PDF

Lühikroonika

Just meie maise elu poolel rajal
end äkki leidsin keset sünget metsa.
Dante Alighieri „Põrgu”

Foto: Elmar Köster, Rahvusarhiiv

Tohutu töövõimega andekal tõlkijal, luuletajal ja kriitikul Harald Rajametsal (13. V 1924 – 12. XI 2007) on mitu saavutust, mida võiks nimetada tema elutööks. Kahtlemata on üks neist „Jumaliku komöödia” eestindamine – ehkki ta ei jõudnud sellega päris lõpuni (tõlke lõpetasid Ülar Ploom ja Ilmar Vene), saame emakeeles seda maa­ilmakirjanduse pärli lugeda ennekõike tänu temale. Dante „Põrgu” avaread on ühed kuulsaimad ja küllap tsiteerituimad värsid lääne luulekultuuris. Ent eesti keeles on neisse ridadesse end sisse kirjutanud ka tõlkija ise, ja mitte ainult metafoorselt: tema nimi on seal kirjas täiesti sõnasõnaliselt, värsireas tähenduslikult laetud viimastes, riimsõna positsioonides.

Juba „Põrgu” alguses avaneb Harald Rajametsa kaks poolust. Üks neist on jäik ja standardiseeriv värsimeister, kes jälgib keelenorme ja vahendab eesti keelde keerulisi kinnisvorme. Rajamets ongi eelistanud ranges klassikalises vormis luuleteoste eestindamist, mis on laadilt lüürilised ja romantilised ning milles on kasutatud täpseid riime: „Olen kogenud, et mul on irdriimidega, ebapuhaste riimidega loo tõlkimisel suuremaid raskusi kui puhtariimilise loo tõlkimisel”.1 Kuivõrd väikeses kultuuris ei ole võimalik igale põlvele maailmaluule klassikat uuesti tõlkida, pidas ta neid ajatuid teoseid vahendades silmas sedagi, et tõlked ajale vastu peaks. Selleks kasutas ta juba juurdunud sõnavara ning vältis „ajastu keeleponnistuste kajastusi” (vastandades enda Shakespeare’i tõlkeid Ants Orase omadele).2

Luulekeelele ja keelele üldse mõtles Rajamets palju ning avaldas 1962. aastal poeetilisele keelevabadusele pühendatud artikli, kus arutas üsna detailselt ja nüansi­rikkalt erinevate luulevabaduste üle: mis laadi väljajätud või lisasilbid, samuti derivatsioonid on luules omal kohal ja mis mõjuvad ebaloomulikult, milliseid „vigastatud” moodustisi tuleks vältida ning millega on lugeja juba harjunud.3 Ent keele­normide jälgimine ei tähenda Rajametsa jaoks sugugi lähtumist sõna­raamatutest. Vastupidi, ka keele­korraldajate tööl hoiab ta teravalt silma peal.4 Nagu on täheldanud Märt Väljataga, oli Harald Rajametsal nii-öelda absoluutne keelekõrv.5 1990. aastatel hakkas ta avaldama kriitilisi keelekommentaare ja nii väljendama oma hea sõnaloome põhimõtteid, mida oli seni pigem praktikuna oma tõlgetes järginud. Et Rajamets näeb vastutustundlikul luule­tõlkijal olulist rolli nii maailmakultuuri tutvustajana kui ka eesti keele arendajana,6 on ta suurt tähelepanu pööranud keelele ja eriti tema jaoks luule tuumakaimale elemendile – riimile. Seejuures rakendab ta järjepidevalt oma 1962. aasta artiklis välja toodud ideid ja kasutab tõlgetes küllaltki konservatiivset riimi, mis pole üksnes täisriim, vaid sageli üsna kulunud riim. Tõlkeriimides jälgib ta foneetilist täis­riimilisust, samuti väldete kokkulangemist. Teatud vabadused on lubatud: näeme flektiivriimi, erineva rõhumustriga riimipartnereid, mõõdukal hulgal sõnajärje inversiooni (oru metsarikka),7 vähesel määral uudset sõnamoodustust (pisu) ning mõnikord haruldasemaidki sõnu (kihkama). Mitmeid võtteid väldib ta rangelt, seal­hulgas neologisme, võõrsõnu, ebatavalisemat sõnamoodustust ja murdekeelsust, kasutades ka liitriime üksnes erandjuhul. Selles mõttes on iseloomulik näiteks Raja­metsa versioon Aleksandr Puškini luuletusest „Ma armastasin teid…”:

Ma armastasin teid; see arm küll raske
on hinges kustuma mul nüüdki veel;
kuid ärge ennast häirida sest laske,
ei taha ma, et kurb teil oleks meel.

Teid armastasin tummalt, kiivas vaevas,
nii lootuseta, uje, õrn ja truu;
teid armastasin siiralt; annaks taevas,
et armastaks teid nõnda keegi muu.8

Rajametsa enda sõnul pole riim nii järeleandmatu sundija nagu meetrum, kuivõrd seda saab valida:9 kui tundub, et keelt peab mõne riimi toimima panemiseks liialt painutama, on parem välja nuputada mõni teine riim. Kuid selle valiku­võimaluse juurde kuulub ka vabadus riimid üldse ära jätta – parem ilma riimideta kui enda seatud kõrgeid nõudmisi rikkudes. Nii alustab ta küll 1958. aastal Dante „Jumaliku komöödia” tõlget algu­pärandile vastavalt täisriimilisena, ent 1980. aastate lõpus tööd jätkates loobub selles riimidest sootuks.

Rajametsa teine poolus viskab aga vimkasid. Tõlkes on need sageli nii peened, et võivad algul märkamata jääda. Näiteks Shakespeare’i XX sonetis on juttu lüürilise mina sõbrast, kes on nii kaunis, et oli tõenäoliselt algselt loodud naiseks, kuid siis lisati talle „üks asi” (originaalis one thing). Rajametsa tõlkes saab sellest vaimukalt „tillukene lisand”:10

Sind naiseks küllap esialgu loodi,
ent loodus, sinust võlutud, läks segi
ja minu kahjuks, muutes tegumoodi,
sind tillukese lisandiga tegi.11

Kõige selgemini avaldub aga Raja­metsa huumorimeel tema omaluules. Tema meelis­vormiks saab siingi kindlate reeglitega stroof, ent erinevalt näiteks sonetist ja tertsiinist eesti keeles enne teda üsna vähe kasutust leidnud vorm – inglise päritolu limerik, mis on siinmail nii võõras, et on isegi Jaak Põldmäe põhjalikust üle­vaatest välja jäänud.12 Rajamets põhjendabki oma limerikukirge ühest küljest sellega, et piinlik on minna Euroopasse, kui meil emakeeles selles vormis luuletusi napib. Aga mitte ainult: „Ja pealegi – olla limerikist on hää! Ei tarvitse teha sala­pärast nägu, et jumalik säde, inspiratsioon või mis, kasvatada lõvilakka ega röövli­habet või teab mida veel. Lihtsalt hood käivad peal.”13 Limeriku tunnuseks on kindla ridade arvu (viis), riimiskeemi (üks riim seob kaht esimest ja viimast värssi, teine meetriliselt eristuvat kolmandat ja neljandat) ja värsimõõdu kõrval ka laad: tegu on nalja- ja absurdiluuletusega, kus enamasti riimitakse pärisnime. Nii ühendab limerik ideaalselt Rajametsa kahte palet, väljendades ranges ja keerulises vormis kerget sisu. Just neis luuletustes lõbutseb Raja­mets sõnade ja nende tähendustega, luues uudissõnu, mille ta sageli paigutab nimelt riimipositsioonile. Kui tõlke­luules eelistab ta kulunud riime, siis oma­luules väldib ta neid täielikult ja lubab seal kõike seda, mida tema tõlkeluulest ei leia, seal­hulgas keelevahetust, haruldasi sõnu (lisades vajadusel joone alla sõnaseletusi), murde- ja kõnekeelsust, võõrsõnu ja nimesid, kõikvõimalikke lühendeid, lisasilpe, inversioone, poolitusi, liitriime ja ebatavalisi morfoloogilisi tuletisi. Vaadakem näiteks järgmist limerikku, milles leidub riimi­positsioonidel nii nimesid, uus­moodustisi kui ka keelevahetust:

Menuvaene poeet Juhan Juus
just ujudes Narva jõe suus
      aru sai: Püha peetrum!
      Mõte, riimid ja meetrum
on ju liiast! – Nüüd Juks on Who’s Who’s.14

Ehkki Rajametsa kui tõlkija maksiimi järgi on poeesia parim väljendusvahend loomulik ja õige keel ning see arusaam peaks viima luule puhastumiseni keelelistest veidrustest,15 ei järgi ta seda põhi­mõtet omaluules. Ajatus, mida ta oma luule­keeles tõlgete puhul taotleb, ei ole juhu- ja naljaluules enam tähtis: nende eesmärk on olla siin ja nüüd, nagu ta ka oma luulekogu avatsükli pealkirjastab.

Kuigi enamasti on Rajametsa limerikud muhedad, tuues esile keele võimalusi ja absurdseid momente, juhib ta neis tähele­panu ka rumalustele, seda nii ühiskonnas kui ka keelepoliitikas. Näiteks avaldas ta 2005. aastal reaktsioonina toonase haridus- ja teadusministri Mailis Repsi esinemisele Vene riigitelevisioonis, kus too oli kiitnud maride olukorda Venemaal, kaksiklimeriku „Ugri-mugri aps”.16 Mis aga teeb luuletuse tähele­panuväärseks, on peitriim (Linnar Priimäe terminoloogias)17 – luuletuses pole kordagi mainitud Repsi, ent riimiahelaks on Epps : teps : veps. Teisal on selles absurdi­luule žanris eriti sobiv tuua nähtavale jabur leid sõnaraamatust:

Kui kunagi satun Jerezi ja
sääl joon – no eks ikka hereesi – ja
      kui vein on mul keres,
      siis öelda veel heres
või heeres on hirmus hereesia.18

Rajamets naeruvääristab siin Jerezi linna järgi nime saanud kangestatud veinile loodud eestikeelset vastet heres – ­sellise kirja­pildiga langeb rõhk joogil erinevalt selle päritolulinnast esimesele silbile, mistap võib seda näha vigase vormina. Seega ei ole normkeel Rajametsa jaoks midagi, mille on fikseerinud mingi institutsiooni töötajad, vaid see järgib keele sisemist loogikat.

Kuid Rajametsa tõlgetestki võib mõnikord mängu leida: lõbusamat riimluulet leidub eelkõige tema lasteraamatute tõlkevärssides. A. A. Milne’i „Karupoeg Puhhi”, J. R. R. Tolkieni „Kääbiku” ja James Krüssi raamatu „Minu vaarisa ja mina” luule­tõlgete kohta on ta isegi öelnud, et need on „ekstramõnuga” tehtud asjad.19 Riimipoeetika jääbki neis tema kahe põhimõtte vahele: kohati näeme trafaretset ja kulunud riimi (ma : sa : ka) või isegi identriimi, kohati aga võtab ta seal tavapärasest suuremaid vabadusi, sealhulgas leidub koguni irdriimi näiteid (tahab : pahad, poole : muule). Keerulisemates, nt kolmikriimilistes luuletustes ärkab siiski kõrgstiilne Raja­mets, kes kasutab oma tavapäraseid täisriimilisi ahelaid.

Niisiis on Rajametsas korraga tung luua midagi ajatut ning sekkuda ajalisse; esimese väljundiks on ennekõike maa­ilmaluule klassika tõlked, teise väljundiks omaluule. Nende poolte ühendajaks võib pidada riimi. Klassikastiilis ehk tõlke­luules liiguvad tema riimid kindlatel radadel, mis tal vahel alles endal tuleb rajada, vaba­stiilis ehk omaluules võivad need tahtlikult metsikumatele teekondadele, lausa metsa minna, juhtimaks tähelepanu riimikunsti mitmekesisusele ja mängulisusele. Just viimast on Rajamets ise pidanud tõlkimise põhiomaduseks: „Selles on mingi eriline võlu ja veetlus, et ma olen mängu oma elu keskseks tegevuseks saanud võtta, ja mänguriks jäädagi.”20 Kui Rajametsa Shakespeare’i tõlgete ilmumisel mängis suurt rolli Georg Meri, Dante juurde juhatas teda Aleksander Kurtna ja ukraina luule juurde näitas teed Ain Kaalep, siis järgmistele põlvkondadele on omamoodi suunanäitajaks olnud Harald Rajamets, kes õpetas meile, et luulekunst ei pea isegi olema lõbu ja õpetus, vaid võib olla täiesti puhas lõbu, mida kõrged standardid sugugi ei kahanda, vaid muudavad veelgi hõrgumaks.

 

1 Tõlkijad 13: Harald Rajamets. Tõlkijaga ajas juttu Peeter Hein. – Eesti Televisioon, 8. XII 1988. ERR-i arhiiv. https://arhiiv.err.ee/video/vaata/tolkijad-harald-rajamets

2 Samas.

3 H. Rajamets, Keelevabadus värsis. – Keel ja Kirjandus 1962, nr 5, lk 284–293.

4 Vt nt tema teravat kriitikat „Eesti kirjakeele seletussõnaraamatule”: H. Rajamets, Vingus nina pidi raamatus. – Keel ja Kirjandus 1994, nr 7, lk 424–426.

5 M. Väljataga, Harald Rajamets in ­memoriam. – Eesti Ekspress 15. XI 2007.

6 Tõlkijad 13: Harald Rajamets.

7 Sellise lihtsa inversiooni kohta, kus omadus­sõnaline täiend paikneb põhisõna järel, on Rajamets ise möönnud, et sellega on iga luulehuviline harjunud ja see ei sega tema luulelugemist põrmugi. Seevastu keerulisemat inversiooni, millega on loomulik sõnajärg meelevaldselt segi paisatud, ta taunib ja leiab, et see teeb luuleteose raskesti mõistetavaks, tuhmistab ideed ja vähendab kunstilist suges­tiivsust. Samuti tuleks hoiduda sedalaadi mugavustest nagu täiendi asendamine kõrval­lausega põhisõna järel (haige väike laps asemel laps, kes haige ja väike), mis teevad küll riimimise lihtsamaks, kuid võivad viia stiilist hälbimisele (H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 285, 286).

8 Pegasos ja peegel. Valimik tõlkeluulet. Tlk H. Rajamets. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2004, lk 103.

9 H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 287.

10 Vt ka R. Lotman, L. Pääbo, Järelsõna. ­Armastus sonetivormis. – Ma nägin päiksepaistet vihmasajus. Valik maailma armastussonette. Koost R. Lotman, L. Pääbo. Tallinn: Varrak, 2022, lk 399.

11 W. Shakespeare, Poeemid, sonetid ja muud luuletused. Harald Rajametsa tõlkes. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, lk 259.

12 H. Rajamets, Aeg astuda. Vemmalvärsse, puhuluulet. Tallinn: Varrak, 1997, lk 171.

13 Samas, lk 174.

14 Samas, lk 54.

15 H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 293.

16 H. Rajamets, Ugri-mugri aps. – Sirp 2. IX 2005, lk 5.

17 L. Priimägi, Riimist. – Keel ja Kirjandus 2008, nr 4, lk 282.

18 H. Rajamets, Kakskümmend kaheksa limerikku. – Looming 2000, nr 2, lk 232.

19 Tõlkijad: Harald Rajamets. Küsitleja Vilma Jürisalu. – ERR-i arhiiv 20. V 1994. https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/tolkijad-tolkijad-harald-rajamets

20 Tõlkijad 13: Harald Rajamets.

Enn Nõu. Ülestähendusi ajast ja elust. Mälestuste kroonika 1956–2022. EKSA, 2023. 526 lk.

Raamatus oleva 66 aasta kroonika kohta on tagakaanel kasutatud epiteete täpselt, lühidalt ja rikkalikult – need sõnad iseloomustavad nii selle määratu faktikogu esitamislaadi kui ka peensust. Kuu­päevade kaupa, iga kuu omaette lõiguna, on ­lause-paariga üles märgitud kõik kohtumised, käigud, sündimised-surmad, eri üritused pagulas­kogukonnas, väiksemad ja suuremad perekonnasündmused, töised ülesanded, poliitiline programm, erialane edenemine arstina ja nii enda kui ka abikaasa Helga eneseteostus kirjanikuna, ainelised saavutused, majaehitus Uppsalas, paadisõidud ja -remondid, ettevõtmised lastega, hiljem nende reisid ja kolimised, raamatu lõpuosas tihenev osavõtt Eesti kultuuri­sündmustest, paika loksuv elu kahes riigis jne.

Lakoonilisusest hoolimata avaneb teotahtest tulvil ja seda tarmukust hämmastava sihikindlusega ellu viiva perekonna võimas lugu ning samal ajal Rootsi pagulaskultuuri põhiaja ja tohutu suhtlus­võrgustiku tihe lugu. Seda on huvitav jälgida just sellises neutraalses kroonika­vormis, nagu raamatus kasutatud: Enn Nõu laseb kõneleda faktidel endil, valdavalt ilma eriliste hinnangute ja emotsionaalse suhtumiseta. Erand on episood esimesest Eesti külastusest „23 aastat pärast põgenemist” (lk 130–135), milles on segunenud põnevuse, härduse, vapustuse ja hirmu kogemus. Napi­sõnalisusest hälbib ka see, et Nõu ühiskondliku edenemise algupoole avalikke sõnavõtte on tsiteeritud täies mahus – erasfääris on hoitud siiski ühtmoodi delikaatset ja lühidat joont. Nõnda saab harva mõni inimene, tegevus või kohtumine põgusa iseloomustuse osaliseks (näiteks 1977. aastal Helga ja õpilaste jalgpallimängu kohta: „Võib-olla tema vanuses mitte kõige sobilikum tegevus”, lk 214), ja selgi juhul võib tegu olla nagunii üldteada asjaoluga (nagu Karl Ristikivi kirjeldus „heatahtliku kirjaniku ja vaikselt naeratava” kolleegina, lk 215). Veelgi neutraalsem laad sõpradest ja külalistest pildi andmiseks on külalisteraamatu sisse­kandeid tsiteerida, mis sageneb raamatu teises pooles, kui on Uppsalas Askvägenile püstitatud majja sisse elatud (Nõude kodus on ulualust saanud hämmastav inimhulk), samuti kumab neist sissekandeist täheldusi Nõude endi kohta. Raamatu read on nimedest tulvil, seejuures vestluste sisu ei reeda tõtlikult registreeritud info kuidagi – sedaviisi on huvitav lugedes kaasa ja edasi mõelda, ka selles, kuidas üldse ja miks üht- või teistmoodi seltskond kokku sattunud.

Kroonika lõpeb lausega: „Võiks veel kirjutada, aga midagi peab jääma paberile panemata…” (Lk 527) Paberile on jäänud panemata küllap palju, nagu võib mõnest fraasist järeldada, kuid mitmesuguste tumemeelsuspäevikute ja halavate korres­pondentside taustal on meeldiv lugeda üleni elutervet ja tarmukat eluesitust, mis on keskendunud pikas perspektiivis päriselt olulisele.

Foto: Zane Bitere, LETA/Scanpix

26. mail tähistab juubelit Läti ­Ülikooli liivi instituudi juhataja, luuletaja ning liivi keele ja kultuuri edendaja Valts Ernštreits. Rääkisime sel puhul liivi keelest, selle uurimisest ja rollist ning liivi kogukonnast tänapäeval ja tulevikus. 

Oled sündinud Riias, kuid siiski kasvanud liivi kogukonna sees ja käinud lapsena suviti Liivi rannas Kuramaal, kust tänapäeva liivi perekonnad pärinevad.

Olen sündinud Liivi rannast kaugemal nagu kõik uuema põlvkonna liivlased, aga meie pere seos Liivi rannaga on olnud küllaltki tihe. Pärast Nõukogude piiritsooni loomist hajus Kuramaa liivi kogukond laiali üle Läti ja mujale. Mõni üksik, näiteks Poulīn Kļaviņa, käis Liivi rannas suviti. Oli ka selliseid nagu Viktor Berthold ja Alfon Berthold, kes elasid Liivi rannas alaliselt. Aga vahel harva juhtus ka nii, et mõni liivi kogukonna liige kolis tagasi Liivi randa, nagu minu vanaisa vanemad õed Emma Ērenštreite ja Elvīra Zēberga – üks juba 1970-ndatel ja teine hiljem, 1980-ndatel –, ja jäid sinna elama. Meie jaoks oli see hea, et meil oli maakoht just suletud tsoonis Liivi rannas. 

Sel ajal oli Liivi rand hoopis teist­sugune: mererand oli päriselt tühi, isegi suvel ei olnud seal mitte ühtegi inimest. Täna­päeval võib randa minnes näha mõnda üksikut inimest, sest seal käib suvitajaid. Lapsepõlves veetsin õige mitu suve Pizā külas, lisaks suvitamisele tegin igasuguseid põllu- ja aiatöid, sealhulgas niitsin vikatiga, mida ma seetõttu oskan päris hästi. Minu seos Liivi rannaga pärineb suhteliselt varajasest lapsepõlvest: esimest korda sattusin sinna kuue- või seitsme­aastaselt ja pärast seda käisin seal üpris regulaarselt. Sealt algas minu huvi liivi asjade vastu. Peale selle, et vanatädid õpetasid mulle mõne fraasi liivi keeles, olid nad kohalikud aktivistid ja töötasid Pizā küla väikeses raamatu­kogus. Osa selle kogust on praeguseks jõudnud Läti Ülikooli liivi instituuti, kuna ühel ekspeditsioonil leidsime mahajäetuna sealt pärit raamatuid. Vanatädid viisid raamatuid laiali taludesse ja mina käisin mõnikord kaasas.

Sealsamas Pizā külas üritasid piiri­valvurid korra mind kinni püüda, kui olin seitsmeaastane. Kuigi mereranda ei tohtinud tegelikult minna, käidi seal ikkagi. Kõik teadsid, et kui piirivalvurid tulevad, siis tuleb üle luidete metsa põgeneda. Ükskord, kui ma hakkasin külateed pidi mere poole astuma, ilmus piirivalvureid täis veoauto. Minu automaatne reaktsioon oli plehku panna ja nemad hakkasid mind taga ajama. Jooksin kõrtsihoonesse, kus oli raamatukogu, vanatädi istus seal. Piiri­valvurid tulid ka sinna ja raporteerisid, et siin on üks tundmatu isik, keda me üritasime tabada. Vanatädi ütles vastu: mis piirivalvurid te olete, kui te isegi seitsmeaastast last kätte ei saa. Sellega jutuajamine lõppes. 

Kellelt sa liivi keelt rääkima õppisid? 

Mina olen pärit lääneliivi alalt, mis oli palju kannatanud juba enne Teist maa­ilmasõda. Selle ala majad põletati maha Esimese maailmasõja ajal. Meie pere ja paljud teised olid toona evakuatsioonis, põgenesid enne sakslaste rünnakut ja elasid päris kaua Siberis. Tagasi tulid minu vanavanavanemad 1920. aastatel. Lääneliivi alal oli hea keeleoskus juba piiri peal üks põlv varem kui idaliivis, kus liivi keel oli igapäevane keel minuvanuste vana­vanematel. Meil olid head liivi keele rääkijad vanavanavanemad. Samas oli minu vanavanematel liivi keele oskus mingil määral säilinud: mäletan oma lapsepõlvest mõnda loitsulaadset fraasi, rahvalaulu­katkendeid ja muud sellist. Aga päris arusaam liivlusest tekkis hiljem Pizās, kui nägin ühe oma surnud vanatädi kirja pandud liivikeelseid sõnu ja fraase. Minu kokku­puude liivi keelega algas sellest hetkest, kui need üleskirjutused leidsin.

Meie pere kuulub põlisesse liivi suguvõsasse, liivlus on peres kogu aeg olnud. Meie esivanemate hulgas oli esimene liivi luuletaja Jāņ Prints vanem, minu vanavanavanaisa oli liivi haritlane Jāņ Prints noorem. Minu vanatädi Emma Ērenštreite eestvedamisel asutati 1970-ndatel liivi laulukoorid. Üksnes liivlastele iseloomulikke perekonnanimesid on viis: Demberg, Lepst, Geige ja Jeije (need kaks pärinevad sõnast jei ’jää’) ning Er(e)nštreit. Kui sellist perekonnanime näha, siis on selge, et tegemist on liivlasega. 

Minu jaoks on liivi keel alati olnud kõnekeel. Kuigi olen pärit lääneliivi alalt, on minu keel hoopis idaliivi Vaidi küla keel, see on see keel, mida olen suviti kõikide teiste keelejuhtidega rääkinud. Meie liivikeelne suhtlusringkond koosnes selle küla liivlastest, kelle keeleoskus säilis kõige kauem: Poulīn Kļaviņa, Viktor Berthold, Alfon Berthold, Grizelda Kristiņ. Lisaks nendele kuulusid liivikeelsesse suhtlusringkonda Erna Vanaga Vents­pilsist, Irma Didrihsone Kūolka külast, Oskar Stalte ja muidugi Elfrīda Žagare Sīkrõgi külast. Tema tütre ja tütretütre Maija ja Gitaga suhtleme liivi keeles, sest nende mõlema perekeeleks see on. Tundub, et Liivi rand on pisike koht, aga küladevahelisi erinevusi keeles on ikkagi üksjagu. Gitaga rääkides, kellel on Sīkrõgi keel, on sellest aru saada. 

Kuni 2000. aastateni toimus liivi keele edasiandmine suulisel teel, see oli kirjalike väljunditega kõnekeele traditsioon. Praegu on liivi keelt võimalik õppida juba kirjakeele kaudu ja muude allikate toel. Minul selles mõttes vedas, sest mul on olnud päris palju Liivi rannas sündinud ja üles kasvanud keelejuhte. 

Tahtsid saada arhitektiks, aga tulid ikkagi õppima Tartu Ülikooli. 

Huvi kunsti vastu on mul endiselt. Minu jaoks on arhitektuur kõige praktilisem kunsti väljund: igal inimesel on tarvis kuskil elada, nii et sa ei saa väga abstraktset arhitektuuri tekitada, see peab olema allutatud inimese vajadustele. Lihtsalt sattus kuidagi nii, et minu kooli lõpetamise aeg langes kokku Läti ja Eesti ärkamis­ajaga, mis oli ka liivlaste ärkamisaeg, ja minu huvid hakkasid muutuma. Liivi värk oli suhteliselt aktiivselt kogu aeg seal kõrval olnud. Mu ema ja isa on laulnud liivi koorides ja üks mu tädi oli taastatud Liivi Liidu (lv Līvõd Īt) esimene juht. Aastal 1988 osalesin ka ise Liivi Liidu taastamisel. 

Kuigi õppisin juurde joonistamist ja maalimist, oli juba kooli viimasel aastal selge, et ma ei lähe arhitektuuri õppima, vaid olen hoopis minemas Tartusse õppima süvendatult keeleteadust või süvendama oma keelelisi teadmisi. Pööre oli üsna sujuv: alguses oli see rohkem hobi ja pärast kasvas hobi üle pea. Huvitav tähtsündmus sellel teel oli Interrinde rünnak Läti ülemnõukogu vastu 15. mail 1990. See oli selline hetk, kui OMON oli viimast korda Läti ülemnõukogu poolel, pärast läksid vastaspoolele üle. Interrinde rünnaku eest kogunesid inimesed parlamendihoonet kaitsma. Kuuldus levis, inimesed läksid sinna Läti lippudega ja mina oma tädiga, kes oli Liivi Liidu juht, läksime sinna liivi lipuga. Nägin hiljuti CNN-i kaadreid sellest, kus mina kandsin liivi lippu. Aga kuna OMON ajas selle meeleavalduse laiali, siis mina sain sellel üritusel OMON-i käest vastu pead. 

Tartu Ülikooli astudes tuli mul valida kahe eriala vahel: eesti filoloogia ja eesti keel võõrkeelena. Seletasin Tartu inimestele, et mind – palun väga vabandust – ei huvita eesti keel, tulen Tartusse liivlusega tegelema. Seepärast oli parem õppida eesti filoloogiat, kuna sellel erialal õpetati liivi keelt ja fennougristika hõlmab liivi keele uurimist. Minu õpingud olid üsna kaootilised, sest ma ei tulnud Tartusse selleks, et saada teadlaseks, vaid selleks, et tegeleda liiv­lastega. Tagantjäreletarkusega vaadates oleks võinud üht-teist rohkem õppida ja üht-teist muudmoodi teha. Liivluse arenemise mõttes oli minu jaoks väga kasulik Tartus õppida.  

Oled ülikooliõpingute ajast saati olnud tegev leksikograafina. Ka sinu magistri­töö osa oli liivi-läti ja läti-liivi sõna­raamat.

Minu põhiline huvi Tartusse tulles, mis püsis doktoriväitekirjani välja, oli liivi kirja­keel ja selle areng, sealhulgas sõnaloome ning muud praktiliste väljunditega protsessid. See sõnaraamat sai tehtud puhtpraktilistel kaalutlustel. Leksikograafia juurde viis mind eelkõige see, et puudus praktiline allikas liivi keele õppimiseks ja selle kasutamise toeks. Oli vaja allikat, mis teise keelena kasutaks läti keelt, kuna liivi kogukond on peamiselt lätikeelne. Selle ajani oli ainus suurem kirjalik sõnavara allikas Lauri Kettuneni sõnaraamat, aga selle kasutamisel on kaks takistust: liivikeelsed märksõnad on foneetilises transkriptsioonis ja vasted saksa keeles. Kummastki normaalsed inimesed aru ei saa. 

Varem olime teinud Liivi Kultuuri­keskuses (lv Līvõ Kultūr Sidām) aastatel 1994–1995 liivikeelset ajakirja Õvā (Iva).Asi algas aastal 1995, kui ma ostsin esimese sülearvuti ja hakkasin andmebaasiprogrammiga FileMaker koostama sõnaraamatut, mis siis valmis digisõnastikuna. See on ainus kord, kui ma otseselt programmeerimisega olen tegelenud: häkkisin seda programmi, et saada liivikeelset tähestikulist järjestust. Tegin ise ka esimesi liivikeelseid fonte Apple’i Maci arvutite jaoks, et saaks üldse kirjutada. 

2010. aastal kaitsesin doktoriväitekirja liivi kirjakeelest ja selle arengust ning kunagi siis, kui Tiit-Rein Viitso koostatav liivi-eesti-läti sõnaraamat hakkas valmis saama, palus Karl Pajusalu mind appi. Selle lõpuosa tegime koos Tiit-Reinuga valmis, kasutades varasemaid leksikograafilisi teadmisi. See oli küll rohkem analoog­lähenemisega sõnaraamat, mida koostasime Wordi failides. Pärastpoole tegime sellest andmebaasi, mis praegu on aluseks kõikidele nendele keeleressurssidele, mida liivi instituut arendab. 

Aga siis tuli aastal 2012 täiesti ootamatult ettepanek analüüsida, milliseid võimalusi oleks teha valmis eesti-läti sõnaraamat. See oli ligikaudu kakskümmend aastat kestnud projekt, millel ei olnud head lahendust: oli selge, et sõnaraamatut on vaja, aga ei olnud selge, kuidas seda teha. Ja siis õnnestus kokku saada hea tiim ja teha päris suur, ligi 1100-leheküljeline sõna­raamat koos näidetega, sealhulgas grammatiliste näidetega. Selle üle olen siiamaani väga uhke, sest teos sai nullist valmis kahe ja poole aastaga. 

Mul on väga kahju, et see on sõna­varaallikana alahinnatud. Tehes valiku, millist sõnavara hõlmata 53 000 märksõna hulka, kasutasime tänapäevast lahendust: kõigepealt kasutasime Eesti Keele Instituudis kokku pandud 5000 märksõnaga eesti keele põhisõnavara, teiseks sagedussõnastikku 10 000 märksõnaga ja kolmandaks tasakaalus korpust, kus olid sagedused 5000 sõna kaupa, millest kasutasime kõige populaarsemat 40 000 sõna. Sõnaraamatut hakkasime koostama sõnade sageduse järgi ja mitte tähestikulises järjekorras A-tähest alates, kuna siis oleks olnud väga suur risk, et ilmub sõnaraamatu esimene köide (A–K) ja ülejäänu jääbki ilmumata. Tegime kõigepealt valmis 5000 sagedama sõna artiklit ja seejärel 10 000 sagedamat sõna, arvestades, et kui järsku tuleb öelda „Stopp!”, siis oleks meil sõnavara kõige olulisem osa kaetud. 

Võrdlesime oma märksõnastikku ka õigekeelsussõnaraamatuga, et püüda kinni vajalikud sõnad, mida mingil põhjusel ei olnud sagedusloendis. Üks selline sõna oli biifsteek. See ei kuulu põhisõnavarasse, aga seda kasutavad kõik ja see on kindlasti olulisem kui näiteks polühüdramnioos. Ma arvan, et eesti-läti sõnaraamatus on siiani parim eesti sõnade valik, kui välja arvata uued sõnad, mis on vahepeal eesti keelde juurde tehtud. See on eesti keele sõnavara tuumik, mida saaks koos sagedus­markeritega kasutada mis tahes kakskeelse sõnastiku tegemiseks. Kasutame seda praegu liivi keeleressursside arendamiseks, et näha, kas meil on olemas vajalikud sõnad – seda teeme koostöös Sven-Erik Soosaarega Eesti Keele Instituudist. 

Millised on sinu põhilised järeldused liivi kirjakeele arengu kohta? Mis suunas see praegu areneb? 

Ka kõrvaltvaataja pilgule on liivi kirja­keel huvitav ja dünaamiline uurimis­objekt. Liivi kirjakeele ligikaudu 170-aastase ajaloo jooksul on rakendatud palju erinevaid põhimõtteid ja erinevalt poolt vaadatuna. Oma rolli on mänginud eesti pilk ja läti pilk, liivlaste endi arvamus, kogukonna olukord ja muutumine. See kõik kajastub kirjakeele arengus. Samas on liivi kirjakeel andmete hulgalt piiratud. Me ei saa analüüsida kõikide eestikeelsete raamatute kirjaviisi, kuna neid on nii palju, et neid ei saa kunagi ammendavalt katta. Liivi kirjakeele puhul saame seda teha: kõik väljaanded on käepärast ja uuemal ajal trükitud liivi keelt saab uurida tervikuna. Kui seda dünaamikat jälgida, siis on näha, et põhimõtted on väljaandest väljaandesse muutunud, kuid samas on areng olnud järje­pidev. 

Liivi kirjakeele ajalugu jaguneb kolmeks perioodiks. XIX sajandi vanem kirja­keel – sealhulgas Matteuse evangeeliumi tõlked ja sõnade kirjapanekud – on eelperiood, mis ei ole otseselt seotud uuema aja kirjakeelega. Olulisem on tänapäeva kirjakeel, mille juured on veidi kaugemal kui sada aastat tagasi: 1921. aastal ilmus esimene ilmalik liivikeelne raamat, Emakeele Seltsi välja antud liivi keele lugemik, mis oli ühtlasi esimene Emakeele Seltsi väljaanne. Sellel oli keeleteaduslik taust, esimeste trükiste kirjaviis oli osalt foneetiline ja pärast viidi suuremasse vastavusse läti kirjaviisiga. Nõukogude ajal, ligikaudu 1970. aastatel toimus muutus, kuna muutus ühiskonna olukord ise. Enam ei olnud nii palju liivi keele oskajaid, kellel oli kirja­keelt vaja selleks, et midagi kirja panna. Rohkem oli neid, kes keelt ei osanud ja kellel olnuks vaja seda lugeda ja õigesti hääldada. Murdekoht oli umbes aastal 1978, mis on andnud kirja­keele arengule uue suuna. 

Uuemal ajal on olnud kolm perioodi, kui liivi kirjakeele sõnavara on hüppeliselt laienenud. Esiteks aastal 1931, kui hakkas ilmuma kuukiri Līvli. Kuna seal üritati kajastada argielust laiemalt maailma sündmusi, oli vaja palju uusi sõnu, uusi mõisteid, uusi väljendusviise. Liivi keel ei olnud enam ainult kalastus- või kodukeel, vaid oli kasvamas kultuurkeeleks. Teine oli 1960.–1970. aastatel ja kohati juba 1950-ndatest alates. Nõukogude Liidu ajal ei olnud liivikeelset trükisõna, aga käsikirju tehti. Nendes kajastub selle aja Läti nõukogude kultuuri kontekst, mis tekitas taas kiire uute terminite ja väljendusviiside tuleku liivi keelde. Liivi keeles on isegi kirjutatud nõukogude päikese helgest paistest. Kolmas suure arengu aeg on olnud viimase kümne aasta jooksul koos digitehnoloogia arenguga ja sellega, et liivi keel on üleilmastunud, selle kättesaadavus on paranenud ja kasutusvõimalused avardunud. Ka koos ülejäänud ühiskonna arenguga on olnud vaja päris palju uut sõnavara luua. 

Praegu on käimas projekt, millega täiendame liivi-eesti-läti sõnaraamatut ja see on tänu uuele sõnavarale mitu­kümmend protsenti kasvanud: algselt 12 000 märksõnast on praeguseks saanud juba 16 000 märksõna ja kasv jätkub. Nagu eesti keeles, lisandub päris palju uuema aja sõnavara, rahvusvahelist, aga ka argimõisteid. Just praegu on üks huvitav aeg liivi keele arengus, kui toimub järgmine hüpe. 

Kogu Euroopa Liidu bürokraatia terminoloogiat ei ole vaja, aga näiteks Euroopa Komisjoni on tarvis nimetada? 

Tõesti ei ole vaja rääkida kõikidest teemadest. Väikekeelte vajadustest ja loomulikust keelest käib huvitav diskussioon. Meil oli kolleegidega üks projekt, kus üritati tõlkida testrühmas tekste inglise keelest liivi keelde. Tekkis arutelu, kas meil on vaja samu asju kui inglise keeles, kas, kuivõrd ja millised tekstid on liivi keele jaoks olulised. 

Keelekasutus sõltub sellest, millised on kasutussituatsioonid. See on keelearenduse küsimus üldiselt. Kas on näiteks liivi keeles vaja lennujuhtimis­terminoloogiat? Kas see on selline asi, millest hakkaksid kaks liivlast omavahel rääkima? Kas on vaja liivi keelt tolliametnikele? Kas võib ette tulla olukordi, kus seda oleks vaja? Kui kaks liivlast kokku saavad, siis nad pigem ei räägi omavahel maailmapoliitikast. Nad võivad seda mainida, kuivõrd see maailm on meie ümber, aga nende jutuajamise keskmes see pole. Ent sellised sõnad nagu pitsa ja Zoom on meie argipäev. Kui rääkida keele taaselustamisest, tuleb instituudi jõupingutus koondada sinna, kus selle mõju oleks kõige suurem. Ei ole tarvis teha midagi, mille kohta tundub, et seda on vaja, vaid seda, mida liivlastel on vaja. 

Mõnikord kiputakse vaatama teisi oma prisma kaudu. Saame sageli igasuguseid ideid eestlastelt, lätlastelt või soomlastelt, kes teavad, kuidas asjad peavad olema. Klassikaline näide: küsitakse, miks te ei tee lasteaeda. See ei ole teostatav, kuigi eestlaste jaoks on igapäevane, et lapsed käivad eestikeelsetes lasteaedades ja saavad poes käies eesti keelt rääkida. Aga liivi kogukond seda ei võimalda, isegi Riia linnas ei ole võimalik midagi sellist korraldada. Igasse lasteaiarühma oleks vaja vähemalt kuus last ja üks-kaks lasteaiaõpetajat, kes suudaks liivi keeles rääkida. Igal lapsel on kaks vanemat ja mõni vanavanem. Kahe lasteaiarühma loomiseks oleks tarvis, et ligi viiskümmend inimest elaks ligikaudu kümne kilomeetri raadiuses ja lapsed oleksid umbes samavanused. Ametlike andmete järgi on liivi kogukonnas kokku 250 inimest, mitteametlikult 1000–2000 inimest. Liivi­keelne lasteaed eeldaks sama hästi kui getot: tuleks üle Läti või Riia eri paikades elavad inimesed koguda samasse kohta. 

Ilmselt tänavu sügisel alustame liivi keele õpetamist koolilastele, aga seda ei saa teha koolisüsteemi kaudu: ei ole ühtegi kooli, kus oleks rohkem kui üks-kaks samas vanuses sama keeleoskus­tasemega last. Meie vaatenurgast on keskne anda hääl kogukonnale endale. Peame aru saama, kuidas kogukond hingab ja toimib ning mis on selle vajadused.

Millised on praegu liivi keele funktsioo­nid peale kõige nähtavama: liivi keeles laul­dakse koorilaule?

Esiteks on liivi keelel keskne sümboolne väärtus liivi kogukonnale, millel on tugev identiteet. Liivi keelel on viimase saja aasta jooksul olnud suur tähtsus isegi inimestele, kes ei oska liivi keelt või ei viitsi seda ära õppida. Kõik ütlevad, et see on oluline. 

Kui rääkida tänapäeva keelekasutusest, siis huvi olla keelekeskkonnas ja keelt kasutada on tõusuteel. Viimase paarikümne ja eriti kümne aasta saavutus on see, et liivi kogukonna ja keele pikka aega kestnud allakäik on peatunud. Tasapisi ilmuvad uued mehhanismid: keeleõpe koolilastele algas sellest, et tekkis aina rohkem selle vastu huvi tundvaid lapsi. See ei olnud ülalt alla, vaid alt üles protsess. Hiljuti võtsime instituudi, noorte ja keelehuviliste koostöös kasutusele uue Facebooki lehe nimega „Līvõkīelkõks” („Liivi keeles”), kus kasutatakse ainult liivi keelt. Me seda eriti ei reklaami: see ongi mõeldud ohutuks kohaks neile, kes tahavad liivi keelt kasutada või lugeda, et liivi keel oleks väike osa nende igapäevast. 

Nii imelik kui see ka ei ole, aitab teaduslik uurimine liivi keelt arendada ja alal hoida, sest uurimistöö ja tekstidega töötamine on üks neid alasid, kus on võimalik olla pidevalt keelekeskkonnas. Liivi instituudis on tööl mõned liivi keele rääkijad ja noored, kes tegelevad tekstide ümberkirjutamise ja muu sellisega. Liivi vaimne pärand on päris suur, aga see on keele taga lukus: sellele lihtsalt ei pääse keeleoskuseta ligi. Siin on keeleoskust praktiliselt tarvis. Üritame seda ära kasutada, et anda tööd liivlastele, kes oma keele­oskusega aitaksid tekstidele ligi pääseda ja nii annaksid ühiskonnale oma panuse. 

Miks on liivi keele ja kultuuri uurimine oluline? 

Viimase 5–10 aasta jooksul on liivi teemade uurimine saanud rohkem tähele­panu. Ühelt poolt oleme investeerinud sellesse, et äratada huvi liivi teemade vastu, näidata nende eripära ja olulisust väljaspool liivi kogukonda. Liivlaste ja liivi teemade uurimine võib pakkuda palju laiemat konteksti näiteks keeleteaduses või muinasaja ajaloos, kus arhailised liivi elemendid või omapärad pakuvad vastuseid suurematele küsimustele: mis on toimunud läänemeresoome keelte ajaloos, kuidas tekkis läti keel või milline on olnud siinmail rahvaste liikumine. 

Liivi materjali on palju, aga samas piiratud hulgal, mistõttu on see hea uurimisobjekt. Materjali on optimaalselt: piisavalt, et saaks uurida, aga mitte nii palju, et see muutuks hõlmamatuks. Veel on oluline, et ühiskondlikud protsessid, mis liivlaste puhul toimivad, näitavad ühiskonda miniatuuris. Fraktalite analüüsimisel saab millegi väiksema põhjal teha üldistusi suuremate nähtuste kohta, liivlaste säilimise lugu ja tänapäev võib olla samuti midagi sellist. 

Tajun, et liivi kogukonna struktuur on suurel määral tuleviku kogukondade struktuur, aga liivlased on sinna jõudnud varem kui teised. Liivi kogemuse põhjal võime mõnes asjas pakkuda, mida teha või mitte teha, kuidas saab või ei saa hääbumis­protsessi peatada. Siin on palju huvitavaid asju, mida uurida ja millele vastuseid otsida. Selles suhtes on liivi teema väga suur ja lai. Ma arvan, et millegi väikese, spetsiifilise uurimine võib algul ära ehmatada. Aga oleme üritanud näidata, et need väikesed asjad on palju suuremad ja laiema kontekstiga. 

Maailma tuhandete keelte hulgas peaks kindlasti olema sadu, mille kõnelejate demograafia sarnaneb liivi kogukonna omaga. 

Liigume sinnapoole, et liivi kogemust ja liivi lahendusi teistele näidata. Need põhimõtted, mis justkui toimivad suuremate keelte ja rahvaste puhul, liivi ja seda tüüpi eriti väikeste ohustatud keelte ja ­kultuuride juures ei toimi. Sellel mikrotasemel on hoopis teised reeglid. Teatud mõttes on see nagu Eukleidese ja Lobatševski geomeetria suhe – mastaap muudab lähenemist. Nendest reeglitest aru­saamine on huvitav nii liivi kogukonna kui ka teiste jaoks. 

Mõistagi ei ole olemas universaalseid retsepte, aga on põhimõtteid, mida saab kasutada kas või tehisintellektiga seoses. Näiteks kuidas saame rakendada tehis­intellektil põhinevat tehnoloogiat selliste keelte juures, kus on vähe andmeid, kuna tehisintellekt põhineb suurel andme­mahul. Samas tuleks tehnoloogiat nii kasutada, et ta keelt ja kultuuri ära ei tapaks. Kui keele kõnelejaskond on väike, siis on lihtne kogu universum üle ujutada madalakvaliteedilise keelega. See on kõige selgem otsene oht. Tuleviku­tehnoloogia küsimused on huvitavad just sellepärast, et tuleb mõelda, kuidas tagada väikeste keelte ja kultuuride konkurentsi­võime olukorras, kus keeletehnoloogia arengu kiirus sõltub kogukonna suurusest. Kuidas suurematele järele jõuda, on tuleviku keelelise ja kultuurilise mitmekesisuse tagamise võtmeküsimus. 

Kui palju on olemas liivi keelde tõlkijaid ja kui palju neid võiks tarvis olla? 

Neid, kes on tekste tõlkinud, on kindlasti viis-kuus. Aga tõlkimisvõime ei ole nii oluline kui keele kasutamise ja tekstide loomise võime. Tõlgitud tekstiga on alati see probleem, et see on lähte­tekstist mõjutatud. Seda eriti liivi keeles, sest näiteks läti ja eesti keeles on võimalik tõlkimisel enamasti lähtuda väljakujunenud keelekasutusest, aga liivi keeles alati ei ole. Samadel põhjustel on väga ohtlik automaattõlge: see on suuteline genereerima esmapilgul korralikke tekste, aga lähemal vaatlusel ilmneb, et neid mõjutavad kaugemad taustad. Pigem on vaja tekstiloomet liivi keeles, ükskõik kas need on tarbetekstid või luule ja proosa. Seal tuleb kõige paremini välja loomulik keele­kasutus. Oleme pannud tähele, et kui tänapäeva liivi keele rääkijalt paluda tõlget, siis tal võtab see palju rohkem aega kui samast asjast lihtsalt rääkida. Rääkides kasutatakse selliseid sõnu, mida tõlkes ei kasutakski. Praegu on põhiline julgustada ja luua keelelise väljenduse võimalusi. Keele passiivne õppimine on ainult keele edasiandmise protsessi üks osa. Kõige olulisem on, et peab olema vastus, kus me keelt kasutame, miks meil seda vaja on, mis me sellega peale hakkame. Vastus algab sellest, et on võimalused keelt rääkida ja lugeda ning neid üritamegi praegu luua. 

1. märtsil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis Eesti keelenõukogu (EKN) keelekorralduse seminar. Keelekorraldusest ühiskonnas kõnelesid Airi Männik (Eesti Keeletoimetajate Liit), Kaja Sarapuu (Eesti Emakeeleõpetajate Selts) ja õiguskantsler Ülle Madise. Keeleteaduse poolelt vaatles keelekorraldust TÜ tänapäeva eesti keele professor Liina Lind­ström. EKI keelekorraldustööd tutvustasid Sirli Zupping („ÕS-i ja EKI teatmiku tegevus­kava”), Lydia Risberg („„Meie kõigi kohus on keelt võimalikult hästi tundma õppida””), Kristina Koppel („Keele­andmed eesti keele ühendkorpuses”) ja Margit Langemets („Eesti keele sõnaraamat ÕS 2025”). Järgnes arutelu Birute Klaas-Langi juhtimisel. Osalesid Toomas Kiho (EKN ja ajakiri Akadeemia), Andero Adamson (HTM), Mari Koik (Eesti Keeletoimetajate Liit), Kaja Sarapuu (Eesti Emakeele­õpetajate Selts), Liina Lindström (TÜ), Külli Habicht (TÜ), Kristiina Bernhardt (TLÜ), Sirli Zupping ja Margit Langemets (EKI).

5. märtsil peeti Tallinnas Eesti Laste­kirjanduse Keskuses lastekirjanduse aastakoosolek. Ettekannetega esinesid Jaanika Palm („Tavalises erilist nähes. Eesti algupärane lastekirjandus 2023”), Krista Kumberg („Mõista ennast, mõista teisi. Tõlke­kirjandus lastele 2023”), Helena Kostenok („Uued algused. Noortekirjandus 2023”) ja Triin Soone („Kas pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna? Eesti lasteraamatu­illustratsioon 2023”).

6. märtsil toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek. Anti Selart esines teemal „Liivimaa hagiotoponüümid keskaja kirikuloo allikana”. Hiljemalt varauusajal asendas rea Eesti kihelkondade senise kohanime uus toponüüm, mis tulenes kihelkonnakiriku kaitsepühaku nimest. Liivimaal on märkimisväärne, et läti keelealal hagiotoponüümid peaaegu puuduvad.

13. märtsil toimus Tallinnas hõimuklubi õhtu „Ääremaadel kõndija”. Etnoloog Indrek Jääts rääkis oma erinevatel aegadel tehtud välitöödest soome-ugri rahvaste juures.  

14. märtsil toimus Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias teaduspärastlõuna „Eesti teaduskeele võimalused ja väljakutsed”. Ettekannetega astusid üles Renno Veinthal (HTM, „Eesti keelest ja eesti meelest meie ülikoolides”), Helen Hint (TÜ, „Eestikeelse akadeemilise teksti uurimisest”), Birute Klaas-Lang (TÜ, „Milleks mulle eesti keel?! Või siiski? Tartu Ülikooli välistöötajate ja -üliõpilaste keelehoiakutest”), Reili Argus (TLÜ, „Lõputöö kirjutamise mitmetahulisest ja -tasandilisest protsessist. Juhendaja vaade”), Sirli Zupping (EKI, „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud ja terminitöö Eestis – kuidas ja kellele?”), Toivo Maimets (TÜ, „Eestikeelne rakubioloogia – milleks?”), Jakob Kübarsepp ja Priit Kulu (TTÜ, „Terminibaas materjalitehnikas toeks õpingutes ja töökohal”).

14. märtsil peeti Eesti Rahvusraamatu­kogus emakeelepäeva konverents „Rikka eesti keele mur(d)ekohad”. Esinesid Marju Kõivupuu (TLÜ, „Keel või murre? Murre või keel?”), Kätlin Kõverik (HTM, „Murdekeelte murranguline aeg”), Jüri Viikberg (EKI, „Murdesalved triiki täis”), Mari Kendla (EKI, „Mida kirevam, seda toredam”), Robin Liiber (TÜ üli­õpilane, „Murrangulised või murenevad murded – mulgi keele näitel”), Maryliis Teinfeldt-Grins („Isealgatuslikud kunstipraktikad: Kadrina murraku dokumenteerimine ja kogumine”) ja Contra („Contra ja Urvastõ kiil”).

15. märtsil kuulutati Tartus välja 2023. aasta keeleteo konkursi võitjad. Pea­auhinna pälvis Kohtla-Järve lasteaia­õpetaja Aleksandra Danštšikova eestikeelsete õppevideote eest. Parima kõrgkooli­õpikuna tunnustati Sulev Kuuse ja Toivo Maimetsa koostatud „Rakubioloogiat” ja rahvaauhinna võitis noor luuletaja EiK, kodanikunimega Eik Erik Sikk.

20. märtsil toimunud Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubis esines Atte Huhtala ettekandega „Meälased ja kveenid – kõige põhjapoolsemad läänemeresoomlased”. Meälased elavad Soomega piirnevatel Rootsi aladel Tornio jõe orus, kveenid Põhja-Norras. Esineja kõneles nende rahvaste ajaloost ja keeltest, samuti igapäevaelust ja kultuurist tänapäeval. 

20. märtsil Tartus toimunud Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul esines Evar Saar. Ta vaatles etnonüümi ugalane ja maanime Ugandi esinemist rahvalauludes. Saar pakkus välja oma hüpoteesi, kuidas sõjaka võõra kohta käivast etnonüümist ugalane võis saada maakonna nimi läänemeresoomlaste ja maanimi lätlaste jaoks (Igaunija).

21. märtsil tähistati Eesti Rahva Muuseumis emakeelepäeva. Esines 2023. aasta F. J. Wiedemanni keeleauhinna laureaat, Eesti Keele Instituudi juhtivkeelekorraldaja Peeter Päll. Tartu Ülikooli rahvus­teaduste professor Arne Merilai pidas ettekande „Luuletaja ja emakeel. Hando ­Runnel”. Runnel pälvis sel aastal Wiedemanni keeleauhinna.

22. märtsil toimus Tallinnas Emakeele Seltsi aastakoosolek. Akadeemilise ette­kandega esinesid Birute Klaas-Lang ja Kristiina Praakli: „Venekeelsete laste­vanemate roll eestikeelsele haridusele üleminekul: kuidas kaasava lähenemise kaudu vanemateni jõuda?” Tegevusaruande 2023. aasta kohta esitas Marit Alas. Toimusid korralised valimised: juhatus ja revisjonikomisjon jätkavad endises koosseisus, uueks keeletoimkonna vanemaks valiti Külli Habicht.

22. märtsil korraldati Tallinna Tehnikaülikoolis IV terminoloogiakonverents „Tõhusa terminitöö nimel”. Mari Vaus (EKI) andis ülevaate üleriigilise terminitöö hetkeseisust. Oma teadmisi jagasid terminitöö asjatundjad, õppejõud, tõlkijad ja toimetajad Tallinna Tehnikaüli­koolist, Eesti Maaülikoolist, Tartu Ülikoolist, Tallinna Ülikoolist jm. Kõneldi materjali­tehnika, metroloogia ja mõõtetehnika, masinaehituse, energiatehnoloogia ja betoonkonstruktsioonide ning hariduse ja õppimisega seonduvast oskussõnavarast, samuti arutleti terminitäpsuse ja tõlke­vigade üle.

27. märtsil toimus Tallinnas hõimuklubi õhtu „Vadja-Eesti. Vadjalaste ajaloost Ida-Eestis”. Ajaloolane Anti Lillak kõneles Eesti vadjalaste ajaloost ja historiograafiast. Vadjalaste põline kodumaa jääb teisele poole Narva jõge, kuid muistised, kohanimed, keel ja rahvakultuur mäletavad kunagist vadja pärandit ka Viru- ja Tartu­maal.

Foto: erakogu

Eesti Keele Instituudi kauaaegne murdekoguja ja -uurija Evi Juhkam (sünninimi Kreideberg, eestistatuna Kalve) sündis 17. märtsil 1932 Padise vallas Rannakülas Kiriku-Kõrtsu talus. Isaema Leena Kreideberg (Aro, 1876–1945) pärines Hiiumaalt Pühalepa vallast Hiiesaare külast, emaema Marie Saarnak (Koppel, 1883–1969) Arukülast. Evi oli seetõttu kodus hiiu keeles ja temalt oli murdeuurijatel hea Hiiu murrakute kirjapanekuid üle küsida. Isa Theodor Kalve (1901–1992) tundis huvi kodukoha ajaloo ja keele vastu. Tema mälestused ja pärimused on ilmunud raamatuna „Mõnda minevikust. Mälestused, pärimused, tõsielulood” (2019). Luule­andelise ema Hilda Kalve (Saarnak, 1905–1968) luuletused on samuti koondatud raamatu­kaante vahele. Põline isatalu, kus peres kasvas kuus last – neli venda ja kaks õde –, oli Evile hinge­lähedane.

Evi Juhkam õppis aastatel 1953–1958 Tallinna Pedagoogilise Instituudi eesti keele ja kirjanduse osakonnas. Aili Univere luges eesti murrete kursust, mis pakkus tulevasele murdeuurijale tõsist huvi. Veel enne lõpetamist, 1957. aastal asus Evi Juhkam tööle Keele ja Kirjanduse Instituudi murdesektoris laborandi ja bibliograafina.

Peagi alustas ta sõnavara ja koha­nimede kogumisega Harju-Madise ning Risti kihelkonnas, kust oli ­murdearhiivis vähe kirjapanekuid. 1959. aasta suvel töötas ta koos Aili Univere ja Helmi ­Viiresega Ambla kihelkonnas. Sageli käis ta murde­kogumismatkadel Lääne-­Eestis ning Saare­maal ja Hiiumaal, aga ka keskmurde alal (Peetri, Väike-Maarja kihelkonnas) ja mitmel aastal Mulgimaal. Ta võttis osa murdesektori ühisekspeditsioonidest Saare­maale, Lääne-­Eestisse ja kirderanniku­murde alale. Tema meelis­murdealadeks kujunesid Lääne­maa, Pärnu­maa ning Loode-Eesti. Evi Juhkam ­kuulub eesti murdeainese kogujate esikümnesse (temalt on tallel üle 30 000 sõnasedeli ja üle 400 tunni heli­salvestusi). Evi on rääkinud,1 et algusaastatel käidi murdeid kogumas jalgsi või jalgrattaga. Magnetofon Reporter-3 oli küll hea, aga raske nagu härjaike kaelas. Varasemal ajal kehtis murdeuurijaile nõue, millest ka kinni peeti: kus õhtu, seal öömaja, see oli ränk. Päeval mõtlesid hirmuga, mis­sugusesse kohta õhtul öömaja saab. Juhtus sedagi, et mõni veetis öö põhukuhjas. Evi ööbis Lääne­maal sageli koolimajades, aga enamasti ikka taludes. See oli aeg, kui söögi­poolist oli vähe, poes eriti midagi saada polnud, siis oldi õnnelik, kui taludes süüa pakuti.

Edenenud karjääriredelil, oli Evi Juhkam aastatel 1986–2005 murdesektoris ametis teadurina. Tema põhitöö oli suure „Eesti murrete sõnaraamatu” koostamine ja toimetamine. Ta oli üks neist koostajatest, kes seda rutiinset tööd armastas ja kellelt on valminud kõige rohkem käsikirja. Ta seisis selle eest, et murdesõna­raamatute vihikutel oleksid märgitud koostajate nimed ja nende tehtud leheküljed. Ta on ka „Väikese murdesõnastiku” (I kd 1982, II kd 1989) kaasautor.

Evi Juhkam on võtnud osa kolme eesti murdeplaadi tegemisest. 1975. aastal avaldasid Mari Must, Hella Keem, Salme Nigol ja Evi Juhkam suure heliplaadi koos tekstivihikuga „Eesti murdepalu” (44 lk). Väike heliplaat „Eesti murdepalu. Kirderanniku­murre I” ilmus 1986. aastal ja suur heliplaat „Kirderannikumurre II” 1989. aastal.

Koos Aldi Sepaga on Evi Juhkam koostanud sarja „Eesti murded” kõige mahukama köite „Läänemurde tekstid” („Eesti murded VIII”, 2000, 765 lk) ja ta on kogumiku „Saarte murde tekstid” („Eesti murded VII”, 2002, 687 lk) toimetaja.

Evi Juhkam pärines endiselt eestirootsi kakskeelselt alalt. Perekonnapärimuse järgi olid tema isapoolsed esivanemad tulnud Pakrilt, Laoküla ja Padise kaudu jõutud Harju-Madisele. 1977. aastal käis ta koos murdeuurija Anu Haagiga kahel korral Vormsil, kus nad otsisid pärast Teist maailmasõda küladesse alles jäänud keele­juhte ja lindistasid rootsi keelt (4 tundi). Anu Haagi kinnitusel tekkis just seal Evil kindel soov hakata lähemalt tegelema eesti­rootsi keeleküsimustega.2

1980. aastal lindistasid väljaotsitud Vormsi eestirootslasi soomerootslased: kirjanik ja keeleuurija Lars Huldén ning rahvamuusika- ja pärimuseuurija Ann-Mari Häggman. Nende jaoks toodi informandid Tallinna kohale piiritsoonis asuvalt kodusaarelt, kuhu nõukogude ajal välismaalasi ei lastud. Tänu Häggmanile sai Evi Juhkam hankida murdesektorisse kaasaegse kassettmagnetofoni ja välismaiseid kassette, mida oli nii kerge kaasas kanda kui ka käsitseda, ühtlasi tagas see parema helikvaliteedi.

1981. aastal käis Evi Juhkam Reigi rootslaste järeltulijate juures Ukrainas Hersoni oblastis Berislavi rajoonis Verbivkas, mis algselt oli Gammalsvenskby (ukr Старошведське), asula Kahhovka veehoidla ääres. Praegu on see osa Zmijiv­ka külast, mis on viimastel aastatel saanud kõvasti kannatada Venemaa pommi­rünna­kutes. Kaaslasteks olid esimesel reisil Marje Joalaid ja Harald Rajamets. 1984. aastal sai teoks teine lindistusretk Ukrainasse koos tõlkija ja ajakirjaniku Tõnis Arnoveriga. Kahe reisiga kogunes 24 tundi helilindistusi. 1988. aastal lisandusid Tallinnas koos Marje Joalaiuga salvestatud helilindistused (üle 2,5 tunni) Vormsilt. Eestirootsi keelt on murdearhiivis seega kõigi lindistajate peale kokku umbes 84 tunni ulatuses.

Eestlaste ja eestirootslaste tihedaid kokku­puuteid arvestades tekkis lääne­murdega tegeldes vältimatu vajadus selgitada eesti ja eestirootsi murdekontakte. Seetõttu uuris Evi Juhkam Uppsala ja Helsingi arhiivides varasemaid eestirootsi materjale. Ta on kirjutanud sel teemal artikleid ja kaitses 1998. aastal Tallinna Peda­googikaülikoolis magistrikraadi tööga „Eesti-rootsi murdekontaktid”. Artiklis „Eestirootsi tõlkelaenud eesti murretes” („Inter dialectos nominaque. Pühendusteos Mari Mustale 11. novembril 2000”) on ta kasutanud uudset lähenemisviisi: varem oli eesti ja rootsi keelekontaktide selgitamisel peatähelepanu pööratud sõnavarale ja otsestele sõnalaenudele, tõlke­laenudega oldi tegeldud vähe, Evi Juhkami uurimus korvab selle lünga.

Südamelähedane oli Evi Juhkamile Harju-Madise tekstivalimiku koostamine. Lääne-Harjumaa ja Loode-Eesti murdematerjale oli varem üsna napilt avaldatud. Mahukas raamat „Harju-Madise murrak” (663 lk) valmis tema enda kogutud materjalide põhjal (kuuldelised kirjapanekud ja lindistused aastatel 1958–1988) ja avaldati aastal 2012. Pärast pensionile jäämist jätkas Evi Juhkam Risti ja Harju-Madise keeleainese läbitöötamisega. 2017. aastal ilmus Emakeele Seltsi väljaandena ehtsa ning vana­pärase murdekeelega tekstivalimik „Loode-Eesti murdelood” („Valimik murdetekste IX”, 280 lk), mis sisaldab jutte nende kihelkondade 21 küla 34 keele­juhilt. Suur osa on tema enda helilindistused aastatest 1973–1986 ja neilt tehtud literee­ringud, aga kaasatud on ka muid murde­arhiivis leiduvaid helisalvestisi ja üles­kirjutusi, varasemad on Risti tekstid aastast 1924.

Evi Juhkam oli mitme seltsi ja liidu liige: Rootsi Hariduse Seltsi (SOV) tegevliige, Eesti Regionaal- ja Vähemuskeelte Liidu juhatuse liige, Eestirootslaste Kultuuriseltsi liige ja Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku koguduse liige ning Emakeele Seltsi liige aastast 1963. Ta seisis selle eest, et eesti keel jääks kestma, ja tundis muret õigekeelsusnormidest kõrvalekaldumise pärast, süntaksi uurijana häiris teda eriti omastava ja osastava vaba kasutus. Eesti­rootsi keele asjatundjana pidas ta Eesti Rootsi Rahvaülikoolis, Eestirootslaste Kultuuri Seltsi ja Emakeele Seltsi koosolekutel loenguid eestirootsi murretest ja koha­nimedest ning esines Eesti Raadios.

Ta pälvis mitmeid tunnustusi: Keele ja Kirjanduse Instituudilt tänu hea töö eest (1977), kiituse teadustöö eest (1987). Rootsi murrete jäädvustamise eest omistas ühing Svenska Folkskolans Vänner talle Hagforsi medali (1992).

Nagu ta isagi oli Evi Juhkam Eesti iseseisvuse tulihingeline pooldaja ja elas kaasa taasiseseisvumise päevade pöördelistele sündmustele neist osa võttes.

Evi Juhkam tegi palju ära eesti murrete talletamisel ja uurimisel, eriti oma kodukoha Harju-Madise murraku jäädvustamisel. Käsikirjas jäi temalt ilmumisjärge ootama suuremahuline Harju-Madise ja Risti sõnastik. Oluline on tema panus eesti­rootsi murrete kogumisel ning eesti ja eestirootsi murdekontaktide käsitlemisel. Oma tööga on ta jätnud järeltulevatele põlvedele rikkalikult vaimuvara tutvumiseks ja edasiseks läbitöötamiseks. Tagasihoidlikult tegutsedes ei saanud ta kahjuks sellise tähelepanu osaliseks, nagu tehtud töö eest väärinuks. Evi Juhkam oli hea kolleeg, kes liitis ühte murdesektori pere ja oli üks selle alustalasid. Tema vaiksest, kuid toetavast olekust ja sõnast jäävad endised töökaaslased puudust tundma.

1 Vestlus Evi Juhkamiga 19. V 2010 (lindistus autori valduses).

2 Telefonivestlus Anu Haagiga 10. II 2024.

Foto: Kaarina Rein

Selle aasta 6. aprillil jõudis oma 75. versta­postini Arvo Tering, kelle uurimusteta oleks raske ette kujutada, kui palju teaksime rootsiaegsest Tartu ülikoolist ning Eesti-, Liivi- ja Kuramaa haritlaskonna kujunemisest XVI–XVIII sajandil, teadusideede retseptsioonist Läänemere regioonis ja siinsete haritlaste omavahelisest suhtlusest. Baltimaadega seotud õpetlaste roll varauusaegses Euroopas tuleb ilmekalt esile just Teringu hiigeltööst, kus seni laialipillutatud andmed on Euroopa eri raamatukogudest ja arhiividest kildhaaval kokku kogutud, süstematiseeritud ja põhjalikult analüüsitud.

2019. aasta aprillis, kui Tartu Ülikooli raamatukogus peeti Arvo Teringu 70 aasta juubelile pühendatud ettekandepäeva „Varauusaeg Eesti- ja Liivimaal: majandus, haridus ja teadus” ja avati juubilarile pühendatud näitus, oli esinejate sõna­võttudest tunda, et kuigi Tering on Tartu Ülikoolis uurimistööd tehes püüdnud vältida õppejõutööd, on ta siiski paljudele õpetajaks ja eeskujuks olnud. Seda lisaks töökusele ja põhjalikkusele eelkõige oma ammendamatut teadmistepagasit jagades, tundes huvi uute uurimistulemuste vastu ning ka kolleege tunnustades.

Taani arhivaar Vello Helk on välja toonud, et Tering sündis talupoja peres paar nädalat pärast suurküüditamist. Seega on tähelepanuväärne, et sellele vaatamata või just sellest ajendatuna pühendus Tering oma teadlaskarjääris eestimaise eliidi uurimisele, mitte talupojakultuurile.1

Tartu ülikoolis asus Tering professor Helmut Piirimäe õpilasena XVII sajandi ajalugu uurima ning kaitses 1986. aastal väitekirja Euroopa ülikoolide rollist haritlaskonna kujunemisel Eesti- ja Liivi­maal Rootsi võimu perioodil aastatel 1630–1710. Ent olulised publikatsioonid rootsiaegse Tartu ülikooli ajaloost ilmusid tal juba varem, ülikooli 350 aasta juubeli tähistamist võimaldas paljuski Teringu pühendunud töö. Sel ajal ei olnud aasta 1632 Tartu ülikooli asutamisdaatumina sugugi endastmõistetav. Nõukogude võim ei suhtunud hästi fakti, et Tartus oli loodud ülikool enne Eesti ala liitmist Venemaaga ja et see ülikool oli tunduvalt vanem kui Venemaa vanim kõrgkool. Kui 1952. aastal paraku tähistatigi kõigest Tartu ülikooli 150. sünnipäeva, siis 1970. aastatel oli ideoloogiline surve mõnevõrra nõrgenenud, mis võimaldas rehabiliteerida rootsiaegse Tartu ülikooli.2

Asudes 1972. aastal tööle Tartu ülikooli raamatukogus, sai Arvo Tering hakata tegelema seni läbitöötamata arhiiviallikatega. 1982. aastal ilmunud Helmut Piiri­mäe koostatud „Tartu ülikooli ajaloo” I osas on Teringu kajastatud Tartu ülikooli raamatukogu teke ning astronoomia õpetamine XVII sajandi Tartu ülikoolis. Samal aastal ilmus tema sulest artikliseeria „Tartu ülikooli osa Eesti- ja Liivimaa haritlaskonna kujunemises XVII sajandil ja XVIII sajandi algul”.3 Allikapublikatsioonidena andis Tering välja Academia Gustaviana senati protokollid aastatest 1632–1634 ja 1637–1644.4 Need tekstid on avaldatud ladinakeelsete originaalidena ja eestikeelse tõlkega ning nii eesti- kui ka saksakeelsete kommentaaridega.

Ent Teringu silmapaistvaim saavutus eelmisel sajandil oli rootsiaegse Tartu ülikooli „Album Academicumi” üllitamine aastal 1984. Teos ilmus saksa keeles kirjastuses Valgus ja sellest leiab isiku­andmed kõigi rootsiaegses Tartu ülikoolis õppinud tudengite ja teiste õppeasutustega seotud inimeste kohta, kes end ülikooli juris­diktsiooni alla kandsid, nagu estofiil Johannes Gutslaff. Tering ise on meenutanud, et kirjastaja suhtumine selle raamatu välja­andmisse oli äärmiselt soosiv, kuid nõue oli, et teose välimus oleks võimalikult tagasihoidlik. Selle raamatuga tõsteti rootsiaegse Tartu ülikooli tudengkond võrdsena teiste varauus­aegsete õppe­asutuste üliõpilaste hulka ja autorile tõi teos rahvus­vahelise kuulsuse. Tering oma ülima põhjalikkusega tegi üksinda ära terve uurimisrühma töö.

Eesti iseseisvudes muutus Euroopa raamatukogudest ja arhiividest andmete kogumine hõlpsamaks, Teringu välisreisid tihenesid ja kontaktid avardusid. Uurimistööd toetasid teadusfondid ning tulemata ei jäänud ka tunnustused ja preemiad. Selle sajandi alguseks oli materjali siitmailt pärit üliõpilaste kohta kogunenud mitme raamatu jagu, kuid siis kerkis teadlaskarjääri ette esialgu ületamatuna tunduv takistus. Silmadele ülimalt pingutav töö viis tippteadlaselt nägemise. Paistis, et teadustöö jääb sinnapaika, kuid see arvamus oli ekslik. Aastal 2008 ilmus Arvo Teringu sulest mahukas monograafia „Eesti-, liivi- ja kuramaalased Euroopa ülikoolides 1561–1798”, mis tunnistati parimaks sel aastal ilmunud ajalooraamatuks Eestis ja pälvis ka Eesti Vabariigi teaduspreemia. Teos anti välja Eesti Ajalooarhiivi sarjas „Scripta Archivi Historici Estoniae” ning välimuselt on see märksa värvikirevam kui „Album Academicum”. Raamat on faktitihe käsitlus baltimaalaste akadeemilisest elust – tudengielu ei tähendanud ju üksnes õpinguid, vaid ka seiklusi kodust kaugel ja uute tutvuste sõlmimist. Välja on toodud tollased baltlaste lemmikülikoolid ja Balti regioonist pärit üliõpilaste etniline päritolu. Kuigi toona võisid ülikoolides õppida vaid meessoost tudengid, ei olnud nende suhted õrnema sooga sugugi tähtsusetud. Üliõpilaste õpingutes ja hilisemas karjääris mängisid olulist rolli ka emad ja abikaasad ning nende suguvõsad.

See kõik oli taustaks uute ideede tulekul meie regiooni. Uute ja edumeelsete mõtteviiside ja avastuste jõudmine praeguse Eesti ja Läti pinnale on alati olnud Arvo Teringu huviorbiidis. Näiteks oli XVII sajandil astronoomiaalastes Tartu üliõpilas­töödes ülekaalus Ptolemaiose maailmapilt, kus Maa oli maailma keskpunkt. Tering oma järjekindla allikate ­otsimise ja neisse süvenemisega suutis avastada ka heliotsentrilise maa­ilmapildi kajastumise siinset päritolu üliõpilaste tekstides. Samuti on ta kirjutanud René Descartes’i filosoofia retseptsioonist Lääne­mere regioonis. Pärast nägemise kaotust spetsialiseerus Tering varauus­aegsete uute meditsiiniideede ilmnemisele baltimaalaste töödes. Kuna arstiteaduses oli XVII sajandil tähtsaim füsioloogiaalane avastus imetajate vereringe, siis kujunes Teringu kinnis­ideeks William Harvey (1578–1657) välja käidud vereringe teooria jälgede leidmine Baltimaadelt pärit tudengite disputatsioonides.

Ent Teringu töö meie regiooni üliõpilaste õpingute kajastamisel varauusaegses Euroopas jätkus veelgi. Aastal 2018 ilmus Böhlau kirjastuses leksikon Eesti-, Liivi- ja Kuramaa päritolu tudengitest Euroopa ­ülikoolides aastail 1561–1800,5 mis on välisriikides saanud väga positiivseid retsensioone. Teoses on toodud ligi 6000 üliõpilase nimed koos biograafiliste andmetega.

Üks Teringu algatatud teadusteemasid Eestis on varauusaegsete üli­õpilas­disputatsioonide uurimine. Euroopas on selle suuna eestvedaja Šveitsi teadlane Hanspeter Marti, kellega Teringut seovad pikaajalised teadus- ja sõprus­sidemed. Varauusaegseid disputatsioone on varem peetud väheväärtuslikeks tudengite harjutustöödeks, kuid nii Hanspeter Marti kui ka Arvo Teringu uurimused on näidanud, et just neisse kirjutistesse võisid kõige varem jõuda arutelud uutest teadusavastustest ja -ideedest. Teringu sõnul oleks uurimis­väärne teema ka Balti regioonist pärit üliõpilased keskaegses Euroopas. Loodetavasti leidub sellele kunagi uurija.

Ning muidugi väärib Arvo Teringu rajatud tugev vundament edasist teadustööd siinse varauusaegse akadeemilise kultuuri uurimise vallas. Rootsiaegse Tartu ülikooli protokollide väljaandmise jätkamine on selle töö üks ehituskividest. Samuti vajavad läbitöötamist selle perioodi disputatsioonid Tartus ja mujal Euroopas. Tartu ülikooli väärikas 400 aasta juubel ei ole enam kaugel ning selleks valmistumine tähendab paljuski Teringu töö jätkamist. Rootsiaegse Tartu ülikooli ajaloo uurimisel viivad kõik teed tema juurde.

Kunagi oli Arvo Teringul kavas kõik balti­maalaste õpingukohad Euroopas jalg­rattaga läbi sõita. Küsisin sellest kuuldes, kas ta ei eelistanuks seda teha hobusega. Seepeale vastas teadlane täie tõsidusega, et see mõte oli tal ka, kuid hobusele olnuks raske toitu hankida. Teringu juhatusel võib baltlaste tegevuse märke leida ootamatutest kohtadest. Isiklikult avaldas mulle väga muljet Göttingenis Weende vanal surnuaial asuv hauamonument 1797. aastal duellil hukkunud kuramaalasele Carl von Hahnile.

Arvo Teringu töövahend on praegu häälega arvuti, mis loeb eesti keelt soome aktsendiga. Olen alati imestanud selle üle, et e-kirjade kirjutamisel teeb Tering vigu vähem kui nägijad. Uurimistööd aitavad tal läbi viia abilised. Et see endiselt ­edeneb, tõendab äsjane ajakirja Akadeemia kuld­auhind realia vallas esimesest Eesti soost meditsiinidoktorist Carl Espenbergist (1761–1822).

Siinkirjutaja alustas oma ladina keele õpinguid Arvo Teringu juures keskkooli päevil ning Tartu ülikoolis klassikalist filoloogiat õppima asudes õnnestus ladina keeles pääseda edasijõudnute rühma. ­Hiljem sai Teringust minu doktoritöö juhendaja Academia Gustaviana meditsiinidisputatsioonide ja -oratsioonide teemaga. Juhendajana iseloomustas teda kannatlikkus ja toetav suhtumine ning kõik küsimused said alati vastuse.

Võib-olla on metafoor võilillest, mis läbi asfaldi kasvab, liialt tänapäevane. Ent Teringu müstilist töövõimet ja visadust, mida vürtsitab ka huumorimeel, sobib see siiski hästi iseloomustama. Kui jällegi Vello Helgi sõnu kasutada, siis Arvo Tering on sillaehitaja, kes on jäädvustanud eesti kultuuri seoseid Euroopaga ning oma uurimuste kaudu on ta kinnitanud Eesti rahvus­vahelisele teadusalasele maa­kaardile.6

 

1 V. Helk, Arvo Tering 50. – Tuna. Ajaloo­kultuuri ajakiri 1999, nr 2, lk 159.

2 L. Leppik, Mida me teame Rootsi-aegse Tartu ülikooli teadusest praegu rohkem kui 25 aastat tagasi? – Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXVII. Toim L. Leppik. Tartu: Tartu Ülikool, 2009, lk 21–22.

3 Keel ja Kirjandus 1982, nr 9, lk 488–495; nr 10, lk 537–543; nr 11, lk 588–596.

4 Tartu Ülikooli (Academia Gustaviana) ­senati protokollid 1632–1656. I kd. 1632–1634. (Publicationes Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis 4.) Koost, tlk, komment A. Tering. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1978; Tartu Ülikooli (Academia Gustaviana) senati protokollid 1632–1656. II kd. 1637–1644. (Publicationes Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis 7.) Koost, tlk, komment A. Tering. Tartu: Tartu Ülikooli Raamatukogu, 1994.

5 A. Tering, Lexikon der Studenten aus Estland, Livland und Kurland an europäischen Universitäten 1561–1800. (Quellen und Studien zur baltischen Geschichte 28.) Toim J. Beyer. Köln: Böhlau, 2018.

6 V. Helk, Arvo Tering 50, lk 159.

Käesolev käsitlus ilmestab paradoksi, et sürrealism ja oksüümoron võivad olla sügavuti vastandid. Neid mõisteid on võetud nagu sukka ja saabast, ja põhjusega, sest sürreaalsed teosed on vastastikseoses oksüümoronidega. See tundub aga pinnaline arusaam, kuivõrd sürrealism peaks välistama teadlikke konstrukte, mida oksüümoronid valdavalt on. Juhuoksüümoron võib olla algupärane ja loomulik, kuid nende kõnekujundite ületulv ilmutab juba kavakindlat eufooriat.

Kui olla mõne autori peale mõtelnud ja temast kirjutanud, siis lõpuks settib juuretis, n-ö päevajääk (sks Tagesreste) – nagu ütleb Freud1 –, mis vaadeldud loomingut kannab. Selle saab sõelale võtta ja vaadata, on see objektsioon või abjektsioon. Ilmar Laabani puhul sai mul selliseks kalja­päraks oksüümoroni mõiste.2 Sürrealistliku Laabani absurdimõnule juhtis esimesena tähelepanu Aleksander Aspel.3 Terminit küll poetamata tõi ta esile kandva ja läbiva sisemise vastuokslikkuse, patafüüsilise huumori, poleemilise energia, vastandite totaalse sünteesi ja tähenduste dissonantsid.4 Need määratlused võtabki kokku katakreetiline metafoor oksüümoron. Tõepoolest, „Ankruketi lõpp on laulu algus” (aga mitte järgnevad „Mitte-terad”) näib olevat triiki oksüümoronlik. Kuna mujal selle kujundliku võtte ülekülvi ei kohta, tunnukse see iseloomulik just sürrealismi meetodile (seda sõnapaari võib muidugi samuti oksüümoronina võtta). Siiski, lähemalt sirnates Laabani luuletustes oksüümorone just ei voha, nagu esialgne mulje tekib, aga mõju ei määra hulk, vaid sisuline erikaal. Ja see erikaal näib tõepoolest raske, kaaludes üles tavalisema metafoori, kuigi tolle kogused on nähtavalt suuremad. Eks ole põhjus ka selles, et metafoor, olgu kui originaalne tahes, on luules eeldatud, rutiinne võte, mille kobarad kipuvad tapeediks luituma. Vastuolust kiiskavad oksüümoronid ei ole aga triviaalsed troobid ja paistavad oma enneolematuses kaugele, mõjudes virgutavalt.

Laabanit ma isiklikult ei tundnud ega otsinud temaga suhtlust. Nii et kaissu ma ei kippunud. Kuulasin Laabanit paar korda Tartus ja Elvas, kui ta oli siin käimas taasiseseisvumise hakul. Luulur Jaan ja Tegova Enn rääkisid mulle hiljem, kui nad olid juba halvatud Laabanit külastanud, et too kiitnud väga mu „Merlini aaret” (1998). Mõeldav, et ta pidas eriti silmas piltanagrammide tsüklit „OK, ASTRAAT”5 – olgu siis, astraalkeha, teeme meie samuti –, mis pidas dialoogi Rroosi Selaviste paragrammiga „O kastraat!”.6 Vahest pidas ta silmas ka mu psühhoanalüüsi kalduvat käsitlust „Kivikõueköha”?7

 

Määratlus

Mis on oksüümoron? Oxys tähendab kreeka keeles ’hapu, terav’. Moros on ’loll’. Kokku saab teravmeelse lolluse, taibuka rumaluse. Ladina vaste on contrapositum – vastand­asetus.8 Kõrvutine termin on synoeciosis (sünoikiosis) – kooselu, ühiselu. Oksüümoron on epigrammiline, paradoksne, vaimukas võte, kus vastuolulised mõisted liidetakse kokku. Nagu helisev vaikus, kuum lumi, elav laip, kole tark jne. Elulisi näiteid: töötu ema, elukindlustus, lennukitoit, kondita ribi, vaba kana, sõbralik lahutus, õnnelik surm Oksüümoron on tihendatud paradoks, kahe antonüümi järjestatud paar. Kunagi olid kuulsad Hegeli filosoofilised oksüümoronid, millega ta püüdis ületada Kanti: konkreetne universaal, meeleline kaemus. Teoloogiline oksüümoron: kolmainsus – tule taevas appi! Mõistusele jaburused ületatakse usuga, õpetas Tertullianus: credo, quia absurdum est. Selleks tuleb käia Augustinuse teed: festina lente. Oksüümorone armastab poliitika, mis tahab valitseda kõike korraga, tühistades vastuolud. Tüüpilised Orwelli düstoopilise romaani „1984” topeltmõtted ehk kaksis­oimad: vabad valimised, helge tulevik, tuntud nuhk, juhitud demokraatia, Vene rahukaitsjad

Oksüümoroni tuntakse Horatiusest Petrarcani. Muidugi leiutati see „juba antiigis” – ja meil „juba rahvaluules”. Eriline lemmik oli see barokis, nagu Luis de Góngora kontseptismis ja Giambattista Marino manerismis, Eestis aga Artur Alliksaare vohavas vabavärsis. Hästi sobis see religioosseile müstikutele, nagu John Milton ja John Keats. William Shakespeare poetab seda võtet varrukast: „Oo, raske kergus, tõsimeelne mänglus, / pealtnäha kena vormi maotu kaos, / sulgkerge tina, helge suits, külm leek, / erk uni, haige tervis, palav jää – / ma armastan, kuid armastust ei näe! / Kas sa ei naera?” („Romeo ja Julia” I vaatus, 1. stseen, tlk Georg Meri).9

Oksüümoron on selgesti üks antiteesi alaliike, nagu ka kontrasti liike. Teisalt on see katakrees ehk väärtarvitus, kuna sõnu kasutatakse vasturääkivalt nende juurdunud tähendusele: sõnaraamatunäide on hirmus ilus. Kui kaasatud on meelte tajud, on tegu ühtlasi sünesteesiaga: magus piin, jäine kõrvetus, valutu ravi, pime lõhn, nähtamatu niit. Kuivõrd vastuolulisse dialoogi tõmmatakse kaks vastandlikku tähendusvälja, + ja – laeng, on see samal ajal irooniline mehhanism, mis tähendab eitavat jaatamist ehk vastuolulist koostööd. Iroonilise ütluse musternäited on ühtlasi oksüümoronid: tark eesel – öeldakse nii, aga mõeldakse naa.

Oksüümoron on metafoori eriliik. Laabani luules võib täheldada skaalat, kus metafoor läheb üle pooloksüümoroniks ja sealt edasi täisoksüümoroniks. Nii et pool- ja veerandtoonid on täiesti eeldatavad. Joonlaud ei teki ainult semantilisel, vaid ka süntaktilisel teljel: oksüümoronlikud fraasid võivad üle kasvada lauseteks või koguni lõikudeks, mis kalduvad laiendatud metafoori (ingl conceit) poole, kus pilv pükstes hakkab oma elu elama, nagu juhtus Vladimir Majakovskil. Selliseid avardumisi leidub eriti Uku Masingul, kelle kujundlikud sisekaemused paisuvad müstiliseks teo­loogiaks. Andres Ehini patafüüsilised süžeed, kus leitud detailid loovad enda ümber fiktsionaalseid maailmu, kasvavad silmanähtavalt välja oksüümoronlikest tuumadest. Nii et fraasid võivad käituda kui tüvitekstid, fantaasiajuhendid: koerkorterid ja udusulistajad.

 

Tigude müstiline selgroog”

Laabani tekstide vaatlus näitab, kuidas oksüümoroni abil kehtestatakse sürrealistlikku pildistikku ja lugu. Kord juba kehtestatud, võivad oksüümoronid isegi pildilt taanduda ja tavametafoorika tuleb tagasi. Kuigi absurdne oksüümoron rabab jalust, tajutakse siiski, et see kooslus on teadlikult otsitud ehk intellektuaalselt konstrueeritud. See hakkab vastu bretonlikule automaatkirjutuse programmile, mis ei ole vist kunagi õieti tööle hakanudki. Kohvermõiste sürrealistlik oksüümoron tundub olevat ise oksüümoron ehk vastuoluline, end tühistav kooslus.

Kui võrrelda Laabani poeetikat kahe uuema luuletajaga, siis vähem kistud tunduvad olevat Marko Kompuse assotsiatiivsed kujundid. Need ei tekita vastandlike mõistete laupkokkupõrkeid, pigem mõningaid nihkeid, mis mõjuvad pooloksüümoronina. Kuigi ka Kompus paistab teadlik olevat lähtesõnade semantikast, millele leiab mitte just otsesõnu vastanduva, aga ikkagi selgelt eristuva ja nihkunud paariku, mis alusega väevõimul kokku keevitatakse: bussiuks rinnanibuga, kotletiköha oksakohad, köhiv ööpott.10 Samas on Erkki Luugi sürris oksüümoron harvem külaline ja eristub juurdunud triviaal­süsteemist: praetud mantel,11 nutab depoo,12 jõgi kandiline13 – seda tüüpi paradigmalisi näiteid võib tikutulega otsida. Fraasi depoo kuldne selgroog14 mõjutaja on kahtlemata „Ankruketi lõpp on laulu algus”, miska on mõistetav, et „depoo käikudes / säutsub kuldne leenin”,15 sest „trotskistliku” Laabani mõjuga kaasneb klassikaline oksüümoron. Pooloksüümoronlik on Luugil terviksalm: „põldudel vedelevad / üldised talu­mehed; / lahtivõetud, laulvad, / paratamatud talumehed”.16 Ühtlasi sellised värsid nagu „hõissaa! hõissaa! / metsa vahelt paistab / metsavahi kuldne katus”:17 metonüümiline metafoor nagunii, aga õrnalt oksüümoroni poole kalduv. Nõnda on Kompusel ja Luugil mitmetine oksüümora olemas, kuid mitte sama priskelt kui Laabanil, kelle jaoks see on fundamentaalne. Kuid noortel poeetidel on see pigem kaasnev, mitte rajav nähtus, mis esindab võib-olla ehedamat ehk vähem konstrueeritud ja vabamalt voolavat sürrealismi.

Niisiis, etteütlevalt: Laabani „Ankru­keti …”-luule on kobaras metafoori­põhine. Sellel täidlasel taustal fokuseerib ta aeg-ajalt täisoksüümorone, mida ta võimendab üle pooloksüümoroni. Asetan järgnevates näidetes puhtmetafoorsed fraasid kursiivi, pooloksüümoronidele tõmban alla joone, täisoksüümoronid võõpan rasvaseks.

Laabani juhtpoeemi „Ankruketi lõpp on laulu algus”18 pealkiri on noodivõtmena puhtmetafoorne. Esimene värss „See oli lapsepõlve lumine tarkus” on küll katakreetiline metafoor, aga ainult osaliselt vastandlik väljendus. Edasi võimendub täisoksüümoron – mis ulatub kohati lause ja lõigu tasandile – aktiivsel metafoorsel (ja võrdleval ehk eelmetafoorsel) foonil:

Tähtede okstel ja kivide kellis
keset äikese seebimulle ja eesriide taga
milles lüümisid peopesade jäljed
mängisid liivaterad
oma kiiret hämarat mängu
nagu puhunuks tuul tasa üle kaetud laua
nagu muutunuks veeks lindude kuld

Kalad rändasid trepest üles-alla
magasid heinakuhjade all
nad sündisid päikese unustushetkist
nende surm oli kerge iil
mis sasis
kristallide juukseid
naeratustekaevu pilkases õõnes

Vaikselt troonis välkude majesteetsus
mere täisluuletet paberilehe kohal
veel käisid ulmad alasti
veel oli marmoril piima maik
veel sigis lüümeid linde
aastate põgusaist puudutusist

See oli noorukiea aken täis verepiisku

Ärkasid haavapuude read terasjõgede kaldail
avanes tähistaeva kohutav rõup
ärkasid soolassemaetud trummid ja krohv varises suult
mis haigutas kaames müüris
lehviva keele ja söestunud hammastega

Poeemi kaks järgnevat lehekülge on aga üllatavalt oksüümoronivabad, kuigi tugevalt absurdimetafoorsed, enne kui viimane salm (pool)oksüümoronlikult puänteerib:

Ankruketi lõpp on laulu algus
valguskiire lõpp on tantsu algus
teiselpool vett teiselpool tuld
ootab virmaliste määratu leib

Tekib mudel, mis leiab kinnitust ka paljude teiste Laabani tekstide vaatlusel: oksüümoronid käivitavad ja kehtestavad sürrealistliku pildistiku ja narratiivi, mis võib jätkuda juba tavakummalistes metafoorides, mis ei ole tingimata katakreetiliselt ilmvõimatud.

Hääks võrdluseks on luuletus „Lips ümber suitsusamba”:19 taas tõuseb esile oksüümoronlik tuum – „piimklaasist peopesadel”, „nöörist hambad”, „viinavaadid-triiphooned”, „õrnuse nüri pliiats”, „kalade sõda”, „okastest seebimullid” –, mis hajub ära enne teksti paksult tava­meta­foorset (pooloksüümoronlikku) lõppu:

Päikese haavad kattuvad tigudega
õiekarika põhjas vaikib kahur
pilkane nali lõbustab lendurit
kelle seljal
tõuseb komeet nutva pea ja kivist sabaga
võngub kaal ühel kausil libu ja teisel luik
.

Olgu idee kinnituseks ehk kolmandaks kui kohtuseaduseks hümn „Autoportree”,20 mis on paksult oksüümorone täis nagu mõni merelaid kormorane. See on huvitav tekst ka selles mõttes, et poeetilist autoportreed retoorilise vormeliga „ma olen see ja too ja noo…” võib pidada omaette žanriks, mida ei ole veel teoreetiliselt kirjeldatud. Eesti luules ei ole see vorm sugugi haruharv nähtus.21

Ma olen kanatiib mille on kulland raju
ma olen jäämäe öökuub ja köietantsija nutt
ma olen automootor mis õgib sipelgaid
ma olen must lipp ahvi peos

Ma olen kogelev vanker linnutee kraavis
ma olen sülekoer-käsigranaat
ma olen Peipsist õhumullina tõusnud kell
mille osuteiks on haug ja pussiga jälitav tint

Ma olen leinava ema rõve tants
ma olen kevade viiludekssaetud käepide
mul on võltshabe külmast aurust, ma olen
välgus peegelduv koi, ma olen …

Kesköö haarab taskust lumise revolvri
mere kohal tiirleb peeretavaid päikesi

ma olen suur segadus rongkäigus
ma olen nõgi ma olen voorus ma olen tuul

Ma olen tigude müstiline selgroog

Üleminekud tavametafoorikast erimetafoorikasse on ilmsed, oksüümoron on käivitusmootor. Kui tuurid on kord juba üles võetud, siis võib ka madalamatel pööretel põhimootorile üle minna. Vahel, nagu selleski tekstis, jäävad aga mõlemad mootorid korraga töösse.

Laabani varased tekstid vastandasetusi ei harrasta ega ka mõned „Ankruketi …” (eeldatavasti varasemast ajast pärit) kuhjuvate metafooridega tekstid (näiteks „Kalendrileht”, „Igapäevane meri”, „Saunalaval”, „Hermafrodiidi menüü”, „Romantiline päikeseloojak”, „Ei ole ulmi” jmt). Võiks arvata, et uue kujundliku võtte järele haaras ta inspiratsiooni ja intensiivsuse kasvades, ehitades teise korruse esimese peale.

 

Ülereaalsus

Juhtub ka seda, et elu ise pakub uskumatuid oksüümorone, mis ei olegi fantastilised fiktsioonid, vaid ajaloolised juhtumid, kus tavareaalsust ületav realism on teoks saanud. Olen ikka pidanud värssi „Ma olen leinava ema rõve tants” absurdse oksüümoroni arhetüüpseks näiteks. Aga tuleb välja, et see on realistlikust realistlikum kirjeldus, mis viitab 1518. aasta Strasbourgi katkule, mil oma surmahaige poja uputanud Frau Troffead tabas äkitselt tantstõbi, mis nakatas tervet linna. Krampides massihüsteeria põhjustas arvatavasti katkumürkide toime. See ongi päritolupärane sürrealism, kui võõritav elu ületab võõritavat kunsti. Bernt Notke „Surmatants” tuleb pähe – nagu kahtlemata ka Laabanile –, mis kujutab samuti musta surma makaabrit, aga veelgi varasemast ajast. Hilisemaks näiteks on revolutsiooniline hopakk, mis niidab ka kükktantsu vihtujad endid maha.

Hästi koduselt tunnevad oksüümoronid end kvantmaailmas: lainelised osakesed. Jõuab kätte kvantteoreetilise kirjanduse22 ja selle teaduse järg23.

Käsitlus põhineb ettekandel „Laabani oksüümoronid kui tigude müstiline selgroog”.24

1 S. Freud, Unenägude tõlgendamine. Tlk A. Lill, M. Tarvas. [Tallinn:] Tänapäev, 2007, lk 212, 244, 251, 500 jm.

2 Vt A. Merilai, Ilmar Laaban. – Eesti kirjandus paguluses XX sajandil. (Collegium litterarum 9.) Toim P. Kruuspere. Tallinn: Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2008, lk 522–530.

3 A. Aspel, Sürrealism ja Ilmar Laabani „Rroosi Selaviste”. – Mana 1959, nr 1, lk 17–33.

4 Samas, lk 26, 29–30, 32–33.

5 A. Merilai, Merlini aare. Luulemärss 1994–1998. Tartu: Ilmamaa, 1998, lk 88–108.

6 I. Laaban, Sõnade sülemid, sülemite süsteemid. Koost J. Malin. Tartu: Ilmamaa, 2004, lk 165.

7 A. Merilai, Kivikõueköha. Ilmar Laabani luule psühhoanalüüs. – Keel ja Kirjandus 1993, nr 5, lk 257−263.

8 Vt The New Princeton Encyclopedia of P­oetry and Poetics. Toim A. Preminger, T. V. F. Brogan. Princeton (N. J.): Princeton University Press, 1993, lk 873.

9 W. Shakespeare, Kogutud teosed. Tlk G. Meri, R. Sepp, J. Kross, H. Rajamets. [Koost E. Banhard.] [Tallinn:] Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 1067.

10 M. Kompus, Poeedinahk. [Puka:] Une­noppija, 2014, lk 7–9.

11 E. Luuk, Meie inseneriteaduse suurhäire. [Tartu:] ID Salong, 2008, lk 7.

12 E. Luuk, Pideva Ja Silmanähtava Pöögelmann. Kommunistlik revolutsioon Kuul. [Tartu:] ID Salong, 2008, lk 18.

13 E. Luuk, Valgus tareaknas. [Tartu:] ID ­Salong, 2008, lk 9.

14 E. Luuk, Pideva Ja Silmanähtava Pöögelmann, lk 19.

15 Samas.

16 E. Luuk, Valgus tareaknas, lk 13.

17 Samas, lk 15.

18 I. Laaban, Sõnade sülemid, sülemite süsteemid, lk 45–47.

19 I. Laaban, Sõnade sülemid, sülemite süsteemid, lk 64.

20 Samas, lk 65.

21 Fiktiivse autoportree žanr näib enamasti esin­davat laiendatud metafoori. Väike antoloogia:

„Ürgmets olen – oksad täis lindude vilet, / soravalt voolavat lauluviisi, / millele rähnid taovad takti” (Johannes Semper);

„Mina, Jaani ja Malle / poeg August Alle, / mollusk maakera kamaral, / ent julma aja väraval / olen karistai, kes tulisulega / märgib üles te nurjatud teod, / rahaahned rasvased peod!” (August Alle);

„Laman selili ja olen / enda meelest rehe­ahi. // Üle minu käivad parred, / minu päratumas keres / lõõmab, õhkub tulekahi” (Bernard Kangro);

„Minul on karvased sääred / ja karvane rind. / Kogu küla peab / ahviks mind” (Kalju Lepik);

„Mu hinges koos on munk ja sübariit. / Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem. / Kesk aja hallust köen kui tuliriit / ja otsin kõige kiuste elulähet; – Olen nööril tilkuv pesu. / (Välja arvatud rinnahoidjad.) / Olen lapik lagritsapudel, millega tähelapsed tüdisid mängimast” (Artur Alliksaar);

„Ma olen inglitiivale tilkuv / jõuluküünal / ma olen vastlakukli vahukoor / mis mu oma vuntsidesse kinni jääb / ma olen mihklipäevase oina / veri tõurastaja noal / olen iluuisutaja jaanipäevasel jääl / olen oma hingerikkuse mardisant” (Andres Ehin);

„Ma olen kandiline maamees, / hall ja tõsine nagu raudkivi” (Mats Traat);

„olen ema, naine, armastaja, / päevadele vastu mineja, / andja, saaja, leidja, luuletaja, / sünnitaja, surma mineja” (Katre Ligi);

„Ma olen meeletu laps / keda kõik kodus armastasid / ent kes põgenes sealt ära / ühel ööl kui väljas kohises tuul // ma olen tiivuline seeme / mille sa rebisid puu küljest lahti; – Ma olen madalal sündinud / mu hälli on varjanud rohi / ma olen madalal sündinud / kuid siia ma jääda ei tohi” (Jaan Kaplinski);

„Valge kala ujub läbi metsa / pilv hääletus ookeanis / Ma olen selle kala südames” (Ene Mihkelson);

„„Sa oled vulkanist?” / keegi on kysinud, / mina nüüd vastan / „Ma olen vulkanism”” (Jim Ollinovski);

„olen kärjekujulise universumi suur unine emamesilane / kes magab üksi / oma taru­vaikusest voodis / keset tumedat talve” (Kristiina Ehin).

22 Vt M. Kõiv, Päev. Tartu: Akkon, 2004; A. Merilai, Patafüüsiline tuumafüüsika: vomitiivne diskurss [Madis Kõivu romaani „Päev” retsensioon]. – Vikerkaar 2005, nr 4–5, lk 170−173.

23 Vt T. Remmel, Kirjandus kvantteooria mõju­väljas. (Tallinna Ülikooli humanitaar­teaduste dissertatsioonid 77.) Tallinna Ülikool, 2023.

24 Luule on ülev ehmatus. Ilmar Laaban 100 / Poetry – A Sublime Startle: Ilmar Laaban 100. Eesti-uuringute Tippkeskuse 12. aastakonverents, 9.–10. detsember 2021. Kava ja teesid. Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti-uuringute Tippkeskus, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus. Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2021, lk 18–19. https://www.kirmus.ee/laaban-100/CEES2021teesid.pdf

17. jaanuaril kaitses Eva-Liisa Roht-Yilmaz Tartu Ülikoolis etnoloogia erialal doktoritöö „Converting identities and moralities: Pentecostal Christianity among the Roma in Estonia and Latvia” („Identiteeti ja moraali pöörates: neli­pühilus romade seas Eestis ja Lätis”). Juhendaja oli Laur Vallikivi (TÜ), oponendid Inese Runce (Läti ülikool) ja Magdalena Slavkova (Bulgaaria teaduste akadeemia).

Doktoritöö põhineb romade seas läbiviidud etnograafilistel välitöödel Eestis ja Läti Vidzeme piirkonnas Eesti piiri lähedal. Alates 1990. aastate algusest, mis oli ka üldine Nõukogude Liidu lagunemisega kaasnenud nn usubuumi periood, on Eestis tegutsenud Soome roma nelipühi ­misjonärid, kes hakkasid tähelepanu pöörama just vaatluse all oleva regiooni roma vähemusele. Tänapäeval toimub suurem osa nende misjonitööst Lätis, kus roma kogukond on oluliselt suurem, kuid jätkub Eestis, kuivõrd romad elavad mõlemal pool piiri ning suhtlevad oma sugulastega teises riigis. Nelipühilusse pöördumisega kaasneb vajadus seada esiplaanile uskliku identiteet ja sellega kaasnev moraali­koodeks, kuid samas tunnevad usku vahetanud inimesed vajadust säilitada roma kogukonda kuulumiseks olulised suhted ja väärtused.

Doktoritöös uuriti, kuidas pöördunud romad Eestis ja Vidzeme piirkonnas loovad end eetiliste subjektidena kahe vastandliku moraalikoodeksi vahele sattununa. Doktoritöö näitab ka, et Soome roma misjonärid ning romad Eestis ja Lätis ­loovad uusi võrgustikke, otsides ühist etnilist identiteeti. Etnilisusel pole oluline roll üksnes misjonitöös, vaid ka usu kogemises kehaliste praktikate kaudu. Selgub, et misjonil on sügav mõju just tänu neile roma päritolu misjonäridele, kes kombineerivad roma kultuurilist identiteeti nelipühilusega ning kasutavad kultuuri­spetsiifilist lähenemist. Väitekirjas näidati, et on lähenemisi, mida nelipühilusse pöördunud romad kasutavad, leidmaks viise konfliktsete moraalinormide ja -süsteemide ühildamiseks, kujundades nõnda oma moraalset mina nelipühi kristlasena. Näiteks ennustamine, mis on traditsiooniline roma naiste lisateenistus, kuid mida pöördumise järel üldiselt taunitakse ja millest tuleb loobuda, ei pruugi olla kõigi nelipühilastest roma naiste jaoks hukka mõistetud, mitte ainult selle majandusliku tähtsuse tõttu, vaid ka seepärast, et suhted teiste romadega ja oma kultuurilise identiteedi säilitamine jäävad jätkuvalt oluliseks. See näitab, kuidas pöördunud romad peavad pidevalt otsima tasakaalu erinevate moraalikoodeksite vahel. (https://dspace.ut.ee/items/effa5da1-f009-457d-a6b1-2a29a0811f70)

18. jaanuaril kaitses Indrek Ojam Tartu Ülikoolis eesti kirjanduse erialal doktori­töö „Stseeni poeetika ja eesti modernistlik romaan”. Juhendaja oli Jaak Tomberg (TÜ), oponendid Epp Annus (TLÜ) ja Cornelius Hasselblatt (Groningeni ülikool).

Väitekirjas konstrueeritakse modernistliku kirjanduse lugemismudel, mis võimaldab stseeni mõiste abil tuvastada uute tajuilmade tulekut kirjandusse, ning sama mudeli abil tõlgendatakse hulka eesti proosakirjanduse teoseid. Selleks esitatakse kõigepealt ülevaade eesti modernistliku kirjanduse senistest tõlgendusviisidest Noor-Eesti liikumisest käesoleva sajandi alguseni. Stseeni mõistele keskenduvas põhiosas uurib väitekiri modernistliku kirjanduse poeetikat narratoloogia ja fenomenoloogia meetoditega. Töö fookuses on nüansid, kuidas kujutatakse kirjandus­tekstis kehalisi tundeid, mida humanitaar- ja sotsiaalteadustes kutsutakse tihti ka ­afektideks. Enne afekti mõistele keskendumist on modernistliku romaani poeetikat analüüsitud peamiselt jutustuse mõiste kaudu. Aristotelese „Luulekunstist” alates on selle tähendust mõistetud tõenäosuse alusel: jutustuses juhtuvad ajaloo­momendile tüüpilised sündmused ning seda asustavad vastavalt oma ajastu tüüpiliste iseloomuomadustega tegelased. Need piisavalt tõenäolised sündmused ja tegelased kujundavad fiktsionaalse maailma jooned, mis tunduvad lugeja jaoks loomulikud ja motiveeritud. Kuid XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandi alguses tõusevad romaanižanris aina enam esile teosed, mille iseäraliku realistliku mõju seletamiseks ei piisa enam tõenäoliste ja tüüpiliste sündmuste ning tegelaste leidumisest teoses. Neis teostes ei ole tihtipeale esiplaanil tegelaste saatuslikud sündmused, vaid raskesti määratletav afektiivne atmosfäär, mis ei kuulu üksikule tegelasele, vaid tõuseb esile pigem inimeste ning inimese ja looduse vahelise läbikäimise hämaraladelt. Üks viljakaid viise seda kirjanduse poeetika muutust mõtestada on olnud analüüsida jutustuse vahekorda ühe tema võimaliku vastandi kirjeldusega. Väitekirja teoreetilise osa üks eesmärke on jutustuse ja kirjelduse vastandus uuesti läbi valgustada ja näidata selle paratamatuid kitsaskohti. Võttes arvesse jutustuse ja kirjelduse semantilisi vastuolusid, otsustatakse uurimuses kirjelduse asemel stseeni mõiste kasuks, mis pärineb Fredric Jamesoni raamatust „Realismi antinoomiad” (2013). Stseen esitab reaalsust põhimõtteliselt erinevalt kui jutustus. See võimaldab suuremat ligipääsu kehalisele reaalsusele ja jätab suuresti hõlmamata põhjuslikkuse dimensiooni, mis on jutustuse peamine sisu.

Pärast sissejuhatavat ja teoreetilist osa tõlgendatakse väitekirjas eesti kirjandusloo teetähiseid stseeni valgusel. Näited eesti kirjandusloost on jaotatud kolme rühma, millest igaüht ümbritseb iseäralik ajalooline kontekst. Esimene näidetegrupp koosneb Jaan Oksa, Leo Anvelti ja Reed Morni teostest, mida kõiki on võimalik mõista fin-de-siècle’i kultuuri ilmingutena ning mille puhul on peamine küsimus inimsubjekti elujõulisusest ja seksuaalsest identiteedist. Oks on XX sajandi alguse kirjanduses kõige edukamalt stseeni poeetikat rakendanud autor, kes toob ilmsiks inimsubjekti olemusliku labiilsuse ja kehalise vastuvõtlikkuse oma ümbruse suhtes, mis laseb vaevalt rääkida isegi stabiilsest soolisest identiteedist. Leo Anvelt kujutab stseeni poeetika abil oma romaani „Viirastusi valges öös” peategelase Rein Endise maailma, kuid laseb peategelase saatusel kulgeda välja kristliku moraali repressiivsest toimest üsna intellektuaalse loogika alusel. Reed Morni romaanis „Andekas parasiit” on probemaatilise peategelase afektide maailm väga tugevalt ratsionaliseeritud ja stseeni poeetika võimalusi seetõttu väga tagasihoidlikult kasutatud. Teine näidetegrupp käsitleb Viivi Luige „Ajaloo ilu” ja Mati Undi „Sügisballi” hilisnõukogude uue urbaniseerunud tegelikkuse viljadena, milles inimeste tundeelu on tugevalt mõjutatud globaalse läbipõimituse tajumisest. Viimane näidete­grupp pärineb XXI sajandi alguse eesti kirjanduse olulisest hoovusest, mis tegeleb Teise maailmasõja järgses totalitaarses ühiskonnas tekitatud traumade kirjandusliku kujutamise ja läbitöötamisega. Selles käsitletakse Ene Mihkelsoni, Eva Koffi ja Carolina Pihelga loomingut.

Töö põhijäreldused on, et stseeni poeetika võimaldab eesti kirjanduse puhul modernistlikust uuendusest rääkida väga erinevatel aegadel. Stseeni poeetika mõiste töötab kirjandusteaduse jaoks kõige vilja­kamalt, kui narratoloogia ja fenomenoloogia meetodeid täiendatakse ajalooliste kontekstidega, mis võivad pärineda sotsioloogia, soouuringute, tehnoloogia jm ajaloo valdkondadest. See tagab modernistliku romaani poeetika mõistmisele tugeva aluspõhja. (https://dspace.ut.ee/items/a91dd1bc-13f7-428f-9181-19da9a3d32aa)

7.–9. veebruarini toimus Amsterdamis Huygensi instituudis konverents „Formulaic Language in Historical Research and Data Extraction: An International Conference”. Konverents on ajalooliste uuringute suunitlusega foorum, kus eri maade uurijad vahetavad nii ametlikes dokumentides kui ka kirjanduses korduvate tekstide ja väljendite analüüsi kogemusi. Mari Sarve jt uurimisrühma liikmete ühisettekanne kandis pealkirja „Distributional criteria for identifying formulas in Finnic oral poetry”. Kaasautorid olid Maciej Janicki, Kati Kallio ja Eetu Mäkelä Helsingi ülikoolist.

21. veebruaril toimus Tallinnas Kirjanike Majas kirjanduslik kolmapäev „Fragmente dekadentsist”. Esitleti Keele ja Kirjanduse dekadentsile pühendatud teemanumbrit (KK 2024, nr 1–2), mis sisaldab 2023. aasta kevadel toimunud Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse, Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli konverentsi „Dekadents eesti kultuuris: tõlge ja tõlgendus” ettekannete põhjal valminud artikleid. Teemanumbrit esitleti koos ajakirja Akadeemia k.a veebruarinumbris ilmunud Friedrich Nietzsche tekstide tõlkega Leo Luksilt ning Loomingu Raamatukogu k.a 4.–5. numbris ilmunud Nietzsche teoste „Wagneri juhtum” ja „Nietzsche contra Wagner” tõlkega Jaan Unduskilt. Esitlusel arutlesid dekadentsi üle Mirjam Hinrikus, Leo Luks, Johanna Ross ja Jaan Undusk. 

21. veebruari Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubis oli külas läänemeresoome väikerahvaste keelte ja kultuuride uurimisele pühendunud Enn Ernits. Ta andis ülevaate Lõuna-Lätis elanud kreevinite päritolust, elupaikadest, ajaloost, keelest ja kultuurist. Tõenäoliselt pärinesid nad keskajal sõjavangidena Lätimaale toodud vadjalastest, keda kasutati Bauska kivi­linnuse ehitamisel.

22.–23. veebruaril peeti Taevaskojal 18. eesti folkloristide talvekonverents „Folkloor ja popkultuur”. Konverents oli pühendatud Mare Kõiva 70. sünni­päevale. Ettekannetes keskenduti kahe kultuurivaldkonna kokkupuutepunktidele ja sulandumiskohtadesse paigutuvatele loomingulistele otsingutele. Korraldasid Akadeemiline Rahvaluule Selts ja Eesti Kirjandusmuuseum. Esinesid Mare Kõiva („Nelja tuule poole”), Eda Kalmre („Klounid ja teised kurjad tegelased. Ostensioon ja kriminaalsed legendid”), Siim Sorokin („„Juba 26 aastat on nad öelnud, et meie leitut pole olemas”: Estonia, loominguline umbusk, rahvalik kriminalistika ja kontra-plottimine”), Liisi Laineste, Guillem Castañar, Anastasiya Fiadotava („CELSA võrgustiku projekti esmased tulemused: huumor eesti avalikus ruumis”), Tatjana Vladõkina, Deniss Kornilov („Идея национальной идентичности в деятельности современных центров удмуртской культуры” – „Rahvusliku identiteedi ideed tänapäeva udmurdi kultuurikeskuste tegevuses”), ­Nadežda Šutova („Удмуртские фестивали и праздники: традиции и новации” – „Udmurdi pidustused ja tähtpäevad: traditsioonid ja uuendused”), Sergei Troitski („Populaarne ballett: folkloori­motiivi muutmine sotsiaalseks tegevuseks”), Katre Kikas („Rahva­luulekogujad ja fännikirjandus: Hans Anton Schults F. R. Faehlmanni müütide lummuses”), Ott Heinapuu („Eesti looduslike pühapaikade muutuvad tähendused”), Kristel Kivari ja Tiina Sepp („Kirna mõisa mungad ja Avaloni vaimud: võrdlevaid tähelepanekuid kummitus­lugudest uue vaimsuse keskkondades”), Ell Vahtramäe („Mida teab põhikoolilõpetaja folkloorist?”), Taive Särg („Milline regilaul rokib?”), Savannah-Rivka Powell („Border genres of Yiddishkeit: Navigating heterotopic space and Jewish diaspora by way of liminal Shtetlach”), Natalia Ermakov („Välitööde eripära – võlu ja valu. Sakraalsed rituaalid ersa kultuuris”), Nikolai Kuznetsov („Rahvapidustused ja komi folkloor”) ning Eva Toulouze („Ühe udmurdi palve arengud 10 aasta jooksul”). Esitleti Rudolf Põldmäe „Rahvaluulekoguja reisuraamatut” (2023) ja loomanimede andmebaasi.

26. veebruaril korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis Mare Kõiva 70. sünnipäevale pühendatud pidulik seminar. Oma ettekandes „Kalaisa, vaaraorahvas, merekari ja veehobused. Sissevaateid veeolenditega seotud traditsioonidesse” vaatles juubilar mütoloogilisi veeolendeid: kes nad on, kust nad tulevad ning kuidas paigutuvad pärimuspilti.

27. veebruaril esitleti Tartu kirjanduse majas Keele ja Kirjanduse dekadentsi­numbrit (KK 2024, nr 1–2). Esitleti ka ajakirja Akadeemia 2. numbris ilmunud Friedrich Nietzsche tekstide tõlget Leo Luksilt ning Loomingu Raamatukogu 4.–5. numbris ilmunud Nietzsche teoste „Wagneri juhtum” ja „Nietzsche contra Wagner” tõlget Jaan Unduskilt. Dekadentsi üle arutlesid Mirjam Hinrikus, Rebekka Lotman, Leo Luks ja Jaan Undusk. 

28. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis kohanimepäev. Korraldajad olid Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ning kohanimenõukogu. Esinesid Mart Uusjärv, Martin Kulp (Regionaal- ja Põllumajandusministeerium), Tartu abilinnapea Lemmit Kaplinski, Mall Leht (Maa-amet), Peeter Päll (EKI), Toomas Kiho (ajakiri Akadeemia), Ülle Tarkiainen (Rahvusarhiiv) ja kunstiajaloolane Enriko Talvistu.

28. veebruaril kõneles Piret Voolaid Kalevala päeval Helsingis kahe naabermaa suhetest pärimuse vallas. Soome folkloristika on olnud Eesti ametikaaslastele läbi aegade olulisel kohal, olgu tegu teoreetiliste, organisatoorsete või arhiivinduslike eeskujudega.

29. veebruaril peeti Eesti Kirjandus­muuseumis Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päeva. 2023. aastal toimunud kogumisvõistluse „Kohtumised metsloomadega” käigus laekus 170 kaastööd väga mitmekülgse materjaliga: loodusvaatlusi, videoid ja pilte loomadest. Võistlusele „Minu saunalugu” saatis kirjapanekuid ligi poolsada kirjutajat. Need sisaldasid saunakogemuste kirjeldusi, tähelepanekuid ihuharimisest ja hügieenist, pingetest, lõõgastumisest ja energiakogumisest kodusaunas ning kogukondlikus ringis, kirjeldusi oma saunaehitusest jpm. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad, mille pälvisid järjekindla kogumistöö eest paljude aastate vältel Maila Jürgenson, Anu Soon, Sirje Võsa ja Liisa Nurme. President kuulutas välja kogumisvõistluse „Vanavanema hääl”. Samuti algab kogumisvõistlus „Kunsti puudutus” ning koostöös Eesti Ornitoloogiaühinguga käopärimuse kogumine.

PDF

Lühikroonika

Just meie maise elu poolel rajal
end äkki leidsin keset sünget metsa.
Dante Alighieri „Põrgu”

Foto: Elmar Köster, Rahvusarhiiv

Tohutu töövõimega andekal tõlkijal, luuletajal ja kriitikul Harald Rajametsal (13. V 1924 – 12. XI 2007) on mitu saavutust, mida võiks nimetada tema elutööks. Kahtlemata on üks neist „Jumaliku komöödia” eestindamine – ehkki ta ei jõudnud sellega päris lõpuni (tõlke lõpetasid Ülar Ploom ja Ilmar Vene), saame emakeeles seda maa­ilmakirjanduse pärli lugeda ennekõike tänu temale. Dante „Põrgu” avaread on ühed kuulsaimad ja küllap tsiteerituimad värsid lääne luulekultuuris. Ent eesti keeles on neisse ridadesse end sisse kirjutanud ka tõlkija ise, ja mitte ainult metafoorselt: tema nimi on seal kirjas täiesti sõnasõnaliselt, värsireas tähenduslikult laetud viimastes, riimsõna positsioonides.

Juba „Põrgu” alguses avaneb Harald Rajametsa kaks poolust. Üks neist on jäik ja standardiseeriv värsimeister, kes jälgib keelenorme ja vahendab eesti keelde keerulisi kinnisvorme. Rajamets ongi eelistanud ranges klassikalises vormis luuleteoste eestindamist, mis on laadilt lüürilised ja romantilised ning milles on kasutatud täpseid riime: „Olen kogenud, et mul on irdriimidega, ebapuhaste riimidega loo tõlkimisel suuremaid raskusi kui puhtariimilise loo tõlkimisel”.1 Kuivõrd väikeses kultuuris ei ole võimalik igale põlvele maailmaluule klassikat uuesti tõlkida, pidas ta neid ajatuid teoseid vahendades silmas sedagi, et tõlked ajale vastu peaks. Selleks kasutas ta juba juurdunud sõnavara ning vältis „ajastu keeleponnistuste kajastusi” (vastandades enda Shakespeare’i tõlkeid Ants Orase omadele).2

Luulekeelele ja keelele üldse mõtles Rajamets palju ning avaldas 1962. aastal poeetilisele keelevabadusele pühendatud artikli, kus arutas üsna detailselt ja nüansi­rikkalt erinevate luulevabaduste üle: mis laadi väljajätud või lisasilbid, samuti derivatsioonid on luules omal kohal ja mis mõjuvad ebaloomulikult, milliseid „vigastatud” moodustisi tuleks vältida ning millega on lugeja juba harjunud.3 Ent keele­normide jälgimine ei tähenda Rajametsa jaoks sugugi lähtumist sõna­raamatutest. Vastupidi, ka keele­korraldajate tööl hoiab ta teravalt silma peal.4 Nagu on täheldanud Märt Väljataga, oli Harald Rajametsal nii-öelda absoluutne keelekõrv.5 1990. aastatel hakkas ta avaldama kriitilisi keelekommentaare ja nii väljendama oma hea sõnaloome põhimõtteid, mida oli seni pigem praktikuna oma tõlgetes järginud. Et Rajamets näeb vastutustundlikul luule­tõlkijal olulist rolli nii maailmakultuuri tutvustajana kui ka eesti keele arendajana,6 on ta suurt tähelepanu pööranud keelele ja eriti tema jaoks luule tuumakaimale elemendile – riimile. Seejuures rakendab ta järjepidevalt oma 1962. aasta artiklis välja toodud ideid ja kasutab tõlgetes küllaltki konservatiivset riimi, mis pole üksnes täisriim, vaid sageli üsna kulunud riim. Tõlkeriimides jälgib ta foneetilist täis­riimilisust, samuti väldete kokkulangemist. Teatud vabadused on lubatud: näeme flektiivriimi, erineva rõhumustriga riimipartnereid, mõõdukal hulgal sõnajärje inversiooni (oru metsarikka),7 vähesel määral uudset sõnamoodustust (pisu) ning mõnikord haruldasemaidki sõnu (kihkama). Mitmeid võtteid väldib ta rangelt, seal­hulgas neologisme, võõrsõnu, ebatavalisemat sõnamoodustust ja murdekeelsust, kasutades ka liitriime üksnes erandjuhul. Selles mõttes on iseloomulik näiteks Raja­metsa versioon Aleksandr Puškini luuletusest „Ma armastasin teid…”:

Ma armastasin teid; see arm küll raske
on hinges kustuma mul nüüdki veel;
kuid ärge ennast häirida sest laske,
ei taha ma, et kurb teil oleks meel.

Teid armastasin tummalt, kiivas vaevas,
nii lootuseta, uje, õrn ja truu;
teid armastasin siiralt; annaks taevas,
et armastaks teid nõnda keegi muu.8

Rajametsa enda sõnul pole riim nii järeleandmatu sundija nagu meetrum, kuivõrd seda saab valida:9 kui tundub, et keelt peab mõne riimi toimima panemiseks liialt painutama, on parem välja nuputada mõni teine riim. Kuid selle valiku­võimaluse juurde kuulub ka vabadus riimid üldse ära jätta – parem ilma riimideta kui enda seatud kõrgeid nõudmisi rikkudes. Nii alustab ta küll 1958. aastal Dante „Jumaliku komöödia” tõlget algu­pärandile vastavalt täisriimilisena, ent 1980. aastate lõpus tööd jätkates loobub selles riimidest sootuks.

Rajametsa teine poolus viskab aga vimkasid. Tõlkes on need sageli nii peened, et võivad algul märkamata jääda. Näiteks Shakespeare’i XX sonetis on juttu lüürilise mina sõbrast, kes on nii kaunis, et oli tõenäoliselt algselt loodud naiseks, kuid siis lisati talle „üks asi” (originaalis one thing). Rajametsa tõlkes saab sellest vaimukalt „tillukene lisand”:10

Sind naiseks küllap esialgu loodi,
ent loodus, sinust võlutud, läks segi
ja minu kahjuks, muutes tegumoodi,
sind tillukese lisandiga tegi.11

Kõige selgemini avaldub aga Raja­metsa huumorimeel tema omaluules. Tema meelis­vormiks saab siingi kindlate reeglitega stroof, ent erinevalt näiteks sonetist ja tertsiinist eesti keeles enne teda üsna vähe kasutust leidnud vorm – inglise päritolu limerik, mis on siinmail nii võõras, et on isegi Jaak Põldmäe põhjalikust üle­vaatest välja jäänud.12 Rajamets põhjendabki oma limerikukirge ühest küljest sellega, et piinlik on minna Euroopasse, kui meil emakeeles selles vormis luuletusi napib. Aga mitte ainult: „Ja pealegi – olla limerikist on hää! Ei tarvitse teha sala­pärast nägu, et jumalik säde, inspiratsioon või mis, kasvatada lõvilakka ega röövli­habet või teab mida veel. Lihtsalt hood käivad peal.”13 Limeriku tunnuseks on kindla ridade arvu (viis), riimiskeemi (üks riim seob kaht esimest ja viimast värssi, teine meetriliselt eristuvat kolmandat ja neljandat) ja värsimõõdu kõrval ka laad: tegu on nalja- ja absurdiluuletusega, kus enamasti riimitakse pärisnime. Nii ühendab limerik ideaalselt Rajametsa kahte palet, väljendades ranges ja keerulises vormis kerget sisu. Just neis luuletustes lõbutseb Raja­mets sõnade ja nende tähendustega, luues uudissõnu, mille ta sageli paigutab nimelt riimipositsioonile. Kui tõlke­luules eelistab ta kulunud riime, siis oma­luules väldib ta neid täielikult ja lubab seal kõike seda, mida tema tõlkeluulest ei leia, seal­hulgas keelevahetust, haruldasi sõnu (lisades vajadusel joone alla sõnaseletusi), murde- ja kõnekeelsust, võõrsõnu ja nimesid, kõikvõimalikke lühendeid, lisasilpe, inversioone, poolitusi, liitriime ja ebatavalisi morfoloogilisi tuletisi. Vaadakem näiteks järgmist limerikku, milles leidub riimi­positsioonidel nii nimesid, uus­moodustisi kui ka keelevahetust:

Menuvaene poeet Juhan Juus
just ujudes Narva jõe suus
      aru sai: Püha peetrum!
      Mõte, riimid ja meetrum
on ju liiast! – Nüüd Juks on Who’s Who’s.14

Ehkki Rajametsa kui tõlkija maksiimi järgi on poeesia parim väljendusvahend loomulik ja õige keel ning see arusaam peaks viima luule puhastumiseni keelelistest veidrustest,15 ei järgi ta seda põhi­mõtet omaluules. Ajatus, mida ta oma luule­keeles tõlgete puhul taotleb, ei ole juhu- ja naljaluules enam tähtis: nende eesmärk on olla siin ja nüüd, nagu ta ka oma luulekogu avatsükli pealkirjastab.

Kuigi enamasti on Rajametsa limerikud muhedad, tuues esile keele võimalusi ja absurdseid momente, juhib ta neis tähele­panu ka rumalustele, seda nii ühiskonnas kui ka keelepoliitikas. Näiteks avaldas ta 2005. aastal reaktsioonina toonase haridus- ja teadusministri Mailis Repsi esinemisele Vene riigitelevisioonis, kus too oli kiitnud maride olukorda Venemaal, kaksiklimeriku „Ugri-mugri aps”.16 Mis aga teeb luuletuse tähele­panuväärseks, on peitriim (Linnar Priimäe terminoloogias)17 – luuletuses pole kordagi mainitud Repsi, ent riimiahelaks on Epps : teps : veps. Teisal on selles absurdi­luule žanris eriti sobiv tuua nähtavale jabur leid sõnaraamatust:

Kui kunagi satun Jerezi ja
sääl joon – no eks ikka hereesi – ja
      kui vein on mul keres,
      siis öelda veel heres
või heeres on hirmus hereesia.18

Rajamets naeruvääristab siin Jerezi linna järgi nime saanud kangestatud veinile loodud eestikeelset vastet heres – ­sellise kirja­pildiga langeb rõhk joogil erinevalt selle päritolulinnast esimesele silbile, mistap võib seda näha vigase vormina. Seega ei ole normkeel Rajametsa jaoks midagi, mille on fikseerinud mingi institutsiooni töötajad, vaid see järgib keele sisemist loogikat.

Kuid Rajametsa tõlgetestki võib mõnikord mängu leida: lõbusamat riimluulet leidub eelkõige tema lasteraamatute tõlkevärssides. A. A. Milne’i „Karupoeg Puhhi”, J. R. R. Tolkieni „Kääbiku” ja James Krüssi raamatu „Minu vaarisa ja mina” luule­tõlgete kohta on ta isegi öelnud, et need on „ekstramõnuga” tehtud asjad.19 Riimipoeetika jääbki neis tema kahe põhimõtte vahele: kohati näeme trafaretset ja kulunud riimi (ma : sa : ka) või isegi identriimi, kohati aga võtab ta seal tavapärasest suuremaid vabadusi, sealhulgas leidub koguni irdriimi näiteid (tahab : pahad, poole : muule). Keerulisemates, nt kolmikriimilistes luuletustes ärkab siiski kõrgstiilne Raja­mets, kes kasutab oma tavapäraseid täisriimilisi ahelaid.

Niisiis on Rajametsas korraga tung luua midagi ajatut ning sekkuda ajalisse; esimese väljundiks on ennekõike maa­ilmaluule klassika tõlked, teise väljundiks omaluule. Nende poolte ühendajaks võib pidada riimi. Klassikastiilis ehk tõlke­luules liiguvad tema riimid kindlatel radadel, mis tal vahel alles endal tuleb rajada, vaba­stiilis ehk omaluules võivad need tahtlikult metsikumatele teekondadele, lausa metsa minna, juhtimaks tähelepanu riimikunsti mitmekesisusele ja mängulisusele. Just viimast on Rajamets ise pidanud tõlkimise põhiomaduseks: „Selles on mingi eriline võlu ja veetlus, et ma olen mängu oma elu keskseks tegevuseks saanud võtta, ja mänguriks jäädagi.”20 Kui Rajametsa Shakespeare’i tõlgete ilmumisel mängis suurt rolli Georg Meri, Dante juurde juhatas teda Aleksander Kurtna ja ukraina luule juurde näitas teed Ain Kaalep, siis järgmistele põlvkondadele on omamoodi suunanäitajaks olnud Harald Rajamets, kes õpetas meile, et luulekunst ei pea isegi olema lõbu ja õpetus, vaid võib olla täiesti puhas lõbu, mida kõrged standardid sugugi ei kahanda, vaid muudavad veelgi hõrgumaks.

 

1 Tõlkijad 13: Harald Rajamets. Tõlkijaga ajas juttu Peeter Hein. – Eesti Televisioon, 8. XII 1988. ERR-i arhiiv. https://arhiiv.err.ee/video/vaata/tolkijad-harald-rajamets

2 Samas.

3 H. Rajamets, Keelevabadus värsis. – Keel ja Kirjandus 1962, nr 5, lk 284–293.

4 Vt nt tema teravat kriitikat „Eesti kirjakeele seletussõnaraamatule”: H. Rajamets, Vingus nina pidi raamatus. – Keel ja Kirjandus 1994, nr 7, lk 424–426.

5 M. Väljataga, Harald Rajamets in ­memoriam. – Eesti Ekspress 15. XI 2007.

6 Tõlkijad 13: Harald Rajamets.

7 Sellise lihtsa inversiooni kohta, kus omadus­sõnaline täiend paikneb põhisõna järel, on Rajamets ise möönnud, et sellega on iga luulehuviline harjunud ja see ei sega tema luulelugemist põrmugi. Seevastu keerulisemat inversiooni, millega on loomulik sõnajärg meelevaldselt segi paisatud, ta taunib ja leiab, et see teeb luuleteose raskesti mõistetavaks, tuhmistab ideed ja vähendab kunstilist suges­tiivsust. Samuti tuleks hoiduda sedalaadi mugavustest nagu täiendi asendamine kõrval­lausega põhisõna järel (haige väike laps asemel laps, kes haige ja väike), mis teevad küll riimimise lihtsamaks, kuid võivad viia stiilist hälbimisele (H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 285, 286).

8 Pegasos ja peegel. Valimik tõlkeluulet. Tlk H. Rajamets. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2004, lk 103.

9 H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 287.

10 Vt ka R. Lotman, L. Pääbo, Järelsõna. ­Armastus sonetivormis. – Ma nägin päiksepaistet vihmasajus. Valik maailma armastussonette. Koost R. Lotman, L. Pääbo. Tallinn: Varrak, 2022, lk 399.

11 W. Shakespeare, Poeemid, sonetid ja muud luuletused. Harald Rajametsa tõlkes. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, lk 259.

12 H. Rajamets, Aeg astuda. Vemmalvärsse, puhuluulet. Tallinn: Varrak, 1997, lk 171.

13 Samas, lk 174.

14 Samas, lk 54.

15 H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 293.

16 H. Rajamets, Ugri-mugri aps. – Sirp 2. IX 2005, lk 5.

17 L. Priimägi, Riimist. – Keel ja Kirjandus 2008, nr 4, lk 282.

18 H. Rajamets, Kakskümmend kaheksa limerikku. – Looming 2000, nr 2, lk 232.

19 Tõlkijad: Harald Rajamets. Küsitleja Vilma Jürisalu. – ERR-i arhiiv 20. V 1994. https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/tolkijad-tolkijad-harald-rajamets

20 Tõlkijad 13: Harald Rajamets.

Enn Nõu. Ülestähendusi ajast ja elust. Mälestuste kroonika 1956–2022. EKSA, 2023. 526 lk.

Raamatus oleva 66 aasta kroonika kohta on tagakaanel kasutatud epiteete täpselt, lühidalt ja rikkalikult – need sõnad iseloomustavad nii selle määratu faktikogu esitamislaadi kui ka peensust. Kuu­päevade kaupa, iga kuu omaette lõiguna, on ­lause-paariga üles märgitud kõik kohtumised, käigud, sündimised-surmad, eri üritused pagulas­kogukonnas, väiksemad ja suuremad perekonnasündmused, töised ülesanded, poliitiline programm, erialane edenemine arstina ja nii enda kui ka abikaasa Helga eneseteostus kirjanikuna, ainelised saavutused, majaehitus Uppsalas, paadisõidud ja -remondid, ettevõtmised lastega, hiljem nende reisid ja kolimised, raamatu lõpuosas tihenev osavõtt Eesti kultuuri­sündmustest, paika loksuv elu kahes riigis jne.

Lakoonilisusest hoolimata avaneb teotahtest tulvil ja seda tarmukust hämmastava sihikindlusega ellu viiva perekonna võimas lugu ning samal ajal Rootsi pagulaskultuuri põhiaja ja tohutu suhtlus­võrgustiku tihe lugu. Seda on huvitav jälgida just sellises neutraalses kroonika­vormis, nagu raamatus kasutatud: Enn Nõu laseb kõneleda faktidel endil, valdavalt ilma eriliste hinnangute ja emotsionaalse suhtumiseta. Erand on episood esimesest Eesti külastusest „23 aastat pärast põgenemist” (lk 130–135), milles on segunenud põnevuse, härduse, vapustuse ja hirmu kogemus. Napi­sõnalisusest hälbib ka see, et Nõu ühiskondliku edenemise algupoole avalikke sõnavõtte on tsiteeritud täies mahus – erasfääris on hoitud siiski ühtmoodi delikaatset ja lühidat joont. Nõnda saab harva mõni inimene, tegevus või kohtumine põgusa iseloomustuse osaliseks (näiteks 1977. aastal Helga ja õpilaste jalgpallimängu kohta: „Võib-olla tema vanuses mitte kõige sobilikum tegevus”, lk 214), ja selgi juhul võib tegu olla nagunii üldteada asjaoluga (nagu Karl Ristikivi kirjeldus „heatahtliku kirjaniku ja vaikselt naeratava” kolleegina, lk 215). Veelgi neutraalsem laad sõpradest ja külalistest pildi andmiseks on külalisteraamatu sisse­kandeid tsiteerida, mis sageneb raamatu teises pooles, kui on Uppsalas Askvägenile püstitatud majja sisse elatud (Nõude kodus on ulualust saanud hämmastav inimhulk), samuti kumab neist sissekandeist täheldusi Nõude endi kohta. Raamatu read on nimedest tulvil, seejuures vestluste sisu ei reeda tõtlikult registreeritud info kuidagi – sedaviisi on huvitav lugedes kaasa ja edasi mõelda, ka selles, kuidas üldse ja miks üht- või teistmoodi seltskond kokku sattunud.

Kroonika lõpeb lausega: „Võiks veel kirjutada, aga midagi peab jääma paberile panemata…” (Lk 527) Paberile on jäänud panemata küllap palju, nagu võib mõnest fraasist järeldada, kuid mitmesuguste tumemeelsuspäevikute ja halavate korres­pondentside taustal on meeldiv lugeda üleni elutervet ja tarmukat eluesitust, mis on keskendunud pikas perspektiivis päriselt olulisele.

Foto: Zane Bitere, LETA/Scanpix

26. mail tähistab juubelit Läti ­Ülikooli liivi instituudi juhataja, luuletaja ning liivi keele ja kultuuri edendaja Valts Ernštreits. Rääkisime sel puhul liivi keelest, selle uurimisest ja rollist ning liivi kogukonnast tänapäeval ja tulevikus. 

Oled sündinud Riias, kuid siiski kasvanud liivi kogukonna sees ja käinud lapsena suviti Liivi rannas Kuramaal, kust tänapäeva liivi perekonnad pärinevad.

Olen sündinud Liivi rannast kaugemal nagu kõik uuema põlvkonna liivlased, aga meie pere seos Liivi rannaga on olnud küllaltki tihe. Pärast Nõukogude piiritsooni loomist hajus Kuramaa liivi kogukond laiali üle Läti ja mujale. Mõni üksik, näiteks Poulīn Kļaviņa, käis Liivi rannas suviti. Oli ka selliseid nagu Viktor Berthold ja Alfon Berthold, kes elasid Liivi rannas alaliselt. Aga vahel harva juhtus ka nii, et mõni liivi kogukonna liige kolis tagasi Liivi randa, nagu minu vanaisa vanemad õed Emma Ērenštreite ja Elvīra Zēberga – üks juba 1970-ndatel ja teine hiljem, 1980-ndatel –, ja jäid sinna elama. Meie jaoks oli see hea, et meil oli maakoht just suletud tsoonis Liivi rannas. 

Sel ajal oli Liivi rand hoopis teist­sugune: mererand oli päriselt tühi, isegi suvel ei olnud seal mitte ühtegi inimest. Täna­päeval võib randa minnes näha mõnda üksikut inimest, sest seal käib suvitajaid. Lapsepõlves veetsin õige mitu suve Pizā külas, lisaks suvitamisele tegin igasuguseid põllu- ja aiatöid, sealhulgas niitsin vikatiga, mida ma seetõttu oskan päris hästi. Minu seos Liivi rannaga pärineb suhteliselt varajasest lapsepõlvest: esimest korda sattusin sinna kuue- või seitsme­aastaselt ja pärast seda käisin seal üpris regulaarselt. Sealt algas minu huvi liivi asjade vastu. Peale selle, et vanatädid õpetasid mulle mõne fraasi liivi keeles, olid nad kohalikud aktivistid ja töötasid Pizā küla väikeses raamatu­kogus. Osa selle kogust on praeguseks jõudnud Läti Ülikooli liivi instituuti, kuna ühel ekspeditsioonil leidsime mahajäetuna sealt pärit raamatuid. Vanatädid viisid raamatuid laiali taludesse ja mina käisin mõnikord kaasas.

Sealsamas Pizā külas üritasid piiri­valvurid korra mind kinni püüda, kui olin seitsmeaastane. Kuigi mereranda ei tohtinud tegelikult minna, käidi seal ikkagi. Kõik teadsid, et kui piirivalvurid tulevad, siis tuleb üle luidete metsa põgeneda. Ükskord, kui ma hakkasin külateed pidi mere poole astuma, ilmus piirivalvureid täis veoauto. Minu automaatne reaktsioon oli plehku panna ja nemad hakkasid mind taga ajama. Jooksin kõrtsihoonesse, kus oli raamatukogu, vanatädi istus seal. Piiri­valvurid tulid ka sinna ja raporteerisid, et siin on üks tundmatu isik, keda me üritasime tabada. Vanatädi ütles vastu: mis piirivalvurid te olete, kui te isegi seitsmeaastast last kätte ei saa. Sellega jutuajamine lõppes. 

Kellelt sa liivi keelt rääkima õppisid? 

Mina olen pärit lääneliivi alalt, mis oli palju kannatanud juba enne Teist maa­ilmasõda. Selle ala majad põletati maha Esimese maailmasõja ajal. Meie pere ja paljud teised olid toona evakuatsioonis, põgenesid enne sakslaste rünnakut ja elasid päris kaua Siberis. Tagasi tulid minu vanavanavanemad 1920. aastatel. Lääneliivi alal oli hea keeleoskus juba piiri peal üks põlv varem kui idaliivis, kus liivi keel oli igapäevane keel minuvanuste vana­vanematel. Meil olid head liivi keele rääkijad vanavanavanemad. Samas oli minu vanavanematel liivi keele oskus mingil määral säilinud: mäletan oma lapsepõlvest mõnda loitsulaadset fraasi, rahvalaulu­katkendeid ja muud sellist. Aga päris arusaam liivlusest tekkis hiljem Pizās, kui nägin ühe oma surnud vanatädi kirja pandud liivikeelseid sõnu ja fraase. Minu kokku­puude liivi keelega algas sellest hetkest, kui need üleskirjutused leidsin.

Meie pere kuulub põlisesse liivi suguvõsasse, liivlus on peres kogu aeg olnud. Meie esivanemate hulgas oli esimene liivi luuletaja Jāņ Prints vanem, minu vanavanavanaisa oli liivi haritlane Jāņ Prints noorem. Minu vanatädi Emma Ērenštreite eestvedamisel asutati 1970-ndatel liivi laulukoorid. Üksnes liivlastele iseloomulikke perekonnanimesid on viis: Demberg, Lepst, Geige ja Jeije (need kaks pärinevad sõnast jei ’jää’) ning Er(e)nštreit. Kui sellist perekonnanime näha, siis on selge, et tegemist on liivlasega. 

Minu jaoks on liivi keel alati olnud kõnekeel. Kuigi olen pärit lääneliivi alalt, on minu keel hoopis idaliivi Vaidi küla keel, see on see keel, mida olen suviti kõikide teiste keelejuhtidega rääkinud. Meie liivikeelne suhtlusringkond koosnes selle küla liivlastest, kelle keeleoskus säilis kõige kauem: Poulīn Kļaviņa, Viktor Berthold, Alfon Berthold, Grizelda Kristiņ. Lisaks nendele kuulusid liivikeelsesse suhtlusringkonda Erna Vanaga Vents­pilsist, Irma Didrihsone Kūolka külast, Oskar Stalte ja muidugi Elfrīda Žagare Sīkrõgi külast. Tema tütre ja tütretütre Maija ja Gitaga suhtleme liivi keeles, sest nende mõlema perekeeleks see on. Tundub, et Liivi rand on pisike koht, aga küladevahelisi erinevusi keeles on ikkagi üksjagu. Gitaga rääkides, kellel on Sīkrõgi keel, on sellest aru saada. 

Kuni 2000. aastateni toimus liivi keele edasiandmine suulisel teel, see oli kirjalike väljunditega kõnekeele traditsioon. Praegu on liivi keelt võimalik õppida juba kirjakeele kaudu ja muude allikate toel. Minul selles mõttes vedas, sest mul on olnud päris palju Liivi rannas sündinud ja üles kasvanud keelejuhte. 

Tahtsid saada arhitektiks, aga tulid ikkagi õppima Tartu Ülikooli. 

Huvi kunsti vastu on mul endiselt. Minu jaoks on arhitektuur kõige praktilisem kunsti väljund: igal inimesel on tarvis kuskil elada, nii et sa ei saa väga abstraktset arhitektuuri tekitada, see peab olema allutatud inimese vajadustele. Lihtsalt sattus kuidagi nii, et minu kooli lõpetamise aeg langes kokku Läti ja Eesti ärkamis­ajaga, mis oli ka liivlaste ärkamisaeg, ja minu huvid hakkasid muutuma. Liivi värk oli suhteliselt aktiivselt kogu aeg seal kõrval olnud. Mu ema ja isa on laulnud liivi koorides ja üks mu tädi oli taastatud Liivi Liidu (lv Līvõd Īt) esimene juht. Aastal 1988 osalesin ka ise Liivi Liidu taastamisel. 

Kuigi õppisin juurde joonistamist ja maalimist, oli juba kooli viimasel aastal selge, et ma ei lähe arhitektuuri õppima, vaid olen hoopis minemas Tartusse õppima süvendatult keeleteadust või süvendama oma keelelisi teadmisi. Pööre oli üsna sujuv: alguses oli see rohkem hobi ja pärast kasvas hobi üle pea. Huvitav tähtsündmus sellel teel oli Interrinde rünnak Läti ülemnõukogu vastu 15. mail 1990. See oli selline hetk, kui OMON oli viimast korda Läti ülemnõukogu poolel, pärast läksid vastaspoolele üle. Interrinde rünnaku eest kogunesid inimesed parlamendihoonet kaitsma. Kuuldus levis, inimesed läksid sinna Läti lippudega ja mina oma tädiga, kes oli Liivi Liidu juht, läksime sinna liivi lipuga. Nägin hiljuti CNN-i kaadreid sellest, kus mina kandsin liivi lippu. Aga kuna OMON ajas selle meeleavalduse laiali, siis mina sain sellel üritusel OMON-i käest vastu pead. 

Tartu Ülikooli astudes tuli mul valida kahe eriala vahel: eesti filoloogia ja eesti keel võõrkeelena. Seletasin Tartu inimestele, et mind – palun väga vabandust – ei huvita eesti keel, tulen Tartusse liivlusega tegelema. Seepärast oli parem õppida eesti filoloogiat, kuna sellel erialal õpetati liivi keelt ja fennougristika hõlmab liivi keele uurimist. Minu õpingud olid üsna kaootilised, sest ma ei tulnud Tartusse selleks, et saada teadlaseks, vaid selleks, et tegeleda liiv­lastega. Tagantjäreletarkusega vaadates oleks võinud üht-teist rohkem õppida ja üht-teist muudmoodi teha. Liivluse arenemise mõttes oli minu jaoks väga kasulik Tartus õppida.  

Oled ülikooliõpingute ajast saati olnud tegev leksikograafina. Ka sinu magistri­töö osa oli liivi-läti ja läti-liivi sõna­raamat.

Minu põhiline huvi Tartusse tulles, mis püsis doktoriväitekirjani välja, oli liivi kirja­keel ja selle areng, sealhulgas sõnaloome ning muud praktiliste väljunditega protsessid. See sõnaraamat sai tehtud puhtpraktilistel kaalutlustel. Leksikograafia juurde viis mind eelkõige see, et puudus praktiline allikas liivi keele õppimiseks ja selle kasutamise toeks. Oli vaja allikat, mis teise keelena kasutaks läti keelt, kuna liivi kogukond on peamiselt lätikeelne. Selle ajani oli ainus suurem kirjalik sõnavara allikas Lauri Kettuneni sõnaraamat, aga selle kasutamisel on kaks takistust: liivikeelsed märksõnad on foneetilises transkriptsioonis ja vasted saksa keeles. Kummastki normaalsed inimesed aru ei saa. 

Varem olime teinud Liivi Kultuuri­keskuses (lv Līvõ Kultūr Sidām) aastatel 1994–1995 liivikeelset ajakirja Õvā (Iva).Asi algas aastal 1995, kui ma ostsin esimese sülearvuti ja hakkasin andmebaasiprogrammiga FileMaker koostama sõnaraamatut, mis siis valmis digisõnastikuna. See on ainus kord, kui ma otseselt programmeerimisega olen tegelenud: häkkisin seda programmi, et saada liivikeelset tähestikulist järjestust. Tegin ise ka esimesi liivikeelseid fonte Apple’i Maci arvutite jaoks, et saaks üldse kirjutada. 

2010. aastal kaitsesin doktoriväitekirja liivi kirjakeelest ja selle arengust ning kunagi siis, kui Tiit-Rein Viitso koostatav liivi-eesti-läti sõnaraamat hakkas valmis saama, palus Karl Pajusalu mind appi. Selle lõpuosa tegime koos Tiit-Reinuga valmis, kasutades varasemaid leksikograafilisi teadmisi. See oli küll rohkem analoog­lähenemisega sõnaraamat, mida koostasime Wordi failides. Pärastpoole tegime sellest andmebaasi, mis praegu on aluseks kõikidele nendele keeleressurssidele, mida liivi instituut arendab. 

Aga siis tuli aastal 2012 täiesti ootamatult ettepanek analüüsida, milliseid võimalusi oleks teha valmis eesti-läti sõnaraamat. See oli ligikaudu kakskümmend aastat kestnud projekt, millel ei olnud head lahendust: oli selge, et sõnaraamatut on vaja, aga ei olnud selge, kuidas seda teha. Ja siis õnnestus kokku saada hea tiim ja teha päris suur, ligi 1100-leheküljeline sõna­raamat koos näidetega, sealhulgas grammatiliste näidetega. Selle üle olen siiamaani väga uhke, sest teos sai nullist valmis kahe ja poole aastaga. 

Mul on väga kahju, et see on sõna­varaallikana alahinnatud. Tehes valiku, millist sõnavara hõlmata 53 000 märksõna hulka, kasutasime tänapäevast lahendust: kõigepealt kasutasime Eesti Keele Instituudis kokku pandud 5000 märksõnaga eesti keele põhisõnavara, teiseks sagedussõnastikku 10 000 märksõnaga ja kolmandaks tasakaalus korpust, kus olid sagedused 5000 sõna kaupa, millest kasutasime kõige populaarsemat 40 000 sõna. Sõnaraamatut hakkasime koostama sõnade sageduse järgi ja mitte tähestikulises järjekorras A-tähest alates, kuna siis oleks olnud väga suur risk, et ilmub sõnaraamatu esimene köide (A–K) ja ülejäänu jääbki ilmumata. Tegime kõigepealt valmis 5000 sagedama sõna artiklit ja seejärel 10 000 sagedamat sõna, arvestades, et kui järsku tuleb öelda „Stopp!”, siis oleks meil sõnavara kõige olulisem osa kaetud. 

Võrdlesime oma märksõnastikku ka õigekeelsussõnaraamatuga, et püüda kinni vajalikud sõnad, mida mingil põhjusel ei olnud sagedusloendis. Üks selline sõna oli biifsteek. See ei kuulu põhisõnavarasse, aga seda kasutavad kõik ja see on kindlasti olulisem kui näiteks polühüdramnioos. Ma arvan, et eesti-läti sõnaraamatus on siiani parim eesti sõnade valik, kui välja arvata uued sõnad, mis on vahepeal eesti keelde juurde tehtud. See on eesti keele sõnavara tuumik, mida saaks koos sagedus­markeritega kasutada mis tahes kakskeelse sõnastiku tegemiseks. Kasutame seda praegu liivi keeleressursside arendamiseks, et näha, kas meil on olemas vajalikud sõnad – seda teeme koostöös Sven-Erik Soosaarega Eesti Keele Instituudist. 

Millised on sinu põhilised järeldused liivi kirjakeele arengu kohta? Mis suunas see praegu areneb? 

Ka kõrvaltvaataja pilgule on liivi kirja­keel huvitav ja dünaamiline uurimis­objekt. Liivi kirjakeele ligikaudu 170-aastase ajaloo jooksul on rakendatud palju erinevaid põhimõtteid ja erinevalt poolt vaadatuna. Oma rolli on mänginud eesti pilk ja läti pilk, liivlaste endi arvamus, kogukonna olukord ja muutumine. See kõik kajastub kirjakeele arengus. Samas on liivi kirjakeel andmete hulgalt piiratud. Me ei saa analüüsida kõikide eestikeelsete raamatute kirjaviisi, kuna neid on nii palju, et neid ei saa kunagi ammendavalt katta. Liivi kirjakeele puhul saame seda teha: kõik väljaanded on käepärast ja uuemal ajal trükitud liivi keelt saab uurida tervikuna. Kui seda dünaamikat jälgida, siis on näha, et põhimõtted on väljaandest väljaandesse muutunud, kuid samas on areng olnud järje­pidev. 

Liivi kirjakeele ajalugu jaguneb kolmeks perioodiks. XIX sajandi vanem kirja­keel – sealhulgas Matteuse evangeeliumi tõlked ja sõnade kirjapanekud – on eelperiood, mis ei ole otseselt seotud uuema aja kirjakeelega. Olulisem on tänapäeva kirjakeel, mille juured on veidi kaugemal kui sada aastat tagasi: 1921. aastal ilmus esimene ilmalik liivikeelne raamat, Emakeele Seltsi välja antud liivi keele lugemik, mis oli ühtlasi esimene Emakeele Seltsi väljaanne. Sellel oli keeleteaduslik taust, esimeste trükiste kirjaviis oli osalt foneetiline ja pärast viidi suuremasse vastavusse läti kirjaviisiga. Nõukogude ajal, ligikaudu 1970. aastatel toimus muutus, kuna muutus ühiskonna olukord ise. Enam ei olnud nii palju liivi keele oskajaid, kellel oli kirja­keelt vaja selleks, et midagi kirja panna. Rohkem oli neid, kes keelt ei osanud ja kellel olnuks vaja seda lugeda ja õigesti hääldada. Murdekoht oli umbes aastal 1978, mis on andnud kirja­keele arengule uue suuna. 

Uuemal ajal on olnud kolm perioodi, kui liivi kirjakeele sõnavara on hüppeliselt laienenud. Esiteks aastal 1931, kui hakkas ilmuma kuukiri Līvli. Kuna seal üritati kajastada argielust laiemalt maailma sündmusi, oli vaja palju uusi sõnu, uusi mõisteid, uusi väljendusviise. Liivi keel ei olnud enam ainult kalastus- või kodukeel, vaid oli kasvamas kultuurkeeleks. Teine oli 1960.–1970. aastatel ja kohati juba 1950-ndatest alates. Nõukogude Liidu ajal ei olnud liivikeelset trükisõna, aga käsikirju tehti. Nendes kajastub selle aja Läti nõukogude kultuuri kontekst, mis tekitas taas kiire uute terminite ja väljendusviiside tuleku liivi keelde. Liivi keeles on isegi kirjutatud nõukogude päikese helgest paistest. Kolmas suure arengu aeg on olnud viimase kümne aasta jooksul koos digitehnoloogia arenguga ja sellega, et liivi keel on üleilmastunud, selle kättesaadavus on paranenud ja kasutusvõimalused avardunud. Ka koos ülejäänud ühiskonna arenguga on olnud vaja päris palju uut sõnavara luua. 

Praegu on käimas projekt, millega täiendame liivi-eesti-läti sõnaraamatut ja see on tänu uuele sõnavarale mitu­kümmend protsenti kasvanud: algselt 12 000 märksõnast on praeguseks saanud juba 16 000 märksõna ja kasv jätkub. Nagu eesti keeles, lisandub päris palju uuema aja sõnavara, rahvusvahelist, aga ka argimõisteid. Just praegu on üks huvitav aeg liivi keele arengus, kui toimub järgmine hüpe. 

Kogu Euroopa Liidu bürokraatia terminoloogiat ei ole vaja, aga näiteks Euroopa Komisjoni on tarvis nimetada? 

Tõesti ei ole vaja rääkida kõikidest teemadest. Väikekeelte vajadustest ja loomulikust keelest käib huvitav diskussioon. Meil oli kolleegidega üks projekt, kus üritati tõlkida testrühmas tekste inglise keelest liivi keelde. Tekkis arutelu, kas meil on vaja samu asju kui inglise keeles, kas, kuivõrd ja millised tekstid on liivi keele jaoks olulised. 

Keelekasutus sõltub sellest, millised on kasutussituatsioonid. See on keelearenduse küsimus üldiselt. Kas on näiteks liivi keeles vaja lennujuhtimis­terminoloogiat? Kas see on selline asi, millest hakkaksid kaks liivlast omavahel rääkima? Kas on vaja liivi keelt tolliametnikele? Kas võib ette tulla olukordi, kus seda oleks vaja? Kui kaks liivlast kokku saavad, siis nad pigem ei räägi omavahel maailmapoliitikast. Nad võivad seda mainida, kuivõrd see maailm on meie ümber, aga nende jutuajamise keskmes see pole. Ent sellised sõnad nagu pitsa ja Zoom on meie argipäev. Kui rääkida keele taaselustamisest, tuleb instituudi jõupingutus koondada sinna, kus selle mõju oleks kõige suurem. Ei ole tarvis teha midagi, mille kohta tundub, et seda on vaja, vaid seda, mida liivlastel on vaja. 

Mõnikord kiputakse vaatama teisi oma prisma kaudu. Saame sageli igasuguseid ideid eestlastelt, lätlastelt või soomlastelt, kes teavad, kuidas asjad peavad olema. Klassikaline näide: küsitakse, miks te ei tee lasteaeda. See ei ole teostatav, kuigi eestlaste jaoks on igapäevane, et lapsed käivad eestikeelsetes lasteaedades ja saavad poes käies eesti keelt rääkida. Aga liivi kogukond seda ei võimalda, isegi Riia linnas ei ole võimalik midagi sellist korraldada. Igasse lasteaiarühma oleks vaja vähemalt kuus last ja üks-kaks lasteaiaõpetajat, kes suudaks liivi keeles rääkida. Igal lapsel on kaks vanemat ja mõni vanavanem. Kahe lasteaiarühma loomiseks oleks tarvis, et ligi viiskümmend inimest elaks ligikaudu kümne kilomeetri raadiuses ja lapsed oleksid umbes samavanused. Ametlike andmete järgi on liivi kogukonnas kokku 250 inimest, mitteametlikult 1000–2000 inimest. Liivi­keelne lasteaed eeldaks sama hästi kui getot: tuleks üle Läti või Riia eri paikades elavad inimesed koguda samasse kohta. 

Ilmselt tänavu sügisel alustame liivi keele õpetamist koolilastele, aga seda ei saa teha koolisüsteemi kaudu: ei ole ühtegi kooli, kus oleks rohkem kui üks-kaks samas vanuses sama keeleoskus­tasemega last. Meie vaatenurgast on keskne anda hääl kogukonnale endale. Peame aru saama, kuidas kogukond hingab ja toimib ning mis on selle vajadused.

Millised on praegu liivi keele funktsioo­nid peale kõige nähtavama: liivi keeles laul­dakse koorilaule?

Esiteks on liivi keelel keskne sümboolne väärtus liivi kogukonnale, millel on tugev identiteet. Liivi keelel on viimase saja aasta jooksul olnud suur tähtsus isegi inimestele, kes ei oska liivi keelt või ei viitsi seda ära õppida. Kõik ütlevad, et see on oluline. 

Kui rääkida tänapäeva keelekasutusest, siis huvi olla keelekeskkonnas ja keelt kasutada on tõusuteel. Viimase paarikümne ja eriti kümne aasta saavutus on see, et liivi kogukonna ja keele pikka aega kestnud allakäik on peatunud. Tasapisi ilmuvad uued mehhanismid: keeleõpe koolilastele algas sellest, et tekkis aina rohkem selle vastu huvi tundvaid lapsi. See ei olnud ülalt alla, vaid alt üles protsess. Hiljuti võtsime instituudi, noorte ja keelehuviliste koostöös kasutusele uue Facebooki lehe nimega „Līvõkīelkõks” („Liivi keeles”), kus kasutatakse ainult liivi keelt. Me seda eriti ei reklaami: see ongi mõeldud ohutuks kohaks neile, kes tahavad liivi keelt kasutada või lugeda, et liivi keel oleks väike osa nende igapäevast. 

Nii imelik kui see ka ei ole, aitab teaduslik uurimine liivi keelt arendada ja alal hoida, sest uurimistöö ja tekstidega töötamine on üks neid alasid, kus on võimalik olla pidevalt keelekeskkonnas. Liivi instituudis on tööl mõned liivi keele rääkijad ja noored, kes tegelevad tekstide ümberkirjutamise ja muu sellisega. Liivi vaimne pärand on päris suur, aga see on keele taga lukus: sellele lihtsalt ei pääse keeleoskuseta ligi. Siin on keeleoskust praktiliselt tarvis. Üritame seda ära kasutada, et anda tööd liivlastele, kes oma keele­oskusega aitaksid tekstidele ligi pääseda ja nii annaksid ühiskonnale oma panuse. 

Miks on liivi keele ja kultuuri uurimine oluline? 

Viimase 5–10 aasta jooksul on liivi teemade uurimine saanud rohkem tähele­panu. Ühelt poolt oleme investeerinud sellesse, et äratada huvi liivi teemade vastu, näidata nende eripära ja olulisust väljaspool liivi kogukonda. Liivlaste ja liivi teemade uurimine võib pakkuda palju laiemat konteksti näiteks keeleteaduses või muinasaja ajaloos, kus arhailised liivi elemendid või omapärad pakuvad vastuseid suurematele küsimustele: mis on toimunud läänemeresoome keelte ajaloos, kuidas tekkis läti keel või milline on olnud siinmail rahvaste liikumine. 

Liivi materjali on palju, aga samas piiratud hulgal, mistõttu on see hea uurimisobjekt. Materjali on optimaalselt: piisavalt, et saaks uurida, aga mitte nii palju, et see muutuks hõlmamatuks. Veel on oluline, et ühiskondlikud protsessid, mis liivlaste puhul toimivad, näitavad ühiskonda miniatuuris. Fraktalite analüüsimisel saab millegi väiksema põhjal teha üldistusi suuremate nähtuste kohta, liivlaste säilimise lugu ja tänapäev võib olla samuti midagi sellist. 

Tajun, et liivi kogukonna struktuur on suurel määral tuleviku kogukondade struktuur, aga liivlased on sinna jõudnud varem kui teised. Liivi kogemuse põhjal võime mõnes asjas pakkuda, mida teha või mitte teha, kuidas saab või ei saa hääbumis­protsessi peatada. Siin on palju huvitavaid asju, mida uurida ja millele vastuseid otsida. Selles suhtes on liivi teema väga suur ja lai. Ma arvan, et millegi väikese, spetsiifilise uurimine võib algul ära ehmatada. Aga oleme üritanud näidata, et need väikesed asjad on palju suuremad ja laiema kontekstiga. 

Maailma tuhandete keelte hulgas peaks kindlasti olema sadu, mille kõnelejate demograafia sarnaneb liivi kogukonna omaga. 

Liigume sinnapoole, et liivi kogemust ja liivi lahendusi teistele näidata. Need põhimõtted, mis justkui toimivad suuremate keelte ja rahvaste puhul, liivi ja seda tüüpi eriti väikeste ohustatud keelte ja ­kultuuride juures ei toimi. Sellel mikrotasemel on hoopis teised reeglid. Teatud mõttes on see nagu Eukleidese ja Lobatševski geomeetria suhe – mastaap muudab lähenemist. Nendest reeglitest aru­saamine on huvitav nii liivi kogukonna kui ka teiste jaoks. 

Mõistagi ei ole olemas universaalseid retsepte, aga on põhimõtteid, mida saab kasutada kas või tehisintellektiga seoses. Näiteks kuidas saame rakendada tehis­intellektil põhinevat tehnoloogiat selliste keelte juures, kus on vähe andmeid, kuna tehisintellekt põhineb suurel andme­mahul. Samas tuleks tehnoloogiat nii kasutada, et ta keelt ja kultuuri ära ei tapaks. Kui keele kõnelejaskond on väike, siis on lihtne kogu universum üle ujutada madalakvaliteedilise keelega. See on kõige selgem otsene oht. Tuleviku­tehnoloogia küsimused on huvitavad just sellepärast, et tuleb mõelda, kuidas tagada väikeste keelte ja kultuuride konkurentsi­võime olukorras, kus keeletehnoloogia arengu kiirus sõltub kogukonna suurusest. Kuidas suurematele järele jõuda, on tuleviku keelelise ja kultuurilise mitmekesisuse tagamise võtmeküsimus. 

Kui palju on olemas liivi keelde tõlkijaid ja kui palju neid võiks tarvis olla? 

Neid, kes on tekste tõlkinud, on kindlasti viis-kuus. Aga tõlkimisvõime ei ole nii oluline kui keele kasutamise ja tekstide loomise võime. Tõlgitud tekstiga on alati see probleem, et see on lähte­tekstist mõjutatud. Seda eriti liivi keeles, sest näiteks läti ja eesti keeles on võimalik tõlkimisel enamasti lähtuda väljakujunenud keelekasutusest, aga liivi keeles alati ei ole. Samadel põhjustel on väga ohtlik automaattõlge: see on suuteline genereerima esmapilgul korralikke tekste, aga lähemal vaatlusel ilmneb, et neid mõjutavad kaugemad taustad. Pigem on vaja tekstiloomet liivi keeles, ükskõik kas need on tarbetekstid või luule ja proosa. Seal tuleb kõige paremini välja loomulik keele­kasutus. Oleme pannud tähele, et kui tänapäeva liivi keele rääkijalt paluda tõlget, siis tal võtab see palju rohkem aega kui samast asjast lihtsalt rääkida. Rääkides kasutatakse selliseid sõnu, mida tõlkes ei kasutakski. Praegu on põhiline julgustada ja luua keelelise väljenduse võimalusi. Keele passiivne õppimine on ainult keele edasiandmise protsessi üks osa. Kõige olulisem on, et peab olema vastus, kus me keelt kasutame, miks meil seda vaja on, mis me sellega peale hakkame. Vastus algab sellest, et on võimalused keelt rääkida ja lugeda ning neid üritamegi praegu luua. 

1. märtsil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis Eesti keelenõukogu (EKN) keelekorralduse seminar. Keelekorraldusest ühiskonnas kõnelesid Airi Männik (Eesti Keeletoimetajate Liit), Kaja Sarapuu (Eesti Emakeeleõpetajate Selts) ja õiguskantsler Ülle Madise. Keeleteaduse poolelt vaatles keelekorraldust TÜ tänapäeva eesti keele professor Liina Lind­ström. EKI keelekorraldustööd tutvustasid Sirli Zupping („ÕS-i ja EKI teatmiku tegevus­kava”), Lydia Risberg („„Meie kõigi kohus on keelt võimalikult hästi tundma õppida””), Kristina Koppel („Keele­andmed eesti keele ühendkorpuses”) ja Margit Langemets („Eesti keele sõnaraamat ÕS 2025”). Järgnes arutelu Birute Klaas-Langi juhtimisel. Osalesid Toomas Kiho (EKN ja ajakiri Akadeemia), Andero Adamson (HTM), Mari Koik (Eesti Keeletoimetajate Liit), Kaja Sarapuu (Eesti Emakeele­õpetajate Selts), Liina Lindström (TÜ), Külli Habicht (TÜ), Kristiina Bernhardt (TLÜ), Sirli Zupping ja Margit Langemets (EKI).

5. märtsil peeti Tallinnas Eesti Laste­kirjanduse Keskuses lastekirjanduse aastakoosolek. Ettekannetega esinesid Jaanika Palm („Tavalises erilist nähes. Eesti algupärane lastekirjandus 2023”), Krista Kumberg („Mõista ennast, mõista teisi. Tõlke­kirjandus lastele 2023”), Helena Kostenok („Uued algused. Noortekirjandus 2023”) ja Triin Soone („Kas pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna? Eesti lasteraamatu­illustratsioon 2023”).

6. märtsil toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek. Anti Selart esines teemal „Liivimaa hagiotoponüümid keskaja kirikuloo allikana”. Hiljemalt varauusajal asendas rea Eesti kihelkondade senise kohanime uus toponüüm, mis tulenes kihelkonnakiriku kaitsepühaku nimest. Liivimaal on märkimisväärne, et läti keelealal hagiotoponüümid peaaegu puuduvad.

13. märtsil toimus Tallinnas hõimuklubi õhtu „Ääremaadel kõndija”. Etnoloog Indrek Jääts rääkis oma erinevatel aegadel tehtud välitöödest soome-ugri rahvaste juures.  

14. märtsil toimus Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias teaduspärastlõuna „Eesti teaduskeele võimalused ja väljakutsed”. Ettekannetega astusid üles Renno Veinthal (HTM, „Eesti keelest ja eesti meelest meie ülikoolides”), Helen Hint (TÜ, „Eestikeelse akadeemilise teksti uurimisest”), Birute Klaas-Lang (TÜ, „Milleks mulle eesti keel?! Või siiski? Tartu Ülikooli välistöötajate ja -üliõpilaste keelehoiakutest”), Reili Argus (TLÜ, „Lõputöö kirjutamise mitmetahulisest ja -tasandilisest protsessist. Juhendaja vaade”), Sirli Zupping (EKI, „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud ja terminitöö Eestis – kuidas ja kellele?”), Toivo Maimets (TÜ, „Eestikeelne rakubioloogia – milleks?”), Jakob Kübarsepp ja Priit Kulu (TTÜ, „Terminibaas materjalitehnikas toeks õpingutes ja töökohal”).

14. märtsil peeti Eesti Rahvusraamatu­kogus emakeelepäeva konverents „Rikka eesti keele mur(d)ekohad”. Esinesid Marju Kõivupuu (TLÜ, „Keel või murre? Murre või keel?”), Kätlin Kõverik (HTM, „Murdekeelte murranguline aeg”), Jüri Viikberg (EKI, „Murdesalved triiki täis”), Mari Kendla (EKI, „Mida kirevam, seda toredam”), Robin Liiber (TÜ üli­õpilane, „Murrangulised või murenevad murded – mulgi keele näitel”), Maryliis Teinfeldt-Grins („Isealgatuslikud kunstipraktikad: Kadrina murraku dokumenteerimine ja kogumine”) ja Contra („Contra ja Urvastõ kiil”).

15. märtsil kuulutati Tartus välja 2023. aasta keeleteo konkursi võitjad. Pea­auhinna pälvis Kohtla-Järve lasteaia­õpetaja Aleksandra Danštšikova eestikeelsete õppevideote eest. Parima kõrgkooli­õpikuna tunnustati Sulev Kuuse ja Toivo Maimetsa koostatud „Rakubioloogiat” ja rahvaauhinna võitis noor luuletaja EiK, kodanikunimega Eik Erik Sikk.

20. märtsil toimunud Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubis esines Atte Huhtala ettekandega „Meälased ja kveenid – kõige põhjapoolsemad läänemeresoomlased”. Meälased elavad Soomega piirnevatel Rootsi aladel Tornio jõe orus, kveenid Põhja-Norras. Esineja kõneles nende rahvaste ajaloost ja keeltest, samuti igapäevaelust ja kultuurist tänapäeval. 

20. märtsil Tartus toimunud Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul esines Evar Saar. Ta vaatles etnonüümi ugalane ja maanime Ugandi esinemist rahvalauludes. Saar pakkus välja oma hüpoteesi, kuidas sõjaka võõra kohta käivast etnonüümist ugalane võis saada maakonna nimi läänemeresoomlaste ja maanimi lätlaste jaoks (Igaunija).

21. märtsil tähistati Eesti Rahva Muuseumis emakeelepäeva. Esines 2023. aasta F. J. Wiedemanni keeleauhinna laureaat, Eesti Keele Instituudi juhtivkeelekorraldaja Peeter Päll. Tartu Ülikooli rahvus­teaduste professor Arne Merilai pidas ettekande „Luuletaja ja emakeel. Hando ­Runnel”. Runnel pälvis sel aastal Wiedemanni keeleauhinna.

22. märtsil toimus Tallinnas Emakeele Seltsi aastakoosolek. Akadeemilise ette­kandega esinesid Birute Klaas-Lang ja Kristiina Praakli: „Venekeelsete laste­vanemate roll eestikeelsele haridusele üleminekul: kuidas kaasava lähenemise kaudu vanemateni jõuda?” Tegevusaruande 2023. aasta kohta esitas Marit Alas. Toimusid korralised valimised: juhatus ja revisjonikomisjon jätkavad endises koosseisus, uueks keeletoimkonna vanemaks valiti Külli Habicht.

22. märtsil korraldati Tallinna Tehnikaülikoolis IV terminoloogiakonverents „Tõhusa terminitöö nimel”. Mari Vaus (EKI) andis ülevaate üleriigilise terminitöö hetkeseisust. Oma teadmisi jagasid terminitöö asjatundjad, õppejõud, tõlkijad ja toimetajad Tallinna Tehnikaüli­koolist, Eesti Maaülikoolist, Tartu Ülikoolist, Tallinna Ülikoolist jm. Kõneldi materjali­tehnika, metroloogia ja mõõtetehnika, masinaehituse, energiatehnoloogia ja betoonkonstruktsioonide ning hariduse ja õppimisega seonduvast oskussõnavarast, samuti arutleti terminitäpsuse ja tõlke­vigade üle.

27. märtsil toimus Tallinnas hõimuklubi õhtu „Vadja-Eesti. Vadjalaste ajaloost Ida-Eestis”. Ajaloolane Anti Lillak kõneles Eesti vadjalaste ajaloost ja historiograafiast. Vadjalaste põline kodumaa jääb teisele poole Narva jõge, kuid muistised, kohanimed, keel ja rahvakultuur mäletavad kunagist vadja pärandit ka Viru- ja Tartu­maal.

Foto: erakogu

Eesti Keele Instituudi kauaaegne murdekoguja ja -uurija Evi Juhkam (sünninimi Kreideberg, eestistatuna Kalve) sündis 17. märtsil 1932 Padise vallas Rannakülas Kiriku-Kõrtsu talus. Isaema Leena Kreideberg (Aro, 1876–1945) pärines Hiiumaalt Pühalepa vallast Hiiesaare külast, emaema Marie Saarnak (Koppel, 1883–1969) Arukülast. Evi oli seetõttu kodus hiiu keeles ja temalt oli murdeuurijatel hea Hiiu murrakute kirjapanekuid üle küsida. Isa Theodor Kalve (1901–1992) tundis huvi kodukoha ajaloo ja keele vastu. Tema mälestused ja pärimused on ilmunud raamatuna „Mõnda minevikust. Mälestused, pärimused, tõsielulood” (2019). Luule­andelise ema Hilda Kalve (Saarnak, 1905–1968) luuletused on samuti koondatud raamatu­kaante vahele. Põline isatalu, kus peres kasvas kuus last – neli venda ja kaks õde –, oli Evile hinge­lähedane.

Evi Juhkam õppis aastatel 1953–1958 Tallinna Pedagoogilise Instituudi eesti keele ja kirjanduse osakonnas. Aili Univere luges eesti murrete kursust, mis pakkus tulevasele murdeuurijale tõsist huvi. Veel enne lõpetamist, 1957. aastal asus Evi Juhkam tööle Keele ja Kirjanduse Instituudi murdesektoris laborandi ja bibliograafina.

Peagi alustas ta sõnavara ja koha­nimede kogumisega Harju-Madise ning Risti kihelkonnas, kust oli ­murdearhiivis vähe kirjapanekuid. 1959. aasta suvel töötas ta koos Aili Univere ja Helmi ­Viiresega Ambla kihelkonnas. Sageli käis ta murde­kogumismatkadel Lääne-­Eestis ning Saare­maal ja Hiiumaal, aga ka keskmurde alal (Peetri, Väike-Maarja kihelkonnas) ja mitmel aastal Mulgimaal. Ta võttis osa murdesektori ühisekspeditsioonidest Saare­maale, Lääne-­Eestisse ja kirderanniku­murde alale. Tema meelis­murdealadeks kujunesid Lääne­maa, Pärnu­maa ning Loode-Eesti. Evi Juhkam ­kuulub eesti murdeainese kogujate esikümnesse (temalt on tallel üle 30 000 sõnasedeli ja üle 400 tunni heli­salvestusi). Evi on rääkinud,1 et algusaastatel käidi murdeid kogumas jalgsi või jalgrattaga. Magnetofon Reporter-3 oli küll hea, aga raske nagu härjaike kaelas. Varasemal ajal kehtis murdeuurijaile nõue, millest ka kinni peeti: kus õhtu, seal öömaja, see oli ränk. Päeval mõtlesid hirmuga, mis­sugusesse kohta õhtul öömaja saab. Juhtus sedagi, et mõni veetis öö põhukuhjas. Evi ööbis Lääne­maal sageli koolimajades, aga enamasti ikka taludes. See oli aeg, kui söögi­poolist oli vähe, poes eriti midagi saada polnud, siis oldi õnnelik, kui taludes süüa pakuti.

Edenenud karjääriredelil, oli Evi Juhkam aastatel 1986–2005 murdesektoris ametis teadurina. Tema põhitöö oli suure „Eesti murrete sõnaraamatu” koostamine ja toimetamine. Ta oli üks neist koostajatest, kes seda rutiinset tööd armastas ja kellelt on valminud kõige rohkem käsikirja. Ta seisis selle eest, et murdesõna­raamatute vihikutel oleksid märgitud koostajate nimed ja nende tehtud leheküljed. Ta on ka „Väikese murdesõnastiku” (I kd 1982, II kd 1989) kaasautor.

Evi Juhkam on võtnud osa kolme eesti murdeplaadi tegemisest. 1975. aastal avaldasid Mari Must, Hella Keem, Salme Nigol ja Evi Juhkam suure heliplaadi koos tekstivihikuga „Eesti murdepalu” (44 lk). Väike heliplaat „Eesti murdepalu. Kirderanniku­murre I” ilmus 1986. aastal ja suur heliplaat „Kirderannikumurre II” 1989. aastal.

Koos Aldi Sepaga on Evi Juhkam koostanud sarja „Eesti murded” kõige mahukama köite „Läänemurde tekstid” („Eesti murded VIII”, 2000, 765 lk) ja ta on kogumiku „Saarte murde tekstid” („Eesti murded VII”, 2002, 687 lk) toimetaja.

Evi Juhkam pärines endiselt eestirootsi kakskeelselt alalt. Perekonnapärimuse järgi olid tema isapoolsed esivanemad tulnud Pakrilt, Laoküla ja Padise kaudu jõutud Harju-Madisele. 1977. aastal käis ta koos murdeuurija Anu Haagiga kahel korral Vormsil, kus nad otsisid pärast Teist maailmasõda küladesse alles jäänud keele­juhte ja lindistasid rootsi keelt (4 tundi). Anu Haagi kinnitusel tekkis just seal Evil kindel soov hakata lähemalt tegelema eesti­rootsi keeleküsimustega.2

1980. aastal lindistasid väljaotsitud Vormsi eestirootslasi soomerootslased: kirjanik ja keeleuurija Lars Huldén ning rahvamuusika- ja pärimuseuurija Ann-Mari Häggman. Nende jaoks toodi informandid Tallinna kohale piiritsoonis asuvalt kodusaarelt, kuhu nõukogude ajal välismaalasi ei lastud. Tänu Häggmanile sai Evi Juhkam hankida murdesektorisse kaasaegse kassettmagnetofoni ja välismaiseid kassette, mida oli nii kerge kaasas kanda kui ka käsitseda, ühtlasi tagas see parema helikvaliteedi.

1981. aastal käis Evi Juhkam Reigi rootslaste järeltulijate juures Ukrainas Hersoni oblastis Berislavi rajoonis Verbivkas, mis algselt oli Gammalsvenskby (ukr Старошведське), asula Kahhovka veehoidla ääres. Praegu on see osa Zmijiv­ka külast, mis on viimastel aastatel saanud kõvasti kannatada Venemaa pommi­rünna­kutes. Kaaslasteks olid esimesel reisil Marje Joalaid ja Harald Rajamets. 1984. aastal sai teoks teine lindistusretk Ukrainasse koos tõlkija ja ajakirjaniku Tõnis Arnoveriga. Kahe reisiga kogunes 24 tundi helilindistusi. 1988. aastal lisandusid Tallinnas koos Marje Joalaiuga salvestatud helilindistused (üle 2,5 tunni) Vormsilt. Eestirootsi keelt on murdearhiivis seega kõigi lindistajate peale kokku umbes 84 tunni ulatuses.

Eestlaste ja eestirootslaste tihedaid kokku­puuteid arvestades tekkis lääne­murdega tegeldes vältimatu vajadus selgitada eesti ja eestirootsi murdekontakte. Seetõttu uuris Evi Juhkam Uppsala ja Helsingi arhiivides varasemaid eestirootsi materjale. Ta on kirjutanud sel teemal artikleid ja kaitses 1998. aastal Tallinna Peda­googikaülikoolis magistrikraadi tööga „Eesti-rootsi murdekontaktid”. Artiklis „Eestirootsi tõlkelaenud eesti murretes” („Inter dialectos nominaque. Pühendusteos Mari Mustale 11. novembril 2000”) on ta kasutanud uudset lähenemisviisi: varem oli eesti ja rootsi keelekontaktide selgitamisel peatähelepanu pööratud sõnavarale ja otsestele sõnalaenudele, tõlke­laenudega oldi tegeldud vähe, Evi Juhkami uurimus korvab selle lünga.

Südamelähedane oli Evi Juhkamile Harju-Madise tekstivalimiku koostamine. Lääne-Harjumaa ja Loode-Eesti murdematerjale oli varem üsna napilt avaldatud. Mahukas raamat „Harju-Madise murrak” (663 lk) valmis tema enda kogutud materjalide põhjal (kuuldelised kirjapanekud ja lindistused aastatel 1958–1988) ja avaldati aastal 2012. Pärast pensionile jäämist jätkas Evi Juhkam Risti ja Harju-Madise keeleainese läbitöötamisega. 2017. aastal ilmus Emakeele Seltsi väljaandena ehtsa ning vana­pärase murdekeelega tekstivalimik „Loode-Eesti murdelood” („Valimik murdetekste IX”, 280 lk), mis sisaldab jutte nende kihelkondade 21 küla 34 keele­juhilt. Suur osa on tema enda helilindistused aastatest 1973–1986 ja neilt tehtud literee­ringud, aga kaasatud on ka muid murde­arhiivis leiduvaid helisalvestisi ja üles­kirjutusi, varasemad on Risti tekstid aastast 1924.

Evi Juhkam oli mitme seltsi ja liidu liige: Rootsi Hariduse Seltsi (SOV) tegevliige, Eesti Regionaal- ja Vähemuskeelte Liidu juhatuse liige, Eestirootslaste Kultuuriseltsi liige ja Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku koguduse liige ning Emakeele Seltsi liige aastast 1963. Ta seisis selle eest, et eesti keel jääks kestma, ja tundis muret õigekeelsusnormidest kõrvalekaldumise pärast, süntaksi uurijana häiris teda eriti omastava ja osastava vaba kasutus. Eesti­rootsi keele asjatundjana pidas ta Eesti Rootsi Rahvaülikoolis, Eestirootslaste Kultuuri Seltsi ja Emakeele Seltsi koosolekutel loenguid eestirootsi murretest ja koha­nimedest ning esines Eesti Raadios.

Ta pälvis mitmeid tunnustusi: Keele ja Kirjanduse Instituudilt tänu hea töö eest (1977), kiituse teadustöö eest (1987). Rootsi murrete jäädvustamise eest omistas ühing Svenska Folkskolans Vänner talle Hagforsi medali (1992).

Nagu ta isagi oli Evi Juhkam Eesti iseseisvuse tulihingeline pooldaja ja elas kaasa taasiseseisvumise päevade pöördelistele sündmustele neist osa võttes.

Evi Juhkam tegi palju ära eesti murrete talletamisel ja uurimisel, eriti oma kodukoha Harju-Madise murraku jäädvustamisel. Käsikirjas jäi temalt ilmumisjärge ootama suuremahuline Harju-Madise ja Risti sõnastik. Oluline on tema panus eesti­rootsi murrete kogumisel ning eesti ja eestirootsi murdekontaktide käsitlemisel. Oma tööga on ta jätnud järeltulevatele põlvedele rikkalikult vaimuvara tutvumiseks ja edasiseks läbitöötamiseks. Tagasihoidlikult tegutsedes ei saanud ta kahjuks sellise tähelepanu osaliseks, nagu tehtud töö eest väärinuks. Evi Juhkam oli hea kolleeg, kes liitis ühte murdesektori pere ja oli üks selle alustalasid. Tema vaiksest, kuid toetavast olekust ja sõnast jäävad endised töökaaslased puudust tundma.

1 Vestlus Evi Juhkamiga 19. V 2010 (lindistus autori valduses).

2 Telefonivestlus Anu Haagiga 10. II 2024.

Foto: Kaarina Rein

Selle aasta 6. aprillil jõudis oma 75. versta­postini Arvo Tering, kelle uurimusteta oleks raske ette kujutada, kui palju teaksime rootsiaegsest Tartu ülikoolist ning Eesti-, Liivi- ja Kuramaa haritlaskonna kujunemisest XVI–XVIII sajandil, teadusideede retseptsioonist Läänemere regioonis ja siinsete haritlaste omavahelisest suhtlusest. Baltimaadega seotud õpetlaste roll varauusaegses Euroopas tuleb ilmekalt esile just Teringu hiigeltööst, kus seni laialipillutatud andmed on Euroopa eri raamatukogudest ja arhiividest kildhaaval kokku kogutud, süstematiseeritud ja põhjalikult analüüsitud.

2019. aasta aprillis, kui Tartu Ülikooli raamatukogus peeti Arvo Teringu 70 aasta juubelile pühendatud ettekandepäeva „Varauusaeg Eesti- ja Liivimaal: majandus, haridus ja teadus” ja avati juubilarile pühendatud näitus, oli esinejate sõna­võttudest tunda, et kuigi Tering on Tartu Ülikoolis uurimistööd tehes püüdnud vältida õppejõutööd, on ta siiski paljudele õpetajaks ja eeskujuks olnud. Seda lisaks töökusele ja põhjalikkusele eelkõige oma ammendamatut teadmistepagasit jagades, tundes huvi uute uurimistulemuste vastu ning ka kolleege tunnustades.

Taani arhivaar Vello Helk on välja toonud, et Tering sündis talupoja peres paar nädalat pärast suurküüditamist. Seega on tähelepanuväärne, et sellele vaatamata või just sellest ajendatuna pühendus Tering oma teadlaskarjääris eestimaise eliidi uurimisele, mitte talupojakultuurile.1

Tartu ülikoolis asus Tering professor Helmut Piirimäe õpilasena XVII sajandi ajalugu uurima ning kaitses 1986. aastal väitekirja Euroopa ülikoolide rollist haritlaskonna kujunemisel Eesti- ja Liivi­maal Rootsi võimu perioodil aastatel 1630–1710. Ent olulised publikatsioonid rootsiaegse Tartu ülikooli ajaloost ilmusid tal juba varem, ülikooli 350 aasta juubeli tähistamist võimaldas paljuski Teringu pühendunud töö. Sel ajal ei olnud aasta 1632 Tartu ülikooli asutamisdaatumina sugugi endastmõistetav. Nõukogude võim ei suhtunud hästi fakti, et Tartus oli loodud ülikool enne Eesti ala liitmist Venemaaga ja et see ülikool oli tunduvalt vanem kui Venemaa vanim kõrgkool. Kui 1952. aastal paraku tähistatigi kõigest Tartu ülikooli 150. sünnipäeva, siis 1970. aastatel oli ideoloogiline surve mõnevõrra nõrgenenud, mis võimaldas rehabiliteerida rootsiaegse Tartu ülikooli.2

Asudes 1972. aastal tööle Tartu ülikooli raamatukogus, sai Arvo Tering hakata tegelema seni läbitöötamata arhiiviallikatega. 1982. aastal ilmunud Helmut Piiri­mäe koostatud „Tartu ülikooli ajaloo” I osas on Teringu kajastatud Tartu ülikooli raamatukogu teke ning astronoomia õpetamine XVII sajandi Tartu ülikoolis. Samal aastal ilmus tema sulest artikliseeria „Tartu ülikooli osa Eesti- ja Liivimaa haritlaskonna kujunemises XVII sajandil ja XVIII sajandi algul”.3 Allikapublikatsioonidena andis Tering välja Academia Gustaviana senati protokollid aastatest 1632–1634 ja 1637–1644.4 Need tekstid on avaldatud ladinakeelsete originaalidena ja eestikeelse tõlkega ning nii eesti- kui ka saksakeelsete kommentaaridega.

Ent Teringu silmapaistvaim saavutus eelmisel sajandil oli rootsiaegse Tartu ülikooli „Album Academicumi” üllitamine aastal 1984. Teos ilmus saksa keeles kirjastuses Valgus ja sellest leiab isiku­andmed kõigi rootsiaegses Tartu ülikoolis õppinud tudengite ja teiste õppeasutustega seotud inimeste kohta, kes end ülikooli juris­diktsiooni alla kandsid, nagu estofiil Johannes Gutslaff. Tering ise on meenutanud, et kirjastaja suhtumine selle raamatu välja­andmisse oli äärmiselt soosiv, kuid nõue oli, et teose välimus oleks võimalikult tagasihoidlik. Selle raamatuga tõsteti rootsiaegse Tartu ülikooli tudengkond võrdsena teiste varauus­aegsete õppe­asutuste üliõpilaste hulka ja autorile tõi teos rahvus­vahelise kuulsuse. Tering oma ülima põhjalikkusega tegi üksinda ära terve uurimisrühma töö.

Eesti iseseisvudes muutus Euroopa raamatukogudest ja arhiividest andmete kogumine hõlpsamaks, Teringu välisreisid tihenesid ja kontaktid avardusid. Uurimistööd toetasid teadusfondid ning tulemata ei jäänud ka tunnustused ja preemiad. Selle sajandi alguseks oli materjali siitmailt pärit üliõpilaste kohta kogunenud mitme raamatu jagu, kuid siis kerkis teadlaskarjääri ette esialgu ületamatuna tunduv takistus. Silmadele ülimalt pingutav töö viis tippteadlaselt nägemise. Paistis, et teadustöö jääb sinnapaika, kuid see arvamus oli ekslik. Aastal 2008 ilmus Arvo Teringu sulest mahukas monograafia „Eesti-, liivi- ja kuramaalased Euroopa ülikoolides 1561–1798”, mis tunnistati parimaks sel aastal ilmunud ajalooraamatuks Eestis ja pälvis ka Eesti Vabariigi teaduspreemia. Teos anti välja Eesti Ajalooarhiivi sarjas „Scripta Archivi Historici Estoniae” ning välimuselt on see märksa värvikirevam kui „Album Academicum”. Raamat on faktitihe käsitlus baltimaalaste akadeemilisest elust – tudengielu ei tähendanud ju üksnes õpinguid, vaid ka seiklusi kodust kaugel ja uute tutvuste sõlmimist. Välja on toodud tollased baltlaste lemmikülikoolid ja Balti regioonist pärit üliõpilaste etniline päritolu. Kuigi toona võisid ülikoolides õppida vaid meessoost tudengid, ei olnud nende suhted õrnema sooga sugugi tähtsusetud. Üliõpilaste õpingutes ja hilisemas karjääris mängisid olulist rolli ka emad ja abikaasad ning nende suguvõsad.

See kõik oli taustaks uute ideede tulekul meie regiooni. Uute ja edumeelsete mõtteviiside ja avastuste jõudmine praeguse Eesti ja Läti pinnale on alati olnud Arvo Teringu huviorbiidis. Näiteks oli XVII sajandil astronoomiaalastes Tartu üliõpilas­töödes ülekaalus Ptolemaiose maailmapilt, kus Maa oli maailma keskpunkt. Tering oma järjekindla allikate ­otsimise ja neisse süvenemisega suutis avastada ka heliotsentrilise maa­ilmapildi kajastumise siinset päritolu üliõpilaste tekstides. Samuti on ta kirjutanud René Descartes’i filosoofia retseptsioonist Lääne­mere regioonis. Pärast nägemise kaotust spetsialiseerus Tering varauus­aegsete uute meditsiiniideede ilmnemisele baltimaalaste töödes. Kuna arstiteaduses oli XVII sajandil tähtsaim füsioloogiaalane avastus imetajate vereringe, siis kujunes Teringu kinnis­ideeks William Harvey (1578–1657) välja käidud vereringe teooria jälgede leidmine Baltimaadelt pärit tudengite disputatsioonides.

Ent Teringu töö meie regiooni üliõpilaste õpingute kajastamisel varauusaegses Euroopas jätkus veelgi. Aastal 2018 ilmus Böhlau kirjastuses leksikon Eesti-, Liivi- ja Kuramaa päritolu tudengitest Euroopa ­ülikoolides aastail 1561–1800,5 mis on välisriikides saanud väga positiivseid retsensioone. Teoses on toodud ligi 6000 üliõpilase nimed koos biograafiliste andmetega.

Üks Teringu algatatud teadusteemasid Eestis on varauusaegsete üli­õpilas­disputatsioonide uurimine. Euroopas on selle suuna eestvedaja Šveitsi teadlane Hanspeter Marti, kellega Teringut seovad pikaajalised teadus- ja sõprus­sidemed. Varauusaegseid disputatsioone on varem peetud väheväärtuslikeks tudengite harjutustöödeks, kuid nii Hanspeter Marti kui ka Arvo Teringu uurimused on näidanud, et just neisse kirjutistesse võisid kõige varem jõuda arutelud uutest teadusavastustest ja -ideedest. Teringu sõnul oleks uurimis­väärne teema ka Balti regioonist pärit üliõpilased keskaegses Euroopas. Loodetavasti leidub sellele kunagi uurija.

Ning muidugi väärib Arvo Teringu rajatud tugev vundament edasist teadustööd siinse varauusaegse akadeemilise kultuuri uurimise vallas. Rootsiaegse Tartu ülikooli protokollide väljaandmise jätkamine on selle töö üks ehituskividest. Samuti vajavad läbitöötamist selle perioodi disputatsioonid Tartus ja mujal Euroopas. Tartu ülikooli väärikas 400 aasta juubel ei ole enam kaugel ning selleks valmistumine tähendab paljuski Teringu töö jätkamist. Rootsiaegse Tartu ülikooli ajaloo uurimisel viivad kõik teed tema juurde.

Kunagi oli Arvo Teringul kavas kõik balti­maalaste õpingukohad Euroopas jalg­rattaga läbi sõita. Küsisin sellest kuuldes, kas ta ei eelistanuks seda teha hobusega. Seepeale vastas teadlane täie tõsidusega, et see mõte oli tal ka, kuid hobusele olnuks raske toitu hankida. Teringu juhatusel võib baltlaste tegevuse märke leida ootamatutest kohtadest. Isiklikult avaldas mulle väga muljet Göttingenis Weende vanal surnuaial asuv hauamonument 1797. aastal duellil hukkunud kuramaalasele Carl von Hahnile.

Arvo Teringu töövahend on praegu häälega arvuti, mis loeb eesti keelt soome aktsendiga. Olen alati imestanud selle üle, et e-kirjade kirjutamisel teeb Tering vigu vähem kui nägijad. Uurimistööd aitavad tal läbi viia abilised. Et see endiselt ­edeneb, tõendab äsjane ajakirja Akadeemia kuld­auhind realia vallas esimesest Eesti soost meditsiinidoktorist Carl Espenbergist (1761–1822).

Siinkirjutaja alustas oma ladina keele õpinguid Arvo Teringu juures keskkooli päevil ning Tartu ülikoolis klassikalist filoloogiat õppima asudes õnnestus ladina keeles pääseda edasijõudnute rühma. ­Hiljem sai Teringust minu doktoritöö juhendaja Academia Gustaviana meditsiinidisputatsioonide ja -oratsioonide teemaga. Juhendajana iseloomustas teda kannatlikkus ja toetav suhtumine ning kõik küsimused said alati vastuse.

Võib-olla on metafoor võilillest, mis läbi asfaldi kasvab, liialt tänapäevane. Ent Teringu müstilist töövõimet ja visadust, mida vürtsitab ka huumorimeel, sobib see siiski hästi iseloomustama. Kui jällegi Vello Helgi sõnu kasutada, siis Arvo Tering on sillaehitaja, kes on jäädvustanud eesti kultuuri seoseid Euroopaga ning oma uurimuste kaudu on ta kinnitanud Eesti rahvus­vahelisele teadusalasele maa­kaardile.6

 

1 V. Helk, Arvo Tering 50. – Tuna. Ajaloo­kultuuri ajakiri 1999, nr 2, lk 159.

2 L. Leppik, Mida me teame Rootsi-aegse Tartu ülikooli teadusest praegu rohkem kui 25 aastat tagasi? – Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXVII. Toim L. Leppik. Tartu: Tartu Ülikool, 2009, lk 21–22.

3 Keel ja Kirjandus 1982, nr 9, lk 488–495; nr 10, lk 537–543; nr 11, lk 588–596.

4 Tartu Ülikooli (Academia Gustaviana) ­senati protokollid 1632–1656. I kd. 1632–1634. (Publicationes Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis 4.) Koost, tlk, komment A. Tering. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1978; Tartu Ülikooli (Academia Gustaviana) senati protokollid 1632–1656. II kd. 1637–1644. (Publicationes Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis 7.) Koost, tlk, komment A. Tering. Tartu: Tartu Ülikooli Raamatukogu, 1994.

5 A. Tering, Lexikon der Studenten aus Estland, Livland und Kurland an europäischen Universitäten 1561–1800. (Quellen und Studien zur baltischen Geschichte 28.) Toim J. Beyer. Köln: Böhlau, 2018.

6 V. Helk, Arvo Tering 50, lk 159.

Käesolev käsitlus ilmestab paradoksi, et sürrealism ja oksüümoron võivad olla sügavuti vastandid. Neid mõisteid on võetud nagu sukka ja saabast, ja põhjusega, sest sürreaalsed teosed on vastastikseoses oksüümoronidega. See tundub aga pinnaline arusaam, kuivõrd sürrealism peaks välistama teadlikke konstrukte, mida oksüümoronid valdavalt on. Juhuoksüümoron võib olla algupärane ja loomulik, kuid nende kõnekujundite ületulv ilmutab juba kavakindlat eufooriat.

Kui olla mõne autori peale mõtelnud ja temast kirjutanud, siis lõpuks settib juuretis, n-ö päevajääk (sks Tagesreste) – nagu ütleb Freud1 –, mis vaadeldud loomingut kannab. Selle saab sõelale võtta ja vaadata, on see objektsioon või abjektsioon. Ilmar Laabani puhul sai mul selliseks kalja­päraks oksüümoroni mõiste.2 Sürrealistliku Laabani absurdimõnule juhtis esimesena tähelepanu Aleksander Aspel.3 Terminit küll poetamata tõi ta esile kandva ja läbiva sisemise vastuokslikkuse, patafüüsilise huumori, poleemilise energia, vastandite totaalse sünteesi ja tähenduste dissonantsid.4 Need määratlused võtabki kokku katakreetiline metafoor oksüümoron. Tõepoolest, „Ankruketi lõpp on laulu algus” (aga mitte järgnevad „Mitte-terad”) näib olevat triiki oksüümoronlik. Kuna mujal selle kujundliku võtte ülekülvi ei kohta, tunnukse see iseloomulik just sürrealismi meetodile (seda sõnapaari võib muidugi samuti oksüümoronina võtta). Siiski, lähemalt sirnates Laabani luuletustes oksüümorone just ei voha, nagu esialgne mulje tekib, aga mõju ei määra hulk, vaid sisuline erikaal. Ja see erikaal näib tõepoolest raske, kaaludes üles tavalisema metafoori, kuigi tolle kogused on nähtavalt suuremad. Eks ole põhjus ka selles, et metafoor, olgu kui originaalne tahes, on luules eeldatud, rutiinne võte, mille kobarad kipuvad tapeediks luituma. Vastuolust kiiskavad oksüümoronid ei ole aga triviaalsed troobid ja paistavad oma enneolematuses kaugele, mõjudes virgutavalt.

Laabanit ma isiklikult ei tundnud ega otsinud temaga suhtlust. Nii et kaissu ma ei kippunud. Kuulasin Laabanit paar korda Tartus ja Elvas, kui ta oli siin käimas taasiseseisvumise hakul. Luulur Jaan ja Tegova Enn rääkisid mulle hiljem, kui nad olid juba halvatud Laabanit külastanud, et too kiitnud väga mu „Merlini aaret” (1998). Mõeldav, et ta pidas eriti silmas piltanagrammide tsüklit „OK, ASTRAAT”5 – olgu siis, astraalkeha, teeme meie samuti –, mis pidas dialoogi Rroosi Selaviste paragrammiga „O kastraat!”.6 Vahest pidas ta silmas ka mu psühhoanalüüsi kalduvat käsitlust „Kivikõueköha”?7

 

Määratlus

Mis on oksüümoron? Oxys tähendab kreeka keeles ’hapu, terav’. Moros on ’loll’. Kokku saab teravmeelse lolluse, taibuka rumaluse. Ladina vaste on contrapositum – vastand­asetus.8 Kõrvutine termin on synoeciosis (sünoikiosis) – kooselu, ühiselu. Oksüümoron on epigrammiline, paradoksne, vaimukas võte, kus vastuolulised mõisted liidetakse kokku. Nagu helisev vaikus, kuum lumi, elav laip, kole tark jne. Elulisi näiteid: töötu ema, elukindlustus, lennukitoit, kondita ribi, vaba kana, sõbralik lahutus, õnnelik surm Oksüümoron on tihendatud paradoks, kahe antonüümi järjestatud paar. Kunagi olid kuulsad Hegeli filosoofilised oksüümoronid, millega ta püüdis ületada Kanti: konkreetne universaal, meeleline kaemus. Teoloogiline oksüümoron: kolmainsus – tule taevas appi! Mõistusele jaburused ületatakse usuga, õpetas Tertullianus: credo, quia absurdum est. Selleks tuleb käia Augustinuse teed: festina lente. Oksüümorone armastab poliitika, mis tahab valitseda kõike korraga, tühistades vastuolud. Tüüpilised Orwelli düstoopilise romaani „1984” topeltmõtted ehk kaksis­oimad: vabad valimised, helge tulevik, tuntud nuhk, juhitud demokraatia, Vene rahukaitsjad

Oksüümoroni tuntakse Horatiusest Petrarcani. Muidugi leiutati see „juba antiigis” – ja meil „juba rahvaluules”. Eriline lemmik oli see barokis, nagu Luis de Góngora kontseptismis ja Giambattista Marino manerismis, Eestis aga Artur Alliksaare vohavas vabavärsis. Hästi sobis see religioosseile müstikutele, nagu John Milton ja John Keats. William Shakespeare poetab seda võtet varrukast: „Oo, raske kergus, tõsimeelne mänglus, / pealtnäha kena vormi maotu kaos, / sulgkerge tina, helge suits, külm leek, / erk uni, haige tervis, palav jää – / ma armastan, kuid armastust ei näe! / Kas sa ei naera?” („Romeo ja Julia” I vaatus, 1. stseen, tlk Georg Meri).9

Oksüümoron on selgesti üks antiteesi alaliike, nagu ka kontrasti liike. Teisalt on see katakrees ehk väärtarvitus, kuna sõnu kasutatakse vasturääkivalt nende juurdunud tähendusele: sõnaraamatunäide on hirmus ilus. Kui kaasatud on meelte tajud, on tegu ühtlasi sünesteesiaga: magus piin, jäine kõrvetus, valutu ravi, pime lõhn, nähtamatu niit. Kuivõrd vastuolulisse dialoogi tõmmatakse kaks vastandlikku tähendusvälja, + ja – laeng, on see samal ajal irooniline mehhanism, mis tähendab eitavat jaatamist ehk vastuolulist koostööd. Iroonilise ütluse musternäited on ühtlasi oksüümoronid: tark eesel – öeldakse nii, aga mõeldakse naa.

Oksüümoron on metafoori eriliik. Laabani luules võib täheldada skaalat, kus metafoor läheb üle pooloksüümoroniks ja sealt edasi täisoksüümoroniks. Nii et pool- ja veerandtoonid on täiesti eeldatavad. Joonlaud ei teki ainult semantilisel, vaid ka süntaktilisel teljel: oksüümoronlikud fraasid võivad üle kasvada lauseteks või koguni lõikudeks, mis kalduvad laiendatud metafoori (ingl conceit) poole, kus pilv pükstes hakkab oma elu elama, nagu juhtus Vladimir Majakovskil. Selliseid avardumisi leidub eriti Uku Masingul, kelle kujundlikud sisekaemused paisuvad müstiliseks teo­loogiaks. Andres Ehini patafüüsilised süžeed, kus leitud detailid loovad enda ümber fiktsionaalseid maailmu, kasvavad silmanähtavalt välja oksüümoronlikest tuumadest. Nii et fraasid võivad käituda kui tüvitekstid, fantaasiajuhendid: koerkorterid ja udusulistajad.

 

Tigude müstiline selgroog”

Laabani tekstide vaatlus näitab, kuidas oksüümoroni abil kehtestatakse sürrealistlikku pildistikku ja lugu. Kord juba kehtestatud, võivad oksüümoronid isegi pildilt taanduda ja tavametafoorika tuleb tagasi. Kuigi absurdne oksüümoron rabab jalust, tajutakse siiski, et see kooslus on teadlikult otsitud ehk intellektuaalselt konstrueeritud. See hakkab vastu bretonlikule automaatkirjutuse programmile, mis ei ole vist kunagi õieti tööle hakanudki. Kohvermõiste sürrealistlik oksüümoron tundub olevat ise oksüümoron ehk vastuoluline, end tühistav kooslus.

Kui võrrelda Laabani poeetikat kahe uuema luuletajaga, siis vähem kistud tunduvad olevat Marko Kompuse assotsiatiivsed kujundid. Need ei tekita vastandlike mõistete laupkokkupõrkeid, pigem mõningaid nihkeid, mis mõjuvad pooloksüümoronina. Kuigi ka Kompus paistab teadlik olevat lähtesõnade semantikast, millele leiab mitte just otsesõnu vastanduva, aga ikkagi selgelt eristuva ja nihkunud paariku, mis alusega väevõimul kokku keevitatakse: bussiuks rinnanibuga, kotletiköha oksakohad, köhiv ööpott.10 Samas on Erkki Luugi sürris oksüümoron harvem külaline ja eristub juurdunud triviaal­süsteemist: praetud mantel,11 nutab depoo,12 jõgi kandiline13 – seda tüüpi paradigmalisi näiteid võib tikutulega otsida. Fraasi depoo kuldne selgroog14 mõjutaja on kahtlemata „Ankruketi lõpp on laulu algus”, miska on mõistetav, et „depoo käikudes / säutsub kuldne leenin”,15 sest „trotskistliku” Laabani mõjuga kaasneb klassikaline oksüümoron. Pooloksüümoronlik on Luugil terviksalm: „põldudel vedelevad / üldised talu­mehed; / lahtivõetud, laulvad, / paratamatud talumehed”.16 Ühtlasi sellised värsid nagu „hõissaa! hõissaa! / metsa vahelt paistab / metsavahi kuldne katus”:17 metonüümiline metafoor nagunii, aga õrnalt oksüümoroni poole kalduv. Nõnda on Kompusel ja Luugil mitmetine oksüümora olemas, kuid mitte sama priskelt kui Laabanil, kelle jaoks see on fundamentaalne. Kuid noortel poeetidel on see pigem kaasnev, mitte rajav nähtus, mis esindab võib-olla ehedamat ehk vähem konstrueeritud ja vabamalt voolavat sürrealismi.

Niisiis, etteütlevalt: Laabani „Ankru­keti …”-luule on kobaras metafoori­põhine. Sellel täidlasel taustal fokuseerib ta aeg-ajalt täisoksüümorone, mida ta võimendab üle pooloksüümoroni. Asetan järgnevates näidetes puhtmetafoorsed fraasid kursiivi, pooloksüümoronidele tõmban alla joone, täisoksüümoronid võõpan rasvaseks.

Laabani juhtpoeemi „Ankruketi lõpp on laulu algus”18 pealkiri on noodivõtmena puhtmetafoorne. Esimene värss „See oli lapsepõlve lumine tarkus” on küll katakreetiline metafoor, aga ainult osaliselt vastandlik väljendus. Edasi võimendub täisoksüümoron – mis ulatub kohati lause ja lõigu tasandile – aktiivsel metafoorsel (ja võrdleval ehk eelmetafoorsel) foonil:

Tähtede okstel ja kivide kellis
keset äikese seebimulle ja eesriide taga
milles lüümisid peopesade jäljed
mängisid liivaterad
oma kiiret hämarat mängu
nagu puhunuks tuul tasa üle kaetud laua
nagu muutunuks veeks lindude kuld

Kalad rändasid trepest üles-alla
magasid heinakuhjade all
nad sündisid päikese unustushetkist
nende surm oli kerge iil
mis sasis
kristallide juukseid
naeratustekaevu pilkases õõnes

Vaikselt troonis välkude majesteetsus
mere täisluuletet paberilehe kohal
veel käisid ulmad alasti
veel oli marmoril piima maik
veel sigis lüümeid linde
aastate põgusaist puudutusist

See oli noorukiea aken täis verepiisku

Ärkasid haavapuude read terasjõgede kaldail
avanes tähistaeva kohutav rõup
ärkasid soolassemaetud trummid ja krohv varises suult
mis haigutas kaames müüris
lehviva keele ja söestunud hammastega

Poeemi kaks järgnevat lehekülge on aga üllatavalt oksüümoronivabad, kuigi tugevalt absurdimetafoorsed, enne kui viimane salm (pool)oksüümoronlikult puänteerib:

Ankruketi lõpp on laulu algus
valguskiire lõpp on tantsu algus
teiselpool vett teiselpool tuld
ootab virmaliste määratu leib

Tekib mudel, mis leiab kinnitust ka paljude teiste Laabani tekstide vaatlusel: oksüümoronid käivitavad ja kehtestavad sürrealistliku pildistiku ja narratiivi, mis võib jätkuda juba tavakummalistes metafoorides, mis ei ole tingimata katakreetiliselt ilmvõimatud.

Hääks võrdluseks on luuletus „Lips ümber suitsusamba”:19 taas tõuseb esile oksüümoronlik tuum – „piimklaasist peopesadel”, „nöörist hambad”, „viinavaadid-triiphooned”, „õrnuse nüri pliiats”, „kalade sõda”, „okastest seebimullid” –, mis hajub ära enne teksti paksult tava­meta­foorset (pooloksüümoronlikku) lõppu:

Päikese haavad kattuvad tigudega
õiekarika põhjas vaikib kahur
pilkane nali lõbustab lendurit
kelle seljal
tõuseb komeet nutva pea ja kivist sabaga
võngub kaal ühel kausil libu ja teisel luik
.

Olgu idee kinnituseks ehk kolmandaks kui kohtuseaduseks hümn „Autoportree”,20 mis on paksult oksüümorone täis nagu mõni merelaid kormorane. See on huvitav tekst ka selles mõttes, et poeetilist autoportreed retoorilise vormeliga „ma olen see ja too ja noo…” võib pidada omaette žanriks, mida ei ole veel teoreetiliselt kirjeldatud. Eesti luules ei ole see vorm sugugi haruharv nähtus.21

Ma olen kanatiib mille on kulland raju
ma olen jäämäe öökuub ja köietantsija nutt
ma olen automootor mis õgib sipelgaid
ma olen must lipp ahvi peos

Ma olen kogelev vanker linnutee kraavis
ma olen sülekoer-käsigranaat
ma olen Peipsist õhumullina tõusnud kell
mille osuteiks on haug ja pussiga jälitav tint

Ma olen leinava ema rõve tants
ma olen kevade viiludekssaetud käepide
mul on võltshabe külmast aurust, ma olen
välgus peegelduv koi, ma olen …

Kesköö haarab taskust lumise revolvri
mere kohal tiirleb peeretavaid päikesi

ma olen suur segadus rongkäigus
ma olen nõgi ma olen voorus ma olen tuul

Ma olen tigude müstiline selgroog

Üleminekud tavametafoorikast erimetafoorikasse on ilmsed, oksüümoron on käivitusmootor. Kui tuurid on kord juba üles võetud, siis võib ka madalamatel pööretel põhimootorile üle minna. Vahel, nagu selleski tekstis, jäävad aga mõlemad mootorid korraga töösse.

Laabani varased tekstid vastandasetusi ei harrasta ega ka mõned „Ankruketi …” (eeldatavasti varasemast ajast pärit) kuhjuvate metafooridega tekstid (näiteks „Kalendrileht”, „Igapäevane meri”, „Saunalaval”, „Hermafrodiidi menüü”, „Romantiline päikeseloojak”, „Ei ole ulmi” jmt). Võiks arvata, et uue kujundliku võtte järele haaras ta inspiratsiooni ja intensiivsuse kasvades, ehitades teise korruse esimese peale.

 

Ülereaalsus

Juhtub ka seda, et elu ise pakub uskumatuid oksüümorone, mis ei olegi fantastilised fiktsioonid, vaid ajaloolised juhtumid, kus tavareaalsust ületav realism on teoks saanud. Olen ikka pidanud värssi „Ma olen leinava ema rõve tants” absurdse oksüümoroni arhetüüpseks näiteks. Aga tuleb välja, et see on realistlikust realistlikum kirjeldus, mis viitab 1518. aasta Strasbourgi katkule, mil oma surmahaige poja uputanud Frau Troffead tabas äkitselt tantstõbi, mis nakatas tervet linna. Krampides massihüsteeria põhjustas arvatavasti katkumürkide toime. See ongi päritolupärane sürrealism, kui võõritav elu ületab võõritavat kunsti. Bernt Notke „Surmatants” tuleb pähe – nagu kahtlemata ka Laabanile –, mis kujutab samuti musta surma makaabrit, aga veelgi varasemast ajast. Hilisemaks näiteks on revolutsiooniline hopakk, mis niidab ka kükktantsu vihtujad endid maha.

Hästi koduselt tunnevad oksüümoronid end kvantmaailmas: lainelised osakesed. Jõuab kätte kvantteoreetilise kirjanduse22 ja selle teaduse järg23.

Käsitlus põhineb ettekandel „Laabani oksüümoronid kui tigude müstiline selgroog”.24

1 S. Freud, Unenägude tõlgendamine. Tlk A. Lill, M. Tarvas. [Tallinn:] Tänapäev, 2007, lk 212, 244, 251, 500 jm.

2 Vt A. Merilai, Ilmar Laaban. – Eesti kirjandus paguluses XX sajandil. (Collegium litterarum 9.) Toim P. Kruuspere. Tallinn: Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2008, lk 522–530.

3 A. Aspel, Sürrealism ja Ilmar Laabani „Rroosi Selaviste”. – Mana 1959, nr 1, lk 17–33.

4 Samas, lk 26, 29–30, 32–33.

5 A. Merilai, Merlini aare. Luulemärss 1994–1998. Tartu: Ilmamaa, 1998, lk 88–108.

6 I. Laaban, Sõnade sülemid, sülemite süsteemid. Koost J. Malin. Tartu: Ilmamaa, 2004, lk 165.

7 A. Merilai, Kivikõueköha. Ilmar Laabani luule psühhoanalüüs. – Keel ja Kirjandus 1993, nr 5, lk 257−263.

8 Vt The New Princeton Encyclopedia of P­oetry and Poetics. Toim A. Preminger, T. V. F. Brogan. Princeton (N. J.): Princeton University Press, 1993, lk 873.

9 W. Shakespeare, Kogutud teosed. Tlk G. Meri, R. Sepp, J. Kross, H. Rajamets. [Koost E. Banhard.] [Tallinn:] Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 1067.

10 M. Kompus, Poeedinahk. [Puka:] Une­noppija, 2014, lk 7–9.

11 E. Luuk, Meie inseneriteaduse suurhäire. [Tartu:] ID Salong, 2008, lk 7.

12 E. Luuk, Pideva Ja Silmanähtava Pöögelmann. Kommunistlik revolutsioon Kuul. [Tartu:] ID Salong, 2008, lk 18.

13 E. Luuk, Valgus tareaknas. [Tartu:] ID ­Salong, 2008, lk 9.

14 E. Luuk, Pideva Ja Silmanähtava Pöögelmann, lk 19.

15 Samas.

16 E. Luuk, Valgus tareaknas, lk 13.

17 Samas, lk 15.

18 I. Laaban, Sõnade sülemid, sülemite süsteemid, lk 45–47.

19 I. Laaban, Sõnade sülemid, sülemite süsteemid, lk 64.

20 Samas, lk 65.

21 Fiktiivse autoportree žanr näib enamasti esin­davat laiendatud metafoori. Väike antoloogia:

„Ürgmets olen – oksad täis lindude vilet, / soravalt voolavat lauluviisi, / millele rähnid taovad takti” (Johannes Semper);

„Mina, Jaani ja Malle / poeg August Alle, / mollusk maakera kamaral, / ent julma aja väraval / olen karistai, kes tulisulega / märgib üles te nurjatud teod, / rahaahned rasvased peod!” (August Alle);

„Laman selili ja olen / enda meelest rehe­ahi. // Üle minu käivad parred, / minu päratumas keres / lõõmab, õhkub tulekahi” (Bernard Kangro);

„Minul on karvased sääred / ja karvane rind. / Kogu küla peab / ahviks mind” (Kalju Lepik);

„Mu hinges koos on munk ja sübariit. / Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem. / Kesk aja hallust köen kui tuliriit / ja otsin kõige kiuste elulähet; – Olen nööril tilkuv pesu. / (Välja arvatud rinnahoidjad.) / Olen lapik lagritsapudel, millega tähelapsed tüdisid mängimast” (Artur Alliksaar);

„Ma olen inglitiivale tilkuv / jõuluküünal / ma olen vastlakukli vahukoor / mis mu oma vuntsidesse kinni jääb / ma olen mihklipäevase oina / veri tõurastaja noal / olen iluuisutaja jaanipäevasel jääl / olen oma hingerikkuse mardisant” (Andres Ehin);

„Ma olen kandiline maamees, / hall ja tõsine nagu raudkivi” (Mats Traat);

„olen ema, naine, armastaja, / päevadele vastu mineja, / andja, saaja, leidja, luuletaja, / sünnitaja, surma mineja” (Katre Ligi);

„Ma olen meeletu laps / keda kõik kodus armastasid / ent kes põgenes sealt ära / ühel ööl kui väljas kohises tuul // ma olen tiivuline seeme / mille sa rebisid puu küljest lahti; – Ma olen madalal sündinud / mu hälli on varjanud rohi / ma olen madalal sündinud / kuid siia ma jääda ei tohi” (Jaan Kaplinski);

„Valge kala ujub läbi metsa / pilv hääletus ookeanis / Ma olen selle kala südames” (Ene Mihkelson);

„„Sa oled vulkanist?” / keegi on kysinud, / mina nüüd vastan / „Ma olen vulkanism”” (Jim Ollinovski);

„olen kärjekujulise universumi suur unine emamesilane / kes magab üksi / oma taru­vaikusest voodis / keset tumedat talve” (Kristiina Ehin).

22 Vt M. Kõiv, Päev. Tartu: Akkon, 2004; A. Merilai, Patafüüsiline tuumafüüsika: vomitiivne diskurss [Madis Kõivu romaani „Päev” retsensioon]. – Vikerkaar 2005, nr 4–5, lk 170−173.

23 Vt T. Remmel, Kirjandus kvantteooria mõju­väljas. (Tallinna Ülikooli humanitaar­teaduste dissertatsioonid 77.) Tallinna Ülikool, 2023.

24 Luule on ülev ehmatus. Ilmar Laaban 100 / Poetry – A Sublime Startle: Ilmar Laaban 100. Eesti-uuringute Tippkeskuse 12. aastakonverents, 9.–10. detsember 2021. Kava ja teesid. Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti-uuringute Tippkeskus, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus. Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2021, lk 18–19. https://www.kirmus.ee/laaban-100/CEES2021teesid.pdf

17. jaanuaril kaitses Eva-Liisa Roht-Yilmaz Tartu Ülikoolis etnoloogia erialal doktoritöö „Converting identities and moralities: Pentecostal Christianity among the Roma in Estonia and Latvia” („Identiteeti ja moraali pöörates: neli­pühilus romade seas Eestis ja Lätis”). Juhendaja oli Laur Vallikivi (TÜ), oponendid Inese Runce (Läti ülikool) ja Magdalena Slavkova (Bulgaaria teaduste akadeemia).

Doktoritöö põhineb romade seas läbiviidud etnograafilistel välitöödel Eestis ja Läti Vidzeme piirkonnas Eesti piiri lähedal. Alates 1990. aastate algusest, mis oli ka üldine Nõukogude Liidu lagunemisega kaasnenud nn usubuumi periood, on Eestis tegutsenud Soome roma nelipühi ­misjonärid, kes hakkasid tähelepanu pöörama just vaatluse all oleva regiooni roma vähemusele. Tänapäeval toimub suurem osa nende misjonitööst Lätis, kus roma kogukond on oluliselt suurem, kuid jätkub Eestis, kuivõrd romad elavad mõlemal pool piiri ning suhtlevad oma sugulastega teises riigis. Nelipühilusse pöördumisega kaasneb vajadus seada esiplaanile uskliku identiteet ja sellega kaasnev moraali­koodeks, kuid samas tunnevad usku vahetanud inimesed vajadust säilitada roma kogukonda kuulumiseks olulised suhted ja väärtused.

Doktoritöös uuriti, kuidas pöördunud romad Eestis ja Vidzeme piirkonnas loovad end eetiliste subjektidena kahe vastandliku moraalikoodeksi vahele sattununa. Doktoritöö näitab ka, et Soome roma misjonärid ning romad Eestis ja Lätis ­loovad uusi võrgustikke, otsides ühist etnilist identiteeti. Etnilisusel pole oluline roll üksnes misjonitöös, vaid ka usu kogemises kehaliste praktikate kaudu. Selgub, et misjonil on sügav mõju just tänu neile roma päritolu misjonäridele, kes kombineerivad roma kultuurilist identiteeti nelipühilusega ning kasutavad kultuuri­spetsiifilist lähenemist. Väitekirjas näidati, et on lähenemisi, mida nelipühilusse pöördunud romad kasutavad, leidmaks viise konfliktsete moraalinormide ja -süsteemide ühildamiseks, kujundades nõnda oma moraalset mina nelipühi kristlasena. Näiteks ennustamine, mis on traditsiooniline roma naiste lisateenistus, kuid mida pöördumise järel üldiselt taunitakse ja millest tuleb loobuda, ei pruugi olla kõigi nelipühilastest roma naiste jaoks hukka mõistetud, mitte ainult selle majandusliku tähtsuse tõttu, vaid ka seepärast, et suhted teiste romadega ja oma kultuurilise identiteedi säilitamine jäävad jätkuvalt oluliseks. See näitab, kuidas pöördunud romad peavad pidevalt otsima tasakaalu erinevate moraalikoodeksite vahel. (https://dspace.ut.ee/items/effa5da1-f009-457d-a6b1-2a29a0811f70)

18. jaanuaril kaitses Indrek Ojam Tartu Ülikoolis eesti kirjanduse erialal doktori­töö „Stseeni poeetika ja eesti modernistlik romaan”. Juhendaja oli Jaak Tomberg (TÜ), oponendid Epp Annus (TLÜ) ja Cornelius Hasselblatt (Groningeni ülikool).

Väitekirjas konstrueeritakse modernistliku kirjanduse lugemismudel, mis võimaldab stseeni mõiste abil tuvastada uute tajuilmade tulekut kirjandusse, ning sama mudeli abil tõlgendatakse hulka eesti proosakirjanduse teoseid. Selleks esitatakse kõigepealt ülevaade eesti modernistliku kirjanduse senistest tõlgendusviisidest Noor-Eesti liikumisest käesoleva sajandi alguseni. Stseeni mõistele keskenduvas põhiosas uurib väitekiri modernistliku kirjanduse poeetikat narratoloogia ja fenomenoloogia meetoditega. Töö fookuses on nüansid, kuidas kujutatakse kirjandus­tekstis kehalisi tundeid, mida humanitaar- ja sotsiaalteadustes kutsutakse tihti ka ­afektideks. Enne afekti mõistele keskendumist on modernistliku romaani poeetikat analüüsitud peamiselt jutustuse mõiste kaudu. Aristotelese „Luulekunstist” alates on selle tähendust mõistetud tõenäosuse alusel: jutustuses juhtuvad ajaloo­momendile tüüpilised sündmused ning seda asustavad vastavalt oma ajastu tüüpiliste iseloomuomadustega tegelased. Need piisavalt tõenäolised sündmused ja tegelased kujundavad fiktsionaalse maailma jooned, mis tunduvad lugeja jaoks loomulikud ja motiveeritud. Kuid XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandi alguses tõusevad romaanižanris aina enam esile teosed, mille iseäraliku realistliku mõju seletamiseks ei piisa enam tõenäoliste ja tüüpiliste sündmuste ning tegelaste leidumisest teoses. Neis teostes ei ole tihtipeale esiplaanil tegelaste saatuslikud sündmused, vaid raskesti määratletav afektiivne atmosfäär, mis ei kuulu üksikule tegelasele, vaid tõuseb esile pigem inimeste ning inimese ja looduse vahelise läbikäimise hämaraladelt. Üks viljakaid viise seda kirjanduse poeetika muutust mõtestada on olnud analüüsida jutustuse vahekorda ühe tema võimaliku vastandi kirjeldusega. Väitekirja teoreetilise osa üks eesmärke on jutustuse ja kirjelduse vastandus uuesti läbi valgustada ja näidata selle paratamatuid kitsaskohti. Võttes arvesse jutustuse ja kirjelduse semantilisi vastuolusid, otsustatakse uurimuses kirjelduse asemel stseeni mõiste kasuks, mis pärineb Fredric Jamesoni raamatust „Realismi antinoomiad” (2013). Stseen esitab reaalsust põhimõtteliselt erinevalt kui jutustus. See võimaldab suuremat ligipääsu kehalisele reaalsusele ja jätab suuresti hõlmamata põhjuslikkuse dimensiooni, mis on jutustuse peamine sisu.

Pärast sissejuhatavat ja teoreetilist osa tõlgendatakse väitekirjas eesti kirjandusloo teetähiseid stseeni valgusel. Näited eesti kirjandusloost on jaotatud kolme rühma, millest igaüht ümbritseb iseäralik ajalooline kontekst. Esimene näidetegrupp koosneb Jaan Oksa, Leo Anvelti ja Reed Morni teostest, mida kõiki on võimalik mõista fin-de-siècle’i kultuuri ilmingutena ning mille puhul on peamine küsimus inimsubjekti elujõulisusest ja seksuaalsest identiteedist. Oks on XX sajandi alguse kirjanduses kõige edukamalt stseeni poeetikat rakendanud autor, kes toob ilmsiks inimsubjekti olemusliku labiilsuse ja kehalise vastuvõtlikkuse oma ümbruse suhtes, mis laseb vaevalt rääkida isegi stabiilsest soolisest identiteedist. Leo Anvelt kujutab stseeni poeetika abil oma romaani „Viirastusi valges öös” peategelase Rein Endise maailma, kuid laseb peategelase saatusel kulgeda välja kristliku moraali repressiivsest toimest üsna intellektuaalse loogika alusel. Reed Morni romaanis „Andekas parasiit” on probemaatilise peategelase afektide maailm väga tugevalt ratsionaliseeritud ja stseeni poeetika võimalusi seetõttu väga tagasihoidlikult kasutatud. Teine näidetegrupp käsitleb Viivi Luige „Ajaloo ilu” ja Mati Undi „Sügisballi” hilisnõukogude uue urbaniseerunud tegelikkuse viljadena, milles inimeste tundeelu on tugevalt mõjutatud globaalse läbipõimituse tajumisest. Viimane näidete­grupp pärineb XXI sajandi alguse eesti kirjanduse olulisest hoovusest, mis tegeleb Teise maailmasõja järgses totalitaarses ühiskonnas tekitatud traumade kirjandusliku kujutamise ja läbitöötamisega. Selles käsitletakse Ene Mihkelsoni, Eva Koffi ja Carolina Pihelga loomingut.

Töö põhijäreldused on, et stseeni poeetika võimaldab eesti kirjanduse puhul modernistlikust uuendusest rääkida väga erinevatel aegadel. Stseeni poeetika mõiste töötab kirjandusteaduse jaoks kõige vilja­kamalt, kui narratoloogia ja fenomenoloogia meetodeid täiendatakse ajalooliste kontekstidega, mis võivad pärineda sotsioloogia, soouuringute, tehnoloogia jm ajaloo valdkondadest. See tagab modernistliku romaani poeetika mõistmisele tugeva aluspõhja. (https://dspace.ut.ee/items/a91dd1bc-13f7-428f-9181-19da9a3d32aa)

7.–9. veebruarini toimus Amsterdamis Huygensi instituudis konverents „Formulaic Language in Historical Research and Data Extraction: An International Conference”. Konverents on ajalooliste uuringute suunitlusega foorum, kus eri maade uurijad vahetavad nii ametlikes dokumentides kui ka kirjanduses korduvate tekstide ja väljendite analüüsi kogemusi. Mari Sarve jt uurimisrühma liikmete ühisettekanne kandis pealkirja „Distributional criteria for identifying formulas in Finnic oral poetry”. Kaasautorid olid Maciej Janicki, Kati Kallio ja Eetu Mäkelä Helsingi ülikoolist.

21. veebruaril toimus Tallinnas Kirjanike Majas kirjanduslik kolmapäev „Fragmente dekadentsist”. Esitleti Keele ja Kirjanduse dekadentsile pühendatud teemanumbrit (KK 2024, nr 1–2), mis sisaldab 2023. aasta kevadel toimunud Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse, Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli konverentsi „Dekadents eesti kultuuris: tõlge ja tõlgendus” ettekannete põhjal valminud artikleid. Teemanumbrit esitleti koos ajakirja Akadeemia k.a veebruarinumbris ilmunud Friedrich Nietzsche tekstide tõlkega Leo Luksilt ning Loomingu Raamatukogu k.a 4.–5. numbris ilmunud Nietzsche teoste „Wagneri juhtum” ja „Nietzsche contra Wagner” tõlkega Jaan Unduskilt. Esitlusel arutlesid dekadentsi üle Mirjam Hinrikus, Leo Luks, Johanna Ross ja Jaan Undusk. 

21. veebruari Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubis oli külas läänemeresoome väikerahvaste keelte ja kultuuride uurimisele pühendunud Enn Ernits. Ta andis ülevaate Lõuna-Lätis elanud kreevinite päritolust, elupaikadest, ajaloost, keelest ja kultuurist. Tõenäoliselt pärinesid nad keskajal sõjavangidena Lätimaale toodud vadjalastest, keda kasutati Bauska kivi­linnuse ehitamisel.

22.–23. veebruaril peeti Taevaskojal 18. eesti folkloristide talvekonverents „Folkloor ja popkultuur”. Konverents oli pühendatud Mare Kõiva 70. sünni­päevale. Ettekannetes keskenduti kahe kultuurivaldkonna kokkupuutepunktidele ja sulandumiskohtadesse paigutuvatele loomingulistele otsingutele. Korraldasid Akadeemiline Rahvaluule Selts ja Eesti Kirjandusmuuseum. Esinesid Mare Kõiva („Nelja tuule poole”), Eda Kalmre („Klounid ja teised kurjad tegelased. Ostensioon ja kriminaalsed legendid”), Siim Sorokin („„Juba 26 aastat on nad öelnud, et meie leitut pole olemas”: Estonia, loominguline umbusk, rahvalik kriminalistika ja kontra-plottimine”), Liisi Laineste, Guillem Castañar, Anastasiya Fiadotava („CELSA võrgustiku projekti esmased tulemused: huumor eesti avalikus ruumis”), Tatjana Vladõkina, Deniss Kornilov („Идея национальной идентичности в деятельности современных центров удмуртской культуры” – „Rahvusliku identiteedi ideed tänapäeva udmurdi kultuurikeskuste tegevuses”), ­Nadežda Šutova („Удмуртские фестивали и праздники: традиции и новации” – „Udmurdi pidustused ja tähtpäevad: traditsioonid ja uuendused”), Sergei Troitski („Populaarne ballett: folkloori­motiivi muutmine sotsiaalseks tegevuseks”), Katre Kikas („Rahva­luulekogujad ja fännikirjandus: Hans Anton Schults F. R. Faehlmanni müütide lummuses”), Ott Heinapuu („Eesti looduslike pühapaikade muutuvad tähendused”), Kristel Kivari ja Tiina Sepp („Kirna mõisa mungad ja Avaloni vaimud: võrdlevaid tähelepanekuid kummitus­lugudest uue vaimsuse keskkondades”), Ell Vahtramäe („Mida teab põhikoolilõpetaja folkloorist?”), Taive Särg („Milline regilaul rokib?”), Savannah-Rivka Powell („Border genres of Yiddishkeit: Navigating heterotopic space and Jewish diaspora by way of liminal Shtetlach”), Natalia Ermakov („Välitööde eripära – võlu ja valu. Sakraalsed rituaalid ersa kultuuris”), Nikolai Kuznetsov („Rahvapidustused ja komi folkloor”) ning Eva Toulouze („Ühe udmurdi palve arengud 10 aasta jooksul”). Esitleti Rudolf Põldmäe „Rahvaluulekoguja reisuraamatut” (2023) ja loomanimede andmebaasi.

26. veebruaril korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis Mare Kõiva 70. sünnipäevale pühendatud pidulik seminar. Oma ettekandes „Kalaisa, vaaraorahvas, merekari ja veehobused. Sissevaateid veeolenditega seotud traditsioonidesse” vaatles juubilar mütoloogilisi veeolendeid: kes nad on, kust nad tulevad ning kuidas paigutuvad pärimuspilti.

27. veebruaril esitleti Tartu kirjanduse majas Keele ja Kirjanduse dekadentsi­numbrit (KK 2024, nr 1–2). Esitleti ka ajakirja Akadeemia 2. numbris ilmunud Friedrich Nietzsche tekstide tõlget Leo Luksilt ning Loomingu Raamatukogu 4.–5. numbris ilmunud Nietzsche teoste „Wagneri juhtum” ja „Nietzsche contra Wagner” tõlget Jaan Unduskilt. Dekadentsi üle arutlesid Mirjam Hinrikus, Rebekka Lotman, Leo Luks ja Jaan Undusk. 

28. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis kohanimepäev. Korraldajad olid Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ning kohanimenõukogu. Esinesid Mart Uusjärv, Martin Kulp (Regionaal- ja Põllumajandusministeerium), Tartu abilinnapea Lemmit Kaplinski, Mall Leht (Maa-amet), Peeter Päll (EKI), Toomas Kiho (ajakiri Akadeemia), Ülle Tarkiainen (Rahvusarhiiv) ja kunstiajaloolane Enriko Talvistu.

28. veebruaril kõneles Piret Voolaid Kalevala päeval Helsingis kahe naabermaa suhetest pärimuse vallas. Soome folkloristika on olnud Eesti ametikaaslastele läbi aegade olulisel kohal, olgu tegu teoreetiliste, organisatoorsete või arhiivinduslike eeskujudega.

29. veebruaril peeti Eesti Kirjandus­muuseumis Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päeva. 2023. aastal toimunud kogumisvõistluse „Kohtumised metsloomadega” käigus laekus 170 kaastööd väga mitmekülgse materjaliga: loodusvaatlusi, videoid ja pilte loomadest. Võistlusele „Minu saunalugu” saatis kirjapanekuid ligi poolsada kirjutajat. Need sisaldasid saunakogemuste kirjeldusi, tähelepanekuid ihuharimisest ja hügieenist, pingetest, lõõgastumisest ja energiakogumisest kodusaunas ning kogukondlikus ringis, kirjeldusi oma saunaehitusest jpm. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad, mille pälvisid järjekindla kogumistöö eest paljude aastate vältel Maila Jürgenson, Anu Soon, Sirje Võsa ja Liisa Nurme. President kuulutas välja kogumisvõistluse „Vanavanema hääl”. Samuti algab kogumisvõistlus „Kunsti puudutus” ning koostöös Eesti Ornitoloogiaühinguga käopärimuse kogumine.

PDF

Lühikroonika

Just meie maise elu poolel rajal
end äkki leidsin keset sünget metsa.
Dante Alighieri „Põrgu”

Foto: Elmar Köster, Rahvusarhiiv

Tohutu töövõimega andekal tõlkijal, luuletajal ja kriitikul Harald Rajametsal (13. V 1924 – 12. XI 2007) on mitu saavutust, mida võiks nimetada tema elutööks. Kahtlemata on üks neist „Jumaliku komöödia” eestindamine – ehkki ta ei jõudnud sellega päris lõpuni (tõlke lõpetasid Ülar Ploom ja Ilmar Vene), saame emakeeles seda maa­ilmakirjanduse pärli lugeda ennekõike tänu temale. Dante „Põrgu” avaread on ühed kuulsaimad ja küllap tsiteerituimad värsid lääne luulekultuuris. Ent eesti keeles on neisse ridadesse end sisse kirjutanud ka tõlkija ise, ja mitte ainult metafoorselt: tema nimi on seal kirjas täiesti sõnasõnaliselt, värsireas tähenduslikult laetud viimastes, riimsõna positsioonides.

Juba „Põrgu” alguses avaneb Harald Rajametsa kaks poolust. Üks neist on jäik ja standardiseeriv värsimeister, kes jälgib keelenorme ja vahendab eesti keelde keerulisi kinnisvorme. Rajamets ongi eelistanud ranges klassikalises vormis luuleteoste eestindamist, mis on laadilt lüürilised ja romantilised ning milles on kasutatud täpseid riime: „Olen kogenud, et mul on irdriimidega, ebapuhaste riimidega loo tõlkimisel suuremaid raskusi kui puhtariimilise loo tõlkimisel”.1 Kuivõrd väikeses kultuuris ei ole võimalik igale põlvele maailmaluule klassikat uuesti tõlkida, pidas ta neid ajatuid teoseid vahendades silmas sedagi, et tõlked ajale vastu peaks. Selleks kasutas ta juba juurdunud sõnavara ning vältis „ajastu keeleponnistuste kajastusi” (vastandades enda Shakespeare’i tõlkeid Ants Orase omadele).2

Luulekeelele ja keelele üldse mõtles Rajamets palju ning avaldas 1962. aastal poeetilisele keelevabadusele pühendatud artikli, kus arutas üsna detailselt ja nüansi­rikkalt erinevate luulevabaduste üle: mis laadi väljajätud või lisasilbid, samuti derivatsioonid on luules omal kohal ja mis mõjuvad ebaloomulikult, milliseid „vigastatud” moodustisi tuleks vältida ning millega on lugeja juba harjunud.3 Ent keele­normide jälgimine ei tähenda Rajametsa jaoks sugugi lähtumist sõna­raamatutest. Vastupidi, ka keele­korraldajate tööl hoiab ta teravalt silma peal.4 Nagu on täheldanud Märt Väljataga, oli Harald Rajametsal nii-öelda absoluutne keelekõrv.5 1990. aastatel hakkas ta avaldama kriitilisi keelekommentaare ja nii väljendama oma hea sõnaloome põhimõtteid, mida oli seni pigem praktikuna oma tõlgetes järginud. Et Rajamets näeb vastutustundlikul luule­tõlkijal olulist rolli nii maailmakultuuri tutvustajana kui ka eesti keele arendajana,6 on ta suurt tähelepanu pööranud keelele ja eriti tema jaoks luule tuumakaimale elemendile – riimile. Seejuures rakendab ta järjepidevalt oma 1962. aasta artiklis välja toodud ideid ja kasutab tõlgetes küllaltki konservatiivset riimi, mis pole üksnes täisriim, vaid sageli üsna kulunud riim. Tõlkeriimides jälgib ta foneetilist täis­riimilisust, samuti väldete kokkulangemist. Teatud vabadused on lubatud: näeme flektiivriimi, erineva rõhumustriga riimipartnereid, mõõdukal hulgal sõnajärje inversiooni (oru metsarikka),7 vähesel määral uudset sõnamoodustust (pisu) ning mõnikord haruldasemaidki sõnu (kihkama). Mitmeid võtteid väldib ta rangelt, seal­hulgas neologisme, võõrsõnu, ebatavalisemat sõnamoodustust ja murdekeelsust, kasutades ka liitriime üksnes erandjuhul. Selles mõttes on iseloomulik näiteks Raja­metsa versioon Aleksandr Puškini luuletusest „Ma armastasin teid…”:

Ma armastasin teid; see arm küll raske
on hinges kustuma mul nüüdki veel;
kuid ärge ennast häirida sest laske,
ei taha ma, et kurb teil oleks meel.

Teid armastasin tummalt, kiivas vaevas,
nii lootuseta, uje, õrn ja truu;
teid armastasin siiralt; annaks taevas,
et armastaks teid nõnda keegi muu.8

Rajametsa enda sõnul pole riim nii järeleandmatu sundija nagu meetrum, kuivõrd seda saab valida:9 kui tundub, et keelt peab mõne riimi toimima panemiseks liialt painutama, on parem välja nuputada mõni teine riim. Kuid selle valiku­võimaluse juurde kuulub ka vabadus riimid üldse ära jätta – parem ilma riimideta kui enda seatud kõrgeid nõudmisi rikkudes. Nii alustab ta küll 1958. aastal Dante „Jumaliku komöödia” tõlget algu­pärandile vastavalt täisriimilisena, ent 1980. aastate lõpus tööd jätkates loobub selles riimidest sootuks.

Rajametsa teine poolus viskab aga vimkasid. Tõlkes on need sageli nii peened, et võivad algul märkamata jääda. Näiteks Shakespeare’i XX sonetis on juttu lüürilise mina sõbrast, kes on nii kaunis, et oli tõenäoliselt algselt loodud naiseks, kuid siis lisati talle „üks asi” (originaalis one thing). Rajametsa tõlkes saab sellest vaimukalt „tillukene lisand”:10

Sind naiseks küllap esialgu loodi,
ent loodus, sinust võlutud, läks segi
ja minu kahjuks, muutes tegumoodi,
sind tillukese lisandiga tegi.11

Kõige selgemini avaldub aga Raja­metsa huumorimeel tema omaluules. Tema meelis­vormiks saab siingi kindlate reeglitega stroof, ent erinevalt näiteks sonetist ja tertsiinist eesti keeles enne teda üsna vähe kasutust leidnud vorm – inglise päritolu limerik, mis on siinmail nii võõras, et on isegi Jaak Põldmäe põhjalikust üle­vaatest välja jäänud.12 Rajamets põhjendabki oma limerikukirge ühest küljest sellega, et piinlik on minna Euroopasse, kui meil emakeeles selles vormis luuletusi napib. Aga mitte ainult: „Ja pealegi – olla limerikist on hää! Ei tarvitse teha sala­pärast nägu, et jumalik säde, inspiratsioon või mis, kasvatada lõvilakka ega röövli­habet või teab mida veel. Lihtsalt hood käivad peal.”13 Limeriku tunnuseks on kindla ridade arvu (viis), riimiskeemi (üks riim seob kaht esimest ja viimast värssi, teine meetriliselt eristuvat kolmandat ja neljandat) ja värsimõõdu kõrval ka laad: tegu on nalja- ja absurdiluuletusega, kus enamasti riimitakse pärisnime. Nii ühendab limerik ideaalselt Rajametsa kahte palet, väljendades ranges ja keerulises vormis kerget sisu. Just neis luuletustes lõbutseb Raja­mets sõnade ja nende tähendustega, luues uudissõnu, mille ta sageli paigutab nimelt riimipositsioonile. Kui tõlke­luules eelistab ta kulunud riime, siis oma­luules väldib ta neid täielikult ja lubab seal kõike seda, mida tema tõlkeluulest ei leia, seal­hulgas keelevahetust, haruldasi sõnu (lisades vajadusel joone alla sõnaseletusi), murde- ja kõnekeelsust, võõrsõnu ja nimesid, kõikvõimalikke lühendeid, lisasilpe, inversioone, poolitusi, liitriime ja ebatavalisi morfoloogilisi tuletisi. Vaadakem näiteks järgmist limerikku, milles leidub riimi­positsioonidel nii nimesid, uus­moodustisi kui ka keelevahetust:

Menuvaene poeet Juhan Juus
just ujudes Narva jõe suus
      aru sai: Püha peetrum!
      Mõte, riimid ja meetrum
on ju liiast! – Nüüd Juks on Who’s Who’s.14

Ehkki Rajametsa kui tõlkija maksiimi järgi on poeesia parim väljendusvahend loomulik ja õige keel ning see arusaam peaks viima luule puhastumiseni keelelistest veidrustest,15 ei järgi ta seda põhi­mõtet omaluules. Ajatus, mida ta oma luule­keeles tõlgete puhul taotleb, ei ole juhu- ja naljaluules enam tähtis: nende eesmärk on olla siin ja nüüd, nagu ta ka oma luulekogu avatsükli pealkirjastab.

Kuigi enamasti on Rajametsa limerikud muhedad, tuues esile keele võimalusi ja absurdseid momente, juhib ta neis tähele­panu ka rumalustele, seda nii ühiskonnas kui ka keelepoliitikas. Näiteks avaldas ta 2005. aastal reaktsioonina toonase haridus- ja teadusministri Mailis Repsi esinemisele Vene riigitelevisioonis, kus too oli kiitnud maride olukorda Venemaal, kaksiklimeriku „Ugri-mugri aps”.16 Mis aga teeb luuletuse tähele­panuväärseks, on peitriim (Linnar Priimäe terminoloogias)17 – luuletuses pole kordagi mainitud Repsi, ent riimiahelaks on Epps : teps : veps. Teisal on selles absurdi­luule žanris eriti sobiv tuua nähtavale jabur leid sõnaraamatust:

Kui kunagi satun Jerezi ja
sääl joon – no eks ikka hereesi – ja
      kui vein on mul keres,
      siis öelda veel heres
või heeres on hirmus hereesia.18

Rajamets naeruvääristab siin Jerezi linna järgi nime saanud kangestatud veinile loodud eestikeelset vastet heres – ­sellise kirja­pildiga langeb rõhk joogil erinevalt selle päritolulinnast esimesele silbile, mistap võib seda näha vigase vormina. Seega ei ole normkeel Rajametsa jaoks midagi, mille on fikseerinud mingi institutsiooni töötajad, vaid see järgib keele sisemist loogikat.

Kuid Rajametsa tõlgetestki võib mõnikord mängu leida: lõbusamat riimluulet leidub eelkõige tema lasteraamatute tõlkevärssides. A. A. Milne’i „Karupoeg Puhhi”, J. R. R. Tolkieni „Kääbiku” ja James Krüssi raamatu „Minu vaarisa ja mina” luule­tõlgete kohta on ta isegi öelnud, et need on „ekstramõnuga” tehtud asjad.19 Riimipoeetika jääbki neis tema kahe põhimõtte vahele: kohati näeme trafaretset ja kulunud riimi (ma : sa : ka) või isegi identriimi, kohati aga võtab ta seal tavapärasest suuremaid vabadusi, sealhulgas leidub koguni irdriimi näiteid (tahab : pahad, poole : muule). Keerulisemates, nt kolmikriimilistes luuletustes ärkab siiski kõrgstiilne Raja­mets, kes kasutab oma tavapäraseid täisriimilisi ahelaid.

Niisiis on Rajametsas korraga tung luua midagi ajatut ning sekkuda ajalisse; esimese väljundiks on ennekõike maa­ilmaluule klassika tõlked, teise väljundiks omaluule. Nende poolte ühendajaks võib pidada riimi. Klassikastiilis ehk tõlke­luules liiguvad tema riimid kindlatel radadel, mis tal vahel alles endal tuleb rajada, vaba­stiilis ehk omaluules võivad need tahtlikult metsikumatele teekondadele, lausa metsa minna, juhtimaks tähelepanu riimikunsti mitmekesisusele ja mängulisusele. Just viimast on Rajamets ise pidanud tõlkimise põhiomaduseks: „Selles on mingi eriline võlu ja veetlus, et ma olen mängu oma elu keskseks tegevuseks saanud võtta, ja mänguriks jäädagi.”20 Kui Rajametsa Shakespeare’i tõlgete ilmumisel mängis suurt rolli Georg Meri, Dante juurde juhatas teda Aleksander Kurtna ja ukraina luule juurde näitas teed Ain Kaalep, siis järgmistele põlvkondadele on omamoodi suunanäitajaks olnud Harald Rajamets, kes õpetas meile, et luulekunst ei pea isegi olema lõbu ja õpetus, vaid võib olla täiesti puhas lõbu, mida kõrged standardid sugugi ei kahanda, vaid muudavad veelgi hõrgumaks.

 

1 Tõlkijad 13: Harald Rajamets. Tõlkijaga ajas juttu Peeter Hein. – Eesti Televisioon, 8. XII 1988. ERR-i arhiiv. https://arhiiv.err.ee/video/vaata/tolkijad-harald-rajamets

2 Samas.

3 H. Rajamets, Keelevabadus värsis. – Keel ja Kirjandus 1962, nr 5, lk 284–293.

4 Vt nt tema teravat kriitikat „Eesti kirjakeele seletussõnaraamatule”: H. Rajamets, Vingus nina pidi raamatus. – Keel ja Kirjandus 1994, nr 7, lk 424–426.

5 M. Väljataga, Harald Rajamets in ­memoriam. – Eesti Ekspress 15. XI 2007.

6 Tõlkijad 13: Harald Rajamets.

7 Sellise lihtsa inversiooni kohta, kus omadus­sõnaline täiend paikneb põhisõna järel, on Rajamets ise möönnud, et sellega on iga luulehuviline harjunud ja see ei sega tema luulelugemist põrmugi. Seevastu keerulisemat inversiooni, millega on loomulik sõnajärg meelevaldselt segi paisatud, ta taunib ja leiab, et see teeb luuleteose raskesti mõistetavaks, tuhmistab ideed ja vähendab kunstilist suges­tiivsust. Samuti tuleks hoiduda sedalaadi mugavustest nagu täiendi asendamine kõrval­lausega põhisõna järel (haige väike laps asemel laps, kes haige ja väike), mis teevad küll riimimise lihtsamaks, kuid võivad viia stiilist hälbimisele (H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 285, 286).

8 Pegasos ja peegel. Valimik tõlkeluulet. Tlk H. Rajamets. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2004, lk 103.

9 H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 287.

10 Vt ka R. Lotman, L. Pääbo, Järelsõna. ­Armastus sonetivormis. – Ma nägin päiksepaistet vihmasajus. Valik maailma armastussonette. Koost R. Lotman, L. Pääbo. Tallinn: Varrak, 2022, lk 399.

11 W. Shakespeare, Poeemid, sonetid ja muud luuletused. Harald Rajametsa tõlkes. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, lk 259.

12 H. Rajamets, Aeg astuda. Vemmalvärsse, puhuluulet. Tallinn: Varrak, 1997, lk 171.

13 Samas, lk 174.

14 Samas, lk 54.

15 H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 293.

16 H. Rajamets, Ugri-mugri aps. – Sirp 2. IX 2005, lk 5.

17 L. Priimägi, Riimist. – Keel ja Kirjandus 2008, nr 4, lk 282.

18 H. Rajamets, Kakskümmend kaheksa limerikku. – Looming 2000, nr 2, lk 232.

19 Tõlkijad: Harald Rajamets. Küsitleja Vilma Jürisalu. – ERR-i arhiiv 20. V 1994. https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/tolkijad-tolkijad-harald-rajamets

20 Tõlkijad 13: Harald Rajamets.

Enn Nõu. Ülestähendusi ajast ja elust. Mälestuste kroonika 1956–2022. EKSA, 2023. 526 lk.

Raamatus oleva 66 aasta kroonika kohta on tagakaanel kasutatud epiteete täpselt, lühidalt ja rikkalikult – need sõnad iseloomustavad nii selle määratu faktikogu esitamislaadi kui ka peensust. Kuu­päevade kaupa, iga kuu omaette lõiguna, on ­lause-paariga üles märgitud kõik kohtumised, käigud, sündimised-surmad, eri üritused pagulas­kogukonnas, väiksemad ja suuremad perekonnasündmused, töised ülesanded, poliitiline programm, erialane edenemine arstina ja nii enda kui ka abikaasa Helga eneseteostus kirjanikuna, ainelised saavutused, majaehitus Uppsalas, paadisõidud ja -remondid, ettevõtmised lastega, hiljem nende reisid ja kolimised, raamatu lõpuosas tihenev osavõtt Eesti kultuuri­sündmustest, paika loksuv elu kahes riigis jne.

Lakoonilisusest hoolimata avaneb teotahtest tulvil ja seda tarmukust hämmastava sihikindlusega ellu viiva perekonna võimas lugu ning samal ajal Rootsi pagulaskultuuri põhiaja ja tohutu suhtlus­võrgustiku tihe lugu. Seda on huvitav jälgida just sellises neutraalses kroonika­vormis, nagu raamatus kasutatud: Enn Nõu laseb kõneleda faktidel endil, valdavalt ilma eriliste hinnangute ja emotsionaalse suhtumiseta. Erand on episood esimesest Eesti külastusest „23 aastat pärast põgenemist” (lk 130–135), milles on segunenud põnevuse, härduse, vapustuse ja hirmu kogemus. Napi­sõnalisusest hälbib ka see, et Nõu ühiskondliku edenemise algupoole avalikke sõnavõtte on tsiteeritud täies mahus – erasfääris on hoitud siiski ühtmoodi delikaatset ja lühidat joont. Nõnda saab harva mõni inimene, tegevus või kohtumine põgusa iseloomustuse osaliseks (näiteks 1977. aastal Helga ja õpilaste jalgpallimängu kohta: „Võib-olla tema vanuses mitte kõige sobilikum tegevus”, lk 214), ja selgi juhul võib tegu olla nagunii üldteada asjaoluga (nagu Karl Ristikivi kirjeldus „heatahtliku kirjaniku ja vaikselt naeratava” kolleegina, lk 215). Veelgi neutraalsem laad sõpradest ja külalistest pildi andmiseks on külalisteraamatu sisse­kandeid tsiteerida, mis sageneb raamatu teises pooles, kui on Uppsalas Askvägenile püstitatud majja sisse elatud (Nõude kodus on ulualust saanud hämmastav inimhulk), samuti kumab neist sissekandeist täheldusi Nõude endi kohta. Raamatu read on nimedest tulvil, seejuures vestluste sisu ei reeda tõtlikult registreeritud info kuidagi – sedaviisi on huvitav lugedes kaasa ja edasi mõelda, ka selles, kuidas üldse ja miks üht- või teistmoodi seltskond kokku sattunud.

Kroonika lõpeb lausega: „Võiks veel kirjutada, aga midagi peab jääma paberile panemata…” (Lk 527) Paberile on jäänud panemata küllap palju, nagu võib mõnest fraasist järeldada, kuid mitmesuguste tumemeelsuspäevikute ja halavate korres­pondentside taustal on meeldiv lugeda üleni elutervet ja tarmukat eluesitust, mis on keskendunud pikas perspektiivis päriselt olulisele.

Foto: Zane Bitere, LETA/Scanpix

26. mail tähistab juubelit Läti ­Ülikooli liivi instituudi juhataja, luuletaja ning liivi keele ja kultuuri edendaja Valts Ernštreits. Rääkisime sel puhul liivi keelest, selle uurimisest ja rollist ning liivi kogukonnast tänapäeval ja tulevikus. 

Oled sündinud Riias, kuid siiski kasvanud liivi kogukonna sees ja käinud lapsena suviti Liivi rannas Kuramaal, kust tänapäeva liivi perekonnad pärinevad.

Olen sündinud Liivi rannast kaugemal nagu kõik uuema põlvkonna liivlased, aga meie pere seos Liivi rannaga on olnud küllaltki tihe. Pärast Nõukogude piiritsooni loomist hajus Kuramaa liivi kogukond laiali üle Läti ja mujale. Mõni üksik, näiteks Poulīn Kļaviņa, käis Liivi rannas suviti. Oli ka selliseid nagu Viktor Berthold ja Alfon Berthold, kes elasid Liivi rannas alaliselt. Aga vahel harva juhtus ka nii, et mõni liivi kogukonna liige kolis tagasi Liivi randa, nagu minu vanaisa vanemad õed Emma Ērenštreite ja Elvīra Zēberga – üks juba 1970-ndatel ja teine hiljem, 1980-ndatel –, ja jäid sinna elama. Meie jaoks oli see hea, et meil oli maakoht just suletud tsoonis Liivi rannas. 

Sel ajal oli Liivi rand hoopis teist­sugune: mererand oli päriselt tühi, isegi suvel ei olnud seal mitte ühtegi inimest. Täna­päeval võib randa minnes näha mõnda üksikut inimest, sest seal käib suvitajaid. Lapsepõlves veetsin õige mitu suve Pizā külas, lisaks suvitamisele tegin igasuguseid põllu- ja aiatöid, sealhulgas niitsin vikatiga, mida ma seetõttu oskan päris hästi. Minu seos Liivi rannaga pärineb suhteliselt varajasest lapsepõlvest: esimest korda sattusin sinna kuue- või seitsme­aastaselt ja pärast seda käisin seal üpris regulaarselt. Sealt algas minu huvi liivi asjade vastu. Peale selle, et vanatädid õpetasid mulle mõne fraasi liivi keeles, olid nad kohalikud aktivistid ja töötasid Pizā küla väikeses raamatu­kogus. Osa selle kogust on praeguseks jõudnud Läti Ülikooli liivi instituuti, kuna ühel ekspeditsioonil leidsime mahajäetuna sealt pärit raamatuid. Vanatädid viisid raamatuid laiali taludesse ja mina käisin mõnikord kaasas.

Sealsamas Pizā külas üritasid piiri­valvurid korra mind kinni püüda, kui olin seitsmeaastane. Kuigi mereranda ei tohtinud tegelikult minna, käidi seal ikkagi. Kõik teadsid, et kui piirivalvurid tulevad, siis tuleb üle luidete metsa põgeneda. Ükskord, kui ma hakkasin külateed pidi mere poole astuma, ilmus piirivalvureid täis veoauto. Minu automaatne reaktsioon oli plehku panna ja nemad hakkasid mind taga ajama. Jooksin kõrtsihoonesse, kus oli raamatukogu, vanatädi istus seal. Piiri­valvurid tulid ka sinna ja raporteerisid, et siin on üks tundmatu isik, keda me üritasime tabada. Vanatädi ütles vastu: mis piirivalvurid te olete, kui te isegi seitsmeaastast last kätte ei saa. Sellega jutuajamine lõppes. 

Kellelt sa liivi keelt rääkima õppisid? 

Mina olen pärit lääneliivi alalt, mis oli palju kannatanud juba enne Teist maa­ilmasõda. Selle ala majad põletati maha Esimese maailmasõja ajal. Meie pere ja paljud teised olid toona evakuatsioonis, põgenesid enne sakslaste rünnakut ja elasid päris kaua Siberis. Tagasi tulid minu vanavanavanemad 1920. aastatel. Lääneliivi alal oli hea keeleoskus juba piiri peal üks põlv varem kui idaliivis, kus liivi keel oli igapäevane keel minuvanuste vana­vanematel. Meil olid head liivi keele rääkijad vanavanavanemad. Samas oli minu vanavanematel liivi keele oskus mingil määral säilinud: mäletan oma lapsepõlvest mõnda loitsulaadset fraasi, rahvalaulu­katkendeid ja muud sellist. Aga päris arusaam liivlusest tekkis hiljem Pizās, kui nägin ühe oma surnud vanatädi kirja pandud liivikeelseid sõnu ja fraase. Minu kokku­puude liivi keelega algas sellest hetkest, kui need üleskirjutused leidsin.

Meie pere kuulub põlisesse liivi suguvõsasse, liivlus on peres kogu aeg olnud. Meie esivanemate hulgas oli esimene liivi luuletaja Jāņ Prints vanem, minu vanavanavanaisa oli liivi haritlane Jāņ Prints noorem. Minu vanatädi Emma Ērenštreite eestvedamisel asutati 1970-ndatel liivi laulukoorid. Üksnes liivlastele iseloomulikke perekonnanimesid on viis: Demberg, Lepst, Geige ja Jeije (need kaks pärinevad sõnast jei ’jää’) ning Er(e)nštreit. Kui sellist perekonnanime näha, siis on selge, et tegemist on liivlasega. 

Minu jaoks on liivi keel alati olnud kõnekeel. Kuigi olen pärit lääneliivi alalt, on minu keel hoopis idaliivi Vaidi küla keel, see on see keel, mida olen suviti kõikide teiste keelejuhtidega rääkinud. Meie liivikeelne suhtlusringkond koosnes selle küla liivlastest, kelle keeleoskus säilis kõige kauem: Poulīn Kļaviņa, Viktor Berthold, Alfon Berthold, Grizelda Kristiņ. Lisaks nendele kuulusid liivikeelsesse suhtlusringkonda Erna Vanaga Vents­pilsist, Irma Didrihsone Kūolka külast, Oskar Stalte ja muidugi Elfrīda Žagare Sīkrõgi külast. Tema tütre ja tütretütre Maija ja Gitaga suhtleme liivi keeles, sest nende mõlema perekeeleks see on. Tundub, et Liivi rand on pisike koht, aga küladevahelisi erinevusi keeles on ikkagi üksjagu. Gitaga rääkides, kellel on Sīkrõgi keel, on sellest aru saada. 

Kuni 2000. aastateni toimus liivi keele edasiandmine suulisel teel, see oli kirjalike väljunditega kõnekeele traditsioon. Praegu on liivi keelt võimalik õppida juba kirjakeele kaudu ja muude allikate toel. Minul selles mõttes vedas, sest mul on olnud päris palju Liivi rannas sündinud ja üles kasvanud keelejuhte. 

Tahtsid saada arhitektiks, aga tulid ikkagi õppima Tartu Ülikooli. 

Huvi kunsti vastu on mul endiselt. Minu jaoks on arhitektuur kõige praktilisem kunsti väljund: igal inimesel on tarvis kuskil elada, nii et sa ei saa väga abstraktset arhitektuuri tekitada, see peab olema allutatud inimese vajadustele. Lihtsalt sattus kuidagi nii, et minu kooli lõpetamise aeg langes kokku Läti ja Eesti ärkamis­ajaga, mis oli ka liivlaste ärkamisaeg, ja minu huvid hakkasid muutuma. Liivi värk oli suhteliselt aktiivselt kogu aeg seal kõrval olnud. Mu ema ja isa on laulnud liivi koorides ja üks mu tädi oli taastatud Liivi Liidu (lv Līvõd Īt) esimene juht. Aastal 1988 osalesin ka ise Liivi Liidu taastamisel. 

Kuigi õppisin juurde joonistamist ja maalimist, oli juba kooli viimasel aastal selge, et ma ei lähe arhitektuuri õppima, vaid olen hoopis minemas Tartusse õppima süvendatult keeleteadust või süvendama oma keelelisi teadmisi. Pööre oli üsna sujuv: alguses oli see rohkem hobi ja pärast kasvas hobi üle pea. Huvitav tähtsündmus sellel teel oli Interrinde rünnak Läti ülemnõukogu vastu 15. mail 1990. See oli selline hetk, kui OMON oli viimast korda Läti ülemnõukogu poolel, pärast läksid vastaspoolele üle. Interrinde rünnaku eest kogunesid inimesed parlamendihoonet kaitsma. Kuuldus levis, inimesed läksid sinna Läti lippudega ja mina oma tädiga, kes oli Liivi Liidu juht, läksime sinna liivi lipuga. Nägin hiljuti CNN-i kaadreid sellest, kus mina kandsin liivi lippu. Aga kuna OMON ajas selle meeleavalduse laiali, siis mina sain sellel üritusel OMON-i käest vastu pead. 

Tartu Ülikooli astudes tuli mul valida kahe eriala vahel: eesti filoloogia ja eesti keel võõrkeelena. Seletasin Tartu inimestele, et mind – palun väga vabandust – ei huvita eesti keel, tulen Tartusse liivlusega tegelema. Seepärast oli parem õppida eesti filoloogiat, kuna sellel erialal õpetati liivi keelt ja fennougristika hõlmab liivi keele uurimist. Minu õpingud olid üsna kaootilised, sest ma ei tulnud Tartusse selleks, et saada teadlaseks, vaid selleks, et tegeleda liiv­lastega. Tagantjäreletarkusega vaadates oleks võinud üht-teist rohkem õppida ja üht-teist muudmoodi teha. Liivluse arenemise mõttes oli minu jaoks väga kasulik Tartus õppida.  

Oled ülikooliõpingute ajast saati olnud tegev leksikograafina. Ka sinu magistri­töö osa oli liivi-läti ja läti-liivi sõna­raamat.

Minu põhiline huvi Tartusse tulles, mis püsis doktoriväitekirjani välja, oli liivi kirja­keel ja selle areng, sealhulgas sõnaloome ning muud praktiliste väljunditega protsessid. See sõnaraamat sai tehtud puhtpraktilistel kaalutlustel. Leksikograafia juurde viis mind eelkõige see, et puudus praktiline allikas liivi keele õppimiseks ja selle kasutamise toeks. Oli vaja allikat, mis teise keelena kasutaks läti keelt, kuna liivi kogukond on peamiselt lätikeelne. Selle ajani oli ainus suurem kirjalik sõnavara allikas Lauri Kettuneni sõnaraamat, aga selle kasutamisel on kaks takistust: liivikeelsed märksõnad on foneetilises transkriptsioonis ja vasted saksa keeles. Kummastki normaalsed inimesed aru ei saa. 

Varem olime teinud Liivi Kultuuri­keskuses (lv Līvõ Kultūr Sidām) aastatel 1994–1995 liivikeelset ajakirja Õvā (Iva).Asi algas aastal 1995, kui ma ostsin esimese sülearvuti ja hakkasin andmebaasiprogrammiga FileMaker koostama sõnaraamatut, mis siis valmis digisõnastikuna. See on ainus kord, kui ma otseselt programmeerimisega olen tegelenud: häkkisin seda programmi, et saada liivikeelset tähestikulist järjestust. Tegin ise ka esimesi liivikeelseid fonte Apple’i Maci arvutite jaoks, et saaks üldse kirjutada. 

2010. aastal kaitsesin doktoriväitekirja liivi kirjakeelest ja selle arengust ning kunagi siis, kui Tiit-Rein Viitso koostatav liivi-eesti-läti sõnaraamat hakkas valmis saama, palus Karl Pajusalu mind appi. Selle lõpuosa tegime koos Tiit-Reinuga valmis, kasutades varasemaid leksikograafilisi teadmisi. See oli küll rohkem analoog­lähenemisega sõnaraamat, mida koostasime Wordi failides. Pärastpoole tegime sellest andmebaasi, mis praegu on aluseks kõikidele nendele keeleressurssidele, mida liivi instituut arendab. 

Aga siis tuli aastal 2012 täiesti ootamatult ettepanek analüüsida, milliseid võimalusi oleks teha valmis eesti-läti sõnaraamat. See oli ligikaudu kakskümmend aastat kestnud projekt, millel ei olnud head lahendust: oli selge, et sõnaraamatut on vaja, aga ei olnud selge, kuidas seda teha. Ja siis õnnestus kokku saada hea tiim ja teha päris suur, ligi 1100-leheküljeline sõna­raamat koos näidetega, sealhulgas grammatiliste näidetega. Selle üle olen siiamaani väga uhke, sest teos sai nullist valmis kahe ja poole aastaga. 

Mul on väga kahju, et see on sõna­varaallikana alahinnatud. Tehes valiku, millist sõnavara hõlmata 53 000 märksõna hulka, kasutasime tänapäevast lahendust: kõigepealt kasutasime Eesti Keele Instituudis kokku pandud 5000 märksõnaga eesti keele põhisõnavara, teiseks sagedussõnastikku 10 000 märksõnaga ja kolmandaks tasakaalus korpust, kus olid sagedused 5000 sõna kaupa, millest kasutasime kõige populaarsemat 40 000 sõna. Sõnaraamatut hakkasime koostama sõnade sageduse järgi ja mitte tähestikulises järjekorras A-tähest alates, kuna siis oleks olnud väga suur risk, et ilmub sõnaraamatu esimene köide (A–K) ja ülejäänu jääbki ilmumata. Tegime kõigepealt valmis 5000 sagedama sõna artiklit ja seejärel 10 000 sagedamat sõna, arvestades, et kui järsku tuleb öelda „Stopp!”, siis oleks meil sõnavara kõige olulisem osa kaetud. 

Võrdlesime oma märksõnastikku ka õigekeelsussõnaraamatuga, et püüda kinni vajalikud sõnad, mida mingil põhjusel ei olnud sagedusloendis. Üks selline sõna oli biifsteek. See ei kuulu põhisõnavarasse, aga seda kasutavad kõik ja see on kindlasti olulisem kui näiteks polühüdramnioos. Ma arvan, et eesti-läti sõnaraamatus on siiani parim eesti sõnade valik, kui välja arvata uued sõnad, mis on vahepeal eesti keelde juurde tehtud. See on eesti keele sõnavara tuumik, mida saaks koos sagedus­markeritega kasutada mis tahes kakskeelse sõnastiku tegemiseks. Kasutame seda praegu liivi keeleressursside arendamiseks, et näha, kas meil on olemas vajalikud sõnad – seda teeme koostöös Sven-Erik Soosaarega Eesti Keele Instituudist. 

Millised on sinu põhilised järeldused liivi kirjakeele arengu kohta? Mis suunas see praegu areneb? 

Ka kõrvaltvaataja pilgule on liivi kirja­keel huvitav ja dünaamiline uurimis­objekt. Liivi kirjakeele ligikaudu 170-aastase ajaloo jooksul on rakendatud palju erinevaid põhimõtteid ja erinevalt poolt vaadatuna. Oma rolli on mänginud eesti pilk ja läti pilk, liivlaste endi arvamus, kogukonna olukord ja muutumine. See kõik kajastub kirjakeele arengus. Samas on liivi kirjakeel andmete hulgalt piiratud. Me ei saa analüüsida kõikide eestikeelsete raamatute kirjaviisi, kuna neid on nii palju, et neid ei saa kunagi ammendavalt katta. Liivi kirjakeele puhul saame seda teha: kõik väljaanded on käepärast ja uuemal ajal trükitud liivi keelt saab uurida tervikuna. Kui seda dünaamikat jälgida, siis on näha, et põhimõtted on väljaandest väljaandesse muutunud, kuid samas on areng olnud järje­pidev. 

Liivi kirjakeele ajalugu jaguneb kolmeks perioodiks. XIX sajandi vanem kirja­keel – sealhulgas Matteuse evangeeliumi tõlked ja sõnade kirjapanekud – on eelperiood, mis ei ole otseselt seotud uuema aja kirjakeelega. Olulisem on tänapäeva kirjakeel, mille juured on veidi kaugemal kui sada aastat tagasi: 1921. aastal ilmus esimene ilmalik liivikeelne raamat, Emakeele Seltsi välja antud liivi keele lugemik, mis oli ühtlasi esimene Emakeele Seltsi väljaanne. Sellel oli keeleteaduslik taust, esimeste trükiste kirjaviis oli osalt foneetiline ja pärast viidi suuremasse vastavusse läti kirjaviisiga. Nõukogude ajal, ligikaudu 1970. aastatel toimus muutus, kuna muutus ühiskonna olukord ise. Enam ei olnud nii palju liivi keele oskajaid, kellel oli kirja­keelt vaja selleks, et midagi kirja panna. Rohkem oli neid, kes keelt ei osanud ja kellel olnuks vaja seda lugeda ja õigesti hääldada. Murdekoht oli umbes aastal 1978, mis on andnud kirja­keele arengule uue suuna. 

Uuemal ajal on olnud kolm perioodi, kui liivi kirjakeele sõnavara on hüppeliselt laienenud. Esiteks aastal 1931, kui hakkas ilmuma kuukiri Līvli. Kuna seal üritati kajastada argielust laiemalt maailma sündmusi, oli vaja palju uusi sõnu, uusi mõisteid, uusi väljendusviise. Liivi keel ei olnud enam ainult kalastus- või kodukeel, vaid oli kasvamas kultuurkeeleks. Teine oli 1960.–1970. aastatel ja kohati juba 1950-ndatest alates. Nõukogude Liidu ajal ei olnud liivikeelset trükisõna, aga käsikirju tehti. Nendes kajastub selle aja Läti nõukogude kultuuri kontekst, mis tekitas taas kiire uute terminite ja väljendusviiside tuleku liivi keelde. Liivi keeles on isegi kirjutatud nõukogude päikese helgest paistest. Kolmas suure arengu aeg on olnud viimase kümne aasta jooksul koos digitehnoloogia arenguga ja sellega, et liivi keel on üleilmastunud, selle kättesaadavus on paranenud ja kasutusvõimalused avardunud. Ka koos ülejäänud ühiskonna arenguga on olnud vaja päris palju uut sõnavara luua. 

Praegu on käimas projekt, millega täiendame liivi-eesti-läti sõnaraamatut ja see on tänu uuele sõnavarale mitu­kümmend protsenti kasvanud: algselt 12 000 märksõnast on praeguseks saanud juba 16 000 märksõna ja kasv jätkub. Nagu eesti keeles, lisandub päris palju uuema aja sõnavara, rahvusvahelist, aga ka argimõisteid. Just praegu on üks huvitav aeg liivi keele arengus, kui toimub järgmine hüpe. 

Kogu Euroopa Liidu bürokraatia terminoloogiat ei ole vaja, aga näiteks Euroopa Komisjoni on tarvis nimetada? 

Tõesti ei ole vaja rääkida kõikidest teemadest. Väikekeelte vajadustest ja loomulikust keelest käib huvitav diskussioon. Meil oli kolleegidega üks projekt, kus üritati tõlkida testrühmas tekste inglise keelest liivi keelde. Tekkis arutelu, kas meil on vaja samu asju kui inglise keeles, kas, kuivõrd ja millised tekstid on liivi keele jaoks olulised. 

Keelekasutus sõltub sellest, millised on kasutussituatsioonid. See on keelearenduse küsimus üldiselt. Kas on näiteks liivi keeles vaja lennujuhtimis­terminoloogiat? Kas see on selline asi, millest hakkaksid kaks liivlast omavahel rääkima? Kas on vaja liivi keelt tolliametnikele? Kas võib ette tulla olukordi, kus seda oleks vaja? Kui kaks liivlast kokku saavad, siis nad pigem ei räägi omavahel maailmapoliitikast. Nad võivad seda mainida, kuivõrd see maailm on meie ümber, aga nende jutuajamise keskmes see pole. Ent sellised sõnad nagu pitsa ja Zoom on meie argipäev. Kui rääkida keele taaselustamisest, tuleb instituudi jõupingutus koondada sinna, kus selle mõju oleks kõige suurem. Ei ole tarvis teha midagi, mille kohta tundub, et seda on vaja, vaid seda, mida liivlastel on vaja. 

Mõnikord kiputakse vaatama teisi oma prisma kaudu. Saame sageli igasuguseid ideid eestlastelt, lätlastelt või soomlastelt, kes teavad, kuidas asjad peavad olema. Klassikaline näide: küsitakse, miks te ei tee lasteaeda. See ei ole teostatav, kuigi eestlaste jaoks on igapäevane, et lapsed käivad eestikeelsetes lasteaedades ja saavad poes käies eesti keelt rääkida. Aga liivi kogukond seda ei võimalda, isegi Riia linnas ei ole võimalik midagi sellist korraldada. Igasse lasteaiarühma oleks vaja vähemalt kuus last ja üks-kaks lasteaiaõpetajat, kes suudaks liivi keeles rääkida. Igal lapsel on kaks vanemat ja mõni vanavanem. Kahe lasteaiarühma loomiseks oleks tarvis, et ligi viiskümmend inimest elaks ligikaudu kümne kilomeetri raadiuses ja lapsed oleksid umbes samavanused. Ametlike andmete järgi on liivi kogukonnas kokku 250 inimest, mitteametlikult 1000–2000 inimest. Liivi­keelne lasteaed eeldaks sama hästi kui getot: tuleks üle Läti või Riia eri paikades elavad inimesed koguda samasse kohta. 

Ilmselt tänavu sügisel alustame liivi keele õpetamist koolilastele, aga seda ei saa teha koolisüsteemi kaudu: ei ole ühtegi kooli, kus oleks rohkem kui üks-kaks samas vanuses sama keeleoskus­tasemega last. Meie vaatenurgast on keskne anda hääl kogukonnale endale. Peame aru saama, kuidas kogukond hingab ja toimib ning mis on selle vajadused.

Millised on praegu liivi keele funktsioo­nid peale kõige nähtavama: liivi keeles laul­dakse koorilaule?

Esiteks on liivi keelel keskne sümboolne väärtus liivi kogukonnale, millel on tugev identiteet. Liivi keelel on viimase saja aasta jooksul olnud suur tähtsus isegi inimestele, kes ei oska liivi keelt või ei viitsi seda ära õppida. Kõik ütlevad, et see on oluline. 

Kui rääkida tänapäeva keelekasutusest, siis huvi olla keelekeskkonnas ja keelt kasutada on tõusuteel. Viimase paarikümne ja eriti kümne aasta saavutus on see, et liivi kogukonna ja keele pikka aega kestnud allakäik on peatunud. Tasapisi ilmuvad uued mehhanismid: keeleõpe koolilastele algas sellest, et tekkis aina rohkem selle vastu huvi tundvaid lapsi. See ei olnud ülalt alla, vaid alt üles protsess. Hiljuti võtsime instituudi, noorte ja keelehuviliste koostöös kasutusele uue Facebooki lehe nimega „Līvõkīelkõks” („Liivi keeles”), kus kasutatakse ainult liivi keelt. Me seda eriti ei reklaami: see ongi mõeldud ohutuks kohaks neile, kes tahavad liivi keelt kasutada või lugeda, et liivi keel oleks väike osa nende igapäevast. 

Nii imelik kui see ka ei ole, aitab teaduslik uurimine liivi keelt arendada ja alal hoida, sest uurimistöö ja tekstidega töötamine on üks neid alasid, kus on võimalik olla pidevalt keelekeskkonnas. Liivi instituudis on tööl mõned liivi keele rääkijad ja noored, kes tegelevad tekstide ümberkirjutamise ja muu sellisega. Liivi vaimne pärand on päris suur, aga see on keele taga lukus: sellele lihtsalt ei pääse keeleoskuseta ligi. Siin on keeleoskust praktiliselt tarvis. Üritame seda ära kasutada, et anda tööd liivlastele, kes oma keele­oskusega aitaksid tekstidele ligi pääseda ja nii annaksid ühiskonnale oma panuse. 

Miks on liivi keele ja kultuuri uurimine oluline? 

Viimase 5–10 aasta jooksul on liivi teemade uurimine saanud rohkem tähele­panu. Ühelt poolt oleme investeerinud sellesse, et äratada huvi liivi teemade vastu, näidata nende eripära ja olulisust väljaspool liivi kogukonda. Liivlaste ja liivi teemade uurimine võib pakkuda palju laiemat konteksti näiteks keeleteaduses või muinasaja ajaloos, kus arhailised liivi elemendid või omapärad pakuvad vastuseid suurematele küsimustele: mis on toimunud läänemeresoome keelte ajaloos, kuidas tekkis läti keel või milline on olnud siinmail rahvaste liikumine. 

Liivi materjali on palju, aga samas piiratud hulgal, mistõttu on see hea uurimisobjekt. Materjali on optimaalselt: piisavalt, et saaks uurida, aga mitte nii palju, et see muutuks hõlmamatuks. Veel on oluline, et ühiskondlikud protsessid, mis liivlaste puhul toimivad, näitavad ühiskonda miniatuuris. Fraktalite analüüsimisel saab millegi väiksema põhjal teha üldistusi suuremate nähtuste kohta, liivlaste säilimise lugu ja tänapäev võib olla samuti midagi sellist. 

Tajun, et liivi kogukonna struktuur on suurel määral tuleviku kogukondade struktuur, aga liivlased on sinna jõudnud varem kui teised. Liivi kogemuse põhjal võime mõnes asjas pakkuda, mida teha või mitte teha, kuidas saab või ei saa hääbumis­protsessi peatada. Siin on palju huvitavaid asju, mida uurida ja millele vastuseid otsida. Selles suhtes on liivi teema väga suur ja lai. Ma arvan, et millegi väikese, spetsiifilise uurimine võib algul ära ehmatada. Aga oleme üritanud näidata, et need väikesed asjad on palju suuremad ja laiema kontekstiga. 

Maailma tuhandete keelte hulgas peaks kindlasti olema sadu, mille kõnelejate demograafia sarnaneb liivi kogukonna omaga. 

Liigume sinnapoole, et liivi kogemust ja liivi lahendusi teistele näidata. Need põhimõtted, mis justkui toimivad suuremate keelte ja rahvaste puhul, liivi ja seda tüüpi eriti väikeste ohustatud keelte ja ­kultuuride juures ei toimi. Sellel mikrotasemel on hoopis teised reeglid. Teatud mõttes on see nagu Eukleidese ja Lobatševski geomeetria suhe – mastaap muudab lähenemist. Nendest reeglitest aru­saamine on huvitav nii liivi kogukonna kui ka teiste jaoks. 

Mõistagi ei ole olemas universaalseid retsepte, aga on põhimõtteid, mida saab kasutada kas või tehisintellektiga seoses. Näiteks kuidas saame rakendada tehis­intellektil põhinevat tehnoloogiat selliste keelte juures, kus on vähe andmeid, kuna tehisintellekt põhineb suurel andme­mahul. Samas tuleks tehnoloogiat nii kasutada, et ta keelt ja kultuuri ära ei tapaks. Kui keele kõnelejaskond on väike, siis on lihtne kogu universum üle ujutada madalakvaliteedilise keelega. See on kõige selgem otsene oht. Tuleviku­tehnoloogia küsimused on huvitavad just sellepärast, et tuleb mõelda, kuidas tagada väikeste keelte ja kultuuride konkurentsi­võime olukorras, kus keeletehnoloogia arengu kiirus sõltub kogukonna suurusest. Kuidas suurematele järele jõuda, on tuleviku keelelise ja kultuurilise mitmekesisuse tagamise võtmeküsimus. 

Kui palju on olemas liivi keelde tõlkijaid ja kui palju neid võiks tarvis olla? 

Neid, kes on tekste tõlkinud, on kindlasti viis-kuus. Aga tõlkimisvõime ei ole nii oluline kui keele kasutamise ja tekstide loomise võime. Tõlgitud tekstiga on alati see probleem, et see on lähte­tekstist mõjutatud. Seda eriti liivi keeles, sest näiteks läti ja eesti keeles on võimalik tõlkimisel enamasti lähtuda väljakujunenud keelekasutusest, aga liivi keeles alati ei ole. Samadel põhjustel on väga ohtlik automaattõlge: see on suuteline genereerima esmapilgul korralikke tekste, aga lähemal vaatlusel ilmneb, et neid mõjutavad kaugemad taustad. Pigem on vaja tekstiloomet liivi keeles, ükskõik kas need on tarbetekstid või luule ja proosa. Seal tuleb kõige paremini välja loomulik keele­kasutus. Oleme pannud tähele, et kui tänapäeva liivi keele rääkijalt paluda tõlget, siis tal võtab see palju rohkem aega kui samast asjast lihtsalt rääkida. Rääkides kasutatakse selliseid sõnu, mida tõlkes ei kasutakski. Praegu on põhiline julgustada ja luua keelelise väljenduse võimalusi. Keele passiivne õppimine on ainult keele edasiandmise protsessi üks osa. Kõige olulisem on, et peab olema vastus, kus me keelt kasutame, miks meil seda vaja on, mis me sellega peale hakkame. Vastus algab sellest, et on võimalused keelt rääkida ja lugeda ning neid üritamegi praegu luua. 

1. märtsil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis Eesti keelenõukogu (EKN) keelekorralduse seminar. Keelekorraldusest ühiskonnas kõnelesid Airi Männik (Eesti Keeletoimetajate Liit), Kaja Sarapuu (Eesti Emakeeleõpetajate Selts) ja õiguskantsler Ülle Madise. Keeleteaduse poolelt vaatles keelekorraldust TÜ tänapäeva eesti keele professor Liina Lind­ström. EKI keelekorraldustööd tutvustasid Sirli Zupping („ÕS-i ja EKI teatmiku tegevus­kava”), Lydia Risberg („„Meie kõigi kohus on keelt võimalikult hästi tundma õppida””), Kristina Koppel („Keele­andmed eesti keele ühendkorpuses”) ja Margit Langemets („Eesti keele sõnaraamat ÕS 2025”). Järgnes arutelu Birute Klaas-Langi juhtimisel. Osalesid Toomas Kiho (EKN ja ajakiri Akadeemia), Andero Adamson (HTM), Mari Koik (Eesti Keeletoimetajate Liit), Kaja Sarapuu (Eesti Emakeele­õpetajate Selts), Liina Lindström (TÜ), Külli Habicht (TÜ), Kristiina Bernhardt (TLÜ), Sirli Zupping ja Margit Langemets (EKI).

5. märtsil peeti Tallinnas Eesti Laste­kirjanduse Keskuses lastekirjanduse aastakoosolek. Ettekannetega esinesid Jaanika Palm („Tavalises erilist nähes. Eesti algupärane lastekirjandus 2023”), Krista Kumberg („Mõista ennast, mõista teisi. Tõlke­kirjandus lastele 2023”), Helena Kostenok („Uued algused. Noortekirjandus 2023”) ja Triin Soone („Kas pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna? Eesti lasteraamatu­illustratsioon 2023”).

6. märtsil toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek. Anti Selart esines teemal „Liivimaa hagiotoponüümid keskaja kirikuloo allikana”. Hiljemalt varauusajal asendas rea Eesti kihelkondade senise kohanime uus toponüüm, mis tulenes kihelkonnakiriku kaitsepühaku nimest. Liivimaal on märkimisväärne, et läti keelealal hagiotoponüümid peaaegu puuduvad.

13. märtsil toimus Tallinnas hõimuklubi õhtu „Ääremaadel kõndija”. Etnoloog Indrek Jääts rääkis oma erinevatel aegadel tehtud välitöödest soome-ugri rahvaste juures.  

14. märtsil toimus Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias teaduspärastlõuna „Eesti teaduskeele võimalused ja väljakutsed”. Ettekannetega astusid üles Renno Veinthal (HTM, „Eesti keelest ja eesti meelest meie ülikoolides”), Helen Hint (TÜ, „Eestikeelse akadeemilise teksti uurimisest”), Birute Klaas-Lang (TÜ, „Milleks mulle eesti keel?! Või siiski? Tartu Ülikooli välistöötajate ja -üliõpilaste keelehoiakutest”), Reili Argus (TLÜ, „Lõputöö kirjutamise mitmetahulisest ja -tasandilisest protsessist. Juhendaja vaade”), Sirli Zupping (EKI, „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud ja terminitöö Eestis – kuidas ja kellele?”), Toivo Maimets (TÜ, „Eestikeelne rakubioloogia – milleks?”), Jakob Kübarsepp ja Priit Kulu (TTÜ, „Terminibaas materjalitehnikas toeks õpingutes ja töökohal”).

14. märtsil peeti Eesti Rahvusraamatu­kogus emakeelepäeva konverents „Rikka eesti keele mur(d)ekohad”. Esinesid Marju Kõivupuu (TLÜ, „Keel või murre? Murre või keel?”), Kätlin Kõverik (HTM, „Murdekeelte murranguline aeg”), Jüri Viikberg (EKI, „Murdesalved triiki täis”), Mari Kendla (EKI, „Mida kirevam, seda toredam”), Robin Liiber (TÜ üli­õpilane, „Murrangulised või murenevad murded – mulgi keele näitel”), Maryliis Teinfeldt-Grins („Isealgatuslikud kunstipraktikad: Kadrina murraku dokumenteerimine ja kogumine”) ja Contra („Contra ja Urvastõ kiil”).

15. märtsil kuulutati Tartus välja 2023. aasta keeleteo konkursi võitjad. Pea­auhinna pälvis Kohtla-Järve lasteaia­õpetaja Aleksandra Danštšikova eestikeelsete õppevideote eest. Parima kõrgkooli­õpikuna tunnustati Sulev Kuuse ja Toivo Maimetsa koostatud „Rakubioloogiat” ja rahvaauhinna võitis noor luuletaja EiK, kodanikunimega Eik Erik Sikk.

20. märtsil toimunud Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubis esines Atte Huhtala ettekandega „Meälased ja kveenid – kõige põhjapoolsemad läänemeresoomlased”. Meälased elavad Soomega piirnevatel Rootsi aladel Tornio jõe orus, kveenid Põhja-Norras. Esineja kõneles nende rahvaste ajaloost ja keeltest, samuti igapäevaelust ja kultuurist tänapäeval. 

20. märtsil Tartus toimunud Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul esines Evar Saar. Ta vaatles etnonüümi ugalane ja maanime Ugandi esinemist rahvalauludes. Saar pakkus välja oma hüpoteesi, kuidas sõjaka võõra kohta käivast etnonüümist ugalane võis saada maakonna nimi läänemeresoomlaste ja maanimi lätlaste jaoks (Igaunija).

21. märtsil tähistati Eesti Rahva Muuseumis emakeelepäeva. Esines 2023. aasta F. J. Wiedemanni keeleauhinna laureaat, Eesti Keele Instituudi juhtivkeelekorraldaja Peeter Päll. Tartu Ülikooli rahvus­teaduste professor Arne Merilai pidas ettekande „Luuletaja ja emakeel. Hando ­Runnel”. Runnel pälvis sel aastal Wiedemanni keeleauhinna.

22. märtsil toimus Tallinnas Emakeele Seltsi aastakoosolek. Akadeemilise ette­kandega esinesid Birute Klaas-Lang ja Kristiina Praakli: „Venekeelsete laste­vanemate roll eestikeelsele haridusele üleminekul: kuidas kaasava lähenemise kaudu vanemateni jõuda?” Tegevusaruande 2023. aasta kohta esitas Marit Alas. Toimusid korralised valimised: juhatus ja revisjonikomisjon jätkavad endises koosseisus, uueks keeletoimkonna vanemaks valiti Külli Habicht.

22. märtsil korraldati Tallinna Tehnikaülikoolis IV terminoloogiakonverents „Tõhusa terminitöö nimel”. Mari Vaus (EKI) andis ülevaate üleriigilise terminitöö hetkeseisust. Oma teadmisi jagasid terminitöö asjatundjad, õppejõud, tõlkijad ja toimetajad Tallinna Tehnikaüli­koolist, Eesti Maaülikoolist, Tartu Ülikoolist, Tallinna Ülikoolist jm. Kõneldi materjali­tehnika, metroloogia ja mõõtetehnika, masinaehituse, energiatehnoloogia ja betoonkonstruktsioonide ning hariduse ja õppimisega seonduvast oskussõnavarast, samuti arutleti terminitäpsuse ja tõlke­vigade üle.

27. märtsil toimus Tallinnas hõimuklubi õhtu „Vadja-Eesti. Vadjalaste ajaloost Ida-Eestis”. Ajaloolane Anti Lillak kõneles Eesti vadjalaste ajaloost ja historiograafiast. Vadjalaste põline kodumaa jääb teisele poole Narva jõge, kuid muistised, kohanimed, keel ja rahvakultuur mäletavad kunagist vadja pärandit ka Viru- ja Tartu­maal.

Foto: erakogu

Eesti Keele Instituudi kauaaegne murdekoguja ja -uurija Evi Juhkam (sünninimi Kreideberg, eestistatuna Kalve) sündis 17. märtsil 1932 Padise vallas Rannakülas Kiriku-Kõrtsu talus. Isaema Leena Kreideberg (Aro, 1876–1945) pärines Hiiumaalt Pühalepa vallast Hiiesaare külast, emaema Marie Saarnak (Koppel, 1883–1969) Arukülast. Evi oli seetõttu kodus hiiu keeles ja temalt oli murdeuurijatel hea Hiiu murrakute kirjapanekuid üle küsida. Isa Theodor Kalve (1901–1992) tundis huvi kodukoha ajaloo ja keele vastu. Tema mälestused ja pärimused on ilmunud raamatuna „Mõnda minevikust. Mälestused, pärimused, tõsielulood” (2019). Luule­andelise ema Hilda Kalve (Saarnak, 1905–1968) luuletused on samuti koondatud raamatu­kaante vahele. Põline isatalu, kus peres kasvas kuus last – neli venda ja kaks õde –, oli Evile hinge­lähedane.

Evi Juhkam õppis aastatel 1953–1958 Tallinna Pedagoogilise Instituudi eesti keele ja kirjanduse osakonnas. Aili Univere luges eesti murrete kursust, mis pakkus tulevasele murdeuurijale tõsist huvi. Veel enne lõpetamist, 1957. aastal asus Evi Juhkam tööle Keele ja Kirjanduse Instituudi murdesektoris laborandi ja bibliograafina.

Peagi alustas ta sõnavara ja koha­nimede kogumisega Harju-Madise ning Risti kihelkonnas, kust oli ­murdearhiivis vähe kirjapanekuid. 1959. aasta suvel töötas ta koos Aili Univere ja Helmi ­Viiresega Ambla kihelkonnas. Sageli käis ta murde­kogumismatkadel Lääne-­Eestis ning Saare­maal ja Hiiumaal, aga ka keskmurde alal (Peetri, Väike-Maarja kihelkonnas) ja mitmel aastal Mulgimaal. Ta võttis osa murdesektori ühisekspeditsioonidest Saare­maale, Lääne-­Eestisse ja kirderanniku­murde alale. Tema meelis­murdealadeks kujunesid Lääne­maa, Pärnu­maa ning Loode-Eesti. Evi Juhkam ­kuulub eesti murdeainese kogujate esikümnesse (temalt on tallel üle 30 000 sõnasedeli ja üle 400 tunni heli­salvestusi). Evi on rääkinud,1 et algusaastatel käidi murdeid kogumas jalgsi või jalgrattaga. Magnetofon Reporter-3 oli küll hea, aga raske nagu härjaike kaelas. Varasemal ajal kehtis murdeuurijaile nõue, millest ka kinni peeti: kus õhtu, seal öömaja, see oli ränk. Päeval mõtlesid hirmuga, mis­sugusesse kohta õhtul öömaja saab. Juhtus sedagi, et mõni veetis öö põhukuhjas. Evi ööbis Lääne­maal sageli koolimajades, aga enamasti ikka taludes. See oli aeg, kui söögi­poolist oli vähe, poes eriti midagi saada polnud, siis oldi õnnelik, kui taludes süüa pakuti.

Edenenud karjääriredelil, oli Evi Juhkam aastatel 1986–2005 murdesektoris ametis teadurina. Tema põhitöö oli suure „Eesti murrete sõnaraamatu” koostamine ja toimetamine. Ta oli üks neist koostajatest, kes seda rutiinset tööd armastas ja kellelt on valminud kõige rohkem käsikirja. Ta seisis selle eest, et murdesõna­raamatute vihikutel oleksid märgitud koostajate nimed ja nende tehtud leheküljed. Ta on ka „Väikese murdesõnastiku” (I kd 1982, II kd 1989) kaasautor.

Evi Juhkam on võtnud osa kolme eesti murdeplaadi tegemisest. 1975. aastal avaldasid Mari Must, Hella Keem, Salme Nigol ja Evi Juhkam suure heliplaadi koos tekstivihikuga „Eesti murdepalu” (44 lk). Väike heliplaat „Eesti murdepalu. Kirderanniku­murre I” ilmus 1986. aastal ja suur heliplaat „Kirderannikumurre II” 1989. aastal.

Koos Aldi Sepaga on Evi Juhkam koostanud sarja „Eesti murded” kõige mahukama köite „Läänemurde tekstid” („Eesti murded VIII”, 2000, 765 lk) ja ta on kogumiku „Saarte murde tekstid” („Eesti murded VII”, 2002, 687 lk) toimetaja.

Evi Juhkam pärines endiselt eestirootsi kakskeelselt alalt. Perekonnapärimuse järgi olid tema isapoolsed esivanemad tulnud Pakrilt, Laoküla ja Padise kaudu jõutud Harju-Madisele. 1977. aastal käis ta koos murdeuurija Anu Haagiga kahel korral Vormsil, kus nad otsisid pärast Teist maailmasõda küladesse alles jäänud keele­juhte ja lindistasid rootsi keelt (4 tundi). Anu Haagi kinnitusel tekkis just seal Evil kindel soov hakata lähemalt tegelema eesti­rootsi keeleküsimustega.2

1980. aastal lindistasid väljaotsitud Vormsi eestirootslasi soomerootslased: kirjanik ja keeleuurija Lars Huldén ning rahvamuusika- ja pärimuseuurija Ann-Mari Häggman. Nende jaoks toodi informandid Tallinna kohale piiritsoonis asuvalt kodusaarelt, kuhu nõukogude ajal välismaalasi ei lastud. Tänu Häggmanile sai Evi Juhkam hankida murdesektorisse kaasaegse kassettmagnetofoni ja välismaiseid kassette, mida oli nii kerge kaasas kanda kui ka käsitseda, ühtlasi tagas see parema helikvaliteedi.

1981. aastal käis Evi Juhkam Reigi rootslaste järeltulijate juures Ukrainas Hersoni oblastis Berislavi rajoonis Verbivkas, mis algselt oli Gammalsvenskby (ukr Старошведське), asula Kahhovka veehoidla ääres. Praegu on see osa Zmijiv­ka külast, mis on viimastel aastatel saanud kõvasti kannatada Venemaa pommi­rünna­kutes. Kaaslasteks olid esimesel reisil Marje Joalaid ja Harald Rajamets. 1984. aastal sai teoks teine lindistusretk Ukrainasse koos tõlkija ja ajakirjaniku Tõnis Arnoveriga. Kahe reisiga kogunes 24 tundi helilindistusi. 1988. aastal lisandusid Tallinnas koos Marje Joalaiuga salvestatud helilindistused (üle 2,5 tunni) Vormsilt. Eestirootsi keelt on murdearhiivis seega kõigi lindistajate peale kokku umbes 84 tunni ulatuses.

Eestlaste ja eestirootslaste tihedaid kokku­puuteid arvestades tekkis lääne­murdega tegeldes vältimatu vajadus selgitada eesti ja eestirootsi murdekontakte. Seetõttu uuris Evi Juhkam Uppsala ja Helsingi arhiivides varasemaid eestirootsi materjale. Ta on kirjutanud sel teemal artikleid ja kaitses 1998. aastal Tallinna Peda­googikaülikoolis magistrikraadi tööga „Eesti-rootsi murdekontaktid”. Artiklis „Eestirootsi tõlkelaenud eesti murretes” („Inter dialectos nominaque. Pühendusteos Mari Mustale 11. novembril 2000”) on ta kasutanud uudset lähenemisviisi: varem oli eesti ja rootsi keelekontaktide selgitamisel peatähelepanu pööratud sõnavarale ja otsestele sõnalaenudele, tõlke­laenudega oldi tegeldud vähe, Evi Juhkami uurimus korvab selle lünga.

Südamelähedane oli Evi Juhkamile Harju-Madise tekstivalimiku koostamine. Lääne-Harjumaa ja Loode-Eesti murdematerjale oli varem üsna napilt avaldatud. Mahukas raamat „Harju-Madise murrak” (663 lk) valmis tema enda kogutud materjalide põhjal (kuuldelised kirjapanekud ja lindistused aastatel 1958–1988) ja avaldati aastal 2012. Pärast pensionile jäämist jätkas Evi Juhkam Risti ja Harju-Madise keeleainese läbitöötamisega. 2017. aastal ilmus Emakeele Seltsi väljaandena ehtsa ning vana­pärase murdekeelega tekstivalimik „Loode-Eesti murdelood” („Valimik murdetekste IX”, 280 lk), mis sisaldab jutte nende kihelkondade 21 küla 34 keele­juhilt. Suur osa on tema enda helilindistused aastatest 1973–1986 ja neilt tehtud literee­ringud, aga kaasatud on ka muid murde­arhiivis leiduvaid helisalvestisi ja üles­kirjutusi, varasemad on Risti tekstid aastast 1924.

Evi Juhkam oli mitme seltsi ja liidu liige: Rootsi Hariduse Seltsi (SOV) tegevliige, Eesti Regionaal- ja Vähemuskeelte Liidu juhatuse liige, Eestirootslaste Kultuuriseltsi liige ja Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku koguduse liige ning Emakeele Seltsi liige aastast 1963. Ta seisis selle eest, et eesti keel jääks kestma, ja tundis muret õigekeelsusnormidest kõrvalekaldumise pärast, süntaksi uurijana häiris teda eriti omastava ja osastava vaba kasutus. Eesti­rootsi keele asjatundjana pidas ta Eesti Rootsi Rahvaülikoolis, Eestirootslaste Kultuuri Seltsi ja Emakeele Seltsi koosolekutel loenguid eestirootsi murretest ja koha­nimedest ning esines Eesti Raadios.

Ta pälvis mitmeid tunnustusi: Keele ja Kirjanduse Instituudilt tänu hea töö eest (1977), kiituse teadustöö eest (1987). Rootsi murrete jäädvustamise eest omistas ühing Svenska Folkskolans Vänner talle Hagforsi medali (1992).

Nagu ta isagi oli Evi Juhkam Eesti iseseisvuse tulihingeline pooldaja ja elas kaasa taasiseseisvumise päevade pöördelistele sündmustele neist osa võttes.

Evi Juhkam tegi palju ära eesti murrete talletamisel ja uurimisel, eriti oma kodukoha Harju-Madise murraku jäädvustamisel. Käsikirjas jäi temalt ilmumisjärge ootama suuremahuline Harju-Madise ja Risti sõnastik. Oluline on tema panus eesti­rootsi murrete kogumisel ning eesti ja eestirootsi murdekontaktide käsitlemisel. Oma tööga on ta jätnud järeltulevatele põlvedele rikkalikult vaimuvara tutvumiseks ja edasiseks läbitöötamiseks. Tagasihoidlikult tegutsedes ei saanud ta kahjuks sellise tähelepanu osaliseks, nagu tehtud töö eest väärinuks. Evi Juhkam oli hea kolleeg, kes liitis ühte murdesektori pere ja oli üks selle alustalasid. Tema vaiksest, kuid toetavast olekust ja sõnast jäävad endised töökaaslased puudust tundma.

1 Vestlus Evi Juhkamiga 19. V 2010 (lindistus autori valduses).

2 Telefonivestlus Anu Haagiga 10. II 2024.

Foto: Kaarina Rein

Selle aasta 6. aprillil jõudis oma 75. versta­postini Arvo Tering, kelle uurimusteta oleks raske ette kujutada, kui palju teaksime rootsiaegsest Tartu ülikoolist ning Eesti-, Liivi- ja Kuramaa haritlaskonna kujunemisest XVI–XVIII sajandil, teadusideede retseptsioonist Läänemere regioonis ja siinsete haritlaste omavahelisest suhtlusest. Baltimaadega seotud õpetlaste roll varauusaegses Euroopas tuleb ilmekalt esile just Teringu hiigeltööst, kus seni laialipillutatud andmed on Euroopa eri raamatukogudest ja arhiividest kildhaaval kokku kogutud, süstematiseeritud ja põhjalikult analüüsitud.

2019. aasta aprillis, kui Tartu Ülikooli raamatukogus peeti Arvo Teringu 70 aasta juubelile pühendatud ettekandepäeva „Varauusaeg Eesti- ja Liivimaal: majandus, haridus ja teadus” ja avati juubilarile pühendatud näitus, oli esinejate sõna­võttudest tunda, et kuigi Tering on Tartu Ülikoolis uurimistööd tehes püüdnud vältida õppejõutööd, on ta siiski paljudele õpetajaks ja eeskujuks olnud. Seda lisaks töökusele ja põhjalikkusele eelkõige oma ammendamatut teadmistepagasit jagades, tundes huvi uute uurimistulemuste vastu ning ka kolleege tunnustades.

Taani arhivaar Vello Helk on välja toonud, et Tering sündis talupoja peres paar nädalat pärast suurküüditamist. Seega on tähelepanuväärne, et sellele vaatamata või just sellest ajendatuna pühendus Tering oma teadlaskarjääris eestimaise eliidi uurimisele, mitte talupojakultuurile.1

Tartu ülikoolis asus Tering professor Helmut Piirimäe õpilasena XVII sajandi ajalugu uurima ning kaitses 1986. aastal väitekirja Euroopa ülikoolide rollist haritlaskonna kujunemisel Eesti- ja Liivi­maal Rootsi võimu perioodil aastatel 1630–1710. Ent olulised publikatsioonid rootsiaegse Tartu ülikooli ajaloost ilmusid tal juba varem, ülikooli 350 aasta juubeli tähistamist võimaldas paljuski Teringu pühendunud töö. Sel ajal ei olnud aasta 1632 Tartu ülikooli asutamisdaatumina sugugi endastmõistetav. Nõukogude võim ei suhtunud hästi fakti, et Tartus oli loodud ülikool enne Eesti ala liitmist Venemaaga ja et see ülikool oli tunduvalt vanem kui Venemaa vanim kõrgkool. Kui 1952. aastal paraku tähistatigi kõigest Tartu ülikooli 150. sünnipäeva, siis 1970. aastatel oli ideoloogiline surve mõnevõrra nõrgenenud, mis võimaldas rehabiliteerida rootsiaegse Tartu ülikooli.2

Asudes 1972. aastal tööle Tartu ülikooli raamatukogus, sai Arvo Tering hakata tegelema seni läbitöötamata arhiiviallikatega. 1982. aastal ilmunud Helmut Piiri­mäe koostatud „Tartu ülikooli ajaloo” I osas on Teringu kajastatud Tartu ülikooli raamatukogu teke ning astronoomia õpetamine XVII sajandi Tartu ülikoolis. Samal aastal ilmus tema sulest artikliseeria „Tartu ülikooli osa Eesti- ja Liivimaa haritlaskonna kujunemises XVII sajandil ja XVIII sajandi algul”.3 Allikapublikatsioonidena andis Tering välja Academia Gustaviana senati protokollid aastatest 1632–1634 ja 1637–1644.4 Need tekstid on avaldatud ladinakeelsete originaalidena ja eestikeelse tõlkega ning nii eesti- kui ka saksakeelsete kommentaaridega.

Ent Teringu silmapaistvaim saavutus eelmisel sajandil oli rootsiaegse Tartu ülikooli „Album Academicumi” üllitamine aastal 1984. Teos ilmus saksa keeles kirjastuses Valgus ja sellest leiab isiku­andmed kõigi rootsiaegses Tartu ülikoolis õppinud tudengite ja teiste õppeasutustega seotud inimeste kohta, kes end ülikooli juris­diktsiooni alla kandsid, nagu estofiil Johannes Gutslaff. Tering ise on meenutanud, et kirjastaja suhtumine selle raamatu välja­andmisse oli äärmiselt soosiv, kuid nõue oli, et teose välimus oleks võimalikult tagasihoidlik. Selle raamatuga tõsteti rootsiaegse Tartu ülikooli tudengkond võrdsena teiste varauus­aegsete õppe­asutuste üliõpilaste hulka ja autorile tõi teos rahvus­vahelise kuulsuse. Tering oma ülima põhjalikkusega tegi üksinda ära terve uurimisrühma töö.

Eesti iseseisvudes muutus Euroopa raamatukogudest ja arhiividest andmete kogumine hõlpsamaks, Teringu välisreisid tihenesid ja kontaktid avardusid. Uurimistööd toetasid teadusfondid ning tulemata ei jäänud ka tunnustused ja preemiad. Selle sajandi alguseks oli materjali siitmailt pärit üliõpilaste kohta kogunenud mitme raamatu jagu, kuid siis kerkis teadlaskarjääri ette esialgu ületamatuna tunduv takistus. Silmadele ülimalt pingutav töö viis tippteadlaselt nägemise. Paistis, et teadustöö jääb sinnapaika, kuid see arvamus oli ekslik. Aastal 2008 ilmus Arvo Teringu sulest mahukas monograafia „Eesti-, liivi- ja kuramaalased Euroopa ülikoolides 1561–1798”, mis tunnistati parimaks sel aastal ilmunud ajalooraamatuks Eestis ja pälvis ka Eesti Vabariigi teaduspreemia. Teos anti välja Eesti Ajalooarhiivi sarjas „Scripta Archivi Historici Estoniae” ning välimuselt on see märksa värvikirevam kui „Album Academicum”. Raamat on faktitihe käsitlus baltimaalaste akadeemilisest elust – tudengielu ei tähendanud ju üksnes õpinguid, vaid ka seiklusi kodust kaugel ja uute tutvuste sõlmimist. Välja on toodud tollased baltlaste lemmikülikoolid ja Balti regioonist pärit üliõpilaste etniline päritolu. Kuigi toona võisid ülikoolides õppida vaid meessoost tudengid, ei olnud nende suhted õrnema sooga sugugi tähtsusetud. Üliõpilaste õpingutes ja hilisemas karjääris mängisid olulist rolli ka emad ja abikaasad ning nende suguvõsad.

See kõik oli taustaks uute ideede tulekul meie regiooni. Uute ja edumeelsete mõtteviiside ja avastuste jõudmine praeguse Eesti ja Läti pinnale on alati olnud Arvo Teringu huviorbiidis. Näiteks oli XVII sajandil astronoomiaalastes Tartu üliõpilas­töödes ülekaalus Ptolemaiose maailmapilt, kus Maa oli maailma keskpunkt. Tering oma järjekindla allikate ­otsimise ja neisse süvenemisega suutis avastada ka heliotsentrilise maa­ilmapildi kajastumise siinset päritolu üliõpilaste tekstides. Samuti on ta kirjutanud René Descartes’i filosoofia retseptsioonist Lääne­mere regioonis. Pärast nägemise kaotust spetsialiseerus Tering varauus­aegsete uute meditsiiniideede ilmnemisele baltimaalaste töödes. Kuna arstiteaduses oli XVII sajandil tähtsaim füsioloogiaalane avastus imetajate vereringe, siis kujunes Teringu kinnis­ideeks William Harvey (1578–1657) välja käidud vereringe teooria jälgede leidmine Baltimaadelt pärit tudengite disputatsioonides.

Ent Teringu töö meie regiooni üliõpilaste õpingute kajastamisel varauusaegses Euroopas jätkus veelgi. Aastal 2018 ilmus Böhlau kirjastuses leksikon Eesti-, Liivi- ja Kuramaa päritolu tudengitest Euroopa ­ülikoolides aastail 1561–1800,5 mis on välisriikides saanud väga positiivseid retsensioone. Teoses on toodud ligi 6000 üliõpilase nimed koos biograafiliste andmetega.

Üks Teringu algatatud teadusteemasid Eestis on varauusaegsete üli­õpilas­disputatsioonide uurimine. Euroopas on selle suuna eestvedaja Šveitsi teadlane Hanspeter Marti, kellega Teringut seovad pikaajalised teadus- ja sõprus­sidemed. Varauusaegseid disputatsioone on varem peetud väheväärtuslikeks tudengite harjutustöödeks, kuid nii Hanspeter Marti kui ka Arvo Teringu uurimused on näidanud, et just neisse kirjutistesse võisid kõige varem jõuda arutelud uutest teadusavastustest ja -ideedest. Teringu sõnul oleks uurimis­väärne teema ka Balti regioonist pärit üliõpilased keskaegses Euroopas. Loodetavasti leidub sellele kunagi uurija.

Ning muidugi väärib Arvo Teringu rajatud tugev vundament edasist teadustööd siinse varauusaegse akadeemilise kultuuri uurimise vallas. Rootsiaegse Tartu ülikooli protokollide väljaandmise jätkamine on selle töö üks ehituskividest. Samuti vajavad läbitöötamist selle perioodi disputatsioonid Tartus ja mujal Euroopas. Tartu ülikooli väärikas 400 aasta juubel ei ole enam kaugel ning selleks valmistumine tähendab paljuski Teringu töö jätkamist. Rootsiaegse Tartu ülikooli ajaloo uurimisel viivad kõik teed tema juurde.

Kunagi oli Arvo Teringul kavas kõik balti­maalaste õpingukohad Euroopas jalg­rattaga läbi sõita. Küsisin sellest kuuldes, kas ta ei eelistanuks seda teha hobusega. Seepeale vastas teadlane täie tõsidusega, et see mõte oli tal ka, kuid hobusele olnuks raske toitu hankida. Teringu juhatusel võib baltlaste tegevuse märke leida ootamatutest kohtadest. Isiklikult avaldas mulle väga muljet Göttingenis Weende vanal surnuaial asuv hauamonument 1797. aastal duellil hukkunud kuramaalasele Carl von Hahnile.

Arvo Teringu töövahend on praegu häälega arvuti, mis loeb eesti keelt soome aktsendiga. Olen alati imestanud selle üle, et e-kirjade kirjutamisel teeb Tering vigu vähem kui nägijad. Uurimistööd aitavad tal läbi viia abilised. Et see endiselt ­edeneb, tõendab äsjane ajakirja Akadeemia kuld­auhind realia vallas esimesest Eesti soost meditsiinidoktorist Carl Espenbergist (1761–1822).

Siinkirjutaja alustas oma ladina keele õpinguid Arvo Teringu juures keskkooli päevil ning Tartu ülikoolis klassikalist filoloogiat õppima asudes õnnestus ladina keeles pääseda edasijõudnute rühma. ­Hiljem sai Teringust minu doktoritöö juhendaja Academia Gustaviana meditsiinidisputatsioonide ja -oratsioonide teemaga. Juhendajana iseloomustas teda kannatlikkus ja toetav suhtumine ning kõik küsimused said alati vastuse.

Võib-olla on metafoor võilillest, mis läbi asfaldi kasvab, liialt tänapäevane. Ent Teringu müstilist töövõimet ja visadust, mida vürtsitab ka huumorimeel, sobib see siiski hästi iseloomustama. Kui jällegi Vello Helgi sõnu kasutada, siis Arvo Tering on sillaehitaja, kes on jäädvustanud eesti kultuuri seoseid Euroopaga ning oma uurimuste kaudu on ta kinnitanud Eesti rahvus­vahelisele teadusalasele maa­kaardile.6

 

1 V. Helk, Arvo Tering 50. – Tuna. Ajaloo­kultuuri ajakiri 1999, nr 2, lk 159.

2 L. Leppik, Mida me teame Rootsi-aegse Tartu ülikooli teadusest praegu rohkem kui 25 aastat tagasi? – Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXVII. Toim L. Leppik. Tartu: Tartu Ülikool, 2009, lk 21–22.

3 Keel ja Kirjandus 1982, nr 9, lk 488–495; nr 10, lk 537–543; nr 11, lk 588–596.

4 Tartu Ülikooli (Academia Gustaviana) ­senati protokollid 1632–1656. I kd. 1632–1634. (Publicationes Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis 4.) Koost, tlk, komment A. Tering. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1978; Tartu Ülikooli (Academia Gustaviana) senati protokollid 1632–1656. II kd. 1637–1644. (Publicationes Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis 7.) Koost, tlk, komment A. Tering. Tartu: Tartu Ülikooli Raamatukogu, 1994.

5 A. Tering, Lexikon der Studenten aus Estland, Livland und Kurland an europäischen Universitäten 1561–1800. (Quellen und Studien zur baltischen Geschichte 28.) Toim J. Beyer. Köln: Böhlau, 2018.

6 V. Helk, Arvo Tering 50, lk 159.

Käesolev käsitlus ilmestab paradoksi, et sürrealism ja oksüümoron võivad olla sügavuti vastandid. Neid mõisteid on võetud nagu sukka ja saabast, ja põhjusega, sest sürreaalsed teosed on vastastikseoses oksüümoronidega. See tundub aga pinnaline arusaam, kuivõrd sürrealism peaks välistama teadlikke konstrukte, mida oksüümoronid valdavalt on. Juhuoksüümoron võib olla algupärane ja loomulik, kuid nende kõnekujundite ületulv ilmutab juba kavakindlat eufooriat.

Kui olla mõne autori peale mõtelnud ja temast kirjutanud, siis lõpuks settib juuretis, n-ö päevajääk (sks Tagesreste) – nagu ütleb Freud1 –, mis vaadeldud loomingut kannab. Selle saab sõelale võtta ja vaadata, on see objektsioon või abjektsioon. Ilmar Laabani puhul sai mul selliseks kalja­päraks oksüümoroni mõiste.2 Sürrealistliku Laabani absurdimõnule juhtis esimesena tähelepanu Aleksander Aspel.3 Terminit küll poetamata tõi ta esile kandva ja läbiva sisemise vastuokslikkuse, patafüüsilise huumori, poleemilise energia, vastandite totaalse sünteesi ja tähenduste dissonantsid.4 Need määratlused võtabki kokku katakreetiline metafoor oksüümoron. Tõepoolest, „Ankruketi lõpp on laulu algus” (aga mitte järgnevad „Mitte-terad”) näib olevat triiki oksüümoronlik. Kuna mujal selle kujundliku võtte ülekülvi ei kohta, tunnukse see iseloomulik just sürrealismi meetodile (seda sõnapaari võib muidugi samuti oksüümoronina võtta). Siiski, lähemalt sirnates Laabani luuletustes oksüümorone just ei voha, nagu esialgne mulje tekib, aga mõju ei määra hulk, vaid sisuline erikaal. Ja see erikaal näib tõepoolest raske, kaaludes üles tavalisema metafoori, kuigi tolle kogused on nähtavalt suuremad. Eks ole põhjus ka selles, et metafoor, olgu kui originaalne tahes, on luules eeldatud, rutiinne võte, mille kobarad kipuvad tapeediks luituma. Vastuolust kiiskavad oksüümoronid ei ole aga triviaalsed troobid ja paistavad oma enneolematuses kaugele, mõjudes virgutavalt.

Laabanit ma isiklikult ei tundnud ega otsinud temaga suhtlust. Nii et kaissu ma ei kippunud. Kuulasin Laabanit paar korda Tartus ja Elvas, kui ta oli siin käimas taasiseseisvumise hakul. Luulur Jaan ja Tegova Enn rääkisid mulle hiljem, kui nad olid juba halvatud Laabanit külastanud, et too kiitnud väga mu „Merlini aaret” (1998). Mõeldav, et ta pidas eriti silmas piltanagrammide tsüklit „OK, ASTRAAT”5 – olgu siis, astraalkeha, teeme meie samuti –, mis pidas dialoogi Rroosi Selaviste paragrammiga „O kastraat!”.6 Vahest pidas ta silmas ka mu psühhoanalüüsi kalduvat käsitlust „Kivikõueköha”?7

 

Määratlus

Mis on oksüümoron? Oxys tähendab kreeka keeles ’hapu, terav’. Moros on ’loll’. Kokku saab teravmeelse lolluse, taibuka rumaluse. Ladina vaste on contrapositum – vastand­asetus.8 Kõrvutine termin on synoeciosis (sünoikiosis) – kooselu, ühiselu. Oksüümoron on epigrammiline, paradoksne, vaimukas võte, kus vastuolulised mõisted liidetakse kokku. Nagu helisev vaikus, kuum lumi, elav laip, kole tark jne. Elulisi näiteid: töötu ema, elukindlustus, lennukitoit, kondita ribi, vaba kana, sõbralik lahutus, õnnelik surm Oksüümoron on tihendatud paradoks, kahe antonüümi järjestatud paar. Kunagi olid kuulsad Hegeli filosoofilised oksüümoronid, millega ta püüdis ületada Kanti: konkreetne universaal, meeleline kaemus. Teoloogiline oksüümoron: kolmainsus – tule taevas appi! Mõistusele jaburused ületatakse usuga, õpetas Tertullianus: credo, quia absurdum est. Selleks tuleb käia Augustinuse teed: festina lente. Oksüümorone armastab poliitika, mis tahab valitseda kõike korraga, tühistades vastuolud. Tüüpilised Orwelli düstoopilise romaani „1984” topeltmõtted ehk kaksis­oimad: vabad valimised, helge tulevik, tuntud nuhk, juhitud demokraatia, Vene rahukaitsjad

Oksüümoroni tuntakse Horatiusest Petrarcani. Muidugi leiutati see „juba antiigis” – ja meil „juba rahvaluules”. Eriline lemmik oli see barokis, nagu Luis de Góngora kontseptismis ja Giambattista Marino manerismis, Eestis aga Artur Alliksaare vohavas vabavärsis. Hästi sobis see religioosseile müstikutele, nagu John Milton ja John Keats. William Shakespeare poetab seda võtet varrukast: „Oo, raske kergus, tõsimeelne mänglus, / pealtnäha kena vormi maotu kaos, / sulgkerge tina, helge suits, külm leek, / erk uni, haige tervis, palav jää – / ma armastan, kuid armastust ei näe! / Kas sa ei naera?” („Romeo ja Julia” I vaatus, 1. stseen, tlk Georg Meri).9

Oksüümoron on selgesti üks antiteesi alaliike, nagu ka kontrasti liike. Teisalt on see katakrees ehk väärtarvitus, kuna sõnu kasutatakse vasturääkivalt nende juurdunud tähendusele: sõnaraamatunäide on hirmus ilus. Kui kaasatud on meelte tajud, on tegu ühtlasi sünesteesiaga: magus piin, jäine kõrvetus, valutu ravi, pime lõhn, nähtamatu niit. Kuivõrd vastuolulisse dialoogi tõmmatakse kaks vastandlikku tähendusvälja, + ja – laeng, on see samal ajal irooniline mehhanism, mis tähendab eitavat jaatamist ehk vastuolulist koostööd. Iroonilise ütluse musternäited on ühtlasi oksüümoronid: tark eesel – öeldakse nii, aga mõeldakse naa.

Oksüümoron on metafoori eriliik. Laabani luules võib täheldada skaalat, kus metafoor läheb üle pooloksüümoroniks ja sealt edasi täisoksüümoroniks. Nii et pool- ja veerandtoonid on täiesti eeldatavad. Joonlaud ei teki ainult semantilisel, vaid ka süntaktilisel teljel: oksüümoronlikud fraasid võivad üle kasvada lauseteks või koguni lõikudeks, mis kalduvad laiendatud metafoori (ingl conceit) poole, kus pilv pükstes hakkab oma elu elama, nagu juhtus Vladimir Majakovskil. Selliseid avardumisi leidub eriti Uku Masingul, kelle kujundlikud sisekaemused paisuvad müstiliseks teo­loogiaks. Andres Ehini patafüüsilised süžeed, kus leitud detailid loovad enda ümber fiktsionaalseid maailmu, kasvavad silmanähtavalt välja oksüümoronlikest tuumadest. Nii et fraasid võivad käituda kui tüvitekstid, fantaasiajuhendid: koerkorterid ja udusulistajad.

 

Tigude müstiline selgroog”

Laabani tekstide vaatlus näitab, kuidas oksüümoroni abil kehtestatakse sürrealistlikku pildistikku ja lugu. Kord juba kehtestatud, võivad oksüümoronid isegi pildilt taanduda ja tavametafoorika tuleb tagasi. Kuigi absurdne oksüümoron rabab jalust, tajutakse siiski, et see kooslus on teadlikult otsitud ehk intellektuaalselt konstrueeritud. See hakkab vastu bretonlikule automaatkirjutuse programmile, mis ei ole vist kunagi õieti tööle hakanudki. Kohvermõiste sürrealistlik oksüümoron tundub olevat ise oksüümoron ehk vastuoluline, end tühistav kooslus.

Kui võrrelda Laabani poeetikat kahe uuema luuletajaga, siis vähem kistud tunduvad olevat Marko Kompuse assotsiatiivsed kujundid. Need ei tekita vastandlike mõistete laupkokkupõrkeid, pigem mõningaid nihkeid, mis mõjuvad pooloksüümoronina. Kuigi ka Kompus paistab teadlik olevat lähtesõnade semantikast, millele leiab mitte just otsesõnu vastanduva, aga ikkagi selgelt eristuva ja nihkunud paariku, mis alusega väevõimul kokku keevitatakse: bussiuks rinnanibuga, kotletiköha oksakohad, köhiv ööpott.10 Samas on Erkki Luugi sürris oksüümoron harvem külaline ja eristub juurdunud triviaal­süsteemist: praetud mantel,11 nutab depoo,12 jõgi kandiline13 – seda tüüpi paradigmalisi näiteid võib tikutulega otsida. Fraasi depoo kuldne selgroog14 mõjutaja on kahtlemata „Ankruketi lõpp on laulu algus”, miska on mõistetav, et „depoo käikudes / säutsub kuldne leenin”,15 sest „trotskistliku” Laabani mõjuga kaasneb klassikaline oksüümoron. Pooloksüümoronlik on Luugil terviksalm: „põldudel vedelevad / üldised talu­mehed; / lahtivõetud, laulvad, / paratamatud talumehed”.16 Ühtlasi sellised värsid nagu „hõissaa! hõissaa! / metsa vahelt paistab / metsavahi kuldne katus”:17 metonüümiline metafoor nagunii, aga õrnalt oksüümoroni poole kalduv. Nõnda on Kompusel ja Luugil mitmetine oksüümora olemas, kuid mitte sama priskelt kui Laabanil, kelle jaoks see on fundamentaalne. Kuid noortel poeetidel on see pigem kaasnev, mitte rajav nähtus, mis esindab võib-olla ehedamat ehk vähem konstrueeritud ja vabamalt voolavat sürrealismi.

Niisiis, etteütlevalt: Laabani „Ankru­keti …”-luule on kobaras metafoori­põhine. Sellel täidlasel taustal fokuseerib ta aeg-ajalt täisoksüümorone, mida ta võimendab üle pooloksüümoroni. Asetan järgnevates näidetes puhtmetafoorsed fraasid kursiivi, pooloksüümoronidele tõmban alla joone, täisoksüümoronid võõpan rasvaseks.

Laabani juhtpoeemi „Ankruketi lõpp on laulu algus”18 pealkiri on noodivõtmena puhtmetafoorne. Esimene värss „See oli lapsepõlve lumine tarkus” on küll katakreetiline metafoor, aga ainult osaliselt vastandlik väljendus. Edasi võimendub täisoksüümoron – mis ulatub kohati lause ja lõigu tasandile – aktiivsel metafoorsel (ja võrdleval ehk eelmetafoorsel) foonil:

Tähtede okstel ja kivide kellis
keset äikese seebimulle ja eesriide taga
milles lüümisid peopesade jäljed
mängisid liivaterad
oma kiiret hämarat mängu
nagu puhunuks tuul tasa üle kaetud laua
nagu muutunuks veeks lindude kuld

Kalad rändasid trepest üles-alla
magasid heinakuhjade all
nad sündisid päikese unustushetkist
nende surm oli kerge iil
mis sasis
kristallide juukseid
naeratustekaevu pilkases õõnes

Vaikselt troonis välkude majesteetsus
mere täisluuletet paberilehe kohal
veel käisid ulmad alasti
veel oli marmoril piima maik
veel sigis lüümeid linde
aastate põgusaist puudutusist

See oli noorukiea aken täis verepiisku

Ärkasid haavapuude read terasjõgede kaldail
avanes tähistaeva kohutav rõup
ärkasid soolassemaetud trummid ja krohv varises suult
mis haigutas kaames müüris
lehviva keele ja söestunud hammastega

Poeemi kaks järgnevat lehekülge on aga üllatavalt oksüümoronivabad, kuigi tugevalt absurdimetafoorsed, enne kui viimane salm (pool)oksüümoronlikult puänteerib:

Ankruketi lõpp on laulu algus
valguskiire lõpp on tantsu algus
teiselpool vett teiselpool tuld
ootab virmaliste määratu leib

Tekib mudel, mis leiab kinnitust ka paljude teiste Laabani tekstide vaatlusel: oksüümoronid käivitavad ja kehtestavad sürrealistliku pildistiku ja narratiivi, mis võib jätkuda juba tavakummalistes metafoorides, mis ei ole tingimata katakreetiliselt ilmvõimatud.

Hääks võrdluseks on luuletus „Lips ümber suitsusamba”:19 taas tõuseb esile oksüümoronlik tuum – „piimklaasist peopesadel”, „nöörist hambad”, „viinavaadid-triiphooned”, „õrnuse nüri pliiats”, „kalade sõda”, „okastest seebimullid” –, mis hajub ära enne teksti paksult tava­meta­foorset (pooloksüümoronlikku) lõppu:

Päikese haavad kattuvad tigudega
õiekarika põhjas vaikib kahur
pilkane nali lõbustab lendurit
kelle seljal
tõuseb komeet nutva pea ja kivist sabaga
võngub kaal ühel kausil libu ja teisel luik
.

Olgu idee kinnituseks ehk kolmandaks kui kohtuseaduseks hümn „Autoportree”,20 mis on paksult oksüümorone täis nagu mõni merelaid kormorane. See on huvitav tekst ka selles mõttes, et poeetilist autoportreed retoorilise vormeliga „ma olen see ja too ja noo…” võib pidada omaette žanriks, mida ei ole veel teoreetiliselt kirjeldatud. Eesti luules ei ole see vorm sugugi haruharv nähtus.21

Ma olen kanatiib mille on kulland raju
ma olen jäämäe öökuub ja köietantsija nutt
ma olen automootor mis õgib sipelgaid
ma olen must lipp ahvi peos

Ma olen kogelev vanker linnutee kraavis
ma olen sülekoer-käsigranaat
ma olen Peipsist õhumullina tõusnud kell
mille osuteiks on haug ja pussiga jälitav tint

Ma olen leinava ema rõve tants
ma olen kevade viiludekssaetud käepide
mul on võltshabe külmast aurust, ma olen
välgus peegelduv koi, ma olen …

Kesköö haarab taskust lumise revolvri
mere kohal tiirleb peeretavaid päikesi

ma olen suur segadus rongkäigus
ma olen nõgi ma olen voorus ma olen tuul

Ma olen tigude müstiline selgroog

Üleminekud tavametafoorikast erimetafoorikasse on ilmsed, oksüümoron on käivitusmootor. Kui tuurid on kord juba üles võetud, siis võib ka madalamatel pööretel põhimootorile üle minna. Vahel, nagu selleski tekstis, jäävad aga mõlemad mootorid korraga töösse.

Laabani varased tekstid vastandasetusi ei harrasta ega ka mõned „Ankruketi …” (eeldatavasti varasemast ajast pärit) kuhjuvate metafooridega tekstid (näiteks „Kalendrileht”, „Igapäevane meri”, „Saunalaval”, „Hermafrodiidi menüü”, „Romantiline päikeseloojak”, „Ei ole ulmi” jmt). Võiks arvata, et uue kujundliku võtte järele haaras ta inspiratsiooni ja intensiivsuse kasvades, ehitades teise korruse esimese peale.

 

Ülereaalsus

Juhtub ka seda, et elu ise pakub uskumatuid oksüümorone, mis ei olegi fantastilised fiktsioonid, vaid ajaloolised juhtumid, kus tavareaalsust ületav realism on teoks saanud. Olen ikka pidanud värssi „Ma olen leinava ema rõve tants” absurdse oksüümoroni arhetüüpseks näiteks. Aga tuleb välja, et see on realistlikust realistlikum kirjeldus, mis viitab 1518. aasta Strasbourgi katkule, mil oma surmahaige poja uputanud Frau Troffead tabas äkitselt tantstõbi, mis nakatas tervet linna. Krampides massihüsteeria põhjustas arvatavasti katkumürkide toime. See ongi päritolupärane sürrealism, kui võõritav elu ületab võõritavat kunsti. Bernt Notke „Surmatants” tuleb pähe – nagu kahtlemata ka Laabanile –, mis kujutab samuti musta surma makaabrit, aga veelgi varasemast ajast. Hilisemaks näiteks on revolutsiooniline hopakk, mis niidab ka kükktantsu vihtujad endid maha.

Hästi koduselt tunnevad oksüümoronid end kvantmaailmas: lainelised osakesed. Jõuab kätte kvantteoreetilise kirjanduse22 ja selle teaduse järg23.

Käsitlus põhineb ettekandel „Laabani oksüümoronid kui tigude müstiline selgroog”.24

1 S. Freud, Unenägude tõlgendamine. Tlk A. Lill, M. Tarvas. [Tallinn:] Tänapäev, 2007, lk 212, 244, 251, 500 jm.

2 Vt A. Merilai, Ilmar Laaban. – Eesti kirjandus paguluses XX sajandil. (Collegium litterarum 9.) Toim P. Kruuspere. Tallinn: Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2008, lk 522–530.

3 A. Aspel, Sürrealism ja Ilmar Laabani „Rroosi Selaviste”. – Mana 1959, nr 1, lk 17–33.

4 Samas, lk 26, 29–30, 32–33.

5 A. Merilai, Merlini aare. Luulemärss 1994–1998. Tartu: Ilmamaa, 1998, lk 88–108.

6 I. Laaban, Sõnade sülemid, sülemite süsteemid. Koost J. Malin. Tartu: Ilmamaa, 2004, lk 165.

7 A. Merilai, Kivikõueköha. Ilmar Laabani luule psühhoanalüüs. – Keel ja Kirjandus 1993, nr 5, lk 257−263.

8 Vt The New Princeton Encyclopedia of P­oetry and Poetics. Toim A. Preminger, T. V. F. Brogan. Princeton (N. J.): Princeton University Press, 1993, lk 873.

9 W. Shakespeare, Kogutud teosed. Tlk G. Meri, R. Sepp, J. Kross, H. Rajamets. [Koost E. Banhard.] [Tallinn:] Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 1067.

10 M. Kompus, Poeedinahk. [Puka:] Une­noppija, 2014, lk 7–9.

11 E. Luuk, Meie inseneriteaduse suurhäire. [Tartu:] ID Salong, 2008, lk 7.

12 E. Luuk, Pideva Ja Silmanähtava Pöögelmann. Kommunistlik revolutsioon Kuul. [Tartu:] ID Salong, 2008, lk 18.

13 E. Luuk, Valgus tareaknas. [Tartu:] ID ­Salong, 2008, lk 9.

14 E. Luuk, Pideva Ja Silmanähtava Pöögelmann, lk 19.

15 Samas.

16 E. Luuk, Valgus tareaknas, lk 13.

17 Samas, lk 15.

18 I. Laaban, Sõnade sülemid, sülemite süsteemid, lk 45–47.

19 I. Laaban, Sõnade sülemid, sülemite süsteemid, lk 64.

20 Samas, lk 65.

21 Fiktiivse autoportree žanr näib enamasti esin­davat laiendatud metafoori. Väike antoloogia:

„Ürgmets olen – oksad täis lindude vilet, / soravalt voolavat lauluviisi, / millele rähnid taovad takti” (Johannes Semper);

„Mina, Jaani ja Malle / poeg August Alle, / mollusk maakera kamaral, / ent julma aja väraval / olen karistai, kes tulisulega / märgib üles te nurjatud teod, / rahaahned rasvased peod!” (August Alle);

„Laman selili ja olen / enda meelest rehe­ahi. // Üle minu käivad parred, / minu päratumas keres / lõõmab, õhkub tulekahi” (Bernard Kangro);

„Minul on karvased sääred / ja karvane rind. / Kogu küla peab / ahviks mind” (Kalju Lepik);

„Mu hinges koos on munk ja sübariit. / Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem. / Kesk aja hallust köen kui tuliriit / ja otsin kõige kiuste elulähet; – Olen nööril tilkuv pesu. / (Välja arvatud rinnahoidjad.) / Olen lapik lagritsapudel, millega tähelapsed tüdisid mängimast” (Artur Alliksaar);

„Ma olen inglitiivale tilkuv / jõuluküünal / ma olen vastlakukli vahukoor / mis mu oma vuntsidesse kinni jääb / ma olen mihklipäevase oina / veri tõurastaja noal / olen iluuisutaja jaanipäevasel jääl / olen oma hingerikkuse mardisant” (Andres Ehin);

„Ma olen kandiline maamees, / hall ja tõsine nagu raudkivi” (Mats Traat);

„olen ema, naine, armastaja, / päevadele vastu mineja, / andja, saaja, leidja, luuletaja, / sünnitaja, surma mineja” (Katre Ligi);

„Ma olen meeletu laps / keda kõik kodus armastasid / ent kes põgenes sealt ära / ühel ööl kui väljas kohises tuul // ma olen tiivuline seeme / mille sa rebisid puu küljest lahti; – Ma olen madalal sündinud / mu hälli on varjanud rohi / ma olen madalal sündinud / kuid siia ma jääda ei tohi” (Jaan Kaplinski);

„Valge kala ujub läbi metsa / pilv hääletus ookeanis / Ma olen selle kala südames” (Ene Mihkelson);

„„Sa oled vulkanist?” / keegi on kysinud, / mina nüüd vastan / „Ma olen vulkanism”” (Jim Ollinovski);

„olen kärjekujulise universumi suur unine emamesilane / kes magab üksi / oma taru­vaikusest voodis / keset tumedat talve” (Kristiina Ehin).

22 Vt M. Kõiv, Päev. Tartu: Akkon, 2004; A. Merilai, Patafüüsiline tuumafüüsika: vomitiivne diskurss [Madis Kõivu romaani „Päev” retsensioon]. – Vikerkaar 2005, nr 4–5, lk 170−173.

23 Vt T. Remmel, Kirjandus kvantteooria mõju­väljas. (Tallinna Ülikooli humanitaar­teaduste dissertatsioonid 77.) Tallinna Ülikool, 2023.

24 Luule on ülev ehmatus. Ilmar Laaban 100 / Poetry – A Sublime Startle: Ilmar Laaban 100. Eesti-uuringute Tippkeskuse 12. aastakonverents, 9.–10. detsember 2021. Kava ja teesid. Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti-uuringute Tippkeskus, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus. Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2021, lk 18–19. https://www.kirmus.ee/laaban-100/CEES2021teesid.pdf

17. jaanuaril kaitses Eva-Liisa Roht-Yilmaz Tartu Ülikoolis etnoloogia erialal doktoritöö „Converting identities and moralities: Pentecostal Christianity among the Roma in Estonia and Latvia” („Identiteeti ja moraali pöörates: neli­pühilus romade seas Eestis ja Lätis”). Juhendaja oli Laur Vallikivi (TÜ), oponendid Inese Runce (Läti ülikool) ja Magdalena Slavkova (Bulgaaria teaduste akadeemia).

Doktoritöö põhineb romade seas läbiviidud etnograafilistel välitöödel Eestis ja Läti Vidzeme piirkonnas Eesti piiri lähedal. Alates 1990. aastate algusest, mis oli ka üldine Nõukogude Liidu lagunemisega kaasnenud nn usubuumi periood, on Eestis tegutsenud Soome roma nelipühi ­misjonärid, kes hakkasid tähelepanu pöörama just vaatluse all oleva regiooni roma vähemusele. Tänapäeval toimub suurem osa nende misjonitööst Lätis, kus roma kogukond on oluliselt suurem, kuid jätkub Eestis, kuivõrd romad elavad mõlemal pool piiri ning suhtlevad oma sugulastega teises riigis. Nelipühilusse pöördumisega kaasneb vajadus seada esiplaanile uskliku identiteet ja sellega kaasnev moraali­koodeks, kuid samas tunnevad usku vahetanud inimesed vajadust säilitada roma kogukonda kuulumiseks olulised suhted ja väärtused.

Doktoritöös uuriti, kuidas pöördunud romad Eestis ja Vidzeme piirkonnas loovad end eetiliste subjektidena kahe vastandliku moraalikoodeksi vahele sattununa. Doktoritöö näitab ka, et Soome roma misjonärid ning romad Eestis ja Lätis ­loovad uusi võrgustikke, otsides ühist etnilist identiteeti. Etnilisusel pole oluline roll üksnes misjonitöös, vaid ka usu kogemises kehaliste praktikate kaudu. Selgub, et misjonil on sügav mõju just tänu neile roma päritolu misjonäridele, kes kombineerivad roma kultuurilist identiteeti nelipühilusega ning kasutavad kultuuri­spetsiifilist lähenemist. Väitekirjas näidati, et on lähenemisi, mida nelipühilusse pöördunud romad kasutavad, leidmaks viise konfliktsete moraalinormide ja -süsteemide ühildamiseks, kujundades nõnda oma moraalset mina nelipühi kristlasena. Näiteks ennustamine, mis on traditsiooniline roma naiste lisateenistus, kuid mida pöördumise järel üldiselt taunitakse ja millest tuleb loobuda, ei pruugi olla kõigi nelipühilastest roma naiste jaoks hukka mõistetud, mitte ainult selle majandusliku tähtsuse tõttu, vaid ka seepärast, et suhted teiste romadega ja oma kultuurilise identiteedi säilitamine jäävad jätkuvalt oluliseks. See näitab, kuidas pöördunud romad peavad pidevalt otsima tasakaalu erinevate moraalikoodeksite vahel. (https://dspace.ut.ee/items/effa5da1-f009-457d-a6b1-2a29a0811f70)

18. jaanuaril kaitses Indrek Ojam Tartu Ülikoolis eesti kirjanduse erialal doktori­töö „Stseeni poeetika ja eesti modernistlik romaan”. Juhendaja oli Jaak Tomberg (TÜ), oponendid Epp Annus (TLÜ) ja Cornelius Hasselblatt (Groningeni ülikool).

Väitekirjas konstrueeritakse modernistliku kirjanduse lugemismudel, mis võimaldab stseeni mõiste abil tuvastada uute tajuilmade tulekut kirjandusse, ning sama mudeli abil tõlgendatakse hulka eesti proosakirjanduse teoseid. Selleks esitatakse kõigepealt ülevaade eesti modernistliku kirjanduse senistest tõlgendusviisidest Noor-Eesti liikumisest käesoleva sajandi alguseni. Stseeni mõistele keskenduvas põhiosas uurib väitekiri modernistliku kirjanduse poeetikat narratoloogia ja fenomenoloogia meetoditega. Töö fookuses on nüansid, kuidas kujutatakse kirjandus­tekstis kehalisi tundeid, mida humanitaar- ja sotsiaalteadustes kutsutakse tihti ka ­afektideks. Enne afekti mõistele keskendumist on modernistliku romaani poeetikat analüüsitud peamiselt jutustuse mõiste kaudu. Aristotelese „Luulekunstist” alates on selle tähendust mõistetud tõenäosuse alusel: jutustuses juhtuvad ajaloo­momendile tüüpilised sündmused ning seda asustavad vastavalt oma ajastu tüüpiliste iseloomuomadustega tegelased. Need piisavalt tõenäolised sündmused ja tegelased kujundavad fiktsionaalse maailma jooned, mis tunduvad lugeja jaoks loomulikud ja motiveeritud. Kuid XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandi alguses tõusevad romaanižanris aina enam esile teosed, mille iseäraliku realistliku mõju seletamiseks ei piisa enam tõenäoliste ja tüüpiliste sündmuste ning tegelaste leidumisest teoses. Neis teostes ei ole tihtipeale esiplaanil tegelaste saatuslikud sündmused, vaid raskesti määratletav afektiivne atmosfäär, mis ei kuulu üksikule tegelasele, vaid tõuseb esile pigem inimeste ning inimese ja looduse vahelise läbikäimise hämaraladelt. Üks viljakaid viise seda kirjanduse poeetika muutust mõtestada on olnud analüüsida jutustuse vahekorda ühe tema võimaliku vastandi kirjeldusega. Väitekirja teoreetilise osa üks eesmärke on jutustuse ja kirjelduse vastandus uuesti läbi valgustada ja näidata selle paratamatuid kitsaskohti. Võttes arvesse jutustuse ja kirjelduse semantilisi vastuolusid, otsustatakse uurimuses kirjelduse asemel stseeni mõiste kasuks, mis pärineb Fredric Jamesoni raamatust „Realismi antinoomiad” (2013). Stseen esitab reaalsust põhimõtteliselt erinevalt kui jutustus. See võimaldab suuremat ligipääsu kehalisele reaalsusele ja jätab suuresti hõlmamata põhjuslikkuse dimensiooni, mis on jutustuse peamine sisu.

Pärast sissejuhatavat ja teoreetilist osa tõlgendatakse väitekirjas eesti kirjandusloo teetähiseid stseeni valgusel. Näited eesti kirjandusloost on jaotatud kolme rühma, millest igaüht ümbritseb iseäralik ajalooline kontekst. Esimene näidetegrupp koosneb Jaan Oksa, Leo Anvelti ja Reed Morni teostest, mida kõiki on võimalik mõista fin-de-siècle’i kultuuri ilmingutena ning mille puhul on peamine küsimus inimsubjekti elujõulisusest ja seksuaalsest identiteedist. Oks on XX sajandi alguse kirjanduses kõige edukamalt stseeni poeetikat rakendanud autor, kes toob ilmsiks inimsubjekti olemusliku labiilsuse ja kehalise vastuvõtlikkuse oma ümbruse suhtes, mis laseb vaevalt rääkida isegi stabiilsest soolisest identiteedist. Leo Anvelt kujutab stseeni poeetika abil oma romaani „Viirastusi valges öös” peategelase Rein Endise maailma, kuid laseb peategelase saatusel kulgeda välja kristliku moraali repressiivsest toimest üsna intellektuaalse loogika alusel. Reed Morni romaanis „Andekas parasiit” on probemaatilise peategelase afektide maailm väga tugevalt ratsionaliseeritud ja stseeni poeetika võimalusi seetõttu väga tagasihoidlikult kasutatud. Teine näidetegrupp käsitleb Viivi Luige „Ajaloo ilu” ja Mati Undi „Sügisballi” hilisnõukogude uue urbaniseerunud tegelikkuse viljadena, milles inimeste tundeelu on tugevalt mõjutatud globaalse läbipõimituse tajumisest. Viimane näidete­grupp pärineb XXI sajandi alguse eesti kirjanduse olulisest hoovusest, mis tegeleb Teise maailmasõja järgses totalitaarses ühiskonnas tekitatud traumade kirjandusliku kujutamise ja läbitöötamisega. Selles käsitletakse Ene Mihkelsoni, Eva Koffi ja Carolina Pihelga loomingut.

Töö põhijäreldused on, et stseeni poeetika võimaldab eesti kirjanduse puhul modernistlikust uuendusest rääkida väga erinevatel aegadel. Stseeni poeetika mõiste töötab kirjandusteaduse jaoks kõige vilja­kamalt, kui narratoloogia ja fenomenoloogia meetodeid täiendatakse ajalooliste kontekstidega, mis võivad pärineda sotsioloogia, soouuringute, tehnoloogia jm ajaloo valdkondadest. See tagab modernistliku romaani poeetika mõistmisele tugeva aluspõhja. (https://dspace.ut.ee/items/a91dd1bc-13f7-428f-9181-19da9a3d32aa)

7.–9. veebruarini toimus Amsterdamis Huygensi instituudis konverents „Formulaic Language in Historical Research and Data Extraction: An International Conference”. Konverents on ajalooliste uuringute suunitlusega foorum, kus eri maade uurijad vahetavad nii ametlikes dokumentides kui ka kirjanduses korduvate tekstide ja väljendite analüüsi kogemusi. Mari Sarve jt uurimisrühma liikmete ühisettekanne kandis pealkirja „Distributional criteria for identifying formulas in Finnic oral poetry”. Kaasautorid olid Maciej Janicki, Kati Kallio ja Eetu Mäkelä Helsingi ülikoolist.

21. veebruaril toimus Tallinnas Kirjanike Majas kirjanduslik kolmapäev „Fragmente dekadentsist”. Esitleti Keele ja Kirjanduse dekadentsile pühendatud teemanumbrit (KK 2024, nr 1–2), mis sisaldab 2023. aasta kevadel toimunud Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse, Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli konverentsi „Dekadents eesti kultuuris: tõlge ja tõlgendus” ettekannete põhjal valminud artikleid. Teemanumbrit esitleti koos ajakirja Akadeemia k.a veebruarinumbris ilmunud Friedrich Nietzsche tekstide tõlkega Leo Luksilt ning Loomingu Raamatukogu k.a 4.–5. numbris ilmunud Nietzsche teoste „Wagneri juhtum” ja „Nietzsche contra Wagner” tõlkega Jaan Unduskilt. Esitlusel arutlesid dekadentsi üle Mirjam Hinrikus, Leo Luks, Johanna Ross ja Jaan Undusk. 

21. veebruari Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubis oli külas läänemeresoome väikerahvaste keelte ja kultuuride uurimisele pühendunud Enn Ernits. Ta andis ülevaate Lõuna-Lätis elanud kreevinite päritolust, elupaikadest, ajaloost, keelest ja kultuurist. Tõenäoliselt pärinesid nad keskajal sõjavangidena Lätimaale toodud vadjalastest, keda kasutati Bauska kivi­linnuse ehitamisel.

22.–23. veebruaril peeti Taevaskojal 18. eesti folkloristide talvekonverents „Folkloor ja popkultuur”. Konverents oli pühendatud Mare Kõiva 70. sünni­päevale. Ettekannetes keskenduti kahe kultuurivaldkonna kokkupuutepunktidele ja sulandumiskohtadesse paigutuvatele loomingulistele otsingutele. Korraldasid Akadeemiline Rahvaluule Selts ja Eesti Kirjandusmuuseum. Esinesid Mare Kõiva („Nelja tuule poole”), Eda Kalmre („Klounid ja teised kurjad tegelased. Ostensioon ja kriminaalsed legendid”), Siim Sorokin („„Juba 26 aastat on nad öelnud, et meie leitut pole olemas”: Estonia, loominguline umbusk, rahvalik kriminalistika ja kontra-plottimine”), Liisi Laineste, Guillem Castañar, Anastasiya Fiadotava („CELSA võrgustiku projekti esmased tulemused: huumor eesti avalikus ruumis”), Tatjana Vladõkina, Deniss Kornilov („Идея национальной идентичности в деятельности современных центров удмуртской культуры” – „Rahvusliku identiteedi ideed tänapäeva udmurdi kultuurikeskuste tegevuses”), ­Nadežda Šutova („Удмуртские фестивали и праздники: традиции и новации” – „Udmurdi pidustused ja tähtpäevad: traditsioonid ja uuendused”), Sergei Troitski („Populaarne ballett: folkloori­motiivi muutmine sotsiaalseks tegevuseks”), Katre Kikas („Rahva­luulekogujad ja fännikirjandus: Hans Anton Schults F. R. Faehlmanni müütide lummuses”), Ott Heinapuu („Eesti looduslike pühapaikade muutuvad tähendused”), Kristel Kivari ja Tiina Sepp („Kirna mõisa mungad ja Avaloni vaimud: võrdlevaid tähelepanekuid kummitus­lugudest uue vaimsuse keskkondades”), Ell Vahtramäe („Mida teab põhikoolilõpetaja folkloorist?”), Taive Särg („Milline regilaul rokib?”), Savannah-Rivka Powell („Border genres of Yiddishkeit: Navigating heterotopic space and Jewish diaspora by way of liminal Shtetlach”), Natalia Ermakov („Välitööde eripära – võlu ja valu. Sakraalsed rituaalid ersa kultuuris”), Nikolai Kuznetsov („Rahvapidustused ja komi folkloor”) ning Eva Toulouze („Ühe udmurdi palve arengud 10 aasta jooksul”). Esitleti Rudolf Põldmäe „Rahvaluulekoguja reisuraamatut” (2023) ja loomanimede andmebaasi.

26. veebruaril korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis Mare Kõiva 70. sünnipäevale pühendatud pidulik seminar. Oma ettekandes „Kalaisa, vaaraorahvas, merekari ja veehobused. Sissevaateid veeolenditega seotud traditsioonidesse” vaatles juubilar mütoloogilisi veeolendeid: kes nad on, kust nad tulevad ning kuidas paigutuvad pärimuspilti.

27. veebruaril esitleti Tartu kirjanduse majas Keele ja Kirjanduse dekadentsi­numbrit (KK 2024, nr 1–2). Esitleti ka ajakirja Akadeemia 2. numbris ilmunud Friedrich Nietzsche tekstide tõlget Leo Luksilt ning Loomingu Raamatukogu 4.–5. numbris ilmunud Nietzsche teoste „Wagneri juhtum” ja „Nietzsche contra Wagner” tõlget Jaan Unduskilt. Dekadentsi üle arutlesid Mirjam Hinrikus, Rebekka Lotman, Leo Luks ja Jaan Undusk. 

28. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis kohanimepäev. Korraldajad olid Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ning kohanimenõukogu. Esinesid Mart Uusjärv, Martin Kulp (Regionaal- ja Põllumajandusministeerium), Tartu abilinnapea Lemmit Kaplinski, Mall Leht (Maa-amet), Peeter Päll (EKI), Toomas Kiho (ajakiri Akadeemia), Ülle Tarkiainen (Rahvusarhiiv) ja kunstiajaloolane Enriko Talvistu.

28. veebruaril kõneles Piret Voolaid Kalevala päeval Helsingis kahe naabermaa suhetest pärimuse vallas. Soome folkloristika on olnud Eesti ametikaaslastele läbi aegade olulisel kohal, olgu tegu teoreetiliste, organisatoorsete või arhiivinduslike eeskujudega.

29. veebruaril peeti Eesti Kirjandus­muuseumis Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päeva. 2023. aastal toimunud kogumisvõistluse „Kohtumised metsloomadega” käigus laekus 170 kaastööd väga mitmekülgse materjaliga: loodusvaatlusi, videoid ja pilte loomadest. Võistlusele „Minu saunalugu” saatis kirjapanekuid ligi poolsada kirjutajat. Need sisaldasid saunakogemuste kirjeldusi, tähelepanekuid ihuharimisest ja hügieenist, pingetest, lõõgastumisest ja energiakogumisest kodusaunas ning kogukondlikus ringis, kirjeldusi oma saunaehitusest jpm. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad, mille pälvisid järjekindla kogumistöö eest paljude aastate vältel Maila Jürgenson, Anu Soon, Sirje Võsa ja Liisa Nurme. President kuulutas välja kogumisvõistluse „Vanavanema hääl”. Samuti algab kogumisvõistlus „Kunsti puudutus” ning koostöös Eesti Ornitoloogiaühinguga käopärimuse kogumine.

PDF

Lühikroonika

Just meie maise elu poolel rajal
end äkki leidsin keset sünget metsa.
Dante Alighieri „Põrgu”

Foto: Elmar Köster, Rahvusarhiiv

Tohutu töövõimega andekal tõlkijal, luuletajal ja kriitikul Harald Rajametsal (13. V 1924 – 12. XI 2007) on mitu saavutust, mida võiks nimetada tema elutööks. Kahtlemata on üks neist „Jumaliku komöödia” eestindamine – ehkki ta ei jõudnud sellega päris lõpuni (tõlke lõpetasid Ülar Ploom ja Ilmar Vene), saame emakeeles seda maa­ilmakirjanduse pärli lugeda ennekõike tänu temale. Dante „Põrgu” avaread on ühed kuulsaimad ja küllap tsiteerituimad värsid lääne luulekultuuris. Ent eesti keeles on neisse ridadesse end sisse kirjutanud ka tõlkija ise, ja mitte ainult metafoorselt: tema nimi on seal kirjas täiesti sõnasõnaliselt, värsireas tähenduslikult laetud viimastes, riimsõna positsioonides.

Juba „Põrgu” alguses avaneb Harald Rajametsa kaks poolust. Üks neist on jäik ja standardiseeriv värsimeister, kes jälgib keelenorme ja vahendab eesti keelde keerulisi kinnisvorme. Rajamets ongi eelistanud ranges klassikalises vormis luuleteoste eestindamist, mis on laadilt lüürilised ja romantilised ning milles on kasutatud täpseid riime: „Olen kogenud, et mul on irdriimidega, ebapuhaste riimidega loo tõlkimisel suuremaid raskusi kui puhtariimilise loo tõlkimisel”.1 Kuivõrd väikeses kultuuris ei ole võimalik igale põlvele maailmaluule klassikat uuesti tõlkida, pidas ta neid ajatuid teoseid vahendades silmas sedagi, et tõlked ajale vastu peaks. Selleks kasutas ta juba juurdunud sõnavara ning vältis „ajastu keeleponnistuste kajastusi” (vastandades enda Shakespeare’i tõlkeid Ants Orase omadele).2

Luulekeelele ja keelele üldse mõtles Rajamets palju ning avaldas 1962. aastal poeetilisele keelevabadusele pühendatud artikli, kus arutas üsna detailselt ja nüansi­rikkalt erinevate luulevabaduste üle: mis laadi väljajätud või lisasilbid, samuti derivatsioonid on luules omal kohal ja mis mõjuvad ebaloomulikult, milliseid „vigastatud” moodustisi tuleks vältida ning millega on lugeja juba harjunud.3 Ent keele­normide jälgimine ei tähenda Rajametsa jaoks sugugi lähtumist sõna­raamatutest. Vastupidi, ka keele­korraldajate tööl hoiab ta teravalt silma peal.4 Nagu on täheldanud Märt Väljataga, oli Harald Rajametsal nii-öelda absoluutne keelekõrv.5 1990. aastatel hakkas ta avaldama kriitilisi keelekommentaare ja nii väljendama oma hea sõnaloome põhimõtteid, mida oli seni pigem praktikuna oma tõlgetes järginud. Et Rajamets näeb vastutustundlikul luule­tõlkijal olulist rolli nii maailmakultuuri tutvustajana kui ka eesti keele arendajana,6 on ta suurt tähelepanu pööranud keelele ja eriti tema jaoks luule tuumakaimale elemendile – riimile. Seejuures rakendab ta järjepidevalt oma 1962. aasta artiklis välja toodud ideid ja kasutab tõlgetes küllaltki konservatiivset riimi, mis pole üksnes täisriim, vaid sageli üsna kulunud riim. Tõlkeriimides jälgib ta foneetilist täis­riimilisust, samuti väldete kokkulangemist. Teatud vabadused on lubatud: näeme flektiivriimi, erineva rõhumustriga riimipartnereid, mõõdukal hulgal sõnajärje inversiooni (oru metsarikka),7 vähesel määral uudset sõnamoodustust (pisu) ning mõnikord haruldasemaidki sõnu (kihkama). Mitmeid võtteid väldib ta rangelt, seal­hulgas neologisme, võõrsõnu, ebatavalisemat sõnamoodustust ja murdekeelsust, kasutades ka liitriime üksnes erandjuhul. Selles mõttes on iseloomulik näiteks Raja­metsa versioon Aleksandr Puškini luuletusest „Ma armastasin teid…”:

Ma armastasin teid; see arm küll raske
on hinges kustuma mul nüüdki veel;
kuid ärge ennast häirida sest laske,
ei taha ma, et kurb teil oleks meel.

Teid armastasin tummalt, kiivas vaevas,
nii lootuseta, uje, õrn ja truu;
teid armastasin siiralt; annaks taevas,
et armastaks teid nõnda keegi muu.8

Rajametsa enda sõnul pole riim nii järeleandmatu sundija nagu meetrum, kuivõrd seda saab valida:9 kui tundub, et keelt peab mõne riimi toimima panemiseks liialt painutama, on parem välja nuputada mõni teine riim. Kuid selle valiku­võimaluse juurde kuulub ka vabadus riimid üldse ära jätta – parem ilma riimideta kui enda seatud kõrgeid nõudmisi rikkudes. Nii alustab ta küll 1958. aastal Dante „Jumaliku komöödia” tõlget algu­pärandile vastavalt täisriimilisena, ent 1980. aastate lõpus tööd jätkates loobub selles riimidest sootuks.

Rajametsa teine poolus viskab aga vimkasid. Tõlkes on need sageli nii peened, et võivad algul märkamata jääda. Näiteks Shakespeare’i XX sonetis on juttu lüürilise mina sõbrast, kes on nii kaunis, et oli tõenäoliselt algselt loodud naiseks, kuid siis lisati talle „üks asi” (originaalis one thing). Rajametsa tõlkes saab sellest vaimukalt „tillukene lisand”:10

Sind naiseks küllap esialgu loodi,
ent loodus, sinust võlutud, läks segi
ja minu kahjuks, muutes tegumoodi,
sind tillukese lisandiga tegi.11

Kõige selgemini avaldub aga Raja­metsa huumorimeel tema omaluules. Tema meelis­vormiks saab siingi kindlate reeglitega stroof, ent erinevalt näiteks sonetist ja tertsiinist eesti keeles enne teda üsna vähe kasutust leidnud vorm – inglise päritolu limerik, mis on siinmail nii võõras, et on isegi Jaak Põldmäe põhjalikust üle­vaatest välja jäänud.12 Rajamets põhjendabki oma limerikukirge ühest küljest sellega, et piinlik on minna Euroopasse, kui meil emakeeles selles vormis luuletusi napib. Aga mitte ainult: „Ja pealegi – olla limerikist on hää! Ei tarvitse teha sala­pärast nägu, et jumalik säde, inspiratsioon või mis, kasvatada lõvilakka ega röövli­habet või teab mida veel. Lihtsalt hood käivad peal.”13 Limeriku tunnuseks on kindla ridade arvu (viis), riimiskeemi (üks riim seob kaht esimest ja viimast värssi, teine meetriliselt eristuvat kolmandat ja neljandat) ja värsimõõdu kõrval ka laad: tegu on nalja- ja absurdiluuletusega, kus enamasti riimitakse pärisnime. Nii ühendab limerik ideaalselt Rajametsa kahte palet, väljendades ranges ja keerulises vormis kerget sisu. Just neis luuletustes lõbutseb Raja­mets sõnade ja nende tähendustega, luues uudissõnu, mille ta sageli paigutab nimelt riimipositsioonile. Kui tõlke­luules eelistab ta kulunud riime, siis oma­luules väldib ta neid täielikult ja lubab seal kõike seda, mida tema tõlkeluulest ei leia, seal­hulgas keelevahetust, haruldasi sõnu (lisades vajadusel joone alla sõnaseletusi), murde- ja kõnekeelsust, võõrsõnu ja nimesid, kõikvõimalikke lühendeid, lisasilpe, inversioone, poolitusi, liitriime ja ebatavalisi morfoloogilisi tuletisi. Vaadakem näiteks järgmist limerikku, milles leidub riimi­positsioonidel nii nimesid, uus­moodustisi kui ka keelevahetust:

Menuvaene poeet Juhan Juus
just ujudes Narva jõe suus
      aru sai: Püha peetrum!
      Mõte, riimid ja meetrum
on ju liiast! – Nüüd Juks on Who’s Who’s.14

Ehkki Rajametsa kui tõlkija maksiimi järgi on poeesia parim väljendusvahend loomulik ja õige keel ning see arusaam peaks viima luule puhastumiseni keelelistest veidrustest,15 ei järgi ta seda põhi­mõtet omaluules. Ajatus, mida ta oma luule­keeles tõlgete puhul taotleb, ei ole juhu- ja naljaluules enam tähtis: nende eesmärk on olla siin ja nüüd, nagu ta ka oma luulekogu avatsükli pealkirjastab.

Kuigi enamasti on Rajametsa limerikud muhedad, tuues esile keele võimalusi ja absurdseid momente, juhib ta neis tähele­panu ka rumalustele, seda nii ühiskonnas kui ka keelepoliitikas. Näiteks avaldas ta 2005. aastal reaktsioonina toonase haridus- ja teadusministri Mailis Repsi esinemisele Vene riigitelevisioonis, kus too oli kiitnud maride olukorda Venemaal, kaksiklimeriku „Ugri-mugri aps”.16 Mis aga teeb luuletuse tähele­panuväärseks, on peitriim (Linnar Priimäe terminoloogias)17 – luuletuses pole kordagi mainitud Repsi, ent riimiahelaks on Epps : teps : veps. Teisal on selles absurdi­luule žanris eriti sobiv tuua nähtavale jabur leid sõnaraamatust:

Kui kunagi satun Jerezi ja
sääl joon – no eks ikka hereesi – ja
      kui vein on mul keres,
      siis öelda veel heres
või heeres on hirmus hereesia.18

Rajamets naeruvääristab siin Jerezi linna järgi nime saanud kangestatud veinile loodud eestikeelset vastet heres – ­sellise kirja­pildiga langeb rõhk joogil erinevalt selle päritolulinnast esimesele silbile, mistap võib seda näha vigase vormina. Seega ei ole normkeel Rajametsa jaoks midagi, mille on fikseerinud mingi institutsiooni töötajad, vaid see järgib keele sisemist loogikat.

Kuid Rajametsa tõlgetestki võib mõnikord mängu leida: lõbusamat riimluulet leidub eelkõige tema lasteraamatute tõlkevärssides. A. A. Milne’i „Karupoeg Puhhi”, J. R. R. Tolkieni „Kääbiku” ja James Krüssi raamatu „Minu vaarisa ja mina” luule­tõlgete kohta on ta isegi öelnud, et need on „ekstramõnuga” tehtud asjad.19 Riimipoeetika jääbki neis tema kahe põhimõtte vahele: kohati näeme trafaretset ja kulunud riimi (ma : sa : ka) või isegi identriimi, kohati aga võtab ta seal tavapärasest suuremaid vabadusi, sealhulgas leidub koguni irdriimi näiteid (tahab : pahad, poole : muule). Keerulisemates, nt kolmikriimilistes luuletustes ärkab siiski kõrgstiilne Raja­mets, kes kasutab oma tavapäraseid täisriimilisi ahelaid.

Niisiis on Rajametsas korraga tung luua midagi ajatut ning sekkuda ajalisse; esimese väljundiks on ennekõike maa­ilmaluule klassika tõlked, teise väljundiks omaluule. Nende poolte ühendajaks võib pidada riimi. Klassikastiilis ehk tõlke­luules liiguvad tema riimid kindlatel radadel, mis tal vahel alles endal tuleb rajada, vaba­stiilis ehk omaluules võivad need tahtlikult metsikumatele teekondadele, lausa metsa minna, juhtimaks tähelepanu riimikunsti mitmekesisusele ja mängulisusele. Just viimast on Rajamets ise pidanud tõlkimise põhiomaduseks: „Selles on mingi eriline võlu ja veetlus, et ma olen mängu oma elu keskseks tegevuseks saanud võtta, ja mänguriks jäädagi.”20 Kui Rajametsa Shakespeare’i tõlgete ilmumisel mängis suurt rolli Georg Meri, Dante juurde juhatas teda Aleksander Kurtna ja ukraina luule juurde näitas teed Ain Kaalep, siis järgmistele põlvkondadele on omamoodi suunanäitajaks olnud Harald Rajamets, kes õpetas meile, et luulekunst ei pea isegi olema lõbu ja õpetus, vaid võib olla täiesti puhas lõbu, mida kõrged standardid sugugi ei kahanda, vaid muudavad veelgi hõrgumaks.

 

1 Tõlkijad 13: Harald Rajamets. Tõlkijaga ajas juttu Peeter Hein. – Eesti Televisioon, 8. XII 1988. ERR-i arhiiv. https://arhiiv.err.ee/video/vaata/tolkijad-harald-rajamets

2 Samas.

3 H. Rajamets, Keelevabadus värsis. – Keel ja Kirjandus 1962, nr 5, lk 284–293.

4 Vt nt tema teravat kriitikat „Eesti kirjakeele seletussõnaraamatule”: H. Rajamets, Vingus nina pidi raamatus. – Keel ja Kirjandus 1994, nr 7, lk 424–426.

5 M. Väljataga, Harald Rajamets in ­memoriam. – Eesti Ekspress 15. XI 2007.

6 Tõlkijad 13: Harald Rajamets.

7 Sellise lihtsa inversiooni kohta, kus omadus­sõnaline täiend paikneb põhisõna järel, on Rajamets ise möönnud, et sellega on iga luulehuviline harjunud ja see ei sega tema luulelugemist põrmugi. Seevastu keerulisemat inversiooni, millega on loomulik sõnajärg meelevaldselt segi paisatud, ta taunib ja leiab, et see teeb luuleteose raskesti mõistetavaks, tuhmistab ideed ja vähendab kunstilist suges­tiivsust. Samuti tuleks hoiduda sedalaadi mugavustest nagu täiendi asendamine kõrval­lausega põhisõna järel (haige väike laps asemel laps, kes haige ja väike), mis teevad küll riimimise lihtsamaks, kuid võivad viia stiilist hälbimisele (H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 285, 286).

8 Pegasos ja peegel. Valimik tõlkeluulet. Tlk H. Rajamets. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2004, lk 103.

9 H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 287.

10 Vt ka R. Lotman, L. Pääbo, Järelsõna. ­Armastus sonetivormis. – Ma nägin päiksepaistet vihmasajus. Valik maailma armastussonette. Koost R. Lotman, L. Pääbo. Tallinn: Varrak, 2022, lk 399.

11 W. Shakespeare, Poeemid, sonetid ja muud luuletused. Harald Rajametsa tõlkes. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, lk 259.

12 H. Rajamets, Aeg astuda. Vemmalvärsse, puhuluulet. Tallinn: Varrak, 1997, lk 171.

13 Samas, lk 174.

14 Samas, lk 54.

15 H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 293.

16 H. Rajamets, Ugri-mugri aps. – Sirp 2. IX 2005, lk 5.

17 L. Priimägi, Riimist. – Keel ja Kirjandus 2008, nr 4, lk 282.

18 H. Rajamets, Kakskümmend kaheksa limerikku. – Looming 2000, nr 2, lk 232.

19 Tõlkijad: Harald Rajamets. Küsitleja Vilma Jürisalu. – ERR-i arhiiv 20. V 1994. https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/tolkijad-tolkijad-harald-rajamets

20 Tõlkijad 13: Harald Rajamets.

Enn Nõu. Ülestähendusi ajast ja elust. Mälestuste kroonika 1956–2022. EKSA, 2023. 526 lk.

Raamatus oleva 66 aasta kroonika kohta on tagakaanel kasutatud epiteete täpselt, lühidalt ja rikkalikult – need sõnad iseloomustavad nii selle määratu faktikogu esitamislaadi kui ka peensust. Kuu­päevade kaupa, iga kuu omaette lõiguna, on ­lause-paariga üles märgitud kõik kohtumised, käigud, sündimised-surmad, eri üritused pagulas­kogukonnas, väiksemad ja suuremad perekonnasündmused, töised ülesanded, poliitiline programm, erialane edenemine arstina ja nii enda kui ka abikaasa Helga eneseteostus kirjanikuna, ainelised saavutused, majaehitus Uppsalas, paadisõidud ja -remondid, ettevõtmised lastega, hiljem nende reisid ja kolimised, raamatu lõpuosas tihenev osavõtt Eesti kultuuri­sündmustest, paika loksuv elu kahes riigis jne.

Lakoonilisusest hoolimata avaneb teotahtest tulvil ja seda tarmukust hämmastava sihikindlusega ellu viiva perekonna võimas lugu ning samal ajal Rootsi pagulaskultuuri põhiaja ja tohutu suhtlus­võrgustiku tihe lugu. Seda on huvitav jälgida just sellises neutraalses kroonika­vormis, nagu raamatus kasutatud: Enn Nõu laseb kõneleda faktidel endil, valdavalt ilma eriliste hinnangute ja emotsionaalse suhtumiseta. Erand on episood esimesest Eesti külastusest „23 aastat pärast põgenemist” (lk 130–135), milles on segunenud põnevuse, härduse, vapustuse ja hirmu kogemus. Napi­sõnalisusest hälbib ka see, et Nõu ühiskondliku edenemise algupoole avalikke sõnavõtte on tsiteeritud täies mahus – erasfääris on hoitud siiski ühtmoodi delikaatset ja lühidat joont. Nõnda saab harva mõni inimene, tegevus või kohtumine põgusa iseloomustuse osaliseks (näiteks 1977. aastal Helga ja õpilaste jalgpallimängu kohta: „Võib-olla tema vanuses mitte kõige sobilikum tegevus”, lk 214), ja selgi juhul võib tegu olla nagunii üldteada asjaoluga (nagu Karl Ristikivi kirjeldus „heatahtliku kirjaniku ja vaikselt naeratava” kolleegina, lk 215). Veelgi neutraalsem laad sõpradest ja külalistest pildi andmiseks on külalisteraamatu sisse­kandeid tsiteerida, mis sageneb raamatu teises pooles, kui on Uppsalas Askvägenile püstitatud majja sisse elatud (Nõude kodus on ulualust saanud hämmastav inimhulk), samuti kumab neist sissekandeist täheldusi Nõude endi kohta. Raamatu read on nimedest tulvil, seejuures vestluste sisu ei reeda tõtlikult registreeritud info kuidagi – sedaviisi on huvitav lugedes kaasa ja edasi mõelda, ka selles, kuidas üldse ja miks üht- või teistmoodi seltskond kokku sattunud.

Kroonika lõpeb lausega: „Võiks veel kirjutada, aga midagi peab jääma paberile panemata…” (Lk 527) Paberile on jäänud panemata küllap palju, nagu võib mõnest fraasist järeldada, kuid mitmesuguste tumemeelsuspäevikute ja halavate korres­pondentside taustal on meeldiv lugeda üleni elutervet ja tarmukat eluesitust, mis on keskendunud pikas perspektiivis päriselt olulisele.

Foto: Zane Bitere, LETA/Scanpix

26. mail tähistab juubelit Läti ­Ülikooli liivi instituudi juhataja, luuletaja ning liivi keele ja kultuuri edendaja Valts Ernštreits. Rääkisime sel puhul liivi keelest, selle uurimisest ja rollist ning liivi kogukonnast tänapäeval ja tulevikus. 

Oled sündinud Riias, kuid siiski kasvanud liivi kogukonna sees ja käinud lapsena suviti Liivi rannas Kuramaal, kust tänapäeva liivi perekonnad pärinevad.

Olen sündinud Liivi rannast kaugemal nagu kõik uuema põlvkonna liivlased, aga meie pere seos Liivi rannaga on olnud küllaltki tihe. Pärast Nõukogude piiritsooni loomist hajus Kuramaa liivi kogukond laiali üle Läti ja mujale. Mõni üksik, näiteks Poulīn Kļaviņa, käis Liivi rannas suviti. Oli ka selliseid nagu Viktor Berthold ja Alfon Berthold, kes elasid Liivi rannas alaliselt. Aga vahel harva juhtus ka nii, et mõni liivi kogukonna liige kolis tagasi Liivi randa, nagu minu vanaisa vanemad õed Emma Ērenštreite ja Elvīra Zēberga – üks juba 1970-ndatel ja teine hiljem, 1980-ndatel –, ja jäid sinna elama. Meie jaoks oli see hea, et meil oli maakoht just suletud tsoonis Liivi rannas. 

Sel ajal oli Liivi rand hoopis teist­sugune: mererand oli päriselt tühi, isegi suvel ei olnud seal mitte ühtegi inimest. Täna­päeval võib randa minnes näha mõnda üksikut inimest, sest seal käib suvitajaid. Lapsepõlves veetsin õige mitu suve Pizā külas, lisaks suvitamisele tegin igasuguseid põllu- ja aiatöid, sealhulgas niitsin vikatiga, mida ma seetõttu oskan päris hästi. Minu seos Liivi rannaga pärineb suhteliselt varajasest lapsepõlvest: esimest korda sattusin sinna kuue- või seitsme­aastaselt ja pärast seda käisin seal üpris regulaarselt. Sealt algas minu huvi liivi asjade vastu. Peale selle, et vanatädid õpetasid mulle mõne fraasi liivi keeles, olid nad kohalikud aktivistid ja töötasid Pizā küla väikeses raamatu­kogus. Osa selle kogust on praeguseks jõudnud Läti Ülikooli liivi instituuti, kuna ühel ekspeditsioonil leidsime mahajäetuna sealt pärit raamatuid. Vanatädid viisid raamatuid laiali taludesse ja mina käisin mõnikord kaasas.

Sealsamas Pizā külas üritasid piiri­valvurid korra mind kinni püüda, kui olin seitsmeaastane. Kuigi mereranda ei tohtinud tegelikult minna, käidi seal ikkagi. Kõik teadsid, et kui piirivalvurid tulevad, siis tuleb üle luidete metsa põgeneda. Ükskord, kui ma hakkasin külateed pidi mere poole astuma, ilmus piirivalvureid täis veoauto. Minu automaatne reaktsioon oli plehku panna ja nemad hakkasid mind taga ajama. Jooksin kõrtsihoonesse, kus oli raamatukogu, vanatädi istus seal. Piiri­valvurid tulid ka sinna ja raporteerisid, et siin on üks tundmatu isik, keda me üritasime tabada. Vanatädi ütles vastu: mis piirivalvurid te olete, kui te isegi seitsmeaastast last kätte ei saa. Sellega jutuajamine lõppes. 

Kellelt sa liivi keelt rääkima õppisid? 

Mina olen pärit lääneliivi alalt, mis oli palju kannatanud juba enne Teist maa­ilmasõda. Selle ala majad põletati maha Esimese maailmasõja ajal. Meie pere ja paljud teised olid toona evakuatsioonis, põgenesid enne sakslaste rünnakut ja elasid päris kaua Siberis. Tagasi tulid minu vanavanavanemad 1920. aastatel. Lääneliivi alal oli hea keeleoskus juba piiri peal üks põlv varem kui idaliivis, kus liivi keel oli igapäevane keel minuvanuste vana­vanematel. Meil olid head liivi keele rääkijad vanavanavanemad. Samas oli minu vanavanematel liivi keele oskus mingil määral säilinud: mäletan oma lapsepõlvest mõnda loitsulaadset fraasi, rahvalaulu­katkendeid ja muud sellist. Aga päris arusaam liivlusest tekkis hiljem Pizās, kui nägin ühe oma surnud vanatädi kirja pandud liivikeelseid sõnu ja fraase. Minu kokku­puude liivi keelega algas sellest hetkest, kui need üleskirjutused leidsin.

Meie pere kuulub põlisesse liivi suguvõsasse, liivlus on peres kogu aeg olnud. Meie esivanemate hulgas oli esimene liivi luuletaja Jāņ Prints vanem, minu vanavanavanaisa oli liivi haritlane Jāņ Prints noorem. Minu vanatädi Emma Ērenštreite eestvedamisel asutati 1970-ndatel liivi laulukoorid. Üksnes liivlastele iseloomulikke perekonnanimesid on viis: Demberg, Lepst, Geige ja Jeije (need kaks pärinevad sõnast jei ’jää’) ning Er(e)nštreit. Kui sellist perekonnanime näha, siis on selge, et tegemist on liivlasega. 

Minu jaoks on liivi keel alati olnud kõnekeel. Kuigi olen pärit lääneliivi alalt, on minu keel hoopis idaliivi Vaidi küla keel, see on see keel, mida olen suviti kõikide teiste keelejuhtidega rääkinud. Meie liivikeelne suhtlusringkond koosnes selle küla liivlastest, kelle keeleoskus säilis kõige kauem: Poulīn Kļaviņa, Viktor Berthold, Alfon Berthold, Grizelda Kristiņ. Lisaks nendele kuulusid liivikeelsesse suhtlusringkonda Erna Vanaga Vents­pilsist, Irma Didrihsone Kūolka külast, Oskar Stalte ja muidugi Elfrīda Žagare Sīkrõgi külast. Tema tütre ja tütretütre Maija ja Gitaga suhtleme liivi keeles, sest nende mõlema perekeeleks see on. Tundub, et Liivi rand on pisike koht, aga küladevahelisi erinevusi keeles on ikkagi üksjagu. Gitaga rääkides, kellel on Sīkrõgi keel, on sellest aru saada. 

Kuni 2000. aastateni toimus liivi keele edasiandmine suulisel teel, see oli kirjalike väljunditega kõnekeele traditsioon. Praegu on liivi keelt võimalik õppida juba kirjakeele kaudu ja muude allikate toel. Minul selles mõttes vedas, sest mul on olnud päris palju Liivi rannas sündinud ja üles kasvanud keelejuhte. 

Tahtsid saada arhitektiks, aga tulid ikkagi õppima Tartu Ülikooli. 

Huvi kunsti vastu on mul endiselt. Minu jaoks on arhitektuur kõige praktilisem kunsti väljund: igal inimesel on tarvis kuskil elada, nii et sa ei saa väga abstraktset arhitektuuri tekitada, see peab olema allutatud inimese vajadustele. Lihtsalt sattus kuidagi nii, et minu kooli lõpetamise aeg langes kokku Läti ja Eesti ärkamis­ajaga, mis oli ka liivlaste ärkamisaeg, ja minu huvid hakkasid muutuma. Liivi värk oli suhteliselt aktiivselt kogu aeg seal kõrval olnud. Mu ema ja isa on laulnud liivi koorides ja üks mu tädi oli taastatud Liivi Liidu (lv Līvõd Īt) esimene juht. Aastal 1988 osalesin ka ise Liivi Liidu taastamisel. 

Kuigi õppisin juurde joonistamist ja maalimist, oli juba kooli viimasel aastal selge, et ma ei lähe arhitektuuri õppima, vaid olen hoopis minemas Tartusse õppima süvendatult keeleteadust või süvendama oma keelelisi teadmisi. Pööre oli üsna sujuv: alguses oli see rohkem hobi ja pärast kasvas hobi üle pea. Huvitav tähtsündmus sellel teel oli Interrinde rünnak Läti ülemnõukogu vastu 15. mail 1990. See oli selline hetk, kui OMON oli viimast korda Läti ülemnõukogu poolel, pärast läksid vastaspoolele üle. Interrinde rünnaku eest kogunesid inimesed parlamendihoonet kaitsma. Kuuldus levis, inimesed läksid sinna Läti lippudega ja mina oma tädiga, kes oli Liivi Liidu juht, läksime sinna liivi lipuga. Nägin hiljuti CNN-i kaadreid sellest, kus mina kandsin liivi lippu. Aga kuna OMON ajas selle meeleavalduse laiali, siis mina sain sellel üritusel OMON-i käest vastu pead. 

Tartu Ülikooli astudes tuli mul valida kahe eriala vahel: eesti filoloogia ja eesti keel võõrkeelena. Seletasin Tartu inimestele, et mind – palun väga vabandust – ei huvita eesti keel, tulen Tartusse liivlusega tegelema. Seepärast oli parem õppida eesti filoloogiat, kuna sellel erialal õpetati liivi keelt ja fennougristika hõlmab liivi keele uurimist. Minu õpingud olid üsna kaootilised, sest ma ei tulnud Tartusse selleks, et saada teadlaseks, vaid selleks, et tegeleda liiv­lastega. Tagantjäreletarkusega vaadates oleks võinud üht-teist rohkem õppida ja üht-teist muudmoodi teha. Liivluse arenemise mõttes oli minu jaoks väga kasulik Tartus õppida.  

Oled ülikooliõpingute ajast saati olnud tegev leksikograafina. Ka sinu magistri­töö osa oli liivi-läti ja läti-liivi sõna­raamat.

Minu põhiline huvi Tartusse tulles, mis püsis doktoriväitekirjani välja, oli liivi kirja­keel ja selle areng, sealhulgas sõnaloome ning muud praktiliste väljunditega protsessid. See sõnaraamat sai tehtud puhtpraktilistel kaalutlustel. Leksikograafia juurde viis mind eelkõige see, et puudus praktiline allikas liivi keele õppimiseks ja selle kasutamise toeks. Oli vaja allikat, mis teise keelena kasutaks läti keelt, kuna liivi kogukond on peamiselt lätikeelne. Selle ajani oli ainus suurem kirjalik sõnavara allikas Lauri Kettuneni sõnaraamat, aga selle kasutamisel on kaks takistust: liivikeelsed märksõnad on foneetilises transkriptsioonis ja vasted saksa keeles. Kummastki normaalsed inimesed aru ei saa. 

Varem olime teinud Liivi Kultuuri­keskuses (lv Līvõ Kultūr Sidām) aastatel 1994–1995 liivikeelset ajakirja Õvā (Iva).Asi algas aastal 1995, kui ma ostsin esimese sülearvuti ja hakkasin andmebaasiprogrammiga FileMaker koostama sõnaraamatut, mis siis valmis digisõnastikuna. See on ainus kord, kui ma otseselt programmeerimisega olen tegelenud: häkkisin seda programmi, et saada liivikeelset tähestikulist järjestust. Tegin ise ka esimesi liivikeelseid fonte Apple’i Maci arvutite jaoks, et saaks üldse kirjutada. 

2010. aastal kaitsesin doktoriväitekirja liivi kirjakeelest ja selle arengust ning kunagi siis, kui Tiit-Rein Viitso koostatav liivi-eesti-läti sõnaraamat hakkas valmis saama, palus Karl Pajusalu mind appi. Selle lõpuosa tegime koos Tiit-Reinuga valmis, kasutades varasemaid leksikograafilisi teadmisi. See oli küll rohkem analoog­lähenemisega sõnaraamat, mida koostasime Wordi failides. Pärastpoole tegime sellest andmebaasi, mis praegu on aluseks kõikidele nendele keeleressurssidele, mida liivi instituut arendab. 

Aga siis tuli aastal 2012 täiesti ootamatult ettepanek analüüsida, milliseid võimalusi oleks teha valmis eesti-läti sõnaraamat. See oli ligikaudu kakskümmend aastat kestnud projekt, millel ei olnud head lahendust: oli selge, et sõnaraamatut on vaja, aga ei olnud selge, kuidas seda teha. Ja siis õnnestus kokku saada hea tiim ja teha päris suur, ligi 1100-leheküljeline sõna­raamat koos näidetega, sealhulgas grammatiliste näidetega. Selle üle olen siiamaani väga uhke, sest teos sai nullist valmis kahe ja poole aastaga. 

Mul on väga kahju, et see on sõna­varaallikana alahinnatud. Tehes valiku, millist sõnavara hõlmata 53 000 märksõna hulka, kasutasime tänapäevast lahendust: kõigepealt kasutasime Eesti Keele Instituudis kokku pandud 5000 märksõnaga eesti keele põhisõnavara, teiseks sagedussõnastikku 10 000 märksõnaga ja kolmandaks tasakaalus korpust, kus olid sagedused 5000 sõna kaupa, millest kasutasime kõige populaarsemat 40 000 sõna. Sõnaraamatut hakkasime koostama sõnade sageduse järgi ja mitte tähestikulises järjekorras A-tähest alates, kuna siis oleks olnud väga suur risk, et ilmub sõnaraamatu esimene köide (A–K) ja ülejäänu jääbki ilmumata. Tegime kõigepealt valmis 5000 sagedama sõna artiklit ja seejärel 10 000 sagedamat sõna, arvestades, et kui järsku tuleb öelda „Stopp!”, siis oleks meil sõnavara kõige olulisem osa kaetud. 

Võrdlesime oma märksõnastikku ka õigekeelsussõnaraamatuga, et püüda kinni vajalikud sõnad, mida mingil põhjusel ei olnud sagedusloendis. Üks selline sõna oli biifsteek. See ei kuulu põhisõnavarasse, aga seda kasutavad kõik ja see on kindlasti olulisem kui näiteks polühüdramnioos. Ma arvan, et eesti-läti sõnaraamatus on siiani parim eesti sõnade valik, kui välja arvata uued sõnad, mis on vahepeal eesti keelde juurde tehtud. See on eesti keele sõnavara tuumik, mida saaks koos sagedus­markeritega kasutada mis tahes kakskeelse sõnastiku tegemiseks. Kasutame seda praegu liivi keeleressursside arendamiseks, et näha, kas meil on olemas vajalikud sõnad – seda teeme koostöös Sven-Erik Soosaarega Eesti Keele Instituudist. 

Millised on sinu põhilised järeldused liivi kirjakeele arengu kohta? Mis suunas see praegu areneb? 

Ka kõrvaltvaataja pilgule on liivi kirja­keel huvitav ja dünaamiline uurimis­objekt. Liivi kirjakeele ligikaudu 170-aastase ajaloo jooksul on rakendatud palju erinevaid põhimõtteid ja erinevalt poolt vaadatuna. Oma rolli on mänginud eesti pilk ja läti pilk, liivlaste endi arvamus, kogukonna olukord ja muutumine. See kõik kajastub kirjakeele arengus. Samas on liivi kirjakeel andmete hulgalt piiratud. Me ei saa analüüsida kõikide eestikeelsete raamatute kirjaviisi, kuna neid on nii palju, et neid ei saa kunagi ammendavalt katta. Liivi kirjakeele puhul saame seda teha: kõik väljaanded on käepärast ja uuemal ajal trükitud liivi keelt saab uurida tervikuna. Kui seda dünaamikat jälgida, siis on näha, et põhimõtted on väljaandest väljaandesse muutunud, kuid samas on areng olnud järje­pidev. 

Liivi kirjakeele ajalugu jaguneb kolmeks perioodiks. XIX sajandi vanem kirja­keel – sealhulgas Matteuse evangeeliumi tõlked ja sõnade kirjapanekud – on eelperiood, mis ei ole otseselt seotud uuema aja kirjakeelega. Olulisem on tänapäeva kirjakeel, mille juured on veidi kaugemal kui sada aastat tagasi: 1921. aastal ilmus esimene ilmalik liivikeelne raamat, Emakeele Seltsi välja antud liivi keele lugemik, mis oli ühtlasi esimene Emakeele Seltsi väljaanne. Sellel oli keeleteaduslik taust, esimeste trükiste kirjaviis oli osalt foneetiline ja pärast viidi suuremasse vastavusse läti kirjaviisiga. Nõukogude ajal, ligikaudu 1970. aastatel toimus muutus, kuna muutus ühiskonna olukord ise. Enam ei olnud nii palju liivi keele oskajaid, kellel oli kirja­keelt vaja selleks, et midagi kirja panna. Rohkem oli neid, kes keelt ei osanud ja kellel olnuks vaja seda lugeda ja õigesti hääldada. Murdekoht oli umbes aastal 1978, mis on andnud kirja­keele arengule uue suuna. 

Uuemal ajal on olnud kolm perioodi, kui liivi kirjakeele sõnavara on hüppeliselt laienenud. Esiteks aastal 1931, kui hakkas ilmuma kuukiri Līvli. Kuna seal üritati kajastada argielust laiemalt maailma sündmusi, oli vaja palju uusi sõnu, uusi mõisteid, uusi väljendusviise. Liivi keel ei olnud enam ainult kalastus- või kodukeel, vaid oli kasvamas kultuurkeeleks. Teine oli 1960.–1970. aastatel ja kohati juba 1950-ndatest alates. Nõukogude Liidu ajal ei olnud liivikeelset trükisõna, aga käsikirju tehti. Nendes kajastub selle aja Läti nõukogude kultuuri kontekst, mis tekitas taas kiire uute terminite ja väljendusviiside tuleku liivi keelde. Liivi keeles on isegi kirjutatud nõukogude päikese helgest paistest. Kolmas suure arengu aeg on olnud viimase kümne aasta jooksul koos digitehnoloogia arenguga ja sellega, et liivi keel on üleilmastunud, selle kättesaadavus on paranenud ja kasutusvõimalused avardunud. Ka koos ülejäänud ühiskonna arenguga on olnud vaja päris palju uut sõnavara luua. 

Praegu on käimas projekt, millega täiendame liivi-eesti-läti sõnaraamatut ja see on tänu uuele sõnavarale mitu­kümmend protsenti kasvanud: algselt 12 000 märksõnast on praeguseks saanud juba 16 000 märksõna ja kasv jätkub. Nagu eesti keeles, lisandub päris palju uuema aja sõnavara, rahvusvahelist, aga ka argimõisteid. Just praegu on üks huvitav aeg liivi keele arengus, kui toimub järgmine hüpe. 

Kogu Euroopa Liidu bürokraatia terminoloogiat ei ole vaja, aga näiteks Euroopa Komisjoni on tarvis nimetada? 

Tõesti ei ole vaja rääkida kõikidest teemadest. Väikekeelte vajadustest ja loomulikust keelest käib huvitav diskussioon. Meil oli kolleegidega üks projekt, kus üritati tõlkida testrühmas tekste inglise keelest liivi keelde. Tekkis arutelu, kas meil on vaja samu asju kui inglise keeles, kas, kuivõrd ja millised tekstid on liivi keele jaoks olulised. 

Keelekasutus sõltub sellest, millised on kasutussituatsioonid. See on keelearenduse küsimus üldiselt. Kas on näiteks liivi keeles vaja lennujuhtimis­terminoloogiat? Kas see on selline asi, millest hakkaksid kaks liivlast omavahel rääkima? Kas on vaja liivi keelt tolliametnikele? Kas võib ette tulla olukordi, kus seda oleks vaja? Kui kaks liivlast kokku saavad, siis nad pigem ei räägi omavahel maailmapoliitikast. Nad võivad seda mainida, kuivõrd see maailm on meie ümber, aga nende jutuajamise keskmes see pole. Ent sellised sõnad nagu pitsa ja Zoom on meie argipäev. Kui rääkida keele taaselustamisest, tuleb instituudi jõupingutus koondada sinna, kus selle mõju oleks kõige suurem. Ei ole tarvis teha midagi, mille kohta tundub, et seda on vaja, vaid seda, mida liivlastel on vaja. 

Mõnikord kiputakse vaatama teisi oma prisma kaudu. Saame sageli igasuguseid ideid eestlastelt, lätlastelt või soomlastelt, kes teavad, kuidas asjad peavad olema. Klassikaline näide: küsitakse, miks te ei tee lasteaeda. See ei ole teostatav, kuigi eestlaste jaoks on igapäevane, et lapsed käivad eestikeelsetes lasteaedades ja saavad poes käies eesti keelt rääkida. Aga liivi kogukond seda ei võimalda, isegi Riia linnas ei ole võimalik midagi sellist korraldada. Igasse lasteaiarühma oleks vaja vähemalt kuus last ja üks-kaks lasteaiaõpetajat, kes suudaks liivi keeles rääkida. Igal lapsel on kaks vanemat ja mõni vanavanem. Kahe lasteaiarühma loomiseks oleks tarvis, et ligi viiskümmend inimest elaks ligikaudu kümne kilomeetri raadiuses ja lapsed oleksid umbes samavanused. Ametlike andmete järgi on liivi kogukonnas kokku 250 inimest, mitteametlikult 1000–2000 inimest. Liivi­keelne lasteaed eeldaks sama hästi kui getot: tuleks üle Läti või Riia eri paikades elavad inimesed koguda samasse kohta. 

Ilmselt tänavu sügisel alustame liivi keele õpetamist koolilastele, aga seda ei saa teha koolisüsteemi kaudu: ei ole ühtegi kooli, kus oleks rohkem kui üks-kaks samas vanuses sama keeleoskus­tasemega last. Meie vaatenurgast on keskne anda hääl kogukonnale endale. Peame aru saama, kuidas kogukond hingab ja toimib ning mis on selle vajadused.

Millised on praegu liivi keele funktsioo­nid peale kõige nähtavama: liivi keeles laul­dakse koorilaule?

Esiteks on liivi keelel keskne sümboolne väärtus liivi kogukonnale, millel on tugev identiteet. Liivi keelel on viimase saja aasta jooksul olnud suur tähtsus isegi inimestele, kes ei oska liivi keelt või ei viitsi seda ära õppida. Kõik ütlevad, et see on oluline. 

Kui rääkida tänapäeva keelekasutusest, siis huvi olla keelekeskkonnas ja keelt kasutada on tõusuteel. Viimase paarikümne ja eriti kümne aasta saavutus on see, et liivi kogukonna ja keele pikka aega kestnud allakäik on peatunud. Tasapisi ilmuvad uued mehhanismid: keeleõpe koolilastele algas sellest, et tekkis aina rohkem selle vastu huvi tundvaid lapsi. See ei olnud ülalt alla, vaid alt üles protsess. Hiljuti võtsime instituudi, noorte ja keelehuviliste koostöös kasutusele uue Facebooki lehe nimega „Līvõkīelkõks” („Liivi keeles”), kus kasutatakse ainult liivi keelt. Me seda eriti ei reklaami: see ongi mõeldud ohutuks kohaks neile, kes tahavad liivi keelt kasutada või lugeda, et liivi keel oleks väike osa nende igapäevast. 

Nii imelik kui see ka ei ole, aitab teaduslik uurimine liivi keelt arendada ja alal hoida, sest uurimistöö ja tekstidega töötamine on üks neid alasid, kus on võimalik olla pidevalt keelekeskkonnas. Liivi instituudis on tööl mõned liivi keele rääkijad ja noored, kes tegelevad tekstide ümberkirjutamise ja muu sellisega. Liivi vaimne pärand on päris suur, aga see on keele taga lukus: sellele lihtsalt ei pääse keeleoskuseta ligi. Siin on keeleoskust praktiliselt tarvis. Üritame seda ära kasutada, et anda tööd liivlastele, kes oma keele­oskusega aitaksid tekstidele ligi pääseda ja nii annaksid ühiskonnale oma panuse. 

Miks on liivi keele ja kultuuri uurimine oluline? 

Viimase 5–10 aasta jooksul on liivi teemade uurimine saanud rohkem tähele­panu. Ühelt poolt oleme investeerinud sellesse, et äratada huvi liivi teemade vastu, näidata nende eripära ja olulisust väljaspool liivi kogukonda. Liivlaste ja liivi teemade uurimine võib pakkuda palju laiemat konteksti näiteks keeleteaduses või muinasaja ajaloos, kus arhailised liivi elemendid või omapärad pakuvad vastuseid suurematele küsimustele: mis on toimunud läänemeresoome keelte ajaloos, kuidas tekkis läti keel või milline on olnud siinmail rahvaste liikumine. 

Liivi materjali on palju, aga samas piiratud hulgal, mistõttu on see hea uurimisobjekt. Materjali on optimaalselt: piisavalt, et saaks uurida, aga mitte nii palju, et see muutuks hõlmamatuks. Veel on oluline, et ühiskondlikud protsessid, mis liivlaste puhul toimivad, näitavad ühiskonda miniatuuris. Fraktalite analüüsimisel saab millegi väiksema põhjal teha üldistusi suuremate nähtuste kohta, liivlaste säilimise lugu ja tänapäev võib olla samuti midagi sellist. 

Tajun, et liivi kogukonna struktuur on suurel määral tuleviku kogukondade struktuur, aga liivlased on sinna jõudnud varem kui teised. Liivi kogemuse põhjal võime mõnes asjas pakkuda, mida teha või mitte teha, kuidas saab või ei saa hääbumis­protsessi peatada. Siin on palju huvitavaid asju, mida uurida ja millele vastuseid otsida. Selles suhtes on liivi teema väga suur ja lai. Ma arvan, et millegi väikese, spetsiifilise uurimine võib algul ära ehmatada. Aga oleme üritanud näidata, et need väikesed asjad on palju suuremad ja laiema kontekstiga. 

Maailma tuhandete keelte hulgas peaks kindlasti olema sadu, mille kõnelejate demograafia sarnaneb liivi kogukonna omaga. 

Liigume sinnapoole, et liivi kogemust ja liivi lahendusi teistele näidata. Need põhimõtted, mis justkui toimivad suuremate keelte ja rahvaste puhul, liivi ja seda tüüpi eriti väikeste ohustatud keelte ja ­kultuuride juures ei toimi. Sellel mikrotasemel on hoopis teised reeglid. Teatud mõttes on see nagu Eukleidese ja Lobatševski geomeetria suhe – mastaap muudab lähenemist. Nendest reeglitest aru­saamine on huvitav nii liivi kogukonna kui ka teiste jaoks. 

Mõistagi ei ole olemas universaalseid retsepte, aga on põhimõtteid, mida saab kasutada kas või tehisintellektiga seoses. Näiteks kuidas saame rakendada tehis­intellektil põhinevat tehnoloogiat selliste keelte juures, kus on vähe andmeid, kuna tehisintellekt põhineb suurel andme­mahul. Samas tuleks tehnoloogiat nii kasutada, et ta keelt ja kultuuri ära ei tapaks. Kui keele kõnelejaskond on väike, siis on lihtne kogu universum üle ujutada madalakvaliteedilise keelega. See on kõige selgem otsene oht. Tuleviku­tehnoloogia küsimused on huvitavad just sellepärast, et tuleb mõelda, kuidas tagada väikeste keelte ja kultuuride konkurentsi­võime olukorras, kus keeletehnoloogia arengu kiirus sõltub kogukonna suurusest. Kuidas suurematele järele jõuda, on tuleviku keelelise ja kultuurilise mitmekesisuse tagamise võtmeküsimus. 

Kui palju on olemas liivi keelde tõlkijaid ja kui palju neid võiks tarvis olla? 

Neid, kes on tekste tõlkinud, on kindlasti viis-kuus. Aga tõlkimisvõime ei ole nii oluline kui keele kasutamise ja tekstide loomise võime. Tõlgitud tekstiga on alati see probleem, et see on lähte­tekstist mõjutatud. Seda eriti liivi keeles, sest näiteks läti ja eesti keeles on võimalik tõlkimisel enamasti lähtuda väljakujunenud keelekasutusest, aga liivi keeles alati ei ole. Samadel põhjustel on väga ohtlik automaattõlge: see on suuteline genereerima esmapilgul korralikke tekste, aga lähemal vaatlusel ilmneb, et neid mõjutavad kaugemad taustad. Pigem on vaja tekstiloomet liivi keeles, ükskõik kas need on tarbetekstid või luule ja proosa. Seal tuleb kõige paremini välja loomulik keele­kasutus. Oleme pannud tähele, et kui tänapäeva liivi keele rääkijalt paluda tõlget, siis tal võtab see palju rohkem aega kui samast asjast lihtsalt rääkida. Rääkides kasutatakse selliseid sõnu, mida tõlkes ei kasutakski. Praegu on põhiline julgustada ja luua keelelise väljenduse võimalusi. Keele passiivne õppimine on ainult keele edasiandmise protsessi üks osa. Kõige olulisem on, et peab olema vastus, kus me keelt kasutame, miks meil seda vaja on, mis me sellega peale hakkame. Vastus algab sellest, et on võimalused keelt rääkida ja lugeda ning neid üritamegi praegu luua. 

1. märtsil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis Eesti keelenõukogu (EKN) keelekorralduse seminar. Keelekorraldusest ühiskonnas kõnelesid Airi Männik (Eesti Keeletoimetajate Liit), Kaja Sarapuu (Eesti Emakeeleõpetajate Selts) ja õiguskantsler Ülle Madise. Keeleteaduse poolelt vaatles keelekorraldust TÜ tänapäeva eesti keele professor Liina Lind­ström. EKI keelekorraldustööd tutvustasid Sirli Zupping („ÕS-i ja EKI teatmiku tegevus­kava”), Lydia Risberg („„Meie kõigi kohus on keelt võimalikult hästi tundma õppida””), Kristina Koppel („Keele­andmed eesti keele ühendkorpuses”) ja Margit Langemets („Eesti keele sõnaraamat ÕS 2025”). Järgnes arutelu Birute Klaas-Langi juhtimisel. Osalesid Toomas Kiho (EKN ja ajakiri Akadeemia), Andero Adamson (HTM), Mari Koik (Eesti Keeletoimetajate Liit), Kaja Sarapuu (Eesti Emakeele­õpetajate Selts), Liina Lindström (TÜ), Külli Habicht (TÜ), Kristiina Bernhardt (TLÜ), Sirli Zupping ja Margit Langemets (EKI).

5. märtsil peeti Tallinnas Eesti Laste­kirjanduse Keskuses lastekirjanduse aastakoosolek. Ettekannetega esinesid Jaanika Palm („Tavalises erilist nähes. Eesti algupärane lastekirjandus 2023”), Krista Kumberg („Mõista ennast, mõista teisi. Tõlke­kirjandus lastele 2023”), Helena Kostenok („Uued algused. Noortekirjandus 2023”) ja Triin Soone („Kas pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna? Eesti lasteraamatu­illustratsioon 2023”).

6. märtsil toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek. Anti Selart esines teemal „Liivimaa hagiotoponüümid keskaja kirikuloo allikana”. Hiljemalt varauusajal asendas rea Eesti kihelkondade senise kohanime uus toponüüm, mis tulenes kihelkonnakiriku kaitsepühaku nimest. Liivimaal on märkimisväärne, et läti keelealal hagiotoponüümid peaaegu puuduvad.

13. märtsil toimus Tallinnas hõimuklubi õhtu „Ääremaadel kõndija”. Etnoloog Indrek Jääts rääkis oma erinevatel aegadel tehtud välitöödest soome-ugri rahvaste juures.  

14. märtsil toimus Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias teaduspärastlõuna „Eesti teaduskeele võimalused ja väljakutsed”. Ettekannetega astusid üles Renno Veinthal (HTM, „Eesti keelest ja eesti meelest meie ülikoolides”), Helen Hint (TÜ, „Eestikeelse akadeemilise teksti uurimisest”), Birute Klaas-Lang (TÜ, „Milleks mulle eesti keel?! Või siiski? Tartu Ülikooli välistöötajate ja -üliõpilaste keelehoiakutest”), Reili Argus (TLÜ, „Lõputöö kirjutamise mitmetahulisest ja -tasandilisest protsessist. Juhendaja vaade”), Sirli Zupping (EKI, „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud ja terminitöö Eestis – kuidas ja kellele?”), Toivo Maimets (TÜ, „Eestikeelne rakubioloogia – milleks?”), Jakob Kübarsepp ja Priit Kulu (TTÜ, „Terminibaas materjalitehnikas toeks õpingutes ja töökohal”).

14. märtsil peeti Eesti Rahvusraamatu­kogus emakeelepäeva konverents „Rikka eesti keele mur(d)ekohad”. Esinesid Marju Kõivupuu (TLÜ, „Keel või murre? Murre või keel?”), Kätlin Kõverik (HTM, „Murdekeelte murranguline aeg”), Jüri Viikberg (EKI, „Murdesalved triiki täis”), Mari Kendla (EKI, „Mida kirevam, seda toredam”), Robin Liiber (TÜ üli­õpilane, „Murrangulised või murenevad murded – mulgi keele näitel”), Maryliis Teinfeldt-Grins („Isealgatuslikud kunstipraktikad: Kadrina murraku dokumenteerimine ja kogumine”) ja Contra („Contra ja Urvastõ kiil”).

15. märtsil kuulutati Tartus välja 2023. aasta keeleteo konkursi võitjad. Pea­auhinna pälvis Kohtla-Järve lasteaia­õpetaja Aleksandra Danštšikova eestikeelsete õppevideote eest. Parima kõrgkooli­õpikuna tunnustati Sulev Kuuse ja Toivo Maimetsa koostatud „Rakubioloogiat” ja rahvaauhinna võitis noor luuletaja EiK, kodanikunimega Eik Erik Sikk.

20. märtsil toimunud Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubis esines Atte Huhtala ettekandega „Meälased ja kveenid – kõige põhjapoolsemad läänemeresoomlased”. Meälased elavad Soomega piirnevatel Rootsi aladel Tornio jõe orus, kveenid Põhja-Norras. Esineja kõneles nende rahvaste ajaloost ja keeltest, samuti igapäevaelust ja kultuurist tänapäeval. 

20. märtsil Tartus toimunud Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul esines Evar Saar. Ta vaatles etnonüümi ugalane ja maanime Ugandi esinemist rahvalauludes. Saar pakkus välja oma hüpoteesi, kuidas sõjaka võõra kohta käivast etnonüümist ugalane võis saada maakonna nimi läänemeresoomlaste ja maanimi lätlaste jaoks (Igaunija).

21. märtsil tähistati Eesti Rahva Muuseumis emakeelepäeva. Esines 2023. aasta F. J. Wiedemanni keeleauhinna laureaat, Eesti Keele Instituudi juhtivkeelekorraldaja Peeter Päll. Tartu Ülikooli rahvus­teaduste professor Arne Merilai pidas ettekande „Luuletaja ja emakeel. Hando ­Runnel”. Runnel pälvis sel aastal Wiedemanni keeleauhinna.

22. märtsil toimus Tallinnas Emakeele Seltsi aastakoosolek. Akadeemilise ette­kandega esinesid Birute Klaas-Lang ja Kristiina Praakli: „Venekeelsete laste­vanemate roll eestikeelsele haridusele üleminekul: kuidas kaasava lähenemise kaudu vanemateni jõuda?” Tegevusaruande 2023. aasta kohta esitas Marit Alas. Toimusid korralised valimised: juhatus ja revisjonikomisjon jätkavad endises koosseisus, uueks keeletoimkonna vanemaks valiti Külli Habicht.

22. märtsil korraldati Tallinna Tehnikaülikoolis IV terminoloogiakonverents „Tõhusa terminitöö nimel”. Mari Vaus (EKI) andis ülevaate üleriigilise terminitöö hetkeseisust. Oma teadmisi jagasid terminitöö asjatundjad, õppejõud, tõlkijad ja toimetajad Tallinna Tehnikaüli­koolist, Eesti Maaülikoolist, Tartu Ülikoolist, Tallinna Ülikoolist jm. Kõneldi materjali­tehnika, metroloogia ja mõõtetehnika, masinaehituse, energiatehnoloogia ja betoonkonstruktsioonide ning hariduse ja õppimisega seonduvast oskussõnavarast, samuti arutleti terminitäpsuse ja tõlke­vigade üle.

27. märtsil toimus Tallinnas hõimuklubi õhtu „Vadja-Eesti. Vadjalaste ajaloost Ida-Eestis”. Ajaloolane Anti Lillak kõneles Eesti vadjalaste ajaloost ja historiograafiast. Vadjalaste põline kodumaa jääb teisele poole Narva jõge, kuid muistised, kohanimed, keel ja rahvakultuur mäletavad kunagist vadja pärandit ka Viru- ja Tartu­maal.

Foto: erakogu

Eesti Keele Instituudi kauaaegne murdekoguja ja -uurija Evi Juhkam (sünninimi Kreideberg, eestistatuna Kalve) sündis 17. märtsil 1932 Padise vallas Rannakülas Kiriku-Kõrtsu talus. Isaema Leena Kreideberg (Aro, 1876–1945) pärines Hiiumaalt Pühalepa vallast Hiiesaare külast, emaema Marie Saarnak (Koppel, 1883–1969) Arukülast. Evi oli seetõttu kodus hiiu keeles ja temalt oli murdeuurijatel hea Hiiu murrakute kirjapanekuid üle küsida. Isa Theodor Kalve (1901–1992) tundis huvi kodukoha ajaloo ja keele vastu. Tema mälestused ja pärimused on ilmunud raamatuna „Mõnda minevikust. Mälestused, pärimused, tõsielulood” (2019). Luule­andelise ema Hilda Kalve (Saarnak, 1905–1968) luuletused on samuti koondatud raamatu­kaante vahele. Põline isatalu, kus peres kasvas kuus last – neli venda ja kaks õde –, oli Evile hinge­lähedane.

Evi Juhkam õppis aastatel 1953–1958 Tallinna Pedagoogilise Instituudi eesti keele ja kirjanduse osakonnas. Aili Univere luges eesti murrete kursust, mis pakkus tulevasele murdeuurijale tõsist huvi. Veel enne lõpetamist, 1957. aastal asus Evi Juhkam tööle Keele ja Kirjanduse Instituudi murdesektoris laborandi ja bibliograafina.

Peagi alustas ta sõnavara ja koha­nimede kogumisega Harju-Madise ning Risti kihelkonnas, kust oli ­murdearhiivis vähe kirjapanekuid. 1959. aasta suvel töötas ta koos Aili Univere ja Helmi ­Viiresega Ambla kihelkonnas. Sageli käis ta murde­kogumismatkadel Lääne-­Eestis ning Saare­maal ja Hiiumaal, aga ka keskmurde alal (Peetri, Väike-Maarja kihelkonnas) ja mitmel aastal Mulgimaal. Ta võttis osa murdesektori ühisekspeditsioonidest Saare­maale, Lääne-­Eestisse ja kirderanniku­murde alale. Tema meelis­murdealadeks kujunesid Lääne­maa, Pärnu­maa ning Loode-Eesti. Evi Juhkam ­kuulub eesti murdeainese kogujate esikümnesse (temalt on tallel üle 30 000 sõnasedeli ja üle 400 tunni heli­salvestusi). Evi on rääkinud,1 et algusaastatel käidi murdeid kogumas jalgsi või jalgrattaga. Magnetofon Reporter-3 oli küll hea, aga raske nagu härjaike kaelas. Varasemal ajal kehtis murdeuurijaile nõue, millest ka kinni peeti: kus õhtu, seal öömaja, see oli ränk. Päeval mõtlesid hirmuga, mis­sugusesse kohta õhtul öömaja saab. Juhtus sedagi, et mõni veetis öö põhukuhjas. Evi ööbis Lääne­maal sageli koolimajades, aga enamasti ikka taludes. See oli aeg, kui söögi­poolist oli vähe, poes eriti midagi saada polnud, siis oldi õnnelik, kui taludes süüa pakuti.

Edenenud karjääriredelil, oli Evi Juhkam aastatel 1986–2005 murdesektoris ametis teadurina. Tema põhitöö oli suure „Eesti murrete sõnaraamatu” koostamine ja toimetamine. Ta oli üks neist koostajatest, kes seda rutiinset tööd armastas ja kellelt on valminud kõige rohkem käsikirja. Ta seisis selle eest, et murdesõna­raamatute vihikutel oleksid märgitud koostajate nimed ja nende tehtud leheküljed. Ta on ka „Väikese murdesõnastiku” (I kd 1982, II kd 1989) kaasautor.

Evi Juhkam on võtnud osa kolme eesti murdeplaadi tegemisest. 1975. aastal avaldasid Mari Must, Hella Keem, Salme Nigol ja Evi Juhkam suure heliplaadi koos tekstivihikuga „Eesti murdepalu” (44 lk). Väike heliplaat „Eesti murdepalu. Kirderanniku­murre I” ilmus 1986. aastal ja suur heliplaat „Kirderannikumurre II” 1989. aastal.

Koos Aldi Sepaga on Evi Juhkam koostanud sarja „Eesti murded” kõige mahukama köite „Läänemurde tekstid” („Eesti murded VIII”, 2000, 765 lk) ja ta on kogumiku „Saarte murde tekstid” („Eesti murded VII”, 2002, 687 lk) toimetaja.

Evi Juhkam pärines endiselt eestirootsi kakskeelselt alalt. Perekonnapärimuse järgi olid tema isapoolsed esivanemad tulnud Pakrilt, Laoküla ja Padise kaudu jõutud Harju-Madisele. 1977. aastal käis ta koos murdeuurija Anu Haagiga kahel korral Vormsil, kus nad otsisid pärast Teist maailmasõda küladesse alles jäänud keele­juhte ja lindistasid rootsi keelt (4 tundi). Anu Haagi kinnitusel tekkis just seal Evil kindel soov hakata lähemalt tegelema eesti­rootsi keeleküsimustega.2

1980. aastal lindistasid väljaotsitud Vormsi eestirootslasi soomerootslased: kirjanik ja keeleuurija Lars Huldén ning rahvamuusika- ja pärimuseuurija Ann-Mari Häggman. Nende jaoks toodi informandid Tallinna kohale piiritsoonis asuvalt kodusaarelt, kuhu nõukogude ajal välismaalasi ei lastud. Tänu Häggmanile sai Evi Juhkam hankida murdesektorisse kaasaegse kassettmagnetofoni ja välismaiseid kassette, mida oli nii kerge kaasas kanda kui ka käsitseda, ühtlasi tagas see parema helikvaliteedi.

1981. aastal käis Evi Juhkam Reigi rootslaste järeltulijate juures Ukrainas Hersoni oblastis Berislavi rajoonis Verbivkas, mis algselt oli Gammalsvenskby (ukr Старошведське), asula Kahhovka veehoidla ääres. Praegu on see osa Zmijiv­ka külast, mis on viimastel aastatel saanud kõvasti kannatada Venemaa pommi­rünna­kutes. Kaaslasteks olid esimesel reisil Marje Joalaid ja Harald Rajamets. 1984. aastal sai teoks teine lindistusretk Ukrainasse koos tõlkija ja ajakirjaniku Tõnis Arnoveriga. Kahe reisiga kogunes 24 tundi helilindistusi. 1988. aastal lisandusid Tallinnas koos Marje Joalaiuga salvestatud helilindistused (üle 2,5 tunni) Vormsilt. Eestirootsi keelt on murdearhiivis seega kõigi lindistajate peale kokku umbes 84 tunni ulatuses.

Eestlaste ja eestirootslaste tihedaid kokku­puuteid arvestades tekkis lääne­murdega tegeldes vältimatu vajadus selgitada eesti ja eestirootsi murdekontakte. Seetõttu uuris Evi Juhkam Uppsala ja Helsingi arhiivides varasemaid eestirootsi materjale. Ta on kirjutanud sel teemal artikleid ja kaitses 1998. aastal Tallinna Peda­googikaülikoolis magistrikraadi tööga „Eesti-rootsi murdekontaktid”. Artiklis „Eestirootsi tõlkelaenud eesti murretes” („Inter dialectos nominaque. Pühendusteos Mari Mustale 11. novembril 2000”) on ta kasutanud uudset lähenemisviisi: varem oli eesti ja rootsi keelekontaktide selgitamisel peatähelepanu pööratud sõnavarale ja otsestele sõnalaenudele, tõlke­laenudega oldi tegeldud vähe, Evi Juhkami uurimus korvab selle lünga.

Südamelähedane oli Evi Juhkamile Harju-Madise tekstivalimiku koostamine. Lääne-Harjumaa ja Loode-Eesti murdematerjale oli varem üsna napilt avaldatud. Mahukas raamat „Harju-Madise murrak” (663 lk) valmis tema enda kogutud materjalide põhjal (kuuldelised kirjapanekud ja lindistused aastatel 1958–1988) ja avaldati aastal 2012. Pärast pensionile jäämist jätkas Evi Juhkam Risti ja Harju-Madise keeleainese läbitöötamisega. 2017. aastal ilmus Emakeele Seltsi väljaandena ehtsa ning vana­pärase murdekeelega tekstivalimik „Loode-Eesti murdelood” („Valimik murdetekste IX”, 280 lk), mis sisaldab jutte nende kihelkondade 21 küla 34 keele­juhilt. Suur osa on tema enda helilindistused aastatest 1973–1986 ja neilt tehtud literee­ringud, aga kaasatud on ka muid murde­arhiivis leiduvaid helisalvestisi ja üles­kirjutusi, varasemad on Risti tekstid aastast 1924.

Evi Juhkam oli mitme seltsi ja liidu liige: Rootsi Hariduse Seltsi (SOV) tegevliige, Eesti Regionaal- ja Vähemuskeelte Liidu juhatuse liige, Eestirootslaste Kultuuriseltsi liige ja Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku koguduse liige ning Emakeele Seltsi liige aastast 1963. Ta seisis selle eest, et eesti keel jääks kestma, ja tundis muret õigekeelsusnormidest kõrvalekaldumise pärast, süntaksi uurijana häiris teda eriti omastava ja osastava vaba kasutus. Eesti­rootsi keele asjatundjana pidas ta Eesti Rootsi Rahvaülikoolis, Eestirootslaste Kultuuri Seltsi ja Emakeele Seltsi koosolekutel loenguid eestirootsi murretest ja koha­nimedest ning esines Eesti Raadios.

Ta pälvis mitmeid tunnustusi: Keele ja Kirjanduse Instituudilt tänu hea töö eest (1977), kiituse teadustöö eest (1987). Rootsi murrete jäädvustamise eest omistas ühing Svenska Folkskolans Vänner talle Hagforsi medali (1992).

Nagu ta isagi oli Evi Juhkam Eesti iseseisvuse tulihingeline pooldaja ja elas kaasa taasiseseisvumise päevade pöördelistele sündmustele neist osa võttes.

Evi Juhkam tegi palju ära eesti murrete talletamisel ja uurimisel, eriti oma kodukoha Harju-Madise murraku jäädvustamisel. Käsikirjas jäi temalt ilmumisjärge ootama suuremahuline Harju-Madise ja Risti sõnastik. Oluline on tema panus eesti­rootsi murrete kogumisel ning eesti ja eestirootsi murdekontaktide käsitlemisel. Oma tööga on ta jätnud järeltulevatele põlvedele rikkalikult vaimuvara tutvumiseks ja edasiseks läbitöötamiseks. Tagasihoidlikult tegutsedes ei saanud ta kahjuks sellise tähelepanu osaliseks, nagu tehtud töö eest väärinuks. Evi Juhkam oli hea kolleeg, kes liitis ühte murdesektori pere ja oli üks selle alustalasid. Tema vaiksest, kuid toetavast olekust ja sõnast jäävad endised töökaaslased puudust tundma.

1 Vestlus Evi Juhkamiga 19. V 2010 (lindistus autori valduses).

2 Telefonivestlus Anu Haagiga 10. II 2024.

Foto: Kaarina Rein

Selle aasta 6. aprillil jõudis oma 75. versta­postini Arvo Tering, kelle uurimusteta oleks raske ette kujutada, kui palju teaksime rootsiaegsest Tartu ülikoolist ning Eesti-, Liivi- ja Kuramaa haritlaskonna kujunemisest XVI–XVIII sajandil, teadusideede retseptsioonist Läänemere regioonis ja siinsete haritlaste omavahelisest suhtlusest. Baltimaadega seotud õpetlaste roll varauusaegses Euroopas tuleb ilmekalt esile just Teringu hiigeltööst, kus seni laialipillutatud andmed on Euroopa eri raamatukogudest ja arhiividest kildhaaval kokku kogutud, süstematiseeritud ja põhjalikult analüüsitud.

2019. aasta aprillis, kui Tartu Ülikooli raamatukogus peeti Arvo Teringu 70 aasta juubelile pühendatud ettekandepäeva „Varauusaeg Eesti- ja Liivimaal: majandus, haridus ja teadus” ja avati juubilarile pühendatud näitus, oli esinejate sõna­võttudest tunda, et kuigi Tering on Tartu Ülikoolis uurimistööd tehes püüdnud vältida õppejõutööd, on ta siiski paljudele õpetajaks ja eeskujuks olnud. Seda lisaks töökusele ja põhjalikkusele eelkõige oma ammendamatut teadmistepagasit jagades, tundes huvi uute uurimistulemuste vastu ning ka kolleege tunnustades.

Taani arhivaar Vello Helk on välja toonud, et Tering sündis talupoja peres paar nädalat pärast suurküüditamist. Seega on tähelepanuväärne, et sellele vaatamata või just sellest ajendatuna pühendus Tering oma teadlaskarjääris eestimaise eliidi uurimisele, mitte talupojakultuurile.1

Tartu ülikoolis asus Tering professor Helmut Piirimäe õpilasena XVII sajandi ajalugu uurima ning kaitses 1986. aastal väitekirja Euroopa ülikoolide rollist haritlaskonna kujunemisel Eesti- ja Liivi­maal Rootsi võimu perioodil aastatel 1630–1710. Ent olulised publikatsioonid rootsiaegse Tartu ülikooli ajaloost ilmusid tal juba varem, ülikooli 350 aasta juubeli tähistamist võimaldas paljuski Teringu pühendunud töö. Sel ajal ei olnud aasta 1632 Tartu ülikooli asutamisdaatumina sugugi endastmõistetav. Nõukogude võim ei suhtunud hästi fakti, et Tartus oli loodud ülikool enne Eesti ala liitmist Venemaaga ja et see ülikool oli tunduvalt vanem kui Venemaa vanim kõrgkool. Kui 1952. aastal paraku tähistatigi kõigest Tartu ülikooli 150. sünnipäeva, siis 1970. aastatel oli ideoloogiline surve mõnevõrra nõrgenenud, mis võimaldas rehabiliteerida rootsiaegse Tartu ülikooli.2

Asudes 1972. aastal tööle Tartu ülikooli raamatukogus, sai Arvo Tering hakata tegelema seni läbitöötamata arhiiviallikatega. 1982. aastal ilmunud Helmut Piiri­mäe koostatud „Tartu ülikooli ajaloo” I osas on Teringu kajastatud Tartu ülikooli raamatukogu teke ning astronoomia õpetamine XVII sajandi Tartu ülikoolis. Samal aastal ilmus tema sulest artikliseeria „Tartu ülikooli osa Eesti- ja Liivimaa haritlaskonna kujunemises XVII sajandil ja XVIII sajandi algul”.3 Allikapublikatsioonidena andis Tering välja Academia Gustaviana senati protokollid aastatest 1632–1634 ja 1637–1644.4 Need tekstid on avaldatud ladinakeelsete originaalidena ja eestikeelse tõlkega ning nii eesti- kui ka saksakeelsete kommentaaridega.

Ent Teringu silmapaistvaim saavutus eelmisel sajandil oli rootsiaegse Tartu ülikooli „Album Academicumi” üllitamine aastal 1984. Teos ilmus saksa keeles kirjastuses Valgus ja sellest leiab isiku­andmed kõigi rootsiaegses Tartu ülikoolis õppinud tudengite ja teiste õppeasutustega seotud inimeste kohta, kes end ülikooli juris­diktsiooni alla kandsid, nagu estofiil Johannes Gutslaff. Tering ise on meenutanud, et kirjastaja suhtumine selle raamatu välja­andmisse oli äärmiselt soosiv, kuid nõue oli, et teose välimus oleks võimalikult tagasihoidlik. Selle raamatuga tõsteti rootsiaegse Tartu ülikooli tudengkond võrdsena teiste varauus­aegsete õppe­asutuste üliõpilaste hulka ja autorile tõi teos rahvus­vahelise kuulsuse. Tering oma ülima põhjalikkusega tegi üksinda ära terve uurimisrühma töö.

Eesti iseseisvudes muutus Euroopa raamatukogudest ja arhiividest andmete kogumine hõlpsamaks, Teringu välisreisid tihenesid ja kontaktid avardusid. Uurimistööd toetasid teadusfondid ning tulemata ei jäänud ka tunnustused ja preemiad. Selle sajandi alguseks oli materjali siitmailt pärit üliõpilaste kohta kogunenud mitme raamatu jagu, kuid siis kerkis teadlaskarjääri ette esialgu ületamatuna tunduv takistus. Silmadele ülimalt pingutav töö viis tippteadlaselt nägemise. Paistis, et teadustöö jääb sinnapaika, kuid see arvamus oli ekslik. Aastal 2008 ilmus Arvo Teringu sulest mahukas monograafia „Eesti-, liivi- ja kuramaalased Euroopa ülikoolides 1561–1798”, mis tunnistati parimaks sel aastal ilmunud ajalooraamatuks Eestis ja pälvis ka Eesti Vabariigi teaduspreemia. Teos anti välja Eesti Ajalooarhiivi sarjas „Scripta Archivi Historici Estoniae” ning välimuselt on see märksa värvikirevam kui „Album Academicum”. Raamat on faktitihe käsitlus baltimaalaste akadeemilisest elust – tudengielu ei tähendanud ju üksnes õpinguid, vaid ka seiklusi kodust kaugel ja uute tutvuste sõlmimist. Välja on toodud tollased baltlaste lemmikülikoolid ja Balti regioonist pärit üliõpilaste etniline päritolu. Kuigi toona võisid ülikoolides õppida vaid meessoost tudengid, ei olnud nende suhted õrnema sooga sugugi tähtsusetud. Üliõpilaste õpingutes ja hilisemas karjääris mängisid olulist rolli ka emad ja abikaasad ning nende suguvõsad.

See kõik oli taustaks uute ideede tulekul meie regiooni. Uute ja edumeelsete mõtteviiside ja avastuste jõudmine praeguse Eesti ja Läti pinnale on alati olnud Arvo Teringu huviorbiidis. Näiteks oli XVII sajandil astronoomiaalastes Tartu üliõpilas­töödes ülekaalus Ptolemaiose maailmapilt, kus Maa oli maailma keskpunkt. Tering oma järjekindla allikate ­otsimise ja neisse süvenemisega suutis avastada ka heliotsentrilise maa­ilmapildi kajastumise siinset päritolu üliõpilaste tekstides. Samuti on ta kirjutanud René Descartes’i filosoofia retseptsioonist Lääne­mere regioonis. Pärast nägemise kaotust spetsialiseerus Tering varauus­aegsete uute meditsiiniideede ilmnemisele baltimaalaste töödes. Kuna arstiteaduses oli XVII sajandil tähtsaim füsioloogiaalane avastus imetajate vereringe, siis kujunes Teringu kinnis­ideeks William Harvey (1578–1657) välja käidud vereringe teooria jälgede leidmine Baltimaadelt pärit tudengite disputatsioonides.

Ent Teringu töö meie regiooni üliõpilaste õpingute kajastamisel varauusaegses Euroopas jätkus veelgi. Aastal 2018 ilmus Böhlau kirjastuses leksikon Eesti-, Liivi- ja Kuramaa päritolu tudengitest Euroopa ­ülikoolides aastail 1561–1800,5 mis on välisriikides saanud väga positiivseid retsensioone. Teoses on toodud ligi 6000 üliõpilase nimed koos biograafiliste andmetega.

Üks Teringu algatatud teadusteemasid Eestis on varauusaegsete üli­õpilas­disputatsioonide uurimine. Euroopas on selle suuna eestvedaja Šveitsi teadlane Hanspeter Marti, kellega Teringut seovad pikaajalised teadus- ja sõprus­sidemed. Varauusaegseid disputatsioone on varem peetud väheväärtuslikeks tudengite harjutustöödeks, kuid nii Hanspeter Marti kui ka Arvo Teringu uurimused on näidanud, et just neisse kirjutistesse võisid kõige varem jõuda arutelud uutest teadusavastustest ja -ideedest. Teringu sõnul oleks uurimis­väärne teema ka Balti regioonist pärit üliõpilased keskaegses Euroopas. Loodetavasti leidub sellele kunagi uurija.

Ning muidugi väärib Arvo Teringu rajatud tugev vundament edasist teadustööd siinse varauusaegse akadeemilise kultuuri uurimise vallas. Rootsiaegse Tartu ülikooli protokollide väljaandmise jätkamine on selle töö üks ehituskividest. Samuti vajavad läbitöötamist selle perioodi disputatsioonid Tartus ja mujal Euroopas. Tartu ülikooli väärikas 400 aasta juubel ei ole enam kaugel ning selleks valmistumine tähendab paljuski Teringu töö jätkamist. Rootsiaegse Tartu ülikooli ajaloo uurimisel viivad kõik teed tema juurde.

Kunagi oli Arvo Teringul kavas kõik balti­maalaste õpingukohad Euroopas jalg­rattaga läbi sõita. Küsisin sellest kuuldes, kas ta ei eelistanuks seda teha hobusega. Seepeale vastas teadlane täie tõsidusega, et see mõte oli tal ka, kuid hobusele olnuks raske toitu hankida. Teringu juhatusel võib baltlaste tegevuse märke leida ootamatutest kohtadest. Isiklikult avaldas mulle väga muljet Göttingenis Weende vanal surnuaial asuv hauamonument 1797. aastal duellil hukkunud kuramaalasele Carl von Hahnile.

Arvo Teringu töövahend on praegu häälega arvuti, mis loeb eesti keelt soome aktsendiga. Olen alati imestanud selle üle, et e-kirjade kirjutamisel teeb Tering vigu vähem kui nägijad. Uurimistööd aitavad tal läbi viia abilised. Et see endiselt ­edeneb, tõendab äsjane ajakirja Akadeemia kuld­auhind realia vallas esimesest Eesti soost meditsiinidoktorist Carl Espenbergist (1761–1822).

Siinkirjutaja alustas oma ladina keele õpinguid Arvo Teringu juures keskkooli päevil ning Tartu ülikoolis klassikalist filoloogiat õppima asudes õnnestus ladina keeles pääseda edasijõudnute rühma. ­Hiljem sai Teringust minu doktoritöö juhendaja Academia Gustaviana meditsiinidisputatsioonide ja -oratsioonide teemaga. Juhendajana iseloomustas teda kannatlikkus ja toetav suhtumine ning kõik küsimused said alati vastuse.

Võib-olla on metafoor võilillest, mis läbi asfaldi kasvab, liialt tänapäevane. Ent Teringu müstilist töövõimet ja visadust, mida vürtsitab ka huumorimeel, sobib see siiski hästi iseloomustama. Kui jällegi Vello Helgi sõnu kasutada, siis Arvo Tering on sillaehitaja, kes on jäädvustanud eesti kultuuri seoseid Euroopaga ning oma uurimuste kaudu on ta kinnitanud Eesti rahvus­vahelisele teadusalasele maa­kaardile.6

 

1 V. Helk, Arvo Tering 50. – Tuna. Ajaloo­kultuuri ajakiri 1999, nr 2, lk 159.

2 L. Leppik, Mida me teame Rootsi-aegse Tartu ülikooli teadusest praegu rohkem kui 25 aastat tagasi? – Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXVII. Toim L. Leppik. Tartu: Tartu Ülikool, 2009, lk 21–22.

3 Keel ja Kirjandus 1982, nr 9, lk 488–495; nr 10, lk 537–543; nr 11, lk 588–596.

4 Tartu Ülikooli (Academia Gustaviana) ­senati protokollid 1632–1656. I kd. 1632–1634. (Publicationes Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis 4.) Koost, tlk, komment A. Tering. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1978; Tartu Ülikooli (Academia Gustaviana) senati protokollid 1632–1656. II kd. 1637–1644. (Publicationes Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis 7.) Koost, tlk, komment A. Tering. Tartu: Tartu Ülikooli Raamatukogu, 1994.

5 A. Tering, Lexikon der Studenten aus Estland, Livland und Kurland an europäischen Universitäten 1561–1800. (Quellen und Studien zur baltischen Geschichte 28.) Toim J. Beyer. Köln: Böhlau, 2018.

6 V. Helk, Arvo Tering 50, lk 159.

Käesolev käsitlus ilmestab paradoksi, et sürrealism ja oksüümoron võivad olla sügavuti vastandid. Neid mõisteid on võetud nagu sukka ja saabast, ja põhjusega, sest sürreaalsed teosed on vastastikseoses oksüümoronidega. See tundub aga pinnaline arusaam, kuivõrd sürrealism peaks välistama teadlikke konstrukte, mida oksüümoronid valdavalt on. Juhuoksüümoron võib olla algupärane ja loomulik, kuid nende kõnekujundite ületulv ilmutab juba kavakindlat eufooriat.

Kui olla mõne autori peale mõtelnud ja temast kirjutanud, siis lõpuks settib juuretis, n-ö päevajääk (sks Tagesreste) – nagu ütleb Freud1 –, mis vaadeldud loomingut kannab. Selle saab sõelale võtta ja vaadata, on see objektsioon või abjektsioon. Ilmar Laabani puhul sai mul selliseks kalja­päraks oksüümoroni mõiste.2 Sürrealistliku Laabani absurdimõnule juhtis esimesena tähelepanu Aleksander Aspel.3 Terminit küll poetamata tõi ta esile kandva ja läbiva sisemise vastuokslikkuse, patafüüsilise huumori, poleemilise energia, vastandite totaalse sünteesi ja tähenduste dissonantsid.4 Need määratlused võtabki kokku katakreetiline metafoor oksüümoron. Tõepoolest, „Ankruketi lõpp on laulu algus” (aga mitte järgnevad „Mitte-terad”) näib olevat triiki oksüümoronlik. Kuna mujal selle kujundliku võtte ülekülvi ei kohta, tunnukse see iseloomulik just sürrealismi meetodile (seda sõnapaari võib muidugi samuti oksüümoronina võtta). Siiski, lähemalt sirnates Laabani luuletustes oksüümorone just ei voha, nagu esialgne mulje tekib, aga mõju ei määra hulk, vaid sisuline erikaal. Ja see erikaal näib tõepoolest raske, kaaludes üles tavalisema metafoori, kuigi tolle kogused on nähtavalt suuremad. Eks ole põhjus ka selles, et metafoor, olgu kui originaalne tahes, on luules eeldatud, rutiinne võte, mille kobarad kipuvad tapeediks luituma. Vastuolust kiiskavad oksüümoronid ei ole aga triviaalsed troobid ja paistavad oma enneolematuses kaugele, mõjudes virgutavalt.

Laabanit ma isiklikult ei tundnud ega otsinud temaga suhtlust. Nii et kaissu ma ei kippunud. Kuulasin Laabanit paar korda Tartus ja Elvas, kui ta oli siin käimas taasiseseisvumise hakul. Luulur Jaan ja Tegova Enn rääkisid mulle hiljem, kui nad olid juba halvatud Laabanit külastanud, et too kiitnud väga mu „Merlini aaret” (1998). Mõeldav, et ta pidas eriti silmas piltanagrammide tsüklit „OK, ASTRAAT”5 – olgu siis, astraalkeha, teeme meie samuti –, mis pidas dialoogi Rroosi Selaviste paragrammiga „O kastraat!”.6 Vahest pidas ta silmas ka mu psühhoanalüüsi kalduvat käsitlust „Kivikõueköha”?7

 

Määratlus

Mis on oksüümoron? Oxys tähendab kreeka keeles ’hapu, terav’. Moros on ’loll’. Kokku saab teravmeelse lolluse, taibuka rumaluse. Ladina vaste on contrapositum – vastand­asetus.8 Kõrvutine termin on synoeciosis (sünoikiosis) – kooselu, ühiselu. Oksüümoron on epigrammiline, paradoksne, vaimukas võte, kus vastuolulised mõisted liidetakse kokku. Nagu helisev vaikus, kuum lumi, elav laip, kole tark jne. Elulisi näiteid: töötu ema, elukindlustus, lennukitoit, kondita ribi, vaba kana, sõbralik lahutus, õnnelik surm Oksüümoron on tihendatud paradoks, kahe antonüümi järjestatud paar. Kunagi olid kuulsad Hegeli filosoofilised oksüümoronid, millega ta püüdis ületada Kanti: konkreetne universaal, meeleline kaemus. Teoloogiline oksüümoron: kolmainsus – tule taevas appi! Mõistusele jaburused ületatakse usuga, õpetas Tertullianus: credo, quia absurdum est. Selleks tuleb käia Augustinuse teed: festina lente. Oksüümorone armastab poliitika, mis tahab valitseda kõike korraga, tühistades vastuolud. Tüüpilised Orwelli düstoopilise romaani „1984” topeltmõtted ehk kaksis­oimad: vabad valimised, helge tulevik, tuntud nuhk, juhitud demokraatia, Vene rahukaitsjad

Oksüümoroni tuntakse Horatiusest Petrarcani. Muidugi leiutati see „juba antiigis” – ja meil „juba rahvaluules”. Eriline lemmik oli see barokis, nagu Luis de Góngora kontseptismis ja Giambattista Marino manerismis, Eestis aga Artur Alliksaare vohavas vabavärsis. Hästi sobis see religioosseile müstikutele, nagu John Milton ja John Keats. William Shakespeare poetab seda võtet varrukast: „Oo, raske kergus, tõsimeelne mänglus, / pealtnäha kena vormi maotu kaos, / sulgkerge tina, helge suits, külm leek, / erk uni, haige tervis, palav jää – / ma armastan, kuid armastust ei näe! / Kas sa ei naera?” („Romeo ja Julia” I vaatus, 1. stseen, tlk Georg Meri).9

Oksüümoron on selgesti üks antiteesi alaliike, nagu ka kontrasti liike. Teisalt on see katakrees ehk väärtarvitus, kuna sõnu kasutatakse vasturääkivalt nende juurdunud tähendusele: sõnaraamatunäide on hirmus ilus. Kui kaasatud on meelte tajud, on tegu ühtlasi sünesteesiaga: magus piin, jäine kõrvetus, valutu ravi, pime lõhn, nähtamatu niit. Kuivõrd vastuolulisse dialoogi tõmmatakse kaks vastandlikku tähendusvälja, + ja – laeng, on see samal ajal irooniline mehhanism, mis tähendab eitavat jaatamist ehk vastuolulist koostööd. Iroonilise ütluse musternäited on ühtlasi oksüümoronid: tark eesel – öeldakse nii, aga mõeldakse naa.

Oksüümoron on metafoori eriliik. Laabani luules võib täheldada skaalat, kus metafoor läheb üle pooloksüümoroniks ja sealt edasi täisoksüümoroniks. Nii et pool- ja veerandtoonid on täiesti eeldatavad. Joonlaud ei teki ainult semantilisel, vaid ka süntaktilisel teljel: oksüümoronlikud fraasid võivad üle kasvada lauseteks või koguni lõikudeks, mis kalduvad laiendatud metafoori (ingl conceit) poole, kus pilv pükstes hakkab oma elu elama, nagu juhtus Vladimir Majakovskil. Selliseid avardumisi leidub eriti Uku Masingul, kelle kujundlikud sisekaemused paisuvad müstiliseks teo­loogiaks. Andres Ehini patafüüsilised süžeed, kus leitud detailid loovad enda ümber fiktsionaalseid maailmu, kasvavad silmanähtavalt välja oksüümoronlikest tuumadest. Nii et fraasid võivad käituda kui tüvitekstid, fantaasiajuhendid: koerkorterid ja udusulistajad.

 

Tigude müstiline selgroog”

Laabani tekstide vaatlus näitab, kuidas oksüümoroni abil kehtestatakse sürrealistlikku pildistikku ja lugu. Kord juba kehtestatud, võivad oksüümoronid isegi pildilt taanduda ja tavametafoorika tuleb tagasi. Kuigi absurdne oksüümoron rabab jalust, tajutakse siiski, et see kooslus on teadlikult otsitud ehk intellektuaalselt konstrueeritud. See hakkab vastu bretonlikule automaatkirjutuse programmile, mis ei ole vist kunagi õieti tööle hakanudki. Kohvermõiste sürrealistlik oksüümoron tundub olevat ise oksüümoron ehk vastuoluline, end tühistav kooslus.

Kui võrrelda Laabani poeetikat kahe uuema luuletajaga, siis vähem kistud tunduvad olevat Marko Kompuse assotsiatiivsed kujundid. Need ei tekita vastandlike mõistete laupkokkupõrkeid, pigem mõningaid nihkeid, mis mõjuvad pooloksüümoronina. Kuigi ka Kompus paistab teadlik olevat lähtesõnade semantikast, millele leiab mitte just otsesõnu vastanduva, aga ikkagi selgelt eristuva ja nihkunud paariku, mis alusega väevõimul kokku keevitatakse: bussiuks rinnanibuga, kotletiköha oksakohad, köhiv ööpott.10 Samas on Erkki Luugi sürris oksüümoron harvem külaline ja eristub juurdunud triviaal­süsteemist: praetud mantel,11 nutab depoo,12 jõgi kandiline13 – seda tüüpi paradigmalisi näiteid võib tikutulega otsida. Fraasi depoo kuldne selgroog14 mõjutaja on kahtlemata „Ankruketi lõpp on laulu algus”, miska on mõistetav, et „depoo käikudes / säutsub kuldne leenin”,15 sest „trotskistliku” Laabani mõjuga kaasneb klassikaline oksüümoron. Pooloksüümoronlik on Luugil terviksalm: „põldudel vedelevad / üldised talu­mehed; / lahtivõetud, laulvad, / paratamatud talumehed”.16 Ühtlasi sellised värsid nagu „hõissaa! hõissaa! / metsa vahelt paistab / metsavahi kuldne katus”:17 metonüümiline metafoor nagunii, aga õrnalt oksüümoroni poole kalduv. Nõnda on Kompusel ja Luugil mitmetine oksüümora olemas, kuid mitte sama priskelt kui Laabanil, kelle jaoks see on fundamentaalne. Kuid noortel poeetidel on see pigem kaasnev, mitte rajav nähtus, mis esindab võib-olla ehedamat ehk vähem konstrueeritud ja vabamalt voolavat sürrealismi.

Niisiis, etteütlevalt: Laabani „Ankru­keti …”-luule on kobaras metafoori­põhine. Sellel täidlasel taustal fokuseerib ta aeg-ajalt täisoksüümorone, mida ta võimendab üle pooloksüümoroni. Asetan järgnevates näidetes puhtmetafoorsed fraasid kursiivi, pooloksüümoronidele tõmban alla joone, täisoksüümoronid võõpan rasvaseks.

Laabani juhtpoeemi „Ankruketi lõpp on laulu algus”18 pealkiri on noodivõtmena puhtmetafoorne. Esimene värss „See oli lapsepõlve lumine tarkus” on küll katakreetiline metafoor, aga ainult osaliselt vastandlik väljendus. Edasi võimendub täisoksüümoron – mis ulatub kohati lause ja lõigu tasandile – aktiivsel metafoorsel (ja võrdleval ehk eelmetafoorsel) foonil:

Tähtede okstel ja kivide kellis
keset äikese seebimulle ja eesriide taga
milles lüümisid peopesade jäljed
mängisid liivaterad
oma kiiret hämarat mängu
nagu puhunuks tuul tasa üle kaetud laua
nagu muutunuks veeks lindude kuld

Kalad rändasid trepest üles-alla
magasid heinakuhjade all
nad sündisid päikese unustushetkist
nende surm oli kerge iil
mis sasis
kristallide juukseid
naeratustekaevu pilkases õõnes

Vaikselt troonis välkude majesteetsus
mere täisluuletet paberilehe kohal
veel käisid ulmad alasti
veel oli marmoril piima maik
veel sigis lüümeid linde
aastate põgusaist puudutusist

See oli noorukiea aken täis verepiisku

Ärkasid haavapuude read terasjõgede kaldail
avanes tähistaeva kohutav rõup
ärkasid soolassemaetud trummid ja krohv varises suult
mis haigutas kaames müüris
lehviva keele ja söestunud hammastega

Poeemi kaks järgnevat lehekülge on aga üllatavalt oksüümoronivabad, kuigi tugevalt absurdimetafoorsed, enne kui viimane salm (pool)oksüümoronlikult puänteerib:

Ankruketi lõpp on laulu algus
valguskiire lõpp on tantsu algus
teiselpool vett teiselpool tuld
ootab virmaliste määratu leib

Tekib mudel, mis leiab kinnitust ka paljude teiste Laabani tekstide vaatlusel: oksüümoronid käivitavad ja kehtestavad sürrealistliku pildistiku ja narratiivi, mis võib jätkuda juba tavakummalistes metafoorides, mis ei ole tingimata katakreetiliselt ilmvõimatud.

Hääks võrdluseks on luuletus „Lips ümber suitsusamba”:19 taas tõuseb esile oksüümoronlik tuum – „piimklaasist peopesadel”, „nöörist hambad”, „viinavaadid-triiphooned”, „õrnuse nüri pliiats”, „kalade sõda”, „okastest seebimullid” –, mis hajub ära enne teksti paksult tava­meta­foorset (pooloksüümoronlikku) lõppu:

Päikese haavad kattuvad tigudega
õiekarika põhjas vaikib kahur
pilkane nali lõbustab lendurit
kelle seljal
tõuseb komeet nutva pea ja kivist sabaga
võngub kaal ühel kausil libu ja teisel luik
.

Olgu idee kinnituseks ehk kolmandaks kui kohtuseaduseks hümn „Autoportree”,20 mis on paksult oksüümorone täis nagu mõni merelaid kormorane. See on huvitav tekst ka selles mõttes, et poeetilist autoportreed retoorilise vormeliga „ma olen see ja too ja noo…” võib pidada omaette žanriks, mida ei ole veel teoreetiliselt kirjeldatud. Eesti luules ei ole see vorm sugugi haruharv nähtus.21

Ma olen kanatiib mille on kulland raju
ma olen jäämäe öökuub ja köietantsija nutt
ma olen automootor mis õgib sipelgaid
ma olen must lipp ahvi peos

Ma olen kogelev vanker linnutee kraavis
ma olen sülekoer-käsigranaat
ma olen Peipsist õhumullina tõusnud kell
mille osuteiks on haug ja pussiga jälitav tint

Ma olen leinava ema rõve tants
ma olen kevade viiludekssaetud käepide
mul on võltshabe külmast aurust, ma olen
välgus peegelduv koi, ma olen …

Kesköö haarab taskust lumise revolvri
mere kohal tiirleb peeretavaid päikesi

ma olen suur segadus rongkäigus
ma olen nõgi ma olen voorus ma olen tuul

Ma olen tigude müstiline selgroog

Üleminekud tavametafoorikast erimetafoorikasse on ilmsed, oksüümoron on käivitusmootor. Kui tuurid on kord juba üles võetud, siis võib ka madalamatel pööretel põhimootorile üle minna. Vahel, nagu selleski tekstis, jäävad aga mõlemad mootorid korraga töösse.

Laabani varased tekstid vastandasetusi ei harrasta ega ka mõned „Ankruketi …” (eeldatavasti varasemast ajast pärit) kuhjuvate metafooridega tekstid (näiteks „Kalendrileht”, „Igapäevane meri”, „Saunalaval”, „Hermafrodiidi menüü”, „Romantiline päikeseloojak”, „Ei ole ulmi” jmt). Võiks arvata, et uue kujundliku võtte järele haaras ta inspiratsiooni ja intensiivsuse kasvades, ehitades teise korruse esimese peale.

 

Ülereaalsus

Juhtub ka seda, et elu ise pakub uskumatuid oksüümorone, mis ei olegi fantastilised fiktsioonid, vaid ajaloolised juhtumid, kus tavareaalsust ületav realism on teoks saanud. Olen ikka pidanud värssi „Ma olen leinava ema rõve tants” absurdse oksüümoroni arhetüüpseks näiteks. Aga tuleb välja, et see on realistlikust realistlikum kirjeldus, mis viitab 1518. aasta Strasbourgi katkule, mil oma surmahaige poja uputanud Frau Troffead tabas äkitselt tantstõbi, mis nakatas tervet linna. Krampides massihüsteeria põhjustas arvatavasti katkumürkide toime. See ongi päritolupärane sürrealism, kui võõritav elu ületab võõritavat kunsti. Bernt Notke „Surmatants” tuleb pähe – nagu kahtlemata ka Laabanile –, mis kujutab samuti musta surma makaabrit, aga veelgi varasemast ajast. Hilisemaks näiteks on revolutsiooniline hopakk, mis niidab ka kükktantsu vihtujad endid maha.

Hästi koduselt tunnevad oksüümoronid end kvantmaailmas: lainelised osakesed. Jõuab kätte kvantteoreetilise kirjanduse22 ja selle teaduse järg23.

Käsitlus põhineb ettekandel „Laabani oksüümoronid kui tigude müstiline selgroog”.24

1 S. Freud, Unenägude tõlgendamine. Tlk A. Lill, M. Tarvas. [Tallinn:] Tänapäev, 2007, lk 212, 244, 251, 500 jm.

2 Vt A. Merilai, Ilmar Laaban. – Eesti kirjandus paguluses XX sajandil. (Collegium litterarum 9.) Toim P. Kruuspere. Tallinn: Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2008, lk 522–530.

3 A. Aspel, Sürrealism ja Ilmar Laabani „Rroosi Selaviste”. – Mana 1959, nr 1, lk 17–33.

4 Samas, lk 26, 29–30, 32–33.

5 A. Merilai, Merlini aare. Luulemärss 1994–1998. Tartu: Ilmamaa, 1998, lk 88–108.

6 I. Laaban, Sõnade sülemid, sülemite süsteemid. Koost J. Malin. Tartu: Ilmamaa, 2004, lk 165.

7 A. Merilai, Kivikõueköha. Ilmar Laabani luule psühhoanalüüs. – Keel ja Kirjandus 1993, nr 5, lk 257−263.

8 Vt The New Princeton Encyclopedia of P­oetry and Poetics. Toim A. Preminger, T. V. F. Brogan. Princeton (N. J.): Princeton University Press, 1993, lk 873.

9 W. Shakespeare, Kogutud teosed. Tlk G. Meri, R. Sepp, J. Kross, H. Rajamets. [Koost E. Banhard.] [Tallinn:] Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 1067.

10 M. Kompus, Poeedinahk. [Puka:] Une­noppija, 2014, lk 7–9.

11 E. Luuk, Meie inseneriteaduse suurhäire. [Tartu:] ID Salong, 2008, lk 7.

12 E. Luuk, Pideva Ja Silmanähtava Pöögelmann. Kommunistlik revolutsioon Kuul. [Tartu:] ID Salong, 2008, lk 18.

13 E. Luuk, Valgus tareaknas. [Tartu:] ID ­Salong, 2008, lk 9.

14 E. Luuk, Pideva Ja Silmanähtava Pöögelmann, lk 19.

15 Samas.

16 E. Luuk, Valgus tareaknas, lk 13.

17 Samas, lk 15.

18 I. Laaban, Sõnade sülemid, sülemite süsteemid, lk 45–47.

19 I. Laaban, Sõnade sülemid, sülemite süsteemid, lk 64.

20 Samas, lk 65.

21 Fiktiivse autoportree žanr näib enamasti esin­davat laiendatud metafoori. Väike antoloogia:

„Ürgmets olen – oksad täis lindude vilet, / soravalt voolavat lauluviisi, / millele rähnid taovad takti” (Johannes Semper);

„Mina, Jaani ja Malle / poeg August Alle, / mollusk maakera kamaral, / ent julma aja väraval / olen karistai, kes tulisulega / märgib üles te nurjatud teod, / rahaahned rasvased peod!” (August Alle);

„Laman selili ja olen / enda meelest rehe­ahi. // Üle minu käivad parred, / minu päratumas keres / lõõmab, õhkub tulekahi” (Bernard Kangro);

„Minul on karvased sääred / ja karvane rind. / Kogu küla peab / ahviks mind” (Kalju Lepik);

„Mu hinges koos on munk ja sübariit. / Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem. / Kesk aja hallust köen kui tuliriit / ja otsin kõige kiuste elulähet; – Olen nööril tilkuv pesu. / (Välja arvatud rinnahoidjad.) / Olen lapik lagritsapudel, millega tähelapsed tüdisid mängimast” (Artur Alliksaar);

„Ma olen inglitiivale tilkuv / jõuluküünal / ma olen vastlakukli vahukoor / mis mu oma vuntsidesse kinni jääb / ma olen mihklipäevase oina / veri tõurastaja noal / olen iluuisutaja jaanipäevasel jääl / olen oma hingerikkuse mardisant” (Andres Ehin);

„Ma olen kandiline maamees, / hall ja tõsine nagu raudkivi” (Mats Traat);

„olen ema, naine, armastaja, / päevadele vastu mineja, / andja, saaja, leidja, luuletaja, / sünnitaja, surma mineja” (Katre Ligi);

„Ma olen meeletu laps / keda kõik kodus armastasid / ent kes põgenes sealt ära / ühel ööl kui väljas kohises tuul // ma olen tiivuline seeme / mille sa rebisid puu küljest lahti; – Ma olen madalal sündinud / mu hälli on varjanud rohi / ma olen madalal sündinud / kuid siia ma jääda ei tohi” (Jaan Kaplinski);

„Valge kala ujub läbi metsa / pilv hääletus ookeanis / Ma olen selle kala südames” (Ene Mihkelson);

„„Sa oled vulkanist?” / keegi on kysinud, / mina nüüd vastan / „Ma olen vulkanism”” (Jim Ollinovski);

„olen kärjekujulise universumi suur unine emamesilane / kes magab üksi / oma taru­vaikusest voodis / keset tumedat talve” (Kristiina Ehin).

22 Vt M. Kõiv, Päev. Tartu: Akkon, 2004; A. Merilai, Patafüüsiline tuumafüüsika: vomitiivne diskurss [Madis Kõivu romaani „Päev” retsensioon]. – Vikerkaar 2005, nr 4–5, lk 170−173.

23 Vt T. Remmel, Kirjandus kvantteooria mõju­väljas. (Tallinna Ülikooli humanitaar­teaduste dissertatsioonid 77.) Tallinna Ülikool, 2023.

24 Luule on ülev ehmatus. Ilmar Laaban 100 / Poetry – A Sublime Startle: Ilmar Laaban 100. Eesti-uuringute Tippkeskuse 12. aastakonverents, 9.–10. detsember 2021. Kava ja teesid. Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti-uuringute Tippkeskus, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus. Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2021, lk 18–19. https://www.kirmus.ee/laaban-100/CEES2021teesid.pdf

17. jaanuaril kaitses Eva-Liisa Roht-Yilmaz Tartu Ülikoolis etnoloogia erialal doktoritöö „Converting identities and moralities: Pentecostal Christianity among the Roma in Estonia and Latvia” („Identiteeti ja moraali pöörates: neli­pühilus romade seas Eestis ja Lätis”). Juhendaja oli Laur Vallikivi (TÜ), oponendid Inese Runce (Läti ülikool) ja Magdalena Slavkova (Bulgaaria teaduste akadeemia).

Doktoritöö põhineb romade seas läbiviidud etnograafilistel välitöödel Eestis ja Läti Vidzeme piirkonnas Eesti piiri lähedal. Alates 1990. aastate algusest, mis oli ka üldine Nõukogude Liidu lagunemisega kaasnenud nn usubuumi periood, on Eestis tegutsenud Soome roma nelipühi ­misjonärid, kes hakkasid tähelepanu pöörama just vaatluse all oleva regiooni roma vähemusele. Tänapäeval toimub suurem osa nende misjonitööst Lätis, kus roma kogukond on oluliselt suurem, kuid jätkub Eestis, kuivõrd romad elavad mõlemal pool piiri ning suhtlevad oma sugulastega teises riigis. Nelipühilusse pöördumisega kaasneb vajadus seada esiplaanile uskliku identiteet ja sellega kaasnev moraali­koodeks, kuid samas tunnevad usku vahetanud inimesed vajadust säilitada roma kogukonda kuulumiseks olulised suhted ja väärtused.

Doktoritöös uuriti, kuidas pöördunud romad Eestis ja Vidzeme piirkonnas loovad end eetiliste subjektidena kahe vastandliku moraalikoodeksi vahele sattununa. Doktoritöö näitab ka, et Soome roma misjonärid ning romad Eestis ja Lätis ­loovad uusi võrgustikke, otsides ühist etnilist identiteeti. Etnilisusel pole oluline roll üksnes misjonitöös, vaid ka usu kogemises kehaliste praktikate kaudu. Selgub, et misjonil on sügav mõju just tänu neile roma päritolu misjonäridele, kes kombineerivad roma kultuurilist identiteeti nelipühilusega ning kasutavad kultuuri­spetsiifilist lähenemist. Väitekirjas näidati, et on lähenemisi, mida nelipühilusse pöördunud romad kasutavad, leidmaks viise konfliktsete moraalinormide ja -süsteemide ühildamiseks, kujundades nõnda oma moraalset mina nelipühi kristlasena. Näiteks ennustamine, mis on traditsiooniline roma naiste lisateenistus, kuid mida pöördumise järel üldiselt taunitakse ja millest tuleb loobuda, ei pruugi olla kõigi nelipühilastest roma naiste jaoks hukka mõistetud, mitte ainult selle majandusliku tähtsuse tõttu, vaid ka seepärast, et suhted teiste romadega ja oma kultuurilise identiteedi säilitamine jäävad jätkuvalt oluliseks. See näitab, kuidas pöördunud romad peavad pidevalt otsima tasakaalu erinevate moraalikoodeksite vahel. (https://dspace.ut.ee/items/effa5da1-f009-457d-a6b1-2a29a0811f70)

18. jaanuaril kaitses Indrek Ojam Tartu Ülikoolis eesti kirjanduse erialal doktori­töö „Stseeni poeetika ja eesti modernistlik romaan”. Juhendaja oli Jaak Tomberg (TÜ), oponendid Epp Annus (TLÜ) ja Cornelius Hasselblatt (Groningeni ülikool).

Väitekirjas konstrueeritakse modernistliku kirjanduse lugemismudel, mis võimaldab stseeni mõiste abil tuvastada uute tajuilmade tulekut kirjandusse, ning sama mudeli abil tõlgendatakse hulka eesti proosakirjanduse teoseid. Selleks esitatakse kõigepealt ülevaade eesti modernistliku kirjanduse senistest tõlgendusviisidest Noor-Eesti liikumisest käesoleva sajandi alguseni. Stseeni mõistele keskenduvas põhiosas uurib väitekiri modernistliku kirjanduse poeetikat narratoloogia ja fenomenoloogia meetoditega. Töö fookuses on nüansid, kuidas kujutatakse kirjandus­tekstis kehalisi tundeid, mida humanitaar- ja sotsiaalteadustes kutsutakse tihti ka ­afektideks. Enne afekti mõistele keskendumist on modernistliku romaani poeetikat analüüsitud peamiselt jutustuse mõiste kaudu. Aristotelese „Luulekunstist” alates on selle tähendust mõistetud tõenäosuse alusel: jutustuses juhtuvad ajaloo­momendile tüüpilised sündmused ning seda asustavad vastavalt oma ajastu tüüpiliste iseloomuomadustega tegelased. Need piisavalt tõenäolised sündmused ja tegelased kujundavad fiktsionaalse maailma jooned, mis tunduvad lugeja jaoks loomulikud ja motiveeritud. Kuid XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandi alguses tõusevad romaanižanris aina enam esile teosed, mille iseäraliku realistliku mõju seletamiseks ei piisa enam tõenäoliste ja tüüpiliste sündmuste ning tegelaste leidumisest teoses. Neis teostes ei ole tihtipeale esiplaanil tegelaste saatuslikud sündmused, vaid raskesti määratletav afektiivne atmosfäär, mis ei kuulu üksikule tegelasele, vaid tõuseb esile pigem inimeste ning inimese ja looduse vahelise läbikäimise hämaraladelt. Üks viljakaid viise seda kirjanduse poeetika muutust mõtestada on olnud analüüsida jutustuse vahekorda ühe tema võimaliku vastandi kirjeldusega. Väitekirja teoreetilise osa üks eesmärke on jutustuse ja kirjelduse vastandus uuesti läbi valgustada ja näidata selle paratamatuid kitsaskohti. Võttes arvesse jutustuse ja kirjelduse semantilisi vastuolusid, otsustatakse uurimuses kirjelduse asemel stseeni mõiste kasuks, mis pärineb Fredric Jamesoni raamatust „Realismi antinoomiad” (2013). Stseen esitab reaalsust põhimõtteliselt erinevalt kui jutustus. See võimaldab suuremat ligipääsu kehalisele reaalsusele ja jätab suuresti hõlmamata põhjuslikkuse dimensiooni, mis on jutustuse peamine sisu.

Pärast sissejuhatavat ja teoreetilist osa tõlgendatakse väitekirjas eesti kirjandusloo teetähiseid stseeni valgusel. Näited eesti kirjandusloost on jaotatud kolme rühma, millest igaüht ümbritseb iseäralik ajalooline kontekst. Esimene näidetegrupp koosneb Jaan Oksa, Leo Anvelti ja Reed Morni teostest, mida kõiki on võimalik mõista fin-de-siècle’i kultuuri ilmingutena ning mille puhul on peamine küsimus inimsubjekti elujõulisusest ja seksuaalsest identiteedist. Oks on XX sajandi alguse kirjanduses kõige edukamalt stseeni poeetikat rakendanud autor, kes toob ilmsiks inimsubjekti olemusliku labiilsuse ja kehalise vastuvõtlikkuse oma ümbruse suhtes, mis laseb vaevalt rääkida isegi stabiilsest soolisest identiteedist. Leo Anvelt kujutab stseeni poeetika abil oma romaani „Viirastusi valges öös” peategelase Rein Endise maailma, kuid laseb peategelase saatusel kulgeda välja kristliku moraali repressiivsest toimest üsna intellektuaalse loogika alusel. Reed Morni romaanis „Andekas parasiit” on probemaatilise peategelase afektide maailm väga tugevalt ratsionaliseeritud ja stseeni poeetika võimalusi seetõttu väga tagasihoidlikult kasutatud. Teine näidetegrupp käsitleb Viivi Luige „Ajaloo ilu” ja Mati Undi „Sügisballi” hilisnõukogude uue urbaniseerunud tegelikkuse viljadena, milles inimeste tundeelu on tugevalt mõjutatud globaalse läbipõimituse tajumisest. Viimane näidete­grupp pärineb XXI sajandi alguse eesti kirjanduse olulisest hoovusest, mis tegeleb Teise maailmasõja järgses totalitaarses ühiskonnas tekitatud traumade kirjandusliku kujutamise ja läbitöötamisega. Selles käsitletakse Ene Mihkelsoni, Eva Koffi ja Carolina Pihelga loomingut.

Töö põhijäreldused on, et stseeni poeetika võimaldab eesti kirjanduse puhul modernistlikust uuendusest rääkida väga erinevatel aegadel. Stseeni poeetika mõiste töötab kirjandusteaduse jaoks kõige vilja­kamalt, kui narratoloogia ja fenomenoloogia meetodeid täiendatakse ajalooliste kontekstidega, mis võivad pärineda sotsioloogia, soouuringute, tehnoloogia jm ajaloo valdkondadest. See tagab modernistliku romaani poeetika mõistmisele tugeva aluspõhja. (https://dspace.ut.ee/items/a91dd1bc-13f7-428f-9181-19da9a3d32aa)

7.–9. veebruarini toimus Amsterdamis Huygensi instituudis konverents „Formulaic Language in Historical Research and Data Extraction: An International Conference”. Konverents on ajalooliste uuringute suunitlusega foorum, kus eri maade uurijad vahetavad nii ametlikes dokumentides kui ka kirjanduses korduvate tekstide ja väljendite analüüsi kogemusi. Mari Sarve jt uurimisrühma liikmete ühisettekanne kandis pealkirja „Distributional criteria for identifying formulas in Finnic oral poetry”. Kaasautorid olid Maciej Janicki, Kati Kallio ja Eetu Mäkelä Helsingi ülikoolist.

21. veebruaril toimus Tallinnas Kirjanike Majas kirjanduslik kolmapäev „Fragmente dekadentsist”. Esitleti Keele ja Kirjanduse dekadentsile pühendatud teemanumbrit (KK 2024, nr 1–2), mis sisaldab 2023. aasta kevadel toimunud Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse, Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli konverentsi „Dekadents eesti kultuuris: tõlge ja tõlgendus” ettekannete põhjal valminud artikleid. Teemanumbrit esitleti koos ajakirja Akadeemia k.a veebruarinumbris ilmunud Friedrich Nietzsche tekstide tõlkega Leo Luksilt ning Loomingu Raamatukogu k.a 4.–5. numbris ilmunud Nietzsche teoste „Wagneri juhtum” ja „Nietzsche contra Wagner” tõlkega Jaan Unduskilt. Esitlusel arutlesid dekadentsi üle Mirjam Hinrikus, Leo Luks, Johanna Ross ja Jaan Undusk. 

21. veebruari Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubis oli külas läänemeresoome väikerahvaste keelte ja kultuuride uurimisele pühendunud Enn Ernits. Ta andis ülevaate Lõuna-Lätis elanud kreevinite päritolust, elupaikadest, ajaloost, keelest ja kultuurist. Tõenäoliselt pärinesid nad keskajal sõjavangidena Lätimaale toodud vadjalastest, keda kasutati Bauska kivi­linnuse ehitamisel.

22.–23. veebruaril peeti Taevaskojal 18. eesti folkloristide talvekonverents „Folkloor ja popkultuur”. Konverents oli pühendatud Mare Kõiva 70. sünni­päevale. Ettekannetes keskenduti kahe kultuurivaldkonna kokkupuutepunktidele ja sulandumiskohtadesse paigutuvatele loomingulistele otsingutele. Korraldasid Akadeemiline Rahvaluule Selts ja Eesti Kirjandusmuuseum. Esinesid Mare Kõiva („Nelja tuule poole”), Eda Kalmre („Klounid ja teised kurjad tegelased. Ostensioon ja kriminaalsed legendid”), Siim Sorokin („„Juba 26 aastat on nad öelnud, et meie leitut pole olemas”: Estonia, loominguline umbusk, rahvalik kriminalistika ja kontra-plottimine”), Liisi Laineste, Guillem Castañar, Anastasiya Fiadotava („CELSA võrgustiku projekti esmased tulemused: huumor eesti avalikus ruumis”), Tatjana Vladõkina, Deniss Kornilov („Идея национальной идентичности в деятельности современных центров удмуртской культуры” – „Rahvusliku identiteedi ideed tänapäeva udmurdi kultuurikeskuste tegevuses”), ­Nadežda Šutova („Удмуртские фестивали и праздники: традиции и новации” – „Udmurdi pidustused ja tähtpäevad: traditsioonid ja uuendused”), Sergei Troitski („Populaarne ballett: folkloori­motiivi muutmine sotsiaalseks tegevuseks”), Katre Kikas („Rahva­luulekogujad ja fännikirjandus: Hans Anton Schults F. R. Faehlmanni müütide lummuses”), Ott Heinapuu („Eesti looduslike pühapaikade muutuvad tähendused”), Kristel Kivari ja Tiina Sepp („Kirna mõisa mungad ja Avaloni vaimud: võrdlevaid tähelepanekuid kummitus­lugudest uue vaimsuse keskkondades”), Ell Vahtramäe („Mida teab põhikoolilõpetaja folkloorist?”), Taive Särg („Milline regilaul rokib?”), Savannah-Rivka Powell („Border genres of Yiddishkeit: Navigating heterotopic space and Jewish diaspora by way of liminal Shtetlach”), Natalia Ermakov („Välitööde eripära – võlu ja valu. Sakraalsed rituaalid ersa kultuuris”), Nikolai Kuznetsov („Rahvapidustused ja komi folkloor”) ning Eva Toulouze („Ühe udmurdi palve arengud 10 aasta jooksul”). Esitleti Rudolf Põldmäe „Rahvaluulekoguja reisuraamatut” (2023) ja loomanimede andmebaasi.

26. veebruaril korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis Mare Kõiva 70. sünnipäevale pühendatud pidulik seminar. Oma ettekandes „Kalaisa, vaaraorahvas, merekari ja veehobused. Sissevaateid veeolenditega seotud traditsioonidesse” vaatles juubilar mütoloogilisi veeolendeid: kes nad on, kust nad tulevad ning kuidas paigutuvad pärimuspilti.

27. veebruaril esitleti Tartu kirjanduse majas Keele ja Kirjanduse dekadentsi­numbrit (KK 2024, nr 1–2). Esitleti ka ajakirja Akadeemia 2. numbris ilmunud Friedrich Nietzsche tekstide tõlget Leo Luksilt ning Loomingu Raamatukogu 4.–5. numbris ilmunud Nietzsche teoste „Wagneri juhtum” ja „Nietzsche contra Wagner” tõlget Jaan Unduskilt. Dekadentsi üle arutlesid Mirjam Hinrikus, Rebekka Lotman, Leo Luks ja Jaan Undusk. 

28. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis kohanimepäev. Korraldajad olid Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ning kohanimenõukogu. Esinesid Mart Uusjärv, Martin Kulp (Regionaal- ja Põllumajandusministeerium), Tartu abilinnapea Lemmit Kaplinski, Mall Leht (Maa-amet), Peeter Päll (EKI), Toomas Kiho (ajakiri Akadeemia), Ülle Tarkiainen (Rahvusarhiiv) ja kunstiajaloolane Enriko Talvistu.

28. veebruaril kõneles Piret Voolaid Kalevala päeval Helsingis kahe naabermaa suhetest pärimuse vallas. Soome folkloristika on olnud Eesti ametikaaslastele läbi aegade olulisel kohal, olgu tegu teoreetiliste, organisatoorsete või arhiivinduslike eeskujudega.

29. veebruaril peeti Eesti Kirjandus­muuseumis Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päeva. 2023. aastal toimunud kogumisvõistluse „Kohtumised metsloomadega” käigus laekus 170 kaastööd väga mitmekülgse materjaliga: loodusvaatlusi, videoid ja pilte loomadest. Võistlusele „Minu saunalugu” saatis kirjapanekuid ligi poolsada kirjutajat. Need sisaldasid saunakogemuste kirjeldusi, tähelepanekuid ihuharimisest ja hügieenist, pingetest, lõõgastumisest ja energiakogumisest kodusaunas ning kogukondlikus ringis, kirjeldusi oma saunaehitusest jpm. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad, mille pälvisid järjekindla kogumistöö eest paljude aastate vältel Maila Jürgenson, Anu Soon, Sirje Võsa ja Liisa Nurme. President kuulutas välja kogumisvõistluse „Vanavanema hääl”. Samuti algab kogumisvõistlus „Kunsti puudutus” ning koostöös Eesti Ornitoloogiaühinguga käopärimuse kogumine.

PDF

Lühikroonika

Just meie maise elu poolel rajal
end äkki leidsin keset sünget metsa.
Dante Alighieri „Põrgu”

Foto: Elmar Köster, Rahvusarhiiv

Tohutu töövõimega andekal tõlkijal, luuletajal ja kriitikul Harald Rajametsal (13. V 1924 – 12. XI 2007) on mitu saavutust, mida võiks nimetada tema elutööks. Kahtlemata on üks neist „Jumaliku komöödia” eestindamine – ehkki ta ei jõudnud sellega päris lõpuni (tõlke lõpetasid Ülar Ploom ja Ilmar Vene), saame emakeeles seda maa­ilmakirjanduse pärli lugeda ennekõike tänu temale. Dante „Põrgu” avaread on ühed kuulsaimad ja küllap tsiteerituimad värsid lääne luulekultuuris. Ent eesti keeles on neisse ridadesse end sisse kirjutanud ka tõlkija ise, ja mitte ainult metafoorselt: tema nimi on seal kirjas täiesti sõnasõnaliselt, värsireas tähenduslikult laetud viimastes, riimsõna positsioonides.

Juba „Põrgu” alguses avaneb Harald Rajametsa kaks poolust. Üks neist on jäik ja standardiseeriv värsimeister, kes jälgib keelenorme ja vahendab eesti keelde keerulisi kinnisvorme. Rajamets ongi eelistanud ranges klassikalises vormis luuleteoste eestindamist, mis on laadilt lüürilised ja romantilised ning milles on kasutatud täpseid riime: „Olen kogenud, et mul on irdriimidega, ebapuhaste riimidega loo tõlkimisel suuremaid raskusi kui puhtariimilise loo tõlkimisel”.1 Kuivõrd väikeses kultuuris ei ole võimalik igale põlvele maailmaluule klassikat uuesti tõlkida, pidas ta neid ajatuid teoseid vahendades silmas sedagi, et tõlked ajale vastu peaks. Selleks kasutas ta juba juurdunud sõnavara ning vältis „ajastu keeleponnistuste kajastusi” (vastandades enda Shakespeare’i tõlkeid Ants Orase omadele).2

Luulekeelele ja keelele üldse mõtles Rajamets palju ning avaldas 1962. aastal poeetilisele keelevabadusele pühendatud artikli, kus arutas üsna detailselt ja nüansi­rikkalt erinevate luulevabaduste üle: mis laadi väljajätud või lisasilbid, samuti derivatsioonid on luules omal kohal ja mis mõjuvad ebaloomulikult, milliseid „vigastatud” moodustisi tuleks vältida ning millega on lugeja juba harjunud.3 Ent keele­normide jälgimine ei tähenda Rajametsa jaoks sugugi lähtumist sõna­raamatutest. Vastupidi, ka keele­korraldajate tööl hoiab ta teravalt silma peal.4 Nagu on täheldanud Märt Väljataga, oli Harald Rajametsal nii-öelda absoluutne keelekõrv.5 1990. aastatel hakkas ta avaldama kriitilisi keelekommentaare ja nii väljendama oma hea sõnaloome põhimõtteid, mida oli seni pigem praktikuna oma tõlgetes järginud. Et Rajamets näeb vastutustundlikul luule­tõlkijal olulist rolli nii maailmakultuuri tutvustajana kui ka eesti keele arendajana,6 on ta suurt tähelepanu pööranud keelele ja eriti tema jaoks luule tuumakaimale elemendile – riimile. Seejuures rakendab ta järjepidevalt oma 1962. aasta artiklis välja toodud ideid ja kasutab tõlgetes küllaltki konservatiivset riimi, mis pole üksnes täisriim, vaid sageli üsna kulunud riim. Tõlkeriimides jälgib ta foneetilist täis­riimilisust, samuti väldete kokkulangemist. Teatud vabadused on lubatud: näeme flektiivriimi, erineva rõhumustriga riimipartnereid, mõõdukal hulgal sõnajärje inversiooni (oru metsarikka),7 vähesel määral uudset sõnamoodustust (pisu) ning mõnikord haruldasemaidki sõnu (kihkama). Mitmeid võtteid väldib ta rangelt, seal­hulgas neologisme, võõrsõnu, ebatavalisemat sõnamoodustust ja murdekeelsust, kasutades ka liitriime üksnes erandjuhul. Selles mõttes on iseloomulik näiteks Raja­metsa versioon Aleksandr Puškini luuletusest „Ma armastasin teid…”:

Ma armastasin teid; see arm küll raske
on hinges kustuma mul nüüdki veel;
kuid ärge ennast häirida sest laske,
ei taha ma, et kurb teil oleks meel.

Teid armastasin tummalt, kiivas vaevas,
nii lootuseta, uje, õrn ja truu;
teid armastasin siiralt; annaks taevas,
et armastaks teid nõnda keegi muu.8

Rajametsa enda sõnul pole riim nii järeleandmatu sundija nagu meetrum, kuivõrd seda saab valida:9 kui tundub, et keelt peab mõne riimi toimima panemiseks liialt painutama, on parem välja nuputada mõni teine riim. Kuid selle valiku­võimaluse juurde kuulub ka vabadus riimid üldse ära jätta – parem ilma riimideta kui enda seatud kõrgeid nõudmisi rikkudes. Nii alustab ta küll 1958. aastal Dante „Jumaliku komöödia” tõlget algu­pärandile vastavalt täisriimilisena, ent 1980. aastate lõpus tööd jätkates loobub selles riimidest sootuks.

Rajametsa teine poolus viskab aga vimkasid. Tõlkes on need sageli nii peened, et võivad algul märkamata jääda. Näiteks Shakespeare’i XX sonetis on juttu lüürilise mina sõbrast, kes on nii kaunis, et oli tõenäoliselt algselt loodud naiseks, kuid siis lisati talle „üks asi” (originaalis one thing). Rajametsa tõlkes saab sellest vaimukalt „tillukene lisand”:10

Sind naiseks küllap esialgu loodi,
ent loodus, sinust võlutud, läks segi
ja minu kahjuks, muutes tegumoodi,
sind tillukese lisandiga tegi.11

Kõige selgemini avaldub aga Raja­metsa huumorimeel tema omaluules. Tema meelis­vormiks saab siingi kindlate reeglitega stroof, ent erinevalt näiteks sonetist ja tertsiinist eesti keeles enne teda üsna vähe kasutust leidnud vorm – inglise päritolu limerik, mis on siinmail nii võõras, et on isegi Jaak Põldmäe põhjalikust üle­vaatest välja jäänud.12 Rajamets põhjendabki oma limerikukirge ühest küljest sellega, et piinlik on minna Euroopasse, kui meil emakeeles selles vormis luuletusi napib. Aga mitte ainult: „Ja pealegi – olla limerikist on hää! Ei tarvitse teha sala­pärast nägu, et jumalik säde, inspiratsioon või mis, kasvatada lõvilakka ega röövli­habet või teab mida veel. Lihtsalt hood käivad peal.”13 Limeriku tunnuseks on kindla ridade arvu (viis), riimiskeemi (üks riim seob kaht esimest ja viimast värssi, teine meetriliselt eristuvat kolmandat ja neljandat) ja värsimõõdu kõrval ka laad: tegu on nalja- ja absurdiluuletusega, kus enamasti riimitakse pärisnime. Nii ühendab limerik ideaalselt Rajametsa kahte palet, väljendades ranges ja keerulises vormis kerget sisu. Just neis luuletustes lõbutseb Raja­mets sõnade ja nende tähendustega, luues uudissõnu, mille ta sageli paigutab nimelt riimipositsioonile. Kui tõlke­luules eelistab ta kulunud riime, siis oma­luules väldib ta neid täielikult ja lubab seal kõike seda, mida tema tõlkeluulest ei leia, seal­hulgas keelevahetust, haruldasi sõnu (lisades vajadusel joone alla sõnaseletusi), murde- ja kõnekeelsust, võõrsõnu ja nimesid, kõikvõimalikke lühendeid, lisasilpe, inversioone, poolitusi, liitriime ja ebatavalisi morfoloogilisi tuletisi. Vaadakem näiteks järgmist limerikku, milles leidub riimi­positsioonidel nii nimesid, uus­moodustisi kui ka keelevahetust:

Menuvaene poeet Juhan Juus
just ujudes Narva jõe suus
      aru sai: Püha peetrum!
      Mõte, riimid ja meetrum
on ju liiast! – Nüüd Juks on Who’s Who’s.14

Ehkki Rajametsa kui tõlkija maksiimi järgi on poeesia parim väljendusvahend loomulik ja õige keel ning see arusaam peaks viima luule puhastumiseni keelelistest veidrustest,15 ei järgi ta seda põhi­mõtet omaluules. Ajatus, mida ta oma luule­keeles tõlgete puhul taotleb, ei ole juhu- ja naljaluules enam tähtis: nende eesmärk on olla siin ja nüüd, nagu ta ka oma luulekogu avatsükli pealkirjastab.

Kuigi enamasti on Rajametsa limerikud muhedad, tuues esile keele võimalusi ja absurdseid momente, juhib ta neis tähele­panu ka rumalustele, seda nii ühiskonnas kui ka keelepoliitikas. Näiteks avaldas ta 2005. aastal reaktsioonina toonase haridus- ja teadusministri Mailis Repsi esinemisele Vene riigitelevisioonis, kus too oli kiitnud maride olukorda Venemaal, kaksiklimeriku „Ugri-mugri aps”.16 Mis aga teeb luuletuse tähele­panuväärseks, on peitriim (Linnar Priimäe terminoloogias)17 – luuletuses pole kordagi mainitud Repsi, ent riimiahelaks on Epps : teps : veps. Teisal on selles absurdi­luule žanris eriti sobiv tuua nähtavale jabur leid sõnaraamatust:

Kui kunagi satun Jerezi ja
sääl joon – no eks ikka hereesi – ja
      kui vein on mul keres,
      siis öelda veel heres
või heeres on hirmus hereesia.18

Rajamets naeruvääristab siin Jerezi linna järgi nime saanud kangestatud veinile loodud eestikeelset vastet heres – ­sellise kirja­pildiga langeb rõhk joogil erinevalt selle päritolulinnast esimesele silbile, mistap võib seda näha vigase vormina. Seega ei ole normkeel Rajametsa jaoks midagi, mille on fikseerinud mingi institutsiooni töötajad, vaid see järgib keele sisemist loogikat.

Kuid Rajametsa tõlgetestki võib mõnikord mängu leida: lõbusamat riimluulet leidub eelkõige tema lasteraamatute tõlkevärssides. A. A. Milne’i „Karupoeg Puhhi”, J. R. R. Tolkieni „Kääbiku” ja James Krüssi raamatu „Minu vaarisa ja mina” luule­tõlgete kohta on ta isegi öelnud, et need on „ekstramõnuga” tehtud asjad.19 Riimipoeetika jääbki neis tema kahe põhimõtte vahele: kohati näeme trafaretset ja kulunud riimi (ma : sa : ka) või isegi identriimi, kohati aga võtab ta seal tavapärasest suuremaid vabadusi, sealhulgas leidub koguni irdriimi näiteid (tahab : pahad, poole : muule). Keerulisemates, nt kolmikriimilistes luuletustes ärkab siiski kõrgstiilne Raja­mets, kes kasutab oma tavapäraseid täisriimilisi ahelaid.

Niisiis on Rajametsas korraga tung luua midagi ajatut ning sekkuda ajalisse; esimese väljundiks on ennekõike maa­ilmaluule klassika tõlked, teise väljundiks omaluule. Nende poolte ühendajaks võib pidada riimi. Klassikastiilis ehk tõlke­luules liiguvad tema riimid kindlatel radadel, mis tal vahel alles endal tuleb rajada, vaba­stiilis ehk omaluules võivad need tahtlikult metsikumatele teekondadele, lausa metsa minna, juhtimaks tähelepanu riimikunsti mitmekesisusele ja mängulisusele. Just viimast on Rajamets ise pidanud tõlkimise põhiomaduseks: „Selles on mingi eriline võlu ja veetlus, et ma olen mängu oma elu keskseks tegevuseks saanud võtta, ja mänguriks jäädagi.”20 Kui Rajametsa Shakespeare’i tõlgete ilmumisel mängis suurt rolli Georg Meri, Dante juurde juhatas teda Aleksander Kurtna ja ukraina luule juurde näitas teed Ain Kaalep, siis järgmistele põlvkondadele on omamoodi suunanäitajaks olnud Harald Rajamets, kes õpetas meile, et luulekunst ei pea isegi olema lõbu ja õpetus, vaid võib olla täiesti puhas lõbu, mida kõrged standardid sugugi ei kahanda, vaid muudavad veelgi hõrgumaks.

 

1 Tõlkijad 13: Harald Rajamets. Tõlkijaga ajas juttu Peeter Hein. – Eesti Televisioon, 8. XII 1988. ERR-i arhiiv. https://arhiiv.err.ee/video/vaata/tolkijad-harald-rajamets

2 Samas.

3 H. Rajamets, Keelevabadus värsis. – Keel ja Kirjandus 1962, nr 5, lk 284–293.

4 Vt nt tema teravat kriitikat „Eesti kirjakeele seletussõnaraamatule”: H. Rajamets, Vingus nina pidi raamatus. – Keel ja Kirjandus 1994, nr 7, lk 424–426.

5 M. Väljataga, Harald Rajamets in ­memoriam. – Eesti Ekspress 15. XI 2007.

6 Tõlkijad 13: Harald Rajamets.

7 Sellise lihtsa inversiooni kohta, kus omadus­sõnaline täiend paikneb põhisõna järel, on Rajamets ise möönnud, et sellega on iga luulehuviline harjunud ja see ei sega tema luulelugemist põrmugi. Seevastu keerulisemat inversiooni, millega on loomulik sõnajärg meelevaldselt segi paisatud, ta taunib ja leiab, et see teeb luuleteose raskesti mõistetavaks, tuhmistab ideed ja vähendab kunstilist suges­tiivsust. Samuti tuleks hoiduda sedalaadi mugavustest nagu täiendi asendamine kõrval­lausega põhisõna järel (haige väike laps asemel laps, kes haige ja väike), mis teevad küll riimimise lihtsamaks, kuid võivad viia stiilist hälbimisele (H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 285, 286).

8 Pegasos ja peegel. Valimik tõlkeluulet. Tlk H. Rajamets. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2004, lk 103.

9 H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 287.

10 Vt ka R. Lotman, L. Pääbo, Järelsõna. ­Armastus sonetivormis. – Ma nägin päiksepaistet vihmasajus. Valik maailma armastussonette. Koost R. Lotman, L. Pääbo. Tallinn: Varrak, 2022, lk 399.

11 W. Shakespeare, Poeemid, sonetid ja muud luuletused. Harald Rajametsa tõlkes. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, lk 259.

12 H. Rajamets, Aeg astuda. Vemmalvärsse, puhuluulet. Tallinn: Varrak, 1997, lk 171.

13 Samas, lk 174.

14 Samas, lk 54.

15 H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 293.

16 H. Rajamets, Ugri-mugri aps. – Sirp 2. IX 2005, lk 5.

17 L. Priimägi, Riimist. – Keel ja Kirjandus 2008, nr 4, lk 282.

18 H. Rajamets, Kakskümmend kaheksa limerikku. – Looming 2000, nr 2, lk 232.

19 Tõlkijad: Harald Rajamets. Küsitleja Vilma Jürisalu. – ERR-i arhiiv 20. V 1994. https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/tolkijad-tolkijad-harald-rajamets

20 Tõlkijad 13: Harald Rajamets.

Enn Nõu. Ülestähendusi ajast ja elust. Mälestuste kroonika 1956–2022. EKSA, 2023. 526 lk.

Raamatus oleva 66 aasta kroonika kohta on tagakaanel kasutatud epiteete täpselt, lühidalt ja rikkalikult – need sõnad iseloomustavad nii selle määratu faktikogu esitamislaadi kui ka peensust. Kuu­päevade kaupa, iga kuu omaette lõiguna, on ­lause-paariga üles märgitud kõik kohtumised, käigud, sündimised-surmad, eri üritused pagulas­kogukonnas, väiksemad ja suuremad perekonnasündmused, töised ülesanded, poliitiline programm, erialane edenemine arstina ja nii enda kui ka abikaasa Helga eneseteostus kirjanikuna, ainelised saavutused, majaehitus Uppsalas, paadisõidud ja -remondid, ettevõtmised lastega, hiljem nende reisid ja kolimised, raamatu lõpuosas tihenev osavõtt Eesti kultuuri­sündmustest, paika loksuv elu kahes riigis jne.

Lakoonilisusest hoolimata avaneb teotahtest tulvil ja seda tarmukust hämmastava sihikindlusega ellu viiva perekonna võimas lugu ning samal ajal Rootsi pagulaskultuuri põhiaja ja tohutu suhtlus­võrgustiku tihe lugu. Seda on huvitav jälgida just sellises neutraalses kroonika­vormis, nagu raamatus kasutatud: Enn Nõu laseb kõneleda faktidel endil, valdavalt ilma eriliste hinnangute ja emotsionaalse suhtumiseta. Erand on episood esimesest Eesti külastusest „23 aastat pärast põgenemist” (lk 130–135), milles on segunenud põnevuse, härduse, vapustuse ja hirmu kogemus. Napi­sõnalisusest hälbib ka see, et Nõu ühiskondliku edenemise algupoole avalikke sõnavõtte on tsiteeritud täies mahus – erasfääris on hoitud siiski ühtmoodi delikaatset ja lühidat joont. Nõnda saab harva mõni inimene, tegevus või kohtumine põgusa iseloomustuse osaliseks (näiteks 1977. aastal Helga ja õpilaste jalgpallimängu kohta: „Võib-olla tema vanuses mitte kõige sobilikum tegevus”, lk 214), ja selgi juhul võib tegu olla nagunii üldteada asjaoluga (nagu Karl Ristikivi kirjeldus „heatahtliku kirjaniku ja vaikselt naeratava” kolleegina, lk 215). Veelgi neutraalsem laad sõpradest ja külalistest pildi andmiseks on külalisteraamatu sisse­kandeid tsiteerida, mis sageneb raamatu teises pooles, kui on Uppsalas Askvägenile püstitatud majja sisse elatud (Nõude kodus on ulualust saanud hämmastav inimhulk), samuti kumab neist sissekandeist täheldusi Nõude endi kohta. Raamatu read on nimedest tulvil, seejuures vestluste sisu ei reeda tõtlikult registreeritud info kuidagi – sedaviisi on huvitav lugedes kaasa ja edasi mõelda, ka selles, kuidas üldse ja miks üht- või teistmoodi seltskond kokku sattunud.

Kroonika lõpeb lausega: „Võiks veel kirjutada, aga midagi peab jääma paberile panemata…” (Lk 527) Paberile on jäänud panemata küllap palju, nagu võib mõnest fraasist järeldada, kuid mitmesuguste tumemeelsuspäevikute ja halavate korres­pondentside taustal on meeldiv lugeda üleni elutervet ja tarmukat eluesitust, mis on keskendunud pikas perspektiivis päriselt olulisele.

Foto: Zane Bitere, LETA/Scanpix

26. mail tähistab juubelit Läti ­Ülikooli liivi instituudi juhataja, luuletaja ning liivi keele ja kultuuri edendaja Valts Ernštreits. Rääkisime sel puhul liivi keelest, selle uurimisest ja rollist ning liivi kogukonnast tänapäeval ja tulevikus. 

Oled sündinud Riias, kuid siiski kasvanud liivi kogukonna sees ja käinud lapsena suviti Liivi rannas Kuramaal, kust tänapäeva liivi perekonnad pärinevad.

Olen sündinud Liivi rannast kaugemal nagu kõik uuema põlvkonna liivlased, aga meie pere seos Liivi rannaga on olnud küllaltki tihe. Pärast Nõukogude piiritsooni loomist hajus Kuramaa liivi kogukond laiali üle Läti ja mujale. Mõni üksik, näiteks Poulīn Kļaviņa, käis Liivi rannas suviti. Oli ka selliseid nagu Viktor Berthold ja Alfon Berthold, kes elasid Liivi rannas alaliselt. Aga vahel harva juhtus ka nii, et mõni liivi kogukonna liige kolis tagasi Liivi randa, nagu minu vanaisa vanemad õed Emma Ērenštreite ja Elvīra Zēberga – üks juba 1970-ndatel ja teine hiljem, 1980-ndatel –, ja jäid sinna elama. Meie jaoks oli see hea, et meil oli maakoht just suletud tsoonis Liivi rannas. 

Sel ajal oli Liivi rand hoopis teist­sugune: mererand oli päriselt tühi, isegi suvel ei olnud seal mitte ühtegi inimest. Täna­päeval võib randa minnes näha mõnda üksikut inimest, sest seal käib suvitajaid. Lapsepõlves veetsin õige mitu suve Pizā külas, lisaks suvitamisele tegin igasuguseid põllu- ja aiatöid, sealhulgas niitsin vikatiga, mida ma seetõttu oskan päris hästi. Minu seos Liivi rannaga pärineb suhteliselt varajasest lapsepõlvest: esimest korda sattusin sinna kuue- või seitsme­aastaselt ja pärast seda käisin seal üpris regulaarselt. Sealt algas minu huvi liivi asjade vastu. Peale selle, et vanatädid õpetasid mulle mõne fraasi liivi keeles, olid nad kohalikud aktivistid ja töötasid Pizā küla väikeses raamatu­kogus. Osa selle kogust on praeguseks jõudnud Läti Ülikooli liivi instituuti, kuna ühel ekspeditsioonil leidsime mahajäetuna sealt pärit raamatuid. Vanatädid viisid raamatuid laiali taludesse ja mina käisin mõnikord kaasas.

Sealsamas Pizā külas üritasid piiri­valvurid korra mind kinni püüda, kui olin seitsmeaastane. Kuigi mereranda ei tohtinud tegelikult minna, käidi seal ikkagi. Kõik teadsid, et kui piirivalvurid tulevad, siis tuleb üle luidete metsa põgeneda. Ükskord, kui ma hakkasin külateed pidi mere poole astuma, ilmus piirivalvureid täis veoauto. Minu automaatne reaktsioon oli plehku panna ja nemad hakkasid mind taga ajama. Jooksin kõrtsihoonesse, kus oli raamatukogu, vanatädi istus seal. Piiri­valvurid tulid ka sinna ja raporteerisid, et siin on üks tundmatu isik, keda me üritasime tabada. Vanatädi ütles vastu: mis piirivalvurid te olete, kui te isegi seitsmeaastast last kätte ei saa. Sellega jutuajamine lõppes. 

Kellelt sa liivi keelt rääkima õppisid? 

Mina olen pärit lääneliivi alalt, mis oli palju kannatanud juba enne Teist maa­ilmasõda. Selle ala majad põletati maha Esimese maailmasõja ajal. Meie pere ja paljud teised olid toona evakuatsioonis, põgenesid enne sakslaste rünnakut ja elasid päris kaua Siberis. Tagasi tulid minu vanavanavanemad 1920. aastatel. Lääneliivi alal oli hea keeleoskus juba piiri peal üks põlv varem kui idaliivis, kus liivi keel oli igapäevane keel minuvanuste vana­vanematel. Meil olid head liivi keele rääkijad vanavanavanemad. Samas oli minu vanavanematel liivi keele oskus mingil määral säilinud: mäletan oma lapsepõlvest mõnda loitsulaadset fraasi, rahvalaulu­katkendeid ja muud sellist. Aga päris arusaam liivlusest tekkis hiljem Pizās, kui nägin ühe oma surnud vanatädi kirja pandud liivikeelseid sõnu ja fraase. Minu kokku­puude liivi keelega algas sellest hetkest, kui need üleskirjutused leidsin.

Meie pere kuulub põlisesse liivi suguvõsasse, liivlus on peres kogu aeg olnud. Meie esivanemate hulgas oli esimene liivi luuletaja Jāņ Prints vanem, minu vanavanavanaisa oli liivi haritlane Jāņ Prints noorem. Minu vanatädi Emma Ērenštreite eestvedamisel asutati 1970-ndatel liivi laulukoorid. Üksnes liivlastele iseloomulikke perekonnanimesid on viis: Demberg, Lepst, Geige ja Jeije (need kaks pärinevad sõnast jei ’jää’) ning Er(e)nštreit. Kui sellist perekonnanime näha, siis on selge, et tegemist on liivlasega. 

Minu jaoks on liivi keel alati olnud kõnekeel. Kuigi olen pärit lääneliivi alalt, on minu keel hoopis idaliivi Vaidi küla keel, see on see keel, mida olen suviti kõikide teiste keelejuhtidega rääkinud. Meie liivikeelne suhtlusringkond koosnes selle küla liivlastest, kelle keeleoskus säilis kõige kauem: Poulīn Kļaviņa, Viktor Berthold, Alfon Berthold, Grizelda Kristiņ. Lisaks nendele kuulusid liivikeelsesse suhtlusringkonda Erna Vanaga Vents­pilsist, Irma Didrihsone Kūolka külast, Oskar Stalte ja muidugi Elfrīda Žagare Sīkrõgi külast. Tema tütre ja tütretütre Maija ja Gitaga suhtleme liivi keeles, sest nende mõlema perekeeleks see on. Tundub, et Liivi rand on pisike koht, aga küladevahelisi erinevusi keeles on ikkagi üksjagu. Gitaga rääkides, kellel on Sīkrõgi keel, on sellest aru saada. 

Kuni 2000. aastateni toimus liivi keele edasiandmine suulisel teel, see oli kirjalike väljunditega kõnekeele traditsioon. Praegu on liivi keelt võimalik õppida juba kirjakeele kaudu ja muude allikate toel. Minul selles mõttes vedas, sest mul on olnud päris palju Liivi rannas sündinud ja üles kasvanud keelejuhte. 

Tahtsid saada arhitektiks, aga tulid ikkagi õppima Tartu Ülikooli. 

Huvi kunsti vastu on mul endiselt. Minu jaoks on arhitektuur kõige praktilisem kunsti väljund: igal inimesel on tarvis kuskil elada, nii et sa ei saa väga abstraktset arhitektuuri tekitada, see peab olema allutatud inimese vajadustele. Lihtsalt sattus kuidagi nii, et minu kooli lõpetamise aeg langes kokku Läti ja Eesti ärkamis­ajaga, mis oli ka liivlaste ärkamisaeg, ja minu huvid hakkasid muutuma. Liivi värk oli suhteliselt aktiivselt kogu aeg seal kõrval olnud. Mu ema ja isa on laulnud liivi koorides ja üks mu tädi oli taastatud Liivi Liidu (lv Līvõd Īt) esimene juht. Aastal 1988 osalesin ka ise Liivi Liidu taastamisel. 

Kuigi õppisin juurde joonistamist ja maalimist, oli juba kooli viimasel aastal selge, et ma ei lähe arhitektuuri õppima, vaid olen hoopis minemas Tartusse õppima süvendatult keeleteadust või süvendama oma keelelisi teadmisi. Pööre oli üsna sujuv: alguses oli see rohkem hobi ja pärast kasvas hobi üle pea. Huvitav tähtsündmus sellel teel oli Interrinde rünnak Läti ülemnõukogu vastu 15. mail 1990. See oli selline hetk, kui OMON oli viimast korda Läti ülemnõukogu poolel, pärast läksid vastaspoolele üle. Interrinde rünnaku eest kogunesid inimesed parlamendihoonet kaitsma. Kuuldus levis, inimesed läksid sinna Läti lippudega ja mina oma tädiga, kes oli Liivi Liidu juht, läksime sinna liivi lipuga. Nägin hiljuti CNN-i kaadreid sellest, kus mina kandsin liivi lippu. Aga kuna OMON ajas selle meeleavalduse laiali, siis mina sain sellel üritusel OMON-i käest vastu pead. 

Tartu Ülikooli astudes tuli mul valida kahe eriala vahel: eesti filoloogia ja eesti keel võõrkeelena. Seletasin Tartu inimestele, et mind – palun väga vabandust – ei huvita eesti keel, tulen Tartusse liivlusega tegelema. Seepärast oli parem õppida eesti filoloogiat, kuna sellel erialal õpetati liivi keelt ja fennougristika hõlmab liivi keele uurimist. Minu õpingud olid üsna kaootilised, sest ma ei tulnud Tartusse selleks, et saada teadlaseks, vaid selleks, et tegeleda liiv­lastega. Tagantjäreletarkusega vaadates oleks võinud üht-teist rohkem õppida ja üht-teist muudmoodi teha. Liivluse arenemise mõttes oli minu jaoks väga kasulik Tartus õppida.  

Oled ülikooliõpingute ajast saati olnud tegev leksikograafina. Ka sinu magistri­töö osa oli liivi-läti ja läti-liivi sõna­raamat.

Minu põhiline huvi Tartusse tulles, mis püsis doktoriväitekirjani välja, oli liivi kirja­keel ja selle areng, sealhulgas sõnaloome ning muud praktiliste väljunditega protsessid. See sõnaraamat sai tehtud puhtpraktilistel kaalutlustel. Leksikograafia juurde viis mind eelkõige see, et puudus praktiline allikas liivi keele õppimiseks ja selle kasutamise toeks. Oli vaja allikat, mis teise keelena kasutaks läti keelt, kuna liivi kogukond on peamiselt lätikeelne. Selle ajani oli ainus suurem kirjalik sõnavara allikas Lauri Kettuneni sõnaraamat, aga selle kasutamisel on kaks takistust: liivikeelsed märksõnad on foneetilises transkriptsioonis ja vasted saksa keeles. Kummastki normaalsed inimesed aru ei saa. 

Varem olime teinud Liivi Kultuuri­keskuses (lv Līvõ Kultūr Sidām) aastatel 1994–1995 liivikeelset ajakirja Õvā (Iva).Asi algas aastal 1995, kui ma ostsin esimese sülearvuti ja hakkasin andmebaasiprogrammiga FileMaker koostama sõnaraamatut, mis siis valmis digisõnastikuna. See on ainus kord, kui ma otseselt programmeerimisega olen tegelenud: häkkisin seda programmi, et saada liivikeelset tähestikulist järjestust. Tegin ise ka esimesi liivikeelseid fonte Apple’i Maci arvutite jaoks, et saaks üldse kirjutada. 

2010. aastal kaitsesin doktoriväitekirja liivi kirjakeelest ja selle arengust ning kunagi siis, kui Tiit-Rein Viitso koostatav liivi-eesti-läti sõnaraamat hakkas valmis saama, palus Karl Pajusalu mind appi. Selle lõpuosa tegime koos Tiit-Reinuga valmis, kasutades varasemaid leksikograafilisi teadmisi. See oli küll rohkem analoog­lähenemisega sõnaraamat, mida koostasime Wordi failides. Pärastpoole tegime sellest andmebaasi, mis praegu on aluseks kõikidele nendele keeleressurssidele, mida liivi instituut arendab. 

Aga siis tuli aastal 2012 täiesti ootamatult ettepanek analüüsida, milliseid võimalusi oleks teha valmis eesti-läti sõnaraamat. See oli ligikaudu kakskümmend aastat kestnud projekt, millel ei olnud head lahendust: oli selge, et sõnaraamatut on vaja, aga ei olnud selge, kuidas seda teha. Ja siis õnnestus kokku saada hea tiim ja teha päris suur, ligi 1100-leheküljeline sõna­raamat koos näidetega, sealhulgas grammatiliste näidetega. Selle üle olen siiamaani väga uhke, sest teos sai nullist valmis kahe ja poole aastaga. 

Mul on väga kahju, et see on sõna­varaallikana alahinnatud. Tehes valiku, millist sõnavara hõlmata 53 000 märksõna hulka, kasutasime tänapäevast lahendust: kõigepealt kasutasime Eesti Keele Instituudis kokku pandud 5000 märksõnaga eesti keele põhisõnavara, teiseks sagedussõnastikku 10 000 märksõnaga ja kolmandaks tasakaalus korpust, kus olid sagedused 5000 sõna kaupa, millest kasutasime kõige populaarsemat 40 000 sõna. Sõnaraamatut hakkasime koostama sõnade sageduse järgi ja mitte tähestikulises järjekorras A-tähest alates, kuna siis oleks olnud väga suur risk, et ilmub sõnaraamatu esimene köide (A–K) ja ülejäänu jääbki ilmumata. Tegime kõigepealt valmis 5000 sagedama sõna artiklit ja seejärel 10 000 sagedamat sõna, arvestades, et kui järsku tuleb öelda „Stopp!”, siis oleks meil sõnavara kõige olulisem osa kaetud. 

Võrdlesime oma märksõnastikku ka õigekeelsussõnaraamatuga, et püüda kinni vajalikud sõnad, mida mingil põhjusel ei olnud sagedusloendis. Üks selline sõna oli biifsteek. See ei kuulu põhisõnavarasse, aga seda kasutavad kõik ja see on kindlasti olulisem kui näiteks polühüdramnioos. Ma arvan, et eesti-läti sõnaraamatus on siiani parim eesti sõnade valik, kui välja arvata uued sõnad, mis on vahepeal eesti keelde juurde tehtud. See on eesti keele sõnavara tuumik, mida saaks koos sagedus­markeritega kasutada mis tahes kakskeelse sõnastiku tegemiseks. Kasutame seda praegu liivi keeleressursside arendamiseks, et näha, kas meil on olemas vajalikud sõnad – seda teeme koostöös Sven-Erik Soosaarega Eesti Keele Instituudist. 

Millised on sinu põhilised järeldused liivi kirjakeele arengu kohta? Mis suunas see praegu areneb? 

Ka kõrvaltvaataja pilgule on liivi kirja­keel huvitav ja dünaamiline uurimis­objekt. Liivi kirjakeele ligikaudu 170-aastase ajaloo jooksul on rakendatud palju erinevaid põhimõtteid ja erinevalt poolt vaadatuna. Oma rolli on mänginud eesti pilk ja läti pilk, liivlaste endi arvamus, kogukonna olukord ja muutumine. See kõik kajastub kirjakeele arengus. Samas on liivi kirjakeel andmete hulgalt piiratud. Me ei saa analüüsida kõikide eestikeelsete raamatute kirjaviisi, kuna neid on nii palju, et neid ei saa kunagi ammendavalt katta. Liivi kirjakeele puhul saame seda teha: kõik väljaanded on käepärast ja uuemal ajal trükitud liivi keelt saab uurida tervikuna. Kui seda dünaamikat jälgida, siis on näha, et põhimõtted on väljaandest väljaandesse muutunud, kuid samas on areng olnud järje­pidev. 

Liivi kirjakeele ajalugu jaguneb kolmeks perioodiks. XIX sajandi vanem kirja­keel – sealhulgas Matteuse evangeeliumi tõlked ja sõnade kirjapanekud – on eelperiood, mis ei ole otseselt seotud uuema aja kirjakeelega. Olulisem on tänapäeva kirjakeel, mille juured on veidi kaugemal kui sada aastat tagasi: 1921. aastal ilmus esimene ilmalik liivikeelne raamat, Emakeele Seltsi välja antud liivi keele lugemik, mis oli ühtlasi esimene Emakeele Seltsi väljaanne. Sellel oli keeleteaduslik taust, esimeste trükiste kirjaviis oli osalt foneetiline ja pärast viidi suuremasse vastavusse läti kirjaviisiga. Nõukogude ajal, ligikaudu 1970. aastatel toimus muutus, kuna muutus ühiskonna olukord ise. Enam ei olnud nii palju liivi keele oskajaid, kellel oli kirja­keelt vaja selleks, et midagi kirja panna. Rohkem oli neid, kes keelt ei osanud ja kellel olnuks vaja seda lugeda ja õigesti hääldada. Murdekoht oli umbes aastal 1978, mis on andnud kirja­keele arengule uue suuna. 

Uuemal ajal on olnud kolm perioodi, kui liivi kirjakeele sõnavara on hüppeliselt laienenud. Esiteks aastal 1931, kui hakkas ilmuma kuukiri Līvli. Kuna seal üritati kajastada argielust laiemalt maailma sündmusi, oli vaja palju uusi sõnu, uusi mõisteid, uusi väljendusviise. Liivi keel ei olnud enam ainult kalastus- või kodukeel, vaid oli kasvamas kultuurkeeleks. Teine oli 1960.–1970. aastatel ja kohati juba 1950-ndatest alates. Nõukogude Liidu ajal ei olnud liivikeelset trükisõna, aga käsikirju tehti. Nendes kajastub selle aja Läti nõukogude kultuuri kontekst, mis tekitas taas kiire uute terminite ja väljendusviiside tuleku liivi keelde. Liivi keeles on isegi kirjutatud nõukogude päikese helgest paistest. Kolmas suure arengu aeg on olnud viimase kümne aasta jooksul koos digitehnoloogia arenguga ja sellega, et liivi keel on üleilmastunud, selle kättesaadavus on paranenud ja kasutusvõimalused avardunud. Ka koos ülejäänud ühiskonna arenguga on olnud vaja päris palju uut sõnavara luua. 

Praegu on käimas projekt, millega täiendame liivi-eesti-läti sõnaraamatut ja see on tänu uuele sõnavarale mitu­kümmend protsenti kasvanud: algselt 12 000 märksõnast on praeguseks saanud juba 16 000 märksõna ja kasv jätkub. Nagu eesti keeles, lisandub päris palju uuema aja sõnavara, rahvusvahelist, aga ka argimõisteid. Just praegu on üks huvitav aeg liivi keele arengus, kui toimub järgmine hüpe. 

Kogu Euroopa Liidu bürokraatia terminoloogiat ei ole vaja, aga näiteks Euroopa Komisjoni on tarvis nimetada? 

Tõesti ei ole vaja rääkida kõikidest teemadest. Väikekeelte vajadustest ja loomulikust keelest käib huvitav diskussioon. Meil oli kolleegidega üks projekt, kus üritati tõlkida testrühmas tekste inglise keelest liivi keelde. Tekkis arutelu, kas meil on vaja samu asju kui inglise keeles, kas, kuivõrd ja millised tekstid on liivi keele jaoks olulised. 

Keelekasutus sõltub sellest, millised on kasutussituatsioonid. See on keelearenduse küsimus üldiselt. Kas on näiteks liivi keeles vaja lennujuhtimis­terminoloogiat? Kas see on selline asi, millest hakkaksid kaks liivlast omavahel rääkima? Kas on vaja liivi keelt tolliametnikele? Kas võib ette tulla olukordi, kus seda oleks vaja? Kui kaks liivlast kokku saavad, siis nad pigem ei räägi omavahel maailmapoliitikast. Nad võivad seda mainida, kuivõrd see maailm on meie ümber, aga nende jutuajamise keskmes see pole. Ent sellised sõnad nagu pitsa ja Zoom on meie argipäev. Kui rääkida keele taaselustamisest, tuleb instituudi jõupingutus koondada sinna, kus selle mõju oleks kõige suurem. Ei ole tarvis teha midagi, mille kohta tundub, et seda on vaja, vaid seda, mida liivlastel on vaja. 

Mõnikord kiputakse vaatama teisi oma prisma kaudu. Saame sageli igasuguseid ideid eestlastelt, lätlastelt või soomlastelt, kes teavad, kuidas asjad peavad olema. Klassikaline näide: küsitakse, miks te ei tee lasteaeda. See ei ole teostatav, kuigi eestlaste jaoks on igapäevane, et lapsed käivad eestikeelsetes lasteaedades ja saavad poes käies eesti keelt rääkida. Aga liivi kogukond seda ei võimalda, isegi Riia linnas ei ole võimalik midagi sellist korraldada. Igasse lasteaiarühma oleks vaja vähemalt kuus last ja üks-kaks lasteaiaõpetajat, kes suudaks liivi keeles rääkida. Igal lapsel on kaks vanemat ja mõni vanavanem. Kahe lasteaiarühma loomiseks oleks tarvis, et ligi viiskümmend inimest elaks ligikaudu kümne kilomeetri raadiuses ja lapsed oleksid umbes samavanused. Ametlike andmete järgi on liivi kogukonnas kokku 250 inimest, mitteametlikult 1000–2000 inimest. Liivi­keelne lasteaed eeldaks sama hästi kui getot: tuleks üle Läti või Riia eri paikades elavad inimesed koguda samasse kohta. 

Ilmselt tänavu sügisel alustame liivi keele õpetamist koolilastele, aga seda ei saa teha koolisüsteemi kaudu: ei ole ühtegi kooli, kus oleks rohkem kui üks-kaks samas vanuses sama keeleoskus­tasemega last. Meie vaatenurgast on keskne anda hääl kogukonnale endale. Peame aru saama, kuidas kogukond hingab ja toimib ning mis on selle vajadused.

Millised on praegu liivi keele funktsioo­nid peale kõige nähtavama: liivi keeles laul­dakse koorilaule?

Esiteks on liivi keelel keskne sümboolne väärtus liivi kogukonnale, millel on tugev identiteet. Liivi keelel on viimase saja aasta jooksul olnud suur tähtsus isegi inimestele, kes ei oska liivi keelt või ei viitsi seda ära õppida. Kõik ütlevad, et see on oluline. 

Kui rääkida tänapäeva keelekasutusest, siis huvi olla keelekeskkonnas ja keelt kasutada on tõusuteel. Viimase paarikümne ja eriti kümne aasta saavutus on see, et liivi kogukonna ja keele pikka aega kestnud allakäik on peatunud. Tasapisi ilmuvad uued mehhanismid: keeleõpe koolilastele algas sellest, et tekkis aina rohkem selle vastu huvi tundvaid lapsi. See ei olnud ülalt alla, vaid alt üles protsess. Hiljuti võtsime instituudi, noorte ja keelehuviliste koostöös kasutusele uue Facebooki lehe nimega „Līvõkīelkõks” („Liivi keeles”), kus kasutatakse ainult liivi keelt. Me seda eriti ei reklaami: see ongi mõeldud ohutuks kohaks neile, kes tahavad liivi keelt kasutada või lugeda, et liivi keel oleks väike osa nende igapäevast. 

Nii imelik kui see ka ei ole, aitab teaduslik uurimine liivi keelt arendada ja alal hoida, sest uurimistöö ja tekstidega töötamine on üks neid alasid, kus on võimalik olla pidevalt keelekeskkonnas. Liivi instituudis on tööl mõned liivi keele rääkijad ja noored, kes tegelevad tekstide ümberkirjutamise ja muu sellisega. Liivi vaimne pärand on päris suur, aga see on keele taga lukus: sellele lihtsalt ei pääse keeleoskuseta ligi. Siin on keeleoskust praktiliselt tarvis. Üritame seda ära kasutada, et anda tööd liivlastele, kes oma keele­oskusega aitaksid tekstidele ligi pääseda ja nii annaksid ühiskonnale oma panuse. 

Miks on liivi keele ja kultuuri uurimine oluline? 

Viimase 5–10 aasta jooksul on liivi teemade uurimine saanud rohkem tähele­panu. Ühelt poolt oleme investeerinud sellesse, et äratada huvi liivi teemade vastu, näidata nende eripära ja olulisust väljaspool liivi kogukonda. Liivlaste ja liivi teemade uurimine võib pakkuda palju laiemat konteksti näiteks keeleteaduses või muinasaja ajaloos, kus arhailised liivi elemendid või omapärad pakuvad vastuseid suurematele küsimustele: mis on toimunud läänemeresoome keelte ajaloos, kuidas tekkis läti keel või milline on olnud siinmail rahvaste liikumine. 

Liivi materjali on palju, aga samas piiratud hulgal, mistõttu on see hea uurimisobjekt. Materjali on optimaalselt: piisavalt, et saaks uurida, aga mitte nii palju, et see muutuks hõlmamatuks. Veel on oluline, et ühiskondlikud protsessid, mis liivlaste puhul toimivad, näitavad ühiskonda miniatuuris. Fraktalite analüüsimisel saab millegi väiksema põhjal teha üldistusi suuremate nähtuste kohta, liivlaste säilimise lugu ja tänapäev võib olla samuti midagi sellist. 

Tajun, et liivi kogukonna struktuur on suurel määral tuleviku kogukondade struktuur, aga liivlased on sinna jõudnud varem kui teised. Liivi kogemuse põhjal võime mõnes asjas pakkuda, mida teha või mitte teha, kuidas saab või ei saa hääbumis­protsessi peatada. Siin on palju huvitavaid asju, mida uurida ja millele vastuseid otsida. Selles suhtes on liivi teema väga suur ja lai. Ma arvan, et millegi väikese, spetsiifilise uurimine võib algul ära ehmatada. Aga oleme üritanud näidata, et need väikesed asjad on palju suuremad ja laiema kontekstiga. 

Maailma tuhandete keelte hulgas peaks kindlasti olema sadu, mille kõnelejate demograafia sarnaneb liivi kogukonna omaga. 

Liigume sinnapoole, et liivi kogemust ja liivi lahendusi teistele näidata. Need põhimõtted, mis justkui toimivad suuremate keelte ja rahvaste puhul, liivi ja seda tüüpi eriti väikeste ohustatud keelte ja ­kultuuride juures ei toimi. Sellel mikrotasemel on hoopis teised reeglid. Teatud mõttes on see nagu Eukleidese ja Lobatševski geomeetria suhe – mastaap muudab lähenemist. Nendest reeglitest aru­saamine on huvitav nii liivi kogukonna kui ka teiste jaoks. 

Mõistagi ei ole olemas universaalseid retsepte, aga on põhimõtteid, mida saab kasutada kas või tehisintellektiga seoses. Näiteks kuidas saame rakendada tehis­intellektil põhinevat tehnoloogiat selliste keelte juures, kus on vähe andmeid, kuna tehisintellekt põhineb suurel andme­mahul. Samas tuleks tehnoloogiat nii kasutada, et ta keelt ja kultuuri ära ei tapaks. Kui keele kõnelejaskond on väike, siis on lihtne kogu universum üle ujutada madalakvaliteedilise keelega. See on kõige selgem otsene oht. Tuleviku­tehnoloogia küsimused on huvitavad just sellepärast, et tuleb mõelda, kuidas tagada väikeste keelte ja kultuuride konkurentsi­võime olukorras, kus keeletehnoloogia arengu kiirus sõltub kogukonna suurusest. Kuidas suurematele järele jõuda, on tuleviku keelelise ja kultuurilise mitmekesisuse tagamise võtmeküsimus. 

Kui palju on olemas liivi keelde tõlkijaid ja kui palju neid võiks tarvis olla? 

Neid, kes on tekste tõlkinud, on kindlasti viis-kuus. Aga tõlkimisvõime ei ole nii oluline kui keele kasutamise ja tekstide loomise võime. Tõlgitud tekstiga on alati see probleem, et see on lähte­tekstist mõjutatud. Seda eriti liivi keeles, sest näiteks läti ja eesti keeles on võimalik tõlkimisel enamasti lähtuda väljakujunenud keelekasutusest, aga liivi keeles alati ei ole. Samadel põhjustel on väga ohtlik automaattõlge: see on suuteline genereerima esmapilgul korralikke tekste, aga lähemal vaatlusel ilmneb, et neid mõjutavad kaugemad taustad. Pigem on vaja tekstiloomet liivi keeles, ükskõik kas need on tarbetekstid või luule ja proosa. Seal tuleb kõige paremini välja loomulik keele­kasutus. Oleme pannud tähele, et kui tänapäeva liivi keele rääkijalt paluda tõlget, siis tal võtab see palju rohkem aega kui samast asjast lihtsalt rääkida. Rääkides kasutatakse selliseid sõnu, mida tõlkes ei kasutakski. Praegu on põhiline julgustada ja luua keelelise väljenduse võimalusi. Keele passiivne õppimine on ainult keele edasiandmise protsessi üks osa. Kõige olulisem on, et peab olema vastus, kus me keelt kasutame, miks meil seda vaja on, mis me sellega peale hakkame. Vastus algab sellest, et on võimalused keelt rääkida ja lugeda ning neid üritamegi praegu luua. 

1. märtsil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis Eesti keelenõukogu (EKN) keelekorralduse seminar. Keelekorraldusest ühiskonnas kõnelesid Airi Männik (Eesti Keeletoimetajate Liit), Kaja Sarapuu (Eesti Emakeeleõpetajate Selts) ja õiguskantsler Ülle Madise. Keeleteaduse poolelt vaatles keelekorraldust TÜ tänapäeva eesti keele professor Liina Lind­ström. EKI keelekorraldustööd tutvustasid Sirli Zupping („ÕS-i ja EKI teatmiku tegevus­kava”), Lydia Risberg („„Meie kõigi kohus on keelt võimalikult hästi tundma õppida””), Kristina Koppel („Keele­andmed eesti keele ühendkorpuses”) ja Margit Langemets („Eesti keele sõnaraamat ÕS 2025”). Järgnes arutelu Birute Klaas-Langi juhtimisel. Osalesid Toomas Kiho (EKN ja ajakiri Akadeemia), Andero Adamson (HTM), Mari Koik (Eesti Keeletoimetajate Liit), Kaja Sarapuu (Eesti Emakeele­õpetajate Selts), Liina Lindström (TÜ), Külli Habicht (TÜ), Kristiina Bernhardt (TLÜ), Sirli Zupping ja Margit Langemets (EKI).

5. märtsil peeti Tallinnas Eesti Laste­kirjanduse Keskuses lastekirjanduse aastakoosolek. Ettekannetega esinesid Jaanika Palm („Tavalises erilist nähes. Eesti algupärane lastekirjandus 2023”), Krista Kumberg („Mõista ennast, mõista teisi. Tõlke­kirjandus lastele 2023”), Helena Kostenok („Uued algused. Noortekirjandus 2023”) ja Triin Soone („Kas pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna? Eesti lasteraamatu­illustratsioon 2023”).

6. märtsil toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek. Anti Selart esines teemal „Liivimaa hagiotoponüümid keskaja kirikuloo allikana”. Hiljemalt varauusajal asendas rea Eesti kihelkondade senise kohanime uus toponüüm, mis tulenes kihelkonnakiriku kaitsepühaku nimest. Liivimaal on märkimisväärne, et läti keelealal hagiotoponüümid peaaegu puuduvad.

13. märtsil toimus Tallinnas hõimuklubi õhtu „Ääremaadel kõndija”. Etnoloog Indrek Jääts rääkis oma erinevatel aegadel tehtud välitöödest soome-ugri rahvaste juures.  

14. märtsil toimus Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias teaduspärastlõuna „Eesti teaduskeele võimalused ja väljakutsed”. Ettekannetega astusid üles Renno Veinthal (HTM, „Eesti keelest ja eesti meelest meie ülikoolides”), Helen Hint (TÜ, „Eestikeelse akadeemilise teksti uurimisest”), Birute Klaas-Lang (TÜ, „Milleks mulle eesti keel?! Või siiski? Tartu Ülikooli välistöötajate ja -üliõpilaste keelehoiakutest”), Reili Argus (TLÜ, „Lõputöö kirjutamise mitmetahulisest ja -tasandilisest protsessist. Juhendaja vaade”), Sirli Zupping (EKI, „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud ja terminitöö Eestis – kuidas ja kellele?”), Toivo Maimets (TÜ, „Eestikeelne rakubioloogia – milleks?”), Jakob Kübarsepp ja Priit Kulu (TTÜ, „Terminibaas materjalitehnikas toeks õpingutes ja töökohal”).

14. märtsil peeti Eesti Rahvusraamatu­kogus emakeelepäeva konverents „Rikka eesti keele mur(d)ekohad”. Esinesid Marju Kõivupuu (TLÜ, „Keel või murre? Murre või keel?”), Kätlin Kõverik (HTM, „Murdekeelte murranguline aeg”), Jüri Viikberg (EKI, „Murdesalved triiki täis”), Mari Kendla (EKI, „Mida kirevam, seda toredam”), Robin Liiber (TÜ üli­õpilane, „Murrangulised või murenevad murded – mulgi keele näitel”), Maryliis Teinfeldt-Grins („Isealgatuslikud kunstipraktikad: Kadrina murraku dokumenteerimine ja kogumine”) ja Contra („Contra ja Urvastõ kiil”).

15. märtsil kuulutati Tartus välja 2023. aasta keeleteo konkursi võitjad. Pea­auhinna pälvis Kohtla-Järve lasteaia­õpetaja Aleksandra Danštšikova eestikeelsete õppevideote eest. Parima kõrgkooli­õpikuna tunnustati Sulev Kuuse ja Toivo Maimetsa koostatud „Rakubioloogiat” ja rahvaauhinna võitis noor luuletaja EiK, kodanikunimega Eik Erik Sikk.

20. märtsil toimunud Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubis esines Atte Huhtala ettekandega „Meälased ja kveenid – kõige põhjapoolsemad läänemeresoomlased”. Meälased elavad Soomega piirnevatel Rootsi aladel Tornio jõe orus, kveenid Põhja-Norras. Esineja kõneles nende rahvaste ajaloost ja keeltest, samuti igapäevaelust ja kultuurist tänapäeval. 

20. märtsil Tartus toimunud Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul esines Evar Saar. Ta vaatles etnonüümi ugalane ja maanime Ugandi esinemist rahvalauludes. Saar pakkus välja oma hüpoteesi, kuidas sõjaka võõra kohta käivast etnonüümist ugalane võis saada maakonna nimi läänemeresoomlaste ja maanimi lätlaste jaoks (Igaunija).

21. märtsil tähistati Eesti Rahva Muuseumis emakeelepäeva. Esines 2023. aasta F. J. Wiedemanni keeleauhinna laureaat, Eesti Keele Instituudi juhtivkeelekorraldaja Peeter Päll. Tartu Ülikooli rahvus­teaduste professor Arne Merilai pidas ettekande „Luuletaja ja emakeel. Hando ­Runnel”. Runnel pälvis sel aastal Wiedemanni keeleauhinna.

22. märtsil toimus Tallinnas Emakeele Seltsi aastakoosolek. Akadeemilise ette­kandega esinesid Birute Klaas-Lang ja Kristiina Praakli: „Venekeelsete laste­vanemate roll eestikeelsele haridusele üleminekul: kuidas kaasava lähenemise kaudu vanemateni jõuda?” Tegevusaruande 2023. aasta kohta esitas Marit Alas. Toimusid korralised valimised: juhatus ja revisjonikomisjon jätkavad endises koosseisus, uueks keeletoimkonna vanemaks valiti Külli Habicht.

22. märtsil korraldati Tallinna Tehnikaülikoolis IV terminoloogiakonverents „Tõhusa terminitöö nimel”. Mari Vaus (EKI) andis ülevaate üleriigilise terminitöö hetkeseisust. Oma teadmisi jagasid terminitöö asjatundjad, õppejõud, tõlkijad ja toimetajad Tallinna Tehnikaüli­koolist, Eesti Maaülikoolist, Tartu Ülikoolist, Tallinna Ülikoolist jm. Kõneldi materjali­tehnika, metroloogia ja mõõtetehnika, masinaehituse, energiatehnoloogia ja betoonkonstruktsioonide ning hariduse ja õppimisega seonduvast oskussõnavarast, samuti arutleti terminitäpsuse ja tõlke­vigade üle.

27. märtsil toimus Tallinnas hõimuklubi õhtu „Vadja-Eesti. Vadjalaste ajaloost Ida-Eestis”. Ajaloolane Anti Lillak kõneles Eesti vadjalaste ajaloost ja historiograafiast. Vadjalaste põline kodumaa jääb teisele poole Narva jõge, kuid muistised, kohanimed, keel ja rahvakultuur mäletavad kunagist vadja pärandit ka Viru- ja Tartu­maal.

Foto: erakogu

Eesti Keele Instituudi kauaaegne murdekoguja ja -uurija Evi Juhkam (sünninimi Kreideberg, eestistatuna Kalve) sündis 17. märtsil 1932 Padise vallas Rannakülas Kiriku-Kõrtsu talus. Isaema Leena Kreideberg (Aro, 1876–1945) pärines Hiiumaalt Pühalepa vallast Hiiesaare külast, emaema Marie Saarnak (Koppel, 1883–1969) Arukülast. Evi oli seetõttu kodus hiiu keeles ja temalt oli murdeuurijatel hea Hiiu murrakute kirjapanekuid üle küsida. Isa Theodor Kalve (1901–1992) tundis huvi kodukoha ajaloo ja keele vastu. Tema mälestused ja pärimused on ilmunud raamatuna „Mõnda minevikust. Mälestused, pärimused, tõsielulood” (2019). Luule­andelise ema Hilda Kalve (Saarnak, 1905–1968) luuletused on samuti koondatud raamatu­kaante vahele. Põline isatalu, kus peres kasvas kuus last – neli venda ja kaks õde –, oli Evile hinge­lähedane.

Evi Juhkam õppis aastatel 1953–1958 Tallinna Pedagoogilise Instituudi eesti keele ja kirjanduse osakonnas. Aili Univere luges eesti murrete kursust, mis pakkus tulevasele murdeuurijale tõsist huvi. Veel enne lõpetamist, 1957. aastal asus Evi Juhkam tööle Keele ja Kirjanduse Instituudi murdesektoris laborandi ja bibliograafina.

Peagi alustas ta sõnavara ja koha­nimede kogumisega Harju-Madise ning Risti kihelkonnas, kust oli ­murdearhiivis vähe kirjapanekuid. 1959. aasta suvel töötas ta koos Aili Univere ja Helmi ­Viiresega Ambla kihelkonnas. Sageli käis ta murde­kogumismatkadel Lääne-­Eestis ning Saare­maal ja Hiiumaal, aga ka keskmurde alal (Peetri, Väike-Maarja kihelkonnas) ja mitmel aastal Mulgimaal. Ta võttis osa murdesektori ühisekspeditsioonidest Saare­maale, Lääne-­Eestisse ja kirderanniku­murde alale. Tema meelis­murdealadeks kujunesid Lääne­maa, Pärnu­maa ning Loode-Eesti. Evi Juhkam ­kuulub eesti murdeainese kogujate esikümnesse (temalt on tallel üle 30 000 sõnasedeli ja üle 400 tunni heli­salvestusi). Evi on rääkinud,1 et algusaastatel käidi murdeid kogumas jalgsi või jalgrattaga. Magnetofon Reporter-3 oli küll hea, aga raske nagu härjaike kaelas. Varasemal ajal kehtis murdeuurijaile nõue, millest ka kinni peeti: kus õhtu, seal öömaja, see oli ränk. Päeval mõtlesid hirmuga, mis­sugusesse kohta õhtul öömaja saab. Juhtus sedagi, et mõni veetis öö põhukuhjas. Evi ööbis Lääne­maal sageli koolimajades, aga enamasti ikka taludes. See oli aeg, kui söögi­poolist oli vähe, poes eriti midagi saada polnud, siis oldi õnnelik, kui taludes süüa pakuti.

Edenenud karjääriredelil, oli Evi Juhkam aastatel 1986–2005 murdesektoris ametis teadurina. Tema põhitöö oli suure „Eesti murrete sõnaraamatu” koostamine ja toimetamine. Ta oli üks neist koostajatest, kes seda rutiinset tööd armastas ja kellelt on valminud kõige rohkem käsikirja. Ta seisis selle eest, et murdesõna­raamatute vihikutel oleksid märgitud koostajate nimed ja nende tehtud leheküljed. Ta on ka „Väikese murdesõnastiku” (I kd 1982, II kd 1989) kaasautor.

Evi Juhkam on võtnud osa kolme eesti murdeplaadi tegemisest. 1975. aastal avaldasid Mari Must, Hella Keem, Salme Nigol ja Evi Juhkam suure heliplaadi koos tekstivihikuga „Eesti murdepalu” (44 lk). Väike heliplaat „Eesti murdepalu. Kirderanniku­murre I” ilmus 1986. aastal ja suur heliplaat „Kirderannikumurre II” 1989. aastal.

Koos Aldi Sepaga on Evi Juhkam koostanud sarja „Eesti murded” kõige mahukama köite „Läänemurde tekstid” („Eesti murded VIII”, 2000, 765 lk) ja ta on kogumiku „Saarte murde tekstid” („Eesti murded VII”, 2002, 687 lk) toimetaja.

Evi Juhkam pärines endiselt eestirootsi kakskeelselt alalt. Perekonnapärimuse järgi olid tema isapoolsed esivanemad tulnud Pakrilt, Laoküla ja Padise kaudu jõutud Harju-Madisele. 1977. aastal käis ta koos murdeuurija Anu Haagiga kahel korral Vormsil, kus nad otsisid pärast Teist maailmasõda küladesse alles jäänud keele­juhte ja lindistasid rootsi keelt (4 tundi). Anu Haagi kinnitusel tekkis just seal Evil kindel soov hakata lähemalt tegelema eesti­rootsi keeleküsimustega.2

1980. aastal lindistasid väljaotsitud Vormsi eestirootslasi soomerootslased: kirjanik ja keeleuurija Lars Huldén ning rahvamuusika- ja pärimuseuurija Ann-Mari Häggman. Nende jaoks toodi informandid Tallinna kohale piiritsoonis asuvalt kodusaarelt, kuhu nõukogude ajal välismaalasi ei lastud. Tänu Häggmanile sai Evi Juhkam hankida murdesektorisse kaasaegse kassettmagnetofoni ja välismaiseid kassette, mida oli nii kerge kaasas kanda kui ka käsitseda, ühtlasi tagas see parema helikvaliteedi.

1981. aastal käis Evi Juhkam Reigi rootslaste järeltulijate juures Ukrainas Hersoni oblastis Berislavi rajoonis Verbivkas, mis algselt oli Gammalsvenskby (ukr Старошведське), asula Kahhovka veehoidla ääres. Praegu on see osa Zmijiv­ka külast, mis on viimastel aastatel saanud kõvasti kannatada Venemaa pommi­rünna­kutes. Kaaslasteks olid esimesel reisil Marje Joalaid ja Harald Rajamets. 1984. aastal sai teoks teine lindistusretk Ukrainasse koos tõlkija ja ajakirjaniku Tõnis Arnoveriga. Kahe reisiga kogunes 24 tundi helilindistusi. 1988. aastal lisandusid Tallinnas koos Marje Joalaiuga salvestatud helilindistused (üle 2,5 tunni) Vormsilt. Eestirootsi keelt on murdearhiivis seega kõigi lindistajate peale kokku umbes 84 tunni ulatuses.

Eestlaste ja eestirootslaste tihedaid kokku­puuteid arvestades tekkis lääne­murdega tegeldes vältimatu vajadus selgitada eesti ja eestirootsi murdekontakte. Seetõttu uuris Evi Juhkam Uppsala ja Helsingi arhiivides varasemaid eestirootsi materjale. Ta on kirjutanud sel teemal artikleid ja kaitses 1998. aastal Tallinna Peda­googikaülikoolis magistrikraadi tööga „Eesti-rootsi murdekontaktid”. Artiklis „Eestirootsi tõlkelaenud eesti murretes” („Inter dialectos nominaque. Pühendusteos Mari Mustale 11. novembril 2000”) on ta kasutanud uudset lähenemisviisi: varem oli eesti ja rootsi keelekontaktide selgitamisel peatähelepanu pööratud sõnavarale ja otsestele sõnalaenudele, tõlke­laenudega oldi tegeldud vähe, Evi Juhkami uurimus korvab selle lünga.

Südamelähedane oli Evi Juhkamile Harju-Madise tekstivalimiku koostamine. Lääne-Harjumaa ja Loode-Eesti murdematerjale oli varem üsna napilt avaldatud. Mahukas raamat „Harju-Madise murrak” (663 lk) valmis tema enda kogutud materjalide põhjal (kuuldelised kirjapanekud ja lindistused aastatel 1958–1988) ja avaldati aastal 2012. Pärast pensionile jäämist jätkas Evi Juhkam Risti ja Harju-Madise keeleainese läbitöötamisega. 2017. aastal ilmus Emakeele Seltsi väljaandena ehtsa ning vana­pärase murdekeelega tekstivalimik „Loode-Eesti murdelood” („Valimik murdetekste IX”, 280 lk), mis sisaldab jutte nende kihelkondade 21 küla 34 keele­juhilt. Suur osa on tema enda helilindistused aastatest 1973–1986 ja neilt tehtud literee­ringud, aga kaasatud on ka muid murde­arhiivis leiduvaid helisalvestisi ja üles­kirjutusi, varasemad on Risti tekstid aastast 1924.

Evi Juhkam oli mitme seltsi ja liidu liige: Rootsi Hariduse Seltsi (SOV) tegevliige, Eesti Regionaal- ja Vähemuskeelte Liidu juhatuse liige, Eestirootslaste Kultuuriseltsi liige ja Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku koguduse liige ning Emakeele Seltsi liige aastast 1963. Ta seisis selle eest, et eesti keel jääks kestma, ja tundis muret õigekeelsusnormidest kõrvalekaldumise pärast, süntaksi uurijana häiris teda eriti omastava ja osastava vaba kasutus. Eesti­rootsi keele asjatundjana pidas ta Eesti Rootsi Rahvaülikoolis, Eestirootslaste Kultuuri Seltsi ja Emakeele Seltsi koosolekutel loenguid eestirootsi murretest ja koha­nimedest ning esines Eesti Raadios.

Ta pälvis mitmeid tunnustusi: Keele ja Kirjanduse Instituudilt tänu hea töö eest (1977), kiituse teadustöö eest (1987). Rootsi murrete jäädvustamise eest omistas ühing Svenska Folkskolans Vänner talle Hagforsi medali (1992).

Nagu ta isagi oli Evi Juhkam Eesti iseseisvuse tulihingeline pooldaja ja elas kaasa taasiseseisvumise päevade pöördelistele sündmustele neist osa võttes.

Evi Juhkam tegi palju ära eesti murrete talletamisel ja uurimisel, eriti oma kodukoha Harju-Madise murraku jäädvustamisel. Käsikirjas jäi temalt ilmumisjärge ootama suuremahuline Harju-Madise ja Risti sõnastik. Oluline on tema panus eesti­rootsi murrete kogumisel ning eesti ja eestirootsi murdekontaktide käsitlemisel. Oma tööga on ta jätnud järeltulevatele põlvedele rikkalikult vaimuvara tutvumiseks ja edasiseks läbitöötamiseks. Tagasihoidlikult tegutsedes ei saanud ta kahjuks sellise tähelepanu osaliseks, nagu tehtud töö eest väärinuks. Evi Juhkam oli hea kolleeg, kes liitis ühte murdesektori pere ja oli üks selle alustalasid. Tema vaiksest, kuid toetavast olekust ja sõnast jäävad endised töökaaslased puudust tundma.

1 Vestlus Evi Juhkamiga 19. V 2010 (lindistus autori valduses).

2 Telefonivestlus Anu Haagiga 10. II 2024.

Foto: Kaarina Rein

Selle aasta 6. aprillil jõudis oma 75. versta­postini Arvo Tering, kelle uurimusteta oleks raske ette kujutada, kui palju teaksime rootsiaegsest Tartu ülikoolist ning Eesti-, Liivi- ja Kuramaa haritlaskonna kujunemisest XVI–XVIII sajandil, teadusideede retseptsioonist Läänemere regioonis ja siinsete haritlaste omavahelisest suhtlusest. Baltimaadega seotud õpetlaste roll varauusaegses Euroopas tuleb ilmekalt esile just Teringu hiigeltööst, kus seni laialipillutatud andmed on Euroopa eri raamatukogudest ja arhiividest kildhaaval kokku kogutud, süstematiseeritud ja põhjalikult analüüsitud.

2019. aasta aprillis, kui Tartu Ülikooli raamatukogus peeti Arvo Teringu 70 aasta juubelile pühendatud ettekandepäeva „Varauusaeg Eesti- ja Liivimaal: majandus, haridus ja teadus” ja avati juubilarile pühendatud näitus, oli esinejate sõna­võttudest tunda, et kuigi Tering on Tartu Ülikoolis uurimistööd tehes püüdnud vältida õppejõutööd, on ta siiski paljudele õpetajaks ja eeskujuks olnud. Seda lisaks töökusele ja põhjalikkusele eelkõige oma ammendamatut teadmistepagasit jagades, tundes huvi uute uurimistulemuste vastu ning ka kolleege tunnustades.

Taani arhivaar Vello Helk on välja toonud, et Tering sündis talupoja peres paar nädalat pärast suurküüditamist. Seega on tähelepanuväärne, et sellele vaatamata või just sellest ajendatuna pühendus Tering oma teadlaskarjääris eestimaise eliidi uurimisele, mitte talupojakultuurile.1

Tartu ülikoolis asus Tering professor Helmut Piirimäe õpilasena XVII sajandi ajalugu uurima ning kaitses 1986. aastal väitekirja Euroopa ülikoolide rollist haritlaskonna kujunemisel Eesti- ja Liivi­maal Rootsi võimu perioodil aastatel 1630–1710. Ent olulised publikatsioonid rootsiaegse Tartu ülikooli ajaloost ilmusid tal juba varem, ülikooli 350 aasta juubeli tähistamist võimaldas paljuski Teringu pühendunud töö. Sel ajal ei olnud aasta 1632 Tartu ülikooli asutamisdaatumina sugugi endastmõistetav. Nõukogude võim ei suhtunud hästi fakti, et Tartus oli loodud ülikool enne Eesti ala liitmist Venemaaga ja et see ülikool oli tunduvalt vanem kui Venemaa vanim kõrgkool. Kui 1952. aastal paraku tähistatigi kõigest Tartu ülikooli 150. sünnipäeva, siis 1970. aastatel oli ideoloogiline surve mõnevõrra nõrgenenud, mis võimaldas rehabiliteerida rootsiaegse Tartu ülikooli.2

Asudes 1972. aastal tööle Tartu ülikooli raamatukogus, sai Arvo Tering hakata tegelema seni läbitöötamata arhiiviallikatega. 1982. aastal ilmunud Helmut Piiri­mäe koostatud „Tartu ülikooli ajaloo” I osas on Teringu kajastatud Tartu ülikooli raamatukogu teke ning astronoomia õpetamine XVII sajandi Tartu ülikoolis. Samal aastal ilmus tema sulest artikliseeria „Tartu ülikooli osa Eesti- ja Liivimaa haritlaskonna kujunemises XVII sajandil ja XVIII sajandi algul”.3 Allikapublikatsioonidena andis Tering välja Academia Gustaviana senati protokollid aastatest 1632–1634 ja 1637–1644.4 Need tekstid on avaldatud ladinakeelsete originaalidena ja eestikeelse tõlkega ning nii eesti- kui ka saksakeelsete kommentaaridega.

Ent Teringu silmapaistvaim saavutus eelmisel sajandil oli rootsiaegse Tartu ülikooli „Album Academicumi” üllitamine aastal 1984. Teos ilmus saksa keeles kirjastuses Valgus ja sellest leiab isiku­andmed kõigi rootsiaegses Tartu ülikoolis õppinud tudengite ja teiste õppeasutustega seotud inimeste kohta, kes end ülikooli juris­diktsiooni alla kandsid, nagu estofiil Johannes Gutslaff. Tering ise on meenutanud, et kirjastaja suhtumine selle raamatu välja­andmisse oli äärmiselt soosiv, kuid nõue oli, et teose välimus oleks võimalikult tagasihoidlik. Selle raamatuga tõsteti rootsiaegse Tartu ülikooli tudengkond võrdsena teiste varauus­aegsete õppe­asutuste üliõpilaste hulka ja autorile tõi teos rahvus­vahelise kuulsuse. Tering oma ülima põhjalikkusega tegi üksinda ära terve uurimisrühma töö.

Eesti iseseisvudes muutus Euroopa raamatukogudest ja arhiividest andmete kogumine hõlpsamaks, Teringu välisreisid tihenesid ja kontaktid avardusid. Uurimistööd toetasid teadusfondid ning tulemata ei jäänud ka tunnustused ja preemiad. Selle sajandi alguseks oli materjali siitmailt pärit üliõpilaste kohta kogunenud mitme raamatu jagu, kuid siis kerkis teadlaskarjääri ette esialgu ületamatuna tunduv takistus. Silmadele ülimalt pingutav töö viis tippteadlaselt nägemise. Paistis, et teadustöö jääb sinnapaika, kuid see arvamus oli ekslik. Aastal 2008 ilmus Arvo Teringu sulest mahukas monograafia „Eesti-, liivi- ja kuramaalased Euroopa ülikoolides 1561–1798”, mis tunnistati parimaks sel aastal ilmunud ajalooraamatuks Eestis ja pälvis ka Eesti Vabariigi teaduspreemia. Teos anti välja Eesti Ajalooarhiivi sarjas „Scripta Archivi Historici Estoniae” ning välimuselt on see märksa värvikirevam kui „Album Academicum”. Raamat on faktitihe käsitlus baltimaalaste akadeemilisest elust – tudengielu ei tähendanud ju üksnes õpinguid, vaid ka seiklusi kodust kaugel ja uute tutvuste sõlmimist. Välja on toodud tollased baltlaste lemmikülikoolid ja Balti regioonist pärit üliõpilaste etniline päritolu. Kuigi toona võisid ülikoolides õppida vaid meessoost tudengid, ei olnud nende suhted õrnema sooga sugugi tähtsusetud. Üliõpilaste õpingutes ja hilisemas karjääris mängisid olulist rolli ka emad ja abikaasad ning nende suguvõsad.

See kõik oli taustaks uute ideede tulekul meie regiooni. Uute ja edumeelsete mõtteviiside ja avastuste jõudmine praeguse Eesti ja Läti pinnale on alati olnud Arvo Teringu huviorbiidis. Näiteks oli XVII sajandil astronoomiaalastes Tartu üliõpilas­töödes ülekaalus Ptolemaiose maailmapilt, kus Maa oli maailma keskpunkt. Tering oma järjekindla allikate ­otsimise ja neisse süvenemisega suutis avastada ka heliotsentrilise maa­ilmapildi kajastumise siinset päritolu üliõpilaste tekstides. Samuti on ta kirjutanud René Descartes’i filosoofia retseptsioonist Lääne­mere regioonis. Pärast nägemise kaotust spetsialiseerus Tering varauus­aegsete uute meditsiiniideede ilmnemisele baltimaalaste töödes. Kuna arstiteaduses oli XVII sajandil tähtsaim füsioloogiaalane avastus imetajate vereringe, siis kujunes Teringu kinnis­ideeks William Harvey (1578–1657) välja käidud vereringe teooria jälgede leidmine Baltimaadelt pärit tudengite disputatsioonides.

Ent Teringu töö meie regiooni üliõpilaste õpingute kajastamisel varauusaegses Euroopas jätkus veelgi. Aastal 2018 ilmus Böhlau kirjastuses leksikon Eesti-, Liivi- ja Kuramaa päritolu tudengitest Euroopa ­ülikoolides aastail 1561–1800,5 mis on välisriikides saanud väga positiivseid retsensioone. Teoses on toodud ligi 6000 üliõpilase nimed koos biograafiliste andmetega.

Üks Teringu algatatud teadusteemasid Eestis on varauusaegsete üli­õpilas­disputatsioonide uurimine. Euroopas on selle suuna eestvedaja Šveitsi teadlane Hanspeter Marti, kellega Teringut seovad pikaajalised teadus- ja sõprus­sidemed. Varauusaegseid disputatsioone on varem peetud väheväärtuslikeks tudengite harjutustöödeks, kuid nii Hanspeter Marti kui ka Arvo Teringu uurimused on näidanud, et just neisse kirjutistesse võisid kõige varem jõuda arutelud uutest teadusavastustest ja -ideedest. Teringu sõnul oleks uurimis­väärne teema ka Balti regioonist pärit üliõpilased keskaegses Euroopas. Loodetavasti leidub sellele kunagi uurija.

Ning muidugi väärib Arvo Teringu rajatud tugev vundament edasist teadustööd siinse varauusaegse akadeemilise kultuuri uurimise vallas. Rootsiaegse Tartu ülikooli protokollide väljaandmise jätkamine on selle töö üks ehituskividest. Samuti vajavad läbitöötamist selle perioodi disputatsioonid Tartus ja mujal Euroopas. Tartu ülikooli väärikas 400 aasta juubel ei ole enam kaugel ning selleks valmistumine tähendab paljuski Teringu töö jätkamist. Rootsiaegse Tartu ülikooli ajaloo uurimisel viivad kõik teed tema juurde.

Kunagi oli Arvo Teringul kavas kõik balti­maalaste õpingukohad Euroopas jalg­rattaga läbi sõita. Küsisin sellest kuuldes, kas ta ei eelistanuks seda teha hobusega. Seepeale vastas teadlane täie tõsidusega, et see mõte oli tal ka, kuid hobusele olnuks raske toitu hankida. Teringu juhatusel võib baltlaste tegevuse märke leida ootamatutest kohtadest. Isiklikult avaldas mulle väga muljet Göttingenis Weende vanal surnuaial asuv hauamonument 1797. aastal duellil hukkunud kuramaalasele Carl von Hahnile.

Arvo Teringu töövahend on praegu häälega arvuti, mis loeb eesti keelt soome aktsendiga. Olen alati imestanud selle üle, et e-kirjade kirjutamisel teeb Tering vigu vähem kui nägijad. Uurimistööd aitavad tal läbi viia abilised. Et see endiselt ­edeneb, tõendab äsjane ajakirja Akadeemia kuld­auhind realia vallas esimesest Eesti soost meditsiinidoktorist Carl Espenbergist (1761–1822).

Siinkirjutaja alustas oma ladina keele õpinguid Arvo Teringu juures keskkooli päevil ning Tartu ülikoolis klassikalist filoloogiat õppima asudes õnnestus ladina keeles pääseda edasijõudnute rühma. ­Hiljem sai Teringust minu doktoritöö juhendaja Academia Gustaviana meditsiinidisputatsioonide ja -oratsioonide teemaga. Juhendajana iseloomustas teda kannatlikkus ja toetav suhtumine ning kõik küsimused said alati vastuse.

Võib-olla on metafoor võilillest, mis läbi asfaldi kasvab, liialt tänapäevane. Ent Teringu müstilist töövõimet ja visadust, mida vürtsitab ka huumorimeel, sobib see siiski hästi iseloomustama. Kui jällegi Vello Helgi sõnu kasutada, siis Arvo Tering on sillaehitaja, kes on jäädvustanud eesti kultuuri seoseid Euroopaga ning oma uurimuste kaudu on ta kinnitanud Eesti rahvus­vahelisele teadusalasele maa­kaardile.6

 

1 V. Helk, Arvo Tering 50. – Tuna. Ajaloo­kultuuri ajakiri 1999, nr 2, lk 159.

2 L. Leppik, Mida me teame Rootsi-aegse Tartu ülikooli teadusest praegu rohkem kui 25 aastat tagasi? – Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXVII. Toim L. Leppik. Tartu: Tartu Ülikool, 2009, lk 21–22.

3 Keel ja Kirjandus 1982, nr 9, lk 488–495; nr 10, lk 537–543; nr 11, lk 588–596.

4 Tartu Ülikooli (Academia Gustaviana) ­senati protokollid 1632–1656. I kd. 1632–1634. (Publicationes Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis 4.) Koost, tlk, komment A. Tering. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1978; Tartu Ülikooli (Academia Gustaviana) senati protokollid 1632–1656. II kd. 1637–1644. (Publicationes Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis 7.) Koost, tlk, komment A. Tering. Tartu: Tartu Ülikooli Raamatukogu, 1994.

5 A. Tering, Lexikon der Studenten aus Estland, Livland und Kurland an europäischen Universitäten 1561–1800. (Quellen und Studien zur baltischen Geschichte 28.) Toim J. Beyer. Köln: Böhlau, 2018.

6 V. Helk, Arvo Tering 50, lk 159.

Käesolev käsitlus ilmestab paradoksi, et sürrealism ja oksüümoron võivad olla sügavuti vastandid. Neid mõisteid on võetud nagu sukka ja saabast, ja põhjusega, sest sürreaalsed teosed on vastastikseoses oksüümoronidega. See tundub aga pinnaline arusaam, kuivõrd sürrealism peaks välistama teadlikke konstrukte, mida oksüümoronid valdavalt on. Juhuoksüümoron võib olla algupärane ja loomulik, kuid nende kõnekujundite ületulv ilmutab juba kavakindlat eufooriat.

Kui olla mõne autori peale mõtelnud ja temast kirjutanud, siis lõpuks settib juuretis, n-ö päevajääk (sks Tagesreste) – nagu ütleb Freud1 –, mis vaadeldud loomingut kannab. Selle saab sõelale võtta ja vaadata, on see objektsioon või abjektsioon. Ilmar Laabani puhul sai mul selliseks kalja­päraks oksüümoroni mõiste.2 Sürrealistliku Laabani absurdimõnule juhtis esimesena tähelepanu Aleksander Aspel.3 Terminit küll poetamata tõi ta esile kandva ja läbiva sisemise vastuokslikkuse, patafüüsilise huumori, poleemilise energia, vastandite totaalse sünteesi ja tähenduste dissonantsid.4 Need määratlused võtabki kokku katakreetiline metafoor oksüümoron. Tõepoolest, „Ankruketi lõpp on laulu algus” (aga mitte järgnevad „Mitte-terad”) näib olevat triiki oksüümoronlik. Kuna mujal selle kujundliku võtte ülekülvi ei kohta, tunnukse see iseloomulik just sürrealismi meetodile (seda sõnapaari võib muidugi samuti oksüümoronina võtta). Siiski, lähemalt sirnates Laabani luuletustes oksüümorone just ei voha, nagu esialgne mulje tekib, aga mõju ei määra hulk, vaid sisuline erikaal. Ja see erikaal näib tõepoolest raske, kaaludes üles tavalisema metafoori, kuigi tolle kogused on nähtavalt suuremad. Eks ole põhjus ka selles, et metafoor, olgu kui originaalne tahes, on luules eeldatud, rutiinne võte, mille kobarad kipuvad tapeediks luituma. Vastuolust kiiskavad oksüümoronid ei ole aga triviaalsed troobid ja paistavad oma enneolematuses kaugele, mõjudes virgutavalt.

Laabanit ma isiklikult ei tundnud ega otsinud temaga suhtlust. Nii et kaissu ma ei kippunud. Kuulasin Laabanit paar korda Tartus ja Elvas, kui ta oli siin käimas taasiseseisvumise hakul. Luulur Jaan ja Tegova Enn rääkisid mulle hiljem, kui nad olid juba halvatud Laabanit külastanud, et too kiitnud väga mu „Merlini aaret” (1998). Mõeldav, et ta pidas eriti silmas piltanagrammide tsüklit „OK, ASTRAAT”5 – olgu siis, astraalkeha, teeme meie samuti –, mis pidas dialoogi Rroosi Selaviste paragrammiga „O kastraat!”.6 Vahest pidas ta silmas ka mu psühhoanalüüsi kalduvat käsitlust „Kivikõueköha”?7

 

Määratlus

Mis on oksüümoron? Oxys tähendab kreeka keeles ’hapu, terav’. Moros on ’loll’. Kokku saab teravmeelse lolluse, taibuka rumaluse. Ladina vaste on contrapositum – vastand­asetus.8 Kõrvutine termin on synoeciosis (sünoikiosis) – kooselu, ühiselu. Oksüümoron on epigrammiline, paradoksne, vaimukas võte, kus vastuolulised mõisted liidetakse kokku. Nagu helisev vaikus, kuum lumi, elav laip, kole tark jne. Elulisi näiteid: töötu ema, elukindlustus, lennukitoit, kondita ribi, vaba kana, sõbralik lahutus, õnnelik surm Oksüümoron on tihendatud paradoks, kahe antonüümi järjestatud paar. Kunagi olid kuulsad Hegeli filosoofilised oksüümoronid, millega ta püüdis ületada Kanti: konkreetne universaal, meeleline kaemus. Teoloogiline oksüümoron: kolmainsus – tule taevas appi! Mõistusele jaburused ületatakse usuga, õpetas Tertullianus: credo, quia absurdum est. Selleks tuleb käia Augustinuse teed: festina lente. Oksüümorone armastab poliitika, mis tahab valitseda kõike korraga, tühistades vastuolud. Tüüpilised Orwelli düstoopilise romaani „1984” topeltmõtted ehk kaksis­oimad: vabad valimised, helge tulevik, tuntud nuhk, juhitud demokraatia, Vene rahukaitsjad

Oksüümoroni tuntakse Horatiusest Petrarcani. Muidugi leiutati see „juba antiigis” – ja meil „juba rahvaluules”. Eriline lemmik oli see barokis, nagu Luis de Góngora kontseptismis ja Giambattista Marino manerismis, Eestis aga Artur Alliksaare vohavas vabavärsis. Hästi sobis see religioosseile müstikutele, nagu John Milton ja John Keats. William Shakespeare poetab seda võtet varrukast: „Oo, raske kergus, tõsimeelne mänglus, / pealtnäha kena vormi maotu kaos, / sulgkerge tina, helge suits, külm leek, / erk uni, haige tervis, palav jää – / ma armastan, kuid armastust ei näe! / Kas sa ei naera?” („Romeo ja Julia” I vaatus, 1. stseen, tlk Georg Meri).9

Oksüümoron on selgesti üks antiteesi alaliike, nagu ka kontrasti liike. Teisalt on see katakrees ehk väärtarvitus, kuna sõnu kasutatakse vasturääkivalt nende juurdunud tähendusele: sõnaraamatunäide on hirmus ilus. Kui kaasatud on meelte tajud, on tegu ühtlasi sünesteesiaga: magus piin, jäine kõrvetus, valutu ravi, pime lõhn, nähtamatu niit. Kuivõrd vastuolulisse dialoogi tõmmatakse kaks vastandlikku tähendusvälja, + ja – laeng, on see samal ajal irooniline mehhanism, mis tähendab eitavat jaatamist ehk vastuolulist koostööd. Iroonilise ütluse musternäited on ühtlasi oksüümoronid: tark eesel – öeldakse nii, aga mõeldakse naa.

Oksüümoron on metafoori eriliik. Laabani luules võib täheldada skaalat, kus metafoor läheb üle pooloksüümoroniks ja sealt edasi täisoksüümoroniks. Nii et pool- ja veerandtoonid on täiesti eeldatavad. Joonlaud ei teki ainult semantilisel, vaid ka süntaktilisel teljel: oksüümoronlikud fraasid võivad üle kasvada lauseteks või koguni lõikudeks, mis kalduvad laiendatud metafoori (ingl conceit) poole, kus pilv pükstes hakkab oma elu elama, nagu juhtus Vladimir Majakovskil. Selliseid avardumisi leidub eriti Uku Masingul, kelle kujundlikud sisekaemused paisuvad müstiliseks teo­loogiaks. Andres Ehini patafüüsilised süžeed, kus leitud detailid loovad enda ümber fiktsionaalseid maailmu, kasvavad silmanähtavalt välja oksüümoronlikest tuumadest. Nii et fraasid võivad käituda kui tüvitekstid, fantaasiajuhendid: koerkorterid ja udusulistajad.

 

Tigude müstiline selgroog”

Laabani tekstide vaatlus näitab, kuidas oksüümoroni abil kehtestatakse sürrealistlikku pildistikku ja lugu. Kord juba kehtestatud, võivad oksüümoronid isegi pildilt taanduda ja tavametafoorika tuleb tagasi. Kuigi absurdne oksüümoron rabab jalust, tajutakse siiski, et see kooslus on teadlikult otsitud ehk intellektuaalselt konstrueeritud. See hakkab vastu bretonlikule automaatkirjutuse programmile, mis ei ole vist kunagi õieti tööle hakanudki. Kohvermõiste sürrealistlik oksüümoron tundub olevat ise oksüümoron ehk vastuoluline, end tühistav kooslus.

Kui võrrelda Laabani poeetikat kahe uuema luuletajaga, siis vähem kistud tunduvad olevat Marko Kompuse assotsiatiivsed kujundid. Need ei tekita vastandlike mõistete laupkokkupõrkeid, pigem mõningaid nihkeid, mis mõjuvad pooloksüümoronina. Kuigi ka Kompus paistab teadlik olevat lähtesõnade semantikast, millele leiab mitte just otsesõnu vastanduva, aga ikkagi selgelt eristuva ja nihkunud paariku, mis alusega väevõimul kokku keevitatakse: bussiuks rinnanibuga, kotletiköha oksakohad, köhiv ööpott.10 Samas on Erkki Luugi sürris oksüümoron harvem külaline ja eristub juurdunud triviaal­süsteemist: praetud mantel,11 nutab depoo,12 jõgi kandiline13 – seda tüüpi paradigmalisi näiteid võib tikutulega otsida. Fraasi depoo kuldne selgroog14 mõjutaja on kahtlemata „Ankruketi lõpp on laulu algus”, miska on mõistetav, et „depoo käikudes / säutsub kuldne leenin”,15 sest „trotskistliku” Laabani mõjuga kaasneb klassikaline oksüümoron. Pooloksüümoronlik on Luugil terviksalm: „põldudel vedelevad / üldised talu­mehed; / lahtivõetud, laulvad, / paratamatud talumehed”.16 Ühtlasi sellised värsid nagu „hõissaa! hõissaa! / metsa vahelt paistab / metsavahi kuldne katus”:17 metonüümiline metafoor nagunii, aga õrnalt oksüümoroni poole kalduv. Nõnda on Kompusel ja Luugil mitmetine oksüümora olemas, kuid mitte sama priskelt kui Laabanil, kelle jaoks see on fundamentaalne. Kuid noortel poeetidel on see pigem kaasnev, mitte rajav nähtus, mis esindab võib-olla ehedamat ehk vähem konstrueeritud ja vabamalt voolavat sürrealismi.

Niisiis, etteütlevalt: Laabani „Ankru­keti …”-luule on kobaras metafoori­põhine. Sellel täidlasel taustal fokuseerib ta aeg-ajalt täisoksüümorone, mida ta võimendab üle pooloksüümoroni. Asetan järgnevates näidetes puhtmetafoorsed fraasid kursiivi, pooloksüümoronidele tõmban alla joone, täisoksüümoronid võõpan rasvaseks.

Laabani juhtpoeemi „Ankruketi lõpp on laulu algus”18 pealkiri on noodivõtmena puhtmetafoorne. Esimene värss „See oli lapsepõlve lumine tarkus” on küll katakreetiline metafoor, aga ainult osaliselt vastandlik väljendus. Edasi võimendub täisoksüümoron – mis ulatub kohati lause ja lõigu tasandile – aktiivsel metafoorsel (ja võrdleval ehk eelmetafoorsel) foonil:

Tähtede okstel ja kivide kellis
keset äikese seebimulle ja eesriide taga
milles lüümisid peopesade jäljed
mängisid liivaterad
oma kiiret hämarat mängu
nagu puhunuks tuul tasa üle kaetud laua
nagu muutunuks veeks lindude kuld

Kalad rändasid trepest üles-alla
magasid heinakuhjade all
nad sündisid päikese unustushetkist
nende surm oli kerge iil
mis sasis
kristallide juukseid
naeratustekaevu pilkases õõnes

Vaikselt troonis välkude majesteetsus
mere täisluuletet paberilehe kohal
veel käisid ulmad alasti
veel oli marmoril piima maik
veel sigis lüümeid linde
aastate põgusaist puudutusist

See oli noorukiea aken täis verepiisku

Ärkasid haavapuude read terasjõgede kaldail
avanes tähistaeva kohutav rõup
ärkasid soolassemaetud trummid ja krohv varises suult
mis haigutas kaames müüris
lehviva keele ja söestunud hammastega

Poeemi kaks järgnevat lehekülge on aga üllatavalt oksüümoronivabad, kuigi tugevalt absurdimetafoorsed, enne kui viimane salm (pool)oksüümoronlikult puänteerib:

Ankruketi lõpp on laulu algus
valguskiire lõpp on tantsu algus
teiselpool vett teiselpool tuld
ootab virmaliste määratu leib

Tekib mudel, mis leiab kinnitust ka paljude teiste Laabani tekstide vaatlusel: oksüümoronid käivitavad ja kehtestavad sürrealistliku pildistiku ja narratiivi, mis võib jätkuda juba tavakummalistes metafoorides, mis ei ole tingimata katakreetiliselt ilmvõimatud.

Hääks võrdluseks on luuletus „Lips ümber suitsusamba”:19 taas tõuseb esile oksüümoronlik tuum – „piimklaasist peopesadel”, „nöörist hambad”, „viinavaadid-triiphooned”, „õrnuse nüri pliiats”, „kalade sõda”, „okastest seebimullid” –, mis hajub ära enne teksti paksult tava­meta­foorset (pooloksüümoronlikku) lõppu:

Päikese haavad kattuvad tigudega
õiekarika põhjas vaikib kahur
pilkane nali lõbustab lendurit
kelle seljal
tõuseb komeet nutva pea ja kivist sabaga
võngub kaal ühel kausil libu ja teisel luik
.

Olgu idee kinnituseks ehk kolmandaks kui kohtuseaduseks hümn „Autoportree”,20 mis on paksult oksüümorone täis nagu mõni merelaid kormorane. See on huvitav tekst ka selles mõttes, et poeetilist autoportreed retoorilise vormeliga „ma olen see ja too ja noo…” võib pidada omaette žanriks, mida ei ole veel teoreetiliselt kirjeldatud. Eesti luules ei ole see vorm sugugi haruharv nähtus.21

Ma olen kanatiib mille on kulland raju
ma olen jäämäe öökuub ja köietantsija nutt
ma olen automootor mis õgib sipelgaid
ma olen must lipp ahvi peos

Ma olen kogelev vanker linnutee kraavis
ma olen sülekoer-käsigranaat
ma olen Peipsist õhumullina tõusnud kell
mille osuteiks on haug ja pussiga jälitav tint

Ma olen leinava ema rõve tants
ma olen kevade viiludekssaetud käepide
mul on võltshabe külmast aurust, ma olen
välgus peegelduv koi, ma olen …

Kesköö haarab taskust lumise revolvri
mere kohal tiirleb peeretavaid päikesi

ma olen suur segadus rongkäigus
ma olen nõgi ma olen voorus ma olen tuul

Ma olen tigude müstiline selgroog

Üleminekud tavametafoorikast erimetafoorikasse on ilmsed, oksüümoron on käivitusmootor. Kui tuurid on kord juba üles võetud, siis võib ka madalamatel pööretel põhimootorile üle minna. Vahel, nagu selleski tekstis, jäävad aga mõlemad mootorid korraga töösse.

Laabani varased tekstid vastandasetusi ei harrasta ega ka mõned „Ankruketi …” (eeldatavasti varasemast ajast pärit) kuhjuvate metafooridega tekstid (näiteks „Kalendrileht”, „Igapäevane meri”, „Saunalaval”, „Hermafrodiidi menüü”, „Romantiline päikeseloojak”, „Ei ole ulmi” jmt). Võiks arvata, et uue kujundliku võtte järele haaras ta inspiratsiooni ja intensiivsuse kasvades, ehitades teise korruse esimese peale.

 

Ülereaalsus

Juhtub ka seda, et elu ise pakub uskumatuid oksüümorone, mis ei olegi fantastilised fiktsioonid, vaid ajaloolised juhtumid, kus tavareaalsust ületav realism on teoks saanud. Olen ikka pidanud värssi „Ma olen leinava ema rõve tants” absurdse oksüümoroni arhetüüpseks näiteks. Aga tuleb välja, et see on realistlikust realistlikum kirjeldus, mis viitab 1518. aasta Strasbourgi katkule, mil oma surmahaige poja uputanud Frau Troffead tabas äkitselt tantstõbi, mis nakatas tervet linna. Krampides massihüsteeria põhjustas arvatavasti katkumürkide toime. See ongi päritolupärane sürrealism, kui võõritav elu ületab võõritavat kunsti. Bernt Notke „Surmatants” tuleb pähe – nagu kahtlemata ka Laabanile –, mis kujutab samuti musta surma makaabrit, aga veelgi varasemast ajast. Hilisemaks näiteks on revolutsiooniline hopakk, mis niidab ka kükktantsu vihtujad endid maha.

Hästi koduselt tunnevad oksüümoronid end kvantmaailmas: lainelised osakesed. Jõuab kätte kvantteoreetilise kirjanduse22 ja selle teaduse järg23.

Käsitlus põhineb ettekandel „Laabani oksüümoronid kui tigude müstiline selgroog”.24

1 S. Freud, Unenägude tõlgendamine. Tlk A. Lill, M. Tarvas. [Tallinn:] Tänapäev, 2007, lk 212, 244, 251, 500 jm.

2 Vt A. Merilai, Ilmar Laaban. – Eesti kirjandus paguluses XX sajandil. (Collegium litterarum 9.) Toim P. Kruuspere. Tallinn: Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2008, lk 522–530.

3 A. Aspel, Sürrealism ja Ilmar Laabani „Rroosi Selaviste”. – Mana 1959, nr 1, lk 17–33.

4 Samas, lk 26, 29–30, 32–33.

5 A. Merilai, Merlini aare. Luulemärss 1994–1998. Tartu: Ilmamaa, 1998, lk 88–108.

6 I. Laaban, Sõnade sülemid, sülemite süsteemid. Koost J. Malin. Tartu: Ilmamaa, 2004, lk 165.

7 A. Merilai, Kivikõueköha. Ilmar Laabani luule psühhoanalüüs. – Keel ja Kirjandus 1993, nr 5, lk 257−263.

8 Vt The New Princeton Encyclopedia of P­oetry and Poetics. Toim A. Preminger, T. V. F. Brogan. Princeton (N. J.): Princeton University Press, 1993, lk 873.

9 W. Shakespeare, Kogutud teosed. Tlk G. Meri, R. Sepp, J. Kross, H. Rajamets. [Koost E. Banhard.] [Tallinn:] Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 1067.

10 M. Kompus, Poeedinahk. [Puka:] Une­noppija, 2014, lk 7–9.

11 E. Luuk, Meie inseneriteaduse suurhäire. [Tartu:] ID Salong, 2008, lk 7.

12 E. Luuk, Pideva Ja Silmanähtava Pöögelmann. Kommunistlik revolutsioon Kuul. [Tartu:] ID Salong, 2008, lk 18.

13 E. Luuk, Valgus tareaknas. [Tartu:] ID ­Salong, 2008, lk 9.

14 E. Luuk, Pideva Ja Silmanähtava Pöögelmann, lk 19.

15 Samas.

16 E. Luuk, Valgus tareaknas, lk 13.

17 Samas, lk 15.

18 I. Laaban, Sõnade sülemid, sülemite süsteemid, lk 45–47.

19 I. Laaban, Sõnade sülemid, sülemite süsteemid, lk 64.

20 Samas, lk 65.

21 Fiktiivse autoportree žanr näib enamasti esin­davat laiendatud metafoori. Väike antoloogia:

„Ürgmets olen – oksad täis lindude vilet, / soravalt voolavat lauluviisi, / millele rähnid taovad takti” (Johannes Semper);

„Mina, Jaani ja Malle / poeg August Alle, / mollusk maakera kamaral, / ent julma aja väraval / olen karistai, kes tulisulega / märgib üles te nurjatud teod, / rahaahned rasvased peod!” (August Alle);

„Laman selili ja olen / enda meelest rehe­ahi. // Üle minu käivad parred, / minu päratumas keres / lõõmab, õhkub tulekahi” (Bernard Kangro);

„Minul on karvased sääred / ja karvane rind. / Kogu küla peab / ahviks mind” (Kalju Lepik);

„Mu hinges koos on munk ja sübariit. / Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem. / Kesk aja hallust köen kui tuliriit / ja otsin kõige kiuste elulähet; – Olen nööril tilkuv pesu. / (Välja arvatud rinnahoidjad.) / Olen lapik lagritsapudel, millega tähelapsed tüdisid mängimast” (Artur Alliksaar);

„Ma olen inglitiivale tilkuv / jõuluküünal / ma olen vastlakukli vahukoor / mis mu oma vuntsidesse kinni jääb / ma olen mihklipäevase oina / veri tõurastaja noal / olen iluuisutaja jaanipäevasel jääl / olen oma hingerikkuse mardisant” (Andres Ehin);

„Ma olen kandiline maamees, / hall ja tõsine nagu raudkivi” (Mats Traat);

„olen ema, naine, armastaja, / päevadele vastu mineja, / andja, saaja, leidja, luuletaja, / sünnitaja, surma mineja” (Katre Ligi);

„Ma olen meeletu laps / keda kõik kodus armastasid / ent kes põgenes sealt ära / ühel ööl kui väljas kohises tuul // ma olen tiivuline seeme / mille sa rebisid puu küljest lahti; – Ma olen madalal sündinud / mu hälli on varjanud rohi / ma olen madalal sündinud / kuid siia ma jääda ei tohi” (Jaan Kaplinski);

„Valge kala ujub läbi metsa / pilv hääletus ookeanis / Ma olen selle kala südames” (Ene Mihkelson);

„„Sa oled vulkanist?” / keegi on kysinud, / mina nüüd vastan / „Ma olen vulkanism”” (Jim Ollinovski);

„olen kärjekujulise universumi suur unine emamesilane / kes magab üksi / oma taru­vaikusest voodis / keset tumedat talve” (Kristiina Ehin).

22 Vt M. Kõiv, Päev. Tartu: Akkon, 2004; A. Merilai, Patafüüsiline tuumafüüsika: vomitiivne diskurss [Madis Kõivu romaani „Päev” retsensioon]. – Vikerkaar 2005, nr 4–5, lk 170−173.

23 Vt T. Remmel, Kirjandus kvantteooria mõju­väljas. (Tallinna Ülikooli humanitaar­teaduste dissertatsioonid 77.) Tallinna Ülikool, 2023.

24 Luule on ülev ehmatus. Ilmar Laaban 100 / Poetry – A Sublime Startle: Ilmar Laaban 100. Eesti-uuringute Tippkeskuse 12. aastakonverents, 9.–10. detsember 2021. Kava ja teesid. Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti-uuringute Tippkeskus, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus. Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2021, lk 18–19. https://www.kirmus.ee/laaban-100/CEES2021teesid.pdf

17. jaanuaril kaitses Eva-Liisa Roht-Yilmaz Tartu Ülikoolis etnoloogia erialal doktoritöö „Converting identities and moralities: Pentecostal Christianity among the Roma in Estonia and Latvia” („Identiteeti ja moraali pöörates: neli­pühilus romade seas Eestis ja Lätis”). Juhendaja oli Laur Vallikivi (TÜ), oponendid Inese Runce (Läti ülikool) ja Magdalena Slavkova (Bulgaaria teaduste akadeemia).

Doktoritöö põhineb romade seas läbiviidud etnograafilistel välitöödel Eestis ja Läti Vidzeme piirkonnas Eesti piiri lähedal. Alates 1990. aastate algusest, mis oli ka üldine Nõukogude Liidu lagunemisega kaasnenud nn usubuumi periood, on Eestis tegutsenud Soome roma nelipühi ­misjonärid, kes hakkasid tähelepanu pöörama just vaatluse all oleva regiooni roma vähemusele. Tänapäeval toimub suurem osa nende misjonitööst Lätis, kus roma kogukond on oluliselt suurem, kuid jätkub Eestis, kuivõrd romad elavad mõlemal pool piiri ning suhtlevad oma sugulastega teises riigis. Nelipühilusse pöördumisega kaasneb vajadus seada esiplaanile uskliku identiteet ja sellega kaasnev moraali­koodeks, kuid samas tunnevad usku vahetanud inimesed vajadust säilitada roma kogukonda kuulumiseks olulised suhted ja väärtused.

Doktoritöös uuriti, kuidas pöördunud romad Eestis ja Vidzeme piirkonnas loovad end eetiliste subjektidena kahe vastandliku moraalikoodeksi vahele sattununa. Doktoritöö näitab ka, et Soome roma misjonärid ning romad Eestis ja Lätis ­loovad uusi võrgustikke, otsides ühist etnilist identiteeti. Etnilisusel pole oluline roll üksnes misjonitöös, vaid ka usu kogemises kehaliste praktikate kaudu. Selgub, et misjonil on sügav mõju just tänu neile roma päritolu misjonäridele, kes kombineerivad roma kultuurilist identiteeti nelipühilusega ning kasutavad kultuuri­spetsiifilist lähenemist. Väitekirjas näidati, et on lähenemisi, mida nelipühilusse pöördunud romad kasutavad, leidmaks viise konfliktsete moraalinormide ja -süsteemide ühildamiseks, kujundades nõnda oma moraalset mina nelipühi kristlasena. Näiteks ennustamine, mis on traditsiooniline roma naiste lisateenistus, kuid mida pöördumise järel üldiselt taunitakse ja millest tuleb loobuda, ei pruugi olla kõigi nelipühilastest roma naiste jaoks hukka mõistetud, mitte ainult selle majandusliku tähtsuse tõttu, vaid ka seepärast, et suhted teiste romadega ja oma kultuurilise identiteedi säilitamine jäävad jätkuvalt oluliseks. See näitab, kuidas pöördunud romad peavad pidevalt otsima tasakaalu erinevate moraalikoodeksite vahel. (https://dspace.ut.ee/items/effa5da1-f009-457d-a6b1-2a29a0811f70)

18. jaanuaril kaitses Indrek Ojam Tartu Ülikoolis eesti kirjanduse erialal doktori­töö „Stseeni poeetika ja eesti modernistlik romaan”. Juhendaja oli Jaak Tomberg (TÜ), oponendid Epp Annus (TLÜ) ja Cornelius Hasselblatt (Groningeni ülikool).

Väitekirjas konstrueeritakse modernistliku kirjanduse lugemismudel, mis võimaldab stseeni mõiste abil tuvastada uute tajuilmade tulekut kirjandusse, ning sama mudeli abil tõlgendatakse hulka eesti proosakirjanduse teoseid. Selleks esitatakse kõigepealt ülevaade eesti modernistliku kirjanduse senistest tõlgendusviisidest Noor-Eesti liikumisest käesoleva sajandi alguseni. Stseeni mõistele keskenduvas põhiosas uurib väitekiri modernistliku kirjanduse poeetikat narratoloogia ja fenomenoloogia meetoditega. Töö fookuses on nüansid, kuidas kujutatakse kirjandus­tekstis kehalisi tundeid, mida humanitaar- ja sotsiaalteadustes kutsutakse tihti ka ­afektideks. Enne afekti mõistele keskendumist on modernistliku romaani poeetikat analüüsitud peamiselt jutustuse mõiste kaudu. Aristotelese „Luulekunstist” alates on selle tähendust mõistetud tõenäosuse alusel: jutustuses juhtuvad ajaloo­momendile tüüpilised sündmused ning seda asustavad vastavalt oma ajastu tüüpiliste iseloomuomadustega tegelased. Need piisavalt tõenäolised sündmused ja tegelased kujundavad fiktsionaalse maailma jooned, mis tunduvad lugeja jaoks loomulikud ja motiveeritud. Kuid XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandi alguses tõusevad romaanižanris aina enam esile teosed, mille iseäraliku realistliku mõju seletamiseks ei piisa enam tõenäoliste ja tüüpiliste sündmuste ning tegelaste leidumisest teoses. Neis teostes ei ole tihtipeale esiplaanil tegelaste saatuslikud sündmused, vaid raskesti määratletav afektiivne atmosfäär, mis ei kuulu üksikule tegelasele, vaid tõuseb esile pigem inimeste ning inimese ja looduse vahelise läbikäimise hämaraladelt. Üks viljakaid viise seda kirjanduse poeetika muutust mõtestada on olnud analüüsida jutustuse vahekorda ühe tema võimaliku vastandi kirjeldusega. Väitekirja teoreetilise osa üks eesmärke on jutustuse ja kirjelduse vastandus uuesti läbi valgustada ja näidata selle paratamatuid kitsaskohti. Võttes arvesse jutustuse ja kirjelduse semantilisi vastuolusid, otsustatakse uurimuses kirjelduse asemel stseeni mõiste kasuks, mis pärineb Fredric Jamesoni raamatust „Realismi antinoomiad” (2013). Stseen esitab reaalsust põhimõtteliselt erinevalt kui jutustus. See võimaldab suuremat ligipääsu kehalisele reaalsusele ja jätab suuresti hõlmamata põhjuslikkuse dimensiooni, mis on jutustuse peamine sisu.

Pärast sissejuhatavat ja teoreetilist osa tõlgendatakse väitekirjas eesti kirjandusloo teetähiseid stseeni valgusel. Näited eesti kirjandusloost on jaotatud kolme rühma, millest igaüht ümbritseb iseäralik ajalooline kontekst. Esimene näidetegrupp koosneb Jaan Oksa, Leo Anvelti ja Reed Morni teostest, mida kõiki on võimalik mõista fin-de-siècle’i kultuuri ilmingutena ning mille puhul on peamine küsimus inimsubjekti elujõulisusest ja seksuaalsest identiteedist. Oks on XX sajandi alguse kirjanduses kõige edukamalt stseeni poeetikat rakendanud autor, kes toob ilmsiks inimsubjekti olemusliku labiilsuse ja kehalise vastuvõtlikkuse oma ümbruse suhtes, mis laseb vaevalt rääkida isegi stabiilsest soolisest identiteedist. Leo Anvelt kujutab stseeni poeetika abil oma romaani „Viirastusi valges öös” peategelase Rein Endise maailma, kuid laseb peategelase saatusel kulgeda välja kristliku moraali repressiivsest toimest üsna intellektuaalse loogika alusel. Reed Morni romaanis „Andekas parasiit” on probemaatilise peategelase afektide maailm väga tugevalt ratsionaliseeritud ja stseeni poeetika võimalusi seetõttu väga tagasihoidlikult kasutatud. Teine näidetegrupp käsitleb Viivi Luige „Ajaloo ilu” ja Mati Undi „Sügisballi” hilisnõukogude uue urbaniseerunud tegelikkuse viljadena, milles inimeste tundeelu on tugevalt mõjutatud globaalse läbipõimituse tajumisest. Viimane näidete­grupp pärineb XXI sajandi alguse eesti kirjanduse olulisest hoovusest, mis tegeleb Teise maailmasõja järgses totalitaarses ühiskonnas tekitatud traumade kirjandusliku kujutamise ja läbitöötamisega. Selles käsitletakse Ene Mihkelsoni, Eva Koffi ja Carolina Pihelga loomingut.

Töö põhijäreldused on, et stseeni poeetika võimaldab eesti kirjanduse puhul modernistlikust uuendusest rääkida väga erinevatel aegadel. Stseeni poeetika mõiste töötab kirjandusteaduse jaoks kõige vilja­kamalt, kui narratoloogia ja fenomenoloogia meetodeid täiendatakse ajalooliste kontekstidega, mis võivad pärineda sotsioloogia, soouuringute, tehnoloogia jm ajaloo valdkondadest. See tagab modernistliku romaani poeetika mõistmisele tugeva aluspõhja. (https://dspace.ut.ee/items/a91dd1bc-13f7-428f-9181-19da9a3d32aa)

7.–9. veebruarini toimus Amsterdamis Huygensi instituudis konverents „Formulaic Language in Historical Research and Data Extraction: An International Conference”. Konverents on ajalooliste uuringute suunitlusega foorum, kus eri maade uurijad vahetavad nii ametlikes dokumentides kui ka kirjanduses korduvate tekstide ja väljendite analüüsi kogemusi. Mari Sarve jt uurimisrühma liikmete ühisettekanne kandis pealkirja „Distributional criteria for identifying formulas in Finnic oral poetry”. Kaasautorid olid Maciej Janicki, Kati Kallio ja Eetu Mäkelä Helsingi ülikoolist.

21. veebruaril toimus Tallinnas Kirjanike Majas kirjanduslik kolmapäev „Fragmente dekadentsist”. Esitleti Keele ja Kirjanduse dekadentsile pühendatud teemanumbrit (KK 2024, nr 1–2), mis sisaldab 2023. aasta kevadel toimunud Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse, Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli konverentsi „Dekadents eesti kultuuris: tõlge ja tõlgendus” ettekannete põhjal valminud artikleid. Teemanumbrit esitleti koos ajakirja Akadeemia k.a veebruarinumbris ilmunud Friedrich Nietzsche tekstide tõlkega Leo Luksilt ning Loomingu Raamatukogu k.a 4.–5. numbris ilmunud Nietzsche teoste „Wagneri juhtum” ja „Nietzsche contra Wagner” tõlkega Jaan Unduskilt. Esitlusel arutlesid dekadentsi üle Mirjam Hinrikus, Leo Luks, Johanna Ross ja Jaan Undusk. 

21. veebruari Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubis oli külas läänemeresoome väikerahvaste keelte ja kultuuride uurimisele pühendunud Enn Ernits. Ta andis ülevaate Lõuna-Lätis elanud kreevinite päritolust, elupaikadest, ajaloost, keelest ja kultuurist. Tõenäoliselt pärinesid nad keskajal sõjavangidena Lätimaale toodud vadjalastest, keda kasutati Bauska kivi­linnuse ehitamisel.

22.–23. veebruaril peeti Taevaskojal 18. eesti folkloristide talvekonverents „Folkloor ja popkultuur”. Konverents oli pühendatud Mare Kõiva 70. sünni­päevale. Ettekannetes keskenduti kahe kultuurivaldkonna kokkupuutepunktidele ja sulandumiskohtadesse paigutuvatele loomingulistele otsingutele. Korraldasid Akadeemiline Rahvaluule Selts ja Eesti Kirjandusmuuseum. Esinesid Mare Kõiva („Nelja tuule poole”), Eda Kalmre („Klounid ja teised kurjad tegelased. Ostensioon ja kriminaalsed legendid”), Siim Sorokin („„Juba 26 aastat on nad öelnud, et meie leitut pole olemas”: Estonia, loominguline umbusk, rahvalik kriminalistika ja kontra-plottimine”), Liisi Laineste, Guillem Castañar, Anastasiya Fiadotava („CELSA võrgustiku projekti esmased tulemused: huumor eesti avalikus ruumis”), Tatjana Vladõkina, Deniss Kornilov („Идея национальной идентичности в деятельности современных центров удмуртской культуры” – „Rahvusliku identiteedi ideed tänapäeva udmurdi kultuurikeskuste tegevuses”), ­Nadežda Šutova („Удмуртские фестивали и праздники: традиции и новации” – „Udmurdi pidustused ja tähtpäevad: traditsioonid ja uuendused”), Sergei Troitski („Populaarne ballett: folkloori­motiivi muutmine sotsiaalseks tegevuseks”), Katre Kikas („Rahva­luulekogujad ja fännikirjandus: Hans Anton Schults F. R. Faehlmanni müütide lummuses”), Ott Heinapuu („Eesti looduslike pühapaikade muutuvad tähendused”), Kristel Kivari ja Tiina Sepp („Kirna mõisa mungad ja Avaloni vaimud: võrdlevaid tähelepanekuid kummitus­lugudest uue vaimsuse keskkondades”), Ell Vahtramäe („Mida teab põhikoolilõpetaja folkloorist?”), Taive Särg („Milline regilaul rokib?”), Savannah-Rivka Powell („Border genres of Yiddishkeit: Navigating heterotopic space and Jewish diaspora by way of liminal Shtetlach”), Natalia Ermakov („Välitööde eripära – võlu ja valu. Sakraalsed rituaalid ersa kultuuris”), Nikolai Kuznetsov („Rahvapidustused ja komi folkloor”) ning Eva Toulouze („Ühe udmurdi palve arengud 10 aasta jooksul”). Esitleti Rudolf Põldmäe „Rahvaluulekoguja reisuraamatut” (2023) ja loomanimede andmebaasi.

26. veebruaril korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis Mare Kõiva 70. sünnipäevale pühendatud pidulik seminar. Oma ettekandes „Kalaisa, vaaraorahvas, merekari ja veehobused. Sissevaateid veeolenditega seotud traditsioonidesse” vaatles juubilar mütoloogilisi veeolendeid: kes nad on, kust nad tulevad ning kuidas paigutuvad pärimuspilti.

27. veebruaril esitleti Tartu kirjanduse majas Keele ja Kirjanduse dekadentsi­numbrit (KK 2024, nr 1–2). Esitleti ka ajakirja Akadeemia 2. numbris ilmunud Friedrich Nietzsche tekstide tõlget Leo Luksilt ning Loomingu Raamatukogu 4.–5. numbris ilmunud Nietzsche teoste „Wagneri juhtum” ja „Nietzsche contra Wagner” tõlget Jaan Unduskilt. Dekadentsi üle arutlesid Mirjam Hinrikus, Rebekka Lotman, Leo Luks ja Jaan Undusk. 

28. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis kohanimepäev. Korraldajad olid Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ning kohanimenõukogu. Esinesid Mart Uusjärv, Martin Kulp (Regionaal- ja Põllumajandusministeerium), Tartu abilinnapea Lemmit Kaplinski, Mall Leht (Maa-amet), Peeter Päll (EKI), Toomas Kiho (ajakiri Akadeemia), Ülle Tarkiainen (Rahvusarhiiv) ja kunstiajaloolane Enriko Talvistu.

28. veebruaril kõneles Piret Voolaid Kalevala päeval Helsingis kahe naabermaa suhetest pärimuse vallas. Soome folkloristika on olnud Eesti ametikaaslastele läbi aegade olulisel kohal, olgu tegu teoreetiliste, organisatoorsete või arhiivinduslike eeskujudega.

29. veebruaril peeti Eesti Kirjandus­muuseumis Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päeva. 2023. aastal toimunud kogumisvõistluse „Kohtumised metsloomadega” käigus laekus 170 kaastööd väga mitmekülgse materjaliga: loodusvaatlusi, videoid ja pilte loomadest. Võistlusele „Minu saunalugu” saatis kirjapanekuid ligi poolsada kirjutajat. Need sisaldasid saunakogemuste kirjeldusi, tähelepanekuid ihuharimisest ja hügieenist, pingetest, lõõgastumisest ja energiakogumisest kodusaunas ning kogukondlikus ringis, kirjeldusi oma saunaehitusest jpm. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad, mille pälvisid järjekindla kogumistöö eest paljude aastate vältel Maila Jürgenson, Anu Soon, Sirje Võsa ja Liisa Nurme. President kuulutas välja kogumisvõistluse „Vanavanema hääl”. Samuti algab kogumisvõistlus „Kunsti puudutus” ning koostöös Eesti Ornitoloogiaühinguga käopärimuse kogumine.

PDF

Lühikroonika

Just meie maise elu poolel rajal
end äkki leidsin keset sünget metsa.
Dante Alighieri „Põrgu”

Foto: Elmar Köster, Rahvusarhiiv

Tohutu töövõimega andekal tõlkijal, luuletajal ja kriitikul Harald Rajametsal (13. V 1924 – 12. XI 2007) on mitu saavutust, mida võiks nimetada tema elutööks. Kahtlemata on üks neist „Jumaliku komöödia” eestindamine – ehkki ta ei jõudnud sellega päris lõpuni (tõlke lõpetasid Ülar Ploom ja Ilmar Vene), saame emakeeles seda maa­ilmakirjanduse pärli lugeda ennekõike tänu temale. Dante „Põrgu” avaread on ühed kuulsaimad ja küllap tsiteerituimad värsid lääne luulekultuuris. Ent eesti keeles on neisse ridadesse end sisse kirjutanud ka tõlkija ise, ja mitte ainult metafoorselt: tema nimi on seal kirjas täiesti sõnasõnaliselt, värsireas tähenduslikult laetud viimastes, riimsõna positsioonides.

Juba „Põrgu” alguses avaneb Harald Rajametsa kaks poolust. Üks neist on jäik ja standardiseeriv värsimeister, kes jälgib keelenorme ja vahendab eesti keelde keerulisi kinnisvorme. Rajamets ongi eelistanud ranges klassikalises vormis luuleteoste eestindamist, mis on laadilt lüürilised ja romantilised ning milles on kasutatud täpseid riime: „Olen kogenud, et mul on irdriimidega, ebapuhaste riimidega loo tõlkimisel suuremaid raskusi kui puhtariimilise loo tõlkimisel”.1 Kuivõrd väikeses kultuuris ei ole võimalik igale põlvele maailmaluule klassikat uuesti tõlkida, pidas ta neid ajatuid teoseid vahendades silmas sedagi, et tõlked ajale vastu peaks. Selleks kasutas ta juba juurdunud sõnavara ning vältis „ajastu keeleponnistuste kajastusi” (vastandades enda Shakespeare’i tõlkeid Ants Orase omadele).2

Luulekeelele ja keelele üldse mõtles Rajamets palju ning avaldas 1962. aastal poeetilisele keelevabadusele pühendatud artikli, kus arutas üsna detailselt ja nüansi­rikkalt erinevate luulevabaduste üle: mis laadi väljajätud või lisasilbid, samuti derivatsioonid on luules omal kohal ja mis mõjuvad ebaloomulikult, milliseid „vigastatud” moodustisi tuleks vältida ning millega on lugeja juba harjunud.3 Ent keele­normide jälgimine ei tähenda Rajametsa jaoks sugugi lähtumist sõna­raamatutest. Vastupidi, ka keele­korraldajate tööl hoiab ta teravalt silma peal.4 Nagu on täheldanud Märt Väljataga, oli Harald Rajametsal nii-öelda absoluutne keelekõrv.5 1990. aastatel hakkas ta avaldama kriitilisi keelekommentaare ja nii väljendama oma hea sõnaloome põhimõtteid, mida oli seni pigem praktikuna oma tõlgetes järginud. Et Rajamets näeb vastutustundlikul luule­tõlkijal olulist rolli nii maailmakultuuri tutvustajana kui ka eesti keele arendajana,6 on ta suurt tähelepanu pööranud keelele ja eriti tema jaoks luule tuumakaimale elemendile – riimile. Seejuures rakendab ta järjepidevalt oma 1962. aasta artiklis välja toodud ideid ja kasutab tõlgetes küllaltki konservatiivset riimi, mis pole üksnes täisriim, vaid sageli üsna kulunud riim. Tõlkeriimides jälgib ta foneetilist täis­riimilisust, samuti väldete kokkulangemist. Teatud vabadused on lubatud: näeme flektiivriimi, erineva rõhumustriga riimipartnereid, mõõdukal hulgal sõnajärje inversiooni (oru metsarikka),7 vähesel määral uudset sõnamoodustust (pisu) ning mõnikord haruldasemaidki sõnu (kihkama). Mitmeid võtteid väldib ta rangelt, seal­hulgas neologisme, võõrsõnu, ebatavalisemat sõnamoodustust ja murdekeelsust, kasutades ka liitriime üksnes erandjuhul. Selles mõttes on iseloomulik näiteks Raja­metsa versioon Aleksandr Puškini luuletusest „Ma armastasin teid…”:

Ma armastasin teid; see arm küll raske
on hinges kustuma mul nüüdki veel;
kuid ärge ennast häirida sest laske,
ei taha ma, et kurb teil oleks meel.

Teid armastasin tummalt, kiivas vaevas,
nii lootuseta, uje, õrn ja truu;
teid armastasin siiralt; annaks taevas,
et armastaks teid nõnda keegi muu.8

Rajametsa enda sõnul pole riim nii järeleandmatu sundija nagu meetrum, kuivõrd seda saab valida:9 kui tundub, et keelt peab mõne riimi toimima panemiseks liialt painutama, on parem välja nuputada mõni teine riim. Kuid selle valiku­võimaluse juurde kuulub ka vabadus riimid üldse ära jätta – parem ilma riimideta kui enda seatud kõrgeid nõudmisi rikkudes. Nii alustab ta küll 1958. aastal Dante „Jumaliku komöödia” tõlget algu­pärandile vastavalt täisriimilisena, ent 1980. aastate lõpus tööd jätkates loobub selles riimidest sootuks.

Rajametsa teine poolus viskab aga vimkasid. Tõlkes on need sageli nii peened, et võivad algul märkamata jääda. Näiteks Shakespeare’i XX sonetis on juttu lüürilise mina sõbrast, kes on nii kaunis, et oli tõenäoliselt algselt loodud naiseks, kuid siis lisati talle „üks asi” (originaalis one thing). Rajametsa tõlkes saab sellest vaimukalt „tillukene lisand”:10

Sind naiseks küllap esialgu loodi,
ent loodus, sinust võlutud, läks segi
ja minu kahjuks, muutes tegumoodi,
sind tillukese lisandiga tegi.11

Kõige selgemini avaldub aga Raja­metsa huumorimeel tema omaluules. Tema meelis­vormiks saab siingi kindlate reeglitega stroof, ent erinevalt näiteks sonetist ja tertsiinist eesti keeles enne teda üsna vähe kasutust leidnud vorm – inglise päritolu limerik, mis on siinmail nii võõras, et on isegi Jaak Põldmäe põhjalikust üle­vaatest välja jäänud.12 Rajamets põhjendabki oma limerikukirge ühest küljest sellega, et piinlik on minna Euroopasse, kui meil emakeeles selles vormis luuletusi napib. Aga mitte ainult: „Ja pealegi – olla limerikist on hää! Ei tarvitse teha sala­pärast nägu, et jumalik säde, inspiratsioon või mis, kasvatada lõvilakka ega röövli­habet või teab mida veel. Lihtsalt hood käivad peal.”13 Limeriku tunnuseks on kindla ridade arvu (viis), riimiskeemi (üks riim seob kaht esimest ja viimast värssi, teine meetriliselt eristuvat kolmandat ja neljandat) ja värsimõõdu kõrval ka laad: tegu on nalja- ja absurdiluuletusega, kus enamasti riimitakse pärisnime. Nii ühendab limerik ideaalselt Rajametsa kahte palet, väljendades ranges ja keerulises vormis kerget sisu. Just neis luuletustes lõbutseb Raja­mets sõnade ja nende tähendustega, luues uudissõnu, mille ta sageli paigutab nimelt riimipositsioonile. Kui tõlke­luules eelistab ta kulunud riime, siis oma­luules väldib ta neid täielikult ja lubab seal kõike seda, mida tema tõlkeluulest ei leia, seal­hulgas keelevahetust, haruldasi sõnu (lisades vajadusel joone alla sõnaseletusi), murde- ja kõnekeelsust, võõrsõnu ja nimesid, kõikvõimalikke lühendeid, lisasilpe, inversioone, poolitusi, liitriime ja ebatavalisi morfoloogilisi tuletisi. Vaadakem näiteks järgmist limerikku, milles leidub riimi­positsioonidel nii nimesid, uus­moodustisi kui ka keelevahetust:

Menuvaene poeet Juhan Juus
just ujudes Narva jõe suus
      aru sai: Püha peetrum!
      Mõte, riimid ja meetrum
on ju liiast! – Nüüd Juks on Who’s Who’s.14

Ehkki Rajametsa kui tõlkija maksiimi järgi on poeesia parim väljendusvahend loomulik ja õige keel ning see arusaam peaks viima luule puhastumiseni keelelistest veidrustest,15 ei järgi ta seda põhi­mõtet omaluules. Ajatus, mida ta oma luule­keeles tõlgete puhul taotleb, ei ole juhu- ja naljaluules enam tähtis: nende eesmärk on olla siin ja nüüd, nagu ta ka oma luulekogu avatsükli pealkirjastab.

Kuigi enamasti on Rajametsa limerikud muhedad, tuues esile keele võimalusi ja absurdseid momente, juhib ta neis tähele­panu ka rumalustele, seda nii ühiskonnas kui ka keelepoliitikas. Näiteks avaldas ta 2005. aastal reaktsioonina toonase haridus- ja teadusministri Mailis Repsi esinemisele Vene riigitelevisioonis, kus too oli kiitnud maride olukorda Venemaal, kaksiklimeriku „Ugri-mugri aps”.16 Mis aga teeb luuletuse tähele­panuväärseks, on peitriim (Linnar Priimäe terminoloogias)17 – luuletuses pole kordagi mainitud Repsi, ent riimiahelaks on Epps : teps : veps. Teisal on selles absurdi­luule žanris eriti sobiv tuua nähtavale jabur leid sõnaraamatust:

Kui kunagi satun Jerezi ja
sääl joon – no eks ikka hereesi – ja
      kui vein on mul keres,
      siis öelda veel heres
või heeres on hirmus hereesia.18

Rajamets naeruvääristab siin Jerezi linna järgi nime saanud kangestatud veinile loodud eestikeelset vastet heres – ­sellise kirja­pildiga langeb rõhk joogil erinevalt selle päritolulinnast esimesele silbile, mistap võib seda näha vigase vormina. Seega ei ole normkeel Rajametsa jaoks midagi, mille on fikseerinud mingi institutsiooni töötajad, vaid see järgib keele sisemist loogikat.

Kuid Rajametsa tõlgetestki võib mõnikord mängu leida: lõbusamat riimluulet leidub eelkõige tema lasteraamatute tõlkevärssides. A. A. Milne’i „Karupoeg Puhhi”, J. R. R. Tolkieni „Kääbiku” ja James Krüssi raamatu „Minu vaarisa ja mina” luule­tõlgete kohta on ta isegi öelnud, et need on „ekstramõnuga” tehtud asjad.19 Riimipoeetika jääbki neis tema kahe põhimõtte vahele: kohati näeme trafaretset ja kulunud riimi (ma : sa : ka) või isegi identriimi, kohati aga võtab ta seal tavapärasest suuremaid vabadusi, sealhulgas leidub koguni irdriimi näiteid (tahab : pahad, poole : muule). Keerulisemates, nt kolmikriimilistes luuletustes ärkab siiski kõrgstiilne Raja­mets, kes kasutab oma tavapäraseid täisriimilisi ahelaid.

Niisiis on Rajametsas korraga tung luua midagi ajatut ning sekkuda ajalisse; esimese väljundiks on ennekõike maa­ilmaluule klassika tõlked, teise väljundiks omaluule. Nende poolte ühendajaks võib pidada riimi. Klassikastiilis ehk tõlke­luules liiguvad tema riimid kindlatel radadel, mis tal vahel alles endal tuleb rajada, vaba­stiilis ehk omaluules võivad need tahtlikult metsikumatele teekondadele, lausa metsa minna, juhtimaks tähelepanu riimikunsti mitmekesisusele ja mängulisusele. Just viimast on Rajamets ise pidanud tõlkimise põhiomaduseks: „Selles on mingi eriline võlu ja veetlus, et ma olen mängu oma elu keskseks tegevuseks saanud võtta, ja mänguriks jäädagi.”20 Kui Rajametsa Shakespeare’i tõlgete ilmumisel mängis suurt rolli Georg Meri, Dante juurde juhatas teda Aleksander Kurtna ja ukraina luule juurde näitas teed Ain Kaalep, siis järgmistele põlvkondadele on omamoodi suunanäitajaks olnud Harald Rajamets, kes õpetas meile, et luulekunst ei pea isegi olema lõbu ja õpetus, vaid võib olla täiesti puhas lõbu, mida kõrged standardid sugugi ei kahanda, vaid muudavad veelgi hõrgumaks.

 

1 Tõlkijad 13: Harald Rajamets. Tõlkijaga ajas juttu Peeter Hein. – Eesti Televisioon, 8. XII 1988. ERR-i arhiiv. https://arhiiv.err.ee/video/vaata/tolkijad-harald-rajamets

2 Samas.

3 H. Rajamets, Keelevabadus värsis. – Keel ja Kirjandus 1962, nr 5, lk 284–293.

4 Vt nt tema teravat kriitikat „Eesti kirjakeele seletussõnaraamatule”: H. Rajamets, Vingus nina pidi raamatus. – Keel ja Kirjandus 1994, nr 7, lk 424–426.

5 M. Väljataga, Harald Rajamets in ­memoriam. – Eesti Ekspress 15. XI 2007.

6 Tõlkijad 13: Harald Rajamets.

7 Sellise lihtsa inversiooni kohta, kus omadus­sõnaline täiend paikneb põhisõna järel, on Rajamets ise möönnud, et sellega on iga luulehuviline harjunud ja see ei sega tema luulelugemist põrmugi. Seevastu keerulisemat inversiooni, millega on loomulik sõnajärg meelevaldselt segi paisatud, ta taunib ja leiab, et see teeb luuleteose raskesti mõistetavaks, tuhmistab ideed ja vähendab kunstilist suges­tiivsust. Samuti tuleks hoiduda sedalaadi mugavustest nagu täiendi asendamine kõrval­lausega põhisõna järel (haige väike laps asemel laps, kes haige ja väike), mis teevad küll riimimise lihtsamaks, kuid võivad viia stiilist hälbimisele (H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 285, 286).

8 Pegasos ja peegel. Valimik tõlkeluulet. Tlk H. Rajamets. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2004, lk 103.

9 H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 287.

10 Vt ka R. Lotman, L. Pääbo, Järelsõna. ­Armastus sonetivormis. – Ma nägin päiksepaistet vihmasajus. Valik maailma armastussonette. Koost R. Lotman, L. Pääbo. Tallinn: Varrak, 2022, lk 399.

11 W. Shakespeare, Poeemid, sonetid ja muud luuletused. Harald Rajametsa tõlkes. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, lk 259.

12 H. Rajamets, Aeg astuda. Vemmalvärsse, puhuluulet. Tallinn: Varrak, 1997, lk 171.

13 Samas, lk 174.

14 Samas, lk 54.

15 H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 293.

16 H. Rajamets, Ugri-mugri aps. – Sirp 2. IX 2005, lk 5.

17 L. Priimägi, Riimist. – Keel ja Kirjandus 2008, nr 4, lk 282.

18 H. Rajamets, Kakskümmend kaheksa limerikku. – Looming 2000, nr 2, lk 232.

19 Tõlkijad: Harald Rajamets. Küsitleja Vilma Jürisalu. – ERR-i arhiiv 20. V 1994. https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/tolkijad-tolkijad-harald-rajamets

20 Tõlkijad 13: Harald Rajamets.

Enn Nõu. Ülestähendusi ajast ja elust. Mälestuste kroonika 1956–2022. EKSA, 2023. 526 lk.

Raamatus oleva 66 aasta kroonika kohta on tagakaanel kasutatud epiteete täpselt, lühidalt ja rikkalikult – need sõnad iseloomustavad nii selle määratu faktikogu esitamislaadi kui ka peensust. Kuu­päevade kaupa, iga kuu omaette lõiguna, on ­lause-paariga üles märgitud kõik kohtumised, käigud, sündimised-surmad, eri üritused pagulas­kogukonnas, väiksemad ja suuremad perekonnasündmused, töised ülesanded, poliitiline programm, erialane edenemine arstina ja nii enda kui ka abikaasa Helga eneseteostus kirjanikuna, ainelised saavutused, majaehitus Uppsalas, paadisõidud ja -remondid, ettevõtmised lastega, hiljem nende reisid ja kolimised, raamatu lõpuosas tihenev osavõtt Eesti kultuuri­sündmustest, paika loksuv elu kahes riigis jne.

Lakoonilisusest hoolimata avaneb teotahtest tulvil ja seda tarmukust hämmastava sihikindlusega ellu viiva perekonna võimas lugu ning samal ajal Rootsi pagulaskultuuri põhiaja ja tohutu suhtlus­võrgustiku tihe lugu. Seda on huvitav jälgida just sellises neutraalses kroonika­vormis, nagu raamatus kasutatud: Enn Nõu laseb kõneleda faktidel endil, valdavalt ilma eriliste hinnangute ja emotsionaalse suhtumiseta. Erand on episood esimesest Eesti külastusest „23 aastat pärast põgenemist” (lk 130–135), milles on segunenud põnevuse, härduse, vapustuse ja hirmu kogemus. Napi­sõnalisusest hälbib ka see, et Nõu ühiskondliku edenemise algupoole avalikke sõnavõtte on tsiteeritud täies mahus – erasfääris on hoitud siiski ühtmoodi delikaatset ja lühidat joont. Nõnda saab harva mõni inimene, tegevus või kohtumine põgusa iseloomustuse osaliseks (näiteks 1977. aastal Helga ja õpilaste jalgpallimängu kohta: „Võib-olla tema vanuses mitte kõige sobilikum tegevus”, lk 214), ja selgi juhul võib tegu olla nagunii üldteada asjaoluga (nagu Karl Ristikivi kirjeldus „heatahtliku kirjaniku ja vaikselt naeratava” kolleegina, lk 215). Veelgi neutraalsem laad sõpradest ja külalistest pildi andmiseks on külalisteraamatu sisse­kandeid tsiteerida, mis sageneb raamatu teises pooles, kui on Uppsalas Askvägenile püstitatud majja sisse elatud (Nõude kodus on ulualust saanud hämmastav inimhulk), samuti kumab neist sissekandeist täheldusi Nõude endi kohta. Raamatu read on nimedest tulvil, seejuures vestluste sisu ei reeda tõtlikult registreeritud info kuidagi – sedaviisi on huvitav lugedes kaasa ja edasi mõelda, ka selles, kuidas üldse ja miks üht- või teistmoodi seltskond kokku sattunud.

Kroonika lõpeb lausega: „Võiks veel kirjutada, aga midagi peab jääma paberile panemata…” (Lk 527) Paberile on jäänud panemata küllap palju, nagu võib mõnest fraasist järeldada, kuid mitmesuguste tumemeelsuspäevikute ja halavate korres­pondentside taustal on meeldiv lugeda üleni elutervet ja tarmukat eluesitust, mis on keskendunud pikas perspektiivis päriselt olulisele.

Foto: Zane Bitere, LETA/Scanpix

26. mail tähistab juubelit Läti ­Ülikooli liivi instituudi juhataja, luuletaja ning liivi keele ja kultuuri edendaja Valts Ernštreits. Rääkisime sel puhul liivi keelest, selle uurimisest ja rollist ning liivi kogukonnast tänapäeval ja tulevikus. 

Oled sündinud Riias, kuid siiski kasvanud liivi kogukonna sees ja käinud lapsena suviti Liivi rannas Kuramaal, kust tänapäeva liivi perekonnad pärinevad.

Olen sündinud Liivi rannast kaugemal nagu kõik uuema põlvkonna liivlased, aga meie pere seos Liivi rannaga on olnud küllaltki tihe. Pärast Nõukogude piiritsooni loomist hajus Kuramaa liivi kogukond laiali üle Läti ja mujale. Mõni üksik, näiteks Poulīn Kļaviņa, käis Liivi rannas suviti. Oli ka selliseid nagu Viktor Berthold ja Alfon Berthold, kes elasid Liivi rannas alaliselt. Aga vahel harva juhtus ka nii, et mõni liivi kogukonna liige kolis tagasi Liivi randa, nagu minu vanaisa vanemad õed Emma Ērenštreite ja Elvīra Zēberga – üks juba 1970-ndatel ja teine hiljem, 1980-ndatel –, ja jäid sinna elama. Meie jaoks oli see hea, et meil oli maakoht just suletud tsoonis Liivi rannas. 

Sel ajal oli Liivi rand hoopis teist­sugune: mererand oli päriselt tühi, isegi suvel ei olnud seal mitte ühtegi inimest. Täna­päeval võib randa minnes näha mõnda üksikut inimest, sest seal käib suvitajaid. Lapsepõlves veetsin õige mitu suve Pizā külas, lisaks suvitamisele tegin igasuguseid põllu- ja aiatöid, sealhulgas niitsin vikatiga, mida ma seetõttu oskan päris hästi. Minu seos Liivi rannaga pärineb suhteliselt varajasest lapsepõlvest: esimest korda sattusin sinna kuue- või seitsme­aastaselt ja pärast seda käisin seal üpris regulaarselt. Sealt algas minu huvi liivi asjade vastu. Peale selle, et vanatädid õpetasid mulle mõne fraasi liivi keeles, olid nad kohalikud aktivistid ja töötasid Pizā küla väikeses raamatu­kogus. Osa selle kogust on praeguseks jõudnud Läti Ülikooli liivi instituuti, kuna ühel ekspeditsioonil leidsime mahajäetuna sealt pärit raamatuid. Vanatädid viisid raamatuid laiali taludesse ja mina käisin mõnikord kaasas.

Sealsamas Pizā külas üritasid piiri­valvurid korra mind kinni püüda, kui olin seitsmeaastane. Kuigi mereranda ei tohtinud tegelikult minna, käidi seal ikkagi. Kõik teadsid, et kui piirivalvurid tulevad, siis tuleb üle luidete metsa põgeneda. Ükskord, kui ma hakkasin külateed pidi mere poole astuma, ilmus piirivalvureid täis veoauto. Minu automaatne reaktsioon oli plehku panna ja nemad hakkasid mind taga ajama. Jooksin kõrtsihoonesse, kus oli raamatukogu, vanatädi istus seal. Piiri­valvurid tulid ka sinna ja raporteerisid, et siin on üks tundmatu isik, keda me üritasime tabada. Vanatädi ütles vastu: mis piirivalvurid te olete, kui te isegi seitsmeaastast last kätte ei saa. Sellega jutuajamine lõppes. 

Kellelt sa liivi keelt rääkima õppisid? 

Mina olen pärit lääneliivi alalt, mis oli palju kannatanud juba enne Teist maa­ilmasõda. Selle ala majad põletati maha Esimese maailmasõja ajal. Meie pere ja paljud teised olid toona evakuatsioonis, põgenesid enne sakslaste rünnakut ja elasid päris kaua Siberis. Tagasi tulid minu vanavanavanemad 1920. aastatel. Lääneliivi alal oli hea keeleoskus juba piiri peal üks põlv varem kui idaliivis, kus liivi keel oli igapäevane keel minuvanuste vana­vanematel. Meil olid head liivi keele rääkijad vanavanavanemad. Samas oli minu vanavanematel liivi keele oskus mingil määral säilinud: mäletan oma lapsepõlvest mõnda loitsulaadset fraasi, rahvalaulu­katkendeid ja muud sellist. Aga päris arusaam liivlusest tekkis hiljem Pizās, kui nägin ühe oma surnud vanatädi kirja pandud liivikeelseid sõnu ja fraase. Minu kokku­puude liivi keelega algas sellest hetkest, kui need üleskirjutused leidsin.

Meie pere kuulub põlisesse liivi suguvõsasse, liivlus on peres kogu aeg olnud. Meie esivanemate hulgas oli esimene liivi luuletaja Jāņ Prints vanem, minu vanavanavanaisa oli liivi haritlane Jāņ Prints noorem. Minu vanatädi Emma Ērenštreite eestvedamisel asutati 1970-ndatel liivi laulukoorid. Üksnes liivlastele iseloomulikke perekonnanimesid on viis: Demberg, Lepst, Geige ja Jeije (need kaks pärinevad sõnast jei ’jää’) ning Er(e)nštreit. Kui sellist perekonnanime näha, siis on selge, et tegemist on liivlasega. 

Minu jaoks on liivi keel alati olnud kõnekeel. Kuigi olen pärit lääneliivi alalt, on minu keel hoopis idaliivi Vaidi küla keel, see on see keel, mida olen suviti kõikide teiste keelejuhtidega rääkinud. Meie liivikeelne suhtlusringkond koosnes selle küla liivlastest, kelle keeleoskus säilis kõige kauem: Poulīn Kļaviņa, Viktor Berthold, Alfon Berthold, Grizelda Kristiņ. Lisaks nendele kuulusid liivikeelsesse suhtlusringkonda Erna Vanaga Vents­pilsist, Irma Didrihsone Kūolka külast, Oskar Stalte ja muidugi Elfrīda Žagare Sīkrõgi külast. Tema tütre ja tütretütre Maija ja Gitaga suhtleme liivi keeles, sest nende mõlema perekeeleks see on. Tundub, et Liivi rand on pisike koht, aga küladevahelisi erinevusi keeles on ikkagi üksjagu. Gitaga rääkides, kellel on Sīkrõgi keel, on sellest aru saada. 

Kuni 2000. aastateni toimus liivi keele edasiandmine suulisel teel, see oli kirjalike väljunditega kõnekeele traditsioon. Praegu on liivi keelt võimalik õppida juba kirjakeele kaudu ja muude allikate toel. Minul selles mõttes vedas, sest mul on olnud päris palju Liivi rannas sündinud ja üles kasvanud keelejuhte. 

Tahtsid saada arhitektiks, aga tulid ikkagi õppima Tartu Ülikooli. 

Huvi kunsti vastu on mul endiselt. Minu jaoks on arhitektuur kõige praktilisem kunsti väljund: igal inimesel on tarvis kuskil elada, nii et sa ei saa väga abstraktset arhitektuuri tekitada, see peab olema allutatud inimese vajadustele. Lihtsalt sattus kuidagi nii, et minu kooli lõpetamise aeg langes kokku Läti ja Eesti ärkamis­ajaga, mis oli ka liivlaste ärkamisaeg, ja minu huvid hakkasid muutuma. Liivi värk oli suhteliselt aktiivselt kogu aeg seal kõrval olnud. Mu ema ja isa on laulnud liivi koorides ja üks mu tädi oli taastatud Liivi Liidu (lv Līvõd Īt) esimene juht. Aastal 1988 osalesin ka ise Liivi Liidu taastamisel. 

Kuigi õppisin juurde joonistamist ja maalimist, oli juba kooli viimasel aastal selge, et ma ei lähe arhitektuuri õppima, vaid olen hoopis minemas Tartusse õppima süvendatult keeleteadust või süvendama oma keelelisi teadmisi. Pööre oli üsna sujuv: alguses oli see rohkem hobi ja pärast kasvas hobi üle pea. Huvitav tähtsündmus sellel teel oli Interrinde rünnak Läti ülemnõukogu vastu 15. mail 1990. See oli selline hetk, kui OMON oli viimast korda Läti ülemnõukogu poolel, pärast läksid vastaspoolele üle. Interrinde rünnaku eest kogunesid inimesed parlamendihoonet kaitsma. Kuuldus levis, inimesed läksid sinna Läti lippudega ja mina oma tädiga, kes oli Liivi Liidu juht, läksime sinna liivi lipuga. Nägin hiljuti CNN-i kaadreid sellest, kus mina kandsin liivi lippu. Aga kuna OMON ajas selle meeleavalduse laiali, siis mina sain sellel üritusel OMON-i käest vastu pead. 

Tartu Ülikooli astudes tuli mul valida kahe eriala vahel: eesti filoloogia ja eesti keel võõrkeelena. Seletasin Tartu inimestele, et mind – palun väga vabandust – ei huvita eesti keel, tulen Tartusse liivlusega tegelema. Seepärast oli parem õppida eesti filoloogiat, kuna sellel erialal õpetati liivi keelt ja fennougristika hõlmab liivi keele uurimist. Minu õpingud olid üsna kaootilised, sest ma ei tulnud Tartusse selleks, et saada teadlaseks, vaid selleks, et tegeleda liiv­lastega. Tagantjäreletarkusega vaadates oleks võinud üht-teist rohkem õppida ja üht-teist muudmoodi teha. Liivluse arenemise mõttes oli minu jaoks väga kasulik Tartus õppida.  

Oled ülikooliõpingute ajast saati olnud tegev leksikograafina. Ka sinu magistri­töö osa oli liivi-läti ja läti-liivi sõna­raamat.

Minu põhiline huvi Tartusse tulles, mis püsis doktoriväitekirjani välja, oli liivi kirja­keel ja selle areng, sealhulgas sõnaloome ning muud praktiliste väljunditega protsessid. See sõnaraamat sai tehtud puhtpraktilistel kaalutlustel. Leksikograafia juurde viis mind eelkõige see, et puudus praktiline allikas liivi keele õppimiseks ja selle kasutamise toeks. Oli vaja allikat, mis teise keelena kasutaks läti keelt, kuna liivi kogukond on peamiselt lätikeelne. Selle ajani oli ainus suurem kirjalik sõnavara allikas Lauri Kettuneni sõnaraamat, aga selle kasutamisel on kaks takistust: liivikeelsed märksõnad on foneetilises transkriptsioonis ja vasted saksa keeles. Kummastki normaalsed inimesed aru ei saa. 

Varem olime teinud Liivi Kultuuri­keskuses (lv Līvõ Kultūr Sidām) aastatel 1994–1995 liivikeelset ajakirja Õvā (Iva).Asi algas aastal 1995, kui ma ostsin esimese sülearvuti ja hakkasin andmebaasiprogrammiga FileMaker koostama sõnaraamatut, mis siis valmis digisõnastikuna. See on ainus kord, kui ma otseselt programmeerimisega olen tegelenud: häkkisin seda programmi, et saada liivikeelset tähestikulist järjestust. Tegin ise ka esimesi liivikeelseid fonte Apple’i Maci arvutite jaoks, et saaks üldse kirjutada. 

2010. aastal kaitsesin doktoriväitekirja liivi kirjakeelest ja selle arengust ning kunagi siis, kui Tiit-Rein Viitso koostatav liivi-eesti-läti sõnaraamat hakkas valmis saama, palus Karl Pajusalu mind appi. Selle lõpuosa tegime koos Tiit-Reinuga valmis, kasutades varasemaid leksikograafilisi teadmisi. See oli küll rohkem analoog­lähenemisega sõnaraamat, mida koostasime Wordi failides. Pärastpoole tegime sellest andmebaasi, mis praegu on aluseks kõikidele nendele keeleressurssidele, mida liivi instituut arendab. 

Aga siis tuli aastal 2012 täiesti ootamatult ettepanek analüüsida, milliseid võimalusi oleks teha valmis eesti-läti sõnaraamat. See oli ligikaudu kakskümmend aastat kestnud projekt, millel ei olnud head lahendust: oli selge, et sõnaraamatut on vaja, aga ei olnud selge, kuidas seda teha. Ja siis õnnestus kokku saada hea tiim ja teha päris suur, ligi 1100-leheküljeline sõna­raamat koos näidetega, sealhulgas grammatiliste näidetega. Selle üle olen siiamaani väga uhke, sest teos sai nullist valmis kahe ja poole aastaga. 

Mul on väga kahju, et see on sõna­varaallikana alahinnatud. Tehes valiku, millist sõnavara hõlmata 53 000 märksõna hulka, kasutasime tänapäevast lahendust: kõigepealt kasutasime Eesti Keele Instituudis kokku pandud 5000 märksõnaga eesti keele põhisõnavara, teiseks sagedussõnastikku 10 000 märksõnaga ja kolmandaks tasakaalus korpust, kus olid sagedused 5000 sõna kaupa, millest kasutasime kõige populaarsemat 40 000 sõna. Sõnaraamatut hakkasime koostama sõnade sageduse järgi ja mitte tähestikulises järjekorras A-tähest alates, kuna siis oleks olnud väga suur risk, et ilmub sõnaraamatu esimene köide (A–K) ja ülejäänu jääbki ilmumata. Tegime kõigepealt valmis 5000 sagedama sõna artiklit ja seejärel 10 000 sagedamat sõna, arvestades, et kui järsku tuleb öelda „Stopp!”, siis oleks meil sõnavara kõige olulisem osa kaetud. 

Võrdlesime oma märksõnastikku ka õigekeelsussõnaraamatuga, et püüda kinni vajalikud sõnad, mida mingil põhjusel ei olnud sagedusloendis. Üks selline sõna oli biifsteek. See ei kuulu põhisõnavarasse, aga seda kasutavad kõik ja see on kindlasti olulisem kui näiteks polühüdramnioos. Ma arvan, et eesti-läti sõnaraamatus on siiani parim eesti sõnade valik, kui välja arvata uued sõnad, mis on vahepeal eesti keelde juurde tehtud. See on eesti keele sõnavara tuumik, mida saaks koos sagedus­markeritega kasutada mis tahes kakskeelse sõnastiku tegemiseks. Kasutame seda praegu liivi keeleressursside arendamiseks, et näha, kas meil on olemas vajalikud sõnad – seda teeme koostöös Sven-Erik Soosaarega Eesti Keele Instituudist. 

Millised on sinu põhilised järeldused liivi kirjakeele arengu kohta? Mis suunas see praegu areneb? 

Ka kõrvaltvaataja pilgule on liivi kirja­keel huvitav ja dünaamiline uurimis­objekt. Liivi kirjakeele ligikaudu 170-aastase ajaloo jooksul on rakendatud palju erinevaid põhimõtteid ja erinevalt poolt vaadatuna. Oma rolli on mänginud eesti pilk ja läti pilk, liivlaste endi arvamus, kogukonna olukord ja muutumine. See kõik kajastub kirjakeele arengus. Samas on liivi kirjakeel andmete hulgalt piiratud. Me ei saa analüüsida kõikide eestikeelsete raamatute kirjaviisi, kuna neid on nii palju, et neid ei saa kunagi ammendavalt katta. Liivi kirjakeele puhul saame seda teha: kõik väljaanded on käepärast ja uuemal ajal trükitud liivi keelt saab uurida tervikuna. Kui seda dünaamikat jälgida, siis on näha, et põhimõtted on väljaandest väljaandesse muutunud, kuid samas on areng olnud järje­pidev. 

Liivi kirjakeele ajalugu jaguneb kolmeks perioodiks. XIX sajandi vanem kirja­keel – sealhulgas Matteuse evangeeliumi tõlked ja sõnade kirjapanekud – on eelperiood, mis ei ole otseselt seotud uuema aja kirjakeelega. Olulisem on tänapäeva kirjakeel, mille juured on veidi kaugemal kui sada aastat tagasi: 1921. aastal ilmus esimene ilmalik liivikeelne raamat, Emakeele Seltsi välja antud liivi keele lugemik, mis oli ühtlasi esimene Emakeele Seltsi väljaanne. Sellel oli keeleteaduslik taust, esimeste trükiste kirjaviis oli osalt foneetiline ja pärast viidi suuremasse vastavusse läti kirjaviisiga. Nõukogude ajal, ligikaudu 1970. aastatel toimus muutus, kuna muutus ühiskonna olukord ise. Enam ei olnud nii palju liivi keele oskajaid, kellel oli kirja­keelt vaja selleks, et midagi kirja panna. Rohkem oli neid, kes keelt ei osanud ja kellel olnuks vaja seda lugeda ja õigesti hääldada. Murdekoht oli umbes aastal 1978, mis on andnud kirja­keele arengule uue suuna. 

Uuemal ajal on olnud kolm perioodi, kui liivi kirjakeele sõnavara on hüppeliselt laienenud. Esiteks aastal 1931, kui hakkas ilmuma kuukiri Līvli. Kuna seal üritati kajastada argielust laiemalt maailma sündmusi, oli vaja palju uusi sõnu, uusi mõisteid, uusi väljendusviise. Liivi keel ei olnud enam ainult kalastus- või kodukeel, vaid oli kasvamas kultuurkeeleks. Teine oli 1960.–1970. aastatel ja kohati juba 1950-ndatest alates. Nõukogude Liidu ajal ei olnud liivikeelset trükisõna, aga käsikirju tehti. Nendes kajastub selle aja Läti nõukogude kultuuri kontekst, mis tekitas taas kiire uute terminite ja väljendusviiside tuleku liivi keelde. Liivi keeles on isegi kirjutatud nõukogude päikese helgest paistest. Kolmas suure arengu aeg on olnud viimase kümne aasta jooksul koos digitehnoloogia arenguga ja sellega, et liivi keel on üleilmastunud, selle kättesaadavus on paranenud ja kasutusvõimalused avardunud. Ka koos ülejäänud ühiskonna arenguga on olnud vaja päris palju uut sõnavara luua. 

Praegu on käimas projekt, millega täiendame liivi-eesti-läti sõnaraamatut ja see on tänu uuele sõnavarale mitu­kümmend protsenti kasvanud: algselt 12 000 märksõnast on praeguseks saanud juba 16 000 märksõna ja kasv jätkub. Nagu eesti keeles, lisandub päris palju uuema aja sõnavara, rahvusvahelist, aga ka argimõisteid. Just praegu on üks huvitav aeg liivi keele arengus, kui toimub järgmine hüpe. 

Kogu Euroopa Liidu bürokraatia terminoloogiat ei ole vaja, aga näiteks Euroopa Komisjoni on tarvis nimetada? 

Tõesti ei ole vaja rääkida kõikidest teemadest. Väikekeelte vajadustest ja loomulikust keelest käib huvitav diskussioon. Meil oli kolleegidega üks projekt, kus üritati tõlkida testrühmas tekste inglise keelest liivi keelde. Tekkis arutelu, kas meil on vaja samu asju kui inglise keeles, kas, kuivõrd ja millised tekstid on liivi keele jaoks olulised. 

Keelekasutus sõltub sellest, millised on kasutussituatsioonid. See on keelearenduse küsimus üldiselt. Kas on näiteks liivi keeles vaja lennujuhtimis­terminoloogiat? Kas see on selline asi, millest hakkaksid kaks liivlast omavahel rääkima? Kas on vaja liivi keelt tolliametnikele? Kas võib ette tulla olukordi, kus seda oleks vaja? Kui kaks liivlast kokku saavad, siis nad pigem ei räägi omavahel maailmapoliitikast. Nad võivad seda mainida, kuivõrd see maailm on meie ümber, aga nende jutuajamise keskmes see pole. Ent sellised sõnad nagu pitsa ja Zoom on meie argipäev. Kui rääkida keele taaselustamisest, tuleb instituudi jõupingutus koondada sinna, kus selle mõju oleks kõige suurem. Ei ole tarvis teha midagi, mille kohta tundub, et seda on vaja, vaid seda, mida liivlastel on vaja. 

Mõnikord kiputakse vaatama teisi oma prisma kaudu. Saame sageli igasuguseid ideid eestlastelt, lätlastelt või soomlastelt, kes teavad, kuidas asjad peavad olema. Klassikaline näide: küsitakse, miks te ei tee lasteaeda. See ei ole teostatav, kuigi eestlaste jaoks on igapäevane, et lapsed käivad eestikeelsetes lasteaedades ja saavad poes käies eesti keelt rääkida. Aga liivi kogukond seda ei võimalda, isegi Riia linnas ei ole võimalik midagi sellist korraldada. Igasse lasteaiarühma oleks vaja vähemalt kuus last ja üks-kaks lasteaiaõpetajat, kes suudaks liivi keeles rääkida. Igal lapsel on kaks vanemat ja mõni vanavanem. Kahe lasteaiarühma loomiseks oleks tarvis, et ligi viiskümmend inimest elaks ligikaudu kümne kilomeetri raadiuses ja lapsed oleksid umbes samavanused. Ametlike andmete järgi on liivi kogukonnas kokku 250 inimest, mitteametlikult 1000–2000 inimest. Liivi­keelne lasteaed eeldaks sama hästi kui getot: tuleks üle Läti või Riia eri paikades elavad inimesed koguda samasse kohta. 

Ilmselt tänavu sügisel alustame liivi keele õpetamist koolilastele, aga seda ei saa teha koolisüsteemi kaudu: ei ole ühtegi kooli, kus oleks rohkem kui üks-kaks samas vanuses sama keeleoskus­tasemega last. Meie vaatenurgast on keskne anda hääl kogukonnale endale. Peame aru saama, kuidas kogukond hingab ja toimib ning mis on selle vajadused.

Millised on praegu liivi keele funktsioo­nid peale kõige nähtavama: liivi keeles laul­dakse koorilaule?

Esiteks on liivi keelel keskne sümboolne väärtus liivi kogukonnale, millel on tugev identiteet. Liivi keelel on viimase saja aasta jooksul olnud suur tähtsus isegi inimestele, kes ei oska liivi keelt või ei viitsi seda ära õppida. Kõik ütlevad, et see on oluline. 

Kui rääkida tänapäeva keelekasutusest, siis huvi olla keelekeskkonnas ja keelt kasutada on tõusuteel. Viimase paarikümne ja eriti kümne aasta saavutus on see, et liivi kogukonna ja keele pikka aega kestnud allakäik on peatunud. Tasapisi ilmuvad uued mehhanismid: keeleõpe koolilastele algas sellest, et tekkis aina rohkem selle vastu huvi tundvaid lapsi. See ei olnud ülalt alla, vaid alt üles protsess. Hiljuti võtsime instituudi, noorte ja keelehuviliste koostöös kasutusele uue Facebooki lehe nimega „Līvõkīelkõks” („Liivi keeles”), kus kasutatakse ainult liivi keelt. Me seda eriti ei reklaami: see ongi mõeldud ohutuks kohaks neile, kes tahavad liivi keelt kasutada või lugeda, et liivi keel oleks väike osa nende igapäevast. 

Nii imelik kui see ka ei ole, aitab teaduslik uurimine liivi keelt arendada ja alal hoida, sest uurimistöö ja tekstidega töötamine on üks neid alasid, kus on võimalik olla pidevalt keelekeskkonnas. Liivi instituudis on tööl mõned liivi keele rääkijad ja noored, kes tegelevad tekstide ümberkirjutamise ja muu sellisega. Liivi vaimne pärand on päris suur, aga see on keele taga lukus: sellele lihtsalt ei pääse keeleoskuseta ligi. Siin on keeleoskust praktiliselt tarvis. Üritame seda ära kasutada, et anda tööd liivlastele, kes oma keele­oskusega aitaksid tekstidele ligi pääseda ja nii annaksid ühiskonnale oma panuse. 

Miks on liivi keele ja kultuuri uurimine oluline? 

Viimase 5–10 aasta jooksul on liivi teemade uurimine saanud rohkem tähele­panu. Ühelt poolt oleme investeerinud sellesse, et äratada huvi liivi teemade vastu, näidata nende eripära ja olulisust väljaspool liivi kogukonda. Liivlaste ja liivi teemade uurimine võib pakkuda palju laiemat konteksti näiteks keeleteaduses või muinasaja ajaloos, kus arhailised liivi elemendid või omapärad pakuvad vastuseid suurematele küsimustele: mis on toimunud läänemeresoome keelte ajaloos, kuidas tekkis läti keel või milline on olnud siinmail rahvaste liikumine. 

Liivi materjali on palju, aga samas piiratud hulgal, mistõttu on see hea uurimisobjekt. Materjali on optimaalselt: piisavalt, et saaks uurida, aga mitte nii palju, et see muutuks hõlmamatuks. Veel on oluline, et ühiskondlikud protsessid, mis liivlaste puhul toimivad, näitavad ühiskonda miniatuuris. Fraktalite analüüsimisel saab millegi väiksema põhjal teha üldistusi suuremate nähtuste kohta, liivlaste säilimise lugu ja tänapäev võib olla samuti midagi sellist. 

Tajun, et liivi kogukonna struktuur on suurel määral tuleviku kogukondade struktuur, aga liivlased on sinna jõudnud varem kui teised. Liivi kogemuse põhjal võime mõnes asjas pakkuda, mida teha või mitte teha, kuidas saab või ei saa hääbumis­protsessi peatada. Siin on palju huvitavaid asju, mida uurida ja millele vastuseid otsida. Selles suhtes on liivi teema väga suur ja lai. Ma arvan, et millegi väikese, spetsiifilise uurimine võib algul ära ehmatada. Aga oleme üritanud näidata, et need väikesed asjad on palju suuremad ja laiema kontekstiga. 

Maailma tuhandete keelte hulgas peaks kindlasti olema sadu, mille kõnelejate demograafia sarnaneb liivi kogukonna omaga. 

Liigume sinnapoole, et liivi kogemust ja liivi lahendusi teistele näidata. Need põhimõtted, mis justkui toimivad suuremate keelte ja rahvaste puhul, liivi ja seda tüüpi eriti väikeste ohustatud keelte ja ­kultuuride juures ei toimi. Sellel mikrotasemel on hoopis teised reeglid. Teatud mõttes on see nagu Eukleidese ja Lobatševski geomeetria suhe – mastaap muudab lähenemist. Nendest reeglitest aru­saamine on huvitav nii liivi kogukonna kui ka teiste jaoks. 

Mõistagi ei ole olemas universaalseid retsepte, aga on põhimõtteid, mida saab kasutada kas või tehisintellektiga seoses. Näiteks kuidas saame rakendada tehis­intellektil põhinevat tehnoloogiat selliste keelte juures, kus on vähe andmeid, kuna tehisintellekt põhineb suurel andme­mahul. Samas tuleks tehnoloogiat nii kasutada, et ta keelt ja kultuuri ära ei tapaks. Kui keele kõnelejaskond on väike, siis on lihtne kogu universum üle ujutada madalakvaliteedilise keelega. See on kõige selgem otsene oht. Tuleviku­tehnoloogia küsimused on huvitavad just sellepärast, et tuleb mõelda, kuidas tagada väikeste keelte ja kultuuride konkurentsi­võime olukorras, kus keeletehnoloogia arengu kiirus sõltub kogukonna suurusest. Kuidas suurematele järele jõuda, on tuleviku keelelise ja kultuurilise mitmekesisuse tagamise võtmeküsimus. 

Kui palju on olemas liivi keelde tõlkijaid ja kui palju neid võiks tarvis olla? 

Neid, kes on tekste tõlkinud, on kindlasti viis-kuus. Aga tõlkimisvõime ei ole nii oluline kui keele kasutamise ja tekstide loomise võime. Tõlgitud tekstiga on alati see probleem, et see on lähte­tekstist mõjutatud. Seda eriti liivi keeles, sest näiteks läti ja eesti keeles on võimalik tõlkimisel enamasti lähtuda väljakujunenud keelekasutusest, aga liivi keeles alati ei ole. Samadel põhjustel on väga ohtlik automaattõlge: see on suuteline genereerima esmapilgul korralikke tekste, aga lähemal vaatlusel ilmneb, et neid mõjutavad kaugemad taustad. Pigem on vaja tekstiloomet liivi keeles, ükskõik kas need on tarbetekstid või luule ja proosa. Seal tuleb kõige paremini välja loomulik keele­kasutus. Oleme pannud tähele, et kui tänapäeva liivi keele rääkijalt paluda tõlget, siis tal võtab see palju rohkem aega kui samast asjast lihtsalt rääkida. Rääkides kasutatakse selliseid sõnu, mida tõlkes ei kasutakski. Praegu on põhiline julgustada ja luua keelelise väljenduse võimalusi. Keele passiivne õppimine on ainult keele edasiandmise protsessi üks osa. Kõige olulisem on, et peab olema vastus, kus me keelt kasutame, miks meil seda vaja on, mis me sellega peale hakkame. Vastus algab sellest, et on võimalused keelt rääkida ja lugeda ning neid üritamegi praegu luua. 

1. märtsil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis Eesti keelenõukogu (EKN) keelekorralduse seminar. Keelekorraldusest ühiskonnas kõnelesid Airi Männik (Eesti Keeletoimetajate Liit), Kaja Sarapuu (Eesti Emakeeleõpetajate Selts) ja õiguskantsler Ülle Madise. Keeleteaduse poolelt vaatles keelekorraldust TÜ tänapäeva eesti keele professor Liina Lind­ström. EKI keelekorraldustööd tutvustasid Sirli Zupping („ÕS-i ja EKI teatmiku tegevus­kava”), Lydia Risberg („„Meie kõigi kohus on keelt võimalikult hästi tundma õppida””), Kristina Koppel („Keele­andmed eesti keele ühendkorpuses”) ja Margit Langemets („Eesti keele sõnaraamat ÕS 2025”). Järgnes arutelu Birute Klaas-Langi juhtimisel. Osalesid Toomas Kiho (EKN ja ajakiri Akadeemia), Andero Adamson (HTM), Mari Koik (Eesti Keeletoimetajate Liit), Kaja Sarapuu (Eesti Emakeele­õpetajate Selts), Liina Lindström (TÜ), Külli Habicht (TÜ), Kristiina Bernhardt (TLÜ), Sirli Zupping ja Margit Langemets (EKI).

5. märtsil peeti Tallinnas Eesti Laste­kirjanduse Keskuses lastekirjanduse aastakoosolek. Ettekannetega esinesid Jaanika Palm („Tavalises erilist nähes. Eesti algupärane lastekirjandus 2023”), Krista Kumberg („Mõista ennast, mõista teisi. Tõlke­kirjandus lastele 2023”), Helena Kostenok („Uued algused. Noortekirjandus 2023”) ja Triin Soone („Kas pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna? Eesti lasteraamatu­illustratsioon 2023”).

6. märtsil toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek. Anti Selart esines teemal „Liivimaa hagiotoponüümid keskaja kirikuloo allikana”. Hiljemalt varauusajal asendas rea Eesti kihelkondade senise kohanime uus toponüüm, mis tulenes kihelkonnakiriku kaitsepühaku nimest. Liivimaal on märkimisväärne, et läti keelealal hagiotoponüümid peaaegu puuduvad.

13. märtsil toimus Tallinnas hõimuklubi õhtu „Ääremaadel kõndija”. Etnoloog Indrek Jääts rääkis oma erinevatel aegadel tehtud välitöödest soome-ugri rahvaste juures.  

14. märtsil toimus Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias teaduspärastlõuna „Eesti teaduskeele võimalused ja väljakutsed”. Ettekannetega astusid üles Renno Veinthal (HTM, „Eesti keelest ja eesti meelest meie ülikoolides”), Helen Hint (TÜ, „Eestikeelse akadeemilise teksti uurimisest”), Birute Klaas-Lang (TÜ, „Milleks mulle eesti keel?! Või siiski? Tartu Ülikooli välistöötajate ja -üliõpilaste keelehoiakutest”), Reili Argus (TLÜ, „Lõputöö kirjutamise mitmetahulisest ja -tasandilisest protsessist. Juhendaja vaade”), Sirli Zupping (EKI, „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud ja terminitöö Eestis – kuidas ja kellele?”), Toivo Maimets (TÜ, „Eestikeelne rakubioloogia – milleks?”), Jakob Kübarsepp ja Priit Kulu (TTÜ, „Terminibaas materjalitehnikas toeks õpingutes ja töökohal”).

14. märtsil peeti Eesti Rahvusraamatu­kogus emakeelepäeva konverents „Rikka eesti keele mur(d)ekohad”. Esinesid Marju Kõivupuu (TLÜ, „Keel või murre? Murre või keel?”), Kätlin Kõverik (HTM, „Murdekeelte murranguline aeg”), Jüri Viikberg (EKI, „Murdesalved triiki täis”), Mari Kendla (EKI, „Mida kirevam, seda toredam”), Robin Liiber (TÜ üli­õpilane, „Murrangulised või murenevad murded – mulgi keele näitel”), Maryliis Teinfeldt-Grins („Isealgatuslikud kunstipraktikad: Kadrina murraku dokumenteerimine ja kogumine”) ja Contra („Contra ja Urvastõ kiil”).

15. märtsil kuulutati Tartus välja 2023. aasta keeleteo konkursi võitjad. Pea­auhinna pälvis Kohtla-Järve lasteaia­õpetaja Aleksandra Danštšikova eestikeelsete õppevideote eest. Parima kõrgkooli­õpikuna tunnustati Sulev Kuuse ja Toivo Maimetsa koostatud „Rakubioloogiat” ja rahvaauhinna võitis noor luuletaja EiK, kodanikunimega Eik Erik Sikk.

20. märtsil toimunud Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubis esines Atte Huhtala ettekandega „Meälased ja kveenid – kõige põhjapoolsemad läänemeresoomlased”. Meälased elavad Soomega piirnevatel Rootsi aladel Tornio jõe orus, kveenid Põhja-Norras. Esineja kõneles nende rahvaste ajaloost ja keeltest, samuti igapäevaelust ja kultuurist tänapäeval. 

20. märtsil Tartus toimunud Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul esines Evar Saar. Ta vaatles etnonüümi ugalane ja maanime Ugandi esinemist rahvalauludes. Saar pakkus välja oma hüpoteesi, kuidas sõjaka võõra kohta käivast etnonüümist ugalane võis saada maakonna nimi läänemeresoomlaste ja maanimi lätlaste jaoks (Igaunija).

21. märtsil tähistati Eesti Rahva Muuseumis emakeelepäeva. Esines 2023. aasta F. J. Wiedemanni keeleauhinna laureaat, Eesti Keele Instituudi juhtivkeelekorraldaja Peeter Päll. Tartu Ülikooli rahvus­teaduste professor Arne Merilai pidas ettekande „Luuletaja ja emakeel. Hando ­Runnel”. Runnel pälvis sel aastal Wiedemanni keeleauhinna.

22. märtsil toimus Tallinnas Emakeele Seltsi aastakoosolek. Akadeemilise ette­kandega esinesid Birute Klaas-Lang ja Kristiina Praakli: „Venekeelsete laste­vanemate roll eestikeelsele haridusele üleminekul: kuidas kaasava lähenemise kaudu vanemateni jõuda?” Tegevusaruande 2023. aasta kohta esitas Marit Alas. Toimusid korralised valimised: juhatus ja revisjonikomisjon jätkavad endises koosseisus, uueks keeletoimkonna vanemaks valiti Külli Habicht.

22. märtsil korraldati Tallinna Tehnikaülikoolis IV terminoloogiakonverents „Tõhusa terminitöö nimel”. Mari Vaus (EKI) andis ülevaate üleriigilise terminitöö hetkeseisust. Oma teadmisi jagasid terminitöö asjatundjad, õppejõud, tõlkijad ja toimetajad Tallinna Tehnikaüli­koolist, Eesti Maaülikoolist, Tartu Ülikoolist, Tallinna Ülikoolist jm. Kõneldi materjali­tehnika, metroloogia ja mõõtetehnika, masinaehituse, energiatehnoloogia ja betoonkonstruktsioonide ning hariduse ja õppimisega seonduvast oskussõnavarast, samuti arutleti terminitäpsuse ja tõlke­vigade üle.

27. märtsil toimus Tallinnas hõimuklubi õhtu „Vadja-Eesti. Vadjalaste ajaloost Ida-Eestis”. Ajaloolane Anti Lillak kõneles Eesti vadjalaste ajaloost ja historiograafiast. Vadjalaste põline kodumaa jääb teisele poole Narva jõge, kuid muistised, kohanimed, keel ja rahvakultuur mäletavad kunagist vadja pärandit ka Viru- ja Tartu­maal.

Foto: erakogu

Eesti Keele Instituudi kauaaegne murdekoguja ja -uurija Evi Juhkam (sünninimi Kreideberg, eestistatuna Kalve) sündis 17. märtsil 1932 Padise vallas Rannakülas Kiriku-Kõrtsu talus. Isaema Leena Kreideberg (Aro, 1876–1945) pärines Hiiumaalt Pühalepa vallast Hiiesaare külast, emaema Marie Saarnak (Koppel, 1883–1969) Arukülast. Evi oli seetõttu kodus hiiu keeles ja temalt oli murdeuurijatel hea Hiiu murrakute kirjapanekuid üle küsida. Isa Theodor Kalve (1901–1992) tundis huvi kodukoha ajaloo ja keele vastu. Tema mälestused ja pärimused on ilmunud raamatuna „Mõnda minevikust. Mälestused, pärimused, tõsielulood” (2019). Luule­andelise ema Hilda Kalve (Saarnak, 1905–1968) luuletused on samuti koondatud raamatu­kaante vahele. Põline isatalu, kus peres kasvas kuus last – neli venda ja kaks õde –, oli Evile hinge­lähedane.

Evi Juhkam õppis aastatel 1953–1958 Tallinna Pedagoogilise Instituudi eesti keele ja kirjanduse osakonnas. Aili Univere luges eesti murrete kursust, mis pakkus tulevasele murdeuurijale tõsist huvi. Veel enne lõpetamist, 1957. aastal asus Evi Juhkam tööle Keele ja Kirjanduse Instituudi murdesektoris laborandi ja bibliograafina.

Peagi alustas ta sõnavara ja koha­nimede kogumisega Harju-Madise ning Risti kihelkonnas, kust oli ­murdearhiivis vähe kirjapanekuid. 1959. aasta suvel töötas ta koos Aili Univere ja Helmi ­Viiresega Ambla kihelkonnas. Sageli käis ta murde­kogumismatkadel Lääne-­Eestis ning Saare­maal ja Hiiumaal, aga ka keskmurde alal (Peetri, Väike-Maarja kihelkonnas) ja mitmel aastal Mulgimaal. Ta võttis osa murdesektori ühisekspeditsioonidest Saare­maale, Lääne-­Eestisse ja kirderanniku­murde alale. Tema meelis­murdealadeks kujunesid Lääne­maa, Pärnu­maa ning Loode-Eesti. Evi Juhkam ­kuulub eesti murdeainese kogujate esikümnesse (temalt on tallel üle 30 000 sõnasedeli ja üle 400 tunni heli­salvestusi). Evi on rääkinud,1 et algusaastatel käidi murdeid kogumas jalgsi või jalgrattaga. Magnetofon Reporter-3 oli küll hea, aga raske nagu härjaike kaelas. Varasemal ajal kehtis murdeuurijaile nõue, millest ka kinni peeti: kus õhtu, seal öömaja, see oli ränk. Päeval mõtlesid hirmuga, mis­sugusesse kohta õhtul öömaja saab. Juhtus sedagi, et mõni veetis öö põhukuhjas. Evi ööbis Lääne­maal sageli koolimajades, aga enamasti ikka taludes. See oli aeg, kui söögi­poolist oli vähe, poes eriti midagi saada polnud, siis oldi õnnelik, kui taludes süüa pakuti.

Edenenud karjääriredelil, oli Evi Juhkam aastatel 1986–2005 murdesektoris ametis teadurina. Tema põhitöö oli suure „Eesti murrete sõnaraamatu” koostamine ja toimetamine. Ta oli üks neist koostajatest, kes seda rutiinset tööd armastas ja kellelt on valminud kõige rohkem käsikirja. Ta seisis selle eest, et murdesõna­raamatute vihikutel oleksid märgitud koostajate nimed ja nende tehtud leheküljed. Ta on ka „Väikese murdesõnastiku” (I kd 1982, II kd 1989) kaasautor.

Evi Juhkam on võtnud osa kolme eesti murdeplaadi tegemisest. 1975. aastal avaldasid Mari Must, Hella Keem, Salme Nigol ja Evi Juhkam suure heliplaadi koos tekstivihikuga „Eesti murdepalu” (44 lk). Väike heliplaat „Eesti murdepalu. Kirderanniku­murre I” ilmus 1986. aastal ja suur heliplaat „Kirderannikumurre II” 1989. aastal.

Koos Aldi Sepaga on Evi Juhkam koostanud sarja „Eesti murded” kõige mahukama köite „Läänemurde tekstid” („Eesti murded VIII”, 2000, 765 lk) ja ta on kogumiku „Saarte murde tekstid” („Eesti murded VII”, 2002, 687 lk) toimetaja.

Evi Juhkam pärines endiselt eestirootsi kakskeelselt alalt. Perekonnapärimuse järgi olid tema isapoolsed esivanemad tulnud Pakrilt, Laoküla ja Padise kaudu jõutud Harju-Madisele. 1977. aastal käis ta koos murdeuurija Anu Haagiga kahel korral Vormsil, kus nad otsisid pärast Teist maailmasõda küladesse alles jäänud keele­juhte ja lindistasid rootsi keelt (4 tundi). Anu Haagi kinnitusel tekkis just seal Evil kindel soov hakata lähemalt tegelema eesti­rootsi keeleküsimustega.2

1980. aastal lindistasid väljaotsitud Vormsi eestirootslasi soomerootslased: kirjanik ja keeleuurija Lars Huldén ning rahvamuusika- ja pärimuseuurija Ann-Mari Häggman. Nende jaoks toodi informandid Tallinna kohale piiritsoonis asuvalt kodusaarelt, kuhu nõukogude ajal välismaalasi ei lastud. Tänu Häggmanile sai Evi Juhkam hankida murdesektorisse kaasaegse kassettmagnetofoni ja välismaiseid kassette, mida oli nii kerge kaasas kanda kui ka käsitseda, ühtlasi tagas see parema helikvaliteedi.

1981. aastal käis Evi Juhkam Reigi rootslaste järeltulijate juures Ukrainas Hersoni oblastis Berislavi rajoonis Verbivkas, mis algselt oli Gammalsvenskby (ukr Старошведське), asula Kahhovka veehoidla ääres. Praegu on see osa Zmijiv­ka külast, mis on viimastel aastatel saanud kõvasti kannatada Venemaa pommi­rünna­kutes. Kaaslasteks olid esimesel reisil Marje Joalaid ja Harald Rajamets. 1984. aastal sai teoks teine lindistusretk Ukrainasse koos tõlkija ja ajakirjaniku Tõnis Arnoveriga. Kahe reisiga kogunes 24 tundi helilindistusi. 1988. aastal lisandusid Tallinnas koos Marje Joalaiuga salvestatud helilindistused (üle 2,5 tunni) Vormsilt. Eestirootsi keelt on murdearhiivis seega kõigi lindistajate peale kokku umbes 84 tunni ulatuses.

Eestlaste ja eestirootslaste tihedaid kokku­puuteid arvestades tekkis lääne­murdega tegeldes vältimatu vajadus selgitada eesti ja eestirootsi murdekontakte. Seetõttu uuris Evi Juhkam Uppsala ja Helsingi arhiivides varasemaid eestirootsi materjale. Ta on kirjutanud sel teemal artikleid ja kaitses 1998. aastal Tallinna Peda­googikaülikoolis magistrikraadi tööga „Eesti-rootsi murdekontaktid”. Artiklis „Eestirootsi tõlkelaenud eesti murretes” („Inter dialectos nominaque. Pühendusteos Mari Mustale 11. novembril 2000”) on ta kasutanud uudset lähenemisviisi: varem oli eesti ja rootsi keelekontaktide selgitamisel peatähelepanu pööratud sõnavarale ja otsestele sõnalaenudele, tõlke­laenudega oldi tegeldud vähe, Evi Juhkami uurimus korvab selle lünga.

Südamelähedane oli Evi Juhkamile Harju-Madise tekstivalimiku koostamine. Lääne-Harjumaa ja Loode-Eesti murdematerjale oli varem üsna napilt avaldatud. Mahukas raamat „Harju-Madise murrak” (663 lk) valmis tema enda kogutud materjalide põhjal (kuuldelised kirjapanekud ja lindistused aastatel 1958–1988) ja avaldati aastal 2012. Pärast pensionile jäämist jätkas Evi Juhkam Risti ja Harju-Madise keeleainese läbitöötamisega. 2017. aastal ilmus Emakeele Seltsi väljaandena ehtsa ning vana­pärase murdekeelega tekstivalimik „Loode-Eesti murdelood” („Valimik murdetekste IX”, 280 lk), mis sisaldab jutte nende kihelkondade 21 küla 34 keele­juhilt. Suur osa on tema enda helilindistused aastatest 1973–1986 ja neilt tehtud literee­ringud, aga kaasatud on ka muid murde­arhiivis leiduvaid helisalvestisi ja üles­kirjutusi, varasemad on Risti tekstid aastast 1924.

Evi Juhkam oli mitme seltsi ja liidu liige: Rootsi Hariduse Seltsi (SOV) tegevliige, Eesti Regionaal- ja Vähemuskeelte Liidu juhatuse liige, Eestirootslaste Kultuuriseltsi liige ja Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku koguduse liige ning Emakeele Seltsi liige aastast 1963. Ta seisis selle eest, et eesti keel jääks kestma, ja tundis muret õigekeelsusnormidest kõrvalekaldumise pärast, süntaksi uurijana häiris teda eriti omastava ja osastava vaba kasutus. Eesti­rootsi keele asjatundjana pidas ta Eesti Rootsi Rahvaülikoolis, Eestirootslaste Kultuuri Seltsi ja Emakeele Seltsi koosolekutel loenguid eestirootsi murretest ja koha­nimedest ning esines Eesti Raadios.

Ta pälvis mitmeid tunnustusi: Keele ja Kirjanduse Instituudilt tänu hea töö eest (1977), kiituse teadustöö eest (1987). Rootsi murrete jäädvustamise eest omistas ühing Svenska Folkskolans Vänner talle Hagforsi medali (1992).

Nagu ta isagi oli Evi Juhkam Eesti iseseisvuse tulihingeline pooldaja ja elas kaasa taasiseseisvumise päevade pöördelistele sündmustele neist osa võttes.

Evi Juhkam tegi palju ära eesti murrete talletamisel ja uurimisel, eriti oma kodukoha Harju-Madise murraku jäädvustamisel. Käsikirjas jäi temalt ilmumisjärge ootama suuremahuline Harju-Madise ja Risti sõnastik. Oluline on tema panus eesti­rootsi murrete kogumisel ning eesti ja eestirootsi murdekontaktide käsitlemisel. Oma tööga on ta jätnud järeltulevatele põlvedele rikkalikult vaimuvara tutvumiseks ja edasiseks läbitöötamiseks. Tagasihoidlikult tegutsedes ei saanud ta kahjuks sellise tähelepanu osaliseks, nagu tehtud töö eest väärinuks. Evi Juhkam oli hea kolleeg, kes liitis ühte murdesektori pere ja oli üks selle alustalasid. Tema vaiksest, kuid toetavast olekust ja sõnast jäävad endised töökaaslased puudust tundma.

1 Vestlus Evi Juhkamiga 19. V 2010 (lindistus autori valduses).

2 Telefonivestlus Anu Haagiga 10. II 2024.

Foto: Kaarina Rein

Selle aasta 6. aprillil jõudis oma 75. versta­postini Arvo Tering, kelle uurimusteta oleks raske ette kujutada, kui palju teaksime rootsiaegsest Tartu ülikoolist ning Eesti-, Liivi- ja Kuramaa haritlaskonna kujunemisest XVI–XVIII sajandil, teadusideede retseptsioonist Läänemere regioonis ja siinsete haritlaste omavahelisest suhtlusest. Baltimaadega seotud õpetlaste roll varauusaegses Euroopas tuleb ilmekalt esile just Teringu hiigeltööst, kus seni laialipillutatud andmed on Euroopa eri raamatukogudest ja arhiividest kildhaaval kokku kogutud, süstematiseeritud ja põhjalikult analüüsitud.

2019. aasta aprillis, kui Tartu Ülikooli raamatukogus peeti Arvo Teringu 70 aasta juubelile pühendatud ettekandepäeva „Varauusaeg Eesti- ja Liivimaal: majandus, haridus ja teadus” ja avati juubilarile pühendatud näitus, oli esinejate sõna­võttudest tunda, et kuigi Tering on Tartu Ülikoolis uurimistööd tehes püüdnud vältida õppejõutööd, on ta siiski paljudele õpetajaks ja eeskujuks olnud. Seda lisaks töökusele ja põhjalikkusele eelkõige oma ammendamatut teadmistepagasit jagades, tundes huvi uute uurimistulemuste vastu ning ka kolleege tunnustades.

Taani arhivaar Vello Helk on välja toonud, et Tering sündis talupoja peres paar nädalat pärast suurküüditamist. Seega on tähelepanuväärne, et sellele vaatamata või just sellest ajendatuna pühendus Tering oma teadlaskarjääris eestimaise eliidi uurimisele, mitte talupojakultuurile.1

Tartu ülikoolis asus Tering professor Helmut Piirimäe õpilasena XVII sajandi ajalugu uurima ning kaitses 1986. aastal väitekirja Euroopa ülikoolide rollist haritlaskonna kujunemisel Eesti- ja Liivi­maal Rootsi võimu perioodil aastatel 1630–1710. Ent olulised publikatsioonid rootsiaegse Tartu ülikooli ajaloost ilmusid tal juba varem, ülikooli 350 aasta juubeli tähistamist võimaldas paljuski Teringu pühendunud töö. Sel ajal ei olnud aasta 1632 Tartu ülikooli asutamisdaatumina sugugi endastmõistetav. Nõukogude võim ei suhtunud hästi fakti, et Tartus oli loodud ülikool enne Eesti ala liitmist Venemaaga ja et see ülikool oli tunduvalt vanem kui Venemaa vanim kõrgkool. Kui 1952. aastal paraku tähistatigi kõigest Tartu ülikooli 150. sünnipäeva, siis 1970. aastatel oli ideoloogiline surve mõnevõrra nõrgenenud, mis võimaldas rehabiliteerida rootsiaegse Tartu ülikooli.2

Asudes 1972. aastal tööle Tartu ülikooli raamatukogus, sai Arvo Tering hakata tegelema seni läbitöötamata arhiiviallikatega. 1982. aastal ilmunud Helmut Piiri­mäe koostatud „Tartu ülikooli ajaloo” I osas on Teringu kajastatud Tartu ülikooli raamatukogu teke ning astronoomia õpetamine XVII sajandi Tartu ülikoolis. Samal aastal ilmus tema sulest artikliseeria „Tartu ülikooli osa Eesti- ja Liivimaa haritlaskonna kujunemises XVII sajandil ja XVIII sajandi algul”.3 Allikapublikatsioonidena andis Tering välja Academia Gustaviana senati protokollid aastatest 1632–1634 ja 1637–1644.4 Need tekstid on avaldatud ladinakeelsete originaalidena ja eestikeelse tõlkega ning nii eesti- kui ka saksakeelsete kommentaaridega.

Ent Teringu silmapaistvaim saavutus eelmisel sajandil oli rootsiaegse Tartu ülikooli „Album Academicumi” üllitamine aastal 1984. Teos ilmus saksa keeles kirjastuses Valgus ja sellest leiab isiku­andmed kõigi rootsiaegses Tartu ülikoolis õppinud tudengite ja teiste õppeasutustega seotud inimeste kohta, kes end ülikooli juris­diktsiooni alla kandsid, nagu estofiil Johannes Gutslaff. Tering ise on meenutanud, et kirjastaja suhtumine selle raamatu välja­andmisse oli äärmiselt soosiv, kuid nõue oli, et teose välimus oleks võimalikult tagasihoidlik. Selle raamatuga tõsteti rootsiaegse Tartu ülikooli tudengkond võrdsena teiste varauus­aegsete õppe­asutuste üliõpilaste hulka ja autorile tõi teos rahvus­vahelise kuulsuse. Tering oma ülima põhjalikkusega tegi üksinda ära terve uurimisrühma töö.

Eesti iseseisvudes muutus Euroopa raamatukogudest ja arhiividest andmete kogumine hõlpsamaks, Teringu välisreisid tihenesid ja kontaktid avardusid. Uurimistööd toetasid teadusfondid ning tulemata ei jäänud ka tunnustused ja preemiad. Selle sajandi alguseks oli materjali siitmailt pärit üliõpilaste kohta kogunenud mitme raamatu jagu, kuid siis kerkis teadlaskarjääri ette esialgu ületamatuna tunduv takistus. Silmadele ülimalt pingutav töö viis tippteadlaselt nägemise. Paistis, et teadustöö jääb sinnapaika, kuid see arvamus oli ekslik. Aastal 2008 ilmus Arvo Teringu sulest mahukas monograafia „Eesti-, liivi- ja kuramaalased Euroopa ülikoolides 1561–1798”, mis tunnistati parimaks sel aastal ilmunud ajalooraamatuks Eestis ja pälvis ka Eesti Vabariigi teaduspreemia. Teos anti välja Eesti Ajalooarhiivi sarjas „Scripta Archivi Historici Estoniae” ning välimuselt on see märksa värvikirevam kui „Album Academicum”. Raamat on faktitihe käsitlus baltimaalaste akadeemilisest elust – tudengielu ei tähendanud ju üksnes õpinguid, vaid ka seiklusi kodust kaugel ja uute tutvuste sõlmimist. Välja on toodud tollased baltlaste lemmikülikoolid ja Balti regioonist pärit üliõpilaste etniline päritolu. Kuigi toona võisid ülikoolides õppida vaid meessoost tudengid, ei olnud nende suhted õrnema sooga sugugi tähtsusetud. Üliõpilaste õpingutes ja hilisemas karjääris mängisid olulist rolli ka emad ja abikaasad ning nende suguvõsad.

See kõik oli taustaks uute ideede tulekul meie regiooni. Uute ja edumeelsete mõtteviiside ja avastuste jõudmine praeguse Eesti ja Läti pinnale on alati olnud Arvo Teringu huviorbiidis. Näiteks oli XVII sajandil astronoomiaalastes Tartu üliõpilas­töödes ülekaalus Ptolemaiose maailmapilt, kus Maa oli maailma keskpunkt. Tering oma järjekindla allikate ­otsimise ja neisse süvenemisega suutis avastada ka heliotsentrilise maa­ilmapildi kajastumise siinset päritolu üliõpilaste tekstides. Samuti on ta kirjutanud René Descartes’i filosoofia retseptsioonist Lääne­mere regioonis. Pärast nägemise kaotust spetsialiseerus Tering varauus­aegsete uute meditsiiniideede ilmnemisele baltimaalaste töödes. Kuna arstiteaduses oli XVII sajandil tähtsaim füsioloogiaalane avastus imetajate vereringe, siis kujunes Teringu kinnis­ideeks William Harvey (1578–1657) välja käidud vereringe teooria jälgede leidmine Baltimaadelt pärit tudengite disputatsioonides.

Ent Teringu töö meie regiooni üliõpilaste õpingute kajastamisel varauusaegses Euroopas jätkus veelgi. Aastal 2018 ilmus Böhlau kirjastuses leksikon Eesti-, Liivi- ja Kuramaa päritolu tudengitest Euroopa ­ülikoolides aastail 1561–1800,5 mis on välisriikides saanud väga positiivseid retsensioone. Teoses on toodud ligi 6000 üliõpilase nimed koos biograafiliste andmetega.

Üks Teringu algatatud teadusteemasid Eestis on varauusaegsete üli­õpilas­disputatsioonide uurimine. Euroopas on selle suuna eestvedaja Šveitsi teadlane Hanspeter Marti, kellega Teringut seovad pikaajalised teadus- ja sõprus­sidemed. Varauusaegseid disputatsioone on varem peetud väheväärtuslikeks tudengite harjutustöödeks, kuid nii Hanspeter Marti kui ka Arvo Teringu uurimused on näidanud, et just neisse kirjutistesse võisid kõige varem jõuda arutelud uutest teadusavastustest ja -ideedest. Teringu sõnul oleks uurimis­väärne teema ka Balti regioonist pärit üliõpilased keskaegses Euroopas. Loodetavasti leidub sellele kunagi uurija.

Ning muidugi väärib Arvo Teringu rajatud tugev vundament edasist teadustööd siinse varauusaegse akadeemilise kultuuri uurimise vallas. Rootsiaegse Tartu ülikooli protokollide väljaandmise jätkamine on selle töö üks ehituskividest. Samuti vajavad läbitöötamist selle perioodi disputatsioonid Tartus ja mujal Euroopas. Tartu ülikooli väärikas 400 aasta juubel ei ole enam kaugel ning selleks valmistumine tähendab paljuski Teringu töö jätkamist. Rootsiaegse Tartu ülikooli ajaloo uurimisel viivad kõik teed tema juurde.

Kunagi oli Arvo Teringul kavas kõik balti­maalaste õpingukohad Euroopas jalg­rattaga läbi sõita. Küsisin sellest kuuldes, kas ta ei eelistanuks seda teha hobusega. Seepeale vastas teadlane täie tõsidusega, et see mõte oli tal ka, kuid hobusele olnuks raske toitu hankida. Teringu juhatusel võib baltlaste tegevuse märke leida ootamatutest kohtadest. Isiklikult avaldas mulle väga muljet Göttingenis Weende vanal surnuaial asuv hauamonument 1797. aastal duellil hukkunud kuramaalasele Carl von Hahnile.

Arvo Teringu töövahend on praegu häälega arvuti, mis loeb eesti keelt soome aktsendiga. Olen alati imestanud selle üle, et e-kirjade kirjutamisel teeb Tering vigu vähem kui nägijad. Uurimistööd aitavad tal läbi viia abilised. Et see endiselt ­edeneb, tõendab äsjane ajakirja Akadeemia kuld­auhind realia vallas esimesest Eesti soost meditsiinidoktorist Carl Espenbergist (1761–1822).

Siinkirjutaja alustas oma ladina keele õpinguid Arvo Teringu juures keskkooli päevil ning Tartu ülikoolis klassikalist filoloogiat õppima asudes õnnestus ladina keeles pääseda edasijõudnute rühma. ­Hiljem sai Teringust minu doktoritöö juhendaja Academia Gustaviana meditsiinidisputatsioonide ja -oratsioonide teemaga. Juhendajana iseloomustas teda kannatlikkus ja toetav suhtumine ning kõik küsimused said alati vastuse.

Võib-olla on metafoor võilillest, mis läbi asfaldi kasvab, liialt tänapäevane. Ent Teringu müstilist töövõimet ja visadust, mida vürtsitab ka huumorimeel, sobib see siiski hästi iseloomustama. Kui jällegi Vello Helgi sõnu kasutada, siis Arvo Tering on sillaehitaja, kes on jäädvustanud eesti kultuuri seoseid Euroopaga ning oma uurimuste kaudu on ta kinnitanud Eesti rahvus­vahelisele teadusalasele maa­kaardile.6

 

1 V. Helk, Arvo Tering 50. – Tuna. Ajaloo­kultuuri ajakiri 1999, nr 2, lk 159.

2 L. Leppik, Mida me teame Rootsi-aegse Tartu ülikooli teadusest praegu rohkem kui 25 aastat tagasi? – Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXVII. Toim L. Leppik. Tartu: Tartu Ülikool, 2009, lk 21–22.

3 Keel ja Kirjandus 1982, nr 9, lk 488–495; nr 10, lk 537–543; nr 11, lk 588–596.

4 Tartu Ülikooli (Academia Gustaviana) ­senati protokollid 1632–1656. I kd. 1632–1634. (Publicationes Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis 4.) Koost, tlk, komment A. Tering. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1978; Tartu Ülikooli (Academia Gustaviana) senati protokollid 1632–1656. II kd. 1637–1644. (Publicationes Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis 7.) Koost, tlk, komment A. Tering. Tartu: Tartu Ülikooli Raamatukogu, 1994.

5 A. Tering, Lexikon der Studenten aus Estland, Livland und Kurland an europäischen Universitäten 1561–1800. (Quellen und Studien zur baltischen Geschichte 28.) Toim J. Beyer. Köln: Böhlau, 2018.

6 V. Helk, Arvo Tering 50, lk 159.

Käesolev käsitlus ilmestab paradoksi, et sürrealism ja oksüümoron võivad olla sügavuti vastandid. Neid mõisteid on võetud nagu sukka ja saabast, ja põhjusega, sest sürreaalsed teosed on vastastikseoses oksüümoronidega. See tundub aga pinnaline arusaam, kuivõrd sürrealism peaks välistama teadlikke konstrukte, mida oksüümoronid valdavalt on. Juhuoksüümoron võib olla algupärane ja loomulik, kuid nende kõnekujundite ületulv ilmutab juba kavakindlat eufooriat.

Kui olla mõne autori peale mõtelnud ja temast kirjutanud, siis lõpuks settib juuretis, n-ö päevajääk (sks Tagesreste) – nagu ütleb Freud1 –, mis vaadeldud loomingut kannab. Selle saab sõelale võtta ja vaadata, on see objektsioon või abjektsioon. Ilmar Laabani puhul sai mul selliseks kalja­päraks oksüümoroni mõiste.2 Sürrealistliku Laabani absurdimõnule juhtis esimesena tähelepanu Aleksander Aspel.3 Terminit küll poetamata tõi ta esile kandva ja läbiva sisemise vastuokslikkuse, patafüüsilise huumori, poleemilise energia, vastandite totaalse sünteesi ja tähenduste dissonantsid.4 Need määratlused võtabki kokku katakreetiline metafoor oksüümoron. Tõepoolest, „Ankruketi lõpp on laulu algus” (aga mitte järgnevad „Mitte-terad”) näib olevat triiki oksüümoronlik. Kuna mujal selle kujundliku võtte ülekülvi ei kohta, tunnukse see iseloomulik just sürrealismi meetodile (seda sõnapaari võib muidugi samuti oksüümoronina võtta). Siiski, lähemalt sirnates Laabani luuletustes oksüümorone just ei voha, nagu esialgne mulje tekib, aga mõju ei määra hulk, vaid sisuline erikaal. Ja see erikaal näib tõepoolest raske, kaaludes üles tavalisema metafoori, kuigi tolle kogused on nähtavalt suuremad. Eks ole põhjus ka selles, et metafoor, olgu kui originaalne tahes, on luules eeldatud, rutiinne võte, mille kobarad kipuvad tapeediks luituma. Vastuolust kiiskavad oksüümoronid ei ole aga triviaalsed troobid ja paistavad oma enneolematuses kaugele, mõjudes virgutavalt.

Laabanit ma isiklikult ei tundnud ega otsinud temaga suhtlust. Nii et kaissu ma ei kippunud. Kuulasin Laabanit paar korda Tartus ja Elvas, kui ta oli siin käimas taasiseseisvumise hakul. Luulur Jaan ja Tegova Enn rääkisid mulle hiljem, kui nad olid juba halvatud Laabanit külastanud, et too kiitnud väga mu „Merlini aaret” (1998). Mõeldav, et ta pidas eriti silmas piltanagrammide tsüklit „OK, ASTRAAT”5 – olgu siis, astraalkeha, teeme meie samuti –, mis pidas dialoogi Rroosi Selaviste paragrammiga „O kastraat!”.6 Vahest pidas ta silmas ka mu psühhoanalüüsi kalduvat käsitlust „Kivikõueköha”?7

 

Määratlus

Mis on oksüümoron? Oxys tähendab kreeka keeles ’hapu, terav’. Moros on ’loll’. Kokku saab teravmeelse lolluse, taibuka rumaluse. Ladina vaste on contrapositum – vastand­asetus.8 Kõrvutine termin on synoeciosis (sünoikiosis) – kooselu, ühiselu. Oksüümoron on epigrammiline, paradoksne, vaimukas võte, kus vastuolulised mõisted liidetakse kokku. Nagu helisev vaikus, kuum lumi, elav laip, kole tark jne. Elulisi näiteid: töötu ema, elukindlustus, lennukitoit, kondita ribi, vaba kana, sõbralik lahutus, õnnelik surm Oksüümoron on tihendatud paradoks, kahe antonüümi järjestatud paar. Kunagi olid kuulsad Hegeli filosoofilised oksüümoronid, millega ta püüdis ületada Kanti: konkreetne universaal, meeleline kaemus. Teoloogiline oksüümoron: kolmainsus – tule taevas appi! Mõistusele jaburused ületatakse usuga, õpetas Tertullianus: credo, quia absurdum est. Selleks tuleb käia Augustinuse teed: festina lente. Oksüümorone armastab poliitika, mis tahab valitseda kõike korraga, tühistades vastuolud. Tüüpilised Orwelli düstoopilise romaani „1984” topeltmõtted ehk kaksis­oimad: vabad valimised, helge tulevik, tuntud nuhk, juhitud demokraatia, Vene rahukaitsjad

Oksüümoroni tuntakse Horatiusest Petrarcani. Muidugi leiutati see „juba antiigis” – ja meil „juba rahvaluules”. Eriline lemmik oli see barokis, nagu Luis de Góngora kontseptismis ja Giambattista Marino manerismis, Eestis aga Artur Alliksaare vohavas vabavärsis. Hästi sobis see religioosseile müstikutele, nagu John Milton ja John Keats. William Shakespeare poetab seda võtet varrukast: „Oo, raske kergus, tõsimeelne mänglus, / pealtnäha kena vormi maotu kaos, / sulgkerge tina, helge suits, külm leek, / erk uni, haige tervis, palav jää – / ma armastan, kuid armastust ei näe! / Kas sa ei naera?” („Romeo ja Julia” I vaatus, 1. stseen, tlk Georg Meri).9

Oksüümoron on selgesti üks antiteesi alaliike, nagu ka kontrasti liike. Teisalt on see katakrees ehk väärtarvitus, kuna sõnu kasutatakse vasturääkivalt nende juurdunud tähendusele: sõnaraamatunäide on hirmus ilus. Kui kaasatud on meelte tajud, on tegu ühtlasi sünesteesiaga: magus piin, jäine kõrvetus, valutu ravi, pime lõhn, nähtamatu niit. Kuivõrd vastuolulisse dialoogi tõmmatakse kaks vastandlikku tähendusvälja, + ja – laeng, on see samal ajal irooniline mehhanism, mis tähendab eitavat jaatamist ehk vastuolulist koostööd. Iroonilise ütluse musternäited on ühtlasi oksüümoronid: tark eesel – öeldakse nii, aga mõeldakse naa.

Oksüümoron on metafoori eriliik. Laabani luules võib täheldada skaalat, kus metafoor läheb üle pooloksüümoroniks ja sealt edasi täisoksüümoroniks. Nii et pool- ja veerandtoonid on täiesti eeldatavad. Joonlaud ei teki ainult semantilisel, vaid ka süntaktilisel teljel: oksüümoronlikud fraasid võivad üle kasvada lauseteks või koguni lõikudeks, mis kalduvad laiendatud metafoori (ingl conceit) poole, kus pilv pükstes hakkab oma elu elama, nagu juhtus Vladimir Majakovskil. Selliseid avardumisi leidub eriti Uku Masingul, kelle kujundlikud sisekaemused paisuvad müstiliseks teo­loogiaks. Andres Ehini patafüüsilised süžeed, kus leitud detailid loovad enda ümber fiktsionaalseid maailmu, kasvavad silmanähtavalt välja oksüümoronlikest tuumadest. Nii et fraasid võivad käituda kui tüvitekstid, fantaasiajuhendid: koerkorterid ja udusulistajad.

 

Tigude müstiline selgroog”

Laabani tekstide vaatlus näitab, kuidas oksüümoroni abil kehtestatakse sürrealistlikku pildistikku ja lugu. Kord juba kehtestatud, võivad oksüümoronid isegi pildilt taanduda ja tavametafoorika tuleb tagasi. Kuigi absurdne oksüümoron rabab jalust, tajutakse siiski, et see kooslus on teadlikult otsitud ehk intellektuaalselt konstrueeritud. See hakkab vastu bretonlikule automaatkirjutuse programmile, mis ei ole vist kunagi õieti tööle hakanudki. Kohvermõiste sürrealistlik oksüümoron tundub olevat ise oksüümoron ehk vastuoluline, end tühistav kooslus.

Kui võrrelda Laabani poeetikat kahe uuema luuletajaga, siis vähem kistud tunduvad olevat Marko Kompuse assotsiatiivsed kujundid. Need ei tekita vastandlike mõistete laupkokkupõrkeid, pigem mõningaid nihkeid, mis mõjuvad pooloksüümoronina. Kuigi ka Kompus paistab teadlik olevat lähtesõnade semantikast, millele leiab mitte just otsesõnu vastanduva, aga ikkagi selgelt eristuva ja nihkunud paariku, mis alusega väevõimul kokku keevitatakse: bussiuks rinnanibuga, kotletiköha oksakohad, köhiv ööpott.10 Samas on Erkki Luugi sürris oksüümoron harvem külaline ja eristub juurdunud triviaal­süsteemist: praetud mantel,11 nutab depoo,12 jõgi kandiline13 – seda tüüpi paradigmalisi näiteid võib tikutulega otsida. Fraasi depoo kuldne selgroog14 mõjutaja on kahtlemata „Ankruketi lõpp on laulu algus”, miska on mõistetav, et „depoo käikudes / säutsub kuldne leenin”,15 sest „trotskistliku” Laabani mõjuga kaasneb klassikaline oksüümoron. Pooloksüümoronlik on Luugil terviksalm: „põldudel vedelevad / üldised talu­mehed; / lahtivõetud, laulvad, / paratamatud talumehed”.16 Ühtlasi sellised värsid nagu „hõissaa! hõissaa! / metsa vahelt paistab / metsavahi kuldne katus”:17 metonüümiline metafoor nagunii, aga õrnalt oksüümoroni poole kalduv. Nõnda on Kompusel ja Luugil mitmetine oksüümora olemas, kuid mitte sama priskelt kui Laabanil, kelle jaoks see on fundamentaalne. Kuid noortel poeetidel on see pigem kaasnev, mitte rajav nähtus, mis esindab võib-olla ehedamat ehk vähem konstrueeritud ja vabamalt voolavat sürrealismi.

Niisiis, etteütlevalt: Laabani „Ankru­keti …”-luule on kobaras metafoori­põhine. Sellel täidlasel taustal fokuseerib ta aeg-ajalt täisoksüümorone, mida ta võimendab üle pooloksüümoroni. Asetan järgnevates näidetes puhtmetafoorsed fraasid kursiivi, pooloksüümoronidele tõmban alla joone, täisoksüümoronid võõpan rasvaseks.

Laabani juhtpoeemi „Ankruketi lõpp on laulu algus”18 pealkiri on noodivõtmena puhtmetafoorne. Esimene värss „See oli lapsepõlve lumine tarkus” on küll katakreetiline metafoor, aga ainult osaliselt vastandlik väljendus. Edasi võimendub täisoksüümoron – mis ulatub kohati lause ja lõigu tasandile – aktiivsel metafoorsel (ja võrdleval ehk eelmetafoorsel) foonil:

Tähtede okstel ja kivide kellis
keset äikese seebimulle ja eesriide taga
milles lüümisid peopesade jäljed
mängisid liivaterad
oma kiiret hämarat mängu
nagu puhunuks tuul tasa üle kaetud laua
nagu muutunuks veeks lindude kuld

Kalad rändasid trepest üles-alla
magasid heinakuhjade all
nad sündisid päikese unustushetkist
nende surm oli kerge iil
mis sasis
kristallide juukseid
naeratustekaevu pilkases õõnes

Vaikselt troonis välkude majesteetsus
mere täisluuletet paberilehe kohal
veel käisid ulmad alasti
veel oli marmoril piima maik
veel sigis lüümeid linde
aastate põgusaist puudutusist

See oli noorukiea aken täis verepiisku

Ärkasid haavapuude read terasjõgede kaldail
avanes tähistaeva kohutav rõup
ärkasid soolassemaetud trummid ja krohv varises suult
mis haigutas kaames müüris
lehviva keele ja söestunud hammastega

Poeemi kaks järgnevat lehekülge on aga üllatavalt oksüümoronivabad, kuigi tugevalt absurdimetafoorsed, enne kui viimane salm (pool)oksüümoronlikult puänteerib:

Ankruketi lõpp on laulu algus
valguskiire lõpp on tantsu algus
teiselpool vett teiselpool tuld
ootab virmaliste määratu leib

Tekib mudel, mis leiab kinnitust ka paljude teiste Laabani tekstide vaatlusel: oksüümoronid käivitavad ja kehtestavad sürrealistliku pildistiku ja narratiivi, mis võib jätkuda juba tavakummalistes metafoorides, mis ei ole tingimata katakreetiliselt ilmvõimatud.

Hääks võrdluseks on luuletus „Lips ümber suitsusamba”:19 taas tõuseb esile oksüümoronlik tuum – „piimklaasist peopesadel”, „nöörist hambad”, „viinavaadid-triiphooned”, „õrnuse nüri pliiats”, „kalade sõda”, „okastest seebimullid” –, mis hajub ära enne teksti paksult tava­meta­foorset (pooloksüümoronlikku) lõppu:

Päikese haavad kattuvad tigudega
õiekarika põhjas vaikib kahur
pilkane nali lõbustab lendurit
kelle seljal
tõuseb komeet nutva pea ja kivist sabaga
võngub kaal ühel kausil libu ja teisel luik
.

Olgu idee kinnituseks ehk kolmandaks kui kohtuseaduseks hümn „Autoportree”,20 mis on paksult oksüümorone täis nagu mõni merelaid kormorane. See on huvitav tekst ka selles mõttes, et poeetilist autoportreed retoorilise vormeliga „ma olen see ja too ja noo…” võib pidada omaette žanriks, mida ei ole veel teoreetiliselt kirjeldatud. Eesti luules ei ole see vorm sugugi haruharv nähtus.21

Ma olen kanatiib mille on kulland raju
ma olen jäämäe öökuub ja köietantsija nutt
ma olen automootor mis õgib sipelgaid
ma olen must lipp ahvi peos

Ma olen kogelev vanker linnutee kraavis
ma olen sülekoer-käsigranaat
ma olen Peipsist õhumullina tõusnud kell
mille osuteiks on haug ja pussiga jälitav tint

Ma olen leinava ema rõve tants
ma olen kevade viiludekssaetud käepide
mul on võltshabe külmast aurust, ma olen
välgus peegelduv koi, ma olen …

Kesköö haarab taskust lumise revolvri
mere kohal tiirleb peeretavaid päikesi

ma olen suur segadus rongkäigus
ma olen nõgi ma olen voorus ma olen tuul

Ma olen tigude müstiline selgroog

Üleminekud tavametafoorikast erimetafoorikasse on ilmsed, oksüümoron on käivitusmootor. Kui tuurid on kord juba üles võetud, siis võib ka madalamatel pööretel põhimootorile üle minna. Vahel, nagu selleski tekstis, jäävad aga mõlemad mootorid korraga töösse.

Laabani varased tekstid vastandasetusi ei harrasta ega ka mõned „Ankruketi …” (eeldatavasti varasemast ajast pärit) kuhjuvate metafooridega tekstid (näiteks „Kalendrileht”, „Igapäevane meri”, „Saunalaval”, „Hermafrodiidi menüü”, „Romantiline päikeseloojak”, „Ei ole ulmi” jmt). Võiks arvata, et uue kujundliku võtte järele haaras ta inspiratsiooni ja intensiivsuse kasvades, ehitades teise korruse esimese peale.

 

Ülereaalsus

Juhtub ka seda, et elu ise pakub uskumatuid oksüümorone, mis ei olegi fantastilised fiktsioonid, vaid ajaloolised juhtumid, kus tavareaalsust ületav realism on teoks saanud. Olen ikka pidanud värssi „Ma olen leinava ema rõve tants” absurdse oksüümoroni arhetüüpseks näiteks. Aga tuleb välja, et see on realistlikust realistlikum kirjeldus, mis viitab 1518. aasta Strasbourgi katkule, mil oma surmahaige poja uputanud Frau Troffead tabas äkitselt tantstõbi, mis nakatas tervet linna. Krampides massihüsteeria põhjustas arvatavasti katkumürkide toime. See ongi päritolupärane sürrealism, kui võõritav elu ületab võõritavat kunsti. Bernt Notke „Surmatants” tuleb pähe – nagu kahtlemata ka Laabanile –, mis kujutab samuti musta surma makaabrit, aga veelgi varasemast ajast. Hilisemaks näiteks on revolutsiooniline hopakk, mis niidab ka kükktantsu vihtujad endid maha.

Hästi koduselt tunnevad oksüümoronid end kvantmaailmas: lainelised osakesed. Jõuab kätte kvantteoreetilise kirjanduse22 ja selle teaduse järg23.

Käsitlus põhineb ettekandel „Laabani oksüümoronid kui tigude müstiline selgroog”.24

1 S. Freud, Unenägude tõlgendamine. Tlk A. Lill, M. Tarvas. [Tallinn:] Tänapäev, 2007, lk 212, 244, 251, 500 jm.

2 Vt A. Merilai, Ilmar Laaban. – Eesti kirjandus paguluses XX sajandil. (Collegium litterarum 9.) Toim P. Kruuspere. Tallinn: Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2008, lk 522–530.

3 A. Aspel, Sürrealism ja Ilmar Laabani „Rroosi Selaviste”. – Mana 1959, nr 1, lk 17–33.

4 Samas, lk 26, 29–30, 32–33.

5 A. Merilai, Merlini aare. Luulemärss 1994–1998. Tartu: Ilmamaa, 1998, lk 88–108.

6 I. Laaban, Sõnade sülemid, sülemite süsteemid. Koost J. Malin. Tartu: Ilmamaa, 2004, lk 165.

7 A. Merilai, Kivikõueköha. Ilmar Laabani luule psühhoanalüüs. – Keel ja Kirjandus 1993, nr 5, lk 257−263.

8 Vt The New Princeton Encyclopedia of P­oetry and Poetics. Toim A. Preminger, T. V. F. Brogan. Princeton (N. J.): Princeton University Press, 1993, lk 873.

9 W. Shakespeare, Kogutud teosed. Tlk G. Meri, R. Sepp, J. Kross, H. Rajamets. [Koost E. Banhard.] [Tallinn:] Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 1067.

10 M. Kompus, Poeedinahk. [Puka:] Une­noppija, 2014, lk 7–9.

11 E. Luuk, Meie inseneriteaduse suurhäire. [Tartu:] ID Salong, 2008, lk 7.

12 E. Luuk, Pideva Ja Silmanähtava Pöögelmann. Kommunistlik revolutsioon Kuul. [Tartu:] ID Salong, 2008, lk 18.

13 E. Luuk, Valgus tareaknas. [Tartu:] ID ­Salong, 2008, lk 9.

14 E. Luuk, Pideva Ja Silmanähtava Pöögelmann, lk 19.

15 Samas.

16 E. Luuk, Valgus tareaknas, lk 13.

17 Samas, lk 15.

18 I. Laaban, Sõnade sülemid, sülemite süsteemid, lk 45–47.

19 I. Laaban, Sõnade sülemid, sülemite süsteemid, lk 64.

20 Samas, lk 65.

21 Fiktiivse autoportree žanr näib enamasti esin­davat laiendatud metafoori. Väike antoloogia:

„Ürgmets olen – oksad täis lindude vilet, / soravalt voolavat lauluviisi, / millele rähnid taovad takti” (Johannes Semper);

„Mina, Jaani ja Malle / poeg August Alle, / mollusk maakera kamaral, / ent julma aja väraval / olen karistai, kes tulisulega / märgib üles te nurjatud teod, / rahaahned rasvased peod!” (August Alle);

„Laman selili ja olen / enda meelest rehe­ahi. // Üle minu käivad parred, / minu päratumas keres / lõõmab, õhkub tulekahi” (Bernard Kangro);

„Minul on karvased sääred / ja karvane rind. / Kogu küla peab / ahviks mind” (Kalju Lepik);

„Mu hinges koos on munk ja sübariit. / Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem. / Kesk aja hallust köen kui tuliriit / ja otsin kõige kiuste elulähet; – Olen nööril tilkuv pesu. / (Välja arvatud rinnahoidjad.) / Olen lapik lagritsapudel, millega tähelapsed tüdisid mängimast” (Artur Alliksaar);

„Ma olen inglitiivale tilkuv / jõuluküünal / ma olen vastlakukli vahukoor / mis mu oma vuntsidesse kinni jääb / ma olen mihklipäevase oina / veri tõurastaja noal / olen iluuisutaja jaanipäevasel jääl / olen oma hingerikkuse mardisant” (Andres Ehin);

„Ma olen kandiline maamees, / hall ja tõsine nagu raudkivi” (Mats Traat);

„olen ema, naine, armastaja, / päevadele vastu mineja, / andja, saaja, leidja, luuletaja, / sünnitaja, surma mineja” (Katre Ligi);

„Ma olen meeletu laps / keda kõik kodus armastasid / ent kes põgenes sealt ära / ühel ööl kui väljas kohises tuul // ma olen tiivuline seeme / mille sa rebisid puu küljest lahti; – Ma olen madalal sündinud / mu hälli on varjanud rohi / ma olen madalal sündinud / kuid siia ma jääda ei tohi” (Jaan Kaplinski);

„Valge kala ujub läbi metsa / pilv hääletus ookeanis / Ma olen selle kala südames” (Ene Mihkelson);

„„Sa oled vulkanist?” / keegi on kysinud, / mina nüüd vastan / „Ma olen vulkanism”” (Jim Ollinovski);

„olen kärjekujulise universumi suur unine emamesilane / kes magab üksi / oma taru­vaikusest voodis / keset tumedat talve” (Kristiina Ehin).

22 Vt M. Kõiv, Päev. Tartu: Akkon, 2004; A. Merilai, Patafüüsiline tuumafüüsika: vomitiivne diskurss [Madis Kõivu romaani „Päev” retsensioon]. – Vikerkaar 2005, nr 4–5, lk 170−173.

23 Vt T. Remmel, Kirjandus kvantteooria mõju­väljas. (Tallinna Ülikooli humanitaar­teaduste dissertatsioonid 77.) Tallinna Ülikool, 2023.

24 Luule on ülev ehmatus. Ilmar Laaban 100 / Poetry – A Sublime Startle: Ilmar Laaban 100. Eesti-uuringute Tippkeskuse 12. aastakonverents, 9.–10. detsember 2021. Kava ja teesid. Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti-uuringute Tippkeskus, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus. Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2021, lk 18–19. https://www.kirmus.ee/laaban-100/CEES2021teesid.pdf

17. jaanuaril kaitses Eva-Liisa Roht-Yilmaz Tartu Ülikoolis etnoloogia erialal doktoritöö „Converting identities and moralities: Pentecostal Christianity among the Roma in Estonia and Latvia” („Identiteeti ja moraali pöörates: neli­pühilus romade seas Eestis ja Lätis”). Juhendaja oli Laur Vallikivi (TÜ), oponendid Inese Runce (Läti ülikool) ja Magdalena Slavkova (Bulgaaria teaduste akadeemia).

Doktoritöö põhineb romade seas läbiviidud etnograafilistel välitöödel Eestis ja Läti Vidzeme piirkonnas Eesti piiri lähedal. Alates 1990. aastate algusest, mis oli ka üldine Nõukogude Liidu lagunemisega kaasnenud nn usubuumi periood, on Eestis tegutsenud Soome roma nelipühi ­misjonärid, kes hakkasid tähelepanu pöörama just vaatluse all oleva regiooni roma vähemusele. Tänapäeval toimub suurem osa nende misjonitööst Lätis, kus roma kogukond on oluliselt suurem, kuid jätkub Eestis, kuivõrd romad elavad mõlemal pool piiri ning suhtlevad oma sugulastega teises riigis. Nelipühilusse pöördumisega kaasneb vajadus seada esiplaanile uskliku identiteet ja sellega kaasnev moraali­koodeks, kuid samas tunnevad usku vahetanud inimesed vajadust säilitada roma kogukonda kuulumiseks olulised suhted ja väärtused.

Doktoritöös uuriti, kuidas pöördunud romad Eestis ja Vidzeme piirkonnas loovad end eetiliste subjektidena kahe vastandliku moraalikoodeksi vahele sattununa. Doktoritöö näitab ka, et Soome roma misjonärid ning romad Eestis ja Lätis ­loovad uusi võrgustikke, otsides ühist etnilist identiteeti. Etnilisusel pole oluline roll üksnes misjonitöös, vaid ka usu kogemises kehaliste praktikate kaudu. Selgub, et misjonil on sügav mõju just tänu neile roma päritolu misjonäridele, kes kombineerivad roma kultuurilist identiteeti nelipühilusega ning kasutavad kultuuri­spetsiifilist lähenemist. Väitekirjas näidati, et on lähenemisi, mida nelipühilusse pöördunud romad kasutavad, leidmaks viise konfliktsete moraalinormide ja -süsteemide ühildamiseks, kujundades nõnda oma moraalset mina nelipühi kristlasena. Näiteks ennustamine, mis on traditsiooniline roma naiste lisateenistus, kuid mida pöördumise järel üldiselt taunitakse ja millest tuleb loobuda, ei pruugi olla kõigi nelipühilastest roma naiste jaoks hukka mõistetud, mitte ainult selle majandusliku tähtsuse tõttu, vaid ka seepärast, et suhted teiste romadega ja oma kultuurilise identiteedi säilitamine jäävad jätkuvalt oluliseks. See näitab, kuidas pöördunud romad peavad pidevalt otsima tasakaalu erinevate moraalikoodeksite vahel. (https://dspace.ut.ee/items/effa5da1-f009-457d-a6b1-2a29a0811f70)

18. jaanuaril kaitses Indrek Ojam Tartu Ülikoolis eesti kirjanduse erialal doktori­töö „Stseeni poeetika ja eesti modernistlik romaan”. Juhendaja oli Jaak Tomberg (TÜ), oponendid Epp Annus (TLÜ) ja Cornelius Hasselblatt (Groningeni ülikool).

Väitekirjas konstrueeritakse modernistliku kirjanduse lugemismudel, mis võimaldab stseeni mõiste abil tuvastada uute tajuilmade tulekut kirjandusse, ning sama mudeli abil tõlgendatakse hulka eesti proosakirjanduse teoseid. Selleks esitatakse kõigepealt ülevaade eesti modernistliku kirjanduse senistest tõlgendusviisidest Noor-Eesti liikumisest käesoleva sajandi alguseni. Stseeni mõistele keskenduvas põhiosas uurib väitekiri modernistliku kirjanduse poeetikat narratoloogia ja fenomenoloogia meetoditega. Töö fookuses on nüansid, kuidas kujutatakse kirjandus­tekstis kehalisi tundeid, mida humanitaar- ja sotsiaalteadustes kutsutakse tihti ka ­afektideks. Enne afekti mõistele keskendumist on modernistliku romaani poeetikat analüüsitud peamiselt jutustuse mõiste kaudu. Aristotelese „Luulekunstist” alates on selle tähendust mõistetud tõenäosuse alusel: jutustuses juhtuvad ajaloo­momendile tüüpilised sündmused ning seda asustavad vastavalt oma ajastu tüüpiliste iseloomuomadustega tegelased. Need piisavalt tõenäolised sündmused ja tegelased kujundavad fiktsionaalse maailma jooned, mis tunduvad lugeja jaoks loomulikud ja motiveeritud. Kuid XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandi alguses tõusevad romaanižanris aina enam esile teosed, mille iseäraliku realistliku mõju seletamiseks ei piisa enam tõenäoliste ja tüüpiliste sündmuste ning tegelaste leidumisest teoses. Neis teostes ei ole tihtipeale esiplaanil tegelaste saatuslikud sündmused, vaid raskesti määratletav afektiivne atmosfäär, mis ei kuulu üksikule tegelasele, vaid tõuseb esile pigem inimeste ning inimese ja looduse vahelise läbikäimise hämaraladelt. Üks viljakaid viise seda kirjanduse poeetika muutust mõtestada on olnud analüüsida jutustuse vahekorda ühe tema võimaliku vastandi kirjeldusega. Väitekirja teoreetilise osa üks eesmärke on jutustuse ja kirjelduse vastandus uuesti läbi valgustada ja näidata selle paratamatuid kitsaskohti. Võttes arvesse jutustuse ja kirjelduse semantilisi vastuolusid, otsustatakse uurimuses kirjelduse asemel stseeni mõiste kasuks, mis pärineb Fredric Jamesoni raamatust „Realismi antinoomiad” (2013). Stseen esitab reaalsust põhimõtteliselt erinevalt kui jutustus. See võimaldab suuremat ligipääsu kehalisele reaalsusele ja jätab suuresti hõlmamata põhjuslikkuse dimensiooni, mis on jutustuse peamine sisu.

Pärast sissejuhatavat ja teoreetilist osa tõlgendatakse väitekirjas eesti kirjandusloo teetähiseid stseeni valgusel. Näited eesti kirjandusloost on jaotatud kolme rühma, millest igaüht ümbritseb iseäralik ajalooline kontekst. Esimene näidetegrupp koosneb Jaan Oksa, Leo Anvelti ja Reed Morni teostest, mida kõiki on võimalik mõista fin-de-siècle’i kultuuri ilmingutena ning mille puhul on peamine küsimus inimsubjekti elujõulisusest ja seksuaalsest identiteedist. Oks on XX sajandi alguse kirjanduses kõige edukamalt stseeni poeetikat rakendanud autor, kes toob ilmsiks inimsubjekti olemusliku labiilsuse ja kehalise vastuvõtlikkuse oma ümbruse suhtes, mis laseb vaevalt rääkida isegi stabiilsest soolisest identiteedist. Leo Anvelt kujutab stseeni poeetika abil oma romaani „Viirastusi valges öös” peategelase Rein Endise maailma, kuid laseb peategelase saatusel kulgeda välja kristliku moraali repressiivsest toimest üsna intellektuaalse loogika alusel. Reed Morni romaanis „Andekas parasiit” on probemaatilise peategelase afektide maailm väga tugevalt ratsionaliseeritud ja stseeni poeetika võimalusi seetõttu väga tagasihoidlikult kasutatud. Teine näidetegrupp käsitleb Viivi Luige „Ajaloo ilu” ja Mati Undi „Sügisballi” hilisnõukogude uue urbaniseerunud tegelikkuse viljadena, milles inimeste tundeelu on tugevalt mõjutatud globaalse läbipõimituse tajumisest. Viimane näidete­grupp pärineb XXI sajandi alguse eesti kirjanduse olulisest hoovusest, mis tegeleb Teise maailmasõja järgses totalitaarses ühiskonnas tekitatud traumade kirjandusliku kujutamise ja läbitöötamisega. Selles käsitletakse Ene Mihkelsoni, Eva Koffi ja Carolina Pihelga loomingut.

Töö põhijäreldused on, et stseeni poeetika võimaldab eesti kirjanduse puhul modernistlikust uuendusest rääkida väga erinevatel aegadel. Stseeni poeetika mõiste töötab kirjandusteaduse jaoks kõige vilja­kamalt, kui narratoloogia ja fenomenoloogia meetodeid täiendatakse ajalooliste kontekstidega, mis võivad pärineda sotsioloogia, soouuringute, tehnoloogia jm ajaloo valdkondadest. See tagab modernistliku romaani poeetika mõistmisele tugeva aluspõhja. (https://dspace.ut.ee/items/a91dd1bc-13f7-428f-9181-19da9a3d32aa)

7.–9. veebruarini toimus Amsterdamis Huygensi instituudis konverents „Formulaic Language in Historical Research and Data Extraction: An International Conference”. Konverents on ajalooliste uuringute suunitlusega foorum, kus eri maade uurijad vahetavad nii ametlikes dokumentides kui ka kirjanduses korduvate tekstide ja väljendite analüüsi kogemusi. Mari Sarve jt uurimisrühma liikmete ühisettekanne kandis pealkirja „Distributional criteria for identifying formulas in Finnic oral poetry”. Kaasautorid olid Maciej Janicki, Kati Kallio ja Eetu Mäkelä Helsingi ülikoolist.

21. veebruaril toimus Tallinnas Kirjanike Majas kirjanduslik kolmapäev „Fragmente dekadentsist”. Esitleti Keele ja Kirjanduse dekadentsile pühendatud teemanumbrit (KK 2024, nr 1–2), mis sisaldab 2023. aasta kevadel toimunud Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse, Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli konverentsi „Dekadents eesti kultuuris: tõlge ja tõlgendus” ettekannete põhjal valminud artikleid. Teemanumbrit esitleti koos ajakirja Akadeemia k.a veebruarinumbris ilmunud Friedrich Nietzsche tekstide tõlkega Leo Luksilt ning Loomingu Raamatukogu k.a 4.–5. numbris ilmunud Nietzsche teoste „Wagneri juhtum” ja „Nietzsche contra Wagner” tõlkega Jaan Unduskilt. Esitlusel arutlesid dekadentsi üle Mirjam Hinrikus, Leo Luks, Johanna Ross ja Jaan Undusk. 

21. veebruari Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubis oli külas läänemeresoome väikerahvaste keelte ja kultuuride uurimisele pühendunud Enn Ernits. Ta andis ülevaate Lõuna-Lätis elanud kreevinite päritolust, elupaikadest, ajaloost, keelest ja kultuurist. Tõenäoliselt pärinesid nad keskajal sõjavangidena Lätimaale toodud vadjalastest, keda kasutati Bauska kivi­linnuse ehitamisel.

22.–23. veebruaril peeti Taevaskojal 18. eesti folkloristide talvekonverents „Folkloor ja popkultuur”. Konverents oli pühendatud Mare Kõiva 70. sünni­päevale. Ettekannetes keskenduti kahe kultuurivaldkonna kokkupuutepunktidele ja sulandumiskohtadesse paigutuvatele loomingulistele otsingutele. Korraldasid Akadeemiline Rahvaluule Selts ja Eesti Kirjandusmuuseum. Esinesid Mare Kõiva („Nelja tuule poole”), Eda Kalmre („Klounid ja teised kurjad tegelased. Ostensioon ja kriminaalsed legendid”), Siim Sorokin („„Juba 26 aastat on nad öelnud, et meie leitut pole olemas”: Estonia, loominguline umbusk, rahvalik kriminalistika ja kontra-plottimine”), Liisi Laineste, Guillem Castañar, Anastasiya Fiadotava („CELSA võrgustiku projekti esmased tulemused: huumor eesti avalikus ruumis”), Tatjana Vladõkina, Deniss Kornilov („Идея национальной идентичности в деятельности современных центров удмуртской культуры” – „Rahvusliku identiteedi ideed tänapäeva udmurdi kultuurikeskuste tegevuses”), ­Nadežda Šutova („Удмуртские фестивали и праздники: традиции и новации” – „Udmurdi pidustused ja tähtpäevad: traditsioonid ja uuendused”), Sergei Troitski („Populaarne ballett: folkloori­motiivi muutmine sotsiaalseks tegevuseks”), Katre Kikas („Rahva­luulekogujad ja fännikirjandus: Hans Anton Schults F. R. Faehlmanni müütide lummuses”), Ott Heinapuu („Eesti looduslike pühapaikade muutuvad tähendused”), Kristel Kivari ja Tiina Sepp („Kirna mõisa mungad ja Avaloni vaimud: võrdlevaid tähelepanekuid kummitus­lugudest uue vaimsuse keskkondades”), Ell Vahtramäe („Mida teab põhikoolilõpetaja folkloorist?”), Taive Särg („Milline regilaul rokib?”), Savannah-Rivka Powell („Border genres of Yiddishkeit: Navigating heterotopic space and Jewish diaspora by way of liminal Shtetlach”), Natalia Ermakov („Välitööde eripära – võlu ja valu. Sakraalsed rituaalid ersa kultuuris”), Nikolai Kuznetsov („Rahvapidustused ja komi folkloor”) ning Eva Toulouze („Ühe udmurdi palve arengud 10 aasta jooksul”). Esitleti Rudolf Põldmäe „Rahvaluulekoguja reisuraamatut” (2023) ja loomanimede andmebaasi.

26. veebruaril korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis Mare Kõiva 70. sünnipäevale pühendatud pidulik seminar. Oma ettekandes „Kalaisa, vaaraorahvas, merekari ja veehobused. Sissevaateid veeolenditega seotud traditsioonidesse” vaatles juubilar mütoloogilisi veeolendeid: kes nad on, kust nad tulevad ning kuidas paigutuvad pärimuspilti.

27. veebruaril esitleti Tartu kirjanduse majas Keele ja Kirjanduse dekadentsi­numbrit (KK 2024, nr 1–2). Esitleti ka ajakirja Akadeemia 2. numbris ilmunud Friedrich Nietzsche tekstide tõlget Leo Luksilt ning Loomingu Raamatukogu 4.–5. numbris ilmunud Nietzsche teoste „Wagneri juhtum” ja „Nietzsche contra Wagner” tõlget Jaan Unduskilt. Dekadentsi üle arutlesid Mirjam Hinrikus, Rebekka Lotman, Leo Luks ja Jaan Undusk. 

28. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis kohanimepäev. Korraldajad olid Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ning kohanimenõukogu. Esinesid Mart Uusjärv, Martin Kulp (Regionaal- ja Põllumajandusministeerium), Tartu abilinnapea Lemmit Kaplinski, Mall Leht (Maa-amet), Peeter Päll (EKI), Toomas Kiho (ajakiri Akadeemia), Ülle Tarkiainen (Rahvusarhiiv) ja kunstiajaloolane Enriko Talvistu.

28. veebruaril kõneles Piret Voolaid Kalevala päeval Helsingis kahe naabermaa suhetest pärimuse vallas. Soome folkloristika on olnud Eesti ametikaaslastele läbi aegade olulisel kohal, olgu tegu teoreetiliste, organisatoorsete või arhiivinduslike eeskujudega.

29. veebruaril peeti Eesti Kirjandus­muuseumis Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päeva. 2023. aastal toimunud kogumisvõistluse „Kohtumised metsloomadega” käigus laekus 170 kaastööd väga mitmekülgse materjaliga: loodusvaatlusi, videoid ja pilte loomadest. Võistlusele „Minu saunalugu” saatis kirjapanekuid ligi poolsada kirjutajat. Need sisaldasid saunakogemuste kirjeldusi, tähelepanekuid ihuharimisest ja hügieenist, pingetest, lõõgastumisest ja energiakogumisest kodusaunas ning kogukondlikus ringis, kirjeldusi oma saunaehitusest jpm. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad, mille pälvisid järjekindla kogumistöö eest paljude aastate vältel Maila Jürgenson, Anu Soon, Sirje Võsa ja Liisa Nurme. President kuulutas välja kogumisvõistluse „Vanavanema hääl”. Samuti algab kogumisvõistlus „Kunsti puudutus” ning koostöös Eesti Ornitoloogiaühinguga käopärimuse kogumine.

PDF

Lühikroonika

Just meie maise elu poolel rajal
end äkki leidsin keset sünget metsa.
Dante Alighieri „Põrgu”

Foto: Elmar Köster, Rahvusarhiiv

Tohutu töövõimega andekal tõlkijal, luuletajal ja kriitikul Harald Rajametsal (13. V 1924 – 12. XI 2007) on mitu saavutust, mida võiks nimetada tema elutööks. Kahtlemata on üks neist „Jumaliku komöödia” eestindamine – ehkki ta ei jõudnud sellega päris lõpuni (tõlke lõpetasid Ülar Ploom ja Ilmar Vene), saame emakeeles seda maa­ilmakirjanduse pärli lugeda ennekõike tänu temale. Dante „Põrgu” avaread on ühed kuulsaimad ja küllap tsiteerituimad värsid lääne luulekultuuris. Ent eesti keeles on neisse ridadesse end sisse kirjutanud ka tõlkija ise, ja mitte ainult metafoorselt: tema nimi on seal kirjas täiesti sõnasõnaliselt, värsireas tähenduslikult laetud viimastes, riimsõna positsioonides.

Juba „Põrgu” alguses avaneb Harald Rajametsa kaks poolust. Üks neist on jäik ja standardiseeriv värsimeister, kes jälgib keelenorme ja vahendab eesti keelde keerulisi kinnisvorme. Rajamets ongi eelistanud ranges klassikalises vormis luuleteoste eestindamist, mis on laadilt lüürilised ja romantilised ning milles on kasutatud täpseid riime: „Olen kogenud, et mul on irdriimidega, ebapuhaste riimidega loo tõlkimisel suuremaid raskusi kui puhtariimilise loo tõlkimisel”.1 Kuivõrd väikeses kultuuris ei ole võimalik igale põlvele maailmaluule klassikat uuesti tõlkida, pidas ta neid ajatuid teoseid vahendades silmas sedagi, et tõlked ajale vastu peaks. Selleks kasutas ta juba juurdunud sõnavara ning vältis „ajastu keeleponnistuste kajastusi” (vastandades enda Shakespeare’i tõlkeid Ants Orase omadele).2

Luulekeelele ja keelele üldse mõtles Rajamets palju ning avaldas 1962. aastal poeetilisele keelevabadusele pühendatud artikli, kus arutas üsna detailselt ja nüansi­rikkalt erinevate luulevabaduste üle: mis laadi väljajätud või lisasilbid, samuti derivatsioonid on luules omal kohal ja mis mõjuvad ebaloomulikult, milliseid „vigastatud” moodustisi tuleks vältida ning millega on lugeja juba harjunud.3 Ent keele­normide jälgimine ei tähenda Rajametsa jaoks sugugi lähtumist sõna­raamatutest. Vastupidi, ka keele­korraldajate tööl hoiab ta teravalt silma peal.4 Nagu on täheldanud Märt Väljataga, oli Harald Rajametsal nii-öelda absoluutne keelekõrv.5 1990. aastatel hakkas ta avaldama kriitilisi keelekommentaare ja nii väljendama oma hea sõnaloome põhimõtteid, mida oli seni pigem praktikuna oma tõlgetes järginud. Et Rajamets näeb vastutustundlikul luule­tõlkijal olulist rolli nii maailmakultuuri tutvustajana kui ka eesti keele arendajana,6 on ta suurt tähelepanu pööranud keelele ja eriti tema jaoks luule tuumakaimale elemendile – riimile. Seejuures rakendab ta järjepidevalt oma 1962. aasta artiklis välja toodud ideid ja kasutab tõlgetes küllaltki konservatiivset riimi, mis pole üksnes täisriim, vaid sageli üsna kulunud riim. Tõlkeriimides jälgib ta foneetilist täis­riimilisust, samuti väldete kokkulangemist. Teatud vabadused on lubatud: näeme flektiivriimi, erineva rõhumustriga riimipartnereid, mõõdukal hulgal sõnajärje inversiooni (oru metsarikka),7 vähesel määral uudset sõnamoodustust (pisu) ning mõnikord haruldasemaidki sõnu (kihkama). Mitmeid võtteid väldib ta rangelt, seal­hulgas neologisme, võõrsõnu, ebatavalisemat sõnamoodustust ja murdekeelsust, kasutades ka liitriime üksnes erandjuhul. Selles mõttes on iseloomulik näiteks Raja­metsa versioon Aleksandr Puškini luuletusest „Ma armastasin teid…”:

Ma armastasin teid; see arm küll raske
on hinges kustuma mul nüüdki veel;
kuid ärge ennast häirida sest laske,
ei taha ma, et kurb teil oleks meel.

Teid armastasin tummalt, kiivas vaevas,
nii lootuseta, uje, õrn ja truu;
teid armastasin siiralt; annaks taevas,
et armastaks teid nõnda keegi muu.8

Rajametsa enda sõnul pole riim nii järeleandmatu sundija nagu meetrum, kuivõrd seda saab valida:9 kui tundub, et keelt peab mõne riimi toimima panemiseks liialt painutama, on parem välja nuputada mõni teine riim. Kuid selle valiku­võimaluse juurde kuulub ka vabadus riimid üldse ära jätta – parem ilma riimideta kui enda seatud kõrgeid nõudmisi rikkudes. Nii alustab ta küll 1958. aastal Dante „Jumaliku komöödia” tõlget algu­pärandile vastavalt täisriimilisena, ent 1980. aastate lõpus tööd jätkates loobub selles riimidest sootuks.

Rajametsa teine poolus viskab aga vimkasid. Tõlkes on need sageli nii peened, et võivad algul märkamata jääda. Näiteks Shakespeare’i XX sonetis on juttu lüürilise mina sõbrast, kes on nii kaunis, et oli tõenäoliselt algselt loodud naiseks, kuid siis lisati talle „üks asi” (originaalis one thing). Rajametsa tõlkes saab sellest vaimukalt „tillukene lisand”:10

Sind naiseks küllap esialgu loodi,
ent loodus, sinust võlutud, läks segi
ja minu kahjuks, muutes tegumoodi,
sind tillukese lisandiga tegi.11

Kõige selgemini avaldub aga Raja­metsa huumorimeel tema omaluules. Tema meelis­vormiks saab siingi kindlate reeglitega stroof, ent erinevalt näiteks sonetist ja tertsiinist eesti keeles enne teda üsna vähe kasutust leidnud vorm – inglise päritolu limerik, mis on siinmail nii võõras, et on isegi Jaak Põldmäe põhjalikust üle­vaatest välja jäänud.12 Rajamets põhjendabki oma limerikukirge ühest küljest sellega, et piinlik on minna Euroopasse, kui meil emakeeles selles vormis luuletusi napib. Aga mitte ainult: „Ja pealegi – olla limerikist on hää! Ei tarvitse teha sala­pärast nägu, et jumalik säde, inspiratsioon või mis, kasvatada lõvilakka ega röövli­habet või teab mida veel. Lihtsalt hood käivad peal.”13 Limeriku tunnuseks on kindla ridade arvu (viis), riimiskeemi (üks riim seob kaht esimest ja viimast värssi, teine meetriliselt eristuvat kolmandat ja neljandat) ja värsimõõdu kõrval ka laad: tegu on nalja- ja absurdiluuletusega, kus enamasti riimitakse pärisnime. Nii ühendab limerik ideaalselt Rajametsa kahte palet, väljendades ranges ja keerulises vormis kerget sisu. Just neis luuletustes lõbutseb Raja­mets sõnade ja nende tähendustega, luues uudissõnu, mille ta sageli paigutab nimelt riimipositsioonile. Kui tõlke­luules eelistab ta kulunud riime, siis oma­luules väldib ta neid täielikult ja lubab seal kõike seda, mida tema tõlkeluulest ei leia, seal­hulgas keelevahetust, haruldasi sõnu (lisades vajadusel joone alla sõnaseletusi), murde- ja kõnekeelsust, võõrsõnu ja nimesid, kõikvõimalikke lühendeid, lisasilpe, inversioone, poolitusi, liitriime ja ebatavalisi morfoloogilisi tuletisi. Vaadakem näiteks järgmist limerikku, milles leidub riimi­positsioonidel nii nimesid, uus­moodustisi kui ka keelevahetust:

Menuvaene poeet Juhan Juus
just ujudes Narva jõe suus
      aru sai: Püha peetrum!
      Mõte, riimid ja meetrum
on ju liiast! – Nüüd Juks on Who’s Who’s.14

Ehkki Rajametsa kui tõlkija maksiimi järgi on poeesia parim väljendusvahend loomulik ja õige keel ning see arusaam peaks viima luule puhastumiseni keelelistest veidrustest,15 ei järgi ta seda põhi­mõtet omaluules. Ajatus, mida ta oma luule­keeles tõlgete puhul taotleb, ei ole juhu- ja naljaluules enam tähtis: nende eesmärk on olla siin ja nüüd, nagu ta ka oma luulekogu avatsükli pealkirjastab.

Kuigi enamasti on Rajametsa limerikud muhedad, tuues esile keele võimalusi ja absurdseid momente, juhib ta neis tähele­panu ka rumalustele, seda nii ühiskonnas kui ka keelepoliitikas. Näiteks avaldas ta 2005. aastal reaktsioonina toonase haridus- ja teadusministri Mailis Repsi esinemisele Vene riigitelevisioonis, kus too oli kiitnud maride olukorda Venemaal, kaksiklimeriku „Ugri-mugri aps”.16 Mis aga teeb luuletuse tähele­panuväärseks, on peitriim (Linnar Priimäe terminoloogias)17 – luuletuses pole kordagi mainitud Repsi, ent riimiahelaks on Epps : teps : veps. Teisal on selles absurdi­luule žanris eriti sobiv tuua nähtavale jabur leid sõnaraamatust:

Kui kunagi satun Jerezi ja
sääl joon – no eks ikka hereesi – ja
      kui vein on mul keres,
      siis öelda veel heres
või heeres on hirmus hereesia.18

Rajamets naeruvääristab siin Jerezi linna järgi nime saanud kangestatud veinile loodud eestikeelset vastet heres – ­sellise kirja­pildiga langeb rõhk joogil erinevalt selle päritolulinnast esimesele silbile, mistap võib seda näha vigase vormina. Seega ei ole normkeel Rajametsa jaoks midagi, mille on fikseerinud mingi institutsiooni töötajad, vaid see järgib keele sisemist loogikat.

Kuid Rajametsa tõlgetestki võib mõnikord mängu leida: lõbusamat riimluulet leidub eelkõige tema lasteraamatute tõlkevärssides. A. A. Milne’i „Karupoeg Puhhi”, J. R. R. Tolkieni „Kääbiku” ja James Krüssi raamatu „Minu vaarisa ja mina” luule­tõlgete kohta on ta isegi öelnud, et need on „ekstramõnuga” tehtud asjad.19 Riimipoeetika jääbki neis tema kahe põhimõtte vahele: kohati näeme trafaretset ja kulunud riimi (ma : sa : ka) või isegi identriimi, kohati aga võtab ta seal tavapärasest suuremaid vabadusi, sealhulgas leidub koguni irdriimi näiteid (tahab : pahad, poole : muule). Keerulisemates, nt kolmikriimilistes luuletustes ärkab siiski kõrgstiilne Raja­mets, kes kasutab oma tavapäraseid täisriimilisi ahelaid.

Niisiis on Rajametsas korraga tung luua midagi ajatut ning sekkuda ajalisse; esimese väljundiks on ennekõike maa­ilmaluule klassika tõlked, teise väljundiks omaluule. Nende poolte ühendajaks võib pidada riimi. Klassikastiilis ehk tõlke­luules liiguvad tema riimid kindlatel radadel, mis tal vahel alles endal tuleb rajada, vaba­stiilis ehk omaluules võivad need tahtlikult metsikumatele teekondadele, lausa metsa minna, juhtimaks tähelepanu riimikunsti mitmekesisusele ja mängulisusele. Just viimast on Rajamets ise pidanud tõlkimise põhiomaduseks: „Selles on mingi eriline võlu ja veetlus, et ma olen mängu oma elu keskseks tegevuseks saanud võtta, ja mänguriks jäädagi.”20 Kui Rajametsa Shakespeare’i tõlgete ilmumisel mängis suurt rolli Georg Meri, Dante juurde juhatas teda Aleksander Kurtna ja ukraina luule juurde näitas teed Ain Kaalep, siis järgmistele põlvkondadele on omamoodi suunanäitajaks olnud Harald Rajamets, kes õpetas meile, et luulekunst ei pea isegi olema lõbu ja õpetus, vaid võib olla täiesti puhas lõbu, mida kõrged standardid sugugi ei kahanda, vaid muudavad veelgi hõrgumaks.

 

1 Tõlkijad 13: Harald Rajamets. Tõlkijaga ajas juttu Peeter Hein. – Eesti Televisioon, 8. XII 1988. ERR-i arhiiv. https://arhiiv.err.ee/video/vaata/tolkijad-harald-rajamets

2 Samas.

3 H. Rajamets, Keelevabadus värsis. – Keel ja Kirjandus 1962, nr 5, lk 284–293.

4 Vt nt tema teravat kriitikat „Eesti kirjakeele seletussõnaraamatule”: H. Rajamets, Vingus nina pidi raamatus. – Keel ja Kirjandus 1994, nr 7, lk 424–426.

5 M. Väljataga, Harald Rajamets in ­memoriam. – Eesti Ekspress 15. XI 2007.

6 Tõlkijad 13: Harald Rajamets.

7 Sellise lihtsa inversiooni kohta, kus omadus­sõnaline täiend paikneb põhisõna järel, on Rajamets ise möönnud, et sellega on iga luulehuviline harjunud ja see ei sega tema luulelugemist põrmugi. Seevastu keerulisemat inversiooni, millega on loomulik sõnajärg meelevaldselt segi paisatud, ta taunib ja leiab, et see teeb luuleteose raskesti mõistetavaks, tuhmistab ideed ja vähendab kunstilist suges­tiivsust. Samuti tuleks hoiduda sedalaadi mugavustest nagu täiendi asendamine kõrval­lausega põhisõna järel (haige väike laps asemel laps, kes haige ja väike), mis teevad küll riimimise lihtsamaks, kuid võivad viia stiilist hälbimisele (H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 285, 286).

8 Pegasos ja peegel. Valimik tõlkeluulet. Tlk H. Rajamets. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2004, lk 103.

9 H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 287.

10 Vt ka R. Lotman, L. Pääbo, Järelsõna. ­Armastus sonetivormis. – Ma nägin päiksepaistet vihmasajus. Valik maailma armastussonette. Koost R. Lotman, L. Pääbo. Tallinn: Varrak, 2022, lk 399.

11 W. Shakespeare, Poeemid, sonetid ja muud luuletused. Harald Rajametsa tõlkes. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, lk 259.

12 H. Rajamets, Aeg astuda. Vemmalvärsse, puhuluulet. Tallinn: Varrak, 1997, lk 171.

13 Samas, lk 174.

14 Samas, lk 54.

15 H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 293.

16 H. Rajamets, Ugri-mugri aps. – Sirp 2. IX 2005, lk 5.

17 L. Priimägi, Riimist. – Keel ja Kirjandus 2008, nr 4, lk 282.

18 H. Rajamets, Kakskümmend kaheksa limerikku. – Looming 2000, nr 2, lk 232.

19 Tõlkijad: Harald Rajamets. Küsitleja Vilma Jürisalu. – ERR-i arhiiv 20. V 1994. https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/tolkijad-tolkijad-harald-rajamets

20 Tõlkijad 13: Harald Rajamets.

Enn Nõu. Ülestähendusi ajast ja elust. Mälestuste kroonika 1956–2022. EKSA, 2023. 526 lk.

Raamatus oleva 66 aasta kroonika kohta on tagakaanel kasutatud epiteete täpselt, lühidalt ja rikkalikult – need sõnad iseloomustavad nii selle määratu faktikogu esitamislaadi kui ka peensust. Kuu­päevade kaupa, iga kuu omaette lõiguna, on ­lause-paariga üles märgitud kõik kohtumised, käigud, sündimised-surmad, eri üritused pagulas­kogukonnas, väiksemad ja suuremad perekonnasündmused, töised ülesanded, poliitiline programm, erialane edenemine arstina ja nii enda kui ka abikaasa Helga eneseteostus kirjanikuna, ainelised saavutused, majaehitus Uppsalas, paadisõidud ja -remondid, ettevõtmised lastega, hiljem nende reisid ja kolimised, raamatu lõpuosas tihenev osavõtt Eesti kultuuri­sündmustest, paika loksuv elu kahes riigis jne.

Lakoonilisusest hoolimata avaneb teotahtest tulvil ja seda tarmukust hämmastava sihikindlusega ellu viiva perekonna võimas lugu ning samal ajal Rootsi pagulaskultuuri põhiaja ja tohutu suhtlus­võrgustiku tihe lugu. Seda on huvitav jälgida just sellises neutraalses kroonika­vormis, nagu raamatus kasutatud: Enn Nõu laseb kõneleda faktidel endil, valdavalt ilma eriliste hinnangute ja emotsionaalse suhtumiseta. Erand on episood esimesest Eesti külastusest „23 aastat pärast põgenemist” (lk 130–135), milles on segunenud põnevuse, härduse, vapustuse ja hirmu kogemus. Napi­sõnalisusest hälbib ka see, et Nõu ühiskondliku edenemise algupoole avalikke sõnavõtte on tsiteeritud täies mahus – erasfääris on hoitud siiski ühtmoodi delikaatset ja lühidat joont. Nõnda saab harva mõni inimene, tegevus või kohtumine põgusa iseloomustuse osaliseks (näiteks 1977. aastal Helga ja õpilaste jalgpallimängu kohta: „Võib-olla tema vanuses mitte kõige sobilikum tegevus”, lk 214), ja selgi juhul võib tegu olla nagunii üldteada asjaoluga (nagu Karl Ristikivi kirjeldus „heatahtliku kirjaniku ja vaikselt naeratava” kolleegina, lk 215). Veelgi neutraalsem laad sõpradest ja külalistest pildi andmiseks on külalisteraamatu sisse­kandeid tsiteerida, mis sageneb raamatu teises pooles, kui on Uppsalas Askvägenile püstitatud majja sisse elatud (Nõude kodus on ulualust saanud hämmastav inimhulk), samuti kumab neist sissekandeist täheldusi Nõude endi kohta. Raamatu read on nimedest tulvil, seejuures vestluste sisu ei reeda tõtlikult registreeritud info kuidagi – sedaviisi on huvitav lugedes kaasa ja edasi mõelda, ka selles, kuidas üldse ja miks üht- või teistmoodi seltskond kokku sattunud.

Kroonika lõpeb lausega: „Võiks veel kirjutada, aga midagi peab jääma paberile panemata…” (Lk 527) Paberile on jäänud panemata küllap palju, nagu võib mõnest fraasist järeldada, kuid mitmesuguste tumemeelsuspäevikute ja halavate korres­pondentside taustal on meeldiv lugeda üleni elutervet ja tarmukat eluesitust, mis on keskendunud pikas perspektiivis päriselt olulisele.

Foto: Zane Bitere, LETA/Scanpix

26. mail tähistab juubelit Läti ­Ülikooli liivi instituudi juhataja, luuletaja ning liivi keele ja kultuuri edendaja Valts Ernštreits. Rääkisime sel puhul liivi keelest, selle uurimisest ja rollist ning liivi kogukonnast tänapäeval ja tulevikus. 

Oled sündinud Riias, kuid siiski kasvanud liivi kogukonna sees ja käinud lapsena suviti Liivi rannas Kuramaal, kust tänapäeva liivi perekonnad pärinevad.

Olen sündinud Liivi rannast kaugemal nagu kõik uuema põlvkonna liivlased, aga meie pere seos Liivi rannaga on olnud küllaltki tihe. Pärast Nõukogude piiritsooni loomist hajus Kuramaa liivi kogukond laiali üle Läti ja mujale. Mõni üksik, näiteks Poulīn Kļaviņa, käis Liivi rannas suviti. Oli ka selliseid nagu Viktor Berthold ja Alfon Berthold, kes elasid Liivi rannas alaliselt. Aga vahel harva juhtus ka nii, et mõni liivi kogukonna liige kolis tagasi Liivi randa, nagu minu vanaisa vanemad õed Emma Ērenštreite ja Elvīra Zēberga – üks juba 1970-ndatel ja teine hiljem, 1980-ndatel –, ja jäid sinna elama. Meie jaoks oli see hea, et meil oli maakoht just suletud tsoonis Liivi rannas. 

Sel ajal oli Liivi rand hoopis teist­sugune: mererand oli päriselt tühi, isegi suvel ei olnud seal mitte ühtegi inimest. Täna­päeval võib randa minnes näha mõnda üksikut inimest, sest seal käib suvitajaid. Lapsepõlves veetsin õige mitu suve Pizā külas, lisaks suvitamisele tegin igasuguseid põllu- ja aiatöid, sealhulgas niitsin vikatiga, mida ma seetõttu oskan päris hästi. Minu seos Liivi rannaga pärineb suhteliselt varajasest lapsepõlvest: esimest korda sattusin sinna kuue- või seitsme­aastaselt ja pärast seda käisin seal üpris regulaarselt. Sealt algas minu huvi liivi asjade vastu. Peale selle, et vanatädid õpetasid mulle mõne fraasi liivi keeles, olid nad kohalikud aktivistid ja töötasid Pizā küla väikeses raamatu­kogus. Osa selle kogust on praeguseks jõudnud Läti Ülikooli liivi instituuti, kuna ühel ekspeditsioonil leidsime mahajäetuna sealt pärit raamatuid. Vanatädid viisid raamatuid laiali taludesse ja mina käisin mõnikord kaasas.

Sealsamas Pizā külas üritasid piiri­valvurid korra mind kinni püüda, kui olin seitsmeaastane. Kuigi mereranda ei tohtinud tegelikult minna, käidi seal ikkagi. Kõik teadsid, et kui piirivalvurid tulevad, siis tuleb üle luidete metsa põgeneda. Ükskord, kui ma hakkasin külateed pidi mere poole astuma, ilmus piirivalvureid täis veoauto. Minu automaatne reaktsioon oli plehku panna ja nemad hakkasid mind taga ajama. Jooksin kõrtsihoonesse, kus oli raamatukogu, vanatädi istus seal. Piiri­valvurid tulid ka sinna ja raporteerisid, et siin on üks tundmatu isik, keda me üritasime tabada. Vanatädi ütles vastu: mis piirivalvurid te olete, kui te isegi seitsmeaastast last kätte ei saa. Sellega jutuajamine lõppes. 

Kellelt sa liivi keelt rääkima õppisid? 

Mina olen pärit lääneliivi alalt, mis oli palju kannatanud juba enne Teist maa­ilmasõda. Selle ala majad põletati maha Esimese maailmasõja ajal. Meie pere ja paljud teised olid toona evakuatsioonis, põgenesid enne sakslaste rünnakut ja elasid päris kaua Siberis. Tagasi tulid minu vanavanavanemad 1920. aastatel. Lääneliivi alal oli hea keeleoskus juba piiri peal üks põlv varem kui idaliivis, kus liivi keel oli igapäevane keel minuvanuste vana­vanematel. Meil olid head liivi keele rääkijad vanavanavanemad. Samas oli minu vanavanematel liivi keele oskus mingil määral säilinud: mäletan oma lapsepõlvest mõnda loitsulaadset fraasi, rahvalaulu­katkendeid ja muud sellist. Aga päris arusaam liivlusest tekkis hiljem Pizās, kui nägin ühe oma surnud vanatädi kirja pandud liivikeelseid sõnu ja fraase. Minu kokku­puude liivi keelega algas sellest hetkest, kui need üleskirjutused leidsin.

Meie pere kuulub põlisesse liivi suguvõsasse, liivlus on peres kogu aeg olnud. Meie esivanemate hulgas oli esimene liivi luuletaja Jāņ Prints vanem, minu vanavanavanaisa oli liivi haritlane Jāņ Prints noorem. Minu vanatädi Emma Ērenštreite eestvedamisel asutati 1970-ndatel liivi laulukoorid. Üksnes liivlastele iseloomulikke perekonnanimesid on viis: Demberg, Lepst, Geige ja Jeije (need kaks pärinevad sõnast jei ’jää’) ning Er(e)nštreit. Kui sellist perekonnanime näha, siis on selge, et tegemist on liivlasega. 

Minu jaoks on liivi keel alati olnud kõnekeel. Kuigi olen pärit lääneliivi alalt, on minu keel hoopis idaliivi Vaidi küla keel, see on see keel, mida olen suviti kõikide teiste keelejuhtidega rääkinud. Meie liivikeelne suhtlusringkond koosnes selle küla liivlastest, kelle keeleoskus säilis kõige kauem: Poulīn Kļaviņa, Viktor Berthold, Alfon Berthold, Grizelda Kristiņ. Lisaks nendele kuulusid liivikeelsesse suhtlusringkonda Erna Vanaga Vents­pilsist, Irma Didrihsone Kūolka külast, Oskar Stalte ja muidugi Elfrīda Žagare Sīkrõgi külast. Tema tütre ja tütretütre Maija ja Gitaga suhtleme liivi keeles, sest nende mõlema perekeeleks see on. Tundub, et Liivi rand on pisike koht, aga küladevahelisi erinevusi keeles on ikkagi üksjagu. Gitaga rääkides, kellel on Sīkrõgi keel, on sellest aru saada. 

Kuni 2000. aastateni toimus liivi keele edasiandmine suulisel teel, see oli kirjalike väljunditega kõnekeele traditsioon. Praegu on liivi keelt võimalik õppida juba kirjakeele kaudu ja muude allikate toel. Minul selles mõttes vedas, sest mul on olnud päris palju Liivi rannas sündinud ja üles kasvanud keelejuhte. 

Tahtsid saada arhitektiks, aga tulid ikkagi õppima Tartu Ülikooli. 

Huvi kunsti vastu on mul endiselt. Minu jaoks on arhitektuur kõige praktilisem kunsti väljund: igal inimesel on tarvis kuskil elada, nii et sa ei saa väga abstraktset arhitektuuri tekitada, see peab olema allutatud inimese vajadustele. Lihtsalt sattus kuidagi nii, et minu kooli lõpetamise aeg langes kokku Läti ja Eesti ärkamis­ajaga, mis oli ka liivlaste ärkamisaeg, ja minu huvid hakkasid muutuma. Liivi värk oli suhteliselt aktiivselt kogu aeg seal kõrval olnud. Mu ema ja isa on laulnud liivi koorides ja üks mu tädi oli taastatud Liivi Liidu (lv Līvõd Īt) esimene juht. Aastal 1988 osalesin ka ise Liivi Liidu taastamisel. 

Kuigi õppisin juurde joonistamist ja maalimist, oli juba kooli viimasel aastal selge, et ma ei lähe arhitektuuri õppima, vaid olen hoopis minemas Tartusse õppima süvendatult keeleteadust või süvendama oma keelelisi teadmisi. Pööre oli üsna sujuv: alguses oli see rohkem hobi ja pärast kasvas hobi üle pea. Huvitav tähtsündmus sellel teel oli Interrinde rünnak Läti ülemnõukogu vastu 15. mail 1990. See oli selline hetk, kui OMON oli viimast korda Läti ülemnõukogu poolel, pärast läksid vastaspoolele üle. Interrinde rünnaku eest kogunesid inimesed parlamendihoonet kaitsma. Kuuldus levis, inimesed läksid sinna Läti lippudega ja mina oma tädiga, kes oli Liivi Liidu juht, läksime sinna liivi lipuga. Nägin hiljuti CNN-i kaadreid sellest, kus mina kandsin liivi lippu. Aga kuna OMON ajas selle meeleavalduse laiali, siis mina sain sellel üritusel OMON-i käest vastu pead. 

Tartu Ülikooli astudes tuli mul valida kahe eriala vahel: eesti filoloogia ja eesti keel võõrkeelena. Seletasin Tartu inimestele, et mind – palun väga vabandust – ei huvita eesti keel, tulen Tartusse liivlusega tegelema. Seepärast oli parem õppida eesti filoloogiat, kuna sellel erialal õpetati liivi keelt ja fennougristika hõlmab liivi keele uurimist. Minu õpingud olid üsna kaootilised, sest ma ei tulnud Tartusse selleks, et saada teadlaseks, vaid selleks, et tegeleda liiv­lastega. Tagantjäreletarkusega vaadates oleks võinud üht-teist rohkem õppida ja üht-teist muudmoodi teha. Liivluse arenemise mõttes oli minu jaoks väga kasulik Tartus õppida.  

Oled ülikooliõpingute ajast saati olnud tegev leksikograafina. Ka sinu magistri­töö osa oli liivi-läti ja läti-liivi sõna­raamat.

Minu põhiline huvi Tartusse tulles, mis püsis doktoriväitekirjani välja, oli liivi kirja­keel ja selle areng, sealhulgas sõnaloome ning muud praktiliste väljunditega protsessid. See sõnaraamat sai tehtud puhtpraktilistel kaalutlustel. Leksikograafia juurde viis mind eelkõige see, et puudus praktiline allikas liivi keele õppimiseks ja selle kasutamise toeks. Oli vaja allikat, mis teise keelena kasutaks läti keelt, kuna liivi kogukond on peamiselt lätikeelne. Selle ajani oli ainus suurem kirjalik sõnavara allikas Lauri Kettuneni sõnaraamat, aga selle kasutamisel on kaks takistust: liivikeelsed märksõnad on foneetilises transkriptsioonis ja vasted saksa keeles. Kummastki normaalsed inimesed aru ei saa. 

Varem olime teinud Liivi Kultuuri­keskuses (lv Līvõ Kultūr Sidām) aastatel 1994–1995 liivikeelset ajakirja Õvā (Iva).Asi algas aastal 1995, kui ma ostsin esimese sülearvuti ja hakkasin andmebaasiprogrammiga FileMaker koostama sõnaraamatut, mis siis valmis digisõnastikuna. See on ainus kord, kui ma otseselt programmeerimisega olen tegelenud: häkkisin seda programmi, et saada liivikeelset tähestikulist järjestust. Tegin ise ka esimesi liivikeelseid fonte Apple’i Maci arvutite jaoks, et saaks üldse kirjutada. 

2010. aastal kaitsesin doktoriväitekirja liivi kirjakeelest ja selle arengust ning kunagi siis, kui Tiit-Rein Viitso koostatav liivi-eesti-läti sõnaraamat hakkas valmis saama, palus Karl Pajusalu mind appi. Selle lõpuosa tegime koos Tiit-Reinuga valmis, kasutades varasemaid leksikograafilisi teadmisi. See oli küll rohkem analoog­lähenemisega sõnaraamat, mida koostasime Wordi failides. Pärastpoole tegime sellest andmebaasi, mis praegu on aluseks kõikidele nendele keeleressurssidele, mida liivi instituut arendab. 

Aga siis tuli aastal 2012 täiesti ootamatult ettepanek analüüsida, milliseid võimalusi oleks teha valmis eesti-läti sõnaraamat. See oli ligikaudu kakskümmend aastat kestnud projekt, millel ei olnud head lahendust: oli selge, et sõnaraamatut on vaja, aga ei olnud selge, kuidas seda teha. Ja siis õnnestus kokku saada hea tiim ja teha päris suur, ligi 1100-leheküljeline sõna­raamat koos näidetega, sealhulgas grammatiliste näidetega. Selle üle olen siiamaani väga uhke, sest teos sai nullist valmis kahe ja poole aastaga. 

Mul on väga kahju, et see on sõna­varaallikana alahinnatud. Tehes valiku, millist sõnavara hõlmata 53 000 märksõna hulka, kasutasime tänapäevast lahendust: kõigepealt kasutasime Eesti Keele Instituudis kokku pandud 5000 märksõnaga eesti keele põhisõnavara, teiseks sagedussõnastikku 10 000 märksõnaga ja kolmandaks tasakaalus korpust, kus olid sagedused 5000 sõna kaupa, millest kasutasime kõige populaarsemat 40 000 sõna. Sõnaraamatut hakkasime koostama sõnade sageduse järgi ja mitte tähestikulises järjekorras A-tähest alates, kuna siis oleks olnud väga suur risk, et ilmub sõnaraamatu esimene köide (A–K) ja ülejäänu jääbki ilmumata. Tegime kõigepealt valmis 5000 sagedama sõna artiklit ja seejärel 10 000 sagedamat sõna, arvestades, et kui järsku tuleb öelda „Stopp!”, siis oleks meil sõnavara kõige olulisem osa kaetud. 

Võrdlesime oma märksõnastikku ka õigekeelsussõnaraamatuga, et püüda kinni vajalikud sõnad, mida mingil põhjusel ei olnud sagedusloendis. Üks selline sõna oli biifsteek. See ei kuulu põhisõnavarasse, aga seda kasutavad kõik ja see on kindlasti olulisem kui näiteks polühüdramnioos. Ma arvan, et eesti-läti sõnaraamatus on siiani parim eesti sõnade valik, kui välja arvata uued sõnad, mis on vahepeal eesti keelde juurde tehtud. See on eesti keele sõnavara tuumik, mida saaks koos sagedus­markeritega kasutada mis tahes kakskeelse sõnastiku tegemiseks. Kasutame seda praegu liivi keeleressursside arendamiseks, et näha, kas meil on olemas vajalikud sõnad – seda teeme koostöös Sven-Erik Soosaarega Eesti Keele Instituudist. 

Millised on sinu põhilised järeldused liivi kirjakeele arengu kohta? Mis suunas see praegu areneb? 

Ka kõrvaltvaataja pilgule on liivi kirja­keel huvitav ja dünaamiline uurimis­objekt. Liivi kirjakeele ligikaudu 170-aastase ajaloo jooksul on rakendatud palju erinevaid põhimõtteid ja erinevalt poolt vaadatuna. Oma rolli on mänginud eesti pilk ja läti pilk, liivlaste endi arvamus, kogukonna olukord ja muutumine. See kõik kajastub kirjakeele arengus. Samas on liivi kirjakeel andmete hulgalt piiratud. Me ei saa analüüsida kõikide eestikeelsete raamatute kirjaviisi, kuna neid on nii palju, et neid ei saa kunagi ammendavalt katta. Liivi kirjakeele puhul saame seda teha: kõik väljaanded on käepärast ja uuemal ajal trükitud liivi keelt saab uurida tervikuna. Kui seda dünaamikat jälgida, siis on näha, et põhimõtted on väljaandest väljaandesse muutunud, kuid samas on areng olnud järje­pidev. 

Liivi kirjakeele ajalugu jaguneb kolmeks perioodiks. XIX sajandi vanem kirja­keel – sealhulgas Matteuse evangeeliumi tõlked ja sõnade kirjapanekud – on eelperiood, mis ei ole otseselt seotud uuema aja kirjakeelega. Olulisem on tänapäeva kirjakeel, mille juured on veidi kaugemal kui sada aastat tagasi: 1921. aastal ilmus esimene ilmalik liivikeelne raamat, Emakeele Seltsi välja antud liivi keele lugemik, mis oli ühtlasi esimene Emakeele Seltsi väljaanne. Sellel oli keeleteaduslik taust, esimeste trükiste kirjaviis oli osalt foneetiline ja pärast viidi suuremasse vastavusse läti kirjaviisiga. Nõukogude ajal, ligikaudu 1970. aastatel toimus muutus, kuna muutus ühiskonna olukord ise. Enam ei olnud nii palju liivi keele oskajaid, kellel oli kirja­keelt vaja selleks, et midagi kirja panna. Rohkem oli neid, kes keelt ei osanud ja kellel olnuks vaja seda lugeda ja õigesti hääldada. Murdekoht oli umbes aastal 1978, mis on andnud kirja­keele arengule uue suuna. 

Uuemal ajal on olnud kolm perioodi, kui liivi kirjakeele sõnavara on hüppeliselt laienenud. Esiteks aastal 1931, kui hakkas ilmuma kuukiri Līvli. Kuna seal üritati kajastada argielust laiemalt maailma sündmusi, oli vaja palju uusi sõnu, uusi mõisteid, uusi väljendusviise. Liivi keel ei olnud enam ainult kalastus- või kodukeel, vaid oli kasvamas kultuurkeeleks. Teine oli 1960.–1970. aastatel ja kohati juba 1950-ndatest alates. Nõukogude Liidu ajal ei olnud liivikeelset trükisõna, aga käsikirju tehti. Nendes kajastub selle aja Läti nõukogude kultuuri kontekst, mis tekitas taas kiire uute terminite ja väljendusviiside tuleku liivi keelde. Liivi keeles on isegi kirjutatud nõukogude päikese helgest paistest. Kolmas suure arengu aeg on olnud viimase kümne aasta jooksul koos digitehnoloogia arenguga ja sellega, et liivi keel on üleilmastunud, selle kättesaadavus on paranenud ja kasutusvõimalused avardunud. Ka koos ülejäänud ühiskonna arenguga on olnud vaja päris palju uut sõnavara luua. 

Praegu on käimas projekt, millega täiendame liivi-eesti-läti sõnaraamatut ja see on tänu uuele sõnavarale mitu­kümmend protsenti kasvanud: algselt 12 000 märksõnast on praeguseks saanud juba 16 000 märksõna ja kasv jätkub. Nagu eesti keeles, lisandub päris palju uuema aja sõnavara, rahvusvahelist, aga ka argimõisteid. Just praegu on üks huvitav aeg liivi keele arengus, kui toimub järgmine hüpe. 

Kogu Euroopa Liidu bürokraatia terminoloogiat ei ole vaja, aga näiteks Euroopa Komisjoni on tarvis nimetada? 

Tõesti ei ole vaja rääkida kõikidest teemadest. Väikekeelte vajadustest ja loomulikust keelest käib huvitav diskussioon. Meil oli kolleegidega üks projekt, kus üritati tõlkida testrühmas tekste inglise keelest liivi keelde. Tekkis arutelu, kas meil on vaja samu asju kui inglise keeles, kas, kuivõrd ja millised tekstid on liivi keele jaoks olulised. 

Keelekasutus sõltub sellest, millised on kasutussituatsioonid. See on keelearenduse küsimus üldiselt. Kas on näiteks liivi keeles vaja lennujuhtimis­terminoloogiat? Kas see on selline asi, millest hakkaksid kaks liivlast omavahel rääkima? Kas on vaja liivi keelt tolliametnikele? Kas võib ette tulla olukordi, kus seda oleks vaja? Kui kaks liivlast kokku saavad, siis nad pigem ei räägi omavahel maailmapoliitikast. Nad võivad seda mainida, kuivõrd see maailm on meie ümber, aga nende jutuajamise keskmes see pole. Ent sellised sõnad nagu pitsa ja Zoom on meie argipäev. Kui rääkida keele taaselustamisest, tuleb instituudi jõupingutus koondada sinna, kus selle mõju oleks kõige suurem. Ei ole tarvis teha midagi, mille kohta tundub, et seda on vaja, vaid seda, mida liivlastel on vaja. 

Mõnikord kiputakse vaatama teisi oma prisma kaudu. Saame sageli igasuguseid ideid eestlastelt, lätlastelt või soomlastelt, kes teavad, kuidas asjad peavad olema. Klassikaline näide: küsitakse, miks te ei tee lasteaeda. See ei ole teostatav, kuigi eestlaste jaoks on igapäevane, et lapsed käivad eestikeelsetes lasteaedades ja saavad poes käies eesti keelt rääkida. Aga liivi kogukond seda ei võimalda, isegi Riia linnas ei ole võimalik midagi sellist korraldada. Igasse lasteaiarühma oleks vaja vähemalt kuus last ja üks-kaks lasteaiaõpetajat, kes suudaks liivi keeles rääkida. Igal lapsel on kaks vanemat ja mõni vanavanem. Kahe lasteaiarühma loomiseks oleks tarvis, et ligi viiskümmend inimest elaks ligikaudu kümne kilomeetri raadiuses ja lapsed oleksid umbes samavanused. Ametlike andmete järgi on liivi kogukonnas kokku 250 inimest, mitteametlikult 1000–2000 inimest. Liivi­keelne lasteaed eeldaks sama hästi kui getot: tuleks üle Läti või Riia eri paikades elavad inimesed koguda samasse kohta. 

Ilmselt tänavu sügisel alustame liivi keele õpetamist koolilastele, aga seda ei saa teha koolisüsteemi kaudu: ei ole ühtegi kooli, kus oleks rohkem kui üks-kaks samas vanuses sama keeleoskus­tasemega last. Meie vaatenurgast on keskne anda hääl kogukonnale endale. Peame aru saama, kuidas kogukond hingab ja toimib ning mis on selle vajadused.

Millised on praegu liivi keele funktsioo­nid peale kõige nähtavama: liivi keeles laul­dakse koorilaule?

Esiteks on liivi keelel keskne sümboolne väärtus liivi kogukonnale, millel on tugev identiteet. Liivi keelel on viimase saja aasta jooksul olnud suur tähtsus isegi inimestele, kes ei oska liivi keelt või ei viitsi seda ära õppida. Kõik ütlevad, et see on oluline. 

Kui rääkida tänapäeva keelekasutusest, siis huvi olla keelekeskkonnas ja keelt kasutada on tõusuteel. Viimase paarikümne ja eriti kümne aasta saavutus on see, et liivi kogukonna ja keele pikka aega kestnud allakäik on peatunud. Tasapisi ilmuvad uued mehhanismid: keeleõpe koolilastele algas sellest, et tekkis aina rohkem selle vastu huvi tundvaid lapsi. See ei olnud ülalt alla, vaid alt üles protsess. Hiljuti võtsime instituudi, noorte ja keelehuviliste koostöös kasutusele uue Facebooki lehe nimega „Līvõkīelkõks” („Liivi keeles”), kus kasutatakse ainult liivi keelt. Me seda eriti ei reklaami: see ongi mõeldud ohutuks kohaks neile, kes tahavad liivi keelt kasutada või lugeda, et liivi keel oleks väike osa nende igapäevast. 

Nii imelik kui see ka ei ole, aitab teaduslik uurimine liivi keelt arendada ja alal hoida, sest uurimistöö ja tekstidega töötamine on üks neid alasid, kus on võimalik olla pidevalt keelekeskkonnas. Liivi instituudis on tööl mõned liivi keele rääkijad ja noored, kes tegelevad tekstide ümberkirjutamise ja muu sellisega. Liivi vaimne pärand on päris suur, aga see on keele taga lukus: sellele lihtsalt ei pääse keeleoskuseta ligi. Siin on keeleoskust praktiliselt tarvis. Üritame seda ära kasutada, et anda tööd liivlastele, kes oma keele­oskusega aitaksid tekstidele ligi pääseda ja nii annaksid ühiskonnale oma panuse. 

Miks on liivi keele ja kultuuri uurimine oluline? 

Viimase 5–10 aasta jooksul on liivi teemade uurimine saanud rohkem tähele­panu. Ühelt poolt oleme investeerinud sellesse, et äratada huvi liivi teemade vastu, näidata nende eripära ja olulisust väljaspool liivi kogukonda. Liivlaste ja liivi teemade uurimine võib pakkuda palju laiemat konteksti näiteks keeleteaduses või muinasaja ajaloos, kus arhailised liivi elemendid või omapärad pakuvad vastuseid suurematele küsimustele: mis on toimunud läänemeresoome keelte ajaloos, kuidas tekkis läti keel või milline on olnud siinmail rahvaste liikumine. 

Liivi materjali on palju, aga samas piiratud hulgal, mistõttu on see hea uurimisobjekt. Materjali on optimaalselt: piisavalt, et saaks uurida, aga mitte nii palju, et see muutuks hõlmamatuks. Veel on oluline, et ühiskondlikud protsessid, mis liivlaste puhul toimivad, näitavad ühiskonda miniatuuris. Fraktalite analüüsimisel saab millegi väiksema põhjal teha üldistusi suuremate nähtuste kohta, liivlaste säilimise lugu ja tänapäev võib olla samuti midagi sellist. 

Tajun, et liivi kogukonna struktuur on suurel määral tuleviku kogukondade struktuur, aga liivlased on sinna jõudnud varem kui teised. Liivi kogemuse põhjal võime mõnes asjas pakkuda, mida teha või mitte teha, kuidas saab või ei saa hääbumis­protsessi peatada. Siin on palju huvitavaid asju, mida uurida ja millele vastuseid otsida. Selles suhtes on liivi teema väga suur ja lai. Ma arvan, et millegi väikese, spetsiifilise uurimine võib algul ära ehmatada. Aga oleme üritanud näidata, et need väikesed asjad on palju suuremad ja laiema kontekstiga. 

Maailma tuhandete keelte hulgas peaks kindlasti olema sadu, mille kõnelejate demograafia sarnaneb liivi kogukonna omaga. 

Liigume sinnapoole, et liivi kogemust ja liivi lahendusi teistele näidata. Need põhimõtted, mis justkui toimivad suuremate keelte ja rahvaste puhul, liivi ja seda tüüpi eriti väikeste ohustatud keelte ja ­kultuuride juures ei toimi. Sellel mikrotasemel on hoopis teised reeglid. Teatud mõttes on see nagu Eukleidese ja Lobatševski geomeetria suhe – mastaap muudab lähenemist. Nendest reeglitest aru­saamine on huvitav nii liivi kogukonna kui ka teiste jaoks. 

Mõistagi ei ole olemas universaalseid retsepte, aga on põhimõtteid, mida saab kasutada kas või tehisintellektiga seoses. Näiteks kuidas saame rakendada tehis­intellektil põhinevat tehnoloogiat selliste keelte juures, kus on vähe andmeid, kuna tehisintellekt põhineb suurel andme­mahul. Samas tuleks tehnoloogiat nii kasutada, et ta keelt ja kultuuri ära ei tapaks. Kui keele kõnelejaskond on väike, siis on lihtne kogu universum üle ujutada madalakvaliteedilise keelega. See on kõige selgem otsene oht. Tuleviku­tehnoloogia küsimused on huvitavad just sellepärast, et tuleb mõelda, kuidas tagada väikeste keelte ja kultuuride konkurentsi­võime olukorras, kus keeletehnoloogia arengu kiirus sõltub kogukonna suurusest. Kuidas suurematele järele jõuda, on tuleviku keelelise ja kultuurilise mitmekesisuse tagamise võtmeküsimus. 

Kui palju on olemas liivi keelde tõlkijaid ja kui palju neid võiks tarvis olla? 

Neid, kes on tekste tõlkinud, on kindlasti viis-kuus. Aga tõlkimisvõime ei ole nii oluline kui keele kasutamise ja tekstide loomise võime. Tõlgitud tekstiga on alati see probleem, et see on lähte­tekstist mõjutatud. Seda eriti liivi keeles, sest näiteks läti ja eesti keeles on võimalik tõlkimisel enamasti lähtuda väljakujunenud keelekasutusest, aga liivi keeles alati ei ole. Samadel põhjustel on väga ohtlik automaattõlge: see on suuteline genereerima esmapilgul korralikke tekste, aga lähemal vaatlusel ilmneb, et neid mõjutavad kaugemad taustad. Pigem on vaja tekstiloomet liivi keeles, ükskõik kas need on tarbetekstid või luule ja proosa. Seal tuleb kõige paremini välja loomulik keele­kasutus. Oleme pannud tähele, et kui tänapäeva liivi keele rääkijalt paluda tõlget, siis tal võtab see palju rohkem aega kui samast asjast lihtsalt rääkida. Rääkides kasutatakse selliseid sõnu, mida tõlkes ei kasutakski. Praegu on põhiline julgustada ja luua keelelise väljenduse võimalusi. Keele passiivne õppimine on ainult keele edasiandmise protsessi üks osa. Kõige olulisem on, et peab olema vastus, kus me keelt kasutame, miks meil seda vaja on, mis me sellega peale hakkame. Vastus algab sellest, et on võimalused keelt rääkida ja lugeda ning neid üritamegi praegu luua. 

1. märtsil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis Eesti keelenõukogu (EKN) keelekorralduse seminar. Keelekorraldusest ühiskonnas kõnelesid Airi Männik (Eesti Keeletoimetajate Liit), Kaja Sarapuu (Eesti Emakeeleõpetajate Selts) ja õiguskantsler Ülle Madise. Keeleteaduse poolelt vaatles keelekorraldust TÜ tänapäeva eesti keele professor Liina Lind­ström. EKI keelekorraldustööd tutvustasid Sirli Zupping („ÕS-i ja EKI teatmiku tegevus­kava”), Lydia Risberg („„Meie kõigi kohus on keelt võimalikult hästi tundma õppida””), Kristina Koppel („Keele­andmed eesti keele ühendkorpuses”) ja Margit Langemets („Eesti keele sõnaraamat ÕS 2025”). Järgnes arutelu Birute Klaas-Langi juhtimisel. Osalesid Toomas Kiho (EKN ja ajakiri Akadeemia), Andero Adamson (HTM), Mari Koik (Eesti Keeletoimetajate Liit), Kaja Sarapuu (Eesti Emakeele­õpetajate Selts), Liina Lindström (TÜ), Külli Habicht (TÜ), Kristiina Bernhardt (TLÜ), Sirli Zupping ja Margit Langemets (EKI).

5. märtsil peeti Tallinnas Eesti Laste­kirjanduse Keskuses lastekirjanduse aastakoosolek. Ettekannetega esinesid Jaanika Palm („Tavalises erilist nähes. Eesti algupärane lastekirjandus 2023”), Krista Kumberg („Mõista ennast, mõista teisi. Tõlke­kirjandus lastele 2023”), Helena Kostenok („Uued algused. Noortekirjandus 2023”) ja Triin Soone („Kas pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna? Eesti lasteraamatu­illustratsioon 2023”).

6. märtsil toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek. Anti Selart esines teemal „Liivimaa hagiotoponüümid keskaja kirikuloo allikana”. Hiljemalt varauusajal asendas rea Eesti kihelkondade senise kohanime uus toponüüm, mis tulenes kihelkonnakiriku kaitsepühaku nimest. Liivimaal on märkimisväärne, et läti keelealal hagiotoponüümid peaaegu puuduvad.

13. märtsil toimus Tallinnas hõimuklubi õhtu „Ääremaadel kõndija”. Etnoloog Indrek Jääts rääkis oma erinevatel aegadel tehtud välitöödest soome-ugri rahvaste juures.  

14. märtsil toimus Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias teaduspärastlõuna „Eesti teaduskeele võimalused ja väljakutsed”. Ettekannetega astusid üles Renno Veinthal (HTM, „Eesti keelest ja eesti meelest meie ülikoolides”), Helen Hint (TÜ, „Eestikeelse akadeemilise teksti uurimisest”), Birute Klaas-Lang (TÜ, „Milleks mulle eesti keel?! Või siiski? Tartu Ülikooli välistöötajate ja -üliõpilaste keelehoiakutest”), Reili Argus (TLÜ, „Lõputöö kirjutamise mitmetahulisest ja -tasandilisest protsessist. Juhendaja vaade”), Sirli Zupping (EKI, „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud ja terminitöö Eestis – kuidas ja kellele?”), Toivo Maimets (TÜ, „Eestikeelne rakubioloogia – milleks?”), Jakob Kübarsepp ja Priit Kulu (TTÜ, „Terminibaas materjalitehnikas toeks õpingutes ja töökohal”).

14. märtsil peeti Eesti Rahvusraamatu­kogus emakeelepäeva konverents „Rikka eesti keele mur(d)ekohad”. Esinesid Marju Kõivupuu (TLÜ, „Keel või murre? Murre või keel?”), Kätlin Kõverik (HTM, „Murdekeelte murranguline aeg”), Jüri Viikberg (EKI, „Murdesalved triiki täis”), Mari Kendla (EKI, „Mida kirevam, seda toredam”), Robin Liiber (TÜ üli­õpilane, „Murrangulised või murenevad murded – mulgi keele näitel”), Maryliis Teinfeldt-Grins („Isealgatuslikud kunstipraktikad: Kadrina murraku dokumenteerimine ja kogumine”) ja Contra („Contra ja Urvastõ kiil”).

15. märtsil kuulutati Tartus välja 2023. aasta keeleteo konkursi võitjad. Pea­auhinna pälvis Kohtla-Järve lasteaia­õpetaja Aleksandra Danštšikova eestikeelsete õppevideote eest. Parima kõrgkooli­õpikuna tunnustati Sulev Kuuse ja Toivo Maimetsa koostatud „Rakubioloogiat” ja rahvaauhinna võitis noor luuletaja EiK, kodanikunimega Eik Erik Sikk.

20. märtsil toimunud Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubis esines Atte Huhtala ettekandega „Meälased ja kveenid – kõige põhjapoolsemad läänemeresoomlased”. Meälased elavad Soomega piirnevatel Rootsi aladel Tornio jõe orus, kveenid Põhja-Norras. Esineja kõneles nende rahvaste ajaloost ja keeltest, samuti igapäevaelust ja kultuurist tänapäeval. 

20. märtsil Tartus toimunud Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul esines Evar Saar. Ta vaatles etnonüümi ugalane ja maanime Ugandi esinemist rahvalauludes. Saar pakkus välja oma hüpoteesi, kuidas sõjaka võõra kohta käivast etnonüümist ugalane võis saada maakonna nimi läänemeresoomlaste ja maanimi lätlaste jaoks (Igaunija).

21. märtsil tähistati Eesti Rahva Muuseumis emakeelepäeva. Esines 2023. aasta F. J. Wiedemanni keeleauhinna laureaat, Eesti Keele Instituudi juhtivkeelekorraldaja Peeter Päll. Tartu Ülikooli rahvus­teaduste professor Arne Merilai pidas ettekande „Luuletaja ja emakeel. Hando ­Runnel”. Runnel pälvis sel aastal Wiedemanni keeleauhinna.

22. märtsil toimus Tallinnas Emakeele Seltsi aastakoosolek. Akadeemilise ette­kandega esinesid Birute Klaas-Lang ja Kristiina Praakli: „Venekeelsete laste­vanemate roll eestikeelsele haridusele üleminekul: kuidas kaasava lähenemise kaudu vanemateni jõuda?” Tegevusaruande 2023. aasta kohta esitas Marit Alas. Toimusid korralised valimised: juhatus ja revisjonikomisjon jätkavad endises koosseisus, uueks keeletoimkonna vanemaks valiti Külli Habicht.

22. märtsil korraldati Tallinna Tehnikaülikoolis IV terminoloogiakonverents „Tõhusa terminitöö nimel”. Mari Vaus (EKI) andis ülevaate üleriigilise terminitöö hetkeseisust. Oma teadmisi jagasid terminitöö asjatundjad, õppejõud, tõlkijad ja toimetajad Tallinna Tehnikaüli­koolist, Eesti Maaülikoolist, Tartu Ülikoolist, Tallinna Ülikoolist jm. Kõneldi materjali­tehnika, metroloogia ja mõõtetehnika, masinaehituse, energiatehnoloogia ja betoonkonstruktsioonide ning hariduse ja õppimisega seonduvast oskussõnavarast, samuti arutleti terminitäpsuse ja tõlke­vigade üle.

27. märtsil toimus Tallinnas hõimuklubi õhtu „Vadja-Eesti. Vadjalaste ajaloost Ida-Eestis”. Ajaloolane Anti Lillak kõneles Eesti vadjalaste ajaloost ja historiograafiast. Vadjalaste põline kodumaa jääb teisele poole Narva jõge, kuid muistised, kohanimed, keel ja rahvakultuur mäletavad kunagist vadja pärandit ka Viru- ja Tartu­maal.

Foto: erakogu

Eesti Keele Instituudi kauaaegne murdekoguja ja -uurija Evi Juhkam (sünninimi Kreideberg, eestistatuna Kalve) sündis 17. märtsil 1932 Padise vallas Rannakülas Kiriku-Kõrtsu talus. Isaema Leena Kreideberg (Aro, 1876–1945) pärines Hiiumaalt Pühalepa vallast Hiiesaare külast, emaema Marie Saarnak (Koppel, 1883–1969) Arukülast. Evi oli seetõttu kodus hiiu keeles ja temalt oli murdeuurijatel hea Hiiu murrakute kirjapanekuid üle küsida. Isa Theodor Kalve (1901–1992) tundis huvi kodukoha ajaloo ja keele vastu. Tema mälestused ja pärimused on ilmunud raamatuna „Mõnda minevikust. Mälestused, pärimused, tõsielulood” (2019). Luule­andelise ema Hilda Kalve (Saarnak, 1905–1968) luuletused on samuti koondatud raamatu­kaante vahele. Põline isatalu, kus peres kasvas kuus last – neli venda ja kaks õde –, oli Evile hinge­lähedane.

Evi Juhkam õppis aastatel 1953–1958 Tallinna Pedagoogilise Instituudi eesti keele ja kirjanduse osakonnas. Aili Univere luges eesti murrete kursust, mis pakkus tulevasele murdeuurijale tõsist huvi. Veel enne lõpetamist, 1957. aastal asus Evi Juhkam tööle Keele ja Kirjanduse Instituudi murdesektoris laborandi ja bibliograafina.

Peagi alustas ta sõnavara ja koha­nimede kogumisega Harju-Madise ning Risti kihelkonnas, kust oli ­murdearhiivis vähe kirjapanekuid. 1959. aasta suvel töötas ta koos Aili Univere ja Helmi ­Viiresega Ambla kihelkonnas. Sageli käis ta murde­kogumismatkadel Lääne-­Eestis ning Saare­maal ja Hiiumaal, aga ka keskmurde alal (Peetri, Väike-Maarja kihelkonnas) ja mitmel aastal Mulgimaal. Ta võttis osa murdesektori ühisekspeditsioonidest Saare­maale, Lääne-­Eestisse ja kirderanniku­murde alale. Tema meelis­murdealadeks kujunesid Lääne­maa, Pärnu­maa ning Loode-Eesti. Evi Juhkam ­kuulub eesti murdeainese kogujate esikümnesse (temalt on tallel üle 30 000 sõnasedeli ja üle 400 tunni heli­salvestusi). Evi on rääkinud,1 et algusaastatel käidi murdeid kogumas jalgsi või jalgrattaga. Magnetofon Reporter-3 oli küll hea, aga raske nagu härjaike kaelas. Varasemal ajal kehtis murdeuurijaile nõue, millest ka kinni peeti: kus õhtu, seal öömaja, see oli ränk. Päeval mõtlesid hirmuga, mis­sugusesse kohta õhtul öömaja saab. Juhtus sedagi, et mõni veetis öö põhukuhjas. Evi ööbis Lääne­maal sageli koolimajades, aga enamasti ikka taludes. See oli aeg, kui söögi­poolist oli vähe, poes eriti midagi saada polnud, siis oldi õnnelik, kui taludes süüa pakuti.

Edenenud karjääriredelil, oli Evi Juhkam aastatel 1986–2005 murdesektoris ametis teadurina. Tema põhitöö oli suure „Eesti murrete sõnaraamatu” koostamine ja toimetamine. Ta oli üks neist koostajatest, kes seda rutiinset tööd armastas ja kellelt on valminud kõige rohkem käsikirja. Ta seisis selle eest, et murdesõna­raamatute vihikutel oleksid märgitud koostajate nimed ja nende tehtud leheküljed. Ta on ka „Väikese murdesõnastiku” (I kd 1982, II kd 1989) kaasautor.

Evi Juhkam on võtnud osa kolme eesti murdeplaadi tegemisest. 1975. aastal avaldasid Mari Must, Hella Keem, Salme Nigol ja Evi Juhkam suure heliplaadi koos tekstivihikuga „Eesti murdepalu” (44 lk). Väike heliplaat „Eesti murdepalu. Kirderanniku­murre I” ilmus 1986. aastal ja suur heliplaat „Kirderannikumurre II” 1989. aastal.

Koos Aldi Sepaga on Evi Juhkam koostanud sarja „Eesti murded” kõige mahukama köite „Läänemurde tekstid” („Eesti murded VIII”, 2000, 765 lk) ja ta on kogumiku „Saarte murde tekstid” („Eesti murded VII”, 2002, 687 lk) toimetaja.

Evi Juhkam pärines endiselt eestirootsi kakskeelselt alalt. Perekonnapärimuse järgi olid tema isapoolsed esivanemad tulnud Pakrilt, Laoküla ja Padise kaudu jõutud Harju-Madisele. 1977. aastal käis ta koos murdeuurija Anu Haagiga kahel korral Vormsil, kus nad otsisid pärast Teist maailmasõda küladesse alles jäänud keele­juhte ja lindistasid rootsi keelt (4 tundi). Anu Haagi kinnitusel tekkis just seal Evil kindel soov hakata lähemalt tegelema eesti­rootsi keeleküsimustega.2

1980. aastal lindistasid väljaotsitud Vormsi eestirootslasi soomerootslased: kirjanik ja keeleuurija Lars Huldén ning rahvamuusika- ja pärimuseuurija Ann-Mari Häggman. Nende jaoks toodi informandid Tallinna kohale piiritsoonis asuvalt kodusaarelt, kuhu nõukogude ajal välismaalasi ei lastud. Tänu Häggmanile sai Evi Juhkam hankida murdesektorisse kaasaegse kassettmagnetofoni ja välismaiseid kassette, mida oli nii kerge kaasas kanda kui ka käsitseda, ühtlasi tagas see parema helikvaliteedi.

1981. aastal käis Evi Juhkam Reigi rootslaste järeltulijate juures Ukrainas Hersoni oblastis Berislavi rajoonis Verbivkas, mis algselt oli Gammalsvenskby (ukr Старошведське), asula Kahhovka veehoidla ääres. Praegu on see osa Zmijiv­ka külast, mis on viimastel aastatel saanud kõvasti kannatada Venemaa pommi­rünna­kutes. Kaaslasteks olid esimesel reisil Marje Joalaid ja Harald Rajamets. 1984. aastal sai teoks teine lindistusretk Ukrainasse koos tõlkija ja ajakirjaniku Tõnis Arnoveriga. Kahe reisiga kogunes 24 tundi helilindistusi. 1988. aastal lisandusid Tallinnas koos Marje Joalaiuga salvestatud helilindistused (üle 2,5 tunni) Vormsilt. Eestirootsi keelt on murdearhiivis seega kõigi lindistajate peale kokku umbes 84 tunni ulatuses.

Eestlaste ja eestirootslaste tihedaid kokku­puuteid arvestades tekkis lääne­murdega tegeldes vältimatu vajadus selgitada eesti ja eestirootsi murdekontakte. Seetõttu uuris Evi Juhkam Uppsala ja Helsingi arhiivides varasemaid eestirootsi materjale. Ta on kirjutanud sel teemal artikleid ja kaitses 1998. aastal Tallinna Peda­googikaülikoolis magistrikraadi tööga „Eesti-rootsi murdekontaktid”. Artiklis „Eestirootsi tõlkelaenud eesti murretes” („Inter dialectos nominaque. Pühendusteos Mari Mustale 11. novembril 2000”) on ta kasutanud uudset lähenemisviisi: varem oli eesti ja rootsi keelekontaktide selgitamisel peatähelepanu pööratud sõnavarale ja otsestele sõnalaenudele, tõlke­laenudega oldi tegeldud vähe, Evi Juhkami uurimus korvab selle lünga.

Südamelähedane oli Evi Juhkamile Harju-Madise tekstivalimiku koostamine. Lääne-Harjumaa ja Loode-Eesti murdematerjale oli varem üsna napilt avaldatud. Mahukas raamat „Harju-Madise murrak” (663 lk) valmis tema enda kogutud materjalide põhjal (kuuldelised kirjapanekud ja lindistused aastatel 1958–1988) ja avaldati aastal 2012. Pärast pensionile jäämist jätkas Evi Juhkam Risti ja Harju-Madise keeleainese läbitöötamisega. 2017. aastal ilmus Emakeele Seltsi väljaandena ehtsa ning vana­pärase murdekeelega tekstivalimik „Loode-Eesti murdelood” („Valimik murdetekste IX”, 280 lk), mis sisaldab jutte nende kihelkondade 21 küla 34 keele­juhilt. Suur osa on tema enda helilindistused aastatest 1973–1986 ja neilt tehtud literee­ringud, aga kaasatud on ka muid murde­arhiivis leiduvaid helisalvestisi ja üles­kirjutusi, varasemad on Risti tekstid aastast 1924.

Evi Juhkam oli mitme seltsi ja liidu liige: Rootsi Hariduse Seltsi (SOV) tegevliige, Eesti Regionaal- ja Vähemuskeelte Liidu juhatuse liige, Eestirootslaste Kultuuriseltsi liige ja Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku koguduse liige ning Emakeele Seltsi liige aastast 1963. Ta seisis selle eest, et eesti keel jääks kestma, ja tundis muret õigekeelsusnormidest kõrvalekaldumise pärast, süntaksi uurijana häiris teda eriti omastava ja osastava vaba kasutus. Eesti­rootsi keele asjatundjana pidas ta Eesti Rootsi Rahvaülikoolis, Eestirootslaste Kultuuri Seltsi ja Emakeele Seltsi koosolekutel loenguid eestirootsi murretest ja koha­nimedest ning esines Eesti Raadios.

Ta pälvis mitmeid tunnustusi: Keele ja Kirjanduse Instituudilt tänu hea töö eest (1977), kiituse teadustöö eest (1987). Rootsi murrete jäädvustamise eest omistas ühing Svenska Folkskolans Vänner talle Hagforsi medali (1992).

Nagu ta isagi oli Evi Juhkam Eesti iseseisvuse tulihingeline pooldaja ja elas kaasa taasiseseisvumise päevade pöördelistele sündmustele neist osa võttes.

Evi Juhkam tegi palju ära eesti murrete talletamisel ja uurimisel, eriti oma kodukoha Harju-Madise murraku jäädvustamisel. Käsikirjas jäi temalt ilmumisjärge ootama suuremahuline Harju-Madise ja Risti sõnastik. Oluline on tema panus eesti­rootsi murrete kogumisel ning eesti ja eestirootsi murdekontaktide käsitlemisel. Oma tööga on ta jätnud järeltulevatele põlvedele rikkalikult vaimuvara tutvumiseks ja edasiseks läbitöötamiseks. Tagasihoidlikult tegutsedes ei saanud ta kahjuks sellise tähelepanu osaliseks, nagu tehtud töö eest väärinuks. Evi Juhkam oli hea kolleeg, kes liitis ühte murdesektori pere ja oli üks selle alustalasid. Tema vaiksest, kuid toetavast olekust ja sõnast jäävad endised töökaaslased puudust tundma.

1 Vestlus Evi Juhkamiga 19. V 2010 (lindistus autori valduses).

2 Telefonivestlus Anu Haagiga 10. II 2024.

Foto: Kaarina Rein

Selle aasta 6. aprillil jõudis oma 75. versta­postini Arvo Tering, kelle uurimusteta oleks raske ette kujutada, kui palju teaksime rootsiaegsest Tartu ülikoolist ning Eesti-, Liivi- ja Kuramaa haritlaskonna kujunemisest XVI–XVIII sajandil, teadusideede retseptsioonist Läänemere regioonis ja siinsete haritlaste omavahelisest suhtlusest. Baltimaadega seotud õpetlaste roll varauusaegses Euroopas tuleb ilmekalt esile just Teringu hiigeltööst, kus seni laialipillutatud andmed on Euroopa eri raamatukogudest ja arhiividest kildhaaval kokku kogutud, süstematiseeritud ja põhjalikult analüüsitud.

2019. aasta aprillis, kui Tartu Ülikooli raamatukogus peeti Arvo Teringu 70 aasta juubelile pühendatud ettekandepäeva „Varauusaeg Eesti- ja Liivimaal: majandus, haridus ja teadus” ja avati juubilarile pühendatud näitus, oli esinejate sõna­võttudest tunda, et kuigi Tering on Tartu Ülikoolis uurimistööd tehes püüdnud vältida õppejõutööd, on ta siiski paljudele õpetajaks ja eeskujuks olnud. Seda lisaks töökusele ja põhjalikkusele eelkõige oma ammendamatut teadmistepagasit jagades, tundes huvi uute uurimistulemuste vastu ning ka kolleege tunnustades.

Taani arhivaar Vello Helk on välja toonud, et Tering sündis talupoja peres paar nädalat pärast suurküüditamist. Seega on tähelepanuväärne, et sellele vaatamata või just sellest ajendatuna pühendus Tering oma teadlaskarjääris eestimaise eliidi uurimisele, mitte talupojakultuurile.1

Tartu ülikoolis asus Tering professor Helmut Piirimäe õpilasena XVII sajandi ajalugu uurima ning kaitses 1986. aastal väitekirja Euroopa ülikoolide rollist haritlaskonna kujunemisel Eesti- ja Liivi­maal Rootsi võimu perioodil aastatel 1630–1710. Ent olulised publikatsioonid rootsiaegse Tartu ülikooli ajaloost ilmusid tal juba varem, ülikooli 350 aasta juubeli tähistamist võimaldas paljuski Teringu pühendunud töö. Sel ajal ei olnud aasta 1632 Tartu ülikooli asutamisdaatumina sugugi endastmõistetav. Nõukogude võim ei suhtunud hästi fakti, et Tartus oli loodud ülikool enne Eesti ala liitmist Venemaaga ja et see ülikool oli tunduvalt vanem kui Venemaa vanim kõrgkool. Kui 1952. aastal paraku tähistatigi kõigest Tartu ülikooli 150. sünnipäeva, siis 1970. aastatel oli ideoloogiline surve mõnevõrra nõrgenenud, mis võimaldas rehabiliteerida rootsiaegse Tartu ülikooli.2

Asudes 1972. aastal tööle Tartu ülikooli raamatukogus, sai Arvo Tering hakata tegelema seni läbitöötamata arhiiviallikatega. 1982. aastal ilmunud Helmut Piiri­mäe koostatud „Tartu ülikooli ajaloo” I osas on Teringu kajastatud Tartu ülikooli raamatukogu teke ning astronoomia õpetamine XVII sajandi Tartu ülikoolis. Samal aastal ilmus tema sulest artikliseeria „Tartu ülikooli osa Eesti- ja Liivimaa haritlaskonna kujunemises XVII sajandil ja XVIII sajandi algul”.3 Allikapublikatsioonidena andis Tering välja Academia Gustaviana senati protokollid aastatest 1632–1634 ja 1637–1644.4 Need tekstid on avaldatud ladinakeelsete originaalidena ja eestikeelse tõlkega ning nii eesti- kui ka saksakeelsete kommentaaridega.

Ent Teringu silmapaistvaim saavutus eelmisel sajandil oli rootsiaegse Tartu ülikooli „Album Academicumi” üllitamine aastal 1984. Teos ilmus saksa keeles kirjastuses Valgus ja sellest leiab isiku­andmed kõigi rootsiaegses Tartu ülikoolis õppinud tudengite ja teiste õppeasutustega seotud inimeste kohta, kes end ülikooli juris­diktsiooni alla kandsid, nagu estofiil Johannes Gutslaff. Tering ise on meenutanud, et kirjastaja suhtumine selle raamatu välja­andmisse oli äärmiselt soosiv, kuid nõue oli, et teose välimus oleks võimalikult tagasihoidlik. Selle raamatuga tõsteti rootsiaegse Tartu ülikooli tudengkond võrdsena teiste varauus­aegsete õppe­asutuste üliõpilaste hulka ja autorile tõi teos rahvus­vahelise kuulsuse. Tering oma ülima põhjalikkusega tegi üksinda ära terve uurimisrühma töö.

Eesti iseseisvudes muutus Euroopa raamatukogudest ja arhiividest andmete kogumine hõlpsamaks, Teringu välisreisid tihenesid ja kontaktid avardusid. Uurimistööd toetasid teadusfondid ning tulemata ei jäänud ka tunnustused ja preemiad. Selle sajandi alguseks oli materjali siitmailt pärit üliõpilaste kohta kogunenud mitme raamatu jagu, kuid siis kerkis teadlaskarjääri ette esialgu ületamatuna tunduv takistus. Silmadele ülimalt pingutav töö viis tippteadlaselt nägemise. Paistis, et teadustöö jääb sinnapaika, kuid see arvamus oli ekslik. Aastal 2008 ilmus Arvo Teringu sulest mahukas monograafia „Eesti-, liivi- ja kuramaalased Euroopa ülikoolides 1561–1798”, mis tunnistati parimaks sel aastal ilmunud ajalooraamatuks Eestis ja pälvis ka Eesti Vabariigi teaduspreemia. Teos anti välja Eesti Ajalooarhiivi sarjas „Scripta Archivi Historici Estoniae” ning välimuselt on see märksa värvikirevam kui „Album Academicum”. Raamat on faktitihe käsitlus baltimaalaste akadeemilisest elust – tudengielu ei tähendanud ju üksnes õpinguid, vaid ka seiklusi kodust kaugel ja uute tutvuste sõlmimist. Välja on toodud tollased baltlaste lemmikülikoolid ja Balti regioonist pärit üliõpilaste etniline päritolu. Kuigi toona võisid ülikoolides õppida vaid meessoost tudengid, ei olnud nende suhted õrnema sooga sugugi tähtsusetud. Üliõpilaste õpingutes ja hilisemas karjääris mängisid olulist rolli ka emad ja abikaasad ning nende suguvõsad.

See kõik oli taustaks uute ideede tulekul meie regiooni. Uute ja edumeelsete mõtteviiside ja avastuste jõudmine praeguse Eesti ja Läti pinnale on alati olnud Arvo Teringu huviorbiidis. Näiteks oli XVII sajandil astronoomiaalastes Tartu üliõpilas­töödes ülekaalus Ptolemaiose maailmapilt, kus Maa oli maailma keskpunkt. Tering oma järjekindla allikate ­otsimise ja neisse süvenemisega suutis avastada ka heliotsentrilise maa­ilmapildi kajastumise siinset päritolu üliõpilaste tekstides. Samuti on ta kirjutanud René Descartes’i filosoofia retseptsioonist Lääne­mere regioonis. Pärast nägemise kaotust spetsialiseerus Tering varauus­aegsete uute meditsiiniideede ilmnemisele baltimaalaste töödes. Kuna arstiteaduses oli XVII sajandil tähtsaim füsioloogiaalane avastus imetajate vereringe, siis kujunes Teringu kinnis­ideeks William Harvey (1578–1657) välja käidud vereringe teooria jälgede leidmine Baltimaadelt pärit tudengite disputatsioonides.

Ent Teringu töö meie regiooni üliõpilaste õpingute kajastamisel varauusaegses Euroopas jätkus veelgi. Aastal 2018 ilmus Böhlau kirjastuses leksikon Eesti-, Liivi- ja Kuramaa päritolu tudengitest Euroopa ­ülikoolides aastail 1561–1800,5 mis on välisriikides saanud väga positiivseid retsensioone. Teoses on toodud ligi 6000 üliõpilase nimed koos biograafiliste andmetega.

Üks Teringu algatatud teadusteemasid Eestis on varauusaegsete üli­õpilas­disputatsioonide uurimine. Euroopas on selle suuna eestvedaja Šveitsi teadlane Hanspeter Marti, kellega Teringut seovad pikaajalised teadus- ja sõprus­sidemed. Varauusaegseid disputatsioone on varem peetud väheväärtuslikeks tudengite harjutustöödeks, kuid nii Hanspeter Marti kui ka Arvo Teringu uurimused on näidanud, et just neisse kirjutistesse võisid kõige varem jõuda arutelud uutest teadusavastustest ja -ideedest. Teringu sõnul oleks uurimis­väärne teema ka Balti regioonist pärit üliõpilased keskaegses Euroopas. Loodetavasti leidub sellele kunagi uurija.

Ning muidugi väärib Arvo Teringu rajatud tugev vundament edasist teadustööd siinse varauusaegse akadeemilise kultuuri uurimise vallas. Rootsiaegse Tartu ülikooli protokollide väljaandmise jätkamine on selle töö üks ehituskividest. Samuti vajavad läbitöötamist selle perioodi disputatsioonid Tartus ja mujal Euroopas. Tartu ülikooli väärikas 400 aasta juubel ei ole enam kaugel ning selleks valmistumine tähendab paljuski Teringu töö jätkamist. Rootsiaegse Tartu ülikooli ajaloo uurimisel viivad kõik teed tema juurde.

Kunagi oli Arvo Teringul kavas kõik balti­maalaste õpingukohad Euroopas jalg­rattaga läbi sõita. Küsisin sellest kuuldes, kas ta ei eelistanuks seda teha hobusega. Seepeale vastas teadlane täie tõsidusega, et see mõte oli tal ka, kuid hobusele olnuks raske toitu hankida. Teringu juhatusel võib baltlaste tegevuse märke leida ootamatutest kohtadest. Isiklikult avaldas mulle väga muljet Göttingenis Weende vanal surnuaial asuv hauamonument 1797. aastal duellil hukkunud kuramaalasele Carl von Hahnile.

Arvo Teringu töövahend on praegu häälega arvuti, mis loeb eesti keelt soome aktsendiga. Olen alati imestanud selle üle, et e-kirjade kirjutamisel teeb Tering vigu vähem kui nägijad. Uurimistööd aitavad tal läbi viia abilised. Et see endiselt ­edeneb, tõendab äsjane ajakirja Akadeemia kuld­auhind realia vallas esimesest Eesti soost meditsiinidoktorist Carl Espenbergist (1761–1822).

Siinkirjutaja alustas oma ladina keele õpinguid Arvo Teringu juures keskkooli päevil ning Tartu ülikoolis klassikalist filoloogiat õppima asudes õnnestus ladina keeles pääseda edasijõudnute rühma. ­Hiljem sai Teringust minu doktoritöö juhendaja Academia Gustaviana meditsiinidisputatsioonide ja -oratsioonide teemaga. Juhendajana iseloomustas teda kannatlikkus ja toetav suhtumine ning kõik küsimused said alati vastuse.

Võib-olla on metafoor võilillest, mis läbi asfaldi kasvab, liialt tänapäevane. Ent Teringu müstilist töövõimet ja visadust, mida vürtsitab ka huumorimeel, sobib see siiski hästi iseloomustama. Kui jällegi Vello Helgi sõnu kasutada, siis Arvo Tering on sillaehitaja, kes on jäädvustanud eesti kultuuri seoseid Euroopaga ning oma uurimuste kaudu on ta kinnitanud Eesti rahvus­vahelisele teadusalasele maa­kaardile.6

 

1 V. Helk, Arvo Tering 50. – Tuna. Ajaloo­kultuuri ajakiri 1999, nr 2, lk 159.

2 L. Leppik, Mida me teame Rootsi-aegse Tartu ülikooli teadusest praegu rohkem kui 25 aastat tagasi? – Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXVII. Toim L. Leppik. Tartu: Tartu Ülikool, 2009, lk 21–22.

3 Keel ja Kirjandus 1982, nr 9, lk 488–495; nr 10, lk 537–543; nr 11, lk 588–596.

4 Tartu Ülikooli (Academia Gustaviana) ­senati protokollid 1632–1656. I kd. 1632–1634. (Publicationes Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis 4.) Koost, tlk, komment A. Tering. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1978; Tartu Ülikooli (Academia Gustaviana) senati protokollid 1632–1656. II kd. 1637–1644. (Publicationes Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis 7.) Koost, tlk, komment A. Tering. Tartu: Tartu Ülikooli Raamatukogu, 1994.

5 A. Tering, Lexikon der Studenten aus Estland, Livland und Kurland an europäischen Universitäten 1561–1800. (Quellen und Studien zur baltischen Geschichte 28.) Toim J. Beyer. Köln: Böhlau, 2018.

6 V. Helk, Arvo Tering 50, lk 159.

Käesolev käsitlus ilmestab paradoksi, et sürrealism ja oksüümoron võivad olla sügavuti vastandid. Neid mõisteid on võetud nagu sukka ja saabast, ja põhjusega, sest sürreaalsed teosed on vastastikseoses oksüümoronidega. See tundub aga pinnaline arusaam, kuivõrd sürrealism peaks välistama teadlikke konstrukte, mida oksüümoronid valdavalt on. Juhuoksüümoron võib olla algupärane ja loomulik, kuid nende kõnekujundite ületulv ilmutab juba kavakindlat eufooriat.

Kui olla mõne autori peale mõtelnud ja temast kirjutanud, siis lõpuks settib juuretis, n-ö päevajääk (sks Tagesreste) – nagu ütleb Freud1 –, mis vaadeldud loomingut kannab. Selle saab sõelale võtta ja vaadata, on see objektsioon või abjektsioon. Ilmar Laabani puhul sai mul selliseks kalja­päraks oksüümoroni mõiste.2 Sürrealistliku Laabani absurdimõnule juhtis esimesena tähelepanu Aleksander Aspel.3 Terminit küll poetamata tõi ta esile kandva ja läbiva sisemise vastuokslikkuse, patafüüsilise huumori, poleemilise energia, vastandite totaalse sünteesi ja tähenduste dissonantsid.4 Need määratlused võtabki kokku katakreetiline metafoor oksüümoron. Tõepoolest, „Ankruketi lõpp on laulu algus” (aga mitte järgnevad „Mitte-terad”) näib olevat triiki oksüümoronlik. Kuna mujal selle kujundliku võtte ülekülvi ei kohta, tunnukse see iseloomulik just sürrealismi meetodile (seda sõnapaari võib muidugi samuti oksüümoronina võtta). Siiski, lähemalt sirnates Laabani luuletustes oksüümorone just ei voha, nagu esialgne mulje tekib, aga mõju ei määra hulk, vaid sisuline erikaal. Ja see erikaal näib tõepoolest raske, kaaludes üles tavalisema metafoori, kuigi tolle kogused on nähtavalt suuremad. Eks ole põhjus ka selles, et metafoor, olgu kui originaalne tahes, on luules eeldatud, rutiinne võte, mille kobarad kipuvad tapeediks luituma. Vastuolust kiiskavad oksüümoronid ei ole aga triviaalsed troobid ja paistavad oma enneolematuses kaugele, mõjudes virgutavalt.

Laabanit ma isiklikult ei tundnud ega otsinud temaga suhtlust. Nii et kaissu ma ei kippunud. Kuulasin Laabanit paar korda Tartus ja Elvas, kui ta oli siin käimas taasiseseisvumise hakul. Luulur Jaan ja Tegova Enn rääkisid mulle hiljem, kui nad olid juba halvatud Laabanit külastanud, et too kiitnud väga mu „Merlini aaret” (1998). Mõeldav, et ta pidas eriti silmas piltanagrammide tsüklit „OK, ASTRAAT”5 – olgu siis, astraalkeha, teeme meie samuti –, mis pidas dialoogi Rroosi Selaviste paragrammiga „O kastraat!”.6 Vahest pidas ta silmas ka mu psühhoanalüüsi kalduvat käsitlust „Kivikõueköha”?7

 

Määratlus

Mis on oksüümoron? Oxys tähendab kreeka keeles ’hapu, terav’. Moros on ’loll’. Kokku saab teravmeelse lolluse, taibuka rumaluse. Ladina vaste on contrapositum – vastand­asetus.8 Kõrvutine termin on synoeciosis (sünoikiosis) – kooselu, ühiselu. Oksüümoron on epigrammiline, paradoksne, vaimukas võte, kus vastuolulised mõisted liidetakse kokku. Nagu helisev vaikus, kuum lumi, elav laip, kole tark jne. Elulisi näiteid: töötu ema, elukindlustus, lennukitoit, kondita ribi, vaba kana, sõbralik lahutus, õnnelik surm Oksüümoron on tihendatud paradoks, kahe antonüümi järjestatud paar. Kunagi olid kuulsad Hegeli filosoofilised oksüümoronid, millega ta püüdis ületada Kanti: konkreetne universaal, meeleline kaemus. Teoloogiline oksüümoron: kolmainsus – tule taevas appi! Mõistusele jaburused ületatakse usuga, õpetas Tertullianus: credo, quia absurdum est. Selleks tuleb käia Augustinuse teed: festina lente. Oksüümorone armastab poliitika, mis tahab valitseda kõike korraga, tühistades vastuolud. Tüüpilised Orwelli düstoopilise romaani „1984” topeltmõtted ehk kaksis­oimad: vabad valimised, helge tulevik, tuntud nuhk, juhitud demokraatia, Vene rahukaitsjad

Oksüümoroni tuntakse Horatiusest Petrarcani. Muidugi leiutati see „juba antiigis” – ja meil „juba rahvaluules”. Eriline lemmik oli see barokis, nagu Luis de Góngora kontseptismis ja Giambattista Marino manerismis, Eestis aga Artur Alliksaare vohavas vabavärsis. Hästi sobis see religioosseile müstikutele, nagu John Milton ja John Keats. William Shakespeare poetab seda võtet varrukast: „Oo, raske kergus, tõsimeelne mänglus, / pealtnäha kena vormi maotu kaos, / sulgkerge tina, helge suits, külm leek, / erk uni, haige tervis, palav jää – / ma armastan, kuid armastust ei näe! / Kas sa ei naera?” („Romeo ja Julia” I vaatus, 1. stseen, tlk Georg Meri).9

Oksüümoron on selgesti üks antiteesi alaliike, nagu ka kontrasti liike. Teisalt on see katakrees ehk väärtarvitus, kuna sõnu kasutatakse vasturääkivalt nende juurdunud tähendusele: sõnaraamatunäide on hirmus ilus. Kui kaasatud on meelte tajud, on tegu ühtlasi sünesteesiaga: magus piin, jäine kõrvetus, valutu ravi, pime lõhn, nähtamatu niit. Kuivõrd vastuolulisse dialoogi tõmmatakse kaks vastandlikku tähendusvälja, + ja – laeng, on see samal ajal irooniline mehhanism, mis tähendab eitavat jaatamist ehk vastuolulist koostööd. Iroonilise ütluse musternäited on ühtlasi oksüümoronid: tark eesel – öeldakse nii, aga mõeldakse naa.

Oksüümoron on metafoori eriliik. Laabani luules võib täheldada skaalat, kus metafoor läheb üle pooloksüümoroniks ja sealt edasi täisoksüümoroniks. Nii et pool- ja veerandtoonid on täiesti eeldatavad. Joonlaud ei teki ainult semantilisel, vaid ka süntaktilisel teljel: oksüümoronlikud fraasid võivad üle kasvada lauseteks või koguni lõikudeks, mis kalduvad laiendatud metafoori (ingl conceit) poole, kus pilv pükstes hakkab oma elu elama, nagu juhtus Vladimir Majakovskil. Selliseid avardumisi leidub eriti Uku Masingul, kelle kujundlikud sisekaemused paisuvad müstiliseks teo­loogiaks. Andres Ehini patafüüsilised süžeed, kus leitud detailid loovad enda ümber fiktsionaalseid maailmu, kasvavad silmanähtavalt välja oksüümoronlikest tuumadest. Nii et fraasid võivad käituda kui tüvitekstid, fantaasiajuhendid: koerkorterid ja udusulistajad.

 

Tigude müstiline selgroog”

Laabani tekstide vaatlus näitab, kuidas oksüümoroni abil kehtestatakse sürrealistlikku pildistikku ja lugu. Kord juba kehtestatud, võivad oksüümoronid isegi pildilt taanduda ja tavametafoorika tuleb tagasi. Kuigi absurdne oksüümoron rabab jalust, tajutakse siiski, et see kooslus on teadlikult otsitud ehk intellektuaalselt konstrueeritud. See hakkab vastu bretonlikule automaatkirjutuse programmile, mis ei ole vist kunagi õieti tööle hakanudki. Kohvermõiste sürrealistlik oksüümoron tundub olevat ise oksüümoron ehk vastuoluline, end tühistav kooslus.

Kui võrrelda Laabani poeetikat kahe uuema luuletajaga, siis vähem kistud tunduvad olevat Marko Kompuse assotsiatiivsed kujundid. Need ei tekita vastandlike mõistete laupkokkupõrkeid, pigem mõningaid nihkeid, mis mõjuvad pooloksüümoronina. Kuigi ka Kompus paistab teadlik olevat lähtesõnade semantikast, millele leiab mitte just otsesõnu vastanduva, aga ikkagi selgelt eristuva ja nihkunud paariku, mis alusega väevõimul kokku keevitatakse: bussiuks rinnanibuga, kotletiköha oksakohad, köhiv ööpott.10 Samas on Erkki Luugi sürris oksüümoron harvem külaline ja eristub juurdunud triviaal­süsteemist: praetud mantel,11 nutab depoo,12 jõgi kandiline13 – seda tüüpi paradigmalisi näiteid võib tikutulega otsida. Fraasi depoo kuldne selgroog14 mõjutaja on kahtlemata „Ankruketi lõpp on laulu algus”, miska on mõistetav, et „depoo käikudes / säutsub kuldne leenin”,15 sest „trotskistliku” Laabani mõjuga kaasneb klassikaline oksüümoron. Pooloksüümoronlik on Luugil terviksalm: „põldudel vedelevad / üldised talu­mehed; / lahtivõetud, laulvad, / paratamatud talumehed”.16 Ühtlasi sellised värsid nagu „hõissaa! hõissaa! / metsa vahelt paistab / metsavahi kuldne katus”:17 metonüümiline metafoor nagunii, aga õrnalt oksüümoroni poole kalduv. Nõnda on Kompusel ja Luugil mitmetine oksüümora olemas, kuid mitte sama priskelt kui Laabanil, kelle jaoks see on fundamentaalne. Kuid noortel poeetidel on see pigem kaasnev, mitte rajav nähtus, mis esindab võib-olla ehedamat ehk vähem konstrueeritud ja vabamalt voolavat sürrealismi.

Niisiis, etteütlevalt: Laabani „Ankru­keti …”-luule on kobaras metafoori­põhine. Sellel täidlasel taustal fokuseerib ta aeg-ajalt täisoksüümorone, mida ta võimendab üle pooloksüümoroni. Asetan järgnevates näidetes puhtmetafoorsed fraasid kursiivi, pooloksüümoronidele tõmban alla joone, täisoksüümoronid võõpan rasvaseks.

Laabani juhtpoeemi „Ankruketi lõpp on laulu algus”18 pealkiri on noodivõtmena puhtmetafoorne. Esimene värss „See oli lapsepõlve lumine tarkus” on küll katakreetiline metafoor, aga ainult osaliselt vastandlik väljendus. Edasi võimendub täisoksüümoron – mis ulatub kohati lause ja lõigu tasandile – aktiivsel metafoorsel (ja võrdleval ehk eelmetafoorsel) foonil:

Tähtede okstel ja kivide kellis
keset äikese seebimulle ja eesriide taga
milles lüümisid peopesade jäljed
mängisid liivaterad
oma kiiret hämarat mängu
nagu puhunuks tuul tasa üle kaetud laua
nagu muutunuks veeks lindude kuld

Kalad rändasid trepest üles-alla
magasid heinakuhjade all
nad sündisid päikese unustushetkist
nende surm oli kerge iil
mis sasis
kristallide juukseid
naeratustekaevu pilkases õõnes

Vaikselt troonis välkude majesteetsus
mere täisluuletet paberilehe kohal
veel käisid ulmad alasti
veel oli marmoril piima maik
veel sigis lüümeid linde
aastate põgusaist puudutusist

See oli noorukiea aken täis verepiisku

Ärkasid haavapuude read terasjõgede kaldail
avanes tähistaeva kohutav rõup
ärkasid soolassemaetud trummid ja krohv varises suult
mis haigutas kaames müüris
lehviva keele ja söestunud hammastega

Poeemi kaks järgnevat lehekülge on aga üllatavalt oksüümoronivabad, kuigi tugevalt absurdimetafoorsed, enne kui viimane salm (pool)oksüümoronlikult puänteerib:

Ankruketi lõpp on laulu algus
valguskiire lõpp on tantsu algus
teiselpool vett teiselpool tuld
ootab virmaliste määratu leib

Tekib mudel, mis leiab kinnitust ka paljude teiste Laabani tekstide vaatlusel: oksüümoronid käivitavad ja kehtestavad sürrealistliku pildistiku ja narratiivi, mis võib jätkuda juba tavakummalistes metafoorides, mis ei ole tingimata katakreetiliselt ilmvõimatud.

Hääks võrdluseks on luuletus „Lips ümber suitsusamba”:19 taas tõuseb esile oksüümoronlik tuum – „piimklaasist peopesadel”, „nöörist hambad”, „viinavaadid-triiphooned”, „õrnuse nüri pliiats”, „kalade sõda”, „okastest seebimullid” –, mis hajub ära enne teksti paksult tava­meta­foorset (pooloksüümoronlikku) lõppu:

Päikese haavad kattuvad tigudega
õiekarika põhjas vaikib kahur
pilkane nali lõbustab lendurit
kelle seljal
tõuseb komeet nutva pea ja kivist sabaga
võngub kaal ühel kausil libu ja teisel luik
.

Olgu idee kinnituseks ehk kolmandaks kui kohtuseaduseks hümn „Autoportree”,20 mis on paksult oksüümorone täis nagu mõni merelaid kormorane. See on huvitav tekst ka selles mõttes, et poeetilist autoportreed retoorilise vormeliga „ma olen see ja too ja noo…” võib pidada omaette žanriks, mida ei ole veel teoreetiliselt kirjeldatud. Eesti luules ei ole see vorm sugugi haruharv nähtus.21

Ma olen kanatiib mille on kulland raju
ma olen jäämäe öökuub ja köietantsija nutt
ma olen automootor mis õgib sipelgaid
ma olen must lipp ahvi peos

Ma olen kogelev vanker linnutee kraavis
ma olen sülekoer-käsigranaat
ma olen Peipsist õhumullina tõusnud kell
mille osuteiks on haug ja pussiga jälitav tint

Ma olen leinava ema rõve tants
ma olen kevade viiludekssaetud käepide
mul on võltshabe külmast aurust, ma olen
välgus peegelduv koi, ma olen …

Kesköö haarab taskust lumise revolvri
mere kohal tiirleb peeretavaid päikesi

ma olen suur segadus rongkäigus
ma olen nõgi ma olen voorus ma olen tuul

Ma olen tigude müstiline selgroog

Üleminekud tavametafoorikast erimetafoorikasse on ilmsed, oksüümoron on käivitusmootor. Kui tuurid on kord juba üles võetud, siis võib ka madalamatel pööretel põhimootorile üle minna. Vahel, nagu selleski tekstis, jäävad aga mõlemad mootorid korraga töösse.

Laabani varased tekstid vastandasetusi ei harrasta ega ka mõned „Ankruketi …” (eeldatavasti varasemast ajast pärit) kuhjuvate metafooridega tekstid (näiteks „Kalendrileht”, „Igapäevane meri”, „Saunalaval”, „Hermafrodiidi menüü”, „Romantiline päikeseloojak”, „Ei ole ulmi” jmt). Võiks arvata, et uue kujundliku võtte järele haaras ta inspiratsiooni ja intensiivsuse kasvades, ehitades teise korruse esimese peale.

 

Ülereaalsus

Juhtub ka seda, et elu ise pakub uskumatuid oksüümorone, mis ei olegi fantastilised fiktsioonid, vaid ajaloolised juhtumid, kus tavareaalsust ületav realism on teoks saanud. Olen ikka pidanud värssi „Ma olen leinava ema rõve tants” absurdse oksüümoroni arhetüüpseks näiteks. Aga tuleb välja, et see on realistlikust realistlikum kirjeldus, mis viitab 1518. aasta Strasbourgi katkule, mil oma surmahaige poja uputanud Frau Troffead tabas äkitselt tantstõbi, mis nakatas tervet linna. Krampides massihüsteeria põhjustas arvatavasti katkumürkide toime. See ongi päritolupärane sürrealism, kui võõritav elu ületab võõritavat kunsti. Bernt Notke „Surmatants” tuleb pähe – nagu kahtlemata ka Laabanile –, mis kujutab samuti musta surma makaabrit, aga veelgi varasemast ajast. Hilisemaks näiteks on revolutsiooniline hopakk, mis niidab ka kükktantsu vihtujad endid maha.

Hästi koduselt tunnevad oksüümoronid end kvantmaailmas: lainelised osakesed. Jõuab kätte kvantteoreetilise kirjanduse22 ja selle teaduse järg23.

Käsitlus põhineb ettekandel „Laabani oksüümoronid kui tigude müstiline selgroog”.24

1 S. Freud, Unenägude tõlgendamine. Tlk A. Lill, M. Tarvas. [Tallinn:] Tänapäev, 2007, lk 212, 244, 251, 500 jm.

2 Vt A. Merilai, Ilmar Laaban. – Eesti kirjandus paguluses XX sajandil. (Collegium litterarum 9.) Toim P. Kruuspere. Tallinn: Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2008, lk 522–530.

3 A. Aspel, Sürrealism ja Ilmar Laabani „Rroosi Selaviste”. – Mana 1959, nr 1, lk 17–33.

4 Samas, lk 26, 29–30, 32–33.

5 A. Merilai, Merlini aare. Luulemärss 1994–1998. Tartu: Ilmamaa, 1998, lk 88–108.

6 I. Laaban, Sõnade sülemid, sülemite süsteemid. Koost J. Malin. Tartu: Ilmamaa, 2004, lk 165.

7 A. Merilai, Kivikõueköha. Ilmar Laabani luule psühhoanalüüs. – Keel ja Kirjandus 1993, nr 5, lk 257−263.

8 Vt The New Princeton Encyclopedia of P­oetry and Poetics. Toim A. Preminger, T. V. F. Brogan. Princeton (N. J.): Princeton University Press, 1993, lk 873.

9 W. Shakespeare, Kogutud teosed. Tlk G. Meri, R. Sepp, J. Kross, H. Rajamets. [Koost E. Banhard.] [Tallinn:] Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 1067.

10 M. Kompus, Poeedinahk. [Puka:] Une­noppija, 2014, lk 7–9.

11 E. Luuk, Meie inseneriteaduse suurhäire. [Tartu:] ID Salong, 2008, lk 7.

12 E. Luuk, Pideva Ja Silmanähtava Pöögelmann. Kommunistlik revolutsioon Kuul. [Tartu:] ID Salong, 2008, lk 18.

13 E. Luuk, Valgus tareaknas. [Tartu:] ID ­Salong, 2008, lk 9.

14 E. Luuk, Pideva Ja Silmanähtava Pöögelmann, lk 19.

15 Samas.

16 E. Luuk, Valgus tareaknas, lk 13.

17 Samas, lk 15.

18 I. Laaban, Sõnade sülemid, sülemite süsteemid, lk 45–47.

19 I. Laaban, Sõnade sülemid, sülemite süsteemid, lk 64.

20 Samas, lk 65.

21 Fiktiivse autoportree žanr näib enamasti esin­davat laiendatud metafoori. Väike antoloogia:

„Ürgmets olen – oksad täis lindude vilet, / soravalt voolavat lauluviisi, / millele rähnid taovad takti” (Johannes Semper);

„Mina, Jaani ja Malle / poeg August Alle, / mollusk maakera kamaral, / ent julma aja väraval / olen karistai, kes tulisulega / märgib üles te nurjatud teod, / rahaahned rasvased peod!” (August Alle);

„Laman selili ja olen / enda meelest rehe­ahi. // Üle minu käivad parred, / minu päratumas keres / lõõmab, õhkub tulekahi” (Bernard Kangro);

„Minul on karvased sääred / ja karvane rind. / Kogu küla peab / ahviks mind” (Kalju Lepik);

„Mu hinges koos on munk ja sübariit. / Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem. / Kesk aja hallust köen kui tuliriit / ja otsin kõige kiuste elulähet; – Olen nööril tilkuv pesu. / (Välja arvatud rinnahoidjad.) / Olen lapik lagritsapudel, millega tähelapsed tüdisid mängimast” (Artur Alliksaar);

„Ma olen inglitiivale tilkuv / jõuluküünal / ma olen vastlakukli vahukoor / mis mu oma vuntsidesse kinni jääb / ma olen mihklipäevase oina / veri tõurastaja noal / olen iluuisutaja jaanipäevasel jääl / olen oma hingerikkuse mardisant” (Andres Ehin);

„Ma olen kandiline maamees, / hall ja tõsine nagu raudkivi” (Mats Traat);

„olen ema, naine, armastaja, / päevadele vastu mineja, / andja, saaja, leidja, luuletaja, / sünnitaja, surma mineja” (Katre Ligi);

„Ma olen meeletu laps / keda kõik kodus armastasid / ent kes põgenes sealt ära / ühel ööl kui väljas kohises tuul // ma olen tiivuline seeme / mille sa rebisid puu küljest lahti; – Ma olen madalal sündinud / mu hälli on varjanud rohi / ma olen madalal sündinud / kuid siia ma jääda ei tohi” (Jaan Kaplinski);

„Valge kala ujub läbi metsa / pilv hääletus ookeanis / Ma olen selle kala südames” (Ene Mihkelson);

„„Sa oled vulkanist?” / keegi on kysinud, / mina nüüd vastan / „Ma olen vulkanism”” (Jim Ollinovski);

„olen kärjekujulise universumi suur unine emamesilane / kes magab üksi / oma taru­vaikusest voodis / keset tumedat talve” (Kristiina Ehin).

22 Vt M. Kõiv, Päev. Tartu: Akkon, 2004; A. Merilai, Patafüüsiline tuumafüüsika: vomitiivne diskurss [Madis Kõivu romaani „Päev” retsensioon]. – Vikerkaar 2005, nr 4–5, lk 170−173.

23 Vt T. Remmel, Kirjandus kvantteooria mõju­väljas. (Tallinna Ülikooli humanitaar­teaduste dissertatsioonid 77.) Tallinna Ülikool, 2023.

24 Luule on ülev ehmatus. Ilmar Laaban 100 / Poetry – A Sublime Startle: Ilmar Laaban 100. Eesti-uuringute Tippkeskuse 12. aastakonverents, 9.–10. detsember 2021. Kava ja teesid. Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti-uuringute Tippkeskus, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus. Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2021, lk 18–19. https://www.kirmus.ee/laaban-100/CEES2021teesid.pdf

17. jaanuaril kaitses Eva-Liisa Roht-Yilmaz Tartu Ülikoolis etnoloogia erialal doktoritöö „Converting identities and moralities: Pentecostal Christianity among the Roma in Estonia and Latvia” („Identiteeti ja moraali pöörates: neli­pühilus romade seas Eestis ja Lätis”). Juhendaja oli Laur Vallikivi (TÜ), oponendid Inese Runce (Läti ülikool) ja Magdalena Slavkova (Bulgaaria teaduste akadeemia).

Doktoritöö põhineb romade seas läbiviidud etnograafilistel välitöödel Eestis ja Läti Vidzeme piirkonnas Eesti piiri lähedal. Alates 1990. aastate algusest, mis oli ka üldine Nõukogude Liidu lagunemisega kaasnenud nn usubuumi periood, on Eestis tegutsenud Soome roma nelipühi ­misjonärid, kes hakkasid tähelepanu pöörama just vaatluse all oleva regiooni roma vähemusele. Tänapäeval toimub suurem osa nende misjonitööst Lätis, kus roma kogukond on oluliselt suurem, kuid jätkub Eestis, kuivõrd romad elavad mõlemal pool piiri ning suhtlevad oma sugulastega teises riigis. Nelipühilusse pöördumisega kaasneb vajadus seada esiplaanile uskliku identiteet ja sellega kaasnev moraali­koodeks, kuid samas tunnevad usku vahetanud inimesed vajadust säilitada roma kogukonda kuulumiseks olulised suhted ja väärtused.

Doktoritöös uuriti, kuidas pöördunud romad Eestis ja Vidzeme piirkonnas loovad end eetiliste subjektidena kahe vastandliku moraalikoodeksi vahele sattununa. Doktoritöö näitab ka, et Soome roma misjonärid ning romad Eestis ja Lätis ­loovad uusi võrgustikke, otsides ühist etnilist identiteeti. Etnilisusel pole oluline roll üksnes misjonitöös, vaid ka usu kogemises kehaliste praktikate kaudu. Selgub, et misjonil on sügav mõju just tänu neile roma päritolu misjonäridele, kes kombineerivad roma kultuurilist identiteeti nelipühilusega ning kasutavad kultuuri­spetsiifilist lähenemist. Väitekirjas näidati, et on lähenemisi, mida nelipühilusse pöördunud romad kasutavad, leidmaks viise konfliktsete moraalinormide ja -süsteemide ühildamiseks, kujundades nõnda oma moraalset mina nelipühi kristlasena. Näiteks ennustamine, mis on traditsiooniline roma naiste lisateenistus, kuid mida pöördumise järel üldiselt taunitakse ja millest tuleb loobuda, ei pruugi olla kõigi nelipühilastest roma naiste jaoks hukka mõistetud, mitte ainult selle majandusliku tähtsuse tõttu, vaid ka seepärast, et suhted teiste romadega ja oma kultuurilise identiteedi säilitamine jäävad jätkuvalt oluliseks. See näitab, kuidas pöördunud romad peavad pidevalt otsima tasakaalu erinevate moraalikoodeksite vahel. (https://dspace.ut.ee/items/effa5da1-f009-457d-a6b1-2a29a0811f70)

18. jaanuaril kaitses Indrek Ojam Tartu Ülikoolis eesti kirjanduse erialal doktori­töö „Stseeni poeetika ja eesti modernistlik romaan”. Juhendaja oli Jaak Tomberg (TÜ), oponendid Epp Annus (TLÜ) ja Cornelius Hasselblatt (Groningeni ülikool).

Väitekirjas konstrueeritakse modernistliku kirjanduse lugemismudel, mis võimaldab stseeni mõiste abil tuvastada uute tajuilmade tulekut kirjandusse, ning sama mudeli abil tõlgendatakse hulka eesti proosakirjanduse teoseid. Selleks esitatakse kõigepealt ülevaade eesti modernistliku kirjanduse senistest tõlgendusviisidest Noor-Eesti liikumisest käesoleva sajandi alguseni. Stseeni mõistele keskenduvas põhiosas uurib väitekiri modernistliku kirjanduse poeetikat narratoloogia ja fenomenoloogia meetoditega. Töö fookuses on nüansid, kuidas kujutatakse kirjandus­tekstis kehalisi tundeid, mida humanitaar- ja sotsiaalteadustes kutsutakse tihti ka ­afektideks. Enne afekti mõistele keskendumist on modernistliku romaani poeetikat analüüsitud peamiselt jutustuse mõiste kaudu. Aristotelese „Luulekunstist” alates on selle tähendust mõistetud tõenäosuse alusel: jutustuses juhtuvad ajaloo­momendile tüüpilised sündmused ning seda asustavad vastavalt oma ajastu tüüpiliste iseloomuomadustega tegelased. Need piisavalt tõenäolised sündmused ja tegelased kujundavad fiktsionaalse maailma jooned, mis tunduvad lugeja jaoks loomulikud ja motiveeritud. Kuid XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandi alguses tõusevad romaanižanris aina enam esile teosed, mille iseäraliku realistliku mõju seletamiseks ei piisa enam tõenäoliste ja tüüpiliste sündmuste ning tegelaste leidumisest teoses. Neis teostes ei ole tihtipeale esiplaanil tegelaste saatuslikud sündmused, vaid raskesti määratletav afektiivne atmosfäär, mis ei kuulu üksikule tegelasele, vaid tõuseb esile pigem inimeste ning inimese ja looduse vahelise läbikäimise hämaraladelt. Üks viljakaid viise seda kirjanduse poeetika muutust mõtestada on olnud analüüsida jutustuse vahekorda ühe tema võimaliku vastandi kirjeldusega. Väitekirja teoreetilise osa üks eesmärke on jutustuse ja kirjelduse vastandus uuesti läbi valgustada ja näidata selle paratamatuid kitsaskohti. Võttes arvesse jutustuse ja kirjelduse semantilisi vastuolusid, otsustatakse uurimuses kirjelduse asemel stseeni mõiste kasuks, mis pärineb Fredric Jamesoni raamatust „Realismi antinoomiad” (2013). Stseen esitab reaalsust põhimõtteliselt erinevalt kui jutustus. See võimaldab suuremat ligipääsu kehalisele reaalsusele ja jätab suuresti hõlmamata põhjuslikkuse dimensiooni, mis on jutustuse peamine sisu.

Pärast sissejuhatavat ja teoreetilist osa tõlgendatakse väitekirjas eesti kirjandusloo teetähiseid stseeni valgusel. Näited eesti kirjandusloost on jaotatud kolme rühma, millest igaüht ümbritseb iseäralik ajalooline kontekst. Esimene näidetegrupp koosneb Jaan Oksa, Leo Anvelti ja Reed Morni teostest, mida kõiki on võimalik mõista fin-de-siècle’i kultuuri ilmingutena ning mille puhul on peamine küsimus inimsubjekti elujõulisusest ja seksuaalsest identiteedist. Oks on XX sajandi alguse kirjanduses kõige edukamalt stseeni poeetikat rakendanud autor, kes toob ilmsiks inimsubjekti olemusliku labiilsuse ja kehalise vastuvõtlikkuse oma ümbruse suhtes, mis laseb vaevalt rääkida isegi stabiilsest soolisest identiteedist. Leo Anvelt kujutab stseeni poeetika abil oma romaani „Viirastusi valges öös” peategelase Rein Endise maailma, kuid laseb peategelase saatusel kulgeda välja kristliku moraali repressiivsest toimest üsna intellektuaalse loogika alusel. Reed Morni romaanis „Andekas parasiit” on probemaatilise peategelase afektide maailm väga tugevalt ratsionaliseeritud ja stseeni poeetika võimalusi seetõttu väga tagasihoidlikult kasutatud. Teine näidetegrupp käsitleb Viivi Luige „Ajaloo ilu” ja Mati Undi „Sügisballi” hilisnõukogude uue urbaniseerunud tegelikkuse viljadena, milles inimeste tundeelu on tugevalt mõjutatud globaalse läbipõimituse tajumisest. Viimane näidete­grupp pärineb XXI sajandi alguse eesti kirjanduse olulisest hoovusest, mis tegeleb Teise maailmasõja järgses totalitaarses ühiskonnas tekitatud traumade kirjandusliku kujutamise ja läbitöötamisega. Selles käsitletakse Ene Mihkelsoni, Eva Koffi ja Carolina Pihelga loomingut.

Töö põhijäreldused on, et stseeni poeetika võimaldab eesti kirjanduse puhul modernistlikust uuendusest rääkida väga erinevatel aegadel. Stseeni poeetika mõiste töötab kirjandusteaduse jaoks kõige vilja­kamalt, kui narratoloogia ja fenomenoloogia meetodeid täiendatakse ajalooliste kontekstidega, mis võivad pärineda sotsioloogia, soouuringute, tehnoloogia jm ajaloo valdkondadest. See tagab modernistliku romaani poeetika mõistmisele tugeva aluspõhja. (https://dspace.ut.ee/items/a91dd1bc-13f7-428f-9181-19da9a3d32aa)

7.–9. veebruarini toimus Amsterdamis Huygensi instituudis konverents „Formulaic Language in Historical Research and Data Extraction: An International Conference”. Konverents on ajalooliste uuringute suunitlusega foorum, kus eri maade uurijad vahetavad nii ametlikes dokumentides kui ka kirjanduses korduvate tekstide ja väljendite analüüsi kogemusi. Mari Sarve jt uurimisrühma liikmete ühisettekanne kandis pealkirja „Distributional criteria for identifying formulas in Finnic oral poetry”. Kaasautorid olid Maciej Janicki, Kati Kallio ja Eetu Mäkelä Helsingi ülikoolist.

21. veebruaril toimus Tallinnas Kirjanike Majas kirjanduslik kolmapäev „Fragmente dekadentsist”. Esitleti Keele ja Kirjanduse dekadentsile pühendatud teemanumbrit (KK 2024, nr 1–2), mis sisaldab 2023. aasta kevadel toimunud Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse, Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli konverentsi „Dekadents eesti kultuuris: tõlge ja tõlgendus” ettekannete põhjal valminud artikleid. Teemanumbrit esitleti koos ajakirja Akadeemia k.a veebruarinumbris ilmunud Friedrich Nietzsche tekstide tõlkega Leo Luksilt ning Loomingu Raamatukogu k.a 4.–5. numbris ilmunud Nietzsche teoste „Wagneri juhtum” ja „Nietzsche contra Wagner” tõlkega Jaan Unduskilt. Esitlusel arutlesid dekadentsi üle Mirjam Hinrikus, Leo Luks, Johanna Ross ja Jaan Undusk. 

21. veebruari Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubis oli külas läänemeresoome väikerahvaste keelte ja kultuuride uurimisele pühendunud Enn Ernits. Ta andis ülevaate Lõuna-Lätis elanud kreevinite päritolust, elupaikadest, ajaloost, keelest ja kultuurist. Tõenäoliselt pärinesid nad keskajal sõjavangidena Lätimaale toodud vadjalastest, keda kasutati Bauska kivi­linnuse ehitamisel.

22.–23. veebruaril peeti Taevaskojal 18. eesti folkloristide talvekonverents „Folkloor ja popkultuur”. Konverents oli pühendatud Mare Kõiva 70. sünni­päevale. Ettekannetes keskenduti kahe kultuurivaldkonna kokkupuutepunktidele ja sulandumiskohtadesse paigutuvatele loomingulistele otsingutele. Korraldasid Akadeemiline Rahvaluule Selts ja Eesti Kirjandusmuuseum. Esinesid Mare Kõiva („Nelja tuule poole”), Eda Kalmre („Klounid ja teised kurjad tegelased. Ostensioon ja kriminaalsed legendid”), Siim Sorokin („„Juba 26 aastat on nad öelnud, et meie leitut pole olemas”: Estonia, loominguline umbusk, rahvalik kriminalistika ja kontra-plottimine”), Liisi Laineste, Guillem Castañar, Anastasiya Fiadotava („CELSA võrgustiku projekti esmased tulemused: huumor eesti avalikus ruumis”), Tatjana Vladõkina, Deniss Kornilov („Идея национальной идентичности в деятельности современных центров удмуртской культуры” – „Rahvusliku identiteedi ideed tänapäeva udmurdi kultuurikeskuste tegevuses”), ­Nadežda Šutova („Удмуртские фестивали и праздники: традиции и новации” – „Udmurdi pidustused ja tähtpäevad: traditsioonid ja uuendused”), Sergei Troitski („Populaarne ballett: folkloori­motiivi muutmine sotsiaalseks tegevuseks”), Katre Kikas („Rahva­luulekogujad ja fännikirjandus: Hans Anton Schults F. R. Faehlmanni müütide lummuses”), Ott Heinapuu („Eesti looduslike pühapaikade muutuvad tähendused”), Kristel Kivari ja Tiina Sepp („Kirna mõisa mungad ja Avaloni vaimud: võrdlevaid tähelepanekuid kummitus­lugudest uue vaimsuse keskkondades”), Ell Vahtramäe („Mida teab põhikoolilõpetaja folkloorist?”), Taive Särg („Milline regilaul rokib?”), Savannah-Rivka Powell („Border genres of Yiddishkeit: Navigating heterotopic space and Jewish diaspora by way of liminal Shtetlach”), Natalia Ermakov („Välitööde eripära – võlu ja valu. Sakraalsed rituaalid ersa kultuuris”), Nikolai Kuznetsov („Rahvapidustused ja komi folkloor”) ning Eva Toulouze („Ühe udmurdi palve arengud 10 aasta jooksul”). Esitleti Rudolf Põldmäe „Rahvaluulekoguja reisuraamatut” (2023) ja loomanimede andmebaasi.

26. veebruaril korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis Mare Kõiva 70. sünnipäevale pühendatud pidulik seminar. Oma ettekandes „Kalaisa, vaaraorahvas, merekari ja veehobused. Sissevaateid veeolenditega seotud traditsioonidesse” vaatles juubilar mütoloogilisi veeolendeid: kes nad on, kust nad tulevad ning kuidas paigutuvad pärimuspilti.

27. veebruaril esitleti Tartu kirjanduse majas Keele ja Kirjanduse dekadentsi­numbrit (KK 2024, nr 1–2). Esitleti ka ajakirja Akadeemia 2. numbris ilmunud Friedrich Nietzsche tekstide tõlget Leo Luksilt ning Loomingu Raamatukogu 4.–5. numbris ilmunud Nietzsche teoste „Wagneri juhtum” ja „Nietzsche contra Wagner” tõlget Jaan Unduskilt. Dekadentsi üle arutlesid Mirjam Hinrikus, Rebekka Lotman, Leo Luks ja Jaan Undusk. 

28. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis kohanimepäev. Korraldajad olid Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ning kohanimenõukogu. Esinesid Mart Uusjärv, Martin Kulp (Regionaal- ja Põllumajandusministeerium), Tartu abilinnapea Lemmit Kaplinski, Mall Leht (Maa-amet), Peeter Päll (EKI), Toomas Kiho (ajakiri Akadeemia), Ülle Tarkiainen (Rahvusarhiiv) ja kunstiajaloolane Enriko Talvistu.

28. veebruaril kõneles Piret Voolaid Kalevala päeval Helsingis kahe naabermaa suhetest pärimuse vallas. Soome folkloristika on olnud Eesti ametikaaslastele läbi aegade olulisel kohal, olgu tegu teoreetiliste, organisatoorsete või arhiivinduslike eeskujudega.

29. veebruaril peeti Eesti Kirjandus­muuseumis Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päeva. 2023. aastal toimunud kogumisvõistluse „Kohtumised metsloomadega” käigus laekus 170 kaastööd väga mitmekülgse materjaliga: loodusvaatlusi, videoid ja pilte loomadest. Võistlusele „Minu saunalugu” saatis kirjapanekuid ligi poolsada kirjutajat. Need sisaldasid saunakogemuste kirjeldusi, tähelepanekuid ihuharimisest ja hügieenist, pingetest, lõõgastumisest ja energiakogumisest kodusaunas ning kogukondlikus ringis, kirjeldusi oma saunaehitusest jpm. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad, mille pälvisid järjekindla kogumistöö eest paljude aastate vältel Maila Jürgenson, Anu Soon, Sirje Võsa ja Liisa Nurme. President kuulutas välja kogumisvõistluse „Vanavanema hääl”. Samuti algab kogumisvõistlus „Kunsti puudutus” ning koostöös Eesti Ornitoloogiaühinguga käopärimuse kogumine.

PDF

Lühikroonika

Just meie maise elu poolel rajal
end äkki leidsin keset sünget metsa.
Dante Alighieri „Põrgu”

Foto: Elmar Köster, Rahvusarhiiv

Tohutu töövõimega andekal tõlkijal, luuletajal ja kriitikul Harald Rajametsal (13. V 1924 – 12. XI 2007) on mitu saavutust, mida võiks nimetada tema elutööks. Kahtlemata on üks neist „Jumaliku komöödia” eestindamine – ehkki ta ei jõudnud sellega päris lõpuni (tõlke lõpetasid Ülar Ploom ja Ilmar Vene), saame emakeeles seda maa­ilmakirjanduse pärli lugeda ennekõike tänu temale. Dante „Põrgu” avaread on ühed kuulsaimad ja küllap tsiteerituimad värsid lääne luulekultuuris. Ent eesti keeles on neisse ridadesse end sisse kirjutanud ka tõlkija ise, ja mitte ainult metafoorselt: tema nimi on seal kirjas täiesti sõnasõnaliselt, värsireas tähenduslikult laetud viimastes, riimsõna positsioonides.

Juba „Põrgu” alguses avaneb Harald Rajametsa kaks poolust. Üks neist on jäik ja standardiseeriv värsimeister, kes jälgib keelenorme ja vahendab eesti keelde keerulisi kinnisvorme. Rajamets ongi eelistanud ranges klassikalises vormis luuleteoste eestindamist, mis on laadilt lüürilised ja romantilised ning milles on kasutatud täpseid riime: „Olen kogenud, et mul on irdriimidega, ebapuhaste riimidega loo tõlkimisel suuremaid raskusi kui puhtariimilise loo tõlkimisel”.1 Kuivõrd väikeses kultuuris ei ole võimalik igale põlvele maailmaluule klassikat uuesti tõlkida, pidas ta neid ajatuid teoseid vahendades silmas sedagi, et tõlked ajale vastu peaks. Selleks kasutas ta juba juurdunud sõnavara ning vältis „ajastu keeleponnistuste kajastusi” (vastandades enda Shakespeare’i tõlkeid Ants Orase omadele).2

Luulekeelele ja keelele üldse mõtles Rajamets palju ning avaldas 1962. aastal poeetilisele keelevabadusele pühendatud artikli, kus arutas üsna detailselt ja nüansi­rikkalt erinevate luulevabaduste üle: mis laadi väljajätud või lisasilbid, samuti derivatsioonid on luules omal kohal ja mis mõjuvad ebaloomulikult, milliseid „vigastatud” moodustisi tuleks vältida ning millega on lugeja juba harjunud.3 Ent keele­normide jälgimine ei tähenda Rajametsa jaoks sugugi lähtumist sõna­raamatutest. Vastupidi, ka keele­korraldajate tööl hoiab ta teravalt silma peal.4 Nagu on täheldanud Märt Väljataga, oli Harald Rajametsal nii-öelda absoluutne keelekõrv.5 1990. aastatel hakkas ta avaldama kriitilisi keelekommentaare ja nii väljendama oma hea sõnaloome põhimõtteid, mida oli seni pigem praktikuna oma tõlgetes järginud. Et Rajamets näeb vastutustundlikul luule­tõlkijal olulist rolli nii maailmakultuuri tutvustajana kui ka eesti keele arendajana,6 on ta suurt tähelepanu pööranud keelele ja eriti tema jaoks luule tuumakaimale elemendile – riimile. Seejuures rakendab ta järjepidevalt oma 1962. aasta artiklis välja toodud ideid ja kasutab tõlgetes küllaltki konservatiivset riimi, mis pole üksnes täisriim, vaid sageli üsna kulunud riim. Tõlkeriimides jälgib ta foneetilist täis­riimilisust, samuti väldete kokkulangemist. Teatud vabadused on lubatud: näeme flektiivriimi, erineva rõhumustriga riimipartnereid, mõõdukal hulgal sõnajärje inversiooni (oru metsarikka),7 vähesel määral uudset sõnamoodustust (pisu) ning mõnikord haruldasemaidki sõnu (kihkama). Mitmeid võtteid väldib ta rangelt, seal­hulgas neologisme, võõrsõnu, ebatavalisemat sõnamoodustust ja murdekeelsust, kasutades ka liitriime üksnes erandjuhul. Selles mõttes on iseloomulik näiteks Raja­metsa versioon Aleksandr Puškini luuletusest „Ma armastasin teid…”:

Ma armastasin teid; see arm küll raske
on hinges kustuma mul nüüdki veel;
kuid ärge ennast häirida sest laske,
ei taha ma, et kurb teil oleks meel.

Teid armastasin tummalt, kiivas vaevas,
nii lootuseta, uje, õrn ja truu;
teid armastasin siiralt; annaks taevas,
et armastaks teid nõnda keegi muu.8

Rajametsa enda sõnul pole riim nii järeleandmatu sundija nagu meetrum, kuivõrd seda saab valida:9 kui tundub, et keelt peab mõne riimi toimima panemiseks liialt painutama, on parem välja nuputada mõni teine riim. Kuid selle valiku­võimaluse juurde kuulub ka vabadus riimid üldse ära jätta – parem ilma riimideta kui enda seatud kõrgeid nõudmisi rikkudes. Nii alustab ta küll 1958. aastal Dante „Jumaliku komöödia” tõlget algu­pärandile vastavalt täisriimilisena, ent 1980. aastate lõpus tööd jätkates loobub selles riimidest sootuks.

Rajametsa teine poolus viskab aga vimkasid. Tõlkes on need sageli nii peened, et võivad algul märkamata jääda. Näiteks Shakespeare’i XX sonetis on juttu lüürilise mina sõbrast, kes on nii kaunis, et oli tõenäoliselt algselt loodud naiseks, kuid siis lisati talle „üks asi” (originaalis one thing). Rajametsa tõlkes saab sellest vaimukalt „tillukene lisand”:10

Sind naiseks küllap esialgu loodi,
ent loodus, sinust võlutud, läks segi
ja minu kahjuks, muutes tegumoodi,
sind tillukese lisandiga tegi.11

Kõige selgemini avaldub aga Raja­metsa huumorimeel tema omaluules. Tema meelis­vormiks saab siingi kindlate reeglitega stroof, ent erinevalt näiteks sonetist ja tertsiinist eesti keeles enne teda üsna vähe kasutust leidnud vorm – inglise päritolu limerik, mis on siinmail nii võõras, et on isegi Jaak Põldmäe põhjalikust üle­vaatest välja jäänud.12 Rajamets põhjendabki oma limerikukirge ühest küljest sellega, et piinlik on minna Euroopasse, kui meil emakeeles selles vormis luuletusi napib. Aga mitte ainult: „Ja pealegi – olla limerikist on hää! Ei tarvitse teha sala­pärast nägu, et jumalik säde, inspiratsioon või mis, kasvatada lõvilakka ega röövli­habet või teab mida veel. Lihtsalt hood käivad peal.”13 Limeriku tunnuseks on kindla ridade arvu (viis), riimiskeemi (üks riim seob kaht esimest ja viimast värssi, teine meetriliselt eristuvat kolmandat ja neljandat) ja värsimõõdu kõrval ka laad: tegu on nalja- ja absurdiluuletusega, kus enamasti riimitakse pärisnime. Nii ühendab limerik ideaalselt Rajametsa kahte palet, väljendades ranges ja keerulises vormis kerget sisu. Just neis luuletustes lõbutseb Raja­mets sõnade ja nende tähendustega, luues uudissõnu, mille ta sageli paigutab nimelt riimipositsioonile. Kui tõlke­luules eelistab ta kulunud riime, siis oma­luules väldib ta neid täielikult ja lubab seal kõike seda, mida tema tõlkeluulest ei leia, seal­hulgas keelevahetust, haruldasi sõnu (lisades vajadusel joone alla sõnaseletusi), murde- ja kõnekeelsust, võõrsõnu ja nimesid, kõikvõimalikke lühendeid, lisasilpe, inversioone, poolitusi, liitriime ja ebatavalisi morfoloogilisi tuletisi. Vaadakem näiteks järgmist limerikku, milles leidub riimi­positsioonidel nii nimesid, uus­moodustisi kui ka keelevahetust:

Menuvaene poeet Juhan Juus
just ujudes Narva jõe suus
      aru sai: Püha peetrum!
      Mõte, riimid ja meetrum
on ju liiast! – Nüüd Juks on Who’s Who’s.14

Ehkki Rajametsa kui tõlkija maksiimi järgi on poeesia parim väljendusvahend loomulik ja õige keel ning see arusaam peaks viima luule puhastumiseni keelelistest veidrustest,15 ei järgi ta seda põhi­mõtet omaluules. Ajatus, mida ta oma luule­keeles tõlgete puhul taotleb, ei ole juhu- ja naljaluules enam tähtis: nende eesmärk on olla siin ja nüüd, nagu ta ka oma luulekogu avatsükli pealkirjastab.

Kuigi enamasti on Rajametsa limerikud muhedad, tuues esile keele võimalusi ja absurdseid momente, juhib ta neis tähele­panu ka rumalustele, seda nii ühiskonnas kui ka keelepoliitikas. Näiteks avaldas ta 2005. aastal reaktsioonina toonase haridus- ja teadusministri Mailis Repsi esinemisele Vene riigitelevisioonis, kus too oli kiitnud maride olukorda Venemaal, kaksiklimeriku „Ugri-mugri aps”.16 Mis aga teeb luuletuse tähele­panuväärseks, on peitriim (Linnar Priimäe terminoloogias)17 – luuletuses pole kordagi mainitud Repsi, ent riimiahelaks on Epps : teps : veps. Teisal on selles absurdi­luule žanris eriti sobiv tuua nähtavale jabur leid sõnaraamatust:

Kui kunagi satun Jerezi ja
sääl joon – no eks ikka hereesi – ja
      kui vein on mul keres,
      siis öelda veel heres
või heeres on hirmus hereesia.18

Rajamets naeruvääristab siin Jerezi linna järgi nime saanud kangestatud veinile loodud eestikeelset vastet heres – ­sellise kirja­pildiga langeb rõhk joogil erinevalt selle päritolulinnast esimesele silbile, mistap võib seda näha vigase vormina. Seega ei ole normkeel Rajametsa jaoks midagi, mille on fikseerinud mingi institutsiooni töötajad, vaid see järgib keele sisemist loogikat.

Kuid Rajametsa tõlgetestki võib mõnikord mängu leida: lõbusamat riimluulet leidub eelkõige tema lasteraamatute tõlkevärssides. A. A. Milne’i „Karupoeg Puhhi”, J. R. R. Tolkieni „Kääbiku” ja James Krüssi raamatu „Minu vaarisa ja mina” luule­tõlgete kohta on ta isegi öelnud, et need on „ekstramõnuga” tehtud asjad.19 Riimipoeetika jääbki neis tema kahe põhimõtte vahele: kohati näeme trafaretset ja kulunud riimi (ma : sa : ka) või isegi identriimi, kohati aga võtab ta seal tavapärasest suuremaid vabadusi, sealhulgas leidub koguni irdriimi näiteid (tahab : pahad, poole : muule). Keerulisemates, nt kolmikriimilistes luuletustes ärkab siiski kõrgstiilne Raja­mets, kes kasutab oma tavapäraseid täisriimilisi ahelaid.

Niisiis on Rajametsas korraga tung luua midagi ajatut ning sekkuda ajalisse; esimese väljundiks on ennekõike maa­ilmaluule klassika tõlked, teise väljundiks omaluule. Nende poolte ühendajaks võib pidada riimi. Klassikastiilis ehk tõlke­luules liiguvad tema riimid kindlatel radadel, mis tal vahel alles endal tuleb rajada, vaba­stiilis ehk omaluules võivad need tahtlikult metsikumatele teekondadele, lausa metsa minna, juhtimaks tähelepanu riimikunsti mitmekesisusele ja mängulisusele. Just viimast on Rajamets ise pidanud tõlkimise põhiomaduseks: „Selles on mingi eriline võlu ja veetlus, et ma olen mängu oma elu keskseks tegevuseks saanud võtta, ja mänguriks jäädagi.”20 Kui Rajametsa Shakespeare’i tõlgete ilmumisel mängis suurt rolli Georg Meri, Dante juurde juhatas teda Aleksander Kurtna ja ukraina luule juurde näitas teed Ain Kaalep, siis järgmistele põlvkondadele on omamoodi suunanäitajaks olnud Harald Rajamets, kes õpetas meile, et luulekunst ei pea isegi olema lõbu ja õpetus, vaid võib olla täiesti puhas lõbu, mida kõrged standardid sugugi ei kahanda, vaid muudavad veelgi hõrgumaks.

 

1 Tõlkijad 13: Harald Rajamets. Tõlkijaga ajas juttu Peeter Hein. – Eesti Televisioon, 8. XII 1988. ERR-i arhiiv. https://arhiiv.err.ee/video/vaata/tolkijad-harald-rajamets

2 Samas.

3 H. Rajamets, Keelevabadus värsis. – Keel ja Kirjandus 1962, nr 5, lk 284–293.

4 Vt nt tema teravat kriitikat „Eesti kirjakeele seletussõnaraamatule”: H. Rajamets, Vingus nina pidi raamatus. – Keel ja Kirjandus 1994, nr 7, lk 424–426.

5 M. Väljataga, Harald Rajamets in ­memoriam. – Eesti Ekspress 15. XI 2007.

6 Tõlkijad 13: Harald Rajamets.

7 Sellise lihtsa inversiooni kohta, kus omadus­sõnaline täiend paikneb põhisõna järel, on Rajamets ise möönnud, et sellega on iga luulehuviline harjunud ja see ei sega tema luulelugemist põrmugi. Seevastu keerulisemat inversiooni, millega on loomulik sõnajärg meelevaldselt segi paisatud, ta taunib ja leiab, et see teeb luuleteose raskesti mõistetavaks, tuhmistab ideed ja vähendab kunstilist suges­tiivsust. Samuti tuleks hoiduda sedalaadi mugavustest nagu täiendi asendamine kõrval­lausega põhisõna järel (haige väike laps asemel laps, kes haige ja väike), mis teevad küll riimimise lihtsamaks, kuid võivad viia stiilist hälbimisele (H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 285, 286).

8 Pegasos ja peegel. Valimik tõlkeluulet. Tlk H. Rajamets. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2004, lk 103.

9 H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 287.

10 Vt ka R. Lotman, L. Pääbo, Järelsõna. ­Armastus sonetivormis. – Ma nägin päiksepaistet vihmasajus. Valik maailma armastussonette. Koost R. Lotman, L. Pääbo. Tallinn: Varrak, 2022, lk 399.

11 W. Shakespeare, Poeemid, sonetid ja muud luuletused. Harald Rajametsa tõlkes. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, lk 259.

12 H. Rajamets, Aeg astuda. Vemmalvärsse, puhuluulet. Tallinn: Varrak, 1997, lk 171.

13 Samas, lk 174.

14 Samas, lk 54.

15 H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 293.

16 H. Rajamets, Ugri-mugri aps. – Sirp 2. IX 2005, lk 5.

17 L. Priimägi, Riimist. – Keel ja Kirjandus 2008, nr 4, lk 282.

18 H. Rajamets, Kakskümmend kaheksa limerikku. – Looming 2000, nr 2, lk 232.

19 Tõlkijad: Harald Rajamets. Küsitleja Vilma Jürisalu. – ERR-i arhiiv 20. V 1994. https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/tolkijad-tolkijad-harald-rajamets

20 Tõlkijad 13: Harald Rajamets.

Enn Nõu. Ülestähendusi ajast ja elust. Mälestuste kroonika 1956–2022. EKSA, 2023. 526 lk.

Raamatus oleva 66 aasta kroonika kohta on tagakaanel kasutatud epiteete täpselt, lühidalt ja rikkalikult – need sõnad iseloomustavad nii selle määratu faktikogu esitamislaadi kui ka peensust. Kuu­päevade kaupa, iga kuu omaette lõiguna, on ­lause-paariga üles märgitud kõik kohtumised, käigud, sündimised-surmad, eri üritused pagulas­kogukonnas, väiksemad ja suuremad perekonnasündmused, töised ülesanded, poliitiline programm, erialane edenemine arstina ja nii enda kui ka abikaasa Helga eneseteostus kirjanikuna, ainelised saavutused, majaehitus Uppsalas, paadisõidud ja -remondid, ettevõtmised lastega, hiljem nende reisid ja kolimised, raamatu lõpuosas tihenev osavõtt Eesti kultuuri­sündmustest, paika loksuv elu kahes riigis jne.

Lakoonilisusest hoolimata avaneb teotahtest tulvil ja seda tarmukust hämmastava sihikindlusega ellu viiva perekonna võimas lugu ning samal ajal Rootsi pagulaskultuuri põhiaja ja tohutu suhtlus­võrgustiku tihe lugu. Seda on huvitav jälgida just sellises neutraalses kroonika­vormis, nagu raamatus kasutatud: Enn Nõu laseb kõneleda faktidel endil, valdavalt ilma eriliste hinnangute ja emotsionaalse suhtumiseta. Erand on episood esimesest Eesti külastusest „23 aastat pärast põgenemist” (lk 130–135), milles on segunenud põnevuse, härduse, vapustuse ja hirmu kogemus. Napi­sõnalisusest hälbib ka see, et Nõu ühiskondliku edenemise algupoole avalikke sõnavõtte on tsiteeritud täies mahus – erasfääris on hoitud siiski ühtmoodi delikaatset ja lühidat joont. Nõnda saab harva mõni inimene, tegevus või kohtumine põgusa iseloomustuse osaliseks (näiteks 1977. aastal Helga ja õpilaste jalgpallimängu kohta: „Võib-olla tema vanuses mitte kõige sobilikum tegevus”, lk 214), ja selgi juhul võib tegu olla nagunii üldteada asjaoluga (nagu Karl Ristikivi kirjeldus „heatahtliku kirjaniku ja vaikselt naeratava” kolleegina, lk 215). Veelgi neutraalsem laad sõpradest ja külalistest pildi andmiseks on külalisteraamatu sisse­kandeid tsiteerida, mis sageneb raamatu teises pooles, kui on Uppsalas Askvägenile püstitatud majja sisse elatud (Nõude kodus on ulualust saanud hämmastav inimhulk), samuti kumab neist sissekandeist täheldusi Nõude endi kohta. Raamatu read on nimedest tulvil, seejuures vestluste sisu ei reeda tõtlikult registreeritud info kuidagi – sedaviisi on huvitav lugedes kaasa ja edasi mõelda, ka selles, kuidas üldse ja miks üht- või teistmoodi seltskond kokku sattunud.

Kroonika lõpeb lausega: „Võiks veel kirjutada, aga midagi peab jääma paberile panemata…” (Lk 527) Paberile on jäänud panemata küllap palju, nagu võib mõnest fraasist järeldada, kuid mitmesuguste tumemeelsuspäevikute ja halavate korres­pondentside taustal on meeldiv lugeda üleni elutervet ja tarmukat eluesitust, mis on keskendunud pikas perspektiivis päriselt olulisele.

Foto: Zane Bitere, LETA/Scanpix

26. mail tähistab juubelit Läti ­Ülikooli liivi instituudi juhataja, luuletaja ning liivi keele ja kultuuri edendaja Valts Ernštreits. Rääkisime sel puhul liivi keelest, selle uurimisest ja rollist ning liivi kogukonnast tänapäeval ja tulevikus. 

Oled sündinud Riias, kuid siiski kasvanud liivi kogukonna sees ja käinud lapsena suviti Liivi rannas Kuramaal, kust tänapäeva liivi perekonnad pärinevad.

Olen sündinud Liivi rannast kaugemal nagu kõik uuema põlvkonna liivlased, aga meie pere seos Liivi rannaga on olnud küllaltki tihe. Pärast Nõukogude piiritsooni loomist hajus Kuramaa liivi kogukond laiali üle Läti ja mujale. Mõni üksik, näiteks Poulīn Kļaviņa, käis Liivi rannas suviti. Oli ka selliseid nagu Viktor Berthold ja Alfon Berthold, kes elasid Liivi rannas alaliselt. Aga vahel harva juhtus ka nii, et mõni liivi kogukonna liige kolis tagasi Liivi randa, nagu minu vanaisa vanemad õed Emma Ērenštreite ja Elvīra Zēberga – üks juba 1970-ndatel ja teine hiljem, 1980-ndatel –, ja jäid sinna elama. Meie jaoks oli see hea, et meil oli maakoht just suletud tsoonis Liivi rannas. 

Sel ajal oli Liivi rand hoopis teist­sugune: mererand oli päriselt tühi, isegi suvel ei olnud seal mitte ühtegi inimest. Täna­päeval võib randa minnes näha mõnda üksikut inimest, sest seal käib suvitajaid. Lapsepõlves veetsin õige mitu suve Pizā külas, lisaks suvitamisele tegin igasuguseid põllu- ja aiatöid, sealhulgas niitsin vikatiga, mida ma seetõttu oskan päris hästi. Minu seos Liivi rannaga pärineb suhteliselt varajasest lapsepõlvest: esimest korda sattusin sinna kuue- või seitsme­aastaselt ja pärast seda käisin seal üpris regulaarselt. Sealt algas minu huvi liivi asjade vastu. Peale selle, et vanatädid õpetasid mulle mõne fraasi liivi keeles, olid nad kohalikud aktivistid ja töötasid Pizā küla väikeses raamatu­kogus. Osa selle kogust on praeguseks jõudnud Läti Ülikooli liivi instituuti, kuna ühel ekspeditsioonil leidsime mahajäetuna sealt pärit raamatuid. Vanatädid viisid raamatuid laiali taludesse ja mina käisin mõnikord kaasas.

Sealsamas Pizā külas üritasid piiri­valvurid korra mind kinni püüda, kui olin seitsmeaastane. Kuigi mereranda ei tohtinud tegelikult minna, käidi seal ikkagi. Kõik teadsid, et kui piirivalvurid tulevad, siis tuleb üle luidete metsa põgeneda. Ükskord, kui ma hakkasin külateed pidi mere poole astuma, ilmus piirivalvureid täis veoauto. Minu automaatne reaktsioon oli plehku panna ja nemad hakkasid mind taga ajama. Jooksin kõrtsihoonesse, kus oli raamatukogu, vanatädi istus seal. Piiri­valvurid tulid ka sinna ja raporteerisid, et siin on üks tundmatu isik, keda me üritasime tabada. Vanatädi ütles vastu: mis piirivalvurid te olete, kui te isegi seitsmeaastast last kätte ei saa. Sellega jutuajamine lõppes. 

Kellelt sa liivi keelt rääkima õppisid? 

Mina olen pärit lääneliivi alalt, mis oli palju kannatanud juba enne Teist maa­ilmasõda. Selle ala majad põletati maha Esimese maailmasõja ajal. Meie pere ja paljud teised olid toona evakuatsioonis, põgenesid enne sakslaste rünnakut ja elasid päris kaua Siberis. Tagasi tulid minu vanavanavanemad 1920. aastatel. Lääneliivi alal oli hea keeleoskus juba piiri peal üks põlv varem kui idaliivis, kus liivi keel oli igapäevane keel minuvanuste vana­vanematel. Meil olid head liivi keele rääkijad vanavanavanemad. Samas oli minu vanavanematel liivi keele oskus mingil määral säilinud: mäletan oma lapsepõlvest mõnda loitsulaadset fraasi, rahvalaulu­katkendeid ja muud sellist. Aga päris arusaam liivlusest tekkis hiljem Pizās, kui nägin ühe oma surnud vanatädi kirja pandud liivikeelseid sõnu ja fraase. Minu kokku­puude liivi keelega algas sellest hetkest, kui need üleskirjutused leidsin.

Meie pere kuulub põlisesse liivi suguvõsasse, liivlus on peres kogu aeg olnud. Meie esivanemate hulgas oli esimene liivi luuletaja Jāņ Prints vanem, minu vanavanavanaisa oli liivi haritlane Jāņ Prints noorem. Minu vanatädi Emma Ērenštreite eestvedamisel asutati 1970-ndatel liivi laulukoorid. Üksnes liivlastele iseloomulikke perekonnanimesid on viis: Demberg, Lepst, Geige ja Jeije (need kaks pärinevad sõnast jei ’jää’) ning Er(e)nštreit. Kui sellist perekonnanime näha, siis on selge, et tegemist on liivlasega. 

Minu jaoks on liivi keel alati olnud kõnekeel. Kuigi olen pärit lääneliivi alalt, on minu keel hoopis idaliivi Vaidi küla keel, see on see keel, mida olen suviti kõikide teiste keelejuhtidega rääkinud. Meie liivikeelne suhtlusringkond koosnes selle küla liivlastest, kelle keeleoskus säilis kõige kauem: Poulīn Kļaviņa, Viktor Berthold, Alfon Berthold, Grizelda Kristiņ. Lisaks nendele kuulusid liivikeelsesse suhtlusringkonda Erna Vanaga Vents­pilsist, Irma Didrihsone Kūolka külast, Oskar Stalte ja muidugi Elfrīda Žagare Sīkrõgi külast. Tema tütre ja tütretütre Maija ja Gitaga suhtleme liivi keeles, sest nende mõlema perekeeleks see on. Tundub, et Liivi rand on pisike koht, aga küladevahelisi erinevusi keeles on ikkagi üksjagu. Gitaga rääkides, kellel on Sīkrõgi keel, on sellest aru saada. 

Kuni 2000. aastateni toimus liivi keele edasiandmine suulisel teel, see oli kirjalike väljunditega kõnekeele traditsioon. Praegu on liivi keelt võimalik õppida juba kirjakeele kaudu ja muude allikate toel. Minul selles mõttes vedas, sest mul on olnud päris palju Liivi rannas sündinud ja üles kasvanud keelejuhte. 

Tahtsid saada arhitektiks, aga tulid ikkagi õppima Tartu Ülikooli. 

Huvi kunsti vastu on mul endiselt. Minu jaoks on arhitektuur kõige praktilisem kunsti väljund: igal inimesel on tarvis kuskil elada, nii et sa ei saa väga abstraktset arhitektuuri tekitada, see peab olema allutatud inimese vajadustele. Lihtsalt sattus kuidagi nii, et minu kooli lõpetamise aeg langes kokku Läti ja Eesti ärkamis­ajaga, mis oli ka liivlaste ärkamisaeg, ja minu huvid hakkasid muutuma. Liivi värk oli suhteliselt aktiivselt kogu aeg seal kõrval olnud. Mu ema ja isa on laulnud liivi koorides ja üks mu tädi oli taastatud Liivi Liidu (lv Līvõd Īt) esimene juht. Aastal 1988 osalesin ka ise Liivi Liidu taastamisel. 

Kuigi õppisin juurde joonistamist ja maalimist, oli juba kooli viimasel aastal selge, et ma ei lähe arhitektuuri õppima, vaid olen hoopis minemas Tartusse õppima süvendatult keeleteadust või süvendama oma keelelisi teadmisi. Pööre oli üsna sujuv: alguses oli see rohkem hobi ja pärast kasvas hobi üle pea. Huvitav tähtsündmus sellel teel oli Interrinde rünnak Läti ülemnõukogu vastu 15. mail 1990. See oli selline hetk, kui OMON oli viimast korda Läti ülemnõukogu poolel, pärast läksid vastaspoolele üle. Interrinde rünnaku eest kogunesid inimesed parlamendihoonet kaitsma. Kuuldus levis, inimesed läksid sinna Läti lippudega ja mina oma tädiga, kes oli Liivi Liidu juht, läksime sinna liivi lipuga. Nägin hiljuti CNN-i kaadreid sellest, kus mina kandsin liivi lippu. Aga kuna OMON ajas selle meeleavalduse laiali, siis mina sain sellel üritusel OMON-i käest vastu pead. 

Tartu Ülikooli astudes tuli mul valida kahe eriala vahel: eesti filoloogia ja eesti keel võõrkeelena. Seletasin Tartu inimestele, et mind – palun väga vabandust – ei huvita eesti keel, tulen Tartusse liivlusega tegelema. Seepärast oli parem õppida eesti filoloogiat, kuna sellel erialal õpetati liivi keelt ja fennougristika hõlmab liivi keele uurimist. Minu õpingud olid üsna kaootilised, sest ma ei tulnud Tartusse selleks, et saada teadlaseks, vaid selleks, et tegeleda liiv­lastega. Tagantjäreletarkusega vaadates oleks võinud üht-teist rohkem õppida ja üht-teist muudmoodi teha. Liivluse arenemise mõttes oli minu jaoks väga kasulik Tartus õppida.  

Oled ülikooliõpingute ajast saati olnud tegev leksikograafina. Ka sinu magistri­töö osa oli liivi-läti ja läti-liivi sõna­raamat.

Minu põhiline huvi Tartusse tulles, mis püsis doktoriväitekirjani välja, oli liivi kirja­keel ja selle areng, sealhulgas sõnaloome ning muud praktiliste väljunditega protsessid. See sõnaraamat sai tehtud puhtpraktilistel kaalutlustel. Leksikograafia juurde viis mind eelkõige see, et puudus praktiline allikas liivi keele õppimiseks ja selle kasutamise toeks. Oli vaja allikat, mis teise keelena kasutaks läti keelt, kuna liivi kogukond on peamiselt lätikeelne. Selle ajani oli ainus suurem kirjalik sõnavara allikas Lauri Kettuneni sõnaraamat, aga selle kasutamisel on kaks takistust: liivikeelsed märksõnad on foneetilises transkriptsioonis ja vasted saksa keeles. Kummastki normaalsed inimesed aru ei saa. 

Varem olime teinud Liivi Kultuuri­keskuses (lv Līvõ Kultūr Sidām) aastatel 1994–1995 liivikeelset ajakirja Õvā (Iva).Asi algas aastal 1995, kui ma ostsin esimese sülearvuti ja hakkasin andmebaasiprogrammiga FileMaker koostama sõnaraamatut, mis siis valmis digisõnastikuna. See on ainus kord, kui ma otseselt programmeerimisega olen tegelenud: häkkisin seda programmi, et saada liivikeelset tähestikulist järjestust. Tegin ise ka esimesi liivikeelseid fonte Apple’i Maci arvutite jaoks, et saaks üldse kirjutada. 

2010. aastal kaitsesin doktoriväitekirja liivi kirjakeelest ja selle arengust ning kunagi siis, kui Tiit-Rein Viitso koostatav liivi-eesti-läti sõnaraamat hakkas valmis saama, palus Karl Pajusalu mind appi. Selle lõpuosa tegime koos Tiit-Reinuga valmis, kasutades varasemaid leksikograafilisi teadmisi. See oli küll rohkem analoog­lähenemisega sõnaraamat, mida koostasime Wordi failides. Pärastpoole tegime sellest andmebaasi, mis praegu on aluseks kõikidele nendele keeleressurssidele, mida liivi instituut arendab. 

Aga siis tuli aastal 2012 täiesti ootamatult ettepanek analüüsida, milliseid võimalusi oleks teha valmis eesti-läti sõnaraamat. See oli ligikaudu kakskümmend aastat kestnud projekt, millel ei olnud head lahendust: oli selge, et sõnaraamatut on vaja, aga ei olnud selge, kuidas seda teha. Ja siis õnnestus kokku saada hea tiim ja teha päris suur, ligi 1100-leheküljeline sõna­raamat koos näidetega, sealhulgas grammatiliste näidetega. Selle üle olen siiamaani väga uhke, sest teos sai nullist valmis kahe ja poole aastaga. 

Mul on väga kahju, et see on sõna­varaallikana alahinnatud. Tehes valiku, millist sõnavara hõlmata 53 000 märksõna hulka, kasutasime tänapäevast lahendust: kõigepealt kasutasime Eesti Keele Instituudis kokku pandud 5000 märksõnaga eesti keele põhisõnavara, teiseks sagedussõnastikku 10 000 märksõnaga ja kolmandaks tasakaalus korpust, kus olid sagedused 5000 sõna kaupa, millest kasutasime kõige populaarsemat 40 000 sõna. Sõnaraamatut hakkasime koostama sõnade sageduse järgi ja mitte tähestikulises järjekorras A-tähest alates, kuna siis oleks olnud väga suur risk, et ilmub sõnaraamatu esimene köide (A–K) ja ülejäänu jääbki ilmumata. Tegime kõigepealt valmis 5000 sagedama sõna artiklit ja seejärel 10 000 sagedamat sõna, arvestades, et kui järsku tuleb öelda „Stopp!”, siis oleks meil sõnavara kõige olulisem osa kaetud. 

Võrdlesime oma märksõnastikku ka õigekeelsussõnaraamatuga, et püüda kinni vajalikud sõnad, mida mingil põhjusel ei olnud sagedusloendis. Üks selline sõna oli biifsteek. See ei kuulu põhisõnavarasse, aga seda kasutavad kõik ja see on kindlasti olulisem kui näiteks polühüdramnioos. Ma arvan, et eesti-läti sõnaraamatus on siiani parim eesti sõnade valik, kui välja arvata uued sõnad, mis on vahepeal eesti keelde juurde tehtud. See on eesti keele sõnavara tuumik, mida saaks koos sagedus­markeritega kasutada mis tahes kakskeelse sõnastiku tegemiseks. Kasutame seda praegu liivi keeleressursside arendamiseks, et näha, kas meil on olemas vajalikud sõnad – seda teeme koostöös Sven-Erik Soosaarega Eesti Keele Instituudist. 

Millised on sinu põhilised järeldused liivi kirjakeele arengu kohta? Mis suunas see praegu areneb? 

Ka kõrvaltvaataja pilgule on liivi kirja­keel huvitav ja dünaamiline uurimis­objekt. Liivi kirjakeele ligikaudu 170-aastase ajaloo jooksul on rakendatud palju erinevaid põhimõtteid ja erinevalt poolt vaadatuna. Oma rolli on mänginud eesti pilk ja läti pilk, liivlaste endi arvamus, kogukonna olukord ja muutumine. See kõik kajastub kirjakeele arengus. Samas on liivi kirjakeel andmete hulgalt piiratud. Me ei saa analüüsida kõikide eestikeelsete raamatute kirjaviisi, kuna neid on nii palju, et neid ei saa kunagi ammendavalt katta. Liivi kirjakeele puhul saame seda teha: kõik väljaanded on käepärast ja uuemal ajal trükitud liivi keelt saab uurida tervikuna. Kui seda dünaamikat jälgida, siis on näha, et põhimõtted on väljaandest väljaandesse muutunud, kuid samas on areng olnud järje­pidev. 

Liivi kirjakeele ajalugu jaguneb kolmeks perioodiks. XIX sajandi vanem kirja­keel – sealhulgas Matteuse evangeeliumi tõlked ja sõnade kirjapanekud – on eelperiood, mis ei ole otseselt seotud uuema aja kirjakeelega. Olulisem on tänapäeva kirjakeel, mille juured on veidi kaugemal kui sada aastat tagasi: 1921. aastal ilmus esimene ilmalik liivikeelne raamat, Emakeele Seltsi välja antud liivi keele lugemik, mis oli ühtlasi esimene Emakeele Seltsi väljaanne. Sellel oli keeleteaduslik taust, esimeste trükiste kirjaviis oli osalt foneetiline ja pärast viidi suuremasse vastavusse läti kirjaviisiga. Nõukogude ajal, ligikaudu 1970. aastatel toimus muutus, kuna muutus ühiskonna olukord ise. Enam ei olnud nii palju liivi keele oskajaid, kellel oli kirja­keelt vaja selleks, et midagi kirja panna. Rohkem oli neid, kes keelt ei osanud ja kellel olnuks vaja seda lugeda ja õigesti hääldada. Murdekoht oli umbes aastal 1978, mis on andnud kirja­keele arengule uue suuna. 

Uuemal ajal on olnud kolm perioodi, kui liivi kirjakeele sõnavara on hüppeliselt laienenud. Esiteks aastal 1931, kui hakkas ilmuma kuukiri Līvli. Kuna seal üritati kajastada argielust laiemalt maailma sündmusi, oli vaja palju uusi sõnu, uusi mõisteid, uusi väljendusviise. Liivi keel ei olnud enam ainult kalastus- või kodukeel, vaid oli kasvamas kultuurkeeleks. Teine oli 1960.–1970. aastatel ja kohati juba 1950-ndatest alates. Nõukogude Liidu ajal ei olnud liivikeelset trükisõna, aga käsikirju tehti. Nendes kajastub selle aja Läti nõukogude kultuuri kontekst, mis tekitas taas kiire uute terminite ja väljendusviiside tuleku liivi keelde. Liivi keeles on isegi kirjutatud nõukogude päikese helgest paistest. Kolmas suure arengu aeg on olnud viimase kümne aasta jooksul koos digitehnoloogia arenguga ja sellega, et liivi keel on üleilmastunud, selle kättesaadavus on paranenud ja kasutusvõimalused avardunud. Ka koos ülejäänud ühiskonna arenguga on olnud vaja päris palju uut sõnavara luua. 

Praegu on käimas projekt, millega täiendame liivi-eesti-läti sõnaraamatut ja see on tänu uuele sõnavarale mitu­kümmend protsenti kasvanud: algselt 12 000 märksõnast on praeguseks saanud juba 16 000 märksõna ja kasv jätkub. Nagu eesti keeles, lisandub päris palju uuema aja sõnavara, rahvusvahelist, aga ka argimõisteid. Just praegu on üks huvitav aeg liivi keele arengus, kui toimub järgmine hüpe. 

Kogu Euroopa Liidu bürokraatia terminoloogiat ei ole vaja, aga näiteks Euroopa Komisjoni on tarvis nimetada? 

Tõesti ei ole vaja rääkida kõikidest teemadest. Väikekeelte vajadustest ja loomulikust keelest käib huvitav diskussioon. Meil oli kolleegidega üks projekt, kus üritati tõlkida testrühmas tekste inglise keelest liivi keelde. Tekkis arutelu, kas meil on vaja samu asju kui inglise keeles, kas, kuivõrd ja millised tekstid on liivi keele jaoks olulised. 

Keelekasutus sõltub sellest, millised on kasutussituatsioonid. See on keelearenduse küsimus üldiselt. Kas on näiteks liivi keeles vaja lennujuhtimis­terminoloogiat? Kas see on selline asi, millest hakkaksid kaks liivlast omavahel rääkima? Kas on vaja liivi keelt tolliametnikele? Kas võib ette tulla olukordi, kus seda oleks vaja? Kui kaks liivlast kokku saavad, siis nad pigem ei räägi omavahel maailmapoliitikast. Nad võivad seda mainida, kuivõrd see maailm on meie ümber, aga nende jutuajamise keskmes see pole. Ent sellised sõnad nagu pitsa ja Zoom on meie argipäev. Kui rääkida keele taaselustamisest, tuleb instituudi jõupingutus koondada sinna, kus selle mõju oleks kõige suurem. Ei ole tarvis teha midagi, mille kohta tundub, et seda on vaja, vaid seda, mida liivlastel on vaja. 

Mõnikord kiputakse vaatama teisi oma prisma kaudu. Saame sageli igasuguseid ideid eestlastelt, lätlastelt või soomlastelt, kes teavad, kuidas asjad peavad olema. Klassikaline näide: küsitakse, miks te ei tee lasteaeda. See ei ole teostatav, kuigi eestlaste jaoks on igapäevan