraktset ligimest on kerge armastada, aga see on võlts, kui me ei armasta naabrit. Me kõik asume ühes laevas ja kas upume kõik või pääseme koos. Pole vaja haliseda, vaid olla reibas ja abistada ligimest. Ideaalist unistades põeme aina selle pärast, mis meil veel puudub, aga teiselt poolt vaadates on meil veel paljugi kaotada.””³

Selle lühikese järelehüüde tahaks lõpetada Malle armastatud Žukovski sõnadega, mida ta kurbadel kaotushetkedel mitut puhku tsiteeris: „Не говори с тоской: их нет; / Но с благодарностию: были” (e k umbkaudu „Ära kõnele leinates: neid ei ole; / Vaid tänulikult: nad olid”). Aga ikkagi jääb tunne, et kaotus on korvamatu.

Venekeelsest käsikirjast tõlkinud JOHANNA ROSS

 

Methis. Studia humaniora Estonica 2022, nr 29. Tartu: Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituut, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv. 199 lk.

Mullukevadise Methise teemanumbri „Kirjandus ja avatus. Jaan Kaplinski ja Ilmar Laaban” lätteks on kaks 2021. aastal toimunud konverentsi, millega tähistati Jaan Kaplinski 80. sünnipäeva ja Ilmar Laabani 100. sünniaastapäeva. Pealkirjas esile toodud avatuse mõiste on võetud Ivar Ivaski 1968. aastal avaldatud pühendus­luuletustest Kaplinskile ja Laabanile ning saatesõnas seletavad koostajad Marin Laak ja Ene-Reet Soovik seda muu hulgas piiride­ülesusega, mis iseloomustab nii Laabanit kui ka Kaplinskit: mõlemad on ammutanud „ainest laiast maailmast” ning lasknud „oma loomingul kohalikkuse kapslist kaugemale liikuda” (lk 5). Peale mentaalsuse ja eri keeltes liikumise puudutab see mõlema suhtumist emakeelde: reegelliku ranguse asemel vaba ja mänguline keelekasutus (Laabani luules läbiv) resp. sunnita toimiv, võimalikult loomulik pruuk (Kaplinskil avaldus see teravalt just hilisema perioodi sõnavõttudes). Kogumikus see paralleel siiski esil ei ole, kuna Laabani interdistsiplinaarse konverentsi ettekannete alusel on kaante vahele jõudnud üksnes kaks artiklit (autoreiks Aija Sakova koos Tiina Kirsiga ning Triinu Ojamaa), mis põhinevad luuletaja arhiivil, käsitledes tema (suuresti rahvusvahelist) kirja­vahetust, mitte luule- ega mõtte­loomingut. Lisaks on „Teooriavahenduse” rubriigis Laabani essee „Muusika, ühiskond, revolutsioon” (tlk Anti Saar), millele eelneb Hasso Krulli saateartikkel Laabani „muusikameelest”.

Kaplinskile pühendatud konverentsilt pärinevad neli artiklit, mis käsitlevad suuremalt jaolt luuleloomingut ja milles kerkib esile loodusmõte. Ene-Reet Soovik uurib Kaplinski luules esinevat tuule motiivi, millel on ühisosi tuuleteemalise looduskirjandususega, ja eristab nelja „luuletuult”: geograafiline („n-ö reaalne tuul”), mütoloogiline, personifitseeritud ja kosmo­loogiline tuul („esindab maailma ülesehitust pars pro toto”) (lk 97–98). ­Thomas Salumets avab Kaplinski ja tema „hingesugulase” Tomas Tranströmeri ökoloogilist vaatevinklit ning avatuse arusaama (sh „avatuks jäävat vaadet enestele”, lk 28). Samuti on Marek Tamm võtnud vaatluse alla Kaplinski ökoloogilise mõtte, seda aga esseistika põhjal, uurides, mida ütlevad need tekstid „ellujäämiseks” „keset süvenevat keskkonnakriisi” (lk 113–114).¹ Arne Merilai artikkel suskab kaante vahele kolmandagi konverentsi: Kaplinskile pühendatud jutt on liidetud sellest aasta jagu hiljem Paul-Eerik Rummo 80. sünnipäeva konverentsil peetud ettekandega, analüüsides mõlema luuletaja tekste „visualiseeriva pragmapoeetika abil” (lk 34), mis toob esile „Kaplinski tekstide [---] tavalisest suurema semantilise kumulatsiooni” ja Rummo poeetika struktuuri lähenemise „veelgi enam sünkroonilisele paradigma­väljale, millega kaasneb diakroonilise süžeelisuse tugevam fragmenteerumine” (lk 46).

Methise erinumbreis tavaks saanud vabaartiklid haakuvad sedapuhku koguni teemana toodud sõnapaariga – lõdvalt, kuid siiski: Maarja Hollo kirjandus­analüüsi fookuses on Tiina Kurnimi autobiograafia „Sõrve rahva elukeerdkäigud” ja Ülo Tuuliku dokumentaalromaani „Sõja jalus” ning Igor Pilshchikovi käsitlus kvantitatiivsest formalismist ja kauglugemisest on igati suunatud metodoloogilisse avarusse/avatusse.

B. M.

 

Methis. Studia humaniora Estonica 2022, nr 30. Tartu: Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituut, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv. 235 lk.

Pealkirja „Keskkondluse erinumber” kandva köite rubriigis „Teooriavahendus” avaldatud ökokriitika teoreetiku Timothy Mortoni artikkel annab ühtlasi määratluse keskkondluse (ingl environmentalism) terminile: see tähendab „rida kultuurilisi ja poliitilisi reaktsioone kriisile inimeste suhetes neid ümbritsevaga. Need reaktsioonid võivad avalduda teaduse, aktivismi või kunstina või olla segu kõigist kolmest.” (Lk 198) Nii pakub ainevallalt avar ja mitmekesine kogumik keskkonnahumanitaaria, kirjandusteaduse, kunstiajaloo, kultuuriuuringute, keskkonna- ja sotsiaalajaloo alaseid uurimusi.

Üksainus artikkel käsitleb XVII sajandit, nimelt Johannes Gutslaffi „Lühikeses teates ja õpetuses” (1644) kirjeldatud ekstreemseid ilmastikutingimusi ja kliima­muutustest põhjustatud mässu (Ulrike Plath, Kaarel Vanamölder) – näidates efektselt, et kliimakriis ja sellega seotud väljaastumised „ei ole ainult 21. sajandi fenomen, vaid neil on pikk ajalugu” (lk 39). Ülejäänust enamik tegeleb XX sajandiga, tuues välja, et ökoloogiline teadlikkus ja keskkonnakaitse on Eestis olnud vahelduva eduga ikka esil, ning muu hulgas osutades asjaolule, et nõu­kogude ajal oli just keskkonnakaitse valdkond, kus „tolereeriti mõningal määral kodaniku­aktivismi ja vaba mõttevahetust” (lk 132). Vaatluse all on Eesti ­loomakaitseliikumine kahe maailmasõja vahel ja selle olulisim juht Erich Kattenberg (Karl Hein), ­Vladimir Beekmani Aatomiku-raamatud, nende kirjutamiskontekst (sh loodushoiu küsimus) ja tuumaenergeetika areng tegelikkuses (Elle-Mari Talivee), keskkonnaprobleemide kajastumine kunstis 1970.–1980. aastatel ja samal ajal looduskaitsjate nägemus kunsti rollist (Linda Kaljundi), fosforiidikaevanduste vastane võitlus 1970–1980-ndate Eestis (Olev Liivik) ning XXI sajandi konfliktid ja protestid („hiiesõjad”, „metsasõda”) seoses Eesti loodus- ja kultuuri­objektide kaitsmisega (Tõnno Jonuks, Lona Päll, Atko Remmel, Ulla Kadakas). „Varia” rubriigist saab lisaks ülevaate keskkonnahumanitaaria kui uurimisala „väljakujunemisest läbi suurkonverentside prisma” (lk 223, Kati Lindström) ja roheliste rattaretkist aastail 1988–1993 (Tambet Muide). Nii on teemanumbri toimetajad (Plath, Talivee, Kadri Tüür) teinud head tööd, selleks et kogumik oleks temaatiliselt hästi sujuva ülesehitusega ning kõnetaks lugejaid võimalikult mitmeplaaniliselt.

B. M.

 

Õige keha, vale keha? Näitus keha tähendustest Eestis. Koostanud ja toimetanud Anu Kannike ja Kristel Rattus. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 2023. 310 lk.

Käesoleva aasta märtsis avati Eesti Rahva Muuseumis näitus „Õige keha, vale keha?” ja peeti sama pealkirjaga konverents. Kuigi humanitaarteadustes hakati kehalisusele kõrgendatud tähelepanu pöörama juba mitukümmend aastat tagasi,² oli näha, et teema haarab ikka veel kaasa ja äratab huvi: näituseplakatid olid linnaruumis välja­paistval kohal ja konverentsisaal oli kuulajaid täis. Kõige sellega kaasnev artikli­kogumik on ilus raamat. Mini­malistlike mattmustade kaante vahel – pealkiri on paberisse üksnes sisse pressitud ja muul moel tähistamata – avaneb kirev, värviliste vahelehtede ja rohkete fotoillustratsioonidega sisu.

Raamat on jaotatud kuueks osaks: „Elukaar”, „Toit ja tervis”, „Ilus ja inetu, sünnis ja sündsusetu keha”, „Rahvuskeha”, „Kannatus”, „Tehnoloogia, fantaasia ja keha”. Iga osa raamib üldistav avatekst, lähemalt saab lugeda vanade eestlaste iluideaalidest, piimapropagandast Eesti ajal, nõukogude sünnitusmajade ruumilahendustest, libahuntidest, sportimise magusast valust jpm. Filoloogiasse puutuvad ennekõike Kristiina Rossi artikkel abielu mõistest XVII sajandi kirjakeeles ja Eve Annuki artikkel haiguse kujutamisest Eesti naiskirjanike autobiograafilistes tekstides.

Laias laastus samade üldteemade kaupa on struktureeritud ka näitus, mis on ülal järgmise aasta jaanuarikuuni ja mida kindlasti maksab raamatu kõrvale vaadata. Eriti tänapäevasele, digivahendeid kasutades loodud näitusele mahub oluliselt rohkem üksikjuhtumeid (esemeid, ala­teemasid, lugusid). Teistpidi, raamatust võib saada detailsemat infot isegi mõne näituseeksponaadi kohta (näiteks täpsustatakse 1905. aastast pärit tikitud korseti kohta, et see on pidurõivas, millega tööd küll teha ei saa; vt lk 132).

Kehalisuse hiigelsuurt teemat kitsendav rõhuasetus normimisel (missuguseid kehaga seonduvaid toiminguid peetakse õigeks, missuguseid valeks?) tuleb samuti selgemini välja raamatust. Olgugi kohase infoga raamistatud, püüavad näitusel paratamatult pilku ilusad või kurioossed esemed oma materiaalsuses: vanad head kirjud sukad ja matusekindad, aga ka näiteks Marie Underi kuuldeaparaat. Raamatus on võimalik igasuguste objektide normatiivset loomust põhjalikumalt avada.

Kui viimane jaotus „Tehnoloogia, fantaasia ja keha” kompab kohati ulmelis-tulevikulisi motiive, siis pikemalt käsitleda ei ole jõutud mõnda vahetus olevikus ideoloogiliselt eriti laetud teemat. Näiteks koroonapandeemiaga kerkinud kohustusliku vaktsineerimise teema on rahvus­keha uurimise seisukohast äärmiselt põnev, kuid leiab ainult põgusat mainimist; toidu alateema juures ei puudutata tänapäevast veganliikumist, mis tundub praegustest suundumustest üks olulisemaid. On aga täiesti arusaadav, et päeva­poliitiliselt tundlike küsimuste käsitlemine teadlase vaatevinklist võibki vajada suuremat distantsi.

Kogumiku kiituseks tuleb rõhutada, et kuigi mõni tekst on asjalik materjalikirjeldus ja teine uitab teoreetilistes kõrgustes, on kõik ühteviisi hästi loetavad. Ülepea on praegu ikka veel kestval 1.1 teadusartikli fetišeerimise ajajärgul tore lugeda informatiivseid artikleid, mis on lehenupust põhjalikumad, aga arusaadavalt suunatud oma distsipliinist väljapoole.

J. R.

 

Karl Pajusalu, Eberhard Winkler. Salatsi liivi keele teejuht. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2023. 99 lk.

Tänavuse liivi pärandi aasta puhul on ilmunud mitu tähelepanuväärset raamatut liivi keelest ja kultuurist. Üks neist on „Salatsi liivi keele teejuht”, mis tutvustab ainsat süstemaatiliselt talletatud Liivimaal ehk Liivi lahest läänes, Riia ja Pärnu vahel kõneldud liivi keelt.

Kui põlvest põlve edasi antud Kuramaa liivi keel on elav keel oma väikese ja tegusa kogukonnaga, kes seda tänapäevalgi teatavates funktsioonides tarvitab (sealhulgas kirjakeelena), siis Henriku „Liivimaa kroonikast” tuttavate Väina ja Koiva liivlaste keelt on dokumenteeritud märksa vähem, nii et sama põhjalikku ülevaadet neist liivi keeltest kirjutada poleks võimalik.

Salatsi liivi keelest on ehk üllatavaltki palju üleskirjutusi XVII–XIX sajandist, mille põhjal on seda keelt võimalik kirjeldada ja tundma õppida sellisel määral, et saab moodustada uusi salatsiliivikeelseid lauseid ja tekste. Salatsi liivi keelest on talletatud kokku üle 5000 sõnavormi. Need esindavad 1400 tüve, millest on kas ühise päritolu või hilisemate keelekontaktide kaudu 85% tuntud ka Kuramaa liivi keeles, 60% eesti keelealal ja 35% läti keeles. (Lk 61) Tuleb küll arvestada, et kõik salatsi­liivi allikad on kirjalikud ja keelejuhtide küsitlemisel kasutatud lätikeelsed näidislaused on võinud mõjutada praegu teadaolevate keelenäidete lausemoodustust (lk 57). Salatsi liivi keelt on XX ja XXI sajandil taaselustatud ilukirjanduses ja nendele uutele tekstidele on loodud muusikat (lk 11). Luulet on kirjutanud Salatsi liivi keeles XXI sajandil Ķempi Kārl³ ja Katri Pajusalu⁴.

Teejuht annab ülevaate Salatsi liivi keele häälikusüsteemist, laadi- ja vältevaheldusest, morfoloogiast ja sõnavarast. Neile lisandub salatsiliivi–kuraliivi–eesti temaatiline sõnastik (lk 63–81) ja tekstinäidete valimik, mis koosneb Anders Johan Sjögreni XIX sajandi keskel kogutud 27 vanasõnast, XX sajandi läti kirjamehe ja publitsisti Laimons Rudzītise jutustuse „Lībmā” („Liivimaa”) katkendist ning kahest Ķempi Kārli luuletusest. Seda õheldast raamatut võib võtta kui autorite mitme aastakümne uurimistöö üldarusaadavat, ent siiski teaduslikult süstemaatilist kokkuvõtet eesti keeles.⁵ Salatsi liivi keele uurimise olulisi verstaposte loetleb põhjalik kirjanduse nimistu teose lõpus: Johann Andreas Sjögreni 1861. aastal Peterburis ilmunud grammatikale ja sõnaraamatule järgnevad üksikud kirjed XX sajandist sellistelt autoritelt nagu Laimons Rudzītis, Paul Ariste, Eduard Vääri, Tõnu Karma, Marta Rudzīte ja Salme Tanning. Suurem osa viidatud allikaid on avaldatud pärast Eberhard Winkleri 1994. aastal Münchenis ilmunud kommenteeritud salatsiliivi keelematerjalide kogumikku⁶ – pärast seda paistab Salatsi liivi keele üksikasjalikum uurimine olevat nagu paisu tagant pääsenud.

„Salatsi liivi keele teejuhti” saab tarvitada kõrgkooliõpiku või keeleteadusliku käsiraamatuna, kuid võiks pakkuda ka koduloolist huvi praegusele Eesti-Läti piirialale jääva muistse Metsapoole maakonna ja naaberpiirkondadega seotud inimestele.

O. H.

 

Kirjanik ning Tartu Ülikooli mõtteloo ja Läänemere regiooni intellektuaalse ajaloo kaasprofessor Meelis Friedenthal tähistab juubelit 24. oktoobril. Vestlesime sel puhul ülikooli raamatukogus huvitavatest ja murrangulistest aegadest akadeemilises elus, õpetlaste vabariigist, ladina keelest, alkeemia ajaloo ning ilu- ja ulmekirjanduse kasulikkusest.

Foto: Toomas Dettenborn

Astusid ülikooli tormilistel 1990. aastatel, kui usuteaduskond oli äsja taasasutatud. Mis seda valikut ajendas?

Sellele küsimusele olen iga kord erinevalt vastanud, sest päris selge see ei olegi, ilmselt suunas mind eri põhjenduste kombinatsioon. Teoloogia tundus radikaalne – miski, mida enne ei olnud, midagi täiesti uut. Oli ka otsapidi institutsionaalseid põhjendusi: mul oli kunagi mõte astuda klassikalisse filoloogiasse, aga seal oli vastuvõtt üle aasta ja parajasti sel aastal ei olnud. Aga siis tegin usuteaduskonnas eksameid ja tahtsin juba alustatu lõpuni viia. Mul endal ega minu sugu­võsas ei olnud religiooniga seonduvat tausta. Üsna tüüpiliselt sellele ajale olin huvi tundnud budismi, maausu ja igasuguste muude asjade vastu, mis siis kuidagi välja ilmusid. Käisime Vigala Sassi juures ja Burjaatias budistlikes kloostrites, samuti kuulasin kultuuriülikoolis Linnart Mälli ja Märt Läänemetsa loenguid. See oli üldine foon, millelt otsus tuli.

Konkreetset põhjust on keeruline öelda. Kõik see 1990-ndate meelsus oli seal olemas: see oli ühest küljest uus ja püüdis huvitaval moel taasluua midagi, mis oli kunagi olnud. Vabariigi taastamise ajale oli üsna iseloomulik, et inimesed läksid näiteks talu pidama, otsustades pöörduda tagasi 1930. aastate talu­kultuuri. Mingis mõttes toimus ülikoolis sama: sooviti pöörduda tagasi 1930. aastate ülikooli­kultuuri või isegi XIX sajandi teoloogiasse. Samas oli see protsess selline nagu ikka siis, kui midagi uut asutatakse: meeleolud olid sellised, et kõik on justkui võimalik ja kõik tegutsevad entusiasmist. Samal ajal ei ole õieti selgust, mismoodi seda võiks teha. Palju läheb nässu, aga katsetamise-eksperimenteerimise vaim on tugev.

Olen mõelnud, et sellest ajast peaks pikemalt kirjutama. Ühest küljest oli see tüüpiline lugu, mis kordub ikka ja jälle, kui asutatakse uus kool, aga igal ajastul on see ka pisut erinev. Samamoodi on antiigis kirjeldatud mõne kooli või keskajal kloostri loomist: kõrvaltegurid on erinevad, aga substants on tuntavalt sarnane. Selles mõttes on mul hea meel, et astusin usuteaduskonda ajal, kui seal valitses otsiv, hullumeelne vaim. Seda oli väga huvitav kogeda. Muidugi ma ei piira seda vaimu ainult usuteaduskonnaga, sellist otsimist oli ju mitmel pool, aga mul on tunne, et 1990. aastatel oli see vaim just usuteaduskonnas väga tugevalt esil. Traditsiooni ei olnud, seda alles loodi. Mõnedki usuteadus­konnaga liitunud inimesed ei olnud varem nii otseselt ülikooliga seotud. Hoolimata arvamusest, et akadeemias toimuvad uued asjad, kipub akadeemiline vaim olema pigem konservatiivne. Kui kool luuakse uuesti, siis seda konservatiivsust seal veel ei ole, see tekib aegamööda.

Varauusaegse Tartu ülikooliga, mida olen uurinud, juhtus midagi sarnast: ülikool asutati 1630. aastatel ja taasasutati 1690. aastal. Täpselt samamoodi tulid uued inimesed, tuli teine vaim, kõik võeti kuskilt mujalt, mingisugust traditsiooni ei olnud. Katkestus pakkus päris huvitavat võimalust uuesti alata.

Sinu magistritöö teema oli „Sevilla Isidoruse võimalikust mõjust suhtumisele paganlusse Briti saartel VII ja VIII sajandil”.

See pika ja pisut humoorika peal­kirjaga töö oli väga spetsiifilisel teemal. Olin kirjutanud bakalaureusetöö Iirimaa kristlusest. Minu huvi sai alguse filosoofia ajaloo loengutest: seal käsitleti IX sajandi filosoofi Johannes Scotus Eriugenat, kes tegutses mandril, kuid oli iiri kristluse taustaga. Mind hakkas huvitama, mis toimus Iirimaal, ja seda edasi uurides kirjutasin bakalaureusetöö. Magistritöö tegin Sevilla Isidoruse (560–636) mõjust sellele kristlaste grupile. See oli mulle endale väga huvitav, osa sellest ajast olin Saksamaal Heidel­bergis, kus oli kättesaadav suure­pärane valik selleteemalist kirjandust. Kuigi see ainevald tundub mulle siiani põnev, on mul hea meel, et ma ei hakanud nendel teemadel edasi kirjutama. Kui doktorantuuri astusin, soovitasid Marju Lepajõe ja Urmas Petti mul valida uurimiseks Eestiga seotud teema. See oli väga asjalik ja õige nõuanne, sest Iirimaa ja Hispaania jäävad eestlasele materiaalselt ja emotsionaalselt kaugeks. Iga teema uurimiseks on alati vaja, et oleks mingi väli, kus saab seda teemat arendada ja inimestega sellest rääkida: jutuajamised, konverentsid, kokku­puuted. Inimene peab kas olema teema suhtes kohalik või selleks muutuma.

Ja siis kirjutasid doktoritöö Tallinna Linnaarhiivis säilitatava XIII sajandi Pariisis tegutsenud õpetlase Limoges’i Petruse „Tractatus moralis de oculo” („Moraalitraktaat silmast”) käsikirja kohta.¹

Kui doktoritöö teemat otsisin, tuli minu juurde kunstiajaloolane Inge Laurik jutuga, et Tallinna Linnaarhiivis on üks tekst, mida õieti keegi lugenud ei ole. Spekuleeriti, et sellel võib olla seos Padise kloostris asuvate konsoolidega, millel on kujutatud esiletungivate silmadega mehefiguure. Vaatasin seda teksti ja see tundus täiesti arusaamatu, kirjutatud keskaegses anglicana kirjastiilis. See tundus nii keeruline, et sellega maksaks tegeleda. Ootamatult oli see tekst nii tehniliselt kui ka sisuliselt väga huvitav. Ja sealtkaudu ma jõudsin ühest küljest raamatuajaloo ja paleograafia juurde, mis uurib, kuidas käsikirjad liiguvad ja kuidas käsikirju valmistatakse, ning teisest küljest aristotelismi ja ideeajaloo juurde. Kuigi olin idee­ajaloo või intellektuaalajalooga sisuliselt varemgi tegelenud, jõudis see doktoritöö tegemise käigus selgemalt minu teadvusse. Minu enda huviks ongi jäänud ideede liikumine ja see, kuidas ideed ühest kohast teise jõudes muutuvad.

Selles moraaliallegoorilises traktaadis silmast on kõike, nii teoloogiat, filosoofiat kui ka loodusteadust. Võib näha, kuidas on silma füüsiline kirjeldus võimalik muuta teoloogia vahenditega allegooriliseks: silmal on seitse kihti, mida kirjeldatakse, ja ühtlasi on need seitse voorust, millega Jumal inimesi kaitseb. See tekst näitab, miks on hea teha loodusteadust ja miks on hea seda allegoriseerida. Kuigi me ise igapäevaselt seda meetodit enam ei kasuta, tundub see mulle siiamaani kuidagi mõttekas.

On hea mõelda, et igal asjal on oma pinnapealsele, defineeritavale ja otsesele sisule lisaks ka allegoriseeritav sisu, mis teeb tõlgendusvõimalused mitmekesiseks ja annab vabaduse. Näiteks juriidiline tekst peab olema täpne ja üheselt tõlgendatav ning on sellisena enamasti üsna igav, aga allegooria lisab teksti ühele tähendusele mitu kihti juurde, mis hakkavad üksteist kommenteerima. Ja lõpuks on allegooriline tähendus alati huvitavam. Kui sinna pöörduda, võib tekkida küsimus, kuidas siis tekstis ühte selget tõde ei ole. Minu meelest andiski see kristlusele võimaluse ajas muutuda: see ei jäänud fikseerituks kirjatähte, vaid teisenes koos aegadega.

Protestantismi tekkides teksti käsitlemise viisid muutuvad: teksti hakatakse võtma palju tõsisemalt, põhimõtteliselt lükkab protestantism allegoriseerivad meetodid kõrvale. Alles jäävad literaalsed meetodid ja pärast tekib ajaloolis-kriitiline meetod, mis üritab fikseeritud tõde rekonstrueerida, kuidas asjad tegelikult olid, ja eeldab, et on olemas selline tegelikkus, mida on võimalik rekonstrueerida. See on väga erinev allegoriseerimisest, võimaluste otsimisest ja võimalustega mängimisest, mis mulle väga meeldib.

Kui oluline või kasulik on ladina keele oskus tänapäeva humanitaarile?

Humanitaaria on praegu nii lai, et on humanitaarina võimalik ära elada kindlasti nii, et ladina keelt ei oska. Samas ma arvan, et ladina keele oskus on hea ja vajalik. Ladina keel on neutraalne. Inglise keel on praegu humanitaaria üldkeel, aga ei ole neutraalne keel, ta on alati seotud institutsioonide, domineeriva kultuuriruumi ja ideedega, mis sealt tulevad. On selge, et see loob keelelise ebavõrdsuse: osa inimesi räägib inglise keelt emakeelena ja teised peavad seda õppima, pingutama. Kuni selleni välja, et hakatakse oma emakeelt ära unustama, et omandada inglise keel emakeelega võrreldaval tasemel. Enamiku teiste keeltega on sama, aga ladina keel on võrdne kõigile. Tal on oma fookus akadeemilise keelena ja ta seostub niinimetatud õpetlaste vabariigiga. Viimatisel Tartu Ülikooli rektori inauguratsioonil lõppes suur osa kõnesid ladinakeelse tsitaadiga või kasutati neis ladinakeelseid tsitaate. Ladina keel ei ole kadunud aktiivsest kasutusest just sellepärast, et tähistab akadeemilisust.

Humanitaarias on praegu olukord, kus ülikooli astuvad üliõpilased oskavad võõrkeeltest ainult inglise keelt, saksa keelt harilikult ei osata üldse ja vene keelt oskavad väga vähesed. Seetõttu on neil ligipääs ainult ingliskeelsele maailmale või inglise keele kaudu teatud viisil vahendatud ­maailmale. Ladina keel pakub teistsuguse, akadeemilise vabaduse olla selle kaudu akadeemilise maailma kodanik.

Lõppkokkuvõttes on keel ja meel seotud. Ma pole kindel, kas sellest saab rääkida ukumasinglikult Sapiri-Whorfi ­keelelise relatiivsuse teooria võtmes,² aga see seos on kindlasti olemas keelega kaasnevas diskussiooniruumis. Meile tulevad inglis­keelsest maailmast diskussioonid, mis ei ole meie omad. Selleks et viibida selles diskussiooniruumis, hakkame nendel teemadel rääkima. Aga me peaks ka oma teemad kuuldavaks tegema, mitte ainult teiste teemadel rääkima.

Sinu praegune põhiline uurimisteema on varauusaegses Tartu ülikoolis kirjutatud disputatsioonid ehk väitekirjad,³ mis on valdavalt ladina keeles ja esindavad toonast õpetlaste vabariiki.

Tartu Ülikooli raamatukogus on mappides koopiad pea kõigist ligi 600 disputatsioonist, mis Tartus trükiti. Mõni on leidmata, aga neid ei ole üleliia palju. See on päris hea kollektsioon ja tore korpus. Selle kokku saamiseks tegi Ene-Lilli Jaanson koos teistega Tartu Ülikooli trükikoja bibliograafiat⁴ koostades ära tohutu töö, otsides kõigist lähikonna raamatukogudest üles Tartus trükitud tekstid, millest tehti koopiad. Väga palju originaale on Uppsalas ja ka mujal Rootsis, näiteks Stock­holmis. Selle kogu digiteerimiseni ei ole Tartu Ülikooli raamatukogu veel jõudnud, aga seda võiks minu arvates teha.

Lisaks Tartu disputatsioonidele kasutan võrdlusmaterjalina Uppsala ja Turu ülikooli omi, sest need kolm ülikooli moodustasid ühtse haridussüsteemi ning professorid ja üliõpilased liikusid nende vahel. Disputatsioone kirjutasid ladina keeles suuresti professorid, kirjutajatena tegutsesid mõnikord kaasa üliõpilased, kes pidid ise kaitsma neid ideid avalikul suulisel disputatsioonil, näidates, et nad on materjalist sisuliselt üle ja suudavad selle esitamisega keeleliselt hakkama saada.

Selles nähti praktilist väärtust, haritlastelt eeldati oskust oma mõtteid suuliselt ja kirjasõnas väljendada. Mitmel pool kirjutati toona, et ülikoolist ei tohi välja tulla inimesed, kellel on ainult teoreetilised oskused, vaid peavad olema ka praktilised: vestlemise, kirjutamise, kõnepidamise ja läbirääkimise oskus. Nendel oskustel põhines töö riigiametis, sealhulgas kirikus, mis oli protestantlikes maades avaliku teenistuse osa. Varavalgustuslik filosoof Christian Thomasius (1655–1728) ütleb koguni, et matemaatikast ja pedantsetest teadustest ei ole kasu, kui ei õpita praktilisi oskusi, nagu kõnelemine ja riigikorraldus. Seda üritatigi varauusaja ülikoolides kultiveerida ja see on väga erinev tänapäeva kasulikkuse arusaamast. Selle tõttu pöörati suurt tähele­panu tekstide lugemise ja kirjutamise stiiliharjutustele ning disputatsioonid ja oratsioonid ehk akadeemilised kõned olid olulised, sest need valmistasid inimesi ette tulevaseks teenistuseks kõikidel aladel.

Retoorika oli osa triiviumist ehk kolmest madalamast vabast kunstist. Kas iga tudeng, omandagu ta hiljem usu-, õigus- või arstiteadusliku hariduse, pidi selles pädev olema?

Ülikool hakkas XVII sajandi lõpu poole küll pisut muutuma, kuid eeldati, et kõik läbivad filosoofia algõppe, iseasi, millises mahus. Filosoofiateaduskond oli madalam fakulteet, kus kõrgeim antav kraad oli magistrikraad. Siis mindi kõrgematesse fakulteetidesse – teoloogia, juura, meditsiin –, kus võis saada ka doktorikraadi. Näiteks väga sageli juhtus, et professor oli algul filosoofiaprofessor, aga siis liikus edasi teoloogiaprofessoriks. Samamoodi kui tudengid liikusid ka professorid.

Ülikooli asutamise järel tulid Tartusse mujalt Euroopast kokku igasugused võistlevad ideed ja koolkonnad. Kui esinduslikult peegeldab Tartu disputatsioonide korpus XVII sajandi Euroopa mõtteilma?

Väga, see sobitub täiesti ilusasti Põhja-Euroopasse. Kõik diskussioonid ja eri suunad jõuavad kohale: kui mitte täies mahus, siis vähemalt mingi virvendusena. Sellepärast on see suurepärane materjal. Tartus oli tugevalt esindatud ramism, mis on väga huvitav teema,⁵ loomulikult luterlik ortodoksia. Kiiresti jõuavad siia 1690. aastatel René Descartes’i ja Robert Boyle’i ideed, ateismidiskussioon. Pietism oli siin kohal võib-olla tugevamalt kui kuskil väljaspool olulisi Saksamaa keskusi. See oli nii muu hulgas ka seetõttu, et ülikool asutati-taasasutati mitu korda ja iga kord võeti sinna õpetama mujalt noori professoreid, kes tõid Tartusse tulles kaasa uued ideed. Seal, kus akadeemilised süsteemid olid palju paremini sisse töötatud, ideed nii vilkalt ei liikunud.

Tartus ei kirjutatud küll väga palju disputatsioone, aga siin on üllatavaid asju. Näiteks oli õhus võimalus, et Tartu ülikool oleks võinud saada esimeseks pietistlikuks ülikooliks, kuna Liivimaa super­intendent ja Tartu ülikooli prokantsler Johann ­Fischer oli kirjavahetuses pietismi rajaja Philipp Speneriga, kes visandas talle pietistliku ülikooli põhimõtted. See võimalus ei teostunud seetõttu, et Rootsi riik oli luterliku ortodoksia toetaja. Esimeseks pietistlikuks ülikooliks sai hoopis 1694. aastal asutatud Halle ülikool ja sellest kujunes järgnevatel aastakümnetel tohutu intellektuaalne keskus, kuhu tuli üliõpilasi igalt poolt. Ja põhimõtteliselt ei ole välistatud, et midagi sellist oleks võinud Tartus olla, kuigi see Põhjasõja kulgu ei oleks muutnud. Samuti on tuntud lugu, et Isaac Newtoni teost „Philosophiæ Naturalis Principia Mathematica”, milles on esitatud praegu Newtoni seadustena tuntud põhimõtted, käsitleti ülikooliloengutes esimest korda Tartus. Sellised asjad mõjuvad suhteliselt perifeerse ülikooli keskkonnas mõneti üllatavana.

Praegu mäletatakse üldiselt Isaac Newtoni tänapäeva teaduse seisukohalt ortodoksset tegevust füüsikuna, kuid varju on jäänud tema ülejäänud pärand.

Newtoni isik on vastuoluline. Saime hiljuti Kurmo Konsaga valmis raamatu alkeemia ajaloost.⁶ Selles tegeleb väike osa ka Newtoniga. Minu arvates on tema alkeemiline pärand ja meie jaoks teaduslik pärand omavahel olemuslikult seotud. Loomulikult tekib tahtmine tagantjärele tsenseerida, et näidata kedagi teistsugusena, sellisena, nagu me tahame neid inimesi näha. Aga toona oli alkeemia ajastupärase mõtlemise osa ja selles mõttes oli Newton väga selgelt oma ajastu esindaja. Aeg mõjutab, millest ja kuidas inimesed saavad mõelda.

Mispoolest on tänapäeval kasulik tegeleda alkeemia või alkeemia ajalooga?

Minu enda jaoks on see sama põhjus, miks tegeleda ulmekirjanduse või üldse mingisuguse kirjandusega: võimalus näha teistsuguseid maailmu, õppida nägema teistsuguste maailmade olemasolu. Selliste võimaluste olemasolu annab ka vaate, et meie maailm ei ole paratamatu, asjad ei pea niimoodi olema. Võib ju tunduda, et valikuvõimalusi enam eriti ei ole – praegu surutakse väga tugevalt peale valikut, kas oled vasak- või parempoolne. Oled kas sinine või roheline – justkui teisi variante ei olekski, kui kasutada Marcus Aureliuse juhtlauset.⁷

Häda on selles, et üldiselt on inimeste fantaasia tugevalt oma ajastus kinni. Tahaksid sellest maa­ilmast lahti rabeleda, aga ajastu surub peale ja sunnib mingitest oma teemadest mõtlema: oled selle raja peal ega saa sellelt ära. Siis aitabki võimalus uurida ajaloolisi ja tulevikulisi asju. Mineviku uurimine näitab teistsugust maailma, näed, et täna­päevased mõttemustrid ei ole paratamatud. Selleni on raske jõuda. Isegi hea tahtega tehakse ajaloolist ilukirjandust, filme ja teatrit tihtipeale niimoodi, et kostüümid on ajaloolised, aga inimesed on ikka needsamad tänapäeva inimesed. Aga kui minna vaatama hästi lavastatud Molière’i, saad aru, et see on teine maailm.

Sinu romaane „Mesilased” ja „Inglite keel” lugedes oli mul tunne, et need on kirjutatud võttega, mis sarnaneb eksperimentaalarheoloogide tegevusega: kasutatakse muinasaegsete eeskujul tehtud tööriistu, et teha toonaste taolisi riideid ja muid materiaalseid esemeid kuni muinasaegsete majade või külade rajamiseni. Kas sa võtad selle omaks?

Jah, ma võtan selle täiesti omaks. Üks, mida olen püüdnud tabada, on tunne või kogemus. Teoreetiliselt võib igasuguseid asju õppida, aga kogemus on midagi muud. Ajaloost on raske vahetut kogemust saada. Võib ehitada kiviaegse küti-korilase onni ja olla seal, aga sellest ei piisa, et mõista, mismoodi see kütt-korilane mõtles. Varasematest perioodidest saame luua butafooria, aga meil on keeruline jõuda mõtlemiseni, sest meil ei ole tekste. On triviaalne tõde, et teksti kaudu saab inimene haua tagant kõneleda, teksti kaudu saab vestelda surnud inimestega. Ja kui oled pikka aega vestelnud, saad aru, mida nad tahavad öelda, ja jõuad mingis mõttes selle kaudu nende ellu.

Kuidagi tunnen üsna sageli, et sellel inimesel, kes kunagi elas ja kirjutas mõne teksti, on tegelikult midagi öelda. Võib-olla saaksin vahendada seda, mida see inimene tahtis öelda või mis maailmas see inimene neid asju ütles. Muidugi on selleks vajalik ka butafooria, selleks tuleb luua meeleolu nagu teatris: kustutada tuled, et lavamaailm hakkaks elama.

Ühest „Mesilaste” ingliskeelse tõlke arvustusest hakkas mulle silma tähelepanek, et see romaan võib näida ulmeline seepärast, et toonaste inimeste mõtlemine tundub meile nii ulmeline.

Võib küsida, milline oli XVII sajandi inimese reaalsus: deemonid, inglid, vaimud, Jumal. See oli kaheldamatu reaalsus enamiku inimeste jaoks marginaalsete eranditega. Niimoodi sisustatud maailm on üsna teistmoodi kui meie maailm. Olen katsunud seda teistsuguse maailma reaalsust tajuda. Inglise keeles kasutatakse ulmekirjanduse kohta üha rohkem sõnapaari speculative fiction, mis rõhutab võimalikkuste kirjeldamist. Ka Uku Masing nägi, et ulmel ja teoloogial on väga palju ühist, mitte ideaalmaa­ilmade fantaseerimise pärast, vaid seetõttu, et need aitavad uurida, kuidas asjad võiksid olla teistmoodi. Kuigi väikesed muutused on ka huvitavad, ei pea uurima ainult väikseid muutusi, tuleks uurida võimalikke suuri, radikaalseid muutusi. Mulle mõjub väga arusaadavalt Uku Masingu kirjutis „Rohelise udu vang”,⁸ selles väljendatud täieliku muutuse igatsus, mida saab nimetada ka eshatoloogiliseks nostalgiaks. Igatsus pöörduda tagasi, aga tulevikuline.

Eesti ulmekogukonna aruteludes kipub läbi käima teema, et ülejäänud kirjandusüldsus ei tunnusta neid piisavalt. Kas eesti ulme saab piisavalt tunnustust?

Žanrikirjandus eeldab žanriteadlikku lugejat. Mis meeldib žanrilugejale, võib olla lihtsalt arusaamatu või igav lugejale, kes ei ole žanriteadlik. Osa žanri­ulmet ei jõua laiema lugejaskonna ette, sest eeldab teistsugust lugejat. Kui aga keegi on suure­pärane kirjutaja, siis see üldiselt äratab tähelepanu. Žanri­kaanonitruu kirjutamine ei pruugi olla kirjanduslikult eriti huvitav väljaspool kaanonit.

Paratamatult on ka tavakirjanduseks nimetatul omad žanrikaanonid, kuigi võidakse eeldada, et tavakirjandus peaks olema žanriülene. See on osalt stiili küsimus. XIX sajandi seiklusjutu stiil on ulmele väga tugevalt omane. Tavakirjanduses tehakse palju rohkem stiilieksperimente, millest paljud on täiesti ebaõnnestunud, aga vähemalt eksperimenteeritakse. Need katsetused ei pruugi tekstile või loo sisu paremale ilmsiks tulemisele kaasa aidata, aga lugeja on valmis ja ootab seda. Kusagil on vahe, kus žanrid lahknevad. Siin ei ole millegi üle kurta.

Aga kas tavakirjanduse ja ulmekirjanduse vaheline hall ala on piisavalt viljakas?

Minu jaoks küll. Olen katsunud üsna teadlikult olla mitte ühes ega teises žanris. Ulmeringkonnas on kurdetud, et minu raamatud ei ole ulmekirjandus, ka pea­voolukirjanduse poolelt on aeg-ajalt küsitud, kes on minu raamatute lugeja, millised intellektuaalsed nõudmised on lugejale. Aga kokkuvõttes on raamat olemas sellisel kujul, nagu ta on, tegutseb iseseisvalt ja on suurepärane, kui leiab endale ise lugeja.

Tundub, et minu jaoks on sellel hallil alal olemas see, mida ma kirjandusest otsin. Võib-olla võiks proovida veel hall­alasid teiste žanride vahel – kirjandus ei jagune siiski üksnes ulmeks ja peavooluks, on ka teisi võimalusi.

Inimesed üldiselt tahaksid midagi, mida nad on juba enne kogenud. Ja nii luuakse ootuste horisont, mida peab hakkama täitma. See on minu jaoks problemaatiline, mille pärast ma suhtun žanri­kirjandusse teatava kahtlusega. Žanrikirjandusel on palju häid omadusi, mis teevad selle turvaliseks. Aga mulle tundub vajalik žanriturvalisust nihestada või mitte tingimata selle ootustele vastata. Võimalikkuste uurimise pärast on kasulik mitte jääda sellesse, mis on tavaline, huvitav on katsuda jõuda ebatavalise juurde.

Sinu romaan „Mesilased” võitis 2013. aastal Euroopa Liidu kirjandusauhinna ja see on tõlgitud 15 keelde.⁹ Kas selle romaani kirjutamine on ära tasunud? Kas on mingeid seaduspärasid, kus on raamatut tõlgitud ja müüdud?

See, et „Mesilasi” tõlgitakse jätkuvalt, on päris üllatav olnud. Saksa keeles peaks varsti ühes Šveitsi kirjastuses ilmuma Cornelius Hasselblatti väga hea tõlge. Rikkaks ma ei ole saanud, aga „Mesilaste” kirjutamine tasus ennast kuhjaga ära. Ma poleks eales oodanud, et „Mesilased” sellise vastu­võtu leiab. Olen väga rahul, et romaani on siin-seal saatnud mõõdukas edu. Kuna tõlkeõigused kuuluvad mulle endale, pean kirjavahetust kirjastajatega ise. Administreerimist on siin ka, nagu suhtlemist maksu- ja tolliametiga, aga seda ei ole nii palju, et oleks mõtet leida inimene, kes sellega tegeleks. Minu meelest on Euroopa Liidu kirjandusauhind tänuväärt ette­võtmine, sest võimaldab vähem tuntud keeltes kirjutatud teostel jõuda laiema publiku ette. Tartu Ülikooli tõlkeõpetuse professor Luc van Doorslaer andis hiljuti teada, et nüüd on hakatud uurima selle auhinna mõju.

Eri riikides on müük olnud väga erinev, paratamatult pärast turule tulekut raamat müüb ja siis mõne aja pärast langeb müük ära. Selge on see, et suurema kõnelejaskonnaga keeltes müüakse rohkem. Oluline on kirjastus: kui on tuntud, suurem kirjastus, siis on suurem lootus, et nad tõepoolest midagi müüvad. Kuna palju tõlgitakse Euroopa Liidu toetusel, võib kahtlustada, et mõni kirjastus on „Mesilased” pannud paketti, millele taotlevad tõlkimiseks toetust, kusjuures nende eesmärk ongi saada tõlkeraha, nii et saavad mõne muu teose selle kõrval tõlkida. Mingisugune intuitsioon tekib kohe alguses kirjastaja suhtumise ja lähenemise põhjal, kui huvitatud ta sellest tekstist on. Mõnikord on selge, et kirjastaja on raamatu ise läbi lugenud, ja oskab rääkida tekstist. Teinekord on ta võib-olla raamatut sirvinud ja vaadanud: mitu tõlget on olemas ja seetõttu vast täielik „põhk” ei ole, ning siis otsustanud selle taotlusse sisse panna.

Siiski korraldavad kõik need kirjastused raamatuesitlusi, mis on alati toredad ja huvitavad olnud: saab kohtuda kirjastamise ja raamatutega seotud inimestega ning mõnikord ka kohalike kirjanikega. Olen alati püüdnud mõned kohalikku kirjandust esindavad raamatud läbi lugeda, enne kui kohapeale lähen, et oleks sealsest kirjanduselust ettekujutus. Näiteks Läti, Leedu, Itaalia ja Norra kirjastustega oli väga hea kontakt ja kogemus.

Kuidas teksti teises kultuuris loetakse ja milline retseptsioon olla võiks, oleneb palju tõlkijast. Mul on olnud Itaalias mitu väga head kogemust, kuna Daniele Monticelli on tõlkinud kahtlemata väga hästi. Mõnel pool on võimalik ainult kaudtõlge, näiteks võetakse aluseks mitu erinevat tõlget. Kaudtõlkes läheb midagi minu jaoks olulist kaduma, nii et see ei ole enam seesama tekst. Teisalt ei ole mul väga tugevat omanikutunnet teksti suhtes – ta on valmis ja las elab oma elu.

Oled rääkinud, kuidas kirjasõna vabariik getostub. Kui trükikunst võimaldas ühe kompaktse kirjasõna vabariigi tekke, siis internet on võimaldanud müriaadi kirjasõna linnriikide tekke, mis ei pruugi omavahel eriti suhestuda. Mida saaks intellektuaal teha, et need paremini omavahel suheldud saaksid või üksteist paremini mõistaksid?

See on väga keeruline küsimus. Mida saaks teha, ma ei tea, võib-olla lihtsalt teadvustada. Kui laiemalt võtta ja meenutada, siis Rooma impeerium vallutas palju maid, ehitas nende vahele teid ja sundis kõik need piirkonnad omavahel suhtlema. Lõpuks sai kooshoidvaks jõuks kristlus – pühakirjatekstide kaudu, aga meetodeid oli veel – ja suhestas omavahel kõiki neid erinevaid maid ja rahvaid. Terve Euroopa toimis selle kaudu, nii et võis olla üsna ­kindel, et kui Norra ja Itaalia inimesed saavad kokku, on neil mingi­sugune seos pühakirjaga, mille kaudu nad võivad üksteisest aru saada.

Meil räägitakse tüvitekstidest. Võiks eeldada, et kõik on lugenud Dante „Jumalikku komöödiat”, aga see pole sugugi nii. Mida kõik on lugenud, seda on üha vähem. Ainuke asi, mida saaks teha, on teadvustada, et oleks vaja koonduda millegi ümber. Oleks hea, kui meil oleks klassikalise kirjandusega seosed olemas, sest nende puudumine lihtsalt vaesestab. Olen kirjanike hulgas üsna palju kuulnud kriitikat kohustusliku kirjanduse olemasolu suhtes. Minu jaoks on see väga suur probleem. Võid küll vihata Tammsaaret, aga ikkagi tuleks teda lugeda, sest eestlane mõtleb endast Tammsaare kaudu. Mingis mõttes on Tammsaare leiutanud eestlase, enne teda sellist eestlast ei olnud.

Aga kui inimesi on suudetud panna mõtlema selle peale, et nad sorteeriksid prügi, siis võib-olla suudetakse inimesi panna mõtlema selle peale ka, et nad võiksid lugeda klassikalist kirjandust. Prügi sorteeritakse, sest tahame hoida planeeti. Kui tahame hoida mõtteruumi, peaksime sorteerima intellektuaalset materjali. Võib-olla oleks vajalik riiklik programm, mis suunaks inimesi seda tegema, nii et igas kodus ja koolis oleksid vastavad sildikesed ja korraldataks infopäevi: mis on klassikalised teosed, mida iga inimene võiks lugeda ja kuidas neid oleks mõttekas lugeda. Iga tekst nõuab ju teataval viisil lugemist.

Või lausa Euroopa tasandi algatus: direktiiv näeks ette üldised põhimõtted ja sätestaks kohalikud erisused ja erandid, moodustades hägusate piiridega kaanoni.

Muidugi oleks see kõige parem, kui see tuleks Euroopa tasandilt ja tehtaks kõigile liikmesriikidele kohustuslikuks. Kahtlustan, et Euroopa Liidu kirjandusauhind otsapidi midagi sellist taotleski, aga see peaks olema ambitsioonikam. Ma ei tea, kas see õnnestuks, aga teadlikkuse tõstmisest võib midagi muutuda. Võib küsida, kas prügi sorteerimisest muutub tegelikult midagi, kas see päästab planeedi. Aga süda on rahulikum: ma vähemalt teen midagi.

Küsiksin veel varauusaegsete disputatsioonide vaimus: kas kurat suudab muuta inimese hundiks?

Sellest on Tartus kirjutatud terve tekst.¹⁰ Muidugi ei suuda kurat selle käsitluse järgi inimest füüsiliselt hundiks muuta, aga ta võib panna inimese arvama, et ta on hunt. Aga seal on öeldud, et see teeb sama välja. See on väga huvitav: ei ole selge üle­minek, vaid on mingid gradatsioonid. Kas marutõbine inimene on hundiks muutunud? Põhimõtteliselt võib ju öelda, et ta on hunt. Mõni inimene on teiste vastu nii kuri, et teda võib hundina käsitada. Selles tekstis on kõiki neid võimalusi arvestatud. Mulle meeldib, et esitatakse küsimus ja hakatakse seda nüansseerima, tuues välja kõik eri võimalused. Esitatakse lehvik võimalusi, mitte dihhotoomia, kus ainsad võimalikud vastused oleksid jah või ei. Selles mõttes on see küsimus hea disputatsiooni teema. Küsimus on ka selles, kas kurat on olemas – see on omaette teema. Siin on samuti terve diapasoon eri võimalusi, mida mõelda kuradi all. Kas kurjus on olemas? Kas kurat on kurjus? Ja neid võimalikke küsimusi on veel. Neid esitades saab sellest mõelda palju paremini, mitte vastama lihtsalt jah või ei.

Kus hoitakse Tartu Ülikooli raamatu­kogus kuuendat ja seitsmendat Moosese raamatut?

Kui küsida, kas meil on olemas maagiliste ja alkeemiliste raamatute kogu, siis vastus on jah, on küll olemas. See on Giese kogu,¹¹ päris korralik kogu alkeemilisi raamatuid ja käsikirju. Lisaks on meil hulk teisi huvitavaid eksemplare, näiteks Paracelsuse¹² ja Cornelius Agrippa¹³ teoseid ja muud tähelepanuväärset. Aga mina oma silmaga kuuendat ja seitsmendat Moosese raamatut Tartu Ülikooli raamatukogus näinud pole.

Isegi mitte odavaid koopiaid?

Neid XX sajandi alguses avaldatud odavaid koopiaid olen küll näinud. Õigupoolest on need konstruktsioonid – ma ei tea, mida nad kopeerisid. XX sajandi alguse okkultuur, nagu teaduskirjanduses nimetatakse okultismihuvi,¹⁴ on samuti väga huvitav teema, mida võib-olla kuigi palju ei teadvustata. Toona oli ühelt poolt teadusrevolutsiooni aeg, kui muu hulgas pandi alus kvantfüüsikale, aga samal ajal needsamad tegelased tundsid huvi okultsete teemade vastu, näiteks Marie Curie pidas oma surnud abikaasaga vaimset ühendust. Need kaks poolt käisid kuidagi omavahel kokku ja sellel on sarnasusi varauusaja perioodiga, kui Newton tegutses. Okultismi tõsine seos teadusega on mingil kombel loomulik, sest pakub uusi uurimisteid. Praegu püütakse nende kahe vahele tõmmata selget piiri, aga ma arvan, et seda ei ole lihtne üheselt paika panna. See laguneb jälle ära ja saab huvitavaid kooslusi näha. Olen neid teemasid veidi uurinud, sest lõpetasin hiljuti ühe ilu­kirjandusliku teose, mis seda valdkonda puudutab.

 

Ajalehe Ristirahwa Pühhapäwa Leht 1877. aasta 6. novembri numbri ühest kuulutusest võib lugeda: „Naesterahwa mantli krae, mustast tradidamist, wildse prannidega on pühhapäwa öhtul ärrakaddunud. Leidjat pallutakse Makri uulitsasse Altmühli majasse Nr. 269 kätte tua, kus temma waew ärratassutakse.”

Tänapäeva inimeses tekitab see lühike tekst palju küsimusi. Mis on tradidam? Mis on vildne? Mis on prannid?

Esimesele küsimusele vastab Wiedemanni sõnaraamat, et traadidam on ’Damentuch, drap-de-dames’ (Wiedemann 1893: 1194), ning Johann Georg Krünitzi koostatud mahuka „Oekonomische Encyklopäedie” IX köide selgitab, et Drap des Dames on „must, õrn ja pehme villane kalev, mida naine kannab tavaliselt leinaajal” (Krünitz 1785: 491). Seda, et sõna vildne tähendab mõnes murrakus ’villane’ (Wiedemann 1893: 1358; VMS II: 679), pole raske taibata. Sõnale prann leiab selgituse taas Wiedemannilt (1893: 872 prańń pl. prańńid Franzen), aga üsna ootamatult ka tänapäeva eesti keele seletussõnaraamatust: prann murd narmas (EKSS 4: 388).

Lisatud näitelause naised teevad [mütsid] missugused aga tahame, kas või kirjud ja prannidega on välja sedeldatud Kaarel Leetbergi tõlketekstist. Juhusliku sõna­sedeli olemasolu on nähtavasti ainus põhjus, miks see sõna on nüüdiseesti kirjakeele sõnaraamatusse sattunud. XX sajandil on seda koos variantidega prani, pranje, pränn hõredalt registreeritud mõnest Põhja-Eesti murrakust, kõige kompaktsemalt kirderannikumurde alalt, kust Leetberg pärit oli. Kirjakeeles näib selle kasutamine olevat niihästi XIX kui ka XX sajandil harv. Kasutatud on ka variante pranje, frang ja franje, nt üks mantle krae musta kalewist, pranjed äres ja sammeti paelaga ülleömmeldud (Ärakadunud 1877), suuri värvitud laualinasid frangidega (Täieline väljamüük 1887) ja Kergelt krausitud pluuset ilustab tikitud pärli-karnituur ja eest franjed (Tallinna Moodi-album 1908: 8). Kirjakeeles on neist kõige sagedasem franje, mida tuleb ette veel 1930. aastate lõpu ajakirjanduses.

fr-algulised teisendid teevad ühemõtteliselt selgeks, et tegemist on noore laen­sõnaga. Julius Mägiste on arvanud, et prann võib olla hüpokoristiline moonutus saksa sõnast Franze (tänapäeval õieti küll Franse) ’narmas’ või keskalamsaksa sõnast frense. Mõlemale oletusele on lisatud küsimärk (EEW VIII: 2164), nähtavasti seetõttu, et need eeldavad sõna lõpus ootamatut häälikuarengut n(t)s > nn. Kui lisada eespool nimetatud fr-algulised ja ng– või nje-lõpulised variandid, on etümoloogia sobimatus ilmne.

Siia lisandub asjaolu, et saksa kirjakeele Franse ei olnud suure baltisaksa sõnaraamatu koostaja Woldemar von Gutzeiti väitel XIX sajandi keskpaiku Baltikumis peaaegu kasutusel. Selle asemel käibis alamsaksa päritolu Franje (sama hääldust väljendavad Frange, Frannie, vt Gutzeit 1864: 295), mis kuulus XIX sajandil ka näiteks berliinlaste iseloomuliku sõnavara hulka (Meyer 1878: 13 Franjen Fransen).

Nagu eelnevast peaks juba küllalt selge olema, on eesti sõna prann ja selle teisendite aluseks baltisaksa Franje ’narmas’, mis omakorda lähtub samakujulisest alamsaksa sõnast. Keskalamsaksa sõnaraamatud seda ei tunne, nii et tegemist on ilmselt uuema keelendiga, mis on laenatud prantsuse keelest otse (vrd vanaprantsuse fringe, frenge, frange, uusprantsuse frange ’narmas’, vt CNRTL) või siis hollandi keele vahendusel (vrd keskhollandi fringe, fraenge, frange, uushollandi franje ’narmas’, vt EWN). Esmaallikas on niisiis põhimõtteliselt sama mis saksa kirjakeele sõnal Franse, aga huvitaval kombel jätavad mõlemad populaarsed saksa etümoloogiasõnaraamatud sellega kokku kuuluva murdesõna Franje olemasolu sootuks mainimata (vrd EWD: 370; Kluge 2002: 312).

Prantsuse frange arvatakse olevat ladina sõna fimbria metateesi teel kujunenud rahvaladina teisendi *frimbia järeltulija (CNRTL; EWN; EWD: 370 jt). Selle prantsuse keeles tekkinud variante on otse või kaude laenatud mitmesse romaani ja germaani keelde (it frangia, hisp ja port franja, holl franje, ingl fringe, tn ja nor frynse, rts frans jt). Eesti tagasihoidlikel prannidel on au kuuluda sellesse suurde internatsionaalsesse perre.

Lõpuks võib veel küsida, miks oli vaja narmast tähendavat sõna üldse laenata. Arvatavasti oli vähemalt osaliselt tegu tähenduse diferentseerimise taotlusega: narmas võib tekkida ka riidetüki kulumisel, prann, pranje või franje aga oli enamasti kaunistuseks tehtud ehisnarmas (rõivaesemel, kirstul jm).

 

Udo Uibo (snd 1956), Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), udo.uibo@eki.ee

7.–10. juunini peeti Brnos Masaryki ülikoolis rahvusvahelise etnoloogia- ja folklooriühingu (Société Internationale d’Ethnologie et de Folklore) 16. kongress.Ühendavaks teemaks oli elu ebakindlates oludes. Eestist osalesid Liisi Laineste (juhtis digitaalseid eluavaldusi uurivat plokki), Anastasiya Fiadotava (kõneles poliitilistest meemidest Eestis aastal 2022), Anastasiya Astapova ja Maili Pilt (ühis­ettekanne vandenõuteooriate paljastamise sotsiaal­meediagrupist), Katre Kikas (ettekanne modernsest ebakindlusest ning XIX sajandi lõpu rahvaluulekogujate moraalsetest dilemmadest), Ave Goršič (andis ülevaate folklooriarhiivist muutuste tuules saja aasta jooksul), Mari Sarv (kõneles rahvaluulearhiivi toetuseks organiseeritud laulupeost 2020), Liina Saarlo (digitaalarhiivi üksikkasutajatest ja kogukondadest), Risto Järv ja Astrid Tuisk (Ukraina meemide kogumiskeskkonnas toimuvast), Mare Kõiva (puudega seotud uskumustest ja rituaalidest), Ülo Valk (lugusid raskesti seletatavatest kokkupuudetest), Alexander Panchenko (apokalüptilisest onto­loogiast vene õigeusu näitel postsovetlikes oludes), Art Leete ja Valeri Sharapov (ühisettekanne komi animismist). Indrek Jääts, Marleen Metslaid ja Tenno Teidearu vahendasid ERM-i kogumistööd ja teadust ning Ester Bardone ja Anu Kannike esinesid toiduteemalises sektsioonis.

9.–10. juunil toimus Luua Metsandus­koolis koolinoorte keelelaager „Hääldusest ja hääldamisest”. Seekordne laager oli järje­korras kümnes ning keskendus foneetikale, mis on järgmise emakeele­olümpiaadi teema. Laagris osales 23 kooli­noort 8.–12. klassist. Esindatud olid Tallinna, Tartu, Haapsalu, Narva, Märja­maa, Rapla ja Viimsi koolid. Tartu Ülikooli foneetika labori teadlased Pire Teras, Katrin Leppik ja Anton Malmi tutvustasid hääldusõpetuse teoreetilisi tahke ning lasid töö­tubades noortel endil praktilisi harjutusi teha. Laagri korraldasid Emakeele Selts ja Tartu Ülikooli eesti ja üld­keeleteaduse instituut.

15. juunil peeti Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses aiaseminar „Enam kui inim. Kirjandus ja kunst mitmeliigilises maailmas”. Ettekannetega esinesid Timo Maran („Semiootiline seotus paljuliigilises maailmas”), Kadri Tüür („Kuidas maitsed karule?”), Elle-Mari Talivee („Linnuvaatlejad ja nende teekond keskkonnale mõtlemiseni”), Merili Metsvahi („Liivimaa vaimulike arusaamad veekogude elususest XVII sajandi esimesel poolel”), Kaarina Rein („Botaanika rootsiaegses Tartu ülikoolis Andreas Arvidi disputatsiooni „De plantis” näitel”), Risto Järv („Naabrist parem. Meie muinasjutusiil”), Sara Bédard-Goulet („More-than-human encounters at the edge of extinction in Indices des feux by Antoine Desjardins”), Ulrike Plath („Manfred Kyber: baltisakslasest loomakaitsja ja kirjanik”) ja Ene-Reet Soovik („Läänemere lained: linnaloodusest ja loodus(aja)kirjandusest”).

15.–17. juunil toimus Tallinna Ülikoolis 13. Lotmani päevade konverents „Hirm kultuuris ja hirmukultuur” („Fear in culture and culture of fear”). Kutsutud esinejad olid Joanna Bourke (Birkbeck, Londoni ülikool, „The gender of fear: Female evil in twentieth-century culture”), Andrei Zorin (Oxfordi ülikool, „Tolstoy: Fear of death and fear of mortality – experience, representation, philosophy), Jevgeni Dobrenko (Ca’ Foscari Veneetsia ülikool, „Stalinist Comedy of Fear”) ja Mihhail Lotman (TLÜ, TÜ, „По ту сторону страха”). Osale­jaid oli 24 riigist. Eesti teadlastest esinesid Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman, Mari-Liis Madisson, Merit Rick­berg, Timur Guzairov, Irina Belobrovtseva, Inna Adamson, Sergei Dotsenko, Igor Kotjuh, Mihhail Trunin jt.

19. juunil peeti Kirjandusmuuseumis 9. sõjaseminar „Sõja ja konkreetsete sündmuste kunstiline mõtestamine”. Esinesid Michael Cole (TÜ, „The calm before the storm: Cultural resistance to Russia in Ukraine before February”) ja Svetlana Maslinskaya (Grenoble’i Alpi ülikool, „Chrono-journey in Children’s Literature about War: the Evolution of Commemorative Pragmatics”).

26.–29. juunil peeti Värskas BaltHerNeti suvekool „Väliseesti kultuuripärand võõrsil XI. Minu eesti juured”. Avapäeval külastati Tartus Eesti Rahvusarhiivi, kus Tõnis Türna tutvustas pereloo uurimise võimalusi ja juurdepääsupiiranguid. Suvekoolis räägiti suguvõsa- ja nimeuurimisest, pereajaloo jäädvustamise erinevatest viisidest, haudade kaardistamisest, pere- ja kohapärimusest. Tutvustati teemaga seotud kogusid Eestis ja väliseesti arhiivides. Keila Kopvillem ja Piret Noorhani (Väliseesti Muuseum) kõnelesid väliseestlaste elulugudest VEMU arhiivides, Madli Wiiburg Walfridsson Rootsi Eestlaste Liidu arhiivigrupi tööst, Fred Puss (Eesti Isikuloo Keskus) tõi näiteid pereloo uurimisest, Tiina Tael (ERM) tutvustas Setumaa kirjasaatjate lugusid, Marin Laak (ERM) andis ülevaate väliseesti fondidest näidetega Ilmar Laabani ja Gunnar Neeme kogust, Janis Tobreluts (EELK arhiiv) kõneles väliseesti kirikuarhivaalidest. Teisel päeval kõneles Mari-Ann Remmel (ERM) kohapärimusest ja identiteedist, Tiina Kirss (Eesti Elulugude Ühendus) elulugudest ja nende kogumisest, Marju Merschin (Eesti Mälu Instituut) 1944. aasta suurpõgenemisest 80. aastapäeva puhul ja Piret Voolaid (ERM) Kanada eestlaste koolipärimusest. Kultuuripärandialase koostöö suundade arutelul osalesid Välisministeeriumi, Eesti Instituudi ja BaltHerNeti esindajad. Toimus MTÜ Baltic Heritage Networki aasta­koosolek.

27. juunil toimus Tartus LVI J. V. Veski päev „Eesti keelest ja läänemeresoome keelte­perest”, mis oli pühendatud keele­mehe 150. sünniaastapäevale. Ette­kannetega esinesid Reet Kasik („Johannes Voldemar Veski eesti oskuskeele arendajana 1920–1940”), Valts Ernštreits („Liivi keel põliskeelte aastakümnel”), Petar Kehayov („Keelesaarte tähtsusest läänemeresoome keeleteadusele”) ja Heinike Heinsoo („40 aastat vadjalaste hulgas”). Lisaks tavapärasele ettekandeosale ja Raadi kalmistul J. V. Veski kalmu külastusele toimus seekord ka ringreis Veskiga seotud paikadesse.

4.–6. oktoobrini tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis Tatiana Vladõkina 70. sünnipäeva veebikonverentsiga „Elava traditsiooni lätetel”. Tatiana Vladõkina on udmurdi folkloori, mütoloogia ja traditsioonilise kultuuri tänapäevase uurimise rajaja. Ettekannetega esinesid teadlased Eestist, Ungarist, Soomest, Prantsusmaalt, Udmurtiast, Baškortostanist, Tatarstanist, Mari-Elist, Karjalast ja Komimaalt.

5. oktoobril toimus Pärnus Academia Pernaviensise XX mõttekoda. Tegu oli juubelihooaja algust märkiva üritusega, sest järgmisel aastal möödub 325 aastat Tartu Ülikooli eelkäija Academia Gustavo-Carolina ehk Academia Pernaviensise asutamisest Pärnus. Mõttekoja aukülaline oli Toronto ülikooli emeriitprofessor Jüri Kivimäe, kes pidas loengu „Miks on Russowi kroonika tähtis?“.

5. oktoobril pidas Bengt af Klintberg Tartus loengu „The baby on the track: A newspaper legend with roots in the 19^th century”. See oli pühendatud Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli asutajale professor Walter Andersonile.

5.–6. oktoobril toimus Tartus rahvus­vaheline konverents „Läänemere kontaktid”, mis oli pühendatud prof Tiit-Rein Viitso (1938–2022) mälestusele. Ühtlasi tähistati liivi pärandi aastat ja põliskeelte kümnendit. Esimesel päeval toimusid plenaarettekanded: Valter Lang („Proto-Finns and their partners”), Riho Grünthal („The diversification and spread of Finnic languages”), Johanna Laakso („Language contact research beyond loanword studies – reflections with respect to the oeuvre of Tiit-Rein Viitso”) ja Mait Metspalu („The genesis of the Finnic genepool”). Teise päeva ettekanded koondusid kolme teema­ringi: Soome lahe äärsed kontaktid, kontaktid läänemeresoome idapiiril ning Liivi lahe ümbruse kontaktid.

10. oktoobril peeti Eesti Rahvusraamatukogus VIII oskuskeelepäeva. Avasõna­võtt oli RR humanitaaria ja kunstide raamatukogu juhatajalt Katre Riisalult. Esinesid Kristiina Kaju (RR, „Kuidas jääda ellu kunstmurul? Meediapädevuse terminitest eestikeelses kultuuriruumis”), Sirli Zupping (EKI, „Millist suunda näitab Eesti terminitöö tegevuskava?”), Martin Luts (EKI, „Räägime just Tõlkeväravast”), Kadri Vider (EKM, „Tehistaip ja termini­täpsus – on neil ülepea mingit kokkupuudet?”), Ülle Talihärm (Kultuuri­ministeerium, „Uued nähtused, muutuv keel ja nende mõju õigusaktidele”), Sirje Nilbe (Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing, „Terminiprobleemid raamatukogunduslike standardite tõlkimisel”) ja Kalju Tammaru (Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing, „Sajand raamatukoguterminoloogiat. Inimesed ja sõnad”).

11. oktoobril toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek. Kaarina Reinu ettekanne „Tartu ülikooli algusaegadest trükitud disputatsioonide põhjal” keskendus Academia Gustaviana aegsetele (1632–1656) Tartu disputatsioonidele, vaadeldes nende muutumist kolme kümnendi jooksul ning arutledes teemal, milline on nende tööde ja autorite koht eesti teadus- ja kultuuriruumis.

11. oktoobril peeti Paistu rahvamajas Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluulearhiivi muinasjutuseminar „Parandades ilma ja inimesi”. Esinesid Mall Hiiemäe, Risto Järv, Mairi Kaasik ja Kärri Toomeos-Orglaan. Mulgimaa mänge tutvustas Astrid Tuisk ning mulgi aabitsat Renee Trei.

13. oktoobril korraldas Emakeele Selts Münchenis väliskeelepäeva. Esinesid Külli Habicht (TÜ, „Die Spuren der deutschen Sprache in der estnischen Schrift­sprache”), Helin Kask (TLÜ, „English-Estonian code-copying in Estonian blogs and vlogs”), Helle Metslang (TÜ, „Eesti keelest Euroopa ja uurali keelena”), Tiit Hennoste (TÜ, „ahah ja ahaa, ah ja aa, noh ja noo, jah ja jaa. Ja teised pisikesed sõnad, millega me suhtleme”) ning Mare Kõiva (EKM, „Loitsudest, sõnamaagiast, nõidumisest minevikus ja tänapäeval”).

14. oktoobril toimus Kaunases Vytautas Suure ülikoolis konverents „Contemporary Studies of Family and Calendar Holidays: Challenges and Perspectives”. Konverentsi fookus oli suunatud tähtpäevade pidamises umbes 30 aasta jooksul toimunud muutuste jälgimisele. Eesti Kirjandusmuuseumi teadlastest osalesid Mare Kõiva („Continuation and Innovations – on Formation of the Estonian Calendar System 1990–2023”) ja Andres Kuperjanov („Small Societies in a Global Network”).

16. oktoobril peeti Tallinnas konverents „Viirastus piiril: idaeurooplase passioon. Emil Tode „Piiririik” – 30”. Kirjanike Maja musta laega saalis astusid üles Rein Veide­mann („Piiririik ja/kui piir­olu”), Virve Sarapik („Ontoloogiline ­piir­/­itus. Tode ja Lotman”), Joonas Hellerma („„Piiri­riik” – lõpuaegade raamat”), Kristiina Rebane („Emil Tode „Piiririik” ja Giacomo Leopardi umbkaudsuse poeetika”), Märt Välja­taga („„Piiririik” ja iha kolmnurk”), Raili Marling („„Piiririigi” soolised sekeldused”), Piret Viires („„Piiri­riik” kui sündmus”), Juhani Salokannel („Mis­pärast „Piiririik” ei ole soome keeles „Rajamaa”? Emil Tode tee Soome”), Joosep Susi („David Bohmi teoreetiline füüsika. Ääremärkusi apostroofist”) ja Tõnu Õnnepalu („Piiririik revisited”). Järgnes arutelu. Konverentsi korraldasid EKA, TLÜ ja TÜ nüüdis­kultuuri uurimise töörühm ning Eesti Kirjanike Liit.

16. oktoobril korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis seminar, kus arutleti avalike siltide andmebaasi koostamise üle. Kõnelesid TÜ üldkeeleteaduse kaasprofessor Ilona Tragel ning IT ja keeleteaduse üliõpilane Mihkel Roomet, kes on uurinud, kuidas selline andmebaas sobiks muu visuaalse materjali (nt meemide, grafiti jmt) kogumiseks ning mida selleks oleks vaja muuta.

17. oktoobril toimus Eesti Keele Instituudis nimekonkursi „Ehe Eesti – Eesti ettevõttele eesti nimi 2023” lõpuüritus. Ettekannetega esinesid Ilmar Tomusk („Äri- ja ettevõttenime hea tava”), Sirli Zupping (EKI, „Kas ettevõtted peaks jõudma Vikipeediasse?”) ja Mare Vahtre (Eesti Interneti Sihtasutus, „.ee – värav eesti­maalasteni”). Laureaatideks valiti rahvusdomeeninime kategoorias mänguvõti.ee (Mänguvõti OÜ), õpilasfirmade kategoorias PAKILINE, aasta uustulnuka kategoorias OÜ Sõnavulin, teenindusettevõtte kategoorias Vudila (Vudila Mängu­maa OÜ), tootmisettevõtte kategoorias HUUM OÜ, haridus- ja kultuuriasutuse kategoorias MTÜ Laste­raamat ning vabaühenduste kategoorias MTÜ Jääk ja Praak.

18. oktoobril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis 18. Akadeemilise Rahvaluule Seltsi konverents. Arutleti, kuidas mõjutab uurija ja uuritavate põlvkondlik kuuluvus nii välitöösituatsiooni õhustikku kui ka kogutava materjali ning uurimisallikate iseloomu. Ettekannetega esinesid Piret Voolaid („Kanada eestlaste koolipärimus – põlvkondade dialoog (Eestiga)”), Svetlana Karm („Soome-ugri uurimisreisid kolleegide jälgedes”), Eda Kalmre („„Jutustan, nagu arvan (vajaliku olevat) …” Tõde ja valikud eluloojutustustes”), Lodewyk Barkhuizen („Habit, memory, and differ­ence: Intra-inter-generational dialogue beyond human agency”), Maarja Kaaristo („Navigating the generational dynamics: Reflections on fieldwork with canal boaters in North West England”), Mari-Ann Remmel („„Isand Aeg lõhub kõik halli mineviku sünged kantsid…” Aja vaim Jaan Remmeli (1934–2007) noorpõlve jäädvustustes”), Andreas Kalkun („Intiimsed vestlused eakate naistega. Iga, sugu ja muud asjaolud”) ja Anu Korb („Välitöökohtumised läbi aastakümnete”).

19. oktoobril korraldas Fenno-Ugria asutus hõimupäevade raames konverentsi „Soome-ugri rahvad Lätis – kadumine püsimine või edasiminek”. Esinesid Priit Raudkivi („Paotades ust ja kiigates tuppa. Paar mõttekest Vana-Liivimaa mõistmiseks”), Valts Ernštreits („Liivlaste tänased ja homsed väljakutsed – kuidas tagada kriitiliselt ohustatud keele ja kultuuri kestvust”), Lembit Vaba („Kas leivud on liivlased?”), Indrek Jääts („Meenutusi Lutsi maarahvast”), Enn Ernits („Kes olid kreevinid ja mida neist on teada?”) ja Andrei Hvostov („Kaupo – Liivimaa esimene poliitik”).

19.–20. oktoobril korraldati Narva-­Jõesuus seminar „Ühte lähvad meie hääled, meie hääled, meie meeled. Koosõppimisest ühise kultuuripärandini”. Lasteaia- ja põhikooli esimese astme õpetajatele suunatud eesti keele seminari keskmes oli eesti keele õpetamine ja omandamine lasteaias ning koostegutsemine ja koosõppimine. Töötubade korraldajad olid Eesti Kirjandusmuuseum ja Eesti Rahva Muuseumi esindajad Virve Tuubel, Astrid Tuisk ja Mathilda Matjus.

19.−21. oktoobril toimus TÜ Narva kolledžis rahvusvaheline konverents „Koha kultuuriline maine ja mentaalne kaart: Narva”. Konverentsiga jätkus teadusürituste sari, mille eesmärk on uurida Eesti konkreetseid kohti, kohalikku identiteeti, nähtavaid ja nähtamatuid piire, piirkonna elanike topograafilisi eelistusi. Plenaarette­kanded pidasid Ievgeniia Voloshchuk (Europa-Universität Viadrina, Frankfurt Oderi ääres, „Ментальные карты и топография Восточной Европы в современной немецкоязычной литературе”), Alina Jašina-Schäfer (Mainzi ülikool, Saksamaa, „Feeling Narva: Unravelling affective layers in urban coexistence and identity”), Borys Begun (Europa-Universität Viadrina, „Функции культурных границ в современной литературной антиутопии”). Eestist esinesid Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli teadlased Liisi Laineste, Mare Kõiva, Sergei Troitski, Nikolai Anisimov, Eva Touluoze jt.

20.–21. oktoobrini peeti Eesti Kirjandusmuuseumis sügiskonverents „Olnu on ikka veel täna”. Korraldasid Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Selts, Ene Mihkelsoni Selts ja Eesti Kirjandusmuuseum. Esinesid Peeter Kaasik („Ene Mihkelsoni vanemate lugu ja metsavendluse uurimise hetkeseisust”), Mauri Kiudsoo („Metsavendade jäljed maastikul”), Mari-Ann Remmel („Vanad pelgupaigad eesti kohapärimuses”), Aigi Rahi-Tamm („Kodutus 1940. aastate kontekstis”), Aija Sakova ja Tiina Ann Kirss („Millest tunnistab „Ahasveeruse uni”?”), Galina Ponomarjova („Metsavendlus ukraina ja eesti kirjanduses. Maria Matiose „Solodka Darjusja” ja Ene Mihkelsoni „Katkuhaud” ja „Ahasveeruse uni””), Marin Laak („Metsavendluse uurimise jäljed Ene Mihkelsoni arhiivis”). Paneeldiskussiooni „Kirjanduse roll ajalooliste teemade käsitlemisel? Mida lisab, millist tõde avab kirjandus?” juhtis Eneken Laanes, osalesid Lilli Luuk, Priit Põldma, Marju Lauristin ja A. Rahi-Tamm. Teisel päeval kõneles kindral Martin Herem („Metsavendlus kui meie sõjaajalugu”), Rasmus Kagge, Laur-Leho Kaljumetsa ja Tõnis Lehe ettekandest sai teada, kuidas „Metsavendade” sari teleekraanile jõudis. Aija Sakova ja Joosep Susi juhitud teisel paneeldiskussioonil „Kirjanduse ja ajaloo lõimitud õpetamine” osalesid Reelika Laes, Indrek Riigor, Andrus Org ja David Ilmar Lepasaar Beecher. Toimus neli töötuba, mille eesmärk oli kindlal üldpädevusel põhineva lõimitud ajaloo- ja kirjandusõpetuse õppematerjali koostamise ideede genereerimine ja tunni­kavadeks vormistamine. Kultuurimõtestaja preemia pälvis kirjanik ja kirjandusuurija Igor Kotjuh.

20.–22. oktoobrini korraldas Emakeele Selts põliskeelte kümnendile pühendatud keelelaagri. Laagrisse olid oodatud kodukandi keelte ja eluviisi hoidjad ja keelehuvilised õpilased 8.–12. klassist. Ettekannetega esinesid Karl Pajusalu (TÜ, „Uuenev Eesti keelemaastik”) ja Péter Pomozi (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest, „Ungari keelealast ja keelerikkuse hoidmisest”). Toimus Tiina Laansalu (EKI) keele­ressursside töötuba ja Kristiina Praakli (TÜ) noortekeele töötuba. Oma tegevust tutvustasid keelekogukondade esindajad saartelt kuni Häädemeeste ja Kuusaluni.

23. oktoobril toimus Tallinnas Eesti Laste­kirjanduse Keskuses seminar „Laps kirjanduses 11. Raamatukogu toob kokku”. Seminariga tähistati ELK 90. sünnipäeva: 12. novembril 1933 asutati esimene spetsiaalselt lastele ja noortele loodud Tallinna Noorteraamatukogu. Ettekannetega esinesid Maris Saagpakk (TLÜ, „„Sured wägga head orangi ounad” – võõraste maade kirjeldustest laste misjonijuttudes XIX sajandi keskel”), Piret Lotman (Eesti Rahvus­raamatukogu, „Lasteraamatu­kogust Eesti Vabariigis enne nõukogude okupatsiooni”), Elle-Mari Talivee (Underi ja Tuglase Kirjandus­keskus / TLÜ, „Tuglase raamatukogu ja lapselik uudishimu”), Krista Kumberg (Lääne Maakonna Kesk­raamatukogu, „Krunniga tädi ja hiirvaikne ruum – kas ikka veel?”), Risto Järv (EKM, „Muudab maailma. Laps muinasjutu­subjektina”), Jaanika Palm (Eesti Laste­kirjanduse Keskus, „Lugemine keelatud!”), Ilona Martson (Tähekese peatoimetaja, „Eesti lapse oma ajakiri: laste­ajakirjandus minevikus ja tänapäeval”) ja Mari Klein („Mis sa seal toimetad? Pilguheit (keele)­toimetaja töö kulisside taha”).

27.–28. oktoobrini korraldas Võru Insti­tuut konverentsi „Põlised ja rändajad, olijad ja tulijad, suhted ja mõjud”. Tähele­panu all olid eelkõige läänemeresoome väikerahvad, aga ka teised põlis­rahvad ja põliskeelte kogukonnad Lääne­mere ümbruses ja kaugemal. Esinesid Janne Saarikivi („Keelte levimine lääne­meresoome aladel – kas migratsioon või keelevahetus? Mõnda meie esiajaloo rände­lainetest”), Kristiina Tambets („Ränded Eesti alade asustusloos arheogeneetika vaates ja rõhuga Lõuna-Eestil”), Karl Pajusalu („Lõunaeesti ja liivi keele kontaktalad”), Heiki Valk („Kääparahva kadumine: asustuse järjepidevuse(tuse) küsimus Ida-Võrumaal IX–XIII sajandil”), Evar Saar („XVI–XVII sajandi Võrumaale tulijad ja nende jäljed nimedes”), Mari Sarv, Kati Kallio („Sisuelementide rändemustrid läänemeresoome regilaulude korpuses”), Denis Kuzmin („Venäläis­peräinen maastoterminologia Tverin Karjalan murteissa”), Rainer Kuuba („Midä näütäse 2011. ja 2021. a rahva ülelugõmisõ võrokõisi rändämise kotsilõ”), Liina Lindström, Helen Plado, Maarja-Liisa Pilvik, Triin Todesk ja Annika Kängsepp („Võro ja seto keele kasutamine XX ja XXI sajandil”), Jüvä Sullõv („Võrokõisi rändämine ja võro võrgosõnaraamadu pruukmisstatistiga”) ja Kadri Ugur („„Millega sa nakkama sait, et pidit ärh Võrolõ kolima?” Autoetnograafiline kaehus üte tagasituleki pääle”).

27.–28. oktoobril toimus TÜ Narva kolledžis hõimunädala kirjanduskonverents „Vabaduse kontsept Ida-Euroopa kirjandustes VII: „Sándor Petőfist Edith Söder­granini”. Plenaarettekannetega esinesid Szilárd Tibor Tóth („Sándor Petőfist Edith Södergranini: soome-ugri luulekunsti uuendamine läbi aegade”), Piret Norvik („Eesti keel muutuvas ajas Petőfi luuletõlgete näitel”), Arvo Valton („Soome-ugri eeposed”) ja Kerttu Rakke („Kõnekeel kirjandusse?”). Sektsiooniistungil astusid üles Aleksei Arzamazov, Esa-Jussi Salminen, Nikolai Rakin ja Aleksei Demihhov. Arvo Survo esitles oma raamatuid: ingerisoome-vadja eepost „Pääskölintu-Päivälintu” (2020) ja „Iku-Ruotus. Eepos korpiheimon sodasta ristimiekkalaisia vastaan” (2023).

Foto: Miina Norvik

Läbi sügisese Tartu siia sinu juurde jalutades otsustasin mitte jätta küsimata: millega sügis sind võlub?

Sügis tõepoolest meeldib mulle – kuigi on pimedam ja jahedam aeg, võlub ta oma rahuga. Enamasti on selleks ajaks kasvanud lootus, et kui suvesekeldused läbi saavad, siis algab rahulikum periood, kus asjade üle järele mõelda, lugeda, kirjutada. Aga tegelikkuses on september ikka väga kiire kuu, sest algab uus akadeemiline aasta, nii et see sügise rahu on petlik.

Mis aineid ja kellele sa praegu õpetad? Mida õpetamise juures oluliseks pead?

Keeleteaduse magistrantidele õpetan keeletüpoloogiat ja suhtluslingvistikat. Bakalaureuses õpetan keeleteaduse aluseid ja sissejuhatust keeleteadusesse. Korraldan ka magistriseminari ja magistrikooli tegevusi. Tulime just magistrantidega Käärikult sügiskoolist, olid huvitavad loengud ja töötoad, aga eelkõige on tore olla koos noorte inimestega ülikooli õpperuumidest erinevas keskkonnas. Ja minu arvates on väga oluline ka see, et magistrandid omavahel paremini tuttavaks saaksid. Meie magistrikool ühendab ju keeleteaduse ja tõlkeõpetuse magistrante, kes õpivad erinevatel õppekavadel ja muus õppetöös väga palju kokku ei puutugi.

Õpetamises pean oluliseks oskust tekitada huvi. Meeldib ka, kui tunnen ära, et mu õpetatav sisu ja õpetamisviis on üliõpilase jaoks põnev. Iseäranis näitavad elamust välja need üliõpilased, kes ei ole varem üldse keeleteadusega kokku puutunud. On tore tunne näha, kuidas ühtäkki hakkab see uus maailm nende ees avanema.

Nii et ühelt poolt saab vägagi huvile rõhuda ja näidata, kui põnev maailm on keelega seotud. Teisalt jälle on oluline, et omandatav teema nõuaks pingutust, mille järel tunda õnnestumist. Praktilises eesti keele õppes, mida olen ju ka elu jooksul palju teinud, on vist esikohal õnnestumise kogemus, aga ka seal tuleb kuidagi avastamis­rõõmu üleval hoida.

Mulle tundub, et sa oled õppejõud, kes suudab luua õhkkonna, kus üliõpilased julgevad jääda iseendaks. Kas tunned end siin ära?

Kindlasti olen püüdnud saavutada õppimist soodustavat turvalist õhkkonda, iseasi muidugi, kuidas see õnnestunud on. Ilmselt peavad siin hinnangu andma hoopis mu õpilased. Kui jutt juba hindamisele läks, siis pean ära mainima, et kõige raskem õpetamise juures ongi just hinnete panemine.

Milline on su esimene õpetamiskogemus?

Esimene õpetamiskogemus ­pärineb ülikooliajast, kui meil oli kohustuslik kooli­praktika. Mul on mälestus ühest 5. klassi poisist, kellel olid eesti keeles valdavalt kehvad hinded, kuid minu käest sai ta käändkondade määramise töö eest viie. Nimisõna käändtüüpides on ju väga selge algo­ritm, kuidas tüüpe silpide arvu ja astme­vahelduse järgi määrata. Matemaatilis-­loogiline lähenemine sobis sellele poisile paremini. Mind huvitab siiani, milliste nõksudega oleks koolis võimalik grammatikat põnevalt õpetada.

Tartu Ülikooli õppejõuna sain esimesed kogemused, kui andsin vene tudengitele eesti keelt võõrkeelena. Väga tore oli algusest peale. Olin siis tudengitest vaid mõni aasta vanem, aga see ei seganud. Tagantjärele mõtlen, et praktilises keele­õppes olin alguses küll liiga traditsiooniliste meetodite küljes kinni, aga eks tolle­aegne võõrkeele õpetamise metoodika oligi praegusest erinev. Hakkasin kohe õpetama ka teoreetilisi aineid, sissejuhatust keeleteadusesse ja semantikat eesti keele (võõrkeelena) üliõpilastele. Need on mu lemmikained olnud kogu akadeemilise elu jooksul.

Kuidas sa lingvistikaülesannete juurde jõudsid?

Algatasin 2003. aastal Eestis lingvistika­olümpiaadi tänu õnnelikule juhusele, kui minuni jõudis kutse esimesele rahvusvahelisele lingvistikaolümpiaadile ja oli vaja kokku panna Eesti võistkond. Minu arvates on see olümpiaad väga oluline lisa kooliharidusele, milles keeleteadusest eriti palju ei räägita. Lingvistikaüles­annete lahendamine nõuab eelkõige loogilist mõtlemist, aga peaks ka edendama maailma keelelise mitmekesisuse tajumist ning selle kaudu tugevdama huvi oma emakeele vastu. Õnneks on lingvistikaolümpiaadi korraldusmeeskond nüüdseks välja kujunenud ja ma ise pean palju vähem selles liinis tegutsema kui algusaastatel.

Kas teadustööga alustasid Tartu Ülikooli tehisintellekti laboris?

Sain tänu oma diplomitöö juhendajale Haldur Õimule tõesti kohe pärast lõpetamist nooremteaduri koha sellesse laborisse. Tehisintellekti labor oli interdistsiplinaarne uurimisgrupp, kus oli juriste, arvuti­inimesi, keeleteadlasi, matemaatikuid ja teisi. Selles keeleteadlaste grupis olid näiteks Haldur Õim, Mare Koit, Heiki-Jaan Kaalep – ehk siis need inimesed, kellest hiljem sai arvutilingvistika tuumik. Mind võeti sinna ikkagi eelkõige väitekirja tegema. Põhiline tööülesanne oli tegeleda oma uurimusega – küsilause funktsioonid eesti keeles, täpsemalt dialoogi reguleerivad küsilaused. Hilisemas vestlusanalüüsi paradigmas nimetatakse dialoogi reguleerimist üldiselt parandusmehhanismiks, mida ma tollal uurisin natukene teises võtmes. Kolleegid laboris tegelesid samal ajal dialoogimudelitega.

Seega juba 1980-ndatel proovisite tehis­intellekti laboris luua oma juturobotit?

Võib küll nii olla, kuid minu roll ei olnud seal väga suur, kuna tegelesin oma uurimistööga. Lisaks sündisid mul ­1980-ndate lõpus kaks poega, nii et aru­saadavalt veetsin omajagu aega kodus, mitte laboris. Tollel ajal tõepoolest arutleti palju dialoogi­süsteemide üle ja toimusid teaduskonverentsid, mis kahtlemata kujundasid mu teaduslikku maailmapilti.

Mis edasi sai? Kuidas sul säilis huvi suhtlust uurida?

Kui Jüri Valge juhtimisel loodi eesti keele (võõrkeelena) õppetool, läksin sinna lektoriks. Tahtsin ka õpetada, mitte ainult teadusega tegelda. Aga väitekiri oli pooleli ja jätkasin seda. Ma mäletan, et Tartu Ülikoolis käis vestlusanalüüsist loenguid pidamas Auli Hakulinen, see võis olla 1990. aasta paiku. Mind köitis eelkõige parandusmehhanismi ­temaatika, mis seostus kõige rohkem minu dialoogi­uurimisega. Hiljem saatis ta mulle vestlus­analüütikute klassikalisi artikleid, millest väitekirja jaoks tuge ja inspiratsiooni ammutada. Vahepeal sai Eesti riik vabaks ja muutus ka teadussüsteem, nii et kandidaadiväitekirja kaitsesin hoopiski magistri­tööna.

Kindlasti oli väga oluline see, et Haldur Õim juhatas mu pragmaatika juurde. See ongi jäänud minu põhiliseks uurimisvaldkonnaks. Samuti on mind väga palju mõjutanud soome suulise suhtluse uurijad. Sattusin Auli Hakulisega uuesti kokku 1990. aastate keskpaigas, kui elasime perega Turus. Mul õnnestus osaleda Helsingi ülikooli korraldatud doktorantide seminaril, kus Auli juhendas rühma, milles oli ka mitu pronoomeniuurijat. Seal tekkis huvi eesti pronoomenite vastu ja leidsin oma doktoriväitekirja teema. Hiljem ongi mul olnud palju koostööd Soome suulise keele ja pronoomenite uurijatega, kes kõik on mind omal viisil mõjutanud, nt Ritva Laury, Marja-Liisa Helasvuo, Eeva-Leena Seppänen, Marja Etelämäki.

Pronoomenitest algaski siis laiem huvi deiksise vastu?

Jah, deiksis oli eesti keeles suhteliselt uurimata valdkond, nii et mu doktori­väitekirja katuspeatükk oli isegi nagu õppevahendiks siin mõnda aega, kuigi see muidugi nii ei peaks olema.

Oled keeleuurimisel katsetanud erinevaid lähenemisi. Milline neist on sulle keeleteadlasena kõige omasem?

Olen ikkagi olnud funktsionaalse keele­teaduse esindaja, kuigi teatud formaliseerimispüüdlus on klassikalisel pragmaatikal kogu aeg olemas olnud, see kuulub valdkonna juurde. Aga sellisest filosoofilis-analüütilisest lähenemisest olen pigem suundunud suulise keele ja suulise suhtluse uurimisele. Suhtlus kõige laiemas mõttes on minu jaoks olnud see kõige olulisem uurimisvaldkond, mille sees ma siis olen.

Esimene teadusgrant, mida juhtisin, tegeles eesti keele tuumsõnadega. Töötasime siis koos Ilona Trageli ja Ann Veismanniga, riivamisi tulid sisse ka keele omandamise teemad. Lapsekeelega olen siiski saanud vähem tegeleda, kui oleksin tahtnud. Lapse keelelise arengu uurimine on omaette valdkond, sellega kursis olemine oleks nõudnud suuremat pühendumist. Aga olen saanud juhendada näiteks sinu lapsekeelealast väitekirja, see pakkus mulle palju huvitavat.

Saime tõesti lõputult arutleda huvitavate avastuste ja märkamiste üle, mis lapsekeele andmestikus esile tulid. Siinkohal toon meie vestlusse väljendi – märkamiste märkamine. Kas see võikski olla sinu uurimisteemade ja -viiside ühis­nimetaja?

Inimsuhtluse põhialus ongi see, et me tõlgendame kogu aeg seda, mida kuuleme ja näeme. Iseenesest see ongi laias mõttes märkamine. Ja keele uurijana märkad omakorda erinevaid vahendeid, mis võimaldavad suhtlejatel üksteise mõtteid märgata, see võiks siis olla märkamiste märkamine. Kõige laiemas mõttes võib vast öelda, et olen uurinud tõlgendamise ja keelelise produktsiooni vahekorda suhtluses. Mind ikkagi väga huvitab, kuidas keele­struktuur on suhtluse teenistuses, kuidas me toodame ja tõlgendame keelelisi üksusi.

Millega sa praegu keeleteaduse alal tegeled? Mille üle juurdled?

Mind on ikka köitnud nii tähendus kui ka grammatika, kui neid muidugi üldse eristada saab. Asesõnade kasutus, mida olen ehk kõige rohkem uurinud, on grammatika ja sõnavara piiri peal. Mind väga-väga paelub ka süntaks, viimasel ajal eriti suulise kõne süntaks. Olen tegelenud relatiivlausega suulises suhtluses, aga sooviksin jätkata süntaktiliste konstruktsioonide uurimist. Referentsiaalsete praktikate töörühmas, mis on moodustunud minu endistest doktorantidest (Maria Reile, Helen Hint, Piia Taremaa), me küll laiendame kogu aeg uurimisteemade ringi, kuid püüame siiski jätkata detailset eesti keele nimisõnafraasi ja viitesuhete uurimist.

Teiselt poolt on minu arvates oluline uurida suhtlust, nagu olen ka juba öelnud, ja me oleme viimasel ajal kirjutanud koos Miina Norvikuga mitu artiklit, mis põhinevad intervjuudel keelelise eluloo ja keelelise käitumise kohta. Ja nüüd päris viimane artikkel näiteks, mis meil praegu on retsenseerimise etapis, on sellest, kuidas eestlased enda arvates peavad viisakus­vestlust.

Laias laastus mul ongi praegu kaks paralleelset uurimissuunda. Üks on suhtluse uurimine suhteliselt üldisel tasemel kultuurikontekstis. Ja teine niisugune täpsem grammatika ja sõnavara koosfunktsioneerimise uurimine, kasutades nii suulist vestlust kui ka psühholingvistilisi katseid. Erinevad pragmaatika suunad on vist ikkagi need, mis jäävad minu huviorbiiti ka tulevikus.

Mis sind keeleuurimisel endiselt üllatab?

Minu huvi pronoomenite vastu algas tegelikult küll üllatusest, et ta ei ole alati elus ja see ei ole alati elutu. See on võib-olla üks niisuguseid asju, mis on käivitanud päris palju minu uurimistööd ja millest algas huvi deiksise vastu. Sain teada, et elusa-elutu vastandus on vaid üks kriteeriume, mis pronoomenivalikut mõjutab.

Suulise kõne süntaksi alal ma ikkagi väga tahaks näha seda, kuidas grammatika tõesti suhtluses sünnib, siin on relevantne suund, mida inglise keeles nimetatakse emergent grammar. Oleks põnev näidata, kuidas eesti keele grammatika suhtluses vormub. Arvan, et ma olen suutnud midagi selles osas selgeks saada relatiiv­lausete kasutust uurides.

Lisaks on mulle jätkuvalt olulised keele omandamise teemad. Ma olen saanud ­sellega natuke vähem tegeleda, osalt ka viimasel ajal ennast teadlikult piirates. Aga minu huviorbiiti jääb see valdkond igal juhul.

Milline on keeleteadlase roll tänapäeva ühiskonnas? Kuidas suhtud teaduse populariseerimisse?

Esiteks kõige üldisemal tasemel arvan, et igasugust teadmist on inimesel vaja, et inimene on niisugune loom, kes tahab enda kohta teada saada. Inimkonna areng põhineb sellel, mis me oleme teada saanud ja mida me veel tahame teada saada, nii et igasuguse uue teadmise loomine on iseenesest kindlasti kasulik ka siis, kui see ei ole esmahetkel rakenduslik. Mind mõnevõrra häirib humanitaarteadustes kohese kasu tagaajamine. Kindlasti tuleb kasuks, kui teadlane näeb oma uurimistulemuste rakendamise võimalikkust, aga see ei tohiks olla ainuke kriteerium. Teoreetilised alusuurimused on väga vajalikud, sest nendele saab toetuda ka rakendusuuringutes.

Keeleküsimustes ja keelepoliitikas peaks keeleteadlane oma arvamust avaldama, iseasi, kui aktiivselt ja milliste vahenditega keegi seda teeb. Mina ise ei ole meedias väga aktiivne, aga loodan, et saan mõjutada ühiskonda paljude tudengite kaudu.

Väärtustan mitmekeelsust ning sel teemal olen ka avalikult veidi rohkem sõna võtnud. Ma olen lapsest peale kakskeelne, rääkinud eesti ja vene keelt, ja selle elukogemuse põhjalt olen püüdnud ka kaasa rääkida näiteks lapse mitmekeelsuse teemadel. Üks keel ei pea tulema teise arvelt, mitu keelt ühel inimesel on täiesti võimalik. Aga ei tasu arvata, et kõik ühe inimese keeled peavad olema täpselt samal tasemel. Keeled võivad ka oma rolli vahetada elu jooksul. Kahjuks kuuldub ikka ja jälle seda arvamust, et mitu keelt ühte pähe justkui väga hästi ei mahuks. Teiseks seda arvamust, et ainult lapsena on võimalik keelt hästi õppida. Tegelikult õpib lapsena lihtsalt teistmoodi kui täiskasvanuna. Samuti arvatakse tihti, et aktsent või grammatilised vead on halvad, aga võib-olla nad pigem kaitsevad selle eest, et meid ei peetaks emakeelseks kõnelejaks ja antakse andeks mõned näiteks viisakusega eksimised teises kultuuriruumis. Need teemad panevad mind emotsionaalselt reageerima.

Teadustulemuste vahendamine avalikkusele on vajalik, kuid populariseerimise ja teadustöö vahel peaks valitsema tasakaal. Meenus üks juhtum, mis näitab, et teadlane võib end populariseerimast leida vägagi ootamatus kohas. Kord leidsin Endla teatris etenduse kavalehelt katkendi ühest oma artiklist sinatamise-teietamise kohta. Sellised hetked on mulle teadlasena väga rõõmsad.

Kui mõtled kõigile oma kodudele, siis millised keeled neis kõlasid ja kõlavad?

Lapsepõlvekodu juurde kuuluvad kindlasti eesti ja vene keel. Mida varasem lapsepõlv, seda rohkem tegelikult oli vene keelt, sest vene keelt ma rääkisin ka oma vanaema ja vanaisaga. Vanaema suri, kui ma olin seitsmendas klassis, vene keele osa hakkas pärast seda vähenema. See oli mulle väga kallis vanaema ja temaga ma rääkisin väga palju. Emaga olen kogu elu rääkinud vene keelt, kuigi ta oskab eesti keelt väga hästi.

Lapsepõlvekodu eesti keel sisaldas hulgaliselt füüsikatermineid, sest füüsikutest ema ja isa arutasid oma teadusprobleeme ka õhtusöögilauas. Ega ma neist muidugi aru ei saanud, aga kõrvus kõlavad mõned neist siiamaani.

Loomulikult kõigil Soomes elamise perioodidel on soome keel olnud väga oluline. See on keel, mille ma olen omandanud täiskasvanuna. Teoreetiline huvi iseenda kui keeleõppija vastu on mul kogu aeg olnud, seda on soome keele peal olnud kõige huvitavam jälgida.

Tänu oma abikaasa Karli uurimis­valdkonnale, muidugi ka lähtuvalt minu enda huvist, on minu ümber palju eesti murdeid, aga ka liivi keelt. Eriti sageli satun liivlaste üritustele, samuti käime tihti Ludzas, kus kunagisest lutsi keelesaarest on veel jälgi alles.

Meie maakodu ümbruses kõlab seto keel, mis mulle tohutult meeldib. Julgen seto ja võro keelt rääkida muidugi ainult siis, kui ma üksi süüa teen. Aga kuigi mul ei ole rääkimisjulgust, siis on tore kuulata ja mõista ning lugeda. Just eile õhtulgi lugesin viimati Setomaa lehte. Tunnen seda tugevamat sidet, kuna mu ema lapsepõlv on möödunud Setomaa venekeelses külas ning toonane elu on minuni jõudnud lugude kaudu. Mina jälle püüan seto kultuuris kas või natukene osaleda.

3.–7. juulini toimus USA-s Bostonis Rahvusvahelise Huumoriuuringute Seltsi (The International Society for Humor Studies) konverents. Eesti Kirjandusmuuseumi teadur Anastasiya Fiadotava pidas kaks ettekannet: „Polarised but similar: Russian and Belarusian pro- and anti-democratic humour in the public sphere” (kaasautor Liisi Laineste) ja „Establishing in- and out-group boundaries in humour in the public sphere” (koos Władysław Chłopickiga).

5. augustil peeti Kuramaal Irē ehk Mazirbe külas Liivi liidu 100. aasta­päevale pühendatud peopäev „Um eņtš kēmi mäddõn“ („Meil on oma tee”). Tervituskõnega astusid üles Soome, Ungari ja Eesti saatkonna esindajad. Rahvamajas esitleti uusi liivi raamatuid, sh tutvustas Ķempi Kārl alias Karl Pajusalu oma uut luuleraamatut „Läheduse viisid”, milles on liivikeelsed luuletused koos tõlgetega läti ja eesti keelde. Üritusest võttis Eestist osa ka Liivi Sõprade Selts, kelle reis oli pühendatud Tiit-Rein Viitso mälestusele ja ühtlasi tähistati sellega seltsi 25. sünnipäeva.

24.–27. augustini toimunud Tartu semiootika suvekooli raames korraldati rahvusvaheline tulevikuteemaline konverents „Coming soon”. Plenaarette­kannetega esinesid Jaak Tomberg („On the contemporary realisation of science fiction”) ja Alexandra Robert („Semiotics in the field of speculative design: Reshaping future visions for data-driven innovation”). Eesti teadlastest osalesid Ott Puumeister, Kalevi Kull, Reet Hiiemäe, Silver Rattasepp jt. TÜ semiootika õpingute 30. aastaringi täitumise puhul toimus semiootika õpetamise tuleviku teemaline töötuba. 

25. augustil korraldati Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis akadeemiline juubeli­pidu „Tiit Hennoste ja tema kolm kontra­punkti”. Tiit Hennoste 70 aasta juubelile pühendatud ettekandepäeval esinesid Renate ja Karl Pajusalu („Dialoogiline emamurre”), Mart Velsker („Tuglas, Barbarus, Luts ja Hennoste”) ning Väino Koorberg („See oli õudne! Elu ilma Hennosteta”).

4.–8. septembrini peeti Vilniuses Euroopa Usundiuurimise Seltsi (EASR) 20. konverents „Religioonid ja tehnoloogia”. Rahvusvahelise erialaühingu töösse annavad märkimisväärse panuse ka Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi liikmed, kellest esinesid Vilniuses Mare Kõiva ja Andres Kuperjanov (ettekanne ­internetis levivatest uuspaganluse ilmingutest), Tõnno Jonuks (religioonide eksponeerimisest Eesti muuseumides), Tiina Sepp (Eesti ja Läti palve­rännumaastikest), Ülo Valk (Kuremäe kloostrist) ja Kristel Kivari (vaimsus­praktikate uuringutest).

5. septembril toimus EKI veebiseminar „Kuidas edeneb ÕS 2025?”. Ettekannetega esinesid ÕS-i peatoimetaja Margit Langemets („Ülevaade ÕS-i koostamise hetkeseisust”), Tiina Paet („Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsusest mõnede võõrsõnade kirjapildi kohta”), Sirje Mäearu („Emakeele Seltsi keeletoimkonna viimasest morfoloogiaotsusest”), Lydia Risberg („Verbirektsioonist”) ja Peeter Päll („Ülevaade sellest, mida EKI teatmikus uut”).

7. septembril esitleti Tartus „Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuri­uuringute keskuse aastaraamatut XXI–XXII. Pühendusteos Karl Pajusalule 60. sünni­päevaks”. Ettekannetega esinesid Evar Saar („Hääde­meeste”), Marju Kõivupuu („Paju(salu) (pärimus)maastikul”) ning Birute Klaas-Lang ja Valter Lang („Eesti keele ja kultuuri kujunemisest ja arengust interdistsiplinaarsete uuringute kontekstis”). Aasta­raamatut tutvustas Eva Saar.

7.–9. septembrini toimus Ljubljanas Sloveenia Teaduste ja Kunstide Akadeemia Etnoloogia Instituudis rahvusvaheline konverents parömioloogia, folkloristika ja digihumanitaaria (DH) kokkupuutepunktidest läbi uute uurimisperspektiivide ja -meetodite. Eestit esindas konverentsil Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Piret Voolaid, kes tegi oma plenaarettekandes sissevaate lühivormiuurimise ja DH suhetesse ehk digiparömioloogiasse Eestis.

11. septembril toimunud Eesti Kirjandus­muuseumi seminaril pidas Ave ­Goršič ettekande „Virumaa kogujad ja konteksti­ringid”. Ta kõneles hiljutistest välitöödest rahvaluulearhiivi nõukogude­aegsete kaastööliste Mary Kaasiku ja Gustav Kallasto järeltulijate juures. Peamiselt Virumaal tegutsenud tandem kogus aastatel 1962–1976 mitmesugust folkloori kirjandusmuuseumisse ja etnograafilist ainestikku toonasesse etnograafiamuuseumisse.

13.–15. septembrini toimus Riias rahvusvaheline noorte folkloristide konverents, mille keskseks teemaks oli XXI sajandi välitööd. Osalesid ka Tartu Ülikooli folkloori ja etnoloogia eriala doktorandid: Danila Rygovskiy kõneles vanausuliste uurimisest, Alina Oprelianska soo aspektidest ukraina folklooris, Michele Tita aga välitöödest Itaalia Alpides pandeemia ajal. EKM-i nooremteadur Andrus Tins pidas ettekande tehnoloogiafolkloorist.

14.–15. septembril peeti Tallinnas Kumus konverents „Keskkonnakaitse ja kultuuri­vormid Ida- ja Põhja-Euroopas – uusi vaatenurki”. Konverentsi eesmärk oli luua võimalusi riikide- ja valdkondadevahelisteks võrdlusteks, mis seovad erinevaid kultuure ja žanre (visuaalkultuur, kirjandus jne) ning ulatuvad kaugemale nn metodoloogilise rahvusluse seatud piiridest. Põlisrahvaste ja -kultuuride sektsioonis esinesid Art Leete (TÜ, „Those who don’t know anything about it”) ja Valts Ernštreits (Läti ülikool, „80 years later: Relationships between the indigenous Livonian community and the historical land they have been expelled from”).

15. septembril korraldasid Emakeele Selts ja Eesti Keele Instituut Jüri Viikbergi 70. sünnipäeva puhul kõnekoosoleku. Esinesid Karl Pajusalu („Põhjaeesti põliskeelest”), Annika Viht („Johannes Gutslaffi keele variantsusest”), Ott Kurs („Jüri Viikbergiga Kesk-Aasias, Krimmis ja kirjatöös”) ja Marit Alas („(Eba)­õiged kohanimed”). Esitleti Jüri Viikbergi artikli­kogumikku „Sõna sekka”.

18. septembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis konverents „Tõlgendus, tõde ja tunded. Muistendid ja kuulujutud kultuuris”. Konverents oli inspireeritud tänapäevafolkloori uurija Eda Kalmre 65. sünni­päevast. Esinesid Mari-Liis Madisson ja Andreas Ventsel (TÜ, „Kes kardab vande­nõuteooriaid?”), Liisi Laineste (EKM) ja Anastasiya Fiadotava (EKM / Jagiełło ülikool, „Vastandlikud, kuid sarnased: Vene ja Valgevene valitsusevastane ja -meelne poliitiline huumor”), Mare Kõiva (EKM, „Kurat Noa laevas (ATU 825) varieerumisest ja tõeotsingutest”), Alexan­der Panchenko (TÜ, „The Devil Baby legend: Between ‘traditional’ and ‘modern’”) ja Astrid Tuisk (EKM, „„Sootuks helgem maailm”. Välismaised filmid 1950. aastatel kasvanute lapsepõlvemälestustes”).

21.–22. septembril korraldati Tallinnas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses rahvusvaheline konverents „Kriiside kujutamine varauusaja kirjanduses” („Representing crisis in early modern literatures”). Tegu oli UTKK ja Tšehhi teaduste akadeemia filosoofia instituudi ühisprojektiga. Konverentsi peaesineja Vladimír Urbánek (Tšehhi teaduste akadeemia) kõneles teemal „Representations of crisis in chronological, astrological and theological discourses: Comenius’s „Sorrowful” and other Bohemian texts re­flecting on the post-1620 developments”. Eesti teadlastest esinesid Aira Võsa (UTKK, „Proof on Nobility as a personal and generational identity crisis: An apologia against defamation by Professor Andreas Virginius of Academia Dorpatensis”) ja Kristi Viiding (UTKK, „Exiled Livonian noblemen and their literary strategies to reflect the crisis”). Osalesid USA, Austria, Ungari, Rootsi, Taani, Tšehhi, Poola, Horvaatia, Itaalia ja Soome teadlased.

22. septembril peeti Väike-Maarjas Wiedemanni keelepäeva. Traditsiooniliselt oli esimene ettekanne Väike-Maarja gümnaasiumi õpilaselt: Kati-Ly Randviir kõneles teemal „Mis toimub keeletunnis, kui läbivaks teemaks on „Wiedemanni keeleauhind”?”. Esinesid veel Wiedemanni keeleauhinna laureaat Peeter Päll („Wiede­mann ja kohanimed”), Tiina Laansalu („Nimekorraldusest nimenõuanneteni”) ja Jüri Valge („Köögijutust üleriigiliseks keele­sündmuseks. Wiedemanni keele­auhind 35”). Laureaati tutvustava ettekande pidas Tiina Paet. Vestlusringi kohast ja identiteedist juhtis Jüri Viikberg. Keele­päeva korraldasid Emakeele Selts ning Haridus- ja Teadusministeerium koostöös Väike-Maarja vallavalitsusega.

25. septembril toimunud Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril tutvustas Priit Koppel Eesti Huumorimuuseumi andmebaasi võimalusi. Raplamaal Purkus asuv muuseum soovib kaardistada kõik karikaturistid läbi aegade (hetkel on andmeid 600 karikaturisti kohta). Andmebaasi kantakse kõik väljaanded, kus on avaldatud Eesti karikaturistide töid (mitte ainult huumori- ja satiiriajakirjad, vaid teisedki huumorinurki sisaldanud väljaanded, nt Noorus, Nõukogude Naine, Õhtuleht, Eesti Päevaleht jne). Plaanis on luua ühtne digilehitsemise võimalus.

28. septembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi liikumisaastale pühendatud kõnekoosolek. Ettekannetega astusid üles rahvatantsu-uurijad Sille Kapper-Tiisler („Pärimustants lavale – miks ja kuidas?”) ja Getter Lauk („Soostereotüübid eesti rahvatantsus”).

29. septembril tähistati Tallinna Ülikoolis Euroopa keelte päeva Emakeele Seltsi üliõpilaskonverentsiga. Kahes teemaplokis – „Keel hariduses” ja „Keel kasutuses” – pidasid oma bakalaureuse- või magistritöö teemal ettekande Sofia Lutter, Kulla Mellov, Nele Novek, Agnes Kolga, Silver Erm, Anastasia Šepilenko ja Loviisa Mänd.

29. septembril toimus Tallinna Ülikoolis teine ühisseminar koostöös Bologna Ülikooli Umberto Eco keskusega, mis seekord keskendus konfliktisemiootikale. Seminaril osalesid nii Bologna Ülikooli, Tallinna Ülikooli kui ka Tartu Ülikooli teadlased ja arutelud hõlmasid ökoloogilist kriisi, tühistamiskultuuri, vandenõunarratiive jm aktuaalseid teemasid. Ettekande pidasid Mari-Liis Madisson, Andreas Ventsel (TÜ, „Understanding conflicts in strategic conspiracy narratives: A ­semiotic perspective”), Igor Pilshchikov (TLÜ, „Inner conflicts as a source for artistic, cultural, and social dynamics in Juri Lotman’s semiotics”), Merit Rickberg (TLÜ, „The semiotic potential of conflict in arts-based environmental education”) ja Peeter Selg (TLÜ, „What is political conflict? A political semiotic response”).

Foto: Kalju Suur

Kõrges vanuses lahkus suve lõpul Aksel Tamm – oma kõigi muude ametite hulgas ka Keele ja Kirjanduse peatoimetaja aastatel 1983–1995. Tõsi, see ei olnud tema jaoks tõus ametiredelil, vaid pigem pehme maandumine siis, kui ta oli sunnitud lahkuma kirjastuse Eesti Raamat juhi kohalt. Toona ainsa ilukirjandust välja andnud Eesti kirjastuse juhtimine oli laia profiiliga töö, mis andis võimaluse ohtralt rakendada oma läbirääkimistalenti ja suhelda kõikvõimalike inimestega, seda ka rahvusvaheliselt, kuigi toona tähendas see peamiselt Vene suunda. Erialaajakirja paratamatult ahtam ampluaa ja kodusem toimetus võisid selle kõrval jääda kitsaks. Ajakirja tuli Tamm pärast esimest peatoimetajat Olev Jõge, kes oli Keelt ja Kirjandust juhtinud alates selle rajamisest 1958. aastal ning kujundanud väljaande näo. Tamm, kes suhtles Jõega ka perekondlikult, jätkas põhijoontes tema sissetöötatud liini. Kolleegid toimetusest meenutavad teda sümpaatse ülemuse, hea suhtleja ja targa inimesena, lisaks suure vene kirjanduse huvilisena, kuid ei mäleta, et ta oleks ajakirjas teinud olulisi muudatusi või kellegi töösse jõuliselt sekkunud. Kui tuli võimalus asuda end teostama president Lennart Mere nõunikuna, haaras Tamm sellest otsekohe kinni ja lahkus seniselt töölt, andnud sellest toimetusele teada kuulu järgi telefoni teel. Niisiis tuleb järelehüüde kohta ehk lausa ebaviisaka otsekohesusega möönda, et Keeles ja Kirjanduses veedetud aastad ei olnud Tamme eluloos kõige olulisem osa.

Luban endale aga niisugust ebaviisakust seepärast, et järgneb siiras avaldus: ikkagi on minu jaoks suur au ja rõõm nüüd töötada just selsamal ameti­kohal, kus Tamm kunagi. Nagu mujalgi on välja toodud, oma kõige kaalukama panuse eesti kultuuri – võib-olla kaalukama kui omaaegne kirjastuse juhtimine – on Tamm andnud hoopis elu lõpus, nõukogude eesti kirjandus- ja kultuurielu professionaalse, särava ja võluva mäletajana. Ta jõudis pikkade aastate jooksul olla seotud paljude oluliste kirjandusinstitutsioonidega (lisaks mainitutele näiteks ajakirjaga Looming ning Eesti Kirjanike Liiduga) ja sellest kõigest on ta hea meelega ka jutustanud: kirjutanud raamatuid, esinenud raadio­saadetes, vastanud ajakirjanike küsimustele, aga ühtlasi võtnud uurijaid era­viisiliselt jutule. Nii ongi ta tohutut muljet ­avaldanud noorematele põlvkondadele, kes on hädasti tahtnud teada saada, kuidas asjad sel ­kaugel ja võõral, nüüdseks lausa mütoloogilisel ajal „tegelikult” olid. S­eesuguses põlvkondlikus vaimus olin minagi Tamme kui jutustaja ja mäletaja suur fänn.

Tutvusin Aksel Tammega siis, kui olin hiljaaegu tulnud Keelde ja Kirjandusse tööle kirjandusteaduse toimetajana. Kolleeg, kultuuriloo valdkonna toimetaja Mall Jõgi tellis minult kui algajalt nõu­kogude-uurijalt arvustuse viimasele Tamme kolmest mälestusteraamatust, „Ütle, tsensor, milleks sulle käärid. Keelamise lood” (2012). Püüdsin muidugi säilitada kriitilist pilku, kuid lasksin end kiiresti ära võluda sarmikal pajatusviisil, mis nõukogude tsensuuri mehhanismi elegantselt üles visandas, ära seletas ja ilusaks looks vormis. Jutustaja kõneles humoorikalt ja sõbralikult, kuid mitte hinnanguteta; näilikult distantseerus olukorrast, kuid ei unustanud möönda ka omaenese eksimusi ja võitis sedasi pehmet kõhualust paljastades eriti hõlpsasti lugeja enese poole. Autor oli arvustusega rahul – ja palus Mallel korraldada meie kohtumise lõunasöögilauas. See žest rabas hingepõhjani noort kriitikut, kes oli harjunud, et nägupidi ei tunta paljusid neidki inimesi, kellega on internetis kuude kaupa suheldud, olgu ametlikul või isiklikul pinnal. Lõunasöök toimus, võimalik et koguni pitsi konjaki või muu analoogse seltsis, ja pani aluse suurele sümpaatiale.

Edaspidi intervjueerisin Tamme mõ­ned korrad, samuti kohvikulaua taga, et koguda taustainfot oma doktoritöö jaoks, mis tegeles lõviosas 1960.–1970. aastatega. Mingil hetkel avastasin, et kogu minu arusaama ja ettekujutust sellest niinimetatud hilisnõukogude ajast kujundabki tema muigamisi edasi antud, aga detailirohke jutustus: toona oli kombeks vaat nii-ja-naa; tegelikud otsused tulid vaat sealt-ja-sealt, seal-ja-seal aga tehti niisama head nägu; see-ja-too olid mõistlikud inimesed, aga see-ja-too jäigavõitu. Just Tamme mälestused on mul aidanud paremini mõista seda, mis tänapäevast paistab nõukogude aja paradoksina: paljut võis küll suunata võimu ja vastupanu dünaamika, aga see oli määratult keerukam kui lihtsalt „riik vs. dissidendid”. Muidugi ütleb kriitiline kaalutlusvõime, et kõik ei pidanud ilmtingimata olema täpselt nii, nagu rääkis Tamm, ja küllap võis teistel mõnelgi juhul olla asjast teistsugune pilt. Inimesed mäletavad ju isegi eilset päeva erinevalt. Kuid naljatamisi võib öelda, et mida enam kadus kõrvalt teisi kohal viibinuid, seda enam koondus Aksel Tamme kätte nõu­kogude aja mäletamise monopol, ja ta hoidis seda hästi.

Mingis mõttes kehastas Tamm seda aega ise, nii nagu ikka juhtub nendega, kes elavad pika elu. Näiteks oma abikaasale, teatriuurijale Lilian Vellerannale, viitas ta vestluses sageli kui „naiskodanik Velle­rannale” – kõnealuse isiku suhtes absoluutselt ja kõigiti lugupidavalt, kuid omaaegse nõukoguliku keelepruugi suhtes irooniliselt, samal ajal seda elus hoides. On saanud legendiks, et 17-aastasena jõudis Tamm käia noortedelegatsiooni koos­seisus Moskvas Jossif Stalini 70. sünni­päeval, kus nägi eemalt ka suurt juhti ennast. Praegu, mil uue hooga on hakatud järge ajama toonase kirjarahva suhetes punavõimuga, tuleb võib-olla üle rõhutada, et nimetan seda kui kurioosset fakti, mis minu silmis ilmtingimata ei määri asjaosalise moraalset palet. See kurioosum illustreerib aga elavalt, et Tamm oli oma silmaga näinud ka nii-öelda kõige hullemat, kuigi nagu ta ise meenutas, kui tema 1950. aastal ülikooli jõudis, oli eriti võigas puhastustöö juba lõppenud. See kõik on nüüd kätte­saadav vaid teisese mälu kaudu.

Teistpidi nägi Tamm ära nõukogude võimu lõpu ning astus selle mõtestajate kilda täiesti tänapäevasest perspektiivist. Pole sugugi väike oskus mõista ka murrangutele järgnevaid uusi aegu ja orienteeruda uutes mõtteraamistikes. See ei ole praegusel juhul eufemism kaasajooksikluse või kerglase meelemuutmise kohta. Pean silmas lihtsalt võimet arugi saada sellest, kuidas mõtlevad järgmised põlvkonnad: taibata, mida nad sinu käest ajaloo kohta peale kuivade faktide õieti küsivad, ja anda vastuseid, mis küsijatele midagi ütlevad. Just see võime oli Aksel Tammel olemas.

Veel üks põhjus, miks Tamme lood on hästi kinnistunud, on see, et need on põhikoelt optimistlikud. See on ehk nörritanud mõndagi, kelle meelest ei tohiks nõu­kogude aega üldse nii armsalt ja reipalt meenutada – ja ammugi ei tohiks seda teha inimene, kes siis nii head elu elas. Tamm ise tundus rääkimist pidavat hoopiski moraalseks kohuseks: paljud varem mugaval positsioonil olnud inimesed ei ole tahtnud toonast aega tagant­järele puudutada ja Tamm on seda mõnele (näiteks julge­olekutegelastele) ka ette heitnud, kutsudes neid üles kaarte avama. Aga mida kaugemale see aeg kaob, seda enam vajatakse lugu, mis oleks jutustatud kibestumata ja annaks lootust. Just seda Tamm pakkus, kuigi ilma paatose ja suurte sõnadeta. Toimunud episoode käsitles ta distantsilt, kohati endalegi tuhka pähe raputades, aga suuremalt jaolt silmanähtavalt rõõmustades ühe või teise väikese võidu üle. Samal ajal võib lugudele juurde mõelda hoiatava allteksti. Näiteks tsensuuri­parandused mõjuvad Tamme meenutustes tohutu koomiliselt – sääsekurnamise ja putukate sugueluna, nagu ta ise väljendus –, seda aga senikaua, kuni ei taba iseennast samasuguselt „olusid arvesse võtvalt” peen­häälestamiselt. Iga­tahes jääb kõlama usk, et sedalaadi totrused on võimalik üle elada ja hiljem neile just niiviisi pisendavalt tagasi vaadata.

Palju on Tamm meenutanud teisi inimesi: kirjanikke, kultuuritegelasi, funktsionääre. Ta vaagis hoolega nii iseenda kui ka teiste toonaste tegutsejate käitumist, kirjeldades vaimukalt kellegi iseäralikke reaktsioone ühes või teises olukorras ning märkides ära ka möödalaskmised. Kuid ta tegi seda alati tähelepanuväärse sõbralikkuse ja mõistmispüüuga, juureldes inimeste taustade ja motiivide üle, vaadeldes nende elukäiku kogu selle tervikus, püüdes nii palju kui võimalik arvesse võtta neid mõjutanud väliseid tegureid. Ühtlasi hoiatas ta sikkudeks ja lammasteks jagamise eest. Kui keegi oligi hakkama saanud mõne seatembuga, ei tähendanud see, et ta tuleks inimesena maha kanda – päris lootusetuid tegelasi leidub Tamme meenutustes vähe ja neil on kõrvaline roll. Suure­pärane mäletaja Aksel Tamm väärib seda, et teda mäletataks samamoodi ja sama soojalt, nagu tema ise mäletas teisi.

Foto: Postimees/Scanpix

8. juunil lahkus meie seast Malle Salupere – silmapaistev ajaloolane, arhivaar ja võrdlev filoloog, kes on andnud suure panuse eesti-saksa-vene kirjandus- ja kultuurisuhete uurimisse. Kui me ta 12. juunil viimsele teekonnale saatsime, loeti ette katkendeid tema autobiograafiast. Tahtsin väga seda teksti endale saada ja tütar Silvi Salupere saatiski selle mulle. Nüüd võime Mallest rääkida tema enese sõnadega, mis annavad võimaluse eriti ehedalt tunnetada tema ebatavalist isiksust.

Seda lühikest autobiograafiat lugedes ja üle lugedes kõlasid mul peas kogu aeg Puškini sõnad tema luuletuse „Два чувства равно близки нам…” algversioonist, mida nii väga armastas tsiteerida Juri Lotman: „Самостоянье человека / Залог величия его” (e k umbkaudu „Inimese iseteadvus on tema suuruse pant”).¹ Malle Salupere elukäiku võibki määratleda selle avara sõna „iseteadvus” kaudu, mis hõlmab nii sisemist väärikust, iseseisvuse tunnet kui ka vastuhakku ümbritsevatele oludele. Tema ise kirjeldas oma positsiooni vähem üleva sõnaga „isepäisus”. Mallel oli alati oma arvamus ja ta oskas selle eest seista, pööramata tähelepanu valitsevatele suundumustele ega pahasoovlikele hinnangutele: „Ja mis puutub pahatahtlikesse inimestesse ning nende arvamustesse ja nende levitatud lugudesse – mina suutsin juba nooruses neist üle olla, sisendades endale, et ma tean ise, kuidas asjad tegelikult on.” See aga ei tähenda sugugi, nagu ei oleks tal olnud elus autoriteete, vastupidi, ta uskus ikka, et teda ümbritsevad inimesed, kes väärivad austust: „Alati on ju meie ümber häid inimesi ja sõpru, kellest on võimalik lugu pidada” – ja märgiline on ka selle lause jätk, „ja igast sündmusest saab välja tuua midagi positiivset”. See ongi Malle Salupere tõeline kreedo.

Tema elu kõrvalt vaadates võib seda kirjeldada kui kannatuste rada täis vägivalda ja ebaõiglust, aga Malle ise lähenes sellele hoopis teistsuguse mõõdupuuga.

Ta sündis 17. veebruaril 1931. aastal Tartus, aga kasvas üles maal, ühes Virumaa talus, sest isa Gustav Tungal (1902–1947) oli „Kurtna sõjaväe õppelaagri (pärast sõda Jõhvi metskonna) metsnik”. Tema lapsepõlv oli üldiselt õnnelik, kuid nelja-aastasena kaotas ta ema, kes suri „kolmanda lapse (minu noorema õe) sünnitusel pärast arstiteaduskonna lõpetamist 1935. a”. Nooruses, kui tuli teha erinevaid maatöid („jõudsin teha kõiki mõeldavaid talutöid põllul, aias, laudas ja tallis”), sai Malle karastuse, mis edaspidi aitas üle elada asumisaastad Siberis.

1941. aastal alanud sõda tõi kaasa palju traagilist – muu hulgas juuditarist sõbranna, tema vanemate ja teiste juutide hukkumise (see on teada juttude järgi). Kuid saksa keele oskus paranes (meenutagem: „igast sündmusest saab välja tuua midagi positiivset”). Lõpuks, pärast sõda järgnesid isa arreteerimine ja väljasaatmine ning surm polaarjoone taga Dudinka laagris, aga 1949. aasta märtsis ülejäänud perekonna (onu, tädi ning Malle ja tema kahe õe) väljasaatmine Krasnojarski kraisse. Tundub, et siin oleks küll põhjust rääkida ebaõiglusest ja õudustest. Aga mida loeme autobiograafiast? „Kaheksa Siberi-aasta jooksul Krasnojarski krai ühes suhteliselt eesrindlikus sovhoosis töötasin põllu- ja laudatööl (poegimislaudas „ämmaemandana”, vasikatalitajana, lüpsjana), kaks suve ka traktoristi ja kombainerina. Pean ütlema, et töö iseendast pakkus loomingulist rahuldust, sain rakendada oma teadmisi ja neid ka täiendada. Nii ületasid ka tulemusnäitajad tublisti keskmisi, eriti loomade puhul, kes paremini kui inimesed oskavad hinnata neile jagatavat hoolt ja armastust.”

Pärast naasmist Tartusse 1957. aastal tuli tal teha musta tööd „Tartu Auto­remondi­tehases abitöölise ja automaalrina”. Aga siingi ei kuule me kurtmist: 1958. aastal lõpetab Malle töölisnoorte õhtukeskkooli ja astub Tartu ülikooli, kusjuures vene filoloogiat õppima – paljude jaoks ootamatu valik, kui arvesse võtta tema head saksa keele oskust.

Malle arvas alati, et seda eriala valides tõmbas ta õnneliku loosi. Ta mitte ainult ei lõpetanud ülikooli 1962. aastal nominaalajast kiiremini (diplomitöö „Arusaam vabadusest Puškini 1830. aastate luules” valmis Juri Lotmani juhendamisel), vaid temast sai ka oma õpetaja esimene aspirant. Aspirantuurist väljaheitmine ongi ainuke juhtum, mille puhul nördimus ja pahameel Mallest võitu saavad: „Arvati küll enne lõpetamist „plaani mittetäitmise pärast” (tegelikult muutusid ankeedid jälle oluliseks – ikkagi rahvavaenlase tütar!) aspirantuurist välja ja solvumisest ei tegelenud teadustööga enam aastaid”. Omalt poolt lisan, et „plaani mittetäitmine” oli seotud Malle liigsete nõudmistega iseenesele, tema perfektsionismiga. Et õppida tundma vene romantismi kujunemist ja Schilleri mõjusid, oli tal plaanis kaanest kaaneni läbi lugeda kõik vene ajakirjad, mida ei olnud tol ajal ju nii palju kui näiteks XIX sajandi teisel poolel, aga ikkagi kümneid. Kuid nagu hiljem selgus, naasis Malle ikkagi vene kultuuri uurimise juurde ja tema tööd selles vallas, nii nagu ka vene-eesti ja vene-saksa suhete vallas kuuluvad nende hulka, millele viitamine on sine qua non. Kaugeltki mitte need kõik ei ole mahtunud eestikeelsetesse raamatutesse „Tõed ja tõdemused. Sakste ja matside jalajäljed nelja sajandi arhiivitolmus” (1998, teine trükk 1999) ning „Kultuuriloolisi vaatlusi Tartu teljel” (2012). Nagu autor ise kokku võtab: „Neis käsitletakse Eesti ajalugu laiemalt, eraldi Eesti ärkamisaega ja saksa-eesti-vene kultuurikontakte eeskätt XIX sajandi esimesel poolel ning Tartuga seotud tuntud isikute näitel”. Toogem esile veel mõned teedrajavad teosed: „Забытые друзья Жуковского” („Žukovski unustatud sõbrad”, 1987), mis eesti keeles täies mahus ilmunud ei olegi, nii nagu ka artikkel „К биографии „императорского безумца” Т. Э. фон Бока (1787–1836) в романе Яана Кросса в новонайденных архивных материалах” („Lisandusi Jaan Krossi romaani „keisri hullu” T. E. von Bocki (1787–1836) biograafiale uute arhiivi­materjalide valguses”, 1995). Artikkel „Professor Andrei Kaissarov Tartus” täpsustab paljuski Lotmani varasemat Kaissarovi-monograafiat.

Katse minna üle psühholoogia erialale (kaugõpe Tartu ülikooli psühholoogia osakonnas aastatel 1969–1973) osutus aga tagasitulekuks vene kultuuri uurimise juurde, sest 1974. aastal kaitses Malle Salupere diplomitöö „XIX sajandi teise veerandi kirjandusliku võitluse psühholoogilised aspektid (Bulgarini fenomen)”, kaitsmisel oli oponendiks Juri Lotman. Huvi Faddei Bulgarini vastu püsis Mallel elu lõpuni, tema sulest ilmus hulk kirjatöid, sealhulgas omaenese tõlgitud Bulgarini kirjutiste kogumik – „Kirjad Karlova mõisast” (2019). Oma ustavust Bulgarinile on Malle selgitanud väga iseloomulikult: „Kalduvus kaitsta neid, kellele ilm­selgelt tehakse ülekohut.” Iseasi, et Bulgarini puhul oli see ilmne liialdus. Too oli andekas ajakirjanik (mida keegi kunagi eitanud ei ole), keskpärane kirjanik (kõik katsed kuulutada tema romaanid silmapaistvateks kunstilisteks saavutusteks on luhtunud), aga peale selle ka salapolitsei kaastöötaja, kes kirjutas „ekspertarvamusi”, millest sageli said pealekaebused. Tema ja Puškini vahel leidis aset tormiline poleemika: Bulgarin kirjutas arvustuse, taas kord pealekaebuse laadis, aga Puškin tasus kätte teravate epigrammidega. Alles viimase kahekümne aasta jooksul on kirjanduskaanoni ümbervaatamise raames tehtud katset Bulgarinit „puhtaks pesta” ja Malle Salupere tegutses selles suunas hoogsalt. Vaidlesime temaga palju selle üle, kas Bulgarinile tehti liiga või ei, aga Malle jäi talle truuks ja mitte ükski argument ei tundunud tema jaoks piisavalt veenev. Need lahkarvamused ei rikkunud meie häid suhteid ja tihedat koostööd. Malle pidas Tartu Ülikooli vene kirjanduse õppetooli korraldatud konverentsidel ettekandeid, avaldas sealsetes väljaannetes oma tekste, aga õppetooli nimetas „minu õppetooliks”, mis oligi täiesti õige.

Ent tulgem tagasi tema elukäigu juurde. Pärast ülikooli lõpetamist ei laabunud tükk aega asjad erialase tööga. Tuli töötada küll linnaraamatukogus, küll ametnikuna ülikooli rektoraadis, küll teha koosseisuvälist tööd Maarjamõisa kliiniku ametiühinguorganisatsiooni sekretärina. Malle proovis tööd ajalooarhiivis (minu meelest oli see tema tõeline kutsumus), aga pärast kolme aastat (1980–1983) ta koondati. Jälle on tähelepanuväärne tema enda kommentaar: „Koondati sealt küll juba 1983 erifondi loa mittesaamise ettekäändel, mis tuli edaspidisele teadustööle pigem kasuks.” Nõukogude tegelikkusele oli iseloomulik, et edaspidi tuli poole kohaga tööd ajaloo instituudi noorem­teadurina kombineerida öövalvuri tööga füüsika instituudis (täpsustagem omalt poolt, et kummagi ameti eest maksti ju üksnes kopikaid).

Viimaks saabus pensioniiga, mil Malle sai täiel määral rakendama hakata oma uurijaannet. Nagu ta naljatlevalt märgib: „1991. aastast vabakutseline pensionär.” Mille kõigega ta nende aastate jooksul küll ei tegelenud, kuni jaksu oli: „Kaheksa­kümnendate lõpul lugesin venekeelset Eesti ajaloo loengukursust Tartus, Tallinnas, Kohtla-Järvel ja Narvas. [---] Üheksakümnendate keskel esinesin Eesti Raadio Silmaringi saates kolmeaastase vestluste seeriaga eestlaste mentaliteetidest läbi aegade. Kogu taasiseseisvumisjärgse aja olen võtnud ajakirjanduses sõna paljudel päevateemadel, rõhutades kriitilist hoiakut võimude suhtes, kes läbematus Euroopa-ihaluses kipuvad silmist laskma oma maa ja rahva heaolu.”

Lisagem siia töö Tartu linna giidina, mille tulemusel valmis reisijuht „Tuhande­aastane Tartu”. Raamat ilmus eesti, saksa, vene ja inglise keeles aastatel 2004–2006 ning järgnesid ka kordustrükid. See reisi­juht kannab Malle Salupere isiku eredat pitserit. Nagu olen juba varem märkinud, „raamatus „Tuhandeaastane Tartu”, kus lugejat kutsutakse tundma end osana linnast ja selle ajaloost, on rõhuasetus mitte puudustel, vaid traagilisel saatusel, mille linn on väärikalt üle elanud ning jätkab edasiminekut, hoolimata kõigist talle osaks saanud katsumustest”. Autor paigutab Tartu Euroopa ajaloo konteksti. Samas on see „esimene tõeline eesti reisijuht Tartu kohta, kuid eesti vaatenurk ei tähenda siin konfrontatsiooni, kitsarinnalist ideoloogilist angažeeritust, vaid rahuliku ja objektiivse analüüsi katset”.²

Viimaste kümnendite jooksul kirjutas ja avaldas Malle kaks eesti kultuurile pühendatud monograafiat: „Postipapa. Mitmes peeglis, mitmes rollis. Johann Voldemar Jannsen (1819–1890)” (2006) ja „Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel” (2017). Viimane sai ka kultuurkapitali auhinna.

Nagu teada, ei sobi ennastsalgav teaduse­teenimine ja õnnelik pereelu alati kokku. Malle Sallupere puhul on lugu õnneks teisiti. 1962. aastal, samal ajal ülikooli lõpetamisega, toimus tudengipulm. Abikaasa Maks Saluperega elasid nad õnnelikult koos peaaegu 56 aastat (mees lahkus 14. aprillil 2018) ja kasvatasid üles kolm tütart. Malle tundis uhkust selle üle, et „meil on üheksa lapselast ja hetkel (2023) kuus lapselapselast”.

Autobiograafia lõpetab Malle pöördumisega oma õpetaja poole: „Mõtlen tihti Juri Lotmanile; tema omakorda tugines alailma Puškinile, kelle jaoks esmatähtis isiksuseomadus oli eneseväärikus. Ühes oma viimases, 1992. aasta artiklis on Lotman öelnud: „Me jääme ellu, kui oleme targad. Me ei pea lugema meile tehtud ülekohut, vaid õppima andestama ja oma ülekohut nägema. Abstraktset ligimest on kerge armastada, aga see on võlts, kui me ei armasta naabrit. Me kõik asume ühes laevas ja kas upume kõik või pääseme koos. Pole vaja haliseda, vaid olla reibas ja abistada ligimest. Ideaalist unistades põeme aina selle pärast, mis meil veel puudub, aga teiselt poolt vaadates on meil veel paljugi kaotada.””³

Selle lühikese järelehüüde tahaks lõpetada Malle armastatud Žukovski sõnadega, mida ta kurbadel kaotushetkedel mitut puhku tsiteeris: „Не говори с тоской: их нет; / Но с благодарностию: были” (e k umbkaudu „Ära kõnele leinates: neid ei ole; / Vaid tänulikult: nad olid”). Aga ikkagi jääb tunne, et kaotus on korvamatu.

Venekeelsest käsikirjast tõlkinud JOHANNA ROSS

 

Methis. Studia humaniora Estonica 2022, nr 29. Tartu: Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituut, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv. 199 lk.

Mullukevadise Methise teemanumbri „Kirjandus ja avatus. Jaan Kaplinski ja Ilmar Laaban” lätteks on kaks 2021. aastal toimunud konverentsi, millega tähistati Jaan Kaplinski 80. sünnipäeva ja Ilmar Laabani 100. sünniaastapäeva. Pealkirjas esile toodud avatuse mõiste on võetud Ivar Ivaski 1968. aastal avaldatud pühendus­luuletustest Kaplinskile ja Laabanile ning saatesõnas seletavad koostajad Marin Laak ja Ene-Reet Soovik seda muu hulgas piiride­ülesusega, mis iseloomustab nii Laabanit kui ka Kaplinskit: mõlemad on ammutanud „ainest laiast maailmast” ning lasknud „oma loomingul kohalikkuse kapslist kaugemale liikuda” (lk 5). Peale mentaalsuse ja eri keeltes liikumise puudutab see mõlema suhtumist emakeelde: reegelliku ranguse asemel vaba ja mänguline keelekasutus (Laabani luules läbiv) resp. sunnita toimiv, võimalikult loomulik pruuk (Kaplinskil avaldus see teravalt just hilisema perioodi sõnavõttudes). Kogumikus see paralleel siiski esil ei ole, kuna Laabani interdistsiplinaarse konverentsi ettekannete alusel on kaante vahele jõudnud üksnes kaks artiklit (autoreiks Aija Sakova koos Tiina Kirsiga ning Triinu Ojamaa), mis põhinevad luuletaja arhiivil, käsitledes tema (suuresti rahvusvahelist) kirja­vahetust, mitte luule- ega mõtte­loomingut. Lisaks on „Teooriavahenduse” rubriigis Laabani essee „Muusika, ühiskond, revolutsioon” (tlk Anti Saar), millele eelneb Hasso Krulli saateartikkel Laabani „muusikameelest”.

Kaplinskile pühendatud konverentsilt pärinevad neli artiklit, mis käsitlevad suuremalt jaolt luuleloomingut ja milles kerkib esile loodusmõte. Ene-Reet Soovik uurib Kaplinski luules esinevat tuule motiivi, millel on ühisosi tuuleteemalise looduskirjandususega, ja eristab nelja „luuletuult”: geograafiline („n-ö reaalne tuul”), mütoloogiline, personifitseeritud ja kosmo­loogiline tuul („esindab maailma ülesehitust pars pro toto”) (lk 97–98). ­Thomas Salumets avab Kaplinski ja tema „hingesugulase” Tomas Tranströmeri ökoloogilist vaatevinklit ning avatuse arusaama (sh „avatuks jäävat vaadet enestele”, lk 28). Samuti on Marek Tamm võtnud vaatluse alla Kaplinski ökoloogilise mõtte, seda aga esseistika põhjal, uurides, mida ütlevad need tekstid „ellujäämiseks” „keset süvenevat keskkonnakriisi” (lk 113–114).¹ Arne Merilai artikkel suskab kaante vahele kolmandagi konverentsi: Kaplinskile pühendatud jutt on liidetud sellest aasta jagu hiljem Paul-Eerik Rummo 80. sünnipäeva konverentsil peetud ettekandega, analüüsides mõlema luuletaja tekste „visualiseeriva pragmapoeetika abil” (lk 34), mis toob esile „Kaplinski tekstide [---] tavalisest suurema semantilise kumulatsiooni” ja Rummo poeetika struktuuri lähenemise „veelgi enam sünkroonilisele paradigma­väljale, millega kaasneb diakroonilise süžeelisuse tugevam fragmenteerumine” (lk 46).

Methise erinumbreis tavaks saanud vabaartiklid haakuvad sedapuhku koguni teemana toodud sõnapaariga – lõdvalt, kuid siiski: Maarja Hollo kirjandus­analüüsi fookuses on Tiina Kurnimi autobiograafia „Sõrve rahva elukeerdkäigud” ja Ülo Tuuliku dokumentaalromaani „Sõja jalus” ning Igor Pilshchikovi käsitlus kvantitatiivsest formalismist ja kauglugemisest on igati suunatud metodoloogilisse avarusse/avatusse.

B. M.

 

Methis. Studia humaniora Estonica 2022, nr 30. Tartu: Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituut, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv. 235 lk.

Pealkirja „Keskkondluse erinumber” kandva köite rubriigis „Teooriavahendus” avaldatud ökokriitika teoreetiku Timothy Mortoni artikkel annab ühtlasi määratluse keskkondluse (ingl environmentalism) terminile: see tähendab „rida kultuurilisi ja poliitilisi reaktsioone kriisile inimeste suhetes neid ümbritsevaga. Need reaktsioonid võivad avalduda teaduse, aktivismi või kunstina või olla segu kõigist kolmest.” (Lk 198) Nii pakub ainevallalt avar ja mitmekesine kogumik keskkonnahumanitaaria, kirjandusteaduse, kunstiajaloo, kultuuriuuringute, keskkonna- ja sotsiaalajaloo alaseid uurimusi.

Üksainus artikkel käsitleb XVII sajandit, nimelt Johannes Gutslaffi „Lühikeses teates ja õpetuses” (1644) kirjeldatud ekstreemseid ilmastikutingimusi ja kliima­muutustest põhjustatud mässu (Ulrike Plath, Kaarel Vanamölder) – näidates efektselt, et kliimakriis ja sellega seotud väljaastumised „ei ole ainult 21. sajandi fenomen, vaid neil on pikk ajalugu” (lk 39). Ülejäänust enamik tegeleb XX sajandiga, tuues välja, et ökoloogiline teadlikkus ja keskkonnakaitse on Eestis olnud vahelduva eduga ikka esil, ning muu hulgas osutades asjaolule, et nõu­kogude ajal oli just keskkonnakaitse valdkond, kus „tolereeriti mõningal määral kodaniku­aktivismi ja vaba mõttevahetust” (lk 132). Vaatluse all on Eesti ­loomakaitseliikumine kahe maailmasõja vahel ja selle olulisim juht Erich Kattenberg (Karl Hein), ­Vladimir Beekmani Aatomiku-raamatud, nende kirjutamiskontekst (sh loodushoiu küsimus) ja tuumaenergeetika areng tegelikkuses (Elle-Mari Talivee), keskkonnaprobleemide kajastumine kunstis 1970.–1980. aastatel ja samal ajal looduskaitsjate nägemus kunsti rollist (Linda Kaljundi), fosforiidikaevanduste vastane võitlus 1970–1980-ndate Eestis (Olev Liivik) ning XXI sajandi konfliktid ja protestid („hiiesõjad”, „metsasõda”) seoses Eesti loodus- ja kultuuri­objektide kaitsmisega (Tõnno Jonuks, Lona Päll, Atko Remmel, Ulla Kadakas). „Varia” rubriigist saab lisaks ülevaate keskkonnahumanitaaria kui uurimisala „väljakujunemisest läbi suurkonverentside prisma” (lk 223, Kati Lindström) ja roheliste rattaretkist aastail 1988–1993 (Tambet Muide). Nii on teemanumbri toimetajad (Plath, Talivee, Kadri Tüür) teinud head tööd, selleks et kogumik oleks temaatiliselt hästi sujuva ülesehitusega ning kõnetaks lugejaid võimalikult mitmeplaaniliselt.

B. M.

 

Õige keha, vale keha? Näitus keha tähendustest Eestis. Koostanud ja toimetanud Anu Kannike ja Kristel Rattus. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 2023. 310 lk.

Käesoleva aasta märtsis avati Eesti Rahva Muuseumis näitus „Õige keha, vale keha?” ja peeti sama pealkirjaga konverents. Kuigi humanitaarteadustes hakati kehalisusele kõrgendatud tähelepanu pöörama juba mitukümmend aastat tagasi,² oli näha, et teema haarab ikka veel kaasa ja äratab huvi: näituseplakatid olid linnaruumis välja­paistval kohal ja konverentsisaal oli kuulajaid täis. Kõige sellega kaasnev artikli­kogumik on ilus raamat. Mini­malistlike mattmustade kaante vahel – pealkiri on paberisse üksnes sisse pressitud ja muul moel tähistamata – avaneb kirev, värviliste vahelehtede ja rohkete fotoillustratsioonidega sisu.

Raamat on jaotatud kuueks osaks: „Elukaar”, „Toit ja tervis”, „Ilus ja inetu, sünnis ja sündsusetu keha”, „Rahvuskeha”, „Kannatus”, „Tehnoloogia, fantaasia ja keha”. Iga osa raamib üldistav avatekst, lähemalt saab lugeda vanade eestlaste iluideaalidest, piimapropagandast Eesti ajal, nõukogude sünnitusmajade ruumilahendustest, libahuntidest, sportimise magusast valust jpm. Filoloogiasse puutuvad ennekõike Kristiina Rossi artikkel abielu mõistest XVII sajandi kirjakeeles ja Eve Annuki artikkel haiguse kujutamisest Eesti naiskirjanike autobiograafilistes tekstides.

Laias laastus samade üldteemade kaupa on struktureeritud ka näitus, mis on ülal järgmise aasta jaanuarikuuni ja mida kindlasti maksab raamatu kõrvale vaadata. Eriti tänapäevasele, digivahendeid kasutades loodud näitusele mahub oluliselt rohkem üksikjuhtumeid (esemeid, ala­teemasid, lugusid). Teistpidi, raamatust võib saada detailsemat infot isegi mõne näituseeksponaadi kohta (näiteks täpsustatakse 1905. aastast pärit tikitud korseti kohta, et see on pidurõivas, millega tööd küll teha ei saa; vt lk 132).

Kehalisuse hiigelsuurt teemat kitsendav rõhuasetus normimisel (missuguseid kehaga seonduvaid toiminguid peetakse õigeks, missuguseid valeks?) tuleb samuti selgemini välja raamatust. Olgugi kohase infoga raamistatud, püüavad näitusel paratamatult pilku ilusad või kurioossed esemed oma materiaalsuses: vanad head kirjud sukad ja matusekindad, aga ka näiteks Marie Underi kuuldeaparaat. Raamatus on võimalik igasuguste objektide normatiivset loomust põhjalikumalt avada.

Kui viimane jaotus „Tehnoloogia, fantaasia ja keha” kompab kohati ulmelis-tulevikulisi motiive, siis pikemalt käsitleda ei ole jõutud mõnda vahetus olevikus ideoloogiliselt eriti laetud teemat. Näiteks koroonapandeemiaga kerkinud kohustusliku vaktsineerimise teema on rahvus­keha uurimise seisukohast äärmiselt põnev, kuid leiab ainult põgusat mainimist; toidu alateema juures ei puudutata tänapäevast veganliikumist, mis tundub praegustest suundumustest üks olulisemaid. On aga täiesti arusaadav, et päeva­poliitiliselt tundlike küsimuste käsitlemine teadlase vaatevinklist võibki vajada suuremat distantsi.

Kogumiku kiituseks tuleb rõhutada, et kuigi mõni tekst on asjalik materjalikirjeldus ja teine uitab teoreetilistes kõrgustes, on kõik ühteviisi hästi loetavad. Ülepea on praegu ikka veel kestval 1.1 teadusartikli fetišeerimise ajajärgul tore lugeda informatiivseid artikleid, mis on lehenupust põhjalikumad, aga arusaadavalt suunatud oma distsipliinist väljapoole.

J. R.

 

Karl Pajusalu, Eberhard Winkler. Salatsi liivi keele teejuht. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2023. 99 lk.

Tänavuse liivi pärandi aasta puhul on ilmunud mitu tähelepanuväärset raamatut liivi keelest ja kultuurist. Üks neist on „Salatsi liivi keele teejuht”, mis tutvustab ainsat süstemaatiliselt talletatud Liivimaal ehk Liivi lahest läänes, Riia ja Pärnu vahel kõneldud liivi keelt.

Kui põlvest põlve edasi antud Kuramaa liivi keel on elav keel oma väikese ja tegusa kogukonnaga, kes seda tänapäevalgi teatavates funktsioonides tarvitab (sealhulgas kirjakeelena), siis Henriku „Liivimaa kroonikast” tuttavate Väina ja Koiva liivlaste keelt on dokumenteeritud märksa vähem, nii et sama põhjalikku ülevaadet neist liivi keeltest kirjutada poleks võimalik.

Salatsi liivi keelest on ehk üllatavaltki palju üleskirjutusi XVII–XIX sajandist, mille põhjal on seda keelt võimalik kirjeldada ja tundma õppida sellisel määral, et saab moodustada uusi salatsiliivikeelseid lauseid ja tekste. Salatsi liivi keelest on talletatud kokku üle 5000 sõnavormi. Need esindavad 1400 tüve, millest on kas ühise päritolu või hilisemate keelekontaktide kaudu 85% tuntud ka Kuramaa liivi keeles, 60% eesti keelealal ja 35% läti keeles. (Lk 61) Tuleb küll arvestada, et kõik salatsi­liivi allikad on kirjalikud ja keelejuhtide küsitlemisel kasutatud lätikeelsed näidislaused on võinud mõjutada praegu teadaolevate keelenäidete lausemoodustust (lk 57). Salatsi liivi keelt on XX ja XXI sajandil taaselustatud ilukirjanduses ja nendele uutele tekstidele on loodud muusikat (lk 11). Luulet on kirjutanud Salatsi liivi keeles XXI sajandil Ķempi Kārl³ ja Katri Pajusalu⁴.

Teejuht annab ülevaate Salatsi liivi keele häälikusüsteemist, laadi- ja vältevaheldusest, morfoloogiast ja sõnavarast. Neile lisandub salatsiliivi–kuraliivi–eesti temaatiline sõnastik (lk 63–81) ja tekstinäidete valimik, mis koosneb Anders Johan Sjögreni XIX sajandi keskel kogutud 27 vanasõnast, XX sajandi läti kirjamehe ja publitsisti Laimons Rudzītise jutustuse „Lībmā” („Liivimaa”) katkendist ning kahest Ķempi Kārli luuletusest. Seda õheldast raamatut võib võtta kui autorite mitme aastakümne uurimistöö üldarusaadavat, ent siiski teaduslikult süstemaatilist kokkuvõtet eesti keeles.⁵ Salatsi liivi keele uurimise olulisi verstaposte loetleb põhjalik kirjanduse nimistu teose lõpus: Johann Andreas Sjögreni 1861. aastal Peterburis ilmunud grammatikale ja sõnaraamatule järgnevad üksikud kirjed XX sajandist sellistelt autoritelt nagu Laimons Rudzītis, Paul Ariste, Eduard Vääri, Tõnu Karma, Marta Rudzīte ja Salme Tanning. Suurem osa viidatud allikaid on avaldatud pärast Eberhard Winkleri 1994. aastal Münchenis ilmunud kommenteeritud salatsiliivi keelematerjalide kogumikku⁶ – pärast seda paistab Salatsi liivi keele üksikasjalikum uurimine olevat nagu paisu tagant pääsenud.

„Salatsi liivi keele teejuhti” saab tarvitada kõrgkooliõpiku või keeleteadusliku käsiraamatuna, kuid võiks pakkuda ka koduloolist huvi praegusele Eesti-Läti piirialale jääva muistse Metsapoole maakonna ja naaberpiirkondadega seotud inimestele.

O. H.

 

Kirjanik ning Tartu Ülikooli mõtteloo ja Läänemere regiooni intellektuaalse ajaloo kaasprofessor Meelis Friedenthal tähistab juubelit 24. oktoobril. Vestlesime sel puhul ülikooli raamatukogus huvitavatest ja murrangulistest aegadest akadeemilises elus, õpetlaste vabariigist, ladina keelest, alkeemia ajaloo ning ilu- ja ulmekirjanduse kasulikkusest.

Foto: Toomas Dettenborn

Astusid ülikooli tormilistel 1990. aastatel, kui usuteaduskond oli äsja taasasutatud. Mis seda valikut ajendas?

Sellele küsimusele olen iga kord erinevalt vastanud, sest päris selge see ei olegi, ilmselt suunas mind eri põhjenduste kombinatsioon. Teoloogia tundus radikaalne – miski, mida enne ei olnud, midagi täiesti uut. Oli ka otsapidi institutsionaalseid põhjendusi: mul oli kunagi mõte astuda klassikalisse filoloogiasse, aga seal oli vastuvõtt üle aasta ja parajasti sel aastal ei olnud. Aga siis tegin usuteaduskonnas eksameid ja tahtsin juba alustatu lõpuni viia. Mul endal ega minu sugu­võsas ei olnud religiooniga seonduvat tausta. Üsna tüüpiliselt sellele ajale olin huvi tundnud budismi, maausu ja igasuguste muude asjade vastu, mis siis kuidagi välja ilmusid. Käisime Vigala Sassi juures ja Burjaatias budistlikes kloostrites, samuti kuulasin kultuuriülikoolis Linnart Mälli ja Märt Läänemetsa loenguid. See oli üldine foon, millelt otsus tuli.

Konkreetset põhjust on keeruline öelda. Kõik see 1990-ndate meelsus oli seal olemas: see oli ühest küljest uus ja püüdis huvitaval moel taasluua midagi, mis oli kunagi olnud. Vabariigi taastamise ajale oli üsna iseloomulik, et inimesed läksid näiteks talu pidama, otsustades pöörduda tagasi 1930. aastate talu­kultuuri. Mingis mõttes toimus ülikoolis sama: sooviti pöörduda tagasi 1930. aastate ülikooli­kultuuri või isegi XIX sajandi teoloogiasse. Samas oli see protsess selline nagu ikka siis, kui midagi uut asutatakse: meeleolud olid sellised, et kõik on justkui võimalik ja kõik tegutsevad entusiasmist. Samal ajal ei ole õieti selgust, mismoodi seda võiks teha. Palju läheb nässu, aga katsetamise-eksperimenteerimise vaim on tugev.

Olen mõelnud, et sellest ajast peaks pikemalt kirjutama. Ühest küljest oli see tüüpiline lugu, mis kordub ikka ja jälle, kui asutatakse uus kool, aga igal ajastul on see ka pisut erinev. Samamoodi on antiigis kirjeldatud mõne kooli või keskajal kloostri loomist: kõrvaltegurid on erinevad, aga substants on tuntavalt sarnane. Selles mõttes on mul hea meel, et astusin usuteaduskonda ajal, kui seal valitses otsiv, hullumeelne vaim. Seda oli väga huvitav kogeda. Muidugi ma ei piira seda vaimu ainult usuteaduskonnaga, sellist otsimist oli ju mitmel pool, aga mul on tunne, et 1990. aastatel oli see vaim just usuteaduskonnas väga tugevalt esil. Traditsiooni ei olnud, seda alles loodi. Mõnedki usuteadus­konnaga liitunud inimesed ei olnud varem nii otseselt ülikooliga seotud. Hoolimata arvamusest, et akadeemias toimuvad uued asjad, kipub akadeemiline vaim olema pigem konservatiivne. Kui kool luuakse uuesti, siis seda konservatiivsust seal veel ei ole, see tekib aegamööda.

Varauusaegse Tartu ülikooliga, mida olen uurinud, juhtus midagi sarnast: ülikool asutati 1630. aastatel ja taasasutati 1690. aastal. Täpselt samamoodi tulid uued inimesed, tuli teine vaim, kõik võeti kuskilt mujalt, mingisugust traditsiooni ei olnud. Katkestus pakkus päris huvitavat võimalust uuesti alata.

Sinu magistritöö teema oli „Sevilla Isidoruse võimalikust mõjust suhtumisele paganlusse Briti saartel VII ja VIII sajandil”.

See pika ja pisut humoorika peal­kirjaga töö oli väga spetsiifilisel teemal. Olin kirjutanud bakalaureusetöö Iirimaa kristlusest. Minu huvi sai alguse filosoofia ajaloo loengutest: seal käsitleti IX sajandi filosoofi Johannes Scotus Eriugenat, kes tegutses mandril, kuid oli iiri kristluse taustaga. Mind hakkas huvitama, mis toimus Iirimaal, ja seda edasi uurides kirjutasin bakalaureusetöö. Magistritöö tegin Sevilla Isidoruse (560–636) mõjust sellele kristlaste grupile. See oli mulle endale väga huvitav, osa sellest ajast olin Saksamaal Heidel­bergis, kus oli kättesaadav suure­pärane valik selleteemalist kirjandust. Kuigi see ainevald tundub mulle siiani põnev, on mul hea meel, et ma ei hakanud nendel teemadel edasi kirjutama. Kui doktorantuuri astusin, soovitasid Marju Lepajõe ja Urmas Petti mul valida uurimiseks Eestiga seotud teema. See oli väga asjalik ja õige nõuanne, sest Iirimaa ja Hispaania jäävad eestlasele materiaalselt ja emotsionaalselt kaugeks. Iga teema uurimiseks on alati vaja, et oleks mingi väli, kus saab seda teemat arendada ja inimestega sellest rääkida: jutuajamised, konverentsid, kokku­puuted. Inimene peab kas olema teema suhtes kohalik või selleks muutuma.

Ja siis kirjutasid doktoritöö Tallinna Linnaarhiivis säilitatava XIII sajandi Pariisis tegutsenud õpetlase Limoges’i Petruse „Tractatus moralis de oculo” („Moraalitraktaat silmast”) käsikirja kohta.¹

Kui doktoritöö teemat otsisin, tuli minu juurde kunstiajaloolane Inge Laurik jutuga, et Tallinna Linnaarhiivis on üks tekst, mida õieti keegi lugenud ei ole. Spekuleeriti, et sellel võib olla seos Padise kloostris asuvate konsoolidega, millel on kujutatud esiletungivate silmadega mehefiguure. Vaatasin seda teksti ja see tundus täiesti arusaamatu, kirjutatud keskaegses anglicana kirjastiilis. See tundus nii keeruline, et sellega maksaks tegeleda. Ootamatult oli see tekst nii tehniliselt kui ka sisuliselt väga huvitav. Ja sealtkaudu ma jõudsin ühest küljest raamatuajaloo ja paleograafia juurde, mis uurib, kuidas käsikirjad liiguvad ja kuidas käsikirju valmistatakse, ning teisest küljest aristotelismi ja ideeajaloo juurde. Kuigi olin idee­ajaloo või intellektuaalajalooga sisuliselt varemgi tegelenud, jõudis see doktoritöö tegemise käigus selgemalt minu teadvusse. Minu enda huviks ongi jäänud ideede liikumine ja see, kuidas ideed ühest kohast teise jõudes muutuvad.

Selles moraaliallegoorilises traktaadis silmast on kõike, nii teoloogiat, filosoofiat kui ka loodusteadust. Võib näha, kuidas on silma füüsiline kirjeldus võimalik muuta teoloogia vahenditega allegooriliseks: silmal on seitse kihti, mida kirjeldatakse, ja ühtlasi on need seitse voorust, millega Jumal inimesi kaitseb. See tekst näitab, miks on hea teha loodusteadust ja miks on hea seda allegoriseerida. Kuigi me ise igapäevaselt seda meetodit enam ei kasuta, tundub see mulle siiamaani kuidagi mõttekas.

On hea mõelda, et igal asjal on oma pinnapealsele, defineeritavale ja otsesele sisule lisaks ka allegoriseeritav sisu, mis teeb tõlgendusvõimalused mitmekesiseks ja annab vabaduse. Näiteks juriidiline tekst peab olema täpne ja üheselt tõlgendatav ning on sellisena enamasti üsna igav, aga allegooria lisab teksti ühele tähendusele mitu kihti juurde, mis hakkavad üksteist kommenteerima. Ja lõpuks on allegooriline tähendus alati huvitavam. Kui sinna pöörduda, võib tekkida küsimus, kuidas siis tekstis ühte selget tõde ei ole. Minu meelest andiski see kristlusele võimaluse ajas muutuda: see ei jäänud fikseerituks kirjatähte, vaid teisenes koos aegadega.

Protestantismi tekkides teksti käsitlemise viisid muutuvad: teksti hakatakse võtma palju tõsisemalt, põhimõtteliselt lükkab protestantism allegoriseerivad meetodid kõrvale. Alles jäävad literaalsed meetodid ja pärast tekib ajaloolis-kriitiline meetod, mis üritab fikseeritud tõde rekonstrueerida, kuidas asjad tegelikult olid, ja eeldab, et on olemas selline tegelikkus, mida on võimalik rekonstrueerida. See on väga erinev allegoriseerimisest, võimaluste otsimisest ja võimalustega mängimisest, mis mulle väga meeldib.

Kui oluline või kasulik on ladina keele oskus tänapäeva humanitaarile?

Humanitaaria on praegu nii lai, et on humanitaarina võimalik ära elada kindlasti nii, et ladina keelt ei oska. Samas ma arvan, et ladina keele oskus on hea ja vajalik. Ladina keel on neutraalne. Inglise keel on praegu humanitaaria üldkeel, aga ei ole neutraalne keel, ta on alati seotud institutsioonide, domineeriva kultuuriruumi ja ideedega, mis sealt tulevad. On selge, et see loob keelelise ebavõrdsuse: osa inimesi räägib inglise keelt emakeelena ja teised peavad seda õppima, pingutama. Kuni selleni välja, et hakatakse oma emakeelt ära unustama, et omandada inglise keel emakeelega võrreldaval tasemel. Enamiku teiste keeltega on sama, aga ladina keel on võrdne kõigile. Tal on oma fookus akadeemilise keelena ja ta seostub niinimetatud õpetlaste vabariigiga. Viimatisel Tartu Ülikooli rektori inauguratsioonil lõppes suur osa kõnesid ladinakeelse tsitaadiga või kasutati neis ladinakeelseid tsitaate. Ladina keel ei ole kadunud aktiivsest kasutusest just sellepärast, et tähistab akadeemilisust.

Humanitaarias on praegu olukord, kus ülikooli astuvad üliõpilased oskavad võõrkeeltest ainult inglise keelt, saksa keelt harilikult ei osata üldse ja vene keelt oskavad väga vähesed. Seetõttu on neil ligipääs ainult ingliskeelsele maailmale või inglise keele kaudu teatud viisil vahendatud ­maailmale. Ladina keel pakub teistsuguse, akadeemilise vabaduse olla selle kaudu akadeemilise maailma kodanik.

Lõppkokkuvõttes on keel ja meel seotud. Ma pole kindel, kas sellest saab rääkida ukumasinglikult Sapiri-Whorfi ­keelelise relatiivsuse teooria võtmes,² aga see seos on kindlasti olemas keelega kaasnevas diskussiooniruumis. Meile tulevad inglis­keelsest maailmast diskussioonid, mis ei ole meie omad. Selleks et viibida selles diskussiooniruumis, hakkame nendel teemadel rääkima. Aga me peaks ka oma teemad kuuldavaks tegema, mitte ainult teiste teemadel rääkima.

Sinu praegune põhiline uurimisteema on varauusaegses Tartu ülikoolis kirjutatud disputatsioonid ehk väitekirjad,³ mis on valdavalt ladina keeles ja esindavad toonast õpetlaste vabariiki.

Tartu Ülikooli raamatukogus on mappides koopiad pea kõigist ligi 600 disputatsioonist, mis Tartus trükiti. Mõni on leidmata, aga neid ei ole üleliia palju. See on päris hea kollektsioon ja tore korpus. Selle kokku saamiseks tegi Ene-Lilli Jaanson koos teistega Tartu Ülikooli trükikoja bibliograafiat⁴ koostades ära tohutu töö, otsides kõigist lähikonna raamatukogudest üles Tartus trükitud tekstid, millest tehti koopiad. Väga palju originaale on Uppsalas ja ka mujal Rootsis, näiteks Stock­holmis. Selle kogu digiteerimiseni ei ole Tartu Ülikooli raamatukogu veel jõudnud, aga seda võiks minu arvates teha.

Lisaks Tartu disputatsioonidele kasutan võrdlusmaterjalina Uppsala ja Turu ülikooli omi, sest need kolm ülikooli moodustasid ühtse haridussüsteemi ning professorid ja üliõpilased liikusid nende vahel. Disputatsioone kirjutasid ladina keeles suuresti professorid, kirjutajatena tegutsesid mõnikord kaasa üliõpilased, kes pidid ise kaitsma neid ideid avalikul suulisel disputatsioonil, näidates, et nad on materjalist sisuliselt üle ja suudavad selle esitamisega keeleliselt hakkama saada.

Selles nähti praktilist väärtust, haritlastelt eeldati oskust oma mõtteid suuliselt ja kirjasõnas väljendada. Mitmel pool kirjutati toona, et ülikoolist ei tohi välja tulla inimesed, kellel on ainult teoreetilised oskused, vaid peavad olema ka praktilised: vestlemise, kirjutamise, kõnepidamise ja läbirääkimise oskus. Nendel oskustel põhines töö riigiametis, sealhulgas kirikus, mis oli protestantlikes maades avaliku teenistuse osa. Varavalgustuslik filosoof Christian Thomasius (1655–1728) ütleb koguni, et matemaatikast ja pedantsetest teadustest ei ole kasu, kui ei õpita praktilisi oskusi, nagu kõnelemine ja riigikorraldus. Seda üritatigi varauusaja ülikoolides kultiveerida ja see on väga erinev tänapäeva kasulikkuse arusaamast. Selle tõttu pöörati suurt tähele­panu tekstide lugemise ja kirjutamise stiiliharjutustele ning disputatsioonid ja oratsioonid ehk akadeemilised kõned olid olulised, sest need valmistasid inimesi ette tulevaseks teenistuseks kõikidel aladel.

Retoorika oli osa triiviumist ehk kolmest madalamast vabast kunstist. Kas iga tudeng, omandagu ta hiljem usu-, õigus- või arstiteadusliku hariduse, pidi selles pädev olema?

Ülikool hakkas XVII sajandi lõpu poole küll pisut muutuma, kuid eeldati, et kõik läbivad filosoofia algõppe, iseasi, millises mahus. Filosoofiateaduskond oli madalam fakulteet, kus kõrgeim antav kraad oli magistrikraad. Siis mindi kõrgematesse fakulteetidesse – teoloogia, juura, meditsiin –, kus võis saada ka doktorikraadi. Näiteks väga sageli juhtus, et professor oli algul filosoofiaprofessor, aga siis liikus edasi teoloogiaprofessoriks. Samamoodi kui tudengid liikusid ka professorid.

Ülikooli asutamise järel tulid Tartusse mujalt Euroopast kokku igasugused võistlevad ideed ja koolkonnad. Kui esinduslikult peegeldab Tartu disputatsioonide korpus XVII sajandi Euroopa mõtteilma?

Väga, see sobitub täiesti ilusasti Põhja-Euroopasse. Kõik diskussioonid ja eri suunad jõuavad kohale: kui mitte täies mahus, siis vähemalt mingi virvendusena. Sellepärast on see suurepärane materjal. Tartus oli tugevalt esindatud ramism, mis on väga huvitav teema,⁵ loomulikult luterlik ortodoksia. Kiiresti jõuavad siia 1690. aastatel René Descartes’i ja Robert Boyle’i ideed, ateismidiskussioon. Pietism oli siin kohal võib-olla tugevamalt kui kuskil väljaspool olulisi Saksamaa keskusi. See oli nii muu hulgas ka seetõttu, et ülikool asutati-taasasutati mitu korda ja iga kord võeti sinna õpetama mujalt noori professoreid, kes tõid Tartusse tulles kaasa uued ideed. Seal, kus akadeemilised süsteemid olid palju paremini sisse töötatud, ideed nii vilkalt ei liikunud.

Tartus ei kirjutatud küll väga palju disputatsioone, aga siin on üllatavaid asju. Näiteks oli õhus võimalus, et Tartu ülikool oleks võinud saada esimeseks pietistlikuks ülikooliks, kuna Liivimaa super­intendent ja Tartu ülikooli prokantsler Johann ­Fischer oli kirjavahetuses pietismi rajaja Philipp Speneriga, kes visandas talle pietistliku ülikooli põhimõtted. See võimalus ei teostunud seetõttu, et Rootsi riik oli luterliku ortodoksia toetaja. Esimeseks pietistlikuks ülikooliks sai hoopis 1694. aastal asutatud Halle ülikool ja sellest kujunes järgnevatel aastakümnetel tohutu intellektuaalne keskus, kuhu tuli üliõpilasi igalt poolt. Ja põhimõtteliselt ei ole välistatud, et midagi sellist oleks võinud Tartus olla, kuigi see Põhjasõja kulgu ei oleks muutnud. Samuti on tuntud lugu, et Isaac Newtoni teost „Philosophiæ Naturalis Principia Mathematica”, milles on esitatud praegu Newtoni seadustena tuntud põhimõtted, käsitleti ülikooliloengutes esimest korda Tartus. Sellised asjad mõjuvad suhteliselt perifeerse ülikooli keskkonnas mõneti üllatavana.

Praegu mäletatakse üldiselt Isaac Newtoni tänapäeva teaduse seisukohalt ortodoksset tegevust füüsikuna, kuid varju on jäänud tema ülejäänud pärand.

Newtoni isik on vastuoluline. Saime hiljuti Kurmo Konsaga valmis raamatu alkeemia ajaloost.⁶ Selles tegeleb väike osa ka Newtoniga. Minu arvates on tema alkeemiline pärand ja meie jaoks teaduslik pärand omavahel olemuslikult seotud. Loomulikult tekib tahtmine tagantjärele tsenseerida, et näidata kedagi teistsugusena, sellisena, nagu me tahame neid inimesi näha. Aga toona oli alkeemia ajastupärase mõtlemise osa ja selles mõttes oli Newton väga selgelt oma ajastu esindaja. Aeg mõjutab, millest ja kuidas inimesed saavad mõelda.

Mispoolest on tänapäeval kasulik tegeleda alkeemia või alkeemia ajalooga?

Minu enda jaoks on see sama põhjus, miks tegeleda ulmekirjanduse või üldse mingisuguse kirjandusega: võimalus näha teistsuguseid maailmu, õppida nägema teistsuguste maailmade olemasolu. Selliste võimaluste olemasolu annab ka vaate, et meie maailm ei ole paratamatu, asjad ei pea niimoodi olema. Võib ju tunduda, et valikuvõimalusi enam eriti ei ole – praegu surutakse väga tugevalt peale valikut, kas oled vasak- või parempoolne. Oled kas sinine või roheline – justkui teisi variante ei olekski, kui kasutada Marcus Aureliuse juhtlauset.⁷

Häda on selles, et üldiselt on inimeste fantaasia tugevalt oma ajastus kinni. Tahaksid sellest maa­ilmast lahti rabeleda, aga ajastu surub peale ja sunnib mingitest oma teemadest mõtlema: oled selle raja peal ega saa sellelt ära. Siis aitabki võimalus uurida ajaloolisi ja tulevikulisi asju. Mineviku uurimine näitab teistsugust maailma, näed, et täna­päevased mõttemustrid ei ole paratamatud. Selleni on raske jõuda. Isegi hea tahtega tehakse ajaloolist ilukirjandust, filme ja teatrit tihtipeale niimoodi, et kostüümid on ajaloolised, aga inimesed on ikka needsamad tänapäeva inimesed. Aga kui minna vaatama hästi lavastatud Molière’i, saad aru, et see on teine maailm.

Sinu romaane „Mesilased” ja „Inglite keel” lugedes oli mul tunne, et need on kirjutatud võttega, mis sarnaneb eksperimentaalarheoloogide tegevusega: kasutatakse muinasaegsete eeskujul tehtud tööriistu, et teha toonaste taolisi riideid ja muid materiaalseid esemeid kuni muinasaegsete majade või külade rajamiseni. Kas sa võtad selle omaks?

Jah, ma võtan selle täiesti omaks. Üks, mida olen püüdnud tabada, on tunne või kogemus. Teoreetiliselt võib igasuguseid asju õppida, aga kogemus on midagi muud. Ajaloost on raske vahetut kogemust saada. Võib ehitada kiviaegse küti-korilase onni ja olla seal, aga sellest ei piisa, et mõista, mismoodi see kütt-korilane mõtles. Varasematest perioodidest saame luua butafooria, aga meil on keeruline jõuda mõtlemiseni, sest meil ei ole tekste. On triviaalne tõde, et teksti kaudu saab inimene haua tagant kõneleda, teksti kaudu saab vestelda surnud inimestega. Ja kui oled pikka aega vestelnud, saad aru, mida nad tahavad öelda, ja jõuad mingis mõttes selle kaudu nende ellu.

Kuidagi tunnen üsna sageli, et sellel inimesel, kes kunagi elas ja kirjutas mõne teksti, on tegelikult midagi öelda. Võib-olla saaksin vahendada seda, mida see inimene tahtis öelda või mis maailmas see inimene neid asju ütles. Muidugi on selleks vajalik ka butafooria, selleks tuleb luua meeleolu nagu teatris: kustutada tuled, et lavamaailm hakkaks elama.

Ühest „Mesilaste” ingliskeelse tõlke arvustusest hakkas mulle silma tähelepanek, et see romaan võib näida ulmeline seepärast, et toonaste inimeste mõtlemine tundub meile nii ulmeline.

Võib küsida, milline oli XVII sajandi inimese reaalsus: deemonid, inglid, vaimud, Jumal. See oli kaheldamatu reaalsus enamiku inimeste jaoks marginaalsete eranditega. Niimoodi sisustatud maailm on üsna teistmoodi kui meie maailm. Olen katsunud seda teistsuguse maailma reaalsust tajuda. Inglise keeles kasutatakse ulmekirjanduse kohta üha rohkem sõnapaari speculative fiction, mis rõhutab võimalikkuste kirjeldamist. Ka Uku Masing nägi, et ulmel ja teoloogial on väga palju ühist, mitte ideaalmaa­ilmade fantaseerimise pärast, vaid seetõttu, et need aitavad uurida, kuidas asjad võiksid olla teistmoodi. Kuigi väikesed muutused on ka huvitavad, ei pea uurima ainult väikseid muutusi, tuleks uurida võimalikke suuri, radikaalseid muutusi. Mulle mõjub väga arusaadavalt Uku Masingu kirjutis „Rohelise udu vang”,⁸ selles väljendatud täieliku muutuse igatsus, mida saab nimetada ka eshatoloogiliseks nostalgiaks. Igatsus pöörduda tagasi, aga tulevikuline.

Eesti ulmekogukonna aruteludes kipub läbi käima teema, et ülejäänud kirjandusüldsus ei tunnusta neid piisavalt. Kas eesti ulme saab piisavalt tunnustust?

Žanrikirjandus eeldab žanriteadlikku lugejat. Mis meeldib žanrilugejale, võib olla lihtsalt arusaamatu või igav lugejale, kes ei ole žanriteadlik. Osa žanri­ulmet ei jõua laiema lugejaskonna ette, sest eeldab teistsugust lugejat. Kui aga keegi on suure­pärane kirjutaja, siis see üldiselt äratab tähelepanu. Žanri­kaanonitruu kirjutamine ei pruugi olla kirjanduslikult eriti huvitav väljaspool kaanonit.

Paratamatult on ka tavakirjanduseks nimetatul omad žanrikaanonid, kuigi võidakse eeldada, et tavakirjandus peaks olema žanriülene. See on osalt stiili küsimus. XIX sajandi seiklusjutu stiil on ulmele väga tugevalt omane. Tavakirjanduses tehakse palju rohkem stiilieksperimente, millest paljud on täiesti ebaõnnestunud, aga vähemalt eksperimenteeritakse. Need katsetused ei pruugi tekstile või loo sisu paremale ilmsiks tulemisele kaasa aidata, aga lugeja on valmis ja ootab seda. Kusagil on vahe, kus žanrid lahknevad. Siin ei ole millegi üle kurta.

Aga kas tavakirjanduse ja ulmekirjanduse vaheline hall ala on piisavalt viljakas?

Minu jaoks küll. Olen katsunud üsna teadlikult olla mitte ühes ega teises žanris. Ulmeringkonnas on kurdetud, et minu raamatud ei ole ulmekirjandus, ka pea­voolukirjanduse poolelt on aeg-ajalt küsitud, kes on minu raamatute lugeja, millised intellektuaalsed nõudmised on lugejale. Aga kokkuvõttes on raamat olemas sellisel kujul, nagu ta on, tegutseb iseseisvalt ja on suurepärane, kui leiab endale ise lugeja.

Tundub, et minu jaoks on sellel hallil alal olemas see, mida ma kirjandusest otsin. Võib-olla võiks proovida veel hall­alasid teiste žanride vahel – kirjandus ei jagune siiski üksnes ulmeks ja peavooluks, on ka teisi võimalusi.

Inimesed üldiselt tahaksid midagi, mida nad on juba enne kogenud. Ja nii luuakse ootuste horisont, mida peab hakkama täitma. See on minu jaoks problemaatiline, mille pärast ma suhtun žanri­kirjandusse teatava kahtlusega. Žanrikirjandusel on palju häid omadusi, mis teevad selle turvaliseks. Aga mulle tundub vajalik žanriturvalisust nihestada või mitte tingimata selle ootustele vastata. Võimalikkuste uurimise pärast on kasulik mitte jääda sellesse, mis on tavaline, huvitav on katsuda jõuda ebatavalise juurde.

Sinu romaan „Mesilased” võitis 2013. aastal Euroopa Liidu kirjandusauhinna ja see on tõlgitud 15 keelde.⁹ Kas selle romaani kirjutamine on ära tasunud? Kas on mingeid seaduspärasid, kus on raamatut tõlgitud ja müüdud?

See, et „Mesilasi” tõlgitakse jätkuvalt, on päris üllatav olnud. Saksa keeles peaks varsti ühes Šveitsi kirjastuses ilmuma Cornelius Hasselblatti väga hea tõlge. Rikkaks ma ei ole saanud, aga „Mesilaste” kirjutamine tasus ennast kuhjaga ära. Ma poleks eales oodanud, et „Mesilased” sellise vastu­võtu leiab. Olen väga rahul, et romaani on siin-seal saatnud mõõdukas edu. Kuna tõlkeõigused kuuluvad mulle endale, pean kirjavahetust kirjastajatega ise. Administreerimist on siin ka, nagu suhtlemist maksu- ja tolliametiga, aga seda ei ole nii palju, et oleks mõtet leida inimene, kes sellega tegeleks. Minu meelest on Euroopa Liidu kirjandusauhind tänuväärt ette­võtmine, sest võimaldab vähem tuntud keeltes kirjutatud teostel jõuda laiema publiku ette. Tartu Ülikooli tõlkeõpetuse professor Luc van Doorslaer andis hiljuti teada, et nüüd on hakatud uurima selle auhinna mõju.

Eri riikides on müük olnud väga erinev, paratamatult pärast turule tulekut raamat müüb ja siis mõne aja pärast langeb müük ära. Selge on see, et suurema kõnelejaskonnaga keeltes müüakse rohkem. Oluline on kirjastus: kui on tuntud, suurem kirjastus, siis on suurem lootus, et nad tõepoolest midagi müüvad. Kuna palju tõlgitakse Euroopa Liidu toetusel, võib kahtlustada, et mõni kirjastus on „Mesilased” pannud paketti, millele taotlevad tõlkimiseks toetust, kusjuures nende eesmärk ongi saada tõlkeraha, nii et saavad mõne muu teose selle kõrval tõlkida. Mingisugune intuitsioon tekib kohe alguses kirjastaja suhtumise ja lähenemise põhjal, kui huvitatud ta sellest tekstist on. Mõnikord on selge, et kirjastaja on raamatu ise läbi lugenud, ja oskab rääkida tekstist. Teinekord on ta võib-olla raamatut sirvinud ja vaadanud: mitu tõlget on olemas ja seetõttu vast täielik „põhk” ei ole, ning siis otsustanud selle taotlusse sisse panna.

Siiski korraldavad kõik need kirjastused raamatuesitlusi, mis on alati toredad ja huvitavad olnud: saab kohtuda kirjastamise ja raamatutega seotud inimestega ning mõnikord ka kohalike kirjanikega. Olen alati püüdnud mõned kohalikku kirjandust esindavad raamatud läbi lugeda, enne kui kohapeale lähen, et oleks sealsest kirjanduselust ettekujutus. Näiteks Läti, Leedu, Itaalia ja Norra kirjastustega oli väga hea kontakt ja kogemus.

Kuidas teksti teises kultuuris loetakse ja milline retseptsioon olla võiks, oleneb palju tõlkijast. Mul on olnud Itaalias mitu väga head kogemust, kuna Daniele Monticelli on tõlkinud kahtlemata väga hästi. Mõnel pool on võimalik ainult kaudtõlge, näiteks võetakse aluseks mitu erinevat tõlget. Kaudtõlkes läheb midagi minu jaoks olulist kaduma, nii et see ei ole enam seesama tekst. Teisalt ei ole mul väga tugevat omanikutunnet teksti suhtes – ta on valmis ja las elab oma elu.

Oled rääkinud, kuidas kirjasõna vabariik getostub. Kui trükikunst võimaldas ühe kompaktse kirjasõna vabariigi tekke, siis internet on võimaldanud müriaadi kirjasõna linnriikide tekke, mis ei pruugi omavahel eriti suhestuda. Mida saaks intellektuaal teha, et need paremini omavahel suheldud saaksid või üksteist paremini mõistaksid?

See on väga keeruline küsimus. Mida saaks teha, ma ei tea, võib-olla lihtsalt teadvustada. Kui laiemalt võtta ja meenutada, siis Rooma impeerium vallutas palju maid, ehitas nende vahele teid ja sundis kõik need piirkonnad omavahel suhtlema. Lõpuks sai kooshoidvaks jõuks kristlus – pühakirjatekstide kaudu, aga meetodeid oli veel – ja suhestas omavahel kõiki neid erinevaid maid ja rahvaid. Terve Euroopa toimis selle kaudu, nii et võis olla üsna ­kindel, et kui Norra ja Itaalia inimesed saavad kokku, on neil mingi­sugune seos pühakirjaga, mille kaudu nad võivad üksteisest aru saada.

Meil räägitakse tüvitekstidest. Võiks eeldada, et kõik on lugenud Dante „Jumalikku komöödiat”, aga see pole sugugi nii. Mida kõik on lugenud, seda on üha vähem. Ainuke asi, mida saaks teha, on teadvustada, et oleks vaja koonduda millegi ümber. Oleks hea, kui meil oleks klassikalise kirjandusega seosed olemas, sest nende puudumine lihtsalt vaesestab. Olen kirjanike hulgas üsna palju kuulnud kriitikat kohustusliku kirjanduse olemasolu suhtes. Minu jaoks on see väga suur probleem. Võid küll vihata Tammsaaret, aga ikkagi tuleks teda lugeda, sest eestlane mõtleb endast Tammsaare kaudu. Mingis mõttes on Tammsaare leiutanud eestlase, enne teda sellist eestlast ei olnud.

Aga kui inimesi on suudetud panna mõtlema selle peale, et nad sorteeriksid prügi, siis võib-olla suudetakse inimesi panna mõtlema selle peale ka, et nad võiksid lugeda klassikalist kirjandust. Prügi sorteeritakse, sest tahame hoida planeeti. Kui tahame hoida mõtteruumi, peaksime sorteerima intellektuaalset materjali. Võib-olla oleks vajalik riiklik programm, mis suunaks inimesi seda tegema, nii et igas kodus ja koolis oleksid vastavad sildikesed ja korraldataks infopäevi: mis on klassikalised teosed, mida iga inimene võiks lugeda ja kuidas neid oleks mõttekas lugeda. Iga tekst nõuab ju teataval viisil lugemist.

Või lausa Euroopa tasandi algatus: direktiiv näeks ette üldised põhimõtted ja sätestaks kohalikud erisused ja erandid, moodustades hägusate piiridega kaanoni.

Muidugi oleks see kõige parem, kui see tuleks Euroopa tasandilt ja tehtaks kõigile liikmesriikidele kohustuslikuks. Kahtlustan, et Euroopa Liidu kirjandusauhind otsapidi midagi sellist taotleski, aga see peaks olema ambitsioonikam. Ma ei tea, kas see õnnestuks, aga teadlikkuse tõstmisest võib midagi muutuda. Võib küsida, kas prügi sorteerimisest muutub tegelikult midagi, kas see päästab planeedi. Aga süda on rahulikum: ma vähemalt teen midagi.

Küsiksin veel varauusaegsete disputatsioonide vaimus: kas kurat suudab muuta inimese hundiks?

Sellest on Tartus kirjutatud terve tekst.¹⁰ Muidugi ei suuda kurat selle käsitluse järgi inimest füüsiliselt hundiks muuta, aga ta võib panna inimese arvama, et ta on hunt. Aga seal on öeldud, et see teeb sama välja. See on väga huvitav: ei ole selge üle­minek, vaid on mingid gradatsioonid. Kas marutõbine inimene on hundiks muutunud? Põhimõtteliselt võib ju öelda, et ta on hunt. Mõni inimene on teiste vastu nii kuri, et teda võib hundina käsitada. Selles tekstis on kõiki neid võimalusi arvestatud. Mulle meeldib, et esitatakse küsimus ja hakatakse seda nüansseerima, tuues välja kõik eri võimalused. Esitatakse lehvik võimalusi, mitte dihhotoomia, kus ainsad võimalikud vastused oleksid jah või ei. Selles mõttes on see küsimus hea disputatsiooni teema. Küsimus on ka selles, kas kurat on olemas – see on omaette teema. Siin on samuti terve diapasoon eri võimalusi, mida mõelda kuradi all. Kas kurjus on olemas? Kas kurat on kurjus? Ja neid võimalikke küsimusi on veel. Neid esitades saab sellest mõelda palju paremini, mitte vastama lihtsalt jah või ei.

Kus hoitakse Tartu Ülikooli raamatu­kogus kuuendat ja seitsmendat Moosese raamatut?

Kui küsida, kas meil on olemas maagiliste ja alkeemiliste raamatute kogu, siis vastus on jah, on küll olemas. See on Giese kogu,¹¹ päris korralik kogu alkeemilisi raamatuid ja käsikirju. Lisaks on meil hulk teisi huvitavaid eksemplare, näiteks Paracelsuse¹² ja Cornelius Agrippa¹³ teoseid ja muud tähelepanuväärset. Aga mina oma silmaga kuuendat ja seitsmendat Moosese raamatut Tartu Ülikooli raamatukogus näinud pole.

Isegi mitte odavaid koopiaid?

Neid XX sajandi alguses avaldatud odavaid koopiaid olen küll näinud. Õigupoolest on need konstruktsioonid – ma ei tea, mida nad kopeerisid. XX sajandi alguse okkultuur, nagu teaduskirjanduses nimetatakse okultismihuvi,¹⁴ on samuti väga huvitav teema, mida võib-olla kuigi palju ei teadvustata. Toona oli ühelt poolt teadusrevolutsiooni aeg, kui muu hulgas pandi alus kvantfüüsikale, aga samal ajal needsamad tegelased tundsid huvi okultsete teemade vastu, näiteks Marie Curie pidas oma surnud abikaasaga vaimset ühendust. Need kaks poolt käisid kuidagi omavahel kokku ja sellel on sarnasusi varauusaja perioodiga, kui Newton tegutses. Okultismi tõsine seos teadusega on mingil kombel loomulik, sest pakub uusi uurimisteid. Praegu püütakse nende kahe vahele tõmmata selget piiri, aga ma arvan, et seda ei ole lihtne üheselt paika panna. See laguneb jälle ära ja saab huvitavaid kooslusi näha. Olen neid teemasid veidi uurinud, sest lõpetasin hiljuti ühe ilu­kirjandusliku teose, mis seda valdkonda puudutab.

 

Ajalehe Ristirahwa Pühhapäwa Leht 1877. aasta 6. novembri numbri ühest kuulutusest võib lugeda: „Naesterahwa mantli krae, mustast tradidamist, wildse prannidega on pühhapäwa öhtul ärrakaddunud. Leidjat pallutakse Makri uulitsasse Altmühli majasse Nr. 269 kätte tua, kus temma waew ärratassutakse.”

Tänapäeva inimeses tekitab see lühike tekst palju küsimusi. Mis on tradidam? Mis on vildne? Mis on prannid?

Esimesele küsimusele vastab Wiedemanni sõnaraamat, et traadidam on ’Damentuch, drap-de-dames’ (Wiedemann 1893: 1194), ning Johann Georg Krünitzi koostatud mahuka „Oekonomische Encyklopäedie” IX köide selgitab, et Drap des Dames on „must, õrn ja pehme villane kalev, mida naine kannab tavaliselt leinaajal” (Krünitz 1785: 491). Seda, et sõna vildne tähendab mõnes murrakus ’villane’ (Wiedemann 1893: 1358; VMS II: 679), pole raske taibata. Sõnale prann leiab selgituse taas Wiedemannilt (1893: 872 prańń pl. prańńid Franzen), aga üsna ootamatult ka tänapäeva eesti keele seletussõnaraamatust: prann murd narmas (EKSS 4: 388).

Lisatud näitelause naised teevad [mütsid] missugused aga tahame, kas või kirjud ja prannidega on välja sedeldatud Kaarel Leetbergi tõlketekstist. Juhusliku sõna­sedeli olemasolu on nähtavasti ainus põhjus, miks see sõna on nüüdiseesti kirjakeele sõnaraamatusse sattunud. XX sajandil on seda koos variantidega prani, pranje, pränn hõredalt registreeritud mõnest Põhja-Eesti murrakust, kõige kompaktsemalt kirderannikumurde alalt, kust Leetberg pärit oli. Kirjakeeles näib selle kasutamine olevat niihästi XIX kui ka XX sajandil harv. Kasutatud on ka variante pranje, frang ja franje, nt üks mantle krae musta kalewist, pranjed äres ja sammeti paelaga ülleömmeldud (Ärakadunud 1877), suuri värvitud laualinasid frangidega (Täieline väljamüük 1887) ja Kergelt krausitud pluuset ilustab tikitud pärli-karnituur ja eest franjed (Tallinna Moodi-album 1908: 8). Kirjakeeles on neist kõige sagedasem franje, mida tuleb ette veel 1930. aastate lõpu ajakirjanduses.

fr-algulised teisendid teevad ühemõtteliselt selgeks, et tegemist on noore laen­sõnaga. Julius Mägiste on arvanud, et prann võib olla hüpokoristiline moonutus saksa sõnast Franze (tänapäeval õieti küll Franse) ’narmas’ või keskalamsaksa sõnast frense. Mõlemale oletusele on lisatud küsimärk (EEW VIII: 2164), nähtavasti seetõttu, et need eeldavad sõna lõpus ootamatut häälikuarengut n(t)s > nn. Kui lisada eespool nimetatud fr-algulised ja ng– või nje-lõpulised variandid, on etümoloogia sobimatus ilmne.

Siia lisandub asjaolu, et saksa kirjakeele Franse ei olnud suure baltisaksa sõnaraamatu koostaja Woldemar von Gutzeiti väitel XIX sajandi keskpaiku Baltikumis peaaegu kasutusel. Selle asemel käibis alamsaksa päritolu Franje (sama hääldust väljendavad Frange, Frannie, vt Gutzeit 1864: 295), mis kuulus XIX sajandil ka näiteks berliinlaste iseloomuliku sõnavara hulka (Meyer 1878: 13 Franjen Fransen).

Nagu eelnevast peaks juba küllalt selge olema, on eesti sõna prann ja selle teisendite aluseks baltisaksa Franje ’narmas’, mis omakorda lähtub samakujulisest alamsaksa sõnast. Keskalamsaksa sõnaraamatud seda ei tunne, nii et tegemist on ilmselt uuema keelendiga, mis on laenatud prantsuse keelest otse (vrd vanaprantsuse fringe, frenge, frange, uusprantsuse frange ’narmas’, vt CNRTL) või siis hollandi keele vahendusel (vrd keskhollandi fringe, fraenge, frange, uushollandi franje ’narmas’, vt EWN). Esmaallikas on niisiis põhimõtteliselt sama mis saksa kirjakeele sõnal Franse, aga huvitaval kombel jätavad mõlemad populaarsed saksa etümoloogiasõnaraamatud sellega kokku kuuluva murdesõna Franje olemasolu sootuks mainimata (vrd EWD: 370; Kluge 2002: 312).

Prantsuse frange arvatakse olevat ladina sõna fimbria metateesi teel kujunenud rahvaladina teisendi *frimbia järeltulija (CNRTL; EWN; EWD: 370 jt). Selle prantsuse keeles tekkinud variante on otse või kaude laenatud mitmesse romaani ja germaani keelde (it frangia, hisp ja port franja, holl franje, ingl fringe, tn ja nor frynse, rts frans jt). Eesti tagasihoidlikel prannidel on au kuuluda sellesse suurde internatsionaalsesse perre.

Lõpuks võib veel küsida, miks oli vaja narmast tähendavat sõna üldse laenata. Arvatavasti oli vähemalt osaliselt tegu tähenduse diferentseerimise taotlusega: narmas võib tekkida ka riidetüki kulumisel, prann, pranje või franje aga oli enamasti kaunistuseks tehtud ehisnarmas (rõivaesemel, kirstul jm).

 

Udo Uibo (snd 1956), Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), udo.uibo@eki.ee

7.–10. juunini peeti Brnos Masaryki ülikoolis rahvusvahelise etnoloogia- ja folklooriühingu (Société Internationale d’Ethnologie et de Folklore) 16. kongress.Ühendavaks teemaks oli elu ebakindlates oludes. Eestist osalesid Liisi Laineste (juhtis digitaalseid eluavaldusi uurivat plokki), Anastasiya Fiadotava (kõneles poliitilistest meemidest Eestis aastal 2022), Anastasiya Astapova ja Maili Pilt (ühis­ettekanne vandenõuteooriate paljastamise sotsiaal­meediagrupist), Katre Kikas (ettekanne modernsest ebakindlusest ning XIX sajandi lõpu rahvaluulekogujate moraalsetest dilemmadest), Ave Goršič (andis ülevaate folklooriarhiivist muutuste tuules saja aasta jooksul), Mari Sarv (kõneles rahvaluulearhiivi toetuseks organiseeritud laulupeost 2020), Liina Saarlo (digitaalarhiivi üksikkasutajatest ja kogukondadest), Risto Järv ja Astrid Tuisk (Ukraina meemide kogumiskeskkonnas toimuvast), Mare Kõiva (puudega seotud uskumustest ja rituaalidest), Ülo Valk (lugusid raskesti seletatavatest kokkupuudetest), Alexander Panchenko (apokalüptilisest onto­loogiast vene õigeusu näitel postsovetlikes oludes), Art Leete ja Valeri Sharapov (ühisettekanne komi animismist). Indrek Jääts, Marleen Metslaid ja Tenno Teidearu vahendasid ERM-i kogumistööd ja teadust ning Ester Bardone ja Anu Kannike esinesid toiduteemalises sektsioonis.

9.–10. juunil toimus Luua Metsandus­koolis koolinoorte keelelaager „Hääldusest ja hääldamisest”. Seekordne laager oli järje­korras kümnes ning keskendus foneetikale, mis on järgmise emakeele­olümpiaadi teema. Laagris osales 23 kooli­noort 8.–12. klassist. Esindatud olid Tallinna, Tartu, Haapsalu, Narva, Märja­maa, Rapla ja Viimsi koolid. Tartu Ülikooli foneetika labori teadlased Pire Teras, Katrin Leppik ja Anton Malmi tutvustasid hääldusõpetuse teoreetilisi tahke ning lasid töö­tubades noortel endil praktilisi harjutusi teha. Laagri korraldasid Emakeele Selts ja Tartu Ülikooli eesti ja üld­keeleteaduse instituut.

15. juunil peeti Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses aiaseminar „Enam kui inim. Kirjandus ja kunst mitmeliigilises maailmas”. Ettekannetega esinesid Timo Maran („Semiootiline seotus paljuliigilises maailmas”), Kadri Tüür („Kuidas maitsed karule?”), Elle-Mari Talivee („Linnuvaatlejad ja nende teekond keskkonnale mõtlemiseni”), Merili Metsvahi („Liivimaa vaimulike arusaamad veekogude elususest XVII sajandi esimesel poolel”), Kaarina Rein („Botaanika rootsiaegses Tartu ülikoolis Andreas Arvidi disputatsiooni „De plantis” näitel”), Risto Järv („Naabrist parem. Meie muinasjutusiil”), Sara Bédard-Goulet („More-than-human encounters at the edge of extinction in Indices des feux by Antoine Desjardins”), Ulrike Plath („Manfred Kyber: baltisakslasest loomakaitsja ja kirjanik”) ja Ene-Reet Soovik („Läänemere lained: linnaloodusest ja loodus(aja)kirjandusest”).

15.–17. juunil toimus Tallinna Ülikoolis 13. Lotmani päevade konverents „Hirm kultuuris ja hirmukultuur” („Fear in culture and culture of fear”). Kutsutud esinejad olid Joanna Bourke (Birkbeck, Londoni ülikool, „The gender of fear: Female evil in twentieth-century culture”), Andrei Zorin (Oxfordi ülikool, „Tolstoy: Fear of death and fear of mortality – experience, representation, philosophy), Jevgeni Dobrenko (Ca’ Foscari Veneetsia ülikool, „Stalinist Comedy of Fear”) ja Mihhail Lotman (TLÜ, TÜ, „По ту сторону страха”). Osale­jaid oli 24 riigist. Eesti teadlastest esinesid Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman, Mari-Liis Madisson, Merit Rick­berg, Timur Guzairov, Irina Belobrovtseva, Inna Adamson, Sergei Dotsenko, Igor Kotjuh, Mihhail Trunin jt.

19. juunil peeti Kirjandusmuuseumis 9. sõjaseminar „Sõja ja konkreetsete sündmuste kunstiline mõtestamine”. Esinesid Michael Cole (TÜ, „The calm before the storm: Cultural resistance to Russia in Ukraine before February”) ja Svetlana Maslinskaya (Grenoble’i Alpi ülikool, „Chrono-journey in Children’s Literature about War: the Evolution of Commemorative Pragmatics”).

26.–29. juunil peeti Värskas BaltHerNeti suvekool „Väliseesti kultuuripärand võõrsil XI. Minu eesti juured”. Avapäeval külastati Tartus Eesti Rahvusarhiivi, kus Tõnis Türna tutvustas pereloo uurimise võimalusi ja juurdepääsupiiranguid. Suvekoolis räägiti suguvõsa- ja nimeuurimisest, pereajaloo jäädvustamise erinevatest viisidest, haudade kaardistamisest, pere- ja kohapärimusest. Tutvustati teemaga seotud kogusid Eestis ja väliseesti arhiivides. Keila Kopvillem ja Piret Noorhani (Väliseesti Muuseum) kõnelesid väliseestlaste elulugudest VEMU arhiivides, Madli Wiiburg Walfridsson Rootsi Eestlaste Liidu arhiivigrupi tööst, Fred Puss (Eesti Isikuloo Keskus) tõi näiteid pereloo uurimisest, Tiina Tael (ERM) tutvustas Setumaa kirjasaatjate lugusid, Marin Laak (ERM) andis ülevaate väliseesti fondidest näidetega Ilmar Laabani ja Gunnar Neeme kogust, Janis Tobreluts (EELK arhiiv) kõneles väliseesti kirikuarhivaalidest. Teisel päeval kõneles Mari-Ann Remmel (ERM) kohapärimusest ja identiteedist, Tiina Kirss (Eesti Elulugude Ühendus) elulugudest ja nende kogumisest, Marju Merschin (Eesti Mälu Instituut) 1944. aasta suurpõgenemisest 80. aastapäeva puhul ja Piret Voolaid (ERM) Kanada eestlaste koolipärimusest. Kultuuripärandialase koostöö suundade arutelul osalesid Välisministeeriumi, Eesti Instituudi ja BaltHerNeti esindajad. Toimus MTÜ Baltic Heritage Networki aasta­koosolek.

27. juunil toimus Tartus LVI J. V. Veski päev „Eesti keelest ja läänemeresoome keelte­perest”, mis oli pühendatud keele­mehe 150. sünniaastapäevale. Ette­kannetega esinesid Reet Kasik („Johannes Voldemar Veski eesti oskuskeele arendajana 1920–1940”), Valts Ernštreits („Liivi keel põliskeelte aastakümnel”), Petar Kehayov („Keelesaarte tähtsusest läänemeresoome keeleteadusele”) ja Heinike Heinsoo („40 aastat vadjalaste hulgas”). Lisaks tavapärasele ettekandeosale ja Raadi kalmistul J. V. Veski kalmu külastusele toimus seekord ka ringreis Veskiga seotud paikadesse.

4.–6. oktoobrini tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis Tatiana Vladõkina 70. sünnipäeva veebikonverentsiga „Elava traditsiooni lätetel”. Tatiana Vladõkina on udmurdi folkloori, mütoloogia ja traditsioonilise kultuuri tänapäevase uurimise rajaja. Ettekannetega esinesid teadlased Eestist, Ungarist, Soomest, Prantsusmaalt, Udmurtiast, Baškortostanist, Tatarstanist, Mari-Elist, Karjalast ja Komimaalt.

5. oktoobril toimus Pärnus Academia Pernaviensise XX mõttekoda. Tegu oli juubelihooaja algust märkiva üritusega, sest järgmisel aastal möödub 325 aastat Tartu Ülikooli eelkäija Academia Gustavo-Carolina ehk Academia Pernaviensise asutamisest Pärnus. Mõttekoja aukülaline oli Toronto ülikooli emeriitprofessor Jüri Kivimäe, kes pidas loengu „Miks on Russowi kroonika tähtis?“.

5. oktoobril pidas Bengt af Klintberg Tartus loengu „The baby on the track: A newspaper legend with roots in the 19^th century”. See oli pühendatud Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli asutajale professor Walter Andersonile.

5.–6. oktoobril toimus Tartus rahvus­vaheline konverents „Läänemere kontaktid”, mis oli pühendatud prof Tiit-Rein Viitso (1938–2022) mälestusele. Ühtlasi tähistati liivi pärandi aastat ja põliskeelte kümnendit. Esimesel päeval toimusid plenaarettekanded: Valter Lang („Proto-Finns and their partners”), Riho Grünthal („The diversification and spread of Finnic languages”), Johanna Laakso („Language contact research beyond loanword studies – reflections with respect to the oeuvre of Tiit-Rein Viitso”) ja Mait Metspalu („The genesis of the Finnic genepool”). Teise päeva ettekanded koondusid kolme teema­ringi: Soome lahe äärsed kontaktid, kontaktid läänemeresoome idapiiril ning Liivi lahe ümbruse kontaktid.

10. oktoobril peeti Eesti Rahvusraamatukogus VIII oskuskeelepäeva. Avasõna­võtt oli RR humanitaaria ja kunstide raamatukogu juhatajalt Katre Riisalult. Esinesid Kristiina Kaju (RR, „Kuidas jääda ellu kunstmurul? Meediapädevuse terminitest eestikeelses kultuuriruumis”), Sirli Zupping (EKI, „Millist suunda näitab Eesti terminitöö tegevuskava?”), Martin Luts (EKI, „Räägime just Tõlkeväravast”), Kadri Vider (EKM, „Tehistaip ja termini­täpsus – on neil ülepea mingit kokkupuudet?”), Ülle Talihärm (Kultuuri­ministeerium, „Uued nähtused, muutuv keel ja nende mõju õigusaktidele”), Sirje Nilbe (Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing, „Terminiprobleemid raamatukogunduslike standardite tõlkimisel”) ja Kalju Tammaru (Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing, „Sajand raamatukoguterminoloogiat. Inimesed ja sõnad”).

11. oktoobril toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek. Kaarina Reinu ettekanne „Tartu ülikooli algusaegadest trükitud disputatsioonide põhjal” keskendus Academia Gustaviana aegsetele (1632–1656) Tartu disputatsioonidele, vaadeldes nende muutumist kolme kümnendi jooksul ning arutledes teemal, milline on nende tööde ja autorite koht eesti teadus- ja kultuuriruumis.

11. oktoobril peeti Paistu rahvamajas Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluulearhiivi muinasjutuseminar „Parandades ilma ja inimesi”. Esinesid Mall Hiiemäe, Risto Järv, Mairi Kaasik ja Kärri Toomeos-Orglaan. Mulgimaa mänge tutvustas Astrid Tuisk ning mulgi aabitsat Renee Trei.

13. oktoobril korraldas Emakeele Selts Münchenis väliskeelepäeva. Esinesid Külli Habicht (TÜ, „Die Spuren der deutschen Sprache in der estnischen Schrift­sprache”), Helin Kask (TLÜ, „English-Estonian code-copying in Estonian blogs and vlogs”), Helle Metslang (TÜ, „Eesti keelest Euroopa ja uurali keelena”), Tiit Hennoste (TÜ, „ahah ja ahaa, ah ja aa, noh ja noo, jah ja jaa. Ja teised pisikesed sõnad, millega me suhtleme”) ning Mare Kõiva (EKM, „Loitsudest, sõnamaagiast, nõidumisest minevikus ja tänapäeval”).

14. oktoobril toimus Kaunases Vytautas Suure ülikoolis konverents „Contemporary Studies of Family and Calendar Holidays: Challenges and Perspectives”. Konverentsi fookus oli suunatud tähtpäevade pidamises umbes 30 aasta jooksul toimunud muutuste jälgimisele. Eesti Kirjandusmuuseumi teadlastest osalesid Mare Kõiva („Continuation and Innovations – on Formation of the Estonian Calendar System 1990–2023”) ja Andres Kuperjanov („Small Societies in a Global Network”).

16. oktoobril peeti Tallinnas konverents „Viirastus piiril: idaeurooplase passioon. Emil Tode „Piiririik” – 30”. Kirjanike Maja musta laega saalis astusid üles Rein Veide­mann („Piiririik ja/kui piir­olu”), Virve Sarapik („Ontoloogiline ­piir­/­itus. Tode ja Lotman”), Joonas Hellerma („„Piiri­riik” – lõpuaegade raamat”), Kristiina Rebane („Emil Tode „Piiririik” ja Giacomo Leopardi umbkaudsuse poeetika”), Märt Välja­taga („„Piiririik” ja iha kolmnurk”), Raili Marling („„Piiririigi” soolised sekeldused”), Piret Viires („„Piiri­riik” kui sündmus”), Juhani Salokannel („Mis­pärast „Piiririik” ei ole soome keeles „Rajamaa”? Emil Tode tee Soome”), Joosep Susi („David Bohmi teoreetiline füüsika. Ääremärkusi apostroofist”) ja Tõnu Õnnepalu („Piiririik revisited”). Järgnes arutelu. Konverentsi korraldasid EKA, TLÜ ja TÜ nüüdis­kultuuri uurimise töörühm ning Eesti Kirjanike Liit.

16. oktoobril korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis seminar, kus arutleti avalike siltide andmebaasi koostamise üle. Kõnelesid TÜ üldkeeleteaduse kaasprofessor Ilona Tragel ning IT ja keeleteaduse üliõpilane Mihkel Roomet, kes on uurinud, kuidas selline andmebaas sobiks muu visuaalse materjali (nt meemide, grafiti jmt) kogumiseks ning mida selleks oleks vaja muuta.

17. oktoobril toimus Eesti Keele Instituudis nimekonkursi „Ehe Eesti – Eesti ettevõttele eesti nimi 2023” lõpuüritus. Ettekannetega esinesid Ilmar Tomusk („Äri- ja ettevõttenime hea tava”), Sirli Zupping (EKI, „Kas ettevõtted peaks jõudma Vikipeediasse?”) ja Mare Vahtre (Eesti Interneti Sihtasutus, „.ee – värav eesti­maalasteni”). Laureaatideks valiti rahvusdomeeninime kategoorias mänguvõti.ee (Mänguvõti OÜ), õpilasfirmade kategoorias PAKILINE, aasta uustulnuka kategoorias OÜ Sõnavulin, teenindusettevõtte kategoorias Vudila (Vudila Mängu­maa OÜ), tootmisettevõtte kategoorias HUUM OÜ, haridus- ja kultuuriasutuse kategoorias MTÜ Laste­raamat ning vabaühenduste kategoorias MTÜ Jääk ja Praak.

18. oktoobril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis 18. Akadeemilise Rahvaluule Seltsi konverents. Arutleti, kuidas mõjutab uurija ja uuritavate põlvkondlik kuuluvus nii välitöösituatsiooni õhustikku kui ka kogutava materjali ning uurimisallikate iseloomu. Ettekannetega esinesid Piret Voolaid („Kanada eestlaste koolipärimus – põlvkondade dialoog (Eestiga)”), Svetlana Karm („Soome-ugri uurimisreisid kolleegide jälgedes”), Eda Kalmre („„Jutustan, nagu arvan (vajaliku olevat) …” Tõde ja valikud eluloojutustustes”), Lodewyk Barkhuizen („Habit, memory, and differ­ence: Intra-inter-generational dialogue beyond human agency”), Maarja Kaaristo („Navigating the generational dynamics: Reflections on fieldwork with canal boaters in North West England”), Mari-Ann Remmel („„Isand Aeg lõhub kõik halli mineviku sünged kantsid…” Aja vaim Jaan Remmeli (1934–2007) noorpõlve jäädvustustes”), Andreas Kalkun („Intiimsed vestlused eakate naistega. Iga, sugu ja muud asjaolud”) ja Anu Korb („Välitöökohtumised läbi aastakümnete”).

19. oktoobril korraldas Fenno-Ugria asutus hõimupäevade raames konverentsi „Soome-ugri rahvad Lätis – kadumine püsimine või edasiminek”. Esinesid Priit Raudkivi („Paotades ust ja kiigates tuppa. Paar mõttekest Vana-Liivimaa mõistmiseks”), Valts Ernštreits („Liivlaste tänased ja homsed väljakutsed – kuidas tagada kriitiliselt ohustatud keele ja kultuuri kestvust”), Lembit Vaba („Kas leivud on liivlased?”), Indrek Jääts („Meenutusi Lutsi maarahvast”), Enn Ernits („Kes olid kreevinid ja mida neist on teada?”) ja Andrei Hvostov („Kaupo – Liivimaa esimene poliitik”).

19.–20. oktoobril korraldati Narva-­Jõesuus seminar „Ühte lähvad meie hääled, meie hääled, meie meeled. Koosõppimisest ühise kultuuripärandini”. Lasteaia- ja põhikooli esimese astme õpetajatele suunatud eesti keele seminari keskmes oli eesti keele õpetamine ja omandamine lasteaias ning koostegutsemine ja koosõppimine. Töötubade korraldajad olid Eesti Kirjandusmuuseum ja Eesti Rahva Muuseumi esindajad Virve Tuubel, Astrid Tuisk ja Mathilda Matjus.

19.−21. oktoobril toimus TÜ Narva kolledžis rahvusvaheline konverents „Koha kultuuriline maine ja mentaalne kaart: Narva”. Konverentsiga jätkus teadusürituste sari, mille eesmärk on uurida Eesti konkreetseid kohti, kohalikku identiteeti, nähtavaid ja nähtamatuid piire, piirkonna elanike topograafilisi eelistusi. Plenaarette­kanded pidasid Ievgeniia Voloshchuk (Europa-Universität Viadrina, Frankfurt Oderi ääres, „Ментальные карты и топография Восточной Европы в современной немецкоязычной литературе”), Alina Jašina-Schäfer (Mainzi ülikool, Saksamaa, „Feeling Narva: Unravelling affective layers in urban coexistence and identity”), Borys Begun (Europa-Universität Viadrina, „Функции культурных границ в современной литературной антиутопии”). Eestist esinesid Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli teadlased Liisi Laineste, Mare Kõiva, Sergei Troitski, Nikolai Anisimov, Eva Touluoze jt.

20.–21. oktoobrini peeti Eesti Kirjandusmuuseumis sügiskonverents „Olnu on ikka veel täna”. Korraldasid Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Selts, Ene Mihkelsoni Selts ja Eesti Kirjandusmuuseum. Esinesid Peeter Kaasik („Ene Mihkelsoni vanemate lugu ja metsavendluse uurimise hetkeseisust”), Mauri Kiudsoo („Metsavendade jäljed maastikul”), Mari-Ann Remmel („Vanad pelgupaigad eesti kohapärimuses”), Aigi Rahi-Tamm („Kodutus 1940. aastate kontekstis”), Aija Sakova ja Tiina Ann Kirss („Millest tunnistab „Ahasveeruse uni”?”), Galina Ponomarjova („Metsavendlus ukraina ja eesti kirjanduses. Maria Matiose „Solodka Darjusja” ja Ene Mihkelsoni „Katkuhaud” ja „Ahasveeruse uni””), Marin Laak („Metsavendluse uurimise jäljed Ene Mihkelsoni arhiivis”). Paneeldiskussiooni „Kirjanduse roll ajalooliste teemade käsitlemisel? Mida lisab, millist tõde avab kirjandus?” juhtis Eneken Laanes, osalesid Lilli Luuk, Priit Põldma, Marju Lauristin ja A. Rahi-Tamm. Teisel päeval kõneles kindral Martin Herem („Metsavendlus kui meie sõjaajalugu”), Rasmus Kagge, Laur-Leho Kaljumetsa ja Tõnis Lehe ettekandest sai teada, kuidas „Metsavendade” sari teleekraanile jõudis. Aija Sakova ja Joosep Susi juhitud teisel paneeldiskussioonil „Kirjanduse ja ajaloo lõimitud õpetamine” osalesid Reelika Laes, Indrek Riigor, Andrus Org ja David Ilmar Lepasaar Beecher. Toimus neli töötuba, mille eesmärk oli kindlal üldpädevusel põhineva lõimitud ajaloo- ja kirjandusõpetuse õppematerjali koostamise ideede genereerimine ja tunni­kavadeks vormistamine. Kultuurimõtestaja preemia pälvis kirjanik ja kirjandusuurija Igor Kotjuh.

20.–22. oktoobrini korraldas Emakeele Selts põliskeelte kümnendile pühendatud keelelaagri. Laagrisse olid oodatud kodukandi keelte ja eluviisi hoidjad ja keelehuvilised õpilased 8.–12. klassist. Ettekannetega esinesid Karl Pajusalu (TÜ, „Uuenev Eesti keelemaastik”) ja Péter Pomozi (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest, „Ungari keelealast ja keelerikkuse hoidmisest”). Toimus Tiina Laansalu (EKI) keele­ressursside töötuba ja Kristiina Praakli (TÜ) noortekeele töötuba. Oma tegevust tutvustasid keelekogukondade esindajad saartelt kuni Häädemeeste ja Kuusaluni.

23. oktoobril toimus Tallinnas Eesti Laste­kirjanduse Keskuses seminar „Laps kirjanduses 11. Raamatukogu toob kokku”. Seminariga tähistati ELK 90. sünnipäeva: 12. novembril 1933 asutati esimene spetsiaalselt lastele ja noortele loodud Tallinna Noorteraamatukogu. Ettekannetega esinesid Maris Saagpakk (TLÜ, „„Sured wägga head orangi ounad” – võõraste maade kirjeldustest laste misjonijuttudes XIX sajandi keskel”), Piret Lotman (Eesti Rahvus­raamatukogu, „Lasteraamatu­kogust Eesti Vabariigis enne nõukogude okupatsiooni”), Elle-Mari Talivee (Underi ja Tuglase Kirjandus­keskus / TLÜ, „Tuglase raamatukogu ja lapselik uudishimu”), Krista Kumberg (Lääne Maakonna Kesk­raamatukogu, „Krunniga tädi ja hiirvaikne ruum – kas ikka veel?”), Risto Järv (EKM, „Muudab maailma. Laps muinasjutu­subjektina”), Jaanika Palm (Eesti Laste­kirjanduse Keskus, „Lugemine keelatud!”), Ilona Martson (Tähekese peatoimetaja, „Eesti lapse oma ajakiri: laste­ajakirjandus minevikus ja tänapäeval”) ja Mari Klein („Mis sa seal toimetad? Pilguheit (keele)­toimetaja töö kulisside taha”).

27.–28. oktoobrini korraldas Võru Insti­tuut konverentsi „Põlised ja rändajad, olijad ja tulijad, suhted ja mõjud”. Tähele­panu all olid eelkõige läänemeresoome väikerahvad, aga ka teised põlis­rahvad ja põliskeelte kogukonnad Lääne­mere ümbruses ja kaugemal. Esinesid Janne Saarikivi („Keelte levimine lääne­meresoome aladel – kas migratsioon või keelevahetus? Mõnda meie esiajaloo rände­lainetest”), Kristiina Tambets („Ränded Eesti alade asustusloos arheogeneetika vaates ja rõhuga Lõuna-Eestil”), Karl Pajusalu („Lõunaeesti ja liivi keele kontaktalad”), Heiki Valk („Kääparahva kadumine: asustuse järjepidevuse(tuse) küsimus Ida-Võrumaal IX–XIII sajandil”), Evar Saar („XVI–XVII sajandi Võrumaale tulijad ja nende jäljed nimedes”), Mari Sarv, Kati Kallio („Sisuelementide rändemustrid läänemeresoome regilaulude korpuses”), Denis Kuzmin („Venäläis­peräinen maastoterminologia Tverin Karjalan murteissa”), Rainer Kuuba („Midä näütäse 2011. ja 2021. a rahva ülelugõmisõ võrokõisi rändämise kotsilõ”), Liina Lindström, Helen Plado, Maarja-Liisa Pilvik, Triin Todesk ja Annika Kängsepp („Võro ja seto keele kasutamine XX ja XXI sajandil”), Jüvä Sullõv („Võrokõisi rändämine ja võro võrgosõnaraamadu pruukmisstatistiga”) ja Kadri Ugur („„Millega sa nakkama sait, et pidit ärh Võrolõ kolima?” Autoetnograafiline kaehus üte tagasituleki pääle”).

27.–28. oktoobril toimus TÜ Narva kolledžis hõimunädala kirjanduskonverents „Vabaduse kontsept Ida-Euroopa kirjandustes VII: „Sándor Petőfist Edith Söder­granini”. Plenaarettekannetega esinesid Szilárd Tibor Tóth („Sándor Petőfist Edith Södergranini: soome-ugri luulekunsti uuendamine läbi aegade”), Piret Norvik („Eesti keel muutuvas ajas Petőfi luuletõlgete näitel”), Arvo Valton („Soome-ugri eeposed”) ja Kerttu Rakke („Kõnekeel kirjandusse?”). Sektsiooniistungil astusid üles Aleksei Arzamazov, Esa-Jussi Salminen, Nikolai Rakin ja Aleksei Demihhov. Arvo Survo esitles oma raamatuid: ingerisoome-vadja eepost „Pääskölintu-Päivälintu” (2020) ja „Iku-Ruotus. Eepos korpiheimon sodasta ristimiekkalaisia vastaan” (2023).

Foto: Miina Norvik

Läbi sügisese Tartu siia sinu juurde jalutades otsustasin mitte jätta küsimata: millega sügis sind võlub?

Sügis tõepoolest meeldib mulle – kuigi on pimedam ja jahedam aeg, võlub ta oma rahuga. Enamasti on selleks ajaks kasvanud lootus, et kui suvesekeldused läbi saavad, siis algab rahulikum periood, kus asjade üle järele mõelda, lugeda, kirjutada. Aga tegelikkuses on september ikka väga kiire kuu, sest algab uus akadeemiline aasta, nii et see sügise rahu on petlik.

Mis aineid ja kellele sa praegu õpetad? Mida õpetamise juures oluliseks pead?

Keeleteaduse magistrantidele õpetan keeletüpoloogiat ja suhtluslingvistikat. Bakalaureuses õpetan keeleteaduse aluseid ja sissejuhatust keeleteadusesse. Korraldan ka magistriseminari ja magistrikooli tegevusi. Tulime just magistrantidega Käärikult sügiskoolist, olid huvitavad loengud ja töötoad, aga eelkõige on tore olla koos noorte inimestega ülikooli õpperuumidest erinevas keskkonnas. Ja minu arvates on väga oluline ka see, et magistrandid omavahel paremini tuttavaks saaksid. Meie magistrikool ühendab ju keeleteaduse ja tõlkeõpetuse magistrante, kes õpivad erinevatel õppekavadel ja muus õppetöös väga palju kokku ei puutugi.

Õpetamises pean oluliseks oskust tekitada huvi. Meeldib ka, kui tunnen ära, et mu õpetatav sisu ja õpetamisviis on üliõpilase jaoks põnev. Iseäranis näitavad elamust välja need üliõpilased, kes ei ole varem üldse keeleteadusega kokku puutunud. On tore tunne näha, kuidas ühtäkki hakkab see uus maailm nende ees avanema.

Nii et ühelt poolt saab vägagi huvile rõhuda ja näidata, kui põnev maailm on keelega seotud. Teisalt jälle on oluline, et omandatav teema nõuaks pingutust, mille järel tunda õnnestumist. Praktilises eesti keele õppes, mida olen ju ka elu jooksul palju teinud, on vist esikohal õnnestumise kogemus, aga ka seal tuleb kuidagi avastamis­rõõmu üleval hoida.

Mulle tundub, et sa oled õppejõud, kes suudab luua õhkkonna, kus üliõpilased julgevad jääda iseendaks. Kas tunned end siin ära?

Kindlasti olen püüdnud saavutada õppimist soodustavat turvalist õhkkonda, iseasi muidugi, kuidas see õnnestunud on. Ilmselt peavad siin hinnangu andma hoopis mu õpilased. Kui jutt juba hindamisele läks, siis pean ära mainima, et kõige raskem õpetamise juures ongi just hinnete panemine.

Milline on su esimene õpetamiskogemus?

Esimene õpetamiskogemus ­pärineb ülikooliajast, kui meil oli kohustuslik kooli­praktika. Mul on mälestus ühest 5. klassi poisist, kellel olid eesti keeles valdavalt kehvad hinded, kuid minu käest sai ta käändkondade määramise töö eest viie. Nimisõna käändtüüpides on ju väga selge algo­ritm, kuidas tüüpe silpide arvu ja astme­vahelduse järgi määrata. Matemaatilis-­loogiline lähenemine sobis sellele poisile paremini. Mind huvitab siiani, milliste nõksudega oleks koolis võimalik grammatikat põnevalt õpetada.

Tartu Ülikooli õppejõuna sain esimesed kogemused, kui andsin vene tudengitele eesti keelt võõrkeelena. Väga tore oli algusest peale. Olin siis tudengitest vaid mõni aasta vanem, aga see ei seganud. Tagantjärele mõtlen, et praktilises keele­õppes olin alguses küll liiga traditsiooniliste meetodite küljes kinni, aga eks tolle­aegne võõrkeele õpetamise metoodika oligi praegusest erinev. Hakkasin kohe õpetama ka teoreetilisi aineid, sissejuhatust keeleteadusesse ja semantikat eesti keele (võõrkeelena) üliõpilastele. Need on mu lemmikained olnud kogu akadeemilise elu jooksul.

Kuidas sa lingvistikaülesannete juurde jõudsid?

Algatasin 2003. aastal Eestis lingvistika­olümpiaadi tänu õnnelikule juhusele, kui minuni jõudis kutse esimesele rahvusvahelisele lingvistikaolümpiaadile ja oli vaja kokku panna Eesti võistkond. Minu arvates on see olümpiaad väga oluline lisa kooliharidusele, milles keeleteadusest eriti palju ei räägita. Lingvistikaüles­annete lahendamine nõuab eelkõige loogilist mõtlemist, aga peaks ka edendama maailma keelelise mitmekesisuse tajumist ning selle kaudu tugevdama huvi oma emakeele vastu. Õnneks on lingvistikaolümpiaadi korraldusmeeskond nüüdseks välja kujunenud ja ma ise pean palju vähem selles liinis tegutsema kui algusaastatel.

Kas teadustööga alustasid Tartu Ülikooli tehisintellekti laboris?

Sain tänu oma diplomitöö juhendajale Haldur Õimule tõesti kohe pärast lõpetamist nooremteaduri koha sellesse laborisse. Tehisintellekti labor oli interdistsiplinaarne uurimisgrupp, kus oli juriste, arvuti­inimesi, keeleteadlasi, matemaatikuid ja teisi. Selles keeleteadlaste grupis olid näiteks Haldur Õim, Mare Koit, Heiki-Jaan Kaalep – ehk siis need inimesed, kellest hiljem sai arvutilingvistika tuumik. Mind võeti sinna ikkagi eelkõige väitekirja tegema. Põhiline tööülesanne oli tegeleda oma uurimusega – küsilause funktsioonid eesti keeles, täpsemalt dialoogi reguleerivad küsilaused. Hilisemas vestlusanalüüsi paradigmas nimetatakse dialoogi reguleerimist üldiselt parandusmehhanismiks, mida ma tollal uurisin natukene teises võtmes. Kolleegid laboris tegelesid samal ajal dialoogimudelitega.

Seega juba 1980-ndatel proovisite tehis­intellekti laboris luua oma juturobotit?

Võib küll nii olla, kuid minu roll ei olnud seal väga suur, kuna tegelesin oma uurimistööga. Lisaks sündisid mul ­1980-ndate lõpus kaks poega, nii et aru­saadavalt veetsin omajagu aega kodus, mitte laboris. Tollel ajal tõepoolest arutleti palju dialoogi­süsteemide üle ja toimusid teaduskonverentsid, mis kahtlemata kujundasid mu teaduslikku maailmapilti.

Mis edasi sai? Kuidas sul säilis huvi suhtlust uurida?

Kui Jüri Valge juhtimisel loodi eesti keele (võõrkeelena) õppetool, läksin sinna lektoriks. Tahtsin ka õpetada, mitte ainult teadusega tegelda. Aga väitekiri oli pooleli ja jätkasin seda. Ma mäletan, et Tartu Ülikoolis käis vestlusanalüüsist loenguid pidamas Auli Hakulinen, see võis olla 1990. aasta paiku. Mind köitis eelkõige parandusmehhanismi ­temaatika, mis seostus kõige rohkem minu dialoogi­uurimisega. Hiljem saatis ta mulle vestlus­analüütikute klassikalisi artikleid, millest väitekirja jaoks tuge ja inspiratsiooni ammutada. Vahepeal sai Eesti riik vabaks ja muutus ka teadussüsteem, nii et kandidaadiväitekirja kaitsesin hoopiski magistri­tööna.

Kindlasti oli väga oluline see, et Haldur Õim juhatas mu pragmaatika juurde. See ongi jäänud minu põhiliseks uurimisvaldkonnaks. Samuti on mind väga palju mõjutanud soome suulise suhtluse uurijad. Sattusin Auli Hakulisega uuesti kokku 1990. aastate keskpaigas, kui elasime perega Turus. Mul õnnestus osaleda Helsingi ülikooli korraldatud doktorantide seminaril, kus Auli juhendas rühma, milles oli ka mitu pronoomeniuurijat. Seal tekkis huvi eesti pronoomenite vastu ja leidsin oma doktoriväitekirja teema. Hiljem ongi mul olnud palju koostööd Soome suulise keele ja pronoomenite uurijatega, kes kõik on mind omal viisil mõjutanud, nt Ritva Laury, Marja-Liisa Helasvuo, Eeva-Leena Seppänen, Marja Etelämäki.

Pronoomenitest algaski siis laiem huvi deiksise vastu?

Jah, deiksis oli eesti keeles suhteliselt uurimata valdkond, nii et mu doktori­väitekirja katuspeatükk oli isegi nagu õppevahendiks siin mõnda aega, kuigi see muidugi nii ei peaks olema.

Oled keeleuurimisel katsetanud erinevaid lähenemisi. Milline neist on sulle keeleteadlasena kõige omasem?

Olen ikkagi olnud funktsionaalse keele­teaduse esindaja, kuigi teatud formaliseerimispüüdlus on klassikalisel pragmaatikal kogu aeg olemas olnud, see kuulub valdkonna juurde. Aga sellisest filosoofilis-analüütilisest lähenemisest olen pigem suundunud suulise keele ja suulise suhtluse uurimisele. Suhtlus kõige laiemas mõttes on minu jaoks olnud see kõige olulisem uurimisvaldkond, mille sees ma siis olen.

Esimene teadusgrant, mida juhtisin, tegeles eesti keele tuumsõnadega. Töötasime siis koos Ilona Trageli ja Ann Veismanniga, riivamisi tulid sisse ka keele omandamise teemad. Lapsekeelega olen siiski saanud vähem tegeleda, kui oleksin tahtnud. Lapse keelelise arengu uurimine on omaette valdkond, sellega kursis olemine oleks nõudnud suuremat pühendumist. Aga olen saanud juhendada näiteks sinu lapsekeelealast väitekirja, see pakkus mulle palju huvitavat.

Saime tõesti lõputult arutleda huvitavate avastuste ja märkamiste üle, mis lapsekeele andmestikus esile tulid. Siinkohal toon meie vestlusse väljendi – märkamiste märkamine. Kas see võikski olla sinu uurimisteemade ja -viiside ühis­nimetaja?

Inimsuhtluse põhialus ongi see, et me tõlgendame kogu aeg seda, mida kuuleme ja näeme. Iseenesest see ongi laias mõttes märkamine. Ja keele uurijana märkad omakorda erinevaid vahendeid, mis võimaldavad suhtlejatel üksteise mõtteid märgata, see võiks siis olla märkamiste märkamine. Kõige laiemas mõttes võib vast öelda, et olen uurinud tõlgendamise ja keelelise produktsiooni vahekorda suhtluses. Mind ikkagi väga huvitab, kuidas keele­struktuur on suhtluse teenistuses, kuidas me toodame ja tõlgendame keelelisi üksusi.

Millega sa praegu keeleteaduse alal tegeled? Mille üle juurdled?

Mind on ikka köitnud nii tähendus kui ka grammatika, kui neid muidugi üldse eristada saab. Asesõnade kasutus, mida olen ehk kõige rohkem uurinud, on grammatika ja sõnavara piiri peal. Mind väga-väga paelub ka süntaks, viimasel ajal eriti suulise kõne süntaks. Olen tegelenud relatiivlausega suulises suhtluses, aga sooviksin jätkata süntaktiliste konstruktsioonide uurimist. Referentsiaalsete praktikate töörühmas, mis on moodustunud minu endistest doktorantidest (Maria Reile, Helen Hint, Piia Taremaa), me küll laiendame kogu aeg uurimisteemade ringi, kuid püüame siiski jätkata detailset eesti keele nimisõnafraasi ja viitesuhete uurimist.

Teiselt poolt on minu arvates oluline uurida suhtlust, nagu olen ka juba öelnud, ja me oleme viimasel ajal kirjutanud koos Miina Norvikuga mitu artiklit, mis põhinevad intervjuudel keelelise eluloo ja keelelise käitumise kohta. Ja nüüd päris viimane artikkel näiteks, mis meil praegu on retsenseerimise etapis, on sellest, kuidas eestlased enda arvates peavad viisakus­vestlust.

Laias laastus mul ongi praegu kaks paralleelset uurimissuunda. Üks on suhtluse uurimine suhteliselt üldisel tasemel kultuurikontekstis. Ja teine niisugune täpsem grammatika ja sõnavara koosfunktsioneerimise uurimine, kasutades nii suulist vestlust kui ka psühholingvistilisi katseid. Erinevad pragmaatika suunad on vist ikkagi need, mis jäävad minu huviorbiiti ka tulevikus.

Mis sind keeleuurimisel endiselt üllatab?

Minu huvi pronoomenite vastu algas tegelikult küll üllatusest, et ta ei ole alati elus ja see ei ole alati elutu. See on võib-olla üks niisuguseid asju, mis on käivitanud päris palju minu uurimistööd ja millest algas huvi deiksise vastu. Sain teada, et elusa-elutu vastandus on vaid üks kriteeriume, mis pronoomenivalikut mõjutab.

Suulise kõne süntaksi alal ma ikkagi väga tahaks näha seda, kuidas grammatika tõesti suhtluses sünnib, siin on relevantne suund, mida inglise keeles nimetatakse emergent grammar. Oleks põnev näidata, kuidas eesti keele grammatika suhtluses vormub. Arvan, et ma olen suutnud midagi selles osas selgeks saada relatiiv­lausete kasutust uurides.

Lisaks on mulle jätkuvalt olulised keele omandamise teemad. Ma olen saanud ­sellega natuke vähem tegeleda, osalt ka viimasel ajal ennast teadlikult piirates. Aga minu huviorbiiti jääb see valdkond igal juhul.

Milline on keeleteadlase roll tänapäeva ühiskonnas? Kuidas suhtud teaduse populariseerimisse?

Esiteks kõige üldisemal tasemel arvan, et igasugust teadmist on inimesel vaja, et inimene on niisugune loom, kes tahab enda kohta teada saada. Inimkonna areng põhineb sellel, mis me oleme teada saanud ja mida me veel tahame teada saada, nii et igasuguse uue teadmise loomine on iseenesest kindlasti kasulik ka siis, kui see ei ole esmahetkel rakenduslik. Mind mõnevõrra häirib humanitaarteadustes kohese kasu tagaajamine. Kindlasti tuleb kasuks, kui teadlane näeb oma uurimistulemuste rakendamise võimalikkust, aga see ei tohiks olla ainuke kriteerium. Teoreetilised alusuurimused on väga vajalikud, sest nendele saab toetuda ka rakendusuuringutes.

Keeleküsimustes ja keelepoliitikas peaks keeleteadlane oma arvamust avaldama, iseasi, kui aktiivselt ja milliste vahenditega keegi seda teeb. Mina ise ei ole meedias väga aktiivne, aga loodan, et saan mõjutada ühiskonda paljude tudengite kaudu.

Väärtustan mitmekeelsust ning sel teemal olen ka avalikult veidi rohkem sõna võtnud. Ma olen lapsest peale kakskeelne, rääkinud eesti ja vene keelt, ja selle elukogemuse põhjalt olen püüdnud ka kaasa rääkida näiteks lapse mitmekeelsuse teemadel. Üks keel ei pea tulema teise arvelt, mitu keelt ühel inimesel on täiesti võimalik. Aga ei tasu arvata, et kõik ühe inimese keeled peavad olema täpselt samal tasemel. Keeled võivad ka oma rolli vahetada elu jooksul. Kahjuks kuuldub ikka ja jälle seda arvamust, et mitu keelt ühte pähe justkui väga hästi ei mahuks. Teiseks seda arvamust, et ainult lapsena on võimalik keelt hästi õppida. Tegelikult õpib lapsena lihtsalt teistmoodi kui täiskasvanuna. Samuti arvatakse tihti, et aktsent või grammatilised vead on halvad, aga võib-olla nad pigem kaitsevad selle eest, et meid ei peetaks emakeelseks kõnelejaks ja antakse andeks mõned näiteks viisakusega eksimised teises kultuuriruumis. Need teemad panevad mind emotsionaalselt reageerima.

Teadustulemuste vahendamine avalikkusele on vajalik, kuid populariseerimise ja teadustöö vahel peaks valitsema tasakaal. Meenus üks juhtum, mis näitab, et teadlane võib end populariseerimast leida vägagi ootamatus kohas. Kord leidsin Endla teatris etenduse kavalehelt katkendi ühest oma artiklist sinatamise-teietamise kohta. Sellised hetked on mulle teadlasena väga rõõmsad.

Kui mõtled kõigile oma kodudele, siis millised keeled neis kõlasid ja kõlavad?

Lapsepõlvekodu juurde kuuluvad kindlasti eesti ja vene keel. Mida varasem lapsepõlv, seda rohkem tegelikult oli vene keelt, sest vene keelt ma rääkisin ka oma vanaema ja vanaisaga. Vanaema suri, kui ma olin seitsmendas klassis, vene keele osa hakkas pärast seda vähenema. See oli mulle väga kallis vanaema ja temaga ma rääkisin väga palju. Emaga olen kogu elu rääkinud vene keelt, kuigi ta oskab eesti keelt väga hästi.

Lapsepõlvekodu eesti keel sisaldas hulgaliselt füüsikatermineid, sest füüsikutest ema ja isa arutasid oma teadusprobleeme ka õhtusöögilauas. Ega ma neist muidugi aru ei saanud, aga kõrvus kõlavad mõned neist siiamaani.

Loomulikult kõigil Soomes elamise perioodidel on soome keel olnud väga oluline. See on keel, mille ma olen omandanud täiskasvanuna. Teoreetiline huvi iseenda kui keeleõppija vastu on mul kogu aeg olnud, seda on soome keele peal olnud kõige huvitavam jälgida.

Tänu oma abikaasa Karli uurimis­valdkonnale, muidugi ka lähtuvalt minu enda huvist, on minu ümber palju eesti murdeid, aga ka liivi keelt. Eriti sageli satun liivlaste üritustele, samuti käime tihti Ludzas, kus kunagisest lutsi keelesaarest on veel jälgi alles.

Meie maakodu ümbruses kõlab seto keel, mis mulle tohutult meeldib. Julgen seto ja võro keelt rääkida muidugi ainult siis, kui ma üksi süüa teen. Aga kuigi mul ei ole rääkimisjulgust, siis on tore kuulata ja mõista ning lugeda. Just eile õhtulgi lugesin viimati Setomaa lehte. Tunnen seda tugevamat sidet, kuna mu ema lapsepõlv on möödunud Setomaa venekeelses külas ning toonane elu on minuni jõudnud lugude kaudu. Mina jälle püüan seto kultuuris kas või natukene osaleda.

3.–7. juulini toimus USA-s Bostonis Rahvusvahelise Huumoriuuringute Seltsi (The International Society for Humor Studies) konverents. Eesti Kirjandusmuuseumi teadur Anastasiya Fiadotava pidas kaks ettekannet: „Polarised but similar: Russian and Belarusian pro- and anti-democratic humour in the public sphere” (kaasautor Liisi Laineste) ja „Establishing in- and out-group boundaries in humour in the public sphere” (koos Władysław Chłopickiga).

5. augustil peeti Kuramaal Irē ehk Mazirbe külas Liivi liidu 100. aasta­päevale pühendatud peopäev „Um eņtš kēmi mäddõn“ („Meil on oma tee”). Tervituskõnega astusid üles Soome, Ungari ja Eesti saatkonna esindajad. Rahvamajas esitleti uusi liivi raamatuid, sh tutvustas Ķempi Kārl alias Karl Pajusalu oma uut luuleraamatut „Läheduse viisid”, milles on liivikeelsed luuletused koos tõlgetega läti ja eesti keelde. Üritusest võttis Eestist osa ka Liivi Sõprade Selts, kelle reis oli pühendatud Tiit-Rein Viitso mälestusele ja ühtlasi tähistati sellega seltsi 25. sünnipäeva.

24.–27. augustini toimunud Tartu semiootika suvekooli raames korraldati rahvusvaheline tulevikuteemaline konverents „Coming soon”. Plenaarette­kannetega esinesid Jaak Tomberg („On the contemporary realisation of science fiction”) ja Alexandra Robert („Semiotics in the field of speculative design: Reshaping future visions for data-driven innovation”). Eesti teadlastest osalesid Ott Puumeister, Kalevi Kull, Reet Hiiemäe, Silver Rattasepp jt. TÜ semiootika õpingute 30. aastaringi täitumise puhul toimus semiootika õpetamise tuleviku teemaline töötuba. 

25. augustil korraldati Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis akadeemiline juubeli­pidu „Tiit Hennoste ja tema kolm kontra­punkti”. Tiit Hennoste 70 aasta juubelile pühendatud ettekandepäeval esinesid Renate ja Karl Pajusalu („Dialoogiline emamurre”), Mart Velsker („Tuglas, Barbarus, Luts ja Hennoste”) ning Väino Koorberg („See oli õudne! Elu ilma Hennosteta”).

4.–8. septembrini peeti Vilniuses Euroopa Usundiuurimise Seltsi (EASR) 20. konverents „Religioonid ja tehnoloogia”. Rahvusvahelise erialaühingu töösse annavad märkimisväärse panuse ka Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi liikmed, kellest esinesid Vilniuses Mare Kõiva ja Andres Kuperjanov (ettekanne ­internetis levivatest uuspaganluse ilmingutest), Tõnno Jonuks (religioonide eksponeerimisest Eesti muuseumides), Tiina Sepp (Eesti ja Läti palve­rännumaastikest), Ülo Valk (Kuremäe kloostrist) ja Kristel Kivari (vaimsus­praktikate uuringutest).

5. septembril toimus EKI veebiseminar „Kuidas edeneb ÕS 2025?”. Ettekannetega esinesid ÕS-i peatoimetaja Margit Langemets („Ülevaade ÕS-i koostamise hetkeseisust”), Tiina Paet („Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsusest mõnede võõrsõnade kirjapildi kohta”), Sirje Mäearu („Emakeele Seltsi keeletoimkonna viimasest morfoloogiaotsusest”), Lydia Risberg („Verbirektsioonist”) ja Peeter Päll („Ülevaade sellest, mida EKI teatmikus uut”).

7. septembril esitleti Tartus „Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuri­uuringute keskuse aastaraamatut XXI–XXII. Pühendusteos Karl Pajusalule 60. sünni­päevaks”. Ettekannetega esinesid Evar Saar („Hääde­meeste”), Marju Kõivupuu („Paju(salu) (pärimus)maastikul”) ning Birute Klaas-Lang ja Valter Lang („Eesti keele ja kultuuri kujunemisest ja arengust interdistsiplinaarsete uuringute kontekstis”). Aasta­raamatut tutvustas Eva Saar.

7.–9. septembrini toimus Ljubljanas Sloveenia Teaduste ja Kunstide Akadeemia Etnoloogia Instituudis rahvusvaheline konverents parömioloogia, folkloristika ja digihumanitaaria (DH) kokkupuutepunktidest läbi uute uurimisperspektiivide ja -meetodite. Eestit esindas konverentsil Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Piret Voolaid, kes tegi oma plenaarettekandes sissevaate lühivormiuurimise ja DH suhetesse ehk digiparömioloogiasse Eestis.

11. septembril toimunud Eesti Kirjandus­muuseumi seminaril pidas Ave ­Goršič ettekande „Virumaa kogujad ja konteksti­ringid”. Ta kõneles hiljutistest välitöödest rahvaluulearhiivi nõukogude­aegsete kaastööliste Mary Kaasiku ja Gustav Kallasto järeltulijate juures. Peamiselt Virumaal tegutsenud tandem kogus aastatel 1962–1976 mitmesugust folkloori kirjandusmuuseumisse ja etnograafilist ainestikku toonasesse etnograafiamuuseumisse.

13.–15. septembrini toimus Riias rahvusvaheline noorte folkloristide konverents, mille keskseks teemaks oli XXI sajandi välitööd. Osalesid ka Tartu Ülikooli folkloori ja etnoloogia eriala doktorandid: Danila Rygovskiy kõneles vanausuliste uurimisest, Alina Oprelianska soo aspektidest ukraina folklooris, Michele Tita aga välitöödest Itaalia Alpides pandeemia ajal. EKM-i nooremteadur Andrus Tins pidas ettekande tehnoloogiafolkloorist.

14.–15. septembril peeti Tallinnas Kumus konverents „Keskkonnakaitse ja kultuuri­vormid Ida- ja Põhja-Euroopas – uusi vaatenurki”. Konverentsi eesmärk oli luua võimalusi riikide- ja valdkondadevahelisteks võrdlusteks, mis seovad erinevaid kultuure ja žanre (visuaalkultuur, kirjandus jne) ning ulatuvad kaugemale nn metodoloogilise rahvusluse seatud piiridest. Põlisrahvaste ja -kultuuride sektsioonis esinesid Art Leete (TÜ, „Those who don’t know anything about it”) ja Valts Ernštreits (Läti ülikool, „80 years later: Relationships between the indigenous Livonian community and the historical land they have been expelled from”).

15. septembril korraldasid Emakeele Selts ja Eesti Keele Instituut Jüri Viikbergi 70. sünnipäeva puhul kõnekoosoleku. Esinesid Karl Pajusalu („Põhjaeesti põliskeelest”), Annika Viht („Johannes Gutslaffi keele variantsusest”), Ott Kurs („Jüri Viikbergiga Kesk-Aasias, Krimmis ja kirjatöös”) ja Marit Alas („(Eba)­õiged kohanimed”). Esitleti Jüri Viikbergi artikli­kogumikku „Sõna sekka”.

18. septembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis konverents „Tõlgendus, tõde ja tunded. Muistendid ja kuulujutud kultuuris”. Konverents oli inspireeritud tänapäevafolkloori uurija Eda Kalmre 65. sünni­päevast. Esinesid Mari-Liis Madisson ja Andreas Ventsel (TÜ, „Kes kardab vande­nõuteooriaid?”), Liisi Laineste (EKM) ja Anastasiya Fiadotava (EKM / Jagiełło ülikool, „Vastandlikud, kuid sarnased: Vene ja Valgevene valitsusevastane ja -meelne poliitiline huumor”), Mare Kõiva (EKM, „Kurat Noa laevas (ATU 825) varieerumisest ja tõeotsingutest”), Alexan­der Panchenko (TÜ, „The Devil Baby legend: Between ‘traditional’ and ‘modern’”) ja Astrid Tuisk (EKM, „„Sootuks helgem maailm”. Välismaised filmid 1950. aastatel kasvanute lapsepõlvemälestustes”).

21.–22. septembril korraldati Tallinnas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses rahvusvaheline konverents „Kriiside kujutamine varauusaja kirjanduses” („Representing crisis in early modern literatures”). Tegu oli UTKK ja Tšehhi teaduste akadeemia filosoofia instituudi ühisprojektiga. Konverentsi peaesineja Vladimír Urbánek (Tšehhi teaduste akadeemia) kõneles teemal „Representations of crisis in chronological, astrological and theological discourses: Comenius’s „Sorrowful” and other Bohemian texts re­flecting on the post-1620 developments”. Eesti teadlastest esinesid Aira Võsa (UTKK, „Proof on Nobility as a personal and generational identity crisis: An apologia against defamation by Professor Andreas Virginius of Academia Dorpatensis”) ja Kristi Viiding (UTKK, „Exiled Livonian noblemen and their literary strategies to reflect the crisis”). Osalesid USA, Austria, Ungari, Rootsi, Taani, Tšehhi, Poola, Horvaatia, Itaalia ja Soome teadlased.

22. septembril peeti Väike-Maarjas Wiedemanni keelepäeva. Traditsiooniliselt oli esimene ettekanne Väike-Maarja gümnaasiumi õpilaselt: Kati-Ly Randviir kõneles teemal „Mis toimub keeletunnis, kui läbivaks teemaks on „Wiedemanni keeleauhind”?”. Esinesid veel Wiedemanni keeleauhinna laureaat Peeter Päll („Wiede­mann ja kohanimed”), Tiina Laansalu („Nimekorraldusest nimenõuanneteni”) ja Jüri Valge („Köögijutust üleriigiliseks keele­sündmuseks. Wiedemanni keele­auhind 35”). Laureaati tutvustava ettekande pidas Tiina Paet. Vestlusringi kohast ja identiteedist juhtis Jüri Viikberg. Keele­päeva korraldasid Emakeele Selts ning Haridus- ja Teadusministeerium koostöös Väike-Maarja vallavalitsusega.

25. septembril toimunud Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril tutvustas Priit Koppel Eesti Huumorimuuseumi andmebaasi võimalusi. Raplamaal Purkus asuv muuseum soovib kaardistada kõik karikaturistid läbi aegade (hetkel on andmeid 600 karikaturisti kohta). Andmebaasi kantakse kõik väljaanded, kus on avaldatud Eesti karikaturistide töid (mitte ainult huumori- ja satiiriajakirjad, vaid teisedki huumorinurki sisaldanud väljaanded, nt Noorus, Nõukogude Naine, Õhtuleht, Eesti Päevaleht jne). Plaanis on luua ühtne digilehitsemise võimalus.

28. septembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi liikumisaastale pühendatud kõnekoosolek. Ettekannetega astusid üles rahvatantsu-uurijad Sille Kapper-Tiisler („Pärimustants lavale – miks ja kuidas?”) ja Getter Lauk („Soostereotüübid eesti rahvatantsus”).

29. septembril tähistati Tallinna Ülikoolis Euroopa keelte päeva Emakeele Seltsi üliõpilaskonverentsiga. Kahes teemaplokis – „Keel hariduses” ja „Keel kasutuses” – pidasid oma bakalaureuse- või magistritöö teemal ettekande Sofia Lutter, Kulla Mellov, Nele Novek, Agnes Kolga, Silver Erm, Anastasia Šepilenko ja Loviisa Mänd.

29. septembril toimus Tallinna Ülikoolis teine ühisseminar koostöös Bologna Ülikooli Umberto Eco keskusega, mis seekord keskendus konfliktisemiootikale. Seminaril osalesid nii Bologna Ülikooli, Tallinna Ülikooli kui ka Tartu Ülikooli teadlased ja arutelud hõlmasid ökoloogilist kriisi, tühistamiskultuuri, vandenõunarratiive jm aktuaalseid teemasid. Ettekande pidasid Mari-Liis Madisson, Andreas Ventsel (TÜ, „Understanding conflicts in strategic conspiracy narratives: A ­semiotic perspective”), Igor Pilshchikov (TLÜ, „Inner conflicts as a source for artistic, cultural, and social dynamics in Juri Lotman’s semiotics”), Merit Rickberg (TLÜ, „The semiotic potential of conflict in arts-based environmental education”) ja Peeter Selg (TLÜ, „What is political conflict? A political semiotic response”).

Foto: Kalju Suur

Kõrges vanuses lahkus suve lõpul Aksel Tamm – oma kõigi muude ametite hulgas ka Keele ja Kirjanduse peatoimetaja aastatel 1983–1995. Tõsi, see ei olnud tema jaoks tõus ametiredelil, vaid pigem pehme maandumine siis, kui ta oli sunnitud lahkuma kirjastuse Eesti Raamat juhi kohalt. Toona ainsa ilukirjandust välja andnud Eesti kirjastuse juhtimine oli laia profiiliga töö, mis andis võimaluse ohtralt rakendada oma läbirääkimistalenti ja suhelda kõikvõimalike inimestega, seda ka rahvusvaheliselt, kuigi toona tähendas see peamiselt Vene suunda. Erialaajakirja paratamatult ahtam ampluaa ja kodusem toimetus võisid selle kõrval jääda kitsaks. Ajakirja tuli Tamm pärast esimest peatoimetajat Olev Jõge, kes oli Keelt ja Kirjandust juhtinud alates selle rajamisest 1958. aastal ning kujundanud väljaande näo. Tamm, kes suhtles Jõega ka perekondlikult, jätkas põhijoontes tema sissetöötatud liini. Kolleegid toimetusest meenutavad teda sümpaatse ülemuse, hea suhtleja ja targa inimesena, lisaks suure vene kirjanduse huvilisena, kuid ei mäleta, et ta oleks ajakirjas teinud olulisi muudatusi või kellegi töösse jõuliselt sekkunud. Kui tuli võimalus asuda end teostama president Lennart Mere nõunikuna, haaras Tamm sellest otsekohe kinni ja lahkus seniselt töölt, andnud sellest toimetusele teada kuulu järgi telefoni teel. Niisiis tuleb järelehüüde kohta ehk lausa ebaviisaka otsekohesusega möönda, et Keeles ja Kirjanduses veedetud aastad ei olnud Tamme eluloos kõige olulisem osa.

Luban endale aga niisugust ebaviisakust seepärast, et järgneb siiras avaldus: ikkagi on minu jaoks suur au ja rõõm nüüd töötada just selsamal ameti­kohal, kus Tamm kunagi. Nagu mujalgi on välja toodud, oma kõige kaalukama panuse eesti kultuuri – võib-olla kaalukama kui omaaegne kirjastuse juhtimine – on Tamm andnud hoopis elu lõpus, nõukogude eesti kirjandus- ja kultuurielu professionaalse, särava ja võluva mäletajana. Ta jõudis pikkade aastate jooksul olla seotud paljude oluliste kirjandusinstitutsioonidega (lisaks mainitutele näiteks ajakirjaga Looming ning Eesti Kirjanike Liiduga) ja sellest kõigest on ta hea meelega ka jutustanud: kirjutanud raamatuid, esinenud raadio­saadetes, vastanud ajakirjanike küsimustele, aga ühtlasi võtnud uurijaid era­viisiliselt jutule. Nii ongi ta tohutut muljet ­avaldanud noorematele põlvkondadele, kes on hädasti tahtnud teada saada, kuidas asjad sel ­kaugel ja võõral, nüüdseks lausa mütoloogilisel ajal „tegelikult” olid. S­eesuguses põlvkondlikus vaimus olin minagi Tamme kui jutustaja ja mäletaja suur fänn.

Tutvusin Aksel Tammega siis, kui olin hiljaaegu tulnud Keelde ja Kirjandusse tööle kirjandusteaduse toimetajana. Kolleeg, kultuuriloo valdkonna toimetaja Mall Jõgi tellis minult kui algajalt nõu­kogude-uurijalt arvustuse viimasele Tamme kolmest mälestusteraamatust, „Ütle, tsensor, milleks sulle käärid. Keelamise lood” (2012). Püüdsin muidugi säilitada kriitilist pilku, kuid lasksin end kiiresti ära võluda sarmikal pajatusviisil, mis nõukogude tsensuuri mehhanismi elegantselt üles visandas, ära seletas ja ilusaks looks vormis. Jutustaja kõneles humoorikalt ja sõbralikult, kuid mitte hinnanguteta; näilikult distantseerus olukorrast, kuid ei unustanud möönda ka omaenese eksimusi ja võitis sedasi pehmet kõhualust paljastades eriti hõlpsasti lugeja enese poole. Autor oli arvustusega rahul – ja palus Mallel korraldada meie kohtumise lõunasöögilauas. See žest rabas hingepõhjani noort kriitikut, kes oli harjunud, et nägupidi ei tunta paljusid neidki inimesi, kellega on internetis kuude kaupa suheldud, olgu ametlikul või isiklikul pinnal. Lõunasöök toimus, võimalik et koguni pitsi konjaki või muu analoogse seltsis, ja pani aluse suurele sümpaatiale.

Edaspidi intervjueerisin Tamme mõ­ned korrad, samuti kohvikulaua taga, et koguda taustainfot oma doktoritöö jaoks, mis tegeles lõviosas 1960.–1970. aastatega. Mingil hetkel avastasin, et kogu minu arusaama ja ettekujutust sellest niinimetatud hilisnõukogude ajast kujundabki tema muigamisi edasi antud, aga detailirohke jutustus: toona oli kombeks vaat nii-ja-naa; tegelikud otsused tulid vaat sealt-ja-sealt, seal-ja-seal aga tehti niisama head nägu; see-ja-too olid mõistlikud inimesed, aga see-ja-too jäigavõitu. Just Tamme mälestused on mul aidanud paremini mõista seda, mis tänapäevast paistab nõukogude aja paradoksina: paljut võis küll suunata võimu ja vastupanu dünaamika, aga see oli määratult keerukam kui lihtsalt „riik vs. dissidendid”. Muidugi ütleb kriitiline kaalutlusvõime, et kõik ei pidanud ilmtingimata olema täpselt nii, nagu rääkis Tamm, ja küllap võis teistel mõnelgi juhul olla asjast teistsugune pilt. Inimesed mäletavad ju isegi eilset päeva erinevalt. Kuid naljatamisi võib öelda, et mida enam kadus kõrvalt teisi kohal viibinuid, seda enam koondus Aksel Tamme kätte nõu­kogude aja mäletamise monopol, ja ta hoidis seda hästi.

Mingis mõttes kehastas Tamm seda aega ise, nii nagu ikka juhtub nendega, kes elavad pika elu. Näiteks oma abikaasale, teatriuurijale Lilian Vellerannale, viitas ta vestluses sageli kui „naiskodanik Velle­rannale” – kõnealuse isiku suhtes absoluutselt ja kõigiti lugupidavalt, kuid omaaegse nõukoguliku keelepruugi suhtes irooniliselt, samal ajal seda elus hoides. On saanud legendiks, et 17-aastasena jõudis Tamm käia noortedelegatsiooni koos­seisus Moskvas Jossif Stalini 70. sünni­päeval, kus nägi eemalt ka suurt juhti ennast. Praegu, mil uue hooga on hakatud järge ajama toonase kirjarahva suhetes punavõimuga, tuleb võib-olla üle rõhutada, et nimetan seda kui kurioosset fakti, mis minu silmis ilmtingimata ei määri asjaosalise moraalset palet. See kurioosum illustreerib aga elavalt, et Tamm oli oma silmaga näinud ka nii-öelda kõige hullemat, kuigi nagu ta ise meenutas, kui tema 1950. aastal ülikooli jõudis, oli eriti võigas puhastustöö juba lõppenud. See kõik on nüüd kätte­saadav vaid teisese mälu kaudu.

Teistpidi nägi Tamm ära nõukogude võimu lõpu ning astus selle mõtestajate kilda täiesti tänapäevasest perspektiivist. Pole sugugi väike oskus mõista ka murrangutele järgnevaid uusi aegu ja orienteeruda uutes mõtteraamistikes. See ei ole praegusel juhul eufemism kaasajooksikluse või kerglase meelemuutmise kohta. Pean silmas lihtsalt võimet arugi saada sellest, kuidas mõtlevad järgmised põlvkonnad: taibata, mida nad sinu käest ajaloo kohta peale kuivade faktide õieti küsivad, ja anda vastuseid, mis küsijatele midagi ütlevad. Just see võime oli Aksel Tammel olemas.

Veel üks põhjus, miks Tamme lood on hästi kinnistunud, on see, et need on põhikoelt optimistlikud. See on ehk nörritanud mõndagi, kelle meelest ei tohiks nõu­kogude aega üldse nii armsalt ja reipalt meenutada – ja ammugi ei tohiks seda teha inimene, kes siis nii head elu elas. Tamm ise tundus rääkimist pidavat hoopiski moraalseks kohuseks: paljud varem mugaval positsioonil olnud inimesed ei ole tahtnud toonast aega tagant­järele puudutada ja Tamm on seda mõnele (näiteks julge­olekutegelastele) ka ette heitnud, kutsudes neid üles kaarte avama. Aga mida kaugemale see aeg kaob, seda enam vajatakse lugu, mis oleks jutustatud kibestumata ja annaks lootust. Just seda Tamm pakkus, kuigi ilma paatose ja suurte sõnadeta. Toimunud episoode käsitles ta distantsilt, kohati endalegi tuhka pähe raputades, aga suuremalt jaolt silmanähtavalt rõõmustades ühe või teise väikese võidu üle. Samal ajal võib lugudele juurde mõelda hoiatava allteksti. Näiteks tsensuuri­parandused mõjuvad Tamme meenutustes tohutu koomiliselt – sääsekurnamise ja putukate sugueluna, nagu ta ise väljendus –, seda aga senikaua, kuni ei taba iseennast samasuguselt „olusid arvesse võtvalt” peen­häälestamiselt. Iga­tahes jääb kõlama usk, et sedalaadi totrused on võimalik üle elada ja hiljem neile just niiviisi pisendavalt tagasi vaadata.

Palju on Tamm meenutanud teisi inimesi: kirjanikke, kultuuritegelasi, funktsionääre. Ta vaagis hoolega nii iseenda kui ka teiste toonaste tegutsejate käitumist, kirjeldades vaimukalt kellegi iseäralikke reaktsioone ühes või teises olukorras ning märkides ära ka möödalaskmised. Kuid ta tegi seda alati tähelepanuväärse sõbralikkuse ja mõistmispüüuga, juureldes inimeste taustade ja motiivide üle, vaadeldes nende elukäiku kogu selle tervikus, püüdes nii palju kui võimalik arvesse võtta neid mõjutanud väliseid tegureid. Ühtlasi hoiatas ta sikkudeks ja lammasteks jagamise eest. Kui keegi oligi hakkama saanud mõne seatembuga, ei tähendanud see, et ta tuleks inimesena maha kanda – päris lootusetuid tegelasi leidub Tamme meenutustes vähe ja neil on kõrvaline roll. Suure­pärane mäletaja Aksel Tamm väärib seda, et teda mäletataks samamoodi ja sama soojalt, nagu tema ise mäletas teisi.

Foto: Postimees/Scanpix

8. juunil lahkus meie seast Malle Salupere – silmapaistev ajaloolane, arhivaar ja võrdlev filoloog, kes on andnud suure panuse eesti-saksa-vene kirjandus- ja kultuurisuhete uurimisse. Kui me ta 12. juunil viimsele teekonnale saatsime, loeti ette katkendeid tema autobiograafiast. Tahtsin väga seda teksti endale saada ja tütar Silvi Salupere saatiski selle mulle. Nüüd võime Mallest rääkida tema enese sõnadega, mis annavad võimaluse eriti ehedalt tunnetada tema ebatavalist isiksust.

Seda lühikest autobiograafiat lugedes ja üle lugedes kõlasid mul peas kogu aeg Puškini sõnad tema luuletuse „Два чувства равно близки нам…” algversioonist, mida nii väga armastas tsiteerida Juri Lotman: „Самостоянье человека / Залог величия его” (e k umbkaudu „Inimese iseteadvus on tema suuruse pant”).¹ Malle Salupere elukäiku võibki määratleda selle avara sõna „iseteadvus” kaudu, mis hõlmab nii sisemist väärikust, iseseisvuse tunnet kui ka vastuhakku ümbritsevatele oludele. Tema ise kirjeldas oma positsiooni vähem üleva sõnaga „isepäisus”. Mallel oli alati oma arvamus ja ta oskas selle eest seista, pööramata tähelepanu valitsevatele suundumustele ega pahasoovlikele hinnangutele: „Ja mis puutub pahatahtlikesse inimestesse ning nende arvamustesse ja nende levitatud lugudesse – mina suutsin juba nooruses neist üle olla, sisendades endale, et ma tean ise, kuidas asjad tegelikult on.” See aga ei tähenda sugugi, nagu ei oleks tal olnud elus autoriteete, vastupidi, ta uskus ikka, et teda ümbritsevad inimesed, kes väärivad austust: „Alati on ju meie ümber häid inimesi ja sõpru, kellest on võimalik lugu pidada” – ja märgiline on ka selle lause jätk, „ja igast sündmusest saab välja tuua midagi positiivset”. See ongi Malle Salupere tõeline kreedo.

Tema elu kõrvalt vaadates võib seda kirjeldada kui kannatuste rada täis vägivalda ja ebaõiglust, aga Malle ise lähenes sellele hoopis teistsuguse mõõdupuuga.

Ta sündis 17. veebruaril 1931. aastal Tartus, aga kasvas üles maal, ühes Virumaa talus, sest isa Gustav Tungal (1902–1947) oli „Kurtna sõjaväe õppelaagri (pärast sõda Jõhvi metskonna) metsnik”. Tema lapsepõlv oli üldiselt õnnelik, kuid nelja-aastasena kaotas ta ema, kes suri „kolmanda lapse (minu noorema õe) sünnitusel pärast arstiteaduskonna lõpetamist 1935. a”. Nooruses, kui tuli teha erinevaid maatöid („jõudsin teha kõiki mõeldavaid talutöid põllul, aias, laudas ja tallis”), sai Malle karastuse, mis edaspidi aitas üle elada asumisaastad Siberis.

1941. aastal alanud sõda tõi kaasa palju traagilist – muu hulgas juuditarist sõbranna, tema vanemate ja teiste juutide hukkumise (see on teada juttude järgi). Kuid saksa keele oskus paranes (meenutagem: „igast sündmusest saab välja tuua midagi positiivset”). Lõpuks, pärast sõda järgnesid isa arreteerimine ja väljasaatmine ning surm polaarjoone taga Dudinka laagris, aga 1949. aasta märtsis ülejäänud perekonna (onu, tädi ning Malle ja tema kahe õe) väljasaatmine Krasnojarski kraisse. Tundub, et siin oleks küll põhjust rääkida ebaõiglusest ja õudustest. Aga mida loeme autobiograafiast? „Kaheksa Siberi-aasta jooksul Krasnojarski krai ühes suhteliselt eesrindlikus sovhoosis töötasin põllu- ja laudatööl (poegimislaudas „ämmaemandana”, vasikatalitajana, lüpsjana), kaks suve ka traktoristi ja kombainerina. Pean ütlema, et töö iseendast pakkus loomingulist rahuldust, sain rakendada oma teadmisi ja neid ka täiendada. Nii ületasid ka tulemusnäitajad tublisti keskmisi, eriti loomade puhul, kes paremini kui inimesed oskavad hinnata neile jagatavat hoolt ja armastust.”

Pärast naasmist Tartusse 1957. aastal tuli tal teha musta tööd „Tartu Auto­remondi­tehases abitöölise ja automaalrina”. Aga siingi ei kuule me kurtmist: 1958. aastal lõpetab Malle töölisnoorte õhtukeskkooli ja astub Tartu ülikooli, kusjuures vene filoloogiat õppima – paljude jaoks ootamatu valik, kui arvesse võtta tema head saksa keele oskust.

Malle arvas alati, et seda eriala valides tõmbas ta õnneliku loosi. Ta mitte ainult ei lõpetanud ülikooli 1962. aastal nominaalajast kiiremini (diplomitöö „Arusaam vabadusest Puškini 1830. aastate luules” valmis Juri Lotmani juhendamisel), vaid temast sai ka oma õpetaja esimene aspirant. Aspirantuurist väljaheitmine ongi ainuke juhtum, mille puhul nördimus ja pahameel Mallest võitu saavad: „Arvati küll enne lõpetamist „plaani mittetäitmise pärast” (tegelikult muutusid ankeedid jälle oluliseks – ikkagi rahvavaenlase tütar!) aspirantuurist välja ja solvumisest ei tegelenud teadustööga enam aastaid”. Omalt poolt lisan, et „plaani mittetäitmine” oli seotud Malle liigsete nõudmistega iseenesele, tema perfektsionismiga. Et õppida tundma vene romantismi kujunemist ja Schilleri mõjusid, oli tal plaanis kaanest kaaneni läbi lugeda kõik vene ajakirjad, mida ei olnud tol ajal ju nii palju kui näiteks XIX sajandi teisel poolel, aga ikkagi kümneid. Kuid nagu hiljem selgus, naasis Malle ikkagi vene kultuuri uurimise juurde ja tema tööd selles vallas, nii nagu ka vene-eesti ja vene-saksa suhete vallas kuuluvad nende hulka, millele viitamine on sine qua non. Kaugeltki mitte need kõik ei ole mahtunud eestikeelsetesse raamatutesse „Tõed ja tõdemused. Sakste ja matside jalajäljed nelja sajandi arhiivitolmus” (1998, teine trükk 1999) ning „Kultuuriloolisi vaatlusi Tartu teljel” (2012). Nagu autor ise kokku võtab: „Neis käsitletakse Eesti ajalugu laiemalt, eraldi Eesti ärkamisaega ja saksa-eesti-vene kultuurikontakte eeskätt XIX sajandi esimesel poolel ning Tartuga seotud tuntud isikute näitel”. Toogem esile veel mõned teedrajavad teosed: „Забытые друзья Жуковского” („Žukovski unustatud sõbrad”, 1987), mis eesti keeles täies mahus ilmunud ei olegi, nii nagu ka artikkel „К биографии „императорского безумца” Т. Э. фон Бока (1787–1836) в романе Яана Кросса в новонайденных архивных материалах” („Lisandusi Jaan Krossi romaani „keisri hullu” T. E. von Bocki (1787–1836) biograafiale uute arhiivi­materjalide valguses”, 1995). Artikkel „Professor Andrei Kaissarov Tartus” täpsustab paljuski Lotmani varasemat Kaissarovi-monograafiat.

Katse minna üle psühholoogia erialale (kaugõpe Tartu ülikooli psühholoogia osakonnas aastatel 1969–1973) osutus aga tagasitulekuks vene kultuuri uurimise juurde, sest 1974. aastal kaitses Malle Salupere diplomitöö „XIX sajandi teise veerandi kirjandusliku võitluse psühholoogilised aspektid (Bulgarini fenomen)”, kaitsmisel oli oponendiks Juri Lotman. Huvi Faddei Bulgarini vastu püsis Mallel elu lõpuni, tema sulest ilmus hulk kirjatöid, sealhulgas omaenese tõlgitud Bulgarini kirjutiste kogumik – „Kirjad Karlova mõisast” (2019). Oma ustavust Bulgarinile on Malle selgitanud väga iseloomulikult: „Kalduvus kaitsta neid, kellele ilm­selgelt tehakse ülekohut.” Iseasi, et Bulgarini puhul oli see ilmne liialdus. Too oli andekas ajakirjanik (mida keegi kunagi eitanud ei ole), keskpärane kirjanik (kõik katsed kuulutada tema romaanid silmapaistvateks kunstilisteks saavutusteks on luhtunud), aga peale selle ka salapolitsei kaastöötaja, kes kirjutas „ekspertarvamusi”, millest sageli said pealekaebused. Tema ja Puškini vahel leidis aset tormiline poleemika: Bulgarin kirjutas arvustuse, taas kord pealekaebuse laadis, aga Puškin tasus kätte teravate epigrammidega. Alles viimase kahekümne aasta jooksul on kirjanduskaanoni ümbervaatamise raames tehtud katset Bulgarinit „puhtaks pesta” ja Malle Salupere tegutses selles suunas hoogsalt. Vaidlesime temaga palju selle üle, kas Bulgarinile tehti liiga või ei, aga Malle jäi talle truuks ja mitte ükski argument ei tundunud tema jaoks piisavalt veenev. Need lahkarvamused ei rikkunud meie häid suhteid ja tihedat koostööd. Malle pidas Tartu Ülikooli vene kirjanduse õppetooli korraldatud konverentsidel ettekandeid, avaldas sealsetes väljaannetes oma tekste, aga õppetooli nimetas „minu õppetooliks”, mis oligi täiesti õige.

Ent tulgem tagasi tema elukäigu juurde. Pärast ülikooli lõpetamist ei laabunud tükk aega asjad erialase tööga. Tuli töötada küll linnaraamatukogus, küll ametnikuna ülikooli rektoraadis, küll teha koosseisuvälist tööd Maarjamõisa kliiniku ametiühinguorganisatsiooni sekretärina. Malle proovis tööd ajalooarhiivis (minu meelest oli see tema tõeline kutsumus), aga pärast kolme aastat (1980–1983) ta koondati. Jälle on tähelepanuväärne tema enda kommentaar: „Koondati sealt küll juba 1983 erifondi loa mittesaamise ettekäändel, mis tuli edaspidisele teadustööle pigem kasuks.” Nõukogude tegelikkusele oli iseloomulik, et edaspidi tuli poole kohaga tööd ajaloo instituudi noorem­teadurina kombineerida öövalvuri tööga füüsika instituudis (täpsustagem omalt poolt, et kummagi ameti eest maksti ju üksnes kopikaid).

Viimaks saabus pensioniiga, mil Malle sai täiel määral rakendama hakata oma uurijaannet. Nagu ta naljatlevalt märgib: „1991. aastast vabakutseline pensionär.” Mille kõigega ta nende aastate jooksul küll ei tegelenud, kuni jaksu oli: „Kaheksa­kümnendate lõpul lugesin venekeelset Eesti ajaloo loengukursust Tartus, Tallinnas, Kohtla-Järvel ja Narvas. [---] Üheksakümnendate keskel esinesin Eesti Raadio Silmaringi saates kolmeaastase vestluste seeriaga eestlaste mentaliteetidest läbi aegade. Kogu taasiseseisvumisjärgse aja olen võtnud ajakirjanduses sõna paljudel päevateemadel, rõhutades kriitilist hoiakut võimude suhtes, kes läbematus Euroopa-ihaluses kipuvad silmist laskma oma maa ja rahva heaolu.”

Lisagem siia töö Tartu linna giidina, mille tulemusel valmis reisijuht „Tuhande­aastane Tartu”. Raamat ilmus eesti, saksa, vene ja inglise keeles aastatel 2004–2006 ning järgnesid ka kordustrükid. See reisi­juht kannab Malle Salupere isiku eredat pitserit. Nagu olen juba varem märkinud, „raamatus „Tuhandeaastane Tartu”, kus lugejat kutsutakse tundma end osana linnast ja selle ajaloost, on rõhuasetus mitte puudustel, vaid traagilisel saatusel, mille linn on väärikalt üle elanud ning jätkab edasiminekut, hoolimata kõigist talle osaks saanud katsumustest”. Autor paigutab Tartu Euroopa ajaloo konteksti. Samas on see „esimene tõeline eesti reisijuht Tartu kohta, kuid eesti vaatenurk ei tähenda siin konfrontatsiooni, kitsarinnalist ideoloogilist angažeeritust, vaid rahuliku ja objektiivse analüüsi katset”.²

Viimaste kümnendite jooksul kirjutas ja avaldas Malle kaks eesti kultuurile pühendatud monograafiat: „Postipapa. Mitmes peeglis, mitmes rollis. Johann Voldemar Jannsen (1819–1890)” (2006) ja „Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel” (2017). Viimane sai ka kultuurkapitali auhinna.

Nagu teada, ei sobi ennastsalgav teaduse­teenimine ja õnnelik pereelu alati kokku. Malle Sallupere puhul on lugu õnneks teisiti. 1962. aastal, samal ajal ülikooli lõpetamisega, toimus tudengipulm. Abikaasa Maks Saluperega elasid nad õnnelikult koos peaaegu 56 aastat (mees lahkus 14. aprillil 2018) ja kasvatasid üles kolm tütart. Malle tundis uhkust selle üle, et „meil on üheksa lapselast ja hetkel (2023) kuus lapselapselast”.

Autobiograafia lõpetab Malle pöördumisega oma õpetaja poole: „Mõtlen tihti Juri Lotmanile; tema omakorda tugines alailma Puškinile, kelle jaoks esmatähtis isiksuseomadus oli eneseväärikus. Ühes oma viimases, 1992. aasta artiklis on Lotman öelnud: „Me jääme ellu, kui oleme targad. Me ei pea lugema meile tehtud ülekohut, vaid õppima andestama ja oma ülekohut nägema. Abstraktset ligimest on kerge armastada, aga see on võlts, kui me ei armasta naabrit. Me kõik asume ühes laevas ja kas upume kõik või pääseme koos. Pole vaja haliseda, vaid olla reibas ja abistada ligimest. Ideaalist unistades põeme aina selle pärast, mis meil veel puudub, aga teiselt poolt vaadates on meil veel paljugi kaotada.””³

Selle lühikese järelehüüde tahaks lõpetada Malle armastatud Žukovski sõnadega, mida ta kurbadel kaotushetkedel mitut puhku tsiteeris: „Не говори с тоской: их нет; / Но с благодарностию: были” (e k umbkaudu „Ära kõnele leinates: neid ei ole; / Vaid tänulikult: nad olid”). Aga ikkagi jääb tunne, et kaotus on korvamatu.

Venekeelsest käsikirjast tõlkinud JOHANNA ROSS

 

Methis. Studia humaniora Estonica 2022, nr 29. Tartu: Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituut, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv. 199 lk.

Mullukevadise Methise teemanumbri „Kirjandus ja avatus. Jaan Kaplinski ja Ilmar Laaban” lätteks on kaks 2021. aastal toimunud konverentsi, millega tähistati Jaan Kaplinski 80. sünnipäeva ja Ilmar Laabani 100. sünniaastapäeva. Pealkirjas esile toodud avatuse mõiste on võetud Ivar Ivaski 1968. aastal avaldatud pühendus­luuletustest Kaplinskile ja Laabanile ning saatesõnas seletavad koostajad Marin Laak ja Ene-Reet Soovik seda muu hulgas piiride­ülesusega, mis iseloomustab nii Laabanit kui ka Kaplinskit: mõlemad on ammutanud „ainest laiast maailmast” ning lasknud „oma loomingul kohalikkuse kapslist kaugemale liikuda” (lk 5). Peale mentaalsuse ja eri keeltes liikumise puudutab see mõlema suhtumist emakeelde: reegelliku ranguse asemel vaba ja mänguline keelekasutus (Laabani luules läbiv) resp. sunnita toimiv, võimalikult loomulik pruuk (Kaplinskil avaldus see teravalt just hilisema perioodi sõnavõttudes). Kogumikus see paralleel siiski esil ei ole, kuna Laabani interdistsiplinaarse konverentsi ettekannete alusel on kaante vahele jõudnud üksnes kaks artiklit (autoreiks Aija Sakova koos Tiina Kirsiga ning Triinu Ojamaa), mis põhinevad luuletaja arhiivil, käsitledes tema (suuresti rahvusvahelist) kirja­vahetust, mitte luule- ega mõtte­loomingut. Lisaks on „Teooriavahenduse” rubriigis Laabani essee „Muusika, ühiskond, revolutsioon” (tlk Anti Saar), millele eelneb Hasso Krulli saateartikkel Laabani „muusikameelest”.

Kaplinskile pühendatud konverentsilt pärinevad neli artiklit, mis käsitlevad suuremalt jaolt luuleloomingut ja milles kerkib esile loodusmõte. Ene-Reet Soovik uurib Kaplinski luules esinevat tuule motiivi, millel on ühisosi tuuleteemalise looduskirjandususega, ja eristab nelja „luuletuult”: geograafiline („n-ö reaalne tuul”), mütoloogiline, personifitseeritud ja kosmo­loogiline tuul („esindab maailma ülesehitust pars pro toto”) (lk 97–98). ­Thomas Salumets avab Kaplinski ja tema „hingesugulase” Tomas Tranströmeri ökoloogilist vaatevinklit ning avatuse arusaama (sh „avatuks jäävat vaadet enestele”, lk 28). Samuti on Marek Tamm võtnud vaatluse alla Kaplinski ökoloogilise mõtte, seda aga esseistika põhjal, uurides, mida ütlevad need tekstid „ellujäämiseks” „keset süvenevat keskkonnakriisi” (lk 113–114).¹ Arne Merilai artikkel suskab kaante vahele kolmandagi konverentsi: Kaplinskile pühendatud jutt on liidetud sellest aasta jagu hiljem Paul-Eerik Rummo 80. sünnipäeva konverentsil peetud ettekandega, analüüsides mõlema luuletaja tekste „visualiseeriva pragmapoeetika abil” (lk 34), mis toob esile „Kaplinski tekstide [---] tavalisest suurema semantilise kumulatsiooni” ja Rummo poeetika struktuuri lähenemise „veelgi enam sünkroonilisele paradigma­väljale, millega kaasneb diakroonilise süžeelisuse tugevam fragmenteerumine” (lk 46).

Methise erinumbreis tavaks saanud vabaartiklid haakuvad sedapuhku koguni teemana toodud sõnapaariga – lõdvalt, kuid siiski: Maarja Hollo kirjandus­analüüsi fookuses on Tiina Kurnimi autobiograafia „Sõrve rahva elukeerdkäigud” ja Ülo Tuuliku dokumentaalromaani „Sõja jalus” ning Igor Pilshchikovi käsitlus kvantitatiivsest formalismist ja kauglugemisest on igati suunatud metodoloogilisse avarusse/avatusse.

B. M.

 

Methis. Studia humaniora Estonica 2022, nr 30. Tartu: Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituut, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv. 235 lk.

Pealkirja „Keskkondluse erinumber” kandva köite rubriigis „Teooriavahendus” avaldatud ökokriitika teoreetiku Timothy Mortoni artikkel annab ühtlasi määratluse keskkondluse (ingl environmentalism) terminile: see tähendab „rida kultuurilisi ja poliitilisi reaktsioone kriisile inimeste suhetes neid ümbritsevaga. Need reaktsioonid võivad avalduda teaduse, aktivismi või kunstina või olla segu kõigist kolmest.” (Lk 198) Nii pakub ainevallalt avar ja mitmekesine kogumik keskkonnahumanitaaria, kirjandusteaduse, kunstiajaloo, kultuuriuuringute, keskkonna- ja sotsiaalajaloo alaseid uurimusi.

Üksainus artikkel käsitleb XVII sajandit, nimelt Johannes Gutslaffi „Lühikeses teates ja õpetuses” (1644) kirjeldatud ekstreemseid ilmastikutingimusi ja kliima­muutustest põhjustatud mässu (Ulrike Plath, Kaarel Vanamölder) – näidates efektselt, et kliimakriis ja sellega seotud väljaastumised „ei ole ainult 21. sajandi fenomen, vaid neil on pikk ajalugu” (lk 39). Ülejäänust enamik tegeleb XX sajandiga, tuues välja, et ökoloogiline teadlikkus ja keskkonnakaitse on Eestis olnud vahelduva eduga ikka esil, ning muu hulgas osutades asjaolule, et nõu­kogude ajal oli just keskkonnakaitse valdkond, kus „tolereeriti mõningal määral kodaniku­aktivismi ja vaba mõttevahetust” (lk 132). Vaatluse all on Eesti ­loomakaitseliikumine kahe maailmasõja vahel ja selle olulisim juht Erich Kattenberg (Karl Hein), ­Vladimir Beekmani Aatomiku-raamatud, nende kirjutamiskontekst (sh loodushoiu küsimus) ja tuumaenergeetika areng tegelikkuses (Elle-Mari Talivee), keskkonnaprobleemide kajastumine kunstis 1970.–1980. aastatel ja samal ajal looduskaitsjate nägemus kunsti rollist (Linda Kaljundi), fosforiidikaevanduste vastane võitlus 1970–1980-ndate Eestis (Olev Liivik) ning XXI sajandi konfliktid ja protestid („hiiesõjad”, „metsasõda”) seoses Eesti loodus- ja kultuuri­objektide kaitsmisega (Tõnno Jonuks, Lona Päll, Atko Remmel, Ulla Kadakas). „Varia” rubriigist saab lisaks ülevaate keskkonnahumanitaaria kui uurimisala „väljakujunemisest läbi suurkonverentside prisma” (lk 223, Kati Lindström) ja roheliste rattaretkist aastail 1988–1993 (Tambet Muide). Nii on teemanumbri toimetajad (Plath, Talivee, Kadri Tüür) teinud head tööd, selleks et kogumik oleks temaatiliselt hästi sujuva ülesehitusega ning kõnetaks lugejaid võimalikult mitmeplaaniliselt.

B. M.

 

Õige keha, vale keha? Näitus keha tähendustest Eestis. Koostanud ja toimetanud Anu Kannike ja Kristel Rattus. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 2023. 310 lk.

Käesoleva aasta märtsis avati Eesti Rahva Muuseumis näitus „Õige keha, vale keha?” ja peeti sama pealkirjaga konverents. Kuigi humanitaarteadustes hakati kehalisusele kõrgendatud tähelepanu pöörama juba mitukümmend aastat tagasi,² oli näha, et teema haarab ikka veel kaasa ja äratab huvi: näituseplakatid olid linnaruumis välja­paistval kohal ja konverentsisaal oli kuulajaid täis. Kõige sellega kaasnev artikli­kogumik on ilus raamat. Mini­malistlike mattmustade kaante vahel – pealkiri on paberisse üksnes sisse pressitud ja muul moel tähistamata – avaneb kirev, värviliste vahelehtede ja rohkete fotoillustratsioonidega sisu.

Raamat on jaotatud kuueks osaks: „Elukaar”, „Toit ja tervis”, „Ilus ja inetu, sünnis ja sündsusetu keha”, „Rahvuskeha”, „Kannatus”, „Tehnoloogia, fantaasia ja keha”. Iga osa raamib üldistav avatekst, lähemalt saab lugeda vanade eestlaste iluideaalidest, piimapropagandast Eesti ajal, nõukogude sünnitusmajade ruumilahendustest, libahuntidest, sportimise magusast valust jpm. Filoloogiasse puutuvad ennekõike Kristiina Rossi artikkel abielu mõistest XVII sajandi kirjakeeles ja Eve Annuki artikkel haiguse kujutamisest Eesti naiskirjanike autobiograafilistes tekstides.

Laias laastus samade üldteemade kaupa on struktureeritud ka näitus, mis on ülal järgmise aasta jaanuarikuuni ja mida kindlasti maksab raamatu kõrvale vaadata. Eriti tänapäevasele, digivahendeid kasutades loodud näitusele mahub oluliselt rohkem üksikjuhtumeid (esemeid, ala­teemasid, lugusid). Teistpidi, raamatust võib saada detailsemat infot isegi mõne näituseeksponaadi kohta (näiteks täpsustatakse 1905. aastast pärit tikitud korseti kohta, et see on pidurõivas, millega tööd küll teha ei saa; vt lk 132).

Kehalisuse hiigelsuurt teemat kitsendav rõhuasetus normimisel (missuguseid kehaga seonduvaid toiminguid peetakse õigeks, missuguseid valeks?) tuleb samuti selgemini välja raamatust. Olgugi kohase infoga raamistatud, püüavad näitusel paratamatult pilku ilusad või kurioossed esemed oma materiaalsuses: vanad head kirjud sukad ja matusekindad, aga ka näiteks Marie Underi kuuldeaparaat. Raamatus on võimalik igasuguste objektide normatiivset loomust põhjalikumalt avada.

Kui viimane jaotus „Tehnoloogia, fantaasia ja keha” kompab kohati ulmelis-tulevikulisi motiive, siis pikemalt käsitleda ei ole jõutud mõnda vahetus olevikus ideoloogiliselt eriti laetud teemat. Näiteks koroonapandeemiaga kerkinud kohustusliku vaktsineerimise teema on rahvus­keha uurimise seisukohast äärmiselt põnev, kuid leiab ainult põgusat mainimist; toidu alateema juures ei puudutata tänapäevast veganliikumist, mis tundub praegustest suundumustest üks olulisemaid. On aga täiesti arusaadav, et päeva­poliitiliselt tundlike küsimuste käsitlemine teadlase vaatevinklist võibki vajada suuremat distantsi.

Kogumiku kiituseks tuleb rõhutada, et kuigi mõni tekst on asjalik materjalikirjeldus ja teine uitab teoreetilistes kõrgustes, on kõik ühteviisi hästi loetavad. Ülepea on praegu ikka veel kestval 1.1 teadusartikli fetišeerimise ajajärgul tore lugeda informatiivseid artikleid, mis on lehenupust põhjalikumad, aga arusaadavalt suunatud oma distsipliinist väljapoole.

J. R.

 

Karl Pajusalu, Eberhard Winkler. Salatsi liivi keele teejuht. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2023. 99 lk.

Tänavuse liivi pärandi aasta puhul on ilmunud mitu tähelepanuväärset raamatut liivi keelest ja kultuurist. Üks neist on „Salatsi liivi keele teejuht”, mis tutvustab ainsat süstemaatiliselt talletatud Liivimaal ehk Liivi lahest läänes, Riia ja Pärnu vahel kõneldud liivi keelt.

Kui põlvest põlve edasi antud Kuramaa liivi keel on elav keel oma väikese ja tegusa kogukonnaga, kes seda tänapäevalgi teatavates funktsioonides tarvitab (sealhulgas kirjakeelena), siis Henriku „Liivimaa kroonikast” tuttavate Väina ja Koiva liivlaste keelt on dokumenteeritud märksa vähem, nii et sama põhjalikku ülevaadet neist liivi keeltest kirjutada poleks võimalik.

Salatsi liivi keelest on ehk üllatavaltki palju üleskirjutusi XVII–XIX sajandist, mille põhjal on seda keelt võimalik kirjeldada ja tundma õppida sellisel määral, et saab moodustada uusi salatsiliivikeelseid lauseid ja tekste. Salatsi liivi keelest on talletatud kokku üle 5000 sõnavormi. Need esindavad 1400 tüve, millest on kas ühise päritolu või hilisemate keelekontaktide kaudu 85% tuntud ka Kuramaa liivi keeles, 60% eesti keelealal ja 35% läti keeles. (Lk 61) Tuleb küll arvestada, et kõik salatsi­liivi allikad on kirjalikud ja keelejuhtide küsitlemisel kasutatud lätikeelsed näidislaused on võinud mõjutada praegu teadaolevate keelenäidete lausemoodustust (lk 57). Salatsi liivi keelt on XX ja XXI sajandil taaselustatud ilukirjanduses ja nendele uutele tekstidele on loodud muusikat (lk 11). Luulet on kirjutanud Salatsi liivi keeles XXI sajandil Ķempi Kārl³ ja Katri Pajusalu⁴.

Teejuht annab ülevaate Salatsi liivi keele häälikusüsteemist, laadi- ja vältevaheldusest, morfoloogiast ja sõnavarast. Neile lisandub salatsiliivi–kuraliivi–eesti temaatiline sõnastik (lk 63–81) ja tekstinäidete valimik, mis koosneb Anders Johan Sjögreni XIX sajandi keskel kogutud 27 vanasõnast, XX sajandi läti kirjamehe ja publitsisti Laimons Rudzītise jutustuse „Lībmā” („Liivimaa”) katkendist ning kahest Ķempi Kārli luuletusest. Seda õheldast raamatut võib võtta kui autorite mitme aastakümne uurimistöö üldarusaadavat, ent siiski teaduslikult süstemaatilist kokkuvõtet eesti keeles.⁵ Salatsi liivi keele uurimise olulisi verstaposte loetleb põhjalik kirjanduse nimistu teose lõpus: Johann Andreas Sjögreni 1861. aastal Peterburis ilmunud grammatikale ja sõnaraamatule järgnevad üksikud kirjed XX sajandist sellistelt autoritelt nagu Laimons Rudzītis, Paul Ariste, Eduard Vääri, Tõnu Karma, Marta Rudzīte ja Salme Tanning. Suurem osa viidatud allikaid on avaldatud pärast Eberhard Winkleri 1994. aastal Münchenis ilmunud kommenteeritud salatsiliivi keelematerjalide kogumikku⁶ – pärast seda paistab Salatsi liivi keele üksikasjalikum uurimine olevat nagu paisu tagant pääsenud.

„Salatsi liivi keele teejuhti” saab tarvitada kõrgkooliõpiku või keeleteadusliku käsiraamatuna, kuid võiks pakkuda ka koduloolist huvi praegusele Eesti-Läti piirialale jääva muistse Metsapoole maakonna ja naaberpiirkondadega seotud inimestele.

O. H.

 

Kirjanik ning Tartu Ülikooli mõtteloo ja Läänemere regiooni intellektuaalse ajaloo kaasprofessor Meelis Friedenthal tähistab juubelit 24. oktoobril. Vestlesime sel puhul ülikooli raamatukogus huvitavatest ja murrangulistest aegadest akadeemilises elus, õpetlaste vabariigist, ladina keelest, alkeemia ajaloo ning ilu- ja ulmekirjanduse kasulikkusest.

Foto: Toomas Dettenborn

Astusid ülikooli tormilistel 1990. aastatel, kui usuteaduskond oli äsja taasasutatud. Mis seda valikut ajendas?

Sellele küsimusele olen iga kord erinevalt vastanud, sest päris selge see ei olegi, ilmselt suunas mind eri põhjenduste kombinatsioon. Teoloogia tundus radikaalne – miski, mida enne ei olnud, midagi täiesti uut. Oli ka otsapidi institutsionaalseid põhjendusi: mul oli kunagi mõte astuda klassikalisse filoloogiasse, aga seal oli vastuvõtt üle aasta ja parajasti sel aastal ei olnud. Aga siis tegin usuteaduskonnas eksameid ja tahtsin juba alustatu lõpuni viia. Mul endal ega minu sugu­võsas ei olnud religiooniga seonduvat tausta. Üsna tüüpiliselt sellele ajale olin huvi tundnud budismi, maausu ja igasuguste muude asjade vastu, mis siis kuidagi välja ilmusid. Käisime Vigala Sassi juures ja Burjaatias budistlikes kloostrites, samuti kuulasin kultuuriülikoolis Linnart Mälli ja Märt Läänemetsa loenguid. See oli üldine foon, millelt otsus tuli.

Konkreetset põhjust on keeruline öelda. Kõik see 1990-ndate meelsus oli seal olemas: see oli ühest küljest uus ja püüdis huvitaval moel taasluua midagi, mis oli kunagi olnud. Vabariigi taastamise ajale oli üsna iseloomulik, et inimesed läksid näiteks talu pidama, otsustades pöörduda tagasi 1930. aastate talu­kultuuri. Mingis mõttes toimus ülikoolis sama: sooviti pöörduda tagasi 1930. aastate ülikooli­kultuuri või isegi XIX sajandi teoloogiasse. Samas oli see protsess selline nagu ikka siis, kui midagi uut asutatakse: meeleolud olid sellised, et kõik on justkui võimalik ja kõik tegutsevad entusiasmist. Samal ajal ei ole õieti selgust, mismoodi seda võiks teha. Palju läheb nässu, aga katsetamise-eksperimenteerimise vaim on tugev.

Olen mõelnud, et sellest ajast peaks pikemalt kirjutama. Ühest küljest oli see tüüpiline lugu, mis kordub ikka ja jälle, kui asutatakse uus kool, aga igal ajastul on see ka pisut erinev. Samamoodi on antiigis kirjeldatud mõne kooli või keskajal kloostri loomist: kõrvaltegurid on erinevad, aga substants on tuntavalt sarnane. Selles mõttes on mul hea meel, et astusin usuteaduskonda ajal, kui seal valitses otsiv, hullumeelne vaim. Seda oli väga huvitav kogeda. Muidugi ma ei piira seda vaimu ainult usuteaduskonnaga, sellist otsimist oli ju mitmel pool, aga mul on tunne, et 1990. aastatel oli see vaim just usuteaduskonnas väga tugevalt esil. Traditsiooni ei olnud, seda alles loodi. Mõnedki usuteadus­konnaga liitunud inimesed ei olnud varem nii otseselt ülikooliga seotud. Hoolimata arvamusest, et akadeemias toimuvad uued asjad, kipub akadeemiline vaim olema pigem konservatiivne. Kui kool luuakse uuesti, siis seda konservatiivsust seal veel ei ole, see tekib aegamööda.

Varauusaegse Tartu ülikooliga, mida olen uurinud, juhtus midagi sarnast: ülikool asutati 1630. aastatel ja taasasutati 1690. aastal. Täpselt samamoodi tulid uued inimesed, tuli teine vaim, kõik võeti kuskilt mujalt, mingisugust traditsiooni ei olnud. Katkestus pakkus päris huvitavat võimalust uuesti alata.

Sinu magistritöö teema oli „Sevilla Isidoruse võimalikust mõjust suhtumisele paganlusse Briti saartel VII ja VIII sajandil”.

See pika ja pisut humoorika peal­kirjaga töö oli väga spetsiifilisel teemal. Olin kirjutanud bakalaureusetöö Iirimaa kristlusest. Minu huvi sai alguse filosoofia ajaloo loengutest: seal käsitleti IX sajandi filosoofi Johannes Scotus Eriugenat, kes tegutses mandril, kuid oli iiri kristluse taustaga. Mind hakkas huvitama, mis toimus Iirimaal, ja seda edasi uurides kirjutasin bakalaureusetöö. Magistritöö tegin Sevilla Isidoruse (560–636) mõjust sellele kristlaste grupile. See oli mulle endale väga huvitav, osa sellest ajast olin Saksamaal Heidel­bergis, kus oli kättesaadav suure­pärane valik selleteemalist kirjandust. Kuigi see ainevald tundub mulle siiani põnev, on mul hea meel, et ma ei hakanud nendel teemadel edasi kirjutama. Kui doktorantuuri astusin, soovitasid Marju Lepajõe ja Urmas Petti mul valida uurimiseks Eestiga seotud teema. See oli väga asjalik ja õige nõuanne, sest Iirimaa ja Hispaania jäävad eestlasele materiaalselt ja emotsionaalselt kaugeks. Iga teema uurimiseks on alati vaja, et oleks mingi väli, kus saab seda teemat arendada ja inimestega sellest rääkida: jutuajamised, konverentsid, kokku­puuted. Inimene peab kas olema teema suhtes kohalik või selleks muutuma.

Ja siis kirjutasid doktoritöö Tallinna Linnaarhiivis säilitatava XIII sajandi Pariisis tegutsenud õpetlase Limoges’i Petruse „Tractatus moralis de oculo” („Moraalitraktaat silmast”) käsikirja kohta.¹

Kui doktoritöö teemat otsisin, tuli minu juurde kunstiajaloolane Inge Laurik jutuga, et Tallinna Linnaarhiivis on üks tekst, mida õieti keegi lugenud ei ole. Spekuleeriti, et sellel võib olla seos Padise kloostris asuvate konsoolidega, millel on kujutatud esiletungivate silmadega mehefiguure. Vaatasin seda teksti ja see tundus täiesti arusaamatu, kirjutatud keskaegses anglicana kirjastiilis. See tundus nii keeruline, et sellega maksaks tegeleda. Ootamatult oli see tekst nii tehniliselt kui ka sisuliselt väga huvitav. Ja sealtkaudu ma jõudsin ühest küljest raamatuajaloo ja paleograafia juurde, mis uurib, kuidas käsikirjad liiguvad ja kuidas käsikirju valmistatakse, ning teisest küljest aristotelismi ja ideeajaloo juurde. Kuigi olin idee­ajaloo või intellektuaalajalooga sisuliselt varemgi tegelenud, jõudis see doktoritöö tegemise käigus selgemalt minu teadvusse. Minu enda huviks ongi jäänud ideede liikumine ja see, kuidas ideed ühest kohast teise jõudes muutuvad.

Selles moraaliallegoorilises traktaadis silmast on kõike, nii teoloogiat, filosoofiat kui ka loodusteadust. Võib näha, kuidas on silma füüsiline kirjeldus võimalik muuta teoloogia vahenditega allegooriliseks: silmal on seitse kihti, mida kirjeldatakse, ja ühtlasi on need seitse voorust, millega Jumal inimesi kaitseb. See tekst näitab, miks on hea teha loodusteadust ja miks on hea seda allegoriseerida. Kuigi me ise igapäevaselt seda meetodit enam ei kasuta, tundub see mulle siiamaani kuidagi mõttekas.

On hea mõelda, et igal asjal on oma pinnapealsele, defineeritavale ja otsesele sisule lisaks ka allegoriseeritav sisu, mis teeb tõlgendusvõimalused mitmekesiseks ja annab vabaduse. Näiteks juriidiline tekst peab olema täpne ja üheselt tõlgendatav ning on sellisena enamasti üsna igav, aga allegooria lisab teksti ühele tähendusele mitu kihti juurde, mis hakkavad üksteist kommenteerima. Ja lõpuks on allegooriline tähendus alati huvitavam. Kui sinna pöörduda, võib tekkida küsimus, kuidas siis tekstis ühte selget tõde ei ole. Minu meelest andiski see kristlusele võimaluse ajas muutuda: see ei jäänud fikseerituks kirjatähte, vaid teisenes koos aegadega.

Protestantismi tekkides teksti käsitlemise viisid muutuvad: teksti hakatakse võtma palju tõsisemalt, põhimõtteliselt lükkab protestantism allegoriseerivad meetodid kõrvale. Alles jäävad literaalsed meetodid ja pärast tekib ajaloolis-kriitiline meetod, mis üritab fikseeritud tõde rekonstrueerida, kuidas asjad tegelikult olid, ja eeldab, et on olemas selline tegelikkus, mida on võimalik rekonstrueerida. See on väga erinev allegoriseerimisest, võimaluste otsimisest ja võimalustega mängimisest, mis mulle väga meeldib.

Kui oluline või kasulik on ladina keele oskus tänapäeva humanitaarile?

Humanitaaria on praegu nii lai, et on humanitaarina võimalik ära elada kindlasti nii, et ladina keelt ei oska. Samas ma arvan, et ladina keele oskus on hea ja vajalik. Ladina keel on neutraalne. Inglise keel on praegu humanitaaria üldkeel, aga ei ole neutraalne keel, ta on alati seotud institutsioonide, domineeriva kultuuriruumi ja ideedega, mis sealt tulevad. On selge, et see loob keelelise ebavõrdsuse: osa inimesi räägib inglise keelt emakeelena ja teised peavad seda õppima, pingutama. Kuni selleni välja, et hakatakse oma emakeelt ära unustama, et omandada inglise keel emakeelega võrreldaval tasemel. Enamiku teiste keeltega on sama, aga ladina keel on võrdne kõigile. Tal on oma fookus akadeemilise keelena ja ta seostub niinimetatud õpetlaste vabariigiga. Viimatisel Tartu Ülikooli rektori inauguratsioonil lõppes suur osa kõnesid ladinakeelse tsitaadiga või kasutati neis ladinakeelseid tsitaate. Ladina keel ei ole kadunud aktiivsest kasutusest just sellepärast, et tähistab akadeemilisust.

Humanitaarias on praegu olukord, kus ülikooli astuvad üliõpilased oskavad võõrkeeltest ainult inglise keelt, saksa keelt harilikult ei osata üldse ja vene keelt oskavad väga vähesed. Seetõttu on neil ligipääs ainult ingliskeelsele maailmale või inglise keele kaudu teatud viisil vahendatud ­maailmale. Ladina keel pakub teistsuguse, akadeemilise vabaduse olla selle kaudu akadeemilise maailma kodanik.

Lõppkokkuvõttes on keel ja meel seotud. Ma pole kindel, kas sellest saab rääkida ukumasinglikult Sapiri-Whorfi ­keelelise relatiivsuse teooria võtmes,² aga see seos on kindlasti olemas keelega kaasnevas diskussiooniruumis. Meile tulevad inglis­keelsest maailmast diskussioonid, mis ei ole meie omad. Selleks et viibida selles diskussiooniruumis, hakkame nendel teemadel rääkima. Aga me peaks ka oma teemad kuuldavaks tegema, mitte ainult teiste teemadel rääkima.

Sinu praegune põhiline uurimisteema on varauusaegses Tartu ülikoolis kirjutatud disputatsioonid ehk väitekirjad,³ mis on valdavalt ladina keeles ja esindavad toonast õpetlaste vabariiki.

Tartu Ülikooli raamatukogus on mappides koopiad pea kõigist ligi 600 disputatsioonist, mis Tartus trükiti. Mõni on leidmata, aga neid ei ole üleliia palju. See on päris hea kollektsioon ja tore korpus. Selle kokku saamiseks tegi Ene-Lilli Jaanson koos teistega Tartu Ülikooli trükikoja bibliograafiat⁴ koostades ära tohutu töö, otsides kõigist lähikonna raamatukogudest üles Tartus trükitud tekstid, millest tehti koopiad. Väga palju originaale on Uppsalas ja ka mujal Rootsis, näiteks Stock­holmis. Selle kogu digiteerimiseni ei ole Tartu Ülikooli raamatukogu veel jõudnud, aga seda võiks minu arvates teha.

Lisaks Tartu disputatsioonidele kasutan võrdlusmaterjalina Uppsala ja Turu ülikooli omi, sest need kolm ülikooli moodustasid ühtse haridussüsteemi ning professorid ja üliõpilased liikusid nende vahel. Disputatsioone kirjutasid ladina keeles suuresti professorid, kirjutajatena tegutsesid mõnikord kaasa üliõpilased, kes pidid ise kaitsma neid ideid avalikul suulisel disputatsioonil, näidates, et nad on materjalist sisuliselt üle ja suudavad selle esitamisega keeleliselt hakkama saada.

Selles nähti praktilist väärtust, haritlastelt eeldati oskust oma mõtteid suuliselt ja kirjasõnas väljendada. Mitmel pool kirjutati toona, et ülikoolist ei tohi välja tulla inimesed, kellel on ainult teoreetilised oskused, vaid peavad olema ka praktilised: vestlemise, kirjutamise, kõnepidamise ja läbirääkimise oskus. Nendel oskustel põhines töö riigiametis, sealhulgas kirikus, mis oli protestantlikes maades avaliku teenistuse osa. Varavalgustuslik filosoof Christian Thomasius (1655–1728) ütleb koguni, et matemaatikast ja pedantsetest teadustest ei ole kasu, kui ei õpita praktilisi oskusi, nagu kõnelemine ja riigikorraldus. Seda üritatigi varauusaja ülikoolides kultiveerida ja see on väga erinev tänapäeva kasulikkuse arusaamast. Selle tõttu pöörati suurt tähele­panu tekstide lugemise ja kirjutamise stiiliharjutustele ning disputatsioonid ja oratsioonid ehk akadeemilised kõned olid olulised, sest need valmistasid inimesi ette tulevaseks teenistuseks kõikidel aladel.

Retoorika oli osa triiviumist ehk kolmest madalamast vabast kunstist. Kas iga tudeng, omandagu ta hiljem usu-, õigus- või arstiteadusliku hariduse, pidi selles pädev olema?

Ülikool hakkas XVII sajandi lõpu poole küll pisut muutuma, kuid eeldati, et kõik läbivad filosoofia algõppe, iseasi, millises mahus. Filosoofiateaduskond oli madalam fakulteet, kus kõrgeim antav kraad oli magistrikraad. Siis mindi kõrgematesse fakulteetidesse – teoloogia, juura, meditsiin –, kus võis saada ka doktorikraadi. Näiteks väga sageli juhtus, et professor oli algul filosoofiaprofessor, aga siis liikus edasi teoloogiaprofessoriks. Samamoodi kui tudengid liikusid ka professorid.

Ülikooli asutamise järel tulid Tartusse mujalt Euroopast kokku igasugused võistlevad ideed ja koolkonnad. Kui esinduslikult peegeldab Tartu disputatsioonide korpus XVII sajandi Euroopa mõtteilma?

Väga, see sobitub täiesti ilusasti Põhja-Euroopasse. Kõik diskussioonid ja eri suunad jõuavad kohale: kui mitte täies mahus, siis vähemalt mingi virvendusena. Sellepärast on see suurepärane materjal. Tartus oli tugevalt esindatud ramism, mis on väga huvitav teema,⁵ loomulikult luterlik ortodoksia. Kiiresti jõuavad siia 1690. aastatel René Descartes’i ja Robert Boyle’i ideed, ateismidiskussioon. Pietism oli siin kohal võib-olla tugevamalt kui kuskil väljaspool olulisi Saksamaa keskusi. See oli nii muu hulgas ka seetõttu, et ülikool asutati-taasasutati mitu korda ja iga kord võeti sinna õpetama mujalt noori professoreid, kes tõid Tartusse tulles kaasa uued ideed. Seal, kus akadeemilised süsteemid olid palju paremini sisse töötatud, ideed nii vilkalt ei liikunud.

Tartus ei kirjutatud küll väga palju disputatsioone, aga siin on üllatavaid asju. Näiteks oli õhus võimalus, et Tartu ülikool oleks võinud saada esimeseks pietistlikuks ülikooliks, kuna Liivimaa super­intendent ja Tartu ülikooli prokantsler Johann ­Fischer oli kirjavahetuses pietismi rajaja Philipp Speneriga, kes visandas talle pietistliku ülikooli põhimõtted. See võimalus ei teostunud seetõttu, et Rootsi riik oli luterliku ortodoksia toetaja. Esimeseks pietistlikuks ülikooliks sai hoopis 1694. aastal asutatud Halle ülikool ja sellest kujunes järgnevatel aastakümnetel tohutu intellektuaalne keskus, kuhu tuli üliõpilasi igalt poolt. Ja põhimõtteliselt ei ole välistatud, et midagi sellist oleks võinud Tartus olla, kuigi see Põhjasõja kulgu ei oleks muutnud. Samuti on tuntud lugu, et Isaac Newtoni teost „Philosophiæ Naturalis Principia Mathematica”, milles on esitatud praegu Newtoni seadustena tuntud põhimõtted, käsitleti ülikooliloengutes esimest korda Tartus. Sellised asjad mõjuvad suhteliselt perifeerse ülikooli keskkonnas mõneti üllatavana.

Praegu mäletatakse üldiselt Isaac Newtoni tänapäeva teaduse seisukohalt ortodoksset tegevust füüsikuna, kuid varju on jäänud tema ülejäänud pärand.

Newtoni isik on vastuoluline. Saime hiljuti Kurmo Konsaga valmis raamatu alkeemia ajaloost.⁶ Selles tegeleb väike osa ka Newtoniga. Minu arvates on tema alkeemiline pärand ja meie jaoks teaduslik pärand omavahel olemuslikult seotud. Loomulikult tekib tahtmine tagantjärele tsenseerida, et näidata kedagi teistsugusena, sellisena, nagu me tahame neid inimesi näha. Aga toona oli alkeemia ajastupärase mõtlemise osa ja selles mõttes oli Newton väga selgelt oma ajastu esindaja. Aeg mõjutab, millest ja kuidas inimesed saavad mõelda.

Mispoolest on tänapäeval kasulik tegeleda alkeemia või alkeemia ajalooga?

Minu enda jaoks on see sama põhjus, miks tegeleda ulmekirjanduse või üldse mingisuguse kirjandusega: võimalus näha teistsuguseid maailmu, õppida nägema teistsuguste maailmade olemasolu. Selliste võimaluste olemasolu annab ka vaate, et meie maailm ei ole paratamatu, asjad ei pea niimoodi olema. Võib ju tunduda, et valikuvõimalusi enam eriti ei ole – praegu surutakse väga tugevalt peale valikut, kas oled vasak- või parempoolne. Oled kas sinine või roheline – justkui teisi variante ei olekski, kui kasutada Marcus Aureliuse juhtlauset.⁷

Häda on selles, et üldiselt on inimeste fantaasia tugevalt oma ajastus kinni. Tahaksid sellest maa­ilmast lahti rabeleda, aga ajastu surub peale ja sunnib mingitest oma teemadest mõtlema: oled selle raja peal ega saa sellelt ära. Siis aitabki võimalus uurida ajaloolisi ja tulevikulisi asju. Mineviku uurimine näitab teistsugust maailma, näed, et täna­päevased mõttemustrid ei ole paratamatud. Selleni on raske jõuda. Isegi hea tahtega tehakse ajaloolist ilukirjandust, filme ja teatrit tihtipeale niimoodi, et kostüümid on ajaloolised, aga inimesed on ikka needsamad tänapäeva inimesed. Aga kui minna vaatama hästi lavastatud Molière’i, saad aru, et see on teine maailm.

Sinu romaane „Mesilased” ja „Inglite keel” lugedes oli mul tunne, et need on kirjutatud võttega, mis sarnaneb eksperimentaalarheoloogide tegevusega: kasutatakse muinasaegsete eeskujul tehtud tööriistu, et teha toonaste taolisi riideid ja muid materiaalseid esemeid kuni muinasaegsete majade või külade rajamiseni. Kas sa võtad selle omaks?

Jah, ma võtan selle täiesti omaks. Üks, mida olen püüdnud tabada, on tunne või kogemus. Teoreetiliselt võib igasuguseid asju õppida, aga kogemus on midagi muud. Ajaloost on raske vahetut kogemust saada. Võib ehitada kiviaegse küti-korilase onni ja olla seal, aga sellest ei piisa, et mõista, mismoodi see kütt-korilane mõtles. Varasematest perioodidest saame luua butafooria, aga meil on keeruline jõuda mõtlemiseni, sest meil ei ole tekste. On triviaalne tõde, et teksti kaudu saab inimene haua tagant kõneleda, teksti kaudu saab vestelda surnud inimestega. Ja kui oled pikka aega vestelnud, saad aru, mida nad tahavad öelda, ja jõuad mingis mõttes selle kaudu nende ellu.

Kuidagi tunnen üsna sageli, et sellel inimesel, kes kunagi elas ja kirjutas mõne teksti, on tegelikult midagi öelda. Võib-olla saaksin vahendada seda, mida see inimene tahtis öelda või mis maailmas see inimene neid asju ütles. Muidugi on selleks vajalik ka butafooria, selleks tuleb luua meeleolu nagu teatris: kustutada tuled, et lavamaailm hakkaks elama.

Ühest „Mesilaste” ingliskeelse tõlke arvustusest hakkas mulle silma tähelepanek, et see romaan võib näida ulmeline seepärast, et toonaste inimeste mõtlemine tundub meile nii ulmeline.

Võib küsida, milline oli XVII sajandi inimese reaalsus: deemonid, inglid, vaimud, Jumal. See oli kaheldamatu reaalsus enamiku inimeste jaoks marginaalsete eranditega. Niimoodi sisustatud maailm on üsna teistmoodi kui meie maailm. Olen katsunud seda teistsuguse maailma reaalsust tajuda. Inglise keeles kasutatakse ulmekirjanduse kohta üha rohkem sõnapaari speculative fiction, mis rõhutab võimalikkuste kirjeldamist. Ka Uku Masing nägi, et ulmel ja teoloogial on väga palju ühist, mitte ideaalmaa­ilmade fantaseerimise pärast, vaid seetõttu, et need aitavad uurida, kuidas asjad võiksid olla teistmoodi. Kuigi väikesed muutused on ka huvitavad, ei pea uurima ainult väikseid muutusi, tuleks uurida võimalikke suuri, radikaalseid muutusi. Mulle mõjub väga arusaadavalt Uku Masingu kirjutis „Rohelise udu vang”,⁸ selles väljendatud täieliku muutuse igatsus, mida saab nimetada ka eshatoloogiliseks nostalgiaks. Igatsus pöörduda tagasi, aga tulevikuline.

Eesti ulmekogukonna aruteludes kipub läbi käima teema, et ülejäänud kirjandusüldsus ei tunnusta neid piisavalt. Kas eesti ulme saab piisavalt tunnustust?

Žanrikirjandus eeldab žanriteadlikku lugejat. Mis meeldib žanrilugejale, võib olla lihtsalt arusaamatu või igav lugejale, kes ei ole žanriteadlik. Osa žanri­ulmet ei jõua laiema lugejaskonna ette, sest eeldab teistsugust lugejat. Kui aga keegi on suure­pärane kirjutaja, siis see üldiselt äratab tähelepanu. Žanri­kaanonitruu kirjutamine ei pruugi olla kirjanduslikult eriti huvitav väljaspool kaanonit.

Paratamatult on ka tavakirjanduseks nimetatul omad žanrikaanonid, kuigi võidakse eeldada, et tavakirjandus peaks olema žanriülene. See on osalt stiili küsimus. XIX sajandi seiklusjutu stiil on ulmele väga tugevalt omane. Tavakirjanduses tehakse palju rohkem stiilieksperimente, millest paljud on täiesti ebaõnnestunud, aga vähemalt eksperimenteeritakse. Need katsetused ei pruugi tekstile või loo sisu paremale ilmsiks tulemisele kaasa aidata, aga lugeja on valmis ja ootab seda. Kusagil on vahe, kus žanrid lahknevad. Siin ei ole millegi üle kurta.

Aga kas tavakirjanduse ja ulmekirjanduse vaheline hall ala on piisavalt viljakas?

Minu jaoks küll. Olen katsunud üsna teadlikult olla mitte ühes ega teises žanris. Ulmeringkonnas on kurdetud, et minu raamatud ei ole ulmekirjandus, ka pea­voolukirjanduse poolelt on aeg-ajalt küsitud, kes on minu raamatute lugeja, millised intellektuaalsed nõudmised on lugejale. Aga kokkuvõttes on raamat olemas sellisel kujul, nagu ta on, tegutseb iseseisvalt ja on suurepärane, kui leiab endale ise lugeja.

Tundub, et minu jaoks on sellel hallil alal olemas see, mida ma kirjandusest otsin. Võib-olla võiks proovida veel hall­alasid teiste žanride vahel – kirjandus ei jagune siiski üksnes ulmeks ja peavooluks, on ka teisi võimalusi.

Inimesed üldiselt tahaksid midagi, mida nad on juba enne kogenud. Ja nii luuakse ootuste horisont, mida peab hakkama täitma. See on minu jaoks problemaatiline, mille pärast ma suhtun žanri­kirjandusse teatava kahtlusega. Žanrikirjandusel on palju häid omadusi, mis teevad selle turvaliseks. Aga mulle tundub vajalik žanriturvalisust nihestada või mitte tingimata selle ootustele vastata. Võimalikkuste uurimise pärast on kasulik mitte jääda sellesse, mis on tavaline, huvitav on katsuda jõuda ebatavalise juurde.

Sinu romaan „Mesilased” võitis 2013. aastal Euroopa Liidu kirjandusauhinna ja see on tõlgitud 15 keelde.⁹ Kas selle romaani kirjutamine on ära tasunud? Kas on mingeid seaduspärasid, kus on raamatut tõlgitud ja müüdud?

See, et „Mesilasi” tõlgitakse jätkuvalt, on päris üllatav olnud. Saksa keeles peaks varsti ühes Šveitsi kirjastuses ilmuma Cornelius Hasselblatti väga hea tõlge. Rikkaks ma ei ole saanud, aga „Mesilaste” kirjutamine tasus ennast kuhjaga ära. Ma poleks eales oodanud, et „Mesilased” sellise vastu­võtu leiab. Olen väga rahul, et romaani on siin-seal saatnud mõõdukas edu. Kuna tõlkeõigused kuuluvad mulle endale, pean kirjavahetust kirjastajatega ise. Administreerimist on siin ka, nagu suhtlemist maksu- ja tolliametiga, aga seda ei ole nii palju, et oleks mõtet leida inimene, kes sellega tegeleks. Minu meelest on Euroopa Liidu kirjandusauhind tänuväärt ette­võtmine, sest võimaldab vähem tuntud keeltes kirjutatud teostel jõuda laiema publiku ette. Tartu Ülikooli tõlkeõpetuse professor Luc van Doorslaer andis hiljuti teada, et nüüd on hakatud uurima selle auhinna mõju.

Eri riikides on müük olnud väga erinev, paratamatult pärast turule tulekut raamat müüb ja siis mõne aja pärast langeb müük ära. Selge on see, et suurema kõnelejaskonnaga keeltes müüakse rohkem. Oluline on kirjastus: kui on tuntud, suurem kirjastus, siis on suurem lootus, et nad tõepoolest midagi müüvad. Kuna palju tõlgitakse Euroopa Liidu toetusel, võib kahtlustada, et mõni kirjastus on „Mesilased” pannud paketti, millele taotlevad tõlkimiseks toetust, kusjuures nende eesmärk ongi saada tõlkeraha, nii et saavad mõne muu teose selle kõrval tõlkida. Mingisugune intuitsioon tekib kohe alguses kirjastaja suhtumise ja lähenemise põhjal, kui huvitatud ta sellest tekstist on. Mõnikord on selge, et kirjastaja on raamatu ise läbi lugenud, ja oskab rääkida tekstist. Teinekord on ta võib-olla raamatut sirvinud ja vaadanud: mitu tõlget on olemas ja seetõttu vast täielik „põhk” ei ole, ning siis otsustanud selle taotlusse sisse panna.

Siiski korraldavad kõik need kirjastused raamatuesitlusi, mis on alati toredad ja huvitavad olnud: saab kohtuda kirjastamise ja raamatutega seotud inimestega ning mõnikord ka kohalike kirjanikega. Olen alati püüdnud mõned kohalikku kirjandust esindavad raamatud läbi lugeda, enne kui kohapeale lähen, et oleks sealsest kirjanduselust ettekujutus. Näiteks Läti, Leedu, Itaalia ja Norra kirjastustega oli väga hea kontakt ja kogemus.

Kuidas teksti teises kultuuris loetakse ja milline retseptsioon olla võiks, oleneb palju tõlkijast. Mul on olnud Itaalias mitu väga head kogemust, kuna Daniele Monticelli on tõlkinud kahtlemata väga hästi. Mõnel pool on võimalik ainult kaudtõlge, näiteks võetakse aluseks mitu erinevat tõlget. Kaudtõlkes läheb midagi minu jaoks olulist kaduma, nii et see ei ole enam seesama tekst. Teisalt ei ole mul väga tugevat omanikutunnet teksti suhtes – ta on valmis ja las elab oma elu.

Oled rääkinud, kuidas kirjasõna vabariik getostub. Kui trükikunst võimaldas ühe kompaktse kirjasõna vabariigi tekke, siis internet on võimaldanud müriaadi kirjasõna linnriikide tekke, mis ei pruugi omavahel eriti suhestuda. Mida saaks intellektuaal teha, et need paremini omavahel suheldud saaksid või üksteist paremini mõistaksid?

See on väga keeruline küsimus. Mida saaks teha, ma ei tea, võib-olla lihtsalt teadvustada. Kui laiemalt võtta ja meenutada, siis Rooma impeerium vallutas palju maid, ehitas nende vahele teid ja sundis kõik need piirkonnad omavahel suhtlema. Lõpuks sai kooshoidvaks jõuks kristlus – pühakirjatekstide kaudu, aga meetodeid oli veel – ja suhestas omavahel kõiki neid erinevaid maid ja rahvaid. Terve Euroopa toimis selle kaudu, nii et võis olla üsna ­kindel, et kui Norra ja Itaalia inimesed saavad kokku, on neil mingi­sugune seos pühakirjaga, mille kaudu nad võivad üksteisest aru saada.

Meil räägitakse tüvitekstidest. Võiks eeldada, et kõik on lugenud Dante „Jumalikku komöödiat”, aga see pole sugugi nii. Mida kõik on lugenud, seda on üha vähem. Ainuke asi, mida saaks teha, on teadvustada, et oleks vaja koonduda millegi ümber. Oleks hea, kui meil oleks klassikalise kirjandusega seosed olemas, sest nende puudumine lihtsalt vaesestab. Olen kirjanike hulgas üsna palju kuulnud kriitikat kohustusliku kirjanduse olemasolu suhtes. Minu jaoks on see väga suur probleem. Võid küll vihata Tammsaaret, aga ikkagi tuleks teda lugeda, sest eestlane mõtleb endast Tammsaare kaudu. Mingis mõttes on Tammsaare leiutanud eestlase, enne teda sellist eestlast ei olnud.

Aga kui inimesi on suudetud panna mõtlema selle peale, et nad sorteeriksid prügi, siis võib-olla suudetakse inimesi panna mõtlema selle peale ka, et nad võiksid lugeda klassikalist kirjandust. Prügi sorteeritakse, sest tahame hoida planeeti. Kui tahame hoida mõtteruumi, peaksime sorteerima intellektuaalset materjali. Võib-olla oleks vajalik riiklik programm, mis suunaks inimesi seda tegema, nii et igas kodus ja koolis oleksid vastavad sildikesed ja korraldataks infopäevi: mis on klassikalised teosed, mida iga inimene võiks lugeda ja kuidas neid oleks mõttekas lugeda. Iga tekst nõuab ju teataval viisil lugemist.

Või lausa Euroopa tasandi algatus: direktiiv näeks ette üldised põhimõtted ja sätestaks kohalikud erisused ja erandid, moodustades hägusate piiridega kaanoni.

Muidugi oleks see kõige parem, kui see tuleks Euroopa tasandilt ja tehtaks kõigile liikmesriikidele kohustuslikuks. Kahtlustan, et Euroopa Liidu kirjandusauhind otsapidi midagi sellist taotleski, aga see peaks olema ambitsioonikam. Ma ei tea, kas see õnnestuks, aga teadlikkuse tõstmisest võib midagi muutuda. Võib küsida, kas prügi sorteerimisest muutub tegelikult midagi, kas see päästab planeedi. Aga süda on rahulikum: ma vähemalt teen midagi.

Küsiksin veel varauusaegsete disputatsioonide vaimus: kas kurat suudab muuta inimese hundiks?

Sellest on Tartus kirjutatud terve tekst.¹⁰ Muidugi ei suuda kurat selle käsitluse järgi inimest füüsiliselt hundiks muuta, aga ta võib panna inimese arvama, et ta on hunt. Aga seal on öeldud, et see teeb sama välja. See on väga huvitav: ei ole selge üle­minek, vaid on mingid gradatsioonid. Kas marutõbine inimene on hundiks muutunud? Põhimõtteliselt võib ju öelda, et ta on hunt. Mõni inimene on teiste vastu nii kuri, et teda võib hundina käsitada. Selles tekstis on kõiki neid võimalusi arvestatud. Mulle meeldib, et esitatakse küsimus ja hakatakse seda nüansseerima, tuues välja kõik eri võimalused. Esitatakse lehvik võimalusi, mitte dihhotoomia, kus ainsad võimalikud vastused oleksid jah või ei. Selles mõttes on see küsimus hea disputatsiooni teema. Küsimus on ka selles, kas kurat on olemas – see on omaette teema. Siin on samuti terve diapasoon eri võimalusi, mida mõelda kuradi all. Kas kurjus on olemas? Kas kurat on kurjus? Ja neid võimalikke küsimusi on veel. Neid esitades saab sellest mõelda palju paremini, mitte vastama lihtsalt jah või ei.

Kus hoitakse Tartu Ülikooli raamatu­kogus kuuendat ja seitsmendat Moosese raamatut?

Kui küsida, kas meil on olemas maagiliste ja alkeemiliste raamatute kogu, siis vastus on jah, on küll olemas. See on Giese kogu,¹¹ päris korralik kogu alkeemilisi raamatuid ja käsikirju. Lisaks on meil hulk teisi huvitavaid eksemplare, näiteks Paracelsuse¹² ja Cornelius Agrippa¹³ teoseid ja muud tähelepanuväärset. Aga mina oma silmaga kuuendat ja seitsmendat Moosese raamatut Tartu Ülikooli raamatukogus näinud pole.

Isegi mitte odavaid koopiaid?

Neid XX sajandi alguses avaldatud odavaid koopiaid olen küll näinud. Õigupoolest on need konstruktsioonid – ma ei tea, mida nad kopeerisid. XX sajandi alguse okkultuur, nagu teaduskirjanduses nimetatakse okultismihuvi,¹⁴ on samuti väga huvitav teema, mida võib-olla kuigi palju ei teadvustata. Toona oli ühelt poolt teadusrevolutsiooni aeg, kui muu hulgas pandi alus kvantfüüsikale, aga samal ajal needsamad tegelased tundsid huvi okultsete teemade vastu, näiteks Marie Curie pidas oma surnud abikaasaga vaimset ühendust. Need kaks poolt käisid kuidagi omavahel kokku ja sellel on sarnasusi varauusaja perioodiga, kui Newton tegutses. Okultismi tõsine seos teadusega on mingil kombel loomulik, sest pakub uusi uurimisteid. Praegu püütakse nende kahe vahele tõmmata selget piiri, aga ma arvan, et seda ei ole lihtne üheselt paika panna. See laguneb jälle ära ja saab huvitavaid kooslusi näha. Olen neid teemasid veidi uurinud, sest lõpetasin hiljuti ühe ilu­kirjandusliku teose, mis seda valdkonda puudutab.

 

Ajalehe Ristirahwa Pühhapäwa Leht 1877. aasta 6. novembri numbri ühest kuulutusest võib lugeda: „Naesterahwa mantli krae, mustast tradidamist, wildse prannidega on pühhapäwa öhtul ärrakaddunud. Leidjat pallutakse Makri uulitsasse Altmühli majasse Nr. 269 kätte tua, kus temma waew ärratassutakse.”

Tänapäeva inimeses tekitab see lühike tekst palju küsimusi. Mis on tradidam? Mis on vildne? Mis on prannid?

Esimesele küsimusele vastab Wiedemanni sõnaraamat, et traadidam on ’Damentuch, drap-de-dames’ (Wiedemann 1893: 1194), ning Johann Georg Krünitzi koostatud mahuka „Oekonomische Encyklopäedie” IX köide selgitab, et Drap des Dames on „must, õrn ja pehme villane kalev, mida naine kannab tavaliselt leinaajal” (Krünitz 1785: 491). Seda, et sõna vildne tähendab mõnes murrakus ’villane’ (Wiedemann 1893: 1358; VMS II: 679), pole raske taibata. Sõnale prann leiab selgituse taas Wiedemannilt (1893: 872 prańń pl. prańńid Franzen), aga üsna ootamatult ka tänapäeva eesti keele seletussõnaraamatust: prann murd narmas (EKSS 4: 388).

Lisatud näitelause naised teevad [mütsid] missugused aga tahame, kas või kirjud ja prannidega on välja sedeldatud Kaarel Leetbergi tõlketekstist. Juhusliku sõna­sedeli olemasolu on nähtavasti ainus põhjus, miks see sõna on nüüdiseesti kirjakeele sõnaraamatusse sattunud. XX sajandil on seda koos variantidega prani, pranje, pränn hõredalt registreeritud mõnest Põhja-Eesti murrakust, kõige kompaktsemalt kirderannikumurde alalt, kust Leetberg pärit oli. Kirjakeeles näib selle kasutamine olevat niihästi XIX kui ka XX sajandil harv. Kasutatud on ka variante pranje, frang ja franje, nt üks mantle krae musta kalewist, pranjed äres ja sammeti paelaga ülleömmeldud (Ärakadunud 1877), suuri värvitud laualinasid frangidega (Täieline väljamüük 1887) ja Kergelt krausitud pluuset ilustab tikitud pärli-karnituur ja eest franjed (Tallinna Moodi-album 1908: 8). Kirjakeeles on neist kõige sagedasem franje, mida tuleb ette veel 1930. aastate lõpu ajakirjanduses.

fr-algulised teisendid teevad ühemõtteliselt selgeks, et tegemist on noore laen­sõnaga. Julius Mägiste on arvanud, et prann võib olla hüpokoristiline moonutus saksa sõnast Franze (tänapäeval õieti küll Franse) ’narmas’ või keskalamsaksa sõnast frense. Mõlemale oletusele on lisatud küsimärk (EEW VIII: 2164), nähtavasti seetõttu, et need eeldavad sõna lõpus ootamatut häälikuarengut n(t)s > nn. Kui lisada eespool nimetatud fr-algulised ja ng– või nje-lõpulised variandid, on etümoloogia sobimatus ilmne.

Siia lisandub asjaolu, et saksa kirjakeele Franse ei olnud suure baltisaksa sõnaraamatu koostaja Woldemar von Gutzeiti väitel XIX sajandi keskpaiku Baltikumis peaaegu kasutusel. Selle asemel käibis alamsaksa päritolu Franje (sama hääldust väljendavad Frange, Frannie, vt Gutzeit 1864: 295), mis kuulus XIX sajandil ka näiteks berliinlaste iseloomuliku sõnavara hulka (Meyer 1878: 13 Franjen Fransen).

Nagu eelnevast peaks juba küllalt selge olema, on eesti sõna prann ja selle teisendite aluseks baltisaksa Franje ’narmas’, mis omakorda lähtub samakujulisest alamsaksa sõnast. Keskalamsaksa sõnaraamatud seda ei tunne, nii et tegemist on ilmselt uuema keelendiga, mis on laenatud prantsuse keelest otse (vrd vanaprantsuse fringe, frenge, frange, uusprantsuse frange ’narmas’, vt CNRTL) või siis hollandi keele vahendusel (vrd keskhollandi fringe, fraenge, frange, uushollandi franje ’narmas’, vt EWN). Esmaallikas on niisiis põhimõtteliselt sama mis saksa kirjakeele sõnal Franse, aga huvitaval kombel jätavad mõlemad populaarsed saksa etümoloogiasõnaraamatud sellega kokku kuuluva murdesõna Franje olemasolu sootuks mainimata (vrd EWD: 370; Kluge 2002: 312).

Prantsuse frange arvatakse olevat ladina sõna fimbria metateesi teel kujunenud rahvaladina teisendi *frimbia järeltulija (CNRTL; EWN; EWD: 370 jt). Selle prantsuse keeles tekkinud variante on otse või kaude laenatud mitmesse romaani ja germaani keelde (it frangia, hisp ja port franja, holl franje, ingl fringe, tn ja nor frynse, rts frans jt). Eesti tagasihoidlikel prannidel on au kuuluda sellesse suurde internatsionaalsesse perre.

Lõpuks võib veel küsida, miks oli vaja narmast tähendavat sõna üldse laenata. Arvatavasti oli vähemalt osaliselt tegu tähenduse diferentseerimise taotlusega: narmas võib tekkida ka riidetüki kulumisel, prann, pranje või franje aga oli enamasti kaunistuseks tehtud ehisnarmas (rõivaesemel, kirstul jm).

 

Udo Uibo (snd 1956), Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), udo.uibo@eki.ee

7.–10. juunini peeti Brnos Masaryki ülikoolis rahvusvahelise etnoloogia- ja folklooriühingu (Société Internationale d’Ethnologie et de Folklore) 16. kongress.Ühendavaks teemaks oli elu ebakindlates oludes. Eestist osalesid Liisi Laineste (juhtis digitaalseid eluavaldusi uurivat plokki), Anastasiya Fiadotava (kõneles poliitilistest meemidest Eestis aastal 2022), Anastasiya Astapova ja Maili Pilt (ühis­ettekanne vandenõuteooriate paljastamise sotsiaal­meediagrupist), Katre Kikas (ettekanne modernsest ebakindlusest ning XIX sajandi lõpu rahvaluulekogujate moraalsetest dilemmadest), Ave Goršič (andis ülevaate folklooriarhiivist muutuste tuules saja aasta jooksul), Mari Sarv (kõneles rahvaluulearhiivi toetuseks organiseeritud laulupeost 2020), Liina Saarlo (digitaalarhiivi üksikkasutajatest ja kogukondadest), Risto Järv ja Astrid Tuisk (Ukraina meemide kogumiskeskkonnas toimuvast), Mare Kõiva (puudega seotud uskumustest ja rituaalidest), Ülo Valk (lugusid raskesti seletatavatest kokkupuudetest), Alexander Panchenko (apokalüptilisest onto­loogiast vene õigeusu näitel postsovetlikes oludes), Art Leete ja Valeri Sharapov (ühisettekanne komi animismist). Indrek Jääts, Marleen Metslaid ja Tenno Teidearu vahendasid ERM-i kogumistööd ja teadust ning Ester Bardone ja Anu Kannike esinesid toiduteemalises sektsioonis.

9.–10. juunil toimus Luua Metsandus­koolis koolinoorte keelelaager „Hääldusest ja hääldamisest”. Seekordne laager oli järje­korras kümnes ning keskendus foneetikale, mis on järgmise emakeele­olümpiaadi teema. Laagris osales 23 kooli­noort 8.–12. klassist. Esindatud olid Tallinna, Tartu, Haapsalu, Narva, Märja­maa, Rapla ja Viimsi koolid. Tartu Ülikooli foneetika labori teadlased Pire Teras, Katrin Leppik ja Anton Malmi tutvustasid hääldusõpetuse teoreetilisi tahke ning lasid töö­tubades noortel endil praktilisi harjutusi teha. Laagri korraldasid Emakeele Selts ja Tartu Ülikooli eesti ja üld­keeleteaduse instituut.

15. juunil peeti Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses aiaseminar „Enam kui inim. Kirjandus ja kunst mitmeliigilises maailmas”. Ettekannetega esinesid Timo Maran („Semiootiline seotus paljuliigilises maailmas”), Kadri Tüür („Kuidas maitsed karule?”), Elle-Mari Talivee („Linnuvaatlejad ja nende teekond keskkonnale mõtlemiseni”), Merili Metsvahi („Liivimaa vaimulike arusaamad veekogude elususest XVII sajandi esimesel poolel”), Kaarina Rein („Botaanika rootsiaegses Tartu ülikoolis Andreas Arvidi disputatsiooni „De plantis” näitel”), Risto Järv („Naabrist parem. Meie muinasjutusiil”), Sara Bédard-Goulet („More-than-human encounters at the edge of extinction in Indices des feux by Antoine Desjardins”), Ulrike Plath („Manfred Kyber: baltisakslasest loomakaitsja ja kirjanik”) ja Ene-Reet Soovik („Läänemere lained: linnaloodusest ja loodus(aja)kirjandusest”).

15.–17. juunil toimus Tallinna Ülikoolis 13. Lotmani päevade konverents „Hirm kultuuris ja hirmukultuur” („Fear in culture and culture of fear”). Kutsutud esinejad olid Joanna Bourke (Birkbeck, Londoni ülikool, „The gender of fear: Female evil in twentieth-century culture”), Andrei Zorin (Oxfordi ülikool, „Tolstoy: Fear of death and fear of mortality – experience, representation, philosophy), Jevgeni Dobrenko (Ca’ Foscari Veneetsia ülikool, „Stalinist Comedy of Fear”) ja Mihhail Lotman (TLÜ, TÜ, „По ту сторону страха”). Osale­jaid oli 24 riigist. Eesti teadlastest esinesid Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman, Mari-Liis Madisson, Merit Rick­berg, Timur Guzairov, Irina Belobrovtseva, Inna Adamson, Sergei Dotsenko, Igor Kotjuh, Mihhail Trunin jt.

19. juunil peeti Kirjandusmuuseumis 9. sõjaseminar „Sõja ja konkreetsete sündmuste kunstiline mõtestamine”. Esinesid Michael Cole (TÜ, „The calm before the storm: Cultural resistance to Russia in Ukraine before February”) ja Svetlana Maslinskaya (Grenoble’i Alpi ülikool, „Chrono-journey in Children’s Literature about War: the Evolution of Commemorative Pragmatics”).

26.–29. juunil peeti Värskas BaltHerNeti suvekool „Väliseesti kultuuripärand võõrsil XI. Minu eesti juured”. Avapäeval külastati Tartus Eesti Rahvusarhiivi, kus Tõnis Türna tutvustas pereloo uurimise võimalusi ja juurdepääsupiiranguid. Suvekoolis räägiti suguvõsa- ja nimeuurimisest, pereajaloo jäädvustamise erinevatest viisidest, haudade kaardistamisest, pere- ja kohapärimusest. Tutvustati teemaga seotud kogusid Eestis ja väliseesti arhiivides. Keila Kopvillem ja Piret Noorhani (Väliseesti Muuseum) kõnelesid väliseestlaste elulugudest VEMU arhiivides, Madli Wiiburg Walfridsson Rootsi Eestlaste Liidu arhiivigrupi tööst, Fred Puss (Eesti Isikuloo Keskus) tõi näiteid pereloo uurimisest, Tiina Tael (ERM) tutvustas Setumaa kirjasaatjate lugusid, Marin Laak (ERM) andis ülevaate väliseesti fondidest näidetega Ilmar Laabani ja Gunnar Neeme kogust, Janis Tobreluts (EELK arhiiv) kõneles väliseesti kirikuarhivaalidest. Teisel päeval kõneles Mari-Ann Remmel (ERM) kohapärimusest ja identiteedist, Tiina Kirss (Eesti Elulugude Ühendus) elulugudest ja nende kogumisest, Marju Merschin (Eesti Mälu Instituut) 1944. aasta suurpõgenemisest 80. aastapäeva puhul ja Piret Voolaid (ERM) Kanada eestlaste koolipärimusest. Kultuuripärandialase koostöö suundade arutelul osalesid Välisministeeriumi, Eesti Instituudi ja BaltHerNeti esindajad. Toimus MTÜ Baltic Heritage Networki aasta­koosolek.

27. juunil toimus Tartus LVI J. V. Veski päev „Eesti keelest ja läänemeresoome keelte­perest”, mis oli pühendatud keele­mehe 150. sünniaastapäevale. Ette­kannetega esinesid Reet Kasik („Johannes Voldemar Veski eesti oskuskeele arendajana 1920–1940”), Valts Ernštreits („Liivi keel põliskeelte aastakümnel”), Petar Kehayov („Keelesaarte tähtsusest läänemeresoome keeleteadusele”) ja Heinike Heinsoo („40 aastat vadjalaste hulgas”). Lisaks tavapärasele ettekandeosale ja Raadi kalmistul J. V. Veski kalmu külastusele toimus seekord ka ringreis Veskiga seotud paikadesse.

4.–6. oktoobrini tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis Tatiana Vladõkina 70. sünnipäeva veebikonverentsiga „Elava traditsiooni lätetel”. Tatiana Vladõkina on udmurdi folkloori, mütoloogia ja traditsioonilise kultuuri tänapäevase uurimise rajaja. Ettekannetega esinesid teadlased Eestist, Ungarist, Soomest, Prantsusmaalt, Udmurtiast, Baškortostanist, Tatarstanist, Mari-Elist, Karjalast ja Komimaalt.

5. oktoobril toimus Pärnus Academia Pernaviensise XX mõttekoda. Tegu oli juubelihooaja algust märkiva üritusega, sest järgmisel aastal möödub 325 aastat Tartu Ülikooli eelkäija Academia Gustavo-Carolina ehk Academia Pernaviensise asutamisest Pärnus. Mõttekoja aukülaline oli Toronto ülikooli emeriitprofessor Jüri Kivimäe, kes pidas loengu „Miks on Russowi kroonika tähtis?“.

5. oktoobril pidas Bengt af Klintberg Tartus loengu „The baby on the track: A newspaper legend with roots in the 19^th century”. See oli pühendatud Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli asutajale professor Walter Andersonile.

5.–6. oktoobril toimus Tartus rahvus­vaheline konverents „Läänemere kontaktid”, mis oli pühendatud prof Tiit-Rein Viitso (1938–2022) mälestusele. Ühtlasi tähistati liivi pärandi aastat ja põliskeelte kümnendit. Esimesel päeval toimusid plenaarettekanded: Valter Lang („Proto-Finns and their partners”), Riho Grünthal („The diversification and spread of Finnic languages”), Johanna Laakso („Language contact research beyond loanword studies – reflections with respect to the oeuvre of Tiit-Rein Viitso”) ja Mait Metspalu („The genesis of the Finnic genepool”). Teise päeva ettekanded koondusid kolme teema­ringi: Soome lahe äärsed kontaktid, kontaktid läänemeresoome idapiiril ning Liivi lahe ümbruse kontaktid.

10. oktoobril peeti Eesti Rahvusraamatukogus VIII oskuskeelepäeva. Avasõna­võtt oli RR humanitaaria ja kunstide raamatukogu juhatajalt Katre Riisalult. Esinesid Kristiina Kaju (RR, „Kuidas jääda ellu kunstmurul? Meediapädevuse terminitest eestikeelses kultuuriruumis”), Sirli Zupping (EKI, „Millist suunda näitab Eesti terminitöö tegevuskava?”), Martin Luts (EKI, „Räägime just Tõlkeväravast”), Kadri Vider (EKM, „Tehistaip ja termini­täpsus – on neil ülepea mingit kokkupuudet?”), Ülle Talihärm (Kultuuri­ministeerium, „Uued nähtused, muutuv keel ja nende mõju õigusaktidele”), Sirje Nilbe (Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing, „Terminiprobleemid raamatukogunduslike standardite tõlkimisel”) ja Kalju Tammaru (Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing, „Sajand raamatukoguterminoloogiat. Inimesed ja sõnad”).

11. oktoobril toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek. Kaarina Reinu ettekanne „Tartu ülikooli algusaegadest trükitud disputatsioonide põhjal” keskendus Academia Gustaviana aegsetele (1632–1656) Tartu disputatsioonidele, vaadeldes nende muutumist kolme kümnendi jooksul ning arutledes teemal, milline on nende tööde ja autorite koht eesti teadus- ja kultuuriruumis.

11. oktoobril peeti Paistu rahvamajas Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluulearhiivi muinasjutuseminar „Parandades ilma ja inimesi”. Esinesid Mall Hiiemäe, Risto Järv, Mairi Kaasik ja Kärri Toomeos-Orglaan. Mulgimaa mänge tutvustas Astrid Tuisk ning mulgi aabitsat Renee Trei.

13. oktoobril korraldas Emakeele Selts Münchenis väliskeelepäeva. Esinesid Külli Habicht (TÜ, „Die Spuren der deutschen Sprache in der estnischen Schrift­sprache”), Helin Kask (TLÜ, „English-Estonian code-copying in Estonian blogs and vlogs”), Helle Metslang (TÜ, „Eesti keelest Euroopa ja uurali keelena”), Tiit Hennoste (TÜ, „ahah ja ahaa, ah ja aa, noh ja noo, jah ja jaa. Ja teised pisikesed sõnad, millega me suhtleme”) ning Mare Kõiva (EKM, „Loitsudest, sõnamaagiast, nõidumisest minevikus ja tänapäeval”).

14. oktoobril toimus Kaunases Vytautas Suure ülikoolis konverents „Contemporary Studies of Family and Calendar Holidays: Challenges and Perspectives”. Konverentsi fookus oli suunatud tähtpäevade pidamises umbes 30 aasta jooksul toimunud muutuste jälgimisele. Eesti Kirjandusmuuseumi teadlastest osalesid Mare Kõiva („Continuation and Innovations – on Formation of the Estonian Calendar System 1990–2023”) ja Andres Kuperjanov („Small Societies in a Global Network”).

16. oktoobril peeti Tallinnas konverents „Viirastus piiril: idaeurooplase passioon. Emil Tode „Piiririik” – 30”. Kirjanike Maja musta laega saalis astusid üles Rein Veide­mann („Piiririik ja/kui piir­olu”), Virve Sarapik („Ontoloogiline ­piir­/­itus. Tode ja Lotman”), Joonas Hellerma („„Piiri­riik” – lõpuaegade raamat”), Kristiina Rebane („Emil Tode „Piiririik” ja Giacomo Leopardi umbkaudsuse poeetika”), Märt Välja­taga („„Piiririik” ja iha kolmnurk”), Raili Marling („„Piiririigi” soolised sekeldused”), Piret Viires („„Piiri­riik” kui sündmus”), Juhani Salokannel („Mis­pärast „Piiririik” ei ole soome keeles „Rajamaa”? Emil Tode tee Soome”), Joosep Susi („David Bohmi teoreetiline füüsika. Ääremärkusi apostroofist”) ja Tõnu Õnnepalu („Piiririik revisited”). Järgnes arutelu. Konverentsi korraldasid EKA, TLÜ ja TÜ nüüdis­kultuuri uurimise töörühm ning Eesti Kirjanike Liit.

16. oktoobril korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis seminar, kus arutleti avalike siltide andmebaasi koostamise üle. Kõnelesid TÜ üldkeeleteaduse kaasprofessor Ilona Tragel ning IT ja keeleteaduse üliõpilane Mihkel Roomet, kes on uurinud, kuidas selline andmebaas sobiks muu visuaalse materjali (nt meemide, grafiti jmt) kogumiseks ning mida selleks oleks vaja muuta.

17. oktoobril toimus Eesti Keele Instituudis nimekonkursi „Ehe Eesti – Eesti ettevõttele eesti nimi 2023” lõpuüritus. Ettekannetega esinesid Ilmar Tomusk („Äri- ja ettevõttenime hea tava”), Sirli Zupping (EKI, „Kas ettevõtted peaks jõudma Vikipeediasse?”) ja Mare Vahtre (Eesti Interneti Sihtasutus, „.ee – värav eesti­maalasteni”). Laureaatideks valiti rahvusdomeeninime kategoorias mänguvõti.ee (Mänguvõti OÜ), õpilasfirmade kategoorias PAKILINE, aasta uustulnuka kategoorias OÜ Sõnavulin, teenindusettevõtte kategoorias Vudila (Vudila Mängu­maa OÜ), tootmisettevõtte kategoorias HUUM OÜ, haridus- ja kultuuriasutuse kategoorias MTÜ Laste­raamat ning vabaühenduste kategoorias MTÜ Jääk ja Praak.

18. oktoobril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis 18. Akadeemilise Rahvaluule Seltsi konverents. Arutleti, kuidas mõjutab uurija ja uuritavate põlvkondlik kuuluvus nii välitöösituatsiooni õhustikku kui ka kogutava materjali ning uurimisallikate iseloomu. Ettekannetega esinesid Piret Voolaid („Kanada eestlaste koolipärimus – põlvkondade dialoog (Eestiga)”), Svetlana Karm („Soome-ugri uurimisreisid kolleegide jälgedes”), Eda Kalmre („„Jutustan, nagu arvan (vajaliku olevat) …” Tõde ja valikud eluloojutustustes”), Lodewyk Barkhuizen („Habit, memory, and differ­ence: Intra-inter-generational dialogue beyond human agency”), Maarja Kaaristo („Navigating the generational dynamics: Reflections on fieldwork with canal boaters in North West England”), Mari-Ann Remmel („„Isand Aeg lõhub kõik halli mineviku sünged kantsid…” Aja vaim Jaan Remmeli (1934–2007) noorpõlve jäädvustustes”), Andreas Kalkun („Intiimsed vestlused eakate naistega. Iga, sugu ja muud asjaolud”) ja Anu Korb („Välitöökohtumised läbi aastakümnete”).

19. oktoobril korraldas Fenno-Ugria asutus hõimupäevade raames konverentsi „Soome-ugri rahvad Lätis – kadumine püsimine või edasiminek”. Esinesid Priit Raudkivi („Paotades ust ja kiigates tuppa. Paar mõttekest Vana-Liivimaa mõistmiseks”), Valts Ernštreits („Liivlaste tänased ja homsed väljakutsed – kuidas tagada kriitiliselt ohustatud keele ja kultuuri kestvust”), Lembit Vaba („Kas leivud on liivlased?”), Indrek Jääts („Meenutusi Lutsi maarahvast”), Enn Ernits („Kes olid kreevinid ja mida neist on teada?”) ja Andrei Hvostov („Kaupo – Liivimaa esimene poliitik”).

19.–20. oktoobril korraldati Narva-­Jõesuus seminar „Ühte lähvad meie hääled, meie hääled, meie meeled. Koosõppimisest ühise kultuuripärandini”. Lasteaia- ja põhikooli esimese astme õpetajatele suunatud eesti keele seminari keskmes oli eesti keele õpetamine ja omandamine lasteaias ning koostegutsemine ja koosõppimine. Töötubade korraldajad olid Eesti Kirjandusmuuseum ja Eesti Rahva Muuseumi esindajad Virve Tuubel, Astrid Tuisk ja Mathilda Matjus.

19.−21. oktoobril toimus TÜ Narva kolledžis rahvusvaheline konverents „Koha kultuuriline maine ja mentaalne kaart: Narva”. Konverentsiga jätkus teadusürituste sari, mille eesmärk on uurida Eesti konkreetseid kohti, kohalikku identiteeti, nähtavaid ja nähtamatuid piire, piirkonna elanike topograafilisi eelistusi. Plenaarette­kanded pidasid Ievgeniia Voloshchuk (Europa-Universität Viadrina, Frankfurt Oderi ääres, „Ментальные карты и топография Восточной Европы в современной немецкоязычной литературе”), Alina Jašina-Schäfer (Mainzi ülikool, Saksamaa, „Feeling Narva: Unravelling affective layers in urban coexistence and identity”), Borys Begun (Europa-Universität Viadrina, „Функции культурных границ в современной литературной антиутопии”). Eestist esinesid Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli teadlased Liisi Laineste, Mare Kõiva, Sergei Troitski, Nikolai Anisimov, Eva Touluoze jt.

20.–21. oktoobrini peeti Eesti Kirjandusmuuseumis sügiskonverents „Olnu on ikka veel täna”. Korraldasid Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Selts, Ene Mihkelsoni Selts ja Eesti Kirjandusmuuseum. Esinesid Peeter Kaasik („Ene Mihkelsoni vanemate lugu ja metsavendluse uurimise hetkeseisust”), Mauri Kiudsoo („Metsavendade jäljed maastikul”), Mari-Ann Remmel („Vanad pelgupaigad eesti kohapärimuses”), Aigi Rahi-Tamm („Kodutus 1940. aastate kontekstis”), Aija Sakova ja Tiina Ann Kirss („Millest tunnistab „Ahasveeruse uni”?”), Galina Ponomarjova („Metsavendlus ukraina ja eesti kirjanduses. Maria Matiose „Solodka Darjusja” ja Ene Mihkelsoni „Katkuhaud” ja „Ahasveeruse uni””), Marin Laak („Metsavendluse uurimise jäljed Ene Mihkelsoni arhiivis”). Paneeldiskussiooni „Kirjanduse roll ajalooliste teemade käsitlemisel? Mida lisab, millist tõde avab kirjandus?” juhtis Eneken Laanes, osalesid Lilli Luuk, Priit Põldma, Marju Lauristin ja A. Rahi-Tamm. Teisel päeval kõneles kindral Martin Herem („Metsavendlus kui meie sõjaajalugu”), Rasmus Kagge, Laur-Leho Kaljumetsa ja Tõnis Lehe ettekandest sai teada, kuidas „Metsavendade” sari teleekraanile jõudis. Aija Sakova ja Joosep Susi juhitud teisel paneeldiskussioonil „Kirjanduse ja ajaloo lõimitud õpetamine” osalesid Reelika Laes, Indrek Riigor, Andrus Org ja David Ilmar Lepasaar Beecher. Toimus neli töötuba, mille eesmärk oli kindlal üldpädevusel põhineva lõimitud ajaloo- ja kirjandusõpetuse õppematerjali koostamise ideede genereerimine ja tunni­kavadeks vormistamine. Kultuurimõtestaja preemia pälvis kirjanik ja kirjandusuurija Igor Kotjuh.

20.–22. oktoobrini korraldas Emakeele Selts põliskeelte kümnendile pühendatud keelelaagri. Laagrisse olid oodatud kodukandi keelte ja eluviisi hoidjad ja keelehuvilised õpilased 8.–12. klassist. Ettekannetega esinesid Karl Pajusalu (TÜ, „Uuenev Eesti keelemaastik”) ja Péter Pomozi (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest, „Ungari keelealast ja keelerikkuse hoidmisest”). Toimus Tiina Laansalu (EKI) keele­ressursside töötuba ja Kristiina Praakli (TÜ) noortekeele töötuba. Oma tegevust tutvustasid keelekogukondade esindajad saartelt kuni Häädemeeste ja Kuusaluni.

23. oktoobril toimus Tallinnas Eesti Laste­kirjanduse Keskuses seminar „Laps kirjanduses 11. Raamatukogu toob kokku”. Seminariga tähistati ELK 90. sünnipäeva: 12. novembril 1933 asutati esimene spetsiaalselt lastele ja noortele loodud Tallinna Noorteraamatukogu. Ettekannetega esinesid Maris Saagpakk (TLÜ, „„Sured wägga head orangi ounad” – võõraste maade kirjeldustest laste misjonijuttudes XIX sajandi keskel”), Piret Lotman (Eesti Rahvus­raamatukogu, „Lasteraamatu­kogust Eesti Vabariigis enne nõukogude okupatsiooni”), Elle-Mari Talivee (Underi ja Tuglase Kirjandus­keskus / TLÜ, „Tuglase raamatukogu ja lapselik uudishimu”), Krista Kumberg (Lääne Maakonna Kesk­raamatukogu, „Krunniga tädi ja hiirvaikne ruum – kas ikka veel?”), Risto Järv (EKM, „Muudab maailma. Laps muinasjutu­subjektina”), Jaanika Palm (Eesti Laste­kirjanduse Keskus, „Lugemine keelatud!”), Ilona Martson (Tähekese peatoimetaja, „Eesti lapse oma ajakiri: laste­ajakirjandus minevikus ja tänapäeval”) ja Mari Klein („Mis sa seal toimetad? Pilguheit (keele)­toimetaja töö kulisside taha”).

27.–28. oktoobrini korraldas Võru Insti­tuut konverentsi „Põlised ja rändajad, olijad ja tulijad, suhted ja mõjud”. Tähele­panu all olid eelkõige läänemeresoome väikerahvad, aga ka teised põlis­rahvad ja põliskeelte kogukonnad Lääne­mere ümbruses ja kaugemal. Esinesid Janne Saarikivi („Keelte levimine lääne­meresoome aladel – kas migratsioon või keelevahetus? Mõnda meie esiajaloo rände­lainetest”), Kristiina Tambets („Ränded Eesti alade asustusloos arheogeneetika vaates ja rõhuga Lõuna-Eestil”), Karl Pajusalu („Lõunaeesti ja liivi keele kontaktalad”), Heiki Valk („Kääparahva kadumine: asustuse järjepidevuse(tuse) küsimus Ida-Võrumaal IX–XIII sajandil”), Evar Saar („XVI–XVII sajandi Võrumaale tulijad ja nende jäljed nimedes”), Mari Sarv, Kati Kallio („Sisuelementide rändemustrid läänemeresoome regilaulude korpuses”), Denis Kuzmin („Venäläis­peräinen maastoterminologia Tverin Karjalan murteissa”), Rainer Kuuba („Midä näütäse 2011. ja 2021. a rahva ülelugõmisõ võrokõisi rändämise kotsilõ”), Liina Lindström, Helen Plado, Maarja-Liisa Pilvik, Triin Todesk ja Annika Kängsepp („Võro ja seto keele kasutamine XX ja XXI sajandil”), Jüvä Sullõv („Võrokõisi rändämine ja võro võrgosõnaraamadu pruukmisstatistiga”) ja Kadri Ugur („„Millega sa nakkama sait, et pidit ärh Võrolõ kolima?” Autoetnograafiline kaehus üte tagasituleki pääle”).

27.–28. oktoobril toimus TÜ Narva kolledžis hõimunädala kirjanduskonverents „Vabaduse kontsept Ida-Euroopa kirjandustes VII: „Sándor Petőfist Edith Söder­granini”. Plenaarettekannetega esinesid Szilárd Tibor Tóth („Sándor Petőfist Edith Södergranini: soome-ugri luulekunsti uuendamine läbi aegade”), Piret Norvik („Eesti keel muutuvas ajas Petőfi luuletõlgete näitel”), Arvo Valton („Soome-ugri eeposed”) ja Kerttu Rakke („Kõnekeel kirjandusse?”). Sektsiooniistungil astusid üles Aleksei Arzamazov, Esa-Jussi Salminen, Nikolai Rakin ja Aleksei Demihhov. Arvo Survo esitles oma raamatuid: ingerisoome-vadja eepost „Pääskölintu-Päivälintu” (2020) ja „Iku-Ruotus. Eepos korpiheimon sodasta ristimiekkalaisia vastaan” (2023).

Foto: Miina Norvik

Läbi sügisese Tartu siia sinu juurde jalutades otsustasin mitte jätta küsimata: millega sügis sind võlub?

Sügis tõepoolest meeldib mulle – kuigi on pimedam ja jahedam aeg, võlub ta oma rahuga. Enamasti on selleks ajaks kasvanud lootus, et kui suvesekeldused läbi saavad, siis algab rahulikum periood, kus asjade üle järele mõelda, lugeda, kirjutada. Aga tegelikkuses on september ikka väga kiire kuu, sest algab uus akadeemiline aasta, nii et see sügise rahu on petlik.

Mis aineid ja kellele sa praegu õpetad? Mida õpetamise juures oluliseks pead?

Keeleteaduse magistrantidele õpetan keeletüpoloogiat ja suhtluslingvistikat. Bakalaureuses õpetan keeleteaduse aluseid ja sissejuhatust keeleteadusesse. Korraldan ka magistriseminari ja magistrikooli tegevusi. Tulime just magistrantidega Käärikult sügiskoolist, olid huvitavad loengud ja töötoad, aga eelkõige on tore olla koos noorte inimestega ülikooli õpperuumidest erinevas keskkonnas. Ja minu arvates on väga oluline ka see, et magistrandid omavahel paremini tuttavaks saaksid. Meie magistrikool ühendab ju keeleteaduse ja tõlkeõpetuse magistrante, kes õpivad erinevatel õppekavadel ja muus õppetöös väga palju kokku ei puutugi.

Õpetamises pean oluliseks oskust tekitada huvi. Meeldib ka, kui tunnen ära, et mu õpetatav sisu ja õpetamisviis on üliõpilase jaoks põnev. Iseäranis näitavad elamust välja need üliõpilased, kes ei ole varem üldse keeleteadusega kokku puutunud. On tore tunne näha, kuidas ühtäkki hakkab see uus maailm nende ees avanema.

Nii et ühelt poolt saab vägagi huvile rõhuda ja näidata, kui põnev maailm on keelega seotud. Teisalt jälle on oluline, et omandatav teema nõuaks pingutust, mille järel tunda õnnestumist. Praktilises eesti keele õppes, mida olen ju ka elu jooksul palju teinud, on vist esikohal õnnestumise kogemus, aga ka seal tuleb kuidagi avastamis­rõõmu üleval hoida.

Mulle tundub, et sa oled õppejõud, kes suudab luua õhkkonna, kus üliõpilased julgevad jääda iseendaks. Kas tunned end siin ära?

Kindlasti olen püüdnud saavutada õppimist soodustavat turvalist õhkkonda, iseasi muidugi, kuidas see õnnestunud on. Ilmselt peavad siin hinnangu andma hoopis mu õpilased. Kui jutt juba hindamisele läks, siis pean ära mainima, et kõige raskem õpetamise juures ongi just hinnete panemine.

Milline on su esimene õpetamiskogemus?

Esimene õpetamiskogemus ­pärineb ülikooliajast, kui meil oli kohustuslik kooli­praktika. Mul on mälestus ühest 5. klassi poisist, kellel olid eesti keeles valdavalt kehvad hinded, kuid minu käest sai ta käändkondade määramise töö eest viie. Nimisõna käändtüüpides on ju väga selge algo­ritm, kuidas tüüpe silpide arvu ja astme­vahelduse järgi määrata. Matemaatilis-­loogiline lähenemine sobis sellele poisile paremini. Mind huvitab siiani, milliste nõksudega oleks koolis võimalik grammatikat põnevalt õpetada.

Tartu Ülikooli õppejõuna sain esimesed kogemused, kui andsin vene tudengitele eesti keelt võõrkeelena. Väga tore oli algusest peale. Olin siis tudengitest vaid mõni aasta vanem, aga see ei seganud. Tagantjärele mõtlen, et praktilises keele­õppes olin alguses küll liiga traditsiooniliste meetodite küljes kinni, aga eks tolle­aegne võõrkeele õpetamise metoodika oligi praegusest erinev. Hakkasin kohe õpetama ka teoreetilisi aineid, sissejuhatust keeleteadusesse ja semantikat eesti keele (võõrkeelena) üliõpilastele. Need on mu lemmikained olnud kogu akadeemilise elu jooksul.

Kuidas sa lingvistikaülesannete juurde jõudsid?

Algatasin 2003. aastal Eestis lingvistika­olümpiaadi tänu õnnelikule juhusele, kui minuni jõudis kutse esimesele rahvusvahelisele lingvistikaolümpiaadile ja oli vaja kokku panna Eesti võistkond. Minu arvates on see olümpiaad väga oluline lisa kooliharidusele, milles keeleteadusest eriti palju ei räägita. Lingvistikaüles­annete lahendamine nõuab eelkõige loogilist mõtlemist, aga peaks ka edendama maailma keelelise mitmekesisuse tajumist ning selle kaudu tugevdama huvi oma emakeele vastu. Õnneks on lingvistikaolümpiaadi korraldusmeeskond nüüdseks välja kujunenud ja ma ise pean palju vähem selles liinis tegutsema kui algusaastatel.

Kas teadustööga alustasid Tartu Ülikooli tehisintellekti laboris?

Sain tänu oma diplomitöö juhendajale Haldur Õimule tõesti kohe pärast lõpetamist nooremteaduri koha sellesse laborisse. Tehisintellekti labor oli interdistsiplinaarne uurimisgrupp, kus oli juriste, arvuti­inimesi, keeleteadlasi, matemaatikuid ja teisi. Selles keeleteadlaste grupis olid näiteks Haldur Õim, Mare Koit, Heiki-Jaan Kaalep – ehk siis need inimesed, kellest hiljem sai arvutilingvistika tuumik. Mind võeti sinna ikkagi eelkõige väitekirja tegema. Põhiline tööülesanne oli tegeleda oma uurimusega – küsilause funktsioonid eesti keeles, täpsemalt dialoogi reguleerivad küsilaused. Hilisemas vestlusanalüüsi paradigmas nimetatakse dialoogi reguleerimist üldiselt parandusmehhanismiks, mida ma tollal uurisin natukene teises võtmes. Kolleegid laboris tegelesid samal ajal dialoogimudelitega.

Seega juba 1980-ndatel proovisite tehis­intellekti laboris luua oma juturobotit?

Võib küll nii olla, kuid minu roll ei olnud seal väga suur, kuna tegelesin oma uurimistööga. Lisaks sündisid mul ­1980-ndate lõpus kaks poega, nii et aru­saadavalt veetsin omajagu aega kodus, mitte laboris. Tollel ajal tõepoolest arutleti palju dialoogi­süsteemide üle ja toimusid teaduskonverentsid, mis kahtlemata kujundasid mu teaduslikku maailmapilti.

Mis edasi sai? Kuidas sul säilis huvi suhtlust uurida?

Kui Jüri Valge juhtimisel loodi eesti keele (võõrkeelena) õppetool, läksin sinna lektoriks. Tahtsin ka õpetada, mitte ainult teadusega tegelda. Aga väitekiri oli pooleli ja jätkasin seda. Ma mäletan, et Tartu Ülikoolis käis vestlusanalüüsist loenguid pidamas Auli Hakulinen, see võis olla 1990. aasta paiku. Mind köitis eelkõige parandusmehhanismi ­temaatika, mis seostus kõige rohkem minu dialoogi­uurimisega. Hiljem saatis ta mulle vestlus­analüütikute klassikalisi artikleid, millest väitekirja jaoks tuge ja inspiratsiooni ammutada. Vahepeal sai Eesti riik vabaks ja muutus ka teadussüsteem, nii et kandidaadiväitekirja kaitsesin hoopiski magistri­tööna.

Kindlasti oli väga oluline see, et Haldur Õim juhatas mu pragmaatika juurde. See ongi jäänud minu põhiliseks uurimisvaldkonnaks. Samuti on mind väga palju mõjutanud soome suulise suhtluse uurijad. Sattusin Auli Hakulisega uuesti kokku 1990. aastate keskpaigas, kui elasime perega Turus. Mul õnnestus osaleda Helsingi ülikooli korraldatud doktorantide seminaril, kus Auli juhendas rühma, milles oli ka mitu pronoomeniuurijat. Seal tekkis huvi eesti pronoomenite vastu ja leidsin oma doktoriväitekirja teema. Hiljem ongi mul olnud palju koostööd Soome suulise keele ja pronoomenite uurijatega, kes kõik on mind omal viisil mõjutanud, nt Ritva Laury, Marja-Liisa Helasvuo, Eeva-Leena Seppänen, Marja Etelämäki.

Pronoomenitest algaski siis laiem huvi deiksise vastu?

Jah, deiksis oli eesti keeles suhteliselt uurimata valdkond, nii et mu doktori­väitekirja katuspeatükk oli isegi nagu õppevahendiks siin mõnda aega, kuigi see muidugi nii ei peaks olema.

Oled keeleuurimisel katsetanud erinevaid lähenemisi. Milline neist on sulle keeleteadlasena kõige omasem?

Olen ikkagi olnud funktsionaalse keele­teaduse esindaja, kuigi teatud formaliseerimispüüdlus on klassikalisel pragmaatikal kogu aeg olemas olnud, see kuulub valdkonna juurde. Aga sellisest filosoofilis-analüütilisest lähenemisest olen pigem suundunud suulise keele ja suulise suhtluse uurimisele. Suhtlus kõige laiemas mõttes on minu jaoks olnud see kõige olulisem uurimisvaldkond, mille sees ma siis olen.

Esimene teadusgrant, mida juhtisin, tegeles eesti keele tuumsõnadega. Töötasime siis koos Ilona Trageli ja Ann Veismanniga, riivamisi tulid sisse ka keele omandamise teemad. Lapsekeelega olen siiski saanud vähem tegeleda, kui oleksin tahtnud. Lapse keelelise arengu uurimine on omaette valdkond, sellega kursis olemine oleks nõudnud suuremat pühendumist. Aga olen saanud juhendada näiteks sinu lapsekeelealast väitekirja, see pakkus mulle palju huvitavat.

Saime tõesti lõputult arutleda huvitavate avastuste ja märkamiste üle, mis lapsekeele andmestikus esile tulid. Siinkohal toon meie vestlusse väljendi – märkamiste märkamine. Kas see võikski olla sinu uurimisteemade ja -viiside ühis­nimetaja?

Inimsuhtluse põhialus ongi see, et me tõlgendame kogu aeg seda, mida kuuleme ja näeme. Iseenesest see ongi laias mõttes märkamine. Ja keele uurijana märkad omakorda erinevaid vahendeid, mis võimaldavad suhtlejatel üksteise mõtteid märgata, see võiks siis olla märkamiste märkamine. Kõige laiemas mõttes võib vast öelda, et olen uurinud tõlgendamise ja keelelise produktsiooni vahekorda suhtluses. Mind ikkagi väga huvitab, kuidas keele­struktuur on suhtluse teenistuses, kuidas me toodame ja tõlgendame keelelisi üksusi.

Millega sa praegu keeleteaduse alal tegeled? Mille üle juurdled?

Mind on ikka köitnud nii tähendus kui ka grammatika, kui neid muidugi üldse eristada saab. Asesõnade kasutus, mida olen ehk kõige rohkem uurinud, on grammatika ja sõnavara piiri peal. Mind väga-väga paelub ka süntaks, viimasel ajal eriti suulise kõne süntaks. Olen tegelenud relatiivlausega suulises suhtluses, aga sooviksin jätkata süntaktiliste konstruktsioonide uurimist. Referentsiaalsete praktikate töörühmas, mis on moodustunud minu endistest doktorantidest (Maria Reile, Helen Hint, Piia Taremaa), me küll laiendame kogu aeg uurimisteemade ringi, kuid püüame siiski jätkata detailset eesti keele nimisõnafraasi ja viitesuhete uurimist.

Teiselt poolt on minu arvates oluline uurida suhtlust, nagu olen ka juba öelnud, ja me oleme viimasel ajal kirjutanud koos Miina Norvikuga mitu artiklit, mis põhinevad intervjuudel keelelise eluloo ja keelelise käitumise kohta. Ja nüüd päris viimane artikkel näiteks, mis meil praegu on retsenseerimise etapis, on sellest, kuidas eestlased enda arvates peavad viisakus­vestlust.

Laias laastus mul ongi praegu kaks paralleelset uurimissuunda. Üks on suhtluse uurimine suhteliselt üldisel tasemel kultuurikontekstis. Ja teine niisugune täpsem grammatika ja sõnavara koosfunktsioneerimise uurimine, kasutades nii suulist vestlust kui ka psühholingvistilisi katseid. Erinevad pragmaatika suunad on vist ikkagi need, mis jäävad minu huviorbiiti ka tulevikus.

Mis sind keeleuurimisel endiselt üllatab?

Minu huvi pronoomenite vastu algas tegelikult küll üllatusest, et ta ei ole alati elus ja see ei ole alati elutu. See on võib-olla üks niisuguseid asju, mis on käivitanud päris palju minu uurimistööd ja millest algas huvi deiksise vastu. Sain teada, et elusa-elutu vastandus on vaid üks kriteeriume, mis pronoomenivalikut mõjutab.

Suulise kõne süntaksi alal ma ikkagi väga tahaks näha seda, kuidas grammatika tõesti suhtluses sünnib, siin on relevantne suund, mida inglise keeles nimetatakse emergent grammar. Oleks põnev näidata, kuidas eesti keele grammatika suhtluses vormub. Arvan, et ma olen suutnud midagi selles osas selgeks saada relatiiv­lausete kasutust uurides.

Lisaks on mulle jätkuvalt olulised keele omandamise teemad. Ma olen saanud ­sellega natuke vähem tegeleda, osalt ka viimasel ajal ennast teadlikult piirates. Aga minu huviorbiiti jääb see valdkond igal juhul.

Milline on keeleteadlase roll tänapäeva ühiskonnas? Kuidas suhtud teaduse populariseerimisse?

Esiteks kõige üldisemal tasemel arvan, et igasugust teadmist on inimesel vaja, et inimene on niisugune loom, kes tahab enda kohta teada saada. Inimkonna areng põhineb sellel, mis me oleme teada saanud ja mida me veel tahame teada saada, nii et igasuguse uue teadmise loomine on iseenesest kindlasti kasulik ka siis, kui see ei ole esmahetkel rakenduslik. Mind mõnevõrra häirib humanitaarteadustes kohese kasu tagaajamine. Kindlasti tuleb kasuks, kui teadlane näeb oma uurimistulemuste rakendamise võimalikkust, aga see ei tohiks olla ainuke kriteerium. Teoreetilised alusuurimused on väga vajalikud, sest nendele saab toetuda ka rakendusuuringutes.

Keeleküsimustes ja keelepoliitikas peaks keeleteadlane oma arvamust avaldama, iseasi, kui aktiivselt ja milliste vahenditega keegi seda teeb. Mina ise ei ole meedias väga aktiivne, aga loodan, et saan mõjutada ühiskonda paljude tudengite kaudu.

Väärtustan mitmekeelsust ning sel teemal olen ka avalikult veidi rohkem sõna võtnud. Ma olen lapsest peale kakskeelne, rääkinud eesti ja vene keelt, ja selle elukogemuse põhjalt olen püüdnud ka kaasa rääkida näiteks lapse mitmekeelsuse teemadel. Üks keel ei pea tulema teise arvelt, mitu keelt ühel inimesel on täiesti võimalik. Aga ei tasu arvata, et kõik ühe inimese keeled peavad olema täpselt samal tasemel. Keeled võivad ka oma rolli vahetada elu jooksul. Kahjuks kuuldub ikka ja jälle seda arvamust, et mitu keelt ühte pähe justkui väga hästi ei mahuks. Teiseks seda arvamust, et ainult lapsena on võimalik keelt hästi õppida. Tegelikult õpib lapsena lihtsalt teistmoodi kui täiskasvanuna. Samuti arvatakse tihti, et aktsent või grammatilised vead on halvad, aga võib-olla nad pigem kaitsevad selle eest, et meid ei peetaks emakeelseks kõnelejaks ja antakse andeks mõned näiteks viisakusega eksimised teises kultuuriruumis. Need teemad panevad mind emotsionaalselt reageerima.

Teadustulemuste vahendamine avalikkusele on vajalik, kuid populariseerimise ja teadustöö vahel peaks valitsema tasakaal. Meenus üks juhtum, mis näitab, et teadlane võib end populariseerimast leida vägagi ootamatus kohas. Kord leidsin Endla teatris etenduse kavalehelt katkendi ühest oma artiklist sinatamise-teietamise kohta. Sellised hetked on mulle teadlasena väga rõõmsad.

Kui mõtled kõigile oma kodudele, siis millised keeled neis kõlasid ja kõlavad?

Lapsepõlvekodu juurde kuuluvad kindlasti eesti ja vene keel. Mida varasem lapsepõlv, seda rohkem tegelikult oli vene keelt, sest vene keelt ma rääkisin ka oma vanaema ja vanaisaga. Vanaema suri, kui ma olin seitsmendas klassis, vene keele osa hakkas pärast seda vähenema. See oli mulle väga kallis vanaema ja temaga ma rääkisin väga palju. Emaga olen kogu elu rääkinud vene keelt, kuigi ta oskab eesti keelt väga hästi.

Lapsepõlvekodu eesti keel sisaldas hulgaliselt füüsikatermineid, sest füüsikutest ema ja isa arutasid oma teadusprobleeme ka õhtusöögilauas. Ega ma neist muidugi aru ei saanud, aga kõrvus kõlavad mõned neist siiamaani.

Loomulikult kõigil Soomes elamise perioodidel on soome keel olnud väga oluline. See on keel, mille ma olen omandanud täiskasvanuna. Teoreetiline huvi iseenda kui keeleõppija vastu on mul kogu aeg olnud, seda on soome keele peal olnud kõige huvitavam jälgida.

Tänu oma abikaasa Karli uurimis­valdkonnale, muidugi ka lähtuvalt minu enda huvist, on minu ümber palju eesti murdeid, aga ka liivi keelt. Eriti sageli satun liivlaste üritustele, samuti käime tihti Ludzas, kus kunagisest lutsi keelesaarest on veel jälgi alles.

Meie maakodu ümbruses kõlab seto keel, mis mulle tohutult meeldib. Julgen seto ja võro keelt rääkida muidugi ainult siis, kui ma üksi süüa teen. Aga kuigi mul ei ole rääkimisjulgust, siis on tore kuulata ja mõista ning lugeda. Just eile õhtulgi lugesin viimati Setomaa lehte. Tunnen seda tugevamat sidet, kuna mu ema lapsepõlv on möödunud Setomaa venekeelses külas ning toonane elu on minuni jõudnud lugude kaudu. Mina jälle püüan seto kultuuris kas või natukene osaleda.

3.–7. juulini toimus USA-s Bostonis Rahvusvahelise Huumoriuuringute Seltsi (The International Society for Humor Studies) konverents. Eesti Kirjandusmuuseumi teadur Anastasiya Fiadotava pidas kaks ettekannet: „Polarised but similar: Russian and Belarusian pro- and anti-democratic humour in the public sphere” (kaasautor Liisi Laineste) ja „Establishing in- and out-group boundaries in humour in the public sphere” (koos Władysław Chłopickiga).

5. augustil peeti Kuramaal Irē ehk Mazirbe külas Liivi liidu 100. aasta­päevale pühendatud peopäev „Um eņtš kēmi mäddõn“ („Meil on oma tee”). Tervituskõnega astusid üles Soome, Ungari ja Eesti saatkonna esindajad. Rahvamajas esitleti uusi liivi raamatuid, sh tutvustas Ķempi Kārl alias Karl Pajusalu oma uut luuleraamatut „Läheduse viisid”, milles on liivikeelsed luuletused koos tõlgetega läti ja eesti keelde. Üritusest võttis Eestist osa ka Liivi Sõprade Selts, kelle reis oli pühendatud Tiit-Rein Viitso mälestusele ja ühtlasi tähistati sellega seltsi 25. sünnipäeva.

24.–27. augustini toimunud Tartu semiootika suvekooli raames korraldati rahvusvaheline tulevikuteemaline konverents „Coming soon”. Plenaarette­kannetega esinesid Jaak Tomberg („On the contemporary realisation of science fiction”) ja Alexandra Robert („Semiotics in the field of speculative design: Reshaping future visions for data-driven innovation”). Eesti teadlastest osalesid Ott Puumeister, Kalevi Kull, Reet Hiiemäe, Silver Rattasepp jt. TÜ semiootika õpingute 30. aastaringi täitumise puhul toimus semiootika õpetamise tuleviku teemaline töötuba. 

25. augustil korraldati Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis akadeemiline juubeli­pidu „Tiit Hennoste ja tema kolm kontra­punkti”. Tiit Hennoste 70 aasta juubelile pühendatud ettekandepäeval esinesid Renate ja Karl Pajusalu („Dialoogiline emamurre”), Mart Velsker („Tuglas, Barbarus, Luts ja Hennoste”) ning Väino Koorberg („See oli õudne! Elu ilma Hennosteta”).

4.–8. septembrini peeti Vilniuses Euroopa Usundiuurimise Seltsi (EASR) 20. konverents „Religioonid ja tehnoloogia”. Rahvusvahelise erialaühingu töösse annavad märkimisväärse panuse ka Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi liikmed, kellest esinesid Vilniuses Mare Kõiva ja Andres Kuperjanov (ettekanne ­internetis levivatest uuspaganluse ilmingutest), Tõnno Jonuks (religioonide eksponeerimisest Eesti muuseumides), Tiina Sepp (Eesti ja Läti palve­rännumaastikest), Ülo Valk (Kuremäe kloostrist) ja Kristel Kivari (vaimsus­praktikate uuringutest).

5. septembril toimus EKI veebiseminar „Kuidas edeneb ÕS 2025?”. Ettekannetega esinesid ÕS-i peatoimetaja Margit Langemets („Ülevaade ÕS-i koostamise hetkeseisust”), Tiina Paet („Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsusest mõnede võõrsõnade kirjapildi kohta”), Sirje Mäearu („Emakeele Seltsi keeletoimkonna viimasest morfoloogiaotsusest”), Lydia Risberg („Verbirektsioonist”) ja Peeter Päll („Ülevaade sellest, mida EKI teatmikus uut”).

7. septembril esitleti Tartus „Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuri­uuringute keskuse aastaraamatut XXI–XXII. Pühendusteos Karl Pajusalule 60. sünni­päevaks”. Ettekannetega esinesid Evar Saar („Hääde­meeste”), Marju Kõivupuu („Paju(salu) (pärimus)maastikul”) ning Birute Klaas-Lang ja Valter Lang („Eesti keele ja kultuuri kujunemisest ja arengust interdistsiplinaarsete uuringute kontekstis”). Aasta­raamatut tutvustas Eva Saar.

7.–9. septembrini toimus Ljubljanas Sloveenia Teaduste ja Kunstide Akadeemia Etnoloogia Instituudis rahvusvaheline konverents parömioloogia, folkloristika ja digihumanitaaria (DH) kokkupuutepunktidest läbi uute uurimisperspektiivide ja -meetodite. Eestit esindas konverentsil Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Piret Voolaid, kes tegi oma plenaarettekandes sissevaate lühivormiuurimise ja DH suhetesse ehk digiparömioloogiasse Eestis.

11. septembril toimunud Eesti Kirjandus­muuseumi seminaril pidas Ave ­Goršič ettekande „Virumaa kogujad ja konteksti­ringid”. Ta kõneles hiljutistest välitöödest rahvaluulearhiivi nõukogude­aegsete kaastööliste Mary Kaasiku ja Gustav Kallasto järeltulijate juures. Peamiselt Virumaal tegutsenud tandem kogus aastatel 1962–1976 mitmesugust folkloori kirjandusmuuseumisse ja etnograafilist ainestikku toonasesse etnograafiamuuseumisse.

13.–15. septembrini toimus Riias rahvusvaheline noorte folkloristide konverents, mille keskseks teemaks oli XXI sajandi välitööd. Osalesid ka Tartu Ülikooli folkloori ja etnoloogia eriala doktorandid: Danila Rygovskiy kõneles vanausuliste uurimisest, Alina Oprelianska soo aspektidest ukraina folklooris, Michele Tita aga välitöödest Itaalia Alpides pandeemia ajal. EKM-i nooremteadur Andrus Tins pidas ettekande tehnoloogiafolkloorist.

14.–15. septembril peeti Tallinnas Kumus konverents „Keskkonnakaitse ja kultuuri­vormid Ida- ja Põhja-Euroopas – uusi vaatenurki”. Konverentsi eesmärk oli luua võimalusi riikide- ja valdkondadevahelisteks võrdlusteks, mis seovad erinevaid kultuure ja žanre (visuaalkultuur, kirjandus jne) ning ulatuvad kaugemale nn metodoloogilise rahvusluse seatud piiridest. Põlisrahvaste ja -kultuuride sektsioonis esinesid Art Leete (TÜ, „Those who don’t know anything about it”) ja Valts Ernštreits (Läti ülikool, „80 years later: Relationships between the indigenous Livonian community and the historical land they have been expelled from”).

15. septembril korraldasid Emakeele Selts ja Eesti Keele Instituut Jüri Viikbergi 70. sünnipäeva puhul kõnekoosoleku. Esinesid Karl Pajusalu („Põhjaeesti põliskeelest”), Annika Viht („Johannes Gutslaffi keele variantsusest”), Ott Kurs („Jüri Viikbergiga Kesk-Aasias, Krimmis ja kirjatöös”) ja Marit Alas („(Eba)­õiged kohanimed”). Esitleti Jüri Viikbergi artikli­kogumikku „Sõna sekka”.

18. septembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis konverents „Tõlgendus, tõde ja tunded. Muistendid ja kuulujutud kultuuris”. Konverents oli inspireeritud tänapäevafolkloori uurija Eda Kalmre 65. sünni­päevast. Esinesid Mari-Liis Madisson ja Andreas Ventsel (TÜ, „Kes kardab vande­nõuteooriaid?”), Liisi Laineste (EKM) ja Anastasiya Fiadotava (EKM / Jagiełło ülikool, „Vastandlikud, kuid sarnased: Vene ja Valgevene valitsusevastane ja -meelne poliitiline huumor”), Mare Kõiva (EKM, „Kurat Noa laevas (ATU 825) varieerumisest ja tõeotsingutest”), Alexan­der Panchenko (TÜ, „The Devil Baby legend: Between ‘traditional’ and ‘modern’”) ja Astrid Tuisk (EKM, „„Sootuks helgem maailm”. Välismaised filmid 1950. aastatel kasvanute lapsepõlvemälestustes”).

21.–22. septembril korraldati Tallinnas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses rahvusvaheline konverents „Kriiside kujutamine varauusaja kirjanduses” („Representing crisis in early modern literatures”). Tegu oli UTKK ja Tšehhi teaduste akadeemia filosoofia instituudi ühisprojektiga. Konverentsi peaesineja Vladimír Urbánek (Tšehhi teaduste akadeemia) kõneles teemal „Representations of crisis in chronological, astrological and theological discourses: Comenius’s „Sorrowful” and other Bohemian texts re­flecting on the post-1620 developments”. Eesti teadlastest esinesid Aira Võsa (UTKK, „Proof on Nobility as a personal and generational identity crisis: An apologia against defamation by Professor Andreas Virginius of Academia Dorpatensis”) ja Kristi Viiding (UTKK, „Exiled Livonian noblemen and their literary strategies to reflect the crisis”). Osalesid USA, Austria, Ungari, Rootsi, Taani, Tšehhi, Poola, Horvaatia, Itaalia ja Soome teadlased.

22. septembril peeti Väike-Maarjas Wiedemanni keelepäeva. Traditsiooniliselt oli esimene ettekanne Väike-Maarja gümnaasiumi õpilaselt: Kati-Ly Randviir kõneles teemal „Mis toimub keeletunnis, kui läbivaks teemaks on „Wiedemanni keeleauhind”?”. Esinesid veel Wiedemanni keeleauhinna laureaat Peeter Päll („Wiede­mann ja kohanimed”), Tiina Laansalu („Nimekorraldusest nimenõuanneteni”) ja Jüri Valge („Köögijutust üleriigiliseks keele­sündmuseks. Wiedemanni keele­auhind 35”). Laureaati tutvustava ettekande pidas Tiina Paet. Vestlusringi kohast ja identiteedist juhtis Jüri Viikberg. Keele­päeva korraldasid Emakeele Selts ning Haridus- ja Teadusministeerium koostöös Väike-Maarja vallavalitsusega.

25. septembril toimunud Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril tutvustas Priit Koppel Eesti Huumorimuuseumi andmebaasi võimalusi. Raplamaal Purkus asuv muuseum soovib kaardistada kõik karikaturistid läbi aegade (hetkel on andmeid 600 karikaturisti kohta). Andmebaasi kantakse kõik väljaanded, kus on avaldatud Eesti karikaturistide töid (mitte ainult huumori- ja satiiriajakirjad, vaid teisedki huumorinurki sisaldanud väljaanded, nt Noorus, Nõukogude Naine, Õhtuleht, Eesti Päevaleht jne). Plaanis on luua ühtne digilehitsemise võimalus.

28. septembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi liikumisaastale pühendatud kõnekoosolek. Ettekannetega astusid üles rahvatantsu-uurijad Sille Kapper-Tiisler („Pärimustants lavale – miks ja kuidas?”) ja Getter Lauk („Soostereotüübid eesti rahvatantsus”).

29. septembril tähistati Tallinna Ülikoolis Euroopa keelte päeva Emakeele Seltsi üliõpilaskonverentsiga. Kahes teemaplokis – „Keel hariduses” ja „Keel kasutuses” – pidasid oma bakalaureuse- või magistritöö teemal ettekande Sofia Lutter, Kulla Mellov, Nele Novek, Agnes Kolga, Silver Erm, Anastasia Šepilenko ja Loviisa Mänd.

29. septembril toimus Tallinna Ülikoolis teine ühisseminar koostöös Bologna Ülikooli Umberto Eco keskusega, mis seekord keskendus konfliktisemiootikale. Seminaril osalesid nii Bologna Ülikooli, Tallinna Ülikooli kui ka Tartu Ülikooli teadlased ja arutelud hõlmasid ökoloogilist kriisi, tühistamiskultuuri, vandenõunarratiive jm aktuaalseid teemasid. Ettekande pidasid Mari-Liis Madisson, Andreas Ventsel (TÜ, „Understanding conflicts in strategic conspiracy narratives: A ­semiotic perspective”), Igor Pilshchikov (TLÜ, „Inner conflicts as a source for artistic, cultural, and social dynamics in Juri Lotman’s semiotics”), Merit Rickberg (TLÜ, „The semiotic potential of conflict in arts-based environmental education”) ja Peeter Selg (TLÜ, „What is political conflict? A political semiotic response”).

Foto: Kalju Suur

Kõrges vanuses lahkus suve lõpul Aksel Tamm – oma kõigi muude ametite hulgas ka Keele ja Kirjanduse peatoimetaja aastatel 1983–1995. Tõsi, see ei olnud tema jaoks tõus ametiredelil, vaid pigem pehme maandumine siis, kui ta oli sunnitud lahkuma kirjastuse Eesti Raamat juhi kohalt. Toona ainsa ilukirjandust välja andnud Eesti kirjastuse juhtimine oli laia profiiliga töö, mis andis võimaluse ohtralt rakendada oma läbirääkimistalenti ja suhelda kõikvõimalike inimestega, seda ka rahvusvaheliselt, kuigi toona tähendas see peamiselt Vene suunda. Erialaajakirja paratamatult ahtam ampluaa ja kodusem toimetus võisid selle kõrval jääda kitsaks. Ajakirja tuli Tamm pärast esimest peatoimetajat Olev Jõge, kes oli Keelt ja Kirjandust juhtinud alates selle rajamisest 1958. aastal ning kujundanud väljaande näo. Tamm, kes suhtles Jõega ka perekondlikult, jätkas põhijoontes tema sissetöötatud liini. Kolleegid toimetusest meenutavad teda sümpaatse ülemuse, hea suhtleja ja targa inimesena, lisaks suure vene kirjanduse huvilisena, kuid ei mäleta, et ta oleks ajakirjas teinud olulisi muudatusi või kellegi töösse jõuliselt sekkunud. Kui tuli võimalus asuda end teostama president Lennart Mere nõunikuna, haaras Tamm sellest otsekohe kinni ja lahkus seniselt töölt, andnud sellest toimetusele teada kuulu järgi telefoni teel. Niisiis tuleb järelehüüde kohta ehk lausa ebaviisaka otsekohesusega möönda, et Keeles ja Kirjanduses veedetud aastad ei olnud Tamme eluloos kõige olulisem osa.

Luban endale aga niisugust ebaviisakust seepärast, et järgneb siiras avaldus: ikkagi on minu jaoks suur au ja rõõm nüüd töötada just selsamal ameti­kohal, kus Tamm kunagi. Nagu mujalgi on välja toodud, oma kõige kaalukama panuse eesti kultuuri – võib-olla kaalukama kui omaaegne kirjastuse juhtimine – on Tamm andnud hoopis elu lõpus, nõukogude eesti kirjandus- ja kultuurielu professionaalse, särava ja võluva mäletajana. Ta jõudis pikkade aastate jooksul olla seotud paljude oluliste kirjandusinstitutsioonidega (lisaks mainitutele näiteks ajakirjaga Looming ning Eesti Kirjanike Liiduga) ja sellest kõigest on ta hea meelega ka jutustanud: kirjutanud raamatuid, esinenud raadio­saadetes, vastanud ajakirjanike küsimustele, aga ühtlasi võtnud uurijaid era­viisiliselt jutule. Nii ongi ta tohutut muljet ­avaldanud noorematele põlvkondadele, kes on hädasti tahtnud teada saada, kuidas asjad sel ­kaugel ja võõral, nüüdseks lausa mütoloogilisel ajal „tegelikult” olid. S­eesuguses põlvkondlikus vaimus olin minagi Tamme kui jutustaja ja mäletaja suur fänn.

Tutvusin Aksel Tammega siis, kui olin hiljaaegu tulnud Keelde ja Kirjandusse tööle kirjandusteaduse toimetajana. Kolleeg, kultuuriloo valdkonna toimetaja Mall Jõgi tellis minult kui algajalt nõu­kogude-uurijalt arvustuse viimasele Tamme kolmest mälestusteraamatust, „Ütle, tsensor, milleks sulle käärid. Keelamise lood” (2012). Püüdsin muidugi säilitada kriitilist pilku, kuid lasksin end kiiresti ära võluda sarmikal pajatusviisil, mis nõukogude tsensuuri mehhanismi elegantselt üles visandas, ära seletas ja ilusaks looks vormis. Jutustaja kõneles humoorikalt ja sõbralikult, kuid mitte hinnanguteta; näilikult distantseerus olukorrast, kuid ei unustanud möönda ka omaenese eksimusi ja võitis sedasi pehmet kõhualust paljastades eriti hõlpsasti lugeja enese poole. Autor oli arvustusega rahul – ja palus Mallel korraldada meie kohtumise lõunasöögilauas. See žest rabas hingepõhjani noort kriitikut, kes oli harjunud, et nägupidi ei tunta paljusid neidki inimesi, kellega on internetis kuude kaupa suheldud, olgu ametlikul või isiklikul pinnal. Lõunasöök toimus, võimalik et koguni pitsi konjaki või muu analoogse seltsis, ja pani aluse suurele sümpaatiale.

Edaspidi intervjueerisin Tamme mõ­ned korrad, samuti kohvikulaua taga, et koguda taustainfot oma doktoritöö jaoks, mis tegeles lõviosas 1960.–1970. aastatega. Mingil hetkel avastasin, et kogu minu arusaama ja ettekujutust sellest niinimetatud hilisnõukogude ajast kujundabki tema muigamisi edasi antud, aga detailirohke jutustus: toona oli kombeks vaat nii-ja-naa; tegelikud otsused tulid vaat sealt-ja-sealt, seal-ja-seal aga tehti niisama head nägu; see-ja-too olid mõistlikud inimesed, aga see-ja-too jäigavõitu. Just Tamme mälestused on mul aidanud paremini mõista seda, mis tänapäevast paistab nõukogude aja paradoksina: paljut võis küll suunata võimu ja vastupanu dünaamika, aga see oli määratult keerukam kui lihtsalt „riik vs. dissidendid”. Muidugi ütleb kriitiline kaalutlusvõime, et kõik ei pidanud ilmtingimata olema täpselt nii, nagu rääkis Tamm, ja küllap võis teistel mõnelgi juhul olla asjast teistsugune pilt. Inimesed mäletavad ju isegi eilset päeva erinevalt. Kuid naljatamisi võib öelda, et mida enam kadus kõrvalt teisi kohal viibinuid, seda enam koondus Aksel Tamme kätte nõu­kogude aja mäletamise monopol, ja ta hoidis seda hästi.

Mingis mõttes kehastas Tamm seda aega ise, nii nagu ikka juhtub nendega, kes elavad pika elu. Näiteks oma abikaasale, teatriuurijale Lilian Vellerannale, viitas ta vestluses sageli kui „naiskodanik Velle­rannale” – kõnealuse isiku suhtes absoluutselt ja kõigiti lugupidavalt, kuid omaaegse nõukoguliku keelepruugi suhtes irooniliselt, samal ajal seda elus hoides. On saanud legendiks, et 17-aastasena jõudis Tamm käia noortedelegatsiooni koos­seisus Moskvas Jossif Stalini 70. sünni­päeval, kus nägi eemalt ka suurt juhti ennast. Praegu, mil uue hooga on hakatud järge ajama toonase kirjarahva suhetes punavõimuga, tuleb võib-olla üle rõhutada, et nimetan seda kui kurioosset fakti, mis minu silmis ilmtingimata ei määri asjaosalise moraalset palet. See kurioosum illustreerib aga elavalt, et Tamm oli oma silmaga näinud ka nii-öelda kõige hullemat, kuigi nagu ta ise meenutas, kui tema 1950. aastal ülikooli jõudis, oli eriti võigas puhastustöö juba lõppenud. See kõik on nüüd kätte­saadav vaid teisese mälu kaudu.

Teistpidi nägi Tamm ära nõukogude võimu lõpu ning astus selle mõtestajate kilda täiesti tänapäevasest perspektiivist. Pole sugugi väike oskus mõista ka murrangutele järgnevaid uusi aegu ja orienteeruda uutes mõtteraamistikes. See ei ole praegusel juhul eufemism kaasajooksikluse või kerglase meelemuutmise kohta. Pean silmas lihtsalt võimet arugi saada sellest, kuidas mõtlevad järgmised põlvkonnad: taibata, mida nad sinu käest ajaloo kohta peale kuivade faktide õieti küsivad, ja anda vastuseid, mis küsijatele midagi ütlevad. Just see võime oli Aksel Tammel olemas.

Veel üks põhjus, miks Tamme lood on hästi kinnistunud, on see, et need on põhikoelt optimistlikud. See on ehk nörritanud mõndagi, kelle meelest ei tohiks nõu­kogude aega üldse nii armsalt ja reipalt meenutada – ja ammugi ei tohiks seda teha inimene, kes siis nii head elu elas. Tamm ise tundus rääkimist pidavat hoopiski moraalseks kohuseks: paljud varem mugaval positsioonil olnud inimesed ei ole tahtnud toonast aega tagant­järele puudutada ja Tamm on seda mõnele (näiteks julge­olekutegelastele) ka ette heitnud, kutsudes neid üles kaarte avama. Aga mida kaugemale see aeg kaob, seda enam vajatakse lugu, mis oleks jutustatud kibestumata ja annaks lootust. Just seda Tamm pakkus, kuigi ilma paatose ja suurte sõnadeta. Toimunud episoode käsitles ta distantsilt, kohati endalegi tuhka pähe raputades, aga suuremalt jaolt silmanähtavalt rõõmustades ühe või teise väikese võidu üle. Samal ajal võib lugudele juurde mõelda hoiatava allteksti. Näiteks tsensuuri­parandused mõjuvad Tamme meenutustes tohutu koomiliselt – sääsekurnamise ja putukate sugueluna, nagu ta ise väljendus –, seda aga senikaua, kuni ei taba iseennast samasuguselt „olusid arvesse võtvalt” peen­häälestamiselt. Iga­tahes jääb kõlama usk, et sedalaadi totrused on võimalik üle elada ja hiljem neile just niiviisi pisendavalt tagasi vaadata.

Palju on Tamm meenutanud teisi inimesi: kirjanikke, kultuuritegelasi, funktsionääre. Ta vaagis hoolega nii iseenda kui ka teiste toonaste tegutsejate käitumist, kirjeldades vaimukalt kellegi iseäralikke reaktsioone ühes või teises olukorras ning märkides ära ka möödalaskmised. Kuid ta tegi seda alati tähelepanuväärse sõbralikkuse ja mõistmispüüuga, juureldes inimeste taustade ja motiivide üle, vaadeldes nende elukäiku kogu selle tervikus, püüdes nii palju kui võimalik arvesse võtta neid mõjutanud väliseid tegureid. Ühtlasi hoiatas ta sikkudeks ja lammasteks jagamise eest. Kui keegi oligi hakkama saanud mõne seatembuga, ei tähendanud see, et ta tuleks inimesena maha kanda – päris lootusetuid tegelasi leidub Tamme meenutustes vähe ja neil on kõrvaline roll. Suure­pärane mäletaja Aksel Tamm väärib seda, et teda mäletataks samamoodi ja sama soojalt, nagu tema ise mäletas teisi.

Foto: Postimees/Scanpix

8. juunil lahkus meie seast Malle Salupere – silmapaistev ajaloolane, arhivaar ja võrdlev filoloog, kes on andnud suure panuse eesti-saksa-vene kirjandus- ja kultuurisuhete uurimisse. Kui me ta 12. juunil viimsele teekonnale saatsime, loeti ette katkendeid tema autobiograafiast. Tahtsin väga seda teksti endale saada ja tütar Silvi Salupere saatiski selle mulle. Nüüd võime Mallest rääkida tema enese sõnadega, mis annavad võimaluse eriti ehedalt tunnetada tema ebatavalist isiksust.

Seda lühikest autobiograafiat lugedes ja üle lugedes kõlasid mul peas kogu aeg Puškini sõnad tema luuletuse „Два чувства равно близки нам…” algversioonist, mida nii väga armastas tsiteerida Juri Lotman: „Самостоянье человека / Залог величия его” (e k umbkaudu „Inimese iseteadvus on tema suuruse pant”).¹ Malle Salupere elukäiku võibki määratleda selle avara sõna „iseteadvus” kaudu, mis hõlmab nii sisemist väärikust, iseseisvuse tunnet kui ka vastuhakku ümbritsevatele oludele. Tema ise kirjeldas oma positsiooni vähem üleva sõnaga „isepäisus”. Mallel oli alati oma arvamus ja ta oskas selle eest seista, pööramata tähelepanu valitsevatele suundumustele ega pahasoovlikele hinnangutele: „Ja mis puutub pahatahtlikesse inimestesse ning nende arvamustesse ja nende levitatud lugudesse – mina suutsin juba nooruses neist üle olla, sisendades endale, et ma tean ise, kuidas asjad tegelikult on.” See aga ei tähenda sugugi, nagu ei oleks tal olnud elus autoriteete, vastupidi, ta uskus ikka, et teda ümbritsevad inimesed, kes väärivad austust: „Alati on ju meie ümber häid inimesi ja sõpru, kellest on võimalik lugu pidada” – ja märgiline on ka selle lause jätk, „ja igast sündmusest saab välja tuua midagi positiivset”. See ongi Malle Salupere tõeline kreedo.

Tema elu kõrvalt vaadates võib seda kirjeldada kui kannatuste rada täis vägivalda ja ebaõiglust, aga Malle ise lähenes sellele hoopis teistsuguse mõõdupuuga.

Ta sündis 17. veebruaril 1931. aastal Tartus, aga kasvas üles maal, ühes Virumaa talus, sest isa Gustav Tungal (1902–1947) oli „Kurtna sõjaväe õppelaagri (pärast sõda Jõhvi metskonna) metsnik”. Tema lapsepõlv oli üldiselt õnnelik, kuid nelja-aastasena kaotas ta ema, kes suri „kolmanda lapse (minu noorema õe) sünnitusel pärast arstiteaduskonna lõpetamist 1935. a”. Nooruses, kui tuli teha erinevaid maatöid („jõudsin teha kõiki mõeldavaid talutöid põllul, aias, laudas ja tallis”), sai Malle karastuse, mis edaspidi aitas üle elada asumisaastad Siberis.

1941. aastal alanud sõda tõi kaasa palju traagilist – muu hulgas juuditarist sõbranna, tema vanemate ja teiste juutide hukkumise (see on teada juttude järgi). Kuid saksa keele oskus paranes (meenutagem: „igast sündmusest saab välja tuua midagi positiivset”). Lõpuks, pärast sõda järgnesid isa arreteerimine ja väljasaatmine ning surm polaarjoone taga Dudinka laagris, aga 1949. aasta märtsis ülejäänud perekonna (onu, tädi ning Malle ja tema kahe õe) väljasaatmine Krasnojarski kraisse. Tundub, et siin oleks küll põhjust rääkida ebaõiglusest ja õudustest. Aga mida loeme autobiograafiast? „Kaheksa Siberi-aasta jooksul Krasnojarski krai ühes suhteliselt eesrindlikus sovhoosis töötasin põllu- ja laudatööl (poegimislaudas „ämmaemandana”, vasikatalitajana, lüpsjana), kaks suve ka traktoristi ja kombainerina. Pean ütlema, et töö iseendast pakkus loomingulist rahuldust, sain rakendada oma teadmisi ja neid ka täiendada. Nii ületasid ka tulemusnäitajad tublisti keskmisi, eriti loomade puhul, kes paremini kui inimesed oskavad hinnata neile jagatavat hoolt ja armastust.”

Pärast naasmist Tartusse 1957. aastal tuli tal teha musta tööd „Tartu Auto­remondi­tehases abitöölise ja automaalrina”. Aga siingi ei kuule me kurtmist: 1958. aastal lõpetab Malle töölisnoorte õhtukeskkooli ja astub Tartu ülikooli, kusjuures vene filoloogiat õppima – paljude jaoks ootamatu valik, kui arvesse võtta tema head saksa keele oskust.

Malle arvas alati, et seda eriala valides tõmbas ta õnneliku loosi. Ta mitte ainult ei lõpetanud ülikooli 1962. aastal nominaalajast kiiremini (diplomitöö „Arusaam vabadusest Puškini 1830. aastate luules” valmis Juri Lotmani juhendamisel), vaid temast sai ka oma õpetaja esimene aspirant. Aspirantuurist väljaheitmine ongi ainuke juhtum, mille puhul nördimus ja pahameel Mallest võitu saavad: „Arvati küll enne lõpetamist „plaani mittetäitmise pärast” (tegelikult muutusid ankeedid jälle oluliseks – ikkagi rahvavaenlase tütar!) aspirantuurist välja ja solvumisest ei tegelenud teadustööga enam aastaid”. Omalt poolt lisan, et „plaani mittetäitmine” oli seotud Malle liigsete nõudmistega iseenesele, tema perfektsionismiga. Et õppida tundma vene romantismi kujunemist ja Schilleri mõjusid, oli tal plaanis kaanest kaaneni läbi lugeda kõik vene ajakirjad, mida ei olnud tol ajal ju nii palju kui näiteks XIX sajandi teisel poolel, aga ikkagi kümneid. Kuid nagu hiljem selgus, naasis Malle ikkagi vene kultuuri uurimise juurde ja tema tööd selles vallas, nii nagu ka vene-eesti ja vene-saksa suhete vallas kuuluvad nende hulka, millele viitamine on sine qua non. Kaugeltki mitte need kõik ei ole mahtunud eestikeelsetesse raamatutesse „Tõed ja tõdemused. Sakste ja matside jalajäljed nelja sajandi arhiivitolmus” (1998, teine trükk 1999) ning „Kultuuriloolisi vaatlusi Tartu teljel” (2012). Nagu autor ise kokku võtab: „Neis käsitletakse Eesti ajalugu laiemalt, eraldi Eesti ärkamisaega ja saksa-eesti-vene kultuurikontakte eeskätt XIX sajandi esimesel poolel ning Tartuga seotud tuntud isikute näitel”. Toogem esile veel mõned teedrajavad teosed: „Забытые друзья Жуковского” („Žukovski unustatud sõbrad”, 1987), mis eesti keeles täies mahus ilmunud ei olegi, nii nagu ka artikkel „К биографии „императорского безумца” Т. Э. фон Бока (1787–1836) в романе Яана Кросса в новонайденных архивных материалах” („Lisandusi Jaan Krossi romaani „keisri hullu” T. E. von Bocki (1787–1836) biograafiale uute arhiivi­materjalide valguses”, 1995). Artikkel „Professor Andrei Kaissarov Tartus” täpsustab paljuski Lotmani varasemat Kaissarovi-monograafiat.

Katse minna üle psühholoogia erialale (kaugõpe Tartu ülikooli psühholoogia osakonnas aastatel 1969–1973) osutus aga tagasitulekuks vene kultuuri uurimise juurde, sest 1974. aastal kaitses Malle Salupere diplomitöö „XIX sajandi teise veerandi kirjandusliku võitluse psühholoogilised aspektid (Bulgarini fenomen)”, kaitsmisel oli oponendiks Juri Lotman. Huvi Faddei Bulgarini vastu püsis Mallel elu lõpuni, tema sulest ilmus hulk kirjatöid, sealhulgas omaenese tõlgitud Bulgarini kirjutiste kogumik – „Kirjad Karlova mõisast” (2019). Oma ustavust Bulgarinile on Malle selgitanud väga iseloomulikult: „Kalduvus kaitsta neid, kellele ilm­selgelt tehakse ülekohut.” Iseasi, et Bulgarini puhul oli see ilmne liialdus. Too oli andekas ajakirjanik (mida keegi kunagi eitanud ei ole), keskpärane kirjanik (kõik katsed kuulutada tema romaanid silmapaistvateks kunstilisteks saavutusteks on luhtunud), aga peale selle ka salapolitsei kaastöötaja, kes kirjutas „ekspertarvamusi”, millest sageli said pealekaebused. Tema ja Puškini vahel leidis aset tormiline poleemika: Bulgarin kirjutas arvustuse, taas kord pealekaebuse laadis, aga Puškin tasus kätte teravate epigrammidega. Alles viimase kahekümne aasta jooksul on kirjanduskaanoni ümbervaatamise raames tehtud katset Bulgarinit „puhtaks pesta” ja Malle Salupere tegutses selles suunas hoogsalt. Vaidlesime temaga palju selle üle, kas Bulgarinile tehti liiga või ei, aga Malle jäi talle truuks ja mitte ükski argument ei tundunud tema jaoks piisavalt veenev. Need lahkarvamused ei rikkunud meie häid suhteid ja tihedat koostööd. Malle pidas Tartu Ülikooli vene kirjanduse õppetooli korraldatud konverentsidel ettekandeid, avaldas sealsetes väljaannetes oma tekste, aga õppetooli nimetas „minu õppetooliks”, mis oligi täiesti õige.

Ent tulgem tagasi tema elukäigu juurde. Pärast ülikooli lõpetamist ei laabunud tükk aega asjad erialase tööga. Tuli töötada küll linnaraamatukogus, küll ametnikuna ülikooli rektoraadis, küll teha koosseisuvälist tööd Maarjamõisa kliiniku ametiühinguorganisatsiooni sekretärina. Malle proovis tööd ajalooarhiivis (minu meelest oli see tema tõeline kutsumus), aga pärast kolme aastat (1980–1983) ta koondati. Jälle on tähelepanuväärne tema enda kommentaar: „Koondati sealt küll juba 1983 erifondi loa mittesaamise ettekäändel, mis tuli edaspidisele teadustööle pigem kasuks.” Nõukogude tegelikkusele oli iseloomulik, et edaspidi tuli poole kohaga tööd ajaloo instituudi noorem­teadurina kombineerida öövalvuri tööga füüsika instituudis (täpsustagem omalt poolt, et kummagi ameti eest maksti ju üksnes kopikaid).

Viimaks saabus pensioniiga, mil Malle sai täiel määral rakendama hakata oma uurijaannet. Nagu ta naljatlevalt märgib: „1991. aastast vabakutseline pensionär.” Mille kõigega ta nende aastate jooksul küll ei tegelenud, kuni jaksu oli: „Kaheksa­kümnendate lõpul lugesin venekeelset Eesti ajaloo loengukursust Tartus, Tallinnas, Kohtla-Järvel ja Narvas. [---] Üheksakümnendate keskel esinesin Eesti Raadio Silmaringi saates kolmeaastase vestluste seeriaga eestlaste mentaliteetidest läbi aegade. Kogu taasiseseisvumisjärgse aja olen võtnud ajakirjanduses sõna paljudel päevateemadel, rõhutades kriitilist hoiakut võimude suhtes, kes läbematus Euroopa-ihaluses kipuvad silmist laskma oma maa ja rahva heaolu.”

Lisagem siia töö Tartu linna giidina, mille tulemusel valmis reisijuht „Tuhande­aastane Tartu”. Raamat ilmus eesti, saksa, vene ja inglise keeles aastatel 2004–2006 ning järgnesid ka kordustrükid. See reisi­juht kannab Malle Salupere isiku eredat pitserit. Nagu olen juba varem märkinud, „raamatus „Tuhandeaastane Tartu”, kus lugejat kutsutakse tundma end osana linnast ja selle ajaloost, on rõhuasetus mitte puudustel, vaid traagilisel saatusel, mille linn on väärikalt üle elanud ning jätkab edasiminekut, hoolimata kõigist talle osaks saanud katsumustest”. Autor paigutab Tartu Euroopa ajaloo konteksti. Samas on see „esimene tõeline eesti reisijuht Tartu kohta, kuid eesti vaatenurk ei tähenda siin konfrontatsiooni, kitsarinnalist ideoloogilist angažeeritust, vaid rahuliku ja objektiivse analüüsi katset”.²

Viimaste kümnendite jooksul kirjutas ja avaldas Malle kaks eesti kultuurile pühendatud monograafiat: „Postipapa. Mitmes peeglis, mitmes rollis. Johann Voldemar Jannsen (1819–1890)” (2006) ja „Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel” (2017). Viimane sai ka kultuurkapitali auhinna.

Nagu teada, ei sobi ennastsalgav teaduse­teenimine ja õnnelik pereelu alati kokku. Malle Sallupere puhul on lugu õnneks teisiti. 1962. aastal, samal ajal ülikooli lõpetamisega, toimus tudengipulm. Abikaasa Maks Saluperega elasid nad õnnelikult koos peaaegu 56 aastat (mees lahkus 14. aprillil 2018) ja kasvatasid üles kolm tütart. Malle tundis uhkust selle üle, et „meil on üheksa lapselast ja hetkel (2023) kuus lapselapselast”.

Autobiograafia lõpetab Malle pöördumisega oma õpetaja poole: „Mõtlen tihti Juri Lotmanile; tema omakorda tugines alailma Puškinile, kelle jaoks esmatähtis isiksuseomadus oli eneseväärikus. Ühes oma viimases, 1992. aasta artiklis on Lotman öelnud: „Me jääme ellu, kui oleme targad. Me ei pea lugema meile tehtud ülekohut, vaid õppima andestama ja oma ülekohut nägema. Abstraktset ligimest on kerge armastada, aga see on võlts, kui me ei armasta naabrit. Me kõik asume ühes laevas ja kas upume kõik või pääseme koos. Pole vaja haliseda, vaid olla reibas ja abistada ligimest. Ideaalist unistades põeme aina selle pärast, mis meil veel puudub, aga teiselt poolt vaadates on meil veel paljugi kaotada.””³

Selle lühikese järelehüüde tahaks lõpetada Malle armastatud Žukovski sõnadega, mida ta kurbadel kaotushetkedel mitut puhku tsiteeris: „Не говори с тоской: их нет; / Но с благодарностию: были” (e k umbkaudu „Ära kõnele leinates: neid ei ole; / Vaid tänulikult: nad olid”). Aga ikkagi jääb tunne, et kaotus on korvamatu.

Venekeelsest käsikirjast tõlkinud JOHANNA ROSS

 

Methis. Studia humaniora Estonica 2022, nr 29. Tartu: Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituut, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv. 199 lk.

Mullukevadise Methise teemanumbri „Kirjandus ja avatus. Jaan Kaplinski ja Ilmar Laaban” lätteks on kaks 2021. aastal toimunud konverentsi, millega tähistati Jaan Kaplinski 80. sünnipäeva ja Ilmar Laabani 100. sünniaastapäeva. Pealkirjas esile toodud avatuse mõiste on võetud Ivar Ivaski 1968. aastal avaldatud pühendus­luuletustest Kaplinskile ja Laabanile ning saatesõnas seletavad koostajad Marin Laak ja Ene-Reet Soovik seda muu hulgas piiride­ülesusega, mis iseloomustab nii Laabanit kui ka Kaplinskit: mõlemad on ammutanud „ainest laiast maailmast” ning lasknud „oma loomingul kohalikkuse kapslist kaugemale liikuda” (lk 5). Peale mentaalsuse ja eri keeltes liikumise puudutab see mõlema suhtumist emakeelde: reegelliku ranguse asemel vaba ja mänguline keelekasutus (Laabani luules läbiv) resp. sunnita toimiv, võimalikult loomulik pruuk (Kaplinskil avaldus see teravalt just hilisema perioodi sõnavõttudes). Kogumikus see paralleel siiski esil ei ole, kuna Laabani interdistsiplinaarse konverentsi ettekannete alusel on kaante vahele jõudnud üksnes kaks artiklit (autoreiks Aija Sakova koos Tiina Kirsiga ning Triinu Ojamaa), mis põhinevad luuletaja arhiivil, käsitledes tema (suuresti rahvusvahelist) kirja­vahetust, mitte luule- ega mõtte­loomingut. Lisaks on „Teooriavahenduse” rubriigis Laabani essee „Muusika, ühiskond, revolutsioon” (tlk Anti Saar), millele eelneb Hasso Krulli saateartikkel Laabani „muusikameelest”.

Kaplinskile pühendatud konverentsilt pärinevad neli artiklit, mis käsitlevad suuremalt jaolt luuleloomingut ja milles kerkib esile loodusmõte. Ene-Reet Soovik uurib Kaplinski luules esinevat tuule motiivi, millel on ühisosi tuuleteemalise looduskirjandususega, ja eristab nelja „luuletuult”: geograafiline („n-ö reaalne tuul”), mütoloogiline, personifitseeritud ja kosmo­loogiline tuul („esindab maailma ülesehitust pars pro toto”) (lk 97–98). ­Thomas Salumets avab Kaplinski ja tema „hingesugulase” Tomas Tranströmeri ökoloogilist vaatevinklit ning avatuse arusaama (sh „avatuks jäävat vaadet enestele”, lk 28). Samuti on Marek Tamm võtnud vaatluse alla Kaplinski ökoloogilise mõtte, seda aga esseistika põhjal, uurides, mida ütlevad need tekstid „ellujäämiseks” „keset süvenevat keskkonnakriisi” (lk 113–114).¹ Arne Merilai artikkel suskab kaante vahele kolmandagi konverentsi: Kaplinskile pühendatud jutt on liidetud sellest aasta jagu hiljem Paul-Eerik Rummo 80. sünnipäeva konverentsil peetud ettekandega, analüüsides mõlema luuletaja tekste „visualiseeriva pragmapoeetika abil” (lk 34), mis toob esile „Kaplinski tekstide [---] tavalisest suurema semantilise kumulatsiooni” ja Rummo poeetika struktuuri lähenemise „veelgi enam sünkroonilisele paradigma­väljale, millega kaasneb diakroonilise süžeelisuse tugevam fragmenteerumine” (lk 46).

Methise erinumbreis tavaks saanud vabaartiklid haakuvad sedapuhku koguni teemana toodud sõnapaariga – lõdvalt, kuid siiski: Maarja Hollo kirjandus­analüüsi fookuses on Tiina Kurnimi autobiograafia „Sõrve rahva elukeerdkäigud” ja Ülo Tuuliku dokumentaalromaani „Sõja jalus” ning Igor Pilshchikovi käsitlus kvantitatiivsest formalismist ja kauglugemisest on igati suunatud metodoloogilisse avarusse/avatusse.

B. M.

 

Methis. Studia humaniora Estonica 2022, nr 30. Tartu: Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituut, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv. 235 lk.

Pealkirja „Keskkondluse erinumber” kandva köite rubriigis „Teooriavahendus” avaldatud ökokriitika teoreetiku Timothy Mortoni artikkel annab ühtlasi määratluse keskkondluse (ingl environmentalism) terminile: see tähendab „rida kultuurilisi ja poliitilisi reaktsioone kriisile inimeste suhetes neid ümbritsevaga. Need reaktsioonid võivad avalduda teaduse, aktivismi või kunstina või olla segu kõigist kolmest.” (Lk 198) Nii pakub ainevallalt avar ja mitmekesine kogumik keskkonnahumanitaaria, kirjandusteaduse, kunstiajaloo, kultuuriuuringute, keskkonna- ja sotsiaalajaloo alaseid uurimusi.

Üksainus artikkel käsitleb XVII sajandit, nimelt Johannes Gutslaffi „Lühikeses teates ja õpetuses” (1644) kirjeldatud ekstreemseid ilmastikutingimusi ja kliima­muutustest põhjustatud mässu (Ulrike Plath, Kaarel Vanamölder) – näidates efektselt, et kliimakriis ja sellega seotud väljaastumised „ei ole ainult 21. sajandi fenomen, vaid neil on pikk ajalugu” (lk 39). Ülejäänust enamik tegeleb XX sajandiga, tuues välja, et ökoloogiline teadlikkus ja keskkonnakaitse on Eestis olnud vahelduva eduga ikka esil, ning muu hulgas osutades asjaolule, et nõu­kogude ajal oli just keskkonnakaitse valdkond, kus „tolereeriti mõningal määral kodaniku­aktivismi ja vaba mõttevahetust” (lk 132). Vaatluse all on Eesti ­loomakaitseliikumine kahe maailmasõja vahel ja selle olulisim juht Erich Kattenberg (Karl Hein), ­Vladimir Beekmani Aatomiku-raamatud, nende kirjutamiskontekst (sh loodushoiu küsimus) ja tuumaenergeetika areng tegelikkuses (Elle-Mari Talivee), keskkonnaprobleemide kajastumine kunstis 1970.–1980. aastatel ja samal ajal looduskaitsjate nägemus kunsti rollist (Linda Kaljundi), fosforiidikaevanduste vastane võitlus 1970–1980-ndate Eestis (Olev Liivik) ning XXI sajandi konfliktid ja protestid („hiiesõjad”, „metsasõda”) seoses Eesti loodus- ja kultuuri­objektide kaitsmisega (Tõnno Jonuks, Lona Päll, Atko Remmel, Ulla Kadakas). „Varia” rubriigist saab lisaks ülevaate keskkonnahumanitaaria kui uurimisala „väljakujunemisest läbi suurkonverentside prisma” (lk 223, Kati Lindström) ja roheliste rattaretkist aastail 1988–1993 (Tambet Muide). Nii on teemanumbri toimetajad (Plath, Talivee, Kadri Tüür) teinud head tööd, selleks et kogumik oleks temaatiliselt hästi sujuva ülesehitusega ning kõnetaks lugejaid võimalikult mitmeplaaniliselt.

B. M.

 

Õige keha, vale keha? Näitus keha tähendustest Eestis. Koostanud ja toimetanud Anu Kannike ja Kristel Rattus. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 2023. 310 lk.

Käesoleva aasta märtsis avati Eesti Rahva Muuseumis näitus „Õige keha, vale keha?” ja peeti sama pealkirjaga konverents. Kuigi humanitaarteadustes hakati kehalisusele kõrgendatud tähelepanu pöörama juba mitukümmend aastat tagasi,² oli näha, et teema haarab ikka veel kaasa ja äratab huvi: näituseplakatid olid linnaruumis välja­paistval kohal ja konverentsisaal oli kuulajaid täis. Kõige sellega kaasnev artikli­kogumik on ilus raamat. Mini­malistlike mattmustade kaante vahel – pealkiri on paberisse üksnes sisse pressitud ja muul moel tähistamata – avaneb kirev, värviliste vahelehtede ja rohkete fotoillustratsioonidega sisu.

Raamat on jaotatud kuueks osaks: „Elukaar”, „Toit ja tervis”, „Ilus ja inetu, sünnis ja sündsusetu keha”, „Rahvuskeha”, „Kannatus”, „Tehnoloogia, fantaasia ja keha”. Iga osa raamib üldistav avatekst, lähemalt saab lugeda vanade eestlaste iluideaalidest, piimapropagandast Eesti ajal, nõukogude sünnitusmajade ruumilahendustest, libahuntidest, sportimise magusast valust jpm. Filoloogiasse puutuvad ennekõike Kristiina Rossi artikkel abielu mõistest XVII sajandi kirjakeeles ja Eve Annuki artikkel haiguse kujutamisest Eesti naiskirjanike autobiograafilistes tekstides.

Laias laastus samade üldteemade kaupa on struktureeritud ka näitus, mis on ülal järgmise aasta jaanuarikuuni ja mida kindlasti maksab raamatu kõrvale vaadata. Eriti tänapäevasele, digivahendeid kasutades loodud näitusele mahub oluliselt rohkem üksikjuhtumeid (esemeid, ala­teemasid, lugusid). Teistpidi, raamatust võib saada detailsemat infot isegi mõne näituseeksponaadi kohta (näiteks täpsustatakse 1905. aastast pärit tikitud korseti kohta, et see on pidurõivas, millega tööd küll teha ei saa; vt lk 132).

Kehalisuse hiigelsuurt teemat kitsendav rõhuasetus normimisel (missuguseid kehaga seonduvaid toiminguid peetakse õigeks, missuguseid valeks?) tuleb samuti selgemini välja raamatust. Olgugi kohase infoga raamistatud, püüavad näitusel paratamatult pilku ilusad või kurioossed esemed oma materiaalsuses: vanad head kirjud sukad ja matusekindad, aga ka näiteks Marie Underi kuuldeaparaat. Raamatus on võimalik igasuguste objektide normatiivset loomust põhjalikumalt avada.

Kui viimane jaotus „Tehnoloogia, fantaasia ja keha” kompab kohati ulmelis-tulevikulisi motiive, siis pikemalt käsitleda ei ole jõutud mõnda vahetus olevikus ideoloogiliselt eriti laetud teemat. Näiteks koroonapandeemiaga kerkinud kohustusliku vaktsineerimise teema on rahvus­keha uurimise seisukohast äärmiselt põnev, kuid leiab ainult põgusat mainimist; toidu alateema juures ei puudutata tänapäevast veganliikumist, mis tundub praegustest suundumustest üks olulisemaid. On aga täiesti arusaadav, et päeva­poliitiliselt tundlike küsimuste käsitlemine teadlase vaatevinklist võibki vajada suuremat distantsi.

Kogumiku kiituseks tuleb rõhutada, et kuigi mõni tekst on asjalik materjalikirjeldus ja teine uitab teoreetilistes kõrgustes, on kõik ühteviisi hästi loetavad. Ülepea on praegu ikka veel kestval 1.1 teadusartikli fetišeerimise ajajärgul tore lugeda informatiivseid artikleid, mis on lehenupust põhjalikumad, aga arusaadavalt suunatud oma distsipliinist väljapoole.

J. R.

 

Karl Pajusalu, Eberhard Winkler. Salatsi liivi keele teejuht. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2023. 99 lk.

Tänavuse liivi pärandi aasta puhul on ilmunud mitu tähelepanuväärset raamatut liivi keelest ja kultuurist. Üks neist on „Salatsi liivi keele teejuht”, mis tutvustab ainsat süstemaatiliselt talletatud Liivimaal ehk Liivi lahest läänes, Riia ja Pärnu vahel kõneldud liivi keelt.

Kui põlvest põlve edasi antud Kuramaa liivi keel on elav keel oma väikese ja tegusa kogukonnaga, kes seda tänapäevalgi teatavates funktsioonides tarvitab (sealhulgas kirjakeelena), siis Henriku „Liivimaa kroonikast” tuttavate Väina ja Koiva liivlaste keelt on dokumenteeritud märksa vähem, nii et sama põhjalikku ülevaadet neist liivi keeltest kirjutada poleks võimalik.

Salatsi liivi keelest on ehk üllatavaltki palju üleskirjutusi XVII–XIX sajandist, mille põhjal on seda keelt võimalik kirjeldada ja tundma õppida sellisel määral, et saab moodustada uusi salatsiliivikeelseid lauseid ja tekste. Salatsi liivi keelest on talletatud kokku üle 5000 sõnavormi. Need esindavad 1400 tüve, millest on kas ühise päritolu või hilisemate keelekontaktide kaudu 85% tuntud ka Kuramaa liivi keeles, 60% eesti keelealal ja 35% läti keeles. (Lk 61) Tuleb küll arvestada, et kõik salatsi­liivi allikad on kirjalikud ja keelejuhtide küsitlemisel kasutatud lätikeelsed näidislaused on võinud mõjutada praegu teadaolevate keelenäidete lausemoodustust (lk 57). Salatsi liivi keelt on XX ja XXI sajandil taaselustatud ilukirjanduses ja nendele uutele tekstidele on loodud muusikat (lk 11). Luulet on kirjutanud Salatsi liivi keeles XXI sajandil Ķempi Kārl³ ja Katri Pajusalu⁴.

Teejuht annab ülevaate Salatsi liivi keele häälikusüsteemist, laadi- ja vältevaheldusest, morfoloogiast ja sõnavarast. Neile lisandub salatsiliivi–kuraliivi–eesti temaatiline sõnastik (lk 63–81) ja tekstinäidete valimik, mis koosneb Anders Johan Sjögreni XIX sajandi keskel kogutud 27 vanasõnast, XX sajandi läti kirjamehe ja publitsisti Laimons Rudzītise jutustuse „Lībmā” („Liivimaa”) katkendist ning kahest Ķempi Kārli luuletusest. Seda õheldast raamatut võib võtta kui autorite mitme aastakümne uurimistöö üldarusaadavat, ent siiski teaduslikult süstemaatilist kokkuvõtet eesti keeles.⁵ Salatsi liivi keele uurimise olulisi verstaposte loetleb põhjalik kirjanduse nimistu teose lõpus: Johann Andreas Sjögreni 1861. aastal Peterburis ilmunud grammatikale ja sõnaraamatule järgnevad üksikud kirjed XX sajandist sellistelt autoritelt nagu Laimons Rudzītis, Paul Ariste, Eduard Vääri, Tõnu Karma, Marta Rudzīte ja Salme Tanning. Suurem osa viidatud allikaid on avaldatud pärast Eberhard Winkleri 1994. aastal Münchenis ilmunud kommenteeritud salatsiliivi keelematerjalide kogumikku⁶ – pärast seda paistab Salatsi liivi keele üksikasjalikum uurimine olevat nagu paisu tagant pääsenud.

„Salatsi liivi keele teejuhti” saab tarvitada kõrgkooliõpiku või keeleteadusliku käsiraamatuna, kuid võiks pakkuda ka koduloolist huvi praegusele Eesti-Läti piirialale jääva muistse Metsapoole maakonna ja naaberpiirkondadega seotud inimestele.

O. H.

 

Kirjanik ning Tartu Ülikooli mõtteloo ja Läänemere regiooni intellektuaalse ajaloo kaasprofessor Meelis Friedenthal tähistab juubelit 24. oktoobril. Vestlesime sel puhul ülikooli raamatukogus huvitavatest ja murrangulistest aegadest akadeemilises elus, õpetlaste vabariigist, ladina keelest, alkeemia ajaloo ning ilu- ja ulmekirjanduse kasulikkusest.

Foto: Toomas Dettenborn

Astusid ülikooli tormilistel 1990. aastatel, kui usuteaduskond oli äsja taasasutatud. Mis seda valikut ajendas?

Sellele küsimusele olen iga kord erinevalt vastanud, sest päris selge see ei olegi, ilmselt suunas mind eri põhjenduste kombinatsioon. Teoloogia tundus radikaalne – miski, mida enne ei olnud, midagi täiesti uut. Oli ka otsapidi institutsionaalseid põhjendusi: mul oli kunagi mõte astuda klassikalisse filoloogiasse, aga seal oli vastuvõtt üle aasta ja parajasti sel aastal ei olnud. Aga siis tegin usuteaduskonnas eksameid ja tahtsin juba alustatu lõpuni viia. Mul endal ega minu sugu­võsas ei olnud religiooniga seonduvat tausta. Üsna tüüpiliselt sellele ajale olin huvi tundnud budismi, maausu ja igasuguste muude asjade vastu, mis siis kuidagi välja ilmusid. Käisime Vigala Sassi juures ja Burjaatias budistlikes kloostrites, samuti kuulasin kultuuriülikoolis Linnart Mälli ja Märt Läänemetsa loenguid. See oli üldine foon, millelt otsus tuli.

Konkreetset põhjust on keeruline öelda. Kõik see 1990-ndate meelsus oli seal olemas: see oli ühest küljest uus ja püüdis huvitaval moel taasluua midagi, mis oli kunagi olnud. Vabariigi taastamise ajale oli üsna iseloomulik, et inimesed läksid näiteks talu pidama, otsustades pöörduda tagasi 1930. aastate talu­kultuuri. Mingis mõttes toimus ülikoolis sama: sooviti pöörduda tagasi 1930. aastate ülikooli­kultuuri või isegi XIX sajandi teoloogiasse. Samas oli see protsess selline nagu ikka siis, kui midagi uut asutatakse: meeleolud olid sellised, et kõik on justkui võimalik ja kõik tegutsevad entusiasmist. Samal ajal ei ole õieti selgust, mismoodi seda võiks teha. Palju läheb nässu, aga katsetamise-eksperimenteerimise vaim on tugev.

Olen mõelnud, et sellest ajast peaks pikemalt kirjutama. Ühest küljest oli see tüüpiline lugu, mis kordub ikka ja jälle, kui asutatakse uus kool, aga igal ajastul on see ka pisut erinev. Samamoodi on antiigis kirjeldatud mõne kooli või keskajal kloostri loomist: kõrvaltegurid on erinevad, aga substants on tuntavalt sarnane. Selles mõttes on mul hea meel, et astusin usuteaduskonda ajal, kui seal valitses otsiv, hullumeelne vaim. Seda oli väga huvitav kogeda. Muidugi ma ei piira seda vaimu ainult usuteaduskonnaga, sellist otsimist oli ju mitmel pool, aga mul on tunne, et 1990. aastatel oli see vaim just usuteaduskonnas väga tugevalt esil. Traditsiooni ei olnud, seda alles loodi. Mõnedki usuteadus­konnaga liitunud inimesed ei olnud varem nii otseselt ülikooliga seotud. Hoolimata arvamusest, et akadeemias toimuvad uued asjad, kipub akadeemiline vaim olema pigem konservatiivne. Kui kool luuakse uuesti, siis seda konservatiivsust seal veel ei ole, see tekib aegamööda.

Varauusaegse Tartu ülikooliga, mida olen uurinud, juhtus midagi sarnast: ülikool asutati 1630. aastatel ja taasasutati 1690. aastal. Täpselt samamoodi tulid uued inimesed, tuli teine vaim, kõik võeti kuskilt mujalt, mingisugust traditsiooni ei olnud. Katkestus pakkus päris huvitavat võimalust uuesti alata.

Sinu magistritöö teema oli „Sevilla Isidoruse võimalikust mõjust suhtumisele paganlusse Briti saartel VII ja VIII sajandil”.

See pika ja pisut humoorika peal­kirjaga töö oli väga spetsiifilisel teemal. Olin kirjutanud bakalaureusetöö Iirimaa kristlusest. Minu huvi sai alguse filosoofia ajaloo loengutest: seal käsitleti IX sajandi filosoofi Johannes Scotus Eriugenat, kes tegutses mandril, kuid oli iiri kristluse taustaga. Mind hakkas huvitama, mis toimus Iirimaal, ja seda edasi uurides kirjutasin bakalaureusetöö. Magistritöö tegin Sevilla Isidoruse (560–636) mõjust sellele kristlaste grupile. See oli mulle endale väga huvitav, osa sellest ajast olin Saksamaal Heidel­bergis, kus oli kättesaadav suure­pärane valik selleteemalist kirjandust. Kuigi see ainevald tundub mulle siiani põnev, on mul hea meel, et ma ei hakanud nendel teemadel edasi kirjutama. Kui doktorantuuri astusin, soovitasid Marju Lepajõe ja Urmas Petti mul valida uurimiseks Eestiga seotud teema. See oli väga asjalik ja õige nõuanne, sest Iirimaa ja Hispaania jäävad eestlasele materiaalselt ja emotsionaalselt kaugeks. Iga teema uurimiseks on alati vaja, et oleks mingi väli, kus saab seda teemat arendada ja inimestega sellest rääkida: jutuajamised, konverentsid, kokku­puuted. Inimene peab kas olema teema suhtes kohalik või selleks muutuma.

Ja siis kirjutasid doktoritöö Tallinna Linnaarhiivis säilitatava XIII sajandi Pariisis tegutsenud õpetlase Limoges’i Petruse „Tractatus moralis de oculo” („Moraalitraktaat silmast”) käsikirja kohta.¹

Kui doktoritöö teemat otsisin, tuli minu juurde kunstiajaloolane Inge Laurik jutuga, et Tallinna Linnaarhiivis on üks tekst, mida õieti keegi lugenud ei ole. Spekuleeriti, et sellel võib olla seos Padise kloostris asuvate konsoolidega, millel on kujutatud esiletungivate silmadega mehefiguure. Vaatasin seda teksti ja see tundus täiesti arusaamatu, kirjutatud keskaegses anglicana kirjastiilis. See tundus nii keeruline, et sellega maksaks tegeleda. Ootamatult oli see tekst nii tehniliselt kui ka sisuliselt väga huvitav. Ja sealtkaudu ma jõudsin ühest küljest raamatuajaloo ja paleograafia juurde, mis uurib, kuidas käsikirjad liiguvad ja kuidas käsikirju valmistatakse, ning teisest küljest aristotelismi ja ideeajaloo juurde. Kuigi olin idee­ajaloo või intellektuaalajalooga sisuliselt varemgi tegelenud, jõudis see doktoritöö tegemise käigus selgemalt minu teadvusse. Minu enda huviks ongi jäänud ideede liikumine ja see, kuidas ideed ühest kohast teise jõudes muutuvad.

Selles moraaliallegoorilises traktaadis silmast on kõike, nii teoloogiat, filosoofiat kui ka loodusteadust. Võib näha, kuidas on silma füüsiline kirjeldus võimalik muuta teoloogia vahenditega allegooriliseks: silmal on seitse kihti, mida kirjeldatakse, ja ühtlasi on need seitse voorust, millega Jumal inimesi kaitseb. See tekst näitab, miks on hea teha loodusteadust ja miks on hea seda allegoriseerida. Kuigi me ise igapäevaselt seda meetodit enam ei kasuta, tundub see mulle siiamaani kuidagi mõttekas.

On hea mõelda, et igal asjal on oma pinnapealsele, defineeritavale ja otsesele sisule lisaks ka allegoriseeritav sisu, mis teeb tõlgendusvõimalused mitmekesiseks ja annab vabaduse. Näiteks juriidiline tekst peab olema täpne ja üheselt tõlgendatav ning on sellisena enamasti üsna igav, aga allegooria lisab teksti ühele tähendusele mitu kihti juurde, mis hakkavad üksteist kommenteerima. Ja lõpuks on allegooriline tähendus alati huvitavam. Kui sinna pöörduda, võib tekkida küsimus, kuidas siis tekstis ühte selget tõde ei ole. Minu meelest andiski see kristlusele võimaluse ajas muutuda: see ei jäänud fikseerituks kirjatähte, vaid teisenes koos aegadega.

Protestantismi tekkides teksti käsitlemise viisid muutuvad: teksti hakatakse võtma palju tõsisemalt, põhimõtteliselt lükkab protestantism allegoriseerivad meetodid kõrvale. Alles jäävad literaalsed meetodid ja pärast tekib ajaloolis-kriitiline meetod, mis üritab fikseeritud tõde rekonstrueerida, kuidas asjad tegelikult olid, ja eeldab, et on olemas selline tegelikkus, mida on võimalik rekonstrueerida. See on väga erinev allegoriseerimisest, võimaluste otsimisest ja võimalustega mängimisest, mis mulle väga meeldib.

Kui oluline või kasulik on ladina keele oskus tänapäeva humanitaarile?

Humanitaaria on praegu nii lai, et on humanitaarina võimalik ära elada kindlasti nii, et ladina keelt ei oska. Samas ma arvan, et ladina keele oskus on hea ja vajalik. Ladina keel on neutraalne. Inglise keel on praegu humanitaaria üldkeel, aga ei ole neutraalne keel, ta on alati seotud institutsioonide, domineeriva kultuuriruumi ja ideedega, mis sealt tulevad. On selge, et see loob keelelise ebavõrdsuse: osa inimesi räägib inglise keelt emakeelena ja teised peavad seda õppima, pingutama. Kuni selleni välja, et hakatakse oma emakeelt ära unustama, et omandada inglise keel emakeelega võrreldaval tasemel. Enamiku teiste keeltega on sama, aga ladina keel on võrdne kõigile. Tal on oma fookus akadeemilise keelena ja ta seostub niinimetatud õpetlaste vabariigiga. Viimatisel Tartu Ülikooli rektori inauguratsioonil lõppes suur osa kõnesid ladinakeelse tsitaadiga või kasutati neis ladinakeelseid tsitaate. Ladina keel ei ole kadunud aktiivsest kasutusest just sellepärast, et tähistab akadeemilisust.

Humanitaarias on praegu olukord, kus ülikooli astuvad üliõpilased oskavad võõrkeeltest ainult inglise keelt, saksa keelt harilikult ei osata üldse ja vene keelt oskavad väga vähesed. Seetõttu on neil ligipääs ainult ingliskeelsele maailmale või inglise keele kaudu teatud viisil vahendatud ­maailmale. Ladina keel pakub teistsuguse, akadeemilise vabaduse olla selle kaudu akadeemilise maailma kodanik.

Lõppkokkuvõttes on keel ja meel seotud. Ma pole kindel, kas sellest saab rääkida ukumasinglikult Sapiri-Whorfi ­keelelise relatiivsuse teooria võtmes,² aga see seos on kindlasti olemas keelega kaasnevas diskussiooniruumis. Meile tulevad inglis­keelsest maailmast diskussioonid, mis ei ole meie omad. Selleks et viibida selles diskussiooniruumis, hakkame nendel teemadel rääkima. Aga me peaks ka oma teemad kuuldavaks tegema, mitte ainult teiste teemadel rääkima.

Sinu praegune põhiline uurimisteema on varauusaegses Tartu ülikoolis kirjutatud disputatsioonid ehk väitekirjad,³ mis on valdavalt ladina keeles ja esindavad toonast õpetlaste vabariiki.

Tartu Ülikooli raamatukogus on mappides koopiad pea kõigist ligi 600 disputatsioonist, mis Tartus trükiti. Mõni on leidmata, aga neid ei ole üleliia palju. See on päris hea kollektsioon ja tore korpus. Selle kokku saamiseks tegi Ene-Lilli Jaanson koos teistega Tartu Ülikooli trükikoja bibliograafiat⁴ koostades ära tohutu töö, otsides kõigist lähikonna raamatukogudest üles Tartus trükitud tekstid, millest tehti koopiad. Väga palju originaale on Uppsalas ja ka mujal Rootsis, näiteks Stock­holmis. Selle kogu digiteerimiseni ei ole Tartu Ülikooli raamatukogu veel jõudnud, aga seda võiks minu arvates teha.

Lisaks Tartu disputatsioonidele kasutan võrdlusmaterjalina Uppsala ja Turu ülikooli omi, sest need kolm ülikooli moodustasid ühtse haridussüsteemi ning professorid ja üliõpilased liikusid nende vahel. Disputatsioone kirjutasid ladina keeles suuresti professorid, kirjutajatena tegutsesid mõnikord kaasa üliõpilased, kes pidid ise kaitsma neid ideid avalikul suulisel disputatsioonil, näidates, et nad on materjalist sisuliselt üle ja suudavad selle esitamisega keeleliselt hakkama saada.

Selles nähti praktilist väärtust, haritlastelt eeldati oskust oma mõtteid suuliselt ja kirjasõnas väljendada. Mitmel pool kirjutati toona, et ülikoolist ei tohi välja tulla inimesed, kellel on ainult teoreetilised oskused, vaid peavad olema ka praktilised: vestlemise, kirjutamise, kõnepidamise ja läbirääkimise oskus. Nendel oskustel põhines töö riigiametis, sealhulgas kirikus, mis oli protestantlikes maades avaliku teenistuse osa. Varavalgustuslik filosoof Christian Thomasius (1655–1728) ütleb koguni, et matemaatikast ja pedantsetest teadustest ei ole kasu, kui ei õpita praktilisi oskusi, nagu kõnelemine ja riigikorraldus. Seda üritatigi varauusaja ülikoolides kultiveerida ja see on väga erinev tänapäeva kasulikkuse arusaamast. Selle tõttu pöörati suurt tähele­panu tekstide lugemise ja kirjutamise stiiliharjutustele ning disputatsioonid ja oratsioonid ehk akadeemilised kõned olid olulised, sest need valmistasid inimesi ette tulevaseks teenistuseks kõikidel aladel.

Retoorika oli osa triiviumist ehk kolmest madalamast vabast kunstist. Kas iga tudeng, omandagu ta hiljem usu-, õigus- või arstiteadusliku hariduse, pidi selles pädev olema?

Ülikool hakkas XVII sajandi lõpu poole küll pisut muutuma, kuid eeldati, et kõik läbivad filosoofia algõppe, iseasi, millises mahus. Filosoofiateaduskond oli madalam fakulteet, kus kõrgeim antav kraad oli magistrikraad. Siis mindi kõrgematesse fakulteetidesse – teoloogia, juura, meditsiin –, kus võis saada ka doktorikraadi. Näiteks väga sageli juhtus, et professor oli algul filosoofiaprofessor, aga siis liikus edasi teoloogiaprofessoriks. Samamoodi kui tudengid liikusid ka professorid.

Ülikooli asutamise järel tulid Tartusse mujalt Euroopast kokku igasugused võistlevad ideed ja koolkonnad. Kui esinduslikult peegeldab Tartu disputatsioonide korpus XVII sajandi Euroopa mõtteilma?

Väga, see sobitub täiesti ilusasti Põhja-Euroopasse. Kõik diskussioonid ja eri suunad jõuavad kohale: kui mitte täies mahus, siis vähemalt mingi virvendusena. Sellepärast on see suurepärane materjal. Tartus oli tugevalt esindatud ramism, mis on väga huvitav teema,⁵ loomulikult luterlik ortodoksia. Kiiresti jõuavad siia 1690. aastatel René Descartes’i ja Robert Boyle’i ideed, ateismidiskussioon. Pietism oli siin kohal võib-olla tugevamalt kui kuskil väljaspool olulisi Saksamaa keskusi. See oli nii muu hulgas ka seetõttu, et ülikool asutati-taasasutati mitu korda ja iga kord võeti sinna õpetama mujalt noori professoreid, kes tõid Tartusse tulles kaasa uued ideed. Seal, kus akadeemilised süsteemid olid palju paremini sisse töötatud, ideed nii vilkalt ei liikunud.

Tartus ei kirjutatud küll väga palju disputatsioone, aga siin on üllatavaid asju. Näiteks oli õhus võimalus, et Tartu ülikool oleks võinud saada esimeseks pietistlikuks ülikooliks, kuna Liivimaa super­intendent ja Tartu ülikooli prokantsler Johann ­Fischer oli kirjavahetuses pietismi rajaja Philipp Speneriga, kes visandas talle pietistliku ülikooli põhimõtted. See võimalus ei teostunud seetõttu, et Rootsi riik oli luterliku ortodoksia toetaja. Esimeseks pietistlikuks ülikooliks sai hoopis 1694. aastal asutatud Halle ülikool ja sellest kujunes järgnevatel aastakümnetel tohutu intellektuaalne keskus, kuhu tuli üliõpilasi igalt poolt. Ja põhimõtteliselt ei ole välistatud, et midagi sellist oleks võinud Tartus olla, kuigi see Põhjasõja kulgu ei oleks muutnud. Samuti on tuntud lugu, et Isaac Newtoni teost „Philosophiæ Naturalis Principia Mathematica”, milles on esitatud praegu Newtoni seadustena tuntud põhimõtted, käsitleti ülikooliloengutes esimest korda Tartus. Sellised asjad mõjuvad suhteliselt perifeerse ülikooli keskkonnas mõneti üllatavana.

Praegu mäletatakse üldiselt Isaac Newtoni tänapäeva teaduse seisukohalt ortodoksset tegevust füüsikuna, kuid varju on jäänud tema ülejäänud pärand.

Newtoni isik on vastuoluline. Saime hiljuti Kurmo Konsaga valmis raamatu alkeemia ajaloost.⁶ Selles tegeleb väike osa ka Newtoniga. Minu arvates on tema alkeemiline pärand ja meie jaoks teaduslik pärand omavahel olemuslikult seotud. Loomulikult tekib tahtmine tagantjärele tsenseerida, et näidata kedagi teistsugusena, sellisena, nagu me tahame neid inimesi näha. Aga toona oli alkeemia ajastupärase mõtlemise osa ja selles mõttes oli Newton väga selgelt oma ajastu esindaja. Aeg mõjutab, millest ja kuidas inimesed saavad mõelda.

Mispoolest on tänapäeval kasulik tegeleda alkeemia või alkeemia ajalooga?

Minu enda jaoks on see sama põhjus, miks tegeleda ulmekirjanduse või üldse mingisuguse kirjandusega: võimalus näha teistsuguseid maailmu, õppida nägema teistsuguste maailmade olemasolu. Selliste võimaluste olemasolu annab ka vaate, et meie maailm ei ole paratamatu, asjad ei pea niimoodi olema. Võib ju tunduda, et valikuvõimalusi enam eriti ei ole – praegu surutakse väga tugevalt peale valikut, kas oled vasak- või parempoolne. Oled kas sinine või roheline – justkui teisi variante ei olekski, kui kasutada Marcus Aureliuse juhtlauset.⁷

Häda on selles, et üldiselt on inimeste fantaasia tugevalt oma ajastus kinni. Tahaksid sellest maa­ilmast lahti rabeleda, aga ajastu surub peale ja sunnib mingitest oma teemadest mõtlema: oled selle raja peal ega saa sellelt ära. Siis aitabki võimalus uurida ajaloolisi ja tulevikulisi asju. Mineviku uurimine näitab teistsugust maailma, näed, et täna­päevased mõttemustrid ei ole paratamatud. Selleni on raske jõuda. Isegi hea tahtega tehakse ajaloolist ilukirjandust, filme ja teatrit tihtipeale niimoodi, et kostüümid on ajaloolised, aga inimesed on ikka needsamad tänapäeva inimesed. Aga kui minna vaatama hästi lavastatud Molière’i, saad aru, et see on teine maailm.

Sinu romaane „Mesilased” ja „Inglite keel” lugedes oli mul tunne, et need on kirjutatud võttega, mis sarnaneb eksperimentaalarheoloogide tegevusega: kasutatakse muinasaegsete eeskujul tehtud tööriistu, et teha toonaste taolisi riideid ja muid materiaalseid esemeid kuni muinasaegsete majade või külade rajamiseni. Kas sa võtad selle omaks?

Jah, ma võtan selle täiesti omaks. Üks, mida olen püüdnud tabada, on tunne või kogemus. Teoreetiliselt võib igasuguseid asju õppida, aga kogemus on midagi muud. Ajaloost on raske vahetut kogemust saada. Võib ehitada kiviaegse küti-korilase onni ja olla seal, aga sellest ei piisa, et mõista, mismoodi see kütt-korilane mõtles. Varasematest perioodidest saame luua butafooria, aga meil on keeruline jõuda mõtlemiseni, sest meil ei ole tekste. On triviaalne tõde, et teksti kaudu saab inimene haua tagant kõneleda, teksti kaudu saab vestelda surnud inimestega. Ja kui oled pikka aega vestelnud, saad aru, mida nad tahavad öelda, ja jõuad mingis mõttes selle kaudu nende ellu.

Kuidagi tunnen üsna sageli, et sellel inimesel, kes kunagi elas ja kirjutas mõne teksti, on tegelikult midagi öelda. Võib-olla saaksin vahendada seda, mida see inimene tahtis öelda või mis maailmas see inimene neid asju ütles. Muidugi on selleks vajalik ka butafooria, selleks tuleb luua meeleolu nagu teatris: kustutada tuled, et lavamaailm hakkaks elama.

Ühest „Mesilaste” ingliskeelse tõlke arvustusest hakkas mulle silma tähelepanek, et see romaan võib näida ulmeline seepärast, et toonaste inimeste mõtlemine tundub meile nii ulmeline.

Võib küsida, milline oli XVII sajandi inimese reaalsus: deemonid, inglid, vaimud, Jumal. See oli kaheldamatu reaalsus enamiku inimeste jaoks marginaalsete eranditega. Niimoodi sisustatud maailm on üsna teistmoodi kui meie maailm. Olen katsunud seda teistsuguse maailma reaalsust tajuda. Inglise keeles kasutatakse ulmekirjanduse kohta üha rohkem sõnapaari speculative fiction, mis rõhutab võimalikkuste kirjeldamist. Ka Uku Masing nägi, et ulmel ja teoloogial on väga palju ühist, mitte ideaalmaa­ilmade fantaseerimise pärast, vaid seetõttu, et need aitavad uurida, kuidas asjad võiksid olla teistmoodi. Kuigi väikesed muutused on ka huvitavad, ei pea uurima ainult väikseid muutusi, tuleks uurida võimalikke suuri, radikaalseid muutusi. Mulle mõjub väga arusaadavalt Uku Masingu kirjutis „Rohelise udu vang”,⁸ selles väljendatud täieliku muutuse igatsus, mida saab nimetada ka eshatoloogiliseks nostalgiaks. Igatsus pöörduda tagasi, aga tulevikuline.

Eesti ulmekogukonna aruteludes kipub läbi käima teema, et ülejäänud kirjandusüldsus ei tunnusta neid piisavalt. Kas eesti ulme saab piisavalt tunnustust?

Žanrikirjandus eeldab žanriteadlikku lugejat. Mis meeldib žanrilugejale, võib olla lihtsalt arusaamatu või igav lugejale, kes ei ole žanriteadlik. Osa žanri­ulmet ei jõua laiema lugejaskonna ette, sest eeldab teistsugust lugejat. Kui aga keegi on suure­pärane kirjutaja, siis see üldiselt äratab tähelepanu. Žanri­kaanonitruu kirjutamine ei pruugi olla kirjanduslikult eriti huvitav väljaspool kaanonit.

Paratamatult on ka tavakirjanduseks nimetatul omad žanrikaanonid, kuigi võidakse eeldada, et tavakirjandus peaks olema žanriülene. See on osalt stiili küsimus. XIX sajandi seiklusjutu stiil on ulmele väga tugevalt omane. Tavakirjanduses tehakse palju rohkem stiilieksperimente, millest paljud on täiesti ebaõnnestunud, aga vähemalt eksperimenteeritakse. Need katsetused ei pruugi tekstile või loo sisu paremale ilmsiks tulemisele kaasa aidata, aga lugeja on valmis ja ootab seda. Kusagil on vahe, kus žanrid lahknevad. Siin ei ole millegi üle kurta.

Aga kas tavakirjanduse ja ulmekirjanduse vaheline hall ala on piisavalt viljakas?

Minu jaoks küll. Olen katsunud üsna teadlikult olla mitte ühes ega teises žanris. Ulmeringkonnas on kurdetud, et minu raamatud ei ole ulmekirjandus, ka pea­voolukirjanduse poolelt on aeg-ajalt küsitud, kes on minu raamatute lugeja, millised intellektuaalsed nõudmised on lugejale. Aga kokkuvõttes on raamat olemas sellisel kujul, nagu ta on, tegutseb iseseisvalt ja on suurepärane, kui leiab endale ise lugeja.

Tundub, et minu jaoks on sellel hallil alal olemas see, mida ma kirjandusest otsin. Võib-olla võiks proovida veel hall­alasid teiste žanride vahel – kirjandus ei jagune siiski üksnes ulmeks ja peavooluks, on ka teisi võimalusi.

Inimesed üldiselt tahaksid midagi, mida nad on juba enne kogenud. Ja nii luuakse ootuste horisont, mida peab hakkama täitma. See on minu jaoks problemaatiline, mille pärast ma suhtun žanri­kirjandusse teatava kahtlusega. Žanrikirjandusel on palju häid omadusi, mis teevad selle turvaliseks. Aga mulle tundub vajalik žanriturvalisust nihestada või mitte tingimata selle ootustele vastata. Võimalikkuste uurimise pärast on kasulik mitte jääda sellesse, mis on tavaline, huvitav on katsuda jõuda ebatavalise juurde.

Sinu romaan „Mesilased” võitis 2013. aastal Euroopa Liidu kirjandusauhinna ja see on tõlgitud 15 keelde.⁹ Kas selle romaani kirjutamine on ära tasunud? Kas on mingeid seaduspärasid, kus on raamatut tõlgitud ja müüdud?

See, et „Mesilasi” tõlgitakse jätkuvalt, on päris üllatav olnud. Saksa keeles peaks varsti ühes Šveitsi kirjastuses ilmuma Cornelius Hasselblatti väga hea tõlge. Rikkaks ma ei ole saanud, aga „Mesilaste” kirjutamine tasus ennast kuhjaga ära. Ma poleks eales oodanud, et „Mesilased” sellise vastu­võtu leiab. Olen väga rahul, et romaani on siin-seal saatnud mõõdukas edu. Kuna tõlkeõigused kuuluvad mulle endale, pean kirjavahetust kirjastajatega ise. Administreerimist on siin ka, nagu suhtlemist maksu- ja tolliametiga, aga seda ei ole nii palju, et oleks mõtet leida inimene, kes sellega tegeleks. Minu meelest on Euroopa Liidu kirjandusauhind tänuväärt ette­võtmine, sest võimaldab vähem tuntud keeltes kirjutatud teostel jõuda laiema publiku ette. Tartu Ülikooli tõlkeõpetuse professor Luc van Doorslaer andis hiljuti teada, et nüüd on hakatud uurima selle auhinna mõju.

Eri riikides on müük olnud väga erinev, paratamatult pärast turule tulekut raamat müüb ja siis mõne aja pärast langeb müük ära. Selge on see, et suurema kõnelejaskonnaga keeltes müüakse rohkem. Oluline on kirjastus: kui on tuntud, suurem kirjastus, siis on suurem lootus, et nad tõepoolest midagi müüvad. Kuna palju tõlgitakse Euroopa Liidu toetusel, võib kahtlustada, et mõni kirjastus on „Mesilased” pannud paketti, millele taotlevad tõlkimiseks toetust, kusjuures nende eesmärk ongi saada tõlkeraha, nii et saavad mõne muu teose selle kõrval tõlkida. Mingisugune intuitsioon tekib kohe alguses kirjastaja suhtumise ja lähenemise põhjal, kui huvitatud ta sellest tekstist on. Mõnikord on selge, et kirjastaja on raamatu ise läbi lugenud, ja oskab rääkida tekstist. Teinekord on ta võib-olla raamatut sirvinud ja vaadanud: mitu tõlget on olemas ja seetõttu vast täielik „põhk” ei ole, ning siis otsustanud selle taotlusse sisse panna.

Siiski korraldavad kõik need kirjastused raamatuesitlusi, mis on alati toredad ja huvitavad olnud: saab kohtuda kirjastamise ja raamatutega seotud inimestega ning mõnikord ka kohalike kirjanikega. Olen alati püüdnud mõned kohalikku kirjandust esindavad raamatud läbi lugeda, enne kui kohapeale lähen, et oleks sealsest kirjanduselust ettekujutus. Näiteks Läti, Leedu, Itaalia ja Norra kirjastustega oli väga hea kontakt ja kogemus.

Kuidas teksti teises kultuuris loetakse ja milline retseptsioon olla võiks, oleneb palju tõlkijast. Mul on olnud Itaalias mitu väga head kogemust, kuna Daniele Monticelli on tõlkinud kahtlemata väga hästi. Mõnel pool on võimalik ainult kaudtõlge, näiteks võetakse aluseks mitu erinevat tõlget. Kaudtõlkes läheb midagi minu jaoks olulist kaduma, nii et see ei ole enam seesama tekst. Teisalt ei ole mul väga tugevat omanikutunnet teksti suhtes – ta on valmis ja las elab oma elu.

Oled rääkinud, kuidas kirjasõna vabariik getostub. Kui trükikunst võimaldas ühe kompaktse kirjasõna vabariigi tekke, siis internet on võimaldanud müriaadi kirjasõna linnriikide tekke, mis ei pruugi omavahel eriti suhestuda. Mida saaks intellektuaal teha, et need paremini omavahel suheldud saaksid või üksteist paremini mõistaksid?

See on väga keeruline küsimus. Mida saaks teha, ma ei tea, võib-olla lihtsalt teadvustada. Kui laiemalt võtta ja meenutada, siis Rooma impeerium vallutas palju maid, ehitas nende vahele teid ja sundis kõik need piirkonnad omavahel suhtlema. Lõpuks sai kooshoidvaks jõuks kristlus – pühakirjatekstide kaudu, aga meetodeid oli veel – ja suhestas omavahel kõiki neid erinevaid maid ja rahvaid. Terve Euroopa toimis selle kaudu, nii et võis olla üsna ­kindel, et kui Norra ja Itaalia inimesed saavad kokku, on neil mingi­sugune seos pühakirjaga, mille kaudu nad võivad üksteisest aru saada.

Meil räägitakse tüvitekstidest. Võiks eeldada, et kõik on lugenud Dante „Jumalikku komöödiat”, aga see pole sugugi nii. Mida kõik on lugenud, seda on üha vähem. Ainuke asi, mida saaks teha, on teadvustada, et oleks vaja koonduda millegi ümber. Oleks hea, kui meil oleks klassikalise kirjandusega seosed olemas, sest nende puudumine lihtsalt vaesestab. Olen kirjanike hulgas üsna palju kuulnud kriitikat kohustusliku kirjanduse olemasolu suhtes. Minu jaoks on see väga suur probleem. Võid küll vihata Tammsaaret, aga ikkagi tuleks teda lugeda, sest eestlane mõtleb endast Tammsaare kaudu. Mingis mõttes on Tammsaare leiutanud eestlase, enne teda sellist eestlast ei olnud.

Aga kui inimesi on suudetud panna mõtlema selle peale, et nad sorteeriksid prügi, siis võib-olla suudetakse inimesi panna mõtlema selle peale ka, et nad võiksid lugeda klassikalist kirjandust. Prügi sorteeritakse, sest tahame hoida planeeti. Kui tahame hoida mõtteruumi, peaksime sorteerima intellektuaalset materjali. Võib-olla oleks vajalik riiklik programm, mis suunaks inimesi seda tegema, nii et igas kodus ja koolis oleksid vastavad sildikesed ja korraldataks infopäevi: mis on klassikalised teosed, mida iga inimene võiks lugeda ja kuidas neid oleks mõttekas lugeda. Iga tekst nõuab ju teataval viisil lugemist.

Või lausa Euroopa tasandi algatus: direktiiv näeks ette üldised põhimõtted ja sätestaks kohalikud erisused ja erandid, moodustades hägusate piiridega kaanoni.

Muidugi oleks see kõige parem, kui see tuleks Euroopa tasandilt ja tehtaks kõigile liikmesriikidele kohustuslikuks. Kahtlustan, et Euroopa Liidu kirjandusauhind otsapidi midagi sellist taotleski, aga see peaks olema ambitsioonikam. Ma ei tea, kas see õnnestuks, aga teadlikkuse tõstmisest võib midagi muutuda. Võib küsida, kas prügi sorteerimisest muutub tegelikult midagi, kas see päästab planeedi. Aga süda on rahulikum: ma vähemalt teen midagi.

Küsiksin veel varauusaegsete disputatsioonide vaimus: kas kurat suudab muuta inimese hundiks?

Sellest on Tartus kirjutatud terve tekst.¹⁰ Muidugi ei suuda kurat selle käsitluse järgi inimest füüsiliselt hundiks muuta, aga ta võib panna inimese arvama, et ta on hunt. Aga seal on öeldud, et see teeb sama välja. See on väga huvitav: ei ole selge üle­minek, vaid on mingid gradatsioonid. Kas marutõbine inimene on hundiks muutunud? Põhimõtteliselt võib ju öelda, et ta on hunt. Mõni inimene on teiste vastu nii kuri, et teda võib hundina käsitada. Selles tekstis on kõiki neid võimalusi arvestatud. Mulle meeldib, et esitatakse küsimus ja hakatakse seda nüansseerima, tuues välja kõik eri võimalused. Esitatakse lehvik võimalusi, mitte dihhotoomia, kus ainsad võimalikud vastused oleksid jah või ei. Selles mõttes on see küsimus hea disputatsiooni teema. Küsimus on ka selles, kas kurat on olemas – see on omaette teema. Siin on samuti terve diapasoon eri võimalusi, mida mõelda kuradi all. Kas kurjus on olemas? Kas kurat on kurjus? Ja neid võimalikke küsimusi on veel. Neid esitades saab sellest mõelda palju paremini, mitte vastama lihtsalt jah või ei.

Kus hoitakse Tartu Ülikooli raamatu­kogus kuuendat ja seitsmendat Moosese raamatut?

Kui küsida, kas meil on olemas maagiliste ja alkeemiliste raamatute kogu, siis vastus on jah, on küll olemas. See on Giese kogu,¹¹ päris korralik kogu alkeemilisi raamatuid ja käsikirju. Lisaks on meil hulk teisi huvitavaid eksemplare, näiteks Paracelsuse¹² ja Cornelius Agrippa¹³ teoseid ja muud tähelepanuväärset. Aga mina oma silmaga kuuendat ja seitsmendat Moosese raamatut Tartu Ülikooli raamatukogus näinud pole.

Isegi mitte odavaid koopiaid?

Neid XX sajandi alguses avaldatud odavaid koopiaid olen küll näinud. Õigupoolest on need konstruktsioonid – ma ei tea, mida nad kopeerisid. XX sajandi alguse okkultuur, nagu teaduskirjanduses nimetatakse okultismihuvi,¹⁴ on samuti väga huvitav teema, mida võib-olla kuigi palju ei teadvustata. Toona oli ühelt poolt teadusrevolutsiooni aeg, kui muu hulgas pandi alus kvantfüüsikale, aga samal ajal needsamad tegelased tundsid huvi okultsete teemade vastu, näiteks Marie Curie pidas oma surnud abikaasaga vaimset ühendust. Need kaks poolt käisid kuidagi omavahel kokku ja sellel on sarnasusi varauusaja perioodiga, kui Newton tegutses. Okultismi tõsine seos teadusega on mingil kombel loomulik, sest pakub uusi uurimisteid. Praegu püütakse nende kahe vahele tõmmata selget piiri, aga ma arvan, et seda ei ole lihtne üheselt paika panna. See laguneb jälle ära ja saab huvitavaid kooslusi näha. Olen neid teemasid veidi uurinud, sest lõpetasin hiljuti ühe ilu­kirjandusliku teose, mis seda valdkonda puudutab.

 

Ajalehe Ristirahwa Pühhapäwa Leht 1877. aasta 6. novembri numbri ühest kuulutusest võib lugeda: „Naesterahwa mantli krae, mustast tradidamist, wildse prannidega on pühhapäwa öhtul ärrakaddunud. Leidjat pallutakse Makri uulitsasse Altmühli majasse Nr. 269 kätte tua, kus temma waew ärratassutakse.”

Tänapäeva inimeses tekitab see lühike tekst palju küsimusi. Mis on tradidam? Mis on vildne? Mis on prannid?

Esimesele küsimusele vastab Wiedemanni sõnaraamat, et traadidam on ’Damentuch, drap-de-dames’ (Wiedemann 1893: 1194), ning Johann Georg Krünitzi koostatud mahuka „Oekonomische Encyklopäedie” IX köide selgitab, et Drap des Dames on „must, õrn ja pehme villane kalev, mida naine kannab tavaliselt leinaajal” (Krünitz 1785: 491). Seda, et sõna vildne tähendab mõnes murrakus ’villane’ (Wiedemann 1893: 1358; VMS II: 679), pole raske taibata. Sõnale prann leiab selgituse taas Wiedemannilt (1893: 872 prańń pl. prańńid Franzen), aga üsna ootamatult ka tänapäeva eesti keele seletussõnaraamatust: prann murd narmas (EKSS 4: 388).

Lisatud näitelause naised teevad [mütsid] missugused aga tahame, kas või kirjud ja prannidega on välja sedeldatud Kaarel Leetbergi tõlketekstist. Juhusliku sõna­sedeli olemasolu on nähtavasti ainus põhjus, miks see sõna on nüüdiseesti kirjakeele sõnaraamatusse sattunud. XX sajandil on seda koos variantidega prani, pranje, pränn hõredalt registreeritud mõnest Põhja-Eesti murrakust, kõige kompaktsemalt kirderannikumurde alalt, kust Leetberg pärit oli. Kirjakeeles näib selle kasutamine olevat niihästi XIX kui ka XX sajandil harv. Kasutatud on ka variante pranje, frang ja franje, nt üks mantle krae musta kalewist, pranjed äres ja sammeti paelaga ülleömmeldud (Ärakadunud 1877), suuri värvitud laualinasid frangidega (Täieline väljamüük 1887) ja Kergelt krausitud pluuset ilustab tikitud pärli-karnituur ja eest franjed (Tallinna Moodi-album 1908: 8). Kirjakeeles on neist kõige sagedasem franje, mida tuleb ette veel 1930. aastate lõpu ajakirjanduses.

fr-algulised teisendid teevad ühemõtteliselt selgeks, et tegemist on noore laen­sõnaga. Julius Mägiste on arvanud, et prann võib olla hüpokoristiline moonutus saksa sõnast Franze (tänapäeval õieti küll Franse) ’narmas’ või keskalamsaksa sõnast frense. Mõlemale oletusele on lisatud küsimärk (EEW VIII: 2164), nähtavasti seetõttu, et need eeldavad sõna lõpus ootamatut häälikuarengut n(t)s > nn. Kui lisada eespool nimetatud fr-algulised ja ng– või nje-lõpulised variandid, on etümoloogia sobimatus ilmne.

Siia lisandub asjaolu, et saksa kirjakeele Franse ei olnud suure baltisaksa sõnaraamatu koostaja Woldemar von Gutzeiti väitel XIX sajandi keskpaiku Baltikumis peaaegu kasutusel. Selle asemel käibis alamsaksa päritolu Franje (sama hääldust väljendavad Frange, Frannie, vt Gutzeit 1864: 295), mis kuulus XIX sajandil ka näiteks berliinlaste iseloomuliku sõnavara hulka (Meyer 1878: 13 Franjen Fransen).

Nagu eelnevast peaks juba küllalt selge olema, on eesti sõna prann ja selle teisendite aluseks baltisaksa Franje ’narmas’, mis omakorda lähtub samakujulisest alamsaksa sõnast. Keskalamsaksa sõnaraamatud seda ei tunne, nii et tegemist on ilmselt uuema keelendiga, mis on laenatud prantsuse keelest otse (vrd vanaprantsuse fringe, frenge, frange, uusprantsuse frange ’narmas’, vt CNRTL) või siis hollandi keele vahendusel (vrd keskhollandi fringe, fraenge, frange, uushollandi franje ’narmas’, vt EWN). Esmaallikas on niisiis põhimõtteliselt sama mis saksa kirjakeele sõnal Franse, aga huvitaval kombel jätavad mõlemad populaarsed saksa etümoloogiasõnaraamatud sellega kokku kuuluva murdesõna Franje olemasolu sootuks mainimata (vrd EWD: 370; Kluge 2002: 312).

Prantsuse frange arvatakse olevat ladina sõna fimbria metateesi teel kujunenud rahvaladina teisendi *frimbia järeltulija (CNRTL; EWN; EWD: 370 jt). Selle prantsuse keeles tekkinud variante on otse või kaude laenatud mitmesse romaani ja germaani keelde (it frangia, hisp ja port franja, holl franje, ingl fringe, tn ja nor frynse, rts frans jt). Eesti tagasihoidlikel prannidel on au kuuluda sellesse suurde internatsionaalsesse perre.

Lõpuks võib veel küsida, miks oli vaja narmast tähendavat sõna üldse laenata. Arvatavasti oli vähemalt osaliselt tegu tähenduse diferentseerimise taotlusega: narmas võib tekkida ka riidetüki kulumisel, prann, pranje või franje aga oli enamasti kaunistuseks tehtud ehisnarmas (rõivaesemel, kirstul jm).

 

Udo Uibo (snd 1956), Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), udo.uibo@eki.ee

7.–10. juunini peeti Brnos Masaryki ülikoolis rahvusvahelise etnoloogia- ja folklooriühingu (Société Internationale d’Ethnologie et de Folklore) 16. kongress.Ühendavaks teemaks oli elu ebakindlates oludes. Eestist osalesid Liisi Laineste (juhtis digitaalseid eluavaldusi uurivat plokki), Anastasiya Fiadotava (kõneles poliitilistest meemidest Eestis aastal 2022), Anastasiya Astapova ja Maili Pilt (ühis­ettekanne vandenõuteooriate paljastamise sotsiaal­meediagrupist), Katre Kikas (ettekanne modernsest ebakindlusest ning XIX sajandi lõpu rahvaluulekogujate moraalsetest dilemmadest), Ave Goršič (andis ülevaate folklooriarhiivist muutuste tuules saja aasta jooksul), Mari Sarv (kõneles rahvaluulearhiivi toetuseks organiseeritud laulupeost 2020), Liina Saarlo (digitaalarhiivi üksikkasutajatest ja kogukondadest), Risto Järv ja Astrid Tuisk (Ukraina meemide kogumiskeskkonnas toimuvast), Mare Kõiva (puudega seotud uskumustest ja rituaalidest), Ülo Valk (lugusid raskesti seletatavatest kokkupuudetest), Alexander Panchenko (apokalüptilisest onto­loogiast vene õigeusu näitel postsovetlikes oludes), Art Leete ja Valeri Sharapov (ühisettekanne komi animismist). Indrek Jääts, Marleen Metslaid ja Tenno Teidearu vahendasid ERM-i kogumistööd ja teadust ning Ester Bardone ja Anu Kannike esinesid toiduteemalises sektsioonis.

9.–10. juunil toimus Luua Metsandus­koolis koolinoorte keelelaager „Hääldusest ja hääldamisest”. Seekordne laager oli järje­korras kümnes ning keskendus foneetikale, mis on järgmise emakeele­olümpiaadi teema. Laagris osales 23 kooli­noort 8.–12. klassist. Esindatud olid Tallinna, Tartu, Haapsalu, Narva, Märja­maa, Rapla ja Viimsi koolid. Tartu Ülikooli foneetika labori teadlased Pire Teras, Katrin Leppik ja Anton Malmi tutvustasid hääldusõpetuse teoreetilisi tahke ning lasid töö­tubades noortel endil praktilisi harjutusi teha. Laagri korraldasid Emakeele Selts ja Tartu Ülikooli eesti ja üld­keeleteaduse instituut.

15. juunil peeti Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses aiaseminar „Enam kui inim. Kirjandus ja kunst mitmeliigilises maailmas”. Ettekannetega esinesid Timo Maran („Semiootiline seotus paljuliigilises maailmas”), Kadri Tüür („Kuidas maitsed karule?”), Elle-Mari Talivee („Linnuvaatlejad ja nende teekond keskkonnale mõtlemiseni”), Merili Metsvahi („Liivimaa vaimulike arusaamad veekogude elususest XVII sajandi esimesel poolel”), Kaarina Rein („Botaanika rootsiaegses Tartu ülikoolis Andreas Arvidi disputatsiooni „De plantis” näitel”), Risto Järv („Naabrist parem. Meie muinasjutusiil”), Sara Bédard-Goulet („More-than-human encounters at the edge of extinction in Indices des feux by Antoine Desjardins”), Ulrike Plath („Manfred Kyber: baltisakslasest loomakaitsja ja kirjanik”) ja Ene-Reet Soovik („Läänemere lained: linnaloodusest ja loodus(aja)kirjandusest”).

15.–17. juunil toimus Tallinna Ülikoolis 13. Lotmani päevade konverents „Hirm kultuuris ja hirmukultuur” („Fear in culture and culture of fear”). Kutsutud esinejad olid Joanna Bourke (Birkbeck, Londoni ülikool, „The gender of fear: Female evil in twentieth-century culture”), Andrei Zorin (Oxfordi ülikool, „Tolstoy: Fear of death and fear of mortality – experience, representation, philosophy), Jevgeni Dobrenko (Ca’ Foscari Veneetsia ülikool, „Stalinist Comedy of Fear”) ja Mihhail Lotman (TLÜ, TÜ, „По ту сторону страха”). Osale­jaid oli 24 riigist. Eesti teadlastest esinesid Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman, Mari-Liis Madisson, Merit Rick­berg, Timur Guzairov, Irina Belobrovtseva, Inna Adamson, Sergei Dotsenko, Igor Kotjuh, Mihhail Trunin jt.

19. juunil peeti Kirjandusmuuseumis 9. sõjaseminar „Sõja ja konkreetsete sündmuste kunstiline mõtestamine”. Esinesid Michael Cole (TÜ, „The calm before the storm: Cultural resistance to Russia in Ukraine before February”) ja Svetlana Maslinskaya (Grenoble’i Alpi ülikool, „Chrono-journey in Children’s Literature about War: the Evolution of Commemorative Pragmatics”).

26.–29. juunil peeti Värskas BaltHerNeti suvekool „Väliseesti kultuuripärand võõrsil XI. Minu eesti juured”. Avapäeval külastati Tartus Eesti Rahvusarhiivi, kus Tõnis Türna tutvustas pereloo uurimise võimalusi ja juurdepääsupiiranguid. Suvekoolis räägiti suguvõsa- ja nimeuurimisest, pereajaloo jäädvustamise erinevatest viisidest, haudade kaardistamisest, pere- ja kohapärimusest. Tutvustati teemaga seotud kogusid Eestis ja väliseesti arhiivides. Keila Kopvillem ja Piret Noorhani (Väliseesti Muuseum) kõnelesid väliseestlaste elulugudest VEMU arhiivides, Madli Wiiburg Walfridsson Rootsi Eestlaste Liidu arhiivigrupi tööst, Fred Puss (Eesti Isikuloo Keskus) tõi näiteid pereloo uurimisest, Tiina Tael (ERM) tutvustas Setumaa kirjasaatjate lugusid, Marin Laak (ERM) andis ülevaate väliseesti fondidest näidetega Ilmar Laabani ja Gunnar Neeme kogust, Janis Tobreluts (EELK arhiiv) kõneles väliseesti kirikuarhivaalidest. Teisel päeval kõneles Mari-Ann Remmel (ERM) kohapärimusest ja identiteedist, Tiina Kirss (Eesti Elulugude Ühendus) elulugudest ja nende kogumisest, Marju Merschin (Eesti Mälu Instituut) 1944. aasta suurpõgenemisest 80. aastapäeva puhul ja Piret Voolaid (ERM) Kanada eestlaste koolipärimusest. Kultuuripärandialase koostöö suundade arutelul osalesid Välisministeeriumi, Eesti Instituudi ja BaltHerNeti esindajad. Toimus MTÜ Baltic Heritage Networki aasta­koosolek.

27. juunil toimus Tartus LVI J. V. Veski päev „Eesti keelest ja läänemeresoome keelte­perest”, mis oli pühendatud keele­mehe 150. sünniaastapäevale. Ette­kannetega esinesid Reet Kasik („Johannes Voldemar Veski eesti oskuskeele arendajana 1920–1940”), Valts Ernštreits („Liivi keel põliskeelte aastakümnel”), Petar Kehayov („Keelesaarte tähtsusest läänemeresoome keeleteadusele”) ja Heinike Heinsoo („40 aastat vadjalaste hulgas”). Lisaks tavapärasele ettekandeosale ja Raadi kalmistul J. V. Veski kalmu külastusele toimus seekord ka ringreis Veskiga seotud paikadesse.

4.–6. oktoobrini tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis Tatiana Vladõkina 70. sünnipäeva veebikonverentsiga „Elava traditsiooni lätetel”. Tatiana Vladõkina on udmurdi folkloori, mütoloogia ja traditsioonilise kultuuri tänapäevase uurimise rajaja. Ettekannetega esinesid teadlased Eestist, Ungarist, Soomest, Prantsusmaalt, Udmurtiast, Baškortostanist, Tatarstanist, Mari-Elist, Karjalast ja Komimaalt.

5. oktoobril toimus Pärnus Academia Pernaviensise XX mõttekoda. Tegu oli juubelihooaja algust märkiva üritusega, sest järgmisel aastal möödub 325 aastat Tartu Ülikooli eelkäija Academia Gustavo-Carolina ehk Academia Pernaviensise asutamisest Pärnus. Mõttekoja aukülaline oli Toronto ülikooli emeriitprofessor Jüri Kivimäe, kes pidas loengu „Miks on Russowi kroonika tähtis?“.

5. oktoobril pidas Bengt af Klintberg Tartus loengu „The baby on the track: A newspaper legend with roots in the 19^th century”. See oli pühendatud Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli asutajale professor Walter Andersonile.

5.–6. oktoobril toimus Tartus rahvus­vaheline konverents „Läänemere kontaktid”, mis oli pühendatud prof Tiit-Rein Viitso (1938–2022) mälestusele. Ühtlasi tähistati liivi pärandi aastat ja põliskeelte kümnendit. Esimesel päeval toimusid plenaarettekanded: Valter Lang („Proto-Finns and their partners”), Riho Grünthal („The diversification and spread of Finnic languages”), Johanna Laakso („Language contact research beyond loanword studies – reflections with respect to the oeuvre of Tiit-Rein Viitso”) ja Mait Metspalu („The genesis of the Finnic genepool”). Teise päeva ettekanded koondusid kolme teema­ringi: Soome lahe äärsed kontaktid, kontaktid läänemeresoome idapiiril ning Liivi lahe ümbruse kontaktid.

10. oktoobril peeti Eesti Rahvusraamatukogus VIII oskuskeelepäeva. Avasõna­võtt oli RR humanitaaria ja kunstide raamatukogu juhatajalt Katre Riisalult. Esinesid Kristiina Kaju (RR, „Kuidas jääda ellu kunstmurul? Meediapädevuse terminitest eestikeelses kultuuriruumis”), Sirli Zupping (EKI, „Millist suunda näitab Eesti terminitöö tegevuskava?”), Martin Luts (EKI, „Räägime just Tõlkeväravast”), Kadri Vider (EKM, „Tehistaip ja termini­täpsus – on neil ülepea mingit kokkupuudet?”), Ülle Talihärm (Kultuuri­ministeerium, „Uued nähtused, muutuv keel ja nende mõju õigusaktidele”), Sirje Nilbe (Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing, „Terminiprobleemid raamatukogunduslike standardite tõlkimisel”) ja Kalju Tammaru (Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing, „Sajand raamatukoguterminoloogiat. Inimesed ja sõnad”).

11. oktoobril toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek. Kaarina Reinu ettekanne „Tartu ülikooli algusaegadest trükitud disputatsioonide põhjal” keskendus Academia Gustaviana aegsetele (1632–1656) Tartu disputatsioonidele, vaadeldes nende muutumist kolme kümnendi jooksul ning arutledes teemal, milline on nende tööde ja autorite koht eesti teadus- ja kultuuriruumis.

11. oktoobril peeti Paistu rahvamajas Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluulearhiivi muinasjutuseminar „Parandades ilma ja inimesi”. Esinesid Mall Hiiemäe, Risto Järv, Mairi Kaasik ja Kärri Toomeos-Orglaan. Mulgimaa mänge tutvustas Astrid Tuisk ning mulgi aabitsat Renee Trei.

13. oktoobril korraldas Emakeele Selts Münchenis väliskeelepäeva. Esinesid Külli Habicht (TÜ, „Die Spuren der deutschen Sprache in der estnischen Schrift­sprache”), Helin Kask (TLÜ, „English-Estonian code-copying in Estonian blogs and vlogs”), Helle Metslang (TÜ, „Eesti keelest Euroopa ja uurali keelena”), Tiit Hennoste (TÜ, „ahah ja ahaa, ah ja aa, noh ja noo, jah ja jaa. Ja teised pisikesed sõnad, millega me suhtleme”) ning Mare Kõiva (EKM, „Loitsudest, sõnamaagiast, nõidumisest minevikus ja tänapäeval”).

14. oktoobril toimus Kaunases Vytautas Suure ülikoolis konverents „Contemporary Studies of Family and Calendar Holidays: Challenges and Perspectives”. Konverentsi fookus oli suunatud tähtpäevade pidamises umbes 30 aasta jooksul toimunud muutuste jälgimisele. Eesti Kirjandusmuuseumi teadlastest osalesid Mare Kõiva („Continuation and Innovations – on Formation of the Estonian Calendar System 1990–2023”) ja Andres Kuperjanov („Small Societies in a Global Network”).

16. oktoobril peeti Tallinnas konverents „Viirastus piiril: idaeurooplase passioon. Emil Tode „Piiririik” – 30”. Kirjanike Maja musta laega saalis astusid üles Rein Veide­mann („Piiririik ja/kui piir­olu”), Virve Sarapik („Ontoloogiline ­piir­/­itus. Tode ja Lotman”), Joonas Hellerma („„Piiri­riik” – lõpuaegade raamat”), Kristiina Rebane („Emil Tode „Piiririik” ja Giacomo Leopardi umbkaudsuse poeetika”), Märt Välja­taga („„Piiririik” ja iha kolmnurk”), Raili Marling („„Piiririigi” soolised sekeldused”), Piret Viires („„Piiri­riik” kui sündmus”), Juhani Salokannel („Mis­pärast „Piiririik” ei ole soome keeles „Rajamaa”? Emil Tode tee Soome”), Joosep Susi („David Bohmi teoreetiline füüsika. Ääremärkusi apostroofist”) ja Tõnu Õnnepalu („Piiririik revisited”). Järgnes arutelu. Konverentsi korraldasid EKA, TLÜ ja TÜ nüüdis­kultuuri uurimise töörühm ning Eesti Kirjanike Liit.

16. oktoobril korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis seminar, kus arutleti avalike siltide andmebaasi koostamise üle. Kõnelesid TÜ üldkeeleteaduse kaasprofessor Ilona Tragel ning IT ja keeleteaduse üliõpilane Mihkel Roomet, kes on uurinud, kuidas selline andmebaas sobiks muu visuaalse materjali (nt meemide, grafiti jmt) kogumiseks ning mida selleks oleks vaja muuta.

17. oktoobril toimus Eesti Keele Instituudis nimekonkursi „Ehe Eesti – Eesti ettevõttele eesti nimi 2023” lõpuüritus. Ettekannetega esinesid Ilmar Tomusk („Äri- ja ettevõttenime hea tava”), Sirli Zupping (EKI, „Kas ettevõtted peaks jõudma Vikipeediasse?”) ja Mare Vahtre (Eesti Interneti Sihtasutus, „.ee – värav eesti­maalasteni”). Laureaatideks valiti rahvusdomeeninime kategoorias mänguvõti.ee (Mänguvõti OÜ), õpilasfirmade kategoorias PAKILINE, aasta uustulnuka kategoorias OÜ Sõnavulin, teenindusettevõtte kategoorias Vudila (Vudila Mängu­maa OÜ), tootmisettevõtte kategoorias HUUM OÜ, haridus- ja kultuuriasutuse kategoorias MTÜ Laste­raamat ning vabaühenduste kategoorias MTÜ Jääk ja Praak.

18. oktoobril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis 18. Akadeemilise Rahvaluule Seltsi konverents. Arutleti, kuidas mõjutab uurija ja uuritavate põlvkondlik kuuluvus nii välitöösituatsiooni õhustikku kui ka kogutava materjali ning uurimisallikate iseloomu. Ettekannetega esinesid Piret Voolaid („Kanada eestlaste koolipärimus – põlvkondade dialoog (Eestiga)”), Svetlana Karm („Soome-ugri uurimisreisid kolleegide jälgedes”), Eda Kalmre („„Jutustan, nagu arvan (vajaliku olevat) …” Tõde ja valikud eluloojutustustes”), Lodewyk Barkhuizen („Habit, memory, and differ­ence: Intra-inter-generational dialogue beyond human agency”), Maarja Kaaristo („Navigating the generational dynamics: Reflections on fieldwork with canal boaters in North West England”), Mari-Ann Remmel („„Isand Aeg lõhub kõik halli mineviku sünged kantsid…” Aja vaim Jaan Remmeli (1934–2007) noorpõlve jäädvustustes”), Andreas Kalkun („Intiimsed vestlused eakate naistega. Iga, sugu ja muud asjaolud”) ja Anu Korb („Välitöökohtumised läbi aastakümnete”).

19. oktoobril korraldas Fenno-Ugria asutus hõimupäevade raames konverentsi „Soome-ugri rahvad Lätis – kadumine püsimine või edasiminek”. Esinesid Priit Raudkivi („Paotades ust ja kiigates tuppa. Paar mõttekest Vana-Liivimaa mõistmiseks”), Valts Ernštreits („Liivlaste tänased ja homsed väljakutsed – kuidas tagada kriitiliselt ohustatud keele ja kultuuri kestvust”), Lembit Vaba („Kas leivud on liivlased?”), Indrek Jääts („Meenutusi Lutsi maarahvast”), Enn Ernits („Kes olid kreevinid ja mida neist on teada?”) ja Andrei Hvostov („Kaupo – Liivimaa esimene poliitik”).

19.–20. oktoobril korraldati Narva-­Jõesuus seminar „Ühte lähvad meie hääled, meie hääled, meie meeled. Koosõppimisest ühise kultuuripärandini”. Lasteaia- ja põhikooli esimese astme õpetajatele suunatud eesti keele seminari keskmes oli eesti keele õpetamine ja omandamine lasteaias ning koostegutsemine ja koosõppimine. Töötubade korraldajad olid Eesti Kirjandusmuuseum ja Eesti Rahva Muuseumi esindajad Virve Tuubel, Astrid Tuisk ja Mathilda Matjus.

19.−21. oktoobril toimus TÜ Narva kolledžis rahvusvaheline konverents „Koha kultuuriline maine ja mentaalne kaart: Narva”. Konverentsiga jätkus teadusürituste sari, mille eesmärk on uurida Eesti konkreetseid kohti, kohalikku identiteeti, nähtavaid ja nähtamatuid piire, piirkonna elanike topograafilisi eelistusi. Plenaarette­kanded pidasid Ievgeniia Voloshchuk (Europa-Universität Viadrina, Frankfurt Oderi ääres, „Ментальные карты и топография Восточной Европы в современной немецкоязычной литературе”), Alina Jašina-Schäfer (Mainzi ülikool, Saksamaa, „Feeling Narva: Unravelling affective layers in urban coexistence and identity”), Borys Begun (Europa-Universität Viadrina, „Функции культурных границ в современной литературной антиутопии”). Eestist esinesid Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli teadlased Liisi Laineste, Mare Kõiva, Sergei Troitski, Nikolai Anisimov, Eva Touluoze jt.

20.–21. oktoobrini peeti Eesti Kirjandusmuuseumis sügiskonverents „Olnu on ikka veel täna”. Korraldasid Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Selts, Ene Mihkelsoni Selts ja Eesti Kirjandusmuuseum. Esinesid Peeter Kaasik („Ene Mihkelsoni vanemate lugu ja metsavendluse uurimise hetkeseisust”), Mauri Kiudsoo („Metsavendade jäljed maastikul”), Mari-Ann Remmel („Vanad pelgupaigad eesti kohapärimuses”), Aigi Rahi-Tamm („Kodutus 1940. aastate kontekstis”), Aija Sakova ja Tiina Ann Kirss („Millest tunnistab „Ahasveeruse uni”?”), Galina Ponomarjova („Metsavendlus ukraina ja eesti kirjanduses. Maria Matiose „Solodka Darjusja” ja Ene Mihkelsoni „Katkuhaud” ja „Ahasveeruse uni””), Marin Laak („Metsavendluse uurimise jäljed Ene Mihkelsoni arhiivis”). Paneeldiskussiooni „Kirjanduse roll ajalooliste teemade käsitlemisel? Mida lisab, millist tõde avab kirjandus?” juhtis Eneken Laanes, osalesid Lilli Luuk, Priit Põldma, Marju Lauristin ja A. Rahi-Tamm. Teisel päeval kõneles kindral Martin Herem („Metsavendlus kui meie sõjaajalugu”), Rasmus Kagge, Laur-Leho Kaljumetsa ja Tõnis Lehe ettekandest sai teada, kuidas „Metsavendade” sari teleekraanile jõudis. Aija Sakova ja Joosep Susi juhitud teisel paneeldiskussioonil „Kirjanduse ja ajaloo lõimitud õpetamine” osalesid Reelika Laes, Indrek Riigor, Andrus Org ja David Ilmar Lepasaar Beecher. Toimus neli töötuba, mille eesmärk oli kindlal üldpädevusel põhineva lõimitud ajaloo- ja kirjandusõpetuse õppematerjali koostamise ideede genereerimine ja tunni­kavadeks vormistamine. Kultuurimõtestaja preemia pälvis kirjanik ja kirjandusuurija Igor Kotjuh.

20.–22. oktoobrini korraldas Emakeele Selts põliskeelte kümnendile pühendatud keelelaagri. Laagrisse olid oodatud kodukandi keelte ja eluviisi hoidjad ja keelehuvilised õpilased 8.–12. klassist. Ettekannetega esinesid Karl Pajusalu (TÜ, „Uuenev Eesti keelemaastik”) ja Péter Pomozi (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest, „Ungari keelealast ja keelerikkuse hoidmisest”). Toimus Tiina Laansalu (EKI) keele­ressursside töötuba ja Kristiina Praakli (TÜ) noortekeele töötuba. Oma tegevust tutvustasid keelekogukondade esindajad saartelt kuni Häädemeeste ja Kuusaluni.

23. oktoobril toimus Tallinnas Eesti Laste­kirjanduse Keskuses seminar „Laps kirjanduses 11. Raamatukogu toob kokku”. Seminariga tähistati ELK 90. sünnipäeva: 12. novembril 1933 asutati esimene spetsiaalselt lastele ja noortele loodud Tallinna Noorteraamatukogu. Ettekannetega esinesid Maris Saagpakk (TLÜ, „„Sured wägga head orangi ounad” – võõraste maade kirjeldustest laste misjonijuttudes XIX sajandi keskel”), Piret Lotman (Eesti Rahvus­raamatukogu, „Lasteraamatu­kogust Eesti Vabariigis enne nõukogude okupatsiooni”), Elle-Mari Talivee (Underi ja Tuglase Kirjandus­keskus / TLÜ, „Tuglase raamatukogu ja lapselik uudishimu”), Krista Kumberg (Lääne Maakonna Kesk­raamatukogu, „Krunniga tädi ja hiirvaikne ruum – kas ikka veel?”), Risto Järv (EKM, „Muudab maailma. Laps muinasjutu­subjektina”), Jaanika Palm (Eesti Laste­kirjanduse Keskus, „Lugemine keelatud!”), Ilona Martson (Tähekese peatoimetaja, „Eesti lapse oma ajakiri: laste­ajakirjandus minevikus ja tänapäeval”) ja Mari Klein („Mis sa seal toimetad? Pilguheit (keele)­toimetaja töö kulisside taha”).

27.–28. oktoobrini korraldas Võru Insti­tuut konverentsi „Põlised ja rändajad, olijad ja tulijad, suhted ja mõjud”. Tähele­panu all olid eelkõige läänemeresoome väikerahvad, aga ka teised põlis­rahvad ja põliskeelte kogukonnad Lääne­mere ümbruses ja kaugemal. Esinesid Janne Saarikivi („Keelte levimine lääne­meresoome aladel – kas migratsioon või keelevahetus? Mõnda meie esiajaloo rände­lainetest”), Kristiina Tambets („Ränded Eesti alade asustusloos arheogeneetika vaates ja rõhuga Lõuna-Eestil”), Karl Pajusalu („Lõunaeesti ja liivi keele kontaktalad”), Heiki Valk („Kääparahva kadumine: asustuse järjepidevuse(tuse) küsimus Ida-Võrumaal IX–XIII sajandil”), Evar Saar („XVI–XVII sajandi Võrumaale tulijad ja nende jäljed nimedes”), Mari Sarv, Kati Kallio („Sisuelementide rändemustrid läänemeresoome regilaulude korpuses”), Denis Kuzmin („Venäläis­peräinen maastoterminologia Tverin Karjalan murteissa”), Rainer Kuuba („Midä näütäse 2011. ja 2021. a rahva ülelugõmisõ võrokõisi rändämise kotsilõ”), Liina Lindström, Helen Plado, Maarja-Liisa Pilvik, Triin Todesk ja Annika Kängsepp („Võro ja seto keele kasutamine XX ja XXI sajandil”), Jüvä Sullõv („Võrokõisi rändämine ja võro võrgosõnaraamadu pruukmisstatistiga”) ja Kadri Ugur („„Millega sa nakkama sait, et pidit ärh Võrolõ kolima?” Autoetnograafiline kaehus üte tagasituleki pääle”).

27.–28. oktoobril toimus TÜ Narva kolledžis hõimunädala kirjanduskonverents „Vabaduse kontsept Ida-Euroopa kirjandustes VII: „Sándor Petőfist Edith Söder­granini”. Plenaarettekannetega esinesid Szilárd Tibor Tóth („Sándor Petőfist Edith Södergranini: soome-ugri luulekunsti uuendamine läbi aegade”), Piret Norvik („Eesti keel muutuvas ajas Petőfi luuletõlgete näitel”), Arvo Valton („Soome-ugri eeposed”) ja Kerttu Rakke („Kõnekeel kirjandusse?”). Sektsiooniistungil astusid üles Aleksei Arzamazov, Esa-Jussi Salminen, Nikolai Rakin ja Aleksei Demihhov. Arvo Survo esitles oma raamatuid: ingerisoome-vadja eepost „Pääskölintu-Päivälintu” (2020) ja „Iku-Ruotus. Eepos korpiheimon sodasta ristimiekkalaisia vastaan” (2023).

Foto: Miina Norvik

Läbi sügisese Tartu siia sinu juurde jalutades otsustasin mitte jätta küsimata: millega sügis sind võlub?

Sügis tõepoolest meeldib mulle – kuigi on pimedam ja jahedam aeg, võlub ta oma rahuga. Enamasti on selleks ajaks kasvanud lootus, et kui suvesekeldused läbi saavad, siis algab rahulikum periood, kus asjade üle järele mõelda, lugeda, kirjutada. Aga tegelikkuses on september ikka väga kiire kuu, sest algab uus akadeemiline aasta, nii et see sügise rahu on petlik.

Mis aineid ja kellele sa praegu õpetad? Mida õpetamise juures oluliseks pead?

Keeleteaduse magistrantidele õpetan keeletüpoloogiat ja suhtluslingvistikat. Bakalaureuses õpetan keeleteaduse aluseid ja sissejuhatust keeleteadusesse. Korraldan ka magistriseminari ja magistrikooli tegevusi. Tulime just magistrantidega Käärikult sügiskoolist, olid huvitavad loengud ja töötoad, aga eelkõige on tore olla koos noorte inimestega ülikooli õpperuumidest erinevas keskkonnas. Ja minu arvates on väga oluline ka see, et magistrandid omavahel paremini tuttavaks saaksid. Meie magistrikool ühendab ju keeleteaduse ja tõlkeõpetuse magistrante, kes õpivad erinevatel õppekavadel ja muus õppetöös väga palju kokku ei puutugi.

Õpetamises pean oluliseks oskust tekitada huvi. Meeldib ka, kui tunnen ära, et mu õpetatav sisu ja õpetamisviis on üliõpilase jaoks põnev. Iseäranis näitavad elamust välja need üliõpilased, kes ei ole varem üldse keeleteadusega kokku puutunud. On tore tunne näha, kuidas ühtäkki hakkab see uus maailm nende ees avanema.

Nii et ühelt poolt saab vägagi huvile rõhuda ja näidata, kui põnev maailm on keelega seotud. Teisalt jälle on oluline, et omandatav teema nõuaks pingutust, mille järel tunda õnnestumist. Praktilises eesti keele õppes, mida olen ju ka elu jooksul palju teinud, on vist esikohal õnnestumise kogemus, aga ka seal tuleb kuidagi avastamis­rõõmu üleval hoida.

Mulle tundub, et sa oled õppejõud, kes suudab luua õhkkonna, kus üliõpilased julgevad jääda iseendaks. Kas tunned end siin ära?

Kindlasti olen püüdnud saavutada õppimist soodustavat turvalist õhkkonda, iseasi muidugi, kuidas see õnnestunud on. Ilmselt peavad siin hinnangu andma hoopis mu õpilased. Kui jutt juba hindamisele läks, siis pean ära mainima, et kõige raskem õpetamise juures ongi just hinnete panemine.

Milline on su esimene õpetamiskogemus?

Esimene õpetamiskogemus ­pärineb ülikooliajast, kui meil oli kohustuslik kooli­praktika. Mul on mälestus ühest 5. klassi poisist, kellel olid eesti keeles valdavalt kehvad hinded, kuid minu käest sai ta käändkondade määramise töö eest viie. Nimisõna käändtüüpides on ju väga selge algo­ritm, kuidas tüüpe silpide arvu ja astme­vahelduse järgi määrata. Matemaatilis-­loogiline lähenemine sobis sellele poisile paremini. Mind huvitab siiani, milliste nõksudega oleks koolis võimalik grammatikat põnevalt õpetada.

Tartu Ülikooli õppejõuna sain esimesed kogemused, kui andsin vene tudengitele eesti keelt võõrkeelena. Väga tore oli algusest peale. Olin siis tudengitest vaid mõni aasta vanem, aga see ei seganud. Tagantjärele mõtlen, et praktilises keele­õppes olin alguses küll liiga traditsiooniliste meetodite küljes kinni, aga eks tolle­aegne võõrkeele õpetamise metoodika oligi praegusest erinev. Hakkasin kohe õpetama ka teoreetilisi aineid, sissejuhatust keeleteadusesse ja semantikat eesti keele (võõrkeelena) üliõpilastele. Need on mu lemmikained olnud kogu akadeemilise elu jooksul.

Kuidas sa lingvistikaülesannete juurde jõudsid?

Algatasin 2003. aastal Eestis lingvistika­olümpiaadi tänu õnnelikule juhusele, kui minuni jõudis kutse esimesele rahvusvahelisele lingvistikaolümpiaadile ja oli vaja kokku panna Eesti võistkond. Minu arvates on see olümpiaad väga oluline lisa kooliharidusele, milles keeleteadusest eriti palju ei räägita. Lingvistikaüles­annete lahendamine nõuab eelkõige loogilist mõtlemist, aga peaks ka edendama maailma keelelise mitmekesisuse tajumist ning selle kaudu tugevdama huvi oma emakeele vastu. Õnneks on lingvistikaolümpiaadi korraldusmeeskond nüüdseks välja kujunenud ja ma ise pean palju vähem selles liinis tegutsema kui algusaastatel.

Kas teadustööga alustasid Tartu Ülikooli tehisintellekti laboris?

Sain tänu oma diplomitöö juhendajale Haldur Õimule tõesti kohe pärast lõpetamist nooremteaduri koha sellesse laborisse. Tehisintellekti labor oli interdistsiplinaarne uurimisgrupp, kus oli juriste, arvuti­inimesi, keeleteadlasi, matemaatikuid ja teisi. Selles keeleteadlaste grupis olid näiteks Haldur Õim, Mare Koit, Heiki-Jaan Kaalep – ehk siis need inimesed, kellest hiljem sai arvutilingvistika tuumik. Mind võeti sinna ikkagi eelkõige väitekirja tegema. Põhiline tööülesanne oli tegeleda oma uurimusega – küsilause funktsioonid eesti keeles, täpsemalt dialoogi reguleerivad küsilaused. Hilisemas vestlusanalüüsi paradigmas nimetatakse dialoogi reguleerimist üldiselt parandusmehhanismiks, mida ma tollal uurisin natukene teises võtmes. Kolleegid laboris tegelesid samal ajal dialoogimudelitega.

Seega juba 1980-ndatel proovisite tehis­intellekti laboris luua oma juturobotit?

Võib küll nii olla, kuid minu roll ei olnud seal väga suur, kuna tegelesin oma uurimistööga. Lisaks sündisid mul ­1980-ndate lõpus kaks poega, nii et aru­saadavalt veetsin omajagu aega kodus, mitte laboris. Tollel ajal tõepoolest arutleti palju dialoogi­süsteemide üle ja toimusid teaduskonverentsid, mis kahtlemata kujundasid mu teaduslikku maailmapilti.

Mis edasi sai? Kuidas sul säilis huvi suhtlust uurida?

Kui Jüri Valge juhtimisel loodi eesti keele (võõrkeelena) õppetool, läksin sinna lektoriks. Tahtsin ka õpetada, mitte ainult teadusega tegelda. Aga väitekiri oli pooleli ja jätkasin seda. Ma mäletan, et Tartu Ülikoolis käis vestlusanalüüsist loenguid pidamas Auli Hakulinen, see võis olla 1990. aasta paiku. Mind köitis eelkõige parandusmehhanismi ­temaatika, mis seostus kõige rohkem minu dialoogi­uurimisega. Hiljem saatis ta mulle vestlus­analüütikute klassikalisi artikleid, millest väitekirja jaoks tuge ja inspiratsiooni ammutada. Vahepeal sai Eesti riik vabaks ja muutus ka teadussüsteem, nii et kandidaadiväitekirja kaitsesin hoopiski magistri­tööna.

Kindlasti oli väga oluline see, et Haldur Õim juhatas mu pragmaatika juurde. See ongi jäänud minu põhiliseks uurimisvaldkonnaks. Samuti on mind väga palju mõjutanud soome suulise suhtluse uurijad. Sattusin Auli Hakulisega uuesti kokku 1990. aastate keskpaigas, kui elasime perega Turus. Mul õnnestus osaleda Helsingi ülikooli korraldatud doktorantide seminaril, kus Auli juhendas rühma, milles oli ka mitu pronoomeniuurijat. Seal tekkis huvi eesti pronoomenite vastu ja leidsin oma doktoriväitekirja teema. Hiljem ongi mul olnud palju koostööd Soome suulise keele ja pronoomenite uurijatega, kes kõik on mind omal viisil mõjutanud, nt Ritva Laury, Marja-Liisa Helasvuo, Eeva-Leena Seppänen, Marja Etelämäki.

Pronoomenitest algaski siis laiem huvi deiksise vastu?

Jah, deiksis oli eesti keeles suhteliselt uurimata valdkond, nii et mu doktori­väitekirja katuspeatükk oli isegi nagu õppevahendiks siin mõnda aega, kuigi see muidugi nii ei peaks olema.

Oled keeleuurimisel katsetanud erinevaid lähenemisi. Milline neist on sulle keeleteadlasena kõige omasem?

Olen ikkagi olnud funktsionaalse keele­teaduse esindaja, kuigi teatud formaliseerimispüüdlus on klassikalisel pragmaatikal kogu aeg olemas olnud, see kuulub valdkonna juurde. Aga sellisest filosoofilis-analüütilisest lähenemisest olen pigem suundunud suulise keele ja suulise suhtluse uurimisele. Suhtlus kõige laiemas mõttes on minu jaoks olnud see kõige olulisem uurimisvaldkond, mille sees ma siis olen.

Esimene teadusgrant, mida juhtisin, tegeles eesti keele tuumsõnadega. Töötasime siis koos Ilona Trageli ja Ann Veismanniga, riivamisi tulid sisse ka keele omandamise teemad. Lapsekeelega olen siiski saanud vähem tegeleda, kui oleksin tahtnud. Lapse keelelise arengu uurimine on omaette valdkond, sellega kursis olemine oleks nõudnud suuremat pühendumist. Aga olen saanud juhendada näiteks sinu lapsekeelealast väitekirja, see pakkus mulle palju huvitavat.

Saime tõesti lõputult arutleda huvitavate avastuste ja märkamiste üle, mis lapsekeele andmestikus esile tulid. Siinkohal toon meie vestlusse väljendi – märkamiste märkamine. Kas see võikski olla sinu uurimisteemade ja -viiside ühis­nimetaja?

Inimsuhtluse põhialus ongi see, et me tõlgendame kogu aeg seda, mida kuuleme ja näeme. Iseenesest see ongi laias mõttes märkamine. Ja keele uurijana märkad omakorda erinevaid vahendeid, mis võimaldavad suhtlejatel üksteise mõtteid märgata, see võiks siis olla märkamiste märkamine. Kõige laiemas mõttes võib vast öelda, et olen uurinud tõlgendamise ja keelelise produktsiooni vahekorda suhtluses. Mind ikkagi väga huvitab, kuidas keele­struktuur on suhtluse teenistuses, kuidas me toodame ja tõlgendame keelelisi üksusi.

Millega sa praegu keeleteaduse alal tegeled? Mille üle juurdled?

Mind on ikka köitnud nii tähendus kui ka grammatika, kui neid muidugi üldse eristada saab. Asesõnade kasutus, mida olen ehk kõige rohkem uurinud, on grammatika ja sõnavara piiri peal. Mind väga-väga paelub ka süntaks, viimasel ajal eriti suulise kõne süntaks. Olen tegelenud relatiivlausega suulises suhtluses, aga sooviksin jätkata süntaktiliste konstruktsioonide uurimist. Referentsiaalsete praktikate töörühmas, mis on moodustunud minu endistest doktorantidest (Maria Reile, Helen Hint, Piia Taremaa), me küll laiendame kogu aeg uurimisteemade ringi, kuid püüame siiski jätkata detailset eesti keele nimisõnafraasi ja viitesuhete uurimist.

Teiselt poolt on minu arvates oluline uurida suhtlust, nagu olen ka juba öelnud, ja me oleme viimasel ajal kirjutanud koos Miina Norvikuga mitu artiklit, mis põhinevad intervjuudel keelelise eluloo ja keelelise käitumise kohta. Ja nüüd päris viimane artikkel näiteks, mis meil praegu on retsenseerimise etapis, on sellest, kuidas eestlased enda arvates peavad viisakus­vestlust.

Laias laastus mul ongi praegu kaks paralleelset uurimissuunda. Üks on suhtluse uurimine suhteliselt üldisel tasemel kultuurikontekstis. Ja teine niisugune täpsem grammatika ja sõnavara koosfunktsioneerimise uurimine, kasutades nii suulist vestlust kui ka psühholingvistilisi katseid. Erinevad pragmaatika suunad on vist ikkagi need, mis jäävad minu huviorbiiti ka tulevikus.

Mis sind keeleuurimisel endiselt üllatab?

Minu huvi pronoomenite vastu algas tegelikult küll üllatusest, et ta ei ole alati elus ja see ei ole alati elutu. See on võib-olla üks niisuguseid asju, mis on käivitanud päris palju minu uurimistööd ja millest algas huvi deiksise vastu. Sain teada, et elusa-elutu vastandus on vaid üks kriteeriume, mis pronoomenivalikut mõjutab.

Suulise kõne süntaksi alal ma ikkagi väga tahaks näha seda, kuidas grammatika tõesti suhtluses sünnib, siin on relevantne suund, mida inglise keeles nimetatakse emergent grammar. Oleks põnev näidata, kuidas eesti keele grammatika suhtluses vormub. Arvan, et ma olen suutnud midagi selles osas selgeks saada relatiiv­lausete kasutust uurides.

Lisaks on mulle jätkuvalt olulised keele omandamise teemad. Ma olen saanud ­sellega natuke vähem tegeleda, osalt ka viimasel ajal ennast teadlikult piirates. Aga minu huviorbiiti jääb see valdkond igal juhul.

Milline on keeleteadlase roll tänapäeva ühiskonnas? Kuidas suhtud teaduse populariseerimisse?

Esiteks kõige üldisemal tasemel arvan, et igasugust teadmist on inimesel vaja, et inimene on niisugune loom, kes tahab enda kohta teada saada. Inimkonna areng põhineb sellel, mis me oleme teada saanud ja mida me veel tahame teada saada, nii et igasuguse uue teadmise loomine on iseenesest kindlasti kasulik ka siis, kui see ei ole esmahetkel rakenduslik. Mind mõnevõrra häirib humanitaarteadustes kohese kasu tagaajamine. Kindlasti tuleb kasuks, kui teadlane näeb oma uurimistulemuste rakendamise võimalikkust, aga see ei tohiks olla ainuke kriteerium. Teoreetilised alusuurimused on väga vajalikud, sest nendele saab toetuda ka rakendusuuringutes.

Keeleküsimustes ja keelepoliitikas peaks keeleteadlane oma arvamust avaldama, iseasi, kui aktiivselt ja milliste vahenditega keegi seda teeb. Mina ise ei ole meedias väga aktiivne, aga loodan, et saan mõjutada ühiskonda paljude tudengite kaudu.

Väärtustan mitmekeelsust ning sel teemal olen ka avalikult veidi rohkem sõna võtnud. Ma olen lapsest peale kakskeelne, rääkinud eesti ja vene keelt, ja selle elukogemuse põhjalt olen püüdnud ka kaasa rääkida näiteks lapse mitmekeelsuse teemadel. Üks keel ei pea tulema teise arvelt, mitu keelt ühel inimesel on täiesti võimalik. Aga ei tasu arvata, et kõik ühe inimese keeled peavad olema täpselt samal tasemel. Keeled võivad ka oma rolli vahetada elu jooksul. Kahjuks kuuldub ikka ja jälle seda arvamust, et mitu keelt ühte pähe justkui väga hästi ei mahuks. Teiseks seda arvamust, et ainult lapsena on võimalik keelt hästi õppida. Tegelikult õpib lapsena lihtsalt teistmoodi kui täiskasvanuna. Samuti arvatakse tihti, et aktsent või grammatilised vead on halvad, aga võib-olla nad pigem kaitsevad selle eest, et meid ei peetaks emakeelseks kõnelejaks ja antakse andeks mõned näiteks viisakusega eksimised teises kultuuriruumis. Need teemad panevad mind emotsionaalselt reageerima.

Teadustulemuste vahendamine avalikkusele on vajalik, kuid populariseerimise ja teadustöö vahel peaks valitsema tasakaal. Meenus üks juhtum, mis näitab, et teadlane võib end populariseerimast leida vägagi ootamatus kohas. Kord leidsin Endla teatris etenduse kavalehelt katkendi ühest oma artiklist sinatamise-teietamise kohta. Sellised hetked on mulle teadlasena väga rõõmsad.

Kui mõtled kõigile oma kodudele, siis millised keeled neis kõlasid ja kõlavad?

Lapsepõlvekodu juurde kuuluvad kindlasti eesti ja vene keel. Mida varasem lapsepõlv, seda rohkem tegelikult oli vene keelt, sest vene keelt ma rääkisin ka oma vanaema ja vanaisaga. Vanaema suri, kui ma olin seitsmendas klassis, vene keele osa hakkas pärast seda vähenema. See oli mulle väga kallis vanaema ja temaga ma rääkisin väga palju. Emaga olen kogu elu rääkinud vene keelt, kuigi ta oskab eesti keelt väga hästi.

Lapsepõlvekodu eesti keel sisaldas hulgaliselt füüsikatermineid, sest füüsikutest ema ja isa arutasid oma teadusprobleeme ka õhtusöögilauas. Ega ma neist muidugi aru ei saanud, aga kõrvus kõlavad mõned neist siiamaani.

Loomulikult kõigil Soomes elamise perioodidel on soome keel olnud väga oluline. See on keel, mille ma olen omandanud täiskasvanuna. Teoreetiline huvi iseenda kui keeleõppija vastu on mul kogu aeg olnud, seda on soome keele peal olnud kõige huvitavam jälgida.

Tänu oma abikaasa Karli uurimis­valdkonnale, muidugi ka lähtuvalt minu enda huvist, on minu ümber palju eesti murdeid, aga ka liivi keelt. Eriti sageli satun liivlaste üritustele, samuti käime tihti Ludzas, kus kunagisest lutsi keelesaarest on veel jälgi alles.

Meie maakodu ümbruses kõlab seto keel, mis mulle tohutult meeldib. Julgen seto ja võro keelt rääkida muidugi ainult siis, kui ma üksi süüa teen. Aga kuigi mul ei ole rääkimisjulgust, siis on tore kuulata ja mõista ning lugeda. Just eile õhtulgi lugesin viimati Setomaa lehte. Tunnen seda tugevamat sidet, kuna mu ema lapsepõlv on möödunud Setomaa venekeelses külas ning toonane elu on minuni jõudnud lugude kaudu. Mina jälle püüan seto kultuuris kas või natukene osaleda.

3.–7. juulini toimus USA-s Bostonis Rahvusvahelise Huumoriuuringute Seltsi (The International Society for Humor Studies) konverents. Eesti Kirjandusmuuseumi teadur Anastasiya Fiadotava pidas kaks ettekannet: „Polarised but similar: Russian and Belarusian pro- and anti-democratic humour in the public sphere” (kaasautor Liisi Laineste) ja „Establishing in- and out-group boundaries in humour in the public sphere” (koos Władysław Chłopickiga).

5. augustil peeti Kuramaal Irē ehk Mazirbe külas Liivi liidu 100. aasta­päevale pühendatud peopäev „Um eņtš kēmi mäddõn“ („Meil on oma tee”). Tervituskõnega astusid üles Soome, Ungari ja Eesti saatkonna esindajad. Rahvamajas esitleti uusi liivi raamatuid, sh tutvustas Ķempi Kārl alias Karl Pajusalu oma uut luuleraamatut „Läheduse viisid”, milles on liivikeelsed luuletused koos tõlgetega läti ja eesti keelde. Üritusest võttis Eestist osa ka Liivi Sõprade Selts, kelle reis oli pühendatud Tiit-Rein Viitso mälestusele ja ühtlasi tähistati sellega seltsi 25. sünnipäeva.

24.–27. augustini toimunud Tartu semiootika suvekooli raames korraldati rahvusvaheline tulevikuteemaline konverents „Coming soon”. Plenaarette­kannetega esinesid Jaak Tomberg („On the contemporary realisation of science fiction”) ja Alexandra Robert („Semiotics in the field of speculative design: Reshaping future visions for data-driven innovation”). Eesti teadlastest osalesid Ott Puumeister, Kalevi Kull, Reet Hiiemäe, Silver Rattasepp jt. TÜ semiootika õpingute 30. aastaringi täitumise puhul toimus semiootika õpetamise tuleviku teemaline töötuba. 

25. augustil korraldati Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis akadeemiline juubeli­pidu „Tiit Hennoste ja tema kolm kontra­punkti”. Tiit Hennoste 70 aasta juubelile pühendatud ettekandepäeval esinesid Renate ja Karl Pajusalu („Dialoogiline emamurre”), Mart Velsker („Tuglas, Barbarus, Luts ja Hennoste”) ning Väino Koorberg („See oli õudne! Elu ilma Hennosteta”).

4.–8. septembrini peeti Vilniuses Euroopa Usundiuurimise Seltsi (EASR) 20. konverents „Religioonid ja tehnoloogia”. Rahvusvahelise erialaühingu töösse annavad märkimisväärse panuse ka Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi liikmed, kellest esinesid Vilniuses Mare Kõiva ja Andres Kuperjanov (ettekanne ­internetis levivatest uuspaganluse ilmingutest), Tõnno Jonuks (religioonide eksponeerimisest Eesti muuseumides), Tiina Sepp (Eesti ja Läti palve­rännumaastikest), Ülo Valk (Kuremäe kloostrist) ja Kristel Kivari (vaimsus­praktikate uuringutest).

5. septembril toimus EKI veebiseminar „Kuidas edeneb ÕS 2025?”. Ettekannetega esinesid ÕS-i peatoimetaja Margit Langemets („Ülevaade ÕS-i koostamise hetkeseisust”), Tiina Paet („Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsusest mõnede võõrsõnade kirjapildi kohta”), Sirje Mäearu („Emakeele Seltsi keeletoimkonna viimasest morfoloogiaotsusest”), Lydia Risberg („Verbirektsioonist”) ja Peeter Päll („Ülevaade sellest, mida EKI teatmikus uut”).

7. septembril esitleti Tartus „Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuri­uuringute keskuse aastaraamatut XXI–XXII. Pühendusteos Karl Pajusalule 60. sünni­päevaks”. Ettekannetega esinesid Evar Saar („Hääde­meeste”), Marju Kõivupuu („Paju(salu) (pärimus)maastikul”) ning Birute Klaas-Lang ja Valter Lang („Eesti keele ja kultuuri kujunemisest ja arengust interdistsiplinaarsete uuringute kontekstis”). Aasta­raamatut tutvustas Eva Saar.

7.–9. septembrini toimus Ljubljanas Sloveenia Teaduste ja Kunstide Akadeemia Etnoloogia Instituudis rahvusvaheline konverents parömioloogia, folkloristika ja digihumanitaaria (DH) kokkupuutepunktidest läbi uute uurimisperspektiivide ja -meetodite. Eestit esindas konverentsil Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Piret Voolaid, kes tegi oma plenaarettekandes sissevaate lühivormiuurimise ja DH suhetesse ehk digiparömioloogiasse Eestis.

11. septembril toimunud Eesti Kirjandus­muuseumi seminaril pidas Ave ­Goršič ettekande „Virumaa kogujad ja konteksti­ringid”. Ta kõneles hiljutistest välitöödest rahvaluulearhiivi nõukogude­aegsete kaastööliste Mary Kaasiku ja Gustav Kallasto järeltulijate juures. Peamiselt Virumaal tegutsenud tandem kogus aastatel 1962–1976 mitmesugust folkloori kirjandusmuuseumisse ja etnograafilist ainestikku toonasesse etnograafiamuuseumisse.

13.–15. septembrini toimus Riias rahvusvaheline noorte folkloristide konverents, mille keskseks teemaks oli XXI sajandi välitööd. Osalesid ka Tartu Ülikooli folkloori ja etnoloogia eriala doktorandid: Danila Rygovskiy kõneles vanausuliste uurimisest, Alina Oprelianska soo aspektidest ukraina folklooris, Michele Tita aga välitöödest Itaalia Alpides pandeemia ajal. EKM-i nooremteadur Andrus Tins pidas ettekande tehnoloogiafolkloorist.

14.–15. septembril peeti Tallinnas Kumus konverents „Keskkonnakaitse ja kultuuri­vormid Ida- ja Põhja-Euroopas – uusi vaatenurki”. Konverentsi eesmärk oli luua võimalusi riikide- ja valdkondadevahelisteks võrdlusteks, mis seovad erinevaid kultuure ja žanre (visuaalkultuur, kirjandus jne) ning ulatuvad kaugemale nn metodoloogilise rahvusluse seatud piiridest. Põlisrahvaste ja -kultuuride sektsioonis esinesid Art Leete (TÜ, „Those who don’t know anything about it”) ja Valts Ernštreits (Läti ülikool, „80 years later: Relationships between the indigenous Livonian community and the historical land they have been expelled from”).

15. septembril korraldasid Emakeele Selts ja Eesti Keele Instituut Jüri Viikbergi 70. sünnipäeva puhul kõnekoosoleku. Esinesid Karl Pajusalu („Põhjaeesti põliskeelest”), Annika Viht („Johannes Gutslaffi keele variantsusest”), Ott Kurs („Jüri Viikbergiga Kesk-Aasias, Krimmis ja kirjatöös”) ja Marit Alas („(Eba)­õiged kohanimed”). Esitleti Jüri Viikbergi artikli­kogumikku „Sõna sekka”.

18. septembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis konverents „Tõlgendus, tõde ja tunded. Muistendid ja kuulujutud kultuuris”. Konverents oli inspireeritud tänapäevafolkloori uurija Eda Kalmre 65. sünni­päevast. Esinesid Mari-Liis Madisson ja Andreas Ventsel (TÜ, „Kes kardab vande­nõuteooriaid?”), Liisi Laineste (EKM) ja Anastasiya Fiadotava (EKM / Jagiełło ülikool, „Vastandlikud, kuid sarnased: Vene ja Valgevene valitsusevastane ja -meelne poliitiline huumor”), Mare Kõiva (EKM, „Kurat Noa laevas (ATU 825) varieerumisest ja tõeotsingutest”), Alexan­der Panchenko (TÜ, „The Devil Baby legend: Between ‘traditional’ and ‘modern’”) ja Astrid Tuisk (EKM, „„Sootuks helgem maailm”. Välismaised filmid 1950. aastatel kasvanute lapsepõlvemälestustes”).

21.–22. septembril korraldati Tallinnas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses rahvusvaheline konverents „Kriiside kujutamine varauusaja kirjanduses” („Representing crisis in early modern literatures”). Tegu oli UTKK ja Tšehhi teaduste akadeemia filosoofia instituudi ühisprojektiga. Konverentsi peaesineja Vladimír Urbánek (Tšehhi teaduste akadeemia) kõneles teemal „Representations of crisis in chronological, astrological and theological discourses: Comenius’s „Sorrowful” and other Bohemian texts re­flecting on the post-1620 developments”. Eesti teadlastest esinesid Aira Võsa (UTKK, „Proof on Nobility as a personal and generational identity crisis: An apologia against defamation by Professor Andreas Virginius of Academia Dorpatensis”) ja Kristi Viiding (UTKK, „Exiled Livonian noblemen and their literary strategies to reflect the crisis”). Osalesid USA, Austria, Ungari, Rootsi, Taani, Tšehhi, Poola, Horvaatia, Itaalia ja Soome teadlased.

22. septembril peeti Väike-Maarjas Wiedemanni keelepäeva. Traditsiooniliselt oli esimene ettekanne Väike-Maarja gümnaasiumi õpilaselt: Kati-Ly Randviir kõneles teemal „Mis toimub keeletunnis, kui läbivaks teemaks on „Wiedemanni keeleauhind”?”. Esinesid veel Wiedemanni keeleauhinna laureaat Peeter Päll („Wiede­mann ja kohanimed”), Tiina Laansalu („Nimekorraldusest nimenõuanneteni”) ja Jüri Valge („Köögijutust üleriigiliseks keele­sündmuseks. Wiedemanni keele­auhind 35”). Laureaati tutvustava ettekande pidas Tiina Paet. Vestlusringi kohast ja identiteedist juhtis Jüri Viikberg. Keele­päeva korraldasid Emakeele Selts ning Haridus- ja Teadusministeerium koostöös Väike-Maarja vallavalitsusega.

25. septembril toimunud Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril tutvustas Priit Koppel Eesti Huumorimuuseumi andmebaasi võimalusi. Raplamaal Purkus asuv muuseum soovib kaardistada kõik karikaturistid läbi aegade (hetkel on andmeid 600 karikaturisti kohta). Andmebaasi kantakse kõik väljaanded, kus on avaldatud Eesti karikaturistide töid (mitte ainult huumori- ja satiiriajakirjad, vaid teisedki huumorinurki sisaldanud väljaanded, nt Noorus, Nõukogude Naine, Õhtuleht, Eesti Päevaleht jne). Plaanis on luua ühtne digilehitsemise võimalus.

28. septembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi liikumisaastale pühendatud kõnekoosolek. Ettekannetega astusid üles rahvatantsu-uurijad Sille Kapper-Tiisler („Pärimustants lavale – miks ja kuidas?”) ja Getter Lauk („Soostereotüübid eesti rahvatantsus”).

29. septembril tähistati Tallinna Ülikoolis Euroopa keelte päeva Emakeele Seltsi üliõpilaskonverentsiga. Kahes teemaplokis – „Keel hariduses” ja „Keel kasutuses” – pidasid oma bakalaureuse- või magistritöö teemal ettekande Sofia Lutter, Kulla Mellov, Nele Novek, Agnes Kolga, Silver Erm, Anastasia Šepilenko ja Loviisa Mänd.

29. septembril toimus Tallinna Ülikoolis teine ühisseminar koostöös Bologna Ülikooli Umberto Eco keskusega, mis seekord keskendus konfliktisemiootikale. Seminaril osalesid nii Bologna Ülikooli, Tallinna Ülikooli kui ka Tartu Ülikooli teadlased ja arutelud hõlmasid ökoloogilist kriisi, tühistamiskultuuri, vandenõunarratiive jm aktuaalseid teemasid. Ettekande pidasid Mari-Liis Madisson, Andreas Ventsel (TÜ, „Understanding conflicts in strategic conspiracy narratives: A ­semiotic perspective”), Igor Pilshchikov (TLÜ, „Inner conflicts as a source for artistic, cultural, and social dynamics in Juri Lotman’s semiotics”), Merit Rickberg (TLÜ, „The semiotic potential of conflict in arts-based environmental education”) ja Peeter Selg (TLÜ, „What is political conflict? A political semiotic response”).

Foto: Kalju Suur

Kõrges vanuses lahkus suve lõpul Aksel Tamm – oma kõigi muude ametite hulgas ka Keele ja Kirjanduse peatoimetaja aastatel 1983–1995. Tõsi, see ei olnud tema jaoks tõus ametiredelil, vaid pigem pehme maandumine siis, kui ta oli sunnitud lahkuma kirjastuse Eesti Raamat juhi kohalt. Toona ainsa ilukirjandust välja andnud Eesti kirjastuse juhtimine oli laia profiiliga töö, mis andis võimaluse ohtralt rakendada oma läbirääkimistalenti ja suhelda kõikvõimalike inimestega, seda ka rahvusvaheliselt, kuigi toona tähendas see peamiselt Vene suunda. Erialaajakirja paratamatult ahtam ampluaa ja kodusem toimetus võisid selle kõrval jääda kitsaks. Ajakirja tuli Tamm pärast esimest peatoimetajat Olev Jõge, kes oli Keelt ja Kirjandust juhtinud alates selle rajamisest 1958. aastal ning kujundanud väljaande näo. Tamm, kes suhtles Jõega ka perekondlikult, jätkas põhijoontes tema sissetöötatud liini. Kolleegid toimetusest meenutavad teda sümpaatse ülemuse, hea suhtleja ja targa inimesena, lisaks suure vene kirjanduse huvilisena, kuid ei mäleta, et ta oleks ajakirjas teinud olulisi muudatusi või kellegi töösse jõuliselt sekkunud. Kui tuli võimalus asuda end teostama president Lennart Mere nõunikuna, haaras Tamm sellest otsekohe kinni ja lahkus seniselt töölt, andnud sellest toimetusele teada kuulu järgi telefoni teel. Niisiis tuleb järelehüüde kohta ehk lausa ebaviisaka otsekohesusega möönda, et Keeles ja Kirjanduses veedetud aastad ei olnud Tamme eluloos kõige olulisem osa.

Luban endale aga niisugust ebaviisakust seepärast, et järgneb siiras avaldus: ikkagi on minu jaoks suur au ja rõõm nüüd töötada just selsamal ameti­kohal, kus Tamm kunagi. Nagu mujalgi on välja toodud, oma kõige kaalukama panuse eesti kultuuri – võib-olla kaalukama kui omaaegne kirjastuse juhtimine – on Tamm andnud hoopis elu lõpus, nõukogude eesti kirjandus- ja kultuurielu professionaalse, särava ja võluva mäletajana. Ta jõudis pikkade aastate jooksul olla seotud paljude oluliste kirjandusinstitutsioonidega (lisaks mainitutele näiteks ajakirjaga Looming ning Eesti Kirjanike Liiduga) ja sellest kõigest on ta hea meelega ka jutustanud: kirjutanud raamatuid, esinenud raadio­saadetes, vastanud ajakirjanike küsimustele, aga ühtlasi võtnud uurijaid era­viisiliselt jutule. Nii ongi ta tohutut muljet ­avaldanud noorematele põlvkondadele, kes on hädasti tahtnud teada saada, kuidas asjad sel ­kaugel ja võõral, nüüdseks lausa mütoloogilisel ajal „tegelikult” olid. S­eesuguses põlvkondlikus vaimus olin minagi Tamme kui jutustaja ja mäletaja suur fänn.

Tutvusin Aksel Tammega siis, kui olin hiljaaegu tulnud Keelde ja Kirjandusse tööle kirjandusteaduse toimetajana. Kolleeg, kultuuriloo valdkonna toimetaja Mall Jõgi tellis minult kui algajalt nõu­kogude-uurijalt arvustuse viimasele Tamme kolmest mälestusteraamatust, „Ütle, tsensor, milleks sulle käärid. Keelamise lood” (2012). Püüdsin muidugi säilitada kriitilist pilku, kuid lasksin end kiiresti ära võluda sarmikal pajatusviisil, mis nõukogude tsensuuri mehhanismi elegantselt üles visandas, ära seletas ja ilusaks looks vormis. Jutustaja kõneles humoorikalt ja sõbralikult, kuid mitte hinnanguteta; näilikult distantseerus olukorrast, kuid ei unustanud möönda ka omaenese eksimusi ja võitis sedasi pehmet kõhualust paljastades eriti hõlpsasti lugeja enese poole. Autor oli arvustusega rahul – ja palus Mallel korraldada meie kohtumise lõunasöögilauas. See žest rabas hingepõhjani noort kriitikut, kes oli harjunud, et nägupidi ei tunta paljusid neidki inimesi, kellega on internetis kuude kaupa suheldud, olgu ametlikul või isiklikul pinnal. Lõunasöök toimus, võimalik et koguni pitsi konjaki või muu analoogse seltsis, ja pani aluse suurele sümpaatiale.

Edaspidi intervjueerisin Tamme mõ­ned korrad, samuti kohvikulaua taga, et koguda taustainfot oma doktoritöö jaoks, mis tegeles lõviosas 1960.–1970. aastatega. Mingil hetkel avastasin, et kogu minu arusaama ja ettekujutust sellest niinimetatud hilisnõukogude ajast kujundabki tema muigamisi edasi antud, aga detailirohke jutustus: toona oli kombeks vaat nii-ja-naa; tegelikud otsused tulid vaat sealt-ja-sealt, seal-ja-seal aga tehti niisama head nägu; see-ja-too olid mõistlikud inimesed, aga see-ja-too jäigavõitu. Just Tamme mälestused on mul aidanud paremini mõista seda, mis tänapäevast paistab nõukogude aja paradoksina: paljut võis küll suunata võimu ja vastupanu dünaamika, aga see oli määratult keerukam kui lihtsalt „riik vs. dissidendid”. Muidugi ütleb kriitiline kaalutlusvõime, et kõik ei pidanud ilmtingimata olema täpselt nii, nagu rääkis Tamm, ja küllap võis teistel mõnelgi juhul olla asjast teistsugune pilt. Inimesed mäletavad ju isegi eilset päeva erinevalt. Kuid naljatamisi võib öelda, et mida enam kadus kõrvalt teisi kohal viibinuid, seda enam koondus Aksel Tamme kätte nõu­kogude aja mäletamise monopol, ja ta hoidis seda hästi.

Mingis mõttes kehastas Tamm seda aega ise, nii nagu ikka juhtub nendega, kes elavad pika elu. Näiteks oma abikaasale, teatriuurijale Lilian Vellerannale, viitas ta vestluses sageli kui „naiskodanik Velle­rannale” – kõnealuse isiku suhtes absoluutselt ja kõigiti lugupidavalt, kuid omaaegse nõukoguliku keelepruugi suhtes irooniliselt, samal ajal seda elus hoides. On saanud legendiks, et 17-aastasena jõudis Tamm käia noortedelegatsiooni koos­seisus Moskvas Jossif Stalini 70. sünni­päeval, kus nägi eemalt ka suurt juhti ennast. Praegu, mil uue hooga on hakatud järge ajama toonase kirjarahva suhetes punavõimuga, tuleb võib-olla üle rõhutada, et nimetan seda kui kurioosset fakti, mis minu silmis ilmtingimata ei määri asjaosalise moraalset palet. See kurioosum illustreerib aga elavalt, et Tamm oli oma silmaga näinud ka nii-öelda kõige hullemat, kuigi nagu ta ise meenutas, kui tema 1950. aastal ülikooli jõudis, oli eriti võigas puhastustöö juba lõppenud. See kõik on nüüd kätte­saadav vaid teisese mälu kaudu.

Teistpidi nägi Tamm ära nõukogude võimu lõpu ning astus selle mõtestajate kilda täiesti tänapäevasest perspektiivist. Pole sugugi väike oskus mõista ka murrangutele järgnevaid uusi aegu ja orienteeruda uutes mõtteraamistikes. See ei ole praegusel juhul eufemism kaasajooksikluse või kerglase meelemuutmise kohta. Pean silmas lihtsalt võimet arugi saada sellest, kuidas mõtlevad järgmised põlvkonnad: taibata, mida nad sinu käest ajaloo kohta peale kuivade faktide õieti küsivad, ja anda vastuseid, mis küsijatele midagi ütlevad. Just see võime oli Aksel Tammel olemas.

Veel üks põhjus, miks Tamme lood on hästi kinnistunud, on see, et need on põhikoelt optimistlikud. See on ehk nörritanud mõndagi, kelle meelest ei tohiks nõu­kogude aega üldse nii armsalt ja reipalt meenutada – ja ammugi ei tohiks seda teha inimene, kes siis nii head elu elas. Tamm ise tundus rääkimist pidavat hoopiski moraalseks kohuseks: paljud varem mugaval positsioonil olnud inimesed ei ole tahtnud toonast aega tagant­järele puudutada ja Tamm on seda mõnele (näiteks julge­olekutegelastele) ka ette heitnud, kutsudes neid üles kaarte avama. Aga mida kaugemale see aeg kaob, seda enam vajatakse lugu, mis oleks jutustatud kibestumata ja annaks lootust. Just seda Tamm pakkus, kuigi ilma paatose ja suurte sõnadeta. Toimunud episoode käsitles ta distantsilt, kohati endalegi tuhka pähe raputades, aga suuremalt jaolt silmanähtavalt rõõmustades ühe või teise väikese võidu üle. Samal ajal võib lugudele juurde mõelda hoiatava allteksti. Näiteks tsensuuri­parandused mõjuvad Tamme meenutustes tohutu koomiliselt – sääsekurnamise ja putukate sugueluna, nagu ta ise väljendus –, seda aga senikaua, kuni ei taba iseennast samasuguselt „olusid arvesse võtvalt” peen­häälestamiselt. Iga­tahes jääb kõlama usk, et sedalaadi totrused on võimalik üle elada ja hiljem neile just niiviisi pisendavalt tagasi vaadata.

Palju on Tamm meenutanud teisi inimesi: kirjanikke, kultuuritegelasi, funktsionääre. Ta vaagis hoolega nii iseenda kui ka teiste toonaste tegutsejate käitumist, kirjeldades vaimukalt kellegi iseäralikke reaktsioone ühes või teises olukorras ning märkides ära ka möödalaskmised. Kuid ta tegi seda alati tähelepanuväärse sõbralikkuse ja mõistmispüüuga, juureldes inimeste taustade ja motiivide üle, vaadeldes nende elukäiku kogu selle tervikus, püüdes nii palju kui võimalik arvesse võtta neid mõjutanud väliseid tegureid. Ühtlasi hoiatas ta sikkudeks ja lammasteks jagamise eest. Kui keegi oligi hakkama saanud mõne seatembuga, ei tähendanud see, et ta tuleks inimesena maha kanda – päris lootusetuid tegelasi leidub Tamme meenutustes vähe ja neil on kõrvaline roll. Suure­pärane mäletaja Aksel Tamm väärib seda, et teda mäletataks samamoodi ja sama soojalt, nagu tema ise mäletas teisi.

Foto: Postimees/Scanpix

8. juunil lahkus meie seast Malle Salupere – silmapaistev ajaloolane, arhivaar ja võrdlev filoloog, kes on andnud suure panuse eesti-saksa-vene kirjandus- ja kultuurisuhete uurimisse. Kui me ta 12. juunil viimsele teekonnale saatsime, loeti ette katkendeid tema autobiograafiast. Tahtsin väga seda teksti endale saada ja tütar Silvi Salupere saatiski selle mulle. Nüüd võime Mallest rääkida tema enese sõnadega, mis annavad võimaluse eriti ehedalt tunnetada tema ebatavalist isiksust.

Seda lühikest autobiograafiat lugedes ja üle lugedes kõlasid mul peas kogu aeg Puškini sõnad tema luuletuse „Два чувства равно близки нам…” algversioonist, mida nii väga armastas tsiteerida Juri Lotman: „Самостоянье человека / Залог величия его” (e k umbkaudu „Inimese iseteadvus on tema suuruse pant”).¹ Malle Salupere elukäiku võibki määratleda selle avara sõna „iseteadvus” kaudu, mis hõlmab nii sisemist väärikust, iseseisvuse tunnet kui ka vastuhakku ümbritsevatele oludele. Tema ise kirjeldas oma positsiooni vähem üleva sõnaga „isepäisus”. Mallel oli alati oma arvamus ja ta oskas selle eest seista, pööramata tähelepanu valitsevatele suundumustele ega pahasoovlikele hinnangutele: „Ja mis puutub pahatahtlikesse inimestesse ning nende arvamustesse ja nende levitatud lugudesse – mina suutsin juba nooruses neist üle olla, sisendades endale, et ma tean ise, kuidas asjad tegelikult on.” See aga ei tähenda sugugi, nagu ei oleks tal olnud elus autoriteete, vastupidi, ta uskus ikka, et teda ümbritsevad inimesed, kes väärivad austust: „Alati on ju meie ümber häid inimesi ja sõpru, kellest on võimalik lugu pidada” – ja märgiline on ka selle lause jätk, „ja igast sündmusest saab välja tuua midagi positiivset”. See ongi Malle Salupere tõeline kreedo.

Tema elu kõrvalt vaadates võib seda kirjeldada kui kannatuste rada täis vägivalda ja ebaõiglust, aga Malle ise lähenes sellele hoopis teistsuguse mõõdupuuga.

Ta sündis 17. veebruaril 1931. aastal Tartus, aga kasvas üles maal, ühes Virumaa talus, sest isa Gustav Tungal (1902–1947) oli „Kurtna sõjaväe õppelaagri (pärast sõda Jõhvi metskonna) metsnik”. Tema lapsepõlv oli üldiselt õnnelik, kuid nelja-aastasena kaotas ta ema, kes suri „kolmanda lapse (minu noorema õe) sünnitusel pärast arstiteaduskonna lõpetamist 1935. a”. Nooruses, kui tuli teha erinevaid maatöid („jõudsin teha kõiki mõeldavaid talutöid põllul, aias, laudas ja tallis”), sai Malle karastuse, mis edaspidi aitas üle elada asumisaastad Siberis.

1941. aastal alanud sõda tõi kaasa palju traagilist – muu hulgas juuditarist sõbranna, tema vanemate ja teiste juutide hukkumise (see on teada juttude järgi). Kuid saksa keele oskus paranes (meenutagem: „igast sündmusest saab välja tuua midagi positiivset”). Lõpuks, pärast sõda järgnesid isa arreteerimine ja väljasaatmine ning surm polaarjoone taga Dudinka laagris, aga 1949. aasta märtsis ülejäänud perekonna (onu, tädi ning Malle ja tema kahe õe) väljasaatmine Krasnojarski kraisse. Tundub, et siin oleks küll põhjust rääkida ebaõiglusest ja õudustest. Aga mida loeme autobiograafiast? „Kaheksa Siberi-aasta jooksul Krasnojarski krai ühes suhteliselt eesrindlikus sovhoosis töötasin põllu- ja laudatööl (poegimislaudas „ämmaemandana”, vasikatalitajana, lüpsjana), kaks suve ka traktoristi ja kombainerina. Pean ütlema, et töö iseendast pakkus loomingulist rahuldust, sain rakendada oma teadmisi ja neid ka täiendada. Nii ületasid ka tulemusnäitajad tublisti keskmisi, eriti loomade puhul, kes paremini kui inimesed oskavad hinnata neile jagatavat hoolt ja armastust.”

Pärast naasmist Tartusse 1957. aastal tuli tal teha musta tööd „Tartu Auto­remondi­tehases abitöölise ja automaalrina”. Aga siingi ei kuule me kurtmist: 1958. aastal lõpetab Malle töölisnoorte õhtukeskkooli ja astub Tartu ülikooli, kusjuures vene filoloogiat õppima – paljude jaoks ootamatu valik, kui arvesse võtta tema head saksa keele oskust.

Malle arvas alati, et seda eriala valides tõmbas ta õnneliku loosi. Ta mitte ainult ei lõpetanud ülikooli 1962. aastal nominaalajast kiiremini (diplomitöö „Arusaam vabadusest Puškini 1830. aastate luules” valmis Juri Lotmani juhendamisel), vaid temast sai ka oma õpetaja esimene aspirant. Aspirantuurist väljaheitmine ongi ainuke juhtum, mille puhul nördimus ja pahameel Mallest võitu saavad: „Arvati küll enne lõpetamist „plaani mittetäitmise pärast” (tegelikult muutusid ankeedid jälle oluliseks – ikkagi rahvavaenlase tütar!) aspirantuurist välja ja solvumisest ei tegelenud teadustööga enam aastaid”. Omalt poolt lisan, et „plaani mittetäitmine” oli seotud Malle liigsete nõudmistega iseenesele, tema perfektsionismiga. Et õppida tundma vene romantismi kujunemist ja Schilleri mõjusid, oli tal plaanis kaanest kaaneni läbi lugeda kõik vene ajakirjad, mida ei olnud tol ajal ju nii palju kui näiteks XIX sajandi teisel poolel, aga ikkagi kümneid. Kuid nagu hiljem selgus, naasis Malle ikkagi vene kultuuri uurimise juurde ja tema tööd selles vallas, nii nagu ka vene-eesti ja vene-saksa suhete vallas kuuluvad nende hulka, millele viitamine on sine qua non. Kaugeltki mitte need kõik ei ole mahtunud eestikeelsetesse raamatutesse „Tõed ja tõdemused. Sakste ja matside jalajäljed nelja sajandi arhiivitolmus” (1998, teine trükk 1999) ning „Kultuuriloolisi vaatlusi Tartu teljel” (2012). Nagu autor ise kokku võtab: „Neis käsitletakse Eesti ajalugu laiemalt, eraldi Eesti ärkamisaega ja saksa-eesti-vene kultuurikontakte eeskätt XIX sajandi esimesel poolel ning Tartuga seotud tuntud isikute näitel”. Toogem esile veel mõned teedrajavad teosed: „Забытые друзья Жуковского” („Žukovski unustatud sõbrad”, 1987), mis eesti keeles täies mahus ilmunud ei olegi, nii nagu ka artikkel „К биографии „императорского безумца” Т. Э. фон Бока (1787–1836) в романе Яана Кросса в новонайденных архивных материалах” („Lisandusi Jaan Krossi romaani „keisri hullu” T. E. von Bocki (1787–1836) biograafiale uute arhiivi­materjalide valguses”, 1995). Artikkel „Professor Andrei Kaissarov Tartus” täpsustab paljuski Lotmani varasemat Kaissarovi-monograafiat.

Katse minna üle psühholoogia erialale (kaugõpe Tartu ülikooli psühholoogia osakonnas aastatel 1969–1973) osutus aga tagasitulekuks vene kultuuri uurimise juurde, sest 1974. aastal kaitses Malle Salupere diplomitöö „XIX sajandi teise veerandi kirjandusliku võitluse psühholoogilised aspektid (Bulgarini fenomen)”, kaitsmisel oli oponendiks Juri Lotman. Huvi Faddei Bulgarini vastu püsis Mallel elu lõpuni, tema sulest ilmus hulk kirjatöid, sealhulgas omaenese tõlgitud Bulgarini kirjutiste kogumik – „Kirjad Karlova mõisast” (2019). Oma ustavust Bulgarinile on Malle selgitanud väga iseloomulikult: „Kalduvus kaitsta neid, kellele ilm­selgelt tehakse ülekohut.” Iseasi, et Bulgarini puhul oli see ilmne liialdus. Too oli andekas ajakirjanik (mida keegi kunagi eitanud ei ole), keskpärane kirjanik (kõik katsed kuulutada tema romaanid silmapaistvateks kunstilisteks saavutusteks on luhtunud), aga peale selle ka salapolitsei kaastöötaja, kes kirjutas „ekspertarvamusi”, millest sageli said pealekaebused. Tema ja Puškini vahel leidis aset tormiline poleemika: Bulgarin kirjutas arvustuse, taas kord pealekaebuse laadis, aga Puškin tasus kätte teravate epigrammidega. Alles viimase kahekümne aasta jooksul on kirjanduskaanoni ümbervaatamise raames tehtud katset Bulgarinit „puhtaks pesta” ja Malle Salupere tegutses selles suunas hoogsalt. Vaidlesime temaga palju selle üle, kas Bulgarinile tehti liiga või ei, aga Malle jäi talle truuks ja mitte ükski argument ei tundunud tema jaoks piisavalt veenev. Need lahkarvamused ei rikkunud meie häid suhteid ja tihedat koostööd. Malle pidas Tartu Ülikooli vene kirjanduse õppetooli korraldatud konverentsidel ettekandeid, avaldas sealsetes väljaannetes oma tekste, aga õppetooli nimetas „minu õppetooliks”, mis oligi täiesti õige.

Ent tulgem tagasi tema elukäigu juurde. Pärast ülikooli lõpetamist ei laabunud tükk aega asjad erialase tööga. Tuli töötada küll linnaraamatukogus, küll ametnikuna ülikooli rektoraadis, küll teha koosseisuvälist tööd Maarjamõisa kliiniku ametiühinguorganisatsiooni sekretärina. Malle proovis tööd ajalooarhiivis (minu meelest oli see tema tõeline kutsumus), aga pärast kolme aastat (1980–1983) ta koondati. Jälle on tähelepanuväärne tema enda kommentaar: „Koondati sealt küll juba 1983 erifondi loa mittesaamise ettekäändel, mis tuli edaspidisele teadustööle pigem kasuks.” Nõukogude tegelikkusele oli iseloomulik, et edaspidi tuli poole kohaga tööd ajaloo instituudi noorem­teadurina kombineerida öövalvuri tööga füüsika instituudis (täpsustagem omalt poolt, et kummagi ameti eest maksti ju üksnes kopikaid).

Viimaks saabus pensioniiga, mil Malle sai täiel määral rakendama hakata oma uurijaannet. Nagu ta naljatlevalt märgib: „1991. aastast vabakutseline pensionär.” Mille kõigega ta nende aastate jooksul küll ei tegelenud, kuni jaksu oli: „Kaheksa­kümnendate lõpul lugesin venekeelset Eesti ajaloo loengukursust Tartus, Tallinnas, Kohtla-Järvel ja Narvas. [---] Üheksakümnendate keskel esinesin Eesti Raadio Silmaringi saates kolmeaastase vestluste seeriaga eestlaste mentaliteetidest läbi aegade. Kogu taasiseseisvumisjärgse aja olen võtnud ajakirjanduses sõna paljudel päevateemadel, rõhutades kriitilist hoiakut võimude suhtes, kes läbematus Euroopa-ihaluses kipuvad silmist laskma oma maa ja rahva heaolu.”

Lisagem siia töö Tartu linna giidina, mille tulemusel valmis reisijuht „Tuhande­aastane Tartu”. Raamat ilmus eesti, saksa, vene ja inglise keeles aastatel 2004–2006 ning järgnesid ka kordustrükid. See reisi­juht kannab Malle Salupere isiku eredat pitserit. Nagu olen juba varem märkinud, „raamatus „Tuhandeaastane Tartu”, kus lugejat kutsutakse tundma end osana linnast ja selle ajaloost, on rõhuasetus mitte puudustel, vaid traagilisel saatusel, mille linn on väärikalt üle elanud ning jätkab edasiminekut, hoolimata kõigist talle osaks saanud katsumustest”. Autor paigutab Tartu Euroopa ajaloo konteksti. Samas on see „esimene tõeline eesti reisijuht Tartu kohta, kuid eesti vaatenurk ei tähenda siin konfrontatsiooni, kitsarinnalist ideoloogilist angažeeritust, vaid rahuliku ja objektiivse analüüsi katset”.²

Viimaste kümnendite jooksul kirjutas ja avaldas Malle kaks eesti kultuurile pühendatud monograafiat: „Postipapa. Mitmes peeglis, mitmes rollis. Johann Voldemar Jannsen (1819–1890)” (2006) ja „Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel” (2017). Viimane sai ka kultuurkapitali auhinna.

Nagu teada, ei sobi ennastsalgav teaduse­teenimine ja õnnelik pereelu alati kokku. Malle Sallupere puhul on lugu õnneks teisiti. 1962. aastal, samal ajal ülikooli lõpetamisega, toimus tudengipulm. Abikaasa Maks Saluperega elasid nad õnnelikult koos peaaegu 56 aastat (mees lahkus 14. aprillil 2018) ja kasvatasid üles kolm tütart. Malle tundis uhkust selle üle, et „meil on üheksa lapselast ja hetkel (2023) kuus lapselapselast”.

Autobiograafia lõpetab Malle pöördumisega oma õpetaja poole: „Mõtlen tihti Juri Lotmanile; tema omakorda tugines alailma Puškinile, kelle jaoks esmatähtis isiksuseomadus oli eneseväärikus. Ühes oma viimases, 1992. aasta artiklis on Lotman öelnud: „Me jääme ellu, kui oleme targad. Me ei pea lugema meile tehtud ülekohut, vaid õppima andestama ja oma ülekohut nägema. Abstraktset ligimest on kerge armastada, aga see on võlts, kui me ei armasta naabrit. Me kõik asume ühes laevas ja kas upume kõik või pääseme koos. Pole vaja haliseda, vaid olla reibas ja abistada ligimest. Ideaalist unistades põeme aina selle pärast, mis meil veel puudub, aga teiselt poolt vaadates on meil veel paljugi kaotada.””³

Selle lühikese järelehüüde tahaks lõpetada Malle armastatud Žukovski sõnadega, mida ta kurbadel kaotushetkedel mitut puhku tsiteeris: „Не говори с тоской: их нет; / Но с благодарностию: были” (e k umbkaudu „Ära kõnele leinates: neid ei ole; / Vaid tänulikult: nad olid”). Aga ikkagi jääb tunne, et kaotus on korvamatu.

Venekeelsest käsikirjast tõlkinud JOHANNA ROSS

 

Methis. Studia humaniora Estonica 2022, nr 29. Tartu: Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituut, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv. 199 lk.

Mullukevadise Methise teemanumbri „Kirjandus ja avatus. Jaan Kaplinski ja Ilmar Laaban” lätteks on kaks 2021. aastal toimunud konverentsi, millega tähistati Jaan Kaplinski 80. sünnipäeva ja Ilmar Laabani 100. sünniaastapäeva. Pealkirjas esile toodud avatuse mõiste on võetud Ivar Ivaski 1968. aastal avaldatud pühendus­luuletustest Kaplinskile ja Laabanile ning saatesõnas seletavad koostajad Marin Laak ja Ene-Reet Soovik seda muu hulgas piiride­ülesusega, mis iseloomustab nii Laabanit kui ka Kaplinskit: mõlemad on ammutanud „ainest laiast maailmast” ning lasknud „oma loomingul kohalikkuse kapslist kaugemale liikuda” (lk 5). Peale mentaalsuse ja eri keeltes liikumise puudutab see mõlema suhtumist emakeelde: reegelliku ranguse asemel vaba ja mänguline keelekasutus (Laabani luules läbiv) resp. sunnita toimiv, võimalikult loomulik pruuk (Kaplinskil avaldus see teravalt just hilisema perioodi sõnavõttudes). Kogumikus see paralleel siiski esil ei ole, kuna Laabani interdistsiplinaarse konverentsi ettekannete alusel on kaante vahele jõudnud üksnes kaks artiklit (autoreiks Aija Sakova koos Tiina Kirsiga ning Triinu Ojamaa), mis põhinevad luuletaja arhiivil, käsitledes tema (suuresti rahvusvahelist) kirja­vahetust, mitte luule- ega mõtte­loomingut. Lisaks on „Teooriavahenduse” rubriigis Laabani essee „Muusika, ühiskond, revolutsioon” (tlk Anti Saar), millele eelneb Hasso Krulli saateartikkel Laabani „muusikameelest”.

Kaplinskile pühendatud konverentsilt pärinevad neli artiklit, mis käsitlevad suuremalt jaolt luuleloomingut ja milles kerkib esile loodusmõte. Ene-Reet Soovik uurib Kaplinski luules esinevat tuule motiivi, millel on ühisosi tuuleteemalise looduskirjandususega, ja eristab nelja „luuletuult”: geograafiline („n-ö reaalne tuul”), mütoloogiline, personifitseeritud ja kosmo­loogiline tuul („esindab maailma ülesehitust pars pro toto”) (lk 97–98). ­Thomas Salumets avab Kaplinski ja tema „hingesugulase” Tomas Tranströmeri ökoloogilist vaatevinklit ning avatuse arusaama (sh „avatuks jäävat vaadet enestele”, lk 28). Samuti on Marek Tamm võtnud vaatluse alla Kaplinski ökoloogilise mõtte, seda aga esseistika põhjal, uurides, mida ütlevad need tekstid „ellujäämiseks” „keset süvenevat keskkonnakriisi” (lk 113–114).¹ Arne Merilai artikkel suskab kaante vahele kolmandagi konverentsi: Kaplinskile pühendatud jutt on liidetud sellest aasta jagu hiljem Paul-Eerik Rummo 80. sünnipäeva konverentsil peetud ettekandega, analüüsides mõlema luuletaja tekste „visualiseeriva pragmapoeetika abil” (lk 34), mis toob esile „Kaplinski tekstide [---] tavalisest suurema semantilise kumulatsiooni” ja Rummo poeetika struktuuri lähenemise „veelgi enam sünkroonilisele paradigma­väljale, millega kaasneb diakroonilise süžeelisuse tugevam fragmenteerumine” (lk 46).

Methise erinumbreis tavaks saanud vabaartiklid haakuvad sedapuhku koguni teemana toodud sõnapaariga – lõdvalt, kuid siiski: Maarja Hollo kirjandus­analüüsi fookuses on Tiina Kurnimi autobiograafia „Sõrve rahva elukeerdkäigud” ja Ülo Tuuliku dokumentaalromaani „Sõja jalus” ning Igor Pilshchikovi käsitlus kvantitatiivsest formalismist ja kauglugemisest on igati suunatud metodoloogilisse avarusse/avatusse.

B. M.

 

Methis. Studia humaniora Estonica 2022, nr 30. Tartu: Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituut, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv. 235 lk.

Pealkirja „Keskkondluse erinumber” kandva köite rubriigis „Teooriavahendus” avaldatud ökokriitika teoreetiku Timothy Mortoni artikkel annab ühtlasi määratluse keskkondluse (ingl environmentalism) terminile: see tähendab „rida kultuurilisi ja poliitilisi reaktsioone kriisile inimeste suhetes neid ümbritsevaga. Need reaktsioonid võivad avalduda teaduse, aktivismi või kunstina või olla segu kõigist kolmest.” (Lk 198) Nii pakub ainevallalt avar ja mitmekesine kogumik keskkonnahumanitaaria, kirjandusteaduse, kunstiajaloo, kultuuriuuringute, keskkonna- ja sotsiaalajaloo alaseid uurimusi.

Üksainus artikkel käsitleb XVII sajandit, nimelt Johannes Gutslaffi „Lühikeses teates ja õpetuses” (1644) kirjeldatud ekstreemseid ilmastikutingimusi ja kliima­muutustest põhjustatud mässu (Ulrike Plath, Kaarel Vanamölder) – näidates efektselt, et kliimakriis ja sellega seotud väljaastumised „ei ole ainult 21. sajandi fenomen, vaid neil on pikk ajalugu” (lk 39). Ülejäänust enamik tegeleb XX sajandiga, tuues välja, et ökoloogiline teadlikkus ja keskkonnakaitse on Eestis olnud vahelduva eduga ikka esil, ning muu hulgas osutades asjaolule, et nõu­kogude ajal oli just keskkonnakaitse valdkond, kus „tolereeriti mõningal määral kodaniku­aktivismi ja vaba mõttevahetust” (lk 132). Vaatluse all on Eesti ­loomakaitseliikumine kahe maailmasõja vahel ja selle olulisim juht Erich Kattenberg (Karl Hein), ­Vladimir Beekmani Aatomiku-raamatud, nende kirjutamiskontekst (sh loodushoiu küsimus) ja tuumaenergeetika areng tegelikkuses (Elle-Mari Talivee), keskkonnaprobleemide kajastumine kunstis 1970.–1980. aastatel ja samal ajal looduskaitsjate nägemus kunsti rollist (Linda Kaljundi), fosforiidikaevanduste vastane võitlus 1970–1980-ndate Eestis (Olev Liivik) ning XXI sajandi konfliktid ja protestid („hiiesõjad”, „metsasõda”) seoses Eesti loodus- ja kultuuri­objektide kaitsmisega (Tõnno Jonuks, Lona Päll, Atko Remmel, Ulla Kadakas). „Varia” rubriigist saab lisaks ülevaate keskkonnahumanitaaria kui uurimisala „väljakujunemisest läbi suurkonverentside prisma” (lk 223, Kati Lindström) ja roheliste rattaretkist aastail 1988–1993 (Tambet Muide). Nii on teemanumbri toimetajad (Plath, Talivee, Kadri Tüür) teinud head tööd, selleks et kogumik oleks temaatiliselt hästi sujuva ülesehitusega ning kõnetaks lugejaid võimalikult mitmeplaaniliselt.

B. M.

 

Õige keha, vale keha? Näitus keha tähendustest Eestis. Koostanud ja toimetanud Anu Kannike ja Kristel Rattus. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 2023. 310 lk.

Käesoleva aasta märtsis avati Eesti Rahva Muuseumis näitus „Õige keha, vale keha?” ja peeti sama pealkirjaga konverents. Kuigi humanitaarteadustes hakati kehalisusele kõrgendatud tähelepanu pöörama juba mitukümmend aastat tagasi,² oli näha, et teema haarab ikka veel kaasa ja äratab huvi: näituseplakatid olid linnaruumis välja­paistval kohal ja konverentsisaal oli kuulajaid täis. Kõige sellega kaasnev artikli­kogumik on ilus raamat. Mini­malistlike mattmustade kaante vahel – pealkiri on paberisse üksnes sisse pressitud ja muul moel tähistamata – avaneb kirev, värviliste vahelehtede ja rohkete fotoillustratsioonidega sisu.

Raamat on jaotatud kuueks osaks: „Elukaar”, „Toit ja tervis”, „Ilus ja inetu, sünnis ja sündsusetu keha”, „Rahvuskeha”, „Kannatus”, „Tehnoloogia, fantaasia ja keha”. Iga osa raamib üldistav avatekst, lähemalt saab lugeda vanade eestlaste iluideaalidest, piimapropagandast Eesti ajal, nõukogude sünnitusmajade ruumilahendustest, libahuntidest, sportimise magusast valust jpm. Filoloogiasse puutuvad ennekõike Kristiina Rossi artikkel abielu mõistest XVII sajandi kirjakeeles ja Eve Annuki artikkel haiguse kujutamisest Eesti naiskirjanike autobiograafilistes tekstides.

Laias laastus samade üldteemade kaupa on struktureeritud ka näitus, mis on ülal järgmise aasta jaanuarikuuni ja mida kindlasti maksab raamatu kõrvale vaadata. Eriti tänapäevasele, digivahendeid kasutades loodud näitusele mahub oluliselt rohkem üksikjuhtumeid (esemeid, ala­teemasid, lugusid). Teistpidi, raamatust võib saada detailsemat infot isegi mõne näituseeksponaadi kohta (näiteks täpsustatakse 1905. aastast pärit tikitud korseti kohta, et see on pidurõivas, millega tööd küll teha ei saa; vt lk 132).

Kehalisuse hiigelsuurt teemat kitsendav rõhuasetus normimisel (missuguseid kehaga seonduvaid toiminguid peetakse õigeks, missuguseid valeks?) tuleb samuti selgemini välja raamatust. Olgugi kohase infoga raamistatud, püüavad näitusel paratamatult pilku ilusad või kurioossed esemed oma materiaalsuses: vanad head kirjud sukad ja matusekindad, aga ka näiteks Marie Underi kuuldeaparaat. Raamatus on võimalik igasuguste objektide normatiivset loomust põhjalikumalt avada.

Kui viimane jaotus „Tehnoloogia, fantaasia ja keha” kompab kohati ulmelis-tulevikulisi motiive, siis pikemalt käsitleda ei ole jõutud mõnda vahetus olevikus ideoloogiliselt eriti laetud teemat. Näiteks koroonapandeemiaga kerkinud kohustusliku vaktsineerimise teema on rahvus­keha uurimise seisukohast äärmiselt põnev, kuid leiab ainult põgusat mainimist; toidu alateema juures ei puudutata tänapäevast veganliikumist, mis tundub praegustest suundumustest üks olulisemaid. On aga täiesti arusaadav, et päeva­poliitiliselt tundlike küsimuste käsitlemine teadlase vaatevinklist võibki vajada suuremat distantsi.

Kogumiku kiituseks tuleb rõhutada, et kuigi mõni tekst on asjalik materjalikirjeldus ja teine uitab teoreetilistes kõrgustes, on kõik ühteviisi hästi loetavad. Ülepea on praegu ikka veel kestval 1.1 teadusartikli fetišeerimise ajajärgul tore lugeda informatiivseid artikleid, mis on lehenupust põhjalikumad, aga arusaadavalt suunatud oma distsipliinist väljapoole.

J. R.

 

Karl Pajusalu, Eberhard Winkler. Salatsi liivi keele teejuht. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2023. 99 lk.

Tänavuse liivi pärandi aasta puhul on ilmunud mitu tähelepanuväärset raamatut liivi keelest ja kultuurist. Üks neist on „Salatsi liivi keele teejuht”, mis tutvustab ainsat süstemaatiliselt talletatud Liivimaal ehk Liivi lahest läänes, Riia ja Pärnu vahel kõneldud liivi keelt.

Kui põlvest põlve edasi antud Kuramaa liivi keel on elav keel oma väikese ja tegusa kogukonnaga, kes seda tänapäevalgi teatavates funktsioonides tarvitab (sealhulgas kirjakeelena), siis Henriku „Liivimaa kroonikast” tuttavate Väina ja Koiva liivlaste keelt on dokumenteeritud märksa vähem, nii et sama põhjalikku ülevaadet neist liivi keeltest kirjutada poleks võimalik.

Salatsi liivi keelest on ehk üllatavaltki palju üleskirjutusi XVII–XIX sajandist, mille põhjal on seda keelt võimalik kirjeldada ja tundma õppida sellisel määral, et saab moodustada uusi salatsiliivikeelseid lauseid ja tekste. Salatsi liivi keelest on talletatud kokku üle 5000 sõnavormi. Need esindavad 1400 tüve, millest on kas ühise päritolu või hilisemate keelekontaktide kaudu 85% tuntud ka Kuramaa liivi keeles, 60% eesti keelealal ja 35% läti keeles. (Lk 61) Tuleb küll arvestada, et kõik salatsi­liivi allikad on kirjalikud ja keelejuhtide küsitlemisel kasutatud lätikeelsed näidislaused on võinud mõjutada praegu teadaolevate keelenäidete lausemoodustust (lk 57). Salatsi liivi keelt on XX ja XXI sajandil taaselustatud ilukirjanduses ja nendele uutele tekstidele on loodud muusikat (lk 11). Luulet on kirjutanud Salatsi liivi keeles XXI sajandil Ķempi Kārl³ ja Katri Pajusalu⁴.

Teejuht annab ülevaate Salatsi liivi keele häälikusüsteemist, laadi- ja vältevaheldusest, morfoloogiast ja sõnavarast. Neile lisandub salatsiliivi–kuraliivi–eesti temaatiline sõnastik (lk 63–81) ja tekstinäidete valimik, mis koosneb Anders Johan Sjögreni XIX sajandi keskel kogutud 27 vanasõnast, XX sajandi läti kirjamehe ja publitsisti Laimons Rudzītise jutustuse „Lībmā” („Liivimaa”) katkendist ning kahest Ķempi Kārli luuletusest. Seda õheldast raamatut võib võtta kui autorite mitme aastakümne uurimistöö üldarusaadavat, ent siiski teaduslikult süstemaatilist kokkuvõtet eesti keeles.⁵ Salatsi liivi keele uurimise olulisi verstaposte loetleb põhjalik kirjanduse nimistu teose lõpus: Johann Andreas Sjögreni 1861. aastal Peterburis ilmunud grammatikale ja sõnaraamatule järgnevad üksikud kirjed XX sajandist sellistelt autoritelt nagu Laimons Rudzītis, Paul Ariste, Eduard Vääri, Tõnu Karma, Marta Rudzīte ja Salme Tanning. Suurem osa viidatud allikaid on avaldatud pärast Eberhard Winkleri 1994. aastal Münchenis ilmunud kommenteeritud salatsiliivi keelematerjalide kogumikku⁶ – pärast seda paistab Salatsi liivi keele üksikasjalikum uurimine olevat nagu paisu tagant pääsenud.

„Salatsi liivi keele teejuhti” saab tarvitada kõrgkooliõpiku või keeleteadusliku käsiraamatuna, kuid võiks pakkuda ka koduloolist huvi praegusele Eesti-Läti piirialale jääva muistse Metsapoole maakonna ja naaberpiirkondadega seotud inimestele.

O. H.

 

Kirjanik ning Tartu Ülikooli mõtteloo ja Läänemere regiooni intellektuaalse ajaloo kaasprofessor Meelis Friedenthal tähistab juubelit 24. oktoobril. Vestlesime sel puhul ülikooli raamatukogus huvitavatest ja murrangulistest aegadest akadeemilises elus, õpetlaste vabariigist, ladina keelest, alkeemia ajaloo ning ilu- ja ulmekirjanduse kasulikkusest.

Foto: Toomas Dettenborn

Astusid ülikooli tormilistel 1990. aastatel, kui usuteaduskond oli äsja taasasutatud. Mis seda valikut ajendas?

Sellele küsimusele olen iga kord erinevalt vastanud, sest päris selge see ei olegi, ilmselt suunas mind eri põhjenduste kombinatsioon. Teoloogia tundus radikaalne – miski, mida enne ei olnud, midagi täiesti uut. Oli ka otsapidi institutsionaalseid põhjendusi: mul oli kunagi mõte astuda klassikalisse filoloogiasse, aga seal oli vastuvõtt üle aasta ja parajasti sel aastal ei olnud. Aga siis tegin usuteaduskonnas eksameid ja tahtsin juba alustatu lõpuni viia. Mul endal ega minu sugu­võsas ei olnud religiooniga seonduvat tausta. Üsna tüüpiliselt sellele ajale olin huvi tundnud budismi, maausu ja igasuguste muude asjade vastu, mis siis kuidagi välja ilmusid. Käisime Vigala Sassi juures ja Burjaatias budistlikes kloostrites, samuti kuulasin kultuuriülikoolis Linnart Mälli ja Märt Läänemetsa loenguid. See oli üldine foon, millelt otsus tuli.

Konkreetset põhjust on keeruline öelda. Kõik see 1990-ndate meelsus oli seal olemas: see oli ühest küljest uus ja püüdis huvitaval moel taasluua midagi, mis oli kunagi olnud. Vabariigi taastamise ajale oli üsna iseloomulik, et inimesed läksid näiteks talu pidama, otsustades pöörduda tagasi 1930. aastate talu­kultuuri. Mingis mõttes toimus ülikoolis sama: sooviti pöörduda tagasi 1930. aastate ülikooli­kultuuri või isegi XIX sajandi teoloogiasse. Samas oli see protsess selline nagu ikka siis, kui midagi uut asutatakse: meeleolud olid sellised, et kõik on justkui võimalik ja kõik tegutsevad entusiasmist. Samal ajal ei ole õieti selgust, mismoodi seda võiks teha. Palju läheb nässu, aga katsetamise-eksperimenteerimise vaim on tugev.

Olen mõelnud, et sellest ajast peaks pikemalt kirjutama. Ühest küljest oli see tüüpiline lugu, mis kordub ikka ja jälle, kui asutatakse uus kool, aga igal ajastul on see ka pisut erinev. Samamoodi on antiigis kirjeldatud mõne kooli või keskajal kloostri loomist: kõrvaltegurid on erinevad, aga substants on tuntavalt sarnane. Selles mõttes on mul hea meel, et astusin usuteaduskonda ajal, kui seal valitses otsiv, hullumeelne vaim. Seda oli väga huvitav kogeda. Muidugi ma ei piira seda vaimu ainult usuteaduskonnaga, sellist otsimist oli ju mitmel pool, aga mul on tunne, et 1990. aastatel oli see vaim just usuteaduskonnas väga tugevalt esil. Traditsiooni ei olnud, seda alles loodi. Mõnedki usuteadus­konnaga liitunud inimesed ei olnud varem nii otseselt ülikooliga seotud. Hoolimata arvamusest, et akadeemias toimuvad uued asjad, kipub akadeemiline vaim olema pigem konservatiivne. Kui kool luuakse uuesti, siis seda konservatiivsust seal veel ei ole, see tekib aegamööda.

Varauusaegse Tartu ülikooliga, mida olen uurinud, juhtus midagi sarnast: ülikool asutati 1630. aastatel ja taasasutati 1690. aastal. Täpselt samamoodi tulid uued inimesed, tuli teine vaim, kõik võeti kuskilt mujalt, mingisugust traditsiooni ei olnud. Katkestus pakkus päris huvitavat võimalust uuesti alata.

Sinu magistritöö teema oli „Sevilla Isidoruse võimalikust mõjust suhtumisele paganlusse Briti saartel VII ja VIII sajandil”.

See pika ja pisut humoorika peal­kirjaga töö oli väga spetsiifilisel teemal. Olin kirjutanud bakalaureusetöö Iirimaa kristlusest. Minu huvi sai alguse filosoofia ajaloo loengutest: seal käsitleti IX sajandi filosoofi Johannes Scotus Eriugenat, kes tegutses mandril, kuid oli iiri kristluse taustaga. Mind hakkas huvitama, mis toimus Iirimaal, ja seda edasi uurides kirjutasin bakalaureusetöö. Magistritöö tegin Sevilla Isidoruse (560–636) mõjust sellele kristlaste grupile. See oli mulle endale väga huvitav, osa sellest ajast olin Saksamaal Heidel­bergis, kus oli kättesaadav suure­pärane valik selleteemalist kirjandust. Kuigi see ainevald tundub mulle siiani põnev, on mul hea meel, et ma ei hakanud nendel teemadel edasi kirjutama. Kui doktorantuuri astusin, soovitasid Marju Lepajõe ja Urmas Petti mul valida uurimiseks Eestiga seotud teema. See oli väga asjalik ja õige nõuanne, sest Iirimaa ja Hispaania jäävad eestlasele materiaalselt ja emotsionaalselt kaugeks. Iga teema uurimiseks on alati vaja, et oleks mingi väli, kus saab seda teemat arendada ja inimestega sellest rääkida: jutuajamised, konverentsid, kokku­puuted. Inimene peab kas olema teema suhtes kohalik või selleks muutuma.

Ja siis kirjutasid doktoritöö Tallinna Linnaarhiivis säilitatava XIII sajandi Pariisis tegutsenud õpetlase Limoges’i Petruse „Tractatus moralis de oculo” („Moraalitraktaat silmast”) käsikirja kohta.¹

Kui doktoritöö teemat otsisin, tuli minu juurde kunstiajaloolane Inge Laurik jutuga, et Tallinna Linnaarhiivis on üks tekst, mida õieti keegi lugenud ei ole. Spekuleeriti, et sellel võib olla seos Padise kloostris asuvate konsoolidega, millel on kujutatud esiletungivate silmadega mehefiguure. Vaatasin seda teksti ja see tundus täiesti arusaamatu, kirjutatud keskaegses anglicana kirjastiilis. See tundus nii keeruline, et sellega maksaks tegeleda. Ootamatult oli see tekst nii tehniliselt kui ka sisuliselt väga huvitav. Ja sealtkaudu ma jõudsin ühest küljest raamatuajaloo ja paleograafia juurde, mis uurib, kuidas käsikirjad liiguvad ja kuidas käsikirju valmistatakse, ning teisest küljest aristotelismi ja ideeajaloo juurde. Kuigi olin idee­ajaloo või intellektuaalajalooga sisuliselt varemgi tegelenud, jõudis see doktoritöö tegemise käigus selgemalt minu teadvusse. Minu enda huviks ongi jäänud ideede liikumine ja see, kuidas ideed ühest kohast teise jõudes muutuvad.

Selles moraaliallegoorilises traktaadis silmast on kõike, nii teoloogiat, filosoofiat kui ka loodusteadust. Võib näha, kuidas on silma füüsiline kirjeldus võimalik muuta teoloogia vahenditega allegooriliseks: silmal on seitse kihti, mida kirjeldatakse, ja ühtlasi on need seitse voorust, millega Jumal inimesi kaitseb. See tekst näitab, miks on hea teha loodusteadust ja miks on hea seda allegoriseerida. Kuigi me ise igapäevaselt seda meetodit enam ei kasuta, tundub see mulle siiamaani kuidagi mõttekas.

On hea mõelda, et igal asjal on oma pinnapealsele, defineeritavale ja otsesele sisule lisaks ka allegoriseeritav sisu, mis teeb tõlgendusvõimalused mitmekesiseks ja annab vabaduse. Näiteks juriidiline tekst peab olema täpne ja üheselt tõlgendatav ning on sellisena enamasti üsna igav, aga allegooria lisab teksti ühele tähendusele mitu kihti juurde, mis hakkavad üksteist kommenteerima. Ja lõpuks on allegooriline tähendus alati huvitavam. Kui sinna pöörduda, võib tekkida küsimus, kuidas siis tekstis ühte selget tõde ei ole. Minu meelest andiski see kristlusele võimaluse ajas muutuda: see ei jäänud fikseerituks kirjatähte, vaid teisenes koos aegadega.

Protestantismi tekkides teksti käsitlemise viisid muutuvad: teksti hakatakse võtma palju tõsisemalt, põhimõtteliselt lükkab protestantism allegoriseerivad meetodid kõrvale. Alles jäävad literaalsed meetodid ja pärast tekib ajaloolis-kriitiline meetod, mis üritab fikseeritud tõde rekonstrueerida, kuidas asjad tegelikult olid, ja eeldab, et on olemas selline tegelikkus, mida on võimalik rekonstrueerida. See on väga erinev allegoriseerimisest, võimaluste otsimisest ja võimalustega mängimisest, mis mulle väga meeldib.

Kui oluline või kasulik on ladina keele oskus tänapäeva humanitaarile?

Humanitaaria on praegu nii lai, et on humanitaarina võimalik ära elada kindlasti nii, et ladina keelt ei oska. Samas ma arvan, et ladina keele oskus on hea ja vajalik. Ladina keel on neutraalne. Inglise keel on praegu humanitaaria üldkeel, aga ei ole neutraalne keel, ta on alati seotud institutsioonide, domineeriva kultuuriruumi ja ideedega, mis sealt tulevad. On selge, et see loob keelelise ebavõrdsuse: osa inimesi räägib inglise keelt emakeelena ja teised peavad seda õppima, pingutama. Kuni selleni välja, et hakatakse oma emakeelt ära unustama, et omandada inglise keel emakeelega võrreldaval tasemel. Enamiku teiste keeltega on sama, aga ladina keel on võrdne kõigile. Tal on oma fookus akadeemilise keelena ja ta seostub niinimetatud õpetlaste vabariigiga. Viimatisel Tartu Ülikooli rektori inauguratsioonil lõppes suur osa kõnesid ladinakeelse tsitaadiga või kasutati neis ladinakeelseid tsitaate. Ladina keel ei ole kadunud aktiivsest kasutusest just sellepärast, et tähistab akadeemilisust.

Humanitaarias on praegu olukord, kus ülikooli astuvad üliõpilased oskavad võõrkeeltest ainult inglise keelt, saksa keelt harilikult ei osata üldse ja vene keelt oskavad väga vähesed. Seetõttu on neil ligipääs ainult ingliskeelsele maailmale või inglise keele kaudu teatud viisil vahendatud ­maailmale. Ladina keel pakub teistsuguse, akadeemilise vabaduse olla selle kaudu akadeemilise maailma kodanik.

Lõppkokkuvõttes on keel ja meel seotud. Ma pole kindel, kas sellest saab rääkida ukumasinglikult Sapiri-Whorfi ­keelelise relatiivsuse teooria võtmes,² aga see seos on kindlasti olemas keelega kaasnevas diskussiooniruumis. Meile tulevad inglis­keelsest maailmast diskussioonid, mis ei ole meie omad. Selleks et viibida selles diskussiooniruumis, hakkame nendel teemadel rääkima. Aga me peaks ka oma teemad kuuldavaks tegema, mitte ainult teiste teemadel rääkima.

Sinu praegune põhiline uurimisteema on varauusaegses Tartu ülikoolis kirjutatud disputatsioonid ehk väitekirjad,³ mis on valdavalt ladina keeles ja esindavad toonast õpetlaste vabariiki.

Tartu Ülikooli raamatukogus on mappides koopiad pea kõigist ligi 600 disputatsioonist, mis Tartus trükiti. Mõni on leidmata, aga neid ei ole üleliia palju. See on päris hea kollektsioon ja tore korpus. Selle kokku saamiseks tegi Ene-Lilli Jaanson koos teistega Tartu Ülikooli trükikoja bibliograafiat⁴ koostades ära tohutu töö, otsides kõigist lähikonna raamatukogudest üles Tartus trükitud tekstid, millest tehti koopiad. Väga palju originaale on Uppsalas ja ka mujal Rootsis, näiteks Stock­holmis. Selle kogu digiteerimiseni ei ole Tartu Ülikooli raamatukogu veel jõudnud, aga seda võiks minu arvates teha.

Lisaks Tartu disputatsioonidele kasutan võrdlusmaterjalina Uppsala ja Turu ülikooli omi, sest need kolm ülikooli moodustasid ühtse haridussüsteemi ning professorid ja üliõpilased liikusid nende vahel. Disputatsioone kirjutasid ladina keeles suuresti professorid, kirjutajatena tegutsesid mõnikord kaasa üliõpilased, kes pidid ise kaitsma neid ideid avalikul suulisel disputatsioonil, näidates, et nad on materjalist sisuliselt üle ja suudavad selle esitamisega keeleliselt hakkama saada.

Selles nähti praktilist väärtust, haritlastelt eeldati oskust oma mõtteid suuliselt ja kirjasõnas väljendada. Mitmel pool kirjutati toona, et ülikoolist ei tohi välja tulla inimesed, kellel on ainult teoreetilised oskused, vaid peavad olema ka praktilised: vestlemise, kirjutamise, kõnepidamise ja läbirääkimise oskus. Nendel oskustel põhines töö riigiametis, sealhulgas kirikus, mis oli protestantlikes maades avaliku teenistuse osa. Varavalgustuslik filosoof Christian Thomasius (1655–1728) ütleb koguni, et matemaatikast ja pedantsetest teadustest ei ole kasu, kui ei õpita praktilisi oskusi, nagu kõnelemine ja riigikorraldus. Seda üritatigi varauusaja ülikoolides kultiveerida ja see on väga erinev tänapäeva kasulikkuse arusaamast. Selle tõttu pöörati suurt tähele­panu tekstide lugemise ja kirjutamise stiiliharjutustele ning disputatsioonid ja oratsioonid ehk akadeemilised kõned olid olulised, sest need valmistasid inimesi ette tulevaseks teenistuseks kõikidel aladel.

Retoorika oli osa triiviumist ehk kolmest madalamast vabast kunstist. Kas iga tudeng, omandagu ta hiljem usu-, õigus- või arstiteadusliku hariduse, pidi selles pädev olema?

Ülikool hakkas XVII sajandi lõpu poole küll pisut muutuma, kuid eeldati, et kõik läbivad filosoofia algõppe, iseasi, millises mahus. Filosoofiateaduskond oli madalam fakulteet, kus kõrgeim antav kraad oli magistrikraad. Siis mindi kõrgematesse fakulteetidesse – teoloogia, juura, meditsiin –, kus võis saada ka doktorikraadi. Näiteks väga sageli juhtus, et professor oli algul filosoofiaprofessor, aga siis liikus edasi teoloogiaprofessoriks. Samamoodi kui tudengid liikusid ka professorid.

Ülikooli asutamise järel tulid Tartusse mujalt Euroopast kokku igasugused võistlevad ideed ja koolkonnad. Kui esinduslikult peegeldab Tartu disputatsioonide korpus XVII sajandi Euroopa mõtteilma?

Väga, see sobitub täiesti ilusasti Põhja-Euroopasse. Kõik diskussioonid ja eri suunad jõuavad kohale: kui mitte täies mahus, siis vähemalt mingi virvendusena. Sellepärast on see suurepärane materjal. Tartus oli tugevalt esindatud ramism, mis on väga huvitav teema,⁵ loomulikult luterlik ortodoksia. Kiiresti jõuavad siia 1690. aastatel René Descartes’i ja Robert Boyle’i ideed, ateismidiskussioon. Pietism oli siin kohal võib-olla tugevamalt kui kuskil väljaspool olulisi Saksamaa keskusi. See oli nii muu hulgas ka seetõttu, et ülikool asutati-taasasutati mitu korda ja iga kord võeti sinna õpetama mujalt noori professoreid, kes tõid Tartusse tulles kaasa uued ideed. Seal, kus akadeemilised süsteemid olid palju paremini sisse töötatud, ideed nii vilkalt ei liikunud.

Tartus ei kirjutatud küll väga palju disputatsioone, aga siin on üllatavaid asju. Näiteks oli õhus võimalus, et Tartu ülikool oleks võinud saada esimeseks pietistlikuks ülikooliks, kuna Liivimaa super­intendent ja Tartu ülikooli prokantsler Johann ­Fischer oli kirjavahetuses pietismi rajaja Philipp Speneriga, kes visandas talle pietistliku ülikooli põhimõtted. See võimalus ei teostunud seetõttu, et Rootsi riik oli luterliku ortodoksia toetaja. Esimeseks pietistlikuks ülikooliks sai hoopis 1694. aastal asutatud Halle ülikool ja sellest kujunes järgnevatel aastakümnetel tohutu intellektuaalne keskus, kuhu tuli üliõpilasi igalt poolt. Ja põhimõtteliselt ei ole välistatud, et midagi sellist oleks võinud Tartus olla, kuigi see Põhjasõja kulgu ei oleks muutnud. Samuti on tuntud lugu, et Isaac Newtoni teost „Philosophiæ Naturalis Principia Mathematica”, milles on esitatud praegu Newtoni seadustena tuntud põhimõtted, käsitleti ülikooliloengutes esimest korda Tartus. Sellised asjad mõjuvad suhteliselt perifeerse ülikooli keskkonnas mõneti üllatavana.

Praegu mäletatakse üldiselt Isaac Newtoni tänapäeva teaduse seisukohalt ortodoksset tegevust füüsikuna, kuid varju on jäänud tema ülejäänud pärand.

Newtoni isik on vastuoluline. Saime hiljuti Kurmo Konsaga valmis raamatu alkeemia ajaloost.⁶ Selles tegeleb väike osa ka Newtoniga. Minu arvates on tema alkeemiline pärand ja meie jaoks teaduslik pärand omavahel olemuslikult seotud. Loomulikult tekib tahtmine tagantjärele tsenseerida, et näidata kedagi teistsugusena, sellisena, nagu me tahame neid inimesi näha. Aga toona oli alkeemia ajastupärase mõtlemise osa ja selles mõttes oli Newton väga selgelt oma ajastu esindaja. Aeg mõjutab, millest ja kuidas inimesed saavad mõelda.

Mispoolest on tänapäeval kasulik tegeleda alkeemia või alkeemia ajalooga?

Minu enda jaoks on see sama põhjus, miks tegeleda ulmekirjanduse või üldse mingisuguse kirjandusega: võimalus näha teistsuguseid maailmu, õppida nägema teistsuguste maailmade olemasolu. Selliste võimaluste olemasolu annab ka vaate, et meie maailm ei ole paratamatu, asjad ei pea niimoodi olema. Võib ju tunduda, et valikuvõimalusi enam eriti ei ole – praegu surutakse väga tugevalt peale valikut, kas oled vasak- või parempoolne. Oled kas sinine või roheline – justkui teisi variante ei olekski, kui kasutada Marcus Aureliuse juhtlauset.⁷

Häda on selles, et üldiselt on inimeste fantaasia tugevalt oma ajastus kinni. Tahaksid sellest maa­ilmast lahti rabeleda, aga ajastu surub peale ja sunnib mingitest oma teemadest mõtlema: oled selle raja peal ega saa sellelt ära. Siis aitabki võimalus uurida ajaloolisi ja tulevikulisi asju. Mineviku uurimine näitab teistsugust maailma, näed, et täna­päevased mõttemustrid ei ole paratamatud. Selleni on raske jõuda. Isegi hea tahtega tehakse ajaloolist ilukirjandust, filme ja teatrit tihtipeale niimoodi, et kostüümid on ajaloolised, aga inimesed on ikka needsamad tänapäeva inimesed. Aga kui minna vaatama hästi lavastatud Molière’i, saad aru, et see on teine maailm.

Sinu romaane „Mesilased” ja „Inglite keel” lugedes oli mul tunne, et need on kirjutatud võttega, mis sarnaneb eksperimentaalarheoloogide tegevusega: kasutatakse muinasaegsete eeskujul tehtud tööriistu, et teha toonaste taolisi riideid ja muid materiaalseid esemeid kuni muinasaegsete majade või külade rajamiseni. Kas sa võtad selle omaks?

Jah, ma võtan selle täiesti omaks. Üks, mida olen püüdnud tabada, on tunne või kogemus. Teoreetiliselt võib igasuguseid asju õppida, aga kogemus on midagi muud. Ajaloost on raske vahetut kogemust saada. Võib ehitada kiviaegse küti-korilase onni ja olla seal, aga sellest ei piisa, et mõista, mismoodi see kütt-korilane mõtles. Varasematest perioodidest saame luua butafooria, aga meil on keeruline jõuda mõtlemiseni, sest meil ei ole tekste. On triviaalne tõde, et teksti kaudu saab inimene haua tagant kõneleda, teksti kaudu saab vestelda surnud inimestega. Ja kui oled pikka aega vestelnud, saad aru, mida nad tahavad öelda, ja jõuad mingis mõttes selle kaudu nende ellu.

Kuidagi tunnen üsna sageli, et sellel inimesel, kes kunagi elas ja kirjutas mõne teksti, on tegelikult midagi öelda. Võib-olla saaksin vahendada seda, mida see inimene tahtis öelda või mis maailmas see inimene neid asju ütles. Muidugi on selleks vajalik ka butafooria, selleks tuleb luua meeleolu nagu teatris: kustutada tuled, et lavamaailm hakkaks elama.

Ühest „Mesilaste” ingliskeelse tõlke arvustusest hakkas mulle silma tähelepanek, et see romaan võib näida ulmeline seepärast, et toonaste inimeste mõtlemine tundub meile nii ulmeline.

Võib küsida, milline oli XVII sajandi inimese reaalsus: deemonid, inglid, vaimud, Jumal. See oli kaheldamatu reaalsus enamiku inimeste jaoks marginaalsete eranditega. Niimoodi sisustatud maailm on üsna teistmoodi kui meie maailm. Olen katsunud seda teistsuguse maailma reaalsust tajuda. Inglise keeles kasutatakse ulmekirjanduse kohta üha rohkem sõnapaari speculative fiction, mis rõhutab võimalikkuste kirjeldamist. Ka Uku Masing nägi, et ulmel ja teoloogial on väga palju ühist, mitte ideaalmaa­ilmade fantaseerimise pärast, vaid seetõttu, et need aitavad uurida, kuidas asjad võiksid olla teistmoodi. Kuigi väikesed muutused on ka huvitavad, ei pea uurima ainult väikseid muutusi, tuleks uurida võimalikke suuri, radikaalseid muutusi. Mulle mõjub väga arusaadavalt Uku Masingu kirjutis „Rohelise udu vang”,⁸ selles väljendatud täieliku muutuse igatsus, mida saab nimetada ka eshatoloogiliseks nostalgiaks. Igatsus pöörduda tagasi, aga tulevikuline.

Eesti ulmekogukonna aruteludes kipub läbi käima teema, et ülejäänud kirjandusüldsus ei tunnusta neid piisavalt. Kas eesti ulme saab piisavalt tunnustust?

Žanrikirjandus eeldab žanriteadlikku lugejat. Mis meeldib žanrilugejale, võib olla lihtsalt arusaamatu või igav lugejale, kes ei ole žanriteadlik. Osa žanri­ulmet ei jõua laiema lugejaskonna ette, sest eeldab teistsugust lugejat. Kui aga keegi on suure­pärane kirjutaja, siis see üldiselt äratab tähelepanu. Žanri­kaanonitruu kirjutamine ei pruugi olla kirjanduslikult eriti huvitav väljaspool kaanonit.

Paratamatult on ka tavakirjanduseks nimetatul omad žanrikaanonid, kuigi võidakse eeldada, et tavakirjandus peaks olema žanriülene. See on osalt stiili küsimus. XIX sajandi seiklusjutu stiil on ulmele väga tugevalt omane. Tavakirjanduses tehakse palju rohkem stiilieksperimente, millest paljud on täiesti ebaõnnestunud, aga vähemalt eksperimenteeritakse. Need katsetused ei pruugi tekstile või loo sisu paremale ilmsiks tulemisele kaasa aidata, aga lugeja on valmis ja ootab seda. Kusagil on vahe, kus žanrid lahknevad. Siin ei ole millegi üle kurta.

Aga kas tavakirjanduse ja ulmekirjanduse vaheline hall ala on piisavalt viljakas?

Minu jaoks küll. Olen katsunud üsna teadlikult olla mitte ühes ega teises žanris. Ulmeringkonnas on kurdetud, et minu raamatud ei ole ulmekirjandus, ka pea­voolukirjanduse poolelt on aeg-ajalt küsitud, kes on minu raamatute lugeja, millised intellektuaalsed nõudmised on lugejale. Aga kokkuvõttes on raamat olemas sellisel kujul, nagu ta on, tegutseb iseseisvalt ja on suurepärane, kui leiab endale ise lugeja.

Tundub, et minu jaoks on sellel hallil alal olemas see, mida ma kirjandusest otsin. Võib-olla võiks proovida veel hall­alasid teiste žanride vahel – kirjandus ei jagune siiski üksnes ulmeks ja peavooluks, on ka teisi võimalusi.

Inimesed üldiselt tahaksid midagi, mida nad on juba enne kogenud. Ja nii luuakse ootuste horisont, mida peab hakkama täitma. See on minu jaoks problemaatiline, mille pärast ma suhtun žanri­kirjandusse teatava kahtlusega. Žanrikirjandusel on palju häid omadusi, mis teevad selle turvaliseks. Aga mulle tundub vajalik žanriturvalisust nihestada või mitte tingimata selle ootustele vastata. Võimalikkuste uurimise pärast on kasulik mitte jääda sellesse, mis on tavaline, huvitav on katsuda jõuda ebatavalise juurde.

Sinu romaan „Mesilased” võitis 2013. aastal Euroopa Liidu kirjandusauhinna ja see on tõlgitud 15 keelde.⁹ Kas selle romaani kirjutamine on ära tasunud? Kas on mingeid seaduspärasid, kus on raamatut tõlgitud ja müüdud?

See, et „Mesilasi” tõlgitakse jätkuvalt, on päris üllatav olnud. Saksa keeles peaks varsti ühes Šveitsi kirjastuses ilmuma Cornelius Hasselblatti väga hea tõlge. Rikkaks ma ei ole saanud, aga „Mesilaste” kirjutamine tasus ennast kuhjaga ära. Ma poleks eales oodanud, et „Mesilased” sellise vastu­võtu leiab. Olen väga rahul, et romaani on siin-seal saatnud mõõdukas edu. Kuna tõlkeõigused kuuluvad mulle endale, pean kirjavahetust kirjastajatega ise. Administreerimist on siin ka, nagu suhtlemist maksu- ja tolliametiga, aga seda ei ole nii palju, et oleks mõtet leida inimene, kes sellega tegeleks. Minu meelest on Euroopa Liidu kirjandusauhind tänuväärt ette­võtmine, sest võimaldab vähem tuntud keeltes kirjutatud teostel jõuda laiema publiku ette. Tartu Ülikooli tõlkeõpetuse professor Luc van Doorslaer andis hiljuti teada, et nüüd on hakatud uurima selle auhinna mõju.

Eri riikides on müük olnud väga erinev, paratamatult pärast turule tulekut raamat müüb ja siis mõne aja pärast langeb müük ära. Selge on see, et suurema kõnelejaskonnaga keeltes müüakse rohkem. Oluline on kirjastus: kui on tuntud, suurem kirjastus, siis on suurem lootus, et nad tõepoolest midagi müüvad. Kuna palju tõlgitakse Euroopa Liidu toetusel, võib kahtlustada, et mõni kirjastus on „Mesilased” pannud paketti, millele taotlevad tõlkimiseks toetust, kusjuures nende eesmärk ongi saada tõlkeraha, nii et saavad mõne muu teose selle kõrval tõlkida. Mingisugune intuitsioon tekib kohe alguses kirjastaja suhtumise ja lähenemise põhjal, kui huvitatud ta sellest tekstist on. Mõnikord on selge, et kirjastaja on raamatu ise läbi lugenud, ja oskab rääkida tekstist. Teinekord on ta võib-olla raamatut sirvinud ja vaadanud: mitu tõlget on olemas ja seetõttu vast täielik „põhk” ei ole, ning siis otsustanud selle taotlusse sisse panna.

Siiski korraldavad kõik need kirjastused raamatuesitlusi, mis on alati toredad ja huvitavad olnud: saab kohtuda kirjastamise ja raamatutega seotud inimestega ning mõnikord ka kohalike kirjanikega. Olen alati püüdnud mõned kohalikku kirjandust esindavad raamatud läbi lugeda, enne kui kohapeale lähen, et oleks sealsest kirjanduselust ettekujutus. Näiteks Läti, Leedu, Itaalia ja Norra kirjastustega oli väga hea kontakt ja kogemus.

Kuidas teksti teises kultuuris loetakse ja milline retseptsioon olla võiks, oleneb palju tõlkijast. Mul on olnud Itaalias mitu väga head kogemust, kuna Daniele Monticelli on tõlkinud kahtlemata väga hästi. Mõnel pool on võimalik ainult kaudtõlge, näiteks võetakse aluseks mitu erinevat tõlget. Kaudtõlkes läheb midagi minu jaoks olulist kaduma, nii et see ei ole enam seesama tekst. Teisalt ei ole mul väga tugevat omanikutunnet teksti suhtes – ta on valmis ja las elab oma elu.

Oled rääkinud, kuidas kirjasõna vabariik getostub. Kui trükikunst võimaldas ühe kompaktse kirjasõna vabariigi tekke, siis internet on võimaldanud müriaadi kirjasõna linnriikide tekke, mis ei pruugi omavahel eriti suhestuda. Mida saaks intellektuaal teha, et need paremini omavahel suheldud saaksid või üksteist paremini mõistaksid?

See on väga keeruline küsimus. Mida saaks teha, ma ei tea, võib-olla lihtsalt teadvustada. Kui laiemalt võtta ja meenutada, siis Rooma impeerium vallutas palju maid, ehitas nende vahele teid ja sundis kõik need piirkonnad omavahel suhtlema. Lõpuks sai kooshoidvaks jõuks kristlus – pühakirjatekstide kaudu, aga meetodeid oli veel – ja suhestas omavahel kõiki neid erinevaid maid ja rahvaid. Terve Euroopa toimis selle kaudu, nii et võis olla üsna ­kindel, et kui Norra ja Itaalia inimesed saavad kokku, on neil mingi­sugune seos pühakirjaga, mille kaudu nad võivad üksteisest aru saada.

Meil räägitakse tüvitekstidest. Võiks eeldada, et kõik on lugenud Dante „Jumalikku komöödiat”, aga see pole sugugi nii. Mida kõik on lugenud, seda on üha vähem. Ainuke asi, mida saaks teha, on teadvustada, et oleks vaja koonduda millegi ümber. Oleks hea, kui meil oleks klassikalise kirjandusega seosed olemas, sest nende puudumine lihtsalt vaesestab. Olen kirjanike hulgas üsna palju kuulnud kriitikat kohustusliku kirjanduse olemasolu suhtes. Minu jaoks on see väga suur probleem. Võid küll vihata Tammsaaret, aga ikkagi tuleks teda lugeda, sest eestlane mõtleb endast Tammsaare kaudu. Mingis mõttes on Tammsaare leiutanud eestlase, enne teda sellist eestlast ei olnud.

Aga kui inimesi on suudetud panna mõtlema selle peale, et nad sorteeriksid prügi, siis võib-olla suudetakse inimesi panna mõtlema selle peale ka, et nad võiksid lugeda klassikalist kirjandust. Prügi sorteeritakse, sest tahame hoida planeeti. Kui tahame hoida mõtteruumi, peaksime sorteerima intellektuaalset materjali. Võib-olla oleks vajalik riiklik programm, mis suunaks inimesi seda tegema, nii et igas kodus ja koolis oleksid vastavad sildikesed ja korraldataks infopäevi: mis on klassikalised teosed, mida iga inimene võiks lugeda ja kuidas neid oleks mõttekas lugeda. Iga tekst nõuab ju teataval viisil lugemist.

Või lausa Euroopa tasandi algatus: direktiiv näeks ette üldised põhimõtted ja sätestaks kohalikud erisused ja erandid, moodustades hägusate piiridega kaanoni.

Muidugi oleks see kõige parem, kui see tuleks Euroopa tasandilt ja tehtaks kõigile liikmesriikidele kohustuslikuks. Kahtlustan, et Euroopa Liidu kirjandusauhind otsapidi midagi sellist taotleski, aga see peaks olema ambitsioonikam. Ma ei tea, kas see õnnestuks, aga teadlikkuse tõstmisest võib midagi muutuda. Võib küsida, kas prügi sorteerimisest muutub tegelikult midagi, kas see päästab planeedi. Aga süda on rahulikum: ma vähemalt teen midagi.

Küsiksin veel varauusaegsete disputatsioonide vaimus: kas kurat suudab muuta inimese hundiks?

Sellest on Tartus kirjutatud terve tekst.¹⁰ Muidugi ei suuda kurat selle käsitluse järgi inimest füüsiliselt hundiks muuta, aga ta võib panna inimese arvama, et ta on hunt. Aga seal on öeldud, et see teeb sama välja. See on väga huvitav: ei ole selge üle­minek, vaid on mingid gradatsioonid. Kas marutõbine inimene on hundiks muutunud? Põhimõtteliselt võib ju öelda, et ta on hunt. Mõni inimene on teiste vastu nii kuri, et teda võib hundina käsitada. Selles tekstis on kõiki neid võimalusi arvestatud. Mulle meeldib, et esitatakse küsimus ja hakatakse seda nüansseerima, tuues välja kõik eri võimalused. Esitatakse lehvik võimalusi, mitte dihhotoomia, kus ainsad võimalikud vastused oleksid jah või ei. Selles mõttes on see küsimus hea disputatsiooni teema. Küsimus on ka selles, kas kurat on olemas – see on omaette teema. Siin on samuti terve diapasoon eri võimalusi, mida mõelda kuradi all. Kas kurjus on olemas? Kas kurat on kurjus? Ja neid võimalikke küsimusi on veel. Neid esitades saab sellest mõelda palju paremini, mitte vastama lihtsalt jah või ei.

Kus hoitakse Tartu Ülikooli raamatu­kogus kuuendat ja seitsmendat Moosese raamatut?

Kui küsida, kas meil on olemas maagiliste ja alkeemiliste raamatute kogu, siis vastus on jah, on küll olemas. See on Giese kogu,¹¹ päris korralik kogu alkeemilisi raamatuid ja käsikirju. Lisaks on meil hulk teisi huvitavaid eksemplare, näiteks Paracelsuse¹² ja Cornelius Agrippa¹³ teoseid ja muud tähelepanuväärset. Aga mina oma silmaga kuuendat ja seitsmendat Moosese raamatut Tartu Ülikooli raamatukogus näinud pole.

Isegi mitte odavaid koopiaid?

Neid XX sajandi alguses avaldatud odavaid koopiaid olen küll näinud. Õigupoolest on need konstruktsioonid – ma ei tea, mida nad kopeerisid. XX sajandi alguse okkultuur, nagu teaduskirjanduses nimetatakse okultismihuvi,¹⁴ on samuti väga huvitav teema, mida võib-olla kuigi palju ei teadvustata. Toona oli ühelt poolt teadusrevolutsiooni aeg, kui muu hulgas pandi alus kvantfüüsikale, aga samal ajal needsamad tegelased tundsid huvi okultsete teemade vastu, näiteks Marie Curie pidas oma surnud abikaasaga vaimset ühendust. Need kaks poolt käisid kuidagi omavahel kokku ja sellel on sarnasusi varauusaja perioodiga, kui Newton tegutses. Okultismi tõsine seos teadusega on mingil kombel loomulik, sest pakub uusi uurimisteid. Praegu püütakse nende kahe vahele tõmmata selget piiri, aga ma arvan, et seda ei ole lihtne üheselt paika panna. See laguneb jälle ära ja saab huvitavaid kooslusi näha. Olen neid teemasid veidi uurinud, sest lõpetasin hiljuti ühe ilu­kirjandusliku teose, mis seda valdkonda puudutab.

 

Ajalehe Ristirahwa Pühhapäwa Leht 1877. aasta 6. novembri numbri ühest kuulutusest võib lugeda: „Naesterahwa mantli krae, mustast tradidamist, wildse prannidega on pühhapäwa öhtul ärrakaddunud. Leidjat pallutakse Makri uulitsasse Altmühli majasse Nr. 269 kätte tua, kus temma waew ärratassutakse.”

Tänapäeva inimeses tekitab see lühike tekst palju küsimusi. Mis on tradidam? Mis on vildne? Mis on prannid?

Esimesele küsimusele vastab Wiedemanni sõnaraamat, et traadidam on ’Damentuch, drap-de-dames’ (Wiedemann 1893: 1194), ning Johann Georg Krünitzi koostatud mahuka „Oekonomische Encyklopäedie” IX köide selgitab, et Drap des Dames on „must, õrn ja pehme villane kalev, mida naine kannab tavaliselt leinaajal” (Krünitz 1785: 491). Seda, et sõna vildne tähendab mõnes murrakus ’villane’ (Wiedemann 1893: 1358; VMS II: 679), pole raske taibata. Sõnale prann leiab selgituse taas Wiedemannilt (1893: 872 prańń pl. prańńid Franzen), aga üsna ootamatult ka tänapäeva eesti keele seletussõnaraamatust: prann murd narmas (EKSS 4: 388).

Lisatud näitelause naised teevad [mütsid] missugused aga tahame, kas või kirjud ja prannidega on välja sedeldatud Kaarel Leetbergi tõlketekstist. Juhusliku sõna­sedeli olemasolu on nähtavasti ainus põhjus, miks see sõna on nüüdiseesti kirjakeele sõnaraamatusse sattunud. XX sajandil on seda koos variantidega prani, pranje, pränn hõredalt registreeritud mõnest Põhja-Eesti murrakust, kõige kompaktsemalt kirderannikumurde alalt, kust Leetberg pärit oli. Kirjakeeles näib selle kasutamine olevat niihästi XIX kui ka XX sajandil harv. Kasutatud on ka variante pranje, frang ja franje, nt üks mantle krae musta kalewist, pranjed äres ja sammeti paelaga ülleömmeldud (Ärakadunud 1877), suuri värvitud laualinasid frangidega (Täieline väljamüük 1887) ja Kergelt krausitud pluuset ilustab tikitud pärli-karnituur ja eest franjed (Tallinna Moodi-album 1908: 8). Kirjakeeles on neist kõige sagedasem franje, mida tuleb ette veel 1930. aastate lõpu ajakirjanduses.

fr-algulised teisendid teevad ühemõtteliselt selgeks, et tegemist on noore laen­sõnaga. Julius Mägiste on arvanud, et prann võib olla hüpokoristiline moonutus saksa sõnast Franze (tänapäeval õieti küll Franse) ’narmas’ või keskalamsaksa sõnast frense. Mõlemale oletusele on lisatud küsimärk (EEW VIII: 2164), nähtavasti seetõttu, et need eeldavad sõna lõpus ootamatut häälikuarengut n(t)s > nn. Kui lisada eespool nimetatud fr-algulised ja ng– või nje-lõpulised variandid, on etümoloogia sobimatus ilmne.

Siia lisandub asjaolu, et saksa kirjakeele Franse ei olnud suure baltisaksa sõnaraamatu koostaja Woldemar von Gutzeiti väitel XIX sajandi keskpaiku Baltikumis peaaegu kasutusel. Selle asemel käibis alamsaksa päritolu Franje (sama hääldust väljendavad Frange, Frannie, vt Gutzeit 1864: 295), mis kuulus XIX sajandil ka näiteks berliinlaste iseloomuliku sõnavara hulka (Meyer 1878: 13 Franjen Fransen).

Nagu eelnevast peaks juba küllalt selge olema, on eesti sõna prann ja selle teisendite aluseks baltisaksa Franje ’narmas’, mis omakorda lähtub samakujulisest alamsaksa sõnast. Keskalamsaksa sõnaraamatud seda ei tunne, nii et tegemist on ilmselt uuema keelendiga, mis on laenatud prantsuse keelest otse (vrd vanaprantsuse fringe, frenge, frange, uusprantsuse frange ’narmas’, vt CNRTL) või siis hollandi keele vahendusel (vrd keskhollandi fringe, fraenge, frange, uushollandi franje ’narmas’, vt EWN). Esmaallikas on niisiis põhimõtteliselt sama mis saksa kirjakeele sõnal Franse, aga huvitaval kombel jätavad mõlemad populaarsed saksa etümoloogiasõnaraamatud sellega kokku kuuluva murdesõna Franje olemasolu sootuks mainimata (vrd EWD: 370; Kluge 2002: 312).

Prantsuse frange arvatakse olevat ladina sõna fimbria metateesi teel kujunenud rahvaladina teisendi *frimbia järeltulija (CNRTL; EWN; EWD: 370 jt). Selle prantsuse keeles tekkinud variante on otse või kaude laenatud mitmesse romaani ja germaani keelde (it frangia, hisp ja port franja, holl franje, ingl fringe, tn ja nor frynse, rts frans jt). Eesti tagasihoidlikel prannidel on au kuuluda sellesse suurde internatsionaalsesse perre.

Lõpuks võib veel küsida, miks oli vaja narmast tähendavat sõna üldse laenata. Arvatavasti oli vähemalt osaliselt tegu tähenduse diferentseerimise taotlusega: narmas võib tekkida ka riidetüki kulumisel, prann, pranje või franje aga oli enamasti kaunistuseks tehtud ehisnarmas (rõivaesemel, kirstul jm).

 

Udo Uibo (snd 1956), Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), udo.uibo@eki.ee

7.–10. juunini peeti Brnos Masaryki ülikoolis rahvusvahelise etnoloogia- ja folklooriühingu (Société Internationale d’Ethnologie et de Folklore) 16. kongress.Ühendavaks teemaks oli elu ebakindlates oludes. Eestist osalesid Liisi Laineste (juhtis digitaalseid eluavaldusi uurivat plokki), Anastasiya Fiadotava (kõneles poliitilistest meemidest Eestis aastal 2022), Anastasiya Astapova ja Maili Pilt (ühis­ettekanne vandenõuteooriate paljastamise sotsiaal­meediagrupist), Katre Kikas (ettekanne modernsest ebakindlusest ning XIX sajandi lõpu rahvaluulekogujate moraalsetest dilemmadest), Ave Goršič (andis ülevaate folklooriarhiivist muutuste tuules saja aasta jooksul), Mari Sarv (kõneles rahvaluulearhiivi toetuseks organiseeritud laulupeost 2020), Liina Saarlo (digitaalarhiivi üksikkasutajatest ja kogukondadest), Risto Järv ja Astrid Tuisk (Ukraina meemide kogumiskeskkonnas toimuvast), Mare Kõiva (puudega seotud uskumustest ja rituaalidest), Ülo Valk (lugusid raskesti seletatavatest kokkupuudetest), Alexander Panchenko (apokalüptilisest onto­loogiast vene õigeusu näitel postsovetlikes oludes), Art Leete ja Valeri Sharapov (ühisettekanne komi animismist). Indrek Jääts, Marleen Metslaid ja Tenno Teidearu vahendasid ERM-i kogumistööd ja teadust ning Ester Bardone ja Anu Kannike esinesid toiduteemalises sektsioonis.

9.–10. juunil toimus Luua Metsandus­koolis koolinoorte keelelaager „Hääldusest ja hääldamisest”. Seekordne laager oli järje­korras kümnes ning keskendus foneetikale, mis on järgmise emakeele­olümpiaadi teema. Laagris osales 23 kooli­noort 8.–12. klassist. Esindatud olid Tallinna, Tartu, Haapsalu, Narva, Märja­maa, Rapla ja Viimsi koolid. Tartu Ülikooli foneetika labori teadlased Pire Teras, Katrin Leppik ja Anton Malmi tutvustasid hääldusõpetuse teoreetilisi tahke ning lasid töö­tubades noortel endil praktilisi harjutusi teha. Laagri korraldasid Emakeele Selts ja Tartu Ülikooli eesti ja üld­keeleteaduse instituut.

15. juunil peeti Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses aiaseminar „Enam kui inim. Kirjandus ja kunst mitmeliigilises maailmas”. Ettekannetega esinesid Timo Maran („Semiootiline seotus paljuliigilises maailmas”), Kadri Tüür („Kuidas maitsed karule?”), Elle-Mari Talivee („Linnuvaatlejad ja nende teekond keskkonnale mõtlemiseni”), Merili Metsvahi („Liivimaa vaimulike arusaamad veekogude elususest XVII sajandi esimesel poolel”), Kaarina Rein („Botaanika rootsiaegses Tartu ülikoolis Andreas Arvidi disputatsiooni „De plantis” näitel”), Risto Järv („Naabrist parem. Meie muinasjutusiil”), Sara Bédard-Goulet („More-than-human encounters at the edge of extinction in Indices des feux by Antoine Desjardins”), Ulrike Plath („Manfred Kyber: baltisakslasest loomakaitsja ja kirjanik”) ja Ene-Reet Soovik („Läänemere lained: linnaloodusest ja loodus(aja)kirjandusest”).

15.–17. juunil toimus Tallinna Ülikoolis 13. Lotmani päevade konverents „Hirm kultuuris ja hirmukultuur” („Fear in culture and culture of fear”). Kutsutud esinejad olid Joanna Bourke (Birkbeck, Londoni ülikool, „The gender of fear: Female evil in twentieth-century culture”), Andrei Zorin (Oxfordi ülikool, „Tolstoy: Fear of death and fear of mortality – experience, representation, philosophy), Jevgeni Dobrenko (Ca’ Foscari Veneetsia ülikool, „Stalinist Comedy of Fear”) ja Mihhail Lotman (TLÜ, TÜ, „По ту сторону страха”). Osale­jaid oli 24 riigist. Eesti teadlastest esinesid Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman, Mari-Liis Madisson, Merit Rick­berg, Timur Guzairov, Irina Belobrovtseva, Inna Adamson, Sergei Dotsenko, Igor Kotjuh, Mihhail Trunin jt.

19. juunil peeti Kirjandusmuuseumis 9. sõjaseminar „Sõja ja konkreetsete sündmuste kunstiline mõtestamine”. Esinesid Michael Cole (TÜ, „The calm before the storm: Cultural resistance to Russia in Ukraine before February”) ja Svetlana Maslinskaya (Grenoble’i Alpi ülikool, „Chrono-journey in Children’s Literature about War: the Evolution of Commemorative Pragmatics”).

26.–29. juunil peeti Värskas BaltHerNeti suvekool „Väliseesti kultuuripärand võõrsil XI. Minu eesti juured”. Avapäeval külastati Tartus Eesti Rahvusarhiivi, kus Tõnis Türna tutvustas pereloo uurimise võimalusi ja juurdepääsupiiranguid. Suvekoolis räägiti suguvõsa- ja nimeuurimisest, pereajaloo jäädvustamise erinevatest viisidest, haudade kaardistamisest, pere- ja kohapärimusest. Tutvustati teemaga seotud kogusid Eestis ja väliseesti arhiivides. Keila Kopvillem ja Piret Noorhani (Väliseesti Muuseum) kõnelesid väliseestlaste elulugudest VEMU arhiivides, Madli Wiiburg Walfridsson Rootsi Eestlaste Liidu arhiivigrupi tööst, Fred Puss (Eesti Isikuloo Keskus) tõi näiteid pereloo uurimisest, Tiina Tael (ERM) tutvustas Setumaa kirjasaatjate lugusid, Marin Laak (ERM) andis ülevaate väliseesti fondidest näidetega Ilmar Laabani ja Gunnar Neeme kogust, Janis Tobreluts (EELK arhiiv) kõneles väliseesti kirikuarhivaalidest. Teisel päeval kõneles Mari-Ann Remmel (ERM) kohapärimusest ja identiteedist, Tiina Kirss (Eesti Elulugude Ühendus) elulugudest ja nende kogumisest, Marju Merschin (Eesti Mälu Instituut) 1944. aasta suurpõgenemisest 80. aastapäeva puhul ja Piret Voolaid (ERM) Kanada eestlaste koolipärimusest. Kultuuripärandialase koostöö suundade arutelul osalesid Välisministeeriumi, Eesti Instituudi ja BaltHerNeti esindajad. Toimus MTÜ Baltic Heritage Networki aasta­koosolek.

27. juunil toimus Tartus LVI J. V. Veski päev „Eesti keelest ja läänemeresoome keelte­perest”, mis oli pühendatud keele­mehe 150. sünniaastapäevale. Ette­kannetega esinesid Reet Kasik („Johannes Voldemar Veski eesti oskuskeele arendajana 1920–1940”), Valts Ernštreits („Liivi keel põliskeelte aastakümnel”), Petar Kehayov („Keelesaarte tähtsusest läänemeresoome keeleteadusele”) ja Heinike Heinsoo („40 aastat vadjalaste hulgas”). Lisaks tavapärasele ettekandeosale ja Raadi kalmistul J. V. Veski kalmu külastusele toimus seekord ka ringreis Veskiga seotud paikadesse.

4.–6. oktoobrini tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis Tatiana Vladõkina 70. sünnipäeva veebikonverentsiga „Elava traditsiooni lätetel”. Tatiana Vladõkina on udmurdi folkloori, mütoloogia ja traditsioonilise kultuuri tänapäevase uurimise rajaja. Ettekannetega esinesid teadlased Eestist, Ungarist, Soomest, Prantsusmaalt, Udmurtiast, Baškortostanist, Tatarstanist, Mari-Elist, Karjalast ja Komimaalt.

5. oktoobril toimus Pärnus Academia Pernaviensise XX mõttekoda. Tegu oli juubelihooaja algust märkiva üritusega, sest järgmisel aastal möödub 325 aastat Tartu Ülikooli eelkäija Academia Gustavo-Carolina ehk Academia Pernaviensise asutamisest Pärnus. Mõttekoja aukülaline oli Toronto ülikooli emeriitprofessor Jüri Kivimäe, kes pidas loengu „Miks on Russowi kroonika tähtis?“.

5. oktoobril pidas Bengt af Klintberg Tartus loengu „The baby on the track: A newspaper legend with roots in the 19^th century”. See oli pühendatud Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli asutajale professor Walter Andersonile.

5.–6. oktoobril toimus Tartus rahvus­vaheline konverents „Läänemere kontaktid”, mis oli pühendatud prof Tiit-Rein Viitso (1938–2022) mälestusele. Ühtlasi tähistati liivi pärandi aastat ja põliskeelte kümnendit. Esimesel päeval toimusid plenaarettekanded: Valter Lang („Proto-Finns and their partners”), Riho Grünthal („The diversification and spread of Finnic languages”), Johanna Laakso („Language contact research beyond loanword studies – reflections with respect to the oeuvre of Tiit-Rein Viitso”) ja Mait Metspalu („The genesis of the Finnic genepool”). Teise päeva ettekanded koondusid kolme teema­ringi: Soome lahe äärsed kontaktid, kontaktid läänemeresoome idapiiril ning Liivi lahe ümbruse kontaktid.

10. oktoobril peeti Eesti Rahvusraamatukogus VIII oskuskeelepäeva. Avasõna­võtt oli RR humanitaaria ja kunstide raamatukogu juhatajalt Katre Riisalult. Esinesid Kristiina Kaju (RR, „Kuidas jääda ellu kunstmurul? Meediapädevuse terminitest eestikeelses kultuuriruumis”), Sirli Zupping (EKI, „Millist suunda näitab Eesti terminitöö tegevuskava?”), Martin Luts (EKI, „Räägime just Tõlkeväravast”), Kadri Vider (EKM, „Tehistaip ja termini­täpsus – on neil ülepea mingit kokkupuudet?”), Ülle Talihärm (Kultuuri­ministeerium, „Uued nähtused, muutuv keel ja nende mõju õigusaktidele”), Sirje Nilbe (Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing, „Terminiprobleemid raamatukogunduslike standardite tõlkimisel”) ja Kalju Tammaru (Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing, „Sajand raamatukoguterminoloogiat. Inimesed ja sõnad”).

11. oktoobril toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek. Kaarina Reinu ettekanne „Tartu ülikooli algusaegadest trükitud disputatsioonide põhjal” keskendus Academia Gustaviana aegsetele (1632–1656) Tartu disputatsioonidele, vaadeldes nende muutumist kolme kümnendi jooksul ning arutledes teemal, milline on nende tööde ja autorite koht eesti teadus- ja kultuuriruumis.

11. oktoobril peeti Paistu rahvamajas Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluulearhiivi muinasjutuseminar „Parandades ilma ja inimesi”. Esinesid Mall Hiiemäe, Risto Järv, Mairi Kaasik ja Kärri Toomeos-Orglaan. Mulgimaa mänge tutvustas Astrid Tuisk ning mulgi aabitsat Renee Trei.

13. oktoobril korraldas Emakeele Selts Münchenis väliskeelepäeva. Esinesid Külli Habicht (TÜ, „Die Spuren der deutschen Sprache in der estnischen Schrift­sprache”), Helin Kask (TLÜ, „English-Estonian code-copying in Estonian blogs and vlogs”), Helle Metslang (TÜ, „Eesti keelest Euroopa ja uurali keelena”), Tiit Hennoste (TÜ, „ahah ja ahaa, ah ja aa, noh ja noo, jah ja jaa. Ja teised pisikesed sõnad, millega me suhtleme”) ning Mare Kõiva (EKM, „Loitsudest, sõnamaagiast, nõidumisest minevikus ja tänapäeval”).

14. oktoobril toimus Kaunases Vytautas Suure ülikoolis konverents „Contemporary Studies of Family and Calendar Holidays: Challenges and Perspectives”. Konverentsi fookus oli suunatud tähtpäevade pidamises umbes 30 aasta jooksul toimunud muutuste jälgimisele. Eesti Kirjandusmuuseumi teadlastest osalesid Mare Kõiva („Continuation and Innovations – on Formation of the Estonian Calendar System 1990–2023”) ja Andres Kuperjanov („Small Societies in a Global Network”).

16. oktoobril peeti Tallinnas konverents „Viirastus piiril: idaeurooplase passioon. Emil Tode „Piiririik” – 30”. Kirjanike Maja musta laega saalis astusid üles Rein Veide­mann („Piiririik ja/kui piir­olu”), Virve Sarapik („Ontoloogiline ­piir­/­itus. Tode ja Lotman”), Joonas Hellerma („„Piiri­riik” – lõpuaegade raamat”), Kristiina Rebane („Emil Tode „Piiririik” ja Giacomo Leopardi umbkaudsuse poeetika”), Märt Välja­taga („„Piiririik” ja iha kolmnurk”), Raili Marling („„Piiririigi” soolised sekeldused”), Piret Viires („„Piiri­riik” kui sündmus”), Juhani Salokannel („Mis­pärast „Piiririik” ei ole soome keeles „Rajamaa”? Emil Tode tee Soome”), Joosep Susi („David Bohmi teoreetiline füüsika. Ääremärkusi apostroofist”) ja Tõnu Õnnepalu („Piiririik revisited”). Järgnes arutelu. Konverentsi korraldasid EKA, TLÜ ja TÜ nüüdis­kultuuri uurimise töörühm ning Eesti Kirjanike Liit.

16. oktoobril korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis seminar, kus arutleti avalike siltide andmebaasi koostamise üle. Kõnelesid TÜ üldkeeleteaduse kaasprofessor Ilona Tragel ning IT ja keeleteaduse üliõpilane Mihkel Roomet, kes on uurinud, kuidas selline andmebaas sobiks muu visuaalse materjali (nt meemide, grafiti jmt) kogumiseks ning mida selleks oleks vaja muuta.

17. oktoobril toimus Eesti Keele Instituudis nimekonkursi „Ehe Eesti – Eesti ettevõttele eesti nimi 2023” lõpuüritus. Ettekannetega esinesid Ilmar Tomusk („Äri- ja ettevõttenime hea tava”), Sirli Zupping (EKI, „Kas ettevõtted peaks jõudma Vikipeediasse?”) ja Mare Vahtre (Eesti Interneti Sihtasutus, „.ee – värav eesti­maalasteni”). Laureaatideks valiti rahvusdomeeninime kategoorias mänguvõti.ee (Mänguvõti OÜ), õpilasfirmade kategoorias PAKILINE, aasta uustulnuka kategoorias OÜ Sõnavulin, teenindusettevõtte kategoorias Vudila (Vudila Mängu­maa OÜ), tootmisettevõtte kategoorias HUUM OÜ, haridus- ja kultuuriasutuse kategoorias MTÜ Laste­raamat ning vabaühenduste kategoorias MTÜ Jääk ja Praak.

18. oktoobril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis 18. Akadeemilise Rahvaluule Seltsi konverents. Arutleti, kuidas mõjutab uurija ja uuritavate põlvkondlik kuuluvus nii välitöösituatsiooni õhustikku kui ka kogutava materjali ning uurimisallikate iseloomu. Ettekannetega esinesid Piret Voolaid („Kanada eestlaste koolipärimus – põlvkondade dialoog (Eestiga)”), Svetlana Karm („Soome-ugri uurimisreisid kolleegide jälgedes”), Eda Kalmre („„Jutustan, nagu arvan (vajaliku olevat) …” Tõde ja valikud eluloojutustustes”), Lodewyk Barkhuizen („Habit, memory, and differ­ence: Intra-inter-generational dialogue beyond human agency”), Maarja Kaaristo („Navigating the generational dynamics: Reflections on fieldwork with canal boaters in North West England”), Mari-Ann Remmel („„Isand Aeg lõhub kõik halli mineviku sünged kantsid…” Aja vaim Jaan Remmeli (1934–2007) noorpõlve jäädvustustes”), Andreas Kalkun („Intiimsed vestlused eakate naistega. Iga, sugu ja muud asjaolud”) ja Anu Korb („Välitöökohtumised läbi aastakümnete”).

19. oktoobril korraldas Fenno-Ugria asutus hõimupäevade raames konverentsi „Soome-ugri rahvad Lätis – kadumine püsimine või edasiminek”. Esinesid Priit Raudkivi („Paotades ust ja kiigates tuppa. Paar mõttekest Vana-Liivimaa mõistmiseks”), Valts Ernštreits („Liivlaste tänased ja homsed väljakutsed – kuidas tagada kriitiliselt ohustatud keele ja kultuuri kestvust”), Lembit Vaba („Kas leivud on liivlased?”), Indrek Jääts („Meenutusi Lutsi maarahvast”), Enn Ernits („Kes olid kreevinid ja mida neist on teada?”) ja Andrei Hvostov („Kaupo – Liivimaa esimene poliitik”).

19.–20. oktoobril korraldati Narva-­Jõesuus seminar „Ühte lähvad meie hääled, meie hääled, meie meeled. Koosõppimisest ühise kultuuripärandini”. Lasteaia- ja põhikooli esimese astme õpetajatele suunatud eesti keele seminari keskmes oli eesti keele õpetamine ja omandamine lasteaias ning koostegutsemine ja koosõppimine. Töötubade korraldajad olid Eesti Kirjandusmuuseum ja Eesti Rahva Muuseumi esindajad Virve Tuubel, Astrid Tuisk ja Mathilda Matjus.

19.−21. oktoobril toimus TÜ Narva kolledžis rahvusvaheline konverents „Koha kultuuriline maine ja mentaalne kaart: Narva”. Konverentsiga jätkus teadusürituste sari, mille eesmärk on uurida Eesti konkreetseid kohti, kohalikku identiteeti, nähtavaid ja nähtamatuid piire, piirkonna elanike topograafilisi eelistusi. Plenaarette­kanded pidasid Ievgeniia Voloshchuk (Europa-Universität Viadrina, Frankfurt Oderi ääres, „Ментальные карты и топография Восточной Европы в современной немецкоязычной литературе”), Alina Jašina-Schäfer (Mainzi ülikool, Saksamaa, „Feeling Narva: Unravelling affective layers in urban coexistence and identity”), Borys Begun (Europa-Universität Viadrina, „Функции культурных границ в современной литературной антиутопии”). Eestist esinesid Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli teadlased Liisi Laineste, Mare Kõiva, Sergei Troitski, Nikolai Anisimov, Eva Touluoze jt.

20.–21. oktoobrini peeti Eesti Kirjandusmuuseumis sügiskonverents „Olnu on ikka veel täna”. Korraldasid Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Selts, Ene Mihkelsoni Selts ja Eesti Kirjandusmuuseum. Esinesid Peeter Kaasik („Ene Mihkelsoni vanemate lugu ja metsavendluse uurimise hetkeseisust”), Mauri Kiudsoo („Metsavendade jäljed maastikul”), Mari-Ann Remmel („Vanad pelgupaigad eesti kohapärimuses”), Aigi Rahi-Tamm („Kodutus 1940. aastate kontekstis”), Aija Sakova ja Tiina Ann Kirss („Millest tunnistab „Ahasveeruse uni”?”), Galina Ponomarjova („Metsavendlus ukraina ja eesti kirjanduses. Maria Matiose „Solodka Darjusja” ja Ene Mihkelsoni „Katkuhaud” ja „Ahasveeruse uni””), Marin Laak („Metsavendluse uurimise jäljed Ene Mihkelsoni arhiivis”). Paneeldiskussiooni „Kirjanduse roll ajalooliste teemade käsitlemisel? Mida lisab, millist tõde avab kirjandus?” juhtis Eneken Laanes, osalesid Lilli Luuk, Priit Põldma, Marju Lauristin ja A. Rahi-Tamm. Teisel päeval kõneles kindral Martin Herem („Metsavendlus kui meie sõjaajalugu”), Rasmus Kagge, Laur-Leho Kaljumetsa ja Tõnis Lehe ettekandest sai teada, kuidas „Metsavendade” sari teleekraanile jõudis. Aija Sakova ja Joosep Susi juhitud teisel paneeldiskussioonil „Kirjanduse ja ajaloo lõimitud õpetamine” osalesid Reelika Laes, Indrek Riigor, Andrus Org ja David Ilmar Lepasaar Beecher. Toimus neli töötuba, mille eesmärk oli kindlal üldpädevusel põhineva lõimitud ajaloo- ja kirjandusõpetuse õppematerjali koostamise ideede genereerimine ja tunni­kavadeks vormistamine. Kultuurimõtestaja preemia pälvis kirjanik ja kirjandusuurija Igor Kotjuh.

20.–22. oktoobrini korraldas Emakeele Selts põliskeelte kümnendile pühendatud keelelaagri. Laagrisse olid oodatud kodukandi keelte ja eluviisi hoidjad ja keelehuvilised õpilased 8.–12. klassist. Ettekannetega esinesid Karl Pajusalu (TÜ, „Uuenev Eesti keelemaastik”) ja Péter Pomozi (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest, „Ungari keelealast ja keelerikkuse hoidmisest”). Toimus Tiina Laansalu (EKI) keele­ressursside töötuba ja Kristiina Praakli (TÜ) noortekeele töötuba. Oma tegevust tutvustasid keelekogukondade esindajad saartelt kuni Häädemeeste ja Kuusaluni.

23. oktoobril toimus Tallinnas Eesti Laste­kirjanduse Keskuses seminar „Laps kirjanduses 11. Raamatukogu toob kokku”. Seminariga tähistati ELK 90. sünnipäeva: 12. novembril 1933 asutati esimene spetsiaalselt lastele ja noortele loodud Tallinna Noorteraamatukogu. Ettekannetega esinesid Maris Saagpakk (TLÜ, „„Sured wägga head orangi ounad” – võõraste maade kirjeldustest laste misjonijuttudes XIX sajandi keskel”), Piret Lotman (Eesti Rahvus­raamatukogu, „Lasteraamatu­kogust Eesti Vabariigis enne nõukogude okupatsiooni”), Elle-Mari Talivee (Underi ja Tuglase Kirjandus­keskus / TLÜ, „Tuglase raamatukogu ja lapselik uudishimu”), Krista Kumberg (Lääne Maakonna Kesk­raamatukogu, „Krunniga tädi ja hiirvaikne ruum – kas ikka veel?”), Risto Järv (EKM, „Muudab maailma. Laps muinasjutu­subjektina”), Jaanika Palm (Eesti Laste­kirjanduse Keskus, „Lugemine keelatud!”), Ilona Martson (Tähekese peatoimetaja, „Eesti lapse oma ajakiri: laste­ajakirjandus minevikus ja tänapäeval”) ja Mari Klein („Mis sa seal toimetad? Pilguheit (keele)­toimetaja töö kulisside taha”).

27.–28. oktoobrini korraldas Võru Insti­tuut konverentsi „Põlised ja rändajad, olijad ja tulijad, suhted ja mõjud”. Tähele­panu all olid eelkõige läänemeresoome väikerahvad, aga ka teised põlis­rahvad ja põliskeelte kogukonnad Lääne­mere ümbruses ja kaugemal. Esinesid Janne Saarikivi („Keelte levimine lääne­meresoome aladel – kas migratsioon või keelevahetus? Mõnda meie esiajaloo rände­lainetest”), Kristiina Tambets („Ränded Eesti alade asustusloos arheogeneetika vaates ja rõhuga Lõuna-Eestil”), Karl Pajusalu („Lõunaeesti ja liivi keele kontaktalad”), Heiki Valk („Kääparahva kadumine: asustuse järjepidevuse(tuse) küsimus Ida-Võrumaal IX–XIII sajandil”), Evar Saar („XVI–XVII sajandi Võrumaale tulijad ja nende jäljed nimedes”), Mari Sarv, Kati Kallio („Sisuelementide rändemustrid läänemeresoome regilaulude korpuses”), Denis Kuzmin („Venäläis­peräinen maastoterminologia Tverin Karjalan murteissa”), Rainer Kuuba („Midä näütäse 2011. ja 2021. a rahva ülelugõmisõ võrokõisi rändämise kotsilõ”), Liina Lindström, Helen Plado, Maarja-Liisa Pilvik, Triin Todesk ja Annika Kängsepp („Võro ja seto keele kasutamine XX ja XXI sajandil”), Jüvä Sullõv („Võrokõisi rändämine ja võro võrgosõnaraamadu pruukmisstatistiga”) ja Kadri Ugur („„Millega sa nakkama sait, et pidit ärh Võrolõ kolima?” Autoetnograafiline kaehus üte tagasituleki pääle”).

27.–28. oktoobril toimus TÜ Narva kolledžis hõimunädala kirjanduskonverents „Vabaduse kontsept Ida-Euroopa kirjandustes VII: „Sándor Petőfist Edith Söder­granini”. Plenaarettekannetega esinesid Szilárd Tibor Tóth („Sándor Petőfist Edith Södergranini: soome-ugri luulekunsti uuendamine läbi aegade”), Piret Norvik („Eesti keel muutuvas ajas Petőfi luuletõlgete näitel”), Arvo Valton („Soome-ugri eeposed”) ja Kerttu Rakke („Kõnekeel kirjandusse?”). Sektsiooniistungil astusid üles Aleksei Arzamazov, Esa-Jussi Salminen, Nikolai Rakin ja Aleksei Demihhov. Arvo Survo esitles oma raamatuid: ingerisoome-vadja eepost „Pääskölintu-Päivälintu” (2020) ja „Iku-Ruotus. Eepos korpiheimon sodasta ristimiekkalaisia vastaan” (2023).

Foto: Miina Norvik

Läbi sügisese Tartu siia sinu juurde jalutades otsustasin mitte jätta küsimata: millega sügis sind võlub?

Sügis tõepoolest meeldib mulle – kuigi on pimedam ja jahedam aeg, võlub ta oma rahuga. Enamasti on selleks ajaks kasvanud lootus, et kui suvesekeldused läbi saavad, siis algab rahulikum periood, kus asjade üle järele mõelda, lugeda, kirjutada. Aga tegelikkuses on september ikka väga kiire kuu, sest algab uus akadeemiline aasta, nii et see sügise rahu on petlik.

Mis aineid ja kellele sa praegu õpetad? Mida õpetamise juures oluliseks pead?

Keeleteaduse magistrantidele õpetan keeletüpoloogiat ja suhtluslingvistikat. Bakalaureuses õpetan keeleteaduse aluseid ja sissejuhatust keeleteadusesse. Korraldan ka magistriseminari ja magistrikooli tegevusi. Tulime just magistrantidega Käärikult sügiskoolist, olid huvitavad loengud ja töötoad, aga eelkõige on tore olla koos noorte inimestega ülikooli õpperuumidest erinevas keskkonnas. Ja minu arvates on väga oluline ka see, et magistrandid omavahel paremini tuttavaks saaksid. Meie magistrikool ühendab ju keeleteaduse ja tõlkeõpetuse magistrante, kes õpivad erinevatel õppekavadel ja muus õppetöös väga palju kokku ei puutugi.

Õpetamises pean oluliseks oskust tekitada huvi. Meeldib ka, kui tunnen ära, et mu õpetatav sisu ja õpetamisviis on üliõpilase jaoks põnev. Iseäranis näitavad elamust välja need üliõpilased, kes ei ole varem üldse keeleteadusega kokku puutunud. On tore tunne näha, kuidas ühtäkki hakkab see uus maailm nende ees avanema.

Nii et ühelt poolt saab vägagi huvile rõhuda ja näidata, kui põnev maailm on keelega seotud. Teisalt jälle on oluline, et omandatav teema nõuaks pingutust, mille järel tunda õnnestumist. Praktilises eesti keele õppes, mida olen ju ka elu jooksul palju teinud, on vist esikohal õnnestumise kogemus, aga ka seal tuleb kuidagi avastamis­rõõmu üleval hoida.

Mulle tundub, et sa oled õppejõud, kes suudab luua õhkkonna, kus üliõpilased julgevad jääda iseendaks. Kas tunned end siin ära?

Kindlasti olen püüdnud saavutada õppimist soodustavat turvalist õhkkonda, iseasi muidugi, kuidas see õnnestunud on. Ilmselt peavad siin hinnangu andma hoopis mu õpilased. Kui jutt juba hindamisele läks, siis pean ära mainima, et kõige raskem õpetamise juures ongi just hinnete panemine.

Milline on su esimene õpetamiskogemus?

Esimene õpetamiskogemus ­pärineb ülikooliajast, kui meil oli kohustuslik kooli­praktika. Mul on mälestus ühest 5. klassi poisist, kellel olid eesti keeles valdavalt kehvad hinded, kuid minu käest sai ta käändkondade määramise töö eest viie. Nimisõna käändtüüpides on ju väga selge algo­ritm, kuidas tüüpe silpide arvu ja astme­vahelduse järgi määrata. Matemaatilis-­loogiline lähenemine sobis sellele poisile paremini. Mind huvitab siiani, milliste nõksudega oleks koolis võimalik grammatikat põnevalt õpetada.

Tartu Ülikooli õppejõuna sain esimesed kogemused, kui andsin vene tudengitele eesti keelt võõrkeelena. Väga tore oli algusest peale. Olin siis tudengitest vaid mõni aasta vanem, aga see ei seganud. Tagantjärele mõtlen, et praktilises keele­õppes olin alguses küll liiga traditsiooniliste meetodite küljes kinni, aga eks tolle­aegne võõrkeele õpetamise metoodika oligi praegusest erinev. Hakkasin kohe õpetama ka teoreetilisi aineid, sissejuhatust keeleteadusesse ja semantikat eesti keele (võõrkeelena) üliõpilastele. Need on mu lemmikained olnud kogu akadeemilise elu jooksul.

Kuidas sa lingvistikaülesannete juurde jõudsid?

Algatasin 2003. aastal Eestis lingvistika­olümpiaadi tänu õnnelikule juhusele, kui minuni jõudis kutse esimesele rahvusvahelisele lingvistikaolümpiaadile ja oli vaja kokku panna Eesti võistkond. Minu arvates on see olümpiaad väga oluline lisa kooliharidusele, milles keeleteadusest eriti palju ei räägita. Lingvistikaüles­annete lahendamine nõuab eelkõige loogilist mõtlemist, aga peaks ka edendama maailma keelelise mitmekesisuse tajumist ning selle kaudu tugevdama huvi oma emakeele vastu. Õnneks on lingvistikaolümpiaadi korraldusmeeskond nüüdseks välja kujunenud ja ma ise pean palju vähem selles liinis tegutsema kui algusaastatel.

Kas teadustööga alustasid Tartu Ülikooli tehisintellekti laboris?

Sain tänu oma diplomitöö juhendajale Haldur Õimule tõesti kohe pärast lõpetamist nooremteaduri koha sellesse laborisse. Tehisintellekti labor oli interdistsiplinaarne uurimisgrupp, kus oli juriste, arvuti­inimesi, keeleteadlasi, matemaatikuid ja teisi. Selles keeleteadlaste grupis olid näiteks Haldur Õim, Mare Koit, Heiki-Jaan Kaalep – ehk siis need inimesed, kellest hiljem sai arvutilingvistika tuumik. Mind võeti sinna ikkagi eelkõige väitekirja tegema. Põhiline tööülesanne oli tegeleda oma uurimusega – küsilause funktsioonid eesti keeles, täpsemalt dialoogi reguleerivad küsilaused. Hilisemas vestlusanalüüsi paradigmas nimetatakse dialoogi reguleerimist üldiselt parandusmehhanismiks, mida ma tollal uurisin natukene teises võtmes. Kolleegid laboris tegelesid samal ajal dialoogimudelitega.

Seega juba 1980-ndatel proovisite tehis­intellekti laboris luua oma juturobotit?

Võib küll nii olla, kuid minu roll ei olnud seal väga suur, kuna tegelesin oma uurimistööga. Lisaks sündisid mul ­1980-ndate lõpus kaks poega, nii et aru­saadavalt veetsin omajagu aega kodus, mitte laboris. Tollel ajal tõepoolest arutleti palju dialoogi­süsteemide üle ja toimusid teaduskonverentsid, mis kahtlemata kujundasid mu teaduslikku maailmapilti.

Mis edasi sai? Kuidas sul säilis huvi suhtlust uurida?

Kui Jüri Valge juhtimisel loodi eesti keele (võõrkeelena) õppetool, läksin sinna lektoriks. Tahtsin ka õpetada, mitte ainult teadusega tegelda. Aga väitekiri oli pooleli ja jätkasin seda. Ma mäletan, et Tartu Ülikoolis käis vestlusanalüüsist loenguid pidamas Auli Hakulinen, see võis olla 1990. aasta paiku. Mind köitis eelkõige parandusmehhanismi ­temaatika, mis seostus kõige rohkem minu dialoogi­uurimisega. Hiljem saatis ta mulle vestlus­analüütikute klassikalisi artikleid, millest väitekirja jaoks tuge ja inspiratsiooni ammutada. Vahepeal sai Eesti riik vabaks ja muutus ka teadussüsteem, nii et kandidaadiväitekirja kaitsesin hoopiski magistri­tööna.

Kindlasti oli väga oluline see, et Haldur Õim juhatas mu pragmaatika juurde. See ongi jäänud minu põhiliseks uurimisvaldkonnaks. Samuti on mind väga palju mõjutanud soome suulise suhtluse uurijad. Sattusin Auli Hakulisega uuesti kokku 1990. aastate keskpaigas, kui elasime perega Turus. Mul õnnestus osaleda Helsingi ülikooli korraldatud doktorantide seminaril, kus Auli juhendas rühma, milles oli ka mitu pronoomeniuurijat. Seal tekkis huvi eesti pronoomenite vastu ja leidsin oma doktoriväitekirja teema. Hiljem ongi mul olnud palju koostööd Soome suulise keele ja pronoomenite uurijatega, kes kõik on mind omal viisil mõjutanud, nt Ritva Laury, Marja-Liisa Helasvuo, Eeva-Leena Seppänen, Marja Etelämäki.

Pronoomenitest algaski siis laiem huvi deiksise vastu?

Jah, deiksis oli eesti keeles suhteliselt uurimata valdkond, nii et mu doktori­väitekirja katuspeatükk oli isegi nagu õppevahendiks siin mõnda aega, kuigi see muidugi nii ei peaks olema.

Oled keeleuurimisel katsetanud erinevaid lähenemisi. Milline neist on sulle keeleteadlasena kõige omasem?

Olen ikkagi olnud funktsionaalse keele­teaduse esindaja, kuigi teatud formaliseerimispüüdlus on klassikalisel pragmaatikal kogu aeg olemas olnud, see kuulub valdkonna juurde. Aga sellisest filosoofilis-analüütilisest lähenemisest olen pigem suundunud suulise keele ja suulise suhtluse uurimisele. Suhtlus kõige laiemas mõttes on minu jaoks olnud see kõige olulisem uurimisvaldkond, mille sees ma siis olen.

Esimene teadusgrant, mida juhtisin, tegeles eesti keele tuumsõnadega. Töötasime siis koos Ilona Trageli ja Ann Veismanniga, riivamisi tulid sisse ka keele omandamise teemad. Lapsekeelega olen siiski saanud vähem tegeleda, kui oleksin tahtnud. Lapse keelelise arengu uurimine on omaette valdkond, sellega kursis olemine oleks nõudnud suuremat pühendumist. Aga olen saanud juhendada näiteks sinu lapsekeelealast väitekirja, see pakkus mulle palju huvitavat.

Saime tõesti lõputult arutleda huvitavate avastuste ja märkamiste üle, mis lapsekeele andmestikus esile tulid. Siinkohal toon meie vestlusse väljendi – märkamiste märkamine. Kas see võikski olla sinu uurimisteemade ja -viiside ühis­nimetaja?

Inimsuhtluse põhialus ongi see, et me tõlgendame kogu aeg seda, mida kuuleme ja näeme. Iseenesest see ongi laias mõttes märkamine. Ja keele uurijana märkad omakorda erinevaid vahendeid, mis võimaldavad suhtlejatel üksteise mõtteid märgata, see võiks siis olla märkamiste märkamine. Kõige laiemas mõttes võib vast öelda, et olen uurinud tõlgendamise ja keelelise produktsiooni vahekorda suhtluses. Mind ikkagi väga huvitab, kuidas keele­struktuur on suhtluse teenistuses, kuidas me toodame ja tõlgendame keelelisi üksusi.

Millega sa praegu keeleteaduse alal tegeled? Mille üle juurdled?

Mind on ikka köitnud nii tähendus kui ka grammatika, kui neid muidugi üldse eristada saab. Asesõnade kasutus, mida olen ehk kõige rohkem uurinud, on grammatika ja sõnavara piiri peal. Mind väga-väga paelub ka süntaks, viimasel ajal eriti suulise kõne süntaks. Olen tegelenud relatiivlausega suulises suhtluses, aga sooviksin jätkata süntaktiliste konstruktsioonide uurimist. Referentsiaalsete praktikate töörühmas, mis on moodustunud minu endistest doktorantidest (Maria Reile, Helen Hint, Piia Taremaa), me küll laiendame kogu aeg uurimisteemade ringi, kuid püüame siiski jätkata detailset eesti keele nimisõnafraasi ja viitesuhete uurimist.

Teiselt poolt on minu arvates oluline uurida suhtlust, nagu olen ka juba öelnud, ja me oleme viimasel ajal kirjutanud koos Miina Norvikuga mitu artiklit, mis põhinevad intervjuudel keelelise eluloo ja keelelise käitumise kohta. Ja nüüd päris viimane artikkel näiteks, mis meil praegu on retsenseerimise etapis, on sellest, kuidas eestlased enda arvates peavad viisakus­vestlust.

Laias laastus mul ongi praegu kaks paralleelset uurimissuunda. Üks on suhtluse uurimine suhteliselt üldisel tasemel kultuurikontekstis. Ja teine niisugune täpsem grammatika ja sõnavara koosfunktsioneerimise uurimine, kasutades nii suulist vestlust kui ka psühholingvistilisi katseid. Erinevad pragmaatika suunad on vist ikkagi need, mis jäävad minu huviorbiiti ka tulevikus.

Mis sind keeleuurimisel endiselt üllatab?

Minu huvi pronoomenite vastu algas tegelikult küll üllatusest, et ta ei ole alati elus ja see ei ole alati elutu. See on võib-olla üks niisuguseid asju, mis on käivitanud päris palju minu uurimistööd ja millest algas huvi deiksise vastu. Sain teada, et elusa-elutu vastandus on vaid üks kriteeriume, mis pronoomenivalikut mõjutab.

Suulise kõne süntaksi alal ma ikkagi väga tahaks näha seda, kuidas grammatika tõesti suhtluses sünnib, siin on relevantne suund, mida inglise keeles nimetatakse emergent grammar. Oleks põnev näidata, kuidas eesti keele grammatika suhtluses vormub. Arvan, et ma olen suutnud midagi selles osas selgeks saada relatiiv­lausete kasutust uurides.

Lisaks on mulle jätkuvalt olulised keele omandamise teemad. Ma olen saanud ­sellega natuke vähem tegeleda, osalt ka viimasel ajal ennast teadlikult piirates. Aga minu huviorbiiti jääb see valdkond igal juhul.

Milline on keeleteadlase roll tänapäeva ühiskonnas? Kuidas suhtud teaduse populariseerimisse?

Esiteks kõige üldisemal tasemel arvan, et igasugust teadmist on inimesel vaja, et inimene on niisugune loom, kes tahab enda kohta teada saada. Inimkonna areng põhineb sellel, mis me oleme teada saanud ja mida me veel tahame teada saada, nii et igasuguse uue teadmise loomine on iseenesest kindlasti kasulik ka siis, kui see ei ole esmahetkel rakenduslik. Mind mõnevõrra häirib humanitaarteadustes kohese kasu tagaajamine. Kindlasti tuleb kasuks, kui teadlane näeb oma uurimistulemuste rakendamise võimalikkust, aga see ei tohiks olla ainuke kriteerium. Teoreetilised alusuurimused on väga vajalikud, sest nendele saab toetuda ka rakendusuuringutes.

Keeleküsimustes ja keelepoliitikas peaks keeleteadlane oma arvamust avaldama, iseasi, kui aktiivselt ja milliste vahenditega keegi seda teeb. Mina ise ei ole meedias väga aktiivne, aga loodan, et saan mõjutada ühiskonda paljude tudengite kaudu.

Väärtustan mitmekeelsust ning sel teemal olen ka avalikult veidi rohkem sõna võtnud. Ma olen lapsest peale kakskeelne, rääkinud eesti ja vene keelt, ja selle elukogemuse põhjalt olen püüdnud ka kaasa rääkida näiteks lapse mitmekeelsuse teemadel. Üks keel ei pea tulema teise arvelt, mitu keelt ühel inimesel on täiesti võimalik. Aga ei tasu arvata, et kõik ühe inimese keeled peavad olema täpselt samal tasemel. Keeled võivad ka oma rolli vahetada elu jooksul. Kahjuks kuuldub ikka ja jälle seda arvamust, et mitu keelt ühte pähe justkui väga hästi ei mahuks. Teiseks seda arvamust, et ainult lapsena on võimalik keelt hästi õppida. Tegelikult õpib lapsena lihtsalt teistmoodi kui täiskasvanuna. Samuti arvatakse tihti, et aktsent või grammatilised vead on halvad, aga võib-olla nad pigem kaitsevad selle eest, et meid ei peetaks emakeelseks kõnelejaks ja antakse andeks mõned näiteks viisakusega eksimised teises kultuuriruumis. Need teemad panevad mind emotsionaalselt reageerima.

Teadustulemuste vahendamine avalikkusele on vajalik, kuid populariseerimise ja teadustöö vahel peaks valitsema tasakaal. Meenus üks juhtum, mis näitab, et teadlane võib end populariseerimast leida vägagi ootamatus kohas. Kord leidsin Endla teatris etenduse kavalehelt katkendi ühest oma artiklist sinatamise-teietamise kohta. Sellised hetked on mulle teadlasena väga rõõmsad.

Kui mõtled kõigile oma kodudele, siis millised keeled neis kõlasid ja kõlavad?

Lapsepõlvekodu juurde kuuluvad kindlasti eesti ja vene keel. Mida varasem lapsepõlv, seda rohkem tegelikult oli vene keelt, sest vene keelt ma rääkisin ka oma vanaema ja vanaisaga. Vanaema suri, kui ma olin seitsmendas klassis, vene keele osa hakkas pärast seda vähenema. See oli mulle väga kallis vanaema ja temaga ma rääkisin väga palju. Emaga olen kogu elu rääkinud vene keelt, kuigi ta oskab eesti keelt väga hästi.

Lapsepõlvekodu eesti keel sisaldas hulgaliselt füüsikatermineid, sest füüsikutest ema ja isa arutasid oma teadusprobleeme ka õhtusöögilauas. Ega ma neist muidugi aru ei saanud, aga kõrvus kõlavad mõned neist siiamaani.

Loomulikult kõigil Soomes elamise perioodidel on soome keel olnud väga oluline. See on keel, mille ma olen omandanud täiskasvanuna. Teoreetiline huvi iseenda kui keeleõppija vastu on mul kogu aeg olnud, seda on soome keele peal olnud kõige huvitavam jälgida.

Tänu oma abikaasa Karli uurimis­valdkonnale, muidugi ka lähtuvalt minu enda huvist, on minu ümber palju eesti murdeid, aga ka liivi keelt. Eriti sageli satun liivlaste üritustele, samuti käime tihti Ludzas, kus kunagisest lutsi keelesaarest on veel jälgi alles.

Meie maakodu ümbruses kõlab seto keel, mis mulle tohutult meeldib. Julgen seto ja võro keelt rääkida muidugi ainult siis, kui ma üksi süüa teen. Aga kuigi mul ei ole rääkimisjulgust, siis on tore kuulata ja mõista ning lugeda. Just eile õhtulgi lugesin viimati Setomaa lehte. Tunnen seda tugevamat sidet, kuna mu ema lapsepõlv on möödunud Setomaa venekeelses külas ning toonane elu on minuni jõudnud lugude kaudu. Mina jälle püüan seto kultuuris kas või natukene osaleda.

3.–7. juulini toimus USA-s Bostonis Rahvusvahelise Huumoriuuringute Seltsi (The International Society for Humor Studies) konverents. Eesti Kirjandusmuuseumi teadur Anastasiya Fiadotava pidas kaks ettekannet: „Polarised but similar: Russian and Belarusian pro- and anti-democratic humour in the public sphere” (kaasautor Liisi Laineste) ja „Establishing in- and out-group boundaries in humour in the public sphere” (koos Władysław Chłopickiga).

5. augustil peeti Kuramaal Irē ehk Mazirbe külas Liivi liidu 100. aasta­päevale pühendatud peopäev „Um eņtš kēmi mäddõn“ („Meil on oma tee”). Tervituskõnega astusid üles Soome, Ungari ja Eesti saatkonna esindajad. Rahvamajas esitleti uusi liivi raamatuid, sh tutvustas Ķempi Kārl alias Karl Pajusalu oma uut luuleraamatut „Läheduse viisid”, milles on liivikeelsed luuletused koos tõlgetega läti ja eesti keelde. Üritusest võttis Eestist osa ka Liivi Sõprade Selts, kelle reis oli pühendatud Tiit-Rein Viitso mälestusele ja ühtlasi tähistati sellega seltsi 25. sünnipäeva.

24.–27. augustini toimunud Tartu semiootika suvekooli raames korraldati rahvusvaheline tulevikuteemaline konverents „Coming soon”. Plenaarette­kannetega esinesid Jaak Tomberg („On the contemporary realisation of science fiction”) ja Alexandra Robert („Semiotics in the field of speculative design: Reshaping future visions for data-driven innovation”). Eesti teadlastest osalesid Ott Puumeister, Kalevi Kull, Reet Hiiemäe, Silver Rattasepp jt. TÜ semiootika õpingute 30. aastaringi täitumise puhul toimus semiootika õpetamise tuleviku teemaline töötuba. 

25. augustil korraldati Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis akadeemiline juubeli­pidu „Tiit Hennoste ja tema kolm kontra­punkti”. Tiit Hennoste 70 aasta juubelile pühendatud ettekandepäeval esinesid Renate ja Karl Pajusalu („Dialoogiline emamurre”), Mart Velsker („Tuglas, Barbarus, Luts ja Hennoste”) ning Väino Koorberg („See oli õudne! Elu ilma Hennosteta”).

4.–8. septembrini peeti Vilniuses Euroopa Usundiuurimise Seltsi (EASR) 20. konverents „Religioonid ja tehnoloogia”. Rahvusvahelise erialaühingu töösse annavad märkimisväärse panuse ka Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi liikmed, kellest esinesid Vilniuses Mare Kõiva ja Andres Kuperjanov (ettekanne ­internetis levivatest uuspaganluse ilmingutest), Tõnno Jonuks (religioonide eksponeerimisest Eesti muuseumides), Tiina Sepp (Eesti ja Läti palve­rännumaastikest), Ülo Valk (Kuremäe kloostrist) ja Kristel Kivari (vaimsus­praktikate uuringutest).

5. septembril toimus EKI veebiseminar „Kuidas edeneb ÕS 2025?”. Ettekannetega esinesid ÕS-i peatoimetaja Margit Langemets („Ülevaade ÕS-i koostamise hetkeseisust”), Tiina Paet („Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsusest mõnede võõrsõnade kirjapildi kohta”), Sirje Mäearu („Emakeele Seltsi keeletoimkonna viimasest morfoloogiaotsusest”), Lydia Risberg („Verbirektsioonist”) ja Peeter Päll („Ülevaade sellest, mida EKI teatmikus uut”).

7. septembril esitleti Tartus „Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuri­uuringute keskuse aastaraamatut XXI–XXII. Pühendusteos Karl Pajusalule 60. sünni­päevaks”. Ettekannetega esinesid Evar Saar („Hääde­meeste”), Marju Kõivupuu („Paju(salu) (pärimus)maastikul”) ning Birute Klaas-Lang ja Valter Lang („Eesti keele ja kultuuri kujunemisest ja arengust interdistsiplinaarsete uuringute kontekstis”). Aasta­raamatut tutvustas Eva Saar.

7.–9. septembrini toimus Ljubljanas Sloveenia Teaduste ja Kunstide Akadeemia Etnoloogia Instituudis rahvusvaheline konverents parömioloogia, folkloristika ja digihumanitaaria (DH) kokkupuutepunktidest läbi uute uurimisperspektiivide ja -meetodite. Eestit esindas konverentsil Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Piret Voolaid, kes tegi oma plenaarettekandes sissevaate lühivormiuurimise ja DH suhetesse ehk digiparömioloogiasse Eestis.

11. septembril toimunud Eesti Kirjandus­muuseumi seminaril pidas Ave ­Goršič ettekande „Virumaa kogujad ja konteksti­ringid”. Ta kõneles hiljutistest välitöödest rahvaluulearhiivi nõukogude­aegsete kaastööliste Mary Kaasiku ja Gustav Kallasto järeltulijate juures. Peamiselt Virumaal tegutsenud tandem kogus aastatel 1962–1976 mitmesugust folkloori kirjandusmuuseumisse ja etnograafilist ainestikku toonasesse etnograafiamuuseumisse.

13.–15. septembrini toimus Riias rahvusvaheline noorte folkloristide konverents, mille keskseks teemaks oli XXI sajandi välitööd. Osalesid ka Tartu Ülikooli folkloori ja etnoloogia eriala doktorandid: Danila Rygovskiy kõneles vanausuliste uurimisest, Alina Oprelianska soo aspektidest ukraina folklooris, Michele Tita aga välitöödest Itaalia Alpides pandeemia ajal. EKM-i nooremteadur Andrus Tins pidas ettekande tehnoloogiafolkloorist.

14.–15. septembril peeti Tallinnas Kumus konverents „Keskkonnakaitse ja kultuuri­vormid Ida- ja Põhja-Euroopas – uusi vaatenurki”. Konverentsi eesmärk oli luua võimalusi riikide- ja valdkondadevahelisteks võrdlusteks, mis seovad erinevaid kultuure ja žanre (visuaalkultuur, kirjandus jne) ning ulatuvad kaugemale nn metodoloogilise rahvusluse seatud piiridest. Põlisrahvaste ja -kultuuride sektsioonis esinesid Art Leete (TÜ, „Those who don’t know anything about it”) ja Valts Ernštreits (Läti ülikool, „80 years later: Relationships between the indigenous Livonian community and the historical land they have been expelled from”).

15. septembril korraldasid Emakeele Selts ja Eesti Keele Instituut Jüri Viikbergi 70. sünnipäeva puhul kõnekoosoleku. Esinesid Karl Pajusalu („Põhjaeesti põliskeelest”), Annika Viht („Johannes Gutslaffi keele variantsusest”), Ott Kurs („Jüri Viikbergiga Kesk-Aasias, Krimmis ja kirjatöös”) ja Marit Alas („(Eba)­õiged kohanimed”). Esitleti Jüri Viikbergi artikli­kogumikku „Sõna sekka”.

18. septembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis konverents „Tõlgendus, tõde ja tunded. Muistendid ja kuulujutud kultuuris”. Konverents oli inspireeritud tänapäevafolkloori uurija Eda Kalmre 65. sünni­päevast. Esinesid Mari-Liis Madisson ja Andreas Ventsel (TÜ, „Kes kardab vande­nõuteooriaid?”), Liisi Laineste (EKM) ja Anastasiya Fiadotava (EKM / Jagiełło ülikool, „Vastandlikud, kuid sarnased: Vene ja Valgevene valitsusevastane ja -meelne poliitiline huumor”), Mare Kõiva (EKM, „Kurat Noa laevas (ATU 825) varieerumisest ja tõeotsingutest”), Alexan­der Panchenko (TÜ, „The Devil Baby legend: Between ‘traditional’ and ‘modern’”) ja Astrid Tuisk (EKM, „„Sootuks helgem maailm”. Välismaised filmid 1950. aastatel kasvanute lapsepõlvemälestustes”).

21.–22. septembril korraldati Tallinnas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses rahvusvaheline konverents „Kriiside kujutamine varauusaja kirjanduses” („Representing crisis in early modern literatures”). Tegu oli UTKK ja Tšehhi teaduste akadeemia filosoofia instituudi ühisprojektiga. Konverentsi peaesineja Vladimír Urbánek (Tšehhi teaduste akadeemia) kõneles teemal „Representations of crisis in chronological, astrological and theological discourses: Comenius’s „Sorrowful” and other Bohemian texts re­flecting on the post-1620 developments”. Eesti teadlastest esinesid Aira Võsa (UTKK, „Proof on Nobility as a personal and generational identity crisis: An apologia against defamation by Professor Andreas Virginius of Academia Dorpatensis”) ja Kristi Viiding (UTKK, „Exiled Livonian noblemen and their literary strategies to reflect the crisis”). Osalesid USA, Austria, Ungari, Rootsi, Taani, Tšehhi, Poola, Horvaatia, Itaalia ja Soome teadlased.

22. septembril peeti Väike-Maarjas Wiedemanni keelepäeva. Traditsiooniliselt oli esimene ettekanne Väike-Maarja gümnaasiumi õpilaselt: Kati-Ly Randviir kõneles teemal „Mis toimub keeletunnis, kui läbivaks teemaks on „Wiedemanni keeleauhind”?”. Esinesid veel Wiedemanni keeleauhinna laureaat Peeter Päll („Wiede­mann ja kohanimed”), Tiina Laansalu („Nimekorraldusest nimenõuanneteni”) ja Jüri Valge („Köögijutust üleriigiliseks keele­sündmuseks. Wiedemanni keele­auhind 35”). Laureaati tutvustava ettekande pidas Tiina Paet. Vestlusringi kohast ja identiteedist juhtis Jüri Viikberg. Keele­päeva korraldasid Emakeele Selts ning Haridus- ja Teadusministeerium koostöös Väike-Maarja vallavalitsusega.

25. septembril toimunud Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril tutvustas Priit Koppel Eesti Huumorimuuseumi andmebaasi võimalusi. Raplamaal Purkus asuv muuseum soovib kaardistada kõik karikaturistid läbi aegade (hetkel on andmeid 600 karikaturisti kohta). Andmebaasi kantakse kõik väljaanded, kus on avaldatud Eesti karikaturistide töid (mitte ainult huumori- ja satiiriajakirjad, vaid teisedki huumorinurki sisaldanud väljaanded, nt Noorus, Nõukogude Naine, Õhtuleht, Eesti Päevaleht jne). Plaanis on luua ühtne digilehitsemise võimalus.

28. septembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi liikumisaastale pühendatud kõnekoosolek. Ettekannetega astusid üles rahvatantsu-uurijad Sille Kapper-Tiisler („Pärimustants lavale – miks ja kuidas?”) ja Getter Lauk („Soostereotüübid eesti rahvatantsus”).

29. septembril tähistati Tallinna Ülikoolis Euroopa keelte päeva Emakeele Seltsi üliõpilaskonverentsiga. Kahes teemaplokis – „Keel hariduses” ja „Keel kasutuses” – pidasid oma bakalaureuse- või magistritöö teemal ettekande Sofia Lutter, Kulla Mellov, Nele Novek, Agnes Kolga, Silver Erm, Anastasia Šepilenko ja Loviisa Mänd.

29. septembril toimus Tallinna Ülikoolis teine ühisseminar koostöös Bologna Ülikooli Umberto Eco keskusega, mis seekord keskendus konfliktisemiootikale. Seminaril osalesid nii Bologna Ülikooli, Tallinna Ülikooli kui ka Tartu Ülikooli teadlased ja arutelud hõlmasid ökoloogilist kriisi, tühistamiskultuuri, vandenõunarratiive jm aktuaalseid teemasid. Ettekande pidasid Mari-Liis Madisson, Andreas Ventsel (TÜ, „Understanding conflicts in strategic conspiracy narratives: A ­semiotic perspective”), Igor Pilshchikov (TLÜ, „Inner conflicts as a source for artistic, cultural, and social dynamics in Juri Lotman’s semiotics”), Merit Rickberg (TLÜ, „The semiotic potential of conflict in arts-based environmental education”) ja Peeter Selg (TLÜ, „What is political conflict? A political semiotic response”).

Foto: Kalju Suur

Kõrges vanuses lahkus suve lõpul Aksel Tamm – oma kõigi muude ametite hulgas ka Keele ja Kirjanduse peatoimetaja aastatel 1983–1995. Tõsi, see ei olnud tema jaoks tõus ametiredelil, vaid pigem pehme maandumine siis, kui ta oli sunnitud lahkuma kirjastuse Eesti Raamat juhi kohalt. Toona ainsa ilukirjandust välja andnud Eesti kirjastuse juhtimine oli laia profiiliga töö, mis andis võimaluse ohtralt rakendada oma läbirääkimistalenti ja suhelda kõikvõimalike inimestega, seda ka rahvusvaheliselt, kuigi toona tähendas see peamiselt Vene suunda. Erialaajakirja paratamatult ahtam ampluaa ja kodusem toimetus võisid selle kõrval jääda kitsaks. Ajakirja tuli Tamm pärast esimest peatoimetajat Olev Jõge, kes oli Keelt ja Kirjandust juhtinud alates selle rajamisest 1958. aastal ning kujundanud väljaande näo. Tamm, kes suhtles Jõega ka perekondlikult, jätkas põhijoontes tema sissetöötatud liini. Kolleegid toimetusest meenutavad teda sümpaatse ülemuse, hea suhtleja ja targa inimesena, lisaks suure vene kirjanduse huvilisena, kuid ei mäleta, et ta oleks ajakirjas teinud olulisi muudatusi või kellegi töösse jõuliselt sekkunud. Kui tuli võimalus asuda end teostama president Lennart Mere nõunikuna, haaras Tamm sellest otsekohe kinni ja lahkus seniselt töölt, andnud sellest toimetusele teada kuulu järgi telefoni teel. Niisiis tuleb järelehüüde kohta ehk lausa ebaviisaka otsekohesusega möönda, et Keeles ja Kirjanduses veedetud aastad ei olnud Tamme eluloos kõige olulisem osa.

Luban endale aga niisugust ebaviisakust seepärast, et järgneb siiras avaldus: ikkagi on minu jaoks suur au ja rõõm nüüd töötada just selsamal ameti­kohal, kus Tamm kunagi. Nagu mujalgi on välja toodud, oma kõige kaalukama panuse eesti kultuuri – võib-olla kaalukama kui omaaegne kirjastuse juhtimine – on Tamm andnud hoopis elu lõpus, nõukogude eesti kirjandus- ja kultuurielu professionaalse, särava ja võluva mäletajana. Ta jõudis pikkade aastate jooksul olla seotud paljude oluliste kirjandusinstitutsioonidega (lisaks mainitutele näiteks ajakirjaga Looming ning Eesti Kirjanike Liiduga) ja sellest kõigest on ta hea meelega ka jutustanud: kirjutanud raamatuid, esinenud raadio­saadetes, vastanud ajakirjanike küsimustele, aga ühtlasi võtnud uurijaid era­viisiliselt jutule. Nii ongi ta tohutut muljet ­avaldanud noorematele põlvkondadele, kes on hädasti tahtnud teada saada, kuidas asjad sel ­kaugel ja võõral, nüüdseks lausa mütoloogilisel ajal „tegelikult” olid. S­eesuguses põlvkondlikus vaimus olin minagi Tamme kui jutustaja ja mäletaja suur fänn.

Tutvusin Aksel Tammega siis, kui olin hiljaaegu tulnud Keelde ja Kirjandusse tööle kirjandusteaduse toimetajana. Kolleeg, kultuuriloo valdkonna toimetaja Mall Jõgi tellis minult kui algajalt nõu­kogude-uurijalt arvustuse viimasele Tamme kolmest mälestusteraamatust, „Ütle, tsensor, milleks sulle käärid. Keelamise lood” (2012). Püüdsin muidugi säilitada kriitilist pilku, kuid lasksin end kiiresti ära võluda sarmikal pajatusviisil, mis nõukogude tsensuuri mehhanismi elegantselt üles visandas, ära seletas ja ilusaks looks vormis. Jutustaja kõneles humoorikalt ja sõbralikult, kuid mitte hinnanguteta; näilikult distantseerus olukorrast, kuid ei unustanud möönda ka omaenese eksimusi ja võitis sedasi pehmet kõhualust paljastades eriti hõlpsasti lugeja enese poole. Autor oli arvustusega rahul – ja palus Mallel korraldada meie kohtumise lõunasöögilauas. See žest rabas hingepõhjani noort kriitikut, kes oli harjunud, et nägupidi ei tunta paljusid neidki inimesi, kellega on internetis kuude kaupa suheldud, olgu ametlikul või isiklikul pinnal. Lõunasöök toimus, võimalik et koguni pitsi konjaki või muu analoogse seltsis, ja pani aluse suurele sümpaatiale.

Edaspidi intervjueerisin Tamme mõ­ned korrad, samuti kohvikulaua taga, et koguda taustainfot oma doktoritöö jaoks, mis tegeles lõviosas 1960.–1970. aastatega. Mingil hetkel avastasin, et kogu minu arusaama ja ettekujutust sellest niinimetatud hilisnõukogude ajast kujundabki tema muigamisi edasi antud, aga detailirohke jutustus: toona oli kombeks vaat nii-ja-naa; tegelikud otsused tulid vaat sealt-ja-sealt, seal-ja-seal aga tehti niisama head nägu; see-ja-too olid mõistlikud inimesed, aga see-ja-too jäigavõitu. Just Tamme mälestused on mul aidanud paremini mõista seda, mis tänapäevast paistab nõukogude aja paradoksina: paljut võis küll suunata võimu ja vastupanu dünaamika, aga see oli määratult keerukam kui lihtsalt „riik vs. dissidendid”. Muidugi ütleb kriitiline kaalutlusvõime, et kõik ei pidanud ilmtingimata olema täpselt nii, nagu rääkis Tamm, ja küllap võis teistel mõnelgi juhul olla asjast teistsugune pilt. Inimesed mäletavad ju isegi eilset päeva erinevalt. Kuid naljatamisi võib öelda, et mida enam kadus kõrvalt teisi kohal viibinuid, seda enam koondus Aksel Tamme kätte nõu­kogude aja mäletamise monopol, ja ta hoidis seda hästi.

Mingis mõttes kehastas Tamm seda aega ise, nii nagu ikka juhtub nendega, kes elavad pika elu. Näiteks oma abikaasale, teatriuurijale Lilian Vellerannale, viitas ta vestluses sageli kui „naiskodanik Velle­rannale” – kõnealuse isiku suhtes absoluutselt ja kõigiti lugupidavalt, kuid omaaegse nõukoguliku keelepruugi suhtes irooniliselt, samal ajal seda elus hoides. On saanud legendiks, et 17-aastasena jõudis Tamm käia noortedelegatsiooni koos­seisus Moskvas Jossif Stalini 70. sünni­päeval, kus nägi eemalt ka suurt juhti ennast. Praegu, mil uue hooga on hakatud järge ajama toonase kirjarahva suhetes punavõimuga, tuleb võib-olla üle rõhutada, et nimetan seda kui kurioosset fakti, mis minu silmis ilmtingimata ei määri asjaosalise moraalset palet. See kurioosum illustreerib aga elavalt, et Tamm oli oma silmaga näinud ka nii-öelda kõige hullemat, kuigi nagu ta ise meenutas, kui tema 1950. aastal ülikooli jõudis, oli eriti võigas puhastustöö juba lõppenud. See kõik on nüüd kätte­saadav vaid teisese mälu kaudu.

Teistpidi nägi Tamm ära nõukogude võimu lõpu ning astus selle mõtestajate kilda täiesti tänapäevasest perspektiivist. Pole sugugi väike oskus mõista ka murrangutele järgnevaid uusi aegu ja orienteeruda uutes mõtteraamistikes. See ei ole praegusel juhul eufemism kaasajooksikluse või kerglase meelemuutmise kohta. Pean silmas lihtsalt võimet arugi saada sellest, kuidas mõtlevad järgmised põlvkonnad: taibata, mida nad sinu käest ajaloo kohta peale kuivade faktide õieti küsivad, ja anda vastuseid, mis küsijatele midagi ütlevad. Just see võime oli Aksel Tammel olemas.

Veel üks põhjus, miks Tamme lood on hästi kinnistunud, on see, et need on põhikoelt optimistlikud. See on ehk nörritanud mõndagi, kelle meelest ei tohiks nõu­kogude aega üldse nii armsalt ja reipalt meenutada – ja ammugi ei tohiks seda teha inimene, kes siis nii head elu elas. Tamm ise tundus rääkimist pidavat hoopiski moraalseks kohuseks: paljud varem mugaval positsioonil olnud inimesed ei ole tahtnud toonast aega tagant­järele puudutada ja Tamm on seda mõnele (näiteks julge­olekutegelastele) ka ette heitnud, kutsudes neid üles kaarte avama. Aga mida kaugemale see aeg kaob, seda enam vajatakse lugu, mis oleks jutustatud kibestumata ja annaks lootust. Just seda Tamm pakkus, kuigi ilma paatose ja suurte sõnadeta. Toimunud episoode käsitles ta distantsilt, kohati endalegi tuhka pähe raputades, aga suuremalt jaolt silmanähtavalt rõõmustades ühe või teise väikese võidu üle. Samal ajal võib lugudele juurde mõelda hoiatava allteksti. Näiteks tsensuuri­parandused mõjuvad Tamme meenutustes tohutu koomiliselt – sääsekurnamise ja putukate sugueluna, nagu ta ise väljendus –, seda aga senikaua, kuni ei taba iseennast samasuguselt „olusid arvesse võtvalt” peen­häälestamiselt. Iga­tahes jääb kõlama usk, et sedalaadi totrused on võimalik üle elada ja hiljem neile just niiviisi pisendavalt tagasi vaadata.

Palju on Tamm meenutanud teisi inimesi: kirjanikke, kultuuritegelasi, funktsionääre. Ta vaagis hoolega nii iseenda kui ka teiste toonaste tegutsejate käitumist, kirjeldades vaimukalt kellegi iseäralikke reaktsioone ühes või teises olukorras ning märkides ära ka möödalaskmised. Kuid ta tegi seda alati tähelepanuväärse sõbralikkuse ja mõistmispüüuga, juureldes inimeste taustade ja motiivide üle, vaadeldes nende elukäiku kogu selle tervikus, püüdes nii palju kui võimalik arvesse võtta neid mõjutanud väliseid tegureid. Ühtlasi hoiatas ta sikkudeks ja lammasteks jagamise eest. Kui keegi oligi hakkama saanud mõne seatembuga, ei tähendanud see, et ta tuleks inimesena maha kanda – päris lootusetuid tegelasi leidub Tamme meenutustes vähe ja neil on kõrvaline roll. Suure­pärane mäletaja Aksel Tamm väärib seda, et teda mäletataks samamoodi ja sama soojalt, nagu tema ise mäletas teisi.

Foto: Postimees/Scanpix

8. juunil lahkus meie seast Malle Salupere – silmapaistev ajaloolane, arhivaar ja võrdlev filoloog, kes on andnud suure panuse eesti-saksa-vene kirjandus- ja kultuurisuhete uurimisse. Kui me ta 12. juunil viimsele teekonnale saatsime, loeti ette katkendeid tema autobiograafiast. Tahtsin väga seda teksti endale saada ja tütar Silvi Salupere saatiski selle mulle. Nüüd võime Mallest rääkida tema enese sõnadega, mis annavad võimaluse eriti ehedalt tunnetada tema ebatavalist isiksust.

Seda lühikest autobiograafiat lugedes ja üle lugedes kõlasid mul peas kogu aeg Puškini sõnad tema luuletuse „Два чувства равно близки нам…” algversioonist, mida nii väga armastas tsiteerida Juri Lotman: „Самостоянье человека / Залог величия его” (e k umbkaudu „Inimese iseteadvus on tema suuruse pant”).¹ Malle Salupere elukäiku võibki määratleda selle avara sõna „iseteadvus” kaudu, mis hõlmab nii sisemist väärikust, iseseisvuse tunnet kui ka vastuhakku ümbritsevatele oludele. Tema ise kirjeldas oma positsiooni vähem üleva sõnaga „isepäisus”. Mallel oli alati oma arvamus ja ta oskas selle eest seista, pööramata tähelepanu valitsevatele suundumustele ega pahasoovlikele hinnangutele: „Ja mis puutub pahatahtlikesse inimestesse ning nende arvamustesse ja nende levitatud lugudesse – mina suutsin juba nooruses neist üle olla, sisendades endale, et ma tean ise, kuidas asjad tegelikult on.” See aga ei tähenda sugugi, nagu ei oleks tal olnud elus autoriteete, vastupidi, ta uskus ikka, et teda ümbritsevad inimesed, kes väärivad austust: „Alati on ju meie ümber häid inimesi ja sõpru, kellest on võimalik lugu pidada” – ja märgiline on ka selle lause jätk, „ja igast sündmusest saab välja tuua midagi positiivset”. See ongi Malle Salupere tõeline kreedo.

Tema elu kõrvalt vaadates võib seda kirjeldada kui kannatuste rada täis vägivalda ja ebaõiglust, aga Malle ise lähenes sellele hoopis teistsuguse mõõdupuuga.

Ta sündis 17. veebruaril 1931. aastal Tartus, aga kasvas üles maal, ühes Virumaa talus, sest isa Gustav Tungal (1902–1947) oli „Kurtna sõjaväe õppelaagri (pärast sõda Jõhvi metskonna) metsnik”. Tema lapsepõlv oli üldiselt õnnelik, kuid nelja-aastasena kaotas ta ema, kes suri „kolmanda lapse (minu noorema õe) sünnitusel pärast arstiteaduskonna lõpetamist 1935. a”. Nooruses, kui tuli teha erinevaid maatöid („jõudsin teha kõiki mõeldavaid talutöid põllul, aias, laudas ja tallis”), sai Malle karastuse, mis edaspidi aitas üle elada asumisaastad Siberis.

1941. aastal alanud sõda tõi kaasa palju traagilist – muu hulgas juuditarist sõbranna, tema vanemate ja teiste juutide hukkumise (see on teada juttude järgi). Kuid saksa keele oskus paranes (meenutagem: „igast sündmusest saab välja tuua midagi positiivset”). Lõpuks, pärast sõda järgnesid isa arreteerimine ja väljasaatmine ning surm polaarjoone taga Dudinka laagris, aga 1949. aasta märtsis ülejäänud perekonna (onu, tädi ning Malle ja tema kahe õe) väljasaatmine Krasnojarski kraisse. Tundub, et siin oleks küll põhjust rääkida ebaõiglusest ja õudustest. Aga mida loeme autobiograafiast? „Kaheksa Siberi-aasta jooksul Krasnojarski krai ühes suhteliselt eesrindlikus sovhoosis töötasin põllu- ja laudatööl (poegimislaudas „ämmaemandana”, vasikatalitajana, lüpsjana), kaks suve ka traktoristi ja kombainerina. Pean ütlema, et töö iseendast pakkus loomingulist rahuldust, sain rakendada oma teadmisi ja neid ka täiendada. Nii ületasid ka tulemusnäitajad tublisti keskmisi, eriti loomade puhul, kes paremini kui inimesed oskavad hinnata neile jagatavat hoolt ja armastust.”

Pärast naasmist Tartusse 1957. aastal tuli tal teha musta tööd „Tartu Auto­remondi­tehases abitöölise ja automaalrina”. Aga siingi ei kuule me kurtmist: 1958. aastal lõpetab Malle töölisnoorte õhtukeskkooli ja astub Tartu ülikooli, kusjuures vene filoloogiat õppima – paljude jaoks ootamatu valik, kui arvesse võtta tema head saksa keele oskust.

Malle arvas alati, et seda eriala valides tõmbas ta õnneliku loosi. Ta mitte ainult ei lõpetanud ülikooli 1962. aastal nominaalajast kiiremini (diplomitöö „Arusaam vabadusest Puškini 1830. aastate luules” valmis Juri Lotmani juhendamisel), vaid temast sai ka oma õpetaja esimene aspirant. Aspirantuurist väljaheitmine ongi ainuke juhtum, mille puhul nördimus ja pahameel Mallest võitu saavad: „Arvati küll enne lõpetamist „plaani mittetäitmise pärast” (tegelikult muutusid ankeedid jälle oluliseks – ikkagi rahvavaenlase tütar!) aspirantuurist välja ja solvumisest ei tegelenud teadustööga enam aastaid”. Omalt poolt lisan, et „plaani mittetäitmine” oli seotud Malle liigsete nõudmistega iseenesele, tema perfektsionismiga. Et õppida tundma vene romantismi kujunemist ja Schilleri mõjusid, oli tal plaanis kaanest kaaneni läbi lugeda kõik vene ajakirjad, mida ei olnud tol ajal ju nii palju kui näiteks XIX sajandi teisel poolel, aga ikkagi kümneid. Kuid nagu hiljem selgus, naasis Malle ikkagi vene kultuuri uurimise juurde ja tema tööd selles vallas, nii nagu ka vene-eesti ja vene-saksa suhete vallas kuuluvad nende hulka, millele viitamine on sine qua non. Kaugeltki mitte need kõik ei ole mahtunud eestikeelsetesse raamatutesse „Tõed ja tõdemused. Sakste ja matside jalajäljed nelja sajandi arhiivitolmus” (1998, teine trükk 1999) ning „Kultuuriloolisi vaatlusi Tartu teljel” (2012). Nagu autor ise kokku võtab: „Neis käsitletakse Eesti ajalugu laiemalt, eraldi Eesti ärkamisaega ja saksa-eesti-vene kultuurikontakte eeskätt XIX sajandi esimesel poolel ning Tartuga seotud tuntud isikute näitel”. Toogem esile veel mõned teedrajavad teosed: „Забытые друзья Жуковского” („Žukovski unustatud sõbrad”, 1987), mis eesti keeles täies mahus ilmunud ei olegi, nii nagu ka artikkel „К биографии „императорского безумца” Т. Э. фон Бока (1787–1836) в романе Яана Кросса в новонайденных архивных материалах” („Lisandusi Jaan Krossi romaani „keisri hullu” T. E. von Bocki (1787–1836) biograafiale uute arhiivi­materjalide valguses”, 1995). Artikkel „Professor Andrei Kaissarov Tartus” täpsustab paljuski Lotmani varasemat Kaissarovi-monograafiat.

Katse minna üle psühholoogia erialale (kaugõpe Tartu ülikooli psühholoogia osakonnas aastatel 1969–1973) osutus aga tagasitulekuks vene kultuuri uurimise juurde, sest 1974. aastal kaitses Malle Salupere diplomitöö „XIX sajandi teise veerandi kirjandusliku võitluse psühholoogilised aspektid (Bulgarini fenomen)”, kaitsmisel oli oponendiks Juri Lotman. Huvi Faddei Bulgarini vastu püsis Mallel elu lõpuni, tema sulest ilmus hulk kirjatöid, sealhulgas omaenese tõlgitud Bulgarini kirjutiste kogumik – „Kirjad Karlova mõisast” (2019). Oma ustavust Bulgarinile on Malle selgitanud väga iseloomulikult: „Kalduvus kaitsta neid, kellele ilm­selgelt tehakse ülekohut.” Iseasi, et Bulgarini puhul oli see ilmne liialdus. Too oli andekas ajakirjanik (mida keegi kunagi eitanud ei ole), keskpärane kirjanik (kõik katsed kuulutada tema romaanid silmapaistvateks kunstilisteks saavutusteks on luhtunud), aga peale selle ka salapolitsei kaastöötaja, kes kirjutas „ekspertarvamusi”, millest sageli said pealekaebused. Tema ja Puškini vahel leidis aset tormiline poleemika: Bulgarin kirjutas arvustuse, taas kord pealekaebuse laadis, aga Puškin tasus kätte teravate epigrammidega. Alles viimase kahekümne aasta jooksul on kirjanduskaanoni ümbervaatamise raames tehtud katset Bulgarinit „puhtaks pesta” ja Malle Salupere tegutses selles suunas hoogsalt. Vaidlesime temaga palju selle üle, kas Bulgarinile tehti liiga või ei, aga Malle jäi talle truuks ja mitte ükski argument ei tundunud tema jaoks piisavalt veenev. Need lahkarvamused ei rikkunud meie häid suhteid ja tihedat koostööd. Malle pidas Tartu Ülikooli vene kirjanduse õppetooli korraldatud konverentsidel ettekandeid, avaldas sealsetes väljaannetes oma tekste, aga õppetooli nimetas „minu õppetooliks”, mis oligi täiesti õige.

Ent tulgem tagasi tema elukäigu juurde. Pärast ülikooli lõpetamist ei laabunud tükk aega asjad erialase tööga. Tuli töötada küll linnaraamatukogus, küll ametnikuna ülikooli rektoraadis, küll teha koosseisuvälist tööd Maarjamõisa kliiniku ametiühinguorganisatsiooni sekretärina. Malle proovis tööd ajalooarhiivis (minu meelest oli see tema tõeline kutsumus), aga pärast kolme aastat (1980–1983) ta koondati. Jälle on tähelepanuväärne tema enda kommentaar: „Koondati sealt küll juba 1983 erifondi loa mittesaamise ettekäändel, mis tuli edaspidisele teadustööle pigem kasuks.” Nõukogude tegelikkusele oli iseloomulik, et edaspidi tuli poole kohaga tööd ajaloo instituudi noorem­teadurina kombineerida öövalvuri tööga füüsika instituudis (täpsustagem omalt poolt, et kummagi ameti eest maksti ju üksnes kopikaid).

Viimaks saabus pensioniiga, mil Malle sai täiel määral rakendama hakata oma uurijaannet. Nagu ta naljatlevalt märgib: „1991. aastast vabakutseline pensionär.” Mille kõigega ta nende aastate jooksul küll ei tegelenud, kuni jaksu oli: „Kaheksa­kümnendate lõpul lugesin venekeelset Eesti ajaloo loengukursust Tartus, Tallinnas, Kohtla-Järvel ja Narvas. [---] Üheksakümnendate keskel esinesin Eesti Raadio Silmaringi saates kolmeaastase vestluste seeriaga eestlaste mentaliteetidest läbi aegade. Kogu taasiseseisvumisjärgse aja olen võtnud ajakirjanduses sõna paljudel päevateemadel, rõhutades kriitilist hoiakut võimude suhtes, kes läbematus Euroopa-ihaluses kipuvad silmist laskma oma maa ja rahva heaolu.”

Lisagem siia töö Tartu linna giidina, mille tulemusel valmis reisijuht „Tuhande­aastane Tartu”. Raamat ilmus eesti, saksa, vene ja inglise keeles aastatel 2004–2006 ning järgnesid ka kordustrükid. See reisi­juht kannab Malle Salupere isiku eredat pitserit. Nagu olen juba varem märkinud, „raamatus „Tuhandeaastane Tartu”, kus lugejat kutsutakse tundma end osana linnast ja selle ajaloost, on rõhuasetus mitte puudustel, vaid traagilisel saatusel, mille linn on väärikalt üle elanud ning jätkab edasiminekut, hoolimata kõigist talle osaks saanud katsumustest”. Autor paigutab Tartu Euroopa ajaloo konteksti. Samas on see „esimene tõeline eesti reisijuht Tartu kohta, kuid eesti vaatenurk ei tähenda siin konfrontatsiooni, kitsarinnalist ideoloogilist angažeeritust, vaid rahuliku ja objektiivse analüüsi katset”.²

Viimaste kümnendite jooksul kirjutas ja avaldas Malle kaks eesti kultuurile pühendatud monograafiat: „Postipapa. Mitmes peeglis, mitmes rollis. Johann Voldemar Jannsen (1819–1890)” (2006) ja „Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel” (2017). Viimane sai ka kultuurkapitali auhinna.

Nagu teada, ei sobi ennastsalgav teaduse­teenimine ja õnnelik pereelu alati kokku. Malle Sallupere puhul on lugu õnneks teisiti. 1962. aastal, samal ajal ülikooli lõpetamisega, toimus tudengipulm. Abikaasa Maks Saluperega elasid nad õnnelikult koos peaaegu 56 aastat (mees lahkus 14. aprillil 2018) ja kasvatasid üles kolm tütart. Malle tundis uhkust selle üle, et „meil on üheksa lapselast ja hetkel (2023) kuus lapselapselast”.

Autobiograafia lõpetab Malle pöördumisega oma õpetaja poole: „Mõtlen tihti Juri Lotmanile; tema omakorda tugines alailma Puškinile, kelle jaoks esmatähtis isiksuseomadus oli eneseväärikus. Ühes oma viimases, 1992. aasta artiklis on Lotman öelnud: „Me jääme ellu, kui oleme targad. Me ei pea lugema meile tehtud ülekohut, vaid õppima andestama ja oma ülekohut nägema. Abstraktset ligimest on kerge armastada, aga see on võlts, kui me ei armasta naabrit. Me kõik asume ühes laevas ja kas upume kõik või pääseme koos. Pole vaja haliseda, vaid olla reibas ja abistada ligimest. Ideaalist unistades põeme aina selle pärast, mis meil veel puudub, aga teiselt poolt vaadates on meil veel paljugi kaotada.””³

Selle lühikese järelehüüde tahaks lõpetada Malle armastatud Žukovski sõnadega, mida ta kurbadel kaotushetkedel mitut puhku tsiteeris: „Не говори с тоской: их нет; / Но с благодарностию: были” (e k umbkaudu „Ära kõnele leinates: neid ei ole; / Vaid tänulikult: nad olid”). Aga ikkagi jääb tunne, et kaotus on korvamatu.

Venekeelsest käsikirjast tõlkinud JOHANNA ROSS

 

Methis. Studia humaniora Estonica 2022, nr 29. Tartu: Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituut, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv. 199 lk.

Mullukevadise Methise teemanumbri „Kirjandus ja avatus. Jaan Kaplinski ja Ilmar Laaban” lätteks on kaks 2021. aastal toimunud konverentsi, millega tähistati Jaan Kaplinski 80. sünnipäeva ja Ilmar Laabani 100. sünniaastapäeva. Pealkirjas esile toodud avatuse mõiste on võetud Ivar Ivaski 1968. aastal avaldatud pühendus­luuletustest Kaplinskile ja Laabanile ning saatesõnas seletavad koostajad Marin Laak ja Ene-Reet Soovik seda muu hulgas piiride­ülesusega, mis iseloomustab nii Laabanit kui ka Kaplinskit: mõlemad on ammutanud „ainest laiast maailmast” ning lasknud „oma loomingul kohalikkuse kapslist kaugemale liikuda” (lk 5). Peale mentaalsuse ja eri keeltes liikumise puudutab see mõlema suhtumist emakeelde: reegelliku ranguse asemel vaba ja mänguline keelekasutus (Laabani luules läbiv) resp. sunnita toimiv, võimalikult loomulik pruuk (Kaplinskil avaldus see teravalt just hilisema perioodi sõnavõttudes). Kogumikus see paralleel siiski esil ei ole, kuna Laabani interdistsiplinaarse konverentsi ettekannete alusel on kaante vahele jõudnud üksnes kaks artiklit (autoreiks Aija Sakova koos Tiina Kirsiga ning Triinu Ojamaa), mis põhinevad luuletaja arhiivil, käsitledes tema (suuresti rahvusvahelist) kirja­vahetust, mitte luule- ega mõtte­loomingut. Lisaks on „Teooriavahenduse” rubriigis Laabani essee „Muusika, ühiskond, revolutsioon” (tlk Anti Saar), millele eelneb Hasso Krulli saateartikkel Laabani „muusikameelest”.

Kaplinskile pühendatud konverentsilt pärinevad neli artiklit, mis käsitlevad suuremalt jaolt luuleloomingut ja milles kerkib esile loodusmõte. Ene-Reet Soovik uurib Kaplinski luules esinevat tuule motiivi, millel on ühisosi tuuleteemalise looduskirjandususega, ja eristab nelja „luuletuult”: geograafiline („n-ö reaalne tuul”), mütoloogiline, personifitseeritud ja kosmo­loogiline tuul („esindab maailma ülesehitust pars pro toto”) (lk 97–98). ­Thomas Salumets avab Kaplinski ja tema „hingesugulase” Tomas Tranströmeri ökoloogilist vaatevinklit ning avatuse arusaama (sh „avatuks jäävat vaadet enestele”, lk 28). Samuti on Marek Tamm võtnud vaatluse alla Kaplinski ökoloogilise mõtte, seda aga esseistika põhjal, uurides, mida ütlevad need tekstid „ellujäämiseks” „keset süvenevat keskkonnakriisi” (lk 113–114).¹ Arne Merilai artikkel suskab kaante vahele kolmandagi konverentsi: Kaplinskile pühendatud jutt on liidetud sellest aasta jagu hiljem Paul-Eerik Rummo 80. sünnipäeva konverentsil peetud ettekandega, analüüsides mõlema luuletaja tekste „visualiseeriva pragmapoeetika abil” (lk 34), mis toob esile „Kaplinski tekstide [---] tavalisest suurema semantilise kumulatsiooni” ja Rummo poeetika struktuuri lähenemise „veelgi enam sünkroonilisele paradigma­väljale, millega kaasneb diakroonilise süžeelisuse tugevam fragmenteerumine” (lk 46).

Methise erinumbreis tavaks saanud vabaartiklid haakuvad sedapuhku koguni teemana toodud sõnapaariga – lõdvalt, kuid siiski: Maarja Hollo kirjandus­analüüsi fookuses on Tiina Kurnimi autobiograafia „Sõrve rahva elukeerdkäigud” ja Ülo Tuuliku dokumentaalromaani „Sõja jalus” ning Igor Pilshchikovi käsitlus kvantitatiivsest formalismist ja kauglugemisest on igati suunatud metodoloogilisse avarusse/avatusse.

B. M.

 

Methis. Studia humaniora Estonica 2022, nr 30. Tartu: Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituut, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv. 235 lk.

Pealkirja „Keskkondluse erinumber” kandva köite rubriigis „Teooriavahendus” avaldatud ökokriitika teoreetiku Timothy Mortoni artikkel annab ühtlasi määratluse keskkondluse (ingl environmentalism) terminile: see tähendab „rida kultuurilisi ja poliitilisi reaktsioone kriisile inimeste suhetes neid ümbritsevaga. Need reaktsioonid võivad avalduda teaduse, aktivismi või kunstina või olla segu kõigist kolmest.” (Lk 198) Nii pakub ainevallalt avar ja mitmekesine kogumik keskkonnahumanitaaria, kirjandusteaduse, kunstiajaloo, kultuuriuuringute, keskkonna- ja sotsiaalajaloo alaseid uurimusi.

Üksainus artikkel käsitleb XVII sajandit, nimelt Johannes Gutslaffi „Lühikeses teates ja õpetuses” (1644) kirjeldatud ekstreemseid ilmastikutingimusi ja kliima­muutustest põhjustatud mässu (Ulrike Plath, Kaarel Vanamölder) – näidates efektselt, et kliimakriis ja sellega seotud väljaastumised „ei ole ainult 21. sajandi fenomen, vaid neil on pikk ajalugu” (lk 39). Ülejäänust enamik tegeleb XX sajandiga, tuues välja, et ökoloogiline teadlikkus ja keskkonnakaitse on Eestis olnud vahelduva eduga ikka esil, ning muu hulgas osutades asjaolule, et nõu­kogude ajal oli just keskkonnakaitse valdkond, kus „tolereeriti mõningal määral kodaniku­aktivismi ja vaba mõttevahetust” (lk 132). Vaatluse all on Eesti ­loomakaitseliikumine kahe maailmasõja vahel ja selle olulisim juht Erich Kattenberg (Karl Hein), ­Vladimir Beekmani Aatomiku-raamatud, nende kirjutamiskontekst (sh loodushoiu küsimus) ja tuumaenergeetika areng tegelikkuses (Elle-Mari Talivee), keskkonnaprobleemide kajastumine kunstis 1970.–1980. aastatel ja samal ajal looduskaitsjate nägemus kunsti rollist (Linda Kaljundi), fosforiidikaevanduste vastane võitlus 1970–1980-ndate Eestis (Olev Liivik) ning XXI sajandi konfliktid ja protestid („hiiesõjad”, „metsasõda”) seoses Eesti loodus- ja kultuuri­objektide kaitsmisega (Tõnno Jonuks, Lona Päll, Atko Remmel, Ulla Kadakas). „Varia” rubriigist saab lisaks ülevaate keskkonnahumanitaaria kui uurimisala „väljakujunemisest läbi suurkonverentside prisma” (lk 223, Kati Lindström) ja roheliste rattaretkist aastail 1988–1993 (Tambet Muide). Nii on teemanumbri toimetajad (Plath, Talivee, Kadri Tüür) teinud head tööd, selleks et kogumik oleks temaatiliselt hästi sujuva ülesehitusega ning kõnetaks lugejaid võimalikult mitmeplaaniliselt.

B. M.

 

Õige keha, vale keha? Näitus keha tähendustest Eestis. Koostanud ja toimetanud Anu Kannike ja Kristel Rattus. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 2023. 310 lk.

Käesoleva aasta märtsis avati Eesti Rahva Muuseumis näitus „Õige keha, vale keha?” ja peeti sama pealkirjaga konverents. Kuigi humanitaarteadustes hakati kehalisusele kõrgendatud tähelepanu pöörama juba mitukümmend aastat tagasi,² oli näha, et teema haarab ikka veel kaasa ja äratab huvi: näituseplakatid olid linnaruumis välja­paistval kohal ja konverentsisaal oli kuulajaid täis. Kõige sellega kaasnev artikli­kogumik on ilus raamat. Mini­malistlike mattmustade kaante vahel – pealkiri on paberisse üksnes sisse pressitud ja muul moel tähistamata – avaneb kirev, värviliste vahelehtede ja rohkete fotoillustratsioonidega sisu.

Raamat on jaotatud kuueks osaks: „Elukaar”, „Toit ja tervis”, „Ilus ja inetu, sünnis ja sündsusetu keha”, „Rahvuskeha”, „Kannatus”, „Tehnoloogia, fantaasia ja keha”. Iga osa raamib üldistav avatekst, lähemalt saab lugeda vanade eestlaste iluideaalidest, piimapropagandast Eesti ajal, nõukogude sünnitusmajade ruumilahendustest, libahuntidest, sportimise magusast valust jpm. Filoloogiasse puutuvad ennekõike Kristiina Rossi artikkel abielu mõistest XVII sajandi kirjakeeles ja Eve Annuki artikkel haiguse kujutamisest Eesti naiskirjanike autobiograafilistes tekstides.

Laias laastus samade üldteemade kaupa on struktureeritud ka näitus, mis on ülal järgmise aasta jaanuarikuuni ja mida kindlasti maksab raamatu kõrvale vaadata. Eriti tänapäevasele, digivahendeid kasutades loodud näitusele mahub oluliselt rohkem üksikjuhtumeid (esemeid, ala­teemasid, lugusid). Teistpidi, raamatust võib saada detailsemat infot isegi mõne näituseeksponaadi kohta (näiteks täpsustatakse 1905. aastast pärit tikitud korseti kohta, et see on pidurõivas, millega tööd küll teha ei saa; vt lk 132).

Kehalisuse hiigelsuurt teemat kitsendav rõhuasetus normimisel (missuguseid kehaga seonduvaid toiminguid peetakse õigeks, missuguseid valeks?) tuleb samuti selgemini välja raamatust. Olgugi kohase infoga raamistatud, püüavad näitusel paratamatult pilku ilusad või kurioossed esemed oma materiaalsuses: vanad head kirjud sukad ja matusekindad, aga ka näiteks Marie Underi kuuldeaparaat. Raamatus on võimalik igasuguste objektide normatiivset loomust põhjalikumalt avada.

Kui viimane jaotus „Tehnoloogia, fantaasia ja keha” kompab kohati ulmelis-tulevikulisi motiive, siis pikemalt käsitleda ei ole jõutud mõnda vahetus olevikus ideoloogiliselt eriti laetud teemat. Näiteks koroonapandeemiaga kerkinud kohustusliku vaktsineerimise teema on rahvus­keha uurimise seisukohast äärmiselt põnev, kuid leiab ainult põgusat mainimist; toidu alateema juures ei puudutata tänapäevast veganliikumist, mis tundub praegustest suundumustest üks olulisemaid. On aga täiesti arusaadav, et päeva­poliitiliselt tundlike küsimuste käsitlemine teadlase vaatevinklist võibki vajada suuremat distantsi.

Kogumiku kiituseks tuleb rõhutada, et kuigi mõni tekst on asjalik materjalikirjeldus ja teine uitab teoreetilistes kõrgustes, on kõik ühteviisi hästi loetavad. Ülepea on praegu ikka veel kestval 1.1 teadusartikli fetišeerimise ajajärgul tore lugeda informatiivseid artikleid, mis on lehenupust põhjalikumad, aga arusaadavalt suunatud oma distsipliinist väljapoole.

J. R.

 

Karl Pajusalu, Eberhard Winkler. Salatsi liivi keele teejuht. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2023. 99 lk.

Tänavuse liivi pärandi aasta puhul on ilmunud mitu tähelepanuväärset raamatut liivi keelest ja kultuurist. Üks neist on „Salatsi liivi keele teejuht”, mis tutvustab ainsat süstemaatiliselt talletatud Liivimaal ehk Liivi lahest läänes, Riia ja Pärnu vahel kõneldud liivi keelt.

Kui põlvest põlve edasi antud Kuramaa liivi keel on elav keel oma väikese ja tegusa kogukonnaga, kes seda tänapäevalgi teatavates funktsioonides tarvitab (sealhulgas kirjakeelena), siis Henriku „Liivimaa kroonikast” tuttavate Väina ja Koiva liivlaste keelt on dokumenteeritud märksa vähem, nii et sama põhjalikku ülevaadet neist liivi keeltest kirjutada poleks võimalik.

Salatsi liivi keelest on ehk üllatavaltki palju üleskirjutusi XVII–XIX sajandist, mille põhjal on seda keelt võimalik kirjeldada ja tundma õppida sellisel määral, et saab moodustada uusi salatsiliivikeelseid lauseid ja tekste. Salatsi liivi keelest on talletatud kokku üle 5000 sõnavormi. Need esindavad 1400 tüve, millest on kas ühise päritolu või hilisemate keelekontaktide kaudu 85% tuntud ka Kuramaa liivi keeles, 60% eesti keelealal ja 35% läti keeles. (Lk 61) Tuleb küll arvestada, et kõik salatsi­liivi allikad on kirjalikud ja keelejuhtide küsitlemisel kasutatud lätikeelsed näidislaused on võinud mõjutada praegu teadaolevate keelenäidete lausemoodustust (lk 57). Salatsi liivi keelt on XX ja XXI sajandil taaselustatud ilukirjanduses ja nendele uutele tekstidele on loodud muusikat (lk 11). Luulet on kirjutanud Salatsi liivi keeles XXI sajandil Ķempi Kārl³ ja Katri Pajusalu⁴.

Teejuht annab ülevaate Salatsi liivi keele häälikusüsteemist, laadi- ja vältevaheldusest, morfoloogiast ja sõnavarast. Neile lisandub salatsiliivi–kuraliivi–eesti temaatiline sõnastik (lk 63–81) ja tekstinäidete valimik, mis koosneb Anders Johan Sjögreni XIX sajandi keskel kogutud 27 vanasõnast, XX sajandi läti kirjamehe ja publitsisti Laimons Rudzītise jutustuse „Lībmā” („Liivimaa”) katkendist ning kahest Ķempi Kārli luuletusest. Seda õheldast raamatut võib võtta kui autorite mitme aastakümne uurimistöö üldarusaadavat, ent siiski teaduslikult süstemaatilist kokkuvõtet eesti keeles.⁵ Salatsi liivi keele uurimise olulisi verstaposte loetleb põhjalik kirjanduse nimistu teose lõpus: Johann Andreas Sjögreni 1861. aastal Peterburis ilmunud grammatikale ja sõnaraamatule järgnevad üksikud kirjed XX sajandist sellistelt autoritelt nagu Laimons Rudzītis, Paul Ariste, Eduard Vääri, Tõnu Karma, Marta Rudzīte ja Salme Tanning. Suurem osa viidatud allikaid on avaldatud pärast Eberhard Winkleri 1994. aastal Münchenis ilmunud kommenteeritud salatsiliivi keelematerjalide kogumikku⁶ – pärast seda paistab Salatsi liivi keele üksikasjalikum uurimine olevat nagu paisu tagant pääsenud.

„Salatsi liivi keele teejuhti” saab tarvitada kõrgkooliõpiku või keeleteadusliku käsiraamatuna, kuid võiks pakkuda ka koduloolist huvi praegusele Eesti-Läti piirialale jääva muistse Metsapoole maakonna ja naaberpiirkondadega seotud inimestele.

O. H.

 

Kirjanik ning Tartu Ülikooli mõtteloo ja Läänemere regiooni intellektuaalse ajaloo kaasprofessor Meelis Friedenthal tähistab juubelit 24. oktoobril. Vestlesime sel puhul ülikooli raamatukogus huvitavatest ja murrangulistest aegadest akadeemilises elus, õpetlaste vabariigist, ladina keelest, alkeemia ajaloo ning ilu- ja ulmekirjanduse kasulikkusest.

Foto: Toomas Dettenborn

Astusid ülikooli tormilistel 1990. aastatel, kui usuteaduskond oli äsja taasasutatud. Mis seda valikut ajendas?

Sellele küsimusele olen iga kord erinevalt vastanud, sest päris selge see ei olegi, ilmselt suunas mind eri põhjenduste kombinatsioon. Teoloogia tundus radikaalne – miski, mida enne ei olnud, midagi täiesti uut. Oli ka otsapidi institutsionaalseid põhjendusi: mul oli kunagi mõte astuda klassikalisse filoloogiasse, aga seal oli vastuvõtt üle aasta ja parajasti sel aastal ei olnud. Aga siis tegin usuteaduskonnas eksameid ja tahtsin juba alustatu lõpuni viia. Mul endal ega minu sugu­võsas ei olnud religiooniga seonduvat tausta. Üsna tüüpiliselt sellele ajale olin huvi tundnud budismi, maausu ja igasuguste muude asjade vastu, mis siis kuidagi välja ilmusid. Käisime Vigala Sassi juures ja Burjaatias budistlikes kloostrites, samuti kuulasin kultuuriülikoolis Linnart Mälli ja Märt Läänemetsa loenguid. See oli üldine foon, millelt otsus tuli.

Konkreetset põhjust on keeruline öelda. Kõik see 1990-ndate meelsus oli seal olemas: see oli ühest küljest uus ja püüdis huvitaval moel taasluua midagi, mis oli kunagi olnud. Vabariigi taastamise ajale oli üsna iseloomulik, et inimesed läksid näiteks talu pidama, otsustades pöörduda tagasi 1930. aastate talu­kultuuri. Mingis mõttes toimus ülikoolis sama: sooviti pöörduda tagasi 1930. aastate ülikooli­kultuuri või isegi XIX sajandi teoloogiasse. Samas oli see protsess selline nagu ikka siis, kui midagi uut asutatakse: meeleolud olid sellised, et kõik on justkui võimalik ja kõik tegutsevad entusiasmist. Samal ajal ei ole õieti selgust, mismoodi seda võiks teha. Palju läheb nässu, aga katsetamise-eksperimenteerimise vaim on tugev.

Olen mõelnud, et sellest ajast peaks pikemalt kirjutama. Ühest küljest oli see tüüpiline lugu, mis kordub ikka ja jälle, kui asutatakse uus kool, aga igal ajastul on see ka pisut erinev. Samamoodi on antiigis kirjeldatud mõne kooli või keskajal kloostri loomist: kõrvaltegurid on erinevad, aga substants on tuntavalt sarnane. Selles mõttes on mul hea meel, et astusin usuteaduskonda ajal, kui seal valitses otsiv, hullumeelne vaim. Seda oli väga huvitav kogeda. Muidugi ma ei piira seda vaimu ainult usuteaduskonnaga, sellist otsimist oli ju mitmel pool, aga mul on tunne, et 1990. aastatel oli see vaim just usuteaduskonnas väga tugevalt esil. Traditsiooni ei olnud, seda alles loodi. Mõnedki usuteadus­konnaga liitunud inimesed ei olnud varem nii otseselt ülikooliga seotud. Hoolimata arvamusest, et akadeemias toimuvad uued asjad, kipub akadeemiline vaim olema pigem konservatiivne. Kui kool luuakse uuesti, siis seda konservatiivsust seal veel ei ole, see tekib aegamööda.

Varauusaegse Tartu ülikooliga, mida olen uurinud, juhtus midagi sarnast: ülikool asutati 1630. aastatel ja taasasutati 1690. aastal. Täpselt samamoodi tulid uued inimesed, tuli teine vaim, kõik võeti kuskilt mujalt, mingisugust traditsiooni ei olnud. Katkestus pakkus päris huvitavat võimalust uuesti alata.

Sinu magistritöö teema oli „Sevilla Isidoruse võimalikust mõjust suhtumisele paganlusse Briti saartel VII ja VIII sajandil”.

See pika ja pisut humoorika peal­kirjaga töö oli väga spetsiifilisel teemal. Olin kirjutanud bakalaureusetöö Iirimaa kristlusest. Minu huvi sai alguse filosoofia ajaloo loengutest: seal käsitleti IX sajandi filosoofi Johannes Scotus Eriugenat, kes tegutses mandril, kuid oli iiri kristluse taustaga. Mind hakkas huvitama, mis toimus Iirimaal, ja seda edasi uurides kirjutasin bakalaureusetöö. Magistritöö tegin Sevilla Isidoruse (560–636) mõjust sellele kristlaste grupile. See oli mulle endale väga huvitav, osa sellest ajast olin Saksamaal Heidel­bergis, kus oli kättesaadav suure­pärane valik selleteemalist kirjandust. Kuigi see ainevald tundub mulle siiani põnev, on mul hea meel, et ma ei hakanud nendel teemadel edasi kirjutama. Kui doktorantuuri astusin, soovitasid Marju Lepajõe ja Urmas Petti mul valida uurimiseks Eestiga seotud teema. See oli väga asjalik ja õige nõuanne, sest Iirimaa ja Hispaania jäävad eestlasele materiaalselt ja emotsionaalselt kaugeks. Iga teema uurimiseks on alati vaja, et oleks mingi väli, kus saab seda teemat arendada ja inimestega sellest rääkida: jutuajamised, konverentsid, kokku­puuted. Inimene peab kas olema teema suhtes kohalik või selleks muutuma.

Ja siis kirjutasid doktoritöö Tallinna Linnaarhiivis säilitatava XIII sajandi Pariisis tegutsenud õpetlase Limoges’i Petruse „Tractatus moralis de oculo” („Moraalitraktaat silmast”) käsikirja kohta.¹

Kui doktoritöö teemat otsisin, tuli minu juurde kunstiajaloolane Inge Laurik jutuga, et Tallinna Linnaarhiivis on üks tekst, mida õieti keegi lugenud ei ole. Spekuleeriti, et sellel võib olla seos Padise kloostris asuvate konsoolidega, millel on kujutatud esiletungivate silmadega mehefiguure. Vaatasin seda teksti ja see tundus täiesti arusaamatu, kirjutatud keskaegses anglicana kirjastiilis. See tundus nii keeruline, et sellega maksaks tegeleda. Ootamatult oli see tekst nii tehniliselt kui ka sisuliselt väga huvitav. Ja sealtkaudu ma jõudsin ühest küljest raamatuajaloo ja paleograafia juurde, mis uurib, kuidas käsikirjad liiguvad ja kuidas käsikirju valmistatakse, ning teisest küljest aristotelismi ja ideeajaloo juurde. Kuigi olin idee­ajaloo või intellektuaalajalooga sisuliselt varemgi tegelenud, jõudis see doktoritöö tegemise käigus selgemalt minu teadvusse. Minu enda huviks ongi jäänud ideede liikumine ja see, kuidas ideed ühest kohast teise jõudes muutuvad.

Selles moraaliallegoorilises traktaadis silmast on kõike, nii teoloogiat, filosoofiat kui ka loodusteadust. Võib näha, kuidas on silma füüsiline kirjeldus võimalik muuta teoloogia vahenditega allegooriliseks: silmal on seitse kihti, mida kirjeldatakse, ja ühtlasi on need seitse voorust, millega Jumal inimesi kaitseb. See tekst näitab, miks on hea teha loodusteadust ja miks on hea seda allegoriseerida. Kuigi me ise igapäevaselt seda meetodit enam ei kasuta, tundub see mulle siiamaani kuidagi mõttekas.

On hea mõelda, et igal asjal on oma pinnapealsele, defineeritavale ja otsesele sisule lisaks ka allegoriseeritav sisu, mis teeb tõlgendusvõimalused mitmekesiseks ja annab vabaduse. Näiteks juriidiline tekst peab olema täpne ja üheselt tõlgendatav ning on sellisena enamasti üsna igav, aga allegooria lisab teksti ühele tähendusele mitu kihti juurde, mis hakkavad üksteist kommenteerima. Ja lõpuks on allegooriline tähendus alati huvitavam. Kui sinna pöörduda, võib tekkida küsimus, kuidas siis tekstis ühte selget tõde ei ole. Minu meelest andiski see kristlusele võimaluse ajas muutuda: see ei jäänud fikseerituks kirjatähte, vaid teisenes koos aegadega.

Protestantismi tekkides teksti käsitlemise viisid muutuvad: teksti hakatakse võtma palju tõsisemalt, põhimõtteliselt lükkab protestantism allegoriseerivad meetodid kõrvale. Alles jäävad literaalsed meetodid ja pärast tekib ajaloolis-kriitiline meetod, mis üritab fikseeritud tõde rekonstrueerida, kuidas asjad tegelikult olid, ja eeldab, et on olemas selline tegelikkus, mida on võimalik rekonstrueerida. See on väga erinev allegoriseerimisest, võimaluste otsimisest ja võimalustega mängimisest, mis mulle väga meeldib.

Kui oluline või kasulik on ladina keele oskus tänapäeva humanitaarile?

Humanitaaria on praegu nii lai, et on humanitaarina võimalik ära elada kindlasti nii, et ladina keelt ei oska. Samas ma arvan, et ladina keele oskus on hea ja vajalik. Ladina keel on neutraalne. Inglise keel on praegu humanitaaria üldkeel, aga ei ole neutraalne keel, ta on alati seotud institutsioonide, domineeriva kultuuriruumi ja ideedega, mis sealt tulevad. On selge, et see loob keelelise ebavõrdsuse: osa inimesi räägib inglise keelt emakeelena ja teised peavad seda õppima, pingutama. Kuni selleni välja, et hakatakse oma emakeelt ära unustama, et omandada inglise keel emakeelega võrreldaval tasemel. Enamiku teiste keeltega on sama, aga ladina keel on võrdne kõigile. Tal on oma fookus akadeemilise keelena ja ta seostub niinimetatud õpetlaste vabariigiga. Viimatisel Tartu Ülikooli rektori inauguratsioonil lõppes suur osa kõnesid ladinakeelse tsitaadiga või kasutati neis ladinakeelseid tsitaate. Ladina keel ei ole kadunud aktiivsest kasutusest just sellepärast, et tähistab akadeemilisust.

Humanitaarias on praegu olukord, kus ülikooli astuvad üliõpilased oskavad võõrkeeltest ainult inglise keelt, saksa keelt harilikult ei osata üldse ja vene keelt oskavad väga vähesed. Seetõttu on neil ligipääs ainult ingliskeelsele maailmale või inglise keele kaudu teatud viisil vahendatud ­maailmale. Ladina keel pakub teistsuguse, akadeemilise vabaduse olla selle kaudu akadeemilise maailma kodanik.

Lõppkokkuvõttes on keel ja meel seotud. Ma pole kindel, kas sellest saab rääkida ukumasinglikult Sapiri-Whorfi ­keelelise relatiivsuse teooria võtmes,² aga see seos on kindlasti olemas keelega kaasnevas diskussiooniruumis. Meile tulevad inglis­keelsest maailmast diskussioonid, mis ei ole meie omad. Selleks et viibida selles diskussiooniruumis, hakkame nendel teemadel rääkima. Aga me peaks ka oma teemad kuuldavaks tegema, mitte ainult teiste teemadel rääkima.

Sinu praegune põhiline uurimisteema on varauusaegses Tartu ülikoolis kirjutatud disputatsioonid ehk väitekirjad,³ mis on valdavalt ladina keeles ja esindavad toonast õpetlaste vabariiki.

Tartu Ülikooli raamatukogus on mappides koopiad pea kõigist ligi 600 disputatsioonist, mis Tartus trükiti. Mõni on leidmata, aga neid ei ole üleliia palju. See on päris hea kollektsioon ja tore korpus. Selle kokku saamiseks tegi Ene-Lilli Jaanson koos teistega Tartu Ülikooli trükikoja bibliograafiat⁴ koostades ära tohutu töö, otsides kõigist lähikonna raamatukogudest üles Tartus trükitud tekstid, millest tehti koopiad. Väga palju originaale on Uppsalas ja ka mujal Rootsis, näiteks Stock­holmis. Selle kogu digiteerimiseni ei ole Tartu Ülikooli raamatukogu veel jõudnud, aga seda võiks minu arvates teha.

Lisaks Tartu disputatsioonidele kasutan võrdlusmaterjalina Uppsala ja Turu ülikooli omi, sest need kolm ülikooli moodustasid ühtse haridussüsteemi ning professorid ja üliõpilased liikusid nende vahel. Disputatsioone kirjutasid ladina keeles suuresti professorid, kirjutajatena tegutsesid mõnikord kaasa üliõpilased, kes pidid ise kaitsma neid ideid avalikul suulisel disputatsioonil, näidates, et nad on materjalist sisuliselt üle ja suudavad selle esitamisega keeleliselt hakkama saada.

Selles nähti praktilist väärtust, haritlastelt eeldati oskust oma mõtteid suuliselt ja kirjasõnas väljendada. Mitmel pool kirjutati toona, et ülikoolist ei tohi välja tulla inimesed, kellel on ainult teoreetilised oskused, vaid peavad olema ka praktilised: vestlemise, kirjutamise, kõnepidamise ja läbirääkimise oskus. Nendel oskustel põhines töö riigiametis, sealhulgas kirikus, mis oli protestantlikes maades avaliku teenistuse osa. Varavalgustuslik filosoof Christian Thomasius (1655–1728) ütleb koguni, et matemaatikast ja pedantsetest teadustest ei ole kasu, kui ei õpita praktilisi oskusi, nagu kõnelemine ja riigikorraldus. Seda üritatigi varauusaja ülikoolides kultiveerida ja see on väga erinev tänapäeva kasulikkuse arusaamast. Selle tõttu pöörati suurt tähele­panu tekstide lugemise ja kirjutamise stiiliharjutustele ning disputatsioonid ja oratsioonid ehk akadeemilised kõned olid olulised, sest need valmistasid inimesi ette tulevaseks teenistuseks kõikidel aladel.

Retoorika oli osa triiviumist ehk kolmest madalamast vabast kunstist. Kas iga tudeng, omandagu ta hiljem usu-, õigus- või arstiteadusliku hariduse, pidi selles pädev olema?

Ülikool hakkas XVII sajandi lõpu poole küll pisut muutuma, kuid eeldati, et kõik läbivad filosoofia algõppe, iseasi, millises mahus. Filosoofiateaduskond oli madalam fakulteet, kus kõrgeim antav kraad oli magistrikraad. Siis mindi kõrgematesse fakulteetidesse – teoloogia, juura, meditsiin –, kus võis saada ka doktorikraadi. Näiteks väga sageli juhtus, et professor oli algul filosoofiaprofessor, aga siis liikus edasi teoloogiaprofessoriks. Samamoodi kui tudengid liikusid ka professorid.

Ülikooli asutamise järel tulid Tartusse mujalt Euroopast kokku igasugused võistlevad ideed ja koolkonnad. Kui esinduslikult peegeldab Tartu disputatsioonide korpus XVII sajandi Euroopa mõtteilma?

Väga, see sobitub täiesti ilusasti Põhja-Euroopasse. Kõik diskussioonid ja eri suunad jõuavad kohale: kui mitte täies mahus, siis vähemalt mingi virvendusena. Sellepärast on see suurepärane materjal. Tartus oli tugevalt esindatud ramism, mis on väga huvitav teema,⁵ loomulikult luterlik ortodoksia. Kiiresti jõuavad siia 1690. aastatel René Descartes’i ja Robert Boyle’i ideed, ateismidiskussioon. Pietism oli siin kohal võib-olla tugevamalt kui kuskil väljaspool olulisi Saksamaa keskusi. See oli nii muu hulgas ka seetõttu, et ülikool asutati-taasasutati mitu korda ja iga kord võeti sinna õpetama mujalt noori professoreid, kes tõid Tartusse tulles kaasa uued ideed. Seal, kus akadeemilised süsteemid olid palju paremini sisse töötatud, ideed nii vilkalt ei liikunud.

Tartus ei kirjutatud küll väga palju disputatsioone, aga siin on üllatavaid asju. Näiteks oli õhus võimalus, et Tartu ülikool oleks võinud saada esimeseks pietistlikuks ülikooliks, kuna Liivimaa super­intendent ja Tartu ülikooli prokantsler Johann ­Fischer oli kirjavahetuses pietismi rajaja Philipp Speneriga, kes visandas talle pietistliku ülikooli põhimõtted. See võimalus ei teostunud seetõttu, et Rootsi riik oli luterliku ortodoksia toetaja. Esimeseks pietistlikuks ülikooliks sai hoopis 1694. aastal asutatud Halle ülikool ja sellest kujunes järgnevatel aastakümnetel tohutu intellektuaalne keskus, kuhu tuli üliõpilasi igalt poolt. Ja põhimõtteliselt ei ole välistatud, et midagi sellist oleks võinud Tartus olla, kuigi see Põhjasõja kulgu ei oleks muutnud. Samuti on tuntud lugu, et Isaac Newtoni teost „Philosophiæ Naturalis Principia Mathematica”, milles on esitatud praegu Newtoni seadustena tuntud põhimõtted, käsitleti ülikooliloengutes esimest korda Tartus. Sellised asjad mõjuvad suhteliselt perifeerse ülikooli keskkonnas mõneti üllatavana.

Praegu mäletatakse üldiselt Isaac Newtoni tänapäeva teaduse seisukohalt ortodoksset tegevust füüsikuna, kuid varju on jäänud tema ülejäänud pärand.

Newtoni isik on vastuoluline. Saime hiljuti Kurmo Konsaga valmis raamatu alkeemia ajaloost.⁶ Selles tegeleb väike osa ka Newtoniga. Minu arvates on tema alkeemiline pärand ja meie jaoks teaduslik pärand omavahel olemuslikult seotud. Loomulikult tekib tahtmine tagantjärele tsenseerida, et näidata kedagi teistsugusena, sellisena, nagu me tahame neid inimesi näha. Aga toona oli alkeemia ajastupärase mõtlemise osa ja selles mõttes oli Newton väga selgelt oma ajastu esindaja. Aeg mõjutab, millest ja kuidas inimesed saavad mõelda.

Mispoolest on tänapäeval kasulik tegeleda alkeemia või alkeemia ajalooga?

Minu enda jaoks on see sama põhjus, miks tegeleda ulmekirjanduse või üldse mingisuguse kirjandusega: võimalus näha teistsuguseid maailmu, õppida nägema teistsuguste maailmade olemasolu. Selliste võimaluste olemasolu annab ka vaate, et meie maailm ei ole paratamatu, asjad ei pea niimoodi olema. Võib ju tunduda, et valikuvõimalusi enam eriti ei ole – praegu surutakse väga tugevalt peale valikut, kas oled vasak- või parempoolne. Oled kas sinine või roheline – justkui teisi variante ei olekski, kui kasutada Marcus Aureliuse juhtlauset.⁷

Häda on selles, et üldiselt on inimeste fantaasia tugevalt oma ajastus kinni. Tahaksid sellest maa­ilmast lahti rabeleda, aga ajastu surub peale ja sunnib mingitest oma teemadest mõtlema: oled selle raja peal ega saa sellelt ära. Siis aitabki võimalus uurida ajaloolisi ja tulevikulisi asju. Mineviku uurimine näitab teistsugust maailma, näed, et täna­päevased mõttemustrid ei ole paratamatud. Selleni on raske jõuda. Isegi hea tahtega tehakse ajaloolist ilukirjandust, filme ja teatrit tihtipeale niimoodi, et kostüümid on ajaloolised, aga inimesed on ikka needsamad tänapäeva inimesed. Aga kui minna vaatama hästi lavastatud Molière’i, saad aru, et see on teine maailm.

Sinu romaane „Mesilased” ja „Inglite keel” lugedes oli mul tunne, et need on kirjutatud võttega, mis sarnaneb eksperimentaalarheoloogide tegevusega: kasutatakse muinasaegsete eeskujul tehtud tööriistu, et teha toonaste taolisi riideid ja muid materiaalseid esemeid kuni muinasaegsete majade või külade rajamiseni. Kas sa võtad selle omaks?

Jah, ma võtan selle täiesti omaks. Üks, mida olen püüdnud tabada, on tunne või kogemus. Teoreetiliselt võib igasuguseid asju õppida, aga kogemus on midagi muud. Ajaloost on raske vahetut kogemust saada. Võib ehitada kiviaegse küti-korilase onni ja olla seal, aga sellest ei piisa, et mõista, mismoodi see kütt-korilane mõtles. Varasematest perioodidest saame luua butafooria, aga meil on keeruline jõuda mõtlemiseni, sest meil ei ole tekste. On triviaalne tõde, et teksti kaudu saab inimene haua tagant kõneleda, teksti kaudu saab vestelda surnud inimestega. Ja kui oled pikka aega vestelnud, saad aru, mida nad tahavad öelda, ja jõuad mingis mõttes selle kaudu nende ellu.

Kuidagi tunnen üsna sageli, et sellel inimesel, kes kunagi elas ja kirjutas mõne teksti, on tegelikult midagi öelda. Võib-olla saaksin vahendada seda, mida see inimene tahtis öelda või mis maailmas see inimene neid asju ütles. Muidugi on selleks vajalik ka butafooria, selleks tuleb luua meeleolu nagu teatris: kustutada tuled, et lavamaailm hakkaks elama.

Ühest „Mesilaste” ingliskeelse tõlke arvustusest hakkas mulle silma tähelepanek, et see romaan võib näida ulmeline seepärast, et toonaste inimeste mõtlemine tundub meile nii ulmeline.

Võib küsida, milline oli XVII sajandi inimese reaalsus: deemonid, inglid, vaimud, Jumal. See oli kaheldamatu reaalsus enamiku inimeste jaoks marginaalsete eranditega. Niimoodi sisustatud maailm on üsna teistmoodi kui meie maailm. Olen katsunud seda teistsuguse maailma reaalsust tajuda. Inglise keeles kasutatakse ulmekirjanduse kohta üha rohkem sõnapaari speculative fiction, mis rõhutab võimalikkuste kirjeldamist. Ka Uku Masing nägi, et ulmel ja teoloogial on väga palju ühist, mitte ideaalmaa­ilmade fantaseerimise pärast, vaid seetõttu, et need aitavad uurida, kuidas asjad võiksid olla teistmoodi. Kuigi väikesed muutused on ka huvitavad, ei pea uurima ainult väikseid muutusi, tuleks uurida võimalikke suuri, radikaalseid muutusi. Mulle mõjub väga arusaadavalt Uku Masingu kirjutis „Rohelise udu vang”,⁸ selles väljendatud täieliku muutuse igatsus, mida saab nimetada ka eshatoloogiliseks nostalgiaks. Igatsus pöörduda tagasi, aga tulevikuline.

Eesti ulmekogukonna aruteludes kipub läbi käima teema, et ülejäänud kirjandusüldsus ei tunnusta neid piisavalt. Kas eesti ulme saab piisavalt tunnustust?

Žanrikirjandus eeldab žanriteadlikku lugejat. Mis meeldib žanrilugejale, võib olla lihtsalt arusaamatu või igav lugejale, kes ei ole žanriteadlik. Osa žanri­ulmet ei jõua laiema lugejaskonna ette, sest eeldab teistsugust lugejat. Kui aga keegi on suure­pärane kirjutaja, siis see üldiselt äratab tähelepanu. Žanri­kaanonitruu kirjutamine ei pruugi olla kirjanduslikult eriti huvitav väljaspool kaanonit.

Paratamatult on ka tavakirjanduseks nimetatul omad žanrikaanonid, kuigi võidakse eeldada, et tavakirjandus peaks olema žanriülene. See on osalt stiili küsimus. XIX sajandi seiklusjutu stiil on ulmele väga tugevalt omane. Tavakirjanduses tehakse palju rohkem stiilieksperimente, millest paljud on täiesti ebaõnnestunud, aga vähemalt eksperimenteeritakse. Need katsetused ei pruugi tekstile või loo sisu paremale ilmsiks tulemisele kaasa aidata, aga lugeja on valmis ja ootab seda. Kusagil on vahe, kus žanrid lahknevad. Siin ei ole millegi üle kurta.

Aga kas tavakirjanduse ja ulmekirjanduse vaheline hall ala on piisavalt viljakas?

Minu jaoks küll. Olen katsunud üsna teadlikult olla mitte ühes ega teises žanris. Ulmeringkonnas on kurdetud, et minu raamatud ei ole ulmekirjandus, ka pea­voolukirjanduse poolelt on aeg-ajalt küsitud, kes on minu raamatute lugeja, millised intellektuaalsed nõudmised on lugejale. Aga kokkuvõttes on raamat olemas sellisel kujul, nagu ta on, tegutseb iseseisvalt ja on suurepärane, kui leiab endale ise lugeja.

Tundub, et minu jaoks on sellel hallil alal olemas see, mida ma kirjandusest otsin. Võib-olla võiks proovida veel hall­alasid teiste žanride vahel – kirjandus ei jagune siiski üksnes ulmeks ja peavooluks, on ka teisi võimalusi.

Inimesed üldiselt tahaksid midagi, mida nad on juba enne kogenud. Ja nii luuakse ootuste horisont, mida peab hakkama täitma. See on minu jaoks problemaatiline, mille pärast ma suhtun žanri­kirjandusse teatava kahtlusega. Žanrikirjandusel on palju häid omadusi, mis teevad selle turvaliseks. Aga mulle tundub vajalik žanriturvalisust nihestada või mitte tingimata selle ootustele vastata. Võimalikkuste uurimise pärast on kasulik mitte jääda sellesse, mis on tavaline, huvitav on katsuda jõuda ebatavalise juurde.

Sinu romaan „Mesilased” võitis 2013. aastal Euroopa Liidu kirjandusauhinna ja see on tõlgitud 15 keelde.⁹ Kas selle romaani kirjutamine on ära tasunud? Kas on mingeid seaduspärasid, kus on raamatut tõlgitud ja müüdud?

See, et „Mesilasi” tõlgitakse jätkuvalt, on päris üllatav olnud. Saksa keeles peaks varsti ühes Šveitsi kirjastuses ilmuma Cornelius Hasselblatti väga hea tõlge. Rikkaks ma ei ole saanud, aga „Mesilaste” kirjutamine tasus ennast kuhjaga ära. Ma poleks eales oodanud, et „Mesilased” sellise vastu­võtu leiab. Olen väga rahul, et romaani on siin-seal saatnud mõõdukas edu. Kuna tõlkeõigused kuuluvad mulle endale, pean kirjavahetust kirjastajatega ise. Administreerimist on siin ka, nagu suhtlemist maksu- ja tolliametiga, aga seda ei ole nii palju, et oleks mõtet leida inimene, kes sellega tegeleks. Minu meelest on Euroopa Liidu kirjandusauhind tänuväärt ette­võtmine, sest võimaldab vähem tuntud keeltes kirjutatud teostel jõuda laiema publiku ette. Tartu Ülikooli tõlkeõpetuse professor Luc van Doorslaer andis hiljuti teada, et nüüd on hakatud uurima selle auhinna mõju.

Eri riikides on müük olnud väga erinev, paratamatult pärast turule tulekut raamat müüb ja siis mõne aja pärast langeb müük ära. Selge on see, et suurema kõnelejaskonnaga keeltes müüakse rohkem. Oluline on kirjastus: kui on tuntud, suurem kirjastus, siis on suurem lootus, et nad tõepoolest midagi müüvad. Kuna palju tõlgitakse Euroopa Liidu toetusel, võib kahtlustada, et mõni kirjastus on „Mesilased” pannud paketti, millele taotlevad tõlkimiseks toetust, kusjuures nende eesmärk ongi saada tõlkeraha, nii et saavad mõne muu teose selle kõrval tõlkida. Mingisugune intuitsioon tekib kohe alguses kirjastaja suhtumise ja lähenemise põhjal, kui huvitatud ta sellest tekstist on. Mõnikord on selge, et kirjastaja on raamatu ise läbi lugenud, ja oskab rääkida tekstist. Teinekord on ta võib-olla raamatut sirvinud ja vaadanud: mitu tõlget on olemas ja seetõttu vast täielik „põhk” ei ole, ning siis otsustanud selle taotlusse sisse panna.

Siiski korraldavad kõik need kirjastused raamatuesitlusi, mis on alati toredad ja huvitavad olnud: saab kohtuda kirjastamise ja raamatutega seotud inimestega ning mõnikord ka kohalike kirjanikega. Olen alati püüdnud mõned kohalikku kirjandust esindavad raamatud läbi lugeda, enne kui kohapeale lähen, et oleks sealsest kirjanduselust ettekujutus. Näiteks Läti, Leedu, Itaalia ja Norra kirjastustega oli väga hea kontakt ja kogemus.

Kuidas teksti teises kultuuris loetakse ja milline retseptsioon olla võiks, oleneb palju tõlkijast. Mul on olnud Itaalias mitu väga head kogemust, kuna Daniele Monticelli on tõlkinud kahtlemata väga hästi. Mõnel pool on võimalik ainult kaudtõlge, näiteks võetakse aluseks mitu erinevat tõlget. Kaudtõlkes läheb midagi minu jaoks olulist kaduma, nii et see ei ole enam seesama tekst. Teisalt ei ole mul väga tugevat omanikutunnet teksti suhtes – ta on valmis ja las elab oma elu.

Oled rääkinud, kuidas kirjasõna vabariik getostub. Kui trükikunst võimaldas ühe kompaktse kirjasõna vabariigi tekke, siis internet on võimaldanud müriaadi kirjasõna linnriikide tekke, mis ei pruugi omavahel eriti suhestuda. Mida saaks intellektuaal teha, et need paremini omavahel suheldud saaksid või üksteist paremini mõistaksid?

See on väga keeruline küsimus. Mida saaks teha, ma ei tea, võib-olla lihtsalt teadvustada. Kui laiemalt võtta ja meenutada, siis Rooma impeerium vallutas palju maid, ehitas nende vahele teid ja sundis kõik need piirkonnad omavahel suhtlema. Lõpuks sai kooshoidvaks jõuks kristlus – pühakirjatekstide kaudu, aga meetodeid oli veel – ja suhestas omavahel kõiki neid erinevaid maid ja rahvaid. Terve Euroopa toimis selle kaudu, nii et võis olla üsna ­kindel, et kui Norra ja Itaalia inimesed saavad kokku, on neil mingi­sugune seos pühakirjaga, mille kaudu nad võivad üksteisest aru saada.

Meil räägitakse tüvitekstidest. Võiks eeldada, et kõik on lugenud Dante „Jumalikku komöödiat”, aga see pole sugugi nii. Mida kõik on lugenud, seda on üha vähem. Ainuke asi, mida saaks teha, on teadvustada, et oleks vaja koonduda millegi ümber. Oleks hea, kui meil oleks klassikalise kirjandusega seosed olemas, sest nende puudumine lihtsalt vaesestab. Olen kirjanike hulgas üsna palju kuulnud kriitikat kohustusliku kirjanduse olemasolu suhtes. Minu jaoks on see väga suur probleem. Võid küll vihata Tammsaaret, aga ikkagi tuleks teda lugeda, sest eestlane mõtleb endast Tammsaare kaudu. Mingis mõttes on Tammsaare leiutanud eestlase, enne teda sellist eestlast ei olnud.

Aga kui inimesi on suudetud panna mõtlema selle peale, et nad sorteeriksid prügi, siis võib-olla suudetakse inimesi panna mõtlema selle peale ka, et nad võiksid lugeda klassikalist kirjandust. Prügi sorteeritakse, sest tahame hoida planeeti. Kui tahame hoida mõtteruumi, peaksime sorteerima intellektuaalset materjali. Võib-olla oleks vajalik riiklik programm, mis suunaks inimesi seda tegema, nii et igas kodus ja koolis oleksid vastavad sildikesed ja korraldataks infopäevi: mis on klassikalised teosed, mida iga inimene võiks lugeda ja kuidas neid oleks mõttekas lugeda. Iga tekst nõuab ju teataval viisil lugemist.

Või lausa Euroopa tasandi algatus: direktiiv näeks ette üldised põhimõtted ja sätestaks kohalikud erisused ja erandid, moodustades hägusate piiridega kaanoni.

Muidugi oleks see kõige parem, kui see tuleks Euroopa tasandilt ja tehtaks kõigile liikmesriikidele kohustuslikuks. Kahtlustan, et Euroopa Liidu kirjandusauhind otsapidi midagi sellist taotleski, aga see peaks olema ambitsioonikam. Ma ei tea, kas see õnnestuks, aga teadlikkuse tõstmisest võib midagi muutuda. Võib küsida, kas prügi sorteerimisest muutub tegelikult midagi, kas see päästab planeedi. Aga süda on rahulikum: ma vähemalt teen midagi.

Küsiksin veel varauusaegsete disputatsioonide vaimus: kas kurat suudab muuta inimese hundiks?

Sellest on Tartus kirjutatud terve tekst.¹⁰ Muidugi ei suuda kurat selle käsitluse järgi inimest füüsiliselt hundiks muuta, aga ta võib panna inimese arvama, et ta on hunt. Aga seal on öeldud, et see teeb sama välja. See on väga huvitav: ei ole selge üle­minek, vaid on mingid gradatsioonid. Kas marutõbine inimene on hundiks muutunud? Põhimõtteliselt võib ju öelda, et ta on hunt. Mõni inimene on teiste vastu nii kuri, et teda võib hundina käsitada. Selles tekstis on kõiki neid võimalusi arvestatud. Mulle meeldib, et esitatakse küsimus ja hakatakse seda nüansseerima, tuues välja kõik eri võimalused. Esitatakse lehvik võimalusi, mitte dihhotoomia, kus ainsad võimalikud vastused oleksid jah või ei. Selles mõttes on see küsimus hea disputatsiooni teema. Küsimus on ka selles, kas kurat on olemas – see on omaette teema. Siin on samuti terve diapasoon eri võimalusi, mida mõelda kuradi all. Kas kurjus on olemas? Kas kurat on kurjus? Ja neid võimalikke küsimusi on veel. Neid esitades saab sellest mõelda palju paremini, mitte vastama lihtsalt jah või ei.

Kus hoitakse Tartu Ülikooli raamatu­kogus kuuendat ja seitsmendat Moosese raamatut?

Kui küsida, kas meil on olemas maagiliste ja alkeemiliste raamatute kogu, siis vastus on jah, on küll olemas. See on Giese kogu,¹¹ päris korralik kogu alkeemilisi raamatuid ja käsikirju. Lisaks on meil hulk teisi huvitavaid eksemplare, näiteks Paracelsuse¹² ja Cornelius Agrippa¹³ teoseid ja muud tähelepanuväärset. Aga mina oma silmaga kuuendat ja seitsmendat Moosese raamatut Tartu Ülikooli raamatukogus näinud pole.

Isegi mitte odavaid koopiaid?

Neid XX sajandi alguses avaldatud odavaid koopiaid olen küll näinud. Õigupoolest on need konstruktsioonid – ma ei tea, mida nad kopeerisid. XX sajandi alguse okkultuur, nagu teaduskirjanduses nimetatakse okultismihuvi,¹⁴ on samuti väga huvitav teema, mida võib-olla kuigi palju ei teadvustata. Toona oli ühelt poolt teadusrevolutsiooni aeg, kui muu hulgas pandi alus kvantfüüsikale, aga samal ajal needsamad tegelased tundsid huvi okultsete teemade vastu, näiteks Marie Curie pidas oma surnud abikaasaga vaimset ühendust. Need kaks poolt käisid kuidagi omavahel kokku ja sellel on sarnasusi varauusaja perioodiga, kui Newton tegutses. Okultismi tõsine seos teadusega on mingil kombel loomulik, sest pakub uusi uurimisteid. Praegu püütakse nende kahe vahele tõmmata selget piiri, aga ma arvan, et seda ei ole lihtne üheselt paika panna. See laguneb jälle ära ja saab huvitavaid kooslusi näha. Olen neid teemasid veidi uurinud, sest lõpetasin hiljuti ühe ilu­kirjandusliku teose, mis seda valdkonda puudutab.

 

Ajalehe Ristirahwa Pühhapäwa Leht 1877. aasta 6. novembri numbri ühest kuulutusest võib lugeda: „Naesterahwa mantli krae, mustast tradidamist, wildse prannidega on pühhapäwa öhtul ärrakaddunud. Leidjat pallutakse Makri uulitsasse Altmühli majasse Nr. 269 kätte tua, kus temma waew ärratassutakse.”

Tänapäeva inimeses tekitab see lühike tekst palju küsimusi. Mis on tradidam? Mis on vildne? Mis on prannid?

Esimesele küsimusele vastab Wiedemanni sõnaraamat, et traadidam on ’Damentuch, drap-de-dames’ (Wiedemann 1893: 1194), ning Johann Georg Krünitzi koostatud mahuka „Oekonomische Encyklopäedie” IX köide selgitab, et Drap des Dames on „must, õrn ja pehme villane kalev, mida naine kannab tavaliselt leinaajal” (Krünitz 1785: 491). Seda, et sõna vildne tähendab mõnes murrakus ’villane’ (Wiedemann 1893: 1358; VMS II: 679), pole raske taibata. Sõnale prann leiab selgituse taas Wiedemannilt (1893: 872 prańń pl. prańńid Franzen), aga üsna ootamatult ka tänapäeva eesti keele seletussõnaraamatust: prann murd narmas (EKSS 4: 388).

Lisatud näitelause naised teevad [mütsid] missugused aga tahame, kas või kirjud ja prannidega on välja sedeldatud Kaarel Leetbergi tõlketekstist. Juhusliku sõna­sedeli olemasolu on nähtavasti ainus põhjus, miks see sõna on nüüdiseesti kirjakeele sõnaraamatusse sattunud. XX sajandil on seda koos variantidega prani, pranje, pränn hõredalt registreeritud mõnest Põhja-Eesti murrakust, kõige kompaktsemalt kirderannikumurde alalt, kust Leetberg pärit oli. Kirjakeeles näib selle kasutamine olevat niihästi XIX kui ka XX sajandil harv. Kasutatud on ka variante pranje, frang ja franje, nt üks mantle krae musta kalewist, pranjed äres ja sammeti paelaga ülleömmeldud (Ärakadunud 1877), suuri värvitud laualinasid frangidega (Täieline väljamüük 1887) ja Kergelt krausitud pluuset ilustab tikitud pärli-karnituur ja eest franjed (Tallinna Moodi-album 1908: 8). Kirjakeeles on neist kõige sagedasem franje, mida tuleb ette veel 1930. aastate lõpu ajakirjanduses.

fr-algulised teisendid teevad ühemõtteliselt selgeks, et tegemist on noore laen­sõnaga. Julius Mägiste on arvanud, et prann võib olla hüpokoristiline moonutus saksa sõnast Franze (tänapäeval õieti küll Franse) ’narmas’ või keskalamsaksa sõnast frense. Mõlemale oletusele on lisatud küsimärk (EEW VIII: 2164), nähtavasti seetõttu, et need eeldavad sõna lõpus ootamatut häälikuarengut n(t)s > nn. Kui lisada eespool nimetatud fr-algulised ja ng– või nje-lõpulised variandid, on etümoloogia sobimatus ilmne.

Siia lisandub asjaolu, et saksa kirjakeele Franse ei olnud suure baltisaksa sõnaraamatu koostaja Woldemar von Gutzeiti väitel XIX sajandi keskpaiku Baltikumis peaaegu kasutusel. Selle asemel käibis alamsaksa päritolu Franje (sama hääldust väljendavad Frange, Frannie, vt Gutzeit 1864: 295), mis kuulus XIX sajandil ka näiteks berliinlaste iseloomuliku sõnavara hulka (Meyer 1878: 13 Franjen Fransen).

Nagu eelnevast peaks juba küllalt selge olema, on eesti sõna prann ja selle teisendite aluseks baltisaksa Franje ’narmas’, mis omakorda lähtub samakujulisest alamsaksa sõnast. Keskalamsaksa sõnaraamatud seda ei tunne, nii et tegemist on ilmselt uuema keelendiga, mis on laenatud prantsuse keelest otse (vrd vanaprantsuse fringe, frenge, frange, uusprantsuse frange ’narmas’, vt CNRTL) või siis hollandi keele vahendusel (vrd keskhollandi fringe, fraenge, frange, uushollandi franje ’narmas’, vt EWN). Esmaallikas on niisiis põhimõtteliselt sama mis saksa kirjakeele sõnal Franse, aga huvitaval kombel jätavad mõlemad populaarsed saksa etümoloogiasõnaraamatud sellega kokku kuuluva murdesõna Franje olemasolu sootuks mainimata (vrd EWD: 370; Kluge 2002: 312).

Prantsuse frange arvatakse olevat ladina sõna fimbria metateesi teel kujunenud rahvaladina teisendi *frimbia järeltulija (CNRTL; EWN; EWD: 370 jt). Selle prantsuse keeles tekkinud variante on otse või kaude laenatud mitmesse romaani ja germaani keelde (it frangia, hisp ja port franja, holl franje, ingl fringe, tn ja nor frynse, rts frans jt). Eesti tagasihoidlikel prannidel on au kuuluda sellesse suurde internatsionaalsesse perre.

Lõpuks võib veel küsida, miks oli vaja narmast tähendavat sõna üldse laenata. Arvatavasti oli vähemalt osaliselt tegu tähenduse diferentseerimise taotlusega: narmas võib tekkida ka riidetüki kulumisel, prann, pranje või franje aga oli enamasti kaunistuseks tehtud ehisnarmas (rõivaesemel, kirstul jm).

 

Udo Uibo (snd 1956), Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), udo.uibo@eki.ee