13. juunil toimus Tallinnas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses aiaseminar ohustatusest, väljasuremisest ja hakkama­saamisest. Esinesid Sara Bédard-Goulet („The animal subject: Knowledge and species extinction”), Hildegard Reimann („Kas kohtumised metsloomadega muutuvad järjest kummalisemaks? Turvalisest pimedusest, pelgu­paikadest ja kroonilisest pagulusest linnas”), Risto Järv („Draco borealis – kõige kiuste püsiv liik”), Ene-Reet Soovik („Süvaaeg ja väljasuremine eesti luules”), Kadri Tüür („Ellujäämise komöödia”), Ott Heinapuu („Eesti looduslike pühapaikade muutuvatest tähendustest”) ja Timo Maran („Välja­suremine semiosfääris. Ökosemiootiline vaade”). Inimmõtte ökoloogiast vestlesid Meelis Friedenthal ja Elle-Mari Talivee.

13. juunil kuulutati välja hõimurahvaste programmi Ilmapuu auhinna laureaat, kelleks sel aastal on Szilárd Tibor Tóth. Kogu oma teadustöö ning organisatsioonilise tegevuse jooksul on ta pööranud tähelepanu soome-ugri rahvaste keeltele ja kultuuridele ning tutvustanud neid rahvusvaheliselt. Samuti on ta aidanud kaasa hõimu­liikumisele Narvas. 

13.–16. juunil toimus USA-s Yale’i üli­koolis Balti uuringute assotsiatsiooni AABS konverents „Balti tee: ühtsus ja abistamine” („The Baltic Way: Unity and Giving Aid”). Eesti esinejad olid järgmistest asutustest: Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool, Eesti Kunstiakadeemia, Tallinna Tehnikaülikool, Balti Kaitsekolledž, Sisekaitseakadeemia, Eesti Mälu Instituut ja Eesti Kirjandusmuuseum. EKA, TLÜ ja TÜ nüüdiskultuuri uurimise töörühma liikmed Neeme Lopp, Virve Sarapik, Eva-Liisa Linder, Piret Viires, Merily Salura ja Mari Laaniste kõnelesid Eesti kultuurimuutustest aastatel 1988–1996.

14. juunil peeti Tartu Ülikoolis seminar „Lõunaeesti keele unustatud sõnad”. Ettekannetega esinesid Külli Prillop („Lõuna­eesti kirjakeele unustatud sõnad”), Mariko Faster („Hämardunud tähendu­sega sõnad kohanimedes”), Evar Saar („Unustatud lõunaeesti sõnad perekonna­nimedes”), Urmas Kalla („Tundmatud sõnad ja väljendid võrokeelseis muinasjutes”), Petri Kallio („Eteläviron vanhoista lainasanakerrostumista”), Karl Pajusalu, Kristi Ilves, Alli Laande ja Marili Tomingas („Mulgi unustatud sõnad”), Eva Saar („Unustatu ja unustamatu seto noomenituletuses”), Santeri Junttila ja Juha Kuokkala („Etümoloogilisi teadmisi lõunaeesti sõnade kohta EVE võrgusõnaraamatus ja UREVI andmebaasis”).

14.–15. juunil korraldati Tartu 2024 ürituste raames soome-ugri päevad. Eesti Rahva Muuseumis toimus Fenno-Ugria asutuse seminar „Soome-ugri rahvaste saatus: selle mõtestamine kultuuris ja poliitilises reaalsuses”. Esinesid Tõnu ­Seilenthal (TÜ, „Ei saa me läbi Ugrita”) ja Kärt Summatavet (EKA, TÜ, „Hingelkõnd – kunstnikud soome-ugri inspiratsiooni allikal”). Toimus paneeldiskussioon „Soome-ugri väikerahvad Venemaal: tänane olukord ja tuleviku­väljavaated”, millel osalesid Fenno-Ugria nõunik Jaak Prozes, Fenno-Ugria juhatuse liikmed Madis Arukask ja Elena Kirt ning etnoloog Aimar Ventsel.

17.–21. juunini peeti Riias Rahvusvahelise Rahvajutu-uurimise Seltsi (International Society for Folk Narrative Research, ISFNR) 19. kongress „Folk Narratives in the Changing World” („Rahvajutud muutuvas maailmas”). Eesti folkloristidest osalesid Risto Järv, Anastasiya Fiadotava, Guillem Castañar ja Liisi Laineste (ühisettekandega), Eda Kalmre, Mare Kõiva ja Ave Goršič. Digitaalse uurimistöö tulemusi tutvustasid konverentsil Andrus Tins, Olha Petrovych ja Inna Lisniak. Digihumanitaaria uuringute rahvusvaheline töögrupp, kuhu kuulub ka Mari Sarv, esitas järjekordse uurimisraporti „Regional Cultures of Narrative Songs in Computational Comparison”.

26.–28. juunil toimus Tallinnas Eesti Kunsti­akadeemias konverents „Kultuuri­lised heteroloogiad ja demokraatia II. Siirded ja moonded 1980. ja 1990. aastate postsotsialistlikes kultuurides” („Cultural Heterologies and Democracy II. Transitions and Transformations in Post-Socialist Cultures in the 1980s and 1990s”). Konverentsi korraldas nüüdiskultuuri uurimise töörühm (EKA, TLÜ, TÜ). Ettekannetes võrreldi siirdeaja (1986–2004) kultuurimuutuste kogemusi, peamiselt Balti, aga kohati ka teistes Ida-Euroopa riikides (Ukraina, Bulgaaria, Ungari). Üks kutsutud esinejaist oli Marju Lauristin („Analyzing culture in trans­forming society: A morphogenetic view”). Esines 50 valdkonna eksperti, kes analüüsisid siirdeaja sarnasusi ja eripärasid neis riikides. Eesti kirjandusteadlastest osalesid Aare Pilv, Jaak Tomberg, Tiina Ann Kirss, Piret Viires, Neeme Lopp, Elena Pavlova ja Indrek Ojam.

26.–28. juunini toimus Riias konverents „Livonica 3 + Minor Finnic Languages 2 = 5”. Tegemist oli kolmanda liivi konverentsiga (eelmised peeti Tartus 2011. ja Riias 2019. aastal), mis on pühendatud liivi keele, kultuuri ja ajaloo uurimisele ning neile lisaks ka teistele väikestele läänemeresoome keeltele. Konverentsi põhitähelepanu oli kontaktidel. Kutsutud esinejate hulgas oli Rogier Blokland (Uppsala ülikool, „Measuring the influence of Latvian on Livonian”). Eesti keeleteadlastest ja folkloristidest osalesid Karl Pajusalu, Miina Norvik, Helle Metslang, Eva Saar, Tuuli Tuisk, Janek Vaab, Sven-Erik Soosaar, Triin Todesk, Elena Markus, Marili Tomingas, Axel Jagau ja Mari Sarv.

27. juunil peeti Tartus J. V. Veski päeva „Eesti keel ja teised keeled Eesti koolis”. Ettekannetega esinesid Pille Põiklik (HTM, „Keeled Eesti koolis”), Karola Velberg (TLÜ, „Soome keel ei ole enam muu keel, vaid B-keel”), Irene Käosaar (Narva Eesti Gümnaasium, „Eesti keeles õppimise võimalikkusest Narvas”), Olga Selišt­ševa, Tuula Friman (Tallinna Vabaduse kool, „Palju rohkem kui vaid keeleõpe – Vabaduse kooli kogemus”) ja Anu Luure (Tallinna Lilleküla gümnaasium, „Kuidas väärtustada õpilaste keelt ja kultuuri”).

Foto: Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituut

Folkloristid põimivad sageli oma jutustustesse sümboleid ja uurivad, kuidas inimese sisemine teekond loob müüte, palveid, eristab püha ja argist aega. Udmurdi folkloristika ema, tuntud udmurdi folkloristi ja filoloogiadoktori professor Tatjana Vladõkina uurimisvaldkonda kuulusid muudki küsimused alates rahvaluuleliikide määratlemisest kuni vanade liikideni, nagu mõistatused ja muistendid. Udmurdi vabariigi teenelise teadlase, Soome-Ugri Seltsi välismaise auliikmena, Udmurdi vabariigi auhinna „Udmurdi vabariigi hing” laureaadina pärimuskultuuri valdkonnas (2023) ning Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituudi filoloogiliste uuringute osakonna juhtiva teadlasena oli ta folkloristika ja udmurdi kultuuri eestkõneleja ja kujundaja. Ta on paljude artiklite ja raamatute autor, toimetuskolleegiumide liige, sealhulgas Tartus ilmuva uurimuste sarja „Sator” kolleegiumi liige.

Tatjana Vladõkina sündis 8. septembril 1953 Vuž Kenõ (Starõje Kenõ) külas Deri (Zavjalovo) rajoonis Udmurdimaal õpetajate peres. Ta lõpetas 1975 Udmurdi riikliku ülikooli ja oli aastail 1975–1978 Tartu ülikooli doktorant. 1980. aastal kaitses ta Moskvas Gorki-nimelises kirjandusinstituudis kandidaadiväitekirja „Udmurdi rahvamõistatused” („Удмуртские народные загадки”). Selles süstematiseeriti esmakordselt välitöö- ja arhiivimaterjalid, mis hiljem said aluseks sarja „Udmurdi folkloor” („Удмуртский фольклор”) ühe köite koostamisel (alates 1981. aastast on sarjas välja antud 11 raamatut). 1999. aastal kaitses ta doktoriväitekirja „Udmurdi folkloor. Sünkretism ja žanride funktsionaalne spetsiifika” („Удмуртский фольклор: синкретизм и функциональная специфика жанров”).

Juba Tatjana Vladõkina esimene monograafia „Udmurdi folkloor” sai folkloristika klassikaks. Sisuliselt lõi ta udmurdi folkloori „perioodilisussüsteemi”, leides selles koha igale žanrile, määratledes selle funktsiooni ja tähenduse ning kirjeldades selle ajalugu ja poeetikat. Ta näitas folkloori suurt tähtsust looduse ja kosmose seadustega kooskõlas elamisele suunatud udmurtide maailmavaates. Uurides folkloori kui vaimuelu valdkonda, mis tundub tänapäevaelust kauge, jõudis Vladõkina järelduste ja üldistusteni, mis selgitavad sügavaid sotsiaalseid üleelamisi ja ühiskonna probleeme. Analüüsides näiteks suhteliselt stabiilse traditsioonilise ühiskonna moraalikoodeksit, kirjutas ta: „Kui varem oli iga lineaarse ja tsüklilise aja lõik tähistatud eraldi rituaalide ja pidustustega, millest osavõtt määras uskumuste järgi kosmilise maailmakorra, muutes kaose kosmoseks, siis tänapäeval on põlvkondadevaheliste sidemete katkemine ja traditsiooniliste vaadete kadumine – isegi nende kui etnilise kultuuri arenguetapina teadvustamise tasandil – lõhkunud isiksuse kosmose. Inimese kui sellise „žanr” hägustub, mis on ilmselt üks peamisi füüsilise enesehävituse põhjuseid. Selle vormide erinevused – suhtumine keskkonda, alkoholism või enesetapud – ei muuda asja olemust. Traditsioonilise eluviisi ajarütmi rikkumise tulemusena on toimunud loomuliku kalendri erosioon, mis on saanud üheks etnokultuurilise identiteedi kadumise põhjuseks.”¹

Alates 1978. aastast oli Tatjana Vladõkinal keskne roll udmurdi folkloori- ja etnograafiliste materjalide kogumisel, publitseerimisel ja uurimisel. Ta andis olulise panuse udmurdi ja vene folkloori žanride ning kunstiliste omaduste uurimisse, avaldades üle 300 teadusliku töö. Ta juhtis kursusi udmurdi traditsioonilise kultuuri kohta Venemaa, Eesti ja Soome ülikoolides. Ta arendas välja uuenduslikke folklooriprogramme, metoodilisi materjale ja õpikuid.

Vladõkina hiljutiste monograafiate hulgas on „Udmurdi folkloori maailmatekst. Kuju, sümbol, rituaal” („Удмуртский фольклорный миротекст: образ, символ, ритуал”, 2018), milles on kokkuvõte tema uurimisprotsessist. Selles töös süstematiseeritakse udmurdi maailma kujutlusi, analüüsides erinevate žanride tekste ning sõeludes kalendri- ja sugulusrituaale. Selles peitub uurimistöö originaalsus. Ainult teadlane, kes on olnud udmurdi folklooriga väga pikka aega tuttav ja kellel on võime sünteesida oma tähelepanekuid, suudab kirjutada sellise raamatu. Nagu Vladõkina mainib, on tema allikad „erinevad keele, folkloori, usuliste kultuste ja rahvaliku tarbekunsti harude nähtused”.² Tema allikate korpus hõlmab laia kronoloogilist spektrit XIX sajandi algusest kuni XXI sajandi alguseni: avaldatud allikaid, arhiivimaterjale, suulist teavet kolleegidelt ja autori välitöödel kogutut. Selle uurimuse eesmärk on analüüsida udmurtide traditsioonilisi kujutlusi maailma struktuurist, ruumi ja aja mõistmisest kalendri- ja sugulusrütmides ning inimese kohta metafoorselt konstrueeritud looduse ja ühiskonna mudelites kõige selle põhjal, mida pakuvad muu hulgas leksikaalsed poeetilised metafoorid ja sümbolid, keelelised ja kultuurilised mustrid, diskursiivsed klišeed, terminoloogiline sõnavara, käitumuslikud stereotüübid.

Aastal 2023 ilmus kollektiivne monograafia „Meie ei räägi – hing räägib…” („Ми ум вераське – лул-сюлэм вера… Не мы говорим – душа говорит…”), mis on pühendatud Tatjana Vladõkina 70 aasta juubelile. Selles sisalduvad unikaalsed ekspeditsioonimaterjalid, mille oli kogunud Vladõkina ise ja tema juhendatavad 1979–2020 Udmurdi vabariigi, Baškortostani vabariigi, Tatarstani vabariigi ja Kirovi oblasti territooriumil ning mida säilitatakse Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituudis. Raamatus tutvustatakse ka Vladõkina, tema õpilaste ja kolleegide uurimistöö tulemusi udmurdi traditsioonilise kultuuri ja folkloori valdkonnas. See raamat ilmus uues sarjas „Udmurdi traditsiooniline kultuur. Esitaja – tekst – uurimus” („Удмуртская традиционная культура. Исполнитель – текст – исследование”), mille Vladõkina algatas peaaegu oma surma eel. Selle väljaandega jättis ta sümboolselt hüvasti udmurdi rahvaga, kellelt ta on aastaid ammutanud teaduslikku inspiratsiooni, ainet avastusteks ja ainulaadseid materjale. Sellega andis ta neile tagasi rahvuslikku tarkust ja aastasadade jooksul kogunenud teadmisi, mis on pandud rahvakultuuri ja folkloori igavesse vormi.

Tatjana Vladõkina juhendas 11 teadusdoktorit, luues koolkonna, mis on teinud tõsiseid edusamme Uurali-Volga piirkonna rahvaste traditsioonilise kultuuri uurimises. Lisaks on Tatjana Vladõkina Udmurdi vabariigi hümni udmurdikeelse teksti autor. Teadusringkondades peeti temast lugu ja ta oli aurotiteetne teadlane, juhendaja, korraldaja ning pedagoog. Viimastel aastatel töötas ta taas tihedalt koos kolleegidega Eesti Kirjandusmuuseumist, millest annavad tunnistust ühised väljaanded ja teadusüritused. Seda toetasid soojad mälestused Tartu ülikoolis õppimise aastatest ning sõprussuhted kolleegidega.

Toome välja mõne olulise eesti ja udmurdi kolleegide ühistöö saavutuse, milles on olnud määrav Tatjana Vladõkina panus. Aastal 2021 ilmus tema eestvõttel Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna ja Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituudi koostöös „Satori” sarja 22. väljaanne „Udmurt Mythology and Folklore”. Väljaanne, mille toimetajad olid Nikolai Anisimov, Eva Toulouze ja Mare Kõiva ning mille autorid olid udmurdi rahvakultuuri juhtivad uurijad (nende hulgas Tatjana Vladõkina), avardas teadmisi udmurdi folkloorist ja mütoloogiast, kaasates uusi ja huvitavaid uurimisteemasid. See raamat on pühendatud Tatjana Vladõkinale tänu tema paljude aastate uurimistöö tulemustele udmurdi folkloori vallas.

Tatjana Vladõkina osales aktiivselt tänapäeva udmurdi kultuuri uurimisel ja innustas seda, valmistades ette ja andes välja kaheköitelise Eestis ilmunud teose „Tänapäeva udmurdi kultuur” („Современная удмуртская культура”, 2020–2021). See artiklikogumik näitab, kuidas vaatamata globaliseerumisele ja osaliselt sellele toetudes on udmurdid säilitanud omaenda identiteedi ja edasi andnud tulevastele põlvkondadele rikka ja ainulaadse kultuuri.

Aastatel 2022 ja 2023 korraldati Tatjana Vladõkina ja Nikolai Anisimovi algatusel Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituudi koostöös Udmurdi riikliku ülikooli udmurdi filoloogia, fennougristika ja ajakirjanduse instituudi ning Eesti Kirjandusmuuseumiga rahvusvahelised veebiseminarid „Udmurdi traditsiooniline kultuur kaameraläätses” ja „Traditsiooniline kultuur kaameraläätses”, kus arutati traditsiooniliste tseremooniate videosalvestamist XXI sajandi alguses, mis hõlmab nii antropoloogilisi, folkloristlikke ja etnograafilisi jäädvustusi kui ka telesaateid, etnograafilisi jutustusi, sotsiaalmeedia videolõike ja muusikavideosid. Vaatamisel ja arutelul osalesid peale folkloristide, etnograafide ja antropoloogide ka praktikud (režissöörid, operaatorid, teleprogrammide juhid, kultuuriasutuste töötajad) ning teised rahva vaimse pärandi visuaalse dokumenteerimise huvilised, kellest paljudele oli traditsioonilise kultuuriga kohtumine uus kogemus. Vaatajad said osaleda arutelus tänu veebiseminaridele ja võimalusele avaldada oma arvamust pakutud vestlusrakenduses.

Vladõkina andis teadusliku toimetaja ning eesti ja udmurdi kolleegide ühendajana märkimisväärse panuse „Udmurdi folkloori” sarja kuuluva laulukogumiku „Kama-taguste udmurtide laulud” („Песни закамских удмуртов”) ettevalmistamisse, mille Eesti Kirjandusmuuseum kavandab tänavu välja anda. Plaanis oli veel mitmeid teadusprojekte, mis keskendusid rahvakultuuri traditsioonilistele ja tänapäevastele aspektidele ning otsisid ühist ja erilist soome-ugri rahvaste folklooris ja mütoloogias.

Tatjana Vladõkina maeti 7. mail oma koduküla Jakšuri kalmistule Deri rajoonis. Eesti folkloristide hea sõber jätkab müütiliste maailmade ja taevaste maastike uurimisega. Olgu see teekond rikas ja muretu.

 

Foto: Kris Moor / Looming

Sel aastal tähistas juubelit Elle-Mari Talivee – kriitik, Eesti Kirjanduse Teabekeskuse nõunik, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse ning Tallinna Ülikooli teadlane, kes on kirjanduslikus vaates uurinud linde, linna, naismaadeavastajaid, põlevkivi, Tuglast, ühistransporti ja veel väga paljusid muid asju. Sellest kõigest temaga vestlesimegi.

Sul on sünnipäev tegelikult 20. jaanuaril, aga sel ajal olid sa põgenenud Galápagose saartele ja sind ei saanud intervjueerida.¹ Kas see oli erialane reis, arvestades, et sa oled viimasel ajal tegelnud palju looduse ja keskkonnaga, täpsemalt keskkonna ja kultuuri suhetega?

Jah, ei saa öelda, et ma looduskirjandust uuriksin, aga mind huvitab, kuidas ilukirjanduses peegelduvad loodussuhted. Ja kas see muudab meie keskkonnakäitumist – aga ma ei oska seda kuidagi mõõta. Kuigi ma ei plaaninud minna Ecuadori, et seal kõike seda uurida, siis ikka kukub nii välja. Esiteks jäävad näppu kohalikud raamatud. Ja teistpidi hakkad mingeid asju nägema sellisest vaatepunktist, millest enne ei oska – seega reisimine on ikkagi tähtis. Ma lugesin seal Margret Wittmeri omaeluloolist raamatut ühest Galápagose saarest, Floreanast, millele ta on hiljem kirjutanud peatüki juurde, siis kui looduskaitset seal väärtustama hakati. Raamat koosneb niisiis kahest poolest, asuniku ja alles seejärel kohaliku looduse eripärade hindaja mälestustest. Pisike raamat, mis samas peegeldab mõtteviisi muutumist. Mõtlesin, et kui oleksin lugenud seda ilma sealkandis käimata, ei saaks ma paljust aru – umbes nii, nagu ecuadorlane „Tõde ja õigust” lugedes ei suudaks hästi ette kujutada, milline meie maa on. Kuigi lugemist see minu meelest ei sega, pigem jääb päriselt tajumata näiteks ökosüsteemide haprus.

Sa ütled, et päris looduskirjandust sa ei uuri, samas mur(d)epunktide artiklis² tegeled sa ankeedivastustega, kus mainitakse igasuguseid looduskirjanduse teoseid.

Selgus, et need on inimestele tähtsad, ja kui küsida, mis loodusest kirjutatust on silma jäänud, siis need tulevad vastustest välja. Ilukirjandusteosed pigem eksivad sinna hulka. Minul on vastupidi: mina loeksin enne üles Tammsaare „Meie rebase” ja siis läheks sealt Fred Jüssi „Rebase­tunni” juurde.

Provokatiivselt võiks öelda, et keskkond on praegu moeteema – mis tunne on, kui satud seilama teaduse kõrgmoe laineharjal?

Häiriv! Tahaks öelda, et mina tegin seda juba enne. Aga praegu on inimestel keeruline, keskkonnamuret on palju. Olen ornitoloogiaühingu liige ja imetlusega olen vaadanud, kui hästi mõned ornitoloogid oskavad inimestele läheneda. Võiks ju kohe peale sõita, et te tapate kõik linnud ära. Aga nad oskavad seda lahendada mõistlikult, pisitasa. Keskkonna­muret või -ängi ei tohiks kuhjata, ma ei usu, et see paneb inimesi midagi tegema. Pigem võiks muutus tulla inimese seest. Mina vahel vihastan. Olen viimasel ajal palju lindudest rääkinud ja üpris sageli keegi küsib: mis ma selle teadmisega peale hakkan, et mingid liigid on välja surnud? Mind see kuidagi ei mõjuta, minu aias on linde ikka palju. Jõuetu tunne tekib, tahaks osata sellele sõbralikult vastata. Aga mure on ikkagi vajalik.

Kas kirjandusteadus on sinu jaoks siis selgelt poliitiline tegevus?

Mõnikord on ikka, jaa, muidugi. Ma loodan, et kogu aeg ei ole. Oleks halb, kui oleks kogu aeg. Siis kaoks kogu see lust ära, mille kirjandusest saab. Minu jaoks on kirjandus endiselt hea meelelahutus, või isegi rohkem – selline võluv maailm, kuhu saab siit ära minna.

Kas sa tunned ka muret, et järgmiste põlvkondade jaoks ei pruugi kirjandus enam olla üks võimalik võlumaailm, või ei ole sellega nii hullusti?

Ma olen kahevahel. Kui kaua eestlane on raamatuid lugenud – sada viiskümmend aastat? Tuglasest eelmine põlvkond võib-olla hakkas lapsena lugema, niimoodi pööraselt, ajalehtede lisasid, Meelejahutajaid ja nii edasi. Tuglase sünniaasta on 1886. Nii et sada viiskümmend aastat oleme lugenud – jah, see on olnud selline kaar, ja praegu see langeb, sest nii palju on teisi vahendeid. See on paratamatu. Endal mul on samamoodi, pead ju kõiki neid muid asju ka lappama. Aga teistpidi, kui ma mõtlen näiteks oma klassikaaslastele, me ka liialdame sellega, et „kõik vanasti lugesid”. Ma arvan, et praegu on tegelikult palju neid, kes lugemise üles leiavad, kuigi neid võib olla protsentuaalselt vähem.

Selline tunne mul on küll, et inimeste ettekujutusvõime muutub teistsuguseks, kui kõik on väga visuaalne. Aga see ei tähenda, et need ei oleks jutustatud lood. Enne seda sada viitekümmend aastat olid muinasjutud ja videvikujutud. Jutustamisoskus on erinevates kanalites kogu aeg olemas, sellest ei saa kunagi lahti. See on inimese põhiolemus, endale pead ka ennast jutustama.

Sa oled narratiiviusku?

Ma olen narratiiviusku ja mind ajavad segadusse mittenarratiivsed raamatud – või lihtsalt sellised, et ei oskaks neid ümber jutustada. Tavaliselt oskad öelda, kuidas raamat jõuab punktist A punkti B. Tekstid, mis ei jõua kuskile, need mulle väga ei meeldi.

Samas lugesin just Steven Vihalemma Õismäe-raamatut,³ see meeldib mulle, kuigi ma ei suuda jälgida erinevaid liine, mis seal sees on. Ma olen ise Õismäel kasvanud, aga suvine linnakogemus mul peaaegu puudub, sest kui kool kevadel lõppes, siis minu põlvkonna lapsed saadeti linnast ära. Sügisel sai tagasi tulla, 31. augustil, enne ei olnud sooja vett. Aga see raamat on düstoopia, seal on juba kliima muutunud, aaloed kasvavad.

Mulle on üldse jäänud mulje, et sa eelistad viimasel ajal nüüdiskirjandusest kurioosumeid, Valner Valmega tehtud proosaülevaates⁴ jõudsite te muidugi rääkida ka standardsetest etableerunud kirjanikest, aga avalöögiks oli Hannes Parmo „Beeta”, varem oled esile tõstnud Tõnis Tootseni „Ahvide pasteeti”.

„Ahvide pasteeti” ma võib-olla lugesin natukene liiga ökovõtmes, leidsin sealt asju, mida seal ei ole – nii nagu olen vaielnud pikalt selle üle, kas Kivirähki „Lend kuule” on ökoromaan või mitte. Aga miks sa arvad, et „Beeta” on kurioosum? Lihtsalt kuna see ei ole kangelaslugu eestlasest? See on eriti debüüdi kohta hästi kirjutatud. Tuleb meelde, kuidas Ristikivi „Tuli ja raud” võitis 1938. aastal Looduse romaanivõistluse, käsikirju lugedes arvati, et tegemist on mõne kogenud autoriga, ja pärast Tammsaare pöördus tema kui oma mantlipärija poole. „Beeta” on selles mõttes hästi tänapäevane lugu, et nüüd kogu aeg ehitatakse patriotismi üles, aga ma arvan, et kui sõda puhkeks, siis tegelikult tuleks hirmsa hoobina välja, et naabrimees tahab mind röövida või mingi osa inimestest hakkab sõjaga hoopis raha teenima või läheb vastase poole üle. See raamat on hoiatus, mis juhtub, kui päriselt sõda lahti läheb – milleks me peame ka valmis olema. Et see on pandud 1941. aastasse, see on lihtsalt hästi sobinud.

Muidugi töötan ka Eesti Kirjanduse Teabekeskuses ja peangi lugema ilmuvaid raamatuid. Seetõttu olen nendega päris hästi kursis. Ma ei oska arvu öelda, aga püüan lugeda läbi kõik, mis kuidagigi tähelepanu saab. Loen seetõttu ka raamatuid, mida tavalugejana ei loeks. Uurijana mind tegelikult huvitab vanem aeg, sageli kirjutan Tuglasest või kellestki tema kaasaegsest.

Sul tundubki olevat kohutavalt hea kirjanduslooline üldpädevus. Oled kirjutanud XIX sajandist, XX sajandi algusest, nõukogude kirjandusest, nüüdiskirjan­dusest. Tavaliselt omandab inimene kõik need teadmised siis, kui ta on sunnitud lugema kursust „Eesti kirjanduse ajalugu”, aga sina ei ole ju olnud õppejõud?

Ma natuke õpetan küll eesti kirjandust Tallinna Ülikoolis. Aga ülevaatekursusi ma tõesti pole teinud ja võin ausalt öelda, et mul on teadmistes kohutavad augud. Näiteks Enn Vetemaa – olen ainult „Näkiliste välimäärajaga” väga hästi kursis. See oli mu isa laua peal, isa oli muusik, aga väga suure kirjandushuviga. Kui ta avastas, et mina ei pea üldse viisi, aga mind jälle kirjandus huvitab, siis ta soovitas mulle hästi vara igasugu raamatuid. See oli üks neist, teda lõbustas just nimelt määraja formaat. Aga mul on nagu kivi südamel, et ma ei ole näiteks „Monumenti” lugenud.

Pigem olen kunagi hea tudeng olnud. Kui ma Tartus õppisin, siis Ele Süvalep õpetas eesti kirjanduse ajalugu nii, et ta andis eksamil raamatutest lõigud ja pidi ära arvama, kes autor on. Kirjanduse nimekiri oli nii kaheksakümmend teost. Õudselt kardeti seda eksamit. Aga sa loed ennast sisse ja hakkad aimama, kelle stiil see on. Ega Süvalep muidugi ei valinud eksamile kurioosumeid, mul oli vist lõik Bernard Kangro raamatust.

Pärast Tartus õppimist läksid sa Tallinna Ülikooli. Kas siis oli veel nn EHI kõrgaeg? Kas humanitaarinstituudi pärand elab sinus?

Jah, kolisin Tallinna, kui mul sündis vanem laps, ülikool jäi pooleli. Kui väiksem laps oli kaheaastane, siis tundus, et äkki ikka oleks mingit kasu sellest, kui ma ülikooli ära lõpetaks. Ma ei saa vist nii öelda, et kannan EHI pärandit. Aga olen EHI lõppu näinud. Ei mäleta, kas lõpetasin bakalaureuse või magistri, tegin need järjest kolme aastaga, sellel aastal ka EHI nimi kadus. Osalt olid veel alles legendaarsed õppejõud, Rein Raud õpetas meid. Näiteks ilukirjanduse tõlkija eriala, mida ma ise kipun EHI-ga seostama, õppisin kõrvalainena.

Kas sul oli mälestusväärseid kursusekaaslasi?

Tartus olin sellel mälestusväärsel kursusel, kus olid Aare Pilv ja Kadri Tüür ja Lauri Sommer. Tallinnas oli samuti hästi toredaid kursusekaaslasi, kuigi mitte suuri kirjanduslikke nimesid, tolle aasta või poolteist suhtlesin nendega väga tihedalt.

Rääkisid oma isast ja tema kirjandushuvist. Mis see sinu päritolu lugu siis on – nagu selgus, oled sa Õismäelt?

Mu vanemad said kokku mägironijatena, nagu nõukogude ajal paljud. Mu ema on arst, alpinistide rühmas pidi arst olema ja seetõttu teda võeti igale poole kaasa. Eks ta ise oli ka sihuke paras matkaja ja ronija. Ja mu isa on Toomas Tummeleht, muusik, tšellist, nüüd ammu surnud. Grupis olid koos muusikud ja Tartust arst ja niimoodi nad said kokku.

Mul on kaks venda, me oleme kolme aasta sees sündinud. Meil oli Mustamäel ühisköögiga tuba ja kui kolmas laps sündis, saime Õismäele korteri, kohe järve äärde. Õismäe oli metsik, seda ehitati alles. Ja põhimõtteliselt ma olen seal kasvanud. Praegu ma ei ela enam seal, kolisin oma vanavanemate korterisse Lillekülas hipodroomi juures, eestiaegses majas. Aga mind siiani huvitab Õismäe. See, kuidas linnaosa läbib arenguetapid: alguses on tühermaa ja maaäär ja nii edasi. Õismäe vist jääbki lõpuni sihukeseks natuke metsikuks.

Otseselt kirjandusuurijaid sul peres või suguvõsas ei ole?

Ei ole. Küll on mu vanaema õppinud Põhjamaade ajalugu kolmekümnendatel Tartu Ülikoolis. Ja isal oli muusikahariduse all veel reaaltaust, ta õppis TPI-s laevainseneriks.

Niisiis sulle lihtsalt meeldis lugeda ja sellepärast hakkasid kirjandusteadlaseks?

Kui olin magistriõppes, siis Heli Mattisen andis meile muusika ja kirjanduse loenguid. Ja ta küsis ükskord: kelleks te saada tahate? Magistrantidelt ikka võiks aeg-ajalt küsida, eks. Kõik teised käisid juba tööl ja nii edasi, mina ütlesin natukene tobedalt, et kui saaks raamatuid lugeda ja äkki neist midagi kirjutada. Ta vaatas mulle hästi tõsiselt otsa ja ütles: selliseid inimesi on maailmas väga vähe, kes sellest ära elavad. Ma alati mõtlen, kuidas mul vedanud on: loengi raamatuid ja kirjutan neist. Olen tõesti jackpot’i saanud, tahaks Heli Mattisenile edasi öelda.

Ja maalt pärit sa ka ei ole, et oleks vao vahel loodusearmastus sisse kasvanud?

Ei, aga nagu ma ütlesin, toona ei olnud lapsed suvel linnas. Mul oli maavanaema ja vanematel oli lisaks maakoht, niisugune muusikute kommuun. Kommuunis olen ka kasvanud. Ja kaheksakümnendate lastel on hästi tugev looduskaitse taust, nii nagu Nõukogude Liidus käisid natuke põrandaaluselt käsikäes rahvuslus ja keskkonnakaitse. Mina olen täpselt see põlvkond, kes käis loodussõprade majas ja roheliste rattaretkedel. Mind huvitab ka praegu, kuidas saab lapsi kaasata sellistesse ettevõtmistesse.

Praegu vist on looduskaitse ja rahvuspatriotismi sidemed lõdvenenud, võib-olla isegi vastupidiseks pöördunud?

Ma olen Ulrike Plathi uurimisgrupis,⁵ kus oleme seda mitu aastat uurinud. Sügisel tuleb tõenäoliselt lõpukonverents. Eks me ise oleme ka väga vaielnud selle üle. See on ikkagi seesama mis „Beeta” romaanis: mingil tingimusel inimene sageli reedab oma ideaalid. Kapitalismi ja looduskaitset kõrvuti panna on väga keeruline.

Mida enam sa oled uurinud, seda rohkem julged millegi kohta öelda, et ma ei tea seda. See on isegi naljakas paradoks, lõpuks ütledki: saime teada, et me ei tea. Mul on see aega võtnud. Mõnikord ongi vastus, et seda peab uurima. Ei hakka keerutama. Nagu arheoloogilistel kaevamistel: me ei tee seda praegu lahti, sest võib-olla viiekümne aasta pärast on parem tehnika. Inimesel on õudselt raske nii mõelda. Mind ei ole ju viiekümne aasta pärast. Puule või Galápagose kilpkonnale või kes veel hästi pikalt elavad, need Grööni haid, neile tundub inimene episoodiline.

Kas sul on teadlasena mõni meetod või teooria, mille järgi sa ennast identifitseerid?

Selles ma olen kõige nõrgem. Mul on mõnikord kahtlus, kas ma ikka päris teadlane olen. Mulle meeldib jah uurida, aga kas ma olen selles süstemaatiline? Rohkem olen lugenud selliseid teoreetilisi tekste, mille kohta eesti keeles öeldakse „kirjanduslikud linnauuringud”. Kuulun ühte ülemaailmsesse linnauuringute rühmitusse, mis baseerub Soomes, ja just vaatasin, et kõigi järgmise aasta konverentside pealkirjast käib läbi mingi niisugune teema nagu „ökoloogiline linn” või „surnud linn”, mis ongi surnud seepärast, et ta ei olnud ökoloogiline ja jätkusuutlik. Keskkonnateemad on nüüd linnauuringutes ka jõuliselt sees.

Oma ühistranspordiartiklis⁶ toetun toredale Kenti ülikooli teoreetikule Bart Keunenile, kes tõlgendab linna kasvuprotsesse füüsika ja füüsikaterminite kaudu. On huvitav, kui hästi see tal tekstidega klapib. Sellised teooriad on alati võluvad.

Oma doktoritöös⁷ vaatled perioodi, kus linn on kirjutavale inimesele veel võõras, ta vaatab eemalt, astub linna väravale, võib-olla alles lõpuks julgeb sisse astuda. Kas nüüd on vastupidi: kas praeguses kirjanduses on linn vaikekeskkond, kust tahetakse ära minna?

Vaikekeskkond kindlasti. Kas ära tahetakse minna, see on lahtine. Näiteks linnast ära kolimine, nii et tehakse endiselt linnatööd – kas see pole lihtsalt linna kolimine maale? Kui palju ümbritsevaga suhestutakse? Linnuvaatluse tõttu käin päris palju metsas ja puutun aeg-ajalt kokku inimestega, kes ei taha autost välja minna, sest äkki puuk ründab ja nii edasi. Kontrastid on meeletu suureks kasvanud. Kui inimene kolib linnast ära ja asub elama sellesse, ma ei tea, kas saab „talu” öelda, kuidas ta siis need kontrastid äkki ületab? Samas on linnades tekkinud permakultuuriga tegutsejad, kes kindlasti väga hästi oskavad ümbritsevat lugeda.

Aga kirjandus on küll linna kolinud, ma arvan. Oskaksid sa nimetada mõnda rustikaalset raamatut?

Mulle tundub, et luuletaja Berit Petolai elab maaelu. Aga isegi tema vist viib last autoga lasteaeda.

Erandeid on kindlasti.

Kas valitseb siis tugev loodushirm? Sa mainisid puukide kartmist, aga mingi nurga alt tundub ju hoopis niipidi, et loodus üha kuivab kokku, asualad kaovad, tulevad lauspõllud ja lageraie.

Kas sa mõtled päriselt või kirjanduses? Loodushirm on olemas küll, see on päris suur. Aga minul on niisugune tunne, et loodus on nii võõraks jäänud, et hirmu ei osata isegi sõnastada. See tuleb välja kogemata, tegevuse käigus, kui päriselt metsa minnakse. Või kas minnakse üldse? Hakkad metsa minema, aga jääd poole sammu pealt seisma, kui ei ole terviserada. Mikita ei ole ju väga realistlik kirjanik selle jutuga, kuidas me kõik seenemetsas käime.

Kardetakse seda, mis tegelikult ei ole ohtlik. Kui loed artikleid, kuidas karu ja hunt ja kes kõik meid ohustavad, siis tekib tunne, et elame mingis džunglis. Aga kui sa päriselt välja lähed … Ma tahaks väga näha karu, ma ei ole kunagi näinud! Mu ema elab Neeruti maastikukaitsealal Lääne-Virumaal ja seal on palju karusid, meil on viiesaja meetri kaugusel rajakaamera – mind sellised tehnilised vidinad ka õudselt huvitavad –, ikka ja jälle tuleb sinna mingi suur loom sisse, ka karu. Aga ma päriselt ei näe neid. Nemad näevad mind küll, nad lähevad lihtsalt eest ära.

Mida oleks Eesti looduses tegelikult karta?

Ära võib küllap eksida. No ja kui tekib arvamus, et sa võid neid loomi kõiki silitama minna, siis see on kindlasti ohtlik – põtra silitama minna, see lõpeb väga halvasti. Marutaudi enam ei ole, aga kärntõve vast võid saada, kui rebast silitad. Linnugrippi ka praegu ei ole vist.

Meie aja oht on ikkagi haigused, epideemiad?

Ma arvan küll.

Sa mainisid, et sind huvitavad tehnilised vidinad.

See on jälle küsimus inimese ja looduse suhtest. Ise alati mõtlen sellele, kas me tänapäeval lihtsalt vaatame lindu või me tahame seda äppi kirja panna või temast pilti teha. Aga jah, rajakaameraid mulle meeldib proovida. Alati imetlen ka linnu­meeste ja linnunaiste oskusi andmete kogumisel. Olen sel aastal aasta linnu, käo meeskonnas, ja käisime proovimas, kas saame käo kätte, et panna talle saatja selga. Kägu meelitatakse häälega, pärimuses on seda palju: lähed metsa, hakkad kukkuma, ja siis tuleb näiteks viis kägu. Tuleb küll, nägin seda nüüd oma silmaga. Häälega meelitamise koha peale pannakse spetsiaalne võrk, mis ei tee lindudele viga. Ja nad tulevad, istuvad okstele ja vaatavad. See on päris muinasjutuline kogemus. Tavaliselt ei tohi linde meelitada, aga ma arvan, et kui õpid käo kukkumist järele tegema, võid küll proovida. Mall Hiiemäe räägib alati, kuidas ta noore metsavahina Ida-Virumaal käis raiealasid ja metsa üle vaatamas ja kui kevadel kukkus, siis käod tulid vaatama. Mina ei oska seda teha – aga nüüd ma usun teda. Enne tundus, et paljugi mis, inimesed ikka räägivad.

Drooni lennutamine, rajakaamerad – see on hästi võluv. Me teame loodusest rohkem kui kunagi varem ja seetõttu võib-olla tundub, et loodust on kohutavalt palju. Aga ei tahaks mõelda, et need on meil nüüd viimased võimalused loodust näha.

Tehnoloogia on sulle esmajoones just looduse tundmaõppimise vahend?

Jah, ei saa öelda, et ma kirjandusteadlasena igapäevatöös seda väga kasutaksin. Tegelikult mind õudselt huvitavad võimalused kirjandust kuidagi mingite programmide abil uurida, aga ma ei ole seda kuigi palju teinud. See on meie uurimisala nõrkus, et me teeme kõik lõpuks põlve otsas valmis, sa ka kindlasti teed. Aga kui me suudaksime teha koostööd mõne huvitatud osapoolega …

Sa näed suurt kasutamata digihumanitaarset potentsiaali?

Näen. Ma olen näiteks geograafidega koos töötanud, saanud kasutada kaardirakendusi, millest meie ainult und näeme. Aga ma olen lihtsalt neid laenanud. Kui õnnestuks midagi koos teha … Kas sa oled näinud tõlkimise galaktikat, seda visualiseeritud kera, mida sotsiaalmeedias jagati?⁸ See ei ole võib-olla mingi imeasi, aga visualiseerimine annab tohutu palju vaatepunkte juurde. Pärast sa võid otsustada, et need pole olulised, aga sa pead seda korra nägema.

Mul on sihuke unistus, et ükskord oleks olemas eesti luule korpus. Ei tea, kas ma tahaks, et korpuses oleks kogu eesti kirjandus, võib-olla see läheks juba liiga segaseks. Võiks olla ikkagi piiritletud korpused, nagu Shakespeare’i korpus Inglismaal. Aga kujuta ette, kui oleks eesti luule korpus – ma tahaks seal igasugu otsinguid teha. Ju see on naljakas unistus.

Tavaliselt tekivad mingid tüüpilised probleemid: kuidas ikkagi küsimus formuleerida, et vastus oleks huvitav. Ja kui midagi leiadki, siis sel on lõpuks hästi labane seletus, näiteks kallutab keskmist sõnakasutust üheainsa luuletaja parasiitsõna.

Seal on kindlasti tohutult probleeme. Aga me tegime Marin Jänesega eelmine aasta kaardi sellest, kus Tuglas on paguluse ajal midagi kirjutanud.⁹ See on poolik, me tegime ka seda näpu vahel, see on pilt, mitte andmebaasist imetud, vaid käsitsi tehtud. Ja see tekitas nii palju küsimusi juurde – isegi mitte teadmist, vaid küsimusi, et kuidas kirjandus siis sünnib. Pärast ei ole võib-olla nende andmetega midagi teha, aga sa korraks mõtled kirjanduslikust loomingust teistmoodi, ruumiliselt. Mängid korraks asjad teistpidi läbi. Nii on minu meelest tõesti köitev kirjandust uurida.

Sind huvitab ka nii-öelda naiskirjanduse küsimus. Dekadentsikonverentsil rääkisid sa näiteks Minni Kurs-Oleskist ja tema suhetest kuulsate Londoni sufražettidega.

Täna ongi suurpäev: ilmus Tuna, kus on selle ettekande põhjal kirjutatud artikkel.¹⁰

See on samuti sügavalt poliitiline teema. Kas seis on nii halb, et on veel palju vaja ära teha?

Et kas reaalselt on klaaslagi Eestis? Muidugi on. Aga olukord vaikselt paraneb, seda on tunda.

Mind huvitab see aspekt, et alati on naisi, kes on murdnud välja avalikku sfääri. Mitte nii väga naine ise, vaid põhjused, kuidas ta on saanud kirjanikuks, mis on tema ümber olnud, et ta on seda teinud. On nii võluv, kuidas sellesama Minni Kursi abikaasa või vabaabielukaasa Lui Olesk on toetanud iga tema sammu. Me kipume vaatama, et punase lipuga naine läheb mööda teed – aga ta ei ole seal üksi. See on jube põnev. Eelmine aasta kirjutasin Vikerkaarde naismaadeuurijatest,¹¹ neil on ka enamasti isa või keegi, kes on öelnud, et sina võid ka õppida, mitte ainult su vend. Ja vastupidi, alati on olnud ka see teine pool, kes ütleb, et jäägu ainult köök ja kirik.

Sul on ka Läti-huvi, meil toimetuses näiteks räägitakse, et sa oskavat liivi keelt.

Olen seda õppinud. Kui ma olin Tartus üliõpilane, siis üks vaal oli fennougristika, Valts Ernštreits õpetas, käisime temaga Kuramaal, see oli hästi tore. Enne teda Eduard Vääri õpetas ka ühe aasta, ja ühe aasta Valts. See on liiga lühike aeg, et keel külge jääks, aga hakkad aru saama, millest see on mõjutatud ja nii edasi. Kuramaale olen ikka aeg-ajalt tagasi läinud. Seal on ju ka need mereääred, selle merekultuuri jäljed, mis nõukogude korra ajal igal pool purustati. See vist hakkab jälle mingitel tingimustel tõusma.

Aga Läti keele- ja kultuuriruum? Aeg-ajalt korraldad sa Läti kirjandusteadlastega koos konverentse.

Maima Grīnberga ükskord ütles, et kõik eestlased mõtlevad, et lätlastel on kuus varvast, ja siis ütlesin talle, et mina ei mõtle. Teised lätlased on ka öelnud, et eestlased vaatavad lätlastele ülevalt alla, see on minu jaoks võõras arusaam. Head kaasaegset kirjandust tõlgitakse kõvasti rohkem eesti keelest läti keelde kui vastupidi. Kogu aeg tunnen sellest puudust. Mul on veres salajane rännulust, kui saab, siis ma kohe kuskile lähen. Aga viimasel ajal püüan mõelda ökoloogiliselt: pikki reise võib teha ainult väga hea põhjendusega. Lähedased Läti ja Leedu on samuti avastamist väärt. Eks ikka puutud kultuuriga ka kokku.

Mida peaks eestlane Läti kultuurist teadma?

Kas sa tead, et nad kasvatavad seal metsikuid hobuseid, konikuid, selleks et ohjata jõeluhtasid? See on pisike metsik hobune, tal on must õmblus selja peal nagu mänguhobusel. Eestis on rannaniitudel enamasti kariloomad, aga Lätis nad on metsikud. Neid on tore vaatamas käia. Miitavis, Jelgavas Lielupe jõesaarel, kus hooldatakse saart konikute abil, on hästi toredad infotahvlid selle kohta, kuidas sealsetel aladel tekitasid ürgheinamaid suured rohusööjad: ürghobused, tarvad. Nii et kas või loodusreisi võib Lätti ette võtta.

Linnauurijana võib ju öelda, et Eesti linnad olid provintslikud. Riia on suurlinn, Peterburi ka. Kirjandusest tulebki välja, et oldi nende mõjusfääris. Helsingi sai hiljem suureks linnaks, Eesti on olnud just Riia–Peterburi teljel. Kahju, et Peterburi võib nüüd maha tõmmata. Aga mulle meeldib Riia, ta on Tallinnaga võrreldes natukene, kuidas öelda, logu – need ülejõe korterid. Vaat Roosikrantsi tänavast oleks võinud enne renoveerimist saada pisikese Riia, väga väikese vaese mehe Riia. Aga pärast asfalteerimist pole enam midagi teha.

Sa oled ka kirjanduskriitik. Ants Orase auhinna saamise puhul peetud kõnes sa korraks puudutasid seda igituttavat küsimust, mis vahe on kriitikal ja kirjandusteadusel. Ütlesid, et kriitika jätab teosele mingi salapära alles, teadus mitte.¹² Tuleb sul ette ka aia peal kõõlumist – et kumb ma nüüd olen?

Ikka. Ma olen halb kriitik selles mõttes, et ma ei taha väga arvustada raamatuid, mille kohta ma peaksin halvasti ütlema. Olen natuke nagu libakriitik, oled sa tähele pannud? Viimases arvustuses mul nüüd lõpuks on üks nõrk seisukohavõtt.¹³ Minu kursusel Tartus oli ju pea kogu Erakkond, siis ma ei kirjutanud midagi. Huvitav on vaadata, kuidas tekib see tunne, et võid kirjutada, julged kirjutada midagi. Praeguseni on mõnikord nii raske, et just nagu sõnahaaval kirjutad. Mõni tekst kirjutab ennast ise, aga mõnda peab nagu tangidega tirima.

Üks mu absoluutseid lemmikarvustusi üle aegade on Berk Vaheri arvustus Aarne Rubeni raamatule kindakirjadest.¹⁴ Ma olen seda aeg-ajalt ikka uuesti lugenud, see on meeleheitel, kuri arvustus: et mis kuradi jama see on. Vahel peaks selliseid asju kirjutama. Mitte kogu aeg, ja ei peaks norima selle kallal, mis teose terviku osas ei ole oluline. Aga mina mõnikord nihverdan kõrvale. Esiteks ma ei oska ise raamatut kirjutada, kuidas ma siis hakkan ette lugema, mis kõik halvasti on. Ja teiseks on alati kahju inimestest. Ehkki tegelikult peaks sellest ju kasu olema … No kas on? Kas inimene hakkab selle pärast uut raamatut kirjutama? Võib-olla ei kirjuta enam kunagi. Naiskirjanik Elisabeth Aspe teosed taasavaldati XX sajandi alguses, need said kriitika osaliseks, ja ta ei tahtnud enam kirjutada – enda arvates uue põlvkonna jaoks ei osanud.

Toonane kriitika oligi sageli palju karmim. Mul on seisukoht, et enamasti pole vaja mutta trampida, vaid parem on anda kontekst, kus inimestel tekib huvi raamatut lugeda. Eriti tänapäeval, kui raamatuturg on nii suur, et seal on raske orienteeruda. Mõnikord küll mingi raamat kiidetakse õudselt üles ja tekib isegi kuri kahtlus, kas kiitjad on seda lugenud. Siis on tunne, et nüüd peaks midagi tegema.

Kas sul on peale Bergi veel lemmikkriitikuid, ükskõik mis ajast?

Mulle meeldib lugeda sõjaeelseid Loominguid. Isegi kui ma ei ole arvustatavaid raamatuid lugenud, tekivad mingid muljed. Lemmikkriitik on mul Lauri Laanisto, aga mitte tingimata see, mis ta lehes kirjutab – tal on blogi¹⁵ ka –, ja mitte tingimata terve tema kirjatükk, vaid mingi mõte sellest.

Kas tahaksid Keele ja Kirjanduse lugejale veel midagi südamele panna?

Kirjandusajakirjad on väga olulised! Need on aste edasi laste- ja noortekirjandusest päris kirjanduseni. Nii ilukirjandus kui ka selle analüüs. Just lugesin Keelest ja Kirjandusest põhjalikku artiklit selle kohta, mida Minni Kurs tõlkis, kui ta Inglismaalt tuli.¹⁶ Võib-olla isegi sel hetkel, kui artikkel avaldatakse, ei ole see tähtis, aga kõik need teadmised, mis sinna kokku kogutakse … Kirjandusteadus peaks katsuma panustada ka sellesse, et inimesed loeksid raamatuid. Ma arvan, et teadlase jaoks on hästi oluline populariseerida seda, mida ta teeb. Ei saa sulguda elevandiluust torni. Ei ole õigustust mind üleval pidada, kui ma ei anna midagi tagasi.

Seda võib teha ka harrastus- või kodanikuteaduse kujul. Mina tegelen sellega aktiivselt ornitoloogias, aga humanitaarias on sellised projektid näiteks fotopärandi kaardistamine või ilukirjanduslikud linnakaardid. See annab samuti tunde, et saad midagi millegi heaks ära teha, kas või grammikese.

21. veebruaril kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Elīna Bone doktoritöö „Estonian-Latvian Code-copying: Comparison of Adoption and Imposition” („Eesti-läti koodikopeerimine: adoptsiooni ja im­positsiooni võrdlus“). Doktoritöö juhendaja oli professor Anna Verschik (TLÜ), oponendid dotsent Maria Frick (Oulu ülikool) ja professor Andra Kalnača (Läti Ülikool).

Kogukonna mõttes on eestlased Lätis ja lätlased Eestis vähemusrahvus, kes on teiste keelte kõnelejate seas hajutatud. Seni on sotsiolingvistikas ja kontaktlingvistikas pööratud pigem tähelepanu just mitmekeelsete kogukondade keelekasutusele.

Elīna Bone doktoritöö põhineb kolme eesti-läti kakskeelse isiku keelekasutuse uuringul, mille raames viis ta läbi vabas vormis intervjuud 20 tunni ulatuses. Intervjueeritavate seas oli nii eesti kui ka läti keele emakeelena kõnelejaid, kes kõik omandasid teise keele täiskasvanueas naaber­riiki kolides. 

Tööst selgus, et eesti-läti kõnes esineb kahes keeles nii sõnu kui ka pikemaid lauseid. Bone eristas kolme tüüpi laene. Kõige levinumad olid laen­sõnad, mille puhul eesti- või lätikeelne sõna võetakse üle samas tähenduses ja vormis, nagu see on algkeeles. Laenatakse peamiselt sõnu, mis on seotud mingi kindla valdkonna või vastava kultuuri­ruumiga ning millele on omakeelset vastet raske leida. Samuti võib laenamist soodustada sõnade sarnasus, nt läti knapi ja eesti napilt. Teisena esineb enim tõlkelaene: teisest keelest sõna-sõnalt tõlgitud sõnu ja väljendeid. Kolmas tüüp on sõnad, mis koosnevad nii eesti- kui ka lätikeelsest osast, nt üksvienā ’ükskõik’, kus üks tuleb eesti keelest ja vienā läti keelest. Grammatika laenamist esines vähe.

Doktoritöö põhjal võib öelda, et kakskeelne kõneleja valib endale sobiva väljendusviisi, mille puhul saab jälgida erinevaid käitumismalle: kõik keeled, mida kõneleja oskab, loovad ühiselt suure keele­repertuaari, mida vastavalt vajadusele ja kontekstile kasutada saab. (https://www.etera.ee/zoom/200823/view?page=1&p=separate&tool=info)

10. mail kaitses Lydia Risberg Tartu Ülikoolis doktoritöö „Sõnatähendused ja sõnaraamat. Kasutuspõhine sisend eesti keelekorraldusele”. Juhendajad olid TÜ kaasprofessor Külli Habicht ja Margit Langemets (Eesti Keele Instituut), oponent professor Pirkko Nuolijärvi (Kodumaa Keelte Keskus, Soome).

Doktoritöö käsitleb sõnatähenduste normimise problemaatikat eesti keele­korralduses. Teoreetiline raamistik on kasutuspõhine lingvistika ja meetod korpus­analüüs. Uurimus keskendub üldkeelele ja selle praktiline eesmärk on pakkuda tuge EKI ühendsõnastiku ja 2025. aastal ilmuva ÕS-i koostamiseks.

Sõnatähenduste normimise traditsiooni alguseks saab pidada 1925. aastal ilmunud „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamatu” I köidet. Empiiriliste keele­andmete, keelekorralduslike suunamiste põhjuste ning nende tulemuslikkuse analüüs kasutus­põhise lingvistika teoreetilises raamistikus näitas, et kui sajand tagasi oli ühiskeele loomise ja eestikeelse terminoloogia arendamise eesmärgil sõna­tähenduste kindlam piiritlemine põhjendatud, siis täna­päeval ei anna senised põhjused enam alust üldkeele sõnade tähendusi suunata.

Keelekorralduse seisukohad tuginesid XX sajandil autoriteetide sõnastatud ideaalidele, nagu (range) süsteemitaotlus ja otstarbekohasus, ning otsuseid mõjutasid standardkeele ideoloogia ja purism. 1980. aastal võttis vabariiklik õigekeelsus­komisjon seisukoha, et sõnatähendusi ei ole vaja ega võimalik normida. Samas ühiskonda sellest ei teavitatud. Täna­päevase teaduspõhise keelekorralduse üks peamisi eesmärke on, et normingud vastaksid keelekasutuse sisemisele normile ning et soovitused oleksid aja­kohased ega oleks praeguse keele­kasutusega vastuolus. Doktoritöö põhiline tulemus on teoreetiliste käsitluste toel põhimõtte kinnistamine eesti keele­korralduse jaoks: üldkeele sõnade tähendusi ei normita ega suunata soovituste teel. (https://dspace.ut.ee/items/139156fa-e985-4a8f-b0fa-93633ce34fc2)

3. mail peeti Väike-Maarjas F. J. Wiede­manni keelepäev. Väike-Maarja Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetajad kõnelesid luule õpetamisest koolis ning selle võludest ja valudest. Gümnaasiumi õpilased esitasid luulepõimiku. Esinesid Tiit Hennoste („Luuletaja keelekodu”) ja Rein Veidemann („Luuletus kui koputi. Hando Runneli „Kehv kõhn poiss””). Vestlus­ringi kirjanduse rollist keele rikkuse hoidmisel juhtis Raul Rebane.

3. mail toimus Tallinna Ülikoolis keele­toimetajate liidu üldkoosolek. Sellele järgnes 23. toimetajaseminar, mis keskendus inglise keele mõjule eesti keeles. Ettekanne­tega esinesid Ilmar Anvelt („Inglise keele mõjust – ajaloost, grammatikast ja muust”), Karin Kastehein („Eepiline grillkana ja teisi seiku inglise ja eesti keele semantilise ruumi erinevustest”) ja Ülle Leis („Kama kellaviieteest ehk mõtisklusi eesti ja inglise keele suhtest”).

7.–11. maini peeti Tartu Ülikoolis Rahvusvahelise Ulmeuuringute Ühingu (Science Fiction Research Association) aastakonverentsi pealkirjaga „Üleminekud” („Transitions”). Käsitleti kõikvõimalikke siirdeid ja üleminekuid kui teadusulme keskseid temaatilisi, loolisi, vormilisi, ajaloolisi ja filosoofilisi ehituskive. Üks konverentsi peaesinejaid oli TÜ kaasprofessor ja kirjanik Meelis Friedenthal. Osalejaid oli 23 riigist, Eestit esindasid veel Alari Allik, Tiina-Erika Friedenthal ja Andrus Org.

13. mail korraldas Tartu Ülikooli maailmakirjanduse õppetool Tartus konverentsi „Harald Rajamets 100: luulemaailm ja maailmaluule”. Ettekannetega esinesid Märt Väljataga („Rajametsa looming ja legend”), Contra („Kas žest võib täita lause pause? Juhu(u!)mõtteid raamatust „Aeg astuda””), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman („Rajametsa riimikunst tõlke- ja omaluules”), Katiliina Gielen („Harald Rajametsa inglise luule tõlked”), Katja Novak („Ukraina Harald Rajametsa elus ja loomingus”), Mihhail Lotman („Rajametsa tõlked vene luulest”) ja Ülar Ploom („Keeruliselt lihtsamaks: Harald Rajametsa leksikaalsetest valikutest Ariosto „Raevunud Orlando” katkendite ja Dante „Jumaliku komöödia” tõlgetes”).

15. mai Hõimuklubi õhtul Tallinnas pidas Aado Lintrop ettekande „Meenutusi minu soome-ugri ajast”. Praegu, kui idapoolsete hõimurahvaste juurde ei pääse, tuleb töötada kirjanduse ning arhiivi­materjalidega, samuti kirjutada mälestusi varasematest reisidest. Lintrop ongi oma viimaste reiside muljed kogunud raamatusse „Soome-ugri reisid” (2022).

27. mail esines Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril Zhenyu Wang teise ette­kandega teemal „Mis on hiina keel ning kuidas geograafilised ja kultuurilised erinevused iseloomustavad keeli?”. Zhenyu Wang õpib TÜ-s eesti keele ja soome-ugri keelte magistriõppekaval ja ühtlasi teeb praktikat muuseumis. Esineja tutvustas, kuidas keelte erinevused peegeldavad kultuurilisi erinevusi.

30. mail toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi koosolek. Möödunud aasta Eesti folk­loristika aastapreemia laureaat Anastasiya Astapova pidas ettekande „Ida-Euroopa ja Põhjamaade vandenõuteooriad ning Eesti nende vahel”. Anti kätte 2024. aasta Eesti folkloristika aastapreemia, mille pälvis Taive Särg.

31. mail peeti Tartus Eesti Akadeemilise Usundiloo seltsi ettekandekoosolek vestlusringina. Atko Remmel pidas ettekande „Religioon ja rahvuslus: religioonid eesti rahvuslikus loos”, kus ta andis lühiülevaate erinevatest religioosse sfääriga seotud lugudest Eesti rahvusnarratiivis, keskendudes maausu mõjule eestlaste eneseteadvusele ja sellest lähtuvatele ühiskonnas toimuvatele protsessidele. Järgnes vestlusring Ain Riistani juhtimisel, kus osalesid Tõnno Jonuks, Alar Kilp, Helen Haas, Erki Lind ja Atko Remmel.

1. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril kõneles Natalia Ermakov teemal „Pühad allikad kui pidev side esivanematega ja/või „unustatud” kommetega”. Ersa allikad esindavad pidevat looduse kaudu suhtlemist esivanematega. Esitlus toetus ersa külades välitöödel kogutud materjalidele ja tähelepanekutele.

3. aprillil korraldas Eesti Ornitoloogiaühing koostöös UTKK ning ERA-ga Tartu loodusmajas aasta linnule käole pühendatud kirjandus- ja folklooriõhtu „Käol ei ole käppi”. Esinesid folklorist Mall Hiiemäe, luuletaja Veronika Kivisilla, kirjandusteadlane Elle-Mari Talivee ja ornitoloog Jaanus Elts.

4. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi pidulik kõnekoosolek „Tige diskursus ja nutikas narratiiv. Rahvajuttude sisulised ja žanrilised ulatuvused”. Sarja „Keelest meeleni” 13. üritus oli pühendatud EKM-i folkloristika osakonna vanemteaduri Mare Kalda 60. sünnipäevale. Esinesid Ülo Valk („Jutumaailma ja usundilise kogemuse suhetest eesti rahvajutus”), Jürgen Beyer („Koroonaviiruse SARS-CoV-2 väidetav Aafrika päritolu”), Kärri Toomeos-Orglaan („Käies Ahasveeruse jälgedes”) ja Johanna Ross („Naisfiloloogi kuvandist”).

5. aprillil Tartu Ülikoolis toimunud keeleteaduse doktorite konverentsil tutvustasid oma väitekirju viimase paari aasta jooksul kaitsnud doktorid. Esinesid Mari Aigro („Kohakäänded tegusõnade küljes: millal ja miks see juhtub?”), Triin Todesk („Kliitik džyk tegusõnade modifitseerijana komi keeles”), Tiina Paet („Võõrainese kinnistumine eesti keeles: keelekorralduslik ja ­leksikograafiline vaade”), Andra Kütt-­Leedis („5−8-aastaste eesti laste keeleline areng ja selle seos keelelise kasvukeskkonnaga”), Milda Kurpniece („Liivi jussiiv Kesk-Balti areaalis”) ja Andra Annuka-Loik („Naer ja naerev hääl eesti suulises suhtluses”).

8. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril kõneles Raivo Kalle teemal „Kihnu looduskultuur ja kohalik teadmine: eripärad ja rakendamine”. Kui turist läheb Kihnu, näeb ta muuseumi, tuletorni, kirikut, sadamat, rahvariietes naisi. Esineja näitas, mis peitub selle fassaadi taga, ja tutvustas selliseid aspekte, mis on olnud seni laiema publiku eest peidus.

10.−12. aprillini toimus Tallinna Ülikoolis esimene Eesti humanitaarteaduste aastakonverents „Tulevikuhumanitaaria: kuidas humanitaarteadused kujundavad ühiskonda pöördeliste muutuste ajastul”. Konverentsi peakorraldaja oli TLÜ humanitaarteaduste instituut, kaaskorraldajad TÜ humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Tallinna Tehnikaülikool, EKI, EKM, ERM ning UTKK. Kolmel päeval peeti kokku 231 ettekannet 33 paneelis, toimus viis ümarlauaarutelu. Plenaarettekannetega esinesid Tiit Hennoste (TÜ, „Kes tantsib ja kes lööb trummi? Eesti humanitaaria kolmes pöördes”), Liisi Keedus (TLÜ, „Kas ja kuidas on võimalik luua uut aega? Antro­potseen ja teised uued ajalisused mõtteloo vaatenurgast”) ja Tanel Tammet (TTÜ, „Tehisintellekt ja humanitaar­teadused”). Aastakonverentsi lõpetas paneel­arutelu, kus osalesid Krista Kodres (EKA), Raili Marling (TÜ), Marek Tamm (TLÜ), Jaan Undusk (UTKK), juhatas Joonas Hellerma.

12.−14. aprillil peeti TÜ Narva kolledžis XII Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekandeid kõlas neli: Hannele Valkeeniemi (Soome Instituut) tutvustas soomlaste osa Narva ajaloos, Enn Ernits rääkis Eesti-Ingeri kohanimedest, Piret Norvik vene laenudest Vaivara murrakus, Heinike Heinsoo võrdles Lönnroti, Wiede­manni ja vadja keele sõnaraamatut XXI sajandil ilmunud sõnaraamatutega. Margit Langemets kirjeldas koostatava ÕS 2025 mitmest rolli. Ettekannetega esinesid Artur Viks, Elvira Küün, Loviisa Mänd, Ekaterina Suntcova, Nikolay Rakin ja Madis Arukask. Piiblitõlke töötoas vaeti Luuka evangeeliumi funktsionaalse tõlke küsimusi. Helle Metslang esitles uut „Eesti grammatikat” ja Madis Arukask tutvustas ajakirja Studia Vernacula.

15. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines Indrek Ojam. Ettekanne „Vaino Vahingu isikuarhiiv ja Vahingu loomingu uurimise hetkeseis” sündis tema senise töö põhjal EKLA-s Vahingu isiku­arhiivi korrastamisel ja uurimisel.

16. aprillil Eesti Kirjanduse Seltsi korraldatud kirjanduslikul teisipäeval Tartus võeti vaatluse alla 2023. aasta eesti kirjanduselus. Esinesid Maria Esko (2023. aasta eesti proosa), Elisa-Johanna Liiv (algupärane luule), Anneli Saro (teatritekstide poeetika), Ave Taavet (kirjanduskriitika) ja Jaanika Palm (lastekirjandus).

18.−19. aprillil peeti Tallinnas 21. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keelte mitmekesisus ja keelte varieerumine”. Kutsutud esinejad olid Václav Cvrček (Praha Karli ülikool, „Enhancing national corpus infrastructure with multi­dimensional model of register variation”), Benjamin Lyngfelt (Göteborgi ülikool, „Constructions, constructiCons and constructicography”), Liina Lindström (TÜ, „Varieerumine keeles – kas märk muutumisest või hoopis püsimisest”) ja Ari Huhta (Jyväskylä ülikool, „Current trends in language assessment supporting learning and teaching: Combining the diagnostic and dynamic assessment frameworks”). Töö toimus kuues sektsioonis: korpuslingvistika, mitmekeelsus, kõne ja hääldus, leksikograafia ja leksikoloogia, keeleõpe ja keeleomandamine, konstruktikonid. Peale Eesti keeleteadlaste esinesid Rootsi, Soome, Ungari, Leedu, Horvaatia ja Saksamaa teadlased. Konverentsi korraldasid ERÜ ja EKI.

19. aprillil toimus Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu 115. ja Eesti Kultuuriloolise Arhiivi 95. sünni­päevale pühendatud ettekandepäev „Aegade aarded”. Ettekannetega esinesid Merike Kiipus („Arhiivraamatu­kogu kuldsed kuuekümnendad”), Kalju Tammaru („Keelatud raamatud ja raamatu­koguhoidja”), Kristi Metste („Aegade aarded kultuuriloolises arhiivis”) ja Tiiu Jaago („Arhiiv ja uurija”). Ulvar Käärt tutvustas ajakirja Horisont kultuuriloolise arhiivi erinumbrit.

19. aprillil korraldas Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsioon Tallinnas aastakoosoleku. Ilona Martson tegi ülevaate tõlkijate sektsiooni tegevusest. Paul-Eerik Rummo pidas ettekande „Ulyssese tõlge keelest keelde”.

22. aprillil peeti Tallinna Ülikoolis projekti „Eesti mitmekeelse keelekeskkonna andmestik” kokkuvõtteseminar. Esinesid Reili Argus, Andra Kütt-Leedis, Anna Verschik („Ukraina-eesti kakskeelsust MAIN-testi põhjal”), Olga Gerassimenko („Mitmekeelsete korpuste kogumine ja töötlemine”), Helin Kask („Mitme­keelsest keelekasutusest taskuhäälingutes”), Piret Baird („Koodivahetusest eesti-inglise varajases kakskeelsuses spontaanse kõne salvestuste põhjal”), Geidi Kilp („Mitme­keelsed Discordi vestlused ellujäämis­mängude taustal”) ning Kapitolina Fedorova ja Natalia Tšuikina („LinguaSnapp ja mitmekeelne Tallinn”).

23.−24. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumis noorte kultuuriuurijate konverents „Noorte hääled”. Plenaarettekande „Urban mythologies of Bhutan” pidas prof Shawn Rowland. Esimese päeva ingliskeelsed ettekanded toimusid kolmes sektsioonis: „Ruum, heli ja keskkond”, „Elav teadmine” ning „Esivanemad ja kokku­kuuluvus”. Teisel päeval peeti eestikeelsed ettekanded sektsioonides „Elulood kui allikad” (teemadest kajastati perevägivalda naiste elulugudes, Eesti naissportlaste enesemääratlust aastatel 1945−1960, Annelinnas sündinute lapsepõlvemälestusi), „Traditsioonilise kultuuri tõlgendused” (jahijuttude eripära, Vana-Võromaa tantsupärimus ERA-s, Sangaste regilaulud) ja „Tänapäeva kultuurilised hoiakud” (gümnasistide suhtumine humanitaariasse, rahvarõivaste kandmine, klatš noorte Eesti naiste elus).

24. aprillil peeti Tallinnas Fenno-Ugria hõimuklubi õhtu. Taisto Kalevi Raudalainen rääkis Eesti-Ingeri kujunemisest ja saatusest aastail 1919−1944.

25. aprillil Tallinnas toimunud Emakeele Seltsi kõnekoosolekul tutvustati uut „Eesti grammatikat”. Esinesid Jelena Kallas ja Liisi Piits („Grammatika uurimisest EKI-s: teooriast praktikani”) ning Helle Metslang ja Tiit Hennoste („Tuhat lehekülge eesti grammatikat”).

25. aprillil peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi üldkoosolek. Ettekandega esines Polina Holitsyna („Authenticity in subcultural studies: An example of metal-lore in extreme metal subcultures”).

25.−26. aprillil korraldati Tallinna Tehnikaülikoolis 36. foneetikasümpoosion „Foneetika päevad”. Osalejad olid Soomest ja Eestist (TTÜ, TÜ ja EKI teadlased). Eestlastest esinesid Pärtel Lippus, Eva Liina Asu, Maarja-Liisa Pilvik, Liina Lindström, Heete Sahkai, Katrin Leppik, Pire Teras, Tanel Alumäe, Liis Themas jt.

25.−26. aprillini toimus Riias Läti Ülikoolis Baltimaade digihumanitaaria foorum. Konverentsi märksõnadeks olid keele­tehnoloogia, e-õpe, keelekorpused, avaandmed, digikogud. Eestit esindasid EKM-i, TLÜ ja TTÜ teadlased, aruteludel osalesid Mari Sarv ja Kadri Vider.

26. aprillil valis Eesti Kirjanike Liidu üldkogu liidu uueks esimeheks Maarja Kangro. Koos volitustega osales üldkogul 242 kirjanike liidu liiget, Kangro sai 95 häält.

29. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminar oli hiina keelest ja kultuurist. TÜ eesti keele ja soome-ugri keelte magistrant Zhenyu Wang kõneles teemal „Mis on hiina keel ning kuidas geograafilised ja kultuurilised erinevused iseloomustavad keeli?”.

30. aprillil peeti Liivi muuseumis konverents „Juhan Liiv eesti kultuuri keskmes ja maailmakirjanduse lävel”. Luuletaja 160. sünniaastapäevale pühendatud konverentsil esinesid Jüri Talvet („Juhan Liivi luule tõlkimisest”), Rahel Ariel Kaur („Maailm on õrnalt koos”), Ene-Reet Soovik („Kodumaa loodus ja väljamaa võrdlus: Juhan Liivi luule ökokriitilisest vaatevinklist”), Mart Velsker („Juhan Liivi luule tumedus ja heledus”), Joonas Hellerma („Ja anna meile andeks meie varjud”), Liina Lukas („Juhan Liiv Goethe ja Heine mõjuväljas”) ja Tanar Kirs („Juhan Liivi luule vastus õhtumaa mõtlemise väljakutsele”).

Just meie maise elu poolel rajal
end äkki leidsin keset sünget metsa.
Dante Alighieri „Põrgu”

Foto: Elmar Köster, Rahvusarhiiv

Tohutu töövõimega andekal tõlkijal, luuletajal ja kriitikul Harald Rajametsal (13. V 1924 – 12. XI 2007) on mitu saavutust, mida võiks nimetada tema elutööks. Kahtlemata on üks neist „Jumaliku komöödia” eestindamine – ehkki ta ei jõudnud sellega päris lõpuni (tõlke lõpetasid Ülar Ploom ja Ilmar Vene), saame emakeeles seda maa­ilmakirjanduse pärli lugeda ennekõike tänu temale. Dante „Põrgu” avaread on ühed kuulsaimad ja küllap tsiteerituimad värsid lääne luulekultuuris. Ent eesti keeles on neisse ridadesse end sisse kirjutanud ka tõlkija ise, ja mitte ainult metafoorselt: tema nimi on seal kirjas täiesti sõnasõnaliselt, värsireas tähenduslikult laetud viimastes, riimsõna positsioonides.

Juba „Põrgu” alguses avaneb Harald Rajametsa kaks poolust. Üks neist on jäik ja standardiseeriv värsimeister, kes jälgib keelenorme ja vahendab eesti keelde keerulisi kinnisvorme. Rajamets ongi eelistanud ranges klassikalises vormis luuleteoste eestindamist, mis on laadilt lüürilised ja romantilised ning milles on kasutatud täpseid riime: „Olen kogenud, et mul on irdriimidega, ebapuhaste riimidega loo tõlkimisel suuremaid raskusi kui puhtariimilise loo tõlkimisel”.¹ Kuivõrd väikeses kultuuris ei ole võimalik igale põlvele maailmaluule klassikat uuesti tõlkida, pidas ta neid ajatuid teoseid vahendades silmas sedagi, et tõlked ajale vastu peaks. Selleks kasutas ta juba juurdunud sõnavara ning vältis „ajastu keeleponnistuste kajastusi” (vastandades enda Shakespeare’i tõlkeid Ants Orase omadele).²

Luulekeelele ja keelele üldse mõtles Rajamets palju ning avaldas 1962. aastal poeetilisele keelevabadusele pühendatud artikli, kus arutas üsna detailselt ja nüansi­rikkalt erinevate luulevabaduste üle: mis laadi väljajätud või lisasilbid, samuti derivatsioonid on luules omal kohal ja mis mõjuvad ebaloomulikult, milliseid „vigastatud” moodustisi tuleks vältida ning millega on lugeja juba harjunud.³ Ent keele­normide jälgimine ei tähenda Rajametsa jaoks sugugi lähtumist sõna­raamatutest. Vastupidi, ka keele­korraldajate tööl hoiab ta teravalt silma peal.⁴ Nagu on täheldanud Märt Väljataga, oli Harald Rajametsal nii-öelda absoluutne keelekõrv.⁵ 1990. aastatel hakkas ta avaldama kriitilisi keelekommentaare ja nii väljendama oma hea sõnaloome põhimõtteid, mida oli seni pigem praktikuna oma tõlgetes järginud. Et Rajamets näeb vastutustundlikul luule­tõlkijal olulist rolli nii maailmakultuuri tutvustajana kui ka eesti keele arendajana,⁶ on ta suurt tähelepanu pööranud keelele ja eriti tema jaoks luule tuumakaimale elemendile – riimile. Seejuures rakendab ta järjepidevalt oma 1962. aasta artiklis välja toodud ideid ja kasutab tõlgetes küllaltki konservatiivset riimi, mis pole üksnes täisriim, vaid sageli üsna kulunud riim. Tõlkeriimides jälgib ta foneetilist täis­riimilisust, samuti väldete kokkulangemist. Teatud vabadused on lubatud: näeme flektiivriimi, erineva rõhumustriga riimipartnereid, mõõdukal hulgal sõnajärje inversiooni (oru metsarikka),⁷ vähesel määral uudset sõnamoodustust (pisu) ning mõnikord haruldasemaidki sõnu (kihkama). Mitmeid võtteid väldib ta rangelt, seal­hulgas neologisme, võõrsõnu, ebatavalisemat sõnamoodustust ja murdekeelsust, kasutades ka liitriime üksnes erandjuhul. Selles mõttes on iseloomulik näiteks Raja­metsa versioon Aleksandr Puškini luuletusest „Ma armastasin teid…”:

Ma armastasin teid; see arm küll raske
on hinges kustuma mul nüüdki veel;
kuid ärge ennast häirida sest laske,
ei taha ma, et kurb teil oleks meel.

Teid armastasin tummalt, kiivas vaevas,
nii lootuseta, uje, õrn ja truu;
teid armastasin siiralt; annaks taevas,
et armastaks teid nõnda keegi muu.⁸

Rajametsa enda sõnul pole riim nii järeleandmatu sundija nagu meetrum, kuivõrd seda saab valida:⁹ kui tundub, et keelt peab mõne riimi toimima panemiseks liialt painutama, on parem välja nuputada mõni teine riim. Kuid selle valiku­võimaluse juurde kuulub ka vabadus riimid üldse ära jätta – parem ilma riimideta kui enda seatud kõrgeid nõudmisi rikkudes. Nii alustab ta küll 1958. aastal Dante „Jumaliku komöödia” tõlget algu­pärandile vastavalt täisriimilisena, ent 1980. aastate lõpus tööd jätkates loobub selles riimidest sootuks.

Rajametsa teine poolus viskab aga vimkasid. Tõlkes on need sageli nii peened, et võivad algul märkamata jääda. Näiteks Shakespeare’i XX sonetis on juttu lüürilise mina sõbrast, kes on nii kaunis, et oli tõenäoliselt algselt loodud naiseks, kuid siis lisati talle „üks asi” (originaalis one thing). Rajametsa tõlkes saab sellest vaimukalt „tillukene lisand”:¹⁰

Sind naiseks küllap esialgu loodi,
ent loodus, sinust võlutud, läks segi
ja minu kahjuks, muutes tegumoodi,
sind tillukese lisandiga tegi.¹¹

Kõige selgemini avaldub aga Raja­metsa huumorimeel tema omaluules. Tema meelis­vormiks saab siingi kindlate reeglitega stroof, ent erinevalt näiteks sonetist ja tertsiinist eesti keeles enne teda üsna vähe kasutust leidnud vorm – inglise päritolu limerik, mis on siinmail nii võõras, et on isegi Jaak Põldmäe põhjalikust üle­vaatest välja jäänud.¹² Rajamets põhjendabki oma limerikukirge ühest küljest sellega, et piinlik on minna Euroopasse, kui meil emakeeles selles vormis luuletusi napib. Aga mitte ainult: „Ja pealegi – olla limerikist on hää! Ei tarvitse teha sala­pärast nägu, et jumalik säde, inspiratsioon või mis, kasvatada lõvilakka ega röövli­habet või teab mida veel. Lihtsalt hood käivad peal.”¹³ Limeriku tunnuseks on kindla ridade arvu (viis), riimiskeemi (üks riim seob kaht esimest ja viimast värssi, teine meetriliselt eristuvat kolmandat ja neljandat) ja värsimõõdu kõrval ka laad: tegu on nalja- ja absurdiluuletusega, kus enamasti riimitakse pärisnime. Nii ühendab limerik ideaalselt Rajametsa kahte palet, väljendades ranges ja keerulises vormis kerget sisu. Just neis luuletustes lõbutseb Raja­mets sõnade ja nende tähendustega, luues uudissõnu, mille ta sageli paigutab nimelt riimipositsioonile. Kui tõlke­luules eelistab ta kulunud riime, siis oma­luules väldib ta neid täielikult ja lubab seal kõike seda, mida tema tõlkeluulest ei leia, seal­hulgas keelevahetust, haruldasi sõnu (lisades vajadusel joone alla sõnaseletusi), murde- ja kõnekeelsust, võõrsõnu ja nimesid, kõikvõimalikke lühendeid, lisasilpe, inversioone, poolitusi, liitriime ja ebatavalisi morfoloogilisi tuletisi. Vaadakem näiteks järgmist limerikku, milles leidub riimi­positsioonidel nii nimesid, uus­moodustisi kui ka keelevahetust:

Menuvaene poeet Juhan Juus
just ujudes Narva jõe suus
      aru sai: Püha peetrum!
      Mõte, riimid ja meetrum
on ju liiast! – Nüüd Juks on Who’s Who’s.¹⁴

Ehkki Rajametsa kui tõlkija maksiimi järgi on poeesia parim väljendusvahend loomulik ja õige keel ning see arusaam peaks viima luule puhastumiseni keelelistest veidrustest,¹⁵ ei järgi ta seda põhi­mõtet omaluules. Ajatus, mida ta oma luule­keeles tõlgete puhul taotleb, ei ole juhu- ja naljaluules enam tähtis: nende eesmärk on olla siin ja nüüd, nagu ta ka oma luulekogu avatsükli pealkirjastab.

Kuigi enamasti on Rajametsa limerikud muhedad, tuues esile keele võimalusi ja absurdseid momente, juhib ta neis tähele­panu ka rumalustele, seda nii ühiskonnas kui ka keelepoliitikas. Näiteks avaldas ta 2005. aastal reaktsioonina toonase haridus- ja teadusministri Mailis Repsi esinemisele Vene riigitelevisioonis, kus too oli kiitnud maride olukorda Venemaal, kaksiklimeriku „Ugri-mugri aps”.¹⁶ Mis aga teeb luuletuse tähele­panuväärseks, on peitriim (Linnar Priimäe terminoloogias)¹⁷ – luuletuses pole kordagi mainitud Repsi, ent riimiahelaks on Epps : teps : veps. Teisal on selles absurdi­luule žanris eriti sobiv tuua nähtavale jabur leid sõnaraamatust:

Kui kunagi satun Jerezi ja
sääl joon – no eks ikka hereesi – ja
      kui vein on mul keres,
      siis öelda veel heres
või heeres on hirmus hereesia.¹⁸

Rajamets naeruvääristab siin Jerezi linna järgi nime saanud kangestatud veinile loodud eestikeelset vastet heres – ­sellise kirja­pildiga langeb rõhk joogil erinevalt selle päritolulinnast esimesele silbile, mistap võib seda näha vigase vormina. Seega ei ole normkeel Rajametsa jaoks midagi, mille on fikseerinud mingi institutsiooni töötajad, vaid see järgib keele sisemist loogikat.

Kuid Rajametsa tõlgetestki võib mõnikord mängu leida: lõbusamat riimluulet leidub eelkõige tema lasteraamatute tõlkevärssides. A. A. Milne’i „Karupoeg Puhhi”, J. R. R. Tolkieni „Kääbiku” ja James Krüssi raamatu „Minu vaarisa ja mina” luule­tõlgete kohta on ta isegi öelnud, et need on „ekstramõnuga” tehtud asjad.¹⁹ Riimipoeetika jääbki neis tema kahe põhimõtte vahele: kohati näeme trafaretset ja kulunud riimi (ma : sa : ka) või isegi identriimi, kohati aga võtab ta seal tavapärasest suuremaid vabadusi, sealhulgas leidub koguni irdriimi näiteid (tahab : pahad, poole : muule). Keerulisemates, nt kolmikriimilistes luuletustes ärkab siiski kõrgstiilne Raja­mets, kes kasutab oma tavapäraseid täisriimilisi ahelaid.

Niisiis on Rajametsas korraga tung luua midagi ajatut ning sekkuda ajalisse; esimese väljundiks on ennekõike maa­ilmaluule klassika tõlked, teise väljundiks omaluule. Nende poolte ühendajaks võib pidada riimi. Klassikastiilis ehk tõlke­luules liiguvad tema riimid kindlatel radadel, mis tal vahel alles endal tuleb rajada, vaba­stiilis ehk omaluules võivad need tahtlikult metsikumatele teekondadele, lausa metsa minna, juhtimaks tähelepanu riimikunsti mitmekesisusele ja mängulisusele. Just viimast on Rajamets ise pidanud tõlkimise põhiomaduseks: „Selles on mingi eriline võlu ja veetlus, et ma olen mängu oma elu keskseks tegevuseks saanud võtta, ja mänguriks jäädagi.”²⁰ Kui Rajametsa Shakespeare’i tõlgete ilmumisel mängis suurt rolli Georg Meri, Dante juurde juhatas teda Aleksander Kurtna ja ukraina luule juurde näitas teed Ain Kaalep, siis järgmistele põlvkondadele on omamoodi suunanäitajaks olnud Harald Rajamets, kes õpetas meile, et luulekunst ei pea isegi olema lõbu ja õpetus, vaid võib olla täiesti puhas lõbu, mida kõrged standardid sugugi ei kahanda, vaid muudavad veelgi hõrgumaks.

 

Enn Nõu. Ülestähendusi ajast ja elust. Mälestuste kroonika 1956–2022. EKSA, 2023. 526 lk.

Raamatus oleva 66 aasta kroonika kohta on tagakaanel kasutatud epiteete täpselt, lühidalt ja rikkalikult – need sõnad iseloomustavad nii selle määratu faktikogu esitamislaadi kui ka peensust. Kuu­päevade kaupa, iga kuu omaette lõiguna, on ­lause-paariga üles märgitud kõik kohtumised, käigud, sündimised-surmad, eri üritused pagulas­kogukonnas, väiksemad ja suuremad perekonnasündmused, töised ülesanded, poliitiline programm, erialane edenemine arstina ja nii enda kui ka abikaasa Helga eneseteostus kirjanikuna, ainelised saavutused, majaehitus Uppsalas, paadisõidud ja -remondid, ettevõtmised lastega, hiljem nende reisid ja kolimised, raamatu lõpuosas tihenev osavõtt Eesti kultuuri­sündmustest, paika loksuv elu kahes riigis jne.

Lakoonilisusest hoolimata avaneb teotahtest tulvil ja seda tarmukust hämmastava sihikindlusega ellu viiva perekonna võimas lugu ning samal ajal Rootsi pagulaskultuuri põhiaja ja tohutu suhtlus­võrgustiku tihe lugu. Seda on huvitav jälgida just sellises neutraalses kroonika­vormis, nagu raamatus kasutatud: Enn Nõu laseb kõneleda faktidel endil, valdavalt ilma eriliste hinnangute ja emotsionaalse suhtumiseta. Erand on episood esimesest Eesti külastusest „23 aastat pärast põgenemist” (lk 130–135), milles on segunenud põnevuse, härduse, vapustuse ja hirmu kogemus. Napi­sõnalisusest hälbib ka see, et Nõu ühiskondliku edenemise algupoole avalikke sõnavõtte on tsiteeritud täies mahus – erasfääris on hoitud siiski ühtmoodi delikaatset ja lühidat joont. Nõnda saab harva mõni inimene, tegevus või kohtumine põgusa iseloomustuse osaliseks (näiteks 1977. aastal Helga ja õpilaste jalgpallimängu kohta: „Võib-olla tema vanuses mitte kõige sobilikum tegevus”, lk 214), ja selgi juhul võib tegu olla nagunii üldteada asjaoluga (nagu Karl Ristikivi kirjeldus „heatahtliku kirjaniku ja vaikselt naeratava” kolleegina, lk 215). Veelgi neutraalsem laad sõpradest ja külalistest pildi andmiseks on külalisteraamatu sisse­kandeid tsiteerida, mis sageneb raamatu teises pooles, kui on Uppsalas Askvägenile püstitatud majja sisse elatud (Nõude kodus on ulualust saanud hämmastav inimhulk), samuti kumab neist sissekandeist täheldusi Nõude endi kohta. Raamatu read on nimedest tulvil, seejuures vestluste sisu ei reeda tõtlikult registreeritud info kuidagi – sedaviisi on huvitav lugedes kaasa ja edasi mõelda, ka selles, kuidas üldse ja miks üht- või teistmoodi seltskond kokku sattunud.

Kroonika lõpeb lausega: „Võiks veel kirjutada, aga midagi peab jääma paberile panemata…” (Lk 527) Paberile on jäänud panemata küllap palju, nagu võib mõnest fraasist järeldada, kuid mitmesuguste tumemeelsuspäevikute ja halavate korres­pondentside taustal on meeldiv lugeda üleni elutervet ja tarmukat eluesitust, mis on keskendunud pikas perspektiivis päriselt olulisele.

Foto: Zane Bitere, LETA/Scanpix

26. mail tähistab juubelit Läti ­Ülikooli liivi instituudi juhataja, luuletaja ning liivi keele ja kultuuri edendaja Valts Ernštreits. Rääkisime sel puhul liivi keelest, selle uurimisest ja rollist ning liivi kogukonnast tänapäeval ja tulevikus. 

Oled sündinud Riias, kuid siiski kasvanud liivi kogukonna sees ja käinud lapsena suviti Liivi rannas Kuramaal, kust tänapäeva liivi perekonnad pärinevad.

Olen sündinud Liivi rannast kaugemal nagu kõik uuema põlvkonna liivlased, aga meie pere seos Liivi rannaga on olnud küllaltki tihe. Pärast Nõukogude piiritsooni loomist hajus Kuramaa liivi kogukond laiali üle Läti ja mujale. Mõni üksik, näiteks Poulīn Kļaviņa, käis Liivi rannas suviti. Oli ka selliseid nagu Viktor Berthold ja Alfon Berthold, kes elasid Liivi rannas alaliselt. Aga vahel harva juhtus ka nii, et mõni liivi kogukonna liige kolis tagasi Liivi randa, nagu minu vanaisa vanemad õed Emma Ērenštreite ja Elvīra Zēberga – üks juba 1970-ndatel ja teine hiljem, 1980-ndatel –, ja jäid sinna elama. Meie jaoks oli see hea, et meil oli maakoht just suletud tsoonis Liivi rannas. 

Sel ajal oli Liivi rand hoopis teist­sugune: mererand oli päriselt tühi, isegi suvel ei olnud seal mitte ühtegi inimest. Täna­päeval võib randa minnes näha mõnda üksikut inimest, sest seal käib suvitajaid. Lapsepõlves veetsin õige mitu suve Pizā külas, lisaks suvitamisele tegin igasuguseid põllu- ja aiatöid, sealhulgas niitsin vikatiga, mida ma seetõttu oskan päris hästi. Minu seos Liivi rannaga pärineb suhteliselt varajasest lapsepõlvest: esimest korda sattusin sinna kuue- või seitsme­aastaselt ja pärast seda käisin seal üpris regulaarselt. Sealt algas minu huvi liivi asjade vastu. Peale selle, et vanatädid õpetasid mulle mõne fraasi liivi keeles, olid nad kohalikud aktivistid ja töötasid Pizā küla väikeses raamatu­kogus. Osa selle kogust on praeguseks jõudnud Läti Ülikooli liivi instituuti, kuna ühel ekspeditsioonil leidsime mahajäetuna sealt pärit raamatuid. Vanatädid viisid raamatuid laiali taludesse ja mina käisin mõnikord kaasas.

Sealsamas Pizā külas üritasid piiri­valvurid korra mind kinni püüda, kui olin seitsmeaastane. Kuigi mereranda ei tohtinud tegelikult minna, käidi seal ikkagi. Kõik teadsid, et kui piirivalvurid tulevad, siis tuleb üle luidete metsa põgeneda. Ükskord, kui ma hakkasin külateed pidi mere poole astuma, ilmus piirivalvureid täis veoauto. Minu automaatne reaktsioon oli plehku panna ja nemad hakkasid mind taga ajama. Jooksin kõrtsihoonesse, kus oli raamatukogu, vanatädi istus seal. Piiri­valvurid tulid ka sinna ja raporteerisid, et siin on üks tundmatu isik, keda me üritasime tabada. Vanatädi ütles vastu: mis piirivalvurid te olete, kui te isegi seitsmeaastast last kätte ei saa. Sellega jutuajamine lõppes. 

Kellelt sa liivi keelt rääkima õppisid? 

Mina olen pärit lääneliivi alalt, mis oli palju kannatanud juba enne Teist maa­ilmasõda. Selle ala majad põletati maha Esimese maailmasõja ajal. Meie pere ja paljud teised olid toona evakuatsioonis, põgenesid enne sakslaste rünnakut ja elasid päris kaua Siberis. Tagasi tulid minu vanavanavanemad 1920. aastatel. Lääneliivi alal oli hea keeleoskus juba piiri peal üks põlv varem kui idaliivis, kus liivi keel oli igapäevane keel minuvanuste vana­vanematel. Meil olid head liivi keele rääkijad vanavanavanemad. Samas oli minu vanavanematel liivi keele oskus mingil määral säilinud: mäletan oma lapsepõlvest mõnda loitsulaadset fraasi, rahvalaulu­katkendeid ja muud sellist. Aga päris arusaam liivlusest tekkis hiljem Pizās, kui nägin ühe oma surnud vanatädi kirja pandud liivikeelseid sõnu ja fraase. Minu kokku­puude liivi keelega algas sellest hetkest, kui need üleskirjutused leidsin.

Meie pere kuulub põlisesse liivi suguvõsasse, liivlus on peres kogu aeg olnud. Meie esivanemate hulgas oli esimene liivi luuletaja Jāņ Prints vanem, minu vanavanavanaisa oli liivi haritlane Jāņ Prints noorem. Minu vanatädi Emma Ērenštreite eestvedamisel asutati 1970-ndatel liivi laulukoorid. Üksnes liivlastele iseloomulikke perekonnanimesid on viis: Demberg, Lepst, Geige ja Jeije (need kaks pärinevad sõnast jei ’jää’) ning Er(e)nštreit. Kui sellist perekonnanime näha, siis on selge, et tegemist on liivlasega. 

Minu jaoks on liivi keel alati olnud kõnekeel. Kuigi olen pärit lääneliivi alalt, on minu keel hoopis idaliivi Vaidi küla keel, see on see keel, mida olen suviti kõikide teiste keelejuhtidega rääkinud. Meie liivikeelne suhtlusringkond koosnes selle küla liivlastest, kelle keeleoskus säilis kõige kauem: Poulīn Kļaviņa, Viktor Berthold, Alfon Berthold, Grizelda Kristiņ. Lisaks nendele kuulusid liivikeelsesse suhtlusringkonda Erna Vanaga Vents­pilsist, Irma Didrihsone Kūolka külast, Oskar Stalte ja muidugi Elfrīda Žagare Sīkrõgi külast. Tema tütre ja tütretütre Maija ja Gitaga suhtleme liivi keeles, sest nende mõlema perekeeleks see on. Tundub, et Liivi rand on pisike koht, aga küladevahelisi erinevusi keeles on ikkagi üksjagu. Gitaga rääkides, kellel on Sīkrõgi keel, on sellest aru saada. 

Kuni 2000. aastateni toimus liivi keele edasiandmine suulisel teel, see oli kirjalike väljunditega kõnekeele traditsioon. Praegu on liivi keelt võimalik õppida juba kirjakeele kaudu ja muude allikate toel. Minul selles mõttes vedas, sest mul on olnud päris palju Liivi rannas sündinud ja üles kasvanud keelejuhte. 

Tahtsid saada arhitektiks, aga tulid ikkagi õppima Tartu Ülikooli. 

Huvi kunsti vastu on mul endiselt. Minu jaoks on arhitektuur kõige praktilisem kunsti väljund: igal inimesel on tarvis kuskil elada, nii et sa ei saa väga abstraktset arhitektuuri tekitada, see peab olema allutatud inimese vajadustele. Lihtsalt sattus kuidagi nii, et minu kooli lõpetamise aeg langes kokku Läti ja Eesti ärkamis­ajaga, mis oli ka liivlaste ärkamisaeg, ja minu huvid hakkasid muutuma. Liivi värk oli suhteliselt aktiivselt kogu aeg seal kõrval olnud. Mu ema ja isa on laulnud liivi koorides ja üks mu tädi oli taastatud Liivi Liidu (lv Līvõd Īt) esimene juht. Aastal 1988 osalesin ka ise Liivi Liidu taastamisel. 

Kuigi õppisin juurde joonistamist ja maalimist, oli juba kooli viimasel aastal selge, et ma ei lähe arhitektuuri õppima, vaid olen hoopis minemas Tartusse õppima süvendatult keeleteadust või süvendama oma keelelisi teadmisi. Pööre oli üsna sujuv: alguses oli see rohkem hobi ja pärast kasvas hobi üle pea. Huvitav tähtsündmus sellel teel oli Interrinde rünnak Läti ülemnõukogu vastu 15. mail 1990. See oli selline hetk, kui OMON oli viimast korda Läti ülemnõukogu poolel, pärast läksid vastaspoolele üle. Interrinde rünnaku eest kogunesid inimesed parlamendihoonet kaitsma. Kuuldus levis, inimesed läksid sinna Läti lippudega ja mina oma tädiga, kes oli Liivi Liidu juht, läksime sinna liivi lipuga. Nägin hiljuti CNN-i kaadreid sellest, kus mina kandsin liivi lippu. Aga kuna OMON ajas selle meeleavalduse laiali, siis mina sain sellel üritusel OMON-i käest vastu pead. 

Tartu Ülikooli astudes tuli mul valida kahe eriala vahel: eesti filoloogia ja eesti keel võõrkeelena. Seletasin Tartu inimestele, et mind – palun väga vabandust – ei huvita eesti keel, tulen Tartusse liivlusega tegelema. Seepärast oli parem õppida eesti filoloogiat, kuna sellel erialal õpetati liivi keelt ja fennougristika hõlmab liivi keele uurimist. Minu õpingud olid üsna kaootilised, sest ma ei tulnud Tartusse selleks, et saada teadlaseks, vaid selleks, et tegeleda liiv­lastega. Tagantjäreletarkusega vaadates oleks võinud üht-teist rohkem õppida ja üht-teist muudmoodi teha. Liivluse arenemise mõttes oli minu jaoks väga kasulik Tartus õppida.  

Oled ülikooliõpingute ajast saati olnud tegev leksikograafina. Ka sinu magistri­töö osa oli liivi-läti ja läti-liivi sõna­raamat.

Minu põhiline huvi Tartusse tulles, mis püsis doktoriväitekirjani välja, oli liivi kirja­keel ja selle areng, sealhulgas sõnaloome ning muud praktiliste väljunditega protsessid. See sõnaraamat sai tehtud puhtpraktilistel kaalutlustel. Leksikograafia juurde viis mind eelkõige see, et puudus praktiline allikas liivi keele õppimiseks ja selle kasutamise toeks. Oli vaja allikat, mis teise keelena kasutaks läti keelt, kuna liivi kogukond on peamiselt lätikeelne. Selle ajani oli ainus suurem kirjalik sõnavara allikas Lauri Kettuneni sõnaraamat, aga selle kasutamisel on kaks takistust: liivikeelsed märksõnad on foneetilises transkriptsioonis ja vasted saksa keeles. Kummastki normaalsed inimesed aru ei saa. 

Varem olime teinud Liivi Kultuuri­keskuses (lv Līvõ Kultūr Sidām) aastatel 1994–1995 liivikeelset ajakirja Õvā (Iva).Asi algas aastal 1995, kui ma ostsin esimese sülearvuti ja hakkasin andmebaasiprogrammiga FileMaker koostama sõnaraamatut, mis siis valmis digisõnastikuna. See on ainus kord, kui ma otseselt programmeerimisega olen tegelenud: häkkisin seda programmi, et saada liivikeelset tähestikulist järjestust. Tegin ise ka esimesi liivikeelseid fonte Apple’i Maci arvutite jaoks, et saaks üldse kirjutada. 

2010. aastal kaitsesin doktoriväitekirja liivi kirjakeelest ja selle arengust ning kunagi siis, kui Tiit-Rein Viitso koostatav liivi-eesti-läti sõnaraamat hakkas valmis saama, palus Karl Pajusalu mind appi. Selle lõpuosa tegime koos Tiit-Reinuga valmis, kasutades varasemaid leksikograafilisi teadmisi. See oli küll rohkem analoog­lähenemisega sõnaraamat, mida koostasime Wordi failides. Pärastpoole tegime sellest andmebaasi, mis praegu on aluseks kõikidele nendele keeleressurssidele, mida liivi instituut arendab. 

Aga siis tuli aastal 2012 täiesti ootamatult ettepanek analüüsida, milliseid võimalusi oleks teha valmis eesti-läti sõnaraamat. See oli ligikaudu kakskümmend aastat kestnud projekt, millel ei olnud head lahendust: oli selge, et sõnaraamatut on vaja, aga ei olnud selge, kuidas seda teha. Ja siis õnnestus kokku saada hea tiim ja teha päris suur, ligi 1100-leheküljeline sõna­raamat koos näidetega, sealhulgas grammatiliste näidetega. Selle üle olen siiamaani väga uhke, sest teos sai nullist valmis kahe ja poole aastaga. 

Mul on väga kahju, et see on sõna­varaallikana alahinnatud. Tehes valiku, millist sõnavara hõlmata 53 000 märksõna hulka, kasutasime tänapäevast lahendust: kõigepealt kasutasime Eesti Keele Instituudis kokku pandud 5000 märksõnaga eesti keele põhisõnavara, teiseks sagedussõnastikku 10 000 märksõnaga ja kolmandaks tasakaalus korpust, kus olid sagedused 5000 sõna kaupa, millest kasutasime kõige populaarsemat 40 000 sõna. Sõnaraamatut hakkasime koostama sõnade sageduse järgi ja mitte tähestikulises järjekorras A-tähest alates, kuna siis oleks olnud väga suur risk, et ilmub sõnaraamatu esimene köide (A–K) ja ülejäänu jääbki ilmumata. Tegime kõigepealt valmis 5000 sagedama sõna artiklit ja seejärel 10 000 sagedamat sõna, arvestades, et kui järsku tuleb öelda „Stopp!”, siis oleks meil sõnavara kõige olulisem osa kaetud. 

Võrdlesime oma märksõnastikku ka õigekeelsussõnaraamatuga, et püüda kinni vajalikud sõnad, mida mingil põhjusel ei olnud sagedusloendis. Üks selline sõna oli biifsteek. See ei kuulu põhisõnavarasse, aga seda kasutavad kõik ja see on kindlasti olulisem kui näiteks polühüdramnioos. Ma arvan, et eesti-läti sõnaraamatus on siiani parim eesti sõnade valik, kui välja arvata uued sõnad, mis on vahepeal eesti keelde juurde tehtud. See on eesti keele sõnavara tuumik, mida saaks koos sagedus­markeritega kasutada mis tahes kakskeelse sõnastiku tegemiseks. Kasutame seda praegu liivi keeleressursside arendamiseks, et näha, kas meil on olemas vajalikud sõnad – seda teeme koostöös Sven-Erik Soosaarega Eesti Keele Instituudist. 

Millised on sinu põhilised järeldused liivi kirjakeele arengu kohta? Mis suunas see praegu areneb? 

Ka kõrvaltvaataja pilgule on liivi kirja­keel huvitav ja dünaamiline uurimis­objekt. Liivi kirjakeele ligikaudu 170-aastase ajaloo jooksul on rakendatud palju erinevaid põhimõtteid ja erinevalt poolt vaadatuna. Oma rolli on mänginud eesti pilk ja läti pilk, liivlaste endi arvamus, kogukonna olukord ja muutumine. See kõik kajastub kirjakeele arengus. Samas on liivi kirjakeel andmete hulgalt piiratud. Me ei saa analüüsida kõikide eestikeelsete raamatute kirjaviisi, kuna neid on nii palju, et neid ei saa kunagi ammendavalt katta. Liivi kirjakeele puhul saame seda teha: kõik väljaanded on käepärast ja uuemal ajal trükitud liivi keelt saab uurida tervikuna. Kui seda dünaamikat jälgida, siis on näha, et põhimõtted on väljaandest väljaandesse muutunud, kuid samas on areng olnud järje­pidev. 

Liivi kirjakeele ajalugu jaguneb kolmeks perioodiks. XIX sajandi vanem kirja­keel – sealhulgas Matteuse evangeeliumi tõlked ja sõnade kirjapanekud – on eelperiood, mis ei ole otseselt seotud uuema aja kirjakeelega. Olulisem on tänapäeva kirjakeel, mille juured on veidi kaugemal kui sada aastat tagasi: 1921. aastal ilmus esimene ilmalik liivikeelne raamat, Emakeele Seltsi välja antud liivi keele lugemik, mis oli ühtlasi esimene Emakeele Seltsi väljaanne. Sellel oli keeleteaduslik taust, esimeste trükiste kirjaviis oli osalt foneetiline ja pärast viidi suuremasse vastavusse läti kirjaviisiga. Nõukogude ajal, ligikaudu 1970. aastatel toimus muutus, kuna muutus ühiskonna olukord ise. Enam ei olnud nii palju liivi keele oskajaid, kellel oli kirja­keelt vaja selleks, et midagi kirja panna. Rohkem oli neid, kes keelt ei osanud ja kellel olnuks vaja seda lugeda ja õigesti hääldada. Murdekoht oli umbes aastal 1978, mis on andnud kirja­keele arengule uue suuna. 

Uuemal ajal on olnud kolm perioodi, kui liivi kirjakeele sõnavara on hüppeliselt laienenud. Esiteks aastal 1931, kui hakkas ilmuma kuukiri Līvli. Kuna seal üritati kajastada argielust laiemalt maailma sündmusi, oli vaja palju uusi sõnu, uusi mõisteid, uusi väljendusviise. Liivi keel ei olnud enam ainult kalastus- või kodukeel, vaid oli kasvamas kultuurkeeleks. Teine oli 1960.–1970. aastatel ja kohati juba 1950-ndatest alates. Nõukogude Liidu ajal ei olnud liivikeelset trükisõna, aga käsikirju tehti. Nendes kajastub selle aja Läti nõukogude kultuuri kontekst, mis tekitas taas kiire uute terminite ja väljendusviiside tuleku liivi keelde. Liivi keeles on isegi kirjutatud nõukogude päikese helgest paistest. Kolmas suure arengu aeg on olnud viimase kümne aasta jooksul koos digitehnoloogia arenguga ja sellega, et liivi keel on üleilmastunud, selle kättesaadavus on paranenud ja kasutusvõimalused avardunud. Ka koos ülejäänud ühiskonna arenguga on olnud vaja päris palju uut sõnavara luua. 

Praegu on käimas projekt, millega täiendame liivi-eesti-läti sõnaraamatut ja see on tänu uuele sõnavarale mitu­kümmend protsenti kasvanud: algselt 12 000 märksõnast on praeguseks saanud juba 16 000 märksõna ja kasv jätkub. Nagu eesti keeles, lisandub päris palju uuema aja sõnavara, rahvusvahelist, aga ka argimõisteid. Just praegu on üks huvitav aeg liivi keele arengus, kui toimub järgmine hüpe. 

Kogu Euroopa Liidu bürokraatia terminoloogiat ei ole vaja, aga näiteks Euroopa Komisjoni on tarvis nimetada? 

Tõesti ei ole vaja rääkida kõikidest teemadest. Väikekeelte vajadustest ja loomulikust keelest käib huvitav diskussioon. Meil oli kolleegidega üks projekt, kus üritati tõlkida testrühmas tekste inglise keelest liivi keelde. Tekkis arutelu, kas meil on vaja samu asju kui inglise keeles, kas, kuivõrd ja millised tekstid on liivi keele jaoks olulised. 

Keelekasutus sõltub sellest, millised on kasutussituatsioonid. See on keelearenduse küsimus üldiselt. Kas on näiteks liivi keeles vaja lennujuhtimis­terminoloogiat? Kas see on selline asi, millest hakkaksid kaks liivlast omavahel rääkima? Kas on vaja liivi keelt tolliametnikele? Kas võib ette tulla olukordi, kus seda oleks vaja? Kui kaks liivlast kokku saavad, siis nad pigem ei räägi omavahel maailmapoliitikast. Nad võivad seda mainida, kuivõrd see maailm on meie ümber, aga nende jutuajamise keskmes see pole. Ent sellised sõnad nagu pitsa ja Zoom on meie argipäev. Kui rääkida keele taaselustamisest, tuleb instituudi jõupingutus koondada sinna, kus selle mõju oleks kõige suurem. Ei ole tarvis teha midagi, mille kohta tundub, et seda on vaja, vaid seda, mida liivlastel on vaja. 

Mõnikord kiputakse vaatama teisi oma prisma kaudu. Saame sageli igasuguseid ideid eestlastelt, lätlastelt või soomlastelt, kes teavad, kuidas asjad peavad olema. Klassikaline näide: küsitakse, miks te ei tee lasteaeda. See ei ole teostatav, kuigi eestlaste jaoks on igapäevane, et lapsed käivad eestikeelsetes lasteaedades ja saavad poes käies eesti keelt rääkida. Aga liivi kogukond seda ei võimalda, isegi Riia linnas ei ole võimalik midagi sellist korraldada. Igasse lasteaiarühma oleks vaja vähemalt kuus last ja üks-kaks lasteaiaõpetajat, kes suudaks liivi keeles rääkida. Igal lapsel on kaks vanemat ja mõni vanavanem. Kahe lasteaiarühma loomiseks oleks tarvis, et ligi viiskümmend inimest elaks ligikaudu kümne kilomeetri raadiuses ja lapsed oleksid umbes samavanused. Ametlike andmete järgi on liivi kogukonnas kokku 250 inimest, mitteametlikult 1000–2000 inimest. Liivi­keelne lasteaed eeldaks sama hästi kui getot: tuleks üle Läti või Riia eri paikades elavad inimesed koguda samasse kohta. 

Ilmselt tänavu sügisel alustame liivi keele õpetamist koolilastele, aga seda ei saa teha koolisüsteemi kaudu: ei ole ühtegi kooli, kus oleks rohkem kui üks-kaks samas vanuses sama keeleoskus­tasemega last. Meie vaatenurgast on keskne anda hääl kogukonnale endale. Peame aru saama, kuidas kogukond hingab ja toimib ning mis on selle vajadused.

Millised on praegu liivi keele funktsioo­nid peale kõige nähtavama: liivi keeles laul­dakse koorilaule?

Esiteks on liivi keelel keskne sümboolne väärtus liivi kogukonnale, millel on tugev identiteet. Liivi keelel on viimase saja aasta jooksul olnud suur tähtsus isegi inimestele, kes ei oska liivi keelt või ei viitsi seda ära õppida. Kõik ütlevad, et see on oluline. 

Kui rääkida tänapäeva keelekasutusest, siis huvi olla keelekeskkonnas ja keelt kasutada on tõusuteel. Viimase paarikümne ja eriti kümne aasta saavutus on see, et liivi kogukonna ja keele pikka aega kestnud allakäik on peatunud. Tasapisi ilmuvad uued mehhanismid: keeleõpe koolilastele algas sellest, et tekkis aina rohkem selle vastu huvi tundvaid lapsi. See ei olnud ülalt alla, vaid alt üles protsess. Hiljuti võtsime instituudi, noorte ja keelehuviliste koostöös kasutusele uue Facebooki lehe nimega „Līvõkīelkõks” („Liivi keeles”), kus kasutatakse ainult liivi keelt. Me seda eriti ei reklaami: see ongi mõeldud ohutuks kohaks neile, kes tahavad liivi keelt kasutada või lugeda, et liivi keel oleks väike osa nende igapäevast. 

Nii imelik kui see ka ei ole, aitab teaduslik uurimine liivi keelt arendada ja alal hoida, sest uurimistöö ja tekstidega töötamine on üks neid alasid, kus on võimalik olla pidevalt keelekeskkonnas. Liivi instituudis on tööl mõned liivi keele rääkijad ja noored, kes tegelevad tekstide ümberkirjutamise ja muu sellisega. Liivi vaimne pärand on päris suur, aga see on keele taga lukus: sellele lihtsalt ei pääse keeleoskuseta ligi. Siin on keeleoskust praktiliselt tarvis. Üritame seda ära kasutada, et anda tööd liivlastele, kes oma keele­oskusega aitaksid tekstidele ligi pääseda ja nii annaksid ühiskonnale oma panuse. 

Miks on liivi keele ja kultuuri uurimine oluline? 

Viimase 5–10 aasta jooksul on liivi teemade uurimine saanud rohkem tähele­panu. Ühelt poolt oleme investeerinud sellesse, et äratada huvi liivi teemade vastu, näidata nende eripära ja olulisust väljaspool liivi kogukonda. Liivlaste ja liivi teemade uurimine võib pakkuda palju laiemat konteksti näiteks keeleteaduses või muinasaja ajaloos, kus arhailised liivi elemendid või omapärad pakuvad vastuseid suurematele küsimustele: mis on toimunud läänemeresoome keelte ajaloos, kuidas tekkis läti keel või milline on olnud siinmail rahvaste liikumine. 

Liivi materjali on palju, aga samas piiratud hulgal, mistõttu on see hea uurimisobjekt. Materjali on optimaalselt: piisavalt, et saaks uurida, aga mitte nii palju, et see muutuks hõlmamatuks. Veel on oluline, et ühiskondlikud protsessid, mis liivlaste puhul toimivad, näitavad ühiskonda miniatuuris. Fraktalite analüüsimisel saab millegi väiksema põhjal teha üldistusi suuremate nähtuste kohta, liivlaste säilimise lugu ja tänapäev võib olla samuti midagi sellist. 

Tajun, et liivi kogukonna struktuur on suurel määral tuleviku kogukondade struktuur, aga liivlased on sinna jõudnud varem kui teised. Liivi kogemuse põhjal võime mõnes asjas pakkuda, mida teha või mitte teha, kuidas saab või ei saa hääbumis­protsessi peatada. Siin on palju huvitavaid asju, mida uurida ja millele vastuseid otsida. Selles suhtes on liivi teema väga suur ja lai. Ma arvan, et millegi väikese, spetsiifilise uurimine võib algul ära ehmatada. Aga oleme üritanud näidata, et need väikesed asjad on palju suuremad ja laiema kontekstiga. 

Maailma tuhandete keelte hulgas peaks kindlasti olema sadu, mille kõnelejate demograafia sarnaneb liivi kogukonna omaga. 

Liigume sinnapoole, et liivi kogemust ja liivi lahendusi teistele näidata. Need põhimõtted, mis justkui toimivad suuremate keelte ja rahvaste puhul, liivi ja seda tüüpi eriti väikeste ohustatud keelte ja ­kultuuride juures ei toimi. Sellel mikrotasemel on hoopis teised reeglid. Teatud mõttes on see nagu Eukleidese ja Lobatševski geomeetria suhe – mastaap muudab lähenemist. Nendest reeglitest aru­saamine on huvitav nii liivi kogukonna kui ka teiste jaoks. 

Mõistagi ei ole olemas universaalseid retsepte, aga on põhimõtteid, mida saab kasutada kas või tehisintellektiga seoses. Näiteks kuidas saame rakendada tehis­intellektil põhinevat tehnoloogiat selliste keelte juures, kus on vähe andmeid, kuna tehisintellekt põhineb suurel andme­mahul. Samas tuleks tehnoloogiat nii kasutada, et ta keelt ja kultuuri ära ei tapaks. Kui keele kõnelejaskond on väike, siis on lihtne kogu universum üle ujutada madalakvaliteedilise keelega. See on kõige selgem otsene oht. Tuleviku­tehnoloogia küsimused on huvitavad just sellepärast, et tuleb mõelda, kuidas tagada väikeste keelte ja kultuuride konkurentsi­võime olukorras, kus keeletehnoloogia arengu kiirus sõltub kogukonna suurusest. Kuidas suurematele järele jõuda, on tuleviku keelelise ja kultuurilise mitmekesisuse tagamise võtmeküsimus. 

Kui palju on olemas liivi keelde tõlkijaid ja kui palju neid võiks tarvis olla? 

Neid, kes on tekste tõlkinud, on kindlasti viis-kuus. Aga tõlkimisvõime ei ole nii oluline kui keele kasutamise ja tekstide loomise võime. Tõlgitud tekstiga on alati see probleem, et see on lähte­tekstist mõjutatud. Seda eriti liivi keeles, sest näiteks läti ja eesti keeles on võimalik tõlkimisel enamasti lähtuda väljakujunenud keelekasutusest, aga liivi keeles alati ei ole. Samadel põhjustel on väga ohtlik automaattõlge: see on suuteline genereerima esmapilgul korralikke tekste, aga lähemal vaatlusel ilmneb, et neid mõjutavad kaugemad taustad. Pigem on vaja tekstiloomet liivi keeles, ükskõik kas need on tarbetekstid või luule ja proosa. Seal tuleb kõige paremini välja loomulik keele­kasutus. Oleme pannud tähele, et kui tänapäeva liivi keele rääkijalt paluda tõlget, siis tal võtab see palju rohkem aega kui samast asjast lihtsalt rääkida. Rääkides kasutatakse selliseid sõnu, mida tõlkes ei kasutakski. Praegu on põhiline julgustada ja luua keelelise väljenduse võimalusi. Keele passiivne õppimine on ainult keele edasiandmise protsessi üks osa. Kõige olulisem on, et peab olema vastus, kus me keelt kasutame, miks meil seda vaja on, mis me sellega peale hakkame. Vastus algab sellest, et on võimalused keelt rääkida ja lugeda ning neid üritamegi praegu luua. 

13. juunil toimus Tallinnas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses aiaseminar ohustatusest, väljasuremisest ja hakkama­saamisest. Esinesid Sara Bédard-Goulet („The animal subject: Knowledge and species extinction”), Hildegard Reimann („Kas kohtumised metsloomadega muutuvad järjest kummalisemaks? Turvalisest pimedusest, pelgu­paikadest ja kroonilisest pagulusest linnas”), Risto Järv („Draco borealis – kõige kiuste püsiv liik”), Ene-Reet Soovik („Süvaaeg ja väljasuremine eesti luules”), Kadri Tüür („Ellujäämise komöödia”), Ott Heinapuu („Eesti looduslike pühapaikade muutuvatest tähendustest”) ja Timo Maran („Välja­suremine semiosfääris. Ökosemiootiline vaade”). Inimmõtte ökoloogiast vestlesid Meelis Friedenthal ja Elle-Mari Talivee.

13. juunil kuulutati välja hõimurahvaste programmi Ilmapuu auhinna laureaat, kelleks sel aastal on Szilárd Tibor Tóth. Kogu oma teadustöö ning organisatsioonilise tegevuse jooksul on ta pööranud tähelepanu soome-ugri rahvaste keeltele ja kultuuridele ning tutvustanud neid rahvusvaheliselt. Samuti on ta aidanud kaasa hõimu­liikumisele Narvas. 

13.–16. juunil toimus USA-s Yale’i üli­koolis Balti uuringute assotsiatsiooni AABS konverents „Balti tee: ühtsus ja abistamine” („The Baltic Way: Unity and Giving Aid”). Eesti esinejad olid järgmistest asutustest: Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool, Eesti Kunstiakadeemia, Tallinna Tehnikaülikool, Balti Kaitsekolledž, Sisekaitseakadeemia, Eesti Mälu Instituut ja Eesti Kirjandusmuuseum. EKA, TLÜ ja TÜ nüüdiskultuuri uurimise töörühma liikmed Neeme Lopp, Virve Sarapik, Eva-Liisa Linder, Piret Viires, Merily Salura ja Mari Laaniste kõnelesid Eesti kultuurimuutustest aastatel 1988–1996.

14. juunil peeti Tartu Ülikoolis seminar „Lõunaeesti keele unustatud sõnad”. Ettekannetega esinesid Külli Prillop („Lõuna­eesti kirjakeele unustatud sõnad”), Mariko Faster („Hämardunud tähendu­sega sõnad kohanimedes”), Evar Saar („Unustatud lõunaeesti sõnad perekonna­nimedes”), Urmas Kalla („Tundmatud sõnad ja väljendid võrokeelseis muinasjutes”), Petri Kallio („Eteläviron vanhoista lainasanakerrostumista”), Karl Pajusalu, Kristi Ilves, Alli Laande ja Marili Tomingas („Mulgi unustatud sõnad”), Eva Saar („Unustatu ja unustamatu seto noomenituletuses”), Santeri Junttila ja Juha Kuokkala („Etümoloogilisi teadmisi lõunaeesti sõnade kohta EVE võrgusõnaraamatus ja UREVI andmebaasis”).

14.–15. juunil korraldati Tartu 2024 ürituste raames soome-ugri päevad. Eesti Rahva Muuseumis toimus Fenno-Ugria asutuse seminar „Soome-ugri rahvaste saatus: selle mõtestamine kultuuris ja poliitilises reaalsuses”. Esinesid Tõnu ­Seilenthal (TÜ, „Ei saa me läbi Ugrita”) ja Kärt Summatavet (EKA, TÜ, „Hingelkõnd – kunstnikud soome-ugri inspiratsiooni allikal”). Toimus paneeldiskussioon „Soome-ugri väikerahvad Venemaal: tänane olukord ja tuleviku­väljavaated”, millel osalesid Fenno-Ugria nõunik Jaak Prozes, Fenno-Ugria juhatuse liikmed Madis Arukask ja Elena Kirt ning etnoloog Aimar Ventsel.

17.–21. juunini peeti Riias Rahvusvahelise Rahvajutu-uurimise Seltsi (International Society for Folk Narrative Research, ISFNR) 19. kongress „Folk Narratives in the Changing World” („Rahvajutud muutuvas maailmas”). Eesti folkloristidest osalesid Risto Järv, Anastasiya Fiadotava, Guillem Castañar ja Liisi Laineste (ühisettekandega), Eda Kalmre, Mare Kõiva ja Ave Goršič. Digitaalse uurimistöö tulemusi tutvustasid konverentsil Andrus Tins, Olha Petrovych ja Inna Lisniak. Digihumanitaaria uuringute rahvusvaheline töögrupp, kuhu kuulub ka Mari Sarv, esitas järjekordse uurimisraporti „Regional Cultures of Narrative Songs in Computational Comparison”.

26.–28. juunil toimus Tallinnas Eesti Kunsti­akadeemias konverents „Kultuuri­lised heteroloogiad ja demokraatia II. Siirded ja moonded 1980. ja 1990. aastate postsotsialistlikes kultuurides” („Cultural Heterologies and Democracy II. Transitions and Transformations in Post-Socialist Cultures in the 1980s and 1990s”). Konverentsi korraldas nüüdiskultuuri uurimise töörühm (EKA, TLÜ, TÜ). Ettekannetes võrreldi siirdeaja (1986–2004) kultuurimuutuste kogemusi, peamiselt Balti, aga kohati ka teistes Ida-Euroopa riikides (Ukraina, Bulgaaria, Ungari). Üks kutsutud esinejaist oli Marju Lauristin („Analyzing culture in trans­forming society: A morphogenetic view”). Esines 50 valdkonna eksperti, kes analüüsisid siirdeaja sarnasusi ja eripärasid neis riikides. Eesti kirjandusteadlastest osalesid Aare Pilv, Jaak Tomberg, Tiina Ann Kirss, Piret Viires, Neeme Lopp, Elena Pavlova ja Indrek Ojam.

26.–28. juunini toimus Riias konverents „Livonica 3 + Minor Finnic Languages 2 = 5”. Tegemist oli kolmanda liivi konverentsiga (eelmised peeti Tartus 2011. ja Riias 2019. aastal), mis on pühendatud liivi keele, kultuuri ja ajaloo uurimisele ning neile lisaks ka teistele väikestele läänemeresoome keeltele. Konverentsi põhitähelepanu oli kontaktidel. Kutsutud esinejate hulgas oli Rogier Blokland (Uppsala ülikool, „Measuring the influence of Latvian on Livonian”). Eesti keeleteadlastest ja folkloristidest osalesid Karl Pajusalu, Miina Norvik, Helle Metslang, Eva Saar, Tuuli Tuisk, Janek Vaab, Sven-Erik Soosaar, Triin Todesk, Elena Markus, Marili Tomingas, Axel Jagau ja Mari Sarv.

27. juunil peeti Tartus J. V. Veski päeva „Eesti keel ja teised keeled Eesti koolis”. Ettekannetega esinesid Pille Põiklik (HTM, „Keeled Eesti koolis”), Karola Velberg (TLÜ, „Soome keel ei ole enam muu keel, vaid B-keel”), Irene Käosaar (Narva Eesti Gümnaasium, „Eesti keeles õppimise võimalikkusest Narvas”), Olga Selišt­ševa, Tuula Friman (Tallinna Vabaduse kool, „Palju rohkem kui vaid keeleõpe – Vabaduse kooli kogemus”) ja Anu Luure (Tallinna Lilleküla gümnaasium, „Kuidas väärtustada õpilaste keelt ja kultuuri”).

Foto: Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituut

Folkloristid põimivad sageli oma jutustustesse sümboleid ja uurivad, kuidas inimese sisemine teekond loob müüte, palveid, eristab püha ja argist aega. Udmurdi folkloristika ema, tuntud udmurdi folkloristi ja filoloogiadoktori professor Tatjana Vladõkina uurimisvaldkonda kuulusid muudki küsimused alates rahvaluuleliikide määratlemisest kuni vanade liikideni, nagu mõistatused ja muistendid. Udmurdi vabariigi teenelise teadlase, Soome-Ugri Seltsi välismaise auliikmena, Udmurdi vabariigi auhinna „Udmurdi vabariigi hing” laureaadina pärimuskultuuri valdkonnas (2023) ning Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituudi filoloogiliste uuringute osakonna juhtiva teadlasena oli ta folkloristika ja udmurdi kultuuri eestkõneleja ja kujundaja. Ta on paljude artiklite ja raamatute autor, toimetuskolleegiumide liige, sealhulgas Tartus ilmuva uurimuste sarja „Sator” kolleegiumi liige.

Tatjana Vladõkina sündis 8. septembril 1953 Vuž Kenõ (Starõje Kenõ) külas Deri (Zavjalovo) rajoonis Udmurdimaal õpetajate peres. Ta lõpetas 1975 Udmurdi riikliku ülikooli ja oli aastail 1975–1978 Tartu ülikooli doktorant. 1980. aastal kaitses ta Moskvas Gorki-nimelises kirjandusinstituudis kandidaadiväitekirja „Udmurdi rahvamõistatused” („Удмуртские народные загадки”). Selles süstematiseeriti esmakordselt välitöö- ja arhiivimaterjalid, mis hiljem said aluseks sarja „Udmurdi folkloor” („Удмуртский фольклор”) ühe köite koostamisel (alates 1981. aastast on sarjas välja antud 11 raamatut). 1999. aastal kaitses ta doktoriväitekirja „Udmurdi folkloor. Sünkretism ja žanride funktsionaalne spetsiifika” („Удмуртский фольклор: синкретизм и функциональная специфика жанров”).

Juba Tatjana Vladõkina esimene monograafia „Udmurdi folkloor” sai folkloristika klassikaks. Sisuliselt lõi ta udmurdi folkloori „perioodilisussüsteemi”, leides selles koha igale žanrile, määratledes selle funktsiooni ja tähenduse ning kirjeldades selle ajalugu ja poeetikat. Ta näitas folkloori suurt tähtsust looduse ja kosmose seadustega kooskõlas elamisele suunatud udmurtide maailmavaates. Uurides folkloori kui vaimuelu valdkonda, mis tundub tänapäevaelust kauge, jõudis Vladõkina järelduste ja üldistusteni, mis selgitavad sügavaid sotsiaalseid üleelamisi ja ühiskonna probleeme. Analüüsides näiteks suhteliselt stabiilse traditsioonilise ühiskonna moraalikoodeksit, kirjutas ta: „Kui varem oli iga lineaarse ja tsüklilise aja lõik tähistatud eraldi rituaalide ja pidustustega, millest osavõtt määras uskumuste järgi kosmilise maailmakorra, muutes kaose kosmoseks, siis tänapäeval on põlvkondadevaheliste sidemete katkemine ja traditsiooniliste vaadete kadumine – isegi nende kui etnilise kultuuri arenguetapina teadvustamise tasandil – lõhkunud isiksuse kosmose. Inimese kui sellise „žanr” hägustub, mis on ilmselt üks peamisi füüsilise enesehävituse põhjuseid. Selle vormide erinevused – suhtumine keskkonda, alkoholism või enesetapud – ei muuda asja olemust. Traditsioonilise eluviisi ajarütmi rikkumise tulemusena on toimunud loomuliku kalendri erosioon, mis on saanud üheks etnokultuurilise identiteedi kadumise põhjuseks.”¹

Alates 1978. aastast oli Tatjana Vladõkinal keskne roll udmurdi folkloori- ja etnograafiliste materjalide kogumisel, publitseerimisel ja uurimisel. Ta andis olulise panuse udmurdi ja vene folkloori žanride ning kunstiliste omaduste uurimisse, avaldades üle 300 teadusliku töö. Ta juhtis kursusi udmurdi traditsioonilise kultuuri kohta Venemaa, Eesti ja Soome ülikoolides. Ta arendas välja uuenduslikke folklooriprogramme, metoodilisi materjale ja õpikuid.

Vladõkina hiljutiste monograafiate hulgas on „Udmurdi folkloori maailmatekst. Kuju, sümbol, rituaal” („Удмуртский фольклорный миротекст: образ, символ, ритуал”, 2018), milles on kokkuvõte tema uurimisprotsessist. Selles töös süstematiseeritakse udmurdi maailma kujutlusi, analüüsides erinevate žanride tekste ning sõeludes kalendri- ja sugulusrituaale. Selles peitub uurimistöö originaalsus. Ainult teadlane, kes on olnud udmurdi folklooriga väga pikka aega tuttav ja kellel on võime sünteesida oma tähelepanekuid, suudab kirjutada sellise raamatu. Nagu Vladõkina mainib, on tema allikad „erinevad keele, folkloori, usuliste kultuste ja rahvaliku tarbekunsti harude nähtused”.² Tema allikate korpus hõlmab laia kronoloogilist spektrit XIX sajandi algusest kuni XXI sajandi alguseni: avaldatud allikaid, arhiivimaterjale, suulist teavet kolleegidelt ja autori välitöödel kogutut. Selle uurimuse eesmärk on analüüsida udmurtide traditsioonilisi kujutlusi maailma struktuurist, ruumi ja aja mõistmisest kalendri- ja sugulusrütmides ning inimese kohta metafoorselt konstrueeritud looduse ja ühiskonna mudelites kõige selle põhjal, mida pakuvad muu hulgas leksikaalsed poeetilised metafoorid ja sümbolid, keelelised ja kultuurilised mustrid, diskursiivsed klišeed, terminoloogiline sõnavara, käitumuslikud stereotüübid.

Aastal 2023 ilmus kollektiivne monograafia „Meie ei räägi – hing räägib…” („Ми ум вераське – лул-сюлэм вера… Не мы говорим – душа говорит…”), mis on pühendatud Tatjana Vladõkina 70 aasta juubelile. Selles sisalduvad unikaalsed ekspeditsioonimaterjalid, mille oli kogunud Vladõkina ise ja tema juhendatavad 1979–2020 Udmurdi vabariigi, Baškortostani vabariigi, Tatarstani vabariigi ja Kirovi oblasti territooriumil ning mida säilitatakse Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituudis. Raamatus tutvustatakse ka Vladõkina, tema õpilaste ja kolleegide uurimistöö tulemusi udmurdi traditsioonilise kultuuri ja folkloori valdkonnas. See raamat ilmus uues sarjas „Udmurdi traditsiooniline kultuur. Esitaja – tekst – uurimus” („Удмуртская традиционная культура. Исполнитель – текст – исследование”), mille Vladõkina algatas peaaegu oma surma eel. Selle väljaandega jättis ta sümboolselt hüvasti udmurdi rahvaga, kellelt ta on aastaid ammutanud teaduslikku inspiratsiooni, ainet avastusteks ja ainulaadseid materjale. Sellega andis ta neile tagasi rahvuslikku tarkust ja aastasadade jooksul kogunenud teadmisi, mis on pandud rahvakultuuri ja folkloori igavesse vormi.

Tatjana Vladõkina juhendas 11 teadusdoktorit, luues koolkonna, mis on teinud tõsiseid edusamme Uurali-Volga piirkonna rahvaste traditsioonilise kultuuri uurimises. Lisaks on Tatjana Vladõkina Udmurdi vabariigi hümni udmurdikeelse teksti autor. Teadusringkondades peeti temast lugu ja ta oli aurotiteetne teadlane, juhendaja, korraldaja ning pedagoog. Viimastel aastatel töötas ta taas tihedalt koos kolleegidega Eesti Kirjandusmuuseumist, millest annavad tunnistust ühised väljaanded ja teadusüritused. Seda toetasid soojad mälestused Tartu ülikoolis õppimise aastatest ning sõprussuhted kolleegidega.

Toome välja mõne olulise eesti ja udmurdi kolleegide ühistöö saavutuse, milles on olnud määrav Tatjana Vladõkina panus. Aastal 2021 ilmus tema eestvõttel Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna ja Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituudi koostöös „Satori” sarja 22. väljaanne „Udmurt Mythology and Folklore”. Väljaanne, mille toimetajad olid Nikolai Anisimov, Eva Toulouze ja Mare Kõiva ning mille autorid olid udmurdi rahvakultuuri juhtivad uurijad (nende hulgas Tatjana Vladõkina), avardas teadmisi udmurdi folkloorist ja mütoloogiast, kaasates uusi ja huvitavaid uurimisteemasid. See raamat on pühendatud Tatjana Vladõkinale tänu tema paljude aastate uurimistöö tulemustele udmurdi folkloori vallas.

Tatjana Vladõkina osales aktiivselt tänapäeva udmurdi kultuuri uurimisel ja innustas seda, valmistades ette ja andes välja kaheköitelise Eestis ilmunud teose „Tänapäeva udmurdi kultuur” („Современная удмуртская культура”, 2020–2021). See artiklikogumik näitab, kuidas vaatamata globaliseerumisele ja osaliselt sellele toetudes on udmurdid säilitanud omaenda identiteedi ja edasi andnud tulevastele põlvkondadele rikka ja ainulaadse kultuuri.

Aastatel 2022 ja 2023 korraldati Tatjana Vladõkina ja Nikolai Anisimovi algatusel Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituudi koostöös Udmurdi riikliku ülikooli udmurdi filoloogia, fennougristika ja ajakirjanduse instituudi ning Eesti Kirjandusmuuseumiga rahvusvahelised veebiseminarid „Udmurdi traditsiooniline kultuur kaameraläätses” ja „Traditsiooniline kultuur kaameraläätses”, kus arutati traditsiooniliste tseremooniate videosalvestamist XXI sajandi alguses, mis hõlmab nii antropoloogilisi, folkloristlikke ja etnograafilisi jäädvustusi kui ka telesaateid, etnograafilisi jutustusi, sotsiaalmeedia videolõike ja muusikavideosid. Vaatamisel ja arutelul osalesid peale folkloristide, etnograafide ja antropoloogide ka praktikud (režissöörid, operaatorid, teleprogrammide juhid, kultuuriasutuste töötajad) ning teised rahva vaimse pärandi visuaalse dokumenteerimise huvilised, kellest paljudele oli traditsioonilise kultuuriga kohtumine uus kogemus. Vaatajad said osaleda arutelus tänu veebiseminaridele ja võimalusele avaldada oma arvamust pakutud vestlusrakenduses.

Vladõkina andis teadusliku toimetaja ning eesti ja udmurdi kolleegide ühendajana märkimisväärse panuse „Udmurdi folkloori” sarja kuuluva laulukogumiku „Kama-taguste udmurtide laulud” („Песни закамских удмуртов”) ettevalmistamisse, mille Eesti Kirjandusmuuseum kavandab tänavu välja anda. Plaanis oli veel mitmeid teadusprojekte, mis keskendusid rahvakultuuri traditsioonilistele ja tänapäevastele aspektidele ning otsisid ühist ja erilist soome-ugri rahvaste folklooris ja mütoloogias.

Tatjana Vladõkina maeti 7. mail oma koduküla Jakšuri kalmistule Deri rajoonis. Eesti folkloristide hea sõber jätkab müütiliste maailmade ja taevaste maastike uurimisega. Olgu see teekond rikas ja muretu.

 

Foto: Kris Moor / Looming

Sel aastal tähistas juubelit Elle-Mari Talivee – kriitik, Eesti Kirjanduse Teabekeskuse nõunik, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse ning Tallinna Ülikooli teadlane, kes on kirjanduslikus vaates uurinud linde, linna, naismaadeavastajaid, põlevkivi, Tuglast, ühistransporti ja veel väga paljusid muid asju. Sellest kõigest temaga vestlesimegi.

Sul on sünnipäev tegelikult 20. jaanuaril, aga sel ajal olid sa põgenenud Galápagose saartele ja sind ei saanud intervjueerida.¹ Kas see oli erialane reis, arvestades, et sa oled viimasel ajal tegelnud palju looduse ja keskkonnaga, täpsemalt keskkonna ja kultuuri suhetega?

Jah, ei saa öelda, et ma looduskirjandust uuriksin, aga mind huvitab, kuidas ilukirjanduses peegelduvad loodussuhted. Ja kas see muudab meie keskkonnakäitumist – aga ma ei oska seda kuidagi mõõta. Kuigi ma ei plaaninud minna Ecuadori, et seal kõike seda uurida, siis ikka kukub nii välja. Esiteks jäävad näppu kohalikud raamatud. Ja teistpidi hakkad mingeid asju nägema sellisest vaatepunktist, millest enne ei oska – seega reisimine on ikkagi tähtis. Ma lugesin seal Margret Wittmeri omaeluloolist raamatut ühest Galápagose saarest, Floreanast, millele ta on hiljem kirjutanud peatüki juurde, siis kui looduskaitset seal väärtustama hakati. Raamat koosneb niisiis kahest poolest, asuniku ja alles seejärel kohaliku looduse eripärade hindaja mälestustest. Pisike raamat, mis samas peegeldab mõtteviisi muutumist. Mõtlesin, et kui oleksin lugenud seda ilma sealkandis käimata, ei saaks ma paljust aru – umbes nii, nagu ecuadorlane „Tõde ja õigust” lugedes ei suudaks hästi ette kujutada, milline meie maa on. Kuigi lugemist see minu meelest ei sega, pigem jääb päriselt tajumata näiteks ökosüsteemide haprus.

Sa ütled, et päris looduskirjandust sa ei uuri, samas mur(d)epunktide artiklis² tegeled sa ankeedivastustega, kus mainitakse igasuguseid looduskirjanduse teoseid.

Selgus, et need on inimestele tähtsad, ja kui küsida, mis loodusest kirjutatust on silma jäänud, siis need tulevad vastustest välja. Ilukirjandusteosed pigem eksivad sinna hulka. Minul on vastupidi: mina loeksin enne üles Tammsaare „Meie rebase” ja siis läheks sealt Fred Jüssi „Rebase­tunni” juurde.

Provokatiivselt võiks öelda, et keskkond on praegu moeteema – mis tunne on, kui satud seilama teaduse kõrgmoe laineharjal?

Häiriv! Tahaks öelda, et mina tegin seda juba enne. Aga praegu on inimestel keeruline, keskkonnamuret on palju. Olen ornitoloogiaühingu liige ja imetlusega olen vaadanud, kui hästi mõned ornitoloogid oskavad inimestele läheneda. Võiks ju kohe peale sõita, et te tapate kõik linnud ära. Aga nad oskavad seda lahendada mõistlikult, pisitasa. Keskkonna­muret või -ängi ei tohiks kuhjata, ma ei usu, et see paneb inimesi midagi tegema. Pigem võiks muutus tulla inimese seest. Mina vahel vihastan. Olen viimasel ajal palju lindudest rääkinud ja üpris sageli keegi küsib: mis ma selle teadmisega peale hakkan, et mingid liigid on välja surnud? Mind see kuidagi ei mõjuta, minu aias on linde ikka palju. Jõuetu tunne tekib, tahaks osata sellele sõbralikult vastata. Aga mure on ikkagi vajalik.

Kas kirjandusteadus on sinu jaoks siis selgelt poliitiline tegevus?

Mõnikord on ikka, jaa, muidugi. Ma loodan, et kogu aeg ei ole. Oleks halb, kui oleks kogu aeg. Siis kaoks kogu see lust ära, mille kirjandusest saab. Minu jaoks on kirjandus endiselt hea meelelahutus, või isegi rohkem – selline võluv maailm, kuhu saab siit ära minna.

Kas sa tunned ka muret, et järgmiste põlvkondade jaoks ei pruugi kirjandus enam olla üks võimalik võlumaailm, või ei ole sellega nii hullusti?

Ma olen kahevahel. Kui kaua eestlane on raamatuid lugenud – sada viiskümmend aastat? Tuglasest eelmine põlvkond võib-olla hakkas lapsena lugema, niimoodi pööraselt, ajalehtede lisasid, Meelejahutajaid ja nii edasi. Tuglase sünniaasta on 1886. Nii et sada viiskümmend aastat oleme lugenud – jah, see on olnud selline kaar, ja praegu see langeb, sest nii palju on teisi vahendeid. See on paratamatu. Endal mul on samamoodi, pead ju kõiki neid muid asju ka lappama. Aga teistpidi, kui ma mõtlen näiteks oma klassikaaslastele, me ka liialdame sellega, et „kõik vanasti lugesid”. Ma arvan, et praegu on tegelikult palju neid, kes lugemise üles leiavad, kuigi neid võib olla protsentuaalselt vähem.

Selline tunne mul on küll, et inimeste ettekujutusvõime muutub teistsuguseks, kui kõik on väga visuaalne. Aga see ei tähenda, et need ei oleks jutustatud lood. Enne seda sada viitekümmend aastat olid muinasjutud ja videvikujutud. Jutustamisoskus on erinevates kanalites kogu aeg olemas, sellest ei saa kunagi lahti. See on inimese põhiolemus, endale pead ka ennast jutustama.

Sa oled narratiiviusku?

Ma olen narratiiviusku ja mind ajavad segadusse mittenarratiivsed raamatud – või lihtsalt sellised, et ei oskaks neid ümber jutustada. Tavaliselt oskad öelda, kuidas raamat jõuab punktist A punkti B. Tekstid, mis ei jõua kuskile, need mulle väga ei meeldi.

Samas lugesin just Steven Vihalemma Õismäe-raamatut,³ see meeldib mulle, kuigi ma ei suuda jälgida erinevaid liine, mis seal sees on. Ma olen ise Õismäel kasvanud, aga suvine linnakogemus mul peaaegu puudub, sest kui kool kevadel lõppes, siis minu põlvkonna lapsed saadeti linnast ära. Sügisel sai tagasi tulla, 31. augustil, enne ei olnud sooja vett. Aga see raamat on düstoopia, seal on juba kliima muutunud, aaloed kasvavad.

Mulle on üldse jäänud mulje, et sa eelistad viimasel ajal nüüdiskirjandusest kurioosumeid, Valner Valmega tehtud proosaülevaates⁴ jõudsite te muidugi rääkida ka standardsetest etableerunud kirjanikest, aga avalöögiks oli Hannes Parmo „Beeta”, varem oled esile tõstnud Tõnis Tootseni „Ahvide pasteeti”.

„Ahvide pasteeti” ma võib-olla lugesin natukene liiga ökovõtmes, leidsin sealt asju, mida seal ei ole – nii nagu olen vaielnud pikalt selle üle, kas Kivirähki „Lend kuule” on ökoromaan või mitte. Aga miks sa arvad, et „Beeta” on kurioosum? Lihtsalt kuna see ei ole kangelaslugu eestlasest? See on eriti debüüdi kohta hästi kirjutatud. Tuleb meelde, kuidas Ristikivi „Tuli ja raud” võitis 1938. aastal Looduse romaanivõistluse, käsikirju lugedes arvati, et tegemist on mõne kogenud autoriga, ja pärast Tammsaare pöördus tema kui oma mantlipärija poole. „Beeta” on selles mõttes hästi tänapäevane lugu, et nüüd kogu aeg ehitatakse patriotismi üles, aga ma arvan, et kui sõda puhkeks, siis tegelikult tuleks hirmsa hoobina välja, et naabrimees tahab mind röövida või mingi osa inimestest hakkab sõjaga hoopis raha teenima või läheb vastase poole üle. See raamat on hoiatus, mis juhtub, kui päriselt sõda lahti läheb – milleks me peame ka valmis olema. Et see on pandud 1941. aastasse, see on lihtsalt hästi sobinud.

Muidugi töötan ka Eesti Kirjanduse Teabekeskuses ja peangi lugema ilmuvaid raamatuid. Seetõttu olen nendega päris hästi kursis. Ma ei oska arvu öelda, aga püüan lugeda läbi kõik, mis kuidagigi tähelepanu saab. Loen seetõttu ka raamatuid, mida tavalugejana ei loeks. Uurijana mind tegelikult huvitab vanem aeg, sageli kirjutan Tuglasest või kellestki tema kaasaegsest.

Sul tundubki olevat kohutavalt hea kirjanduslooline üldpädevus. Oled kirjutanud XIX sajandist, XX sajandi algusest, nõukogude kirjandusest, nüüdiskirjan­dusest. Tavaliselt omandab inimene kõik need teadmised siis, kui ta on sunnitud lugema kursust „Eesti kirjanduse ajalugu”, aga sina ei ole ju olnud õppejõud?

Ma natuke õpetan küll eesti kirjandust Tallinna Ülikoolis. Aga ülevaatekursusi ma tõesti pole teinud ja võin ausalt öelda, et mul on teadmistes kohutavad augud. Näiteks Enn Vetemaa – olen ainult „Näkiliste välimäärajaga” väga hästi kursis. See oli mu isa laua peal, isa oli muusik, aga väga suure kirjandushuviga. Kui ta avastas, et mina ei pea üldse viisi, aga mind jälle kirjandus huvitab, siis ta soovitas mulle hästi vara igasugu raamatuid. See oli üks neist, teda lõbustas just nimelt määraja formaat. Aga mul on nagu kivi südamel, et ma ei ole näiteks „Monumenti” lugenud.

Pigem olen kunagi hea tudeng olnud. Kui ma Tartus õppisin, siis Ele Süvalep õpetas eesti kirjanduse ajalugu nii, et ta andis eksamil raamatutest lõigud ja pidi ära arvama, kes autor on. Kirjanduse nimekiri oli nii kaheksakümmend teost. Õudselt kardeti seda eksamit. Aga sa loed ennast sisse ja hakkad aimama, kelle stiil see on. Ega Süvalep muidugi ei valinud eksamile kurioosumeid, mul oli vist lõik Bernard Kangro raamatust.

Pärast Tartus õppimist läksid sa Tallinna Ülikooli. Kas siis oli veel nn EHI kõrgaeg? Kas humanitaarinstituudi pärand elab sinus?

Jah, kolisin Tallinna, kui mul sündis vanem laps, ülikool jäi pooleli. Kui väiksem laps oli kaheaastane, siis tundus, et äkki ikka oleks mingit kasu sellest, kui ma ülikooli ära lõpetaks. Ma ei saa vist nii öelda, et kannan EHI pärandit. Aga olen EHI lõppu näinud. Ei mäleta, kas lõpetasin bakalaureuse või magistri, tegin need järjest kolme aastaga, sellel aastal ka EHI nimi kadus. Osalt olid veel alles legendaarsed õppejõud, Rein Raud õpetas meid. Näiteks ilukirjanduse tõlkija eriala, mida ma ise kipun EHI-ga seostama, õppisin kõrvalainena.

Kas sul oli mälestusväärseid kursusekaaslasi?

Tartus olin sellel mälestusväärsel kursusel, kus olid Aare Pilv ja Kadri Tüür ja Lauri Sommer. Tallinnas oli samuti hästi toredaid kursusekaaslasi, kuigi mitte suuri kirjanduslikke nimesid, tolle aasta või poolteist suhtlesin nendega väga tihedalt.

Rääkisid oma isast ja tema kirjandushuvist. Mis see sinu päritolu lugu siis on – nagu selgus, oled sa Õismäelt?

Mu vanemad said kokku mägironijatena, nagu nõukogude ajal paljud. Mu ema on arst, alpinistide rühmas pidi arst olema ja seetõttu teda võeti igale poole kaasa. Eks ta ise oli ka sihuke paras matkaja ja ronija. Ja mu isa on Toomas Tummeleht, muusik, tšellist, nüüd ammu surnud. Grupis olid koos muusikud ja Tartust arst ja niimoodi nad said kokku.

Mul on kaks venda, me oleme kolme aasta sees sündinud. Meil oli Mustamäel ühisköögiga tuba ja kui kolmas laps sündis, saime Õismäele korteri, kohe järve äärde. Õismäe oli metsik, seda ehitati alles. Ja põhimõtteliselt ma olen seal kasvanud. Praegu ma ei ela enam seal, kolisin oma vanavanemate korterisse Lillekülas hipodroomi juures, eestiaegses majas. Aga mind siiani huvitab Õismäe. See, kuidas linnaosa läbib arenguetapid: alguses on tühermaa ja maaäär ja nii edasi. Õismäe vist jääbki lõpuni sihukeseks natuke metsikuks.

Otseselt kirjandusuurijaid sul peres või suguvõsas ei ole?

Ei ole. Küll on mu vanaema õppinud Põhjamaade ajalugu kolmekümnendatel Tartu Ülikoolis. Ja isal oli muusikahariduse all veel reaaltaust, ta õppis TPI-s laevainseneriks.

Niisiis sulle lihtsalt meeldis lugeda ja sellepärast hakkasid kirjandusteadlaseks?

Kui olin magistriõppes, siis Heli Mattisen andis meile muusika ja kirjanduse loenguid. Ja ta küsis ükskord: kelleks te saada tahate? Magistrantidelt ikka võiks aeg-ajalt küsida, eks. Kõik teised käisid juba tööl ja nii edasi, mina ütlesin natukene tobedalt, et kui saaks raamatuid lugeda ja äkki neist midagi kirjutada. Ta vaatas mulle hästi tõsiselt otsa ja ütles: selliseid inimesi on maailmas väga vähe, kes sellest ära elavad. Ma alati mõtlen, kuidas mul vedanud on: loengi raamatuid ja kirjutan neist. Olen tõesti jackpot’i saanud, tahaks Heli Mattisenile edasi öelda.

Ja maalt pärit sa ka ei ole, et oleks vao vahel loodusearmastus sisse kasvanud?

Ei, aga nagu ma ütlesin, toona ei olnud lapsed suvel linnas. Mul oli maavanaema ja vanematel oli lisaks maakoht, niisugune muusikute kommuun. Kommuunis olen ka kasvanud. Ja kaheksakümnendate lastel on hästi tugev looduskaitse taust, nii nagu Nõukogude Liidus käisid natuke põrandaaluselt käsikäes rahvuslus ja keskkonnakaitse. Mina olen täpselt see põlvkond, kes käis loodussõprade majas ja roheliste rattaretkedel. Mind huvitab ka praegu, kuidas saab lapsi kaasata sellistesse ettevõtmistesse.

Praegu vist on looduskaitse ja rahvuspatriotismi sidemed lõdvenenud, võib-olla isegi vastupidiseks pöördunud?

Ma olen Ulrike Plathi uurimisgrupis,⁵ kus oleme seda mitu aastat uurinud. Sügisel tuleb tõenäoliselt lõpukonverents. Eks me ise oleme ka väga vaielnud selle üle. See on ikkagi seesama mis „Beeta” romaanis: mingil tingimusel inimene sageli reedab oma ideaalid. Kapitalismi ja looduskaitset kõrvuti panna on väga keeruline.

Mida enam sa oled uurinud, seda rohkem julged millegi kohta öelda, et ma ei tea seda. See on isegi naljakas paradoks, lõpuks ütledki: saime teada, et me ei tea. Mul on see aega võtnud. Mõnikord ongi vastus, et seda peab uurima. Ei hakka keerutama. Nagu arheoloogilistel kaevamistel: me ei tee seda praegu lahti, sest võib-olla viiekümne aasta pärast on parem tehnika. Inimesel on õudselt raske nii mõelda. Mind ei ole ju viiekümne aasta pärast. Puule või Galápagose kilpkonnale või kes veel hästi pikalt elavad, need Grööni haid, neile tundub inimene episoodiline.

Kas sul on teadlasena mõni meetod või teooria, mille järgi sa ennast identifitseerid?

Selles ma olen kõige nõrgem. Mul on mõnikord kahtlus, kas ma ikka päris teadlane olen. Mulle meeldib jah uurida, aga kas ma olen selles süstemaatiline? Rohkem olen lugenud selliseid teoreetilisi tekste, mille kohta eesti keeles öeldakse „kirjanduslikud linnauuringud”. Kuulun ühte ülemaailmsesse linnauuringute rühmitusse, mis baseerub Soomes, ja just vaatasin, et kõigi järgmise aasta konverentside pealkirjast käib läbi mingi niisugune teema nagu „ökoloogiline linn” või „surnud linn”, mis ongi surnud seepärast, et ta ei olnud ökoloogiline ja jätkusuutlik. Keskkonnateemad on nüüd linnauuringutes ka jõuliselt sees.

Oma ühistranspordiartiklis⁶ toetun toredale Kenti ülikooli teoreetikule Bart Keunenile, kes tõlgendab linna kasvuprotsesse füüsika ja füüsikaterminite kaudu. On huvitav, kui hästi see tal tekstidega klapib. Sellised teooriad on alati võluvad.

Oma doktoritöös⁷ vaatled perioodi, kus linn on kirjutavale inimesele veel võõras, ta vaatab eemalt, astub linna väravale, võib-olla alles lõpuks julgeb sisse astuda. Kas nüüd on vastupidi: kas praeguses kirjanduses on linn vaikekeskkond, kust tahetakse ära minna?

Vaikekeskkond kindlasti. Kas ära tahetakse minna, see on lahtine. Näiteks linnast ära kolimine, nii et tehakse endiselt linnatööd – kas see pole lihtsalt linna kolimine maale? Kui palju ümbritsevaga suhestutakse? Linnuvaatluse tõttu käin päris palju metsas ja puutun aeg-ajalt kokku inimestega, kes ei taha autost välja minna, sest äkki puuk ründab ja nii edasi. Kontrastid on meeletu suureks kasvanud. Kui inimene kolib linnast ära ja asub elama sellesse, ma ei tea, kas saab „talu” öelda, kuidas ta siis need kontrastid äkki ületab? Samas on linnades tekkinud permakultuuriga tegutsejad, kes kindlasti väga hästi oskavad ümbritsevat lugeda.

Aga kirjandus on küll linna kolinud, ma arvan. Oskaksid sa nimetada mõnda rustikaalset raamatut?

Mulle tundub, et luuletaja Berit Petolai elab maaelu. Aga isegi tema vist viib last autoga lasteaeda.

Erandeid on kindlasti.

Kas valitseb siis tugev loodushirm? Sa mainisid puukide kartmist, aga mingi nurga alt tundub ju hoopis niipidi, et loodus üha kuivab kokku, asualad kaovad, tulevad lauspõllud ja lageraie.

Kas sa mõtled päriselt või kirjanduses? Loodushirm on olemas küll, see on päris suur. Aga minul on niisugune tunne, et loodus on nii võõraks jäänud, et hirmu ei osata isegi sõnastada. See tuleb välja kogemata, tegevuse käigus, kui päriselt metsa minnakse. Või kas minnakse üldse? Hakkad metsa minema, aga jääd poole sammu pealt seisma, kui ei ole terviserada. Mikita ei ole ju väga realistlik kirjanik selle jutuga, kuidas me kõik seenemetsas käime.

Kardetakse seda, mis tegelikult ei ole ohtlik. Kui loed artikleid, kuidas karu ja hunt ja kes kõik meid ohustavad, siis tekib tunne, et elame mingis džunglis. Aga kui sa päriselt välja lähed … Ma tahaks väga näha karu, ma ei ole kunagi näinud! Mu ema elab Neeruti maastikukaitsealal Lääne-Virumaal ja seal on palju karusid, meil on viiesaja meetri kaugusel rajakaamera – mind sellised tehnilised vidinad ka õudselt huvitavad –, ikka ja jälle tuleb sinna mingi suur loom sisse, ka karu. Aga ma päriselt ei näe neid. Nemad näevad mind küll, nad lähevad lihtsalt eest ära.

Mida oleks Eesti looduses tegelikult karta?

Ära võib küllap eksida. No ja kui tekib arvamus, et sa võid neid loomi kõiki silitama minna, siis see on kindlasti ohtlik – põtra silitama minna, see lõpeb väga halvasti. Marutaudi enam ei ole, aga kärntõve vast võid saada, kui rebast silitad. Linnugrippi ka praegu ei ole vist.

Meie aja oht on ikkagi haigused, epideemiad?

Ma arvan küll.

Sa mainisid, et sind huvitavad tehnilised vidinad.

See on jälle küsimus inimese ja looduse suhtest. Ise alati mõtlen sellele, kas me tänapäeval lihtsalt vaatame lindu või me tahame seda äppi kirja panna või temast pilti teha. Aga jah, rajakaameraid mulle meeldib proovida. Alati imetlen ka linnu­meeste ja linnunaiste oskusi andmete kogumisel. Olen sel aastal aasta linnu, käo meeskonnas, ja käisime proovimas, kas saame käo kätte, et panna talle saatja selga. Kägu meelitatakse häälega, pärimuses on seda palju: lähed metsa, hakkad kukkuma, ja siis tuleb näiteks viis kägu. Tuleb küll, nägin seda nüüd oma silmaga. Häälega meelitamise koha peale pannakse spetsiaalne võrk, mis ei tee lindudele viga. Ja nad tulevad, istuvad okstele ja vaatavad. See on päris muinasjutuline kogemus. Tavaliselt ei tohi linde meelitada, aga ma arvan, et kui õpid käo kukkumist järele tegema, võid küll proovida. Mall Hiiemäe räägib alati, kuidas ta noore metsavahina Ida-Virumaal käis raiealasid ja metsa üle vaatamas ja kui kevadel kukkus, siis käod tulid vaatama. Mina ei oska seda teha – aga nüüd ma usun teda. Enne tundus, et paljugi mis, inimesed ikka räägivad.

Drooni lennutamine, rajakaamerad – see on hästi võluv. Me teame loodusest rohkem kui kunagi varem ja seetõttu võib-olla tundub, et loodust on kohutavalt palju. Aga ei tahaks mõelda, et need on meil nüüd viimased võimalused loodust näha.

Tehnoloogia on sulle esmajoones just looduse tundmaõppimise vahend?

Jah, ei saa öelda, et ma kirjandusteadlasena igapäevatöös seda väga kasutaksin. Tegelikult mind õudselt huvitavad võimalused kirjandust kuidagi mingite programmide abil uurida, aga ma ei ole seda kuigi palju teinud. See on meie uurimisala nõrkus, et me teeme kõik lõpuks põlve otsas valmis, sa ka kindlasti teed. Aga kui me suudaksime teha koostööd mõne huvitatud osapoolega …

Sa näed suurt kasutamata digihumanitaarset potentsiaali?

Näen. Ma olen näiteks geograafidega koos töötanud, saanud kasutada kaardirakendusi, millest meie ainult und näeme. Aga ma olen lihtsalt neid laenanud. Kui õnnestuks midagi koos teha … Kas sa oled näinud tõlkimise galaktikat, seda visualiseeritud kera, mida sotsiaalmeedias jagati?⁸ See ei ole võib-olla mingi imeasi, aga visualiseerimine annab tohutu palju vaatepunkte juurde. Pärast sa võid otsustada, et need pole olulised, aga sa pead seda korra nägema.

Mul on sihuke unistus, et ükskord oleks olemas eesti luule korpus. Ei tea, kas ma tahaks, et korpuses oleks kogu eesti kirjandus, võib-olla see läheks juba liiga segaseks. Võiks olla ikkagi piiritletud korpused, nagu Shakespeare’i korpus Inglismaal. Aga kujuta ette, kui oleks eesti luule korpus – ma tahaks seal igasugu otsinguid teha. Ju see on naljakas unistus.

Tavaliselt tekivad mingid tüüpilised probleemid: kuidas ikkagi küsimus formuleerida, et vastus oleks huvitav. Ja kui midagi leiadki, siis sel on lõpuks hästi labane seletus, näiteks kallutab keskmist sõnakasutust üheainsa luuletaja parasiitsõna.

Seal on kindlasti tohutult probleeme. Aga me tegime Marin Jänesega eelmine aasta kaardi sellest, kus Tuglas on paguluse ajal midagi kirjutanud.⁹ See on poolik, me tegime ka seda näpu vahel, see on pilt, mitte andmebaasist imetud, vaid käsitsi tehtud. Ja see tekitas nii palju küsimusi juurde – isegi mitte teadmist, vaid küsimusi, et kuidas kirjandus siis sünnib. Pärast ei ole võib-olla nende andmetega midagi teha, aga sa korraks mõtled kirjanduslikust loomingust teistmoodi, ruumiliselt. Mängid korraks asjad teistpidi läbi. Nii on minu meelest tõesti köitev kirjandust uurida.

Sind huvitab ka nii-öelda naiskirjanduse küsimus. Dekadentsikonverentsil rääkisid sa näiteks Minni Kurs-Oleskist ja tema suhetest kuulsate Londoni sufražettidega.

Täna ongi suurpäev: ilmus Tuna, kus on selle ettekande põhjal kirjutatud artikkel.¹⁰

See on samuti sügavalt poliitiline teema. Kas seis on nii halb, et on veel palju vaja ära teha?

Et kas reaalselt on klaaslagi Eestis? Muidugi on. Aga olukord vaikselt paraneb, seda on tunda.

Mind huvitab see aspekt, et alati on naisi, kes on murdnud välja avalikku sfääri. Mitte nii väga naine ise, vaid põhjused, kuidas ta on saanud kirjanikuks, mis on tema ümber olnud, et ta on seda teinud. On nii võluv, kuidas sellesama Minni Kursi abikaasa või vabaabielukaasa Lui Olesk on toetanud iga tema sammu. Me kipume vaatama, et punase lipuga naine läheb mööda teed – aga ta ei ole seal üksi. See on jube põnev. Eelmine aasta kirjutasin Vikerkaarde naismaadeuurijatest,¹¹ neil on ka enamasti isa või keegi, kes on öelnud, et sina võid ka õppida, mitte ainult su vend. Ja vastupidi, alati on olnud ka see teine pool, kes ütleb, et jäägu ainult köök ja kirik.

Sul on ka Läti-huvi, meil toimetuses näiteks räägitakse, et sa oskavat liivi keelt.

Olen seda õppinud. Kui ma olin Tartus üliõpilane, siis üks vaal oli fennougristika, Valts Ernštreits õpetas, käisime temaga Kuramaal, see oli hästi tore. Enne teda Eduard Vääri õpetas ka ühe aasta, ja ühe aasta Valts. See on liiga lühike aeg, et keel külge jääks, aga hakkad aru saama, millest see on mõjutatud ja nii edasi. Kuramaale olen ikka aeg-ajalt tagasi läinud. Seal on ju ka need mereääred, selle merekultuuri jäljed, mis nõukogude korra ajal igal pool purustati. See vist hakkab jälle mingitel tingimustel tõusma.

Aga Läti keele- ja kultuuriruum? Aeg-ajalt korraldad sa Läti kirjandusteadlastega koos konverentse.

Maima Grīnberga ükskord ütles, et kõik eestlased mõtlevad, et lätlastel on kuus varvast, ja siis ütlesin talle, et mina ei mõtle. Teised lätlased on ka öelnud, et eestlased vaatavad lätlastele ülevalt alla, see on minu jaoks võõras arusaam. Head kaasaegset kirjandust tõlgitakse kõvasti rohkem eesti keelest läti keelde kui vastupidi. Kogu aeg tunnen sellest puudust. Mul on veres salajane rännulust, kui saab, siis ma kohe kuskile lähen. Aga viimasel ajal püüan mõelda ökoloogiliselt: pikki reise võib teha ainult väga hea põhjendusega. Lähedased Läti ja Leedu on samuti avastamist väärt. Eks ikka puutud kultuuriga ka kokku.

Mida peaks eestlane Läti kultuurist teadma?

Kas sa tead, et nad kasvatavad seal metsikuid hobuseid, konikuid, selleks et ohjata jõeluhtasid? See on pisike metsik hobune, tal on must õmblus selja peal nagu mänguhobusel. Eestis on rannaniitudel enamasti kariloomad, aga Lätis nad on metsikud. Neid on tore vaatamas käia. Miitavis, Jelgavas Lielupe jõesaarel, kus hooldatakse saart konikute abil, on hästi toredad infotahvlid selle kohta, kuidas sealsetel aladel tekitasid ürgheinamaid suured rohusööjad: ürghobused, tarvad. Nii et kas või loodusreisi võib Lätti ette võtta.

Linnauurijana võib ju öelda, et Eesti linnad olid provintslikud. Riia on suurlinn, Peterburi ka. Kirjandusest tulebki välja, et oldi nende mõjusfääris. Helsingi sai hiljem suureks linnaks, Eesti on olnud just Riia–Peterburi teljel. Kahju, et Peterburi võib nüüd maha tõmmata. Aga mulle meeldib Riia, ta on Tallinnaga võrreldes natukene, kuidas öelda, logu – need ülejõe korterid. Vaat Roosikrantsi tänavast oleks võinud enne renoveerimist saada pisikese Riia, väga väikese vaese mehe Riia. Aga pärast asfalteerimist pole enam midagi teha.

Sa oled ka kirjanduskriitik. Ants Orase auhinna saamise puhul peetud kõnes sa korraks puudutasid seda igituttavat küsimust, mis vahe on kriitikal ja kirjandusteadusel. Ütlesid, et kriitika jätab teosele mingi salapära alles, teadus mitte.¹² Tuleb sul ette ka aia peal kõõlumist – et kumb ma nüüd olen?

Ikka. Ma olen halb kriitik selles mõttes, et ma ei taha väga arvustada raamatuid, mille kohta ma peaksin halvasti ütlema. Olen natuke nagu libakriitik, oled sa tähele pannud? Viimases arvustuses mul nüüd lõpuks on üks nõrk seisukohavõtt.¹³ Minu kursusel Tartus oli ju pea kogu Erakkond, siis ma ei kirjutanud midagi. Huvitav on vaadata, kuidas tekib see tunne, et võid kirjutada, julged kirjutada midagi. Praeguseni on mõnikord nii raske, et just nagu sõnahaaval kirjutad. Mõni tekst kirjutab ennast ise, aga mõnda peab nagu tangidega tirima.

Üks mu absoluutseid lemmikarvustusi üle aegade on Berk Vaheri arvustus Aarne Rubeni raamatule kindakirjadest.¹⁴ Ma olen seda aeg-ajalt ikka uuesti lugenud, see on meeleheitel, kuri arvustus: et mis kuradi jama see on. Vahel peaks selliseid asju kirjutama. Mitte kogu aeg, ja ei peaks norima selle kallal, mis teose terviku osas ei ole oluline. Aga mina mõnikord nihverdan kõrvale. Esiteks ma ei oska ise raamatut kirjutada, kuidas ma siis hakkan ette lugema, mis kõik halvasti on. Ja teiseks on alati kahju inimestest. Ehkki tegelikult peaks sellest ju kasu olema … No kas on? Kas inimene hakkab selle pärast uut raamatut kirjutama? Võib-olla ei kirjuta enam kunagi. Naiskirjanik Elisabeth Aspe teosed taasavaldati XX sajandi alguses, need said kriitika osaliseks, ja ta ei tahtnud enam kirjutada – enda arvates uue põlvkonna jaoks ei osanud.

Toonane kriitika oligi sageli palju karmim. Mul on seisukoht, et enamasti pole vaja mutta trampida, vaid parem on anda kontekst, kus inimestel tekib huvi raamatut lugeda. Eriti tänapäeval, kui raamatuturg on nii suur, et seal on raske orienteeruda. Mõnikord küll mingi raamat kiidetakse õudselt üles ja tekib isegi kuri kahtlus, kas kiitjad on seda lugenud. Siis on tunne, et nüüd peaks midagi tegema.

Kas sul on peale Bergi veel lemmikkriitikuid, ükskõik mis ajast?

Mulle meeldib lugeda sõjaeelseid Loominguid. Isegi kui ma ei ole arvustatavaid raamatuid lugenud, tekivad mingid muljed. Lemmikkriitik on mul Lauri Laanisto, aga mitte tingimata see, mis ta lehes kirjutab – tal on blogi¹⁵ ka –, ja mitte tingimata terve tema kirjatükk, vaid mingi mõte sellest.

Kas tahaksid Keele ja Kirjanduse lugejale veel midagi südamele panna?

Kirjandusajakirjad on väga olulised! Need on aste edasi laste- ja noortekirjandusest päris kirjanduseni. Nii ilukirjandus kui ka selle analüüs. Just lugesin Keelest ja Kirjandusest põhjalikku artiklit selle kohta, mida Minni Kurs tõlkis, kui ta Inglismaalt tuli.¹⁶ Võib-olla isegi sel hetkel, kui artikkel avaldatakse, ei ole see tähtis, aga kõik need teadmised, mis sinna kokku kogutakse … Kirjandusteadus peaks katsuma panustada ka sellesse, et inimesed loeksid raamatuid. Ma arvan, et teadlase jaoks on hästi oluline populariseerida seda, mida ta teeb. Ei saa sulguda elevandiluust torni. Ei ole õigustust mind üleval pidada, kui ma ei anna midagi tagasi.

Seda võib teha ka harrastus- või kodanikuteaduse kujul. Mina tegelen sellega aktiivselt ornitoloogias, aga humanitaarias on sellised projektid näiteks fotopärandi kaardistamine või ilukirjanduslikud linnakaardid. See annab samuti tunde, et saad midagi millegi heaks ära teha, kas või grammikese.

21. veebruaril kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Elīna Bone doktoritöö „Estonian-Latvian Code-copying: Comparison of Adoption and Imposition” („Eesti-läti koodikopeerimine: adoptsiooni ja im­positsiooni võrdlus“). Doktoritöö juhendaja oli professor Anna Verschik (TLÜ), oponendid dotsent Maria Frick (Oulu ülikool) ja professor Andra Kalnača (Läti Ülikool).

Kogukonna mõttes on eestlased Lätis ja lätlased Eestis vähemusrahvus, kes on teiste keelte kõnelejate seas hajutatud. Seni on sotsiolingvistikas ja kontaktlingvistikas pööratud pigem tähelepanu just mitmekeelsete kogukondade keelekasutusele.

Elīna Bone doktoritöö põhineb kolme eesti-läti kakskeelse isiku keelekasutuse uuringul, mille raames viis ta läbi vabas vormis intervjuud 20 tunni ulatuses. Intervjueeritavate seas oli nii eesti kui ka läti keele emakeelena kõnelejaid, kes kõik omandasid teise keele täiskasvanueas naaber­riiki kolides. 

Tööst selgus, et eesti-läti kõnes esineb kahes keeles nii sõnu kui ka pikemaid lauseid. Bone eristas kolme tüüpi laene. Kõige levinumad olid laen­sõnad, mille puhul eesti- või lätikeelne sõna võetakse üle samas tähenduses ja vormis, nagu see on algkeeles. Laenatakse peamiselt sõnu, mis on seotud mingi kindla valdkonna või vastava kultuuri­ruumiga ning millele on omakeelset vastet raske leida. Samuti võib laenamist soodustada sõnade sarnasus, nt läti knapi ja eesti napilt. Teisena esineb enim tõlkelaene: teisest keelest sõna-sõnalt tõlgitud sõnu ja väljendeid. Kolmas tüüp on sõnad, mis koosnevad nii eesti- kui ka lätikeelsest osast, nt üksvienā ’ükskõik’, kus üks tuleb eesti keelest ja vienā läti keelest. Grammatika laenamist esines vähe.

Doktoritöö põhjal võib öelda, et kakskeelne kõneleja valib endale sobiva väljendusviisi, mille puhul saab jälgida erinevaid käitumismalle: kõik keeled, mida kõneleja oskab, loovad ühiselt suure keele­repertuaari, mida vastavalt vajadusele ja kontekstile kasutada saab. (https://www.etera.ee/zoom/200823/view?page=1&p=separate&tool=info)

10. mail kaitses Lydia Risberg Tartu Ülikoolis doktoritöö „Sõnatähendused ja sõnaraamat. Kasutuspõhine sisend eesti keelekorraldusele”. Juhendajad olid TÜ kaasprofessor Külli Habicht ja Margit Langemets (Eesti Keele Instituut), oponent professor Pirkko Nuolijärvi (Kodumaa Keelte Keskus, Soome).

Doktoritöö käsitleb sõnatähenduste normimise problemaatikat eesti keele­korralduses. Teoreetiline raamistik on kasutuspõhine lingvistika ja meetod korpus­analüüs. Uurimus keskendub üldkeelele ja selle praktiline eesmärk on pakkuda tuge EKI ühendsõnastiku ja 2025. aastal ilmuva ÕS-i koostamiseks.

Sõnatähenduste normimise traditsiooni alguseks saab pidada 1925. aastal ilmunud „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamatu” I köidet. Empiiriliste keele­andmete, keelekorralduslike suunamiste põhjuste ning nende tulemuslikkuse analüüs kasutus­põhise lingvistika teoreetilises raamistikus näitas, et kui sajand tagasi oli ühiskeele loomise ja eestikeelse terminoloogia arendamise eesmärgil sõna­tähenduste kindlam piiritlemine põhjendatud, siis täna­päeval ei anna senised põhjused enam alust üldkeele sõnade tähendusi suunata.

Keelekorralduse seisukohad tuginesid XX sajandil autoriteetide sõnastatud ideaalidele, nagu (range) süsteemitaotlus ja otstarbekohasus, ning otsuseid mõjutasid standardkeele ideoloogia ja purism. 1980. aastal võttis vabariiklik õigekeelsus­komisjon seisukoha, et sõnatähendusi ei ole vaja ega võimalik normida. Samas ühiskonda sellest ei teavitatud. Täna­päevase teaduspõhise keelekorralduse üks peamisi eesmärke on, et normingud vastaksid keelekasutuse sisemisele normile ning et soovitused oleksid aja­kohased ega oleks praeguse keele­kasutusega vastuolus. Doktoritöö põhiline tulemus on teoreetiliste käsitluste toel põhimõtte kinnistamine eesti keele­korralduse jaoks: üldkeele sõnade tähendusi ei normita ega suunata soovituste teel. (https://dspace.ut.ee/items/139156fa-e985-4a8f-b0fa-93633ce34fc2)

3. mail peeti Väike-Maarjas F. J. Wiede­manni keelepäev. Väike-Maarja Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetajad kõnelesid luule õpetamisest koolis ning selle võludest ja valudest. Gümnaasiumi õpilased esitasid luulepõimiku. Esinesid Tiit Hennoste („Luuletaja keelekodu”) ja Rein Veidemann („Luuletus kui koputi. Hando Runneli „Kehv kõhn poiss””). Vestlus­ringi kirjanduse rollist keele rikkuse hoidmisel juhtis Raul Rebane.

3. mail toimus Tallinna Ülikoolis keele­toimetajate liidu üldkoosolek. Sellele järgnes 23. toimetajaseminar, mis keskendus inglise keele mõjule eesti keeles. Ettekanne­tega esinesid Ilmar Anvelt („Inglise keele mõjust – ajaloost, grammatikast ja muust”), Karin Kastehein („Eepiline grillkana ja teisi seiku inglise ja eesti keele semantilise ruumi erinevustest”) ja Ülle Leis („Kama kellaviieteest ehk mõtisklusi eesti ja inglise keele suhtest”).

7.–11. maini peeti Tartu Ülikoolis Rahvusvahelise Ulmeuuringute Ühingu (Science Fiction Research Association) aastakonverentsi pealkirjaga „Üleminekud” („Transitions”). Käsitleti kõikvõimalikke siirdeid ja üleminekuid kui teadusulme keskseid temaatilisi, loolisi, vormilisi, ajaloolisi ja filosoofilisi ehituskive. Üks konverentsi peaesinejaid oli TÜ kaasprofessor ja kirjanik Meelis Friedenthal. Osalejaid oli 23 riigist, Eestit esindasid veel Alari Allik, Tiina-Erika Friedenthal ja Andrus Org.

13. mail korraldas Tartu Ülikooli maailmakirjanduse õppetool Tartus konverentsi „Harald Rajamets 100: luulemaailm ja maailmaluule”. Ettekannetega esinesid Märt Väljataga („Rajametsa looming ja legend”), Contra („Kas žest võib täita lause pause? Juhu(u!)mõtteid raamatust „Aeg astuda””), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman („Rajametsa riimikunst tõlke- ja omaluules”), Katiliina Gielen („Harald Rajametsa inglise luule tõlked”), Katja Novak („Ukraina Harald Rajametsa elus ja loomingus”), Mihhail Lotman („Rajametsa tõlked vene luulest”) ja Ülar Ploom („Keeruliselt lihtsamaks: Harald Rajametsa leksikaalsetest valikutest Ariosto „Raevunud Orlando” katkendite ja Dante „Jumaliku komöödia” tõlgetes”).

15. mai Hõimuklubi õhtul Tallinnas pidas Aado Lintrop ettekande „Meenutusi minu soome-ugri ajast”. Praegu, kui idapoolsete hõimurahvaste juurde ei pääse, tuleb töötada kirjanduse ning arhiivi­materjalidega, samuti kirjutada mälestusi varasematest reisidest. Lintrop ongi oma viimaste reiside muljed kogunud raamatusse „Soome-ugri reisid” (2022).

27. mail esines Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril Zhenyu Wang teise ette­kandega teemal „Mis on hiina keel ning kuidas geograafilised ja kultuurilised erinevused iseloomustavad keeli?”. Zhenyu Wang õpib TÜ-s eesti keele ja soome-ugri keelte magistriõppekaval ja ühtlasi teeb praktikat muuseumis. Esineja tutvustas, kuidas keelte erinevused peegeldavad kultuurilisi erinevusi.

30. mail toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi koosolek. Möödunud aasta Eesti folk­loristika aastapreemia laureaat Anastasiya Astapova pidas ettekande „Ida-Euroopa ja Põhjamaade vandenõuteooriad ning Eesti nende vahel”. Anti kätte 2024. aasta Eesti folkloristika aastapreemia, mille pälvis Taive Särg.

31. mail peeti Tartus Eesti Akadeemilise Usundiloo seltsi ettekandekoosolek vestlusringina. Atko Remmel pidas ettekande „Religioon ja rahvuslus: religioonid eesti rahvuslikus loos”, kus ta andis lühiülevaate erinevatest religioosse sfääriga seotud lugudest Eesti rahvusnarratiivis, keskendudes maausu mõjule eestlaste eneseteadvusele ja sellest lähtuvatele ühiskonnas toimuvatele protsessidele. Järgnes vestlusring Ain Riistani juhtimisel, kus osalesid Tõnno Jonuks, Alar Kilp, Helen Haas, Erki Lind ja Atko Remmel.

1. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril kõneles Natalia Ermakov teemal „Pühad allikad kui pidev side esivanematega ja/või „unustatud” kommetega”. Ersa allikad esindavad pidevat looduse kaudu suhtlemist esivanematega. Esitlus toetus ersa külades välitöödel kogutud materjalidele ja tähelepanekutele.

3. aprillil korraldas Eesti Ornitoloogiaühing koostöös UTKK ning ERA-ga Tartu loodusmajas aasta linnule käole pühendatud kirjandus- ja folklooriõhtu „Käol ei ole käppi”. Esinesid folklorist Mall Hiiemäe, luuletaja Veronika Kivisilla, kirjandusteadlane Elle-Mari Talivee ja ornitoloog Jaanus Elts.

4. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi pidulik kõnekoosolek „Tige diskursus ja nutikas narratiiv. Rahvajuttude sisulised ja žanrilised ulatuvused”. Sarja „Keelest meeleni” 13. üritus oli pühendatud EKM-i folkloristika osakonna vanemteaduri Mare Kalda 60. sünnipäevale. Esinesid Ülo Valk („Jutumaailma ja usundilise kogemuse suhetest eesti rahvajutus”), Jürgen Beyer („Koroonaviiruse SARS-CoV-2 väidetav Aafrika päritolu”), Kärri Toomeos-Orglaan („Käies Ahasveeruse jälgedes”) ja Johanna Ross („Naisfiloloogi kuvandist”).

5. aprillil Tartu Ülikoolis toimunud keeleteaduse doktorite konverentsil tutvustasid oma väitekirju viimase paari aasta jooksul kaitsnud doktorid. Esinesid Mari Aigro („Kohakäänded tegusõnade küljes: millal ja miks see juhtub?”), Triin Todesk („Kliitik džyk tegusõnade modifitseerijana komi keeles”), Tiina Paet („Võõrainese kinnistumine eesti keeles: keelekorralduslik ja ­leksikograafiline vaade”), Andra Kütt-­Leedis („5−8-aastaste eesti laste keeleline areng ja selle seos keelelise kasvukeskkonnaga”), Milda Kurpniece („Liivi jussiiv Kesk-Balti areaalis”) ja Andra Annuka-Loik („Naer ja naerev hääl eesti suulises suhtluses”).

8. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril kõneles Raivo Kalle teemal „Kihnu looduskultuur ja kohalik teadmine: eripärad ja rakendamine”. Kui turist läheb Kihnu, näeb ta muuseumi, tuletorni, kirikut, sadamat, rahvariietes naisi. Esineja näitas, mis peitub selle fassaadi taga, ja tutvustas selliseid aspekte, mis on olnud seni laiema publiku eest peidus.

10.−12. aprillini toimus Tallinna Ülikoolis esimene Eesti humanitaarteaduste aastakonverents „Tulevikuhumanitaaria: kuidas humanitaarteadused kujundavad ühiskonda pöördeliste muutuste ajastul”. Konverentsi peakorraldaja oli TLÜ humanitaarteaduste instituut, kaaskorraldajad TÜ humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Tallinna Tehnikaülikool, EKI, EKM, ERM ning UTKK. Kolmel päeval peeti kokku 231 ettekannet 33 paneelis, toimus viis ümarlauaarutelu. Plenaarettekannetega esinesid Tiit Hennoste (TÜ, „Kes tantsib ja kes lööb trummi? Eesti humanitaaria kolmes pöördes”), Liisi Keedus (TLÜ, „Kas ja kuidas on võimalik luua uut aega? Antro­potseen ja teised uued ajalisused mõtteloo vaatenurgast”) ja Tanel Tammet (TTÜ, „Tehisintellekt ja humanitaar­teadused”). Aastakonverentsi lõpetas paneel­arutelu, kus osalesid Krista Kodres (EKA), Raili Marling (TÜ), Marek Tamm (TLÜ), Jaan Undusk (UTKK), juhatas Joonas Hellerma.

12.−14. aprillil peeti TÜ Narva kolledžis XII Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekandeid kõlas neli: Hannele Valkeeniemi (Soome Instituut) tutvustas soomlaste osa Narva ajaloos, Enn Ernits rääkis Eesti-Ingeri kohanimedest, Piret Norvik vene laenudest Vaivara murrakus, Heinike Heinsoo võrdles Lönnroti, Wiede­manni ja vadja keele sõnaraamatut XXI sajandil ilmunud sõnaraamatutega. Margit Langemets kirjeldas koostatava ÕS 2025 mitmest rolli. Ettekannetega esinesid Artur Viks, Elvira Küün, Loviisa Mänd, Ekaterina Suntcova, Nikolay Rakin ja Madis Arukask. Piiblitõlke töötoas vaeti Luuka evangeeliumi funktsionaalse tõlke küsimusi. Helle Metslang esitles uut „Eesti grammatikat” ja Madis Arukask tutvustas ajakirja Studia Vernacula.

15. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines Indrek Ojam. Ettekanne „Vaino Vahingu isikuarhiiv ja Vahingu loomingu uurimise hetkeseis” sündis tema senise töö põhjal EKLA-s Vahingu isiku­arhiivi korrastamisel ja uurimisel.

16. aprillil Eesti Kirjanduse Seltsi korraldatud kirjanduslikul teisipäeval Tartus võeti vaatluse alla 2023. aasta eesti kirjanduselus. Esinesid Maria Esko (2023. aasta eesti proosa), Elisa-Johanna Liiv (algupärane luule), Anneli Saro (teatritekstide poeetika), Ave Taavet (kirjanduskriitika) ja Jaanika Palm (lastekirjandus).

18.−19. aprillil peeti Tallinnas 21. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keelte mitmekesisus ja keelte varieerumine”. Kutsutud esinejad olid Václav Cvrček (Praha Karli ülikool, „Enhancing national corpus infrastructure with multi­dimensional model of register variation”), Benjamin Lyngfelt (Göteborgi ülikool, „Constructions, constructiCons and constructicography”), Liina Lindström (TÜ, „Varieerumine keeles – kas märk muutumisest või hoopis püsimisest”) ja Ari Huhta (Jyväskylä ülikool, „Current trends in language assessment supporting learning and teaching: Combining the diagnostic and dynamic assessment frameworks”). Töö toimus kuues sektsioonis: korpuslingvistika, mitmekeelsus, kõne ja hääldus, leksikograafia ja leksikoloogia, keeleõpe ja keeleomandamine, konstruktikonid. Peale Eesti keeleteadlaste esinesid Rootsi, Soome, Ungari, Leedu, Horvaatia ja Saksamaa teadlased. Konverentsi korraldasid ERÜ ja EKI.

19. aprillil toimus Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu 115. ja Eesti Kultuuriloolise Arhiivi 95. sünni­päevale pühendatud ettekandepäev „Aegade aarded”. Ettekannetega esinesid Merike Kiipus („Arhiivraamatu­kogu kuldsed kuuekümnendad”), Kalju Tammaru („Keelatud raamatud ja raamatu­koguhoidja”), Kristi Metste („Aegade aarded kultuuriloolises arhiivis”) ja Tiiu Jaago („Arhiiv ja uurija”). Ulvar Käärt tutvustas ajakirja Horisont kultuuriloolise arhiivi erinumbrit.

19. aprillil korraldas Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsioon Tallinnas aastakoosoleku. Ilona Martson tegi ülevaate tõlkijate sektsiooni tegevusest. Paul-Eerik Rummo pidas ettekande „Ulyssese tõlge keelest keelde”.

22. aprillil peeti Tallinna Ülikoolis projekti „Eesti mitmekeelse keelekeskkonna andmestik” kokkuvõtteseminar. Esinesid Reili Argus, Andra Kütt-Leedis, Anna Verschik („Ukraina-eesti kakskeelsust MAIN-testi põhjal”), Olga Gerassimenko („Mitmekeelsete korpuste kogumine ja töötlemine”), Helin Kask („Mitme­keelsest keelekasutusest taskuhäälingutes”), Piret Baird („Koodivahetusest eesti-inglise varajases kakskeelsuses spontaanse kõne salvestuste põhjal”), Geidi Kilp („Mitme­keelsed Discordi vestlused ellujäämis­mängude taustal”) ning Kapitolina Fedorova ja Natalia Tšuikina („LinguaSnapp ja mitmekeelne Tallinn”).

23.−24. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumis noorte kultuuriuurijate konverents „Noorte hääled”. Plenaarettekande „Urban mythologies of Bhutan” pidas prof Shawn Rowland. Esimese päeva ingliskeelsed ettekanded toimusid kolmes sektsioonis: „Ruum, heli ja keskkond”, „Elav teadmine” ning „Esivanemad ja kokku­kuuluvus”. Teisel päeval peeti eestikeelsed ettekanded sektsioonides „Elulood kui allikad” (teemadest kajastati perevägivalda naiste elulugudes, Eesti naissportlaste enesemääratlust aastatel 1945−1960, Annelinnas sündinute lapsepõlvemälestusi), „Traditsioonilise kultuuri tõlgendused” (jahijuttude eripära, Vana-Võromaa tantsupärimus ERA-s, Sangaste regilaulud) ja „Tänapäeva kultuurilised hoiakud” (gümnasistide suhtumine humanitaariasse, rahvarõivaste kandmine, klatš noorte Eesti naiste elus).

24. aprillil peeti Tallinnas Fenno-Ugria hõimuklubi õhtu. Taisto Kalevi Raudalainen rääkis Eesti-Ingeri kujunemisest ja saatusest aastail 1919−1944.

25. aprillil Tallinnas toimunud Emakeele Seltsi kõnekoosolekul tutvustati uut „Eesti grammatikat”. Esinesid Jelena Kallas ja Liisi Piits („Grammatika uurimisest EKI-s: teooriast praktikani”) ning Helle Metslang ja Tiit Hennoste („Tuhat lehekülge eesti grammatikat”).

25. aprillil peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi üldkoosolek. Ettekandega esines Polina Holitsyna („Authenticity in subcultural studies: An example of metal-lore in extreme metal subcultures”).

25.−26. aprillil korraldati Tallinna Tehnikaülikoolis 36. foneetikasümpoosion „Foneetika päevad”. Osalejad olid Soomest ja Eestist (TTÜ, TÜ ja EKI teadlased). Eestlastest esinesid Pärtel Lippus, Eva Liina Asu, Maarja-Liisa Pilvik, Liina Lindström, Heete Sahkai, Katrin Leppik, Pire Teras, Tanel Alumäe, Liis Themas jt.

25.−26. aprillini toimus Riias Läti Ülikoolis Baltimaade digihumanitaaria foorum. Konverentsi märksõnadeks olid keele­tehnoloogia, e-õpe, keelekorpused, avaandmed, digikogud. Eestit esindasid EKM-i, TLÜ ja TTÜ teadlased, aruteludel osalesid Mari Sarv ja Kadri Vider.

26. aprillil valis Eesti Kirjanike Liidu üldkogu liidu uueks esimeheks Maarja Kangro. Koos volitustega osales üldkogul 242 kirjanike liidu liiget, Kangro sai 95 häält.

29. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminar oli hiina keelest ja kultuurist. TÜ eesti keele ja soome-ugri keelte magistrant Zhenyu Wang kõneles teemal „Mis on hiina keel ning kuidas geograafilised ja kultuurilised erinevused iseloomustavad keeli?”.

30. aprillil peeti Liivi muuseumis konverents „Juhan Liiv eesti kultuuri keskmes ja maailmakirjanduse lävel”. Luuletaja 160. sünniaastapäevale pühendatud konverentsil esinesid Jüri Talvet („Juhan Liivi luule tõlkimisest”), Rahel Ariel Kaur („Maailm on õrnalt koos”), Ene-Reet Soovik („Kodumaa loodus ja väljamaa võrdlus: Juhan Liivi luule ökokriitilisest vaatevinklist”), Mart Velsker („Juhan Liivi luule tumedus ja heledus”), Joonas Hellerma („Ja anna meile andeks meie varjud”), Liina Lukas („Juhan Liiv Goethe ja Heine mõjuväljas”) ja Tanar Kirs („Juhan Liivi luule vastus õhtumaa mõtlemise väljakutsele”).

Just meie maise elu poolel rajal
end äkki leidsin keset sünget metsa.
Dante Alighieri „Põrgu”

Foto: Elmar Köster, Rahvusarhiiv

Tohutu töövõimega andekal tõlkijal, luuletajal ja kriitikul Harald Rajametsal (13. V 1924 – 12. XI 2007) on mitu saavutust, mida võiks nimetada tema elutööks. Kahtlemata on üks neist „Jumaliku komöödia” eestindamine – ehkki ta ei jõudnud sellega päris lõpuni (tõlke lõpetasid Ülar Ploom ja Ilmar Vene), saame emakeeles seda maa­ilmakirjanduse pärli lugeda ennekõike tänu temale. Dante „Põrgu” avaread on ühed kuulsaimad ja küllap tsiteerituimad värsid lääne luulekultuuris. Ent eesti keeles on neisse ridadesse end sisse kirjutanud ka tõlkija ise, ja mitte ainult metafoorselt: tema nimi on seal kirjas täiesti sõnasõnaliselt, värsireas tähenduslikult laetud viimastes, riimsõna positsioonides.

Juba „Põrgu” alguses avaneb Harald Rajametsa kaks poolust. Üks neist on jäik ja standardiseeriv värsimeister, kes jälgib keelenorme ja vahendab eesti keelde keerulisi kinnisvorme. Rajamets ongi eelistanud ranges klassikalises vormis luuleteoste eestindamist, mis on laadilt lüürilised ja romantilised ning milles on kasutatud täpseid riime: „Olen kogenud, et mul on irdriimidega, ebapuhaste riimidega loo tõlkimisel suuremaid raskusi kui puhtariimilise loo tõlkimisel”.¹ Kuivõrd väikeses kultuuris ei ole võimalik igale põlvele maailmaluule klassikat uuesti tõlkida, pidas ta neid ajatuid teoseid vahendades silmas sedagi, et tõlked ajale vastu peaks. Selleks kasutas ta juba juurdunud sõnavara ning vältis „ajastu keeleponnistuste kajastusi” (vastandades enda Shakespeare’i tõlkeid Ants Orase omadele).²

Luulekeelele ja keelele üldse mõtles Rajamets palju ning avaldas 1962. aastal poeetilisele keelevabadusele pühendatud artikli, kus arutas üsna detailselt ja nüansi­rikkalt erinevate luulevabaduste üle: mis laadi väljajätud või lisasilbid, samuti derivatsioonid on luules omal kohal ja mis mõjuvad ebaloomulikult, milliseid „vigastatud” moodustisi tuleks vältida ning millega on lugeja juba harjunud.³ Ent keele­normide jälgimine ei tähenda Rajametsa jaoks sugugi lähtumist sõna­raamatutest. Vastupidi, ka keele­korraldajate tööl hoiab ta teravalt silma peal.⁴ Nagu on täheldanud Märt Väljataga, oli Harald Rajametsal nii-öelda absoluutne keelekõrv.⁵ 1990. aastatel hakkas ta avaldama kriitilisi keelekommentaare ja nii väljendama oma hea sõnaloome põhimõtteid, mida oli seni pigem praktikuna oma tõlgetes järginud. Et Rajamets näeb vastutustundlikul luule­tõlkijal olulist rolli nii maailmakultuuri tutvustajana kui ka eesti keele arendajana,⁶ on ta suurt tähelepanu pööranud keelele ja eriti tema jaoks luule tuumakaimale elemendile – riimile. Seejuures rakendab ta järjepidevalt oma 1962. aasta artiklis välja toodud ideid ja kasutab tõlgetes küllaltki konservatiivset riimi, mis pole üksnes täisriim, vaid sageli üsna kulunud riim. Tõlkeriimides jälgib ta foneetilist täis­riimilisust, samuti väldete kokkulangemist. Teatud vabadused on lubatud: näeme flektiivriimi, erineva rõhumustriga riimipartnereid, mõõdukal hulgal sõnajärje inversiooni (oru metsarikka),⁷ vähesel määral uudset sõnamoodustust (pisu) ning mõnikord haruldasemaidki sõnu (kihkama). Mitmeid võtteid väldib ta rangelt, seal­hulgas neologisme, võõrsõnu, ebatavalisemat sõnamoodustust ja murdekeelsust, kasutades ka liitriime üksnes erandjuhul. Selles mõttes on iseloomulik näiteks Raja­metsa versioon Aleksandr Puškini luuletusest „Ma armastasin teid…”:

Ma armastasin teid; see arm küll raske
on hinges kustuma mul nüüdki veel;
kuid ärge ennast häirida sest laske,
ei taha ma, et kurb teil oleks meel.

Teid armastasin tummalt, kiivas vaevas,
nii lootuseta, uje, õrn ja truu;
teid armastasin siiralt; annaks taevas,
et armastaks teid nõnda keegi muu.⁸

Rajametsa enda sõnul pole riim nii järeleandmatu sundija nagu meetrum, kuivõrd seda saab valida:⁹ kui tundub, et keelt peab mõne riimi toimima panemiseks liialt painutama, on parem välja nuputada mõni teine riim. Kuid selle valiku­võimaluse juurde kuulub ka vabadus riimid üldse ära jätta – parem ilma riimideta kui enda seatud kõrgeid nõudmisi rikkudes. Nii alustab ta küll 1958. aastal Dante „Jumaliku komöödia” tõlget algu­pärandile vastavalt täisriimilisena, ent 1980. aastate lõpus tööd jätkates loobub selles riimidest sootuks.

Rajametsa teine poolus viskab aga vimkasid. Tõlkes on need sageli nii peened, et võivad algul märkamata jääda. Näiteks Shakespeare’i XX sonetis on juttu lüürilise mina sõbrast, kes on nii kaunis, et oli tõenäoliselt algselt loodud naiseks, kuid siis lisati talle „üks asi” (originaalis one thing). Rajametsa tõlkes saab sellest vaimukalt „tillukene lisand”:¹⁰

Sind naiseks küllap esialgu loodi,
ent loodus, sinust võlutud, läks segi
ja minu kahjuks, muutes tegumoodi,
sind tillukese lisandiga tegi.¹¹

Kõige selgemini avaldub aga Raja­metsa huumorimeel tema omaluules. Tema meelis­vormiks saab siingi kindlate reeglitega stroof, ent erinevalt näiteks sonetist ja tertsiinist eesti keeles enne teda üsna vähe kasutust leidnud vorm – inglise päritolu limerik, mis on siinmail nii võõras, et on isegi Jaak Põldmäe põhjalikust üle­vaatest välja jäänud.¹² Rajamets põhjendabki oma limerikukirge ühest küljest sellega, et piinlik on minna Euroopasse, kui meil emakeeles selles vormis luuletusi napib. Aga mitte ainult: „Ja pealegi – olla limerikist on hää! Ei tarvitse teha sala­pärast nägu, et jumalik säde, inspiratsioon või mis, kasvatada lõvilakka ega röövli­habet või teab mida veel. Lihtsalt hood käivad peal.”¹³ Limeriku tunnuseks on kindla ridade arvu (viis), riimiskeemi (üks riim seob kaht esimest ja viimast värssi, teine meetriliselt eristuvat kolmandat ja neljandat) ja värsimõõdu kõrval ka laad: tegu on nalja- ja absurdiluuletusega, kus enamasti riimitakse pärisnime. Nii ühendab limerik ideaalselt Rajametsa kahte palet, väljendades ranges ja keerulises vormis kerget sisu. Just neis luuletustes lõbutseb Raja­mets sõnade ja nende tähendustega, luues uudissõnu, mille ta sageli paigutab nimelt riimipositsioonile. Kui tõlke­luules eelistab ta kulunud riime, siis oma­luules väldib ta neid täielikult ja lubab seal kõike seda, mida tema tõlkeluulest ei leia, seal­hulgas keelevahetust, haruldasi sõnu (lisades vajadusel joone alla sõnaseletusi), murde- ja kõnekeelsust, võõrsõnu ja nimesid, kõikvõimalikke lühendeid, lisasilpe, inversioone, poolitusi, liitriime ja ebatavalisi morfoloogilisi tuletisi. Vaadakem näiteks järgmist limerikku, milles leidub riimi­positsioonidel nii nimesid, uus­moodustisi kui ka keelevahetust:

Menuvaene poeet Juhan Juus
just ujudes Narva jõe suus
      aru sai: Püha peetrum!
      Mõte, riimid ja meetrum
on ju liiast! – Nüüd Juks on Who’s Who’s.¹⁴

Ehkki Rajametsa kui tõlkija maksiimi järgi on poeesia parim väljendusvahend loomulik ja õige keel ning see arusaam peaks viima luule puhastumiseni keelelistest veidrustest,¹⁵ ei järgi ta seda põhi­mõtet omaluules. Ajatus, mida ta oma luule­keeles tõlgete puhul taotleb, ei ole juhu- ja naljaluules enam tähtis: nende eesmärk on olla siin ja nüüd, nagu ta ka oma luulekogu avatsükli pealkirjastab.

Kuigi enamasti on Rajametsa limerikud muhedad, tuues esile keele võimalusi ja absurdseid momente, juhib ta neis tähele­panu ka rumalustele, seda nii ühiskonnas kui ka keelepoliitikas. Näiteks avaldas ta 2005. aastal reaktsioonina toonase haridus- ja teadusministri Mailis Repsi esinemisele Vene riigitelevisioonis, kus too oli kiitnud maride olukorda Venemaal, kaksiklimeriku „Ugri-mugri aps”.¹⁶ Mis aga teeb luuletuse tähele­panuväärseks, on peitriim (Linnar Priimäe terminoloogias)¹⁷ – luuletuses pole kordagi mainitud Repsi, ent riimiahelaks on Epps : teps : veps. Teisal on selles absurdi­luule žanris eriti sobiv tuua nähtavale jabur leid sõnaraamatust:

Kui kunagi satun Jerezi ja
sääl joon – no eks ikka hereesi – ja
      kui vein on mul keres,
      siis öelda veel heres
või heeres on hirmus hereesia.¹⁸

Rajamets naeruvääristab siin Jerezi linna järgi nime saanud kangestatud veinile loodud eestikeelset vastet heres – ­sellise kirja­pildiga langeb rõhk joogil erinevalt selle päritolulinnast esimesele silbile, mistap võib seda näha vigase vormina. Seega ei ole normkeel Rajametsa jaoks midagi, mille on fikseerinud mingi institutsiooni töötajad, vaid see järgib keele sisemist loogikat.

Kuid Rajametsa tõlgetestki võib mõnikord mängu leida: lõbusamat riimluulet leidub eelkõige tema lasteraamatute tõlkevärssides. A. A. Milne’i „Karupoeg Puhhi”, J. R. R. Tolkieni „Kääbiku” ja James Krüssi raamatu „Minu vaarisa ja mina” luule­tõlgete kohta on ta isegi öelnud, et need on „ekstramõnuga” tehtud asjad.¹⁹ Riimipoeetika jääbki neis tema kahe põhimõtte vahele: kohati näeme trafaretset ja kulunud riimi (ma : sa : ka) või isegi identriimi, kohati aga võtab ta seal tavapärasest suuremaid vabadusi, sealhulgas leidub koguni irdriimi näiteid (tahab : pahad, poole : muule). Keerulisemates, nt kolmikriimilistes luuletustes ärkab siiski kõrgstiilne Raja­mets, kes kasutab oma tavapäraseid täisriimilisi ahelaid.

Niisiis on Rajametsas korraga tung luua midagi ajatut ning sekkuda ajalisse; esimese väljundiks on ennekõike maa­ilmaluule klassika tõlked, teise väljundiks omaluule. Nende poolte ühendajaks võib pidada riimi. Klassikastiilis ehk tõlke­luules liiguvad tema riimid kindlatel radadel, mis tal vahel alles endal tuleb rajada, vaba­stiilis ehk omaluules võivad need tahtlikult metsikumatele teekondadele, lausa metsa minna, juhtimaks tähelepanu riimikunsti mitmekesisusele ja mängulisusele. Just viimast on Rajamets ise pidanud tõlkimise põhiomaduseks: „Selles on mingi eriline võlu ja veetlus, et ma olen mängu oma elu keskseks tegevuseks saanud võtta, ja mänguriks jäädagi.”²⁰ Kui Rajametsa Shakespeare’i tõlgete ilmumisel mängis suurt rolli Georg Meri, Dante juurde juhatas teda Aleksander Kurtna ja ukraina luule juurde näitas teed Ain Kaalep, siis järgmistele põlvkondadele on omamoodi suunanäitajaks olnud Harald Rajamets, kes õpetas meile, et luulekunst ei pea isegi olema lõbu ja õpetus, vaid võib olla täiesti puhas lõbu, mida kõrged standardid sugugi ei kahanda, vaid muudavad veelgi hõrgumaks.

 

Enn Nõu. Ülestähendusi ajast ja elust. Mälestuste kroonika 1956–2022. EKSA, 2023. 526 lk.

Raamatus oleva 66 aasta kroonika kohta on tagakaanel kasutatud epiteete täpselt, lühidalt ja rikkalikult – need sõnad iseloomustavad nii selle määratu faktikogu esitamislaadi kui ka peensust. Kuu­päevade kaupa, iga kuu omaette lõiguna, on ­lause-paariga üles märgitud kõik kohtumised, käigud, sündimised-surmad, eri üritused pagulas­kogukonnas, väiksemad ja suuremad perekonnasündmused, töised ülesanded, poliitiline programm, erialane edenemine arstina ja nii enda kui ka abikaasa Helga eneseteostus kirjanikuna, ainelised saavutused, majaehitus Uppsalas, paadisõidud ja -remondid, ettevõtmised lastega, hiljem nende reisid ja kolimised, raamatu lõpuosas tihenev osavõtt Eesti kultuuri­sündmustest, paika loksuv elu kahes riigis jne.

Lakoonilisusest hoolimata avaneb teotahtest tulvil ja seda tarmukust hämmastava sihikindlusega ellu viiva perekonna võimas lugu ning samal ajal Rootsi pagulaskultuuri põhiaja ja tohutu suhtlus­võrgustiku tihe lugu. Seda on huvitav jälgida just sellises neutraalses kroonika­vormis, nagu raamatus kasutatud: Enn Nõu laseb kõneleda faktidel endil, valdavalt ilma eriliste hinnangute ja emotsionaalse suhtumiseta. Erand on episood esimesest Eesti külastusest „23 aastat pärast põgenemist” (lk 130–135), milles on segunenud põnevuse, härduse, vapustuse ja hirmu kogemus. Napi­sõnalisusest hälbib ka see, et Nõu ühiskondliku edenemise algupoole avalikke sõnavõtte on tsiteeritud täies mahus – erasfääris on hoitud siiski ühtmoodi delikaatset ja lühidat joont. Nõnda saab harva mõni inimene, tegevus või kohtumine põgusa iseloomustuse osaliseks (näiteks 1977. aastal Helga ja õpilaste jalgpallimängu kohta: „Võib-olla tema vanuses mitte kõige sobilikum tegevus”, lk 214), ja selgi juhul võib tegu olla nagunii üldteada asjaoluga (nagu Karl Ristikivi kirjeldus „heatahtliku kirjaniku ja vaikselt naeratava” kolleegina, lk 215). Veelgi neutraalsem laad sõpradest ja külalistest pildi andmiseks on külalisteraamatu sisse­kandeid tsiteerida, mis sageneb raamatu teises pooles, kui on Uppsalas Askvägenile püstitatud majja sisse elatud (Nõude kodus on ulualust saanud hämmastav inimhulk), samuti kumab neist sissekandeist täheldusi Nõude endi kohta. Raamatu read on nimedest tulvil, seejuures vestluste sisu ei reeda tõtlikult registreeritud info kuidagi – sedaviisi on huvitav lugedes kaasa ja edasi mõelda, ka selles, kuidas üldse ja miks üht- või teistmoodi seltskond kokku sattunud.

Kroonika lõpeb lausega: „Võiks veel kirjutada, aga midagi peab jääma paberile panemata…” (Lk 527) Paberile on jäänud panemata küllap palju, nagu võib mõnest fraasist järeldada, kuid mitmesuguste tumemeelsuspäevikute ja halavate korres­pondentside taustal on meeldiv lugeda üleni elutervet ja tarmukat eluesitust, mis on keskendunud pikas perspektiivis päriselt olulisele.

Foto: Zane Bitere, LETA/Scanpix

26. mail tähistab juubelit Läti ­Ülikooli liivi instituudi juhataja, luuletaja ning liivi keele ja kultuuri edendaja Valts Ernštreits. Rääkisime sel puhul liivi keelest, selle uurimisest ja rollist ning liivi kogukonnast tänapäeval ja tulevikus. 

Oled sündinud Riias, kuid siiski kasvanud liivi kogukonna sees ja käinud lapsena suviti Liivi rannas Kuramaal, kust tänapäeva liivi perekonnad pärinevad.

Olen sündinud Liivi rannast kaugemal nagu kõik uuema põlvkonna liivlased, aga meie pere seos Liivi rannaga on olnud küllaltki tihe. Pärast Nõukogude piiritsooni loomist hajus Kuramaa liivi kogukond laiali üle Läti ja mujale. Mõni üksik, näiteks Poulīn Kļaviņa, käis Liivi rannas suviti. Oli ka selliseid nagu Viktor Berthold ja Alfon Berthold, kes elasid Liivi rannas alaliselt. Aga vahel harva juhtus ka nii, et mõni liivi kogukonna liige kolis tagasi Liivi randa, nagu minu vanaisa vanemad õed Emma Ērenštreite ja Elvīra Zēberga – üks juba 1970-ndatel ja teine hiljem, 1980-ndatel –, ja jäid sinna elama. Meie jaoks oli see hea, et meil oli maakoht just suletud tsoonis Liivi rannas. 

Sel ajal oli Liivi rand hoopis teist­sugune: mererand oli päriselt tühi, isegi suvel ei olnud seal mitte ühtegi inimest. Täna­päeval võib randa minnes näha mõnda üksikut inimest, sest seal käib suvitajaid. Lapsepõlves veetsin õige mitu suve Pizā külas, lisaks suvitamisele tegin igasuguseid põllu- ja aiatöid, sealhulgas niitsin vikatiga, mida ma seetõttu oskan päris hästi. Minu seos Liivi rannaga pärineb suhteliselt varajasest lapsepõlvest: esimest korda sattusin sinna kuue- või seitsme­aastaselt ja pärast seda käisin seal üpris regulaarselt. Sealt algas minu huvi liivi asjade vastu. Peale selle, et vanatädid õpetasid mulle mõne fraasi liivi keeles, olid nad kohalikud aktivistid ja töötasid Pizā küla väikeses raamatu­kogus. Osa selle kogust on praeguseks jõudnud Läti Ülikooli liivi instituuti, kuna ühel ekspeditsioonil leidsime mahajäetuna sealt pärit raamatuid. Vanatädid viisid raamatuid laiali taludesse ja mina käisin mõnikord kaasas.

Sealsamas Pizā külas üritasid piiri­valvurid korra mind kinni püüda, kui olin seitsmeaastane. Kuigi mereranda ei tohtinud tegelikult minna, käidi seal ikkagi. Kõik teadsid, et kui piirivalvurid tulevad, siis tuleb üle luidete metsa põgeneda. Ükskord, kui ma hakkasin külateed pidi mere poole astuma, ilmus piirivalvureid täis veoauto. Minu automaatne reaktsioon oli plehku panna ja nemad hakkasid mind taga ajama. Jooksin kõrtsihoonesse, kus oli raamatukogu, vanatädi istus seal. Piiri­valvurid tulid ka sinna ja raporteerisid, et siin on üks tundmatu isik, keda me üritasime tabada. Vanatädi ütles vastu: mis piirivalvurid te olete, kui te isegi seitsmeaastast last kätte ei saa. Sellega jutuajamine lõppes. 

Kellelt sa liivi keelt rääkima õppisid? 

Mina olen pärit lääneliivi alalt, mis oli palju kannatanud juba enne Teist maa­ilmasõda. Selle ala majad põletati maha Esimese maailmasõja ajal. Meie pere ja paljud teised olid toona evakuatsioonis, põgenesid enne sakslaste rünnakut ja elasid päris kaua Siberis. Tagasi tulid minu vanavanavanemad 1920. aastatel. Lääneliivi alal oli hea keeleoskus juba piiri peal üks põlv varem kui idaliivis, kus liivi keel oli igapäevane keel minuvanuste vana­vanematel. Meil olid head liivi keele rääkijad vanavanavanemad. Samas oli minu vanavanematel liivi keele oskus mingil määral säilinud: mäletan oma lapsepõlvest mõnda loitsulaadset fraasi, rahvalaulu­katkendeid ja muud sellist. Aga päris arusaam liivlusest tekkis hiljem Pizās, kui nägin ühe oma surnud vanatädi kirja pandud liivikeelseid sõnu ja fraase. Minu kokku­puude liivi keelega algas sellest hetkest, kui need üleskirjutused leidsin.

Meie pere kuulub põlisesse liivi suguvõsasse, liivlus on peres kogu aeg olnud. Meie esivanemate hulgas oli esimene liivi luuletaja Jāņ Prints vanem, minu vanavanavanaisa oli liivi haritlane Jāņ Prints noorem. Minu vanatädi Emma Ērenštreite eestvedamisel asutati 1970-ndatel liivi laulukoorid. Üksnes liivlastele iseloomulikke perekonnanimesid on viis: Demberg, Lepst, Geige ja Jeije (need kaks pärinevad sõnast jei ’jää’) ning Er(e)nštreit. Kui sellist perekonnanime näha, siis on selge, et tegemist on liivlasega. 

Minu jaoks on liivi keel alati olnud kõnekeel. Kuigi olen pärit lääneliivi alalt, on minu keel hoopis idaliivi Vaidi küla keel, see on see keel, mida olen suviti kõikide teiste keelejuhtidega rääkinud. Meie liivikeelne suhtlusringkond koosnes selle küla liivlastest, kelle keeleoskus säilis kõige kauem: Poulīn Kļaviņa, Viktor Berthold, Alfon Berthold, Grizelda Kristiņ. Lisaks nendele kuulusid liivikeelsesse suhtlusringkonda Erna Vanaga Vents­pilsist, Irma Didrihsone Kūolka külast, Oskar Stalte ja muidugi Elfrīda Žagare Sīkrõgi külast. Tema tütre ja tütretütre Maija ja Gitaga suhtleme liivi keeles, sest nende mõlema perekeeleks see on. Tundub, et Liivi rand on pisike koht, aga küladevahelisi erinevusi keeles on ikkagi üksjagu. Gitaga rääkides, kellel on Sīkrõgi keel, on sellest aru saada. 

Kuni 2000. aastateni toimus liivi keele edasiandmine suulisel teel, see oli kirjalike väljunditega kõnekeele traditsioon. Praegu on liivi keelt võimalik õppida juba kirjakeele kaudu ja muude allikate toel. Minul selles mõttes vedas, sest mul on olnud päris palju Liivi rannas sündinud ja üles kasvanud keelejuhte. 

Tahtsid saada arhitektiks, aga tulid ikkagi õppima Tartu Ülikooli. 

Huvi kunsti vastu on mul endiselt. Minu jaoks on arhitektuur kõige praktilisem kunsti väljund: igal inimesel on tarvis kuskil elada, nii et sa ei saa väga abstraktset arhitektuuri tekitada, see peab olema allutatud inimese vajadustele. Lihtsalt sattus kuidagi nii, et minu kooli lõpetamise aeg langes kokku Läti ja Eesti ärkamis­ajaga, mis oli ka liivlaste ärkamisaeg, ja minu huvid hakkasid muutuma. Liivi värk oli suhteliselt aktiivselt kogu aeg seal kõrval olnud. Mu ema ja isa on laulnud liivi koorides ja üks mu tädi oli taastatud Liivi Liidu (lv Līvõd Īt) esimene juht. Aastal 1988 osalesin ka ise Liivi Liidu taastamisel. 

Kuigi õppisin juurde joonistamist ja maalimist, oli juba kooli viimasel aastal selge, et ma ei lähe arhitektuuri õppima, vaid olen hoopis minemas Tartusse õppima süvendatult keeleteadust või süvendama oma keelelisi teadmisi. Pööre oli üsna sujuv: alguses oli see rohkem hobi ja pärast kasvas hobi üle pea. Huvitav tähtsündmus sellel teel oli Interrinde rünnak Läti ülemnõukogu vastu 15. mail 1990. See oli selline hetk, kui OMON oli viimast korda Läti ülemnõukogu poolel, pärast läksid vastaspoolele üle. Interrinde rünnaku eest kogunesid inimesed parlamendihoonet kaitsma. Kuuldus levis, inimesed läksid sinna Läti lippudega ja mina oma tädiga, kes oli Liivi Liidu juht, läksime sinna liivi lipuga. Nägin hiljuti CNN-i kaadreid sellest, kus mina kandsin liivi lippu. Aga kuna OMON ajas selle meeleavalduse laiali, siis mina sain sellel üritusel OMON-i käest vastu pead. 

Tartu Ülikooli astudes tuli mul valida kahe eriala vahel: eesti filoloogia ja eesti keel võõrkeelena. Seletasin Tartu inimestele, et mind – palun väga vabandust – ei huvita eesti keel, tulen Tartusse liivlusega tegelema. Seepärast oli parem õppida eesti filoloogiat, kuna sellel erialal õpetati liivi keelt ja fennougristika hõlmab liivi keele uurimist. Minu õpingud olid üsna kaootilised, sest ma ei tulnud Tartusse selleks, et saada teadlaseks, vaid selleks, et tegeleda liiv­lastega. Tagantjäreletarkusega vaadates oleks võinud üht-teist rohkem õppida ja üht-teist muudmoodi teha. Liivluse arenemise mõttes oli minu jaoks väga kasulik Tartus õppida.  

Oled ülikooliõpingute ajast saati olnud tegev leksikograafina. Ka sinu magistri­töö osa oli liivi-läti ja läti-liivi sõna­raamat.

Minu põhiline huvi Tartusse tulles, mis püsis doktoriväitekirjani välja, oli liivi kirja­keel ja selle areng, sealhulgas sõnaloome ning muud praktiliste väljunditega protsessid. See sõnaraamat sai tehtud puhtpraktilistel kaalutlustel. Leksikograafia juurde viis mind eelkõige see, et puudus praktiline allikas liivi keele õppimiseks ja selle kasutamise toeks. Oli vaja allikat, mis teise keelena kasutaks läti keelt, kuna liivi kogukond on peamiselt lätikeelne. Selle ajani oli ainus suurem kirjalik sõnavara allikas Lauri Kettuneni sõnaraamat, aga selle kasutamisel on kaks takistust: liivikeelsed märksõnad on foneetilises transkriptsioonis ja vasted saksa keeles. Kummastki normaalsed inimesed aru ei saa. 

Varem olime teinud Liivi Kultuuri­keskuses (lv Līvõ Kultūr Sidām) aastatel 1994–1995 liivikeelset ajakirja Õvā (Iva).Asi algas aastal 1995, kui ma ostsin esimese sülearvuti ja hakkasin andmebaasiprogrammiga FileMaker koostama sõnaraamatut, mis siis valmis digisõnastikuna. See on ainus kord, kui ma otseselt programmeerimisega olen tegelenud: häkkisin seda programmi, et saada liivikeelset tähestikulist järjestust. Tegin ise ka esimesi liivikeelseid fonte Apple’i Maci arvutite jaoks, et saaks üldse kirjutada. 

2010. aastal kaitsesin doktoriväitekirja liivi kirjakeelest ja selle arengust ning kunagi siis, kui Tiit-Rein Viitso koostatav liivi-eesti-läti sõnaraamat hakkas valmis saama, palus Karl Pajusalu mind appi. Selle lõpuosa tegime koos Tiit-Reinuga valmis, kasutades varasemaid leksikograafilisi teadmisi. See oli küll rohkem analoog­lähenemisega sõnaraamat, mida koostasime Wordi failides. Pärastpoole tegime sellest andmebaasi, mis praegu on aluseks kõikidele nendele keeleressurssidele, mida liivi instituut arendab. 

Aga siis tuli aastal 2012 täiesti ootamatult ettepanek analüüsida, milliseid võimalusi oleks teha valmis eesti-läti sõnaraamat. See oli ligikaudu kakskümmend aastat kestnud projekt, millel ei olnud head lahendust: oli selge, et sõnaraamatut on vaja, aga ei olnud selge, kuidas seda teha. Ja siis õnnestus kokku saada hea tiim ja teha päris suur, ligi 1100-leheküljeline sõna­raamat koos näidetega, sealhulgas grammatiliste näidetega. Selle üle olen siiamaani väga uhke, sest teos sai nullist valmis kahe ja poole aastaga. 

Mul on väga kahju, et see on sõna­varaallikana alahinnatud. Tehes valiku, millist sõnavara hõlmata 53 000 märksõna hulka, kasutasime tänapäevast lahendust: kõigepealt kasutasime Eesti Keele Instituudis kokku pandud 5000 märksõnaga eesti keele põhisõnavara, teiseks sagedussõnastikku 10 000 märksõnaga ja kolmandaks tasakaalus korpust, kus olid sagedused 5000 sõna kaupa, millest kasutasime kõige populaarsemat 40 000 sõna. Sõnaraamatut hakkasime koostama sõnade sageduse järgi ja mitte tähestikulises järjekorras A-tähest alates, kuna siis oleks olnud väga suur risk, et ilmub sõnaraamatu esimene köide (A–K) ja ülejäänu jääbki ilmumata. Tegime kõigepealt valmis 5000 sagedama sõna artiklit ja seejärel 10 000 sagedamat sõna, arvestades, et kui järsku tuleb öelda „Stopp!”, siis oleks meil sõnavara kõige olulisem osa kaetud. 

Võrdlesime oma märksõnastikku ka õigekeelsussõnaraamatuga, et püüda kinni vajalikud sõnad, mida mingil põhjusel ei olnud sagedusloendis. Üks selline sõna oli biifsteek. See ei kuulu põhisõnavarasse, aga seda kasutavad kõik ja see on kindlasti olulisem kui näiteks polühüdramnioos. Ma arvan, et eesti-läti sõnaraamatus on siiani parim eesti sõnade valik, kui välja arvata uued sõnad, mis on vahepeal eesti keelde juurde tehtud. See on eesti keele sõnavara tuumik, mida saaks koos sagedus­markeritega kasutada mis tahes kakskeelse sõnastiku tegemiseks. Kasutame seda praegu liivi keeleressursside arendamiseks, et näha, kas meil on olemas vajalikud sõnad – seda teeme koostöös Sven-Erik Soosaarega Eesti Keele Instituudist. 

Millised on sinu põhilised järeldused liivi kirjakeele arengu kohta? Mis suunas see praegu areneb? 

Ka kõrvaltvaataja pilgule on liivi kirja­keel huvitav ja dünaamiline uurimis­objekt. Liivi kirjakeele ligikaudu 170-aastase ajaloo jooksul on rakendatud palju erinevaid põhimõtteid ja erinevalt poolt vaadatuna. Oma rolli on mänginud eesti pilk ja läti pilk, liivlaste endi arvamus, kogukonna olukord ja muutumine. See kõik kajastub kirjakeele arengus. Samas on liivi kirjakeel andmete hulgalt piiratud. Me ei saa analüüsida kõikide eestikeelsete raamatute kirjaviisi, kuna neid on nii palju, et neid ei saa kunagi ammendavalt katta. Liivi kirjakeele puhul saame seda teha: kõik väljaanded on käepärast ja uuemal ajal trükitud liivi keelt saab uurida tervikuna. Kui seda dünaamikat jälgida, siis on näha, et põhimõtted on väljaandest väljaandesse muutunud, kuid samas on areng olnud järje­pidev. 

Liivi kirjakeele ajalugu jaguneb kolmeks perioodiks. XIX sajandi vanem kirja­keel – sealhulgas Matteuse evangeeliumi tõlked ja sõnade kirjapanekud – on eelperiood, mis ei ole otseselt seotud uuema aja kirjakeelega. Olulisem on tänapäeva kirjakeel, mille juured on veidi kaugemal kui sada aastat tagasi: 1921. aastal ilmus esimene ilmalik liivikeelne raamat, Emakeele Seltsi välja antud liivi keele lugemik, mis oli ühtlasi esimene Emakeele Seltsi väljaanne. Sellel oli keeleteaduslik taust, esimeste trükiste kirjaviis oli osalt foneetiline ja pärast viidi suuremasse vastavusse läti kirjaviisiga. Nõukogude ajal, ligikaudu 1970. aastatel toimus muutus, kuna muutus ühiskonna olukord ise. Enam ei olnud nii palju liivi keele oskajaid, kellel oli kirja­keelt vaja selleks, et midagi kirja panna. Rohkem oli neid, kes keelt ei osanud ja kellel olnuks vaja seda lugeda ja õigesti hääldada. Murdekoht oli umbes aastal 1978, mis on andnud kirja­keele arengule uue suuna. 

Uuemal ajal on olnud kolm perioodi, kui liivi kirjakeele sõnavara on hüppeliselt laienenud. Esiteks aastal 1931, kui hakkas ilmuma kuukiri Līvli. Kuna seal üritati kajastada argielust laiemalt maailma sündmusi, oli vaja palju uusi sõnu, uusi mõisteid, uusi väljendusviise. Liivi keel ei olnud enam ainult kalastus- või kodukeel, vaid oli kasvamas kultuurkeeleks. Teine oli 1960.–1970. aastatel ja kohati juba 1950-ndatest alates. Nõukogude Liidu ajal ei olnud liivikeelset trükisõna, aga käsikirju tehti. Nendes kajastub selle aja Läti nõukogude kultuuri kontekst, mis tekitas taas kiire uute terminite ja väljendusviiside tuleku liivi keelde. Liivi keeles on isegi kirjutatud nõukogude päikese helgest paistest. Kolmas suure arengu aeg on olnud viimase kümne aasta jooksul koos digitehnoloogia arenguga ja sellega, et liivi keel on üleilmastunud, selle kättesaadavus on paranenud ja kasutusvõimalused avardunud. Ka koos ülejäänud ühiskonna arenguga on olnud vaja päris palju uut sõnavara luua. 

Praegu on käimas projekt, millega täiendame liivi-eesti-läti sõnaraamatut ja see on tänu uuele sõnavarale mitu­kümmend protsenti kasvanud: algselt 12 000 märksõnast on praeguseks saanud juba 16 000 märksõna ja kasv jätkub. Nagu eesti keeles, lisandub päris palju uuema aja sõnavara, rahvusvahelist, aga ka argimõisteid. Just praegu on üks huvitav aeg liivi keele arengus, kui toimub järgmine hüpe. 

Kogu Euroopa Liidu bürokraatia terminoloogiat ei ole vaja, aga näiteks Euroopa Komisjoni on tarvis nimetada? 

Tõesti ei ole vaja rääkida kõikidest teemadest. Väikekeelte vajadustest ja loomulikust keelest käib huvitav diskussioon. Meil oli kolleegidega üks projekt, kus üritati tõlkida testrühmas tekste inglise keelest liivi keelde. Tekkis arutelu, kas meil on vaja samu asju kui inglise keeles, kas, kuivõrd ja millised tekstid on liivi keele jaoks olulised. 

Keelekasutus sõltub sellest, millised on kasutussituatsioonid. See on keelearenduse küsimus üldiselt. Kas on näiteks liivi keeles vaja lennujuhtimis­terminoloogiat? Kas see on selline asi, millest hakkaksid kaks liivlast omavahel rääkima? Kas on vaja liivi keelt tolliametnikele? Kas võib ette tulla olukordi, kus seda oleks vaja? Kui kaks liivlast kokku saavad, siis nad pigem ei räägi omavahel maailmapoliitikast. Nad võivad seda mainida, kuivõrd see maailm on meie ümber, aga nende jutuajamise keskmes see pole. Ent sellised sõnad nagu pitsa ja Zoom on meie argipäev. Kui rääkida keele taaselustamisest, tuleb instituudi jõupingutus koondada sinna, kus selle mõju oleks kõige suurem. Ei ole tarvis teha midagi, mille kohta tundub, et seda on vaja, vaid seda, mida liivlastel on vaja. 

Mõnikord kiputakse vaatama teisi oma prisma kaudu. Saame sageli igasuguseid ideid eestlastelt, lätlastelt või soomlastelt, kes teavad, kuidas asjad peavad olema. Klassikaline näide: küsitakse, miks te ei tee lasteaeda. See ei ole teostatav, kuigi eestlaste jaoks on igapäevane, et lapsed käivad eestikeelsetes lasteaedades ja saavad poes käies eesti keelt rääkida. Aga liivi kogukond seda ei võimalda, isegi Riia linnas ei ole võimalik midagi sellist korraldada. Igasse lasteaiarühma oleks vaja vähemalt kuus last ja üks-kaks lasteaiaõpetajat, kes suudaks liivi keeles rääkida. Igal lapsel on kaks vanemat ja mõni vanavanem. Kahe lasteaiarühma loomiseks oleks tarvis, et ligi viiskümmend inimest elaks ligikaudu kümne kilomeetri raadiuses ja lapsed oleksid umbes samavanused. Ametlike andmete järgi on liivi kogukonnas kokku 250 inimest, mitteametlikult 1000–2000 inimest. Liivi­keelne lasteaed eeldaks sama hästi kui getot: tuleks üle Läti või Riia eri paikades elavad inimesed koguda samasse kohta. 

Ilmselt tänavu sügisel alustame liivi keele õpetamist koolilastele, aga seda ei saa teha koolisüsteemi kaudu: ei ole ühtegi kooli, kus oleks rohkem kui üks-kaks samas vanuses sama keeleoskus­tasemega last. Meie vaatenurgast on keskne anda hääl kogukonnale endale. Peame aru saama, kuidas kogukond hingab ja toimib ning mis on selle vajadused.

Millised on praegu liivi keele funktsioo­nid peale kõige nähtavama: liivi keeles laul­dakse koorilaule?

Esiteks on liivi keelel keskne sümboolne väärtus liivi kogukonnale, millel on tugev identiteet. Liivi keelel on viimase saja aasta jooksul olnud suur tähtsus isegi inimestele, kes ei oska liivi keelt või ei viitsi seda ära õppida. Kõik ütlevad, et see on oluline. 

Kui rääkida tänapäeva keelekasutusest, siis huvi olla keelekeskkonnas ja keelt kasutada on tõusuteel. Viimase paarikümne ja eriti kümne aasta saavutus on see, et liivi kogukonna ja keele pikka aega kestnud allakäik on peatunud. Tasapisi ilmuvad uued mehhanismid: keeleõpe koolilastele algas sellest, et tekkis aina rohkem selle vastu huvi tundvaid lapsi. See ei olnud ülalt alla, vaid alt üles protsess. Hiljuti võtsime instituudi, noorte ja keelehuviliste koostöös kasutusele uue Facebooki lehe nimega „Līvõkīelkõks” („Liivi keeles”), kus kasutatakse ainult liivi keelt. Me seda eriti ei reklaami: see ongi mõeldud ohutuks kohaks neile, kes tahavad liivi keelt kasutada või lugeda, et liivi keel oleks väike osa nende igapäevast. 

Nii imelik kui see ka ei ole, aitab teaduslik uurimine liivi keelt arendada ja alal hoida, sest uurimistöö ja tekstidega töötamine on üks neid alasid, kus on võimalik olla pidevalt keelekeskkonnas. Liivi instituudis on tööl mõned liivi keele rääkijad ja noored, kes tegelevad tekstide ümberkirjutamise ja muu sellisega. Liivi vaimne pärand on päris suur, aga see on keele taga lukus: sellele lihtsalt ei pääse keeleoskuseta ligi. Siin on keeleoskust praktiliselt tarvis. Üritame seda ära kasutada, et anda tööd liivlastele, kes oma keele­oskusega aitaksid tekstidele ligi pääseda ja nii annaksid ühiskonnale oma panuse. 

Miks on liivi keele ja kultuuri uurimine oluline? 

Viimase 5–10 aasta jooksul on liivi teemade uurimine saanud rohkem tähele­panu. Ühelt poolt oleme investeerinud sellesse, et äratada huvi liivi teemade vastu, näidata nende eripära ja olulisust väljaspool liivi kogukonda. Liivlaste ja liivi teemade uurimine võib pakkuda palju laiemat konteksti näiteks keeleteaduses või muinasaja ajaloos, kus arhailised liivi elemendid või omapärad pakuvad vastuseid suurematele küsimustele: mis on toimunud läänemeresoome keelte ajaloos, kuidas tekkis läti keel või milline on olnud siinmail rahvaste liikumine. 

Liivi materjali on palju, aga samas piiratud hulgal, mistõttu on see hea uurimisobjekt. Materjali on optimaalselt: piisavalt, et saaks uurida, aga mitte nii palju, et see muutuks hõlmamatuks. Veel on oluline, et ühiskondlikud protsessid, mis liivlaste puhul toimivad, näitavad ühiskonda miniatuuris. Fraktalite analüüsimisel saab millegi väiksema põhjal teha üldistusi suuremate nähtuste kohta, liivlaste säilimise lugu ja tänapäev võib olla samuti midagi sellist. 

Tajun, et liivi kogukonna struktuur on suurel määral tuleviku kogukondade struktuur, aga liivlased on sinna jõudnud varem kui teised. Liivi kogemuse põhjal võime mõnes asjas pakkuda, mida teha või mitte teha, kuidas saab või ei saa hääbumis­protsessi peatada. Siin on palju huvitavaid asju, mida uurida ja millele vastuseid otsida. Selles suhtes on liivi teema väga suur ja lai. Ma arvan, et millegi väikese, spetsiifilise uurimine võib algul ära ehmatada. Aga oleme üritanud näidata, et need väikesed asjad on palju suuremad ja laiema kontekstiga. 

Maailma tuhandete keelte hulgas peaks kindlasti olema sadu, mille kõnelejate demograafia sarnaneb liivi kogukonna omaga. 

Liigume sinnapoole, et liivi kogemust ja liivi lahendusi teistele näidata. Need põhimõtted, mis justkui toimivad suuremate keelte ja rahvaste puhul, liivi ja seda tüüpi eriti väikeste ohustatud keelte ja ­kultuuride juures ei toimi. Sellel mikrotasemel on hoopis teised reeglid. Teatud mõttes on see nagu Eukleidese ja Lobatševski geomeetria suhe – mastaap muudab lähenemist. Nendest reeglitest aru­saamine on huvitav nii liivi kogukonna kui ka teiste jaoks. 

Mõistagi ei ole olemas universaalseid retsepte, aga on põhimõtteid, mida saab kasutada kas või tehisintellektiga seoses. Näiteks kuidas saame rakendada tehis­intellektil põhinevat tehnoloogiat selliste keelte juures, kus on vähe andmeid, kuna tehisintellekt põhineb suurel andme­mahul. Samas tuleks tehnoloogiat nii kasutada, et ta keelt ja kultuuri ära ei tapaks. Kui keele kõnelejaskond on väike, siis on lihtne kogu universum üle ujutada madalakvaliteedilise keelega. See on kõige selgem otsene oht. Tuleviku­tehnoloogia küsimused on huvitavad just sellepärast, et tuleb mõelda, kuidas tagada väikeste keelte ja kultuuride konkurentsi­võime olukorras, kus keeletehnoloogia arengu kiirus sõltub kogukonna suurusest. Kuidas suurematele järele jõuda, on tuleviku keelelise ja kultuurilise mitmekesisuse tagamise võtmeküsimus. 

Kui palju on olemas liivi keelde tõlkijaid ja kui palju neid võiks tarvis olla? 

Neid, kes on tekste tõlkinud, on kindlasti viis-kuus. Aga tõlkimisvõime ei ole nii oluline kui keele kasutamise ja tekstide loomise võime. Tõlgitud tekstiga on alati see probleem, et see on lähte­tekstist mõjutatud. Seda eriti liivi keeles, sest näiteks läti ja eesti keeles on võimalik tõlkimisel enamasti lähtuda väljakujunenud keelekasutusest, aga liivi keeles alati ei ole. Samadel põhjustel on väga ohtlik automaattõlge: see on suuteline genereerima esmapilgul korralikke tekste, aga lähemal vaatlusel ilmneb, et neid mõjutavad kaugemad taustad. Pigem on vaja tekstiloomet liivi keeles, ükskõik kas need on tarbetekstid või luule ja proosa. Seal tuleb kõige paremini välja loomulik keele­kasutus. Oleme pannud tähele, et kui tänapäeva liivi keele rääkijalt paluda tõlget, siis tal võtab see palju rohkem aega kui samast asjast lihtsalt rääkida. Rääkides kasutatakse selliseid sõnu, mida tõlkes ei kasutakski. Praegu on põhiline julgustada ja luua keelelise väljenduse võimalusi. Keele passiivne õppimine on ainult keele edasiandmise protsessi üks osa. Kõige olulisem on, et peab olema vastus, kus me keelt kasutame, miks meil seda vaja on, mis me sellega peale hakkame. Vastus algab sellest, et on võimalused keelt rääkida ja lugeda ning neid üritamegi praegu luua. 

13. juunil toimus Tallinnas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses aiaseminar ohustatusest, väljasuremisest ja hakkama­saamisest. Esinesid Sara Bédard-Goulet („The animal subject: Knowledge and species extinction”), Hildegard Reimann („Kas kohtumised metsloomadega muutuvad järjest kummalisemaks? Turvalisest pimedusest, pelgu­paikadest ja kroonilisest pagulusest linnas”), Risto Järv („Draco borealis – kõige kiuste püsiv liik”), Ene-Reet Soovik („Süvaaeg ja väljasuremine eesti luules”), Kadri Tüür („Ellujäämise komöödia”), Ott Heinapuu („Eesti looduslike pühapaikade muutuvatest tähendustest”) ja Timo Maran („Välja­suremine semiosfääris. Ökosemiootiline vaade”). Inimmõtte ökoloogiast vestlesid Meelis Friedenthal ja Elle-Mari Talivee.

13. juunil kuulutati välja hõimurahvaste programmi Ilmapuu auhinna laureaat, kelleks sel aastal on Szilárd Tibor Tóth. Kogu oma teadustöö ning organisatsioonilise tegevuse jooksul on ta pööranud tähelepanu soome-ugri rahvaste keeltele ja kultuuridele ning tutvustanud neid rahvusvaheliselt. Samuti on ta aidanud kaasa hõimu­liikumisele Narvas. 

13.–16. juunil toimus USA-s Yale’i üli­koolis Balti uuringute assotsiatsiooni AABS konverents „Balti tee: ühtsus ja abistamine” („The Baltic Way: Unity and Giving Aid”). Eesti esinejad olid järgmistest asutustest: Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool, Eesti Kunstiakadeemia, Tallinna Tehnikaülikool, Balti Kaitsekolledž, Sisekaitseakadeemia, Eesti Mälu Instituut ja Eesti Kirjandusmuuseum. EKA, TLÜ ja TÜ nüüdiskultuuri uurimise töörühma liikmed Neeme Lopp, Virve Sarapik, Eva-Liisa Linder, Piret Viires, Merily Salura ja Mari Laaniste kõnelesid Eesti kultuurimuutustest aastatel 1988–1996.

14. juunil peeti Tartu Ülikoolis seminar „Lõunaeesti keele unustatud sõnad”. Ettekannetega esinesid Külli Prillop („Lõuna­eesti kirjakeele unustatud sõnad”), Mariko Faster („Hämardunud tähendu­sega sõnad kohanimedes”), Evar Saar („Unustatud lõunaeesti sõnad perekonna­nimedes”), Urmas Kalla („Tundmatud sõnad ja väljendid võrokeelseis muinasjutes”), Petri Kallio („Eteläviron vanhoista lainasanakerrostumista”), Karl Pajusalu, Kristi Ilves, Alli Laande ja Marili Tomingas („Mulgi unustatud sõnad”), Eva Saar („Unustatu ja unustamatu seto noomenituletuses”), Santeri Junttila ja Juha Kuokkala („Etümoloogilisi teadmisi lõunaeesti sõnade kohta EVE võrgusõnaraamatus ja UREVI andmebaasis”).

14.–15. juunil korraldati Tartu 2024 ürituste raames soome-ugri päevad. Eesti Rahva Muuseumis toimus Fenno-Ugria asutuse seminar „Soome-ugri rahvaste saatus: selle mõtestamine kultuuris ja poliitilises reaalsuses”. Esinesid Tõnu ­Seilenthal (TÜ, „Ei saa me läbi Ugrita”) ja Kärt Summatavet (EKA, TÜ, „Hingelkõnd – kunstnikud soome-ugri inspiratsiooni allikal”). Toimus paneeldiskussioon „Soome-ugri väikerahvad Venemaal: tänane olukord ja tuleviku­väljavaated”, millel osalesid Fenno-Ugria nõunik Jaak Prozes, Fenno-Ugria juhatuse liikmed Madis Arukask ja Elena Kirt ning etnoloog Aimar Ventsel.

17.–21. juunini peeti Riias Rahvusvahelise Rahvajutu-uurimise Seltsi (International Society for Folk Narrative Research, ISFNR) 19. kongress „Folk Narratives in the Changing World” („Rahvajutud muutuvas maailmas”). Eesti folkloristidest osalesid Risto Järv, Anastasiya Fiadotava, Guillem Castañar ja Liisi Laineste (ühisettekandega), Eda Kalmre, Mare Kõiva ja Ave Goršič. Digitaalse uurimistöö tulemusi tutvustasid konverentsil Andrus Tins, Olha Petrovych ja Inna Lisniak. Digihumanitaaria uuringute rahvusvaheline töögrupp, kuhu kuulub ka Mari Sarv, esitas järjekordse uurimisraporti „Regional Cultures of Narrative Songs in Computational Comparison”.

26.–28. juunil toimus Tallinnas Eesti Kunsti­akadeemias konverents „Kultuuri­lised heteroloogiad ja demokraatia II. Siirded ja moonded 1980. ja 1990. aastate postsotsialistlikes kultuurides” („Cultural Heterologies and Democracy II. Transitions and Transformations in Post-Socialist Cultures in the 1980s and 1990s”). Konverentsi korraldas nüüdiskultuuri uurimise töörühm (EKA, TLÜ, TÜ). Ettekannetes võrreldi siirdeaja (1986–2004) kultuurimuutuste kogemusi, peamiselt Balti, aga kohati ka teistes Ida-Euroopa riikides (Ukraina, Bulgaaria, Ungari). Üks kutsutud esinejaist oli Marju Lauristin („Analyzing culture in trans­forming society: A morphogenetic view”). Esines 50 valdkonna eksperti, kes analüüsisid siirdeaja sarnasusi ja eripärasid neis riikides. Eesti kirjandusteadlastest osalesid Aare Pilv, Jaak Tomberg, Tiina Ann Kirss, Piret Viires, Neeme Lopp, Elena Pavlova ja Indrek Ojam.

26.–28. juunini toimus Riias konverents „Livonica 3 + Minor Finnic Languages 2 = 5”. Tegemist oli kolmanda liivi konverentsiga (eelmised peeti Tartus 2011. ja Riias 2019. aastal), mis on pühendatud liivi keele, kultuuri ja ajaloo uurimisele ning neile lisaks ka teistele väikestele läänemeresoome keeltele. Konverentsi põhitähelepanu oli kontaktidel. Kutsutud esinejate hulgas oli Rogier Blokland (Uppsala ülikool, „Measuring the influence of Latvian on Livonian”). Eesti keeleteadlastest ja folkloristidest osalesid Karl Pajusalu, Miina Norvik, Helle Metslang, Eva Saar, Tuuli Tuisk, Janek Vaab, Sven-Erik Soosaar, Triin Todesk, Elena Markus, Marili Tomingas, Axel Jagau ja Mari Sarv.

27. juunil peeti Tartus J. V. Veski päeva „Eesti keel ja teised keeled Eesti koolis”. Ettekannetega esinesid Pille Põiklik (HTM, „Keeled Eesti koolis”), Karola Velberg (TLÜ, „Soome keel ei ole enam muu keel, vaid B-keel”), Irene Käosaar (Narva Eesti Gümnaasium, „Eesti keeles õppimise võimalikkusest Narvas”), Olga Selišt­ševa, Tuula Friman (Tallinna Vabaduse kool, „Palju rohkem kui vaid keeleõpe – Vabaduse kooli kogemus”) ja Anu Luure (Tallinna Lilleküla gümnaasium, „Kuidas väärtustada õpilaste keelt ja kultuuri”).

Foto: Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituut

Folkloristid põimivad sageli oma jutustustesse sümboleid ja uurivad, kuidas inimese sisemine teekond loob müüte, palveid, eristab püha ja argist aega. Udmurdi folkloristika ema, tuntud udmurdi folkloristi ja filoloogiadoktori professor Tatjana Vladõkina uurimisvaldkonda kuulusid muudki küsimused alates rahvaluuleliikide määratlemisest kuni vanade liikideni, nagu mõistatused ja muistendid. Udmurdi vabariigi teenelise teadlase, Soome-Ugri Seltsi välismaise auliikmena, Udmurdi vabariigi auhinna „Udmurdi vabariigi hing” laureaadina pärimuskultuuri valdkonnas (2023) ning Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituudi filoloogiliste uuringute osakonna juhtiva teadlasena oli ta folkloristika ja udmurdi kultuuri eestkõneleja ja kujundaja. Ta on paljude artiklite ja raamatute autor, toimetuskolleegiumide liige, sealhulgas Tartus ilmuva uurimuste sarja „Sator” kolleegiumi liige.

Tatjana Vladõkina sündis 8. septembril 1953 Vuž Kenõ (Starõje Kenõ) külas Deri (Zavjalovo) rajoonis Udmurdimaal õpetajate peres. Ta lõpetas 1975 Udmurdi riikliku ülikooli ja oli aastail 1975–1978 Tartu ülikooli doktorant. 1980. aastal kaitses ta Moskvas Gorki-nimelises kirjandusinstituudis kandidaadiväitekirja „Udmurdi rahvamõistatused” („Удмуртские народные загадки”). Selles süstematiseeriti esmakordselt välitöö- ja arhiivimaterjalid, mis hiljem said aluseks sarja „Udmurdi folkloor” („Удмуртский фольклор”) ühe köite koostamisel (alates 1981. aastast on sarjas välja antud 11 raamatut). 1999. aastal kaitses ta doktoriväitekirja „Udmurdi folkloor. Sünkretism ja žanride funktsionaalne spetsiifika” („Удмуртский фольклор: синкретизм и функциональная специфика жанров”).

Juba Tatjana Vladõkina esimene monograafia „Udmurdi folkloor” sai folkloristika klassikaks. Sisuliselt lõi ta udmurdi folkloori „perioodilisussüsteemi”, leides selles koha igale žanrile, määratledes selle funktsiooni ja tähenduse ning kirjeldades selle ajalugu ja poeetikat. Ta näitas folkloori suurt tähtsust looduse ja kosmose seadustega kooskõlas elamisele suunatud udmurtide maailmavaates. Uurides folkloori kui vaimuelu valdkonda, mis tundub tänapäevaelust kauge, jõudis Vladõkina järelduste ja üldistusteni, mis selgitavad sügavaid sotsiaalseid üleelamisi ja ühiskonna probleeme. Analüüsides näiteks suhteliselt stabiilse traditsioonilise ühiskonna moraalikoodeksit, kirjutas ta: „Kui varem oli iga lineaarse ja tsüklilise aja lõik tähistatud eraldi rituaalide ja pidustustega, millest osavõtt määras uskumuste järgi kosmilise maailmakorra, muutes kaose kosmoseks, siis tänapäeval on põlvkondadevaheliste sidemete katkemine ja traditsiooniliste vaadete kadumine – isegi nende kui etnilise kultuuri arenguetapina teadvustamise tasandil – lõhkunud isiksuse kosmose. Inimese kui sellise „žanr” hägustub, mis on ilmselt üks peamisi füüsilise enesehävituse põhjuseid. Selle vormide erinevused – suhtumine keskkonda, alkoholism või enesetapud – ei muuda asja olemust. Traditsioonilise eluviisi ajarütmi rikkumise tulemusena on toimunud loomuliku kalendri erosioon, mis on saanud üheks etnokultuurilise identiteedi kadumise põhjuseks.”¹

Alates 1978. aastast oli Tatjana Vladõkinal keskne roll udmurdi folkloori- ja etnograafiliste materjalide kogumisel, publitseerimisel ja uurimisel. Ta andis olulise panuse udmurdi ja vene folkloori žanride ning kunstiliste omaduste uurimisse, avaldades üle 300 teadusliku töö. Ta juhtis kursusi udmurdi traditsioonilise kultuuri kohta Venemaa, Eesti ja Soome ülikoolides. Ta arendas välja uuenduslikke folklooriprogramme, metoodilisi materjale ja õpikuid.

Vladõkina hiljutiste monograafiate hulgas on „Udmurdi folkloori maailmatekst. Kuju, sümbol, rituaal” („Удмуртский фольклорный миротекст: образ, символ, ритуал”, 2018), milles on kokkuvõte tema uurimisprotsessist. Selles töös süstematiseeritakse udmurdi maailma kujutlusi, analüüsides erinevate žanride tekste ning sõeludes kalendri- ja sugulusrituaale. Selles peitub uurimistöö originaalsus. Ainult teadlane, kes on olnud udmurdi folklooriga väga pikka aega tuttav ja kellel on võime sünteesida oma tähelepanekuid, suudab kirjutada sellise raamatu. Nagu Vladõkina mainib, on tema allikad „erinevad keele, folkloori, usuliste kultuste ja rahvaliku tarbekunsti harude nähtused”.² Tema allikate korpus hõlmab laia kronoloogilist spektrit XIX sajandi algusest kuni XXI sajandi alguseni: avaldatud allikaid, arhiivimaterjale, suulist teavet kolleegidelt ja autori välitöödel kogutut. Selle uurimuse eesmärk on analüüsida udmurtide traditsioonilisi kujutlusi maailma struktuurist, ruumi ja aja mõistmisest kalendri- ja sugulusrütmides ning inimese kohta metafoorselt konstrueeritud looduse ja ühiskonna mudelites kõige selle põhjal, mida pakuvad muu hulgas leksikaalsed poeetilised metafoorid ja sümbolid, keelelised ja kultuurilised mustrid, diskursiivsed klišeed, terminoloogiline sõnavara, käitumuslikud stereotüübid.

Aastal 2023 ilmus kollektiivne monograafia „Meie ei räägi – hing räägib…” („Ми ум вераське – лул-сюлэм вера… Не мы говорим – душа говорит…”), mis on pühendatud Tatjana Vladõkina 70 aasta juubelile. Selles sisalduvad unikaalsed ekspeditsioonimaterjalid, mille oli kogunud Vladõkina ise ja tema juhendatavad 1979–2020 Udmurdi vabariigi, Baškortostani vabariigi, Tatarstani vabariigi ja Kirovi oblasti territooriumil ning mida säilitatakse Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituudis. Raamatus tutvustatakse ka Vladõkina, tema õpilaste ja kolleegide uurimistöö tulemusi udmurdi traditsioonilise kultuuri ja folkloori valdkonnas. See raamat ilmus uues sarjas „Udmurdi traditsiooniline kultuur. Esitaja – tekst – uurimus” („Удмуртская традиционная культура. Исполнитель – текст – исследование”), mille Vladõkina algatas peaaegu oma surma eel. Selle väljaandega jättis ta sümboolselt hüvasti udmurdi rahvaga, kellelt ta on aastaid ammutanud teaduslikku inspiratsiooni, ainet avastusteks ja ainulaadseid materjale. Sellega andis ta neile tagasi rahvuslikku tarkust ja aastasadade jooksul kogunenud teadmisi, mis on pandud rahvakultuuri ja folkloori igavesse vormi.

Tatjana Vladõkina juhendas 11 teadusdoktorit, luues koolkonna, mis on teinud tõsiseid edusamme Uurali-Volga piirkonna rahvaste traditsioonilise kultuuri uurimises. Lisaks on Tatjana Vladõkina Udmurdi vabariigi hümni udmurdikeelse teksti autor. Teadusringkondades peeti temast lugu ja ta oli aurotiteetne teadlane, juhendaja, korraldaja ning pedagoog. Viimastel aastatel töötas ta taas tihedalt koos kolleegidega Eesti Kirjandusmuuseumist, millest annavad tunnistust ühised väljaanded ja teadusüritused. Seda toetasid soojad mälestused Tartu ülikoolis õppimise aastatest ning sõprussuhted kolleegidega.

Toome välja mõne olulise eesti ja udmurdi kolleegide ühistöö saavutuse, milles on olnud määrav Tatjana Vladõkina panus. Aastal 2021 ilmus tema eestvõttel Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna ja Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituudi koostöös „Satori” sarja 22. väljaanne „Udmurt Mythology and Folklore”. Väljaanne, mille toimetajad olid Nikolai Anisimov, Eva Toulouze ja Mare Kõiva ning mille autorid olid udmurdi rahvakultuuri juhtivad uurijad (nende hulgas Tatjana Vladõkina), avardas teadmisi udmurdi folkloorist ja mütoloogiast, kaasates uusi ja huvitavaid uurimisteemasid. See raamat on pühendatud Tatjana Vladõkinale tänu tema paljude aastate uurimistöö tulemustele udmurdi folkloori vallas.

Tatjana Vladõkina osales aktiivselt tänapäeva udmurdi kultuuri uurimisel ja innustas seda, valmistades ette ja andes välja kaheköitelise Eestis ilmunud teose „Tänapäeva udmurdi kultuur” („Современная удмуртская культура”, 2020–2021). See artiklikogumik näitab, kuidas vaatamata globaliseerumisele ja osaliselt sellele toetudes on udmurdid säilitanud omaenda identiteedi ja edasi andnud tulevastele põlvkondadele rikka ja ainulaadse kultuuri.

Aastatel 2022 ja 2023 korraldati Tatjana Vladõkina ja Nikolai Anisimovi algatusel Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituudi koostöös Udmurdi riikliku ülikooli udmurdi filoloogia, fennougristika ja ajakirjanduse instituudi ning Eesti Kirjandusmuuseumiga rahvusvahelised veebiseminarid „Udmurdi traditsiooniline kultuur kaameraläätses” ja „Traditsiooniline kultuur kaameraläätses”, kus arutati traditsiooniliste tseremooniate videosalvestamist XXI sajandi alguses, mis hõlmab nii antropoloogilisi, folkloristlikke ja etnograafilisi jäädvustusi kui ka telesaateid, etnograafilisi jutustusi, sotsiaalmeedia videolõike ja muusikavideosid. Vaatamisel ja arutelul osalesid peale folkloristide, etnograafide ja antropoloogide ka praktikud (režissöörid, operaatorid, teleprogrammide juhid, kultuuriasutuste töötajad) ning teised rahva vaimse pärandi visuaalse dokumenteerimise huvilised, kellest paljudele oli traditsioonilise kultuuriga kohtumine uus kogemus. Vaatajad said osaleda arutelus tänu veebiseminaridele ja võimalusele avaldada oma arvamust pakutud vestlusrakenduses.

Vladõkina andis teadusliku toimetaja ning eesti ja udmurdi kolleegide ühendajana märkimisväärse panuse „Udmurdi folkloori” sarja kuuluva laulukogumiku „Kama-taguste udmurtide laulud” („Песни закамских удмуртов”) ettevalmistamisse, mille Eesti Kirjandusmuuseum kavandab tänavu välja anda. Plaanis oli veel mitmeid teadusprojekte, mis keskendusid rahvakultuuri traditsioonilistele ja tänapäevastele aspektidele ning otsisid ühist ja erilist soome-ugri rahvaste folklooris ja mütoloogias.

Tatjana Vladõkina maeti 7. mail oma koduküla Jakšuri kalmistule Deri rajoonis. Eesti folkloristide hea sõber jätkab müütiliste maailmade ja taevaste maastike uurimisega. Olgu see teekond rikas ja muretu.

 

Foto: Kris Moor / Looming

Sel aastal tähistas juubelit Elle-Mari Talivee – kriitik, Eesti Kirjanduse Teabekeskuse nõunik, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse ning Tallinna Ülikooli teadlane, kes on kirjanduslikus vaates uurinud linde, linna, naismaadeavastajaid, põlevkivi, Tuglast, ühistransporti ja veel väga paljusid muid asju. Sellest kõigest temaga vestlesimegi.

Sul on sünnipäev tegelikult 20. jaanuaril, aga sel ajal olid sa põgenenud Galápagose saartele ja sind ei saanud intervjueerida.¹ Kas see oli erialane reis, arvestades, et sa oled viimasel ajal tegelnud palju looduse ja keskkonnaga, täpsemalt keskkonna ja kultuuri suhetega?

Jah, ei saa öelda, et ma looduskirjandust uuriksin, aga mind huvitab, kuidas ilukirjanduses peegelduvad loodussuhted. Ja kas see muudab meie keskkonnakäitumist – aga ma ei oska seda kuidagi mõõta. Kuigi ma ei plaaninud minna Ecuadori, et seal kõike seda uurida, siis ikka kukub nii välja. Esiteks jäävad näppu kohalikud raamatud. Ja teistpidi hakkad mingeid asju nägema sellisest vaatepunktist, millest enne ei oska – seega reisimine on ikkagi tähtis. Ma lugesin seal Margret Wittmeri omaeluloolist raamatut ühest Galápagose saarest, Floreanast, millele ta on hiljem kirjutanud peatüki juurde, siis kui looduskaitset seal väärtustama hakati. Raamat koosneb niisiis kahest poolest, asuniku ja alles seejärel kohaliku looduse eripärade hindaja mälestustest. Pisike raamat, mis samas peegeldab mõtteviisi muutumist. Mõtlesin, et kui oleksin lugenud seda ilma sealkandis käimata, ei saaks ma paljust aru – umbes nii, nagu ecuadorlane „Tõde ja õigust” lugedes ei suudaks hästi ette kujutada, milline meie maa on. Kuigi lugemist see minu meelest ei sega, pigem jääb päriselt tajumata näiteks ökosüsteemide haprus.

Sa ütled, et päris looduskirjandust sa ei uuri, samas mur(d)epunktide artiklis² tegeled sa ankeedivastustega, kus mainitakse igasuguseid looduskirjanduse teoseid.

Selgus, et need on inimestele tähtsad, ja kui küsida, mis loodusest kirjutatust on silma jäänud, siis need tulevad vastustest välja. Ilukirjandusteosed pigem eksivad sinna hulka. Minul on vastupidi: mina loeksin enne üles Tammsaare „Meie rebase” ja siis läheks sealt Fred Jüssi „Rebase­tunni” juurde.

Provokatiivselt võiks öelda, et keskkond on praegu moeteema – mis tunne on, kui satud seilama teaduse kõrgmoe laineharjal?

Häiriv! Tahaks öelda, et mina tegin seda juba enne. Aga praegu on inimestel keeruline, keskkonnamuret on palju. Olen ornitoloogiaühingu liige ja imetlusega olen vaadanud, kui hästi mõned ornitoloogid oskavad inimestele läheneda. Võiks ju kohe peale sõita, et te tapate kõik linnud ära. Aga nad oskavad seda lahendada mõistlikult, pisitasa. Keskkonna­muret või -ängi ei tohiks kuhjata, ma ei usu, et see paneb inimesi midagi tegema. Pigem võiks muutus tulla inimese seest. Mina vahel vihastan. Olen viimasel ajal palju lindudest rääkinud ja üpris sageli keegi küsib: mis ma selle teadmisega peale hakkan, et mingid liigid on välja surnud? Mind see kuidagi ei mõjuta, minu aias on linde ikka palju. Jõuetu tunne tekib, tahaks osata sellele sõbralikult vastata. Aga mure on ikkagi vajalik.

Kas kirjandusteadus on sinu jaoks siis selgelt poliitiline tegevus?

Mõnikord on ikka, jaa, muidugi. Ma loodan, et kogu aeg ei ole. Oleks halb, kui oleks kogu aeg. Siis kaoks kogu see lust ära, mille kirjandusest saab. Minu jaoks on kirjandus endiselt hea meelelahutus, või isegi rohkem – selline võluv maailm, kuhu saab siit ära minna.

Kas sa tunned ka muret, et järgmiste põlvkondade jaoks ei pruugi kirjandus enam olla üks võimalik võlumaailm, või ei ole sellega nii hullusti?

Ma olen kahevahel. Kui kaua eestlane on raamatuid lugenud – sada viiskümmend aastat? Tuglasest eelmine põlvkond võib-olla hakkas lapsena lugema, niimoodi pööraselt, ajalehtede lisasid, Meelejahutajaid ja nii edasi. Tuglase sünniaasta on 1886. Nii et sada viiskümmend aastat oleme lugenud – jah, see on olnud selline kaar, ja praegu see langeb, sest nii palju on teisi vahendeid. See on paratamatu. Endal mul on samamoodi, pead ju kõiki neid muid asju ka lappama. Aga teistpidi, kui ma mõtlen näiteks oma klassikaaslastele, me ka liialdame sellega, et „kõik vanasti lugesid”. Ma arvan, et praegu on tegelikult palju neid, kes lugemise üles leiavad, kuigi neid võib olla protsentuaalselt vähem.

Selline tunne mul on küll, et inimeste ettekujutusvõime muutub teistsuguseks, kui kõik on väga visuaalne. Aga see ei tähenda, et need ei oleks jutustatud lood. Enne seda sada viitekümmend aastat olid muinasjutud ja videvikujutud. Jutustamisoskus on erinevates kanalites kogu aeg olemas, sellest ei saa kunagi lahti. See on inimese põhiolemus, endale pead ka ennast jutustama.

Sa oled narratiiviusku?

Ma olen narratiiviusku ja mind ajavad segadusse mittenarratiivsed raamatud – või lihtsalt sellised, et ei oskaks neid ümber jutustada. Tavaliselt oskad öelda, kuidas raamat jõuab punktist A punkti B. Tekstid, mis ei jõua kuskile, need mulle väga ei meeldi.

Samas lugesin just Steven Vihalemma Õismäe-raamatut,³ see meeldib mulle, kuigi ma ei suuda jälgida erinevaid liine, mis seal sees on. Ma olen ise Õismäel kasvanud, aga suvine linnakogemus mul peaaegu puudub, sest kui kool kevadel lõppes, siis minu põlvkonna lapsed saadeti linnast ära. Sügisel sai tagasi tulla, 31. augustil, enne ei olnud sooja vett. Aga see raamat on düstoopia, seal on juba kliima muutunud, aaloed kasvavad.

Mulle on üldse jäänud mulje, et sa eelistad viimasel ajal nüüdiskirjandusest kurioosumeid, Valner Valmega tehtud proosaülevaates⁴ jõudsite te muidugi rääkida ka standardsetest etableerunud kirjanikest, aga avalöögiks oli Hannes Parmo „Beeta”, varem oled esile tõstnud Tõnis Tootseni „Ahvide pasteeti”.

„Ahvide pasteeti” ma võib-olla lugesin natukene liiga ökovõtmes, leidsin sealt asju, mida seal ei ole – nii nagu olen vaielnud pikalt selle üle, kas Kivirähki „Lend kuule” on ökoromaan või mitte. Aga miks sa arvad, et „Beeta” on kurioosum? Lihtsalt kuna see ei ole kangelaslugu eestlasest? See on eriti debüüdi kohta hästi kirjutatud. Tuleb meelde, kuidas Ristikivi „Tuli ja raud” võitis 1938. aastal Looduse romaanivõistluse, käsikirju lugedes arvati, et tegemist on mõne kogenud autoriga, ja pärast Tammsaare pöördus tema kui oma mantlipärija poole. „Beeta” on selles mõttes hästi tänapäevane lugu, et nüüd kogu aeg ehitatakse patriotismi üles, aga ma arvan, et kui sõda puhkeks, siis tegelikult tuleks hirmsa hoobina välja, et naabrimees tahab mind röövida või mingi osa inimestest hakkab sõjaga hoopis raha teenima või läheb vastase poole üle. See raamat on hoiatus, mis juhtub, kui päriselt sõda lahti läheb – milleks me peame ka valmis olema. Et see on pandud 1941. aastasse, see on lihtsalt hästi sobinud.

Muidugi töötan ka Eesti Kirjanduse Teabekeskuses ja peangi lugema ilmuvaid raamatuid. Seetõttu olen nendega päris hästi kursis. Ma ei oska arvu öelda, aga püüan lugeda läbi kõik, mis kuidagigi tähelepanu saab. Loen seetõttu ka raamatuid, mida tavalugejana ei loeks. Uurijana mind tegelikult huvitab vanem aeg, sageli kirjutan Tuglasest või kellestki tema kaasaegsest.

Sul tundubki olevat kohutavalt hea kirjanduslooline üldpädevus. Oled kirjutanud XIX sajandist, XX sajandi algusest, nõukogude kirjandusest, nüüdiskirjan­dusest. Tavaliselt omandab inimene kõik need teadmised siis, kui ta on sunnitud lugema kursust „Eesti kirjanduse ajalugu”, aga sina ei ole ju olnud õppejõud?

Ma natuke õpetan küll eesti kirjandust Tallinna Ülikoolis. Aga ülevaatekursusi ma tõesti pole teinud ja võin ausalt öelda, et mul on teadmistes kohutavad augud. Näiteks Enn Vetemaa – olen ainult „Näkiliste välimäärajaga” väga hästi kursis. See oli mu isa laua peal, isa oli muusik, aga väga suure kirjandushuviga. Kui ta avastas, et mina ei pea üldse viisi, aga mind jälle kirjandus huvitab, siis ta soovitas mulle hästi vara igasugu raamatuid. See oli üks neist, teda lõbustas just nimelt määraja formaat. Aga mul on nagu kivi südamel, et ma ei ole näiteks „Monumenti” lugenud.

Pigem olen kunagi hea tudeng olnud. Kui ma Tartus õppisin, siis Ele Süvalep õpetas eesti kirjanduse ajalugu nii, et ta andis eksamil raamatutest lõigud ja pidi ära arvama, kes autor on. Kirjanduse nimekiri oli nii kaheksakümmend teost. Õudselt kardeti seda eksamit. Aga sa loed ennast sisse ja hakkad aimama, kelle stiil see on. Ega Süvalep muidugi ei valinud eksamile kurioosumeid, mul oli vist lõik Bernard Kangro raamatust.

Pärast Tartus õppimist läksid sa Tallinna Ülikooli. Kas siis oli veel nn EHI kõrgaeg? Kas humanitaarinstituudi pärand elab sinus?

Jah, kolisin Tallinna, kui mul sündis vanem laps, ülikool jäi pooleli. Kui väiksem laps oli kaheaastane, siis tundus, et äkki ikka oleks mingit kasu sellest, kui ma ülikooli ära lõpetaks. Ma ei saa vist nii öelda, et kannan EHI pärandit. Aga olen EHI lõppu näinud. Ei mäleta, kas lõpetasin bakalaureuse või magistri, tegin need järjest kolme aastaga, sellel aastal ka EHI nimi kadus. Osalt olid veel alles legendaarsed õppejõud, Rein Raud õpetas meid. Näiteks ilukirjanduse tõlkija eriala, mida ma ise kipun EHI-ga seostama, õppisin kõrvalainena.

Kas sul oli mälestusväärseid kursusekaaslasi?

Tartus olin sellel mälestusväärsel kursusel, kus olid Aare Pilv ja Kadri Tüür ja Lauri Sommer. Tallinnas oli samuti hästi toredaid kursusekaaslasi, kuigi mitte suuri kirjanduslikke nimesid, tolle aasta või poolteist suhtlesin nendega väga tihedalt.

Rääkisid oma isast ja tema kirjandushuvist. Mis see sinu päritolu lugu siis on – nagu selgus, oled sa Õismäelt?

Mu vanemad said kokku mägironijatena, nagu nõukogude ajal paljud. Mu ema on arst, alpinistide rühmas pidi arst olema ja seetõttu teda võeti igale poole kaasa. Eks ta ise oli ka sihuke paras matkaja ja ronija. Ja mu isa on Toomas Tummeleht, muusik, tšellist, nüüd ammu surnud. Grupis olid koos muusikud ja Tartust arst ja niimoodi nad said kokku.

Mul on kaks venda, me oleme kolme aasta sees sündinud. Meil oli Mustamäel ühisköögiga tuba ja kui kolmas laps sündis, saime Õismäele korteri, kohe järve äärde. Õismäe oli metsik, seda ehitati alles. Ja põhimõtteliselt ma olen seal kasvanud. Praegu ma ei ela enam seal, kolisin oma vanavanemate korterisse Lillekülas hipodroomi juures, eestiaegses majas. Aga mind siiani huvitab Õismäe. See, kuidas linnaosa läbib arenguetapid: alguses on tühermaa ja maaäär ja nii edasi. Õismäe vist jääbki lõpuni sihukeseks natuke metsikuks.

Otseselt kirjandusuurijaid sul peres või suguvõsas ei ole?

Ei ole. Küll on mu vanaema õppinud Põhjamaade ajalugu kolmekümnendatel Tartu Ülikoolis. Ja isal oli muusikahariduse all veel reaaltaust, ta õppis TPI-s laevainseneriks.

Niisiis sulle lihtsalt meeldis lugeda ja sellepärast hakkasid kirjandusteadlaseks?

Kui olin magistriõppes, siis Heli Mattisen andis meile muusika ja kirjanduse loenguid. Ja ta küsis ükskord: kelleks te saada tahate? Magistrantidelt ikka võiks aeg-ajalt küsida, eks. Kõik teised käisid juba tööl ja nii edasi, mina ütlesin natukene tobedalt, et kui saaks raamatuid lugeda ja äkki neist midagi kirjutada. Ta vaatas mulle hästi tõsiselt otsa ja ütles: selliseid inimesi on maailmas väga vähe, kes sellest ära elavad. Ma alati mõtlen, kuidas mul vedanud on: loengi raamatuid ja kirjutan neist. Olen tõesti jackpot’i saanud, tahaks Heli Mattisenile edasi öelda.

Ja maalt pärit sa ka ei ole, et oleks vao vahel loodusearmastus sisse kasvanud?

Ei, aga nagu ma ütlesin, toona ei olnud lapsed suvel linnas. Mul oli maavanaema ja vanematel oli lisaks maakoht, niisugune muusikute kommuun. Kommuunis olen ka kasvanud. Ja kaheksakümnendate lastel on hästi tugev looduskaitse taust, nii nagu Nõukogude Liidus käisid natuke põrandaaluselt käsikäes rahvuslus ja keskkonnakaitse. Mina olen täpselt see põlvkond, kes käis loodussõprade majas ja roheliste rattaretkedel. Mind huvitab ka praegu, kuidas saab lapsi kaasata sellistesse ettevõtmistesse.

Praegu vist on looduskaitse ja rahvuspatriotismi sidemed lõdvenenud, võib-olla isegi vastupidiseks pöördunud?

Ma olen Ulrike Plathi uurimisgrupis,⁵ kus oleme seda mitu aastat uurinud. Sügisel tuleb tõenäoliselt lõpukonverents. Eks me ise oleme ka väga vaielnud selle üle. See on ikkagi seesama mis „Beeta” romaanis: mingil tingimusel inimene sageli reedab oma ideaalid. Kapitalismi ja looduskaitset kõrvuti panna on väga keeruline.

Mida enam sa oled uurinud, seda rohkem julged millegi kohta öelda, et ma ei tea seda. See on isegi naljakas paradoks, lõpuks ütledki: saime teada, et me ei tea. Mul on see aega võtnud. Mõnikord ongi vastus, et seda peab uurima. Ei hakka keerutama. Nagu arheoloogilistel kaevamistel: me ei tee seda praegu lahti, sest võib-olla viiekümne aasta pärast on parem tehnika. Inimesel on õudselt raske nii mõelda. Mind ei ole ju viiekümne aasta pärast. Puule või Galápagose kilpkonnale või kes veel hästi pikalt elavad, need Grööni haid, neile tundub inimene episoodiline.

Kas sul on teadlasena mõni meetod või teooria, mille järgi sa ennast identifitseerid?

Selles ma olen kõige nõrgem. Mul on mõnikord kahtlus, kas ma ikka päris teadlane olen. Mulle meeldib jah uurida, aga kas ma olen selles süstemaatiline? Rohkem olen lugenud selliseid teoreetilisi tekste, mille kohta eesti keeles öeldakse „kirjanduslikud linnauuringud”. Kuulun ühte ülemaailmsesse linnauuringute rühmitusse, mis baseerub Soomes, ja just vaatasin, et kõigi järgmise aasta konverentside pealkirjast käib läbi mingi niisugune teema nagu „ökoloogiline linn” või „surnud linn”, mis ongi surnud seepärast, et ta ei olnud ökoloogiline ja jätkusuutlik. Keskkonnateemad on nüüd linnauuringutes ka jõuliselt sees.

Oma ühistranspordiartiklis⁶ toetun toredale Kenti ülikooli teoreetikule Bart Keunenile, kes tõlgendab linna kasvuprotsesse füüsika ja füüsikaterminite kaudu. On huvitav, kui hästi see tal tekstidega klapib. Sellised teooriad on alati võluvad.

Oma doktoritöös⁷ vaatled perioodi, kus linn on kirjutavale inimesele veel võõras, ta vaatab eemalt, astub linna väravale, võib-olla alles lõpuks julgeb sisse astuda. Kas nüüd on vastupidi: kas praeguses kirjanduses on linn vaikekeskkond, kust tahetakse ära minna?

Vaikekeskkond kindlasti. Kas ära tahetakse minna, see on lahtine. Näiteks linnast ära kolimine, nii et tehakse endiselt linnatööd – kas see pole lihtsalt linna kolimine maale? Kui palju ümbritsevaga suhestutakse? Linnuvaatluse tõttu käin päris palju metsas ja puutun aeg-ajalt kokku inimestega, kes ei taha autost välja minna, sest äkki puuk ründab ja nii edasi. Kontrastid on meeletu suureks kasvanud. Kui inimene kolib linnast ära ja asub elama sellesse, ma ei tea, kas saab „talu” öelda, kuidas ta siis need kontrastid äkki ületab? Samas on linnades tekkinud permakultuuriga tegutsejad, kes kindlasti väga hästi oskavad ümbritsevat lugeda.

Aga kirjandus on küll linna kolinud, ma arvan. Oskaksid sa nimetada mõnda rustikaalset raamatut?

Mulle tundub, et luuletaja Berit Petolai elab maaelu. Aga isegi tema vist viib last autoga lasteaeda.

Erandeid on kindlasti.

Kas valitseb siis tugev loodushirm? Sa mainisid puukide kartmist, aga mingi nurga alt tundub ju hoopis niipidi, et loodus üha kuivab kokku, asualad kaovad, tulevad lauspõllud ja lageraie.

Kas sa mõtled päriselt või kirjanduses? Loodushirm on olemas küll, see on päris suur. Aga minul on niisugune tunne, et loodus on nii võõraks jäänud, et hirmu ei osata isegi sõnastada. See tuleb välja kogemata, tegevuse käigus, kui päriselt metsa minnakse. Või kas minnakse üldse? Hakkad metsa minema, aga jääd poole sammu pealt seisma, kui ei ole terviserada. Mikita ei ole ju väga realistlik kirjanik selle jutuga, kuidas me kõik seenemetsas käime.

Kardetakse seda, mis tegelikult ei ole ohtlik. Kui loed artikleid, kuidas karu ja hunt ja kes kõik meid ohustavad, siis tekib tunne, et elame mingis džunglis. Aga kui sa päriselt välja lähed … Ma tahaks väga näha karu, ma ei ole kunagi näinud! Mu ema elab Neeruti maastikukaitsealal Lääne-Virumaal ja seal on palju karusid, meil on viiesaja meetri kaugusel rajakaamera – mind sellised tehnilised vidinad ka õudselt huvitavad –, ikka ja jälle tuleb sinna mingi suur loom sisse, ka karu. Aga ma päriselt ei näe neid. Nemad näevad mind küll, nad lähevad lihtsalt eest ära.

Mida oleks Eesti looduses tegelikult karta?

Ära võib küllap eksida. No ja kui tekib arvamus, et sa võid neid loomi kõiki silitama minna, siis see on kindlasti ohtlik – põtra silitama minna, see lõpeb väga halvasti. Marutaudi enam ei ole, aga kärntõve vast võid saada, kui rebast silitad. Linnugrippi ka praegu ei ole vist.

Meie aja oht on ikkagi haigused, epideemiad?

Ma arvan küll.

Sa mainisid, et sind huvitavad tehnilised vidinad.

See on jälle küsimus inimese ja looduse suhtest. Ise alati mõtlen sellele, kas me tänapäeval lihtsalt vaatame lindu või me tahame seda äppi kirja panna või temast pilti teha. Aga jah, rajakaameraid mulle meeldib proovida. Alati imetlen ka linnu­meeste ja linnunaiste oskusi andmete kogumisel. Olen sel aastal aasta linnu, käo meeskonnas, ja käisime proovimas, kas saame käo kätte, et panna talle saatja selga. Kägu meelitatakse häälega, pärimuses on seda palju: lähed metsa, hakkad kukkuma, ja siis tuleb näiteks viis kägu. Tuleb küll, nägin seda nüüd oma silmaga. Häälega meelitamise koha peale pannakse spetsiaalne võrk, mis ei tee lindudele viga. Ja nad tulevad, istuvad okstele ja vaatavad. See on päris muinasjutuline kogemus. Tavaliselt ei tohi linde meelitada, aga ma arvan, et kui õpid käo kukkumist järele tegema, võid küll proovida. Mall Hiiemäe räägib alati, kuidas ta noore metsavahina Ida-Virumaal käis raiealasid ja metsa üle vaatamas ja kui kevadel kukkus, siis käod tulid vaatama. Mina ei oska seda teha – aga nüüd ma usun teda. Enne tundus, et paljugi mis, inimesed ikka räägivad.

Drooni lennutamine, rajakaamerad – see on hästi võluv. Me teame loodusest rohkem kui kunagi varem ja seetõttu võib-olla tundub, et loodust on kohutavalt palju. Aga ei tahaks mõelda, et need on meil nüüd viimased võimalused loodust näha.

Tehnoloogia on sulle esmajoones just looduse tundmaõppimise vahend?

Jah, ei saa öelda, et ma kirjandusteadlasena igapäevatöös seda väga kasutaksin. Tegelikult mind õudselt huvitavad võimalused kirjandust kuidagi mingite programmide abil uurida, aga ma ei ole seda kuigi palju teinud. See on meie uurimisala nõrkus, et me teeme kõik lõpuks põlve otsas valmis, sa ka kindlasti teed. Aga kui me suudaksime teha koostööd mõne huvitatud osapoolega …

Sa näed suurt kasutamata digihumanitaarset potentsiaali?

Näen. Ma olen näiteks geograafidega koos töötanud, saanud kasutada kaardirakendusi, millest meie ainult und näeme. Aga ma olen lihtsalt neid laenanud. Kui õnnestuks midagi koos teha … Kas sa oled näinud tõlkimise galaktikat, seda visualiseeritud kera, mida sotsiaalmeedias jagati?⁸ See ei ole võib-olla mingi imeasi, aga visualiseerimine annab tohutu palju vaatepunkte juurde. Pärast sa võid otsustada, et need pole olulised, aga sa pead seda korra nägema.

Mul on sihuke unistus, et ükskord oleks olemas eesti luule korpus. Ei tea, kas ma tahaks, et korpuses oleks kogu eesti kirjandus, võib-olla see läheks juba liiga segaseks. Võiks olla ikkagi piiritletud korpused, nagu Shakespeare’i korpus Inglismaal. Aga kujuta ette, kui oleks eesti luule korpus – ma tahaks seal igasugu otsinguid teha. Ju see on naljakas unistus.

Tavaliselt tekivad mingid tüüpilised probleemid: kuidas ikkagi küsimus formuleerida, et vastus oleks huvitav. Ja kui midagi leiadki, siis sel on lõpuks hästi labane seletus, näiteks kallutab keskmist sõnakasutust üheainsa luuletaja parasiitsõna.

Seal on kindlasti tohutult probleeme. Aga me tegime Marin Jänesega eelmine aasta kaardi sellest, kus Tuglas on paguluse ajal midagi kirjutanud.⁹ See on poolik, me tegime ka seda näpu vahel, see on pilt, mitte andmebaasist imetud, vaid käsitsi tehtud. Ja see tekitas nii palju küsimusi juurde – isegi mitte teadmist, vaid küsimusi, et kuidas kirjandus siis sünnib. Pärast ei ole võib-olla nende andmetega midagi teha, aga sa korraks mõtled kirjanduslikust loomingust teistmoodi, ruumiliselt. Mängid korraks asjad teistpidi läbi. Nii on minu meelest tõesti köitev kirjandust uurida.

Sind huvitab ka nii-öelda naiskirjanduse küsimus. Dekadentsikonverentsil rääkisid sa näiteks Minni Kurs-Oleskist ja tema suhetest kuulsate Londoni sufražettidega.

Täna ongi suurpäev: ilmus Tuna, kus on selle ettekande põhjal kirjutatud artikkel.¹⁰

See on samuti sügavalt poliitiline teema. Kas seis on nii halb, et on veel palju vaja ära teha?

Et kas reaalselt on klaaslagi Eestis? Muidugi on. Aga olukord vaikselt paraneb, seda on tunda.

Mind huvitab see aspekt, et alati on naisi, kes on murdnud välja avalikku sfääri. Mitte nii väga naine ise, vaid põhjused, kuidas ta on saanud kirjanikuks, mis on tema ümber olnud, et ta on seda teinud. On nii võluv, kuidas sellesama Minni Kursi abikaasa või vabaabielukaasa Lui Olesk on toetanud iga tema sammu. Me kipume vaatama, et punase lipuga naine läheb mööda teed – aga ta ei ole seal üksi. See on jube põnev. Eelmine aasta kirjutasin Vikerkaarde naismaadeuurijatest,¹¹ neil on ka enamasti isa või keegi, kes on öelnud, et sina võid ka õppida, mitte ainult su vend. Ja vastupidi, alati on olnud ka see teine pool, kes ütleb, et jäägu ainult köök ja kirik.

Sul on ka Läti-huvi, meil toimetuses näiteks räägitakse, et sa oskavat liivi keelt.

Olen seda õppinud. Kui ma olin Tartus üliõpilane, siis üks vaal oli fennougristika, Valts Ernštreits õpetas, käisime temaga Kuramaal, see oli hästi tore. Enne teda Eduard Vääri õpetas ka ühe aasta, ja ühe aasta Valts. See on liiga lühike aeg, et keel külge jääks, aga hakkad aru saama, millest see on mõjutatud ja nii edasi. Kuramaale olen ikka aeg-ajalt tagasi läinud. Seal on ju ka need mereääred, selle merekultuuri jäljed, mis nõukogude korra ajal igal pool purustati. See vist hakkab jälle mingitel tingimustel tõusma.

Aga Läti keele- ja kultuuriruum? Aeg-ajalt korraldad sa Läti kirjandusteadlastega koos konverentse.

Maima Grīnberga ükskord ütles, et kõik eestlased mõtlevad, et lätlastel on kuus varvast, ja siis ütlesin talle, et mina ei mõtle. Teised lätlased on ka öelnud, et eestlased vaatavad lätlastele ülevalt alla, see on minu jaoks võõras arusaam. Head kaasaegset kirjandust tõlgitakse kõvasti rohkem eesti keelest läti keelde kui vastupidi. Kogu aeg tunnen sellest puudust. Mul on veres salajane rännulust, kui saab, siis ma kohe kuskile lähen. Aga viimasel ajal püüan mõelda ökoloogiliselt: pikki reise võib teha ainult väga hea põhjendusega. Lähedased Läti ja Leedu on samuti avastamist väärt. Eks ikka puutud kultuuriga ka kokku.

Mida peaks eestlane Läti kultuurist teadma?

Kas sa tead, et nad kasvatavad seal metsikuid hobuseid, konikuid, selleks et ohjata jõeluhtasid? See on pisike metsik hobune, tal on must õmblus selja peal nagu mänguhobusel. Eestis on rannaniitudel enamasti kariloomad, aga Lätis nad on metsikud. Neid on tore vaatamas käia. Miitavis, Jelgavas Lielupe jõesaarel, kus hooldatakse saart konikute abil, on hästi toredad infotahvlid selle kohta, kuidas sealsetel aladel tekitasid ürgheinamaid suured rohusööjad: ürghobused, tarvad. Nii et kas või loodusreisi võib Lätti ette võtta.

Linnauurijana võib ju öelda, et Eesti linnad olid provintslikud. Riia on suurlinn, Peterburi ka. Kirjandusest tulebki välja, et oldi nende mõjusfääris. Helsingi sai hiljem suureks linnaks, Eesti on olnud just Riia–Peterburi teljel. Kahju, et Peterburi võib nüüd maha tõmmata. Aga mulle meeldib Riia, ta on Tallinnaga võrreldes natukene, kuidas öelda, logu – need ülejõe korterid. Vaat Roosikrantsi tänavast oleks võinud enne renoveerimist saada pisikese Riia, väga väikese vaese mehe Riia. Aga pärast asfalteerimist pole enam midagi teha.

Sa oled ka kirjanduskriitik. Ants Orase auhinna saamise puhul peetud kõnes sa korraks puudutasid seda igituttavat küsimust, mis vahe on kriitikal ja kirjandusteadusel. Ütlesid, et kriitika jätab teosele mingi salapära alles, teadus mitte.¹² Tuleb sul ette ka aia peal kõõlumist – et kumb ma nüüd olen?

Ikka. Ma olen halb kriitik selles mõttes, et ma ei taha väga arvustada raamatuid, mille kohta ma peaksin halvasti ütlema. Olen natuke nagu libakriitik, oled sa tähele pannud? Viimases arvustuses mul nüüd lõpuks on üks nõrk seisukohavõtt.¹³ Minu kursusel Tartus oli ju pea kogu Erakkond, siis ma ei kirjutanud midagi. Huvitav on vaadata, kuidas tekib see tunne, et võid kirjutada, julged kirjutada midagi. Praeguseni on mõnikord nii raske, et just nagu sõnahaaval kirjutad. Mõni tekst kirjutab ennast ise, aga mõnda peab nagu tangidega tirima.

Üks mu absoluutseid lemmikarvustusi üle aegade on Berk Vaheri arvustus Aarne Rubeni raamatule kindakirjadest.¹⁴ Ma olen seda aeg-ajalt ikka uuesti lugenud, see on meeleheitel, kuri arvustus: et mis kuradi jama see on. Vahel peaks selliseid asju kirjutama. Mitte kogu aeg, ja ei peaks norima selle kallal, mis teose terviku osas ei ole oluline. Aga mina mõnikord nihverdan kõrvale. Esiteks ma ei oska ise raamatut kirjutada, kuidas ma siis hakkan ette lugema, mis kõik halvasti on. Ja teiseks on alati kahju inimestest. Ehkki tegelikult peaks sellest ju kasu olema … No kas on? Kas inimene hakkab selle pärast uut raamatut kirjutama? Võib-olla ei kirjuta enam kunagi. Naiskirjanik Elisabeth Aspe teosed taasavaldati XX sajandi alguses, need said kriitika osaliseks, ja ta ei tahtnud enam kirjutada – enda arvates uue põlvkonna jaoks ei osanud.

Toonane kriitika oligi sageli palju karmim. Mul on seisukoht, et enamasti pole vaja mutta trampida, vaid parem on anda kontekst, kus inimestel tekib huvi raamatut lugeda. Eriti tänapäeval, kui raamatuturg on nii suur, et seal on raske orienteeruda. Mõnikord küll mingi raamat kiidetakse õudselt üles ja tekib isegi kuri kahtlus, kas kiitjad on seda lugenud. Siis on tunne, et nüüd peaks midagi tegema.

Kas sul on peale Bergi veel lemmikkriitikuid, ükskõik mis ajast?

Mulle meeldib lugeda sõjaeelseid Loominguid. Isegi kui ma ei ole arvustatavaid raamatuid lugenud, tekivad mingid muljed. Lemmikkriitik on mul Lauri Laanisto, aga mitte tingimata see, mis ta lehes kirjutab – tal on blogi¹⁵ ka –, ja mitte tingimata terve tema kirjatükk, vaid mingi mõte sellest.

Kas tahaksid Keele ja Kirjanduse lugejale veel midagi südamele panna?

Kirjandusajakirjad on väga olulised! Need on aste edasi laste- ja noortekirjandusest päris kirjanduseni. Nii ilukirjandus kui ka selle analüüs. Just lugesin Keelest ja Kirjandusest põhjalikku artiklit selle kohta, mida Minni Kurs tõlkis, kui ta Inglismaalt tuli.¹⁶ Võib-olla isegi sel hetkel, kui artikkel avaldatakse, ei ole see tähtis, aga kõik need teadmised, mis sinna kokku kogutakse … Kirjandusteadus peaks katsuma panustada ka sellesse, et inimesed loeksid raamatuid. Ma arvan, et teadlase jaoks on hästi oluline populariseerida seda, mida ta teeb. Ei saa sulguda elevandiluust torni. Ei ole õigustust mind üleval pidada, kui ma ei anna midagi tagasi.

Seda võib teha ka harrastus- või kodanikuteaduse kujul. Mina tegelen sellega aktiivselt ornitoloogias, aga humanitaarias on sellised projektid näiteks fotopärandi kaardistamine või ilukirjanduslikud linnakaardid. See annab samuti tunde, et saad midagi millegi heaks ära teha, kas või grammikese.

21. veebruaril kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Elīna Bone doktoritöö „Estonian-Latvian Code-copying: Comparison of Adoption and Imposition” („Eesti-läti koodikopeerimine: adoptsiooni ja im­positsiooni võrdlus“). Doktoritöö juhendaja oli professor Anna Verschik (TLÜ), oponendid dotsent Maria Frick (Oulu ülikool) ja professor Andra Kalnača (Läti Ülikool).

Kogukonna mõttes on eestlased Lätis ja lätlased Eestis vähemusrahvus, kes on teiste keelte kõnelejate seas hajutatud. Seni on sotsiolingvistikas ja kontaktlingvistikas pööratud pigem tähelepanu just mitmekeelsete kogukondade keelekasutusele.

Elīna Bone doktoritöö põhineb kolme eesti-läti kakskeelse isiku keelekasutuse uuringul, mille raames viis ta läbi vabas vormis intervjuud 20 tunni ulatuses. Intervjueeritavate seas oli nii eesti kui ka läti keele emakeelena kõnelejaid, kes kõik omandasid teise keele täiskasvanueas naaber­riiki kolides. 

Tööst selgus, et eesti-läti kõnes esineb kahes keeles nii sõnu kui ka pikemaid lauseid. Bone eristas kolme tüüpi laene. Kõige levinumad olid laen­sõnad, mille puhul eesti- või lätikeelne sõna võetakse üle samas tähenduses ja vormis, nagu see on algkeeles. Laenatakse peamiselt sõnu, mis on seotud mingi kindla valdkonna või vastava kultuuri­ruumiga ning millele on omakeelset vastet raske leida. Samuti võib laenamist soodustada sõnade sarnasus, nt läti knapi ja eesti napilt. Teisena esineb enim tõlkelaene: teisest keelest sõna-sõnalt tõlgitud sõnu ja väljendeid. Kolmas tüüp on sõnad, mis koosnevad nii eesti- kui ka lätikeelsest osast, nt üksvienā ’ükskõik’, kus üks tuleb eesti keelest ja vienā läti keelest. Grammatika laenamist esines vähe.

Doktoritöö põhjal võib öelda, et kakskeelne kõneleja valib endale sobiva väljendusviisi, mille puhul saab jälgida erinevaid käitumismalle: kõik keeled, mida kõneleja oskab, loovad ühiselt suure keele­repertuaari, mida vastavalt vajadusele ja kontekstile kasutada saab. (https://www.etera.ee/zoom/200823/view?page=1&p=separate&tool=info)

10. mail kaitses Lydia Risberg Tartu Ülikoolis doktoritöö „Sõnatähendused ja sõnaraamat. Kasutuspõhine sisend eesti keelekorraldusele”. Juhendajad olid TÜ kaasprofessor Külli Habicht ja Margit Langemets (Eesti Keele Instituut), oponent professor Pirkko Nuolijärvi (Kodumaa Keelte Keskus, Soome).

Doktoritöö käsitleb sõnatähenduste normimise problemaatikat eesti keele­korralduses. Teoreetiline raamistik on kasutuspõhine lingvistika ja meetod korpus­analüüs. Uurimus keskendub üldkeelele ja selle praktiline eesmärk on pakkuda tuge EKI ühendsõnastiku ja 2025. aastal ilmuva ÕS-i koostamiseks.

Sõnatähenduste normimise traditsiooni alguseks saab pidada 1925. aastal ilmunud „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamatu” I köidet. Empiiriliste keele­andmete, keelekorralduslike suunamiste põhjuste ning nende tulemuslikkuse analüüs kasutus­põhise lingvistika teoreetilises raamistikus näitas, et kui sajand tagasi oli ühiskeele loomise ja eestikeelse terminoloogia arendamise eesmärgil sõna­tähenduste kindlam piiritlemine põhjendatud, siis täna­päeval ei anna senised põhjused enam alust üldkeele sõnade tähendusi suunata.

Keelekorralduse seisukohad tuginesid XX sajandil autoriteetide sõnastatud ideaalidele, nagu (range) süsteemitaotlus ja otstarbekohasus, ning otsuseid mõjutasid standardkeele ideoloogia ja purism. 1980. aastal võttis vabariiklik õigekeelsus­komisjon seisukoha, et sõnatähendusi ei ole vaja ega võimalik normida. Samas ühiskonda sellest ei teavitatud. Täna­päevase teaduspõhise keelekorralduse üks peamisi eesmärke on, et normingud vastaksid keelekasutuse sisemisele normile ning et soovitused oleksid aja­kohased ega oleks praeguse keele­kasutusega vastuolus. Doktoritöö põhiline tulemus on teoreetiliste käsitluste toel põhimõtte kinnistamine eesti keele­korralduse jaoks: üldkeele sõnade tähendusi ei normita ega suunata soovituste teel. (https://dspace.ut.ee/items/139156fa-e985-4a8f-b0fa-93633ce34fc2)

3. mail peeti Väike-Maarjas F. J. Wiede­manni keelepäev. Väike-Maarja Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetajad kõnelesid luule õpetamisest koolis ning selle võludest ja valudest. Gümnaasiumi õpilased esitasid luulepõimiku. Esinesid Tiit Hennoste („Luuletaja keelekodu”) ja Rein Veidemann („Luuletus kui koputi. Hando Runneli „Kehv kõhn poiss””). Vestlus­ringi kirjanduse rollist keele rikkuse hoidmisel juhtis Raul Rebane.

3. mail toimus Tallinna Ülikoolis keele­toimetajate liidu üldkoosolek. Sellele järgnes 23. toimetajaseminar, mis keskendus inglise keele mõjule eesti keeles. Ettekanne­tega esinesid Ilmar Anvelt („Inglise keele mõjust – ajaloost, grammatikast ja muust”), Karin Kastehein („Eepiline grillkana ja teisi seiku inglise ja eesti keele semantilise ruumi erinevustest”) ja Ülle Leis („Kama kellaviieteest ehk mõtisklusi eesti ja inglise keele suhtest”).

7.–11. maini peeti Tartu Ülikoolis Rahvusvahelise Ulmeuuringute Ühingu (Science Fiction Research Association) aastakonverentsi pealkirjaga „Üleminekud” („Transitions”). Käsitleti kõikvõimalikke siirdeid ja üleminekuid kui teadusulme keskseid temaatilisi, loolisi, vormilisi, ajaloolisi ja filosoofilisi ehituskive. Üks konverentsi peaesinejaid oli TÜ kaasprofessor ja kirjanik Meelis Friedenthal. Osalejaid oli 23 riigist, Eestit esindasid veel Alari Allik, Tiina-Erika Friedenthal ja Andrus Org.

13. mail korraldas Tartu Ülikooli maailmakirjanduse õppetool Tartus konverentsi „Harald Rajamets 100: luulemaailm ja maailmaluule”. Ettekannetega esinesid Märt Väljataga („Rajametsa looming ja legend”), Contra („Kas žest võib täita lause pause? Juhu(u!)mõtteid raamatust „Aeg astuda””), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman („Rajametsa riimikunst tõlke- ja omaluules”), Katiliina Gielen („Harald Rajametsa inglise luule tõlked”), Katja Novak („Ukraina Harald Rajametsa elus ja loomingus”), Mihhail Lotman („Rajametsa tõlked vene luulest”) ja Ülar Ploom („Keeruliselt lihtsamaks: Harald Rajametsa leksikaalsetest valikutest Ariosto „Raevunud Orlando” katkendite ja Dante „Jumaliku komöödia” tõlgetes”).

15. mai Hõimuklubi õhtul Tallinnas pidas Aado Lintrop ettekande „Meenutusi minu soome-ugri ajast”. Praegu, kui idapoolsete hõimurahvaste juurde ei pääse, tuleb töötada kirjanduse ning arhiivi­materjalidega, samuti kirjutada mälestusi varasematest reisidest. Lintrop ongi oma viimaste reiside muljed kogunud raamatusse „Soome-ugri reisid” (2022).

27. mail esines Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril Zhenyu Wang teise ette­kandega teemal „Mis on hiina keel ning kuidas geograafilised ja kultuurilised erinevused iseloomustavad keeli?”. Zhenyu Wang õpib TÜ-s eesti keele ja soome-ugri keelte magistriõppekaval ja ühtlasi teeb praktikat muuseumis. Esineja tutvustas, kuidas keelte erinevused peegeldavad kultuurilisi erinevusi.

30. mail toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi koosolek. Möödunud aasta Eesti folk­loristika aastapreemia laureaat Anastasiya Astapova pidas ettekande „Ida-Euroopa ja Põhjamaade vandenõuteooriad ning Eesti nende vahel”. Anti kätte 2024. aasta Eesti folkloristika aastapreemia, mille pälvis Taive Särg.

31. mail peeti Tartus Eesti Akadeemilise Usundiloo seltsi ettekandekoosolek vestlusringina. Atko Remmel pidas ettekande „Religioon ja rahvuslus: religioonid eesti rahvuslikus loos”, kus ta andis lühiülevaate erinevatest religioosse sfääriga seotud lugudest Eesti rahvusnarratiivis, keskendudes maausu mõjule eestlaste eneseteadvusele ja sellest lähtuvatele ühiskonnas toimuvatele protsessidele. Järgnes vestlusring Ain Riistani juhtimisel, kus osalesid Tõnno Jonuks, Alar Kilp, Helen Haas, Erki Lind ja Atko Remmel.

1. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril kõneles Natalia Ermakov teemal „Pühad allikad kui pidev side esivanematega ja/või „unustatud” kommetega”. Ersa allikad esindavad pidevat looduse kaudu suhtlemist esivanematega. Esitlus toetus ersa külades välitöödel kogutud materjalidele ja tähelepanekutele.

3. aprillil korraldas Eesti Ornitoloogiaühing koostöös UTKK ning ERA-ga Tartu loodusmajas aasta linnule käole pühendatud kirjandus- ja folklooriõhtu „Käol ei ole käppi”. Esinesid folklorist Mall Hiiemäe, luuletaja Veronika Kivisilla, kirjandusteadlane Elle-Mari Talivee ja ornitoloog Jaanus Elts.

4. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi pidulik kõnekoosolek „Tige diskursus ja nutikas narratiiv. Rahvajuttude sisulised ja žanrilised ulatuvused”. Sarja „Keelest meeleni” 13. üritus oli pühendatud EKM-i folkloristika osakonna vanemteaduri Mare Kalda 60. sünnipäevale. Esinesid Ülo Valk („Jutumaailma ja usundilise kogemuse suhetest eesti rahvajutus”), Jürgen Beyer („Koroonaviiruse SARS-CoV-2 väidetav Aafrika päritolu”), Kärri Toomeos-Orglaan („Käies Ahasveeruse jälgedes”) ja Johanna Ross („Naisfiloloogi kuvandist”).

5. aprillil Tartu Ülikoolis toimunud keeleteaduse doktorite konverentsil tutvustasid oma väitekirju viimase paari aasta jooksul kaitsnud doktorid. Esinesid Mari Aigro („Kohakäänded tegusõnade küljes: millal ja miks see juhtub?”), Triin Todesk („Kliitik džyk tegusõnade modifitseerijana komi keeles”), Tiina Paet („Võõrainese kinnistumine eesti keeles: keelekorralduslik ja ­leksikograafiline vaade”), Andra Kütt-­Leedis („5−8-aastaste eesti laste keeleline areng ja selle seos keelelise kasvukeskkonnaga”), Milda Kurpniece („Liivi jussiiv Kesk-Balti areaalis”) ja Andra Annuka-Loik („Naer ja naerev hääl eesti suulises suhtluses”).

8. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril kõneles Raivo Kalle teemal „Kihnu looduskultuur ja kohalik teadmine: eripärad ja rakendamine”. Kui turist läheb Kihnu, näeb ta muuseumi, tuletorni, kirikut, sadamat, rahvariietes naisi. Esineja näitas, mis peitub selle fassaadi taga, ja tutvustas selliseid aspekte, mis on olnud seni laiema publiku eest peidus.

10.−12. aprillini toimus Tallinna Ülikoolis esimene Eesti humanitaarteaduste aastakonverents „Tulevikuhumanitaaria: kuidas humanitaarteadused kujundavad ühiskonda pöördeliste muutuste ajastul”. Konverentsi peakorraldaja oli TLÜ humanitaarteaduste instituut, kaaskorraldajad TÜ humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Tallinna Tehnikaülikool, EKI, EKM, ERM ning UTKK. Kolmel päeval peeti kokku 231 ettekannet 33 paneelis, toimus viis ümarlauaarutelu. Plenaarettekannetega esinesid Tiit Hennoste (TÜ, „Kes tantsib ja kes lööb trummi? Eesti humanitaaria kolmes pöördes”), Liisi Keedus (TLÜ, „Kas ja kuidas on võimalik luua uut aega? Antro­potseen ja teised uued ajalisused mõtteloo vaatenurgast”) ja Tanel Tammet (TTÜ, „Tehisintellekt ja humanitaar­teadused”). Aastakonverentsi lõpetas paneel­arutelu, kus osalesid Krista Kodres (EKA), Raili Marling (TÜ), Marek Tamm (TLÜ), Jaan Undusk (UTKK), juhatas Joonas Hellerma.

12.−14. aprillil peeti TÜ Narva kolledžis XII Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekandeid kõlas neli: Hannele Valkeeniemi (Soome Instituut) tutvustas soomlaste osa Narva ajaloos, Enn Ernits rääkis Eesti-Ingeri kohanimedest, Piret Norvik vene laenudest Vaivara murrakus, Heinike Heinsoo võrdles Lönnroti, Wiede­manni ja vadja keele sõnaraamatut XXI sajandil ilmunud sõnaraamatutega. Margit Langemets kirjeldas koostatava ÕS 2025 mitmest rolli. Ettekannetega esinesid Artur Viks, Elvira Küün, Loviisa Mänd, Ekaterina Suntcova, Nikolay Rakin ja Madis Arukask. Piiblitõlke töötoas vaeti Luuka evangeeliumi funktsionaalse tõlke küsimusi. Helle Metslang esitles uut „Eesti grammatikat” ja Madis Arukask tutvustas ajakirja Studia Vernacula.

15. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines Indrek Ojam. Ettekanne „Vaino Vahingu isikuarhiiv ja Vahingu loomingu uurimise hetkeseis” sündis tema senise töö põhjal EKLA-s Vahingu isiku­arhiivi korrastamisel ja uurimisel.

16. aprillil Eesti Kirjanduse Seltsi korraldatud kirjanduslikul teisipäeval Tartus võeti vaatluse alla 2023. aasta eesti kirjanduselus. Esinesid Maria Esko (2023. aasta eesti proosa), Elisa-Johanna Liiv (algupärane luule), Anneli Saro (teatritekstide poeetika), Ave Taavet (kirjanduskriitika) ja Jaanika Palm (lastekirjandus).

18.−19. aprillil peeti Tallinnas 21. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keelte mitmekesisus ja keelte varieerumine”. Kutsutud esinejad olid Václav Cvrček (Praha Karli ülikool, „Enhancing national corpus infrastructure with multi­dimensional model of register variation”), Benjamin Lyngfelt (Göteborgi ülikool, „Constructions, constructiCons and constructicography”), Liina Lindström (TÜ, „Varieerumine keeles – kas märk muutumisest või hoopis püsimisest”) ja Ari Huhta (Jyväskylä ülikool, „Current trends in language assessment supporting learning and teaching: Combining the diagnostic and dynamic assessment frameworks”). Töö toimus kuues sektsioonis: korpuslingvistika, mitmekeelsus, kõne ja hääldus, leksikograafia ja leksikoloogia, keeleõpe ja keeleomandamine, konstruktikonid. Peale Eesti keeleteadlaste esinesid Rootsi, Soome, Ungari, Leedu, Horvaatia ja Saksamaa teadlased. Konverentsi korraldasid ERÜ ja EKI.

19. aprillil toimus Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu 115. ja Eesti Kultuuriloolise Arhiivi 95. sünni­päevale pühendatud ettekandepäev „Aegade aarded”. Ettekannetega esinesid Merike Kiipus („Arhiivraamatu­kogu kuldsed kuuekümnendad”), Kalju Tammaru („Keelatud raamatud ja raamatu­koguhoidja”), Kristi Metste („Aegade aarded kultuuriloolises arhiivis”) ja Tiiu Jaago („Arhiiv ja uurija”). Ulvar Käärt tutvustas ajakirja Horisont kultuuriloolise arhiivi erinumbrit.

19. aprillil korraldas Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsioon Tallinnas aastakoosoleku. Ilona Martson tegi ülevaate tõlkijate sektsiooni tegevusest. Paul-Eerik Rummo pidas ettekande „Ulyssese tõlge keelest keelde”.

22. aprillil peeti Tallinna Ülikoolis projekti „Eesti mitmekeelse keelekeskkonna andmestik” kokkuvõtteseminar. Esinesid Reili Argus, Andra Kütt-Leedis, Anna Verschik („Ukraina-eesti kakskeelsust MAIN-testi põhjal”), Olga Gerassimenko („Mitmekeelsete korpuste kogumine ja töötlemine”), Helin Kask („Mitme­keelsest keelekasutusest taskuhäälingutes”), Piret Baird („Koodivahetusest eesti-inglise varajases kakskeelsuses spontaanse kõne salvestuste põhjal”), Geidi Kilp („Mitme­keelsed Discordi vestlused ellujäämis­mängude taustal”) ning Kapitolina Fedorova ja Natalia Tšuikina („LinguaSnapp ja mitmekeelne Tallinn”).

23.−24. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumis noorte kultuuriuurijate konverents „Noorte hääled”. Plenaarettekande „Urban mythologies of Bhutan” pidas prof Shawn Rowland. Esimese päeva ingliskeelsed ettekanded toimusid kolmes sektsioonis: „Ruum, heli ja keskkond”, „Elav teadmine” ning „Esivanemad ja kokku­kuuluvus”. Teisel päeval peeti eestikeelsed ettekanded sektsioonides „Elulood kui allikad” (teemadest kajastati perevägivalda naiste elulugudes, Eesti naissportlaste enesemääratlust aastatel 1945−1960, Annelinnas sündinute lapsepõlvemälestusi), „Traditsioonilise kultuuri tõlgendused” (jahijuttude eripära, Vana-Võromaa tantsupärimus ERA-s, Sangaste regilaulud) ja „Tänapäeva kultuurilised hoiakud” (gümnasistide suhtumine humanitaariasse, rahvarõivaste kandmine, klatš noorte Eesti naiste elus).

24. aprillil peeti Tallinnas Fenno-Ugria hõimuklubi õhtu. Taisto Kalevi Raudalainen rääkis Eesti-Ingeri kujunemisest ja saatusest aastail 1919−1944.

25. aprillil Tallinnas toimunud Emakeele Seltsi kõnekoosolekul tutvustati uut „Eesti grammatikat”. Esinesid Jelena Kallas ja Liisi Piits („Grammatika uurimisest EKI-s: teooriast praktikani”) ning Helle Metslang ja Tiit Hennoste („Tuhat lehekülge eesti grammatikat”).

25. aprillil peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi üldkoosolek. Ettekandega esines Polina Holitsyna („Authenticity in subcultural studies: An example of metal-lore in extreme metal subcultures”).

25.−26. aprillil korraldati Tallinna Tehnikaülikoolis 36. foneetikasümpoosion „Foneetika päevad”. Osalejad olid Soomest ja Eestist (TTÜ, TÜ ja EKI teadlased). Eestlastest esinesid Pärtel Lippus, Eva Liina Asu, Maarja-Liisa Pilvik, Liina Lindström, Heete Sahkai, Katrin Leppik, Pire Teras, Tanel Alumäe, Liis Themas jt.

25.−26. aprillini toimus Riias Läti Ülikoolis Baltimaade digihumanitaaria foorum. Konverentsi märksõnadeks olid keele­tehnoloogia, e-õpe, keelekorpused, avaandmed, digikogud. Eestit esindasid EKM-i, TLÜ ja TTÜ teadlased, aruteludel osalesid Mari Sarv ja Kadri Vider.

26. aprillil valis Eesti Kirjanike Liidu üldkogu liidu uueks esimeheks Maarja Kangro. Koos volitustega osales üldkogul 242 kirjanike liidu liiget, Kangro sai 95 häält.

29. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminar oli hiina keelest ja kultuurist. TÜ eesti keele ja soome-ugri keelte magistrant Zhenyu Wang kõneles teemal „Mis on hiina keel ning kuidas geograafilised ja kultuurilised erinevused iseloomustavad keeli?”.

30. aprillil peeti Liivi muuseumis konverents „Juhan Liiv eesti kultuuri keskmes ja maailmakirjanduse lävel”. Luuletaja 160. sünniaastapäevale pühendatud konverentsil esinesid Jüri Talvet („Juhan Liivi luule tõlkimisest”), Rahel Ariel Kaur („Maailm on õrnalt koos”), Ene-Reet Soovik („Kodumaa loodus ja väljamaa võrdlus: Juhan Liivi luule ökokriitilisest vaatevinklist”), Mart Velsker („Juhan Liivi luule tumedus ja heledus”), Joonas Hellerma („Ja anna meile andeks meie varjud”), Liina Lukas („Juhan Liiv Goethe ja Heine mõjuväljas”) ja Tanar Kirs („Juhan Liivi luule vastus õhtumaa mõtlemise väljakutsele”).

Just meie maise elu poolel rajal
end äkki leidsin keset sünget metsa.
Dante Alighieri „Põrgu”

Foto: Elmar Köster, Rahvusarhiiv

Tohutu töövõimega andekal tõlkijal, luuletajal ja kriitikul Harald Rajametsal (13. V 1924 – 12. XI 2007) on mitu saavutust, mida võiks nimetada tema elutööks. Kahtlemata on üks neist „Jumaliku komöödia” eestindamine – ehkki ta ei jõudnud sellega päris lõpuni (tõlke lõpetasid Ülar Ploom ja Ilmar Vene), saame emakeeles seda maa­ilmakirjanduse pärli lugeda ennekõike tänu temale. Dante „Põrgu” avaread on ühed kuulsaimad ja küllap tsiteerituimad värsid lääne luulekultuuris. Ent eesti keeles on neisse ridadesse end sisse kirjutanud ka tõlkija ise, ja mitte ainult metafoorselt: tema nimi on seal kirjas täiesti sõnasõnaliselt, värsireas tähenduslikult laetud viimastes, riimsõna positsioonides.

Juba „Põrgu” alguses avaneb Harald Rajametsa kaks poolust. Üks neist on jäik ja standardiseeriv värsimeister, kes jälgib keelenorme ja vahendab eesti keelde keerulisi kinnisvorme. Rajamets ongi eelistanud ranges klassikalises vormis luuleteoste eestindamist, mis on laadilt lüürilised ja romantilised ning milles on kasutatud täpseid riime: „Olen kogenud, et mul on irdriimidega, ebapuhaste riimidega loo tõlkimisel suuremaid raskusi kui puhtariimilise loo tõlkimisel”.¹ Kuivõrd väikeses kultuuris ei ole võimalik igale põlvele maailmaluule klassikat uuesti tõlkida, pidas ta neid ajatuid teoseid vahendades silmas sedagi, et tõlked ajale vastu peaks. Selleks kasutas ta juba juurdunud sõnavara ning vältis „ajastu keeleponnistuste kajastusi” (vastandades enda Shakespeare’i tõlkeid Ants Orase omadele).²

Luulekeelele ja keelele üldse mõtles Rajamets palju ning avaldas 1962. aastal poeetilisele keelevabadusele pühendatud artikli, kus arutas üsna detailselt ja nüansi­rikkalt erinevate luulevabaduste üle: mis laadi väljajätud või lisasilbid, samuti derivatsioonid on luules omal kohal ja mis mõjuvad ebaloomulikult, milliseid „vigastatud” moodustisi tuleks vältida ning millega on lugeja juba harjunud.³ Ent keele­normide jälgimine ei tähenda Rajametsa jaoks sugugi lähtumist sõna­raamatutest. Vastupidi, ka keele­korraldajate tööl hoiab ta teravalt silma peal.⁴ Nagu on täheldanud Märt Väljataga, oli Harald Rajametsal nii-öelda absoluutne keelekõrv.⁵ 1990. aastatel hakkas ta avaldama kriitilisi keelekommentaare ja nii väljendama oma hea sõnaloome põhimõtteid, mida oli seni pigem praktikuna oma tõlgetes järginud. Et Rajamets näeb vastutustundlikul luule­tõlkijal olulist rolli nii maailmakultuuri tutvustajana kui ka eesti keele arendajana,⁶ on ta suurt tähelepanu pööranud keelele ja eriti tema jaoks luule tuumakaimale elemendile – riimile. Seejuures rakendab ta järjepidevalt oma 1962. aasta artiklis välja toodud ideid ja kasutab tõlgetes küllaltki konservatiivset riimi, mis pole üksnes täisriim, vaid sageli üsna kulunud riim. Tõlkeriimides jälgib ta foneetilist täis­riimilisust, samuti väldete kokkulangemist. Teatud vabadused on lubatud: näeme flektiivriimi, erineva rõhumustriga riimipartnereid, mõõdukal hulgal sõnajärje inversiooni (oru metsarikka),⁷ vähesel määral uudset sõnamoodustust (pisu) ning mõnikord haruldasemaidki sõnu (kihkama). Mitmeid võtteid väldib ta rangelt, seal­hulgas neologisme, võõrsõnu, ebatavalisemat sõnamoodustust ja murdekeelsust, kasutades ka liitriime üksnes erandjuhul. Selles mõttes on iseloomulik näiteks Raja­metsa versioon Aleksandr Puškini luuletusest „Ma armastasin teid…”:

Ma armastasin teid; see arm küll raske
on hinges kustuma mul nüüdki veel;
kuid ärge ennast häirida sest laske,
ei taha ma, et kurb teil oleks meel.

Teid armastasin tummalt, kiivas vaevas,
nii lootuseta, uje, õrn ja truu;
teid armastasin siiralt; annaks taevas,
et armastaks teid nõnda keegi muu.⁸

Rajametsa enda sõnul pole riim nii järeleandmatu sundija nagu meetrum, kuivõrd seda saab valida:⁹ kui tundub, et keelt peab mõne riimi toimima panemiseks liialt painutama, on parem välja nuputada mõni teine riim. Kuid selle valiku­võimaluse juurde kuulub ka vabadus riimid üldse ära jätta – parem ilma riimideta kui enda seatud kõrgeid nõudmisi rikkudes. Nii alustab ta küll 1958. aastal Dante „Jumaliku komöödia” tõlget algu­pärandile vastavalt täisriimilisena, ent 1980. aastate lõpus tööd jätkates loobub selles riimidest sootuks.

Rajametsa teine poolus viskab aga vimkasid. Tõlkes on need sageli nii peened, et võivad algul märkamata jääda. Näiteks Shakespeare’i XX sonetis on juttu lüürilise mina sõbrast, kes on nii kaunis, et oli tõenäoliselt algselt loodud naiseks, kuid siis lisati talle „üks asi” (originaalis one thing). Rajametsa tõlkes saab sellest vaimukalt „tillukene lisand”:¹⁰

Sind naiseks küllap esialgu loodi,
ent loodus, sinust võlutud, läks segi
ja minu kahjuks, muutes tegumoodi,
sind tillukese lisandiga tegi.¹¹

Kõige selgemini avaldub aga Raja­metsa huumorimeel tema omaluules. Tema meelis­vormiks saab siingi kindlate reeglitega stroof, ent erinevalt näiteks sonetist ja tertsiinist eesti keeles enne teda üsna vähe kasutust leidnud vorm – inglise päritolu limerik, mis on siinmail nii võõras, et on isegi Jaak Põldmäe põhjalikust üle­vaatest välja jäänud.¹² Rajamets põhjendabki oma limerikukirge ühest küljest sellega, et piinlik on minna Euroopasse, kui meil emakeeles selles vormis luuletusi napib. Aga mitte ainult: „Ja pealegi – olla limerikist on hää! Ei tarvitse teha sala­pärast nägu, et jumalik säde, inspiratsioon või mis, kasvatada lõvilakka ega röövli­habet või teab mida veel. Lihtsalt hood käivad peal.”¹³ Limeriku tunnuseks on kindla ridade arvu (viis), riimiskeemi (üks riim seob kaht esimest ja viimast värssi, teine meetriliselt eristuvat kolmandat ja neljandat) ja värsimõõdu kõrval ka laad: tegu on nalja- ja absurdiluuletusega, kus enamasti riimitakse pärisnime. Nii ühendab limerik ideaalselt Rajametsa kahte palet, väljendades ranges ja keerulises vormis kerget sisu. Just neis luuletustes lõbutseb Raja­mets sõnade ja nende tähendustega, luues uudissõnu, mille ta sageli paigutab nimelt riimipositsioonile. Kui tõlke­luules eelistab ta kulunud riime, siis oma­luules väldib ta neid täielikult ja lubab seal kõike seda, mida tema tõlkeluulest ei leia, seal­hulgas keelevahetust, haruldasi sõnu (lisades vajadusel joone alla sõnaseletusi), murde- ja kõnekeelsust, võõrsõnu ja nimesid, kõikvõimalikke lühendeid, lisasilpe, inversioone, poolitusi, liitriime ja ebatavalisi morfoloogilisi tuletisi. Vaadakem näiteks järgmist limerikku, milles leidub riimi­positsioonidel nii nimesid, uus­moodustisi kui ka keelevahetust:

Menuvaene poeet Juhan Juus
just ujudes Narva jõe suus
      aru sai: Püha peetrum!
      Mõte, riimid ja meetrum
on ju liiast! – Nüüd Juks on Who’s Who’s.¹⁴

Ehkki Rajametsa kui tõlkija maksiimi järgi on poeesia parim väljendusvahend loomulik ja õige keel ning see arusaam peaks viima luule puhastumiseni keelelistest veidrustest,¹⁵ ei järgi ta seda põhi­mõtet omaluules. Ajatus, mida ta oma luule­keeles tõlgete puhul taotleb, ei ole juhu- ja naljaluules enam tähtis: nende eesmärk on olla siin ja nüüd, nagu ta ka oma luulekogu avatsükli pealkirjastab.

Kuigi enamasti on Rajametsa limerikud muhedad, tuues esile keele võimalusi ja absurdseid momente, juhib ta neis tähele­panu ka rumalustele, seda nii ühiskonnas kui ka keelepoliitikas. Näiteks avaldas ta 2005. aastal reaktsioonina toonase haridus- ja teadusministri Mailis Repsi esinemisele Vene riigitelevisioonis, kus too oli kiitnud maride olukorda Venemaal, kaksiklimeriku „Ugri-mugri aps”.¹⁶ Mis aga teeb luuletuse tähele­panuväärseks, on peitriim (Linnar Priimäe terminoloogias)¹⁷ – luuletuses pole kordagi mainitud Repsi, ent riimiahelaks on Epps : teps : veps. Teisal on selles absurdi­luule žanris eriti sobiv tuua nähtavale jabur leid sõnaraamatust:

Kui kunagi satun Jerezi ja
sääl joon – no eks ikka hereesi – ja
      kui vein on mul keres,
      siis öelda veel heres
või heeres on hirmus hereesia.¹⁸

Rajamets naeruvääristab siin Jerezi linna järgi nime saanud kangestatud veinile loodud eestikeelset vastet heres – ­sellise kirja­pildiga langeb rõhk joogil erinevalt selle päritolulinnast esimesele silbile, mistap võib seda näha vigase vormina. Seega ei ole normkeel Rajametsa jaoks midagi, mille on fikseerinud mingi institutsiooni töötajad, vaid see järgib keele sisemist loogikat.

Kuid Rajametsa tõlgetestki võib mõnikord mängu leida: lõbusamat riimluulet leidub eelkõige tema lasteraamatute tõlkevärssides. A. A. Milne’i „Karupoeg Puhhi”, J. R. R. Tolkieni „Kääbiku” ja James Krüssi raamatu „Minu vaarisa ja mina” luule­tõlgete kohta on ta isegi öelnud, et need on „ekstramõnuga” tehtud asjad.¹⁹ Riimipoeetika jääbki neis tema kahe põhimõtte vahele: kohati näeme trafaretset ja kulunud riimi (ma : sa : ka) või isegi identriimi, kohati aga võtab ta seal tavapärasest suuremaid vabadusi, sealhulgas leidub koguni irdriimi näiteid (tahab : pahad, poole : muule). Keerulisemates, nt kolmikriimilistes luuletustes ärkab siiski kõrgstiilne Raja­mets, kes kasutab oma tavapäraseid täisriimilisi ahelaid.

Niisiis on Rajametsas korraga tung luua midagi ajatut ning sekkuda ajalisse; esimese väljundiks on ennekõike maa­ilmaluule klassika tõlked, teise väljundiks omaluule. Nende poolte ühendajaks võib pidada riimi. Klassikastiilis ehk tõlke­luules liiguvad tema riimid kindlatel radadel, mis tal vahel alles endal tuleb rajada, vaba­stiilis ehk omaluules võivad need tahtlikult metsikumatele teekondadele, lausa metsa minna, juhtimaks tähelepanu riimikunsti mitmekesisusele ja mängulisusele. Just viimast on Rajamets ise pidanud tõlkimise põhiomaduseks: „Selles on mingi eriline võlu ja veetlus, et ma olen mängu oma elu keskseks tegevuseks saanud võtta, ja mänguriks jäädagi.”²⁰ Kui Rajametsa Shakespeare’i tõlgete ilmumisel mängis suurt rolli Georg Meri, Dante juurde juhatas teda Aleksander Kurtna ja ukraina luule juurde näitas teed Ain Kaalep, siis järgmistele põlvkondadele on omamoodi suunanäitajaks olnud Harald Rajamets, kes õpetas meile, et luulekunst ei pea isegi olema lõbu ja õpetus, vaid võib olla täiesti puhas lõbu, mida kõrged standardid sugugi ei kahanda, vaid muudavad veelgi hõrgumaks.

 

Enn Nõu. Ülestähendusi ajast ja elust. Mälestuste kroonika 1956–2022. EKSA, 2023. 526 lk.

Raamatus oleva 66 aasta kroonika kohta on tagakaanel kasutatud epiteete täpselt, lühidalt ja rikkalikult – need sõnad iseloomustavad nii selle määratu faktikogu esitamislaadi kui ka peensust. Kuu­päevade kaupa, iga kuu omaette lõiguna, on ­lause-paariga üles märgitud kõik kohtumised, käigud, sündimised-surmad, eri üritused pagulas­kogukonnas, väiksemad ja suuremad perekonnasündmused, töised ülesanded, poliitiline programm, erialane edenemine arstina ja nii enda kui ka abikaasa Helga eneseteostus kirjanikuna, ainelised saavutused, majaehitus Uppsalas, paadisõidud ja -remondid, ettevõtmised lastega, hiljem nende reisid ja kolimised, raamatu lõpuosas tihenev osavõtt Eesti kultuuri­sündmustest, paika loksuv elu kahes riigis jne.

Lakoonilisusest hoolimata avaneb teotahtest tulvil ja seda tarmukust hämmastava sihikindlusega ellu viiva perekonna võimas lugu ning samal ajal Rootsi pagulaskultuuri põhiaja ja tohutu suhtlus­võrgustiku tihe lugu. Seda on huvitav jälgida just sellises neutraalses kroonika­vormis, nagu raamatus kasutatud: Enn Nõu laseb kõneleda faktidel endil, valdavalt ilma eriliste hinnangute ja emotsionaalse suhtumiseta. Erand on episood esimesest Eesti külastusest „23 aastat pärast põgenemist” (lk 130–135), milles on segunenud põnevuse, härduse, vapustuse ja hirmu kogemus. Napi­sõnalisusest hälbib ka see, et Nõu ühiskondliku edenemise algupoole avalikke sõnavõtte on tsiteeritud täies mahus – erasfääris on hoitud siiski ühtmoodi delikaatset ja lühidat joont. Nõnda saab harva mõni inimene, tegevus või kohtumine põgusa iseloomustuse osaliseks (näiteks 1977. aastal Helga ja õpilaste jalgpallimängu kohta: „Võib-olla tema vanuses mitte kõige sobilikum tegevus”, lk 214), ja selgi juhul võib tegu olla nagunii üldteada asjaoluga (nagu Karl Ristikivi kirjeldus „heatahtliku kirjaniku ja vaikselt naeratava” kolleegina, lk 215). Veelgi neutraalsem laad sõpradest ja külalistest pildi andmiseks on külalisteraamatu sisse­kandeid tsiteerida, mis sageneb raamatu teises pooles, kui on Uppsalas Askvägenile püstitatud majja sisse elatud (Nõude kodus on ulualust saanud hämmastav inimhulk), samuti kumab neist sissekandeist täheldusi Nõude endi kohta. Raamatu read on nimedest tulvil, seejuures vestluste sisu ei reeda tõtlikult registreeritud info kuidagi – sedaviisi on huvitav lugedes kaasa ja edasi mõelda, ka selles, kuidas üldse ja miks üht- või teistmoodi seltskond kokku sattunud.

Kroonika lõpeb lausega: „Võiks veel kirjutada, aga midagi peab jääma paberile panemata…” (Lk 527) Paberile on jäänud panemata küllap palju, nagu võib mõnest fraasist järeldada, kuid mitmesuguste tumemeelsuspäevikute ja halavate korres­pondentside taustal on meeldiv lugeda üleni elutervet ja tarmukat eluesitust, mis on keskendunud pikas perspektiivis päriselt olulisele.

Foto: Zane Bitere, LETA/Scanpix

26. mail tähistab juubelit Läti ­Ülikooli liivi instituudi juhataja, luuletaja ning liivi keele ja kultuuri edendaja Valts Ernštreits. Rääkisime sel puhul liivi keelest, selle uurimisest ja rollist ning liivi kogukonnast tänapäeval ja tulevikus. 

Oled sündinud Riias, kuid siiski kasvanud liivi kogukonna sees ja käinud lapsena suviti Liivi rannas Kuramaal, kust tänapäeva liivi perekonnad pärinevad.

Olen sündinud Liivi rannast kaugemal nagu kõik uuema põlvkonna liivlased, aga meie pere seos Liivi rannaga on olnud küllaltki tihe. Pärast Nõukogude piiritsooni loomist hajus Kuramaa liivi kogukond laiali üle Läti ja mujale. Mõni üksik, näiteks Poulīn Kļaviņa, käis Liivi rannas suviti. Oli ka selliseid nagu Viktor Berthold ja Alfon Berthold, kes elasid Liivi rannas alaliselt. Aga vahel harva juhtus ka nii, et mõni liivi kogukonna liige kolis tagasi Liivi randa, nagu minu vanaisa vanemad õed Emma Ērenštreite ja Elvīra Zēberga – üks juba 1970-ndatel ja teine hiljem, 1980-ndatel –, ja jäid sinna elama. Meie jaoks oli see hea, et meil oli maakoht just suletud tsoonis Liivi rannas. 

Sel ajal oli Liivi rand hoopis teist­sugune: mererand oli päriselt tühi, isegi suvel ei olnud seal mitte ühtegi inimest. Täna­päeval võib randa minnes näha mõnda üksikut inimest, sest seal käib suvitajaid. Lapsepõlves veetsin õige mitu suve Pizā külas, lisaks suvitamisele tegin igasuguseid põllu- ja aiatöid, sealhulgas niitsin vikatiga, mida ma seetõttu oskan päris hästi. Minu seos Liivi rannaga pärineb suhteliselt varajasest lapsepõlvest: esimest korda sattusin sinna kuue- või seitsme­aastaselt ja pärast seda käisin seal üpris regulaarselt. Sealt algas minu huvi liivi asjade vastu. Peale selle, et vanatädid õpetasid mulle mõne fraasi liivi keeles, olid nad kohalikud aktivistid ja töötasid Pizā küla väikeses raamatu­kogus. Osa selle kogust on praeguseks jõudnud Läti Ülikooli liivi instituuti, kuna ühel ekspeditsioonil leidsime mahajäetuna sealt pärit raamatuid. Vanatädid viisid raamatuid laiali taludesse ja mina käisin mõnikord kaasas.

Sealsamas Pizā külas üritasid piiri­valvurid korra mind kinni püüda, kui olin seitsmeaastane. Kuigi mereranda ei tohtinud tegelikult minna, käidi seal ikkagi. Kõik teadsid, et kui piirivalvurid tulevad, siis tuleb üle luidete metsa põgeneda. Ükskord, kui ma hakkasin külateed pidi mere poole astuma, ilmus piirivalvureid täis veoauto. Minu automaatne reaktsioon oli plehku panna ja nemad hakkasid mind taga ajama. Jooksin kõrtsihoonesse, kus oli raamatukogu, vanatädi istus seal. Piiri­valvurid tulid ka sinna ja raporteerisid, et siin on üks tundmatu isik, keda me üritasime tabada. Vanatädi ütles vastu: mis piirivalvurid te olete, kui te isegi seitsmeaastast last kätte ei saa. Sellega jutuajamine lõppes. 

Kellelt sa liivi keelt rääkima õppisid? 

Mina olen pärit lääneliivi alalt, mis oli palju kannatanud juba enne Teist maa­ilmasõda. Selle ala majad põletati maha Esimese maailmasõja ajal. Meie pere ja paljud teised olid toona evakuatsioonis, põgenesid enne sakslaste rünnakut ja elasid päris kaua Siberis. Tagasi tulid minu vanavanavanemad 1920. aastatel. Lääneliivi alal oli hea keeleoskus juba piiri peal üks põlv varem kui idaliivis, kus liivi keel oli igapäevane keel minuvanuste vana­vanematel. Meil olid head liivi keele rääkijad vanavanavanemad. Samas oli minu vanavanematel liivi keele oskus mingil määral säilinud: mäletan oma lapsepõlvest mõnda loitsulaadset fraasi, rahvalaulu­katkendeid ja muud sellist. Aga päris arusaam liivlusest tekkis hiljem Pizās, kui nägin ühe oma surnud vanatädi kirja pandud liivikeelseid sõnu ja fraase. Minu kokku­puude liivi keelega algas sellest hetkest, kui need üleskirjutused leidsin.

Meie pere kuulub põlisesse liivi suguvõsasse, liivlus on peres kogu aeg olnud. Meie esivanemate hulgas oli esimene liivi luuletaja Jāņ Prints vanem, minu vanavanavanaisa oli liivi haritlane Jāņ Prints noorem. Minu vanatädi Emma Ērenštreite eestvedamisel asutati 1970-ndatel liivi laulukoorid. Üksnes liivlastele iseloomulikke perekonnanimesid on viis: Demberg, Lepst, Geige ja Jeije (need kaks pärinevad sõnast jei ’jää’) ning Er(e)nštreit. Kui sellist perekonnanime näha, siis on selge, et tegemist on liivlasega. 

Minu jaoks on liivi keel alati olnud kõnekeel. Kuigi olen pärit lääneliivi alalt, on minu keel hoopis idaliivi Vaidi küla keel, see on see keel, mida olen suviti kõikide teiste keelejuhtidega rääkinud. Meie liivikeelne suhtlusringkond koosnes selle küla liivlastest, kelle keeleoskus säilis kõige kauem: Poulīn Kļaviņa, Viktor Berthold, Alfon Berthold, Grizelda Kristiņ. Lisaks nendele kuulusid liivikeelsesse suhtlusringkonda Erna Vanaga Vents­pilsist, Irma Didrihsone Kūolka külast, Oskar Stalte ja muidugi Elfrīda Žagare Sīkrõgi külast. Tema tütre ja tütretütre Maija ja Gitaga suhtleme liivi keeles, sest nende mõlema perekeeleks see on. Tundub, et Liivi rand on pisike koht, aga küladevahelisi erinevusi keeles on ikkagi üksjagu. Gitaga rääkides, kellel on Sīkrõgi keel, on sellest aru saada. 

Kuni 2000. aastateni toimus liivi keele edasiandmine suulisel teel, see oli kirjalike väljunditega kõnekeele traditsioon. Praegu on liivi keelt võimalik õppida juba kirjakeele kaudu ja muude allikate toel. Minul selles mõttes vedas, sest mul on olnud päris palju Liivi rannas sündinud ja üles kasvanud keelejuhte. 

Tahtsid saada arhitektiks, aga tulid ikkagi õppima Tartu Ülikooli. 

Huvi kunsti vastu on mul endiselt. Minu jaoks on arhitektuur kõige praktilisem kunsti väljund: igal inimesel on tarvis kuskil elada, nii et sa ei saa väga abstraktset arhitektuuri tekitada, see peab olema allutatud inimese vajadustele. Lihtsalt sattus kuidagi nii, et minu kooli lõpetamise aeg langes kokku Läti ja Eesti ärkamis­ajaga, mis oli ka liivlaste ärkamisaeg, ja minu huvid hakkasid muutuma. Liivi värk oli suhteliselt aktiivselt kogu aeg seal kõrval olnud. Mu ema ja isa on laulnud liivi koorides ja üks mu tädi oli taastatud Liivi Liidu (lv Līvõd Īt) esimene juht. Aastal 1988 osalesin ka ise Liivi Liidu taastamisel. 

Kuigi õppisin juurde joonistamist ja maalimist, oli juba kooli viimasel aastal selge, et ma ei lähe arhitektuuri õppima, vaid olen hoopis minemas Tartusse õppima süvendatult keeleteadust või süvendama oma keelelisi teadmisi. Pööre oli üsna sujuv: alguses oli see rohkem hobi ja pärast kasvas hobi üle pea. Huvitav tähtsündmus sellel teel oli Interrinde rünnak Läti ülemnõukogu vastu 15. mail 1990. See oli selline hetk, kui OMON oli viimast korda Läti ülemnõukogu poolel, pärast läksid vastaspoolele üle. Interrinde rünnaku eest kogunesid inimesed parlamendihoonet kaitsma. Kuuldus levis, inimesed läksid sinna Läti lippudega ja mina oma tädiga, kes oli Liivi Liidu juht, läksime sinna liivi lipuga. Nägin hiljuti CNN-i kaadreid sellest, kus mina kandsin liivi lippu. Aga kuna OMON ajas selle meeleavalduse laiali, siis mina sain sellel üritusel OMON-i käest vastu pead. 

Tartu Ülikooli astudes tuli mul valida kahe eriala vahel: eesti filoloogia ja eesti keel võõrkeelena. Seletasin Tartu inimestele, et mind – palun väga vabandust – ei huvita eesti keel, tulen Tartusse liivlusega tegelema. Seepärast oli parem õppida eesti filoloogiat, kuna sellel erialal õpetati liivi keelt ja fennougristika hõlmab liivi keele uurimist. Minu õpingud olid üsna kaootilised, sest ma ei tulnud Tartusse selleks, et saada teadlaseks, vaid selleks, et tegeleda liiv­lastega. Tagantjäreletarkusega vaadates oleks võinud üht-teist rohkem õppida ja üht-teist muudmoodi teha. Liivluse arenemise mõttes oli minu jaoks väga kasulik Tartus õppida.  

Oled ülikooliõpingute ajast saati olnud tegev leksikograafina. Ka sinu magistri­töö osa oli liivi-läti ja läti-liivi sõna­raamat.

Minu põhiline huvi Tartusse tulles, mis püsis doktoriväitekirjani välja, oli liivi kirja­keel ja selle areng, sealhulgas sõnaloome ning muud praktiliste väljunditega protsessid. See sõnaraamat sai tehtud puhtpraktilistel kaalutlustel. Leksikograafia juurde viis mind eelkõige see, et puudus praktiline allikas liivi keele õppimiseks ja selle kasutamise toeks. Oli vaja allikat, mis teise keelena kasutaks läti keelt, kuna liivi kogukond on peamiselt lätikeelne. Selle ajani oli ainus suurem kirjalik sõnavara allikas Lauri Kettuneni sõnaraamat, aga selle kasutamisel on kaks takistust: liivikeelsed märksõnad on foneetilises transkriptsioonis ja vasted saksa keeles. Kummastki normaalsed inimesed aru ei saa. 

Varem olime teinud Liivi Kultuuri­keskuses (lv Līvõ Kultūr Sidām) aastatel 1994–1995 liivikeelset ajakirja Õvā (Iva).Asi algas aastal 1995, kui ma ostsin esimese sülearvuti ja hakkasin andmebaasiprogrammiga FileMaker koostama sõnaraamatut, mis siis valmis digisõnastikuna. See on ainus kord, kui ma otseselt programmeerimisega olen tegelenud: häkkisin seda programmi, et saada liivikeelset tähestikulist järjestust. Tegin ise ka esimesi liivikeelseid fonte Apple’i Maci arvutite jaoks, et saaks üldse kirjutada. 

2010. aastal kaitsesin doktoriväitekirja liivi kirjakeelest ja selle arengust ning kunagi siis, kui Tiit-Rein Viitso koostatav liivi-eesti-läti sõnaraamat hakkas valmis saama, palus Karl Pajusalu mind appi. Selle lõpuosa tegime koos Tiit-Reinuga valmis, kasutades varasemaid leksikograafilisi teadmisi. See oli küll rohkem analoog­lähenemisega sõnaraamat, mida koostasime Wordi failides. Pärastpoole tegime sellest andmebaasi, mis praegu on aluseks kõikidele nendele keeleressurssidele, mida liivi instituut arendab. 

Aga siis tuli aastal 2012 täiesti ootamatult ettepanek analüüsida, milliseid võimalusi oleks teha valmis eesti-läti sõnaraamat. See oli ligikaudu kakskümmend aastat kestnud projekt, millel ei olnud head lahendust: oli selge, et sõnaraamatut on vaja, aga ei olnud selge, kuidas seda teha. Ja siis õnnestus kokku saada hea tiim ja teha päris suur, ligi 1100-leheküljeline sõna­raamat koos näidetega, sealhulgas grammatiliste näidetega. Selle üle olen siiamaani väga uhke, sest teos sai nullist valmis kahe ja poole aastaga. 

Mul on väga kahju, et see on sõna­varaallikana alahinnatud. Tehes valiku, millist sõnavara hõlmata 53 000 märksõna hulka, kasutasime tänapäevast lahendust: kõigepealt kasutasime Eesti Keele Instituudis kokku pandud 5000 märksõnaga eesti keele põhisõnavara, teiseks sagedussõnastikku 10 000 märksõnaga ja kolmandaks tasakaalus korpust, kus olid sagedused 5000 sõna kaupa, millest kasutasime kõige populaarsemat 40 000 sõna. Sõnaraamatut hakkasime koostama sõnade sageduse järgi ja mitte tähestikulises järjekorras A-tähest alates, kuna siis oleks olnud väga suur risk, et ilmub sõnaraamatu esimene köide (A–K) ja ülejäänu jääbki ilmumata. Tegime kõigepealt valmis 5000 sagedama sõna artiklit ja seejärel 10 000 sagedamat sõna, arvestades, et kui järsku tuleb öelda „Stopp!”, siis oleks meil sõnavara kõige olulisem osa kaetud. 

Võrdlesime oma märksõnastikku ka õigekeelsussõnaraamatuga, et püüda kinni vajalikud sõnad, mida mingil põhjusel ei olnud sagedusloendis. Üks selline sõna oli biifsteek. See ei kuulu põhisõnavarasse, aga seda kasutavad kõik ja see on kindlasti olulisem kui näiteks polühüdramnioos. Ma arvan, et eesti-läti sõnaraamatus on siiani parim eesti sõnade valik, kui välja arvata uued sõnad, mis on vahepeal eesti keelde juurde tehtud. See on eesti keele sõnavara tuumik, mida saaks koos sagedus­markeritega kasutada mis tahes kakskeelse sõnastiku tegemiseks. Kasutame seda praegu liivi keeleressursside arendamiseks, et näha, kas meil on olemas vajalikud sõnad – seda teeme koostöös Sven-Erik Soosaarega Eesti Keele Instituudist. 

Millised on sinu põhilised järeldused liivi kirjakeele arengu kohta? Mis suunas see praegu areneb? 

Ka kõrvaltvaataja pilgule on liivi kirja­keel huvitav ja dünaamiline uurimis­objekt. Liivi kirjakeele ligikaudu 170-aastase ajaloo jooksul on rakendatud palju erinevaid põhimõtteid ja erinevalt poolt vaadatuna. Oma rolli on mänginud eesti pilk ja läti pilk, liivlaste endi arvamus, kogukonna olukord ja muutumine. See kõik kajastub kirjakeele arengus. Samas on liivi kirjakeel andmete hulgalt piiratud. Me ei saa analüüsida kõikide eestikeelsete raamatute kirjaviisi, kuna neid on nii palju, et neid ei saa kunagi ammendavalt katta. Liivi kirjakeele puhul saame seda teha: kõik väljaanded on käepärast ja uuemal ajal trükitud liivi keelt saab uurida tervikuna. Kui seda dünaamikat jälgida, siis on näha, et põhimõtted on väljaandest väljaandesse muutunud, kuid samas on areng olnud järje­pidev. 

Liivi kirjakeele ajalugu jaguneb kolmeks perioodiks. XIX sajandi vanem kirja­keel – sealhulgas Matteuse evangeeliumi tõlked ja sõnade kirjapanekud – on eelperiood, mis ei ole otseselt seotud uuema aja kirjakeelega. Olulisem on tänapäeva kirjakeel, mille juured on veidi kaugemal kui sada aastat tagasi: 1921. aastal ilmus esimene ilmalik liivikeelne raamat, Emakeele Seltsi välja antud liivi keele lugemik, mis oli ühtlasi esimene Emakeele Seltsi väljaanne. Sellel oli keeleteaduslik taust, esimeste trükiste kirjaviis oli osalt foneetiline ja pärast viidi suuremasse vastavusse läti kirjaviisiga. Nõukogude ajal, ligikaudu 1970. aastatel toimus muutus, kuna muutus ühiskonna olukord ise. Enam ei olnud nii palju liivi keele oskajaid, kellel oli kirja­keelt vaja selleks, et midagi kirja panna. Rohkem oli neid, kes keelt ei osanud ja kellel olnuks vaja seda lugeda ja õigesti hääldada. Murdekoht oli umbes aastal 1978, mis on andnud kirja­keele arengule uue suuna. 

Uuemal ajal on olnud kolm perioodi, kui liivi kirjakeele sõnavara on hüppeliselt laienenud. Esiteks aastal 1931, kui hakkas ilmuma kuukiri Līvli. Kuna seal üritati kajastada argielust laiemalt maailma sündmusi, oli vaja palju uusi sõnu, uusi mõisteid, uusi väljendusviise. Liivi keel ei olnud enam ainult kalastus- või kodukeel, vaid oli kasvamas kultuurkeeleks. Teine oli 1960.–1970. aastatel ja kohati juba 1950-ndatest alates. Nõukogude Liidu ajal ei olnud liivikeelset trükisõna, aga käsikirju tehti. Nendes kajastub selle aja Läti nõukogude kultuuri kontekst, mis tekitas taas kiire uute terminite ja väljendusviiside tuleku liivi keelde. Liivi keeles on isegi kirjutatud nõukogude päikese helgest paistest. Kolmas suure arengu aeg on olnud viimase kümne aasta jooksul koos digitehnoloogia arenguga ja sellega, et liivi keel on üleilmastunud, selle kättesaadavus on paranenud ja kasutusvõimalused avardunud. Ka koos ülejäänud ühiskonna arenguga on olnud vaja päris palju uut sõnavara luua. 

Praegu on käimas projekt, millega täiendame liivi-eesti-läti sõnaraamatut ja see on tänu uuele sõnavarale mitu­kümmend protsenti kasvanud: algselt 12 000 märksõnast on praeguseks saanud juba 16 000 märksõna ja kasv jätkub. Nagu eesti keeles, lisandub päris palju uuema aja sõnavara, rahvusvahelist, aga ka argimõisteid. Just praegu on üks huvitav aeg liivi keele arengus, kui toimub järgmine hüpe. 

Kogu Euroopa Liidu bürokraatia terminoloogiat ei ole vaja, aga näiteks Euroopa Komisjoni on tarvis nimetada? 

Tõesti ei ole vaja rääkida kõikidest teemadest. Väikekeelte vajadustest ja loomulikust keelest käib huvitav diskussioon. Meil oli kolleegidega üks projekt, kus üritati tõlkida testrühmas tekste inglise keelest liivi keelde. Tekkis arutelu, kas meil on vaja samu asju kui inglise keeles, kas, kuivõrd ja millised tekstid on liivi keele jaoks olulised. 

Keelekasutus sõltub sellest, millised on kasutussituatsioonid. See on keelearenduse küsimus üldiselt. Kas on näiteks liivi keeles vaja lennujuhtimis­terminoloogiat? Kas see on selline asi, millest hakkaksid kaks liivlast omavahel rääkima? Kas on vaja liivi keelt tolliametnikele? Kas võib ette tulla olukordi, kus seda oleks vaja? Kui kaks liivlast kokku saavad, siis nad pigem ei räägi omavahel maailmapoliitikast. Nad võivad seda mainida, kuivõrd see maailm on meie ümber, aga nende jutuajamise keskmes see pole. Ent sellised sõnad nagu pitsa ja Zoom on meie argipäev. Kui rääkida keele taaselustamisest, tuleb instituudi jõupingutus koondada sinna, kus selle mõju oleks kõige suurem. Ei ole tarvis teha midagi, mille kohta tundub, et seda on vaja, vaid seda, mida liivlastel on vaja. 

Mõnikord kiputakse vaatama teisi oma prisma kaudu. Saame sageli igasuguseid ideid eestlastelt, lätlastelt või soomlastelt, kes teavad, kuidas asjad peavad olema. Klassikaline näide: küsitakse, miks te ei tee lasteaeda. See ei ole teostatav, kuigi eestlaste jaoks on igapäevane, et lapsed käivad eestikeelsetes lasteaedades ja saavad poes käies eesti keelt rääkida. Aga liivi kogukond seda ei võimalda, isegi Riia linnas ei ole võimalik midagi sellist korraldada. Igasse lasteaiarühma oleks vaja vähemalt kuus last ja üks-kaks lasteaiaõpetajat, kes suudaks liivi keeles rääkida. Igal lapsel on kaks vanemat ja mõni vanavanem. Kahe lasteaiarühma loomiseks oleks tarvis, et ligi viiskümmend inimest elaks ligikaudu kümne kilomeetri raadiuses ja lapsed oleksid umbes samavanused. Ametlike andmete järgi on liivi kogukonnas kokku 250 inimest, mitteametlikult 1000–2000 inimest. Liivi­keelne lasteaed eeldaks sama hästi kui getot: tuleks üle Läti või Riia eri paikades elavad inimesed koguda samasse kohta. 

Ilmselt tänavu sügisel alustame liivi keele õpetamist koolilastele, aga seda ei saa teha koolisüsteemi kaudu: ei ole ühtegi kooli, kus oleks rohkem kui üks-kaks samas vanuses sama keeleoskus­tasemega last. Meie vaatenurgast on keskne anda hääl kogukonnale endale. Peame aru saama, kuidas kogukond hingab ja toimib ning mis on selle vajadused.

Millised on praegu liivi keele funktsioo­nid peale kõige nähtavama: liivi keeles laul­dakse koorilaule?

Esiteks on liivi keelel keskne sümboolne väärtus liivi kogukonnale, millel on tugev identiteet. Liivi keelel on viimase saja aasta jooksul olnud suur tähtsus isegi inimestele, kes ei oska liivi keelt või ei viitsi seda ära õppida. Kõik ütlevad, et see on oluline. 

Kui rääkida tänapäeva keelekasutusest, siis huvi olla keelekeskkonnas ja keelt kasutada on tõusuteel. Viimase paarikümne ja eriti kümne aasta saavutus on see, et liivi kogukonna ja keele pikka aega kestnud allakäik on peatunud. Tasapisi ilmuvad uued mehhanismid: keeleõpe koolilastele algas sellest, et tekkis aina rohkem selle vastu huvi tundvaid lapsi. See ei olnud ülalt alla, vaid alt üles protsess. Hiljuti võtsime instituudi, noorte ja keelehuviliste koostöös kasutusele uue Facebooki lehe nimega „Līvõkīelkõks” („Liivi keeles”), kus kasutatakse ainult liivi keelt. Me seda eriti ei reklaami: see ongi mõeldud ohutuks kohaks neile, kes tahavad liivi keelt kasutada või lugeda, et liivi keel oleks väike osa nende igapäevast. 

Nii imelik kui see ka ei ole, aitab teaduslik uurimine liivi keelt arendada ja alal hoida, sest uurimistöö ja tekstidega töötamine on üks neid alasid, kus on võimalik olla pidevalt keelekeskkonnas. Liivi instituudis on tööl mõned liivi keele rääkijad ja noored, kes tegelevad tekstide ümberkirjutamise ja muu sellisega. Liivi vaimne pärand on päris suur, aga see on keele taga lukus: sellele lihtsalt ei pääse keeleoskuseta ligi. Siin on keeleoskust praktiliselt tarvis. Üritame seda ära kasutada, et anda tööd liivlastele, kes oma keele­oskusega aitaksid tekstidele ligi pääseda ja nii annaksid ühiskonnale oma panuse. 

Miks on liivi keele ja kultuuri uurimine oluline? 

Viimase 5–10 aasta jooksul on liivi teemade uurimine saanud rohkem tähele­panu. Ühelt poolt oleme investeerinud sellesse, et äratada huvi liivi teemade vastu, näidata nende eripära ja olulisust väljaspool liivi kogukonda. Liivlaste ja liivi teemade uurimine võib pakkuda palju laiemat konteksti näiteks keeleteaduses või muinasaja ajaloos, kus arhailised liivi elemendid või omapärad pakuvad vastuseid suurematele küsimustele: mis on toimunud läänemeresoome keelte ajaloos, kuidas tekkis läti keel või milline on olnud siinmail rahvaste liikumine. 

Liivi materjali on palju, aga samas piiratud hulgal, mistõttu on see hea uurimisobjekt. Materjali on optimaalselt: piisavalt, et saaks uurida, aga mitte nii palju, et see muutuks hõlmamatuks. Veel on oluline, et ühiskondlikud protsessid, mis liivlaste puhul toimivad, näitavad ühiskonda miniatuuris. Fraktalite analüüsimisel saab millegi väiksema põhjal teha üldistusi suuremate nähtuste kohta, liivlaste säilimise lugu ja tänapäev võib olla samuti midagi sellist. 

Tajun, et liivi kogukonna struktuur on suurel määral tuleviku kogukondade struktuur, aga liivlased on sinna jõudnud varem kui teised. Liivi kogemuse põhjal võime mõnes asjas pakkuda, mida teha või mitte teha, kuidas saab või ei saa hääbumis­protsessi peatada. Siin on palju huvitavaid asju, mida uurida ja millele vastuseid otsida. Selles suhtes on liivi teema väga suur ja lai. Ma arvan, et millegi väikese, spetsiifilise uurimine võib algul ära ehmatada. Aga oleme üritanud näidata, et need väikesed asjad on palju suuremad ja laiema kontekstiga. 

Maailma tuhandete keelte hulgas peaks kindlasti olema sadu, mille kõnelejate demograafia sarnaneb liivi kogukonna omaga. 

Liigume sinnapoole, et liivi kogemust ja liivi lahendusi teistele näidata. Need põhimõtted, mis justkui toimivad suuremate keelte ja rahvaste puhul, liivi ja seda tüüpi eriti väikeste ohustatud keelte ja ­kultuuride juures ei toimi. Sellel mikrotasemel on hoopis teised reeglid. Teatud mõttes on see nagu Eukleidese ja Lobatševski geomeetria suhe – mastaap muudab lähenemist. Nendest reeglitest aru­saamine on huvitav nii liivi kogukonna kui ka teiste jaoks. 

Mõistagi ei ole olemas universaalseid retsepte, aga on põhimõtteid, mida saab kasutada kas või tehisintellektiga seoses. Näiteks kuidas saame rakendada tehis­intellektil põhinevat tehnoloogiat selliste keelte juures, kus on vähe andmeid, kuna tehisintellekt põhineb suurel andme­mahul. Samas tuleks tehnoloogiat nii kasutada, et ta keelt ja kultuuri ära ei tapaks. Kui keele kõnelejaskond on väike, siis on lihtne kogu universum üle ujutada madalakvaliteedilise keelega. See on kõige selgem otsene oht. Tuleviku­tehnoloogia küsimused on huvitavad just sellepärast, et tuleb mõelda, kuidas tagada väikeste keelte ja kultuuride konkurentsi­võime olukorras, kus keeletehnoloogia arengu kiirus sõltub kogukonna suurusest. Kuidas suurematele järele jõuda, on tuleviku keelelise ja kultuurilise mitmekesisuse tagamise võtmeküsimus. 

Kui palju on olemas liivi keelde tõlkijaid ja kui palju neid võiks tarvis olla? 

Neid, kes on tekste tõlkinud, on kindlasti viis-kuus. Aga tõlkimisvõime ei ole nii oluline kui keele kasutamise ja tekstide loomise võime. Tõlgitud tekstiga on alati see probleem, et see on lähte­tekstist mõjutatud. Seda eriti liivi keeles, sest näiteks läti ja eesti keeles on võimalik tõlkimisel enamasti lähtuda väljakujunenud keelekasutusest, aga liivi keeles alati ei ole. Samadel põhjustel on väga ohtlik automaattõlge: see on suuteline genereerima esmapilgul korralikke tekste, aga lähemal vaatlusel ilmneb, et neid mõjutavad kaugemad taustad. Pigem on vaja tekstiloomet liivi keeles, ükskõik kas need on tarbetekstid või luule ja proosa. Seal tuleb kõige paremini välja loomulik keele­kasutus. Oleme pannud tähele, et kui tänapäeva liivi keele rääkijalt paluda tõlget, siis tal võtab see palju rohkem aega kui samast asjast lihtsalt rääkida. Rääkides kasutatakse selliseid sõnu, mida tõlkes ei kasutakski. Praegu on põhiline julgustada ja luua keelelise väljenduse võimalusi. Keele passiivne õppimine on ainult keele edasiandmise protsessi üks osa. Kõige olulisem on, et peab olema vastus, kus me keelt kasutame, miks meil seda vaja on, mis me sellega peale hakkame. Vastus algab sellest, et on võimalused keelt rääkida ja lugeda ning neid üritamegi praegu luua. 

13. juunil toimus Tallinnas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses aiaseminar ohustatusest, väljasuremisest ja hakkama­saamisest. Esinesid Sara Bédard-Goulet („The animal subject: Knowledge and species extinction”), Hildegard Reimann („Kas kohtumised metsloomadega muutuvad järjest kummalisemaks? Turvalisest pimedusest, pelgu­paikadest ja kroonilisest pagulusest linnas”), Risto Järv („Draco borealis – kõige kiuste püsiv liik”), Ene-Reet Soovik („Süvaaeg ja väljasuremine eesti luules”), Kadri Tüür („Ellujäämise komöödia”), Ott Heinapuu („Eesti looduslike pühapaikade muutuvatest tähendustest”) ja Timo Maran („Välja­suremine semiosfääris. Ökosemiootiline vaade”). Inimmõtte ökoloogiast vestlesid Meelis Friedenthal ja Elle-Mari Talivee.

13. juunil kuulutati välja hõimurahvaste programmi Ilmapuu auhinna laureaat, kelleks sel aastal on Szilárd Tibor Tóth. Kogu oma teadustöö ning organisatsioonilise tegevuse jooksul on ta pööranud tähelepanu soome-ugri rahvaste keeltele ja kultuuridele ning tutvustanud neid rahvusvaheliselt. Samuti on ta aidanud kaasa hõimu­liikumisele Narvas. 

13.–16. juunil toimus USA-s Yale’i üli­koolis Balti uuringute assotsiatsiooni AABS konverents „Balti tee: ühtsus ja abistamine” („The Baltic Way: Unity and Giving Aid”). Eesti esinejad olid järgmistest asutustest: Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool, Eesti Kunstiakadeemia, Tallinna Tehnikaülikool, Balti Kaitsekolledž, Sisekaitseakadeemia, Eesti Mälu Instituut ja Eesti Kirjandusmuuseum. EKA, TLÜ ja TÜ nüüdiskultuuri uurimise töörühma liikmed Neeme Lopp, Virve Sarapik, Eva-Liisa Linder, Piret Viires, Merily Salura ja Mari Laaniste kõnelesid Eesti kultuurimuutustest aastatel 1988–1996.

14. juunil peeti Tartu Ülikoolis seminar „Lõunaeesti keele unustatud sõnad”. Ettekannetega esinesid Külli Prillop („Lõuna­eesti kirjakeele unustatud sõnad”), Mariko Faster („Hämardunud tähendu­sega sõnad kohanimedes”), Evar Saar („Unustatud lõunaeesti sõnad perekonna­nimedes”), Urmas Kalla („Tundmatud sõnad ja väljendid võrokeelseis muinasjutes”), Petri Kallio („Eteläviron vanhoista lainasanakerrostumista”), Karl Pajusalu, Kristi Ilves, Alli Laande ja Marili Tomingas („Mulgi unustatud sõnad”), Eva Saar („Unustatu ja unustamatu seto noomenituletuses”), Santeri Junttila ja Juha Kuokkala („Etümoloogilisi teadmisi lõunaeesti sõnade kohta EVE võrgusõnaraamatus ja UREVI andmebaasis”).

14.–15. juunil korraldati Tartu 2024 ürituste raames soome-ugri päevad. Eesti Rahva Muuseumis toimus Fenno-Ugria asutuse seminar „Soome-ugri rahvaste saatus: selle mõtestamine kultuuris ja poliitilises reaalsuses”. Esinesid Tõnu ­Seilenthal (TÜ, „Ei saa me läbi Ugrita”) ja Kärt Summatavet (EKA, TÜ, „Hingelkõnd – kunstnikud soome-ugri inspiratsiooni allikal”). Toimus paneeldiskussioon „Soome-ugri väikerahvad Venemaal: tänane olukord ja tuleviku­väljavaated”, millel osalesid Fenno-Ugria nõunik Jaak Prozes, Fenno-Ugria juhatuse liikmed Madis Arukask ja Elena Kirt ning etnoloog Aimar Ventsel.

17.–21. juunini peeti Riias Rahvusvahelise Rahvajutu-uurimise Seltsi (International Society for Folk Narrative Research, ISFNR) 19. kongress „Folk Narratives in the Changing World” („Rahvajutud muutuvas maailmas”). Eesti folkloristidest osalesid Risto Järv, Anastasiya Fiadotava, Guillem Castañar ja Liisi Laineste (ühisettekandega), Eda Kalmre, Mare Kõiva ja Ave Goršič. Digitaalse uurimistöö tulemusi tutvustasid konverentsil Andrus Tins, Olha Petrovych ja Inna Lisniak. Digihumanitaaria uuringute rahvusvaheline töögrupp, kuhu kuulub ka Mari Sarv, esitas järjekordse uurimisraporti „Regional Cultures of Narrative Songs in Computational Comparison”.

26.–28. juunil toimus Tallinnas Eesti Kunsti­akadeemias konverents „Kultuuri­lised heteroloogiad ja demokraatia II. Siirded ja moonded 1980. ja 1990. aastate postsotsialistlikes kultuurides” („Cultural Heterologies and Democracy II. Transitions and Transformations in Post-Socialist Cultures in the 1980s and 1990s”). Konverentsi korraldas nüüdiskultuuri uurimise töörühm (EKA, TLÜ, TÜ). Ettekannetes võrreldi siirdeaja (1986–2004) kultuurimuutuste kogemusi, peamiselt Balti, aga kohati ka teistes Ida-Euroopa riikides (Ukraina, Bulgaaria, Ungari). Üks kutsutud esinejaist oli Marju Lauristin („Analyzing culture in trans­forming society: A morphogenetic view”). Esines 50 valdkonna eksperti, kes analüüsisid siirdeaja sarnasusi ja eripärasid neis riikides. Eesti kirjandusteadlastest osalesid Aare Pilv, Jaak Tomberg, Tiina Ann Kirss, Piret Viires, Neeme Lopp, Elena Pavlova ja Indrek Ojam.

26.–28. juunini toimus Riias konverents „Livonica 3 + Minor Finnic Languages 2 = 5”. Tegemist oli kolmanda liivi konverentsiga (eelmised peeti Tartus 2011. ja Riias 2019. aastal), mis on pühendatud liivi keele, kultuuri ja ajaloo uurimisele ning neile lisaks ka teistele väikestele läänemeresoome keeltele. Konverentsi põhitähelepanu oli kontaktidel. Kutsutud esinejate hulgas oli Rogier Blokland (Uppsala ülikool, „Measuring the influence of Latvian on Livonian”). Eesti keeleteadlastest ja folkloristidest osalesid Karl Pajusalu, Miina Norvik, Helle Metslang, Eva Saar, Tuuli Tuisk, Janek Vaab, Sven-Erik Soosaar, Triin Todesk, Elena Markus, Marili Tomingas, Axel Jagau ja Mari Sarv.

27. juunil peeti Tartus J. V. Veski päeva „Eesti keel ja teised keeled Eesti koolis”. Ettekannetega esinesid Pille Põiklik (HTM, „Keeled Eesti koolis”), Karola Velberg (TLÜ, „Soome keel ei ole enam muu keel, vaid B-keel”), Irene Käosaar (Narva Eesti Gümnaasium, „Eesti keeles õppimise võimalikkusest Narvas”), Olga Selišt­ševa, Tuula Friman (Tallinna Vabaduse kool, „Palju rohkem kui vaid keeleõpe – Vabaduse kooli kogemus”) ja Anu Luure (Tallinna Lilleküla gümnaasium, „Kuidas väärtustada õpilaste keelt ja kultuuri”).

Foto: Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituut

Folkloristid põimivad sageli oma jutustustesse sümboleid ja uurivad, kuidas inimese sisemine teekond loob müüte, palveid, eristab püha ja argist aega. Udmurdi folkloristika ema, tuntud udmurdi folkloristi ja filoloogiadoktori professor Tatjana Vladõkina uurimisvaldkonda kuulusid muudki küsimused alates rahvaluuleliikide määratlemisest kuni vanade liikideni, nagu mõistatused ja muistendid. Udmurdi vabariigi teenelise teadlase, Soome-Ugri Seltsi välismaise auliikmena, Udmurdi vabariigi auhinna „Udmurdi vabariigi hing” laureaadina pärimuskultuuri valdkonnas (2023) ning Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituudi filoloogiliste uuringute osakonna juhtiva teadlasena oli ta folkloristika ja udmurdi kultuuri eestkõneleja ja kujundaja. Ta on paljude artiklite ja raamatute autor, toimetuskolleegiumide liige, sealhulgas Tartus ilmuva uurimuste sarja „Sator” kolleegiumi liige.

Tatjana Vladõkina sündis 8. septembril 1953 Vuž Kenõ (Starõje Kenõ) külas Deri (Zavjalovo) rajoonis Udmurdimaal õpetajate peres. Ta lõpetas 1975 Udmurdi riikliku ülikooli ja oli aastail 1975–1978 Tartu ülikooli doktorant. 1980. aastal kaitses ta Moskvas Gorki-nimelises kirjandusinstituudis kandidaadiväitekirja „Udmurdi rahvamõistatused” („Удмуртские народные загадки”). Selles süstematiseeriti esmakordselt välitöö- ja arhiivimaterjalid, mis hiljem said aluseks sarja „Udmurdi folkloor” („Удмуртский фольклор”) ühe köite koostamisel (alates 1981. aastast on sarjas välja antud 11 raamatut). 1999. aastal kaitses ta doktoriväitekirja „Udmurdi folkloor. Sünkretism ja žanride funktsionaalne spetsiifika” („Удмуртский фольклор: синкретизм и функциональная специфика жанров”).

Juba Tatjana Vladõkina esimene monograafia „Udmurdi folkloor” sai folkloristika klassikaks. Sisuliselt lõi ta udmurdi folkloori „perioodilisussüsteemi”, leides selles koha igale žanrile, määratledes selle funktsiooni ja tähenduse ning kirjeldades selle ajalugu ja poeetikat. Ta näitas folkloori suurt tähtsust looduse ja kosmose seadustega kooskõlas elamisele suunatud udmurtide maailmavaates. Uurides folkloori kui vaimuelu valdkonda, mis tundub tänapäevaelust kauge, jõudis Vladõkina järelduste ja üldistusteni, mis selgitavad sügavaid sotsiaalseid üleelamisi ja ühiskonna probleeme. Analüüsides näiteks suhteliselt stabiilse traditsioonilise ühiskonna moraalikoodeksit, kirjutas ta: „Kui varem oli iga lineaarse ja tsüklilise aja lõik tähistatud eraldi rituaalide ja pidustustega, millest osavõtt määras uskumuste järgi kosmilise maailmakorra, muutes kaose kosmoseks, siis tänapäeval on põlvkondadevaheliste sidemete katkemine ja traditsiooniliste vaadete kadumine – isegi nende kui etnilise kultuuri arenguetapina teadvustamise tasandil – lõhkunud isiksuse kosmose. Inimese kui sellise „žanr” hägustub, mis on ilmselt üks peamisi füüsilise enesehävituse põhjuseid. Selle vormide erinevused – suhtumine keskkonda, alkoholism või enesetapud – ei muuda asja olemust. Traditsioonilise eluviisi ajarütmi rikkumise tulemusena on toimunud loomuliku kalendri erosioon, mis on saanud üheks etnokultuurilise identiteedi kadumise põhjuseks.”¹

Alates 1978. aastast oli Tatjana Vladõkinal keskne roll udmurdi folkloori- ja etnograafiliste materjalide kogumisel, publitseerimisel ja uurimisel. Ta andis olulise panuse udmurdi ja vene folkloori žanride ning kunstiliste omaduste uurimisse, avaldades üle 300 teadusliku töö. Ta juhtis kursusi udmurdi traditsioonilise kultuuri kohta Venemaa, Eesti ja Soome ülikoolides. Ta arendas välja uuenduslikke folklooriprogramme, metoodilisi materjale ja õpikuid.

Vladõkina hiljutiste monograafiate hulgas on „Udmurdi folkloori maailmatekst. Kuju, sümbol, rituaal” („Удмуртский фольклорный миротекст: образ, символ, ритуал”, 2018), milles on kokkuvõte tema uurimisprotsessist. Selles töös süstematiseeritakse udmurdi maailma kujutlusi, analüüsides erinevate žanride tekste ning sõeludes kalendri- ja sugulusrituaale. Selles peitub uurimistöö originaalsus. Ainult teadlane, kes on olnud udmurdi folklooriga väga pikka aega tuttav ja kellel on võime sünteesida oma tähelepanekuid, suudab kirjutada sellise raamatu. Nagu Vladõkina mainib, on tema allikad „erinevad keele, folkloori, usuliste kultuste ja rahvaliku tarbekunsti harude nähtused”.² Tema allikate korpus hõlmab laia kronoloogilist spektrit XIX sajandi algusest kuni XXI sajandi alguseni: avaldatud allikaid, arhiivimaterjale, suulist teavet kolleegidelt ja autori välitöödel kogutut. Selle uurimuse eesmärk on analüüsida udmurtide traditsioonilisi kujutlusi maailma struktuurist, ruumi ja aja mõistmisest kalendri- ja sugulusrütmides ning inimese kohta metafoorselt konstrueeritud looduse ja ühiskonna mudelites kõige selle põhjal, mida pakuvad muu hulgas leksikaalsed poeetilised metafoorid ja sümbolid, keelelised ja kultuurilised mustrid, diskursiivsed klišeed, terminoloogiline sõnavara, käitumuslikud stereotüübid.

Aastal 2023 ilmus kollektiivne monograafia „Meie ei räägi – hing räägib…” („Ми ум вераське – лул-сюлэм вера… Не мы говорим – душа говорит…”), mis on pühendatud Tatjana Vladõkina 70 aasta juubelile. Selles sisalduvad unikaalsed ekspeditsioonimaterjalid, mille oli kogunud Vladõkina ise ja tema juhendatavad 1979–2020 Udmurdi vabariigi, Baškortostani vabariigi, Tatarstani vabariigi ja Kirovi oblasti territooriumil ning mida säilitatakse Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituudis. Raamatus tutvustatakse ka Vladõkina, tema õpilaste ja kolleegide uurimistöö tulemusi udmurdi traditsioonilise kultuuri ja folkloori valdkonnas. See raamat ilmus uues sarjas „Udmurdi traditsiooniline kultuur. Esitaja – tekst – uurimus” („Удмуртская традиционная культура. Исполнитель – текст – исследование”), mille Vladõkina algatas peaaegu oma surma eel. Selle väljaandega jättis ta sümboolselt hüvasti udmurdi rahvaga, kellelt ta on aastaid ammutanud teaduslikku inspiratsiooni, ainet avastusteks ja ainulaadseid materjale. Sellega andis ta neile tagasi rahvuslikku tarkust ja aastasadade jooksul kogunenud teadmisi, mis on pandud rahvakultuuri ja folkloori igavesse vormi.

Tatjana Vladõkina juhendas 11 teadusdoktorit, luues koolkonna, mis on teinud tõsiseid edusamme Uurali-Volga piirkonna rahvaste traditsioonilise kultuuri uurimises. Lisaks on Tatjana Vladõkina Udmurdi vabariigi hümni udmurdikeelse teksti autor. Teadusringkondades peeti temast lugu ja ta oli aurotiteetne teadlane, juhendaja, korraldaja ning pedagoog. Viimastel aastatel töötas ta taas tihedalt koos kolleegidega Eesti Kirjandusmuuseumist, millest annavad tunnistust ühised väljaanded ja teadusüritused. Seda toetasid soojad mälestused Tartu ülikoolis õppimise aastatest ning sõprussuhted kolleegidega.

Toome välja mõne olulise eesti ja udmurdi kolleegide ühistöö saavutuse, milles on olnud määrav Tatjana Vladõkina panus. Aastal 2021 ilmus tema eestvõttel Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna ja Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituudi koostöös „Satori” sarja 22. väljaanne „Udmurt Mythology and Folklore”. Väljaanne, mille toimetajad olid Nikolai Anisimov, Eva Toulouze ja Mare Kõiva ning mille autorid olid udmurdi rahvakultuuri juhtivad uurijad (nende hulgas Tatjana Vladõkina), avardas teadmisi udmurdi folkloorist ja mütoloogiast, kaasates uusi ja huvitavaid uurimisteemasid. See raamat on pühendatud Tatjana Vladõkinale tänu tema paljude aastate uurimistöö tulemustele udmurdi folkloori vallas.

Tatjana Vladõkina osales aktiivselt tänapäeva udmurdi kultuuri uurimisel ja innustas seda, valmistades ette ja andes välja kaheköitelise Eestis ilmunud teose „Tänapäeva udmurdi kultuur” („Современная удмуртская культура”, 2020–2021). See artiklikogumik näitab, kuidas vaatamata globaliseerumisele ja osaliselt sellele toetudes on udmurdid säilitanud omaenda identiteedi ja edasi andnud tulevastele põlvkondadele rikka ja ainulaadse kultuuri.

Aastatel 2022 ja 2023 korraldati Tatjana Vladõkina ja Nikolai Anisimovi algatusel Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituudi koostöös Udmurdi riikliku ülikooli udmurdi filoloogia, fennougristika ja ajakirjanduse instituudi ning Eesti Kirjandusmuuseumiga rahvusvahelised veebiseminarid „Udmurdi traditsiooniline kultuur kaameraläätses” ja „Traditsiooniline kultuur kaameraläätses”, kus arutati traditsiooniliste tseremooniate videosalvestamist XXI sajandi alguses, mis hõlmab nii antropoloogilisi, folkloristlikke ja etnograafilisi jäädvustusi kui ka telesaateid, etnograafilisi jutustusi, sotsiaalmeedia videolõike ja muusikavideosid. Vaatamisel ja arutelul osalesid peale folkloristide, etnograafide ja antropoloogide ka praktikud (režissöörid, operaatorid, teleprogrammide juhid, kultuuriasutuste töötajad) ning teised rahva vaimse pärandi visuaalse dokumenteerimise huvilised, kellest paljudele oli traditsioonilise kultuuriga kohtumine uus kogemus. Vaatajad said osaleda arutelus tänu veebiseminaridele ja võimalusele avaldada oma arvamust pakutud vestlusrakenduses.

Vladõkina andis teadusliku toimetaja ning eesti ja udmurdi kolleegide ühendajana märkimisväärse panuse „Udmurdi folkloori” sarja kuuluva laulukogumiku „Kama-taguste udmurtide laulud” („Песни закамских удмуртов”) ettevalmistamisse, mille Eesti Kirjandusmuuseum kavandab tänavu välja anda. Plaanis oli veel mitmeid teadusprojekte, mis keskendusid rahvakultuuri traditsioonilistele ja tänapäevastele aspektidele ning otsisid ühist ja erilist soome-ugri rahvaste folklooris ja mütoloogias.

Tatjana Vladõkina maeti 7. mail oma koduküla Jakšuri kalmistule Deri rajoonis. Eesti folkloristide hea sõber jätkab müütiliste maailmade ja taevaste maastike uurimisega. Olgu see teekond rikas ja muretu.

 

Foto: Kris Moor / Looming

Sel aastal tähistas juubelit Elle-Mari Talivee – kriitik, Eesti Kirjanduse Teabekeskuse nõunik, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse ning Tallinna Ülikooli teadlane, kes on kirjanduslikus vaates uurinud linde, linna, naismaadeavastajaid, põlevkivi, Tuglast, ühistransporti ja veel väga paljusid muid asju. Sellest kõigest temaga vestlesimegi.

Sul on sünnipäev tegelikult 20. jaanuaril, aga sel ajal olid sa põgenenud Galápagose saartele ja sind ei saanud intervjueerida.¹ Kas see oli erialane reis, arvestades, et sa oled viimasel ajal tegelnud palju looduse ja keskkonnaga, täpsemalt keskkonna ja kultuuri suhetega?

Jah, ei saa öelda, et ma looduskirjandust uuriksin, aga mind huvitab, kuidas ilukirjanduses peegelduvad loodussuhted. Ja kas see muudab meie keskkonnakäitumist – aga ma ei oska seda kuidagi mõõta. Kuigi ma ei plaaninud minna Ecuadori, et seal kõike seda uurida, siis ikka kukub nii välja. Esiteks jäävad näppu kohalikud raamatud. Ja teistpidi hakkad mingeid asju nägema sellisest vaatepunktist, millest enne ei oska – seega reisimine on ikkagi tähtis. Ma lugesin seal Margret Wittmeri omaeluloolist raamatut ühest Galápagose saarest, Floreanast, millele ta on hiljem kirjutanud peatüki juurde, siis kui looduskaitset seal väärtustama hakati. Raamat koosneb niisiis kahest poolest, asuniku ja alles seejärel kohaliku looduse eripärade hindaja mälestustest. Pisike raamat, mis samas peegeldab mõtteviisi muutumist. Mõtlesin, et kui oleksin lugenud seda ilma sealkandis käimata, ei saaks ma paljust aru – umbes nii, nagu ecuadorlane „Tõde ja õigust” lugedes ei suudaks hästi ette kujutada, milline meie maa on. Kuigi lugemist see minu meelest ei sega, pigem jääb päriselt tajumata näiteks ökosüsteemide haprus.

Sa ütled, et päris looduskirjandust sa ei uuri, samas mur(d)epunktide artiklis² tegeled sa ankeedivastustega, kus mainitakse igasuguseid looduskirjanduse teoseid.

Selgus, et need on inimestele tähtsad, ja kui küsida, mis loodusest kirjutatust on silma jäänud, siis need tulevad vastustest välja. Ilukirjandusteosed pigem eksivad sinna hulka. Minul on vastupidi: mina loeksin enne üles Tammsaare „Meie rebase” ja siis läheks sealt Fred Jüssi „Rebase­tunni” juurde.

Provokatiivselt võiks öelda, et keskkond on praegu moeteema – mis tunne on, kui satud seilama teaduse kõrgmoe laineharjal?

Häiriv! Tahaks öelda, et mina tegin seda juba enne. Aga praegu on inimestel keeruline, keskkonnamuret on palju. Olen ornitoloogiaühingu liige ja imetlusega olen vaadanud, kui hästi mõned ornitoloogid oskavad inimestele läheneda. Võiks ju kohe peale sõita, et te tapate kõik linnud ära. Aga nad oskavad seda lahendada mõistlikult, pisitasa. Keskkonna­muret või -ängi ei tohiks kuhjata, ma ei usu, et see paneb inimesi midagi tegema. Pigem võiks muutus tulla inimese seest. Mina vahel vihastan. Olen viimasel ajal palju lindudest rääkinud ja üpris sageli keegi küsib: mis ma selle teadmisega peale hakkan, et mingid liigid on välja surnud? Mind see kuidagi ei mõjuta, minu aias on linde ikka palju. Jõuetu tunne tekib, tahaks osata sellele sõbralikult vastata. Aga mure on ikkagi vajalik.

Kas kirjandusteadus on sinu jaoks siis selgelt poliitiline tegevus?

Mõnikord on ikka, jaa, muidugi. Ma loodan, et kogu aeg ei ole. Oleks halb, kui oleks kogu aeg. Siis kaoks kogu see lust ära, mille kirjandusest saab. Minu jaoks on kirjandus endiselt hea meelelahutus, või isegi rohkem – selline võluv maailm, kuhu saab siit ära minna.

Kas sa tunned ka muret, et järgmiste põlvkondade jaoks ei pruugi kirjandus enam olla üks võimalik võlumaailm, või ei ole sellega nii hullusti?

Ma olen kahevahel. Kui kaua eestlane on raamatuid lugenud – sada viiskümmend aastat? Tuglasest eelmine põlvkond võib-olla hakkas lapsena lugema, niimoodi pööraselt, ajalehtede lisasid, Meelejahutajaid ja nii edasi. Tuglase sünniaasta on 1886. Nii et sada viiskümmend aastat oleme lugenud – jah, see on olnud selline kaar, ja praegu see langeb, sest nii palju on teisi vahendeid. See on paratamatu. Endal mul on samamoodi, pead ju kõiki neid muid asju ka lappama. Aga teistpidi, kui ma mõtlen näiteks oma klassikaaslastele, me ka liialdame sellega, et „kõik vanasti lugesid”. Ma arvan, et praegu on tegelikult palju neid, kes lugemise üles leiavad, kuigi neid võib olla protsentuaalselt vähem.

Selline tunne mul on küll, et inimeste ettekujutusvõime muutub teistsuguseks, kui kõik on väga visuaalne. Aga see ei tähenda, et need ei oleks jutustatud lood. Enne seda sada viitekümmend aastat olid muinasjutud ja videvikujutud. Jutustamisoskus on erinevates kanalites kogu aeg olemas, sellest ei saa kunagi lahti. See on inimese põhiolemus, endale pead ka ennast jutustama.

Sa oled narratiiviusku?

Ma olen narratiiviusku ja mind ajavad segadusse mittenarratiivsed raamatud – või lihtsalt sellised, et ei oskaks neid ümber jutustada. Tavaliselt oskad öelda, kuidas raamat jõuab punktist A punkti B. Tekstid, mis ei jõua kuskile, need mulle väga ei meeldi.

Samas lugesin just Steven Vihalemma Õismäe-raamatut,³ see meeldib mulle, kuigi ma ei suuda jälgida erinevaid liine, mis seal sees on. Ma olen ise Õismäel kasvanud, aga suvine linnakogemus mul peaaegu puudub, sest kui kool kevadel lõppes, siis minu põlvkonna lapsed saadeti linnast ära. Sügisel sai tagasi tulla, 31. augustil, enne ei olnud sooja vett. Aga see raamat on düstoopia, seal on juba kliima muutunud, aaloed kasvavad.

Mulle on üldse jäänud mulje, et sa eelistad viimasel ajal nüüdiskirjandusest kurioosumeid, Valner Valmega tehtud proosaülevaates⁴ jõudsite te muidugi rääkida ka standardsetest etableerunud kirjanikest, aga avalöögiks oli Hannes Parmo „Beeta”, varem oled esile tõstnud Tõnis Tootseni „Ahvide pasteeti”.

„Ahvide pasteeti” ma võib-olla lugesin natukene liiga ökovõtmes, leidsin sealt asju, mida seal ei ole – nii nagu olen vaielnud pikalt selle üle, kas Kivirähki „Lend kuule” on ökoromaan või mitte. Aga miks sa arvad, et „Beeta” on kurioosum? Lihtsalt kuna see ei ole kangelaslugu eestlasest? See on eriti debüüdi kohta hästi kirjutatud. Tuleb meelde, kuidas Ristikivi „Tuli ja raud” võitis 1938. aastal Looduse romaanivõistluse, käsikirju lugedes arvati, et tegemist on mõne kogenud autoriga, ja pärast Tammsaare pöördus tema kui oma mantlipärija poole. „Beeta” on selles mõttes hästi tänapäevane lugu, et nüüd kogu aeg ehitatakse patriotismi üles, aga ma arvan, et kui sõda puhkeks, siis tegelikult tuleks hirmsa hoobina välja, et naabrimees tahab mind röövida või mingi osa inimestest hakkab sõjaga hoopis raha teenima või läheb vastase poole üle. See raamat on hoiatus, mis juhtub, kui päriselt sõda lahti läheb – milleks me peame ka valmis olema. Et see on pandud 1941. aastasse, see on lihtsalt hästi sobinud.

Muidugi töötan ka Eesti Kirjanduse Teabekeskuses ja peangi lugema ilmuvaid raamatuid. Seetõttu olen nendega päris hästi kursis. Ma ei oska arvu öelda, aga püüan lugeda läbi kõik, mis kuidagigi tähelepanu saab. Loen seetõttu ka raamatuid, mida tavalugejana ei loeks. Uurijana mind tegelikult huvitab vanem aeg, sageli kirjutan Tuglasest või kellestki tema kaasaegsest.

Sul tundubki olevat kohutavalt hea kirjanduslooline üldpädevus. Oled kirjutanud XIX sajandist, XX sajandi algusest, nõukogude kirjandusest, nüüdiskirjan­dusest. Tavaliselt omandab inimene kõik need teadmised siis, kui ta on sunnitud lugema kursust „Eesti kirjanduse ajalugu”, aga sina ei ole ju olnud õppejõud?

Ma natuke õpetan küll eesti kirjandust Tallinna Ülikoolis. Aga ülevaatekursusi ma tõesti pole teinud ja võin ausalt öelda, et mul on teadmistes kohutavad augud. Näiteks Enn Vetemaa – olen ainult „Näkiliste välimäärajaga” väga hästi kursis. See oli mu isa laua peal, isa oli muusik, aga väga suure kirjandushuviga. Kui ta avastas, et mina ei pea üldse viisi, aga mind jälle kirjandus huvitab, siis ta soovitas mulle hästi vara igasugu raamatuid. See oli üks neist, teda lõbustas just nimelt määraja formaat. Aga mul on nagu kivi südamel, et ma ei ole näiteks „Monumenti” lugenud.

Pigem olen kunagi hea tudeng olnud. Kui ma Tartus õppisin, siis Ele Süvalep õpetas eesti kirjanduse ajalugu nii, et ta andis eksamil raamatutest lõigud ja pidi ära arvama, kes autor on. Kirjanduse nimekiri oli nii kaheksakümmend teost. Õudselt kardeti seda eksamit. Aga sa loed ennast sisse ja hakkad aimama, kelle stiil see on. Ega Süvalep muidugi ei valinud eksamile kurioosumeid, mul oli vist lõik Bernard Kangro raamatust.

Pärast Tartus õppimist läksid sa Tallinna Ülikooli. Kas siis oli veel nn EHI kõrgaeg? Kas humanitaarinstituudi pärand elab sinus?

Jah, kolisin Tallinna, kui mul sündis vanem laps, ülikool jäi pooleli. Kui väiksem laps oli kaheaastane, siis tundus, et äkki ikka oleks mingit kasu sellest, kui ma ülikooli ära lõpetaks. Ma ei saa vist nii öelda, et kannan EHI pärandit. Aga olen EHI lõppu näinud. Ei mäleta, kas lõpetasin bakalaureuse või magistri, tegin need järjest kolme aastaga, sellel aastal ka EHI nimi kadus. Osalt olid veel alles legendaarsed õppejõud, Rein Raud õpetas meid. Näiteks ilukirjanduse tõlkija eriala, mida ma ise kipun EHI-ga seostama, õppisin kõrvalainena.

Kas sul oli mälestusväärseid kursusekaaslasi?

Tartus olin sellel mälestusväärsel kursusel, kus olid Aare Pilv ja Kadri Tüür ja Lauri Sommer. Tallinnas oli samuti hästi toredaid kursusekaaslasi, kuigi mitte suuri kirjanduslikke nimesid, tolle aasta või poolteist suhtlesin nendega väga tihedalt.

Rääkisid oma isast ja tema kirjandushuvist. Mis see sinu päritolu lugu siis on – nagu selgus, oled sa Õismäelt?

Mu vanemad said kokku mägironijatena, nagu nõukogude ajal paljud. Mu ema on arst, alpinistide rühmas pidi arst olema ja seetõttu teda võeti igale poole kaasa. Eks ta ise oli ka sihuke paras matkaja ja ronija. Ja mu isa on Toomas Tummeleht, muusik, tšellist, nüüd ammu surnud. Grupis olid koos muusikud ja Tartust arst ja niimoodi nad said kokku.

Mul on kaks venda, me oleme kolme aasta sees sündinud. Meil oli Mustamäel ühisköögiga tuba ja kui kolmas laps sündis, saime Õismäele korteri, kohe järve äärde. Õismäe oli metsik, seda ehitati alles. Ja põhimõtteliselt ma olen seal kasvanud. Praegu ma ei ela enam seal, kolisin oma vanavanemate korterisse Lillekülas hipodroomi juures, eestiaegses majas. Aga mind siiani huvitab Õismäe. See, kuidas linnaosa läbib arenguetapid: alguses on tühermaa ja maaäär ja nii edasi. Õismäe vist jääbki lõpuni sihukeseks natuke metsikuks.

Otseselt kirjandusuurijaid sul peres või suguvõsas ei ole?

Ei ole. Küll on mu vanaema õppinud Põhjamaade ajalugu kolmekümnendatel Tartu Ülikoolis. Ja isal oli muusikahariduse all veel reaaltaust, ta õppis TPI-s laevainseneriks.

Niisiis sulle lihtsalt meeldis lugeda ja sellepärast hakkasid kirjandusteadlaseks?

Kui olin magistriõppes, siis Heli Mattisen andis meile muusika ja kirjanduse loenguid. Ja ta küsis ükskord: kelleks te saada tahate? Magistrantidelt ikka võiks aeg-ajalt küsida, eks. Kõik teised käisid juba tööl ja nii edasi, mina ütlesin natukene tobedalt, et kui saaks raamatuid lugeda ja äkki neist midagi kirjutada. Ta vaatas mulle hästi tõsiselt otsa ja ütles: selliseid inimesi on maailmas väga vähe, kes sellest ära elavad. Ma alati mõtlen, kuidas mul vedanud on: loengi raamatuid ja kirjutan neist. Olen tõesti jackpot’i saanud, tahaks Heli Mattisenile edasi öelda.

Ja maalt pärit sa ka ei ole, et oleks vao vahel loodusearmastus sisse kasvanud?

Ei, aga nagu ma ütlesin, toona ei olnud lapsed suvel linnas. Mul oli maavanaema ja vanematel oli lisaks maakoht, niisugune muusikute kommuun. Kommuunis olen ka kasvanud. Ja kaheksakümnendate lastel on hästi tugev looduskaitse taust, nii nagu Nõukogude Liidus käisid natuke põrandaaluselt käsikäes rahvuslus ja keskkonnakaitse. Mina olen täpselt see põlvkond, kes käis loodussõprade majas ja roheliste rattaretkedel. Mind huvitab ka praegu, kuidas saab lapsi kaasata sellistesse ettevõtmistesse.

Praegu vist on looduskaitse ja rahvuspatriotismi sidemed lõdvenenud, võib-olla isegi vastupidiseks pöördunud?

Ma olen Ulrike Plathi uurimisgrupis,⁵ kus oleme seda mitu aastat uurinud. Sügisel tuleb tõenäoliselt lõpukonverents. Eks me ise oleme ka väga vaielnud selle üle. See on ikkagi seesama mis „Beeta” romaanis: mingil tingimusel inimene sageli reedab oma ideaalid. Kapitalismi ja looduskaitset kõrvuti panna on väga keeruline.

Mida enam sa oled uurinud, seda rohkem julged millegi kohta öelda, et ma ei tea seda. See on isegi naljakas paradoks, lõpuks ütledki: saime teada, et me ei tea. Mul on see aega võtnud. Mõnikord ongi vastus, et seda peab uurima. Ei hakka keerutama. Nagu arheoloogilistel kaevamistel: me ei tee seda praegu lahti, sest võib-olla viiekümne aasta pärast on parem tehnika. Inimesel on õudselt raske nii mõelda. Mind ei ole ju viiekümne aasta pärast. Puule või Galápagose kilpkonnale või kes veel hästi pikalt elavad, need Grööni haid, neile tundub inimene episoodiline.

Kas sul on teadlasena mõni meetod või teooria, mille järgi sa ennast identifitseerid?

Selles ma olen kõige nõrgem. Mul on mõnikord kahtlus, kas ma ikka päris teadlane olen. Mulle meeldib jah uurida, aga kas ma olen selles süstemaatiline? Rohkem olen lugenud selliseid teoreetilisi tekste, mille kohta eesti keeles öeldakse „kirjanduslikud linnauuringud”. Kuulun ühte ülemaailmsesse linnauuringute rühmitusse, mis baseerub Soomes, ja just vaatasin, et kõigi järgmise aasta konverentside pealkirjast käib läbi mingi niisugune teema nagu „ökoloogiline linn” või „surnud linn”, mis ongi surnud seepärast, et ta ei olnud ökoloogiline ja jätkusuutlik. Keskkonnateemad on nüüd linnauuringutes ka jõuliselt sees.

Oma ühistranspordiartiklis⁶ toetun toredale Kenti ülikooli teoreetikule Bart Keunenile, kes tõlgendab linna kasvuprotsesse füüsika ja füüsikaterminite kaudu. On huvitav, kui hästi see tal tekstidega klapib. Sellised teooriad on alati võluvad.

Oma doktoritöös⁷ vaatled perioodi, kus linn on kirjutavale inimesele veel võõras, ta vaatab eemalt, astub linna väravale, võib-olla alles lõpuks julgeb sisse astuda. Kas nüüd on vastupidi: kas praeguses kirjanduses on linn vaikekeskkond, kust tahetakse ära minna?

Vaikekeskkond kindlasti. Kas ära tahetakse minna, see on lahtine. Näiteks linnast ära kolimine, nii et tehakse endiselt linnatööd – kas see pole lihtsalt linna kolimine maale? Kui palju ümbritsevaga suhestutakse? Linnuvaatluse tõttu käin päris palju metsas ja puutun aeg-ajalt kokku inimestega, kes ei taha autost välja minna, sest äkki puuk ründab ja nii edasi. Kontrastid on meeletu suureks kasvanud. Kui inimene kolib linnast ära ja asub elama sellesse, ma ei tea, kas saab „talu” öelda, kuidas ta siis need kontrastid äkki ületab? Samas on linnades tekkinud permakultuuriga tegutsejad, kes kindlasti väga hästi oskavad ümbritsevat lugeda.

Aga kirjandus on küll linna kolinud, ma arvan. Oskaksid sa nimetada mõnda rustikaalset raamatut?

Mulle tundub, et luuletaja Berit Petolai elab maaelu. Aga isegi tema vist viib last autoga lasteaeda.

Erandeid on kindlasti.

Kas valitseb siis tugev loodushirm? Sa mainisid puukide kartmist, aga mingi nurga alt tundub ju hoopis niipidi, et loodus üha kuivab kokku, asualad kaovad, tulevad lauspõllud ja lageraie.

Kas sa mõtled päriselt või kirjanduses? Loodushirm on olemas küll, see on päris suur. Aga minul on niisugune tunne, et loodus on nii võõraks jäänud, et hirmu ei osata isegi sõnastada. See tuleb välja kogemata, tegevuse käigus, kui päriselt metsa minnakse. Või kas minnakse üldse? Hakkad metsa minema, aga jääd poole sammu pealt seisma, kui ei ole terviserada. Mikita ei ole ju väga realistlik kirjanik selle jutuga, kuidas me kõik seenemetsas käime.

Kardetakse seda, mis tegelikult ei ole ohtlik. Kui loed artikleid, kuidas karu ja hunt ja kes kõik meid ohustavad, siis tekib tunne, et elame mingis džunglis. Aga kui sa päriselt välja lähed … Ma tahaks väga näha karu, ma ei ole kunagi näinud! Mu ema elab Neeruti maastikukaitsealal Lääne-Virumaal ja seal on palju karusid, meil on viiesaja meetri kaugusel rajakaamera – mind sellised tehnilised vidinad ka õudselt huvitavad –, ikka ja jälle tuleb sinna mingi suur loom sisse, ka karu. Aga ma päriselt ei näe neid. Nemad näevad mind küll, nad lähevad lihtsalt eest ära.

Mida oleks Eesti looduses tegelikult karta?

Ära võib küllap eksida. No ja kui tekib arvamus, et sa võid neid loomi kõiki silitama minna, siis see on kindlasti ohtlik – põtra silitama minna, see lõpeb väga halvasti. Marutaudi enam ei ole, aga kärntõve vast võid saada, kui rebast silitad. Linnugrippi ka praegu ei ole vist.

Meie aja oht on ikkagi haigused, epideemiad?

Ma arvan küll.

Sa mainisid, et sind huvitavad tehnilised vidinad.

See on jälle küsimus inimese ja looduse suhtest. Ise alati mõtlen sellele, kas me tänapäeval lihtsalt vaatame lindu või me tahame seda äppi kirja panna või temast pilti teha. Aga jah, rajakaameraid mulle meeldib proovida. Alati imetlen ka linnu­meeste ja linnunaiste oskusi andmete kogumisel. Olen sel aastal aasta linnu, käo meeskonnas, ja käisime proovimas, kas saame käo kätte, et panna talle saatja selga. Kägu meelitatakse häälega, pärimuses on seda palju: lähed metsa, hakkad kukkuma, ja siis tuleb näiteks viis kägu. Tuleb küll, nägin seda nüüd oma silmaga. Häälega meelitamise koha peale pannakse spetsiaalne võrk, mis ei tee lindudele viga. Ja nad tulevad, istuvad okstele ja vaatavad. See on päris muinasjutuline kogemus. Tavaliselt ei tohi linde meelitada, aga ma arvan, et kui õpid käo kukkumist järele tegema, võid küll proovida. Mall Hiiemäe räägib alati, kuidas ta noore metsavahina Ida-Virumaal käis raiealasid ja metsa üle vaatamas ja kui kevadel kukkus, siis käod tulid vaatama. Mina ei oska seda teha – aga nüüd ma usun teda. Enne tundus, et paljugi mis, inimesed ikka räägivad.

Drooni lennutamine, rajakaamerad – see on hästi võluv. Me teame loodusest rohkem kui kunagi varem ja seetõttu võib-olla tundub, et loodust on kohutavalt palju. Aga ei tahaks mõelda, et need on meil nüüd viimased võimalused loodust näha.

Tehnoloogia on sulle esmajoones just looduse tundmaõppimise vahend?

Jah, ei saa öelda, et ma kirjandusteadlasena igapäevatöös seda väga kasutaksin. Tegelikult mind õudselt huvitavad võimalused kirjandust kuidagi mingite programmide abil uurida, aga ma ei ole seda kuigi palju teinud. See on meie uurimisala nõrkus, et me teeme kõik lõpuks põlve otsas valmis, sa ka kindlasti teed. Aga kui me suudaksime teha koostööd mõne huvitatud osapoolega …

Sa näed suurt kasutamata digihumanitaarset potentsiaali?

Näen. Ma olen näiteks geograafidega koos töötanud, saanud kasutada kaardirakendusi, millest meie ainult und näeme. Aga ma olen lihtsalt neid laenanud. Kui õnnestuks midagi koos teha … Kas sa oled näinud tõlkimise galaktikat, seda visualiseeritud kera, mida sotsiaalmeedias jagati?⁸ See ei ole võib-olla mingi imeasi, aga visualiseerimine annab tohutu palju vaatepunkte juurde. Pärast sa võid otsustada, et need pole olulised, aga sa pead seda korra nägema.

Mul on sihuke unistus, et ükskord oleks olemas eesti luule korpus. Ei tea, kas ma tahaks, et korpuses oleks kogu eesti kirjandus, võib-olla see läheks juba liiga segaseks. Võiks olla ikkagi piiritletud korpused, nagu Shakespeare’i korpus Inglismaal. Aga kujuta ette, kui oleks eesti luule korpus – ma tahaks seal igasugu otsinguid teha. Ju see on naljakas unistus.

Tavaliselt tekivad mingid tüüpilised probleemid: kuidas ikkagi küsimus formuleerida, et vastus oleks huvitav. Ja kui midagi leiadki, siis sel on lõpuks hästi labane seletus, näiteks kallutab keskmist sõnakasutust üheainsa luuletaja parasiitsõna.

Seal on kindlasti tohutult probleeme. Aga me tegime Marin Jänesega eelmine aasta kaardi sellest, kus Tuglas on paguluse ajal midagi kirjutanud.⁹ See on poolik, me tegime ka seda näpu vahel, see on pilt, mitte andmebaasist imetud, vaid käsitsi tehtud. Ja see tekitas nii palju küsimusi juurde – isegi mitte teadmist, vaid küsimusi, et kuidas kirjandus siis sünnib. Pärast ei ole võib-olla nende andmetega midagi teha, aga sa korraks mõtled kirjanduslikust loomingust teistmoodi, ruumiliselt. Mängid korraks asjad teistpidi läbi. Nii on minu meelest tõesti köitev kirjandust uurida.

Sind huvitab ka nii-öelda naiskirjanduse küsimus. Dekadentsikonverentsil rääkisid sa näiteks Minni Kurs-Oleskist ja tema suhetest kuulsate Londoni sufražettidega.

Täna ongi suurpäev: ilmus Tuna, kus on selle ettekande põhjal kirjutatud artikkel.¹⁰

See on samuti sügavalt poliitiline teema. Kas seis on nii halb, et on veel palju vaja ära teha?

Et kas reaalselt on klaaslagi Eestis? Muidugi on. Aga olukord vaikselt paraneb, seda on tunda.

Mind huvitab see aspekt, et alati on naisi, kes on murdnud välja avalikku sfääri. Mitte nii väga naine ise, vaid põhjused, kuidas ta on saanud kirjanikuks, mis on tema ümber olnud, et ta on seda teinud. On nii võluv, kuidas sellesama Minni Kursi abikaasa või vabaabielukaasa Lui Olesk on toetanud iga tema sammu. Me kipume vaatama, et punase lipuga naine läheb mööda teed – aga ta ei ole seal üksi. See on jube põnev. Eelmine aasta kirjutasin Vikerkaarde naismaadeuurijatest,¹¹ neil on ka enamasti isa või keegi, kes on öelnud, et sina võid ka õppida, mitte ainult su vend. Ja vastupidi, alati on olnud ka see teine pool, kes ütleb, et jäägu ainult köök ja kirik.

Sul on ka Läti-huvi, meil toimetuses näiteks räägitakse, et sa oskavat liivi keelt.

Olen seda õppinud. Kui ma olin Tartus üliõpilane, siis üks vaal oli fennougristika, Valts Ernštreits õpetas, käisime temaga Kuramaal, see oli hästi tore. Enne teda Eduard Vääri õpetas ka ühe aasta, ja ühe aasta Valts. See on liiga lühike aeg, et keel külge jääks, aga hakkad aru saama, millest see on mõjutatud ja nii edasi. Kuramaale olen ikka aeg-ajalt tagasi läinud. Seal on ju ka need mereääred, selle merekultuuri jäljed, mis nõukogude korra ajal igal pool purustati. See vist hakkab jälle mingitel tingimustel tõusma.

Aga Läti keele- ja kultuuriruum? Aeg-ajalt korraldad sa Läti kirjandusteadlastega koos konverentse.

Maima Grīnberga ükskord ütles, et kõik eestlased mõtlevad, et lätlastel on kuus varvast, ja siis ütlesin talle, et mina ei mõtle. Teised lätlased on ka öelnud, et eestlased vaatavad lätlastele ülevalt alla, see on minu jaoks võõras arusaam. Head kaasaegset kirjandust tõlgitakse kõvasti rohkem eesti keelest läti keelde kui vastupidi. Kogu aeg tunnen sellest puudust. Mul on veres salajane rännulust, kui saab, siis ma kohe kuskile lähen. Aga viimasel ajal püüan mõelda ökoloogiliselt: pikki reise võib teha ainult väga hea põhjendusega. Lähedased Läti ja Leedu on samuti avastamist väärt. Eks ikka puutud kultuuriga ka kokku.

Mida peaks eestlane Läti kultuurist teadma?

Kas sa tead, et nad kasvatavad seal metsikuid hobuseid, konikuid, selleks et ohjata jõeluhtasid? See on pisike metsik hobune, tal on must õmblus selja peal nagu mänguhobusel. Eestis on rannaniitudel enamasti kariloomad, aga Lätis nad on metsikud. Neid on tore vaatamas käia. Miitavis, Jelgavas Lielupe jõesaarel, kus hooldatakse saart konikute abil, on hästi toredad infotahvlid selle kohta, kuidas sealsetel aladel tekitasid ürgheinamaid suured rohusööjad: ürghobused, tarvad. Nii et kas või loodusreisi võib Lätti ette võtta.

Linnauurijana võib ju öelda, et Eesti linnad olid provintslikud. Riia on suurlinn, Peterburi ka. Kirjandusest tulebki välja, et oldi nende mõjusfääris. Helsingi sai hiljem suureks linnaks, Eesti on olnud just Riia–Peterburi teljel. Kahju, et Peterburi võib nüüd maha tõmmata. Aga mulle meeldib Riia, ta on Tallinnaga võrreldes natukene, kuidas öelda, logu – need ülejõe korterid. Vaat Roosikrantsi tänavast oleks võinud enne renoveerimist saada pisikese Riia, väga väikese vaese mehe Riia. Aga pärast asfalteerimist pole enam midagi teha.

Sa oled ka kirjanduskriitik. Ants Orase auhinna saamise puhul peetud kõnes sa korraks puudutasid seda igituttavat küsimust, mis vahe on kriitikal ja kirjandusteadusel. Ütlesid, et kriitika jätab teosele mingi salapära alles, teadus mitte.¹² Tuleb sul ette ka aia peal kõõlumist – et kumb ma nüüd olen?

Ikka. Ma olen halb kriitik selles mõttes, et ma ei taha väga arvustada raamatuid, mille kohta ma peaksin halvasti ütlema. Olen natuke nagu libakriitik, oled sa tähele pannud? Viimases arvustuses mul nüüd lõpuks on üks nõrk seisukohavõtt.¹³ Minu kursusel Tartus oli ju pea kogu Erakkond, siis ma ei kirjutanud midagi. Huvitav on vaadata, kuidas tekib see tunne, et võid kirjutada, julged kirjutada midagi. Praeguseni on mõnikord nii raske, et just nagu sõnahaaval kirjutad. Mõni tekst kirjutab ennast ise, aga mõnda peab nagu tangidega tirima.

Üks mu absoluutseid lemmikarvustusi üle aegade on Berk Vaheri arvustus Aarne Rubeni raamatule kindakirjadest.¹⁴ Ma olen seda aeg-ajalt ikka uuesti lugenud, see on meeleheitel, kuri arvustus: et mis kuradi jama see on. Vahel peaks selliseid asju kirjutama. Mitte kogu aeg, ja ei peaks norima selle kallal, mis teose terviku osas ei ole oluline. Aga mina mõnikord nihverdan kõrvale. Esiteks ma ei oska ise raamatut kirjutada, kuidas ma siis hakkan ette lugema, mis kõik halvasti on. Ja teiseks on alati kahju inimestest. Ehkki tegelikult peaks sellest ju kasu olema … No kas on? Kas inimene hakkab selle pärast uut raamatut kirjutama? Võib-olla ei kirjuta enam kunagi. Naiskirjanik Elisabeth Aspe teosed taasavaldati XX sajandi alguses, need said kriitika osaliseks, ja ta ei tahtnud enam kirjutada – enda arvates uue põlvkonna jaoks ei osanud.

Toonane kriitika oligi sageli palju karmim. Mul on seisukoht, et enamasti pole vaja mutta trampida, vaid parem on anda kontekst, kus inimestel tekib huvi raamatut lugeda. Eriti tänapäeval, kui raamatuturg on nii suur, et seal on raske orienteeruda. Mõnikord küll mingi raamat kiidetakse õudselt üles ja tekib isegi kuri kahtlus, kas kiitjad on seda lugenud. Siis on tunne, et nüüd peaks midagi tegema.

Kas sul on peale Bergi veel lemmikkriitikuid, ükskõik mis ajast?

Mulle meeldib lugeda sõjaeelseid Loominguid. Isegi kui ma ei ole arvustatavaid raamatuid lugenud, tekivad mingid muljed. Lemmikkriitik on mul Lauri Laanisto, aga mitte tingimata see, mis ta lehes kirjutab – tal on blogi¹⁵ ka –, ja mitte tingimata terve tema kirjatükk, vaid mingi mõte sellest.

Kas tahaksid Keele ja Kirjanduse lugejale veel midagi südamele panna?

Kirjandusajakirjad on väga olulised! Need on aste edasi laste- ja noortekirjandusest päris kirjanduseni. Nii ilukirjandus kui ka selle analüüs. Just lugesin Keelest ja Kirjandusest põhjalikku artiklit selle kohta, mida Minni Kurs tõlkis, kui ta Inglismaalt tuli.¹⁶ Võib-olla isegi sel hetkel, kui artikkel avaldatakse, ei ole see tähtis, aga kõik need teadmised, mis sinna kokku kogutakse … Kirjandusteadus peaks katsuma panustada ka sellesse, et inimesed loeksid raamatuid. Ma arvan, et teadlase jaoks on hästi oluline populariseerida seda, mida ta teeb. Ei saa sulguda elevandiluust torni. Ei ole õigustust mind üleval pidada, kui ma ei anna midagi tagasi.

Seda võib teha ka harrastus- või kodanikuteaduse kujul. Mina tegelen sellega aktiivselt ornitoloogias, aga humanitaarias on sellised projektid näiteks fotopärandi kaardistamine või ilukirjanduslikud linnakaardid. See annab samuti tunde, et saad midagi millegi heaks ära teha, kas või grammikese.

21. veebruaril kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Elīna Bone doktoritöö „Estonian-Latvian Code-copying: Comparison of Adoption and Imposition” („Eesti-läti koodikopeerimine: adoptsiooni ja im­positsiooni võrdlus“). Doktoritöö juhendaja oli professor Anna Verschik (TLÜ), oponendid dotsent Maria Frick (Oulu ülikool) ja professor Andra Kalnača (Läti Ülikool).

Kogukonna mõttes on eestlased Lätis ja lätlased Eestis vähemusrahvus, kes on teiste keelte kõnelejate seas hajutatud. Seni on sotsiolingvistikas ja kontaktlingvistikas pööratud pigem tähelepanu just mitmekeelsete kogukondade keelekasutusele.

Elīna Bone doktoritöö põhineb kolme eesti-läti kakskeelse isiku keelekasutuse uuringul, mille raames viis ta läbi vabas vormis intervjuud 20 tunni ulatuses. Intervjueeritavate seas oli nii eesti kui ka läti keele emakeelena kõnelejaid, kes kõik omandasid teise keele täiskasvanueas naaber­riiki kolides. 

Tööst selgus, et eesti-läti kõnes esineb kahes keeles nii sõnu kui ka pikemaid lauseid. Bone eristas kolme tüüpi laene. Kõige levinumad olid laen­sõnad, mille puhul eesti- või lätikeelne sõna võetakse üle samas tähenduses ja vormis, nagu see on algkeeles. Laenatakse peamiselt sõnu, mis on seotud mingi kindla valdkonna või vastava kultuuri­ruumiga ning millele on omakeelset vastet raske leida. Samuti võib laenamist soodustada sõnade sarnasus, nt läti knapi ja eesti napilt. Teisena esineb enim tõlkelaene: teisest keelest sõna-sõnalt tõlgitud sõnu ja väljendeid. Kolmas tüüp on sõnad, mis koosnevad nii eesti- kui ka lätikeelsest osast, nt üksvienā ’ükskõik’, kus üks tuleb eesti keelest ja vienā läti keelest. Grammatika laenamist esines vähe.

Doktoritöö põhjal võib öelda, et kakskeelne kõneleja valib endale sobiva väljendusviisi, mille puhul saab jälgida erinevaid käitumismalle: kõik keeled, mida kõneleja oskab, loovad ühiselt suure keele­repertuaari, mida vastavalt vajadusele ja kontekstile kasutada saab. (https://www.etera.ee/zoom/200823/view?page=1&p=separate&tool=info)

10. mail kaitses Lydia Risberg Tartu Ülikoolis doktoritöö „Sõnatähendused ja sõnaraamat. Kasutuspõhine sisend eesti keelekorraldusele”. Juhendajad olid TÜ kaasprofessor Külli Habicht ja Margit Langemets (Eesti Keele Instituut), oponent professor Pirkko Nuolijärvi (Kodumaa Keelte Keskus, Soome).

Doktoritöö käsitleb sõnatähenduste normimise problemaatikat eesti keele­korralduses. Teoreetiline raamistik on kasutuspõhine lingvistika ja meetod korpus­analüüs. Uurimus keskendub üldkeelele ja selle praktiline eesmärk on pakkuda tuge EKI ühendsõnastiku ja 2025. aastal ilmuva ÕS-i koostamiseks.

Sõnatähenduste normimise traditsiooni alguseks saab pidada 1925. aastal ilmunud „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamatu” I köidet. Empiiriliste keele­andmete, keelekorralduslike suunamiste põhjuste ning nende tulemuslikkuse analüüs kasutus­põhise lingvistika teoreetilises raamistikus näitas, et kui sajand tagasi oli ühiskeele loomise ja eestikeelse terminoloogia arendamise eesmärgil sõna­tähenduste kindlam piiritlemine põhjendatud, siis täna­päeval ei anna senised põhjused enam alust üldkeele sõnade tähendusi suunata.

Keelekorralduse seisukohad tuginesid XX sajandil autoriteetide sõnastatud ideaalidele, nagu (range) süsteemitaotlus ja otstarbekohasus, ning otsuseid mõjutasid standardkeele ideoloogia ja purism. 1980. aastal võttis vabariiklik õigekeelsus­komisjon seisukoha, et sõnatähendusi ei ole vaja ega võimalik normida. Samas ühiskonda sellest ei teavitatud. Täna­päevase teaduspõhise keelekorralduse üks peamisi eesmärke on, et normingud vastaksid keelekasutuse sisemisele normile ning et soovitused oleksid aja­kohased ega oleks praeguse keele­kasutusega vastuolus. Doktoritöö põhiline tulemus on teoreetiliste käsitluste toel põhimõtte kinnistamine eesti keele­korralduse jaoks: üldkeele sõnade tähendusi ei normita ega suunata soovituste teel. (https://dspace.ut.ee/items/139156fa-e985-4a8f-b0fa-93633ce34fc2)

3. mail peeti Väike-Maarjas F. J. Wiede­manni keelepäev. Väike-Maarja Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetajad kõnelesid luule õpetamisest koolis ning selle võludest ja valudest. Gümnaasiumi õpilased esitasid luulepõimiku. Esinesid Tiit Hennoste („Luuletaja keelekodu”) ja Rein Veidemann („Luuletus kui koputi. Hando Runneli „Kehv kõhn poiss””). Vestlus­ringi kirjanduse rollist keele rikkuse hoidmisel juhtis Raul Rebane.

3. mail toimus Tallinna Ülikoolis keele­toimetajate liidu üldkoosolek. Sellele järgnes 23. toimetajaseminar, mis keskendus inglise keele mõjule eesti keeles. Ettekanne­tega esinesid Ilmar Anvelt („Inglise keele mõjust – ajaloost, grammatikast ja muust”), Karin Kastehein („Eepiline grillkana ja teisi seiku inglise ja eesti keele semantilise ruumi erinevustest”) ja Ülle Leis („Kama kellaviieteest ehk mõtisklusi eesti ja inglise keele suhtest”).

7.–11. maini peeti Tartu Ülikoolis Rahvusvahelise Ulmeuuringute Ühingu (Science Fiction Research Association) aastakonverentsi pealkirjaga „Üleminekud” („Transitions”). Käsitleti kõikvõimalikke siirdeid ja üleminekuid kui teadusulme keskseid temaatilisi, loolisi, vormilisi, ajaloolisi ja filosoofilisi ehituskive. Üks konverentsi peaesinejaid oli TÜ kaasprofessor ja kirjanik Meelis Friedenthal. Osalejaid oli 23 riigist, Eestit esindasid veel Alari Allik, Tiina-Erika Friedenthal ja Andrus Org.

13. mail korraldas Tartu Ülikooli maailmakirjanduse õppetool Tartus konverentsi „Harald Rajamets 100: luulemaailm ja maailmaluule”. Ettekannetega esinesid Märt Väljataga („Rajametsa looming ja legend”), Contra („Kas žest võib täita lause pause? Juhu(u!)mõtteid raamatust „Aeg astuda””), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman („Rajametsa riimikunst tõlke- ja omaluules”), Katiliina Gielen („Harald Rajametsa inglise luule tõlked”), Katja Novak („Ukraina Harald Rajametsa elus ja loomingus”), Mihhail Lotman („Rajametsa tõlked vene luulest”) ja Ülar Ploom („Keeruliselt lihtsamaks: Harald Rajametsa leksikaalsetest valikutest Ariosto „Raevunud Orlando” katkendite ja Dante „Jumaliku komöödia” tõlgetes”).

15. mai Hõimuklubi õhtul Tallinnas pidas Aado Lintrop ettekande „Meenutusi minu soome-ugri ajast”. Praegu, kui idapoolsete hõimurahvaste juurde ei pääse, tuleb töötada kirjanduse ning arhiivi­materjalidega, samuti kirjutada mälestusi varasematest reisidest. Lintrop ongi oma viimaste reiside muljed kogunud raamatusse „Soome-ugri reisid” (2022).

27. mail esines Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril Zhenyu Wang teise ette­kandega teemal „Mis on hiina keel ning kuidas geograafilised ja kultuurilised erinevused iseloomustavad keeli?”. Zhenyu Wang õpib TÜ-s eesti keele ja soome-ugri keelte magistriõppekaval ja ühtlasi teeb praktikat muuseumis. Esineja tutvustas, kuidas keelte erinevused peegeldavad kultuurilisi erinevusi.

30. mail toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi koosolek. Möödunud aasta Eesti folk­loristika aastapreemia laureaat Anastasiya Astapova pidas ettekande „Ida-Euroopa ja Põhjamaade vandenõuteooriad ning Eesti nende vahel”. Anti kätte 2024. aasta Eesti folkloristika aastapreemia, mille pälvis Taive Särg.

31. mail peeti Tartus Eesti Akadeemilise Usundiloo seltsi ettekandekoosolek vestlusringina. Atko Remmel pidas ettekande „Religioon ja rahvuslus: religioonid eesti rahvuslikus loos”, kus ta andis lühiülevaate erinevatest religioosse sfääriga seotud lugudest Eesti rahvusnarratiivis, keskendudes maausu mõjule eestlaste eneseteadvusele ja sellest lähtuvatele ühiskonnas toimuvatele protsessidele. Järgnes vestlusring Ain Riistani juhtimisel, kus osalesid Tõnno Jonuks, Alar Kilp, Helen Haas, Erki Lind ja Atko Remmel.

1. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril kõneles Natalia Ermakov teemal „Pühad allikad kui pidev side esivanematega ja/või „unustatud” kommetega”. Ersa allikad esindavad pidevat looduse kaudu suhtlemist esivanematega. Esitlus toetus ersa külades välitöödel kogutud materjalidele ja tähelepanekutele.

3. aprillil korraldas Eesti Ornitoloogiaühing koostöös UTKK ning ERA-ga Tartu loodusmajas aasta linnule käole pühendatud kirjandus- ja folklooriõhtu „Käol ei ole käppi”. Esinesid folklorist Mall Hiiemäe, luuletaja Veronika Kivisilla, kirjandusteadlane Elle-Mari Talivee ja ornitoloog Jaanus Elts.

4. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi pidulik kõnekoosolek „Tige diskursus ja nutikas narratiiv. Rahvajuttude sisulised ja žanrilised ulatuvused”. Sarja „Keelest meeleni” 13. üritus oli pühendatud EKM-i folkloristika osakonna vanemteaduri Mare Kalda 60. sünnipäevale. Esinesid Ülo Valk („Jutumaailma ja usundilise kogemuse suhetest eesti rahvajutus”), Jürgen Beyer („Koroonaviiruse SARS-CoV-2 väidetav Aafrika päritolu”), Kärri Toomeos-Orglaan („Käies Ahasveeruse jälgedes”) ja Johanna Ross („Naisfiloloogi kuvandist”).

5. aprillil Tartu Ülikoolis toimunud keeleteaduse doktorite konverentsil tutvustasid oma väitekirju viimase paari aasta jooksul kaitsnud doktorid. Esinesid Mari Aigro („Kohakäänded tegusõnade küljes: millal ja miks see juhtub?”), Triin Todesk („Kliitik džyk tegusõnade modifitseerijana komi keeles”), Tiina Paet („Võõrainese kinnistumine eesti keeles: keelekorralduslik ja ­leksikograafiline vaade”), Andra Kütt-­Leedis („5−8-aastaste eesti laste keeleline areng ja selle seos keelelise kasvukeskkonnaga”), Milda Kurpniece („Liivi jussiiv Kesk-Balti areaalis”) ja Andra Annuka-Loik („Naer ja naerev hääl eesti suulises suhtluses”).

8. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril kõneles Raivo Kalle teemal „Kihnu looduskultuur ja kohalik teadmine: eripärad ja rakendamine”. Kui turist läheb Kihnu, näeb ta muuseumi, tuletorni, kirikut, sadamat, rahvariietes naisi. Esineja näitas, mis peitub selle fassaadi taga, ja tutvustas selliseid aspekte, mis on olnud seni laiema publiku eest peidus.

10.−12. aprillini toimus Tallinna Ülikoolis esimene Eesti humanitaarteaduste aastakonverents „Tulevikuhumanitaaria: kuidas humanitaarteadused kujundavad ühiskonda pöördeliste muutuste ajastul”. Konverentsi peakorraldaja oli TLÜ humanitaarteaduste instituut, kaaskorraldajad TÜ humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Tallinna Tehnikaülikool, EKI, EKM, ERM ning UTKK. Kolmel päeval peeti kokku 231 ettekannet 33 paneelis, toimus viis ümarlauaarutelu. Plenaarettekannetega esinesid Tiit Hennoste (TÜ, „Kes tantsib ja kes lööb trummi? Eesti humanitaaria kolmes pöördes”), Liisi Keedus (TLÜ, „Kas ja kuidas on võimalik luua uut aega? Antro­potseen ja teised uued ajalisused mõtteloo vaatenurgast”) ja Tanel Tammet (TTÜ, „Tehisintellekt ja humanitaar­teadused”). Aastakonverentsi lõpetas paneel­arutelu, kus osalesid Krista Kodres (EKA), Raili Marling (TÜ), Marek Tamm (TLÜ), Jaan Undusk (UTKK), juhatas Joonas Hellerma.

12.−14. aprillil peeti TÜ Narva kolledžis XII Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekandeid kõlas neli: Hannele Valkeeniemi (Soome Instituut) tutvustas soomlaste osa Narva ajaloos, Enn Ernits rääkis Eesti-Ingeri kohanimedest, Piret Norvik vene laenudest Vaivara murrakus, Heinike Heinsoo võrdles Lönnroti, Wiede­manni ja vadja keele sõnaraamatut XXI sajandil ilmunud sõnaraamatutega. Margit Langemets kirjeldas koostatava ÕS 2025 mitmest rolli. Ettekannetega esinesid Artur Viks, Elvira Küün, Loviisa Mänd, Ekaterina Suntcova, Nikolay Rakin ja Madis Arukask. Piiblitõlke töötoas vaeti Luuka evangeeliumi funktsionaalse tõlke küsimusi. Helle Metslang esitles uut „Eesti grammatikat” ja Madis Arukask tutvustas ajakirja Studia Vernacula.

15. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines Indrek Ojam. Ettekanne „Vaino Vahingu isikuarhiiv ja Vahingu loomingu uurimise hetkeseis” sündis tema senise töö põhjal EKLA-s Vahingu isiku­arhiivi korrastamisel ja uurimisel.

16. aprillil Eesti Kirjanduse Seltsi korraldatud kirjanduslikul teisipäeval Tartus võeti vaatluse alla 2023. aasta eesti kirjanduselus. Esinesid Maria Esko (2023. aasta eesti proosa), Elisa-Johanna Liiv (algupärane luule), Anneli Saro (teatritekstide poeetika), Ave Taavet (kirjanduskriitika) ja Jaanika Palm (lastekirjandus).

18.−19. aprillil peeti Tallinnas 21. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keelte mitmekesisus ja keelte varieerumine”. Kutsutud esinejad olid Václav Cvrček (Praha Karli ülikool, „Enhancing national corpus infrastructure with multi­dimensional model of register variation”), Benjamin Lyngfelt (Göteborgi ülikool, „Constructions, constructiCons and constructicography”), Liina Lindström (TÜ, „Varieerumine keeles – kas märk muutumisest või hoopis püsimisest”) ja Ari Huhta (Jyväskylä ülikool, „Current trends in language assessment supporting learning and teaching: Combining the diagnostic and dynamic assessment frameworks”). Töö toimus kuues sektsioonis: korpuslingvistika, mitmekeelsus, kõne ja hääldus, leksikograafia ja leksikoloogia, keeleõpe ja keeleomandamine, konstruktikonid. Peale Eesti keeleteadlaste esinesid Rootsi, Soome, Ungari, Leedu, Horvaatia ja Saksamaa teadlased. Konverentsi korraldasid ERÜ ja EKI.

19. aprillil toimus Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu 115. ja Eesti Kultuuriloolise Arhiivi 95. sünni­päevale pühendatud ettekandepäev „Aegade aarded”. Ettekannetega esinesid Merike Kiipus („Arhiivraamatu­kogu kuldsed kuuekümnendad”), Kalju Tammaru („Keelatud raamatud ja raamatu­koguhoidja”), Kristi Metste („Aegade aarded kultuuriloolises arhiivis”) ja Tiiu Jaago („Arhiiv ja uurija”). Ulvar Käärt tutvustas ajakirja Horisont kultuuriloolise arhiivi erinumbrit.

19. aprillil korraldas Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsioon Tallinnas aastakoosoleku. Ilona Martson tegi ülevaate tõlkijate sektsiooni tegevusest. Paul-Eerik Rummo pidas ettekande „Ulyssese tõlge keelest keelde”.

22. aprillil peeti Tallinna Ülikoolis projekti „Eesti mitmekeelse keelekeskkonna andmestik” kokkuvõtteseminar. Esinesid Reili Argus, Andra Kütt-Leedis, Anna Verschik („Ukraina-eesti kakskeelsust MAIN-testi põhjal”), Olga Gerassimenko („Mitmekeelsete korpuste kogumine ja töötlemine”), Helin Kask („Mitme­keelsest keelekasutusest taskuhäälingutes”), Piret Baird („Koodivahetusest eesti-inglise varajases kakskeelsuses spontaanse kõne salvestuste põhjal”), Geidi Kilp („Mitme­keelsed Discordi vestlused ellujäämis­mängude taustal”) ning Kapitolina Fedorova ja Natalia Tšuikina („LinguaSnapp ja mitmekeelne Tallinn”).

23.−24. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumis noorte kultuuriuurijate konverents „Noorte hääled”. Plenaarettekande „Urban mythologies of Bhutan” pidas prof Shawn Rowland. Esimese päeva ingliskeelsed ettekanded toimusid kolmes sektsioonis: „Ruum, heli ja keskkond”, „Elav teadmine” ning „Esivanemad ja kokku­kuuluvus”. Teisel päeval peeti eestikeelsed ettekanded sektsioonides „Elulood kui allikad” (teemadest kajastati perevägivalda naiste elulugudes, Eesti naissportlaste enesemääratlust aastatel 1945−1960, Annelinnas sündinute lapsepõlvemälestusi), „Traditsioonilise kultuuri tõlgendused” (jahijuttude eripära, Vana-Võromaa tantsupärimus ERA-s, Sangaste regilaulud) ja „Tänapäeva kultuurilised hoiakud” (gümnasistide suhtumine humanitaariasse, rahvarõivaste kandmine, klatš noorte Eesti naiste elus).

24. aprillil peeti Tallinnas Fenno-Ugria hõimuklubi õhtu. Taisto Kalevi Raudalainen rääkis Eesti-Ingeri kujunemisest ja saatusest aastail 1919−1944.

25. aprillil Tallinnas toimunud Emakeele Seltsi kõnekoosolekul tutvustati uut „Eesti grammatikat”. Esinesid Jelena Kallas ja Liisi Piits („Grammatika uurimisest EKI-s: teooriast praktikani”) ning Helle Metslang ja Tiit Hennoste („Tuhat lehekülge eesti grammatikat”).

25. aprillil peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi üldkoosolek. Ettekandega esines Polina Holitsyna („Authenticity in subcultural studies: An example of metal-lore in extreme metal subcultures”).

25.−26. aprillil korraldati Tallinna Tehnikaülikoolis 36. foneetikasümpoosion „Foneetika päevad”. Osalejad olid Soomest ja Eestist (TTÜ, TÜ ja EKI teadlased). Eestlastest esinesid Pärtel Lippus, Eva Liina Asu, Maarja-Liisa Pilvik, Liina Lindström, Heete Sahkai, Katrin Leppik, Pire Teras, Tanel Alumäe, Liis Themas jt.

25.−26. aprillini toimus Riias Läti Ülikoolis Baltimaade digihumanitaaria foorum. Konverentsi märksõnadeks olid keele­tehnoloogia, e-õpe, keelekorpused, avaandmed, digikogud. Eestit esindasid EKM-i, TLÜ ja TTÜ teadlased, aruteludel osalesid Mari Sarv ja Kadri Vider.

26. aprillil valis Eesti Kirjanike Liidu üldkogu liidu uueks esimeheks Maarja Kangro. Koos volitustega osales üldkogul 242 kirjanike liidu liiget, Kangro sai 95 häält.

29. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminar oli hiina keelest ja kultuurist. TÜ eesti keele ja soome-ugri keelte magistrant Zhenyu Wang kõneles teemal „Mis on hiina keel ning kuidas geograafilised ja kultuurilised erinevused iseloomustavad keeli?”.

30. aprillil peeti Liivi muuseumis konverents „Juhan Liiv eesti kultuuri keskmes ja maailmakirjanduse lävel”. Luuletaja 160. sünniaastapäevale pühendatud konverentsil esinesid Jüri Talvet („Juhan Liivi luule tõlkimisest”), Rahel Ariel Kaur („Maailm on õrnalt koos”), Ene-Reet Soovik („Kodumaa loodus ja väljamaa võrdlus: Juhan Liivi luule ökokriitilisest vaatevinklist”), Mart Velsker („Juhan Liivi luule tumedus ja heledus”), Joonas Hellerma („Ja anna meile andeks meie varjud”), Liina Lukas („Juhan Liiv Goethe ja Heine mõjuväljas”) ja Tanar Kirs („Juhan Liivi luule vastus õhtumaa mõtlemise väljakutsele”).

Just meie maise elu poolel rajal
end äkki leidsin keset sünget metsa.
Dante Alighieri „Põrgu”

Foto: Elmar Köster, Rahvusarhiiv

Tohutu töövõimega andekal tõlkijal, luuletajal ja kriitikul Harald Rajametsal (13. V 1924 – 12. XI 2007) on mitu saavutust, mida võiks nimetada tema elutööks. Kahtlemata on üks neist „Jumaliku komöödia” eestindamine – ehkki ta ei jõudnud sellega päris lõpuni (tõlke lõpetasid Ülar Ploom ja Ilmar Vene), saame emakeeles seda maa­ilmakirjanduse pärli lugeda ennekõike tänu temale. Dante „Põrgu” avaread on ühed kuulsaimad ja küllap tsiteerituimad värsid lääne luulekultuuris. Ent eesti keeles on neisse ridadesse end sisse kirjutanud ka tõlkija ise, ja mitte ainult metafoorselt: tema nimi on seal kirjas täiesti sõnasõnaliselt, värsireas tähenduslikult laetud viimastes, riimsõna positsioonides.

Juba „Põrgu” alguses avaneb Harald Rajametsa kaks poolust. Üks neist on jäik ja standardiseeriv värsimeister, kes jälgib keelenorme ja vahendab eesti keelde keerulisi kinnisvorme. Rajamets ongi eelistanud ranges klassikalises vormis luuleteoste eestindamist, mis on laadilt lüürilised ja romantilised ning milles on kasutatud täpseid riime: „Olen kogenud, et mul on irdriimidega, ebapuhaste riimidega loo tõlkimisel suuremaid raskusi kui puhtariimilise loo tõlkimisel”.¹ Kuivõrd väikeses kultuuris ei ole võimalik igale põlvele maailmaluule klassikat uuesti tõlkida, pidas ta neid ajatuid teoseid vahendades silmas sedagi, et tõlked ajale vastu peaks. Selleks kasutas ta juba juurdunud sõnavara ning vältis „ajastu keeleponnistuste kajastusi” (vastandades enda Shakespeare’i tõlkeid Ants Orase omadele).²

Luulekeelele ja keelele üldse mõtles Rajamets palju ning avaldas 1962. aastal poeetilisele keelevabadusele pühendatud artikli, kus arutas üsna detailselt ja nüansi­rikkalt erinevate luulevabaduste üle: mis laadi väljajätud või lisasilbid, samuti derivatsioonid on luules omal kohal ja mis mõjuvad ebaloomulikult, milliseid „vigastatud” moodustisi tuleks vältida ning millega on lugeja juba harjunud.³ Ent keele­normide jälgimine ei tähenda Rajametsa jaoks sugugi lähtumist sõna­raamatutest. Vastupidi, ka keele­korraldajate tööl hoiab ta teravalt silma peal.⁴ Nagu on täheldanud Märt Väljataga, oli Harald Rajametsal nii-öelda absoluutne keelekõrv.⁵ 1990. aastatel hakkas ta avaldama kriitilisi keelekommentaare ja nii väljendama oma hea sõnaloome põhimõtteid, mida oli seni pigem praktikuna oma tõlgetes järginud. Et Rajamets näeb vastutustundlikul luule­tõlkijal olulist rolli nii maailmakultuuri tutvustajana kui ka eesti keele arendajana,⁶ on ta suurt tähelepanu pööranud keelele ja eriti tema jaoks luule tuumakaimale elemendile – riimile. Seejuures rakendab ta järjepidevalt oma 1962. aasta artiklis välja toodud ideid ja kasutab tõlgetes küllaltki konservatiivset riimi, mis pole üksnes täisriim, vaid sageli üsna kulunud riim. Tõlkeriimides jälgib ta foneetilist täis­riimilisust, samuti väldete kokkulangemist. Teatud vabadused on lubatud: näeme flektiivriimi, erineva rõhumustriga riimipartnereid, mõõdukal hulgal sõnajärje inversiooni (oru metsarikka),⁷ vähesel määral uudset sõnamoodustust (pisu) ning mõnikord haruldasemaidki sõnu (kihkama). Mitmeid võtteid väldib ta rangelt, seal­hulgas neologisme, võõrsõnu, ebatavalisemat sõnamoodustust ja murdekeelsust, kasutades ka liitriime üksnes erandjuhul. Selles mõttes on iseloomulik näiteks Raja­metsa versioon Aleksandr Puškini luuletusest „Ma armastasin teid…”:

Ma armastasin teid; see arm küll raske
on hinges kustuma mul nüüdki veel;
kuid ärge ennast häirida sest laske,
ei taha ma, et kurb teil oleks meel.

Teid armastasin tummalt, kiivas vaevas,
nii lootuseta, uje, õrn ja truu;
teid armastasin siiralt; annaks taevas,
et armastaks teid nõnda keegi muu.⁸

Rajametsa enda sõnul pole riim nii järeleandmatu sundija nagu meetrum, kuivõrd seda saab valida:⁹ kui tundub, et keelt peab mõne riimi toimima panemiseks liialt painutama, on parem välja nuputada mõni teine riim. Kuid selle valiku­võimaluse juurde kuulub ka vabadus riimid üldse ära jätta – parem ilma riimideta kui enda seatud kõrgeid nõudmisi rikkudes. Nii alustab ta küll 1958. aastal Dante „Jumaliku komöödia” tõlget algu­pärandile vastavalt täisriimilisena, ent 1980. aastate lõpus tööd jätkates loobub selles riimidest sootuks.

Rajametsa teine poolus viskab aga vimkasid. Tõlkes on need sageli nii peened, et võivad algul märkamata jääda. Näiteks Shakespeare’i XX sonetis on juttu lüürilise mina sõbrast, kes on nii kaunis, et oli tõenäoliselt algselt loodud naiseks, kuid siis lisati talle „üks asi” (originaalis one thing). Rajametsa tõlkes saab sellest vaimukalt „tillukene lisand”:¹⁰

Sind naiseks küllap esialgu loodi,
ent loodus, sinust võlutud, läks segi
ja minu kahjuks, muutes tegumoodi,
sind tillukese lisandiga tegi.¹¹

Kõige selgemini avaldub aga Raja­metsa huumorimeel tema omaluules. Tema meelis­vormiks saab siingi kindlate reeglitega stroof, ent erinevalt näiteks sonetist ja tertsiinist eesti keeles enne teda üsna vähe kasutust leidnud vorm – inglise päritolu limerik, mis on siinmail nii võõras, et on isegi Jaak Põldmäe põhjalikust üle­vaatest välja jäänud.¹² Rajamets põhjendabki oma limerikukirge ühest küljest sellega, et piinlik on minna Euroopasse, kui meil emakeeles selles vormis luuletusi napib. Aga mitte ainult: „Ja pealegi – olla limerikist on hää! Ei tarvitse teha sala­pärast nägu, et jumalik säde, inspiratsioon või mis, kasvatada lõvilakka ega röövli­habet või teab mida veel. Lihtsalt hood käivad peal.”¹³ Limeriku tunnuseks on kindla ridade arvu (viis), riimiskeemi (üks riim seob kaht esimest ja viimast värssi, teine meetriliselt eristuvat kolmandat ja neljandat) ja värsimõõdu kõrval ka laad: tegu on nalja- ja absurdiluuletusega, kus enamasti riimitakse pärisnime. Nii ühendab limerik ideaalselt Rajametsa kahte palet, väljendades ranges ja keerulises vormis kerget sisu. Just neis luuletustes lõbutseb Raja­mets sõnade ja nende tähendustega, luues uudissõnu, mille ta sageli paigutab nimelt riimipositsioonile. Kui tõlke­luules eelistab ta kulunud riime, siis oma­luules väldib ta neid täielikult ja lubab seal kõike seda, mida tema tõlkeluulest ei leia, seal­hulgas keelevahetust, haruldasi sõnu (lisades vajadusel joone alla sõnaseletusi), murde- ja kõnekeelsust, võõrsõnu ja nimesid, kõikvõimalikke lühendeid, lisasilpe, inversioone, poolitusi, liitriime ja ebatavalisi morfoloogilisi tuletisi. Vaadakem näiteks järgmist limerikku, milles leidub riimi­positsioonidel nii nimesid, uus­moodustisi kui ka keelevahetust:

Menuvaene poeet Juhan Juus
just ujudes Narva jõe suus
      aru sai: Püha peetrum!
      Mõte, riimid ja meetrum
on ju liiast! – Nüüd Juks on Who’s Who’s.¹⁴

Ehkki Rajametsa kui tõlkija maksiimi järgi on poeesia parim väljendusvahend loomulik ja õige keel ning see arusaam peaks viima luule puhastumiseni keelelistest veidrustest,¹⁵ ei järgi ta seda põhi­mõtet omaluules. Ajatus, mida ta oma luule­keeles tõlgete puhul taotleb, ei ole juhu- ja naljaluules enam tähtis: nende eesmärk on olla siin ja nüüd, nagu ta ka oma luulekogu avatsükli pealkirjastab.

Kuigi enamasti on Rajametsa limerikud muhedad, tuues esile keele võimalusi ja absurdseid momente, juhib ta neis tähele­panu ka rumalustele, seda nii ühiskonnas kui ka keelepoliitikas. Näiteks avaldas ta 2005. aastal reaktsioonina toonase haridus- ja teadusministri Mailis Repsi esinemisele Vene riigitelevisioonis, kus too oli kiitnud maride olukorda Venemaal, kaksiklimeriku „Ugri-mugri aps”.¹⁶ Mis aga teeb luuletuse tähele­panuväärseks, on peitriim (Linnar Priimäe terminoloogias)¹⁷ – luuletuses pole kordagi mainitud Repsi, ent riimiahelaks on Epps : teps : veps. Teisal on selles absurdi­luule žanris eriti sobiv tuua nähtavale jabur leid sõnaraamatust:

Kui kunagi satun Jerezi ja
sääl joon – no eks ikka hereesi – ja
      kui vein on mul keres,
      siis öelda veel heres
või heeres on hirmus hereesia.¹⁸

Rajamets naeruvääristab siin Jerezi linna järgi nime saanud kangestatud veinile loodud eestikeelset vastet heres – ­sellise kirja­pildiga langeb rõhk joogil erinevalt selle päritolulinnast esimesele silbile, mistap võib seda näha vigase vormina. Seega ei ole normkeel Rajametsa jaoks midagi, mille on fikseerinud mingi institutsiooni töötajad, vaid see järgib keele sisemist loogikat.

Kuid Rajametsa tõlgetestki võib mõnikord mängu leida: lõbusamat riimluulet leidub eelkõige tema lasteraamatute tõlkevärssides. A. A. Milne’i „Karupoeg Puhhi”, J. R. R. Tolkieni „Kääbiku” ja James Krüssi raamatu „Minu vaarisa ja mina” luule­tõlgete kohta on ta isegi öelnud, et need on „ekstramõnuga” tehtud asjad.¹⁹ Riimipoeetika jääbki neis tema kahe põhimõtte vahele: kohati näeme trafaretset ja kulunud riimi (ma : sa : ka) või isegi identriimi, kohati aga võtab ta seal tavapärasest suuremaid vabadusi, sealhulgas leidub koguni irdriimi näiteid (tahab : pahad, poole : muule). Keerulisemates, nt kolmikriimilistes luuletustes ärkab siiski kõrgstiilne Raja­mets, kes kasutab oma tavapäraseid täisriimilisi ahelaid.

Niisiis on Rajametsas korraga tung luua midagi ajatut ning sekkuda ajalisse; esimese väljundiks on ennekõike maa­ilmaluule klassika tõlked, teise väljundiks omaluule. Nende poolte ühendajaks võib pidada riimi. Klassikastiilis ehk tõlke­luules liiguvad tema riimid kindlatel radadel, mis tal vahel alles endal tuleb rajada, vaba­stiilis ehk omaluules võivad need tahtlikult metsikumatele teekondadele, lausa metsa minna, juhtimaks tähelepanu riimikunsti mitmekesisusele ja mängulisusele. Just viimast on Rajamets ise pidanud tõlkimise põhiomaduseks: „Selles on mingi eriline võlu ja veetlus, et ma olen mängu oma elu keskseks tegevuseks saanud võtta, ja mänguriks jäädagi.”²⁰ Kui Rajametsa Shakespeare’i tõlgete ilmumisel mängis suurt rolli Georg Meri, Dante juurde juhatas teda Aleksander Kurtna ja ukraina luule juurde näitas teed Ain Kaalep, siis järgmistele põlvkondadele on omamoodi suunanäitajaks olnud Harald Rajamets, kes õpetas meile, et luulekunst ei pea isegi olema lõbu ja õpetus, vaid võib olla täiesti puhas lõbu, mida kõrged standardid sugugi ei kahanda, vaid muudavad veelgi hõrgumaks.

 

Enn Nõu. Ülestähendusi ajast ja elust. Mälestuste kroonika 1956–2022. EKSA, 2023. 526 lk.

Raamatus oleva 66 aasta kroonika kohta on tagakaanel kasutatud epiteete täpselt, lühidalt ja rikkalikult – need sõnad iseloomustavad nii selle määratu faktikogu esitamislaadi kui ka peensust. Kuu­päevade kaupa, iga kuu omaette lõiguna, on ­lause-paariga üles märgitud kõik kohtumised, käigud, sündimised-surmad, eri üritused pagulas­kogukonnas, väiksemad ja suuremad perekonnasündmused, töised ülesanded, poliitiline programm, erialane edenemine arstina ja nii enda kui ka abikaasa Helga eneseteostus kirjanikuna, ainelised saavutused, majaehitus Uppsalas, paadisõidud ja -remondid, ettevõtmised lastega, hiljem nende reisid ja kolimised, raamatu lõpuosas tihenev osavõtt Eesti kultuuri­sündmustest, paika loksuv elu kahes riigis jne.

Lakoonilisusest hoolimata avaneb teotahtest tulvil ja seda tarmukust hämmastava sihikindlusega ellu viiva perekonna võimas lugu ning samal ajal Rootsi pagulaskultuuri põhiaja ja tohutu suhtlus­võrgustiku tihe lugu. Seda on huvitav jälgida just sellises neutraalses kroonika­vormis, nagu raamatus kasutatud: Enn Nõu laseb kõneleda faktidel endil, valdavalt ilma eriliste hinnangute ja emotsionaalse suhtumiseta. Erand on episood esimesest Eesti külastusest „23 aastat pärast põgenemist” (lk 130–135), milles on segunenud põnevuse, härduse, vapustuse ja hirmu kogemus. Napi­sõnalisusest hälbib ka see, et Nõu ühiskondliku edenemise algupoole avalikke sõnavõtte on tsiteeritud täies mahus – erasfääris on hoitud siiski ühtmoodi delikaatset ja lühidat joont. Nõnda saab harva mõni inimene, tegevus või kohtumine põgusa iseloomustuse osaliseks (näiteks 1977. aastal Helga ja õpilaste jalgpallimängu kohta: „Võib-olla tema vanuses mitte kõige sobilikum tegevus”, lk 214), ja selgi juhul võib tegu olla nagunii üldteada asjaoluga (nagu Karl Ristikivi kirjeldus „heatahtliku kirjaniku ja vaikselt naeratava” kolleegina, lk 215). Veelgi neutraalsem laad sõpradest ja külalistest pildi andmiseks on külalisteraamatu sisse­kandeid tsiteerida, mis sageneb raamatu teises pooles, kui on Uppsalas Askvägenile püstitatud majja sisse elatud (Nõude kodus on ulualust saanud hämmastav inimhulk), samuti kumab neist sissekandeist täheldusi Nõude endi kohta. Raamatu read on nimedest tulvil, seejuures vestluste sisu ei reeda tõtlikult registreeritud info kuidagi – sedaviisi on huvitav lugedes kaasa ja edasi mõelda, ka selles, kuidas üldse ja miks üht- või teistmoodi seltskond kokku sattunud.

Kroonika lõpeb lausega: „Võiks veel kirjutada, aga midagi peab jääma paberile panemata…” (Lk 527) Paberile on jäänud panemata küllap palju, nagu võib mõnest fraasist järeldada, kuid mitmesuguste tumemeelsuspäevikute ja halavate korres­pondentside taustal on meeldiv lugeda üleni elutervet ja tarmukat eluesitust, mis on keskendunud pikas perspektiivis päriselt olulisele.

Foto: Zane Bitere, LETA/Scanpix

26. mail tähistab juubelit Läti ­Ülikooli liivi instituudi juhataja, luuletaja ning liivi keele ja kultuuri edendaja Valts Ernštreits. Rääkisime sel puhul liivi keelest, selle uurimisest ja rollist ning liivi kogukonnast tänapäeval ja tulevikus. 

Oled sündinud Riias, kuid siiski kasvanud liivi kogukonna sees ja käinud lapsena suviti Liivi rannas Kuramaal, kust tänapäeva liivi perekonnad pärinevad.

Olen sündinud Liivi rannast kaugemal nagu kõik uuema põlvkonna liivlased, aga meie pere seos Liivi rannaga on olnud küllaltki tihe. Pärast Nõukogude piiritsooni loomist hajus Kuramaa liivi kogukond laiali üle Läti ja mujale. Mõni üksik, näiteks Poulīn Kļaviņa, käis Liivi rannas suviti. Oli ka selliseid nagu Viktor Berthold ja Alfon Berthold, kes elasid Liivi rannas alaliselt. Aga vahel harva juhtus ka nii, et mõni liivi kogukonna liige kolis tagasi Liivi randa, nagu minu vanaisa vanemad õed Emma Ērenštreite ja Elvīra Zēberga – üks juba 1970-ndatel ja teine hiljem, 1980-ndatel –, ja jäid sinna elama. Meie jaoks oli see hea, et meil oli maakoht just suletud tsoonis Liivi rannas. 

Sel ajal oli Liivi rand hoopis teist­sugune: mererand oli päriselt tühi, isegi suvel ei olnud seal mitte ühtegi inimest. Täna­päeval võib randa minnes näha mõnda üksikut inimest, sest seal käib suvitajaid. Lapsepõlves veetsin õige mitu suve Pizā külas, lisaks suvitamisele tegin igasuguseid põllu- ja aiatöid, sealhulgas niitsin vikatiga, mida ma seetõttu oskan päris hästi. Minu seos Liivi rannaga pärineb suhteliselt varajasest lapsepõlvest: esimest korda sattusin sinna kuue- või seitsme­aastaselt ja pärast seda käisin seal üpris regulaarselt. Sealt algas minu huvi liivi asjade vastu. Peale selle, et vanatädid õpetasid mulle mõne fraasi liivi keeles, olid nad kohalikud aktivistid ja töötasid Pizā küla väikeses raamatu­kogus. Osa selle kogust on praeguseks jõudnud Läti Ülikooli liivi instituuti, kuna ühel ekspeditsioonil leidsime mahajäetuna sealt pärit raamatuid. Vanatädid viisid raamatuid laiali taludesse ja mina käisin mõnikord kaasas.

Sealsamas Pizā külas üritasid piiri­valvurid korra mind kinni püüda, kui olin seitsmeaastane. Kuigi mereranda ei tohtinud tegelikult minna, käidi seal ikkagi. Kõik teadsid, et kui piirivalvurid tulevad, siis tuleb üle luidete metsa põgeneda. Ükskord, kui ma hakkasin külateed pidi mere poole astuma, ilmus piirivalvureid täis veoauto. Minu automaatne reaktsioon oli plehku panna ja nemad hakkasid mind taga ajama. Jooksin kõrtsihoonesse, kus oli raamatukogu, vanatädi istus seal. Piiri­valvurid tulid ka sinna ja raporteerisid, et siin on üks tundmatu isik, keda me üritasime tabada. Vanatädi ütles vastu: mis piirivalvurid te olete, kui te isegi seitsmeaastast last kätte ei saa. Sellega jutuajamine lõppes. 

Kellelt sa liivi keelt rääkima õppisid? 

Mina olen pärit lääneliivi alalt, mis oli palju kannatanud juba enne Teist maa­ilmasõda. Selle ala majad põletati maha Esimese maailmasõja ajal. Meie pere ja paljud teised olid toona evakuatsioonis, põgenesid enne sakslaste rünnakut ja elasid päris kaua Siberis. Tagasi tulid minu vanavanavanemad 1920. aastatel. Lääneliivi alal oli hea keeleoskus juba piiri peal üks põlv varem kui idaliivis, kus liivi keel oli igapäevane keel minuvanuste vana­vanematel. Meil olid head liivi keele rääkijad vanavanavanemad. Samas oli minu vanavanematel liivi keele oskus mingil määral säilinud: mäletan oma lapsepõlvest mõnda loitsulaadset fraasi, rahvalaulu­katkendeid ja muud sellist. Aga päris arusaam liivlusest tekkis hiljem Pizās, kui nägin ühe oma surnud vanatädi kirja pandud liivikeelseid sõnu ja fraase. Minu kokku­puude liivi keelega algas sellest hetkest, kui need üleskirjutused leidsin.

Meie pere kuulub põlisesse liivi suguvõsasse, liivlus on peres kogu aeg olnud. Meie esivanemate hulgas oli esimene liivi luuletaja Jāņ Prints vanem, minu vanavanavanaisa oli liivi haritlane Jāņ Prints noorem. Minu vanatädi Emma Ērenštreite eestvedamisel asutati 1970-ndatel liivi laulukoorid. Üksnes liivlastele iseloomulikke perekonnanimesid on viis: Demberg, Lepst, Geige ja Jeije (need kaks pärinevad sõnast jei ’jää’) ning Er(e)nštreit. Kui sellist perekonnanime näha, siis on selge, et tegemist on liivlasega. 

Minu jaoks on liivi keel alati olnud kõnekeel. Kuigi olen pärit lääneliivi alalt, on minu keel hoopis idaliivi Vaidi küla keel, see on see keel, mida olen suviti kõikide teiste keelejuhtidega rääkinud. Meie liivikeelne suhtlusringkond koosnes selle küla liivlastest, kelle keeleoskus säilis kõige kauem: Poulīn Kļaviņa, Viktor Berthold, Alfon Berthold, Grizelda Kristiņ. Lisaks nendele kuulusid liivikeelsesse suhtlusringkonda Erna Vanaga Vents­pilsist, Irma Didrihsone Kūolka külast, Oskar Stalte ja muidugi Elfrīda Žagare Sīkrõgi külast. Tema tütre ja tütretütre Maija ja Gitaga suhtleme liivi keeles, sest nende mõlema perekeeleks see on. Tundub, et Liivi rand on pisike koht, aga küladevahelisi erinevusi keeles on ikkagi üksjagu. Gitaga rääkides, kellel on Sīkrõgi keel, on sellest aru saada. 

Kuni 2000. aastateni toimus liivi keele edasiandmine suulisel teel, see oli kirjalike väljunditega kõnekeele traditsioon. Praegu on liivi keelt võimalik õppida juba kirjakeele kaudu ja muude allikate toel. Minul selles mõttes vedas, sest mul on olnud päris palju Liivi rannas sündinud ja üles kasvanud keelejuhte. 

Tahtsid saada arhitektiks, aga tulid ikkagi õppima Tartu Ülikooli. 

Huvi kunsti vastu on mul endiselt. Minu jaoks on arhitektuur kõige praktilisem kunsti väljund: igal inimesel on tarvis kuskil elada, nii et sa ei saa väga abstraktset arhitektuuri tekitada, see peab olema allutatud inimese vajadustele. Lihtsalt sattus kuidagi nii, et minu kooli lõpetamise aeg langes kokku Läti ja Eesti ärkamis­ajaga, mis oli ka liivlaste ärkamisaeg, ja minu huvid hakkasid muutuma. Liivi värk oli suhteliselt aktiivselt kogu aeg seal kõrval olnud. Mu ema ja isa on laulnud liivi koorides ja üks mu tädi oli taastatud Liivi Liidu (lv Līvõd Īt) esimene juht. Aastal 1988 osalesin ka ise Liivi Liidu taastamisel. 

Kuigi õppisin juurde joonistamist ja maalimist, oli juba kooli viimasel aastal selge, et ma ei lähe arhitektuuri õppima, vaid olen hoopis minemas Tartusse õppima süvendatult keeleteadust või süvendama oma keelelisi teadmisi. Pööre oli üsna sujuv: alguses oli see rohkem hobi ja pärast kasvas hobi üle pea. Huvitav tähtsündmus sellel teel oli Interrinde rünnak Läti ülemnõukogu vastu 15. mail 1990. See oli selline hetk, kui OMON oli viimast korda Läti ülemnõukogu poolel, pärast läksid vastaspoolele üle. Interrinde rünnaku eest kogunesid inimesed parlamendihoonet kaitsma. Kuuldus levis, inimesed läksid sinna Läti lippudega ja mina oma tädiga, kes oli Liivi Liidu juht, läksime sinna liivi lipuga. Nägin hiljuti CNN-i kaadreid sellest, kus mina kandsin liivi lippu. Aga kuna OMON ajas selle meeleavalduse laiali, siis mina sain sellel üritusel OMON-i käest vastu pead. 

Tartu Ülikooli astudes tuli mul valida kahe eriala vahel: eesti filoloogia ja eesti keel võõrkeelena. Seletasin Tartu inimestele, et mind – palun väga vabandust – ei huvita eesti keel, tulen Tartusse liivlusega tegelema. Seepärast oli parem õppida eesti filoloogiat, kuna sellel erialal õpetati liivi keelt ja fennougristika hõlmab liivi keele uurimist. Minu õpingud olid üsna kaootilised, sest ma ei tulnud Tartusse selleks, et saada teadlaseks, vaid selleks, et tegeleda liiv­lastega. Tagantjäreletarkusega vaadates oleks võinud üht-teist rohkem õppida ja üht-teist muudmoodi teha. Liivluse arenemise mõttes oli minu jaoks väga kasulik Tartus õppida.  

Oled ülikooliõpingute ajast saati olnud tegev leksikograafina. Ka sinu magistri­töö osa oli liivi-läti ja läti-liivi sõna­raamat.

Minu põhiline huvi Tartusse tulles, mis püsis doktoriväitekirjani välja, oli liivi kirja­keel ja selle areng, sealhulgas sõnaloome ning muud praktiliste väljunditega protsessid. See sõnaraamat sai tehtud puhtpraktilistel kaalutlustel. Leksikograafia juurde viis mind eelkõige see, et puudus praktiline allikas liivi keele õppimiseks ja selle kasutamise toeks. Oli vaja allikat, mis teise keelena kasutaks läti keelt, kuna liivi kogukond on peamiselt lätikeelne. Selle ajani oli ainus suurem kirjalik sõnavara allikas Lauri Kettuneni sõnaraamat, aga selle kasutamisel on kaks takistust: liivikeelsed märksõnad on foneetilises transkriptsioonis ja vasted saksa keeles. Kummastki normaalsed inimesed aru ei saa. 

Varem olime teinud Liivi Kultuuri­keskuses (lv Līvõ Kultūr Sidām) aastatel 1994–1995 liivikeelset ajakirja Õvā (Iva).Asi algas aastal 1995, kui ma ostsin esimese sülearvuti ja hakkasin andmebaasiprogrammiga FileMaker koostama sõnaraamatut, mis siis valmis digisõnastikuna. See on ainus kord, kui ma otseselt programmeerimisega olen tegelenud: häkkisin seda programmi, et saada liivikeelset tähestikulist järjestust. Tegin ise ka esimesi liivikeelseid fonte Apple’i Maci arvutite jaoks, et saaks üldse kirjutada. 

2010. aastal kaitsesin doktoriväitekirja liivi kirjakeelest ja selle arengust ning kunagi siis, kui Tiit-Rein Viitso koostatav liivi-eesti-läti sõnaraamat hakkas valmis saama, palus Karl Pajusalu mind appi. Selle lõpuosa tegime koos Tiit-Reinuga valmis, kasutades varasemaid leksikograafilisi teadmisi. See oli küll rohkem analoog­lähenemisega sõnaraamat, mida koostasime Wordi failides. Pärastpoole tegime sellest andmebaasi, mis praegu on aluseks kõikidele nendele keeleressurssidele, mida liivi instituut arendab. 

Aga siis tuli aastal 2012 täiesti ootamatult ettepanek analüüsida, milliseid võimalusi oleks teha valmis eesti-läti sõnaraamat. See oli ligikaudu kakskümmend aastat kestnud projekt, millel ei olnud head lahendust: oli selge, et sõnaraamatut on vaja, aga ei olnud selge, kuidas seda teha. Ja siis õnnestus kokku saada hea tiim ja teha päris suur, ligi 1100-leheküljeline sõna­raamat koos näidetega, sealhulgas grammatiliste näidetega. Selle üle olen siiamaani väga uhke, sest teos sai nullist valmis kahe ja poole aastaga. 

Mul on väga kahju, et see on sõna­varaallikana alahinnatud. Tehes valiku, millist sõnavara hõlmata 53 000 märksõna hulka, kasutasime tänapäevast lahendust: kõigepealt kasutasime Eesti Keele Instituudis kokku pandud 5000 märksõnaga eesti keele põhisõnavara, teiseks sagedussõnastikku 10 000 märksõnaga ja kolmandaks tasakaalus korpust, kus olid sagedused 5000 sõna kaupa, millest kasutasime kõige populaarsemat 40 000 sõna. Sõnaraamatut hakkasime koostama sõnade sageduse järgi ja mitte tähestikulises järjekorras A-tähest alates, kuna siis oleks olnud väga suur risk, et ilmub sõnaraamatu esimene köide (A–K) ja ülejäänu jääbki ilmumata. Tegime kõigepealt valmis 5000 sagedama sõna artiklit ja seejärel 10 000 sagedamat sõna, arvestades, et kui järsku tuleb öelda „Stopp!”, siis oleks meil sõnavara kõige olulisem osa kaetud. 

Võrdlesime oma märksõnastikku ka õigekeelsussõnaraamatuga, et püüda kinni vajalikud sõnad, mida mingil põhjusel ei olnud sagedusloendis. Üks selline sõna oli biifsteek. See ei kuulu põhisõnavarasse, aga seda kasutavad kõik ja see on kindlasti olulisem kui näiteks polühüdramnioos. Ma arvan, et eesti-läti sõnaraamatus on siiani parim eesti sõnade valik, kui välja arvata uued sõnad, mis on vahepeal eesti keelde juurde tehtud. See on eesti keele sõnavara tuumik, mida saaks koos sagedus­markeritega kasutada mis tahes kakskeelse sõnastiku tegemiseks. Kasutame seda praegu liivi keeleressursside arendamiseks, et näha, kas meil on olemas vajalikud sõnad – seda teeme koostöös Sven-Erik Soosaarega Eesti Keele Instituudist. 

Millised on sinu põhilised järeldused liivi kirjakeele arengu kohta? Mis suunas see praegu areneb? 

Ka kõrvaltvaataja pilgule on liivi kirja­keel huvitav ja dünaamiline uurimis­objekt. Liivi kirjakeele ligikaudu 170-aastase ajaloo jooksul on rakendatud palju erinevaid põhimõtteid ja erinevalt poolt vaadatuna. Oma rolli on mänginud eesti pilk ja läti pilk, liivlaste endi arvamus, kogukonna olukord ja muutumine. See kõik kajastub kirjakeele arengus. Samas on liivi kirjakeel andmete hulgalt piiratud. Me ei saa analüüsida kõikide eestikeelsete raamatute kirjaviisi, kuna neid on nii palju, et neid ei saa kunagi ammendavalt katta. Liivi kirjakeele puhul saame seda teha: kõik väljaanded on käepärast ja uuemal ajal trükitud liivi keelt saab uurida tervikuna. Kui seda dünaamikat jälgida, siis on näha, et põhimõtted on väljaandest väljaandesse muutunud, kuid samas on areng olnud järje­pidev. 

Liivi kirjakeele ajalugu jaguneb kolmeks perioodiks. XIX sajandi vanem kirja­keel – sealhulgas Matteuse evangeeliumi tõlked ja sõnade kirjapanekud – on eelperiood, mis ei ole otseselt seotud uuema aja kirjakeelega. Olulisem on tänapäeva kirjakeel, mille juured on veidi kaugemal kui sada aastat tagasi: 1921. aastal ilmus esimene ilmalik liivikeelne raamat, Emakeele Seltsi välja antud liivi keele lugemik, mis oli ühtlasi esimene Emakeele Seltsi väljaanne. Sellel oli keeleteaduslik taust, esimeste trükiste kirjaviis oli osalt foneetiline ja pärast viidi suuremasse vastavusse läti kirjaviisiga. Nõukogude ajal, ligikaudu 1970. aastatel toimus muutus, kuna muutus ühiskonna olukord ise. Enam ei olnud nii palju liivi keele oskajaid, kellel oli kirja­keelt vaja selleks, et midagi kirja panna. Rohkem oli neid, kes keelt ei osanud ja kellel olnuks vaja seda lugeda ja õigesti hääldada. Murdekoht oli umbes aastal 1978, mis on andnud kirja­keele arengule uue suuna. 

Uuemal ajal on olnud kolm perioodi, kui liivi kirjakeele sõnavara on hüppeliselt laienenud. Esiteks aastal 1931, kui hakkas ilmuma kuukiri Līvli. Kuna seal üritati kajastada argielust laiemalt maailma sündmusi, oli vaja palju uusi sõnu, uusi mõisteid, uusi väljendusviise. Liivi keel ei olnud enam ainult kalastus- või kodukeel, vaid oli kasvamas kultuurkeeleks. Teine oli 1960.–1970. aastatel ja kohati juba 1950-ndatest alates. Nõukogude Liidu ajal ei olnud liivikeelset trükisõna, aga käsikirju tehti. Nendes kajastub selle aja Läti nõukogude kultuuri kontekst, mis tekitas taas kiire uute terminite ja väljendusviiside tuleku liivi keelde. Liivi keeles on isegi kirjutatud nõukogude päikese helgest paistest. Kolmas suure arengu aeg on olnud viimase kümne aasta jooksul koos digitehnoloogia arenguga ja sellega, et liivi keel on üleilmastunud, selle kättesaadavus on paranenud ja kasutusvõimalused avardunud. Ka koos ülejäänud ühiskonna arenguga on olnud vaja päris palju uut sõnavara luua. 

Praegu on käimas projekt, millega täiendame liivi-eesti-läti sõnaraamatut ja see on tänu uuele sõnavarale mitu­kümmend protsenti kasvanud: algselt 12 000 märksõnast on praeguseks saanud juba 16 000 märksõna ja kasv jätkub. Nagu eesti keeles, lisandub päris palju uuema aja sõnavara, rahvusvahelist, aga ka argimõisteid. Just praegu on üks huvitav aeg liivi keele arengus, kui toimub järgmine hüpe. 

Kogu Euroopa Liidu bürokraatia terminoloogiat ei ole vaja, aga näiteks Euroopa Komisjoni on tarvis nimetada? 

Tõesti ei ole vaja rääkida kõikidest teemadest. Väikekeelte vajadustest ja loomulikust keelest käib huvitav diskussioon. Meil oli kolleegidega üks projekt, kus üritati tõlkida testrühmas tekste inglise keelest liivi keelde. Tekkis arutelu, kas meil on vaja samu asju kui inglise keeles, kas, kuivõrd ja millised tekstid on liivi keele jaoks olulised. 

Keelekasutus sõltub sellest, millised on kasutussituatsioonid. See on keelearenduse küsimus üldiselt. Kas on näiteks liivi keeles vaja lennujuhtimis­terminoloogiat? Kas see on selline asi, millest hakkaksid kaks liivlast omavahel rääkima? Kas on vaja liivi keelt tolliametnikele? Kas võib ette tulla olukordi, kus seda oleks vaja? Kui kaks liivlast kokku saavad, siis nad pigem ei räägi omavahel maailmapoliitikast. Nad võivad seda mainida, kuivõrd see maailm on meie ümber, aga nende jutuajamise keskmes see pole. Ent sellised sõnad nagu pitsa ja Zoom on meie argipäev. Kui rääkida keele taaselustamisest, tuleb instituudi jõupingutus koondada sinna, kus selle mõju oleks kõige suurem. Ei ole tarvis teha midagi, mille kohta tundub, et seda on vaja, vaid seda, mida liivlastel on vaja. 

Mõnikord kiputakse vaatama teisi oma prisma kaudu. Saame sageli igasuguseid ideid eestlastelt, lätlastelt või soomlastelt, kes teavad, kuidas asjad peavad olema. Klassikaline näide: küsitakse, miks te ei tee lasteaeda. See ei ole teostatav, kuigi eestlaste jaoks on igapäevane, et lapsed käivad eestikeelsetes lasteaedades ja saavad poes käies eesti keelt rääkida. Aga liivi kogukond seda ei võimalda, isegi Riia linnas ei ole võimalik midagi sellist korraldada. Igasse lasteaiarühma oleks vaja vähemalt kuus last ja üks-kaks lasteaiaõpetajat, kes suudaks liivi keeles rääkida. Igal lapsel on kaks vanemat ja mõni vanavanem. Kahe lasteaiarühma loomiseks oleks tarvis, et ligi viiskümmend inimest elaks ligikaudu kümne kilomeetri raadiuses ja lapsed oleksid umbes samavanused. Ametlike andmete järgi on liivi kogukonnas kokku 250 inimest, mitteametlikult 1000–2000 inimest. Liivi­keelne lasteaed eeldaks sama hästi kui getot: tuleks üle Läti või Riia eri paikades elavad inimesed koguda samasse kohta. 

Ilmselt tänavu sügisel alustame liivi keele õpetamist koolilastele, aga seda ei saa teha koolisüsteemi kaudu: ei ole ühtegi kooli, kus oleks rohkem kui üks-kaks samas vanuses sama keeleoskus­tasemega last. Meie vaatenurgast on keskne anda hääl kogukonnale endale. Peame aru saama, kuidas kogukond hingab ja toimib ning mis on selle vajadused.

Millised on praegu liivi keele funktsioo­nid peale kõige nähtavama: liivi keeles laul­dakse koorilaule?

Esiteks on liivi keelel keskne sümboolne väärtus liivi kogukonnale, millel on tugev identiteet. Liivi keelel on viimase saja aasta jooksul olnud suur tähtsus isegi inimestele, kes ei oska liivi keelt või ei viitsi seda ära õppida. Kõik ütlevad, et see on oluline. 

Kui rääkida tänapäeva keelekasutusest, siis huvi olla keelekeskkonnas ja keelt kasutada on tõusuteel. Viimase paarikümne ja eriti kümne aasta saavutus on see, et liivi kogukonna ja keele pikka aega kestnud allakäik on peatunud. Tasapisi ilmuvad uued mehhanismid: keeleõpe koolilastele algas sellest, et tekkis aina rohkem selle vastu huvi tundvaid lapsi. See ei olnud ülalt alla, vaid alt üles protsess. Hiljuti võtsime instituudi, noorte ja keelehuviliste koostöös kasutusele uue Facebooki lehe nimega „Līvõkīelkõks” („Liivi keeles”), kus kasutatakse ainult liivi keelt. Me seda eriti ei reklaami: see ongi mõeldud ohutuks kohaks neile, kes tahavad liivi keelt kasutada või lugeda, et liivi keel oleks väike osa nende igapäevast. 

Nii imelik kui see ka ei ole, aitab teaduslik uurimine liivi keelt arendada ja alal hoida, sest uurimistöö ja tekstidega töötamine on üks neid alasid, kus on võimalik olla pidevalt keelekeskkonnas. Liivi instituudis on tööl mõned liivi keele rääkijad ja noored, kes tegelevad tekstide ümberkirjutamise ja muu sellisega. Liivi vaimne pärand on päris suur, aga see on keele taga lukus: sellele lihtsalt ei pääse keeleoskuseta ligi. Siin on keeleoskust praktiliselt tarvis. Üritame seda ära kasutada, et anda tööd liivlastele, kes oma keele­oskusega aitaksid tekstidele ligi pääseda ja nii annaksid ühiskonnale oma panuse. 

Miks on liivi keele ja kultuuri uurimine oluline? 

Viimase 5–10 aasta jooksul on liivi teemade uurimine saanud rohkem tähele­panu. Ühelt poolt oleme investeerinud sellesse, et äratada huvi liivi teemade vastu, näidata nende eripära ja olulisust väljaspool liivi kogukonda. Liivlaste ja liivi teemade uurimine võib pakkuda palju laiemat konteksti näiteks keeleteaduses või muinasaja ajaloos, kus arhailised liivi elemendid või omapärad pakuvad vastuseid suurematele küsimustele: mis on toimunud läänemeresoome keelte ajaloos, kuidas tekkis läti keel või milline on olnud siinmail rahvaste liikumine. 

Liivi materjali on palju, aga samas piiratud hulgal, mistõttu on see hea uurimisobjekt. Materjali on optimaalselt: piisavalt, et saaks uurida, aga mitte nii palju, et see muutuks hõlmamatuks. Veel on oluline, et ühiskondlikud protsessid, mis liivlaste puhul toimivad, näitavad ühiskonda miniatuuris. Fraktalite analüüsimisel saab millegi väiksema põhjal teha üldistusi suuremate nähtuste kohta, liivlaste säilimise lugu ja tänapäev võib olla samuti midagi sellist. 

Tajun, et liivi kogukonna struktuur on suurel määral tuleviku kogukondade struktuur, aga liivlased on sinna jõudnud varem kui teised. Liivi kogemuse põhjal võime mõnes asjas pakkuda, mida teha või mitte teha, kuidas saab või ei saa hääbumis­protsessi peatada. Siin on palju huvitavaid asju, mida uurida ja millele vastuseid otsida. Selles suhtes on liivi teema väga suur ja lai. Ma arvan, et millegi väikese, spetsiifilise uurimine võib algul ära ehmatada. Aga oleme üritanud näidata, et need väikesed asjad on palju suuremad ja laiema kontekstiga. 

Maailma tuhandete keelte hulgas peaks kindlasti olema sadu, mille kõnelejate demograafia sarnaneb liivi kogukonna omaga. 

Liigume sinnapoole, et liivi kogemust ja liivi lahendusi teistele näidata. Need põhimõtted, mis justkui toimivad suuremate keelte ja rahvaste puhul, liivi ja seda tüüpi eriti väikeste ohustatud keelte ja ­kultuuride juures ei toimi. Sellel mikrotasemel on hoopis teised reeglid. Teatud mõttes on see nagu Eukleidese ja Lobatševski geomeetria suhe – mastaap muudab lähenemist. Nendest reeglitest aru­saamine on huvitav nii liivi kogukonna kui ka teiste jaoks. 

Mõistagi ei ole olemas universaalseid retsepte, aga on põhimõtteid, mida saab kasutada kas või tehisintellektiga seoses. Näiteks kuidas saame rakendada tehis­intellektil põhinevat tehnoloogiat selliste keelte juures, kus on vähe andmeid, kuna tehisintellekt põhineb suurel andme­mahul. Samas tuleks tehnoloogiat nii kasutada, et ta keelt ja kultuuri ära ei tapaks. Kui keele kõnelejaskond on väike, siis on lihtne kogu universum üle ujutada madalakvaliteedilise keelega. See on kõige selgem otsene oht. Tuleviku­tehnoloogia küsimused on huvitavad just sellepärast, et tuleb mõelda, kuidas tagada väikeste keelte ja kultuuride konkurentsi­võime olukorras, kus keeletehnoloogia arengu kiirus sõltub kogukonna suurusest. Kuidas suurematele järele jõuda, on tuleviku keelelise ja kultuurilise mitmekesisuse tagamise võtmeküsimus. 

Kui palju on olemas liivi keelde tõlkijaid ja kui palju neid võiks tarvis olla? 

Neid, kes on tekste tõlkinud, on kindlasti viis-kuus. Aga tõlkimisvõime ei ole nii oluline kui keele kasutamise ja tekstide loomise võime. Tõlgitud tekstiga on alati see probleem, et see on lähte­tekstist mõjutatud. Seda eriti liivi keeles, sest näiteks läti ja eesti keeles on võimalik tõlkimisel enamasti lähtuda väljakujunenud keelekasutusest, aga liivi keeles alati ei ole. Samadel põhjustel on väga ohtlik automaattõlge: see on suuteline genereerima esmapilgul korralikke tekste, aga lähemal vaatlusel ilmneb, et neid mõjutavad kaugemad taustad. Pigem on vaja tekstiloomet liivi keeles, ükskõik kas need on tarbetekstid või luule ja proosa. Seal tuleb kõige paremini välja loomulik keele­kasutus. Oleme pannud tähele, et kui tänapäeva liivi keele rääkijalt paluda tõlget, siis tal võtab see palju rohkem aega kui samast asjast lihtsalt rääkida. Rääkides kasutatakse selliseid sõnu, mida tõlkes ei kasutakski. Praegu on põhiline julgustada ja luua keelelise väljenduse võimalusi. Keele passiivne õppimine on ainult keele edasiandmise protsessi üks osa. Kõige olulisem on, et peab olema vastus, kus me keelt kasutame, miks meil seda vaja on, mis me sellega peale hakkame. Vastus algab sellest, et on võimalused keelt rääkida ja lugeda ning neid üritamegi praegu luua. 

13. juunil toimus Tallinnas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses aiaseminar ohustatusest, väljasuremisest ja hakkama­saamisest. Esinesid Sara Bédard-Goulet („The animal subject: Knowledge and species extinction”), Hildegard Reimann („Kas kohtumised metsloomadega muutuvad järjest kummalisemaks? Turvalisest pimedusest, pelgu­paikadest ja kroonilisest pagulusest linnas”), Risto Järv („Draco borealis – kõige kiuste püsiv liik”), Ene-Reet Soovik („Süvaaeg ja väljasuremine eesti luules”), Kadri Tüür („Ellujäämise komöödia”), Ott Heinapuu („Eesti looduslike pühapaikade muutuvatest tähendustest”) ja Timo Maran („Välja­suremine semiosfääris. Ökosemiootiline vaade”). Inimmõtte ökoloogiast vestlesid Meelis Friedenthal ja Elle-Mari Talivee.

13. juunil kuulutati välja hõimurahvaste programmi Ilmapuu auhinna laureaat, kelleks sel aastal on Szilárd Tibor Tóth. Kogu oma teadustöö ning organisatsioonilise tegevuse jooksul on ta pööranud tähelepanu soome-ugri rahvaste keeltele ja kultuuridele ning tutvustanud neid rahvusvaheliselt. Samuti on ta aidanud kaasa hõimu­liikumisele Narvas. 

13.–16. juunil toimus USA-s Yale’i üli­koolis Balti uuringute assotsiatsiooni AABS konverents „Balti tee: ühtsus ja abistamine” („The Baltic Way: Unity and Giving Aid”). Eesti esinejad olid järgmistest asutustest: Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool, Eesti Kunstiakadeemia, Tallinna Tehnikaülikool, Balti Kaitsekolledž, Sisekaitseakadeemia, Eesti Mälu Instituut ja Eesti Kirjandusmuuseum. EKA, TLÜ ja TÜ nüüdiskultuuri uurimise töörühma liikmed Neeme Lopp, Virve Sarapik, Eva-Liisa Linder, Piret Viires, Merily Salura ja Mari Laaniste kõnelesid Eesti kultuurimuutustest aastatel 1988–1996.

14. juunil peeti Tartu Ülikoolis seminar „Lõunaeesti keele unustatud sõnad”. Ettekannetega esinesid Külli Prillop („Lõuna­eesti kirjakeele unustatud sõnad”), Mariko Faster („Hämardunud tähendu­sega sõnad kohanimedes”), Evar Saar („Unustatud lõunaeesti sõnad perekonna­nimedes”), Urmas Kalla („Tundmatud sõnad ja väljendid võrokeelseis muinasjutes”), Petri Kallio („Eteläviron vanhoista lainasanakerrostumista”), Karl Pajusalu, Kristi Ilves, Alli Laande ja Marili Tomingas („Mulgi unustatud sõnad”), Eva Saar („Unustatu ja unustamatu seto noomenituletuses”), Santeri Junttila ja Juha Kuokkala („Etümoloogilisi teadmisi lõunaeesti sõnade kohta EVE võrgusõnaraamatus ja UREVI andmebaasis”).

14.–15. juunil korraldati Tartu 2024 ürituste raames soome-ugri päevad. Eesti Rahva Muuseumis toimus Fenno-Ugria asutuse seminar „Soome-ugri rahvaste saatus: selle mõtestamine kultuuris ja poliitilises reaalsuses”. Esinesid Tõnu ­Seilenthal (TÜ, „Ei saa me läbi Ugrita”) ja Kärt Summatavet (EKA, TÜ, „Hingelkõnd – kunstnikud soome-ugri inspiratsiooni allikal”). Toimus paneeldiskussioon „Soome-ugri väikerahvad Venemaal: tänane olukord ja tuleviku­väljavaated”, millel osalesid Fenno-Ugria nõunik Jaak Prozes, Fenno-Ugria juhatuse liikmed Madis Arukask ja Elena Kirt ning etnoloog Aimar Ventsel.

17.–21. juunini peeti Riias Rahvusvahelise Rahvajutu-uurimise Seltsi (International Society for Folk Narrative Research, ISFNR) 19. kongress „Folk Narratives in the Changing World” („Rahvajutud muutuvas maailmas”). Eesti folkloristidest osalesid Risto Järv, Anastasiya Fiadotava, Guillem Castañar ja Liisi Laineste (ühisettekandega), Eda Kalmre, Mare Kõiva ja Ave Goršič. Digitaalse uurimistöö tulemusi tutvustasid konverentsil Andrus Tins, Olha Petrovych ja Inna Lisniak. Digihumanitaaria uuringute rahvusvaheline töögrupp, kuhu kuulub ka Mari Sarv, esitas järjekordse uurimisraporti „Regional Cultures of Narrative Songs in Computational Comparison”.

26.–28. juunil toimus Tallinnas Eesti Kunsti­akadeemias konverents „Kultuuri­lised heteroloogiad ja demokraatia II. Siirded ja moonded 1980. ja 1990. aastate postsotsialistlikes kultuurides” („Cultural Heterologies and Democracy II. Transitions and Transformations in Post-Socialist Cultures in the 1980s and 1990s”). Konverentsi korraldas nüüdiskultuuri uurimise töörühm (EKA, TLÜ, TÜ). Ettekannetes võrreldi siirdeaja (1986–2004) kultuurimuutuste kogemusi, peamiselt Balti, aga kohati ka teistes Ida-Euroopa riikides (Ukraina, Bulgaaria, Ungari). Üks kutsutud esinejaist oli Marju Lauristin („Analyzing culture in trans­forming society: A morphogenetic view”). Esines 50 valdkonna eksperti, kes analüüsisid siirdeaja sarnasusi ja eripärasid neis riikides. Eesti kirjandusteadlastest osalesid Aare Pilv, Jaak Tomberg, Tiina Ann Kirss, Piret Viires, Neeme Lopp, Elena Pavlova ja Indrek Ojam.

26.–28. juunini toimus Riias konverents „Livonica 3 + Minor Finnic Languages 2 = 5”. Tegemist oli kolmanda liivi konverentsiga (eelmised peeti Tartus 2011. ja Riias 2019. aastal), mis on pühendatud liivi keele, kultuuri ja ajaloo uurimisele ning neile lisaks ka teistele väikestele läänemeresoome keeltele. Konverentsi põhitähelepanu oli kontaktidel. Kutsutud esinejate hulgas oli Rogier Blokland (Uppsala ülikool, „Measuring the influence of Latvian on Livonian”). Eesti keeleteadlastest ja folkloristidest osalesid Karl Pajusalu, Miina Norvik, Helle Metslang, Eva Saar, Tuuli Tuisk, Janek Vaab, Sven-Erik Soosaar, Triin Todesk, Elena Markus, Marili Tomingas, Axel Jagau ja Mari Sarv.

27. juunil peeti Tartus J. V. Veski päeva „Eesti keel ja teised keeled Eesti koolis”. Ettekannetega esinesid Pille Põiklik (HTM, „Keeled Eesti koolis”), Karola Velberg (TLÜ, „Soome keel ei ole enam muu keel, vaid B-keel”), Irene Käosaar (Narva Eesti Gümnaasium, „Eesti keeles õppimise võimalikkusest Narvas”), Olga Selišt­ševa, Tuula Friman (Tallinna Vabaduse kool, „Palju rohkem kui vaid keeleõpe – Vabaduse kooli kogemus”) ja Anu Luure (Tallinna Lilleküla gümnaasium, „Kuidas väärtustada õpilaste keelt ja kultuuri”).

Foto: Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituut

Folkloristid põimivad sageli oma jutustustesse sümboleid ja uurivad, kuidas inimese sisemine teekond loob müüte, palveid, eristab püha ja argist aega. Udmurdi folkloristika ema, tuntud udmurdi folkloristi ja filoloogiadoktori professor Tatjana Vladõkina uurimisvaldkonda kuulusid muudki küsimused alates rahvaluuleliikide määratlemisest kuni vanade liikideni, nagu mõistatused ja muistendid. Udmurdi vabariigi teenelise teadlase, Soome-Ugri Seltsi välismaise auliikmena, Udmurdi vabariigi auhinna „Udmurdi vabariigi hing” laureaadina pärimuskultuuri valdkonnas (2023) ning Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituudi filoloogiliste uuringute osakonna juhtiva teadlasena oli ta folkloristika ja udmurdi kultuuri eestkõneleja ja kujundaja. Ta on paljude artiklite ja raamatute autor, toimetuskolleegiumide liige, sealhulgas Tartus ilmuva uurimuste sarja „Sator” kolleegiumi liige.

Tatjana Vladõkina sündis 8. septembril 1953 Vuž Kenõ (Starõje Kenõ) külas Deri (Zavjalovo) rajoonis Udmurdimaal õpetajate peres. Ta lõpetas 1975 Udmurdi riikliku ülikooli ja oli aastail 1975–1978 Tartu ülikooli doktorant. 1980. aastal kaitses ta Moskvas Gorki-nimelises kirjandusinstituudis kandidaadiväitekirja „Udmurdi rahvamõistatused” („Удмуртские народные загадки”). Selles süstematiseeriti esmakordselt välitöö- ja arhiivimaterjalid, mis hiljem said aluseks sarja „Udmurdi folkloor” („Удмуртский фольклор”) ühe köite koostamisel (alates 1981. aastast on sarjas välja antud 11 raamatut). 1999. aastal kaitses ta doktoriväitekirja „Udmurdi folkloor. Sünkretism ja žanride funktsionaalne spetsiifika” („Удмуртский фольклор: синкретизм и функциональная специфика жанров”).

Juba Tatjana Vladõkina esimene monograafia „Udmurdi folkloor” sai folkloristika klassikaks. Sisuliselt lõi ta udmurdi folkloori „perioodilisussüsteemi”, leides selles koha igale žanrile, määratledes selle funktsiooni ja tähenduse ning kirjeldades selle ajalugu ja poeetikat. Ta näitas folkloori suurt tähtsust looduse ja kosmose seadustega kooskõlas elamisele suunatud udmurtide maailmavaates. Uurides folkloori kui vaimuelu valdkonda, mis tundub tänapäevaelust kauge, jõudis Vladõkina järelduste ja üldistusteni, mis selgitavad sügavaid sotsiaalseid üleelamisi ja ühiskonna probleeme. Analüüsides näiteks suhteliselt stabiilse traditsioonilise ühiskonna moraalikoodeksit, kirjutas ta: „Kui varem oli iga lineaarse ja tsüklilise aja lõik tähistatud eraldi rituaalide ja pidustustega, millest osavõtt määras uskumuste järgi kosmilise maailmakorra, muutes kaose kosmoseks, siis tänapäeval on põlvkondadevaheliste sidemete katkemine ja traditsiooniliste vaadete kadumine – isegi nende kui etnilise kultuuri arenguetapina teadvustamise tasandil – lõhkunud isiksuse kosmose. Inimese kui sellise „žanr” hägustub, mis on ilmselt üks peamisi füüsilise enesehävituse põhjuseid. Selle vormide erinevused – suhtumine keskkonda, alkoholism või enesetapud – ei muuda asja olemust. Traditsioonilise eluviisi ajarütmi rikkumise tulemusena on toimunud loomuliku kalendri erosioon, mis on saanud üheks etnokultuurilise identiteedi kadumise põhjuseks.”¹

Alates 1978. aastast oli Tatjana Vladõkinal keskne roll udmurdi folkloori- ja etnograafiliste materjalide kogumisel, publitseerimisel ja uurimisel. Ta andis olulise panuse udmurdi ja vene folkloori žanride ning kunstiliste omaduste uurimisse, avaldades üle 300 teadusliku töö. Ta juhtis kursusi udmurdi traditsioonilise kultuuri kohta Venemaa, Eesti ja Soome ülikoolides. Ta arendas välja uuenduslikke folklooriprogramme, metoodilisi materjale ja õpikuid.

Vladõkina hiljutiste monograafiate hulgas on „Udmurdi folkloori maailmatekst. Kuju, sümbol, rituaal” („Удмуртский фольклорный миротекст: образ, символ, ритуал”, 2018), milles on kokkuvõte tema uurimisprotsessist. Selles töös süstematiseeritakse udmurdi maailma kujutlusi, analüüsides erinevate žanride tekste ning sõeludes kalendri- ja sugulusrituaale. Selles peitub uurimistöö originaalsus. Ainult teadlane, kes on olnud udmurdi folklooriga väga pikka aega tuttav ja kellel on võime sünteesida oma tähelepanekuid, suudab kirjutada sellise raamatu. Nagu Vladõkina mainib, on tema allikad „erinevad keele, folkloori, usuliste kultuste ja rahvaliku tarbekunsti harude nähtused”.² Tema allikate korpus hõlmab laia kronoloogilist spektrit XIX sajandi algusest kuni XXI sajandi alguseni: avaldatud allikaid, arhiivimaterjale, suulist teavet kolleegidelt ja autori välitöödel kogutut. Selle uurimuse eesmärk on analüüsida udmurtide traditsioonilisi kujutlusi maailma struktuurist, ruumi ja aja mõistmisest kalendri- ja sugulusrütmides ning inimese kohta metafoorselt konstrueeritud looduse ja ühiskonna mudelites kõige selle põhjal, mida pakuvad muu hulgas leksikaalsed poeetilised metafoorid ja sümbolid, keelelised ja kultuurilised mustrid, diskursiivsed klišeed, terminoloogiline sõnavara, käitumuslikud stereotüübid.

Aastal 2023 ilmus kollektiivne monograafia „Meie ei räägi – hing räägib…” („Ми ум вераське – лул-сюлэм вера… Не мы говорим – душа говорит…”), mis on pühendatud Tatjana Vladõkina 70 aasta juubelile. Selles sisalduvad unikaalsed ekspeditsioonimaterjalid, mille oli kogunud Vladõkina ise ja tema juhendatavad 1979–2020 Udmurdi vabariigi, Baškortostani vabariigi, Tatarstani vabariigi ja Kirovi oblasti territooriumil ning mida säilitatakse Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituudis. Raamatus tutvustatakse ka Vladõkina, tema õpilaste ja kolleegide uurimistöö tulemusi udmurdi traditsioonilise kultuuri ja folkloori valdkonnas. See raamat ilmus uues sarjas „Udmurdi traditsiooniline kultuur. Esitaja – tekst – uurimus” („Удмуртская традиционная культура. Исполнитель – текст – исследование”), mille Vladõkina algatas peaaegu oma surma eel. Selle väljaandega jättis ta sümboolselt hüvasti udmurdi rahvaga, kellelt ta on aastaid ammutanud teaduslikku inspiratsiooni, ainet avastusteks ja ainulaadseid materjale. Sellega andis ta neile tagasi rahvuslikku tarkust ja aastasadade jooksul kogunenud teadmisi, mis on pandud rahvakultuuri ja folkloori igavesse vormi.

Tatjana Vladõkina juhendas 11 teadusdoktorit, luues koolkonna, mis on teinud tõsiseid edusamme Uurali-Volga piirkonna rahvaste traditsioonilise kultuuri uurimises. Lisaks on Tatjana Vladõkina Udmurdi vabariigi hümni udmurdikeelse teksti autor. Teadusringkondades peeti temast lugu ja ta oli aurotiteetne teadlane, juhendaja, korraldaja ning pedagoog. Viimastel aastatel töötas ta taas tihedalt koos kolleegidega Eesti Kirjandusmuuseumist, millest annavad tunnistust ühised väljaanded ja teadusüritused. Seda toetasid soojad mälestused Tartu ülikoolis õppimise aastatest ning sõprussuhted kolleegidega.

Toome välja mõne olulise eesti ja udmurdi kolleegide ühistöö saavutuse, milles on olnud määrav Tatjana Vladõkina panus. Aastal 2021 ilmus tema eestvõttel Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna ja Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituudi koostöös „Satori” sarja 22. väljaanne „Udmurt Mythology and Folklore”. Väljaanne, mille toimetajad olid Nikolai Anisimov, Eva Toulouze ja Mare Kõiva ning mille autorid olid udmurdi rahvakultuuri juhtivad uurijad (nende hulgas Tatjana Vladõkina), avardas teadmisi udmurdi folkloorist ja mütoloogiast, kaasates uusi ja huvitavaid uurimisteemasid. See raamat on pühendatud Tatjana Vladõkinale tänu tema paljude aastate uurimistöö tulemustele udmurdi folkloori vallas.

Tatjana Vladõkina osales aktiivselt tänapäeva udmurdi kultuuri uurimisel ja innustas seda, valmistades ette ja andes välja kaheköitelise Eestis ilmunud teose „Tänapäeva udmurdi kultuur” („Современная удмуртская культура”, 2020–2021). See artiklikogumik näitab, kuidas vaatamata globaliseerumisele ja osaliselt sellele toetudes on udmurdid säilitanud omaenda identiteedi ja edasi andnud tulevastele põlvkondadele rikka ja ainulaadse kultuuri.

Aastatel 2022 ja 2023 korraldati Tatjana Vladõkina ja Nikolai Anisimovi algatusel Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituudi koostöös Udmurdi riikliku ülikooli udmurdi filoloogia, fennougristika ja ajakirjanduse instituudi ning Eesti Kirjandusmuuseumiga rahvusvahelised veebiseminarid „Udmurdi traditsiooniline kultuur kaameraläätses” ja „Traditsiooniline kultuur kaameraläätses”, kus arutati traditsiooniliste tseremooniate videosalvestamist XXI sajandi alguses, mis hõlmab nii antropoloogilisi, folkloristlikke ja etnograafilisi jäädvustusi kui ka telesaateid, etnograafilisi jutustusi, sotsiaalmeedia videolõike ja muusikavideosid. Vaatamisel ja arutelul osalesid peale folkloristide, etnograafide ja antropoloogide ka praktikud (režissöörid, operaatorid, teleprogrammide juhid, kultuuriasutuste töötajad) ning teised rahva vaimse pärandi visuaalse dokumenteerimise huvilised, kellest paljudele oli traditsioonilise kultuuriga kohtumine uus kogemus. Vaatajad said osaleda arutelus tänu veebiseminaridele ja võimalusele avaldada oma arvamust pakutud vestlusrakenduses.

Vladõkina andis teadusliku toimetaja ning eesti ja udmurdi kolleegide ühendajana märkimisväärse panuse „Udmurdi folkloori” sarja kuuluva laulukogumiku „Kama-taguste udmurtide laulud” („Песни закамских удмуртов”) ettevalmistamisse, mille Eesti Kirjandusmuuseum kavandab tänavu välja anda. Plaanis oli veel mitmeid teadusprojekte, mis keskendusid rahvakultuuri traditsioonilistele ja tänapäevastele aspektidele ning otsisid ühist ja erilist soome-ugri rahvaste folklooris ja mütoloogias.

Tatjana Vladõkina maeti 7. mail oma koduküla Jakšuri kalmistule Deri rajoonis. Eesti folkloristide hea sõber jätkab müütiliste maailmade ja taevaste maastike uurimisega. Olgu see teekond rikas ja muretu.

 

Foto: Kris Moor / Looming

Sel aastal tähistas juubelit Elle-Mari Talivee – kriitik, Eesti Kirjanduse Teabekeskuse nõunik, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse ning Tallinna Ülikooli teadlane, kes on kirjanduslikus vaates uurinud linde, linna, naismaadeavastajaid, põlevkivi, Tuglast, ühistransporti ja veel väga paljusid muid asju. Sellest kõigest temaga vestlesimegi.

Sul on sünnipäev tegelikult 20. jaanuaril, aga sel ajal olid sa põgenenud Galápagose saartele ja sind ei saanud intervjueerida.¹ Kas see oli erialane reis, arvestades, et sa oled viimasel ajal tegelnud palju looduse ja keskkonnaga, täpsemalt keskkonna ja kultuuri suhetega?

Jah, ei saa öelda, et ma looduskirjandust uuriksin, aga mind huvitab, kuidas ilukirjanduses peegelduvad loodussuhted. Ja kas see muudab meie keskkonnakäitumist – aga ma ei oska seda kuidagi mõõta. Kuigi ma ei plaaninud minna Ecuadori, et seal kõike seda uurida, siis ikka kukub nii välja. Esiteks jäävad näppu kohalikud raamatud. Ja teistpidi hakkad mingeid asju nägema sellisest vaatepunktist, millest enne ei oska – seega reisimine on ikkagi tähtis. Ma lugesin seal Margret Wittmeri omaeluloolist raamatut ühest Galápagose saarest, Floreanast, millele ta on hiljem kirjutanud peatüki juurde, siis kui looduskaitset seal väärtustama hakati. Raamat koosneb niisiis kahest poolest, asuniku ja alles seejärel kohaliku looduse eripärade hindaja mälestustest. Pisike raamat, mis samas peegeldab mõtteviisi muutumist. Mõtlesin, et kui oleksin lugenud seda ilma sealkandis käimata, ei saaks ma paljust aru – umbes nii, nagu ecuadorlane „Tõde ja õigust” lugedes ei suudaks hästi ette kujutada, milline meie maa on. Kuigi lugemist see minu meelest ei sega, pigem jääb päriselt tajumata näiteks ökosüsteemide haprus.

Sa ütled, et päris looduskirjandust sa ei uuri, samas mur(d)epunktide artiklis² tegeled sa ankeedivastustega, kus mainitakse igasuguseid looduskirjanduse teoseid.

Selgus, et need on inimestele tähtsad, ja kui küsida, mis loodusest kirjutatust on silma jäänud, siis need tulevad vastustest välja. Ilukirjandusteosed pigem eksivad sinna hulka. Minul on vastupidi: mina loeksin enne üles Tammsaare „Meie rebase” ja siis läheks sealt Fred Jüssi „Rebase­tunni” juurde.

Provokatiivselt võiks öelda, et keskkond on praegu moeteema – mis tunne on, kui satud seilama teaduse kõrgmoe laineharjal?

Häiriv! Tahaks öelda, et mina tegin seda juba enne. Aga praegu on inimestel keeruline, keskkonnamuret on palju. Olen ornitoloogiaühingu liige ja imetlusega olen vaadanud, kui hästi mõned ornitoloogid oskavad inimestele läheneda. Võiks ju kohe peale sõita, et te tapate kõik linnud ära. Aga nad oskavad seda lahendada mõistlikult, pisitasa. Keskkonna­muret või -ängi ei tohiks kuhjata, ma ei usu, et see paneb inimesi midagi tegema. Pigem võiks muutus tulla inimese seest. Mina vahel vihastan. Olen viimasel ajal palju lindudest rääkinud ja üpris sageli keegi küsib: mis ma selle teadmisega peale hakkan, et mingid liigid on välja surnud? Mind see kuidagi ei mõjuta, minu aias on linde ikka palju. Jõuetu tunne tekib, tahaks osata sellele sõbralikult vastata. Aga mure on ikkagi vajalik.

Kas kirjandusteadus on sinu jaoks siis selgelt poliitiline tegevus?

Mõnikord on ikka, jaa, muidugi. Ma loodan, et kogu aeg ei ole. Oleks halb, kui oleks kogu aeg. Siis kaoks kogu see lust ära, mille kirjandusest saab. Minu jaoks on kirjandus endiselt hea meelelahutus, või isegi rohkem – selline võluv maailm, kuhu saab siit ära minna.

Kas sa tunned ka muret, et järgmiste põlvkondade jaoks ei pruugi kirjandus enam olla üks võimalik võlumaailm, või ei ole sellega nii hullusti?

Ma olen kahevahel. Kui kaua eestlane on raamatuid lugenud – sada viiskümmend aastat? Tuglasest eelmine põlvkond võib-olla hakkas lapsena lugema, niimoodi pööraselt, ajalehtede lisasid, Meelejahutajaid ja nii edasi. Tuglase sünniaasta on 1886. Nii et sada viiskümmend aastat oleme lugenud – jah, see on olnud selline kaar, ja praegu see langeb, sest nii palju on teisi vahendeid. See on paratamatu. Endal mul on samamoodi, pead ju kõiki neid muid asju ka lappama. Aga teistpidi, kui ma mõtlen näiteks oma klassikaaslastele, me ka liialdame sellega, et „kõik vanasti lugesid”. Ma arvan, et praegu on tegelikult palju neid, kes lugemise üles leiavad, kuigi neid võib olla protsentuaalselt vähem.

Selline tunne mul on küll, et inimeste ettekujutusvõime muutub teistsuguseks, kui kõik on väga visuaalne. Aga see ei tähenda, et need ei oleks jutustatud lood. Enne seda sada viitekümmend aastat olid muinasjutud ja videvikujutud. Jutustamisoskus on erinevates kanalites kogu aeg olemas, sellest ei saa kunagi lahti. See on inimese põhiolemus, endale pead ka ennast jutustama.

Sa oled narratiiviusku?

Ma olen narratiiviusku ja mind ajavad segadusse mittenarratiivsed raamatud – või lihtsalt sellised, et ei oskaks neid ümber jutustada. Tavaliselt oskad öelda, kuidas raamat jõuab punktist A punkti B. Tekstid, mis ei jõua kuskile, need mulle väga ei meeldi.

Samas lugesin just Steven Vihalemma Õismäe-raamatut,³ see meeldib mulle, kuigi ma ei suuda jälgida erinevaid liine, mis seal sees on. Ma olen ise Õismäel kasvanud, aga suvine linnakogemus mul peaaegu puudub, sest kui kool kevadel lõppes, siis minu põlvkonna lapsed saadeti linnast ära. Sügisel sai tagasi tulla, 31. augustil, enne ei olnud sooja vett. Aga see raamat on düstoopia, seal on juba kliima muutunud, aaloed kasvavad.

Mulle on üldse jäänud mulje, et sa eelistad viimasel ajal nüüdiskirjandusest kurioosumeid, Valner Valmega tehtud proosaülevaates⁴ jõudsite te muidugi rääkida ka standardsetest etableerunud kirjanikest, aga avalöögiks oli Hannes Parmo „Beeta”, varem oled esile tõstnud Tõnis Tootseni „Ahvide pasteeti”.

„Ahvide pasteeti” ma võib-olla lugesin natukene liiga ökovõtmes, leidsin sealt asju, mida seal ei ole – nii nagu olen vaielnud pikalt selle üle, kas Kivirähki „Lend kuule” on ökoromaan või mitte. Aga miks sa arvad, et „Beeta” on kurioosum? Lihtsalt kuna see ei ole kangelaslugu eestlasest? See on eriti debüüdi kohta hästi kirjutatud. Tuleb meelde, kuidas Ristikivi „Tuli ja raud” võitis 1938. aastal Looduse romaanivõistluse, käsikirju lugedes arvati, et tegemist on mõne kogenud autoriga, ja pärast Tammsaare pöördus tema kui oma mantlipärija poole. „Beeta” on selles mõttes hästi tänapäevane lugu, et nüüd kogu aeg ehitatakse patriotismi üles, aga ma arvan, et kui sõda puhkeks, siis tegelikult tuleks hirmsa hoobina välja, et naabrimees tahab mind röövida või mingi osa inimestest hakkab sõjaga hoopis raha teenima või läheb vastase poole üle. See raamat on hoiatus, mis juhtub, kui päriselt sõda lahti läheb – milleks me peame ka valmis olema. Et see on pandud 1941. aastasse, see on lihtsalt hästi sobinud.

Muidugi töötan ka Eesti Kirjanduse Teabekeskuses ja peangi lugema ilmuvaid raamatuid. Seetõttu olen nendega päris hästi kursis. Ma ei oska arvu öelda, aga püüan lugeda läbi kõik, mis kuidagigi tähelepanu saab. Loen seetõttu ka raamatuid, mida tavalugejana ei loeks. Uurijana mind tegelikult huvitab vanem aeg, sageli kirjutan Tuglasest või kellestki tema kaasaegsest.

Sul tundubki olevat kohutavalt hea kirjanduslooline üldpädevus. Oled kirjutanud XIX sajandist, XX sajandi algusest, nõukogude kirjandusest, nüüdiskirjan­dusest. Tavaliselt omandab inimene kõik need teadmised siis, kui ta on sunnitud lugema kursust „Eesti kirjanduse ajalugu”, aga sina ei ole ju olnud õppejõud?

Ma natuke õpetan küll eesti kirjandust Tallinna Ülikoolis. Aga ülevaatekursusi ma tõesti pole teinud ja võin ausalt öelda, et mul on teadmistes kohutavad augud. Näiteks Enn Vetemaa – olen ainult „Näkiliste välimäärajaga” väga hästi kursis. See oli mu isa laua peal, isa oli muusik, aga väga suure kirjandushuviga. Kui ta avastas, et mina ei pea üldse viisi, aga mind jälle kirjandus huvitab, siis ta soovitas mulle hästi vara igasugu raamatuid. See oli üks neist, teda lõbustas just nimelt määraja formaat. Aga mul on nagu kivi südamel, et ma ei ole näiteks „Monumenti” lugenud.

Pigem olen kunagi hea tudeng olnud. Kui ma Tartus õppisin, siis Ele Süvalep õpetas eesti kirjanduse ajalugu nii, et ta andis eksamil raamatutest lõigud ja pidi ära arvama, kes autor on. Kirjanduse nimekiri oli nii kaheksakümmend teost. Õudselt kardeti seda eksamit. Aga sa loed ennast sisse ja hakkad aimama, kelle stiil see on. Ega Süvalep muidugi ei valinud eksamile kurioosumeid, mul oli vist lõik Bernard Kangro raamatust.

Pärast Tartus õppimist läksid sa Tallinna Ülikooli. Kas siis oli veel nn EHI kõrgaeg? Kas humanitaarinstituudi pärand elab sinus?

Jah, kolisin Tallinna, kui mul sündis vanem laps, ülikool jäi pooleli. Kui väiksem laps oli kaheaastane, siis tundus, et äkki ikka oleks mingit kasu sellest, kui ma ülikooli ära lõpetaks. Ma ei saa vist nii öelda, et kannan EHI pärandit. Aga olen EHI lõppu näinud. Ei mäleta, kas lõpetasin bakalaureuse või magistri, tegin need järjest kolme aastaga, sellel aastal ka EHI nimi kadus. Osalt olid veel alles legendaarsed õppejõud, Rein Raud õpetas meid. Näiteks ilukirjanduse tõlkija eriala, mida ma ise kipun EHI-ga seostama, õppisin kõrvalainena.

Kas sul oli mälestusväärseid kursusekaaslasi?

Tartus olin sellel mälestusväärsel kursusel, kus olid Aare Pilv ja Kadri Tüür ja Lauri Sommer. Tallinnas oli samuti hästi toredaid kursusekaaslasi, kuigi mitte suuri kirjanduslikke nimesid, tolle aasta või poolteist suhtlesin nendega väga tihedalt.

Rääkisid oma isast ja tema kirjandushuvist. Mis see sinu päritolu lugu siis on – nagu selgus, oled sa Õismäelt?

Mu vanemad said kokku mägironijatena, nagu nõukogude ajal paljud. Mu ema on arst, alpinistide rühmas pidi arst olema ja seetõttu teda võeti igale poole kaasa. Eks ta ise oli ka sihuke paras matkaja ja ronija. Ja mu isa on Toomas Tummeleht, muusik, tšellist, nüüd ammu surnud. Grupis olid koos muusikud ja Tartust arst ja niimoodi nad said kokku.

Mul on kaks venda, me oleme kolme aasta sees sündinud. Meil oli Mustamäel ühisköögiga tuba ja kui kolmas laps sündis, saime Õismäele korteri, kohe järve äärde. Õismäe oli metsik, seda ehitati alles. Ja põhimõtteliselt ma olen seal kasvanud. Praegu ma ei ela enam seal, kolisin oma vanavanemate korterisse Lillekülas hipodroomi juures, eestiaegses majas. Aga mind siiani huvitab Õismäe. See, kuidas linnaosa läbib arenguetapid: alguses on tühermaa ja maaäär ja nii edasi. Õismäe vist jääbki lõpuni sihukeseks natuke metsikuks.

Otseselt kirjandusuurijaid sul peres või suguvõsas ei ole?

Ei ole. Küll on mu vanaema õppinud Põhjamaade ajalugu kolmekümnendatel Tartu Ülikoolis. Ja isal oli muusikahariduse all veel reaaltaust, ta õppis TPI-s laevainseneriks.

Niisiis sulle lihtsalt meeldis lugeda ja sellepärast hakkasid kirjandusteadlaseks?

Kui olin magistriõppes, siis Heli Mattisen andis meile muusika ja kirjanduse loenguid. Ja ta küsis ükskord: kelleks te saada tahate? Magistrantidelt ikka võiks aeg-ajalt küsida, eks. Kõik teised käisid juba tööl ja nii edasi, mina ütlesin natukene tobedalt, et kui saaks raamatuid lugeda ja äkki neist midagi kirjutada. Ta vaatas mulle hästi tõsiselt otsa ja ütles: selliseid inimesi on maailmas väga vähe, kes sellest ära elavad. Ma alati mõtlen, kuidas mul vedanud on: loengi raamatuid ja kirjutan neist. Olen tõesti jackpot’i saanud, tahaks Heli Mattisenile edasi öelda.

Ja maalt pärit sa ka ei ole, et oleks vao vahel loodusearmastus sisse kasvanud?

Ei, aga nagu ma ütlesin, toona ei olnud lapsed suvel linnas. Mul oli maavanaema ja vanematel oli lisaks maakoht, niisugune muusikute kommuun. Kommuunis olen ka kasvanud. Ja kaheksakümnendate lastel on hästi tugev looduskaitse taust, nii nagu Nõukogude Liidus käisid natuke põrandaaluselt käsikäes rahvuslus ja keskkonnakaitse. Mina olen täpselt see põlvkond, kes käis loodussõprade majas ja roheliste rattaretkedel. Mind huvitab ka praegu, kuidas saab lapsi kaasata sellistesse ettevõtmistesse.

Praegu vist on looduskaitse ja rahvuspatriotismi sidemed lõdvenenud, võib-olla isegi vastupidiseks pöördunud?

Ma olen Ulrike Plathi uurimisgrupis,⁵ kus oleme seda mitu aastat uurinud. Sügisel tuleb tõenäoliselt lõpukonverents. Eks me ise oleme ka väga vaielnud selle üle. See on ikkagi seesama mis „Beeta” romaanis: mingil tingimusel inimene sageli reedab oma ideaalid. Kapitalismi ja looduskaitset kõrvuti panna on väga keeruline.

Mida enam sa oled uurinud, seda rohkem julged millegi kohta öelda, et ma ei tea seda. See on isegi naljakas paradoks, lõpuks ütledki: saime teada, et me ei tea. Mul on see aega võtnud. Mõnikord ongi vastus, et seda peab uurima. Ei hakka keerutama. Nagu arheoloogilistel kaevamistel: me ei tee seda praegu lahti, sest võib-olla viiekümne aasta pärast on parem tehnika. Inimesel on õudselt raske nii mõelda. Mind ei ole ju viiekümne aasta pärast. Puule või Galápagose kilpkonnale või kes veel hästi pikalt elavad, need Grööni haid, neile tundub inimene episoodiline.

Kas sul on teadlasena mõni meetod või teooria, mille järgi sa ennast identifitseerid?

Selles ma olen kõige nõrgem. Mul on mõnikord kahtlus, kas ma ikka päris teadlane olen. Mulle meeldib jah uurida, aga kas ma olen selles süstemaatiline? Rohkem olen lugenud selliseid teoreetilisi tekste, mille kohta eesti keeles öeldakse „kirjanduslikud linnauuringud”. Kuulun ühte ülemaailmsesse linnauuringute rühmitusse, mis baseerub Soomes, ja just vaatasin, et kõigi järgmise aasta konverentside pealkirjast käib läbi mingi niisugune teema nagu „ökoloogiline linn” või „surnud linn”, mis ongi surnud seepärast, et ta ei olnud ökoloogiline ja jätkusuutlik. Keskkonnateemad on nüüd linnauuringutes ka jõuliselt sees.

Oma ühistranspordiartiklis⁶ toetun toredale Kenti ülikooli teoreetikule Bart Keunenile, kes tõlgendab linna kasvuprotsesse füüsika ja füüsikaterminite kaudu. On huvitav, kui hästi see tal tekstidega klapib. Sellised teooriad on alati võluvad.

Oma doktoritöös⁷ vaatled perioodi, kus linn on kirjutavale inimesele veel võõras, ta vaatab eemalt, astub linna väravale, võib-olla alles lõpuks julgeb sisse astuda. Kas nüüd on vastupidi: kas praeguses kirjanduses on linn vaikekeskkond, kust tahetakse ära minna?

Vaikekeskkond kindlasti. Kas ära tahetakse minna, see on lahtine. Näiteks linnast ära kolimine, nii et tehakse endiselt linnatööd – kas see pole lihtsalt linna kolimine maale? Kui palju ümbritsevaga suhestutakse? Linnuvaatluse tõttu käin päris palju metsas ja puutun aeg-ajalt kokku inimestega, kes ei taha autost välja minna, sest äkki puuk ründab ja nii edasi. Kontrastid on meeletu suureks kasvanud. Kui inimene kolib linnast ära ja asub elama sellesse, ma ei tea, kas saab „talu” öelda, kuidas ta siis need kontrastid äkki ületab? Samas on linnades tekkinud permakultuuriga tegutsejad, kes kindlasti väga hästi oskavad ümbritsevat lugeda.

Aga kirjandus on küll linna kolinud, ma arvan. Oskaksid sa nimetada mõnda rustikaalset raamatut?

Mulle tundub, et luuletaja Berit Petolai elab maaelu. Aga isegi tema vist viib last autoga lasteaeda.

Erandeid on kindlasti.

Kas valitseb siis tugev loodushirm? Sa mainisid puukide kartmist, aga mingi nurga alt tundub ju hoopis niipidi, et loodus üha kuivab kokku, asualad kaovad, tulevad lauspõllud ja lageraie.

Kas sa mõtled päriselt või kirjanduses? Loodushirm on olemas küll, see on päris suur. Aga minul on niisugune tunne, et loodus on nii võõraks jäänud, et hirmu ei osata isegi sõnastada. See tuleb välja kogemata, tegevuse käigus, kui päriselt metsa minnakse. Või kas minnakse üldse? Hakkad metsa minema, aga jääd poole sammu pealt seisma, kui ei ole terviserada. Mikita ei ole ju väga realistlik kirjanik selle jutuga, kuidas me kõik seenemetsas käime.

Kardetakse seda, mis tegelikult ei ole ohtlik. Kui loed artikleid, kuidas karu ja hunt ja kes kõik meid ohustavad, siis tekib tunne, et elame mingis džunglis. Aga kui sa päriselt välja lähed … Ma tahaks väga näha karu, ma ei ole kunagi näinud! Mu ema elab Neeruti maastikukaitsealal Lääne-Virumaal ja seal on palju karusid, meil on viiesaja meetri kaugusel rajakaamera – mind sellised tehnilised vidinad ka õudselt huvitavad –, ikka ja jälle tuleb sinna mingi suur loom sisse, ka karu. Aga ma päriselt ei näe neid. Nemad näevad mind küll, nad lähevad lihtsalt eest ära.

Mida oleks Eesti looduses tegelikult karta?

Ära võib küllap eksida. No ja kui tekib arvamus, et sa võid neid loomi kõiki silitama minna, siis see on kindlasti ohtlik – põtra silitama minna, see lõpeb väga halvasti. Marutaudi enam ei ole, aga kärntõve vast võid saada, kui rebast silitad. Linnugrippi ka praegu ei ole vist.

Meie aja oht on ikkagi haigused, epideemiad?

Ma arvan küll.

Sa mainisid, et sind huvitavad tehnilised vidinad.

See on jälle küsimus inimese ja looduse suhtest. Ise alati mõtlen sellele, kas me tänapäeval lihtsalt vaatame lindu või me tahame seda äppi kirja panna või temast pilti teha. Aga jah, rajakaameraid mulle meeldib proovida. Alati imetlen ka linnu­meeste ja linnunaiste oskusi andmete kogumisel. Olen sel aastal aasta linnu, käo meeskonnas, ja käisime proovimas, kas saame käo kätte, et panna talle saatja selga. Kägu meelitatakse häälega, pärimuses on seda palju: lähed metsa, hakkad kukkuma, ja siis tuleb näiteks viis kägu. Tuleb küll, nägin seda nüüd oma silmaga. Häälega meelitamise koha peale pannakse spetsiaalne võrk, mis ei tee lindudele viga. Ja nad tulevad, istuvad okstele ja vaatavad. See on päris muinasjutuline kogemus. Tavaliselt ei tohi linde meelitada, aga ma arvan, et kui õpid käo kukkumist järele tegema, võid küll proovida. Mall Hiiemäe räägib alati, kuidas ta noore metsavahina Ida-Virumaal käis raiealasid ja metsa üle vaatamas ja kui kevadel kukkus, siis käod tulid vaatama. Mina ei oska seda teha – aga nüüd ma usun teda. Enne tundus, et paljugi mis, inimesed ikka räägivad.

Drooni lennutamine, rajakaamerad – see on hästi võluv. Me teame loodusest rohkem kui kunagi varem ja seetõttu võib-olla tundub, et loodust on kohutavalt palju. Aga ei tahaks mõelda, et need on meil nüüd viimased võimalused loodust näha.

Tehnoloogia on sulle esmajoones just looduse tundmaõppimise vahend?

Jah, ei saa öelda, et ma kirjandusteadlasena igapäevatöös seda väga kasutaksin. Tegelikult mind õudselt huvitavad võimalused kirjandust kuidagi mingite programmide abil uurida, aga ma ei ole seda kuigi palju teinud. See on meie uurimisala nõrkus, et me teeme kõik lõpuks põlve otsas valmis, sa ka kindlasti teed. Aga kui me suudaksime teha koostööd mõne huvitatud osapoolega …

Sa näed suurt kasutamata digihumanitaarset potentsiaali?

Näen. Ma olen näiteks geograafidega koos töötanud, saanud kasutada kaardirakendusi, millest meie ainult und näeme. Aga ma olen lihtsalt neid laenanud. Kui õnnestuks midagi koos teha … Kas sa oled näinud tõlkimise galaktikat, seda visualiseeritud kera, mida sotsiaalmeedias jagati?⁸ See ei ole võib-olla mingi imeasi, aga visualiseerimine annab tohutu palju vaatepunkte juurde. Pärast sa võid otsustada, et need pole olulised, aga sa pead seda korra nägema.

Mul on sihuke unistus, et ükskord oleks olemas eesti luule korpus. Ei tea, kas ma tahaks, et korpuses oleks kogu eesti kirjandus, võib-olla see läheks juba liiga segaseks. Võiks olla ikkagi piiritletud korpused, nagu Shakespeare’i korpus Inglismaal. Aga kujuta ette, kui oleks eesti luule korpus – ma tahaks seal igasugu otsinguid teha. Ju see on naljakas unistus.

Tavaliselt tekivad mingid tüüpilised probleemid: kuidas ikkagi küsimus formuleerida, et vastus oleks huvitav. Ja kui midagi leiadki, siis sel on lõpuks hästi labane seletus, näiteks kallutab keskmist sõnakasutust üheainsa luuletaja parasiitsõna.

Seal on kindlasti tohutult probleeme. Aga me tegime Marin Jänesega eelmine aasta kaardi sellest, kus Tuglas on paguluse ajal midagi kirjutanud.⁹ See on poolik, me tegime ka seda näpu vahel, see on pilt, mitte andmebaasist imetud, vaid käsitsi tehtud. Ja see tekitas nii palju küsimusi juurde – isegi mitte teadmist, vaid küsimusi, et kuidas kirjandus siis sünnib. Pärast ei ole võib-olla nende andmetega midagi teha, aga sa korraks mõtled kirjanduslikust loomingust teistmoodi, ruumiliselt. Mängid korraks asjad teistpidi läbi. Nii on minu meelest tõesti köitev kirjandust uurida.

Sind huvitab ka nii-öelda naiskirjanduse küsimus. Dekadentsikonverentsil rääkisid sa näiteks Minni Kurs-Oleskist ja tema suhetest kuulsate Londoni sufražettidega.

Täna ongi suurpäev: ilmus Tuna, kus on selle ettekande põhjal kirjutatud artikkel.¹⁰

See on samuti sügavalt poliitiline teema. Kas seis on nii halb, et on veel palju vaja ära teha?

Et kas reaalselt on klaaslagi Eestis? Muidugi on. Aga olukord vaikselt paraneb, seda on tunda.

Mind huvitab see aspekt, et alati on naisi, kes on murdnud välja avalikku sfääri. Mitte nii väga naine ise, vaid põhjused, kuidas ta on saanud kirjanikuks, mis on tema ümber olnud, et ta on seda teinud. On nii võluv, kuidas sellesama Minni Kursi abikaasa või vabaabielukaasa Lui Olesk on toetanud iga tema sammu. Me kipume vaatama, et punase lipuga naine läheb mööda teed – aga ta ei ole seal üksi. See on jube põnev. Eelmine aasta kirjutasin Vikerkaarde naismaadeuurijatest,¹¹ neil on ka enamasti isa või keegi, kes on öelnud, et sina võid ka õppida, mitte ainult su vend. Ja vastupidi, alati on olnud ka see teine pool, kes ütleb, et jäägu ainult köök ja kirik.

Sul on ka Läti-huvi, meil toimetuses näiteks räägitakse, et sa oskavat liivi keelt.

Olen seda õppinud. Kui ma olin Tartus üliõpilane, siis üks vaal oli fennougristika, Valts Ernštreits õpetas, käisime temaga Kuramaal, see oli hästi tore. Enne teda Eduard Vääri õpetas ka ühe aasta, ja ühe aasta Valts. See on liiga lühike aeg, et keel külge jääks, aga hakkad aru saama, millest see on mõjutatud ja nii edasi. Kuramaale olen ikka aeg-ajalt tagasi läinud. Seal on ju ka need mereääred, selle merekultuuri jäljed, mis nõukogude korra ajal igal pool purustati. See vist hakkab jälle mingitel tingimustel tõusma.

Aga Läti keele- ja kultuuriruum? Aeg-ajalt korraldad sa Läti kirjandusteadlastega koos konverentse.

Maima Grīnberga ükskord ütles, et kõik eestlased mõtlevad, et lätlastel on kuus varvast, ja siis ütlesin talle, et mina ei mõtle. Teised lätlased on ka öelnud, et eestlased vaatavad lätlastele ülevalt alla, see on minu jaoks võõras arusaam. Head kaasaegset kirjandust tõlgitakse kõvasti rohkem eesti keelest läti keelde kui vastupidi. Kogu aeg tunnen sellest puudust. Mul on veres salajane rännulust, kui saab, siis ma kohe kuskile lähen. Aga viimasel ajal püüan mõelda ökoloogiliselt: pikki reise võib teha ainult väga hea põhjendusega. Lähedased Läti ja Leedu on samuti avastamist väärt. Eks ikka puutud kultuuriga ka kokku.

Mida peaks eestlane Läti kultuurist teadma?

Kas sa tead, et nad kasvatavad seal metsikuid hobuseid, konikuid, selleks et ohjata jõeluhtasid? See on pisike metsik hobune, tal on must õmblus selja peal nagu mänguhobusel. Eestis on rannaniitudel enamasti kariloomad, aga Lätis nad on metsikud. Neid on tore vaatamas käia. Miitavis, Jelgavas Lielupe jõesaarel, kus hooldatakse saart konikute abil, on hästi toredad infotahvlid selle kohta, kuidas sealsetel aladel tekitasid ürgheinamaid suured rohusööjad: ürghobused, tarvad. Nii et kas või loodusreisi võib Lätti ette võtta.

Linnauurijana võib ju öelda, et Eesti linnad olid provintslikud. Riia on suurlinn, Peterburi ka. Kirjandusest tulebki välja, et oldi nende mõjusfääris. Helsingi sai hiljem suureks linnaks, Eesti on olnud just Riia–Peterburi teljel. Kahju, et Peterburi võib nüüd maha tõmmata. Aga mulle meeldib Riia, ta on Tallinnaga võrreldes natukene, kuidas öelda, logu – need ülejõe korterid. Vaat Roosikrantsi tänavast oleks võinud enne renoveerimist saada pisikese Riia, väga väikese vaese mehe Riia. Aga pärast asfalteerimist pole enam midagi teha.

Sa oled ka kirjanduskriitik. Ants Orase auhinna saamise puhul peetud kõnes sa korraks puudutasid seda igituttavat küsimust, mis vahe on kriitikal ja kirjandusteadusel. Ütlesid, et kriitika jätab teosele mingi salapära alles, teadus mitte.¹² Tuleb sul ette ka aia peal kõõlumist – et kumb ma nüüd olen?

Ikka. Ma olen halb kriitik selles mõttes, et ma ei taha väga arvustada raamatuid, mille kohta ma peaksin halvasti ütlema. Olen natuke nagu libakriitik, oled sa tähele pannud? Viimases arvustuses mul nüüd lõpuks on üks nõrk seisukohavõtt.¹³ Minu kursusel Tartus oli ju pea kogu Erakkond, siis ma ei kirjutanud midagi. Huvitav on vaadata, kuidas tekib see tunne, et võid kirjutada, julged kirjutada midagi. Praeguseni on mõnikord nii raske, et just nagu sõnahaaval kirjutad. Mõni tekst kirjutab ennast ise, aga mõnda peab nagu tangidega tirima.

Üks mu absoluutseid lemmikarvustusi üle aegade on Berk Vaheri arvustus Aarne Rubeni raamatule kindakirjadest.¹⁴ Ma olen seda aeg-ajalt ikka uuesti lugenud, see on meeleheitel, kuri arvustus: et mis kuradi jama see on. Vahel peaks selliseid asju kirjutama. Mitte kogu aeg, ja ei peaks norima selle kallal, mis teose terviku osas ei ole oluline. Aga mina mõnikord nihverdan kõrvale. Esiteks ma ei oska ise raamatut kirjutada, kuidas ma siis hakkan ette lugema, mis kõik halvasti on. Ja teiseks on alati kahju inimestest. Ehkki tegelikult peaks sellest ju kasu olema … No kas on? Kas inimene hakkab selle pärast uut raamatut kirjutama? Võib-olla ei kirjuta enam kunagi. Naiskirjanik Elisabeth Aspe teosed taasavaldati XX sajandi alguses, need said kriitika osaliseks, ja ta ei tahtnud enam kirjutada – enda arvates uue põlvkonna jaoks ei osanud.

Toonane kriitika oligi sageli palju karmim. Mul on seisukoht, et enamasti pole vaja mutta trampida, vaid parem on anda kontekst, kus inimestel tekib huvi raamatut lugeda. Eriti tänapäeval, kui raamatuturg on nii suur, et seal on raske orienteeruda. Mõnikord küll mingi raamat kiidetakse õudselt üles ja tekib isegi kuri kahtlus, kas kiitjad on seda lugenud. Siis on tunne, et nüüd peaks midagi tegema.

Kas sul on peale Bergi veel lemmikkriitikuid, ükskõik mis ajast?

Mulle meeldib lugeda sõjaeelseid Loominguid. Isegi kui ma ei ole arvustatavaid raamatuid lugenud, tekivad mingid muljed. Lemmikkriitik on mul Lauri Laanisto, aga mitte tingimata see, mis ta lehes kirjutab – tal on blogi¹⁵ ka –, ja mitte tingimata terve tema kirjatükk, vaid mingi mõte sellest.

Kas tahaksid Keele ja Kirjanduse lugejale veel midagi südamele panna?

Kirjandusajakirjad on väga olulised! Need on aste edasi laste- ja noortekirjandusest päris kirjanduseni. Nii ilukirjandus kui ka selle analüüs. Just lugesin Keelest ja Kirjandusest põhjalikku artiklit selle kohta, mida Minni Kurs tõlkis, kui ta Inglismaalt tuli.¹⁶ Võib-olla isegi sel hetkel, kui artikkel avaldatakse, ei ole see tähtis, aga kõik need teadmised, mis sinna kokku kogutakse … Kirjandusteadus peaks katsuma panustada ka sellesse, et inimesed loeksid raamatuid. Ma arvan, et teadlase jaoks on hästi oluline populariseerida seda, mida ta teeb. Ei saa sulguda elevandiluust torni. Ei ole õigustust mind üleval pidada, kui ma ei anna midagi tagasi.

Seda võib teha ka harrastus- või kodanikuteaduse kujul. Mina tegelen sellega aktiivselt ornitoloogias, aga humanitaarias on sellised projektid näiteks fotopärandi kaardistamine või ilukirjanduslikud linnakaardid. See annab samuti tunde, et saad midagi millegi heaks ära teha, kas või grammikese.

21. veebruaril kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Elīna Bone doktoritöö „Estonian-Latvian Code-copying: Comparison of Adoption and Imposition” („Eesti-läti koodikopeerimine: adoptsiooni ja im­positsiooni võrdlus“). Doktoritöö juhendaja oli professor Anna Verschik (TLÜ), oponendid dotsent Maria Frick (Oulu ülikool) ja professor Andra Kalnača (Läti Ülikool).

Kogukonna mõttes on eestlased Lätis ja lätlased Eestis vähemusrahvus, kes on teiste keelte kõnelejate seas hajutatud. Seni on sotsiolingvistikas ja kontaktlingvistikas pööratud pigem tähelepanu just mitmekeelsete kogukondade keelekasutusele.

Elīna Bone doktoritöö põhineb kolme eesti-läti kakskeelse isiku keelekasutuse uuringul, mille raames viis ta läbi vabas vormis intervjuud 20 tunni ulatuses. Intervjueeritavate seas oli nii eesti kui ka läti keele emakeelena kõnelejaid, kes kõik omandasid teise keele täiskasvanueas naaber­riiki kolides. 

Tööst selgus, et eesti-läti kõnes esineb kahes keeles nii sõnu kui ka pikemaid lauseid. Bone eristas kolme tüüpi laene. Kõige levinumad olid laen­sõnad, mille puhul eesti- või lätikeelne sõna võetakse üle samas tähenduses ja vormis, nagu see on algkeeles. Laenatakse peamiselt sõnu, mis on seotud mingi kindla valdkonna või vastava kultuuri­ruumiga ning millele on omakeelset vastet raske leida. Samuti võib laenamist soodustada sõnade sarnasus, nt läti knapi ja eesti napilt. Teisena esineb enim tõlkelaene: teisest keelest sõna-sõnalt tõlgitud sõnu ja väljendeid. Kolmas tüüp on sõnad, mis koosnevad nii eesti- kui ka lätikeelsest osast, nt üksvienā ’ükskõik’, kus üks tuleb eesti keelest ja vienā läti keelest. Grammatika laenamist esines vähe.

Doktoritöö põhjal võib öelda, et kakskeelne kõneleja valib endale sobiva väljendusviisi, mille puhul saab jälgida erinevaid käitumismalle: kõik keeled, mida kõneleja oskab, loovad ühiselt suure keele­repertuaari, mida vastavalt vajadusele ja kontekstile kasutada saab. (https://www.etera.ee/zoom/200823/view?page=1&p=separate&tool=info)

10. mail kaitses Lydia Risberg Tartu Ülikoolis doktoritöö „Sõnatähendused ja sõnaraamat. Kasutuspõhine sisend eesti keelekorraldusele”. Juhendajad olid TÜ kaasprofessor Külli Habicht ja Margit Langemets (Eesti Keele Instituut), oponent professor Pirkko Nuolijärvi (Kodumaa Keelte Keskus, Soome).

Doktoritöö käsitleb sõnatähenduste normimise problemaatikat eesti keele­korralduses. Teoreetiline raamistik on kasutuspõhine lingvistika ja meetod korpus­analüüs. Uurimus keskendub üldkeelele ja selle praktiline eesmärk on pakkuda tuge EKI ühendsõnastiku ja 2025. aastal ilmuva ÕS-i koostamiseks.

Sõnatähenduste normimise traditsiooni alguseks saab pidada 1925. aastal ilmunud „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamatu” I köidet. Empiiriliste keele­andmete, keelekorralduslike suunamiste põhjuste ning nende tulemuslikkuse analüüs kasutus­põhise lingvistika teoreetilises raamistikus näitas, et kui sajand tagasi oli ühiskeele loomise ja eestikeelse terminoloogia arendamise eesmärgil sõna­tähenduste kindlam piiritlemine põhjendatud, siis täna­päeval ei anna senised põhjused enam alust üldkeele sõnade tähendusi suunata.

Keelekorralduse seisukohad tuginesid XX sajandil autoriteetide sõnastatud ideaalidele, nagu (range) süsteemitaotlus ja otstarbekohasus, ning otsuseid mõjutasid standardkeele ideoloogia ja purism. 1980. aastal võttis vabariiklik õigekeelsus­komisjon seisukoha, et sõnatähendusi ei ole vaja ega võimalik normida. Samas ühiskonda sellest ei teavitatud. Täna­päevase teaduspõhise keelekorralduse üks peamisi eesmärke on, et normingud vastaksid keelekasutuse sisemisele normile ning et soovitused oleksid aja­kohased ega oleks praeguse keele­kasutusega vastuolus. Doktoritöö põhiline tulemus on teoreetiliste käsitluste toel põhimõtte kinnistamine eesti keele­korralduse jaoks: üldkeele sõnade tähendusi ei normita ega suunata soovituste teel. (https://dspace.ut.ee/items/139156fa-e985-4a8f-b0fa-93633ce34fc2)

3. mail peeti Väike-Maarjas F. J. Wiede­manni keelepäev. Väike-Maarja Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetajad kõnelesid luule õpetamisest koolis ning selle võludest ja valudest. Gümnaasiumi õpilased esitasid luulepõimiku. Esinesid Tiit Hennoste („Luuletaja keelekodu”) ja Rein Veidemann („Luuletus kui koputi. Hando Runneli „Kehv kõhn poiss””). Vestlus­ringi kirjanduse rollist keele rikkuse hoidmisel juhtis Raul Rebane.

3. mail toimus Tallinna Ülikoolis keele­toimetajate liidu üldkoosolek. Sellele järgnes 23. toimetajaseminar, mis keskendus inglise keele mõjule eesti keeles. Ettekanne­tega esinesid Ilmar Anvelt („Inglise keele mõjust – ajaloost, grammatikast ja muust”), Karin Kastehein („Eepiline grillkana ja teisi seiku inglise ja eesti keele semantilise ruumi erinevustest”) ja Ülle Leis („Kama kellaviieteest ehk mõtisklusi eesti ja inglise keele suhtest”).

7.–11. maini peeti Tartu Ülikoolis Rahvusvahelise Ulmeuuringute Ühingu (Science Fiction Research Association) aastakonverentsi pealkirjaga „Üleminekud” („Transitions”). Käsitleti kõikvõimalikke siirdeid ja üleminekuid kui teadusulme keskseid temaatilisi, loolisi, vormilisi, ajaloolisi ja filosoofilisi ehituskive. Üks konverentsi peaesinejaid oli TÜ kaasprofessor ja kirjanik Meelis Friedenthal. Osalejaid oli 23 riigist, Eestit esindasid veel Alari Allik, Tiina-Erika Friedenthal ja Andrus Org.

13. mail korraldas Tartu Ülikooli maailmakirjanduse õppetool Tartus konverentsi „Harald Rajamets 100: luulemaailm ja maailmaluule”. Ettekannetega esinesid Märt Väljataga („Rajametsa looming ja legend”), Contra („Kas žest võib täita lause pause? Juhu(u!)mõtteid raamatust „Aeg astuda””), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman („Rajametsa riimikunst tõlke- ja omaluules”), Katiliina Gielen („Harald Rajametsa inglise luule tõlked”), Katja Novak („Ukraina Harald Rajametsa elus ja loomingus”), Mihhail Lotman („Rajametsa tõlked vene luulest”) ja Ülar Ploom („Keeruliselt lihtsamaks: Harald Rajametsa leksikaalsetest valikutest Ariosto „Raevunud Orlando” katkendite ja Dante „Jumaliku komöödia” tõlgetes”).

15. mai Hõimuklubi õhtul Tallinnas pidas Aado Lintrop ettekande „Meenutusi minu soome-ugri ajast”. Praegu, kui idapoolsete hõimurahvaste juurde ei pääse, tuleb töötada kirjanduse ning arhiivi­materjalidega, samuti kirjutada mälestusi varasematest reisidest. Lintrop ongi oma viimaste reiside muljed kogunud raamatusse „Soome-ugri reisid” (2022).

27. mail esines Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril Zhenyu Wang teise ette­kandega teemal „Mis on hiina keel ning kuidas geograafilised ja kultuurilised erinevused iseloomustavad keeli?”. Zhenyu Wang õpib TÜ-s eesti keele ja soome-ugri keelte magistriõppekaval ja ühtlasi teeb praktikat muuseumis. Esineja tutvustas, kuidas keelte erinevused peegeldavad kultuurilisi erinevusi.

30. mail toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi koosolek. Möödunud aasta Eesti folk­loristika aastapreemia laureaat Anastasiya Astapova pidas ettekande „Ida-Euroopa ja Põhjamaade vandenõuteooriad ning Eesti nende vahel”. Anti kätte 2024. aasta Eesti folkloristika aastapreemia, mille pälvis Taive Särg.

31. mail peeti Tartus Eesti Akadeemilise Usundiloo seltsi ettekandekoosolek vestlusringina. Atko Remmel pidas ettekande „Religioon ja rahvuslus: religioonid eesti rahvuslikus loos”, kus ta andis lühiülevaate erinevatest religioosse sfääriga seotud lugudest Eesti rahvusnarratiivis, keskendudes maausu mõjule eestlaste eneseteadvusele ja sellest lähtuvatele ühiskonnas toimuvatele protsessidele. Järgnes vestlusring Ain Riistani juhtimisel, kus osalesid Tõnno Jonuks, Alar Kilp, Helen Haas, Erki Lind ja Atko Remmel.

1. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril kõneles Natalia Ermakov teemal „Pühad allikad kui pidev side esivanematega ja/või „unustatud” kommetega”. Ersa allikad esindavad pidevat looduse kaudu suhtlemist esivanematega. Esitlus toetus ersa külades välitöödel kogutud materjalidele ja tähelepanekutele.

3. aprillil korraldas Eesti Ornitoloogiaühing koostöös UTKK ning ERA-ga Tartu loodusmajas aasta linnule käole pühendatud kirjandus- ja folklooriõhtu „Käol ei ole käppi”. Esinesid folklorist Mall Hiiemäe, luuletaja Veronika Kivisilla, kirjandusteadlane Elle-Mari Talivee ja ornitoloog Jaanus Elts.

4. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi pidulik kõnekoosolek „Tige diskursus ja nutikas narratiiv. Rahvajuttude sisulised ja žanrilised ulatuvused”. Sarja „Keelest meeleni” 13. üritus oli pühendatud EKM-i folkloristika osakonna vanemteaduri Mare Kalda 60. sünnipäevale. Esinesid Ülo Valk („Jutumaailma ja usundilise kogemuse suhetest eesti rahvajutus”), Jürgen Beyer („Koroonaviiruse SARS-CoV-2 väidetav Aafrika päritolu”), Kärri Toomeos-Orglaan („Käies Ahasveeruse jälgedes”) ja Johanna Ross („Naisfiloloogi kuvandist”).

5. aprillil Tartu Ülikoolis toimunud keeleteaduse doktorite konverentsil tutvustasid oma väitekirju viimase paari aasta jooksul kaitsnud doktorid. Esinesid Mari Aigro („Kohakäänded tegusõnade küljes: millal ja miks see juhtub?”), Triin Todesk („Kliitik džyk tegusõnade modifitseerijana komi keeles”), Tiina Paet („Võõrainese kinnistumine eesti keeles: keelekorralduslik ja ­leksikograafiline vaade”), Andra Kütt-­Leedis („5−8-aastaste eesti laste keeleline areng ja selle seos keelelise kasvukeskkonnaga”), Milda Kurpniece („Liivi jussiiv Kesk-Balti areaalis”) ja Andra Annuka-Loik („Naer ja naerev hääl eesti suulises suhtluses”).

8. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril kõneles Raivo Kalle teemal „Kihnu looduskultuur ja kohalik teadmine: eripärad ja rakendamine”. Kui turist läheb Kihnu, näeb ta muuseumi, tuletorni, kirikut, sadamat, rahvariietes naisi. Esineja näitas, mis peitub selle fassaadi taga, ja tutvustas selliseid aspekte, mis on olnud seni laiema publiku eest peidus.

10.−12. aprillini toimus Tallinna Ülikoolis esimene Eesti humanitaarteaduste aastakonverents „Tulevikuhumanitaaria: kuidas humanitaarteadused kujundavad ühiskonda pöördeliste muutuste ajastul”. Konverentsi peakorraldaja oli TLÜ humanitaarteaduste instituut, kaaskorraldajad TÜ humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Tallinna Tehnikaülikool, EKI, EKM, ERM ning UTKK. Kolmel päeval peeti kokku 231 ettekannet 33 paneelis, toimus viis ümarlauaarutelu. Plenaarettekannetega esinesid Tiit Hennoste (TÜ, „Kes tantsib ja kes lööb trummi? Eesti humanitaaria kolmes pöördes”), Liisi Keedus (TLÜ, „Kas ja kuidas on võimalik luua uut aega? Antro­potseen ja teised uued ajalisused mõtteloo vaatenurgast”) ja Tanel Tammet (TTÜ, „Tehisintellekt ja humanitaar­teadused”). Aastakonverentsi lõpetas paneel­arutelu, kus osalesid Krista Kodres (EKA), Raili Marling (TÜ), Marek Tamm (TLÜ), Jaan Undusk (UTKK), juhatas Joonas Hellerma.

12.−14. aprillil peeti TÜ Narva kolledžis XII Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekandeid kõlas neli: Hannele Valkeeniemi (Soome Instituut) tutvustas soomlaste osa Narva ajaloos, Enn Ernits rääkis Eesti-Ingeri kohanimedest, Piret Norvik vene laenudest Vaivara murrakus, Heinike Heinsoo võrdles Lönnroti, Wiede­manni ja vadja keele sõnaraamatut XXI sajandil ilmunud sõnaraamatutega. Margit Langemets kirjeldas koostatava ÕS 2025 mitmest rolli. Ettekannetega esinesid Artur Viks, Elvira Küün, Loviisa Mänd, Ekaterina Suntcova, Nikolay Rakin ja Madis Arukask. Piiblitõlke töötoas vaeti Luuka evangeeliumi funktsionaalse tõlke küsimusi. Helle Metslang esitles uut „Eesti grammatikat” ja Madis Arukask tutvustas ajakirja Studia Vernacula.

15. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines Indrek Ojam. Ettekanne „Vaino Vahingu isikuarhiiv ja Vahingu loomingu uurimise hetkeseis” sündis tema senise töö põhjal EKLA-s Vahingu isiku­arhiivi korrastamisel ja uurimisel.

16. aprillil Eesti Kirjanduse Seltsi korraldatud kirjanduslikul teisipäeval Tartus võeti vaatluse alla 2023. aasta eesti kirjanduselus. Esinesid Maria Esko (2023. aasta eesti proosa), Elisa-Johanna Liiv (algupärane luule), Anneli Saro (teatritekstide poeetika), Ave Taavet (kirjanduskriitika) ja Jaanika Palm (lastekirjandus).

18.−19. aprillil peeti Tallinnas 21. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keelte mitmekesisus ja keelte varieerumine”. Kutsutud esinejad olid Václav Cvrček (Praha Karli ülikool, „Enhancing national corpus infrastructure with multi­dimensional model of register variation”), Benjamin Lyngfelt (Göteborgi ülikool, „Constructions, constructiCons and constructicography”), Liina Lindström (TÜ, „Varieerumine keeles – kas märk muutumisest või hoopis püsimisest”) ja Ari Huhta (Jyväskylä ülikool, „Current trends in language assessment supporting learning and teaching: Combining the diagnostic and dynamic assessment frameworks”). Töö toimus kuues sektsioonis: korpuslingvistika, mitmekeelsus, kõne ja hääldus, leksikograafia ja leksikoloogia, keeleõpe ja keeleomandamine, konstruktikonid. Peale Eesti keeleteadlaste esinesid Rootsi, Soome, Ungari, Leedu, Horvaatia ja Saksamaa teadlased. Konverentsi korraldasid ERÜ ja EKI.

19. aprillil toimus Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu 115. ja Eesti Kultuuriloolise Arhiivi 95. sünni­päevale pühendatud ettekandepäev „Aegade aarded”. Ettekannetega esinesid Merike Kiipus („Arhiivraamatu­kogu kuldsed kuuekümnendad”), Kalju Tammaru („Keelatud raamatud ja raamatu­koguhoidja”), Kristi Metste („Aegade aarded kultuuriloolises arhiivis”) ja Tiiu Jaago („Arhiiv ja uurija”). Ulvar Käärt tutvustas ajakirja Horisont kultuuriloolise arhiivi erinumbrit.

19. aprillil korraldas Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsioon Tallinnas aastakoosoleku. Ilona Martson tegi ülevaate tõlkijate sektsiooni tegevusest. Paul-Eerik Rummo pidas ettekande „Ulyssese tõlge keelest keelde”.

22. aprillil peeti Tallinna Ülikoolis projekti „Eesti mitmekeelse keelekeskkonna andmestik” kokkuvõtteseminar. Esinesid Reili Argus, Andra Kütt-Leedis, Anna Verschik („Ukraina-eesti kakskeelsust MAIN-testi põhjal”), Olga Gerassimenko („Mitmekeelsete korpuste kogumine ja töötlemine”), Helin Kask („Mitme­keelsest keelekasutusest taskuhäälingutes”), Piret Baird („Koodivahetusest eesti-inglise varajases kakskeelsuses spontaanse kõne salvestuste põhjal”), Geidi Kilp („Mitme­keelsed Discordi vestlused ellujäämis­mängude taustal”) ning Kapitolina Fedorova ja Natalia Tšuikina („LinguaSnapp ja mitmekeelne Tallinn”).

23.−24. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumis noorte kultuuriuurijate konverents „Noorte hääled”. Plenaarettekande „Urban mythologies of Bhutan” pidas prof Shawn Rowland. Esimese päeva ingliskeelsed ettekanded toimusid kolmes sektsioonis: „Ruum, heli ja keskkond”, „Elav teadmine” ning „Esivanemad ja kokku­kuuluvus”. Teisel päeval peeti eestikeelsed ettekanded sektsioonides „Elulood kui allikad” (teemadest kajastati perevägivalda naiste elulugudes, Eesti naissportlaste enesemääratlust aastatel 1945−1960, Annelinnas sündinute lapsepõlvemälestusi), „Traditsioonilise kultuuri tõlgendused” (jahijuttude eripära, Vana-Võromaa tantsupärimus ERA-s, Sangaste regilaulud) ja „Tänapäeva kultuurilised hoiakud” (gümnasistide suhtumine humanitaariasse, rahvarõivaste kandmine, klatš noorte Eesti naiste elus).

24. aprillil peeti Tallinnas Fenno-Ugria hõimuklubi õhtu. Taisto Kalevi Raudalainen rääkis Eesti-Ingeri kujunemisest ja saatusest aastail 1919−1944.

25. aprillil Tallinnas toimunud Emakeele Seltsi kõnekoosolekul tutvustati uut „Eesti grammatikat”. Esinesid Jelena Kallas ja Liisi Piits („Grammatika uurimisest EKI-s: teooriast praktikani”) ning Helle Metslang ja Tiit Hennoste („Tuhat lehekülge eesti grammatikat”).

25. aprillil peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi üldkoosolek. Ettekandega esines Polina Holitsyna („Authenticity in subcultural studies: An example of metal-lore in extreme metal subcultures”).

25.−26. aprillil korraldati Tallinna Tehnikaülikoolis 36. foneetikasümpoosion „Foneetika päevad”. Osalejad olid Soomest ja Eestist (TTÜ, TÜ ja EKI teadlased). Eestlastest esinesid Pärtel Lippus, Eva Liina Asu, Maarja-Liisa Pilvik, Liina Lindström, Heete Sahkai, Katrin Leppik, Pire Teras, Tanel Alumäe, Liis Themas jt.

25.−26. aprillini toimus Riias Läti Ülikoolis Baltimaade digihumanitaaria foorum. Konverentsi märksõnadeks olid keele­tehnoloogia, e-õpe, keelekorpused, avaandmed, digikogud. Eestit esindasid EKM-i, TLÜ ja TTÜ teadlased, aruteludel osalesid Mari Sarv ja Kadri Vider.

26. aprillil valis Eesti Kirjanike Liidu üldkogu liidu uueks esimeheks Maarja Kangro. Koos volitustega osales üldkogul 242 kirjanike liidu liiget, Kangro sai 95 häält.

29. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminar oli hiina keelest ja kultuurist. TÜ eesti keele ja soome-ugri keelte magistrant Zhenyu Wang kõneles teemal „Mis on hiina keel ning kuidas geograafilised ja kultuurilised erinevused iseloomustavad keeli?”.

30. aprillil peeti Liivi muuseumis konverents „Juhan Liiv eesti kultuuri keskmes ja maailmakirjanduse lävel”. Luuletaja 160. sünniaastapäevale pühendatud konverentsil esinesid Jüri Talvet („Juhan Liivi luule tõlkimisest”), Rahel Ariel Kaur („Maailm on õrnalt koos”), Ene-Reet Soovik („Kodumaa loodus ja väljamaa võrdlus: Juhan Liivi luule ökokriitilisest vaatevinklist”), Mart Velsker („Juhan Liivi luule tumedus ja heledus”), Joonas Hellerma („Ja anna meile andeks meie varjud”), Liina Lukas („Juhan Liiv Goethe ja Heine mõjuväljas”) ja Tanar Kirs („Juhan Liivi luule vastus õhtumaa mõtlemise väljakutsele”).

Just meie maise elu poolel rajal
end äkki leidsin keset sünget metsa.
Dante Alighieri „Põrgu”

Foto: Elmar Köster, Rahvusarhiiv

Tohutu töövõimega andekal tõlkijal, luuletajal ja kriitikul Harald Rajametsal (13. V 1924 – 12. XI 2007) on mitu saavutust, mida võiks nimetada tema elutööks. Kahtlemata on üks neist „Jumaliku komöödia” eestindamine – ehkki ta ei jõudnud sellega päris lõpuni (tõlke lõpetasid Ülar Ploom ja Ilmar Vene), saame emakeeles seda maa­ilmakirjanduse pärli lugeda ennekõike tänu temale. Dante „Põrgu” avaread on ühed kuulsaimad ja küllap tsiteerituimad värsid lääne luulekultuuris. Ent eesti keeles on neisse ridadesse end sisse kirjutanud ka tõlkija ise, ja mitte ainult metafoorselt: tema nimi on seal kirjas täiesti sõnasõnaliselt, värsireas tähenduslikult laetud viimastes, riimsõna positsioonides.

Juba „Põrgu” alguses avaneb Harald Rajametsa kaks poolust. Üks neist on jäik ja standardiseeriv värsimeister, kes jälgib keelenorme ja vahendab eesti keelde keerulisi kinnisvorme. Rajamets ongi eelistanud ranges klassikalises vormis luuleteoste eestindamist, mis on laadilt lüürilised ja romantilised ning milles on kasutatud täpseid riime: „Olen kogenud, et mul on irdriimidega, ebapuhaste riimidega loo tõlkimisel suuremaid raskusi kui puhtariimilise loo tõlkimisel”.¹ Kuivõrd väikeses kultuuris ei ole võimalik igale põlvele maailmaluule klassikat uuesti tõlkida, pidas ta neid ajatuid teoseid vahendades silmas sedagi, et tõlked ajale vastu peaks. Selleks kasutas ta juba juurdunud sõnavara ning vältis „ajastu keeleponnistuste kajastusi” (vastandades enda Shakespeare’i tõlkeid Ants Orase omadele).²

Luulekeelele ja keelele üldse mõtles Rajamets palju ning avaldas 1962. aastal poeetilisele keelevabadusele pühendatud artikli, kus arutas üsna detailselt ja nüansi­rikkalt erinevate luulevabaduste üle: mis laadi väljajätud või lisasilbid, samuti derivatsioonid on luules omal kohal ja mis mõjuvad ebaloomulikult, milliseid „vigastatud” moodustisi tuleks vältida ning millega on lugeja juba harjunud.³ Ent keele­normide jälgimine ei tähenda Rajametsa jaoks sugugi lähtumist sõna­raamatutest. Vastupidi, ka keele­korraldajate tööl hoiab ta teravalt silma peal.⁴ Nagu on täheldanud Märt Väljataga, oli Harald Rajametsal nii-öelda absoluutne keelekõrv.⁵ 1990. aastatel hakkas ta avaldama kriitilisi keelekommentaare ja nii väljendama oma hea sõnaloome põhimõtteid, mida oli seni pigem praktikuna oma tõlgetes järginud. Et Rajamets näeb vastutustundlikul luule­tõlkijal olulist rolli nii maailmakultuuri tutvustajana kui ka eesti keele arendajana,⁶ on ta suurt tähelepanu pööranud keelele ja eriti tema jaoks luule tuumakaimale elemendile – riimile. Seejuures rakendab ta järjepidevalt oma 1962. aasta artiklis välja toodud ideid ja kasutab tõlgetes küllaltki konservatiivset riimi, mis pole üksnes täisriim, vaid sageli üsna kulunud riim. Tõlkeriimides jälgib ta foneetilist täis­riimilisust, samuti väldete kokkulangemist. Teatud vabadused on lubatud: näeme flektiivriimi, erineva rõhumustriga riimipartnereid, mõõdukal hulgal sõnajärje inversiooni (oru metsarikka),⁷ vähesel määral uudset sõnamoodustust (pisu) ning mõnikord haruldasemaidki sõnu (kihkama). Mitmeid võtteid väldib ta rangelt, seal­hulgas neologisme, võõrsõnu, ebatavalisemat sõnamoodustust ja murdekeelsust, kasutades ka liitriime üksnes erandjuhul. Selles mõttes on iseloomulik näiteks Raja­metsa versioon Aleksandr Puškini luuletusest „Ma armastasin teid…”:

Ma armastasin teid; see arm küll raske
on hinges kustuma mul nüüdki veel;
kuid ärge ennast häirida sest laske,
ei taha ma, et kurb teil oleks meel.

Teid armastasin tummalt, kiivas vaevas,
nii lootuseta, uje, õrn ja truu;
teid armastasin siiralt; annaks taevas,
et armastaks teid nõnda keegi muu.⁸

Rajametsa enda sõnul pole riim nii järeleandmatu sundija nagu meetrum, kuivõrd seda saab valida:⁹ kui tundub, et keelt peab mõne riimi toimima panemiseks liialt painutama, on parem välja nuputada mõni teine riim. Kuid selle valiku­võimaluse juurde kuulub ka vabadus riimid üldse ära jätta – parem ilma riimideta kui enda seatud kõrgeid nõudmisi rikkudes. Nii alustab ta küll 1958. aastal Dante „Jumaliku komöödia” tõlget algu­pärandile vastavalt täisriimilisena, ent 1980. aastate lõpus tööd jätkates loobub selles riimidest sootuks.

Rajametsa teine poolus viskab aga vimkasid. Tõlkes on need sageli nii peened, et võivad algul märkamata jääda. Näiteks Shakespeare’i XX sonetis on juttu lüürilise mina sõbrast, kes on nii kaunis, et oli tõenäoliselt algselt loodud naiseks, kuid siis lisati talle „üks asi” (originaalis one thing). Rajametsa tõlkes saab sellest vaimukalt „tillukene lisand”:¹⁰

Sind naiseks küllap esialgu loodi,
ent loodus, sinust võlutud, läks segi
ja minu kahjuks, muutes tegumoodi,
sind tillukese lisandiga tegi.¹¹

Kõige selgemini avaldub aga Raja­metsa huumorimeel tema omaluules. Tema meelis­vormiks saab siingi kindlate reeglitega stroof, ent erinevalt näiteks sonetist ja tertsiinist eesti keeles enne teda üsna vähe kasutust leidnud vorm – inglise päritolu limerik, mis on siinmail nii võõras, et on isegi Jaak Põldmäe põhjalikust üle­vaatest välja jäänud.¹² Rajamets põhjendabki oma limerikukirge ühest küljest sellega, et piinlik on minna Euroopasse, kui meil emakeeles selles vormis luuletusi napib. Aga mitte ainult: „Ja pealegi – olla limerikist on hää! Ei tarvitse teha sala­pärast nägu, et jumalik säde, inspiratsioon või mis, kasvatada lõvilakka ega röövli­habet või teab mida veel. Lihtsalt hood käivad peal.”¹³ Limeriku tunnuseks on kindla ridade arvu (viis), riimiskeemi (üks riim seob kaht esimest ja viimast värssi, teine meetriliselt eristuvat kolmandat ja neljandat) ja värsimõõdu kõrval ka laad: tegu on nalja- ja absurdiluuletusega, kus enamasti riimitakse pärisnime. Nii ühendab limerik ideaalselt Rajametsa kahte palet, väljendades ranges ja keerulises vormis kerget sisu. Just neis luuletustes lõbutseb Raja­mets sõnade ja nende tähendustega, luues uudissõnu, mille ta sageli paigutab nimelt riimipositsioonile. Kui tõlke­luules eelistab ta kulunud riime, siis oma­luules väldib ta neid täielikult ja lubab seal kõike seda, mida tema tõlkeluulest ei leia, seal­hulgas keelevahetust, haruldasi sõnu (lisades vajadusel joone alla sõnaseletusi), murde- ja kõnekeelsust, võõrsõnu ja nimesid, kõikvõimalikke lühendeid, lisasilpe, inversioone, poolitusi, liitriime ja ebatavalisi morfoloogilisi tuletisi. Vaadakem näiteks järgmist limerikku, milles leidub riimi­positsioonidel nii nimesid, uus­moodustisi kui ka keelevahetust:

Menuvaene poeet Juhan Juus
just ujudes Narva jõe suus
      aru sai: Püha peetrum!
      Mõte, riimid ja meetrum
on ju liiast! – Nüüd Juks on Who’s Who’s.¹⁴

Ehkki Rajametsa kui tõlkija maksiimi järgi on poeesia parim väljendusvahend loomulik ja õige keel ning see arusaam peaks viima luule puhastumiseni keelelistest veidrustest,¹⁵ ei järgi ta seda põhi­mõtet omaluules. Ajatus, mida ta oma luule­keeles tõlgete puhul taotleb, ei ole juhu- ja naljaluules enam tähtis: nende eesmärk on olla siin ja nüüd, nagu ta ka oma luulekogu avatsükli pealkirjastab.

Kuigi enamasti on Rajametsa limerikud muhedad, tuues esile keele võimalusi ja absurdseid momente, juhib ta neis tähele­panu ka rumalustele, seda nii ühiskonnas kui ka keelepoliitikas. Näiteks avaldas ta 2005. aastal reaktsioonina toonase haridus- ja teadusministri Mailis Repsi esinemisele Vene riigitelevisioonis, kus too oli kiitnud maride olukorda Venemaal, kaksiklimeriku „Ugri-mugri aps”.¹⁶ Mis aga teeb luuletuse tähele­panuväärseks, on peitriim (Linnar Priimäe terminoloogias)¹⁷ – luuletuses pole kordagi mainitud Repsi, ent riimiahelaks on Epps : teps : veps. Teisal on selles absurdi­luule žanris eriti sobiv tuua nähtavale jabur leid sõnaraamatust:

Kui kunagi satun Jerezi ja
sääl joon – no eks ikka hereesi – ja
      kui vein on mul keres,
      siis öelda veel heres
või heeres on hirmus hereesia.¹⁸

Rajamets naeruvääristab siin Jerezi linna järgi nime saanud kangestatud veinile loodud eestikeelset vastet heres – ­sellise kirja­pildiga langeb rõhk joogil erinevalt selle päritolulinnast esimesele silbile, mistap võib seda näha vigase vormina. Seega ei ole normkeel Rajametsa jaoks midagi, mille on fikseerinud mingi institutsiooni töötajad, vaid see järgib keele sisemist loogikat.

Kuid Rajametsa tõlgetestki võib mõnikord mängu leida: lõbusamat riimluulet leidub eelkõige tema lasteraamatute tõlkevärssides. A. A. Milne’i „Karupoeg Puhhi”, J. R. R. Tolkieni „Kääbiku” ja James Krüssi raamatu „Minu vaarisa ja mina” luule­tõlgete kohta on ta isegi öelnud, et need on „ekstramõnuga” tehtud asjad.¹⁹ Riimipoeetika jääbki neis tema kahe põhimõtte vahele: kohati näeme trafaretset ja kulunud riimi (ma : sa : ka) või isegi identriimi, kohati aga võtab ta seal tavapärasest suuremaid vabadusi, sealhulgas leidub koguni irdriimi näiteid (tahab : pahad, poole : muule). Keerulisemates, nt kolmikriimilistes luuletustes ärkab siiski kõrgstiilne Raja­mets, kes kasutab oma tavapäraseid täisriimilisi ahelaid.

Niisiis on Rajametsas korraga tung luua midagi ajatut ning sekkuda ajalisse; esimese väljundiks on ennekõike maa­ilmaluule klassika tõlked, teise väljundiks omaluule. Nende poolte ühendajaks võib pidada riimi. Klassikastiilis ehk tõlke­luules liiguvad tema riimid kindlatel radadel, mis tal vahel alles endal tuleb rajada, vaba­stiilis ehk omaluules võivad need tahtlikult metsikumatele teekondadele, lausa metsa minna, juhtimaks tähelepanu riimikunsti mitmekesisusele ja mängulisusele. Just viimast on Rajamets ise pidanud tõlkimise põhiomaduseks: „Selles on mingi eriline võlu ja veetlus, et ma olen mängu oma elu keskseks tegevuseks saanud võtta, ja mänguriks jäädagi.”²⁰ Kui Rajametsa Shakespeare’i tõlgete ilmumisel mängis suurt rolli Georg Meri, Dante juurde juhatas teda Aleksander Kurtna ja ukraina luule juurde näitas teed Ain Kaalep, siis järgmistele põlvkondadele on omamoodi suunanäitajaks olnud Harald Rajamets, kes õpetas meile, et luulekunst ei pea isegi olema lõbu ja õpetus, vaid võib olla täiesti puhas lõbu, mida kõrged standardid sugugi ei kahanda, vaid muudavad veelgi hõrgumaks.

 

Enn Nõu. Ülestähendusi ajast ja elust. Mälestuste kroonika 1956–2022. EKSA, 2023. 526 lk.

Raamatus oleva 66 aasta kroonika kohta on tagakaanel kasutatud epiteete täpselt, lühidalt ja rikkalikult – need sõnad iseloomustavad nii selle määratu faktikogu esitamislaadi kui ka peensust. Kuu­päevade kaupa, iga kuu omaette lõiguna, on ­lause-paariga üles märgitud kõik kohtumised, käigud, sündimised-surmad, eri üritused pagulas­kogukonnas, väiksemad ja suuremad perekonnasündmused, töised ülesanded, poliitiline programm, erialane edenemine arstina ja nii enda kui ka abikaasa Helga eneseteostus kirjanikuna, ainelised saavutused, majaehitus Uppsalas, paadisõidud ja -remondid, ettevõtmised lastega, hiljem nende reisid ja kolimised, raamatu lõpuosas tihenev osavõtt Eesti kultuuri­sündmustest, paika loksuv elu kahes riigis jne.

Lakoonilisusest hoolimata avaneb teotahtest tulvil ja seda tarmukust hämmastava sihikindlusega ellu viiva perekonna võimas lugu ning samal ajal Rootsi pagulaskultuuri põhiaja ja tohutu suhtlus­võrgustiku tihe lugu. Seda on huvitav jälgida just sellises neutraalses kroonika­vormis, nagu raamatus kasutatud: Enn Nõu laseb kõneleda faktidel endil, valdavalt ilma eriliste hinnangute ja emotsionaalse suhtumiseta. Erand on episood esimesest Eesti külastusest „23 aastat pärast põgenemist” (lk 130–135), milles on segunenud põnevuse, härduse, vapustuse ja hirmu kogemus. Napi­sõnalisusest hälbib ka see, et Nõu ühiskondliku edenemise algupoole avalikke sõnavõtte on tsiteeritud täies mahus – erasfääris on hoitud siiski ühtmoodi delikaatset ja lühidat joont. Nõnda saab harva mõni inimene, tegevus või kohtumine põgusa iseloomustuse osaliseks (näiteks 1977. aastal Helga ja õpilaste jalgpallimängu kohta: „Võib-olla tema vanuses mitte kõige sobilikum tegevus”, lk 214), ja selgi juhul võib tegu olla nagunii üldteada asjaoluga (nagu Karl Ristikivi kirjeldus „heatahtliku kirjaniku ja vaikselt naeratava” kolleegina, lk 215). Veelgi neutraalsem laad sõpradest ja külalistest pildi andmiseks on külalisteraamatu sisse­kandeid tsiteerida, mis sageneb raamatu teises pooles, kui on Uppsalas Askvägenile püstitatud majja sisse elatud (Nõude kodus on ulualust saanud hämmastav inimhulk), samuti kumab neist sissekandeist täheldusi Nõude endi kohta. Raamatu read on nimedest tulvil, seejuures vestluste sisu ei reeda tõtlikult registreeritud info kuidagi – sedaviisi on huvitav lugedes kaasa ja edasi mõelda, ka selles, kuidas üldse ja miks üht- või teistmoodi seltskond kokku sattunud.

Kroonika lõpeb lausega: „Võiks veel kirjutada, aga midagi peab jääma paberile panemata…” (Lk 527) Paberile on jäänud panemata küllap palju, nagu võib mõnest fraasist järeldada, kuid mitmesuguste tumemeelsuspäevikute ja halavate korres­pondentside taustal on meeldiv lugeda üleni elutervet ja tarmukat eluesitust, mis on keskendunud pikas perspektiivis päriselt olulisele.

Foto: Zane Bitere, LETA/Scanpix

26. mail tähistab juubelit Läti ­Ülikooli liivi instituudi juhataja, luuletaja ning liivi keele ja kultuuri edendaja Valts Ernštreits. Rääkisime sel puhul liivi keelest, selle uurimisest ja rollist ning liivi kogukonnast tänapäeval ja tulevikus. 

Oled sündinud Riias, kuid siiski kasvanud liivi kogukonna sees ja käinud lapsena suviti Liivi rannas Kuramaal, kust tänapäeva liivi perekonnad pärinevad.

Olen sündinud Liivi rannast kaugemal nagu kõik uuema põlvkonna liivlased, aga meie pere seos Liivi rannaga on olnud küllaltki tihe. Pärast Nõukogude piiritsooni loomist hajus Kuramaa liivi kogukond laiali üle Läti ja mujale. Mõni üksik, näiteks Poulīn Kļaviņa, käis Liivi rannas suviti. Oli ka selliseid nagu Viktor Berthold ja Alfon Berthold, kes elasid Liivi rannas alaliselt. Aga vahel harva juhtus ka nii, et mõni liivi kogukonna liige kolis tagasi Liivi randa, nagu minu vanaisa vanemad õed Emma Ērenštreite ja Elvīra Zēberga – üks juba 1970-ndatel ja teine hiljem, 1980-ndatel –, ja jäid sinna elama. Meie jaoks oli see hea, et meil oli maakoht just suletud tsoonis Liivi rannas. 

Sel ajal oli Liivi rand hoopis teist­sugune: mererand oli päriselt tühi, isegi suvel ei olnud seal mitte ühtegi inimest. Täna­päeval võib randa minnes näha mõnda üksikut inimest, sest seal käib suvitajaid. Lapsepõlves veetsin õige mitu suve Pizā külas, lisaks suvitamisele tegin igasuguseid põllu- ja aiatöid, sealhulgas niitsin vikatiga, mida ma seetõttu oskan päris hästi. Minu seos Liivi rannaga pärineb suhteliselt varajasest lapsepõlvest: esimest korda sattusin sinna kuue- või seitsme­aastaselt ja pärast seda käisin seal üpris regulaarselt. Sealt algas minu huvi liivi asjade vastu. Peale selle, et vanatädid õpetasid mulle mõne fraasi liivi keeles, olid nad kohalikud aktivistid ja töötasid Pizā küla väikeses raamatu­kogus. Osa selle kogust on praeguseks jõudnud Läti Ülikooli liivi instituuti, kuna ühel ekspeditsioonil leidsime mahajäetuna sealt pärit raamatuid. Vanatädid viisid raamatuid laiali taludesse ja mina käisin mõnikord kaasas.

Sealsamas Pizā külas üritasid piiri­valvurid korra mind kinni püüda, kui olin seitsmeaastane. Kuigi mereranda ei tohtinud tegelikult minna, käidi seal ikkagi. Kõik teadsid, et kui piirivalvurid tulevad, siis tuleb üle luidete metsa põgeneda. Ükskord, kui ma hakkasin külateed pidi mere poole astuma, ilmus piirivalvureid täis veoauto. Minu automaatne reaktsioon oli plehku panna ja nemad hakkasid mind taga ajama. Jooksin kõrtsihoonesse, kus oli raamatukogu, vanatädi istus seal. Piiri­valvurid tulid ka sinna ja raporteerisid, et siin on üks tundmatu isik, keda me üritasime tabada. Vanatädi ütles vastu: mis piirivalvurid te olete, kui te isegi seitsmeaastast last kätte ei saa. Sellega jutuajamine lõppes. 

Kellelt sa liivi keelt rääkima õppisid? 

Mina olen pärit lääneliivi alalt, mis oli palju kannatanud juba enne Teist maa­ilmasõda. Selle ala majad põletati maha Esimese maailmasõja ajal. Meie pere ja paljud teised olid toona evakuatsioonis, põgenesid enne sakslaste rünnakut ja elasid päris kaua Siberis. Tagasi tulid minu vanavanavanemad 1920. aastatel. Lääneliivi alal oli hea keeleoskus juba piiri peal üks põlv varem kui idaliivis, kus liivi keel oli igapäevane keel minuvanuste vana­vanematel. Meil olid head liivi keele rääkijad vanavanavanemad. Samas oli minu vanavanematel liivi keele oskus mingil määral säilinud: mäletan oma lapsepõlvest mõnda loitsulaadset fraasi, rahvalaulu­katkendeid ja muud sellist. Aga päris arusaam liivlusest tekkis hiljem Pizās, kui nägin ühe oma surnud vanatädi kirja pandud liivikeelseid sõnu ja fraase. Minu kokku­puude liivi keelega algas sellest hetkest, kui need üleskirjutused leidsin.

Meie pere kuulub põlisesse liivi suguvõsasse, liivlus on peres kogu aeg olnud. Meie esivanemate hulgas oli esimene liivi luuletaja Jāņ Prints vanem, minu vanavanavanaisa oli liivi haritlane Jāņ Prints noorem. Minu vanatädi Emma Ērenštreite eestvedamisel asutati 1970-ndatel liivi laulukoorid. Üksnes liivlastele iseloomulikke perekonnanimesid on viis: Demberg, Lepst, Geige ja Jeije (need kaks pärinevad sõnast jei ’jää’) ning Er(e)nštreit. Kui sellist perekonnanime näha, siis on selge, et tegemist on liivlasega. 

Minu jaoks on liivi keel alati olnud kõnekeel. Kuigi olen pärit lääneliivi alalt, on minu keel hoopis idaliivi Vaidi küla keel, see on see keel, mida olen suviti kõikide teiste keelejuhtidega rääkinud. Meie liivikeelne suhtlusringkond koosnes selle küla liivlastest, kelle keeleoskus säilis kõige kauem: Poulīn Kļaviņa, Viktor Berthold, Alfon Berthold, Grizelda Kristiņ. Lisaks nendele kuulusid liivikeelsesse suhtlusringkonda Erna Vanaga Vents­pilsist, Irma Didrihsone Kūolka külast, Oskar Stalte ja muidugi Elfrīda Žagare Sīkrõgi külast. Tema tütre ja tütretütre Maija ja Gitaga suhtleme liivi keeles, sest nende mõlema perekeeleks see on. Tundub, et Liivi rand on pisike koht, aga küladevahelisi erinevusi keeles on ikkagi üksjagu. Gitaga rääkides, kellel on Sīkrõgi keel, on sellest aru saada. 

Kuni 2000. aastateni toimus liivi keele edasiandmine suulisel teel, see oli kirjalike väljunditega kõnekeele traditsioon. Praegu on liivi keelt võimalik õppida juba kirjakeele kaudu ja muude allikate toel. Minul selles mõttes vedas, sest mul on olnud päris palju Liivi rannas sündinud ja üles kasvanud keelejuhte. 

Tahtsid saada arhitektiks, aga tulid ikkagi õppima Tartu Ülikooli. 

Huvi kunsti vastu on mul endiselt. Minu jaoks on arhitektuur kõige praktilisem kunsti väljund: igal inimesel on tarvis kuskil elada, nii et sa ei saa väga abstraktset arhitektuuri tekitada, see peab olema allutatud inimese vajadustele. Lihtsalt sattus kuidagi nii, et minu kooli lõpetamise aeg langes kokku Läti ja Eesti ärkamis­ajaga, mis oli ka liivlaste ärkamisaeg, ja minu huvid hakkasid muutuma. Liivi värk oli suhteliselt aktiivselt kogu aeg seal kõrval olnud. Mu ema ja isa on laulnud liivi koorides ja üks mu tädi oli taastatud Liivi Liidu (lv Līvõd Īt) esimene juht. Aastal 1988 osalesin ka ise Liivi Liidu taastamisel. 

Kuigi õppisin juurde joonistamist ja maalimist, oli juba kooli viimasel aastal selge, et ma ei lähe arhitektuuri õppima, vaid olen hoopis minemas Tartusse õppima süvendatult keeleteadust või süvendama oma keelelisi teadmisi. Pööre oli üsna sujuv: alguses oli see rohkem hobi ja pärast kasvas hobi üle pea. Huvitav tähtsündmus sellel teel oli Interrinde rünnak Läti ülemnõukogu vastu 15. mail 1990. See oli selline hetk, kui OMON oli viimast korda Läti ülemnõukogu poolel, pärast läksid vastaspoolele üle. Interrinde rünnaku eest kogunesid inimesed parlamendihoonet kaitsma. Kuuldus levis, inimesed läksid sinna Läti lippudega ja mina oma tädiga, kes oli Liivi Liidu juht, läksime sinna liivi lipuga. Nägin hiljuti CNN-i kaadreid sellest, kus mina kandsin liivi lippu. Aga kuna OMON ajas selle meeleavalduse laiali, siis mina sain sellel üritusel OMON-i käest vastu pead. 

Tartu Ülikooli astudes tuli mul valida kahe eriala vahel: eesti filoloogia ja eesti keel võõrkeelena. Seletasin Tartu inimestele, et mind – palun väga vabandust – ei huvita eesti keel, tulen Tartusse liivlusega tegelema. Seepärast oli parem õppida eesti filoloogiat, kuna sellel erialal õpetati liivi keelt ja fennougristika hõlmab liivi keele uurimist. Minu õpingud olid üsna kaootilised, sest ma ei tulnud Tartusse selleks, et saada teadlaseks, vaid selleks, et tegeleda liiv­lastega. Tagantjäreletarkusega vaadates oleks võinud üht-teist rohkem õppida ja üht-teist muudmoodi teha. Liivluse arenemise mõttes oli minu jaoks väga kasulik Tartus õppida.  

Oled ülikooliõpingute ajast saati olnud tegev leksikograafina. Ka sinu magistri­töö osa oli liivi-läti ja läti-liivi sõna­raamat.

Minu põhiline huvi Tartusse tulles, mis püsis doktoriväitekirjani välja, oli liivi kirja­keel ja selle areng, sealhulgas sõnaloome ning muud praktiliste väljunditega protsessid. See sõnaraamat sai tehtud puhtpraktilistel kaalutlustel. Leksikograafia juurde viis mind eelkõige see, et puudus praktiline allikas liivi keele õppimiseks ja selle kasutamise toeks. Oli vaja allikat, mis teise keelena kasutaks läti keelt, kuna liivi kogukond on peamiselt lätikeelne. Selle ajani oli ainus suurem kirjalik sõnavara allikas Lauri Kettuneni sõnaraamat, aga selle kasutamisel on kaks takistust: liivikeelsed märksõnad on foneetilises transkriptsioonis ja vasted saksa keeles. Kummastki normaalsed inimesed aru ei saa. 

Varem olime teinud Liivi Kultuuri­keskuses (lv Līvõ Kultūr Sidām) aastatel 1994–1995 liivikeelset ajakirja Õvā (Iva).Asi algas aastal 1995, kui ma ostsin esimese sülearvuti ja hakkasin andmebaasiprogrammiga FileMaker koostama sõnaraamatut, mis siis valmis digisõnastikuna. See on ainus kord, kui ma otseselt programmeerimisega olen tegelenud: häkkisin seda programmi, et saada liivikeelset tähestikulist järjestust. Tegin ise ka esimesi liivikeelseid fonte Apple’i Maci arvutite jaoks, et saaks üldse kirjutada. 

2010. aastal kaitsesin doktoriväitekirja liivi kirjakeelest ja selle arengust ning kunagi siis, kui Tiit-Rein Viitso koostatav liivi-eesti-läti sõnaraamat hakkas valmis saama, palus Karl Pajusalu mind appi. Selle lõpuosa tegime koos Tiit-Reinuga valmis, kasutades varasemaid leksikograafilisi teadmisi. See oli küll rohkem analoog­lähenemisega sõnaraamat, mida koostasime Wordi failides. Pärastpoole tegime sellest andmebaasi, mis praegu on aluseks kõikidele nendele keeleressurssidele, mida liivi instituut arendab. 

Aga siis tuli aastal 2012 täiesti ootamatult ettepanek analüüsida, milliseid võimalusi oleks teha valmis eesti-läti sõnaraamat. See oli ligikaudu kakskümmend aastat kestnud projekt, millel ei olnud head lahendust: oli selge, et sõnaraamatut on vaja, aga ei olnud selge, kuidas seda teha. Ja siis õnnestus kokku saada hea tiim ja teha päris suur, ligi 1100-leheküljeline sõna­raamat koos näidetega, sealhulgas grammatiliste näidetega. Selle üle olen siiamaani väga uhke, sest teos sai nullist valmis kahe ja poole aastaga. 

Mul on väga kahju, et see on sõna­varaallikana alahinnatud. Tehes valiku, millist sõnavara hõlmata 53 000 märksõna hulka, kasutasime tänapäevast lahendust: kõigepealt kasutasime Eesti Keele Instituudis kokku pandud 5000 märksõnaga eesti keele põhisõnavara, teiseks sagedussõnastikku 10 000 märksõnaga ja kolmandaks tasakaalus korpust, kus olid sagedused 5000 sõna kaupa, millest kasutasime kõige populaarsemat 40 000 sõna. Sõnaraamatut hakkasime koostama sõnade sageduse järgi ja mitte tähestikulises järjekorras A-tähest alates, kuna siis oleks olnud väga suur risk, et ilmub sõnaraamatu esimene köide (A–K) ja ülejäänu jääbki ilmumata. Tegime kõigepealt valmis 5000 sagedama sõna artiklit ja seejärel 10 000 sagedamat sõna, arvestades, et kui järsku tuleb öelda „Stopp!”, siis oleks meil sõnavara kõige olulisem osa kaetud. 

Võrdlesime oma märksõnastikku ka õigekeelsussõnaraamatuga, et püüda kinni vajalikud sõnad, mida mingil põhjusel ei olnud sagedusloendis. Üks selline sõna oli biifsteek. See ei kuulu põhisõnavarasse, aga seda kasutavad kõik ja see on kindlasti olulisem kui näiteks polühüdramnioos. Ma arvan, et eesti-läti sõnaraamatus on siiani parim eesti sõnade valik, kui välja arvata uued sõnad, mis on vahepeal eesti keelde juurde tehtud. See on eesti keele sõnavara tuumik, mida saaks koos sagedus­markeritega kasutada mis tahes kakskeelse sõnastiku tegemiseks. Kasutame seda praegu liivi keeleressursside arendamiseks, et näha, kas meil on olemas vajalikud sõnad – seda teeme koostöös Sven-Erik Soosaarega Eesti Keele Instituudist. 

Millised on sinu põhilised järeldused liivi kirjakeele arengu kohta? Mis suunas see praegu areneb? 

Ka kõrvaltvaataja pilgule on liivi kirja­keel huvitav ja dünaamiline uurimis­objekt. Liivi kirjakeele ligikaudu 170-aastase ajaloo jooksul on rakendatud palju erinevaid põhimõtteid ja erinevalt poolt vaadatuna. Oma rolli on mänginud eesti pilk ja läti pilk, liivlaste endi arvamus, kogukonna olukord ja muutumine. See kõik kajastub kirjakeele arengus. Samas on liivi kirjakeel andmete hulgalt piiratud. Me ei saa analüüsida kõikide eestikeelsete raamatute kirjaviisi, kuna neid on nii palju, et neid ei saa kunagi ammendavalt katta. Liivi kirjakeele puhul saame seda teha: kõik väljaanded on käepärast ja uuemal ajal trükitud liivi keelt saab uurida tervikuna. Kui seda dünaamikat jälgida, siis on näha, et põhimõtted on väljaandest väljaandesse muutunud, kuid samas on areng olnud järje­pidev. 

Liivi kirjakeele ajalugu jaguneb kolmeks perioodiks. XIX sajandi vanem kirja­keel – sealhulgas Matteuse evangeeliumi tõlked ja sõnade kirjapanekud – on eelperiood, mis ei ole otseselt seotud uuema aja kirjakeelega. Olulisem on tänapäeva kirjakeel, mille juured on veidi kaugemal kui sada aastat tagasi: 1921. aastal ilmus esimene ilmalik liivikeelne raamat, Emakeele Seltsi välja antud liivi keele lugemik, mis oli ühtlasi esimene Emakeele Seltsi väljaanne. Sellel oli keeleteaduslik taust, esimeste trükiste kirjaviis oli osalt foneetiline ja pärast viidi suuremasse vastavusse läti kirjaviisiga. Nõukogude ajal, ligikaudu 1970. aastatel toimus muutus, kuna muutus ühiskonna olukord ise. Enam ei olnud nii palju liivi keele oskajaid, kellel oli kirja­keelt vaja selleks, et midagi kirja panna. Rohkem oli neid, kes keelt ei osanud ja kellel olnuks vaja seda lugeda ja õigesti hääldada. Murdekoht oli umbes aastal 1978, mis on andnud kirja­keele arengule uue suuna. 

Uuemal ajal on olnud kolm perioodi, kui liivi kirjakeele sõnavara on hüppeliselt laienenud. Esiteks aastal 1931, kui hakkas ilmuma kuukiri Līvli. Kuna seal üritati kajastada argielust laiemalt maailma sündmusi, oli vaja palju uusi sõnu, uusi mõisteid, uusi väljendusviise. Liivi keel ei olnud enam ainult kalastus- või kodukeel, vaid oli kasvamas kultuurkeeleks. Teine oli 1960.–1970. aastatel ja kohati juba 1950-ndatest alates. Nõukogude Liidu ajal ei olnud liivikeelset trükisõna, aga käsikirju tehti. Nendes kajastub selle aja Läti nõukogude kultuuri kontekst, mis tekitas taas kiire uute terminite ja väljendusviiside tuleku liivi keelde. Liivi keeles on isegi kirjutatud nõukogude päikese helgest paistest. Kolmas suure arengu aeg on olnud viimase kümne aasta jooksul koos digitehnoloogia arenguga ja sellega, et liivi keel on üleilmastunud, selle kättesaadavus on paranenud ja kasutusvõimalused avardunud. Ka koos ülejäänud ühiskonna arenguga on olnud vaja päris palju uut sõnavara luua. 

Praegu on käimas projekt, millega täiendame liivi-eesti-läti sõnaraamatut ja see on tänu uuele sõnavarale mitu­kümmend protsenti kasvanud: algselt 12 000 märksõnast on praeguseks saanud juba 16 000 märksõna ja kasv jätkub. Nagu eesti keeles, lisandub päris palju uuema aja sõnavara, rahvusvahelist, aga ka argimõisteid. Just praegu on üks huvitav aeg liivi keele arengus, kui toimub järgmine hüpe. 

Kogu Euroopa Liidu bürokraatia terminoloogiat ei ole vaja, aga näiteks Euroopa Komisjoni on tarvis nimetada? 

Tõesti ei ole vaja rääkida kõikidest teemadest. Väikekeelte vajadustest ja loomulikust keelest käib huvitav diskussioon. Meil oli kolleegidega üks projekt, kus üritati tõlkida testrühmas tekste inglise keelest liivi keelde. Tekkis arutelu, kas meil on vaja samu asju kui inglise keeles, kas, kuivõrd ja millised tekstid on liivi keele jaoks olulised. 

Keelekasutus sõltub sellest, millised on kasutussituatsioonid. See on keelearenduse küsimus üldiselt. Kas on näiteks liivi keeles vaja lennujuhtimis­terminoloogiat? Kas see on selline asi, millest hakkaksid kaks liivlast omavahel rääkima? Kas on vaja liivi keelt tolliametnikele? Kas võib ette tulla olukordi, kus seda oleks vaja? Kui kaks liivlast kokku saavad, siis nad pigem ei räägi omavahel maailmapoliitikast. Nad võivad seda mainida, kuivõrd see maailm on meie ümber, aga nende jutuajamise keskmes see pole. Ent sellised sõnad nagu pitsa ja Zoom on meie argipäev. Kui rääkida keele taaselustamisest, tuleb instituudi jõupingutus koondada sinna, kus selle mõju oleks kõige suurem. Ei ole tarvis teha midagi, mille kohta tundub, et seda on vaja, vaid seda, mida liivlastel on vaja. 

Mõnikord kiputakse vaatama teisi oma prisma kaudu. Saame sageli igasuguseid ideid eestlastelt, lätlastelt või soomlastelt, kes teavad, kuidas asjad peavad olema. Klassikaline näide: küsitakse, miks te ei tee lasteaeda. See ei ole teostatav, kuigi eestlaste jaoks on igapäevane, et lapsed käivad eestikeelsetes lasteaedades ja saavad poes käies eesti keelt rääkida. Aga liivi kogukond seda ei võimalda, isegi Riia linnas ei ole võimalik midagi sellist korraldada. Igasse lasteaiarühma oleks vaja vähemalt kuus last ja üks-kaks lasteaiaõpetajat, kes suudaks liivi keeles rääkida. Igal lapsel on kaks vanemat ja mõni vanavanem. Kahe lasteaiarühma loomiseks oleks tarvis, et ligi viiskümmend inimest elaks ligikaudu kümne kilomeetri raadiuses ja lapsed oleksid umbes samavanused. Ametlike andmete järgi on liivi kogukonnas kokku 250 inimest, mitteametlikult 1000–2000 inimest. Liivi­keelne lasteaed eeldaks sama hästi kui getot: tuleks üle Läti või Riia eri paikades elavad inimesed koguda samasse kohta. 

Ilmselt tänavu sügisel alustame liivi keele õpetamist koolilastele, aga seda ei saa teha koolisüsteemi kaudu: ei ole ühtegi kooli, kus oleks rohkem kui üks-kaks samas vanuses sama keeleoskus­tasemega last. Meie vaatenurgast on keskne anda hääl kogukonnale endale. Peame aru saama, kuidas kogukond hingab ja toimib ning mis on selle vajadused.

Millised on praegu liivi keele funktsioo­nid peale kõige nähtavama: liivi keeles laul­dakse koorilaule?

Esiteks on liivi keelel keskne sümboolne väärtus liivi kogukonnale, millel on tugev identiteet. Liivi keelel on viimase saja aasta jooksul olnud suur tähtsus isegi inimestele, kes ei oska liivi keelt või ei viitsi seda ära õppida. Kõik ütlevad, et see on oluline. 

Kui rääkida tänapäeva keelekasutusest, siis huvi olla keelekeskkonnas ja keelt kasutada on tõusuteel. Viimase paarikümne ja eriti kümne aasta saavutus on see, et liivi kogukonna ja keele pikka aega kestnud allakäik on peatunud. Tasapisi ilmuvad uued mehhanismid: keeleõpe koolilastele algas sellest, et tekkis aina rohkem selle vastu huvi tundvaid lapsi. See ei olnud ülalt alla, vaid alt üles protsess. Hiljuti võtsime instituudi, noorte ja keelehuviliste koostöös kasutusele uue Facebooki lehe nimega „Līvõkīelkõks” („Liivi keeles”), kus kasutatakse ainult liivi keelt. Me seda eriti ei reklaami: see ongi mõeldud ohutuks kohaks neile, kes tahavad liivi keelt kasutada või lugeda, et liivi keel oleks väike osa nende igapäevast. 

Nii imelik kui see ka ei ole, aitab teaduslik uurimine liivi keelt arendada ja alal hoida, sest uurimistöö ja tekstidega töötamine on üks neid alasid, kus on võimalik olla pidevalt keelekeskkonnas. Liivi instituudis on tööl mõned liivi keele rääkijad ja noored, kes tegelevad tekstide ümberkirjutamise ja muu sellisega. Liivi vaimne pärand on päris suur, aga see on keele taga lukus: sellele lihtsalt ei pääse keeleoskuseta ligi. Siin on keeleoskust praktiliselt tarvis. Üritame seda ära kasutada, et anda tööd liivlastele, kes oma keele­oskusega aitaksid tekstidele ligi pääseda ja nii annaksid ühiskonnale oma panuse. 

Miks on liivi keele ja kultuuri uurimine oluline? 

Viimase 5–10 aasta jooksul on liivi teemade uurimine saanud rohkem tähele­panu. Ühelt poolt oleme investeerinud sellesse, et äratada huvi liivi teemade vastu, näidata nende eripära ja olulisust väljaspool liivi kogukonda. Liivlaste ja liivi teemade uurimine võib pakkuda palju laiemat konteksti näiteks keeleteaduses või muinasaja ajaloos, kus arhailised liivi elemendid või omapärad pakuvad vastuseid suurematele küsimustele: mis on toimunud läänemeresoome keelte ajaloos, kuidas tekkis läti keel või milline on olnud siinmail rahvaste liikumine. 

Liivi materjali on palju, aga samas piiratud hulgal, mistõttu on see hea uurimisobjekt. Materjali on optimaalselt: piisavalt, et saaks uurida, aga mitte nii palju, et see muutuks hõlmamatuks. Veel on oluline, et ühiskondlikud protsessid, mis liivlaste puhul toimivad, näitavad ühiskonda miniatuuris. Fraktalite analüüsimisel saab millegi väiksema põhjal teha üldistusi suuremate nähtuste kohta, liivlaste säilimise lugu ja tänapäev võib olla samuti midagi sellist. 

Tajun, et liivi kogukonna struktuur on suurel määral tuleviku kogukondade struktuur, aga liivlased on sinna jõudnud varem kui teised. Liivi kogemuse põhjal võime mõnes asjas pakkuda, mida teha või mitte teha, kuidas saab või ei saa hääbumis­protsessi peatada. Siin on palju huvitavaid asju, mida uurida ja millele vastuseid otsida. Selles suhtes on liivi teema väga suur ja lai. Ma arvan, et millegi väikese, spetsiifilise uurimine võib algul ära ehmatada. Aga oleme üritanud näidata, et need väikesed asjad on palju suuremad ja laiema kontekstiga. 

Maailma tuhandete keelte hulgas peaks kindlasti olema sadu, mille kõnelejate demograafia sarnaneb liivi kogukonna omaga. 

Liigume sinnapoole, et liivi kogemust ja liivi lahendusi teistele näidata. Need põhimõtted, mis justkui toimivad suuremate keelte ja rahvaste puhul, liivi ja seda tüüpi eriti väikeste ohustatud keelte ja ­kultuuride juures ei toimi. Sellel mikrotasemel on hoopis teised reeglid. Teatud mõttes on see nagu Eukleidese ja Lobatševski geomeetria suhe – mastaap muudab lähenemist. Nendest reeglitest aru­saamine on huvitav nii liivi kogukonna kui ka teiste jaoks. 

Mõistagi ei ole olemas universaalseid retsepte, aga on põhimõtteid, mida saab kasutada kas või tehisintellektiga seoses. Näiteks kuidas saame rakendada tehis­intellektil põhinevat tehnoloogiat selliste keelte juures, kus on vähe andmeid, kuna tehisintellekt põhineb suurel andme­mahul. Samas tuleks tehnoloogiat nii kasutada, et ta keelt ja kultuuri ära ei tapaks. Kui keele kõnelejaskond on väike, siis on lihtne kogu universum üle ujutada madalakvaliteedilise keelega. See on kõige selgem otsene oht. Tuleviku­tehnoloogia küsimused on huvitavad just sellepärast, et tuleb mõelda, kuidas tagada väikeste keelte ja kultuuride konkurentsi­võime olukorras, kus keeletehnoloogia arengu kiirus sõltub kogukonna suurusest. Kuidas suurematele järele jõuda, on tuleviku keelelise ja kultuurilise mitmekesisuse tagamise võtmeküsimus. 

Kui palju on olemas liivi keelde tõlkijaid ja kui palju neid võiks tarvis olla? 

Neid, kes on tekste tõlkinud, on kindlasti viis-kuus. Aga tõlkimisvõime ei ole nii oluline kui keele kasutamise ja tekstide loomise võime. Tõlgitud tekstiga on alati see probleem, et see on lähte­tekstist mõjutatud. Seda eriti liivi keeles, sest näiteks läti ja eesti keeles on võimalik tõlkimisel enamasti lähtuda väljakujunenud keelekasutusest, aga liivi keeles alati ei ole. Samadel põhjustel on väga ohtlik automaattõlge: see on suuteline genereerima esmapilgul korralikke tekste, aga lähemal vaatlusel ilmneb, et neid mõjutavad kaugemad taustad. Pigem on vaja tekstiloomet liivi keeles, ükskõik kas need on tarbetekstid või luule ja proosa. Seal tuleb kõige paremini välja loomulik keele­kasutus. Oleme pannud tähele, et kui tänapäeva liivi keele rääkijalt paluda tõlget, siis tal võtab see palju rohkem aega kui samast asjast lihtsalt rääkida. Rääkides kasutatakse selliseid sõnu, mida tõlkes ei kasutakski. Praegu on põhiline julgustada ja luua keelelise väljenduse võimalusi. Keele passiivne õppimine on ainult keele edasiandmise protsessi üks osa. Kõige olulisem on, et peab olema vastus, kus me keelt kasutame, miks meil seda vaja on, mis me sellega peale hakkame. Vastus algab sellest, et on võimalused keelt rääkida ja lugeda ning neid üritamegi praegu luua. 

13. juunil toimus Tallinnas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses aiaseminar ohustatusest, väljasuremisest ja hakkama­saamisest. Esinesid Sara Bédard-Goulet („The animal subject: Knowledge and species extinction”), Hildegard Reimann („Kas kohtumised metsloomadega muutuvad järjest kummalisemaks? Turvalisest pimedusest, pelgu­paikadest ja kroonilisest pagulusest linnas”), Risto Järv („Draco borealis – kõige kiuste püsiv liik”), Ene-Reet Soovik („Süvaaeg ja väljasuremine eesti luules”), Kadri Tüür („Ellujäämise komöödia”), Ott Heinapuu („Eesti looduslike pühapaikade muutuvatest tähendustest”) ja Timo Maran („Välja­suremine semiosfääris. Ökosemiootiline vaade”). Inimmõtte ökoloogiast vestlesid Meelis Friedenthal ja Elle-Mari Talivee.

13. juunil kuulutati välja hõimurahvaste programmi Ilmapuu auhinna laureaat, kelleks sel aastal on Szilárd Tibor Tóth. Kogu oma teadustöö ning organisatsioonilise tegevuse jooksul on ta pööranud tähelepanu soome-ugri rahvaste keeltele ja kultuuridele ning tutvustanud neid rahvusvaheliselt. Samuti on ta aidanud kaasa hõimu­liikumisele Narvas. 

13.–16. juunil toimus USA-s Yale’i üli­koolis Balti uuringute assotsiatsiooni AABS konverents „Balti tee: ühtsus ja abistamine” („The Baltic Way: Unity and Giving Aid”). Eesti esinejad olid järgmistest asutustest: Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool, Eesti Kunstiakadeemia, Tallinna Tehnikaülikool, Balti Kaitsekolledž, Sisekaitseakadeemia, Eesti Mälu Instituut ja Eesti Kirjandusmuuseum. EKA, TLÜ ja TÜ nüüdiskultuuri uurimise töörühma liikmed Neeme Lopp, Virve Sarapik, Eva-Liisa Linder, Piret Viires, Merily Salura ja Mari Laaniste kõnelesid Eesti kultuurimuutustest aastatel 1988–1996.

14. juunil peeti Tartu Ülikoolis seminar „Lõunaeesti keele unustatud sõnad”. Ettekannetega esinesid Külli Prillop („Lõuna­eesti kirjakeele unustatud sõnad”), Mariko Faster („Hämardunud tähendu­sega sõnad kohanimedes”), Evar Saar („Unustatud lõunaeesti sõnad perekonna­nimedes”), Urmas Kalla („Tundmatud sõnad ja väljendid võrokeelseis muinasjutes”), Petri Kallio („Eteläviron vanhoista lainasanakerrostumista”), Karl Pajusalu, Kristi Ilves, Alli Laande ja Marili Tomingas („Mulgi unustatud sõnad”), Eva Saar („Unustatu ja unustamatu seto noomenituletuses”), Santeri Junttila ja Juha Kuokkala („Etümoloogilisi teadmisi lõunaeesti sõnade kohta EVE võrgusõnaraamatus ja UREVI andmebaasis”).

14.–15. juunil korraldati Tartu 2024 ürituste raames soome-ugri päevad. Eesti Rahva Muuseumis toimus Fenno-Ugria asutuse seminar „Soome-ugri rahvaste saatus: selle mõtestamine kultuuris ja poliitilises reaalsuses”. Esinesid Tõnu ­Seilenthal (TÜ, „Ei saa me läbi Ugrita”) ja Kärt Summatavet (EKA, TÜ, „Hingelkõnd – kunstnikud soome-ugri inspiratsiooni allikal”). Toimus paneeldiskussioon „Soome-ugri väikerahvad Venemaal: tänane olukord ja tuleviku­väljavaated”, millel osalesid Fenno-Ugria nõunik Jaak Prozes, Fenno-Ugria juhatuse liikmed Madis Arukask ja Elena Kirt ning etnoloog Aimar Ventsel.

17.–21. juunini peeti Riias Rahvusvahelise Rahvajutu-uurimise Seltsi (International Society for Folk Narrative Research, ISFNR) 19. kongress „Folk Narratives in the Changing World” („Rahvajutud muutuvas maailmas”). Eesti folkloristidest osalesid Risto Järv, Anastasiya Fiadotava, Guillem Castañar ja Liisi Laineste (ühisettekandega), Eda Kalmre, Mare Kõiva ja Ave Goršič. Digitaalse uurimistöö tulemusi tutvustasid konverentsil Andrus Tins, Olha Petrovych ja Inna Lisniak. Digihumanitaaria uuringute rahvusvaheline töögrupp, kuhu kuulub ka Mari Sarv, esitas järjekordse uurimisraporti „Regional Cultures of Narrative Songs in Computational Comparison”.

26.–28. juunil toimus Tallinnas Eesti Kunsti­akadeemias konverents „Kultuuri­lised heteroloogiad ja demokraatia II. Siirded ja moonded 1980. ja 1990. aastate postsotsialistlikes kultuurides” („Cultural Heterologies and Democracy II. Transitions and Transformations in Post-Socialist Cultures in the 1980s and 1990s”). Konverentsi korraldas nüüdiskultuuri uurimise töörühm (EKA, TLÜ, TÜ). Ettekannetes võrreldi siirdeaja (1986–2004) kultuurimuutuste kogemusi, peamiselt Balti, aga kohati ka teistes Ida-Euroopa riikides (Ukraina, Bulgaaria, Ungari). Üks kutsutud esinejaist oli Marju Lauristin („Analyzing culture in trans­forming society: A morphogenetic view”). Esines 50 valdkonna eksperti, kes analüüsisid siirdeaja sarnasusi ja eripärasid neis riikides. Eesti kirjandusteadlastest osalesid Aare Pilv, Jaak Tomberg, Tiina Ann Kirss, Piret Viires, Neeme Lopp, Elena Pavlova ja Indrek Ojam.

26.–28. juunini toimus Riias konverents „Livonica 3 + Minor Finnic Languages 2 = 5”. Tegemist oli kolmanda liivi konverentsiga (eelmised peeti Tartus 2011. ja Riias 2019. aastal), mis on pühendatud liivi keele, kultuuri ja ajaloo uurimisele ning neile lisaks ka teistele väikestele läänemeresoome keeltele. Konverentsi põhitähelepanu oli kontaktidel. Kutsutud esinejate hulgas oli Rogier Blokland (Uppsala ülikool, „Measuring the influence of Latvian on Livonian”). Eesti keeleteadlastest ja folkloristidest osalesid Karl Pajusalu, Miina Norvik, Helle Metslang, Eva Saar, Tuuli Tuisk, Janek Vaab, Sven-Erik Soosaar, Triin Todesk, Elena Markus, Marili Tomingas, Axel Jagau ja Mari Sarv.

27. juunil peeti Tartus J. V. Veski päeva „Eesti keel ja teised keeled Eesti koolis”. Ettekannetega esinesid Pille Põiklik (HTM, „Keeled Eesti koolis”), Karola Velberg (TLÜ, „Soome keel ei ole enam muu keel, vaid B-keel”), Irene Käosaar (Narva Eesti Gümnaasium, „Eesti keeles õppimise võimalikkusest Narvas”), Olga Selišt­ševa, Tuula Friman (Tallinna Vabaduse kool, „Palju rohkem kui vaid keeleõpe – Vabaduse kooli kogemus”) ja Anu Luure (Tallinna Lilleküla gümnaasium, „Kuidas väärtustada õpilaste keelt ja kultuuri”).

Foto: Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituut

Folkloristid põimivad sageli oma jutustustesse sümboleid ja uurivad, kuidas inimese sisemine teekond loob müüte, palveid, eristab püha ja argist aega. Udmurdi folkloristika ema, tuntud udmurdi folkloristi ja filoloogiadoktori professor Tatjana Vladõkina uurimisvaldkonda kuulusid muudki küsimused alates rahvaluuleliikide määratlemisest kuni vanade liikideni, nagu mõistatused ja muistendid. Udmurdi vabariigi teenelise teadlase, Soome-Ugri Seltsi välismaise auliikmena, Udmurdi vabariigi auhinna „Udmurdi vabariigi hing” laureaadina pärimuskultuuri valdkonnas (2023) ning Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituudi filoloogiliste uuringute osakonna juhtiva teadlasena oli ta folkloristika ja udmurdi kultuuri eestkõneleja ja kujundaja. Ta on paljude artiklite ja raamatute autor, toimetuskolleegiumide liige, sealhulgas Tartus ilmuva uurimuste sarja „Sator” kolleegiumi liige.

Tatjana Vladõkina sündis 8. septembril 1953 Vuž Kenõ (Starõje Kenõ) külas Deri (Zavjalovo) rajoonis Udmurdimaal õpetajate peres. Ta lõpetas 1975 Udmurdi riikliku ülikooli ja oli aastail 1975–1978 Tartu ülikooli doktorant. 1980. aastal kaitses ta Moskvas Gorki-nimelises kirjandusinstituudis kandidaadiväitekirja „Udmurdi rahvamõistatused” („Удмуртские народные загадки”). Selles süstematiseeriti esmakordselt välitöö- ja arhiivimaterjalid, mis hiljem said aluseks sarja „Udmurdi folkloor” („Удмуртский фольклор”) ühe köite koostamisel (alates 1981. aastast on sarjas välja antud 11 raamatut). 1999. aastal kaitses ta doktoriväitekirja „Udmurdi folkloor. Sünkretism ja žanride funktsionaalne spetsiifika” („Удмуртский фольклор: синкретизм и функциональная специфика жанров”).

Juba Tatjana Vladõkina esimene monograafia „Udmurdi folkloor” sai folkloristika klassikaks. Sisuliselt lõi ta udmurdi folkloori „perioodilisussüsteemi”, leides selles koha igale žanrile, määratledes selle funktsiooni ja tähenduse ning kirjeldades selle ajalugu ja poeetikat. Ta näitas folkloori suurt tähtsust looduse ja kosmose seadustega kooskõlas elamisele suunatud udmurtide maailmavaates. Uurides folkloori kui vaimuelu valdkonda, mis tundub tänapäevaelust kauge, jõudis Vladõkina järelduste ja üldistusteni, mis selgitavad sügavaid sotsiaalseid üleelamisi ja ühiskonna probleeme. Analüüsides näiteks suhteliselt stabiilse traditsioonilise ühiskonna moraalikoodeksit, kirjutas ta: „Kui varem oli iga lineaarse ja tsüklilise aja lõik tähistatud eraldi rituaalide ja pidustustega, millest osavõtt määras uskumuste järgi kosmilise maailmakorra, muutes kaose kosmoseks, siis tänapäeval on põlvkondadevaheliste sidemete katkemine ja traditsiooniliste vaadete kadumine – isegi nende kui etnilise kultuuri arenguetapina teadvustamise tasandil – lõhkunud isiksuse kosmose. Inimese kui sellise „žanr” hägustub, mis on ilmselt üks peamisi füüsilise enesehävituse põhjuseid. Selle vormide erinevused – suhtumine keskkonda, alkoholism või enesetapud – ei muuda asja olemust. Traditsioonilise eluviisi ajarütmi rikkumise tulemusena on toimunud loomuliku kalendri erosioon, mis on saanud üheks etnokultuurilise identiteedi kadumise põhjuseks.”¹

Alates 1978. aastast oli Tatjana Vladõkinal keskne roll udmurdi folkloori- ja etnograafiliste materjalide kogumisel, publitseerimisel ja uurimisel. Ta andis olulise panuse udmurdi ja vene folkloori žanride ning kunstiliste omaduste uurimisse, avaldades üle 300 teadusliku töö. Ta juhtis kursusi udmurdi traditsioonilise kultuuri kohta Venemaa, Eesti ja Soome ülikoolides. Ta arendas välja uuenduslikke folklooriprogramme, metoodilisi materjale ja õpikuid.

Vladõkina hiljutiste monograafiate hulgas on „Udmurdi folkloori maailmatekst. Kuju, sümbol, rituaal” („Удмуртский фольклорный миротекст: образ, символ, ритуал”, 2018), milles on kokkuvõte tema uurimisprotsessist. Selles töös süstematiseeritakse udmurdi maailma kujutlusi, analüüsides erinevate žanride tekste ning sõeludes kalendri- ja sugulusrituaale. Selles peitub uurimistöö originaalsus. Ainult teadlane, kes on olnud udmurdi folklooriga väga pikka aega tuttav ja kellel on võime sünteesida oma tähelepanekuid, suudab kirjutada sellise raamatu. Nagu Vladõkina mainib, on tema allikad „erinevad keele, folkloori, usuliste kultuste ja rahvaliku tarbekunsti harude nähtused”.² Tema allikate korpus hõlmab laia kronoloogilist spektrit XIX sajandi algusest kuni XXI sajandi alguseni: avaldatud allikaid, arhiivimaterjale, suulist teavet kolleegidelt ja autori välitöödel kogutut. Selle uurimuse eesmärk on analüüsida udmurtide traditsioonilisi kujutlusi maailma struktuurist, ruumi ja aja mõistmisest kalendri- ja sugulusrütmides ning inimese kohta metafoorselt konstrueeritud looduse ja ühiskonna mudelites kõige selle põhjal, mida pakuvad muu hulgas leksikaalsed poeetilised metafoorid ja sümbolid, keelelised ja kultuurilised mustrid, diskursiivsed klišeed, terminoloogiline sõnavara, käitumuslikud stereotüübid.

Aastal 2023 ilmus kollektiivne monograafia „Meie ei räägi – hing räägib…” („Ми ум вераське – лул-сюлэм вера… Не мы говорим – душа говорит…”), mis on pühendatud Tatjana Vladõkina 70 aasta juubelile. Selles sisalduvad unikaalsed ekspeditsioonimaterjalid, mille oli kogunud Vladõkina ise ja tema juhendatavad 1979–2020 Udmurdi vabariigi, Baškortostani vabariigi, Tatarstani vabariigi ja Kirovi oblasti territooriumil ning mida säilitatakse Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituudis. Raamatus tutvustatakse ka Vladõkina, tema õpilaste ja kolleegide uurimistöö tulemusi udmurdi traditsioonilise kultuuri ja folkloori valdkonnas. See raamat ilmus uues sarjas „Udmurdi traditsiooniline kultuur. Esitaja – tekst – uurimus” („Удмуртская традиционная культура. Исполнитель – текст – исследование”), mille Vladõkina algatas peaaegu oma surma eel. Selle väljaandega jättis ta sümboolselt hüvasti udmurdi rahvaga, kellelt ta on aastaid ammutanud teaduslikku inspiratsiooni, ainet avastusteks ja ainulaadseid materjale. Sellega andis ta neile tagasi rahvuslikku tarkust ja aastasadade jooksul kogunenud teadmisi, mis on pandud rahvakultuuri ja folkloori igavesse vormi.

Tatjana Vladõkina juhendas 11 teadusdoktorit, luues koolkonna, mis on teinud tõsiseid edusamme Uurali-Volga piirkonna rahvaste traditsioonilise kultuuri uurimises. Lisaks on Tatjana Vladõkina Udmurdi vabariigi hümni udmurdikeelse teksti autor. Teadusringkondades peeti temast lugu ja ta oli aurotiteetne teadlane, juhendaja, korraldaja ning pedagoog. Viimastel aastatel töötas ta taas tihedalt koos kolleegidega Eesti Kirjandusmuuseumist, millest annavad tunnistust ühised väljaanded ja teadusüritused. Seda toetasid soojad mälestused Tartu ülikoolis õppimise aastatest ning sõprussuhted kolleegidega.

Toome välja mõne olulise eesti ja udmurdi kolleegide ühistöö saavutuse, milles on olnud määrav Tatjana Vladõkina panus. Aastal 2021 ilmus tema eestvõttel Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna ja Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituudi koostöös „Satori” sarja 22. väljaanne „Udmurt Mythology and Folklore”. Väljaanne, mille toimetajad olid Nikolai Anisimov, Eva Toulouze ja Mare Kõiva ning mille autorid olid udmurdi rahvakultuuri juhtivad uurijad (nende hulgas Tatjana Vladõkina), avardas teadmisi udmurdi folkloorist ja mütoloogiast, kaasates uusi ja huvitavaid uurimisteemasid. See raamat on pühendatud Tatjana Vladõkinale tänu tema paljude aastate uurimistöö tulemustele udmurdi folkloori vallas.

Tatjana Vladõkina osales aktiivselt tänapäeva udmurdi kultuuri uurimisel ja innustas seda, valmistades ette ja andes välja kaheköitelise Eestis ilmunud teose „Tänapäeva udmurdi kultuur” („Современная удмуртская культура”, 2020–2021). See artiklikogumik näitab, kuidas vaatamata globaliseerumisele ja osaliselt sellele toetudes on udmurdid säilitanud omaenda identiteedi ja edasi andnud tulevastele põlvkondadele rikka ja ainulaadse kultuuri.

Aastatel 2022 ja 2023 korraldati Tatjana Vladõkina ja Nikolai Anisimovi algatusel Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituudi koostöös Udmurdi riikliku ülikooli udmurdi filoloogia, fennougristika ja ajakirjanduse instituudi ning Eesti Kirjandusmuuseumiga rahvusvahelised veebiseminarid „Udmurdi traditsiooniline kultuur kaameraläätses” ja „Traditsiooniline kultuur kaameraläätses”, kus arutati traditsiooniliste tseremooniate videosalvestamist XXI sajandi alguses, mis hõlmab nii antropoloogilisi, folkloristlikke ja etnograafilisi jäädvustusi kui ka telesaateid, etnograafilisi jutustusi, sotsiaalmeedia videolõike ja muusikavideosid. Vaatamisel ja arutelul osalesid peale folkloristide, etnograafide ja antropoloogide ka praktikud (režissöörid, operaatorid, teleprogrammide juhid, kultuuriasutuste töötajad) ning teised rahva vaimse pärandi visuaalse dokumenteerimise huvilised, kellest paljudele oli traditsioonilise kultuuriga kohtumine uus kogemus. Vaatajad said osaleda arutelus tänu veebiseminaridele ja võimalusele avaldada oma arvamust pakutud vestlusrakenduses.

Vladõkina andis teadusliku toimetaja ning eesti ja udmurdi kolleegide ühendajana märkimisväärse panuse „Udmurdi folkloori” sarja kuuluva laulukogumiku „Kama-taguste udmurtide laulud” („Песни закамских удмуртов”) ettevalmistamisse, mille Eesti Kirjandusmuuseum kavandab tänavu välja anda. Plaanis oli veel mitmeid teadusprojekte, mis keskendusid rahvakultuuri traditsioonilistele ja tänapäevastele aspektidele ning otsisid ühist ja erilist soome-ugri rahvaste folklooris ja mütoloogias.

Tatjana Vladõkina maeti 7. mail oma koduküla Jakšuri kalmistule Deri rajoonis. Eesti folkloristide hea sõber jätkab müütiliste maailmade ja taevaste maastike uurimisega. Olgu see teekond rikas ja muretu.

 

Foto: Kris Moor / Looming

Sel aastal tähistas juubelit Elle-Mari Talivee – kriitik, Eesti Kirjanduse Teabekeskuse nõunik, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse ning Tallinna Ülikooli teadlane, kes on kirjanduslikus vaates uurinud linde, linna, naismaadeavastajaid, põlevkivi, Tuglast, ühistransporti ja veel väga paljusid muid asju. Sellest kõigest temaga vestlesimegi.

Sul on sünnipäev tegelikult 20. jaanuaril, aga sel ajal olid sa põgenenud Galápagose saartele ja sind ei saanud intervjueerida.¹ Kas see oli erialane reis, arvestades, et sa oled viimasel ajal tegelnud palju looduse ja keskkonnaga, täpsemalt keskkonna ja kultuuri suhetega?

Jah, ei saa öelda, et ma looduskirjandust uuriksin, aga mind huvitab, kuidas ilukirjanduses peegelduvad loodussuhted. Ja kas see muudab meie keskkonnakäitumist – aga ma ei oska seda kuidagi mõõta. Kuigi ma ei plaaninud minna Ecuadori, et seal kõike seda uurida, siis ikka kukub nii välja. Esiteks jäävad näppu kohalikud raamatud. Ja teistpidi hakkad mingeid asju nägema sellisest vaatepunktist, millest enne ei oska – seega reisimine on ikkagi tähtis. Ma lugesin seal Margret Wittmeri omaeluloolist raamatut ühest Galápagose saarest, Floreanast, millele ta on hiljem kirjutanud peatüki juurde, siis kui looduskaitset seal väärtustama hakati. Raamat koosneb niisiis kahest poolest, asuniku ja alles seejärel kohaliku looduse eripärade hindaja mälestustest. Pisike raamat, mis samas peegeldab mõtteviisi muutumist. Mõtlesin, et kui oleksin lugenud seda ilma sealkandis käimata, ei saaks ma paljust aru – umbes nii, nagu ecuadorlane „Tõde ja õigust” lugedes ei suudaks hästi ette kujutada, milline meie maa on. Kuigi lugemist see minu meelest ei sega, pigem jääb päriselt tajumata näiteks ökosüsteemide haprus.

Sa ütled, et päris looduskirjandust sa ei uuri, samas mur(d)epunktide artiklis² tegeled sa ankeedivastustega, kus mainitakse igasuguseid looduskirjanduse teoseid.

Selgus, et need on inimestele tähtsad, ja kui küsida, mis loodusest kirjutatust on silma jäänud, siis need tulevad vastustest välja. Ilukirjandusteosed pigem eksivad sinna hulka. Minul on vastupidi: mina loeksin enne üles Tammsaare „Meie rebase” ja siis läheks sealt Fred Jüssi „Rebase­tunni” juurde.

Provokatiivselt võiks öelda, et keskkond on praegu moeteema – mis tunne on, kui satud seilama teaduse kõrgmoe laineharjal?

Häiriv! Tahaks öelda, et mina tegin seda juba enne. Aga praegu on inimestel keeruline, keskkonnamuret on palju. Olen ornitoloogiaühingu liige ja imetlusega olen vaadanud, kui hästi mõned ornitoloogid oskavad inimestele läheneda. Võiks ju kohe peale sõita, et te tapate kõik linnud ära. Aga nad oskavad seda lahendada mõistlikult, pisitasa. Keskkonna­muret või -ängi ei tohiks kuhjata, ma ei usu, et see paneb inimesi midagi tegema. Pigem võiks muutus tulla inimese seest. Mina vahel vihastan. Olen viimasel ajal palju lindudest rääkinud ja üpris sageli keegi küsib: mis ma selle teadmisega peale hakkan, et mingid liigid on välja surnud? Mind see kuidagi ei mõjuta, minu aias on linde ikka palju. Jõuetu tunne tekib, tahaks osata sellele sõbralikult vastata. Aga mure on ikkagi vajalik.

Kas kirjandusteadus on sinu jaoks siis selgelt poliitiline tegevus?

Mõnikord on ikka, jaa, muidugi. Ma loodan, et kogu aeg ei ole. Oleks halb, kui oleks kogu aeg. Siis kaoks kogu see lust ära, mille kirjandusest saab. Minu jaoks on kirjandus endiselt hea meelelahutus, või isegi rohkem – selline võluv maailm, kuhu saab siit ära minna.

Kas sa tunned ka muret, et järgmiste põlvkondade jaoks ei pruugi kirjandus enam olla üks võimalik võlumaailm, või ei ole sellega nii hullusti?

Ma olen kahevahel. Kui kaua eestlane on raamatuid lugenud – sada viiskümmend aastat? Tuglasest eelmine põlvkond võib-olla hakkas lapsena lugema, niimoodi pööraselt, ajalehtede lisasid, Meelejahutajaid ja nii edasi. Tuglase sünniaasta on 1886. Nii et sada viiskümmend aastat oleme lugenud – jah, see on olnud selline kaar, ja praegu see langeb, sest nii palju on teisi vahendeid. See on paratamatu. Endal mul on samamoodi, pead ju kõiki neid muid asju ka lappama. Aga teistpidi, kui ma mõtlen näiteks oma klassikaaslastele, me ka liialdame sellega, et „kõik vanasti lugesid”. Ma arvan, et praegu on tegelikult palju neid, kes lugemise üles leiavad, kuigi neid võib olla protsentuaalselt vähem.

Selline tunne mul on küll, et inimeste ettekujutusvõime muutub teistsuguseks, kui kõik on väga visuaalne. Aga see ei tähenda, et need ei oleks jutustatud lood. Enne seda sada viitekümmend aastat olid muinasjutud ja videvikujutud. Jutustamisoskus on erinevates kanalites kogu aeg olemas, sellest ei saa kunagi lahti. See on inimese põhiolemus, endale pead ka ennast jutustama.

Sa oled narratiiviusku?

Ma olen narratiiviusku ja mind ajavad segadusse mittenarratiivsed raamatud – või lihtsalt sellised, et ei oskaks neid ümber jutustada. Tavaliselt oskad öelda, kuidas raamat jõuab punktist A punkti B. Tekstid, mis ei jõua kuskile, need mulle väga ei meeldi.

Samas lugesin just Steven Vihalemma Õismäe-raamatut,³ see meeldib mulle, kuigi ma ei suuda jälgida erinevaid liine, mis seal sees on. Ma olen ise Õismäel kasvanud, aga suvine linnakogemus mul peaaegu puudub, sest kui kool kevadel lõppes, siis minu põlvkonna lapsed saadeti linnast ära. Sügisel sai tagasi tulla, 31. augustil, enne ei olnud sooja vett. Aga see raamat on düstoopia, seal on juba kliima muutunud, aaloed kasvavad.

Mulle on üldse jäänud mulje, et sa eelistad viimasel ajal nüüdiskirjandusest kurioosumeid, Valner Valmega tehtud proosaülevaates⁴ jõudsite te muidugi rääkida ka standardsetest etableerunud kirjanikest, aga avalöögiks oli Hannes Parmo „Beeta”, varem oled esile tõstnud Tõnis Tootseni „Ahvide pasteeti”.

„Ahvide pasteeti” ma võib-olla lugesin natukene liiga ökovõtmes, leidsin sealt asju, mida seal ei ole – nii nagu olen vaielnud pikalt selle üle, kas Kivirähki „Lend kuule” on ökoromaan või mitte. Aga miks sa arvad, et „Beeta” on kurioosum? Lihtsalt kuna see ei ole kangelaslugu eestlasest? See on eriti debüüdi kohta hästi kirjutatud. Tuleb meelde, kuidas Ristikivi „Tuli ja raud” võitis 1938. aastal Looduse romaanivõistluse, käsikirju lugedes arvati, et tegemist on mõne kogenud autoriga, ja pärast Tammsaare pöördus tema kui oma mantlipärija poole. „Beeta” on selles mõttes hästi tänapäevane lugu, et nüüd kogu aeg ehitatakse patriotismi üles, aga ma arvan, et kui sõda puhkeks, siis tegelikult tuleks hirmsa hoobina välja, et naabrimees tahab mind röövida või mingi osa inimestest hakkab sõjaga hoopis raha teenima või läheb vastase poole üle. See raamat on hoiatus, mis juhtub, kui päriselt sõda lahti läheb – milleks me peame ka valmis olema. Et see on pandud 1941. aastasse, see on lihtsalt hästi sobinud.

Muidugi töötan ka Eesti Kirjanduse Teabekeskuses ja peangi lugema ilmuvaid raamatuid. Seetõttu olen nendega päris hästi kursis. Ma ei oska arvu öelda, aga püüan lugeda läbi kõik, mis kuidagigi tähelepanu saab. Loen seetõttu ka raamatuid, mida tavalugejana ei loeks. Uurijana mind tegelikult huvitab vanem aeg, sageli kirjutan Tuglasest või kellestki tema kaasaegsest.

Sul tundubki olevat kohutavalt hea kirjanduslooline üldpädevus. Oled kirjutanud XIX sajandist, XX sajandi algusest, nõukogude kirjandusest, nüüdiskirjan­dusest. Tavaliselt omandab inimene kõik need teadmised siis, kui ta on sunnitud lugema kursust „Eesti kirjanduse ajalugu”, aga sina ei ole ju olnud õppejõud?

Ma natuke õpetan küll eesti kirjandust Tallinna Ülikoolis. Aga ülevaatekursusi ma tõesti pole teinud ja võin ausalt öelda, et mul on teadmistes kohutavad augud. Näiteks Enn Vetemaa – olen ainult „Näkiliste välimäärajaga” väga hästi kursis. See oli mu isa laua peal, isa oli muusik, aga väga suure kirjandushuviga. Kui ta avastas, et mina ei pea üldse viisi, aga mind jälle kirjandus huvitab, siis ta soovitas mulle hästi vara igasugu raamatuid. See oli üks neist, teda lõbustas just nimelt määraja formaat. Aga mul on nagu kivi südamel, et ma ei ole näiteks „Monumenti” lugenud.

Pigem olen kunagi hea tudeng olnud. Kui ma Tartus õppisin, siis Ele Süvalep õpetas eesti kirjanduse ajalugu nii, et ta andis eksamil raamatutest lõigud ja pidi ära arvama, kes autor on. Kirjanduse nimekiri oli nii kaheksakümmend teost. Õudselt kardeti seda eksamit. Aga sa loed ennast sisse ja hakkad aimama, kelle stiil see on. Ega Süvalep muidugi ei valinud eksamile kurioosumeid, mul oli vist lõik Bernard Kangro raamatust.

Pärast Tartus õppimist läksid sa Tallinna Ülikooli. Kas siis oli veel nn EHI kõrgaeg? Kas humanitaarinstituudi pärand elab sinus?

Jah, kolisin Tallinna, kui mul sündis vanem laps, ülikool jäi pooleli. Kui väiksem laps oli kaheaastane, siis tundus, et äkki ikka oleks mingit kasu sellest, kui ma ülikooli ära lõpetaks. Ma ei saa vist nii öelda, et kannan EHI pärandit. Aga olen EHI lõppu näinud. Ei mäleta, kas lõpetasin bakalaureuse või magistri, tegin need järjest kolme aastaga, sellel aastal ka EHI nimi kadus. Osalt olid veel alles legendaarsed õppejõud, Rein Raud õpetas meid. Näiteks ilukirjanduse tõlkija eriala, mida ma ise kipun EHI-ga seostama, õppisin kõrvalainena.

Kas sul oli mälestusväärseid kursusekaaslasi?

Tartus olin sellel mälestusväärsel kursusel, kus olid Aare Pilv ja Kadri Tüür ja Lauri Sommer. Tallinnas oli samuti hästi toredaid kursusekaaslasi, kuigi mitte suuri kirjanduslikke nimesid, tolle aasta või poolteist suhtlesin nendega väga tihedalt.

Rääkisid oma isast ja tema kirjandushuvist. Mis see sinu päritolu lugu siis on – nagu selgus, oled sa Õismäelt?

Mu vanemad said kokku mägironijatena, nagu nõukogude ajal paljud. Mu ema on arst, alpinistide rühmas pidi arst olema ja seetõttu teda võeti igale poole kaasa. Eks ta ise oli ka sihuke paras matkaja ja ronija. Ja mu isa on Toomas Tummeleht, muusik, tšellist, nüüd ammu surnud. Grupis olid koos muusikud ja Tartust arst ja niimoodi nad said kokku.

Mul on kaks venda, me oleme kolme aasta sees sündinud. Meil oli Mustamäel ühisköögiga tuba ja kui kolmas laps sündis, saime Õismäele korteri, kohe järve äärde. Õismäe oli metsik, seda ehitati alles. Ja põhimõtteliselt ma olen seal kasvanud. Praegu ma ei ela enam seal, kolisin oma vanavanemate korterisse Lillekülas hipodroomi juures, eestiaegses majas. Aga mind siiani huvitab Õismäe. See, kuidas linnaosa läbib arenguetapid: alguses on tühermaa ja maaäär ja nii edasi. Õismäe vist jääbki lõpuni sihukeseks natuke metsikuks.

Otseselt kirjandusuurijaid sul peres või suguvõsas ei ole?

Ei ole. Küll on mu vanaema õppinud Põhjamaade ajalugu kolmekümnendatel Tartu Ülikoolis. Ja isal oli muusikahariduse all veel reaaltaust, ta õppis TPI-s laevainseneriks.

Niisiis sulle lihtsalt meeldis lugeda ja sellepärast hakkasid kirjandusteadlaseks?

Kui olin magistriõppes, siis Heli Mattisen andis meile muusika ja kirjanduse loenguid. Ja ta küsis ükskord: kelleks te saada tahate? Magistrantidelt ikka võiks aeg-ajalt küsida, eks. Kõik teised käisid juba tööl ja nii edasi, mina ütlesin natukene tobedalt, et kui saaks raamatuid lugeda ja äkki neist midagi kirjutada. Ta vaatas mulle hästi tõsiselt otsa ja ütles: selliseid inimesi on maailmas väga vähe, kes sellest ära elavad. Ma alati mõtlen, kuidas mul vedanud on: loengi raamatuid ja kirjutan neist. Olen tõesti jackpot’i saanud, tahaks Heli Mattisenile edasi öelda.

Ja maalt pärit sa ka ei ole, et oleks vao vahel loodusearmastus sisse kasvanud?

Ei, aga nagu ma ütlesin, toona ei olnud lapsed suvel linnas. Mul oli maavanaema ja vanematel oli lisaks maakoht, niisugune muusikute kommuun. Kommuunis olen ka kasvanud. Ja kaheksakümnendate lastel on hästi tugev looduskaitse taust, nii nagu Nõukogude Liidus käisid natuke põrandaaluselt käsikäes rahvuslus ja keskkonnakaitse. Mina olen täpselt see põlvkond, kes käis loodussõprade majas ja roheliste rattaretkedel. Mind huvitab ka praegu, kuidas saab lapsi kaasata sellistesse ettevõtmistesse.

Praegu vist on looduskaitse ja rahvuspatriotismi sidemed lõdvenenud, võib-olla isegi vastupidiseks pöördunud?

Ma olen Ulrike Plathi uurimisgrupis,⁵ kus oleme seda mitu aastat uurinud. Sügisel tuleb tõenäoliselt lõpukonverents. Eks me ise oleme ka väga vaielnud selle üle. See on ikkagi seesama mis „Beeta” romaanis: mingil tingimusel inimene sageli reedab oma ideaalid. Kapitalismi ja looduskaitset kõrvuti panna on väga keeruline.

Mida enam sa oled uurinud, seda rohkem julged millegi kohta öelda, et ma ei tea seda. See on isegi naljakas paradoks, lõpuks ütledki: saime teada, et me ei tea. Mul on see aega võtnud. Mõnikord ongi vastus, et seda peab uurima. Ei hakka keerutama. Nagu arheoloogilistel kaevamistel: me ei tee seda praegu lahti, sest võib-olla viiekümne aasta pärast on parem tehnika. Inimesel on õudselt raske nii mõelda. Mind ei ole ju viiekümne aasta pärast. Puule või Galápagose kilpkonnale või kes veel hästi pikalt elavad, need Grööni haid, neile tundub inimene episoodiline.

Kas sul on teadlasena mõni meetod või teooria, mille järgi sa ennast identifitseerid?

Selles ma olen kõige nõrgem. Mul on mõnikord kahtlus, kas ma ikka päris teadlane olen. Mulle meeldib jah uurida, aga kas ma olen selles süstemaatiline? Rohkem olen lugenud selliseid teoreetilisi tekste, mille kohta eesti keeles öeldakse „kirjanduslikud linnauuringud”. Kuulun ühte ülemaailmsesse linnauuringute rühmitusse, mis baseerub Soomes, ja just vaatasin, et kõigi järgmise aasta konverentside pealkirjast käib läbi mingi niisugune teema nagu „ökoloogiline linn” või „surnud linn”, mis ongi surnud seepärast, et ta ei olnud ökoloogiline ja jätkusuutlik. Keskkonnateemad on nüüd linnauuringutes ka jõuliselt sees.

Oma ühistranspordiartiklis⁶ toetun toredale Kenti ülikooli teoreetikule Bart Keunenile, kes tõlgendab linna kasvuprotsesse füüsika ja füüsikaterminite kaudu. On huvitav, kui hästi see tal tekstidega klapib. Sellised teooriad on alati võluvad.

Oma doktoritöös⁷ vaatled perioodi, kus linn on kirjutavale inimesele veel võõras, ta vaatab eemalt, astub linna väravale, võib-olla alles lõpuks julgeb sisse astuda. Kas nüüd on vastupidi: kas praeguses kirjanduses on linn vaikekeskkond, kust tahetakse ära minna?

Vaikekeskkond kindlasti. Kas ära tahetakse minna, see on lahtine. Näiteks linnast ära kolimine, nii et tehakse endiselt linnatööd – kas see pole lihtsalt linna kolimine maale? Kui palju ümbritsevaga suhestutakse? Linnuvaatluse tõttu käin päris palju metsas ja puutun aeg-ajalt kokku inimestega, kes ei taha autost välja minna, sest äkki puuk ründab ja nii edasi. Kontrastid on meeletu suureks kasvanud. Kui inimene kolib linnast ära ja asub elama sellesse, ma ei tea, kas saab „talu” öelda, kuidas ta siis need kontrastid äkki ületab? Samas on linnades tekkinud permakultuuriga tegutsejad, kes kindlasti väga hästi oskavad ümbritsevat lugeda.

Aga kirjandus on küll linna kolinud, ma arvan. Oskaksid sa nimetada mõnda rustikaalset raamatut?

Mulle tundub, et luuletaja Berit Petolai elab maaelu. Aga isegi tema vist viib last autoga lasteaeda.

Erandeid on kindlasti.

Kas valitseb siis tugev loodushirm? Sa mainisid puukide kartmist, aga mingi nurga alt tundub ju hoopis niipidi, et loodus üha kuivab kokku, asualad kaovad, tulevad lauspõllud ja lageraie.

Kas sa mõtled päriselt või kirjanduses? Loodushirm on olemas küll, see on päris suur. Aga minul on niisugune tunne, et loodus on nii võõraks jäänud, et hirmu ei osata isegi sõnastada. See tuleb välja kogemata, tegevuse käigus, kui päriselt metsa minnakse. Või kas minnakse üldse? Hakkad metsa minema, aga jääd poole sammu pealt seisma, kui ei ole terviserada. Mikita ei ole ju väga realistlik kirjanik selle jutuga, kuidas me kõik seenemetsas käime.

Kardetakse seda, mis tegelikult ei ole ohtlik. Kui loed artikleid, kuidas karu ja hunt ja kes kõik meid ohustavad, siis tekib tunne, et elame mingis džunglis. Aga kui sa päriselt välja lähed … Ma tahaks väga näha karu, ma ei ole kunagi näinud! Mu ema elab Neeruti maastikukaitsealal Lääne-Virumaal ja seal on palju karusid, meil on viiesaja meetri kaugusel rajakaamera – mind sellised tehnilised vidinad ka õudselt huvitavad –, ikka ja jälle tuleb sinna mingi suur loom sisse, ka karu. Aga ma päriselt ei näe neid. Nemad näevad mind küll, nad lähevad lihtsalt eest ära.

Mida oleks Eesti looduses tegelikult karta?

Ära võib küllap eksida. No ja kui tekib arvamus, et sa võid neid loomi kõiki silitama minna, siis see on kindlasti ohtlik – põtra silitama minna, see lõpeb väga halvasti. Marutaudi enam ei ole, aga kärntõve vast võid saada, kui rebast silitad. Linnugrippi ka praegu ei ole vist.

Meie aja oht on ikkagi haigused, epideemiad?

Ma arvan küll.

Sa mainisid, et sind huvitavad tehnilised vidinad.

See on jälle küsimus inimese ja looduse suhtest. Ise alati mõtlen sellele, kas me tänapäeval lihtsalt vaatame lindu või me tahame seda äppi kirja panna või temast pilti teha. Aga jah, rajakaameraid mulle meeldib proovida. Alati imetlen ka linnu­meeste ja linnunaiste oskusi andmete kogumisel. Olen sel aastal aasta linnu, käo meeskonnas, ja käisime proovimas, kas saame käo kätte, et panna talle saatja selga. Kägu meelitatakse häälega, pärimuses on seda palju: lähed metsa, hakkad kukkuma, ja siis tuleb näiteks viis kägu. Tuleb küll, nägin seda nüüd oma silmaga. Häälega meelitamise koha peale pannakse spetsiaalne võrk, mis ei tee lindudele viga. Ja nad tulevad, istuvad okstele ja vaatavad. See on päris muinasjutuline kogemus. Tavaliselt ei tohi linde meelitada, aga ma arvan, et kui õpid käo kukkumist järele tegema, võid küll proovida. Mall Hiiemäe räägib alati, kuidas ta noore metsavahina Ida-Virumaal käis raiealasid ja metsa üle vaatamas ja kui kevadel kukkus, siis käod tulid vaatama. Mina ei oska seda teha – aga nüüd ma usun teda. Enne tundus, et paljugi mis, inimesed ikka räägivad.

Drooni lennutamine, rajakaamerad – see on hästi võluv. Me teame loodusest rohkem kui kunagi varem ja seetõttu võib-olla tundub, et loodust on kohutavalt palju. Aga ei tahaks mõelda, et need on meil nüüd viimased võimalused loodust näha.

Tehnoloogia on sulle esmajoones just looduse tundmaõppimise vahend?

Jah, ei saa öelda, et ma kirjandusteadlasena igapäevatöös seda väga kasutaksin. Tegelikult mind õudselt huvitavad võimalused kirjandust kuidagi mingite programmide abil uurida, aga ma ei ole seda kuigi palju teinud. See on meie uurimisala nõrkus, et me teeme kõik lõpuks põlve otsas valmis, sa ka kindlasti teed. Aga kui me suudaksime teha koostööd mõne huvitatud osapoolega …

Sa näed suurt kasutamata digihumanitaarset potentsiaali?

Näen. Ma olen näiteks geograafidega koos töötanud, saanud kasutada kaardirakendusi, millest meie ainult und näeme. Aga ma olen lihtsalt neid laenanud. Kui õnnestuks midagi koos teha … Kas sa oled näinud tõlkimise galaktikat, seda visualiseeritud kera, mida sotsiaalmeedias jagati?⁸ See ei ole võib-olla mingi imeasi, aga visualiseerimine annab tohutu palju vaatepunkte juurde. Pärast sa võid otsustada, et need pole olulised, aga sa pead seda korra nägema.

Mul on sihuke unistus, et ükskord oleks olemas eesti luule korpus. Ei tea, kas ma tahaks, et korpuses oleks kogu eesti kirjandus, võib-olla see läheks juba liiga segaseks. Võiks olla ikkagi piiritletud korpused, nagu Shakespeare’i korpus Inglismaal. Aga kujuta ette, kui oleks eesti luule korpus – ma tahaks seal igasugu otsinguid teha. Ju see on naljakas unistus.

Tavaliselt tekivad mingid tüüpilised probleemid: kuidas ikkagi küsimus formuleerida, et vastus oleks huvitav. Ja kui midagi leiadki, siis sel on lõpuks hästi labane seletus, näiteks kallutab keskmist sõnakasutust üheainsa luuletaja parasiitsõna.

Seal on kindlasti tohutult probleeme. Aga me tegime Marin Jänesega eelmine aasta kaardi sellest, kus Tuglas on paguluse ajal midagi kirjutanud.⁹ See on poolik, me tegime ka seda näpu vahel, see on pilt, mitte andmebaasist imetud, vaid käsitsi tehtud. Ja see tekitas nii palju küsimusi juurde – isegi mitte teadmist, vaid küsimusi, et kuidas kirjandus siis sünnib. Pärast ei ole võib-olla nende andmetega midagi teha, aga sa korraks mõtled kirjanduslikust loomingust teistmoodi, ruumiliselt. Mängid korraks asjad teistpidi läbi. Nii on minu meelest tõesti köitev kirjandust uurida.

Sind huvitab ka nii-öelda naiskirjanduse küsimus. Dekadentsikonverentsil rääkisid sa näiteks Minni Kurs-Oleskist ja tema suhetest kuulsate Londoni sufražettidega.

Täna ongi suurpäev: ilmus Tuna, kus on selle ettekande põhjal kirjutatud artikkel.¹⁰

See on samuti sügavalt poliitiline teema. Kas seis on nii halb, et on veel palju vaja ära teha?

Et kas reaalselt on klaaslagi Eestis? Muidugi on. Aga olukord vaikselt paraneb, seda on tunda.

Mind huvitab see aspekt, et alati on naisi, kes on murdnud välja avalikku sfääri. Mitte nii väga naine ise, vaid põhjused, kuidas ta on saanud kirjanikuks, mis on tema ümber olnud, et ta on seda teinud. On nii võluv, kuidas sellesama Minni Kursi abikaasa või vabaabielukaasa Lui Olesk on toetanud iga tema sammu. Me kipume vaatama, et punase lipuga naine läheb mööda teed – aga ta ei ole seal üksi. See on jube põnev. Eelmine aasta kirjutasin Vikerkaarde naismaadeuurijatest,¹¹ neil on ka enamasti isa või keegi, kes on öelnud, et sina võid ka õppida, mitte ainult su vend. Ja vastupidi, alati on olnud ka see teine pool, kes ütleb, et jäägu ainult köök ja kirik.

Sul on ka Läti-huvi, meil toimetuses näiteks räägitakse, et sa oskavat liivi keelt.

Olen seda õppinud. Kui ma olin Tartus üliõpilane, siis üks vaal oli fennougristika, Valts Ernštreits õpetas, käisime temaga Kuramaal, see oli hästi tore. Enne teda Eduard Vääri õpetas ka ühe aasta, ja ühe aasta Valts. See on liiga lühike aeg, et keel külge jääks, aga hakkad aru saama, millest see on mõjutatud ja nii edasi. Kuramaale olen ikka aeg-ajalt tagasi läinud. Seal on ju ka need mereääred, selle merekultuuri jäljed, mis nõukogude korra ajal igal pool purustati. See vist hakkab jälle mingitel tingimustel tõusma.

Aga Läti keele- ja kultuuriruum? Aeg-ajalt korraldad sa Läti kirjandusteadlastega koos konverentse.

Maima Grīnberga ükskord ütles, et kõik eestlased mõtlevad, et lätlastel on kuus varvast, ja siis ütlesin talle, et mina ei mõtle. Teised lätlased on ka öelnud, et eestlased vaatavad lätlastele ülevalt alla, see on minu jaoks võõras arusaam. Head kaasaegset kirjandust tõlgitakse kõvasti rohkem eesti keelest läti keelde kui vastupidi. Kogu aeg tunnen sellest puudust. Mul on veres salajane rännulust, kui saab, siis ma kohe kuskile lähen. Aga viimasel ajal püüan mõelda ökoloogiliselt: pikki reise võib teha ainult väga hea põhjendusega. Lähedased Läti ja Leedu on samuti avastamist väärt. Eks ikka puutud kultuuriga ka kokku.

Mida peaks eestlane Läti kultuurist teadma?

Kas sa tead, et nad kasvatavad seal metsikuid hobuseid, konikuid, selleks et ohjata jõeluhtasid? See on pisike metsik hobune, tal on must õmblus selja peal nagu mänguhobusel. Eestis on rannaniitudel enamasti kariloomad, aga Lätis nad on metsikud. Neid on tore vaatamas käia. Miitavis, Jelgavas Lielupe jõesaarel, kus hooldatakse saart konikute abil, on hästi toredad infotahvlid selle kohta, kuidas sealsetel aladel tekitasid ürgheinamaid suured rohusööjad: ürghobused, tarvad. Nii et kas või loodusreisi võib Lätti ette võtta.

Linnauurijana võib ju öelda, et Eesti linnad olid provintslikud. Riia on suurlinn, Peterburi ka. Kirjandusest tulebki välja, et oldi nende mõjusfääris. Helsingi sai hiljem suureks linnaks, Eesti on olnud just Riia–Peterburi teljel. Kahju, et Peterburi võib nüüd maha tõmmata. Aga mulle meeldib Riia, ta on Tallinnaga võrreldes natukene, kuidas öelda, logu – need ülejõe korterid. Vaat Roosikrantsi tänavast oleks võinud enne renoveerimist saada pisikese Riia, väga väikese vaese mehe Riia. Aga pärast asfalteerimist pole enam midagi teha.

Sa oled ka kirjanduskriitik. Ants Orase auhinna saamise puhul peetud kõnes sa korraks puudutasid seda igituttavat küsimust, mis vahe on kriitikal ja kirjandusteadusel. Ütlesid, et kriitika jätab teosele mingi salapära alles, teadus mitte.¹² Tuleb sul ette ka aia peal kõõlumist – et kumb ma nüüd olen?

Ikka. Ma olen halb kriitik selles mõttes, et ma ei taha väga arvustada raamatuid, mille kohta ma peaksin halvasti ütlema. Olen natuke nagu libakriitik, oled sa tähele pannud? Viimases arvustuses mul nüüd lõpuks on üks nõrk seisukohavõtt.¹³ Minu kursusel Tartus oli ju pea kogu Erakkond, siis ma ei kirjutanud midagi. Huvitav on vaadata, kuidas tekib see tunne, et võid kirjutada, julged kirjutada midagi. Praeguseni on mõnikord nii raske, et just nagu sõnahaaval kirjutad. Mõni tekst kirjutab ennast ise, aga mõnda peab nagu tangidega tirima.

Üks mu absoluutseid lemmikarvustusi üle aegade on Berk Vaheri arvustus Aarne Rubeni raamatule kindakirjadest.¹⁴ Ma olen seda aeg-ajalt ikka uuesti lugenud, see on meeleheitel, kuri arvustus: et mis kuradi jama see on. Vahel peaks selliseid asju kirjutama. Mitte kogu aeg, ja ei peaks norima selle kallal, mis teose terviku osas ei ole oluline. Aga mina mõnikord nihverdan kõrvale. Esiteks ma ei oska ise raamatut kirjutada, kuidas ma siis hakkan ette lugema, mis kõik halvasti on. Ja teiseks on alati kahju inimestest. Ehkki tegelikult peaks sellest ju kasu olema … No kas on? Kas inimene hakkab selle pärast uut raamatut kirjutama? Võib-olla ei kirjuta enam kunagi. Naiskirjanik Elisabeth Aspe teosed taasavaldati XX sajandi alguses, need said kriitika osaliseks, ja ta ei tahtnud enam kirjutada – enda arvates uue põlvkonna jaoks ei osanud.

Toonane kriitika oligi sageli palju karmim. Mul on seisukoht, et enamasti pole vaja mutta trampida, vaid parem on anda kontekst, kus inimestel tekib huvi raamatut lugeda. Eriti tänapäeval, kui raamatuturg on nii suur, et seal on raske orienteeruda. Mõnikord küll mingi raamat kiidetakse õudselt üles ja tekib isegi kuri kahtlus, kas kiitjad on seda lugenud. Siis on tunne, et nüüd peaks midagi tegema.

Kas sul on peale Bergi veel lemmikkriitikuid, ükskõik mis ajast?

Mulle meeldib lugeda sõjaeelseid Loominguid. Isegi kui ma ei ole arvustatavaid raamatuid lugenud, tekivad mingid muljed. Lemmikkriitik on mul Lauri Laanisto, aga mitte tingimata see, mis ta lehes kirjutab – tal on blogi¹⁵ ka –, ja mitte tingimata terve tema kirjatükk, vaid mingi mõte sellest.

Kas tahaksid Keele ja Kirjanduse lugejale veel midagi südamele panna?

Kirjandusajakirjad on väga olulised! Need on aste edasi laste- ja noortekirjandusest päris kirjanduseni. Nii ilukirjandus kui ka selle analüüs. Just lugesin Keelest ja Kirjandusest põhjalikku artiklit selle kohta, mida Minni Kurs tõlkis, kui ta Inglismaalt tuli.¹⁶ Võib-olla isegi sel hetkel, kui artikkel avaldatakse, ei ole see tähtis, aga kõik need teadmised, mis sinna kokku kogutakse … Kirjandusteadus peaks katsuma panustada ka sellesse, et inimesed loeksid raamatuid. Ma arvan, et teadlase jaoks on hästi oluline populariseerida seda, mida ta teeb. Ei saa sulguda elevandiluust torni. Ei ole õigustust mind üleval pidada, kui ma ei anna midagi tagasi.

Seda võib teha ka harrastus- või kodanikuteaduse kujul. Mina tegelen sellega aktiivselt ornitoloogias, aga humanitaarias on sellised projektid näiteks fotopärandi kaardistamine või ilukirjanduslikud linnakaardid. See annab samuti tunde, et saad midagi millegi heaks ära teha, kas või grammikese.

21. veebruaril kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Elīna Bone doktoritöö „Estonian-Latvian Code-copying: Comparison of Adoption and Imposition” („Eesti-läti koodikopeerimine: adoptsiooni ja im­positsiooni võrdlus“). Doktoritöö juhendaja oli professor Anna Verschik (TLÜ), oponendid dotsent Maria Frick (Oulu ülikool) ja professor Andra Kalnača (Läti Ülikool).

Kogukonna mõttes on eestlased Lätis ja lätlased Eestis vähemusrahvus, kes on teiste keelte kõnelejate seas hajutatud. Seni on sotsiolingvistikas ja kontaktlingvistikas pööratud pigem tähelepanu just mitmekeelsete kogukondade keelekasutusele.

Elīna Bone doktoritöö põhineb kolme eesti-läti kakskeelse isiku keelekasutuse uuringul, mille raames viis ta läbi vabas vormis intervjuud 20 tunni ulatuses. Intervjueeritavate seas oli nii eesti kui ka läti keele emakeelena kõnelejaid, kes kõik omandasid teise keele täiskasvanueas naaber­riiki kolides. 

Tööst selgus, et eesti-läti kõnes esineb kahes keeles nii sõnu kui ka pikemaid lauseid. Bone eristas kolme tüüpi laene. Kõige levinumad olid laen­sõnad, mille puhul eesti- või lätikeelne sõna võetakse üle samas tähenduses ja vormis, nagu see on algkeeles. Laenatakse peamiselt sõnu, mis on seotud mingi kindla valdkonna või vastava kultuuri­ruumiga ning millele on omakeelset vastet raske leida. Samuti võib laenamist soodustada sõnade sarnasus, nt läti knapi ja eesti napilt. Teisena esineb enim tõlkelaene: teisest keelest sõna-sõnalt tõlgitud sõnu ja väljendeid. Kolmas tüüp on sõnad, mis koosnevad nii eesti- kui ka lätikeelsest osast, nt üksvienā ’ükskõik’, kus üks tuleb eesti keelest ja vienā läti keelest. Grammatika laenamist esines vähe.

Doktoritöö põhjal võib öelda, et kakskeelne kõneleja valib endale sobiva väljendusviisi, mille puhul saab jälgida erinevaid käitumismalle: kõik keeled, mida kõneleja oskab, loovad ühiselt suure keele­repertuaari, mida vastavalt vajadusele ja kontekstile kasutada saab. (https://www.etera.ee/zoom/200823/view?page=1&p=separate&tool=info)

10. mail kaitses Lydia Risberg Tartu Ülikoolis doktoritöö „Sõnatähendused ja sõnaraamat. Kasutuspõhine sisend eesti keelekorraldusele”. Juhendajad olid TÜ kaasprofessor Külli Habicht ja Margit Langemets (Eesti Keele Instituut), oponent professor Pirkko Nuolijärvi (Kodumaa Keelte Keskus, Soome).

Doktoritöö käsitleb sõnatähenduste normimise problemaatikat eesti keele­korralduses. Teoreetiline raamistik on kasutuspõhine lingvistika ja meetod korpus­analüüs. Uurimus keskendub üldkeelele ja selle praktiline eesmärk on pakkuda tuge EKI ühendsõnastiku ja 2025. aastal ilmuva ÕS-i koostamiseks.

Sõnatähenduste normimise traditsiooni alguseks saab pidada 1925. aastal ilmunud „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamatu” I köidet. Empiiriliste keele­andmete, keelekorralduslike suunamiste põhjuste ning nende tulemuslikkuse analüüs kasutus­põhise lingvistika teoreetilises raamistikus näitas, et kui sajand tagasi oli ühiskeele loomise ja eestikeelse terminoloogia arendamise eesmärgil sõna­tähenduste kindlam piiritlemine põhjendatud, siis täna­päeval ei anna senised põhjused enam alust üldkeele sõnade tähendusi suunata.

Keelekorralduse seisukohad tuginesid XX sajandil autoriteetide sõnastatud ideaalidele, nagu (range) süsteemitaotlus ja otstarbekohasus, ning otsuseid mõjutasid standardkeele ideoloogia ja purism. 1980. aastal võttis vabariiklik õigekeelsus­komisjon seisukoha, et sõnatähendusi ei ole vaja ega võimalik normida. Samas ühiskonda sellest ei teavitatud. Täna­päevase teaduspõhise keelekorralduse üks peamisi eesmärke on, et normingud vastaksid keelekasutuse sisemisele normile ning et soovitused oleksid aja­kohased ega oleks praeguse keele­kasutusega vastuolus. Doktoritöö põhiline tulemus on teoreetiliste käsitluste toel põhimõtte kinnistamine eesti keele­korralduse jaoks: üldkeele sõnade tähendusi ei normita ega suunata soovituste teel. (https://dspace.ut.ee/items/139156fa-e985-4a8f-b0fa-93633ce34fc2)

3. mail peeti Väike-Maarjas F. J. Wiede­manni keelepäev. Väike-Maarja Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetajad kõnelesid luule õpetamisest koolis ning selle võludest ja valudest. Gümnaasiumi õpilased esitasid luulepõimiku. Esinesid Tiit Hennoste („Luuletaja keelekodu”) ja Rein Veidemann („Luuletus kui koputi. Hando Runneli „Kehv kõhn poiss””). Vestlus­ringi kirjanduse rollist keele rikkuse hoidmisel juhtis Raul Rebane.

3. mail toimus Tallinna Ülikoolis keele­toimetajate liidu üldkoosolek. Sellele järgnes 23. toimetajaseminar, mis keskendus inglise keele mõjule eesti keeles. Ettekanne­tega esinesid Ilmar Anvelt („Inglise keele mõjust – ajaloost, grammatikast ja muust”), Karin Kastehein („Eepiline grillkana ja teisi seiku inglise ja eesti keele semantilise ruumi erinevustest”) ja Ülle Leis („Kama kellaviieteest ehk mõtisklusi eesti ja inglise keele suhtest”).

7.–11. maini peeti Tartu Ülikoolis Rahvusvahelise Ulmeuuringute Ühingu (Science Fiction Research Association) aastakonverentsi pealkirjaga „Üleminekud” („Transitions”). Käsitleti kõikvõimalikke siirdeid ja üleminekuid kui teadusulme keskseid temaatilisi, loolisi, vormilisi, ajaloolisi ja filosoofilisi ehituskive. Üks konverentsi peaesinejaid oli TÜ kaasprofessor ja kirjanik Meelis Friedenthal. Osalejaid oli 23 riigist, Eestit esindasid veel Alari Allik, Tiina-Erika Friedenthal ja Andrus Org.

13. mail korraldas Tartu Ülikooli maailmakirjanduse õppetool Tartus konverentsi „Harald Rajamets 100: luulemaailm ja maailmaluule”. Ettekannetega esinesid Märt Väljataga („Rajametsa looming ja legend”), Contra („Kas žest võib täita lause pause? Juhu(u!)mõtteid raamatust „Aeg astuda””), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman („Rajametsa riimikunst tõlke- ja omaluules”), Katiliina Gielen („Harald Rajametsa inglise luule tõlked”), Katja Novak („Ukraina Harald Rajametsa elus ja loomingus”), Mihhail Lotman („Rajametsa tõlked vene luulest”) ja Ülar Ploom („Keeruliselt lihtsamaks: Harald Rajametsa leksikaalsetest valikutest Ariosto „Raevunud Orlando” katkendite ja Dante „Jumaliku komöödia” tõlgetes”).

15. mai Hõimuklubi õhtul Tallinnas pidas Aado Lintrop ettekande „Meenutusi minu soome-ugri ajast”. Praegu, kui idapoolsete hõimurahvaste juurde ei pääse, tuleb töötada kirjanduse ning arhiivi­materjalidega, samuti kirjutada mälestusi varasematest reisidest. Lintrop ongi oma viimaste reiside muljed kogunud raamatusse „Soome-ugri reisid” (2022).

27. mail esines Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril Zhenyu Wang teise ette­kandega teemal „Mis on hiina keel ning kuidas geograafilised ja kultuurilised erinevused iseloomustavad keeli?”. Zhenyu Wang õpib TÜ-s eesti keele ja soome-ugri keelte magistriõppekaval ja ühtlasi teeb praktikat muuseumis. Esineja tutvustas, kuidas keelte erinevused peegeldavad kultuurilisi erinevusi.

30. mail toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi koosolek. Möödunud aasta Eesti folk­loristika aastapreemia laureaat Anastasiya Astapova pidas ettekande „Ida-Euroopa ja Põhjamaade vandenõuteooriad ning Eesti nende vahel”. Anti kätte 2024. aasta Eesti folkloristika aastapreemia, mille pälvis Taive Särg.

31. mail peeti Tartus Eesti Akadeemilise Usundiloo seltsi ettekandekoosolek vestlusringina. Atko Remmel pidas ettekande „Religioon ja rahvuslus: religioonid eesti rahvuslikus loos”, kus ta andis lühiülevaate erinevatest religioosse sfääriga seotud lugudest Eesti rahvusnarratiivis, keskendudes maausu mõjule eestlaste eneseteadvusele ja sellest lähtuvatele ühiskonnas toimuvatele protsessidele. Järgnes vestlusring Ain Riistani juhtimisel, kus osalesid Tõnno Jonuks, Alar Kilp, Helen Haas, Erki Lind ja Atko Remmel.

1. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril kõneles Natalia Ermakov teemal „Pühad allikad kui pidev side esivanematega ja/või „unustatud” kommetega”. Ersa allikad esindavad pidevat looduse kaudu suhtlemist esivanematega. Esitlus toetus ersa külades välitöödel kogutud materjalidele ja tähelepanekutele.

3. aprillil korraldas Eesti Ornitoloogiaühing koostöös UTKK ning ERA-ga Tartu loodusmajas aasta linnule käole pühendatud kirjandus- ja folklooriõhtu „Käol ei ole käppi”. Esinesid folklorist Mall Hiiemäe, luuletaja Veronika Kivisilla, kirjandusteadlane Elle-Mari Talivee ja ornitoloog Jaanus Elts.

4. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi pidulik kõnekoosolek „Tige diskursus ja nutikas narratiiv. Rahvajuttude sisulised ja žanrilised ulatuvused”. Sarja „Keelest meeleni” 13. üritus oli pühendatud EKM-i folkloristika osakonna vanemteaduri Mare Kalda 60. sünnipäevale. Esinesid Ülo Valk („Jutumaailma ja usundilise kogemuse suhetest eesti rahvajutus”), Jürgen Beyer („Koroonaviiruse SARS-CoV-2 väidetav Aafrika päritolu”), Kärri Toomeos-Orglaan („Käies Ahasveeruse jälgedes”) ja Johanna Ross („Naisfiloloogi kuvandist”).

5. aprillil Tartu Ülikoolis toimunud keeleteaduse doktorite konverentsil tutvustasid oma väitekirju viimase paari aasta jooksul kaitsnud doktorid. Esinesid Mari Aigro („Kohakäänded tegusõnade küljes: millal ja miks see juhtub?”), Triin Todesk („Kliitik džyk tegusõnade modifitseerijana komi keeles”), Tiina Paet („Võõrainese kinnistumine eesti keeles: keelekorralduslik ja ­leksikograafiline vaade”), Andra Kütt-­Leedis („5−8-aastaste eesti laste keeleline areng ja selle seos keelelise kasvukeskkonnaga”), Milda Kurpniece („Liivi jussiiv Kesk-Balti areaalis”) ja Andra Annuka-Loik („Naer ja naerev hääl eesti suulises suhtluses”).

8. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril kõneles Raivo Kalle teemal „Kihnu looduskultuur ja kohalik teadmine: eripärad ja rakendamine”. Kui turist läheb Kihnu, näeb ta muuseumi, tuletorni, kirikut, sadamat, rahvariietes naisi. Esineja näitas, mis peitub selle fassaadi taga, ja tutvustas selliseid aspekte, mis on olnud seni laiema publiku eest peidus.

10.−12. aprillini toimus Tallinna Ülikoolis esimene Eesti humanitaarteaduste aastakonverents „Tulevikuhumanitaaria: kuidas humanitaarteadused kujundavad ühiskonda pöördeliste muutuste ajastul”. Konverentsi peakorraldaja oli TLÜ humanitaarteaduste instituut, kaaskorraldajad TÜ humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Tallinna Tehnikaülikool, EKI, EKM, ERM ning UTKK. Kolmel päeval peeti kokku 231 ettekannet 33 paneelis, toimus viis ümarlauaarutelu. Plenaarettekannetega esinesid Tiit Hennoste (TÜ, „Kes tantsib ja kes lööb trummi? Eesti humanitaaria kolmes pöördes”), Liisi Keedus (TLÜ, „Kas ja kuidas on võimalik luua uut aega? Antro­potseen ja teised uued ajalisused mõtteloo vaatenurgast”) ja Tanel Tammet (TTÜ, „Tehisintellekt ja humanitaar­teadused”). Aastakonverentsi lõpetas paneel­arutelu, kus osalesid Krista Kodres (EKA), Raili Marling (TÜ), Marek Tamm (TLÜ), Jaan Undusk (UTKK), juhatas Joonas Hellerma.

12.−14. aprillil peeti TÜ Narva kolledžis XII Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekandeid kõlas neli: Hannele Valkeeniemi (Soome Instituut) tutvustas soomlaste osa Narva ajaloos, Enn Ernits rääkis Eesti-Ingeri kohanimedest, Piret Norvik vene laenudest Vaivara murrakus, Heinike Heinsoo võrdles Lönnroti, Wiede­manni ja vadja keele sõnaraamatut XXI sajandil ilmunud sõnaraamatutega. Margit Langemets kirjeldas koostatava ÕS 2025 mitmest rolli. Ettekannetega esinesid Artur Viks, Elvira Küün, Loviisa Mänd, Ekaterina Suntcova, Nikolay Rakin ja Madis Arukask. Piiblitõlke töötoas vaeti Luuka evangeeliumi funktsionaalse tõlke küsimusi. Helle Metslang esitles uut „Eesti grammatikat” ja Madis Arukask tutvustas ajakirja Studia Vernacula.

15. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines Indrek Ojam. Ettekanne „Vaino Vahingu isikuarhiiv ja Vahingu loomingu uurimise hetkeseis” sündis tema senise töö põhjal EKLA-s Vahingu isiku­arhiivi korrastamisel ja uurimisel.

16. aprillil Eesti Kirjanduse Seltsi korraldatud kirjanduslikul teisipäeval Tartus võeti vaatluse alla 2023. aasta eesti kirjanduselus. Esinesid Maria Esko (2023. aasta eesti proosa), Elisa-Johanna Liiv (algupärane luule), Anneli Saro (teatritekstide poeetika), Ave Taavet (kirjanduskriitika) ja Jaanika Palm (lastekirjandus).

18.−19. aprillil peeti Tallinnas 21. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keelte mitmekesisus ja keelte varieerumine”. Kutsutud esinejad olid Václav Cvrček (Praha Karli ülikool, „Enhancing national corpus infrastructure with multi­dimensional model of register variation”), Benjamin Lyngfelt (Göteborgi ülikool, „Constructions, constructiCons and constructicography”), Liina Lindström (TÜ, „Varieerumine keeles – kas märk muutumisest või hoopis püsimisest”) ja Ari Huhta (Jyväskylä ülikool, „Current trends in language assessment supporting learning and teaching: Combining the diagnostic and dynamic assessment frameworks”). Töö toimus kuues sektsioonis: korpuslingvistika, mitmekeelsus, kõne ja hääldus, leksikograafia ja leksikoloogia, keeleõpe ja keeleomandamine, konstruktikonid. Peale Eesti keeleteadlaste esinesid Rootsi, Soome, Ungari, Leedu, Horvaatia ja Saksamaa teadlased. Konverentsi korraldasid ERÜ ja EKI.

19. aprillil toimus Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu 115. ja Eesti Kultuuriloolise Arhiivi 95. sünni­päevale pühendatud ettekandepäev „Aegade aarded”. Ettekannetega esinesid Merike Kiipus („Arhiivraamatu­kogu kuldsed kuuekümnendad”), Kalju Tammaru („Keelatud raamatud ja raamatu­koguhoidja”), Kristi Metste („Aegade aarded kultuuriloolises arhiivis”) ja Tiiu Jaago („Arhiiv ja uurija”). Ulvar Käärt tutvustas ajakirja Horisont kultuuriloolise arhiivi erinumbrit.

19. aprillil korraldas Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsioon Tallinnas aastakoosoleku. Ilona Martson tegi ülevaate tõlkijate sektsiooni tegevusest. Paul-Eerik Rummo pidas ettekande „Ulyssese tõlge keelest keelde”.

22. aprillil peeti Tallinna Ülikoolis projekti „Eesti mitmekeelse keelekeskkonna andmestik” kokkuvõtteseminar. Esinesid Reili Argus, Andra Kütt-Leedis, Anna Verschik („Ukraina-eesti kakskeelsust MAIN-testi põhjal”), Olga Gerassimenko („Mitmekeelsete korpuste kogumine ja töötlemine”), Helin Kask („Mitme­keelsest keelekasutusest taskuhäälingutes”), Piret Baird („Koodivahetusest eesti-inglise varajases kakskeelsuses spontaanse kõne salvestuste põhjal”), Geidi Kilp („Mitme­keelsed Discordi vestlused ellujäämis­mängude taustal”) ning Kapitolina Fedorova ja Natalia Tšuikina („LinguaSnapp ja mitmekeelne Tallinn”).

23.−24. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumis noorte kultuuriuurijate konverents „Noorte hääled”. Plenaarettekande „Urban mythologies of Bhutan” pidas prof Shawn Rowland. Esimese päeva ingliskeelsed ettekanded toimusid kolmes sektsioonis: „Ruum, heli ja keskkond”, „Elav teadmine” ning „Esivanemad ja kokku­kuuluvus”. Teisel päeval peeti eestikeelsed ettekanded sektsioonides „Elulood kui allikad” (teemadest kajastati perevägivalda naiste elulugudes, Eesti naissportlaste enesemääratlust aastatel 1945−1960, Annelinnas sündinute lapsepõlvemälestusi), „Traditsioonilise kultuuri tõlgendused” (jahijuttude eripära, Vana-Võromaa tantsupärimus ERA-s, Sangaste regilaulud) ja „Tänapäeva kultuurilised hoiakud” (gümnasistide suhtumine humanitaariasse, rahvarõivaste kandmine, klatš noorte Eesti naiste elus).

24. aprillil peeti Tallinnas Fenno-Ugria hõimuklubi õhtu. Taisto Kalevi Raudalainen rääkis Eesti-Ingeri kujunemisest ja saatusest aastail 1919−1944.

25. aprillil Tallinnas toimunud Emakeele Seltsi kõnekoosolekul tutvustati uut „Eesti grammatikat”. Esinesid Jelena Kallas ja Liisi Piits („Grammatika uurimisest EKI-s: teooriast praktikani”) ning Helle Metslang ja Tiit Hennoste („Tuhat lehekülge eesti grammatikat”).

25. aprillil peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi üldkoosolek. Ettekandega esines Polina Holitsyna („Authenticity in subcultural studies: An example of metal-lore in extreme metal subcultures”).

25.−26. aprillil korraldati Tallinna Tehnikaülikoolis 36. foneetikasümpoosion „Foneetika päevad”. Osalejad olid Soomest ja Eestist (TTÜ, TÜ ja EKI teadlased). Eestlastest esinesid Pärtel Lippus, Eva Liina Asu, Maarja-Liisa Pilvik, Liina Lindström, Heete Sahkai, Katrin Leppik, Pire Teras, Tanel Alumäe, Liis Themas jt.

25.−26. aprillini toimus Riias Läti Ülikoolis Baltimaade digihumanitaaria foorum. Konverentsi märksõnadeks olid keele­tehnoloogia, e-õpe, keelekorpused, avaandmed, digikogud. Eestit esindasid EKM-i, TLÜ ja TTÜ teadlased, aruteludel osalesid Mari Sarv ja Kadri Vider.

26. aprillil valis Eesti Kirjanike Liidu üldkogu liidu uueks esimeheks Maarja Kangro. Koos volitustega osales üldkogul 242 kirjanike liidu liiget, Kangro sai 95 häält.

29. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminar oli hiina keelest ja kultuurist. TÜ eesti keele ja soome-ugri keelte magistrant Zhenyu Wang kõneles teemal „Mis on hiina keel ning kuidas geograafilised ja kultuurilised erinevused iseloomustavad keeli?”.

30. aprillil peeti Liivi muuseumis konverents „Juhan Liiv eesti kultuuri keskmes ja maailmakirjanduse lävel”. Luuletaja 160. sünniaastapäevale pühendatud konverentsil esinesid Jüri Talvet („Juhan Liivi luule tõlkimisest”), Rahel Ariel Kaur („Maailm on õrnalt koos”), Ene-Reet Soovik („Kodumaa loodus ja väljamaa võrdlus: Juhan Liivi luule ökokriitilisest vaatevinklist”), Mart Velsker („Juhan Liivi luule tumedus ja heledus”), Joonas Hellerma („Ja anna meile andeks meie varjud”), Liina Lukas („Juhan Liiv Goethe ja Heine mõjuväljas”) ja Tanar Kirs („Juhan Liivi luule vastus õhtumaa mõtlemise väljakutsele”).

Just meie maise elu poolel rajal
end äkki leidsin keset sünget metsa.
Dante Alighieri „Põrgu”

Foto: Elmar Köster, Rahvusarhiiv

Tohutu töövõimega andekal tõlkijal, luuletajal ja kriitikul Harald Rajametsal (13. V 1924 – 12. XI 2007) on mitu saavutust, mida võiks nimetada tema elutööks. Kahtlemata on üks neist „Jumaliku komöödia” eestindamine – ehkki ta ei jõudnud sellega päris lõpuni (tõlke lõpetasid Ülar Ploom ja Ilmar Vene), saame emakeeles seda maa­ilmakirjanduse pärli lugeda ennekõike tänu temale. Dante „Põrgu” avaread on ühed kuulsaimad ja küllap tsiteerituimad värsid lääne luulekultuuris. Ent eesti keeles on neisse ridadesse end sisse kirjutanud ka tõlkija ise, ja mitte ainult metafoorselt: tema nimi on seal kirjas täiesti sõnasõnaliselt, värsireas tähenduslikult laetud viimastes, riimsõna positsioonides.

Juba „Põrgu” alguses avaneb Harald Rajametsa kaks poolust. Üks neist on jäik ja standardiseeriv värsimeister, kes jälgib keelenorme ja vahendab eesti keelde keerulisi kinnisvorme. Rajamets ongi eelistanud ranges klassikalises vormis luuleteoste eestindamist, mis on laadilt lüürilised ja romantilised ning milles on kasutatud täpseid riime: „Olen kogenud, et mul on irdriimidega, ebapuhaste riimidega loo tõlkimisel suuremaid raskusi kui puhtariimilise loo tõlkimisel”.¹ Kuivõrd väikeses kultuuris ei ole võimalik igale põlvele maailmaluule klassikat uuesti tõlkida, pidas ta neid ajatuid teoseid vahendades silmas sedagi, et tõlked ajale vastu peaks. Selleks kasutas ta juba juurdunud sõnavara ning vältis „ajastu keeleponnistuste kajastusi” (vastandades enda Shakespeare’i tõlkeid Ants Orase omadele).²

Luulekeelele ja keelele üldse mõtles Rajamets palju ning avaldas 1962. aastal poeetilisele keelevabadusele pühendatud artikli, kus arutas üsna detailselt ja nüansi­rikkalt erinevate luulevabaduste üle: mis laadi väljajätud või lisasilbid, samuti derivatsioonid on luules omal kohal ja mis mõjuvad ebaloomulikult, milliseid „vigastatud” moodustisi tuleks vältida ning millega on lugeja juba harjunud.³ Ent keele­normide jälgimine ei tähenda Rajametsa jaoks sugugi lähtumist sõna­raamatutest. Vastupidi, ka keele­korraldajate tööl hoiab ta teravalt silma peal.⁴ Nagu on täheldanud Märt Väljataga, oli Harald Rajametsal nii-öelda absoluutne keelekõrv.⁵ 1990. aastatel hakkas ta avaldama kriitilisi keelekommentaare ja nii väljendama oma hea sõnaloome põhimõtteid, mida oli seni pigem praktikuna oma tõlgetes järginud. Et Rajamets näeb vastutustundlikul luule­tõlkijal olulist rolli nii maailmakultuuri tutvustajana kui ka eesti keele arendajana,⁶ on ta suurt tähelepanu pööranud keelele ja eriti tema jaoks luule tuumakaimale elemendile – riimile. Seejuures rakendab ta järjepidevalt oma 1962. aasta artiklis välja toodud ideid ja kasutab tõlgetes küllaltki konservatiivset riimi, mis pole üksnes täisriim, vaid sageli üsna kulunud riim. Tõlkeriimides jälgib ta foneetilist täis­riimilisust, samuti väldete kokkulangemist. Teatud vabadused on lubatud: näeme flektiivriimi, erineva rõhumustriga riimipartnereid, mõõdukal hulgal sõnajärje inversiooni (oru metsarikka),⁷ vähesel määral uudset sõnamoodustust (pisu) ning mõnikord haruldasemaidki sõnu (kihkama). Mitmeid võtteid väldib ta rangelt, seal­hulgas neologisme, võõrsõnu, ebatavalisemat sõnamoodustust ja murdekeelsust, kasutades ka liitriime üksnes erandjuhul. Selles mõttes on iseloomulik näiteks Raja­metsa versioon Aleksandr Puškini luuletusest „Ma armastasin teid…”:

Ma armastasin teid; see arm küll raske
on hinges kustuma mul nüüdki veel;
kuid ärge ennast häirida sest laske,
ei taha ma, et kurb teil oleks meel.

Teid armastasin tummalt, kiivas vaevas,
nii lootuseta, uje, õrn ja truu;
teid armastasin siiralt; annaks taevas,
et armastaks teid nõnda keegi muu.⁸

Rajametsa enda sõnul pole riim nii järeleandmatu sundija nagu meetrum, kuivõrd seda saab valida:⁹ kui tundub, et keelt peab mõne riimi toimima panemiseks liialt painutama, on parem välja nuputada mõni teine riim. Kuid selle valiku­võimaluse juurde kuulub ka vabadus riimid üldse ära jätta – parem ilma riimideta kui enda seatud kõrgeid nõudmisi rikkudes. Nii alustab ta küll 1958. aastal Dante „Jumaliku komöödia” tõlget algu­pärandile vastavalt täisriimilisena, ent 1980. aastate lõpus tööd jätkates loobub selles riimidest sootuks.

Rajametsa teine poolus viskab aga vimkasid. Tõlkes on need sageli nii peened, et võivad algul märkamata jääda. Näiteks Shakespeare’i XX sonetis on juttu lüürilise mina sõbrast, kes on nii kaunis, et oli tõenäoliselt algselt loodud naiseks, kuid siis lisati talle „üks asi” (originaalis one thing). Rajametsa tõlkes saab sellest vaimukalt „tillukene lisand”:¹⁰

Sind naiseks küllap esialgu loodi,
ent loodus, sinust võlutud, läks segi
ja minu kahjuks, muutes tegumoodi,
sind tillukese lisandiga tegi.¹¹

Kõige selgemini avaldub aga Raja­metsa huumorimeel tema omaluules. Tema meelis­vormiks saab siingi kindlate reeglitega stroof, ent erinevalt näiteks sonetist ja tertsiinist eesti keeles enne teda üsna vähe kasutust leidnud vorm – inglise päritolu limerik, mis on siinmail nii võõras, et on isegi Jaak Põldmäe põhjalikust üle­vaatest välja jäänud.¹² Rajamets põhjendabki oma limerikukirge ühest küljest sellega, et piinlik on minna Euroopasse, kui meil emakeeles selles vormis luuletusi napib. Aga mitte ainult: „Ja pealegi – olla limerikist on hää! Ei tarvitse teha sala­pärast nägu, et jumalik säde, inspiratsioon või mis, kasvatada lõvilakka ega röövli­habet või teab mida veel. Lihtsalt hood käivad peal.”¹³ Limeriku tunnuseks on kindla ridade arvu (viis), riimiskeemi (üks riim seob kaht esimest ja viimast värssi, teine meetriliselt eristuvat kolmandat ja neljandat) ja värsimõõdu kõrval ka laad: tegu on nalja- ja absurdiluuletusega, kus enamasti riimitakse pärisnime. Nii ühendab limerik ideaalselt Rajametsa kahte palet, väljendades ranges ja keerulises vormis kerget sisu. Just neis luuletustes lõbutseb Raja­mets sõnade ja nende tähendustega, luues uudissõnu, mille ta sageli paigutab nimelt riimipositsioonile. Kui tõlke­luules eelistab ta kulunud riime, siis oma­luules väldib ta neid täielikult ja lubab seal kõike seda, mida tema tõlkeluulest ei leia, seal­hulgas keelevahetust, haruldasi sõnu (lisades vajadusel joone alla sõnaseletusi), murde- ja kõnekeelsust, võõrsõnu ja nimesid, kõikvõimalikke lühendeid, lisasilpe, inversioone, poolitusi, liitriime ja ebatavalisi morfoloogilisi tuletisi. Vaadakem näiteks järgmist limerikku, milles leidub riimi­positsioonidel nii nimesid, uus­moodustisi kui ka keelevahetust:

Menuvaene poeet Juhan Juus
just ujudes Narva jõe suus
      aru sai: Püha peetrum!
      Mõte, riimid ja meetrum
on ju liiast! – Nüüd Juks on Who’s Who’s.¹⁴

Ehkki Rajametsa kui tõlkija maksiimi järgi on poeesia parim väljendusvahend loomulik ja õige keel ning see arusaam peaks viima luule puhastumiseni keelelistest veidrustest,¹⁵ ei järgi ta seda põhi­mõtet omaluules. Ajatus, mida ta oma luule­keeles tõlgete puhul taotleb, ei ole juhu- ja naljaluules enam tähtis: nende eesmärk on olla siin ja nüüd, nagu ta ka oma luulekogu avatsükli pealkirjastab.

Kuigi enamasti on Rajametsa limerikud muhedad, tuues esile keele võimalusi ja absurdseid momente, juhib ta neis tähele­panu ka rumalustele, seda nii ühiskonnas kui ka keelepoliitikas. Näiteks avaldas ta 2005. aastal reaktsioonina toonase haridus- ja teadusministri Mailis Repsi esinemisele Vene riigitelevisioonis, kus too oli kiitnud maride olukorda Venemaal, kaksiklimeriku „Ugri-mugri aps”.¹⁶ Mis aga teeb luuletuse tähele­panuväärseks, on peitriim (Linnar Priimäe terminoloogias)¹⁷ – luuletuses pole kordagi mainitud Repsi, ent riimiahelaks on Epps : teps : veps. Teisal on selles absurdi­luule žanris eriti sobiv tuua nähtavale jabur leid sõnaraamatust:

Kui kunagi satun Jerezi ja
sääl joon – no eks ikka hereesi – ja
      kui vein on mul keres,
      siis öelda veel heres
või heeres on hirmus hereesia.¹⁸

Rajamets naeruvääristab siin Jerezi linna järgi nime saanud kangestatud veinile loodud eestikeelset vastet heres – ­sellise kirja­pildiga langeb rõhk joogil erinevalt selle päritolulinnast esimesele silbile, mistap võib seda näha vigase vormina. Seega ei ole normkeel Rajametsa jaoks midagi, mille on fikseerinud mingi institutsiooni töötajad, vaid see järgib keele sisemist loogikat.

Kuid Rajametsa tõlgetestki võib mõnikord mängu leida: lõbusamat riimluulet leidub eelkõige tema lasteraamatute tõlkevärssides. A. A. Milne’i „Karupoeg Puhhi”, J. R. R. Tolkieni „Kääbiku” ja James Krüssi raamatu „Minu vaarisa ja mina” luule­tõlgete kohta on ta isegi öelnud, et need on „ekstramõnuga” tehtud asjad.¹⁹ Riimipoeetika jääbki neis tema kahe põhimõtte vahele: kohati näeme trafaretset ja kulunud riimi (ma : sa : ka) või isegi identriimi, kohati aga võtab ta seal tavapärasest suuremaid vabadusi, sealhulgas leidub koguni irdriimi näiteid (tahab : pahad, poole : muule). Keerulisemates, nt kolmikriimilistes luuletustes ärkab siiski kõrgstiilne Raja­mets, kes kasutab oma tavapäraseid täisriimilisi ahelaid.

Niisiis on Rajametsas korraga tung luua midagi ajatut ning sekkuda ajalisse; esimese väljundiks on ennekõike maa­ilmaluule klassika tõlked, teise väljundiks omaluule. Nende poolte ühendajaks võib pidada riimi. Klassikastiilis ehk tõlke­luules liiguvad tema riimid kindlatel radadel, mis tal vahel alles endal tuleb rajada, vaba­stiilis ehk omaluules võivad need tahtlikult metsikumatele teekondadele, lausa metsa minna, juhtimaks tähelepanu riimikunsti mitmekesisusele ja mängulisusele. Just viimast on Rajamets ise pidanud tõlkimise põhiomaduseks: „Selles on mingi eriline võlu ja veetlus, et ma olen mängu oma elu keskseks tegevuseks saanud võtta, ja mänguriks jäädagi.”²⁰ Kui Rajametsa Shakespeare’i tõlgete ilmumisel mängis suurt rolli Georg Meri, Dante juurde juhatas teda Aleksander Kurtna ja ukraina luule juurde näitas teed Ain Kaalep, siis järgmistele põlvkondadele on omamoodi suunanäitajaks olnud Harald Rajamets, kes õpetas meile, et luulekunst ei pea isegi olema lõbu ja õpetus, vaid võib olla täiesti puhas lõbu, mida kõrged standardid sugugi ei kahanda, vaid muudavad veelgi hõrgumaks.

 

Enn Nõu. Ülestähendusi ajast ja elust. Mälestuste kroonika 1956–2022. EKSA, 2023. 526 lk.

Raamatus oleva 66 aasta kroonika kohta on tagakaanel kasutatud epiteete täpselt, lühidalt ja rikkalikult – need sõnad iseloomustavad nii selle määratu faktikogu esitamislaadi kui ka peensust. Kuu­päevade kaupa, iga kuu omaette lõiguna, on ­lause-paariga üles märgitud kõik kohtumised, käigud, sündimised-surmad, eri üritused pagulas­kogukonnas, väiksemad ja suuremad perekonnasündmused, töised ülesanded, poliitiline programm, erialane edenemine arstina ja nii enda kui ka abikaasa Helga eneseteostus kirjanikuna, ainelised saavutused, majaehitus Uppsalas, paadisõidud ja -remondid, ettevõtmised lastega, hiljem nende reisid ja kolimised, raamatu lõpuosas tihenev osavõtt Eesti kultuuri­sündmustest, paika loksuv elu kahes riigis jne.

Lakoonilisusest hoolimata avaneb teotahtest tulvil ja seda tarmukust hämmastava sihikindlusega ellu viiva perekonna võimas lugu ning samal ajal Rootsi pagulaskultuuri põhiaja ja tohutu suhtlus­võrgustiku tihe lugu. Seda on huvitav jälgida just sellises neutraalses kroonika­vormis, nagu raamatus kasutatud: Enn Nõu laseb kõneleda faktidel endil, valdavalt ilma eriliste hinnangute ja emotsionaalse suhtumiseta. Erand on episood esimesest Eesti külastusest „23 aastat pärast põgenemist” (lk 130–135), milles on segunenud põnevuse, härduse, vapustuse ja hirmu kogemus. Napi­sõnalisusest hälbib ka see, et Nõu ühiskondliku edenemise algupoole avalikke sõnavõtte on tsiteeritud täies mahus – erasfääris on hoitud siiski ühtmoodi delikaatset ja lühidat joont. Nõnda saab harva mõni inimene, tegevus või kohtumine põgusa iseloomustuse osaliseks (näiteks 1977. aastal Helga ja õpilaste jalgpallimängu kohta: „Võib-olla tema vanuses mitte kõige sobilikum tegevus”, lk 214), ja selgi juhul võib tegu olla nagunii üldteada asjaoluga (nagu Karl Ristikivi kirjeldus „heatahtliku kirjaniku ja vaikselt naeratava” kolleegina, lk 215). Veelgi neutraalsem laad sõpradest ja külalistest pildi andmiseks on külalisteraamatu sisse­kandeid tsiteerida, mis sageneb raamatu teises pooles, kui on Uppsalas Askvägenile püstitatud majja sisse elatud (Nõude kodus on ulualust saanud hämmastav inimhulk), samuti kumab neist sissekandeist täheldusi Nõude endi kohta. Raamatu read on nimedest tulvil, seejuures vestluste sisu ei reeda tõtlikult registreeritud info kuidagi – sedaviisi on huvitav lugedes kaasa ja edasi mõelda, ka selles, kuidas üldse ja miks üht- või teistmoodi seltskond kokku sattunud.

Kroonika lõpeb lausega: „Võiks veel kirjutada, aga midagi peab jääma paberile panemata…” (Lk 527) Paberile on jäänud panemata küllap palju, nagu võib mõnest fraasist järeldada, kuid mitmesuguste tumemeelsuspäevikute ja halavate korres­pondentside taustal on meeldiv lugeda üleni elutervet ja tarmukat eluesitust, mis on keskendunud pikas perspektiivis päriselt olulisele.

Foto: Zane Bitere, LETA/Scanpix

26. mail tähistab juubelit Läti ­Ülikooli liivi instituudi juhataja, luuletaja ning liivi keele ja kultuuri edendaja Valts Ernštreits. Rääkisime sel puhul liivi keelest, selle uurimisest ja rollist ning liivi kogukonnast tänapäeval ja tulevikus. 

Oled sündinud Riias, kuid siiski kasvanud liivi kogukonna sees ja käinud lapsena suviti Liivi rannas Kuramaal, kust tänapäeva liivi perekonnad pärinevad.

Olen sündinud Liivi rannast kaugemal nagu kõik uuema põlvkonna liivlased, aga meie pere seos Liivi rannaga on olnud küllaltki tihe. Pärast Nõukogude piiritsooni loomist hajus Kuramaa liivi kogukond laiali üle Läti ja mujale. Mõni üksik, näiteks Poulīn Kļaviņa, käis Liivi rannas suviti. Oli ka selliseid nagu Viktor Berthold ja Alfon Berthold, kes elasid Liivi rannas alaliselt. Aga vahel harva juhtus ka nii, et mõni liivi kogukonna liige kolis tagasi Liivi randa, nagu minu vanaisa vanemad õed Emma Ērenštreite ja Elvīra Zēberga – üks juba 1970-ndatel ja teine hiljem, 1980-ndatel –, ja jäid sinna elama. Meie jaoks oli see hea, et meil oli maakoht just suletud tsoonis Liivi rannas. 

Sel ajal oli Liivi rand hoopis teist­sugune: mererand oli päriselt tühi, isegi suvel ei olnud seal mitte ühtegi inimest. Täna­päeval võib randa minnes näha mõnda üksikut inimest, sest seal käib suvitajaid. Lapsepõlves veetsin õige mitu suve Pizā külas, lisaks suvitamisele tegin igasuguseid põllu- ja aiatöid, sealhulgas niitsin vikatiga, mida ma seetõttu oskan päris hästi. Minu seos Liivi rannaga pärineb suhteliselt varajasest lapsepõlvest: esimest korda sattusin sinna kuue- või seitsme­aastaselt ja pärast seda käisin seal üpris regulaarselt. Sealt algas minu huvi liivi asjade vastu. Peale selle, et vanatädid õpetasid mulle mõne fraasi liivi keeles, olid nad kohalikud aktivistid ja töötasid Pizā küla väikeses raamatu­kogus. Osa selle kogust on praeguseks jõudnud Läti Ülikooli liivi instituuti, kuna ühel ekspeditsioonil leidsime mahajäetuna sealt pärit raamatuid. Vanatädid viisid raamatuid laiali taludesse ja mina käisin mõnikord kaasas.

Sealsamas Pizā külas üritasid piiri­valvurid korra mind kinni püüda, kui olin seitsmeaastane. Kuigi mereranda ei tohtinud tegelikult minna, käidi seal ikkagi. Kõik teadsid, et kui piirivalvurid tulevad, siis tuleb üle luidete metsa põgeneda. Ükskord, kui ma hakkasin külateed pidi mere poole astuma, ilmus piirivalvureid täis veoauto. Minu automaatne reaktsioon oli plehku panna ja nemad hakkasid mind taga ajama. Jooksin kõrtsihoonesse, kus oli raamatukogu, vanatädi istus seal. Piiri­valvurid tulid ka sinna ja raporteerisid, et siin on üks tundmatu isik, keda me üritasime tabada. Vanatädi ütles vastu: mis piirivalvurid te olete, kui te isegi seitsmeaastast last kätte ei saa. Sellega jutuajamine lõppes. 

Kellelt sa liivi keelt rääkima õppisid? 

Mina olen pärit lääneliivi alalt, mis oli palju kannatanud juba enne Teist maa­ilmasõda. Selle ala majad põletati maha Esimese maailmasõja ajal. Meie pere ja paljud teised olid toona evakuatsioonis, põgenesid enne sakslaste rünnakut ja elasid päris kaua Siberis. Tagasi tulid minu vanavanavanemad 1920. aastatel. Lääneliivi alal oli hea keeleoskus juba piiri peal üks põlv varem kui idaliivis, kus liivi keel oli igapäevane keel minuvanuste vana­vanematel. Meil olid head liivi keele rääkijad vanavanavanemad. Samas oli minu vanavanematel liivi keele oskus mingil määral säilinud: mäletan oma lapsepõlvest mõnda loitsulaadset fraasi, rahvalaulu­katkendeid ja muud sellist. Aga päris arusaam liivlusest tekkis hiljem Pizās, kui nägin ühe oma surnud vanatädi kirja pandud liivikeelseid sõnu ja fraase. Minu kokku­puude liivi keelega algas sellest hetkest, kui need üleskirjutused leidsin.

Meie pere kuulub põlisesse liivi suguvõsasse, liivlus on peres kogu aeg olnud. Meie esivanemate hulgas oli esimene liivi luuletaja Jāņ Prints vanem, minu vanavanavanaisa oli liivi haritlane Jāņ Prints noorem. Minu vanatädi Emma Ērenštreite eestvedamisel asutati 1970-ndatel liivi laulukoorid. Üksnes liivlastele iseloomulikke perekonnanimesid on viis: Demberg, Lepst, Geige ja Jeije (need kaks pärinevad sõnast jei ’jää’) ning Er(e)nštreit. Kui sellist perekonnanime näha, siis on selge, et tegemist on liivlasega. 

Minu jaoks on liivi keel alati olnud kõnekeel. Kuigi olen pärit lääneliivi alalt, on minu keel hoopis idaliivi Vaidi küla keel, see on see keel, mida olen suviti kõikide teiste keelejuhtidega rääkinud. Meie liivikeelne suhtlusringkond koosnes selle küla liivlastest, kelle keeleoskus säilis kõige kauem: Poulīn Kļaviņa, Viktor Berthold, Alfon Berthold, Grizelda Kristiņ. Lisaks nendele kuulusid liivikeelsesse suhtlusringkonda Erna Vanaga Vents­pilsist, Irma Didrihsone Kūolka külast, Oskar Stalte ja muidugi Elfrīda Žagare Sīkrõgi külast. Tema tütre ja tütretütre Maija ja Gitaga suhtleme liivi keeles, sest nende mõlema perekeeleks see on. Tundub, et Liivi rand on pisike koht, aga küladevahelisi erinevusi keeles on ikkagi üksjagu. Gitaga rääkides, kellel on Sīkrõgi keel, on sellest aru saada. 

Kuni 2000. aastateni toimus liivi keele edasiandmine suulisel teel, see oli kirjalike väljunditega kõnekeele traditsioon. Praegu on liivi keelt võimalik õppida juba kirjakeele kaudu ja muude allikate toel. Minul selles mõttes vedas, sest mul on olnud päris palju Liivi rannas sündinud ja üles kasvanud keelejuhte. 

Tahtsid saada arhitektiks, aga tulid ikkagi õppima Tartu Ülikooli. 

Huvi kunsti vastu on mul endiselt. Minu jaoks on arhitektuur kõige praktilisem kunsti väljund: igal inimesel on tarvis kuskil elada, nii et sa ei saa väga abstraktset arhitektuuri tekitada, see peab olema allutatud inimese vajadustele. Lihtsalt sattus kuidagi nii, et minu kooli lõpetamise aeg langes kokku Läti ja Eesti ärkamis­ajaga, mis oli ka liivlaste ärkamisaeg, ja minu huvid hakkasid muutuma. Liivi värk oli suhteliselt aktiivselt kogu aeg seal kõrval olnud. Mu ema ja isa on laulnud liivi koorides ja üks mu tädi oli taastatud Liivi Liidu (lv Līvõd Īt) esimene juht. Aastal 1988 osalesin ka ise Liivi Liidu taastamisel. 

Kuigi õppisin juurde joonistamist ja maalimist, oli juba kooli viimasel aastal selge, et ma ei lähe arhitektuuri õppima, vaid olen hoopis minemas Tartusse õppima süvendatult keeleteadust või süvendama oma keelelisi teadmisi. Pööre oli üsna sujuv: alguses oli see rohkem hobi ja pärast kasvas hobi üle pea. Huvitav tähtsündmus sellel teel oli Interrinde rünnak Läti ülemnõukogu vastu 15. mail 1990. See oli selline hetk, kui OMON oli viimast korda Läti ülemnõukogu poolel, pärast läksid vastaspoolele üle. Interrinde rünnaku eest kogunesid inimesed parlamendihoonet kaitsma. Kuuldus levis, inimesed läksid sinna Läti lippudega ja mina oma tädiga, kes oli Liivi Liidu juht, läksime sinna liivi lipuga. Nägin hiljuti CNN-i kaadreid sellest, kus mina kandsin liivi lippu. Aga kuna OMON ajas selle meeleavalduse laiali, siis mina sain sellel üritusel OMON-i käest vastu pead. 

Tartu Ülikooli astudes tuli mul valida kahe eriala vahel: eesti filoloogia ja eesti keel võõrkeelena. Seletasin Tartu inimestele, et mind – palun väga vabandust – ei huvita eesti keel, tulen Tartusse liivlusega tegelema. Seepärast oli parem õppida eesti filoloogiat, kuna sellel erialal õpetati liivi keelt ja fennougristika hõlmab liivi keele uurimist. Minu õpingud olid üsna kaootilised, sest ma ei tulnud Tartusse selleks, et saada teadlaseks, vaid selleks, et tegeleda liiv­lastega. Tagantjäreletarkusega vaadates oleks võinud üht-teist rohkem õppida ja üht-teist muudmoodi teha. Liivluse arenemise mõttes oli minu jaoks väga kasulik Tartus õppida.  

Oled ülikooliõpingute ajast saati olnud tegev leksikograafina. Ka sinu magistri­töö osa oli liivi-läti ja läti-liivi sõna­raamat.

Minu põhiline huvi Tartusse tulles, mis püsis doktoriväitekirjani välja, oli liivi kirja­keel ja selle areng, sealhulgas sõnaloome ning muud praktiliste väljunditega protsessid. See sõnaraamat sai tehtud puhtpraktilistel kaalutlustel. Leksikograafia juurde viis mind eelkõige see, et puudus praktiline allikas liivi keele õppimiseks ja selle kasutamise toeks. Oli vaja allikat, mis teise keelena kasutaks läti keelt, kuna liivi kogukond on peamiselt lätikeelne. Selle ajani oli ainus suurem kirjalik sõnavara allikas Lauri Kettuneni sõnaraamat, aga selle kasutamisel on kaks takistust: liivikeelsed märksõnad on foneetilises transkriptsioonis ja vasted saksa keeles. Kummastki normaalsed inimesed aru ei saa. 

Varem olime teinud Liivi Kultuuri­keskuses (lv Līvõ Kultūr Sidām) aastatel 1994–1995 liivikeelset ajakirja Õvā (Iva).Asi algas aastal 1995, kui ma ostsin esimese sülearvuti ja hakkasin andmebaasiprogrammiga FileMaker koostama sõnaraamatut, mis siis valmis digisõnastikuna. See on ainus kord, kui ma otseselt programmeerimisega olen tegelenud: häkkisin seda programmi, et saada liivikeelset tähestikulist järjestust. Tegin ise ka esimesi liivikeelseid fonte Apple’i Maci arvutite jaoks, et saaks üldse kirjutada. 

2010. aastal kaitsesin doktoriväitekirja liivi kirjakeelest ja selle arengust ning kunagi siis, kui Tiit-Rein Viitso koostatav liivi-eesti-läti sõnaraamat hakkas valmis saama, palus Karl Pajusalu mind appi. Selle lõpuosa tegime koos Tiit-Reinuga valmis, kasutades varasemaid leksikograafilisi teadmisi. See oli küll rohkem analoog­lähenemisega sõnaraamat, mida koostasime Wordi failides. Pärastpoole tegime sellest andmebaasi, mis praegu on aluseks kõikidele nendele keeleressurssidele, mida liivi instituut arendab. 

Aga siis tuli aastal 2012 täiesti ootamatult ettepanek analüüsida, milliseid võimalusi oleks teha valmis eesti-läti sõnaraamat. See oli ligikaudu kakskümmend aastat kestnud projekt, millel ei olnud head lahendust: oli selge, et sõnaraamatut on vaja, aga ei olnud selge, kuidas seda teha. Ja siis õnnestus kokku saada hea tiim ja teha päris suur, ligi 1100-leheküljeline sõna­raamat koos näidetega, sealhulgas grammatiliste näidetega. Selle üle olen siiamaani väga uhke, sest teos sai nullist valmis kahe ja poole aastaga. 

Mul on väga kahju, et see on sõna­varaallikana alahinnatud. Tehes valiku, millist sõnavara hõlmata 53 000 märksõna hulka, kasutasime tänapäevast lahendust: kõigepealt kasutasime Eesti Keele Instituudis kokku pandud 5000 märksõnaga eesti keele põhisõnavara, teiseks sagedussõnastikku 10 000 märksõnaga ja kolmandaks tasakaalus korpust, kus olid sagedused 5000 sõna kaupa, millest kasutasime kõige populaarsemat 40 000 sõna. Sõnaraamatut hakkasime koostama sõnade sageduse järgi ja mitte tähestikulises järjekorras A-tähest alates, kuna siis oleks olnud väga suur risk, et ilmub sõnaraamatu esimene köide (A–K) ja ülejäänu jääbki ilmumata. Tegime kõigepealt valmis 5000 sagedama sõna artiklit ja seejärel 10 000 sagedamat sõna, arvestades, et kui järsku tuleb öelda „Stopp!”, siis oleks meil sõnavara kõige olulisem osa kaetud. 

Võrdlesime oma märksõnastikku ka õigekeelsussõnaraamatuga, et püüda kinni vajalikud sõnad, mida mingil põhjusel ei olnud sagedusloendis. Üks selline sõna oli biifsteek. See ei kuulu põhisõnavarasse, aga seda kasutavad kõik ja see on kindlasti olulisem kui näiteks polühüdramnioos. Ma arvan, et eesti-läti sõnaraamatus on siiani parim eesti sõnade valik, kui välja arvata uued sõnad, mis on vahepeal eesti keelde juurde tehtud. See on eesti keele sõnavara tuumik, mida saaks koos sagedus­markeritega kasutada mis tahes kakskeelse sõnastiku tegemiseks. Kasutame seda praegu liivi keeleressursside arendamiseks, et näha, kas meil on olemas vajalikud sõnad – seda teeme koostöös Sven-Erik Soosaarega Eesti Keele Instituudist. 

Millised on sinu põhilised järeldused liivi kirjakeele arengu kohta? Mis suunas see praegu areneb? 

Ka kõrvaltvaataja pilgule on liivi kirja­keel huvitav ja dünaamiline uurimis­objekt. Liivi kirjakeele ligikaudu 170-aastase ajaloo jooksul on rakendatud palju erinevaid põhimõtteid ja erinevalt poolt vaadatuna. Oma rolli on mänginud eesti pilk ja läti pilk, liivlaste endi arvamus, kogukonna olukord ja muutumine. See kõik kajastub kirjakeele arengus. Samas on liivi kirjakeel andmete hulgalt piiratud. Me ei saa analüüsida kõikide eestikeelsete raamatute kirjaviisi, kuna neid on nii palju, et neid ei saa kunagi ammendavalt katta. Liivi kirjakeele puhul saame seda teha: kõik väljaanded on käepärast ja uuemal ajal trükitud liivi keelt saab uurida tervikuna. Kui seda dünaamikat jälgida, siis on näha, et põhimõtted on väljaandest väljaandesse muutunud, kuid samas on areng olnud järje­pidev. 

Liivi kirjakeele ajalugu jaguneb kolmeks perioodiks. XIX sajandi vanem kirja­keel – sealhulgas Matteuse evangeeliumi tõlked ja sõnade kirjapanekud – on eelperiood, mis ei ole otseselt seotud uuema aja kirjakeelega. Olulisem on tänapäeva kirjakeel, mille juured on veidi kaugemal kui sada aastat tagasi: 1921. aastal ilmus esimene ilmalik liivikeelne raamat, Emakeele Seltsi välja antud liivi keele lugemik, mis oli ühtlasi esimene Emakeele Seltsi väljaanne. Sellel oli keeleteaduslik taust, esimeste trükiste kirjaviis oli osalt foneetiline ja pärast viidi suuremasse vastavusse läti kirjaviisiga. Nõukogude ajal, ligikaudu 1970. aastatel toimus muutus, kuna muutus ühiskonna olukord ise. Enam ei olnud nii palju liivi keele oskajaid, kellel oli kirja­keelt vaja selleks, et midagi kirja panna. Rohkem oli neid, kes keelt ei osanud ja kellel olnuks vaja seda lugeda ja õigesti hääldada. Murdekoht oli umbes aastal 1978, mis on andnud kirja­keele arengule uue suuna. 

Uuemal ajal on olnud kolm perioodi, kui liivi kirjakeele sõnavara on hüppeliselt laienenud. Esiteks aastal 1931, kui hakkas ilmuma kuukiri Līvli. Kuna seal üritati kajastada argielust laiemalt maailma sündmusi, oli vaja palju uusi sõnu, uusi mõisteid, uusi väljendusviise. Liivi keel ei olnud enam ainult kalastus- või kodukeel, vaid oli kasvamas kultuurkeeleks. Teine oli 1960.–1970. aastatel ja kohati juba 1950-ndatest alates. Nõukogude Liidu ajal ei olnud liivikeelset trükisõna, aga käsikirju tehti. Nendes kajastub selle aja Läti nõukogude kultuuri kontekst, mis tekitas taas kiire uute terminite ja väljendusviiside tuleku liivi keelde. Liivi keeles on isegi kirjutatud nõukogude päikese helgest paistest. Kolmas suure arengu aeg on olnud viimase kümne aasta jooksul koos digitehnoloogia arenguga ja sellega, et liivi keel on üleilmastunud, selle kättesaadavus on paranenud ja kasutusvõimalused avardunud. Ka koos ülejäänud ühiskonna arenguga on olnud vaja päris palju uut sõnavara luua. 

Praegu on käimas projekt, millega täiendame liivi-eesti-läti sõnaraamatut ja see on tänu uuele sõnavarale mitu­kümmend protsenti kasvanud: algselt 12 000 märksõnast on praeguseks saanud juba 16 000 märksõna ja kasv jätkub. Nagu eesti keeles, lisandub päris palju uuema aja sõnavara, rahvusvahelist, aga ka argimõisteid. Just praegu on üks huvitav aeg liivi keele arengus, kui toimub järgmine hüpe. 

Kogu Euroopa Liidu bürokraatia terminoloogiat ei ole vaja, aga näiteks Euroopa Komisjoni on tarvis nimetada? 

Tõesti ei ole vaja rääkida kõikidest teemadest. Väikekeelte vajadustest ja loomulikust keelest käib huvitav diskussioon. Meil oli kolleegidega üks projekt, kus üritati tõlkida testrühmas tekste inglise keelest liivi keelde. Tekkis arutelu, kas meil on vaja samu asju kui inglise keeles, kas, kuivõrd ja millised tekstid on liivi keele jaoks olulised. 

Keelekasutus sõltub sellest, millised on kasutussituatsioonid. See on keelearenduse küsimus üldiselt. Kas on näiteks liivi keeles vaja lennujuhtimis­terminoloogiat? Kas see on selline asi, millest hakkaksid kaks liivlast omavahel rääkima? Kas on vaja liivi keelt tolliametnikele? Kas võib ette tulla olukordi, kus seda oleks vaja? Kui kaks liivlast kokku saavad, siis nad pigem ei räägi omavahel maailmapoliitikast. Nad võivad seda mainida, kuivõrd see maailm on meie ümber, aga nende jutuajamise keskmes see pole. Ent sellised sõnad nagu pitsa ja Zoom on meie argipäev. Kui rääkida keele taaselustamisest, tuleb instituudi jõupingutus koondada sinna, kus selle mõju oleks kõige suurem. Ei ole tarvis teha midagi, mille kohta tundub, et seda on vaja, vaid seda, mida liivlastel on vaja. 

Mõnikord kiputakse vaatama teisi oma prisma kaudu. Saame sageli igasuguseid ideid eestlastelt, lätlastelt või soomlastelt, kes teavad, kuidas asjad peavad olema. Klassikaline näide: küsitakse, miks te ei tee lasteaeda. See ei ole teostatav, kuigi eestlaste jaoks on igapäevane, et lapsed käivad eestikeelsetes lasteaedades ja saavad poes käies eesti keelt rääkida. Aga liivi kogukond seda ei võimalda, isegi Riia linnas ei ole võimalik midagi sellist korraldada. Igasse lasteaiarühma oleks vaja vähemalt kuus last ja üks-kaks lasteaiaõpetajat, kes suudaks liivi keeles rääkida. Igal lapsel on kaks vanemat ja mõni vanavanem. Kahe lasteaiarühma loomiseks oleks tarvis, et ligi viiskümmend inimest elaks ligikaudu kümne kilomeetri raadiuses ja lapsed oleksid umbes samavanused. Ametlike andmete järgi on liivi kogukonnas kokku 250 inimest, mitteametlikult 1000–2000 inimest. Liivi­keelne lasteaed eeldaks sama hästi kui getot: tuleks üle Läti või Riia eri paikades elavad inimesed koguda samasse kohta. 

Ilmselt tänavu sügisel alustame liivi keele õpetamist koolilastele, aga seda ei saa teha koolisüsteemi kaudu: ei ole ühtegi kooli, kus oleks rohkem kui üks-kaks samas vanuses sama keeleoskus­tasemega last. Meie vaatenurgast on keskne anda hääl kogukonnale endale. Peame aru saama, kuidas kogukond hingab ja toimib ning mis on selle vajadused.

Millised on praegu liivi keele funktsioo­nid peale kõige nähtavama: liivi keeles laul­dakse koorilaule?

Esiteks on liivi keelel keskne sümboolne väärtus liivi kogukonnale, millel on tugev identiteet. Liivi keelel on viimase saja aasta jooksul olnud suur tähtsus isegi inimestele, kes ei oska liivi keelt või ei viitsi seda ära õppida. Kõik ütlevad, et see on oluline. 

Kui rääkida tänapäeva keelekasutusest, siis huvi olla keelekeskkonnas ja keelt kasutada on tõusuteel. Viimase paarikümne ja eriti kümne aasta saavutus on see, et liivi kogukonna ja keele pikka aega kestnud allakäik on peatunud. Tasapisi ilmuvad uued mehhanismid: keeleõpe koolilastele algas sellest, et tekkis aina rohkem selle vastu huvi tundvaid lapsi. See ei olnud ülalt alla, vaid alt üles protsess. Hiljuti võtsime instituudi, noorte ja keelehuviliste koostöös kasutusele uue Facebooki lehe nimega „Līvõkīelkõks” („Liivi keeles”), kus kasutatakse ainult liivi keelt. Me seda eriti ei reklaami: see ongi mõeldud ohutuks kohaks neile, kes tahavad liivi keelt kasutada või lugeda, et liivi keel oleks väike osa nende igapäevast. 

Nii imelik kui see ka ei ole, aitab teaduslik uurimine liivi keelt arendada ja alal hoida, sest uurimistöö ja tekstidega töötamine on üks neid alasid, kus on võimalik olla pidevalt keelekeskkonnas. Liivi instituudis on tööl mõned liivi keele rääkijad ja noored, kes tegelevad tekstide ümberkirjutamise ja muu sellisega. Liivi vaimne pärand on päris suur, aga see on keele taga lukus: sellele lihtsalt ei pääse keeleoskuseta ligi. Siin on keeleoskust praktiliselt tarvis. Üritame seda ära kasutada, et anda tööd liivlastele, kes oma keele­oskusega aitaksid tekstidele ligi pääseda ja nii annaksid ühiskonnale oma panuse. 

Miks on liivi keele ja kultuuri uurimine oluline? 

Viimase 5–10 aasta jooksul on liivi teemade uurimine saanud rohkem tähele­panu. Ühelt poolt oleme investeerinud sellesse, et äratada huvi liivi teemade vastu, näidata nende eripära ja olulisust väljaspool liivi kogukonda. Liivlaste ja liivi teemade uurimine võib pakkuda palju laiemat konteksti näiteks keeleteaduses või muinasaja ajaloos, kus arhailised liivi elemendid või omapärad pakuvad vastuseid suurematele küsimustele: mis on toimunud läänemeresoome keelte ajaloos, kuidas tekkis läti keel või milline on olnud siinmail rahvaste liikumine. 

Liivi materjali on palju, aga samas piiratud hulgal, mistõttu on see hea uurimisobjekt. Materjali on optimaalselt: piisavalt, et saaks uurida, aga mitte nii palju, et see muutuks hõlmamatuks. Veel on oluline, et ühiskondlikud protsessid, mis liivlaste puhul toimivad, näitavad ühiskonda miniatuuris. Fraktalite analüüsimisel saab millegi väiksema põhjal teha üldistusi suuremate nähtuste kohta, liivlaste säilimise lugu ja tänapäev võib olla samuti midagi sellist. 

Tajun, et liivi kogukonna struktuur on suurel määral tuleviku kogukondade struktuur, aga liivlased on sinna jõudnud varem kui teised. Liivi kogemuse põhjal võime mõnes asjas pakkuda, mida teha või mitte teha, kuidas saab või ei saa hääbumis­protsessi peatada. Siin on palju huvitavaid asju, mida uurida ja millele vastuseid otsida. Selles suhtes on liivi teema väga suur ja lai. Ma arvan, et millegi väikese, spetsiifilise uurimine võib algul ära ehmatada. Aga oleme üritanud näidata, et need väikesed asjad on palju suuremad ja laiema kontekstiga. 

Maailma tuhandete keelte hulgas peaks kindlasti olema sadu, mille kõnelejate demograafia sarnaneb liivi kogukonna omaga. 

Liigume sinnapoole, et liivi kogemust ja liivi lahendusi teistele näidata. Need põhimõtted, mis justkui toimivad suuremate keelte ja rahvaste puhul, liivi ja seda tüüpi eriti väikeste ohustatud keelte ja ­kultuuride juures ei toimi. Sellel mikrotasemel on hoopis teised reeglid. Teatud mõttes on see nagu Eukleidese ja Lobatševski geomeetria suhe – mastaap muudab lähenemist. Nendest reeglitest aru­saamine on huvitav nii liivi kogukonna kui ka teiste jaoks. 

Mõistagi ei ole olemas universaalseid retsepte, aga on põhimõtteid, mida saab kasutada kas või tehisintellektiga seoses. Näiteks kuidas saame rakendada tehis­intellektil põhinevat tehnoloogiat selliste keelte juures, kus on vähe andmeid, kuna tehisintellekt põhineb suurel andme­mahul. Samas tuleks tehnoloogiat nii kasutada, et ta keelt ja kultuuri ära ei tapaks. Kui keele kõnelejaskond on väike, siis on lihtne kogu universum üle ujutada madalakvaliteedilise keelega. See on kõige selgem otsene oht. Tuleviku­tehnoloogia küsimused on huvitavad just sellepärast, et tuleb mõelda, kuidas tagada väikeste keelte ja kultuuride konkurentsi­võime olukorras, kus keeletehnoloogia arengu kiirus sõltub kogukonna suurusest. Kuidas suurematele järele jõuda, on tuleviku keelelise ja kultuurilise mitmekesisuse tagamise võtmeküsimus. 

Kui palju on olemas liivi keelde tõlkijaid ja kui palju neid võiks tarvis olla? 

Neid, kes on tekste tõlkinud, on kindlasti viis-kuus. Aga tõlkimisvõime ei ole nii oluline kui keele kasutamise ja tekstide loomise võime. Tõlgitud tekstiga on alati see probleem, et see on lähte­tekstist mõjutatud. Seda eriti liivi keeles, sest näiteks läti ja eesti keeles on võimalik tõlkimisel enamasti lähtuda väljakujunenud keelekasutusest, aga liivi keeles alati ei ole. Samadel põhjustel on väga ohtlik automaattõlge: see on suuteline genereerima esmapilgul korralikke tekste, aga lähemal vaatlusel ilmneb, et neid mõjutavad kaugemad taustad. Pigem on vaja tekstiloomet liivi keeles, ükskõik kas need on tarbetekstid või luule ja proosa. Seal tuleb kõige paremini välja loomulik keele­kasutus. Oleme pannud tähele, et kui tänapäeva liivi keele rääkijalt paluda tõlget, siis tal võtab see palju rohkem aega kui samast asjast lihtsalt rääkida. Rääkides kasutatakse selliseid sõnu, mida tõlkes ei kasutakski. Praegu on põhiline julgustada ja luua keelelise väljenduse võimalusi. Keele passiivne õppimine on ainult keele edasiandmise protsessi üks osa. Kõige olulisem on, et peab olema vastus, kus me keelt kasutame, miks meil seda vaja on, mis me sellega peale hakkame. Vastus algab sellest, et on võimalused keelt rääkida ja lugeda ning neid üritamegi praegu luua. 

13. juunil toimus Tallinnas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses aiaseminar ohustatusest, väljasuremisest ja hakkama­saamisest. Esinesid Sara Bédard-Goulet („The animal subject: Knowledge and species extinction”), Hildegard Reimann („Kas kohtumised metsloomadega muutuvad järjest kummalisemaks? Turvalisest pimedusest, pelgu­paikadest ja kroonilisest pagulusest linnas”), Risto Järv („Draco borealis – kõige kiuste püsiv liik”), Ene-Reet Soovik („Süvaaeg ja väljasuremine eesti luules”), Kadri Tüür („Ellujäämise komöödia”), Ott Heinapuu („Eesti looduslike pühapaikade muutuvatest tähendustest”) ja Timo Maran („Välja­suremine semiosfääris. Ökosemiootiline vaade”). Inimmõtte ökoloogiast vestlesid Meelis Friedenthal ja Elle-Mari Talivee.

13. juunil kuulutati välja hõimurahvaste programmi Ilmapuu auhinna laureaat, kelleks sel aastal on Szilárd Tibor Tóth. Kogu oma teadustöö ning organisatsioonilise tegevuse jooksul on ta pööranud tähelepanu soome-ugri rahvaste keeltele ja kultuuridele ning tutvustanud neid rahvusvaheliselt. Samuti on ta aidanud kaasa hõimu­liikumisele Narvas. 

13.–16. juunil toimus USA-s Yale’i üli­koolis Balti uuringute assotsiatsiooni AABS konverents „Balti tee: ühtsus ja abistamine” („The Baltic Way: Unity and Giving Aid”). Eesti esinejad olid järgmistest asutustest: Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool, Eesti Kunstiakadeemia, Tallinna Tehnikaülikool, Balti Kaitsekolledž, Sisekaitseakadeemia, Eesti Mälu Instituut ja Eesti Kirjandusmuuseum. EKA, TLÜ ja TÜ nüüdiskultuuri uurimise töörühma liikmed Neeme Lopp, Virve Sarapik, Eva-Liisa Linder, Piret Viires, Merily Salura ja Mari Laaniste kõnelesid Eesti kultuurimuutustest aastatel 1988–1996.

14. juunil peeti Tartu Ülikoolis seminar „Lõunaeesti keele unustatud sõnad”. Ettekannetega esinesid Külli Prillop („Lõuna­eesti kirjakeele unustatud sõnad”), Mariko Faster („Hämardunud tähendu­sega sõnad kohanimedes”), Evar Saar („Unustatud lõunaeesti sõnad perekonna­nimedes”), Urmas Kalla („Tundmatud sõnad ja väljendid võrokeelseis muinasjutes”), Petri Kallio („Eteläviron vanhoista lainasanakerrostumista”), Karl Pajusalu, Kristi Ilves, Alli Laande ja Marili Tomingas („Mulgi unustatud sõnad”), Eva Saar („Unustatu ja unustamatu seto noomenituletuses”), Santeri Junttila ja Juha Kuokkala („Etümoloogilisi teadmisi lõunaeesti sõnade kohta EVE võrgusõnaraamatus ja UREVI andmebaasis”).

14.–15. juunil korraldati Tartu 2024 ürituste raames soome-ugri päevad. Eesti Rahva Muuseumis toimus Fenno-Ugria asutuse seminar „Soome-ugri rahvaste saatus: selle mõtestamine kultuuris ja poliitilises reaalsuses”. Esinesid Tõnu ­Seilenthal (TÜ, „Ei saa me läbi Ugrita”) ja Kärt Summatavet (EKA, TÜ, „Hingelkõnd – kunstnikud soome-ugri inspiratsiooni allikal”). Toimus paneeldiskussioon „Soome-ugri väikerahvad Venemaal: tänane olukord ja tuleviku­väljavaated”, millel osalesid Fenno-Ugria nõunik Jaak Prozes, Fenno-Ugria juhatuse liikmed Madis Arukask ja Elena Kirt ning etnoloog Aimar Ventsel.

17.–21. juunini peeti Riias Rahvusvahelise Rahvajutu-uurimise Seltsi (International Society for Folk Narrative Research, ISFNR) 19. kongress „Folk Narratives in the Changing World” („Rahvajutud muutuvas maailmas”). Eesti folkloristidest osalesid Risto Järv, Anastasiya Fiadotava, Guillem Castañar ja Liisi Laineste (ühisettekandega), Eda Kalmre, Mare Kõiva ja Ave Goršič. Digitaalse uurimistöö tulemusi tutvustasid konverentsil Andrus Tins, Olha Petrovych ja Inna Lisniak. Digihumanitaaria uuringute rahvusvaheline töögrupp, kuhu kuulub ka Mari Sarv, esitas järjekordse uurimisraporti „Regional Cultures of Narrative Songs in Computational Comparison”.

26.–28. juunil toimus Tallinnas Eesti Kunsti­akadeemias konverents „Kultuuri­lised heteroloogiad ja demokraatia II. Siirded ja moonded 1980. ja 1990. aastate postsotsialistlikes kultuurides” („Cultural Heterologies and Democracy II. Transitions and Transformations in Post-Socialist Cultures in the 1980s and 1990s”). Konverentsi korraldas nüüdiskultuuri uurimise töörühm (EKA, TLÜ, TÜ). Ettekannetes võrreldi siirdeaja (1986–2004) kultuurimuutuste kogemusi, peamiselt Balti, aga kohati ka teistes Ida-Euroopa riikides (Ukraina, Bulgaaria, Ungari). Üks kutsutud esinejaist oli Marju Lauristin („Analyzing culture in trans­forming society: A morphogenetic view”). Esines 50 valdkonna eksperti, kes analüüsisid siirdeaja sarnasusi ja eripärasid neis riikides. Eesti kirjandusteadlastest osalesid Aare Pilv, Jaak Tomberg, Tiina Ann Kirss, Piret Viires, Neeme Lopp, Elena Pavlova ja Indrek Ojam.

26.–28. juunini toimus Riias konverents „Livonica 3 + Minor Finnic Languages 2 = 5”. Tegemist oli kolmanda liivi konverentsiga (eelmised peeti Tartus 2011. ja Riias 2019. aastal), mis on pühendatud liivi keele, kultuuri ja ajaloo uurimisele ning neile lisaks ka teistele väikestele läänemeresoome keeltele. Konverentsi põhitähelepanu oli kontaktidel. Kutsutud esinejate hulgas oli Rogier Blokland (Uppsala ülikool, „Measuring the influence of Latvian on Livonian”). Eesti keeleteadlastest ja folkloristidest osalesid Karl Pajusalu, Miina Norvik, Helle Metslang, Eva Saar, Tuuli Tuisk, Janek Vaab, Sven-Erik Soosaar, Triin Todesk, Elena Markus, Marili Tomingas, Axel Jagau ja Mari Sarv.

27. juunil peeti Tartus J. V. Veski päeva „Eesti keel ja teised keeled Eesti koolis”. Ettekannetega esinesid Pille Põiklik (HTM, „Keeled Eesti koolis”), Karola Velberg (TLÜ, „Soome keel ei ole enam muu keel, vaid B-keel”), Irene Käosaar (Narva Eesti Gümnaasium, „Eesti keeles õppimise võimalikkusest Narvas”), Olga Selišt­ševa, Tuula Friman (Tallinna Vabaduse kool, „Palju rohkem kui vaid keeleõpe – Vabaduse kooli kogemus”) ja Anu Luure (Tallinna Lilleküla gümnaasium, „Kuidas väärtustada õpilaste keelt ja kultuuri”).

Foto: Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituut

Folkloristid põimivad sageli oma jutustustesse sümboleid ja uurivad, kuidas inimese sisemine teekond loob müüte, palveid, eristab püha ja argist aega. Udmurdi folkloristika ema, tuntud udmurdi folkloristi ja filoloogiadoktori professor Tatjana Vladõkina uurimisvaldkonda kuulusid muudki küsimused alates rahvaluuleliikide määratlemisest kuni vanade liikideni, nagu mõistatused ja muistendid. Udmurdi vabariigi teenelise teadlase, Soome-Ugri Seltsi välismaise auliikmena, Udmurdi vabariigi auhinna „Udmurdi vabariigi hing” laureaadina pärimuskultuuri valdkonnas (2023) ning Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituudi filoloogiliste uuringute osakonna juhtiva teadlasena oli ta folkloristika ja udmurdi kultuuri eestkõneleja ja kujundaja. Ta on paljude artiklite ja raamatute autor, toimetuskolleegiumide liige, sealhulgas Tartus ilmuva uurimuste sarja „Sator” kolleegiumi liige.

Tatjana Vladõkina sündis 8. septembril 1953 Vuž Kenõ (Starõje Kenõ) külas Deri (Zavjalovo) rajoonis Udmurdimaal õpetajate peres. Ta lõpetas 1975 Udmurdi riikliku ülikooli ja oli aastail 1975–1978 Tartu ülikooli doktorant. 1980. aastal kaitses ta Moskvas Gorki-nimelises kirjandusinstituudis kandidaadiväitekirja „Udmurdi rahvamõistatused” („Удмуртские народные загадки”). Selles süstematiseeriti esmakordselt välitöö- ja arhiivimaterjalid, mis hiljem said aluseks sarja „Udmurdi folkloor” („Удмуртский фольклор”) ühe köite koostamisel (alates 1981. aastast on sarjas välja antud 11 raamatut). 1999. aastal kaitses ta doktoriväitekirja „Udmurdi folkloor. Sünkretism ja žanride funktsionaalne spetsiifika” („Удмуртский фольклор: синкретизм и функциональная специфика жанров”).

Juba Tatjana Vladõkina esimene monograafia „Udmurdi folkloor” sai folkloristika klassikaks. Sisuliselt lõi ta udmurdi folkloori „perioodilisussüsteemi”, leides selles koha igale žanrile, määratledes selle funktsiooni ja tähenduse ning kirjeldades selle ajalugu ja poeetikat. Ta näitas folkloori suurt tähtsust looduse ja kosmose seadustega kooskõlas elamisele suunatud udmurtide maailmavaates. Uurides folkloori kui vaimuelu valdkonda, mis tundub tänapäevaelust kauge, jõudis Vladõkina järelduste ja üldistusteni, mis selgitavad sügavaid sotsiaalseid üleelamisi ja ühiskonna probleeme. Analüüsides näiteks suhteliselt stabiilse traditsioonilise ühiskonna moraalikoodeksit, kirjutas ta: „Kui varem oli iga lineaarse ja tsüklilise aja lõik tähistatud eraldi rituaalide ja pidustustega, millest osavõtt määras uskumuste järgi kosmilise maailmakorra, muutes kaose kosmoseks, siis tänapäeval on põlvkondadevaheliste sidemete katkemine ja traditsiooniliste vaadete kadumine – isegi nende kui etnilise kultuuri arenguetapina teadvustamise tasandil – lõhkunud isiksuse kosmose. Inimese kui sellise „žanr” hägustub, mis on ilmselt üks peamisi füüsilise enesehävituse põhjuseid. Selle vormide erinevused – suhtumine keskkonda, alkoholism või enesetapud – ei muuda asja olemust. Traditsioonilise eluviisi ajarütmi rikkumise tulemusena on toimunud loomuliku kalendri erosioon, mis on saanud üheks etnokultuurilise identiteedi kadumise põhjuseks.”¹

Alates 1978. aastast oli Tatjana Vladõkinal keskne roll udmurdi folkloori- ja etnograafiliste materjalide kogumisel, publitseerimisel ja uurimisel. Ta andis olulise panuse udmurdi ja vene folkloori žanride ning kunstiliste omaduste uurimisse, avaldades üle 300 teadusliku töö. Ta juhtis kursusi udmurdi traditsioonilise kultuuri kohta Venemaa, Eesti ja Soome ülikoolides. Ta arendas välja uuenduslikke folklooriprogramme, metoodilisi materjale ja õpikuid.

Vladõkina hiljutiste monograafiate hulgas on „Udmurdi folkloori maailmatekst. Kuju, sümbol, rituaal” („Удмуртский фольклорный миротекст: образ, символ, ритуал”, 2018), milles on kokkuvõte tema uurimisprotsessist. Selles töös süstematiseeritakse udmurdi maailma kujutlusi, analüüsides erinevate žanride tekste ning sõeludes kalendri- ja sugulusrituaale. Selles peitub uurimistöö originaalsus. Ainult teadlane, kes on olnud udmurdi folklooriga väga pikka aega tuttav ja kellel on võime sünteesida oma tähelepanekuid, suudab kirjutada sellise raamatu. Nagu Vladõkina mainib, on tema allikad „erinevad keele, folkloori, usuliste kultuste ja rahvaliku tarbekunsti harude nähtused”.² Tema allikate korpus hõlmab laia kronoloogilist spektrit XIX sajandi algusest kuni XXI sajandi alguseni: avaldatud allikaid, arhiivimaterjale, suulist teavet kolleegidelt ja autori välitöödel kogutut. Selle uurimuse eesmärk on analüüsida udmurtide traditsioonilisi kujutlusi maailma struktuurist, ruumi ja aja mõistmisest kalendri- ja sugulusrütmides ning inimese kohta metafoorselt konstrueeritud looduse ja ühiskonna mudelites kõige selle põhjal, mida pakuvad muu hulgas leksikaalsed poeetilised metafoorid ja sümbolid, keelelised ja kultuurilised mustrid, diskursiivsed klišeed, terminoloogiline sõnavara, käitumuslikud stereotüübid.

Aastal 2023 ilmus kollektiivne monograafia „Meie ei räägi – hing räägib…” („Ми ум вераське – лул-сюлэм вера… Не мы говорим – душа говорит…”), mis on pühendatud Tatjana Vladõkina 70 aasta juubelile. Selles sisalduvad unikaalsed ekspeditsioonimaterjalid, mille oli kogunud Vladõkina ise ja tema juhendatavad 1979–2020 Udmurdi vabariigi, Baškortostani vabariigi, Tatarstani vabariigi ja Kirovi oblasti territooriumil ning mida säilitatakse Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituudis. Raamatus tutvustatakse ka Vladõkina, tema õpilaste ja kolleegide uurimistöö tulemusi udmurdi traditsioonilise kultuuri ja folkloori valdkonnas. See raamat ilmus uues sarjas „Udmurdi traditsiooniline kultuur. Esitaja – tekst – uurimus” („Удмуртская традиционная культура. Исполнитель – текст – исследование”), mille Vladõkina algatas peaaegu oma surma eel. Selle väljaandega jättis ta sümboolselt hüvasti udmurdi rahvaga, kellelt ta on aastaid ammutanud teaduslikku inspiratsiooni, ainet avastusteks ja ainulaadseid materjale. Sellega andis ta neile tagasi rahvuslikku tarkust ja aastasadade jooksul kogunenud teadmisi, mis on pandud rahvakultuuri ja folkloori igavesse vormi.

Tatjana Vladõkina juhendas 11 teadusdoktorit, luues koolkonna, mis on teinud tõsiseid edusamme Uurali-Volga piirkonna rahvaste traditsioonilise kultuuri uurimises. Lisaks on Tatjana Vladõkina Udmurdi vabariigi hümni udmurdikeelse teksti autor. Teadusringkondades peeti temast lugu ja ta oli aurotiteetne teadlane, juhendaja, korraldaja ning pedagoog. Viimastel aastatel töötas ta taas tihedalt koos kolleegidega Eesti Kirjandusmuuseumist, millest annavad tunnistust ühised väljaanded ja teadusüritused. Seda toetasid soojad mälestused Tartu ülikoolis õppimise aastatest ning sõprussuhted kolleegidega.

Toome välja mõne olulise eesti ja udmurdi kolleegide ühistöö saavutuse, milles on olnud määrav Tatjana Vladõkina panus. Aastal 2021 ilmus tema eestvõttel Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna ja Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituudi koostöös „Satori” sarja 22. väljaanne „Udmurt Mythology and Folklore”. Väljaanne, mille toimetajad olid Nikolai Anisimov, Eva Toulouze ja Mare Kõiva ning mille autorid olid udmurdi rahvakultuuri juhtivad uurijad (nende hulgas Tatjana Vladõkina), avardas teadmisi udmurdi folkloorist ja mütoloogiast, kaasates uusi ja huvitavaid uurimisteemasid. See raamat on pühendatud Tatjana Vladõkinale tänu tema paljude aastate uurimistöö tulemustele udmurdi folkloori vallas.

Tatjana Vladõkina osales aktiivselt tänapäeva udmurdi kultuuri uurimisel ja innustas seda, valmistades ette ja andes välja kaheköitelise Eestis ilmunud teose „Tänapäeva udmurdi kultuur” („Современная удмуртская культура”, 2020–2021). See artiklikogumik näitab, kuidas vaatamata globaliseerumisele ja osaliselt sellele toetudes on udmurdid säilitanud omaenda identiteedi ja edasi andnud tulevastele põlvkondadele rikka ja ainulaadse kultuuri.

Aastatel 2022 ja 2023 korraldati Tatjana Vladõkina ja Nikolai Anisimovi algatusel Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituudi koostöös Udmurdi riikliku ülikooli udmurdi filoloogia, fennougristika ja ajakirjanduse instituudi ning Eesti Kirjandusmuuseumiga rahvusvahelised veebiseminarid „Udmurdi traditsiooniline kultuur kaameraläätses” ja „Traditsiooniline kultuur kaameraläätses”, kus arutati traditsiooniliste tseremooniate videosalvestamist XXI sajandi alguses, mis hõlmab nii antropoloogilisi, folkloristlikke ja etnograafilisi jäädvustusi kui ka telesaateid, etnograafilisi jutustusi, sotsiaalmeedia videolõike ja muusikavideosid. Vaatamisel ja arutelul osalesid peale folkloristide, etnograafide ja antropoloogide ka praktikud (režissöörid, operaatorid, teleprogrammide juhid, kultuuriasutuste töötajad) ning teised rahva vaimse pärandi visuaalse dokumenteerimise huvilised, kellest paljudele oli traditsioonilise kultuuriga kohtumine uus kogemus. Vaatajad said osaleda arutelus tänu veebiseminaridele ja võimalusele avaldada oma arvamust pakutud vestlusrakenduses.

Vladõkina andis teadusliku toimetaja ning eesti ja udmurdi kolleegide ühendajana märkimisväärse panuse „Udmurdi folkloori” sarja kuuluva laulukogumiku „Kama-taguste udmurtide laulud” („Песни закамских удмуртов”) ettevalmistamisse, mille Eesti Kirjandusmuuseum kavandab tänavu välja anda. Plaanis oli veel mitmeid teadusprojekte, mis keskendusid rahvakultuuri traditsioonilistele ja tänapäevastele aspektidele ning otsisid ühist ja erilist soome-ugri rahvaste folklooris ja mütoloogias.

Tatjana Vladõkina maeti 7. mail oma koduküla Jakšuri kalmistule Deri rajoonis. Eesti folkloristide hea sõber jätkab müütiliste maailmade ja taevaste maastike uurimisega. Olgu see teekond rikas ja muretu.

 

Foto: Kris Moor / Looming

Sel aastal tähistas juubelit Elle-Mari Talivee – kriitik, Eesti Kirjanduse Teabekeskuse nõunik, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse ning Tallinna Ülikooli teadlane, kes on kirjanduslikus vaates uurinud linde, linna, naismaadeavastajaid, põlevkivi, Tuglast, ühistransporti ja veel väga paljusid muid asju. Sellest kõigest temaga vestlesimegi.

Sul on sünnipäev tegelikult 20. jaanuaril, aga sel ajal olid sa põgenenud Galápagose saartele ja sind ei saanud intervjueerida.¹ Kas see oli erialane reis, arvestades, et sa oled viimasel ajal tegelnud palju looduse ja keskkonnaga, täpsemalt keskkonna ja kultuuri suhetega?

Jah, ei saa öelda, et ma looduskirjandust uuriksin, aga mind huvitab, kuidas ilukirjanduses peegelduvad loodussuhted. Ja kas see muudab meie keskkonnakäitumist – aga ma ei oska seda kuidagi mõõta. Kuigi ma ei plaaninud minna Ecuadori, et seal kõike seda uurida, siis ikka kukub nii välja. Esiteks jäävad näppu kohalikud raamatud. Ja teistpidi hakkad mingeid asju nägema sellisest vaatepunktist, millest enne ei oska – seega reisimine on ikkagi tähtis. Ma lugesin seal Margret Wittmeri omaeluloolist raamatut ühest Galápagose saarest, Floreanast, millele ta on hiljem kirjutanud peatüki juurde, siis kui looduskaitset seal väärtustama hakati. Raamat koosneb niisiis kahest poolest, asuniku ja alles seejärel kohaliku looduse eripärade hindaja mälestustest. Pisike raamat, mis samas peegeldab mõtteviisi muutumist. Mõtlesin, et kui oleksin lugenud seda ilma sealkandis käimata, ei saaks ma paljust aru – umbes nii, nagu ecuadorlane „Tõde ja õigust” lugedes ei suudaks hästi ette kujutada, milline meie maa on. Kuigi lugemist see minu meelest ei sega, pigem jääb päriselt tajumata näiteks ökosüsteemide haprus.

Sa ütled, et päris looduskirjandust sa ei uuri, samas mur(d)epunktide artiklis² tegeled sa ankeedivastustega, kus mainitakse igasuguseid looduskirjanduse teoseid.

Selgus, et need on inimestele tähtsad, ja kui küsida, mis loodusest kirjutatust on silma jäänud, siis need tulevad vastustest välja. Ilukirjandusteosed pigem eksivad sinna hulka. Minul on vastupidi: mina loeksin enne üles Tammsaare „Meie rebase” ja siis läheks sealt Fred Jüssi „Rebase­tunni” juurde.

Provokatiivselt võiks öelda, et keskkond on praegu moeteema – mis tunne on, kui satud seilama teaduse kõrgmoe laineharjal?

Häiriv! Tahaks öelda, et mina tegin seda juba enne. Aga praegu on inimestel keeruline, keskkonnamuret on palju. Olen ornitoloogiaühingu liige ja imetlusega olen vaadanud, kui hästi mõned ornitoloogid oskavad inimestele läheneda. Võiks ju kohe peale sõita, et te tapate kõik linnud ära. Aga nad oskavad seda lahendada mõistlikult, pisitasa. Keskkonna­muret või -ängi ei tohiks kuhjata, ma ei usu, et see paneb inimesi midagi tegema. Pigem võiks muutus tulla inimese seest. Mina vahel vihastan. Olen viimasel ajal palju lindudest rääkinud ja üpris sageli keegi küsib: mis ma selle teadmisega peale hakkan, et mingid liigid on välja surnud? Mind see kuidagi ei mõjuta, minu aias on linde ikka palju. Jõuetu tunne tekib, tahaks osata sellele sõbralikult vastata. Aga mure on ikkagi vajalik.

Kas kirjandusteadus on sinu jaoks siis selgelt poliitiline tegevus?

Mõnikord on ikka, jaa, muidugi. Ma loodan, et kogu aeg ei ole. Oleks halb, kui oleks kogu aeg. Siis kaoks kogu see lust ära, mille kirjandusest saab. Minu jaoks on kirjandus endiselt hea meelelahutus, või isegi rohkem – selline võluv maailm, kuhu saab siit ära minna.

Kas sa tunned ka muret, et järgmiste põlvkondade jaoks ei pruugi kirjandus enam olla üks võimalik võlumaailm, või ei ole sellega nii hullusti?

Ma olen kahevahel. Kui kaua eestlane on raamatuid lugenud – sada viiskümmend aastat? Tuglasest eelmine põlvkond võib-olla hakkas lapsena lugema, niimoodi pööraselt, ajalehtede lisasid, Meelejahutajaid ja nii edasi. Tuglase sünniaasta on 1886. Nii et sada viiskümmend aastat oleme lugenud – jah, see on olnud selline kaar, ja praegu see langeb, sest nii palju on teisi vahendeid. See on paratamatu. Endal mul on samamoodi, pead ju kõiki neid muid asju ka lappama. Aga teistpidi, kui ma mõtlen näiteks oma klassikaaslastele, me ka liialdame sellega, et „kõik vanasti lugesid”. Ma arvan, et praegu on tegelikult palju neid, kes lugemise üles leiavad, kuigi neid võib olla protsentuaalselt vähem.

Selline tunne mul on küll, et inimeste ettekujutusvõime muutub teistsuguseks, kui kõik on väga visuaalne. Aga see ei tähenda, et need ei oleks jutustatud lood. Enne seda sada viitekümmend aastat olid muinasjutud ja videvikujutud. Jutustamisoskus on erinevates kanalites kogu aeg olemas, sellest ei saa kunagi lahti. See on inimese põhiolemus, endale pead ka ennast jutustama.

Sa oled narratiiviusku?

Ma olen narratiiviusku ja mind ajavad segadusse mittenarratiivsed raamatud – või lihtsalt sellised, et ei oskaks neid ümber jutustada. Tavaliselt oskad öelda, kuidas raamat jõuab punktist A punkti B. Tekstid, mis ei jõua kuskile, need mulle väga ei meeldi.

Samas lugesin just Steven Vihalemma Õismäe-raamatut,³ see meeldib mulle, kuigi ma ei suuda jälgida erinevaid liine, mis seal sees on. Ma olen ise Õismäel kasvanud, aga suvine linnakogemus mul peaaegu puudub, sest kui kool kevadel lõppes, siis minu põlvkonna lapsed saadeti linnast ära. Sügisel sai tagasi tulla, 31. augustil, enne ei olnud sooja vett. Aga see raamat on düstoopia, seal on juba kliima muutunud, aaloed kasvavad.

Mulle on üldse jäänud mulje, et sa eelistad viimasel ajal nüüdiskirjandusest kurioosumeid, Valner Valmega tehtud proosaülevaates⁴ jõudsite te muidugi rääkida ka standardsetest etableerunud kirjanikest, aga avalöögiks oli Hannes Parmo „Beeta”, varem oled esile tõstnud Tõnis Tootseni „Ahvide pasteeti”.

„Ahvide pasteeti” ma võib-olla lugesin natukene liiga ökovõtmes, leidsin sealt asju, mida seal ei ole – nii nagu olen vaielnud pikalt selle üle, kas Kivirähki „Lend kuule” on ökoromaan või mitte. Aga miks sa arvad, et „Beeta” on kurioosum? Lihtsalt kuna see ei ole kangelaslugu eestlasest? See on eriti debüüdi kohta hästi kirjutatud. Tuleb meelde, kuidas Ristikivi „Tuli ja raud” võitis 1938. aastal Looduse romaanivõistluse, käsikirju lugedes arvati, et tegemist on mõne kogenud autoriga, ja pärast Tammsaare pöördus tema kui oma mantlipärija poole. „Beeta” on selles mõttes hästi tänapäevane lugu, et nüüd kogu aeg ehitatakse patriotismi üles, aga ma arvan, et kui sõda puhkeks, siis tegelikult tuleks hirmsa hoobina välja, et naabrimees tahab mind röövida või mingi osa inimestest hakkab sõjaga hoopis raha teenima või läheb vastase poole üle. See raamat on hoiatus, mis juhtub, kui päriselt sõda lahti läheb – milleks me peame ka valmis olema. Et see on pandud 1941. aastasse, see on lihtsalt hästi sobinud.

Muidugi töötan ka Eesti Kirjanduse Teabekeskuses ja peangi lugema ilmuvaid raamatuid. Seetõttu olen nendega päris hästi kursis. Ma ei oska arvu öelda, aga püüan lugeda läbi kõik, mis kuidagigi tähelepanu saab. Loen seetõttu ka raamatuid, mida tavalugejana ei loeks. Uurijana mind tegelikult huvitab vanem aeg, sageli kirjutan Tuglasest või kellestki tema kaasaegsest.

Sul tundubki olevat kohutavalt hea kirjanduslooline üldpädevus. Oled kirjutanud XIX sajandist, XX sajandi algusest, nõukogude kirjandusest, nüüdiskirjan­dusest. Tavaliselt omandab inimene kõik need teadmised siis, kui ta on sunnitud lugema kursust „Eesti kirjanduse ajalugu”, aga sina ei ole ju olnud õppejõud?

Ma natuke õpetan küll eesti kirjandust Tallinna Ülikoolis. Aga ülevaatekursusi ma tõesti pole teinud ja võin ausalt öelda, et mul on teadmistes kohutavad augud. Näiteks Enn Vetemaa – olen ainult „Näkiliste välimäärajaga” väga hästi kursis. See oli mu isa laua peal, isa oli muusik, aga väga suure kirjandushuviga. Kui ta avastas, et mina ei pea üldse viisi, aga mind jälle kirjandus huvitab, siis ta soovitas mulle hästi vara igasugu raamatuid. See oli üks neist, teda lõbustas just nimelt määraja formaat. Aga mul on nagu kivi südamel, et ma ei ole näiteks „Monumenti” lugenud.

Pigem olen kunagi hea tudeng olnud. Kui ma Tartus õppisin, siis Ele Süvalep õpetas eesti kirjanduse ajalugu nii, et ta andis eksamil raamatutest lõigud ja pidi ära arvama, kes autor on. Kirjanduse nimekiri oli nii kaheksakümmend teost. Õudselt kardeti seda eksamit. Aga sa loed ennast sisse ja hakkad aimama, kelle stiil see on. Ega Süvalep muidugi ei valinud eksamile kurioosumeid, mul oli vist lõik Bernard Kangro raamatust.

Pärast Tartus õppimist läksid sa Tallinna Ülikooli. Kas siis oli veel nn EHI kõrgaeg? Kas humanitaarinstituudi pärand elab sinus?

Jah, kolisin Tallinna, kui mul sündis vanem laps, ülikool jäi pooleli. Kui väiksem laps oli kaheaastane, siis tundus, et äkki ikka oleks mingit kasu sellest, kui ma ülikooli ära lõpetaks. Ma ei saa vist nii öelda, et kannan EHI pärandit. Aga olen EHI lõppu näinud. Ei mäleta, kas lõpetasin bakalaureuse või magistri, tegin need järjest kolme aastaga, sellel aastal ka EHI nimi kadus. Osalt olid veel alles legendaarsed õppejõud, Rein Raud õpetas meid. Näiteks ilukirjanduse tõlkija eriala, mida ma ise kipun EHI-ga seostama, õppisin kõrvalainena.

Kas sul oli mälestusväärseid kursusekaaslasi?

Tartus olin sellel mälestusväärsel kursusel, kus olid Aare Pilv ja Kadri Tüür ja Lauri Sommer. Tallinnas oli samuti hästi toredaid kursusekaaslasi, kuigi mitte suuri kirjanduslikke nimesid, tolle aasta või poolteist suhtlesin nendega väga tihedalt.

Rääkisid oma isast ja tema kirjandushuvist. Mis see sinu päritolu lugu siis on – nagu selgus, oled sa Õismäelt?

Mu vanemad said kokku mägironijatena, nagu nõukogude ajal paljud. Mu ema on arst, alpinistide rühmas pidi arst olema ja seetõttu teda võeti igale poole kaasa. Eks ta ise oli ka sihuke paras matkaja ja ronija. Ja mu isa on Toomas Tummeleht, muusik, tšellist, nüüd ammu surnud. Grupis olid koos muusikud ja Tartust arst ja niimoodi nad said kokku.

Mul on kaks venda, me oleme kolme aasta sees sündinud. Meil oli Mustamäel ühisköögiga tuba ja kui kolmas laps sündis, saime Õismäele korteri, kohe järve äärde. Õismäe oli metsik, seda ehitati alles. Ja põhimõtteliselt ma olen seal kasvanud. Praegu ma ei ela enam seal, kolisin oma vanavanemate korterisse Lillekülas hipodroomi juures, eestiaegses majas. Aga mind siiani huvitab Õismäe. See, kuidas linnaosa läbib arenguetapid: alguses on tühermaa ja maaäär ja nii edasi. Õismäe vist jääbki lõpuni sihukeseks natuke metsikuks.

Otseselt kirjandusuurijaid sul peres või suguvõsas ei ole?

Ei ole. Küll on mu vanaema õppinud Põhjamaade ajalugu kolmekümnendatel Tartu Ülikoolis. Ja isal oli muusikahariduse all veel reaaltaust, ta õppis TPI-s laevainseneriks.

Niisiis sulle lihtsalt meeldis lugeda ja sellepärast hakkasid kirjandusteadlaseks?

Kui olin magistriõppes, siis Heli Mattisen andis meile muusika ja kirjanduse loenguid. Ja ta küsis ükskord: kelleks te saada tahate? Magistrantidelt ikka võiks aeg-ajalt küsida, eks. Kõik teised käisid juba tööl ja nii edasi, mina ütlesin natukene tobedalt, et kui saaks raamatuid lugeda ja äkki neist midagi kirjutada. Ta vaatas mulle hästi tõsiselt otsa ja ütles: selliseid inimesi on maailmas väga vähe, kes sellest ära elavad. Ma alati mõtlen, kuidas mul vedanud on: loengi raamatuid ja kirjutan neist. Olen tõesti jackpot’i saanud, tahaks Heli Mattisenile edasi öelda.

Ja maalt pärit sa ka ei ole, et oleks vao vahel loodusearmastus sisse kasvanud?

Ei, aga nagu ma ütlesin, toona ei olnud lapsed suvel linnas. Mul oli maavanaema ja vanematel oli lisaks maakoht, niisugune muusikute kommuun. Kommuunis olen ka kasvanud. Ja kaheksakümnendate lastel on hästi tugev looduskaitse taust, nii nagu Nõukogude Liidus käisid natuke põrandaaluselt käsikäes rahvuslus ja keskkonnakaitse. Mina olen täpselt see põlvkond, kes käis loodussõprade majas ja roheliste rattaretkedel. Mind huvitab ka praegu, kuidas saab lapsi kaasata sellistesse ettevõtmistesse.

Praegu vist on looduskaitse ja rahvuspatriotismi sidemed lõdvenenud, võib-olla isegi vastupidiseks pöördunud?

Ma olen Ulrike Plathi uurimisgrupis,⁵ kus oleme seda mitu aastat uurinud. Sügisel tuleb tõenäoliselt lõpukonverents. Eks me ise oleme ka väga vaielnud selle üle. See on ikkagi seesama mis „Beeta” romaanis: mingil tingimusel inimene sageli reedab oma ideaalid. Kapitalismi ja looduskaitset kõrvuti panna on väga keeruline.

Mida enam sa oled uurinud, seda rohkem julged millegi kohta öelda, et ma ei tea seda. See on isegi naljakas paradoks, lõpuks ütledki: saime teada, et me ei tea. Mul on see aega võtnud. Mõnikord ongi vastus, et seda peab uurima. Ei hakka keerutama. Nagu arheoloogilistel kaevamistel: me ei tee seda praegu lahti, sest võib-olla viiekümne aasta pärast on parem tehnika. Inimesel on õudselt raske nii mõelda. Mind ei ole ju viiekümne aasta pärast. Puule või Galápagose kilpkonnale või kes veel hästi pikalt elavad, need Grööni haid, neile tundub inimene episoodiline.

Kas sul on teadlasena mõni meetod või teooria, mille järgi sa ennast identifitseerid?

Selles ma olen kõige nõrgem. Mul on mõnikord kahtlus, kas ma ikka päris teadlane olen. Mulle meeldib jah uurida, aga kas ma olen selles süstemaatiline? Rohkem olen lugenud selliseid teoreetilisi tekste, mille kohta eesti keeles öeldakse „kirjanduslikud linnauuringud”. Kuulun ühte ülemaailmsesse linnauuringute rühmitusse, mis baseerub Soomes, ja just vaatasin, et kõigi järgmise aasta konverentside pealkirjast käib läbi mingi niisugune teema nagu „ökoloogiline linn” või „surnud linn”, mis ongi surnud seepärast, et ta ei olnud ökoloogiline ja jätkusuutlik. Keskkonnateemad on nüüd linnauuringutes ka jõuliselt sees.

Oma ühistranspordiartiklis⁶ toetun toredale Kenti ülikooli teoreetikule Bart Keunenile, kes tõlgendab linna kasvuprotsesse füüsika ja füüsikaterminite kaudu. On huvitav, kui hästi see tal tekstidega klapib. Sellised teooriad on alati võluvad.

Oma doktoritöös⁷ vaatled perioodi, kus linn on kirjutavale inimesele veel võõras, ta vaatab eemalt, astub linna väravale, võib-olla alles lõpuks julgeb sisse astuda. Kas nüüd on vastupidi: kas praeguses kirjanduses on linn vaikekeskkond, kust tahetakse ära minna?

Vaikekeskkond kindlasti. Kas ära tahetakse minna, see on lahtine. Näiteks linnast ära kolimine, nii et tehakse endiselt linnatööd – kas see pole lihtsalt linna kolimine maale? Kui palju ümbritsevaga suhestutakse? Linnuvaatluse tõttu käin päris palju metsas ja puutun aeg-ajalt kokku inimestega, kes ei taha autost välja minna, sest äkki puuk ründab ja nii edasi. Kontrastid on meeletu suureks kasvanud. Kui inimene kolib linnast ära ja asub elama sellesse, ma ei tea, kas saab „talu” öelda, kuidas ta siis need kontrastid äkki ületab? Samas on linnades tekkinud permakultuuriga tegutsejad, kes kindlasti väga hästi oskavad ümbritsevat lugeda.

Aga kirjandus on küll linna kolinud, ma arvan. Oskaksid sa nimetada mõnda rustikaalset raamatut?

Mulle tundub, et luuletaja Berit Petolai elab maaelu. Aga isegi tema vist viib last autoga lasteaeda.

Erandeid on kindlasti.

Kas valitseb siis tugev loodushirm? Sa mainisid puukide kartmist, aga mingi nurga alt tundub ju hoopis niipidi, et loodus üha kuivab kokku, asualad kaovad, tulevad lauspõllud ja lageraie.

Kas sa mõtled päriselt või kirjanduses? Loodushirm on olemas küll, see on päris suur. Aga minul on niisugune tunne, et loodus on nii võõraks jäänud, et hirmu ei osata isegi sõnastada. See tuleb välja kogemata, tegevuse käigus, kui päriselt metsa minnakse. Või kas minnakse üldse? Hakkad metsa minema, aga jääd poole sammu pealt seisma, kui ei ole terviserada. Mikita ei ole ju väga realistlik kirjanik selle jutuga, kuidas me kõik seenemetsas käime.

Kardetakse seda, mis tegelikult ei ole ohtlik. Kui loed artikleid, kuidas karu ja hunt ja kes kõik meid ohustavad, siis tekib tunne, et elame mingis džunglis. Aga kui sa päriselt välja lähed … Ma tahaks väga näha karu, ma ei ole kunagi näinud! Mu ema elab Neeruti maastikukaitsealal Lääne-Virumaal ja seal on palju karusid, meil on viiesaja meetri kaugusel rajakaamera – mind sellised tehnilised vidinad ka õudselt huvitavad –, ikka ja jälle tuleb sinna mingi suur loom sisse, ka karu. Aga ma päriselt ei näe neid. Nemad näevad mind küll, nad lähevad lihtsalt eest ära.

Mida oleks Eesti looduses tegelikult karta?

Ära võib küllap eksida. No ja kui tekib arvamus, et sa võid neid loomi kõiki silitama minna, siis see on kindlasti ohtlik – põtra silitama minna, see lõpeb väga halvasti. Marutaudi enam ei ole, aga kärntõve vast võid saada, kui rebast silitad. Linnugrippi ka praegu ei ole vist.

Meie aja oht on ikkagi haigused, epideemiad?

Ma arvan küll.

Sa mainisid, et sind huvitavad tehnilised vidinad.

See on jälle küsimus inimese ja looduse suhtest. Ise alati mõtlen sellele, kas me tänapäeval lihtsalt vaatame lindu või me tahame seda äppi kirja panna või temast pilti teha. Aga jah, rajakaameraid mulle meeldib proovida. Alati imetlen ka linnu­meeste ja linnunaiste oskusi andmete kogumisel. Olen sel aastal aasta linnu, käo meeskonnas, ja käisime proovimas, kas saame käo kätte, et panna talle saatja selga. Kägu meelitatakse häälega, pärimuses on seda palju: lähed metsa, hakkad kukkuma, ja siis tuleb näiteks viis kägu. Tuleb küll, nägin seda nüüd oma silmaga. Häälega meelitamise koha peale pannakse spetsiaalne võrk, mis ei tee lindudele viga. Ja nad tulevad, istuvad okstele ja vaatavad. See on päris muinasjutuline kogemus. Tavaliselt ei tohi linde meelitada, aga ma arvan, et kui õpid käo kukkumist järele tegema, võid küll proovida. Mall Hiiemäe räägib alati, kuidas ta noore metsavahina Ida-Virumaal käis raiealasid ja metsa üle vaatamas ja kui kevadel kukkus, siis käod tulid vaatama. Mina ei oska seda teha – aga nüüd ma usun teda. Enne tundus, et paljugi mis, inimesed ikka räägivad.

Drooni lennutamine, rajakaamerad – see on hästi võluv. Me teame loodusest rohkem kui kunagi varem ja seetõttu võib-olla tundub, et loodust on kohutavalt palju. Aga ei tahaks mõelda, et need on meil nüüd viimased võimalused loodust näha.

Tehnoloogia on sulle esmajoones just looduse tundmaõppimise vahend?

Jah, ei saa öelda, et ma kirjandusteadlasena igapäevatöös seda väga kasutaksin. Tegelikult mind õudselt huvitavad võimalused kirjandust kuidagi mingite programmide abil uurida, aga ma ei ole seda kuigi palju teinud. See on meie uurimisala nõrkus, et me teeme kõik lõpuks põlve otsas valmis, sa ka kindlasti teed. Aga kui me suudaksime teha koostööd mõne huvitatud osapoolega …

Sa näed suurt kasutamata digihumanitaarset potentsiaali?

Näen. Ma olen näiteks geograafidega koos töötanud, saanud kasutada kaardirakendusi, millest meie ainult und näeme. Aga ma olen lihtsalt neid laenanud. Kui õnnestuks midagi koos teha … Kas sa oled näinud tõlkimise galaktikat, seda visualiseeritud kera, mida sotsiaalmeedias jagati?⁸ See ei ole võib-olla mingi imeasi, aga visualiseerimine annab tohutu palju vaatepunkte juurde. Pärast sa võid otsustada, et need pole olulised, aga sa pead seda korra nägema.

Mul on sihuke unistus, et ükskord oleks olemas eesti luule korpus. Ei tea, kas ma tahaks, et korpuses oleks kogu eesti kirjandus, võib-olla see läheks juba liiga segaseks. Võiks olla ikkagi piiritletud korpused, nagu Shakespeare’i korpus Inglismaal. Aga kujuta ette, kui oleks eesti luule korpus – ma tahaks seal igasugu otsinguid teha. Ju see on naljakas unistus.

Tavaliselt tekivad mingid tüüpilised probleemid: kuidas ikkagi küsimus formuleerida, et vastus oleks huvitav. Ja kui midagi leiadki, siis sel on lõpuks hästi labane seletus, näiteks kallutab keskmist sõnakasutust üheainsa luuletaja parasiitsõna.

Seal on kindlasti tohutult probleeme. Aga me tegime Marin Jänesega eelmine aasta kaardi sellest, kus Tuglas on paguluse ajal midagi kirjutanud.⁹ See on poolik, me tegime ka seda näpu vahel, see on pilt, mitte andmebaasist imetud, vaid käsitsi tehtud. Ja see tekitas nii palju küsimusi juurde – isegi mitte teadmist, vaid küsimusi, et kuidas kirjandus siis sünnib. Pärast ei ole võib-olla nende andmetega midagi teha, aga sa korraks mõtled kirjanduslikust loomingust teistmoodi, ruumiliselt. Mängid korraks asjad teistpidi läbi. Nii on minu meelest tõesti köitev kirjandust uurida.

Sind huvitab ka nii-öelda naiskirjanduse küsimus. Dekadentsikonverentsil rääkisid sa näiteks Minni Kurs-Oleskist ja tema suhetest kuulsate Londoni sufražettidega.

Täna ongi suurpäev: ilmus Tuna, kus on selle ettekande põhjal kirjutatud artikkel.¹⁰

See on samuti sügavalt poliitiline teema. Kas seis on nii halb, et on veel palju vaja ära teha?

Et kas reaalselt on klaaslagi Eestis? Muidugi on. Aga olukord vaikselt paraneb, seda on tunda.

Mind huvitab see aspekt, et alati on naisi, kes on murdnud välja avalikku sfääri. Mitte nii väga naine ise, vaid põhjused, kuidas ta on saanud kirjanikuks, mis on tema ümber olnud, et ta on seda teinud. On nii võluv, kuidas sellesama Minni Kursi abikaasa või vabaabielukaasa Lui Olesk on toetanud iga tema sammu. Me kipume vaatama, et punase lipuga naine läheb mööda teed – aga ta ei ole seal üksi. See on jube põnev. Eelmine aasta kirjutasin Vikerkaarde naismaadeuurijatest,¹¹ neil on ka enamasti isa või keegi, kes on öelnud, et sina võid ka õppida, mitte ainult su vend. Ja vastupidi, alati on olnud ka see teine pool, kes ütleb, et jäägu ainult köök ja kirik.

Sul on ka Läti-huvi, meil toimetuses näiteks räägitakse, et sa oskavat liivi keelt.

Olen seda õppinud. Kui ma olin Tartus üliõpilane, siis üks vaal oli fennougristika, Valts Ernštreits õpetas, käisime temaga Kuramaal, see oli hästi tore. Enne teda Eduard Vääri õpetas ka ühe aasta, ja ühe aasta Valts. See on liiga lühike aeg, et keel külge jääks, aga hakkad aru saama, millest see on mõjutatud ja nii edasi. Kuramaale olen ikka aeg-ajalt tagasi läinud. Seal on ju ka need mereääred, selle merekultuuri jäljed, mis nõukogude korra ajal igal pool purustati. See vist hakkab jälle mingitel tingimustel tõusma.

Aga Läti keele- ja kultuuriruum? Aeg-ajalt korraldad sa Läti kirjandusteadlastega koos konverentse.

Maima Grīnberga ükskord ütles, et kõik eestlased mõtlevad, et lätlastel on kuus varvast, ja siis ütlesin talle, et mina ei mõtle. Teised lätlased on ka öelnud, et eestlased vaatavad lätlastele ülevalt alla, see on minu jaoks võõras arusaam. Head kaasaegset kirjandust tõlgitakse kõvasti rohkem eesti keelest läti keelde kui vastupidi. Kogu aeg tunnen sellest puudust. Mul on veres salajane rännulust, kui saab, siis ma kohe kuskile lähen. Aga viimasel ajal püüan mõelda ökoloogiliselt: pikki reise võib teha ainult väga hea põhjendusega. Lähedased Läti ja Leedu on samuti avastamist väärt. Eks ikka puutud kultuuriga ka kokku.

Mida peaks eestlane Läti kultuurist teadma?

Kas sa tead, et nad kasvatavad seal metsikuid hobuseid, konikuid, selleks et ohjata jõeluhtasid? See on pisike metsik hobune, tal on must õmblus selja peal nagu mänguhobusel. Eestis on rannaniitudel enamasti kariloomad, aga Lätis nad on metsikud. Neid on tore vaatamas käia. Miitavis, Jelgavas Lielupe jõesaarel, kus hooldatakse saart konikute abil, on hästi toredad infotahvlid selle kohta, kuidas sealsetel aladel tekitasid ürgheinamaid suured rohusööjad: ürghobused, tarvad. Nii et kas või loodusreisi võib Lätti ette võtta.

Linnauurijana võib ju öelda, et Eesti linnad olid provintslikud. Riia on suurlinn, Peterburi ka. Kirjandusest tulebki välja, et oldi nende mõjusfääris. Helsingi sai hiljem suureks linnaks, Eesti on olnud just Riia–Peterburi teljel. Kahju, et Peterburi võib nüüd maha tõmmata. Aga mulle meeldib Riia, ta on Tallinnaga võrreldes natukene, kuidas öelda, logu – need ülejõe korterid. Vaat Roosikrantsi tänavast oleks võinud enne renoveerimist saada pisikese Riia, väga väikese vaese mehe Riia. Aga pärast asfalteerimist pole enam midagi teha.

Sa oled ka kirjanduskriitik. Ants Orase auhinna saamise puhul peetud kõnes sa korraks puudutasid seda igituttavat küsimust, mis vahe on kriitikal ja kirjandusteadusel. Ütlesid, et kriitika jätab teosele mingi salapära alles, teadus mitte.¹² Tuleb sul ette ka aia peal kõõlumist – et kumb ma nüüd olen?

Ikka. Ma olen halb kriitik selles mõttes, et ma ei taha väga arvustada raamatuid, mille kohta ma peaksin halvasti ütlema. Olen natuke nagu libakriitik, oled sa tähele pannud? Viimases arvustuses mul nüüd lõpuks on üks nõrk seisukohavõtt.¹³ Minu kursusel Tartus oli ju pea kogu Erakkond, siis ma ei kirjutanud midagi. Huvitav on vaadata, kuidas tekib see tunne, et võid kirjutada, julged kirjutada midagi. Praeguseni on mõnikord nii raske, et just nagu sõnahaaval kirjutad. Mõni tekst kirjutab ennast ise, aga mõnda peab nagu tangidega tirima.

Üks mu absoluutseid lemmikarvustusi üle aegade on Berk Vaheri arvustus Aarne Rubeni raamatule kindakirjadest.¹⁴ Ma olen seda aeg-ajalt ikka uuesti lugenud, see on meeleheitel, kuri arvustus: et mis kuradi jama see on. Vahel peaks selliseid asju kirjutama. Mitte kogu aeg, ja ei peaks norima selle kallal, mis teose terviku osas ei ole oluline. Aga mina mõnikord nihverdan kõrvale. Esiteks ma ei oska ise raamatut kirjutada, kuidas ma siis hakkan ette lugema, mis kõik halvasti on. Ja teiseks on alati kahju inimestest. Ehkki tegelikult peaks sellest ju kasu olema … No kas on? Kas inimene hakkab selle pärast uut raamatut kirjutama? Võib-olla ei kirjuta enam kunagi. Naiskirjanik Elisabeth Aspe teosed taasavaldati XX sajandi alguses, need said kriitika osaliseks, ja ta ei tahtnud enam kirjutada – enda arvates uue põlvkonna jaoks ei osanud.

Toonane kriitika oligi sageli palju karmim. Mul on seisukoht, et enamasti pole vaja mutta trampida, vaid parem on anda kontekst, kus inimestel tekib huvi raamatut lugeda. Eriti tänapäeval, kui raamatuturg on nii suur, et seal on raske orienteeruda. Mõnikord küll mingi raamat kiidetakse õudselt üles ja tekib isegi kuri kahtlus, kas kiitjad on seda lugenud. Siis on tunne, et nüüd peaks midagi tegema.

Kas sul on peale Bergi veel lemmikkriitikuid, ükskõik mis ajast?

Mulle meeldib lugeda sõjaeelseid Loominguid. Isegi kui ma ei ole arvustatavaid raamatuid lugenud, tekivad mingid muljed. Lemmikkriitik on mul Lauri Laanisto, aga mitte tingimata see, mis ta lehes kirjutab – tal on blogi¹⁵ ka –, ja mitte tingimata terve tema kirjatükk, vaid mingi mõte sellest.

Kas tahaksid Keele ja Kirjanduse lugejale veel midagi südamele panna?

Kirjandusajakirjad on väga olulised! Need on aste edasi laste- ja noortekirjandusest päris kirjanduseni. Nii ilukirjandus kui ka selle analüüs. Just lugesin Keelest ja Kirjandusest põhjalikku artiklit selle kohta, mida Minni Kurs tõlkis, kui ta Inglismaalt tuli.¹⁶ Võib-olla isegi sel hetkel, kui artikkel avaldatakse, ei ole see tähtis, aga kõik need teadmised, mis sinna kokku kogutakse … Kirjandusteadus peaks katsuma panustada ka sellesse, et inimesed loeksid raamatuid. Ma arvan, et teadlase jaoks on hästi oluline populariseerida seda, mida ta teeb. Ei saa sulguda elevandiluust torni. Ei ole õigustust mind üleval pidada, kui ma ei anna midagi tagasi.

Seda võib teha ka harrastus- või kodanikuteaduse kujul. Mina tegelen sellega aktiivselt ornitoloogias, aga humanitaarias on sellised projektid näiteks fotopärandi kaardistamine või ilukirjanduslikud linnakaardid. See annab samuti tunde, et saad midagi millegi heaks ära teha, kas või grammikese.

21. veebruaril kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Elīna Bone doktoritöö „Estonian-Latvian Code-copying: Comparison of Adoption and Imposition” („Eesti-läti koodikopeerimine: adoptsiooni ja im­positsiooni võrdlus“). Doktoritöö juhendaja oli professor Anna Verschik (TLÜ), oponendid dotsent Maria Frick (Oulu ülikool) ja professor Andra Kalnača (Läti Ülikool).

Kogukonna mõttes on eestlased Lätis ja lätlased Eestis vähemusrahvus, kes on teiste keelte kõnelejate seas hajutatud. Seni on sotsiolingvistikas ja kontaktlingvistikas pööratud pigem tähelepanu just mitmekeelsete kogukondade keelekasutusele.

Elīna Bone doktoritöö põhineb kolme eesti-läti kakskeelse isiku keelekasutuse uuringul, mille raames viis ta läbi vabas vormis intervjuud 20 tunni ulatuses. Intervjueeritavate seas oli nii eesti kui ka läti keele emakeelena kõnelejaid, kes kõik omandasid teise keele täiskasvanueas naaber­riiki kolides. 

Tööst selgus, et eesti-läti kõnes esineb kahes keeles nii sõnu kui ka pikemaid lauseid. Bone eristas kolme tüüpi laene. Kõige levinumad olid laen­sõnad, mille puhul eesti- või lätikeelne sõna võetakse üle samas tähenduses ja vormis, nagu see on algkeeles. Laenatakse peamiselt sõnu, mis on seotud mingi kindla valdkonna või vastava kultuuri­ruumiga ning millele on omakeelset vastet raske leida. Samuti võib laenamist soodustada sõnade sarnasus, nt läti knapi ja eesti napilt. Teisena esineb enim tõlkelaene: teisest keelest sõna-sõnalt tõlgitud sõnu ja väljendeid. Kolmas tüüp on sõnad, mis koosnevad nii eesti- kui ka lätikeelsest osast, nt üksvienā ’ükskõik’, kus üks tuleb eesti keelest ja vienā läti keelest. Grammatika laenamist esines vähe.

Doktoritöö põhjal võib öelda, et kakskeelne kõneleja valib endale sobiva väljendusviisi, mille puhul saab jälgida erinevaid käitumismalle: kõik keeled, mida kõneleja oskab, loovad ühiselt suure keele­repertuaari, mida vastavalt vajadusele ja kontekstile kasutada saab. (https://www.etera.ee/zoom/200823/view?page=1&p=separate&tool=info)

10. mail kaitses Lydia Risberg Tartu Ülikoolis doktoritöö „Sõnatähendused ja sõnaraamat. Kasutuspõhine sisend eesti keelekorraldusele”. Juhendajad olid TÜ kaasprofessor Külli Habicht ja Margit Langemets (Eesti Keele Instituut), oponent professor Pirkko Nuolijärvi (Kodumaa Keelte Keskus, Soome).

Doktoritöö käsitleb sõnatähenduste normimise problemaatikat eesti keele­korralduses. Teoreetiline raamistik on kasutuspõhine lingvistika ja meetod korpus­analüüs. Uurimus keskendub üldkeelele ja selle praktiline eesmärk on pakkuda tuge EKI ühendsõnastiku ja 2025. aastal ilmuva ÕS-i koostamiseks.

Sõnatähenduste normimise traditsiooni alguseks saab pidada 1925. aastal ilmunud „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamatu” I köidet. Empiiriliste keele­andmete, keelekorralduslike suunamiste põhjuste ning nende tulemuslikkuse analüüs kasutus­põhise lingvistika teoreetilises raamistikus näitas, et kui sajand tagasi oli ühiskeele loomise ja eestikeelse terminoloogia arendamise eesmärgil sõna­tähenduste kindlam piiritlemine põhjendatud, siis täna­päeval ei anna senised põhjused enam alust üldkeele sõnade tähendusi suunata.

Keelekorralduse seisukohad tuginesid XX sajandil autoriteetide sõnastatud ideaalidele, nagu (range) süsteemitaotlus ja otstarbekohasus, ning otsuseid mõjutasid standardkeele ideoloogia ja purism. 1980. aastal võttis vabariiklik õigekeelsus­komisjon seisukoha, et sõnatähendusi ei ole vaja ega võimalik normida. Samas ühiskonda sellest ei teavitatud. Täna­päevase teaduspõhise keelekorralduse üks peamisi eesmärke on, et normingud vastaksid keelekasutuse sisemisele normile ning et soovitused oleksid aja­kohased ega oleks praeguse keele­kasutusega vastuolus. Doktoritöö põhiline tulemus on teoreetiliste käsitluste toel põhimõtte kinnistamine eesti keele­korralduse jaoks: üldkeele sõnade tähendusi ei normita ega suunata soovituste teel. (https://dspace.ut.ee/items/139156fa-e985-4a8f-b0fa-93633ce34fc2)

3. mail peeti Väike-Maarjas F. J. Wiede­manni keelepäev. Väike-Maarja Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetajad kõnelesid luule õpetamisest koolis ning selle võludest ja valudest. Gümnaasiumi õpilased esitasid luulepõimiku. Esinesid Tiit Hennoste („Luuletaja keelekodu”) ja Rein Veidemann („Luuletus kui koputi. Hando Runneli „Kehv kõhn poiss””). Vestlus­ringi kirjanduse rollist keele rikkuse hoidmisel juhtis Raul Rebane.

3. mail toimus Tallinna Ülikoolis keele­toimetajate liidu üldkoosolek. Sellele järgnes 23. toimetajaseminar, mis keskendus inglise keele mõjule eesti keeles. Ettekanne­tega esinesid Ilmar Anvelt („Inglise keele mõjust – ajaloost, grammatikast ja muust”), Karin Kastehein („Eepiline grillkana ja teisi seiku inglise ja eesti keele semantilise ruumi erinevustest”) ja Ülle Leis („Kama kellaviieteest ehk mõtisklusi eesti ja inglise keele suhtest”).

7.–11. maini peeti Tartu Ülikoolis Rahvusvahelise Ulmeuuringute Ühingu (Science Fiction Research Association) aastakonverentsi pealkirjaga „Üleminekud” („Transitions”). Käsitleti kõikvõimalikke siirdeid ja üleminekuid kui teadusulme keskseid temaatilisi, loolisi, vormilisi, ajaloolisi ja filosoofilisi ehituskive. Üks konverentsi peaesinejaid oli TÜ kaasprofessor ja kirjanik Meelis Friedenthal. Osalejaid oli 23 riigist, Eestit esindasid veel Alari Allik, Tiina-Erika Friedenthal ja Andrus Org.

13. mail korraldas Tartu Ülikooli maailmakirjanduse õppetool Tartus konverentsi „Harald Rajamets 100: luulemaailm ja maailmaluule”. Ettekannetega esinesid Märt Väljataga („Rajametsa looming ja legend”), Contra („Kas žest võib täita lause pause? Juhu(u!)mõtteid raamatust „Aeg astuda””), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman („Rajametsa riimikunst tõlke- ja omaluules”), Katiliina Gielen („Harald Rajametsa inglise luule tõlked”), Katja Novak („Ukraina Harald Rajametsa elus ja loomingus”), Mihhail Lotman („Rajametsa tõlked vene luulest”) ja Ülar Ploom („Keeruliselt lihtsamaks: Harald Rajametsa leksikaalsetest valikutest Ariosto „Raevunud Orlando” katkendite ja Dante „Jumaliku komöödia” tõlgetes”).

15. mai Hõimuklubi õhtul Tallinnas pidas Aado Lintrop ettekande „Meenutusi minu soome-ugri ajast”. Praegu, kui idapoolsete hõimurahvaste juurde ei pääse, tuleb töötada kirjanduse ning arhiivi­materjalidega, samuti kirjutada mälestusi varasematest reisidest. Lintrop ongi oma viimaste reiside muljed kogunud raamatusse „Soome-ugri reisid” (2022).

27. mail esines Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril Zhenyu Wang teise ette­kandega teemal „Mis on hiina keel ning kuidas geograafilised ja kultuurilised erinevused iseloomustavad keeli?”. Zhenyu Wang õpib TÜ-s eesti keele ja soome-ugri keelte magistriõppekaval ja ühtlasi teeb praktikat muuseumis. Esineja tutvustas, kuidas keelte erinevused peegeldavad kultuurilisi erinevusi.

30. mail toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi koosolek. Möödunud aasta Eesti folk­loristika aastapreemia laureaat Anastasiya Astapova pidas ettekande „Ida-Euroopa ja Põhjamaade vandenõuteooriad ning Eesti nende vahel”. Anti kätte 2024. aasta Eesti folkloristika aastapreemia, mille pälvis Taive Särg.

31. mail peeti Tartus Eesti Akadeemilise Usundiloo seltsi ettekandekoosolek vestlusringina. Atko Remmel pidas ettekande „Religioon ja rahvuslus: religioonid eesti rahvuslikus loos”, kus ta andis lühiülevaate erinevatest religioosse sfääriga seotud lugudest Eesti rahvusnarratiivis, keskendudes maausu mõjule eestlaste eneseteadvusele ja sellest lähtuvatele ühiskonnas toimuvatele protsessidele. Järgnes vestlusring Ain Riistani juhtimisel, kus osalesid Tõnno Jonuks, Alar Kilp, Helen Haas, Erki Lind ja Atko Remmel.

1. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril kõneles Natalia Ermakov teemal „Pühad allikad kui pidev side esivanematega ja/või „unustatud” kommetega”. Ersa allikad esindavad pidevat looduse kaudu suhtlemist esivanematega. Esitlus toetus ersa külades välitöödel kogutud materjalidele ja tähelepanekutele.

3. aprillil korraldas Eesti Ornitoloogiaühing koostöös UTKK ning ERA-ga Tartu loodusmajas aasta linnule käole pühendatud kirjandus- ja folklooriõhtu „Käol ei ole käppi”. Esinesid folklorist Mall Hiiemäe, luuletaja Veronika Kivisilla, kirjandusteadlane Elle-Mari Talivee ja ornitoloog Jaanus Elts.

4. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi pidulik kõnekoosolek „Tige diskursus ja nutikas narratiiv. Rahvajuttude sisulised ja žanrilised ulatuvused”. Sarja „Keelest meeleni” 13. üritus oli pühendatud EKM-i folkloristika osakonna vanemteaduri Mare Kalda 60. sünnipäevale. Esinesid Ülo Valk („Jutumaailma ja usundilise kogemuse suhetest eesti rahvajutus”), Jürgen Beyer („Koroonaviiruse SARS-CoV-2 väidetav Aafrika päritolu”), Kärri Toomeos-Orglaan („Käies Ahasveeruse jälgedes”) ja Johanna Ross („Naisfiloloogi kuvandist”).

5. aprillil Tartu Ülikoolis toimunud keeleteaduse doktorite konverentsil tutvustasid oma väitekirju viimase paari aasta jooksul kaitsnud doktorid. Esinesid Mari Aigro („Kohakäänded tegusõnade küljes: millal ja miks see juhtub?”), Triin Todesk („Kliitik džyk tegusõnade modifitseerijana komi keeles”), Tiina Paet („Võõrainese kinnistumine eesti keeles: keelekorralduslik ja ­leksikograafiline vaade”), Andra Kütt-­Leedis („5−8-aastaste eesti laste keeleline areng ja selle seos keelelise kasvukeskkonnaga”), Milda Kurpniece („Liivi jussiiv Kesk-Balti areaalis”) ja Andra Annuka-Loik („Naer ja naerev hääl eesti suulises suhtluses”).

8. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril kõneles Raivo Kalle teemal „Kihnu looduskultuur ja kohalik teadmine: eripärad ja rakendamine”. Kui turist läheb Kihnu, näeb ta muuseumi, tuletorni, kirikut, sadamat, rahvariietes naisi. Esineja näitas, mis peitub selle fassaadi taga, ja tutvustas selliseid aspekte, mis on olnud seni laiema publiku eest peidus.

10.−12. aprillini toimus Tallinna Ülikoolis esimene Eesti humanitaarteaduste aastakonverents „Tulevikuhumanitaaria: kuidas humanitaarteadused kujundavad ühiskonda pöördeliste muutuste ajastul”. Konverentsi peakorraldaja oli TLÜ humanitaarteaduste instituut, kaaskorraldajad TÜ humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Tallinna Tehnikaülikool, EKI, EKM, ERM ning UTKK. Kolmel päeval peeti kokku 231 ettekannet 33 paneelis, toimus viis ümarlauaarutelu. Plenaarettekannetega esinesid Tiit Hennoste (TÜ, „Kes tantsib ja kes lööb trummi? Eesti humanitaaria kolmes pöördes”), Liisi Keedus (TLÜ, „Kas ja kuidas on võimalik luua uut aega? Antro­potseen ja teised uued ajalisused mõtteloo vaatenurgast”) ja Tanel Tammet (TTÜ, „Tehisintellekt ja humanitaar­teadused”). Aastakonverentsi lõpetas paneel­arutelu, kus osalesid Krista Kodres (EKA), Raili Marling (TÜ), Marek Tamm (TLÜ), Jaan Undusk (UTKK), juhatas Joonas Hellerma.

12.−14. aprillil peeti TÜ Narva kolledžis XII Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekandeid kõlas neli: Hannele Valkeeniemi (Soome Instituut) tutvustas soomlaste osa Narva ajaloos, Enn Ernits rääkis Eesti-Ingeri kohanimedest, Piret Norvik vene laenudest Vaivara murrakus, Heinike Heinsoo võrdles Lönnroti, Wiede­manni ja vadja keele sõnaraamatut XXI sajandil ilmunud sõnaraamatutega. Margit Langemets kirjeldas koostatava ÕS 2025 mitmest rolli. Ettekannetega esinesid Artur Viks, Elvira Küün, Loviisa Mänd, Ekaterina Suntcova, Nikolay Rakin ja Madis Arukask. Piiblitõlke töötoas vaeti Luuka evangeeliumi funktsionaalse tõlke küsimusi. Helle Metslang esitles uut „Eesti grammatikat” ja Madis Arukask tutvustas ajakirja Studia Vernacula.

15. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines Indrek Ojam. Ettekanne „Vaino Vahingu isikuarhiiv ja Vahingu loomingu uurimise hetkeseis” sündis tema senise töö põhjal EKLA-s Vahingu isiku­arhiivi korrastamisel ja uurimisel.

16. aprillil Eesti Kirjanduse Seltsi korraldatud kirjanduslikul teisipäeval Tartus võeti vaatluse alla 2023. aasta eesti kirjanduselus. Esinesid Maria Esko (2023. aasta eesti proosa), Elisa-Johanna Liiv (algupärane luule), Anneli Saro (teatritekstide poeetika), Ave Taavet (kirjanduskriitika) ja Jaanika Palm (lastekirjandus).

18.−19. aprillil peeti Tallinnas 21. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keelte mitmekesisus ja keelte varieerumine”. Kutsutud esinejad olid Václav Cvrček (Praha Karli ülikool, „Enhancing national corpus infrastructure with multi­dimensional model of register variation”), Benjamin Lyngfelt (Göteborgi ülikool, „Constructions, constructiCons and constructicography”), Liina Lindström (TÜ, „Varieerumine keeles – kas märk muutumisest või hoopis püsimisest”) ja Ari Huhta (Jyväskylä ülikool, „Current trends in language assessment supporting learning and teaching: Combining the diagnostic and dynamic assessment frameworks”). Töö toimus kuues sektsioonis: korpuslingvistika, mitmekeelsus, kõne ja hääldus, leksikograafia ja leksikoloogia, keeleõpe ja keeleomandamine, konstruktikonid. Peale Eesti keeleteadlaste esinesid Rootsi, Soome, Ungari, Leedu, Horvaatia ja Saksamaa teadlased. Konverentsi korraldasid ERÜ ja EKI.

19. aprillil toimus Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu 115. ja Eesti Kultuuriloolise Arhiivi 95. sünni­päevale pühendatud ettekandepäev „Aegade aarded”. Ettekannetega esinesid Merike Kiipus („Arhiivraamatu­kogu kuldsed kuuekümnendad”), Kalju Tammaru („Keelatud raamatud ja raamatu­koguhoidja”), Kristi Metste („Aegade aarded kultuuriloolises arhiivis”) ja Tiiu Jaago („Arhiiv ja uurija”). Ulvar Käärt tutvustas ajakirja Horisont kultuuriloolise arhiivi erinumbrit.

19. aprillil korraldas Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsioon Tallinnas aastakoosoleku. Ilona Martson tegi ülevaate tõlkijate sektsiooni tegevusest. Paul-Eerik Rummo pidas ettekande „Ulyssese tõlge keelest keelde”.

22. aprillil peeti Tallinna Ülikoolis projekti „Eesti mitmekeelse keelekeskkonna andmestik” kokkuvõtteseminar. Esinesid Reili Argus, Andra Kütt-Leedis, Anna Verschik („Ukraina-eesti kakskeelsust MAIN-testi põhjal”), Olga Gerassimenko („Mitmekeelsete korpuste kogumine ja töötlemine”), Helin Kask („Mitme­keelsest keelekasutusest taskuhäälingutes”), Piret Baird („Koodivahetusest eesti-inglise varajases kakskeelsuses spontaanse kõne salvestuste põhjal”), Geidi Kilp („Mitme­keelsed Discordi vestlused ellujäämis­mängude taustal”) ning Kapitolina Fedorova ja Natalia Tšuikina („LinguaSnapp ja mitmekeelne Tallinn”).

23.−24. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumis noorte kultuuriuurijate konverents „Noorte hääled”. Plenaarettekande „Urban mythologies of Bhutan” pidas prof Shawn Rowland. Esimese päeva ingliskeelsed ettekanded toimusid kolmes sektsioonis: „Ruum, heli ja keskkond”, „Elav teadmine” ning „Esivanemad ja kokku­kuuluvus”. Teisel päeval peeti eestikeelsed ettekanded sektsioonides „Elulood kui allikad” (teemadest kajastati perevägivalda naiste elulugudes, Eesti naissportlaste enesemääratlust aastatel 1945−1960, Annelinnas sündinute lapsepõlvemälestusi), „Traditsioonilise kultuuri tõlgendused” (jahijuttude eripära, Vana-Võromaa tantsupärimus ERA-s, Sangaste regilaulud) ja „Tänapäeva kultuurilised hoiakud” (gümnasistide suhtumine humanitaariasse, rahvarõivaste kandmine, klatš noorte Eesti naiste elus).

24. aprillil peeti Tallinnas Fenno-Ugria hõimuklubi õhtu. Taisto Kalevi Raudalainen rääkis Eesti-Ingeri kujunemisest ja saatusest aastail 1919−1944.

25. aprillil Tallinnas toimunud Emakeele Seltsi kõnekoosolekul tutvustati uut „Eesti grammatikat”. Esinesid Jelena Kallas ja Liisi Piits („Grammatika uurimisest EKI-s: teooriast praktikani”) ning Helle Metslang ja Tiit Hennoste („Tuhat lehekülge eesti grammatikat”).

25. aprillil peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi üldkoosolek. Ettekandega esines Polina Holitsyna („Authenticity in subcultural studies: An example of metal-lore in extreme metal subcultures”).

25.−26. aprillil korraldati Tallinna Tehnikaülikoolis 36. foneetikasümpoosion „Foneetika päevad”. Osalejad olid Soomest ja Eestist (TTÜ, TÜ ja EKI teadlased). Eestlastest esinesid Pärtel Lippus, Eva Liina Asu, Maarja-Liisa Pilvik, Liina Lindström, Heete Sahkai, Katrin Leppik, Pire Teras, Tanel Alumäe, Liis Themas jt.

25.−26. aprillini toimus Riias Läti Ülikoolis Baltimaade digihumanitaaria foorum. Konverentsi märksõnadeks olid keele­tehnoloogia, e-õpe, keelekorpused, avaandmed, digikogud. Eestit esindasid EKM-i, TLÜ ja TTÜ teadlased, aruteludel osalesid Mari Sarv ja Kadri Vider.

26. aprillil valis Eesti Kirjanike Liidu üldkogu liidu uueks esimeheks Maarja Kangro. Koos volitustega osales üldkogul 242 kirjanike liidu liiget, Kangro sai 95 häält.

29. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminar oli hiina keelest ja kultuurist. TÜ eesti keele ja soome-ugri keelte magistrant Zhenyu Wang kõneles teemal „Mis on hiina keel ning kuidas geograafilised ja kultuurilised erinevused iseloomustavad keeli?”.

30. aprillil peeti Liivi muuseumis konverents „Juhan Liiv eesti kultuuri keskmes ja maailmakirjanduse lävel”. Luuletaja 160. sünniaastapäevale pühendatud konverentsil esinesid Jüri Talvet („Juhan Liivi luule tõlkimisest”), Rahel Ariel Kaur („Maailm on õrnalt koos”), Ene-Reet Soovik („Kodumaa loodus ja väljamaa võrdlus: Juhan Liivi luule ökokriitilisest vaatevinklist”), Mart Velsker („Juhan Liivi luule tumedus ja heledus”), Joonas Hellerma („Ja anna meile andeks meie varjud”), Liina Lukas („Juhan Liiv Goethe ja Heine mõjuväljas”) ja Tanar Kirs („Juhan Liivi luule vastus õhtumaa mõtlemise väljakutsele”).

Just meie maise elu poolel rajal
end äkki leidsin keset sünget metsa.
Dante Alighieri „Põrgu”

Foto: Elmar Köster, Rahvusarhiiv

Tohutu töövõimega andekal tõlkijal, luuletajal ja kriitikul Harald Rajametsal (13. V 1924 – 12. XI 2007) on mitu saavutust, mida võiks nimetada tema elutööks. Kahtlemata on üks neist „Jumaliku komöödia” eestindamine – ehkki ta ei jõudnud sellega päris lõpuni (tõlke lõpetasid Ülar Ploom ja Ilmar Vene), saame emakeeles seda maa­ilmakirjanduse pärli lugeda ennekõike tänu temale. Dante „Põrgu” avaread on ühed kuulsaimad ja küllap tsiteerituimad värsid lääne luulekultuuris. Ent eesti keeles on neisse ridadesse end sisse kirjutanud ka tõlkija ise, ja mitte ainult metafoorselt: tema nimi on seal kirjas täiesti sõnasõnaliselt, värsireas tähenduslikult laetud viimastes, riimsõna positsioonides.

Juba „Põrgu” alguses avaneb Harald Rajametsa kaks poolust. Üks neist on jäik ja standardiseeriv värsimeister, kes jälgib keelenorme ja vahendab eesti keelde keerulisi kinnisvorme. Rajamets ongi eelistanud ranges klassikalises vormis luuleteoste eestindamist, mis on laadilt lüürilised ja romantilised ning milles on kasutatud täpseid riime: „Olen kogenud, et mul on irdriimidega, ebapuhaste riimidega loo tõlkimisel suuremaid raskusi kui puhtariimilise loo tõlkimisel”.¹ Kuivõrd väikeses kultuuris ei ole võimalik igale põlvele maailmaluule klassikat uuesti tõlkida, pidas ta neid ajatuid teoseid vahendades silmas sedagi, et tõlked ajale vastu peaks. Selleks kasutas ta juba juurdunud sõnavara ning vältis „ajastu keeleponnistuste kajastusi” (vastandades enda Shakespeare’i tõlkeid Ants Orase omadele).²

Luulekeelele ja keelele üldse mõtles Rajamets palju ning avaldas 1962. aastal poeetilisele keelevabadusele pühendatud artikli, kus arutas üsna detailselt ja nüansi­rikkalt erinevate luulevabaduste üle: mis laadi väljajätud või lisasilbid, samuti derivatsioonid on luules omal kohal ja mis mõjuvad ebaloomulikult, milliseid „vigastatud” moodustisi tuleks vältida ning millega on lugeja juba harjunud.³ Ent keele­normide jälgimine ei tähenda Rajametsa jaoks sugugi lähtumist sõna­raamatutest. Vastupidi, ka keele­korraldajate tööl hoiab ta teravalt silma peal.⁴ Nagu on täheldanud Märt Väljataga, oli Harald Rajametsal nii-öelda absoluutne keelekõrv.⁵ 1990. aastatel hakkas ta avaldama kriitilisi keelekommentaare ja nii väljendama oma hea sõnaloome põhimõtteid, mida oli seni pigem praktikuna oma tõlgetes järginud. Et Rajamets näeb vastutustundlikul luule­tõlkijal olulist rolli nii maailmakultuuri tutvustajana kui ka eesti keele arendajana,⁶ on ta suurt tähelepanu pööranud keelele ja eriti tema jaoks luule tuumakaimale elemendile – riimile. Seejuures rakendab ta järjepidevalt oma 1962. aasta artiklis välja toodud ideid ja kasutab tõlgetes küllaltki konservatiivset riimi, mis pole üksnes täisriim, vaid sageli üsna kulunud riim. Tõlkeriimides jälgib ta foneetilist täis­riimilisust, samuti väldete kokkulangemist. Teatud vabadused on lubatud: näeme flektiivriimi, erineva rõhumustriga riimipartnereid, mõõdukal hulgal sõnajärje inversiooni (oru metsarikka),⁷ vähesel määral uudset sõnamoodustust (pisu) ning mõnikord haruldasemaidki sõnu (kihkama). Mitmeid võtteid väldib ta rangelt, seal­hulgas neologisme, võõrsõnu, ebatavalisemat sõnamoodustust ja murdekeelsust, kasutades ka liitriime üksnes erandjuhul. Selles mõttes on iseloomulik näiteks Raja­metsa versioon Aleksandr Puškini luuletusest „Ma armastasin teid…”:

Ma armastasin teid; see arm küll raske
on hinges kustuma mul nüüdki veel;
kuid ärge ennast häirida sest laske,
ei taha ma, et kurb teil oleks meel.

Teid armastasin tummalt, kiivas vaevas,
nii lootuseta, uje, õrn ja truu;
teid armastasin siiralt; annaks taevas,
et armastaks teid nõnda keegi muu.⁸

Rajametsa enda sõnul pole riim nii järeleandmatu sundija nagu meetrum, kuivõrd seda saab valida:⁹ kui tundub, et keelt peab mõne riimi toimima panemiseks liialt painutama, on parem välja nuputada mõni teine riim. Kuid selle valiku­võimaluse juurde kuulub ka vabadus riimid üldse ära jätta – parem ilma riimideta kui enda seatud kõrgeid nõudmisi rikkudes. Nii alustab ta küll 1958. aastal Dante „Jumaliku komöödia” tõlget algu­pärandile vastavalt täisriimilisena, ent 1980. aastate lõpus tööd jätkates loobub selles riimidest sootuks.

Rajametsa teine poolus viskab aga vimkasid. Tõlkes on need sageli nii peened, et võivad algul märkamata jääda. Näiteks Shakespeare’i XX sonetis on juttu lüürilise mina sõbrast, kes on nii kaunis, et oli tõenäoliselt algselt loodud naiseks, kuid siis lisati talle „üks asi” (originaalis one thing). Rajametsa tõlkes saab sellest vaimukalt „tillukene lisand”:¹⁰

Sind naiseks küllap esialgu loodi,
ent loodus, sinust võlutud, läks segi
ja minu kahjuks, muutes tegumoodi,
sind tillukese lisandiga tegi.¹¹

Kõige selgemini avaldub aga Raja­metsa huumorimeel tema omaluules. Tema meelis­vormiks saab siingi kindlate reeglitega stroof, ent erinevalt näiteks sonetist ja tertsiinist eesti keeles enne teda üsna vähe kasutust leidnud vorm – inglise päritolu limerik, mis on siinmail nii võõras, et on isegi Jaak Põldmäe põhjalikust üle­vaatest välja jäänud.¹² Rajamets põhjendabki oma limerikukirge ühest küljest sellega, et piinlik on minna Euroopasse, kui meil emakeeles selles vormis luuletusi napib. Aga mitte ainult: „Ja pealegi – olla limerikist on hää! Ei tarvitse teha sala­pärast nägu, et jumalik säde, inspiratsioon või mis, kasvatada lõvilakka ega röövli­habet või teab mida veel. Lihtsalt hood käivad peal.”¹³ Limeriku tunnuseks on kindla ridade arvu (viis), riimiskeemi (üks riim seob kaht esimest ja viimast värssi, teine meetriliselt eristuvat kolmandat ja neljandat) ja värsimõõdu kõrval ka laad: tegu on nalja- ja absurdiluuletusega, kus enamasti riimitakse pärisnime. Nii ühendab limerik ideaalselt Rajametsa kahte palet, väljendades ranges ja keerulises vormis kerget sisu. Just neis luuletustes lõbutseb Raja­mets sõnade ja nende tähendustega, luues uudissõnu, mille ta sageli paigutab nimelt riimipositsioonile. Kui tõlke­luules eelistab ta kulunud riime, siis oma­luules väldib ta neid täielikult ja lubab seal kõike seda, mida tema tõlkeluulest ei leia, seal­hulgas keelevahetust, haruldasi sõnu (lisades vajadusel joone alla sõnaseletusi), murde- ja kõnekeelsust, võõrsõnu ja nimesid, kõikvõimalikke lühendeid, lisasilpe, inversioone, poolitusi, liitriime ja ebatavalisi morfoloogilisi tuletisi. Vaadakem näiteks järgmist limerikku, milles leidub riimi­positsioonidel nii nimesid, uus­moodustisi kui ka keelevahetust:

Menuvaene poeet Juhan Juus
just ujudes Narva jõe suus
      aru sai: Püha peetrum!
      Mõte, riimid ja meetrum
on ju liiast! – Nüüd Juks on Who’s Who’s.¹⁴

Ehkki Rajametsa kui tõlkija maksiimi järgi on poeesia parim väljendusvahend loomulik ja õige keel ning see arusaam peaks viima luule puhastumiseni keelelistest veidrustest,¹⁵ ei järgi ta seda põhi­mõtet omaluules. Ajatus, mida ta oma luule­keeles tõlgete puhul taotleb, ei ole juhu- ja naljaluules enam tähtis: nende eesmärk on olla siin ja nüüd, nagu ta ka oma luulekogu avatsükli pealkirjastab.

Kuigi enamasti on Rajametsa limerikud muhedad, tuues esile keele võimalusi ja absurdseid momente, juhib ta neis tähele­panu ka rumalustele, seda nii ühiskonnas kui ka keelepoliitikas. Näiteks avaldas ta 2005. aastal reaktsioonina toonase haridus- ja teadusministri Mailis Repsi esinemisele Vene riigitelevisioonis, kus too oli kiitnud maride olukorda Venemaal, kaksiklimeriku „Ugri-mugri aps”.¹⁶ Mis aga teeb luuletuse tähele­panuväärseks, on peitriim (Linnar Priimäe terminoloogias)¹⁷ – luuletuses pole kordagi mainitud Repsi, ent riimiahelaks on Epps : teps : veps. Teisal on selles absurdi­luule žanris eriti sobiv tuua nähtavale jabur leid sõnaraamatust:

Kui kunagi satun Jerezi ja
sääl joon – no eks ikka hereesi – ja
      kui vein on mul keres,
      siis öelda veel heres
või heeres on hirmus hereesia.¹⁸

Rajamets naeruvääristab siin Jerezi linna järgi nime saanud kangestatud veinile loodud eestikeelset vastet heres – ­sellise kirja­pildiga langeb rõhk joogil erinevalt selle päritolulinnast esimesele silbile, mistap võib seda näha vigase vormina. Seega ei ole normkeel Rajametsa jaoks midagi, mille on fikseerinud mingi institutsiooni töötajad, vaid see järgib keele sisemist loogikat.

Kuid Rajametsa tõlgetestki võib mõnikord mängu leida: lõbusamat riimluulet leidub eelkõige tema lasteraamatute tõlkevärssides. A. A. Milne’i „Karupoeg Puhhi”, J. R. R. Tolkieni „Kääbiku” ja James Krüssi raamatu „Minu vaarisa ja mina” luule­tõlgete kohta on ta isegi öelnud, et need on „ekstramõnuga” tehtud asjad.¹⁹ Riimipoeetika jääbki neis tema kahe põhimõtte vahele: kohati näeme trafaretset ja kulunud riimi (ma : sa : ka) või isegi identriimi, kohati aga võtab ta seal tavapärasest suuremaid vabadusi, sealhulgas leidub koguni irdriimi näiteid (tahab : pahad, poole : muule). Keerulisemates, nt kolmikriimilistes luuletustes ärkab siiski kõrgstiilne Raja­mets, kes kasutab oma tavapäraseid täisriimilisi ahelaid.

Niisiis on Rajametsas korraga tung luua midagi ajatut ning sekkuda ajalisse; esimese väljundiks on ennekõike maa­ilmaluule klassika tõlked, teise väljundiks omaluule. Nende poolte ühendajaks võib pidada riimi. Klassikastiilis ehk tõlke­luules liiguvad tema riimid kindlatel radadel, mis tal vahel alles endal tuleb rajada, vaba­stiilis ehk omaluules võivad need tahtlikult metsikumatele teekondadele, lausa metsa minna, juhtimaks tähelepanu riimikunsti mitmekesisusele ja mängulisusele. Just viimast on Rajamets ise pidanud tõlkimise põhiomaduseks: „Selles on mingi eriline võlu ja veetlus, et ma olen mängu oma elu keskseks tegevuseks saanud võtta, ja mänguriks jäädagi.”²⁰ Kui Rajametsa Shakespeare’i tõlgete ilmumisel mängis suurt rolli Georg Meri, Dante juurde juhatas teda Aleksander Kurtna ja ukraina luule juurde näitas teed Ain Kaalep, siis järgmistele põlvkondadele on omamoodi suunanäitajaks olnud Harald Rajamets, kes õpetas meile, et luulekunst ei pea isegi olema lõbu ja õpetus, vaid võib olla täiesti puhas lõbu, mida kõrged standardid sugugi ei kahanda, vaid muudavad veelgi hõrgumaks.

 

Enn Nõu. Ülestähendusi ajast ja elust. Mälestuste kroonika 1956–2022. EKSA, 2023. 526 lk.

Raamatus oleva 66 aasta kroonika kohta on tagakaanel kasutatud epiteete täpselt, lühidalt ja rikkalikult – need sõnad iseloomustavad nii selle määratu faktikogu esitamislaadi kui ka peensust. Kuu­päevade kaupa, iga kuu omaette lõiguna, on ­lause-paariga üles märgitud kõik kohtumised, käigud, sündimised-surmad, eri üritused pagulas­kogukonnas, väiksemad ja suuremad perekonnasündmused, töised ülesanded, poliitiline programm, erialane edenemine arstina ja nii enda kui ka abikaasa Helga eneseteostus kirjanikuna, ainelised saavutused, majaehitus Uppsalas, paadisõidud ja -remondid, ettevõtmised lastega, hiljem nende reisid ja kolimised, raamatu lõpuosas tihenev osavõtt Eesti kultuuri­sündmustest, paika loksuv elu kahes riigis jne.

Lakoonilisusest hoolimata avaneb teotahtest tulvil ja seda tarmukust hämmastava sihikindlusega ellu viiva perekonna võimas lugu ning samal ajal Rootsi pagulaskultuuri põhiaja ja tohutu suhtlus­võrgustiku tihe lugu. Seda on huvitav jälgida just sellises neutraalses kroonika­vormis, nagu raamatus kasutatud: Enn Nõu laseb kõneleda faktidel endil, valdavalt ilma eriliste hinnangute ja emotsionaalse suhtumiseta. Erand on episood esimesest Eesti külastusest „23 aastat pärast põgenemist” (lk 130–135), milles on segunenud põnevuse, härduse, vapustuse ja hirmu kogemus. Napi­sõnalisusest hälbib ka see, et Nõu ühiskondliku edenemise algupoole avalikke sõnavõtte on tsiteeritud täies mahus – erasfääris on hoitud siiski ühtmoodi delikaatset ja lühidat joont. Nõnda saab harva mõni inimene, tegevus või kohtumine põgusa iseloomustuse osaliseks (näiteks 1977. aastal Helga ja õpilaste jalgpallimängu kohta: „Võib-olla tema vanuses mitte kõige sobilikum tegevus”, lk 214), ja selgi juhul võib tegu olla nagunii üldteada asjaoluga (nagu Karl Ristikivi kirjeldus „heatahtliku kirjaniku ja vaikselt naeratava” kolleegina, lk 215). Veelgi neutraalsem laad sõpradest ja külalistest pildi andmiseks on külalisteraamatu sisse­kandeid tsiteerida, mis sageneb raamatu teises pooles, kui on Uppsalas Askvägenile püstitatud majja sisse elatud (Nõude kodus on ulualust saanud hämmastav inimhulk), samuti kumab neist sissekandeist täheldusi Nõude endi kohta. Raamatu read on nimedest tulvil, seejuures vestluste sisu ei reeda tõtlikult registreeritud info kuidagi – sedaviisi on huvitav lugedes kaasa ja edasi mõelda, ka selles, kuidas üldse ja miks üht- või teistmoodi seltskond kokku sattunud.

Kroonika lõpeb lausega: „Võiks veel kirjutada, aga midagi peab jääma paberile panemata…” (Lk 527) Paberile on jäänud panemata küllap palju, nagu võib mõnest fraasist järeldada, kuid mitmesuguste tumemeelsuspäevikute ja halavate korres­pondentside taustal on meeldiv lugeda üleni elutervet ja tarmukat eluesitust, mis on keskendunud pikas perspektiivis päriselt olulisele.

Foto: Zane Bitere, LETA/Scanpix

26. mail tähistab juubelit Läti ­Ülikooli liivi instituudi juhataja, luuletaja ning liivi keele ja kultuuri edendaja Valts Ernštreits. Rääkisime sel puhul liivi keelest, selle uurimisest ja rollist ning liivi kogukonnast tänapäeval ja tulevikus. 

Oled sündinud Riias, kuid siiski kasvanud liivi kogukonna sees ja käinud lapsena suviti Liivi rannas Kuramaal, kust tänapäeva liivi perekonnad pärinevad.

Olen sündinud Liivi rannast kaugemal nagu kõik uuema põlvkonna liivlased, aga meie pere seos Liivi rannaga on olnud küllaltki tihe. Pärast Nõukogude piiritsooni loomist hajus Kuramaa liivi kogukond laiali üle Läti ja mujale. Mõni üksik, näiteks Poulīn Kļaviņa, käis Liivi rannas suviti. Oli ka selliseid nagu Viktor Berthold ja Alfon Berthold, kes elasid Liivi rannas alaliselt. Aga vahel harva juhtus ka nii, et mõni liivi kogukonna liige kolis tagasi Liivi randa, nagu minu vanaisa vanemad õed Emma Ērenštreite ja Elvīra Zēberga – üks juba 1970-ndatel ja teine hiljem, 1980-ndatel –, ja jäid sinna elama. Meie jaoks oli see hea, et meil oli maakoht just suletud tsoonis Liivi rannas. 

Sel ajal oli Liivi rand hoopis teist­sugune: mererand oli päriselt tühi, isegi suvel ei olnud seal mitte ühtegi inimest. Täna­päeval võib randa minnes näha mõnda üksikut inimest, sest seal käib suvitajaid. Lapsepõlves veetsin õige mitu suve Pizā külas, lisaks suvitamisele tegin igasuguseid põllu- ja aiatöid, sealhulgas niitsin vikatiga, mida ma seetõttu oskan päris hästi. Minu seos Liivi rannaga pärineb suhteliselt varajasest lapsepõlvest: esimest korda sattusin sinna kuue- või seitsme­aastaselt ja pärast seda käisin seal üpris regulaarselt. Sealt algas minu huvi liivi asjade vastu. Peale selle, et vanatädid õpetasid mulle mõne fraasi liivi keeles, olid nad kohalikud aktivistid ja töötasid Pizā küla väikeses raamatu­kogus. Osa selle kogust on praeguseks jõudnud Läti Ülikooli liivi instituuti, kuna ühel ekspeditsioonil leidsime mahajäetuna sealt pärit raamatuid. Vanatädid viisid raamatuid laiali taludesse ja mina käisin mõnikord kaasas.

Sealsamas Pizā külas üritasid piiri­valvurid korra mind kinni püüda, kui olin seitsmeaastane. Kuigi mereranda ei tohtinud tegelikult minna, käidi seal ikkagi. Kõik teadsid, et kui piirivalvurid tulevad, siis tuleb üle luidete metsa põgeneda. Ükskord, kui ma hakkasin külateed pidi mere poole astuma, ilmus piirivalvureid täis veoauto. Minu automaatne reaktsioon oli plehku panna ja nemad hakkasid mind taga ajama. Jooksin kõrtsihoonesse, kus oli raamatukogu, vanatädi istus seal. Piiri­valvurid tulid ka sinna ja raporteerisid, et siin on üks tundmatu isik, keda me üritasime tabada. Vanatädi ütles vastu: mis piirivalvurid te olete, kui te isegi seitsmeaastast last kätte ei saa. Sellega jutuajamine lõppes. 

Kellelt sa liivi keelt rääkima õppisid? 

Mina olen pärit lääneliivi alalt, mis oli palju kannatanud juba enne Teist maa­ilmasõda. Selle ala majad põletati maha Esimese maailmasõja ajal. Meie pere ja paljud teised olid toona evakuatsioonis, põgenesid enne sakslaste rünnakut ja elasid päris kaua Siberis. Tagasi tulid minu vanavanavanemad 1920. aastatel. Lääneliivi alal oli hea keeleoskus juba piiri peal üks põlv varem kui idaliivis, kus liivi keel oli igapäevane keel minuvanuste vana­vanematel. Meil olid head liivi keele rääkijad vanavanavanemad. Samas oli minu vanavanematel liivi keele oskus mingil määral säilinud: mäletan oma lapsepõlvest mõnda loitsulaadset fraasi, rahvalaulu­katkendeid ja muud sel