5. aprillil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Liivi pärandi tagasitoomine”. Läti Ülikooli Liivi instituudi juhataja, keele­teadlane Valts Ernštreits kõneles Läti põlisrahva ja meie hõimurahva – liivlaste – tänapäevast, liivi identiteedi, keele ja kultuuri hoidmisest ning arendamisest, samuti liivi pärandi nähtavaks tegemisest Lätis.

10. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines ingliskeelse ettekandega Inna Lisnjak. Ta kõneles Ukraina rahvapillidest ja pillimängupraktikatest. Esineja keskendus iidsetele pillidele kobzale ja banduurale ning XV–XVIII sajandist pärinevatele eepilistele teostele, mida ukraina kasakad kandsid ette nende rahvapillide saatel.

11. aprillil esitleti Eesti Keele Instituudis raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732”. Väljaanne koondab ühtede kaante vahele eesti kirjakeele tekkimist puudutava seni avaldamata või varem hajali publitseeritud materjali: alates Heinrich Stahli käsiraamatu katekismuseosa sissejuhatusest (1632) kuni Eberhard Gutsleff noorema eessõnani Anton Thor Helle koostatud grammatikale (1732). Raamatu valmimise tagamaadest kõnelesid koostajad Kristiina Ross (kirjeldas töö algust 2003. aastal), Kai Tafenau (tutvustas raamatu idee arengut pikkade aastate jooksul) ja Aivar Põldvee (kes nimetas tööd selle raamatu kallal kullakaevamiseks, viidates Villem Reimanile).

14. aprillil toimus Tartu Linnaraamatukogu 110. sünnipäeva puhul kõnekoosolek „Kultuur, identiteet, piirid”. Esinesid Daniele Monticelli („Läbides piire: Eesti kultuuriidentiteedi tõlkelisusest”), David Vseviov („Aeg ja lood”), Johanna Ross („Lubatu ja lubamatu piirid kirjanduses”) ja Paavo Matsin („Kirjanduslik initsiatsioon ja selle võimalikkus nüüdiskultuuris”).

14.–15. aprillil peeti Tartus konverents „Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100”. Ettekannetega esinesid Karel Leet („Marginaale Eesti tõlkeloo allikaile. Artur Alliksaar ja Rainer Maria Rilke – tõsiasju ning oletusi”), Margit Mõistlik („Artur Alliksaare elu lugu: müüt, faktid ja hämaralad”), Kristi Metste („Lisandusi Linda Alliksaare lähemaks tundmiseks”), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman ja Mihhail Lotman („Häälikuinstrumentatsioon eesti luules Artur Alliksaare näitel”), Hasso Krull („Varjude poeetika”), Tiit Hennoste („Vabastaja Alliksaar”), Arne Merilai („Artur Alliksaare alliteratiivsed arhetüübid”), Guntars Godiņš („Kuidas tõlkida tõlkimatut Alliksaart?”) ja Mart Velsker („Artur Alliksaare pühendus­luuletused”). Toimus kaks vestlusringi: üliõpilaste vestlusring „Ahvid ei ole sugugi nii suured banaanisõbrad, nagu loomaaia direktriss värisedes valetab” (luuletus­kogust „Olematus võiks ju ka olemata olla”) ja „Ulmeline Alliksaar” (näidendist „Nimetu saar”), mida juhtis Joosep Susi.

14.–15. aprillil toimus Tartu Ülikooli Narva kolledžis XI Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekannetega esinesid Heinike Heinsoo („Emakeelse hariduse kujunemine Eestis, Soomes ja Ukrainas”), Jaan Bärenson („Eesti Piibliseltsi kirjastus­tegevusest XIX sajandil”), Elvira Küün („Eesti rahvusvähemuste mitmekeelsusest”), Madis Arukask ja Eva Saar („Surma­lähedus ja sellega seotud kogemused vepsa traditsioonilises kultuuris”). Sektsioonis „Kirde-Eesti keel ja meel” astusid üles Piret Norvik („Soome laenudest kirderannikumurdes”) ja Kairi Klaamann („Ingerisoome keele ja kultuuri säilitamine Jõhvis”). Varalahkunud soomerootsi luuletaja Edith Södergrani (1892–1923) mälestusele pühendatud sektsioonis kõnelesid Szilárd Tibor Tóth (TÜ) ja Ivars Orehovs (Läti Ülikool). Sektsioonis „Idapoolsete uurali rahvaste keeled ja kultuurid” esinesid Lasnamäe gümnaasiumi õpetaja Natalia Abrosimova („Ersa keel tänapäeval”), Ungari Szegedi ülikooli keeleteadlased Sándor Szeverényi („On the relationship between reported speech and evidential systems”) ning Ekaterina Suntsova ja Marina Romanova, kes käsitlesid udmurdi keele küsimusi. Elena Vedernikova (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest) andis ülevaate mari keele õpetamisest ungari üliõpilastele.

15. aprillil korraldasid Laurentsiuse Selts ja Emakeele Selts Tallinnas konverentsi „Eduard Ahrens 220”. Avasõnavõtuga esines Eesti TA president Tarmo Soomere. Sulev Valdmaa Laurentsiuse Seltsist kõneles Eduard Ahrensi tähtsusest. Ettekanne­tega esinesid Sirje Kivimäe („Eestimaa Ahrensi ajal”), Karl Pajusalu („Eesti ja Soome murdekontaktid”), Annika Viht („Eduard Ahrens XIX sajandi grammatikute seas”), Hannu Remes („Soome keel Eduard Ahrensi eesti keele grammatikas”) ja Priit Rohtmets („Kirikukorraldusest Eesti- ja Liivimaal XIX sajandil”).

17. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumi ingliskeelne online-seminar joigude ja saami pühakohtade arheoakustikast. Julia Schpinitskaya pidas ettekande „Yoking with the spirits: Sami sound rituals and acoustics of sacred sites” („Joigumine koos hingedega: Saami helirituaalid ja pühapaikade akustika”). Helsingi ülikooli arheoakustika uurimisrühm on alustanud saami pühapaikade akustika ja rituaalsete praktikate seoste uurimist. Uurimistöö hõlmab Soome, Norra ja Rootsi arhiivides, aga ka varastes etnograafilistes allikates leiduvaid materjale nii Põhja-Saami, Edela-Saami kui ka Ida-Saami rahvarühmadelt. On püstitatud hüpotees, mille järgi pühapaikadele pühendatud joiud seonduvad koha akustikaga.

18. aprillil peeti Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi traditsiooniline kirjanduse aastaülevaadete kõnekoosolek. Doris Kareva kõneles 2022. aasta luulest, Leena Käosaar proosast, Siret Campbell draamakirjandusest, Kätlin Vainola lastekirjandusest ja Maarja Kangro tõlkekirjandusest.

19. aprillil toimus Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Kas ja kui palju on tänapäeva eesti keel veel soome-ugri keel”. Kristiina Ross tutvustas raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732” ning rääkis sellest, mida võib järeldada eesti kirjakeele sünni kohta. Sven-Erik Soosaar võrdles tüpoloogiliselt soome-ugri ja indoeuroopa keeli, selgitades, kuidas on meie kirjakeele sünnilugu muutnud eesti keelt indoeuroopalikumaks.

20. aprillil pidas Martin Klöker Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses loengu „Adel und Literatur im frühneuzeitlichen Baltikum. Fakten – Fiktionen – Analysen” („Aadel ja kirjandus varauusaegses Baltikumis. Faktid – oletused – analüüsid”). Tegu oli UTKK teadusprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse välja­kujunemisel Poola ja Rootsi Liivimaal” avaüritusega.

21. aprillil toimus Tartus Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päev. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad. Tehti kokkuvõtteid möödunud kogumisaastast ja kogumisvõistlusest „Muusika minu elus”. Pille Kippar pälvis preemia rahvaluuleainese kogumise eest kõrgkoolides aastatel 1973–2004 ning koori Lubinokad liikmete suurepärase kaastöö organiseerimise eest 2022. aasta kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Anne Kurepalu sai preemia Lahemaa elu ja pärimuse järjekindla jäädvustamise eest aastail 1972–2022 ning väljapaistvate kaastööde eest aastatel 2013–2022. Henno Sepp sai preemia silmapaistva töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus” ning Heinz Valk oma kaastööde eest ERA-le aastail 2006–2015 ja särava töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Kuulutati välja uued kogumisvõistluse teemad: „Kohtumised metsloomadega” ja „Minu saunalugu”.

27. aprillil peeti Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias konverents „Loomingu sajand”. Avasõnad lausus Vabariigi President Alar Karis. Paul-Eerik Rummo ja Raivo Tafenau esitasid juubeliks valminud teose „Rapsoodia 23 … 23”. Ettekannetega astusid üles Tiit Hennoste („Looming ja lööming. Loomingu vaim ja võim”), Mart Velsker („Loomingu esimene lehekülg”), Sirje Olesk („Stalinlik Looming”), Marin Laak („Jälgi „piiritagusest” eesti kirjandusest Loomingus”), Elle-Mari Talivee („Minu lapsepõlve Looming”), Hasso Krull („Igavene inimene on surnud: humanism, nihilism ja negatiivne dialektika „Tõe ja õiguse” II osas”), Ave Taavet („Alkeemilisi aspekte Teet Kallase loomingus”), Jaan Undusk („Loomingu kuulsaim riim”), Johanna Ross („Naine Loomingus: objekt ja subjekt”), Märt Välja­taga („Areneb / ei arene – kirjandusliku arengu mõistmisest Loomingus”) ja Saara Liis Jõerand („Veel kirjutada. Veel rääkida. Noor kirjandus 2023”).

27. aprillil korraldas Akadeemiline Rahva­luule Selts Tartus üldkoosoleku. Katre Kikas pidas akadeemilise ettekande „„Kirjutamine on minu meelest ikka alati üks väga armas töö olnud…” Jaan Saalvergi kirjutajaidentiteedist”. Jaan Saalverk (1874–1932) oli Jakob Hurda viljakamaid kaastöölisi Jüri kihelkonnast. Peale rahvaluule üleskirjutuste on arhiividesse jõudnud teisigi tema kirjutatud tekste – luuletusi, ajalehesõnumeid, erinevate üles­tähendustega märkmikke jms. Peeti ARS-i üldkoosolek, mille päevakorras oli 2022. aasta tegevus- ja majandusaruanne ning uue juhatuse valimine.

27.–28. aprillil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis 20. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keel ja keele­kasutajad”. Kutsutud esinejad olid Simon Krek (Jožef Stefani instituut, Sloveenia, „Digital Dictionary Database for Slovenian: unstructured, semi-structured and structured data in modern lexicography”), Detmar Meurers (Tübingeni ülikool, Saksa­maa, „Linking second language acquisition research and digital language learning”) ja Heiki-Jaan Kaalep (TÜ, „Keeletehnoloog teoretiseerib korpuse üle”). Töö toimus kaheksas sektsioonis: rakenduslingvistika, leksikoloogia, kõnetehnoloogia, mitmekeelsus, kirjakeel ja korpused, registrid keeles, akadeemiline kirjutamine ning keelehoole ja varieerumine. Osavõtjaid oli Leedust, Hollandist, Soomest, Rootsist, Saksamaalt. Eestist osalesid Tartu ja Tallinna ülikooli, EKI, Võru Instituudi, Kaitseväe Akadeemia, Rahvusraamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadlased. Konverentsi korraldasid Eesti Rakenduslingvistika Ühing, Eesti Keele Instituut ja Tallinna Ülikool.

Lätis oleme pikalt olnud silmitsi probleemiga, et liivlased ega liivi pärand ei ole üldiselt eriti nähtavad. Selle leevenda­miseks on Läti Ülikooli liivi instituut koostöös UNESCO Läti rahvusliku komisjoni ja kultuuriministeeriumile alluva Läti rahvusliku kultuurikeskusega kuulutanud 2023. aasta liivi pärandi aastaks, et pöörata tähelepanu ajalooliselt liivlastega asustatud Läti piirkondade liivi juurtele.

Võib eristada kahte olulisemat vaate­nurka, kuidas liivlastest rääkida. Ühelt poolt on olemas läbi aastasadade kestnud ja tänapäevani jõudnud liivi pärand – see on elav liivi keel ja elavad traditsioonid, mida kannavad edasi liivi kogukonda kuuluvad inimesed. Teisalt on laiem liivi jälg osa terve Baltikumi ajaloost ja ühisest kultuuripärandist. Seda jälge on kõige rohkem näha Lätis.

Viimase kümne aasta jooksul oleme näinud justkui tammi murdumist Läti ühiskonna teadmises liivlastest, liivi pärandist ja selle rollist üldiselt. Läti avalikkuses oli veel 15 aastat tagasi üld­levinud arvamus, et liivlased on küll kunagi Lätis elanud, kuid surid välja XIII sajandil.

Sellel on hulk ajaloolisi põhjusi, ­millest võib nimetada muinasajajärgse liivi pärandi vähest nähtavust ametlikus lätikeelses koolihariduses ning läänemere­soome keeleperre kuuluva liivi keele ­erinevust balti keelte hulka kuuluvast läti keelest, mis on tinginud oma ja võõrast vastandava narratiivi tekke. Samuti on liivlaste arv nii Kuramaal kui ka Liivimaal viimase kahesaja aasta jooksul olnud väike, ligikaudu 2500 inimest. XX sajandil mõlema maailmasõja ja Nõukogude piiri­tsooni kehtestamise tõttu on liivi kogukond oma ajaloolistelt aladelt lahkunud ja elab tänapäeval hajusalt kogu Läti alal, peamiselt suurlinnades Riias ja Ventspilsis.

Väikesel, kuid tegusal liivi kogukonnal – liivlasi on Lätis viimase, 2011. aasta rahvaloenduse järgi 250, kuid tegelikkuses 1500–2000 inimese ümber – on kulunud mitukümmend aastat pärast Läti taas­iseseisvumist, et veenda Läti ühiskonda selles, et liivlased on endiselt olemas. Selle protsessi osa oli ka rahvusvahelise liivi keele ja kultuuri aasta tähistamine 2011. aastal Lätis ja Eestis. Tänapäeva liivluse nähtavaks tegemine oli väike muutus, kuid selle sammu astumine on nõudnud suuri pingutusi eriti viimase kümne aasta jooksul. Selle aja sisse jääb ka Läti Ülikooli liivi instituudi asutamine 2018. aasta 21. septembril. Samal aastal kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse liivi kultuuriruum, mis hõlmab lisaks rahvakultuurile ka keelt ja täna­päevast liivi kultuuriprotsessi. Tänapäevase liivi kultuuriprotsessi vanust võib hinnata ligikaudu 200 aastale ja seda esindavad praegu tegutsevad liivi ansamblid, liivikeelne kirjandus ja liivi kunst. Tänapäeva liivi kultuur ei seisa paigal – esile kerkib üha uusi teoseid, nähtusi ja suundi.

 

Liivi pärand on oluline kogu Lätile

Nüüd on hakanud Läti ühiskonnas samm-sammult levima arusaam, et liivi keel ja kultuur ei ole ainult liivlaste, vaid see on kogu Läti riigi pärandi osa. Sellest lähtub ka tänavune liivi pärandi aasta. Võrreldes varasemate liivi keele ja kultuuri nähtavamaks muutmise pingutustega on nüüd kavas pöörata Lätis laiemalt tähelepanu liivlaste pärandile, nagu linnamäed, keelelised iseärasused, liivipärased kohanimed ja traditsioonid. Liivi instituudi taotlus on selgitada, et liivi pärand võib puudutada iga Läti inimest, nii et ka Kuramaa liivi juurteta lätlased sellest aru saaksid.

2023. aasta sobib tähtpäeva-aastaks hästi seetõttu, et sada aastat varem, 1923. aastal toimus liivlaste ajaloos mitu olulist sündmust: 2. aprillil loodi esimene liivi ühiskondlik organisatsioon Liivi Liit (lv Līvõd Īt) ning 18. novembril pühitseti nii liivi lipp kui ka liivi hümn, millel on sama meloodia kui Soome ja Eesti hümnil.¹ Nii tähistame olulise, kuid samal ajal väga keerulise sajandi möödumist liivi tänapäeva kultuuri ajaloos.

Liivi pärandi aasta suurim sündmus oli liivi pärandi päeva (lv līvõd pierāndõks pǟva) esmakordne tähistamine esimesel pühapäeval pärast kevadist pööri­päeva, mis tänavu langes 26. märtsile. Selle eesmärk on ühel päeval aastas meelde tuletada ja hoida seda pärandi osa, mis on pärit liivlastelt. See mullu liivi instituudis sündinud algatus annab igaühele võimaluse lihtsate sümboolsete võtetega näidata koha või inimeste rühma seotust liivi pärandiga.

Selleks valisime liivi instituudis välja kaks suunda. Esiteks pakkusime võimaluse heisata liivi lipp või teha nähtavaks liivi lipu värvid (roheline, valge, sinine), näiteks värvides valgusega väljapaistvaid hooneid või rajatisi.

Teiseks soovisime seostada päeva Kuramaa liivlastelt pärineva lindude äratamisega, mis on üks omapärasemaid liivi traditsioone. Lindude äratamine on traditsiooniliselt tähistanud liivlastele kevadtööde hooaja algust: kevadise pööri­päeva aegu (varem lihavõtte­pühade ajal), kui meri on lahti, minnakse vee ääres laulma üles rändlinde, kes rahvausu järgi ei lenda ära, vaid jäävad vee või jää alla talvituma. On võetud kaasa kuusk ja see ära ehitud.² Lindude äratamise laul käibib tänapäeval Kuramaa liivi keele idamurdel põhinevas liivi kirjakeeles enamasti sellisel kujul:

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!

Liebbizt liestād mäddõ mierrõ, vōjlizt liestād mūzõ mierrõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād lūomõd mäddõ mõtsõ, sudūd, okšīd, mūzõ mõtsõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād pūošõd mäddõ killõ, kõzzizt pūošõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Kierdõd neitsõd mäddõ killõ, lāiskad neitsõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!³

(Tšiitšoor-linnukesed, tšiitšoor-linnukesed, nüüd on aeg üles tõusta, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nüüd te maganud pika une, ööst öösse, päevast päeva, tšiitšoor, tšiitšoor! / Paksud lestad meie merre, kõhnad lestad muusse merre, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head loomad meie metsa, hundid-karud muusse metsa, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head poisid meie külla, kurjad poisid muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nobedad tüdrukud meie külla, laisad tüdrukud muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor!)

K a a r t. Liivi pärandi päeva tähistati agaramalt Riia ümbruses ning kunagistel Salatsi liivi aladel. Iga lipp kaardil tähistab liivi lipu heiskamise või värvide eksponeerimise kohta, iga lind lindude äratamist või muud sündmust. Kaardilt jäävad välja sündmused Tallinnas.

Lindude äratamise komme pärineb otseselt küll tänapäeva elavast Kuramaa liivi traditsioonist, kuid selle juured ulatuvad üsna kaugesse minevikku: linnu­motiivid on kesksed nii XIII sajandist pärit arheoloogilistel liivi ehetel kui ka teiste läänemeresoome rahvaste mütoloogias. (Kõige tuntum liivi arheoloogiline linnu­kujuline ehe on ka liivi pärandi aasta logol.) Seega seob see traditsioon liivi pärandit kogu sellel alal, kus liivlased on elanud ja mis hõlmab lisaks Kuramaa rannikule ka Läti alasid kogu Liivi lahe ümber, sealhulgas Riia ümbrust ja Väina jõe piirkonda. Lindude äratamine sai liivi pärandi päeva siduvaks tegevuseks ka seepärast, et see on loomult lihtne: igaüks saab osa võtta ja selleks ei ole vaja teha suuri ettevalmistusi, nagu ruume rentida.

Liivi pärandi päeva ette valmistades soovisime eelkõige äratada inimestes huvi ja arusaamist, et nende kodupiirkonnas on liivi pärandit ja nad ise on selle pärandi osalised. Seetõttu ei soovinud liivi instituut korraldada üritusi, vaid innustada ja koordineerida neid, selleks et inimesed hakkaksid liivi sümboleid nähes uurima ja juurdlema, milline võiks olla nende kodukoha ja nende endi seos liivi pärandiga. Alustuseks kirjutasime kohalikele omavalitsustele lootuses, et siin-seal pannakse esimese sammuna välja liivi lipud. Mõte leidis loodetust aktiivsemat järgimist ja lõpptulemusena on liivi instituudi loodud interaktiivsel veebikaardil liivi pärandi päeva tähistajatena endast teada andnud 110 algatust, millest 60 puhul olid väljas liivi lipud või värvid ja linde äratati talveunest rohkem kui 50 paigas (see arv ei hõlma kõiki kohalikke väiksemaid algatusi, mida ei registreeritud).⁴

Silmapaistvamad hooned, mis liivi pärandi päeval liivi värvidesse ehiti, olid Riia linnavalitsus, Läti rahvusraamatukogu, Ventspilsi kontserdisaal. Õigu­poolest oli kogu Ventspilsi linn täis liivi lippe ja Ventspilsi vabasadam otsustas valgustada liivi värvides Oviši (lv Pațīkmō) tuletorni, mis on Läti vanim majakas.

Väga võimas vaatepilt, millest jagati hulgaliselt pilte sotsiaalmeedias, avanes Turaida lossi juures Koiva jõge ületaval Sigulda sillal, mille ühel poolel lehvis kümme liivi lippu ja teisel poolel kümme Läti lippu. Kohalik liivi pärand oli suur avastus väga paljudele Sigulda linnas (sealhulgas linna turundajatele), kuigi Sigulda jääb vanale Koiva liivlaste asualale ja kogu teadaolev Sigulda ja Turaida muinasaegne ajalugu ongi kohalike liivlaste ajalugu.

Seega on peamiselt sümboolse algatusega levinud rohkemates paikades teadmine liivi pärandist, mis suunab inimesi oma kodukoha pärandit ise uurima ja mõtestama: näiteks kui lapsed küsivad vanemate käest liivi lippu nähes, mis lipuga on tegu, ei jää vanematel muud üle, kui see välja selgitada (nt telefonist). Väga oluline on, et enamik liivi pärandi päeva sündmusi ei olnud ametlikud – näiteks kohaliku omavalitsuse või mõne muu asutuse – algatused, vaid tulid rohujuure tasandilt ja nende eestvedajad olid väikesed kogukonnad või inimesed. See tendents on tänuväärselt vastupidine Lätis viimasel ajal maad võtnud suundumusele, et ametlikud võimud mõtlevad välja uusi tähtpäevi, mida inimesed siis tähistama peaksid.

Läti riigi kolm olulisemat põhiseaduslikku institutsiooni – presidendi kantselei, valitsus ja parlament – jäid tänavu liivi pärandi päeva tähistamisest kõrvale isegi hoolimata soovist osaleda, sest liivi lippu ei ole ametlikult kinnitanud riigi heraldikakomisjon ning seetõttu ei luba riigilipu seadus seda nende hoonete juures välja panna. Minu meelest ongi hea, et liivi pärandi päeva tähistamine õnnestus ilma ametliku nõudmise või eeskujuta. Läti parlamendi eestseisus on küll lubanud järgmiseks aastaks kaotada õiguslikud tõkked liivi lipu heiskamisele. See peegeldab muutusi ametlikul tasemel: ka sinna on jõudmas arusaamine, et liivi pärand ei ole ainult liivlaste asi, vaid on oluline kogu riigi jaoks. Siiski pean tunnistama, et mulle meeldib liivi lipu senine mitteametlik staatus: südames loodan, et liivi lipp jääbki omamoodi piraatlikuks lipuks, mida ametlikult ei kinnitata.

Väga aktiivselt tähistati liivi pärandi päeva Vidzemes ehk Läti Liivimaal kunagises Salatsi liivi piirkonnas, mis asub Liivi lahe ääres Riiast põhja pool, kus naabrite eeskujul kasvas osavõtusoov nagu lumepall viimastel nädalatel enne kavandatud sündmusi. See on osalt seotud asjaoluga, et 2022. aasta lõpus kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse Vidzeme liivipärane kultuuriruum, mis hõlmab liivlaste ajaloolist Metsapoole ala ning mille keskmes ei ole tänapäeva liivlaste elav vaimne kultuur, vaid liivi pärand selles piirkonnas elavate liivlaste järeltulijate kultuuris, sealhulgas läti keele liivi­pärane murre ja muud liivi päritolu kultuurinähtused. Juba praegu võib öelda, et tänavune aasta on Lätis murranguline, kuna liivi pärandit on juba hakatud varasemast rohkem väärtustama.

Liivi pärandi päeva tähistati juba esi­mesel korral peale Läti ka Eestis. Liivi pärandiga otsesemalt seotud Eesti piir­kondadest heisati liivi lipp Häädemeeste vallas Hääde­meeste keskkooli ees, Treimani rahvamaja juures ning Metsapoole kooli ees, samuti Iklas Eesti ja Läti piiril, kus äratati ka linde. Liivi lipp oli mastis samuti Linakülas Kihnu muuseumi ees ja Ruhnu valla­valitsuse ees. Tallinnas elava liivi kunstniku Laura Šmideberga juhatusel äratati linde Pikakari rannas ja Fenno-Ugria Asutuse nõuniku Jaak Prozese algatusel ehiti liivi lipu värvides paeltega noor pärnapuu Tallinna kesklinnas Imanta tänaval, mis on saanud nime Henriku Liivi­maa kroonikas mainitud liivlase Ymauti järgi.⁵ Põlisrahvaste omavahelise koostöö vaimus heisati liivi lipp veel Värskas Seto Instituudi juures ja Mulgimaal Lilli külamaja ees.

 

Liivi keel füüsilises ruumis: kohanimed teeviitadel

Liivikeelsete kohanimede teeviitadele toomise üle on Läti avalikkuses juba mitu aastat põhjalikku diskussiooni peetud ja tegu on olnud aktuaalse küsimusega, mis tänavu lõpuks Liivi rannas Põhja-Kuramaal lahenduse saab: 20. veebruaril paigaldati sinna esimene liivikeelne liiklusmärk, mis tähistab maakonnapiiri. Talsi maakond (lv Tālsa mōgõn) otsustas paigaldada Liivi randa piirile Ventspilsi maakonnaga (lv Vǟnta mōgõn) kakskeelse kohanime­tähise. See on osa suuremast märkide vahetamisest haldusüksuste piiridel: 2020. aasta haldusreformiga tekkisid Lätis uued haldusüksused ja nüüd on hakatud nende piiride tähiseid vahetama. Sel suvel peaks Liivi randa lisanduma ametlikke teeviitu, millelt võib lugeda külade ja jõgede liivikeelseid nimesid. Mõne aasta pärast võiks oodata vanade salatsiliivikeelsete koha­nimedega märke Salatsi liivi alal.

Tänapäeva liivi kogukonna jaoks on liivikeelsete kohanimede nähtavus sümboolselt oluline. See sarnaneb 1990. aastate alguses esile kerkinud algatusega, et liivlased saaksid passis oma rahvuseks märkida „liivlane”, mis Nõukogude Liidu ajal ei olnud võimalik.⁶ Selle võimaluse andmine oli kogukonna identiteedi jaoks väga oluline, selleks et näidata oma rahvust ja selle üle uhke olla, kuigi suurt praktilist mõju sellel muudatusel ei olnud.

XX sajandi ajaloo keerdkäikude tõttu on valdav osa liivlasi asunud Liivi rannast elama mujale, kuid Liivi rand on siiski elavas liivi pärimuses oluline kui viimane ala, kus see kogukond on kompaktselt koos elanud. Seetõttu tahavadki Kuramaa liivi perekondade järeltulijad mööda Liivi randa sõites näha külanimesid teeviitadel peale läti keele ka liivi keeles, isegi kui tullakse randa vaid kord aastas liivi pühadeks (lv Līvõd pivād), mida peetakse augusti esimesel nädalavahetusel, või liivi laste suvekooli. Nende jaoks on teeviidal nähtav liivikeelne kohanimi visuaalselt oluline märk, et liivi keelel on oma koht maailmas.

 

Liivi pärand ootab uurijaid

Oluline on märkida, et liivi pärandit ei ole seni küllaldaselt uuritud. Liivi instituut saab liivi pärandi kohta palju küsimusi, millele ei oskaks õigupoolest mitte keegi vastata. Läti teadlased on liivi pärandit uurinud eelkõige arheoloogia vaate­nurgast, sest muistsed liivi alad on Lätis, ning mõnevõrra uuema aja liivi kultuuri on uurinud Läti etnograafid. Kummaski teadusharus ei ole keeleoskus esmatähtis, sest on võimalik piirduda esemete ja materiaalse kultuuri uurimisega. Eesti ja soome uurijate huvi keskmes on olnud liivi keel. Lisaks on eestlased ja soomlased tegelenud liivi folklooriga, mis on tähendanud põhiliselt rahvaluule ja muu vaimse pärandi kogumist, aga mitte võrdlevat uurimist, sest see eeldab keeleoskust, ent nii liivi kui ka läti keele oskajad on olnud enamasti keeleteadlased.

Vähe on uuritud, kuidas liivi pärand kajastub läti keeles. Pilt selle kohta on üsna pinnapealne, näiteks on päris palju teada liivi keelest läti keelde laenatud sõnu ja samuti on üldiselt teada, et läti keele sõnarõhk on esimesel silbil liivi keele mõjul. Liivi jälgi läti keeles on uurinud põhiliselt kaks inimest: XX sajandi algupoolel tegutsenud läti tuntuim keeleteadlane Jānis Endzelīns, kes kasutas liivikeelseid materjale, ja XX sajandi teisel poolel murde­uurija Marta Rudzīte, kes oskas liivi keelt.

Uurimusi liivi folkloori ja usundi jälgedest läti omas sama hästi kui ei olegi – taas põhiliselt keelebarjääri tõttu. Läti rahvaluule uurijad jäävad nii-öelda läti folkloori mulli: ingliskeelsete tekstide kaudu on võimalik tutvuda teiste naaberrahvaste folklooriga, kuid mitte liivi pärandiga. Näiteks Oskar Looritsa „Liivi rahva usund”⁷ on avaldatud ainult eesti keeles ja enamik läti folkloori uurijaid ei saa seda kasutada. Samuti pole tõlgitud suuremat osa liivi folkloori alg­materjali.

Liivi instituudi igapäevatöös komistame tihti sarnasustele ja võimalikele seostele läti ja liivi vaimse pärandi vahel, mida tasuks sügavamalt uurida. Näiteks sotsiaalmeedia kaudu välitöid tehes jõudsime hiljuti järeldusele, et liivi, läti ja eesti hingedeaeg tundub olevat sarnase pikkusega, kuid leedu hingedeaeg erineb sellest. Siiski ei ole keegi hakanud seda teemat praegu ressursipuuduse tõttu lähemalt uurima. Seda, et mõne kultuurinähtuse juures võib oletada seost liivi pärandiga, tuleb ette päris palju, kuid enamasti jäävad need ootama sügavamat akadeemilist uurimist kunagi kaugemas tulevikus.

Kuna liivi keelt ja kultuuri puudutav materjal ja selle uurijad on mööda Euroopat laiali pillutatud, tähendab liivi teemade akadeemiline uurimine XXI sajandil tegutsemist üleeuroopalises mastaabis. Väga tihe on koostöö Läti Ülikooli liivi instituudi ja Tartu Ülikooli vahel, mis on asjaomase teadustöö põhilised keskused, kuid uurijate ja kontaktide võrk on suur, ulatudes näiteks Helsingisse, Göttingeni ja Viini. Rahvusvahelise teadusliku huvi püsimist võib eeldada edaspidigi, kuna liivi keele kursustele tuleb huvilisi paljudest ülikoolidest üle Euroopa.

 

Kirjutis põhineb 5. aprillil 2023 Tallinnas Fenno-Ugria Hõimuklubis peetud ette­kandel.

Eduard Vilde. Mööda maad ja merd. (Eesti mõttelugu 169.) Koost Hando Runnel, toim Katre Ligi. Tartu: Ilmamaa, 2023. 560 lk.

Eduard Vilde (1865–1933) loomingu austajana ja ajaloolise hõnguga reisikirjanduse huvilisena tervitan käesoleva kogumiku ilmumist. Köide hõlmab kaks erinevat reisi­kirja, mis ka varem on ilmunud samade, ehkki veidi erinevas keelepruugis peal­kirjade „Reisuelamusi Kagu-Euroopast” ning „Krimmi ja Kaukaasia eestlastel külaliseks” all Vilde „Kogutud teoste” XXVIII „andena” autori redaktsioonis 1934. aastal, seega postuumselt. Katre Ligi põgusas eessõnas äratab aga tähelepanu, et sedapuhku on esimese reisikirja aluseks võetud aja­lehes Teataja kahes jaos aastail 1903–1904 ja teise reisi puhul ajalehes Uudised 1905. aastal järjejutuna ilmunud redaktsioon, seega esmatrükk. Teguviis tundub veidi tavatu, pidades silmas „autori viimse tahte” printsiipi, ent selle põhjendamiseks on viidatud Vilde teoste kogus 1956. aastal ilmunud „Reisikirjelduste” köitele ja selle põhjalikule saatesõnale Toomas Huiki (1931–2020) sulest.

Sellise eelteadmisega varustatult nõuaks „Mööda maad ja merd” korralik arvustamine eri redaktsioonide võrdlemist, millele lisaks tuleks arvesse võtta Kairi Tilga koostatud Vilde krestomaatilist ning kommenteerivate tekstidega varustatud reisikirjade kogu „Tossu­täkuga Euroopasse” (2013), mida siinsamas ajakirjas olen tunnustavalt käsitlenud.¹ Viimases raamatus leidub ka ülevaade kõigist Vilde trükis ilmunud reisikirjadest, samuti sisaldab see rohkelt ajastuomaseid illustratsioone. Avaldatud on ka Euroopa kaart Vilde reisidega.

„Mööda maad ja merd” järjestikku lugemine ja põgus võrdlemine varasemate raamatu kujul väljaannetega veenab, et sedapuhku on valitud õige tee: algu­pärane tekst mõjubki mõnusalt oma veidi vanamoelise keelepruugiga, mida vajalikul määral on kaasajastatud ja sõnatähenduste muutusi mõistmise huvides joonealustes kommenteeritud. Vilde keel on ladus ja mahlakas ning on tänuväärt, et viimasel ajal kardetud, olgu kujuteldav või kuri­kuulus „tundlik lugeja” kirjastuses puudub või ei ole kippunud autori hoiakute ja sõnade kallale. Muidugi on tegu mahuka teosega, mida samadele radadele Euroopasse või Istanbuli rändama minnes, ­eestlaste jaoks kultuurilooliselt olulisest Krimmist praegu rääkimata, taskusse ei poeta. Ent materjali ammendavus kaalub selle mugavuse üles. Tugitooliränduri jaoks poleks siiski olnud liiast lisada raamatusse mõni kaart. Aja jooksul muutunud kohanimesid ja võõra­päraseid sõnu on enamasti joone all selgitatud, ehkki mõne sakraalehitise puhul on jäänud nurksulgudesse ka küsimärke. Muuseas, kuna Türgis mindi ladina tähestikule üle alles Atatürki reformide käigus 1928. aastal, siis väärib tähelepanu, et 1903. aasta Konstantinoopolis piirdub Vilde vaid põgusalt keelebarjääri mainimisega. Nii rahvusvaheline ja tolerantne oli see Lääne ja Ida, Euroopa ja Aasia, kristluse ja islami piiril asuv linn, et hakkama sai saksa ja prantsuse keelega ning Türgi toitude kõrvale rüübati õlut saksa kõrtsides ja vaigumaigulist veini kreeka trahterites.

Vilde mõõtu klassik väärinuks muidugi põhjalikumat saatesõna. Ehkki vajalik on selgitatud, jääb selles silma väheke veidras sõnastuses väide „Omaette ooperi moodustavad kohanimed [---]” (lk 10). Mis mõttes „ooperi”?

Kahtlemata on ka reisikirjad Eesti mõtte­loo osa, kuid veelgi enam on seda Vilde publitsistika. Praeguseks on sellest meile kättesaadavad vaid aegunud välja­andeis ja justkui muu vahele eksinud pudemed: valik „Artikleid ja kirju” (1957) küll põhjalike kommentaaride, kuid ajastu­omase kallakuga järelsõnaga, ja Ants Järve koostatud „Kooli kirjavara” sarjas „Jutustusi ja publitsistikat” (1978). Vilde on aktuaalne ja see lünk vajab täitmist.

JANIKA KRONBEG

 

Helmi Eller. Eestlased eksiilis. (Eesti mõtte­lugu 167.) Koost Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa, 2022. 312 lk.

Kirjandusteadlane ja tõlkija Helmi Eller (1902–1998) tegutses muu hulgas Stockholmis ilmunud Eesti Päevalehe juures järje­pideva kirjanduskriitikuna aastail 1959–1984. Lõviosa „Eesti mõttelukku” kogutust moodustavadki selles välja­andes avaldatud raamatuarvustused või täht­päevaga seotud ülevaatekirjutised, lisaks on mõni üksik ajalehtedes Teataja (­kogumikus esimene, aastast 1957) ja Välis-Eesti ilmunud tekst ning koodana monograafia „Ain Kalmus” (1986) algusots. Kogumikus pole niisiis ühtki ajakirjades Tulimuld ja Mana ilmunud Elleri artiklit. Lehe­kirjutistest on tehtud küll valik (seda aga ei ole kuidagi põhjendatud), hulk nappe ­raamatututvustusi on kõrvale jäänud (nt Jaan Lattikust, Ilona Laamanist, Karin Saarsenist, Liidia Tuulsest), siiski on „Eestlased eksiilis” suurelt jaolt omaaegse pagulas­kirjanduse tõtliku ja tutvustava funktsiooniga päevakaja kogumik, mitte eriline mõttelugu.

Ilmumiskontekst ja päevalehe seinast seina lugejaskonnaga arvestamine määrab ühtlasi paljude tekstide laadi. Arvustused kujutavad endast teoste tsitaadirohkeid ja refereerivaid kirjeldamisi, mis on tugevalt käsitletavas kinni ega aseta teoseid ülearu avarasse (üldise kirjandusmõtte või kultuuriloo) plaani; kujundite ja motiivide vaatlus piirdub valdavalt nende loetlemisega, pakkumata eripäraseid tõlgendusi või põhjalikumat analüüsi. Nii tekitab raamatu saatesõnas tsiteeritud Elleri iseloomustamine „põhjalikult ja intensiivse sisseelamisega” analüüsijana (lk 304) pisut nõutust. Autorite koguloomingut hõlmavad järelehüüded või tähtpäevakirjutised püsivad visalt nii elu- kui ka loomeloo faktide juures, üksnes vargsi ja tükati subjektiivseisse muljeisse eksides (nt „Professor Suitsust mõteldes”). Seega Elleri isiklikust mõtteruumist kogumik tuumakat pilti ei anna – kirjutiste peamine ajend näib olnuvat kaasaja kirjanduse hoidmine pildil ja lugejaskonna teadvuses. Selles tegevuses oli Eller kahtlemata üks usinamaid ja seetõttu ka tänuväärsemaid, sest kajastamist on leidnud pea kõik olulisemad pagulasautorid, lisaks vanematki kultuurilugu (nt Otto Wilhelm Masing ja Johann Heinrich Rosenplänter, kes mõistagi ei mahu raamatu pealkirjaks seatud sõnapaari alla). Pagulaskirjanduse ajaloos on Eller samuti ära märgitud just tänu arvustajaviljakusele, misjuures ta täitis „muidu pagulaskriitikas valdavalt tühja naiskriitiku nišši”.²

Siiski võinuks mingi huvitav isiklikumat laadi seisukoht tulla esile hoopis mõnest mõtteloo-raamatust välja jäänud napist palast. Näiteks hinnanguline arusaam vabavärsi kasutamisest³ või „siinpoolsete” ja „teise poole” prosaistide eristus, mis ei põhine mitte füüsilisel ruumil, vaid loomingusse kätketud miljöölistel tähelepanekutel ja psüühilistel reaktsioonidel vs. poeetilisel atmosfääril.⁴ Tõsi, niisugused täheldused on formaadile omaselt kõik ühtmoodi lakoonilised, jäädes välja arendamata. Ometi suurendanuks nende kaasamine raamatu väärtust, mis avaldub eeskätt kirjandusuurijatele: tähtsamad ­retseptsioonipudemed pea 30 aastast ühelt juhtivalt pagulaskriitikult on nüüd ühtede kaante vahel.

B. M.

 

Mall Hiiemäe. Väike putukaraamat rahva­pärimusest. Tartu: EKM Teadus­kirjastus, 2022. 279 lk.

Konnad eesti rahvapärimuses. Koostaja Mari-Ann Remmel. Tartu: Eestimaa Looduse Fond, 2022. 46 lk.

Eluslooduse väikestele esindajatele pühendatud rahvaluulekogumikud mitmekesis­tavad eesti loodusfolkloori käsitlust, suunates tähelepanu nendele, kes on tihti märkamatud, ehk isegi marginaalsed. Mall Hiiemäe toob välja, et putukanimetuste sõnalõpp –kas viitab väiksusele ja tühisusele (lk 8). Samal ajal on just pisiolendid eluslooduse osa, millega inimene suurima tõenäosusega iga päev kokku puutub. Hiiemäe kogumik kuulub pärimust liikide kaupa kaardistavate raamatute sarja, kus on juba vaadeldud loomi, linde, kalu ning puid-põõsaid. Nagu märgib Hiiemäe, on putukate tundmine rahva seas kõige kehvem, sest ühele rahvapärasele putuka­nimetusele võib looduses vastata sadu liike. Eesti looduses on ju umbes 11 000 putukaliiki. Hiiemäe raamatu peatükid järgivad rahvapärast jaotust: eraldi peatükid on liblikast, aga ka vaksikust (maamõõtja nimetus viitab teatud viisil liikuvale liblikavastsele), päevakoerast ja piksepenist (mõlemad liblikaröövikud), herne-, kapsa- ja leivaussist, kärbsest, kiilist, ämblikust jne. Rahvapäraste nimetuste ja kirjelduste virvarris pole olnud küllap kerge taksonoomilist korda luua, nt paklatori peatüki alla on koondatud teated torisevat heli tekitava taku sees elava olendi kohta, kuid lisatud ka putukat üldse mitte mainivad teated öösiti vokki vuristavast naisterahvast ööemast (lk 167–168). Putukad on inimeste majapidamises sagedad ja tihti soovimatud osalised, nii et ootuspäraselt on suur osa pärimusest seotud nende tõrjumisega: „Matsapäeval tuleb visata kolm angutäit sõnnigud oma lauda pealt naabri lauda poole, siis pole laudas suvel kärpsid. (Kihelkonna, 1946)” (lk 98); „Kui uss orast rikub, siis tuleb pista sõnadega sisse loet kepp mulda ja ussid kaduvat. (Pärnu-Jaagupi, 1929)” (lk 201). Teatud putukate kindlal viisil ilmumist on peetud endeks, näiteks nii kiilid kui ka harva nähtav vainu­köis on ennustanud sõda. Vainu­köit, st üksteise külge kleepununa edasi liikuvaid sääsevastseid, on peetud hirmutavaks, aga ka maagiliseks nähtuseks: kes julgeb vainu­köie paljakäsi lahutada, sellele on lubatud suuri tarkusi ja oskusi (lk 258–259).

Mari-Ann Remmel vaatleb konnapärimust tekstiliikide kaupa. Konnad on pärimusse jätnud mitmekesise jälje: neid on mainitud kohapärimuses, vanasõnades, muinasjuttudes, mõistatustes. Kõige rohkem leidub nende kohta usundilist pärimust: konnade järgi on ennustatud ilma ja inimeste käekäiku, viljasaaki, neid on kasutatud armumaagias ja arstimiseks. Konnade järgi on hinnatud vee kvaliteeti (lk 7–8). Suhtumine on olnud ambi­valentne: kuigi hoiatus, et konni ei tohi tappa, paistab olevat laialdane (lk 7), on näiteks kärnkonna peetud kahjulikuks loomaks, kes ennustab surma või ehmatab rasedaid, samal ajal on usutud, et teda tappes võib üheksa pattu andeks saada (lk 26). Ambivalentsusest annab tunnistust seegi, et raamatus pole tavaliselt konnade surmaga lõppevate karjapoiste mängude kirjeldusi – vastav pärimus on arhiivi jõudnud, kuid praegusaja ideoloogia ei soosi sellise pärimuse levitamist.⁵

Pärimuskogumikud pakuvad suurepärast ainest mõtisklemaks eluslooduse olukorra, samuti looduse ja inimese suhte ja selle muutumise üle. Tasub kas või võrrelda, kui palju pärimuslikku teavet on looduse kohta käibel: esimese kevadise liblika värvi järgi tuleva suve ennustamine on tänapäevalgi hästi tuntud (Hiiemäe, lk 120), seevastu esimene kevadine konn on endena peaaegu ununenud (Remmel, lk 8–10). Uuemad pärimusteated aga osutavad otseselt looduses toimunud muutustele: „Inimesed ütlevad, et vanasti oli jaaniussikesi rohkem [---] (Tartu, 2020)” (Hiiemäe, lk 39).

VIVIAN SIIRMAN

 

Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi. Keeletoimetamine. Kõrgkooliõpik. (Gigantum humeris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2022. 213 lk.

Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi. Keeletoimetamine. Harjutusi ja üles­andeid. (Gigantum humeris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2022. 149 lk.

Juba üle kümne aasta koolitatakse Tartu ja Tallinna ülikoolis magistriastmel keele­toimetajaid, seni aga ilma õpikuta. 2022. aastal ilmunud kauaoodatud õppevahendi autorid on kõik Eesti Keeletoimetajate Liidu ja Emakeele Seltsi keeletoimkonna liikmed.

Seni olid olemas vaid Lembit Abo käsiraamat „Käsikiri ja korrektuur. Käsi­raamat teaduslik-tehniliste teoste autoreile, tõlkijaile, toimetajaile” (1966, 2. tr 1975) ning Ellen Uuspõllu koostatud „Õpetusi ja ­harjutusi algajale keele­toimetajale” (2002, 6. tr 2015), mis oli Tartu Ülikoolis eesti filoloogide aine „Käsikirja toimetamine ja korrektuur” õppevahend. Alla 100-leheküljeline brošüür sisaldab põhilisi keele­toimetaja kutseoskuste arendamiseks vajalikke teemasid (õigekiri, vormi- ja sõnamoodustus, sõna tähendus, liiased väljendid, lauseehitus, loogikavead, kirjavahemärgid, stiil, võõrmõjud, korrektuuri­märgid) koos nende juurde käivate harjutustega.

Keeletoimetamise kõrgkooliõpikus on seitse peatükki: „Keeletoimetamise põhimõtted”, „Eri tüüpi tekstide toimetamine”, „Heakeelsus ja õigekeelsus”, „Lause toimetamine”, „Teksti toimetamine”, „Vormistus- ja vorminduspõhimõtted”, „Korrektuur”. Iga (ala)peatüki lõpus on lisalugemise soovitusnimestik, samuti viide harjutustele õpiku lisaköites. Nende koostamisel on kasutatud autorite toimetamis- ja ­õpetamistöö käigus kogutud keelematerjali. Raamatu lõpus on märksõnade sisujuht.

Väärtuslikem osa on teksti toimetamist ja vormistust puudutavad peatükid. Näiteks keeletoimetamise põhimõtete peatükis on toodud ülevaatlik toimetamise tasandeid tutvustav tabel (lk 28–29). Kantseliidi alapea­tükist (lk 158–159) loeme: „Nii 1970ndatel kui ka praegu on keeletoimetajatel näiteks olnud kõvasti tegemist, et tekstist välja saada ülekasutatud, kohati ebavajalike sõnade esikümme: antud, erinev, lõikes, läbi, osas, poolt, raames, teostama, täna, tänu (eessõnana). [---] Mõtlemise muutus võtab aega. Avalike sõnumite selgemat vormi on toetanud mitmesugused algatused, neist tuntuim on ilmselt selge keele liikumine. Selge sõnumi auhinnaga häid eeskujusid esile tõstes loodetakse, et asjaajamis­keeleski liigutaks täpsuse, selguse ja lihtsuse poole.”

Korrektuuri peatükk kajastab kahte ajastut: väljatrükile korrektuuriparanduste kandmise osa juurde (lk 198–201) kuulub korrektuurimärkide tabel ülalnimetatud Abo raamatust – midagi on aastakümnete möödudes samaks jäänud! Pole teada, kui palju neid märke praegusel ajal kasutatakse, ja nii järgnebki keeletoimetaja tänapäevast tööd kajastav osa, s.o arvutis ­korrektuuriparanduste alapeatükk. Kuvatõmmiste pildid (lk 204–205) on üsna raskesti loetavad, aga annavad siiski aimu PDF-failis paranduste sissekandmise viisidest.

Komistasin mõningate konaruste peale. „Seadustes kirjutatakse riigikogu ning maksu- ja tolliamet läbiva suur­tähega, ajakirjanduses eelistatakse enamasti väike­tähelist varianti” (lk 63) – et alguses on toodud läbiva suurtähe näide, siis oleks oodanud kirjapilti Riigikogu ning Maksu- ja Tolliamet. Hüüumärki lause sees tutvustab näide (lk 95): „Tõmbas tapeedi sirrdi! seina küljest lahti” – p.o sirdi! Õigekeelsuse peatüki alapeatükis „Muud märgid” on kirjas: „† (rist) – kasutatakse nime ees elulooandmetes” – minu teada tähistatakse ristiga surmaaega.

Need apsud on tühiasi, kuna valmis on saanud vajalik õpperaamat. Eks seetõttu pälviski Reili Arguse, Katrin Kerni ja Helika Mäekivi töö 2022. aasta parima kõrgkooliõpiku tiitli (kahasse õpikuga „Visuaalsete pädevuste harjutusvara – digiõpik videotöös alustajatele”). Argus peab tunnustust oluliseks, sest kõrgkooliõpiku koostamine on olnud suuresti missioonitöö, mida autorid on teinud ajendatuna sellest, et aja- või asjakohane õppe­materjal puudus. „Nad soovivad valdkonna arendamisse panustada, hoolimata sellest, et tegemist ei ole teaduskirjanduse kõrgetes kategooriates mõõdetava ja teadlase­karjääri edendava tööga.”⁶

T. H.

 

1. märtsil toimus Tallinnas lastekirjanduse keskuses lastekirjanduse aastakoosolek. Jaanika Palm andis ülevaate möödunud aastal välja antud eesti algu­pärasest lastekirjandusest, Krista Kumberg tõlkekirjandusest, Helena Kostenok noorte­kirjandusest ja Anneliis Lepp kõneles lasteraamatuillustratsioonidest.

2.–3. märtsil toimus Kuremaa lossis folkloristide 17. talvekonverents „Mängimine ja mängulisus folklooris”. Kõneldi mänguasjadest, mängimisest ja mängudest nii virtuaalses kui ka pärismaailmas, nii eesti, komi, baltisaksa, ainu kui ka Kesk-Ameerika rahvaste traditsioonis. Plenaar­ettekande teemal „Lapse mõistmine ühis­konnas ja mängu evolutsiooniline tähendus” pidas sotsioloog Dagmar Kutsar. Ettekannetega esinesid Ell Vahtramäe („Mängime ühtset eesti kooli! Vene kooli üleminek eesti õppe­keelele”), Nikolay Kuznetsov („Акань ’nukk’ komi keeles, kirjanduses ja rahvaluules”), Helena Grauberg („Mitte ainult mängu asi. Eseme­uurimus nukk Lottest museoloogilisest aspektist”), Liis Järv („Mängulised ­kollektsionäärid ja muuseum”), Helina Harend, Astrid Tuisk („Trihvaa, tukikas või uka-uka? Jooksu­mängud muutumises”), Reet Bender („Waschnik, härra Krookus ja teised. Välja­mõeldud mängumaailmad baltisaksa laste mängudes”), Madis Kats („Kuidas nad on? Visuaal­etnograafiline vaade laste oma-aega”), Riho Viik („Elutarbelised võimuvõitlusmängud”), Raimond Tunnel („Kuidas mõista mängimist? Video­mängude näitel”). Oli ka viis ingliskeelset ettekannet TÜ magistrantidelt ja doktorantidelt: esinesid Marie-Luise Meier, Aaron S. Reed, Evgeniya Grafskaya, Savannah-Rivka Powell ja Jason S. Cordova.

8. märtsil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Idamari naine – kas mehe selja taga või mehe ees?”. Etnoloog Ljudmila Jamurzina kõneles, milline on naise roll tänapäeval Marimaal ning milline on Eestis elavate mari naiste identiteet.

14. märtsil tähistati Tartu Ülikoolis emakeelepäeva ettekandekoosolekuga, mil­le tähelepanu keskmes oli eesti keele õppimine. Esinesid eesti keele (võõr­keelena) professor Birute Klaas-Lang ja keelepoliitika teadur Kerttu Rozenvalde („Kuidas jõuda Tartu Ülikoolis kaasava keelepoliitikani?”). Tomáš Pavelka kõneles oma õpiteekonnast, eesti keelest ja eestlastest. Rektor andis psühholingvistika kaasprofessorile Virve-Anneli Vihmanile ja tema töörühmale üle Tartu Ülikooli keele­teo auhinna.

14. märtsil peeti Eesti Rahvusraamatu­kogus emakeelepäeva konverents „Tunnete keel ja tehnoloogia”. Esinesid Eesti TA president Tarmo Soomere („Tunnete ja tehnoloogia sümbioos kui eduka (teadus)kommunikatsiooni nurgakivi”), Kuldar Taveter (TÜ, „Emotsioonid, keel ja arvutid”), Liisi Piits (EKI, „Väljendusrikas kõnesüntees”), Mari Uusküla (EKI, „Keel – inimese supervõime”), Siim Oskar Ots (Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilane, „Välismaal sirgunud Eesti noore emakeel”) ja Doris Kareva („Tunnete keel”).

14. märtsil tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis koostöös Eesti Kultuuriseltside Ühendusega emakeelepäeva. Üritus oli pühendatud kahele omas kultuuris tähele­panuväärsele kirjanikule, emakeele ja emakeelse kirjasõna arendajale: Lydia Koidulale (1843–1886) ja Lesja Ukrajinkale (1871–1913). Kristi Metste kõneles Koidulast ja muusikast ning Olha Petrovõts Lesja Ukrajinkast („A wonder woman of ­Ukrainian literature”).

14. märtsil korraldas Emakeele Selts keele­päeva Tallinnas Audentese erakoolis. Esinesid Eesti Keele Instituudi teadurid. Arutelu võõrsõnade teemal juhtis Tiina Paet, Sõnaveebi töötuba juhtis Marja Vaba ja keeletehnoloogia võimalusi tutvustavat töötuba Tiiu Üksik.

14. märtsil kuulutati välja 2022. aasta keele­teo konkursi võitjad. Peaauhinna pälvis EKI inspiratsiooni­päev „Näitame keelt”, rahvaauhinna võitsid EKI ja Eesti Rahvusringhäälingu koostöös valminud keeleajalooteemalised keele­killud ETV-s.

15. märtsil toimus Emakeele Seltsi korraldatud keelepäev Ülenurme Gümnaasiumis. Ettekannetega esinesid Külli Habicht (TÜ, „Milleks uurida vana kirjakeelt?”), Annika Hussar (TLÜ, „Mitut Laurat ja Rasmust sa tead?”) ja Elisabeth Kaukonen (TÜ, „Eurotibidest ja keevitajaonudest ehk Kuidas väljendatakse sugusid eesti keele liitsõnades?”).

16. märtsil korraldati Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis Academia Pernaviensise XIX mõttekoda teemal „Miks keel on tähtis?”. Mõttekoja külalised olid akadeemik Karl Pajusalu (TÜ eesti keele ajaloo ja murrete professor) ning tema pojad Mihkel Pajusalu (TÜ Tartu observatooriumi kosmosetehno­loogia kaasprofessor) ja Sander Pajusalu (TÜ kliinilise meditsiini instituudi kaasprofessor). Arutleti keele tähenduse, tunnetuse ja kasutuse üle nii kultuurilisest kui ka erinevate teadusvaldkondade vaatenurgast, samuti kõneldi liivi keelest ja meelest, eesti keele kasutamisest teaduses ja eesti teaduskeele olulisusest.  

17. märtsi Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse dekadentsiteemalisel lugemisseminaril arutleti Émile Verhaereni ja Valeri Brjussovi luule üle. Vaatluse all olid kaks luulevalimikku: Verhaereni „Valik luuletisi” (1929) Johannes Semperi tõlkes ja Brjussovi „Nägemise ülistus” (1978) Kalju Kanguri tõlkes. 

22. märtsil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu. Madis Arukask esines ettekandega „Usk, lootus ja meeleheide – soome-ugri rahvaste kirjalikud eeposed”.

23. märtsil oli Eesti Rahva Muuseumis külas F. J. Wiedemanni keeleauhinna 2023. aasta laureaat, keelekorraldaja ja nimeuurija Peeter Päll. Ta pidas ettekande „Keelekorraldus – kas mitme tundmatuga võrrand?”

24. märtsil toimus Tartus Emakeele Seltsi aastakoosolek. Akadeemilise ühisettekande pidasid Andra Kütt ja Reili Argus („Eesti laste jutustamis- ja viitamisoskuse seosed keelelise kasvukeskkonnaga”). Seltsi auliikmeks valiti Peeter Päll, uus teadussekretär on Marit Alas.

24. märtsil peeti Tartus ajakirja Akadeemia auhinnaseminar. Kuulda sai kuldlaureaatide ettekandeid: Jaan Undusk („Moraali ja mõistlikkuse piiril”), Maarja Siiner („Keeleärevus, keeleparanoia ja kaoseteooria”), Priit Pikamäe („Generaal­advokaat”) ja Riho Nõmmik („Reis Marsile. Milleks?”). Esines ka tõlkeauhinna laureaat Janika Päll. Hõbeauhinnad said Mihkel Mutt, Rein Veidemann, Marek Tamm, Kaarina Rein, Tiina Kirss ja Ene-Margit Tiit.

30. märtsil Tartus toimunud Akadeemilise Rahvaluule Seltsi koosolek oli pühendatud folkloristi ja kirjandusteadlase Rudolf Põldmäe 115. sünniaastapäevale. Mari-Ann Remmel pidas ettekande „Rännakud Rudolf Põldmäega – sissevaade tema välitööpäevikutesse 1929–1958”. Põldmäe ekspeditsioonipäevikud annavad omanäolise ülevaate ajastu vaimust, piirkondade eripäradest, inimtüüpidest ja eluolust, samuti teatud päevapoliitilistest ja usuliikumistega seotud teguritest.

30. märtsil toimus Tartu Ülikoolis vaimse tervise konverents „Sõna jõud”. Üks peaesineja oli folklorist Reet Hiiemäe, kes kõneles vaikimisest kui omamoodi kõnekast suhtlusaktist, samuti maagilisest sõnakasutusest kaitseks ja jõu andmiseks. Vestlusringi „Sõna jõud? Kuidas kuuldut päriselus rakendada” juhtis Arne Merilai.

30.–31. märtsil korraldas Eesti Rahva Muuseum Tartus aastakonverentsi „Õige keha, vale keha?”. Konverentsil kuulis ettekandeid inimkeha kultuurilisest mõtestamisest eri distsipliinide vaate­nurgast ja mitmesuguste sotsiaalsete, poliitiliste, majandus- ning võimusuhete kontekstis Eestis erinevatel ajaloo­perioodidel. Teiste hulgas esinesid Madis Arukask (TÜ, „Alastus ja juuksed eesti ja naaberrahvaste rahvakultuuris”), Kadri Tüür (TLÜ / Viljandi Kultuuri­akadeemia) ja Julia Kuznetski (TLÜ, „Naise kehalisus Eesti nüüdisluules: ökofeministlikke tähelepanekuid”), Reet Hiiemäe (EKM, „Kehalisusest pärimuslikes naiste rituaalides”), Eve Annuk (EKM, „„Väike kuivetanud kääbuke”: keha(lisuse) kujutamine Lilli Suburgi (1841–1923) mälestustes”), Terje Anepaio (ERM, „Murtud elu. Füüsiline ja vaimne kannatuskogemus Siberis eesti naise kirjades 1949–1956”), Danila Rygovskiy (TÜ, „„Puhtad” ja „­mustad” nõud kui sotsiaalsed kategooriad ja kehapraktikad Siberi ning Eesti vene vanausuliste kombestikus”).

Foto: Jüri Viikberg

19. jaanuaril 2023 jõudis lõpule Emakeele Seltsi kauaaegse raudvara Helju Kaalu elutee. Üle poole sajandi oma elust pühendas ta eesti keelele ja tööle Emakeele Seltsis, saades otsekui seltsi sümboliks, ilma temata olnuks selle igapäevast elu raske ettegi kujutada. Keeleinimese ametialale jõudmist ei osanud ta ise oma noorpõlves plaanida, aga otsustavaks said ühiskondlikud olud tema kujunemisaastail.

Helju Kübar sündis 6. märtsil 1930 Räpina vallas Raadama külas, ta lõpetas 1949. aasta kevadel 1. lennus Räpina Keskkooli ja astus sama aasta sügisel Tartu ülikooli ajaloo osakonda. Maalapsena eelistas ta oma tulevase erialavalikuna etnograafiat, kuni saatus kõik tema plaanid uppi lõi. 1950. aastal arreteeriti kodanliku natsionalisti pähe tema isa, kellele määrati karistuseks tollal tavapärane 25 + 5. Esiotsa õnnestus Heljul ülikooli eest seda fakti varjata, aga mitte kauaks, 1952. aasta kevadel eksmatrikuleeriti III kursuse tudeng kui rahvavaenlase tütar. Järgnesid alandavad tööotsingud, sest „ankeet oli määritud” ja teda ei julgetud tööle võtta, kuni lõpuks õnnestus saada tööd esiti raamatukoguhoidja asendajana ja seejärel tehases Taksomeeter – ametlikult tõmblukkude tsehhi abitöölisena, tegelikult aga sekretäri abilisena. Ei olnud siiski halba ilma heata: seal tutvus ta oma tulevase abikaasa, insener Jüri Kaaluga.

Pärast Stalini surma, kui olud õige pisut leebusid, taotles Helju Kaal Moskvast luba ülikooliõpingute jätkamiseks. 1953. aasta sügisel kutsuti ta ülikooli rektori Fjodor Klementi audientsile, kes selgitas, et ajaloo erialal jätkata pole tal „arusaadavatel põhjustel” võimalik, aga kõne alla võiks tulla näiteks filoloogia samas teaduskonnas. Nii saigi Helju Kaalust eesti filoloogia kaug­õppeüliõpilane. IV kursusel liitus ta statsionaaridega, valis kitsamaks erialaks soome-ugri keeled ja lõpetas ülikooli 1958. aastal n-ö vabadiplomiga. Tollasest (õpetaja) töökohale suunamisest Helju Kaal pääses, sest tema abikaasa juba töötas Tallinnas. Et Emakeele Selts vajas uut tööjõudu, soovitas teda seltsile diplomitöö juhendaja Paula Palmeos.

1. septembril 1958 vormistati Helju Kaal tööle seltsi vanembibliograafina, ent temast sai töötaja, keda jätkus täitma mitme­suguseid ülesandeid. Pärast hirmutavaid terroriaastaid oli Emakeele Seltsi vastutav sekretär Heino Ahven suutnud vähehaaval taastada murdekorrespondentide võrgu ja 1958. aastal jätkusid keeleainestiku kogumise võistlused. Edasised võistlused (1959–1995, 2001) jäidki peamiselt Helju Kaalu õlule. Tema hooleks oli käia Eesti eri paigus kaastöölisi juhendamas, kirjutada murdekogumisele innustavaid artikleid ning pidada ettekandeid murdekeele ja selle kogumise tähtsusest. Iga-aastaste murdevõistluste läbiviimine tähendas ajamahukat hoogtööd, mis hõlmas võistluste ettevalmistamist, üles­kutsete kirjutamist, küsitlusteemade ja sedelite levitamist, ent ka hulgalisi kirja­vahetusi ning võistlustööde arvelevõttu. Aga mitte ainult. Kui oli hädasti vaja uusi küsitluskavu, siis asus ta neid koostama. Väljaandes Kodumurre ilmusidki „Maastik” (1960), „Inimese keha ja selle osad” (1960), „Rahvapäraseid väljendeid inimese kohta” (1962) ja „Mõõdud” (1963), asjatundlikud ja põhjalikud abivahendid kogujatele. See kõik oli Helju Kaalule meele­pärane tegevus. Ta tundis rõõmu kohtumistest tollaste teenekate murde­kogujatega nii Tallinnas kui ka nende kodukohas, olgu mainitud Theodor Saar Kihnus, Aadu Toomessalu Pöides, Vladimir Paivel Lümandas, Floriida Sillavee Rõuges ja Alli Vetekaja Iisakus. Elavast murdekeelest ja ärksast murde­rahvast ammutas ta rõõmu ja energiat. Niisama oodatud oli talle keele­päevade korraldamine kümnetes koolides üle Eesti, isegi kui see kasvatas tema töömahtu oluliselt. Pole siis imestada, et igaüks, kel oli vähegi pistmist Emakeele Seltsiga, puutus kokku ka Helju Kaaluga. Seltsi kontor, tema omaaegne töötuba, on olnud Eesti keeleelu üks keskseid kohti, olgugi seltsi liikmeskond hajali üle maa. Keeleinstituudi rahvaga tegutses ta sama katuse all ühiseid murde­kogusid hooldades, ent väga tihedalt oli ta seotud ka ülikooli­inimestega, olgu siis ettekandekoosolekutel, keelepäevadel või seoses mitmesuguste väljaannetega. Kõikidesse suhtus ta väga sõbralikult ja lugu­pidavalt, selles ei puudunud ka aupaklikkus. Eesnime pidi kutsus ta nooremaid või n-ö omasugusemaid kolleege (Helmi, Salme, Hella), aga lähima töökaaslase Heino Ahvena poole pöördus elu lõpuni täisnimega ja ei rääkinud ta kunagi ka näiteks Kasest ega Veskist, nad olid tema keelel üksnes professor Kask ja akadeemik Veski.

Et Helju Kaalule olid loomuomased korrektsus ja korraarmastus, siis langes tema õlule veel keeleliste bibliograafiate koostamine ja seltsi raamatukogu korrashoid. Esimesele ülevaatele („Keelelist bibliograafiat”, 1958) järgnesid mahukamad „Emakeele Seltsi aastaraamatu I–X (1955–1964) koondsisukord” (1967), „J. V. Veski tööde bibliograafiad” (1969), „A. Kase keeleliste tööde bibliograafia (1963–1971)” (1972) ja „Emakeele Seltsi aastaraamatu 1–50 bibliograafia” (2004). Need olid kõik aega ja täpsust nõudvad tööd, mille tähendust ja olulisust märgatakse hoopis hiljem (kui üldse). Sellesse ritta kuulub kindlasti ka tänuväärt keeleelu kroonika väljaandes Kodumurre. Lisaks on ta osalenud seltsi arhiivimaterjalide korrastamisel (enne nende loovutamist akadeemia keskarhiivile) ning seltsi raamatukogu elektroonilise kataloogi koostamisel. Korrastustööde käigus said tema nooremad kolleegid ühtlasi aimu laastavast stalinismist. 1950. aastal tuli nimelt seltsi raamatukogust kõrvaldada eesti rahvusteaduste kullafondi kuuluvaid teoseid, sest neis nähti avalduvat „fašistlikke, rassistlikke ja nõukogudevastaseid tendentse”. Neid rusuvaid aegu meenutas Helju Kaal väga delikaatselt, ilma kedagi nimeliselt mainimata, veel vähem süüdistamata, sest „ajad lihtsalt olid sellised”.

Omajagu hoolt nõudis muidugi ka seltsi raamatukogu, mis on täienenud vahetuse, kinkimise või ostude teel. Helju Kaal hoidis silma peal lisandunud teostel ja alates 1971. aastast koostas ta aasta­raamatus rubriiki seltsile saabunud kirjandusest. Kitsaste olude kiuste korraldas ta väljaannete vahetust kodu- ja välismaa sõsarseltside ning teadusasutustega. Kes on korragi käinud seltsist raamatuid laenamas, on võinud imetleda Helju Kaalu koostatud sedelkartoteeki, mis oli järjestatud nii autorinime, teose pealkirja kui ka sarjanimetuse järgi. Et ka kirjanduse paigutus riiulitel järgis tema süsteemi, siis nägi laenutamine välja nii, et ta vaatas raamatu asukoha kartoteegist ning seejärel ulataski juba oma käega soovitud teose.

Mainitud tegevused tähendasid Helju Kaalule juba parajat töökoormust, aga vajaduse korral asus ta filoloogi ja murde­tundjana meelsasti appi nii käsi­kirjade trükiks ettevalmistamisel kui ka toimetamisel. Ta on koos Mari Musta ja Eevi Rossiga trükki toimetanud korrespondentide kogumikud „Kuiss vanal Võromaal eleti” (2005) ja „Ennemustitsel Mulgimaal” (2008) ning Marta Mäesalu „Mineviku­pärandit Häädemeestelt” (2012). Siin kulusid marjaks ära tema Räpina murraku valdamine ja teadmised Lõuna-Eesti murrete kohta laiemalt.

Kõiki oma mitmesuguseid ülesandeid täitis Helju Kaal suure hoole ja armastusega. Oma enesestmõistetava kohalolu, abivalmiduse ja sõbralikkuse tõttu peeti teda seltsi tõeliseks perenaiseks. Helju Kaalu pühendunud tööd eesti keele heaks on tunnustanud haridusministeerium, president Toomas Hendrik Ilveselt sai ta 2008. aastal Valgetähe V klassi teenetemärgi. Emakeele Seltsi auliige oli ta 2010. aastast.

Helju Kaal saadeti viimsele teekonnale Tartu krematooriumist 28. jaanuaril 2023 ja ta sängitatakse Liiva kalmistule Tallinnas.

Keelekorralduse põhimõtted jõuavad tekstidesse mitut teed pidi, nii kirjalike keele­nõuannete kui ka vahendajagrupi ehk keeletoimetajate valikute ja otsuste kaudu. Keeletoimetajad omandavad keelekorralduse põhimõtted ja teadmised üldjuhul ülikoolis, hiljem muidugi ka töö ja enesetäiendamise käigus.

Enamasti on keeletoimetajatel filoloogiline haridus, suurem osa toimetajatest ongi lõpetanud eesti filoloogia õppekava. Noorematest keeletoimetajatest moodustavad olulise osa need, kes on õppinud just nimelt keeletoimetamist. Keeletoimetajaks saab praegu õppida Tallinna Ülikooli keele­teaduse ja keeletoimetamise magistri­kaval ja Tartu Ülikoolis soome-ugri ja eesti filoloogia magistrikaval eesti keele hoolde mooduli ainete toel.

 

Ülikoolid ja õppekavad

Kuigi eraldi erialana ei ole keeletoimetamist mitte alati ülikoolides õpetatud, on eesti filoloogia õppekavades ikka lisaks õige- ja heakeelsuse ainetele leidunud kitsamalt toimetamisega seotud aineid või aineplokke. Tartu Ülikooli magistriõppe­kavas oli 2003.–2014. aastani keeletoime­tamine eraldi spetsialiseerumisharu. Alates 2015/2016. õppeaastast sai keele­toimetaja eriala aineid õppida ühe valikuna moodulis „Valitav lisapädevus oma erialal”. Praegu on Tartu Ülikoolis võimalik keeletoimetamist õppida bakalaureuse­tasemel, kus on eesti ja soome-ugri keele­teaduse õppe­kavas 6 ainepunkti (EAP, võrdub üliõpilase tehtava 26 töötunniga) mahus keeletoimetamise aineid, millele lisandub soovi korral 6-punktine toimetamispraktika. Kui arvestada, et kokku on bakalaureuse­taseme õppekava maht 180 EAP-d, moodustavad need ained alla 10 protsendi ainetest. Magistritasemel (õppekava maht on 120 EAP-d) on moodulis „Eesti keele hoole” 18 EAP eest toimetamis­aineid (majandus-, õigus- ja halduskeele eri­kursused, stilistika, tehnikatekstide toi­metamine, toimetamine veebis ja tehniline toimetamine, tõlke toimetamine). Nendele ainetele lisaks tehakse 6 EAP eest toimetamis­praktikat. 2023/2024. õppe­aastaks valmib uus õppekava, kuhu tuleb 12 EAP mahus valik­moodul „Keeletoimetamine”.

Tallinna Ülikoolis loodi keeletoimetamise magistrikava 2004. aastal. Alates 2017. aastast on keeletoimetamine keeleteaduse ja keeletoimetamise liitõppekava osa. Bakalaureusetasemel oli Tallinna Ülikoolis 2017. aastani eraldi referent-toimetaja eriala, nüüd moodustab see eesti filoloogia õppekavas ühe peaeriala. Paralleelselt on refereerimise ja keeletoimetamise ainetest komplekteeritud 48 EAP mahus kõrvaleriala, mida saavad valida ja ka valivad eesti filoloogia üliõpilaste kõrval kõikide teiste humanitaarteaduste instituudi erialade üliõpilased. Magistritasemel on erialaaineid kokku 84 EAP-d (ülejäänud punktimahu täidab üks vabaaine, üks üleülikooliline sissejuhatav aine ja magistritöö). Erialaainete hulgas on keeletoimetaja peaeriala maht 27 EAP-d ja sinna kuuluvad ained, nagu toimetamine, kirjastamise alused ja kirjandusliku teksti toimetamine, eri tekstiliikide toimetamine ja terminoloogia ning 6-punktine toimetamispraktika. Lisaks teevad keeletoimetaja peaeriala üliõpilased magistri­seminaris 3 EAP mahus individuaalset toimetamistööd. Kuna keeletoimetamine on täna­päeval tihedalt seotud tõlkimisega, sest väga suur osa toimetatavatest tekstidest on tõlketekstid, on keeletoimetajate õppekavva lisatud kolm tõlkeainet (tõlke­lingvistika; kirjaliku tõlke alused; projektijuhtimine, masintõlge ja tõlketehnika).

Peamine ainekursus, kus keelekorralduspõhimõtteid on läbi aegade käsitletud, on mõlema ülikooli keeletoimetajate õppekavas olnud kas keelekorralduse või oskuskeelekorralduse kursus. Nii oli 1992.–1994. aastani Tartu Ülikooli eesti filoloogia õppekavas Tiiu Erelti loetav aine „Eesti keelekorralduse ajalugu kesk­astmes”, 1997.–2007. aastani „Eesti keele­korraldus”, 1995.–2014. aastani aine „Oskuskeele­korraldus”, aastatel 2007–2013 „Eesti kirja­keele ajalugu ja korraldus”, „Erikursus oskuskeele- ja nimekorraldusest” ning 2019. aastal „Eesti keele korraldamine ja seisund”. Kuigi aine nimetus on aja jooksul muutunud, on ainekaartidelt näha, et peamised teemad ja ainekirjandus, sh kohustuslik kirjandus, on samaks jäänud. Tallinna Ülikooli keeletoimetamise õppeainete täpsed nimetused varieeruvad, kuid vaadates ainekaartidel esitatud kirjandust, on näha, et üheksakümnendatest alates (varasemad ainekaardid ei olnud autorile kättesaadavad) on kohustusliku kirjanduse hulgas olnud alati Tiiu Erelti „Eesti keele­korraldus” (2002). Seega võib öelda, et üksikisiku, antud juhul Tiiu Erelti mõju on olnud valdkonna spetsialistide kujundamisel suur, seda mitme põlvkonna keele­toimetajate puhul, ning väljendudes kas otseselt ainet õpetades või kaudsemalt, tema kirjutatud keelekorralduse tüvitekstidega.

Mõlema ülikooli õppekavade muutusi jälgides on näha, et keeletoimetaja erialaga seotud õppekavad ja ainemoodulid peegeldavad riigi tasandil toimuvaid haridusmuutusi: õppekavade koondamise tagajärjel on saanud 2000. aastate alguses eraldi õppekavadest esialgu omaette eriala ja seejärel mõnikord veelgi väiksema mahuga valikmoodul. Sellise koondamise tagajärjel on paratamatult tulnud millestki loobuda ja ainekursusi ühendada. Nii on keelekorralduse üldisemaid põhimõtteid puudutav olnud algselt eraldi keelekorralduse ainekursus ja seejärel liikunud teiste ainete alateema(de)ks. Iseenesest ei oleks see probleem, kuid väike kahtlus siiski tekib, kas keelekorraldusega seotud teoreetilised teemad saavad teiste ainete sees piisavalt aega ja ruumi.

 

Õppeained

Kui heita pilk õppekavadesse ja vaadata, mis aineid näiteks Tartu Ülikoolis 2004/2005. õppeaasta keeletoimetaja erialamoodulis õpetati, on näha, et lisaks eri tekstiliikide toimetamise ainetele tuli üliõpilastel läbida üldisemat tausta pakkuvad ained, nagu korpuste praktika, erikursus kirjakeele varieerumisest, suuline kõne ning tekstianalüüs. Keelekorraldusega seotud aineid oli moodulis kaks: nimekorraldus ja oskuskeelekorraldus.

Pea kakskümmend aastat hiljem ehk 2021/2022. õppeaastal on keeletoimetaja valikmoodulis endiselt eri tekstiliikide toimetamise ained. Oskuskeel ja nime­korraldus on nihkunud üheks aineks, lisandunud on stilistika, toimetamine veebis ja tõlke toimetamise kursus.

Tallinna Ülikoolis oli 2004/2005. õppeaasta keeletoimetaja magistrikavas mitu eri tekstiliikide toimetamise ainet (nt õigus- ja haldusteksti, ilukirjandusteksti toimetamine), eesti keele variatiivsuse aine, aga ka üldisemad ainekursused, nagu sotsiolingvistika ja keelepoliitika. 2021/2022. õppeaasta keeletoimetaja erialamoodulis on terminoloogia aine nihkunud magistri­seminari ja eri tekstiliikide toimetamise aine osaks, lisandunud on tõlkimisega seotud ained, nt masintõlke ja projekti­juhtimise kursus, ja rakenduslingvistika erikursus, mis paaril viimasel aastal on sisult olnud nimekorraldus.

Kursuste ainekaartidelt saab aimu ka sellest, mida täpsemalt eri ained sisaldasid. Näiteks on Tallinna Ülikoolis 2015. ja 2018. aasta keelelise toimetamise aine nii loengu­maht tundides (42 akadeemilist tundi 6-punktisel kursusel), õpiväljundid kui ka eesmärgid jäänud samaks. Teemadesse on aga 2018. aastal lisandunud toimetamise etapid ja teksti toimetamisvajaduse hindamine ning eraldi märk­sõnaga on välja toodud korrektuur. Ka aine­kursuse kirjandus on püsinud suures osas muutumatuna. 2021. aasta aine­kaardilt paistab, et auditoorsete tundide arv on varasemaga võrreldes isegi suurenenud (48 tundi).

Ühelt poolt näitavad toimunud muutused õppekava tänapäeva keeletoimetamise nõudmistega kohandamist, näiteks tõlkimisega seotud ainete lisandumine. Teisalt paistab õppekavadest veidi ka kurb tõsiasi, et aineid õppekavva planeerides tuleb tahes-tahtmata arvestada sellega, millised ainekursused on olemasolevate õppejõudude ja nende teadmiste ringiga kaetud ja millised mitte. Aineid, mis annaksid üliõpilastele keeletoimetajana küll hea ettevalmistuse, nt eri tüüpi ilu­kirjandustekstide toimetamine ja reklaamtekstide stilistika, küljendamine, masintõlke järeltoimetamine, ei saa õppekavva planeerida kas või selle tõttu, et vastava ala õppejõude ei leidu kas üldse või ei leidu piisavalt.

 

Toimetajaelu: tellijad, tõlkijad, autorid

Hoolimata sellest, et ainekursuste sisu tänapäevastatakse pidevalt, tekib tihti igapäevases õpetamistöös küsimus, kas üldse ja kuivõrd suudab ülikool tegelikult tulevast keeletoimetajat tema tööks ette valmistada. Üha enam tunnevad värskelt tööle asunud keeletoimetajad, et nad oleksid justkui kahe tule vahel. Töö tellijat ehk klienti huvitab tihti ainult tähtaeg ja hind – et töö saaks ruttu tehtud ja et trükist saaks palju müüa ning nii, et keeletoimetamise hind moodustaks kogu trükise hinnast võimalikult väikese osa. Seetõttu on järjest vähem teoseid, millel on sisutoimetaja, ja teksti sisuliste probleemide märkamine jääb sageli keeletoimetaja õlule.

Keeletoimetaja teise partneri, tõlkija huvi on sageli kitsalt see, et mõte oleks hästi edasi antud, et tõlge oleks täpne. Vahel soovib tõlkija ka seda, et keele­toimetaja töö ei võtaks väga palju aega, sest enamasti kulub tõlkimiseks rohkem aega kui esialgu plaanitud ning kuna käsikirja trükki andmise tähtaega enamasti nihutada ei saa, lüheneb just see aeg, mis oli mõeldud keeletoimetamisele.

Keeletoimetaja võib olla autori parim sõber. Arvestada tuleb aga sellega, et autori jaoks on tema tekst juba olemuslikult väga kallis ja mõnikord tunduvad keeletoimetaja pakutud muudatused, isegi siis, kui need teevad teksti paremaks, autori jaoks häirivad või lausa haavavad. Seega peab keeletoimetaja olema paranduste põhjendamisel delikaatne ja oskama autori tunnetega arvestada. Mõnikord on aga keeletoimetaja mõne autori jaoks lihtsalt keegi, kes „teeb keele korda”. Selline tellija tavaliselt ei soovigi parandusi üle vaadata. Vahel aga tahetakse keeletoimetaja käest just nimelt keelenõu, soovitakse arutleda ja koos lahendusi otsida.

Omaette oskust nõuab eriti algajalt keele­toimetajalt tekstist distantseerumine – alati ei peegelda tekst toimetaja enda eetilisi tõekspidamisi ja oskus rahulikult toimetada seisukohti, millega ise kuidagi nõus olla ei saa, areneb aastate jooksul.

Loomulikult on trükisel ka sihtrühm ehk lugeja, keda ei huvita mitte see, kas ja kui palju keeletoimetaja tekstiga tööd teha sai või kas autor või tõlkija suhtus ette­panekutesse hästi või mitte, vaid lihtsalt see, et teksti oleks hea ja huvitav lugeda. Lugeja ei peakski märkama, kas keele­toimetaja on oma tööd hästi või halvasti teinud. Kui lugeja hakkab keeletoimetaja peale mõtlema, võib olla tegemist tekstiga, mida ei ole mingil põhjusel hea lugeda.

Järjest sagedamini on keeletoimetaja vastakate huvide keskmes ka situatsioonis, kus ta peab (nt ametitekstides) järgima kirjakeele normi, kuid samas tulema toime ühiskonnas toimuvate keelekorraldus­arutelude ja mullistuste tõttu tekkinud segadusega. Kui keeleelust veidi kaugemad inimesed kuulevad, et midagi justkui toimub, et arutletakse kirjakeele normimise kaotamise üle vms, tekib keelekasutajas tihti ebakindlus. Levinud on hulk keelekorraldusega seotud müüte, nagu „nüüd on ju kõik vabaks lastud” või „need reeglid muutuvad nii sageli, et kuidagi ei jõua järge pidada” või vastupidi – „reeglid on reeglid, aga tegelikult on keel hoopis midagi muud”. Sellise suhtumise ja ebakindluse sees peab keeletoimetaja suutma endiselt toime tulla, otsustada, mis tekstiga on tegemist, kellele see on suunatud, kui rangelt tuleks normi järgida, millist stiili hoida ja kuidas tehtud keelevalikuid peaks autorile põhjendama.

Ideaalis tuleb õpetada tulevasi keele­toimetajaid nii, et nad kogu selles eri osapoolte tahtmiste-soovide-tõekspidamiste puntras säilitaksid igas olukorras professionaalsuse. Kindlasti ei piirdu keele­toimetajaõpe komareeglite drillimise või muude õigekirjanüanssidega – palju olulisem on õpetada tuleviku keeletoimetajad tajuma keelt sügavamalt ja laiemalt. Keeletoimetaja peab mõistma keele struktuuri, eri tasandeid, suutma saada aru keele­muutustest, nende regulaarsusest või ebaregulaarsusest, võimalikest põhjustest, tajuma keele üldisi arengusuundumusi, et teha nende teadmiste taustal ise adekvaatseid ja tekstikohaseid otsuseid. Toimetaja peab suutma mõtestada õigekirja kui kokkulepet, ka seda, miks just selline kokkulepe parasjagu kehtib. Seega peab ta tundma keelekorralduse üldisi põhi­mõtteid ja seda, et need põhimõtted võidakse aja jooksul ümber hinnata.

 

Keeletoimetajate ettevalmistamise probleemkohti. Ühe õppejõu vaade

Kuigi õppejõud on üksmeelel selles, et tulevastele keeletoimetajatele on praktiliste oskuste kõrval tähtis anda lai teoreetiline keeleteaduslik taust, on üliõpilaste vaade vahel teistsugune. Mõnikord on üliõpilaste arvates keeletoimetajail vaja ainult praktilisi keeletoimetamisoskusi. Nii on õppekava koostajatel ajuti keeruline leida tasakaalu teoreetiliste ja praktiliste ainekursuste vahel.

Teine murekoht ulatub ülikoolist välja ja on seotud värskete, just bakalaureusetaseme üliõpilaste lugemusega. Eesti filoloogia õppekavale astunute tekstikogemus on mõnikord äärmiselt napp ja seetõttu ka maailmapilt kitsuke. Õppejõud saab üliõpilaste kogemuste ja teadmiste nappusest aimu, kui tekstis tulevad ette näiteks ajalooteadmisi (nt uus ja vana kalender, nimede eestistamine) või head stiilitaju eeldavad keelendid. Keeleabi- ja muid infoallikaid on keeletoimetaja töö jaoks küllalt, kuid kui lugemus on vähene, ei taipa tulevane toimetaja kahelda ega infot otsima hakatagi.

Kindlasti vajab arendamist üliõpilaste suhtlusoskus. On ju tulevane keeletoimetaja vahelüli kirjutaja ja keelenormingute vahel ning tal on vaja autorile enda parandusi põhjendada, selgitada, neutraalses toonis arutleda ja kokkulepeteni jõuda.

Värskete vilistlaste tagasisidest selgub, et algajail keeletoimetajail on üsna keeruline töömaailma siseneda: toimetulek toimetamistöö tempoga käib esialgu üle jõu, sest tähtajad on sageli sellised, et ei ole aega ei teksti süveneda ega seda viimistleda. Seega tuleb üliõpilastele õpetada ka ajakasutust.

Et keeleteaduse ja keeletoimetamise eriala on avatud magistri­astme õppe­kavaga ja sisseastumine ei eelda filoloogilist bakalaureusetaseme haridust, on üliõpilased väga erineva taustaga. Üliõpilaste seas on olnud näiteks matemaatika, geograafia, muusika, majanduse ja õigusteaduse bakalaureuse- või ka magistrikraadiga õppijaid. Ühelt poolt annab filoloogiast erinev taust tihti mingi valdkonna tekstide toimetamiseks eeliseid, ka grupidünaamika on mitme­kesise taustaga õppijatel innustav. Teisalt muudab filoloogia baasmõistete puudumine teiselt erialalt tulnute jaoks õppimise keeruliseks, eriti esimese semestri alguses. Samas on senine kogemus näidanud, et innustunud üliõpilased suudavad päris kiiresti vajalikud mõisted ka iseseisva tööga selgeks teha ja magistri­töödest ei paista üliõpilase erinev taust enam välja.

Kindlasti on praegu keeletoimetamist õpetada ja õppida kergem kui näiteks 20 aastat tagasi. Et eri tüüpi abimaterjale on rohkesti (nt andmebaasid, sõnastikud, otsingusüsteemid, automaatne tõlge, Google jne), on võimalik väga paljut üsna hõlpsalt kontrollida ja välja uurida. Teisalt on toimetatavad tekstid muutunud järjest ebakvaliteetsemaks (toor- ja masintõlked, kantseliidist ja stampidest pungil arusaamatud sõnajadad, peenutsevad ja käänamata nimisõnadega reklaamtekstid jne) ning selliste tekstidega toimetulekuks on raske üliõpilasi ette valmistada.

Positiivsena võib näha üliõpilaste üha tugevamat vastutuse taju. Õppejõu kogemuse järgi suhtuvad üliõpilased järjest vastutustundlikumalt autori teksti, tihti ollakse liigagi ettevaatlik ja kardetakse muuta autori sõnastust. Vahel on tunda, et üliõpilastel, kes hakkavad lõpetama ja tööle siirduma, on hirm mitte vastata tellija nõudmistele. Suurenenud on ka tähele­panu toimetajatöö eetilistele külgedele: näiteks arutletakse selle üle, kas on eetiline teha tekst ilusaks, kui selle sisu on halb või lausa kahjulik, kas tuleb autori tähelepanu juhtida sellele, kui tekst on kallutatud jne. Samuti tajuvad just magistriastme üliõpilased enda rolli praktilise keelekorralduse elluviijana, nad arutlevad normingute ja nende muudatuste üle ning annavad hea meelega keelenõu teiste erialade üliõpilastele.

On enesestmõistetav, et maailm ja tekstid ning sedakaudu keeletoimetajale esitatavad nõudmised muutuvad. Kindlasti tuleb järjest enam tegeleda masintõlke toimetamisega, keeletoimetaja baasoskuste hulka kuulub juba ammu (vähemalt) korralik inglise keele valdamine, järjest tähtsamaks saab oskus otsida ja hinnata teavet ning võimalik, et tulevikus peab keeletoimetaja oskama ära tunda ka tehisaru loodud tekste. Seega peab keele­toimetaja õppekava andma eesti keelt, keele­korraldust, õigekirja ja toimetamist puudutavatele oskustele lisaks alusteadmisi, nt kuidas tulla toime töömaailma tempoga, suhelda, lähtuda oma töös eetilistest tõekspidamistest. Keelekorralduse puhul saab aga üksikute normingute tundmise kõrval järjest olulisemaks oskus keelekorraldus­põhimõtteid ja sedakaudu toimetamistööd üldisemalt mõtestada.

Kirjutis põhineb konverentsil „150 aastat oma keelekorraldust” (22. IV 2022 Tallinnas) peetud ettekandel.

Prantsuse päritolu laen- ja võõrsõnade kiht eesti keeles on märkimisväärne – uusimas võõrsõnade leksikonis (VSL 2012) on prantsuse lähtekeelega märksõnu ligi 10% –, illustreerides hästi, milline on olnud prantsuse kultuuri mõju eesti keelele. Et sõnu laenatakse tavaliselt keelest, mis on vastavas valdkonnas mingis mõttes prestiižsem, on peale diplomaatia- (atašee, diplomaat), moe- (mansett, puuder) ja sõjandus­sõnade (kürassiir, seersant) prantsuse keelest laenatud rohkelt just kokandussõnu, sest prantsuse kokakunst on kogu maailmas tooni andnud. Koos toitudega on üle võetud nimetused, osa neist on mugandatud, suur osa jäänud ka tsitaatsõnaks, nagu baguette, bouillabaisse, ratatouille.¹ Sellist doonorkeelt on nimetatud ka liiderkeeleks (vt ka Erelt 2007: 312–313). Prantsuse päritolu keeleainese kohanemist eesti keeles on uurinud Erich Raiet (1966). Siinne artikkel on ajendatud vajadusest uurida seniseid ja sõnastada uusi võõrsõnade mugandamise põhimõtteid.

Eesti keeles on prantsuse päritolu kreemitäidise ning glasuuriga keedutaina­koogikest tähistav sõna praegu kasutusel kahel kujul: ekleer ja ekläär. Ilmunud ÕS 1960-s kujul ekläär ja saanud alates ÕS 2013-st normingukohaseks rööpkujuks ekleer, on selle sõna lugu ilmekas näide prantsuse sõnade muganemisest eesti keeles. Järgnevalt arutleme prantsuselähteste võõrsõnade kuju kinnistumise üle eesti keeles. Keskendume lahtise e-ga² häälduvate prantsuse sõnade eesti keelde mugandamisega seonduvale. Et eesti keeles on võõrsõnade kirjapilt üldjuhul häälduspärane, st kirjakuju lähtub originaalkeele ligilähedasest hääldusest, tuleb eesti mugandi kirjakuju varieerumise põhjuseid otsida prantsuse keele hääldamise õpetusest eesti allikates ja võimalikest vahenduskeelte mõjudest.

 

Ekleeridest lähemalt

Keedutainas, millest hiljem hakati valmistama ekleere, sündis Prantsusmaal XVI sajandil Katariina di Medici õukonnas. Sellest tainast valmistati alguses mandli­purukattega saiakesi, millel oli mitu nimetust: (petit) pain à la duchesse ’hertsoginnasaiake’, petite duchesse ’väike hertsoginna’ ja bâton de Jacob ’Jaakobi kepp’. Prantsuse kondiitrikunsti alusepanijaid ja suurmeistreid Marie-Antoine (Antonin) Carême (1815: 150–151) võttis alates 1815. aastast neis küpsetistes kasutusele mitmesugused marmelaadi-, hiljem ka kreemitäidised, ning kattis duchesse’id suhkru­glasuuriga. Nii sündis meile tuntud ekleeri eelkäija.

XIX sajandi keskpaiku võeti Prantsusmaal varasemate nimetuste asemel kasutusele sõna éclair (Gouffé 1873: 304; Rey 1993: 651). Ei ole täpselt teada, mis motiveeris uue sõna kasutuselevõttu, aga võib oletada seost väljendiga en un éclair ’silma­pilguga, väga kiiresti’, sõna-sõnalt ’ühe välgusähvatuse jooksul’. Sõnastikes, retseptides ja ­kondiitrite ajaveebides leidub naljatlevaid oletusi: ekleeri tuleb kähku süüa, sest see on nii maitsev; läikiv glasuur meenutab välgusähvatust; ekleer meenutab vormilt välgunoolt.³ Mõnevõrra tõenäolisem on Larousse’i selgitus: ekleer tuleb kiiresti ära süüa, „et mitte selles sisalduvat kreemi maha ajada” (Larousse XX: 29).

Eestis kirjeldab ekleerilaadseid keedutainast küpsetisi juba päris esimene, XVIII sajandi lõpus välja antud Christina Wargi⁴ „Köki ja Kokka Ramat”, kus neid nimetatakse pritskookideks („prits kokid”) ja tuulemunkideks („tuule-munkid”) (Warg 1781: 556–557), rootsikeelses originaalis vastavalt sprit-bakelse ja wädermunkar (Warg 1755: 542).⁵ Hilisemal ajal on eesti keeles hakatud kasutama ka sõnu tuulekook, ­tuulesai, tuulekott, tuuletasku jpt. Tuule-algulised nimetused lähtuvad saksa sõnast Windbeutel ’tuuletasku, tuulekott’, mida kasutatakse kõiksugu täidistega keedu­tainaküpsetiste kohta, ehkki ei saa välistada ka rootsi keele kui vahenduskeele mõju. Samast allikast (Warg 1781) on eesti keelde võetud suur hulk prantsuse päritolu sõnu (Treiman 1976: 51), kuna Euroopas oli just Prantsuse kokakunst XVII sajandil juhtrolli saavutanud. Sellisteks sõnadeks on väga paljude teiste seas näiteks biskviit, kompott, kreem, marinaad, melon, renett, želee, tort. Nende sõnade eesti keelde toomisel oli kahtlemata määrav roll kokaraamatu tõlkijal, Noarootsi ja Reigi pastoril Johann Lithanderil.

On võimalik, et meile tuntud ekleere pakuti Tartus Werneri kohvikus 1890. aastate paiku (Pritson 2022). See on tõenäoline, kuna ekleeri-sõna sündis Prantsusmaal 1850. aastate paiku. Seejuures ei ole päris selge, millal sõna ekleer (ekläär) Eestisse jõudis ja kas seda nimetust kasutati mõnes XIX sajandil Eestis avaldatud tõlke­tekstis. Puuduvad kindlad andmed ka selle kohta, et neid tollal Tartus just ekleerideks nimetati. Igatahes ei maini seda sõna 1927. aastal ilmunud fotoillustratsioonidega kokandus­raamat: nii retsepti järgi kui ka piltide põhjal otsustades on tegu küll ekleeridega, ent neid nimetatakse täidispätsikesteks (Kokakunst 1927: 260–261). Seda asjaolu võib selgitada ka 1920. aastate suundumus eelistada omakeelseid sõnu. Nüüdseks on ekleerid Eestis laiemalt tuntud ja samasse tooteperekonda kuuluvad ka tuuletaskud, kohupiimataskud, profitroolid, gougère’id jpt kondiitritooted.

On teada, et kõne all olevat sõna kasutati nõukogude ajal toiduainetööstuse erialakirjanduses niihästi kujul ekläär (TTK 1962: 176) kui ka ekleer (Buteikis, Kengis 1965: 76). Samuti on teada, et ekleere (tõenäoliselt just selle nimetuse all) valmistati Eestis kondiitritsehhides 1960. aastate lõpus (Tamsalu 2022). Kuna näib, et sõna ekleer/ekläär on eesti keeles kasutusele tulnud alles nõukogude ajal, võib see viidata, et ekleeri-sõna on eesti keelde tulnud vene keele vahendusel. Võimalusele, et ekleer võib olla venemõjuline vorm, viitab ka Uno Liivaku (1998: 687). Kindlama teadmise korral selle kohta, mil see sõna eesti keeles kasutusele võeti, saaks vahenduskeele täpsemalt nimetada. Samas on ka selliseid sõnu, mis on mugandatud esmalt vahendus­keelest lähtudes, seejärel aga fikseeritud hoopis lähtekeelne kirjakuju, nt aaria ja aarja (vt ka Paet 2022).

 

Prantsuse ai-ühendi mugandamisest eesti keeles

Prantsuse mugand on kasutusel muu hulgas nii inglise (eclair), saksa (Eclair) kui ka vene keeles (эклер). On üsna tõenäoline, et sõna algset fikseerimist ä-ga toetas ideeline tagapõhi, st soov vältida vene mõjule viitavat kirjakuju, sest tendents venemõjulisi vorme eirata on olnud võõrsõnade normimisel üldine (Paet 2022: 926). Arvestades, et sõna fikseeriti esimest korda ÕS 1960-s, võib seda käsitada omamoodi vastu­panuvormina vene mõjudele. 1950.–1960. aastad olid konservatiivse keele­korralduse aeg (Kasik 2022: 1096), ÕS 1960 koostamisel peeti oskussõnade üle teadaolevalt nõu asjaomaste asutustega (vt ka Erelt 2002: 208). Kahjuks ei ole teada, kas arutati ka eklääri kirjakuju üle. Üks ÕS 1960 koostajaid oli Erich Raiet, kes oma 1966. aastal kaitstud väitekirjas võõrsõnade kuju kinnistumisest põhjendab teemavalikut sellega, et ÕS-i koostamisel on vaja kirjakujude üle otsustada. Saksa keele mõju eesti sõna­kujule on väheusutav, kuna ka saksa keeles on kasutusel sõnakuju Eclair (hääldusega [eˈklɛːɐ̯] (Duden: Eclair)).⁶

Täheühend ai (sarnaselt häälikuga è) hääldub prantsuse keeles kinnises silbis lahtise e-na (IPA [ɛ]), vastandudes kinnisele e-le (IPA [e], nagu éclair’i sõnaalguline e). Nõnda on prantsuse keeles kaks erinevat e-häälikut. Lisaks on prantsuse keeles švaavokaalina ja mujal esinev nn tumm e (pr e muet), IPA [ǝ], mis hääldub eesti keeles ö-lähedasena (erinevais ühendeis on teisigi hääldusvariante, nt [ø] ja [œ], aga need ei puutu siinkohal asjasse). Prantsuse keeles – kus üksiksõnas on rõhk alati viimasel silbil – aga hääldatakse lahtist e-d teisiti (madalamalt ehk avatumalt) kui eesti e-d: prantsuse keeles paigutub nn keskmadal (lahtine) e eesti e ja ä vahele ning seetõttu võidakse seda häälikut tajuda ka ä-na, eesti keele vokaalisüsteemis täpselt samaväärset häälduslikku vastet ei ole (Lippus 2022). Eesti keele puhul peame siin silmas ennekõike pikka e-d, kuna lühike e hääldub väga sarnaselt prantsuse lahtise e-ga, näiteks sõnas meister (vrd pr maître [mɛtʁ]). Eesti ja prantsuse sõnade häälduse erinevustele on tähelepanu juhtinud ka Johannes Aavik (1933: 7), nentides, et eesti keeles tuleks kasutada „lihtsustet, eestipärastet kompromisshääldust”, mis ei lähtuks mitte sellest, kuidas neid sõnu hääldatakse asjaomases keeles, vaid „nagu neid eesti keeles peab hääldama”.

1781. aastal ilmunud esimeses eestikeelses kokaraamatus on prantsuse päritolu sõnades lahtist e-d edasi antud tõenäoliselt just rootsi keele mõjul ä-ga: muu hulgas võime sealt leida krääm prülee (Warg 1781: 588),⁷ tänapäeval crème brûlée ehk brüleekreem. Rootsi keel mõjutas ka eesti kokandussõnavara, nii nagu eesti keelt laiemalt. Prantsuse crème’ist sai rootsi keeles kräm (OSA: kräm), mis hääldus arvatavasti originaalilähedaselt e-ga (nagu rootsi ä üldiselt), eesti keelde aga tuli juba kujul krääm. Samas allikas võib sedasama ä-lembust täheldada muudeski prantsuse keelest mugandatud sõnades: nt soupe à la reine > supp a la rään ’kuninganna supp’ (Warg 1781: 5), crème de pain > krääm dö päng ’saiakreem’ (Warg 1781: 582). Sõnakuju krääm leidub ka 1824. aastal ilmunud Katharina Fehre (1824: 397–401) kokaraamatus, mis on tõlgitud saksa keelest, ent küllap oli selle teose tõlkijale, pastor Carl Matthias Henningile eeskujuks Wargi kokaraamat. Järgmises mahukamas eesti­keelses ja samuti saksa keelest tõlgitud Lyda Pancki kokaraamatus, mis ilmus nelikümmend aastat hiljem (Panck 1864), on juba kasutusel sõnakuju kreem.

Ka hilisemal ajal on prantsuse keeles lahtise e-ga häälduvaid sõnu mugandatud eesti keeles ä-ga (vt ka Paet 2011: 150): afäär (affaire), barjäär (barrière), fontään (fontaine), karjäär (carrière), kimäär (chimère), kuväär (couvert), mohäär (mohair), plenäär (< en plein air), revolutsionäär (révolutionnaire), traväär (travers), truväär (trouvère) jpt (pikk vokaal asub rõhulises järgsilbis). Muist nendest sõnadest pärineb prantsuse keelest (nt afäär, barjäär, plenäär), muist on meieni jõudnud prantsuse keele vahendusel muudest lähtekeeltest (fontään ja traväär ladina, kimäär kreeka keelest) (VSL 2012). Mõni sõna (nt funktsionäär, konfektsionäär) on saksamõjuline (sks Funktionär < pr fonctionnaire; sks Konfektionär < pr confectionneur): oletatavasti laiendati analoogiapõhimõttest lähtudes ä-kujuliseks ka teisi eesti keelde laenatud ja algselt lahtise e-ga häälduvaid prantsuse keelest saadud sõnu.

Teisalt esineb eesti keeles ka eer-lõpulisi prantsuselähteseid saksa ja vene keele vahendusel eesti keelde tulnud laene, mille originaalipärane hääldus on lahtise e-ga: etažeer (étagère), kalorifeer (calorifère), kremaljeer (crémaillère), maneer (manière), meer (maire).

Järjekindlust häälduses ega kirjapildis ei olnud veel XX sajandi alguseski. Nii soovitab hea prantsuse keele tundja Aavik põhjalikus häälduspõhimõtete kogumikus nn lahtise e häälduseks kord ä-d, kord e-d: Molière [moljäär] ja Lavallière [lavaljäär] vs. Pierre [pjɛɛr] / [pjäär] ja polonees [polonɛɛs] / [polonees]. Samas nendib ta siiski, et see e on „ä poole kalduv” ja mõnd sõna võib hääldada mõlemal moel, nt maire ’linnapea’ häälduseks pakub ta niihästi [mɛɛr] kui ka [määr]. (Aavik 1933: 20–22)

Ka Paul Ariste (1939: 27) möönab oma eesti keele häälduse käsitluses, et saksa lühike e on lähedane eesti ä-le, ja taunib seda, et ühendit er hääldatakse sageli võõrsõnades är-iks: värb, pärfektne, särveerima, konsärvatiivne pro verb, perfektne, ­serveerima, konservatiivne jne.

Nõukogude aja ilukirjandusteoste hääldusjuhistest võib leida soovitusi hääldada lahtine e kord e-na, kord ä-na. Nii võime ühe 1960. aastal tõlgitud romaani hääldus­juhistest (Dumas 1960: 651) leida: La Fontaine [lafontän], La Vallière [lavaljäär], Molière [moljäär]; 1987. aastal (Dumas 1987: 617) juhatati aga lugeja hääldama: Fontaine [fo(n)teen], Lemaire [lömeer], Robespierre [robespjeer].

Uuemal ajal on vähemalt keeleõpetuses ai hääldamine ää-na asendunud ee-ga: ɛ küll „läheneb ä-le”, aga hääldub siiski e-na, nagu eesti sõnas kera, ja nt nimi ­Baudelaire peaks häälduma lahtise e-ga ehk [bodlɛr] (Treikelder 2003: 7–14). Keele­õpikuis on ä-ga hääldamist otsesõnu keelatud: „[ɛ] on lahtine häälik. Võib lähtuda eesti sõnadest kell või hell, kuid mitte mingil juhul ei tohi lahtist e-d hääldada eesti ä-na.” (Leesi 1999: 11, esmatrükk 1987) Sama tendents esineb (vähemalt ekleeri ja eklääri vahekorras) ka korpuseandmetes: mahukaimas uuema eesti kirjakeele andme­kogus, eesti keele ühendkorpuses (ÜK 2021) on sõnakuju ekleer ülekaalukalt sagedasem (644 esinemust) kui ekläär (72 esinemust).

 

Leksikograafiline ja keelekorralduslik aspekt

2012. a „Võõrsõnade leksikoni” (VSL) toimetamise käigus tehti ettepanek võtta ÕS-i kirjakuju ekleer. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsusega laiendati kirjakeele normingut (normingu laiendamise kohta vt Paet 2022: 926) kirjakujuga ekleer (eklääri kõrvale): mööndi, et „ligilähedane prantsuse hääldus lubab mõlemat kuju” (Raadik 2019: 63). Ekleer võeti VSL-i, alates ÕS 2013-st kajastub see vorm ka normingu­allikas küll märksõnana, ent eelistatumaks kujuks on jäänud (kaudselt) ikkagi endine kuju ekläär: ekleeri seletuseks antakse ’ekläär’ ja eklääri juures on tähendus ’keedu­tainakook’. Selline esitusviis näitab varasema mugandi eelistust. Samamoodi on eelistus ­vormistatud järgmises, ÕS 2018-s. See näitab, et ÕS-i koostamisel ja toimetamisel on keeletoimkonna otsuseid küllaltki vabalt tõlgendatud. Keelenõu andme­baasi⁸ kohaselt on aastatel 2005–2019 küsitud üheksal korral selle sõna kirjakuju kohta, vastuseks on antud ÕS-i eelistus –ääri kasuks.

Eelneva põhjal nähtub, et vanema kirjakuju ekläär eelistamine, nagu on praeguses normingus (ÕS 2018), ei ole põhjendatud. EKI ühendsõnastik (ÜS) esitab ekleeri ja eklääri rööpkujudena. Kasutusandmete põhjal on põhjust vanem kirjakuju märgendada harva esinevaks, kuna rööpsete kirjakujude esitamisel tuleb keelekasutajale anda selgitusi nende vahel valiku tegemiseks. Vananenuks märgendamine peaks põhinema korpuseandmetel. Kui vaadelda (joonis 1) eklääri ja ekleeri suhet 2013., 2017., 2019. ja 2021. aasta korpustes (EtTenTen 2013, ÜK 2017, ÜK 2019, ÜK 2021),⁹ siis on näha kirjakuju ekläär järjekindlat harvenemist ja ekleeri sagenemist. Korpusandmete põhjal on põhjust ekläär vananenuks märgendada.

J o o n i s 1. Ekleer vs. ekläär eesti keele korpustes 2013–2021.

 

Kokkuvõtteks

Eesti keeles on lahtist e-d sisaldanud prantsuse laenude mugandamine olnud ebajärjekindel. Sõna éclair fikseerimine eesti keeles kujul ekläär lähtus tõenäoliselt omaaegsest tavast hääldada prantsuse sõnade rõhulistes silpides sisalduvat lahtist e-d eesti keeles pika ä-ga. Tõenäoline on ka püüd vältida vene vormiga kokku langevat sõnakuju. Lahtise e varieerumist eesti mugandites on mõjutanud ühelt poolt nii hääldus – erinevused prantsuse ja eesti keele fonotaktikas – kui ka (võimalikud) vahenduskeeled: saksa, rootsi ja vene keel. Kuna veel XX sajandi alguses soovitas Aavik mõnel juhul pigem ä-hääldust ja teisal e-hääldust, ei saa imeks panna, et nagu paljudes teistes mugandkujude varieerumist illustreerivates sõnades, on pikka aega kasutusel olnud niihästi ekleer kui ka ekläär.

Uuemad korpuseandmed (ÜK 2021) näitavad, et ekleer on levinum kui ekläär, mis on kooskõlas keeleõpetuses levinud põhimõttega, et ä-häälikust tuleks loobuda ka prantsuse keeles (rõhulises silbis) lahtist e-d sisaldavate sõnade hääldamises. Vanemad laenud, nagu afäär, karjäär ja reväär on juba kasutuses juurdunud ja sagedased, nende kuju on nii-öelda konserveeritud. Otsuse eelistada üht või teist sõnakuju saab keelekasutaja langetada nende keelendite puhul, mille tähistamiseks kasutatakse rööpkujusid, nagu see on ekleeri ja eklääri puhul.

Võõrsõnade kirjapildi varieerumine on väga avar teema ja väärib süstemaatilisemat käsitlust, sh prantsuse laenude osas. Süsteemset käsitlemist vajaksid prantsuse nn tumma e-d sisaldavad sõnad – nt reduut pro *röduut < pr redoute. Siinne ekleeri ja eklääri vaatlus ilmestab hästi võõrsõnade mugandamise mitmetahulisust ja selgitab selle protsessi ekstralingvistilisi tegureid ning juhuslikkustki. Uurimist vajavaid küsimusi jagub aga veel mitmeks eraldiseisvaks käsitluseks.

 

Uurimust on toetanud Eesti Teadusagentuuri projekt „Eesti keele sõnavara ja korraldus: kasutuspõhine keelearendus ja kasutajakeskne veebidisain„ (EKKD103).

 

Madis Jürviste (snd 1985), MA, Eesti Keele Instituudi nooremteadur-leksikograaf (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn); Tartu Ülikooli doktorant, madis.jyrviste@eki.ee

Tiina Paet (snd 1974), MA, Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja-nooremteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn); Tartu Ülikooli doktorant, tiina.paet@eki.ee

 

9. detsembril 2022 kaitses Triin Todesk Tartu Ülikoolis doktoritöö „Ogdžyk töd ‘I do not know that well’: džyk as a degree expression with verbs in Komi” („Ogdžyk töd ‘ma väga hästi ei tea’: džyk tegusõnade määraväljendina komi keeles”). Juhendaja oli professor Gerson Klumpp (TÜ), oponent professor Rogier Blokland (Uppsala ülikool).

Enamikus uurali keeltest moodustatakse omadus- ja määrsõnade keskvõrre kindla võrdlusliite abil. Näiteks eesti keeles on selleks liiteks –m (nt kiire > kiirem), komi keeles aga –džyk (nt ödjö ’kiire’ > ödjödžyk ’kiirem’). Kui aga eesti keeles piirdub võrdlusliite –m kasutamine omadus- ja määrsõnadega, siis komi keeles võib –džyk liituda ka nimi-, ase- ja tegu­sõnadele. Sellisel juhul toimib džyk määra väljendava kliitiku ehk elemendina, mis ei märgi ainult võrdlust, vaid tugevdab või intensiivistab sõna tähendust. Doktoritöö eesmärk oli välja selgitada ja kirjeldada neid tähendusi, mis võivad komi džyk-il olla siis, kui see liitub tegusõnadele, ning lisaks uurida välja, millist tüüpi tegu­sõnade ja tegu­sõnafraasidega džyk liitub, millistega mitte. Selle jaoks on töös kasutatud esmalt kvalitatiivseid meetodeid ning analüüsitud morfosüntaktilist ning semantilist ülesehitust ligi 1100 sellisel ilukirjandusest ja meediast pärit lausel, kus džyk on liitunud tegusõnafraasile. Töö ühe osana viidi komi keele kõnelejate hulgas läbi džyk-i vastuvõetavust hindav küsitluskava, mida analüüsiti nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt. Näitelausete analüüsist järeldub, et kõige sagedamini on džyk tegusõnade intensiivistaja, mis väljendab tegevuse või seisundi kõrget määra või saavutatud tulemuse ulatust; džyk võib viidata ka tegevuse kvaliteedile või kiirusele. Koos eituses tegusõnaga võib džyk väljendada tegevuse mõõdukust, millega näidatakse seda, et tegevus ei õnnestunud täielikult või et seisund ei ole soovikohane. Väitekirja teise olulise tulemusena selgus, et džyk-i liitumine tegusõnadega on võrreldav sellega, kuidas kombineeruvad tegu­sõnadega määrsõnad, nagu rohkem, palju jne. Džyk kombineerub seega olukorra muutust märkivate tegusõnadega, kogeja­tegusõnadega, tegevust märkivate tegu­sõnadega, aga ka nägemis- ja mõtlemis­tegusõnadega. Küsitluskava tulemused näitasid veel, et komi keele kõnelejate jaoks on kõige loomulikum džyk-i esinemine eituses lihttegusõnaga, mis esineb kontekstis, kus on võimalik džyk-i mitmeti tõlgendada. (http://hdl.handle.net/10062/88046)

16. detsembril kaitses Maria Tuulik Tartu Ülikoolis doktoritöö „Adjektiivide süste­maatiline polüseemia eesti keeles tajuadjektiivide näitel”. Juhendajad olid professor Renate Pajusalu (TÜ) ja Margit Langemets (EKI), oponent Ulla Vanhatalo (Helsingi ülikool).

Viimaste kümnendite jooksul on Euroopa leksikograafias toimunud suured muutused: sõnaraamatute formaat on nihkunud paberkujult elektrooniliseks ning koos sellega on ka Eesti leksikograafia muutunud korpuspõhiseks ja liigub (pool)­automaatsete lahenduste suunas. Seetõttu on kasvanud vajadus täpsema semantilise märgendamise ja süsteemsema esituse järele. Polüseemia on nii korpuslingvistikas kui ka leksikograafias jätkuvalt oluline probleem. Adjektiivile on iseloomulik, et eri kontekstides võib see rõhutada substantiivi erinevaid omadusi (nt kõva voodi, kõva hääl, kõva tegija). Doktoritöö on esimene katse eesti keeleteaduses selgitada taju­adjektiivide süstemaatilisi tähendusmustreid ehk polü­seemiamalle. Polüseemiamallid toovad välja seoseid eri tähendusvaldkondade vahel ning pakuvad tuge leksikograafile polüseemse sõna kirjeldamisel. Väitekiri uurib eesti adjektiivide süstemaatilist polüseemiat kolme semantilise rühma näitel: värvi-, temperatuuri- ja (põhiliselt teks­tuuriga seotud) kompimisadjektiivid. Töö tegeleb ka adjektiivirühma sõnaliigilise piiritlemisega ja pakub välja korpusparameetrid, mis aitaksid leksikograafil adjektiiviklassi piiripealsete juhtumite korral paremini sõnaliiki määrata. Nii süstemaatilise polüseemia mallide selgitamise kui ka adjektiivi korpusprofiili loomise rakenduslik siht on hõlbustada sõnastikutööd ning aidata kaasa adjektiivi täpsemale esitusele leksikograafias. (http://hdl.handle.net/10062/88119)

2. detsembril 2022 peeti Tallinna Kirjanduskeskuse Tammsaare muuseumi 17. sügiskonverents „Kui seda metsa ees ei oleks? Metsa kuvand eesti kirjanduses”. Esinesid Valdur Mikita, Madis Arukask, Sirly Hiiemäe, Elo Lindsalu, Mare Müürsepp, Annika Aus, Maarja Vaino ja Aarne Ruben.

2. detsembril toimus Tallinna Ülikoolis VIII teaduskeele konverents. Peep Nemvalts kõneles oma avasõnavõtus Eesti teaduskeelest teadmusühiskonna alus­talana. Ettekannetega esinesid Jakob Kübarsepp, Priit Kulu („Eestikeelne terminivara materjalitehnikas ja selle rakendusi”), Helin Puksand („Õppeterminid üliõpilastöödes”), Jaan Alver, Lehte Alver („Eesti-inglise-eesti majandustekstide oskus­sõnavarast ja tõlkeprobleemidest”), Leif Kalev („Erialase mõisteruumi korrastamine ja arendamine: poliitika ja valitsemise sõnastiku kogemus”), Gerhard Lock („Mitmekeelse teekonna kogemus muusi­kalise pinge uurimisel ja määratlemisel”). Nüüdis­muusika oskuskeele komisjoni tööst andis ülevaate Gerhard Locki, Hans-Gunther Locki ja Andrus Kallastu ettekanne. Teaduskeelest doktorandide küsitlus­uuringu andmeil kõnelesid Peep Nemvalts, Eva-Liis Roosmaa, Helena Lemendik, Triin Roosalu.

6.–7. detsembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis 15. meditsiiniantropoloogia konverents „Üksindus ja selle varjundid”. Ettekanded juhatas sisse Austria Paracelsuse Meditsiini Instituudi juhataja Piret Paal („Üksinduse naiselik pale”). Teemade hulka mahtusid hiliskriiside juhtumi­uurin­gud, raskused seoses keerukate terviseprobleemidega, vanadusega seotud hoiakud, uskumused ja abistamismõtte areng lähemate ja kaugemate kultuuride juures, üksinduse väljendamine rahvapärases omaeluloos, ilukirjanduses, teatris. Esinesid folkloristid ja kultuuriuurijad Marju Kõivupuu, Mare Kõiva, Reet Hiiemäe, Mall Hiiemäe, Katre Kikas, Piret Voolaid, Eve Annuk, Irina Sedakova (Moskva riiklik ülikool), Ina Shved (Bresti riiklik ülikool) jpt.

9. detsembril peeti Tartus Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi aastakonverents. Ettekannetega esinesid Ain Riistan („Vaim, hing ja ihu Uues Testamendis”), Roomet Jakapi („Henry More’i hingekäsituse eripärad XVII sajandi filosoofia kontekstis”), Haozhen Li („Šamaanid ja loomavaimud tänapäeva Kirde-Hiinas: rahvausu dünaamika”), Reet Hiiemäe („Hingeloomad eesti nüüdisusundis”), Merili Metsvahi („Hing modernismieelses ja -aegses maailmas rahvalaulude ja konstellatsiooniteooria näitel”) ja Ülo Valk („Kummitavad hinged: tähelepanekuid eesti rahvausundi hingefenomenoloogiast”). Vestlusringis arutleti hingeuskumuste üle tänapäeva Eestis.

9. detsembril toimus Kodavere Pärimuskeskuses Palal seminar „Moenasjutuss pajatusseni Kodavere nukan ja mõjal” („Muinasjutust pajatuseni Kodavere kandis ja mujal”). Mall Hiiemäe selgitas, mis on ühist muinasjuttudel ja pajatustel, Kärri Toomeos-Orglaan kõneles sõjast ja sõjameestest Eesti muinasjuttudes. Veel esinesid Urmas Kalla („„Nii kui mõtõld, nii täüdet.” Võrokiilsist jutussist lövvetüq vanasõnaq ja tõõsõq üteluseq”), Astrid Tuisk („Uperpall ja roosiämm. Põhja-Tartumaa mängu­pärimusest”), Risto Järv („Kodavere rahva­jutud KiViKese kogukonnaportaalis”), Imre Nõmm ja Ergo-Hart Västrik („Kodavere pajatused tänasel päeval. Tagasivaateid mullustele välitöödele”).

13. detsembril toimus Pariisis UNESCO peakorteris põliskeelte dekaadi pidulik üritus. Kultuuriprogramm algas liivlaste ainulaadse lindude äratamise lauluga. Aruteluosas esines ka Läti Ülikooli liivi instituudi direktor Valts Ernštreits, kes kõneles põlisrahvaste keelte jaoks digitaalsete ressursside loomisest, jagades liivi instituudi kogemusi.

15.–16. detsembril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis 66. Kreutzwaldi päevade konverents „Sõda eesti kultuuris, kirjanduses ja ajaloos”. Peaettekande sõjast Ukrainas ja Euroopa julgeolekust pidas Kalev Stoicescu. Ettekannetega esinesid Anu Raudsepp („Arved Viirlaiu romaanikangelane Eerik Horm versus Eerik Heine – müüt või reaalsus?”), Janika Kronberg („Harri Asi „Pärast plahvatust”. Romaan ja selle lugu”), Marin Laak („Humanismist sõjakirjanduses: Juhan Peegli „Ma langesin esimesel sõjasuvel””), Peeter Kaasik („Uue sõja ootuses – valge laeva motiiv Jaan Roosi päevikutes 1944–1954”), Triinu Ojamaa („Sõjatsensuurist soomepoiste kirjade näitel”), Toivo Kikkas („Eesti sõjakirjasaatjad Vabadussõjas”), Liina-Ly Roos („Laps sõjas ja laps filmis. Soome sõjalaste kujutamine kinoekraanil”), Brigitta Davidjants („Nõukogude võimu muusikalisest kriitikast J.M.K.E. albumi „Külmale maale” näitel”), Aigi Rahi-Tamm („Üleminekud: omast võõraks”), Õnne Kepp („Sõjalaulust sõjaluuleni. Ajaloolisi punktiire ja kaasaja märkmeid”), Leena Kurvet-Käosaar („„3 марта отключили и воду.” Sõda Ukrainas igapäevaelu (kõver)­peeglis”), Eda Kalmre („Sõda ja sõjavägi linnalegendides ja kuulujuttudes”), Aivar Jürgenson („Legend balti naissnaipritest Gruusia-Abhaasia sõjas”), Liisi Laineste, Anastasiya Fiadotava, Sergei Troitski, Guillem Castañar („Meemid sotsiaal­meedias Vene-Ukraina sõja esimestel kuudel”), Astrid Tuisk („Poiste sõda mängult ja päriselt: mälestused Teise maailmasõja ajast”), Anu Korb („Sõda argielu mälestustes”), Eduard Parhomenko („Materialistliku dialektika kategooriate sünd Suurest Isamaasõjast ja Eesti sovetiseerimisest Mihhail Makarovi mälestustes”), Janet Laidla („Teine maa­ilmasõda, naised ja Tartu ülikool”) ja Anu Kannike („Eesti naisliikumine Saksa okupatsiooni ajal: Kodu­majandusamet võitluses kultuurse argielu eest 1941–1944”).

16.–17. detsembril toimus veebinar „Udmurdi traditsiooniline kultuur kaameraläätses”. Korraldasid Udmurdi riikliku ülikooli Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituut ning Eesti Kirjandusmuuseum.

19. detsembril korraldas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus seminari „Dekadentsi mõiste tähendus ja kontekst Nietzsche filosoofias”. Leo Luks analüüsis Friedrich Nietzsche dekadentsikäsitust, püüdes esitada dekadentsi mõiste erinevaid, pealtnäha vastandlikkegi tähendusi hõlmava terviktõlgenduse.

20. jaanuaril 2023 peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Jaan Kaplinski päeva „Kaplinski tõlkes ja kirjades”. Esinesid Anne Lange („Tõlkimisest üldiselt – Kaplinski eeskujul”) ja Gili Haimovich („Crafting Kaplinski’s Poetry into Hebrew”). Märt Väljataga kõneles Jaan Kaplinski venekeelsest hilisluulest, ühtlasi oli see luulekogu „Teiste jõgede taga” esitlus.

25. jaanuaril toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Siiski, kes on saamid?”. Soomes on pikaajalise vaidluse keskmes küsimus, kas põlisrahval on õigus määratleda, kes nende hulka kuuluvad. Vestlesid saami aktivist Piibe Aikio ja Soome Instituudi juhataja Hannele Valkeeniemi.

26. jaanuaril Eesti Kirjandusmuuseumis peetud Akadeemilise Rahvaluule Seltsi kõnekoosolekul esines Jüri Metssalu. Ta kõneles teemal „Ajaloolis-kultuurilise väärtusega maastikuobjektid kohalike kaitsealade loomisel: Härgla ja Hagudi”. 2022. aastal kaardistas Metssalu Härgla lubjakivimaardla alal ja sellest 1 km raadiuses ajaloolis-kultuurilise väärtusega maastiku­objekte, et toetada kohaliku kaitse­ala loomist. Samasugune töö on tänavu kavas Hagudi raba alal.

27. jaanuaril toimus Tartu Ülikooli raamatukogus seitsmes terminipäevak. Keskenduti eesti oskuskeele arengu- ja arendamisloole alates selle lätetest kuni ees ootavate aegadeni. Minevikulise vaate andsid Ene-Margit Tiit ja Reet Kasik (TÜ), olevikku käsitlesid meteoroloogia ja klimatoloogia kaasprofessor Piia Post, Postimehe teadustoimetaja Mariliis Kolk ning Kaitseväe Akadeemia lektor major Mattias Puusepp. Tulevikku püüdsid vaadata kolm esinejat: EKI direktor Arvi Tavast, oskuskeele vajadusi kajastav Ülle Sihver Eesti Maaülikoolist ning riigi visiooni tutvustav Haridus- ja Teadusministeeriumi keelenõunik Sirli Zupping.

30. jaanuaril tähistati Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses Eesti kirjanduse päeva. Mirjam Hinrikus pidas miniloengu „Mis asi on dekadents? Kõige ägedam kirjandusvorm noorgootidele ja parimad tsitaadid lõpukirjandisse”. Elle-Mari Talivee ja Marin Jänes esinesid ettekandega „Friedebert Tuglas ja Euroopa raudtee”.

6. veebruaril esines Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril Reet Hiiemäe teemal „Kaitsemaagia tänapäeval: kogumisest ja uurimisest”. Ta pakkus üldistusi tänapäeva kaitsemaagiliste uskumuste trendide kohta ja vaatles seda, millised võiksid olla uurimisväljundid.

10. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis rahvusvaheline konverents „Koha kultuuriline maine ja mentaalne kaart postimperiaalses vaates”. Tegu oli esimese üritusega EKM-i uuest, kohta filosoofiliselt mõtestavast teadusürituste sarjast, mille eesmärk on mentaalsete kaartide kaudu analüüsida koha kultuurilist mainet. Esinesid Eesti Kirjandusmuuseumi, Tartu Ülikooli jmt teadlased.

13. veebruaril Eesti Kirjandusmuuseu­mi seminaril pidas Aleksandr Panchenko ingliskeelse ettekande „Ökosüsteemid ja „meeleviirused” folklooriuuringutes: kas folkloristika vajab memeetikat”. Ettekanne käsitles memeetika ja kultuuri­epidemioloogia rakendatavust tänapäeva folklooriuuringutes.

15. veebruaril peeti Eesti Rahva Muuseumis hõimuklubi õhtu „Soomeugrilaseks kasvatamine / soomeugrilaseks kasvamine”. Anna Venchakova, Dmitry Denisov, Inga Ignatieva ja Nikolai Kuznetsov arutlesid, kuidas anda lastele edasi esi­vanemate pärandit ja keelt, elades ise kaugel oma tavapärasest kultuurikeskkonnast.

15.–16. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti-uuringute Tippkeskuse lõppkonverents „Dialoogid Eestiga”. Tippkeskus tegutses EKM-i juures alates 2015. aastast ja lõpetas oma töö k.a 1. märtsil. Esinejad analüüsisid, kuidas suhestuvad humanitaaria tippkeskuse uurimistulemused ühiskonna aktuaalsete teemadega. Maciej Janicki (Helsingi ülikool) pidas plenaarettekande „Text similarity computation in large collections of Finnic oral folk poetry”. Ettekannetega esinesid kõigi 12 valdkonna teadlased. Töörühmad olid järgmised: narratiivi­uuringud, soo­uuringud, nüüdiskultuuri (sh meedia) uuringud, eetika, keel ja vaimufilosoofia, kirjakultuur ja kirjandus­uuringud, biograafika, ajalooliste väljendus- ja kultuuripraktikate uuringud, usundi- ja müüdiuuringud, digitaal­humanitaaria ja keeletehnoloogia, korpuspõhised keele-, kirjandus- ja folklooriuuringud, kõne- ja muusikauuringud ning migratsiooni- ja diasporaauuringud.

17. veebruaril tutvustati Tartus Rahvusarhiivis Keele ja Kirjanduse 2023. aasta esimest teemanumbrit „Nõukogude aja kirjandus- ja kultuurielu”. Kõnelesid koostaja Tõnu Tannberg ja kirjandusteadlane Janika Kronberg. Ühtlasi kuulutati välja ajakirja auhinnad möödunud aasta kaastööde eest. Lühiettekannetaga esinesid auhinnasaajad Külli Habicht, Külli Prillop ja Art Leete.

17. veebruaril toimus Uppsalas Emakeele Seltsi väliskeelepäev. Ettekannetega esinesid Karl Pajusalu („Eesti murrete kujunemine, tasandumine ja taassünd”), Ene Vainik („Muutuv meel – eestikeelsed sõnaassotsiatsioonid 40 aastat hiljem”), Sirli Zupping („Milliseid lahendusi pakub Eesti keeletehnoloogia”), Meelis Friedenthal („Mesilased, teadus ja tänapäeva kirjandus: kirjaniku vaatepunkt”), Raimo Raag („Kuidas eesti keel Uppsala ülikooli jõudis”), Laura Talvineva („Mitmekeelsus igapäevasuhtluses”), Mari-Liis Korkus („Kuidas teismelised räägivad? Sissevaade rootsi-eesti kakskeelsete keelekasutusse”), Geda Paulsen ja Eva Velsker („Eesti keel Uppsala ülikoolis: olevik ja tulevik”).

17. veebruaril tutvustati Tallinnas Eesti Keele Instituudis ÕS-i ja EKI teatmiku koostamise tegevuskava. Ülevaate andsid haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas ning EKI direktor Arvi Tavast.

17.–18. veebruaril tähistati konverentsiga Tartu Ülikooli Narva kolledžis Ungari rahvusluuletaja Sándor Petőfi 200. sünni­aastapäeva. Ettekannetega esinesid osavõtjad nii kohapeal kui ka veebis. Petőfi kirjandusmuuseumi esindajad Budapestist Anna Magyary, Diána Mónika Sóki, Eszter Molnár ja Andrea Borbás andsid ülevaate näituste kaasajastamise võimalustest (nt rändnäitus bussis, mis viib Petőfit tutvustava väljapaneku igasse Ungari maanurka), János Tischler (Liszti Instituut, Budapest/Tallinn) rääkis Petőfi retseptsioonist XX sajandil, István Hazay (Wien/Baden) Petőfi loomingu vastuvõtust saksa­keelses Euroopas. Piret Norviku (Tallinn) ja Maris Saagpaku (TLÜ) ettekanded olid pühendatud Petőfi luule tõlgetele ja tõlkijatele eesti keeles. Irene Wichmann (Helsingi) tutvustas Petőfi luule soome keelde tõlkijaid ja tõlkeid, Laili Sakijeva (Riia) Petőfi loomingut läti keeles, Patrik Šenkár (Komárno, Slovakkia) slovaki keeles. Anu Nurk (Tartu) võttis vaatluse alla ungari motiivid eesti luules ning Julianna Lőrincz ja Gábor Lőrincz (Komárno) Petőfi poeesia kujund­like motiivide venekeelsed tõlked. Mare Kõiva (EKM) rääkis vabadusest, kuidas kirjandus mõjutab meie keskkonda, Esa-Jussi Salminen (Soome) vabaduse teemast Kedra Mitrei romaanis „Raske ike”.

20. veebruaril anti Tallinnas Teaduste Akadeemia saalis üle 2022. aasta riiklikud preemiad. F. J. Wiedemanni keele­auhinna pälvis keelekorraldaja ja nime­uurija Peeter Päll. Riikliku teaduspreemia sai keeleteadlane ja folklorist Asta Õim, kes on analüüsinud nii eesti keele sõna- ja väljendivara kui ka tegelenud nende kasutamise ja populariseerimisega.

20. veebruaril peeti Tallinna Ülikoolis emakeelte ja väikeste keelte seminar. Esinesid Viivian Jõemets (HTM, „Emakeelte ja vähemuskeelte õpetamine: miks, kellele ja kuidas?”), Anna Verschik (TLÜ, „Emakeel, kodukeel, vähemuskeel, pärandkeel – kas alati selge pilt?”), Sulev Iva (TÜ/Võro Instituut, „Võro emakeel elama: seadusse, haridusse, meediasse ja jälle koju tagasi”), Jaak Prozes (Fenno-Ugria Asutus, „Venemaa 2020. aasta rahva­loendus ja uurali rahvad”), Maria Iqbal (TÜ, „Eesti tatarlaste keel(t)e praktikatest ja tatari keele õppe võimalustest”), Anette Ross (Helsingi ülikool, „Roma keel Eestis: keele säilitamine, uurimine ja romakeelne õpe”), Natalia Ermakov (EKM/Eestimaa Rahvuste Ühendus, „Ersa-mordva keel: ülevaade ja mõtisklused tuleviku kohta”) ja Nadežda Pšelovodova (Muš Nadii) („Udmurdi keel: kas hobi või elukutse?”).

23. veebruaril korraldas Akadeemiline Rahvaluule Selts Tartus kõnekoosoleku. Arheoloog Heiki Valk pidas ettekande „Miikse Jaanikivi ja jaanipäev läbi aegade”.

27. veebruaril toimunud Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines Tartu Ülikooli vene keele kaasprofessor Anastasiia Ryko. Ta pidas ettekande Pihkva oblasti Neveli vanausuliste keelest. Neveli ümbrusse ilmusid vanausulised XVII sajandi lõpus.

5. aprillil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Liivi pärandi tagasitoomine”. Läti Ülikooli Liivi instituudi juhataja, keele­teadlane Valts Ernštreits kõneles Läti põlisrahva ja meie hõimurahva – liivlaste – tänapäevast, liivi identiteedi, keele ja kultuuri hoidmisest ning arendamisest, samuti liivi pärandi nähtavaks tegemisest Lätis.

10. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines ingliskeelse ettekandega Inna Lisnjak. Ta kõneles Ukraina rahvapillidest ja pillimängupraktikatest. Esineja keskendus iidsetele pillidele kobzale ja banduurale ning XV–XVIII sajandist pärinevatele eepilistele teostele, mida ukraina kasakad kandsid ette nende rahvapillide saatel.

11. aprillil esitleti Eesti Keele Instituudis raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732”. Väljaanne koondab ühtede kaante vahele eesti kirjakeele tekkimist puudutava seni avaldamata või varem hajali publitseeritud materjali: alates Heinrich Stahli käsiraamatu katekismuseosa sissejuhatusest (1632) kuni Eberhard Gutsleff noorema eessõnani Anton Thor Helle koostatud grammatikale (1732). Raamatu valmimise tagamaadest kõnelesid koostajad Kristiina Ross (kirjeldas töö algust 2003. aastal), Kai Tafenau (tutvustas raamatu idee arengut pikkade aastate jooksul) ja Aivar Põldvee (kes nimetas tööd selle raamatu kallal kullakaevamiseks, viidates Villem Reimanile).

14. aprillil toimus Tartu Linnaraamatukogu 110. sünnipäeva puhul kõnekoosolek „Kultuur, identiteet, piirid”. Esinesid Daniele Monticelli („Läbides piire: Eesti kultuuriidentiteedi tõlkelisusest”), David Vseviov („Aeg ja lood”), Johanna Ross („Lubatu ja lubamatu piirid kirjanduses”) ja Paavo Matsin („Kirjanduslik initsiatsioon ja selle võimalikkus nüüdiskultuuris”).

14.–15. aprillil peeti Tartus konverents „Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100”. Ettekannetega esinesid Karel Leet („Marginaale Eesti tõlkeloo allikaile. Artur Alliksaar ja Rainer Maria Rilke – tõsiasju ning oletusi”), Margit Mõistlik („Artur Alliksaare elu lugu: müüt, faktid ja hämaralad”), Kristi Metste („Lisandusi Linda Alliksaare lähemaks tundmiseks”), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman ja Mihhail Lotman („Häälikuinstrumentatsioon eesti luules Artur Alliksaare näitel”), Hasso Krull („Varjude poeetika”), Tiit Hennoste („Vabastaja Alliksaar”), Arne Merilai („Artur Alliksaare alliteratiivsed arhetüübid”), Guntars Godiņš („Kuidas tõlkida tõlkimatut Alliksaart?”) ja Mart Velsker („Artur Alliksaare pühendus­luuletused”). Toimus kaks vestlusringi: üliõpilaste vestlusring „Ahvid ei ole sugugi nii suured banaanisõbrad, nagu loomaaia direktriss värisedes valetab” (luuletus­kogust „Olematus võiks ju ka olemata olla”) ja „Ulmeline Alliksaar” (näidendist „Nimetu saar”), mida juhtis Joosep Susi.

14.–15. aprillil toimus Tartu Ülikooli Narva kolledžis XI Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekannetega esinesid Heinike Heinsoo („Emakeelse hariduse kujunemine Eestis, Soomes ja Ukrainas”), Jaan Bärenson („Eesti Piibliseltsi kirjastus­tegevusest XIX sajandil”), Elvira Küün („Eesti rahvusvähemuste mitmekeelsusest”), Madis Arukask ja Eva Saar („Surma­lähedus ja sellega seotud kogemused vepsa traditsioonilises kultuuris”). Sektsioonis „Kirde-Eesti keel ja meel” astusid üles Piret Norvik („Soome laenudest kirderannikumurdes”) ja Kairi Klaamann („Ingerisoome keele ja kultuuri säilitamine Jõhvis”). Varalahkunud soomerootsi luuletaja Edith Södergrani (1892–1923) mälestusele pühendatud sektsioonis kõnelesid Szilárd Tibor Tóth (TÜ) ja Ivars Orehovs (Läti Ülikool). Sektsioonis „Idapoolsete uurali rahvaste keeled ja kultuurid” esinesid Lasnamäe gümnaasiumi õpetaja Natalia Abrosimova („Ersa keel tänapäeval”), Ungari Szegedi ülikooli keeleteadlased Sándor Szeverényi („On the relationship between reported speech and evidential systems”) ning Ekaterina Suntsova ja Marina Romanova, kes käsitlesid udmurdi keele küsimusi. Elena Vedernikova (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest) andis ülevaate mari keele õpetamisest ungari üliõpilastele.

15. aprillil korraldasid Laurentsiuse Selts ja Emakeele Selts Tallinnas konverentsi „Eduard Ahrens 220”. Avasõnavõtuga esines Eesti TA president Tarmo Soomere. Sulev Valdmaa Laurentsiuse Seltsist kõneles Eduard Ahrensi tähtsusest. Ettekanne­tega esinesid Sirje Kivimäe („Eestimaa Ahrensi ajal”), Karl Pajusalu („Eesti ja Soome murdekontaktid”), Annika Viht („Eduard Ahrens XIX sajandi grammatikute seas”), Hannu Remes („Soome keel Eduard Ahrensi eesti keele grammatikas”) ja Priit Rohtmets („Kirikukorraldusest Eesti- ja Liivimaal XIX sajandil”).

17. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumi ingliskeelne online-seminar joigude ja saami pühakohtade arheoakustikast. Julia Schpinitskaya pidas ettekande „Yoking with the spirits: Sami sound rituals and acoustics of sacred sites” („Joigumine koos hingedega: Saami helirituaalid ja pühapaikade akustika”). Helsingi ülikooli arheoakustika uurimisrühm on alustanud saami pühapaikade akustika ja rituaalsete praktikate seoste uurimist. Uurimistöö hõlmab Soome, Norra ja Rootsi arhiivides, aga ka varastes etnograafilistes allikates leiduvaid materjale nii Põhja-Saami, Edela-Saami kui ka Ida-Saami rahvarühmadelt. On püstitatud hüpotees, mille järgi pühapaikadele pühendatud joiud seonduvad koha akustikaga.

18. aprillil peeti Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi traditsiooniline kirjanduse aastaülevaadete kõnekoosolek. Doris Kareva kõneles 2022. aasta luulest, Leena Käosaar proosast, Siret Campbell draamakirjandusest, Kätlin Vainola lastekirjandusest ja Maarja Kangro tõlkekirjandusest.

19. aprillil toimus Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Kas ja kui palju on tänapäeva eesti keel veel soome-ugri keel”. Kristiina Ross tutvustas raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732” ning rääkis sellest, mida võib järeldada eesti kirjakeele sünni kohta. Sven-Erik Soosaar võrdles tüpoloogiliselt soome-ugri ja indoeuroopa keeli, selgitades, kuidas on meie kirjakeele sünnilugu muutnud eesti keelt indoeuroopalikumaks.

20. aprillil pidas Martin Klöker Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses loengu „Adel und Literatur im frühneuzeitlichen Baltikum. Fakten – Fiktionen – Analysen” („Aadel ja kirjandus varauusaegses Baltikumis. Faktid – oletused – analüüsid”). Tegu oli UTKK teadusprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse välja­kujunemisel Poola ja Rootsi Liivimaal” avaüritusega.

21. aprillil toimus Tartus Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päev. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad. Tehti kokkuvõtteid möödunud kogumisaastast ja kogumisvõistlusest „Muusika minu elus”. Pille Kippar pälvis preemia rahvaluuleainese kogumise eest kõrgkoolides aastatel 1973–2004 ning koori Lubinokad liikmete suurepärase kaastöö organiseerimise eest 2022. aasta kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Anne Kurepalu sai preemia Lahemaa elu ja pärimuse järjekindla jäädvustamise eest aastail 1972–2022 ning väljapaistvate kaastööde eest aastatel 2013–2022. Henno Sepp sai preemia silmapaistva töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus” ning Heinz Valk oma kaastööde eest ERA-le aastail 2006–2015 ja särava töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Kuulutati välja uued kogumisvõistluse teemad: „Kohtumised metsloomadega” ja „Minu saunalugu”.

27. aprillil peeti Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias konverents „Loomingu sajand”. Avasõnad lausus Vabariigi President Alar Karis. Paul-Eerik Rummo ja Raivo Tafenau esitasid juubeliks valminud teose „Rapsoodia 23 … 23”. Ettekannetega astusid üles Tiit Hennoste („Looming ja lööming. Loomingu vaim ja võim”), Mart Velsker („Loomingu esimene lehekülg”), Sirje Olesk („Stalinlik Looming”), Marin Laak („Jälgi „piiritagusest” eesti kirjandusest Loomingus”), Elle-Mari Talivee („Minu lapsepõlve Looming”), Hasso Krull („Igavene inimene on surnud: humanism, nihilism ja negatiivne dialektika „Tõe ja õiguse” II osas”), Ave Taavet („Alkeemilisi aspekte Teet Kallase loomingus”), Jaan Undusk („Loomingu kuulsaim riim”), Johanna Ross („Naine Loomingus: objekt ja subjekt”), Märt Välja­taga („Areneb / ei arene – kirjandusliku arengu mõistmisest Loomingus”) ja Saara Liis Jõerand („Veel kirjutada. Veel rääkida. Noor kirjandus 2023”).

27. aprillil korraldas Akadeemiline Rahva­luule Selts Tartus üldkoosoleku. Katre Kikas pidas akadeemilise ettekande „„Kirjutamine on minu meelest ikka alati üks väga armas töö olnud…” Jaan Saalvergi kirjutajaidentiteedist”. Jaan Saalverk (1874–1932) oli Jakob Hurda viljakamaid kaastöölisi Jüri kihelkonnast. Peale rahvaluule üleskirjutuste on arhiividesse jõudnud teisigi tema kirjutatud tekste – luuletusi, ajalehesõnumeid, erinevate üles­tähendustega märkmikke jms. Peeti ARS-i üldkoosolek, mille päevakorras oli 2022. aasta tegevus- ja majandusaruanne ning uue juhatuse valimine.

27.–28. aprillil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis 20. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keel ja keele­kasutajad”. Kutsutud esinejad olid Simon Krek (Jožef Stefani instituut, Sloveenia, „Digital Dictionary Database for Slovenian: unstructured, semi-structured and structured data in modern lexicography”), Detmar Meurers (Tübingeni ülikool, Saksa­maa, „Linking second language acquisition research and digital language learning”) ja Heiki-Jaan Kaalep (TÜ, „Keeletehnoloog teoretiseerib korpuse üle”). Töö toimus kaheksas sektsioonis: rakenduslingvistika, leksikoloogia, kõnetehnoloogia, mitmekeelsus, kirjakeel ja korpused, registrid keeles, akadeemiline kirjutamine ning keelehoole ja varieerumine. Osavõtjaid oli Leedust, Hollandist, Soomest, Rootsist, Saksamaalt. Eestist osalesid Tartu ja Tallinna ülikooli, EKI, Võru Instituudi, Kaitseväe Akadeemia, Rahvusraamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadlased. Konverentsi korraldasid Eesti Rakenduslingvistika Ühing, Eesti Keele Instituut ja Tallinna Ülikool.

Lätis oleme pikalt olnud silmitsi probleemiga, et liivlased ega liivi pärand ei ole üldiselt eriti nähtavad. Selle leevenda­miseks on Läti Ülikooli liivi instituut koostöös UNESCO Läti rahvusliku komisjoni ja kultuuriministeeriumile alluva Läti rahvusliku kultuurikeskusega kuulutanud 2023. aasta liivi pärandi aastaks, et pöörata tähelepanu ajalooliselt liivlastega asustatud Läti piirkondade liivi juurtele.

Võib eristada kahte olulisemat vaate­nurka, kuidas liivlastest rääkida. Ühelt poolt on olemas läbi aastasadade kestnud ja tänapäevani jõudnud liivi pärand – see on elav liivi keel ja elavad traditsioonid, mida kannavad edasi liivi kogukonda kuuluvad inimesed. Teisalt on laiem liivi jälg osa terve Baltikumi ajaloost ja ühisest kultuuripärandist. Seda jälge on kõige rohkem näha Lätis.

Viimase kümne aasta jooksul oleme näinud justkui tammi murdumist Läti ühiskonna teadmises liivlastest, liivi pärandist ja selle rollist üldiselt. Läti avalikkuses oli veel 15 aastat tagasi üld­levinud arvamus, et liivlased on küll kunagi Lätis elanud, kuid surid välja XIII sajandil.

Sellel on hulk ajaloolisi põhjusi, ­millest võib nimetada muinasajajärgse liivi pärandi vähest nähtavust ametlikus lätikeelses koolihariduses ning läänemere­soome keeleperre kuuluva liivi keele ­erinevust balti keelte hulka kuuluvast läti keelest, mis on tinginud oma ja võõrast vastandava narratiivi tekke. Samuti on liivlaste arv nii Kuramaal kui ka Liivimaal viimase kahesaja aasta jooksul olnud väike, ligikaudu 2500 inimest. XX sajandil mõlema maailmasõja ja Nõukogude piiri­tsooni kehtestamise tõttu on liivi kogukond oma ajaloolistelt aladelt lahkunud ja elab tänapäeval hajusalt kogu Läti alal, peamiselt suurlinnades Riias ja Ventspilsis.

Väikesel, kuid tegusal liivi kogukonnal – liivlasi on Lätis viimase, 2011. aasta rahvaloenduse järgi 250, kuid tegelikkuses 1500–2000 inimese ümber – on kulunud mitukümmend aastat pärast Läti taas­iseseisvumist, et veenda Läti ühiskonda selles, et liivlased on endiselt olemas. Selle protsessi osa oli ka rahvusvahelise liivi keele ja kultuuri aasta tähistamine 2011. aastal Lätis ja Eestis. Tänapäeva liivluse nähtavaks tegemine oli väike muutus, kuid selle sammu astumine on nõudnud suuri pingutusi eriti viimase kümne aasta jooksul. Selle aja sisse jääb ka Läti Ülikooli liivi instituudi asutamine 2018. aasta 21. septembril. Samal aastal kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse liivi kultuuriruum, mis hõlmab lisaks rahvakultuurile ka keelt ja täna­päevast liivi kultuuriprotsessi. Tänapäevase liivi kultuuriprotsessi vanust võib hinnata ligikaudu 200 aastale ja seda esindavad praegu tegutsevad liivi ansamblid, liivikeelne kirjandus ja liivi kunst. Tänapäeva liivi kultuur ei seisa paigal – esile kerkib üha uusi teoseid, nähtusi ja suundi.

 

Liivi pärand on oluline kogu Lätile

Nüüd on hakanud Läti ühiskonnas samm-sammult levima arusaam, et liivi keel ja kultuur ei ole ainult liivlaste, vaid see on kogu Läti riigi pärandi osa. Sellest lähtub ka tänavune liivi pärandi aasta. Võrreldes varasemate liivi keele ja kultuuri nähtavamaks muutmise pingutustega on nüüd kavas pöörata Lätis laiemalt tähelepanu liivlaste pärandile, nagu linnamäed, keelelised iseärasused, liivipärased kohanimed ja traditsioonid. Liivi instituudi taotlus on selgitada, et liivi pärand võib puudutada iga Läti inimest, nii et ka Kuramaa liivi juurteta lätlased sellest aru saaksid.

2023. aasta sobib tähtpäeva-aastaks hästi seetõttu, et sada aastat varem, 1923. aastal toimus liivlaste ajaloos mitu olulist sündmust: 2. aprillil loodi esimene liivi ühiskondlik organisatsioon Liivi Liit (lv Līvõd Īt) ning 18. novembril pühitseti nii liivi lipp kui ka liivi hümn, millel on sama meloodia kui Soome ja Eesti hümnil.¹ Nii tähistame olulise, kuid samal ajal väga keerulise sajandi möödumist liivi tänapäeva kultuuri ajaloos.

Liivi pärandi aasta suurim sündmus oli liivi pärandi päeva (lv līvõd pierāndõks pǟva) esmakordne tähistamine esimesel pühapäeval pärast kevadist pööri­päeva, mis tänavu langes 26. märtsile. Selle eesmärk on ühel päeval aastas meelde tuletada ja hoida seda pärandi osa, mis on pärit liivlastelt. See mullu liivi instituudis sündinud algatus annab igaühele võimaluse lihtsate sümboolsete võtetega näidata koha või inimeste rühma seotust liivi pärandiga.

Selleks valisime liivi instituudis välja kaks suunda. Esiteks pakkusime võimaluse heisata liivi lipp või teha nähtavaks liivi lipu värvid (roheline, valge, sinine), näiteks värvides valgusega väljapaistvaid hooneid või rajatisi.

Teiseks soovisime seostada päeva Kuramaa liivlastelt pärineva lindude äratamisega, mis on üks omapärasemaid liivi traditsioone. Lindude äratamine on traditsiooniliselt tähistanud liivlastele kevadtööde hooaja algust: kevadise pööri­päeva aegu (varem lihavõtte­pühade ajal), kui meri on lahti, minnakse vee ääres laulma üles rändlinde, kes rahvausu järgi ei lenda ära, vaid jäävad vee või jää alla talvituma. On võetud kaasa kuusk ja see ära ehitud.² Lindude äratamise laul käibib tänapäeval Kuramaa liivi keele idamurdel põhinevas liivi kirjakeeles enamasti sellisel kujul:

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!

Liebbizt liestād mäddõ mierrõ, vōjlizt liestād mūzõ mierrõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād lūomõd mäddõ mõtsõ, sudūd, okšīd, mūzõ mõtsõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād pūošõd mäddõ killõ, kõzzizt pūošõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Kierdõd neitsõd mäddõ killõ, lāiskad neitsõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!³

(Tšiitšoor-linnukesed, tšiitšoor-linnukesed, nüüd on aeg üles tõusta, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nüüd te maganud pika une, ööst öösse, päevast päeva, tšiitšoor, tšiitšoor! / Paksud lestad meie merre, kõhnad lestad muusse merre, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head loomad meie metsa, hundid-karud muusse metsa, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head poisid meie külla, kurjad poisid muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nobedad tüdrukud meie külla, laisad tüdrukud muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor!)

K a a r t. Liivi pärandi päeva tähistati agaramalt Riia ümbruses ning kunagistel Salatsi liivi aladel. Iga lipp kaardil tähistab liivi lipu heiskamise või värvide eksponeerimise kohta, iga lind lindude äratamist või muud sündmust. Kaardilt jäävad välja sündmused Tallinnas.

Lindude äratamise komme pärineb otseselt küll tänapäeva elavast Kuramaa liivi traditsioonist, kuid selle juured ulatuvad üsna kaugesse minevikku: linnu­motiivid on kesksed nii XIII sajandist pärit arheoloogilistel liivi ehetel kui ka teiste läänemeresoome rahvaste mütoloogias. (Kõige tuntum liivi arheoloogiline linnu­kujuline ehe on ka liivi pärandi aasta logol.) Seega seob see traditsioon liivi pärandit kogu sellel alal, kus liivlased on elanud ja mis hõlmab lisaks Kuramaa rannikule ka Läti alasid kogu Liivi lahe ümber, sealhulgas Riia ümbrust ja Väina jõe piirkonda. Lindude äratamine sai liivi pärandi päeva siduvaks tegevuseks ka seepärast, et see on loomult lihtne: igaüks saab osa võtta ja selleks ei ole vaja teha suuri ettevalmistusi, nagu ruume rentida.

Liivi pärandi päeva ette valmistades soovisime eelkõige äratada inimestes huvi ja arusaamist, et nende kodupiirkonnas on liivi pärandit ja nad ise on selle pärandi osalised. Seetõttu ei soovinud liivi instituut korraldada üritusi, vaid innustada ja koordineerida neid, selleks et inimesed hakkaksid liivi sümboleid nähes uurima ja juurdlema, milline võiks olla nende kodukoha ja nende endi seos liivi pärandiga. Alustuseks kirjutasime kohalikele omavalitsustele lootuses, et siin-seal pannakse esimese sammuna välja liivi lipud. Mõte leidis loodetust aktiivsemat järgimist ja lõpptulemusena on liivi instituudi loodud interaktiivsel veebikaardil liivi pärandi päeva tähistajatena endast teada andnud 110 algatust, millest 60 puhul olid väljas liivi lipud või värvid ja linde äratati talveunest rohkem kui 50 paigas (see arv ei hõlma kõiki kohalikke väiksemaid algatusi, mida ei registreeritud).⁴

Silmapaistvamad hooned, mis liivi pärandi päeval liivi värvidesse ehiti, olid Riia linnavalitsus, Läti rahvusraamatukogu, Ventspilsi kontserdisaal. Õigu­poolest oli kogu Ventspilsi linn täis liivi lippe ja Ventspilsi vabasadam otsustas valgustada liivi värvides Oviši (lv Pațīkmō) tuletorni, mis on Läti vanim majakas.

Väga võimas vaatepilt, millest jagati hulgaliselt pilte sotsiaalmeedias, avanes Turaida lossi juures Koiva jõge ületaval Sigulda sillal, mille ühel poolel lehvis kümme liivi lippu ja teisel poolel kümme Läti lippu. Kohalik liivi pärand oli suur avastus väga paljudele Sigulda linnas (sealhulgas linna turundajatele), kuigi Sigulda jääb vanale Koiva liivlaste asualale ja kogu teadaolev Sigulda ja Turaida muinasaegne ajalugu ongi kohalike liivlaste ajalugu.

Seega on peamiselt sümboolse algatusega levinud rohkemates paikades teadmine liivi pärandist, mis suunab inimesi oma kodukoha pärandit ise uurima ja mõtestama: näiteks kui lapsed küsivad vanemate käest liivi lippu nähes, mis lipuga on tegu, ei jää vanematel muud üle, kui see välja selgitada (nt telefonist). Väga oluline on, et enamik liivi pärandi päeva sündmusi ei olnud ametlikud – näiteks kohaliku omavalitsuse või mõne muu asutuse – algatused, vaid tulid rohujuure tasandilt ja nende eestvedajad olid väikesed kogukonnad või inimesed. See tendents on tänuväärselt vastupidine Lätis viimasel ajal maad võtnud suundumusele, et ametlikud võimud mõtlevad välja uusi tähtpäevi, mida inimesed siis tähistama peaksid.

Läti riigi kolm olulisemat põhiseaduslikku institutsiooni – presidendi kantselei, valitsus ja parlament – jäid tänavu liivi pärandi päeva tähistamisest kõrvale isegi hoolimata soovist osaleda, sest liivi lippu ei ole ametlikult kinnitanud riigi heraldikakomisjon ning seetõttu ei luba riigilipu seadus seda nende hoonete juures välja panna. Minu meelest ongi hea, et liivi pärandi päeva tähistamine õnnestus ilma ametliku nõudmise või eeskujuta. Läti parlamendi eestseisus on küll lubanud järgmiseks aastaks kaotada õiguslikud tõkked liivi lipu heiskamisele. See peegeldab muutusi ametlikul tasemel: ka sinna on jõudmas arusaamine, et liivi pärand ei ole ainult liivlaste asi, vaid on oluline kogu riigi jaoks. Siiski pean tunnistama, et mulle meeldib liivi lipu senine mitteametlik staatus: südames loodan, et liivi lipp jääbki omamoodi piraatlikuks lipuks, mida ametlikult ei kinnitata.

Väga aktiivselt tähistati liivi pärandi päeva Vidzemes ehk Läti Liivimaal kunagises Salatsi liivi piirkonnas, mis asub Liivi lahe ääres Riiast põhja pool, kus naabrite eeskujul kasvas osavõtusoov nagu lumepall viimastel nädalatel enne kavandatud sündmusi. See on osalt seotud asjaoluga, et 2022. aasta lõpus kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse Vidzeme liivipärane kultuuriruum, mis hõlmab liivlaste ajaloolist Metsapoole ala ning mille keskmes ei ole tänapäeva liivlaste elav vaimne kultuur, vaid liivi pärand selles piirkonnas elavate liivlaste järeltulijate kultuuris, sealhulgas läti keele liivi­pärane murre ja muud liivi päritolu kultuurinähtused. Juba praegu võib öelda, et tänavune aasta on Lätis murranguline, kuna liivi pärandit on juba hakatud varasemast rohkem väärtustama.

Liivi pärandi päeva tähistati juba esi­mesel korral peale Läti ka Eestis. Liivi pärandiga otsesemalt seotud Eesti piir­kondadest heisati liivi lipp Häädemeeste vallas Hääde­meeste keskkooli ees, Treimani rahvamaja juures ning Metsapoole kooli ees, samuti Iklas Eesti ja Läti piiril, kus äratati ka linde. Liivi lipp oli mastis samuti Linakülas Kihnu muuseumi ees ja Ruhnu valla­valitsuse ees. Tallinnas elava liivi kunstniku Laura Šmideberga juhatusel äratati linde Pikakari rannas ja Fenno-Ugria Asutuse nõuniku Jaak Prozese algatusel ehiti liivi lipu värvides paeltega noor pärnapuu Tallinna kesklinnas Imanta tänaval, mis on saanud nime Henriku Liivi­maa kroonikas mainitud liivlase Ymauti järgi.⁵ Põlisrahvaste omavahelise koostöö vaimus heisati liivi lipp veel Värskas Seto Instituudi juures ja Mulgimaal Lilli külamaja ees.

 

Liivi keel füüsilises ruumis: kohanimed teeviitadel

Liivikeelsete kohanimede teeviitadele toomise üle on Läti avalikkuses juba mitu aastat põhjalikku diskussiooni peetud ja tegu on olnud aktuaalse küsimusega, mis tänavu lõpuks Liivi rannas Põhja-Kuramaal lahenduse saab: 20. veebruaril paigaldati sinna esimene liivikeelne liiklusmärk, mis tähistab maakonnapiiri. Talsi maakond (lv Tālsa mōgõn) otsustas paigaldada Liivi randa piirile Ventspilsi maakonnaga (lv Vǟnta mōgõn) kakskeelse kohanime­tähise. See on osa suuremast märkide vahetamisest haldusüksuste piiridel: 2020. aasta haldusreformiga tekkisid Lätis uued haldusüksused ja nüüd on hakatud nende piiride tähiseid vahetama. Sel suvel peaks Liivi randa lisanduma ametlikke teeviitu, millelt võib lugeda külade ja jõgede liivikeelseid nimesid. Mõne aasta pärast võiks oodata vanade salatsiliivikeelsete koha­nimedega märke Salatsi liivi alal.

Tänapäeva liivi kogukonna jaoks on liivikeelsete kohanimede nähtavus sümboolselt oluline. See sarnaneb 1990. aastate alguses esile kerkinud algatusega, et liivlased saaksid passis oma rahvuseks märkida „liivlane”, mis Nõukogude Liidu ajal ei olnud võimalik.⁶ Selle võimaluse andmine oli kogukonna identiteedi jaoks väga oluline, selleks et näidata oma rahvust ja selle üle uhke olla, kuigi suurt praktilist mõju sellel muudatusel ei olnud.

XX sajandi ajaloo keerdkäikude tõttu on valdav osa liivlasi asunud Liivi rannast elama mujale, kuid Liivi rand on siiski elavas liivi pärimuses oluline kui viimane ala, kus see kogukond on kompaktselt koos elanud. Seetõttu tahavadki Kuramaa liivi perekondade järeltulijad mööda Liivi randa sõites näha külanimesid teeviitadel peale läti keele ka liivi keeles, isegi kui tullakse randa vaid kord aastas liivi pühadeks (lv Līvõd pivād), mida peetakse augusti esimesel nädalavahetusel, või liivi laste suvekooli. Nende jaoks on teeviidal nähtav liivikeelne kohanimi visuaalselt oluline märk, et liivi keelel on oma koht maailmas.

 

Liivi pärand ootab uurijaid

Oluline on märkida, et liivi pärandit ei ole seni küllaldaselt uuritud. Liivi instituut saab liivi pärandi kohta palju küsimusi, millele ei oskaks õigupoolest mitte keegi vastata. Läti teadlased on liivi pärandit uurinud eelkõige arheoloogia vaate­nurgast, sest muistsed liivi alad on Lätis, ning mõnevõrra uuema aja liivi kultuuri on uurinud Läti etnograafid. Kummaski teadusharus ei ole keeleoskus esmatähtis, sest on võimalik piirduda esemete ja materiaalse kultuuri uurimisega. Eesti ja soome uurijate huvi keskmes on olnud liivi keel. Lisaks on eestlased ja soomlased tegelenud liivi folklooriga, mis on tähendanud põhiliselt rahvaluule ja muu vaimse pärandi kogumist, aga mitte võrdlevat uurimist, sest see eeldab keeleoskust, ent nii liivi kui ka läti keele oskajad on olnud enamasti keeleteadlased.

Vähe on uuritud, kuidas liivi pärand kajastub läti keeles. Pilt selle kohta on üsna pinnapealne, näiteks on päris palju teada liivi keelest läti keelde laenatud sõnu ja samuti on üldiselt teada, et läti keele sõnarõhk on esimesel silbil liivi keele mõjul. Liivi jälgi läti keeles on uurinud põhiliselt kaks inimest: XX sajandi algupoolel tegutsenud läti tuntuim keeleteadlane Jānis Endzelīns, kes kasutas liivikeelseid materjale, ja XX sajandi teisel poolel murde­uurija Marta Rudzīte, kes oskas liivi keelt.

Uurimusi liivi folkloori ja usundi jälgedest läti omas sama hästi kui ei olegi – taas põhiliselt keelebarjääri tõttu. Läti rahvaluule uurijad jäävad nii-öelda läti folkloori mulli: ingliskeelsete tekstide kaudu on võimalik tutvuda teiste naaberrahvaste folklooriga, kuid mitte liivi pärandiga. Näiteks Oskar Looritsa „Liivi rahva usund”⁷ on avaldatud ainult eesti keeles ja enamik läti folkloori uurijaid ei saa seda kasutada. Samuti pole tõlgitud suuremat osa liivi folkloori alg­materjali.

Liivi instituudi igapäevatöös komistame tihti sarnasustele ja võimalikele seostele läti ja liivi vaimse pärandi vahel, mida tasuks sügavamalt uurida. Näiteks sotsiaalmeedia kaudu välitöid tehes jõudsime hiljuti järeldusele, et liivi, läti ja eesti hingedeaeg tundub olevat sarnase pikkusega, kuid leedu hingedeaeg erineb sellest. Siiski ei ole keegi hakanud seda teemat praegu ressursipuuduse tõttu lähemalt uurima. Seda, et mõne kultuurinähtuse juures võib oletada seost liivi pärandiga, tuleb ette päris palju, kuid enamasti jäävad need ootama sügavamat akadeemilist uurimist kunagi kaugemas tulevikus.

Kuna liivi keelt ja kultuuri puudutav materjal ja selle uurijad on mööda Euroopat laiali pillutatud, tähendab liivi teemade akadeemiline uurimine XXI sajandil tegutsemist üleeuroopalises mastaabis. Väga tihe on koostöö Läti Ülikooli liivi instituudi ja Tartu Ülikooli vahel, mis on asjaomase teadustöö põhilised keskused, kuid uurijate ja kontaktide võrk on suur, ulatudes näiteks Helsingisse, Göttingeni ja Viini. Rahvusvahelise teadusliku huvi püsimist võib eeldada edaspidigi, kuna liivi keele kursustele tuleb huvilisi paljudest ülikoolidest üle Euroopa.

 

Kirjutis põhineb 5. aprillil 2023 Tallinnas Fenno-Ugria Hõimuklubis peetud ette­kandel.

Eduard Vilde. Mööda maad ja merd. (Eesti mõttelugu 169.) Koost Hando Runnel, toim Katre Ligi. Tartu: Ilmamaa, 2023. 560 lk.

Eduard Vilde (1865–1933) loomingu austajana ja ajaloolise hõnguga reisikirjanduse huvilisena tervitan käesoleva kogumiku ilmumist. Köide hõlmab kaks erinevat reisi­kirja, mis ka varem on ilmunud samade, ehkki veidi erinevas keelepruugis peal­kirjade „Reisuelamusi Kagu-Euroopast” ning „Krimmi ja Kaukaasia eestlastel külaliseks” all Vilde „Kogutud teoste” XXVIII „andena” autori redaktsioonis 1934. aastal, seega postuumselt. Katre Ligi põgusas eessõnas äratab aga tähelepanu, et sedapuhku on esimese reisikirja aluseks võetud aja­lehes Teataja kahes jaos aastail 1903–1904 ja teise reisi puhul ajalehes Uudised 1905. aastal järjejutuna ilmunud redaktsioon, seega esmatrükk. Teguviis tundub veidi tavatu, pidades silmas „autori viimse tahte” printsiipi, ent selle põhjendamiseks on viidatud Vilde teoste kogus 1956. aastal ilmunud „Reisikirjelduste” köitele ja selle põhjalikule saatesõnale Toomas Huiki (1931–2020) sulest.

Sellise eelteadmisega varustatult nõuaks „Mööda maad ja merd” korralik arvustamine eri redaktsioonide võrdlemist, millele lisaks tuleks arvesse võtta Kairi Tilga koostatud Vilde krestomaatilist ning kommenteerivate tekstidega varustatud reisikirjade kogu „Tossu­täkuga Euroopasse” (2013), mida siinsamas ajakirjas olen tunnustavalt käsitlenud.¹ Viimases raamatus leidub ka ülevaade kõigist Vilde trükis ilmunud reisikirjadest, samuti sisaldab see rohkelt ajastuomaseid illustratsioone. Avaldatud on ka Euroopa kaart Vilde reisidega.

„Mööda maad ja merd” järjestikku lugemine ja põgus võrdlemine varasemate raamatu kujul väljaannetega veenab, et sedapuhku on valitud õige tee: algu­pärane tekst mõjubki mõnusalt oma veidi vanamoelise keelepruugiga, mida vajalikul määral on kaasajastatud ja sõnatähenduste muutusi mõistmise huvides joonealustes kommenteeritud. Vilde keel on ladus ja mahlakas ning on tänuväärt, et viimasel ajal kardetud, olgu kujuteldav või kuri­kuulus „tundlik lugeja” kirjastuses puudub või ei ole kippunud autori hoiakute ja sõnade kallale. Muidugi on tegu mahuka teosega, mida samadele radadele Euroopasse või Istanbuli rändama minnes, ­eestlaste jaoks kultuurilooliselt olulisest Krimmist praegu rääkimata, taskusse ei poeta. Ent materjali ammendavus kaalub selle mugavuse üles. Tugitooliränduri jaoks poleks siiski olnud liiast lisada raamatusse mõni kaart. Aja jooksul muutunud kohanimesid ja võõra­päraseid sõnu on enamasti joone all selgitatud, ehkki mõne sakraalehitise puhul on jäänud nurksulgudesse ka küsimärke. Muuseas, kuna Türgis mindi ladina tähestikule üle alles Atatürki reformide käigus 1928. aastal, siis väärib tähelepanu, et 1903. aasta Konstantinoopolis piirdub Vilde vaid põgusalt keelebarjääri mainimisega. Nii rahvusvaheline ja tolerantne oli see Lääne ja Ida, Euroopa ja Aasia, kristluse ja islami piiril asuv linn, et hakkama sai saksa ja prantsuse keelega ning Türgi toitude kõrvale rüübati õlut saksa kõrtsides ja vaigumaigulist veini kreeka trahterites.

Vilde mõõtu klassik väärinuks muidugi põhjalikumat saatesõna. Ehkki vajalik on selgitatud, jääb selles silma väheke veidras sõnastuses väide „Omaette ooperi moodustavad kohanimed [---]” (lk 10). Mis mõttes „ooperi”?

Kahtlemata on ka reisikirjad Eesti mõtte­loo osa, kuid veelgi enam on seda Vilde publitsistika. Praeguseks on sellest meile kättesaadavad vaid aegunud välja­andeis ja justkui muu vahele eksinud pudemed: valik „Artikleid ja kirju” (1957) küll põhjalike kommentaaride, kuid ajastu­omase kallakuga järelsõnaga, ja Ants Järve koostatud „Kooli kirjavara” sarjas „Jutustusi ja publitsistikat” (1978). Vilde on aktuaalne ja see lünk vajab täitmist.

JANIKA KRONBEG

 

Helmi Eller. Eestlased eksiilis. (Eesti mõtte­lugu 167.) Koost Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa, 2022. 312 lk.

Kirjandusteadlane ja tõlkija Helmi Eller (1902–1998) tegutses muu hulgas Stockholmis ilmunud Eesti Päevalehe juures järje­pideva kirjanduskriitikuna aastail 1959–1984. Lõviosa „Eesti mõttelukku” kogutust moodustavadki selles välja­andes avaldatud raamatuarvustused või täht­päevaga seotud ülevaatekirjutised, lisaks on mõni üksik ajalehtedes Teataja (­kogumikus esimene, aastast 1957) ja Välis-Eesti ilmunud tekst ning koodana monograafia „Ain Kalmus” (1986) algusots. Kogumikus pole niisiis ühtki ajakirjades Tulimuld ja Mana ilmunud Elleri artiklit. Lehe­kirjutistest on tehtud küll valik (seda aga ei ole kuidagi põhjendatud), hulk nappe ­raamatututvustusi on kõrvale jäänud (nt Jaan Lattikust, Ilona Laamanist, Karin Saarsenist, Liidia Tuulsest), siiski on „Eestlased eksiilis” suurelt jaolt omaaegse pagulas­kirjanduse tõtliku ja tutvustava funktsiooniga päevakaja kogumik, mitte eriline mõttelugu.

Ilmumiskontekst ja päevalehe seinast seina lugejaskonnaga arvestamine määrab ühtlasi paljude tekstide laadi. Arvustused kujutavad endast teoste tsitaadirohkeid ja refereerivaid kirjeldamisi, mis on tugevalt käsitletavas kinni ega aseta teoseid ülearu avarasse (üldise kirjandusmõtte või kultuuriloo) plaani; kujundite ja motiivide vaatlus piirdub valdavalt nende loetlemisega, pakkumata eripäraseid tõlgendusi või põhjalikumat analüüsi. Nii tekitab raamatu saatesõnas tsiteeritud Elleri iseloomustamine „põhjalikult ja intensiivse sisseelamisega” analüüsijana (lk 304) pisut nõutust. Autorite koguloomingut hõlmavad järelehüüded või tähtpäevakirjutised püsivad visalt nii elu- kui ka loomeloo faktide juures, üksnes vargsi ja tükati subjektiivseisse muljeisse eksides (nt „Professor Suitsust mõteldes”). Seega Elleri isiklikust mõtteruumist kogumik tuumakat pilti ei anna – kirjutiste peamine ajend näib olnuvat kaasaja kirjanduse hoidmine pildil ja lugejaskonna teadvuses. Selles tegevuses oli Eller kahtlemata üks usinamaid ja seetõttu ka tänuväärsemaid, sest kajastamist on leidnud pea kõik olulisemad pagulasautorid, lisaks vanematki kultuurilugu (nt Otto Wilhelm Masing ja Johann Heinrich Rosenplänter, kes mõistagi ei mahu raamatu pealkirjaks seatud sõnapaari alla). Pagulaskirjanduse ajaloos on Eller samuti ära märgitud just tänu arvustajaviljakusele, misjuures ta täitis „muidu pagulaskriitikas valdavalt tühja naiskriitiku nišši”.²

Siiski võinuks mingi huvitav isiklikumat laadi seisukoht tulla esile hoopis mõnest mõtteloo-raamatust välja jäänud napist palast. Näiteks hinnanguline arusaam vabavärsi kasutamisest³ või „siinpoolsete” ja „teise poole” prosaistide eristus, mis ei põhine mitte füüsilisel ruumil, vaid loomingusse kätketud miljöölistel tähelepanekutel ja psüühilistel reaktsioonidel vs. poeetilisel atmosfääril.⁴ Tõsi, niisugused täheldused on formaadile omaselt kõik ühtmoodi lakoonilised, jäädes välja arendamata. Ometi suurendanuks nende kaasamine raamatu väärtust, mis avaldub eeskätt kirjandusuurijatele: tähtsamad ­retseptsioonipudemed pea 30 aastast ühelt juhtivalt pagulaskriitikult on nüüd ühtede kaante vahel.

B. M.

 

Mall Hiiemäe. Väike putukaraamat rahva­pärimusest. Tartu: EKM Teadus­kirjastus, 2022. 279 lk.

Konnad eesti rahvapärimuses. Koostaja Mari-Ann Remmel. Tartu: Eestimaa Looduse Fond, 2022. 46 lk.

Eluslooduse väikestele esindajatele pühendatud rahvaluulekogumikud mitmekesis­tavad eesti loodusfolkloori käsitlust, suunates tähelepanu nendele, kes on tihti märkamatud, ehk isegi marginaalsed. Mall Hiiemäe toob välja, et putukanimetuste sõnalõpp –kas viitab väiksusele ja tühisusele (lk 8). Samal ajal on just pisiolendid eluslooduse osa, millega inimene suurima tõenäosusega iga päev kokku puutub. Hiiemäe kogumik kuulub pärimust liikide kaupa kaardistavate raamatute sarja, kus on juba vaadeldud loomi, linde, kalu ning puid-põõsaid. Nagu märgib Hiiemäe, on putukate tundmine rahva seas kõige kehvem, sest ühele rahvapärasele putuka­nimetusele võib looduses vastata sadu liike. Eesti looduses on ju umbes 11 000 putukaliiki. Hiiemäe raamatu peatükid järgivad rahvapärast jaotust: eraldi peatükid on liblikast, aga ka vaksikust (maamõõtja nimetus viitab teatud viisil liikuvale liblikavastsele), päevakoerast ja piksepenist (mõlemad liblikaröövikud), herne-, kapsa- ja leivaussist, kärbsest, kiilist, ämblikust jne. Rahvapäraste nimetuste ja kirjelduste virvarris pole olnud küllap kerge taksonoomilist korda luua, nt paklatori peatüki alla on koondatud teated torisevat heli tekitava taku sees elava olendi kohta, kuid lisatud ka putukat üldse mitte mainivad teated öösiti vokki vuristavast naisterahvast ööemast (lk 167–168). Putukad on inimeste majapidamises sagedad ja tihti soovimatud osalised, nii et ootuspäraselt on suur osa pärimusest seotud nende tõrjumisega: „Matsapäeval tuleb visata kolm angutäit sõnnigud oma lauda pealt naabri lauda poole, siis pole laudas suvel kärpsid. (Kihelkonna, 1946)” (lk 98); „Kui uss orast rikub, siis tuleb pista sõnadega sisse loet kepp mulda ja ussid kaduvat. (Pärnu-Jaagupi, 1929)” (lk 201). Teatud putukate kindlal viisil ilmumist on peetud endeks, näiteks nii kiilid kui ka harva nähtav vainu­köis on ennustanud sõda. Vainu­köit, st üksteise külge kleepununa edasi liikuvaid sääsevastseid, on peetud hirmutavaks, aga ka maagiliseks nähtuseks: kes julgeb vainu­köie paljakäsi lahutada, sellele on lubatud suuri tarkusi ja oskusi (lk 258–259).

Mari-Ann Remmel vaatleb konnapärimust tekstiliikide kaupa. Konnad on pärimusse jätnud mitmekesise jälje: neid on mainitud kohapärimuses, vanasõnades, muinasjuttudes, mõistatustes. Kõige rohkem leidub nende kohta usundilist pärimust: konnade järgi on ennustatud ilma ja inimeste käekäiku, viljasaaki, neid on kasutatud armumaagias ja arstimiseks. Konnade järgi on hinnatud vee kvaliteeti (lk 7–8). Suhtumine on olnud ambi­valentne: kuigi hoiatus, et konni ei tohi tappa, paistab olevat laialdane (lk 7), on näiteks kärnkonna peetud kahjulikuks loomaks, kes ennustab surma või ehmatab rasedaid, samal ajal on usutud, et teda tappes võib üheksa pattu andeks saada (lk 26). Ambivalentsusest annab tunnistust seegi, et raamatus pole tavaliselt konnade surmaga lõppevate karjapoiste mängude kirjeldusi – vastav pärimus on arhiivi jõudnud, kuid praegusaja ideoloogia ei soosi sellise pärimuse levitamist.⁵

Pärimuskogumikud pakuvad suurepärast ainest mõtisklemaks eluslooduse olukorra, samuti looduse ja inimese suhte ja selle muutumise üle. Tasub kas või võrrelda, kui palju pärimuslikku teavet on looduse kohta käibel: esimese kevadise liblika värvi järgi tuleva suve ennustamine on tänapäevalgi hästi tuntud (Hiiemäe, lk 120), seevastu esimene kevadine konn on endena peaaegu ununenud (Remmel, lk 8–10). Uuemad pärimusteated aga osutavad otseselt looduses toimunud muutustele: „Inimesed ütlevad, et vanasti oli jaaniussikesi rohkem [---] (Tartu, 2020)” (Hiiemäe, lk 39).

VIVIAN SIIRMAN

 

Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi. Keeletoimetamine. Kõrgkooliõpik. (Gigantum humeris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2022. 213 lk.

Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi. Keeletoimetamine. Harjutusi ja üles­andeid. (Gigantum humeris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2022. 149 lk.

Juba üle kümne aasta koolitatakse Tartu ja Tallinna ülikoolis magistriastmel keele­toimetajaid, seni aga ilma õpikuta. 2022. aastal ilmunud kauaoodatud õppevahendi autorid on kõik Eesti Keeletoimetajate Liidu ja Emakeele Seltsi keeletoimkonna liikmed.

Seni olid olemas vaid Lembit Abo käsiraamat „Käsikiri ja korrektuur. Käsi­raamat teaduslik-tehniliste teoste autoreile, tõlkijaile, toimetajaile” (1966, 2. tr 1975) ning Ellen Uuspõllu koostatud „Õpetusi ja ­harjutusi algajale keele­toimetajale” (2002, 6. tr 2015), mis oli Tartu Ülikoolis eesti filoloogide aine „Käsikirja toimetamine ja korrektuur” õppevahend. Alla 100-leheküljeline brošüür sisaldab põhilisi keele­toimetaja kutseoskuste arendamiseks vajalikke teemasid (õigekiri, vormi- ja sõnamoodustus, sõna tähendus, liiased väljendid, lauseehitus, loogikavead, kirjavahemärgid, stiil, võõrmõjud, korrektuuri­märgid) koos nende juurde käivate harjutustega.

Keeletoimetamise kõrgkooliõpikus on seitse peatükki: „Keeletoimetamise põhimõtted”, „Eri tüüpi tekstide toimetamine”, „Heakeelsus ja õigekeelsus”, „Lause toimetamine”, „Teksti toimetamine”, „Vormistus- ja vorminduspõhimõtted”, „Korrektuur”. Iga (ala)peatüki lõpus on lisalugemise soovitusnimestik, samuti viide harjutustele õpiku lisaköites. Nende koostamisel on kasutatud autorite toimetamis- ja ­õpetamistöö käigus kogutud keelematerjali. Raamatu lõpus on märksõnade sisujuht.

Väärtuslikem osa on teksti toimetamist ja vormistust puudutavad peatükid. Näiteks keeletoimetamise põhimõtete peatükis on toodud ülevaatlik toimetamise tasandeid tutvustav tabel (lk 28–29). Kantseliidi alapea­tükist (lk 158–159) loeme: „Nii 1970ndatel kui ka praegu on keeletoimetajatel näiteks olnud kõvasti tegemist, et tekstist välja saada ülekasutatud, kohati ebavajalike sõnade esikümme: antud, erinev, lõikes, läbi, osas, poolt, raames, teostama, täna, tänu (eessõnana). [---] Mõtlemise muutus võtab aega. Avalike sõnumite selgemat vormi on toetanud mitmesugused algatused, neist tuntuim on ilmselt selge keele liikumine. Selge sõnumi auhinnaga häid eeskujusid esile tõstes loodetakse, et asjaajamis­keeleski liigutaks täpsuse, selguse ja lihtsuse poole.”

Korrektuuri peatükk kajastab kahte ajastut: väljatrükile korrektuuriparanduste kandmise osa juurde (lk 198–201) kuulub korrektuurimärkide tabel ülalnimetatud Abo raamatust – midagi on aastakümnete möödudes samaks jäänud! Pole teada, kui palju neid märke praegusel ajal kasutatakse, ja nii järgnebki keeletoimetaja tänapäevast tööd kajastav osa, s.o arvutis ­korrektuuriparanduste alapeatükk. Kuvatõmmiste pildid (lk 204–205) on üsna raskesti loetavad, aga annavad siiski aimu PDF-failis paranduste sissekandmise viisidest.

Komistasin mõningate konaruste peale. „Seadustes kirjutatakse riigikogu ning maksu- ja tolliamet läbiva suur­tähega, ajakirjanduses eelistatakse enamasti väike­tähelist varianti” (lk 63) – et alguses on toodud läbiva suurtähe näide, siis oleks oodanud kirjapilti Riigikogu ning Maksu- ja Tolliamet. Hüüumärki lause sees tutvustab näide (lk 95): „Tõmbas tapeedi sirrdi! seina küljest lahti” – p.o sirdi! Õigekeelsuse peatüki alapeatükis „Muud märgid” on kirjas: „† (rist) – kasutatakse nime ees elulooandmetes” – minu teada tähistatakse ristiga surmaaega.

Need apsud on tühiasi, kuna valmis on saanud vajalik õpperaamat. Eks seetõttu pälviski Reili Arguse, Katrin Kerni ja Helika Mäekivi töö 2022. aasta parima kõrgkooliõpiku tiitli (kahasse õpikuga „Visuaalsete pädevuste harjutusvara – digiõpik videotöös alustajatele”). Argus peab tunnustust oluliseks, sest kõrgkooliõpiku koostamine on olnud suuresti missioonitöö, mida autorid on teinud ajendatuna sellest, et aja- või asjakohane õppe­materjal puudus. „Nad soovivad valdkonna arendamisse panustada, hoolimata sellest, et tegemist ei ole teaduskirjanduse kõrgetes kategooriates mõõdetava ja teadlase­karjääri edendava tööga.”⁶

T. H.

 

1. märtsil toimus Tallinnas lastekirjanduse keskuses lastekirjanduse aastakoosolek. Jaanika Palm andis ülevaate möödunud aastal välja antud eesti algu­pärasest lastekirjandusest, Krista Kumberg tõlkekirjandusest, Helena Kostenok noorte­kirjandusest ja Anneliis Lepp kõneles lasteraamatuillustratsioonidest.

2.–3. märtsil toimus Kuremaa lossis folkloristide 17. talvekonverents „Mängimine ja mängulisus folklooris”. Kõneldi mänguasjadest, mängimisest ja mängudest nii virtuaalses kui ka pärismaailmas, nii eesti, komi, baltisaksa, ainu kui ka Kesk-Ameerika rahvaste traditsioonis. Plenaar­ettekande teemal „Lapse mõistmine ühis­konnas ja mängu evolutsiooniline tähendus” pidas sotsioloog Dagmar Kutsar. Ettekannetega esinesid Ell Vahtramäe („Mängime ühtset eesti kooli! Vene kooli üleminek eesti õppe­keelele”), Nikolay Kuznetsov („Акань ’nukk’ komi keeles, kirjanduses ja rahvaluules”), Helena Grauberg („Mitte ainult mängu asi. Eseme­uurimus nukk Lottest museoloogilisest aspektist”), Liis Järv („Mängulised ­kollektsionäärid ja muuseum”), Helina Harend, Astrid Tuisk („Trihvaa, tukikas või uka-uka? Jooksu­mängud muutumises”), Reet Bender („Waschnik, härra Krookus ja teised. Välja­mõeldud mängumaailmad baltisaksa laste mängudes”), Madis Kats („Kuidas nad on? Visuaal­etnograafiline vaade laste oma-aega”), Riho Viik („Elutarbelised võimuvõitlusmängud”), Raimond Tunnel („Kuidas mõista mängimist? Video­mängude näitel”). Oli ka viis ingliskeelset ettekannet TÜ magistrantidelt ja doktorantidelt: esinesid Marie-Luise Meier, Aaron S. Reed, Evgeniya Grafskaya, Savannah-Rivka Powell ja Jason S. Cordova.

8. märtsil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Idamari naine – kas mehe selja taga või mehe ees?”. Etnoloog Ljudmila Jamurzina kõneles, milline on naise roll tänapäeval Marimaal ning milline on Eestis elavate mari naiste identiteet.

14. märtsil tähistati Tartu Ülikoolis emakeelepäeva ettekandekoosolekuga, mil­le tähelepanu keskmes oli eesti keele õppimine. Esinesid eesti keele (võõr­keelena) professor Birute Klaas-Lang ja keelepoliitika teadur Kerttu Rozenvalde („Kuidas jõuda Tartu Ülikoolis kaasava keelepoliitikani?”). Tomáš Pavelka kõneles oma õpiteekonnast, eesti keelest ja eestlastest. Rektor andis psühholingvistika kaasprofessorile Virve-Anneli Vihmanile ja tema töörühmale üle Tartu Ülikooli keele­teo auhinna.

14. märtsil peeti Eesti Rahvusraamatu­kogus emakeelepäeva konverents „Tunnete keel ja tehnoloogia”. Esinesid Eesti TA president Tarmo Soomere („Tunnete ja tehnoloogia sümbioos kui eduka (teadus)kommunikatsiooni nurgakivi”), Kuldar Taveter (TÜ, „Emotsioonid, keel ja arvutid”), Liisi Piits (EKI, „Väljendusrikas kõnesüntees”), Mari Uusküla (EKI, „Keel – inimese supervõime”), Siim Oskar Ots (Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilane, „Välismaal sirgunud Eesti noore emakeel”) ja Doris Kareva („Tunnete keel”).

14. märtsil tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis koostöös Eesti Kultuuriseltside Ühendusega emakeelepäeva. Üritus oli pühendatud kahele omas kultuuris tähele­panuväärsele kirjanikule, emakeele ja emakeelse kirjasõna arendajale: Lydia Koidulale (1843–1886) ja Lesja Ukrajinkale (1871–1913). Kristi Metste kõneles Koidulast ja muusikast ning Olha Petrovõts Lesja Ukrajinkast („A wonder woman of ­Ukrainian literature”).

14. märtsil korraldas Emakeele Selts keele­päeva Tallinnas Audentese erakoolis. Esinesid Eesti Keele Instituudi teadurid. Arutelu võõrsõnade teemal juhtis Tiina Paet, Sõnaveebi töötuba juhtis Marja Vaba ja keeletehnoloogia võimalusi tutvustavat töötuba Tiiu Üksik.

14. märtsil kuulutati välja 2022. aasta keele­teo konkursi võitjad. Peaauhinna pälvis EKI inspiratsiooni­päev „Näitame keelt”, rahvaauhinna võitsid EKI ja Eesti Rahvusringhäälingu koostöös valminud keeleajalooteemalised keele­killud ETV-s.

15. märtsil toimus Emakeele Seltsi korraldatud keelepäev Ülenurme Gümnaasiumis. Ettekannetega esinesid Külli Habicht (TÜ, „Milleks uurida vana kirjakeelt?”), Annika Hussar (TLÜ, „Mitut Laurat ja Rasmust sa tead?”) ja Elisabeth Kaukonen (TÜ, „Eurotibidest ja keevitajaonudest ehk Kuidas väljendatakse sugusid eesti keele liitsõnades?”).

16. märtsil korraldati Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis Academia Pernaviensise XIX mõttekoda teemal „Miks keel on tähtis?”. Mõttekoja külalised olid akadeemik Karl Pajusalu (TÜ eesti keele ajaloo ja murrete professor) ning tema pojad Mihkel Pajusalu (TÜ Tartu observatooriumi kosmosetehno­loogia kaasprofessor) ja Sander Pajusalu (TÜ kliinilise meditsiini instituudi kaasprofessor). Arutleti keele tähenduse, tunnetuse ja kasutuse üle nii kultuurilisest kui ka erinevate teadusvaldkondade vaatenurgast, samuti kõneldi liivi keelest ja meelest, eesti keele kasutamisest teaduses ja eesti teaduskeele olulisusest.  

17. märtsi Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse dekadentsiteemalisel lugemisseminaril arutleti Émile Verhaereni ja Valeri Brjussovi luule üle. Vaatluse all olid kaks luulevalimikku: Verhaereni „Valik luuletisi” (1929) Johannes Semperi tõlkes ja Brjussovi „Nägemise ülistus” (1978) Kalju Kanguri tõlkes. 

22. märtsil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu. Madis Arukask esines ettekandega „Usk, lootus ja meeleheide – soome-ugri rahvaste kirjalikud eeposed”.

23. märtsil oli Eesti Rahva Muuseumis külas F. J. Wiedemanni keeleauhinna 2023. aasta laureaat, keelekorraldaja ja nimeuurija Peeter Päll. Ta pidas ettekande „Keelekorraldus – kas mitme tundmatuga võrrand?”

24. märtsil toimus Tartus Emakeele Seltsi aastakoosolek. Akadeemilise ühisettekande pidasid Andra Kütt ja Reili Argus („Eesti laste jutustamis- ja viitamisoskuse seosed keelelise kasvukeskkonnaga”). Seltsi auliikmeks valiti Peeter Päll, uus teadussekretär on Marit Alas.

24. märtsil peeti Tartus ajakirja Akadeemia auhinnaseminar. Kuulda sai kuldlaureaatide ettekandeid: Jaan Undusk („Moraali ja mõistlikkuse piiril”), Maarja Siiner („Keeleärevus, keeleparanoia ja kaoseteooria”), Priit Pikamäe („Generaal­advokaat”) ja Riho Nõmmik („Reis Marsile. Milleks?”). Esines ka tõlkeauhinna laureaat Janika Päll. Hõbeauhinnad said Mihkel Mutt, Rein Veidemann, Marek Tamm, Kaarina Rein, Tiina Kirss ja Ene-Margit Tiit.

30. märtsil Tartus toimunud Akadeemilise Rahvaluule Seltsi koosolek oli pühendatud folkloristi ja kirjandusteadlase Rudolf Põldmäe 115. sünniaastapäevale. Mari-Ann Remmel pidas ettekande „Rännakud Rudolf Põldmäega – sissevaade tema välitööpäevikutesse 1929–1958”. Põldmäe ekspeditsioonipäevikud annavad omanäolise ülevaate ajastu vaimust, piirkondade eripäradest, inimtüüpidest ja eluolust, samuti teatud päevapoliitilistest ja usuliikumistega seotud teguritest.

30. märtsil toimus Tartu Ülikoolis vaimse tervise konverents „Sõna jõud”. Üks peaesineja oli folklorist Reet Hiiemäe, kes kõneles vaikimisest kui omamoodi kõnekast suhtlusaktist, samuti maagilisest sõnakasutusest kaitseks ja jõu andmiseks. Vestlusringi „Sõna jõud? Kuidas kuuldut päriselus rakendada” juhtis Arne Merilai.

30.–31. märtsil korraldas Eesti Rahva Muuseum Tartus aastakonverentsi „Õige keha, vale keha?”. Konverentsil kuulis ettekandeid inimkeha kultuurilisest mõtestamisest eri distsipliinide vaate­nurgast ja mitmesuguste sotsiaalsete, poliitiliste, majandus- ning võimusuhete kontekstis Eestis erinevatel ajaloo­perioodidel. Teiste hulgas esinesid Madis Arukask (TÜ, „Alastus ja juuksed eesti ja naaberrahvaste rahvakultuuris”), Kadri Tüür (TLÜ / Viljandi Kultuuri­akadeemia) ja Julia Kuznetski (TLÜ, „Naise kehalisus Eesti nüüdisluules: ökofeministlikke tähelepanekuid”), Reet Hiiemäe (EKM, „Kehalisusest pärimuslikes naiste rituaalides”), Eve Annuk (EKM, „„Väike kuivetanud kääbuke”: keha(lisuse) kujutamine Lilli Suburgi (1841–1923) mälestustes”), Terje Anepaio (ERM, „Murtud elu. Füüsiline ja vaimne kannatuskogemus Siberis eesti naise kirjades 1949–1956”), Danila Rygovskiy (TÜ, „„Puhtad” ja „­mustad” nõud kui sotsiaalsed kategooriad ja kehapraktikad Siberi ning Eesti vene vanausuliste kombestikus”).

Foto: Jüri Viikberg

19. jaanuaril 2023 jõudis lõpule Emakeele Seltsi kauaaegse raudvara Helju Kaalu elutee. Üle poole sajandi oma elust pühendas ta eesti keelele ja tööle Emakeele Seltsis, saades otsekui seltsi sümboliks, ilma temata olnuks selle igapäevast elu raske ettegi kujutada. Keeleinimese ametialale jõudmist ei osanud ta ise oma noorpõlves plaanida, aga otsustavaks said ühiskondlikud olud tema kujunemisaastail.

Helju Kübar sündis 6. märtsil 1930 Räpina vallas Raadama külas, ta lõpetas 1949. aasta kevadel 1. lennus Räpina Keskkooli ja astus sama aasta sügisel Tartu ülikooli ajaloo osakonda. Maalapsena eelistas ta oma tulevase erialavalikuna etnograafiat, kuni saatus kõik tema plaanid uppi lõi. 1950. aastal arreteeriti kodanliku natsionalisti pähe tema isa, kellele määrati karistuseks tollal tavapärane 25 + 5. Esiotsa õnnestus Heljul ülikooli eest seda fakti varjata, aga mitte kauaks, 1952. aasta kevadel eksmatrikuleeriti III kursuse tudeng kui rahvavaenlase tütar. Järgnesid alandavad tööotsingud, sest „ankeet oli määritud” ja teda ei julgetud tööle võtta, kuni lõpuks õnnestus saada tööd esiti raamatukoguhoidja asendajana ja seejärel tehases Taksomeeter – ametlikult tõmblukkude tsehhi abitöölisena, tegelikult aga sekretäri abilisena. Ei olnud siiski halba ilma heata: seal tutvus ta oma tulevase abikaasa, insener Jüri Kaaluga.

Pärast Stalini surma, kui olud õige pisut leebusid, taotles Helju Kaal Moskvast luba ülikooliõpingute jätkamiseks. 1953. aasta sügisel kutsuti ta ülikooli rektori Fjodor Klementi audientsile, kes selgitas, et ajaloo erialal jätkata pole tal „arusaadavatel põhjustel” võimalik, aga kõne alla võiks tulla näiteks filoloogia samas teaduskonnas. Nii saigi Helju Kaalust eesti filoloogia kaug­õppeüliõpilane. IV kursusel liitus ta statsionaaridega, valis kitsamaks erialaks soome-ugri keeled ja lõpetas ülikooli 1958. aastal n-ö vabadiplomiga. Tollasest (õpetaja) töökohale suunamisest Helju Kaal pääses, sest tema abikaasa juba töötas Tallinnas. Et Emakeele Selts vajas uut tööjõudu, soovitas teda seltsile diplomitöö juhendaja Paula Palmeos.

1. septembril 1958 vormistati Helju Kaal tööle seltsi vanembibliograafina, ent temast sai töötaja, keda jätkus täitma mitme­suguseid ülesandeid. Pärast hirmutavaid terroriaastaid oli Emakeele Seltsi vastutav sekretär Heino Ahven suutnud vähehaaval taastada murdekorrespondentide võrgu ja 1958. aastal jätkusid keeleainestiku kogumise võistlused. Edasised võistlused (1959–1995, 2001) jäidki peamiselt Helju Kaalu õlule. Tema hooleks oli käia Eesti eri paigus kaastöölisi juhendamas, kirjutada murdekogumisele innustavaid artikleid ning pidada ettekandeid murdekeele ja selle kogumise tähtsusest. Iga-aastaste murdevõistluste läbiviimine tähendas ajamahukat hoogtööd, mis hõlmas võistluste ettevalmistamist, üles­kutsete kirjutamist, küsitlusteemade ja sedelite levitamist, ent ka hulgalisi kirja­vahetusi ning võistlustööde arvelevõttu. Aga mitte ainult. Kui oli hädasti vaja uusi küsitluskavu, siis asus ta neid koostama. Väljaandes Kodumurre ilmusidki „Maastik” (1960), „Inimese keha ja selle osad” (1960), „Rahvapäraseid väljendeid inimese kohta” (1962) ja „Mõõdud” (1963), asjatundlikud ja põhjalikud abivahendid kogujatele. See kõik oli Helju Kaalule meele­pärane tegevus. Ta tundis rõõmu kohtumistest tollaste teenekate murde­kogujatega nii Tallinnas kui ka nende kodukohas, olgu mainitud Theodor Saar Kihnus, Aadu Toomessalu Pöides, Vladimir Paivel Lümandas, Floriida Sillavee Rõuges ja Alli Vetekaja Iisakus. Elavast murdekeelest ja ärksast murde­rahvast ammutas ta rõõmu ja energiat. Niisama oodatud oli talle keele­päevade korraldamine kümnetes koolides üle Eesti, isegi kui see kasvatas tema töömahtu oluliselt. Pole siis imestada, et igaüks, kel oli vähegi pistmist Emakeele Seltsiga, puutus kokku ka Helju Kaaluga. Seltsi kontor, tema omaaegne töötuba, on olnud Eesti keeleelu üks keskseid kohti, olgugi seltsi liikmeskond hajali üle maa. Keeleinstituudi rahvaga tegutses ta sama katuse all ühiseid murde­kogusid hooldades, ent väga tihedalt oli ta seotud ka ülikooli­inimestega, olgu siis ettekandekoosolekutel, keelepäevadel või seoses mitmesuguste väljaannetega. Kõikidesse suhtus ta väga sõbralikult ja lugu­pidavalt, selles ei puudunud ka aupaklikkus. Eesnime pidi kutsus ta nooremaid või n-ö omasugusemaid kolleege (Helmi, Salme, Hella), aga lähima töökaaslase Heino Ahvena poole pöördus elu lõpuni täisnimega ja ei rääkinud ta kunagi ka näiteks Kasest ega Veskist, nad olid tema keelel üksnes professor Kask ja akadeemik Veski.

Et Helju Kaalule olid loomuomased korrektsus ja korraarmastus, siis langes tema õlule veel keeleliste bibliograafiate koostamine ja seltsi raamatukogu korrashoid. Esimesele ülevaatele („Keelelist bibliograafiat”, 1958) järgnesid mahukamad „Emakeele Seltsi aastaraamatu I–X (1955–1964) koondsisukord” (1967), „J. V. Veski tööde bibliograafiad” (1969), „A. Kase keeleliste tööde bibliograafia (1963–1971)” (1972) ja „Emakeele Seltsi aastaraamatu 1–50 bibliograafia” (2004). Need olid kõik aega ja täpsust nõudvad tööd, mille tähendust ja olulisust märgatakse hoopis hiljem (kui üldse). Sellesse ritta kuulub kindlasti ka tänuväärt keeleelu kroonika väljaandes Kodumurre. Lisaks on ta osalenud seltsi arhiivimaterjalide korrastamisel (enne nende loovutamist akadeemia keskarhiivile) ning seltsi raamatukogu elektroonilise kataloogi koostamisel. Korrastustööde käigus said tema nooremad kolleegid ühtlasi aimu laastavast stalinismist. 1950. aastal tuli nimelt seltsi raamatukogust kõrvaldada eesti rahvusteaduste kullafondi kuuluvaid teoseid, sest neis nähti avalduvat „fašistlikke, rassistlikke ja nõukogudevastaseid tendentse”. Neid rusuvaid aegu meenutas Helju Kaal väga delikaatselt, ilma kedagi nimeliselt mainimata, veel vähem süüdistamata, sest „ajad lihtsalt olid sellised”.

Omajagu hoolt nõudis muidugi ka seltsi raamatukogu, mis on täienenud vahetuse, kinkimise või ostude teel. Helju Kaal hoidis silma peal lisandunud teostel ja alates 1971. aastast koostas ta aasta­raamatus rubriiki seltsile saabunud kirjandusest. Kitsaste olude kiuste korraldas ta väljaannete vahetust kodu- ja välismaa sõsarseltside ning teadusasutustega. Kes on korragi käinud seltsist raamatuid laenamas, on võinud imetleda Helju Kaalu koostatud sedelkartoteeki, mis oli järjestatud nii autorinime, teose pealkirja kui ka sarjanimetuse järgi. Et ka kirjanduse paigutus riiulitel järgis tema süsteemi, siis nägi laenutamine välja nii, et ta vaatas raamatu asukoha kartoteegist ning seejärel ulataski juba oma käega soovitud teose.

Mainitud tegevused tähendasid Helju Kaalule juba parajat töökoormust, aga vajaduse korral asus ta filoloogi ja murde­tundjana meelsasti appi nii käsi­kirjade trükiks ettevalmistamisel kui ka toimetamisel. Ta on koos Mari Musta ja Eevi Rossiga trükki toimetanud korrespondentide kogumikud „Kuiss vanal Võromaal eleti” (2005) ja „Ennemustitsel Mulgimaal” (2008) ning Marta Mäesalu „Mineviku­pärandit Häädemeestelt” (2012). Siin kulusid marjaks ära tema Räpina murraku valdamine ja teadmised Lõuna-Eesti murrete kohta laiemalt.

Kõiki oma mitmesuguseid ülesandeid täitis Helju Kaal suure hoole ja armastusega. Oma enesestmõistetava kohalolu, abivalmiduse ja sõbralikkuse tõttu peeti teda seltsi tõeliseks perenaiseks. Helju Kaalu pühendunud tööd eesti keele heaks on tunnustanud haridusministeerium, president Toomas Hendrik Ilveselt sai ta 2008. aastal Valgetähe V klassi teenetemärgi. Emakeele Seltsi auliige oli ta 2010. aastast.

Helju Kaal saadeti viimsele teekonnale Tartu krematooriumist 28. jaanuaril 2023 ja ta sängitatakse Liiva kalmistule Tallinnas.

Keelekorralduse põhimõtted jõuavad tekstidesse mitut teed pidi, nii kirjalike keele­nõuannete kui ka vahendajagrupi ehk keeletoimetajate valikute ja otsuste kaudu. Keeletoimetajad omandavad keelekorralduse põhimõtted ja teadmised üldjuhul ülikoolis, hiljem muidugi ka töö ja enesetäiendamise käigus.

Enamasti on keeletoimetajatel filoloogiline haridus, suurem osa toimetajatest ongi lõpetanud eesti filoloogia õppekava. Noorematest keeletoimetajatest moodustavad olulise osa need, kes on õppinud just nimelt keeletoimetamist. Keeletoimetajaks saab praegu õppida Tallinna Ülikooli keele­teaduse ja keeletoimetamise magistri­kaval ja Tartu Ülikoolis soome-ugri ja eesti filoloogia magistrikaval eesti keele hoolde mooduli ainete toel.

 

Ülikoolid ja õppekavad

Kuigi eraldi erialana ei ole keeletoimetamist mitte alati ülikoolides õpetatud, on eesti filoloogia õppekavades ikka lisaks õige- ja heakeelsuse ainetele leidunud kitsamalt toimetamisega seotud aineid või aineplokke. Tartu Ülikooli magistriõppe­kavas oli 2003.–2014. aastani keeletoime­tamine eraldi spetsialiseerumisharu. Alates 2015/2016. õppeaastast sai keele­toimetaja eriala aineid õppida ühe valikuna moodulis „Valitav lisapädevus oma erialal”. Praegu on Tartu Ülikoolis võimalik keeletoimetamist õppida bakalaureuse­tasemel, kus on eesti ja soome-ugri keele­teaduse õppe­kavas 6 ainepunkti (EAP, võrdub üliõpilase tehtava 26 töötunniga) mahus keeletoimetamise aineid, millele lisandub soovi korral 6-punktine toimetamispraktika. Kui arvestada, et kokku on bakalaureuse­taseme õppekava maht 180 EAP-d, moodustavad need ained alla 10 protsendi ainetest. Magistritasemel (õppekava maht on 120 EAP-d) on moodulis „Eesti keele hoole” 18 EAP eest toimetamis­aineid (majandus-, õigus- ja halduskeele eri­kursused, stilistika, tehnikatekstide toi­metamine, toimetamine veebis ja tehniline toimetamine, tõlke toimetamine). Nendele ainetele lisaks tehakse 6 EAP eest toimetamis­praktikat. 2023/2024. õppe­aastaks valmib uus õppekava, kuhu tuleb 12 EAP mahus valik­moodul „Keeletoimetamine”.

Tallinna Ülikoolis loodi keeletoimetamise magistrikava 2004. aastal. Alates 2017. aastast on keeletoimetamine keeleteaduse ja keeletoimetamise liitõppekava osa. Bakalaureusetasemel oli Tallinna Ülikoolis 2017. aastani eraldi referent-toimetaja eriala, nüüd moodustab see eesti filoloogia õppekavas ühe peaeriala. Paralleelselt on refereerimise ja keeletoimetamise ainetest komplekteeritud 48 EAP mahus kõrvaleriala, mida saavad valida ja ka valivad eesti filoloogia üliõpilaste kõrval kõikide teiste humanitaarteaduste instituudi erialade üliõpilased. Magistritasemel on erialaaineid kokku 84 EAP-d (ülejäänud punktimahu täidab üks vabaaine, üks üleülikooliline sissejuhatav aine ja magistritöö). Erialaainete hulgas on keeletoimetaja peaeriala maht 27 EAP-d ja sinna kuuluvad ained, nagu toimetamine, kirjastamise alused ja kirjandusliku teksti toimetamine, eri tekstiliikide toimetamine ja terminoloogia ning 6-punktine toimetamispraktika. Lisaks teevad keeletoimetaja peaeriala üliõpilased magistri­seminaris 3 EAP mahus individuaalset toimetamistööd. Kuna keeletoimetamine on täna­päeval tihedalt seotud tõlkimisega, sest väga suur osa toimetatavatest tekstidest on tõlketekstid, on keeletoimetajate õppekavva lisatud kolm tõlkeainet (tõlke­lingvistika; kirjaliku tõlke alused; projektijuhtimine, masintõlge ja tõlketehnika).

Peamine ainekursus, kus keelekorralduspõhimõtteid on läbi aegade käsitletud, on mõlema ülikooli keeletoimetajate õppekavas olnud kas keelekorralduse või oskuskeelekorralduse kursus. Nii oli 1992.–1994. aastani Tartu Ülikooli eesti filoloogia õppekavas Tiiu Erelti loetav aine „Eesti keelekorralduse ajalugu kesk­astmes”, 1997.–2007. aastani „Eesti keele­korraldus”, 1995.–2014. aastani aine „Oskuskeele­korraldus”, aastatel 2007–2013 „Eesti kirja­keele ajalugu ja korraldus”, „Erikursus oskuskeele- ja nimekorraldusest” ning 2019. aastal „Eesti keele korraldamine ja seisund”. Kuigi aine nimetus on aja jooksul muutunud, on ainekaartidelt näha, et peamised teemad ja ainekirjandus, sh kohustuslik kirjandus, on samaks jäänud. Tallinna Ülikooli keeletoimetamise õppeainete täpsed nimetused varieeruvad, kuid vaadates ainekaartidel esitatud kirjandust, on näha, et üheksakümnendatest alates (varasemad ainekaardid ei olnud autorile kättesaadavad) on kohustusliku kirjanduse hulgas olnud alati Tiiu Erelti „Eesti keele­korraldus” (2002). Seega võib öelda, et üksikisiku, antud juhul Tiiu Erelti mõju on olnud valdkonna spetsialistide kujundamisel suur, seda mitme põlvkonna keele­toimetajate puhul, ning väljendudes kas otseselt ainet õpetades või kaudsemalt, tema kirjutatud keelekorralduse tüvitekstidega.

Mõlema ülikooli õppekavade muutusi jälgides on näha, et keeletoimetaja erialaga seotud õppekavad ja ainemoodulid peegeldavad riigi tasandil toimuvaid haridusmuutusi: õppekavade koondamise tagajärjel on saanud 2000. aastate alguses eraldi õppekavadest esialgu omaette eriala ja seejärel mõnikord veelgi väiksema mahuga valikmoodul. Sellise koondamise tagajärjel on paratamatult tulnud millestki loobuda ja ainekursusi ühendada. Nii on keelekorralduse üldisemaid põhimõtteid puudutav olnud algselt eraldi keelekorralduse ainekursus ja seejärel liikunud teiste ainete alateema(de)ks. Iseenesest ei oleks see probleem, kuid väike kahtlus siiski tekib, kas keelekorraldusega seotud teoreetilised teemad saavad teiste ainete sees piisavalt aega ja ruumi.

 

Õppeained

Kui heita pilk õppekavadesse ja vaadata, mis aineid näiteks Tartu Ülikoolis 2004/2005. õppeaasta keeletoimetaja erialamoodulis õpetati, on näha, et lisaks eri tekstiliikide toimetamise ainetele tuli üliõpilastel läbida üldisemat tausta pakkuvad ained, nagu korpuste praktika, erikursus kirjakeele varieerumisest, suuline kõne ning tekstianalüüs. Keelekorraldusega seotud aineid oli moodulis kaks: nimekorraldus ja oskuskeelekorraldus.

Pea kakskümmend aastat hiljem ehk 2021/2022. õppeaastal on keeletoimetaja valikmoodulis endiselt eri tekstiliikide toimetamise ained. Oskuskeel ja nime­korraldus on nihkunud üheks aineks, lisandunud on stilistika, toimetamine veebis ja tõlke toimetamise kursus.

Tallinna Ülikoolis oli 2004/2005. õppeaasta keeletoimetaja magistrikavas mitu eri tekstiliikide toimetamise ainet (nt õigus- ja haldusteksti, ilukirjandusteksti toimetamine), eesti keele variatiivsuse aine, aga ka üldisemad ainekursused, nagu sotsiolingvistika ja keelepoliitika. 2021/2022. õppeaasta keeletoimetaja erialamoodulis on terminoloogia aine nihkunud magistri­seminari ja eri tekstiliikide toimetamise aine osaks, lisandunud on tõlkimisega seotud ained, nt masintõlke ja projekti­juhtimise kursus, ja rakenduslingvistika erikursus, mis paaril viimasel aastal on sisult olnud nimekorraldus.

Kursuste ainekaartidelt saab aimu ka sellest, mida täpsemalt eri ained sisaldasid. Näiteks on Tallinna Ülikoolis 2015. ja 2018. aasta keelelise toimetamise aine nii loengu­maht tundides (42 akadeemilist tundi 6-punktisel kursusel), õpiväljundid kui ka eesmärgid jäänud samaks. Teemadesse on aga 2018. aastal lisandunud toimetamise etapid ja teksti toimetamisvajaduse hindamine ning eraldi märk­sõnaga on välja toodud korrektuur. Ka aine­kursuse kirjandus on püsinud suures osas muutumatuna. 2021. aasta aine­kaardilt paistab, et auditoorsete tundide arv on varasemaga võrreldes isegi suurenenud (48 tundi).

Ühelt poolt näitavad toimunud muutused õppekava tänapäeva keeletoimetamise nõudmistega kohandamist, näiteks tõlkimisega seotud ainete lisandumine. Teisalt paistab õppekavadest veidi ka kurb tõsiasi, et aineid õppekavva planeerides tuleb tahes-tahtmata arvestada sellega, millised ainekursused on olemasolevate õppejõudude ja nende teadmiste ringiga kaetud ja millised mitte. Aineid, mis annaksid üliõpilastele keeletoimetajana küll hea ettevalmistuse, nt eri tüüpi ilu­kirjandustekstide toimetamine ja reklaamtekstide stilistika, küljendamine, masintõlke järeltoimetamine, ei saa õppekavva planeerida kas või selle tõttu, et vastava ala õppejõude ei leidu kas üldse või ei leidu piisavalt.

 

Toimetajaelu: tellijad, tõlkijad, autorid

Hoolimata sellest, et ainekursuste sisu tänapäevastatakse pidevalt, tekib tihti igapäevases õpetamistöös küsimus, kas üldse ja kuivõrd suudab ülikool tegelikult tulevast keeletoimetajat tema tööks ette valmistada. Üha enam tunnevad värskelt tööle asunud keeletoimetajad, et nad oleksid justkui kahe tule vahel. Töö tellijat ehk klienti huvitab tihti ainult tähtaeg ja hind – et töö saaks ruttu tehtud ja et trükist saaks palju müüa ning nii, et keeletoimetamise hind moodustaks kogu trükise hinnast võimalikult väikese osa. Seetõttu on järjest vähem teoseid, millel on sisutoimetaja, ja teksti sisuliste probleemide märkamine jääb sageli keeletoimetaja õlule.

Keeletoimetaja teise partneri, tõlkija huvi on sageli kitsalt see, et mõte oleks hästi edasi antud, et tõlge oleks täpne. Vahel soovib tõlkija ka seda, et keele­toimetaja töö ei võtaks väga palju aega, sest enamasti kulub tõlkimiseks rohkem aega kui esialgu plaanitud ning kuna käsikirja trükki andmise tähtaega enamasti nihutada ei saa, lüheneb just see aeg, mis oli mõeldud keeletoimetamisele.

Keeletoimetaja võib olla autori parim sõber. Arvestada tuleb aga sellega, et autori jaoks on tema tekst juba olemuslikult väga kallis ja mõnikord tunduvad keeletoimetaja pakutud muudatused, isegi siis, kui need teevad teksti paremaks, autori jaoks häirivad või lausa haavavad. Seega peab keeletoimetaja olema paranduste põhjendamisel delikaatne ja oskama autori tunnetega arvestada. Mõnikord on aga keeletoimetaja mõne autori jaoks lihtsalt keegi, kes „teeb keele korda”. Selline tellija tavaliselt ei soovigi parandusi üle vaadata. Vahel aga tahetakse keeletoimetaja käest just nimelt keelenõu, soovitakse arutleda ja koos lahendusi otsida.

Omaette oskust nõuab eriti algajalt keele­toimetajalt tekstist distantseerumine – alati ei peegelda tekst toimetaja enda eetilisi tõekspidamisi ja oskus rahulikult toimetada seisukohti, millega ise kuidagi nõus olla ei saa, areneb aastate jooksul.

Loomulikult on trükisel ka sihtrühm ehk lugeja, keda ei huvita mitte see, kas ja kui palju keeletoimetaja tekstiga tööd teha sai või kas autor või tõlkija suhtus ette­panekutesse hästi või mitte, vaid lihtsalt see, et teksti oleks hea ja huvitav lugeda. Lugeja ei peakski märkama, kas keele­toimetaja on oma tööd hästi või halvasti teinud. Kui lugeja hakkab keeletoimetaja peale mõtlema, võib olla tegemist tekstiga, mida ei ole mingil põhjusel hea lugeda.

Järjest sagedamini on keeletoimetaja vastakate huvide keskmes ka situatsioonis, kus ta peab (nt ametitekstides) järgima kirjakeele normi, kuid samas tulema toime ühiskonnas toimuvate keelekorraldus­arutelude ja mullistuste tõttu tekkinud segadusega. Kui keeleelust veidi kaugemad inimesed kuulevad, et midagi justkui toimub, et arutletakse kirjakeele normimise kaotamise üle vms, tekib keelekasutajas tihti ebakindlus. Levinud on hulk keelekorraldusega seotud müüte, nagu „nüüd on ju kõik vabaks lastud” või „need reeglid muutuvad nii sageli, et kuidagi ei jõua järge pidada” või vastupidi – „reeglid on reeglid, aga tegelikult on keel hoopis midagi muud”. Sellise suhtumise ja ebakindluse sees peab keeletoimetaja suutma endiselt toime tulla, otsustada, mis tekstiga on tegemist, kellele see on suunatud, kui rangelt tuleks normi järgida, millist stiili hoida ja kuidas tehtud keelevalikuid peaks autorile põhjendama.

Ideaalis tuleb õpetada tulevasi keele­toimetajaid nii, et nad kogu selles eri osapoolte tahtmiste-soovide-tõekspidamiste puntras säilitaksid igas olukorras professionaalsuse. Kindlasti ei piirdu keele­toimetajaõpe komareeglite drillimise või muude õigekirjanüanssidega – palju olulisem on õpetada tuleviku keeletoimetajad tajuma keelt sügavamalt ja laiemalt. Keeletoimetaja peab mõistma keele struktuuri, eri tasandeid, suutma saada aru keele­muutustest, nende regulaarsusest või ebaregulaarsusest, võimalikest põhjustest, tajuma keele üldisi arengusuundumusi, et teha nende teadmiste taustal ise adekvaatseid ja tekstikohaseid otsuseid. Toimetaja peab suutma mõtestada õigekirja kui kokkulepet, ka seda, miks just selline kokkulepe parasjagu kehtib. Seega peab ta tundma keelekorralduse üldisi põhi­mõtteid ja seda, et need põhimõtted võidakse aja jooksul ümber hinnata.

 

Keeletoimetajate ettevalmistamise probleemkohti. Ühe õppejõu vaade

Kuigi õppejõud on üksmeelel selles, et tulevastele keeletoimetajatele on praktiliste oskuste kõrval tähtis anda lai teoreetiline keeleteaduslik taust, on üliõpilaste vaade vahel teistsugune. Mõnikord on üliõpilaste arvates keeletoimetajail vaja ainult praktilisi keeletoimetamisoskusi. Nii on õppekava koostajatel ajuti keeruline leida tasakaalu teoreetiliste ja praktiliste ainekursuste vahel.

Teine murekoht ulatub ülikoolist välja ja on seotud värskete, just bakalaureusetaseme üliõpilaste lugemusega. Eesti filoloogia õppekavale astunute tekstikogemus on mõnikord äärmiselt napp ja seetõttu ka maailmapilt kitsuke. Õppejõud saab üliõpilaste kogemuste ja teadmiste nappusest aimu, kui tekstis tulevad ette näiteks ajalooteadmisi (nt uus ja vana kalender, nimede eestistamine) või head stiilitaju eeldavad keelendid. Keeleabi- ja muid infoallikaid on keeletoimetaja töö jaoks küllalt, kuid kui lugemus on vähene, ei taipa tulevane toimetaja kahelda ega infot otsima hakatagi.

Kindlasti vajab arendamist üliõpilaste suhtlusoskus. On ju tulevane keeletoimetaja vahelüli kirjutaja ja keelenormingute vahel ning tal on vaja autorile enda parandusi põhjendada, selgitada, neutraalses toonis arutleda ja kokkulepeteni jõuda.

Värskete vilistlaste tagasisidest selgub, et algajail keeletoimetajail on üsna keeruline töömaailma siseneda: toimetulek toimetamistöö tempoga käib esialgu üle jõu, sest tähtajad on sageli sellised, et ei ole aega ei teksti süveneda ega seda viimistleda. Seega tuleb üliõpilastele õpetada ka ajakasutust.

Et keeleteaduse ja keeletoimetamise eriala on avatud magistri­astme õppe­kavaga ja sisseastumine ei eelda filoloogilist bakalaureusetaseme haridust, on üliõpilased väga erineva taustaga. Üliõpilaste seas on olnud näiteks matemaatika, geograafia, muusika, majanduse ja õigusteaduse bakalaureuse- või ka magistrikraadiga õppijaid. Ühelt poolt annab filoloogiast erinev taust tihti mingi valdkonna tekstide toimetamiseks eeliseid, ka grupidünaamika on mitme­kesise taustaga õppijatel innustav. Teisalt muudab filoloogia baasmõistete puudumine teiselt erialalt tulnute jaoks õppimise keeruliseks, eriti esimese semestri alguses. Samas on senine kogemus näidanud, et innustunud üliõpilased suudavad päris kiiresti vajalikud mõisted ka iseseisva tööga selgeks teha ja magistri­töödest ei paista üliõpilase erinev taust enam välja.

Kindlasti on praegu keeletoimetamist õpetada ja õppida kergem kui näiteks 20 aastat tagasi. Et eri tüüpi abimaterjale on rohkesti (nt andmebaasid, sõnastikud, otsingusüsteemid, automaatne tõlge, Google jne), on võimalik väga paljut üsna hõlpsalt kontrollida ja välja uurida. Teisalt on toimetatavad tekstid muutunud järjest ebakvaliteetsemaks (toor- ja masintõlked, kantseliidist ja stampidest pungil arusaamatud sõnajadad, peenutsevad ja käänamata nimisõnadega reklaamtekstid jne) ning selliste tekstidega toimetulekuks on raske üliõpilasi ette valmistada.

Positiivsena võib näha üliõpilaste üha tugevamat vastutuse taju. Õppejõu kogemuse järgi suhtuvad üliõpilased järjest vastutustundlikumalt autori teksti, tihti ollakse liigagi ettevaatlik ja kardetakse muuta autori sõnastust. Vahel on tunda, et üliõpilastel, kes hakkavad lõpetama ja tööle siirduma, on hirm mitte vastata tellija nõudmistele. Suurenenud on ka tähele­panu toimetajatöö eetilistele külgedele: näiteks arutletakse selle üle, kas on eetiline teha tekst ilusaks, kui selle sisu on halb või lausa kahjulik, kas tuleb autori tähelepanu juhtida sellele, kui tekst on kallutatud jne. Samuti tajuvad just magistriastme üliõpilased enda rolli praktilise keelekorralduse elluviijana, nad arutlevad normingute ja nende muudatuste üle ning annavad hea meelega keelenõu teiste erialade üliõpilastele.

On enesestmõistetav, et maailm ja tekstid ning sedakaudu keeletoimetajale esitatavad nõudmised muutuvad. Kindlasti tuleb järjest enam tegeleda masintõlke toimetamisega, keeletoimetaja baasoskuste hulka kuulub juba ammu (vähemalt) korralik inglise keele valdamine, järjest tähtsamaks saab oskus otsida ja hinnata teavet ning võimalik, et tulevikus peab keeletoimetaja oskama ära tunda ka tehisaru loodud tekste. Seega peab keele­toimetaja õppekava andma eesti keelt, keele­korraldust, õigekirja ja toimetamist puudutavatele oskustele lisaks alusteadmisi, nt kuidas tulla toime töömaailma tempoga, suhelda, lähtuda oma töös eetilistest tõekspidamistest. Keelekorralduse puhul saab aga üksikute normingute tundmise kõrval järjest olulisemaks oskus keelekorraldus­põhimõtteid ja sedakaudu toimetamistööd üldisemalt mõtestada.

Kirjutis põhineb konverentsil „150 aastat oma keelekorraldust” (22. IV 2022 Tallinnas) peetud ettekandel.

Prantsuse päritolu laen- ja võõrsõnade kiht eesti keeles on märkimisväärne – uusimas võõrsõnade leksikonis (VSL 2012) on prantsuse lähtekeelega märksõnu ligi 10% –, illustreerides hästi, milline on olnud prantsuse kultuuri mõju eesti keelele. Et sõnu laenatakse tavaliselt keelest, mis on vastavas valdkonnas mingis mõttes prestiižsem, on peale diplomaatia- (atašee, diplomaat), moe- (mansett, puuder) ja sõjandus­sõnade (kürassiir, seersant) prantsuse keelest laenatud rohkelt just kokandussõnu, sest prantsuse kokakunst on kogu maailmas tooni andnud. Koos toitudega on üle võetud nimetused, osa neist on mugandatud, suur osa jäänud ka tsitaatsõnaks, nagu baguette, bouillabaisse, ratatouille.¹ Sellist doonorkeelt on nimetatud ka liiderkeeleks (vt ka Erelt 2007: 312–313). Prantsuse päritolu keeleainese kohanemist eesti keeles on uurinud Erich Raiet (1966). Siinne artikkel on ajendatud vajadusest uurida seniseid ja sõnastada uusi võõrsõnade mugandamise põhimõtteid.

Eesti keeles on prantsuse päritolu kreemitäidise ning glasuuriga keedutaina­koogikest tähistav sõna praegu kasutusel kahel kujul: ekleer ja ekläär. Ilmunud ÕS 1960-s kujul ekläär ja saanud alates ÕS 2013-st normingukohaseks rööpkujuks ekleer, on selle sõna lugu ilmekas näide prantsuse sõnade muganemisest eesti keeles. Järgnevalt arutleme prantsuselähteste võõrsõnade kuju kinnistumise üle eesti keeles. Keskendume lahtise e-ga² häälduvate prantsuse sõnade eesti keelde mugandamisega seonduvale. Et eesti keeles on võõrsõnade kirjapilt üldjuhul häälduspärane, st kirjakuju lähtub originaalkeele ligilähedasest hääldusest, tuleb eesti mugandi kirjakuju varieerumise põhjuseid otsida prantsuse keele hääldamise õpetusest eesti allikates ja võimalikest vahenduskeelte mõjudest.

 

Ekleeridest lähemalt

Keedutainas, millest hiljem hakati valmistama ekleere, sündis Prantsusmaal XVI sajandil Katariina di Medici õukonnas. Sellest tainast valmistati alguses mandli­purukattega saiakesi, millel oli mitu nimetust: (petit) pain à la duchesse ’hertsoginnasaiake’, petite duchesse ’väike hertsoginna’ ja bâton de Jacob ’Jaakobi kepp’. Prantsuse kondiitrikunsti alusepanijaid ja suurmeistreid Marie-Antoine (Antonin) Carême (1815: 150–151) võttis alates 1815. aastast neis küpsetistes kasutusele mitmesugused marmelaadi-, hiljem ka kreemitäidised, ning kattis duchesse’id suhkru­glasuuriga. Nii sündis meile tuntud ekleeri eelkäija.

XIX sajandi keskpaiku võeti Prantsusmaal varasemate nimetuste asemel kasutusele sõna éclair (Gouffé 1873: 304; Rey 1993: 651). Ei ole täpselt teada, mis motiveeris uue sõna kasutuselevõttu, aga võib oletada seost väljendiga en un éclair ’silma­pilguga, väga kiiresti’, sõna-sõnalt ’ühe välgusähvatuse jooksul’. Sõnastikes, retseptides ja ­kondiitrite ajaveebides leidub naljatlevaid oletusi: ekleeri tuleb kähku süüa, sest see on nii maitsev; läikiv glasuur meenutab välgusähvatust; ekleer meenutab vormilt välgunoolt.³ Mõnevõrra tõenäolisem on Larousse’i selgitus: ekleer tuleb kiiresti ära süüa, „et mitte selles sisalduvat kreemi maha ajada” (Larousse XX: 29).

Eestis kirjeldab ekleerilaadseid keedutainast küpsetisi juba päris esimene, XVIII sajandi lõpus välja antud Christina Wargi⁴ „Köki ja Kokka Ramat”, kus neid nimetatakse pritskookideks („prits kokid”) ja tuulemunkideks („tuule-munkid”) (Warg 1781: 556–557), rootsikeelses originaalis vastavalt sprit-bakelse ja wädermunkar (Warg 1755: 542).⁵ Hilisemal ajal on eesti keeles hakatud kasutama ka sõnu tuulekook, ­tuulesai, tuulekott, tuuletasku jpt. Tuule-algulised nimetused lähtuvad saksa sõnast Windbeutel ’tuuletasku, tuulekott’, mida kasutatakse kõiksugu täidistega keedu­tainaküpsetiste kohta, ehkki ei saa välistada ka rootsi keele kui vahenduskeele mõju. Samast allikast (Warg 1781) on eesti keelde võetud suur hulk prantsuse päritolu sõnu (Treiman 1976: 51), kuna Euroopas oli just Prantsuse kokakunst XVII sajandil juhtrolli saavutanud. Sellisteks sõnadeks on väga paljude teiste seas näiteks biskviit, kompott, kreem, marinaad, melon, renett, želee, tort. Nende sõnade eesti keelde toomisel oli kahtlemata määrav roll kokaraamatu tõlkijal, Noarootsi ja Reigi pastoril Johann Lithanderil.

On võimalik, et meile tuntud ekleere pakuti Tartus Werneri kohvikus 1890. aastate paiku (Pritson 2022). See on tõenäoline, kuna ekleeri-sõna sündis Prantsusmaal 1850. aastate paiku. Seejuures ei ole päris selge, millal sõna ekleer (ekläär) Eestisse jõudis ja kas seda nimetust kasutati mõnes XIX sajandil Eestis avaldatud tõlke­tekstis. Puuduvad kindlad andmed ka selle kohta, et neid tollal Tartus just ekleerideks nimetati. Igatahes ei maini seda sõna 1927. aastal ilmunud fotoillustratsioonidega kokandus­raamat: nii retsepti järgi kui ka piltide põhjal otsustades on tegu küll ekleeridega, ent neid nimetatakse täidispätsikesteks (Kokakunst 1927: 260–261). Seda asjaolu võib selgitada ka 1920. aastate suundumus eelistada omakeelseid sõnu. Nüüdseks on ekleerid Eestis laiemalt tuntud ja samasse tooteperekonda kuuluvad ka tuuletaskud, kohupiimataskud, profitroolid, gougère’id jpt kondiitritooted.

On teada, et kõne all olevat sõna kasutati nõukogude ajal toiduainetööstuse erialakirjanduses niihästi kujul ekläär (TTK 1962: 176) kui ka ekleer (Buteikis, Kengis 1965: 76). Samuti on teada, et ekleere (tõenäoliselt just selle nimetuse all) valmistati Eestis kondiitritsehhides 1960. aastate lõpus (Tamsalu 2022). Kuna näib, et sõna ekleer/ekläär on eesti keeles kasutusele tulnud alles nõukogude ajal, võib see viidata, et ekleeri-sõna on eesti keelde tulnud vene keele vahendusel. Võimalusele, et ekleer võib olla venemõjuline vorm, viitab ka Uno Liivaku (1998: 687). Kindlama teadmise korral selle kohta, mil see sõna eesti keeles kasutusele võeti, saaks vahenduskeele täpsemalt nimetada. Samas on ka selliseid sõnu, mis on mugandatud esmalt vahendus­keelest lähtudes, seejärel aga fikseeritud hoopis lähtekeelne kirjakuju, nt aaria ja aarja (vt ka Paet 2022).

 

Prantsuse ai-ühendi mugandamisest eesti keeles

Prantsuse mugand on kasutusel muu hulgas nii inglise (eclair), saksa (Eclair) kui ka vene keeles (эклер). On üsna tõenäoline, et sõna algset fikseerimist ä-ga toetas ideeline tagapõhi, st soov vältida vene mõjule viitavat kirjakuju, sest tendents venemõjulisi vorme eirata on olnud võõrsõnade normimisel üldine (Paet 2022: 926). Arvestades, et sõna fikseeriti esimest korda ÕS 1960-s, võib seda käsitada omamoodi vastu­panuvormina vene mõjudele. 1950.–1960. aastad olid konservatiivse keele­korralduse aeg (Kasik 2022: 1096), ÕS 1960 koostamisel peeti oskussõnade üle teadaolevalt nõu asjaomaste asutustega (vt ka Erelt 2002: 208). Kahjuks ei ole teada, kas arutati ka eklääri kirjakuju üle. Üks ÕS 1960 koostajaid oli Erich Raiet, kes oma 1966. aastal kaitstud väitekirjas võõrsõnade kuju kinnistumisest põhjendab teemavalikut sellega, et ÕS-i koostamisel on vaja kirjakujude üle otsustada. Saksa keele mõju eesti sõna­kujule on väheusutav, kuna ka saksa keeles on kasutusel sõnakuju Eclair (hääldusega [eˈklɛːɐ̯] (Duden: Eclair)).⁶

Täheühend ai (sarnaselt häälikuga è) hääldub prantsuse keeles kinnises silbis lahtise e-na (IPA [ɛ]), vastandudes kinnisele e-le (IPA [e], nagu éclair’i sõnaalguline e). Nõnda on prantsuse keeles kaks erinevat e-häälikut. Lisaks on prantsuse keeles švaavokaalina ja mujal esinev nn tumm e (pr e muet), IPA [ǝ], mis hääldub eesti keeles ö-lähedasena (erinevais ühendeis on teisigi hääldusvariante, nt [ø] ja [œ], aga need ei puutu siinkohal asjasse). Prantsuse keeles – kus üksiksõnas on rõhk alati viimasel silbil – aga hääldatakse lahtist e-d teisiti (madalamalt ehk avatumalt) kui eesti e-d: prantsuse keeles paigutub nn keskmadal (lahtine) e eesti e ja ä vahele ning seetõttu võidakse seda häälikut tajuda ka ä-na, eesti keele vokaalisüsteemis täpselt samaväärset häälduslikku vastet ei ole (Lippus 2022). Eesti keele puhul peame siin silmas ennekõike pikka e-d, kuna lühike e hääldub väga sarnaselt prantsuse lahtise e-ga, näiteks sõnas meister (vrd pr maître [mɛtʁ]). Eesti ja prantsuse sõnade häälduse erinevustele on tähelepanu juhtinud ka Johannes Aavik (1933: 7), nentides, et eesti keeles tuleks kasutada „lihtsustet, eestipärastet kompromisshääldust”, mis ei lähtuks mitte sellest, kuidas neid sõnu hääldatakse asjaomases keeles, vaid „nagu neid eesti keeles peab hääldama”.

1781. aastal ilmunud esimeses eestikeelses kokaraamatus on prantsuse päritolu sõnades lahtist e-d edasi antud tõenäoliselt just rootsi keele mõjul ä-ga: muu hulgas võime sealt leida krääm prülee (Warg 1781: 588),⁷ tänapäeval crème brûlée ehk brüleekreem. Rootsi keel mõjutas ka eesti kokandussõnavara, nii nagu eesti keelt laiemalt. Prantsuse crème’ist sai rootsi keeles kräm (OSA: kräm), mis hääldus arvatavasti originaalilähedaselt e-ga (nagu rootsi ä üldiselt), eesti keelde aga tuli juba kujul krääm. Samas allikas võib sedasama ä-lembust täheldada muudeski prantsuse keelest mugandatud sõnades: nt soupe à la reine > supp a la rään ’kuninganna supp’ (Warg 1781: 5), crème de pain > krääm dö päng ’saiakreem’ (Warg 1781: 582). Sõnakuju krääm leidub ka 1824. aastal ilmunud Katharina Fehre (1824: 397–401) kokaraamatus, mis on tõlgitud saksa keelest, ent küllap oli selle teose tõlkijale, pastor Carl Matthias Henningile eeskujuks Wargi kokaraamat. Järgmises mahukamas eesti­keelses ja samuti saksa keelest tõlgitud Lyda Pancki kokaraamatus, mis ilmus nelikümmend aastat hiljem (Panck 1864), on juba kasutusel sõnakuju kreem.

Ka hilisemal ajal on prantsuse keeles lahtise e-ga häälduvaid sõnu mugandatud eesti keeles ä-ga (vt ka Paet 2011: 150): afäär (affaire), barjäär (barrière), fontään (fontaine), karjäär (carrière), kimäär (chimère), kuväär (couvert), mohäär (mohair), plenäär (< en plein air), revolutsionäär (révolutionnaire), traväär (travers), truväär (trouvère) jpt (pikk vokaal asub rõhulises järgsilbis). Muist nendest sõnadest pärineb prantsuse keelest (nt afäär, barjäär, plenäär), muist on meieni jõudnud prantsuse keele vahendusel muudest lähtekeeltest (fontään ja traväär ladina, kimäär kreeka keelest) (VSL 2012). Mõni sõna (nt funktsionäär, konfektsionäär) on saksamõjuline (sks Funktionär < pr fonctionnaire; sks Konfektionär < pr confectionneur): oletatavasti laiendati analoogiapõhimõttest lähtudes ä-kujuliseks ka teisi eesti keelde laenatud ja algselt lahtise e-ga häälduvaid prantsuse keelest saadud sõnu.

Teisalt esineb eesti keeles ka eer-lõpulisi prantsuselähteseid saksa ja vene keele vahendusel eesti keelde tulnud laene, mille originaalipärane hääldus on lahtise e-ga: etažeer (étagère), kalorifeer (calorifère), kremaljeer (crémaillère), maneer (manière), meer (maire).

Järjekindlust häälduses ega kirjapildis ei olnud veel XX sajandi alguseski. Nii soovitab hea prantsuse keele tundja Aavik põhjalikus häälduspõhimõtete kogumikus nn lahtise e häälduseks kord ä-d, kord e-d: Molière [moljäär] ja Lavallière [lavaljäär] vs. Pierre [pjɛɛr] / [pjäär] ja polonees [polonɛɛs] / [polonees]. Samas nendib ta siiski, et see e on „ä poole kalduv” ja mõnd sõna võib hääldada mõlemal moel, nt maire ’linnapea’ häälduseks pakub ta niihästi [mɛɛr] kui ka [määr]. (Aavik 1933: 20–22)

Ka Paul Ariste (1939: 27) möönab oma eesti keele häälduse käsitluses, et saksa lühike e on lähedane eesti ä-le, ja taunib seda, et ühendit er hääldatakse sageli võõrsõnades är-iks: värb, pärfektne, särveerima, konsärvatiivne pro verb, perfektne, ­serveerima, konservatiivne jne.

Nõukogude aja ilukirjandusteoste hääldusjuhistest võib leida soovitusi hääldada lahtine e kord e-na, kord ä-na. Nii võime ühe 1960. aastal tõlgitud romaani hääldus­juhistest (Dumas 1960: 651) leida: La Fontaine [lafontän], La Vallière [lavaljäär], Molière [moljäär]; 1987. aastal (Dumas 1987: 617) juhatati aga lugeja hääldama: Fontaine [fo(n)teen], Lemaire [lömeer], Robespierre [robespjeer].

Uuemal ajal on vähemalt keeleõpetuses ai hääldamine ää-na asendunud ee-ga: ɛ küll „läheneb ä-le”, aga hääldub siiski e-na, nagu eesti sõnas kera, ja nt nimi ­Baudelaire peaks häälduma lahtise e-ga ehk [bodlɛr] (Treikelder 2003: 7–14). Keele­õpikuis on ä-ga hääldamist otsesõnu keelatud: „[ɛ] on lahtine häälik. Võib lähtuda eesti sõnadest kell või hell, kuid mitte mingil juhul ei tohi lahtist e-d hääldada eesti ä-na.” (Leesi 1999: 11, esmatrükk 1987) Sama tendents esineb (vähemalt ekleeri ja eklääri vahekorras) ka korpuseandmetes: mahukaimas uuema eesti kirjakeele andme­kogus, eesti keele ühendkorpuses (ÜK 2021) on sõnakuju ekleer ülekaalukalt sagedasem (644 esinemust) kui ekläär (72 esinemust).

 

Leksikograafiline ja keelekorralduslik aspekt

2012. a „Võõrsõnade leksikoni” (VSL) toimetamise käigus tehti ettepanek võtta ÕS-i kirjakuju ekleer. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsusega laiendati kirjakeele normingut (normingu laiendamise kohta vt Paet 2022: 926) kirjakujuga ekleer (eklääri kõrvale): mööndi, et „ligilähedane prantsuse hääldus lubab mõlemat kuju” (Raadik 2019: 63). Ekleer võeti VSL-i, alates ÕS 2013-st kajastub see vorm ka normingu­allikas küll märksõnana, ent eelistatumaks kujuks on jäänud (kaudselt) ikkagi endine kuju ekläär: ekleeri seletuseks antakse ’ekläär’ ja eklääri juures on tähendus ’keedu­tainakook’. Selline esitusviis näitab varasema mugandi eelistust. Samamoodi on eelistus ­vormistatud järgmises, ÕS 2018-s. See näitab, et ÕS-i koostamisel ja toimetamisel on keeletoimkonna otsuseid küllaltki vabalt tõlgendatud. Keelenõu andme­baasi⁸ kohaselt on aastatel 2005–2019 küsitud üheksal korral selle sõna kirjakuju kohta, vastuseks on antud ÕS-i eelistus –ääri kasuks.

Eelneva põhjal nähtub, et vanema kirjakuju ekläär eelistamine, nagu on praeguses normingus (ÕS 2018), ei ole põhjendatud. EKI ühendsõnastik (ÜS) esitab ekleeri ja eklääri rööpkujudena. Kasutusandmete põhjal on põhjust vanem kirjakuju märgendada harva esinevaks, kuna rööpsete kirjakujude esitamisel tuleb keelekasutajale anda selgitusi nende vahel valiku tegemiseks. Vananenuks märgendamine peaks põhinema korpuseandmetel. Kui vaadelda (joonis 1) eklääri ja ekleeri suhet 2013., 2017., 2019. ja 2021. aasta korpustes (EtTenTen 2013, ÜK 2017, ÜK 2019, ÜK 2021),⁹ siis on näha kirjakuju ekläär järjekindlat harvenemist ja ekleeri sagenemist. Korpusandmete põhjal on põhjust ekläär vananenuks märgendada.

J o o n i s 1. Ekleer vs. ekläär eesti keele korpustes 2013–2021.

 

Kokkuvõtteks

Eesti keeles on lahtist e-d sisaldanud prantsuse laenude mugandamine olnud ebajärjekindel. Sõna éclair fikseerimine eesti keeles kujul ekläär lähtus tõenäoliselt omaaegsest tavast hääldada prantsuse sõnade rõhulistes silpides sisalduvat lahtist e-d eesti keeles pika ä-ga. Tõenäoline on ka püüd vältida vene vormiga kokku langevat sõnakuju. Lahtise e varieerumist eesti mugandites on mõjutanud ühelt poolt nii hääldus – erinevused prantsuse ja eesti keele fonotaktikas – kui ka (võimalikud) vahenduskeeled: saksa, rootsi ja vene keel. Kuna veel XX sajandi alguses soovitas Aavik mõnel juhul pigem ä-hääldust ja teisal e-hääldust, ei saa imeks panna, et nagu paljudes teistes mugandkujude varieerumist illustreerivates sõnades, on pikka aega kasutusel olnud niihästi ekleer kui ka ekläär.

Uuemad korpuseandmed (ÜK 2021) näitavad, et ekleer on levinum kui ekläär, mis on kooskõlas keeleõpetuses levinud põhimõttega, et ä-häälikust tuleks loobuda ka prantsuse keeles (rõhulises silbis) lahtist e-d sisaldavate sõnade hääldamises. Vanemad laenud, nagu afäär, karjäär ja reväär on juba kasutuses juurdunud ja sagedased, nende kuju on nii-öelda konserveeritud. Otsuse eelistada üht või teist sõnakuju saab keelekasutaja langetada nende keelendite puhul, mille tähistamiseks kasutatakse rööpkujusid, nagu see on ekleeri ja eklääri puhul.

Võõrsõnade kirjapildi varieerumine on väga avar teema ja väärib süstemaatilisemat käsitlust, sh prantsuse laenude osas. Süsteemset käsitlemist vajaksid prantsuse nn tumma e-d sisaldavad sõnad – nt reduut pro *röduut < pr redoute. Siinne ekleeri ja eklääri vaatlus ilmestab hästi võõrsõnade mugandamise mitmetahulisust ja selgitab selle protsessi ekstralingvistilisi tegureid ning juhuslikkustki. Uurimist vajavaid küsimusi jagub aga veel mitmeks eraldiseisvaks käsitluseks.

 

Uurimust on toetanud Eesti Teadusagentuuri projekt „Eesti keele sõnavara ja korraldus: kasutuspõhine keelearendus ja kasutajakeskne veebidisain„ (EKKD103).

 

Madis Jürviste (snd 1985), MA, Eesti Keele Instituudi nooremteadur-leksikograaf (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn); Tartu Ülikooli doktorant, madis.jyrviste@eki.ee

Tiina Paet (snd 1974), MA, Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja-nooremteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn); Tartu Ülikooli doktorant, tiina.paet@eki.ee

 

9. detsembril 2022 kaitses Triin Todesk Tartu Ülikoolis doktoritöö „Ogdžyk töd ‘I do not know that well’: džyk as a degree expression with verbs in Komi” („Ogdžyk töd ‘ma väga hästi ei tea’: džyk tegusõnade määraväljendina komi keeles”). Juhendaja oli professor Gerson Klumpp (TÜ), oponent professor Rogier Blokland (Uppsala ülikool).

Enamikus uurali keeltest moodustatakse omadus- ja määrsõnade keskvõrre kindla võrdlusliite abil. Näiteks eesti keeles on selleks liiteks –m (nt kiire > kiirem), komi keeles aga –džyk (nt ödjö ’kiire’ > ödjödžyk ’kiirem’). Kui aga eesti keeles piirdub võrdlusliite –m kasutamine omadus- ja määrsõnadega, siis komi keeles võib –džyk liituda ka nimi-, ase- ja tegu­sõnadele. Sellisel juhul toimib džyk määra väljendava kliitiku ehk elemendina, mis ei märgi ainult võrdlust, vaid tugevdab või intensiivistab sõna tähendust. Doktoritöö eesmärk oli välja selgitada ja kirjeldada neid tähendusi, mis võivad komi džyk-il olla siis, kui see liitub tegusõnadele, ning lisaks uurida välja, millist tüüpi tegu­sõnade ja tegu­sõnafraasidega džyk liitub, millistega mitte. Selle jaoks on töös kasutatud esmalt kvalitatiivseid meetodeid ning analüüsitud morfosüntaktilist ning semantilist ülesehitust ligi 1100 sellisel ilukirjandusest ja meediast pärit lausel, kus džyk on liitunud tegusõnafraasile. Töö ühe osana viidi komi keele kõnelejate hulgas läbi džyk-i vastuvõetavust hindav küsitluskava, mida analüüsiti nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt. Näitelausete analüüsist järeldub, et kõige sagedamini on džyk tegusõnade intensiivistaja, mis väljendab tegevuse või seisundi kõrget määra või saavutatud tulemuse ulatust; džyk võib viidata ka tegevuse kvaliteedile või kiirusele. Koos eituses tegusõnaga võib džyk väljendada tegevuse mõõdukust, millega näidatakse seda, et tegevus ei õnnestunud täielikult või et seisund ei ole soovikohane. Väitekirja teise olulise tulemusena selgus, et džyk-i liitumine tegusõnadega on võrreldav sellega, kuidas kombineeruvad tegu­sõnadega määrsõnad, nagu rohkem, palju jne. Džyk kombineerub seega olukorra muutust märkivate tegusõnadega, kogeja­tegusõnadega, tegevust märkivate tegu­sõnadega, aga ka nägemis- ja mõtlemis­tegusõnadega. Küsitluskava tulemused näitasid veel, et komi keele kõnelejate jaoks on kõige loomulikum džyk-i esinemine eituses lihttegusõnaga, mis esineb kontekstis, kus on võimalik džyk-i mitmeti tõlgendada. (http://hdl.handle.net/10062/88046)

16. detsembril kaitses Maria Tuulik Tartu Ülikoolis doktoritöö „Adjektiivide süste­maatiline polüseemia eesti keeles tajuadjektiivide näitel”. Juhendajad olid professor Renate Pajusalu (TÜ) ja Margit Langemets (EKI), oponent Ulla Vanhatalo (Helsingi ülikool).

Viimaste kümnendite jooksul on Euroopa leksikograafias toimunud suured muutused: sõnaraamatute formaat on nihkunud paberkujult elektrooniliseks ning koos sellega on ka Eesti leksikograafia muutunud korpuspõhiseks ja liigub (pool)­automaatsete lahenduste suunas. Seetõttu on kasvanud vajadus täpsema semantilise märgendamise ja süsteemsema esituse järele. Polüseemia on nii korpuslingvistikas kui ka leksikograafias jätkuvalt oluline probleem. Adjektiivile on iseloomulik, et eri kontekstides võib see rõhutada substantiivi erinevaid omadusi (nt kõva voodi, kõva hääl, kõva tegija). Doktoritöö on esimene katse eesti keeleteaduses selgitada taju­adjektiivide süstemaatilisi tähendusmustreid ehk polü­seemiamalle. Polüseemiamallid toovad välja seoseid eri tähendusvaldkondade vahel ning pakuvad tuge leksikograafile polüseemse sõna kirjeldamisel. Väitekiri uurib eesti adjektiivide süstemaatilist polüseemiat kolme semantilise rühma näitel: värvi-, temperatuuri- ja (põhiliselt teks­tuuriga seotud) kompimisadjektiivid. Töö tegeleb ka adjektiivirühma sõnaliigilise piiritlemisega ja pakub välja korpusparameetrid, mis aitaksid leksikograafil adjektiiviklassi piiripealsete juhtumite korral paremini sõnaliiki määrata. Nii süstemaatilise polüseemia mallide selgitamise kui ka adjektiivi korpusprofiili loomise rakenduslik siht on hõlbustada sõnastikutööd ning aidata kaasa adjektiivi täpsemale esitusele leksikograafias. (http://hdl.handle.net/10062/88119)

2. detsembril 2022 peeti Tallinna Kirjanduskeskuse Tammsaare muuseumi 17. sügiskonverents „Kui seda metsa ees ei oleks? Metsa kuvand eesti kirjanduses”. Esinesid Valdur Mikita, Madis Arukask, Sirly Hiiemäe, Elo Lindsalu, Mare Müürsepp, Annika Aus, Maarja Vaino ja Aarne Ruben.

2. detsembril toimus Tallinna Ülikoolis VIII teaduskeele konverents. Peep Nemvalts kõneles oma avasõnavõtus Eesti teaduskeelest teadmusühiskonna alus­talana. Ettekannetega esinesid Jakob Kübarsepp, Priit Kulu („Eestikeelne terminivara materjalitehnikas ja selle rakendusi”), Helin Puksand („Õppeterminid üliõpilastöödes”), Jaan Alver, Lehte Alver („Eesti-inglise-eesti majandustekstide oskus­sõnavarast ja tõlkeprobleemidest”), Leif Kalev („Erialase mõisteruumi korrastamine ja arendamine: poliitika ja valitsemise sõnastiku kogemus”), Gerhard Lock („Mitmekeelse teekonna kogemus muusi­kalise pinge uurimisel ja määratlemisel”). Nüüdis­muusika oskuskeele komisjoni tööst andis ülevaate Gerhard Locki, Hans-Gunther Locki ja Andrus Kallastu ettekanne. Teaduskeelest doktorandide küsitlus­uuringu andmeil kõnelesid Peep Nemvalts, Eva-Liis Roosmaa, Helena Lemendik, Triin Roosalu.

6.–7. detsembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis 15. meditsiiniantropoloogia konverents „Üksindus ja selle varjundid”. Ettekanded juhatas sisse Austria Paracelsuse Meditsiini Instituudi juhataja Piret Paal („Üksinduse naiselik pale”). Teemade hulka mahtusid hiliskriiside juhtumi­uurin­gud, raskused seoses keerukate terviseprobleemidega, vanadusega seotud hoiakud, uskumused ja abistamismõtte areng lähemate ja kaugemate kultuuride juures, üksinduse väljendamine rahvapärases omaeluloos, ilukirjanduses, teatris. Esinesid folkloristid ja kultuuriuurijad Marju Kõivupuu, Mare Kõiva, Reet Hiiemäe, Mall Hiiemäe, Katre Kikas, Piret Voolaid, Eve Annuk, Irina Sedakova (Moskva riiklik ülikool), Ina Shved (Bresti riiklik ülikool) jpt.

9. detsembril peeti Tartus Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi aastakonverents. Ettekannetega esinesid Ain Riistan („Vaim, hing ja ihu Uues Testamendis”), Roomet Jakapi („Henry More’i hingekäsituse eripärad XVII sajandi filosoofia kontekstis”), Haozhen Li („Šamaanid ja loomavaimud tänapäeva Kirde-Hiinas: rahvausu dünaamika”), Reet Hiiemäe („Hingeloomad eesti nüüdisusundis”), Merili Metsvahi („Hing modernismieelses ja -aegses maailmas rahvalaulude ja konstellatsiooniteooria näitel”) ja Ülo Valk („Kummitavad hinged: tähelepanekuid eesti rahvausundi hingefenomenoloogiast”). Vestlusringis arutleti hingeuskumuste üle tänapäeva Eestis.

9. detsembril toimus Kodavere Pärimuskeskuses Palal seminar „Moenasjutuss pajatusseni Kodavere nukan ja mõjal” („Muinasjutust pajatuseni Kodavere kandis ja mujal”). Mall Hiiemäe selgitas, mis on ühist muinasjuttudel ja pajatustel, Kärri Toomeos-Orglaan kõneles sõjast ja sõjameestest Eesti muinasjuttudes. Veel esinesid Urmas Kalla („„Nii kui mõtõld, nii täüdet.” Võrokiilsist jutussist lövvetüq vanasõnaq ja tõõsõq üteluseq”), Astrid Tuisk („Uperpall ja roosiämm. Põhja-Tartumaa mängu­pärimusest”), Risto Järv („Kodavere rahva­jutud KiViKese kogukonnaportaalis”), Imre Nõmm ja Ergo-Hart Västrik („Kodavere pajatused tänasel päeval. Tagasivaateid mullustele välitöödele”).

13. detsembril toimus Pariisis UNESCO peakorteris põliskeelte dekaadi pidulik üritus. Kultuuriprogramm algas liivlaste ainulaadse lindude äratamise lauluga. Aruteluosas esines ka Läti Ülikooli liivi instituudi direktor Valts Ernštreits, kes kõneles põlisrahvaste keelte jaoks digitaalsete ressursside loomisest, jagades liivi instituudi kogemusi.

15.–16. detsembril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis 66. Kreutzwaldi päevade konverents „Sõda eesti kultuuris, kirjanduses ja ajaloos”. Peaettekande sõjast Ukrainas ja Euroopa julgeolekust pidas Kalev Stoicescu. Ettekannetega esinesid Anu Raudsepp („Arved Viirlaiu romaanikangelane Eerik Horm versus Eerik Heine – müüt või reaalsus?”), Janika Kronberg („Harri Asi „Pärast plahvatust”. Romaan ja selle lugu”), Marin Laak („Humanismist sõjakirjanduses: Juhan Peegli „Ma langesin esimesel sõjasuvel””), Peeter Kaasik („Uue sõja ootuses – valge laeva motiiv Jaan Roosi päevikutes 1944–1954”), Triinu Ojamaa („Sõjatsensuurist soomepoiste kirjade näitel”), Toivo Kikkas („Eesti sõjakirjasaatjad Vabadussõjas”), Liina-Ly Roos („Laps sõjas ja laps filmis. Soome sõjalaste kujutamine kinoekraanil”), Brigitta Davidjants („Nõukogude võimu muusikalisest kriitikast J.M.K.E. albumi „Külmale maale” näitel”), Aigi Rahi-Tamm („Üleminekud: omast võõraks”), Õnne Kepp („Sõjalaulust sõjaluuleni. Ajaloolisi punktiire ja kaasaja märkmeid”), Leena Kurvet-Käosaar („„3 марта отключили и воду.” Sõda Ukrainas igapäevaelu (kõver)­peeglis”), Eda Kalmre („Sõda ja sõjavägi linnalegendides ja kuulujuttudes”), Aivar Jürgenson („Legend balti naissnaipritest Gruusia-Abhaasia sõjas”), Liisi Laineste, Anastasiya Fiadotava, Sergei Troitski, Guillem Castañar („Meemid sotsiaal­meedias Vene-Ukraina sõja esimestel kuudel”), Astrid Tuisk („Poiste sõda mängult ja päriselt: mälestused Teise maailmasõja ajast”), Anu Korb („Sõda argielu mälestustes”), Eduard Parhomenko („Materialistliku dialektika kategooriate sünd Suurest Isamaasõjast ja Eesti sovetiseerimisest Mihhail Makarovi mälestustes”), Janet Laidla („Teine maa­ilmasõda, naised ja Tartu ülikool”) ja Anu Kannike („Eesti naisliikumine Saksa okupatsiooni ajal: Kodu­majandusamet võitluses kultuurse argielu eest 1941–1944”).

16.–17. detsembril toimus veebinar „Udmurdi traditsiooniline kultuur kaameraläätses”. Korraldasid Udmurdi riikliku ülikooli Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituut ning Eesti Kirjandusmuuseum.

19. detsembril korraldas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus seminari „Dekadentsi mõiste tähendus ja kontekst Nietzsche filosoofias”. Leo Luks analüüsis Friedrich Nietzsche dekadentsikäsitust, püüdes esitada dekadentsi mõiste erinevaid, pealtnäha vastandlikkegi tähendusi hõlmava terviktõlgenduse.

20. jaanuaril 2023 peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Jaan Kaplinski päeva „Kaplinski tõlkes ja kirjades”. Esinesid Anne Lange („Tõlkimisest üldiselt – Kaplinski eeskujul”) ja Gili Haimovich („Crafting Kaplinski’s Poetry into Hebrew”). Märt Väljataga kõneles Jaan Kaplinski venekeelsest hilisluulest, ühtlasi oli see luulekogu „Teiste jõgede taga” esitlus.

25. jaanuaril toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Siiski, kes on saamid?”. Soomes on pikaajalise vaidluse keskmes küsimus, kas põlisrahval on õigus määratleda, kes nende hulka kuuluvad. Vestlesid saami aktivist Piibe Aikio ja Soome Instituudi juhataja Hannele Valkeeniemi.

26. jaanuaril Eesti Kirjandusmuuseumis peetud Akadeemilise Rahvaluule Seltsi kõnekoosolekul esines Jüri Metssalu. Ta kõneles teemal „Ajaloolis-kultuurilise väärtusega maastikuobjektid kohalike kaitsealade loomisel: Härgla ja Hagudi”. 2022. aastal kaardistas Metssalu Härgla lubjakivimaardla alal ja sellest 1 km raadiuses ajaloolis-kultuurilise väärtusega maastiku­objekte, et toetada kohaliku kaitse­ala loomist. Samasugune töö on tänavu kavas Hagudi raba alal.

27. jaanuaril toimus Tartu Ülikooli raamatukogus seitsmes terminipäevak. Keskenduti eesti oskuskeele arengu- ja arendamisloole alates selle lätetest kuni ees ootavate aegadeni. Minevikulise vaate andsid Ene-Margit Tiit ja Reet Kasik (TÜ), olevikku käsitlesid meteoroloogia ja klimatoloogia kaasprofessor Piia Post, Postimehe teadustoimetaja Mariliis Kolk ning Kaitseväe Akadeemia lektor major Mattias Puusepp. Tulevikku püüdsid vaadata kolm esinejat: EKI direktor Arvi Tavast, oskuskeele vajadusi kajastav Ülle Sihver Eesti Maaülikoolist ning riigi visiooni tutvustav Haridus- ja Teadusministeeriumi keelenõunik Sirli Zupping.

30. jaanuaril tähistati Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses Eesti kirjanduse päeva. Mirjam Hinrikus pidas miniloengu „Mis asi on dekadents? Kõige ägedam kirjandusvorm noorgootidele ja parimad tsitaadid lõpukirjandisse”. Elle-Mari Talivee ja Marin Jänes esinesid ettekandega „Friedebert Tuglas ja Euroopa raudtee”.

6. veebruaril esines Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril Reet Hiiemäe teemal „Kaitsemaagia tänapäeval: kogumisest ja uurimisest”. Ta pakkus üldistusi tänapäeva kaitsemaagiliste uskumuste trendide kohta ja vaatles seda, millised võiksid olla uurimisväljundid.

10. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis rahvusvaheline konverents „Koha kultuuriline maine ja mentaalne kaart postimperiaalses vaates”. Tegu oli esimese üritusega EKM-i uuest, kohta filosoofiliselt mõtestavast teadusürituste sarjast, mille eesmärk on mentaalsete kaartide kaudu analüüsida koha kultuurilist mainet. Esinesid Eesti Kirjandusmuuseumi, Tartu Ülikooli jmt teadlased.

13. veebruaril Eesti Kirjandusmuuseu­mi seminaril pidas Aleksandr Panchenko ingliskeelse ettekande „Ökosüsteemid ja „meeleviirused” folklooriuuringutes: kas folkloristika vajab memeetikat”. Ettekanne käsitles memeetika ja kultuuri­epidemioloogia rakendatavust tänapäeva folklooriuuringutes.

15. veebruaril peeti Eesti Rahva Muuseumis hõimuklubi õhtu „Soomeugrilaseks kasvatamine / soomeugrilaseks kasvamine”. Anna Venchakova, Dmitry Denisov, Inga Ignatieva ja Nikolai Kuznetsov arutlesid, kuidas anda lastele edasi esi­vanemate pärandit ja keelt, elades ise kaugel oma tavapärasest kultuurikeskkonnast.

15.–16. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti-uuringute Tippkeskuse lõppkonverents „Dialoogid Eestiga”. Tippkeskus tegutses EKM-i juures alates 2015. aastast ja lõpetas oma töö k.a 1. märtsil. Esinejad analüüsisid, kuidas suhestuvad humanitaaria tippkeskuse uurimistulemused ühiskonna aktuaalsete teemadega. Maciej Janicki (Helsingi ülikool) pidas plenaarettekande „Text similarity computation in large collections of Finnic oral folk poetry”. Ettekannetega esinesid kõigi 12 valdkonna teadlased. Töörühmad olid järgmised: narratiivi­uuringud, soo­uuringud, nüüdiskultuuri (sh meedia) uuringud, eetika, keel ja vaimufilosoofia, kirjakultuur ja kirjandus­uuringud, biograafika, ajalooliste väljendus- ja kultuuripraktikate uuringud, usundi- ja müüdiuuringud, digitaal­humanitaaria ja keeletehnoloogia, korpuspõhised keele-, kirjandus- ja folklooriuuringud, kõne- ja muusikauuringud ning migratsiooni- ja diasporaauuringud.

17. veebruaril tutvustati Tartus Rahvusarhiivis Keele ja Kirjanduse 2023. aasta esimest teemanumbrit „Nõukogude aja kirjandus- ja kultuurielu”. Kõnelesid koostaja Tõnu Tannberg ja kirjandusteadlane Janika Kronberg. Ühtlasi kuulutati välja ajakirja auhinnad möödunud aasta kaastööde eest. Lühiettekannetaga esinesid auhinnasaajad Külli Habicht, Külli Prillop ja Art Leete.

17. veebruaril toimus Uppsalas Emakeele Seltsi väliskeelepäev. Ettekannetega esinesid Karl Pajusalu („Eesti murrete kujunemine, tasandumine ja taassünd”), Ene Vainik („Muutuv meel – eestikeelsed sõnaassotsiatsioonid 40 aastat hiljem”), Sirli Zupping („Milliseid lahendusi pakub Eesti keeletehnoloogia”), Meelis Friedenthal („Mesilased, teadus ja tänapäeva kirjandus: kirjaniku vaatepunkt”), Raimo Raag („Kuidas eesti keel Uppsala ülikooli jõudis”), Laura Talvineva („Mitmekeelsus igapäevasuhtluses”), Mari-Liis Korkus („Kuidas teismelised räägivad? Sissevaade rootsi-eesti kakskeelsete keelekasutusse”), Geda Paulsen ja Eva Velsker („Eesti keel Uppsala ülikoolis: olevik ja tulevik”).

17. veebruaril tutvustati Tallinnas Eesti Keele Instituudis ÕS-i ja EKI teatmiku koostamise tegevuskava. Ülevaate andsid haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas ning EKI direktor Arvi Tavast.

17.–18. veebruaril tähistati konverentsiga Tartu Ülikooli Narva kolledžis Ungari rahvusluuletaja Sándor Petőfi 200. sünni­aastapäeva. Ettekannetega esinesid osavõtjad nii kohapeal kui ka veebis. Petőfi kirjandusmuuseumi esindajad Budapestist Anna Magyary, Diána Mónika Sóki, Eszter Molnár ja Andrea Borbás andsid ülevaate näituste kaasajastamise võimalustest (nt rändnäitus bussis, mis viib Petőfit tutvustava väljapaneku igasse Ungari maanurka), János Tischler (Liszti Instituut, Budapest/Tallinn) rääkis Petőfi retseptsioonist XX sajandil, István Hazay (Wien/Baden) Petőfi loomingu vastuvõtust saksa­keelses Euroopas. Piret Norviku (Tallinn) ja Maris Saagpaku (TLÜ) ettekanded olid pühendatud Petőfi luule tõlgetele ja tõlkijatele eesti keeles. Irene Wichmann (Helsingi) tutvustas Petőfi luule soome keelde tõlkijaid ja tõlkeid, Laili Sakijeva (Riia) Petőfi loomingut läti keeles, Patrik Šenkár (Komárno, Slovakkia) slovaki keeles. Anu Nurk (Tartu) võttis vaatluse alla ungari motiivid eesti luules ning Julianna Lőrincz ja Gábor Lőrincz (Komárno) Petőfi poeesia kujund­like motiivide venekeelsed tõlked. Mare Kõiva (EKM) rääkis vabadusest, kuidas kirjandus mõjutab meie keskkonda, Esa-Jussi Salminen (Soome) vabaduse teemast Kedra Mitrei romaanis „Raske ike”.

20. veebruaril anti Tallinnas Teaduste Akadeemia saalis üle 2022. aasta riiklikud preemiad. F. J. Wiedemanni keele­auhinna pälvis keelekorraldaja ja nime­uurija Peeter Päll. Riikliku teaduspreemia sai keeleteadlane ja folklorist Asta Õim, kes on analüüsinud nii eesti keele sõna- ja väljendivara kui ka tegelenud nende kasutamise ja populariseerimisega.

20. veebruaril peeti Tallinna Ülikoolis emakeelte ja väikeste keelte seminar. Esinesid Viivian Jõemets (HTM, „Emakeelte ja vähemuskeelte õpetamine: miks, kellele ja kuidas?”), Anna Verschik (TLÜ, „Emakeel, kodukeel, vähemuskeel, pärandkeel – kas alati selge pilt?”), Sulev Iva (TÜ/Võro Instituut, „Võro emakeel elama: seadusse, haridusse, meediasse ja jälle koju tagasi”), Jaak Prozes (Fenno-Ugria Asutus, „Venemaa 2020. aasta rahva­loendus ja uurali rahvad”), Maria Iqbal (TÜ, „Eesti tatarlaste keel(t)e praktikatest ja tatari keele õppe võimalustest”), Anette Ross (Helsingi ülikool, „Roma keel Eestis: keele säilitamine, uurimine ja romakeelne õpe”), Natalia Ermakov (EKM/Eestimaa Rahvuste Ühendus, „Ersa-mordva keel: ülevaade ja mõtisklused tuleviku kohta”) ja Nadežda Pšelovodova (Muš Nadii) („Udmurdi keel: kas hobi või elukutse?”).

23. veebruaril korraldas Akadeemiline Rahvaluule Selts Tartus kõnekoosoleku. Arheoloog Heiki Valk pidas ettekande „Miikse Jaanikivi ja jaanipäev läbi aegade”.

27. veebruaril toimunud Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines Tartu Ülikooli vene keele kaasprofessor Anastasiia Ryko. Ta pidas ettekande Pihkva oblasti Neveli vanausuliste keelest. Neveli ümbrusse ilmusid vanausulised XVII sajandi lõpus.

5. aprillil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Liivi pärandi tagasitoomine”. Läti Ülikooli Liivi instituudi juhataja, keele­teadlane Valts Ernštreits kõneles Läti põlisrahva ja meie hõimurahva – liivlaste – tänapäevast, liivi identiteedi, keele ja kultuuri hoidmisest ning arendamisest, samuti liivi pärandi nähtavaks tegemisest Lätis.

10. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines ingliskeelse ettekandega Inna Lisnjak. Ta kõneles Ukraina rahvapillidest ja pillimängupraktikatest. Esineja keskendus iidsetele pillidele kobzale ja banduurale ning XV–XVIII sajandist pärinevatele eepilistele teostele, mida ukraina kasakad kandsid ette nende rahvapillide saatel.

11. aprillil esitleti Eesti Keele Instituudis raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732”. Väljaanne koondab ühtede kaante vahele eesti kirjakeele tekkimist puudutava seni avaldamata või varem hajali publitseeritud materjali: alates Heinrich Stahli käsiraamatu katekismuseosa sissejuhatusest (1632) kuni Eberhard Gutsleff noorema eessõnani Anton Thor Helle koostatud grammatikale (1732). Raamatu valmimise tagamaadest kõnelesid koostajad Kristiina Ross (kirjeldas töö algust 2003. aastal), Kai Tafenau (tutvustas raamatu idee arengut pikkade aastate jooksul) ja Aivar Põldvee (kes nimetas tööd selle raamatu kallal kullakaevamiseks, viidates Villem Reimanile).

14. aprillil toimus Tartu Linnaraamatukogu 110. sünnipäeva puhul kõnekoosolek „Kultuur, identiteet, piirid”. Esinesid Daniele Monticelli („Läbides piire: Eesti kultuuriidentiteedi tõlkelisusest”), David Vseviov („Aeg ja lood”), Johanna Ross („Lubatu ja lubamatu piirid kirjanduses”) ja Paavo Matsin („Kirjanduslik initsiatsioon ja selle võimalikkus nüüdiskultuuris”).

14.–15. aprillil peeti Tartus konverents „Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100”. Ettekannetega esinesid Karel Leet („Marginaale Eesti tõlkeloo allikaile. Artur Alliksaar ja Rainer Maria Rilke – tõsiasju ning oletusi”), Margit Mõistlik („Artur Alliksaare elu lugu: müüt, faktid ja hämaralad”), Kristi Metste („Lisandusi Linda Alliksaare lähemaks tundmiseks”), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman ja Mihhail Lotman („Häälikuinstrumentatsioon eesti luules Artur Alliksaare näitel”), Hasso Krull („Varjude poeetika”), Tiit Hennoste („Vabastaja Alliksaar”), Arne Merilai („Artur Alliksaare alliteratiivsed arhetüübid”), Guntars Godiņš („Kuidas tõlkida tõlkimatut Alliksaart?”) ja Mart Velsker („Artur Alliksaare pühendus­luuletused”). Toimus kaks vestlusringi: üliõpilaste vestlusring „Ahvid ei ole sugugi nii suured banaanisõbrad, nagu loomaaia direktriss värisedes valetab” (luuletus­kogust „Olematus võiks ju ka olemata olla”) ja „Ulmeline Alliksaar” (näidendist „Nimetu saar”), mida juhtis Joosep Susi.

14.–15. aprillil toimus Tartu Ülikooli Narva kolledžis XI Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekannetega esinesid Heinike Heinsoo („Emakeelse hariduse kujunemine Eestis, Soomes ja Ukrainas”), Jaan Bärenson („Eesti Piibliseltsi kirjastus­tegevusest XIX sajandil”), Elvira Küün („Eesti rahvusvähemuste mitmekeelsusest”), Madis Arukask ja Eva Saar („Surma­lähedus ja sellega seotud kogemused vepsa traditsioonilises kultuuris”). Sektsioonis „Kirde-Eesti keel ja meel” astusid üles Piret Norvik („Soome laenudest kirderannikumurdes”) ja Kairi Klaamann („Ingerisoome keele ja kultuuri säilitamine Jõhvis”). Varalahkunud soomerootsi luuletaja Edith Södergrani (1892–1923) mälestusele pühendatud sektsioonis kõnelesid Szilárd Tibor Tóth (TÜ) ja Ivars Orehovs (Läti Ülikool). Sektsioonis „Idapoolsete uurali rahvaste keeled ja kultuurid” esinesid Lasnamäe gümnaasiumi õpetaja Natalia Abrosimova („Ersa keel tänapäeval”), Ungari Szegedi ülikooli keeleteadlased Sándor Szeverényi („On the relationship between reported speech and evidential systems”) ning Ekaterina Suntsova ja Marina Romanova, kes käsitlesid udmurdi keele küsimusi. Elena Vedernikova (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest) andis ülevaate mari keele õpetamisest ungari üliõpilastele.

15. aprillil korraldasid Laurentsiuse Selts ja Emakeele Selts Tallinnas konverentsi „Eduard Ahrens 220”. Avasõnavõtuga esines Eesti TA president Tarmo Soomere. Sulev Valdmaa Laurentsiuse Seltsist kõneles Eduard Ahrensi tähtsusest. Ettekanne­tega esinesid Sirje Kivimäe („Eestimaa Ahrensi ajal”), Karl Pajusalu („Eesti ja Soome murdekontaktid”), Annika Viht („Eduard Ahrens XIX sajandi grammatikute seas”), Hannu Remes („Soome keel Eduard Ahrensi eesti keele grammatikas”) ja Priit Rohtmets („Kirikukorraldusest Eesti- ja Liivimaal XIX sajandil”).

17. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumi ingliskeelne online-seminar joigude ja saami pühakohtade arheoakustikast. Julia Schpinitskaya pidas ettekande „Yoking with the spirits: Sami sound rituals and acoustics of sacred sites” („Joigumine koos hingedega: Saami helirituaalid ja pühapaikade akustika”). Helsingi ülikooli arheoakustika uurimisrühm on alustanud saami pühapaikade akustika ja rituaalsete praktikate seoste uurimist. Uurimistöö hõlmab Soome, Norra ja Rootsi arhiivides, aga ka varastes etnograafilistes allikates leiduvaid materjale nii Põhja-Saami, Edela-Saami kui ka Ida-Saami rahvarühmadelt. On püstitatud hüpotees, mille järgi pühapaikadele pühendatud joiud seonduvad koha akustikaga.

18. aprillil peeti Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi traditsiooniline kirjanduse aastaülevaadete kõnekoosolek. Doris Kareva kõneles 2022. aasta luulest, Leena Käosaar proosast, Siret Campbell draamakirjandusest, Kätlin Vainola lastekirjandusest ja Maarja Kangro tõlkekirjandusest.

19. aprillil toimus Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Kas ja kui palju on tänapäeva eesti keel veel soome-ugri keel”. Kristiina Ross tutvustas raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732” ning rääkis sellest, mida võib järeldada eesti kirjakeele sünni kohta. Sven-Erik Soosaar võrdles tüpoloogiliselt soome-ugri ja indoeuroopa keeli, selgitades, kuidas on meie kirjakeele sünnilugu muutnud eesti keelt indoeuroopalikumaks.

20. aprillil pidas Martin Klöker Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses loengu „Adel und Literatur im frühneuzeitlichen Baltikum. Fakten – Fiktionen – Analysen” („Aadel ja kirjandus varauusaegses Baltikumis. Faktid – oletused – analüüsid”). Tegu oli UTKK teadusprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse välja­kujunemisel Poola ja Rootsi Liivimaal” avaüritusega.

21. aprillil toimus Tartus Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päev. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad. Tehti kokkuvõtteid möödunud kogumisaastast ja kogumisvõistlusest „Muusika minu elus”. Pille Kippar pälvis preemia rahvaluuleainese kogumise eest kõrgkoolides aastatel 1973–2004 ning koori Lubinokad liikmete suurepärase kaastöö organiseerimise eest 2022. aasta kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Anne Kurepalu sai preemia Lahemaa elu ja pärimuse järjekindla jäädvustamise eest aastail 1972–2022 ning väljapaistvate kaastööde eest aastatel 2013–2022. Henno Sepp sai preemia silmapaistva töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus” ning Heinz Valk oma kaastööde eest ERA-le aastail 2006–2015 ja särava töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Kuulutati välja uued kogumisvõistluse teemad: „Kohtumised metsloomadega” ja „Minu saunalugu”.

27. aprillil peeti Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias konverents „Loomingu sajand”. Avasõnad lausus Vabariigi President Alar Karis. Paul-Eerik Rummo ja Raivo Tafenau esitasid juubeliks valminud teose „Rapsoodia 23 … 23”. Ettekannetega astusid üles Tiit Hennoste („Looming ja lööming. Loomingu vaim ja võim”), Mart Velsker („Loomingu esimene lehekülg”), Sirje Olesk („Stalinlik Looming”), Marin Laak („Jälgi „piiritagusest” eesti kirjandusest Loomingus”), Elle-Mari Talivee („Minu lapsepõlve Looming”), Hasso Krull („Igavene inimene on surnud: humanism, nihilism ja negatiivne dialektika „Tõe ja õiguse” II osas”), Ave Taavet („Alkeemilisi aspekte Teet Kallase loomingus”), Jaan Undusk („Loomingu kuulsaim riim”), Johanna Ross („Naine Loomingus: objekt ja subjekt”), Märt Välja­taga („Areneb / ei arene – kirjandusliku arengu mõistmisest Loomingus”) ja Saara Liis Jõerand („Veel kirjutada. Veel rääkida. Noor kirjandus 2023”).

27. aprillil korraldas Akadeemiline Rahva­luule Selts Tartus üldkoosoleku. Katre Kikas pidas akadeemilise ettekande „„Kirjutamine on minu meelest ikka alati üks väga armas töö olnud…” Jaan Saalvergi kirjutajaidentiteedist”. Jaan Saalverk (1874–1932) oli Jakob Hurda viljakamaid kaastöölisi Jüri kihelkonnast. Peale rahvaluule üleskirjutuste on arhiividesse jõudnud teisigi tema kirjutatud tekste – luuletusi, ajalehesõnumeid, erinevate üles­tähendustega märkmikke jms. Peeti ARS-i üldkoosolek, mille päevakorras oli 2022. aasta tegevus- ja majandusaruanne ning uue juhatuse valimine.

27.–28. aprillil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis 20. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keel ja keele­kasutajad”. Kutsutud esinejad olid Simon Krek (Jožef Stefani instituut, Sloveenia, „Digital Dictionary Database for Slovenian: unstructured, semi-structured and structured data in modern lexicography”), Detmar Meurers (Tübingeni ülikool, Saksa­maa, „Linking second language acquisition research and digital language learning”) ja Heiki-Jaan Kaalep (TÜ, „Keeletehnoloog teoretiseerib korpuse üle”). Töö toimus kaheksas sektsioonis: rakenduslingvistika, leksikoloogia, kõnetehnoloogia, mitmekeelsus, kirjakeel ja korpused, registrid keeles, akadeemiline kirjutamine ning keelehoole ja varieerumine. Osavõtjaid oli Leedust, Hollandist, Soomest, Rootsist, Saksamaalt. Eestist osalesid Tartu ja Tallinna ülikooli, EKI, Võru Instituudi, Kaitseväe Akadeemia, Rahvusraamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadlased. Konverentsi korraldasid Eesti Rakenduslingvistika Ühing, Eesti Keele Instituut ja Tallinna Ülikool.

Lätis oleme pikalt olnud silmitsi probleemiga, et liivlased ega liivi pärand ei ole üldiselt eriti nähtavad. Selle leevenda­miseks on Läti Ülikooli liivi instituut koostöös UNESCO Läti rahvusliku komisjoni ja kultuuriministeeriumile alluva Läti rahvusliku kultuurikeskusega kuulutanud 2023. aasta liivi pärandi aastaks, et pöörata tähelepanu ajalooliselt liivlastega asustatud Läti piirkondade liivi juurtele.

Võib eristada kahte olulisemat vaate­nurka, kuidas liivlastest rääkida. Ühelt poolt on olemas läbi aastasadade kestnud ja tänapäevani jõudnud liivi pärand – see on elav liivi keel ja elavad traditsioonid, mida kannavad edasi liivi kogukonda kuuluvad inimesed. Teisalt on laiem liivi jälg osa terve Baltikumi ajaloost ja ühisest kultuuripärandist. Seda jälge on kõige rohkem näha Lätis.

Viimase kümne aasta jooksul oleme näinud justkui tammi murdumist Läti ühiskonna teadmises liivlastest, liivi pärandist ja selle rollist üldiselt. Läti avalikkuses oli veel 15 aastat tagasi üld­levinud arvamus, et liivlased on küll kunagi Lätis elanud, kuid surid välja XIII sajandil.

Sellel on hulk ajaloolisi põhjusi, ­millest võib nimetada muinasajajärgse liivi pärandi vähest nähtavust ametlikus lätikeelses koolihariduses ning läänemere­soome keeleperre kuuluva liivi keele ­erinevust balti keelte hulka kuuluvast läti keelest, mis on tinginud oma ja võõrast vastandava narratiivi tekke. Samuti on liivlaste arv nii Kuramaal kui ka Liivimaal viimase kahesaja aasta jooksul olnud väike, ligikaudu 2500 inimest. XX sajandil mõlema maailmasõja ja Nõukogude piiri­tsooni kehtestamise tõttu on liivi kogukond oma ajaloolistelt aladelt lahkunud ja elab tänapäeval hajusalt kogu Läti alal, peamiselt suurlinnades Riias ja Ventspilsis.

Väikesel, kuid tegusal liivi kogukonnal – liivlasi on Lätis viimase, 2011. aasta rahvaloenduse järgi 250, kuid tegelikkuses 1500–2000 inimese ümber – on kulunud mitukümmend aastat pärast Läti taas­iseseisvumist, et veenda Läti ühiskonda selles, et liivlased on endiselt olemas. Selle protsessi osa oli ka rahvusvahelise liivi keele ja kultuuri aasta tähistamine 2011. aastal Lätis ja Eestis. Tänapäeva liivluse nähtavaks tegemine oli väike muutus, kuid selle sammu astumine on nõudnud suuri pingutusi eriti viimase kümne aasta jooksul. Selle aja sisse jääb ka Läti Ülikooli liivi instituudi asutamine 2018. aasta 21. septembril. Samal aastal kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse liivi kultuuriruum, mis hõlmab lisaks rahvakultuurile ka keelt ja täna­päevast liivi kultuuriprotsessi. Tänapäevase liivi kultuuriprotsessi vanust võib hinnata ligikaudu 200 aastale ja seda esindavad praegu tegutsevad liivi ansamblid, liivikeelne kirjandus ja liivi kunst. Tänapäeva liivi kultuur ei seisa paigal – esile kerkib üha uusi teoseid, nähtusi ja suundi.

 

Liivi pärand on oluline kogu Lätile

Nüüd on hakanud Läti ühiskonnas samm-sammult levima arusaam, et liivi keel ja kultuur ei ole ainult liivlaste, vaid see on kogu Läti riigi pärandi osa. Sellest lähtub ka tänavune liivi pärandi aasta. Võrreldes varasemate liivi keele ja kultuuri nähtavamaks muutmise pingutustega on nüüd kavas pöörata Lätis laiemalt tähelepanu liivlaste pärandile, nagu linnamäed, keelelised iseärasused, liivipärased kohanimed ja traditsioonid. Liivi instituudi taotlus on selgitada, et liivi pärand võib puudutada iga Läti inimest, nii et ka Kuramaa liivi juurteta lätlased sellest aru saaksid.

2023. aasta sobib tähtpäeva-aastaks hästi seetõttu, et sada aastat varem, 1923. aastal toimus liivlaste ajaloos mitu olulist sündmust: 2. aprillil loodi esimene liivi ühiskondlik organisatsioon Liivi Liit (lv Līvõd Īt) ning 18. novembril pühitseti nii liivi lipp kui ka liivi hümn, millel on sama meloodia kui Soome ja Eesti hümnil.¹ Nii tähistame olulise, kuid samal ajal väga keerulise sajandi möödumist liivi tänapäeva kultuuri ajaloos.

Liivi pärandi aasta suurim sündmus oli liivi pärandi päeva (lv līvõd pierāndõks pǟva) esmakordne tähistamine esimesel pühapäeval pärast kevadist pööri­päeva, mis tänavu langes 26. märtsile. Selle eesmärk on ühel päeval aastas meelde tuletada ja hoida seda pärandi osa, mis on pärit liivlastelt. See mullu liivi instituudis sündinud algatus annab igaühele võimaluse lihtsate sümboolsete võtetega näidata koha või inimeste rühma seotust liivi pärandiga.

Selleks valisime liivi instituudis välja kaks suunda. Esiteks pakkusime võimaluse heisata liivi lipp või teha nähtavaks liivi lipu värvid (roheline, valge, sinine), näiteks värvides valgusega väljapaistvaid hooneid või rajatisi.

Teiseks soovisime seostada päeva Kuramaa liivlastelt pärineva lindude äratamisega, mis on üks omapärasemaid liivi traditsioone. Lindude äratamine on traditsiooniliselt tähistanud liivlastele kevadtööde hooaja algust: kevadise pööri­päeva aegu (varem lihavõtte­pühade ajal), kui meri on lahti, minnakse vee ääres laulma üles rändlinde, kes rahvausu järgi ei lenda ära, vaid jäävad vee või jää alla talvituma. On võetud kaasa kuusk ja see ära ehitud.² Lindude äratamise laul käibib tänapäeval Kuramaa liivi keele idamurdel põhinevas liivi kirjakeeles enamasti sellisel kujul:

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!

Liebbizt liestād mäddõ mierrõ, vōjlizt liestād mūzõ mierrõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād lūomõd mäddõ mõtsõ, sudūd, okšīd, mūzõ mõtsõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād pūošõd mäddõ killõ, kõzzizt pūošõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Kierdõd neitsõd mäddõ killõ, lāiskad neitsõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!³

(Tšiitšoor-linnukesed, tšiitšoor-linnukesed, nüüd on aeg üles tõusta, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nüüd te maganud pika une, ööst öösse, päevast päeva, tšiitšoor, tšiitšoor! / Paksud lestad meie merre, kõhnad lestad muusse merre, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head loomad meie metsa, hundid-karud muusse metsa, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head poisid meie külla, kurjad poisid muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nobedad tüdrukud meie külla, laisad tüdrukud muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor!)

K a a r t. Liivi pärandi päeva tähistati agaramalt Riia ümbruses ning kunagistel Salatsi liivi aladel. Iga lipp kaardil tähistab liivi lipu heiskamise või värvide eksponeerimise kohta, iga lind lindude äratamist või muud sündmust. Kaardilt jäävad välja sündmused Tallinnas.

Lindude äratamise komme pärineb otseselt küll tänapäeva elavast Kuramaa liivi traditsioonist, kuid selle juured ulatuvad üsna kaugesse minevikku: linnu­motiivid on kesksed nii XIII sajandist pärit arheoloogilistel liivi ehetel kui ka teiste läänemeresoome rahvaste mütoloogias. (Kõige tuntum liivi arheoloogiline linnu­kujuline ehe on ka liivi pärandi aasta logol.) Seega seob see traditsioon liivi pärandit kogu sellel alal, kus liivlased on elanud ja mis hõlmab lisaks Kuramaa rannikule ka Läti alasid kogu Liivi lahe ümber, sealhulgas Riia ümbrust ja Väina jõe piirkonda. Lindude äratamine sai liivi pärandi päeva siduvaks tegevuseks ka seepärast, et see on loomult lihtne: igaüks saab osa võtta ja selleks ei ole vaja teha suuri ettevalmistusi, nagu ruume rentida.

Liivi pärandi päeva ette valmistades soovisime eelkõige äratada inimestes huvi ja arusaamist, et nende kodupiirkonnas on liivi pärandit ja nad ise on selle pärandi osalised. Seetõttu ei soovinud liivi instituut korraldada üritusi, vaid innustada ja koordineerida neid, selleks et inimesed hakkaksid liivi sümboleid nähes uurima ja juurdlema, milline võiks olla nende kodukoha ja nende endi seos liivi pärandiga. Alustuseks kirjutasime kohalikele omavalitsustele lootuses, et siin-seal pannakse esimese sammuna välja liivi lipud. Mõte leidis loodetust aktiivsemat järgimist ja lõpptulemusena on liivi instituudi loodud interaktiivsel veebikaardil liivi pärandi päeva tähistajatena endast teada andnud 110 algatust, millest 60 puhul olid väljas liivi lipud või värvid ja linde äratati talveunest rohkem kui 50 paigas (see arv ei hõlma kõiki kohalikke väiksemaid algatusi, mida ei registreeritud).⁴

Silmapaistvamad hooned, mis liivi pärandi päeval liivi värvidesse ehiti, olid Riia linnavalitsus, Läti rahvusraamatukogu, Ventspilsi kontserdisaal. Õigu­poolest oli kogu Ventspilsi linn täis liivi lippe ja Ventspilsi vabasadam otsustas valgustada liivi värvides Oviši (lv Pațīkmō) tuletorni, mis on Läti vanim majakas.

Väga võimas vaatepilt, millest jagati hulgaliselt pilte sotsiaalmeedias, avanes Turaida lossi juures Koiva jõge ületaval Sigulda sillal, mille ühel poolel lehvis kümme liivi lippu ja teisel poolel kümme Läti lippu. Kohalik liivi pärand oli suur avastus väga paljudele Sigulda linnas (sealhulgas linna turundajatele), kuigi Sigulda jääb vanale Koiva liivlaste asualale ja kogu teadaolev Sigulda ja Turaida muinasaegne ajalugu ongi kohalike liivlaste ajalugu.

Seega on peamiselt sümboolse algatusega levinud rohkemates paikades teadmine liivi pärandist, mis suunab inimesi oma kodukoha pärandit ise uurima ja mõtestama: näiteks kui lapsed küsivad vanemate käest liivi lippu nähes, mis lipuga on tegu, ei jää vanematel muud üle, kui see välja selgitada (nt telefonist). Väga oluline on, et enamik liivi pärandi päeva sündmusi ei olnud ametlikud – näiteks kohaliku omavalitsuse või mõne muu asutuse – algatused, vaid tulid rohujuure tasandilt ja nende eestvedajad olid väikesed kogukonnad või inimesed. See tendents on tänuväärselt vastupidine Lätis viimasel ajal maad võtnud suundumusele, et ametlikud võimud mõtlevad välja uusi tähtpäevi, mida inimesed siis tähistama peaksid.

Läti riigi kolm olulisemat põhiseaduslikku institutsiooni – presidendi kantselei, valitsus ja parlament – jäid tänavu liivi pärandi päeva tähistamisest kõrvale isegi hoolimata soovist osaleda, sest liivi lippu ei ole ametlikult kinnitanud riigi heraldikakomisjon ning seetõttu ei luba riigilipu seadus seda nende hoonete juures välja panna. Minu meelest ongi hea, et liivi pärandi päeva tähistamine õnnestus ilma ametliku nõudmise või eeskujuta. Läti parlamendi eestseisus on küll lubanud järgmiseks aastaks kaotada õiguslikud tõkked liivi lipu heiskamisele. See peegeldab muutusi ametlikul tasemel: ka sinna on jõudmas arusaamine, et liivi pärand ei ole ainult liivlaste asi, vaid on oluline kogu riigi jaoks. Siiski pean tunnistama, et mulle meeldib liivi lipu senine mitteametlik staatus: südames loodan, et liivi lipp jääbki omamoodi piraatlikuks lipuks, mida ametlikult ei kinnitata.

Väga aktiivselt tähistati liivi pärandi päeva Vidzemes ehk Läti Liivimaal kunagises Salatsi liivi piirkonnas, mis asub Liivi lahe ääres Riiast põhja pool, kus naabrite eeskujul kasvas osavõtusoov nagu lumepall viimastel nädalatel enne kavandatud sündmusi. See on osalt seotud asjaoluga, et 2022. aasta lõpus kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse Vidzeme liivipärane kultuuriruum, mis hõlmab liivlaste ajaloolist Metsapoole ala ning mille keskmes ei ole tänapäeva liivlaste elav vaimne kultuur, vaid liivi pärand selles piirkonnas elavate liivlaste järeltulijate kultuuris, sealhulgas läti keele liivi­pärane murre ja muud liivi päritolu kultuurinähtused. Juba praegu võib öelda, et tänavune aasta on Lätis murranguline, kuna liivi pärandit on juba hakatud varasemast rohkem väärtustama.

Liivi pärandi päeva tähistati juba esi­mesel korral peale Läti ka Eestis. Liivi pärandiga otsesemalt seotud Eesti piir­kondadest heisati liivi lipp Häädemeeste vallas Hääde­meeste keskkooli ees, Treimani rahvamaja juures ning Metsapoole kooli ees, samuti Iklas Eesti ja Läti piiril, kus äratati ka linde. Liivi lipp oli mastis samuti Linakülas Kihnu muuseumi ees ja Ruhnu valla­valitsuse ees. Tallinnas elava liivi kunstniku Laura Šmideberga juhatusel äratati linde Pikakari rannas ja Fenno-Ugria Asutuse nõuniku Jaak Prozese algatusel ehiti liivi lipu värvides paeltega noor pärnapuu Tallinna kesklinnas Imanta tänaval, mis on saanud nime Henriku Liivi­maa kroonikas mainitud liivlase Ymauti järgi.⁵ Põlisrahvaste omavahelise koostöö vaimus heisati liivi lipp veel Värskas Seto Instituudi juures ja Mulgimaal Lilli külamaja ees.

 

Liivi keel füüsilises ruumis: kohanimed teeviitadel

Liivikeelsete kohanimede teeviitadele toomise üle on Läti avalikkuses juba mitu aastat põhjalikku diskussiooni peetud ja tegu on olnud aktuaalse küsimusega, mis tänavu lõpuks Liivi rannas Põhja-Kuramaal lahenduse saab: 20. veebruaril paigaldati sinna esimene liivikeelne liiklusmärk, mis tähistab maakonnapiiri. Talsi maakond (lv Tālsa mōgõn) otsustas paigaldada Liivi randa piirile Ventspilsi maakonnaga (lv Vǟnta mōgõn) kakskeelse kohanime­tähise. See on osa suuremast märkide vahetamisest haldusüksuste piiridel: 2020. aasta haldusreformiga tekkisid Lätis uued haldusüksused ja nüüd on hakatud nende piiride tähiseid vahetama. Sel suvel peaks Liivi randa lisanduma ametlikke teeviitu, millelt võib lugeda külade ja jõgede liivikeelseid nimesid. Mõne aasta pärast võiks oodata vanade salatsiliivikeelsete koha­nimedega märke Salatsi liivi alal.

Tänapäeva liivi kogukonna jaoks on liivikeelsete kohanimede nähtavus sümboolselt oluline. See sarnaneb 1990. aastate alguses esile kerkinud algatusega, et liivlased saaksid passis oma rahvuseks märkida „liivlane”, mis Nõukogude Liidu ajal ei olnud võimalik.⁶ Selle võimaluse andmine oli kogukonna identiteedi jaoks väga oluline, selleks et näidata oma rahvust ja selle üle uhke olla, kuigi suurt praktilist mõju sellel muudatusel ei olnud.

XX sajandi ajaloo keerdkäikude tõttu on valdav osa liivlasi asunud Liivi rannast elama mujale, kuid Liivi rand on siiski elavas liivi pärimuses oluline kui viimane ala, kus see kogukond on kompaktselt koos elanud. Seetõttu tahavadki Kuramaa liivi perekondade järeltulijad mööda Liivi randa sõites näha külanimesid teeviitadel peale läti keele ka liivi keeles, isegi kui tullakse randa vaid kord aastas liivi pühadeks (lv Līvõd pivād), mida peetakse augusti esimesel nädalavahetusel, või liivi laste suvekooli. Nende jaoks on teeviidal nähtav liivikeelne kohanimi visuaalselt oluline märk, et liivi keelel on oma koht maailmas.

 

Liivi pärand ootab uurijaid

Oluline on märkida, et liivi pärandit ei ole seni küllaldaselt uuritud. Liivi instituut saab liivi pärandi kohta palju küsimusi, millele ei oskaks õigupoolest mitte keegi vastata. Läti teadlased on liivi pärandit uurinud eelkõige arheoloogia vaate­nurgast, sest muistsed liivi alad on Lätis, ning mõnevõrra uuema aja liivi kultuuri on uurinud Läti etnograafid. Kummaski teadusharus ei ole keeleoskus esmatähtis, sest on võimalik piirduda esemete ja materiaalse kultuuri uurimisega. Eesti ja soome uurijate huvi keskmes on olnud liivi keel. Lisaks on eestlased ja soomlased tegelenud liivi folklooriga, mis on tähendanud põhiliselt rahvaluule ja muu vaimse pärandi kogumist, aga mitte võrdlevat uurimist, sest see eeldab keeleoskust, ent nii liivi kui ka läti keele oskajad on olnud enamasti keeleteadlased.

Vähe on uuritud, kuidas liivi pärand kajastub läti keeles. Pilt selle kohta on üsna pinnapealne, näiteks on päris palju teada liivi keelest läti keelde laenatud sõnu ja samuti on üldiselt teada, et läti keele sõnarõhk on esimesel silbil liivi keele mõjul. Liivi jälgi läti keeles on uurinud põhiliselt kaks inimest: XX sajandi algupoolel tegutsenud läti tuntuim keeleteadlane Jānis Endzelīns, kes kasutas liivikeelseid materjale, ja XX sajandi teisel poolel murde­uurija Marta Rudzīte, kes oskas liivi keelt.

Uurimusi liivi folkloori ja usundi jälgedest läti omas sama hästi kui ei olegi – taas põhiliselt keelebarjääri tõttu. Läti rahvaluule uurijad jäävad nii-öelda läti folkloori mulli: ingliskeelsete tekstide kaudu on võimalik tutvuda teiste naaberrahvaste folklooriga, kuid mitte liivi pärandiga. Näiteks Oskar Looritsa „Liivi rahva usund”⁷ on avaldatud ainult eesti keeles ja enamik läti folkloori uurijaid ei saa seda kasutada. Samuti pole tõlgitud suuremat osa liivi folkloori alg­materjali.

Liivi instituudi igapäevatöös komistame tihti sarnasustele ja võimalikele seostele läti ja liivi vaimse pärandi vahel, mida tasuks sügavamalt uurida. Näiteks sotsiaalmeedia kaudu välitöid tehes jõudsime hiljuti järeldusele, et liivi, läti ja eesti hingedeaeg tundub olevat sarnase pikkusega, kuid leedu hingedeaeg erineb sellest. Siiski ei ole keegi hakanud seda teemat praegu ressursipuuduse tõttu lähemalt uurima. Seda, et mõne kultuurinähtuse juures võib oletada seost liivi pärandiga, tuleb ette päris palju, kuid enamasti jäävad need ootama sügavamat akadeemilist uurimist kunagi kaugemas tulevikus.

Kuna liivi keelt ja kultuuri puudutav materjal ja selle uurijad on mööda Euroopat laiali pillutatud, tähendab liivi teemade akadeemiline uurimine XXI sajandil tegutsemist üleeuroopalises mastaabis. Väga tihe on koostöö Läti Ülikooli liivi instituudi ja Tartu Ülikooli vahel, mis on asjaomase teadustöö põhilised keskused, kuid uurijate ja kontaktide võrk on suur, ulatudes näiteks Helsingisse, Göttingeni ja Viini. Rahvusvahelise teadusliku huvi püsimist võib eeldada edaspidigi, kuna liivi keele kursustele tuleb huvilisi paljudest ülikoolidest üle Euroopa.

 

Kirjutis põhineb 5. aprillil 2023 Tallinnas Fenno-Ugria Hõimuklubis peetud ette­kandel.

Eduard Vilde. Mööda maad ja merd. (Eesti mõttelugu 169.) Koost Hando Runnel, toim Katre Ligi. Tartu: Ilmamaa, 2023. 560 lk.

Eduard Vilde (1865–1933) loomingu austajana ja ajaloolise hõnguga reisikirjanduse huvilisena tervitan käesoleva kogumiku ilmumist. Köide hõlmab kaks erinevat reisi­kirja, mis ka varem on ilmunud samade, ehkki veidi erinevas keelepruugis peal­kirjade „Reisuelamusi Kagu-Euroopast” ning „Krimmi ja Kaukaasia eestlastel külaliseks” all Vilde „Kogutud teoste” XXVIII „andena” autori redaktsioonis 1934. aastal, seega postuumselt. Katre Ligi põgusas eessõnas äratab aga tähelepanu, et sedapuhku on esimese reisikirja aluseks võetud aja­lehes Teataja kahes jaos aastail 1903–1904 ja teise reisi puhul ajalehes Uudised 1905. aastal järjejutuna ilmunud redaktsioon, seega esmatrükk. Teguviis tundub veidi tavatu, pidades silmas „autori viimse tahte” printsiipi, ent selle põhjendamiseks on viidatud Vilde teoste kogus 1956. aastal ilmunud „Reisikirjelduste” köitele ja selle põhjalikule saatesõnale Toomas Huiki (1931–2020) sulest.

Sellise eelteadmisega varustatult nõuaks „Mööda maad ja merd” korralik arvustamine eri redaktsioonide võrdlemist, millele lisaks tuleks arvesse võtta Kairi Tilga koostatud Vilde krestomaatilist ning kommenteerivate tekstidega varustatud reisikirjade kogu „Tossu­täkuga Euroopasse” (2013), mida siinsamas ajakirjas olen tunnustavalt käsitlenud.¹ Viimases raamatus leidub ka ülevaade kõigist Vilde trükis ilmunud reisikirjadest, samuti sisaldab see rohkelt ajastuomaseid illustratsioone. Avaldatud on ka Euroopa kaart Vilde reisidega.

„Mööda maad ja merd” järjestikku lugemine ja põgus võrdlemine varasemate raamatu kujul väljaannetega veenab, et sedapuhku on valitud õige tee: algu­pärane tekst mõjubki mõnusalt oma veidi vanamoelise keelepruugiga, mida vajalikul määral on kaasajastatud ja sõnatähenduste muutusi mõistmise huvides joonealustes kommenteeritud. Vilde keel on ladus ja mahlakas ning on tänuväärt, et viimasel ajal kardetud, olgu kujuteldav või kuri­kuulus „tundlik lugeja” kirjastuses puudub või ei ole kippunud autori hoiakute ja sõnade kallale. Muidugi on tegu mahuka teosega, mida samadele radadele Euroopasse või Istanbuli rändama minnes, ­eestlaste jaoks kultuurilooliselt olulisest Krimmist praegu rääkimata, taskusse ei poeta. Ent materjali ammendavus kaalub selle mugavuse üles. Tugitooliränduri jaoks poleks siiski olnud liiast lisada raamatusse mõni kaart. Aja jooksul muutunud kohanimesid ja võõra­päraseid sõnu on enamasti joone all selgitatud, ehkki mõne sakraalehitise puhul on jäänud nurksulgudesse ka küsimärke. Muuseas, kuna Türgis mindi ladina tähestikule üle alles Atatürki reformide käigus 1928. aastal, siis väärib tähelepanu, et 1903. aasta Konstantinoopolis piirdub Vilde vaid põgusalt keelebarjääri mainimisega. Nii rahvusvaheline ja tolerantne oli see Lääne ja Ida, Euroopa ja Aasia, kristluse ja islami piiril asuv linn, et hakkama sai saksa ja prantsuse keelega ning Türgi toitude kõrvale rüübati õlut saksa kõrtsides ja vaigumaigulist veini kreeka trahterites.

Vilde mõõtu klassik väärinuks muidugi põhjalikumat saatesõna. Ehkki vajalik on selgitatud, jääb selles silma väheke veidras sõnastuses väide „Omaette ooperi moodustavad kohanimed [---]” (lk 10). Mis mõttes „ooperi”?

Kahtlemata on ka reisikirjad Eesti mõtte­loo osa, kuid veelgi enam on seda Vilde publitsistika. Praeguseks on sellest meile kättesaadavad vaid aegunud välja­andeis ja justkui muu vahele eksinud pudemed: valik „Artikleid ja kirju” (1957) küll põhjalike kommentaaride, kuid ajastu­omase kallakuga järelsõnaga, ja Ants Järve koostatud „Kooli kirjavara” sarjas „Jutustusi ja publitsistikat” (1978). Vilde on aktuaalne ja see lünk vajab täitmist.

JANIKA KRONBEG

 

Helmi Eller. Eestlased eksiilis. (Eesti mõtte­lugu 167.) Koost Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa, 2022. 312 lk.

Kirjandusteadlane ja tõlkija Helmi Eller (1902–1998) tegutses muu hulgas Stockholmis ilmunud Eesti Päevalehe juures järje­pideva kirjanduskriitikuna aastail 1959–1984. Lõviosa „Eesti mõttelukku” kogutust moodustavadki selles välja­andes avaldatud raamatuarvustused või täht­päevaga seotud ülevaatekirjutised, lisaks on mõni üksik ajalehtedes Teataja (­kogumikus esimene, aastast 1957) ja Välis-Eesti ilmunud tekst ning koodana monograafia „Ain Kalmus” (1986) algusots. Kogumikus pole niisiis ühtki ajakirjades Tulimuld ja Mana ilmunud Elleri artiklit. Lehe­kirjutistest on tehtud küll valik (seda aga ei ole kuidagi põhjendatud), hulk nappe ­raamatututvustusi on kõrvale jäänud (nt Jaan Lattikust, Ilona Laamanist, Karin Saarsenist, Liidia Tuulsest), siiski on „Eestlased eksiilis” suurelt jaolt omaaegse pagulas­kirjanduse tõtliku ja tutvustava funktsiooniga päevakaja kogumik, mitte eriline mõttelugu.

Ilmumiskontekst ja päevalehe seinast seina lugejaskonnaga arvestamine määrab ühtlasi paljude tekstide laadi. Arvustused kujutavad endast teoste tsitaadirohkeid ja refereerivaid kirjeldamisi, mis on tugevalt käsitletavas kinni ega aseta teoseid ülearu avarasse (üldise kirjandusmõtte või kultuuriloo) plaani; kujundite ja motiivide vaatlus piirdub valdavalt nende loetlemisega, pakkumata eripäraseid tõlgendusi või põhjalikumat analüüsi. Nii tekitab raamatu saatesõnas tsiteeritud Elleri iseloomustamine „põhjalikult ja intensiivse sisseelamisega” analüüsijana (lk 304) pisut nõutust. Autorite koguloomingut hõlmavad järelehüüded või tähtpäevakirjutised püsivad visalt nii elu- kui ka loomeloo faktide juures, üksnes vargsi ja tükati subjektiivseisse muljeisse eksides (nt „Professor Suitsust mõteldes”). Seega Elleri isiklikust mõtteruumist kogumik tuumakat pilti ei anna – kirjutiste peamine ajend näib olnuvat kaasaja kirjanduse hoidmine pildil ja lugejaskonna teadvuses. Selles tegevuses oli Eller kahtlemata üks usinamaid ja seetõttu ka tänuväärsemaid, sest kajastamist on leidnud pea kõik olulisemad pagulasautorid, lisaks vanematki kultuurilugu (nt Otto Wilhelm Masing ja Johann Heinrich Rosenplänter, kes mõistagi ei mahu raamatu pealkirjaks seatud sõnapaari alla). Pagulaskirjanduse ajaloos on Eller samuti ära märgitud just tänu arvustajaviljakusele, misjuures ta täitis „muidu pagulaskriitikas valdavalt tühja naiskriitiku nišši”.²

Siiski võinuks mingi huvitav isiklikumat laadi seisukoht tulla esile hoopis mõnest mõtteloo-raamatust välja jäänud napist palast. Näiteks hinnanguline arusaam vabavärsi kasutamisest³ või „siinpoolsete” ja „teise poole” prosaistide eristus, mis ei põhine mitte füüsilisel ruumil, vaid loomingusse kätketud miljöölistel tähelepanekutel ja psüühilistel reaktsioonidel vs. poeetilisel atmosfääril.⁴ Tõsi, niisugused täheldused on formaadile omaselt kõik ühtmoodi lakoonilised, jäädes välja arendamata. Ometi suurendanuks nende kaasamine raamatu väärtust, mis avaldub eeskätt kirjandusuurijatele: tähtsamad ­retseptsioonipudemed pea 30 aastast ühelt juhtivalt pagulaskriitikult on nüüd ühtede kaante vahel.

B. M.

 

Mall Hiiemäe. Väike putukaraamat rahva­pärimusest. Tartu: EKM Teadus­kirjastus, 2022. 279 lk.

Konnad eesti rahvapärimuses. Koostaja Mari-Ann Remmel. Tartu: Eestimaa Looduse Fond, 2022. 46 lk.

Eluslooduse väikestele esindajatele pühendatud rahvaluulekogumikud mitmekesis­tavad eesti loodusfolkloori käsitlust, suunates tähelepanu nendele, kes on tihti märkamatud, ehk isegi marginaalsed. Mall Hiiemäe toob välja, et putukanimetuste sõnalõpp –kas viitab väiksusele ja tühisusele (lk 8). Samal ajal on just pisiolendid eluslooduse osa, millega inimene suurima tõenäosusega iga päev kokku puutub. Hiiemäe kogumik kuulub pärimust liikide kaupa kaardistavate raamatute sarja, kus on juba vaadeldud loomi, linde, kalu ning puid-põõsaid. Nagu märgib Hiiemäe, on putukate tundmine rahva seas kõige kehvem, sest ühele rahvapärasele putuka­nimetusele võib looduses vastata sadu liike. Eesti looduses on ju umbes 11 000 putukaliiki. Hiiemäe raamatu peatükid järgivad rahvapärast jaotust: eraldi peatükid on liblikast, aga ka vaksikust (maamõõtja nimetus viitab teatud viisil liikuvale liblikavastsele), päevakoerast ja piksepenist (mõlemad liblikaröövikud), herne-, kapsa- ja leivaussist, kärbsest, kiilist, ämblikust jne. Rahvapäraste nimetuste ja kirjelduste virvarris pole olnud küllap kerge taksonoomilist korda luua, nt paklatori peatüki alla on koondatud teated torisevat heli tekitava taku sees elava olendi kohta, kuid lisatud ka putukat üldse mitte mainivad teated öösiti vokki vuristavast naisterahvast ööemast (lk 167–168). Putukad on inimeste majapidamises sagedad ja tihti soovimatud osalised, nii et ootuspäraselt on suur osa pärimusest seotud nende tõrjumisega: „Matsapäeval tuleb visata kolm angutäit sõnnigud oma lauda pealt naabri lauda poole, siis pole laudas suvel kärpsid. (Kihelkonna, 1946)” (lk 98); „Kui uss orast rikub, siis tuleb pista sõnadega sisse loet kepp mulda ja ussid kaduvat. (Pärnu-Jaagupi, 1929)” (lk 201). Teatud putukate kindlal viisil ilmumist on peetud endeks, näiteks nii kiilid kui ka harva nähtav vainu­köis on ennustanud sõda. Vainu­köit, st üksteise külge kleepununa edasi liikuvaid sääsevastseid, on peetud hirmutavaks, aga ka maagiliseks nähtuseks: kes julgeb vainu­köie paljakäsi lahutada, sellele on lubatud suuri tarkusi ja oskusi (lk 258–259).

Mari-Ann Remmel vaatleb konnapärimust tekstiliikide kaupa. Konnad on pärimusse jätnud mitmekesise jälje: neid on mainitud kohapärimuses, vanasõnades, muinasjuttudes, mõistatustes. Kõige rohkem leidub nende kohta usundilist pärimust: konnade järgi on ennustatud ilma ja inimeste käekäiku, viljasaaki, neid on kasutatud armumaagias ja arstimiseks. Konnade järgi on hinnatud vee kvaliteeti (lk 7–8). Suhtumine on olnud ambi­valentne: kuigi hoiatus, et konni ei tohi tappa, paistab olevat laialdane (lk 7), on näiteks kärnkonna peetud kahjulikuks loomaks, kes ennustab surma või ehmatab rasedaid, samal ajal on usutud, et teda tappes võib üheksa pattu andeks saada (lk 26). Ambivalentsusest annab tunnistust seegi, et raamatus pole tavaliselt konnade surmaga lõppevate karjapoiste mängude kirjeldusi – vastav pärimus on arhiivi jõudnud, kuid praegusaja ideoloogia ei soosi sellise pärimuse levitamist.⁵

Pärimuskogumikud pakuvad suurepärast ainest mõtisklemaks eluslooduse olukorra, samuti looduse ja inimese suhte ja selle muutumise üle. Tasub kas või võrrelda, kui palju pärimuslikku teavet on looduse kohta käibel: esimese kevadise liblika värvi järgi tuleva suve ennustamine on tänapäevalgi hästi tuntud (Hiiemäe, lk 120), seevastu esimene kevadine konn on endena peaaegu ununenud (Remmel, lk 8–10). Uuemad pärimusteated aga osutavad otseselt looduses toimunud muutustele: „Inimesed ütlevad, et vanasti oli jaaniussikesi rohkem [---] (Tartu, 2020)” (Hiiemäe, lk 39).

VIVIAN SIIRMAN

 

Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi. Keeletoimetamine. Kõrgkooliõpik. (Gigantum humeris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2022. 213 lk.

Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi. Keeletoimetamine. Harjutusi ja üles­andeid. (Gigantum humeris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2022. 149 lk.

Juba üle kümne aasta koolitatakse Tartu ja Tallinna ülikoolis magistriastmel keele­toimetajaid, seni aga ilma õpikuta. 2022. aastal ilmunud kauaoodatud õppevahendi autorid on kõik Eesti Keeletoimetajate Liidu ja Emakeele Seltsi keeletoimkonna liikmed.

Seni olid olemas vaid Lembit Abo käsiraamat „Käsikiri ja korrektuur. Käsi­raamat teaduslik-tehniliste teoste autoreile, tõlkijaile, toimetajaile” (1966, 2. tr 1975) ning Ellen Uuspõllu koostatud „Õpetusi ja ­harjutusi algajale keele­toimetajale” (2002, 6. tr 2015), mis oli Tartu Ülikoolis eesti filoloogide aine „Käsikirja toimetamine ja korrektuur” õppevahend. Alla 100-leheküljeline brošüür sisaldab põhilisi keele­toimetaja kutseoskuste arendamiseks vajalikke teemasid (õigekiri, vormi- ja sõnamoodustus, sõna tähendus, liiased väljendid, lauseehitus, loogikavead, kirjavahemärgid, stiil, võõrmõjud, korrektuuri­märgid) koos nende juurde käivate harjutustega.

Keeletoimetamise kõrgkooliõpikus on seitse peatükki: „Keeletoimetamise põhimõtted”, „Eri tüüpi tekstide toimetamine”, „Heakeelsus ja õigekeelsus”, „Lause toimetamine”, „Teksti toimetamine”, „Vormistus- ja vorminduspõhimõtted”, „Korrektuur”. Iga (ala)peatüki lõpus on lisalugemise soovitusnimestik, samuti viide harjutustele õpiku lisaköites. Nende koostamisel on kasutatud autorite toimetamis- ja ­õpetamistöö käigus kogutud keelematerjali. Raamatu lõpus on märksõnade sisujuht.

Väärtuslikem osa on teksti toimetamist ja vormistust puudutavad peatükid. Näiteks keeletoimetamise põhimõtete peatükis on toodud ülevaatlik toimetamise tasandeid tutvustav tabel (lk 28–29). Kantseliidi alapea­tükist (lk 158–159) loeme: „Nii 1970ndatel kui ka praegu on keeletoimetajatel näiteks olnud kõvasti tegemist, et tekstist välja saada ülekasutatud, kohati ebavajalike sõnade esikümme: antud, erinev, lõikes, läbi, osas, poolt, raames, teostama, täna, tänu (eessõnana). [---] Mõtlemise muutus võtab aega. Avalike sõnumite selgemat vormi on toetanud mitmesugused algatused, neist tuntuim on ilmselt selge keele liikumine. Selge sõnumi auhinnaga häid eeskujusid esile tõstes loodetakse, et asjaajamis­keeleski liigutaks täpsuse, selguse ja lihtsuse poole.”

Korrektuuri peatükk kajastab kahte ajastut: väljatrükile korrektuuriparanduste kandmise osa juurde (lk 198–201) kuulub korrektuurimärkide tabel ülalnimetatud Abo raamatust – midagi on aastakümnete möödudes samaks jäänud! Pole teada, kui palju neid märke praegusel ajal kasutatakse, ja nii järgnebki keeletoimetaja tänapäevast tööd kajastav osa, s.o arvutis ­korrektuuriparanduste alapeatükk. Kuvatõmmiste pildid (lk 204–205) on üsna raskesti loetavad, aga annavad siiski aimu PDF-failis paranduste sissekandmise viisidest.

Komistasin mõningate konaruste peale. „Seadustes kirjutatakse riigikogu ning maksu- ja tolliamet läbiva suur­tähega, ajakirjanduses eelistatakse enamasti väike­tähelist varianti” (lk 63) – et alguses on toodud läbiva suurtähe näide, siis oleks oodanud kirjapilti Riigikogu ning Maksu- ja Tolliamet. Hüüumärki lause sees tutvustab näide (lk 95): „Tõmbas tapeedi sirrdi! seina küljest lahti” – p.o sirdi! Õigekeelsuse peatüki alapeatükis „Muud märgid” on kirjas: „† (rist) – kasutatakse nime ees elulooandmetes” – minu teada tähistatakse ristiga surmaaega.

Need apsud on tühiasi, kuna valmis on saanud vajalik õpperaamat. Eks seetõttu pälviski Reili Arguse, Katrin Kerni ja Helika Mäekivi töö 2022. aasta parima kõrgkooliõpiku tiitli (kahasse õpikuga „Visuaalsete pädevuste harjutusvara – digiõpik videotöös alustajatele”). Argus peab tunnustust oluliseks, sest kõrgkooliõpiku koostamine on olnud suuresti missioonitöö, mida autorid on teinud ajendatuna sellest, et aja- või asjakohane õppe­materjal puudus. „Nad soovivad valdkonna arendamisse panustada, hoolimata sellest, et tegemist ei ole teaduskirjanduse kõrgetes kategooriates mõõdetava ja teadlase­karjääri edendava tööga.”⁶

T. H.

 

1. märtsil toimus Tallinnas lastekirjanduse keskuses lastekirjanduse aastakoosolek. Jaanika Palm andis ülevaate möödunud aastal välja antud eesti algu­pärasest lastekirjandusest, Krista Kumberg tõlkekirjandusest, Helena Kostenok noorte­kirjandusest ja Anneliis Lepp kõneles lasteraamatuillustratsioonidest.

2.–3. märtsil toimus Kuremaa lossis folkloristide 17. talvekonverents „Mängimine ja mängulisus folklooris”. Kõneldi mänguasjadest, mängimisest ja mängudest nii virtuaalses kui ka pärismaailmas, nii eesti, komi, baltisaksa, ainu kui ka Kesk-Ameerika rahvaste traditsioonis. Plenaar­ettekande teemal „Lapse mõistmine ühis­konnas ja mängu evolutsiooniline tähendus” pidas sotsioloog Dagmar Kutsar. Ettekannetega esinesid Ell Vahtramäe („Mängime ühtset eesti kooli! Vene kooli üleminek eesti õppe­keelele”), Nikolay Kuznetsov („Акань ’nukk’ komi keeles, kirjanduses ja rahvaluules”), Helena Grauberg („Mitte ainult mängu asi. Eseme­uurimus nukk Lottest museoloogilisest aspektist”), Liis Järv („Mängulised ­kollektsionäärid ja muuseum”), Helina Harend, Astrid Tuisk („Trihvaa, tukikas või uka-uka? Jooksu­mängud muutumises”), Reet Bender („Waschnik, härra Krookus ja teised. Välja­mõeldud mängumaailmad baltisaksa laste mängudes”), Madis Kats („Kuidas nad on? Visuaal­etnograafiline vaade laste oma-aega”), Riho Viik („Elutarbelised võimuvõitlusmängud”), Raimond Tunnel („Kuidas mõista mängimist? Video­mängude näitel”). Oli ka viis ingliskeelset ettekannet TÜ magistrantidelt ja doktorantidelt: esinesid Marie-Luise Meier, Aaron S. Reed, Evgeniya Grafskaya, Savannah-Rivka Powell ja Jason S. Cordova.

8. märtsil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Idamari naine – kas mehe selja taga või mehe ees?”. Etnoloog Ljudmila Jamurzina kõneles, milline on naise roll tänapäeval Marimaal ning milline on Eestis elavate mari naiste identiteet.

14. märtsil tähistati Tartu Ülikoolis emakeelepäeva ettekandekoosolekuga, mil­le tähelepanu keskmes oli eesti keele õppimine. Esinesid eesti keele (võõr­keelena) professor Birute Klaas-Lang ja keelepoliitika teadur Kerttu Rozenvalde („Kuidas jõuda Tartu Ülikoolis kaasava keelepoliitikani?”). Tomáš Pavelka kõneles oma õpiteekonnast, eesti keelest ja eestlastest. Rektor andis psühholingvistika kaasprofessorile Virve-Anneli Vihmanile ja tema töörühmale üle Tartu Ülikooli keele­teo auhinna.

14. märtsil peeti Eesti Rahvusraamatu­kogus emakeelepäeva konverents „Tunnete keel ja tehnoloogia”. Esinesid Eesti TA president Tarmo Soomere („Tunnete ja tehnoloogia sümbioos kui eduka (teadus)kommunikatsiooni nurgakivi”), Kuldar Taveter (TÜ, „Emotsioonid, keel ja arvutid”), Liisi Piits (EKI, „Väljendusrikas kõnesüntees”), Mari Uusküla (EKI, „Keel – inimese supervõime”), Siim Oskar Ots (Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilane, „Välismaal sirgunud Eesti noore emakeel”) ja Doris Kareva („Tunnete keel”).

14. märtsil tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis koostöös Eesti Kultuuriseltside Ühendusega emakeelepäeva. Üritus oli pühendatud kahele omas kultuuris tähele­panuväärsele kirjanikule, emakeele ja emakeelse kirjasõna arendajale: Lydia Koidulale (1843–1886) ja Lesja Ukrajinkale (1871–1913). Kristi Metste kõneles Koidulast ja muusikast ning Olha Petrovõts Lesja Ukrajinkast („A wonder woman of ­Ukrainian literature”).

14. märtsil korraldas Emakeele Selts keele­päeva Tallinnas Audentese erakoolis. Esinesid Eesti Keele Instituudi teadurid. Arutelu võõrsõnade teemal juhtis Tiina Paet, Sõnaveebi töötuba juhtis Marja Vaba ja keeletehnoloogia võimalusi tutvustavat töötuba Tiiu Üksik.

14. märtsil kuulutati välja 2022. aasta keele­teo konkursi võitjad. Peaauhinna pälvis EKI inspiratsiooni­päev „Näitame keelt”, rahvaauhinna võitsid EKI ja Eesti Rahvusringhäälingu koostöös valminud keeleajalooteemalised keele­killud ETV-s.

15. märtsil toimus Emakeele Seltsi korraldatud keelepäev Ülenurme Gümnaasiumis. Ettekannetega esinesid Külli Habicht (TÜ, „Milleks uurida vana kirjakeelt?”), Annika Hussar (TLÜ, „Mitut Laurat ja Rasmust sa tead?”) ja Elisabeth Kaukonen (TÜ, „Eurotibidest ja keevitajaonudest ehk Kuidas väljendatakse sugusid eesti keele liitsõnades?”).

16. märtsil korraldati Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis Academia Pernaviensise XIX mõttekoda teemal „Miks keel on tähtis?”. Mõttekoja külalised olid akadeemik Karl Pajusalu (TÜ eesti keele ajaloo ja murrete professor) ning tema pojad Mihkel Pajusalu (TÜ Tartu observatooriumi kosmosetehno­loogia kaasprofessor) ja Sander Pajusalu (TÜ kliinilise meditsiini instituudi kaasprofessor). Arutleti keele tähenduse, tunnetuse ja kasutuse üle nii kultuurilisest kui ka erinevate teadusvaldkondade vaatenurgast, samuti kõneldi liivi keelest ja meelest, eesti keele kasutamisest teaduses ja eesti teaduskeele olulisusest.  

17. märtsi Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse dekadentsiteemalisel lugemisseminaril arutleti Émile Verhaereni ja Valeri Brjussovi luule üle. Vaatluse all olid kaks luulevalimikku: Verhaereni „Valik luuletisi” (1929) Johannes Semperi tõlkes ja Brjussovi „Nägemise ülistus” (1978) Kalju Kanguri tõlkes. 

22. märtsil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu. Madis Arukask esines ettekandega „Usk, lootus ja meeleheide – soome-ugri rahvaste kirjalikud eeposed”.

23. märtsil oli Eesti Rahva Muuseumis külas F. J. Wiedemanni keeleauhinna 2023. aasta laureaat, keelekorraldaja ja nimeuurija Peeter Päll. Ta pidas ettekande „Keelekorraldus – kas mitme tundmatuga võrrand?”

24. märtsil toimus Tartus Emakeele Seltsi aastakoosolek. Akadeemilise ühisettekande pidasid Andra Kütt ja Reili Argus („Eesti laste jutustamis- ja viitamisoskuse seosed keelelise kasvukeskkonnaga”). Seltsi auliikmeks valiti Peeter Päll, uus teadussekretär on Marit Alas.

24. märtsil peeti Tartus ajakirja Akadeemia auhinnaseminar. Kuulda sai kuldlaureaatide ettekandeid: Jaan Undusk („Moraali ja mõistlikkuse piiril”), Maarja Siiner („Keeleärevus, keeleparanoia ja kaoseteooria”), Priit Pikamäe („Generaal­advokaat”) ja Riho Nõmmik („Reis Marsile. Milleks?”). Esines ka tõlkeauhinna laureaat Janika Päll. Hõbeauhinnad said Mihkel Mutt, Rein Veidemann, Marek Tamm, Kaarina Rein, Tiina Kirss ja Ene-Margit Tiit.

30. märtsil Tartus toimunud Akadeemilise Rahvaluule Seltsi koosolek oli pühendatud folkloristi ja kirjandusteadlase Rudolf Põldmäe 115. sünniaastapäevale. Mari-Ann Remmel pidas ettekande „Rännakud Rudolf Põldmäega – sissevaade tema välitööpäevikutesse 1929–1958”. Põldmäe ekspeditsioonipäevikud annavad omanäolise ülevaate ajastu vaimust, piirkondade eripäradest, inimtüüpidest ja eluolust, samuti teatud päevapoliitilistest ja usuliikumistega seotud teguritest.

30. märtsil toimus Tartu Ülikoolis vaimse tervise konverents „Sõna jõud”. Üks peaesineja oli folklorist Reet Hiiemäe, kes kõneles vaikimisest kui omamoodi kõnekast suhtlusaktist, samuti maagilisest sõnakasutusest kaitseks ja jõu andmiseks. Vestlusringi „Sõna jõud? Kuidas kuuldut päriselus rakendada” juhtis Arne Merilai.

30.–31. märtsil korraldas Eesti Rahva Muuseum Tartus aastakonverentsi „Õige keha, vale keha?”. Konverentsil kuulis ettekandeid inimkeha kultuurilisest mõtestamisest eri distsipliinide vaate­nurgast ja mitmesuguste sotsiaalsete, poliitiliste, majandus- ning võimusuhete kontekstis Eestis erinevatel ajaloo­perioodidel. Teiste hulgas esinesid Madis Arukask (TÜ, „Alastus ja juuksed eesti ja naaberrahvaste rahvakultuuris”), Kadri Tüür (TLÜ / Viljandi Kultuuri­akadeemia) ja Julia Kuznetski (TLÜ, „Naise kehalisus Eesti nüüdisluules: ökofeministlikke tähelepanekuid”), Reet Hiiemäe (EKM, „Kehalisusest pärimuslikes naiste rituaalides”), Eve Annuk (EKM, „„Väike kuivetanud kääbuke”: keha(lisuse) kujutamine Lilli Suburgi (1841–1923) mälestustes”), Terje Anepaio (ERM, „Murtud elu. Füüsiline ja vaimne kannatuskogemus Siberis eesti naise kirjades 1949–1956”), Danila Rygovskiy (TÜ, „„Puhtad” ja „­mustad” nõud kui sotsiaalsed kategooriad ja kehapraktikad Siberi ning Eesti vene vanausuliste kombestikus”).

Foto: Jüri Viikberg

19. jaanuaril 2023 jõudis lõpule Emakeele Seltsi kauaaegse raudvara Helju Kaalu elutee. Üle poole sajandi oma elust pühendas ta eesti keelele ja tööle Emakeele Seltsis, saades otsekui seltsi sümboliks, ilma temata olnuks selle igapäevast elu raske ettegi kujutada. Keeleinimese ametialale jõudmist ei osanud ta ise oma noorpõlves plaanida, aga otsustavaks said ühiskondlikud olud tema kujunemisaastail.

Helju Kübar sündis 6. märtsil 1930 Räpina vallas Raadama külas, ta lõpetas 1949. aasta kevadel 1. lennus Räpina Keskkooli ja astus sama aasta sügisel Tartu ülikooli ajaloo osakonda. Maalapsena eelistas ta oma tulevase erialavalikuna etnograafiat, kuni saatus kõik tema plaanid uppi lõi. 1950. aastal arreteeriti kodanliku natsionalisti pähe tema isa, kellele määrati karistuseks tollal tavapärane 25 + 5. Esiotsa õnnestus Heljul ülikooli eest seda fakti varjata, aga mitte kauaks, 1952. aasta kevadel eksmatrikuleeriti III kursuse tudeng kui rahvavaenlase tütar. Järgnesid alandavad tööotsingud, sest „ankeet oli määritud” ja teda ei julgetud tööle võtta, kuni lõpuks õnnestus saada tööd esiti raamatukoguhoidja asendajana ja seejärel tehases Taksomeeter – ametlikult tõmblukkude tsehhi abitöölisena, tegelikult aga sekretäri abilisena. Ei olnud siiski halba ilma heata: seal tutvus ta oma tulevase abikaasa, insener Jüri Kaaluga.

Pärast Stalini surma, kui olud õige pisut leebusid, taotles Helju Kaal Moskvast luba ülikooliõpingute jätkamiseks. 1953. aasta sügisel kutsuti ta ülikooli rektori Fjodor Klementi audientsile, kes selgitas, et ajaloo erialal jätkata pole tal „arusaadavatel põhjustel” võimalik, aga kõne alla võiks tulla näiteks filoloogia samas teaduskonnas. Nii saigi Helju Kaalust eesti filoloogia kaug­õppeüliõpilane. IV kursusel liitus ta statsionaaridega, valis kitsamaks erialaks soome-ugri keeled ja lõpetas ülikooli 1958. aastal n-ö vabadiplomiga. Tollasest (õpetaja) töökohale suunamisest Helju Kaal pääses, sest tema abikaasa juba töötas Tallinnas. Et Emakeele Selts vajas uut tööjõudu, soovitas teda seltsile diplomitöö juhendaja Paula Palmeos.

1. septembril 1958 vormistati Helju Kaal tööle seltsi vanembibliograafina, ent temast sai töötaja, keda jätkus täitma mitme­suguseid ülesandeid. Pärast hirmutavaid terroriaastaid oli Emakeele Seltsi vastutav sekretär Heino Ahven suutnud vähehaaval taastada murdekorrespondentide võrgu ja 1958. aastal jätkusid keeleainestiku kogumise võistlused. Edasised võistlused (1959–1995, 2001) jäidki peamiselt Helju Kaalu õlule. Tema hooleks oli käia Eesti eri paigus kaastöölisi juhendamas, kirjutada murdekogumisele innustavaid artikleid ning pidada ettekandeid murdekeele ja selle kogumise tähtsusest. Iga-aastaste murdevõistluste läbiviimine tähendas ajamahukat hoogtööd, mis hõlmas võistluste ettevalmistamist, üles­kutsete kirjutamist, küsitlusteemade ja sedelite levitamist, ent ka hulgalisi kirja­vahetusi ning võistlustööde arvelevõttu. Aga mitte ainult. Kui oli hädasti vaja uusi küsitluskavu, siis asus ta neid koostama. Väljaandes Kodumurre ilmusidki „Maastik” (1960), „Inimese keha ja selle osad” (1960), „Rahvapäraseid väljendeid inimese kohta” (1962) ja „Mõõdud” (1963), asjatundlikud ja põhjalikud abivahendid kogujatele. See kõik oli Helju Kaalule meele­pärane tegevus. Ta tundis rõõmu kohtumistest tollaste teenekate murde­kogujatega nii Tallinnas kui ka nende kodukohas, olgu mainitud Theodor Saar Kihnus, Aadu Toomessalu Pöides, Vladimir Paivel Lümandas, Floriida Sillavee Rõuges ja Alli Vetekaja Iisakus. Elavast murdekeelest ja ärksast murde­rahvast ammutas ta rõõmu ja energiat. Niisama oodatud oli talle keele­päevade korraldamine kümnetes koolides üle Eesti, isegi kui see kasvatas tema töömahtu oluliselt. Pole siis imestada, et igaüks, kel oli vähegi pistmist Emakeele Seltsiga, puutus kokku ka Helju Kaaluga. Seltsi kontor, tema omaaegne töötuba, on olnud Eesti keeleelu üks keskseid kohti, olgugi seltsi liikmeskond hajali üle maa. Keeleinstituudi rahvaga tegutses ta sama katuse all ühiseid murde­kogusid hooldades, ent väga tihedalt oli ta seotud ka ülikooli­inimestega, olgu siis ettekandekoosolekutel, keelepäevadel või seoses mitmesuguste väljaannetega. Kõikidesse suhtus ta väga sõbralikult ja lugu­pidavalt, selles ei puudunud ka aupaklikkus. Eesnime pidi kutsus ta nooremaid või n-ö omasugusemaid kolleege (Helmi, Salme, Hella), aga lähima töökaaslase Heino Ahvena poole pöördus elu lõpuni täisnimega ja ei rääkinud ta kunagi ka näiteks Kasest ega Veskist, nad olid tema keelel üksnes professor Kask ja akadeemik Veski.

Et Helju Kaalule olid loomuomased korrektsus ja korraarmastus, siis langes tema õlule veel keeleliste bibliograafiate koostamine ja seltsi raamatukogu korrashoid. Esimesele ülevaatele („Keelelist bibliograafiat”, 1958) järgnesid mahukamad „Emakeele Seltsi aastaraamatu I–X (1955–1964) koondsisukord” (1967), „J. V. Veski tööde bibliograafiad” (1969), „A. Kase keeleliste tööde bibliograafia (1963–1971)” (1972) ja „Emakeele Seltsi aastaraamatu 1–50 bibliograafia” (2004). Need olid kõik aega ja täpsust nõudvad tööd, mille tähendust ja olulisust märgatakse hoopis hiljem (kui üldse). Sellesse ritta kuulub kindlasti ka tänuväärt keeleelu kroonika väljaandes Kodumurre. Lisaks on ta osalenud seltsi arhiivimaterjalide korrastamisel (enne nende loovutamist akadeemia keskarhiivile) ning seltsi raamatukogu elektroonilise kataloogi koostamisel. Korrastustööde käigus said tema nooremad kolleegid ühtlasi aimu laastavast stalinismist. 1950. aastal tuli nimelt seltsi raamatukogust kõrvaldada eesti rahvusteaduste kullafondi kuuluvaid teoseid, sest neis nähti avalduvat „fašistlikke, rassistlikke ja nõukogudevastaseid tendentse”. Neid rusuvaid aegu meenutas Helju Kaal väga delikaatselt, ilma kedagi nimeliselt mainimata, veel vähem süüdistamata, sest „ajad lihtsalt olid sellised”.

Omajagu hoolt nõudis muidugi ka seltsi raamatukogu, mis on täienenud vahetuse, kinkimise või ostude teel. Helju Kaal hoidis silma peal lisandunud teostel ja alates 1971. aastast koostas ta aasta­raamatus rubriiki seltsile saabunud kirjandusest. Kitsaste olude kiuste korraldas ta väljaannete vahetust kodu- ja välismaa sõsarseltside ning teadusasutustega. Kes on korragi käinud seltsist raamatuid laenamas, on võinud imetleda Helju Kaalu koostatud sedelkartoteeki, mis oli järjestatud nii autorinime, teose pealkirja kui ka sarjanimetuse järgi. Et ka kirjanduse paigutus riiulitel järgis tema süsteemi, siis nägi laenutamine välja nii, et ta vaatas raamatu asukoha kartoteegist ning seejärel ulataski juba oma käega soovitud teose.

Mainitud tegevused tähendasid Helju Kaalule juba parajat töökoormust, aga vajaduse korral asus ta filoloogi ja murde­tundjana meelsasti appi nii käsi­kirjade trükiks ettevalmistamisel kui ka toimetamisel. Ta on koos Mari Musta ja Eevi Rossiga trükki toimetanud korrespondentide kogumikud „Kuiss vanal Võromaal eleti” (2005) ja „Ennemustitsel Mulgimaal” (2008) ning Marta Mäesalu „Mineviku­pärandit Häädemeestelt” (2012). Siin kulusid marjaks ära tema Räpina murraku valdamine ja teadmised Lõuna-Eesti murrete kohta laiemalt.

Kõiki oma mitmesuguseid ülesandeid täitis Helju Kaal suure hoole ja armastusega. Oma enesestmõistetava kohalolu, abivalmiduse ja sõbralikkuse tõttu peeti teda seltsi tõeliseks perenaiseks. Helju Kaalu pühendunud tööd eesti keele heaks on tunnustanud haridusministeerium, president Toomas Hendrik Ilveselt sai ta 2008. aastal Valgetähe V klassi teenetemärgi. Emakeele Seltsi auliige oli ta 2010. aastast.

Helju Kaal saadeti viimsele teekonnale Tartu krematooriumist 28. jaanuaril 2023 ja ta sängitatakse Liiva kalmistule Tallinnas.

Keelekorralduse põhimõtted jõuavad tekstidesse mitut teed pidi, nii kirjalike keele­nõuannete kui ka vahendajagrupi ehk keeletoimetajate valikute ja otsuste kaudu. Keeletoimetajad omandavad keelekorralduse põhimõtted ja teadmised üldjuhul ülikoolis, hiljem muidugi ka töö ja enesetäiendamise käigus.

Enamasti on keeletoimetajatel filoloogiline haridus, suurem osa toimetajatest ongi lõpetanud eesti filoloogia õppekava. Noorematest keeletoimetajatest moodustavad olulise osa need, kes on õppinud just nimelt keeletoimetamist. Keeletoimetajaks saab praegu õppida Tallinna Ülikooli keele­teaduse ja keeletoimetamise magistri­kaval ja Tartu Ülikoolis soome-ugri ja eesti filoloogia magistrikaval eesti keele hoolde mooduli ainete toel.

 

Ülikoolid ja õppekavad

Kuigi eraldi erialana ei ole keeletoimetamist mitte alati ülikoolides õpetatud, on eesti filoloogia õppekavades ikka lisaks õige- ja heakeelsuse ainetele leidunud kitsamalt toimetamisega seotud aineid või aineplokke. Tartu Ülikooli magistriõppe­kavas oli 2003.–2014. aastani keeletoime­tamine eraldi spetsialiseerumisharu. Alates 2015/2016. õppeaastast sai keele­toimetaja eriala aineid õppida ühe valikuna moodulis „Valitav lisapädevus oma erialal”. Praegu on Tartu Ülikoolis võimalik keeletoimetamist õppida bakalaureuse­tasemel, kus on eesti ja soome-ugri keele­teaduse õppe­kavas 6 ainepunkti (EAP, võrdub üliõpilase tehtava 26 töötunniga) mahus keeletoimetamise aineid, millele lisandub soovi korral 6-punktine toimetamispraktika. Kui arvestada, et kokku on bakalaureuse­taseme õppekava maht 180 EAP-d, moodustavad need ained alla 10 protsendi ainetest. Magistritasemel (õppekava maht on 120 EAP-d) on moodulis „Eesti keele hoole” 18 EAP eest toimetamis­aineid (majandus-, õigus- ja halduskeele eri­kursused, stilistika, tehnikatekstide toi­metamine, toimetamine veebis ja tehniline toimetamine, tõlke toimetamine). Nendele ainetele lisaks tehakse 6 EAP eest toimetamis­praktikat. 2023/2024. õppe­aastaks valmib uus õppekava, kuhu tuleb 12 EAP mahus valik­moodul „Keeletoimetamine”.

Tallinna Ülikoolis loodi keeletoimetamise magistrikava 2004. aastal. Alates 2017. aastast on keeletoimetamine keeleteaduse ja keeletoimetamise liitõppekava osa. Bakalaureusetasemel oli Tallinna Ülikoolis 2017. aastani eraldi referent-toimetaja eriala, nüüd moodustab see eesti filoloogia õppekavas ühe peaeriala. Paralleelselt on refereerimise ja keeletoimetamise ainetest komplekteeritud 48 EAP mahus kõrvaleriala, mida saavad valida ja ka valivad eesti filoloogia üliõpilaste kõrval kõikide teiste humanitaarteaduste instituudi erialade üliõpilased. Magistritasemel on erialaaineid kokku 84 EAP-d (ülejäänud punktimahu täidab üks vabaaine, üks üleülikooliline sissejuhatav aine ja magistritöö). Erialaainete hulgas on keeletoimetaja peaeriala maht 27 EAP-d ja sinna kuuluvad ained, nagu toimetamine, kirjastamise alused ja kirjandusliku teksti toimetamine, eri tekstiliikide toimetamine ja terminoloogia ning 6-punktine toimetamispraktika. Lisaks teevad keeletoimetaja peaeriala üliõpilased magistri­seminaris 3 EAP mahus individuaalset toimetamistööd. Kuna keeletoimetamine on täna­päeval tihedalt seotud tõlkimisega, sest väga suur osa toimetatavatest tekstidest on tõlketekstid, on keeletoimetajate õppekavva lisatud kolm tõlkeainet (tõlke­lingvistika; kirjaliku tõlke alused; projektijuhtimine, masintõlge ja tõlketehnika).

Peamine ainekursus, kus keelekorralduspõhimõtteid on läbi aegade käsitletud, on mõlema ülikooli keeletoimetajate õppekavas olnud kas keelekorralduse või oskuskeelekorralduse kursus. Nii oli 1992.–1994. aastani Tartu Ülikooli eesti filoloogia õppekavas Tiiu Erelti loetav aine „Eesti keelekorralduse ajalugu kesk­astmes”, 1997.–2007. aastani „Eesti keele­korraldus”, 1995.–2014. aastani aine „Oskuskeele­korraldus”, aastatel 2007–2013 „Eesti kirja­keele ajalugu ja korraldus”, „Erikursus oskuskeele- ja nimekorraldusest” ning 2019. aastal „Eesti keele korraldamine ja seisund”. Kuigi aine nimetus on aja jooksul muutunud, on ainekaartidelt näha, et peamised teemad ja ainekirjandus, sh kohustuslik kirjandus, on samaks jäänud. Tallinna Ülikooli keeletoimetamise õppeainete täpsed nimetused varieeruvad, kuid vaadates ainekaartidel esitatud kirjandust, on näha, et üheksakümnendatest alates (varasemad ainekaardid ei olnud autorile kättesaadavad) on kohustusliku kirjanduse hulgas olnud alati Tiiu Erelti „Eesti keele­korraldus” (2002). Seega võib öelda, et üksikisiku, antud juhul Tiiu Erelti mõju on olnud valdkonna spetsialistide kujundamisel suur, seda mitme põlvkonna keele­toimetajate puhul, ning väljendudes kas otseselt ainet õpetades või kaudsemalt, tema kirjutatud keelekorralduse tüvitekstidega.

Mõlema ülikooli õppekavade muutusi jälgides on näha, et keeletoimetaja erialaga seotud õppekavad ja ainemoodulid peegeldavad riigi tasandil toimuvaid haridusmuutusi: õppekavade koondamise tagajärjel on saanud 2000. aastate alguses eraldi õppekavadest esialgu omaette eriala ja seejärel mõnikord veelgi väiksema mahuga valikmoodul. Sellise koondamise tagajärjel on paratamatult tulnud millestki loobuda ja ainekursusi ühendada. Nii on keelekorralduse üldisemaid põhimõtteid puudutav olnud algselt eraldi keelekorralduse ainekursus ja seejärel liikunud teiste ainete alateema(de)ks. Iseenesest ei oleks see probleem, kuid väike kahtlus siiski tekib, kas keelekorraldusega seotud teoreetilised teemad saavad teiste ainete sees piisavalt aega ja ruumi.

 

Õppeained

Kui heita pilk õppekavadesse ja vaadata, mis aineid näiteks Tartu Ülikoolis 2004/2005. õppeaasta keeletoimetaja erialamoodulis õpetati, on näha, et lisaks eri tekstiliikide toimetamise ainetele tuli üliõpilastel läbida üldisemat tausta pakkuvad ained, nagu korpuste praktika, erikursus kirjakeele varieerumisest, suuline kõne ning tekstianalüüs. Keelekorraldusega seotud aineid oli moodulis kaks: nimekorraldus ja oskuskeelekorraldus.

Pea kakskümmend aastat hiljem ehk 2021/2022. õppeaastal on keeletoimetaja valikmoodulis endiselt eri tekstiliikide toimetamise ained. Oskuskeel ja nime­korraldus on nihkunud üheks aineks, lisandunud on stilistika, toimetamine veebis ja tõlke toimetamise kursus.

Tallinna Ülikoolis oli 2004/2005. õppeaasta keeletoimetaja magistrikavas mitu eri tekstiliikide toimetamise ainet (nt õigus- ja haldusteksti, ilukirjandusteksti toimetamine), eesti keele variatiivsuse aine, aga ka üldisemad ainekursused, nagu sotsiolingvistika ja keelepoliitika. 2021/2022. õppeaasta keeletoimetaja erialamoodulis on terminoloogia aine nihkunud magistri­seminari ja eri tekstiliikide toimetamise aine osaks, lisandunud on tõlkimisega seotud ained, nt masintõlke ja projekti­juhtimise kursus, ja rakenduslingvistika erikursus, mis paaril viimasel aastal on sisult olnud nimekorraldus.

Kursuste ainekaartidelt saab aimu ka sellest, mida täpsemalt eri ained sisaldasid. Näiteks on Tallinna Ülikoolis 2015. ja 2018. aasta keelelise toimetamise aine nii loengu­maht tundides (42 akadeemilist tundi 6-punktisel kursusel), õpiväljundid kui ka eesmärgid jäänud samaks. Teemadesse on aga 2018. aastal lisandunud toimetamise etapid ja teksti toimetamisvajaduse hindamine ning eraldi märk­sõnaga on välja toodud korrektuur. Ka aine­kursuse kirjandus on püsinud suures osas muutumatuna. 2021. aasta aine­kaardilt paistab, et auditoorsete tundide arv on varasemaga võrreldes isegi suurenenud (48 tundi).

Ühelt poolt näitavad toimunud muutused õppekava tänapäeva keeletoimetamise nõudmistega kohandamist, näiteks tõlkimisega seotud ainete lisandumine. Teisalt paistab õppekavadest veidi ka kurb tõsiasi, et aineid õppekavva planeerides tuleb tahes-tahtmata arvestada sellega, millised ainekursused on olemasolevate õppejõudude ja nende teadmiste ringiga kaetud ja millised mitte. Aineid, mis annaksid üliõpilastele keeletoimetajana küll hea ettevalmistuse, nt eri tüüpi ilu­kirjandustekstide toimetamine ja reklaamtekstide stilistika, küljendamine, masintõlke järeltoimetamine, ei saa õppekavva planeerida kas või selle tõttu, et vastava ala õppejõude ei leidu kas üldse või ei leidu piisavalt.

 

Toimetajaelu: tellijad, tõlkijad, autorid

Hoolimata sellest, et ainekursuste sisu tänapäevastatakse pidevalt, tekib tihti igapäevases õpetamistöös küsimus, kas üldse ja kuivõrd suudab ülikool tegelikult tulevast keeletoimetajat tema tööks ette valmistada. Üha enam tunnevad värskelt tööle asunud keeletoimetajad, et nad oleksid justkui kahe tule vahel. Töö tellijat ehk klienti huvitab tihti ainult tähtaeg ja hind – et töö saaks ruttu tehtud ja et trükist saaks palju müüa ning nii, et keeletoimetamise hind moodustaks kogu trükise hinnast võimalikult väikese osa. Seetõttu on järjest vähem teoseid, millel on sisutoimetaja, ja teksti sisuliste probleemide märkamine jääb sageli keeletoimetaja õlule.

Keeletoimetaja teise partneri, tõlkija huvi on sageli kitsalt see, et mõte oleks hästi edasi antud, et tõlge oleks täpne. Vahel soovib tõlkija ka seda, et keele­toimetaja töö ei võtaks väga palju aega, sest enamasti kulub tõlkimiseks rohkem aega kui esialgu plaanitud ning kuna käsikirja trükki andmise tähtaega enamasti nihutada ei saa, lüheneb just see aeg, mis oli mõeldud keeletoimetamisele.

Keeletoimetaja võib olla autori parim sõber. Arvestada tuleb aga sellega, et autori jaoks on tema tekst juba olemuslikult väga kallis ja mõnikord tunduvad keeletoimetaja pakutud muudatused, isegi siis, kui need teevad teksti paremaks, autori jaoks häirivad või lausa haavavad. Seega peab keeletoimetaja olema paranduste põhjendamisel delikaatne ja oskama autori tunnetega arvestada. Mõnikord on aga keeletoimetaja mõne autori jaoks lihtsalt keegi, kes „teeb keele korda”. Selline tellija tavaliselt ei soovigi parandusi üle vaadata. Vahel aga tahetakse keeletoimetaja käest just nimelt keelenõu, soovitakse arutleda ja koos lahendusi otsida.

Omaette oskust nõuab eriti algajalt keele­toimetajalt tekstist distantseerumine – alati ei peegelda tekst toimetaja enda eetilisi tõekspidamisi ja oskus rahulikult toimetada seisukohti, millega ise kuidagi nõus olla ei saa, areneb aastate jooksul.

Loomulikult on trükisel ka sihtrühm ehk lugeja, keda ei huvita mitte see, kas ja kui palju keeletoimetaja tekstiga tööd teha sai või kas autor või tõlkija suhtus ette­panekutesse hästi või mitte, vaid lihtsalt see, et teksti oleks hea ja huvitav lugeda. Lugeja ei peakski märkama, kas keele­toimetaja on oma tööd hästi või halvasti teinud. Kui lugeja hakkab keeletoimetaja peale mõtlema, võib olla tegemist tekstiga, mida ei ole mingil põhjusel hea lugeda.

Järjest sagedamini on keeletoimetaja vastakate huvide keskmes ka situatsioonis, kus ta peab (nt ametitekstides) järgima kirjakeele normi, kuid samas tulema toime ühiskonnas toimuvate keelekorraldus­arutelude ja mullistuste tõttu tekkinud segadusega. Kui keeleelust veidi kaugemad inimesed kuulevad, et midagi justkui toimub, et arutletakse kirjakeele normimise kaotamise üle vms, tekib keelekasutajas tihti ebakindlus. Levinud on hulk keelekorraldusega seotud müüte, nagu „nüüd on ju kõik vabaks lastud” või „need reeglid muutuvad nii sageli, et kuidagi ei jõua järge pidada” või vastupidi – „reeglid on reeglid, aga tegelikult on keel hoopis midagi muud”. Sellise suhtumise ja ebakindluse sees peab keeletoimetaja suutma endiselt toime tulla, otsustada, mis tekstiga on tegemist, kellele see on suunatud, kui rangelt tuleks normi järgida, millist stiili hoida ja kuidas tehtud keelevalikuid peaks autorile põhjendama.

Ideaalis tuleb õpetada tulevasi keele­toimetajaid nii, et nad kogu selles eri osapoolte tahtmiste-soovide-tõekspidamiste puntras säilitaksid igas olukorras professionaalsuse. Kindlasti ei piirdu keele­toimetajaõpe komareeglite drillimise või muude õigekirjanüanssidega – palju olulisem on õpetada tuleviku keeletoimetajad tajuma keelt sügavamalt ja laiemalt. Keeletoimetaja peab mõistma keele struktuuri, eri tasandeid, suutma saada aru keele­muutustest, nende regulaarsusest või ebaregulaarsusest, võimalikest põhjustest, tajuma keele üldisi arengusuundumusi, et teha nende teadmiste taustal ise adekvaatseid ja tekstikohaseid otsuseid. Toimetaja peab suutma mõtestada õigekirja kui kokkulepet, ka seda, miks just selline kokkulepe parasjagu kehtib. Seega peab ta tundma keelekorralduse üldisi põhi­mõtteid ja seda, et need põhimõtted võidakse aja jooksul ümber hinnata.

 

Keeletoimetajate ettevalmistamise probleemkohti. Ühe õppejõu vaade

Kuigi õppejõud on üksmeelel selles, et tulevastele keeletoimetajatele on praktiliste oskuste kõrval tähtis anda lai teoreetiline keeleteaduslik taust, on üliõpilaste vaade vahel teistsugune. Mõnikord on üliõpilaste arvates keeletoimetajail vaja ainult praktilisi keeletoimetamisoskusi. Nii on õppekava koostajatel ajuti keeruline leida tasakaalu teoreetiliste ja praktiliste ainekursuste vahel.

Teine murekoht ulatub ülikoolist välja ja on seotud värskete, just bakalaureusetaseme üliõpilaste lugemusega. Eesti filoloogia õppekavale astunute tekstikogemus on mõnikord äärmiselt napp ja seetõttu ka maailmapilt kitsuke. Õppejõud saab üliõpilaste kogemuste ja teadmiste nappusest aimu, kui tekstis tulevad ette näiteks ajalooteadmisi (nt uus ja vana kalender, nimede eestistamine) või head stiilitaju eeldavad keelendid. Keeleabi- ja muid infoallikaid on keeletoimetaja töö jaoks küllalt, kuid kui lugemus on vähene, ei taipa tulevane toimetaja kahelda ega infot otsima hakatagi.

Kindlasti vajab arendamist üliõpilaste suhtlusoskus. On ju tulevane keeletoimetaja vahelüli kirjutaja ja keelenormingute vahel ning tal on vaja autorile enda parandusi põhjendada, selgitada, neutraalses toonis arutleda ja kokkulepeteni jõuda.

Värskete vilistlaste tagasisidest selgub, et algajail keeletoimetajail on üsna keeruline töömaailma siseneda: toimetulek toimetamistöö tempoga käib esialgu üle jõu, sest tähtajad on sageli sellised, et ei ole aega ei teksti süveneda ega seda viimistleda. Seega tuleb üliõpilastele õpetada ka ajakasutust.

Et keeleteaduse ja keeletoimetamise eriala on avatud magistri­astme õppe­kavaga ja sisseastumine ei eelda filoloogilist bakalaureusetaseme haridust, on üliõpilased väga erineva taustaga. Üliõpilaste seas on olnud näiteks matemaatika, geograafia, muusika, majanduse ja õigusteaduse bakalaureuse- või ka magistrikraadiga õppijaid. Ühelt poolt annab filoloogiast erinev taust tihti mingi valdkonna tekstide toimetamiseks eeliseid, ka grupidünaamika on mitme­kesise taustaga õppijatel innustav. Teisalt muudab filoloogia baasmõistete puudumine teiselt erialalt tulnute jaoks õppimise keeruliseks, eriti esimese semestri alguses. Samas on senine kogemus näidanud, et innustunud üliõpilased suudavad päris kiiresti vajalikud mõisted ka iseseisva tööga selgeks teha ja magistri­töödest ei paista üliõpilase erinev taust enam välja.

Kindlasti on praegu keeletoimetamist õpetada ja õppida kergem kui näiteks 20 aastat tagasi. Et eri tüüpi abimaterjale on rohkesti (nt andmebaasid, sõnastikud, otsingusüsteemid, automaatne tõlge, Google jne), on võimalik väga paljut üsna hõlpsalt kontrollida ja välja uurida. Teisalt on toimetatavad tekstid muutunud järjest ebakvaliteetsemaks (toor- ja masintõlked, kantseliidist ja stampidest pungil arusaamatud sõnajadad, peenutsevad ja käänamata nimisõnadega reklaamtekstid jne) ning selliste tekstidega toimetulekuks on raske üliõpilasi ette valmistada.

Positiivsena võib näha üliõpilaste üha tugevamat vastutuse taju. Õppejõu kogemuse järgi suhtuvad üliõpilased järjest vastutustundlikumalt autori teksti, tihti ollakse liigagi ettevaatlik ja kardetakse muuta autori sõnastust. Vahel on tunda, et üliõpilastel, kes hakkavad lõpetama ja tööle siirduma, on hirm mitte vastata tellija nõudmistele. Suurenenud on ka tähele­panu toimetajatöö eetilistele külgedele: näiteks arutletakse selle üle, kas on eetiline teha tekst ilusaks, kui selle sisu on halb või lausa kahjulik, kas tuleb autori tähelepanu juhtida sellele, kui tekst on kallutatud jne. Samuti tajuvad just magistriastme üliõpilased enda rolli praktilise keelekorralduse elluviijana, nad arutlevad normingute ja nende muudatuste üle ning annavad hea meelega keelenõu teiste erialade üliõpilastele.

On enesestmõistetav, et maailm ja tekstid ning sedakaudu keeletoimetajale esitatavad nõudmised muutuvad. Kindlasti tuleb järjest enam tegeleda masintõlke toimetamisega, keeletoimetaja baasoskuste hulka kuulub juba ammu (vähemalt) korralik inglise keele valdamine, järjest tähtsamaks saab oskus otsida ja hinnata teavet ning võimalik, et tulevikus peab keeletoimetaja oskama ära tunda ka tehisaru loodud tekste. Seega peab keele­toimetaja õppekava andma eesti keelt, keele­korraldust, õigekirja ja toimetamist puudutavatele oskustele lisaks alusteadmisi, nt kuidas tulla toime töömaailma tempoga, suhelda, lähtuda oma töös eetilistest tõekspidamistest. Keelekorralduse puhul saab aga üksikute normingute tundmise kõrval järjest olulisemaks oskus keelekorraldus­põhimõtteid ja sedakaudu toimetamistööd üldisemalt mõtestada.

Kirjutis põhineb konverentsil „150 aastat oma keelekorraldust” (22. IV 2022 Tallinnas) peetud ettekandel.

Prantsuse päritolu laen- ja võõrsõnade kiht eesti keeles on märkimisväärne – uusimas võõrsõnade leksikonis (VSL 2012) on prantsuse lähtekeelega märksõnu ligi 10% –, illustreerides hästi, milline on olnud prantsuse kultuuri mõju eesti keelele. Et sõnu laenatakse tavaliselt keelest, mis on vastavas valdkonnas mingis mõttes prestiižsem, on peale diplomaatia- (atašee, diplomaat), moe- (mansett, puuder) ja sõjandus­sõnade (kürassiir, seersant) prantsuse keelest laenatud rohkelt just kokandussõnu, sest prantsuse kokakunst on kogu maailmas tooni andnud. Koos toitudega on üle võetud nimetused, osa neist on mugandatud, suur osa jäänud ka tsitaatsõnaks, nagu baguette, bouillabaisse, ratatouille.¹ Sellist doonorkeelt on nimetatud ka liiderkeeleks (vt ka Erelt 2007: 312–313). Prantsuse päritolu keeleainese kohanemist eesti keeles on uurinud Erich Raiet (1966). Siinne artikkel on ajendatud vajadusest uurida seniseid ja sõnastada uusi võõrsõnade mugandamise põhimõtteid.

Eesti keeles on prantsuse päritolu kreemitäidise ning glasuuriga keedutaina­koogikest tähistav sõna praegu kasutusel kahel kujul: ekleer ja ekläär. Ilmunud ÕS 1960-s kujul ekläär ja saanud alates ÕS 2013-st normingukohaseks rööpkujuks ekleer, on selle sõna lugu ilmekas näide prantsuse sõnade muganemisest eesti keeles. Järgnevalt arutleme prantsuselähteste võõrsõnade kuju kinnistumise üle eesti keeles. Keskendume lahtise e-ga² häälduvate prantsuse sõnade eesti keelde mugandamisega seonduvale. Et eesti keeles on võõrsõnade kirjapilt üldjuhul häälduspärane, st kirjakuju lähtub originaalkeele ligilähedasest hääldusest, tuleb eesti mugandi kirjakuju varieerumise põhjuseid otsida prantsuse keele hääldamise õpetusest eesti allikates ja võimalikest vahenduskeelte mõjudest.

 

Ekleeridest lähemalt

Keedutainas, millest hiljem hakati valmistama ekleere, sündis Prantsusmaal XVI sajandil Katariina di Medici õukonnas. Sellest tainast valmistati alguses mandli­purukattega saiakesi, millel oli mitu nimetust: (petit) pain à la duchesse ’hertsoginnasaiake’, petite duchesse ’väike hertsoginna’ ja bâton de Jacob ’Jaakobi kepp’. Prantsuse kondiitrikunsti alusepanijaid ja suurmeistreid Marie-Antoine (Antonin) Carême (1815: 150–151) võttis alates 1815. aastast neis küpsetistes kasutusele mitmesugused marmelaadi-, hiljem ka kreemitäidised, ning kattis duchesse’id suhkru­glasuuriga. Nii sündis meile tuntud ekleeri eelkäija.

XIX sajandi keskpaiku võeti Prantsusmaal varasemate nimetuste asemel kasutusele sõna éclair (Gouffé 1873: 304; Rey 1993: 651). Ei ole täpselt teada, mis motiveeris uue sõna kasutuselevõttu, aga võib oletada seost väljendiga en un éclair ’silma­pilguga, väga kiiresti’, sõna-sõnalt ’ühe välgusähvatuse jooksul’. Sõnastikes, retseptides ja ­kondiitrite ajaveebides leidub naljatlevaid oletusi: ekleeri tuleb kähku süüa, sest see on nii maitsev; läikiv glasuur meenutab välgusähvatust; ekleer meenutab vormilt välgunoolt.³ Mõnevõrra tõenäolisem on Larousse’i selgitus: ekleer tuleb kiiresti ära süüa, „et mitte selles sisalduvat kreemi maha ajada” (Larousse XX: 29).

Eestis kirjeldab ekleerilaadseid keedutainast küpsetisi juba päris esimene, XVIII sajandi lõpus välja antud Christina Wargi⁴ „Köki ja Kokka Ramat”, kus neid nimetatakse pritskookideks („prits kokid”) ja tuulemunkideks („tuule-munkid”) (Warg 1781: 556–557), rootsikeelses originaalis vastavalt sprit-bakelse ja wädermunkar (Warg 1755: 542).⁵ Hilisemal ajal on eesti keeles hakatud kasutama ka sõnu tuulekook, ­tuulesai, tuulekott, tuuletasku jpt. Tuule-algulised nimetused lähtuvad saksa sõnast Windbeutel ’tuuletasku, tuulekott’, mida kasutatakse kõiksugu täidistega keedu­tainaküpsetiste kohta, ehkki ei saa välistada ka rootsi keele kui vahenduskeele mõju. Samast allikast (Warg 1781) on eesti keelde võetud suur hulk prantsuse päritolu sõnu (Treiman 1976: 51), kuna Euroopas oli just Prantsuse kokakunst XVII sajandil juhtrolli saavutanud. Sellisteks sõnadeks on väga paljude teiste seas näiteks biskviit, kompott, kreem, marinaad, melon, renett, želee, tort. Nende sõnade eesti keelde toomisel oli kahtlemata määrav roll kokaraamatu tõlkijal, Noarootsi ja Reigi pastoril Johann Lithanderil.

On võimalik, et meile tuntud ekleere pakuti Tartus Werneri kohvikus 1890. aastate paiku (Pritson 2022). See on tõenäoline, kuna ekleeri-sõna sündis Prantsusmaal 1850. aastate paiku. Seejuures ei ole päris selge, millal sõna ekleer (ekläär) Eestisse jõudis ja kas seda nimetust kasutati mõnes XIX sajandil Eestis avaldatud tõlke­tekstis. Puuduvad kindlad andmed ka selle kohta, et neid tollal Tartus just ekleerideks nimetati. Igatahes ei maini seda sõna 1927. aastal ilmunud fotoillustratsioonidega kokandus­raamat: nii retsepti järgi kui ka piltide põhjal otsustades on tegu küll ekleeridega, ent neid nimetatakse täidispätsikesteks (Kokakunst 1927: 260–261). Seda asjaolu võib selgitada ka 1920. aastate suundumus eelistada omakeelseid sõnu. Nüüdseks on ekleerid Eestis laiemalt tuntud ja samasse tooteperekonda kuuluvad ka tuuletaskud, kohupiimataskud, profitroolid, gougère’id jpt kondiitritooted.

On teada, et kõne all olevat sõna kasutati nõukogude ajal toiduainetööstuse erialakirjanduses niihästi kujul ekläär (TTK 1962: 176) kui ka ekleer (Buteikis, Kengis 1965: 76). Samuti on teada, et ekleere (tõenäoliselt just selle nimetuse all) valmistati Eestis kondiitritsehhides 1960. aastate lõpus (Tamsalu 2022). Kuna näib, et sõna ekleer/ekläär on eesti keeles kasutusele tulnud alles nõukogude ajal, võib see viidata, et ekleeri-sõna on eesti keelde tulnud vene keele vahendusel. Võimalusele, et ekleer võib olla venemõjuline vorm, viitab ka Uno Liivaku (1998: 687). Kindlama teadmise korral selle kohta, mil see sõna eesti keeles kasutusele võeti, saaks vahenduskeele täpsemalt nimetada. Samas on ka selliseid sõnu, mis on mugandatud esmalt vahendus­keelest lähtudes, seejärel aga fikseeritud hoopis lähtekeelne kirjakuju, nt aaria ja aarja (vt ka Paet 2022).

 

Prantsuse ai-ühendi mugandamisest eesti keeles

Prantsuse mugand on kasutusel muu hulgas nii inglise (eclair), saksa (Eclair) kui ka vene keeles (эклер). On üsna tõenäoline, et sõna algset fikseerimist ä-ga toetas ideeline tagapõhi, st soov vältida vene mõjule viitavat kirjakuju, sest tendents venemõjulisi vorme eirata on olnud võõrsõnade normimisel üldine (Paet 2022: 926). Arvestades, et sõna fikseeriti esimest korda ÕS 1960-s, võib seda käsitada omamoodi vastu­panuvormina vene mõjudele. 1950.–1960. aastad olid konservatiivse keele­korralduse aeg (Kasik 2022: 1096), ÕS 1960 koostamisel peeti oskussõnade üle teadaolevalt nõu asjaomaste asutustega (vt ka Erelt 2002: 208). Kahjuks ei ole teada, kas arutati ka eklääri kirjakuju üle. Üks ÕS 1960 koostajaid oli Erich Raiet, kes oma 1966. aastal kaitstud väitekirjas võõrsõnade kuju kinnistumisest põhjendab teemavalikut sellega, et ÕS-i koostamisel on vaja kirjakujude üle otsustada. Saksa keele mõju eesti sõna­kujule on väheusutav, kuna ka saksa keeles on kasutusel sõnakuju Eclair (hääldusega [eˈklɛːɐ̯] (Duden: Eclair)).⁶

Täheühend ai (sarnaselt häälikuga è) hääldub prantsuse keeles kinnises silbis lahtise e-na (IPA [ɛ]), vastandudes kinnisele e-le (IPA [e], nagu éclair’i sõnaalguline e). Nõnda on prantsuse keeles kaks erinevat e-häälikut. Lisaks on prantsuse keeles švaavokaalina ja mujal esinev nn tumm e (pr e muet), IPA [ǝ], mis hääldub eesti keeles ö-lähedasena (erinevais ühendeis on teisigi hääldusvariante, nt [ø] ja [œ], aga need ei puutu siinkohal asjasse). Prantsuse keeles – kus üksiksõnas on rõhk alati viimasel silbil – aga hääldatakse lahtist e-d teisiti (madalamalt ehk avatumalt) kui eesti e-d: prantsuse keeles paigutub nn keskmadal (lahtine) e eesti e ja ä vahele ning seetõttu võidakse seda häälikut tajuda ka ä-na, eesti keele vokaalisüsteemis täpselt samaväärset häälduslikku vastet ei ole (Lippus 2022). Eesti keele puhul peame siin silmas ennekõike pikka e-d, kuna lühike e hääldub väga sarnaselt prantsuse lahtise e-ga, näiteks sõnas meister (vrd pr maître [mɛtʁ]). Eesti ja prantsuse sõnade häälduse erinevustele on tähelepanu juhtinud ka Johannes Aavik (1933: 7), nentides, et eesti keeles tuleks kasutada „lihtsustet, eestipärastet kompromisshääldust”, mis ei lähtuks mitte sellest, kuidas neid sõnu hääldatakse asjaomases keeles, vaid „nagu neid eesti keeles peab hääldama”.

1781. aastal ilmunud esimeses eestikeelses kokaraamatus on prantsuse päritolu sõnades lahtist e-d edasi antud tõenäoliselt just rootsi keele mõjul ä-ga: muu hulgas võime sealt leida krääm prülee (Warg 1781: 588),⁷ tänapäeval crème brûlée ehk brüleekreem. Rootsi keel mõjutas ka eesti kokandussõnavara, nii nagu eesti keelt laiemalt. Prantsuse crème’ist sai rootsi keeles kräm (OSA: kräm), mis hääldus arvatavasti originaalilähedaselt e-ga (nagu rootsi ä üldiselt), eesti keelde aga tuli juba kujul krääm. Samas allikas võib sedasama ä-lembust täheldada muudeski prantsuse keelest mugandatud sõnades: nt soupe à la reine > supp a la rään ’kuninganna supp’ (Warg 1781: 5), crème de pain > krääm dö päng ’saiakreem’ (Warg 1781: 582). Sõnakuju krääm leidub ka 1824. aastal ilmunud Katharina Fehre (1824: 397–401) kokaraamatus, mis on tõlgitud saksa keelest, ent küllap oli selle teose tõlkijale, pastor Carl Matthias Henningile eeskujuks Wargi kokaraamat. Järgmises mahukamas eesti­keelses ja samuti saksa keelest tõlgitud Lyda Pancki kokaraamatus, mis ilmus nelikümmend aastat hiljem (Panck 1864), on juba kasutusel sõnakuju kreem.

Ka hilisemal ajal on prantsuse keeles lahtise e-ga häälduvaid sõnu mugandatud eesti keeles ä-ga (vt ka Paet 2011: 150): afäär (affaire), barjäär (barrière), fontään (fontaine), karjäär (carrière), kimäär (chimère), kuväär (couvert), mohäär (mohair), plenäär (< en plein air), revolutsionäär (révolutionnaire), traväär (travers), truväär (trouvère) jpt (pikk vokaal asub rõhulises järgsilbis). Muist nendest sõnadest pärineb prantsuse keelest (nt afäär, barjäär, plenäär), muist on meieni jõudnud prantsuse keele vahendusel muudest lähtekeeltest (fontään ja traväär ladina, kimäär kreeka keelest) (VSL 2012). Mõni sõna (nt funktsionäär, konfektsionäär) on saksamõjuline (sks Funktionär < pr fonctionnaire; sks Konfektionär < pr confectionneur): oletatavasti laiendati analoogiapõhimõttest lähtudes ä-kujuliseks ka teisi eesti keelde laenatud ja algselt lahtise e-ga häälduvaid prantsuse keelest saadud sõnu.

Teisalt esineb eesti keeles ka eer-lõpulisi prantsuselähteseid saksa ja vene keele vahendusel eesti keelde tulnud laene, mille originaalipärane hääldus on lahtise e-ga: etažeer (étagère), kalorifeer (calorifère), kremaljeer (crémaillère), maneer (manière), meer (maire).

Järjekindlust häälduses ega kirjapildis ei olnud veel XX sajandi alguseski. Nii soovitab hea prantsuse keele tundja Aavik põhjalikus häälduspõhimõtete kogumikus nn lahtise e häälduseks kord ä-d, kord e-d: Molière [moljäär] ja Lavallière [lavaljäär] vs. Pierre [pjɛɛr] / [pjäär] ja polonees [polonɛɛs] / [polonees]. Samas nendib ta siiski, et see e on „ä poole kalduv” ja mõnd sõna võib hääldada mõlemal moel, nt maire ’linnapea’ häälduseks pakub ta niihästi [mɛɛr] kui ka [määr]. (Aavik 1933: 20–22)

Ka Paul Ariste (1939: 27) möönab oma eesti keele häälduse käsitluses, et saksa lühike e on lähedane eesti ä-le, ja taunib seda, et ühendit er hääldatakse sageli võõrsõnades är-iks: värb, pärfektne, särveerima, konsärvatiivne pro verb, perfektne, ­serveerima, konservatiivne jne.

Nõukogude aja ilukirjandusteoste hääldusjuhistest võib leida soovitusi hääldada lahtine e kord e-na, kord ä-na. Nii võime ühe 1960. aastal tõlgitud romaani hääldus­juhistest (Dumas 1960: 651) leida: La Fontaine [lafontän], La Vallière [lavaljäär], Molière [moljäär]; 1987. aastal (Dumas 1987: 617) juhatati aga lugeja hääldama: Fontaine [fo(n)teen], Lemaire [lömeer], Robespierre [robespjeer].

Uuemal ajal on vähemalt keeleõpetuses ai hääldamine ää-na asendunud ee-ga: ɛ küll „läheneb ä-le”, aga hääldub siiski e-na, nagu eesti sõnas kera, ja nt nimi ­Baudelaire peaks häälduma lahtise e-ga ehk [bodlɛr] (Treikelder 2003: 7–14). Keele­õpikuis on ä-ga hääldamist otsesõnu keelatud: „[ɛ] on lahtine häälik. Võib lähtuda eesti sõnadest kell või hell, kuid mitte mingil juhul ei tohi lahtist e-d hääldada eesti ä-na.” (Leesi 1999: 11, esmatrükk 1987) Sama tendents esineb (vähemalt ekleeri ja eklääri vahekorras) ka korpuseandmetes: mahukaimas uuema eesti kirjakeele andme­kogus, eesti keele ühendkorpuses (ÜK 2021) on sõnakuju ekleer ülekaalukalt sagedasem (644 esinemust) kui ekläär (72 esinemust).

 

Leksikograafiline ja keelekorralduslik aspekt

2012. a „Võõrsõnade leksikoni” (VSL) toimetamise käigus tehti ettepanek võtta ÕS-i kirjakuju ekleer. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsusega laiendati kirjakeele normingut (normingu laiendamise kohta vt Paet 2022: 926) kirjakujuga ekleer (eklääri kõrvale): mööndi, et „ligilähedane prantsuse hääldus lubab mõlemat kuju” (Raadik 2019: 63). Ekleer võeti VSL-i, alates ÕS 2013-st kajastub see vorm ka normingu­allikas küll märksõnana, ent eelistatumaks kujuks on jäänud (kaudselt) ikkagi endine kuju ekläär: ekleeri seletuseks antakse ’ekläär’ ja eklääri juures on tähendus ’keedu­tainakook’. Selline esitusviis näitab varasema mugandi eelistust. Samamoodi on eelistus ­vormistatud järgmises, ÕS 2018-s. See näitab, et ÕS-i koostamisel ja toimetamisel on keeletoimkonna otsuseid küllaltki vabalt tõlgendatud. Keelenõu andme­baasi⁸ kohaselt on aastatel 2005–2019 küsitud üheksal korral selle sõna kirjakuju kohta, vastuseks on antud ÕS-i eelistus –ääri kasuks.

Eelneva põhjal nähtub, et vanema kirjakuju ekläär eelistamine, nagu on praeguses normingus (ÕS 2018), ei ole põhjendatud. EKI ühendsõnastik (ÜS) esitab ekleeri ja eklääri rööpkujudena. Kasutusandmete põhjal on põhjust vanem kirjakuju märgendada harva esinevaks, kuna rööpsete kirjakujude esitamisel tuleb keelekasutajale anda selgitusi nende vahel valiku tegemiseks. Vananenuks märgendamine peaks põhinema korpuseandmetel. Kui vaadelda (joonis 1) eklääri ja ekleeri suhet 2013., 2017., 2019. ja 2021. aasta korpustes (EtTenTen 2013, ÜK 2017, ÜK 2019, ÜK 2021),⁹ siis on näha kirjakuju ekläär järjekindlat harvenemist ja ekleeri sagenemist. Korpusandmete põhjal on põhjust ekläär vananenuks märgendada.

J o o n i s 1. Ekleer vs. ekläär eesti keele korpustes 2013–2021.

 

Kokkuvõtteks

Eesti keeles on lahtist e-d sisaldanud prantsuse laenude mugandamine olnud ebajärjekindel. Sõna éclair fikseerimine eesti keeles kujul ekläär lähtus tõenäoliselt omaaegsest tavast hääldada prantsuse sõnade rõhulistes silpides sisalduvat lahtist e-d eesti keeles pika ä-ga. Tõenäoline on ka püüd vältida vene vormiga kokku langevat sõnakuju. Lahtise e varieerumist eesti mugandites on mõjutanud ühelt poolt nii hääldus – erinevused prantsuse ja eesti keele fonotaktikas – kui ka (võimalikud) vahenduskeeled: saksa, rootsi ja vene keel. Kuna veel XX sajandi alguses soovitas Aavik mõnel juhul pigem ä-hääldust ja teisal e-hääldust, ei saa imeks panna, et nagu paljudes teistes mugandkujude varieerumist illustreerivates sõnades, on pikka aega kasutusel olnud niihästi ekleer kui ka ekläär.

Uuemad korpuseandmed (ÜK 2021) näitavad, et ekleer on levinum kui ekläär, mis on kooskõlas keeleõpetuses levinud põhimõttega, et ä-häälikust tuleks loobuda ka prantsuse keeles (rõhulises silbis) lahtist e-d sisaldavate sõnade hääldamises. Vanemad laenud, nagu afäär, karjäär ja reväär on juba kasutuses juurdunud ja sagedased, nende kuju on nii-öelda konserveeritud. Otsuse eelistada üht või teist sõnakuju saab keelekasutaja langetada nende keelendite puhul, mille tähistamiseks kasutatakse rööpkujusid, nagu see on ekleeri ja eklääri puhul.

Võõrsõnade kirjapildi varieerumine on väga avar teema ja väärib süstemaatilisemat käsitlust, sh prantsuse laenude osas. Süsteemset käsitlemist vajaksid prantsuse nn tumma e-d sisaldavad sõnad – nt reduut pro *röduut < pr redoute. Siinne ekleeri ja eklääri vaatlus ilmestab hästi võõrsõnade mugandamise mitmetahulisust ja selgitab selle protsessi ekstralingvistilisi tegureid ning juhuslikkustki. Uurimist vajavaid küsimusi jagub aga veel mitmeks eraldiseisvaks käsitluseks.

 

Uurimust on toetanud Eesti Teadusagentuuri projekt „Eesti keele sõnavara ja korraldus: kasutuspõhine keelearendus ja kasutajakeskne veebidisain„ (EKKD103).

 

Madis Jürviste (snd 1985), MA, Eesti Keele Instituudi nooremteadur-leksikograaf (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn); Tartu Ülikooli doktorant, madis.jyrviste@eki.ee

Tiina Paet (snd 1974), MA, Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja-nooremteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn); Tartu Ülikooli doktorant, tiina.paet@eki.ee

 

9. detsembril 2022 kaitses Triin Todesk Tartu Ülikoolis doktoritöö „Ogdžyk töd ‘I do not know that well’: džyk as a degree expression with verbs in Komi” („Ogdžyk töd ‘ma väga hästi ei tea’: džyk tegusõnade määraväljendina komi keeles”). Juhendaja oli professor Gerson Klumpp (TÜ), oponent professor Rogier Blokland (Uppsala ülikool).

Enamikus uurali keeltest moodustatakse omadus- ja määrsõnade keskvõrre kindla võrdlusliite abil. Näiteks eesti keeles on selleks liiteks –m (nt kiire > kiirem), komi keeles aga –džyk (nt ödjö ’kiire’ > ödjödžyk ’kiirem’). Kui aga eesti keeles piirdub võrdlusliite –m kasutamine omadus- ja määrsõnadega, siis komi keeles võib –džyk liituda ka nimi-, ase- ja tegu­sõnadele. Sellisel juhul toimib džyk määra väljendava kliitiku ehk elemendina, mis ei märgi ainult võrdlust, vaid tugevdab või intensiivistab sõna tähendust. Doktoritöö eesmärk oli välja selgitada ja kirjeldada neid tähendusi, mis võivad komi džyk-il olla siis, kui see liitub tegusõnadele, ning lisaks uurida välja, millist tüüpi tegu­sõnade ja tegu­sõnafraasidega džyk liitub, millistega mitte. Selle jaoks on töös kasutatud esmalt kvalitatiivseid meetodeid ning analüüsitud morfosüntaktilist ning semantilist ülesehitust ligi 1100 sellisel ilukirjandusest ja meediast pärit lausel, kus džyk on liitunud tegusõnafraasile. Töö ühe osana viidi komi keele kõnelejate hulgas läbi džyk-i vastuvõetavust hindav küsitluskava, mida analüüsiti nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt. Näitelausete analüüsist järeldub, et kõige sagedamini on džyk tegusõnade intensiivistaja, mis väljendab tegevuse või seisundi kõrget määra või saavutatud tulemuse ulatust; džyk võib viidata ka tegevuse kvaliteedile või kiirusele. Koos eituses tegusõnaga võib džyk väljendada tegevuse mõõdukust, millega näidatakse seda, et tegevus ei õnnestunud täielikult või et seisund ei ole soovikohane. Väitekirja teise olulise tulemusena selgus, et džyk-i liitumine tegusõnadega on võrreldav sellega, kuidas kombineeruvad tegu­sõnadega määrsõnad, nagu rohkem, palju jne. Džyk kombineerub seega olukorra muutust märkivate tegusõnadega, kogeja­tegusõnadega, tegevust märkivate tegu­sõnadega, aga ka nägemis- ja mõtlemis­tegusõnadega. Küsitluskava tulemused näitasid veel, et komi keele kõnelejate jaoks on kõige loomulikum džyk-i esinemine eituses lihttegusõnaga, mis esineb kontekstis, kus on võimalik džyk-i mitmeti tõlgendada. (http://hdl.handle.net/10062/88046)

16. detsembril kaitses Maria Tuulik Tartu Ülikoolis doktoritöö „Adjektiivide süste­maatiline polüseemia eesti keeles tajuadjektiivide näitel”. Juhendajad olid professor Renate Pajusalu (TÜ) ja Margit Langemets (EKI), oponent Ulla Vanhatalo (Helsingi ülikool).

Viimaste kümnendite jooksul on Euroopa leksikograafias toimunud suured muutused: sõnaraamatute formaat on nihkunud paberkujult elektrooniliseks ning koos sellega on ka Eesti leksikograafia muutunud korpuspõhiseks ja liigub (pool)­automaatsete lahenduste suunas. Seetõttu on kasvanud vajadus täpsema semantilise märgendamise ja süsteemsema esituse järele. Polüseemia on nii korpuslingvistikas kui ka leksikograafias jätkuvalt oluline probleem. Adjektiivile on iseloomulik, et eri kontekstides võib see rõhutada substantiivi erinevaid omadusi (nt kõva voodi, kõva hääl, kõva tegija). Doktoritöö on esimene katse eesti keeleteaduses selgitada taju­adjektiivide süstemaatilisi tähendusmustreid ehk polü­seemiamalle. Polüseemiamallid toovad välja seoseid eri tähendusvaldkondade vahel ning pakuvad tuge leksikograafile polüseemse sõna kirjeldamisel. Väitekiri uurib eesti adjektiivide süstemaatilist polüseemiat kolme semantilise rühma näitel: värvi-, temperatuuri- ja (põhiliselt teks­tuuriga seotud) kompimisadjektiivid. Töö tegeleb ka adjektiivirühma sõnaliigilise piiritlemisega ja pakub välja korpusparameetrid, mis aitaksid leksikograafil adjektiiviklassi piiripealsete juhtumite korral paremini sõnaliiki määrata. Nii süstemaatilise polüseemia mallide selgitamise kui ka adjektiivi korpusprofiili loomise rakenduslik siht on hõlbustada sõnastikutööd ning aidata kaasa adjektiivi täpsemale esitusele leksikograafias. (http://hdl.handle.net/10062/88119)

2. detsembril 2022 peeti Tallinna Kirjanduskeskuse Tammsaare muuseumi 17. sügiskonverents „Kui seda metsa ees ei oleks? Metsa kuvand eesti kirjanduses”. Esinesid Valdur Mikita, Madis Arukask, Sirly Hiiemäe, Elo Lindsalu, Mare Müürsepp, Annika Aus, Maarja Vaino ja Aarne Ruben.

2. detsembril toimus Tallinna Ülikoolis VIII teaduskeele konverents. Peep Nemvalts kõneles oma avasõnavõtus Eesti teaduskeelest teadmusühiskonna alus­talana. Ettekannetega esinesid Jakob Kübarsepp, Priit Kulu („Eestikeelne terminivara materjalitehnikas ja selle rakendusi”), Helin Puksand („Õppeterminid üliõpilastöödes”), Jaan Alver, Lehte Alver („Eesti-inglise-eesti majandustekstide oskus­sõnavarast ja tõlkeprobleemidest”), Leif Kalev („Erialase mõisteruumi korrastamine ja arendamine: poliitika ja valitsemise sõnastiku kogemus”), Gerhard Lock („Mitmekeelse teekonna kogemus muusi­kalise pinge uurimisel ja määratlemisel”). Nüüdis­muusika oskuskeele komisjoni tööst andis ülevaate Gerhard Locki, Hans-Gunther Locki ja Andrus Kallastu ettekanne. Teaduskeelest doktorandide küsitlus­uuringu andmeil kõnelesid Peep Nemvalts, Eva-Liis Roosmaa, Helena Lemendik, Triin Roosalu.

6.–7. detsembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis 15. meditsiiniantropoloogia konverents „Üksindus ja selle varjundid”. Ettekanded juhatas sisse Austria Paracelsuse Meditsiini Instituudi juhataja Piret Paal („Üksinduse naiselik pale”). Teemade hulka mahtusid hiliskriiside juhtumi­uurin­gud, raskused seoses keerukate terviseprobleemidega, vanadusega seotud hoiakud, uskumused ja abistamismõtte areng lähemate ja kaugemate kultuuride juures, üksinduse väljendamine rahvapärases omaeluloos, ilukirjanduses, teatris. Esinesid folkloristid ja kultuuriuurijad Marju Kõivupuu, Mare Kõiva, Reet Hiiemäe, Mall Hiiemäe, Katre Kikas, Piret Voolaid, Eve Annuk, Irina Sedakova (Moskva riiklik ülikool), Ina Shved (Bresti riiklik ülikool) jpt.

9. detsembril peeti Tartus Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi aastakonverents. Ettekannetega esinesid Ain Riistan („Vaim, hing ja ihu Uues Testamendis”), Roomet Jakapi („Henry More’i hingekäsituse eripärad XVII sajandi filosoofia kontekstis”), Haozhen Li („Šamaanid ja loomavaimud tänapäeva Kirde-Hiinas: rahvausu dünaamika”), Reet Hiiemäe („Hingeloomad eesti nüüdisusundis”), Merili Metsvahi („Hing modernismieelses ja -aegses maailmas rahvalaulude ja konstellatsiooniteooria näitel”) ja Ülo Valk („Kummitavad hinged: tähelepanekuid eesti rahvausundi hingefenomenoloogiast”). Vestlusringis arutleti hingeuskumuste üle tänapäeva Eestis.

9. detsembril toimus Kodavere Pärimuskeskuses Palal seminar „Moenasjutuss pajatusseni Kodavere nukan ja mõjal” („Muinasjutust pajatuseni Kodavere kandis ja mujal”). Mall Hiiemäe selgitas, mis on ühist muinasjuttudel ja pajatustel, Kärri Toomeos-Orglaan kõneles sõjast ja sõjameestest Eesti muinasjuttudes. Veel esinesid Urmas Kalla („„Nii kui mõtõld, nii täüdet.” Võrokiilsist jutussist lövvetüq vanasõnaq ja tõõsõq üteluseq”), Astrid Tuisk („Uperpall ja roosiämm. Põhja-Tartumaa mängu­pärimusest”), Risto Järv („Kodavere rahva­jutud KiViKese kogukonnaportaalis”), Imre Nõmm ja Ergo-Hart Västrik („Kodavere pajatused tänasel päeval. Tagasivaateid mullustele välitöödele”).

13. detsembril toimus Pariisis UNESCO peakorteris põliskeelte dekaadi pidulik üritus. Kultuuriprogramm algas liivlaste ainulaadse lindude äratamise lauluga. Aruteluosas esines ka Läti Ülikooli liivi instituudi direktor Valts Ernštreits, kes kõneles põlisrahvaste keelte jaoks digitaalsete ressursside loomisest, jagades liivi instituudi kogemusi.

15.–16. detsembril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis 66. Kreutzwaldi päevade konverents „Sõda eesti kultuuris, kirjanduses ja ajaloos”. Peaettekande sõjast Ukrainas ja Euroopa julgeolekust pidas Kalev Stoicescu. Ettekannetega esinesid Anu Raudsepp („Arved Viirlaiu romaanikangelane Eerik Horm versus Eerik Heine – müüt või reaalsus?”), Janika Kronberg („Harri Asi „Pärast plahvatust”. Romaan ja selle lugu”), Marin Laak („Humanismist sõjakirjanduses: Juhan Peegli „Ma langesin esimesel sõjasuvel””), Peeter Kaasik („Uue sõja ootuses – valge laeva motiiv Jaan Roosi päevikutes 1944–1954”), Triinu Ojamaa („Sõjatsensuurist soomepoiste kirjade näitel”), Toivo Kikkas („Eesti sõjakirjasaatjad Vabadussõjas”), Liina-Ly Roos („Laps sõjas ja laps filmis. Soome sõjalaste kujutamine kinoekraanil”), Brigitta Davidjants („Nõukogude võimu muusikalisest kriitikast J.M.K.E. albumi „Külmale maale” näitel”), Aigi Rahi-Tamm („Üleminekud: omast võõraks”), Õnne Kepp („Sõjalaulust sõjaluuleni. Ajaloolisi punktiire ja kaasaja märkmeid”), Leena Kurvet-Käosaar („„3 марта отключили и воду.” Sõda Ukrainas igapäevaelu (kõver)­peeglis”), Eda Kalmre („Sõda ja sõjavägi linnalegendides ja kuulujuttudes”), Aivar Jürgenson („Legend balti naissnaipritest Gruusia-Abhaasia sõjas”), Liisi Laineste, Anastasiya Fiadotava, Sergei Troitski, Guillem Castañar („Meemid sotsiaal­meedias Vene-Ukraina sõja esimestel kuudel”), Astrid Tuisk („Poiste sõda mängult ja päriselt: mälestused Teise maailmasõja ajast”), Anu Korb („Sõda argielu mälestustes”), Eduard Parhomenko („Materialistliku dialektika kategooriate sünd Suurest Isamaasõjast ja Eesti sovetiseerimisest Mihhail Makarovi mälestustes”), Janet Laidla („Teine maa­ilmasõda, naised ja Tartu ülikool”) ja Anu Kannike („Eesti naisliikumine Saksa okupatsiooni ajal: Kodu­majandusamet võitluses kultuurse argielu eest 1941–1944”).

16.–17. detsembril toimus veebinar „Udmurdi traditsiooniline kultuur kaameraläätses”. Korraldasid Udmurdi riikliku ülikooli Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituut ning Eesti Kirjandusmuuseum.

19. detsembril korraldas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus seminari „Dekadentsi mõiste tähendus ja kontekst Nietzsche filosoofias”. Leo Luks analüüsis Friedrich Nietzsche dekadentsikäsitust, püüdes esitada dekadentsi mõiste erinevaid, pealtnäha vastandlikkegi tähendusi hõlmava terviktõlgenduse.

20. jaanuaril 2023 peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Jaan Kaplinski päeva „Kaplinski tõlkes ja kirjades”. Esinesid Anne Lange („Tõlkimisest üldiselt – Kaplinski eeskujul”) ja Gili Haimovich („Crafting Kaplinski’s Poetry into Hebrew”). Märt Väljataga kõneles Jaan Kaplinski venekeelsest hilisluulest, ühtlasi oli see luulekogu „Teiste jõgede taga” esitlus.

25. jaanuaril toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Siiski, kes on saamid?”. Soomes on pikaajalise vaidluse keskmes küsimus, kas põlisrahval on õigus määratleda, kes nende hulka kuuluvad. Vestlesid saami aktivist Piibe Aikio ja Soome Instituudi juhataja Hannele Valkeeniemi.

26. jaanuaril Eesti Kirjandusmuuseumis peetud Akadeemilise Rahvaluule Seltsi kõnekoosolekul esines Jüri Metssalu. Ta kõneles teemal „Ajaloolis-kultuurilise väärtusega maastikuobjektid kohalike kaitsealade loomisel: Härgla ja Hagudi”. 2022. aastal kaardistas Metssalu Härgla lubjakivimaardla alal ja sellest 1 km raadiuses ajaloolis-kultuurilise väärtusega maastiku­objekte, et toetada kohaliku kaitse­ala loomist. Samasugune töö on tänavu kavas Hagudi raba alal.

27. jaanuaril toimus Tartu Ülikooli raamatukogus seitsmes terminipäevak. Keskenduti eesti oskuskeele arengu- ja arendamisloole alates selle lätetest kuni ees ootavate aegadeni. Minevikulise vaate andsid Ene-Margit Tiit ja Reet Kasik (TÜ), olevikku käsitlesid meteoroloogia ja klimatoloogia kaasprofessor Piia Post, Postimehe teadustoimetaja Mariliis Kolk ning Kaitseväe Akadeemia lektor major Mattias Puusepp. Tulevikku püüdsid vaadata kolm esinejat: EKI direktor Arvi Tavast, oskuskeele vajadusi kajastav Ülle Sihver Eesti Maaülikoolist ning riigi visiooni tutvustav Haridus- ja Teadusministeeriumi keelenõunik Sirli Zupping.

30. jaanuaril tähistati Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses Eesti kirjanduse päeva. Mirjam Hinrikus pidas miniloengu „Mis asi on dekadents? Kõige ägedam kirjandusvorm noorgootidele ja parimad tsitaadid lõpukirjandisse”. Elle-Mari Talivee ja Marin Jänes esinesid ettekandega „Friedebert Tuglas ja Euroopa raudtee”.

6. veebruaril esines Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril Reet Hiiemäe teemal „Kaitsemaagia tänapäeval: kogumisest ja uurimisest”. Ta pakkus üldistusi tänapäeva kaitsemaagiliste uskumuste trendide kohta ja vaatles seda, millised võiksid olla uurimisväljundid.

10. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis rahvusvaheline konverents „Koha kultuuriline maine ja mentaalne kaart postimperiaalses vaates”. Tegu oli esimese üritusega EKM-i uuest, kohta filosoofiliselt mõtestavast teadusürituste sarjast, mille eesmärk on mentaalsete kaartide kaudu analüüsida koha kultuurilist mainet. Esinesid Eesti Kirjandusmuuseumi, Tartu Ülikooli jmt teadlased.

13. veebruaril Eesti Kirjandusmuuseu­mi seminaril pidas Aleksandr Panchenko ingliskeelse ettekande „Ökosüsteemid ja „meeleviirused” folklooriuuringutes: kas folkloristika vajab memeetikat”. Ettekanne käsitles memeetika ja kultuuri­epidemioloogia rakendatavust tänapäeva folklooriuuringutes.

15. veebruaril peeti Eesti Rahva Muuseumis hõimuklubi õhtu „Soomeugrilaseks kasvatamine / soomeugrilaseks kasvamine”. Anna Venchakova, Dmitry Denisov, Inga Ignatieva ja Nikolai Kuznetsov arutlesid, kuidas anda lastele edasi esi­vanemate pärandit ja keelt, elades ise kaugel oma tavapärasest kultuurikeskkonnast.

15.–16. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti-uuringute Tippkeskuse lõppkonverents „Dialoogid Eestiga”. Tippkeskus tegutses EKM-i juures alates 2015. aastast ja lõpetas oma töö k.a 1. märtsil. Esinejad analüüsisid, kuidas suhestuvad humanitaaria tippkeskuse uurimistulemused ühiskonna aktuaalsete teemadega. Maciej Janicki (Helsingi ülikool) pidas plenaarettekande „Text similarity computation in large collections of Finnic oral folk poetry”. Ettekannetega esinesid kõigi 12 valdkonna teadlased. Töörühmad olid järgmised: narratiivi­uuringud, soo­uuringud, nüüdiskultuuri (sh meedia) uuringud, eetika, keel ja vaimufilosoofia, kirjakultuur ja kirjandus­uuringud, biograafika, ajalooliste väljendus- ja kultuuripraktikate uuringud, usundi- ja müüdiuuringud, digitaal­humanitaaria ja keeletehnoloogia, korpuspõhised keele-, kirjandus- ja folklooriuuringud, kõne- ja muusikauuringud ning migratsiooni- ja diasporaauuringud.

17. veebruaril tutvustati Tartus Rahvusarhiivis Keele ja Kirjanduse 2023. aasta esimest teemanumbrit „Nõukogude aja kirjandus- ja kultuurielu”. Kõnelesid koostaja Tõnu Tannberg ja kirjandusteadlane Janika Kronberg. Ühtlasi kuulutati välja ajakirja auhinnad möödunud aasta kaastööde eest. Lühiettekannetaga esinesid auhinnasaajad Külli Habicht, Külli Prillop ja Art Leete.

17. veebruaril toimus Uppsalas Emakeele Seltsi väliskeelepäev. Ettekannetega esinesid Karl Pajusalu („Eesti murrete kujunemine, tasandumine ja taassünd”), Ene Vainik („Muutuv meel – eestikeelsed sõnaassotsiatsioonid 40 aastat hiljem”), Sirli Zupping („Milliseid lahendusi pakub Eesti keeletehnoloogia”), Meelis Friedenthal („Mesilased, teadus ja tänapäeva kirjandus: kirjaniku vaatepunkt”), Raimo Raag („Kuidas eesti keel Uppsala ülikooli jõudis”), Laura Talvineva („Mitmekeelsus igapäevasuhtluses”), Mari-Liis Korkus („Kuidas teismelised räägivad? Sissevaade rootsi-eesti kakskeelsete keelekasutusse”), Geda Paulsen ja Eva Velsker („Eesti keel Uppsala ülikoolis: olevik ja tulevik”).

17. veebruaril tutvustati Tallinnas Eesti Keele Instituudis ÕS-i ja EKI teatmiku koostamise tegevuskava. Ülevaate andsid haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas ning EKI direktor Arvi Tavast.

17.–18. veebruaril tähistati konverentsiga Tartu Ülikooli Narva kolledžis Ungari rahvusluuletaja Sándor Petőfi 200. sünni­aastapäeva. Ettekannetega esinesid osavõtjad nii kohapeal kui ka veebis. Petőfi kirjandusmuuseumi esindajad Budapestist Anna Magyary, Diána Mónika Sóki, Eszter Molnár ja Andrea Borbás andsid ülevaate näituste kaasajastamise võimalustest (nt rändnäitus bussis, mis viib Petőfit tutvustava väljapaneku igasse Ungari maanurka), János Tischler (Liszti Instituut, Budapest/Tallinn) rääkis Petőfi retseptsioonist XX sajandil, István Hazay (Wien/Baden) Petőfi loomingu vastuvõtust saksa­keelses Euroopas. Piret Norviku (Tallinn) ja Maris Saagpaku (TLÜ) ettekanded olid pühendatud Petőfi luule tõlgetele ja tõlkijatele eesti keeles. Irene Wichmann (Helsingi) tutvustas Petőfi luule soome keelde tõlkijaid ja tõlkeid, Laili Sakijeva (Riia) Petőfi loomingut läti keeles, Patrik Šenkár (Komárno, Slovakkia) slovaki keeles. Anu Nurk (Tartu) võttis vaatluse alla ungari motiivid eesti luules ning Julianna Lőrincz ja Gábor Lőrincz (Komárno) Petőfi poeesia kujund­like motiivide venekeelsed tõlked. Mare Kõiva (EKM) rääkis vabadusest, kuidas kirjandus mõjutab meie keskkonda, Esa-Jussi Salminen (Soome) vabaduse teemast Kedra Mitrei romaanis „Raske ike”.

20. veebruaril anti Tallinnas Teaduste Akadeemia saalis üle 2022. aasta riiklikud preemiad. F. J. Wiedemanni keele­auhinna pälvis keelekorraldaja ja nime­uurija Peeter Päll. Riikliku teaduspreemia sai keeleteadlane ja folklorist Asta Õim, kes on analüüsinud nii eesti keele sõna- ja väljendivara kui ka tegelenud nende kasutamise ja populariseerimisega.

20. veebruaril peeti Tallinna Ülikoolis emakeelte ja väikeste keelte seminar. Esinesid Viivian Jõemets (HTM, „Emakeelte ja vähemuskeelte õpetamine: miks, kellele ja kuidas?”), Anna Verschik (TLÜ, „Emakeel, kodukeel, vähemuskeel, pärandkeel – kas alati selge pilt?”), Sulev Iva (TÜ/Võro Instituut, „Võro emakeel elama: seadusse, haridusse, meediasse ja jälle koju tagasi”), Jaak Prozes (Fenno-Ugria Asutus, „Venemaa 2020. aasta rahva­loendus ja uurali rahvad”), Maria Iqbal (TÜ, „Eesti tatarlaste keel(t)e praktikatest ja tatari keele õppe võimalustest”), Anette Ross (Helsingi ülikool, „Roma keel Eestis: keele säilitamine, uurimine ja romakeelne õpe”), Natalia Ermakov (EKM/Eestimaa Rahvuste Ühendus, „Ersa-mordva keel: ülevaade ja mõtisklused tuleviku kohta”) ja Nadežda Pšelovodova (Muš Nadii) („Udmurdi keel: kas hobi või elukutse?”).

23. veebruaril korraldas Akadeemiline Rahvaluule Selts Tartus kõnekoosoleku. Arheoloog Heiki Valk pidas ettekande „Miikse Jaanikivi ja jaanipäev läbi aegade”.

27. veebruaril toimunud Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines Tartu Ülikooli vene keele kaasprofessor Anastasiia Ryko. Ta pidas ettekande Pihkva oblasti Neveli vanausuliste keelest. Neveli ümbrusse ilmusid vanausulised XVII sajandi lõpus.

5. aprillil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Liivi pärandi tagasitoomine”. Läti Ülikooli Liivi instituudi juhataja, keele­teadlane Valts Ernštreits kõneles Läti põlisrahva ja meie hõimurahva – liivlaste – tänapäevast, liivi identiteedi, keele ja kultuuri hoidmisest ning arendamisest, samuti liivi pärandi nähtavaks tegemisest Lätis.

10. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines ingliskeelse ettekandega Inna Lisnjak. Ta kõneles Ukraina rahvapillidest ja pillimängupraktikatest. Esineja keskendus iidsetele pillidele kobzale ja banduurale ning XV–XVIII sajandist pärinevatele eepilistele teostele, mida ukraina kasakad kandsid ette nende rahvapillide saatel.

11. aprillil esitleti Eesti Keele Instituudis raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732”. Väljaanne koondab ühtede kaante vahele eesti kirjakeele tekkimist puudutava seni avaldamata või varem hajali publitseeritud materjali: alates Heinrich Stahli käsiraamatu katekismuseosa sissejuhatusest (1632) kuni Eberhard Gutsleff noorema eessõnani Anton Thor Helle koostatud grammatikale (1732). Raamatu valmimise tagamaadest kõnelesid koostajad Kristiina Ross (kirjeldas töö algust 2003. aastal), Kai Tafenau (tutvustas raamatu idee arengut pikkade aastate jooksul) ja Aivar Põldvee (kes nimetas tööd selle raamatu kallal kullakaevamiseks, viidates Villem Reimanile).

14. aprillil toimus Tartu Linnaraamatukogu 110. sünnipäeva puhul kõnekoosolek „Kultuur, identiteet, piirid”. Esinesid Daniele Monticelli („Läbides piire: Eesti kultuuriidentiteedi tõlkelisusest”), David Vseviov („Aeg ja lood”), Johanna Ross („Lubatu ja lubamatu piirid kirjanduses”) ja Paavo Matsin („Kirjanduslik initsiatsioon ja selle võimalikkus nüüdiskultuuris”).

14.–15. aprillil peeti Tartus konverents „Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100”. Ettekannetega esinesid Karel Leet („Marginaale Eesti tõlkeloo allikaile. Artur Alliksaar ja Rainer Maria Rilke – tõsiasju ning oletusi”), Margit Mõistlik („Artur Alliksaare elu lugu: müüt, faktid ja hämaralad”), Kristi Metste („Lisandusi Linda Alliksaare lähemaks tundmiseks”), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman ja Mihhail Lotman („Häälikuinstrumentatsioon eesti luules Artur Alliksaare näitel”), Hasso Krull („Varjude poeetika”), Tiit Hennoste („Vabastaja Alliksaar”), Arne Merilai („Artur Alliksaare alliteratiivsed arhetüübid”), Guntars Godiņš („Kuidas tõlkida tõlkimatut Alliksaart?”) ja Mart Velsker („Artur Alliksaare pühendus­luuletused”). Toimus kaks vestlusringi: üliõpilaste vestlusring „Ahvid ei ole sugugi nii suured banaanisõbrad, nagu loomaaia direktriss värisedes valetab” (luuletus­kogust „Olematus võiks ju ka olemata olla”) ja „Ulmeline Alliksaar” (näidendist „Nimetu saar”), mida juhtis Joosep Susi.

14.–15. aprillil toimus Tartu Ülikooli Narva kolledžis XI Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekannetega esinesid Heinike Heinsoo („Emakeelse hariduse kujunemine Eestis, Soomes ja Ukrainas”), Jaan Bärenson („Eesti Piibliseltsi kirjastus­tegevusest XIX sajandil”), Elvira Küün („Eesti rahvusvähemuste mitmekeelsusest”), Madis Arukask ja Eva Saar („Surma­lähedus ja sellega seotud kogemused vepsa traditsioonilises kultuuris”). Sektsioonis „Kirde-Eesti keel ja meel” astusid üles Piret Norvik („Soome laenudest kirderannikumurdes”) ja Kairi Klaamann („Ingerisoome keele ja kultuuri säilitamine Jõhvis”). Varalahkunud soomerootsi luuletaja Edith Södergrani (1892–1923) mälestusele pühendatud sektsioonis kõnelesid Szilárd Tibor Tóth (TÜ) ja Ivars Orehovs (Läti Ülikool). Sektsioonis „Idapoolsete uurali rahvaste keeled ja kultuurid” esinesid Lasnamäe gümnaasiumi õpetaja Natalia Abrosimova („Ersa keel tänapäeval”), Ungari Szegedi ülikooli keeleteadlased Sándor Szeverényi („On the relationship between reported speech and evidential systems”) ning Ekaterina Suntsova ja Marina Romanova, kes käsitlesid udmurdi keele küsimusi. Elena Vedernikova (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest) andis ülevaate mari keele õpetamisest ungari üliõpilastele.

15. aprillil korraldasid Laurentsiuse Selts ja Emakeele Selts Tallinnas konverentsi „Eduard Ahrens 220”. Avasõnavõtuga esines Eesti TA president Tarmo Soomere. Sulev Valdmaa Laurentsiuse Seltsist kõneles Eduard Ahrensi tähtsusest. Ettekanne­tega esinesid Sirje Kivimäe („Eestimaa Ahrensi ajal”), Karl Pajusalu („Eesti ja Soome murdekontaktid”), Annika Viht („Eduard Ahrens XIX sajandi grammatikute seas”), Hannu Remes („Soome keel Eduard Ahrensi eesti keele grammatikas”) ja Priit Rohtmets („Kirikukorraldusest Eesti- ja Liivimaal XIX sajandil”).

17. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumi ingliskeelne online-seminar joigude ja saami pühakohtade arheoakustikast. Julia Schpinitskaya pidas ettekande „Yoking with the spirits: Sami sound rituals and acoustics of sacred sites” („Joigumine koos hingedega: Saami helirituaalid ja pühapaikade akustika”). Helsingi ülikooli arheoakustika uurimisrühm on alustanud saami pühapaikade akustika ja rituaalsete praktikate seoste uurimist. Uurimistöö hõlmab Soome, Norra ja Rootsi arhiivides, aga ka varastes etnograafilistes allikates leiduvaid materjale nii Põhja-Saami, Edela-Saami kui ka Ida-Saami rahvarühmadelt. On püstitatud hüpotees, mille järgi pühapaikadele pühendatud joiud seonduvad koha akustikaga.

18. aprillil peeti Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi traditsiooniline kirjanduse aastaülevaadete kõnekoosolek. Doris Kareva kõneles 2022. aasta luulest, Leena Käosaar proosast, Siret Campbell draamakirjandusest, Kätlin Vainola lastekirjandusest ja Maarja Kangro tõlkekirjandusest.

19. aprillil toimus Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Kas ja kui palju on tänapäeva eesti keel veel soome-ugri keel”. Kristiina Ross tutvustas raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732” ning rääkis sellest, mida võib järeldada eesti kirjakeele sünni kohta. Sven-Erik Soosaar võrdles tüpoloogiliselt soome-ugri ja indoeuroopa keeli, selgitades, kuidas on meie kirjakeele sünnilugu muutnud eesti keelt indoeuroopalikumaks.

20. aprillil pidas Martin Klöker Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses loengu „Adel und Literatur im frühneuzeitlichen Baltikum. Fakten – Fiktionen – Analysen” („Aadel ja kirjandus varauusaegses Baltikumis. Faktid – oletused – analüüsid”). Tegu oli UTKK teadusprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse välja­kujunemisel Poola ja Rootsi Liivimaal” avaüritusega.

21. aprillil toimus Tartus Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päev. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad. Tehti kokkuvõtteid möödunud kogumisaastast ja kogumisvõistlusest „Muusika minu elus”. Pille Kippar pälvis preemia rahvaluuleainese kogumise eest kõrgkoolides aastatel 1973–2004 ning koori Lubinokad liikmete suurepärase kaastöö organiseerimise eest 2022. aasta kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Anne Kurepalu sai preemia Lahemaa elu ja pärimuse järjekindla jäädvustamise eest aastail 1972–2022 ning väljapaistvate kaastööde eest aastatel 2013–2022. Henno Sepp sai preemia silmapaistva töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus” ning Heinz Valk oma kaastööde eest ERA-le aastail 2006–2015 ja särava töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Kuulutati välja uued kogumisvõistluse teemad: „Kohtumised metsloomadega” ja „Minu saunalugu”.

27. aprillil peeti Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias konverents „Loomingu sajand”. Avasõnad lausus Vabariigi President Alar Karis. Paul-Eerik Rummo ja Raivo Tafenau esitasid juubeliks valminud teose „Rapsoodia 23 … 23”. Ettekannetega astusid üles Tiit Hennoste („Looming ja lööming. Loomingu vaim ja võim”), Mart Velsker („Loomingu esimene lehekülg”), Sirje Olesk („Stalinlik Looming”), Marin Laak („Jälgi „piiritagusest” eesti kirjandusest Loomingus”), Elle-Mari Talivee („Minu lapsepõlve Looming”), Hasso Krull („Igavene inimene on surnud: humanism, nihilism ja negatiivne dialektika „Tõe ja õiguse” II osas”), Ave Taavet („Alkeemilisi aspekte Teet Kallase loomingus”), Jaan Undusk („Loomingu kuulsaim riim”), Johanna Ross („Naine Loomingus: objekt ja subjekt”), Märt Välja­taga („Areneb / ei arene – kirjandusliku arengu mõistmisest Loomingus”) ja Saara Liis Jõerand („Veel kirjutada. Veel rääkida. Noor kirjandus 2023”).

27. aprillil korraldas Akadeemiline Rahva­luule Selts Tartus üldkoosoleku. Katre Kikas pidas akadeemilise ettekande „„Kirjutamine on minu meelest ikka alati üks väga armas töö olnud…” Jaan Saalvergi kirjutajaidentiteedist”. Jaan Saalverk (1874–1932) oli Jakob Hurda viljakamaid kaastöölisi Jüri kihelkonnast. Peale rahvaluule üleskirjutuste on arhiividesse jõudnud teisigi tema kirjutatud tekste – luuletusi, ajalehesõnumeid, erinevate üles­tähendustega märkmikke jms. Peeti ARS-i üldkoosolek, mille päevakorras oli 2022. aasta tegevus- ja majandusaruanne ning uue juhatuse valimine.

27.–28. aprillil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis 20. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keel ja keele­kasutajad”. Kutsutud esinejad olid Simon Krek (Jožef Stefani instituut, Sloveenia, „Digital Dictionary Database for Slovenian: unstructured, semi-structured and structured data in modern lexicography”), Detmar Meurers (Tübingeni ülikool, Saksa­maa, „Linking second language acquisition research and digital language learning”) ja Heiki-Jaan Kaalep (TÜ, „Keeletehnoloog teoretiseerib korpuse üle”). Töö toimus kaheksas sektsioonis: rakenduslingvistika, leksikoloogia, kõnetehnoloogia, mitmekeelsus, kirjakeel ja korpused, registrid keeles, akadeemiline kirjutamine ning keelehoole ja varieerumine. Osavõtjaid oli Leedust, Hollandist, Soomest, Rootsist, Saksamaalt. Eestist osalesid Tartu ja Tallinna ülikooli, EKI, Võru Instituudi, Kaitseväe Akadeemia, Rahvusraamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadlased. Konverentsi korraldasid Eesti Rakenduslingvistika Ühing, Eesti Keele Instituut ja Tallinna Ülikool.

Lätis oleme pikalt olnud silmitsi probleemiga, et liivlased ega liivi pärand ei ole üldiselt eriti nähtavad. Selle leevenda­miseks on Läti Ülikooli liivi instituut koostöös UNESCO Läti rahvusliku komisjoni ja kultuuriministeeriumile alluva Läti rahvusliku kultuurikeskusega kuulutanud 2023. aasta liivi pärandi aastaks, et pöörata tähelepanu ajalooliselt liivlastega asustatud Läti piirkondade liivi juurtele.

Võib eristada kahte olulisemat vaate­nurka, kuidas liivlastest rääkida. Ühelt poolt on olemas läbi aastasadade kestnud ja tänapäevani jõudnud liivi pärand – see on elav liivi keel ja elavad traditsioonid, mida kannavad edasi liivi kogukonda kuuluvad inimesed. Teisalt on laiem liivi jälg osa terve Baltikumi ajaloost ja ühisest kultuuripärandist. Seda jälge on kõige rohkem näha Lätis.

Viimase kümne aasta jooksul oleme näinud justkui tammi murdumist Läti ühiskonna teadmises liivlastest, liivi pärandist ja selle rollist üldiselt. Läti avalikkuses oli veel 15 aastat tagasi üld­levinud arvamus, et liivlased on küll kunagi Lätis elanud, kuid surid välja XIII sajandil.

Sellel on hulk ajaloolisi põhjusi, ­millest võib nimetada muinasajajärgse liivi pärandi vähest nähtavust ametlikus lätikeelses koolihariduses ning läänemere­soome keeleperre kuuluva liivi keele ­erinevust balti keelte hulka kuuluvast läti keelest, mis on tinginud oma ja võõrast vastandava narratiivi tekke. Samuti on liivlaste arv nii Kuramaal kui ka Liivimaal viimase kahesaja aasta jooksul olnud väike, ligikaudu 2500 inimest. XX sajandil mõlema maailmasõja ja Nõukogude piiri­tsooni kehtestamise tõttu on liivi kogukond oma ajaloolistelt aladelt lahkunud ja elab tänapäeval hajusalt kogu Läti alal, peamiselt suurlinnades Riias ja Ventspilsis.

Väikesel, kuid tegusal liivi kogukonnal – liivlasi on Lätis viimase, 2011. aasta rahvaloenduse järgi 250, kuid tegelikkuses 1500–2000 inimese ümber – on kulunud mitukümmend aastat pärast Läti taas­iseseisvumist, et veenda Läti ühiskonda selles, et liivlased on endiselt olemas. Selle protsessi osa oli ka rahvusvahelise liivi keele ja kultuuri aasta tähistamine 2011. aastal Lätis ja Eestis. Tänapäeva liivluse nähtavaks tegemine oli väike muutus, kuid selle sammu astumine on nõudnud suuri pingutusi eriti viimase kümne aasta jooksul. Selle aja sisse jääb ka Läti Ülikooli liivi instituudi asutamine 2018. aasta 21. septembril. Samal aastal kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse liivi kultuuriruum, mis hõlmab lisaks rahvakultuurile ka keelt ja täna­päevast liivi kultuuriprotsessi. Tänapäevase liivi kultuuriprotsessi vanust võib hinnata ligikaudu 200 aastale ja seda esindavad praegu tegutsevad liivi ansamblid, liivikeelne kirjandus ja liivi kunst. Tänapäeva liivi kultuur ei seisa paigal – esile kerkib üha uusi teoseid, nähtusi ja suundi.

 

Liivi pärand on oluline kogu Lätile

Nüüd on hakanud Läti ühiskonnas samm-sammult levima arusaam, et liivi keel ja kultuur ei ole ainult liivlaste, vaid see on kogu Läti riigi pärandi osa. Sellest lähtub ka tänavune liivi pärandi aasta. Võrreldes varasemate liivi keele ja kultuuri nähtavamaks muutmise pingutustega on nüüd kavas pöörata Lätis laiemalt tähelepanu liivlaste pärandile, nagu linnamäed, keelelised iseärasused, liivipärased kohanimed ja traditsioonid. Liivi instituudi taotlus on selgitada, et liivi pärand võib puudutada iga Läti inimest, nii et ka Kuramaa liivi juurteta lätlased sellest aru saaksid.

2023. aasta sobib tähtpäeva-aastaks hästi seetõttu, et sada aastat varem, 1923. aastal toimus liivlaste ajaloos mitu olulist sündmust: 2. aprillil loodi esimene liivi ühiskondlik organisatsioon Liivi Liit (lv Līvõd Īt) ning 18. novembril pühitseti nii liivi lipp kui ka liivi hümn, millel on sama meloodia kui Soome ja Eesti hümnil.¹ Nii tähistame olulise, kuid samal ajal väga keerulise sajandi möödumist liivi tänapäeva kultuuri ajaloos.

Liivi pärandi aasta suurim sündmus oli liivi pärandi päeva (lv līvõd pierāndõks pǟva) esmakordne tähistamine esimesel pühapäeval pärast kevadist pööri­päeva, mis tänavu langes 26. märtsile. Selle eesmärk on ühel päeval aastas meelde tuletada ja hoida seda pärandi osa, mis on pärit liivlastelt. See mullu liivi instituudis sündinud algatus annab igaühele võimaluse lihtsate sümboolsete võtetega näidata koha või inimeste rühma seotust liivi pärandiga.

Selleks valisime liivi instituudis välja kaks suunda. Esiteks pakkusime võimaluse heisata liivi lipp või teha nähtavaks liivi lipu värvid (roheline, valge, sinine), näiteks värvides valgusega väljapaistvaid hooneid või rajatisi.

Teiseks soovisime seostada päeva Kuramaa liivlastelt pärineva lindude äratamisega, mis on üks omapärasemaid liivi traditsioone. Lindude äratamine on traditsiooniliselt tähistanud liivlastele kevadtööde hooaja algust: kevadise pööri­päeva aegu (varem lihavõtte­pühade ajal), kui meri on lahti, minnakse vee ääres laulma üles rändlinde, kes rahvausu järgi ei lenda ära, vaid jäävad vee või jää alla talvituma. On võetud kaasa kuusk ja see ära ehitud.² Lindude äratamise laul käibib tänapäeval Kuramaa liivi keele idamurdel põhinevas liivi kirjakeeles enamasti sellisel kujul:

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!

Liebbizt liestād mäddõ mierrõ, vōjlizt liestād mūzõ mierrõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād lūomõd mäddõ mõtsõ, sudūd, okšīd, mūzõ mõtsõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād pūošõd mäddõ killõ, kõzzizt pūošõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Kierdõd neitsõd mäddõ killõ, lāiskad neitsõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!³

(Tšiitšoor-linnukesed, tšiitšoor-linnukesed, nüüd on aeg üles tõusta, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nüüd te maganud pika une, ööst öösse, päevast päeva, tšiitšoor, tšiitšoor! / Paksud lestad meie merre, kõhnad lestad muusse merre, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head loomad meie metsa, hundid-karud muusse metsa, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head poisid meie külla, kurjad poisid muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nobedad tüdrukud meie külla, laisad tüdrukud muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor!)

K a a r t. Liivi pärandi päeva tähistati agaramalt Riia ümbruses ning kunagistel Salatsi liivi aladel. Iga lipp kaardil tähistab liivi lipu heiskamise või värvide eksponeerimise kohta, iga lind lindude äratamist või muud sündmust. Kaardilt jäävad välja sündmused Tallinnas.

Lindude äratamise komme pärineb otseselt küll tänapäeva elavast Kuramaa liivi traditsioonist, kuid selle juured ulatuvad üsna kaugesse minevikku: linnu­motiivid on kesksed nii XIII sajandist pärit arheoloogilistel liivi ehetel kui ka teiste läänemeresoome rahvaste mütoloogias. (Kõige tuntum liivi arheoloogiline linnu­kujuline ehe on ka liivi pärandi aasta logol.) Seega seob see traditsioon liivi pärandit kogu sellel alal, kus liivlased on elanud ja mis hõlmab lisaks Kuramaa rannikule ka Läti alasid kogu Liivi lahe ümber, sealhulgas Riia ümbrust ja Väina jõe piirkonda. Lindude äratamine sai liivi pärandi päeva siduvaks tegevuseks ka seepärast, et see on loomult lihtne: igaüks saab osa võtta ja selleks ei ole vaja teha suuri ettevalmistusi, nagu ruume rentida.

Liivi pärandi päeva ette valmistades soovisime eelkõige äratada inimestes huvi ja arusaamist, et nende kodupiirkonnas on liivi pärandit ja nad ise on selle pärandi osalised. Seetõttu ei soovinud liivi instituut korraldada üritusi, vaid innustada ja koordineerida neid, selleks et inimesed hakkaksid liivi sümboleid nähes uurima ja juurdlema, milline võiks olla nende kodukoha ja nende endi seos liivi pärandiga. Alustuseks kirjutasime kohalikele omavalitsustele lootuses, et siin-seal pannakse esimese sammuna välja liivi lipud. Mõte leidis loodetust aktiivsemat järgimist ja lõpptulemusena on liivi instituudi loodud interaktiivsel veebikaardil liivi pärandi päeva tähistajatena endast teada andnud 110 algatust, millest 60 puhul olid väljas liivi lipud või värvid ja linde äratati talveunest rohkem kui 50 paigas (see arv ei hõlma kõiki kohalikke väiksemaid algatusi, mida ei registreeritud).⁴

Silmapaistvamad hooned, mis liivi pärandi päeval liivi värvidesse ehiti, olid Riia linnavalitsus, Läti rahvusraamatukogu, Ventspilsi kontserdisaal. Õigu­poolest oli kogu Ventspilsi linn täis liivi lippe ja Ventspilsi vabasadam otsustas valgustada liivi värvides Oviši (lv Pațīkmō) tuletorni, mis on Läti vanim majakas.

Väga võimas vaatepilt, millest jagati hulgaliselt pilte sotsiaalmeedias, avanes Turaida lossi juures Koiva jõge ületaval Sigulda sillal, mille ühel poolel lehvis kümme liivi lippu ja teisel poolel kümme Läti lippu. Kohalik liivi pärand oli suur avastus väga paljudele Sigulda linnas (sealhulgas linna turundajatele), kuigi Sigulda jääb vanale Koiva liivlaste asualale ja kogu teadaolev Sigulda ja Turaida muinasaegne ajalugu ongi kohalike liivlaste ajalugu.

Seega on peamiselt sümboolse algatusega levinud rohkemates paikades teadmine liivi pärandist, mis suunab inimesi oma kodukoha pärandit ise uurima ja mõtestama: näiteks kui lapsed küsivad vanemate käest liivi lippu nähes, mis lipuga on tegu, ei jää vanematel muud üle, kui see välja selgitada (nt telefonist). Väga oluline on, et enamik liivi pärandi päeva sündmusi ei olnud ametlikud – näiteks kohaliku omavalitsuse või mõne muu asutuse – algatused, vaid tulid rohujuure tasandilt ja nende eestvedajad olid väikesed kogukonnad või inimesed. See tendents on tänuväärselt vastupidine Lätis viimasel ajal maad võtnud suundumusele, et ametlikud võimud mõtlevad välja uusi tähtpäevi, mida inimesed siis tähistama peaksid.

Läti riigi kolm olulisemat põhiseaduslikku institutsiooni – presidendi kantselei, valitsus ja parlament – jäid tänavu liivi pärandi päeva tähistamisest kõrvale isegi hoolimata soovist osaleda, sest liivi lippu ei ole ametlikult kinnitanud riigi heraldikakomisjon ning seetõttu ei luba riigilipu seadus seda nende hoonete juures välja panna. Minu meelest ongi hea, et liivi pärandi päeva tähistamine õnnestus ilma ametliku nõudmise või eeskujuta. Läti parlamendi eestseisus on küll lubanud järgmiseks aastaks kaotada õiguslikud tõkked liivi lipu heiskamisele. See peegeldab muutusi ametlikul tasemel: ka sinna on jõudmas arusaamine, et liivi pärand ei ole ainult liivlaste asi, vaid on oluline kogu riigi jaoks. Siiski pean tunnistama, et mulle meeldib liivi lipu senine mitteametlik staatus: südames loodan, et liivi lipp jääbki omamoodi piraatlikuks lipuks, mida ametlikult ei kinnitata.

Väga aktiivselt tähistati liivi pärandi päeva Vidzemes ehk Läti Liivimaal kunagises Salatsi liivi piirkonnas, mis asub Liivi lahe ääres Riiast põhja pool, kus naabrite eeskujul kasvas osavõtusoov nagu lumepall viimastel nädalatel enne kavandatud sündmusi. See on osalt seotud asjaoluga, et 2022. aasta lõpus kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse Vidzeme liivipärane kultuuriruum, mis hõlmab liivlaste ajaloolist Metsapoole ala ning mille keskmes ei ole tänapäeva liivlaste elav vaimne kultuur, vaid liivi pärand selles piirkonnas elavate liivlaste järeltulijate kultuuris, sealhulgas läti keele liivi­pärane murre ja muud liivi päritolu kultuurinähtused. Juba praegu võib öelda, et tänavune aasta on Lätis murranguline, kuna liivi pärandit on juba hakatud varasemast rohkem väärtustama.

Liivi pärandi päeva tähistati juba esi­mesel korral peale Läti ka Eestis. Liivi pärandiga otsesemalt seotud Eesti piir­kondadest heisati liivi lipp Häädemeeste vallas Hääde­meeste keskkooli ees, Treimani rahvamaja juures ning Metsapoole kooli ees, samuti Iklas Eesti ja Läti piiril, kus äratati ka linde. Liivi lipp oli mastis samuti Linakülas Kihnu muuseumi ees ja Ruhnu valla­valitsuse ees. Tallinnas elava liivi kunstniku Laura Šmideberga juhatusel äratati linde Pikakari rannas ja Fenno-Ugria Asutuse nõuniku Jaak Prozese algatusel ehiti liivi lipu värvides paeltega noor pärnapuu Tallinna kesklinnas Imanta tänaval, mis on saanud nime Henriku Liivi­maa kroonikas mainitud liivlase Ymauti järgi.⁵ Põlisrahvaste omavahelise koostöö vaimus heisati liivi lipp veel Värskas Seto Instituudi juures ja Mulgimaal Lilli külamaja ees.

 

Liivi keel füüsilises ruumis: kohanimed teeviitadel

Liivikeelsete kohanimede teeviitadele toomise üle on Läti avalikkuses juba mitu aastat põhjalikku diskussiooni peetud ja tegu on olnud aktuaalse küsimusega, mis tänavu lõpuks Liivi rannas Põhja-Kuramaal lahenduse saab: 20. veebruaril paigaldati sinna esimene liivikeelne liiklusmärk, mis tähistab maakonnapiiri. Talsi maakond (lv Tālsa mōgõn) otsustas paigaldada Liivi randa piirile Ventspilsi maakonnaga (lv Vǟnta mōgõn) kakskeelse kohanime­tähise. See on osa suuremast märkide vahetamisest haldusüksuste piiridel: 2020. aasta haldusreformiga tekkisid Lätis uued haldusüksused ja nüüd on hakatud nende piiride tähiseid vahetama. Sel suvel peaks Liivi randa lisanduma ametlikke teeviitu, millelt võib lugeda külade ja jõgede liivikeelseid nimesid. Mõne aasta pärast võiks oodata vanade salatsiliivikeelsete koha­nimedega märke Salatsi liivi alal.

Tänapäeva liivi kogukonna jaoks on liivikeelsete kohanimede nähtavus sümboolselt oluline. See sarnaneb 1990. aastate alguses esile kerkinud algatusega, et liivlased saaksid passis oma rahvuseks märkida „liivlane”, mis Nõukogude Liidu ajal ei olnud võimalik.⁶ Selle võimaluse andmine oli kogukonna identiteedi jaoks väga oluline, selleks et näidata oma rahvust ja selle üle uhke olla, kuigi suurt praktilist mõju sellel muudatusel ei olnud.

XX sajandi ajaloo keerdkäikude tõttu on valdav osa liivlasi asunud Liivi rannast elama mujale, kuid Liivi rand on siiski elavas liivi pärimuses oluline kui viimane ala, kus see kogukond on kompaktselt koos elanud. Seetõttu tahavadki Kuramaa liivi perekondade järeltulijad mööda Liivi randa sõites näha külanimesid teeviitadel peale läti keele ka liivi keeles, isegi kui tullakse randa vaid kord aastas liivi pühadeks (lv Līvõd pivād), mida peetakse augusti esimesel nädalavahetusel, või liivi laste suvekooli. Nende jaoks on teeviidal nähtav liivikeelne kohanimi visuaalselt oluline märk, et liivi keelel on oma koht maailmas.

 

Liivi pärand ootab uurijaid

Oluline on märkida, et liivi pärandit ei ole seni küllaldaselt uuritud. Liivi instituut saab liivi pärandi kohta palju küsimusi, millele ei oskaks õigupoolest mitte keegi vastata. Läti teadlased on liivi pärandit uurinud eelkõige arheoloogia vaate­nurgast, sest muistsed liivi alad on Lätis, ning mõnevõrra uuema aja liivi kultuuri on uurinud Läti etnograafid. Kummaski teadusharus ei ole keeleoskus esmatähtis, sest on võimalik piirduda esemete ja materiaalse kultuuri uurimisega. Eesti ja soome uurijate huvi keskmes on olnud liivi keel. Lisaks on eestlased ja soomlased tegelenud liivi folklooriga, mis on tähendanud põhiliselt rahvaluule ja muu vaimse pärandi kogumist, aga mitte võrdlevat uurimist, sest see eeldab keeleoskust, ent nii liivi kui ka läti keele oskajad on olnud enamasti keeleteadlased.

Vähe on uuritud, kuidas liivi pärand kajastub läti keeles. Pilt selle kohta on üsna pinnapealne, näiteks on päris palju teada liivi keelest läti keelde laenatud sõnu ja samuti on üldiselt teada, et läti keele sõnarõhk on esimesel silbil liivi keele mõjul. Liivi jälgi läti keeles on uurinud põhiliselt kaks inimest: XX sajandi algupoolel tegutsenud läti tuntuim keeleteadlane Jānis Endzelīns, kes kasutas liivikeelseid materjale, ja XX sajandi teisel poolel murde­uurija Marta Rudzīte, kes oskas liivi keelt.

Uurimusi liivi folkloori ja usundi jälgedest läti omas sama hästi kui ei olegi – taas põhiliselt keelebarjääri tõttu. Läti rahvaluule uurijad jäävad nii-öelda läti folkloori mulli: ingliskeelsete tekstide kaudu on võimalik tutvuda teiste naaberrahvaste folklooriga, kuid mitte liivi pärandiga. Näiteks Oskar Looritsa „Liivi rahva usund”⁷ on avaldatud ainult eesti keeles ja enamik läti folkloori uurijaid ei saa seda kasutada. Samuti pole tõlgitud suuremat osa liivi folkloori alg­materjali.

Liivi instituudi igapäevatöös komistame tihti sarnasustele ja võimalikele seostele läti ja liivi vaimse pärandi vahel, mida tasuks sügavamalt uurida. Näiteks sotsiaalmeedia kaudu välitöid tehes jõudsime hiljuti järeldusele, et liivi, läti ja eesti hingedeaeg tundub olevat sarnase pikkusega, kuid leedu hingedeaeg erineb sellest. Siiski ei ole keegi hakanud seda teemat praegu ressursipuuduse tõttu lähemalt uurima. Seda, et mõne kultuurinähtuse juures võib oletada seost liivi pärandiga, tuleb ette päris palju, kuid enamasti jäävad need ootama sügavamat akadeemilist uurimist kunagi kaugemas tulevikus.

Kuna liivi keelt ja kultuuri puudutav materjal ja selle uurijad on mööda Euroopat laiali pillutatud, tähendab liivi teemade akadeemiline uurimine XXI sajandil tegutsemist üleeuroopalises mastaabis. Väga tihe on koostöö Läti Ülikooli liivi instituudi ja Tartu Ülikooli vahel, mis on asjaomase teadustöö põhilised keskused, kuid uurijate ja kontaktide võrk on suur, ulatudes näiteks Helsingisse, Göttingeni ja Viini. Rahvusvahelise teadusliku huvi püsimist võib eeldada edaspidigi, kuna liivi keele kursustele tuleb huvilisi paljudest ülikoolidest üle Euroopa.

 

Kirjutis põhineb 5. aprillil 2023 Tallinnas Fenno-Ugria Hõimuklubis peetud ette­kandel.

Eduard Vilde. Mööda maad ja merd. (Eesti mõttelugu 169.) Koost Hando Runnel, toim Katre Ligi. Tartu: Ilmamaa, 2023. 560 lk.

Eduard Vilde (1865–1933) loomingu austajana ja ajaloolise hõnguga reisikirjanduse huvilisena tervitan käesoleva kogumiku ilmumist. Köide hõlmab kaks erinevat reisi­kirja, mis ka varem on ilmunud samade, ehkki veidi erinevas keelepruugis peal­kirjade „Reisuelamusi Kagu-Euroopast” ning „Krimmi ja Kaukaasia eestlastel külaliseks” all Vilde „Kogutud teoste” XXVIII „andena” autori redaktsioonis 1934. aastal, seega postuumselt. Katre Ligi põgusas eessõnas äratab aga tähelepanu, et sedapuhku on esimese reisikirja aluseks võetud aja­lehes Teataja kahes jaos aastail 1903–1904 ja teise reisi puhul ajalehes Uudised 1905. aastal järjejutuna ilmunud redaktsioon, seega esmatrükk. Teguviis tundub veidi tavatu, pidades silmas „autori viimse tahte” printsiipi, ent selle põhjendamiseks on viidatud Vilde teoste kogus 1956. aastal ilmunud „Reisikirjelduste” köitele ja selle põhjalikule saatesõnale Toomas Huiki (1931–2020) sulest.

Sellise eelteadmisega varustatult nõuaks „Mööda maad ja merd” korralik arvustamine eri redaktsioonide võrdlemist, millele lisaks tuleks arvesse võtta Kairi Tilga koostatud Vilde krestomaatilist ning kommenteerivate tekstidega varustatud reisikirjade kogu „Tossu­täkuga Euroopasse” (2013), mida siinsamas ajakirjas olen tunnustavalt käsitlenud.¹ Viimases raamatus leidub ka ülevaade kõigist Vilde trükis ilmunud reisikirjadest, samuti sisaldab see rohkelt ajastuomaseid illustratsioone. Avaldatud on ka Euroopa kaart Vilde reisidega.

„Mööda maad ja merd” järjestikku lugemine ja põgus võrdlemine varasemate raamatu kujul väljaannetega veenab, et sedapuhku on valitud õige tee: algu­pärane tekst mõjubki mõnusalt oma veidi vanamoelise keelepruugiga, mida vajalikul määral on kaasajastatud ja sõnatähenduste muutusi mõistmise huvides joonealustes kommenteeritud. Vilde keel on ladus ja mahlakas ning on tänuväärt, et viimasel ajal kardetud, olgu kujuteldav või kuri­kuulus „tundlik lugeja” kirjastuses puudub või ei ole kippunud autori hoiakute ja sõnade kallale. Muidugi on tegu mahuka teosega, mida samadele radadele Euroopasse või Istanbuli rändama minnes, ­eestlaste jaoks kultuurilooliselt olulisest Krimmist praegu rääkimata, taskusse ei poeta. Ent materjali ammendavus kaalub selle mugavuse üles. Tugitooliränduri jaoks poleks siiski olnud liiast lisada raamatusse mõni kaart. Aja jooksul muutunud kohanimesid ja võõra­päraseid sõnu on enamasti joone all selgitatud, ehkki mõne sakraalehitise puhul on jäänud nurksulgudesse ka küsimärke. Muuseas, kuna Türgis mindi ladina tähestikule üle alles Atatürki reformide käigus 1928. aastal, siis väärib tähelepanu, et 1903. aasta Konstantinoopolis piirdub Vilde vaid põgusalt keelebarjääri mainimisega. Nii rahvusvaheline ja tolerantne oli see Lääne ja Ida, Euroopa ja Aasia, kristluse ja islami piiril asuv linn, et hakkama sai saksa ja prantsuse keelega ning Türgi toitude kõrvale rüübati õlut saksa kõrtsides ja vaigumaigulist veini kreeka trahterites.

Vilde mõõtu klassik väärinuks muidugi põhjalikumat saatesõna. Ehkki vajalik on selgitatud, jääb selles silma väheke veidras sõnastuses väide „Omaette ooperi moodustavad kohanimed [---]” (lk 10). Mis mõttes „ooperi”?

Kahtlemata on ka reisikirjad Eesti mõtte­loo osa, kuid veelgi enam on seda Vilde publitsistika. Praeguseks on sellest meile kättesaadavad vaid aegunud välja­andeis ja justkui muu vahele eksinud pudemed: valik „Artikleid ja kirju” (1957) küll põhjalike kommentaaride, kuid ajastu­omase kallakuga järelsõnaga, ja Ants Järve koostatud „Kooli kirjavara” sarjas „Jutustusi ja publitsistikat” (1978). Vilde on aktuaalne ja see lünk vajab täitmist.

JANIKA KRONBEG

 

Helmi Eller. Eestlased eksiilis. (Eesti mõtte­lugu 167.) Koost Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa, 2022. 312 lk.

Kirjandusteadlane ja tõlkija Helmi Eller (1902–1998) tegutses muu hulgas Stockholmis ilmunud Eesti Päevalehe juures järje­pideva kirjanduskriitikuna aastail 1959–1984. Lõviosa „Eesti mõttelukku” kogutust moodustavadki selles välja­andes avaldatud raamatuarvustused või täht­päevaga seotud ülevaatekirjutised, lisaks on mõni üksik ajalehtedes Teataja (­kogumikus esimene, aastast 1957) ja Välis-Eesti ilmunud tekst ning koodana monograafia „Ain Kalmus” (1986) algusots. Kogumikus pole niisiis ühtki ajakirjades Tulimuld ja Mana ilmunud Elleri artiklit. Lehe­kirjutistest on tehtud küll valik (seda aga ei ole kuidagi põhjendatud), hulk nappe ­raamatututvustusi on kõrvale jäänud (nt Jaan Lattikust, Ilona Laamanist, Karin Saarsenist, Liidia Tuulsest), siiski on „Eestlased eksiilis” suurelt jaolt omaaegse pagulas­kirjanduse tõtliku ja tutvustava funktsiooniga päevakaja kogumik, mitte eriline mõttelugu.

Ilmumiskontekst ja päevalehe seinast seina lugejaskonnaga arvestamine määrab ühtlasi paljude tekstide laadi. Arvustused kujutavad endast teoste tsitaadirohkeid ja refereerivaid kirjeldamisi, mis on tugevalt käsitletavas kinni ega aseta teoseid ülearu avarasse (üldise kirjandusmõtte või kultuuriloo) plaani; kujundite ja motiivide vaatlus piirdub valdavalt nende loetlemisega, pakkumata eripäraseid tõlgendusi või põhjalikumat analüüsi. Nii tekitab raamatu saatesõnas tsiteeritud Elleri iseloomustamine „põhjalikult ja intensiivse sisseelamisega” analüüsijana (lk 304) pisut nõutust. Autorite koguloomingut hõlmavad järelehüüded või tähtpäevakirjutised püsivad visalt nii elu- kui ka loomeloo faktide juures, üksnes vargsi ja tükati subjektiivseisse muljeisse eksides (nt „Professor Suitsust mõteldes”). Seega Elleri isiklikust mõtteruumist kogumik tuumakat pilti ei anna – kirjutiste peamine ajend näib olnuvat kaasaja kirjanduse hoidmine pildil ja lugejaskonna teadvuses. Selles tegevuses oli Eller kahtlemata üks usinamaid ja seetõttu ka tänuväärsemaid, sest kajastamist on leidnud pea kõik olulisemad pagulasautorid, lisaks vanematki kultuurilugu (nt Otto Wilhelm Masing ja Johann Heinrich Rosenplänter, kes mõistagi ei mahu raamatu pealkirjaks seatud sõnapaari alla). Pagulaskirjanduse ajaloos on Eller samuti ära märgitud just tänu arvustajaviljakusele, misjuures ta täitis „muidu pagulaskriitikas valdavalt tühja naiskriitiku nišši”.²

Siiski võinuks mingi huvitav isiklikumat laadi seisukoht tulla esile hoopis mõnest mõtteloo-raamatust välja jäänud napist palast. Näiteks hinnanguline arusaam vabavärsi kasutamisest³ või „siinpoolsete” ja „teise poole” prosaistide eristus, mis ei põhine mitte füüsilisel ruumil, vaid loomingusse kätketud miljöölistel tähelepanekutel ja psüühilistel reaktsioonidel vs. poeetilisel atmosfääril.⁴ Tõsi, niisugused täheldused on formaadile omaselt kõik ühtmoodi lakoonilised, jäädes välja arendamata. Ometi suurendanuks nende kaasamine raamatu väärtust, mis avaldub eeskätt kirjandusuurijatele: tähtsamad ­retseptsioonipudemed pea 30 aastast ühelt juhtivalt pagulaskriitikult on nüüd ühtede kaante vahel.

B. M.

 

Mall Hiiemäe. Väike putukaraamat rahva­pärimusest. Tartu: EKM Teadus­kirjastus, 2022. 279 lk.

Konnad eesti rahvapärimuses. Koostaja Mari-Ann Remmel. Tartu: Eestimaa Looduse Fond, 2022. 46 lk.

Eluslooduse väikestele esindajatele pühendatud rahvaluulekogumikud mitmekesis­tavad eesti loodusfolkloori käsitlust, suunates tähelepanu nendele, kes on tihti märkamatud, ehk isegi marginaalsed. Mall Hiiemäe toob välja, et putukanimetuste sõnalõpp –kas viitab väiksusele ja tühisusele (lk 8). Samal ajal on just pisiolendid eluslooduse osa, millega inimene suurima tõenäosusega iga päev kokku puutub. Hiiemäe kogumik kuulub pärimust liikide kaupa kaardistavate raamatute sarja, kus on juba vaadeldud loomi, linde, kalu ning puid-põõsaid. Nagu märgib Hiiemäe, on putukate tundmine rahva seas kõige kehvem, sest ühele rahvapärasele putuka­nimetusele võib looduses vastata sadu liike. Eesti looduses on ju umbes 11 000 putukaliiki. Hiiemäe raamatu peatükid järgivad rahvapärast jaotust: eraldi peatükid on liblikast, aga ka vaksikust (maamõõtja nimetus viitab teatud viisil liikuvale liblikavastsele), päevakoerast ja piksepenist (mõlemad liblikaröövikud), herne-, kapsa- ja leivaussist, kärbsest, kiilist, ämblikust jne. Rahvapäraste nimetuste ja kirjelduste virvarris pole olnud küllap kerge taksonoomilist korda luua, nt paklatori peatüki alla on koondatud teated torisevat heli tekitava taku sees elava olendi kohta, kuid lisatud ka putukat üldse mitte mainivad teated öösiti vokki vuristavast naisterahvast ööemast (lk 167–168). Putukad on inimeste majapidamises sagedad ja tihti soovimatud osalised, nii et ootuspäraselt on suur osa pärimusest seotud nende tõrjumisega: „Matsapäeval tuleb visata kolm angutäit sõnnigud oma lauda pealt naabri lauda poole, siis pole laudas suvel kärpsid. (Kihelkonna, 1946)” (lk 98); „Kui uss orast rikub, siis tuleb pista sõnadega sisse loet kepp mulda ja ussid kaduvat. (Pärnu-Jaagupi, 1929)” (lk 201). Teatud putukate kindlal viisil ilmumist on peetud endeks, näiteks nii kiilid kui ka harva nähtav vainu­köis on ennustanud sõda. Vainu­köit, st üksteise külge kleepununa edasi liikuvaid sääsevastseid, on peetud hirmutavaks, aga ka maagiliseks nähtuseks: kes julgeb vainu­köie paljakäsi lahutada, sellele on lubatud suuri tarkusi ja oskusi (lk 258–259).

Mari-Ann Remmel vaatleb konnapärimust tekstiliikide kaupa. Konnad on pärimusse jätnud mitmekesise jälje: neid on mainitud kohapärimuses, vanasõnades, muinasjuttudes, mõistatustes. Kõige rohkem leidub nende kohta usundilist pärimust: konnade järgi on ennustatud ilma ja inimeste käekäiku, viljasaaki, neid on kasutatud armumaagias ja arstimiseks. Konnade järgi on hinnatud vee kvaliteeti (lk 7–8). Suhtumine on olnud ambi­valentne: kuigi hoiatus, et konni ei tohi tappa, paistab olevat laialdane (lk 7), on näiteks kärnkonna peetud kahjulikuks loomaks, kes ennustab surma või ehmatab rasedaid, samal ajal on usutud, et teda tappes võib üheksa pattu andeks saada (lk 26). Ambivalentsusest annab tunnistust seegi, et raamatus pole tavaliselt konnade surmaga lõppevate karjapoiste mängude kirjeldusi – vastav pärimus on arhiivi jõudnud, kuid praegusaja ideoloogia ei soosi sellise pärimuse levitamist.⁵

Pärimuskogumikud pakuvad suurepärast ainest mõtisklemaks eluslooduse olukorra, samuti looduse ja inimese suhte ja selle muutumise üle. Tasub kas või võrrelda, kui palju pärimuslikku teavet on looduse kohta käibel: esimese kevadise liblika värvi järgi tuleva suve ennustamine on tänapäevalgi hästi tuntud (Hiiemäe, lk 120), seevastu esimene kevadine konn on endena peaaegu ununenud (Remmel, lk 8–10). Uuemad pärimusteated aga osutavad otseselt looduses toimunud muutustele: „Inimesed ütlevad, et vanasti oli jaaniussikesi rohkem [---] (Tartu, 2020)” (Hiiemäe, lk 39).

VIVIAN SIIRMAN

 

Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi. Keeletoimetamine. Kõrgkooliõpik. (Gigantum humeris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2022. 213 lk.

Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi. Keeletoimetamine. Harjutusi ja üles­andeid. (Gigantum humeris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2022. 149 lk.

Juba üle kümne aasta koolitatakse Tartu ja Tallinna ülikoolis magistriastmel keele­toimetajaid, seni aga ilma õpikuta. 2022. aastal ilmunud kauaoodatud õppevahendi autorid on kõik Eesti Keeletoimetajate Liidu ja Emakeele Seltsi keeletoimkonna liikmed.

Seni olid olemas vaid Lembit Abo käsiraamat „Käsikiri ja korrektuur. Käsi­raamat teaduslik-tehniliste teoste autoreile, tõlkijaile, toimetajaile” (1966, 2. tr 1975) ning Ellen Uuspõllu koostatud „Õpetusi ja ­harjutusi algajale keele­toimetajale” (2002, 6. tr 2015), mis oli Tartu Ülikoolis eesti filoloogide aine „Käsikirja toimetamine ja korrektuur” õppevahend. Alla 100-leheküljeline brošüür sisaldab põhilisi keele­toimetaja kutseoskuste arendamiseks vajalikke teemasid (õigekiri, vormi- ja sõnamoodustus, sõna tähendus, liiased väljendid, lauseehitus, loogikavead, kirjavahemärgid, stiil, võõrmõjud, korrektuuri­märgid) koos nende juurde käivate harjutustega.

Keeletoimetamise kõrgkooliõpikus on seitse peatükki: „Keeletoimetamise põhimõtted”, „Eri tüüpi tekstide toimetamine”, „Heakeelsus ja õigekeelsus”, „Lause toimetamine”, „Teksti toimetamine”, „Vormistus- ja vorminduspõhimõtted”, „Korrektuur”. Iga (ala)peatüki lõpus on lisalugemise soovitusnimestik, samuti viide harjutustele õpiku lisaköites. Nende koostamisel on kasutatud autorite toimetamis- ja ­õpetamistöö käigus kogutud keelematerjali. Raamatu lõpus on märksõnade sisujuht.

Väärtuslikem osa on teksti toimetamist ja vormistust puudutavad peatükid. Näiteks keeletoimetamise põhimõtete peatükis on toodud ülevaatlik toimetamise tasandeid tutvustav tabel (lk 28–29). Kantseliidi alapea­tükist (lk 158–159) loeme: „Nii 1970ndatel kui ka praegu on keeletoimetajatel näiteks olnud kõvasti tegemist, et tekstist välja saada ülekasutatud, kohati ebavajalike sõnade esikümme: antud, erinev, lõikes, läbi, osas, poolt, raames, teostama, täna, tänu (eessõnana). [---] Mõtlemise muutus võtab aega. Avalike sõnumite selgemat vormi on toetanud mitmesugused algatused, neist tuntuim on ilmselt selge keele liikumine. Selge sõnumi auhinnaga häid eeskujusid esile tõstes loodetakse, et asjaajamis­keeleski liigutaks täpsuse, selguse ja lihtsuse poole.”

Korrektuuri peatükk kajastab kahte ajastut: väljatrükile korrektuuriparanduste kandmise osa juurde (lk 198–201) kuulub korrektuurimärkide tabel ülalnimetatud Abo raamatust – midagi on aastakümnete möödudes samaks jäänud! Pole teada, kui palju neid märke praegusel ajal kasutatakse, ja nii järgnebki keeletoimetaja tänapäevast tööd kajastav osa, s.o arvutis ­korrektuuriparanduste alapeatükk. Kuvatõmmiste pildid (lk 204–205) on üsna raskesti loetavad, aga annavad siiski aimu PDF-failis paranduste sissekandmise viisidest.

Komistasin mõningate konaruste peale. „Seadustes kirjutatakse riigikogu ning maksu- ja tolliamet läbiva suur­tähega, ajakirjanduses eelistatakse enamasti väike­tähelist varianti” (lk 63) – et alguses on toodud läbiva suurtähe näide, siis oleks oodanud kirjapilti Riigikogu ning Maksu- ja Tolliamet. Hüüumärki lause sees tutvustab näide (lk 95): „Tõmbas tapeedi sirrdi! seina küljest lahti” – p.o sirdi! Õigekeelsuse peatüki alapeatükis „Muud märgid” on kirjas: „† (rist) – kasutatakse nime ees elulooandmetes” – minu teada tähistatakse ristiga surmaaega.

Need apsud on tühiasi, kuna valmis on saanud vajalik õpperaamat. Eks seetõttu pälviski Reili Arguse, Katrin Kerni ja Helika Mäekivi töö 2022. aasta parima kõrgkooliõpiku tiitli (kahasse õpikuga „Visuaalsete pädevuste harjutusvara – digiõpik videotöös alustajatele”). Argus peab tunnustust oluliseks, sest kõrgkooliõpiku koostamine on olnud suuresti missioonitöö, mida autorid on teinud ajendatuna sellest, et aja- või asjakohane õppe­materjal puudus. „Nad soovivad valdkonna arendamisse panustada, hoolimata sellest, et tegemist ei ole teaduskirjanduse kõrgetes kategooriates mõõdetava ja teadlase­karjääri edendava tööga.”⁶

T. H.

 

1. märtsil toimus Tallinnas lastekirjanduse keskuses lastekirjanduse aastakoosolek. Jaanika Palm andis ülevaate möödunud aastal välja antud eesti algu­pärasest lastekirjandusest, Krista Kumberg tõlkekirjandusest, Helena Kostenok noorte­kirjandusest ja Anneliis Lepp kõneles lasteraamatuillustratsioonidest.

2.–3. märtsil toimus Kuremaa lossis folkloristide 17. talvekonverents „Mängimine ja mängulisus folklooris”. Kõneldi mänguasjadest, mängimisest ja mängudest nii virtuaalses kui ka pärismaailmas, nii eesti, komi, baltisaksa, ainu kui ka Kesk-Ameerika rahvaste traditsioonis. Plenaar­ettekande teemal „Lapse mõistmine ühis­konnas ja mängu evolutsiooniline tähendus” pidas sotsioloog Dagmar Kutsar. Ettekannetega esinesid Ell Vahtramäe („Mängime ühtset eesti kooli! Vene kooli üleminek eesti õppe­keelele”), Nikolay Kuznetsov („Акань ’nukk’ komi keeles, kirjanduses ja rahvaluules”), Helena Grauberg („Mitte ainult mängu asi. Eseme­uurimus nukk Lottest museoloogilisest aspektist”), Liis Järv („Mängulised ­kollektsionäärid ja muuseum”), Helina Harend, Astrid Tuisk („Trihvaa, tukikas või uka-uka? Jooksu­mängud muutumises”), Reet Bender („Waschnik, härra Krookus ja teised. Välja­mõeldud mängumaailmad baltisaksa laste mängudes”), Madis Kats („Kuidas nad on? Visuaal­etnograafiline vaade laste oma-aega”), Riho Viik („Elutarbelised võimuvõitlusmängud”), Raimond Tunnel („Kuidas mõista mängimist? Video­mängude näitel”). Oli ka viis ingliskeelset ettekannet TÜ magistrantidelt ja doktorantidelt: esinesid Marie-Luise Meier, Aaron S. Reed, Evgeniya Grafskaya, Savannah-Rivka Powell ja Jason S. Cordova.

8. märtsil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Idamari naine – kas mehe selja taga või mehe ees?”. Etnoloog Ljudmila Jamurzina kõneles, milline on naise roll tänapäeval Marimaal ning milline on Eestis elavate mari naiste identiteet.

14. märtsil tähistati Tartu Ülikoolis emakeelepäeva ettekandekoosolekuga, mil­le tähelepanu keskmes oli eesti keele õppimine. Esinesid eesti keele (võõr­keelena) professor Birute Klaas-Lang ja keelepoliitika teadur Kerttu Rozenvalde („Kuidas jõuda Tartu Ülikoolis kaasava keelepoliitikani?”). Tomáš Pavelka kõneles oma õpiteekonnast, eesti keelest ja eestlastest. Rektor andis psühholingvistika kaasprofessorile Virve-Anneli Vihmanile ja tema töörühmale üle Tartu Ülikooli keele­teo auhinna.

14. märtsil peeti Eesti Rahvusraamatu­kogus emakeelepäeva konverents „Tunnete keel ja tehnoloogia”. Esinesid Eesti TA president Tarmo Soomere („Tunnete ja tehnoloogia sümbioos kui eduka (teadus)kommunikatsiooni nurgakivi”), Kuldar Taveter (TÜ, „Emotsioonid, keel ja arvutid”), Liisi Piits (EKI, „Väljendusrikas kõnesüntees”), Mari Uusküla (EKI, „Keel – inimese supervõime”), Siim Oskar Ots (Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilane, „Välismaal sirgunud Eesti noore emakeel”) ja Doris Kareva („Tunnete keel”).

14. märtsil tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis koostöös Eesti Kultuuriseltside Ühendusega emakeelepäeva. Üritus oli pühendatud kahele omas kultuuris tähele­panuväärsele kirjanikule, emakeele ja emakeelse kirjasõna arendajale: Lydia Koidulale (1843–1886) ja Lesja Ukrajinkale (1871–1913). Kristi Metste kõneles Koidulast ja muusikast ning Olha Petrovõts Lesja Ukrajinkast („A wonder woman of ­Ukrainian literature”).

14. märtsil korraldas Emakeele Selts keele­päeva Tallinnas Audentese erakoolis. Esinesid Eesti Keele Instituudi teadurid. Arutelu võõrsõnade teemal juhtis Tiina Paet, Sõnaveebi töötuba juhtis Marja Vaba ja keeletehnoloogia võimalusi tutvustavat töötuba Tiiu Üksik.

14. märtsil kuulutati välja 2022. aasta keele­teo konkursi võitjad. Peaauhinna pälvis EKI inspiratsiooni­päev „Näitame keelt”, rahvaauhinna võitsid EKI ja Eesti Rahvusringhäälingu koostöös valminud keeleajalooteemalised keele­killud ETV-s.

15. märtsil toimus Emakeele Seltsi korraldatud keelepäev Ülenurme Gümnaasiumis. Ettekannetega esinesid Külli Habicht (TÜ, „Milleks uurida vana kirjakeelt?”), Annika Hussar (TLÜ, „Mitut Laurat ja Rasmust sa tead?”) ja Elisabeth Kaukonen (TÜ, „Eurotibidest ja keevitajaonudest ehk Kuidas väljendatakse sugusid eesti keele liitsõnades?”).

16. märtsil korraldati Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis Academia Pernaviensise XIX mõttekoda teemal „Miks keel on tähtis?”. Mõttekoja külalised olid akadeemik Karl Pajusalu (TÜ eesti keele ajaloo ja murrete professor) ning tema pojad Mihkel Pajusalu (TÜ Tartu observatooriumi kosmosetehno­loogia kaasprofessor) ja Sander Pajusalu (TÜ kliinilise meditsiini instituudi kaasprofessor). Arutleti keele tähenduse, tunnetuse ja kasutuse üle nii kultuurilisest kui ka erinevate teadusvaldkondade vaatenurgast, samuti kõneldi liivi keelest ja meelest, eesti keele kasutamisest teaduses ja eesti teaduskeele olulisusest.  

17. märtsi Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse dekadentsiteemalisel lugemisseminaril arutleti Émile Verhaereni ja Valeri Brjussovi luule üle. Vaatluse all olid kaks luulevalimikku: Verhaereni „Valik luuletisi” (1929) Johannes Semperi tõlkes ja Brjussovi „Nägemise ülistus” (1978) Kalju Kanguri tõlkes. 

22. märtsil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu. Madis Arukask esines ettekandega „Usk, lootus ja meeleheide – soome-ugri rahvaste kirjalikud eeposed”.

23. märtsil oli Eesti Rahva Muuseumis külas F. J. Wiedemanni keeleauhinna 2023. aasta laureaat, keelekorraldaja ja nimeuurija Peeter Päll. Ta pidas ettekande „Keelekorraldus – kas mitme tundmatuga võrrand?”

24. märtsil toimus Tartus Emakeele Seltsi aastakoosolek. Akadeemilise ühisettekande pidasid Andra Kütt ja Reili Argus („Eesti laste jutustamis- ja viitamisoskuse seosed keelelise kasvukeskkonnaga”). Seltsi auliikmeks valiti Peeter Päll, uus teadussekretär on Marit Alas.

24. märtsil peeti Tartus ajakirja Akadeemia auhinnaseminar. Kuulda sai kuldlaureaatide ettekandeid: Jaan Undusk („Moraali ja mõistlikkuse piiril”), Maarja Siiner („Keeleärevus, keeleparanoia ja kaoseteooria”), Priit Pikamäe („Generaal­advokaat”) ja Riho Nõmmik („Reis Marsile. Milleks?”). Esines ka tõlkeauhinna laureaat Janika Päll. Hõbeauhinnad said Mihkel Mutt, Rein Veidemann, Marek Tamm, Kaarina Rein, Tiina Kirss ja Ene-Margit Tiit.

30. märtsil Tartus toimunud Akadeemilise Rahvaluule Seltsi koosolek oli pühendatud folkloristi ja kirjandusteadlase Rudolf Põldmäe 115. sünniaastapäevale. Mari-Ann Remmel pidas ettekande „Rännakud Rudolf Põldmäega – sissevaade tema välitööpäevikutesse 1929–1958”. Põldmäe ekspeditsioonipäevikud annavad omanäolise ülevaate ajastu vaimust, piirkondade eripäradest, inimtüüpidest ja eluolust, samuti teatud päevapoliitilistest ja usuliikumistega seotud teguritest.

30. märtsil toimus Tartu Ülikoolis vaimse tervise konverents „Sõna jõud”. Üks peaesineja oli folklorist Reet Hiiemäe, kes kõneles vaikimisest kui omamoodi kõnekast suhtlusaktist, samuti maagilisest sõnakasutusest kaitseks ja jõu andmiseks. Vestlusringi „Sõna jõud? Kuidas kuuldut päriselus rakendada” juhtis Arne Merilai.

30.–31. märtsil korraldas Eesti Rahva Muuseum Tartus aastakonverentsi „Õige keha, vale keha?”. Konverentsil kuulis ettekandeid inimkeha kultuurilisest mõtestamisest eri distsipliinide vaate­nurgast ja mitmesuguste sotsiaalsete, poliitiliste, majandus- ning võimusuhete kontekstis Eestis erinevatel ajaloo­perioodidel. Teiste hulgas esinesid Madis Arukask (TÜ, „Alastus ja juuksed eesti ja naaberrahvaste rahvakultuuris”), Kadri Tüür (TLÜ / Viljandi Kultuuri­akadeemia) ja Julia Kuznetski (TLÜ, „Naise kehalisus Eesti nüüdisluules: ökofeministlikke tähelepanekuid”), Reet Hiiemäe (EKM, „Kehalisusest pärimuslikes naiste rituaalides”), Eve Annuk (EKM, „„Väike kuivetanud kääbuke”: keha(lisuse) kujutamine Lilli Suburgi (1841–1923) mälestustes”), Terje Anepaio (ERM, „Murtud elu. Füüsiline ja vaimne kannatuskogemus Siberis eesti naise kirjades 1949–1956”), Danila Rygovskiy (TÜ, „„Puhtad” ja „­mustad” nõud kui sotsiaalsed kategooriad ja kehapraktikad Siberi ning Eesti vene vanausuliste kombestikus”).

Foto: Jüri Viikberg

19. jaanuaril 2023 jõudis lõpule Emakeele Seltsi kauaaegse raudvara Helju Kaalu elutee. Üle poole sajandi oma elust pühendas ta eesti keelele ja tööle Emakeele Seltsis, saades otsekui seltsi sümboliks, ilma temata olnuks selle igapäevast elu raske ettegi kujutada. Keeleinimese ametialale jõudmist ei osanud ta ise oma noorpõlves plaanida, aga otsustavaks said ühiskondlikud olud tema kujunemisaastail.

Helju Kübar sündis 6. märtsil 1930 Räpina vallas Raadama külas, ta lõpetas 1949. aasta kevadel 1. lennus Räpina Keskkooli ja astus sama aasta sügisel Tartu ülikooli ajaloo osakonda. Maalapsena eelistas ta oma tulevase erialavalikuna etnograafiat, kuni saatus kõik tema plaanid uppi lõi. 1950. aastal arreteeriti kodanliku natsionalisti pähe tema isa, kellele määrati karistuseks tollal tavapärane 25 + 5. Esiotsa õnnestus Heljul ülikooli eest seda fakti varjata, aga mitte kauaks, 1952. aasta kevadel eksmatrikuleeriti III kursuse tudeng kui rahvavaenlase tütar. Järgnesid alandavad tööotsingud, sest „ankeet oli määritud” ja teda ei julgetud tööle võtta, kuni lõpuks õnnestus saada tööd esiti raamatukoguhoidja asendajana ja seejärel tehases Taksomeeter – ametlikult tõmblukkude tsehhi abitöölisena, tegelikult aga sekretäri abilisena. Ei olnud siiski halba ilma heata: seal tutvus ta oma tulevase abikaasa, insener Jüri Kaaluga.

Pärast Stalini surma, kui olud õige pisut leebusid, taotles Helju Kaal Moskvast luba ülikooliõpingute jätkamiseks. 1953. aasta sügisel kutsuti ta ülikooli rektori Fjodor Klementi audientsile, kes selgitas, et ajaloo erialal jätkata pole tal „arusaadavatel põhjustel” võimalik, aga kõne alla võiks tulla näiteks filoloogia samas teaduskonnas. Nii saigi Helju Kaalust eesti filoloogia kaug­õppeüliõpilane. IV kursusel liitus ta statsionaaridega, valis kitsamaks erialaks soome-ugri keeled ja lõpetas ülikooli 1958. aastal n-ö vabadiplomiga. Tollasest (õpetaja) töökohale suunamisest Helju Kaal pääses, sest tema abikaasa juba töötas Tallinnas. Et Emakeele Selts vajas uut tööjõudu, soovitas teda seltsile diplomitöö juhendaja Paula Palmeos.

1. septembril 1958 vormistati Helju Kaal tööle seltsi vanembibliograafina, ent temast sai töötaja, keda jätkus täitma mitme­suguseid ülesandeid. Pärast hirmutavaid terroriaastaid oli Emakeele Seltsi vastutav sekretär Heino Ahven suutnud vähehaaval taastada murdekorrespondentide võrgu ja 1958. aastal jätkusid keeleainestiku kogumise võistlused. Edasised võistlused (1959–1995, 2001) jäidki peamiselt Helju Kaalu õlule. Tema hooleks oli käia Eesti eri paigus kaastöölisi juhendamas, kirjutada murdekogumisele innustavaid artikleid ning pidada ettekandeid murdekeele ja selle kogumise tähtsusest. Iga-aastaste murdevõistluste läbiviimine tähendas ajamahukat hoogtööd, mis hõlmas võistluste ettevalmistamist, üles­kutsete kirjutamist, küsitlusteemade ja sedelite levitamist, ent ka hulgalisi kirja­vahetusi ning võistlustööde arvelevõttu. Aga mitte ainult. Kui oli hädasti vaja uusi küsitluskavu, siis asus ta neid koostama. Väljaandes Kodumurre ilmusidki „Maastik” (1960), „Inimese keha ja selle osad” (1960), „Rahvapäraseid väljendeid inimese kohta” (1962) ja „Mõõdud” (1963), asjatundlikud ja põhjalikud abivahendid kogujatele. See kõik oli Helju Kaalule meele­pärane tegevus. Ta tundis rõõmu kohtumistest tollaste teenekate murde­kogujatega nii Tallinnas kui ka nende kodukohas, olgu mainitud Theodor Saar Kihnus, Aadu Toomessalu Pöides, Vladimir Paivel Lümandas, Floriida Sillavee Rõuges ja Alli Vetekaja Iisakus. Elavast murdekeelest ja ärksast murde­rahvast ammutas ta rõõmu ja energiat. Niisama oodatud oli talle keele­päevade korraldamine kümnetes koolides üle Eesti, isegi kui see kasvatas tema töömahtu oluliselt. Pole siis imestada, et igaüks, kel oli vähegi pistmist Emakeele Seltsiga, puutus kokku ka Helju Kaaluga. Seltsi kontor, tema omaaegne töötuba, on olnud Eesti keeleelu üks keskseid kohti, olgugi seltsi liikmeskond hajali üle maa. Keeleinstituudi rahvaga tegutses ta sama katuse all ühiseid murde­kogusid hooldades, ent väga tihedalt oli ta seotud ka ülikooli­inimestega, olgu siis ettekandekoosolekutel, keelepäevadel või seoses mitmesuguste väljaannetega. Kõikidesse suhtus ta väga sõbralikult ja lugu­pidavalt, selles ei puudunud ka aupaklikkus. Eesnime pidi kutsus ta nooremaid või n-ö omasugusemaid kolleege (Helmi, Salme, Hella), aga lähima töökaaslase Heino Ahvena poole pöördus elu lõpuni täisnimega ja ei rääkinud ta kunagi ka näiteks Kasest ega Veskist, nad olid tema keelel üksnes professor Kask ja akadeemik Veski.

Et Helju Kaalule olid loomuomased korrektsus ja korraarmastus, siis langes tema õlule veel keeleliste bibliograafiate koostamine ja seltsi raamatukogu korrashoid. Esimesele ülevaatele („Keelelist bibliograafiat”, 1958) järgnesid mahukamad „Emakeele Seltsi aastaraamatu I–X (1955–1964) koondsisukord” (1967), „J. V. Veski tööde bibliograafiad” (1969), „A. Kase keeleliste tööde bibliograafia (1963–1971)” (1972) ja „Emakeele Seltsi aastaraamatu 1–50 bibliograafia” (2004). Need olid kõik aega ja täpsust nõudvad tööd, mille tähendust ja olulisust märgatakse hoopis hiljem (kui üldse). Sellesse ritta kuulub kindlasti ka tänuväärt keeleelu kroonika väljaandes Kodumurre. Lisaks on ta osalenud seltsi arhiivimaterjalide korrastamisel (enne nende loovutamist akadeemia keskarhiivile) ning seltsi raamatukogu elektroonilise kataloogi koostamisel. Korrastustööde käigus said tema nooremad kolleegid ühtlasi aimu laastavast stalinismist. 1950. aastal tuli nimelt seltsi raamatukogust kõrvaldada eesti rahvusteaduste kullafondi kuuluvaid teoseid, sest neis nähti avalduvat „fašistlikke, rassistlikke ja nõukogudevastaseid tendentse”. Neid rusuvaid aegu meenutas Helju Kaal väga delikaatselt, ilma kedagi nimeliselt mainimata, veel vähem süüdistamata, sest „ajad lihtsalt olid sellised”.

Omajagu hoolt nõudis muidugi ka seltsi raamatukogu, mis on täienenud vahetuse, kinkimise või ostude teel. Helju Kaal hoidis silma peal lisandunud teostel ja alates 1971. aastast koostas ta aasta­raamatus rubriiki seltsile saabunud kirjandusest. Kitsaste olude kiuste korraldas ta väljaannete vahetust kodu- ja välismaa sõsarseltside ning teadusasutustega. Kes on korragi käinud seltsist raamatuid laenamas, on võinud imetleda Helju Kaalu koostatud sedelkartoteeki, mis oli järjestatud nii autorinime, teose pealkirja kui ka sarjanimetuse järgi. Et ka kirjanduse paigutus riiulitel järgis tema süsteemi, siis nägi laenutamine välja nii, et ta vaatas raamatu asukoha kartoteegist ning seejärel ulataski juba oma käega soovitud teose.

Mainitud tegevused tähendasid Helju Kaalule juba parajat töökoormust, aga vajaduse korral asus ta filoloogi ja murde­tundjana meelsasti appi nii käsi­kirjade trükiks ettevalmistamisel kui ka toimetamisel. Ta on koos Mari Musta ja Eevi Rossiga trükki toimetanud korrespondentide kogumikud „Kuiss vanal Võromaal eleti” (2005) ja „Ennemustitsel Mulgimaal” (2008) ning Marta Mäesalu „Mineviku­pärandit Häädemeestelt” (2012). Siin kulusid marjaks ära tema Räpina murraku valdamine ja teadmised Lõuna-Eesti murrete kohta laiemalt.

Kõiki oma mitmesuguseid ülesandeid täitis Helju Kaal suure hoole ja armastusega. Oma enesestmõistetava kohalolu, abivalmiduse ja sõbralikkuse tõttu peeti teda seltsi tõeliseks perenaiseks. Helju Kaalu pühendunud tööd eesti keele heaks on tunnustanud haridusministeerium, president Toomas Hendrik Ilveselt sai ta 2008. aastal Valgetähe V klassi teenetemärgi. Emakeele Seltsi auliige oli ta 2010. aastast.

Helju Kaal saadeti viimsele teekonnale Tartu krematooriumist 28. jaanuaril 2023 ja ta sängitatakse Liiva kalmistule Tallinnas.

Keelekorralduse põhimõtted jõuavad tekstidesse mitut teed pidi, nii kirjalike keele­nõuannete kui ka vahendajagrupi ehk keeletoimetajate valikute ja otsuste kaudu. Keeletoimetajad omandavad keelekorralduse põhimõtted ja teadmised üldjuhul ülikoolis, hiljem muidugi ka töö ja enesetäiendamise käigus.

Enamasti on keeletoimetajatel filoloogiline haridus, suurem osa toimetajatest ongi lõpetanud eesti filoloogia õppekava. Noorematest keeletoimetajatest moodustavad olulise osa need, kes on õppinud just nimelt keeletoimetamist. Keeletoimetajaks saab praegu õppida Tallinna Ülikooli keele­teaduse ja keeletoimetamise magistri­kaval ja Tartu Ülikoolis soome-ugri ja eesti filoloogia magistrikaval eesti keele hoolde mooduli ainete toel.

 

Ülikoolid ja õppekavad

Kuigi eraldi erialana ei ole keeletoimetamist mitte alati ülikoolides õpetatud, on eesti filoloogia õppekavades ikka lisaks õige- ja heakeelsuse ainetele leidunud kitsamalt toimetamisega seotud aineid või aineplokke. Tartu Ülikooli magistriõppe­kavas oli 2003.–2014. aastani keeletoime­tamine eraldi spetsialiseerumisharu. Alates 2015/2016. õppeaastast sai keele­toimetaja eriala aineid õppida ühe valikuna moodulis „Valitav lisapädevus oma erialal”. Praegu on Tartu Ülikoolis võimalik keeletoimetamist õppida bakalaureuse­tasemel, kus on eesti ja soome-ugri keele­teaduse õppe­kavas 6 ainepunkti (EAP, võrdub üliõpilase tehtava 26 töötunniga) mahus keeletoimetamise aineid, millele lisandub soovi korral 6-punktine toimetamispraktika. Kui arvestada, et kokku on bakalaureuse­taseme õppekava maht 180 EAP-d, moodustavad need ained alla 10 protsendi ainetest. Magistritasemel (õppekava maht on 120 EAP-d) on moodulis „Eesti keele hoole” 18 EAP eest toimetamis­aineid (majandus-, õigus- ja halduskeele eri­kursused, stilistika, tehnikatekstide toi­metamine, toimetamine veebis ja tehniline toimetamine, tõlke toimetamine). Nendele ainetele lisaks tehakse 6 EAP eest toimetamis­praktikat. 2023/2024. õppe­aastaks valmib uus õppekava, kuhu tuleb 12 EAP mahus valik­moodul „Keeletoimetamine”.

Tallinna Ülikoolis loodi keeletoimetamise magistrikava 2004. aastal. Alates 2017. aastast on keeletoimetamine keeleteaduse ja keeletoimetamise liitõppekava osa. Bakalaureusetasemel oli Tallinna Ülikoolis 2017. aastani eraldi referent-toimetaja eriala, nüüd moodustab see eesti filoloogia õppekavas ühe peaeriala. Paralleelselt on refereerimise ja keeletoimetamise ainetest komplekteeritud 48 EAP mahus kõrvaleriala, mida saavad valida ja ka valivad eesti filoloogia üliõpilaste kõrval kõikide teiste humanitaarteaduste instituudi erialade üliõpilased. Magistritasemel on erialaaineid kokku 84 EAP-d (ülejäänud punktimahu täidab üks vabaaine, üks üleülikooliline sissejuhatav aine ja magistritöö). Erialaainete hulgas on keeletoimetaja peaeriala maht 27 EAP-d ja sinna kuuluvad ained, nagu toimetamine, kirjastamise alused ja kirjandusliku teksti toimetamine, eri tekstiliikide toimetamine ja terminoloogia ning 6-punktine toimetamispraktika. Lisaks teevad keeletoimetaja peaeriala üliõpilased magistri­seminaris 3 EAP mahus individuaalset toimetamistööd. Kuna keeletoimetamine on täna­päeval tihedalt seotud tõlkimisega, sest väga suur osa toimetatavatest tekstidest on tõlketekstid, on keeletoimetajate õppekavva lisatud kolm tõlkeainet (tõlke­lingvistika; kirjaliku tõlke alused; projektijuhtimine, masintõlge ja tõlketehnika).

Peamine ainekursus, kus keelekorralduspõhimõtteid on läbi aegade käsitletud, on mõlema ülikooli keeletoimetajate õppekavas olnud kas keelekorralduse või oskuskeelekorralduse kursus. Nii oli 1992.–1994. aastani Tartu Ülikooli eesti filoloogia õppekavas Tiiu Erelti loetav aine „Eesti keelekorralduse ajalugu kesk­astmes”, 1997.–2007. aastani „Eesti keele­korraldus”, 1995.–2014. aastani aine „Oskuskeele­korraldus”, aastatel 2007–2013 „Eesti kirja­keele ajalugu ja korraldus”, „Erikursus oskuskeele- ja nimekorraldusest” ning 2019. aastal „Eesti keele korraldamine ja seisund”. Kuigi aine nimetus on aja jooksul muutunud, on ainekaartidelt näha, et peamised teemad ja ainekirjandus, sh kohustuslik kirjandus, on samaks jäänud. Tallinna Ülikooli keeletoimetamise õppeainete täpsed nimetused varieeruvad, kuid vaadates ainekaartidel esitatud kirjandust, on näha, et üheksakümnendatest alates (varasemad ainekaardid ei olnud autorile kättesaadavad) on kohustusliku kirjanduse hulgas olnud alati Tiiu Erelti „Eesti keele­korraldus” (2002). Seega võib öelda, et üksikisiku, antud juhul Tiiu Erelti mõju on olnud valdkonna spetsialistide kujundamisel suur, seda mitme põlvkonna keele­toimetajate puhul, ning väljendudes kas otseselt ainet õpetades või kaudsemalt, tema kirjutatud keelekorralduse tüvitekstidega.

Mõlema ülikooli õppekavade muutusi jälgides on näha, et keeletoimetaja erialaga seotud õppekavad ja ainemoodulid peegeldavad riigi tasandil toimuvaid haridusmuutusi: õppekavade koondamise tagajärjel on saanud 2000. aastate alguses eraldi õppekavadest esialgu omaette eriala ja seejärel mõnikord veelgi väiksema mahuga valikmoodul. Sellise koondamise tagajärjel on paratamatult tulnud millestki loobuda ja ainekursusi ühendada. Nii on keelekorralduse üldisemaid põhimõtteid puudutav olnud algselt eraldi keelekorralduse ainekursus ja seejärel liikunud teiste ainete alateema(de)ks. Iseenesest ei oleks see probleem, kuid väike kahtlus siiski tekib, kas keelekorraldusega seotud teoreetilised teemad saavad teiste ainete sees piisavalt aega ja ruumi.

 

Õppeained

Kui heita pilk õppekavadesse ja vaadata, mis aineid näiteks Tartu Ülikoolis 2004/2005. õppeaasta keeletoimetaja erialamoodulis õpetati, on näha, et lisaks eri tekstiliikide toimetamise ainetele tuli üliõpilastel läbida üldisemat tausta pakkuvad ained, nagu korpuste praktika, erikursus kirjakeele varieerumisest, suuline kõne ning tekstianalüüs. Keelekorraldusega seotud aineid oli moodulis kaks: nimekorraldus ja oskuskeelekorraldus.

Pea kakskümmend aastat hiljem ehk 2021/2022. õppeaastal on keeletoimetaja valikmoodulis endiselt eri tekstiliikide toimetamise ained. Oskuskeel ja nime­korraldus on nihkunud üheks aineks, lisandunud on stilistika, toimetamine veebis ja tõlke toimetamise kursus.

Tallinna Ülikoolis oli 2004/2005. õppeaasta keeletoimetaja magistrikavas mitu eri tekstiliikide toimetamise ainet (nt õigus- ja haldusteksti, ilukirjandusteksti toimetamine), eesti keele variatiivsuse aine, aga ka üldisemad ainekursused, nagu sotsiolingvistika ja keelepoliitika. 2021/2022. õppeaasta keeletoimetaja erialamoodulis on terminoloogia aine nihkunud magistri­seminari ja eri tekstiliikide toimetamise aine osaks, lisandunud on tõlkimisega seotud ained, nt masintõlke ja projekti­juhtimise kursus, ja rakenduslingvistika erikursus, mis paaril viimasel aastal on sisult olnud nimekorraldus.

Kursuste ainekaartidelt saab aimu ka sellest, mida täpsemalt eri ained sisaldasid. Näiteks on Tallinna Ülikoolis 2015. ja 2018. aasta keelelise toimetamise aine nii loengu­maht tundides (42 akadeemilist tundi 6-punktisel kursusel), õpiväljundid kui ka eesmärgid jäänud samaks. Teemadesse on aga 2018. aastal lisandunud toimetamise etapid ja teksti toimetamisvajaduse hindamine ning eraldi märk­sõnaga on välja toodud korrektuur. Ka aine­kursuse kirjandus on püsinud suures osas muutumatuna. 2021. aasta aine­kaardilt paistab, et auditoorsete tundide arv on varasemaga võrreldes isegi suurenenud (48 tundi).

Ühelt poolt näitavad toimunud muutused õppekava tänapäeva keeletoimetamise nõudmistega kohandamist, näiteks tõlkimisega seotud ainete lisandumine. Teisalt paistab õppekavadest veidi ka kurb tõsiasi, et aineid õppekavva planeerides tuleb tahes-tahtmata arvestada sellega, millised ainekursused on olemasolevate õppejõudude ja nende teadmiste ringiga kaetud ja millised mitte. Aineid, mis annaksid üliõpilastele keeletoimetajana küll hea ettevalmistuse, nt eri tüüpi ilu­kirjandustekstide toimetamine ja reklaamtekstide stilistika, küljendamine, masintõlke järeltoimetamine, ei saa õppekavva planeerida kas või selle tõttu, et vastava ala õppejõude ei leidu kas üldse või ei leidu piisavalt.

 

Toimetajaelu: tellijad, tõlkijad, autorid

Hoolimata sellest, et ainekursuste sisu tänapäevastatakse pidevalt, tekib tihti igapäevases õpetamistöös küsimus, kas üldse ja kuivõrd suudab ülikool tegelikult tulevast keeletoimetajat tema tööks ette valmistada. Üha enam tunnevad värskelt tööle asunud keeletoimetajad, et nad oleksid justkui kahe tule vahel. Töö tellijat ehk klienti huvitab tihti ainult tähtaeg ja hind – et töö saaks ruttu tehtud ja et trükist saaks palju müüa ning nii, et keeletoimetamise hind moodustaks kogu trükise hinnast võimalikult väikese osa. Seetõttu on järjest vähem teoseid, millel on sisutoimetaja, ja teksti sisuliste probleemide märkamine jääb sageli keeletoimetaja õlule.

Keeletoimetaja teise partneri, tõlkija huvi on sageli kitsalt see, et mõte oleks hästi edasi antud, et tõlge oleks täpne. Vahel soovib tõlkija ka seda, et keele­toimetaja töö ei võtaks väga palju aega, sest enamasti kulub tõlkimiseks rohkem aega kui esialgu plaanitud ning kuna käsikirja trükki andmise tähtaega enamasti nihutada ei saa, lüheneb just see aeg, mis oli mõeldud keeletoimetamisele.

Keeletoimetaja võib olla autori parim sõber. Arvestada tuleb aga sellega, et autori jaoks on tema tekst juba olemuslikult väga kallis ja mõnikord tunduvad keeletoimetaja pakutud muudatused, isegi siis, kui need teevad teksti paremaks, autori jaoks häirivad või lausa haavavad. Seega peab keeletoimetaja olema paranduste põhjendamisel delikaatne ja oskama autori tunnetega arvestada. Mõnikord on aga keeletoimetaja mõne autori jaoks lihtsalt keegi, kes „teeb keele korda”. Selline tellija tavaliselt ei soovigi parandusi üle vaadata. Vahel aga tahetakse keeletoimetaja käest just nimelt keelenõu, soovitakse arutleda ja koos lahendusi otsida.

Omaette oskust nõuab eriti algajalt keele­toimetajalt tekstist distantseerumine – alati ei peegelda tekst toimetaja enda eetilisi tõekspidamisi ja oskus rahulikult toimetada seisukohti, millega ise kuidagi nõus olla ei saa, areneb aastate jooksul.

Loomulikult on trükisel ka sihtrühm ehk lugeja, keda ei huvita mitte see, kas ja kui palju keeletoimetaja tekstiga tööd teha sai või kas autor või tõlkija suhtus ette­panekutesse hästi või mitte, vaid lihtsalt see, et teksti oleks hea ja huvitav lugeda. Lugeja ei peakski märkama, kas keele­toimetaja on oma tööd hästi või halvasti teinud. Kui lugeja hakkab keeletoimetaja peale mõtlema, võib olla tegemist tekstiga, mida ei ole mingil põhjusel hea lugeda.

Järjest sagedamini on keeletoimetaja vastakate huvide keskmes ka situatsioonis, kus ta peab (nt ametitekstides) järgima kirjakeele normi, kuid samas tulema toime ühiskonnas toimuvate keelekorraldus­arutelude ja mullistuste tõttu tekkinud segadusega. Kui keeleelust veidi kaugemad inimesed kuulevad, et midagi justkui toimub, et arutletakse kirjakeele normimise kaotamise üle vms, tekib keelekasutajas tihti ebakindlus. Levinud on hulk keelekorraldusega seotud müüte, nagu „nüüd on ju kõik vabaks lastud” või „need reeglid muutuvad nii sageli, et kuidagi ei jõua järge pidada” või vastupidi – „reeglid on reeglid, aga tegelikult on keel hoopis midagi muud”. Sellise suhtumise ja ebakindluse sees peab keeletoimetaja suutma endiselt toime tulla, otsustada, mis tekstiga on tegemist, kellele see on suunatud, kui rangelt tuleks normi järgida, millist stiili hoida ja kuidas tehtud keelevalikuid peaks autorile põhjendama.

Ideaalis tuleb õpetada tulevasi keele­toimetajaid nii, et nad kogu selles eri osapoolte tahtmiste-soovide-tõekspidamiste puntras säilitaksid igas olukorras professionaalsuse. Kindlasti ei piirdu keele­toimetajaõpe komareeglite drillimise või muude õigekirjanüanssidega – palju olulisem on õpetada tuleviku keeletoimetajad tajuma keelt sügavamalt ja laiemalt. Keeletoimetaja peab mõistma keele struktuuri, eri tasandeid, suutma saada aru keele­muutustest, nende regulaarsusest või ebaregulaarsusest, võimalikest põhjustest, tajuma keele üldisi arengusuundumusi, et teha nende teadmiste taustal ise adekvaatseid ja tekstikohaseid otsuseid. Toimetaja peab suutma mõtestada õigekirja kui kokkulepet, ka seda, miks just selline kokkulepe parasjagu kehtib. Seega peab ta tundma keelekorralduse üldisi põhi­mõtteid ja seda, et need põhimõtted võidakse aja jooksul ümber hinnata.

 

Keeletoimetajate ettevalmistamise probleemkohti. Ühe õppejõu vaade

Kuigi õppejõud on üksmeelel selles, et tulevastele keeletoimetajatele on praktiliste oskuste kõrval tähtis anda lai teoreetiline keeleteaduslik taust, on üliõpilaste vaade vahel teistsugune. Mõnikord on üliõpilaste arvates keeletoimetajail vaja ainult praktilisi keeletoimetamisoskusi. Nii on õppekava koostajatel ajuti keeruline leida tasakaalu teoreetiliste ja praktiliste ainekursuste vahel.

Teine murekoht ulatub ülikoolist välja ja on seotud värskete, just bakalaureusetaseme üliõpilaste lugemusega. Eesti filoloogia õppekavale astunute tekstikogemus on mõnikord äärmiselt napp ja seetõttu ka maailmapilt kitsuke. Õppejõud saab üliõpilaste kogemuste ja teadmiste nappusest aimu, kui tekstis tulevad ette näiteks ajalooteadmisi (nt uus ja vana kalender, nimede eestistamine) või head stiilitaju eeldavad keelendid. Keeleabi- ja muid infoallikaid on keeletoimetaja töö jaoks küllalt, kuid kui lugemus on vähene, ei taipa tulevane toimetaja kahelda ega infot otsima hakatagi.

Kindlasti vajab arendamist üliõpilaste suhtlusoskus. On ju tulevane keeletoimetaja vahelüli kirjutaja ja keelenormingute vahel ning tal on vaja autorile enda parandusi põhjendada, selgitada, neutraalses toonis arutleda ja kokkulepeteni jõuda.

Värskete vilistlaste tagasisidest selgub, et algajail keeletoimetajail on üsna keeruline töömaailma siseneda: toimetulek toimetamistöö tempoga käib esialgu üle jõu, sest tähtajad on sageli sellised, et ei ole aega ei teksti süveneda ega seda viimistleda. Seega tuleb üliõpilastele õpetada ka ajakasutust.

Et keeleteaduse ja keeletoimetamise eriala on avatud magistri­astme õppe­kavaga ja sisseastumine ei eelda filoloogilist bakalaureusetaseme haridust, on üliõpilased väga erineva taustaga. Üliõpilaste seas on olnud näiteks matemaatika, geograafia, muusika, majanduse ja õigusteaduse bakalaureuse- või ka magistrikraadiga õppijaid. Ühelt poolt annab filoloogiast erinev taust tihti mingi valdkonna tekstide toimetamiseks eeliseid, ka grupidünaamika on mitme­kesise taustaga õppijatel innustav. Teisalt muudab filoloogia baasmõistete puudumine teiselt erialalt tulnute jaoks õppimise keeruliseks, eriti esimese semestri alguses. Samas on senine kogemus näidanud, et innustunud üliõpilased suudavad päris kiiresti vajalikud mõisted ka iseseisva tööga selgeks teha ja magistri­töödest ei paista üliõpilase erinev taust enam välja.

Kindlasti on praegu keeletoimetamist õpetada ja õppida kergem kui näiteks 20 aastat tagasi. Et eri tüüpi abimaterjale on rohkesti (nt andmebaasid, sõnastikud, otsingusüsteemid, automaatne tõlge, Google jne), on võimalik väga paljut üsna hõlpsalt kontrollida ja välja uurida. Teisalt on toimetatavad tekstid muutunud järjest ebakvaliteetsemaks (toor- ja masintõlked, kantseliidist ja stampidest pungil arusaamatud sõnajadad, peenutsevad ja käänamata nimisõnadega reklaamtekstid jne) ning selliste tekstidega toimetulekuks on raske üliõpilasi ette valmistada.

Positiivsena võib näha üliõpilaste üha tugevamat vastutuse taju. Õppejõu kogemuse järgi suhtuvad üliõpilased järjest vastutustundlikumalt autori teksti, tihti ollakse liigagi ettevaatlik ja kardetakse muuta autori sõnastust. Vahel on tunda, et üliõpilastel, kes hakkavad lõpetama ja tööle siirduma, on hirm mitte vastata tellija nõudmistele. Suurenenud on ka tähele­panu toimetajatöö eetilistele külgedele: näiteks arutletakse selle üle, kas on eetiline teha tekst ilusaks, kui selle sisu on halb või lausa kahjulik, kas tuleb autori tähelepanu juhtida sellele, kui tekst on kallutatud jne. Samuti tajuvad just magistriastme üliõpilased enda rolli praktilise keelekorralduse elluviijana, nad arutlevad normingute ja nende muudatuste üle ning annavad hea meelega keelenõu teiste erialade üliõpilastele.

On enesestmõistetav, et maailm ja tekstid ning sedakaudu keeletoimetajale esitatavad nõudmised muutuvad. Kindlasti tuleb järjest enam tegeleda masintõlke toimetamisega, keeletoimetaja baasoskuste hulka kuulub juba ammu (vähemalt) korralik inglise keele valdamine, järjest tähtsamaks saab oskus otsida ja hinnata teavet ning võimalik, et tulevikus peab keeletoimetaja oskama ära tunda ka tehisaru loodud tekste. Seega peab keele­toimetaja õppekava andma eesti keelt, keele­korraldust, õigekirja ja toimetamist puudutavatele oskustele lisaks alusteadmisi, nt kuidas tulla toime töömaailma tempoga, suhelda, lähtuda oma töös eetilistest tõekspidamistest. Keelekorralduse puhul saab aga üksikute normingute tundmise kõrval järjest olulisemaks oskus keelekorraldus­põhimõtteid ja sedakaudu toimetamistööd üldisemalt mõtestada.

Kirjutis põhineb konverentsil „150 aastat oma keelekorraldust” (22. IV 2022 Tallinnas) peetud ettekandel.

Prantsuse päritolu laen- ja võõrsõnade kiht eesti keeles on märkimisväärne – uusimas võõrsõnade leksikonis (VSL 2012) on prantsuse lähtekeelega märksõnu ligi 10% –, illustreerides hästi, milline on olnud prantsuse kultuuri mõju eesti keelele. Et sõnu laenatakse tavaliselt keelest, mis on vastavas valdkonnas mingis mõttes prestiižsem, on peale diplomaatia- (atašee, diplomaat), moe- (mansett, puuder) ja sõjandus­sõnade (kürassiir, seersant) prantsuse keelest laenatud rohkelt just kokandussõnu, sest prantsuse kokakunst on kogu maailmas tooni andnud. Koos toitudega on üle võetud nimetused, osa neist on mugandatud, suur osa jäänud ka tsitaatsõnaks, nagu baguette, bouillabaisse, ratatouille.¹ Sellist doonorkeelt on nimetatud ka liiderkeeleks (vt ka Erelt 2007: 312–313). Prantsuse päritolu keeleainese kohanemist eesti keeles on uurinud Erich Raiet (1966). Siinne artikkel on ajendatud vajadusest uurida seniseid ja sõnastada uusi võõrsõnade mugandamise põhimõtteid.

Eesti keeles on prantsuse päritolu kreemitäidise ning glasuuriga keedutaina­koogikest tähistav sõna praegu kasutusel kahel kujul: ekleer ja ekläär. Ilmunud ÕS 1960-s kujul ekläär ja saanud alates ÕS 2013-st normingukohaseks rööpkujuks ekleer, on selle sõna lugu ilmekas näide prantsuse sõnade muganemisest eesti keeles. Järgnevalt arutleme prantsuselähteste võõrsõnade kuju kinnistumise üle eesti keeles. Keskendume lahtise e-ga² häälduvate prantsuse sõnade eesti keelde mugandamisega seonduvale. Et eesti keeles on võõrsõnade kirjapilt üldjuhul häälduspärane, st kirjakuju lähtub originaalkeele ligilähedasest hääldusest, tuleb eesti mugandi kirjakuju varieerumise põhjuseid otsida prantsuse keele hääldamise õpetusest eesti allikates ja võimalikest vahenduskeelte mõjudest.

 

Ekleeridest lähemalt

Keedutainas, millest hiljem hakati valmistama ekleere, sündis Prantsusmaal XVI sajandil Katariina di Medici õukonnas. Sellest tainast valmistati alguses mandli­purukattega saiakesi, millel oli mitu nimetust: (petit) pain à la duchesse ’hertsoginnasaiake’, petite duchesse ’väike hertsoginna’ ja bâton de Jacob ’Jaakobi kepp’. Prantsuse kondiitrikunsti alusepanijaid ja suurmeistreid Marie-Antoine (Antonin) Carême (1815: 150–151) võttis alates 1815. aastast neis küpsetistes kasutusele mitmesugused marmelaadi-, hiljem ka kreemitäidised, ning kattis duchesse’id suhkru­glasuuriga. Nii sündis meile tuntud ekleeri eelkäija.

XIX sajandi keskpaiku võeti Prantsusmaal varasemate nimetuste asemel kasutusele sõna éclair (Gouffé 1873: 304; Rey 1993: 651). Ei ole täpselt teada, mis motiveeris uue sõna kasutuselevõttu, aga võib oletada seost väljendiga en un éclair ’silma­pilguga, väga kiiresti’, sõna-sõnalt ’ühe välgusähvatuse jooksul’. Sõnastikes, retseptides ja ­kondiitrite ajaveebides leidub naljatlevaid oletusi: ekleeri tuleb kähku süüa, sest see on nii maitsev; läikiv glasuur meenutab välgusähvatust; ekleer meenutab vormilt välgunoolt.³ Mõnevõrra tõenäolisem on Larousse’i selgitus: ekleer tuleb kiiresti ära süüa, „et mitte selles sisalduvat kreemi maha ajada” (Larousse XX: 29).

Eestis kirjeldab ekleerilaadseid keedutainast küpsetisi juba päris esimene, XVIII sajandi lõpus välja antud Christina Wargi⁴ „Köki ja Kokka Ramat”, kus neid nimetatakse pritskookideks („prits kokid”) ja tuulemunkideks („tuule-munkid”) (Warg 1781: 556–557), rootsikeelses originaalis vastavalt sprit-bakelse ja wädermunkar (Warg 1755: 542).⁵ Hilisemal ajal on eesti keeles hakatud kasutama ka sõnu tuulekook, ­tuulesai, tuulekott, tuuletasku jpt. Tuule-algulised nimetused lähtuvad saksa sõnast Windbeutel ’tuuletasku, tuulekott’, mida kasutatakse kõiksugu täidistega keedu­tainaküpsetiste kohta, ehkki ei saa välistada ka rootsi keele kui vahenduskeele mõju. Samast allikast (Warg 1781) on eesti keelde võetud suur hulk prantsuse päritolu sõnu (Treiman 1976: 51), kuna Euroopas oli just Prantsuse kokakunst XVII sajandil juhtrolli saavutanud. Sellisteks sõnadeks on väga paljude teiste seas näiteks biskviit, kompott, kreem, marinaad, melon, renett, želee, tort. Nende sõnade eesti keelde toomisel oli kahtlemata määrav roll kokaraamatu tõlkijal, Noarootsi ja Reigi pastoril Johann Lithanderil.

On võimalik, et meile tuntud ekleere pakuti Tartus Werneri kohvikus 1890. aastate paiku (Pritson 2022). See on tõenäoline, kuna ekleeri-sõna sündis Prantsusmaal 1850. aastate paiku. Seejuures ei ole päris selge, millal sõna ekleer (ekläär) Eestisse jõudis ja kas seda nimetust kasutati mõnes XIX sajandil Eestis avaldatud tõlke­tekstis. Puuduvad kindlad andmed ka selle kohta, et neid tollal Tartus just ekleerideks nimetati. Igatahes ei maini seda sõna 1927. aastal ilmunud fotoillustratsioonidega kokandus­raamat: nii retsepti järgi kui ka piltide põhjal otsustades on tegu küll ekleeridega, ent neid nimetatakse täidispätsikesteks (Kokakunst 1927: 260–261). Seda asjaolu võib selgitada ka 1920. aastate suundumus eelistada omakeelseid sõnu. Nüüdseks on ekleerid Eestis laiemalt tuntud ja samasse tooteperekonda kuuluvad ka tuuletaskud, kohupiimataskud, profitroolid, gougère’id jpt kondiitritooted.

On teada, et kõne all olevat sõna kasutati nõukogude ajal toiduainetööstuse erialakirjanduses niihästi kujul ekläär (TTK 1962: 176) kui ka ekleer (Buteikis, Kengis 1965: 76). Samuti on teada, et ekleere (tõenäoliselt just selle nimetuse all) valmistati Eestis kondiitritsehhides 1960. aastate lõpus (Tamsalu 2022). Kuna näib, et sõna ekleer/ekläär on eesti keeles kasutusele tulnud alles nõukogude ajal, võib see viidata, et ekleeri-sõna on eesti keelde tulnud vene keele vahendusel. Võimalusele, et ekleer võib olla venemõjuline vorm, viitab ka Uno Liivaku (1998: 687). Kindlama teadmise korral selle kohta, mil see sõna eesti keeles kasutusele võeti, saaks vahenduskeele täpsemalt nimetada. Samas on ka selliseid sõnu, mis on mugandatud esmalt vahendus­keelest lähtudes, seejärel aga fikseeritud hoopis lähtekeelne kirjakuju, nt aaria ja aarja (vt ka Paet 2022).

 

Prantsuse ai-ühendi mugandamisest eesti keeles

Prantsuse mugand on kasutusel muu hulgas nii inglise (eclair), saksa (Eclair) kui ka vene keeles (эклер). On üsna tõenäoline, et sõna algset fikseerimist ä-ga toetas ideeline tagapõhi, st soov vältida vene mõjule viitavat kirjakuju, sest tendents venemõjulisi vorme eirata on olnud võõrsõnade normimisel üldine (Paet 2022: 926). Arvestades, et sõna fikseeriti esimest korda ÕS 1960-s, võib seda käsitada omamoodi vastu­panuvormina vene mõjudele. 1950.–1960. aastad olid konservatiivse keele­korralduse aeg (Kasik 2022: 1096), ÕS 1960 koostamisel peeti oskussõnade üle teadaolevalt nõu asjaomaste asutustega (vt ka Erelt 2002: 208). Kahjuks ei ole teada, kas arutati ka eklääri kirjakuju üle. Üks ÕS 1960 koostajaid oli Erich Raiet, kes oma 1966. aastal kaitstud väitekirjas võõrsõnade kuju kinnistumisest põhjendab teemavalikut sellega, et ÕS-i koostamisel on vaja kirjakujude üle otsustada. Saksa keele mõju eesti sõna­kujule on väheusutav, kuna ka saksa keeles on kasutusel sõnakuju Eclair (hääldusega [eˈklɛːɐ̯] (Duden: Eclair)).⁶

Täheühend ai (sarnaselt häälikuga è) hääldub prantsuse keeles kinnises silbis lahtise e-na (IPA [ɛ]), vastandudes kinnisele e-le (IPA [e], nagu éclair’i sõnaalguline e). Nõnda on prantsuse keeles kaks erinevat e-häälikut. Lisaks on prantsuse keeles švaavokaalina ja mujal esinev nn tumm e (pr e muet), IPA [ǝ], mis hääldub eesti keeles ö-lähedasena (erinevais ühendeis on teisigi hääldusvariante, nt [ø] ja [œ], aga need ei puutu siinkohal asjasse). Prantsuse keeles – kus üksiksõnas on rõhk alati viimasel silbil – aga hääldatakse lahtist e-d teisiti (madalamalt ehk avatumalt) kui eesti e-d: prantsuse keeles paigutub nn keskmadal (lahtine) e eesti e ja ä vahele ning seetõttu võidakse seda häälikut tajuda ka ä-na, eesti keele vokaalisüsteemis täpselt samaväärset häälduslikku vastet ei ole (Lippus 2022). Eesti keele puhul peame siin silmas ennekõike pikka e-d, kuna lühike e hääldub väga sarnaselt prantsuse lahtise e-ga, näiteks sõnas meister (vrd pr maître [mɛtʁ]). Eesti ja prantsuse sõnade häälduse erinevustele on tähelepanu juhtinud ka Johannes Aavik (1933: 7), nentides, et eesti keeles tuleks kasutada „lihtsustet, eestipärastet kompromisshääldust”, mis ei lähtuks mitte sellest, kuidas neid sõnu hääldatakse asjaomases keeles, vaid „nagu neid eesti keeles peab hääldama”.

1781. aastal ilmunud esimeses eestikeelses kokaraamatus on prantsuse päritolu sõnades lahtist e-d edasi antud tõenäoliselt just rootsi keele mõjul ä-ga: muu hulgas võime sealt leida krääm prülee (Warg 1781: 588),⁷ tänapäeval crème brûlée ehk brüleekreem. Rootsi keel mõjutas ka eesti kokandussõnavara, nii nagu eesti keelt laiemalt. Prantsuse crème’ist sai rootsi keeles kräm (OSA: kräm), mis hääldus arvatavasti originaalilähedaselt e-ga (nagu rootsi ä üldiselt), eesti keelde aga tuli juba kujul krääm. Samas allikas võib sedasama ä-lembust täheldada muudeski prantsuse keelest mugandatud sõnades: nt soupe à la reine > supp a la rään ’kuninganna supp’ (Warg 1781: 5), crème de pain > krääm dö päng ’saiakreem’ (Warg 1781: 582). Sõnakuju krääm leidub ka 1824. aastal ilmunud Katharina Fehre (1824: 397–401) kokaraamatus, mis on tõlgitud saksa keelest, ent küllap oli selle teose tõlkijale, pastor Carl Matthias Henningile eeskujuks Wargi kokaraamat. Järgmises mahukamas eesti­keelses ja samuti saksa keelest tõlgitud Lyda Pancki kokaraamatus, mis ilmus nelikümmend aastat hiljem (Panck 1864), on juba kasutusel sõnakuju kreem.

Ka hilisemal ajal on prantsuse keeles lahtise e-ga häälduvaid sõnu mugandatud eesti keeles ä-ga (vt ka Paet 2011: 150): afäär (affaire), barjäär (barrière), fontään (fontaine), karjäär (carrière), kimäär (chimère), kuväär (couvert), mohäär (mohair), plenäär (< en plein air), revolutsionäär (révolutionnaire), traväär (travers), truväär (trouvère) jpt (pikk vokaal asub rõhulises järgsilbis). Muist nendest sõnadest pärineb prantsuse keelest (nt afäär, barjäär, plenäär), muist on meieni jõudnud prantsuse keele vahendusel muudest lähtekeeltest (fontään ja traväär ladina, kimäär kreeka keelest) (VSL 2012). Mõni sõna (nt funktsionäär, konfektsionäär) on saksamõjuline (sks Funktionär < pr fonctionnaire; sks Konfektionär < pr confectionneur): oletatavasti laiendati analoogiapõhimõttest lähtudes ä-kujuliseks ka teisi eesti keelde laenatud ja algselt lahtise e-ga häälduvaid prantsuse keelest saadud sõnu.

Teisalt esineb eesti keeles ka eer-lõpulisi prantsuselähteseid saksa ja vene keele vahendusel eesti keelde tulnud laene, mille originaalipärane hääldus on lahtise e-ga: etažeer (étagère), kalorifeer (calorifère), kremaljeer (crémaillère), maneer (manière), meer (maire).

Järjekindlust häälduses ega kirjapildis ei olnud veel XX sajandi alguseski. Nii soovitab hea prantsuse keele tundja Aavik põhjalikus häälduspõhimõtete kogumikus nn lahtise e häälduseks kord ä-d, kord e-d: Molière [moljäär] ja Lavallière [lavaljäär] vs. Pierre [pjɛɛr] / [pjäär] ja polonees [polonɛɛs] / [polonees]. Samas nendib ta siiski, et see e on „ä poole kalduv” ja mõnd sõna võib hääldada mõlemal moel, nt maire ’linnapea’ häälduseks pakub ta niihästi [mɛɛr] kui ka [määr]. (Aavik 1933: 20–22)

Ka Paul Ariste (1939: 27) möönab oma eesti keele häälduse käsitluses, et saksa lühike e on lähedane eesti ä-le, ja taunib seda, et ühendit er hääldatakse sageli võõrsõnades är-iks: värb, pärfektne, särveerima, konsärvatiivne pro verb, perfektne, ­serveerima, konservatiivne jne.

Nõukogude aja ilukirjandusteoste hääldusjuhistest võib leida soovitusi hääldada lahtine e kord e-na, kord ä-na. Nii võime ühe 1960. aastal tõlgitud romaani hääldus­juhistest (Dumas 1960: 651) leida: La Fontaine [lafontän], La Vallière [lavaljäär], Molière [moljäär]; 1987. aastal (Dumas 1987: 617) juhatati aga lugeja hääldama: Fontaine [fo(n)teen], Lemaire [lömeer], Robespierre [robespjeer].

Uuemal ajal on vähemalt keeleõpetuses ai hääldamine ää-na asendunud ee-ga: ɛ küll „läheneb ä-le”, aga hääldub siiski e-na, nagu eesti sõnas kera, ja nt nimi ­Baudelaire peaks häälduma lahtise e-ga ehk [bodlɛr] (Treikelder 2003: 7–14). Keele­õpikuis on ä-ga hääldamist otsesõnu keelatud: „[ɛ] on lahtine häälik. Võib lähtuda eesti sõnadest kell või hell, kuid mitte mingil juhul ei tohi lahtist e-d hääldada eesti ä-na.” (Leesi 1999: 11, esmatrükk 1987) Sama tendents esineb (vähemalt ekleeri ja eklääri vahekorras) ka korpuseandmetes: mahukaimas uuema eesti kirjakeele andme­kogus, eesti keele ühendkorpuses (ÜK 2021) on sõnakuju ekleer ülekaalukalt sagedasem (644 esinemust) kui ekläär (72 esinemust).

 

Leksikograafiline ja keelekorralduslik aspekt

2012. a „Võõrsõnade leksikoni” (VSL) toimetamise käigus tehti ettepanek võtta ÕS-i kirjakuju ekleer. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsusega laiendati kirjakeele normingut (normingu laiendamise kohta vt Paet 2022: 926) kirjakujuga ekleer (eklääri kõrvale): mööndi, et „ligilähedane prantsuse hääldus lubab mõlemat kuju” (Raadik 2019: 63). Ekleer võeti VSL-i, alates ÕS 2013-st kajastub see vorm ka normingu­allikas küll märksõnana, ent eelistatumaks kujuks on jäänud (kaudselt) ikkagi endine kuju ekläär: ekleeri seletuseks antakse ’ekläär’ ja eklääri juures on tähendus ’keedu­tainakook’. Selline esitusviis näitab varasema mugandi eelistust. Samamoodi on eelistus ­vormistatud järgmises, ÕS 2018-s. See näitab, et ÕS-i koostamisel ja toimetamisel on keeletoimkonna otsuseid küllaltki vabalt tõlgendatud. Keelenõu andme­baasi⁸ kohaselt on aastatel 2005–2019 küsitud üheksal korral selle sõna kirjakuju kohta, vastuseks on antud ÕS-i eelistus –ääri kasuks.

Eelneva põhjal nähtub, et vanema kirjakuju ekläär eelistamine, nagu on praeguses normingus (ÕS 2018), ei ole põhjendatud. EKI ühendsõnastik (ÜS) esitab ekleeri ja eklääri rööpkujudena. Kasutusandmete põhjal on põhjust vanem kirjakuju märgendada harva esinevaks, kuna rööpsete kirjakujude esitamisel tuleb keelekasutajale anda selgitusi nende vahel valiku tegemiseks. Vananenuks märgendamine peaks põhinema korpuseandmetel. Kui vaadelda (joonis 1) eklääri ja ekleeri suhet 2013., 2017., 2019. ja 2021. aasta korpustes (EtTenTen 2013, ÜK 2017, ÜK 2019, ÜK 2021),⁹ siis on näha kirjakuju ekläär järjekindlat harvenemist ja ekleeri sagenemist. Korpusandmete põhjal on põhjust ekläär vananenuks märgendada.

J o o n i s 1. Ekleer vs. ekläär eesti keele korpustes 2013–2021.

 

Kokkuvõtteks

Eesti keeles on lahtist e-d sisaldanud prantsuse laenude mugandamine olnud ebajärjekindel. Sõna éclair fikseerimine eesti keeles kujul ekläär lähtus tõenäoliselt omaaegsest tavast hääldada prantsuse sõnade rõhulistes silpides sisalduvat lahtist e-d eesti keeles pika ä-ga. Tõenäoline on ka püüd vältida vene vormiga kokku langevat sõnakuju. Lahtise e varieerumist eesti mugandites on mõjutanud ühelt poolt nii hääldus – erinevused prantsuse ja eesti keele fonotaktikas – kui ka (võimalikud) vahenduskeeled: saksa, rootsi ja vene keel. Kuna veel XX sajandi alguses soovitas Aavik mõnel juhul pigem ä-hääldust ja teisal e-hääldust, ei saa imeks panna, et nagu paljudes teistes mugandkujude varieerumist illustreerivates sõnades, on pikka aega kasutusel olnud niihästi ekleer kui ka ekläär.

Uuemad korpuseandmed (ÜK 2021) näitavad, et ekleer on levinum kui ekläär, mis on kooskõlas keeleõpetuses levinud põhimõttega, et ä-häälikust tuleks loobuda ka prantsuse keeles (rõhulises silbis) lahtist e-d sisaldavate sõnade hääldamises. Vanemad laenud, nagu afäär, karjäär ja reväär on juba kasutuses juurdunud ja sagedased, nende kuju on nii-öelda konserveeritud. Otsuse eelistada üht või teist sõnakuju saab keelekasutaja langetada nende keelendite puhul, mille tähistamiseks kasutatakse rööpkujusid, nagu see on ekleeri ja eklääri puhul.

Võõrsõnade kirjapildi varieerumine on väga avar teema ja väärib süstemaatilisemat käsitlust, sh prantsuse laenude osas. Süsteemset käsitlemist vajaksid prantsuse nn tumma e-d sisaldavad sõnad – nt reduut pro *röduut < pr redoute. Siinne ekleeri ja eklääri vaatlus ilmestab hästi võõrsõnade mugandamise mitmetahulisust ja selgitab selle protsessi ekstralingvistilisi tegureid ning juhuslikkustki. Uurimist vajavaid küsimusi jagub aga veel mitmeks eraldiseisvaks käsitluseks.

 

Uurimust on toetanud Eesti Teadusagentuuri projekt „Eesti keele sõnavara ja korraldus: kasutuspõhine keelearendus ja kasutajakeskne veebidisain„ (EKKD103).

 

Madis Jürviste (snd 1985), MA, Eesti Keele Instituudi nooremteadur-leksikograaf (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn); Tartu Ülikooli doktorant, madis.jyrviste@eki.ee

Tiina Paet (snd 1974), MA, Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja-nooremteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn); Tartu Ülikooli doktorant, tiina.paet@eki.ee

 

9. detsembril 2022 kaitses Triin Todesk Tartu Ülikoolis doktoritöö „Ogdžyk töd ‘I do not know that well’: džyk as a degree expression with verbs in Komi” („Ogdžyk töd ‘ma väga hästi ei tea’: džyk tegusõnade määraväljendina komi keeles”). Juhendaja oli professor Gerson Klumpp (TÜ), oponent professor Rogier Blokland (Uppsala ülikool).

Enamikus uurali keeltest moodustatakse omadus- ja määrsõnade keskvõrre kindla võrdlusliite abil. Näiteks eesti keeles on selleks liiteks –m (nt kiire > kiirem), komi keeles aga –džyk (nt ödjö ’kiire’ > ödjödžyk ’kiirem’). Kui aga eesti keeles piirdub võrdlusliite –m kasutamine omadus- ja määrsõnadega, siis komi keeles võib –džyk liituda ka nimi-, ase- ja tegu­sõnadele. Sellisel juhul toimib džyk määra väljendava kliitiku ehk elemendina, mis ei märgi ainult võrdlust, vaid tugevdab või intensiivistab sõna tähendust. Doktoritöö eesmärk oli välja selgitada ja kirjeldada neid tähendusi, mis võivad komi džyk-il olla siis, kui see liitub tegusõnadele, ning lisaks uurida välja, millist tüüpi tegu­sõnade ja tegu­sõnafraasidega džyk liitub, millistega mitte. Selle jaoks on töös kasutatud esmalt kvalitatiivseid meetodeid ning analüüsitud morfosüntaktilist ning semantilist ülesehitust ligi 1100 sellisel ilukirjandusest ja meediast pärit lausel, kus džyk on liitunud tegusõnafraasile. Töö ühe osana viidi komi keele kõnelejate hulgas läbi džyk-i vastuvõetavust hindav küsitluskava, mida analüüsiti nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt. Näitelausete analüüsist järeldub, et kõige sagedamini on džyk tegusõnade intensiivistaja, mis väljendab tegevuse või seisundi kõrget määra või saavutatud tulemuse ulatust; džyk võib viidata ka tegevuse kvaliteedile või kiirusele. Koos eituses tegusõnaga võib džyk väljendada tegevuse mõõdukust, millega näidatakse seda, et tegevus ei õnnestunud täielikult või et seisund ei ole soovikohane. Väitekirja teise olulise tulemusena selgus, et džyk-i liitumine tegusõnadega on võrreldav sellega, kuidas kombineeruvad tegu­sõnadega määrsõnad, nagu rohkem, palju jne. Džyk kombineerub seega olukorra muutust märkivate tegusõnadega, kogeja­tegusõnadega, tegevust märkivate tegu­sõnadega, aga ka nägemis- ja mõtlemis­tegusõnadega. Küsitluskava tulemused näitasid veel, et komi keele kõnelejate jaoks on kõige loomulikum džyk-i esinemine eituses lihttegusõnaga, mis esineb kontekstis, kus on võimalik džyk-i mitmeti tõlgendada. (http://hdl.handle.net/10062/88046)

16. detsembril kaitses Maria Tuulik Tartu Ülikoolis doktoritöö „Adjektiivide süste­maatiline polüseemia eesti keeles tajuadjektiivide näitel”. Juhendajad olid professor Renate Pajusalu (TÜ) ja Margit Langemets (EKI), oponent Ulla Vanhatalo (Helsingi ülikool).

Viimaste kümnendite jooksul on Euroopa leksikograafias toimunud suured muutused: sõnaraamatute formaat on nihkunud paberkujult elektrooniliseks ning koos sellega on ka Eesti leksikograafia muutunud korpuspõhiseks ja liigub (pool)­automaatsete lahenduste suunas. Seetõttu on kasvanud vajadus täpsema semantilise märgendamise ja süsteemsema esituse järele. Polüseemia on nii korpuslingvistikas kui ka leksikograafias jätkuvalt oluline probleem. Adjektiivile on iseloomulik, et eri kontekstides võib see rõhutada substantiivi erinevaid omadusi (nt kõva voodi, kõva hääl, kõva tegija). Doktoritöö on esimene katse eesti keeleteaduses selgitada taju­adjektiivide süstemaatilisi tähendusmustreid ehk polü­seemiamalle. Polüseemiamallid toovad välja seoseid eri tähendusvaldkondade vahel ning pakuvad tuge leksikograafile polüseemse sõna kirjeldamisel. Väitekiri uurib eesti adjektiivide süstemaatilist polüseemiat kolme semantilise rühma näitel: värvi-, temperatuuri- ja (põhiliselt teks­tuuriga seotud) kompimisadjektiivid. Töö tegeleb ka adjektiivirühma sõnaliigilise piiritlemisega ja pakub välja korpusparameetrid, mis aitaksid leksikograafil adjektiiviklassi piiripealsete juhtumite korral paremini sõnaliiki määrata. Nii süstemaatilise polüseemia mallide selgitamise kui ka adjektiivi korpusprofiili loomise rakenduslik siht on hõlbustada sõnastikutööd ning aidata kaasa adjektiivi täpsemale esitusele leksikograafias. (http://hdl.handle.net/10062/88119)

2. detsembril 2022 peeti Tallinna Kirjanduskeskuse Tammsaare muuseumi 17. sügiskonverents „Kui seda metsa ees ei oleks? Metsa kuvand eesti kirjanduses”. Esinesid Valdur Mikita, Madis Arukask, Sirly Hiiemäe, Elo Lindsalu, Mare Müürsepp, Annika Aus, Maarja Vaino ja Aarne Ruben.

2. detsembril toimus Tallinna Ülikoolis VIII teaduskeele konverents. Peep Nemvalts kõneles oma avasõnavõtus Eesti teaduskeelest teadmusühiskonna alus­talana. Ettekannetega esinesid Jakob Kübarsepp, Priit Kulu („Eestikeelne terminivara materjalitehnikas ja selle rakendusi”), Helin Puksand („Õppeterminid üliõpilastöödes”), Jaan Alver, Lehte Alver („Eesti-inglise-eesti majandustekstide oskus­sõnavarast ja tõlkeprobleemidest”), Leif Kalev („Erialase mõisteruumi korrastamine ja arendamine: poliitika ja valitsemise sõnastiku kogemus”), Gerhard Lock („Mitmekeelse teekonna kogemus muusi­kalise pinge uurimisel ja määratlemisel”). Nüüdis­muusika oskuskeele komisjoni tööst andis ülevaate Gerhard Locki, Hans-Gunther Locki ja Andrus Kallastu ettekanne. Teaduskeelest doktorandide küsitlus­uuringu andmeil kõnelesid Peep Nemvalts, Eva-Liis Roosmaa, Helena Lemendik, Triin Roosalu.

6.–7. detsembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis 15. meditsiiniantropoloogia konverents „Üksindus ja selle varjundid”. Ettekanded juhatas sisse Austria Paracelsuse Meditsiini Instituudi juhataja Piret Paal („Üksinduse naiselik pale”). Teemade hulka mahtusid hiliskriiside juhtumi­uurin­gud, raskused seoses keerukate terviseprobleemidega, vanadusega seotud hoiakud, uskumused ja abistamismõtte areng lähemate ja kaugemate kultuuride juures, üksinduse väljendamine rahvapärases omaeluloos, ilukirjanduses, teatris. Esinesid folkloristid ja kultuuriuurijad Marju Kõivupuu, Mare Kõiva, Reet Hiiemäe, Mall Hiiemäe, Katre Kikas, Piret Voolaid, Eve Annuk, Irina Sedakova (Moskva riiklik ülikool), Ina Shved (Bresti riiklik ülikool) jpt.

9. detsembril peeti Tartus Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi aastakonverents. Ettekannetega esinesid Ain Riistan („Vaim, hing ja ihu Uues Testamendis”), Roomet Jakapi („Henry More’i hingekäsituse eripärad XVII sajandi filosoofia kontekstis”), Haozhen Li („Šamaanid ja loomavaimud tänapäeva Kirde-Hiinas: rahvausu dünaamika”), Reet Hiiemäe („Hingeloomad eesti nüüdisusundis”), Merili Metsvahi („Hing modernismieelses ja -aegses maailmas rahvalaulude ja konstellatsiooniteooria näitel”) ja Ülo Valk („Kummitavad hinged: tähelepanekuid eesti rahvausundi hingefenomenoloogiast”). Vestlusringis arutleti hingeuskumuste üle tänapäeva Eestis.

9. detsembril toimus Kodavere Pärimuskeskuses Palal seminar „Moenasjutuss pajatusseni Kodavere nukan ja mõjal” („Muinasjutust pajatuseni Kodavere kandis ja mujal”). Mall Hiiemäe selgitas, mis on ühist muinasjuttudel ja pajatustel, Kärri Toomeos-Orglaan kõneles sõjast ja sõjameestest Eesti muinasjuttudes. Veel esinesid Urmas Kalla („„Nii kui mõtõld, nii täüdet.” Võrokiilsist jutussist lövvetüq vanasõnaq ja tõõsõq üteluseq”), Astrid Tuisk („Uperpall ja roosiämm. Põhja-Tartumaa mängu­pärimusest”), Risto Järv („Kodavere rahva­jutud KiViKese kogukonnaportaalis”), Imre Nõmm ja Ergo-Hart Västrik („Kodavere pajatused tänasel päeval. Tagasivaateid mullustele välitöödele”).

13. detsembril toimus Pariisis UNESCO peakorteris põliskeelte dekaadi pidulik üritus. Kultuuriprogramm algas liivlaste ainulaadse lindude äratamise lauluga. Aruteluosas esines ka Läti Ülikooli liivi instituudi direktor Valts Ernštreits, kes kõneles põlisrahvaste keelte jaoks digitaalsete ressursside loomisest, jagades liivi instituudi kogemusi.

15.–16. detsembril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis 66. Kreutzwaldi päevade konverents „Sõda eesti kultuuris, kirjanduses ja ajaloos”. Peaettekande sõjast Ukrainas ja Euroopa julgeolekust pidas Kalev Stoicescu. Ettekannetega esinesid Anu Raudsepp („Arved Viirlaiu romaanikangelane Eerik Horm versus Eerik Heine – müüt või reaalsus?”), Janika Kronberg („Harri Asi „Pärast plahvatust”. Romaan ja selle lugu”), Marin Laak („Humanismist sõjakirjanduses: Juhan Peegli „Ma langesin esimesel sõjasuvel””), Peeter Kaasik („Uue sõja ootuses – valge laeva motiiv Jaan Roosi päevikutes 1944–1954”), Triinu Ojamaa („Sõjatsensuurist soomepoiste kirjade näitel”), Toivo Kikkas („Eesti sõjakirjasaatjad Vabadussõjas”), Liina-Ly Roos („Laps sõjas ja laps filmis. Soome sõjalaste kujutamine kinoekraanil”), Brigitta Davidjants („Nõukogude võimu muusikalisest kriitikast J.M.K.E. albumi „Külmale maale” näitel”), Aigi Rahi-Tamm („Üleminekud: omast võõraks”), Õnne Kepp („Sõjalaulust sõjaluuleni. Ajaloolisi punktiire ja kaasaja märkmeid”), Leena Kurvet-Käosaar („„3 марта отключили и воду.” Sõda Ukrainas igapäevaelu (kõver)­peeglis”), Eda Kalmre („Sõda ja sõjavägi linnalegendides ja kuulujuttudes”), Aivar Jürgenson („Legend balti naissnaipritest Gruusia-Abhaasia sõjas”), Liisi Laineste, Anastasiya Fiadotava, Sergei Troitski, Guillem Castañar („Meemid sotsiaal­meedias Vene-Ukraina sõja esimestel kuudel”), Astrid Tuisk („Poiste sõda mängult ja päriselt: mälestused Teise maailmasõja ajast”), Anu Korb („Sõda argielu mälestustes”), Eduard Parhomenko („Materialistliku dialektika kategooriate sünd Suurest Isamaasõjast ja Eesti sovetiseerimisest Mihhail Makarovi mälestustes”), Janet Laidla („Teine maa­ilmasõda, naised ja Tartu ülikool”) ja Anu Kannike („Eesti naisliikumine Saksa okupatsiooni ajal: Kodu­majandusamet võitluses kultuurse argielu eest 1941–1944”).

16.–17. detsembril toimus veebinar „Udmurdi traditsiooniline kultuur kaameraläätses”. Korraldasid Udmurdi riikliku ülikooli Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituut ning Eesti Kirjandusmuuseum.

19. detsembril korraldas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus seminari „Dekadentsi mõiste tähendus ja kontekst Nietzsche filosoofias”. Leo Luks analüüsis Friedrich Nietzsche dekadentsikäsitust, püüdes esitada dekadentsi mõiste erinevaid, pealtnäha vastandlikkegi tähendusi hõlmava terviktõlgenduse.

20. jaanuaril 2023 peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Jaan Kaplinski päeva „Kaplinski tõlkes ja kirjades”. Esinesid Anne Lange („Tõlkimisest üldiselt – Kaplinski eeskujul”) ja Gili Haimovich („Crafting Kaplinski’s Poetry into Hebrew”). Märt Väljataga kõneles Jaan Kaplinski venekeelsest hilisluulest, ühtlasi oli see luulekogu „Teiste jõgede taga” esitlus.

25. jaanuaril toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Siiski, kes on saamid?”. Soomes on pikaajalise vaidluse keskmes küsimus, kas põlisrahval on õigus määratleda, kes nende hulka kuuluvad. Vestlesid saami aktivist Piibe Aikio ja Soome Instituudi juhataja Hannele Valkeeniemi.

26. jaanuaril Eesti Kirjandusmuuseumis peetud Akadeemilise Rahvaluule Seltsi kõnekoosolekul esines Jüri Metssalu. Ta kõneles teemal „Ajaloolis-kultuurilise väärtusega maastikuobjektid kohalike kaitsealade loomisel: Härgla ja Hagudi”. 2022. aastal kaardistas Metssalu Härgla lubjakivimaardla alal ja sellest 1 km raadiuses ajaloolis-kultuurilise väärtusega maastiku­objekte, et toetada kohaliku kaitse­ala loomist. Samasugune töö on tänavu kavas Hagudi raba alal.

27. jaanuaril toimus Tartu Ülikooli raamatukogus seitsmes terminipäevak. Keskenduti eesti oskuskeele arengu- ja arendamisloole alates selle lätetest kuni ees ootavate aegadeni. Minevikulise vaate andsid Ene-Margit Tiit ja Reet Kasik (TÜ), olevikku käsitlesid meteoroloogia ja klimatoloogia kaasprofessor Piia Post, Postimehe teadustoimetaja Mariliis Kolk ning Kaitseväe Akadeemia lektor major Mattias Puusepp. Tulevikku püüdsid vaadata kolm esinejat: EKI direktor Arvi Tavast, oskuskeele vajadusi kajastav Ülle Sihver Eesti Maaülikoolist ning riigi visiooni tutvustav Haridus- ja Teadusministeeriumi keelenõunik Sirli Zupping.

30. jaanuaril tähistati Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses Eesti kirjanduse päeva. Mirjam Hinrikus pidas miniloengu „Mis asi on dekadents? Kõige ägedam kirjandusvorm noorgootidele ja parimad tsitaadid lõpukirjandisse”. Elle-Mari Talivee ja Marin Jänes esinesid ettekandega „Friedebert Tuglas ja Euroopa raudtee”.

6. veebruaril esines Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril Reet Hiiemäe teemal „Kaitsemaagia tänapäeval: kogumisest ja uurimisest”. Ta pakkus üldistusi tänapäeva kaitsemaagiliste uskumuste trendide kohta ja vaatles seda, millised võiksid olla uurimisväljundid.

10. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis rahvusvaheline konverents „Koha kultuuriline maine ja mentaalne kaart postimperiaalses vaates”. Tegu oli esimese üritusega EKM-i uuest, kohta filosoofiliselt mõtestavast teadusürituste sarjast, mille eesmärk on mentaalsete kaartide kaudu analüüsida koha kultuurilist mainet. Esinesid Eesti Kirjandusmuuseumi, Tartu Ülikooli jmt teadlased.

13. veebruaril Eesti Kirjandusmuuseu­mi seminaril pidas Aleksandr Panchenko ingliskeelse ettekande „Ökosüsteemid ja „meeleviirused” folklooriuuringutes: kas folkloristika vajab memeetikat”. Ettekanne käsitles memeetika ja kultuuri­epidemioloogia rakendatavust tänapäeva folklooriuuringutes.

15. veebruaril peeti Eesti Rahva Muuseumis hõimuklubi õhtu „Soomeugrilaseks kasvatamine / soomeugrilaseks kasvamine”. Anna Venchakova, Dmitry Denisov, Inga Ignatieva ja Nikolai Kuznetsov arutlesid, kuidas anda lastele edasi esi­vanemate pärandit ja keelt, elades ise kaugel oma tavapärasest kultuurikeskkonnast.

15.–16. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti-uuringute Tippkeskuse lõppkonverents „Dialoogid Eestiga”. Tippkeskus tegutses EKM-i juures alates 2015. aastast ja lõpetas oma töö k.a 1. märtsil. Esinejad analüüsisid, kuidas suhestuvad humanitaaria tippkeskuse uurimistulemused ühiskonna aktuaalsete teemadega. Maciej Janicki (Helsingi ülikool) pidas plenaarettekande „Text similarity computation in large collections of Finnic oral folk poetry”. Ettekannetega esinesid kõigi 12 valdkonna teadlased. Töörühmad olid järgmised: narratiivi­uuringud, soo­uuringud, nüüdiskultuuri (sh meedia) uuringud, eetika, keel ja vaimufilosoofia, kirjakultuur ja kirjandus­uuringud, biograafika, ajalooliste väljendus- ja kultuuripraktikate uuringud, usundi- ja müüdiuuringud, digitaal­humanitaaria ja keeletehnoloogia, korpuspõhised keele-, kirjandus- ja folklooriuuringud, kõne- ja muusikauuringud ning migratsiooni- ja diasporaauuringud.

17. veebruaril tutvustati Tartus Rahvusarhiivis Keele ja Kirjanduse 2023. aasta esimest teemanumbrit „Nõukogude aja kirjandus- ja kultuurielu”. Kõnelesid koostaja Tõnu Tannberg ja kirjandusteadlane Janika Kronberg. Ühtlasi kuulutati välja ajakirja auhinnad möödunud aasta kaastööde eest. Lühiettekannetaga esinesid auhinnasaajad Külli Habicht, Külli Prillop ja Art Leete.

17. veebruaril toimus Uppsalas Emakeele Seltsi väliskeelepäev. Ettekannetega esinesid Karl Pajusalu („Eesti murrete kujunemine, tasandumine ja taassünd”), Ene Vainik („Muutuv meel – eestikeelsed sõnaassotsiatsioonid 40 aastat hiljem”), Sirli Zupping („Milliseid lahendusi pakub Eesti keeletehnoloogia”), Meelis Friedenthal („Mesilased, teadus ja tänapäeva kirjandus: kirjaniku vaatepunkt”), Raimo Raag („Kuidas eesti keel Uppsala ülikooli jõudis”), Laura Talvineva („Mitmekeelsus igapäevasuhtluses”), Mari-Liis Korkus („Kuidas teismelised räägivad? Sissevaade rootsi-eesti kakskeelsete keelekasutusse”), Geda Paulsen ja Eva Velsker („Eesti keel Uppsala ülikoolis: olevik ja tulevik”).

17. veebruaril tutvustati Tallinnas Eesti Keele Instituudis ÕS-i ja EKI teatmiku koostamise tegevuskava. Ülevaate andsid haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas ning EKI direktor Arvi Tavast.

17.–18. veebruaril tähistati konverentsiga Tartu Ülikooli Narva kolledžis Ungari rahvusluuletaja Sándor Petőfi 200. sünni­aastapäeva. Ettekannetega esinesid osavõtjad nii kohapeal kui ka veebis. Petőfi kirjandusmuuseumi esindajad Budapestist Anna Magyary, Diána Mónika Sóki, Eszter Molnár ja Andrea Borbás andsid ülevaate näituste kaasajastamise võimalustest (nt rändnäitus bussis, mis viib Petőfit tutvustava väljapaneku igasse Ungari maanurka), János Tischler (Liszti Instituut, Budapest/Tallinn) rääkis Petőfi retseptsioonist XX sajandil, István Hazay (Wien/Baden) Petőfi loomingu vastuvõtust saksa­keelses Euroopas. Piret Norviku (Tallinn) ja Maris Saagpaku (TLÜ) ettekanded olid pühendatud Petőfi luule tõlgetele ja tõlkijatele eesti keeles. Irene Wichmann (Helsingi) tutvustas Petőfi luule soome keelde tõlkijaid ja tõlkeid, Laili Sakijeva (Riia) Petőfi loomingut läti keeles, Patrik Šenkár (Komárno, Slovakkia) slovaki keeles. Anu Nurk (Tartu) võttis vaatluse alla ungari motiivid eesti luules ning Julianna Lőrincz ja Gábor Lőrincz (Komárno) Petőfi poeesia kujund­like motiivide venekeelsed tõlked. Mare Kõiva (EKM) rääkis vabadusest, kuidas kirjandus mõjutab meie keskkonda, Esa-Jussi Salminen (Soome) vabaduse teemast Kedra Mitrei romaanis „Raske ike”.

20. veebruaril anti Tallinnas Teaduste Akadeemia saalis üle 2022. aasta riiklikud preemiad. F. J. Wiedemanni keele­auhinna pälvis keelekorraldaja ja nime­uurija Peeter Päll. Riikliku teaduspreemia sai keeleteadlane ja folklorist Asta Õim, kes on analüüsinud nii eesti keele sõna- ja väljendivara kui ka tegelenud nende kasutamise ja populariseerimisega.

20. veebruaril peeti Tallinna Ülikoolis emakeelte ja väikeste keelte seminar. Esinesid Viivian Jõemets (HTM, „Emakeelte ja vähemuskeelte õpetamine: miks, kellele ja kuidas?”), Anna Verschik (TLÜ, „Emakeel, kodukeel, vähemuskeel, pärandkeel – kas alati selge pilt?”), Sulev Iva (TÜ/Võro Instituut, „Võro emakeel elama: seadusse, haridusse, meediasse ja jälle koju tagasi”), Jaak Prozes (Fenno-Ugria Asutus, „Venemaa 2020. aasta rahva­loendus ja uurali rahvad”), Maria Iqbal (TÜ, „Eesti tatarlaste keel(t)e praktikatest ja tatari keele õppe võimalustest”), Anette Ross (Helsingi ülikool, „Roma keel Eestis: keele säilitamine, uurimine ja romakeelne õpe”), Natalia Ermakov (EKM/Eestimaa Rahvuste Ühendus, „Ersa-mordva keel: ülevaade ja mõtisklused tuleviku kohta”) ja Nadežda Pšelovodova (Muš Nadii) („Udmurdi keel: kas hobi või elukutse?”).

23. veebruaril korraldas Akadeemiline Rahvaluule Selts Tartus kõnekoosoleku. Arheoloog Heiki Valk pidas ettekande „Miikse Jaanikivi ja jaanipäev läbi aegade”.

27. veebruaril toimunud Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines Tartu Ülikooli vene keele kaasprofessor Anastasiia Ryko. Ta pidas ettekande Pihkva oblasti Neveli vanausuliste keelest. Neveli ümbrusse ilmusid vanausulised XVII sajandi lõpus.

5. aprillil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Liivi pärandi tagasitoomine”. Läti Ülikooli Liivi instituudi juhataja, keele­teadlane Valts Ernštreits kõneles Läti põlisrahva ja meie hõimurahva – liivlaste – tänapäevast, liivi identiteedi, keele ja kultuuri hoidmisest ning arendamisest, samuti liivi pärandi nähtavaks tegemisest Lätis.

10. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines ingliskeelse ettekandega Inna Lisnjak. Ta kõneles Ukraina rahvapillidest ja pillimängupraktikatest. Esineja keskendus iidsetele pillidele kobzale ja banduurale ning XV–XVIII sajandist pärinevatele eepilistele teostele, mida ukraina kasakad kandsid ette nende rahvapillide saatel.

11. aprillil esitleti Eesti Keele Instituudis raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732”. Väljaanne koondab ühtede kaante vahele eesti kirjakeele tekkimist puudutava seni avaldamata või varem hajali publitseeritud materjali: alates Heinrich Stahli käsiraamatu katekismuseosa sissejuhatusest (1632) kuni Eberhard Gutsleff noorema eessõnani Anton Thor Helle koostatud grammatikale (1732). Raamatu valmimise tagamaadest kõnelesid koostajad Kristiina Ross (kirjeldas töö algust 2003. aastal), Kai Tafenau (tutvustas raamatu idee arengut pikkade aastate jooksul) ja Aivar Põldvee (kes nimetas tööd selle raamatu kallal kullakaevamiseks, viidates Villem Reimanile).

14. aprillil toimus Tartu Linnaraamatukogu 110. sünnipäeva puhul kõnekoosolek „Kultuur, identiteet, piirid”. Esinesid Daniele Monticelli („Läbides piire: Eesti kultuuriidentiteedi tõlkelisusest”), David Vseviov („Aeg ja lood”), Johanna Ross („Lubatu ja lubamatu piirid kirjanduses”) ja Paavo Matsin („Kirjanduslik initsiatsioon ja selle võimalikkus nüüdiskultuuris”).

14.–15. aprillil peeti Tartus konverents „Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100”. Ettekannetega esinesid Karel Leet („Marginaale Eesti tõlkeloo allikaile. Artur Alliksaar ja Rainer Maria Rilke – tõsiasju ning oletusi”), Margit Mõistlik („Artur Alliksaare elu lugu: müüt, faktid ja hämaralad”), Kristi Metste („Lisandusi Linda Alliksaare lähemaks tundmiseks”), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman ja Mihhail Lotman („Häälikuinstrumentatsioon eesti luules Artur Alliksaare näitel”), Hasso Krull („Varjude poeetika”), Tiit Hennoste („Vabastaja Alliksaar”), Arne Merilai („Artur Alliksaare alliteratiivsed arhetüübid”), Guntars Godiņš („Kuidas tõlkida tõlkimatut Alliksaart?”) ja Mart Velsker („Artur Alliksaare pühendus­luuletused”). Toimus kaks vestlusringi: üliõpilaste vestlusring „Ahvid ei ole sugugi nii suured banaanisõbrad, nagu loomaaia direktriss värisedes valetab” (luuletus­kogust „Olematus võiks ju ka olemata olla”) ja „Ulmeline Alliksaar” (näidendist „Nimetu saar”), mida juhtis Joosep Susi.

14.–15. aprillil toimus Tartu Ülikooli Narva kolledžis XI Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekannetega esinesid Heinike Heinsoo („Emakeelse hariduse kujunemine Eestis, Soomes ja Ukrainas”), Jaan Bärenson („Eesti Piibliseltsi kirjastus­tegevusest XIX sajandil”), Elvira Küün („Eesti rahvusvähemuste mitmekeelsusest”), Madis Arukask ja Eva Saar („Surma­lähedus ja sellega seotud kogemused vepsa traditsioonilises kultuuris”). Sektsioonis „Kirde-Eesti keel ja meel” astusid üles Piret Norvik („Soome laenudest kirderannikumurdes”) ja Kairi Klaamann („Ingerisoome keele ja kultuuri säilitamine Jõhvis”). Varalahkunud soomerootsi luuletaja Edith Södergrani (1892–1923) mälestusele pühendatud sektsioonis kõnelesid Szilárd Tibor Tóth (TÜ) ja Ivars Orehovs (Läti Ülikool). Sektsioonis „Idapoolsete uurali rahvaste keeled ja kultuurid” esinesid Lasnamäe gümnaasiumi õpetaja Natalia Abrosimova („Ersa keel tänapäeval”), Ungari Szegedi ülikooli keeleteadlased Sándor Szeverényi („On the relationship between reported speech and evidential systems”) ning Ekaterina Suntsova ja Marina Romanova, kes käsitlesid udmurdi keele küsimusi. Elena Vedernikova (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest) andis ülevaate mari keele õpetamisest ungari üliõpilastele.

15. aprillil korraldasid Laurentsiuse Selts ja Emakeele Selts Tallinnas konverentsi „Eduard Ahrens 220”. Avasõnavõtuga esines Eesti TA president Tarmo Soomere. Sulev Valdmaa Laurentsiuse Seltsist kõneles Eduard Ahrensi tähtsusest. Ettekanne­tega esinesid Sirje Kivimäe („Eestimaa Ahrensi ajal”), Karl Pajusalu („Eesti ja Soome murdekontaktid”), Annika Viht („Eduard Ahrens XIX sajandi grammatikute seas”), Hannu Remes („Soome keel Eduard Ahrensi eesti keele grammatikas”) ja Priit Rohtmets („Kirikukorraldusest Eesti- ja Liivimaal XIX sajandil”).

17. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumi ingliskeelne online-seminar joigude ja saami pühakohtade arheoakustikast. Julia Schpinitskaya pidas ettekande „Yoking with the spirits: Sami sound rituals and acoustics of sacred sites” („Joigumine koos hingedega: Saami helirituaalid ja pühapaikade akustika”). Helsingi ülikooli arheoakustika uurimisrühm on alustanud saami pühapaikade akustika ja rituaalsete praktikate seoste uurimist. Uurimistöö hõlmab Soome, Norra ja Rootsi arhiivides, aga ka varastes etnograafilistes allikates leiduvaid materjale nii Põhja-Saami, Edela-Saami kui ka Ida-Saami rahvarühmadelt. On püstitatud hüpotees, mille järgi pühapaikadele pühendatud joiud seonduvad koha akustikaga.

18. aprillil peeti Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi traditsiooniline kirjanduse aastaülevaadete kõnekoosolek. Doris Kareva kõneles 2022. aasta luulest, Leena Käosaar proosast, Siret Campbell draamakirjandusest, Kätlin Vainola lastekirjandusest ja Maarja Kangro tõlkekirjandusest.

19. aprillil toimus Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Kas ja kui palju on tänapäeva eesti keel veel soome-ugri keel”. Kristiina Ross tutvustas raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732” ning rääkis sellest, mida võib järeldada eesti kirjakeele sünni kohta. Sven-Erik Soosaar võrdles tüpoloogiliselt soome-ugri ja indoeuroopa keeli, selgitades, kuidas on meie kirjakeele sünnilugu muutnud eesti keelt indoeuroopalikumaks.

20. aprillil pidas Martin Klöker Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses loengu „Adel und Literatur im frühneuzeitlichen Baltikum. Fakten – Fiktionen – Analysen” („Aadel ja kirjandus varauusaegses Baltikumis. Faktid – oletused – analüüsid”). Tegu oli UTKK teadusprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse välja­kujunemisel Poola ja Rootsi Liivimaal” avaüritusega.

21. aprillil toimus Tartus Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päev. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad. Tehti kokkuvõtteid möödunud kogumisaastast ja kogumisvõistlusest „Muusika minu elus”. Pille Kippar pälvis preemia rahvaluuleainese kogumise eest kõrgkoolides aastatel 1973–2004 ning koori Lubinokad liikmete suurepärase kaastöö organiseerimise eest 2022. aasta kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Anne Kurepalu sai preemia Lahemaa elu ja pärimuse järjekindla jäädvustamise eest aastail 1972–2022 ning väljapaistvate kaastööde eest aastatel 2013–2022. Henno Sepp sai preemia silmapaistva töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus” ning Heinz Valk oma kaastööde eest ERA-le aastail 2006–2015 ja särava töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Kuulutati välja uued kogumisvõistluse teemad: „Kohtumised metsloomadega” ja „Minu saunalugu”.

27. aprillil peeti Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias konverents „Loomingu sajand”. Avasõnad lausus Vabariigi President Alar Karis. Paul-Eerik Rummo ja Raivo Tafenau esitasid juubeliks valminud teose „Rapsoodia 23 … 23”. Ettekannetega astusid üles Tiit Hennoste („Looming ja lööming. Loomingu vaim ja võim”), Mart Velsker („Loomingu esimene lehekülg”), Sirje Olesk („Stalinlik Looming”), Marin Laak („Jälgi „piiritagusest” eesti kirjandusest Loomingus”), Elle-Mari Talivee („Minu lapsepõlve Looming”), Hasso Krull („Igavene inimene on surnud: humanism, nihilism ja negatiivne dialektika „Tõe ja õiguse” II osas”), Ave Taavet („Alkeemilisi aspekte Teet Kallase loomingus”), Jaan Undusk („Loomingu kuulsaim riim”), Johanna Ross („Naine Loomingus: objekt ja subjekt”), Märt Välja­taga („Areneb / ei arene – kirjandusliku arengu mõistmisest Loomingus”) ja Saara Liis Jõerand („Veel kirjutada. Veel rääkida. Noor kirjandus 2023”).

27. aprillil korraldas Akadeemiline Rahva­luule Selts Tartus üldkoosoleku. Katre Kikas pidas akadeemilise ettekande „„Kirjutamine on minu meelest ikka alati üks väga armas töö olnud…” Jaan Saalvergi kirjutajaidentiteedist”. Jaan Saalverk (1874–1932) oli Jakob Hurda viljakamaid kaastöölisi Jüri kihelkonnast. Peale rahvaluule üleskirjutuste on arhiividesse jõudnud teisigi tema kirjutatud tekste – luuletusi, ajalehesõnumeid, erinevate üles­tähendustega märkmikke jms. Peeti ARS-i üldkoosolek, mille päevakorras oli 2022. aasta tegevus- ja majandusaruanne ning uue juhatuse valimine.

27.–28. aprillil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis 20. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keel ja keele­kasutajad”. Kutsutud esinejad olid Simon Krek (Jožef Stefani instituut, Sloveenia, „Digital Dictionary Database for Slovenian: unstructured, semi-structured and structured data in modern lexicography”), Detmar Meurers (Tübingeni ülikool, Saksa­maa, „Linking second language acquisition research and digital language learning”) ja Heiki-Jaan Kaalep (TÜ, „Keeletehnoloog teoretiseerib korpuse üle”). Töö toimus kaheksas sektsioonis: rakenduslingvistika, leksikoloogia, kõnetehnoloogia, mitmekeelsus, kirjakeel ja korpused, registrid keeles, akadeemiline kirjutamine ning keelehoole ja varieerumine. Osavõtjaid oli Leedust, Hollandist, Soomest, Rootsist, Saksamaalt. Eestist osalesid Tartu ja Tallinna ülikooli, EKI, Võru Instituudi, Kaitseväe Akadeemia, Rahvusraamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadlased. Konverentsi korraldasid Eesti Rakenduslingvistika Ühing, Eesti Keele Instituut ja Tallinna Ülikool.

Lätis oleme pikalt olnud silmitsi probleemiga, et liivlased ega liivi pärand ei ole üldiselt eriti nähtavad. Selle leevenda­miseks on Läti Ülikooli liivi instituut koostöös UNESCO Läti rahvusliku komisjoni ja kultuuriministeeriumile alluva Läti rahvusliku kultuurikeskusega kuulutanud 2023. aasta liivi pärandi aastaks, et pöörata tähelepanu ajalooliselt liivlastega asustatud Läti piirkondade liivi juurtele.

Võib eristada kahte olulisemat vaate­nurka, kuidas liivlastest rääkida. Ühelt poolt on olemas läbi aastasadade kestnud ja tänapäevani jõudnud liivi pärand – see on elav liivi keel ja elavad traditsioonid, mida kannavad edasi liivi kogukonda kuuluvad inimesed. Teisalt on laiem liivi jälg osa terve Baltikumi ajaloost ja ühisest kultuuripärandist. Seda jälge on kõige rohkem näha Lätis.

Viimase kümne aasta jooksul oleme näinud justkui tammi murdumist Läti ühiskonna teadmises liivlastest, liivi pärandist ja selle rollist üldiselt. Läti avalikkuses oli veel 15 aastat tagasi üld­levinud arvamus, et liivlased on küll kunagi Lätis elanud, kuid surid välja XIII sajandil.

Sellel on hulk ajaloolisi põhjusi, ­millest võib nimetada muinasajajärgse liivi pärandi vähest nähtavust ametlikus lätikeelses koolihariduses ning läänemere­soome keeleperre kuuluva liivi keele ­erinevust balti keelte hulka kuuluvast läti keelest, mis on tinginud oma ja võõrast vastandava narratiivi tekke. Samuti on liivlaste arv nii Kuramaal kui ka Liivimaal viimase kahesaja aasta jooksul olnud väike, ligikaudu 2500 inimest. XX sajandil mõlema maailmasõja ja Nõukogude piiri­tsooni kehtestamise tõttu on liivi kogukond oma ajaloolistelt aladelt lahkunud ja elab tänapäeval hajusalt kogu Läti alal, peamiselt suurlinnades Riias ja Ventspilsis.

Väikesel, kuid tegusal liivi kogukonnal – liivlasi on Lätis viimase, 2011. aasta rahvaloenduse järgi 250, kuid tegelikkuses 1500–2000 inimese ümber – on kulunud mitukümmend aastat pärast Läti taas­iseseisvumist, et veenda Läti ühiskonda selles, et liivlased on endiselt olemas. Selle protsessi osa oli ka rahvusvahelise liivi keele ja kultuuri aasta tähistamine 2011. aastal Lätis ja Eestis. Tänapäeva liivluse nähtavaks tegemine oli väike muutus, kuid selle sammu astumine on nõudnud suuri pingutusi eriti viimase kümne aasta jooksul. Selle aja sisse jääb ka Läti Ülikooli liivi instituudi asutamine 2018. aasta 21. septembril. Samal aastal kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse liivi kultuuriruum, mis hõlmab lisaks rahvakultuurile ka keelt ja täna­päevast liivi kultuuriprotsessi. Tänapäevase liivi kultuuriprotsessi vanust võib hinnata ligikaudu 200 aastale ja seda esindavad praegu tegutsevad liivi ansamblid, liivikeelne kirjandus ja liivi kunst. Tänapäeva liivi kultuur ei seisa paigal – esile kerkib üha uusi teoseid, nähtusi ja suundi.

 

Liivi pärand on oluline kogu Lätile

Nüüd on hakanud Läti ühiskonnas samm-sammult levima arusaam, et liivi keel ja kultuur ei ole ainult liivlaste, vaid see on kogu Läti riigi pärandi osa. Sellest lähtub ka tänavune liivi pärandi aasta. Võrreldes varasemate liivi keele ja kultuuri nähtavamaks muutmise pingutustega on nüüd kavas pöörata Lätis laiemalt tähelepanu liivlaste pärandile, nagu linnamäed, keelelised iseärasused, liivipärased kohanimed ja traditsioonid. Liivi instituudi taotlus on selgitada, et liivi pärand võib puudutada iga Läti inimest, nii et ka Kuramaa liivi juurteta lätlased sellest aru saaksid.

2023. aasta sobib tähtpäeva-aastaks hästi seetõttu, et sada aastat varem, 1923. aastal toimus liivlaste ajaloos mitu olulist sündmust: 2. aprillil loodi esimene liivi ühiskondlik organisatsioon Liivi Liit (lv Līvõd Īt) ning 18. novembril pühitseti nii liivi lipp kui ka liivi hümn, millel on sama meloodia kui Soome ja Eesti hümnil.¹ Nii tähistame olulise, kuid samal ajal väga keerulise sajandi möödumist liivi tänapäeva kultuuri ajaloos.

Liivi pärandi aasta suurim sündmus oli liivi pärandi päeva (lv līvõd pierāndõks pǟva) esmakordne tähistamine esimesel pühapäeval pärast kevadist pööri­päeva, mis tänavu langes 26. märtsile. Selle eesmärk on ühel päeval aastas meelde tuletada ja hoida seda pärandi osa, mis on pärit liivlastelt. See mullu liivi instituudis sündinud algatus annab igaühele võimaluse lihtsate sümboolsete võtetega näidata koha või inimeste rühma seotust liivi pärandiga.

Selleks valisime liivi instituudis välja kaks suunda. Esiteks pakkusime võimaluse heisata liivi lipp või teha nähtavaks liivi lipu värvid (roheline, valge, sinine), näiteks värvides valgusega väljapaistvaid hooneid või rajatisi.

Teiseks soovisime seostada päeva Kuramaa liivlastelt pärineva lindude äratamisega, mis on üks omapärasemaid liivi traditsioone. Lindude äratamine on traditsiooniliselt tähistanud liivlastele kevadtööde hooaja algust: kevadise pööri­päeva aegu (varem lihavõtte­pühade ajal), kui meri on lahti, minnakse vee ääres laulma üles rändlinde, kes rahvausu järgi ei lenda ära, vaid jäävad vee või jää alla talvituma. On võetud kaasa kuusk ja see ära ehitud.² Lindude äratamise laul käibib tänapäeval Kuramaa liivi keele idamurdel põhinevas liivi kirjakeeles enamasti sellisel kujul:

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!

Liebbizt liestād mäddõ mierrõ, vōjlizt liestād mūzõ mierrõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād lūomõd mäddõ mõtsõ, sudūd, okšīd, mūzõ mõtsõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād pūošõd mäddõ killõ, kõzzizt pūošõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Kierdõd neitsõd mäddõ killõ, lāiskad neitsõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!³

(Tšiitšoor-linnukesed, tšiitšoor-linnukesed, nüüd on aeg üles tõusta, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nüüd te maganud pika une, ööst öösse, päevast päeva, tšiitšoor, tšiitšoor! / Paksud lestad meie merre, kõhnad lestad muusse merre, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head loomad meie metsa, hundid-karud muusse metsa, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head poisid meie külla, kurjad poisid muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nobedad tüdrukud meie külla, laisad tüdrukud muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor!)

K a a r t. Liivi pärandi päeva tähistati agaramalt Riia ümbruses ning kunagistel Salatsi liivi aladel. Iga lipp kaardil tähistab liivi lipu heiskamise või värvide eksponeerimise kohta, iga lind lindude äratamist või muud sündmust. Kaardilt jäävad välja sündmused Tallinnas.

Lindude äratamise komme pärineb otseselt küll tänapäeva elavast Kuramaa liivi traditsioonist, kuid selle juured ulatuvad üsna kaugesse minevikku: linnu­motiivid on kesksed nii XIII sajandist pärit arheoloogilistel liivi ehetel kui ka teiste läänemeresoome rahvaste mütoloogias. (Kõige tuntum liivi arheoloogiline linnu­kujuline ehe on ka liivi pärandi aasta logol.) Seega seob see traditsioon liivi pärandit kogu sellel alal, kus liivlased on elanud ja mis hõlmab lisaks Kuramaa rannikule ka Läti alasid kogu Liivi lahe ümber, sealhulgas Riia ümbrust ja Väina jõe piirkonda. Lindude äratamine sai liivi pärandi päeva siduvaks tegevuseks ka seepärast, et see on loomult lihtne: igaüks saab osa võtta ja selleks ei ole vaja teha suuri ettevalmistusi, nagu ruume rentida.

Liivi pärandi päeva ette valmistades soovisime eelkõige äratada inimestes huvi ja arusaamist, et nende kodupiirkonnas on liivi pärandit ja nad ise on selle pärandi osalised. Seetõttu ei soovinud liivi instituut korraldada üritusi, vaid innustada ja koordineerida neid, selleks et inimesed hakkaksid liivi sümboleid nähes uurima ja juurdlema, milline võiks olla nende kodukoha ja nende endi seos liivi pärandiga. Alustuseks kirjutasime kohalikele omavalitsustele lootuses, et siin-seal pannakse esimese sammuna välja liivi lipud. Mõte leidis loodetust aktiivsemat järgimist ja lõpptulemusena on liivi instituudi loodud interaktiivsel veebikaardil liivi pärandi päeva tähistajatena endast teada andnud 110 algatust, millest 60 puhul olid väljas liivi lipud või värvid ja linde äratati talveunest rohkem kui 50 paigas (see arv ei hõlma kõiki kohalikke väiksemaid algatusi, mida ei registreeritud).⁴

Silmapaistvamad hooned, mis liivi pärandi päeval liivi värvidesse ehiti, olid Riia linnavalitsus, Läti rahvusraamatukogu, Ventspilsi kontserdisaal. Õigu­poolest oli kogu Ventspilsi linn täis liivi lippe ja Ventspilsi vabasadam otsustas valgustada liivi värvides Oviši (lv Pațīkmō) tuletorni, mis on Läti vanim majakas.

Väga võimas vaatepilt, millest jagati hulgaliselt pilte sotsiaalmeedias, avanes Turaida lossi juures Koiva jõge ületaval Sigulda sillal, mille ühel poolel lehvis kümme liivi lippu ja teisel poolel kümme Läti lippu. Kohalik liivi pärand oli suur avastus väga paljudele Sigulda linnas (sealhulgas linna turundajatele), kuigi Sigulda jääb vanale Koiva liivlaste asualale ja kogu teadaolev Sigulda ja Turaida muinasaegne ajalugu ongi kohalike liivlaste ajalugu.

Seega on peamiselt sümboolse algatusega levinud rohkemates paikades teadmine liivi pärandist, mis suunab inimesi oma kodukoha pärandit ise uurima ja mõtestama: näiteks kui lapsed küsivad vanemate käest liivi lippu nähes, mis lipuga on tegu, ei jää vanematel muud üle, kui see välja selgitada (nt telefonist). Väga oluline on, et enamik liivi pärandi päeva sündmusi ei olnud ametlikud – näiteks kohaliku omavalitsuse või mõne muu asutuse – algatused, vaid tulid rohujuure tasandilt ja nende eestvedajad olid väikesed kogukonnad või inimesed. See tendents on tänuväärselt vastupidine Lätis viimasel ajal maad võtnud suundumusele, et ametlikud võimud mõtlevad välja uusi tähtpäevi, mida inimesed siis tähistama peaksid.

Läti riigi kolm olulisemat põhiseaduslikku institutsiooni – presidendi kantselei, valitsus ja parlament – jäid tänavu liivi pärandi päeva tähistamisest kõrvale isegi hoolimata soovist osaleda, sest liivi lippu ei ole ametlikult kinnitanud riigi heraldikakomisjon ning seetõttu ei luba riigilipu seadus seda nende hoonete juures välja panna. Minu meelest ongi hea, et liivi pärandi päeva tähistamine õnnestus ilma ametliku nõudmise või eeskujuta. Läti parlamendi eestseisus on küll lubanud järgmiseks aastaks kaotada õiguslikud tõkked liivi lipu heiskamisele. See peegeldab muutusi ametlikul tasemel: ka sinna on jõudmas arusaamine, et liivi pärand ei ole ainult liivlaste asi, vaid on oluline kogu riigi jaoks. Siiski pean tunnistama, et mulle meeldib liivi lipu senine mitteametlik staatus: südames loodan, et liivi lipp jääbki omamoodi piraatlikuks lipuks, mida ametlikult ei kinnitata.

Väga aktiivselt tähistati liivi pärandi päeva Vidzemes ehk Läti Liivimaal kunagises Salatsi liivi piirkonnas, mis asub Liivi lahe ääres Riiast põhja pool, kus naabrite eeskujul kasvas osavõtusoov nagu lumepall viimastel nädalatel enne kavandatud sündmusi. See on osalt seotud asjaoluga, et 2022. aasta lõpus kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse Vidzeme liivipärane kultuuriruum, mis hõlmab liivlaste ajaloolist Metsapoole ala ning mille keskmes ei ole tänapäeva liivlaste elav vaimne kultuur, vaid liivi pärand selles piirkonnas elavate liivlaste järeltulijate kultuuris, sealhulgas läti keele liivi­pärane murre ja muud liivi päritolu kultuurinähtused. Juba praegu võib öelda, et tänavune aasta on Lätis murranguline, kuna liivi pärandit on juba hakatud varasemast rohkem väärtustama.

Liivi pärandi päeva tähistati juba esi­mesel korral peale Läti ka Eestis. Liivi pärandiga otsesemalt seotud Eesti piir­kondadest heisati liivi lipp Häädemeeste vallas Hääde­meeste keskkooli ees, Treimani rahvamaja juures ning Metsapoole kooli ees, samuti Iklas Eesti ja Läti piiril, kus äratati ka linde. Liivi lipp oli mastis samuti Linakülas Kihnu muuseumi ees ja Ruhnu valla­valitsuse ees. Tallinnas elava liivi kunstniku Laura Šmideberga juhatusel äratati linde Pikakari rannas ja Fenno-Ugria Asutuse nõuniku Jaak Prozese algatusel ehiti liivi lipu värvides paeltega noor pärnapuu Tallinna kesklinnas Imanta tänaval, mis on saanud nime Henriku Liivi­maa kroonikas mainitud liivlase Ymauti järgi.⁵ Põlisrahvaste omavahelise koostöö vaimus heisati liivi lipp veel Värskas Seto Instituudi juures ja Mulgimaal Lilli külamaja ees.

 

Liivi keel füüsilises ruumis: kohanimed teeviitadel

Liivikeelsete kohanimede teeviitadele toomise üle on Läti avalikkuses juba mitu aastat põhjalikku diskussiooni peetud ja tegu on olnud aktuaalse küsimusega, mis tänavu lõpuks Liivi rannas Põhja-Kuramaal lahenduse saab: 20. veebruaril paigaldati sinna esimene liivikeelne liiklusmärk, mis tähistab maakonnapiiri. Talsi maakond (lv Tālsa mōgõn) otsustas paigaldada Liivi randa piirile Ventspilsi maakonnaga (lv Vǟnta mōgõn) kakskeelse kohanime­tähise. See on osa suuremast märkide vahetamisest haldusüksuste piiridel: 2020. aasta haldusreformiga tekkisid Lätis uued haldusüksused ja nüüd on hakatud nende piiride tähiseid vahetama. Sel suvel peaks Liivi randa lisanduma ametlikke teeviitu, millelt võib lugeda külade ja jõgede liivikeelseid nimesid. Mõne aasta pärast võiks oodata vanade salatsiliivikeelsete koha­nimedega märke Salatsi liivi alal.

Tänapäeva liivi kogukonna jaoks on liivikeelsete kohanimede nähtavus sümboolselt oluline. See sarnaneb 1990. aastate alguses esile kerkinud algatusega, et liivlased saaksid passis oma rahvuseks märkida „liivlane”, mis Nõukogude Liidu ajal ei olnud võimalik.⁶ Selle võimaluse andmine oli kogukonna identiteedi jaoks väga oluline, selleks et näidata oma rahvust ja selle üle uhke olla, kuigi suurt praktilist mõju sellel muudatusel ei olnud.

XX sajandi ajaloo keerdkäikude tõttu on valdav osa liivlasi asunud Liivi rannast elama mujale, kuid Liivi rand on siiski elavas liivi pärimuses oluline kui viimane ala, kus see kogukond on kompaktselt koos elanud. Seetõttu tahavadki Kuramaa liivi perekondade järeltulijad mööda Liivi randa sõites näha külanimesid teeviitadel peale läti keele ka liivi keeles, isegi kui tullakse randa vaid kord aastas liivi pühadeks (lv Līvõd pivād), mida peetakse augusti esimesel nädalavahetusel, või liivi laste suvekooli. Nende jaoks on teeviidal nähtav liivikeelne kohanimi visuaalselt oluline märk, et liivi keelel on oma koht maailmas.

 

Liivi pärand ootab uurijaid

Oluline on märkida, et liivi pärandit ei ole seni küllaldaselt uuritud. Liivi instituut saab liivi pärandi kohta palju küsimusi, millele ei oskaks õigupoolest mitte keegi vastata. Läti teadlased on liivi pärandit uurinud eelkõige arheoloogia vaate­nurgast, sest muistsed liivi alad on Lätis, ning mõnevõrra uuema aja liivi kultuuri on uurinud Läti etnograafid. Kummaski teadusharus ei ole keeleoskus esmatähtis, sest on võimalik piirduda esemete ja materiaalse kultuuri uurimisega. Eesti ja soome uurijate huvi keskmes on olnud liivi keel. Lisaks on eestlased ja soomlased tegelenud liivi folklooriga, mis on tähendanud põhiliselt rahvaluule ja muu vaimse pärandi kogumist, aga mitte võrdlevat uurimist, sest see eeldab keeleoskust, ent nii liivi kui ka läti keele oskajad on olnud enamasti keeleteadlased.

Vähe on uuritud, kuidas liivi pärand kajastub läti keeles. Pilt selle kohta on üsna pinnapealne, näiteks on päris palju teada liivi keelest läti keelde laenatud sõnu ja samuti on üldiselt teada, et läti keele sõnarõhk on esimesel silbil liivi keele mõjul. Liivi jälgi läti keeles on uurinud põhiliselt kaks inimest: XX sajandi algupoolel tegutsenud läti tuntuim keeleteadlane Jānis Endzelīns, kes kasutas liivikeelseid materjale, ja XX sajandi teisel poolel murde­uurija Marta Rudzīte, kes oskas liivi keelt.

Uurimusi liivi folkloori ja usundi jälgedest läti omas sama hästi kui ei olegi – taas põhiliselt keelebarjääri tõttu. Läti rahvaluule uurijad jäävad nii-öelda läti folkloori mulli: ingliskeelsete tekstide kaudu on võimalik tutvuda teiste naaberrahvaste folklooriga, kuid mitte liivi pärandiga. Näiteks Oskar Looritsa „Liivi rahva usund”⁷ on avaldatud ainult eesti keeles ja enamik läti folkloori uurijaid ei saa seda kasutada. Samuti pole tõlgitud suuremat osa liivi folkloori alg­materjali.

Liivi instituudi igapäevatöös komistame tihti sarnasustele ja võimalikele seostele läti ja liivi vaimse pärandi vahel, mida tasuks sügavamalt uurida. Näiteks sotsiaalmeedia kaudu välitöid tehes jõudsime hiljuti järeldusele, et liivi, läti ja eesti hingedeaeg tundub olevat sarnase pikkusega, kuid leedu hingedeaeg erineb sellest. Siiski ei ole keegi hakanud seda teemat praegu ressursipuuduse tõttu lähemalt uurima. Seda, et mõne kultuurinähtuse juures võib oletada seost liivi pärandiga, tuleb ette päris palju, kuid enamasti jäävad need ootama sügavamat akadeemilist uurimist kunagi kaugemas tulevikus.

Kuna liivi keelt ja kultuuri puudutav materjal ja selle uurijad on mööda Euroopat laiali pillutatud, tähendab liivi teemade akadeemiline uurimine XXI sajandil tegutsemist üleeuroopalises mastaabis. Väga tihe on koostöö Läti Ülikooli liivi instituudi ja Tartu Ülikooli vahel, mis on asjaomase teadustöö põhilised keskused, kuid uurijate ja kontaktide võrk on suur, ulatudes näiteks Helsingisse, Göttingeni ja Viini. Rahvusvahelise teadusliku huvi püsimist võib eeldada edaspidigi, kuna liivi keele kursustele tuleb huvilisi paljudest ülikoolidest üle Euroopa.

 

Kirjutis põhineb 5. aprillil 2023 Tallinnas Fenno-Ugria Hõimuklubis peetud ette­kandel.

Eduard Vilde. Mööda maad ja merd. (Eesti mõttelugu 169.) Koost Hando Runnel, toim Katre Ligi. Tartu: Ilmamaa, 2023. 560 lk.

Eduard Vilde (1865–1933) loomingu austajana ja ajaloolise hõnguga reisikirjanduse huvilisena tervitan käesoleva kogumiku ilmumist. Köide hõlmab kaks erinevat reisi­kirja, mis ka varem on ilmunud samade, ehkki veidi erinevas keelepruugis peal­kirjade „Reisuelamusi Kagu-Euroopast” ning „Krimmi ja Kaukaasia eestlastel külaliseks” all Vilde „Kogutud teoste” XXVIII „andena” autori redaktsioonis 1934. aastal, seega postuumselt. Katre Ligi põgusas eessõnas äratab aga tähelepanu, et sedapuhku on esimese reisikirja aluseks võetud aja­lehes Teataja kahes jaos aastail 1903–1904 ja teise reisi puhul ajalehes Uudised 1905. aastal järjejutuna ilmunud redaktsioon, seega esmatrükk. Teguviis tundub veidi tavatu, pidades silmas „autori viimse tahte” printsiipi, ent selle põhjendamiseks on viidatud Vilde teoste kogus 1956. aastal ilmunud „Reisikirjelduste” köitele ja selle põhjalikule saatesõnale Toomas Huiki (1931–2020) sulest.

Sellise eelteadmisega varustatult nõuaks „Mööda maad ja merd” korralik arvustamine eri redaktsioonide võrdlemist, millele lisaks tuleks arvesse võtta Kairi Tilga koostatud Vilde krestomaatilist ning kommenteerivate tekstidega varustatud reisikirjade kogu „Tossu­täkuga Euroopasse” (2013), mida siinsamas ajakirjas olen tunnustavalt käsitlenud.¹ Viimases raamatus leidub ka ülevaade kõigist Vilde trükis ilmunud reisikirjadest, samuti sisaldab see rohkelt ajastuomaseid illustratsioone. Avaldatud on ka Euroopa kaart Vilde reisidega.

„Mööda maad ja merd” järjestikku lugemine ja põgus võrdlemine varasemate raamatu kujul väljaannetega veenab, et sedapuhku on valitud õige tee: algu­pärane tekst mõjubki mõnusalt oma veidi vanamoelise keelepruugiga, mida vajalikul määral on kaasajastatud ja sõnatähenduste muutusi mõistmise huvides joonealustes kommenteeritud. Vilde keel on ladus ja mahlakas ning on tänuväärt, et viimasel ajal kardetud, olgu kujuteldav või kuri­kuulus „tundlik lugeja” kirjastuses puudub või ei ole kippunud autori hoiakute ja sõnade kallale. Muidugi on tegu mahuka teosega, mida samadele radadele Euroopasse või Istanbuli rändama minnes, ­eestlaste jaoks kultuurilooliselt olulisest Krimmist praegu rääkimata, taskusse ei poeta. Ent materjali ammendavus kaalub selle mugavuse üles. Tugitooliränduri jaoks poleks siiski olnud liiast lisada raamatusse mõni kaart. Aja jooksul muutunud kohanimesid ja võõra­päraseid sõnu on enamasti joone all selgitatud, ehkki mõne sakraalehitise puhul on jäänud nurksulgudesse ka küsimärke. Muuseas, kuna Türgis mindi ladina tähestikule üle alles Atatürki reformide käigus 1928. aastal, siis väärib tähelepanu, et 1903. aasta Konstantinoopolis piirdub Vilde vaid põgusalt keelebarjääri mainimisega. Nii rahvusvaheline ja tolerantne oli see Lääne ja Ida, Euroopa ja Aasia, kristluse ja islami piiril asuv linn, et hakkama sai saksa ja prantsuse keelega ning Türgi toitude kõrvale rüübati õlut saksa kõrtsides ja vaigumaigulist veini kreeka trahterites.

Vilde mõõtu klassik väärinuks muidugi põhjalikumat saatesõna. Ehkki vajalik on selgitatud, jääb selles silma väheke veidras sõnastuses väide „Omaette ooperi moodustavad kohanimed [---]” (lk 10). Mis mõttes „ooperi”?

Kahtlemata on ka reisikirjad Eesti mõtte­loo osa, kuid veelgi enam on seda Vilde publitsistika. Praeguseks on sellest meile kättesaadavad vaid aegunud välja­andeis ja justkui muu vahele eksinud pudemed: valik „Artikleid ja kirju” (1957) küll põhjalike kommentaaride, kuid ajastu­omase kallakuga järelsõnaga, ja Ants Järve koostatud „Kooli kirjavara” sarjas „Jutustusi ja publitsistikat” (1978). Vilde on aktuaalne ja see lünk vajab täitmist.

JANIKA KRONBEG

 

Helmi Eller. Eestlased eksiilis. (Eesti mõtte­lugu 167.) Koost Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa, 2022. 312 lk.

Kirjandusteadlane ja tõlkija Helmi Eller (1902–1998) tegutses muu hulgas Stockholmis ilmunud Eesti Päevalehe juures järje­pideva kirjanduskriitikuna aastail 1959–1984. Lõviosa „Eesti mõttelukku” kogutust moodustavadki selles välja­andes avaldatud raamatuarvustused või täht­päevaga seotud ülevaatekirjutised, lisaks on mõni üksik ajalehtedes Teataja (­kogumikus esimene, aastast 1957) ja Välis-Eesti ilmunud tekst ning koodana monograafia „Ain Kalmus” (1986) algusots. Kogumikus pole niisiis ühtki ajakirjades Tulimuld ja Mana ilmunud Elleri artiklit. Lehe­kirjutistest on tehtud küll valik (seda aga ei ole kuidagi põhjendatud), hulk nappe ­raamatututvustusi on kõrvale jäänud (nt Jaan Lattikust, Ilona Laamanist, Karin Saarsenist, Liidia Tuulsest), siiski on „Eestlased eksiilis” suurelt jaolt omaaegse pagulas­kirjanduse tõtliku ja tutvustava funktsiooniga päevakaja kogumik, mitte eriline mõttelugu.

Ilmumiskontekst ja päevalehe seinast seina lugejaskonnaga arvestamine määrab ühtlasi paljude tekstide laadi. Arvustused kujutavad endast teoste tsitaadirohkeid ja refereerivaid kirjeldamisi, mis on tugevalt käsitletavas kinni ega aseta teoseid ülearu avarasse (üldise kirjandusmõtte või kultuuriloo) plaani; kujundite ja motiivide vaatlus piirdub valdavalt nende loetlemisega, pakkumata eripäraseid tõlgendusi või põhjalikumat analüüsi. Nii tekitab raamatu saatesõnas tsiteeritud Elleri iseloomustamine „põhjalikult ja intensiivse sisseelamisega” analüüsijana (lk 304) pisut nõutust. Autorite koguloomingut hõlmavad järelehüüded või tähtpäevakirjutised püsivad visalt nii elu- kui ka loomeloo faktide juures, üksnes vargsi ja tükati subjektiivseisse muljeisse eksides (nt „Professor Suitsust mõteldes”). Seega Elleri isiklikust mõtteruumist kogumik tuumakat pilti ei anna – kirjutiste peamine ajend näib olnuvat kaasaja kirjanduse hoidmine pildil ja lugejaskonna teadvuses. Selles tegevuses oli Eller kahtlemata üks usinamaid ja seetõttu ka tänuväärsemaid, sest kajastamist on leidnud pea kõik olulisemad pagulasautorid, lisaks vanematki kultuurilugu (nt Otto Wilhelm Masing ja Johann Heinrich Rosenplänter, kes mõistagi ei mahu raamatu pealkirjaks seatud sõnapaari alla). Pagulaskirjanduse ajaloos on Eller samuti ära märgitud just tänu arvustajaviljakusele, misjuures ta täitis „muidu pagulaskriitikas valdavalt tühja naiskriitiku nišši”.²

Siiski võinuks mingi huvitav isiklikumat laadi seisukoht tulla esile hoopis mõnest mõtteloo-raamatust välja jäänud napist palast. Näiteks hinnanguline arusaam vabavärsi kasutamisest³ või „siinpoolsete” ja „teise poole” prosaistide eristus, mis ei põhine mitte füüsilisel ruumil, vaid loomingusse kätketud miljöölistel tähelepanekutel ja psüühilistel reaktsioonidel vs. poeetilisel atmosfääril.⁴ Tõsi, niisugused täheldused on formaadile omaselt kõik ühtmoodi lakoonilised, jäädes välja arendamata. Ometi suurendanuks nende kaasamine raamatu väärtust, mis avaldub eeskätt kirjandusuurijatele: tähtsamad ­retseptsioonipudemed pea 30 aastast ühelt juhtivalt pagulaskriitikult on nüüd ühtede kaante vahel.

B. M.

 

Mall Hiiemäe. Väike putukaraamat rahva­pärimusest. Tartu: EKM Teadus­kirjastus, 2022. 279 lk.

Konnad eesti rahvapärimuses. Koostaja Mari-Ann Remmel. Tartu: Eestimaa Looduse Fond, 2022. 46 lk.

Eluslooduse väikestele esindajatele pühendatud rahvaluulekogumikud mitmekesis­tavad eesti loodusfolkloori käsitlust, suunates tähelepanu nendele, kes on tihti märkamatud, ehk isegi marginaalsed. Mall Hiiemäe toob välja, et putukanimetuste sõnalõpp –kas viitab väiksusele ja tühisusele (lk 8). Samal ajal on just pisiolendid eluslooduse osa, millega inimene suurima tõenäosusega iga päev kokku puutub. Hiiemäe kogumik kuulub pärimust liikide kaupa kaardistavate raamatute sarja, kus on juba vaadeldud loomi, linde, kalu ning puid-põõsaid. Nagu märgib Hiiemäe, on putukate tundmine rahva seas kõige kehvem, sest ühele rahvapärasele putuka­nimetusele võib looduses vastata sadu liike. Eesti looduses on ju umbes 11 000 putukaliiki. Hiiemäe raamatu peatükid järgivad rahvapärast jaotust: eraldi peatükid on liblikast, aga ka vaksikust (maamõõtja nimetus viitab teatud viisil liikuvale liblikavastsele), päevakoerast ja piksepenist (mõlemad liblikaröövikud), herne-, kapsa- ja leivaussist, kärbsest, kiilist, ämblikust jne. Rahvapäraste nimetuste ja kirjelduste virvarris pole olnud küllap kerge taksonoomilist korda luua, nt paklatori peatüki alla on koondatud teated torisevat heli tekitava taku sees elava olendi kohta, kuid lisatud ka putukat üldse mitte mainivad teated öösiti vokki vuristavast naisterahvast ööemast (lk 167–168). Putukad on inimeste majapidamises sagedad ja tihti soovimatud osalised, nii et ootuspäraselt on suur osa pärimusest seotud nende tõrjumisega: „Matsapäeval tuleb visata kolm angutäit sõnnigud oma lauda pealt naabri lauda poole, siis pole laudas suvel kärpsid. (Kihelkonna, 1946)” (lk 98); „Kui uss orast rikub, siis tuleb pista sõnadega sisse loet kepp mulda ja ussid kaduvat. (Pärnu-Jaagupi, 1929)” (lk 201). Teatud putukate kindlal viisil ilmumist on peetud endeks, näiteks nii kiilid kui ka harva nähtav vainu­köis on ennustanud sõda. Vainu­köit, st üksteise külge kleepununa edasi liikuvaid sääsevastseid, on peetud hirmutavaks, aga ka maagiliseks nähtuseks: kes julgeb vainu­köie paljakäsi lahutada, sellele on lubatud suuri tarkusi ja oskusi (lk 258–259).

Mari-Ann Remmel vaatleb konnapärimust tekstiliikide kaupa. Konnad on pärimusse jätnud mitmekesise jälje: neid on mainitud kohapärimuses, vanasõnades, muinasjuttudes, mõistatustes. Kõige rohkem leidub nende kohta usundilist pärimust: konnade järgi on ennustatud ilma ja inimeste käekäiku, viljasaaki, neid on kasutatud armumaagias ja arstimiseks. Konnade järgi on hinnatud vee kvaliteeti (lk 7–8). Suhtumine on olnud ambi­valentne: kuigi hoiatus, et konni ei tohi tappa, paistab olevat laialdane (lk 7), on näiteks kärnkonna peetud kahjulikuks loomaks, kes ennustab surma või ehmatab rasedaid, samal ajal on usutud, et teda tappes võib üheksa pattu andeks saada (lk 26). Ambivalentsusest annab tunnistust seegi, et raamatus pole tavaliselt konnade surmaga lõppevate karjapoiste mängude kirjeldusi – vastav pärimus on arhiivi jõudnud, kuid praegusaja ideoloogia ei soosi sellise pärimuse levitamist.⁵

Pärimuskogumikud pakuvad suurepärast ainest mõtisklemaks eluslooduse olukorra, samuti looduse ja inimese suhte ja selle muutumise üle. Tasub kas või võrrelda, kui palju pärimuslikku teavet on looduse kohta käibel: esimese kevadise liblika värvi järgi tuleva suve ennustamine on tänapäevalgi hästi tuntud (Hiiemäe, lk 120), seevastu esimene kevadine konn on endena peaaegu ununenud (Remmel, lk 8–10). Uuemad pärimusteated aga osutavad otseselt looduses toimunud muutustele: „Inimesed ütlevad, et vanasti oli jaaniussikesi rohkem [---] (Tartu, 2020)” (Hiiemäe, lk 39).

VIVIAN SIIRMAN

 

Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi. Keeletoimetamine. Kõrgkooliõpik. (Gigantum humeris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2022. 213 lk.

Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi. Keeletoimetamine. Harjutusi ja üles­andeid. (Gigantum humeris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2022. 149 lk.

Juba üle kümne aasta koolitatakse Tartu ja Tallinna ülikoolis magistriastmel keele­toimetajaid, seni aga ilma õpikuta. 2022. aastal ilmunud kauaoodatud õppevahendi autorid on kõik Eesti Keeletoimetajate Liidu ja Emakeele Seltsi keeletoimkonna liikmed.

Seni olid olemas vaid Lembit Abo käsiraamat „Käsikiri ja korrektuur. Käsi­raamat teaduslik-tehniliste teoste autoreile, tõlkijaile, toimetajaile” (1966, 2. tr 1975) ning Ellen Uuspõllu koostatud „Õpetusi ja ­harjutusi algajale keele­toimetajale” (2002, 6. tr 2015), mis oli Tartu Ülikoolis eesti filoloogide aine „Käsikirja toimetamine ja korrektuur” õppevahend. Alla 100-leheküljeline brošüür sisaldab põhilisi keele­toimetaja kutseoskuste arendamiseks vajalikke teemasid (õigekiri, vormi- ja sõnamoodustus, sõna tähendus, liiased väljendid, lauseehitus, loogikavead, kirjavahemärgid, stiil, võõrmõjud, korrektuuri­märgid) koos nende juurde käivate harjutustega.

Keeletoimetamise kõrgkooliõpikus on seitse peatükki: „Keeletoimetamise põhimõtted”, „Eri tüüpi tekstide toimetamine”, „Heakeelsus ja õigekeelsus”, „Lause toimetamine”, „Teksti toimetamine”, „Vormistus- ja vorminduspõhimõtted”, „Korrektuur”. Iga (ala)peatüki lõpus on lisalugemise soovitusnimestik, samuti viide harjutustele õpiku lisaköites. Nende koostamisel on kasutatud autorite toimetamis- ja ­õpetamistöö käigus kogutud keelematerjali. Raamatu lõpus on märksõnade sisujuht.

Väärtuslikem osa on teksti toimetamist ja vormistust puudutavad peatükid. Näiteks keeletoimetamise põhimõtete peatükis on toodud ülevaatlik toimetamise tasandeid tutvustav tabel (lk 28–29). Kantseliidi alapea­tükist (lk 158–159) loeme: „Nii 1970ndatel kui ka praegu on keeletoimetajatel näiteks olnud kõvasti tegemist, et tekstist välja saada ülekasutatud, kohati ebavajalike sõnade esikümme: antud, erinev, lõikes, läbi, osas, poolt, raames, teostama, täna, tänu (eessõnana). [---] Mõtlemise muutus võtab aega. Avalike sõnumite selgemat vormi on toetanud mitmesugused algatused, neist tuntuim on ilmselt selge keele liikumine. Selge sõnumi auhinnaga häid eeskujusid esile tõstes loodetakse, et asjaajamis­keeleski liigutaks täpsuse, selguse ja lihtsuse poole.”

Korrektuuri peatükk kajastab kahte ajastut: väljatrükile korrektuuriparanduste kandmise osa juurde (lk 198–201) kuulub korrektuurimärkide tabel ülalnimetatud Abo raamatust – midagi on aastakümnete möödudes samaks jäänud! Pole teada, kui palju neid märke praegusel ajal kasutatakse, ja nii järgnebki keeletoimetaja tänapäevast tööd kajastav osa, s.o arvutis ­korrektuuriparanduste alapeatükk. Kuvatõmmiste pildid (lk 204–205) on üsna raskesti loetavad, aga annavad siiski aimu PDF-failis paranduste sissekandmise viisidest.

Komistasin mõningate konaruste peale. „Seadustes kirjutatakse riigikogu ning maksu- ja tolliamet läbiva suur­tähega, ajakirjanduses eelistatakse enamasti väike­tähelist varianti” (lk 63) – et alguses on toodud läbiva suurtähe näide, siis oleks oodanud kirjapilti Riigikogu ning Maksu- ja Tolliamet. Hüüumärki lause sees tutvustab näide (lk 95): „Tõmbas tapeedi sirrdi! seina küljest lahti” – p.o sirdi! Õigekeelsuse peatüki alapeatükis „Muud märgid” on kirjas: „† (rist) – kasutatakse nime ees elulooandmetes” – minu teada tähistatakse ristiga surmaaega.

Need apsud on tühiasi, kuna valmis on saanud vajalik õpperaamat. Eks seetõttu pälviski Reili Arguse, Katrin Kerni ja Helika Mäekivi töö 2022. aasta parima kõrgkooliõpiku tiitli (kahasse õpikuga „Visuaalsete pädevuste harjutusvara – digiõpik videotöös alustajatele”). Argus peab tunnustust oluliseks, sest kõrgkooliõpiku koostamine on olnud suuresti missioonitöö, mida autorid on teinud ajendatuna sellest, et aja- või asjakohane õppe­materjal puudus. „Nad soovivad valdkonna arendamisse panustada, hoolimata sellest, et tegemist ei ole teaduskirjanduse kõrgetes kategooriates mõõdetava ja teadlase­karjääri edendava tööga.”⁶

T. H.

 

1. märtsil toimus Tallinnas lastekirjanduse keskuses lastekirjanduse aastakoosolek. Jaanika Palm andis ülevaate möödunud aastal välja antud eesti algu­pärasest lastekirjandusest, Krista Kumberg tõlkekirjandusest, Helena Kostenok noorte­kirjandusest ja Anneliis Lepp kõneles lasteraamatuillustratsioonidest.

2.–3. märtsil toimus Kuremaa lossis folkloristide 17. talvekonverents „Mängimine ja mängulisus folklooris”. Kõneldi mänguasjadest, mängimisest ja mängudest nii virtuaalses kui ka pärismaailmas, nii eesti, komi, baltisaksa, ainu kui ka Kesk-Ameerika rahvaste traditsioonis. Plenaar­ettekande teemal „Lapse mõistmine ühis­konnas ja mängu evolutsiooniline tähendus” pidas sotsioloog Dagmar Kutsar. Ettekannetega esinesid Ell Vahtramäe („Mängime ühtset eesti kooli! Vene kooli üleminek eesti õppe­keelele”), Nikolay Kuznetsov („Акань ’nukk’ komi keeles, kirjanduses ja rahvaluules”), Helena Grauberg („Mitte ainult mängu asi. Eseme­uurimus nukk Lottest museoloogilisest aspektist”), Liis Järv („Mängulised ­kollektsionäärid ja muuseum”), Helina Harend, Astrid Tuisk („Trihvaa, tukikas või uka-uka? Jooksu­mängud muutumises”), Reet Bender („Waschnik, härra Krookus ja teised. Välja­mõeldud mängumaailmad baltisaksa laste mängudes”), Madis Kats („Kuidas nad on? Visuaal­etnograafiline vaade laste oma-aega”), Riho Viik („Elutarbelised võimuvõitlusmängud”), Raimond Tunnel („Kuidas mõista mängimist? Video­mängude näitel”). Oli ka viis ingliskeelset ettekannet TÜ magistrantidelt ja doktorantidelt: esinesid Marie-Luise Meier, Aaron S. Reed, Evgeniya Grafskaya, Savannah-Rivka Powell ja Jason S. Cordova.

8. märtsil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Idamari naine – kas mehe selja taga või mehe ees?”. Etnoloog Ljudmila Jamurzina kõneles, milline on naise roll tänapäeval Marimaal ning milline on Eestis elavate mari naiste identiteet.

14. märtsil tähistati Tartu Ülikoolis emakeelepäeva ettekandekoosolekuga, mil­le tähelepanu keskmes oli eesti keele õppimine. Esinesid eesti keele (võõr­keelena) professor Birute Klaas-Lang ja keelepoliitika teadur Kerttu Rozenvalde („Kuidas jõuda Tartu Ülikoolis kaasava keelepoliitikani?”). Tomáš Pavelka kõneles oma õpiteekonnast, eesti keelest ja eestlastest. Rektor andis psühholingvistika kaasprofessorile Virve-Anneli Vihmanile ja tema töörühmale üle Tartu Ülikooli keele­teo auhinna.

14. märtsil peeti Eesti Rahvusraamatu­kogus emakeelepäeva konverents „Tunnete keel ja tehnoloogia”. Esinesid Eesti TA president Tarmo Soomere („Tunnete ja tehnoloogia sümbioos kui eduka (teadus)kommunikatsiooni nurgakivi”), Kuldar Taveter (TÜ, „Emotsioonid, keel ja arvutid”), Liisi Piits (EKI, „Väljendusrikas kõnesüntees”), Mari Uusküla (EKI, „Keel – inimese supervõime”), Siim Oskar Ots (Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilane, „Välismaal sirgunud Eesti noore emakeel”) ja Doris Kareva („Tunnete keel”).

14. märtsil tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis koostöös Eesti Kultuuriseltside Ühendusega emakeelepäeva. Üritus oli pühendatud kahele omas kultuuris tähele­panuväärsele kirjanikule, emakeele ja emakeelse kirjasõna arendajale: Lydia Koidulale (1843–1886) ja Lesja Ukrajinkale (1871–1913). Kristi Metste kõneles Koidulast ja muusikast ning Olha Petrovõts Lesja Ukrajinkast („A wonder woman of ­Ukrainian literature”).

14. märtsil korraldas Emakeele Selts keele­päeva Tallinnas Audentese erakoolis. Esinesid Eesti Keele Instituudi teadurid. Arutelu võõrsõnade teemal juhtis Tiina Paet, Sõnaveebi töötuba juhtis Marja Vaba ja keeletehnoloogia võimalusi tutvustavat töötuba Tiiu Üksik.

14. märtsil kuulutati välja 2022. aasta keele­teo konkursi võitjad. Peaauhinna pälvis EKI inspiratsiooni­päev „Näitame keelt”, rahvaauhinna võitsid EKI ja Eesti Rahvusringhäälingu koostöös valminud keeleajalooteemalised keele­killud ETV-s.

15. märtsil toimus Emakeele Seltsi korraldatud keelepäev Ülenurme Gümnaasiumis. Ettekannetega esinesid Külli Habicht (TÜ, „Milleks uurida vana kirjakeelt?”), Annika Hussar (TLÜ, „Mitut Laurat ja Rasmust sa tead?”) ja Elisabeth Kaukonen (TÜ, „Eurotibidest ja keevitajaonudest ehk Kuidas väljendatakse sugusid eesti keele liitsõnades?”).

16. märtsil korraldati Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis Academia Pernaviensise XIX mõttekoda teemal „Miks keel on tähtis?”. Mõttekoja külalised olid akadeemik Karl Pajusalu (TÜ eesti keele ajaloo ja murrete professor) ning tema pojad Mihkel Pajusalu (TÜ Tartu observatooriumi kosmosetehno­loogia kaasprofessor) ja Sander Pajusalu (TÜ kliinilise meditsiini instituudi kaasprofessor). Arutleti keele tähenduse, tunnetuse ja kasutuse üle nii kultuurilisest kui ka erinevate teadusvaldkondade vaatenurgast, samuti kõneldi liivi keelest ja meelest, eesti keele kasutamisest teaduses ja eesti teaduskeele olulisusest.  

17. märtsi Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse dekadentsiteemalisel lugemisseminaril arutleti Émile Verhaereni ja Valeri Brjussovi luule üle. Vaatluse all olid kaks luulevalimikku: Verhaereni „Valik luuletisi” (1929) Johannes Semperi tõlkes ja Brjussovi „Nägemise ülistus” (1978) Kalju Kanguri tõlkes. 

22. märtsil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu. Madis Arukask esines ettekandega „Usk, lootus ja meeleheide – soome-ugri rahvaste kirjalikud eeposed”.

23. märtsil oli Eesti Rahva Muuseumis külas F. J. Wiedemanni keeleauhinna 2023. aasta laureaat, keelekorraldaja ja nimeuurija Peeter Päll. Ta pidas ettekande „Keelekorraldus – kas mitme tundmatuga võrrand?”

24. märtsil toimus Tartus Emakeele Seltsi aastakoosolek. Akadeemilise ühisettekande pidasid Andra Kütt ja Reili Argus („Eesti laste jutustamis- ja viitamisoskuse seosed keelelise kasvukeskkonnaga”). Seltsi auliikmeks valiti Peeter Päll, uus teadussekretär on Marit Alas.

24. märtsil peeti Tartus ajakirja Akadeemia auhinnaseminar. Kuulda sai kuldlaureaatide ettekandeid: Jaan Undusk („Moraali ja mõistlikkuse piiril”), Maarja Siiner („Keeleärevus, keeleparanoia ja kaoseteooria”), Priit Pikamäe („Generaal­advokaat”) ja Riho Nõmmik („Reis Marsile. Milleks?”). Esines ka tõlkeauhinna laureaat Janika Päll. Hõbeauhinnad said Mihkel Mutt, Rein Veidemann, Marek Tamm, Kaarina Rein, Tiina Kirss ja Ene-Margit Tiit.

30. märtsil Tartus toimunud Akadeemilise Rahvaluule Seltsi koosolek oli pühendatud folkloristi ja kirjandusteadlase Rudolf Põldmäe 115. sünniaastapäevale. Mari-Ann Remmel pidas ettekande „Rännakud Rudolf Põldmäega – sissevaade tema välitööpäevikutesse 1929–1958”. Põldmäe ekspeditsioonipäevikud annavad omanäolise ülevaate ajastu vaimust, piirkondade eripäradest, inimtüüpidest ja eluolust, samuti teatud päevapoliitilistest ja usuliikumistega seotud teguritest.

30. märtsil toimus Tartu Ülikoolis vaimse tervise konverents „Sõna jõud”. Üks peaesineja oli folklorist Reet Hiiemäe, kes kõneles vaikimisest kui omamoodi kõnekast suhtlusaktist, samuti maagilisest sõnakasutusest kaitseks ja jõu andmiseks. Vestlusringi „Sõna jõud? Kuidas kuuldut päriselus rakendada” juhtis Arne Merilai.

30.–31. märtsil korraldas Eesti Rahva Muuseum Tartus aastakonverentsi „Õige keha, vale keha?”. Konverentsil kuulis ettekandeid inimkeha kultuurilisest mõtestamisest eri distsipliinide vaate­nurgast ja mitmesuguste sotsiaalsete, poliitiliste, majandus- ning võimusuhete kontekstis Eestis erinevatel ajaloo­perioodidel. Teiste hulgas esinesid Madis Arukask (TÜ, „Alastus ja juuksed eesti ja naaberrahvaste rahvakultuuris”), Kadri Tüür (TLÜ / Viljandi Kultuuri­akadeemia) ja Julia Kuznetski (TLÜ, „Naise kehalisus Eesti nüüdisluules: ökofeministlikke tähelepanekuid”), Reet Hiiemäe (EKM, „Kehalisusest pärimuslikes naiste rituaalides”), Eve Annuk (EKM, „„Väike kuivetanud kääbuke”: keha(lisuse) kujutamine Lilli Suburgi (1841–1923) mälestustes”), Terje Anepaio (ERM, „Murtud elu. Füüsiline ja vaimne kannatuskogemus Siberis eesti naise kirjades 1949–1956”), Danila Rygovskiy (TÜ, „„Puhtad” ja „­mustad” nõud kui sotsiaalsed kategooriad ja kehapraktikad Siberi ning Eesti vene vanausuliste kombestikus”).

Foto: Jüri Viikberg

19. jaanuaril 2023 jõudis lõpule Emakeele Seltsi kauaaegse raudvara Helju Kaalu elutee. Üle poole sajandi oma elust pühendas ta eesti keelele ja tööle Emakeele Seltsis, saades otsekui seltsi sümboliks, ilma temata olnuks selle igapäevast elu raske ettegi kujutada. Keeleinimese ametialale jõudmist ei osanud ta ise oma noorpõlves plaanida, aga otsustavaks said ühiskondlikud olud tema kujunemisaastail.

Helju Kübar sündis 6. märtsil 1930 Räpina vallas Raadama külas, ta lõpetas 1949. aasta kevadel 1. lennus Räpina Keskkooli ja astus sama aasta sügisel Tartu ülikooli ajaloo osakonda. Maalapsena eelistas ta oma tulevase erialavalikuna etnograafiat, kuni saatus kõik tema plaanid uppi lõi. 1950. aastal arreteeriti kodanliku natsionalisti pähe tema isa, kellele määrati karistuseks tollal tavapärane 25 + 5. Esiotsa õnnestus Heljul ülikooli eest seda fakti varjata, aga mitte kauaks, 1952. aasta kevadel eksmatrikuleeriti III kursuse tudeng kui rahvavaenlase tütar. Järgnesid alandavad tööotsingud, sest „ankeet oli määritud” ja teda ei julgetud tööle võtta, kuni lõpuks õnnestus saada tööd esiti raamatukoguhoidja asendajana ja seejärel tehases Taksomeeter – ametlikult tõmblukkude tsehhi abitöölisena, tegelikult aga sekretäri abilisena. Ei olnud siiski halba ilma heata: seal tutvus ta oma tulevase abikaasa, insener Jüri Kaaluga.

Pärast Stalini surma, kui olud õige pisut leebusid, taotles Helju Kaal Moskvast luba ülikooliõpingute jätkamiseks. 1953. aasta sügisel kutsuti ta ülikooli rektori Fjodor Klementi audientsile, kes selgitas, et ajaloo erialal jätkata pole tal „arusaadavatel põhjustel” võimalik, aga kõne alla võiks tulla näiteks filoloogia samas teaduskonnas. Nii saigi Helju Kaalust eesti filoloogia kaug­õppeüliõpilane. IV kursusel liitus ta statsionaaridega, valis kitsamaks erialaks soome-ugri keeled ja lõpetas ülikooli 1958. aastal n-ö vabadiplomiga. Tollasest (õpetaja) töökohale suunamisest Helju Kaal pääses, sest tema abikaasa juba töötas Tallinnas. Et Emakeele Selts vajas uut tööjõudu, soovitas teda seltsile diplomitöö juhendaja Paula Palmeos.

1. septembril 1958 vormistati Helju Kaal tööle seltsi vanembibliograafina, ent temast sai töötaja, keda jätkus täitma mitme­suguseid ülesandeid. Pärast hirmutavaid terroriaastaid oli Emakeele Seltsi vastutav sekretär Heino Ahven suutnud vähehaaval taastada murdekorrespondentide võrgu ja 1958. aastal jätkusid keeleainestiku kogumise võistlused. Edasised võistlused (1959–1995, 2001) jäidki peamiselt Helju Kaalu õlule. Tema hooleks oli käia Eesti eri paigus kaastöölisi juhendamas, kirjutada murdekogumisele innustavaid artikleid ning pidada ettekandeid murdekeele ja selle kogumise tähtsusest. Iga-aastaste murdevõistluste läbiviimine tähendas ajamahukat hoogtööd, mis hõlmas võistluste ettevalmistamist, üles­kutsete kirjutamist, küsitlusteemade ja sedelite levitamist, ent ka hulgalisi kirja­vahetusi ning võistlustööde arvelevõttu. Aga mitte ainult. Kui oli hädasti vaja uusi küsitluskavu, siis asus ta neid koostama. Väljaandes Kodumurre ilmusidki „Maastik” (1960), „Inimese keha ja selle osad” (1960), „Rahvapäraseid väljendeid inimese kohta” (1962) ja „Mõõdud” (1963), asjatundlikud ja põhjalikud abivahendid kogujatele. See kõik oli Helju Kaalule meele­pärane tegevus. Ta tundis rõõmu kohtumistest tollaste teenekate murde­kogujatega nii Tallinnas kui ka nende kodukohas, olgu mainitud Theodor Saar Kihnus, Aadu Toomessalu Pöides, Vladimir Paivel Lümandas, Floriida Sillavee Rõuges ja Alli Vetekaja Iisakus. Elavast murdekeelest ja ärksast murde­rahvast ammutas ta rõõmu ja energiat. Niisama oodatud oli talle keele­päevade korraldamine kümnetes koolides üle Eesti, isegi kui see kasvatas tema töömahtu oluliselt. Pole siis imestada, et igaüks, kel oli vähegi pistmist Emakeele Seltsiga, puutus kokku ka Helju Kaaluga. Seltsi kontor, tema omaaegne töötuba, on olnud Eesti keeleelu üks keskseid kohti, olgugi seltsi liikmeskond hajali üle maa. Keeleinstituudi rahvaga tegutses ta sama katuse all ühiseid murde­kogusid hooldades, ent väga tihedalt oli ta seotud ka ülikooli­inimestega, olgu siis ettekandekoosolekutel, keelepäevadel või seoses mitmesuguste väljaannetega. Kõikidesse suhtus ta väga sõbralikult ja lugu­pidavalt, selles ei puudunud ka aupaklikkus. Eesnime pidi kutsus ta nooremaid või n-ö omasugusemaid kolleege (Helmi, Salme, Hella), aga lähima töökaaslase Heino Ahvena poole pöördus elu lõpuni täisnimega ja ei rääkinud ta kunagi ka näiteks Kasest ega Veskist, nad olid tema keelel üksnes professor Kask ja akadeemik Veski.

Et Helju Kaalule olid loomuomased korrektsus ja korraarmastus, siis langes tema õlule veel keeleliste bibliograafiate koostamine ja seltsi raamatukogu korrashoid. Esimesele ülevaatele („Keelelist bibliograafiat”, 1958) järgnesid mahukamad „Emakeele Seltsi aastaraamatu I–X (1955–1964) koondsisukord” (1967), „J. V. Veski tööde bibliograafiad” (1969), „A. Kase keeleliste tööde bibliograafia (1963–1971)” (1972) ja „Emakeele Seltsi aastaraamatu 1–50 bibliograafia” (2004). Need olid kõik aega ja täpsust nõudvad tööd, mille tähendust ja olulisust märgatakse hoopis hiljem (kui üldse). Sellesse ritta kuulub kindlasti ka tänuväärt keeleelu kroonika väljaandes Kodumurre. Lisaks on ta osalenud seltsi arhiivimaterjalide korrastamisel (enne nende loovutamist akadeemia keskarhiivile) ning seltsi raamatukogu elektroonilise kataloogi koostamisel. Korrastustööde käigus said tema nooremad kolleegid ühtlasi aimu laastavast stalinismist. 1950. aastal tuli nimelt seltsi raamatukogust kõrvaldada eesti rahvusteaduste kullafondi kuuluvaid teoseid, sest neis nähti avalduvat „fašistlikke, rassistlikke ja nõukogudevastaseid tendentse”. Neid rusuvaid aegu meenutas Helju Kaal väga delikaatselt, ilma kedagi nimeliselt mainimata, veel vähem süüdistamata, sest „ajad lihtsalt olid sellised”.

Omajagu hoolt nõudis muidugi ka seltsi raamatukogu, mis on täienenud vahetuse, kinkimise või ostude teel. Helju Kaal hoidis silma peal lisandunud teostel ja alates 1971. aastast koostas ta aasta­raamatus rubriiki seltsile saabunud kirjandusest. Kitsaste olude kiuste korraldas ta väljaannete vahetust kodu- ja välismaa sõsarseltside ning teadusasutustega. Kes on korragi käinud seltsist raamatuid laenamas, on võinud imetleda Helju Kaalu koostatud sedelkartoteeki, mis oli järjestatud nii autorinime, teose pealkirja kui ka sarjanimetuse järgi. Et ka kirjanduse paigutus riiulitel järgis tema süsteemi, siis nägi laenutamine välja nii, et ta vaatas raamatu asukoha kartoteegist ning seejärel ulataski juba oma käega soovitud teose.

Mainitud tegevused tähendasid Helju Kaalule juba parajat töökoormust, aga vajaduse korral asus ta filoloogi ja murde­tundjana meelsasti appi nii käsi­kirjade trükiks ettevalmistamisel kui ka toimetamisel. Ta on koos Mari Musta ja Eevi Rossiga trükki toimetanud korrespondentide kogumikud „Kuiss vanal Võromaal eleti” (2005) ja „Ennemustitsel Mulgimaal” (2008) ning Marta Mäesalu „Mineviku­pärandit Häädemeestelt” (2012). Siin kulusid marjaks ära tema Räpina murraku valdamine ja teadmised Lõuna-Eesti murrete kohta laiemalt.

Kõiki oma mitmesuguseid ülesandeid täitis Helju Kaal suure hoole ja armastusega. Oma enesestmõistetava kohalolu, abivalmiduse ja sõbralikkuse tõttu peeti teda seltsi tõeliseks perenaiseks. Helju Kaalu pühendunud tööd eesti keele heaks on tunnustanud haridusministeerium, president Toomas Hendrik Ilveselt sai ta 2008. aastal Valgetähe V klassi teenetemärgi. Emakeele Seltsi auliige oli ta 2010. aastast.

Helju Kaal saadeti viimsele teekonnale Tartu krematooriumist 28. jaanuaril 2023 ja ta sängitatakse Liiva kalmistule Tallinnas.

Keelekorralduse põhimõtted jõuavad tekstidesse mitut teed pidi, nii kirjalike keele­nõuannete kui ka vahendajagrupi ehk keeletoimetajate valikute ja otsuste kaudu. Keeletoimetajad omandavad keelekorralduse põhimõtted ja teadmised üldjuhul ülikoolis, hiljem muidugi ka töö ja enesetäiendamise käigus.

Enamasti on keeletoimetajatel filoloogiline haridus, suurem osa toimetajatest ongi lõpetanud eesti filoloogia õppekava. Noorematest keeletoimetajatest moodustavad olulise osa need, kes on õppinud just nimelt keeletoimetamist. Keeletoimetajaks saab praegu õppida Tallinna Ülikooli keele­teaduse ja keeletoimetamise magistri­kaval ja Tartu Ülikoolis soome-ugri ja eesti filoloogia magistrikaval eesti keele hoolde mooduli ainete toel.

 

Ülikoolid ja õppekavad

Kuigi eraldi erialana ei ole keeletoimetamist mitte alati ülikoolides õpetatud, on eesti filoloogia õppekavades ikka lisaks õige- ja heakeelsuse ainetele leidunud kitsamalt toimetamisega seotud aineid või aineplokke. Tartu Ülikooli magistriõppe­kavas oli 2003.–2014. aastani keeletoime­tamine eraldi spetsialiseerumisharu. Alates 2015/2016. õppeaastast sai keele­toimetaja eriala aineid õppida ühe valikuna moodulis „Valitav lisapädevus oma erialal”. Praegu on Tartu Ülikoolis võimalik keeletoimetamist õppida bakalaureuse­tasemel, kus on eesti ja soome-ugri keele­teaduse õppe­kavas 6 ainepunkti (EAP, võrdub üliõpilase tehtava 26 töötunniga) mahus keeletoimetamise aineid, millele lisandub soovi korral 6-punktine toimetamispraktika. Kui arvestada, et kokku on bakalaureuse­taseme õppekava maht 180 EAP-d, moodustavad need ained alla 10 protsendi ainetest. Magistritasemel (õppekava maht on 120 EAP-d) on moodulis „Eesti keele hoole” 18 EAP eest toimetamis­aineid (majandus-, õigus- ja halduskeele eri­kursused, stilistika, tehnikatekstide toi­metamine, toimetamine veebis ja tehniline toimetamine, tõlke toimetamine). Nendele ainetele lisaks tehakse 6 EAP eest toimetamis­praktikat. 2023/2024. õppe­aastaks valmib uus õppekava, kuhu tuleb 12 EAP mahus valik­moodul „Keeletoimetamine”.

Tallinna Ülikoolis loodi keeletoimetamise magistrikava 2004. aastal. Alates 2017. aastast on keeletoimetamine keeleteaduse ja keeletoimetamise liitõppekava osa. Bakalaureusetasemel oli Tallinna Ülikoolis 2017. aastani eraldi referent-toimetaja eriala, nüüd moodustab see eesti filoloogia õppekavas ühe peaeriala. Paralleelselt on refereerimise ja keeletoimetamise ainetest komplekteeritud 48 EAP mahus kõrvaleriala, mida saavad valida ja ka valivad eesti filoloogia üliõpilaste kõrval kõikide teiste humanitaarteaduste instituudi erialade üliõpilased. Magistritasemel on erialaaineid kokku 84 EAP-d (ülejäänud punktimahu täidab üks vabaaine, üks üleülikooliline sissejuhatav aine ja magistritöö). Erialaainete hulgas on keeletoimetaja peaeriala maht 27 EAP-d ja sinna kuuluvad ained, nagu toimetamine, kirjastamise alused ja kirjandusliku teksti toimetamine, eri tekstiliikide toimetamine ja terminoloogia ning 6-punktine toimetamispraktika. Lisaks teevad keeletoimetaja peaeriala üliõpilased magistri­seminaris 3 EAP mahus individuaalset toimetamistööd. Kuna keeletoimetamine on täna­päeval tihedalt seotud tõlkimisega, sest väga suur osa toimetatavatest tekstidest on tõlketekstid, on keeletoimetajate õppekavva lisatud kolm tõlkeainet (tõlke­lingvistika; kirjaliku tõlke alused; projektijuhtimine, masintõlge ja tõlketehnika).

Peamine ainekursus, kus keelekorralduspõhimõtteid on läbi aegade käsitletud, on mõlema ülikooli keeletoimetajate õppekavas olnud kas keelekorralduse või oskuskeelekorralduse kursus. Nii oli 1992.–1994. aastani Tartu Ülikooli eesti filoloogia õppekavas Tiiu Erelti loetav aine „Eesti keelekorralduse ajalugu kesk­astmes”, 1997.–2007. aastani „Eesti keele­korraldus”, 1995.–2014. aastani aine „Oskuskeele­korraldus”, aastatel 2007–2013 „Eesti kirja­keele ajalugu ja korraldus”, „Erikursus oskuskeele- ja nimekorraldusest” ning 2019. aastal „Eesti keele korraldamine ja seisund”. Kuigi aine nimetus on aja jooksul muutunud, on ainekaartidelt näha, et peamised teemad ja ainekirjandus, sh kohustuslik kirjandus, on samaks jäänud. Tallinna Ülikooli keeletoimetamise õppeainete täpsed nimetused varieeruvad, kuid vaadates ainekaartidel esitatud kirjandust, on näha, et üheksakümnendatest alates (varasemad ainekaardid ei olnud autorile kättesaadavad) on kohustusliku kirjanduse hulgas olnud alati Tiiu Erelti „Eesti keele­korraldus” (2002). Seega võib öelda, et üksikisiku, antud juhul Tiiu Erelti mõju on olnud valdkonna spetsialistide kujundamisel suur, seda mitme põlvkonna keele­toimetajate puhul, ning väljendudes kas otseselt ainet õpetades või kaudsemalt, tema kirjutatud keelekorralduse tüvitekstidega.

Mõlema ülikooli õppekavade muutusi jälgides on näha, et keeletoimetaja erialaga seotud õppekavad ja ainemoodulid peegeldavad riigi tasandil toimuvaid haridusmuutusi: õppekavade koondamise tagajärjel on saanud 2000. aastate alguses eraldi õppekavadest esialgu omaette eriala ja seejärel mõnikord veelgi väiksema mahuga valikmoodul. Sellise koondamise tagajärjel on paratamatult tulnud millestki loobuda ja ainekursusi ühendada. Nii on keelekorralduse üldisemaid põhimõtteid puudutav olnud algselt eraldi keelekorralduse ainekursus ja seejärel liikunud teiste ainete alateema(de)ks. Iseenesest ei oleks see probleem, kuid väike kahtlus siiski tekib, kas keelekorraldusega seotud teoreetilised teemad saavad teiste ainete sees piisavalt aega ja ruumi.

 

Õppeained

Kui heita pilk õppekavadesse ja vaadata, mis aineid näiteks Tartu Ülikoolis 2004/2005. õppeaasta keeletoimetaja erialamoodulis õpetati, on näha, et lisaks eri tekstiliikide toimetamise ainetele tuli üliõpilastel läbida üldisemat tausta pakkuvad ained, nagu korpuste praktika, erikursus kirjakeele varieerumisest, suuline kõne ning tekstianalüüs. Keelekorraldusega seotud aineid oli moodulis kaks: nimekorraldus ja oskuskeelekorraldus.

Pea kakskümmend aastat hiljem ehk 2021/2022. õppeaastal on keeletoimetaja valikmoodulis endiselt eri tekstiliikide toimetamise ained. Oskuskeel ja nime­korraldus on nihkunud üheks aineks, lisandunud on stilistika, toimetamine veebis ja tõlke toimetamise kursus.

Tallinna Ülikoolis oli 2004/2005. õppeaasta keeletoimetaja magistrikavas mitu eri tekstiliikide toimetamise ainet (nt õigus- ja haldusteksti, ilukirjandusteksti toimetamine), eesti keele variatiivsuse aine, aga ka üldisemad ainekursused, nagu sotsiolingvistika ja keelepoliitika. 2021/2022. õppeaasta keeletoimetaja erialamoodulis on terminoloogia aine nihkunud magistri­seminari ja eri tekstiliikide toimetamise aine osaks, lisandunud on tõlkimisega seotud ained, nt masintõlke ja projekti­juhtimise kursus, ja rakenduslingvistika erikursus, mis paaril viimasel aastal on sisult olnud nimekorraldus.

Kursuste ainekaartidelt saab aimu ka sellest, mida täpsemalt eri ained sisaldasid. Näiteks on Tallinna Ülikoolis 2015. ja 2018. aasta keelelise toimetamise aine nii loengu­maht tundides (42 akadeemilist tundi 6-punktisel kursusel), õpiväljundid kui ka eesmärgid jäänud samaks. Teemadesse on aga 2018. aastal lisandunud toimetamise etapid ja teksti toimetamisvajaduse hindamine ning eraldi märk­sõnaga on välja toodud korrektuur. Ka aine­kursuse kirjandus on püsinud suures osas muutumatuna. 2021. aasta aine­kaardilt paistab, et auditoorsete tundide arv on varasemaga võrreldes isegi suurenenud (48 tundi).

Ühelt poolt näitavad toimunud muutused õppekava tänapäeva keeletoimetamise nõudmistega kohandamist, näiteks tõlkimisega seotud ainete lisandumine. Teisalt paistab õppekavadest veidi ka kurb tõsiasi, et aineid õppekavva planeerides tuleb tahes-tahtmata arvestada sellega, millised ainekursused on olemasolevate õppejõudude ja nende teadmiste ringiga kaetud ja millised mitte. Aineid, mis annaksid üliõpilastele keeletoimetajana küll hea ettevalmistuse, nt eri tüüpi ilu­kirjandustekstide toimetamine ja reklaamtekstide stilistika, küljendamine, masintõlke järeltoimetamine, ei saa õppekavva planeerida kas või selle tõttu, et vastava ala õppejõude ei leidu kas üldse või ei leidu piisavalt.

 

Toimetajaelu: tellijad, tõlkijad, autorid

Hoolimata sellest, et ainekursuste sisu tänapäevastatakse pidevalt, tekib tihti igapäevases õpetamistöös küsimus, kas üldse ja kuivõrd suudab ülikool tegelikult tulevast keeletoimetajat tema tööks ette valmistada. Üha enam tunnevad värskelt tööle asunud keeletoimetajad, et nad oleksid justkui kahe tule vahel. Töö tellijat ehk klienti huvitab tihti ainult tähtaeg ja hind – et töö saaks ruttu tehtud ja et trükist saaks palju müüa ning nii, et keeletoimetamise hind moodustaks kogu trükise hinnast võimalikult väikese osa. Seetõttu on järjest vähem teoseid, millel on sisutoimetaja, ja teksti sisuliste probleemide märkamine jääb sageli keeletoimetaja õlule.

Keeletoimetaja teise partneri, tõlkija huvi on sageli kitsalt see, et mõte oleks hästi edasi antud, et tõlge oleks täpne. Vahel soovib tõlkija ka seda, et keele­toimetaja töö ei võtaks väga palju aega, sest enamasti kulub tõlkimiseks rohkem aega kui esialgu plaanitud ning kuna käsikirja trükki andmise tähtaega enamasti nihutada ei saa, lüheneb just see aeg, mis oli mõeldud keeletoimetamisele.

Keeletoimetaja võib olla autori parim sõber. Arvestada tuleb aga sellega, et autori jaoks on tema tekst juba olemuslikult väga kallis ja mõnikord tunduvad keeletoimetaja pakutud muudatused, isegi siis, kui need teevad teksti paremaks, autori jaoks häirivad või lausa haavavad. Seega peab keeletoimetaja olema paranduste põhjendamisel delikaatne ja oskama autori tunnetega arvestada. Mõnikord on aga keeletoimetaja mõne autori jaoks lihtsalt keegi, kes „teeb keele korda”. Selline tellija tavaliselt ei soovigi parandusi üle vaadata. Vahel aga tahetakse keeletoimetaja käest just nimelt keelenõu, soovitakse arutleda ja koos lahendusi otsida.

Omaette oskust nõuab eriti algajalt keele­toimetajalt tekstist distantseerumine – alati ei peegelda tekst toimetaja enda eetilisi tõekspidamisi ja oskus rahulikult toimetada seisukohti, millega ise kuidagi nõus olla ei saa, areneb aastate jooksul.

Loomulikult on trükisel ka sihtrühm ehk lugeja, keda ei huvita mitte see, kas ja kui palju keeletoimetaja tekstiga tööd teha sai või kas autor või tõlkija suhtus ette­panekutesse hästi või mitte, vaid lihtsalt see, et teksti oleks hea ja huvitav lugeda. Lugeja ei peakski märkama, kas keele­toimetaja on oma tööd hästi või halvasti teinud. Kui lugeja hakkab keeletoimetaja peale mõtlema, võib olla tegemist tekstiga, mida ei ole mingil põhjusel hea lugeda.

Järjest sagedamini on keeletoimetaja vastakate huvide keskmes ka situatsioonis, kus ta peab (nt ametitekstides) järgima kirjakeele normi, kuid samas tulema toime ühiskonnas toimuvate keelekorraldus­arutelude ja mullistuste tõttu tekkinud segadusega. Kui keeleelust veidi kaugemad inimesed kuulevad, et midagi justkui toimub, et arutletakse kirjakeele normimise kaotamise üle vms, tekib keelekasutajas tihti ebakindlus. Levinud on hulk keelekorraldusega seotud müüte, nagu „nüüd on ju kõik vabaks lastud” või „need reeglid muutuvad nii sageli, et kuidagi ei jõua järge pidada” või vastupidi – „reeglid on reeglid, aga tegelikult on keel hoopis midagi muud”. Sellise suhtumise ja ebakindluse sees peab keeletoimetaja suutma endiselt toime tulla, otsustada, mis tekstiga on tegemist, kellele see on suunatud, kui rangelt tuleks normi järgida, millist stiili hoida ja kuidas tehtud keelevalikuid peaks autorile põhjendama.

Ideaalis tuleb õpetada tulevasi keele­toimetajaid nii, et nad kogu selles eri osapoolte tahtmiste-soovide-tõekspidamiste puntras säilitaksid igas olukorras professionaalsuse. Kindlasti ei piirdu keele­toimetajaõpe komareeglite drillimise või muude õigekirjanüanssidega – palju olulisem on õpetada tuleviku keeletoimetajad tajuma keelt sügavamalt ja laiemalt. Keeletoimetaja peab mõistma keele struktuuri, eri tasandeid, suutma saada aru keele­muutustest, nende regulaarsusest või ebaregulaarsusest, võimalikest põhjustest, tajuma keele üldisi arengusuundumusi, et teha nende teadmiste taustal ise adekvaatseid ja tekstikohaseid otsuseid. Toimetaja peab suutma mõtestada õigekirja kui kokkulepet, ka seda, miks just selline kokkulepe parasjagu kehtib. Seega peab ta tundma keelekorralduse üldisi põhi­mõtteid ja seda, et need põhimõtted võidakse aja jooksul ümber hinnata.

 

Keeletoimetajate ettevalmistamise probleemkohti. Ühe õppejõu vaade

Kuigi õppejõud on üksmeelel selles, et tulevastele keeletoimetajatele on praktiliste oskuste kõrval tähtis anda lai teoreetiline keeleteaduslik taust, on üliõpilaste vaade vahel teistsugune. Mõnikord on üliõpilaste arvates keeletoimetajail vaja ainult praktilisi keeletoimetamisoskusi. Nii on õppekava koostajatel ajuti keeruline leida tasakaalu teoreetiliste ja praktiliste ainekursuste vahel.

Teine murekoht ulatub ülikoolist välja ja on seotud värskete, just bakalaureusetaseme üliõpilaste lugemusega. Eesti filoloogia õppekavale astunute tekstikogemus on mõnikord äärmiselt napp ja seetõttu ka maailmapilt kitsuke. Õppejõud saab üliõpilaste kogemuste ja teadmiste nappusest aimu, kui tekstis tulevad ette näiteks ajalooteadmisi (nt uus ja vana kalender, nimede eestistamine) või head stiilitaju eeldavad keelendid. Keeleabi- ja muid infoallikaid on keeletoimetaja töö jaoks küllalt, kuid kui lugemus on vähene, ei taipa tulevane toimetaja kahelda ega infot otsima hakatagi.

Kindlasti vajab arendamist üliõpilaste suhtlusoskus. On ju tulevane keeletoimetaja vahelüli kirjutaja ja keelenormingute vahel ning tal on vaja autorile enda parandusi põhjendada, selgitada, neutraalses toonis arutleda ja kokkulepeteni jõuda.

Värskete vilistlaste tagasisidest selgub, et algajail keeletoimetajail on üsna keeruline töömaailma siseneda: toimetulek toimetamistöö tempoga käib esialgu üle jõu, sest tähtajad on sageli sellised, et ei ole aega ei teksti süveneda ega seda viimistleda. Seega tuleb üliõpilastele õpetada ka ajakasutust.

Et keeleteaduse ja keeletoimetamise eriala on avatud magistri­astme õppe­kavaga ja sisseastumine ei eelda filoloogilist bakalaureusetaseme haridust, on üliõpilased väga erineva taustaga. Üliõpilaste seas on olnud näiteks matemaatika, geograafia, muusika, majanduse ja õigusteaduse bakalaureuse- või ka magistrikraadiga õppijaid. Ühelt poolt annab filoloogiast erinev taust tihti mingi valdkonna tekstide toimetamiseks eeliseid, ka grupidünaamika on mitme­kesise taustaga õppijatel innustav. Teisalt muudab filoloogia baasmõistete puudumine teiselt erialalt tulnute jaoks õppimise keeruliseks, eriti esimese semestri alguses. Samas on senine kogemus näidanud, et innustunud üliõpilased suudavad päris kiiresti vajalikud mõisted ka iseseisva tööga selgeks teha ja magistri­töödest ei paista üliõpilase erinev taust enam välja.

Kindlasti on praegu keeletoimetamist õpetada ja õppida kergem kui näiteks 20 aastat tagasi. Et eri tüüpi abimaterjale on rohkesti (nt andmebaasid, sõnastikud, otsingusüsteemid, automaatne tõlge, Google jne), on võimalik väga paljut üsna hõlpsalt kontrollida ja välja uurida. Teisalt on toimetatavad tekstid muutunud järjest ebakvaliteetsemaks (toor- ja masintõlked, kantseliidist ja stampidest pungil arusaamatud sõnajadad, peenutsevad ja käänamata nimisõnadega reklaamtekstid jne) ning selliste tekstidega toimetulekuks on raske üliõpilasi ette valmistada.

Positiivsena võib näha üliõpilaste üha tugevamat vastutuse taju. Õppejõu kogemuse järgi suhtuvad üliõpilased järjest vastutustundlikumalt autori teksti, tihti ollakse liigagi ettevaatlik ja kardetakse muuta autori sõnastust. Vahel on tunda, et üliõpilastel, kes hakkavad lõpetama ja tööle siirduma, on hirm mitte vastata tellija nõudmistele. Suurenenud on ka tähele­panu toimetajatöö eetilistele külgedele: näiteks arutletakse selle üle, kas on eetiline teha tekst ilusaks, kui selle sisu on halb või lausa kahjulik, kas tuleb autori tähelepanu juhtida sellele, kui tekst on kallutatud jne. Samuti tajuvad just magistriastme üliõpilased enda rolli praktilise keelekorralduse elluviijana, nad arutlevad normingute ja nende muudatuste üle ning annavad hea meelega keelenõu teiste erialade üliõpilastele.

On enesestmõistetav, et maailm ja tekstid ning sedakaudu keeletoimetajale esitatavad nõudmised muutuvad. Kindlasti tuleb järjest enam tegeleda masintõlke toimetamisega, keeletoimetaja baasoskuste hulka kuulub juba ammu (vähemalt) korralik inglise keele valdamine, järjest tähtsamaks saab oskus otsida ja hinnata teavet ning võimalik, et tulevikus peab keeletoimetaja oskama ära tunda ka tehisaru loodud tekste. Seega peab keele­toimetaja õppekava andma eesti keelt, keele­korraldust, õigekirja ja toimetamist puudutavatele oskustele lisaks alusteadmisi, nt kuidas tulla toime töömaailma tempoga, suhelda, lähtuda oma töös eetilistest tõekspidamistest. Keelekorralduse puhul saab aga üksikute normingute tundmise kõrval järjest olulisemaks oskus keelekorraldus­põhimõtteid ja sedakaudu toimetamistööd üldisemalt mõtestada.

Kirjutis põhineb konverentsil „150 aastat oma keelekorraldust” (22. IV 2022 Tallinnas) peetud ettekandel.

Prantsuse päritolu laen- ja võõrsõnade kiht eesti keeles on märkimisväärne – uusimas võõrsõnade leksikonis (VSL 2012) on prantsuse lähtekeelega märksõnu ligi 10% –, illustreerides hästi, milline on olnud prantsuse kultuuri mõju eesti keelele. Et sõnu laenatakse tavaliselt keelest, mis on vastavas valdkonnas mingis mõttes prestiižsem, on peale diplomaatia- (atašee, diplomaat), moe- (mansett, puuder) ja sõjandus­sõnade (kürassiir, seersant) prantsuse keelest laenatud rohkelt just kokandussõnu, sest prantsuse kokakunst on kogu maailmas tooni andnud. Koos toitudega on üle võetud nimetused, osa neist on mugandatud, suur osa jäänud ka tsitaatsõnaks, nagu baguette, bouillabaisse, ratatouille.¹ Sellist doonorkeelt on nimetatud ka liiderkeeleks (vt ka Erelt 2007: 312–313). Prantsuse päritolu keeleainese kohanemist eesti keeles on uurinud Erich Raiet (1966). Siinne artikkel on ajendatud vajadusest uurida seniseid ja sõnastada uusi võõrsõnade mugandamise põhimõtteid.

Eesti keeles on prantsuse päritolu kreemitäidise ning glasuuriga keedutaina­koogikest tähistav sõna praegu kasutusel kahel kujul: ekleer ja ekläär. Ilmunud ÕS 1960-s kujul ekläär ja saanud alates ÕS 2013-st normingukohaseks rööpkujuks ekleer, on selle sõna lugu ilmekas näide prantsuse sõnade muganemisest eesti keeles. Järgnevalt arutleme prantsuselähteste võõrsõnade kuju kinnistumise üle eesti keeles. Keskendume lahtise e-ga² häälduvate prantsuse sõnade eesti keelde mugandamisega seonduvale. Et eesti keeles on võõrsõnade kirjapilt üldjuhul häälduspärane, st kirjakuju lähtub originaalkeele ligilähedasest hääldusest, tuleb eesti mugandi kirjakuju varieerumise põhjuseid otsida prantsuse keele hääldamise õpetusest eesti allikates ja võimalikest vahenduskeelte mõjudest.

 

Ekleeridest lähemalt

Keedutainas, millest hiljem hakati valmistama ekleere, sündis Prantsusmaal XVI sajandil Katariina di Medici õukonnas. Sellest tainast valmistati alguses mandli­purukattega saiakesi, millel oli mitu nimetust: (petit) pain à la duchesse ’hertsoginnasaiake’, petite duchesse ’väike hertsoginna’ ja bâton de Jacob ’Jaakobi kepp’. Prantsuse kondiitrikunsti alusepanijaid ja suurmeistreid Marie-Antoine (Antonin) Carême (1815: 150–151) võttis alates 1815. aastast neis küpsetistes kasutusele mitmesugused marmelaadi-, hiljem ka kreemitäidised, ning kattis duchesse’id suhkru­glasuuriga. Nii sündis meile tuntud ekleeri eelkäija.

XIX sajandi keskpaiku võeti Prantsusmaal varasemate nimetuste asemel kasutusele sõna éclair (Gouffé 1873: 304; Rey 1993: 651). Ei ole täpselt teada, mis motiveeris uue sõna kasutuselevõttu, aga võib oletada seost väljendiga en un éclair ’silma­pilguga, väga kiiresti’, sõna-sõnalt ’ühe välgusähvatuse jooksul’. Sõnastikes, retseptides ja ­kondiitrite ajaveebides leidub naljatlevaid oletusi: ekleeri tuleb kähku süüa, sest see on nii maitsev; läikiv glasuur meenutab välgusähvatust; ekleer meenutab vormilt välgunoolt.³ Mõnevõrra tõenäolisem on Larousse’i selgitus: ekleer tuleb kiiresti ära süüa, „et mitte selles sisalduvat kreemi maha ajada” (Larousse XX: 29).

Eestis kirjeldab ekleerilaadseid keedutainast küpsetisi juba päris esimene, XVIII sajandi lõpus välja antud Christina Wargi⁴ „Köki ja Kokka Ramat”, kus neid nimetatakse pritskookideks („prits kokid”) ja tuulemunkideks („tuule-munkid”) (Warg 1781: 556–557), rootsikeelses originaalis vastavalt sprit-bakelse ja wädermunkar (Warg 1755: 542).⁵ Hilisemal ajal on eesti keeles hakatud kasutama ka sõnu tuulekook, ­tuulesai, tuulekott, tuuletasku jpt. Tuule-algulised nimetused lähtuvad saksa sõnast Windbeutel ’tuuletasku, tuulekott’, mida kasutatakse kõiksugu täidistega keedu­tainaküpsetiste kohta, ehkki ei saa välistada ka rootsi keele kui vahenduskeele mõju. Samast allikast (Warg 1781) on eesti keelde võetud suur hulk prantsuse päritolu sõnu (Treiman 1976: 51), kuna Euroopas oli just Prantsuse kokakunst XVII sajandil juhtrolli saavutanud. Sellisteks sõnadeks on väga paljude teiste seas näiteks biskviit, kompott, kreem, marinaad, melon, renett, želee, tort. Nende sõnade eesti keelde toomisel oli kahtlemata määrav roll kokaraamatu tõlkijal, Noarootsi ja Reigi pastoril Johann Lithanderil.

On võimalik, et meile tuntud ekleere pakuti Tartus Werneri kohvikus 1890. aastate paiku (Pritson 2022). See on tõenäoline, kuna ekleeri-sõna sündis Prantsusmaal 1850. aastate paiku. Seejuures ei ole päris selge, millal sõna ekleer (ekläär) Eestisse jõudis ja kas seda nimetust kasutati mõnes XIX sajandil Eestis avaldatud tõlke­tekstis. Puuduvad kindlad andmed ka selle kohta, et neid tollal Tartus just ekleerideks nimetati. Igatahes ei maini seda sõna 1927. aastal ilmunud fotoillustratsioonidega kokandus­raamat: nii retsepti järgi kui ka piltide põhjal otsustades on tegu küll ekleeridega, ent neid nimetatakse täidispätsikesteks (Kokakunst 1927: 260–261). Seda asjaolu võib selgitada ka 1920. aastate suundumus eelistada omakeelseid sõnu. Nüüdseks on ekleerid Eestis laiemalt tuntud ja samasse tooteperekonda kuuluvad ka tuuletaskud, kohupiimataskud, profitroolid, gougère’id jpt kondiitritooted.

On teada, et kõne all olevat sõna kasutati nõukogude ajal toiduainetööstuse erialakirjanduses niihästi kujul ekläär (TTK 1962: 176) kui ka ekleer (Buteikis, Kengis 1965: 76). Samuti on teada, et ekleere (tõenäoliselt just selle nimetuse all) valmistati Eestis kondiitritsehhides 1960. aastate lõpus (Tamsalu 2022). Kuna näib, et sõna ekleer/ekläär on eesti keeles kasutusele tulnud alles nõukogude ajal, võib see viidata, et ekleeri-sõna on eesti keelde tulnud vene keele vahendusel. Võimalusele, et ekleer võib olla venemõjuline vorm, viitab ka Uno Liivaku (1998: 687). Kindlama teadmise korral selle kohta, mil see sõna eesti keeles kasutusele võeti, saaks vahenduskeele täpsemalt nimetada. Samas on ka selliseid sõnu, mis on mugandatud esmalt vahendus­keelest lähtudes, seejärel aga fikseeritud hoopis lähtekeelne kirjakuju, nt aaria ja aarja (vt ka Paet 2022).

 

Prantsuse ai-ühendi mugandamisest eesti keeles

Prantsuse mugand on kasutusel muu hulgas nii inglise (eclair), saksa (Eclair) kui ka vene keeles (эклер). On üsna tõenäoline, et sõna algset fikseerimist ä-ga toetas ideeline tagapõhi, st soov vältida vene mõjule viitavat kirjakuju, sest tendents venemõjulisi vorme eirata on olnud võõrsõnade normimisel üldine (Paet 2022: 926). Arvestades, et sõna fikseeriti esimest korda ÕS 1960-s, võib seda käsitada omamoodi vastu­panuvormina vene mõjudele. 1950.–1960. aastad olid konservatiivse keele­korralduse aeg (Kasik 2022: 1096), ÕS 1960 koostamisel peeti oskussõnade üle teadaolevalt nõu asjaomaste asutustega (vt ka Erelt 2002: 208). Kahjuks ei ole teada, kas arutati ka eklääri kirjakuju üle. Üks ÕS 1960 koostajaid oli Erich Raiet, kes oma 1966. aastal kaitstud väitekirjas võõrsõnade kuju kinnistumisest põhjendab teemavalikut sellega, et ÕS-i koostamisel on vaja kirjakujude üle otsustada. Saksa keele mõju eesti sõna­kujule on väheusutav, kuna ka saksa keeles on kasutusel sõnakuju Eclair (hääldusega [eˈklɛːɐ̯] (Duden: Eclair)).⁶

Täheühend ai (sarnaselt häälikuga è) hääldub prantsuse keeles kinnises silbis lahtise e-na (IPA [ɛ]), vastandudes kinnisele e-le (IPA [e], nagu éclair’i sõnaalguline e). Nõnda on prantsuse keeles kaks erinevat e-häälikut. Lisaks on prantsuse keeles švaavokaalina ja mujal esinev nn tumm e (pr e muet), IPA [ǝ], mis hääldub eesti keeles ö-lähedasena (erinevais ühendeis on teisigi hääldusvariante, nt [ø] ja [œ], aga need ei puutu siinkohal asjasse). Prantsuse keeles – kus üksiksõnas on rõhk alati viimasel silbil – aga hääldatakse lahtist e-d teisiti (madalamalt ehk avatumalt) kui eesti e-d: prantsuse keeles paigutub nn keskmadal (lahtine) e eesti e ja ä vahele ning seetõttu võidakse seda häälikut tajuda ka ä-na, eesti keele vokaalisüsteemis täpselt samaväärset häälduslikku vastet ei ole (Lippus 2022). Eesti keele puhul peame siin silmas ennekõike pikka e-d, kuna lühike e hääldub väga sarnaselt prantsuse lahtise e-ga, näiteks sõnas meister (vrd pr maître [mɛtʁ]). Eesti ja prantsuse sõnade häälduse erinevustele on tähelepanu juhtinud ka Johannes Aavik (1933: 7), nentides, et eesti keeles tuleks kasutada „lihtsustet, eestipärastet kompromisshääldust”, mis ei lähtuks mitte sellest, kuidas neid sõnu hääldatakse asjaomases keeles, vaid „nagu neid eesti keeles peab hääldama”.

1781. aastal ilmunud esimeses eestikeelses kokaraamatus on prantsuse päritolu sõnades lahtist e-d edasi antud tõenäoliselt just rootsi keele mõjul ä-ga: muu hulgas võime sealt leida krääm prülee (Warg 1781: 588),⁷ tänapäeval crème brûlée ehk brüleekreem. Rootsi keel mõjutas ka eesti kokandussõnavara, nii nagu eesti keelt laiemalt. Prantsuse crème’ist sai rootsi keeles kräm (OSA: kräm), mis hääldus arvatavasti originaalilähedaselt e-ga (nagu rootsi ä üldiselt), eesti keelde aga tuli juba kujul krääm. Samas allikas võib sedasama ä-lembust täheldada muudeski prantsuse keelest mugandatud sõnades: nt soupe à la reine > supp a la rään ’kuninganna supp’ (Warg 1781: 5), crème de pain > krääm dö päng ’saiakreem’ (Warg 1781: 582). Sõnakuju krääm leidub ka 1824. aastal ilmunud Katharina Fehre (1824: 397–401) kokaraamatus, mis on tõlgitud saksa keelest, ent küllap oli selle teose tõlkijale, pastor Carl Matthias Henningile eeskujuks Wargi kokaraamat. Järgmises mahukamas eesti­keelses ja samuti saksa keelest tõlgitud Lyda Pancki kokaraamatus, mis ilmus nelikümmend aastat hiljem (Panck 1864), on juba kasutusel sõnakuju kreem.

Ka hilisemal ajal on prantsuse keeles lahtise e-ga häälduvaid sõnu mugandatud eesti keeles ä-ga (vt ka Paet 2011: 150): afäär (affaire), barjäär (barrière), fontään (fontaine), karjäär (carrière), kimäär (chimère), kuväär (couvert), mohäär (mohair), plenäär (< en plein air), revolutsionäär (révolutionnaire), traväär (travers), truväär (trouvère) jpt (pikk vokaal asub rõhulises järgsilbis). Muist nendest sõnadest pärineb prantsuse keelest (nt afäär, barjäär, plenäär), muist on meieni jõudnud prantsuse keele vahendusel muudest lähtekeeltest (fontään ja traväär ladina, kimäär kreeka keelest) (VSL 2012). Mõni sõna (nt funktsionäär, konfektsionäär) on saksamõjuline (sks Funktionär < pr fonctionnaire; sks Konfektionär < pr confectionneur): oletatavasti laiendati analoogiapõhimõttest lähtudes ä-kujuliseks ka teisi eesti keelde laenatud ja algselt lahtise e-ga häälduvaid prantsuse keelest saadud sõnu.

Teisalt esineb eesti keeles ka eer-lõpulisi prantsuselähteseid saksa ja vene keele vahendusel eesti keelde tulnud laene, mille originaalipärane hääldus on lahtise e-ga: etažeer (étagère), kalorifeer (calorifère), kremaljeer (crémaillère), maneer (manière), meer (maire).

Järjekindlust häälduses ega kirjapildis ei olnud veel XX sajandi alguseski. Nii soovitab hea prantsuse keele tundja Aavik põhjalikus häälduspõhimõtete kogumikus nn lahtise e häälduseks kord ä-d, kord e-d: Molière [moljäär] ja Lavallière [lavaljäär] vs. Pierre [pjɛɛr] / [pjäär] ja polonees [polonɛɛs] / [polonees]. Samas nendib ta siiski, et see e on „ä poole kalduv” ja mõnd sõna võib hääldada mõlemal moel, nt maire ’linnapea’ häälduseks pakub ta niihästi [mɛɛr] kui ka [määr]. (Aavik 1933: 20–22)

Ka Paul Ariste (1939: 27) möönab oma eesti keele häälduse käsitluses, et saksa lühike e on lähedane eesti ä-le, ja taunib seda, et ühendit er hääldatakse sageli võõrsõnades är-iks: värb, pärfektne, särveerima, konsärvatiivne pro verb, perfektne, ­serveerima, konservatiivne jne.

Nõukogude aja ilukirjandusteoste hääldusjuhistest võib leida soovitusi hääldada lahtine e kord e-na, kord ä-na. Nii võime ühe 1960. aastal tõlgitud romaani hääldus­juhistest (Dumas 1960: 651) leida: La Fontaine [lafontän], La Vallière [lavaljäär], Molière [moljäär]; 1987. aastal (Dumas 1987: 617) juhatati aga lugeja hääldama: Fontaine [fo(n)teen], Lemaire [lömeer], Robespierre [robespjeer].

Uuemal ajal on vähemalt keeleõpetuses ai hääldamine ää-na asendunud ee-ga: ɛ küll „läheneb ä-le”, aga hääldub siiski e-na, nagu eesti sõnas kera, ja nt nimi ­Baudelaire peaks häälduma lahtise e-ga ehk [bodlɛr] (Treikelder 2003: 7–14). Keele­õpikuis on ä-ga hääldamist otsesõnu keelatud: „[ɛ] on lahtine häälik. Võib lähtuda eesti sõnadest kell või hell, kuid mitte mingil juhul ei tohi lahtist e-d hääldada eesti ä-na.” (Leesi 1999: 11, esmatrükk 1987) Sama tendents esineb (vähemalt ekleeri ja eklääri vahekorras) ka korpuseandmetes: mahukaimas uuema eesti kirjakeele andme­kogus, eesti keele ühendkorpuses (ÜK 2021) on sõnakuju ekleer ülekaalukalt sagedasem (644 esinemust) kui ekläär (72 esinemust).

 

Leksikograafiline ja keelekorralduslik aspekt

2012. a „Võõrsõnade leksikoni” (VSL) toimetamise käigus tehti ettepanek võtta ÕS-i kirjakuju ekleer. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsusega laiendati kirjakeele normingut (normingu laiendamise kohta vt Paet 2022: 926) kirjakujuga ekleer (eklääri kõrvale): mööndi, et „ligilähedane prantsuse hääldus lubab mõlemat kuju” (Raadik 2019: 63). Ekleer võeti VSL-i, alates ÕS 2013-st kajastub see vorm ka normingu­allikas küll märksõnana, ent eelistatumaks kujuks on jäänud (kaudselt) ikkagi endine kuju ekläär: ekleeri seletuseks antakse ’ekläär’ ja eklääri juures on tähendus ’keedu­tainakook’. Selline esitusviis näitab varasema mugandi eelistust. Samamoodi on eelistus ­vormistatud järgmises, ÕS 2018-s. See näitab, et ÕS-i koostamisel ja toimetamisel on keeletoimkonna otsuseid küllaltki vabalt tõlgendatud. Keelenõu andme­baasi⁸ kohaselt on aastatel 2005–2019 küsitud üheksal korral selle sõna kirjakuju kohta, vastuseks on antud ÕS-i eelistus –ääri kasuks.

Eelneva põhjal nähtub, et vanema kirjakuju ekläär eelistamine, nagu on praeguses normingus (ÕS 2018), ei ole põhjendatud. EKI ühendsõnastik (ÜS) esitab ekleeri ja eklääri rööpkujudena. Kasutusandmete põhjal on põhjust vanem kirjakuju märgendada harva esinevaks, kuna rööpsete kirjakujude esitamisel tuleb keelekasutajale anda selgitusi nende vahel valiku tegemiseks. Vananenuks märgendamine peaks põhinema korpuseandmetel. Kui vaadelda (joonis 1) eklääri ja ekleeri suhet 2013., 2017., 2019. ja 2021. aasta korpustes (EtTenTen 2013, ÜK 2017, ÜK 2019, ÜK 2021),⁹ siis on näha kirjakuju ekläär järjekindlat harvenemist ja ekleeri sagenemist. Korpusandmete põhjal on põhjust ekläär vananenuks märgendada.

J o o n i s 1. Ekleer vs. ekläär eesti keele korpustes 2013–2021.

 

Kokkuvõtteks

Eesti keeles on lahtist e-d sisaldanud prantsuse laenude mugandamine olnud ebajärjekindel. Sõna éclair fikseerimine eesti keeles kujul ekläär lähtus tõenäoliselt omaaegsest tavast hääldada prantsuse sõnade rõhulistes silpides sisalduvat lahtist e-d eesti keeles pika ä-ga. Tõenäoline on ka püüd vältida vene vormiga kokku langevat sõnakuju. Lahtise e varieerumist eesti mugandites on mõjutanud ühelt poolt nii hääldus – erinevused prantsuse ja eesti keele fonotaktikas – kui ka (võimalikud) vahenduskeeled: saksa, rootsi ja vene keel. Kuna veel XX sajandi alguses soovitas Aavik mõnel juhul pigem ä-hääldust ja teisal e-hääldust, ei saa imeks panna, et nagu paljudes teistes mugandkujude varieerumist illustreerivates sõnades, on pikka aega kasutusel olnud niihästi ekleer kui ka ekläär.

Uuemad korpuseandmed (ÜK 2021) näitavad, et ekleer on levinum kui ekläär, mis on kooskõlas keeleõpetuses levinud põhimõttega, et ä-häälikust tuleks loobuda ka prantsuse keeles (rõhulises silbis) lahtist e-d sisaldavate sõnade hääldamises. Vanemad laenud, nagu afäär, karjäär ja reväär on juba kasutuses juurdunud ja sagedased, nende kuju on nii-öelda konserveeritud. Otsuse eelistada üht või teist sõnakuju saab keelekasutaja langetada nende keelendite puhul, mille tähistamiseks kasutatakse rööpkujusid, nagu see on ekleeri ja eklääri puhul.

Võõrsõnade kirjapildi varieerumine on väga avar teema ja väärib süstemaatilisemat käsitlust, sh prantsuse laenude osas. Süsteemset käsitlemist vajaksid prantsuse nn tumma e-d sisaldavad sõnad – nt reduut pro *röduut < pr redoute. Siinne ekleeri ja eklääri vaatlus ilmestab hästi võõrsõnade mugandamise mitmetahulisust ja selgitab selle protsessi ekstralingvistilisi tegureid ning juhuslikkustki. Uurimist vajavaid küsimusi jagub aga veel mitmeks eraldiseisvaks käsitluseks.

 

Uurimust on toetanud Eesti Teadusagentuuri projekt „Eesti keele sõnavara ja korraldus: kasutuspõhine keelearendus ja kasutajakeskne veebidisain„ (EKKD103).

 

Madis Jürviste (snd 1985), MA, Eesti Keele Instituudi nooremteadur-leksikograaf (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn); Tartu Ülikooli doktorant, madis.jyrviste@eki.ee

Tiina Paet (snd 1974), MA, Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja-nooremteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn); Tartu Ülikooli doktorant, tiina.paet@eki.ee

 

9. detsembril 2022 kaitses Triin Todesk Tartu Ülikoolis doktoritöö „Ogdžyk töd ‘I do not know that well’: džyk as a degree expression with verbs in Komi” („Ogdžyk töd ‘ma väga hästi ei tea’: džyk tegusõnade määraväljendina komi keeles”). Juhendaja oli professor Gerson Klumpp (TÜ), oponent professor Rogier Blokland (Uppsala ülikool).

Enamikus uurali keeltest moodustatakse omadus- ja määrsõnade keskvõrre kindla võrdlusliite abil. Näiteks eesti keeles on selleks liiteks –m (nt kiire > kiirem), komi keeles aga –džyk (nt ödjö ’kiire’ > ödjödžyk ’kiirem’). Kui aga eesti keeles piirdub võrdlusliite –m kasutamine omadus- ja määrsõnadega, siis komi keeles võib –džyk liituda ka nimi-, ase- ja tegu­sõnadele. Sellisel juhul toimib džyk määra väljendava kliitiku ehk elemendina, mis ei märgi ainult võrdlust, vaid tugevdab või intensiivistab sõna tähendust. Doktoritöö eesmärk oli välja selgitada ja kirjeldada neid tähendusi, mis võivad komi džyk-il olla siis, kui see liitub tegusõnadele, ning lisaks uurida välja, millist tüüpi tegu­sõnade ja tegu­sõnafraasidega džyk liitub, millistega mitte. Selle jaoks on töös kasutatud esmalt kvalitatiivseid meetodeid ning analüüsitud morfosüntaktilist ning semantilist ülesehitust ligi 1100 sellisel ilukirjandusest ja meediast pärit lausel, kus džyk on liitunud tegusõnafraasile. Töö ühe osana viidi komi keele kõnelejate hulgas läbi džyk-i vastuvõetavust hindav küsitluskava, mida analüüsiti nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt. Näitelausete analüüsist järeldub, et kõige sagedamini on džyk tegusõnade intensiivistaja, mis väljendab tegevuse või seisundi kõrget määra või saavutatud tulemuse ulatust; džyk võib viidata ka tegevuse kvaliteedile või kiirusele. Koos eituses tegusõnaga võib džyk väljendada tegevuse mõõdukust, millega näidatakse seda, et tegevus ei õnnestunud täielikult või et seisund ei ole soovikohane. Väitekirja teise olulise tulemusena selgus, et džyk-i liitumine tegusõnadega on võrreldav sellega, kuidas kombineeruvad tegu­sõnadega määrsõnad, nagu rohkem, palju jne. Džyk kombineerub seega olukorra muutust märkivate tegusõnadega, kogeja­tegusõnadega, tegevust märkivate tegu­sõnadega, aga ka nägemis- ja mõtlemis­tegusõnadega. Küsitluskava tulemused näitasid veel, et komi keele kõnelejate jaoks on kõige loomulikum džyk-i esinemine eituses lihttegusõnaga, mis esineb kontekstis, kus on võimalik džyk-i mitmeti tõlgendada. (http://hdl.handle.net/10062/88046)

16. detsembril kaitses Maria Tuulik Tartu Ülikoolis doktoritöö „Adjektiivide süste­maatiline polüseemia eesti keeles tajuadjektiivide näitel”. Juhendajad olid professor Renate Pajusalu (TÜ) ja Margit Langemets (EKI), oponent Ulla Vanhatalo (Helsingi ülikool).

Viimaste kümnendite jooksul on Euroopa leksikograafias toimunud suured muutused: sõnaraamatute formaat on nihkunud paberkujult elektrooniliseks ning koos sellega on ka Eesti leksikograafia muutunud korpuspõhiseks ja liigub (pool)­automaatsete lahenduste suunas. Seetõttu on kasvanud vajadus täpsema semantilise märgendamise ja süsteemsema esituse järele. Polüseemia on nii korpuslingvistikas kui ka leksikograafias jätkuvalt oluline probleem. Adjektiivile on iseloomulik, et eri kontekstides võib see rõhutada substantiivi erinevaid omadusi (nt kõva voodi, kõva hääl, kõva tegija). Doktoritöö on esimene katse eesti keeleteaduses selgitada taju­adjektiivide süstemaatilisi tähendusmustreid ehk polü­seemiamalle. Polüseemiamallid toovad välja seoseid eri tähendusvaldkondade vahel ning pakuvad tuge leksikograafile polüseemse sõna kirjeldamisel. Väitekiri uurib eesti adjektiivide süstemaatilist polüseemiat kolme semantilise rühma näitel: värvi-, temperatuuri- ja (põhiliselt teks­tuuriga seotud) kompimisadjektiivid. Töö tegeleb ka adjektiivirühma sõnaliigilise piiritlemisega ja pakub välja korpusparameetrid, mis aitaksid leksikograafil adjektiiviklassi piiripealsete juhtumite korral paremini sõnaliiki määrata. Nii süstemaatilise polüseemia mallide selgitamise kui ka adjektiivi korpusprofiili loomise rakenduslik siht on hõlbustada sõnastikutööd ning aidata kaasa adjektiivi täpsemale esitusele leksikograafias. (http://hdl.handle.net/10062/88119)

2. detsembril 2022 peeti Tallinna Kirjanduskeskuse Tammsaare muuseumi 17. sügiskonverents „Kui seda metsa ees ei oleks? Metsa kuvand eesti kirjanduses”. Esinesid Valdur Mikita, Madis Arukask, Sirly Hiiemäe, Elo Lindsalu, Mare Müürsepp, Annika Aus, Maarja Vaino ja Aarne Ruben.

2. detsembril toimus Tallinna Ülikoolis VIII teaduskeele konverents. Peep Nemvalts kõneles oma avasõnavõtus Eesti teaduskeelest teadmusühiskonna alus­talana. Ettekannetega esinesid Jakob Kübarsepp, Priit Kulu („Eestikeelne terminivara materjalitehnikas ja selle rakendusi”), Helin Puksand („Õppeterminid üliõpilastöödes”), Jaan Alver, Lehte Alver („Eesti-inglise-eesti majandustekstide oskus­sõnavarast ja tõlkeprobleemidest”), Leif Kalev („Erialase mõisteruumi korrastamine ja arendamine: poliitika ja valitsemise sõnastiku kogemus”), Gerhard Lock („Mitmekeelse teekonna kogemus muusi­kalise pinge uurimisel ja määratlemisel”). Nüüdis­muusika oskuskeele komisjoni tööst andis ülevaate Gerhard Locki, Hans-Gunther Locki ja Andrus Kallastu ettekanne. Teaduskeelest doktorandide küsitlus­uuringu andmeil kõnelesid Peep Nemvalts, Eva-Liis Roosmaa, Helena Lemendik, Triin Roosalu.

6.–7. detsembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis 15. meditsiiniantropoloogia konverents „Üksindus ja selle varjundid”. Ettekanded juhatas sisse Austria Paracelsuse Meditsiini Instituudi juhataja Piret Paal („Üksinduse naiselik pale”). Teemade hulka mahtusid hiliskriiside juhtumi­uurin­gud, raskused seoses keerukate terviseprobleemidega, vanadusega seotud hoiakud, uskumused ja abistamismõtte areng lähemate ja kaugemate kultuuride juures, üksinduse väljendamine rahvapärases omaeluloos, ilukirjanduses, teatris. Esinesid folkloristid ja kultuuriuurijad Marju Kõivupuu, Mare Kõiva, Reet Hiiemäe, Mall Hiiemäe, Katre Kikas, Piret Voolaid, Eve Annuk, Irina Sedakova (Moskva riiklik ülikool), Ina Shved (Bresti riiklik ülikool) jpt.

9. detsembril peeti Tartus Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi aastakonverents. Ettekannetega esinesid Ain Riistan („Vaim, hing ja ihu Uues Testamendis”), Roomet Jakapi („Henry More’i hingekäsituse eripärad XVII sajandi filosoofia kontekstis”), Haozhen Li („Šamaanid ja loomavaimud tänapäeva Kirde-Hiinas: rahvausu dünaamika”), Reet Hiiemäe („Hingeloomad eesti nüüdisusundis”), Merili Metsvahi („Hing modernismieelses ja -aegses maailmas rahvalaulude ja konstellatsiooniteooria näitel”) ja Ülo Valk („Kummitavad hinged: tähelepanekuid eesti rahvausundi hingefenomenoloogiast”). Vestlusringis arutleti hingeuskumuste üle tänapäeva Eestis.

9. detsembril toimus Kodavere Pärimuskeskuses Palal seminar „Moenasjutuss pajatusseni Kodavere nukan ja mõjal” („Muinasjutust pajatuseni Kodavere kandis ja mujal”). Mall Hiiemäe selgitas, mis on ühist muinasjuttudel ja pajatustel, Kärri Toomeos-Orglaan kõneles sõjast ja sõjameestest Eesti muinasjuttudes. Veel esinesid Urmas Kalla („„Nii kui mõtõld, nii täüdet.” Võrokiilsist jutussist lövvetüq vanasõnaq ja tõõsõq üteluseq”), Astrid Tuisk („Uperpall ja roosiämm. Põhja-Tartumaa mängu­pärimusest”), Risto Järv („Kodavere rahva­jutud KiViKese kogukonnaportaalis”), Imre Nõmm ja Ergo-Hart Västrik („Kodavere pajatused tänasel päeval. Tagasivaateid mullustele välitöödele”).

13. detsembril toimus Pariisis UNESCO peakorteris põliskeelte dekaadi pidulik üritus. Kultuuriprogramm algas liivlaste ainulaadse lindude äratamise lauluga. Aruteluosas esines ka Läti Ülikooli liivi instituudi direktor Valts Ernštreits, kes kõneles põlisrahvaste keelte jaoks digitaalsete ressursside loomisest, jagades liivi instituudi kogemusi.

15.–16. detsembril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis 66. Kreutzwaldi päevade konverents „Sõda eesti kultuuris, kirjanduses ja ajaloos”. Peaettekande sõjast Ukrainas ja Euroopa julgeolekust pidas Kalev Stoicescu. Ettekannetega esinesid Anu Raudsepp („Arved Viirlaiu romaanikangelane Eerik Horm versus Eerik Heine – müüt või reaalsus?”), Janika Kronberg („Harri Asi „Pärast plahvatust”. Romaan ja selle lugu”), Marin Laak („Humanismist sõjakirjanduses: Juhan Peegli „Ma langesin esimesel sõjasuvel””), Peeter Kaasik („Uue sõja ootuses – valge laeva motiiv Jaan Roosi päevikutes 1944–1954”), Triinu Ojamaa („Sõjatsensuurist soomepoiste kirjade näitel”), Toivo Kikkas („Eesti sõjakirjasaatjad Vabadussõjas”), Liina-Ly Roos („Laps sõjas ja laps filmis. Soome sõjalaste kujutamine kinoekraanil”), Brigitta Davidjants („Nõukogude võimu muusikalisest kriitikast J.M.K.E. albumi „Külmale maale” näitel”), Aigi Rahi-Tamm („Üleminekud: omast võõraks”), Õnne Kepp („Sõjalaulust sõjaluuleni. Ajaloolisi punktiire ja kaasaja märkmeid”), Leena Kurvet-Käosaar („„3 марта отключили и воду.” Sõda Ukrainas igapäevaelu (kõver)­peeglis”), Eda Kalmre („Sõda ja sõjavägi linnalegendides ja kuulujuttudes”), Aivar Jürgenson („Legend balti naissnaipritest Gruusia-Abhaasia sõjas”), Liisi Laineste, Anastasiya Fiadotava, Sergei Troitski, Guillem Castañar („Meemid sotsiaal­meedias Vene-Ukraina sõja esimestel kuudel”), Astrid Tuisk („Poiste sõda mängult ja päriselt: mälestused Teise maailmasõja ajast”), Anu Korb („Sõda argielu mälestustes”), Eduard Parhomenko („Materialistliku dialektika kategooriate sünd Suurest Isamaasõjast ja Eesti sovetiseerimisest Mihhail Makarovi mälestustes”), Janet Laidla („Teine maa­ilmasõda, naised ja Tartu ülikool”) ja Anu Kannike („Eesti naisliikumine Saksa okupatsiooni ajal: Kodu­majandusamet võitluses kultuurse argielu eest 1941–1944”).

16.–17. detsembril toimus veebinar „Udmurdi traditsiooniline kultuur kaameraläätses”. Korraldasid Udmurdi riikliku ülikooli Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituut ning Eesti Kirjandusmuuseum.

19. detsembril korraldas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus seminari „Dekadentsi mõiste tähendus ja kontekst Nietzsche filosoofias”. Leo Luks analüüsis Friedrich Nietzsche dekadentsikäsitust, püüdes esitada dekadentsi mõiste erinevaid, pealtnäha vastandlikkegi tähendusi hõlmava terviktõlgenduse.

20. jaanuaril 2023 peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Jaan Kaplinski päeva „Kaplinski tõlkes ja kirjades”. Esinesid Anne Lange („Tõlkimisest üldiselt – Kaplinski eeskujul”) ja Gili Haimovich („Crafting Kaplinski’s Poetry into Hebrew”). Märt Väljataga kõneles Jaan Kaplinski venekeelsest hilisluulest, ühtlasi oli see luulekogu „Teiste jõgede taga” esitlus.

25. jaanuaril toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Siiski, kes on saamid?”. Soomes on pikaajalise vaidluse keskmes küsimus, kas põlisrahval on õigus määratleda, kes nende hulka kuuluvad. Vestlesid saami aktivist Piibe Aikio ja Soome Instituudi juhataja Hannele Valkeeniemi.

26. jaanuaril Eesti Kirjandusmuuseumis peetud Akadeemilise Rahvaluule Seltsi kõnekoosolekul esines Jüri Metssalu. Ta kõneles teemal „Ajaloolis-kultuurilise väärtusega maastikuobjektid kohalike kaitsealade loomisel: Härgla ja Hagudi”. 2022. aastal kaardistas Metssalu Härgla lubjakivimaardla alal ja sellest 1 km raadiuses ajaloolis-kultuurilise väärtusega maastiku­objekte, et toetada kohaliku kaitse­ala loomist. Samasugune töö on tänavu kavas Hagudi raba alal.

27. jaanuaril toimus Tartu Ülikooli raamatukogus seitsmes terminipäevak. Keskenduti eesti oskuskeele arengu- ja arendamisloole alates selle lätetest kuni ees ootavate aegadeni. Minevikulise vaate andsid Ene-Margit Tiit ja Reet Kasik (TÜ), olevikku käsitlesid meteoroloogia ja klimatoloogia kaasprofessor Piia Post, Postimehe teadustoimetaja Mariliis Kolk ning Kaitseväe Akadeemia lektor major Mattias Puusepp. Tulevikku püüdsid vaadata kolm esinejat: EKI direktor Arvi Tavast, oskuskeele vajadusi kajastav Ülle Sihver Eesti Maaülikoolist ning riigi visiooni tutvustav Haridus- ja Teadusministeeriumi keelenõunik Sirli Zupping.

30. jaanuaril tähistati Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses Eesti kirjanduse päeva. Mirjam Hinrikus pidas miniloengu „Mis asi on dekadents? Kõige ägedam kirjandusvorm noorgootidele ja parimad tsitaadid lõpukirjandisse”. Elle-Mari Talivee ja Marin Jänes esinesid ettekandega „Friedebert Tuglas ja Euroopa raudtee”.

6. veebruaril esines Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril Reet Hiiemäe teemal „Kaitsemaagia tänapäeval: kogumisest ja uurimisest”. Ta pakkus üldistusi tänapäeva kaitsemaagiliste uskumuste trendide kohta ja vaatles seda, millised võiksid olla uurimisväljundid.

10. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis rahvusvaheline konverents „Koha kultuuriline maine ja mentaalne kaart postimperiaalses vaates”. Tegu oli esimese üritusega EKM-i uuest, kohta filosoofiliselt mõtestavast teadusürituste sarjast, mille eesmärk on mentaalsete kaartide kaudu analüüsida koha kultuurilist mainet. Esinesid Eesti Kirjandusmuuseumi, Tartu Ülikooli jmt teadlased.

13. veebruaril Eesti Kirjandusmuuseu­mi seminaril pidas Aleksandr Panchenko ingliskeelse ettekande „Ökosüsteemid ja „meeleviirused” folklooriuuringutes: kas folkloristika vajab memeetikat”. Ettekanne käsitles memeetika ja kultuuri­epidemioloogia rakendatavust tänapäeva folklooriuuringutes.

15. veebruaril peeti Eesti Rahva Muuseumis hõimuklubi õhtu „Soomeugrilaseks kasvatamine / soomeugrilaseks kasvamine”. Anna Venchakova, Dmitry Denisov, Inga Ignatieva ja Nikolai Kuznetsov arutlesid, kuidas anda lastele edasi esi­vanemate pärandit ja keelt, elades ise kaugel oma tavapärasest kultuurikeskkonnast.

15.–16. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti-uuringute Tippkeskuse lõppkonverents „Dialoogid Eestiga”. Tippkeskus tegutses EKM-i juures alates 2015. aastast ja lõpetas oma töö k.a 1. märtsil. Esinejad analüüsisid, kuidas suhestuvad humanitaaria tippkeskuse uurimistulemused ühiskonna aktuaalsete teemadega. Maciej Janicki (Helsingi ülikool) pidas plenaarettekande „Text similarity computation in large collections of Finnic oral folk poetry”. Ettekannetega esinesid kõigi 12 valdkonna teadlased. Töörühmad olid järgmised: narratiivi­uuringud, soo­uuringud, nüüdiskultuuri (sh meedia) uuringud, eetika, keel ja vaimufilosoofia, kirjakultuur ja kirjandus­uuringud, biograafika, ajalooliste väljendus- ja kultuuripraktikate uuringud, usundi- ja müüdiuuringud, digitaal­humanitaaria ja keeletehnoloogia, korpuspõhised keele-, kirjandus- ja folklooriuuringud, kõne- ja muusikauuringud ning migratsiooni- ja diasporaauuringud.

17. veebruaril tutvustati Tartus Rahvusarhiivis Keele ja Kirjanduse 2023. aasta esimest teemanumbrit „Nõukogude aja kirjandus- ja kultuurielu”. Kõnelesid koostaja Tõnu Tannberg ja kirjandusteadlane Janika Kronberg. Ühtlasi kuulutati välja ajakirja auhinnad möödunud aasta kaastööde eest. Lühiettekannetaga esinesid auhinnasaajad Külli Habicht, Külli Prillop ja Art Leete.

17. veebruaril toimus Uppsalas Emakeele Seltsi väliskeelepäev. Ettekannetega esinesid Karl Pajusalu („Eesti murrete kujunemine, tasandumine ja taassünd”), Ene Vainik („Muutuv meel – eestikeelsed sõnaassotsiatsioonid 40 aastat hiljem”), Sirli Zupping („Milliseid lahendusi pakub Eesti keeletehnoloogia”), Meelis Friedenthal („Mesilased, teadus ja tänapäeva kirjandus: kirjaniku vaatepunkt”), Raimo Raag („Kuidas eesti keel Uppsala ülikooli jõudis”), Laura Talvineva („Mitmekeelsus igapäevasuhtluses”), Mari-Liis Korkus („Kuidas teismelised räägivad? Sissevaade rootsi-eesti kakskeelsete keelekasutusse”), Geda Paulsen ja Eva Velsker („Eesti keel Uppsala ülikoolis: olevik ja tulevik”).

17. veebruaril tutvustati Tallinnas Eesti Keele Instituudis ÕS-i ja EKI teatmiku koostamise tegevuskava. Ülevaate andsid haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas ning EKI direktor Arvi Tavast.

17.–18. veebruaril tähistati konverentsiga Tartu Ülikooli Narva kolledžis Ungari rahvusluuletaja Sándor Petőfi 200. sünni­aastapäeva. Ettekannetega esinesid osavõtjad nii kohapeal kui ka veebis. Petőfi kirjandusmuuseumi esindajad Budapestist Anna Magyary, Diána Mónika Sóki, Eszter Molnár ja Andrea Borbás andsid ülevaate näituste kaasajastamise võimalustest (nt rändnäitus bussis, mis viib Petőfit tutvustava väljapaneku igasse Ungari maanurka), János Tischler (Liszti Instituut, Budapest/Tallinn) rääkis Petőfi retseptsioonist XX sajandil, István Hazay (Wien/Baden) Petőfi loomingu vastuvõtust saksa­keelses Euroopas. Piret Norviku (Tallinn) ja Maris Saagpaku (TLÜ) ettekanded olid pühendatud Petőfi luule tõlgetele ja tõlkijatele eesti keeles. Irene Wichmann (Helsingi) tutvustas Petőfi luule soome keelde tõlkijaid ja tõlkeid, Laili Sakijeva (Riia) Petőfi loomingut läti keeles, Patrik Šenkár (Komárno, Slovakkia) slovaki keeles. Anu Nurk (Tartu) võttis vaatluse alla ungari motiivid eesti luules ning Julianna Lőrincz ja Gábor Lőrincz (Komárno) Petőfi poeesia kujund­like motiivide venekeelsed tõlked. Mare Kõiva (EKM) rääkis vabadusest, kuidas kirjandus mõjutab meie keskkonda, Esa-Jussi Salminen (Soome) vabaduse teemast Kedra Mitrei romaanis „Raske ike”.

20. veebruaril anti Tallinnas Teaduste Akadeemia saalis üle 2022. aasta riiklikud preemiad. F. J. Wiedemanni keele­auhinna pälvis keelekorraldaja ja nime­uurija Peeter Päll. Riikliku teaduspreemia sai keeleteadlane ja folklorist Asta Õim, kes on analüüsinud nii eesti keele sõna- ja väljendivara kui ka tegelenud nende kasutamise ja populariseerimisega.

20. veebruaril peeti Tallinna Ülikoolis emakeelte ja väikeste keelte seminar. Esinesid Viivian Jõemets (HTM, „Emakeelte ja vähemuskeelte õpetamine: miks, kellele ja kuidas?”), Anna Verschik (TLÜ, „Emakeel, kodukeel, vähemuskeel, pärandkeel – kas alati selge pilt?”), Sulev Iva (TÜ/Võro Instituut, „Võro emakeel elama: seadusse, haridusse, meediasse ja jälle koju tagasi”), Jaak Prozes (Fenno-Ugria Asutus, „Venemaa 2020. aasta rahva­loendus ja uurali rahvad”), Maria Iqbal (TÜ, „Eesti tatarlaste keel(t)e praktikatest ja tatari keele õppe võimalustest”), Anette Ross (Helsingi ülikool, „Roma keel Eestis: keele säilitamine, uurimine ja romakeelne õpe”), Natalia Ermakov (EKM/Eestimaa Rahvuste Ühendus, „Ersa-mordva keel: ülevaade ja mõtisklused tuleviku kohta”) ja Nadežda Pšelovodova (Muš Nadii) („Udmurdi keel: kas hobi või elukutse?”).

23. veebruaril korraldas Akadeemiline Rahvaluule Selts Tartus kõnekoosoleku. Arheoloog Heiki Valk pidas ettekande „Miikse Jaanikivi ja jaanipäev läbi aegade”.

27. veebruaril toimunud Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines Tartu Ülikooli vene keele kaasprofessor Anastasiia Ryko. Ta pidas ettekande Pihkva oblasti Neveli vanausuliste keelest. Neveli ümbrusse ilmusid vanausulised XVII sajandi lõpus.

5. aprillil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Liivi pärandi tagasitoomine”. Läti Ülikooli Liivi instituudi juhataja, keele­teadlane Valts Ernštreits kõneles Läti põlisrahva ja meie hõimurahva – liivlaste – tänapäevast, liivi identiteedi, keele ja kultuuri hoidmisest ning arendamisest, samuti liivi pärandi nähtavaks tegemisest Lätis.

10. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines ingliskeelse ettekandega Inna Lisnjak. Ta kõneles Ukraina rahvapillidest ja pillimängupraktikatest. Esineja keskendus iidsetele pillidele kobzale ja banduurale ning XV–XVIII sajandist pärinevatele eepilistele teostele, mida ukraina kasakad kandsid ette nende rahvapillide saatel.

11. aprillil esitleti Eesti Keele Instituudis raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732”. Väljaanne koondab ühtede kaante vahele eesti kirjakeele tekkimist puudutava seni avaldamata või varem hajali publitseeritud materjali: alates Heinrich Stahli käsiraamatu katekismuseosa sissejuhatusest (1632) kuni Eberhard Gutsleff noorema eessõnani Anton Thor Helle koostatud grammatikale (1732). Raamatu valmimise tagamaadest kõnelesid koostajad Kristiina Ross (kirjeldas töö algust 2003. aastal), Kai Tafenau (tutvustas raamatu idee arengut pikkade aastate jooksul) ja Aivar Põldvee (kes nimetas tööd selle raamatu kallal kullakaevamiseks, viidates Villem Reimanile).

14. aprillil toimus Tartu Linnaraamatukogu 110. sünnipäeva puhul kõnekoosolek „Kultuur, identiteet, piirid”. Esinesid Daniele Monticelli („Läbides piire: Eesti kultuuriidentiteedi tõlkelisusest”), David Vseviov („Aeg ja lood”), Johanna Ross („Lubatu ja lubamatu piirid kirjanduses”) ja Paavo Matsin („Kirjanduslik initsiatsioon ja selle võimalikkus nüüdiskultuuris”).

14.–15. aprillil peeti Tartus konverents „Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100”. Ettekannetega esinesid Karel Leet („Marginaale Eesti tõlkeloo allikaile. Artur Alliksaar ja Rainer Maria Rilke – tõsiasju ning oletusi”), Margit Mõistlik („Artur Alliksaare elu lugu: müüt, faktid ja hämaralad”), Kristi Metste („Lisandusi Linda Alliksaare lähemaks tundmiseks”), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman ja Mihhail Lotman („Häälikuinstrumentatsioon eesti luules Artur Alliksaare näitel”), Hasso Krull („Varjude poeetika”), Tiit Hennoste („Vabastaja Alliksaar”), Arne Merilai („Artur Alliksaare alliteratiivsed arhetüübid”), Guntars Godiņš („Kuidas tõlkida tõlkimatut Alliksaart?”) ja Mart Velsker („Artur Alliksaare pühendus­luuletused”). Toimus kaks vestlusringi: üliõpilaste vestlusring „Ahvid ei ole sugugi nii suured banaanisõbrad, nagu loomaaia direktriss värisedes valetab” (luuletus­kogust „Olematus võiks ju ka olemata olla”) ja „Ulmeline Alliksaar” (näidendist „Nimetu saar”), mida juhtis Joosep Susi.

14.–15. aprillil toimus Tartu Ülikooli Narva kolledžis XI Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekannetega esinesid Heinike Heinsoo („Emakeelse hariduse kujunemine Eestis, Soomes ja Ukrainas”), Jaan Bärenson („Eesti Piibliseltsi kirjastus­tegevusest XIX sajandil”), Elvira Küün („Eesti rahvusvähemuste mitmekeelsusest”), Madis Arukask ja Eva Saar („Surma­lähedus ja sellega seotud kogemused vepsa traditsioonilises kultuuris”). Sektsioonis „Kirde-Eesti keel ja meel” astusid üles Piret Norvik („Soome laenudest kirderannikumurdes”) ja Kairi Klaamann („Ingerisoome keele ja kultuuri säilitamine Jõhvis”). Varalahkunud soomerootsi luuletaja Edith Södergrani (1892–1923) mälestusele pühendatud sektsioonis kõnelesid Szilárd Tibor Tóth (TÜ) ja Ivars Orehovs (Läti Ülikool). Sektsioonis „Idapoolsete uurali rahvaste keeled ja kultuurid” esinesid Lasnamäe gümnaasiumi õpetaja Natalia Abrosimova („Ersa keel tänapäeval”), Ungari Szegedi ülikooli keeleteadlased Sándor Szeverényi („On the relationship between reported speech and evidential systems”) ning Ekaterina Suntsova ja Marina Romanova, kes käsitlesid udmurdi keele küsimusi. Elena Vedernikova (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest) andis ülevaate mari keele õpetamisest ungari üliõpilastele.

15. aprillil korraldasid Laurentsiuse Selts ja Emakeele Selts Tallinnas konverentsi „Eduard Ahrens 220”. Avasõnavõtuga esines Eesti TA president Tarmo Soomere. Sulev Valdmaa Laurentsiuse Seltsist kõneles Eduard Ahrensi tähtsusest. Ettekanne­tega esinesid Sirje Kivimäe („Eestimaa Ahrensi ajal”), Karl Pajusalu („Eesti ja Soome murdekontaktid”), Annika Viht („Eduard Ahrens XIX sajandi grammatikute seas”), Hannu Remes („Soome keel Eduard Ahrensi eesti keele grammatikas”) ja Priit Rohtmets („Kirikukorraldusest Eesti- ja Liivimaal XIX sajandil”).

17. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumi ingliskeelne online-seminar joigude ja saami pühakohtade arheoakustikast. Julia Schpinitskaya pidas ettekande „Yoking with the spirits: Sami sound rituals and acoustics of sacred sites” („Joigumine koos hingedega: Saami helirituaalid ja pühapaikade akustika”). Helsingi ülikooli arheoakustika uurimisrühm on alustanud saami pühapaikade akustika ja rituaalsete praktikate seoste uurimist. Uurimistöö hõlmab Soome, Norra ja Rootsi arhiivides, aga ka varastes etnograafilistes allikates leiduvaid materjale nii Põhja-Saami, Edela-Saami kui ka Ida-Saami rahvarühmadelt. On püstitatud hüpotees, mille järgi pühapaikadele pühendatud joiud seonduvad koha akustikaga.

18. aprillil peeti Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi traditsiooniline kirjanduse aastaülevaadete kõnekoosolek. Doris Kareva kõneles 2022. aasta luulest, Leena Käosaar proosast, Siret Campbell draamakirjandusest, Kätlin Vainola lastekirjandusest ja Maarja Kangro tõlkekirjandusest.

19. aprillil toimus Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Kas ja kui palju on tänapäeva eesti keel veel soome-ugri keel”. Kristiina Ross tutvustas raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732” ning rääkis sellest, mida võib järeldada eesti kirjakeele sünni kohta. Sven-Erik Soosaar võrdles tüpoloogiliselt soome-ugri ja indoeuroopa keeli, selgitades, kuidas on meie kirjakeele sünnilugu muutnud eesti keelt indoeuroopalikumaks.

20. aprillil pidas Martin Klöker Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses loengu „Adel und Literatur im frühneuzeitlichen Baltikum. Fakten – Fiktionen – Analysen” („Aadel ja kirjandus varauusaegses Baltikumis. Faktid – oletused – analüüsid”). Tegu oli UTKK teadusprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse välja­kujunemisel Poola ja Rootsi Liivimaal” avaüritusega.

21. aprillil toimus Tartus Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päev. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad. Tehti kokkuvõtteid möödunud kogumisaastast ja kogumisvõistlusest „Muusika minu elus”. Pille Kippar pälvis preemia rahvaluuleainese kogumise eest kõrgkoolides aastatel 1973–2004 ning koori Lubinokad liikmete suurepärase kaastöö organiseerimise eest 2022. aasta kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Anne Kurepalu sai preemia Lahemaa elu ja pärimuse järjekindla jäädvustamise eest aastail 1972–2022 ning väljapaistvate kaastööde eest aastatel 2013–2022. Henno Sepp sai preemia silmapaistva töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus” ning Heinz Valk oma kaastööde eest ERA-le aastail 2006–2015 ja särava töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Kuulutati välja uued kogumisvõistluse teemad: „Kohtumised metsloomadega” ja „Minu saunalugu”.

27. aprillil peeti Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias konverents „Loomingu sajand”. Avasõnad lausus Vabariigi President Alar Karis. Paul-Eerik Rummo ja Raivo Tafenau esitasid juubeliks valminud teose „Rapsoodia 23 … 23”. Ettekannetega astusid üles Tiit Hennoste („Looming ja lööming. Loomingu vaim ja võim”), Mart Velsker („Loomingu esimene lehekülg”), Sirje Olesk („Stalinlik Looming”), Marin Laak („Jälgi „piiritagusest” eesti kirjandusest Loomingus”), Elle-Mari Talivee („Minu lapsepõlve Looming”), Hasso Krull („Igavene inimene on surnud: humanism, nihilism ja negatiivne dialektika „Tõe ja õiguse” II osas”), Ave Taavet („Alkeemilisi aspekte Teet Kallase loomingus”), Jaan Undusk („Loomingu kuulsaim riim”), Johanna Ross („Naine Loomingus: objekt ja subjekt”), Märt Välja­taga („Areneb / ei arene – kirjandusliku arengu mõistmisest Loomingus”) ja Saara Liis Jõerand („Veel kirjutada. Veel rääkida. Noor kirjandus 2023”).

27. aprillil korraldas Akadeemiline Rahva­luule Selts Tartus üldkoosoleku. Katre Kikas pidas akadeemilise ettekande „„Kirjutamine on minu meelest ikka alati üks väga armas töö olnud…” Jaan Saalvergi kirjutajaidentiteedist”. Jaan Saalverk (1874–1932) oli Jakob Hurda viljakamaid kaastöölisi Jüri kihelkonnast. Peale rahvaluule üleskirjutuste on arhiividesse jõudnud teisigi tema kirjutatud tekste – luuletusi, ajalehesõnumeid, erinevate üles­tähendustega märkmikke jms. Peeti ARS-i üldkoosolek, mille päevakorras oli 2022. aasta tegevus- ja majandusaruanne ning uue juhatuse valimine.

27.–28. aprillil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis 20. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keel ja keele­kasutajad”. Kutsutud esinejad olid Simon Krek (Jožef Stefani instituut, Sloveenia, „Digital Dictionary Database for Slovenian: unstructured, semi-structured and structured data in modern lexicography”), Detmar Meurers (Tübingeni ülikool, Saksa­maa, „Linking second language acquisition research and digital language learning”) ja Heiki-Jaan Kaalep (TÜ, „Keeletehnoloog teoretiseerib korpuse üle”). Töö toimus kaheksas sektsioonis: rakenduslingvistika, leksikoloogia, kõnetehnoloogia, mitmekeelsus, kirjakeel ja korpused, registrid keeles, akadeemiline kirjutamine ning keelehoole ja varieerumine. Osavõtjaid oli Leedust, Hollandist, Soomest, Rootsist, Saksamaalt. Eestist osalesid Tartu ja Tallinna ülikooli, EKI, Võru Instituudi, Kaitseväe Akadeemia, Rahvusraamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadlased. Konverentsi korraldasid Eesti Rakenduslingvistika Ühing, Eesti Keele Instituut ja Tallinna Ülikool.

Lätis oleme pikalt olnud silmitsi probleemiga, et liivlased ega liivi pärand ei ole üldiselt eriti nähtavad. Selle leevenda­miseks on Läti Ülikooli liivi instituut koostöös UNESCO Läti rahvusliku komisjoni ja kultuuriministeeriumile alluva Läti rahvusliku kultuurikeskusega kuulutanud 2023. aasta liivi pärandi aastaks, et pöörata tähelepanu ajalooliselt liivlastega asustatud Läti piirkondade liivi juurtele.

Võib eristada kahte olulisemat vaate­nurka, kuidas liivlastest rääkida. Ühelt poolt on olemas läbi aastasadade kestnud ja tänapäevani jõudnud liivi pärand – see on elav liivi keel ja elavad traditsioonid, mida kannavad edasi liivi kogukonda kuuluvad inimesed. Teisalt on laiem liivi jälg osa terve Baltikumi ajaloost ja ühisest kultuuripärandist. Seda jälge on kõige rohkem näha Lätis.

Viimase kümne aasta jooksul oleme näinud justkui tammi murdumist Läti ühiskonna teadmises liivlastest, liivi pärandist ja selle rollist üldiselt. Läti avalikkuses oli veel 15 aastat tagasi üld­levinud arvamus, et liivlased on küll kunagi Lätis elanud, kuid surid välja XIII sajandil.

Sellel on hulk ajaloolisi põhjusi, ­millest võib nimetada muinasajajärgse liivi pärandi vähest nähtavust ametlikus lätikeelses koolihariduses ning läänemere­soome keeleperre kuuluva liivi keele ­erinevust balti keelte hulka kuuluvast läti keelest, mis on tinginud oma ja võõrast vastandava narratiivi tekke. Samuti on liivlaste arv nii Kuramaal kui ka Liivimaal viimase kahesaja aasta jooksul olnud väike, ligikaudu 2500 inimest. XX sajandil mõlema maailmasõja ja Nõukogude piiri­tsooni kehtestamise tõttu on liivi kogukond oma ajaloolistelt aladelt lahkunud ja elab tänapäeval hajusalt kogu Läti alal, peamiselt suurlinnades Riias ja Ventspilsis.

Väikesel, kuid tegusal liivi kogukonnal – liivlasi on Lätis viimase, 2011. aasta rahvaloenduse järgi 250, kuid tegelikkuses 1500–2000 inimese ümber – on kulunud mitukümmend aastat pärast Läti taas­iseseisvumist, et veenda Läti ühiskonda selles, et liivlased on endiselt olemas. Selle protsessi osa oli ka rahvusvahelise liivi keele ja kultuuri aasta tähistamine 2011. aastal Lätis ja Eestis. Tänapäeva liivluse nähtavaks tegemine oli väike muutus, kuid selle sammu astumine on nõudnud suuri pingutusi eriti viimase kümne aasta jooksul. Selle aja sisse jääb ka Läti Ülikooli liivi instituudi asutamine 2018. aasta 21. septembril. Samal aastal kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse liivi kultuuriruum, mis hõlmab lisaks rahvakultuurile ka keelt ja täna­päevast liivi kultuuriprotsessi. Tänapäevase liivi kultuuriprotsessi vanust võib hinnata ligikaudu 200 aastale ja seda esindavad praegu tegutsevad liivi ansamblid, liivikeelne kirjandus ja liivi kunst. Tänapäeva liivi kultuur ei seisa paigal – esile kerkib üha uusi teoseid, nähtusi ja suundi.

 

Liivi pärand on oluline kogu Lätile

Nüüd on hakanud Läti ühiskonnas samm-sammult levima arusaam, et liivi keel ja kultuur ei ole ainult liivlaste, vaid see on kogu Läti riigi pärandi osa. Sellest lähtub ka tänavune liivi pärandi aasta. Võrreldes varasemate liivi keele ja kultuuri nähtavamaks muutmise pingutustega on nüüd kavas pöörata Lätis laiemalt tähelepanu liivlaste pärandile, nagu linnamäed, keelelised iseärasused, liivipärased kohanimed ja traditsioonid. Liivi instituudi taotlus on selgitada, et liivi pärand võib puudutada iga Läti inimest, nii et ka Kuramaa liivi juurteta lätlased sellest aru saaksid.

2023. aasta sobib tähtpäeva-aastaks hästi seetõttu, et sada aastat varem, 1923. aastal toimus liivlaste ajaloos mitu olulist sündmust: 2. aprillil loodi esimene liivi ühiskondlik organisatsioon Liivi Liit (lv Līvõd Īt) ning 18. novembril pühitseti nii liivi lipp kui ka liivi hümn, millel on sama meloodia kui Soome ja Eesti hümnil.¹ Nii tähistame olulise, kuid samal ajal väga keerulise sajandi möödumist liivi tänapäeva kultuuri ajaloos.

Liivi pärandi aasta suurim sündmus oli liivi pärandi päeva (lv līvõd pierāndõks pǟva) esmakordne tähistamine esimesel pühapäeval pärast kevadist pööri­päeva, mis tänavu langes 26. märtsile. Selle eesmärk on ühel päeval aastas meelde tuletada ja hoida seda pärandi osa, mis on pärit liivlastelt. See mullu liivi instituudis sündinud algatus annab igaühele võimaluse lihtsate sümboolsete võtetega näidata koha või inimeste rühma seotust liivi pärandiga.

Selleks valisime liivi instituudis välja kaks suunda. Esiteks pakkusime võimaluse heisata liivi lipp või teha nähtavaks liivi lipu värvid (roheline, valge, sinine), näiteks värvides valgusega väljapaistvaid hooneid või rajatisi.

Teiseks soovisime seostada päeva Kuramaa liivlastelt pärineva lindude äratamisega, mis on üks omapärasemaid liivi traditsioone. Lindude äratamine on traditsiooniliselt tähistanud liivlastele kevadtööde hooaja algust: kevadise pööri­päeva aegu (varem lihavõtte­pühade ajal), kui meri on lahti, minnakse vee ääres laulma üles rändlinde, kes rahvausu järgi ei lenda ära, vaid jäävad vee või jää alla talvituma. On võetud kaasa kuusk ja see ära ehitud.² Lindude äratamise laul käibib tänapäeval Kuramaa liivi keele idamurdel põhinevas liivi kirjakeeles enamasti sellisel kujul:

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!

Liebbizt liestād mäddõ mierrõ, vōjlizt liestād mūzõ mierrõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād lūomõd mäddõ mõtsõ, sudūd, okšīd, mūzõ mõtsõ, tšītšōr, tšītšōr!

Jõvād pūošõd mäddõ killõ, kõzzizt pūošõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Kierdõd neitsõd mäddõ killõ, lāiskad neitsõd mūzõ killõ, tšītšōr, tšītšōr!

Tšītšōrlinkizt, tšītšōrlinkizt, ni um āiga ilzõ nūzõ, tšītšōr, tšītšōr!

Ni tēg maggõnd pitkõ ūnda, īestõ īezõ, pǟvast päuvõ, tšītšōr, tšītšōr!³

(Tšiitšoor-linnukesed, tšiitšoor-linnukesed, nüüd on aeg üles tõusta, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nüüd te maganud pika une, ööst öösse, päevast päeva, tšiitšoor, tšiitšoor! / Paksud lestad meie merre, kõhnad lestad muusse merre, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head loomad meie metsa, hundid-karud muusse metsa, tšiitšoor, tšiitšoor! / Head poisid meie külla, kurjad poisid muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor! / Nobedad tüdrukud meie külla, laisad tüdrukud muusse külla, tšiitšoor, tšiitšoor!)

K a a r t. Liivi pärandi päeva tähistati agaramalt Riia ümbruses ning kunagistel Salatsi liivi aladel. Iga lipp kaardil tähistab liivi lipu heiskamise või värvide eksponeerimise kohta, iga lind lindude äratamist või muud sündmust. Kaardilt jäävad välja sündmused Tallinnas.

Lindude äratamise komme pärineb otseselt küll tänapäeva elavast Kuramaa liivi traditsioonist, kuid selle juured ulatuvad üsna kaugesse minevikku: linnu­motiivid on kesksed nii XIII sajandist pärit arheoloogilistel liivi ehetel kui ka teiste läänemeresoome rahvaste mütoloogias. (Kõige tuntum liivi arheoloogiline linnu­kujuline ehe on ka liivi pärandi aasta logol.) Seega seob see traditsioon liivi pärandit kogu sellel alal, kus liivlased on elanud ja mis hõlmab lisaks Kuramaa rannikule ka Läti alasid kogu Liivi lahe ümber, sealhulgas Riia ümbrust ja Väina jõe piirkonda. Lindude äratamine sai liivi pärandi päeva siduvaks tegevuseks ka seepärast, et see on loomult lihtne: igaüks saab osa võtta ja selleks ei ole vaja teha suuri ettevalmistusi, nagu ruume rentida.

Liivi pärandi päeva ette valmistades soovisime eelkõige äratada inimestes huvi ja arusaamist, et nende kodupiirkonnas on liivi pärandit ja nad ise on selle pärandi osalised. Seetõttu ei soovinud liivi instituut korraldada üritusi, vaid innustada ja koordineerida neid, selleks et inimesed hakkaksid liivi sümboleid nähes uurima ja juurdlema, milline võiks olla nende kodukoha ja nende endi seos liivi pärandiga. Alustuseks kirjutasime kohalikele omavalitsustele lootuses, et siin-seal pannakse esimese sammuna välja liivi lipud. Mõte leidis loodetust aktiivsemat järgimist ja lõpptulemusena on liivi instituudi loodud interaktiivsel veebikaardil liivi pärandi päeva tähistajatena endast teada andnud 110 algatust, millest 60 puhul olid väljas liivi lipud või värvid ja linde äratati talveunest rohkem kui 50 paigas (see arv ei hõlma kõiki kohalikke väiksemaid algatusi, mida ei registreeritud).⁴

Silmapaistvamad hooned, mis liivi pärandi päeval liivi värvidesse ehiti, olid Riia linnavalitsus, Läti rahvusraamatukogu, Ventspilsi kontserdisaal. Õigu­poolest oli kogu Ventspilsi linn täis liivi lippe ja Ventspilsi vabasadam otsustas valgustada liivi värvides Oviši (lv Pațīkmō) tuletorni, mis on Läti vanim majakas.

Väga võimas vaatepilt, millest jagati hulgaliselt pilte sotsiaalmeedias, avanes Turaida lossi juures Koiva jõge ületaval Sigulda sillal, mille ühel poolel lehvis kümme liivi lippu ja teisel poolel kümme Läti lippu. Kohalik liivi pärand oli suur avastus väga paljudele Sigulda linnas (sealhulgas linna turundajatele), kuigi Sigulda jääb vanale Koiva liivlaste asualale ja kogu teadaolev Sigulda ja Turaida muinasaegne ajalugu ongi kohalike liivlaste ajalugu.

Seega on peamiselt sümboolse algatusega levinud rohkemates paikades teadmine liivi pärandist, mis suunab inimesi oma kodukoha pärandit ise uurima ja mõtestama: näiteks kui lapsed küsivad vanemate käest liivi lippu nähes, mis lipuga on tegu, ei jää vanematel muud üle, kui see välja selgitada (nt telefonist). Väga oluline on, et enamik liivi pärandi päeva sündmusi ei olnud ametlikud – näiteks kohaliku omavalitsuse või mõne muu asutuse – algatused, vaid tulid rohujuure tasandilt ja nende eestvedajad olid väikesed kogukonnad või inimesed. See tendents on tänuväärselt vastupidine Lätis viimasel ajal maad võtnud suundumusele, et ametlikud võimud mõtlevad välja uusi tähtpäevi, mida inimesed siis tähistama peaksid.

Läti riigi kolm olulisemat põhiseaduslikku institutsiooni – presidendi kantselei, valitsus ja parlament – jäid tänavu liivi pärandi päeva tähistamisest kõrvale isegi hoolimata soovist osaleda, sest liivi lippu ei ole ametlikult kinnitanud riigi heraldikakomisjon ning seetõttu ei luba riigilipu seadus seda nende hoonete juures välja panna. Minu meelest ongi hea, et liivi pärandi päeva tähistamine õnnestus ilma ametliku nõudmise või eeskujuta. Läti parlamendi eestseisus on küll lubanud järgmiseks aastaks kaotada õiguslikud tõkked liivi lipu heiskamisele. See peegeldab muutusi ametlikul tasemel: ka sinna on jõudmas arusaamine, et liivi pärand ei ole ainult liivlaste asi, vaid on oluline kogu riigi jaoks. Siiski pean tunnistama, et mulle meeldib liivi lipu senine mitteametlik staatus: südames loodan, et liivi lipp jääbki omamoodi piraatlikuks lipuks, mida ametlikult ei kinnitata.

Väga aktiivselt tähistati liivi pärandi päeva Vidzemes ehk Läti Liivimaal kunagises Salatsi liivi piirkonnas, mis asub Liivi lahe ääres Riiast põhja pool, kus naabrite eeskujul kasvas osavõtusoov nagu lumepall viimastel nädalatel enne kavandatud sündmusi. See on osalt seotud asjaoluga, et 2022. aasta lõpus kanti Läti rahvuslikku vaimse kultuuripärandi nimistusse Vidzeme liivipärane kultuuriruum, mis hõlmab liivlaste ajaloolist Metsapoole ala ning mille keskmes ei ole tänapäeva liivlaste elav vaimne kultuur, vaid liivi pärand selles piirkonnas elavate liivlaste järeltulijate kultuuris, sealhulgas läti keele liivi­pärane murre ja muud liivi päritolu kultuurinähtused. Juba praegu võib öelda, et tänavune aasta on Lätis murranguline, kuna liivi pärandit on juba hakatud varasemast rohkem väärtustama.

Liivi pärandi päeva tähistati juba esi­mesel korral peale Läti ka Eestis. Liivi pärandiga otsesemalt seotud Eesti piir­kondadest heisati liivi lipp Häädemeeste vallas Hääde­meeste keskkooli ees, Treimani rahvamaja juures ning Metsapoole kooli ees, samuti Iklas Eesti ja Läti piiril, kus äratati ka linde. Liivi lipp oli mastis samuti Linakülas Kihnu muuseumi ees ja Ruhnu valla­valitsuse ees. Tallinnas elava liivi kunstniku Laura Šmideberga juhatusel äratati linde Pikakari rannas ja Fenno-Ugria Asutuse nõuniku Jaak Prozese algatusel ehiti liivi lipu värvides paeltega noor pärnapuu Tallinna kesklinnas Imanta tänaval, mis on saanud nime Henriku Liivi­maa kroonikas mainitud liivlase Ymauti järgi.⁵ Põlisrahvaste omavahelise koostöö vaimus heisati liivi lipp veel Värskas Seto Instituudi juures ja Mulgimaal Lilli külamaja ees.

 

Liivi keel füüsilises ruumis: kohanimed teeviitadel

Liivikeelsete kohanimede teeviitadele toomise üle on Läti avalikkuses juba mitu aastat põhjalikku diskussiooni peetud ja tegu on olnud aktuaalse küsimusega, mis tänavu lõpuks Liivi rannas Põhja-Kuramaal lahenduse saab: 20. veebruaril paigaldati sinna esimene liivikeelne liiklusmärk, mis tähistab maakonnapiiri. Talsi maakond (lv Tālsa mōgõn) otsustas paigaldada Liivi randa piirile Ventspilsi maakonnaga (lv Vǟnta mōgõn) kakskeelse kohanime­tähise. See on osa suuremast märkide vahetamisest haldusüksuste piiridel: 2020. aasta haldusreformiga tekkisid Lätis uued haldusüksused ja nüüd on hakatud nende piiride tähiseid vahetama. Sel suvel peaks Liivi randa lisanduma ametlikke teeviitu, millelt võib lugeda külade ja jõgede liivikeelseid nimesid. Mõne aasta pärast võiks oodata vanade salatsiliivikeelsete koha­nimedega märke Salatsi liivi alal.

Tänapäeva liivi kogukonna jaoks on liivikeelsete kohanimede nähtavus sümboolselt oluline. See sarnaneb 1990. aastate alguses esile kerkinud algatusega, et liivlased saaksid passis oma rahvuseks märkida „liivlane”, mis Nõukogude Liidu ajal ei olnud võimalik.⁶ Selle võimaluse andmine oli kogukonna identiteedi jaoks väga oluline, selleks et näidata oma rahvust ja selle üle uhke olla, kuigi suurt praktilist mõju sellel muudatusel ei olnud.

XX sajandi ajaloo keerdkäikude tõttu on valdav osa liivlasi asunud Liivi rannast elama mujale, kuid Liivi rand on siiski elavas liivi pärimuses oluline kui viimane ala, kus see kogukond on kompaktselt koos elanud. Seetõttu tahavadki Kuramaa liivi perekondade järeltulijad mööda Liivi randa sõites näha külanimesid teeviitadel peale läti keele ka liivi keeles, isegi kui tullakse randa vaid kord aastas liivi pühadeks (lv Līvõd pivād), mida peetakse augusti esimesel nädalavahetusel, või liivi laste suvekooli. Nende jaoks on teeviidal nähtav liivikeelne kohanimi visuaalselt oluline märk, et liivi keelel on oma koht maailmas.

 

Liivi pärand ootab uurijaid

Oluline on märkida, et liivi pärandit ei ole seni küllaldaselt uuritud. Liivi instituut saab liivi pärandi kohta palju küsimusi, millele ei oskaks õigupoolest mitte keegi vastata. Läti teadlased on liivi pärandit uurinud eelkõige arheoloogia vaate­nurgast, sest muistsed liivi alad on Lätis, ning mõnevõrra uuema aja liivi kultuuri on uurinud Läti etnograafid. Kummaski teadusharus ei ole keeleoskus esmatähtis, sest on võimalik piirduda esemete ja materiaalse kultuuri uurimisega. Eesti ja soome uurijate huvi keskmes on olnud liivi keel. Lisaks on eestlased ja soomlased tegelenud liivi folklooriga, mis on tähendanud põhiliselt rahvaluule ja muu vaimse pärandi kogumist, aga mitte võrdlevat uurimist, sest see eeldab keeleoskust, ent nii liivi kui ka läti keele oskajad on olnud enamasti keeleteadlased.

Vähe on uuritud, kuidas liivi pärand kajastub läti keeles. Pilt selle kohta on üsna pinnapealne, näiteks on päris palju teada liivi keelest läti keelde laenatud sõnu ja samuti on üldiselt teada, et läti keele sõnarõhk on esimesel silbil liivi keele mõjul. Liivi jälgi läti keeles on uurinud põhiliselt kaks inimest: XX sajandi algupoolel tegutsenud läti tuntuim keeleteadlane Jānis Endzelīns, kes kasutas liivikeelseid materjale, ja XX sajandi teisel poolel murde­uurija Marta Rudzīte, kes oskas liivi keelt.

Uurimusi liivi folkloori ja usundi jälgedest läti omas sama hästi kui ei olegi – taas põhiliselt keelebarjääri tõttu. Läti rahvaluule uurijad jäävad nii-öelda läti folkloori mulli: ingliskeelsete tekstide kaudu on võimalik tutvuda teiste naaberrahvaste folklooriga, kuid mitte liivi pärandiga. Näiteks Oskar Looritsa „Liivi rahva usund”⁷ on avaldatud ainult eesti keeles ja enamik läti folkloori uurijaid ei saa seda kasutada. Samuti pole tõlgitud suuremat osa liivi folkloori alg­materjali.

Liivi instituudi igapäevatöös komistame tihti sarnasustele ja võimalikele seostele läti ja liivi vaimse pärandi vahel, mida tasuks sügavamalt uurida. Näiteks sotsiaalmeedia kaudu välitöid tehes jõudsime hiljuti järeldusele, et liivi, läti ja eesti hingedeaeg tundub olevat sarnase pikkusega, kuid leedu hingedeaeg erineb sellest. Siiski ei ole keegi hakanud seda teemat praegu ressursipuuduse tõttu lähemalt uurima. Seda, et mõne kultuurinähtuse juures võib oletada seost liivi pärandiga, tuleb ette päris palju, kuid enamasti jäävad need ootama sügavamat akadeemilist uurimist kunagi kaugemas tulevikus.

Kuna liivi keelt ja kultuuri puudutav materjal ja selle uurijad on mööda Euroopat laiali pillutatud, tähendab liivi teemade akadeemiline uurimine XXI sajandil tegutsemist üleeuroopalises mastaabis. Väga tihe on koostöö Läti Ülikooli liivi instituudi ja Tartu Ülikooli vahel, mis on asjaomase teadustöö põhilised keskused, kuid uurijate ja kontaktide võrk on suur, ulatudes näiteks Helsingisse, Göttingeni ja Viini. Rahvusvahelise teadusliku huvi püsimist võib eeldada edaspidigi, kuna liivi keele kursustele tuleb huvilisi paljudest ülikoolidest üle Euroopa.

 

Kirjutis põhineb 5. aprillil 2023 Tallinnas Fenno-Ugria Hõimuklubis peetud ette­kandel.

Eduard Vilde. Mööda maad ja merd. (Eesti mõttelugu 169.) Koost Hando Runnel, toim Katre Ligi. Tartu: Ilmamaa, 2023. 560 lk.

Eduard Vilde (1865–1933) loomingu austajana ja ajaloolise hõnguga reisikirjanduse huvilisena tervitan käesoleva kogumiku ilmumist. Köide hõlmab kaks erinevat reisi­kirja, mis ka varem on ilmunud samade, ehkki veidi erinevas keelepruugis peal­kirjade „Reisuelamusi Kagu-Euroopast” ning „Krimmi ja Kaukaasia eestlastel külaliseks” all Vilde „Kogutud teoste” XXVIII „andena” autori redaktsioonis 1934. aastal, seega postuumselt. Katre Ligi põgusas eessõnas äratab aga tähelepanu, et sedapuhku on esimese reisikirja aluseks võetud aja­lehes Teataja kahes jaos aastail 1903–1904 ja teise reisi puhul ajalehes Uudised 1905. aastal järjejutuna ilmunud redaktsioon, seega esmatrükk. Teguviis tundub veidi tavatu, pidades silmas „autori viimse tahte” printsiipi, ent selle põhjendamiseks on viidatud Vilde teoste kogus 1956. aastal ilmunud „Reisikirjelduste” köitele ja selle põhjalikule saatesõnale Toomas Huiki (1931–2020) sulest.

Sellise eelteadmisega varustatult nõuaks „Mööda maad ja merd” korralik arvustamine eri redaktsioonide võrdlemist, millele lisaks tuleks arvesse võtta Kairi Tilga koostatud Vilde krestomaatilist ning kommenteerivate tekstidega varustatud reisikirjade kogu „Tossu­täkuga Euroopasse” (2013), mida siinsamas ajakirjas olen tunnustavalt käsitlenud.¹ Viimases raamatus leidub ka ülevaade kõigist Vilde trükis ilmunud reisikirjadest, samuti sisaldab see rohkelt ajastuomaseid illustratsioone. Avaldatud on ka Euroopa kaart Vilde reisidega.

„Mööda maad ja merd” järjestikku lugemine ja põgus võrdlemine varasemate raamatu kujul väljaannetega veenab, et sedapuhku on valitud õige tee: algu­pärane tekst mõjubki mõnusalt oma veidi vanamoelise keelepruugiga, mida vajalikul määral on kaasajastatud ja sõnatähenduste muutusi mõistmise huvides joonealustes kommenteeritud. Vilde keel on ladus ja mahlakas ning on tänuväärt, et viimasel ajal kardetud, olgu kujuteldav või kuri­kuulus „tundlik lugeja” kirjastuses puudub või ei ole kippunud autori hoiakute ja sõnade kallale. Muidugi on tegu mahuka teosega, mida samadele radadele Euroopasse või Istanbuli rändama minnes, ­eestlaste jaoks kultuurilooliselt olulisest Krimmist praegu rääkimata, taskusse ei poeta. Ent materjali ammendavus kaalub selle mugavuse üles. Tugitooliränduri jaoks poleks siiski olnud liiast lisada raamatusse mõni kaart. Aja jooksul muutunud kohanimesid ja võõra­päraseid sõnu on enamasti joone all selgitatud, ehkki mõne sakraalehitise puhul on jäänud nurksulgudesse ka küsimärke. Muuseas, kuna Türgis mindi ladina tähestikule üle alles Atatürki reformide käigus 1928. aastal, siis väärib tähelepanu, et 1903. aasta Konstantinoopolis piirdub Vilde vaid põgusalt keelebarjääri mainimisega. Nii rahvusvaheline ja tolerantne oli see Lääne ja Ida, Euroopa ja Aasia, kristluse ja islami piiril asuv linn, et hakkama sai saksa ja prantsuse keelega ning Türgi toitude kõrvale rüübati õlut saksa kõrtsides ja vaigumaigulist veini kreeka trahterites.

Vilde mõõtu klassik väärinuks muidugi põhjalikumat saatesõna. Ehkki vajalik on selgitatud, jääb selles silma väheke veidras sõnastuses väide „Omaette ooperi moodustavad kohanimed [---]” (lk 10). Mis mõttes „ooperi”?

Kahtlemata on ka reisikirjad Eesti mõtte­loo osa, kuid veelgi enam on seda Vilde publitsistika. Praeguseks on sellest meile kättesaadavad vaid aegunud välja­andeis ja justkui muu vahele eksinud pudemed: valik „Artikleid ja kirju” (1957) küll põhjalike kommentaaride, kuid ajastu­omase kallakuga järelsõnaga, ja Ants Järve koostatud „Kooli kirjavara” sarjas „Jutustusi ja publitsistikat” (1978). Vilde on aktuaalne ja see lünk vajab täitmist.

JANIKA KRONBEG

 

Helmi Eller. Eestlased eksiilis. (Eesti mõtte­lugu 167.) Koost Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa, 2022. 312 lk.

Kirjandusteadlane ja tõlkija Helmi Eller (1902–1998) tegutses muu hulgas Stockholmis ilmunud Eesti Päevalehe juures järje­pideva kirjanduskriitikuna aastail 1959–1984. Lõviosa „Eesti mõttelukku” kogutust moodustavadki selles välja­andes avaldatud raamatuarvustused või täht­päevaga seotud ülevaatekirjutised, lisaks on mõni üksik ajalehtedes Teataja (­kogumikus esimene, aastast 1957) ja Välis-Eesti ilmunud tekst ning koodana monograafia „Ain Kalmus” (1986) algusots. Kogumikus pole niisiis ühtki ajakirjades Tulimuld ja Mana ilmunud Elleri artiklit. Lehe­kirjutistest on tehtud küll valik (seda aga ei ole kuidagi põhjendatud), hulk nappe ­raamatututvustusi on kõrvale jäänud (nt Jaan Lattikust, Ilona Laamanist, Karin Saarsenist, Liidia Tuulsest), siiski on „Eestlased eksiilis” suurelt jaolt omaaegse pagulas­kirjanduse tõtliku ja tutvustava funktsiooniga päevakaja kogumik, mitte eriline mõttelugu.

Ilmumiskontekst ja päevalehe seinast seina lugejaskonnaga arvestamine määrab ühtlasi paljude tekstide laadi. Arvustused kujutavad endast teoste tsitaadirohkeid ja refereerivaid kirjeldamisi, mis on tugevalt käsitletavas kinni ega aseta teoseid ülearu avarasse (üldise kirjandusmõtte või kultuuriloo) plaani; kujundite ja motiivide vaatlus piirdub valdavalt nende loetlemisega, pakkumata eripäraseid tõlgendusi või põhjalikumat analüüsi. Nii tekitab raamatu saatesõnas tsiteeritud Elleri iseloomustamine „põhjalikult ja intensiivse sisseelamisega” analüüsijana (lk 304) pisut nõutust. Autorite koguloomingut hõlmavad järelehüüded või tähtpäevakirjutised püsivad visalt nii elu- kui ka loomeloo faktide juures, üksnes vargsi ja tükati subjektiivseisse muljeisse eksides (nt „Professor Suitsust mõteldes”). Seega Elleri isiklikust mõtteruumist kogumik tuumakat pilti ei anna – kirjutiste peamine ajend näib olnuvat kaasaja kirjanduse hoidmine pildil ja lugejaskonna teadvuses. Selles tegevuses oli Eller kahtlemata üks usinamaid ja seetõttu ka tänuväärsemaid, sest kajastamist on leidnud pea kõik olulisemad pagulasautorid, lisaks vanematki kultuurilugu (nt Otto Wilhelm Masing ja Johann Heinrich Rosenplänter, kes mõistagi ei mahu raamatu pealkirjaks seatud sõnapaari alla). Pagulaskirjanduse ajaloos on Eller samuti ära märgitud just tänu arvustajaviljakusele, misjuures ta täitis „muidu pagulaskriitikas valdavalt tühja naiskriitiku nišši”.²

Siiski võinuks mingi huvitav isiklikumat laadi seisukoht tulla esile hoopis mõnest mõtteloo-raamatust välja jäänud napist palast. Näiteks hinnanguline arusaam vabavärsi kasutamisest³ või „siinpoolsete” ja „teise poole” prosaistide eristus, mis ei põhine mitte füüsilisel ruumil, vaid loomingusse kätketud miljöölistel tähelepanekutel ja psüühilistel reaktsioonidel vs. poeetilisel atmosfääril.⁴ Tõsi, niisugused täheldused on formaadile omaselt kõik ühtmoodi lakoonilised, jäädes välja arendamata. Ometi suurendanuks nende kaasamine raamatu väärtust, mis avaldub eeskätt kirjandusuurijatele: tähtsamad ­retseptsioonipudemed pea 30 aastast ühelt juhtivalt pagulaskriitikult on nüüd ühtede kaante vahel.

B. M.

 

Mall Hiiemäe. Väike putukaraamat rahva­pärimusest. Tartu: EKM Teadus­kirjastus, 2022. 279 lk.

Konnad eesti rahvapärimuses. Koostaja Mari-Ann Remmel. Tartu: Eestimaa Looduse Fond, 2022. 46 lk.

Eluslooduse väikestele esindajatele pühendatud rahvaluulekogumikud mitmekesis­tavad eesti loodusfolkloori käsitlust, suunates tähelepanu nendele, kes on tihti märkamatud, ehk isegi marginaalsed. Mall Hiiemäe toob välja, et putukanimetuste sõnalõpp –kas viitab väiksusele ja tühisusele (lk 8). Samal ajal on just pisiolendid eluslooduse osa, millega inimene suurima tõenäosusega iga päev kokku puutub. Hiiemäe kogumik kuulub pärimust liikide kaupa kaardistavate raamatute sarja, kus on juba vaadeldud loomi, linde, kalu ning puid-põõsaid. Nagu märgib Hiiemäe, on putukate tundmine rahva seas kõige kehvem, sest ühele rahvapärasele putuka­nimetusele võib looduses vastata sadu liike. Eesti looduses on ju umbes 11 000 putukaliiki. Hiiemäe raamatu peatükid järgivad rahvapärast jaotust: eraldi peatükid on liblikast, aga ka vaksikust (maamõõtja nimetus viitab teatud viisil liikuvale liblikavastsele), päevakoerast ja piksepenist (mõlemad liblikaröövikud), herne-, kapsa- ja leivaussist, kärbsest, kiilist, ämblikust jne. Rahvapäraste nimetuste ja kirjelduste virvarris pole olnud küllap kerge taksonoomilist korda luua, nt paklatori peatüki alla on koondatud teated torisevat heli tekitava taku sees elava olendi kohta, kuid lisatud ka putukat üldse mitte mainivad teated öösiti vokki vuristavast naisterahvast ööemast (lk 167–168). Putukad on inimeste majapidamises sagedad ja tihti soovimatud osalised, nii et ootuspäraselt on suur osa pärimusest seotud nende tõrjumisega: „Matsapäeval tuleb visata kolm angutäit sõnnigud oma lauda pealt naabri lauda poole, siis pole laudas suvel kärpsid. (Kihelkonna, 1946)” (lk 98); „Kui uss orast rikub, siis tuleb pista sõnadega sisse loet kepp mulda ja ussid kaduvat. (Pärnu-Jaagupi, 1929)” (lk 201). Teatud putukate kindlal viisil ilmumist on peetud endeks, näiteks nii kiilid kui ka harva nähtav vainu­köis on ennustanud sõda. Vainu­köit, st üksteise külge kleepununa edasi liikuvaid sääsevastseid, on peetud hirmutavaks, aga ka maagiliseks nähtuseks: kes julgeb vainu­köie paljakäsi lahutada, sellele on lubatud suuri tarkusi ja oskusi (lk 258–259).

Mari-Ann Remmel vaatleb konnapärimust tekstiliikide kaupa. Konnad on pärimusse jätnud mitmekesise jälje: neid on mainitud kohapärimuses, vanasõnades, muinasjuttudes, mõistatustes. Kõige rohkem leidub nende kohta usundilist pärimust: konnade järgi on ennustatud ilma ja inimeste käekäiku, viljasaaki, neid on kasutatud armumaagias ja arstimiseks. Konnade järgi on hinnatud vee kvaliteeti (lk 7–8). Suhtumine on olnud ambi­valentne: kuigi hoiatus, et konni ei tohi tappa, paistab olevat laialdane (lk 7), on näiteks kärnkonna peetud kahjulikuks loomaks, kes ennustab surma või ehmatab rasedaid, samal ajal on usutud, et teda tappes võib üheksa pattu andeks saada (lk 26). Ambivalentsusest annab tunnistust seegi, et raamatus pole tavaliselt konnade surmaga lõppevate karjapoiste mängude kirjeldusi – vastav pärimus on arhiivi jõudnud, kuid praegusaja ideoloogia ei soosi sellise pärimuse levitamist.⁵

Pärimuskogumikud pakuvad suurepärast ainest mõtisklemaks eluslooduse olukorra, samuti looduse ja inimese suhte ja selle muutumise üle. Tasub kas või võrrelda, kui palju pärimuslikku teavet on looduse kohta käibel: esimese kevadise liblika värvi järgi tuleva suve ennustamine on tänapäevalgi hästi tuntud (Hiiemäe, lk 120), seevastu esimene kevadine konn on endena peaaegu ununenud (Remmel, lk 8–10). Uuemad pärimusteated aga osutavad otseselt looduses toimunud muutustele: „Inimesed ütlevad, et vanasti oli jaaniussikesi rohkem [---] (Tartu, 2020)” (Hiiemäe, lk 39).

VIVIAN SIIRMAN

 

Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi. Keeletoimetamine. Kõrgkooliõpik. (Gigantum humeris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2022. 213 lk.

Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi. Keeletoimetamine. Harjutusi ja üles­andeid. (Gigantum humeris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2022. 149 lk.

Juba üle kümne aasta koolitatakse Tartu ja Tallinna ülikoolis magistriastmel keele­toimetajaid, seni aga ilma õpikuta. 2022. aastal ilmunud kauaoodatud õppevahendi autorid on kõik Eesti Keeletoimetajate Liidu ja Emakeele Seltsi keeletoimkonna liikmed.

Seni olid olemas vaid Lembit Abo käsiraamat „Käsikiri ja korrektuur. Käsi­raamat teaduslik-tehniliste teoste autoreile, tõlkijaile, toimetajaile” (1966, 2. tr 1975) ning Ellen Uuspõllu koostatud „Õpetusi ja ­harjutusi algajale keele­toimetajale” (2002, 6. tr 2015), mis oli Tartu Ülikoolis eesti filoloogide aine „Käsikirja toimetamine ja korrektuur” õppevahend. Alla 100-leheküljeline brošüür sisaldab põhilisi keele­toimetaja kutseoskuste arendamiseks vajalikke teemasid (õigekiri, vormi- ja sõnamoodustus, sõna tähendus, liiased väljendid, lauseehitus, loogikavead, kirjavahemärgid, stiil, võõrmõjud, korrektuuri­märgid) koos nende juurde käivate harjutustega.

Keeletoimetamise kõrgkooliõpikus on seitse peatükki: „Keeletoimetamise põhimõtted”, „Eri tüüpi tekstide toimetamine”, „Heakeelsus ja õigekeelsus”, „Lause toimetamine”, „Teksti toimetamine”, „Vormistus- ja vorminduspõhimõtted”, „Korrektuur”. Iga (ala)peatüki lõpus on lisalugemise soovitusnimestik, samuti viide harjutustele õpiku lisaköites. Nende koostamisel on kasutatud autorite toimetamis- ja ­õpetamistöö käigus kogutud keelematerjali. Raamatu lõpus on märksõnade sisujuht.

Väärtuslikem osa on teksti toimetamist ja vormistust puudutavad peatükid. Näiteks keeletoimetamise põhimõtete peatükis on toodud ülevaatlik toimetamise tasandeid tutvustav tabel (lk 28–29). Kantseliidi alapea­tükist (lk 158–159) loeme: „Nii 1970ndatel kui ka praegu on keeletoimetajatel näiteks olnud kõvasti tegemist, et tekstist välja saada ülekasutatud, kohati ebavajalike sõnade esikümme: antud, erinev, lõikes, läbi, osas, poolt, raames, teostama, täna, tänu (eessõnana). [---] Mõtlemise muutus võtab aega. Avalike sõnumite selgemat vormi on toetanud mitmesugused algatused, neist tuntuim on ilmselt selge keele liikumine. Selge sõnumi auhinnaga häid eeskujusid esile tõstes loodetakse, et asjaajamis­keeleski liigutaks täpsuse, selguse ja lihtsuse poole.”

Korrektuuri peatükk kajastab kahte ajastut: väljatrükile korrektuuriparanduste kandmise osa juurde (lk 198–201) kuulub korrektuurimärkide tabel ülalnimetatud Abo raamatust – midagi on aastakümnete möödudes samaks jäänud! Pole teada, kui palju neid märke praegusel ajal kasutatakse, ja nii järgnebki keeletoimetaja tänapäevast tööd kajastav osa, s.o arvutis ­korrektuuriparanduste alapeatükk. Kuvatõmmiste pildid (lk 204–205) on üsna raskesti loetavad, aga annavad siiski aimu PDF-failis paranduste sissekandmise viisidest.

Komistasin mõningate konaruste peale. „Seadustes kirjutatakse riigikogu ning maksu- ja tolliamet läbiva suur­tähega, ajakirjanduses eelistatakse enamasti väike­tähelist varianti” (lk 63) – et alguses on toodud läbiva suurtähe näide, siis oleks oodanud kirjapilti Riigikogu ning Maksu- ja Tolliamet. Hüüumärki lause sees tutvustab näide (lk 95): „Tõmbas tapeedi sirrdi! seina küljest lahti” – p.o sirdi! Õigekeelsuse peatüki alapeatükis „Muud märgid” on kirjas: „† (rist) – kasutatakse nime ees elulooandmetes” – minu teada tähistatakse ristiga surmaaega.

Need apsud on tühiasi, kuna valmis on saanud vajalik õpperaamat. Eks seetõttu pälviski Reili Arguse, Katrin Kerni ja Helika Mäekivi töö 2022. aasta parima kõrgkooliõpiku tiitli (kahasse õpikuga „Visuaalsete pädevuste harjutusvara – digiõpik videotöös alustajatele”). Argus peab tunnustust oluliseks, sest kõrgkooliõpiku koostamine on olnud suuresti missioonitöö, mida autorid on teinud ajendatuna sellest, et aja- või asjakohane õppe­materjal puudus. „Nad soovivad valdkonna arendamisse panustada, hoolimata sellest, et tegemist ei ole teaduskirjanduse kõrgetes kategooriates mõõdetava ja teadlase­karjääri edendava tööga.”⁶

T. H.

 

1. märtsil toimus Tallinnas lastekirjanduse keskuses lastekirjanduse aastakoosolek. Jaanika Palm andis ülevaate möödunud aastal välja antud eesti algu­pärasest lastekirjandusest, Krista Kumberg tõlkekirjandusest, Helena Kostenok noorte­kirjandusest ja Anneliis Lepp kõneles lasteraamatuillustratsioonidest.

2.–3. märtsil toimus Kuremaa lossis folkloristide 17. talvekonverents „Mängimine ja mängulisus folklooris”. Kõneldi mänguasjadest, mängimisest ja mängudest nii virtuaalses kui ka pärismaailmas, nii eesti, komi, baltisaksa, ainu kui ka Kesk-Ameerika rahvaste traditsioonis. Plenaar­ettekande teemal „Lapse mõistmine ühis­konnas ja mängu evolutsiooniline tähendus” pidas sotsioloog Dagmar Kutsar. Ettekannetega esinesid Ell Vahtramäe („Mängime ühtset eesti kooli! Vene kooli üleminek eesti õppe­keelele”), Nikolay Kuznetsov („Акань ’nukk’ komi keeles, kirjanduses ja rahvaluules”), Helena Grauberg („Mitte ainult mängu asi. Eseme­uurimus nukk Lottest museoloogilisest aspektist”), Liis Järv („Mängulised ­kollektsionäärid ja muuseum”), Helina Harend, Astrid Tuisk („Trihvaa, tukikas või uka-uka? Jooksu­mängud muutumises”), Reet Bender („Waschnik, härra Krookus ja teised. Välja­mõeldud mängumaailmad baltisaksa laste mängudes”), Madis Kats („Kuidas nad on? Visuaal­etnograafiline vaade laste oma-aega”), Riho Viik („Elutarbelised võimuvõitlusmängud”), Raimond Tunnel („Kuidas mõista mängimist? Video­mängude näitel”). Oli ka viis ingliskeelset ettekannet TÜ magistrantidelt ja doktorantidelt: esinesid Marie-Luise Meier, Aaron S. Reed, Evgeniya Grafskaya, Savannah-Rivka Powell ja Jason S. Cordova.

8. märtsil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Idamari naine – kas mehe selja taga või mehe ees?”. Etnoloog Ljudmila Jamurzina kõneles, milline on naise roll tänapäeval Marimaal ning milline on Eestis elavate mari naiste identiteet.

14. märtsil tähistati Tartu Ülikoolis emakeelepäeva ettekandekoosolekuga, mil­le tähelepanu keskmes oli eesti keele õppimine. Esinesid eesti keele (võõr­keelena) professor Birute Klaas-Lang ja keelepoliitika teadur Kerttu Rozenvalde („Kuidas jõuda Tartu Ülikoolis kaasava keelepoliitikani?”). Tomáš Pavelka kõneles oma õpiteekonnast, eesti keelest ja eestlastest. Rektor andis psühholingvistika kaasprofessorile Virve-Anneli Vihmanile ja tema töörühmale üle Tartu Ülikooli keele­teo auhinna.

14. märtsil peeti Eesti Rahvusraamatu­kogus emakeelepäeva konverents „Tunnete keel ja tehnoloogia”. Esinesid Eesti TA president Tarmo Soomere („Tunnete ja tehnoloogia sümbioos kui eduka (teadus)kommunikatsiooni nurgakivi”), Kuldar Taveter (TÜ, „Emotsioonid, keel ja arvutid”), Liisi Piits (EKI, „Väljendusrikas kõnesüntees”), Mari Uusküla (EKI, „Keel – inimese supervõime”), Siim Oskar Ots (Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilane, „Välismaal sirgunud Eesti noore emakeel”) ja Doris Kareva („Tunnete keel”).

14. märtsil tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis koostöös Eesti Kultuuriseltside Ühendusega emakeelepäeva. Üritus oli pühendatud kahele omas kultuuris tähele­panuväärsele kirjanikule, emakeele ja emakeelse kirjasõna arendajale: Lydia Koidulale (1843–1886) ja Lesja Ukrajinkale (1871–1913). Kristi Metste kõneles Koidulast ja muusikast ning Olha Petrovõts Lesja Ukrajinkast („A wonder woman of ­Ukrainian literature”).

14. märtsil korraldas Emakeele Selts keele­päeva Tallinnas Audentese erakoolis. Esinesid Eesti Keele Instituudi teadurid. Arutelu võõrsõnade teemal juhtis Tiina Paet, Sõnaveebi töötuba juhtis Marja Vaba ja keeletehnoloogia võimalusi tutvustavat töötuba Tiiu Üksik.

14. märtsil kuulutati välja 2022. aasta keele­teo konkursi võitjad. Peaauhinna pälvis EKI inspiratsiooni­päev „Näitame keelt”, rahvaauhinna võitsid EKI ja Eesti Rahvusringhäälingu koostöös valminud keeleajalooteemalised keele­killud ETV-s.

15. märtsil toimus Emakeele Seltsi korraldatud keelepäev Ülenurme Gümnaasiumis. Ettekannetega esinesid Külli Habicht (TÜ, „Milleks uurida vana kirjakeelt?”), Annika Hussar (TLÜ, „Mitut Laurat ja Rasmust sa tead?”) ja Elisabeth Kaukonen (TÜ, „Eurotibidest ja keevitajaonudest ehk Kuidas väljendatakse sugusid eesti keele liitsõnades?”).

16. märtsil korraldati Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis Academia Pernaviensise XIX mõttekoda teemal „Miks keel on tähtis?”. Mõttekoja külalised olid akadeemik Karl Pajusalu (TÜ eesti keele ajaloo ja murrete professor) ning tema pojad Mihkel Pajusalu (TÜ Tartu observatooriumi kosmosetehno­loogia kaasprofessor) ja Sander Pajusalu (TÜ kliinilise meditsiini instituudi kaasprofessor). Arutleti keele tähenduse, tunnetuse ja kasutuse üle nii kultuurilisest kui ka erinevate teadusvaldkondade vaatenurgast, samuti kõneldi liivi keelest ja meelest, eesti keele kasutamisest teaduses ja eesti teaduskeele olulisusest.  

17. märtsi Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse dekadentsiteemalisel lugemisseminaril arutleti Émile Verhaereni ja Valeri Brjussovi luule üle. Vaatluse all olid kaks luulevalimikku: Verhaereni „Valik luuletisi” (1929) Johannes Semperi tõlkes ja Brjussovi „Nägemise ülistus” (1978) Kalju Kanguri tõlkes. 

22. märtsil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu. Madis Arukask esines ettekandega „Usk, lootus ja meeleheide – soome-ugri rahvaste kirjalikud eeposed”.

23. märtsil oli Eesti Rahva Muuseumis külas F. J. Wiedemanni keeleauhinna 2023. aasta laureaat, keelekorraldaja ja nimeuurija Peeter Päll. Ta pidas ettekande „Keelekorraldus – kas mitme tundmatuga võrrand?”

24. märtsil toimus Tartus Emakeele Seltsi aastakoosolek. Akadeemilise ühisettekande pidasid Andra Kütt ja Reili Argus („Eesti laste jutustamis- ja viitamisoskuse seosed keelelise kasvukeskkonnaga”). Seltsi auliikmeks valiti Peeter Päll, uus teadussekretär on Marit Alas.

24. märtsil peeti Tartus ajakirja Akadeemia auhinnaseminar. Kuulda sai kuldlaureaatide ettekandeid: Jaan Undusk („Moraali ja mõistlikkuse piiril”), Maarja Siiner („Keeleärevus, keeleparanoia ja kaoseteooria”), Priit Pikamäe („Generaal­advokaat”) ja Riho Nõmmik („Reis Marsile. Milleks?”). Esines ka tõlkeauhinna laureaat Janika Päll. Hõbeauhinnad said Mihkel Mutt, Rein Veidemann, Marek Tamm, Kaarina Rein, Tiina Kirss ja Ene-Margit Tiit.

30. märtsil Tartus toimunud Akadeemilise Rahvaluule Seltsi koosolek oli pühendatud folkloristi ja kirjandusteadlase Rudolf Põldmäe 115. sünniaastapäevale. Mari-Ann Remmel pidas ettekande „Rännakud Rudolf Põldmäega – sissevaade tema välitööpäevikutesse 1929–1958”. Põldmäe ekspeditsioonipäevikud annavad omanäolise ülevaate ajastu vaimust, piirkondade eripäradest, inimtüüpidest ja eluolust, samuti teatud päevapoliitilistest ja usuliikumistega seotud teguritest.

30. märtsil toimus Tartu Ülikoolis vaimse tervise konverents „Sõna jõud”. Üks peaesineja oli folklorist Reet Hiiemäe, kes kõneles vaikimisest kui omamoodi kõnekast suhtlusaktist, samuti maagilisest sõnakasutusest kaitseks ja jõu andmiseks. Vestlusringi „Sõna jõud? Kuidas kuuldut päriselus rakendada” juhtis Arne Merilai.

30.–31. märtsil korraldas Eesti Rahva Muuseum Tartus aastakonverentsi „Õige keha, vale keha?”. Konverentsil kuulis ettekandeid inimkeha kultuurilisest mõtestamisest eri distsipliinide vaate­nurgast ja mitmesuguste sotsiaalsete, poliitiliste, majandus- ning võimusuhete kontekstis Eestis erinevatel ajaloo­perioodidel. Teiste hulgas esinesid Madis Arukask (TÜ, „Alastus ja juuksed eesti ja naaberrahvaste rahvakultuuris”), Kadri Tüür (TLÜ / Viljandi Kultuuri­akadeemia) ja Julia Kuznetski (TLÜ, „Naise kehalisus Eesti nüüdisluules: ökofeministlikke tähelepanekuid”), Reet Hiiemäe (EKM, „Kehalisusest pärimuslikes naiste rituaalides”), Eve Annuk (EKM, „„Väike kuivetanud kääbuke”: keha(lisuse) kujutamine Lilli Suburgi (1841–1923) mälestustes”), Terje Anepaio (ERM, „Murtud elu. Füüsiline ja vaimne kannatuskogemus Siberis eesti naise kirjades 1949–1956”), Danila Rygovskiy (TÜ, „„Puhtad” ja „­mustad” nõud kui sotsiaalsed kategooriad ja kehapraktikad Siberi ning Eesti vene vanausuliste kombestikus”).

Foto: Jüri Viikberg

19. jaanuaril 2023 jõudis lõpule Emakeele Seltsi kauaaegse raudvara Helju Kaalu elutee. Üle poole sajandi oma elust pühendas ta eesti keelele ja tööle Emakeele Seltsis, saades otsekui seltsi sümboliks, ilma temata olnuks selle igapäevast elu raske ettegi kujutada. Keeleinimese ametialale jõudmist ei osanud ta ise oma noorpõlves plaanida, aga otsustavaks said ühiskondlikud olud tema kujunemisaastail.

Helju Kübar sündis 6. märtsil 1930 Räpina vallas Raadama külas, ta lõpetas 1949. aasta kevadel 1. lennus Räpina Keskkooli ja astus sama aasta sügisel Tartu ülikooli ajaloo osakonda. Maalapsena eelistas ta oma tulevase erialavalikuna etnograafiat, kuni saatus kõik tema plaanid uppi lõi. 1950. aastal arreteeriti kodanliku natsionalisti pähe tema isa, kellele määrati karistuseks tollal tavapärane 25 + 5. Esiotsa õnnestus Heljul ülikooli eest seda fakti varjata, aga mitte kauaks, 1952. aasta kevadel eksmatrikuleeriti III kursuse tudeng kui rahvavaenlase tütar. Järgnesid alandavad tööotsingud, sest „ankeet oli määritud” ja teda ei julgetud tööle võtta, kuni lõpuks õnnestus saada tööd esiti raamatukoguhoidja asendajana ja seejärel tehases Taksomeeter – ametlikult tõmblukkude tsehhi abitöölisena, tegelikult aga sekretäri abilisena. Ei olnud siiski halba ilma heata: seal tutvus ta oma tulevase abikaasa, insener Jüri Kaaluga.

Pärast Stalini surma, kui olud õige pisut leebusid, taotles Helju Kaal Moskvast luba ülikooliõpingute jätkamiseks. 1953. aasta sügisel kutsuti ta ülikooli rektori Fjodor Klementi audientsile, kes selgitas, et ajaloo erialal jätkata pole tal „arusaadavatel põhjustel” võimalik, aga kõne alla võiks tulla näiteks filoloogia samas teaduskonnas. Nii saigi Helju Kaalust eesti filoloogia kaug­õppeüliõpilane. IV kursusel liitus ta statsionaaridega, valis kitsamaks erialaks soome-ugri keeled ja lõpetas ülikooli 1958. aastal n-ö vabadiplomiga. Tollasest (õpetaja) töökohale suunamisest Helju Kaal pääses, sest tema abikaasa juba töötas Tallinnas. Et Emakeele Selts vajas uut tööjõudu, soovitas teda seltsile diplomitöö juhendaja Paula Palmeos.

1. septembril 1958 vormistati Helju Kaal tööle seltsi vanembibliograafina, ent temast sai töötaja, keda jätkus täitma mitme­suguseid ülesandeid. Pärast hirmutavaid terroriaastaid oli Emakeele Seltsi vastutav sekretär Heino Ahven suutnud vähehaaval taastada murdekorrespondentide võrgu ja 1958. aastal jätkusid keeleainestiku kogumise võistlused. Edasised võistlused (1959–1995, 2001) jäidki peamiselt Helju Kaalu õlule. Tema hooleks oli käia Eesti eri paigus kaastöölisi juhendamas, kirjutada murdekogumisele innustavaid artikleid ning pidada ettekandeid murdekeele ja selle kogumise tähtsusest. Iga-aastaste murdevõistluste läbiviimine tähendas ajamahukat hoogtööd, mis hõlmas võistluste ettevalmistamist, üles­kutsete kirjutamist, küsitlusteemade ja sedelite levitamist, ent ka hulgalisi kirja­vahetusi ning võistlustööde arvelevõttu. Aga mitte ainult. Kui oli hädasti vaja uusi küsitluskavu, siis asus ta neid koostama. Väljaandes Kodumurre ilmusidki „Maastik” (1960), „Inimese keha ja selle osad” (1960), „Rahvapäraseid väljendeid inimese kohta” (1962) ja „Mõõdud” (1963), asjatundlikud ja põhjalikud abivahendid kogujatele. See kõik oli Helju Kaalule meele­pärane tegevus. Ta tundis rõõmu kohtumistest tollaste teenekate murde­kogujatega nii Tallinnas kui ka nende kodukohas, olgu mainitud Theodor Saar Kihnus, Aadu Toomessalu Pöides, Vladimir Paivel Lümandas, Floriida Sillavee Rõuges ja Alli Vetekaja Iisakus. Elavast murdekeelest ja ärksast murde­rahvast ammutas ta rõõmu ja energiat. Niisama oodatud oli talle keele­päevade korraldamine kümnetes koolides üle Eesti, isegi kui see kasvatas tema töömahtu oluliselt. Pole siis imestada, et igaüks, kel oli vähegi pistmist Emakeele Seltsiga, puutus kokku ka Helju Kaaluga. Seltsi kontor, tema omaaegne töötuba, on olnud Eesti keeleelu üks keskseid kohti, olgugi seltsi liikmeskond hajali üle maa. Keeleinstituudi rahvaga tegutses ta sama katuse all ühiseid murde­kogusid hooldades, ent väga tihedalt oli ta seotud ka ülikooli­inimestega, olgu siis ettekandekoosolekutel, keelepäevadel või seoses mitmesuguste väljaannetega. Kõikidesse suhtus ta väga sõbralikult ja lugu­pidavalt, selles ei puudunud ka aupaklikkus. Eesnime pidi kutsus ta nooremaid või n-ö omasugusemaid kolleege (Helmi, Salme, Hella), aga lähima töökaaslase Heino Ahvena poole pöördus elu lõpuni täisnimega ja ei rääkinud ta kunagi ka näiteks Kasest ega Veskist, nad olid tema keelel üksnes professor Kask ja akadeemik Veski.

Et Helju Kaalule olid loomuomased korrektsus ja korraarmastus, siis langes tema õlule veel keeleliste bibliograafiate koostamine ja seltsi raamatukogu korrashoid. Esimesele ülevaatele („Keelelist bibliograafiat”, 1958) järgnesid mahukamad „Emakeele Seltsi aastaraamatu I–X (1955–1964) koondsisukord” (1967), „J. V. Veski tööde bibliograafiad” (1969), „A. Kase keeleliste tööde bibliograafia (1963–1971)” (1972) ja „Emakeele Seltsi aastaraamatu 1–50 bibliograafia” (2004). Need olid kõik aega ja täpsust nõudvad tööd, mille tähendust ja olulisust märgatakse hoopis hiljem (kui üldse). Sellesse ritta kuulub kindlasti ka tänuväärt keeleelu kroonika väljaandes Kodumurre. Lisaks on ta osalenud seltsi arhiivimaterjalide korrastamisel (enne nende loovutamist akadeemia keskarhiivile) ning seltsi raamatukogu elektroonilise kataloogi koostamisel. Korrastustööde käigus said tema nooremad kolleegid ühtlasi aimu laastavast stalinismist. 1950. aastal tuli nimelt seltsi raamatukogust kõrvaldada eesti rahvusteaduste kullafondi kuuluvaid teoseid, sest neis nähti avalduvat „fašistlikke, rassistlikke ja nõukogudevastaseid tendentse”. Neid rusuvaid aegu meenutas Helju Kaal väga delikaatselt, ilma kedagi nimeliselt mainimata, veel vähem süüdistamata, sest „ajad lihtsalt olid sellised”.

Omajagu hoolt nõudis muidugi ka seltsi raamatukogu, mis on täienenud vahetuse, kinkimise või ostude teel. Helju Kaal hoidis silma peal lisandunud teostel ja alates 1971. aastast koostas ta aasta­raamatus rubriiki seltsile saabunud kirjandusest. Kitsaste olude kiuste korraldas ta väljaannete vahetust kodu- ja välismaa sõsarseltside ning teadusasutustega. Kes on korragi käinud seltsist raamatuid laenamas, on võinud imetleda Helju Kaalu koostatud sedelkartoteeki, mis oli järjestatud nii autorinime, teose pealkirja kui ka sarjanimetuse järgi. Et ka kirjanduse paigutus riiulitel järgis tema süsteemi, siis nägi laenutamine välja nii, et ta vaatas raamatu asukoha kartoteegist ning seejärel ulataski juba oma käega soovitud teose.

Mainitud tegevused tähendasid Helju Kaalule juba parajat töökoormust, aga vajaduse korral asus ta filoloogi ja murde­tundjana meelsasti appi nii käsi­kirjade trükiks ettevalmistamisel kui ka toimetamisel. Ta on koos Mari Musta ja Eevi Rossiga trükki toimetanud korrespondentide kogumikud „Kuiss vanal Võromaal eleti” (2005) ja „Ennemustitsel Mulgimaal” (2008) ning Marta Mäesalu „Mineviku­pärandit Häädemeestelt” (2012). Siin kulusid marjaks ära tema Räpina murraku valdamine ja teadmised Lõuna-Eesti murrete kohta laiemalt.

Kõiki oma mitmesuguseid ülesandeid täitis Helju Kaal suure hoole ja armastusega. Oma enesestmõistetava kohalolu, abivalmiduse ja sõbralikkuse tõttu peeti teda seltsi tõeliseks perenaiseks. Helju Kaalu pühendunud tööd eesti keele heaks on tunnustanud haridusministeerium, president Toomas Hendrik Ilveselt sai ta 2008. aastal Valgetähe V klassi teenetemärgi. Emakeele Seltsi auliige oli ta 2010. aastast.

Helju Kaal saadeti viimsele teekonnale Tartu krematooriumist 28. jaanuaril 2023 ja ta sängitatakse Liiva kalmistule Tallinnas.

Keelekorralduse põhimõtted jõuavad tekstidesse mitut teed pidi, nii kirjalike keele­nõuannete kui ka vahendajagrupi ehk keeletoimetajate valikute ja otsuste kaudu. Keeletoimetajad omandavad keelekorralduse põhimõtted ja teadmised üldjuhul ülikoolis, hiljem muidugi ka töö ja enesetäiendamise käigus.

Enamasti on keeletoimetajatel filoloogiline haridus, suurem osa toimetajatest ongi lõpetanud eesti filoloogia õppekava. Noorematest keeletoimetajatest moodustavad olulise osa need, kes on õppinud just nimelt keeletoimetamist. Keeletoimetajaks saab praegu õppida Tallinna Ülikooli keele­teaduse ja keeletoimetamise magistri­kaval ja Tartu Ülikoolis soome-ugri ja eesti filoloogia magistrikaval eesti keele hoolde mooduli ainete toel.

 

Ülikoolid ja õppekavad

Kuigi eraldi erialana ei ole keeletoimetamist mitte alati ülikoolides õpetatud, on eesti filoloogia õppekavades ikka lisaks õige- ja heakeelsuse ainetele leidunud kitsamalt toimetamisega seotud aineid või aineplokke. Tartu Ülikooli magistriõppe­kavas oli 2003.–2014. aastani keeletoime­tamine eraldi spetsialiseerumisharu. Alates 2015/2016. õppeaastast sai keele­toimetaja eriala aineid õppida ühe valikuna moodulis „Valitav lisapädevus oma erialal”. Praegu on Tartu Ülikoolis võimalik keeletoimetamist õppida bakalaureuse­tasemel, kus on eesti ja soome-ugri keele­teaduse õppe­kavas 6 ainepunkti (EAP, võrdub üliõpilase tehtava 26 töötunniga) mahus keeletoimetamise aineid, millele lisandub soovi korral 6-punktine toimetamispraktika. Kui arvestada, et kokku on bakalaureuse­taseme õppekava maht 180 EAP-d, moodustavad need ained alla 10 protsendi ainetest. Magistritasemel (õppekava maht on 120 EAP-d) on moodulis „Eesti keele hoole” 18 EAP eest toimetamis­aineid (majandus-, õigus- ja halduskeele eri­kursused, stilistika, tehnikatekstide toi­metamine, toimetamine veebis ja tehniline toimetamine, tõlke toimetamine). Nendele ainetele lisaks tehakse 6 EAP eest toimetamis­praktikat. 2023/2024. õppe­aastaks valmib uus õppekava, kuhu tuleb 12 EAP mahus valik­moodul „Keeletoimetamine”.

Tallinna Ülikoolis loodi keeletoimetamise magistrikava 2004. aastal. Alates 2017. aastast on keeletoimetamine keeleteaduse ja keeletoimetamise liitõppekava osa. Bakalaureusetasemel oli Tallinna Ülikoolis 2017. aastani eraldi referent-toimetaja eriala, nüüd moodustab see eesti filoloogia õppekavas ühe peaeriala. Paralleelselt on refereerimise ja keeletoimetamise ainetest komplekteeritud 48 EAP mahus kõrvaleriala, mida saavad valida ja ka valivad eesti filoloogia üliõpilaste kõrval kõikide teiste humanitaarteaduste instituudi erialade üliõpilased. Magistritasemel on erialaaineid kokku 84 EAP-d (ülejäänud punktimahu täidab üks vabaaine, üks üleülikooliline sissejuhatav aine ja magistritöö). Erialaainete hulgas on keeletoimetaja peaeriala maht 27 EAP-d ja sinna kuuluvad ained, nagu toimetamine, kirjastamise alused ja kirjandusliku teksti toimetamine, eri tekstiliikide toimetamine ja terminoloogia ning 6-punktine toimetamispraktika. Lisaks teevad keeletoimetaja peaeriala üliõpilased magistri­seminaris 3 EAP mahus individuaalset toimetamistööd. Kuna keeletoimetamine on täna­päeval tihedalt seotud tõlkimisega, sest väga suur osa toimetatavatest tekstidest on tõlketekstid, on keeletoimetajate õppekavva lisatud kolm tõlkeainet (tõlke­lingvistika; kirjaliku tõlke alused; projektijuhtimine, masintõlge ja tõlketehnika).

Peamine ainekursus, kus keelekorralduspõhimõtteid on läbi aegade käsitletud, on mõlema ülikooli keeletoimetajate õppekavas olnud kas keelekorralduse või oskuskeelekorralduse kursus. Nii oli 1992.–1994. aastani Tartu Ülikooli eesti filoloogia õppekavas Tiiu Erelti loetav aine „Eesti keelekorralduse ajalugu kesk­astmes”, 1997.–2007. aastani „Eesti keele­korraldus”, 1995.–2014. aastani aine „Oskuskeele­korraldus”, aastatel 2007–2013 „Eesti kirja­keele ajalugu ja korraldus”, „Erikursus oskuskeele- ja nimekorraldusest” ning 2019. aastal „Eesti keele korraldamine ja seisund”. Kuigi aine nimetus on aja jooksul muutunud, on ainekaartidelt näha, et peamised teemad ja ainekirjandus, sh kohustuslik kirjandus, on samaks jäänud. Tallinna Ülikooli keeletoimetamise õppeainete täpsed nimetused varieeruvad, kuid vaadates ainekaartidel esitatud kirjandust, on näha, et üheksakümnendatest alates (varasemad ainekaardid ei olnud autorile kättesaadavad) on kohustusliku kirjanduse hulgas olnud alati Tiiu Erelti „Eesti keele­korraldus” (2002). Seega võib öelda, et üksikisiku, antud juhul Tiiu Erelti mõju on olnud valdkonna spetsialistide kujundamisel suur, seda mitme põlvkonna keele­toimetajate puhul, ning väljendudes kas otseselt ainet õpetades või kaudsemalt, tema kirjutatud keelekorralduse tüvitekstidega.

Mõlema ülikooli õppekavade muutusi jälgides on näha, et keeletoimetaja erialaga seotud õppekavad ja ainemoodulid peegeldavad riigi tasandil toimuvaid haridusmuutusi: õppekavade koondamise tagajärjel on saanud 2000. aastate alguses eraldi õppekavadest esialgu omaette eriala ja seejärel mõnikord veelgi väiksema mahuga valikmoodul. Sellise koondamise tagajärjel on paratamatult tulnud millestki loobuda ja ainekursusi ühendada. Nii on keelekorralduse üldisemaid põhimõtteid puudutav olnud algselt eraldi keelekorralduse ainekursus ja seejärel liikunud teiste ainete alateema(de)ks. Iseenesest ei oleks see probleem, kuid väike kahtlus siiski tekib, kas keelekorraldusega seotud teoreetilised teemad saavad teiste ainete sees piisavalt aega ja ruumi.

 

Õppeained

Kui heita pilk õppekavadesse ja vaadata, mis aineid näiteks Tartu Ülikoolis 2004/2005. õppeaasta keeletoimetaja erialamoodulis õpetati, on näha, et lisaks eri tekstiliikide toimetamise ainetele tuli üliõpilastel läbida üldisemat tausta pakkuvad ained, nagu korpuste praktika, erikursus kirjakeele varieerumisest, suuline kõne ning tekstianalüüs. Keelekorraldusega seotud aineid oli moodulis kaks: nimekorraldus ja oskuskeelekorraldus.

Pea kakskümmend aastat hiljem ehk 2021/2022. õppeaastal on keeletoimetaja valikmoodulis endiselt eri tekstiliikide toimetamise ained. Oskuskeel ja nime­korraldus on nihkunud üheks aineks, lisandunud on stilistika, toimetamine veebis ja tõlke toimetamise kursus.

Tallinna Ülikoolis oli 2004/2005. õppeaasta keeletoimetaja magistrikavas mitu eri tekstiliikide toimetamise ainet (nt õigus- ja haldusteksti, ilukirjandusteksti toimetamine), eesti keele variatiivsuse aine, aga ka üldisemad ainekursused, nagu sotsiolingvistika ja keelepoliitika. 2021/2022. õppeaasta keeletoimetaja erialamoodulis on terminoloogia aine nihkunud magistri­seminari ja eri tekstiliikide toimetamise aine osaks, lisandunud on tõlkimisega seotud ained, nt masintõlke ja projekti­juhtimise kursus, ja rakenduslingvistika erikursus, mis paaril viimasel aastal on sisult olnud nimekorraldus.

Kursuste ainekaartidelt saab aimu ka sellest, mida täpsemalt eri ained sisaldasid. Näiteks on Tallinna Ülikoolis 2015. ja 2018. aasta keelelise toimetamise aine nii loengu­maht tundides (42 akadeemilist tundi 6-punktisel kursusel), õpiväljundid kui ka eesmärgid jäänud samaks. Teemadesse on aga 2018. aastal lisandunud toimetamise etapid ja teksti toimetamisvajaduse hindamine ning eraldi märk­sõnaga on välja toodud korrektuur. Ka aine­kursuse kirjandus on püsinud suures osas muutumatuna. 2021. aasta aine­kaardilt paistab, et auditoorsete tundide arv on varasemaga võrreldes isegi suurenenud (48 tundi).

Ühelt poolt näitavad toimunud muutused õppekava tänapäeva keeletoimetamise nõudmistega kohandamist, näiteks tõlkimisega seotud ainete lisandumine. Teisalt paistab õppekavadest veidi ka kurb tõsiasi, et aineid õppekavva planeerides tuleb tahes-tahtmata arvestada sellega, millised ainekursused on olemasolevate õppejõudude ja nende teadmiste ringiga kaetud ja millised mitte. Aineid, mis annaksid üliõpilastele keeletoimetajana küll hea ettevalmistuse, nt eri tüüpi ilu­kirjandustekstide toimetamine ja reklaamtekstide stilistika, küljendamine, masintõlke järeltoimetamine, ei saa õppekavva planeerida kas või selle tõttu, et vastava ala õppejõude ei leidu kas üldse või ei leidu piisavalt.

 

Toimetajaelu: tellijad, tõlkijad, autorid

Hoolimata sellest, et ainekursuste sisu tänapäevastatakse pidevalt, tekib tihti igapäevases õpetamistöös küsimus, kas üldse ja kuivõrd suudab ülikool tegelikult tulevast keeletoimetajat tema tööks ette valmistada. Üha enam tunnevad värskelt tööle asunud keeletoimetajad, et nad oleksid justkui kahe tule vahel. Töö tellijat ehk klienti huvitab tihti ainult tähtaeg ja hind – et töö saaks ruttu tehtud ja et trükist saaks palju müüa ning nii, et keeletoimetamise hind moodustaks kogu trükise hinnast võimalikult väikese osa. Seetõttu on järjest vähem teoseid, millel on sisutoimetaja, ja teksti sisuliste probleemide märkamine jääb sageli keeletoimetaja õlule.

Keeletoimetaja teise partneri, tõlkija huvi on sageli kitsalt see, et mõte oleks hästi edasi antud, et tõlge oleks täpne. Vahel soovib tõlkija ka seda, et keele­toimetaja töö ei võtaks väga palju aega, sest enamasti kulub tõlkimiseks rohkem aega kui esialgu plaanitud ning kuna käsikirja trükki andmise tähtaega enamasti nihutada ei saa, lüheneb just see aeg, mis oli mõeldud keeletoimetamisele.

Keeletoimetaja võib olla autori parim sõber. Arvestada tuleb aga sellega, et autori jaoks on tema tekst juba olemuslikult väga kallis ja mõnikord tunduvad keeletoimetaja pakutud muudatused, isegi siis, kui need teevad teksti paremaks, autori jaoks häirivad või lausa haavavad. Seega peab keeletoimetaja olema paranduste põhjendamisel delikaatne ja oskama autori tunnetega arvestada. Mõnikord on aga keeletoimetaja mõne autori jaoks lihtsalt keegi, kes „teeb keele korda”. Selline tellija tavaliselt ei soovigi parandusi üle vaadata. Vahel aga tahetakse keeletoimetaja käest just nimelt keelenõu, soovitakse arutleda ja koos lahendusi otsida.

Omaette oskust nõuab eriti algajalt keele­toimetajalt tekstist distantseerumine – alati ei peegelda tekst toimetaja enda eetilisi tõekspidamisi ja oskus rahulikult toimetada seisukohti, millega ise kuidagi nõus olla ei saa, areneb aastate jooksul.

Loomulikult on trükisel ka sihtrühm ehk lugeja, keda ei huvita mitte see, kas ja kui palju keeletoimetaja tekstiga tööd teha sai või kas autor või tõlkija suhtus ette­panekutesse hästi või mitte, vaid lihtsalt see, et teksti oleks hea ja huvitav lugeda. Lugeja ei peakski märkama, kas keele­toimetaja on oma tööd hästi või halvasti teinud. Kui lugeja hakkab keeletoimetaja peale mõtlema, võib olla tegemist tekstiga, mida ei ole mingil põhjusel hea lugeda.

Järjest sagedamini on keeletoimetaja vastakate huvide keskmes ka situatsioonis, kus ta peab (nt ametitekstides) järgima kirjakeele normi, kuid samas tulema toime ühiskonnas toimuvate keelekorraldus­arutelude ja mullistuste tõttu tekkinud segadusega. Kui keeleelust veidi kaugemad inimesed kuulevad, et midagi justkui toimub, et arutletakse kirjakeele normimise kaotamise üle vms, tekib keelekasutajas tihti ebakindlus. Levinud on hulk keelekorraldusega seotud müüte, nagu „nüüd on ju kõik vabaks lastud” või „need reeglid muutuvad nii sageli, et kuidagi ei jõua järge pidada” või vastupidi – „reeglid on reeglid, aga tegelikult on keel hoopis midagi muud”. Sellise suhtumise ja ebakindluse sees peab keeletoimetaja suutma endiselt toime tulla, otsustada, mis tekstiga on tegemist, kellele see on suunatud, kui rangelt tuleks normi järgida, millist stiili hoida ja kuidas tehtud keelevalikuid peaks autorile põhjendama.

Ideaalis tuleb õpetada tulevasi keele­toimetajaid nii, et nad kogu selles eri osapoolte tahtmiste-soovide-tõekspidamiste puntras säilitaksid igas olukorras professionaalsuse. Kindlasti ei piirdu keele­toimetajaõpe komareeglite drillimise või muude õigekirjanüanssidega – palju olulisem on õpetada tuleviku keeletoimetajad tajuma keelt sügavamalt ja laiemalt. Keeletoimetaja peab mõistma keele struktuuri, eri tasandeid, suutma saada aru keele­muutustest, nende regulaarsusest või ebaregulaarsusest, võimalikest põhjustest, tajuma keele üldisi arengusuundumusi, et teha nende teadmiste taustal ise adekvaatseid ja tekstikohaseid otsuseid. Toimetaja peab suutma mõtestada õigekirja kui kokkulepet, ka seda, miks just selline kokkulepe parasjagu kehtib. Seega peab ta tundma keelekorralduse üldisi põhi­mõtteid ja seda, et need põhimõtted võidakse aja jooksul ümber hinnata.

 

Keeletoimetajate ettevalmistamise probleemkohti. Ühe õppejõu vaade

Kuigi õppejõud on üksmeelel selles, et tulevastele keeletoimetajatele on praktiliste oskuste kõrval tähtis anda lai teoreetiline keeleteaduslik taust, on üliõpilaste vaade vahel teistsugune. Mõnikord on üliõpilaste arvates keeletoimetajail vaja ainult praktilisi keeletoimetamisoskusi. Nii on õppekava koostajatel ajuti keeruline leida tasakaalu teoreetiliste ja praktiliste ainekursuste vahel.

Teine murekoht ulatub ülikoolist välja ja on seotud värskete, just bakalaureusetaseme üliõpilaste lugemusega. Eesti filoloogia õppekavale astunute tekstikogemus on mõnikord äärmiselt napp ja seetõttu ka maailmapilt kitsuke. Õppejõud saab üliõpilaste kogemuste ja teadmiste nappusest aimu, kui tekstis tulevad ette näiteks ajalooteadmisi (nt uus ja vana kalender, nimede eestistamine) või head stiilitaju eeldavad keelendid. Keeleabi- ja muid infoallikaid on keeletoimetaja töö jaoks küllalt, kuid kui lugemus on vähene, ei taipa tulevane toimetaja kahelda ega infot otsima hakatagi.

Kindlasti vajab arendamist üliõpilaste suhtlusoskus. On ju tulevane keeletoimetaja vahelüli kirjutaja ja keelenormingute vahel ning tal on vaja autorile enda parandusi põhjendada, selgitada, neutraalses toonis arutleda ja kokkulepeteni jõuda.

Värskete vilistlaste tagasisidest selgub, et algajail keeletoimetajail on üsna keeruline töömaailma siseneda: toimetulek toimetamistöö tempoga käib esialgu üle jõu, sest tähtajad on sageli sellised, et ei ole aega ei teksti süveneda ega seda viimistleda. Seega tuleb üliõpilastele õpetada ka ajakasutust.

Et keeleteaduse ja keeletoimetamise eriala on avatud magistri­astme õppe­kavaga ja sisseastumine ei eelda filoloogilist bakalaureusetaseme haridust, on üliõpilased väga erineva taustaga. Üliõpilaste seas on olnud näiteks matemaatika, geograafia, muusika, majanduse ja õigusteaduse bakalaureuse- või ka magistrikraadiga õppijaid. Ühelt poolt annab filoloogiast erinev taust tihti mingi valdkonna tekstide toimetamiseks eeliseid, ka grupidünaamika on mitme­kesise taustaga õppijatel innustav. Teisalt muudab filoloogia baasmõistete puudumine teiselt erialalt tulnute jaoks õppimise keeruliseks, eriti esimese semestri alguses. Samas on senine kogemus näidanud, et innustunud üliõpilased suudavad päris kiiresti vajalikud mõisted ka iseseisva tööga selgeks teha ja magistri­töödest ei paista üliõpilase erinev taust enam välja.

Kindlasti on praegu keeletoimetamist õpetada ja õppida kergem kui näiteks 20 aastat tagasi. Et eri tüüpi abimaterjale on rohkesti (nt andmebaasid, sõnastikud, otsingusüsteemid, automaatne tõlge, Google jne), on võimalik väga paljut üsna hõlpsalt kontrollida ja välja uurida. Teisalt on toimetatavad tekstid muutunud järjest ebakvaliteetsemaks (toor- ja masintõlked, kantseliidist ja stampidest pungil arusaamatud sõnajadad, peenutsevad ja käänamata nimisõnadega reklaamtekstid jne) ning selliste tekstidega toimetulekuks on raske üliõpilasi ette valmistada.

Positiivsena võib näha üliõpilaste üha tugevamat vastutuse taju. Õppejõu kogemuse järgi suhtuvad üliõpilased järjest vastutustundlikumalt autori teksti, tihti ollakse liigagi ettevaatlik ja kardetakse muuta autori sõnastust. Vahel on tunda, et üliõpilastel, kes hakkavad lõpetama ja tööle siirduma, on hirm mitte vastata tellija nõudmistele. Suurenenud on ka tähele­panu toimetajatöö eetilistele külgedele: näiteks arutletakse selle üle, kas on eetiline teha tekst ilusaks, kui selle sisu on halb või lausa kahjulik, kas tuleb autori tähelepanu juhtida sellele, kui tekst on kallutatud jne. Samuti tajuvad just magistriastme üliõpilased enda rolli praktilise keelekorralduse elluviijana, nad arutlevad normingute ja nende muudatuste üle ning annavad hea meelega keelenõu teiste erialade üliõpilastele.

On enesestmõistetav, et maailm ja tekstid ning sedakaudu keeletoimetajale esitatavad nõudmised muutuvad. Kindlasti tuleb järjest enam tegeleda masintõlke toimetamisega, keeletoimetaja baasoskuste hulka kuulub juba ammu (vähemalt) korralik inglise keele valdamine, järjest tähtsamaks saab oskus otsida ja hinnata teavet ning võimalik, et tulevikus peab keeletoimetaja oskama ära tunda ka tehisaru loodud tekste. Seega peab keele­toimetaja õppekava andma eesti keelt, keele­korraldust, õigekirja ja toimetamist puudutavatele oskustele lisaks alusteadmisi, nt kuidas tulla toime töömaailma tempoga, suhelda, lähtuda oma töös eetilistest tõekspidamistest. Keelekorralduse puhul saab aga üksikute normingute tundmise kõrval järjest olulisemaks oskus keelekorraldus­põhimõtteid ja sedakaudu toimetamistööd üldisemalt mõtestada.

Kirjutis põhineb konverentsil „150 aastat oma keelekorraldust” (22. IV 2022 Tallinnas) peetud ettekandel.

Prantsuse päritolu laen- ja võõrsõnade kiht eesti keeles on märkimisväärne – uusimas võõrsõnade leksikonis (VSL 2012) on prantsuse lähtekeelega märksõnu ligi 10% –, illustreerides hästi, milline on olnud prantsuse kultuuri mõju eesti keelele. Et sõnu laenatakse tavaliselt keelest, mis on vastavas valdkonnas mingis mõttes prestiižsem, on peale diplomaatia- (atašee, diplomaat), moe- (mansett, puuder) ja sõjandus­sõnade (kürassiir, seersant) prantsuse keelest laenatud rohkelt just kokandussõnu, sest prantsuse kokakunst on kogu maailmas tooni andnud. Koos toitudega on üle võetud nimetused, osa neist on mugandatud, suur osa jäänud ka tsitaatsõnaks, nagu baguette, bouillabaisse, ratatouille.¹ Sellist doonorkeelt on nimetatud ka liiderkeeleks (vt ka Erelt 2007: 312–313). Prantsuse päritolu keeleainese kohanemist eesti keeles on uurinud Erich Raiet (1966). Siinne artikkel on ajendatud vajadusest uurida seniseid ja sõnastada uusi võõrsõnade mugandamise põhimõtteid.

Eesti keeles on prantsuse päritolu kreemitäidise ning glasuuriga keedutaina­koogikest tähistav sõna praegu kasutusel kahel kujul: ekleer ja ekläär. Ilmunud ÕS 1960-s kujul ekläär ja saanud alates ÕS 2013-st normingukohaseks rööpkujuks ekleer, on selle sõna lugu ilmekas näide prantsuse sõnade muganemisest eesti keeles. Järgnevalt arutleme prantsuselähteste võõrsõnade kuju kinnistumise üle eesti keeles. Keskendume lahtise e-ga² häälduvate prantsuse sõnade eesti keelde mugandamisega seonduvale. Et eesti keeles on võõrsõnade kirjapilt üldjuhul häälduspärane, st kirjakuju lähtub originaalkeele ligilähedasest hääldusest, tuleb eesti mugandi kirjakuju varieerumise põhjuseid otsida prantsuse keele hääldamise õpetusest eesti allikates ja võimalikest vahenduskeelte mõjudest.

 

Ekleeridest lähemalt

Keedutainas, millest hiljem hakati valmistama ekleere, sündis Prantsusmaal XVI sajandil Katariina di Medici õukonnas. Sellest tainast valmistati alguses mandli­purukattega saiakesi, millel oli mitu nimetust: (petit) pain à la duchesse ’hertsoginnasaiake’, petite duchesse ’väike hertsoginna’ ja bâton de Jacob ’Jaakobi kepp’. Prantsuse kondiitrikunsti alusepanijaid ja suurmeistreid Marie-Antoine (Antonin) Carême (1815: 150–151) võttis alates 1815. aastast neis küpsetistes kasutusele mitmesugused marmelaadi-, hiljem ka kreemitäidised, ning kattis duchesse’id suhkru­glasuuriga. Nii sündis meile tuntud ekleeri eelkäija.

XIX sajandi keskpaiku võeti Prantsusmaal varasemate nimetuste asemel kasutusele sõna éclair (Gouffé 1873: 304; Rey 1993: 651). Ei ole täpselt teada, mis motiveeris uue sõna kasutuselevõttu, aga võib oletada seost väljendiga en un éclair ’silma­pilguga, väga kiiresti’, sõna-sõnalt ’ühe välgusähvatuse jooksul’. Sõnastikes, retseptides ja ­kondiitrite ajaveebides leidub naljatlevaid oletusi: ekleeri tuleb kähku süüa, sest see on nii maitsev; läikiv glasuur meenutab välgusähvatust; ekleer meenutab vormilt välgunoolt.³ Mõnevõrra tõenäolisem on Larousse’i selgitus: ekleer tuleb kiiresti ära süüa, „et mitte selles sisalduvat kreemi maha ajada” (Larousse XX: 29).

Eestis kirjeldab ekleerilaadseid keedutainast küpsetisi juba päris esimene, XVIII sajandi lõpus välja antud Christina Wargi⁴ „Köki ja Kokka Ramat”, kus neid nimetatakse pritskookideks („prits kokid”) ja tuulemunkideks („tuule-munkid”) (Warg 1781: 556–557), rootsikeelses originaalis vastavalt sprit-bakelse ja wädermunkar (Warg 1755: 542).⁵ Hilisemal ajal on eesti keeles hakatud kasutama ka sõnu tuulekook, ­tuulesai, tuulekott, tuuletasku jpt. Tuule-algulised nimetused lähtuvad saksa sõnast Windbeutel ’tuuletasku, tuulekott’, mida kasutatakse kõiksugu täidistega keedu­tainaküpsetiste kohta, ehkki ei saa välistada ka rootsi keele kui vahenduskeele mõju. Samast allikast (Warg 1781) on eesti keelde võetud suur hulk prantsuse päritolu sõnu (Treiman 1976: 51), kuna Euroopas oli just Prantsuse kokakunst XVII sajandil juhtrolli saavutanud. Sellisteks sõnadeks on väga paljude teiste seas näiteks biskviit, kompott, kreem, marinaad, melon, renett, želee, tort. Nende sõnade eesti keelde toomisel oli kahtlemata määrav roll kokaraamatu tõlkijal, Noarootsi ja Reigi pastoril Johann Lithanderil.

On võimalik, et meile tuntud ekleere pakuti Tartus Werneri kohvikus 1890. aastate paiku (Pritson 2022). See on tõenäoline, kuna ekleeri-sõna sündis Prantsusmaal 1850. aastate paiku. Seejuures ei ole päris selge, millal sõna ekleer (ekläär) Eestisse jõudis ja kas seda nimetust kasutati mõnes XIX sajandil Eestis avaldatud tõlke­tekstis. Puuduvad kindlad andmed ka selle kohta, et neid tollal Tartus just ekleerideks nimetati. Igatahes ei maini seda sõna 1927. aastal ilmunud fotoillustratsioonidega kokandus­raamat: nii retsepti järgi kui ka piltide põhjal otsustades on tegu küll ekleeridega, ent neid nimetatakse täidispätsikesteks (Kokakunst 1927: 260–261). Seda asjaolu võib selgitada ka 1920. aastate suundumus eelistada omakeelseid sõnu. Nüüdseks on ekleerid Eestis laiemalt tuntud ja samasse tooteperekonda kuuluvad ka tuuletaskud, kohupiimataskud, profitroolid, gougère’id jpt kondiitritooted.

On teada, et kõne all olevat sõna kasutati nõukogude ajal toiduainetööstuse erialakirjanduses niihästi kujul ekläär (TTK 1962: 176) kui ka ekleer (Buteikis, Kengis 1965: 76). Samuti on teada, et ekleere (tõenäoliselt just selle nimetuse all) valmistati Eestis kondiitritsehhides 1960. aastate lõpus (Tamsalu 2022). Kuna näib, et sõna ekleer/ekläär on eesti keeles kasutusele tulnud alles nõukogude ajal, võib see viidata, et ekleeri-sõna on eesti keelde tulnud vene keele vahendusel. Võimalusele, et ekleer võib olla venemõjuline vorm, viitab ka Uno Liivaku (1998: 687). Kindlama teadmise korral selle kohta, mil see sõna eesti keeles kasutusele võeti, saaks vahenduskeele täpsemalt nimetada. Samas on ka selliseid sõnu, mis on mugandatud esmalt vahendus­keelest lähtudes, seejärel aga fikseeritud hoopis lähtekeelne kirjakuju, nt aaria ja aarja (vt ka Paet 2022).

 

Prantsuse ai-ühendi mugandamisest eesti keeles

Prantsuse mugand on kasutusel muu hulgas nii inglise (eclair), saksa (Eclair) kui ka vene keeles (эклер). On üsna tõenäoline, et sõna algset fikseerimist ä-ga toetas ideeline tagapõhi, st soov vältida vene mõjule viitavat kirjakuju, sest tendents venemõjulisi vorme eirata on olnud võõrsõnade normimisel üldine (Paet 2022: 926). Arvestades, et sõna fikseeriti esimest korda ÕS 1960-s, võib seda käsitada omamoodi vastu­panuvormina vene mõjudele. 1950.–1960. aastad olid konservatiivse keele­korralduse aeg (Kasik 2022: 1096), ÕS 1960 koostamisel peeti oskussõnade üle teadaolevalt nõu asjaomaste asutustega (vt ka Erelt 2002: 208). Kahjuks ei ole teada, kas arutati ka eklääri kirjakuju üle. Üks ÕS 1960 koostajaid oli Erich Raiet, kes oma 1966. aastal kaitstud väitekirjas võõrsõnade kuju kinnistumisest põhjendab teemavalikut sellega, et ÕS-i koostamisel on vaja kirjakujude üle otsustada. Saksa keele mõju eesti sõna­kujule on väheusutav, kuna ka saksa keeles on kasutusel sõnakuju Eclair (hääldusega [eˈklɛːɐ̯] (Duden: Eclair)).⁶

Täheühend ai (sarnaselt häälikuga è) hääldub prantsuse keeles kinnises silbis lahtise e-na (IPA [ɛ]), vastandudes kinnisele e-le (IPA [e], nagu éclair’i sõnaalguline e). Nõnda on prantsuse keeles kaks erinevat e-häälikut. Lisaks on prantsuse keeles švaavokaalina ja mujal esinev nn tumm e (pr e muet), IPA [ǝ], mis hääldub eesti keeles ö-lähedasena (erinevais ühendeis on teisigi hääldusvariante, nt [ø] ja [œ], aga need ei puutu siinkohal asjasse). Prantsuse keeles – kus üksiksõnas on rõhk alati viimasel silbil – aga hääldatakse lahtist e-d teisiti (madalamalt ehk avatumalt) kui eesti e-d: prantsuse keeles paigutub nn keskmadal (lahtine) e eesti e ja ä vahele ning seetõttu võidakse seda häälikut tajuda ka ä-na, eesti keele vokaalisüsteemis täpselt samaväärset häälduslikku vastet ei ole (Lippus 2022). Eesti keele puhul peame siin silmas ennekõike pikka e-d, kuna lühike e hääldub väga sarnaselt prantsuse lahtise e-ga, näiteks sõnas meister (vrd pr maître [mɛtʁ]). Eesti ja prantsuse sõnade häälduse erinevustele on tähelepanu juhtinud ka Johannes Aavik (1933: 7), nentides, et eesti keeles tuleks kasutada „lihtsustet, eestipärastet kompromisshääldust”, mis ei lähtuks mitte sellest, kuidas neid sõnu hääldatakse asjaomases keeles, vaid „nagu neid eesti keeles peab hääldama”.

1781. aastal ilmunud esimeses eestikeelses kokaraamatus on prantsuse päritolu sõnades lahtist e-d edasi antud tõenäoliselt just rootsi keele mõjul ä-ga: muu hulgas võime sealt leida krääm prülee (Warg 1781: 588),⁷ tänapäeval crème brûlée ehk brüleekreem. Rootsi keel mõjutas ka eesti kokandussõnavara, nii nagu eesti keelt laiemalt. Prantsuse crème’ist sai rootsi keeles kräm (OSA: kräm), mis hääldus arvatavasti originaalilähedaselt e-ga (nagu rootsi ä üldiselt), eesti keelde aga tuli juba kujul krääm. Samas allikas võib sedasama ä-lembust täheldada muudeski prantsuse keelest mugandatud sõnades: nt soupe à la reine > supp a la rään ’kuninganna supp’ (Warg 1781: 5), crème de pain > krääm dö päng ’saiakreem’ (Warg 1781: 582). Sõnakuju krääm leidub ka 1824. aastal ilmunud Katharina Fehre (1824: 397–401) kokaraamatus, mis on tõlgitud saksa keelest, ent küllap oli selle teose tõlkijale, pastor Carl Matthias Henningile eeskujuks Wargi kokaraamat. Järgmises mahukamas eesti­keelses ja samuti saksa keelest tõlgitud Lyda Pancki kokaraamatus, mis ilmus nelikümmend aastat hiljem (Panck 1864), on juba kasutusel sõnakuju kreem.

Ka hilisemal ajal on prantsuse keeles lahtise e-ga häälduvaid sõnu mugandatud eesti keeles ä-ga (vt ka Paet 2011: 150): afäär (affaire), barjäär (barrière), fontään (fontaine), karjäär (carrière), kimäär (chimère), kuväär (couvert), mohäär (mohair), plenäär (< en plein air), revolutsionäär (révolutionnaire), traväär (travers), truväär (trouvère) jpt (pikk vokaal asub rõhulises järgsilbis). Muist nendest sõnadest pärineb prantsuse keelest (nt afäär, barjäär, plenäär), muist on meieni jõudnud prantsuse keele vahendusel muudest lähtekeeltest (fontään ja traväär ladina, kimäär kreeka keelest) (VSL 2012). Mõni sõna (nt funktsionäär, konfektsionäär) on saksamõjuline (sks Funktionär < pr fonctionnaire; sks Konfektionär < pr confectionneur): oletatavasti laiendati analoogiapõhimõttest lähtudes ä-kujuliseks ka teisi eesti keelde laenatud ja algselt lahtise e-ga häälduvaid prantsuse keelest saadud sõnu.

Teisalt esineb eesti keeles ka eer-lõpulisi prantsuselähteseid saksa ja vene keele vahendusel eesti keelde tulnud laene, mille originaalipärane hääldus on lahtise e-ga: etažeer (étagère), kalorifeer (calorifère), kremaljeer (crémaillère), maneer (manière), meer (maire).

Järjekindlust häälduses ega kirjapildis ei olnud veel XX sajandi alguseski. Nii soovitab hea prantsuse keele tundja Aavik põhjalikus häälduspõhimõtete kogumikus nn lahtise e häälduseks kord ä-d, kord e-d: Molière [moljäär] ja Lavallière [lavaljäär] vs. Pierre [pjɛɛr] / [pjäär] ja polonees [polonɛɛs] / [polonees]. Samas nendib ta siiski, et see e on „ä poole kalduv” ja mõnd sõna võib hääldada mõlemal moel, nt maire ’linnapea’ häälduseks pakub ta niihästi [mɛɛr] kui ka [määr]. (Aavik 1933: 20–22)

Ka Paul Ariste (1939: 27) möönab oma eesti keele häälduse käsitluses, et saksa lühike e on lähedane eesti ä-le, ja taunib seda, et ühendit er hääldatakse sageli võõrsõnades är-iks: värb, pärfektne, särveerima, konsärvatiivne pro verb, perfektne, ­serveerima, konservatiivne jne.

Nõukogude aja ilukirjandusteoste hääldusjuhistest võib leida soovitusi hääldada lahtine e kord e-na, kord ä-na. Nii võime ühe 1960. aastal tõlgitud romaani hääldus­juhistest (Dumas 1960: 651) leida: La Fontaine [lafontän], La Vallière [lavaljäär], Molière [moljäär]; 1987. aastal (Dumas 1987: 617) juhatati aga lugeja hääldama: Fontaine [fo(n)teen], Lemaire [lömeer], Robespierre [robespjeer].

Uuemal ajal on vähemalt keeleõpetuses ai hääldamine ää-na asendunud ee-ga: ɛ küll „läheneb ä-le”, aga hääldub siiski e-na, nagu eesti sõnas kera, ja nt nimi ­Baudelaire peaks häälduma lahtise e-ga ehk [bodlɛr] (Treikelder 2003: 7–14). Keele­õpikuis on ä-ga hääldamist otsesõnu keelatud: „[ɛ] on lahtine häälik. Võib lähtuda eesti sõnadest kell või hell, kuid mitte mingil juhul ei tohi lahtist e-d hääldada eesti ä-na.” (Leesi 1999: 11, esmatrükk 1987) Sama tendents esineb (vähemalt ekleeri ja eklääri vahekorras) ka korpuseandmetes: mahukaimas uuema eesti kirjakeele andme­kogus, eesti keele ühendkorpuses (ÜK 2021) on sõnakuju ekleer ülekaalukalt sagedasem (644 esinemust) kui ekläär (72 esinemust).

 

Leksikograafiline ja keelekorralduslik aspekt

2012. a „Võõrsõnade leksikoni” (VSL) toimetamise käigus tehti ettepanek võtta ÕS-i kirjakuju ekleer. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsusega laiendati kirjakeele normingut (normingu laiendamise kohta vt Paet 2022: 926) kirjakujuga ekleer (eklääri kõrvale): mööndi, et „ligilähedane prantsuse hääldus lubab mõlemat kuju” (Raadik 2019: 63). Ekleer võeti VSL-i, alates ÕS 2013-st kajastub see vorm ka normingu­allikas küll märksõnana, ent eelistatumaks kujuks on jäänud (kaudselt) ikkagi endine kuju ekläär: ekleeri seletuseks antakse ’ekläär’ ja eklääri juures on tähendus ’keedu­tainakook’. Selline esitusviis näitab varasema mugandi eelistust. Samamoodi on eelistus ­vormistatud järgmises, ÕS 2018-s. See näitab, et ÕS-i koostamisel ja toimetamisel on keeletoimkonna otsuseid küllaltki vabalt tõlgendatud. Keelenõu andme­baasi⁸ kohaselt on aastatel 2005–2019 küsitud üheksal korral selle sõna kirjakuju kohta, vastuseks on antud ÕS-i eelistus –ääri kasuks.

Eelneva põhjal nähtub, et vanema kirjakuju ekläär eelistamine, nagu on praeguses normingus (ÕS 2018), ei ole põhjendatud. EKI ühendsõnastik (ÜS) esitab ekleeri ja eklääri rööpkujudena. Kasutusandmete põhjal on põhjust vanem kirjakuju märgendada harva esinevaks, kuna rööpsete kirjakujude esitamisel tuleb keelekasutajale anda selgitusi nende vahel valiku tegemiseks. Vananenuks märgendamine peaks põhinema korpuseandmetel. Kui vaadelda (joonis 1) eklääri ja ekleeri suhet 2013., 2017., 2019. ja 2021. aasta korpustes (EtTenTen 2013, ÜK 2017, ÜK 2019, ÜK 2021),⁹ siis on näha kirjakuju ekläär järjekindlat harvenemist ja ekleeri sagenemist. Korpusandmete põhjal on põhjust ekläär vananenuks märgendada.

J o o n i s 1. Ekleer vs. ekläär eesti keele korpustes 2013–2021.

 

Kokkuvõtteks

Eesti keeles on lahtist e-d sisaldanud prantsuse laenude mugandamine olnud ebajärjekindel. Sõna éclair fikseerimine eesti keeles kujul ekläär lähtus tõenäoliselt omaaegsest tavast hääldada prantsuse sõnade rõhulistes silpides sisalduvat lahtist e-d eesti keeles pika ä-ga. Tõenäoline on ka püüd vältida vene vormiga kokku langevat sõnakuju. Lahtise e varieerumist eesti mugandites on mõjutanud ühelt poolt nii hääldus – erinevused prantsuse ja eesti keele fonotaktikas – kui ka (võimalikud) vahenduskeeled: saksa, rootsi ja vene keel. Kuna veel XX sajandi alguses soovitas Aavik mõnel juhul pigem ä-hääldust ja teisal e-hääldust, ei saa imeks panna, et nagu paljudes teistes mugandkujude varieerumist illustreerivates sõnades, on pikka aega kasutusel olnud niihästi ekleer kui ka ekläär.

Uuemad korpuseandmed (ÜK 2021) näitavad, et ekleer on levinum kui ekläär, mis on kooskõlas keeleõpetuses levinud põhimõttega, et ä-häälikust tuleks loobuda ka prantsuse keeles (rõhulises silbis) lahtist e-d sisaldavate sõnade hääldamises. Vanemad laenud, nagu afäär, karjäär ja reväär on juba kasutuses juurdunud ja sagedased, nende kuju on nii-öelda konserveeritud. Otsuse eelistada üht või teist sõnakuju saab keelekasutaja langetada nende keelendite puhul, mille tähistamiseks kasutatakse rööpkujusid, nagu see on ekleeri ja eklääri puhul.

Võõrsõnade kirjapildi varieerumine on väga avar teema ja väärib süstemaatilisemat käsitlust, sh prantsuse laenude osas. Süsteemset käsitlemist vajaksid prantsuse nn tumma e-d sisaldavad sõnad – nt reduut pro *röduut < pr redoute. Siinne ekleeri ja eklääri vaatlus ilmestab hästi võõrsõnade mugandamise mitmetahulisust ja selgitab selle protsessi ekstralingvistilisi tegureid ning juhuslikkustki. Uurimist vajavaid küsimusi jagub aga veel mitmeks eraldiseisvaks käsitluseks.

 

Uurimust on toetanud Eesti Teadusagentuuri projekt „Eesti keele sõnavara ja korraldus: kasutuspõhine keelearendus ja kasutajakeskne veebidisain„ (EKKD103).

 

Madis Jürviste (snd 1985), MA, Eesti Keele Instituudi nooremteadur-leksikograaf (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn); Tartu Ülikooli doktorant, madis.jyrviste@eki.ee

Tiina Paet (snd 1974), MA, Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja-nooremteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn); Tartu Ülikooli doktorant, tiina.paet@eki.ee

 

9. detsembril 2022 kaitses Triin Todesk Tartu Ülikoolis doktoritöö „Ogdžyk töd ‘I do not know that well’: džyk as a degree expression with verbs in Komi” („Ogdžyk töd ‘ma väga hästi ei tea’: džyk tegusõnade määraväljendina komi keeles”). Juhendaja oli professor Gerson Klumpp (TÜ), oponent professor Rogier Blokland (Uppsala ülikool).

Enamikus uurali keeltest moodustatakse omadus- ja määrsõnade keskvõrre kindla võrdlusliite abil. Näiteks eesti keeles on selleks liiteks –m (nt kiire > kiirem), komi keeles aga –džyk (nt ödjö ’kiire’ > ödjödžyk ’kiirem’). Kui aga eesti keeles piirdub võrdlusliite –m kasutamine omadus- ja määrsõnadega, siis komi keeles võib –džyk liituda ka nimi-, ase- ja tegu­sõnadele. Sellisel juhul toimib džyk määra väljendava kliitiku ehk elemendina, mis ei märgi ainult võrdlust, vaid tugevdab või intensiivistab sõna tähendust. Doktoritöö eesmärk oli välja selgitada ja kirjeldada neid tähendusi, mis võivad komi džyk-il olla siis, kui see liitub tegusõnadele, ning lisaks uurida välja, millist tüüpi tegu­sõnade ja tegu­sõnafraasidega džyk liitub, millistega mitte. Selle jaoks on töös kasutatud esmalt kvalitatiivseid meetodeid ning analüüsitud morfosüntaktilist ning semantilist ülesehitust ligi 1100 sellisel ilukirjandusest ja meediast pärit lausel, kus džyk on liitunud tegusõnafraasile. Töö ühe osana viidi komi keele kõnelejate hulgas läbi džyk-i vastuvõetavust hindav küsitluskava, mida analüüsiti nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt. Näitelausete analüüsist järeldub, et kõige sagedamini on džyk tegusõnade intensiivistaja, mis väljendab tegevuse või seisundi kõrget määra või saavutatud tulemuse ulatust; džyk võib viidata ka tegevuse kvaliteedile või kiirusele. Koos eituses tegusõnaga võib džyk väljendada tegevuse mõõdukust, millega näidatakse seda, et tegevus ei õnnestunud täielikult või et seisund ei ole soovikohane. Väitekirja teise olulise tulemusena selgus, et džyk-i liitumine tegusõnadega on võrreldav sellega, kuidas kombineeruvad tegu­sõnadega määrsõnad, nagu rohkem, palju jne. Džyk kombineerub seega olukorra muutust märkivate tegusõnadega, kogeja­tegusõnadega, tegevust märkivate tegu­sõnadega, aga ka nägemis- ja mõtlemis­tegusõnadega. Küsitluskava tulemused näitasid veel, et komi keele kõnelejate jaoks on kõige loomulikum džyk-i esinemine eituses lihttegusõnaga, mis esineb kontekstis, kus on võimalik džyk-i mitmeti tõlgendada. (http://hdl.handle.net/10062/88046)

16. detsembril kaitses Maria Tuulik Tartu Ülikoolis doktoritöö „Adjektiivide süste­maatiline polüseemia eesti keeles tajuadjektiivide näitel”. Juhendajad olid professor Renate Pajusalu (TÜ) ja Margit Langemets (EKI), oponent Ulla Vanhatalo (Helsingi ülikool).

Viimaste kümnendite jooksul on Euroopa leksikograafias toimunud suured muutused: sõnaraamatute formaat on nihkunud paberkujult elektrooniliseks ning koos sellega on ka Eesti leksikograafia muutunud korpuspõhiseks ja liigub (pool)­automaatsete lahenduste suunas. Seetõttu on kasvanud vajadus täpsema semantilise märgendamise ja süsteemsema esituse järele. Polüseemia on nii korpuslingvistikas kui ka leksikograafias jätkuvalt oluline probleem. Adjektiivile on iseloomulik, et eri kontekstides võib see rõhutada substantiivi erinevaid omadusi (nt kõva voodi, kõva hääl, kõva tegija). Doktoritöö on esimene katse eesti keeleteaduses selgitada taju­adjektiivide süstemaatilisi tähendusmustreid ehk polü­seemiamalle. Polüseemiamallid toovad välja seoseid eri tähendusvaldkondade vahel ning pakuvad tuge leksikograafile polüseemse sõna kirjeldamisel. Väitekiri uurib eesti adjektiivide süstemaatilist polüseemiat kolme semantilise rühma näitel: värvi-, temperatuuri- ja (põhiliselt teks­tuuriga seotud) kompimisadjektiivid. Töö tegeleb ka adjektiivirühma sõnaliigilise piiritlemisega ja pakub välja korpusparameetrid, mis aitaksid leksikograafil adjektiiviklassi piiripealsete juhtumite korral paremini sõnaliiki määrata. Nii süstemaatilise polüseemia mallide selgitamise kui ka adjektiivi korpusprofiili loomise rakenduslik siht on hõlbustada sõnastikutööd ning aidata kaasa adjektiivi täpsemale esitusele leksikograafias. (http://hdl.handle.net/10062/88119)

2. detsembril 2022 peeti Tallinna Kirjanduskeskuse Tammsaare muuseumi 17. sügiskonverents „Kui seda metsa ees ei oleks? Metsa kuvand eesti kirjanduses”. Esinesid Valdur Mikita, Madis Arukask, Sirly Hiiemäe, Elo Lindsalu, Mare Müürsepp, Annika Aus, Maarja Vaino ja Aarne Ruben.

2. detsembril toimus Tallinna Ülikoolis VIII teaduskeele konverents. Peep Nemvalts kõneles oma avasõnavõtus Eesti teaduskeelest teadmusühiskonna alus­talana. Ettekannetega esinesid Jakob Kübarsepp, Priit Kulu („Eestikeelne terminivara materjalitehnikas ja selle rakendusi”), Helin Puksand („Õppeterminid üliõpilastöödes”), Jaan Alver, Lehte Alver („Eesti-inglise-eesti majandustekstide oskus­sõnavarast ja tõlkeprobleemidest”), Leif Kalev („Erialase mõisteruumi korrastamine ja arendamine: poliitika ja valitsemise sõnastiku kogemus”), Gerhard Lock („Mitmekeelse teekonna kogemus muusi­kalise pinge uurimisel ja määratlemisel”). Nüüdis­muusika oskuskeele komisjoni tööst andis ülevaate Gerhard Locki, Hans-Gunther Locki ja Andrus Kallastu ettekanne. Teaduskeelest doktorandide küsitlus­uuringu andmeil kõnelesid Peep Nemvalts, Eva-Liis Roosmaa, Helena Lemendik, Triin Roosalu.

6.–7. detsembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis 15. meditsiiniantropoloogia konverents „Üksindus ja selle varjundid”. Ettekanded juhatas sisse Austria Paracelsuse Meditsiini Instituudi juhataja Piret Paal („Üksinduse naiselik pale”). Teemade hulka mahtusid hiliskriiside juhtumi­uurin­gud, raskused seoses keerukate terviseprobleemidega, vanadusega seotud hoiakud, uskumused ja abistamismõtte areng lähemate ja kaugemate kultuuride juures, üksinduse väljendamine rahvapärases omaeluloos, ilukirjanduses, teatris. Esinesid folkloristid ja kultuuriuurijad Marju Kõivupuu, Mare Kõiva, Reet Hiiemäe, Mall Hiiemäe, Katre Kikas, Piret Voolaid, Eve Annuk, Irina Sedakova (Moskva riiklik ülikool), Ina Shved (Bresti riiklik ülikool) jpt.

9. detsembril peeti Tartus Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi aastakonverents. Ettekannetega esinesid Ain Riistan („Vaim, hing ja ihu Uues Testamendis”), Roomet Jakapi („Henry More’i hingekäsituse eripärad XVII sajandi filosoofia kontekstis”), Haozhen Li („Šamaanid ja loomavaimud tänapäeva Kirde-Hiinas: rahvausu dünaamika”), Reet Hiiemäe („Hingeloomad eesti nüüdisusundis”), Merili Metsvahi („Hing modernismieelses ja -aegses maailmas rahvalaulude ja konstellatsiooniteooria näitel”) ja Ülo Valk („Kummitavad hinged: tähelepanekuid eesti rahvausundi hingefenomenoloogiast”). Vestlusringis arutleti hingeuskumuste üle tänapäeva Eestis.

9. detsembril toimus Kodavere Pärimuskeskuses Palal seminar „Moenasjutuss pajatusseni Kodavere nukan ja mõjal” („Muinasjutust pajatuseni Kodavere kandis ja mujal”). Mall Hiiemäe selgitas, mis on ühist muinasjuttudel ja pajatustel, Kärri Toomeos-Orglaan kõneles sõjast ja sõjameestest Eesti muinasjuttudes. Veel esinesid Urmas Kalla („„Nii kui mõtõld, nii täüdet.” Võrokiilsist jutussist lövvetüq vanasõnaq ja tõõsõq üteluseq”), Astrid Tuisk („Uperpall ja roosiämm. Põhja-Tartumaa mängu­pärimusest”), Risto Järv („Kodavere rahva­jutud KiViKese kogukonnaportaalis”), Imre Nõmm ja Ergo-Hart Västrik („Kodavere pajatused tänasel päeval. Tagasivaateid mullustele välitöödele”).

13. detsembril toimus Pariisis UNESCO peakorteris põliskeelte dekaadi pidulik üritus. Kultuuriprogramm algas liivlaste ainulaadse lindude äratamise lauluga. Aruteluosas esines ka Läti Ülikooli liivi instituudi direktor Valts Ernštreits, kes kõneles põlisrahvaste keelte jaoks digitaalsete ressursside loomisest, jagades liivi instituudi kogemusi.

15.–16. detsembril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis 66. Kreutzwaldi päevade konverents „Sõda eesti kultuuris, kirjanduses ja ajaloos”. Peaettekande sõjast Ukrainas ja Euroopa julgeolekust pidas Kalev Stoicescu. Ettekannetega esinesid Anu Raudsepp („Arved Viirlaiu romaanikangelane Eerik Horm versus Eerik Heine – müüt või reaalsus?”), Janika Kronberg („Harri Asi „Pärast plahvatust”. Romaan ja selle lugu”), Marin Laak („Humanismist sõjakirjanduses: Juhan Peegli „Ma langesin esimesel sõjasuvel””), Peeter Kaasik („Uue sõja ootuses – valge laeva motiiv Jaan Roosi päevikutes 1944–1954”), Triinu Ojamaa („Sõjatsensuurist soomepoiste kirjade näitel”), Toivo Kikkas („Eesti sõjakirjasaatjad Vabadussõjas”), Liina-Ly Roos („Laps sõjas ja laps filmis. Soome sõjalaste kujutamine kinoekraanil”), Brigitta Davidjants („Nõukogude võimu muusikalisest kriitikast J.M.K.E. albumi „Külmale maale” näitel”), Aigi Rahi-Tamm („Üleminekud: omast võõraks”), Õnne Kepp („Sõjalaulust sõjaluuleni. Ajaloolisi punktiire ja kaasaja märkmeid”), Leena Kurvet-Käosaar („„3 марта отключили и воду.” Sõda Ukrainas igapäevaelu (kõver)­peeglis”), Eda Kalmre („Sõda ja sõjavägi linnalegendides ja kuulujuttudes”), Aivar Jürgenson („Legend balti naissnaipritest Gruusia-Abhaasia sõjas”), Liisi Laineste, Anastasiya Fiadotava, Sergei Troitski, Guillem Castañar („Meemid sotsiaal­meedias Vene-Ukraina sõja esimestel kuudel”), Astrid Tuisk („Poiste sõda mängult ja päriselt: mälestused Teise maailmasõja ajast”), Anu Korb („Sõda argielu mälestustes”), Eduard Parhomenko („Materialistliku dialektika kategooriate sünd Suurest Isamaasõjast ja Eesti sovetiseerimisest Mihhail Makarovi mälestustes”), Janet Laidla („Teine maa­ilmasõda, naised ja Tartu ülikool”) ja Anu Kannike („Eesti naisliikumine Saksa okupatsiooni ajal: Kodu­majandusamet võitluses kultuurse argielu eest 1941–1944”).

16.–17. detsembril toimus veebinar „Udmurdi traditsiooniline kultuur kaameraläätses”. Korraldasid Udmurdi riikliku ülikooli Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituut ning Eesti Kirjandusmuuseum.

19. detsembril korraldas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus seminari „Dekadentsi mõiste tähendus ja kontekst Nietzsche filosoofias”. Leo Luks analüüsis Friedrich Nietzsche dekadentsikäsitust, püüdes esitada dekadentsi mõiste erinevaid, pealtnäha vastandlikkegi tähendusi hõlmava terviktõlgenduse.

20. jaanuaril 2023 peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Jaan Kaplinski päeva „Kaplinski tõlkes ja kirjades”. Esinesid Anne Lange („Tõlkimisest üldiselt – Kaplinski eeskujul”) ja Gili Haimovich („Crafting Kaplinski’s Poetry into Hebrew”). Märt Väljataga kõneles Jaan Kaplinski venekeelsest hilisluulest, ühtlasi oli see luulekogu „Teiste jõgede taga” esitlus.

25. jaanuaril toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Siiski, kes on saamid?”. Soomes on pikaajalise vaidluse keskmes küsimus, kas põlisrahval on õigus määratleda, kes nende hulka kuuluvad. Vestlesid saami aktivist Piibe Aikio ja Soome Instituudi juhataja Hannele Valkeeniemi.

26. jaanuaril Eesti Kirjandusmuuseumis peetud Akadeemilise Rahvaluule Seltsi kõnekoosolekul esines Jüri Metssalu. Ta kõneles teemal „Ajaloolis-kultuurilise väärtusega maastikuobjektid kohalike kaitsealade loomisel: Härgla ja Hagudi”. 2022. aastal kaardistas Metssalu Härgla lubjakivimaardla alal ja sellest 1 km raadiuses ajaloolis-kultuurilise väärtusega maastiku­objekte, et toetada kohaliku kaitse­ala loomist. Samasugune töö on tänavu kavas Hagudi raba alal.

27. jaanuaril toimus Tartu Ülikooli raamatukogus seitsmes terminipäevak. Keskenduti eesti oskuskeele arengu- ja arendamisloole alates selle lätetest kuni ees ootavate aegadeni. Minevikulise vaate andsid Ene-Margit Tiit ja Reet Kasik (TÜ), olevikku käsitlesid meteoroloogia ja klimatoloogia kaasprofessor Piia Post, Postimehe teadustoimetaja Mariliis Kolk ning Kaitseväe Akadeemia lektor major Mattias Puusepp. Tulevikku püüdsid vaadata kolm esinejat: EKI direktor Arvi Tavast, oskuskeele vajadusi kajastav Ülle Sihver Eesti Maaülikoolist ning riigi visiooni tutvustav Haridus- ja Teadusministeeriumi keelenõunik Sirli Zupping.

30. jaanuaril tähistati Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses Eesti kirjanduse päeva. Mirjam Hinrikus pidas miniloengu „Mis asi on dekadents? Kõige ägedam kirjandusvorm noorgootidele ja parimad tsitaadid lõpukirjandisse”. Elle-Mari Talivee ja Marin Jänes esinesid ettekandega „Friedebert Tuglas ja Euroopa raudtee”.

6. veebruaril esines Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril Reet Hiiemäe teemal „Kaitsemaagia tänapäeval: kogumisest ja uurimisest”. Ta pakkus üldistusi tänapäeva kaitsemaagiliste uskumuste trendide kohta ja vaatles seda, millised võiksid olla uurimisväljundid.

10. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis rahvusvaheline konverents „Koha kultuuriline maine ja mentaalne kaart postimperiaalses vaates”. Tegu oli esimese üritusega EKM-i uuest, kohta filosoofiliselt mõtestavast teadusürituste sarjast, mille eesmärk on mentaalsete kaartide kaudu analüüsida koha kultuurilist mainet. Esinesid Eesti Kirjandusmuuseumi, Tartu Ülikooli jmt teadlased.

13. veebruaril Eesti Kirjandusmuuseu­mi seminaril pidas Aleksandr Panchenko ingliskeelse ettekande „Ökosüsteemid ja „meeleviirused” folklooriuuringutes: kas folkloristika vajab memeetikat”. Ettekanne käsitles memeetika ja kultuuri­epidemioloogia rakendatavust tänapäeva folklooriuuringutes.

15. veebruaril peeti Eesti Rahva Muuseumis hõimuklubi õhtu „Soomeugrilaseks kasvatamine / soomeugrilaseks kasvamine”. Anna Venchakova, Dmitry Denisov, Inga Ignatieva ja Nikolai Kuznetsov arutlesid, kuidas anda lastele edasi esi­vanemate pärandit ja keelt, elades ise kaugel oma tavapärasest kultuurikeskkonnast.

15.–16. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti-uuringute Tippkeskuse lõppkonverents „Dialoogid Eestiga”. Tippkeskus tegutses EKM-i juures alates 2015. aastast ja lõpetas oma töö k.a 1. märtsil. Esinejad analüüsisid, kuidas suhestuvad humanitaaria tippkeskuse uurimistulemused ühiskonna aktuaalsete teemadega. Maciej Janicki (Helsingi ülikool) pidas plenaarettekande „Text similarity computation in large collections of Finnic oral folk poetry”. Ettekannetega esinesid kõigi 12 valdkonna teadlased. Töörühmad olid järgmised: narratiivi­uuringud, soo­uuringud, nüüdiskultuuri (sh meedia) uuringud, eetika, keel ja vaimufilosoofia, kirjakultuur ja kirjandus­uuringud, biograafika, ajalooliste väljendus- ja kultuuripraktikate uuringud, usundi- ja müüdiuuringud, digitaal­humanitaaria ja keeletehnoloogia, korpuspõhised keele-, kirjandus- ja folklooriuuringud, kõne- ja muusikauuringud ning migratsiooni- ja diasporaauuringud.

17. veebruaril tutvustati Tartus Rahvusarhiivis Keele ja Kirjanduse 2023. aasta esimest teemanumbrit „Nõukogude aja kirjandus- ja kultuurielu”. Kõnelesid koostaja Tõnu Tannberg ja kirjandusteadlane Janika Kronberg. Ühtlasi kuulutati välja ajakirja auhinnad möödunud aasta kaastööde eest. Lühiettekannetaga esinesid auhinnasaajad Külli Habicht, Külli Prillop ja Art Leete.

17. veebruaril toimus Uppsalas Emakeele Seltsi väliskeelepäev. Ettekannetega esinesid Karl Pajusalu („Eesti murrete kujunemine, tasandumine ja taassünd”), Ene Vainik („Muutuv meel – eestikeelsed sõnaassotsiatsioonid 40 aastat hiljem”), Sirli Zupping („Milliseid lahendusi pakub Eesti keeletehnoloogia”), Meelis Friedenthal („Mesilased, teadus ja tänapäeva kirjandus: kirjaniku vaatepunkt”), Raimo Raag („Kuidas eesti keel Uppsala ülikooli jõudis”), Laura Talvineva („Mitmekeelsus igapäevasuhtluses”), Mari-Liis Korkus („Kuidas teismelised räägivad? Sissevaade rootsi-eesti kakskeelsete keelekasutusse”), Geda Paulsen ja Eva Velsker („Eesti keel Uppsala ülikoolis: olevik ja tulevik”).

17. veebruaril tutvustati Tallinnas Eesti Keele Instituudis ÕS-i ja EKI teatmiku koostamise tegevuskava. Ülevaate andsid haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas ning EKI direktor Arvi Tavast.

17.–18. veebruaril tähistati konverentsiga Tartu Ülikooli Narva kolledžis Ungari rahvusluuletaja Sándor Petőfi 200. sünni­aastapäeva. Ettekannetega esinesid osavõtjad nii kohapeal kui ka veebis. Petőfi kirjandusmuuseumi esindajad Budapestist Anna Magyary, Diána Mónika Sóki, Eszter Molnár ja Andrea Borbás andsid ülevaate näituste kaasajastamise võimalustest (nt rändnäitus bussis, mis viib Petőfit tutvustava väljapaneku igasse Ungari maanurka), János Tischler (Liszti Instituut, Budapest/Tallinn) rääkis Petőfi retseptsioonist XX sajandil, István Hazay (Wien/Baden) Petőfi loomingu vastuvõtust saksa­keelses Euroopas. Piret Norviku (Tallinn) ja Maris Saagpaku (TLÜ) ettekanded olid pühendatud Petőfi luule tõlgetele ja tõlkijatele eesti keeles. Irene Wichmann (Helsingi) tutvustas Petőfi luule soome keelde tõlkijaid ja tõlkeid, Laili Sakijeva (Riia) Petőfi loomingut läti keeles, Patrik Šenkár (Komárno, Slovakkia) slovaki keeles. Anu Nurk (Tartu) võttis vaatluse alla ungari motiivid eesti luules ning Julianna Lőrincz ja Gábor Lőrincz (Komárno) Petőfi poeesia kujund­like motiivide venekeelsed tõlked. Mare Kõiva (EKM) rääkis vabadusest, kuidas kirjandus mõjutab meie keskkonda, Esa-Jussi Salminen (Soome) vabaduse teemast Kedra Mitrei romaanis „Raske ike”.

20. veebruaril anti Tallinnas Teaduste Akadeemia saalis üle 2022. aasta riiklikud preemiad. F. J. Wiedemanni keele­auhinna pälvis keelekorraldaja ja nime­uurija Peeter Päll. Riikliku teaduspreemia sai keeleteadlane ja folklorist Asta Õim, kes on analüüsinud nii eesti keele sõna- ja väljendivara kui ka tegelenud nende kasutamise ja populariseerimisega.

20. veebruaril peeti Tallinna Ülikoolis emakeelte ja väikeste keelte seminar. Esinesid Viivian Jõemets (HTM, „Emakeelte ja vähemuskeelte õpetamine: miks, kellele ja kuidas?”), Anna Verschik (TLÜ, „Emakeel, kodukeel, vähemuskeel, pärandkeel – kas alati selge pilt?”), Sulev Iva (TÜ/Võro Instituut, „Võro emakeel elama: seadusse, haridusse, meediasse ja jälle koju tagasi”), Jaak Prozes (Fenno-Ugria Asutus, „Venemaa 2020. aasta rahva­loendus ja uurali rahvad”), Maria Iqbal (TÜ, „Eesti tatarlaste keel(t)e praktikatest ja tatari keele õppe võimalustest”), Anette Ross (Helsingi ülikool, „Roma keel Eestis: keele säilitamine, uurimine ja romakeelne õpe”), Natalia Ermakov (EKM/Eestimaa Rahvuste Ühendus, „Ersa-mordva keel: ülevaade ja mõtisklused tuleviku kohta”) ja Nadežda Pšelovodova (Muš Nadii) („Udmurdi keel: kas hobi või elukutse?”).

23. veebruaril korraldas Akadeemiline Rahvaluule Selts Tartus kõnekoosoleku. Arheoloog Heiki Valk pidas ettekande „Miikse Jaanikivi ja jaanipäev läbi aegade”.

27. veebruaril toimunud Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines Tartu Ülikooli vene keele kaasprofessor Anastasiia Ryko. Ta pidas ettekande Pihkva oblasti Neveli vanausuliste keelest. Neveli ümbrusse ilmusid vanausulised XVII sajandi lõpus.

5. aprillil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Liivi pärandi tagasitoomine”. Läti Ülikooli Liivi instituudi juhataja, keele­teadlane Valts Ernštreits kõneles Läti põlisrahva ja meie hõimurahva – liivlaste – tänapäevast, liivi identiteedi, keele ja kultuuri hoidmisest ning arendamisest, samuti liivi pärandi nähtavaks tegemisest Lätis.

10. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines ingliskeelse ettekandega Inna Lisnjak. Ta kõneles Ukraina rahvapillidest ja pillimängupraktikatest. Esineja keskendus iidsetele pillidele kobzale ja banduurale ning XV–XVIII sajandist pärinevatele eepilistele teostele, mida ukraina kasakad kandsid ette nende rahvapillide saatel.

11. aprillil esitleti Eesti Keele Instituudis raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732”. Väljaanne koondab ühtede kaante vahele eesti kirjakeele tekkimist puudutava seni avaldamata või varem hajali publitseeritud materjali: alates Heinrich Stahli käsiraamatu katekismuseosa sissejuhatusest (1632) kuni Eberhard Gutsleff noorema eessõnani Anton Thor Helle koostatud grammatikale (1732). Raamatu valmimise tagamaadest kõnelesid koostajad Kristiina Ross (kirjeldas töö algust 2003. aastal), Kai Tafenau (tutvustas raamatu idee arengut pikkade aastate jooksul) ja Aivar Põldvee (kes nimetas tööd selle raamatu kallal kullakaevamiseks, viidates Villem Reimanile).

14. aprillil toimus Tartu Linnaraamatukogu 110. sünnipäeva puhul kõnekoosolek „Kultuur, identiteet, piirid”. Esinesid Daniele Monticelli („Läbides piire: Eesti kultuuriidentiteedi tõlkelisusest”), David Vseviov („Aeg ja lood”), Johanna Ross („Lubatu ja lubamatu piirid kirjanduses”) ja Paavo Matsin („Kirjanduslik initsiatsioon ja selle võimalikkus nüüdiskultuuris”).

14.–15. aprillil peeti Tartus konverents „Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100”. Ettekannetega esinesid Karel Leet („Marginaale Eesti tõlkeloo allikaile. Artur Alliksaar ja Rainer Maria Rilke – tõsiasju ning oletusi”), Margit Mõistlik („Artur Alliksaare elu lugu: müüt, faktid ja hämaralad”), Kristi Metste („Lisandusi Linda Alliksaare lähemaks tundmiseks”), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman ja Mihhail Lotman („Häälikuinstrumentatsioon eesti luules Artur Alliksaare näitel”), Hasso Krull („Varjude poeetika”), Tiit Hennoste („Vabastaja Alliksaar”), Arne Merilai („Artur Alliksaare alliteratiivsed arhetüübid”), Guntars Godiņš („Kuidas tõlkida tõlkimatut Alliksaart?”) ja Mart Velsker („Artur Alliksaare pühendus­luuletused”). Toimus kaks vestlusringi: üliõpilaste vestlusring „Ahvid ei ole sugugi nii suured banaanisõbrad, nagu loomaaia direktriss värisedes valetab” (luuletus­kogust „Olematus võiks ju ka olemata olla”) ja „Ulmeline Alliksaar” (näidendist „Nimetu saar”), mida juhtis Joosep Susi.

14.–15. aprillil toimus Tartu Ülikooli Narva kolledžis XI Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekannetega esinesid Heinike Heinsoo („Emakeelse hariduse kujunemine Eestis, Soomes ja Ukrainas”), Jaan Bärenson („Eesti Piibliseltsi kirjastus­tegevusest XIX sajandil”), Elvira Küün („Eesti rahvusvähemuste mitmekeelsusest”), Madis Arukask ja Eva Saar („Surma­lähedus ja sellega seotud kogemused vepsa traditsioonilises kultuuris”). Sektsioonis „Kirde-Eesti keel ja meel” astusid üles Piret Norvik („Soome laenudest kirderannikumurdes”) ja Kairi Klaamann („Ingerisoome keele ja kultuuri säilitamine Jõhvis”). Varalahkunud soomerootsi luuletaja Edith Södergrani (1892–1923) mälestusele pühendatud sektsioonis kõnelesid Szilárd Tibor Tóth (TÜ) ja Ivars Orehovs (Läti Ülikool). Sektsioonis „Idapoolsete uurali rahvaste keeled ja kultuurid” esinesid Lasnamäe gümnaasiumi õpetaja Natalia Abrosimova („Ersa keel tänapäeval”), Ungari Szegedi ülikooli keeleteadlased Sándor Szeverényi („On the relationship between reported speech and evidential systems”) ning Ekaterina Suntsova ja Marina Romanova, kes käsitlesid udmurdi keele küsimusi. Elena Vedernikova (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest) andis ülevaate mari keele õpetamisest ungari üliõpilastele.

15. aprillil korraldasid Laurentsiuse Selts ja Emakeele Selts Tallinnas konverentsi „Eduard Ahrens 220”. Avasõnavõtuga esines Eesti TA president Tarmo Soomere. Sulev Valdmaa Laurentsiuse Seltsist kõneles Eduard Ahrensi tähtsusest. Ettekanne­tega esinesid Sirje Kivimäe („Eestimaa Ahrensi ajal”), Karl Pajusalu („Eesti ja Soome murdekontaktid”), Annika Viht („Eduard Ahrens XIX sajandi grammatikute seas”), Hannu Remes („Soome keel Eduard Ahrensi eesti keele grammatikas”) ja Priit Rohtmets („Kirikukorraldusest Eesti- ja Liivimaal XIX sajandil”).

17. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumi ingliskeelne online-seminar joigude ja saami pühakohtade arheoakustikast. Julia Schpinitskaya pidas ettekande „Yoking with the spirits: Sami sound rituals and acoustics of sacred sites” („Joigumine koos hingedega: Saami helirituaalid ja pühapaikade akustika”). Helsingi ülikooli arheoakustika uurimisrühm on alustanud saami pühapaikade akustika ja rituaalsete praktikate seoste uurimist. Uurimistöö hõlmab Soome, Norra ja Rootsi arhiivides, aga ka varastes etnograafilistes allikates leiduvaid materjale nii Põhja-Saami, Edela-Saami kui ka Ida-Saami rahvarühmadelt. On püstitatud hüpotees, mille järgi pühapaikadele pühendatud joiud seonduvad koha akustikaga.

18. aprillil peeti Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi traditsiooniline kirjanduse aastaülevaadete kõnekoosolek. Doris Kareva kõneles 2022. aasta luulest, Leena Käosaar proosast, Siret Campbell draamakirjandusest, Kätlin Vainola lastekirjandusest ja Maarja Kangro tõlkekirjandusest.

19. aprillil toimus Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Kas ja kui palju on tänapäeva eesti keel veel soome-ugri keel”. Kristiina Ross tutvustas raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732” ning rääkis sellest, mida võib järeldada eesti kirjakeele sünni kohta. Sven-Erik Soosaar võrdles tüpoloogiliselt soome-ugri ja indoeuroopa keeli, selgitades, kuidas on meie kirjakeele sünnilugu muutnud eesti keelt indoeuroopalikumaks.

20. aprillil pidas Martin Klöker Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses loengu „Adel und Literatur im frühneuzeitlichen Baltikum. Fakten – Fiktionen – Analysen” („Aadel ja kirjandus varauusaegses Baltikumis. Faktid – oletused – analüüsid”). Tegu oli UTKK teadusprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse välja­kujunemisel Poola ja Rootsi Liivimaal” avaüritusega.

21. aprillil toimus Tartus Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päev. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad. Tehti kokkuvõtteid möödunud kogumisaastast ja kogumisvõistlusest „Muusika minu elus”. Pille Kippar pälvis preemia rahvaluuleainese kogumise eest kõrgkoolides aastatel 1973–2004 ning koori Lubinokad liikmete suurepärase kaastöö organiseerimise eest 2022. aasta kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Anne Kurepalu sai preemia Lahemaa elu ja pärimuse järjekindla jäädvustamise eest aastail 1972–2022 ning väljapaistvate kaastööde eest aastatel 2013–2022. Henno Sepp sai preemia silmapaistva töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus” ning Heinz Valk oma kaastööde eest ERA-le aastail 2006–2015 ja särava töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Kuulutati välja uued kogumisvõistluse teemad: „Kohtumised metsloomadega” ja „Minu saunalugu”.

27. aprillil peeti Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias konverents „Loomingu sajand”. Avasõnad lausus Vabariigi President Alar Karis. Paul-Eerik Rummo ja Raivo Tafenau esitasid juubeliks valminud teose „Rapsoodia 23 … 23”. Ettekannetega astusid üles Tiit Hennoste („Looming ja lööming. Loomingu vaim ja võim”), Mart Velsker („Loomingu esimene lehekülg”), Sirje Olesk („Stalinlik Looming”), Marin Laak („Jälgi „piiritagusest” eesti kirjandusest Loomingus”), Elle-Mari Talivee („Minu lapsepõlve Looming”), Hasso Krull („Igavene inimene on surnud: humanism, nihilism ja negatiivne dialektika „Tõe ja õiguse” II osas”), Ave Taavet („Alkeemilisi aspekte Teet Kallase loomingus”), Jaan Undusk („Loomingu kuulsaim riim”), Johanna Ross („Naine Loomingus: objekt ja subjekt”), Märt Välja­taga („Areneb / ei arene – kirjandusliku arengu mõistmisest Loomingus”) ja Saara Liis Jõerand („Veel kirjutada. Veel rääkida. Noor kirjandus 2023”).

27. aprillil korraldas Akadeemiline Rahva­luule Selts Tartus üldkoosoleku. Katre Kikas pidas akadeemilise ettekande „„Kirjutamine on minu meelest ikka alati üks väga armas töö olnud…” Jaan Saalvergi kirjutajaidentiteedist”. Jaan Saalverk (1874–1932) oli Jakob Hurda viljakamaid kaastöölisi Jüri kihelkonnast. Peale rahvaluule üleskirjutuste on arhiividesse jõudnud teisigi tema kirjutatud tekste – luuletusi, ajalehesõnumeid, erinevate üles­tähendustega märkmikke jms. Peeti ARS-i üldkoosolek, mille päevakorras oli 2022. aasta tegevus- ja majandusaruanne ning uue juhatuse valimine.

27.–28. aprillil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis 20. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keel ja keele­kasutajad”. Kutsutud esinejad olid Simon Krek (Jožef Stefani instituut, Sloveenia, „Digital Dictionary Database for Slovenian: unstructured, semi-structured and structured data in modern lexicography”), Detmar Meurers (Tübingeni ülikool, Saksa­maa, „Linking second language acquisition research and digital language learning”) ja Heiki-Jaan Kaalep (TÜ, „Keeletehnoloog teoretiseerib korpuse üle”). Töö toimus kaheksas sektsioonis: rakenduslingvistika, leksikoloogia, kõnetehnoloogia, mitmekeelsus, kirjakeel ja korpused, registrid keeles, akadeemiline kirjutamine ning keelehoole ja varieerumine. Osavõtjaid oli Leedust, Hollandist, Soomest, Rootsist, Saksamaalt. Eestist osalesid Tartu ja Tallinna ülikooli, EKI, Võru Instituudi, Kaitseväe Akadeemia, Rahvusraamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadlased. Konverentsi korraldasid Eesti Rakenduslingvistika Ühing, Eesti Keele Instituut ja Tallinna Ülikool.

Lätis oleme pikalt olnud silmitsi probleemiga, et liivlased ega liivi pärand ei ole üldiselt eriti nähtavad. Selle leevenda­miseks on Läti Ülikooli liivi instituut koostöös UNESCO Läti rahvusliku komisjoni ja kultuuriministeeriumile alluva Läti rahvusliku kultuurikeskusega kuulutanud 2023. aasta liivi pärandi aastaks, et pöörata tähelepanu ajalooliselt liivlastega asustatud Läti piirkondade liivi juurtele.

Võib eristada kahte olulisemat vaate­nurka, kuidas liivlastest rääkida. Ühelt poolt on olemas läbi aastasadade kestnud ja tänapäevani jõudnud liivi pärand – see on elav liivi keel ja elavad traditsioonid, mida kannavad edasi liivi kogukonda kuuluvad inimesed. Teisalt on laiem liivi jälg osa terve Baltikumi ajaloost ja ühisest kultuuripärandist. Seda jälge on kõige rohkem näha Lätis.

Viimase kümne aasta jooksul oleme näinud justkui tammi murdumist Läti ühiskonna teadmises liivlastest, liivi pärandist ja selle rollist üldiselt. Läti avalikkuses oli veel 15 aastat tagasi üld­levinud arvamus, et liivlased on küll kunagi Lätis elanud, kuid surid välja XIII sajandil.

Sellel on hulk ajaloolisi põhjusi, ­mille