PDF

Regio Baltica et Europa – pons studiorum et doctrinae.

Arvo Tering 75

Väitekiri on selle autori pika akadeemilise teekonna tulemus: pärast ajalooõpingute lõpetamist Novosibirski riiklikus ülikoolis, mis on kuulsa arheograafilise koolkonna kodu, sai Danila Rygovskiy magistrikraadi Venemaa riiklikust humanitaarülikoolist Moskvas, siis jätkas kraadiõpinguid Peterburi Euroopa ülikoolis ja lõpuks Tartu Ülikoolis. Kogu selle rännaku vältel, mille käigus allikad ja meetodid, koolid ja moed võisid küll vahetuda, on Rygovskiy jäänud truuks oma peamisele teaduslikule ja isiklikule kirele mõista vanausulisi. Töös avaldub see armastus nii sügavas faktilises teadmises kui ka metodoloogilise järjekindluse puudumises. Näib, et autor ei ole valmis kõrvale jätma ühtegi osa intellektuaalsest pagasist, mis on kogunenud tema akadeemilise teekonna peatuspunktides.

Doktoritöö koosneb viiest peatükist, kokkuvõttest, allikate ja kirjanduse nimistust, lisast ja eestikeelsest resümeest. Iga peatükk, mis jaguneb alapeatükkideks ja sisaldab eraldi sissejuhatust ning kokkuvõtet, on retooriliselt seotud töö teiste osadega. Tekst on kirjutatud selgelt ja seda on lihtne lugeda. Uurimus tugineb eri meetoditele, lähenemistele ja allikatele, nii et on raske määrata, kas see kuulub ajaloo, antropoloogia või kultuuriuuringute valda. Seda tuleks ilmselt käsitada interdistsiplinaarse lähenemise näitena, mis esitab välja­kutse akadeemilisele fundamentalismile ja paigutab uuritava kõrgemale teadmise viisist. Esindan selles mõttes konservatiivsemat vaatenurka, aga kes saab öelda, et see on õigem?

Teemapüstitus ei määra uurimusele ajalist raami. Sellel on kaks järelmit. Esiteks tundub arvustatav väitekiri ajaülene: sotsiaalsed ja kultuurilised nähtused, identiteedid ja praktikad, mida see käsitleb, paistavad läbi aja muutumatutena. Teiseks ei ole kirjanduse nimistu täielik, kuna vanausuliste kohta üldiselt ja töös käsitletud uurimisprobleemide kohta on avaldatud väga palju uurimusi. Oluliste mainimata jäänud tööde hulka kuuluvad ajaloolaste John Bushnelli „Russian Peasant Women Who Refused to Marry: Spasovite Old Believers in the Eighteenth and Nineteenth Centuries” („Vene talunaised, kes keeldusid abiellumast: spasovlastest vanausulised XVIII ja XIX sajandil”, 2017) ja James White’i „Unity in Faith? Edino­verie, Russian Orthodoxy, and Old Belief, 1800–1918” („Ühtsus usus? Ainuusk, vene õigeusk ja vanausulised 1800–1918”, 2020). On üllatav, et vanausulisi käsitlevate ant­ropoloogiliste uurimuste hulgas ei ole mainitud briti antropoloogi Dominic Martini töid, kes on uurinud vanausulisi Venemaa Kaug-Idas ja Oregonis Ameerika Ühendriikides, ega Vlad Naumescu raamatut usu edasikandumisest Ukraina ja Rumeenia vanausuliste hulgas.

Uurimuses kasutatavaid andmeid on autor kogunud kahel viisil: töötades tekstide ja inimestega. Esimese kohta ei ole küsimusi: autor on töötanud vanausulisi puudutavate arhiivi- ja trükiallikatega ning on samuti kasutanud käsikirja, mis avastati Venemaa riikliku humanitaar­ülikooli korraldatud välitöödel, millest autor osa võttis. Kuid töö etnograafiline aspekt ei ole lõpuni veenev. Autor sedastab, et ta ei teinud osalusvaatlusi informantide usalduse puudumise tõttu, pidades etnograafilist tööd vanausuliste hulgas võimatuks. Selle asemel kogus ta informatsiooni lühikeste spontaansete intervjuude kaudu. Kas saab kirjutada mikropraktikatest, kui uurijal ei ole võimalik neid jälgida ja ta sõltub üksnes lugudest nende praktikate kohta?

Etnograafiline töö on antropoloogide sõnul dialoogiline, eeldades uurija pühendumist informatsiooni kogumisele, nii et eneserefleksioon muutub teadmiste allikaks. Autor mainib, et kuulub ühte vanausuliste kogukonda (lk 22). Lisaks arutleb autor mitmepaikse etnograafia üle (ingl multi-sited ethnography), märkides õigustatult, et seda meetodit kasutades võib uurijal olla raske pühenduda „ühe asukoha spetsiifikasse ja tal võib kahe silma vahele jääda olulisi detaile” (lk 19). Kui George Marcus selle meetodi antropoloogias juurutas, oli tema eesmärk arutada, kuidas saab etnograafilisi meetodeid kasutada suuremahuliste üksuste uurimisel, nagu biopoliitikas. Ühtlasi esitas ta väljakutse etnograafilises uurimistöös valitsenud arusaamale asu­kohast või paigast ja pakkus välja tehnikaid sellise etnograafilise töö tarbeks. Rygovskiy märgib, et välitööde tegemiseks peaks uurijal olema siseringi teadmisi iga koguduse kohta (lk 19). See väide on kahtlemata tõene, aga kuidas sobib see ülesanne kokku autori „kiire etnograafia” lähenemisega? Teisal sisse­juhatuses väljendab autor erilist huvi „kombestiku järgijate tajulise teadmise” vastu (ingl sensory knowledge of practicioners, lk 45). Kas ja kuidas on võimalik pääseda ligi sellisele teadmisele ilma ulatusliku osalusvaatluseta?

Paljude töös rakendatud analüütiliste mudelite seas on ilmselt keskne ameerika antropoloogi Webb Keane’i loodud semiootiliste ideoloogiate mõiste, mis on saanud populaarseks eri akadeemilistes ringkondades, sealhulgas Peterburi ja Moskva vahel jagunevas ­venekeelses ringkonnas, mis on juhuslikult (või siis mitte) alguse saanud Juri Lotmani semiootikakoolkonnast. Lisaks pole üllatav, et vanausulistele naistele keskenduv uurimus kasutab soouuringutega seotud analüütilisi mõisteid: kõigepealt agentsuse ja täpsemalt naisagentsuse (ingl female agency) ning soorežiimide (ingl gender regimes) mõistet. Nende kahe lähenemise ühendamine võib olla viljakas hoolimata nende algupärast eri intellektuaalsetes traditsioonides ning sellest, et need tuginevad erinevatele teoreetilistele alustele ja eeldustele. Agentsuse mõistet on aktiivselt arendatud religiooni­antropoloogias, eriti Saba Mahmoodi töödes, millele autor viitab. Agentsus viitab võimele luua oma elu stsenaariume (ingl script) olemas­olevate struktuursete tingimuste raames. Daria Dubovka, kes on olnud Rygovskiy kolleeg Peterburi Euroopa ülikoolis, on antropoloogina põhjalikult uurinud õigeusu kloostrielu, tuginedes Mahmoodi ja Michel Foucault’ uurimustele, mistõttu tema uurimused on ka selle väitekirja teemaga seoses olulised. Oleks kohane olnud käsitleda ka tema 2020. aastal ilmunud raamatut,1 eriti kuna väitekirja viiendas peatükis on juttu vanausuliste kloostritest. On kahju, et autoril ei olnud võimalust teha etnograafilisi välitöid vanausuliste naiste hulgas ega jälgida nais­agentsust reaalajas, nagu on teinud Mahmood, Dubovka ja mõned teised antropoloogid. Aga igal uurimusel on piirid.

Soorežiimide mõistet on arendatud sotsioloogias ja see põhineb erinevatel teoreetilistel alustel. Sotsioloogid kirjutavad piiratud arvust soorežiimidest ehk soosuhete süsteemidest, mis võrsuvad ühiskonna ­sotsiaalpoliitilisest struktuurist teataval ajaloolisel perioodil. Need režiimid avalduvad ühiskonnas käibi­vates normatiivsetes ­soostsenaariumides või tööjaotuse lepetes (ingl contract), näiteks „töötava ema” lepe Nõukogude ühiskonnas, mida on põhjalikult uurinud Anna Temkina, Jelena Zdravomõslova ja Anna Rotkirch. Lisaks mainitutele kasutab autor mõnd analüütilist mõistet, nagu fundamentalism, mida saavat rakendada „vanausulistele naistest kirjutajatele” (lk 42). Kuigi seda mõistet on kasutatud väitekirja teooriaosas, ei esine see eksplitsiitselt ülejäänud töös.

Põhjalikule sissejuhatusele, mis eritleb väitekirja teoreetilisi ja metodoloogilisi aluseid, järgneb esimene peatükk, mis on pühendatud soopõhisele tööjaotusele (ingl gender contracts) ja traditsiooni loomisele Eesti ja Siberi vanausuliste kogukondades. Mulle meeldib kohaliku soopõhise tööjaotuse mõiste, kuid mind ajab segadusse kohalikkuse määratlemine: kas Siberit tuleks käsitada ühe või mitme kohana? Autor on teinud välitöid neljas Siberi piirkonnas. Kas kohalikkus piirneb seal iga vanausuliste kogukonnaga? Tekstis on kirjas: „Kui majanduslikud tingimused muutuvad, järgnevad muutused soopõhises töö­jaotuses” (lk 81). Eri põlvkondade kohalik soo­põhine tööjaotus võib samas paigas erineda, nagu Doug Rogers viitab 2009. aastal ilmunud raamatus Uurali Verhokamje vanausulistest.

Väitekirja teine peatükk uurib naissoost kogudusevanemate rolli tšassovenlaste ja pomoorlaste kogukondades ja selles on alajaotus kõige tuntumate vanausuliste naiste, Avvakumi naiste kohta, kes olid vanausuliste ametlikust õigeusu kirikust eraldumise (vn раскол) varase järgu kangelased XVII sajandil. Paraku ei räägi see alajaotus midagi nende naiste kohta praeguste kogukondade sotsiaalses mälus ega nende eeskuju mõjust naiste juhtivale rollile tänapäeva vanausus. Autor käsitleb ka naiste ebapuhtuse teemat seoses usulistes praktikates osalemisega. Naised, kes võtavad oma kogukonna usuelust aktiivselt osa, on tavaliselt vanemad, mis võib viidata sellele, et nende kogukonna silmis tajutud reproduktiivsete funktsioonidega seotud ebapuhtus on kadunud. Sooteoorias käibib sarnane idee: soo mõiste peab hõlmama ea mõistet, näiteks erineb sünnitava abielunaise sugu teismelise tüdruku ja vana lese omast. Seega tõenäoliselt naise ebapuhtuse intensiivsus eri eluetappidel muutub.

Selles peatükis kasutatakse süstemaatiliselt semiootilise ideoloogia mõistet, kuigi võiks väita, et see pole vajalik: kui jätta välja kõik viited semiootilistele ideoloogiatele, ei mõjutaks see materjali analüüsi tulemusi. Lisan ühe vähetähtsa tähele­paneku: töös intervjueeritud Altai vanausuline viitab nii mees- kui ka naissoo füüsiliste tunnustega inimesele sõnaga кыр (lk 99). Altai keeles tähendab see sõna ’räpane’, mis kõlab suure­päraselt kokku Mary Douglase kuulsa uurimusega puhtusest ja ohust.2

Kolmandas peatükis keskendub autor vanausuliste tuntud pruugile tõmmata igapäevaelus piir enda ja teiste inimeste vahele, pidades kinni toidunõude puhtuse põhimõttest, mida üldiselt kutsutakse kausi­reegliks: vanausuliste kodudes on kasutusel kahed eri nõud neile endile ja võõrastele. Väitekirja see osa on etnograafilisest vaatevinklist kõige parem. Autor näitab korrelatsiooni reegli paindumatuse ja selle rakendamise paindlikkuse vahel, rõhutades, kuidas see kombinatsioon võimaldab traditsiooni põhimõttelist püsimist.

Naissoost vanausuliste identiteedi kujunemist nende „välise vagaduse” kaudu, täpsemalt nende traditsioonilise riietumise kaudu käsitleb väitekirja neljas peatükk. See põhineb kolme üsna eri­palgelise allikarühma analüüsil: vanausuliste nõu­kogude (vn собор) otsustel lubatud ja „õige” riietumise kohta, vanausulise intellektuaali Ivan Zavoloko sõdade­vahelisel ajal (1927–1933) Lätis kirjastatud aja­kirjas Rodnaja starina avaldatul ning autori enda intervjuudel vanausulistega, kes õmblevad ja kannavad riideid, mis järgivad vanu kombeid. Peatükis järeldatakse, et vanausuliste riietus on olnud oluline nii kultuurilise, etnilise kui ka usulise rühma­identiteedi säilitamisel. Sellega on raske vaielda: tõepoolest loob riietus (nagu vormi­rõivas) kehaliselt inimese identiteeti ja võimaldab võrrelda ennast teistega, kes peavad või ei pea samasuguseid riideid kandma.

Nagu teada, keskendub vanausuliste kultuur kirjutamisele ja lugemisele. Viies peatükk uurib Dubtšesi kloostrite kirjutus­traditsiooni, autori huvikeskmes on vanausuliste naiste roll kirjutajatena. Peatükis on analüüsitud kahte kloostris kirjutatud kroonikat, mille uurijad on hiljuti avastanud. Rygovskiy käsitleb kirjaoskuse teemat ja olnuks teretulnud kirjalikkuse antropoloogia alaste tööde kasutamine. Mulle meeldib, et autor on selles peatükis kasutanud retoorilise võttena Virginia Woolfi tsitaati („kui naine tahab kirjutada ilukirjandust, siis peab tal olema raha ja oma tuba”, lk 162),3 kuid see viide näib olevat eksitav. Autor näitab, et naised kloostrites ei kirjuta ilukirjandust. Ilu­kirjanduseks võiks pidada midagi, mis on „päris elust” lahus, kuid vanausulistele on kirjutustraditsioonist kinnipidamine elu­liselt vajalik, kuna seda tehakse lunastuse ja oma pärimuse elushoidmise nimel, mitte meelelahutuseks (mis on ilukirjanduse eesmärk).

Ei ole võimalik kirjutada ideaalset väite­kirja. Iga uurimust saab kritiseerida ja tulekski kritiseerida, kuna kriitika ja dispuut hoiavad akadeemilisi mehhanisme töös. Kuigi ma ei oska öelda, millisesse distsipliini see uurimus liigitada tuleks, olen valmis tunnustama selle väitekirja loomuomast metodoloogilist eklektilisust kui eripärast akadeemilist stiili, mis on kohane, kui uuritav nähtus on tohutu ja autorit kannustab takka siiras kirg uuritava suhtes.

Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud
OTT HEINAPUU

 

1 Д. Дубовка, В монастырь с миром. В поисках светских корней современной духовности. Санкт-Петербург: Издательство Европейского университета в Санкт-Петербурге, 2020.

2 M. Douglas, Puhtus ja oht. Mõistete „rüvetus” ja „tabu” analüüs. (Avatud Eesti raamat.) Tlk T. Pakk. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2015.

3 Tsitaat pärineb esseest „Oma tuba”, vt V. Woolf, Oma tuba. (Loomingu Raamatu­kogu kuldsari.) Tlk Malle Talvet. Tallinn: SA Kultuurileht, 2021, lk 5. – Tõlkija märkus.

Tartu Ülikooli botaanikaaed tähistas hiljuti 220. sünnipäeva ja see sündmus viib küsimuseni, miks ei rajatud botaanikaaeda Tartusse juba XVII sajandil, kui ülikool asutati. Kas toona üldse botaanikaga tegeldi? Rootsiaegses Tartu ülikoolis botaanikat küll eraldi ei õpetatud, kuid taimede tundmist nõuti Academia Gustaviana põhikirja järgi arstiteaduskonna õppekavas (Constitutiones 2015: 64, 147). Ka taimede mainimist ja nende kasutuse kirjeldamist tuli XVII sajandi esimese poole Tartu töödes kõige sagedamini ette just meditsiinitekstides (Raicus, Turdinus 1631; Raicus 2016; Heinius 1637; Wirdig, Oestenius 1651) ning Academia Gustavo-Carolina ajast sajandi lõpul on teada taotlusi botaanikaaia loomiseks, mille initsiatiiv tuli samuti meditsiiniprofessorilt (Rauch 1943: 278–279). Kui botaanikaaiale suudetigi leida krunt ning ülikooli teisel tegevusperioodil koostada aia rajamise plaan ja leida ­aednikud, siis paistab, et peamiseks takistuseks said julgeolekukaalutlused, kuna kardeti, et botaanikaaia puud ja põõsad piiranuks nähtavust ja nõrgendanuks Tartu kaitset (Piirimäe 1982: 84–85).

Ladina keeles õpetust andev rootsiaegne Tartu ülikool toetus õppetöös paljuski antiikautoritele ja antiigi traditsioonidele. Kui vaadelda taimede suhestumist muu elusloodusega antiigist alates, siis Aristoteles pidas taimi loomadest ja inimesest alamaks, kuna nende hingestatuse tase on madalam. Taimed evisid tema kohaselt hingele omastest võimetest vaid toitumist, loomadel aga olid lisaks tajud ning inimestel ja teistel nendesarnastel või kõrgematel olenditel ka mõtlemisvõime ja mõistus (Aristoteles 2017: 35–36). Keskaja skolastilises filosoofias kujunes täiuslikkuse astme järgi välja kindel eksistentsi hierarhia, mis algas elutust mateeriast ja jõudis välja ülima hingestatuseni. Seda jaotust piltlikustati „olemise redelil” (lad scala naturae), mille alumistele astmetele paigutati metallid ja kivimid, neile järgnesid taimed. Taimi võidi omakorda jagada hierarhiasse, kõige alamateks peeti nende hulgas samblikke ja seeni. „Olemise redelil” taimedest ülespoole liikudes tulid loomad kui meeletajudega olendid, neist kõrgemal asusid inimesed, kel oli lisaks mõistus (vt Kalling 2017: 77, 141). Keskajal paiknesid inimestest ülalpool inglid kui kehatud olendid ning kõige kõrgemal troonis Jumal (Blackburn 2002: 324).1 Säärane „olemise redeli” mudel, mis demonstreeris elusolendite perfektsuse taset, oli loodusteadlaste hulgas populaarne umbes XIX sajandi keskpaigani (Kutschera 2011: 1). Seda astmestikku arendati edasi ning 1737. aastal avaldas Carl von Linné oma raamatu „Systema naturae” („Looduse süsteem”), kus ta süstematiseeris inimesest „madalamad” elusolendid, pannes sellega aluse tänapäevasele eluslooduse taksonoomiale (SBL 1982: 708–714).

Kuna rootsiaegsest Tartu ülikoolist on säilinud vaid üks taimedealane disputatsioon pealkirjaga „Disputatio physica de plantis” („Loodusteaduslik disputatsioon taimedest”) aastast 1647, siis selles artiklis on seatud ülesandeks võrrelda seda tööd varauusaegse Euroopa ja eriti Rootsi impeeriumi botaanikaalaste suundumuste ja akadeemiliste töödega ning asetada disputatsioon nii XVII sajandi teaduse kui ka Eesti botaanika konteksti.

Disputatsioonist kui varauusaegse teadustöö levinuimast väljundist, mille juurde kuulusid nii kirjalik kui ka suuline osa, on kirjutatud korduvalt (vt Friedenthal 2021, 2023). Siinkohal võib meenutada, et disputatsioon oli omaette kirjandusžanr, mille trükitud tekstile iseloomulikud osad olid: 1) tiitelleht, mis toimis ühtlasi kutsena töö suulisele ettekandele, 2) pühendused toetajatele, 3) põhitekst teeside kaupa, 4) lisad lühikeste väidete või küsimuste kujul (lad corollaria, auctaria) ning 5) pühendus­luuletused, mis tavaliselt olid adresseeritud väitlejale. Kõiki paratekste ei pruukinud alati olla, mõni disputatsioon piirdus tiitellehe ja põhitekstiga. Mõnel disputatsioonil oli enne põhiteksti ka sissejuhatav eessõna, kuid Academia Gustaviana töödel see tavaliselt puudus. Disputatsioonid koostati ja kanti valdavalt ette ladina keeles.

Pilt1. „Olemise redeli” kujutis Didacus Valadesi ehk Diego de Valadési teosest „Rhetorica Christiana” (1579).

 

Botaanika varauusajal

Taimede käsitlemine oli varauusajal loodusfilosoofia osa. Sagedased akadeemiliste loodusteaduslike tööde pealkirjad olid toona „De caelo” („Taevast”), mis viitas astronoomiale, „De generatione et corruptione” („Tekkimisest ja hävimisest”), mis osutas füüsikale ja keemiale. Pealkiri „De mineralibus” („Kivimitest”) osutas geoloogia­alasele tööle, „De anima” („Hingest”) käsitles tollast bioloogiat ja psühholoogiat. Samamoodi andis pealkiri „De plantis” („Taimedest”) ülevaate varauusaegsest botaanikast kui teadusest. Kõik eelnimetatud distsipliinid olid omavahel seotud, nii et muutus ühes kutsus esile muutuse teises (Wallace 2009: 212).

Antiikaja käsitlused taimedest Aristotelese (384–322 eKr),2 Theophrastose (u 372–288 eKr), Plinius Vanema (u 23–73 pKr) ja Pedanios Dioskuridese (u 40–90 pKr) sulest olid varauusajalgi jätkuvalt hinnatud ja aktuaalsed. Aristotelese esitatud loodusfilosoofia oli küll harmooniline, tegeldes kogu inimteadmiste hulgaga (Mikkeli 1992: 44), kuid nii nagu uued avastused hakkasid renessansi ajal igas valdkonnas antiigist teada olevat avardama, täiendasid uued teadmised XVI sajandist alates ka botaanikat (Dalby, Giesecke 2023: 13–16). Varauusaegse Lääne-Euroopa suundumuste näitena on Šveitsi universaalteadlase ja moodsa teadusliku botaanika suunanäitaja Konrad Gessneri (1516–1565) taimejoonistusi hoiul Tartu Ülikooli Raamatu­kogus ning needki osutavad Gessneri respektile antiikautorite suhtes (Rand 2014: 14). See kinnitab samuti traditsioonilise ja moodsa läbipõimumist, kuid Gessneri taimejoonistused ostis Tartu ülikooli raamatukogu alles 1804. aastal (Rand 2015: 5), seega rootsiaegse Tartu ülikooli õppetööd need ei mõjutanud.

Maadeavastuste tõttu omandas botaanika eelnevast palju suurema majandusliku tähtsuse ning XV sajandist eurooplaste vaatevälja ilmunud uute ja tundmatute taimede rohkus julgustas taimi kirjeldama ja neile nimesid andma, mis omakorda juhtis tähelepanu kohalikele liikidele, mida seni oli uuritud vaid antiigi traditsioonidest lähtuvalt (Kallinen 1995: 209). Kui botaanika ülikooli distsipliinina suurema tähtsuse omandas, päädis see huviga botaanikaaedade rajamise vastu. Esimesed botaanikaaiad rajati Padovasse ja Pisasse 1545. aastal (Findlen 2006: 282).

Taimi on varauusaja kontekstis käsitletud erinevatest vaatevinklitest, nii toidu­ainete, luksuskaupade kui ka teadusuuringute objektina ja arstirohtudena, lisaks nende dekoratiivset funktsiooni ja taimi kui kunstnike huviobjekti (vt Dalby, Giesecke 2023). Ka eesti- ja liivimaalaste toidulaud täienes varauusajal kõrvitsa ja artišokiga ning joogiks hakati tarvitama kohvi, teed ja šokolaadi (Põltsam-Jürjo 2023: 467–468). Kindlasti on huvitav vaadelda taoliste kaugelt imporditud taimede jõudmist akadeemilistesse käsitlustesse.

 

Botaanika Rootsis suurvõimu ajastul

Kuna Tartu ülikool asutati Rootsi ajal, on kohane võrdlus tollaste Rootsi ülikoolidega. On väidetud, et Rootsis jäi püsima skolastiline teoreetiline lähenemine, kus elus­loodust vaadeldi Aristotelese kausaalsuste teooriast lähtuvalt (Lindroth 1989: 145–146; Kallinen 1995: 217–218).3 Botaanika oli seotud pigem meditsiini kui ­loodusfilosoofiaga, nii avanesid Uppsala ülikoolis sellega tegelemiseks paremad võimalused, kui 1613. aastal asus sinna tööle esimene meditsiiniprofessor Johannes Chesnecopherus (1581–1535). Tema sulest ilmusid Rootsi esimesed botaanilised väitekirjad pealkirjaga „De plantis” („Taimedest”) aastatest 1620 ja 1626. Sellise pealkirjaga töid skolastilisest botaanikast esitati Uppsalas hiljemgi, ka 1647. aastast on mainitud professor Olaus Unoniuse (1602–1666) eesistumisel kaitstud dispuuti pealkirjaga „De plantis”. Uppsala ülikooli teise meditsiiniprofessori Johannes Francki (Franckeniuse) (1590–1661) sulest ilmus 1633. aastal Rootsi esimene botaanikaalane monograafia „De praeclaris herbae Nicotinae sive Tabaci virtutibus” („Ülikuulsa nikotiiniürdi ehk tubaka väärtustest”). Selle teose tõttu on Johannes Francki nimetatud Rootsi botaanika isaks (Eriksson 1969: 34–38). Nagu pealkirjast näha, kirjeldas töö Ameerikast Euroopasse imporditud taime ja selle omadusi ega lähtunud antiik­ajal tuntud taimedest.

Aristotellikule loodusfilosoofiale oli juba mõnda aega olemas alternatiiv: müsti­line ehk hermeetiline loodusfilosoofia. Ka Rootsis oli selle suuna järgijaid, botaanika seisukohast eelkõige Paracelsuse4 õpetuse pooldaja Sigfrid Aronus Forsius (u 1550–1624) oma rootsikeelse raamatuga „Physica” („Loodusteadus”), kus taimedele olid pühendatud eraldi peatükid (Lindroth 1989: 146–148, 151–152; Eriksson 1969: 43 jj, 61 jj).

Skolastilisele botaanikale tekkis Rootsis tõsiselt võetav rivaal 1650. aastatel, kui Uppsala ülikooli meditsiiniprofessoriks sai mitmekülgne Olof Rudbeck vanem (1630–1702), kes asus propageerima uut mehaanilist botaanikat (Eriksson 1969: 100–117). Botaanikat defineeriti XVII sajandil Uppsala ülikoolis kui meditsiinilist distsipliini ning Rudbeck rajas 1650. aastatel Uppsalasse Rootsi esimese botaanikaaia, esialgu omal kulul. Lisaks sellele lasi ta jäädvustada kõik tollal tuntud taimed puulõigetele, mida tal elu lõpul oli ligi 7000 (Eriksson 1994: 2).

Tartu ülikool asutati 1632. aastal Rootsi kuningriigi teise ülikoolina ja tingimused botaanika viljelemiseks olid seal esialgu enam-vähem samad mis Uppsalas. Põhikirja kohaselt pidi ametis olema kaks meditsiiniprofessorit ning loodusteadust õpetati filosoofiateaduskonnas. Tegevus botaanika vallas oli siiski ülimalt tagasihoidlik, kõige rohkem paistis silma astronoomia- ja füüsikaprofessor Johannes Erici Stregnensis (1607–1686),5 kes oli Tartus ametis aastatel 1641–1654. Tema eesistumisel kaitsti rohkesti disputatsioone ja 1647. aastal ka dispuut „Taimedest”, mis väidetavalt hõlmas kogu aristotellikku botaanikateooriat. Botaanika käsitlemist on omistatud ka Academia Gustaviana meditsiiniprofessoritele Johann Belowile (1601–1668) ja Sebastian Wirdigile (1613–1687), viimane olevat väitnud, et toitained tsirkuleerivad taimedes (Eriksson 1969: 40). Seda väidet ei kohta siiski tema eesistumisel Tartus kaitstud töödes. Botaanikaaiad ilmusid ülikoolide juurde tavaliselt käsikäes anatoomia­teatritega (Findlen 2006: 280), kuid Tartusse ei rajatud XVII sajandil kumbagi.

Johannes Erici Stregnensise eesistumisel kaitstud disputatsiooni „Taimedest” on lühidalt käsitletud 1982. aastal ilmunud Tartu ülikooli ajaloo esimeses osas (Trass 1982: 239), kus selle autoriks on nimetatud dispuudi ette kandnud üliõpilast Andreas Arvidit (u 1620–1673) ning tööd ennast enam-vähem tolleaegse teaduse tasemel olevaks. Disputatsiooni esitusviisi on hinnatud deklaratiivseks ja paiguti ­kõrgelennuliseks. Ühtlasi nimetatakse seda botaanika seisukohast kõige huvitavamaks tööks rootsiaegses Tartu ülikoolis, kuid teisi selleteemalisi töid ei olegi teada. Vastukaaluks tuleb mainida, et ükski Rootsi ega Soome autor tudeng Andreas Arvidit selle töö autoriks pidanud ei ole (vt SBL 1918: 767; Sainio 1993: 278; Malm 1996: XXX). On koguni arvatud, et ükski Andreas Arvidi Tartus esitatud dis­putatsioon ega oratsioon ei ole tema enda koostatud (Sainio 1993: 278) ja taimedealase töö autoriks peetakse kindlalt professor Johannes Erici Stregnensist (Eriksson 1969: 40). Johannes Erici ja Andreas Arvidi nimega seotud disputatsioon „Taimedest” on tõlgitud eesti keelde (Andreas Arvidi, Johannes Erici 2020) ja tõlke kommentaaris on avaldatud arvamust, et taimedealases disputatsioonis võiks eeldada professori ja tudengi koostööd ning mõlemaid võiks pidada selle autoreiks (Rein 2020a: 26). Nii või teisiti oli varauusaegse disputatsiooniga üldjuhul seotud kaks inimest: eesistujast professor ja väitlejast tudeng, antud juhul Johannes Erici professorina ja Andreas Arvidi üliõpilasena. Milline täpselt oli kummagi osa disputatsiooni valmimise juures, võib ainult oletada.

Rootsi kolmas ülikool asutati Turus aastal 1640. Turu ülikoolis seostati botaanikat pigem üldise loodusfilosoofia kui meditsiiniga ja loodusteaduste professori ameti­nimetus oli Physices & Botanices professor (’loodusteaduste ja botaanika professor’). Ent sajandeid vana seos botaanika ja meditsiini vahel ei kadunud kuhugi ja lähenemine ainele oli ikkagi konservatiivne (Kallinen 1995: 218). Esimese botaanikaalase töö „Catalogus Plantarum circa Aboam crescentium” („Turu ümbruses kasvavate taimede kataloog”) avaldas 1673. aastal Turu ülikooli meditsiiniprofessor Elias Til-Landz (1640–1693), samal aastal kaitsti tema eesistumisel esimene Turu ülikooli meditsiinidisputatsioon „Disputatio medica isagogicen comprehendens” („Sisse­juhatust hõlmav meditsiinidisputatsioon”; vt Pitkäranta 1984). Til-Landzi „Catalogus Plantarum” ilmus 1683. aastal uuesti ning selle väljaandega koos trükiti rohkem kui 150 taime pilti puulõigetena (Til-Landz 1683a), mis ei pruukinud küll olla täiesti realistlikud. Taimede esitus selles kataloogis on iseloomulik meditsiinilisele botaanikale, kirjeldatud on taimede kasvukohti ja raviomadusi (Til-Landz 1683b). Seda teost on peetud oluliseks dokumendiks nii Soome looduse kui ka soome keele uurimise seisukohast, sest uuritud on kohalikke taimi ja nende nimetused on muu ­hulgas antud soome keeles. Elias Til-Landzil oli Turus ka õppe­otstarbeline aed (SK: 818) ning nii võib teda pidada Soome botaanika isaks. Uppsalas tegutsenud Olof ­Rudbeck vanemaga võrrelduna on Til-Landzile siiski ette heidetud vähest ­süsteemsust (­Eriksson 1969: 138–139).

Kuigi XVII sajandi Rootsis viljeldud teadustööd näivad viitavat, et Tartus oli lähenemine botaanikale sel ajal pigem konservatiivne, ei tähenda see iseenesest midagi halba. On väidetud, et üllataval kombel olid Aristotelese pooldajad tavaliselt suuremate empiiriliste huvidega kui uute loodusfilosoofiliste kontseptsioonide pooldajad (Wallace 2009: 224). Ent esimese trükitud taimeloendi Tartus kasvavatest taimedest leiab alles XIX sajandi algusest meditsiinidoktor Gottfried Albert Germanni (1773–1809) sulest. See nimestik on koostatud seoses botaanikaaia rajamisega 1803. aastal ning seal on loetletud 2367 nimetust taimi (Germann 1807, 2014), mida põhja­maise kliima tingimustes on hinnatud väga tubliks saavutuseks (Rand 2015: 114). Kuid XVII sajandi esimesel poolel koostatud disputatsioonist on siiski ootuspärane leida tolleaegsete autorite ja tõekspidamiste kajastusi, kohalike taimede uurimine jäi Rootsi impeeriumis pigem sajandi teise poolde.

 

Disputatsiooni „De plantis” ülesehitus, eeskujud ja koht selle autorite loomingus

Tartu ülikooli esimene botaanikaalane töö „Disputatio physica de plantis” („Loodusteaduslik töö taimedest”) trükiti ja esitati 1647. aasta oktoobrikuus, konkreetne kuupäev on jäänud kirja panemata. Filosoofiadisputatsioone, mille alla see töö kuulus, peeti Academia Gustaviana põhikirjast lähtuvalt laupäeviti (Constitutiones 2015: 61, 143).

Avalikud disputatsioonid tuli trükkida ja nädal enne väitlust eksemplarid laiali jagada. Suurem osa disputatsioone varauusaegsetes ülikoolides olid harjutusdisputatsioonid ning seda on ka 1647. aastal Tartus trükitud loodusteaduslik disputatsioon „Taimedest”. Disputatsiooni pikkus on 16 lehekülge kvartformaadis, see sisaldab 125 lühikest teesi, kuid mitte ainsatki pilti taimedest, mida ei olnudki disputatsioonidele kombeks lisada.

Pilt 2. Disputatsiooni „De plantis” Stockholmi kuninglikus raamatukogus säilitatava eksemplari tiitelleht.

Johannes Erici ja Andreas Arvidi „Taimedest” originaaleksemplarid asuvad teada­olevalt Uppsala ülikooli raamatukogus, Stockholmi kuninglikus raamatu­kogus ning Soome rahvusraamatukogus Helsingis. Selle disputatsiooni eestikeelne tõlge (Andreas Arvidi, Johannes Erici 2020) on tehtud Uppsala ülikooli raamatukogu eksemplari põhjal, mis aga on defektne ja nii on ka tõlkes puuduvaid sõnu ja fraase. Eri kohtades asuvate versioonide võrdlemisel jääb kõige rohkem silma erinev dedikatsioonide saajate nimekiri. Üliõpilane, kes töö üle väitles, pidi ühtlasi disputatsiooni trükikulud kandma ning selleks vajas ta toetajaid. Pühendustega võidi ka liiale minna, nii on XVII sajandi Uppsala ülikoolist teada disputatsioone, mis olid pühendatud rohkem kui 30 inimesele ja see asjaolu võis esile kutsuda mõne professori pahameele (Sjökvist 2021: 697). Disputatsiooni Uppsala ülikooli raamatukogus asuv eksemplar on pühendatud kümnele inimesele, nii liivimaalastele kui ka rootslastele, Helsingis asuv eksemplar aga kolmele Andreas Arvidi kodukoha Strängnäsi vaimulikule. Stockholmi kuninglikus raamatukogus oleva eksemplari tiitellehe teine pool on tühjaks jäetud, võib-olla oli kavatsus sinna hiljem käsitsi nimesid lisada.

Disputatsiooni „Taimedest” lõpus puuduvad paratekstidena lisad ja luuletused. Laused, mis esinesid disputatsioonide lisades, olid harilikult põhitekstiga võrreldes lühemad ja lihtsamad, mistõttu neid on hinnatud tudengite sulest pärinevaiks, ning need olid alternatiivne suulise väitluse võimalus (Lindeberg 2021: 654). Antud juhul ei olnud nende järele ilmselt vajadust. Kuna käsitluse all olev disputatsioon oli ainus rootsiaegse Tartu ülikooli taimedealane töö, siis pole imekspandav luuletuste puudumine. Taimede teema oli pigem erandlik ja ei olnud ilmselt piisavalt köitev.

Nii professor Johannes Erici kui ka tudeng Andreas Arvidi olid pärit Rootsist Södermanlandi maakonnast Strängnäsi linnast ja Andreas Arvidi oli varem oma ­kaasmaalasest professori eesistumisel disputeerinud kahel korral 1644. ­aastal, ­väideldes siis meteoroloogia teemade üle (Stregnensis, Andreas Arvidi 1644a, 1644b). Samast linnast pärinemine selgitab nende koostööd, kuigi edaspidi disputeeris Andreas Arvidi Tartu ülikoolis teistegi professorite eesistumisel. Oma osa võis ­taimedealase töö esitamisel ja huvil taimede vastu olla 1626. aastal asutatud Strängnäsi gümnaasiumil, kus Andreas Arvidi oli õppinud (Tering 1984: 206). Teada­olevalt andis see õppeasutus õpetust ka botaanikas. Gümnaasiumi asutamis­ürikust võib lugeda, et kolmas filosoofialektor (philosophus tertius) õpetab Magiruse järgi ­looduslugu, meditsiini ning taimede nimesid ja omadusi (Eriksson 1969: 41).

Ka Tartu ülikooli esimene põhikiri sätestas, et tulevased arstid peavad looduslugu (philosophia naturalis) õppima Johannes Magiruse järgi (Constitutiones 2015: 64, 147). Johannes Magirus (?–1596) oli meditsiinidoktori kraadi omandanud aastal 1585 Marburgi ülikoolis. Samas õppeasutuses oli Magirus ametis loodusloo professorina aastatel 1591–1596. Tema tähtsaim panus tollasesse looduslukku oli teos „Physiologiae Peripateticae libri sex” („Kuus raamatut peripateetilisest füsioloogiast”),6 mis ilmus postuumselt aastal 1597 ja mida kasutati õppetöös XVII sajandil (Jöcher 1751: 37). Teos lähtus nii Aristotelesest kui ka tema varauusaegsetest järgijatest. Sama õpikut kasutati Uppsala ülikoolis kaua – 1626. aasta põhikiri tegi selle kohustuslikuks (Lindroth 1989: 141). Tartu ülikooli asutaja ning Uppsala ülikooli reformija Johan Skytte (1577–1645) immatrikuleerus Marburgi ülikooli 1594. aasta sügisel (Lindén 2021: 120) ning võib-olla oli see üks põhjusi, miks just Johannes Magiruse loodus­käsitlus nii Uppsalas kui ka Tartus sedavõrd aktuaalseks muutus.

Magiruse „Physiologiae Peripateticae libri sex” kuuest raamatust esimene selgitab aja ja koha mõisteid, kuna liikumise uurimine oli aristotelliku füüsika ja loodusvaatluse põhiülesanne (Salumaa 2023: 142). Teine raamat kirjeldab maailmaruumi ülesehitust – planeete ja tähti – ning kolmas raamat nelja elementi – õhku, vett, maad ja tuld – ning nende segu. Neljanda raamatu teemad on meteoorid, mida toona peeti atmosfäärinähtuseks, ning samuti mere, tuule ja maavärinate olemus. Viies raamat esitab „olemise redeli”, alustades metallidest ja kivimitest ning jätkates taimedega, millest edasi tulevad vaatluse alla hingega olendid neile iseloomulike kehamahlade ja -vaimudega. Teisisõnu antakse seal ülevaade nii loomade kui ka inimese anatoomiast ja füsioloogiast Aristotelese filosoofia valguses. Magiruse teose kuues raamat käsitleb hinge ja meeletajusid. (Magirus 1600)

Kui vaadelda rootsiaegse Tartu ülikooli loodusfilosoofilisi töid, siis on juba pealkirjadest näha, et nende koostamisel lähtuti paljuski Johannes Magiruse õpiku teemadest. Disputatsioonid pealkirjadega „De motu” („Liikumisest”), „De tempore” („Ajast”), „De mundo” („Maailmast”), „De planetis” („Planeetidest”), „De quattuor elementis” („Neljast elemendist”), „De metallis” („Metallidest”), „De lapidibus” („Kividest”), „De anima” („Hingest”) olid tavalised. Disputatsioon „De plantis” täiendab seda loetelu. Seega on põhjust taimedealase töö lätteid otsida Magiruse teosest „Physiologiae Peripateticae libri sex”. Küsimus on vaid selles, kas ainult sealt või on autor(id) kirjatöö koostamisel kasutanud muidki allikaid. Siinkohal võib lisada, et zooloogiaalaseid töid ei koostatud rootsiaegses Tartu ülikoolis kahjuks üldse, kuigi loomi nagu taimigi mainiti aeg-ajalt meditsiinitöödes (vt Rein 2020b, 2024).

Professor Johannes Erici, kes oli taimedealase töö eesistuja, oli üks aktiivsemaid disputatsioonide läbiviijaid Academia Gustavianas, kokku oli ta 118 korda disputatsiooni eesistuja (Jaanson 2000: 47). Kuna Academia Gustaviana ajal kaitsti disputatsioone kokku ligi 500, valmis neid Johannes Erici töö tulemusel seega rohkem kui viiendik. Johannes Erici ise oli Academia Gustaviana kasvandik, immatrikuleeritud 1636. aasta augustis ning disputeeris kolmel korral ka üliõpilasena. 1641. aastal sai temast Academia Gustaviana professor (Tering 1984: 163). Tema juhendamisel kaitstud disputatsioone on nimetatud läbinisti peripateetilisteks (Kard, Prüller 1982: 217).

Johannes Erici kaasmaalane, samuti Strängnäsist pärinev Andreas Arvidi immatrikuleeriti oma kodulinna gümnaasiumi aastal 1630 ja Academia Gustavianas oli ta üliõpilane aastatel 1642–1648 (Tering 1984: 206). Selle küllatki pika stuudiumi jooksul jõudis ta Tartus esineda kuue disputatsiooni ja kahe oratsiooniga. Enamik Andreas Arvidi osalusel esitatud töid puudutas mõnda loodusteaduslikku teemat. Lisaks taimedealasele tööle võttis ta sõna astronoomilise meteoroloogia, matemaatika, meditsiini, aga ka teoloogia ja eetika teemadel. Lähenemine neis töödes on ratsionaalne ja loogiline ning tsiteeritud autorid annavad tunnistust tööde koostaja avarast silmaringist. Üks Andreas Arvidi peetud kõnesid Academia Gustavianas puudutab libahunte ning seal on tsiteeritud nii antiik- kui ka kristlikke autoreid, kes sel teemal on sõna võtnud, ent autori enda seisukoht on ühene: liba­huntidesse uskumine on täielik mõttetus (Andreas Arvidi 1645; Friedenthal, Vähi 2023: 294). Võib arvata, et Andreas Arvidi oli hinnatud esineja, kuigi talle Tartus esitatud tööde autorlust meeleldi omistada ei taheta (vt Sainio 1993: 278). Enamasti on arvatud, et varauusaegse disputatsiooni koostas tavaliselt eesistujaks olev professor ja üliõpilase ülesandeks jäi näidata oma väitlus­oskust ja kaitsta esitatud teese (Friedenthal 2021: 870–871). Kuna aga hilisemast ajast teatakse Andreas Arvidit eelkõige Rootsi luuleteoreetikuna ja esimese Rootsi poeetikakäsiraamatu, 1651. aastal ilmunud „Manuductio Ad Poesin Svecanam” („Käsiraamat Rootsi luule juurde”) autorina (Andreas Arvidi 1996), siis võiks eeldada, et vähemalt tööde stiil pärines osaliseltki Andreas Arvidilt, liiatigi on taimedealase töö ülesehitust kiidetud (Trass 1982: 239). Kuivõrd botaanika oli rootsiaegses Tartu üli­koolis pigem erandlik teema, siis võib sellesuunalist huvi seostada Strängnäsi gümnaasiumiga, kus seda õpiti Johannes Magiruse õpiku järgi. Kuna Andreas Arvidi esitas aasta hiljem ka meditsiinialase disputatsiooni (Wirdig, Andreas Arvidi 1648), siis on siin näha traditsioonilist meditsiini ja botaanika seost.

 

Academia Gustaviana disputatsioon „De plantis” Johannes Magiruse õpiku taustal

Kuivõrd disputatsiooni ainestik näib pärinevat Johannes Magiruse õpikust, on kohane kahe teksti võrdlus. Sarnasele sisule vaatamata on tegu eri žanridega – Johannes Magiruse raamat on peripateetilise loodusteaduse õppevahend, Johannes Erici ja Andreas Arvidi disputatsioon aga suuliseks ettekandmiseks mõeldud akadeemiline tekst. Seda vahet on märgata ka andmete esitamisel – kui Magiruse tekst on kiretu ja kuiv, siis disputatsiooni tekst on emotsionaalne ja taimi ülistav.

Johannes Magiruse teoses räägitakse taimedest V raamatu 4., 5. ja 6. peatükis ning nende sisuline jaotus on järgmine. Neljandas peatükis „De stirpium natura in genere, deque earum corruptionibus” („Taimede loomusest üldiselt kuni nende närtsimiseni”) arutletakse hinge olemasolu taimedel ning taimede tärkamist, toitumist, kasvu ja kuhtumist (Magirus 1600: 185–192). Viiendas peatükis „De quibusdam plantis affectionibus” („Mõningatest taimede suhetest”) jagatakse taimed maa- ja veetaimedeks, mis omakorda jagunevad kasvukohtade järgi. Samuti on juttu õitsemis- ja viljakandmisajast. Lisaks antakse ülevaade taimede suhestumisest teiste elusolenditega, kasulikest ja kahjulikest taimedest, mille juurde on konkreetsed näited toodud (Magirus 1600: 192–198). Kuues peatükk räägib taimede osadest ja liikidest, täiuslikumatest ja ebatäiuslikumatest taimedest. Lõpetuseks soovitatakse üksikute liikide kohta täpsemate andmete saamiseks lugeda Theophrastose ja Pliniuse kirjutisi. Järgmise peatüki teema on loomad (Magirus 1600: 199–203). Teeside arv on neljandas peatükis 50, viiendas 44 ja kuuendas 47. Kokku on neid seega 141 ja see arv ei erine palju Johannes Erici ja Andreas Arvidi disputatsiooni 125 teesist. Kuigi teeside hulk on enam-vähem võrdne, erinevad õpiku peatükid taimedest ja disputatsiooni sisu siiski ülesehituselt, teemade esitamise järjekorralt ja tsiteeritud autorite poolest.

Magiruse teose V raamatu 4. peatükk läheb kohe taimede definitsiooni juurde ja see on pikem kui dispuudis. Võiks öelda, et see põhjendab taimede asukohta „olemise redelil”. Magiruse raamatus on ladinakeelse planta (’taim’) sünonüüm stirps (’tüvi; istik; võsu’), mida disputatsioonis ei kasutata. Magirus alustab käsitlust taime definitsiooniga, kuid disputatsioonis jõutakse selleni alles 5. teesis. Definitsioonid on küll sarnased, kuid disputatsioonis on see esitatud kompaktsemalt.

Taime defineeritakse disputatsioonis Aristotelest järgides: „Täiuslikult segatud keha, varustatud üksnes eluandva hingega,7 mis tärkab maast, elab, haljendab, toitub ja kasvab.”8 Tsitaat öeldakse olevat Aristotelese teose „Taimedest” esimese raamatu esimesest peatükist. Magirus edastab sama definitsiooni pikemalt, lahates hinge olemust taimedes (Magirus 1600: 185–186), kuid temalgi on viide samale kirjakohale.9

Disputatsioon küll toetub Magiruse teosele, kuid kui disputatsiooni „De plantis” eesmärk on rääkida taimedest, siis Magiruse teos eelkõige suhestab taimi muu elusloodusega. Johannes Erici ja Andreas Arvidi disputatsiooni 4. teesis määratletakse käsitluse laad: „Arvan, et taimede loomust suudan ma vaevalt sobivamalt selgitada, kui et kõigepealt asume taimede olemuse mõistmiseks definitsiooni ja põhjuste ­selgituse juurde; ning niimoodi teiseks osutagem nende aktsidentsidele; ja viimaks kolmandaks kandkem ette nende liike.”10

Disputatsiooni järgmistes teesides on toodud taimede põhjused ning Magiruse õpikus sellist osa ei ole. Niisiis toetudes Aristotelese neljaliikmelisele kausaalsuste süsteemile, jagatakse taimede põhjused kõigepealt välisteks ja sisemisteks (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: A2). Välised on toimiv põhjus ja eesmärk, sisemised aga aines ja vorm. Needki jagunevad omakorda: nii on taimede esimene toimiv põhjus kolmekordselt Parim Suurim Jumal (Deus ter Optimus Maximus), teine põhjus jaguneb üldiseks (universalis) ja eri­päraseks (particularis), millest esimene on seotud taeva ja Päikesega, teine taimede omadusega ise paljuneda (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: A2 v).

Taimede esimene eesmärk öeldakse olevat Jumala nime auhiilgus, teine aga inimeste vajadused ja kasu. Siinkohal tuuakse välja nii nende tarvitamine toiduks ja ravimiteks kui ka inimeste rõõmustamine lõhna ja värviga (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: A2 v). Taimede ainese ja vormi käsitlus on pikem ja see paistab olevat võetud Magiruselt, kellele küll otsesõnu viidatud ei ole. Autoritena on nii disputatsioonis kui ka Magiruse õpikus mainitud Aristotelest ja tema varauusaegset kommentaatorit Julius Caesar Scaligeri (1484–1558), kes võttis eesmärgiks lepitada Aristotelese filosoofia kristlusega (Sakamoto 2016: 15).

Taimede ainese esitamisel räägitakse nelja elemendi segust, taimede vedelate koostisosadena nimetatakse toitemahlu, tahketena liha ja kiude. Taime tähtsaimad osad öeldakse olevat juur, tüvi, säsi ja oks, vähem tähtsad osad on koor ja pistikoks. Lisanduvad osad on lehed, õied ja viljad (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: A2 v–A4). Viimane põhjus ehk vorm käsitleb taimedele iseloomuliku eluandva (vege­tatiivse) hinge omadusi. Võib lugeda, et eluandval hingel on kolm võimet – toitev, kasvatav ja taastekitav (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: A4 v–B).11 Sisuliselt on see sama info, mida võime lugeda Magiruse õpikust, kuid esitus on siiski erinev. Eriti jääb silma disputatsiooni poeetiline stiil, mille näiteks võib tuua 58. teesi:

Toitmisvõime on nagu vürst, kellel on neli teenijannat, ja nimelt Ligitõmbaja, Kinnihoidja, Seedija ning Väljaajaja.
Esimene tõmbab toitu ligi.
Teine hoiab toitu kinni, kuni seda piisavalt töödeldakse.
Kolmas teisendab ja muudab elavale sobivaks.
Neljas eraldab ülearuse.12

Kuna disputatsiooni algul lubas(id) autor(id) esitada taimede aktsidentsid, siis see ongi 64. teesist alates järgmine teema. Aktsidentsid on teisisõnu taimede suhted (affectiones), millest räägib Magiruse õpiku viies peatükk. Absoluutsete aktsidentsidena tuuakse välja taimede tärkamine (germinatio), lehtede kandmine (φυλλοφορία), õite kandmine (ἀνθοφορία), lehtede äraheitmine (φυλλοῤῥοία) ja taimede häving (interitus plantarum). Suhteliste aktsidentsidena on ära toodud taimede suhted loomade ja inimesega, mis võivad olla nii sõbralikud kui ka ebasõbralikud (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: B–B3v). Ladinakeelses tekstis on kasutatud ka kreekakeelseid termineid, seda nii Magiruse õpikus kui ka disputatsioonis. Materjali esitamisel ei ole siiski toetutud ainult Aristotelese filosoofiale, vaid teemade lahkamisel on disputatsioonis toetutud ka Petrus Ramuse (Pierre de la Ramée, 1515–1572) metoodikale jagada esitatud materjal üha väiksemateks üksusteks. Nii Uppsala kui ka Tartu ülikooli põhikirjas oli fikseeritud ramistlik õpetus (Constitutiones 2015: 67, 158–159). Kuigi see õpetus jõudis ummikteele ja leidis praktilise väljundi ainult loogikas, aitas see vähendada Aristotelese õpetuse ilmeksimatuse oreooli (Tering 2008: 280).

Disputatsiooni viimases osas (teesid 104–124) on esitatud taimeliigid ehk taimede jagunemine. Kõigepealt jagunevad nad autori(te) sõnul vähem täiuslikeks ja täiuslikumateks. Ebatäiuslikud taimed on need, millel pole juurt, vart või silmanähtavat maapealset osa, seega on nendeks mugulad, seened, sammal, puuvõõrik. Täiuslikum on taim, millel on juur, vars ja silmanähtav maapealne osa. Need omakorda jagatakse kõrguse järgi suuremateks ja väiksemateks. Väiksemaid nimetatakse rohttaimedeks, mis jagunevad toitvateks, ravivateks, segatuteks13 ja pärjalikeks.14 (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: B3v) Sellist neljast jaotust Magiruse õpikus ei ole.

Vaadates järgnevat jaotust, siis söögitaimed jagatakse teraviljadeks, köögiviljadeks ja kaunviljadeks, ravimtaimede puhul selgitatakse erinevaid põhimõtteid, kuidas neid kindlaks määrata. Tähelepanu äratab ehk maisi ja kõrvitsa mainimine, mis osutab ilmselt Uuest Maailmast imporditud taimede tundmisele. Neid on nimetatud ka Magiruse (1600: 189, 197) õpikus. Segatud rohttaimede näiteks on toodud sibul, küüslauk ja petersell. Pärgtaimedeks nimetatakse disputatsioonis neid, mis ei anna ainest ei ravimile ega toidule, kuid mille kasu ilmneb kaunistusena vanikutes ja pärgades, kus nad lõhna või värviga inimestele uut jõudu annavad. Näiteks tuuakse kannikesi ja kirikakraid15 (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: B4). Segatud ja pärg­taimede näited paistavad olevat võetud kodumaiste taimede hulgast, sellal kui toidu­taimede hulgas on ka võõramaiseid näiteid. Suuremat täiuslikumat taime nimetatakse puuks, mida 120. teesis defineeritakse kui kõrgusesse tõusvat taime, mis laseb juurest tärgata jämedal puitunud tüvel.16

Teesis 122 liigitatakse puud kas viljakandvateks või mitteviljakandvateks. Esimesed jagunevad autori(te) sõnul omakorda kas puuvilju kandvateks (nagu pirnipuu, ploomipuu, kirsipuu, astelpihlakas, õlipuu, viigipuu) või marju kandvateks (nagu loorberipuu, kadakas, mooruspuu) või lõhna kandvateks (nagu viiruk, mürr, pipar) või pähkleid kandvateks (nagu mandlipuu, kastanipuu, pähklipuu, pöök) või tõrusid kandvateks (nagu tamm) või käbisid kandvateks (nagu mänd, kuusk) või lõpuks kaunu kandvateks (nagu tamarindipuu, kaneelipuu).17 Järgmises teesis öeldakse mitte­viljakandvad olevat need, mis ei väljuta mingit vilja, nagu paju, plataan, saar, pärn, pappel, seeder, jalakas, kask.18 Disputatsiooni eelviimases teesis peatutakse lühidalt põõsal, mis erinevat puust vaid suuruse ja kestvuse poolest. Ning puhmaid arvatakse kord puude, kord rohttaimede hulka. (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: B4v) Siinkohal peab lisama, et tänapäeval liigitatakse kõik eelnevalt loetletud puud viljakandvateks (vt Kiik 1989). Puude loetelu iseloomustab pigem Vahemere ääres kasvavaid taimi ning selles ei näi olevat autori(te) enda panust. Nii-öelda madalama astme taimi nagu põõsaid ja puhmaid käsitletakse disputatsioonis väga napilt, seega paistab siin oma mõju olevat „olemise redelil”.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Johannes Erici ja Andreas Arvidi disputatsioonil „De plantis” on Johannes Magiruse teose „Physiologia (Physica) peripatetica” taimede­alase osaga küll suuri kokkulangevusi, kuid üksüheselt ei ole tegu sama tekstiga. Disputatsioonis on materjal struktureeritud erinevalt, samuti erineb see kohati sisult ning ka stiil on sellel tööl eriomane.

 

Academia Gustaviana disputatsiooni „De plantis” teisi eeskujusid

Johannes Magiruse teoses viidatakse antiikautoritele Aristotelesele, Theophrastosele ja Pliniusele ning uuematest autoritest Aristotelese kommentaatorile Julius Caesar Scaligerile (Magirus 1600: 185–186, 192–194, 199–203), kelle käsitluses kõik liigid on loodud inimese jaoks (Sakamoto 2016: 60).

Disputatsioonis tsiteeritud autorite ring on avaram, seal kohtab veel viidet tuntud varauusaegse flaami botaaniku Rembert Dodoensi (1517–1585) raamatule „Stirpium Historiae Pemptades sex” („Taimelugude kuus viisikut”, Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: B3v). Tema teose kasutamine viib paratamatult mõttele, et disputatsioon ei lähtugi üheselt vaid Aristotelese õpetusest. Dodoens oli üks esimesi varauusaegseid botaanikuid, kes eemaldus antiikautorite mõjusfäärist ja lõi uue taimede klassifikatsiooni nende omaduste järgi, hüljates senise tähestikulise klassifikatsiooni, ning kirjeldas suurt hulka seni tundmatuid taimi (Louis 1950: 282). Dodoens jagas oma teoses „Stirpium Historiae Pemptades sex” taimed 26 gruppi (Louis 1950: 284–287), mida on märksa rohkem kui disputatsioonis ära toodud, kuid paistab, et tema mõju siiski jõudis Tartusse.

Varauusaja meditsiiniideede mõju võib täheldada disputatsiooni 115.–117. teesis toodud põhimõttes ravida sarnast sarnasega,19 mis oli omane Paracelsuse filosoofiale (Moran 2019: 80), mitte antiikajale.

Disputatsiooni algusosas nimetatakse taimeteadust kreeka sõnaga φυτογραφία (fütograafia ehk ’taimede kirjeldamine’) ning teemale kaalu andmiseks on viidatud Vanale Testamendile 1Kn 5:13, kus Saalomon tundis huvi taimede vastu. Kui Magirus (1600: 193) väidab, et taimede tärkamise aeg on kevad, siis disputatsioonis on selle kinnituseks lisatud katke Prantsuse õukonnaluuletaja Nicolas Bourboni (1503– u 1551) luuletusest (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: B2; Andreas Arvidi, Johannes Erici 2020: 17).

Seega on disputatsiooni autori(te) lugemus laiem kui vaid Magiruse loodusloo õpik ning kuigi isiklikke taimevaatlusi pole lisatud, on ikkagi oskuslikult välja toodud taimede emotsionaalne mõju, milleks on kasutatud poeetilisi vahendeid. Selle kinnituseks võib tuua disputatsiooni esimese teesi:

Fütograafia, see loodusteaduse osa, mis hõlmab taimede vaatlust, sisaldab niivõrd väärikaid ja niivõrd meeldivaid argumente, et tõmbab ja haarab enda vaatlemisse kaasa keda tahes, jätmata inimloomust imepäraselt liigutamata.20 (Andreas Arvidi, Johannes Erici 2020: 4)

Jääb vaid üle kahetseda, et selle mõju suurendamiseks ei ole disputatsioonile lisatud juhuluulet.

 

Kokkuvõte

Rootsiaegse Tartu ülikooli juurde ei jõutud rajada botaanikaaeda, kuid säilinud on oma ajale iseloomulik disputatsioon pealkirjaga „De plantis” („Taimedest”) aastast 1647, mis süstematiseerib taimi ja elusloodust tollaste arusaamade järgi. Disputatsiooniga on seotud loodusteaduste professor Johannes Erici ja üliõpilane Andreas Arvidi. Mõlemad olid pärit Rootsist Strängnäsist, kus botaanikat õpiti juba kohalikus gümnaasiumis. Johannes Erici oli aktiivsemaid disputatsioonide eesistujaid ­Academia Gustavianas. Tema presideerimisel kaitstud töid on nimetatud Aristotelesele toetuvaiks. Andreas Arvidi oli omakorda rootsiaegse Tartu ülikooli aktiivsemaid tudengeid, kes esines mitmesugustel teemadel.

Võrdlusest muude samaaegsete taimedealaste akadeemiliste töödega nähtus, et esimeste botaanikaalaste tööde autorid varauusaegsetes ülikoolides olid arstiteadlased. Tartus see nii ei ole, kuid üliõpilane Andreas Arvidi kaitses pärast taimedealase töö esitamist aasta hiljem ka meditsiinidisputatsiooni (Wirdig, Andreas Arvidi 1648), ning sel moel tuleb klassikaline seos botaanika ja arstiteaduse vahel rootsiaegses Tartu ülikoolis ilmsiks. Ka 1803. aastal Tartu botaanikaaia rajanud Gottfried Albrecht Germann oli meditsiiniharidusega.

Ent XVII sajandi botaanika põhines veel paljuski antiikautorite käsitlustel. Üleeuroopaline pööre Aristotelese ja antiigi filosoofiast Descartes’i õpetustele Academia Gustavianat veel ei mõjutanud. Ometi oli eelmise sajandi skolastiline traditsioon XVII sajandi esimesel poolel mõnevõrra taganenud loodusteadustel põhineva ratsionalistliku nägemuse eest, mille mõju ulatus ka Tartusse (Talve 2004: 147–148).

Tartu ülikooli esimese botaanikaalase töö „Taimedest” puhul kehtib eeltoodu igati. See töö küll sobitub tollasesse skolastilise botaanika mustrisse, kuna toetub suuresti Johannes Magiruse teosele „Physiologia (Physica) peripatetica ex Aristotele, eivsqve interpretibvs collecta”, kuid Tartu disputatsiooni autor(id) on teksti koostamisel teinud omapoolseid lisandusi nii autorite kui ka struktuuri osas. Kui Johannes Erici ka oli Aristotelese pooldaja, siis ta vähemalt aktsepteeris uuemaidki autoreid, nagu Rembert Dodoens. Võib oletada, et disputatsiooni poeetilist stiili on mõjutanud üliõpilane Andreas Arvidi, kes hilisemast ajast on tuntud Rootsi luuleteoreetikuna, kuid see teema vajab edasist võrdlevat uurimist.

Kuna artiklis oli mitmel puhul juttu eri maade esimestest botaanikutest ehk nii-öelda botaanika isadest, siis võib siinkohal küsida: kes on Eesti botaanika isa? Johannes Ericile ega Andreas Arvidile seda au ilmselt omistada ei saa. Kuigi nii Uppsalas kui ka Turus asusid botaanikud juba XVII sajandi teisel poolel koostama kohalike taimede nimekirju, täiendades neid illustratsioonidega, siis Tartus pärineb esimene selline nimekiri alles aastast 1807, kui Gottfried Albrecht Germann koostas nimekirja vastrajatud Tartu botaanikaaia taimede kohta. Teda aga peetakse pigem Konrad Gessneri moodsa suuna järgijaks (Rand 2015: 113–114) ning 1647. aasta skolastilise disputatsiooniga ei ole Germannil seost.

Nii ongi Johannes Erici ja Andreas Arvidi 1647. aasta disputatsioon „Taimedest” nii Tartu ülikooli kui ka Eesti botaanika ajaloos seni vähe tähelepanu pälvinud, kuna kohaliku traditsiooniga on seda raske seostada. Gottfried Albert Germanni (2018, vt ka Sander 2018) ega Uku Masingu (1996) stiilis taimevaatlusi sellest disputatsioonist ei leia ning kohalik floora selles märkimisväärselt ei kajastu. Küll aga on sellel tööl kindlasti oma koht sarnase pealkirjaga tööde seas mujal Euroopas, kuid see on juba edasine uurimisteema.

 

Artikli valmimist on toetanud Postimehe Fondi Noor-Eesti teadusgrant POST108 „Tartu ülikooli esimesed teadustööd. Disputatsioon kui kirjandusžanr Academia Gustaviana ajal”.

 

Kaarina Rein (snd 1973), PhD, Tartu Ülikooli raamatukogu teaduskeskuse teadur (W. Struve 1, 50091 Tartu), kaarina.rein@ut.ee

1 Simon Blackburni „Oxfordi filosoofialeksikonis” (2002: 324) on „olemise redeli” asemel „olemise ahel” (ingl the Great Chain of Being). Termin toetub ameerika filosoofi Arthur Oncken Lovejoy (1873–1962) raamatu pealkirjale. Scala naturae saab tõlkida ka „looduse astmestikuks”.

2 Aristotelese korpuses on botaaniline teos „Taimedest” (kr „Περὶ φυτῶν”, lad „De plantis”), kuid harilikult ei peeta seda Aristotelese enda teoseks. Suurem osa õpetlasi omistab selle teose ajaloolasele ja filosoofile Nikolaosele Damaskusest, kes elas I sajandil eKr. Ladina keelde vahendati teos araabiakeelsest tõlkest, millest tehti omakorda kreekakeelne tõlge, mis veel kord ladina keelde ümber pandi. Ladinakeelne „De plantis” oli kuni XVI sajandini peamine botaanika õppimise allikas (Yavuz, Herraíz Oliva 2020: 51).

3 Aristotelese järgi oli põhjusi nelja liiki, ladina keeles on neile antud nimed causa materialis (aineline põhjus), causa formalis (vormiline põhjus), causa efficiens (toimiv põhjus) ja causa finalis (eesmärk-põhjus), vt nt Bynum 2022: 36–37. Disputatsioonides on need üldjuhul esitatud lühemalt: materia (aines), forma (vorm), causa (efficiens) (toimiv põhjus) ja finis (eesmärk).

4 Aureolus Theophrastus Bombastus von Hohenheim ehk Paracelsus (1493–1541) oli hariduse saanud botaanika, meditsiini ja loodusfilosoofia alal ning tal oli alkeemiku ja imearsti kuulsus. Ta oli keemial põhineva farmakoloogia ja ravi algataja ning XVI sajandi kõige originaalsem mõtleja meditsiini vallas. Paracelsuse veendumuste kohaselt pidi ravis lihtsalt alluma loodusele ning taimedega ravimisel pooldas ta teooriat simila similibus (’sarnaseid sarnastega’), kuna loodus on ravimid märgistanud. Kui mõni taim sarnanes inimese mõne kehaosaga, siis järelikult pidi see sobima ka selle organi raviks. Samuti seostas ta ravimeid astroloogiaga, nt Kuu mõju all olevate taimedega pidas ta võimalikuks närvi- ja vaimuhaiguste ravi (Kalling 2017: 128). Kui Paracelsuse meditsiini- ja farmakoloogiaalaste teooriate teaduslikkuses on nii mõnigi kord ­kaheldud, siis vastuvõetavaks meditsiiniharuks arendasid need XVII sajandi arstiteadlased Daniel Sennert (1572–1637) ning Jan Baptist van Helmont (1577–1644). Ajajärku XVI sajandi esimesest veerandist kuni XVII sajandi esimese pooleni nimetatakse meditsiini- ja keemiaajaloos iatrokeemia ajajärguks, mille algatajaks loetakse Paracelsust (vt Moran 2019).

5 Selle professori nimi on enamasti antud kujul Johannes Erici Stregnensis, kuid perekonnanime Stregnensis (mis on latiniseeritud variant rootsikeelsest nimest Stiernstråle) võttis ta endale alles aastal 1652, kui kuninganna Kristiina omistas talle aadlitiitli.

6 Tartu Ülikooli Raamatukogus asuv eksemplar (Magirus 1600) kannab pealkirja „Physica peripatetica” („Peripateetiline loodusteadus”), kuid sisu langeb kokku teiste eksemplaride omaga.

7 Vt Aristotelese „Hingest” (2017: 27): „Näib, et ka taimed elavad, kuigi ei osale asukoha vahetamises ja tajumises [---].”

8 „Corpus perfecte mixtum, vigente anima tantum praeditum, qua e terra nascitur, vivit, viret, alitur & augetur” (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: A2).

9 Aristotelese teose „Taimedest” kohta vaata joonealust märkust 3.

10 „Naturam Plantarum vix censeo commodius explicari posse, quam si Plantarum primo ­Essentiam, Definitione & Causarum enodatione comprehensam adgrediamur; atque sic Secundo loco Accidentia harum monstremus, & Tertio, tandem Species earundem tradamus” (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: A2).

11 Taimede hinge kohta vt ka Marder 2024: 39–91.

12 Facultas Nutrix tanquam Princeps, quatuor habet administras; Attractricem scilicet, Retentricem, Concoctricem, & Expultricem. Prima alimentum attrahit.

Altera, donec id sufficienter elaboretur, retinet.
Tertia, alterat, viventique idoneum efficit.
Quarta, supervacanea excernit.

13 St nii toitvateks kui ka ravivateks.

14 Est Herba vel Alimentaria, vel medicamentosa, vel mixta, vel Coronaria.

15 Coronariae herbae dicuntur, quae nec medicamenti, nec nutrimenti suppeditant materiam, sed earum in sertis & coronis ad ornamentum utilitas animadvertitur. Tales herbae vel odore, vel colore nos simpliciter recreant: Sunt; species aliquae violarum, item Bellis &c.

16 Planta perfectior Major, Arbor dicitur, quae est planta altius assurgens, a radice truncum crassum & lignosum fundens.

17 Frugifera est, quae fructum edit. Et est vel Pomifera, ut Pyrus, Prunus, Cerasus, Mespila, Olea, Ficus, vel Baccifera, ut Laurus, Juniperus, Morus, vel Aromatifera, ut Thus, Myrrha, Piper, vel Nucifera, ut Amygdalus, Castanea, Juglans, Fagus, vel Glandifera, ut Quercus, vel Strobilifera ut Pinus, Picca, vel denique; Siliquifera, ut Thamarindi, Cassia.

18 Infrugifera est, quae fructum nullum edit: ut est Salix, Plantanus, Fraxinus, Tilia, Populus, ­Cedrus, Ulnus, Betula.

19 115. Pealegi on taimede mõju ravimisel arstidele teada kolmel moel: 1. Ilmsetest omadustest. 2. Vaatlustest ja kogemusest. Nii on mürkputk mürgine, on vaatlus õpetanud. Pojeng ravib pead, silmarohi ja apteegitill silmi, on kasutamisest teada.

116. 3. Lõppeks saab taimede vägi ravimisel teatavaks välisilmest; nii nagu on inimeses füsiognoomia, mille abiga me väliskeha jooned sisemusele üle kanname ja neist iseloomu aimame; nii on ka ürtidel füsiognoomia, mille abil ürtide välise kuju järgi järeldame nende jõudude tunnetamist, mida ürdid üles näitavad.

117. Näidetega saab asi selgemaks. Sinilill on maksa kujuga ja maksa ravitakse sellega, kopsu­rohi on kopsu kujuga, roos silma kujuga ja nad tulevad neile elunditele appi. Nõnda osutab orhidee oma juurega munandile, millest on täheldatav, et see taim soodustab sigitamise jõudu. (Andreas Arvidi, Johannes Erici 2020: 22)

20 φυτογραφία, pars illa Scientiae Naturalis, quae Plantarum involvit considerationem, tam digna, tamque iucunda continet argumenta, ut quemvis in sui Speculationem, non sine mira ingenij humani commotione, trahat ac rapiat.

Kirjandus

VEEBIVARAD

Allgemeine Deutsche Biographie. https://www.deutsche-biographie.de/

Herzog August Bibliothek Wolfenbüttel. https://www.hab.de/

Kansalliskirjasto. https://www.kansalliskirjasto.fi/fi

Uppsala universitetsbibliotek. https://www.uu.se/bibliotek

 

KIRJANDUS

Andreas Arvidi 1645. De lykanthropis oratio. Dorpati Livonorum: Johannes Vogelius.

Andreas Arvidi 1996. Manuductio Ad Poesin Svecanam, Thet är/ En kort Handledning til thet Swenske Poeterij/ Verß- eller Rijm-Konsten. Toim Mats Malm, eessõna M. Malm ja Kristian Wåhlin. Stockholm: Svenska Vitterhetssamfundet.

Andreas Arvidi; Johannes Erici 2020. Loodusteaduslik disputatsioon taimedest. Ladina keelest tlk Kaarina Rein. – Vikerkaar, nr 7–8, lk 4–23.

Aristoteles 2017. Hingest. (Avatud Eesti raamat.) Tlk, komment Anne Lill. Tartu: Ilmamaa.

Blackburn, Simon 2002. Oxfordi filosoofialeksikon. Tlk Märt Väljataga, Bruno Mölder. Tallinn: Vagabund.

Bynum, William 2022. Väike teaduse ajalugu. Tlk Kristjan Kannike. [Tallinn:] Postimees.

Constitutiones 2015 = Constitutiones Academiae Dorpatensis (Academiae Gustavianae). Tartu Akadeemia (Academia Gustaviana) põhikiri. Teine, parandatud ja täiendatud välja­anne. Tlk Kristi Viiding, toim Marju Lepajõe, Ivo Volt. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Dalby, Andrew; Giesecke, Annette (toim) 2023. A Cultural History of Plants in the Early Modern Era. London: Bloomsbury Publishing.

Eriksson, Gunnar 1969. Botanikens historia i Sverige intill år 1800. (Lychnos-Bibliotek.) Uppsala: Almqvist & Wiksell.

Eriksson, Gunnar 1994. The Atlantic Vision: Olaus Rudbeck and Baroque Science. (Uppsala Studies in History of Science 19.) Canton, MA: Science History Publications.

Findlen, Paula 2006. Anatomy theaters, botanical gardens, and natural history collections. – The Cambridge History of Science. 3. kd. Early Modern Science. Toim Katharine Park, Lorraine Daston. Cambridge: Cambridge University Press, lk 272–289.

Friedenthal, Meelis 2021. Varauusaegsete disputatsioonide läbiviimisest, ülesehitusest ja teemadest. – Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 865–885. https://doi.org/10.54013/kk766a2

Friedenthal, Meelis 2023. Disputatsioonid varauusaegses Tartu ülikoolis. – Muutused, ümberkorraldused, uuendused. Varauusaja arengujooned Eesti- ja Liivimaal 1520–1800. (Acta Universitatis Tallinnensis: Humaniora.) Koost Marten Seppel, Madis Maasing. Tallinn: TLÜ Kirjastus, lk 531–554.

Friedenthal, Meelis; Vähi, Tiina 2023. Libahundid Liivimaal varauusaja haritlaste kirjutistes. – Õige keha, vale keha? Näitus keha tähendustest Eestis. Koost, toim Anu Kannike, Kristel Rattus. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, lk 285–295.

Germann, Gottfried Albrecht 1807. Verzeichniss der Pflanzen des botanischen Gartens der kaiserlichen Universität zu Dorpat, im Jahr 1807. Dorpat: M. G. Grenzius.

Germann, Gottfried Albrecht 2014. Kirjutan teile Tartu Ülikooli botaanikaaiast. Tlk Laine Kilk. – Akadeemia, nr 6, lk 1121–1128.

Germann, Gottfried Albrecht 2018. Reis mööda Eestimaad, eeskätt botaanilise sisuga. Sooritanud härra professor Germann Tartust 1803. aasta suvel. Tlk Malle Salupere. – Akadeemia, nr 6, lk 1013–1041.

Heinius, Fridericus 1637. Oratio de medicina. Dorpati Livonorum: Lit. Acad.

Jaanson, Ene-Lille 2000. Tartu Ülikooli trükikoda 1632–1710. Ajalugu ja trükiste bibliograafia. Druckerei der Universität Dorpat 1632–1710. Geschichte und Bibliographie der Druckschriften. Tartu: Tartu Ülikooli Raamatukogu.

Jöcher, Christian Gottlieb 1751. Allgemeines Gelehrtenlexicon. 3. kd. Leipzig: Johann Friedrich Gleditschens Buchhandlung.

Kallinen, Maija 1995. Change and Stability: Natural Philosophy at the Academy of Turku (1640–1713). (Studia historica 51.) Helsinki: Finnish Historical Society.

Kalling, Ken 2017. Meditsiini ajalugu. Tartu: Tartu Ülikool, peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut.

Kard, Paul; Prüller, Paul-Egon 1982. Matemaatilised teadused. Füüsika. – Tartu Ülikooli ajalugu. I kd. 1632–1798. Koost Helmut Piirimäe. Tallinn: Valgus, lk 217–222.

Kiik, Heino 1989. Maailma viljad. Tallinn: Valgus.

Kutschera, Ulrich 2011. From the scala naturae to the symbiogenetic and dynamic tree of life. – Biology Direct, kd 6, nr 33, lk 1–25. https://doi.org/10.1186/1745-6150-6-33

Lindeberg, Bo 2021. Corollaries and dissertations. – Early Modern Disputations and Dissertations in an Interdiscliplinary and European Context. (Intersections 71.) Toim Meelis Friedenthal, Hanspeter Marti, Robert Seidel. Leiden–Boston: Brill, lk 649–680. https://doi.org/10.1163/9789004436206_026

Lindén, David 2021. Johan Skytte. Suurvõimu arhitekt. Tlk Ivar Rüütli. Tartu: Ilmamaa.

Lindroth, Sten 1989. Svensk lärdomshistoria. Stormaktstiden. Stockholm: Norstedt.

Louis, Armand 1950. La vie et l’œuvre botanique de Rembert Dodoens (1517–1585). – Bulletin de la Société Royale de Botanique de Belgique / Bulletin van de Koninklijke Belgische Botanische Vereniging, kd 82, nr 2, lk 271–293. https://www.jstor.org/stable/20792060

Magirus, Johannes 1600. Physica peripatetica ex Aristotele, eivsqve interpretibvs collecta, & in sex libros distincta. Francofurti: Ex Officina D. Zachariae Palthenii.

Malm, Mats 1996. Andreas Arvidis Manductio och samtiden. – Andreas Arvidi. Manuductio Ad Poesin Svecanam, Thet är/ En kort Handledning til thet Swenske Poeterij/ Verß- eller Rijm-Konsten. Toim Mats Malm, eessõna M. Malm, Kristian Wåhlin. Stockholm: Svenska Vitterhetssamfundet, lk VII–XXXIII.

Marder, Michael 2024. Taimmõtlemine. Vegetaalse elu filosoofia. (Bibliotheca Controversiarum.) Tlk Liisi Rünkla. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

Masing, Uku 1996. Mälestusi taimedest. Tartu: Ilmamaa.

Mikkeli, Heikki 1992. An Aristotelian Response to Renaissance Humanism: Jacopo Zabarella on the Nature of Arts and Sciences. (Studia historica 41.) Helsinki: Finnish Historical Society. 

Moran, Bruce T. 2019. Paracelsus. An Alchemical Life. (Renaissance Lives.) London: Reaktion Books.

Piirimäe, Helmut 1982. Teine tegevusperiood Tartus. Struktuur ja materiaalne baas. – Tartu Ülikooli ajalugu. I kd. 1632–1798. Koost H. Piirimäe. Tallinn: Valgus, lk 80–89.

Pitkäranta, Reijo 1984. Turun akatemian ensimmäinen lääketieteellinen väitöskirja vuodelta 1673. – Hippokrates, nr 1, lk 74–85.

Põltsam-Jürjo, Inna 2023. Uued toiduained ja maitsed varauusaja menüüs. – Muutused, ümberkorraldused, uuendused. Varauusaja arengujooned Eesti- ja Liivimaal 1520–1800. (Acta Universitatis Tallinnensis. Humaniora.) Koost Marten Seppel, Madis Maasing. Tallinn: TLÜ Kirjastus, lk 458–478.

Raicus, Johannes 2016. Füüsikalis-meditsiiniline pühendusdisputatsioon. Tlk Kaarina Rein. – Akadeemia, nr 2, lk 210–224.

Raicus, Johannes; Turdinus, Petrus 1631. Disputatio physicomedica votiva εἰς ἱέρωμα surgenti jam Dorpati novo collegio regio. Rigae Livonum: Gerhardus Schröder.

Rand, Mare 2014. „Ramulus cum flore melius pingitur in meis …” Verschollene Pflanzenzeichnungen aus dem Gessner-Nachlass in der Universitätsbibliothek Tartu/Dorpat. – Kultur­austausch. Baltisches Echo auf Gelehrte in der Schweiz und in Deutschland. Freundesgabe für Arvo Tering. Toim Hanspeter Marti, Ursula Caflisch-Schnetzler, Karin Marti-Weissenbach. Köln–Weimar–Wien: Böhlau Verlag, lk 13–48. https://doi.org/10.7788/boehlau.9783412218201.13

Rand, Mare 2015. Ajaloolise kultuurivara jälgedel. Konrad Gessneri taimejoonistused Tartu Ülikooli Raamatukogus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Rauch, Georg von 1943. Die Universität Dorpat und das Eindringen der frühen Aufklärung in Livland 1690–1710. Essen: Essener Verlagsanstalt.

Rein, Kaarina 2020a. Rootsiaegse Tartu ülikooli disputatsioon „Taimedest”. – Vikerkaar, nr 7–8, lk 24–26.

Rein, Kaarina 2020b. Loomad Rootsi-aegse Tartu ülikooli meditsiinitöödes. – Mäetagused, nr 78, lk 155–172. https://doi.org/10.7592/MT2020.78.rein

Rein, Kaarina 2024. Depiction of animals in the medical works of the seventeenth century University of Tartu. – Baltic Human-Animal Histories: Relations, Trading, and Representations. (Studies in Literature, Culture, and the Environment. Studien zu Literatur, Kultur und Umwelt 12.) Toim Linda Kaljundi, Anu Mänd, Ulrike Plath, Kadri Tüür. ­Berlin–Bruxelles–Chennai–Lausanne–New York–Oxford: Peter Lang, lk 75–93. https://doi.org/10.3726/b20592

Sainio, Matti A. 1993. Andreas Arvidi als Student in Tartu. – Die schwedischen Ostseeprovinzen Estland und Livland im 16.–18. Jahrhundert. (Acta Universitatis Stockholmiensis. Studia Baltica Stockholmiensia 11.) Toim Aleksander Loit, Helmut Piirimäe. Stockholm: Almquist & Wiksell, lk 277–284.

Sakamoto, Kuni 2016. Julius Caesar Scaliger, Renaissance Reformer of Aristotelianism. A Study of His Exotericae Exercitationes. (History of Science and Medicine Library 54. Medieval and Early Modern Philosophy and Science 26.) Leiden–Boston: Brill.

Salumaa, Elmar 2023. Filosoofia ajalugu. 1. kd. Antiikfilosoofia. Keskaja filosoofia. Koost Ivar Tröner. [Tallinn:] Postimees.

Sander, Heldur 2018. Gottfried Albrecht Germann ja tema reisid. – Akadeemia, nr 6, lk 1041–1053.

SBL 1918 = Svenskt biografiskt lexikon. 1. kd. Abelin–Anjou. Toim Bertil Boëthius. Stockholm: Bonnier.

SBL 1982 = Svenskt biografiskt lexikon. 23. kd. Liljeblad–Ljungberger. Toim Birgitta Lager-Kromnow. Stockholm: Norstedt.

Sjökvist, Peter 2021. Dedicatory practices in early Uppsala dissertations. – Early Modern Disputations and Dissertations in an Interdiscliplinary and European Context. (Inter­sections 71.) Toim Meelis Friedenthal, Hanspeter Marti, Robert Seidel. Leiden–Boston: Brill, lk 681–702. https://doi.org/10.1163/9789004436206_027

SK = Suomen kansallisbiografia. 9. kd. Siltanen–Tott. (Studia biographica 3:9.) Peatoim Matti Klinge. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 2007.

Stregnensis, Johannes Erici; Andreas Arvidi 1644a. Discursus astrologicus de causis mutationis aeris et tempestatum generalibus et specialibus ubi simul adduntur quaedam exempla ad certos dies trium subsequentium mensium aestivalium currentis hujus an. 1644 ex quibus causae istae confirmantur et de aeris mutatione ad illos dies naturaliter praedicere possumus. Dorpati: Lit. acad.

Stregnensis, Johannes Erici; Andreas Arvidi 1644b. Theses de diebus canicularibus. Dorpati Livonorum: Johannes Vogelius.

Stregnensis, Johannes Erici; Andreas Arvidi 1647. Disputatio physica de plantis. Dorpati Livonorum: Johannes Vogelius.

Talve, Ilmar 2004. Eesti kultuurilugu. Keskaja algusest Eesti iseseisvuseni. Tartu: Ilmamaa.

Tering, Arvo 1984. Album Academicum der Universität Dorpat (Tartu) 1632–1710. (Publicationes Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis V.) Tallinn: Valgus.

Tering, Arvo 2008. Eesti-, liivi- ja kuramaalased Euroopa ülikoolides 1561–1798. (Scripta Archivi Historici Estoniae.) Tartu: Eesti Ajalooarhiiv.

Til-Landz, Elias 1683a. Icones novae. Aboae: Johan Larsson Wall.

Til-Landz, Elias 1683b. Catalogus plantarum, quae prope Aboam tam in excultis, quam in incultis locis huc usque inventae sunt. Aboae: Johan Larsson Wall.

Trass, Hans 1982. Arstiteadus ja loodusteadused. Botaanika. – Tartu Ülikooli ajalugu. I kd. 1632–1798. Koost Helmut Piirimäe. Tallinn: Valgus, lk 239.

Valades, Didacus 1579. Rhetorica Christiana ad concionandi, et orandi usum accommodata, utriusq. facultatis exemplis suo loco insertis; qua quidem, ex Indorum maxime de prompta sunt historiis unde praeter doctrinam, suma quoque delectatio comparabitur. Perugia: [s. n.]. https://archive.org/details/rhetoricachristi00vala_0

Wallace, William A. 2009. Traditional natural philosophy. – The Cambridge History of Renaissance Philosophy. Koost Charles B. Schmitt, Quentin Skinner, Eckhard Kessler, Jill Kraye. Cambridge: Cambridge University Press, lk 199–235.

Wirdig, Sebastian; Andreas Arvidi Stregnensis 1648. Disputatio medica de natura et constitutione medicinae. Dorpati Livonorum: Johannes Vogelius.

Wirdig, Sebastian; Oestenius, Olaus 1651. Disputatio medica de dysenteria. Dorpati Livonorum: Johannes Vogelius.

Yavuz, Mustafa; Herraíz Oliva, Pilar 2020. Botany as a new field of knowledge in the thirteenth century: On the genesis of the specialized sciences. – Teorie vědy / Theory of Science, kd 42, nr 1, lk 51–75. https://doi.org/10.46938/tv.2020.478

F o t o: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kultuuri­looline Arhiiv

Ottilie-Olga Kõiva, keda kutsuti Olliks, sündis 6. veebruaril 1932 Järvamaal Anna vallas Nurme ehk Nurmsi külas Pritsu talus. Talu maadest oli suur osa sood, rabad ja imeilusad rabasaared.

Tegemist oli suure ja väga kultuuri­huvilise taluperega. Ema Ottilie Niinemäe (neiuna Lehtmets) luuletusi ja proosat avaldati ajakirjanduses, ta tõlkis ka saksa keelest lastejutte ja muud. Ema oli koorilaulja, laulis vaimulikke ja muid uuemaaegseid laule. Juba neiuna oli tal kodus klaver, millel ta harjutas ja esitas klaveri­palasid. Regilaulud ei kuulunud tema luule- ja muusikamaailma. Olli Kõiva isa Robert Niinemägi oli ümbruskonnas hinnatud rahvalaulu- ja pillimees, kuid suri juba 1944. aastal – nii jäid tema laulud ja pillilood talletamata. Õnneks mäletas Olli ema peale mitme regivärsilise lastelaulu ka abikaasalt kuuldud vanalt Purdi teomehelt pärit teotaadi laulu ja fragmenti pulma­laulust. Emalt, õelt ja vend Aarelt jõudis Olli Kõiva laule salvestada ja kirja panna ning on neid avaldanud „Vana kandle” X köites, mis sisaldab Paide ja Anna kihelkonna regilaule.

Ema Ottilie oli noorikuna rahvaluulekogumisega kokku puutunud, kui Woldemar Rosenstrauch ja Peeter Penna rändasid 1911. aastal Järvamaal, pannes Oskar Kallase juhendamisel kirja Peetri ja Anna kihelkonna lauluviise ja -sõnu. Rosen­strauch märkis oma reisi­kirjelduses, et tänu paremale põllumaale on Järvamaa majanduslikult ja kultuuriliselt rohkem edenenud: paljudes majades on klaver ja lapsed käivad linnas koolis. Ta kiitis kohalikke kultuurihuvilisi inimesi:

Iseäranis tuleb siin Palumõisa kirjutajat Valter Lentzi nimetada, kes oma ümbruses seltsis käis ja ise ka pärast üle tuhande rea paberille pani. Ka lubas ta Museumi heaks asju oma ringkonnas korjata, siis veel kirjanik Olli Lehtmets-Niinemäe perekonda Paide-Annas, Sargvere vallakirjutajat Vahte­rit, kooliõp. Paggit, V. Reinholdti ja mitmeid teisa. Mitmed neist lubasivad järelkorjamisel veel ühte ja teist ülesse tähendada, sest arvatavasti võib järelkorjamisel veel nii mõndagi leida.1

Justkui vastukaaluks Rosenstrauchi tähelepanekutele on Olli Kõiva ise rõhutanud, et ta oli ikkagi sündinud rehi­elamus ja on isegi vanamoodi pintadega reht peksnud. Kui ehitati uut elumaja, siis käis ka Olli sammalt kogumas ja palgivahesid toppimas.

Olli koolitee algas kodulähedases Purdi koolis ja jätkus Paide keskkoolis. 1949. aastal astus ta Tartu (Riiklikku) Ülikooli, oma kutsumuse aga leidis 1952. aasta rahva­luule kogumispraktikal Kihnu saarel. Olli õpingute ajal alustati Eduard Laugaste juhtimisel Kihnu pulmakommete filmimist, film linastus 1956. aastal (operaator V. Levitski). Kihnus käimisi kogunes edaspidiste aastate jooksul kümmekond. Seal avanes Ollile täiesti teine maailm koduse Anna kihelkonnaga võrreldes. See oli elav kokkupuude regivärsilise rahvalaulu­ga. Kihnu naised võtsid Olli omaks, talle pandi n-ö Kihnu nimi – Paju Riet (Reet), teda kutsuti naiste omavahelisele peole naestõjahelõ ning kaasa laulma pulmades veimede jagamisel, mis kestis lausa paar tundi. Päris pulmas kaasalaulmine aitas mõista ühelt poolt laulude pikkust ja kontaminatsioonide rohkust, sest oli tähtis, et laul ei katkeks, ning teisalt hoogsa esituse olulisust.

Sama ehtsaid ja hoogsaid, aga Kihnust väga erinevaid pulmalaule kohtas Olli 1960. aastate algul Mustjalas. Nimelt oli ta 1954. aastal asunud tööle Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA, toonase nimega Riikliku Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond), mille tollane juhataja Herbert Tampere korraldas Mustjala pulma filmimist. Tampere siirdumise järel Tallinna Riiklikku Konservatooriumi (praegune Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) sai Olli Kõivast rahvaluule osakonna juhataja. Ta oli selles ametis aastail 1966–1977. Tampere oli Olli tööle asumisel öelnud, et arhiivis on alates Oskar Looritsast tegeldud kõigega: kogumise, arhiivitöö, uurimise, publitseerimise ja populariseerimisega. Nii ka oli.

Olli on tunnistanud, et rahvaluulet kogudes oli talle inimestega kontakti saamisel toeks maalapse päritolu. Viljapeks, karjaskäimine, põllu- ja heinatööd olid talle väga tuttavad. Neil teemadel oli lihtne rääkida ja mõnda neist töödest sai ka kogumisolukordades korduvalt teha koos pererahvaga. Rahvaluule kujundid olid endisele talulapsele täiesti mõistetavad. See selgus juba üliõpilasaegadel Kihnu saarel.

Esimene ekspeditsioon rahvaluule arhiivi töötajana viis 1955. aastal Herbert Tampere juhtimisel Kodaveresse, kus Olli kohtas jälle omamoodi silmapaistvaid lauliku­isiksusi. Tuleb tähele panna sedagi, et arhiivi juhatamise aastatel lisandus kogumisele ekspeditsioonide korraldamine, mis tähendas eelnevat samast piirkonnast varem kogutud arhiiviainesega tutvumist, küsitluskavade koostamist, rajoonilehte kirjutamist, ööbimiskohtade kokkuleppimist ja palju muud.

Olli Kõivat tuleb pidada suurkogujaks. Ta pani kirja ja salvestas nii üksi kui ka koos teiste kogujatega rahvaluulematerjali väga paljudest Eestimaa kihelkondadest: kokku 3025 lehekülge käsikirjas, 2851 helipala ning 268 fotot. Kõige rohkem on jäädvustusi Kihnust ja Pärnumaalt (863 lehekülge, 600 helipala) ning Muhu- ja Saaremaalt (462 lehekülge, 516 helipala), kuid eriti lehekülgede arvult on võimas Võrumaalt ja kodukandist Järvamaalt kogutud materjal. Salvestuste hulga poolest omakorda tõusevad esile Mulgi- ja ­Viljandimaa, aga ka 1976. aasta meeldejäävad välitööd Vadjamaal koos Paul Ariste, Ingrid Rüütli ja teistega. Materjali on samuti Lääne-, Harju-, Viru- ja Tartumaalt, seega peaaegu kõigist ajaloolistest eesti maa­kondadest. Kust on rohkem kirja pandud, kust salvestatud, sõltub eeskätt välitööde toimumise ajast – helisalvestamise suuraeg jõudis kätte alles 1960. aastatel.

Valdavaks kujunes siiski arhiivitöö ja uurijate teenindamine. Jätkati ERA esimese juhataja Oskar Looritsa ajal loodud registrite ja kartoteekide täiendamist lisandunud materjali põhjal. Abiks olid küll üliõpilastest praktikandid, aga nende juhendamine nõudis omakorda aega. Olli Kõiva lõi regilaulude tüübinimetuste alfabeetilise kartoteegi, mis on edaspidi aidanud laulu-uurijaid ning eriti akadeemiliste välja­annete koostajaid.

Juhataja ametis lisandus rohkelt bürokraatlikke ja muid kohustusi, mis võisid olla lausa kurnavad. Kulus aega ja vaeva, et algaks regilaulude ammendav masina­kirjas kopeerimine – tänapäeval võivad masinakirjakoopiad tunduda anakronismina, kuid nende digiteerimisel ja tekstituvastamisel rajaneb valdavas osas tänapäevane regilaulude andmebaas. Õnnestus juurde saada ka töökohti. Osakonna juhatajana tuli hoolt kanda vabatahtlike kaastööliste juhendamise eest ja neile mõeldud seeriaväljaande „Rahvapärimuste koguja” jätkumise eest. 1969. aastal loodi heli­arhiivi sektor Ingrid Rüütliga eesotsas.

Arhiivikasutajate juhendamine võis olla väga erinev nii oma loomult kui ka töömahult. Nende hulgas oli üliõpilasi, kodu-uurijaid, naaberteaduste esindajaid ja teisi. Näiteks Veljo Tormis sai arhiivist rahvaviiside üleskirjutusi ja salvestusi ning oli omakorda regilaule tutvustava raadiosaadete sarja „Laula, laula, suukene” algataja. Saated olid regulaarselt eetris aastaid ning tihti valis sinna arhiivisalvestuse ning tutvustas seda Olli Kõiva. See eeldas ainese sügavuti tundmist ning uurijapagasit.

Kogenud Herbert Tampere ja noore folkloristi Olli Kõiva vahel kujunes tööalane mõttekaaslus, ka esitamistavade uurimise juurde juhatas Olli tema enda sõnutsi just Tampere. Väitekiri „Regi­värsi­lise rahvalaulu traditsioon Kihnu saarel” valmis 1965. aastal, kuid juba enne, 1961. aastal ilmus artikkel „Kihnu regi­värsilise rahvalaulu funktsiooni ja esitamis­viisi küsimustest”2 ja 1964. aastal TRÜ toimetiste sarjas vihk „Kihnu rahva­laulikutest”. Ka hilisemates kirjutistes käsitles ta korduvalt pulmalaule ja nende esitamis­tavasid, näiteks artiklites „Eesti pulmalulu­de esitamistavadest”,3 „Pulmalaulude tüpo­loogiast”,4 „Regilaulude liitmis­viisist ja žanripiiridest”.5

Olud olid teistsugused: avaldamis­võimalusi oli vähe, artiklite ilmumistsükkel võrreldes tänapäevaga aeglane, kuid Olli Kõiva artiklite kaal see-eest on suur. Põhjalikkus tulenes ühelt poolt isiklikest kogemustest ja kaasalaulmisest Kihnus, teisalt arhiivimaterjalidesse süvenemisest näiteks Lõuna-Eesti materjali puhul. Samadel teemadel ilmus kokkuvõtlikke käsitlusi teisteski keeltes (soome, vene).

Tähelepanuväärse osa Olli Kõiva pärandist moodustavad tema või tema osalusel koostatud regilaulude teaduslikud väljaanded seeriast „Vana kannel”. Herbert Tampere oli alustanud Mustjala „Vana kandle” koostamist, aga kuna tekkis arvukalt lahkarvamusi sarja peatoimetaja Eduard Laugaste ning mõne teise laulu-uurijaga, mille käigus teiste hulgas ilmus 1971. aasta Keele ja Kirjanduse mainumbris Olli Kõiva artikkel „Et „Vana kannel” lööks uuesti helisema…”, jäi koostamistöö venima.

Pärast Herbert Tampere lahkumist 1975. aastal jäi Olli Kõiva lõpetada Mustjala „Vana kandle” koostamine ja toimetamine (koos Erna Tamperega). Ajastule omaselt võtsid eeltööd ning raamatu trükist ilmumine palju aega. Nagu võime lugeda, anti köide ladumisele 1982. aastal, aga kui see ilmus, kirjutati aastanumbriks 1985. Järgnesid suurte muutuste ajad nii Eesti kui ka Olli jaoks. Nooruses omaseks saanud Kihnu laulude juurde asus ta juba pensionärina taasiseseisvunud Eestis. Kihnu rikas regilaulupärand nõudis koguni kaht „Vana kandle” köidet, mida Olli Kõiva koostas koos viiside toimetaja Ingrid Rüütliga (ilmusid aastatel 1997 ja 2003). Ja lõpuks sai Olli aega asuda oma kodukandi regilaulude väljaandmise juurde. Ühte köitesse („Vana kannel” X) mahtus lisaks Anna kihelkonna lauludele Paide kihelkonna lauluvara ning see ilmus 2012. aastal nagu Olli Kõiva 80. sünnipäeva kingituseks. Peetri kihelkonna „Vana kannel” (XIV) nägi trükivalgust veidi enne tema 90. sünnipäeva (aastal 2021).

1970. aastal ilmus viiest ­vinüülplaadist koosnev antoloogia „Eesti rahvalaule ja pillilugusid” koos tekstide ja kommentaaride vihikuga. Koostajad Ottilie Kõiva, Herbert ja Erna Tampere olid lähtunud teaduslikest printsiipidest, kuid samas oli rahvakultuurihuvilistel esimest korda võimalus oma kõrvaga kuulata väga paljusid rahvalaulikuid ja pillimehi. Sellest väärtuslikust antoloogiast ilmus kordusvälja­anne „Eesti rahvamuusika antoloogia” CD-del 2003. aastal ja võrguväljaanne 2016. aastal.

Teaduslike väljaannete kõrval on Olli koostanud laiemale lugejateringile mõeldud publikatsioone ja lasteraamatuid: 1961. aastal ilmus „Sõnakera” ning 1971. aastal „Sinikirja linnukene”. Peetri kihelkonna „Vana kandle” ettevalmistustööst kasvas välja kaunis, paljude illustratsioonide ja fotodega raamat „Aeg ärgata. Kakskümmend kaheksa eesti rahvalaulu. Kirja pannud Friedrich Reinhold Kreutzwald Järvamaalt Viisu külast 1828. aastal. Time to Wake. Twenty-Eight Estonian Folk Songs. Written Down by Friedrich Reinhold Kreutzwald in 1828 in Viisu Village, Järva County” (2014). See, et raamat on varustatud teadusliku saatesõna ning viidete ja ingliskeelse paralleel­tekstiga, laiendab tema kasutajaskonda veelgi.

Olli Kõiva oli Emakeele Seltsi ja Akadeemilise Rahvaluule Seltsi liige, Soome Kalevalaseura välisliige ning Soome Kirjan­duse Seltsi kirjavahetajaliige. Tema tööd tunnustati Jakob Hurda rahvus­kultuuri auhinnaga (1999), Eesti Rahvuskultuuri Fondi eristipendiumiga (2014) ja Järvamaa teenetemärgiga (2014). 2021. aastal, 90 aasta juubeli eel, pälvis ta Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali elutööpreemia viljaka töö eest folkloristina, rahvus- ja rahvakultuuri tutvustajana ja talletajana.

Raamatud, teaduslik pärand ja see, et töö leidis ka tunnustust, näitavad kindlasti midagi. Siiski jääb nendes hõlmamata see, mida kogesid Olliga kokku puutunud ja koos töötanud inimesed: naeratus, millega ta võttis vastu nii juhuslikke arhiivikasutajaid kui ka „omasid”, kolleege, eriti nooremaid julgustav ja tunnustav hoiak ja sõna. Lähemad võisid teada või aimata, et Ollil oli nii töö- kui ka tervisemuresid, kuid keegi teine ei pidanud seetõttu kannatama. Olli Kõivat tundnud jäävad teda mäletama tänumeeles.

1 Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule arhiivis säilitatav Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvaluulekogu (EÜS), VIII 476/7.

2 Paar sammukest eesti kirjanduse ja rahvaluule uurimise teed II. Uurimusi ja materjale. Toim M. Lepik, E. Normann, R. Põldmäe. Tartu: Eesti NSV Teaduste Akadeemia Fr. R. Kreutzwaldi nimeline Kirjandusmuuseum, 1961, lk 262–292.

3 Rahvaluulest. (Emakeele Seltsi toimetised 21.) Koost H. Ahven, I. Sarv, toim F. Vakk, T. Valdre. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia, 1987, lk 126–141.

4 Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed X. Uurimusi. Eesti rahvaluule aspekte. Toim E. Liiv. Tallinn: Eesti Raamat, 1984, lk 31–57.

5 Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed XII. Uurimusi. Jakob Hurda 150. sünni­aastapäevaks. Toim E. Ertis, M. Hiiemäe, E. Kalmre. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 104–118.

Läti Ülikooli liivi instituut kuulutas koostöös UNESCO Läti Rahvusliku Komisjoni ja Läti Rahvakultuuri Keskusega 2023. aasta liivi pärandi aastaks, millele pühendatud sündmustega tähistati Liivi Liidu (lv Līvõd īt) asutamise sajandat aasta­päeva. Pärandiaasta üheks tähtsündmuseks tuleb kahtlemata pidada vaadeldavat raamatut „Liivi [kultuuri]ruum”, mis sisaldab 20 vestlust inimestega, kes tunnevad end liivi kogukonna osana ja on toimekalt kaas­tegevad liivi asja ajamisel. Vestluste läbiviija, Läti tuntumaid raamatukunstnikke Zane Ernštreite (snd 1973) on liivi keele uurija Valts Ernštreitsi abikaasa. Vestlused toimusid kahe ja poole aasta jooksul augustist 2020 jaanuarini 2023. Ernštreite jutukaaslaste sünni­aeg jääb vahemikku 1928–1978, misläbi kirja­pandud lood toovad ilmekalt esile eri põlvkondade mõtteid ja arusaamu liivlusest, selle säilitamise, harrastamise ja arendamise võimalustest ja mõttekusest.

Kahekümne kaasvestleja abiga uurib Ernštreite liivi kultuuri sisu ja püüab sõnastada liivi kultuuriruumi mõistet. Ernštreite tõdeb, et liivi kultuuriruum on eelkõige inimesed, kes hoiavad elujõus, viljelevad ja tutvustavad liivlastega seotud teadmisi. Neil inimestel on enamasti liivi juured, nad peavad end liivlasteks ja on aastaid tegutsenud liivluse nimel. Need inimesed on selle raamatu kangelased. Neid on märganud ka Läti riik ja avalikkus.

Raamatut luues on Ernštreite kutsunud appi fotograaf Agnese Zeltiņa, kelle meeleolu loovad fotod on jäädvustanud tähendusrikkaid hetki kaas­vestlejaist. Need Ernštreite kaasvestlejad on liivi muusikapärandi hoidja, ansambli Līvlist kauaaegne liige Edroma Melita Velde (1928–2021); Liivi Liidu Ventspilsi osakonna esinaine, ansambli Rāndalist asutajaliige Ausma Ernestovska (snd 1937); liivi kalapüügi­traditsioonide hoidja Ēriks Kāpbergs sen. (snd 1939); ansambli Līvlist liige Jēkabs Raipulis (snd 1939); ansambli Līvlist liige Dagmāra Ziemele (snd 1940); poliitik Ilmārs Alfrēds Geige (snd 1942); liivi ajaloolise pärimuse talletaja ja uurija Māra Zirnīte (snd 1943); Kuramaa liivi sugu­võsade uurija Ingrīda Šneidere (snd 1945); liivi muusikalise ja ainelise pärandi hoidja Mārīte Zandberga (snd 1945); liivi kultuuritraditsioonide uurija Baiba Šuvcāne (snd 1947); õed Maija Norenberga (snd 1949) ja Aina Emule (snd 1940); ansambli Līvlist liige, folkloori­sõprade ühenduse Skandinieki loojaid Helmī Stalte (1949–2023); Liivi Liidu esinaine aastast 2012 Ieva Ernštreite (snd 1950); liivi rahvariide­traditsiooni ja muusika­pärandi hoidja, liivi aabitsa ja muude raamatute autor, ansambli Līvlist liige Zoja Sīle (snd 1950); luuletaja, kunstnik ja liivi kultuuritraditsioonide hoidja, Liivi kultuurikeskuse Līvõ Kultūr sidām asutajaid Baiba Damberga (snd 1957); Salatsi liivi suguvõsade uurija Rasma Noriņa (snd 1957); liivi koori­muusikatraditsioonide tundja, muusikapärandi uurija ja arranžeerija, koori Lōja asutaja ja dirigent Ģirts Gailītis (snd 1972); Ventspilsi liivlaste ühenduse Rānda asutajaid, Ventspilsi liivi kultuuripäevade korraldaja, liivi kultuuritraditsioonide hoidja Māra Vīgerte (snd 1973); liivi muusikapärandi hoidja, laulude autor, ansambli Skandinieki eestvedaja Julgī Stalte (snd 1978); luuletaja, tõlkija, liivi keele uurija, liivi instituudi direktor Valts Ernštreits (snd 1974). Vestlusi täiendavad kommentaarid ja selgitused vestlustes nimetatud inimeste, liivlastega seotud sündmuste ja institutsioonide kohta. Raamatu lõpus on hoolikalt koostatud isikunimede register, mis sisaldab umbkaudu 400 nime.

Ernštreite vestluskaaslaste huvi oma juurte vastu on suur, jutu sekka pudeneb liivikeelseid kilde, arvsõnu, laste liisu­salme ja muud sellist. Võetakse jutuks lapse­põlvekodu ja kasvukeskkond ning muidugi suhe liivi keelega. Luuletaja Baiba Damberga räägib, et tema kasvas veel liivikeelses keskkonnas, sest siis suhtlesid paljud liivi külades liivi keeles (lk 218). Selle üle, miks vanemad ei soovinud lastele liivi keelt õpetada ega rääkinud seda nendega, juurdlevad paljud Ernštreite vestluskaaslased. Põhjusena tuuakse välja muu hulgas vanemate soov kasutada liivi keelt omavahelise salakeelena, vanemate segaabielu, liivlaste alaväärsuskompleks ja hirm jälitamise ning soovimatu tähelepanu ees, kaasinimeste tõrjuv suhtumine liivi keele rääkimisse („kui heinaajal räägid liivi keelt, hakkab sadama”), pürg vältida verbaalset ja füüsilist vägivalda. Tänapäeval, kus täisväärtuslik liivi keelekeskkond puudub ja liivi keel ei ole juba ammu suhtluskeel ega saa selleks tõenäoliselt enam mitte kunagi, on paljudel koguni raske leida üles põhjust liivi keele õppimiseks, sest lihtsalt pole näha, mida sellega nii-öelda päriselus peale hakata. Valts Ernštreits leiab, et 1920–1930-ndatel kasvanud liivlastele oli liivi keel väga oluline, kuid täna­päeval pole see enam nii. Pärast Teist maailmasõda kadus ühine asuala ja kogukond hajus, kuid tugev liivi identiteet jäi püsima. Kokkupuude keelega on muidugi oluline: inimene ei oska küll keelt, kuid teab liivikeelseid laule. Ernštreits määratleb liivlast kahe parameetriga: tunned ise, et oled liivlane, ja kogukond peab sind liivlaseks (lk 300–302).

Laulukeelena pole liivi keele kõla ometi kustunud. Folklooriansamblid – Kāndla, Rāndalist, Skandinieki, Līvlist – on liivlaste rahvusliku ärkamise ja liivi liikumise lahutamatu osa. Autentset liivi muusikat viljelevas ansamblis Līvlist (aastast 1972) on läbi aegade laulnud ligi 300 inimest (lk 59). „Liivi keel on mulle laulukeel,” kinnitab ansambli Līvlist laulja Helmī Stalte (lk 172).

Eesti ja Soome keeleteadlaste ning etnograafide omaaegsed uurimiskäigud liivi küladesse tõstsid liivlaste eneseteadvust ja andsid tõuke rahvuslikule ärkamisele. Vestlustes nimetatakse korduvalt liivlaste juures käinud teadlasi Lauri Kettuneni, Oskar Looritsat, Eduard Väärit, Tõnu Karmat ja Tiit-Rein Viitsot. Rahvusteadlaste tähelepanule ja toetusele loodetakse edaspidigi.

Uuel sajandil on liivlased suutnud ja osanud end Läti ühiskonnas hästi ja veenvalt nähtavaks teha. Läti avalikkus teab ja kuuleb liivlastest praegusajal märksa rohkem, liivlus ei eksisteeri vaakumis (lk 149). Māra Vīgerte ütleb naljaga pooleks, et Ventspilsi linnavolikogus pole enam vaja seletada, kes on liivlased ja mida nad tahavad (lk 274). Liivi Liit taastati 1989. aastal, tööd alustasid selle osakonnad Riias, Ventspilsis ning Kuramaa Liivi ranna külades Kolkas (lv Kūolka) ja Mazirbes (lv Irē). Paljud liivikeelses keskkonnas kasvanud vanad liivlased olid tollal veel elus, samuti oli märkimisväärsel hulgal mujal kasvanud ja elanud inimesi, kes määratlesid end liivlasena. Oli neid, kes soovisid taasiseseisvunud Läti Vabariigis, et nende passi märgitaks rahvuseks liivlane. Selle tungiva soovi taustaks oli mõru mälestus aastast 1978, kui NSVL-i rahvaste nimistust kustutati liivlaste rahvus. Paulīne Kļaviņa ja mõni teinegi oli küll tähendanud, et olulisem kui sissekanne passis on ikka see, mis sul sees on (lk 144, 302–303). Praegu peab end Lätis liivlaseks 250 inimest (lk 144).

2018. aastal loodi Läti Ülikooli juurde liivi instituut. Instituudi rajamisega on ­paljudel seotud kindel ootus ja lootus, et asutus annab tõuke uueks tõusulaineks liivluse edendamisel, mis 1990-ndate ärkamis­õhina järel kippus raugema, ka Liivi Liidu tulevikuvisioon kippus kaduma. Instituudi direktor Valts Ernštreits selgitab, et liivi keele funktsioon on ajas muutunud, see ei ole enam seotud territooriumiga, seda ei räägita kodus ega koosviibimistel, mis ei tähenda ometi, et liivi keel pole täisväärtuslik keel. Tähtis on see, et liivi keelel on oma koht kogukonnas ja kultuuri­elus. Väike­keelte säilitaja pole perekond, vaid kogukond, mis on juba põlvkondi olnud eksterritoriaalne. Tänapäeva tehnilised vahendid võimaldavad kogukonnal arendada tõhusat virtuaalset suhtlust, on ­Ernštreits veendunud – erinevalt skeptikuist, kelle meelest interneti najal on kogukonda ülal hoida keeruline. Liivi kultuuriruum on liivlaste elava pärandi kogum, mis ei hõlma üksnes liivi keelt ja traditsioone, vaid ka tänapäevast kultuuri. Liivi kultuuri­ruum on eksterritoriaalne mõiste. Liivlased on kõikjal ja eikuskil. Ei saa elada üksnes olnu ja ajalooga, tuleb edasi liikuda. Liivlus liigub ülesmäge, on Ernštreits optimistlik (lk 307–313).

Foto: Maris Krünvald, Eesti Teaduste Akadeemia pildiarhiiv

Eesti Kirjandusmuuseumi juhtivteadur ja folkloristika osakonna juhataja Mare Kõiva tähistas oma 70 aasta juubelit 26. veebruaril. Eesti Teaduste Akadeemia üldkogu valis ta mullu 6. detsembri istungil akadeemikuks etnoloogia ja folkloristika alal. Vestlesime selle tähistamiseks kirjandusmuuseumis 1970. aastate Eesti vabameelsest vaimsest ja akadeemilisest õhkkonnast, rahvaluuleuurijate töö telgitagustest ja omavahelistest sidemetest läbi aegade ning järjepidevusest ja uuendustest folklooris ja selle uurimises.

Kuidas iseloomustaksid 1970. aastate Eesti vaimuelu, nagu seda ise nägid ja kogesid?

See oli väga põnev, süüdimatu ja segane aeg. Meieni ulatusid igasugu põnevad kajad: oli teada, et Voldemar Panso läks oma parimate õpilastega Tallinnas tülli ja Kaarel Ird oli nii suuremeelne, et võttis Jaan Toominga ja mässava kamba Vanemuisesse vastu, mida ma kiidan südamest. Tartusse koondus kriitiline mass idee­inimesi ja uue teatri loojaid. Noored inimesed jälgisid toona õhinal nii rokk­muusikat kui ka eesti teatriuuendust. Selle aja vaimsusse andis oma panuse ka Loomingu Raamatukogu oma supertoimetajate ja -tõlkijatega, nagu Edvin ja Lembe Hiedel, andes välja igasuguseid kahtlaseid asju.

Tulemuseks oli, et ma läksin Peterburi teatriakadeemiasse sisse astuma vabariikliku kohaga. Keskkooli ajal olin käinud Moskvas Taganka teatri etendustel, lugenud Vsevolod Meierholdi ja muud teatriteooriat vene teatriajakirjadest ning tundus, et seal on katsetuslikku rohkem. Seetõttu oli mul vale ettekujutus, missugu­ne on vene, näiteks Peterburi teatrikool ja teater meile lähimas suurlinnas. Uuendusteater oli seal haruldane.

Kui tulla tagasi Eesti juurde, siis ma arvan, et tollal oli siin kultuuriline ühisruum, kuhu jõudsid lääne plaadid ja muusika, saabus huvitavaid käsikirjalisi raamatuid ja tõlkeid. Tehti ise filme, katsetati kunstiga. Tundus, et nii palju on vabameelseid sündmusi ümberringi. Võrdlesin oma mälestusi näiteks Hardi Volmeri auto­portreefilmiga „Jumalaga, rock’n’roll!” ja Tiit Hennoste kirjutistega ning mõistsin, et kui olin mõelnud, et õppisin koolis koos erilise vaimsusega kambaga, siis tegelikult oli terve Eesti täis teistsuguse vaimsusega loovaid noori inimesi, kellel võib-olla oma vanematega – olid need siis haritlased või lihtsad inimesed – ei andnud rääkida oma kogemustest. Vanemad ei võtnud omaks noore­mate muusikat, neile ei meeldinud see kirjandus, mida loeti, neile ei meeldinud, kuidas keelde suhtuti. Ühesõnaga: maailm oli vaimselt vaba ja erinevalt varasematest põlvkondadest me päriselt ei tajunud piire, mis meile oleks justkui pidanud olema selged.

Piirid kuskil teoreetiliselt olid ja justkui kehtisid, aga see ei jõudnud kohale?

Kunagi hiljem ütles mulle väga teravmeelselt minust palju noorem filoloog, et ma kasvasin üles Põltsamaal ja seetõttu ma ei saanud aru, et kõik see maa ja ilm minu ümber, kaasa arvatud kõige venemeelsemad õpetajad, kaitsesid eestiaegseid raamatuid, mis olid kooli- ja linnaraamatu­kogus lugemiseks kättesaadavad, paljudesse probleemidese suhtuti avaramalt. Tänu mitmele asjaolule ma kasvasin üles alternatiiv-Eestis.

Võib-olla olen hiljem sellest natuke aru saanud, kui ma olen rääkinud ülikooli õppejõududeks saanud inimestega, kes on olnud erinevatest Eesti paikadest või kes on öelnud, et nende perekond ütles küüditatud isast või emast lahti. See oli mõnele inimesele mineviku mahavaikitud või väga häbiväärne osa. Isegi üks väga tore naine ütles, et tema tuli isa ja emaga koos Siberist tagasi ja põdes terve oma nooruse ja ka hiljem seda, et ta oli küüditatud. Talle tundus kogu aeg, et ta peab olema väga tubli, sest tal on mingi pitser, häbimärk küljes. Ja kui ma seda kuulasin, siis see oli minu jaoks silmi avav. Mina ei osanudki niimoodi mõelda. Ma isegi ei teadnud kedagi enda ümbruses, kes oleks mõelnud, et küüditamine, sattumine vangilaagrisse või ka Eestist lahkumine soomepoisiks on kuidagi häbiväärne. Pigem tundus see olevat lihtsalt teistsuguste teede ja valikute küsimus. See oli pigem normaalne.

Sain 1990. aastate alguses kirja Peterburist teoreetikult Kirill Tšistovilt. Olin saatnud talle puhtsüdamliku kirja. Kiri läks „austatud Tšistovile” ja vastu sain kirja, millele oli peale kirjutatud: „Austatud Tšistov küll, aga Venemaa Teaduste Akadeemia akadeemik Tšistov.” Ma olin rikkunud käitumisreegleid. Samas ma ei kujuta ette, et akadeemik Paul Ariste oleks saatnud niisuguste märkustega kirju.

Kas see vaba õhkkond sarnanes uue aja lääne vabameelsusega, mis kogu jäika akadeemilist hierarhiat lamedamaks muutis?

Sain kord kokku äsja Rootsist tulnud Vilmos Voigtiga, kes on väga hea nalja­hammas, natuke semiootik ja rohkem keeleteadlane ja veel rohkem folklorist või segateadlane. Ta ütles väga humoristlikult, aga ühtlasti väga tõsiselt, et ta oli näinud tänaval kõndimas Rootsi kuningat, läinud tema juurde, öelnud tere ja rääkinud sinatades Rootsi riigi asjadest, ja küsis: „Kas sa arvad, et veel kuskil Euroopas saab niimoodi juhtuda?” Selle peale – tuginedes oma hea sõbra, lendavaks šamaaniks kutsutud Mihály Hoppáli ütlustele – ütlesin, et on üks erakordselt vabameelne riik ja see on Eesti.

Kas see vabameelne õhkkond aitas paremini teadust teha kui – ütleme – mujal Nõukogude Liidus või siinkandis varem?

Ma arvan, et kindlasti aitas. Siin oli veel mitu naljakat asjaolu. Üks oli kindlasti Paul Ariste tegevus õppejõuna. Mul on hea meel, et meie rahvast õnnistati kellegi sellisega, kes oligi igakülgselt teistest väga erinev inimene. Kõik vaatasid ka kerge huvi ja vast kadedusega, et ta kutsus oma soome-ugri eriharu tudengeid järje­kindlalt endale koju külla. Tal oli näiteks nalja­asi tulla loengusse ja öelda: „Arvake ära, mitu hammast mul suus on!” Ja see­järel võtta 40 inimese ees suust välja proteesid ja öelda: „Kolm.”

Ariste oli võimeline tulema loengusse ja küsima: „Kas te ikka loete Eesti parima etnograafi Erna Ariste teoseid ka?” Erna Ariste oli tema naine, ta vist jäigi omaaegse magistritöö juurde pidama. See oli kuidagi kreisi vaatenurk. Ta poetas oma loengutes täie rahuga Ilse Lehiste ja teiste väljaspool Eestit töötavate humanitaaride nimesid: „Fanny de Siversist ikka teate midagi? Üldse ei tea? Oi, teiega on halvasti, lugege ikka rohkem!” Ma arvan, et esimesel ja teisel kursusel, kus tal olid suured loengud, oli paras aeg poetada niisuguseid tähendusrikkaid lausekesi.

Minu üks kõigi aegade lemmiklugusid pärineb Ariste 1930. aastate välitöö­päeviku­test. Ta käis siis Hiiumaal kogumas materjali Hiiu murrete häälikutest, millest ta lõpuks kirjutas doktoriväitekirja. Ariste pinnib seal taluperemehe käest, missugused on tema koduloomade nimed. Pere­mehel on üks eriti kaunis hobune, Ariste küsib: „Mis selle nimi on?” – „Tal ei ole nime.” Ariste pinnib veel: „Nii ilus loom, kuidas tal ei ole nime?” – „No ei ole, noh.” Ja siis hobune paneb jooksu oma teed, peremees aga unustab intervjueerija ära ja karjub kõigest kõrist: „Paul, kurat, kus sa lähed?!” Küllap ta ei tahtnud lugu­peetud Paulile näidata, et tema loom kannab sama nime. Väike särts ja nali kõigi nende üleskirjutuste juures on äge ja Ariste annab võib-olla parima pildi sellest, mida külainimesed või külafilosoofid mõtlesid või milline nende komberuum oli. See on palju selgemalt tajutav päeviku­märkmete kaudu kui puhtalt rahvaluule üleskirjutuste põhjal.

Aga kuidas sa üldse rahvaluule eri­harusse sattusid?

See oli mitme küljega ja täitsa totter lugu. Üks külg oli seotud Ain Kaalepiga, kes rääkis, et eestlased saaksid äratada Prantsusmaa maailmanäitusel tähelepanu nimelt regilaulu ja eesti rahvaluulega. Ma olin parasjagu üheksandas klassis õppinud pool aastat üliigavat eesti rahvaluule programmi ja olin nii „Kalevipoja” kui ka regivärsi ja muude rahvaluuleliikidega ära kurnatud ning veendunud, et see on maailma kõige igavam asi. Ja siis äkki ütleb üks mu lemmik­õpetajatest midagi nii bravuurset ja täiesti ogarat. Vastuvaidleja vaim minus ütles, et peaks järele vaatama: ükskõik kas see on õigus või vale, aga tasub kontrollimist.

Teisest küljest olin juba siis väga huvitatud mittemateriaalsetest asjadest: näiteks loitsud ja šamaanid olid huvitavad. Mulle tundus, et rahvaluule eriharu on ainuke koht, kus saab kõiki neid asju tegelikult õppida. Oli muidki mõjutajaid, nagu Veljo Tormis, kes käis rahvaluulepäeval ja lihtsalt laulis õpilastega koos regilaule, või ka ilustamata traditsioonipärast rahva­laulu harrastanud ansambel Hellero – kooli­õpilased ja esimeste kursuste üliõpilased, kes lihtsalt laulsid meile regilaule ette, võtsid meid endaga koos laulma ja tantsima. Ma arvan, et see oli muukraud, mis meid lahti tegi: saime aru, et rahvaluule on midagi muud kui see, mida õpikutes olime näinud, tunnetuslikult ja kognitiivselt täiesti teistsugune. Siis hakkasin mõtlema selle üle, et kõik vanad müüdi­põhjad on meil olemas, võid terve maailma mütoloogia leida kodust, oma folkloorist. Arvan, et niisugu­ne segane põhjuste sümbioos suunaski mind rahvaluule teele: natuke protesti ja tahtmist kontrollida ja natuke vastu punnida, et kas ikka saab nii öelda, kas peab niimoodi ütlema. Ja siis saabus põrgulikult igav Tartu ülikool.

Kuidas sa siis Tartu ülikoolis ellu jäid? Mainisid, et huvitusid juba alguses loitsudest.

See oli jälle üks huvitav lugu. Eduard Laugaste oli enne sõda uurinud eri nalja­žanre ja oli vist esimesi, kes analüüsis pilapilte ja karikatuure, aga sõja järel, vähemalt minu ajaks oli temast saanud keegi konventsionaalne, hall ja igav. Üks neist paljudest konventsionaalsetest hallidest igavustest, kes tudengeid lihtsalt sajandite­vanuse etnograafia ja muuga uinutasid. Mulle üldiselt ei meeldinud õppejõudu­dega rääkida, aga oli paar korda, kui otsustasin: aitab naljast, see asi muidu ei kesta. Läksin Laugaste juurde ja rääkisin, et tahan loitsudega tegeleda. Tema ainuke kommentaar oli: „Hm, nojah. Siis sa peaksid tegelikult minema Riiga. Kõige paremad allikad on Riias. Piiblit peab tundma.” Ja veel üht-teist. „Aga lase käia.” Teda vist iseloomustaski tookord see, et ta lasi huvilistel üliõpilastel teha, mida nad tahavad. Enamik ilmselt võttis kästud teemad, aga need üksikud, kes midagi tahtsid, las siis tegid. Lugupeetuim peaprofessor ei keelanud kunagi.

Hakkasin käima rahvaluule arhiivis tekste lugemas ja mõtlemas. Tagantjärele tundub, et sain peaaegu igast teisest ülikooli ülesandest valesti aru. Üks selline katastroof oli see, kui Laugaste käskis kirjutada ülevaate „Loodus regilaulus”. Selle peale läksin rahvaluule arhiivi ja lihtsalt lugesin rahvalaule nagu loom, kirjutasin midagi välja ja kulutasin pisitillukese referaadi peale võib-olla mitu kuud. Mõistsin eksimust alles enne eksamit teiste töid vaadates, siis jõudis kohale, et ma ei saanud küsimusest aru ja läksin omadega metsa. Sellised metsaminekud muidugi süvendasid veendumust, et rahvaluule on äge asi. Inimesed, kes töötasid rahvaluule alal, olid veendunud välitöödel käijad ja muidu teistsugune rahvas võrreldes nendega, keda ülikoolis nägi. See oli heade asjade kokkusattumine.

Siis võeti sind Keele ja Kirjanduse Instituuti ametisse ja kaitsesid kandidaaditöö loitsude kohta. Kui tugev oli toona Soome sild, taotlus uurida läänemeresoome rahvaluulet koos ja võrdlevalt? Kui palju seda teha sai?

Hästi palju. See oligi selline õnnelik aeg, kui Keele ja Kirjanduse Instituudis olid tööl kõigi läänemeresoome keelte uurijad ja ka teiste soome-ugri keelte uurijad. See oli suurepärane seltskond, neil oli teistsugune lähenemine: välitööd, kogud, nende analüüs. Isegi rahvaluule osakonnas oli kogu aeg vähemalt läänemeresoome folkloori uurijaid: liivi, vadja ja vepsa rahva­luule oli kaetud, heal juhul ka veidi kaugemad sugulaskeeled ja -rahvad.

Kas soome folkloristide tööd olid kättesaadavad?

Täiesti kättesaadavad, millele aitas kaasa vanem põlvkond, näiteks Ülo Tedre. Nuputasin peaaegu tema surmani, mis­pärast ta käib kogu aeg kunstnikubaretiga. Siis ükskord ta ütles, et see ongi nende põlvkonna haritlaste tunnus – tema nooruses oli sellel baretil kindel tähendus, selle järgi nad tundsid üksteist linna peal ära. Ta alati armastas öelda: „Mina tulen gümnaasiumist, kus õpetati ladina keelt. Ma võin pidada teile ladinakeelse loengu ja teie ei saa mitte midagi aru.” Ja mul oli alati hea meel südamest öelda, et pidagu, ma saan aru, kuna ka mulle õpetati kesk­koolis ladina keelt, nii et ülikoolis mu ladina keele oskus taandarenes. Tore oli kuulata, mida ta meile ladina keeles aeg-ajalt ette viskas. Seesama Ülo Tedre oli südamest sõber mitme eri põlve soome folkloristiga ja seetõttu olid Tallinnas olemas kõik viimased väljaanded Soomest. Soomlased kinkisid väga lahkelt ka kõike muud, mis oli tulnud näiteks Ameerikast või mujalt. Ameerika oligi tookord mitmes suhtes folkloori alal keskne.

Ka Aristele saatsid tema vanad koolikaaslased igalt poolt maailmast raamatuid: nii ilukirjandust kui ka uurimusi. Ta laenas neid allkirja vastu tudengitele lugemiseks. Nii olen üht-teist kaasa saanud Ariste kodusest raamatukogust. Me saime parema osa kirjandusest väga hästi kätte, mis oli ääretult oluline. Meil kujunesid lausa petlikud arvamused, kui suured olid Ameerika uurimiskeskused, vahest olid need meie ettekujutuses ägedamad kui kunagi tegelikult.

Oli kaks inimest, kes aitasid kaasa, et mitmed Venemaa soome-ugri keskused paistsid toona ja paistavad siiani silma üsna hea teadusega: Ariste, kes kogu aeg laenas neile raamatuid ja tegeles nendega, ja Ingrid Rüütel, kes valdas vene keelt ja kutsus soome-ugri muusika- ja muid uurijaid Tallinna konverentsidele. Ta tõi sinna alati ka kedagi Iirimaalt, Inglismaalt või mujalt. Tänu temale oli võimalik saada kokku Ameerika ägedate ääreuurijate ja suurte nimedega, kes tulid siia seminarile esinema või siis vaatama, kas siin saab välitöid teha või materjale vahetada. Selle tegevuse mõju ulatus kindlasti Eestist kaugemale.

Kui suur šokk oli Nõukogude Liidu lagunemise ja üleminekuaeg, kui kõigepealt tuli vabadus ja siis vaesus?

Tuli ju muid asju ka. Ma olin kogu aeg vaadanud suure kadedusega oma reaalteadlastest sõprade kodusid, kellel olid arvutid. Olin proovinud Keele ja Kirjanduse Instituudi toasuurusesse arvutisse loitse trükkida. Siis see kobakas mõtles midagi ja trükkis selle välja. Rohkem me väga ei osanud midagi arvutitega teha. Äkki aga selgus, et võime ise teha seminare, saame panna kokku seminaride raha ja osta selle eest arvuteid. Saame ise seista selle eest, et meile tuleb jalamaid interneti­ühendus, hakata veebilehekülgi ja muud arendama. Ja ei olegi vaja mingit plaanimajandust ega oodata järje­korras. Tahad ja teed. Vaesus oli küll jube, aga vabadus on vahel tähtsamgi kui vaesus. Oli väga äge, et saime luua endale tingimused, mida olime vaadanud kadedusega. Lõpuks suure vaesusega õppisime ise küljendama ja kirja­tüüpe looma, nii et meie oma kirjandusmuuseumi majas kirjutati mõned soome-ugri kirjatüübid, et me saaks soome-ugri raamatuid ja tekste trükkida. Õppisime kõike ise tegema, see oli väga arendav.

Hoolimata kogu sellest vaesusest sündiski siin kirjandusmuuseumis kogu eesti digihumanitaaria?

Jah, põhimõtteliselt küll, sealhulgas elektroonilised ajakirjad. Tehnilise poolega aitas mind Andres Kuperjanov ja mu vanem poeg Sander Vesik. Vähemalt me aimasime selle tulevase suuna ette. Kui ma mõnikord satun välismaale, siis mind näidatakse nagu topist: tema asutas eriala esimesed e-ajakirjad. Need ei kukkunud välja nii, nagu me neid ette kujutasime.

Kust tuli mõte luua elektroonilisi ajakirju, nagu ingliskeelne Folklore ja eesti­keelne Mäetagused, mis mõlemad alustasid aastal 1996?

Mulle tundus, et oli silmapilkselt vaja folkloristikasse väga andekaid noori inimesi. Need e-ajakirjad olid algselt mõeldud meie vahva uurimisaine noortele tutvustamiseks. Kujutasime ette, et suudame hoida natuke populaarsemat stiili, panna üles muusikat ja muid asju, et kutsuda noori oma ala juurde kokku. See illusioon kestis natuke aega, kuni Eesti Teadus­fond teatas, et teadusajakirjades käivad artiklid nii- ja naasugused. Aga siis sai mängida teiste väljaannetega.

1990. aastatel tundus folkloristika kiiresti noorenevat. Kas sa oskad selgitada, kuidas see õnnestus?

Palju teiste humanitaarerialade, näiteks keeleteaduse ja sealhulgas fennougristika tudengeid tuli folkloristika seminaridele. Korraldasime ka vabu loenguid, näiteks 1990-ndatel pidasin ülikooli juures loenguid teemal „Paranormaalsed nähtused ja folkloor”, mis hõlmas igasugu­seid teemasid meediumitest kuni spiritismi ja selleni, kuidas kummitusi materiaalsel kujul inimeste silme ette ­manatakse. Arvan, et pakkusime välja palju uuendusi ja tänu sellele tuli mitmelt poolt noori juurde. Meil oli näiteks üsna palju noori psühholooge. Edaspidi nägime, et inimeste hoidmiseks tuleb kogu aeg leida palju tööd, raha ja huvitavaid tööüles­andeid. Aga meil on siiamaani väga hea mitmekülgse taustaga seltskond.

Kas oled suutnud leida tasakaalupunkti korraldamise ja ise teadustöö tegemise vahel?

Ei ole. Mul ei ole need päris hästi tasakaalus. Arvan, et mul on algusest peale küljes olnud mingi pisik, seikluslik element, mille ajel mul oli näiteks keskkooli ajal oma teatritrupp, kellega tegime luule­teatrit ja muid hullusi. Sellest ei vabane kunagi. Ma aeg-ajalt pean endale loengu: homme hakka inimeseks, kirjuta edaspidi akadeemiliselt. Aga ma ei olegi seda ära õppinud, olen aru saanud, et tegelen sobimatute teemadega.

Sind on kogu aeg huvitanud kahtlased vahealad, sealhulgas rahvaarstid, energia­sambad ja muud sellised, mida võidakse liigitada tänapäeva folklooriks.

Ja mis on tegelikult väga vanad. Nad on ennast Euroopa kultuuriruumi sisse pressinud alates teaduste akadeemiate algusaegadest sadu aastaid tagasi. Nad on olnud kord suhteliselt keskme lähedal, aga tavaliselt pigem kuskil mujal. Neid on mugav lugeda Agatha Christie tõlgenduses, mis on ilukirjandus ega pane kohustust juurelda, kas see oli päriselt või mitte. Ja isegi Agatha Christie annab tavaliselt kõigele turvalise realistliku seletuse. Mul on küllalt palju tuttavaid, kes väidavad, et nad näevad haldjaid või et nendel käivad kodukäijad, kes ravivad või kellel on kummalised kogemused. Mul ei ole mõtet nendega vaielda. Peaaegu võin ise öelda, et mul on mõnikord endal millegi ette aimamise tunne, aga me suudame seda ju loogiliselt mudeldada, esitada ratsionaalse ­põhjenduse. Minu põhjendus on, et ma olen folklorist ja ma pean seda asja kriitiliselt analüüsima.

Kui põhjendatud on tänapäeva folkloori eristamine arhailistest nähtustest? Kui palju on seal järjepidevust?

Järjepidevust on palju. Alati on lapsed, kellest saavad vanad inimesed. Minu jaoks on huvitavad tänapäevased lood, mis näevad välja nagu väga vanade lugude teisikud. Ühtepidi jääme alati natuke sõltuvaks oma kodust, oma isiklikest kogemustest ja ümbritsevast, aga teisalt on ilmselt olemas müüdipõhjad ja motiivid, mis jäävadki korduma ja millel meie inimlik olemus laseb edasi elada.

Folkloristika on ühelt poolt vana ja auväärne teadus oma vanade võrdlevate meetoditega. Kui palju on tarvis meetoditesse innovatsiooni ja kui palju saab loota igivanade äraproovitud meetodite peale?

Ma arvan, et ei saa. Tegelikult on juba mõnda aega näha, et on proovitud igasugu­seid meetodeid, lähenemisi ja võtteid. Katsetatud on hoolega näiteks semiootikat ja eri psühholoogia nippe. Eriti tänuväärne on olnud lingvistika, sealhulgas sotsiolingvistika. Ebamäärasus nimega digihumanitaaria on kindlasti üks võimalus. Mulle tundub, et see on – nagu tehisarugi – eeskätt vahend, tööriistakastike, mida me peame kasutama ja mis loodetavasti ­kiirendab analüüsi tulemusi. Praegu on kardetavasti aeg, kui uuendusi on väga vaja, et tõlgendused oleksid veidi avaramad. Teiselt poolt ka selleks, et tänapäeva­seid nähtusi üldse analüüsida, näiteks kuulujuttude võimsat liiki või stereotüüpe, mille kohta osa folkloriste ütleb, et nad parem ei tegele sellega. Ma arvan, et sellele on semiootikud Mari-Liis Madisson, Andreas Ventsel ja Mihhail Lotman leidnud päris häid lähenemisnurki ja neid tuleb veel edasi arendada. Selgelt võib osa tänapäeva folkloori tekitada paanikahooge, nagu folkloor ajaloos on varemgi teinud. On väga oluline seda ära tunda, ennetada, kuidagi tõkestada või siis näidata, et sellest vanast juurest ei tule mitte midagi.

On üks teine kummastav asi, mis on seotud Eduardo Viveiros de Castro ja teiste uute teoreetiliste lähenemistega, mis ütlevad, et indiaanlastel oli puutumatuna säilinud ürgne maailmatunnetus ja ilmavaade. Kui seda lähemalt vaadata, siis leiame selle­sama XIX–XX sajandi eestlaste juurest. Kui käin konverentsil Ameerika mandril, siis saan sellega alati paljusid kuulajaid tahtmatult üllatada. Aga me ei peaks jääma maailma üllatama sellega, et Euroopas ja mujal maailmas on olemas need­samad suhtumised. Varem või hiljem tuleks jõuda universaalideni, mis teevad inimesest inimese. Nende väljaselgi­tamine põhjendaks vägagi seda, miks tuleks eri kultuuride folkloori vaadelda kõrvutavalt, miks tuleks võrrelda, eriti kui Aafrika või India erinevate piirkondade folkloor saab üha enam kätte­saadavaks. Ka teadmised Ameerika indiaanlaste kohta on tohutult avardunud. Kindlasti ei saa kõik vana üle parda lennata, aga võib-olla on teenimatult lennanud üle parda üks osa poeetiliste figuuride, sümbolite uurimist ja muud, millega tuleks jätkata ja millele tuleks heita pilk aegade sügavusest tänapäevani. Aeg-ajalt sõnastatakse kõik need sümbolid, nähtused ja olendid ümber sobivaks neile sajanditele, kus nad parasjagu käibivad.

Pärast meie uue vabaduseaja algust on muutunud lihtsaks koostöö lääne suunal. Kui oluliseks pead idapoolseid kontakte hoida?

Lääne pool on väga hea, seal kõik vaheldub: minu elu üks suuremaid vapustusi oli see, et Rootsi ei ole enam folkloristika tippriik ja sealt praegu tulevad folkloristid on XIX sajandi kirjeldaval tasemel. Eriala klassikalist ajalugu õppinuna oli see täiesti rabav elamus. Ja vastupidi: idapoolsetes soome-ugri maades on selgelt näha, et kontaktid Eesti, Soome ja Ungariga tähendavad seda, et sealsed teaduskoolkonnad on vaatamata vabariikide ja piirkondade väiksusele paremal tasemel kui Moskvas või Peterburis. Arvan, et see on suhtlemise küsimus. Küllap juba ülikooli ajal tekkinud head suhted soomeugrilastega on viinud praeguste väga vahvate soome-ugri kontaktideni. Teeme koos palju konverentse, anname koos välja raamatuid.

Arvan, et see mõjutab mõlemat poolt, kuna nemad esitavad oma küsimusi natuke teise nurga alt. Udmurtide viimaseid konverentse oli teemal „Mesi ja mesilased”, mis tundus esimese hooga väga kitsas. Sisse elades võib aru saada, et see on terve elatusala, mis algab kõige vanematest kultuuridest ja millel on ka Eestis laiad juured. Piiblitekstideski voolab paradiisis elupuu alt mee- ja piimajõgesid. Nende järgmine imetlusväärne projekt keskendub rõdu- ja aknalauaaedadele ning ­aiamaalapikestele. Ma arvan, et see avab ka folkloristile laiema perspektiivi. Samas on nemad meilt võtnud üle uusi teemasid ja analüüsivahendeid, nad on hakanud uurima oma internetipärimust, internetis toimuvaid rituaale, palvusi. Sümbioos on kasulik mõlemat pidi ja laiemaltki, näiteks sujub koostöö hästi Katalooniaga ja meil on jätkuvalt toredad suhted valgevenelastega. Peamine on tegelikult uurijate kvaliteet ja huvitavad teemad. Akadeemilisi suhteid tuleks iga hinna eest hoida. Ma arvan, et see on tõeline tuleviku võti selles segmenteeruvas ja piiridega lõhestatud maailmas. Minu väga toredatel Iisraeli kolleegidel ja sama kandi väga toredatel araablastest teadlastel on praegu justkui sein vahel ja mina vahendan informatsiooni, mis muidu liiguks normaalsemalt. Peamine on ikkagi akadeemiline vabadus ja akadeemilise koostöö järjepidevus.

Mida sa ise kavatsed edaspidi teadlasena teha?

Mul on valmis kolm järgmist köidet loitsude kohta, kaasa arvatud nikerdamisi selle kohta, millised on seal ajasuhted ja kes täpselt mida teeb või ütleb, kes on tegelik tegija ja kelle poole pöördutakse niisama austusest.

Siis mul on peaaegu valmis mõni eesti mütoloogia köide, mida ma vist ei saagi viimistletud, sest seda kõike on liiga palju. Aga arvan, et tuleb olla optimist. Kui ülalt surutakse peale mõni eriti igav teema, on põgenemine mütoloogiasse äärmiselt teretulnud. Kui sellega paar aastakümmet tagasi tegelesin, ei osanud ma võib-olla näha väga paljusid seoseid piibli või vanade kirjandusteostega. Praeguseks on see huvitavas seisus, juurde on tulnud terve maailma jagu materjali ja näen ehk paremini müüdipõhju. Märk­sõnastik on läinud laiemaks ja sügavamaks. Päris palju märksõnu on valmis kirjutatud, nii et mine tea, võib-olla saab lõpetamiseks vajaliku aja leida, kui loobuda mõne projekti kirjutamisest.

Kas see oleks uurali rahvaste mütoloogia entsüklopeediate sarja eesti jagu?

Kavatsesin seda teha natuke teises, vist Tim Ingoldi algatatud stiilis, kus osa artikleid kirjutatakse lahti pikemalt kui ainult entsüklopeedia ulatuses. Asi vääriks tegelikult põhjalikumat kirjutamist.

Olen praeguseks saanud eesti keelde tõlgitud Aino Laaguse kunagi üksnes vene keeles kirjutatud väitekirja eesti metshaldjast. Ta tegi väga karmi ja teadusliku valiku: valis näideteks ainult tekstid, kus oli öeldud „metshaldjas”. Kui oli „metsa­ema”, siis see ei sobinud. Katsun nüüd panna sinna juurde tekstid, kus metshaldjaid on nimetatud teisiti. Loodan, et saan selle tänavu lõpetatud ja välja antud. Ma arvan, et sellised olendite kaupa käsitlused on väga head. Väikest uurimusartiklit kirjutades juurdlesin kord, kui põnevad on kõiksugu eesti väikeolendid. Aga siin ei saa üle ega ümber sellest, mida sakslased on edukalt teinud: nad on võtnud juurde kõik kirjanike loodud olendid. Mina arvan, et Eestis ei pääse ka enam ilma piibeleheneitsite, pokude ja Sammalhabemeteta. Juba praegustele täiskasvanutele, ka mulle endale, on nad mütoloogia uus kiht.

Millistele perspektiivsetele suundadele võiks teisedki edaspidi pühenduda?

Vaatamata sellele, et folklorist uurib pigem tavaliste inimeste kultuuri, tunduvad mulle paradoksaalsel kombel lõpmata huvitavad kõik küsitlused akadeemilistes ringkondades ja isegi kutsekoolides – see on tegelikult avastamata maailm, millega tasub kindlasti tegeleda. Lõppeks nende käes on see, mida õpivad üliõpilased ja kooliõpilased. Ja seal on väga palju erinevaid maailma nägemise mudeleid.

Tegelikult tasuks üle vaadata ka tavalise eestlase maailmapilt: palju on teemasid, mille kohta viimati koguti andmeid 20, 40 või 50 aastat tagasi või mille kohta on kogu aeg küsitud nii, et vastaja saab aru, et ta peab üldistama, rekonstrueerima midagi XIX sajandist või XX sajandi algusest, jättes kõrvale kõik, mis tema endaga on juhtunud. Tema ise ei huvita kedagi. Meie kooliõpilaste hulgas tehtud küsitluste järgi erinevad 2018. aastal kirjeldatud unenäod isegi 2008. aastal kirjeldatud õpilasune­nägudest.

Ka lemmikloomadega seonduva folkloori uurimisel, rääkimata muudest ­loomadest, saab vanade kanooniliste küsimustega lähenedes samad vastused nagu varem. Arvan, et tänapäeval on isegi maainimesed niipalju loodusest võõrdunud – muidu ei virisetaks nii hirmsasti selle üle, kui hunt või koer murrab ühe lamba maha –, et küsimusi tuleb esitada teise nurga alt. Vastaja võiks analüüsida, mis tema silme all on muutunud, kuidas ta ise on muutunud. Kassid ja koerad ronivad tuppa voodisse, loomad tunnevad ennast nagu inimene ise ja veel paremini. Samamoodi on muutunud kõik meie ümber.

Miks üldse tänapäeval folkloristiks hakata?

Folkloristika ühendab paljusid erialasid, eeldades, et oled natuke etnolingvist, natuke etnoteadlane. Pead olema folk­lorist, aga mööda külge ei jookse maha absoluutselt ükski teine eriala. Sealhulgas on hea vaadata, mida on teinud semiootikud ja maailma folkloristid. Kindlasti erineb zoosemiootika sellest, mida folk­loristid nimetavad zoofolkloristikaks, aga mõlemad kokku annavad tõesema pildi. Kui tahta, siis saab siin palju erinevaid asju ühendada.

Regilaul, läänemeresoome kultuuride omapärasemaid nähtusi, on siinsetel aladel üks rikkalikumalt kogutud ja uuritud rahvaluuležanre. Ajaloolis-geograafilise uurimis­meetodi kasvav populaarsus rahvaluule suurkogumise aegadel on meile andnud erakordselt rikkalikud tekstikogud, kus – erinevalt varasemast kogumispõhimõttest jäädvustada teksti süžeest üks, võimalikult täiuslik versioon – pöörati tähelepanu kõigi variantide võimalikult täpsele dokumenteerimisele.

Suur teisendite hulk oli vajalik ajaloolis-geograafilise meetodi rakendamiseks folkloori ja sealhulgas regilaulude uurimisel, et välja selgitada laulude kujunemisteed ja võimalik algkodu võrdlev-ajaloolise keeleteaduse eeskujul. Folkloristika uurimisfookus pöördus XX sajandi jooksul tekstide võrdleva analüüsi juurest folkloorse kommunikatsiooni muude aspektide poole, nagu esitus, esitaja, loovus, laulmise kontekst, kultuurilised tähendused ja laulmise funktsioonid individuaalselt ja kogukondades. Teatud määral juba XX sajandi lõpukümnenditel, aga eriti käesoleval sajandil on arvutianalüüsi üha mitmekesisemad võimalused andnud põhjuse tagasi pöörduda suurte tekstihulkade analüüsi juurde. Regilauluainese arvutuslikud vaatlused võimaldavad meil paremini mõista folkloorse loomeviisi ja varieeruvuse olemust, saada teadmisi traditsiooni piirkondlikust jaotusest ja piirkondade eripärast üldisemas plaanis, aga mitmekesised otsingu- ja päringuvõimalused suures aine­kogumis toetavad oluliselt ka detailisemate küsimuste analüüsi.

Soome ja Eesti teadlaste käimasoleva koostööprojekti „Vormellik intertekstuaalsus, teemavõrgustikud ja poeetiline varieeruvus läänemeresoome suulise luule piirkonnatraditsioonides” (2020–2024, lühend FILTER, rahastaja Soome Akadeemia) käigus on õnnestunud mõlemal maal paralleelselt ja samu andmestruktuure rakendades koostatud regilaulude andmebaasid liita ühisesse läänemeresoome regi­laulude koondandmebaasi eesmärgiga saada parem ülevaade kogu regilaulukultuurist. Ehk küll regilaulu on uuritud põhjalikult eri aspektidest, on uurimistöö toimunud eri teadusruumides ning siiani puudub selge ülevaade, mis õigupoolest on sarnast ja mis erinevat eri rahvaste ja kultuurialade regilauludes, kui palju on sarnaseid süžeid, motiive, vormeleid ning milline on üldse regilaulutraditsiooni kuju­nemislugu. Lääne­meresoome regilaulude koondandmebaasi ja tekstide arvutuslikku võrdlusmetoodikat arendades oleme töö kestel saanud parema ülevaate lauluvara žanrilise koostise piirkondlikest eripäradest, sõnavarakasutusest, tüpoloogilisest varieeruvusest, käimas on uurimistöö nii regilaulu ja kirjanduse vastasmõjude kui ka laulude, motiivide ja värsside stereotüüpsuse teemadel. Arvutuslik uurimistöö pakub rohkelt võimalusi ja väljakutseid.

Ühest küljest annab tekstide andmebaasi koondamine võimaluse teha statistilisi sõnapäringuid sadadest tuhandetest lauludest, kuid teisest küljest võib andmestikku ja selle eripärasid tundmata sooritatud otsing jätta osa huvipakkuvast ainesest kõrvale aga ka vastupidi: anda soovimatuid või kallutatud vasteid. Ainestiku kogumislugu ja -tihedust, žanrijaotust, keelelist varieeruvust arvestamata on oht tulemusi valesti tõlgendada. Andmestik on mitmeti ebaühtlane, mille põhjuseks on muu­hulgas alamkorpuste koostamise erinevad põhimõtted, kogumislugu ja -põhi­mõtted (ajaline, geograafiline ja žanriline ebaühtlus) ning lõpuks mitme­kesine sisuline, poeetiline ja keeleline (kirjaviis, murdelisus) varieeruvus.

J o o n i s 1. Laulutüüpidesse „Harja otsimine”, „Suka mereen”, „Mõõk merest”, „Miekka merestä” liigitatud laulude ja nendega sarnaste laulude levikukaart.

Soome-Eesti uurimisprojekti raames on arvutiteadlane Maciej Janicki koostöös teiste projekti liikmetega ehitanud veebikeskkonna Runoregi, mis võimaldab leida ja vaadelda läänemeresoome regilaulude koondandmebaasis olevaid tekste, aga keskkonnas on rakendatud ka komplekt regilaulutekstide võrdlemiseks välja töötatud sarnasusarvutuste meetodeid, mis võimaldab võrrelda värsse, motiive või laule teiste sarnaste üksustega ning vaadelda, millisesse konteksti huvipakkuv üksus asetub laulu­tekstide tervikkogumis. Veebikeskkonnaga liitub visualisatsioonide rakendus, kus Runoree abil leitud ainest on võimalik kujutada kaardil ja eri tüüpi graafikutel. Vaatamata enneolematult käepärastele võrdlusvõimalustele on Runoree abil siiski raske saada head ülevaadet suuremast tekstikogumist ja selle varieeruvusest. Ka on sarnasuste tuvastamisel (seni veel) takistuseks suuremad keelelised lahknevused.

Käesoleva artikli eesmärk on tutvustada läänemeresoome regilaulude koond­andmebaasi koostist ning Runoree keskkonnas ja sellega liituvas visualisatsioonide rakenduses peituvaid võimalusi regilaulude vaatluseks ja võrdluseks, kombineerides lähilugemist arvutusliku analüüsi meetoditega. Lisaks oleme otsinud metoodilisi lahendusi laulutüüpidest, motiividest ja nende varieeruvusest parema ülevaate saamiseks. Selleks rakendame siinses artiklis värsside sarnasus- ja külgnevusarvutustel põhinevatel andmetel võrgustikuanalüüsi.

Vaatluse keskmes on Aado Lintropi (2024) selleteemalisest artiklist inspireerituna laulutüüp „Harja otsimine” (soome „Suka mereen”), mis on tuntud Eestis, Ingerimaal ja Karjalas ning liitub võrdlemisi püsivalt laulutüübiga „Mõõk merest” (soome „Miekka merestä”, vt ka Salmela 1964; Lintrop 1999, 2000; Hiiemäe 2006). Laulutüüpide peamine sisu lühidalt kokku võetuna on järgmine: päike, neiu või poiss kammib oma pead, kamm sulpsatab merre, peategelane läheb seda otsima ning leiab merest mõõga. Vaatluse all on folkloristide poolt mõlemasse tüüpi kuuluvaks määratud tekstid (380 teksti) ning Runoree sarnasusarvutuste põhjal nendega sarnased tekstid (18 teksti, tekstide sarnasusindeks 0,5), kokku 398 teksti (neist 163 Eesti ja 235 Soome andmebaasist, joonis 1).

 

Läänemeresoome regilaulud: andmestik, andmebaas ja veebirakendused

Rahvaluuleuurimise algusaegadest saadik on andmete kogumine, haldamine, korraldamine ja süstematiseerimine olnud tööprotsessi oluline osa. Eestis ja Soomes lähtus vanemate rahvaluulekogude esmane korraldamine ajaloolis-geograafilise meetodi põhimõtetest. Ka Eesti ja Soome regilaulude tüpologiseerimine on alguse saanud samas teoreetilises kontekstis. Olgugi et tüpologiseerimispõhimõtteid ja tüübi­liigitust on aegade jooksul kritiseeritud ja muudetud, pärinevad tekstide liigitus­põhimõtted, paljud alajaotused ja tüübinimetused XX sajandi algusaegadest.

Läänemeresoome regilaulude koondandmebaasis on praegu üle 280 000 teksti. Andmebaas sisaldab peale regilaulude teatud hulgal ka muid tekste: riimilisi ja siirde­vormilisi laule, regivärsiainelist omaloomingut, mitteregivärsilisi lastelaule, loodushäälendeid, teavet laulikute ja laulmise kohta ja muud. Lisaks sellele on Eesti, Soome ja Venemaa arhiivides käsikirju, heli- ja videosalvestusi ning trükiseid, milles leiduvad regilaulud ei ole andmebaasi (veel) jõudnud. Kavas on andmebaasi koostamine Petroskoi karjala uurimiskeskuse karjala kogudest (Kundozerova 2022).

Andmebaasi on koondatud kolm suuremat regilaulukogu, igaüks oma eripäraga. Lisaks arhiivimaterjalidele on andmebaasis eraldi täienev kogu trükis avaldatud regilauludest ja regivärsivormis kirjandusloomingust, et saaks analüüsida regivärsivormis suulise ja kirjaliku kultuuri sarnasusi ja vastasmõjusid.

Tabel 1. Ülevaade läänemeresoome regilaulude koondandmebaasi alamkogudest: ERAB, SKVR ja JR (Kallio jt 2023: 62–63).1

Alamkogu

ERAB (2023)

SKVR

JR

Tekste

108 969

89 247

85 228

Värsse

2 162 948

1 417 090

893 288

Sõnu

7 346 075

4 259 398

2 599 158

Kogumisaeg

1644, 1804–1943

1564–1939

1653–1971

50% tekstidest kogutud aastatel

1889–1923

1884–1915

1930–1947

Maakondi

13

24

29

Kihelkondi (või linnu)

118

532

622

Kogujaid

4192

1634

2413

Peamised keeled

põhja- ja lõunaeesti

isuri, karjala, lüüdi, soome, vadja

isuri, karjala, soome

Muud ette tulevad keeled

ingerisoome, isuri, saksa, soome, vene

rootsi, ladina, vene, kreeka

eesti, vepsa, vadja, saami, roma, rootsi

Täielikkus

täieneb 

valmis

valmis, võib täieneda

Tüpoloogiline
korrastatus

töös (osa ainesest on tüpologiseerimata)

töös (vajab täpsustamist ja kontrollimist)

puudub (on kartoteegikaartidel)

Tüübinimetusi

2514
(masinakirjakoopiatelt saadud ühtlustamata tüübinimetusi 14 818)

7573

Tüübinimetusi, mille alla kuulub vaid üks tekst

828
(masinakirjakoopiatelt
10 181)

2827

Korrastatud
andmebaasis

tekst (kirjaviisilt ühtlustatud versioon), koht, kogumisaeg, koguja

koht, kogumisaeg, koguja

koht, kogumisaeg, koguja

  • ERAB on Eesti regilaulude andmebaasi alates 2003. aastast lisatud tekstide kogu, mis on kättesaadavad andmebaasi veebilehe kaudu https://www.folklore.ee/regilaul/andmebaas (praegu kokku 108 969 teksti). Andmebaasi täiendatakse pidevalt, lisaks regilauludele sisaldab see laulmist ja laulikuid puudutavaid tekste ning muudesse regilauluga liituvatesse või sellega segunevatesse žanridesse kuuluvaid tekste, nagu tantsulaulud, lastelaulud, loitsud, kombestikukirjeldused, isegi muinasjutud. Andmebaasi esialgsed tüübi­nimed pärinevad Eesti Rahvaluule Arhiivi kogutud regilaulude aastakümnete jooksul tehtud masinakirjakoopiatelt, tüpoloogia korrastamine on pooleli. Andmebaasi on lisatud nii tekstide algupärane kui ka kirjaviisilt ühtlustatud versioon (viimast kasutatakse koondandmebaasi sarnasusarvutustes).

  • SKVR on Soome väljaandel „Suomen kansan vanhat runot” põhinev 89 247 tekstist koosnev kogu soome, karjala, isuri ja vadja regilaule ning osalt ka muid regilauludega seonduvaid tekste, mis on eraldi kättesaadav veebilehe www.skvr.fi kaudu. Andmekogu tüpoloogiline liigitus ühtlustati ja korrastati XX sajandi lõpul. Korpus sisaldab mõningaid XIX sajandil trükis ilmunud regilaule. Tekstide kirjaviis on ebaühtlane ja seda ei ole süstemaatiliselt korrigeeritud. Läänemeresoome regilaulu koondandmebaasi sarnasusarvutustes on kasutatud automaatselt ühtlustatud ja puhastatud versiooni, kust on näiteks eemaldatud kõik diakriitilised märgid.

  • JR on Soome avaldamata laulude kogu (sm julkaisemattomat runot ’avaldamata laulud’), mis koosneb 85 228 tekstist. Neist suurem osa on regilaulud, kuid leidub ka riimilisi laule, lastelaule ja kirjandusliku algupäraga luulet. Kogu ei ole tüpologiseeritud ega kontrollitud, tekstid varieeruvad ka kirjaviisilt. Sarnaselt SKVR-i koguga kasutatakse andmebaasi sarnasusarvutustes automaatselt ühtlustatud tekstiversiooni.

FILTER-i projekti raames on need kolm kogu koondatud ühte SQL-andmebaasi, mida on võimalik uurida erinevates veebikeskkondades: teksti ja metaandmete päringukeskkond Octavo, sarnasuste tuvastamise keskkond Runoregi ja FILTER-i visualisatsioonide rakendus (FILTER visualizations), kus on võimalik kuvada andmeid kaartidel ja graafikutel.

 

Andmete ebaühtluse ja keelelise varieeruvuse probleem

Regilaule ja nendega seonduvaid tekste on erinevatel eesmärkidel ja eri põhimõtteid järgides kirja pandud juba alates XVII sajandist. Kogude tekkelugu on seotud erinevate inimeste ja institutsioonide huvide, valikute, eelistuste ja harjumustega ning andmekogu on mitmes mõttes ebaühtlane. Uurimistööd tehes tuleb neid aspekte arvesse võtta, et mitte teha ekslikke järeldusi.

Korpuse vanim tekst on kirja pandud aastal 1564, kuid laiaulatuslikum rahvaluule kogumine algas XIX sajandi alguses eeskätt Soome teadlaste algatusel, keda huvitasid peamiselt mütoloogia ja eepilised laulud, mis olid kõige rohkem levinud toonasesse Arhangelski kubermangu kuulunud Valge mere (ehk Viena) Karjalas, aga võrdlemisi laialdaselt ka teistes karjalakeelsetes piirkondades, Ingerimaal ja Ida-­Soomes (karjala ja isuri keele rääkijaid käsitlesid toonased Soome teadlased soomlastena). Sõltuvalt kogujast pandi kirja ka muudesse žanridesse kuuluvaid laule. Eestis tekkis tea­duslik huvi eestlaste ja nende rahvalaulude vastu baltisakslaste hulgas (nagu teame, oli eestlastel väga vähe võimalusi omandada kõrgemat haridust), kes laule teatud määral kogusid ja avaldasid. Aja jooksul huvi regilaulude vastu laienes nii žanriliselt kui ka geograafiliselt. Varased kogujad märkisid harva laulude juurde täpseid andmeid kogumise koha, aja ja esitaja kohta. Samuti ei pööranud nad ­tähelepanu teksti täpse kuju kirjapanemisele: detailide keeleline ühtlustamine arusaadavuse huvides oli tavaline. (Kallio jt 2023)

XIX sajandiks olid läänemeresoome keeleala eri piirkondade laulukultuurid kujundanud eriilmelisteks mitmesugused tegurid, nagu inimesi ümbritsev elu- ja looduskeskkond, kuulumine eri riikide, kirikute, õigusruumide ja kirjakultuuride mõjusfääri, mitmesugused ajaloosündmused ja moderniseerumisprotsessi erinev areng. Teadlased ja teised vanema kultuuri huvilised püüdsid kirja panna tekste, mis nende meelest olid kõige väärtuslikumad, terviklikumad ja arhailisemad. Eriti Soomes otsiti väärtuslikku ainest eelkõige oma kodukohast kaugemalt, oma aja kultuurilistest perifeeriatest (Kalkun 2015; Piela 2023; Tarkka 2005). Alles siis, kui folk­loristika XIX sajandi lõpul hakkas kujunema omaette distsipliiniks, mille metoodiline kese oli ajaloolis-geograafiline meetod, seati eesmärgiks, et kirjapanekuid oleks ühtlase(ma)lt kogu traditsioonialalt. Eestis seostus Jakob Hurda algatus rahvuse konsolideerimisega, rahvaluulet sooviti kirja panna kõikjalt, kus elas eestlasi (Kikas 2014). Nii kogumisloo kui ka regilaulukultuuri erineva arengu tõttu eri aladel on andmekogus ebaühtlust laululiikide ja -tüüpide esindatuses nii ajaliselt kui ka ruumiliselt.

Eesti ja Soome regilaulukogudes on sarnaselt märgitud laulu päritolukoht, kirjapaneku aeg, koguja, arhiiviviide, laululiik ja -tüüp. Need kategooriad ei ole alati lihtsalt ja üheselt mõistetavad. Laulu päritolukoht võib tähistada kas esitaja sünnikohta või elukohta kogumise ajal, kirjapanemiskohta või laulu õppimiskohta ning olla esitatud kas talu, küla, kihelkonna või (eriti varasemas aineses) maakonna täpsusega. Mõnest üleskirjutusest on arhiivi jõudnud mitu koopiat või veidi erinevat versiooni, leidub ka tekste, millel päritoluteave puudub.

ERAB-i ja SKVR-i kogudel on oma tüübiindeksid, mis on loodud arhiivi­ainese haldamise ja süstematiseerimise käigus ning üldjoontes järgivad sama ideed, kuid tüpoloogiad on siiski loodud eraldi Eesti ja Soome arhiivikogude põhjal. Vaid mõned laulude eesti ja soome tüübinimetused on ühitatavad pelgalt tõlkimise teel. ERAB-i esialgsed tüübinimetused pärinevad ainese skaneerimise aluseks olnud umbes 60 aasta jooksul tehtud masinakirjakoopiatelt. Selle aja jooksul on tüübi­nimetused muutunud ja varieerunud. Tüpoloogia korrastamise pikaldane töö on käimas, praeguseks on ühtlustatud 54 453 teksti varieeruvad tüübinimed, kuid suur osa tüübimääratlustest vajab veel täpsustamist või täiendamist. Lisaks sellele on 16 976 teksti esialgse tüübinimega, ülejäänud tekstid on kas tüübimääratluseta või ei ole regi­värsivormis. Soome ainesest on SKVR-i kogu tüpologiseeritud, JR-i kogu mitte – tüübi­kartoteegis on tüübinimed küll olemas, kuid kogu digiteeriti ­geograafiliselt korraldatud kartoteegi põhjal, mis oli täielikum. SKVR-i kogu trükiköidetes eba­ühtlaselt kasutatud tüübinimetused korrastati XX sajandi lõpul ja mõne laululiigi osas revideeriti tüpoloogia täielikult. Tüpologiseerimise põhimõtted on laululiigiti ­erinevad: ­jutustavate laulude tüübinimetus on enamasti seotud süžeega (arvestatud on võtmemotiive ja -värsse); loitsud on indekseeritud funktsiooni järgi (laulutüübi alla määratud tekstide kogum võib olla väga kirev); lüüriliste laulude tüpologiseerimisel on aluseks väiksemad ühikud (motiivid); olukorra, kalendrikombestiku või muude tavanditega seotud laulud (laululiigid „Erilistes olukordades”, „Pulmalaulud”) on liigitatud nende kasutuskonteksti või rituaalse funktsiooni alusel (kuigi sageli on arvestatud ka tekstitüüpi ja võtmemotiive). See tähendab, et tüpoloogia eri alajaotused võivad põhineda teksti süžeel, kinnismotiividel, kontekstil või funktsioonil ning need laulukogumid käituvad erinevalt, kui hindame tekstide sarnasust arvutuslike meetoditega.

Andmestiku keeleline varieeruvus on määratu. Läänemeresoome keelte sõnade ja morfoloogia murdeline varieeruvus on juba iseenesest rikkalik, kuid poeetiline keel sisaldab ka hulga arhailisi ja eripäraseid keelendeid. Kogujad on laule üles märkinud erineva keelelise täpsusega ja eri viisil: mõni kasutas üleskirjutamisel lühendeid, mõni ühtlustas tekste või lähendas neid kirja- või üldkeelele, teised seevastu on leiutanud eripäraseid kirjaviise või -märke, et kuuldu võimalikult täpselt üles kirjutada, või siis kasutanud laulude kirjutamisel foneetilist transkriptsiooni. Regilaule on kirja pandud eesti, vadja, isuri, karjala, lüüdi ja soome keelealade erinevates murretes, JR-i kogu sisaldab ka vepsa laule. Mitmekesise varieeruvuse tõttu võib mõnel olulisemal sõnal (nagu Väinämöinen) olla andmestikus sadu erinevaid esinemiskujusid. Lisaks sellele on paljud kujult sarnased sõnad erinevate tähendustega ning võivad pärineda hoopis eri tüvedest: sõnavormide homonüümia on tavaline. Regilaulutekstide keeleline mitmekesisus pakub regilaulude, nende sisu ja folkloorse varieeruvuse arvutuslikul analüüsil põnevaid väljakutseid. Esialgu veel jääb olemasolevatest standardsemate keelekujude analüüsiks loodud keeleanalüüsi vahenditest, eri keelte ja murrete sõnaraamatutest ja -korpustest väheks, et regilaulukeele sõnavaralist, häälikulist, morfoloogilist mitmekesisust täies mahus arvutuslikult analüüsida. Oma uurimistöös katsetame pidevalt eri meetodeid, et tekstide keeleline varieeruvus ei takistaks folkloristlikku analüüsi.

 

Värsside, värsijärjendite ja laulude sarnasus: Runoregi

Selleks et ületada laulutekstide keelelisest varieeruvusest tulenevaid probleeme ja oleks võimalik kokku viia sama sisuga värsid ning laulud on Janicki (2023; Janicki jt 2023) välja töötanud meetodid sarnaste värsside ja laulude tuvastamiseks. Neid meetodeid kasutades on arvutatud andmebaasi värsside ja laulude sarnasus­näitajad, mis on lisatud lääne­meresoome regilaulude koondandmebaasi ning rakendatud neid ka Runoree veebi­keskkonnas2 eesmärgiga hõlbustada sarnaste üksuste võrdlust ja lähilugemist. Keskkonnas on kerge liikuda ühelt tekstilt, lõigult või värsilt teisele, (arvutuslikult) kõige sarnasematele üksustele või uurida mitut sarnast teksti kõrvuti sarnaste värsside järgi joondatult. Runoregi suudab tuvastada sarnaseid värsse ja laule, mis ei ole leitavad sõnaotsinguga või tüübimääratluste alusel.

Ühe laulu vaates (joonis 2) näitab Runoregi laulu metaandmeid, teksti ning kõige sarnasemate tekstide loendit, samuti pakub võimaluse uurida tuvastatud sarnaste värsside klastreid (klikkides ruudukesele värsi ees, ruudu tumedus näitab sarnaste värsside arvu), sarnaseid lõike (need ilmuvad, kui valida hiirega huvi pakkuv lõik laulust) ning saada kiire ülevaade, millised laulu värsid esinevad teistes tekstile kõige sarnasemates lauludes (vajutades kirjale: „Show shared verses matrix” ’näita ühiste värsside maatriksit’).

J o o n i s 2. Laulu vaade ühe „Harja otsimise” tüüpi kuuluva teksti näitel keskkonnas Runoregi.

Värsside sarnasuse tuvastamiseks on leitud igas värsis esinevad kahe tähe järjendi (ehk bigrammi) paarid, arvutatud värsipaaride bigrammikoostise koosinussarnasus ning selle alusel värsid klasterdatud niinimetatud telefonimängu meetodil (ingl ­Chinese whispers clustering method, vt meetodi ja selle testimise kohta Janicki jt 2023). Meetodiga on võimalik tuvastada värsi sarnased variandid, näiteks:

(1a) Suga sulpsatas meresse (EKM ERA, E 7901/2 (31))3
(1b) Sulpsatas suga meresse, (EÜS VIII 1923/5 (169))
(1c) Suga läks sulpsates meresse. (H I 2, 86 (7))
(1d) Suga suissatas mereje (H II 37, 343/4 (11))

(2a) Ari läks sulpsates meresse (AES, MT 49, 21/2 (10))
(2b) Hari sumatas meresse, (ERA II 60, 47 (5))
(2c) Hari aga sulpsatas meresse, (H, Kolga-Jaani 3, 233 (215))

(3a) Hari kukus tal meresse (H, Ostrov 39/40 (38))
(3b) Suga kukkus käest meresse, (H II 41, 595/6 (2))
(3c) Hari kukkus käesta meresse (E A 946/8 (11)).

Oleme katsetanud sarnasusarvutuste eri versioone ja need on kasutatavad Runoree keskkonnas.4 Mõni neist (default ’optimaalne sarnasuslävi’, ’tähepaaride liht­sagedus’; normalized ’normaliseeritud’; loose ’madal sarnasuslävi’) annab tulemuseks suuremad värsiklastrid, kus värsside varieeruvus on suurem ning mis sisaldavad rohkem valepositiivseid juhtumeid, mis tegelikult ei esinda sama värsitüüpi;5 teised (binary ’binaarvektor’; sqrt ’ruutjuurväärtus’; tight ’kõrge sarnasuslävi’) annavad tulemuseks kitsama ulatusega klastrid, kuhu koondunud värsid esindavad enamasti sama värsitüüpi, kuid klastritest on välja jäänud hulk siiski samasse värsitüüpi kuuluvaid, kuid koostiselt vähem sarnaseid värsikujusid. Keskkonnas on võimalik uurida „naaber­klastreid”, näiteks ülaltoodud kolmest rühmast kaks esimest on naabrid, kuid kolmas on juba oma tähepaarikoostiselt eelmistest kaugemal.6

Tähepaarivektorite sarnasusel põhinev võrdlusmeetod suudab ainesest sageli tuvastada sama sisuga värsivariante, mille olemasolu peale uurija ise ei pruugi tullagi, samas aga paigutuvad värsi kaugemad variandid tihti teistesse klastritesse. Eriti kirjaviisilt ühtlustamata Soome alamkogude puhul on sellise klasterdamisega võimalik suuresti ületada kirjaviisi varieerumisest tulenevad erinevused, mis tihti ­piiravad oluliselt lihttekstiotsingu (sõnapäringute) tulemusi. Kaugemates murretes või lausa eri keeltes jääb värsside sarnasus enamasti tuvastamata, isegi kui värsside põhisisu on edasi antud samade tüvisõnadega, tähepaaride jadas mängivad statistiliselt olulist rolli peale sõnatüvede häälikulise varieeruvuse ka erinevused morfoloogias ja grammatilistes sõnades.

Tuginedes värsitasandi sarnasusarvutustele, on võimalik edasi liikuda suuremate üksuste, sarnaste lõikude ja terviklaulude vaatlusele (värsijadade ja pikemate tekstide sarnasuste tuvastamise meetodi kohta vt Janicki 2023). Kui üksikute värsside klasterdamisel esineb klastrites siiski ka valepositiivseid, häälikuliselt koostiselt ­sarnaseid, kuid sisult erinevaid värsse, siis pikemate tekstide sarnasuse tuvastamine toimib keskkonnas üldiselt usaldusväärselt. Kui tekstid on murdeliselt või kirjaviisilt teineteisest kauged (ja isegi nende sisult sarnased värsid on häälikukoostiselt ­niivõrd erinevad, et ei klasterdu kokku), siis ei suuda ka arvuti nende sarnasust tuvastada, isegi kui lugeja teatavat sisulist sarnasust märkab. Nii näiteks ei loe Runoregi oma­vahel sarnaseks7 laulutüübi „Sai paha peigmehe” („Pahan sulhon saanut”) eri piirkondadest kogutud variante: 1) Tveri karjala küladest, kuhu karjalased rändasid XVII sajandil Laadoga Karjalast, 2) 19 muust karjalakeelsest piirkonnast (sealhulgas Laadoga Karjalast ja soome karjalapärastelt aladelt) ning 3) Karjala kannaselt ja Ingerimaalt kirja pandud tekste.8 Küll aga on nähtavad juhuslikumad sarnasused värsi ja lõigu tasandil eri piirkondade karjala lauludes.

Enamasti on sama lauliku, sama küla, sama piirkonnatraditsiooni ala, sama keele­ala lauluvariandid omavahel sarnasemad nii värsitüüpide kasutuse, sisu kui ka poeetilise ülesehituse osas ning nende sarnasust on kergem tuvastada, samuti on hästi tuvastatavad samast kirjalikust allikast pärinevad tekstid. Laias laastus tähendab ­sarnasusnäitaja 80–100% sisuliselt sama teksti (näiteks sama laulu kordus­üleskirjutused samalt laulikult, käsikiri ja selle kergelt toimetatud koopia või ­trükiallikas ja sealt õpitud laul, väga lühike püsiva kujuga loits või lastelaul); sarnasusnäitaja 50–80% osutab väga sarnastele variantidele samast piirkonnast (tihti samalt laulikult, samast perest või külast), toimetatud koopiale, kirjandusallikale või väga püsiva kujuga lühikesele rahvalaulule. Alla 50% sarnane variant viitab tihti tavapärasele suulisele varieeruvusele, kuid võib siiski esineda ka sama lauliku lauldud lauluvariantide, osaliselt kopeeritud ja toimetatud käsikirjade või kirjanduslike mõjude puhul. Laulutekstide sarnasusnäitajaid kasutame praegu ka ERAB-i tüübimääratluseta laulude tüpologiseerimisel ning edaspidi on seda kavas teha Soome JR-i korpusega. (Janicki 2023)

Runoree laulu vaate paremas ülanurgas sarnaste laulude kastis on võimalik valida üks või rohkem lauluteksti (rohkem laulutekste on võimalik valida, kui vajutada nelja noolega ikoonile) ja võrrelda neid vaates, kus sarnased värsid on kohastikku paigutatud. Seda, mil määral kohastikku paigutatavad värsid sarnased peavad olema, saab seadistada (nupust Threshold ’lävi’). Värsile klõpsates värvuvad teised sarnased värsid sõltumata nende asukohast laulus (sarnasusmäär kuvatakse hiirega sarnase värsi kohale libisedes).

Runoree avalehel on toodud Soome ja Eesti tüpoloogilise klassifikatsiooni peakategooriad, millele klõpsates avaneb vastava alaliigi laulude tüübinimetuste loend. Teine võimalus konkreetsesse tüüpi kuuluvate laulude leidmiseks on kasutada esilehe otsinguakent, mille eri sakkidel on otsitulemused tüübinimedest ja -kirjeldustest, laulude metaandmetest, värssidest ja tekstidega liituvatest proosaosadest.

Kui klõpsata laulutüübi nimetusele, siis avaneb lehekülg, kus on tüübikirjeldus (juhul kui see on andmebaasis olemas) ning loend kõigi selle tüübi alla liigitatud ­laulude andmetega. Loend on järjestatud alfabeetiliselt viite alusel, mis SKVR-i alamkogu puhul tähendab ka algset avaldamise järjekorda. Laulutüübi kohta on võimalik kuvada ka muid ülevaateid: laulude esinemust võib kuvada kaardil, vaadata ülevaatlikku visualisatsiooni uuritava tüübiga kontamineeruvatest laulutüüpidest ning vaadata puu (dendrogrammi, joonis 3) vaates, kuidas tüüpi kuuluvad laulud sarnasuse alusel omavahel rühmituvad. Puu vaadet võib täiendada tüüpi kuuluvate sarnaste lauludega. Nii on võimalik vaatlusse kaasata laulud, millel tüübimääratlus puudub või mis on määratud muudesse tüüpidesse. Puu vaates rühmituvad kokku enamasti lähedastest kohtadest pärit laulud, tuues esile sarnasuse piirkonnatraditsioonide sees. Puu vaate sõlmedele klõpsates on võimalik vaadata kõrvuti lähedasi laulu­variante, mis aitab kiiremini läbi töötada ja lihtsamalt võrrelda sarnaseid tekste.

Keerukamaid teksti- ja metaandmepäringuid saab teha kas SQL-andmebaasi kasutades või Octavo päringukeskkonnas, mille internetiviide leidub Runoree päringu­akna infotekstis. Octavo keskkonnas on eraldi vaade sõnavormi variantide otsimiseks ja valimiseks ning otsitulemused on omakorda seostatud Runoree laulu vaatega. Ka Octavo päringutulemused saab kuvada kaardil või žanrijaotuse skeemil, mis võimaldab saada kiiremini ülevaate päringutulemuste kogumist.

J o o n i s 3. Osa „Suka mereen” laulutüüpi kuuluvate tekstide dendrogrammist.

 

Ülevaade laulutüübi varieeruvusest: võrgustikuanalüüs

Runoregi ja Octavo päringukeskkond võimaldavad küll hästi tuvastada suures tekstikogumis sarnaseid värsse, lõike ja laule ning neid omavahel lähilugemise teel mugavalt võrrelda, samuti koostada mitmesuguseid visuaalseid ülevaateid otsitulemustest erinevate metaandmete põhjal, kuid oleme oma töös põrkunud probleemiga, et raske on saada ülevaadet suuremast laulukogumist, selle varieeruvusest, sisulistest ja piirkondlikest eriarendustest. Siin vaadeldava(te) laulutüübi (laulutüüpide) ligi 400 teksti läbitöötamine on ajamahukas töö isegi Runoree paindlikult kasutusmugavas keskkonnas ning kokkuvõtete tegemine ainesest keerukas.

Üheks FILTER-i projekti uurimistöö eesmärgiks oleme seadnud tekstimassiivist korduvate üksuste tuvastamise ehk teisisõnu arvutusliku (või naturaalse) liigituse koostamise, arvestades regilaulule (ja suulisele luulele üldisemalt) iseloomulikku tekstiloomeviisi, kus stereotüüpsemad (ehk eri kontekstides korduvad) üksused vahelduvad tüübikindlamate või unikaalsemate üksustega. Oleme püüdnud tuvastada tekstides korduvaid osiseid, uurides, kui regulaarselt eelkirjeldatud sarnaste värsside klastrid üksteisega külgnevad, selgitamaks, millised värsitüübid tekstides tavaliselt lähestikku paiknevad.

Kuna värsiklastrite külgnevusandmete põhjal joonistatud võrgustikugraafil tundusid üksikute laulutüüpide graafid hästi ilmestavat laulude sisulisi hargnevusi (kui neid oli), siis otsustasime siinse artikli kontekstis rakendada värsi­klastrite külgnevusanalüüsi piiratud tekstikogumil, et uurida, kuidas ühe laulu­süžeega seotud värsid külgnevuse alusel rühmituvad, lootuses tuvastada laulude püsivamad koostisosad (motiivid) ja piirkondlikud eriarendused.

Joonisel 4 on esitatud kammi kaotamisega seotud laulude värsiklastrite külgnevusseoste graaf.9 Graafi iga sõlm esindab ühte värsiklastrit ning graafile on valitud kõik värsiklastrite paarid, mis tekstis esinevad üle ühe korra kas kõrvuti või teine­teisest ühe värsi kaugusel. Seose olulisust näitab sõlmedevahelise joone jämedus, mille aluseks on seosetihedushinnang.10 Võrgustikus ilmnevad omavahel tihedamalt seotud värsiklastrite alagrupid, suuremad alagrupid on joonisel tähistatud numbritega 1–14 ning need viitavad kas piirkondlikele eriarendustele või väiksematele sisuüksustele (motiividele). Alagrupid 1–7 esindavad laulu eesti tekste ning grupid 8–14 Ingerimaa, soome ja karjala tekste. Suuremad sõlmed võrgustikus viitavad laulu kesksetele värssidele, mis esinevad rohkemates lauluvariantides ja külgnevad rohkemate värssidega.

J o o n i s 4. Laulutüüpide „Harja otsimine”, „Suka mereen”, „Mõõk merest” ja „Miekka merestä” ning neile sarnaste laulude värsiklastrite külgnevusseoste võrgustik (graafil on kuvatud kõik rohkem kui üks kord esinevad seosed rohkem kui kolm korda ette tulevates värsitüüpides). Võrgustiku Gephi modulaarsusanalüüsiga saadud alagrupid on nummerdatud ja võimaluste piires ka eristatud tooniga, sõlme suurus näitab temaga külgnevate teiste värsiklastrite arvu.

Nagu eespool öeldud, suudab Runorees rakendatud värsside sarnasusarvutusmeetod küll kokku viia häälikuliselt veidi erinevad värsivariandid lähedase keele- või murdeala piirides, kuid ei suuda alati kokku viia sama sõnalise koostisega värsi­variante eri keeltes ja eri murretes. Eriti järsk lõhe on Soome ja Eesti korpuse tekstide vahel, mis on vaid harva automaatselt kokku viidavad. See piir langeb üldjoontes (v.a vadja laulude osas) kokku läänemeresoome keelte jaotusega põhja- ja lõuna­rühmaks. Ka joonisel 4 toodud graafil põhineb vasakpoolne osa Eesti korpuse tekstidel ning parempoolne Soome korpuse tekstidel. Lisaks sellele on võrgustiku alagrupid tihti seotud kitsamate piirkondadega. Alagrupi leviala selgitamiseks kaardistasime iga grupi värsiklastritesse kuuluvate värsside summaarse päritolu. Materjali üldjoontes tundes oli üksikute alarühmade olemust lähivaate põhjal (joonis 5) võrdlemisi lihtne tõlgendada, eelkõige tuginedes alarühma kesksetele värssidele, mis esindavad süžee stabiilsemaid elemente.

J o o n i s 5. Värsiklastrite võrgustiku alagrupp 1: lõunaeestilised värsitüübid.

  • Grupp 1 esindab selgelt laulu lõunaeestilisi värsivariante (värsiklastrite leviku­ala piirdub Setu, Võru ja Mulgi keelealadega), mis üksnes üksikutel juhtudel külgnevad põhjaeestilisematega. Alagrupi värsitüüpide jada kuvab laulu algusosa süžee: päev soeb sulaste päid, kamm kukub merre või Koiva jõkke ning päev läheb paluma Peetrit ja Paavlit. Samas on teiste, põhjaeestilisemate alagruppide värsid siiski tihti tuntud ka lõunaeesti keelealal, eriti sagedasti Mulgimaal.

  • Grupp 2 esindab laulu algusmotiivi: päev või minategelane soeb sulaste päid ja suga sulpsatab merre. Alagrupi keskne värss, mis seostub erinevate algusosa arendustega, on kammib karjalaste päida.

  • Grupp 3 on taas selgelt lõunaeestiline alagrupp, lauluosa või -motiiv, kus pühakud keelduvad kaotatud kammi järele minemast. Kesksemad värsid on: mine too hari meresta, kuldakammi kaldaasta.

  • Grupp 4 on tüüpiline põhjaeesti ja Mulgi pühakute palumise ja nende keeldumise motiiv, kesksed värsid on: oo, Pieter, püha sulane, mine too mu suga meresta, päidelauda lainetesta. Selle alagrupiga liitub laulualguse eriarendus (tüüpvärsiga Jaanikene, kaanikene), kus erinevalt grupi 2 algusmotiivist on juuste kammijaks vend (nii nagu enamikus karjala variantides).

  • Grupp 5 esindab lauluosa, kus kammija läheb ise merre kammi otsima ning leiab sealt mõõga. Alagrupp koondab nii põhja- kui ka lõunaeestilisi (eriti Mulgi) värsse, mis on hästi näha kahest paralleelsest keskse värsi kujust: kaelani kalakuduje ja kaalani kalakuduje.

  • Grupp 6 esindab laulu lõpumotiivi „Mõõk merest”, kus leitud mõõk viiakse ilmarahva või sakste näha ja arvatakse, et tegu on sõjamõõgaga, mis on sõjas käinud ning seal päid ja luid raiunud. Alagrupi kesksemaks värsiks ongi sõjameeste sõrmeluist.

  • Grupp 7 esindab terve süžee regionaalset arendust (nii nagu grupp 1) leviku­keskmega Pärnu- ja Mulgimaal, kus minategelase vend toob pühadeks kased-kuused toa ette ning minategelane läheb sinna otsa pead kammima, hari kukub merre, minategelane läheb kaelani kalakudusse ja leiab mõõga.

Ülejäänud grupid esindavad laulutüübi variante, mis pärinevad Soomest, Karjalast ja Ingerimaalt. Kammi kaotamise laulu ongi kõige rohkem kirja pandud Ingerimaalt ja Karjala kannaselt ning sealsed arendused on võrgustikus nähtavamad.

  • Grupp 8 esindab Ingerimaa tüüpilist laulualgusmotiivi, kus lauljal kasvavad nii pikad ja tihedad juuksed, et vajab paremat kammi, vend läheb Virumaale maarahasid maksma (ja kammi järele).

  • Grupp 9 on pikem Ingerimaa ja idapoolse kannase laulualgusmotiiv juuste kasvatamisest emakodus, kesksemaks värsiks kasvo miulle kassa pitkä ’mulle kasvas pikk pats’.

  • Grupis 10 on laulu keskne motiiv, mis on levinud Ingerimaal ja lõuna­karjala aladel: vend läheb Virumaale, kammimäele vm, toob kammi, laulik-neiu istub kivile pead kammima ja suga sulpsatab merre. Kesksed värsid on: mäni vellooni viroon ’vend läks Virumaale’, istusin meren kivelle ’istusin mere kivile’, harjaella hiuksiani ’harjama oma juukseid’, sulpahti suka mereen ’sulpsatas suga merre’.

  • Grupp 11 esindab kogu peamise süžee paralleelarendust (vend tõi Virumaalt soa, istusin juukseid kammima, suga suisatas merre, tõin mõõga veest välja), kus keskne soa järele sukeldumise motiiv on ühine kogu põhjapoolsele laulualale. Grupi kesksed värsid: suikahti suga merehen ’suga suigatas merre’, painettaisin katsomaan ’painutasin end vaatama’, suikahin sua jälestä ’suigatasin soa järele’, mie miekan maalle kannoin ’mina kandsin mõõga maale’.

  • Grupp 12 on eelmise grupi vette sulpsatamise teemaga liituv Lääne-Ingeri eriarendus, kus mõõk puutub põlvedesse või helmeisse, tundis mehe meele, millele järgneb sõjamotiiv paljude irrutatud kehaosadega.

  • Grupp 13 on eelmiste paralleelne (idapoolse Ingerimaa ja Karjala kannase) eriarendus, kus laulja leiab mõõga ja see viiakse inimestele näha (koju, vennale, mõisa), keskseteks värssideks: mie miekan merestä löysin ’ma leidsin mõõga merest’, mie miekan venollein ’viisin mõõga vennale’.

  • Grupp 14 on kogu Ingerimaal levinud laulu lõpumotiiv, kus vaatajad (ja mõõk ise) arutlevad mõõga päritolu üle: see kas on või pole sõjas olnud, verd joonud ning luud ja liha söönud. Kesksed värsid: tämä miekka on miestä syönyt ’see mõõk on meest söönud’, miestä syönyt, verta juonut ’meest söönud, verd joonud’, sotamiehen sormiluita ’sõjamehe sõrmeluid’.

Kesksete alagruppide kõrval on veel mitmeid eriarendusi ja -motiive, osa neist on graafil näha väiksemate gruppidena, mis otsapidi liituvad kesksemate motiividega, osa on aga nii haruldased (näiteks põhjakarjala versioon, kus pead kammib päeva poeg), et ei ole läbinud meetodi kasutamisel rakendatud kerget statistilist sõela. Põhja­karjala, Aunuse karjala ja soome keele karjalapärastes murretes teisendeid, mis on süžee poolest mõneti eripärased, on laulukogumis nii vähe, et need ei ole rikkaliku Ingerimaa ja Karjala kannase ainese kõrval üldpildis mõjule pääsenud.

J o o n i s 6. Kammi kaotamise ja mõõga leidmisega seostuvate laulutüüpide värsitüüpide graaf (samasse värsitüüpi kuuluvad värsiklastrid on kokku viidud käsitsi). Tekst on esitatud nende värsitüüpide puhul, millega laulutekstides külgneb kõige rohkem (>24) erinevaid värsitüüpe. Need on kogumis sõnastuselt kõige stabiilsemad ja ühtlasi tundub, et ka süžee kulu seisukohalt enamasti olulised värsid. Värsitüübi näidistekst esindab tegelikkuses varieeruvat värsikogumit (nii nagu eelpool kirjeldatud).

Seesugusel lähenemisel saame kiire ülevaate laulu süžee komponentidest, ­võrgustikus kesksemad värsid on olulised süžee arengu seisukohalt ja üksnes neile tuginedes on laulu põhisisu üldjoontes selge. Samas aga on näha, et võrgustiku üles­ehituses on lahutamatult põimunud keelelise väljenduse ja sisu tasand. Erineva keelelise väljenduse tõttu on samasisulised arendused ja värsid sattunud eri gruppidesse, rääkimata sellest, et kogu võrgustik jaguneb kaheks (Eesti ja Soome korpuse osaks), kuigi laulu süžee ja tunnusvärsid suuresti kattuvad. Samuti eristuvad võrdlemisi ­selgelt lõunaeestilised alagrupid. Tulemus peegeldab lisaks tekstide keelelisele ja folkloorsele varieeruvusele meie kasutatud sarnasusarvutuse meetodi piire: see on suuteline kokku tooma pigem värsid sama keele piires, kuid ei küüni enamasti ühendama värsse läänemeresoome eri murretes.

Selleks et vaadata motiivistiku hargnemist läänemeresoome traditsiooni üleselt, viisime käsitsi kokku värsid, mis kuulusid samadesse värsitüüpidesse. Samaks värsitüübiks lugesime värsid, kus sisusõnad olid samade tüvedega (onomatopoeetiliste sõnade puhul ka lähedaste tüvedega: suisahti ~ sulpsatas ~ vulksatas), erineda võisid sõnajärg, grammatilised sõnad, tuletusliited ja morfoloogilised lõpud. Pärast samasse värsitüüpi kuuluvate värsiklastrite kokkuviimist arvutasime uuesti külgnevusnäitajad ja joonistasime uue graafi (joonis 6).

Näeme, et keelelise varieerumise ühtlustamisel sulandub tekstikogum varasema kahe eraldi suure grupi asemel viiest suuremast alagrupist koosnevaks tervikuks. Eesti ainesele iseloomulik on algusmotiiv, kus päike või minategelane kammib kuldse harjaga karjalaste päid (kesksed värsid: ari tal kuldane käessa, kammib karjalaste päidä). Ingerimaa ja Lõuna-Karjala tavapärane algus seostub neiu pikkade juuste kasvatamisega, mille ohjeldamiseks toob vend Virumaalt kammi (keskne värss: mäni vellooni Viroon). Järgnevad eesti ja Ingerimaa paralleelsed, kuid tükati omavahel põimunud arendused. Eesti variantides: kammi kaotamine merre, pühakute palumine, kammi järele minek ja merest mõõga leidmine (kesksed värsid: päälauta lainehese, kaelani kalakuduje). Ingerimaa ja Karjala kannase variantides mererannal kammimine, kammi vette kukkumine ja merest mõõga leidmine (kesksed värsid: istusin meren kivelle, suikahti suka merehen, suikahin suan jälestä). Viimane suurem sisuüksus on ühine mõõga arvustamine.

Lõpuks rakendasime külgnevate värsside arvutust ja võrgustikuanalüüsi kitsama piirkonna lauludel, et testida meetodit keeleliselt ühtlasemal ainesel. Valisime selleks karjala laulud, mille puhul karjala traditsioonile iseloomulikud päeva poja ning meres hukkumise motiivid tundusid suures võrgustikus kaduma minevat. Kaasasime sellesse valimisse 70 eri karjala aladelt pärit teksti. Tulemus on kuvatud joonisel 7.

Näeme, et laulu keskse sisu moodustab ikkagi kammi kaotamise ja sellele järele sukeldumise motiiv, millega liitub mõõga leidmise motiiv, kuid selgelt eristuvad kaks algusmotiivi: ka Ingerimaal laialt levinud juuste kasvamise ja venna Virus käimisega laulualgus, kuid teiseks algusmotiiv, kus pead soeb päeva poeg. Karjala teisendites saab kammija – päeva poeg või vend – tavaliselt merre minnes surma, mõnikord saadab ta sugulastele hoiatusi, mõnes variandis leiab õde surnud venna.

Kasutatud meetod (bigrammikoostise sarnasuse alusel leitud sarnaste värsside klastrite kuvamine võrgustikuna klastritesse kuuluvate värsside külgnevuse alusel) võimaldab saada kergesti ülevaate laulutüübi kõige tavalisemast sisust, peamistest motiividest ja võtmevärssidest. Tulemuste mõistmiseks ja tõlgendamiseks ei ole vaja läbi lugeda ega omavahel kõrvutada kõiki tekste, vaid piisab tutvumisest olulisemate süžeearendustega. Keeleline varieeruvus aga teeb siingi ülevaate saamise keerukaks ning kergem on tulemusi tõlgendada keeleliselt ühtlasema ainese puhul. Lisaks tulevad seesugusel vaatlusel paremini esile sagedasemad motiivid ja arendused, kuid haruldasemad eriarendused võivad kergesti pildilt välja jääda.

J o o n i s 7. Kammi kaotamise ja mõõga leidmisega seonduvad värsid karjala lauludes.

 

Kokkuvõtteks

Sõltumata uurimuse eesmärkidest ja teoreetilisest raamistusest on arvutuslikud ­meetodid abiks tekstikogumite analüüsimisel ja tõlgendamisel, kui need on nii mahukad, et nende läbilugemine ja inimjõul võrdlemine on liiga aeganõudev (nt Cohen 1999: 23; Moretti 2000). On tõeliselt keeruline saada head ülevaadet sadadest või tuhandetest tekstidest lihtsalt lugemise teel ilma arvuti abita (vt Mäkelä jt 2020). Samas on arvutuslikul teel saadud tulemuste kontrollimiseks, hindamiseks ja adekvaatseks tõlgendamiseks siiski tekstide või väiksemate tekstiosade lähilugemine ja uuritava ainese hea tundmine vältimatu.

Läänemeresoome regilaulukorpus koos hästi korrastatud metaandmetega võimaldab teha mitmesuguseid teksti- ja andmepäringuid ning tulemusi eri viisil visualiseerida. Regilaulude jaoks välja töötatud ning Runoree keskkonnas rakendatud värsside ja tekstide sarnasuse arvutamise meetodid hõlbustavad oluliselt sarnaste üksuste tuvastamist ja nende võrdlemist. Viimaks, täiendav värsside külgnevus­seoste võrgustiku vaatlus võimaldab tuvastada aineses tihedamalt seotud sisu­üksusi (stereo­tüüpseid värsse ja värsipaare, motiive ja laulutüüpe), esile tuua ainestikus kesksed värsitüübid ning sedakaudu saada kiiresti ülevaade näiteks ühte tüüpi kuuluvate laulude ainesest ning sisuhargnemistest. Samas on arvutusliku analüüsi ­meetodite abil laulude sisutasandini jõudmisel jätkuvalt probleemiks laulutekstide suur keeleline varieeruvus ning ebaühtlus aineses.

 

Artikli valmimist on toetanud Soome Akadeemia (projektid 333138 „Vormellik inter­tekstuaalsus, teemavõrgustikud ja poeetiline varieeruvus läänemeresoome suulise luule piirkonnatraditsioonides” (FILTER) ja 346342 „Läänemeresoome suulise luule piirkondlikud kultuurid: võrdlev vaatenurk“), Eesti Teadusagentuur (projekt PRG1288 „Folkloorse varieeruvuse korpuspõhine käsitlus: regilaulutraditsiooni piirkondlikud stiilid, teemavõrgustikud ja suhtlusviisid“, tippkeskus TK215 „Eesti juured: rahvastiku ja kultuuri kujunemise transdistsiplinaarsete uuringute tippkeskus“) ning Eesti haridus- ja teadusministeerium (projekti EKKD126 „Kuidas allikatest saab kultuur: eesti aines Eesti Kirjandus­muuseumi kogudes ja andmebaasides II“).

 

Mari Sarv (snd 1972), PhD, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi juhtivteadur (Vanemuise 42, 51003 Tartu), mari@haldjas.folklore.ee

Kati Kallio (snd 1977), PhD, Helsingi Ülikooli folkloristika dotsent ja Soome Akadeemia stipendiaatteadur Soome Kirjanduse Seltsis (Hallituskatu 1, 00171 Helsingi, Soome), kati.kallio@finlit.fi

Maciej Michał Janicki (snd 1989), PhD, Helsingi Ülikooli digihumanitaaria keskuse teadur (järeldoktor), maciej.janicki@helsinki.fi

 

1 Tekstide arv ERAB-i kogus on korrigeeritud.

2 Runoree keskkond asub veebiaadressil: https://runoregi.rahtiapp.fi. Artikli kirjutamise ajal on uurimisprojekt alles käimas ning sellest tulenevalt kogu keskkond aktiivsel katsetuslikul arendamisel, niisiis on tõenäoline, et siin kirjeldatud tunnused ja võimalused tulevikus teatud määral muutuvad.

3 Edaspidi viidatakse tekstis Eesti Kirjandusmuuseumi (EKM) Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA) rahvaluulekogudele kogu, köite ja lehekülje ning pala tähistega.

4 Sarnasusarvutused erinevad omavahel esiteks arvutusparameetrite väärtuste poolest: sarnaseks loetud värsside sarnasusläve saab seada kas (seniste kogemuste põhjal) optimaalseks (ingl ­default), kõrgemaks (tight) või madalamaks (loose), sõltuvalt sellest, kas konkreetsel kasutusjuhul peetakse olulisemaks korrektsust või täielikkust. Võrreldavad vektorid võivad olla kas tähepaaride lihtsagedused (default), ruutjuurväärtused nendest (sqrt) või lihtsalt binaarvektorid (­binary), mis sedastavad, kas vastav tähepaar värsis esineb või mitte (sõltumata esinemiste arvust). Ruutjuur- ja binaarväärtusi oleme kasutanud, kuna tähepaaride lihtsageduste põhjal arvutatud ­koosinussarnasused tõid värsisarnasuste tuvastamisel ebaproportsionaalselt esile hääliku­kordused, mille puhul sarnaseid heakõlapaare või sõnakordusi sisaldavad värsid (nt laula laula ~ lalala) loeti sarnaseks vaatamata nende selgesti erinevale sisule. Viimaks oleme rakendanud väga robustset eesti ja soome kirjaviisi erinevuse ning vokaalharmoonia mõju silumist („normaliseerimist”), et proovida arvutuslikult lähendada põhjapoolse (soome, karjala, isuri, vadja) ja lõunapoolse (põhja- ja lõunaeesti) korpuse värsse (nt b → p, ä → a jne; sarnasuse tuvastamise meetodid norm ja norm-sqrt).

5 Värsitüübina käsitame oma lähenemises värsside kogumit, mille sisusõnad kattuvad, kuid grammatilised sõnad, sõnade vormid ning sõnajärg võivad varieeruda.

6 Kaks värsiklastrit loetakse „naabriteks”, kui klastri mis tahes värsi koosinussarnasus teise klastri mis tahes värsiga on suurem kui 0,75 (see on väikseim oluliseks peetav väärtus).

76 Selleks peab laulude sarnasusnäitaja olema suurem kui 10%.

8 Eranditeks on Tveri karjala teisend SKVR II: 1133, mis klasterdub kokku teiste Karjala alade tekstidega, ja Kainuu karjalakeelsest külast kirja pandud teisend SKVR I 2: 1161, mis klasterdub kokku Tveri lauludega.

9 Graaf on koostatud võrgustikuanalüüsi ja võrgustike visualiseerimise programmi Gephi (­Bastian jt 2009) abil. Võrgustiku gruppide tuvastamiseks on kasutatud Gephisse sisse ehitatud võrgustiku modulaarsusarvutuse meetodit (Blondel jt 2008).

10 Seosetihedushinnangu arvutamiseks on kasutatud leksikograafi vastastikuse informatsiooni (ingl lexicographers mutual information) näitajat (Kilgarriff jt 2004).

Kirjandus

Arhiiviallikad

Viited digiteeritud näitetekstide käsikirjalistele allikatele Eesti Kirjandusmuuseumi (EKM) Eesti Rahvaluule Arhiivis (ERA):

AES – Akadeemilise Emakeele Seltsi kogu

E – Matthias Johann Eiseni rahvaluulekogu

ERA – Eesti Rahvaluule Arhiivi rahvaluulekogu

ERM – Eesti Rahva Muuseumi rahvaluulekogu

EÜS – Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvaluulekogu

H – Jakob Hurda rahvaluulekogu

 

Veebivarad ja elektroonilised tööriistad

ERAB = Eesti regilaulude andmebaas. Koost Janika Oras, Liina Saarlo, Mari Sarv, Kanni Labi, Merli Uus, Reda Šmitaite. Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv. https://www.folklore.ee/regilaul/andmebaas

FILTER andmebaas. Koost Maciej Janicki, Eetu Mäkelä ja FILTER projekti töörühm. Helsingi Ülikool, Soome Kirjanduse Selts, Eesti Kirjandusmuuseum.

FILTER visualizations. Loonud Maciej Janicki, Kati Kallio, Eetu Mäkelä, Jukka Saarinen, Mari Sarv. Tööversioon. Helsingi Ülikool, Soome Kirjanduse Selts, Eesti Kirjandusmuuseum. https://filter-visualizations.rahtiapp.fi

JR = Julkaisemattomat runot, digiteeritud versioon. Soome Kirjanduse Selts.

Octavo UI. Loonud Eetu Mäkelä. Helsingi Ülikool. https://jiemakel.github.io/octavo-nui

Runoregi. Loonud Maciej Janicki, Kati Kallio, Mari Sarv, Eetu Mäkelä. Helsingi Ülikool (HELDIG), Soome Kirjanduse Selts, Eesti Kirjandusmuuseum (versioon kuupäevast 28.11.2023). https://runoregi.rahtiapp.fi

Harja otsimine. https://runoregi.rahtiapp.fi/type?id=erab_001001003 https://runoregi.rahtiapp.fi/type?id=erab_orig2312; https://runoregi.rahtiapp.fi/type?id=erab_orig10132

Miekka merestä. https://runoregi.rahtiapp.fi/dendrogram?source=type&type_id=skvr_t010100_2270

Mõõk merest. https://runoregi.rahtiapp.fi/type?id=erab_001001013 https://runoregi.rahtiapp.fi/type?id=erab_orig958; https://runoregi.rahtiapp.fi/type?id=erab_orig1619)

Suka mereen. https://runoregi.rahtiapp.fi/type?id=skvr_t010100_3380

SKVR = SKVR-tietokanta – kalevalaisten runojen verkkopalvelu. Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. https://skvr.fi

 

Kirjandus

Bastian, Mathieu; Heymann, Sébastien; Jacomy, Mathieu 2009. Gephi: an open source soft­ware for exploring and manipulating networks. Proceedings of the International AAAI Conference on Weblogs and Social Media, kd 3, nr 1, lk 361–362. https://doi.org/10.1609/icwsm.v3i1.13937

Blondel, Vincent D.; Guillaume, Jean-Loup; Lambiotte, Renaud; Lefebvre, Etienne 2008. Fast unfolding of communities in large networks. – Journal of Statistical Mechanics: Theory and Experiment, nr 10, P10008. https://doi.org/10.1088/1742-5468/2008/10/P10008

Cohen, Margaret 1999. The Sentimental Education of the Novel. Princeton: Princeton University Press.

Hiiemäe, Mall 2006. Kosmogoonilise harja otsimine. – Regilaul – esitus ja tõlgendus. (Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetused 23.) Toim Aado Lintrop. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 21–48.

Janicki, Maciej 2023. Large-scale weighted sequence alignment for the study of inter­textuality in Finnic oral folk poetry. – Journal of Data Mining and Digital Humanities, nr NLP4DH. https://doi.org/10.46298/jdmdh.11390

Janicki, Maciej; Kallio, Kati; Sarv, Mari 2023. Exploring Finnic written oral folk poetry through string similarity. – Digital Scholarship in the Humanities, kd 38, nr 1, lk 180–194. https://doi.org/10.1093/llc/fqac034

Kalkun, Andreas 2015. Seto laul eesti folkloristika ajaloos. Lisandusi representatsiooniloole. (Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetused 33.) Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.

Kallio, Kati; Janicki, Maciej; Mäkelä, Eetu; Saarinen, Jukka; Sarv, Mari; Saarlo, Liina 2023. Eteneminen omalla vastuulla. Lähdekriittinen laskennallinen näkökulma sähköisiin kansanrunoaineistoihin. – Elore, kd 30, nr 1, lk 59–90. https://doi.org/10.30666/elore.126008

Kikas, Katre 2014. Folklore collecting as vernacular literacy: Establishing a social position for writing in the 1890s Estonia. – Vernacular literacies – Past, present and future. Toim Ann-Catrine Edlund, Lars-Eric Edlund, Susanne Haugen. (Northern Studies Monographs 3. Vardagligt skriftbruk 3.) Umeå: Umeå University, Royal Skyttean Society, lk 309−323.

Kilgarriff, Adam; Rychly, Pavel; Smrz, Pavel; Tugwell, David 2004. The sketch engine. – Proceedings of the Eleventh EURALEX International Congress, EURALEX 2004. Lorient, France, July 6-10, 2004. Lorient: Université de Bretagne-Sud, lk 105–115.

Kundozerova 2022 = Мария Кундозерова, База данных «Карельские руны»: идея создания, концепция, перспективы. – Альманах североевропейских и балтийских исследований, вып. 7, lk 233–240. https:// doi.org/10.15393/j103.art.2022.2386

Lintrop, Aado 1999. Suur tamm, kuduvad neiud ja punane paat, kadunud harjast rääkimata. – Mäetagused, nr 10, lk 7–23. https://doi.org/10.7592/MT1999.10.tamm

Lintrop, Aado 2000. Suur tamm ja õde-venda. – Mäetagused, nr 13, lk 24–42. https://doi.org/10.7592/MT2000.13.suurtamm

Lintrop, Aado 2024. Kosmogooniline hari ja selestiline kiik. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 219–237. https://doi.org/10.54013/kk795a1

Moretti, Franco 2000. The Slaughterhouse of Literature. – Modern Language Quarterly, kd 61, nr 1, lk 207–227. http://muse.jhu.edu/journals/mlq/summary/v061/61.1moretti.html

Mäkelä, Eetu; Koivunen, Anu; Kanner, Antti; Janicki, Maciej; Harju, Auli; Hokkanen, Julius; Seuri, Olli 2020. An approach for agile interdisciplinary digital humanities research – a case study in journalism. – TwinTalks 2020: Understanding and Facilitating Collaboration in Digital Humanities 2020. Proceedings of the Twin Talks 2 and 3 Workshops at DHN 2020 and DH 2020. (CEUR Workshop Proceedings 2717.) Toim Steven Krauwer, Darja Fišer. Aachen: RWTH Aachen University, lk 4–14. http://ceur-ws.org/Vol-2717/paper01.pdf

Piela, Ulla 2023. Toiveiden maa. Ylioppilaiden matkakertomuksia autonomian ajalta. (Tietolipas 282.) Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.

Salmela, Alfred 1964. Päivän suka. – Kalevalaseuran vuosikirja, kd 44, lk 100–116.

Tarkka, Lotte 2005. Rajarahvaan laulu. Tutkimus Vuokkiniemen kalevalamittaisesta runokulttuurista 1821–1921. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 1033.) Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.

Järgnevas kirjutises vaatlen peale Eesti ka Karjalas ja Ingerimaal tuntud regilaulutüübi „Harja otsimine” võimalikke seoseid kiikumise maagiliste aspektidega, kiiges või hällis maa ja taeva vahel liikuvate üleloomulike olenditega, iidsete päikese sümbolite ja aastaringiga seotud kommetega ning ennustamisele viitavate motiividega. Artikli ajendiks sai Mall Hiiemäe 2006. aastal ilmunud „Harja otsimise” laulu­tüübile pühendatud artikkel „Kosmogoonilise harja otsimine”. Selle sissejuhatuses ta mõtiskleb selle üle, mil kombel on mütoloogilise sisuga regilaulud meieni jõudnud, ning tõdeb: „Osa lüroeepilisi ja mütoloogilise sisuga rahvalaule sai kiigelauluna ilumäel edasikestmise võimaluse” (Hiiemäe 2006: 21). Kiikumine koos laulmisega oli tema arvates see, mis andis ununenud või ununema hakkavat maailmapilti peegeldavatele lauludele uue funktsiooni. Just selle oletuse tõttu keskendun artikli esi­meses pooles kiikumise maagilistele ja mütoloogilistele aspektidele, et seejärel vaadelda kiigelauluna kasutusel olnud „Harja otsimise” laulu, mille eesti variantide sisu on Kaarle Krohn kokku võtnud nii:

Pead sugeval või midagi muud toimival neiul (Neitsi Maarjal) kukub hari merre ja ta palub asjata teisi (apostlinimelisi sulaseid Peetrit, Paavlit jne.), et need läheksid harja otsima. Jutustaja ise astub vette ja leiab otsekui tasuks harja asemel merest juba võrratu mõõga, mida imetlevad mõisasaksadki. (Krohn 1926)

Mulle pole selge, miks pidas Krohn pead sugevat tütarlast Neitsi Maarjaks, sest lauluvariantides esinevate apostlite poole võis palvega pöörduda igaüks. Alustan sealt, kus Hiiemäe lõpetas, nimelt kahest tema sõnastatud tõdemusest. Esiteks: „Kõike ülal öeldut arvesse võttes olen jõudnud arusaamisele, et harja otsimise laulu (päikese) hari/suga oli kiige konstruktsioonist inspireeritud solaarsümbol.” Teiseks: „Isikustatud päikesest sai mütoloogiliste laulude tegelane neiu/õde/vend hiljem. Laululiseks sai ning sisuldasa kujunes „Harja otsimine” välja vast Põhja-Eesti laulu­alal, kui seal tulid kasutusele suured aisadega kiiged.” Artikli lõppu lisas Hiiemäe: „Küllap võib siintoodu kohta öelda, nagu on öeldud varemgi: kas pole see kõik liiga fantastiline.” Ja vastas ise: „Muidugi on.” (Hiiemäe 2006: 45)

Mõnikord on tegelikkus meie kõige lennukamatest kujutelmadest fantastilisem. Seega ei püüa ma järgnevaga fantastikat lisada, vaid osutan mitmele võimalikule tõlgendamise suunale, mis aitavad mõtestada nii „Harja otsimise” laulu kui ka kiige ja kiikumise tähendust.

 

Kiik ja kiikumine

Kiikumisest ja sellega seotud kommetest Eestis on pikemalt kirjutanud Anu Vissel, kes usundilise tausta osas rõhutab eelkõige viljakusmaagilist aspekti:

Viljakuse taotlemine on olnud keskne ka eesti kiigetraditsioonis, kuid Lõuna-Eestis ja Põhja-Eestis näib kiikumisel omakorda olevat mõneti erinev funktsioon. Lõuna-Eestis domineerib taotlus olla kogu suve terve ja ilus. Mitmed teated kinnitavad, et kiikumine teeb keha kergeks [---] Kiikumisele omistati ka puhastavat toimet. (Vissel 2003: 11)

Hiiemäe viitab tsiteeritud artiklis Juhan Peeglile (2004: 64) tuginedes kiige­lauludes leidu­vatele kiige mütoloogilise värvikombinatsiooniga sünonüümidele (nt hõbehari, kuldhari, vaskhari, hõbeõrs, hõbeais, kuldlaud). Sama on teinud ka Vissel. Eesti regilaulude andmebaas (ERAB) võimaldab selliseid sõnu päris kiiresti otsida. Tulemuseks sain mõne üksiku värsi, kus hõbeõrs või hõbeais on tõe­poolest kiige sünonüüm, näiteks:

Siis läks kiike kiikumaie
Õbe õrde õõtsumaie
Tamme latva laulemaie
(EKM ERA, EÜS IV 1312/5 (32) < Muhu1)

Oh minu kulla kiigutaajad
õbe aisa õõtsutajad
(H II 35, 204/6 (121) < Pöide khk) 

Enamasti on tegemist pigem epiteetidega:

Üks oli kiike kulda arja
Tõine kiike õbe arja
Kolmas kiike vaske arja.
(H II 1, 381/2 (540) < Jõhvi khk)

Selline kulla, hõbeda ja vase järjestus lähtub teistes regilauludes levinud ana­loogiatest – kolm õuna, kolm aita jne – ega ole sisult mütoloogiline. Pealegi ei tähenda viimases näites esinev sõna „ari” (hari) mitte sugemiseks või harjamiseks kasutatavat eset, vaid kiige võlli või põikpuud. Ent mu jutu eesmärk pole selliste detailide üle vaielda. Soovin hoopis näidata, et kiige ja kiikumise uurimisel on palju arenguruumi. Seepärast kutsun teid nüüd rännakule neile maile, kus kiiged tõesti kuldsed ja hõbedased olla võisid. Alustuseks tsiteerin veel kord Hiiemäed:

Kõige kaugemale on eri rahvaste kiikumiskombe vaatlusel ulatunud Ilmar Talve (1961) pilk. Suhteliselt hilise kristlusemõjulise kujutluse kõrval päikese tantsimisest lihavõtte­hommikul toob Talve esile mõtte kiikumiskombe seotusest aastajaotus­tähistega. Lubades ise teoreetiliste spekulatsioonide hulga suurendamisest hoiduda, on ta siiski maininud India pühade tekstidega Rigvedast pärinevat kujutlust päikesest kui kuldsest kiigest, mille järgi võiks kiikumiskombes näha kevadise pööripäeva juurde kuuluvat päikese kiikumise jäljendust (Talve 1961: 38–39; 44–45). (Hiiemäe 2006: 40)

„Rigveda” kallale ma praegu ei asu, küll aga esitan katkendi Lõuna-India Karnataka muusikatraditsiooni varaselt laulikult ja heliloojalt Annamayyalt (ka Anna­macharya, eluaastad 1424–1503). Kirtana tüüpi laulus, mille originaal on telugu keeles, kujutatakse sümboolselt loomise tsüklit kui Kõigeväelise jumalikku aja­viidet. Laulik näitab kiike nagu kosmost, mille aluseks on Dharma.2 Laulude tekstid on dešifreeritud praeguses Andhra Pradeshi osariigis asuva Tirumala Tirupati Devasthanami templi vaskplaatidelt, meloodiaid pole säilinud.

Alara chanchala maina

Oh, Isand, sa särad kõigis hingedes
ning ka õhus, mida hingame.
Loomise mööduv olemus on su jumalik mäng
ja hiilgus. See on jumalik kiik.

Koit ja hämarik on selle mäesarnased sambad
ja taevas ise on peal põikpuuks,
kandes kiigele sarnanevat kosmost.

Vedad on kuldsed ketid, mis kiike
turvaliselt hoiavad. Hälli istmeks on Dharma.
See on tõesti imeline kiik.
(Sangeeta Sudha)3

Kiikuja on hindu mütoloogia maailma looja Višnu kohalik esinemiskuju Venkateswara.4 Kiikumise traditsioon India templites on vana. Vanimad teated kirjeldavad suvise pööripäeva aegset rituaalset kiikumist Orissa ehk praeguse Odisha osariigi alal India idaosas II sajandil pKr (Van De Bogart 2014: 29). Sageli on rituaalne kiikumine seotud just talvise pööripäevaga, kuid hindude ülihead astroloogilised ­teadmised võimaldavad palju keerulisemaid seoseid kui pelgalt päikese teekonna markeerimine.

Väga levinud on rituaalne kiikumine India pulmas, kus noorpaar pannakse ­spetsiaalselt ehitud kiigele ja kiikumise ajal lauldakse vastavasisulisi laule. Samuti kiigutakse paljudes piirkondades (India, Tai, Hiina) sügisel pärast riisi istutamisega seotud põllutööde lõppu või enne lõikust.

Indiast suundume Taisse. Bangkokis seisab hiiglaslik kiik Sao Ching Cha, mida kasutati kord aastas jumal Šiva maa peale kutsumise pidustuste ajal. Need toimusid talvise pööripäeva paiku ja nendega tähistati uue aasta saabumist, kiiguti ida-lääne suunas, kiige ümber aga tantsiti ringis päripäeva, mistõttu rituaali seostati päikese tee sümboolse kujutamisega (Van De Bogart 2014: 41). Tseremoonia toimus samas paigas alates 1784. aastast, mil kuningas Rama I lasi kiige püstitada oma uude pealinna. See oli braahmanite uusaastapidu. On ka väidetud, et kiikumisega korrati sümboolselt hinduistlikku maailmaloomise lugu, kus kiige sambad sümboliseerivad mägesid ning sõõrjas alus maad (Griffiths 2016). Alates 1932. aastast suurel kiigel enam ei kiiguta, sest seda peetakse eluohtlikuks. Kuninglik rituaal viiakse nüüd läbi Deva­sathani (Thewasathani) templis, kus algul avatakse sümboolselt Kailaši5 värav, et mäel elav Šiva saaks maa peale laskuda. Rituaali lõpus aga püstitatakse templisse postid, mille vahele riputatud kiigele pannakse Hamsa ehk jumal Brahma vee­linnukujulise sõiduki kuju, sellesse asetatakse jumalate väikesed kujud ja kiigutatakse neid, et jumalaid tagasi Kailaši mäele saata (Van De Bogart 2014: 43–44).

Et mitte jääda liiga kauaks Lõuna-Aasia aladel väga populaarsete kiikumisrituaalide juurde, lõpetan selle piirkonna näited Nepaalis dashain’i pühade ajal toimuva kiikumisega. Dashain on septembri lõpus ja oktoobri alguses jumalanna Durga auks peetav 10–15 päeva vältav püha, millega tähistatakse jumalanna võitu kurja deemoni üle. Esimesed üheksa päeva (Nawa Ratri) kestab võitlus, sel ajal sooritatakse tantristlikke rituaale. Ööl pärast kaheksandat päeva (Kal Ratri) ohverdatakse emajumala Durga templites sadu või tuhandeid kitsi, lambaid ja pühvleid. Järgmisel, üheksandal päeval ohverdatakse jumalanna võidu auks peamiselt musta värvi vesipühvleid. (Selles kontekstis on oluline teada, et deemon Mahisasur ilmus musta vesipühvli kujul.) Kümnes päev on kodune püha, kui kõik sõidavad oma vanemate sugulaste juurde, kus palvetatakse koos ja vanemad pereliikmed teevad noorematele otsaette punaseid täppe tika’sid. Sinna juurde käib kiikumine spetsiaalselt selleks ajaks püstitatud bambuskiikedel. Kui küsisin 2007. aastal Pokhara ümbruse külades pühade tähistajatelt kiikumise tähenduse kohta, öeldi mitmel pool vastuseks, et nii pääseb inimene jumalatele lähemale.

Näiteid võiks tuua palju rohkem. Lõuna-Aasia seikluse kokkuvõtteks saab tõdeda, et a) rituaalne kiikumine võib olla seotud maailmaloomise müüdiga, ühest maa­ilmast teise liikumisega, kurjade jõudude vastu võitlemisega, viljakusmaagiaga; b) kiikujad võivad olla jumalad või sümboliseerida neid; c) kiikumine võib ­väljendada jumalate liikumist üleloomulikust sfäärist maisesse ja vastupidi ning inimeste soovi jumalatele lähemale pääseda; d) kiikumise abil võib mõjutada mitmesuguste hüvede saamist; e) kiikumine ja sellega seotud toimingud võivad sümboliseerida ka taevakehade liikumist.

 

Häll taevasse tõusmise ja sealt laskumise vahendina

Nüüd hüppame lõunast põhjamaile, obiugrilaste juurde, kus küll suuremastaabilist rituaalset kiikumist ei tuntud, kuid kus iga väiksemgi kohalik jumalus või kaitsevaim kinnitab oma laulus, et taevane isa on ta hälliga alla lasknud (Lintrop 2021: 387–388, 309–392). Näiteks Püha Linna Taat (handi Jem voš iki, mansi Jalp uus ooika, vt Lintrop 1998a), kelle elupaika külastab Obi-äärsete hantide uskumustes surija hing viimasena enne allilma lahkumist:

Oma seitsme harjalatiga unkalise helge
isa poolt
raudkaarega kaarelises hällis
olen alla lastud,
hõbekaarega kaarelises hällis,
olen alla lastud.
(Steinitz 1939: 384)

Aga häll on siinkohal sama hea kui kiik. Ka karu, obiugri mütoloogia taevajumala Numi-Toorumi sõnakuulmatu laps, kes oma kõikvõimsa isa soosingust ilma jääb ja maa peale elama asub (vt Lintrop 1998b), lasti hälliga taevast alla, kus ta enne maale jõudmist maa ja taeva vahel kiikus:

Palju karusloomi püüdnud mees,
minu isa,
tigeda mehe tigeda meelega,
vihase mehe vihase meelega
läheb välja
oma ukselisest majast.
Ta kogub kokku
palju katkise silmaga kirveid,
kogub kokku
palju katkise otsaga jäätuurasid,
viib need
seitsmesse rauda valmistavasse sepikotta.
Seal tehakse
kolmsada sülda rauast ketti
seal tehakse
hõbekaarega kaarehäll,
tuuakse see
metsiku kätejõuga sooloomatüdruku juurde.
Ta pannakse istuma
hõbekaarega kaarehälli,
see seotakse kinni
kolmesaja sülla pikkuse raudketi külge.
Ta lastakse
alumise rahva poolt asustatud
kollasekarva, punasekarva,
väikeste hanede, väikeste partide kisaga maa poole.
Ta lasti sada sülda allapoole,
hoiti seal.
Kui tehti lõunatuul,
siis kandus ta
Uurali põhjaotsa juurde,
kui tehti põhjatuul,
siis tõsteti ta
Uurali lõunaotsa juurde.
(Munkácsi 1893: 12–14)

Ka Maailma Vaatava Mehe (handi Mir-šääviti-ho, mansi Mir-susne-hum), taeva­jumal Numi-Toorumi noorima poja ning inimeste eest hoolitseva ja neile kõige lähemal oleva jumala (vt Lintrop 1997, 1998a; Kulemzin 2006) maja kiigub taeva ja maa vahel:

[---] jooksva pilve kõrgusel,
sammuva pilve kõrgusel
minu kuukirja püha maja,
minu päikesekirja püha maja
kuldse keti kallis otsas
seal ripub,
kuldse hõbeda kallis otsas
seal ripub.
Lõunakõrist kõriline tuul
kui tõuseb,
väikese hõbeda kõlina kõlal
põhjapoolse Obi kalli vee poole
seal see liigub [---]
(Steinitz 1939: 339–340)

Maailma Vaatava Mehe lugu jutustavatest lauludest nähtub, et maa peale sattunud noor jumal tõmmati vahepeal hälliga taevasse tagasi, et teda isa juures kasvatada. Niisiis liiguvad ka obiugri mütoloogilised tegelased maailmade vahel kiige abil, samuti kiiguvad nad maa kohal.

Taeva ja maa vahel liikumise, kevadpühadeaegse rituaalse kiikumise ja taevast keti otsas alla laskuva hälli motiivid saavad kokku pikas eepilises mokša laulus „Vasaĺgja”, mis on lindistatud 1975. aastal Mordva vabariigi Ruzajevka ehk mokša keeles Orozai rajooni Levža külast ja mille eeslaulja oli 1910. aastal sündinud A. T. Antonova (Pamjatniki 1984: 33–42).

Laulus jutustatakse küla servas elanud vanapaarist, kellel oli seitse poega, kuid kes palusid jumalalt ka tütart. Sündiski neile tütar, kes pidevalt nuttis. Ei aidanud hälli tegemine, turult ehete toomine, papi kutsumine ega ristimine. Viimaks pöördusid vanemad Looja (Škai, Škabavaz6) poole, öeldes, et kui koer last rahustab, anname ta koerale, kui aga siga, siis seale. Kord tuligi tarre valge koer, läks ahju juurde ja kiigutas tüdrukut. Too jättis nutu. Vasaĺgja sirgus neiuks. Saabusid ülestõusmis­pühad. Ta tahtis koos teiste noortega kiikuma minna, kuid ema ei lubanud. Viimaks kõik seitse venda palusid koos ja tõotasid õde hästi valvata. Ema siis lubas. Vennad panid Vasaĺgja kiigele ja hakkasid ise kiigutama. Kui esimest korda kiigutasid, hakkas puhuma õrn tuul. Teist korda kiigutasid – taevas välgatas pikne, kõmises vägev kõu ja hakkas sadama. Kolmandat korda kiigutasid vennad Vasaĺgjat – kiik oli äkki tühi. Vennad läksid nuttes koju ja rääkisid, mis juhtus. Aga Looja tegi Vasaĺgjast endale suurminia (äikesejumala Aťamńa ehk Aťamśi7 naise). Andis talle kõikide aitade võtmed, kuid ei lubanud kõige äärmise aida ust avada. Kõik aidad olid vara täis. Vasaĺgja muidugi ei suutnud kiusatusele vastu panna, avas ka kõige äärmise aida ukse ja nägi all oma kodu ja ema, kes taret küttis. Ta hakkas nutma. Looja sai aru, milles asi, ja lubas minia koju käima, ütles ainult, et too ei jääks ootama, kuni emal leib valmis saab. Vasaĺgja läkski. Ütles emale: „Emake, lõika mulle kaapekakust, leiba ei jõua ma ära oodata!” Selgitas emale, et äi ei lubanud leiba ootama jääda ja et kohe peab ta taevasse tagasi minema. Läks õue, taevast juba laskus kett koos hälliga. Istus hälli ja tõsteti taevasse, kuhu ta jäi igavesti elama. Ka selles laulus toimub liikumine maa ja taeva vahel kiige ja hälli abil.

Toon veel ühe paralleeli komide juurest. Valeri Šarapov ja Dmitri Nesanelis ütlevad oma kiikumist käsitlevas artiklis, et kiigemängudest osavõtmine oli minevikus abiellumisealiste noorte rituaalne proovilepanek, lastel oli keelatud kiikuda suurtel lihavõttekiikedel. „On huvitav märkida, et kiike on komi folklooris kirjeldatud kui eluohtlikku katset, mille naist otsiv eepiline kangelane pidi läbima,” selgitavad autorid ja lisavad, et sellist elu kaalule panevat katset võib võrrelda ohtliku teispoolsusesse viiva teekonna kulminatsiooniga. Seejärel toovad nad näite, et Võmi ja Petšora jõgede keskjooksu komidel oli ennustamisega seostuv komme: tüdrukud pidid nimetama kiikumise kõige kõrgemas punktis oma oletatava tulevase peigmehe nime, muidu ei lastud neid kiigelt ära. (Sharapov, Nesanelis 1997)

Kevadiste kiigepühadega seotud seto laulus kiigutakse pilve piirile, kust paistab kodu, kuid see kodu pole päris tavaline, pigem ebamaine:

Hälke’ hällü ti korgõlõ,
hälke’ pilvi piirile.
Korgõst näe ma uma kodo,
uma maama viil majakõista:
kuldakuppa on katusõlla,
hõpõristi on har’a päällä.
(Ansambli Liinatśuraq repertuaarist)

Karula kihelkonna Patupera külast 1910. aastal 73-aastase Eva Antsovi käest kogutud kevadpühadeaegse kiikumisega seotud (olla lauldud 40 aastat enne kogumist „hällimise juures”) laulu tekstis ulatub kiikuja pea pilvedele ja jalad tantsivad taevasse:

Läki kuivalt korgõlõ,
tahelikult taivalõ.
Pää puttõ pilvile,
jala’ tantsõ taivalõ.
Seo häll solaste tettü,
Palga poissõ painutud.
Tulgõ hällʹmä, külä sõsara’,
köüdke ti vüü’ ilosalõ,
pallʹapoolõ parausi.
(EÜS VII 984 (37) < Karula khk, Vana-Antsla v)

Virumaalt Jõhvi kihelkonna Voka vallast 1885. aasta paiku kogutud tekst viitab kombele tuua kiigele või kiige (eeldatavasti noormeestest) ehitajatele kevadpühadele kohaselt andideks mune, kuid sellele justkui vastukaaluks (eeldatavasti neidudest) lauljad-kiikujad kiiguvad „ligi taivasta tasasta” ja saavad sealt andideks vöid ja „saksa laastukesi”:

Tulge tütärid tulele
Tuage kanad tuage munad
Tuage pardid paarissute
Aned alla õlma’assa
Kii kiike laa laake
Kii kiike kõrge’elle
Kõrge’elle kauge’elle
Ligi pilvesta pimeda
Ligi taivasta tasasta
Mis säält taivast annetakse
Kuus kulla vüäkestä
Sada saksa laastukesta
(ERM 5, 76/7 (33) < Jõhvi khk)

Niisiis seostub kiikumine ka soome-ugri rahvastel üleloomulike olendite ja inimeste liikumisega eri maailmaosade vahel, lisaks ennustamisega. Mircea Eliade (2021: 153, 348, 440, 442–443, 486) ja teised on välja toonud kiikumise ja šamaanirännaku seosed, samuti on võimalik näha seoseid kiikumise ja pendli, risti, hõbeehte või mõne muu eseme kiigutamise abil ennustamise vahel (vrd nt Lintrop 2004: 126, 130).

Kiige teema lõpetuseks põikan veel korra tagasi Hiiemäe artikli juurde. Tema järgi (Hiiemäe 2006: 44–45) on kiik mütoloogilises käsitluses vahend, millel esitati maailma loomise lugu ja aidati tähenduslikul päikese pööriajal kaasa maa­ilmakorra püsimisele, kuid pärast maagilist toimingut tuli „kiik keldrisse” viia. Ja siinjuures muutub oluliseks, nagu Hiiemäe lisab, et „Harja otsimine” pole ainult lüroeepiline laul, vaid „sõna otseses mõttes üksiti kiigelaul”, mille levikupilt Eestis vastab üllatavalt täpselt kiigelaulude levikupildile. Kas oli laulu liminaalsel ajal kiigel esitamise eesmärk päikese „toetamine”, allilmast tagasi toomine, endise maailmakorra taastamine, ennustamine või kõik need üheskoos?

 

Kosmogooniline hari

Mäletatavasti ütles Hiiemäe (2006) oma artiklit kokku võttes, et harja otsimise laulu hari või suga oli kiige konstruktsioonist inspireeritud solaarsümbol, mille taga oli algul personifitseeritud päike, kes hiljem mütoloogiliste laulude õeks või vennaks muutus. Ma ei hakka siin arutlema selle üle, kas muna oli enne kana või vastupidi, vaid püüan lisada mõne olulisena tunduva nüansi, et siis otsad kokku sõlmida.

Harjumaal Kuusalu kihelkonnas Kolga vallas elanud 66-aastane Ann Liimann on „Harja otsimise” lugu alustanud pühade tulemise motiiviga:

Kuulin ma pühäd tulema,
Ajad kallid aigenema,
Lihavotted liugenema,
Jaanipäivä joudemaie.
Ma lasin kuused koo vedädä,
Kased kamberi edeje,
Lepad kamberi rehule.
Istusin kulla kuuse alla,
Kase kalli latva pääle,
Lepa sirgeja sülesse.
Suin siel sulaste päidä,
Kasisin karjalaste päidä,
Arisin päidä armutumil.
(EÜS VIII 2248/50 (551) < Kuusalu khk)

Sellise sissejuhatuse pea(de) sugemise motiivile leiab veel mitmest laulu­variandist. Mõnikord alustatakse laulu aga saani tegemisega. Olen viidanud, et see motiiv võib olla seotud ajaarvamise ja pööripäevaga (Lintrop 2000: 32). „Harja otsimise” laulus nimetatud apostlite (Jaan, Peeter, Paavel, Andres) kohta võiks ju arvata, et need on lihtsalt juhuslikud nimed, kui poleks teada, et jaanipäevale järgnev suvine peetripäev (Peetruse ja Pauluse märtrisurma mälestuspäev, peeterpaavlipäev) märgib meie idapoolsetel hõimurahvastel suvise pööriaja ja sellega seotud keeldude lõppu. Ka Eesti kohta nendib Hiiemäe (1985: 175), et peetripäeva kombestikus on palju ühist jaanipäevaga, püha tähistamine oli varem palju ulatuslikum, tsiteerides Balthasar Russowi kroonikat:

[N]eil kolmel ööl: püha jaani, peetri-paavli ja maarja mäekäigu ööl8 ei olnud üheski linnas, alevis, mõisas ega külas, mitte ühtki maha arvatud, muud midagi näha kui aina rõõmutulesid kogu maal. Ja sealjuures tantsiti ja lauldi ja kareldi kõige lustiga ja ei antud armu suurtele torupillidele, mis igas külas väga tuntud olid. (vt Laugaste 1963: 30)

Veel mainib Hiiemäe (1985: 175), et soomlastele on peetripäev „mõneti suve kulminatsiooniks, jõulude vastand-daatumiks”.

Tõenäoliselt kuulus vanasti peetripäeva kombestikku ennustamine, mis nüüd on peamiselt jaanipäevale nihkunud. Vene rahvakalendris seostub peetripäevaga kogu öö kestev pidutsemine, et hommikul päikese mängimist9 vaadata. Lisaks kiiguti ja ennustati tulevikku, peamiselt seda, kes kuhu mehele saab. Peetripäeva kiikumise eripäraks oli selle õhtune või isegi öine aeg – kiigele mindi pärast lõunat, kiiguti sageli hommikuni (Nekrõlova 2007: 340–343). Andresepäevast ehk 30. novembrist algab advendiaeg: „Andrus aus mees annab jõulud.” Eesti rahva­kalendri kombestikus langeb siis põhirõhk ilma ja tulevase ennustamisele. (Hiiemäe 1994: 250)

Niisiis on apostlid, kelle poole abipalvega pöördutakse, oma mälestuspäevade kaudu seotud talvise ja suvise pööripäeva liminaalse perioodiga. Selline side kinnitab Hiiemäe ja teiste (sealhulgas minu) tõdemust, et merre (allilma) kukkuv hari või suga sümboliseerib suvise pööripäeva aegset päikest, seega sobib laul hästi sel ajal kiigel laulmiseks. Samas ei tohi jätta tähelepanuta teist aspekti – laskumist teispoolsusse ja kiikumist kui sümboolset liikumist eri ilmade vahel. Näib, et viimane on Ingerimaal ja Ida-Soomes olulisemgi. Samas esineb eesti päeva veeretamise motiiv vaid Ingeri karjaselauludes ega ole seotud soa merre sulpsatamisega.

Kulu päivä, viere päivä,
Kulu päivä kuusikkoo,
Viere päivä vitsikkoo!
Aik’ on antava aapasso,
Laskee lapsia kottii
Voivatia vuolemaa,
Kannikkoo kaivamaa.
Emäntä on kova kotona,
Itse kaivaa kannikkaase,
Itse vuoloo voivattii,
Miull antaa kylmää koalii,
Kylmää koalii, hapant toarii.
(SKVR IV 3: 2895, Kesk-Ingeri, Kupanitsa, 1901)10

 

Mõõk merest

Ingeri ja karjala „Suga merre” lauluvariantidele enamasti liidetud merest mõõga leidmise motiivi leiab ka eesti rahvaluulest, kuid siin pole see siiski nii järjekindlalt „Harja otsimisega” seotud. Soomlased tutvustavad laulutüüpi „Suga merre” lühidalt nii:

Neiu/noormees (Päeva poeg, Sullervo) kammib juukseid, suga kukub merre. Neiu toob selle välja (või saab kammija surma), samal ajal kerkib merest mõõk (või jooksevad loomad viima sõna peasugeja surmast). Teema „Mõõk merest” liitub lauluga nii sageli, et seda pole [laulutüüpide – A. L.] nimekirja eraldi pandud, vaid esitatud „Suga merre” pealkirja all. (Runoregi: Suka mereen)

Tuletan meelde, et paljudes Ingeri ja karjala variantides räägib laul tütrest, kelle juuksed kasvavad ebatavaliselt pikaks:

[---]
Hius hienoine yleni
Pellavas piho pituine,
Mere vaaho valkeaine.
Ei voineet suvat sukkii
Eikä harjat harjailla.
[---]
(SKVR III 3: 2991, Haavikko, 1900)

Juuksed on nii pikad ja kohevad, et neid pole võimalik kammida. Siis palub tütar venda, kes on minemas Eestisse (Virusse) kas maksu maksma või muud sarnast asja klaarima, et vend tooks talle soa või harja, millega õde saaks juukseid sugeda. Vend toobki soa, õde läheb mere äärde ja istub kivile juukseid kammima, aga suga kukub vette. Õde läheb suga veest tooma, mõõk haakub ta ehetesse. Õde viib mõõga mõisa/koju/linna, kus rahvas arutab, kas see on sõjas käinud mõõk. Oluline on paljudel juhtudel õe vastus:

[---]
Mie sitt’ vasten vastaelin:
„Ei miekka soasta tuotu,
talutett’ ei tappelusta,
tää miekka merestä tuotu,
ojan pohjast’ on otettu.”
(SKVR V 3: 189, Sakkola < Lempaala)

See tähendab, et mõõk ei ole sõjariist, vaid miskit muud. Kuid üsna palju on neid tekste, kus kinnitatakse, et mõõk on joonud meeste verd ja söönud meeste luid. Hästi pikkade juustega õde võib selles laulus sümboliseerida suvise pööriaja pikka päeva. Suga on päike. Kui eesti lauludes soeb päev sulaste päid, siis Ingeri ja karjala omades päeva tukka. Võiks isegi fantaseerida, et päeva (valge aja) liiga pikad sugemata juuksed ohustavad kehtivat maailmakorda. Ent mõnikord on pea sugejaks vend. Seal­samas Ingeris liitub laul, kus pea sugejaks on vend, tüübiga „Laivassa surmattu veli” („Laevas surmatud vend”). Ida-Karjalas on sugejaks enamasti hoopis päeva poeg. Suga kukub vette, mees läheb järele ja hakkab uppuma või upubki. Olgu pea sugejaks õde või vend, on seos päikese ja pööriaja pika päevaga ilmne. Et mitte jääda rändama ühest Soome, Karjala või Ingeri piirkonnast teise, ühe liitunud laulutüübi juurest teise juurde, piirdun praegu pea sugemise ja mõõga leidmise motiividega. Oluline on, et 21 lauluvariandis märgitakse ka pea sugemise aega: „Meni rannalle kesoille, / Keskesoilla heinajoilla” (SKVR III 1: 605 (Joenperä?), 1877); „Mänin rannoille kesoilla, / Kesk’kesoilla, hein’ajoilla, / Parahalla paistehella” (SKVR III 1: 1184, Soikkola, 1881–1883).

Niisiis toimub tegevus ikka suvise pööripäeva lähedasel ajal, tõenäoliselt siis, kui algab heinatöö, ehk umbes peetripäeva paiku. Vrd vene vanasõnu: „доставай косы и серпы к Петрову дню”; „прежде Петра не суй носу, а после Петра берись за косу” (’peetripäevaks otsi välja vikatid ja sirbid’; ’enne peetrit ära topi sinna oma nina, aga pärast peetrit võta vikat kätte’; Nekrõlova 2007: 338). Vadja rahvakalendri järgi algas heinaaeg samuti pärast peetripäeva. Oluline on tähele panna uskumust, et nii nagu lihavõttelaupäeval, jaanilaupäeval ja rollapäeva11 laupäeval, käivad nõiad ka peetripäeva laupäeval ringi (Ariste 1969: 96).

Nagu juba öeldud, on aeg igati sobiv maagilisteks toiminguteks. Tuletan meelde, et peetripäeval toimuvad lõunaudmurdi tähtsaimad suvised palvused, Mari Eli Kužengeri rajoonis mälestavad marid surnuaial lahkunud sugulasi, Morko rajooni Untšo (vn Šorunža) külas aga toimub kesksuve sürem’i palvus.

Mis võiks olla see merest toodud mõõk, mis pole sõjariist? Või kui isegi oli, siis saab see uue funktsiooni. Muidugi võib mõõk olla lihtsalt saatuslik sümbol, nii nagu näiteks tarokikaartidel, unenäoseletajates ja mujal. Mõõk võib kaitsta kurjade jõudude eest. Ent mõõk võib olla ka ennustamise vahend. Tiibeti oraaklite tähtsaimad abivahendid on mõõk reldri (tiibeti kirjas རལ་གྲི, ral gri), mida kasutatakse kurjade vaimude vastu nii rituaalsetes tantsudes kui ka haigeid ravides, ja nool dadar (tiibeti kirjas མདའ་དར, mda’ dar). Ent tõenäoliselt on mõlemal oma osa ennustamisel. Olen filmi­kaadritest näinud, kuidas Nechungi oraakel ekstaatilise tantsu ajal mõõga põrandasse viskab (Sonam, Sarin 1991). Üsna sarnaselt on käitunud handi ja udmurdi ennustajad.

Ioann Vassiljev kirjeldab Udmurdimaa Buranovo (udm Brangurti) küla talupoja sõnade kaudu uue hiiepapi valimist, mille juures oli oluline osa mõõgaga ennustamisel:

Oma mõõga pani usto tuno (’osav teadja’) üht otsa pidi pea peale nii, et teine ots peaaegu puudutas lage, ja lasi sellel siis põrandale kukkuda. Mõõk tungis otsaga põrandasse. Seda tegi ta veel kuni kaks korda. Paremas käes oli tal sel ajal kantsik, mille käepide oli vaenlaste hirmutamiseks tehtud angervaksast. Pärast seda käskis ta kannelt mängida, ise aga hakkas tantsima. Keset tantsu kukkus ta äkki maha, nii et suust hakkas vahtu tulema. (Vassiljev 1906: 216)

Kustaa Fredrik Karjalainen (1918: 596) väidab, et obiugrilased, kes nagu komid, udmurdid ja teisedki rahvad ennustasid sageli kirve abil, kasutasid ka nuga või veel meelsamini vana mõõka.

 

Lõpetuseks

Kiik ja kiikumine on üks vanemaid rituaalseid (ja mängulisi) toiminguid, tõenäoliselt juba loomariigist päranduseks saadud nagu liulaskmine ja üksteise tagaajamine. Kiikumise puhul pole suurt mõtet rääkida sellest, kust kuhu on üks või teine uskumus levinud. Kogu maailma kiikumiskombestik on üsna sarnane, kusjuures suvise ja talvise pööripäeva aegse kiikumise juures näib domineerivat kosmogooniline aspekt: sel ajal kaldutakse kiikumises nägema päikese teekonna sümboolset kordamist või püütakse kiikumisega sellele justkui hoogu anda. Ka maailma loomise ­sümboolne kordamine tuleb sel ajal kõne alla. Kevadistes ja sügisestes kiikumis­rituaalides on esiplaanil viljakusmaagiline aspekt: kevadel püütakse mõjutada kas looduse tärkamist üldiselt või viljakasvu tingimusi, sügisel aga saagikust. Samuti arvatakse, et kiikudes on võimalik jumalatele läheneda, pälvida nende heakskiitu või ennast rituaalselt puhastada.

Mõlemad aspektid on mõjutanud ka eesti kiikumiskombeid. Tundub nii, et piirkonnas, kus kiiguti enamasti vaid kevadpühade ajal (ehk Lõuna-Eestis), saab rääkida rohkem viljakusmaagiast ning üleloomulikule sfäärile lähenemise abil ilu ja tervise tagamisest. Seal aga, kus kiikumine kestis suveni välja, tõuseb esiplaanile kosmogooniline ja ennustamisega seostuv sümboolika, kusjuures ennustused ei puudutanud ainuüksi meheleminekut, vaid ka kiikuja või ta lähedaste saatusi üldisemalt. Kosmogooniliste detailide olulisus seletab ka „Loomislaulu” populaarsust kiigelauluna (vt ka Särg 2023).

Sinikirja linnukene
Puna piane piasukene
Lendas meie leppikusse
Kandis meie koppelissa
Vahtis meie vainijulla
Otsis maad mune muneda
Aset poegi haudutella,
Lendas meie kiige külge
Tegi pesa penni peale
Haudus pojad aeste külge [---]
(E 15729/30 (263) < Harju-Jaani khk)

K a a r t 1. Harja otsimise ja merest leitud mõõga teemat kombineerivate lauluteisendite levik.

Ka kosmogooniliste tunnustega loomislaulu leiab enamasti sellelt alalt, kus kiiguti veel suvise pööripäeva ajal. Suur osa harja otsimise ja merest leitud mõõga teemat kombineerivaid lauluteisendeid pärineb ootuspäraselt Virumaalt ja Harjumaa idaosast. Kokku on 52 säärast teisendit, kus „Harja otsimise” tüübiga seoses mainitakse vähemalt pea sugemist, soa vette kukkumist ja selle järele minemist ning „Mõõk merest” tüübiga seoses vette minemist ja mõõga leidmist.12 Neist suurim osa – 14 teisendit – pärineb Jõhvi kihelkonnast ja 7 Kuusalu, 4 Haljala, 3 Vaivara, 3 Kadrina, 3 Lüganuse kihelkonnast (seega Harju- ja Virumaalt kokku 34 ehk 65%), 4 teisendit Helme, 2 Pilistvere, 2 Hanila, 2 Viljandi kihelkonnast ja 2 Setumaalt. ­Ülejäänud 8 ­teisendit jagunevad ükshaaval eri kihelkondadesse. Sellises jaotuses võiks näha Soome ja Ingeri mõju, ent pigem tuleks kaaluda, kas pole asi olnud ­vastu­pidi – suvise pööri­päeva maagiliste toimingutega seotud kiigelaul lagunes naabrite juures sel moel, et kosmilise tasakaalu hoidmise ja päikese toetamise motiivi olulisus vähenes ning sellest sai karjas käivate laste laul, ennustamisega seostuvad motiivid aga iseseisvusid looks, milles kellegi väga pikkade juustega tütar või poeg läheb kõige pikemate suvepäevade ajal mere kaldale pead sugema.

Nimetatud lauluteisendite algusmotiivide vaatlus toob välja, et suur osa neist on seotud kalendriga. Nimelt juhatab 16 korral laulu sisse motiiv pühade lähenemisest ning üheksal korral saani tegemine, et saaks venda vaatama sõita. Neljal korral esineb venna juurde sõitmine ka ilma saani tegemiseta. Teatavasti ei olnud vanasti võimalik sugulasi igal ajal vaatamas käia, pigem tehti seda talviste pühade ajal. Nende ootamine aga algas juba suvisest pööripäevast. Niisiis viitavad 29 lauluteisendi algused ühel või teisel moel perioodidele, mil ennustati ka tulevikku. Ülejäänud algusmotiivid jagunevad järgmiselt: „veere, päev” (5 teisendit), „päev ei jõua veereda” (4 teisendit), „päev soeb päid” (7 teisendit), „paistku päev selle maja peale, kus päid soetakse” (2 teisendit), „too suga merest” (2 teisendit), „Soomest suga tooma” (1 teisend), „kuulsin kiigutavat” (1 teisend), „viidi põllega põllule” (1 teisend). Eelnevat arvesse võttes tundub mulle, et need lauluteisendid, kus „Harja otsimisele” liitub „Mõõk merest”, peegeldavad eelkõige pööriaja maagilisi toiminguid, kosmogooniline aspekt aga hakkab nende varju jääma. Näeme, et lüüriline minategelane on asunud taevakeha asemele, ronib kallil pühadeajal ise puu otsa ja soeb laste päid või palub Jaanil (apostel Johannesel) endale saan teha, nagu laulis Mari Rebin Jõhvi kihelkonna Illuka vallast:

Joanikene koanikene
Tee mull’ saksa soanikene
Ja mull’ luine laevukene
Kalaluine karbikene
Ma lähen venda voatamaie
Kas on venda karjapoissi
Või on härja-hoostepoissi…
(H II 37, 343/4 (11) < Jõhvi khk)

Selge see, et saan pole päris tavaline, pigem kuulub fantaasia valda. Kas luisel laevukesel ja kalaluisel karbikesel võiks olla midagi ühist kiige või hälliga? Igatahes peaks see olema sõiduriist, mis viib lauliku kiiresti sinna, kuhu ta soovib minna. Olgu sellega nii või naa, on kõigile neid laule tundvatele inimestele isegi tänapäeval selge, et juuste sugemisel ühes soa vette kukkumisega on midagi tegemist päikese teekonnaga. Mulle näiteks kangastub lauldes alati pilt puulatvu riivavast ja pikkamisi merre vajuvast suurest päevakerast.

Lõpetangi nüüd Mall Hiiemäe küsimusega: kas see kõik pole liiga fantastiline? Jah, kahtlemata on, see on sama fantastiline kui meie regilaul ise. Regilaulust võime leida üle maailma levinud olulisi mütoloogilisi teemasid ja motiive või vähemalt nende jälgi. Need kõik on olemas siinsamas, meie kodustes lauludes. Tuleb ainult tahta ja osata otsida.

 

Artikkel valmis Eesti Teadusagentuuri projekti PRG1288 „Folkloorse varieeruvuse korpus­põhine käsitlus: regilaulutraditsiooni piirkondlikud stiilid, teemavõrgustikud ja suhtlusviisid” raames. Artikli aluseks on 2017. aastal Mall Hiiemäe juubelikonverentsil peetud ettekanne. Tänan Kaarel Veskist levikukaardi vormistamise eest.

Aado Lintrop (snd 1956), PhD, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi emeeritus, aado.lintrop@gmail.com.

 

1 Edaspidi viidatakse tekstis Eesti Kirjandusmuuseumi (EKM) Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA) rahvaluulekogudele kogu, köite ja lehekülje ning pala tähistega.

2 Dharma on hinduismis käitumine, mis harmoneerub universumi olemasolu võimaldava korraga (ta).

3 Minu tõlge Damodara Rao Dasu ingliskeelse tõlke järgi telugu originaalist (vt ka teist tõlget inglise keelde: Narasimhachary, Ramesh 2008: 61–63). Kuna ma telugu keelt ei oska, tuleb loota ingliskeelse tõlke autori kompetentsusele ka selles osas, et kiigega paralleelselt kasutatakse laulus sõna häll.

4 Venkata+iśvara ’Venkata [mäe] isand’; Tirumala linnas asuv Venkata mägi on mainitud templi asukoht.

5 Kailaši ehk tiibeti keeles Kangrinboqê nime kandev mägi asub Tiibeti kiltmaa lääneosas ning see on hindude, budistide, džainistide ja tiibeti põlise usu järgijate jaoks oluline pühapaik.

6 Tema kohta vt Devjatkina 2008: 141–142.

7 Mokša Атямня, Атямсь. Mordva äikesejumala kohta vt Devjatkina 2008: 195–196.

8 Maarja mäekäigu öö viitab siin heinamaarjapäeva ehk 2. juuli eelõhtule.

9 „Пять раз в году солнце играет: на рождество, богоявленье, благовещение, светлое воскресение, Иоанново рождение” (’Päike mängib viis korda aastas: jõulude ajal, kolme­kuningapäeval, paastumaarjapäeval, ülestõusmispühal ja jaanipäeval’, Dal 1879: 528).

10 Siin ja edaspidi on kogumikus „Suomen kansan vanhat runot” (SKVR) avaldatud tekstidele viidatud osa, köite ja teisendinumbri järgi.

11 Märtrite Florose ja Laurose surmapäev 18. august, hobuste püha.

12 Otsisin Eesti regilaulude andmebaasist (ERAB) sõna „suga” järgi ja valisin 236 tulemusest välja sobivad 52. Otsing tüübinimede järgi annab palju vähem tulemusi. Runoregi seostas „Harja otsimisega” ainult 27 „Mõõk merest” tüüpi kuuluvat jätku.

Kirjandus

Arhiiviallikad

Käsikirjalised kogud Eesti Kirjandusmuuseumi (EKM) Eesti Rahvaluule Arhiivis (ERA):

E – Matthias Johann Eiseni rahvaluulekogu

ERA – Eesti Rahvaluule Arhiivi rahvaluulekogu

ERM – Eesti Rahva Muuseumi rahvaluulekogu

EÜS – Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvaluulekogu

H – Jakob Hurda rahvaluulekogu

 

Veebivarad

ERAB = Eesti regilaulude andmebaas. Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv. https://www.folklore.ee/regilaul/andmebaas

Runoregi: Suka mereen. http://runoregi.rahtiapp.fi/theme?id=skvr_t010100_3380

Sangeeta Sudha. English Translations of Carnatic Lyric. Tlk Damodara Rao Dasu. http://www.sangeetasudha.org/annamacharya/vol2/a.html

SKVR = SKVR-tietokanta – kalevalaisten runojen verkkopalvelu. Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. https://skvr.fi

 

Kirjandus

Ariste, Paul 1969. Vadja rahvakalender. (Eesti NSV Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi ­toimetised 8.) Tallinn: Valgus.

Dal 1879 = Владимир Даль, Пословицы русского народа: Сборник пословиц, поговорок, речений, присловий, чистоговорок, прибауток, загадок, поверий и пр. 2-е изд. Т. 2. Санкт-Петербург–Москва: М. О. Вольф.

Devjatkina, Tatjana 2008. Mordva mütoloogia. (Sator 8.) Tlk Irina Orehhova, Nikolay Kuznetsov. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, Eesti Folkloori Instituut. http://www.digar.ee/id/nlib-digar:106597

Eliade, Mircea 2021. Šamanism ja arhailised ekstaasitehnikad. (Avatud Eesti raamat.) Tlk Mirjam Lepikult. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Griffiths, Rhys 2016. Bangkok’s Giant Swing. – History Today 30. III.

Hiiemäe, Mall 1985. Eesti rahvakalender. IV kd. Tallinn: Eesti Raamat.

Hiiemäe, Mall 1994. Eesti rahvakalender. VI kd. Tallinn: Eesti Raamat.

Hiiemäe, Mall 2006. Kosmogoonilise harja otsimine. – Regilaul – esitus ja tõlgendus. (Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetused 23.) Toim Aado Lintrop. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 21–48.

Karjalainen, Kustaa Fredrik 1918. Jugralaisten uskonto. (Suomensuvun uskonnot III.) ­Porvoo: Werner Söderström Osakeyhtiö.

Krohn, Kaarle 1926. Harja otsimine. – Eesti rahvalaulud Dr. Jakob Hurda ja teiste kogudest. Esimene köide. Toim Matthias Johann Eisen, K. Krohn, Vihtori Alava, Oskar Kallas, ­Walter Anderson, Villem Grünthal. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, lk LIII.

Kulemzin, Vladislav M. 2006. Mir sawitti χu. – V. M. Kulemzin, Nadezhda V. Lukina, Timofeĭ A. Moldanov, Tat’yana A. Moldanova, Khanty Mythology. (Encyclopaedia of Uralic ­Mythologies 2.) Toim Vladimir Napolskikh, Anna-Leena Siikala, Mihály Hoppál. Budapest–Helsinki: Akadémiai Kiadó, Finnish Literature Society, lk 110–111.

Laugaste, Eduard 1963. Eesti rahvaluuleteaduse ajalugu. Valitud tekste ja pilte. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Lintrop, Aado 1997. Palakesi obiugri mütoloogiast II. – Mäetagused, nr 5, lk 23–30. https://doi.org/10.7592/MT1997.05.obmyto2

Lintrop, Aado 1998a. Palakesi obiugri mütoloogiast III. – Mäetagused, nr 6, lk 7–20. https://doi.org/10.7592/MT1998.06.obmyto3

Lintrop, Aado 1998b. Palakesi obiugri mütoloogiast IV. – Mäetagused, nr 7, lk 7–20. https://doi.org/10.7592/MT1998.07.obmyto4

Lintrop, Aado 2000. Suur tamm ja õde-venda. – Mäetagused, nr 13, lk 24–42. https://doi.org/10.7592/MT2000.13.suurtamm

Lintrop, Aado 2004. Ennustamisega seotud motiivid regilauludes. – Mäetagused, nr 24, lk 119–132. https://doi.org/10.7592/MT2003.24.lintrop

Lintrop, Aado 2021. Mansi loomislugudest regilaulu ilmalinnuni. – Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 379–400. https://doi.org/10.54013/kk761a1

Munkácsi, Bernát 1893. Vogul népköltési gyűjtemény. III kd. Medveénekek. Budapest: Magyar Tudományos Akadémia.

Narasimhachary, M.; Ramesh, M. S. 2008. Spiritual Heritage of Annamacharya. (T.T.D. Religious Publications 769.) II kd. Tirupati: Tirumala Tirupati Devasthanams.

Nekrõlova 2007 = Анна Некрылова, Русский традиционный календарь. На каждый день и для каждого дома. Санкт-Петербург: Азбука-классика.

Pamjatniki 1984 = Памятники мордовского народного музыкального искусства. Т. 2. Мокшанские неприуроченные долгие песни междуречья Мокши и Инсара. Ред. Евгений Гиппиус, сост. Николай Бояркин. Саранск: Мордовское книжное издательство.

Peegel, Juhan 2004. Nimisõna poeetilised sünonüümid eesti regivärssides. Teine läbivaadatud ja ühtlustatud trükk. (Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi toimetised 15 (62).) Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Sharapov, Valery E.; Nesanelis, Dmitri A. 1997. Theme of „swinging” in shamanism and folk culture. – Elektroloristi, kd 4, nr 2. https://doi.org/10.30666/elore.78237

SKVR III 1 = Suomen kansan vanhat runot III. Länsi-Inkerin runot 1. Toim Väinö Salminen. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 139:1.) Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 1915.

SKVR III 3 = Suomen kansan vanhat runot III. Länsi-Inkerin runot 3. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 139:3.) Toim Väinö Salminen. Helsinki: Suomalaisen Kirjalli­suuden Seura, 1924.

SKVR IV 3 = Suomen kansan vanhat runot IV. Keski-Inkerin ja vatjalaiset runot 3. (Suoma­laisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 140:3.) Toim Väinö Salminen. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 1928.

SKVR V 3 = Suomen kansan vanhat runot V. Itä- ja Pohjois-Inkerin runot 3. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 141:3.) Toim Väinö Salminen. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 1931.

Sonam, Tenzing; Sarin, Ritu 1991. The Reincarnation of Khensur Rinpoche. [Dokumentaalfilm.] White Crane Films.

Steinitz, Wolfgang 1939. Ostjakische Volksdichtung und Erzählungen aus zwei Dialekten. 1. kd. Grammatische Einleitungen und Texte mit Übersetzungen. (Õpetatud Eesti Seltsi Toimetused XXXI.) Tartu: Õpetatud Eesti Selts. https://www.etera.ee/zoom/4230/view

Särg, Taive 2023. Loomislaul alguste kiigel. – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 1076–1103. https://doi.org/10.54013/kk791a2

Talve, Ilmar 1961. Keinu ja keinuminen Suomessa. (Scripta Ethnologica 11.) Turku: Turun yliopiston kansantieteen laitos. https://doi.org/10.30673/sja.86249

Van De Bogart, Willard G. 2014. The Giant Swing (Lo Ching Cha): Brahmanical origins and its significance to the religious culture of Thailand. – Contemporary Socio-Cultural and Political Perspectives in Thailand. Toim Pranee Liamputtong. Dordrecht: Springer Science+Business Media, lk 23–47. https://link.springer.com/chapter/10.1007/978-94-007-7244-1_2

Vassiljev 1906 = Иоанн Васильев, Обозрение языческих обрядов, суеверий и верований вотяков Казанской и Вятской губерний. – Известия Общества археологии, истории и этнографии при Имп. Казанском университете. Т. XXII, вып. 3–5. Казань: Типо-литография Императорского Университета.

Vissel, Anu 2003. Eestlaste kiigekultuur enne ja nüüd. – Mäetagused, nr 21, lk 7–84. https://doi.org/10.7592/MT2002.21.kiik

Nii nagu varasemagi Marju Kõivupuu publitsistliku loomingu, on raamatu­poodide kliendid, lugejad ja kuulajad võtnud tänavu aasta algul ilmunud „Eesti mütoloogia algajale” vastu soojalt. Teos on jõudnud Rahva Raamatu korraldatava aasta raamatu konkursi teabekirjanduse valdkonna nominentide nimekirja, rääkimata positiivsetest arvustustest siin ja seal. Autor on veenvalt tõestanud, et folkloristi­ametiga arvamusliidril on avalikkuses väärikas roll täita ja inimeste janu folkloori kaudu oma juuri tunnetada on ikka ja alati suur.

Just selle viimase tõttu on raamatu tähendust raske hinnata – suhe pärandisse on iga lugeja jaoks individuaalne. Samal ajal ei tohi unustada, et see, mida peetakse pärandiks, on autoriteetide, teadlike valikute, rõhuasetuste ja vaatepunkti suunata. Kõivupuul on autoriteetne hääl, mis kujundab avalikkuse suhet rahvuslikku kultuuripärandisse. Teos asetub usundit käsitlevate raamatute maastikule, mis hariduseusku eestlaste enesepilti vormib. Kõvakaanelisi kaunilt kujundatud rahva­usundialaseid teoseid on välja antud ka mujal: Soome Kirjanduse Selts on hiljuti taasavaldanud klassikalised Martti Haavio „Suomalainen mytologia” („Soome mütoloogia”, esmatrükk 1967) ja Uno Harva „Suomalaisten muinasusko” („Soomlaste muinasusk”, esmatrükk 1948), samuti uudisteoseid tänapäevases mütopoeetilises kujunduses.

Seda, et tegu on identiteedikirjandusega, kinnitab nii autori pöördumine, mille järgi on raamat mõeldud „tere­tutvuseks meie rikkaliku ja elava pärandimaailmaga” (lk 9), kui ka põgus pilguheit raamatu­tutvustustesse, mis vahendavad justkui lugejate hääli.1 Samuti saab autori pöördumise kaudu vaadelda raamatut kui rahvahariduslikku lugemikku, sest just valgustuslik rahva­haridus on väärtus, mis Kõivupuu raamatut kannab. Autor järgib seda aadet, tõmmates läbivalt piiri teadusliku ja mütoloogilise maailma vahele, olgu teemadeks surm, loodusnähtused või rahva­meditsiin. Lugejat haritakse muu hulgas virmaliste tekke, surma eri faaside ning eri liiki taimede ja putukate osas.

Sellest kajab vastu folkloristikat kujundanud ajalooline dilemma: kuidas lepitada neid rahvausu kujutelmi ratsionalistliku maailmavaatega? Siin tõmbab autor ajalise piiri: vanemale ehk ajatule rahvapärimusele ei rakendu küsimused selles esitatavate väidete tõeväärtusest, mida aga tuleb esitada tänapäevasemate nähtuste kohta, olgu nendeks 1980-ndatel rahvast „hullutanud” AU8 või mürgine kloordioksiid. Ka veesoonte puhul on autor pidanud vajalikuks täpsustada, et arusaam nendest ei kuulu teaduslikku maailmapilti. Seega esindab „Eesti mütoloogia algajale” just fiktsiooniks muutunud usundipilti, mis kõnetab lugejat seetõttu, et on oma, rahvuslik ning seda on oluline tunda.2

Oma ladusa stiiliga viib autor lugeja justkui ekskursioonile rahva­usundiliste märksõnade ja assotsiatsioonide maailma. Just viimast võibki pidada Kõivupuu raamatu kõige originaalsemaks osaks, sest ehkki teos on üles ehitatud märksõnade kaupa, on need temaatiliselt grupeeritud. Katuspea­tükkide ülesanne on siduda eri teemad tervikuks. Esimene peatükk „Maailm meie kohal ja all” sisaldab teemasid maailma loomisest, ilmalinnust, ilmapuust, milles leidub põikeid võrdlevasse mütoloogiasse, aga ka pilvedest ja ilmaennustamisest, virmalistest (ning selle kõrval ka maksamerelistest ja Loksberile sõitjatest), põrgust ning inglitest. Peatükk lõpeb Juhan Viidingu luuletusega „Elole”: „kiosk oli kuradi kujusid täis” (lk 73). Seda peatükki iseloomustab autori valikute assotsiatiivsus ning väga erinevaid rahvaluuleliike (loomis­laulud, pilvetükkidega ravitsemine, tuulispask ja kotermann) ühise teema all käsitledes jääb lugejale mulje maailma totaalsest mütologiseeritusest. Sealjuures on pikemalt käsitletud rahvaastronoomiat – ent puudub viide kalendripärimusele – ja ilmapuu kujundit võrdlevas usundiloos, aga pole tutvustatud rahvalaulutekste. Siiski on raamatu järgnevad peatükid ühtlasemad, pakkudes sidusamaid ja üksiktermineid kontekstualiseerivaid arutlusi ning elustavaid tekstinäiteid.

Üksikteemade vahel on ka üldisemaid religiooniteoreetilisi põikeid: räägitakse dualismist, väest, ohverdamisest ja selle liikidest, analoogiamaagiast, mustast ja valgest maagiast. Ühelt poolt on säärane üldmõistete teemadesse lõimimine meetodina mõistetav, sest toob üksikutele märksõnadele paralleele Euroopa kultuurist ja laiemast usundiloost, ometi jätab see juhusliku ja autori assotsiatsioonidel põhineva mulje. Näiteks on peatükis „Inimene ja kodu” räägitud (näitetekstides sageli demoniseerunud) koduhaldjast, puugist, kodukäijatest, ohverdamisest, pühapaikadest ja pühadusest. Peatükk lõpeb „Mütoloogiliste kehakatetega”, milleks on võrdselt nii õnnesärk ja kooljakindad (ehk ended lapse sünnil) kui ka küüntest kübar ja seitsmepenikoormasaapad. Osa märksõnadest on esile toodud hallil taustal koos illustreerivate fotodega, mis loovad raamatusse justkui rõhutatud tasandi. Need moodustavad kauni vahepala üldises märksõnavoos. Muust tekstist eristuvad terminite seletused, näiteks „Peremärgid”, „Eluvesi”, „Imerohi”, „Nõidus­sõnad”, mis põhiteksti kommenteerivad või laiendavad. Nende seos põhitekstiga on aga vaba – näiteks ilmub kodukäija selgitus mujal kui vastavat teemat käsitlenud põhipea­tükis. Kui muidu on hallidel lehtedel terminiseletus, siis raamatu lõpupoole on vastav lehekülg pühendatud Laatre ristimännile ehk kindlale maastikuobjektile.

Teos kombineerib erinevaid allikaid. Üldistustes vahendab see tihti Matthias Johann Eiseni kirjutisi, mida on arhiivi­tekstidega illustreeritud või ositi ka illustreerimata jäetud. Huvitava allikana kasutab Kõivupuu vanades ajalehtedes ­ilmunud kommentaare rahvauskumustele. Nii on toodud ära pikem tekst kurja silmaga seotud problemaatikast, milles mainitakse ilmselt avalikkuses levinud lugusid ühe ooperilaulja kurjast silmast, mis palju õnnetusi toonud. Samuti pikem artikkel, mis kajastab arutelu batsillide ja lendva suhtest ning pärineb 1900. aasta Isamaa kalendrist. Siiski on lugejale algajast edasi­jõudnuks saamise tee üsna konarlik raamatus kasutatud viitamissüsteemi tõttu. Peatükkide lõpus toodud viidete seas esineb ohtralt internetiaadresse, mis aga on muutlikud või vahel viitavad autori koduarvuti kõvakettale.

Raamatut iseloomustavad rohked osutused uuema aja kultuurile: nii on autor toonud välja sõna tont sagedase esinemise ühendites, nagu viidetetont või kommunismi­tont, samuti teoste peal­kirjades, nagu „Tondinahad” või „Tondiöömaja”. Selline osutamine on raamatus programmiline: viitab see ju mütoloogia kõikehõlmavale mitmekihilisusele, teisalt osutab see eesti kultuuri tihedusele. Folkloor nii selle sõnalistes kui ka muudes väljendustes on omakultuuri ammendamatu allikas. Uue mütoloogilise tegelasena on sisse toodud illuminaadid – vabamüürliku salaorganisatsiooni võimukas eliit. Märksõna ilmub rahvameditsiini ja taimravi teema vahel, mille põhjuseks on nende väidetav seos ravimitootmisega. Viimane peatükk kannabki nime „Uuema aja tegelased” ja märksõnadena ilmuvad järjest jõuluvana, põhjapõder Rudolf, jõulusokk, päkapikud ja lihavõttejänes.

Kui vaadelda raamatut folklooriprotsessi või pärandiloome osana, võib mõista autori soovi detaile pisut kirevamaks värvida. Siiski märksõnana esinev välgust materialiseerunud välkmadu (rästik, lk 51) või vihje halastussurmale kui siinmail aimamisi levinud praktikale (lk 120) vajaksid veenvamaid viiteid, kui on soov jääda teaduslikkuse piiresse. Samas on mõningane fabuleerimine, isegi müsti­fitseerimine asjakohane, kui kasutusse on võetud samasugune haruldane termin pealkirjas – õudasi. Ähmane viide sõna Hiiumaa päritolule ei selgita küll sõna allikat, ajastut, konteksti ega täpset tähendust, ent tundub, et see sõna rikastab kaas­aegset keelt ühe omakeelse vastega interneti kaudu levivaid õuduslugusid tähistavale inglise sõnale creepypasta. Arusaam mütoloogiast ja selle rollist ühiskonnas üha ­uueneb: folklooril pole omanikke, on omadused ja funktsioonid. Säärane ajastutest, kohtadest, žanritest ja inimese eluringist irrutatud ülevaade mütoloogiast ongi materjaliks fabuleerivale, uuenevale rahvapärimusele, mis huvilisi sageli innustab ja inspireerib. Ülevaade esivanemate vaimuvarast algajaile on nüüd kättesaadav ladusas kaunilt illustreeritud väljaandes, innustuseks ja inspiratsiooniks lugejale.

1 Karl Martin Sinijärve raamatututvustused „Jätku lugemis(t)ele” (Eesti Rahvusraamatu­kogu kodulehel, 9. II 2023, https://vana.nlib.ee/et/sinijarv-lugemissoovitus-koivupuu-rakke); Marelle Kirnmanni raamatututvustus Tallinna Keskraamatukogu kirjandusblogis „Marju Kõivupuu „Eesti mütoloogia algajale”” (8. VI 2023, https://lugemiselamused.keskraamatukogu.ee/2023/06/08/marju-koivupuu-eesti-mutoloogia-algajale); Jaan Sudaki raamatu­tutvustus Sirbis „Eesti mütokollide punane raamat” (Sirp 21. IV 2023, lk 34. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/eesti-mutokollide-punane-raamat).

2 Vt Ü. Valk, Kui muistendist saab fiktsioon. Žanriajaloolisi märkusi. – Keel ja ­Kirjandus 2015, nr 8–9, lk 541–555. https://doi.org/10.54013/kk694a2

Postimehest” lugesin, et keegi naisterahvas olevat Kirjameeste Seltsi viimase aastapäeva
puhul liikmeks vastu võetud, hädaohust hoolimata, et seltsi siiamaalne rahu seeläbi
rikutud oleks. Kui sel kombel kõigiti õigustatud ning paljuproovitud
naisemantsipatsioonile ka meie eesti naiste seas uksed kõrgeks ja väravad laiaks tehakse,
siis palusin kirjalikult Hurt’i, et ta ka minu muide üsna tugevaile ja terveile kopsudele
võimaldaks kõige tervislikumat arenemist mainitud kirjandusringis.

Lydia Koidula kiri Johann Voldemar Jannsenile (Rosenthal-Lipp 1926: 25)

Naised ja rahvuslik liikumine

Üks olulistest ärkamisaegsetest algatustest, Eesti Kirjameeste Selts, tegutses aastatel 1872–1893. Seltsi põhieesmärkide ja liikmeskonna osas olid selle algatajatel pisut erinevad nägemused, kuid põhijoontes tegeles selts eeskätt eesti keele arendamise, (kooli)kirjanduse loomise ja levitamise küsimustega ning rahvaluule ja vanavara kogumisega. Käesoleva ülevaate eesmärk on tutvustada Eesti Kirjameeste Seltsi liikmeks olnud naisi ja nende tegevust nii seltsis kui ka – valitud näidete puhul – väljaspool seda.

Eesti Kirjameeste Seltsi ajaloo üks olulisemaid käsitlusi pärineb Friedebert Tuglaselt (2009), kes pöörab oma raamatus naiste osalusele seltsi tegevuses võrdlemisi vähe tähele­panu. Samas tuleb märkida, et kuigi Lydia Koidula liitus seltsiga alles 1874. aastal, seob Tuglas huvitaval kombel just Koidula seltsi algusega, tsiteerides tema kirjavahetust (Tuglas 2009: 52), ja üldse laiemalt seltsi saatusega, nähes n-ö saatuslikena 1879. aastast pärinevaid Koidula saadetud luuleridu „Kirjameeste Selts ei enne lange, / Kui ta ise end ei hukkanud!” (Tuglas 2009: 98, 312). Seltsi rajamist kirjeldades märgib Tuglas (2009: 63), et alguses polnud seltsi liikmete hulgas naisi ja ka pärast liikmeks astumist ei võtnud naised pikalt koosolekutest osa. Hilisemates lisandustes seltsi ajaloole tuleb Tuglas teema juurde tagasi, märkides, et esimene naine seltsi liikmete hulgas oli Lilli Suburg, 1874. aastal liitusid Juulinka Thal (tema peigmees oli Carl Robert Jakobson) ja Koidula. Samuti mainib Tuglas (2009: 369), et mitmed naisliikmed ilmusid koosolekutele alles aastaid pärast esimeste nais­liikmete vastuvõtmist ja kolm esimest pole vist kordagi koosolekul käinud. Tasub märkida, et kui Tuglase käsitluses pärast nn baltlaste lahkumist1 muretseti, kas piisavalt „kirja­mehi” seltsi alles jäi, nimetab Tuglas (2009: 141) allesjäänute hulgas ära ka Lilli Suburgi.

Mart Laar nimetab vahemikku 1870 kuni 1880, mil Eesti Kirjameeste Selts asutati, rahvusliku ärkamisaja haripunktiks, edasi iseloomustas perioodi rahvusliku ­liikumise lõhenemine, mis mõjutas tugevalt seltsi tegevust ja liikmeskonda. Sellegi­poolest arenes Laari hinnangul rahvuslik liikumine ka pärast lõhenemist tõusvas joones. (Laar 2005: 132–136) Naisharitlasi ja naiste rolli rahvuslikus liikumises on ülevaatlikult mainitud üldkäsitlustes, kuid eraldi ei ole sellele teemale mahukat tänapäevast uurimust pühendatud. XIX sajandi naiste elu kirjeldamisele on lähenetud eeskätt isikulooliselt, näiteks võiks tuua Lydia Koidula (vt nt Puhvel 2016; Salupere 2017) või Lilli Suburgi (vt nt Undla-Põldmäe 2002a, 2002b, 2002c; Annuk 2008, 2012; Karro 2022) tegevust käsitlevad uurimused. Varaseks isikulooliseks näiteks on koguteos Anna Haava, Miina Härma ja Aino Tamme 70. sünniaastapäevaks (Koguteos 1934).

Samuti puudub tänapäevane põhjalik käsitlus eesti naiste positsioonist ühiskonnas XIX sajandil. Baltisaksa naiste osas saab toetuda Heide Whelani (1999) ja Anja Wilhelmi (2008) uurimustele. Naise õiguslik positsioon olenes tema seisusest ja abielustaatusest ning elukohast linnas või maal. Aadelkonnale kehtinud Balti era­seadusest tulenevad abielunaiste omandi käsutamise piirangud erinesid Vene keskvõimu seadustest, mille järgi oli naistel näiteks enam õigusi oma vara haldamisel (Whelan 1999: 130).2 Baltisaksa (eeskätt aadli- ja literaadiseisusest) naised olid XIX sajandil haritud ning võtsid seltskonna- ja kultuurielust mingil määral osa, kuid neil oli vaid kaks ühiskondlikult heaks kiidetud tegevusvaldkonda väljaspool kodu: õpetaja­amet ning heategevus (Kivimäe 1995: 120–121). Eestlastest naiste positsiooni kohta võib Sirje Kivimäe artiklist välja lugeda, et see pigem halvenes XIX sajandi jooksul Saksa­maalt pärinevate väikekodanlike ideede mõjul (Kivimäe 1995: 125). Saksamaal toimus muudatus Napoleoni sõdade järel, mil väärtustest ja isikuomadustest rääkimisel hakkas sugu mängima suuremat rolli kui seisus (Whelan 1999: 111). Siinkohal tuleb eristada ajakirjanduse ja kirjandusteoste kaudu levitatud ideaalset ettekujutust naisest ning nende reaalset positsiooni. Samuti tõdeda, et Kivimäe (1995: 124–126) toob ise välja ka Carl Robert Jakobsoni vähemalt näiliselt erineva suhtumise naiste ühiskondlikku rolli Lilli Suburgi tegevuse suunamisel ning omaenda tulevasele abikaasale saadetud kirjades. Kuigi Kivimäe (1995) rõhutab Tartu traditsioonilist või isegi kitsarinnalist hoiakut naistele sobivate tegevusvaldkondade osas, on tema artiklist võimalik välja lugeda järkjärgulist arengut 1870. aastate lõpus ja 1880. aastatel, mil eesti naised hakkasid järjest enam osa võtma erinevatest ärkamis­aja tegevustest.

Detailse tänapäevase ülevaate puudumine muudab keeruliseks ka teiste riikidega võrdlemise. Pirjo Markkola (1990: 20) artikli põhjal võib tõdeda, et näiteks abielunaise vara haldamise osas olid Soome naised Balti oludega võrreldes üsna sarnases olukorras. Seejuures on just Soome kuulus naistele varakult valimisõiguse andmise poolest ning ka esimesed naisseltsid ja lausa spetsiifiliselt naiste õiguste eest seis­miseks loodud ühing sündisid Soomes juba XIX sajandil (Sulkunen 1990). Irma ­Sulkunen (1990: 42–43) toob esile küsimuse keerukuse: naiste positsioon ühiskonnas moodustub mitmest elemendist, milleni eri ühiskonnad jõudsid eri aegadel ning ühes aspektis eesrindlik riik võis mõnes teises küsimuses jääda teistest kaugele maha.

Deniss Hanovs kirjutab Läti XIX sajandi keskklassi naistest, kes aktsepteerisid autori sõnul traditsioonilisi rolle peres, st naised tegutsesid eeskätt koduseinte vahel. Ajakirjanduse veergudel domineerisid meeste sõnavõtud, milles peeti oluliseks naiste kui emade harimist ning naisi kui rahvalaulude ja lugude kandjaid. Läti naised osalesid heategevates seltsides, kultuuriseltsid olevat olnud neile suletud. Heategevaid seltse näeb Hanovs eeskätt keskklassi organisatsioonidena, kus tegutsesid koos saksa ja läti naised ning mehed. (Hanovs 2002; vrd ka Branta 2012) Leedu XIX sajandi naisliikumisele leiame erinevaid lähenemisi. Üks vaatenurk keskendub sellele, et Leedu rahvusliku ärkamisaja tegelased olid hädas naiste leidmisega, sest haritud naised olid poolastunud ja leedu naised harimata taluneiud (Balkelis 2004; ­Leinarte 2017: 92–96). Toma Birmontienė ja Virginija Jurėnienė (2012: 81–82) esitavad teistsuguse vaatenurga, mille järgi oli leedu naistel kogu XIX sajandi vältel oluline roll Leedu rahvuslikus ja eriti Vene keisririigi vastu suunatud liikumises. Põgusad näited põhja- ja lõunanaabritelt iseloomustavad eelkõige naiste positsioonile võrdleva hinnangu andmise keerukust, ühise joonena võib näha naiste järjest suuremat aktiivsust ning küsimuse kui sellise tõstatumist kohalikus ajakirjanduses.

Üks Eesti esimesi naisajaloolisi käsitlusi, Vera Poska-Grünthali raamat „Naine ja naisliikumine. Peajooni naisliikumise ajaloost ja probleemistikust” (1936), on haardelt väga lai, kirjeldades naisajalugu ja naisliikumist maailmas vanaajast kaasajani. Käsitledes eesti naisliikumise algust, läheneb Poska-Grünthal teemale isikulooliselt. Ta iseloomustab lühidalt Lydia Koidula, Lilli Suburgi, Natalie Johanson-Pärna, ­Elisabeth Aspe, Anna Haava, Miina Härma ja Aino Tamme tegevust, tõdedes, et ärkamisajal tegutsesid need naised omaette, kui ehk välja arvata Eesti Aleksandrikooli naiskomiteed (Poska-Grünthal 1936: 79–83).

Mälestuse ja üldkäsitluse vahelisi piire kompav Helmi Mäelo „Eesti naine läbi aegade” (1957: 23) kuulutab, kuidas rahvusliku ärkamise ajal „eesti mehe kõrvale ­sellisel „kevadel” tõuseb ka eesti naine”. Mäelo tõstab esile kaks kolmikut kahest põlvkonnast: Koidula–Suburg–Johanson-Pärna esimesest ning Haava–Härma–Tamm teisest põlvkonnast (Mäelo 1957: 24–41, 47–61, kolmikutena välja toodud lk 46). Kontekst lubab kinnitada, et Mäelo järgnev iseloomulik tsitaat, mis rõhutab samuti üksikute tippude domineerimist, kuid samas ka nende olulisust rahvuslikus liikumises ja Eesti kultuuriloos laiemalt, räägib naistest: „Edaspidises arengus kerkivad massist üksikud tähtkujud, kes vaimsete ja organisatoorsete võimete poolest saavad teistele eeskujuks, keda rahvas usaldab ja austab. Kunagi hiljem pole sellised täht­kujud nii lähedalt tabanud ja mõistnud oma rahva hinge, kui esimesed ärkamisaja tegelased.” (Mäelo 1957: 23) Massilisema naiste osalemise või „vaimse puhangu” asetab Mäelo (1957: 41) XIX sajandi lõpuaastatesse.

Sirje Kivimäe (1995: 121) hindab eesti rahvuslikku liikumist eeskätt meeste ettevõtmisena ning arvab, et Koidula pettus nii naiste osaluses Eesti Kirjameeste Seltsi ridades kui ka Kroonlinna naisteringis. Pikemalt kirjeldab Kivimäe (1995: 122–124) Eesti Aleksandrikooli Tallinna abikomitee edu ning nimetab Otepää ja Riia naisabikomiteed. Kokkuvõttes peab Kivimäe naisliikumist enne XX sajandit tagasihoidlikuks, viidates sellele, et eesti rahvuse juhtivad mõtlejad olid naisküsimuses pigem konservatiivsed-patriarhaalsed. Teise argumendina toob Kivimäe esile rahvuslik-seisusliku eraldatuse, milles ühise naisküsimuse toetamine jäi rahvusliku ideoloogia kaitsmisega võrreldes tagaplaanile. (Kivimäe 1995: 132)

Naisharitlasi3 nimetavad ka Toomas Karjahärm ja Väino Sirk monograafias eesti haritlaskonna kujunemisest ja ideedest, kuid nende käsitlus jääb naiste kohta pisteliseks eeskätt seetõttu, et naisharitlasi oli raamatus käsitletava perioodi esimesel poolel ehk XIX sajandil vähe. Nii on 1850.–1860. aastate eliitharitlaste hulka loetud pedagoogina Lydia Koidula (Karjahärm, Sirk 1997: 34), 1870. aastaid käsitledes mainitakse Lilli ja Laura Suburgit ning Ida Jakobson-Thomsonit (Karjahärm, Sirk 1997: 84–85) ning 1880. aastatest leiame Natalie Johanson-Pärna (Karjahärm, Sirk 1997: 103), Rosalie Jakobsoni, Elisabeth Aspe, Elise Auna, Julie Ederbergi ja Anna Haava nimed (Karjahärm, Sirk 1997: 105).

Naiste rolli rahvuslikus ärkamises on lühidalt analüüsinud ka Mart Laar. Tema hinnangul osales naisi rahvuslikus liikumises suhteliselt vähe, mida Laar seletab Eesti ühiskonnas levinud patriarhaalse suhtumisega, kuid soovitab nende mõju siiski mitte alahinnata. Ta rõhutab, et XIX sajandi teisel poolel naiste osakaal järjest suurenes. Samuti tõstab ta esile aktiivsemate naiste rolli rahvuslikus liikumises. Tema nimekiri sisaldab Koidulale lisaks Lilli Suburgi, Els Raudsepa, Leena Kase, Eugenie Rosenthali, Emilie ja Lydia Lilienthali nime. (Laar 2005: 294–295, 324–325)

Eelnevate käsitluste ja kahe maailmasõja vahel ilmunud ajakirjanduse põhjal ­valminud eeskätt kohaajaloole keskenduv Kalju Kurepalu koostatud sissejuhatav ülevaade Eesti naisliikumise algusaegadest rõhutab, kuidas Eesti naisliikumine erines tugevalt teiste riikide naisliikumisest, mis keskendus naiste õiguste eest võitlemisele, ning seob selle rahvuslikkuse ja rahvuse säilimisega. Organiseeritud nais­liikumist ei pidanud Kurepalu võimalikuks, kuid nimetab XIX sajandi lõpus Peterburis asutatud naisseltsi. (Kurepalu 2017: 21–23)

Kokkuvõttes ühtivad senised käsitlused naiste rollist eesti ärkamisajal tõdemuses, et naisi osales liikumises võrdlemisi vähe ning nende roll jäi tagasihoidlikuks. Eel­nimetatud käsitlused langevad paljuski kokku ka XIX sajandi naisharitlaste nimekirja osas. Seega ei ole ehk üllatav leida peaaegu kõiki mainitud naisi Eesti Kirjameeste Seltsi nimekirjast.

 

Naised liikmeks

Esimeseks naisseltsiks Eesti aladel võib pidada 1872. aastal asutatud Venemaa Haavatud ja Haigete Sõjameeste Hooldamise Ühingu Eestimaa Daamidekomiteed. Komitee tegeles raha kogumisega ja pidi ka halastajaõdesid koolitama, mis esialgu läbi kukkus (Kivimäe 1995: 118–119). Siinkohal on huvitava arhiivi­leiuna võimalik märkida 1812. aastast pärinevat üleskutset Eestimaa daamidele rajada Peterburi daamide eeskujul patriootlik ühing (sks Patriotische Gesellschaft). Üleskutse näib olevat esitanud Eestimaa tsiviilkuberner vabahärra Berend Johann von Üxküll. Kuna me aga selle üleskutse vastukajast rohkem midagi ei tea, pole põhjust praegu naisseltside tegevust ajas varasemaks nihutada. (RA, EAA.902.1.1106)

Naisseltside kõrval on oluline teetähis see, millal avanesid naiste jaoks meeste rajatud teadusseltsid. Kuigi ajaloost on teada mõni erandlik naisõpetlane, pääsesid naised professionaalse teadustöö ning erineva seltsitegevuse juurde eeskätt XIX, aga pigem ikkagi XX sajandil. Näiteks Londoni Royal Society esimeseks ametlikuks naissoost külaliseks peetakse loodusteadlast Margaret Cavendishi (1623–1673; Wilkins 2014), kuid ametlikult sai esimene naine organisatsiooni liikmeks alles XX sajandil (Mason 1992).

Õpetatud Eesti Seltsi (ÕES) naisliikmete kohta on Kersti Taal (2018: 118) maininud, et neid hakkas liituma XIX sajandi teisel poolel. Võimalik, et esimene naine võeti vastu samal aastal mil Eesti Kirjameeste Seltsigi, sest 1873. aasta nimekirjas on liikmena Anna paruness Krüdener Valmierast (Verzeichniß 1873: 105). ÕES-i naissoost liikmeskond kasvas siiski üsna tagasihoidlikult. Näiteks 1900. aasta nimekirjas on kuus naissoost tavaliiget. Lisaks oli mõni kirjavahetajaliige ning ÕES-i auliige krahvinna Praskovja Uvarova. (Verzeichniß 1900) Siiski oli mõni amet vahepeal naiste käes: nimelt pidas Marie Sturm-Karpinski aastatel 1880–1883 sekretäri ning Alexandrine Wulffius aastatel 1910–1912 raamatukoguhoidja ametit (Taal 2018: 303, 304).

Eestimaa Kirjanduse Ühing hakkas naisliikmeid vastu võtma XIX sajandi viimastel aastatel. Nimelt räägib seltsi 1897–1898. aasta aruanne vaid meessoost liikmete vastuvõtmisest (Jahresbericht 1897–1898: 310). 1892. aastast oli küll auliikmena nimetatud krahvinna Praskovja Uvarova, kuid naissoost tavaliikmeid ei silmanud ma ka seltsi liikmete nimekirjas (Verzeichniß 1898). 1898–1899. aasta aruanne kirjeldab liikmeskonna hüppelist kasvu ning selle hüppe viimase osa on suuresti põhjustanud 78 naissoost liiget (Jahresbericht 1898–1899: 424). Aastaga liitunud 78 naist näitab üsna ühemõtteliselt, et aeg ühingu avamiseks oli naiste arvates enam kui küps.

Vastavalt Eesti Kirjameeste Seltsi põhikirja 3. paragrahvile said seltsi liikmeks astuda kõik, kes on valmis liikme kohuseid täitma (EKmS AR 1873: IV). Selles ei pea ilmtingimata nägema vabameelsust, paljudes olukordades üle maailma ei osatud lihtsalt ette näha, et seltsi liikmeskonda tuleks sooliselt piirata. Nagu mainitud, olid esimesed kolm naissoost liiget Koidula, Suburg ja Julinka Thal, kellest ükski väidetavalt seltsi koosolekutel ei käinud. Sellest aga ei tohiks järeldada nende vähest panust seltsiellu. Lydia Koidula sidus Tuglas selgelt seltsi elukäiguga ning Koidula saatis seltsile Kroonlinnast ka kirju. Mari Raamoti (1962: 51–52) mälestuste kohaselt rääkis Lilli Suburg oma koolis õpilastele erinevatest Eesti rahvusliku ärkamisaja tegemistest, sh Eesti Kirjameeste Seltsist. Lisaks olid Suburgi teosed esindatud seltsi raamatu­kogus. Tuglas kirjutab, et Julinka Thal oli kindlasti Jakobsoni kihlatu Julie Thal. Samas on pisut veider, et proua ning hiljem leskproua Jakobson on nime­kirjas aastaid koos Julinka Thaliga. Hiljem liitunud liige Mary Thal ei ole siiski tõe­näoliselt Julie õde, sest Marie Thal abiellus Jakobsoni vennaga juba 1870. aastal (RA, EAA.1244.1.152, kaader 8) ega ole tõenäoline, et ta 1870. aastate lõpus veel oma neiupõlvenimega nimekirjas on.

Viiendal koosolekul 2. jaanuaril 1874 on ilmselt esimehe sõnavõtus mainitud, et 91 liikmest neli on naised. „Et ka naesterahwas mõnda neist töödest, mis Selts omale ette wõtnud, wäga häste toimetada wõiwad, on Selts alati ka edespidi walmis, neid seltsiliikmete arwu wastu wõtma” (EKmS AR 1874: 72). 23. koosolekul augustis 1880 tegi koosoleku juhataja eraldi märkuse selle kohta, et kaks neidu Tallinnast võtavad esimest korda koosolekust osa. Juhataja soovis, et „ka naesterahwad Eesti kirja­põllul tegewaks saaksiwad ja rahwa waimu elu laiendaksiwad” (EKmS AR 1880: 70). Kindlasti osales naisi 20. jaanuaril 1881 Tartus (EKmS AR 1881: 1–2) ja ilmselt ka 15. novembril 1882 (EKmS AR 1882: 21). Pigem osalesid naised koosolekutel siiski vähe.

Kokkuvõttes võib aastaraamatute põhjal öelda, et üldiselt suhtuti naiste osalemisse seltsi enda avalikus kirjasõnas toetavalt, mis ei ütle palju selle kohta, mida arvati eraviisiliselt või kuidas sellesse suhtusid üksikud arvamusliidrid. Kivimäe (1995: 121) ja ilmselt tema kaudu Laari (2005: 294) ja Malle Salupere (2017: 137–138) käsitlusse jõudnud vaatenurk Koidula vastuvõtmisest Eesti Kirjameeste Seltsi võis põhineda kas mõnel mujal või eraviisiliselt nimetatud kommentaaril või ka laiemalt ühiskondlikul taustal, millega kõik nimetatud autorid hästi kursis olid. Kuna aga käsitlustes on viidatud selle artikli alguses olevale tsitaadile, siis pakun alternatiivse tõlgendusena välja, et Koidula võis olla hoopis solvunud, et tema ei olnud esimene või vähemasti ei palutud teda liituma koos koolikaaslase Lilli Suburgiga. Küll aga on Koidula kirja edasises osas joonistanud ambitsioonika pildi naiste tulevikust Eesti Kirjameeste Seltsis, mis ei realiseerunud (Rosenthal-Lipp 1926: 25). Iseasi, kui tõsiselt Koidula seda mõtles.

 

Naisliikmete üldiseloomustus

Eesti Kirjameeste Seltsi naisliikmeid otsisin nii liikmete nimekirjade kui ka kassa­raamatute kaudu. Esimene koostatud loend põhineb aastaraamatu köidete lõpuosas avaldatud liikmete nimekirjadel. Nendega on aga mõningaid probleeme. Nimelt ei avaldatud liikmete nimekirju igal aastal ning 1885. ja 1886. aastal lisati ainult uued liikmed, seega on naiste osakaalu kohta aastate lõikes keeruline arvutusi teha. Üldiselt võib öelda, et naisliikmete arv paisus samal ajal, kui suurenes kogu liikmeskond, ja vähenes vastavalt sellele, kuidas aastaraamatu lõpus olevat nimekirja puhastati või seltsi üldine liikmeskond kahanes.

Aastaraamatute põhjal oli võimalik koostada loend, milles on 105 naisliiget.4 Ei saa välistada, et mõni neist on topelt, sest igal konkreetsel juhul ei saa tuvastada, kas mõnest vallalisest liikmest on saanud abielunaine (vrd Julie Thal ülal). Paljudel juhtudel on teada ainult perekonnanimi ja perekonnaseis, enamikul juhtudel elukoht. Vigu näib olevat eesnime tähtedes ning üldine nimeortograafia pidev muutumine ning ametlikus kasutuses olevad hüüdnimed teevad nii loendi koostamise kui ka ajalooliste naiste tuvastamise ülimalt keeruliseks. Kokku olen ajaloolise isiku liikme nime taga tuvastanud umbes kolmandiku naiste puhul, teistel juhtudel on tegu pelgalt oletusega.

Teiseks allikaks on Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivis olevad kassaraamatud ja liikmemaksu tasumise nimekirjad (EKM EKLA, f 15, m 8:1, m 8:2; f 14, m 10:2, m 10:3). Koosolekuülevaadetest lisandub veel kaheksa naist, sest millegi­pärast ei ole kõik vastu võetud liikmed alati jõudnud aastaraamatus avaldatud nimekirja. Nende hulgas on näiteks Jenny Leidig ja Eugenie Rosenthal. Liikme­maksu nimekirjast lisanduvad kolm, nende hulgas Anna Haava. Käsikirjalistest nime­kirjadest lisandub neiu Leena Lukk (EKM EKLA, f 14, m 10:5). Peale selle on kaks seltsi sisemiste vastu­olude tõttu segast nimekirja 1891. ja 1892. aastast, millest on võimalik leida veel naiste nimesid. Jaan Jõgeveri koostatud 1892. aasta nimekirja, mis oli jaotatud „meie meesteks” ja „baltlasteks”, on Tuglas (2009: 286) „meie-nemad” suhtumise pärast pidanud iseloomulikuks sel perioodil seltsis valitsenud meeleoludele, mistõttu jätan need naised siin lisamata. Osa nimedest kattub nendega, kes osalevad 1880. aastate lõpus näitemüükide korraldamises (vt allpool). Kokkuvõttes võiks öelda, et arvestades segadusi allikate andmetes, kuulus seltsi eri aegadel kokku 110–120 naissoost liiget.

Paljude liikmete kohta võib öelda, et nad on sattunud kirjameeste seltsi perekonna kaudu: nii näiteks Jannseni tütred koos sugulase Jenny Leidigiga või Jakobsoni õed Natalie, Rosalie (?) ja Ida. Mis omakorda tähendas, et kui meespere seltsist lahkus, tulid ära ka naised (vt ka Kivimäe 1995: 124; EKM EKLA, f 14, m 3:7). Iseenesest on põnev, et mitmed perekonnad otsustasid panustada kahekordse liikmemaksuga – siin on heaks näiteks Gustav ja Marie Goldmann. Samuti võib eeldada, et samast piirkonnast pärit kaks samanimelist preilit on õed, nt preilid Kerstenid, Lerchen­baumid, Asped, Grossmannid, Sõrdid jne. Vallalisi naisliikmeid on pisut rohkem kui abielunaisi. Arvestatava osa naiste perekonnaseisu teave on puudu.

Julie Thali segasele loole lisaks võib nimekirjast välja tuua mitu abielu. Marie Daniel abiellus 1881. aastal Henrik Tõeväljaga (RA, EAA.1296.1.407, kaader 83) ning oli hiljem nimekirjas abielunimega. Anna Soome Kanepist abiellus Adolf ­Danieliga (RA, EAA.3150.1.652, kaader 14) ning oli edaspidi nimekirjas proua A. Danieli nime all. Gustav Danieliga abiellus teine liikmest õde Leena. Anna ja Leena õde Veera abiellus Jaan Jõgeveriga. (Kui koidupuna punetas… 1940)5 Veera kirjutab oma 1939. aastal valminud elulookirjelduses, kuidas ta osales Eesti Kirjameeste Seltsi võidu­pidudel ning elas seltsi tegevusele kaasa (EKM EKLA, f 193, m 76:15), nimekirjas aga kolmandat Soome õde ei ole.

Võrreldes naisliikmete elukohtade andmeid varasemate rahvusliku liikumise käsitlustega, võib öelda, et tulemused kattuvad osaliselt meie seniste teadmistega ärkamisaja geograafilistest eripäradest, kuid tegelikult on naiste hulk võrdluseks liiga väike ning andmed puudulikud. Maapiirkondadest domineerib naisliikmete seas selgelt Kanepi, enam on osalejaid ka Otepää, Laiuse ja Helme kihelkonnast. Nii­samuti kui Mart Laari (2005: 201) kokkuvõttes saab tõdeda linnade järjest domineerivat positsiooni. Võib öelda, et umbes pooled Eesti Kirjameeste Seltsi naisliikmetest elasid linnas. Umbes viiendiku puhul pole teada, kust nad pärit on – kas sellepärast, et seda pole märgitud või on mitu samanimelist kohta või on liikme asukoht aastate jooksul nimekirjas muutunud. Näiteks mitmed Kanepi seltskonna liikmed on nimekirja järgi tallinlased. Linnadest domineerivad Tallinn ja Tartu, kuid liikmeid jagub ka teistesse linnadesse, nagu Viljandi, Narva ja Pärnu, muidugi Peterburi.

Linnas elavate naisliikmete suurt osakaalu võib selgitada mitmeti. Esiteks pakkus linn võimalusi töötada väljaspool kodu vabrikus, kontoris või õpetajana nii koolis kui ka peres (Jansen 2007: 195). Kaasaegsed nägid linnastumises probleemi: õmblus­koolidesse trügivad tütarlapsed olevat saksastunud ja põlgavat nüüd tööd. Jansen nendib siiski (2007: 303–304), et mõnelgi naisel õnnestus ennast teostada maja­teenija või õmblejana. Võib lisada, et kõik ilmselt ei saksastunud, sest Eesti Kirja­meeste Seltsi naiste nimekirjas on nii õmbluskoolide rajajaid, nt Natalie Johanson-Pärna, kui ka õpilasi, nt Ida Daniel ja Mathilde Sarov, kes ise avasid Tartus ­tütarlaste käsitöökooli (Sirk 2010: 241–242). Võimalik, et ühiskonna kriitiline suhtumine saksa õmbluskoolidesse sundiski eestlasi omi looma ja neid sellisena ka reklaamima.

Kui meessoost rahvusliku aktiivi osas räägitakse ametitest, siis naiste hulgas domineerib loomulikult see, mis neile toona kättesaadav oli: õpetaja või kodu­õpetaja amet. Lisaks õpetajaametile oli osa liikmeid kirjanduslikult tegevad, mis on mõistetav, kui kuuluda kirjameeste seltsi. Kahjuks saab praeguse uurimisseisu juures vähe öelda liikmetest naiste sotsiaalse ja majandusliku olukorra kohta. Huvitav on näiteks Arno Raagi iseloomustus Elisabeth Aspe kohta. Raagi sõnul (1928: 3) oli Aspe vaba majanduslikest piirangutest, mistõttu tema looming on arenenud „väike­kodanlik aristokraatliku” pereelu keskel. Aspe nõustuks tõe­näoliselt selle hinnanguga, kuid kirjeldab oma päevaraamatus siiski, et igatses kodunt eemale ning kui pärast vanemate surma see võimalus tekkis, tulid ka kohamured ning eluraskused. (EKM EKLA, f 6, m 1:4, l 167p–168)

Mõistagi on Eesti Kirjameeste Seltsi naisliikmete ja Eesti Aleksandrikooli komiteede liikmete hulgas kattuvusi. Näiteks Kanepi kihelkonna naiste abikomitee kassahoidja Miina Aras, tema abiline Mary Thal, kirjatoimetaja abid Ida Daniel ja Leena Soome ning korjaja Anna Soome olid kõik ka Eesti Kirjameeste Seltsi liikmed. (Uuemad sõnumid 1882). Bertha Rossmann oli aastamaksja Puhja kihelkonna abi­komitees (Uuemad sõnumid 1882). Tallinnas osalesid naised juba enne eraldi naiste abikomitee moodustamist korjandustegevuses ja annetajatena. Nii on Tallinna korjajana märgitud Natalie Johanson-Pärnat, uute liikmetena mainitakse Emilie Korki ja Kristine Lettnerit (Aruanne 1883). Eraldi naiste abikomitee liikmed olid ka Eesti Kirjameeste Seltsi liikmed Eugenie Rosenthal ja neiu Emilie Lilienthal (vt pikemat kirjeldust Heinrich Rosenthali mälestustest 2010: 165–171). Eesti Aleksandrikooli komiteede naisliikmete lähem uurimine annaks kahtlemata pikema nimekirja naistest, kes sellest tegevusest osa võtsid. Mainitud on Tallinna, Riia, Otepää ja Kanepi naiste abikomiteesid, kuid neid on veel, näiteks Laeva naiste abi­komitee ja Võru naiste abikomitee (Kruus 1939: 215–222). Enamik Hiiumaa Kärdla vabriku annetajatest olid samuti naised (RA, EAA.5283.1.6).

Veelgi põhjalikumat uurimist vääriks Peterburi eesti seltsitegevus ning naiste roll selles. Peterburis koguti muu hulgas Koidula kapitali nime all väidetavalt raha tütarlaste kõrgema kooli heaks, aga lõpuks telliti kogutud raha eest Weizenbergilt Koidula büst Tartusse Vanemuisesse (Peterburi 1910: 6–7). Peterburi sakslasi koondanud ja linna saksa kultuurielus olulist rolli mänginud Palme seltsi Eesti osakonnas, mis asutati 1879, võeti naisi liikmeks. Aktiivsete liikmete hulgas mainitakse mitmeid naisi (Peterburi 1910: 9). Peterburi Eesti Kooli Seltsil olid samuti naissoost liikmed (Peterburi 1910: 25). Kindlasti on liikmete osas kattuvusi ka siin, nt Emma Lerchenbaumi (vt allpool) või Jakobsoni õed.

Eesti Kirjameeste Seltsi kuulus enamik sissejuhatuses nimetatud varastest eesti nais­haritlastest. Lähemalt jäävad tutvustamata näiteks ajakirjanik Marie Koppel, keda võib oletada koos õega seltsi liikmete hulgas neiupõlvenimede Helene ja Marie Grossmann all. Samuti on nimekirjas Natalie Johanson-Pärna tütar, koolijuht Marta Pärna. Haritlaste kõrval kerkib seltsi nimekirjas esile terve hulk neiusid ja prouasid maalt ja linnast, kelle haridusest ega kultuurilistest huvidest midagi teada ei ole, kuid kes ei pidanud paljuks rahaliselt toetada erinevaid eesti ärkamisaja ettevõtmisi.

Peale liikmete osales seltsi tegevustes ka mitteliikmetest naisi, põhiliselt oli tegemist abikaasade, tütarde ja õdedega, kes ei maksnud liikmemaksu, või kohaliku aktiiviga, kes olid seotud näiteks Eesti Aleksandrikooli liikumisega. Sisse­juhatuses toodud nimekirjast ei olnud Elise Aun küll Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamatutes avaldatud liikmete nimekirjas, kuid oli kaastegev paljudes seltsi tegevustes (hea­tegevus ja kirjandus, vt allpool).

 

Koduõpetajatest mõisapreilideni

Kuigi, praeguse uurimisseisu juures ei ole võimalik paljusid Eesti Kirjameeste Seltsi naisliikmete nimesid reaalsete isikutega kokku viia, tutvustan järgnevalt mõningaid nimekirjas olevaid naisi, keskendudes eeskätt neile, kes ei leidnud mainimist sisse­juhatuses (ja kelle kohta ei ole artikli kirjutamise ajal isegi mitte lausepikkust Vikipeedia artiklit, vrd Annuk 2023: 768).

Lilli ja Laura kõrval tasub mainida kolmandat õde Anette Suburgit, kes erinevalt Laura Suburgist oli Eesti Kirjameeste Seltsi liige. Lilli ise kirjeldab oma nooremat õde kui sihvakat, tublit ja osavat neidu, kellel oli väljaspool kodu tähtis positsioon (Suburg 2002: 379–380), st oma soo ja seisuse kohta edukas karjäär. Samas vihjab Lilli, viidates Anette karjäärile Venemaal, et õde ei jaganud samasuguse vaimustusega Lilli suuri rahvuslikke püüdlusi (Suburg 2002: 390). Anette läks pärast Pärnu tütarlastekooli lõpetamist 1870. aastal Kurskisse koduõpetajaks. Kurskis liikus Anette ühe pere juurest teise juurde, kuni haigestus ja tuli tagasi. Eestis ei leidnud Anette aga sobivat kohta ning kolis Peterburi (EKM EKLA, f 193, m 45:24), kus ta teenistust ­leidis ning toetas rahaliselt Eestisse jäänud pereliikmeid (Suburg 2002: 437). Vahepeal oli Anette taas Pärnus ja abistas Lillit kooli avamise juures, kuid vanema õe sõnul majanduslik seis ja Anette enda 1925. aasta eluloo järgi viisid õpilaste ning nende vanemate palved ta tagasi kõrgklassi laste koduõpetajaks (1882–1887). Kuna Pärnus ei saanud tol ajal tütarlastekooli juures kodukooliõpetaja eksamit sooritada, tegi Anette selle alles 1887. aastal Peterburis. Alates 1888. aastast oli Anette Orjoli linna tütarlaste instituudi klassidaam, st riigiteenistuja. 1903. aastal läks Anette pensionile ja siirdus Kuressaarde tervist parandama. Kuigi talle oli Moskvas järgmist kohta pakutud, soovis ta enne Pärnusse minna ning 1905. aasta revolutsioonilistel aegadel ei tahtnud Anette Eesti aladelt lahkuda. 1907–1912 õpetas Anette Pärnu tütarlaste gümnaasiumis. Edaspidi, kuni vähemalt 1922. aastani töötas ta õpetajana Paides ja Järvamaal. (EKM EKLA, f 193, m 45:24)

Pedagoogide hulka saab lugeda ka Jenny Leidigi, kes jõudis õpetada lausa ülikooli tasemel. Jenny Rosalie Auguste Leidig sündis Viljandimaal 1863. aastal. Ta sai alguses õpetust kodus ja seejärel Tallinnas. Sarnaselt mitmete teistega liikus ta edasi Peterburi esmalt konservatooriumi ja siis Moskvasse, kus ta töötas õpetajana. Venemaal õnnestus tal saada proua Crawshaw’ teenistusse, kellega sõitis Inglismaale. Seal kasutas ta võimalust täiendada oma teadmisi erikursustel. Ta tuli Eestisse tagasi aastal 1901 ning asus õpetama inglise keelt Puškini tütarlaste gümnaasiumis (RA, EAA.2100.2.522, l 2–3; Anvelt 2019: 30–34). 1906. aastal oli temast peaaegu saamas esimene naislektor Tartu ülikoolis, kuid kahjuks leiti lõpuks, et kuigi naisi juba ajutiselt vabakuulajateks võeti, siis naine ülikoolis õpetamas on samm liiga kaugele (RA, EAA.402.3.962, l 5–6; l 8). Samas arvas mitu kohalikku ajalehte, et Leidigi saamine lektoriks on otsustatud (Tartu sõnumid 1906; Dorpat 1906). Leidig käis ka hiljem ennast Inglismaal täiendamas. Aastal 1919 sai temast esimene inglise keele lektor emakeelses ülikoolis, samuti õpetas ta pikalt Hugo Treffneri gümnaasiumis (RA, EAA.2100.2.522, l 4; vt ka Lange 2004: 38–39). Kuigi tal ei olnud formaalselt kõrgharidust, mis päris mitmetel eesti naistel 1919. aastaks oli (nende hulgas oli küll vähe humanitaare), hinnati tema staaži ja kogemust kõrgelt.

Jenny Leidig on jätnud jälje Eesti mälestuskirjandusse. Eeva Pedriks-Niinivaara meenutab:

Ta oli väga omapärane tüüp, Koidula sugulane ja üsna elegantne. Lisaks oli ta suurepärane pianist ja andekas improviseerija. Jenny Leidig oli olnud Anton Rubinsteini klaveriõpilane. Tal jätkus juttu Koidula perekonnaelust ja kommetest, Rubinsteinist ning oma endistest õpilastest – mingil ajal oli ta õpetanud tulevasi loomaarste ja tundis huvi ka karjakasvatuse vastu! Loomulikult oleksin ma temaga pidanud rääkima inglise keelt, et saada kõnepraktikat, kuid tema suurt teemaderingi hõlmavad kõrge­lennulised lood juhtisid mu tähelepanu mujale, ja veel – ta mängis nii hästi ja nii palju klaverit… (Niinivaara 1994: 89–90)

Ka Elmar Salumaa (2010: 156–157) kirjeldab teda kui ühte omapärasemat isikut, kuid väga head, nõudlikku ja õiglast õpetajat.

Koduõpetaja oli ka Emma Lerchenbaum, kes koos õe Elliga oli Eesti Kirjameeste Seltsi nimekirjas. Vanuse järgi võib oletada, et seltsi kuulusid pere kaks vanemat õde Elisabeth Emma ja Elisabeth Johanna (RA, EAA.1298.1.209, kaader 194). Emma läks 1879. aastal Peterburi, kus ta leidis koduõpetaja koha poola perekonnas. Sarnaselt Leidigiga reisis ka Emma koos tööandja perega nende kodukohta Poolas. Sealt tõi ta tagasi koju isa haigus. Kodus ei püsinud Emma kaua, sest reisis uuesti Peterburi, kus ta leidis kooliõpetaja koha. Õde Elli abiellus Hans Erjapeaga. Mõlemad õed olid tegevad Peterburi eestlaste seltskonnas ning Emma kirjeldab sealset seltskonda ja selle tegevusi oma mälestustes üsnagi värvikalt. 1919. aastal põgenes Emma Soome kaudu Eestisse ja 1944. aastal Rootsi (Lerchenbaum 2012). Tema juubeli puhul ilmunud artikkel mainib Emma osalemist Eesti Aleksandrikooli korjanduses. Õed olevat osa võtnud ka esimesest ülevenemaalisest naiste kongressist 1905. aastal. Eestiski oli Emma jätkanud oma heategevust ja organiseerimistööd (S. H. 1929; Töö on teinud … 1939).

Koduõpetaja kutse oli alates XVIII sajandi lõpust vallalisele haritud või kõrgema klassi naise jaoks ainuke sobilik alternatiiv abielule. Anette Suburg, Jenny Leidig ja Emma Lerchenbaum on näited sellest, kuidas XIX sajandi teisel poolel tekkisid välismaalt tulnud nn prantsuse (tegelikult pigem šveitsi) guvernantide ja kohalike saksa koduõpetajate kõrvale eestlastest koduõpetajannad. Samuti iseloomustavad nii kolm eelnevat kui ka järgnev elulugu Peterburi (ja Venemaad laiemalt) kui tõmbekeskust noorte aktiivsete haritud naiste jaoks.

Kristine Lettneri 70. sünnipäeval Postimehes avaldatud nupuke võtab vaid mõnel real kokku tema kirju elutee. Lettner olevat sündinud ja hariduse saanud Tallinnas, kus ta olevat olnud Lootuse laulukoori liige ning laulnud ja näidelnud Estonia seltsis. Samuti olevat ta olnud Aleksandrikooli komitee liige ning aitas korraldada Jakobsoni lese ja laste heaks peetud pidusid (vt Suur Näitemüik 1884). Jakobsoni matustel asetanud Lettner Tallinna eesti neidude saadikuna kalmule pärja. Hiljem läks Lettner Peterburi ning õppis massööriks. 1919. aastast töötas ta õena Tallinna sõjaväehaiglas. (Kristine Lettner 70-aastane 1929) Ta oli üks näitlejatest, kes pakkus välja, et tuleb Eesti Kirjameeste Seltsi heaks Tartusse etendusi tegema (EKM EKLA, f 14, m 4:2). Nimelt soovis näitetrupp tulla Tartusse ja kolmel õhtul etendust anda. Tasu trupp ei soovinud, küll aga reisikulude katmist, muud tulud pidid jääma seltsile. Lettner figureerib ka Heinrich Rosenthali mälestustes kui osavate näppudega neiu, kelle valmistatud vana-eesti pilutikandiga põll ulatati 1886. aastal suurvürstinna Maria Pavlovnale (Rosenthal 2010: 240). Virulane lisab, et Lootuse seltsi näitlejad, neiud Lettner ja Lilienthal, osalesid suurvürst Vladimiri ja suurvürstinna Maria auks Falcki aias rahvapeol lavastatud venekeelses etenduses (Keiserliste körguste … 1886: 2).

Pisut teistsugust liikmetüüpi võiks esindada 3. jaanuaril 1879 seltsi liikmeks saanud Roio mõisa pärispreili Helene Klaos. Ilmselt on tegemist mõisa omaniku Jüri Klaosi tütrega (II Jurjevi … 1894). Võimalik, et eesti varastest mõisnikuperedest pärit liikmeid oli veel, näiteks võib oletada, et neiu A. Embrich Sangastes on seotud mõisa­rentnik Jaan Embrichiga või proua Siehle mõisarentnik H. Siehlega. XIX sajandi II poolel laienes eestlastest mõisavalitsejate, -rentnike ja -omanike hulk. Paljud neist saksastusid ega võtnud rahvuslikust liikumisest osa (vt nt Lust, Türna 2022–2023). Ea Jansen (2007: 283) on aga Karl August Hermanni Eesti Postimehe 1884. aasta artiklile viidates arvanud, et eesti soost uued mõisnikud olevat siiski olnud pigem eestimeelsed. Edasiseks väljakutseks jääb leida lisaallikaid, et veenduda, kes täpselt olid prouad Bergmann, Luschinger ja Rech ehk kas nad ikka saab kokku viia Tartus eri valdkondades silma paistnud abikaasadega.

 

Seltsi tegevuses osalemine

Hulk liikmete nimekirjas olevaid naisi võttis osa ka Eesti Kirjameeste Seltsi tegevustest. Esiteks osaleti koosolekutel: mitte pidevalt ja mitte kohe alguses, aga vähemalt mõnel koosolekul naised siiski osalesid. Esimesel korral leidis see protokollis eriliselt äramärkimist. Koosolekutel käis nii liikmeid kui ka mitteliikmeid, näiteks 20. jaanuaril 1881 Tartus proua Eugenie Rosenthal ning neiud Jenny ­Leidig, Emilie ­Lilienthal ja Johanna Müller ning külalistena proua Niggol, neiud Kallas ja Lydia Lilienthal (EKmS AR 1881: 1–2). Ka sel koosolekul leidis naiste osalus eraldi äramärkimist: „Niisama rõõmustaw olla, et minewal aastal ka naesterahwad hakkanud Seltsi koosolekuist osa wõtma ja olewat tänagi neid rohkem kokku tulnud kui iial enne, – kus juures president naesterahwaid iseäranis terwitas ning Selts tema sõnu sündsal wiisil omaks tunnistas.” (EKmS AR 1881: 3) 14. novembril olevat kohal olnud prouad Bergmann ja Pellberg liikmetest ning proua Märtsin maalt, Anna ja Marie Nõu Kärknast, Amalie Mällo, Pauline ja Amalie Kernet, neiud Kisa ja Marie Ohtsing (EKM EKLA, f 14, m 2:2). 3. jaanuari 1886 ülevaates on mainitud, et juhataja Hugo Treffner oli tervitanud koosolekul viibivaid naisterahvaid (EKmS AR 1886–1887: 19). Koosolekule tulek nõudis tollaseid olusid silmas pidades suurel määral ette­võtlikkust (Laar 2005: 158).

Teiseks maksis mõnigi naisliige vähemalt mõnel aastal liikmemaksu. Liikme­maksu ei maksnud kõik liikmed ning see kehtis nii naiste kui ka meeste puhul. Samas ei tasu ka liikmemaksu nimekirju usaldada. Nimelt kirjutab Koidula vend ­Harryle, et saadab kirja ja 2 rubla kirjameeste seltsi aastamaksuks (Rosenthal-­Lipp 1926: 44), mille kohta kinnitust kassaraamatust aga ei leidnud. Üldjuhul ­maksid naised tavalist liikmemaksu ehk 2 rubla aastas. Seltsi 61. koosolekul 1888. aastal arutati, kas ­naised peaksid maksma 1 rubla (EKmS AR 1888: 79). Liikmemaksu maksjaid naisi oli umbes 40 ehk kolmandik. Varajane usin maksja oli proua Marie Goldmann ning hiljem maksid üsna regulaarselt mitu aastat järjest Sohvie Bergmann, ­Emilie Erm, Marie Pulberg, Anna Daniel ja Anna Evert. Enamik naisliikmeid maksis liikme­maksu üks-kaks korda. Liikmemaks ei ole vähetähtis, sõltusid ju seltsi tegevus ja võimalused selle laekumisest. Samuti tasub mõelda, kuidas nendel, tihti vallalistel neiudel, oli nii palju vaba raha, et liikme­maksu maksta. Nagu mainitud, osalesid mitmed naised samal ajal Eesti Aleksandrikooli komitees ning annetasid ka sinna raha.

Ametitesse naisi ei valitud. Seltsi liikmeskond oli võrdlemisi suur ning konkurents tihe, seetõttu ei ole naiste väljajäämine ametitest otseselt üllatav. Eeskätt olid naised ametis Aleksandrikooli naisabikomiteedes, st juhul kui kõik liikmed olid naised, Õpetatud Eesti Selts naissoost ametnikega mõjub erandlikult. Koosolekutel sõna võtmisest ei luba allikad samuti palju rääkida. Silmapaistev erand on ­Natalie Johanson-Pärna, kes pidas 15. novembril 1882 esimese naisena kõne Eesti Kirjameeste Seltsis teemal „Eesti tütarlaste haridus”. Johanson-Pärna alustas oma kõnet, märkides, et seltsides kõnelemine on olnud seni ainult meeste asi. Rosenthal (2010: 95) kirjutab 1870. aastate kohta küll eeskätt näitlemist silmas pidades, et noored haritud naised üldiselt avalikult ei esinenud. Siiski näib, et 1880. aastateks olid olud kas Tallinnas või laiemalt muutunud, nii et neiud astusid üles siiski ka näite­laval (vrd ülal Kristine Lettner). Samuti võis see peegeldada eeskätt Rosenthali isiklikke konservatiivseid vaateid. Sellegipoolest kirjutab Rosenthal (2010: 171) Tallinna daamide abikomiteest rääkides, kuidas „innustas ta [komitee] eesti naisi rahvuslikus töös osalema ning mõjutas oma eeskujuga naissoo kasvatamist, kes sestpeale ei pelga enam, nagu vanasti, pühendada oma jõudu üldkasulikele ettevõtmistele ja astuda hea ürituse edendamise huvides koduse tegevuse juurest avalikkuse ette”. Lisaks tuleb märkida, et Johanson-Pärna ei olnud vallaline preili.

Oma kõne põhiosas kõneles Johanson-Pärna, et tütarlaste hariduse teemal räägitakse viimasel ajal nii seltsides kui ka ajakirjanduses. Esimese argumendina naiste hariduse kaitseks toob ta selles žanris üle Euroopa juba varauusajast peale levinud motiivi: ainult haritud emad saavad kasvatada terveid ja tarku lapsi. Teine argument hariduse poolt on pigem vastuargument senisele kriitikale: arvati, et haritud tütarlaps läheb hukka, kuid Johanson-Pärna tõdeb, et neid polevat veel nii palju, et selle kohta midagi kindlat saaks öelda. Ta leiab, et tütreid tahavad koolitada need vanemad, kelle pojad juba on ülikoolis, aga kes samas ei taha palju maksta. Seetõttu ei olevat tavaliselt tütarlaste harimiseks ette võetu seda vaeva väärt: naiste hariduseks peetakse seda, et nad saadetakse paariks aastaks linnakäsitööliste juurde, kus õpitakse klatšima, eesti keelt põlgama ja natuke õmblema. Kui on raha kõrtsis käia, siis oleks Johanson-Pärna hinnangul raha ka koole ehitada. (Johanson-Pärna 1882)

Naised ei ole laialdaselt esindatud seltsi kirjalikes väljaannetes, kuid siin-seal neid mainitakse. Nii on oma teoste väljaandmise teemal seltsiga suhelnud Lilli Suburg (EKM EKLA, f 14, m 4:6), samuti anti seltsi toetusel välja Johanson-Pärna kõne. Lisaks tasub mainida Eesti Kirjameeste Seltsi korraldatud võidupidusid, kus mitmed noored neiud said auhinnalisi kohti: 1888. aastal Anna Haava II ja Elise Aun III luule­preemia, näitlejatest neiu Jung I auhinna (EKmS AR 1888: 92; Tuglas 2009: 216); 1889. aastal Liina Täker III auhinna luule eest (EKmS AR 1889:III: 8; Tuglas 2009: 220).

Pärimuse ja esemete kogumisel osales samuti naisi. 11. koosolekul demonstreeris Mihkel Veske kaarte, mille valmistajana nimetatakse preili M. v. Lenzi (EKmS AR 1877: 74). Leena Kase on märgitud juba 1879. aastal vanade juttude, laulude, rahade ja asjade korjajate hulgas (EKmS AR 1879: 2). Anna Kase korjamistööd on mainitud 1888. aastal 4. jaanuari koosoleku juures ning järgmisel, 26. märtsi koosolekul on tutvustatud Anna Kase käsikirja „Eesti wanad saaja laulud Karksi kihelkonnast üleskirjutatud” (EKmS AR 1888: 57, 77). 1888. aasta 18. juuli koosolekul on mainitud, et proua Kunder on annetanud 22 vaskraha ja 7 hõberaha (EKmS AR 1888: 90). 1882. aasta 15. novembri koosolekul nimetati anonüümseks jäänud neidu, kes olevalt seltsile üle 20 rahvalaulu toonud (EKmS AR 1882: 21). 1889. aasta 17. juuli koosolekul on neiu Soome Tartust toonud 13 vana raha (EKmS AR 1889:III: 67).

Kõige laialdasemalt osales naisi, nii liikmeid kui ka mitteliikmeid, aga raha­kogumisega seotud tegevuses. Nad aitasid selliseid tegevusi korraldada, esinesid, kogusid annetusi, tegid ise käsitööd. See on ka ootuspärane, sest heategevust loeti üheks XIX sajandi naistele sobilikuks tegevuseks. 1882. aastal räägiti koosolekul näite­müügi korraldamisest, milleks paluti eeskätt seltsi naisliikmete abi ning korraldajaks valiti proua Minna Kurrik (EKmS AR 1882: 21). 1884. aastal mainiti ­korjanduseraamatutega seoses prouasid Pellbergi, Kunderit, Merjat ja Goldmanni, neidusid Arast, Soomet, Sõrdi, Sarovit ja Bülli. Näitemüügi korraldamise juures olid tegevad prouad Märtsin, Reiman, Kartz ning neiu Birk ja selle sissetulek oli olnud 324 rubla 55 kopikat (EKmS AR 1884–1885: 89–90).

1889. aasta 8. jaanuaril toimus samuti näitemüük, kus liikusid korjamisraamatuga ringi prouad Põder, Daniel, E. Treffner, Kuusik ja Teas ning preilid Johanson, Kase, Anna Haava, Elise Aun, Julie Sööt, Helene Oja ja neiu Tederson. Eelmise aasta raamatutega olid annetusi kogunud prouad Saan, Reimann, Kann ja Pellberg ning neiud Rebane, Leis, Koger. Mitmed naised olid olnud tegevad einelaua (proua Bergmann) ja müügi juures (eelnevatele lisaks ka nt neiud Kaeramaa, Ritson). (EKmS AR 1889:II: 23–26)

Kuna paljusid rahvusliku ärkamisaja tegevusi pole sellest vaatenurgast analüüsitud, siis on keeruline hinnata, kas Eesti Kirjameeste Seltsist võttis võrreldes teiste algatustega osa enam naisi.6 Võib oletada, et otseselt kirjatööga seotud tegevustes osales naisi vähem, kas seetõttu, et naisharitlasi oli niivõrd palju vähem, või siis ei pidanud haridust saanud naised seda sobilikuks. Näiteks Jakob Hurda rahvaluule­kogumise aktsioonis osales korrespondentidena naisi vaid 2% koguarvust (Kikas 2017: 586). Sakala aktiivsete kaastööliste hulgas on Jansen (1971: 307) nimetanud Lilli Suburgit. Vanemuise selts Tartus oli meesteselts, kuid ka selle tegevusest võtsid osa seltsiliikmete abikaasad ja tütred. Mainimist on leidnud 1870. aastal esimest korda jõulupuu linna vaeslastele, mida korraldas nii­nimetatud Vanemuise naisterahvaste tööring, sealhulgas Koidula. Jõulupuud ja sündmusi selle finantseerimiseks korraldati ka järgnevatel aastatel (Põldmäe 1978: 58–59). Tõenäoliselt saab suurema arvu naisi, lisades Eesti Aleksandri­kooli jaoks raha korjanud ja annetanud naised. Samuti saaks kokku pikema nimekirja eri näite­müüke ja teisi heategevuslikke sündmusi korraldanud naistest, Eesti Põllumeeste Seltside ning erinevate laulu-mänguseltside nimekirju läbi vaadates.

Seltsiliikumine oli osa arenevast avalikust sfäärist. Paljud seltsid, sealhulgas Eesti Kirjameeste Selts, olid avalikud ka selles mõttes, et seltsi asju aeti ajaleheveergudel ja teistes trükiväljaannetes. Seetõttu ilmusid naissoost seltsiliikmed koduseinte vahelt avalikku ruumi, sest nende nimed ja harvem tegevused figureerisid seltsi trükitud materjalides (vt nt Davidoff, Hall 1987: eriti 416–449). Naised piirdusid selles avalikus ruumis eeskätt nende tegevustega, mida nähti tolle aja ühiskonnas rohkem naistele omastena. Ei osaletud juhtivates ametites ning võeti pigem vähem sõna nii suuliselt kui ka kirjas. Kõige aktiivsemad oldi heategevusega sarnanevas tegevuses: raha kogumine, näitemüükide korraldamine, käsitöö, toitlustus jms. Selle hulka ei loe ma aga liikmemaksu maksmist, mida võib käsitleda nii liikmekohuse täitmise kui ka annetusena. Kuna meil puudub arusaam enamiku naiste majanduslikust olukorrast, siis ei saa liikmemaksu tasumist võtta üheselt kui kõrgema klassi daamilt oodatud annetust hea eesmärgi nimel.7

 

Kokkuvõtteks

Eesti Kirjameeste Seltsi nimekirjas oli 110–120 naissoost liiget, kellest umbes kolmandik maksis mõnel aastal liikmemaksu, ning näitemüükide kaudu oli seltsiga seotud veel mõnikümmend isikut. Sellesse nimekirja kuulus väga suur osa XIX sajandi eesti kultuuriloost tuntud naisharitlasi. Samas on täpse nimekirja koostamine ning isikute kindlaks määramine keeruline esiteks seetõttu, et säilinud allikad on kohati ebatäpsed. Samuti teeb naiste tuvastamise keeruliseks muude allikate vähesus, muutuv nimeortograafia ja abiellumisel muutuv nimi.

Võrreldes meestega domineerisid naiste hulgas pigem linnades tegutsevad neiud ja prouad, kes küll võisid olla pärit maalt, kuid olid ümber asunud linna (Tallinn, Tartu, Peterburi) paremat teenistust otsima. Kirjanike-ajakirjanike kõrval olid seltsi liikmed ka õpetajad ning mitmel juhul oli üks ja sama naine tegev mõlemal alal. Naised olid ka võrdlemisi mobiilsed: liikmete nimekirjadest selgub, et osa naisi liikus ühest asukohast teise, teiste puhul teame seda muudest allikatest.

Naisliikmed olid seltsis mõõdukalt aktiivsed. Koosolekutel osaleti vähe, väljaspool näitemüüke ameteid ei peetud, kõnega esines ainult Natalie Johanson-Pärna. Rahvaluulet ja esemeid kogusid eeskätt Anna ja Leena Kase, kirjanduslikult olid ­seltsiga seotud Lilli Suburg, Anna Haava, Elise Aun ja Liina Täker. Kõige enam panustasid naised just rahaliselt, makstes liikmemaksu ning kogudes raha korjandus­raamatute ja näitemüükidega. Kaudselt rahastasid naised seega eestikeelse kirjanduse välja­andmist, kuigi hiljem võis raha minna Eesti Kirjameeste Seltsi maja laenu katteks. Kuigi naiste osakaal oli võrdlemisi väike ja tegevus vaid mõõdukalt aktiivne, loob nende ühte uurimusse kokku toomine mitmekülgse ja sisuka pildi naiste tegevus­võimalustest rahvuslikul ärkamisajal ning pärast seda. Seltsi tegevus ja seega käes­olevas artiklis vaatluse all olev periood hõlmab nii ärkamisaega kui ka sellele vahetult järgnevat perioodi, mille käigus võiski hüppeliselt suureneda nii avalikus elus kaasa löövate naiste hulk kui ka nende aktiivsus. Eesti Kirjameeste Seltsi kasvav liikmeskond võimaldabki näitlikustada, kuidas naiste arv rahvuslikus liikumises suurenes ning nende tegevusväli laienes.

Sõnapaar „mõõdukalt aktiivsed iseloomustab käesolevas artiklis kirjeldatule hinnangu andmise keerukust. Tuues allikatest üles korjatud naised ja tegevused ühte artiklisse kokku, moodustub küll mitmekülgne ja sisukas pilt, mis võib aga omakorda tekitada kiusatuse naiste rolli seltsis ja ärkamisajal laiemalt ületähtsustada, arvestades, kui väikese osa moodustab see seltsi kogu tegevusest. Õigem oleks praeguse uurimisseisu juures tõdeda, et see on rikkam ja mitmekesisem, kui oleme ehk harjunud mõtlema. Neid oli kaasatud enam ning tihedamalt, kui senine ülevaate­kirjandus lubab üldistada.

Tulles perioodi üldiseloomustuse või naiste üldise positsiooni ja selle muutuste juurde tagasi, julgustan küsima, mille põhjal ning millega võrreldes hinnangut anname. XIX sajandi naisliikumist käsitleva kogumiku kahe sissejuhatava artikli autorid Sylvia Paletschek ja Bianka Pietrow-Ennker (2004) ning Karen Offen (2004) juhivad tähelepanu muu hulgas näiteks küsimusele, kas naisliikumise mõistet võiks laiendada haarama ka tegevusi, mis otsesõnu ei nõudnud naiste õiguste laiendamist, Inglise-Ameerika mudeli liigsele domineerimisele ning kohalike eripärade arvestamise olulisusele.

Kuigi pole päris selge, mida Mäelo ja Poska-Grünthal mõtlevad, kui räägivad eeskätt üksi tegutsevatest esimestest naisharitlastest, siis tasub ka sel teemal veel arutleda. Tõenäoliselt peavad nad silmas, et XIX sajandil ei tekkinud eraldi eesti naisseltse nagu Soomes, Ameerika Ühendriikides või Suurbritannias. Kas nemadki lähtuvad liialt Inglise-Ameerika naisliikumise mudelist? Samas räägib naiste omavaheline kirjavahetus ning meestega koos ühistes tegevustes osalemine siiski selle kasuks, et esimesed naisharitlased tegutsesid vähem „üksi”, kui Mäelo või Poska-Grünthali käsitluse põhjal võiks järeldada. Võib arutleda, kas naised kogunesid juba siis mitte­ametlikeks seltskondadeks, mis formaalselt ei olnud seltsid, kuid täitsid paljusid nende funktsioone.

Kuigi Eestis ei tekkinud XIX sajandil organiseeritud, ametliku ühingu kujul naisliikumist, mis oleks keskendunud naiste poliitiliste õiguste laiendamisele, aitas naiste järkjärguline liitumine rahvusliku ärkamisaja ja hilisemate ühiskondlike ette­võtmistega, nende püüdlus järjest kõrgema hariduse poole ning astumine eri­nevatesse ametitesse ehk kaasa sellele, et mitmed poliitilised õigused tulid Eesti naistele võrdlemisi valutult. Vaatamata erimeelsustele sarnanesid juba 1905. aasta Tartu rahvaasemike kongressi aula ja Bürgermusse koosolekute otsused selles osas, et rahva­asemike valimised peaksid toimuma „sugu, rahvuse, seisuse ja usu pääle vaatamata” (Bürgermusse 1932: 222) või „sugu peale vaatamata” (Aula 1932: 228; minu esiletõsted – J. L.). Kuidas täpselt ühest teise jõuti, nõuab siiski veel põhjalikumat uurimistööd.

Edasise uurimise huvitavaks lähtekohaks võiksid olla eeskätt liikmemaksu ­maksjad ja Eesti Aleksandrikooli naissoost annetajad, et välja selgitada, kuidas tekkis seltskond noori eesti neidusid (ja ka abielunaisi), kes ei pidanud paljuks annetada aastas mitu rubla eesti rahvusliku liikumise tegevuste heaks. Liitumise järjekorda ja võrgustikke lähemalt vaadeldes saaks ilmselt kinnituse, kuidas üks aktiivne isik tõmbas ka naiste hulgas kaasa teised. Põnev oleks lähemaid teateid saada „Tallinna neidudest”, kelle nimel Kristine Lettner pani pärja Carl Robert Jakobsoni hauale. Võib eeldada, et nende hulka kuulusid preilid Lilienthalid, ilmselt ka preilid Erm, Kork ja Pulberg. Millega nad tegelesid, kui nad parasjagu ei korraldanud basaare? Kas seni tuvastamata jäänud naisliikmete hulgas võib veel peituda sellise kirju elukäiguga naisi nagu Kristine Lettner ja Emma Lerchenbaum? Aktiivsed ja haritud eesti varased naissoost õpetajad vääriksid samuti ühte põhjalikumat võrdlevat käsitlust.

Tänan Krista Aru põneva uurimisteema väljapakkumise eest ja professor Marju Luts-Sootaki asjakohaste viidete eest naiste õigusliku positsiooni kohta.

Janet Laidla (snd 1982), PhD, Eesti ajaloo lektor Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudis (Jakobi 2, 51005 Tartu), janet.laidla@ut.ee

1 Rahvuslikus liikumises tekkinud lõhe tulemusena astus Jakob Hurt Eesti Kirjameeste Seltsi esimehe kohalt tagasi. Järgneva konflikti käigus astus seltsist välja hulk Hurda mõttekaaslasi (vt nt Laar 2010: 259; Tuglas 2009: 127–148).

2 Põhjaliku Balti ja Vene naiste õiguste võrdluse on kirjutanud Tartu keiserliku ülikooli õigus­teaduse õppejõud Aleksander Nevrozov (1893). Balti eraseaduse kohta soolisest perspektiivist vt ka Kiirend-Pruuli 2018. Eesti naise õigusliku positsiooni iseloomustamiseks XIX sajandil tuleks vaadata talurahva- ning linnaseadusi. Jättes nende analüüsi siin kõrvale, lähtun artiklis eeskätt sellest, mida allikad räägivad naiste reaalse tegevuse kohta.

3 Termin naisharitlane vajab samuti avamist. Sirgu ja Karjahärma nimekirja ühendab vähemalt tütarlastekooli haridus, mitmed olid sooritanud guvernandi (nn suure) eksami, mitmed töötasid või olid töötanud pedagoogina. Arvestades, et ainult 1,2% naistest olid XIX sajandi lõpuks saanud algharidusest kõrgema hariduse (Liim 2010: 376), võib naisharitlase nimetamisel sama määratluse juurde (saanud kõrgema kui alghariduse) jääda vähemalt XIX sajandi lõpuni.

4 Laar nimetab Eesti Kirjameeste Seltsi osalisi 1084, mida on pisut vähe, arvestades, et 1882. aasta nimekirjas on 1118 liiget. Laari andmed aga ei pruugi haarata kõiki tegelasi kuni seltsi tegevuse lõpuni (Laar 2005: 291). 1882. aasta nimekirjas võib olla liikmeid topelt, millele ka Ea Jansen tähelepanu juhib. Samas on usutav, et selle nimekirja põhjal saadud tulemus 5–6% (Jansen 1971: 301) võiks iseloomustada üldiselt naisliikmete osakaalu.

5 Anna Danieli mälestusi vahendavat artiklit illustreerib pilt Linnutaja laulukoorist koos liikmete nimedega. Kui H. Tamm on Helene Tamm (nimekirjas Hiiumaalt), K. Soob on Katharina Soop ja A. Kingsepp on Alvine Kingissepp Saaremaalt (Viktor Kingissepa tädi), siis kuulusid kõik ­Linnutaja liikmed Eesti Kirjameeste Seltsi. Vaatamata sellele, et teame, kuidas mitmed naised olid üsna mobiilsed, jääb nende kolme nime seltsi liikmetega kokku viimine siiski oletuseks. Seltsi liikmed pildil: Marie Pulberg, Marta Pärna, Ida Daniel, Mathilde Sarov, Kristine Lettner.

6 Laar (2005: 293) toob oma monograafias olevas tabelis rahvusliku aktiivi hulgas naiste arvuks 81. Vahe selles artiklis esitatud andmetega võrreldes tuleneb tõenäoliselt sellest, et Laari andmestik on koostatud kuni 1883. aastani (vt Laar 2005: 225). Käesolev uurimus aga katab kogu Eesti Kirjameeste Seltsi tegevuse aega.

7 Kuigi nii võib tõlgendada prouade Kartzi ja Bergmanni annetusi 1885. aasta 22. juuni koos­olekul (vt EKmS AR 1884–1885).

Kirjandus

Arhiiviallikad

Eesti Kirjandusmuuseumi (EKM) Eesti Kultuurilooline Arhiiv (EKLA)

f 6 – Aspe-Nieländer, Elisabeth (1860–1927) kirjanik

f 14 – Eesti Kirjameeste Selts (ERM)

f 15 – Eesti Kirjameeste Selts (EKS)

f 193 – „Eesti avalikud tegelased” 1. tr (1932) ja avaldamata 2. tr

Rahvusarhiiv (RA)

EAA.402 – Tartu Keiserlik Ülikool

EAA.902 – Maa-Virumaa adrakohtunik (Viru-Jaagupi, Väike-Maarja, Simuna kihelkond)

EAA.1244 – EELK Lihula kogudus

EAA.1296 – EELK Helme kogudus

EAA.1298 – EELK Sangaste kogudus

EAA.2100 – Eesti Vabariigi Tartu Ülikool

EAA.3150 – EELK Tartu Peetri kogudus

EAA.5283 – Eesti Aleksandrikooli peakomitee

 

Kirjandus

II Jurjevi ülema talurahva kohtu… – Livländische Gouvernements-Zeitung, 28. IX 1894, lk 579.

Annuk, Eve 2008. Lilli Suburgi kuvand eesti kirjandusloos. – Ariadne Lõng. Nais- ja mees­uuringute ajakiri, kd 8, nr 1/2, lk 77–93.

Annuk, Eve 2012. Sooküsimus eesti ajakirjanduses 19. sajandi lõpul ja Lilli Suburgi „uus naine”. – Ariadne Lõng. Nais- ja meesuuringute ajakiri, kd 12, nr 1/2, lk 65–81.

Annuk, Eve 2023. Naisproosakirjanikud kultuuriloos ja tänapäeva eesti kultuuriteadvuses. – Keel ja Kirjandus, nr 8–9, lk 755–774. https://doi.org/10.54013/kk788a2

Anvelt, Ilmar 2019. A remarkable woman: Jenny Leidig, the first English lecturer at the Eston­ian national university. – Open! The EATE Journal, nr 55, lk 30–34.

Aruanne. Tallinna Eesti Aleksandre-real-kooli abi-komitee töö 1882 aastal. – Virulane 25. I 1883, lk 4.

Aula 1932 = Tartu ülemaalise rahvaasemikkude kongressi aula koosolekute otsused (27.–29. XI 1905). – Punased aastad. Mälestisi ja dokumente 1905. aasta liikumisest Eestis. I kd. (1905. Aasta Seltsi toimetised 2.) Toim Hans Kruus. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, lk 227–230.

Balkelis, Tomas 2004. The Lithuanian national intelligentsia and the women’s issue, 1883–1914. – Canadian Slavonic Papers, kd 46, nr 3–4, lk 267–287. https://www.jstor.org/stable/40860043

Birmontienė, Toma; Jurėnienė, Virginija 2012. The development of women’s rights in Lithuania: Striving for political equality. – The Struggle for Female Suffrage in Europe: Voting to Become Citizens. (International Studies in Sociology and Social Anthropology 122.) Toim Blanca Rodríguez Ruiz, Ruth Rubio Marín. Leiden–Boston: Brill, lk 79–93. https://doi.org/10.1163/9789004229914_005

Branta, Aija 2012. Winning women’s vote: Experience from Latvia. – The Struggle for Female Suffrage in Europe: Voting to Become Citizens. (International Studies in Sociology and Social Anthropology 122.) Toim Blanca Rodríguez Ruiz, Ruth Rubio Marín. Leiden–­Boston: Brill, lk 95–109. https://doi.org/10.1163/9789004229914_006

Bürgermusse 1932 = Tartu ülemaalise rahvaasemikkude kongressi Bürgermusse koosolekute otsused (27.–29. XI 1905). – Punased aastad. Mälestisi ja dokumente 1905. aasta liikumisest Eestis. I kd. Toim Hans Kruus. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, lk 220–226.

Davidoff, Leonore; Hall, Catherine 1992. Family Fortunes: Men and Women of the English Middle Class, 1780–1850. London: Routledge.

Dorpat. – Revalsche Zeitung 2. X 1906, lk 2.

EKmS AR 1873 = Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1873. 1. ak. Tartu: H. Laakmann, 1873.

EKmS AR 1874 = Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1874. 2. ak. Tartu: Laakmann, 1875.

EKmS AR 1875 = Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1875. 3. ak. Tartu: Laakmann, 1875.

EKmS AR 1876 = Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1876. 4. ak. Tartu: Laakmann, 1876.

EKmS AR 1877 = Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1877. 5. ak. Tartu: Mattiesen, 1877.

EKmS AR 1878 = Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1878. 6. ak. Tartu: Schnakenburg, 1878.

EKmS AR 1879 = Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1879. 7. ak. Tartu: Schnakenburgi ­kirjadega, 1879.

EKmS AR 1880 = Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1880. 8. ak. Tartu: Schnakenburgi ­kirjadega, 1880.

EKmS AR 1881 = Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1881. 9. ak. Tartu: Schnakenburgi juures, 1881.

EKmS AR 1882 = Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1882. 10. ak. Tartu: Schnakenburgi juures, 1883.

EKmS AR 1883 = Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1883. 11. ak. Tartus: H. Laakmanni juures, 1884.

EKmS AR 1884–1885 = Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1884 ja 1885. 12. ja 13. ak. Tartu: H. Laakmanni juures, 1886.

EKmS AR 1886–1887 = Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1886 ja 1887. 14. ja 15. ak. Tartu: Eesti Kirjameeste Selts, 1888.

EKmS AR 1888 = Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1888. 16. ak. Tartu: Eesti Kirjameeste Selts, 1889.

EKmS AR 1889:I = Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1889. aastal, I vihk. Tartu: Eesti Kirjameeste Selts, 1889.

EKmS AR 1889:II = Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1889. aastal, II vihk. Tartu: Eesti Kirja­meeste Selts, 1889.

EKmS AR 1889:III = Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1889. aastal, III vihk. Tartu: Eesti Kirjameeste Selts, 1890.

EKmS AR 1890 = Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1890. aastal. Tartu: Eesti Kirjameeste Selts, 1891.

Hanovs, Deniss 2002. Woman in the national movement ideology in Latvia in the 19th century. – Women in Baltic Societies: Past and Present. Toim Maria Goloubeva, D. Hanovs. Riga: N. I. M. S.

Jahresbericht 1897–1898 = Jahresbericht der Ehstländischen literärischen Gesellschaft für 1897–1898. – Beiträge zur Kunde Ehst-, Liv- und Kurlands, herausgegeben von der Ehstländischen Literärischen Gesellschaft, kd 5. Reval: Franz Kluge, 1900, lk 310–326.

Jahresbericht 1898–1899 = Jahresbericht der Ehstländischen literärischen Gesellschaft für 1898–1899. – Beiträge zur Kunde Ehst-, Liv- und Kurlands, herausgegeben von der Ehstländischen Literärischen Gesellschaft, kd 5. Reval: Franz Kluge, 1900, lk 424–435.

Jansen, Ea 1971. C. R. Jakobsoni „Sakala”. Tallinn: Eesti Raamat.

Jansen, Ea 2007. Eestlane muutuvas ajas. Seisusühiskonnast kodanikuühiskonda. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv.

Johanson-Pärna, Natalie 1882. Eesti Tütarde Haridus. Eesti Kirjameeste Seltsis 15-mal Talwe kuu päewal 1882 kõnelenud Natalie Johanson-Pärna. Tallinn: A. E. Brandt.

Karjahärm, Toomas; Sirk, Väino 1997. Eesti haritlaskonna kujunemine ja ideed 1850–1917. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Karro, Piret 2022. 150 aastat eesti feminismi. – Vikerkaar, nr 3, lk 57–112.

Keiserliste körguste suurvürst Vladimir Aleksandrovitshi ja tema proua suurvürstinna Maria Pavlovna külaskäik Tallinnas. – Virulane 17. VI 1886, lk 1–2.

Kiirend-Pruuli, Katrin 2018. Abikaasade isiklike suhete õiguslik korraldus Eesti esimesel iseseisvusperioodil: tee kaheliikmelise parlamendi suunas. – Õpetatud Eesti Seltsi aasta­raamat 2017. Peatoim Andres Andresen. Tartu: Õpetatud Eesti Selts, lk 205–231.

Kikas, Katre 2017. Rahvaluulekogujate elulood Jakob Hurda rahvaluulekogus. – Keel ja Kirjandus, nr 8–9, lk 584–599. https://doi.org/10.54013/kk718a2

Kivimäe, Sirje 1995. Esimesed naisseltsid Eestis ja nende tegelased. – Seltsid ja ühiskonna muutumine. Talupojaühiskonnast rahvusriigini. Toim Ea Jansen, Jaanus Arukaevu. Tartu–Tallinn: Eesti Ajalooarhiiv, Eesti TA Ajaloo Instituut, lk 118–135.

Koguteos 1934 = Koguteos: Anna Haava. Miina Hermann. Aino Tamm: 70 a. sünnipäevaks. Tallinn: Koguteose Komitee.

Kristine Lettner 70-aastane. – Postimees 7. XI 1929, lk 5.

Kruus, Hans 1939. Eesti Aleksandrikool. Tartu: Noor-Eesti Kirjastus.

Kui koidupuna punetas…. – Esmaspäev 8. VI 1940, lk 9.

Kurepalu, Kalju (koost) 2017. Kullamaa kihelkonna naisühendused aastatel 1918–1940. Kulla­maa: Kullamaa Kihelkonnamuuseum.

Laar, Mart 2005. Äratajad. Rahvuslik ärkamisaeg Eestis 19. sajandil ja selle kandjad. (Scripta Archivi Historici Estoniae.) Tartu: Eesti Ajalooarhiiv.

Lange, Anne 2004. Ants Oras. (Eesti kirjanikke.) Tartu: Ilmamaa.

Leinarte, Dalia 2017. The Lithuanian Family in its European Context, 1800–1914: Marriage, Divorce and Flexible Communities. London: Palgrave. https://doi.org/10.1007/978-3-319-51082-8

Lerchenbaum, Emma 2012. Minu mälestused eestlaste elust Peterburis 1879–1919. Tartu: Tartu Ülikool.

Liim, Allan 2010. Keskhariduskoolid 1880. aastate teisest poolest 1905. aastani. – Eesti kooli ajalugu. 2. kd. 1860. aastaist 1917. aastani. Koost ja toim Endel Laul, toim Veronika Varik. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, lk 366–391.

Lust, Kersti; Türna, Tõnis 2022–2023. Matsid mõisaladvikus. Eesti päritolu mõisavalitsejad ja -rentnikud ärkamisajal I–II. – Tuna 2022, nr 4, lk 18–36; 2023, nr 1, lk 35–49.

Markkola, Pirjo 1990. Women in rural society in the 19th and 20th centuries. – The Lady with the Bow: The Story of Finnish Women. Toim Merja Manninen, Päivi Setälä. Helsinki: Otava, lk 17–29.

Mason, Joan 1992. The admission of the first women to the Royal Society of London. – Notes & Records. The Royal Society Journal of the History of Science, kd 46, nr 2, lk 279–300. https://doi.org/10.1098/rsnr.1992.0027

Mäelo, Helmi 1957. Eesti naine läbi aegade. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv.

Nevrozov, A. S. 1893. Die Rechte der baltischen Frau. Riga.

Niinivaara, Eeva 1994. „Ikka paistab seesama päike”. Elu mu noorusaja Eestis ja Soomes. Tlk Mare Ollisar, Martin Ollisar. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Offen, Karen 2004. Challenging male hegemony: Feminist criticism and the context for women’s movements in the age of European revolutions and counterrevolutions, 1789–1860. – Women’s Emancipation Movements in the Nineteenth Century. Toim Sylvia Paletschek, Bianka Pietrow-Ennker. Stanford: Stanford University Press, lk 11–30.

Paletschek, Sylvia; Pietrow-Ennker, Bianka 2004. Concepts and issues. – Women’s Emancipation Movements in the Nineteenth Century. Toim S. Paletschek, B. Pietrow-Ennker. Stanford: Stanford University Press, lk 3–10.

Peterburi 1910 = Peterburi Eesti Kooli Selts 1885–1910. Peterburi: J. Watsari trükk.

Poska-Grünthal, Vera 1936. Naine ja naisliikumine. Peajooni naisliikumise ajaloost ja probleemistikust. (Elav Teadus 58.) Tartu: Eesti Kirjanduse Selts.

Puhvel, Madli 2016. Lydia Koidula. Elu ja aeg. Tallinn: Ajakirjade Kirjastus.

Põldmäe, Rudolf 1978. „Vanemuise” Selts ja teater 1865–1880. (Eesti teatriajaloo vihikud.) Tallinn: Eesti Raamat.

Raag, Arno 1928. Elisabeth Aspe elu ja looming. Biograafilis-kriitiline essee. Tartu: Eesti ­Kirjanduse Seltsi Kirjastus.

Raamot, Mari 1962. Minu mälestused. I ja II osa. New York: Kultuur.

Rosenthal, Heinrich 2010. Eesti rahva kultuuripüüdlused ühe inimpõlve vältel. Mälestusi ­aastatest 1869–1900. Tlk Krista Räni. Tallinn: Eesti Päevaleht, Akadeemia.

Rosenthal-Lipp, Edith (tlk, toim) 1926. Koidula kirjad omakseile 1873–1886. Tartu: Eesti ­Kirjanduse Selts.

Salumaa, Elmar 2010. Tiib pandud aastaile õlale. Mälestuskilde minevikust. (Eesti mälu 39.) Tallinn: Eesti Päevaleht, Akadeemia.

Salupere, Malle 2017. Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel. Tallinn: Tänapäev.

S. H. 1929. Prl. Emma Lerchenbaum 70-a. – Päevaleht 7. III, lk 7.

Sirk, Väino 2010. Kutseharidus 1860.–1880. aastail. – Eesti kooli ajalugu. 2. kd. 1860. aastaist 1917. aastani. Koost ja toim Endel Laul, toim Veronika Varik. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, lk 239–261.

Suburg, Lilli 2002. Suburgi perekonna elulugu. – L. Suburg, Kogutud kirjatööd. Koost ja toim Aino Undla-Põldmäe. Tallinn: Eesti Raamat, lk 313–459.

Sulkunen, Irma 1990. The mobilisation of women and the birth of civil society. – The Lady with the Bow: The Story of Finnish Women. Toim Merja Manninen, Päivi Setälä. ­Helsinki: Otava, lk 42–53.

Suur Näitemüik (Basaar). – Virulane 5. III 1884, lk 4.

Taal, Kersti 2018. Õpetatud Eesti Seltsi ajalugu. Tallinn: Argo.

Tartu sõnumid. – Valgus 9. X 1906, lk 3.

Tuglas, Friedebert 2009. Eesti Kirjameeste Selts: tegevusolud, tegelased, tegevus. Kogutud teosed, kd 13. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjandus­keskus.

Töö on teinud mu elu sisukaks. Esimese Eesti Naisseltsi asutaja 80-a. – Päevaleht 10. III 1939, lk 8.

Undla-Põldmäe, Aino 2002a. Järelsõna. – Lilli Suburg, Kogutud kirjatööd. Koost ja toim A. Undla-Põldmäe. Tallinn: Eesti Raamat, lk 461–480.

Undla-Põldmäe, Aino 2002b. Lilli Suburgi tütarlastekool. – Lilli Suburg, Kogutud kirjatööd. Koost ja toim A. Undla-Põldmäe. Tallinn: Eesti Raamat, lk 480–491.

Undla-Põldmäe, Aino 2002c. Ajakiri „Linda”. – Lilli Suburg, Kogutud kirjatööd. Koost ja toim A. Undla-Põldmäe. Tallinn: Eesti Raamat, lk 493–501.

Uuemad sõnumid. – Eesti Postimees 30. VI 1882, lk 3.

Verzeichniß 1873 = Verzeichniß der Mitglieder der gelehrten estnischen Gesellshaft am ­Schlusse des Jahres 1873. – Sitzungsberichte der gelehrten estnischen Gesellschaft zu Dorpat 1873. Dorpat: G. Mattiesen, 1874, lk 101–107.

Verzeichniß 1898 = Verzeichniß der Mitglieder des Ehstländischen literärischen Gesell­schaft (November 1898). – Beiträge zur Kunde Ehst-, Liv- und Kurlands, herausgegeben von der Ehstländischen Literärischen Gesellschaft, kd 5. Reval: Franz Kluge, 1900, lk 327–332.

Verzeichniß 1900 = Verzeichniß der Mitglieder am Schlusse des Jahres 1900. – Sitzungs­berichte der gelehrten estnischen Gesellschaft zu Dorpat 1900. Dorpat: Mattiesen, 1901, lk 193–203.

Whelan, Heide W. 1999. Adapting to Modernity: Family, Caste and Capitalism among the Baltic German Nobility. (Ostmitteleuropa in Vergangenheit und Gegenwart 22.) Köln–Weimar–Wien: Böhlau Verlag.

Wilhelmi, Anja 2008. Lebenswelten von Frauen der deutschen Oberschicht im Baltikum (1800–1939). Eine Untersuchung anhand von Autobiografien. Wiesbaden: Harrassowitz Verlag.

Wilkins, Emma 2014. Margaret Cavendish and the Royal Society. – Notes & Records. The Royal Society Journal of the History of Science, kd 68, nr 3, lk 245–260.

PDF

Regio Baltica et Europa – pons studiorum et doctrinae.

Arvo Tering 75

Väitekiri on selle autori pika akadeemilise teekonna tulemus: pärast ajalooõpingute lõpetamist Novosibirski riiklikus ülikoolis, mis on kuulsa arheograafilise koolkonna kodu, sai Danila Rygovskiy magistrikraadi Venemaa riiklikust humanitaarülikoolist Moskvas, siis jätkas kraadiõpinguid Peterburi Euroopa ülikoolis ja lõpuks Tartu Ülikoolis. Kogu selle rännaku vältel, mille käigus allikad ja meetodid, koolid ja moed võisid küll vahetuda, on Rygovskiy jäänud truuks oma peamisele teaduslikule ja isiklikule kirele mõista vanausulisi. Töös avaldub see armastus nii sügavas faktilises teadmises kui ka metodoloogilise järjekindluse puudumises. Näib, et autor ei ole valmis kõrvale jätma ühtegi osa intellektuaalsest pagasist, mis on kogunenud tema akadeemilise teekonna peatuspunktides.

Doktoritöö koosneb viiest peatükist, kokkuvõttest, allikate ja kirjanduse nimistust, lisast ja eestikeelsest resümeest. Iga peatükk, mis jaguneb alapeatükkideks ja sisaldab eraldi sissejuhatust ning kokkuvõtet, on retooriliselt seotud töö teiste osadega. Tekst on kirjutatud selgelt ja seda on lihtne lugeda. Uurimus tugineb eri meetoditele, lähenemistele ja allikatele, nii et on raske määrata, kas see kuulub ajaloo, antropoloogia või kultuuriuuringute valda. Seda tuleks ilmselt käsitada interdistsiplinaarse lähenemise näitena, mis esitab välja­kutse akadeemilisele fundamentalismile ja paigutab uuritava kõrgemale teadmise viisist. Esindan selles mõttes konservatiivsemat vaatenurka, aga kes saab öelda, et see on õigem?

Teemapüstitus ei määra uurimusele ajalist raami. Sellel on kaks järelmit. Esiteks tundub arvustatav väitekiri ajaülene: sotsiaalsed ja kultuurilised nähtused, identiteedid ja praktikad, mida see käsitleb, paistavad läbi aja muutumatutena. Teiseks ei ole kirjanduse nimistu täielik, kuna vanausuliste kohta üldiselt ja töös käsitletud uurimisprobleemide kohta on avaldatud väga palju uurimusi. Oluliste mainimata jäänud tööde hulka kuuluvad ajaloolaste John Bushnelli „Russian Peasant Women Who Refused to Marry: Spasovite Old Believers in the Eighteenth and Nineteenth Centuries” („Vene talunaised, kes keeldusid abiellumast: spasovlastest vanausulised XVIII ja XIX sajandil”, 2017) ja James White’i „Unity in Faith? Edino­verie, Russian Orthodoxy, and Old Belief, 1800–1918” („Ühtsus usus? Ainuusk, vene õigeusk ja vanausulised 1800–1918”, 2020). On üllatav, et vanausulisi käsitlevate ant­ropoloogiliste uurimuste hulgas ei ole mainitud briti antropoloogi Dominic Martini töid, kes on uurinud vanausulisi Venemaa Kaug-Idas ja Oregonis Ameerika Ühendriikides, ega Vlad Naumescu raamatut usu edasikandumisest Ukraina ja Rumeenia vanausuliste hulgas.

Uurimuses kasutatavaid andmeid on autor kogunud kahel viisil: töötades tekstide ja inimestega. Esimese kohta ei ole küsimusi: autor on töötanud vanausulisi puudutavate arhiivi- ja trükiallikatega ning on samuti kasutanud käsikirja, mis avastati Venemaa riikliku humanitaar­ülikooli korraldatud välitöödel, millest autor osa võttis. Kuid töö etnograafiline aspekt ei ole lõpuni veenev. Autor sedastab, et ta ei teinud osalusvaatlusi informantide usalduse puudumise tõttu, pidades etnograafilist tööd vanausuliste hulgas võimatuks. Selle asemel kogus ta informatsiooni lühikeste spontaansete intervjuude kaudu. Kas saab kirjutada mikropraktikatest, kui uurijal ei ole võimalik neid jälgida ja ta sõltub üksnes lugudest nende praktikate kohta?

Etnograafiline töö on antropoloogide sõnul dialoogiline, eeldades uurija pühendumist informatsiooni kogumisele, nii et eneserefleksioon muutub teadmiste allikaks. Autor mainib, et kuulub ühte vanausuliste kogukonda (lk 22). Lisaks arutleb autor mitmepaikse etnograafia üle (ingl multi-sited ethnography), märkides õigustatult, et seda meetodit kasutades võib uurijal olla raske pühenduda „ühe asukoha spetsiifikasse ja tal võib kahe silma vahele jääda olulisi detaile” (lk 19). Kui George Marcus selle meetodi antropoloogias juurutas, oli tema eesmärk arutada, kuidas saab etnograafilisi meetodeid kasutada suuremahuliste üksuste uurimisel, nagu biopoliitikas. Ühtlasi esitas ta väljakutse etnograafilises uurimistöös valitsenud arusaamale asu­kohast või paigast ja pakkus välja tehnikaid sellise etnograafilise töö tarbeks. Rygovskiy märgib, et välitööde tegemiseks peaks uurijal olema siseringi teadmisi iga koguduse kohta (lk 19). See väide on kahtlemata tõene, aga kuidas sobib see ülesanne kokku autori „kiire etnograafia” lähenemisega? Teisal sisse­juhatuses väljendab autor erilist huvi „kombestiku järgijate tajulise teadmise” vastu (ingl sensory knowledge of practicioners, lk 45). Kas ja kuidas on võimalik pääseda ligi sellisele teadmisele ilma ulatusliku osalusvaatluseta?

Paljude töös rakendatud analüütiliste mudelite seas on ilmselt keskne ameerika antropoloogi Webb Keane’i loodud semiootiliste ideoloogiate mõiste, mis on saanud populaarseks eri akadeemilistes ringkondades, sealhulgas Peterburi ja Moskva vahel jagunevas ­venekeelses ringkonnas, mis on juhuslikult (või siis mitte) alguse saanud Juri Lotmani semiootikakoolkonnast. Lisaks pole üllatav, et vanausulistele naistele keskenduv uurimus kasutab soouuringutega seotud analüütilisi mõisteid: kõigepealt agentsuse ja täpsemalt naisagentsuse (ingl female agency) ning soorežiimide (ingl gender regimes) mõistet. Nende kahe lähenemise ühendamine võib olla viljakas hoolimata nende algupärast eri intellektuaalsetes traditsioonides ning sellest, et need tuginevad erinevatele teoreetilistele alustele ja eeldustele. Agentsuse mõistet on aktiivselt arendatud religiooni­antropoloogias, eriti Saba Mahmoodi töödes, millele autor viitab. Agentsus viitab võimele luua oma elu stsenaariume (ingl script) olemas­olevate struktuursete tingimuste raames. Daria Dubovka, kes on olnud Rygovskiy kolleeg Peterburi Euroopa ülikoolis, on antropoloogina põhjalikult uurinud õigeusu kloostrielu, tuginedes Mahmoodi ja Michel Foucault’ uurimustele, mistõttu tema uurimused on ka selle väitekirja teemaga seoses olulised. Oleks kohane olnud käsitleda ka tema 2020. aastal ilmunud raamatut,1 eriti kuna väitekirja viiendas peatükis on juttu vanausuliste kloostritest. On kahju, et autoril ei olnud võimalust teha etnograafilisi välitöid vanausuliste naiste hulgas ega jälgida nais­agentsust reaalajas, nagu on teinud Mahmood, Dubovka ja mõned teised antropoloogid. Aga igal uurimusel on piirid.

Soorežiimide mõistet on arendatud sotsioloogias ja see põhineb erinevatel teoreetilistel alustel. Sotsioloogid kirjutavad piiratud arvust soorežiimidest ehk soosuhete süsteemidest, mis võrsuvad ühiskonna ­sotsiaalpoliitilisest struktuurist teataval ajaloolisel perioodil. Need režiimid avalduvad ühiskonnas käibi­vates normatiivsetes ­soostsenaariumides või tööjaotuse lepetes (ingl contract), näiteks „töötava ema” lepe Nõukogude ühiskonnas, mida on põhjalikult uurinud Anna Temkina, Jelena Zdravomõslova ja Anna Rotkirch. Lisaks mainitutele kasutab autor mõnd analüütilist mõistet, nagu fundamentalism, mida saavat rakendada „vanausulistele naistest kirjutajatele” (lk 42). Kuigi seda mõistet on kasutatud väitekirja teooriaosas, ei esine see eksplitsiitselt ülejäänud töös.

Põhjalikule sissejuhatusele, mis eritleb väitekirja teoreetilisi ja metodoloogilisi aluseid, järgneb esimene peatükk, mis on pühendatud soopõhisele tööjaotusele (ingl gender contracts) ja traditsiooni loomisele Eesti ja Siberi vanausuliste kogukondades. Mulle meeldib kohaliku soopõhise tööjaotuse mõiste, kuid mind ajab segadusse kohalikkuse määratlemine: kas Siberit tuleks käsitada ühe või mitme kohana? Autor on teinud välitöid neljas Siberi piirkonnas. Kas kohalikkus piirneb seal iga vanausuliste kogukonnaga? Tekstis on kirjas: „Kui majanduslikud tingimused muutuvad, järgnevad muutused soopõhises töö­jaotuses” (lk 81). Eri põlvkondade kohalik soo­põhine tööjaotus võib samas paigas erineda, nagu Doug Rogers viitab 2009. aastal ilmunud raamatus Uurali Verhokamje vanausulistest.

Väitekirja teine peatükk uurib naissoost kogudusevanemate rolli tšassovenlaste ja pomoorlaste kogukondades ja selles on alajaotus kõige tuntumate vanausuliste naiste, Avvakumi naiste kohta, kes olid vanausuliste ametlikust õigeusu kirikust eraldumise (vn раскол) varase järgu kangelased XVII sajandil. Paraku ei räägi see alajaotus midagi nende naiste kohta praeguste kogukondade sotsiaalses mälus ega nende eeskuju mõjust naiste juhtivale rollile tänapäeva vanausus. Autor käsitleb ka naiste ebapuhtuse teemat seoses usulistes praktikates osalemisega. Naised, kes võtavad oma kogukonna usuelust aktiivselt osa, on tavaliselt vanemad, mis võib viidata sellele, et nende kogukonna silmis tajutud reproduktiivsete funktsioonidega seotud ebapuhtus on kadunud. Sooteoorias käibib sarnane idee: soo mõiste peab hõlmama ea mõistet, näiteks erineb sünnitava abielunaise sugu teismelise tüdruku ja vana lese omast. Seega tõenäoliselt naise ebapuhtuse intensiivsus eri eluetappidel muutub.

Selles peatükis kasutatakse süstemaatiliselt semiootilise ideoloogia mõistet, kuigi võiks väita, et see pole vajalik: kui jätta välja kõik viited semiootilistele ideoloogiatele, ei mõjutaks see materjali analüüsi tulemusi. Lisan ühe vähetähtsa tähele­paneku: töös intervjueeritud Altai vanausuline viitab nii mees- kui ka naissoo füüsiliste tunnustega inimesele sõnaga кыр (lk 99). Altai keeles tähendab see sõna ’räpane’, mis kõlab suure­päraselt kokku Mary Douglase kuulsa uurimusega puhtusest ja ohust.2

Kolmandas peatükis keskendub autor vanausuliste tuntud pruugile tõmmata igapäevaelus piir enda ja teiste inimeste vahele, pidades kinni toidunõude puhtuse põhimõttest, mida üldiselt kutsutakse kausi­reegliks: vanausuliste kodudes on kasutusel kahed eri nõud neile endile ja võõrastele. Väitekirja see osa on etnograafilisest vaatevinklist kõige parem. Autor näitab korrelatsiooni reegli paindumatuse ja selle rakendamise paindlikkuse vahel, rõhutades, kuidas see kombinatsioon võimaldab traditsiooni põhimõttelist püsimist.

Naissoost vanausuliste identiteedi kujunemist nende „välise vagaduse” kaudu, täpsemalt nende traditsioonilise riietumise kaudu käsitleb väitekirja neljas peatükk. See põhineb kolme üsna eri­palgelise allikarühma analüüsil: vanausuliste nõu­kogude (vn собор) otsustel lubatud ja „õige” riietumise kohta, vanausulise intellektuaali Ivan Zavoloko sõdade­vahelisel ajal (1927–1933) Lätis kirjastatud aja­kirjas Rodnaja starina avaldatul ning autori enda intervjuudel vanausulistega, kes õmblevad ja kannavad riideid, mis järgivad vanu kombeid. Peatükis järeldatakse, et vanausuliste riietus on olnud oluline nii kultuurilise, etnilise kui ka usulise rühma­identiteedi säilitamisel. Sellega on raske vaielda: tõepoolest loob riietus (nagu vormi­rõivas) kehaliselt inimese identiteeti ja võimaldab võrrelda ennast teistega, kes peavad või ei pea samasuguseid riideid kandma.

Nagu teada, keskendub vanausuliste kultuur kirjutamisele ja lugemisele. Viies peatükk uurib Dubtšesi kloostrite kirjutus­traditsiooni, autori huvikeskmes on vanausuliste naiste roll kirjutajatena. Peatükis on analüüsitud kahte kloostris kirjutatud kroonikat, mille uurijad on hiljuti avastanud. Rygovskiy käsitleb kirjaoskuse teemat ja olnuks teretulnud kirjalikkuse antropoloogia alaste tööde kasutamine. Mulle meeldib, et autor on selles peatükis kasutanud retoorilise võttena Virginia Woolfi tsitaati („kui naine tahab kirjutada ilukirjandust, siis peab tal olema raha ja oma tuba”, lk 162),3 kuid see viide näib olevat eksitav. Autor näitab, et naised kloostrites ei kirjuta ilukirjandust. Ilu­kirjanduseks võiks pidada midagi, mis on „päris elust” lahus, kuid vanausulistele on kirjutustraditsioonist kinnipidamine elu­liselt vajalik, kuna seda tehakse lunastuse ja oma pärimuse elushoidmise nimel, mitte meelelahutuseks (mis on ilukirjanduse eesmärk).

Ei ole võimalik kirjutada ideaalset väite­kirja. Iga uurimust saab kritiseerida ja tulekski kritiseerida, kuna kriitika ja dispuut hoiavad akadeemilisi mehhanisme töös. Kuigi ma ei oska öelda, millisesse distsipliini see uurimus liigitada tuleks, olen valmis tunnustama selle väitekirja loomuomast metodoloogilist eklektilisust kui eripärast akadeemilist stiili, mis on kohane, kui uuritav nähtus on tohutu ja autorit kannustab takka siiras kirg uuritava suhtes.

Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud
OTT HEINAPUU

 

1 Д. Дубовка, В монастырь с миром. В поисках светских корней современной духовности. Санкт-Петербург: Издательство Европейского университета в Санкт-Петербурге, 2020.

2 M. Douglas, Puhtus ja oht. Mõistete „rüvetus” ja „tabu” analüüs. (Avatud Eesti raamat.) Tlk T. Pakk. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2015.

3 Tsitaat pärineb esseest „Oma tuba”, vt V. Woolf, Oma tuba. (Loomingu Raamatu­kogu kuldsari.) Tlk Malle Talvet. Tallinn: SA Kultuurileht, 2021, lk 5. – Tõlkija märkus.

Tartu Ülikooli botaanikaaed tähistas hiljuti 220. sünnipäeva ja see sündmus viib küsimuseni, miks ei rajatud botaanikaaeda Tartusse juba XVII sajandil, kui ülikool asutati. Kas toona üldse botaanikaga tegeldi? Rootsiaegses Tartu ülikoolis botaanikat küll eraldi ei õpetatud, kuid taimede tundmist nõuti Academia Gustaviana põhikirja järgi arstiteaduskonna õppekavas (Constitutiones 2015: 64, 147). Ka taimede mainimist ja nende kasutuse kirjeldamist tuli XVII sajandi esimese poole Tartu töödes kõige sagedamini ette just meditsiinitekstides (Raicus, Turdinus 1631; Raicus 2016; Heinius 1637; Wirdig, Oestenius 1651) ning Academia Gustavo-Carolina ajast sajandi lõpul on teada taotlusi botaanikaaia loomiseks, mille initsiatiiv tuli samuti meditsiiniprofessorilt (Rauch 1943: 278–279). Kui botaanikaaiale suudetigi leida krunt ning ülikooli teisel tegevusperioodil koostada aia rajamise plaan ja leida ­aednikud, siis paistab, et peamiseks takistuseks said julgeolekukaalutlused, kuna kardeti, et botaanikaaia puud ja põõsad piiranuks nähtavust ja nõrgendanuks Tartu kaitset (Piirimäe 1982: 84–85).

Ladina keeles õpetust andev rootsiaegne Tartu ülikool toetus õppetöös paljuski antiikautoritele ja antiigi traditsioonidele. Kui vaadelda taimede suhestumist muu elusloodusega antiigist alates, siis Aristoteles pidas taimi loomadest ja inimesest alamaks, kuna nende hingestatuse tase on madalam. Taimed evisid tema kohaselt hingele omastest võimetest vaid toitumist, loomadel aga olid lisaks tajud ning inimestel ja teistel nendesarnastel või kõrgematel olenditel ka mõtlemisvõime ja mõistus (Aristoteles 2017: 35–36). Keskaja skolastilises filosoofias kujunes täiuslikkuse astme järgi välja kindel eksistentsi hierarhia, mis algas elutust mateeriast ja jõudis välja ülima hingestatuseni. Seda jaotust piltlikustati „olemise redelil” (lad scala naturae), mille alumistele astmetele paigutati metallid ja kivimid, neile järgnesid taimed. Taimi võidi omakorda jagada hierarhiasse, kõige alamateks peeti nende hulgas samblikke ja seeni. „Olemise redelil” taimedest ülespoole liikudes tulid loomad kui meeletajudega olendid, neist kõrgemal asusid inimesed, kel oli lisaks mõistus (vt Kalling 2017: 77, 141). Keskajal paiknesid inimestest ülalpool inglid kui kehatud olendid ning kõige kõrgemal troonis Jumal (Blackburn 2002: 324).1 Säärane „olemise redeli” mudel, mis demonstreeris elusolendite perfektsuse taset, oli loodusteadlaste hulgas populaarne umbes XIX sajandi keskpaigani (Kutschera 2011: 1). Seda astmestikku arendati edasi ning 1737. aastal avaldas Carl von Linné oma raamatu „Systema naturae” („Looduse süsteem”), kus ta süstematiseeris inimesest „madalamad” elusolendid, pannes sellega aluse tänapäevasele eluslooduse taksonoomiale (SBL 1982: 708–714).

Kuna rootsiaegsest Tartu ülikoolist on säilinud vaid üks taimedealane disputatsioon pealkirjaga „Disputatio physica de plantis” („Loodusteaduslik disputatsioon taimedest”) aastast 1647, siis selles artiklis on seatud ülesandeks võrrelda seda tööd varauusaegse Euroopa ja eriti Rootsi impeeriumi botaanikaalaste suundumuste ja akadeemiliste töödega ning asetada disputatsioon nii XVII sajandi teaduse kui ka Eesti botaanika konteksti.

Disputatsioonist kui varauusaegse teadustöö levinuimast väljundist, mille juurde kuulusid nii kirjalik kui ka suuline osa, on kirjutatud korduvalt (vt Friedenthal 2021, 2023). Siinkohal võib meenutada, et disputatsioon oli omaette kirjandusžanr, mille trükitud tekstile iseloomulikud osad olid: 1) tiitelleht, mis toimis ühtlasi kutsena töö suulisele ettekandele, 2) pühendused toetajatele, 3) põhitekst teeside kaupa, 4) lisad lühikeste väidete või küsimuste kujul (lad corollaria, auctaria) ning 5) pühendus­luuletused, mis tavaliselt olid adresseeritud väitlejale. Kõiki paratekste ei pruukinud alati olla, mõni disputatsioon piirdus tiitellehe ja põhitekstiga. Mõnel disputatsioonil oli enne põhiteksti ka sissejuhatav eessõna, kuid Academia Gustaviana töödel see tavaliselt puudus. Disputatsioonid koostati ja kanti valdavalt ette ladina keeles.

Pilt1. „Olemise redeli” kujutis Didacus Valadesi ehk Diego de Valadési teosest „Rhetorica Christiana” (1579).

 

Botaanika varauusajal

Taimede käsitlemine oli varauusajal loodusfilosoofia osa. Sagedased akadeemiliste loodusteaduslike tööde pealkirjad olid toona „De caelo” („Taevast”), mis viitas astronoomiale, „De generatione et corruptione” („Tekkimisest ja hävimisest”), mis osutas füüsikale ja keemiale. Pealkiri „De mineralibus” („Kivimitest”) osutas geoloogia­alasele tööle, „De anima” („Hingest”) käsitles tollast bioloogiat ja psühholoogiat. Samamoodi andis pealkiri „De plantis” („Taimedest”) ülevaate varauusaegsest botaanikast kui teadusest. Kõik eelnimetatud distsipliinid olid omavahel seotud, nii et muutus ühes kutsus esile muutuse teises (Wallace 2009: 212).

Antiikaja käsitlused taimedest Aristotelese (384–322 eKr),2 Theophrastose (u 372–288 eKr), Plinius Vanema (u 23–73 pKr) ja Pedanios Dioskuridese (u 40–90 pKr) sulest olid varauusajalgi jätkuvalt hinnatud ja aktuaalsed. Aristotelese esitatud loodusfilosoofia oli küll harmooniline, tegeldes kogu inimteadmiste hulgaga (Mikkeli 1992: 44), kuid nii nagu uued avastused hakkasid renessansi ajal igas valdkonnas antiigist teada olevat avardama, täiendasid uued teadmised XVI sajandist alates ka botaanikat (Dalby, Giesecke 2023: 13–16). Varauusaegse Lääne-Euroopa suundumuste näitena on Šveitsi universaalteadlase ja moodsa teadusliku botaanika suunanäitaja Konrad Gessneri (1516–1565) taimejoonistusi hoiul Tartu Ülikooli Raamatu­kogus ning needki osutavad Gessneri respektile antiikautorite suhtes (Rand 2014: 14). See kinnitab samuti traditsioonilise ja moodsa läbipõimumist, kuid Gessneri taimejoonistused ostis Tartu ülikooli raamatukogu alles 1804. aastal (Rand 2015: 5), seega rootsiaegse Tartu ülikooli õppetööd need ei mõjutanud.

Maadeavastuste tõttu omandas botaanika eelnevast palju suurema majandusliku tähtsuse ning XV sajandist eurooplaste vaatevälja ilmunud uute ja tundmatute taimede rohkus julgustas taimi kirjeldama ja neile nimesid andma, mis omakorda juhtis tähelepanu kohalikele liikidele, mida seni oli uuritud vaid antiigi traditsioonidest lähtuvalt (Kallinen 1995: 209). Kui botaanika ülikooli distsipliinina suurema tähtsuse omandas, päädis see huviga botaanikaaedade rajamise vastu. Esimesed botaanikaaiad rajati Padovasse ja Pisasse 1545. aastal (Findlen 2006: 282).

Taimi on varauusaja kontekstis käsitletud erinevatest vaatevinklitest, nii toidu­ainete, luksuskaupade kui ka teadusuuringute objektina ja arstirohtudena, lisaks nende dekoratiivset funktsiooni ja taimi kui kunstnike huviobjekti (vt Dalby, Giesecke 2023). Ka eesti- ja liivimaalaste toidulaud täienes varauusajal kõrvitsa ja artišokiga ning joogiks hakati tarvitama kohvi, teed ja šokolaadi (Põltsam-Jürjo 2023: 467–468). Kindlasti on huvitav vaadelda taoliste kaugelt imporditud taimede jõudmist akadeemilistesse käsitlustesse.

 

Botaanika Rootsis suurvõimu ajastul

Kuna Tartu ülikool asutati Rootsi ajal, on kohane võrdlus tollaste Rootsi ülikoolidega. On väidetud, et Rootsis jäi püsima skolastiline teoreetiline lähenemine, kus elus­loodust vaadeldi Aristotelese kausaalsuste teooriast lähtuvalt (Lindroth 1989: 145–146; Kallinen 1995: 217–218).3 Botaanika oli seotud pigem meditsiini kui ­loodusfilosoofiaga, nii avanesid Uppsala ülikoolis sellega tegelemiseks paremad võimalused, kui 1613. aastal asus sinna tööle esimene meditsiiniprofessor Johannes Chesnecopherus (1581–1535). Tema sulest ilmusid Rootsi esimesed botaanilised väitekirjad pealkirjaga „De plantis” („Taimedest”) aastatest 1620 ja 1626. Sellise pealkirjaga töid skolastilisest botaanikast esitati Uppsalas hiljemgi, ka 1647. aastast on mainitud professor Olaus Unoniuse (1602–1666) eesistumisel kaitstud dispuuti pealkirjaga „De plantis”. Uppsala ülikooli teise meditsiiniprofessori Johannes Francki (Franckeniuse) (1590–1661) sulest ilmus 1633. aastal Rootsi esimene botaanikaalane monograafia „De praeclaris herbae Nicotinae sive Tabaci virtutibus” („Ülikuulsa nikotiiniürdi ehk tubaka väärtustest”). Selle teose tõttu on Johannes Francki nimetatud Rootsi botaanika isaks (Eriksson 1969: 34–38). Nagu pealkirjast näha, kirjeldas töö Ameerikast Euroopasse imporditud taime ja selle omadusi ega lähtunud antiik­ajal tuntud taimedest.

Aristotellikule loodusfilosoofiale oli juba mõnda aega olemas alternatiiv: müsti­line ehk hermeetiline loodusfilosoofia. Ka Rootsis oli selle suuna järgijaid, botaanika seisukohast eelkõige Paracelsuse4 õpetuse pooldaja Sigfrid Aronus Forsius (u 1550–1624) oma rootsikeelse raamatuga „Physica” („Loodusteadus”), kus taimedele olid pühendatud eraldi peatükid (Lindroth 1989: 146–148, 151–152; Eriksson 1969: 43 jj, 61 jj).

Skolastilisele botaanikale tekkis Rootsis tõsiselt võetav rivaal 1650. aastatel, kui Uppsala ülikooli meditsiiniprofessoriks sai mitmekülgne Olof Rudbeck vanem (1630–1702), kes asus propageerima uut mehaanilist botaanikat (Eriksson 1969: 100–117). Botaanikat defineeriti XVII sajandil Uppsala ülikoolis kui meditsiinilist distsipliini ning Rudbeck rajas 1650. aastatel Uppsalasse Rootsi esimese botaanikaaia, esialgu omal kulul. Lisaks sellele lasi ta jäädvustada kõik tollal tuntud taimed puulõigetele, mida tal elu lõpul oli ligi 7000 (Eriksson 1994: 2).

Tartu ülikool asutati 1632. aastal Rootsi kuningriigi teise ülikoolina ja tingimused botaanika viljelemiseks olid seal esialgu enam-vähem samad mis Uppsalas. Põhikirja kohaselt pidi ametis olema kaks meditsiiniprofessorit ning loodusteadust õpetati filosoofiateaduskonnas. Tegevus botaanika vallas oli siiski ülimalt tagasihoidlik, kõige rohkem paistis silma astronoomia- ja füüsikaprofessor Johannes Erici Stregnensis (1607–1686),5 kes oli Tartus ametis aastatel 1641–1654. Tema eesistumisel kaitsti rohkesti disputatsioone ja 1647. aastal ka dispuut „Taimedest”, mis väidetavalt hõlmas kogu aristotellikku botaanikateooriat. Botaanika käsitlemist on omistatud ka Academia Gustaviana meditsiiniprofessoritele Johann Belowile (1601–1668) ja Sebastian Wirdigile (1613–1687), viimane olevat väitnud, et toitained tsirkuleerivad taimedes (Eriksson 1969: 40). Seda väidet ei kohta siiski tema eesistumisel Tartus kaitstud töödes. Botaanikaaiad ilmusid ülikoolide juurde tavaliselt käsikäes anatoomia­teatritega (Findlen 2006: 280), kuid Tartusse ei rajatud XVII sajandil kumbagi.

Johannes Erici Stregnensise eesistumisel kaitstud disputatsiooni „Taimedest” on lühidalt käsitletud 1982. aastal ilmunud Tartu ülikooli ajaloo esimeses osas (Trass 1982: 239), kus selle autoriks on nimetatud dispuudi ette kandnud üliõpilast Andreas Arvidit (u 1620–1673) ning tööd ennast enam-vähem tolleaegse teaduse tasemel olevaks. Disputatsiooni esitusviisi on hinnatud deklaratiivseks ja paiguti ­kõrgelennuliseks. Ühtlasi nimetatakse seda botaanika seisukohast kõige huvitavamaks tööks rootsiaegses Tartu ülikoolis, kuid teisi selleteemalisi töid ei olegi teada. Vastukaaluks tuleb mainida, et ükski Rootsi ega Soome autor tudeng Andreas Arvidit selle töö autoriks pidanud ei ole (vt SBL 1918: 767; Sainio 1993: 278; Malm 1996: XXX). On koguni arvatud, et ükski Andreas Arvidi Tartus esitatud dis­putatsioon ega oratsioon ei ole tema enda koostatud (Sainio 1993: 278) ja taimedealase töö autoriks peetakse kindlalt professor Johannes Erici Stregnensist (Eriksson 1969: 40). Johannes Erici ja Andreas Arvidi nimega seotud disputatsioon „Taimedest” on tõlgitud eesti keelde (Andreas Arvidi, Johannes Erici 2020) ja tõlke kommentaaris on avaldatud arvamust, et taimedealases disputatsioonis võiks eeldada professori ja tudengi koostööd ning mõlemaid võiks pidada selle autoreiks (Rein 2020a: 26). Nii või teisiti oli varauusaegse disputatsiooniga üldjuhul seotud kaks inimest: eesistujast professor ja väitlejast tudeng, antud juhul Johannes Erici professorina ja Andreas Arvidi üliõpilasena. Milline täpselt oli kummagi osa disputatsiooni valmimise juures, võib ainult oletada.

Rootsi kolmas ülikool asutati Turus aastal 1640. Turu ülikoolis seostati botaanikat pigem üldise loodusfilosoofia kui meditsiiniga ja loodusteaduste professori ameti­nimetus oli Physices & Botanices professor (’loodusteaduste ja botaanika professor’). Ent sajandeid vana seos botaanika ja meditsiini vahel ei kadunud kuhugi ja lähenemine ainele oli ikkagi konservatiivne (Kallinen 1995: 218). Esimese botaanikaalase töö „Catalogus Plantarum circa Aboam crescentium” („Turu ümbruses kasvavate taimede kataloog”) avaldas 1673. aastal Turu ülikooli meditsiiniprofessor Elias Til-Landz (1640–1693), samal aastal kaitsti tema eesistumisel esimene Turu ülikooli meditsiinidisputatsioon „Disputatio medica isagogicen comprehendens” („Sisse­juhatust hõlmav meditsiinidisputatsioon”; vt Pitkäranta 1984). Til-Landzi „Catalogus Plantarum” ilmus 1683. aastal uuesti ning selle väljaandega koos trükiti rohkem kui 150 taime pilti puulõigetena (Til-Landz 1683a), mis ei pruukinud küll olla täiesti realistlikud. Taimede esitus selles kataloogis on iseloomulik meditsiinilisele botaanikale, kirjeldatud on taimede kasvukohti ja raviomadusi (Til-Landz 1683b). Seda teost on peetud oluliseks dokumendiks nii Soome looduse kui ka soome keele uurimise seisukohast, sest uuritud on kohalikke taimi ja nende nimetused on muu ­hulgas antud soome keeles. Elias Til-Landzil oli Turus ka õppe­otstarbeline aed (SK: 818) ning nii võib teda pidada Soome botaanika isaks. Uppsalas tegutsenud Olof ­Rudbeck vanemaga võrrelduna on Til-Landzile siiski ette heidetud vähest ­süsteemsust (­Eriksson 1969: 138–139).

Kuigi XVII sajandi Rootsis viljeldud teadustööd näivad viitavat, et Tartus oli lähenemine botaanikale sel ajal pigem konservatiivne, ei tähenda see iseenesest midagi halba. On väidetud, et üllataval kombel olid Aristotelese pooldajad tavaliselt suuremate empiiriliste huvidega kui uute loodusfilosoofiliste kontseptsioonide pooldajad (Wallace 2009: 224). Ent esimese trükitud taimeloendi Tartus kasvavatest taimedest leiab alles XIX sajandi algusest meditsiinidoktor Gottfried Albert Germanni (1773–1809) sulest. See nimestik on koostatud seoses botaanikaaia rajamisega 1803. aastal ning seal on loetletud 2367 nimetust taimi (Germann 1807, 2014), mida põhja­maise kliima tingimustes on hinnatud väga tubliks saavutuseks (Rand 2015: 114). Kuid XVII sajandi esimesel poolel koostatud disputatsioonist on siiski ootuspärane leida tolleaegsete autorite ja tõekspidamiste kajastusi, kohalike taimede uurimine jäi Rootsi impeeriumis pigem sajandi teise poolde.

 

Disputatsiooni „De plantis” ülesehitus, eeskujud ja koht selle autorite loomingus

Tartu ülikooli esimene botaanikaalane töö „Disputatio physica de plantis” („Loodusteaduslik töö taimedest”) trükiti ja esitati 1647. aasta oktoobrikuus, konkreetne kuupäev on jäänud kirja panemata. Filosoofiadisputatsioone, mille alla see töö kuulus, peeti Academia Gustaviana põhikirjast lähtuvalt laupäeviti (Constitutiones 2015: 61, 143).

Avalikud disputatsioonid tuli trükkida ja nädal enne väitlust eksemplarid laiali jagada. Suurem osa disputatsioone varauusaegsetes ülikoolides olid harjutusdisputatsioonid ning seda on ka 1647. aastal Tartus trükitud loodusteaduslik disputatsioon „Taimedest”. Disputatsiooni pikkus on 16 lehekülge kvartformaadis, see sisaldab 125 lühikest teesi, kuid mitte ainsatki pilti taimedest, mida ei olnudki disputatsioonidele kombeks lisada.

Pilt 2. Disputatsiooni „De plantis” Stockholmi kuninglikus raamatukogus säilitatava eksemplari tiitelleht.

Johannes Erici ja Andreas Arvidi „Taimedest” originaaleksemplarid asuvad teada­olevalt Uppsala ülikooli raamatukogus, Stockholmi kuninglikus raamatu­kogus ning Soome rahvusraamatukogus Helsingis. Selle disputatsiooni eestikeelne tõlge (Andreas Arvidi, Johannes Erici 2020) on tehtud Uppsala ülikooli raamatukogu eksemplari põhjal, mis aga on defektne ja nii on ka tõlkes puuduvaid sõnu ja fraase. Eri kohtades asuvate versioonide võrdlemisel jääb kõige rohkem silma erinev dedikatsioonide saajate nimekiri. Üliõpilane, kes töö üle väitles, pidi ühtlasi disputatsiooni trükikulud kandma ning selleks vajas ta toetajaid. Pühendustega võidi ka liiale minna, nii on XVII sajandi Uppsala ülikoolist teada disputatsioone, mis olid pühendatud rohkem kui 30 inimesele ja see asjaolu võis esile kutsuda mõne professori pahameele (Sjökvist 2021: 697). Disputatsiooni Uppsala ülikooli raamatukogus asuv eksemplar on pühendatud kümnele inimesele, nii liivimaalastele kui ka rootslastele, Helsingis asuv eksemplar aga kolmele Andreas Arvidi kodukoha Strängnäsi vaimulikule. Stockholmi kuninglikus raamatukogus oleva eksemplari tiitellehe teine pool on tühjaks jäetud, võib-olla oli kavatsus sinna hiljem käsitsi nimesid lisada.

Disputatsiooni „Taimedest” lõpus puuduvad paratekstidena lisad ja luuletused. Laused, mis esinesid disputatsioonide lisades, olid harilikult põhitekstiga võrreldes lühemad ja lihtsamad, mistõttu neid on hinnatud tudengite sulest pärinevaiks, ning need olid alternatiivne suulise väitluse võimalus (Lindeberg 2021: 654). Antud juhul ei olnud nende järele ilmselt vajadust. Kuna käsitluse all olev disputatsioon oli ainus rootsiaegse Tartu ülikooli taimedealane töö, siis pole imekspandav luuletuste puudumine. Taimede teema oli pigem erandlik ja ei olnud ilmselt piisavalt köitev.

Nii professor Johannes Erici kui ka tudeng Andreas Arvidi olid pärit Rootsist Södermanlandi maakonnast Strängnäsi linnast ja Andreas Arvidi oli varem oma ­kaasmaalasest professori eesistumisel disputeerinud kahel korral 1644. ­aastal, ­väideldes siis meteoroloogia teemade üle (Stregnensis, Andreas Arvidi 1644a, 1644b). Samast linnast pärinemine selgitab nende koostööd, kuigi edaspidi disputeeris Andreas Arvidi Tartu ülikoolis teistegi professorite eesistumisel. Oma osa võis ­taimedealase töö esitamisel ja huvil taimede vastu olla 1626. aastal asutatud Strängnäsi gümnaasiumil, kus Andreas Arvidi oli õppinud (Tering 1984: 206). Teada­olevalt andis see õppeasutus õpetust ka botaanikas. Gümnaasiumi asutamis­ürikust võib lugeda, et kolmas filosoofialektor (philosophus tertius) õpetab Magiruse järgi ­looduslugu, meditsiini ning taimede nimesid ja omadusi (Eriksson 1969: 41).

Ka Tartu ülikooli esimene põhikiri sätestas, et tulevased arstid peavad looduslugu (philosophia naturalis) õppima Johannes Magiruse järgi (Constitutiones 2015: 64, 147). Johannes Magirus (?–1596) oli meditsiinidoktori kraadi omandanud aastal 1585 Marburgi ülikoolis. Samas õppeasutuses oli Magirus ametis loodusloo professorina aastatel 1591–1596. Tema tähtsaim panus tollasesse looduslukku oli teos „Physiologiae Peripateticae libri sex” („Kuus raamatut peripateetilisest füsioloogiast”),6 mis ilmus postuumselt aastal 1597 ja mida kasutati õppetöös XVII sajandil (Jöcher 1751: 37). Teos lähtus nii Aristotelesest kui ka tema varauusaegsetest järgijatest. Sama õpikut kasutati Uppsala ülikoolis kaua – 1626. aasta põhikiri tegi selle kohustuslikuks (Lindroth 1989: 141). Tartu ülikooli asutaja ning Uppsala ülikooli reformija Johan Skytte (1577–1645) immatrikuleerus Marburgi ülikooli 1594. aasta sügisel (Lindén 2021: 120) ning võib-olla oli see üks põhjusi, miks just Johannes Magiruse loodus­käsitlus nii Uppsalas kui ka Tartus sedavõrd aktuaalseks muutus.

Magiruse „Physiologiae Peripateticae libri sex” kuuest raamatust esimene selgitab aja ja koha mõisteid, kuna liikumise uurimine oli aristotelliku füüsika ja loodusvaatluse põhiülesanne (Salumaa 2023: 142). Teine raamat kirjeldab maailmaruumi ülesehitust – planeete ja tähti – ning kolmas raamat nelja elementi – õhku, vett, maad ja tuld – ning nende segu. Neljanda raamatu teemad on meteoorid, mida toona peeti atmosfäärinähtuseks, ning samuti mere, tuule ja maavärinate olemus. Viies raamat esitab „olemise redeli”, alustades metallidest ja kivimitest ning jätkates taimedega, millest edasi tulevad vaatluse alla hingega olendid neile iseloomulike kehamahlade ja -vaimudega. Teisisõnu antakse seal ülevaade nii loomade kui ka inimese anatoomiast ja füsioloogiast Aristotelese filosoofia valguses. Magiruse teose kuues raamat käsitleb hinge ja meeletajusid. (Magirus 1600)

Kui vaadelda rootsiaegse Tartu ülikooli loodusfilosoofilisi töid, siis on juba pealkirjadest näha, et nende koostamisel lähtuti paljuski Johannes Magiruse õpiku teemadest. Disputatsioonid pealkirjadega „De motu” („Liikumisest”), „De tempore” („Ajast”), „De mundo” („Maailmast”), „De planetis” („Planeetidest”), „De quattuor elementis” („Neljast elemendist”), „De metallis” („Metallidest”), „De lapidibus” („Kividest”), „De anima” („Hingest”) olid tavalised. Disputatsioon „De plantis” täiendab seda loetelu. Seega on põhjust taimedealase töö lätteid otsida Magiruse teosest „Physiologiae Peripateticae libri sex”. Küsimus on vaid selles, kas ainult sealt või on autor(id) kirjatöö koostamisel kasutanud muidki allikaid. Siinkohal võib lisada, et zooloogiaalaseid töid ei koostatud rootsiaegses Tartu ülikoolis kahjuks üldse, kuigi loomi nagu taimigi mainiti aeg-ajalt meditsiinitöödes (vt Rein 2020b, 2024).

Professor Johannes Erici, kes oli taimedealase töö eesistuja, oli üks aktiivsemaid disputatsioonide läbiviijaid Academia Gustavianas, kokku oli ta 118 korda disputatsiooni eesistuja (Jaanson 2000: 47). Kuna Academia Gustaviana ajal kaitsti disputatsioone kokku ligi 500, valmis neid Johannes Erici töö tulemusel seega rohkem kui viiendik. Johannes Erici ise oli Academia Gustaviana kasvandik, immatrikuleeritud 1636. aasta augustis ning disputeeris kolmel korral ka üliõpilasena. 1641. aastal sai temast Academia Gustaviana professor (Tering 1984: 163). Tema juhendamisel kaitstud disputatsioone on nimetatud läbinisti peripateetilisteks (Kard, Prüller 1982: 217).

Johannes Erici kaasmaalane, samuti Strängnäsist pärinev Andreas Arvidi immatrikuleeriti oma kodulinna gümnaasiumi aastal 1630 ja Academia Gustavianas oli ta üliõpilane aastatel 1642–1648 (Tering 1984: 206). Selle küllatki pika stuudiumi jooksul jõudis ta Tartus esineda kuue disputatsiooni ja kahe oratsiooniga. Enamik Andreas Arvidi osalusel esitatud töid puudutas mõnda loodusteaduslikku teemat. Lisaks taimedealasele tööle võttis ta sõna astronoomilise meteoroloogia, matemaatika, meditsiini, aga ka teoloogia ja eetika teemadel. Lähenemine neis töödes on ratsionaalne ja loogiline ning tsiteeritud autorid annavad tunnistust tööde koostaja avarast silmaringist. Üks Andreas Arvidi peetud kõnesid Academia Gustavianas puudutab libahunte ning seal on tsiteeritud nii antiik- kui ka kristlikke autoreid, kes sel teemal on sõna võtnud, ent autori enda seisukoht on ühene: liba­huntidesse uskumine on täielik mõttetus (Andreas Arvidi 1645; Friedenthal, Vähi 2023: 294). Võib arvata, et Andreas Arvidi oli hinnatud esineja, kuigi talle Tartus esitatud tööde autorlust meeleldi omistada ei taheta (vt Sainio 1993: 278). Enamasti on arvatud, et varauusaegse disputatsiooni koostas tavaliselt eesistujaks olev professor ja üliõpilase ülesandeks jäi näidata oma väitlus­oskust ja kaitsta esitatud teese (Friedenthal 2021: 870–871). Kuna aga hilisemast ajast teatakse Andreas Arvidit eelkõige Rootsi luuleteoreetikuna ja esimese Rootsi poeetikakäsiraamatu, 1651. aastal ilmunud „Manuductio Ad Poesin Svecanam” („Käsiraamat Rootsi luule juurde”) autorina (Andreas Arvidi 1996), siis võiks eeldada, et vähemalt tööde stiil pärines osaliseltki Andreas Arvidilt, liiatigi on taimedealase töö ülesehitust kiidetud (Trass 1982: 239). Kuivõrd botaanika oli rootsiaegses Tartu üli­koolis pigem erandlik teema, siis võib sellesuunalist huvi seostada Strängnäsi gümnaasiumiga, kus seda õpiti Johannes Magiruse õpiku järgi. Kuna Andreas Arvidi esitas aasta hiljem ka meditsiinialase disputatsiooni (Wirdig, Andreas Arvidi 1648), siis on siin näha traditsioonilist meditsiini ja botaanika seost.

 

Academia Gustaviana disputatsioon „De plantis” Johannes Magiruse õpiku taustal

Kuivõrd disputatsiooni ainestik näib pärinevat Johannes Magiruse õpikust, on kohane kahe teksti võrdlus. Sarnasele sisule vaatamata on tegu eri žanridega – Johannes Magiruse raamat on peripateetilise loodusteaduse õppevahend, Johannes Erici ja Andreas Arvidi disputatsioon aga suuliseks ettekandmiseks mõeldud akadeemiline tekst. Seda vahet on märgata ka andmete esitamisel – kui Magiruse tekst on kiretu ja kuiv, siis disputatsiooni tekst on emotsionaalne ja taimi ülistav.

Johannes Magiruse teoses räägitakse taimedest V raamatu 4., 5. ja 6. peatükis ning nende sisuline jaotus on järgmine. Neljandas peatükis „De stirpium natura in genere, deque earum corruptionibus” („Taimede loomusest üldiselt kuni nende närtsimiseni”) arutletakse hinge olemasolu taimedel ning taimede tärkamist, toitumist, kasvu ja kuhtumist (Magirus 1600: 185–192). Viiendas peatükis „De quibusdam plantis affectionibus” („Mõningatest taimede suhetest”) jagatakse taimed maa- ja veetaimedeks, mis omakorda jagunevad kasvukohtade järgi. Samuti on juttu õitsemis- ja viljakandmisajast. Lisaks antakse ülevaade taimede suhestumisest teiste elusolenditega, kasulikest ja kahjulikest taimedest, mille juurde on konkreetsed näited toodud (Magirus 1600: 192–198). Kuues peatükk räägib taimede osadest ja liikidest, täiuslikumatest ja ebatäiuslikumatest taimedest. Lõpetuseks soovitatakse üksikute liikide kohta täpsemate andmete saamiseks lugeda Theophrastose ja Pliniuse kirjutisi. Järgmise peatüki teema on loomad (Magirus 1600: 199–203). Teeside arv on neljandas peatükis 50, viiendas 44 ja kuuendas 47. Kokku on neid seega 141 ja see arv ei erine palju Johannes Erici ja Andreas Arvidi disputatsiooni 125 teesist. Kuigi teeside hulk on enam-vähem võrdne, erinevad õpiku peatükid taimedest ja disputatsiooni sisu siiski ülesehituselt, teemade esitamise järjekorralt ja tsiteeritud autorite poolest.

Magiruse teose V raamatu 4. peatükk läheb kohe taimede definitsiooni juurde ja see on pikem kui dispuudis. Võiks öelda, et see põhjendab taimede asukohta „olemise redelil”. Magiruse raamatus on ladinakeelse planta (’taim’) sünonüüm stirps (’tüvi; istik; võsu’), mida disputatsioonis ei kasutata. Magirus alustab käsitlust taime definitsiooniga, kuid disputatsioonis jõutakse selleni alles 5. teesis. Definitsioonid on küll sarnased, kuid disputatsioonis on see esitatud kompaktsemalt.

Taime defineeritakse disputatsioonis Aristotelest järgides: „Täiuslikult segatud keha, varustatud üksnes eluandva hingega,7 mis tärkab maast, elab, haljendab, toitub ja kasvab.”8 Tsitaat öeldakse olevat Aristotelese teose „Taimedest” esimese raamatu esimesest peatükist. Magirus edastab sama definitsiooni pikemalt, lahates hinge olemust taimedes (Magirus 1600: 185–186), kuid temalgi on viide samale kirjakohale.9

Disputatsioon küll toetub Magiruse teosele, kuid kui disputatsiooni „De plantis” eesmärk on rääkida taimedest, siis Magiruse teos eelkõige suhestab taimi muu elusloodusega. Johannes Erici ja Andreas Arvidi disputatsiooni 4. teesis määratletakse käsitluse laad: „Arvan, et taimede loomust suudan ma vaevalt sobivamalt selgitada, kui et kõigepealt asume taimede olemuse mõistmiseks definitsiooni ja põhjuste ­selgituse juurde; ning niimoodi teiseks osutagem nende aktsidentsidele; ja viimaks kolmandaks kandkem ette nende liike.”10

Disputatsiooni järgmistes teesides on toodud taimede põhjused ning Magiruse õpikus sellist osa ei ole. Niisiis toetudes Aristotelese neljaliikmelisele kausaalsuste süsteemile, jagatakse taimede põhjused kõigepealt välisteks ja sisemisteks (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: A2). Välised on toimiv põhjus ja eesmärk, sisemised aga aines ja vorm. Needki jagunevad omakorda: nii on taimede esimene toimiv põhjus kolmekordselt Parim Suurim Jumal (Deus ter Optimus Maximus), teine põhjus jaguneb üldiseks (universalis) ja eri­päraseks (particularis), millest esimene on seotud taeva ja Päikesega, teine taimede omadusega ise paljuneda (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: A2 v).

Taimede esimene eesmärk öeldakse olevat Jumala nime auhiilgus, teine aga inimeste vajadused ja kasu. Siinkohal tuuakse välja nii nende tarvitamine toiduks ja ravimiteks kui ka inimeste rõõmustamine lõhna ja värviga (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: A2 v). Taimede ainese ja vormi käsitlus on pikem ja see paistab olevat võetud Magiruselt, kellele küll otsesõnu viidatud ei ole. Autoritena on nii disputatsioonis kui ka Magiruse õpikus mainitud Aristotelest ja tema varauusaegset kommentaatorit Julius Caesar Scaligeri (1484–1558), kes võttis eesmärgiks lepitada Aristotelese filosoofia kristlusega (Sakamoto 2016: 15).

Taimede ainese esitamisel räägitakse nelja elemendi segust, taimede vedelate koostisosadena nimetatakse toitemahlu, tahketena liha ja kiude. Taime tähtsaimad osad öeldakse olevat juur, tüvi, säsi ja oks, vähem tähtsad osad on koor ja pistikoks. Lisanduvad osad on lehed, õied ja viljad (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: A2 v–A4). Viimane põhjus ehk vorm käsitleb taimedele iseloomuliku eluandva (vege­tatiivse) hinge omadusi. Võib lugeda, et eluandval hingel on kolm võimet – toitev, kasvatav ja taastekitav (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: A4 v–B).11 Sisuliselt on see sama info, mida võime lugeda Magiruse õpikust, kuid esitus on siiski erinev. Eriti jääb silma disputatsiooni poeetiline stiil, mille näiteks võib tuua 58. teesi:

Toitmisvõime on nagu vürst, kellel on neli teenijannat, ja nimelt Ligitõmbaja, Kinnihoidja, Seedija ning Väljaajaja.
Esimene tõmbab toitu ligi.
Teine hoiab toitu kinni, kuni seda piisavalt töödeldakse.
Kolmas teisendab ja muudab elavale sobivaks.
Neljas eraldab ülearuse.12

Kuna disputatsiooni algul lubas(id) autor(id) esitada taimede aktsidentsid, siis see ongi 64. teesist alates järgmine teema. Aktsidentsid on teisisõnu taimede suhted (affectiones), millest räägib Magiruse õpiku viies peatükk. Absoluutsete aktsidentsidena tuuakse välja taimede tärkamine (germinatio), lehtede kandmine (φυλλοφορία), õite kandmine (ἀνθοφορία), lehtede äraheitmine (φυλλοῤῥοία) ja taimede häving (interitus plantarum). Suhteliste aktsidentsidena on ära toodud taimede suhted loomade ja inimesega, mis võivad olla nii sõbralikud kui ka ebasõbralikud (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: B–B3v). Ladinakeelses tekstis on kasutatud ka kreekakeelseid termineid, seda nii Magiruse õpikus kui ka disputatsioonis. Materjali esitamisel ei ole siiski toetutud ainult Aristotelese filosoofiale, vaid teemade lahkamisel on disputatsioonis toetutud ka Petrus Ramuse (Pierre de la Ramée, 1515–1572) metoodikale jagada esitatud materjal üha väiksemateks üksusteks. Nii Uppsala kui ka Tartu ülikooli põhikirjas oli fikseeritud ramistlik õpetus (Constitutiones 2015: 67, 158–159). Kuigi see õpetus jõudis ummikteele ja leidis praktilise väljundi ainult loogikas, aitas see vähendada Aristotelese õpetuse ilmeksimatuse oreooli (Tering 2008: 280).

Disputatsiooni viimases osas (teesid 104–124) on esitatud taimeliigid ehk taimede jagunemine. Kõigepealt jagunevad nad autori(te) sõnul vähem täiuslikeks ja täiuslikumateks. Ebatäiuslikud taimed on need, millel pole juurt, vart või silmanähtavat maapealset osa, seega on nendeks mugulad, seened, sammal, puuvõõrik. Täiuslikum on taim, millel on juur, vars ja silmanähtav maapealne osa. Need omakorda jagatakse kõrguse järgi suuremateks ja väiksemateks. Väiksemaid nimetatakse rohttaimedeks, mis jagunevad toitvateks, ravivateks, segatuteks13 ja pärjalikeks.14 (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: B3v) Sellist neljast jaotust Magiruse õpikus ei ole.

Vaadates järgnevat jaotust, siis söögitaimed jagatakse teraviljadeks, köögiviljadeks ja kaunviljadeks, ravimtaimede puhul selgitatakse erinevaid põhimõtteid, kuidas neid kindlaks määrata. Tähelepanu äratab ehk maisi ja kõrvitsa mainimine, mis osutab ilmselt Uuest Maailmast imporditud taimede tundmisele. Neid on nimetatud ka Magiruse (1600: 189, 197) õpikus. Segatud rohttaimede näiteks on toodud sibul, küüslauk ja petersell. Pärgtaimedeks nimetatakse disputatsioonis neid, mis ei anna ainest ei ravimile ega toidule, kuid mille kasu ilmneb kaunistusena vanikutes ja pärgades, kus nad lõhna või värviga inimestele uut jõudu annavad. Näiteks tuuakse kannikesi ja kirikakraid15 (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: B4). Segatud ja pärg­taimede näited paistavad olevat võetud kodumaiste taimede hulgast, sellal kui toidu­taimede hulgas on ka võõramaiseid näiteid. Suuremat täiuslikumat taime nimetatakse puuks, mida 120. teesis defineeritakse kui kõrgusesse tõusvat taime, mis laseb juurest tärgata jämedal puitunud tüvel.16

Teesis 122 liigitatakse puud kas viljakandvateks või mitteviljakandvateks. Esimesed jagunevad autori(te) sõnul omakorda kas puuvilju kandvateks (nagu pirnipuu, ploomipuu, kirsipuu, astelpihlakas, õlipuu, viigipuu) või marju kandvateks (nagu loorberipuu, kadakas, mooruspuu) või lõhna kandvateks (nagu viiruk, mürr, pipar) või pähkleid kandvateks (nagu mandlipuu, kastanipuu, pähklipuu, pöök) või tõrusid kandvateks (nagu tamm) või käbisid kandvateks (nagu mänd, kuusk) või lõpuks kaunu kandvateks (nagu tamarindipuu, kaneelipuu).17 Järgmises teesis öeldakse mitte­viljakandvad olevat need, mis ei väljuta mingit vilja, nagu paju, plataan, saar, pärn, pappel, seeder, jalakas, kask.18 Disputatsiooni eelviimases teesis peatutakse lühidalt põõsal, mis erinevat puust vaid suuruse ja kestvuse poolest. Ning puhmaid arvatakse kord puude, kord rohttaimede hulka. (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: B4v) Siinkohal peab lisama, et tänapäeval liigitatakse kõik eelnevalt loetletud puud viljakandvateks (vt Kiik 1989). Puude loetelu iseloomustab pigem Vahemere ääres kasvavaid taimi ning selles ei näi olevat autori(te) enda panust. Nii-öelda madalama astme taimi nagu põõsaid ja puhmaid käsitletakse disputatsioonis väga napilt, seega paistab siin oma mõju olevat „olemise redelil”.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Johannes Erici ja Andreas Arvidi disputatsioonil „De plantis” on Johannes Magiruse teose „Physiologia (Physica) peripatetica” taimede­alase osaga küll suuri kokkulangevusi, kuid üksüheselt ei ole tegu sama tekstiga. Disputatsioonis on materjal struktureeritud erinevalt, samuti erineb see kohati sisult ning ka stiil on sellel tööl eriomane.

 

Academia Gustaviana disputatsiooni „De plantis” teisi eeskujusid

Johannes Magiruse teoses viidatakse antiikautoritele Aristotelesele, Theophrastosele ja Pliniusele ning uuematest autoritest Aristotelese kommentaatorile Julius Caesar Scaligerile (Magirus 1600: 185–186, 192–194, 199–203), kelle käsitluses kõik liigid on loodud inimese jaoks (Sakamoto 2016: 60).

Disputatsioonis tsiteeritud autorite ring on avaram, seal kohtab veel viidet tuntud varauusaegse flaami botaaniku Rembert Dodoensi (1517–1585) raamatule „Stirpium Historiae Pemptades sex” („Taimelugude kuus viisikut”, Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: B3v). Tema teose kasutamine viib paratamatult mõttele, et disputatsioon ei lähtugi üheselt vaid Aristotelese õpetusest. Dodoens oli üks esimesi varauusaegseid botaanikuid, kes eemaldus antiikautorite mõjusfäärist ja lõi uue taimede klassifikatsiooni nende omaduste järgi, hüljates senise tähestikulise klassifikatsiooni, ning kirjeldas suurt hulka seni tundmatuid taimi (Louis 1950: 282). Dodoens jagas oma teoses „Stirpium Historiae Pemptades sex” taimed 26 gruppi (Louis 1950: 284–287), mida on märksa rohkem kui disputatsioonis ära toodud, kuid paistab, et tema mõju siiski jõudis Tartusse.

Varauusaja meditsiiniideede mõju võib täheldada disputatsiooni 115.–117. teesis toodud põhimõttes ravida sarnast sarnasega,19 mis oli omane Paracelsuse filosoofiale (Moran 2019: 80), mitte antiikajale.

Disputatsiooni algusosas nimetatakse taimeteadust kreeka sõnaga φυτογραφία (fütograafia ehk ’taimede kirjeldamine’) ning teemale kaalu andmiseks on viidatud Vanale Testamendile 1Kn 5:13, kus Saalomon tundis huvi taimede vastu. Kui Magirus (1600: 193) väidab, et taimede tärkamise aeg on kevad, siis disputatsioonis on selle kinnituseks lisatud katke Prantsuse õukonnaluuletaja Nicolas Bourboni (1503– u 1551) luuletusest (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: B2; Andreas Arvidi, Johannes Erici 2020: 17).

Seega on disputatsiooni autori(te) lugemus laiem kui vaid Magiruse loodusloo õpik ning kuigi isiklikke taimevaatlusi pole lisatud, on ikkagi oskuslikult välja toodud taimede emotsionaalne mõju, milleks on kasutatud poeetilisi vahendeid. Selle kinnituseks võib tuua disputatsiooni esimese teesi:

Fütograafia, see loodusteaduse osa, mis hõlmab taimede vaatlust, sisaldab niivõrd väärikaid ja niivõrd meeldivaid argumente, et tõmbab ja haarab enda vaatlemisse kaasa keda tahes, jätmata inimloomust imepäraselt liigutamata.20 (Andreas Arvidi, Johannes Erici 2020: 4)

Jääb vaid üle kahetseda, et selle mõju suurendamiseks ei ole disputatsioonile lisatud juhuluulet.

 

Kokkuvõte

Rootsiaegse Tartu ülikooli juurde ei jõutud rajada botaanikaaeda, kuid säilinud on oma ajale iseloomulik disputatsioon pealkirjaga „De plantis” („Taimedest”) aastast 1647, mis süstematiseerib taimi ja elusloodust tollaste arusaamade järgi. Disputatsiooniga on seotud loodusteaduste professor Johannes Erici ja üliõpilane Andreas Arvidi. Mõlemad olid pärit Rootsist Strängnäsist, kus botaanikat õpiti juba kohalikus gümnaasiumis. Johannes Erici oli aktiivsemaid disputatsioonide eesistujaid ­Academia Gustavianas. Tema presideerimisel kaitstud töid on nimetatud Aristotelesele toetuvaiks. Andreas Arvidi oli omakorda rootsiaegse Tartu ülikooli aktiivsemaid tudengeid, kes esines mitmesugustel teemadel.

Võrdlusest muude samaaegsete taimedealaste akadeemiliste töödega nähtus, et esimeste botaanikaalaste tööde autorid varauusaegsetes ülikoolides olid arstiteadlased. Tartus see nii ei ole, kuid üliõpilane Andreas Arvidi kaitses pärast taimedealase töö esitamist aasta hiljem ka meditsiinidisputatsiooni (Wirdig, Andreas Arvidi 1648), ning sel moel tuleb klassikaline seos botaanika ja arstiteaduse vahel rootsiaegses Tartu ülikoolis ilmsiks. Ka 1803. aastal Tartu botaanikaaia rajanud Gottfried Albrecht Germann oli meditsiiniharidusega.

Ent XVII sajandi botaanika põhines veel paljuski antiikautorite käsitlustel. Üleeuroopaline pööre Aristotelese ja antiigi filosoofiast Descartes’i õpetustele Academia Gustavianat veel ei mõjutanud. Ometi oli eelmise sajandi skolastiline traditsioon XVII sajandi esimesel poolel mõnevõrra taganenud loodusteadustel põhineva ratsionalistliku nägemuse eest, mille mõju ulatus ka Tartusse (Talve 2004: 147–148).

Tartu ülikooli esimese botaanikaalase töö „Taimedest” puhul kehtib eeltoodu igati. See töö küll sobitub tollasesse skolastilise botaanika mustrisse, kuna toetub suuresti Johannes Magiruse teosele „Physiologia (Physica) peripatetica ex Aristotele, eivsqve interpretibvs collecta”, kuid Tartu disputatsiooni autor(id) on teksti koostamisel teinud omapoolseid lisandusi nii autorite kui ka struktuuri osas. Kui Johannes Erici ka oli Aristotelese pooldaja, siis ta vähemalt aktsepteeris uuemaidki autoreid, nagu Rembert Dodoens. Võib oletada, et disputatsiooni poeetilist stiili on mõjutanud üliõpilane Andreas Arvidi, kes hilisemast ajast on tuntud Rootsi luuleteoreetikuna, kuid see teema vajab edasist võrdlevat uurimist.

Kuna artiklis oli mitmel puhul juttu eri maade esimestest botaanikutest ehk nii-öelda botaanika isadest, siis võib siinkohal küsida: kes on Eesti botaanika isa? Johannes Ericile ega Andreas Arvidile seda au ilmselt omistada ei saa. Kuigi nii Uppsalas kui ka Turus asusid botaanikud juba XVII sajandi teisel poolel koostama kohalike taimede nimekirju, täiendades neid illustratsioonidega, siis Tartus pärineb esimene selline nimekiri alles aastast 1807, kui Gottfried Albrecht Germann koostas nimekirja vastrajatud Tartu botaanikaaia taimede kohta. Teda aga peetakse pigem Konrad Gessneri moodsa suuna järgijaks (Rand 2015: 113–114) ning 1647. aasta skolastilise disputatsiooniga ei ole Germannil seost.

Nii ongi Johannes Erici ja Andreas Arvidi 1647. aasta disputatsioon „Taimedest” nii Tartu ülikooli kui ka Eesti botaanika ajaloos seni vähe tähelepanu pälvinud, kuna kohaliku traditsiooniga on seda raske seostada. Gottfried Albert Germanni (2018, vt ka Sander 2018) ega Uku Masingu (1996) stiilis taimevaatlusi sellest disputatsioonist ei leia ning kohalik floora selles märkimisväärselt ei kajastu. Küll aga on sellel tööl kindlasti oma koht sarnase pealkirjaga tööde seas mujal Euroopas, kuid see on juba edasine uurimisteema.

 

Artikli valmimist on toetanud Postimehe Fondi Noor-Eesti teadusgrant POST108 „Tartu ülikooli esimesed teadustööd. Disputatsioon kui kirjandusžanr Academia Gustaviana ajal”.

 

Kaarina Rein (snd 1973), PhD, Tartu Ülikooli raamatukogu teaduskeskuse teadur (W. Struve 1, 50091 Tartu), kaarina.rein@ut.ee

1 Simon Blackburni „Oxfordi filosoofialeksikonis” (2002: 324) on „olemise redeli” asemel „olemise ahel” (ingl the Great Chain of Being). Termin toetub ameerika filosoofi Arthur Oncken Lovejoy (1873–1962) raamatu pealkirjale. Scala naturae saab tõlkida ka „looduse astmestikuks”.

2 Aristotelese korpuses on botaaniline teos „Taimedest” (kr „Περὶ φυτῶν”, lad „De plantis”), kuid harilikult ei peeta seda Aristotelese enda teoseks. Suurem osa õpetlasi omistab selle teose ajaloolasele ja filosoofile Nikolaosele Damaskusest, kes elas I sajandil eKr. Ladina keelde vahendati teos araabiakeelsest tõlkest, millest tehti omakorda kreekakeelne tõlge, mis veel kord ladina keelde ümber pandi. Ladinakeelne „De plantis” oli kuni XVI sajandini peamine botaanika õppimise allikas (Yavuz, Herraíz Oliva 2020: 51).

3 Aristotelese järgi oli põhjusi nelja liiki, ladina keeles on neile antud nimed causa materialis (aineline põhjus), causa formalis (vormiline põhjus), causa efficiens (toimiv põhjus) ja causa finalis (eesmärk-põhjus), vt nt Bynum 2022: 36–37. Disputatsioonides on need üldjuhul esitatud lühemalt: materia (aines), forma (vorm), causa (efficiens) (toimiv põhjus) ja finis (eesmärk).

4 Aureolus Theophrastus Bombastus von Hohenheim ehk Paracelsus (1493–1541) oli hariduse saanud botaanika, meditsiini ja loodusfilosoofia alal ning tal oli alkeemiku ja imearsti kuulsus. Ta oli keemial põhineva farmakoloogia ja ravi algataja ning XVI sajandi kõige originaalsem mõtleja meditsiini vallas. Paracelsuse veendumuste kohaselt pidi ravis lihtsalt alluma loodusele ning taimedega ravimisel pooldas ta teooriat simila similibus (’sarnaseid sarnastega’), kuna loodus on ravimid märgistanud. Kui mõni taim sarnanes inimese mõne kehaosaga, siis järelikult pidi see sobima ka selle organi raviks. Samuti seostas ta ravimeid astroloogiaga, nt Kuu mõju all olevate taimedega pidas ta võimalikuks närvi- ja vaimuhaiguste ravi (Kalling 2017: 128). Kui Paracelsuse meditsiini- ja farmakoloogiaalaste teooriate teaduslikkuses on nii mõnigi kord ­kaheldud, siis vastuvõetavaks meditsiiniharuks arendasid need XVII sajandi arstiteadlased Daniel Sennert (1572–1637) ning Jan Baptist van Helmont (1577–1644). Ajajärku XVI sajandi esimesest veerandist kuni XVII sajandi esimese pooleni nimetatakse meditsiini- ja keemiaajaloos iatrokeemia ajajärguks, mille algatajaks loetakse Paracelsust (vt Moran 2019).

5 Selle professori nimi on enamasti antud kujul Johannes Erici Stregnensis, kuid perekonnanime Stregnensis (mis on latiniseeritud variant rootsikeelsest nimest Stiernstråle) võttis ta endale alles aastal 1652, kui kuninganna Kristiina omistas talle aadlitiitli.

6 Tartu Ülikooli Raamatukogus asuv eksemplar (Magirus 1600) kannab pealkirja „Physica peripatetica” („Peripateetiline loodusteadus”), kuid sisu langeb kokku teiste eksemplaride omaga.

7 Vt Aristotelese „Hingest” (2017: 27): „Näib, et ka taimed elavad, kuigi ei osale asukoha vahetamises ja tajumises [---].”

8 „Corpus perfecte mixtum, vigente anima tantum praeditum, qua e terra nascitur, vivit, viret, alitur & augetur” (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: A2).

9 Aristotelese teose „Taimedest” kohta vaata joonealust märkust 3.

10 „Naturam Plantarum vix censeo commodius explicari posse, quam si Plantarum primo ­Essentiam, Definitione & Causarum enodatione comprehensam adgrediamur; atque sic Secundo loco Accidentia harum monstremus, & Tertio, tandem Species earundem tradamus” (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: A2).

11 Taimede hinge kohta vt ka Marder 2024: 39–91.

12 Facultas Nutrix tanquam Princeps, quatuor habet administras; Attractricem scilicet, Retentricem, Concoctricem, & Expultricem. Prima alimentum attrahit.

Altera, donec id sufficienter elaboretur, retinet.
Tertia, alterat, viventique idoneum efficit.
Quarta, supervacanea excernit.

13 St nii toitvateks kui ka ravivateks.

14 Est Herba vel Alimentaria, vel medicamentosa, vel mixta, vel Coronaria.

15 Coronariae herbae dicuntur, quae nec medicamenti, nec nutrimenti suppeditant materiam, sed earum in sertis & coronis ad ornamentum utilitas animadvertitur. Tales herbae vel odore, vel colore nos simpliciter recreant: Sunt; species aliquae violarum, item Bellis &c.

16 Planta perfectior Major, Arbor dicitur, quae est planta altius assurgens, a radice truncum crassum & lignosum fundens.

17 Frugifera est, quae fructum edit. Et est vel Pomifera, ut Pyrus, Prunus, Cerasus, Mespila, Olea, Ficus, vel Baccifera, ut Laurus, Juniperus, Morus, vel Aromatifera, ut Thus, Myrrha, Piper, vel Nucifera, ut Amygdalus, Castanea, Juglans, Fagus, vel Glandifera, ut Quercus, vel Strobilifera ut Pinus, Picca, vel denique; Siliquifera, ut Thamarindi, Cassia.

18 Infrugifera est, quae fructum nullum edit: ut est Salix, Plantanus, Fraxinus, Tilia, Populus, ­Cedrus, Ulnus, Betula.

19 115. Pealegi on taimede mõju ravimisel arstidele teada kolmel moel: 1. Ilmsetest omadustest. 2. Vaatlustest ja kogemusest. Nii on mürkputk mürgine, on vaatlus õpetanud. Pojeng ravib pead, silmarohi ja apteegitill silmi, on kasutamisest teada.

116. 3. Lõppeks saab taimede vägi ravimisel teatavaks välisilmest; nii nagu on inimeses füsiognoomia, mille abiga me väliskeha jooned sisemusele üle kanname ja neist iseloomu aimame; nii on ka ürtidel füsiognoomia, mille abil ürtide välise kuju järgi järeldame nende jõudude tunnetamist, mida ürdid üles näitavad.

117. Näidetega saab asi selgemaks. Sinilill on maksa kujuga ja maksa ravitakse sellega, kopsu­rohi on kopsu kujuga, roos silma kujuga ja nad tulevad neile elunditele appi. Nõnda osutab orhidee oma juurega munandile, millest on täheldatav, et see taim soodustab sigitamise jõudu. (Andreas Arvidi, Johannes Erici 2020: 22)

20 φυτογραφία, pars illa Scientiae Naturalis, quae Plantarum involvit considerationem, tam digna, tamque iucunda continet argumenta, ut quemvis in sui Speculationem, non sine mira ingenij humani commotione, trahat ac rapiat.

Kirjandus

VEEBIVARAD

Allgemeine Deutsche Biographie. https://www.deutsche-biographie.de/

Herzog August Bibliothek Wolfenbüttel. https://www.hab.de/

Kansalliskirjasto. https://www.kansalliskirjasto.fi/fi

Uppsala universitetsbibliotek. https://www.uu.se/bibliotek

 

KIRJANDUS

Andreas Arvidi 1645. De lykanthropis oratio. Dorpati Livonorum: Johannes Vogelius.

Andreas Arvidi 1996. Manuductio Ad Poesin Svecanam, Thet är/ En kort Handledning til thet Swenske Poeterij/ Verß- eller Rijm-Konsten. Toim Mats Malm, eessõna M. Malm ja Kristian Wåhlin. Stockholm: Svenska Vitterhetssamfundet.

Andreas Arvidi; Johannes Erici 2020. Loodusteaduslik disputatsioon taimedest. Ladina keelest tlk Kaarina Rein. – Vikerkaar, nr 7–8, lk 4–23.

Aristoteles 2017. Hingest. (Avatud Eesti raamat.) Tlk, komment Anne Lill. Tartu: Ilmamaa.

Blackburn, Simon 2002. Oxfordi filosoofialeksikon. Tlk Märt Väljataga, Bruno Mölder. Tallinn: Vagabund.

Bynum, William 2022. Väike teaduse ajalugu. Tlk Kristjan Kannike. [Tallinn:] Postimees.

Constitutiones 2015 = Constitutiones Academiae Dorpatensis (Academiae Gustavianae). Tartu Akadeemia (Academia Gustaviana) põhikiri. Teine, parandatud ja täiendatud välja­anne. Tlk Kristi Viiding, toim Marju Lepajõe, Ivo Volt. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Dalby, Andrew; Giesecke, Annette (toim) 2023. A Cultural History of Plants in the Early Modern Era. London: Bloomsbury Publishing.

Eriksson, Gunnar 1969. Botanikens historia i Sverige intill år 1800. (Lychnos-Bibliotek.) Uppsala: Almqvist & Wiksell.

Eriksson, Gunnar 1994. The Atlantic Vision: Olaus Rudbeck and Baroque Science. (Uppsala Studies in History of Science 19.) Canton, MA: Science History Publications.

Findlen, Paula 2006. Anatomy theaters, botanical gardens, and natural history collections. – The Cambridge History of Science. 3. kd. Early Modern Science. Toim Katharine Park, Lorraine Daston. Cambridge: Cambridge University Press, lk 272–289.

Friedenthal, Meelis 2021. Varauusaegsete disputatsioonide läbiviimisest, ülesehitusest ja teemadest. – Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 865–885. https://doi.org/10.54013/kk766a2

Friedenthal, Meelis 2023. Disputatsioonid varauusaegses Tartu ülikoolis. – Muutused, ümberkorraldused, uuendused. Varauusaja arengujooned Eesti- ja Liivimaal 1520–1800. (Acta Universitatis Tallinnensis: Humaniora.) Koost Marten Seppel, Madis Maasing. Tallinn: TLÜ Kirjastus, lk 531–554.

Friedenthal, Meelis; Vähi, Tiina 2023. Libahundid Liivimaal varauusaja haritlaste kirjutistes. – Õige keha, vale keha? Näitus keha tähendustest Eestis. Koost, toim Anu Kannike, Kristel Rattus. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, lk 285–295.

Germann, Gottfried Albrecht 1807. Verzeichniss der Pflanzen des botanischen Gartens der kaiserlichen Universität zu Dorpat, im Jahr 1807. Dorpat: M. G. Grenzius.

Germann, Gottfried Albrecht 2014. Kirjutan teile Tartu Ülikooli botaanikaaiast. Tlk Laine Kilk. – Akadeemia, nr 6, lk 1121–1128.

Germann, Gottfried Albrecht 2018. Reis mööda Eestimaad, eeskätt botaanilise sisuga. Sooritanud härra professor Germann Tartust 1803. aasta suvel. Tlk Malle Salupere. – Akadeemia, nr 6, lk 1013–1041.

Heinius, Fridericus 1637. Oratio de medicina. Dorpati Livonorum: Lit. Acad.

Jaanson, Ene-Lille 2000. Tartu Ülikooli trükikoda 1632–1710. Ajalugu ja trükiste bibliograafia. Druckerei der Universität Dorpat 1632–1710. Geschichte und Bibliographie der Druckschriften. Tartu: Tartu Ülikooli Raamatukogu.

Jöcher, Christian Gottlieb 1751. Allgemeines Gelehrtenlexicon. 3. kd. Leipzig: Johann Friedrich Gleditschens Buchhandlung.

Kallinen, Maija 1995. Change and Stability: Natural Philosophy at the Academy of Turku (1640–1713). (Studia historica 51.) Helsinki: Finnish Historical Society.

Kalling, Ken 2017. Meditsiini ajalugu. Tartu: Tartu Ülikool, peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut.

Kard, Paul; Prüller, Paul-Egon 1982. Matemaatilised teadused. Füüsika. – Tartu Ülikooli ajalugu. I kd. 1632–1798. Koost Helmut Piirimäe. Tallinn: Valgus, lk 217–222.

Kiik, Heino 1989. Maailma viljad. Tallinn: Valgus.

Kutschera, Ulrich 2011. From the scala naturae to the symbiogenetic and dynamic tree of life. – Biology Direct, kd 6, nr 33, lk 1–25. https://doi.org/10.1186/1745-6150-6-33

Lindeberg, Bo 2021. Corollaries and dissertations. – Early Modern Disputations and Dissertations in an Interdiscliplinary and European Context. (Intersections 71.) Toim Meelis Friedenthal, Hanspeter Marti, Robert Seidel. Leiden–Boston: Brill, lk 649–680. https://doi.org/10.1163/9789004436206_026

Lindén, David 2021. Johan Skytte. Suurvõimu arhitekt. Tlk Ivar Rüütli. Tartu: Ilmamaa.

Lindroth, Sten 1989. Svensk lärdomshistoria. Stormaktstiden. Stockholm: Norstedt.

Louis, Armand 1950. La vie et l’œuvre botanique de Rembert Dodoens (1517–1585). – Bulletin de la Société Royale de Botanique de Belgique / Bulletin van de Koninklijke Belgische Botanische Vereniging, kd 82, nr 2, lk 271–293. https://www.jstor.org/stable/20792060

Magirus, Johannes 1600. Physica peripatetica ex Aristotele, eivsqve interpretibvs collecta, & in sex libros distincta. Francofurti: Ex Officina D. Zachariae Palthenii.

Malm, Mats 1996. Andreas Arvidis Manductio och samtiden. – Andreas Arvidi. Manuductio Ad Poesin Svecanam, Thet är/ En kort Handledning til thet Swenske Poeterij/ Verß- eller Rijm-Konsten. Toim Mats Malm, eessõna M. Malm, Kristian Wåhlin. Stockholm: Svenska Vitterhetssamfundet, lk VII–XXXIII.

Marder, Michael 2024. Taimmõtlemine. Vegetaalse elu filosoofia. (Bibliotheca Controversiarum.) Tlk Liisi Rünkla. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

Masing, Uku 1996. Mälestusi taimedest. Tartu: Ilmamaa.

Mikkeli, Heikki 1992. An Aristotelian Response to Renaissance Humanism: Jacopo Zabarella on the Nature of Arts and Sciences. (Studia historica 41.) Helsinki: Finnish Historical Society. 

Moran, Bruce T. 2019. Paracelsus. An Alchemical Life. (Renaissance Lives.) London: Reaktion Books.

Piirimäe, Helmut 1982. Teine tegevusperiood Tartus. Struktuur ja materiaalne baas. – Tartu Ülikooli ajalugu. I kd. 1632–1798. Koost H. Piirimäe. Tallinn: Valgus, lk 80–89.

Pitkäranta, Reijo 1984. Turun akatemian ensimmäinen lääketieteellinen väitöskirja vuodelta 1673. – Hippokrates, nr 1, lk 74–85.

Põltsam-Jürjo, Inna 2023. Uued toiduained ja maitsed varauusaja menüüs. – Muutused, ümberkorraldused, uuendused. Varauusaja arengujooned Eesti- ja Liivimaal 1520–1800. (Acta Universitatis Tallinnensis. Humaniora.) Koost Marten Seppel, Madis Maasing. Tallinn: TLÜ Kirjastus, lk 458–478.

Raicus, Johannes 2016. Füüsikalis-meditsiiniline pühendusdisputatsioon. Tlk Kaarina Rein. – Akadeemia, nr 2, lk 210–224.

Raicus, Johannes; Turdinus, Petrus 1631. Disputatio physicomedica votiva εἰς ἱέρωμα surgenti jam Dorpati novo collegio regio. Rigae Livonum: Gerhardus Schröder.

Rand, Mare 2014. „Ramulus cum flore melius pingitur in meis …” Verschollene Pflanzenzeichnungen aus dem Gessner-Nachlass in der Universitätsbibliothek Tartu/Dorpat. – Kultur­austausch. Baltisches Echo auf Gelehrte in der Schweiz und in Deutschland. Freundesgabe für Arvo Tering. Toim Hanspeter Marti, Ursula Caflisch-Schnetzler, Karin Marti-Weissenbach. Köln–Weimar–Wien: Böhlau Verlag, lk 13–48. https://doi.org/10.7788/boehlau.9783412218201.13

Rand, Mare 2015. Ajaloolise kultuurivara jälgedel. Konrad Gessneri taimejoonistused Tartu Ülikooli Raamatukogus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Rauch, Georg von 1943. Die Universität Dorpat und das Eindringen der frühen Aufklärung in Livland 1690–1710. Essen: Essener Verlagsanstalt.

Rein, Kaarina 2020a. Rootsiaegse Tartu ülikooli disputatsioon „Taimedest”. – Vikerkaar, nr 7–8, lk 24–26.

Rein, Kaarina 2020b. Loomad Rootsi-aegse Tartu ülikooli meditsiinitöödes. – Mäetagused, nr 78, lk 155–172. https://doi.org/10.7592/MT2020.78.rein

Rein, Kaarina 2024. Depiction of animals in the medical works of the seventeenth century University of Tartu. – Baltic Human-Animal Histories: Relations, Trading, and Representations. (Studies in Literature, Culture, and the Environment. Studien zu Literatur, Kultur und Umwelt 12.) Toim Linda Kaljundi, Anu Mänd, Ulrike Plath, Kadri Tüür. ­Berlin–Bruxelles–Chennai–Lausanne–New York–Oxford: Peter Lang, lk 75–93. https://doi.org/10.3726/b20592

Sainio, Matti A. 1993. Andreas Arvidi als Student in Tartu. – Die schwedischen Ostseeprovinzen Estland und Livland im 16.–18. Jahrhundert. (Acta Universitatis Stockholmiensis. Studia Baltica Stockholmiensia 11.) Toim Aleksander Loit, Helmut Piirimäe. Stockholm: Almquist & Wiksell, lk 277–284.

Sakamoto, Kuni 2016. Julius Caesar Scaliger, Renaissance Reformer of Aristotelianism. A Study of His Exotericae Exercitationes. (History of Science and Medicine Library 54. Medieval and Early Modern Philosophy and Science 26.) Leiden–Boston: Brill.

Salumaa, Elmar 2023. Filosoofia ajalugu. 1. kd. Antiikfilosoofia. Keskaja filosoofia. Koost Ivar Tröner. [Tallinn:] Postimees.

Sander, Heldur 2018. Gottfried Albrecht Germann ja tema reisid. – Akadeemia, nr 6, lk 1041–1053.

SBL 1918 = Svenskt biografiskt lexikon. 1. kd. Abelin–Anjou. Toim Bertil Boëthius. Stockholm: Bonnier.

SBL 1982 = Svenskt biografiskt lexikon. 23. kd. Liljeblad–Ljungberger. Toim Birgitta Lager-Kromnow. Stockholm: Norstedt.

Sjökvist, Peter 2021. Dedicatory practices in early Uppsala dissertations. – Early Modern Disputations and Dissertations in an Interdiscliplinary and European Context. (Inter­sections 71.) Toim Meelis Friedenthal, Hanspeter Marti, Robert Seidel. Leiden–Boston: Brill, lk 681–702. https://doi.org/10.1163/9789004436206_027

SK = Suomen kansallisbiografia. 9. kd. Siltanen–Tott. (Studia biographica 3:9.) Peatoim Matti Klinge. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 2007.

Stregnensis, Johannes Erici; Andreas Arvidi 1644a. Discursus astrologicus de causis mutationis aeris et tempestatum generalibus et specialibus ubi simul adduntur quaedam exempla ad certos dies trium subsequentium mensium aestivalium currentis hujus an. 1644 ex quibus causae istae confirmantur et de aeris mutatione ad illos dies naturaliter praedicere possumus. Dorpati: Lit. acad.

Stregnensis, Johannes Erici; Andreas Arvidi 1644b. Theses de diebus canicularibus. Dorpati Livonorum: Johannes Vogelius.

Stregnensis, Johannes Erici; Andreas Arvidi 1647. Disputatio physica de plantis. Dorpati Livonorum: Johannes Vogelius.

Talve, Ilmar 2004. Eesti kultuurilugu. Keskaja algusest Eesti iseseisvuseni. Tartu: Ilmamaa.

Tering, Arvo 1984. Album Academicum der Universität Dorpat (Tartu) 1632–1710. (Publicationes Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis V.) Tallinn: Valgus.

Tering, Arvo 2008. Eesti-, liivi- ja kuramaalased Euroopa ülikoolides 1561–1798. (Scripta Archivi Historici Estoniae.) Tartu: Eesti Ajalooarhiiv.

Til-Landz, Elias 1683a. Icones novae. Aboae: Johan Larsson Wall.

Til-Landz, Elias 1683b. Catalogus plantarum, quae prope Aboam tam in excultis, quam in incultis locis huc usque inventae sunt. Aboae: Johan Larsson Wall.

Trass, Hans 1982. Arstiteadus ja loodusteadused. Botaanika. – Tartu Ülikooli ajalugu. I kd. 1632–1798. Koost Helmut Piirimäe. Tallinn: Valgus, lk 239.

Valades, Didacus 1579. Rhetorica Christiana ad concionandi, et orandi usum accommodata, utriusq. facultatis exemplis suo loco insertis; qua quidem, ex Indorum maxime de prompta sunt historiis unde praeter doctrinam, suma quoque delectatio comparabitur. Perugia: [s. n.]. https://archive.org/details/rhetoricachristi00vala_0

Wallace, William A. 2009. Traditional natural philosophy. – The Cambridge History of Renaissance Philosophy. Koost Charles B. Schmitt, Quentin Skinner, Eckhard Kessler, Jill Kraye. Cambridge: Cambridge University Press, lk 199–235.

Wirdig, Sebastian; Andreas Arvidi Stregnensis 1648. Disputatio medica de natura et constitutione medicinae. Dorpati Livonorum: Johannes Vogelius.

Wirdig, Sebastian; Oestenius, Olaus 1651. Disputatio medica de dysenteria. Dorpati Livonorum: Johannes Vogelius.

Yavuz, Mustafa; Herraíz Oliva, Pilar 2020. Botany as a new field of knowledge in the thirteenth century: On the genesis of the specialized sciences. – Teorie vědy / Theory of Science, kd 42, nr 1, lk 51–75. https://doi.org/10.46938/tv.2020.478

F o t o: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kultuuri­looline Arhiiv

Ottilie-Olga Kõiva, keda kutsuti Olliks, sündis 6. veebruaril 1932 Järvamaal Anna vallas Nurme ehk Nurmsi külas Pritsu talus. Talu maadest oli suur osa sood, rabad ja imeilusad rabasaared.

Tegemist oli suure ja väga kultuuri­huvilise taluperega. Ema Ottilie Niinemäe (neiuna Lehtmets) luuletusi ja proosat avaldati ajakirjanduses, ta tõlkis ka saksa keelest lastejutte ja muud. Ema oli koorilaulja, laulis vaimulikke ja muid uuemaaegseid laule. Juba neiuna oli tal kodus klaver, millel ta harjutas ja esitas klaveri­palasid. Regilaulud ei kuulunud tema luule- ja muusikamaailma. Olli Kõiva isa Robert Niinemägi oli ümbruskonnas hinnatud rahvalaulu- ja pillimees, kuid suri juba 1944. aastal – nii jäid tema laulud ja pillilood talletamata. Õnneks mäletas Olli ema peale mitme regivärsilise lastelaulu ka abikaasalt kuuldud vanalt Purdi teomehelt pärit teotaadi laulu ja fragmenti pulma­laulust. Emalt, õelt ja vend Aarelt jõudis Olli Kõiva laule salvestada ja kirja panna ning on neid avaldanud „Vana kandle” X köites, mis sisaldab Paide ja Anna kihelkonna regilaule.

Ema Ottilie oli noorikuna rahvaluulekogumisega kokku puutunud, kui Woldemar Rosenstrauch ja Peeter Penna rändasid 1911. aastal Järvamaal, pannes Oskar Kallase juhendamisel kirja Peetri ja Anna kihelkonna lauluviise ja -sõnu. Rosen­strauch märkis oma reisi­kirjelduses, et tänu paremale põllumaale on Järvamaa majanduslikult ja kultuuriliselt rohkem edenenud: paljudes majades on klaver ja lapsed käivad linnas koolis. Ta kiitis kohalikke kultuurihuvilisi inimesi:

Iseäranis tuleb siin Palumõisa kirjutajat Valter Lentzi nimetada, kes oma ümbruses seltsis käis ja ise ka pärast üle tuhande rea paberille pani. Ka lubas ta Museumi heaks asju oma ringkonnas korjata, siis veel kirjanik Olli Lehtmets-Niinemäe perekonda Paide-Annas, Sargvere vallakirjutajat Vahte­rit, kooliõp. Paggit, V. Reinholdti ja mitmeid teisa. Mitmed neist lubasivad järelkorjamisel veel ühte ja teist ülesse tähendada, sest arvatavasti võib järelkorjamisel veel nii mõndagi leida.1

Justkui vastukaaluks Rosenstrauchi tähelepanekutele on Olli Kõiva ise rõhutanud, et ta oli ikkagi sündinud rehi­elamus ja on isegi vanamoodi pintadega reht peksnud. Kui ehitati uut elumaja, siis käis ka Olli sammalt kogumas ja palgivahesid toppimas.

Olli koolitee algas kodulähedases Purdi koolis ja jätkus Paide keskkoolis. 1949. aastal astus ta Tartu (Riiklikku) Ülikooli, oma kutsumuse aga leidis 1952. aasta rahva­luule kogumispraktikal Kihnu saarel. Olli õpingute ajal alustati Eduard Laugaste juhtimisel Kihnu pulmakommete filmimist, film linastus 1956. aastal (operaator V. Levitski). Kihnus käimisi kogunes edaspidiste aastate jooksul kümmekond. Seal avanes Ollile täiesti teine maailm koduse Anna kihelkonnaga võrreldes. See oli elav kokkupuude regivärsilise rahvalaulu­ga. Kihnu naised võtsid Olli omaks, talle pandi n-ö Kihnu nimi – Paju Riet (Reet), teda kutsuti naiste omavahelisele peole naestõjahelõ ning kaasa laulma pulmades veimede jagamisel, mis kestis lausa paar tundi. Päris pulmas kaasalaulmine aitas mõista ühelt poolt laulude pikkust ja kontaminatsioonide rohkust, sest oli tähtis, et laul ei katkeks, ning teisalt hoogsa esituse olulisust.

Sama ehtsaid ja hoogsaid, aga Kihnust väga erinevaid pulmalaule kohtas Olli 1960. aastate algul Mustjalas. Nimelt oli ta 1954. aastal asunud tööle Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA, toonase nimega Riikliku Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond), mille tollane juhataja Herbert Tampere korraldas Mustjala pulma filmimist. Tampere siirdumise järel Tallinna Riiklikku Konservatooriumi (praegune Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) sai Olli Kõivast rahvaluule osakonna juhataja. Ta oli selles ametis aastail 1966–1977. Tampere oli Olli tööle asumisel öelnud, et arhiivis on alates Oskar Looritsast tegeldud kõigega: kogumise, arhiivitöö, uurimise, publitseerimise ja populariseerimisega. Nii ka oli.

Olli on tunnistanud, et rahvaluulet kogudes oli talle inimestega kontakti saamisel toeks maalapse päritolu. Viljapeks, karjaskäimine, põllu- ja heinatööd olid talle väga tuttavad. Neil teemadel oli lihtne rääkida ja mõnda neist töödest sai ka kogumisolukordades korduvalt teha koos pererahvaga. Rahvaluule kujundid olid endisele talulapsele täiesti mõistetavad. See selgus juba üliõpilasaegadel Kihnu saarel.

Esimene ekspeditsioon rahvaluule arhiivi töötajana viis 1955. aastal Herbert Tampere juhtimisel Kodaveresse, kus Olli kohtas jälle omamoodi silmapaistvaid lauliku­isiksusi. Tuleb tähele panna sedagi, et arhiivi juhatamise aastatel lisandus kogumisele ekspeditsioonide korraldamine, mis tähendas eelnevat samast piirkonnast varem kogutud arhiiviainesega tutvumist, küsitluskavade koostamist, rajoonilehte kirjutamist, ööbimiskohtade kokkuleppimist ja palju muud.

Olli Kõivat tuleb pidada suurkogujaks. Ta pani kirja ja salvestas nii üksi kui ka koos teiste kogujatega rahvaluulematerjali väga paljudest Eestimaa kihelkondadest: kokku 3025 lehekülge käsikirjas, 2851 helipala ning 268 fotot. Kõige rohkem on jäädvustusi Kihnust ja Pärnumaalt (863 lehekülge, 600 helipala) ning Muhu- ja Saaremaalt (462 lehekülge, 516 helipala), kuid eriti lehekülgede arvult on võimas Võrumaalt ja kodukandist Järvamaalt kogutud materjal. Salvestuste hulga poolest omakorda tõusevad esile Mulgi- ja ­Viljandimaa, aga ka 1976. aasta meeldejäävad välitööd Vadjamaal koos Paul Ariste, Ingrid Rüütli ja teistega. Materjali on samuti Lääne-, Harju-, Viru- ja Tartumaalt, seega peaaegu kõigist ajaloolistest eesti maa­kondadest. Kust on rohkem kirja pandud, kust salvestatud, sõltub eeskätt välitööde toimumise ajast – helisalvestamise suuraeg jõudis kätte alles 1960. aastatel.

Valdavaks kujunes siiski arhiivitöö ja uurijate teenindamine. Jätkati ERA esimese juhataja Oskar Looritsa ajal loodud registrite ja kartoteekide täiendamist lisandunud materjali põhjal. Abiks olid küll üliõpilastest praktikandid, aga nende juhendamine nõudis omakorda aega. Olli Kõiva lõi regilaulude tüübinimetuste alfabeetilise kartoteegi, mis on edaspidi aidanud laulu-uurijaid ning eriti akadeemiliste välja­annete koostajaid.

Juhataja ametis lisandus rohkelt bürokraatlikke ja muid kohustusi, mis võisid olla lausa kurnavad. Kulus aega ja vaeva, et algaks regilaulude ammendav masina­kirjas kopeerimine – tänapäeval võivad masinakirjakoopiad tunduda anakronismina, kuid nende digiteerimisel ja tekstituvastamisel rajaneb valdavas osas tänapäevane regilaulude andmebaas. Õnnestus juurde saada ka töökohti. Osakonna juhatajana tuli hoolt kanda vabatahtlike kaastööliste juhendamise eest ja neile mõeldud seeriaväljaande „Rahvapärimuste koguja” jätkumise eest. 1969. aastal loodi heli­arhiivi sektor Ingrid Rüütliga eesotsas.

Arhiivikasutajate juhendamine võis olla väga erinev nii oma loomult kui ka töömahult. Nende hulgas oli üliõpilasi, kodu-uurijaid, naaberteaduste esindajaid ja teisi. Näiteks Veljo Tormis sai arhiivist rahvaviiside üleskirjutusi ja salvestusi ning oli omakorda regilaule tutvustava raadiosaadete sarja „Laula, laula, suukene” algataja. Saated olid regulaarselt eetris aastaid ning tihti valis sinna arhiivisalvestuse ning tutvustas seda Olli Kõiva. See eeldas ainese sügavuti tundmist ning uurijapagasit.

Kogenud Herbert Tampere ja noore folkloristi Olli Kõiva vahel kujunes tööalane mõttekaaslus, ka esitamistavade uurimise juurde juhatas Olli tema enda sõnutsi just Tampere. Väitekiri „Regi­värsi­lise rahvalaulu traditsioon Kihnu saarel” valmis 1965. aastal, kuid juba enne, 1961. aastal ilmus artikkel „Kihnu regi­värsilise rahvalaulu funktsiooni ja esitamis­viisi küsimustest”2 ja 1964. aastal TRÜ toimetiste sarjas vihk „Kihnu rahva­laulikutest”. Ka hilisemates kirjutistes käsitles ta korduvalt pulmalaule ja nende esitamis­tavasid, näiteks artiklites „Eesti pulmalulu­de esitamistavadest”,3 „Pulmalaulude tüpo­loogiast”,4 „Regilaulude liitmis­viisist ja žanripiiridest”.5

Olud olid teistsugused: avaldamis­võimalusi oli vähe, artiklite ilmumistsükkel võrreldes tänapäevaga aeglane, kuid Olli Kõiva artiklite kaal see-eest on suur. Põhjalikkus tulenes ühelt poolt isiklikest kogemustest ja kaasalaulmisest Kihnus, teisalt arhiivimaterjalidesse süvenemisest näiteks Lõuna-Eesti materjali puhul. Samadel teemadel ilmus kokkuvõtlikke käsitlusi teisteski keeltes (soome, vene).

Tähelepanuväärse osa Olli Kõiva pärandist moodustavad tema või tema osalusel koostatud regilaulude teaduslikud väljaanded seeriast „Vana kannel”. Herbert Tampere oli alustanud Mustjala „Vana kandle” koostamist, aga kuna tekkis arvukalt lahkarvamusi sarja peatoimetaja Eduard Laugaste ning mõne teise laulu-uurijaga, mille käigus teiste hulgas ilmus 1971. aasta Keele ja Kirjanduse mainumbris Olli Kõiva artikkel „Et „Vana kannel” lööks uuesti helisema…”, jäi koostamistöö venima.

Pärast Herbert Tampere lahkumist 1975. aastal jäi Olli Kõiva lõpetada Mustjala „Vana kandle” koostamine ja toimetamine (koos Erna Tamperega). Ajastule omaselt võtsid eeltööd ning raamatu trükist ilmumine palju aega. Nagu võime lugeda, anti köide ladumisele 1982. aastal, aga kui see ilmus, kirjutati aastanumbriks 1985. Järgnesid suurte muutuste ajad nii Eesti kui ka Olli jaoks. Nooruses omaseks saanud Kihnu laulude juurde asus ta juba pensionärina taasiseseisvunud Eestis. Kihnu rikas regilaulupärand nõudis koguni kaht „Vana kandle” köidet, mida Olli Kõiva koostas koos viiside toimetaja Ingrid Rüütliga (ilmusid aastatel 1997 ja 2003). Ja lõpuks sai Olli aega asuda oma kodukandi regilaulude väljaandmise juurde. Ühte köitesse („Vana kannel” X) mahtus lisaks Anna kihelkonna lauludele Paide kihelkonna lauluvara ning see ilmus 2012. aastal nagu Olli Kõiva 80. sünnipäeva kingituseks. Peetri kihelkonna „Vana kannel” (XIV) nägi trükivalgust veidi enne tema 90. sünnipäeva (aastal 2021).

1970. aastal ilmus viiest ­vinüülplaadist koosnev antoloogia „Eesti rahvalaule ja pillilugusid” koos tekstide ja kommentaaride vihikuga. Koostajad Ottilie Kõiva, Herbert ja Erna Tampere olid lähtunud teaduslikest printsiipidest, kuid samas oli rahvakultuurihuvilistel esimest korda võimalus oma kõrvaga kuulata väga paljusid rahvalaulikuid ja pillimehi. Sellest väärtuslikust antoloogiast ilmus kordusvälja­anne „Eesti rahvamuusika antoloogia” CD-del 2003. aastal ja võrguväljaanne 2016. aastal.

Teaduslike väljaannete kõrval on Olli koostanud laiemale lugejateringile mõeldud publikatsioone ja lasteraamatuid: 1961. aastal ilmus „Sõnakera” ning 1971. aastal „Sinikirja linnukene”. Peetri kihelkonna „Vana kandle” ettevalmistustööst kasvas välja kaunis, paljude illustratsioonide ja fotodega raamat „Aeg ärgata. Kakskümmend kaheksa eesti rahvalaulu. Kirja pannud Friedrich Reinhold Kreutzwald Järvamaalt Viisu külast 1828. aastal. Time to Wake. Twenty-Eight Estonian Folk Songs. Written Down by Friedrich Reinhold Kreutzwald in 1828 in Viisu Village, Järva County” (2014). See, et raamat on varustatud teadusliku saatesõna ning viidete ja ingliskeelse paralleel­tekstiga, laiendab tema kasutajaskonda veelgi.

Olli Kõiva oli Emakeele Seltsi ja Akadeemilise Rahvaluule Seltsi liige, Soome Kalevalaseura välisliige ning Soome Kirjan­duse Seltsi kirjavahetajaliige. Tema tööd tunnustati Jakob Hurda rahvus­kultuuri auhinnaga (1999), Eesti Rahvuskultuuri Fondi eristipendiumiga (2014) ja Järvamaa teenetemärgiga (2014). 2021. aastal, 90 aasta juubeli eel, pälvis ta Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali elutööpreemia viljaka töö eest folkloristina, rahvus- ja rahvakultuuri tutvustajana ja talletajana.

Raamatud, teaduslik pärand ja see, et töö leidis ka tunnustust, näitavad kindlasti midagi. Siiski jääb nendes hõlmamata see, mida kogesid Olliga kokku puutunud ja koos töötanud inimesed: naeratus, millega ta võttis vastu nii juhuslikke arhiivikasutajaid kui ka „omasid”, kolleege, eriti nooremaid julgustav ja tunnustav hoiak ja sõna. Lähemad võisid teada või aimata, et Ollil oli nii töö- kui ka tervisemuresid, kuid keegi teine ei pidanud seetõttu kannatama. Olli Kõivat tundnud jäävad teda mäletama tänumeeles.

1 Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule arhiivis säilitatav Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvaluulekogu (EÜS), VIII 476/7.

2 Paar sammukest eesti kirjanduse ja rahvaluule uurimise teed II. Uurimusi ja materjale. Toim M. Lepik, E. Normann, R. Põldmäe. Tartu: Eesti NSV Teaduste Akadeemia Fr. R. Kreutzwaldi nimeline Kirjandusmuuseum, 1961, lk 262–292.

3 Rahvaluulest. (Emakeele Seltsi toimetised 21.) Koost H. Ahven, I. Sarv, toim F. Vakk, T. Valdre. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia, 1987, lk 126–141.

4 Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed X. Uurimusi. Eesti rahvaluule aspekte. Toim E. Liiv. Tallinn: Eesti Raamat, 1984, lk 31–57.

5 Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed XII. Uurimusi. Jakob Hurda 150. sünni­aastapäevaks. Toim E. Ertis, M. Hiiemäe, E. Kalmre. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 104–118.

Läti Ülikooli liivi instituut kuulutas koostöös UNESCO Läti Rahvusliku Komisjoni ja Läti Rahvakultuuri Keskusega 2023. aasta liivi pärandi aastaks, millele pühendatud sündmustega tähistati Liivi Liidu (lv Līvõd īt) asutamise sajandat aasta­päeva. Pärandiaasta üheks tähtsündmuseks tuleb kahtlemata pidada vaadeldavat raamatut „Liivi [kultuuri]ruum”, mis sisaldab 20 vestlust inimestega, kes tunnevad end liivi kogukonna osana ja on toimekalt kaas­tegevad liivi asja ajamisel. Vestluste läbiviija, Läti tuntumaid raamatukunstnikke Zane Ernštreite (snd 1973) on liivi keele uurija Valts Ernštreitsi abikaasa. Vestlused toimusid kahe ja poole aasta jooksul augustist 2020 jaanuarini 2023. Ernštreite jutukaaslaste sünni­aeg jääb vahemikku 1928–1978, misläbi kirja­pandud lood toovad ilmekalt esile eri põlvkondade mõtteid ja arusaamu liivlusest, selle säilitamise, harrastamise ja arendamise võimalustest ja mõttekusest.

Kahekümne kaasvestleja abiga uurib Ernštreite liivi kultuuri sisu ja püüab sõnastada liivi kultuuriruumi mõistet. Ernštreite tõdeb, et liivi kultuuriruum on eelkõige inimesed, kes hoiavad elujõus, viljelevad ja tutvustavad liivlastega seotud teadmisi. Neil inimestel on enamasti liivi juured, nad peavad end liivlasteks ja on aastaid tegutsenud liivluse nimel. Need inimesed on selle raamatu kangelased. Neid on märganud ka Läti riik ja avalikkus.

Raamatut luues on Ernštreite kutsunud appi fotograaf Agnese Zeltiņa, kelle meeleolu loovad fotod on jäädvustanud tähendusrikkaid hetki kaas­vestlejaist. Need Ernštreite kaasvestlejad on liivi muusikapärandi hoidja, ansambli Līvlist kauaaegne liige Edroma Melita Velde (1928–2021); Liivi Liidu Ventspilsi osakonna esinaine, ansambli Rāndalist asutajaliige Ausma Ernestovska (snd 1937); liivi kalapüügi­traditsioonide hoidja Ēriks Kāpbergs sen. (snd 1939); ansambli Līvlist liige Jēkabs Raipulis (snd 1939); ansambli Līvlist liige Dagmāra Ziemele (snd 1940); poliitik Ilmārs Alfrēds Geige (snd 1942); liivi ajaloolise pärimuse talletaja ja uurija Māra Zirnīte (snd 1943); Kuramaa liivi sugu­võsade uurija Ingrīda Šneidere (snd 1945); liivi muusikalise ja ainelise pärandi hoidja Mārīte Zandberga (snd 1945); liivi kultuuritraditsioonide uurija Baiba Šuvcāne (snd 1947); õed Maija Norenberga (snd 1949) ja Aina Emule (snd 1940); ansambli Līvlist liige, folkloori­sõprade ühenduse Skandinieki loojaid Helmī Stalte (1949–2023); Liivi Liidu esinaine aastast 2012 Ieva Ernštreite (snd 1950); liivi rahvariide­traditsiooni ja muusika­pärandi hoidja, liivi aabitsa ja muude raamatute autor, ansambli Līvlist liige Zoja Sīle (snd 1950); luuletaja, kunstnik ja liivi kultuuritraditsioonide hoidja, Liivi kultuurikeskuse Līvõ Kultūr sidām asutajaid Baiba Damberga (snd 1957); Salatsi liivi suguvõsade uurija Rasma Noriņa (snd 1957); liivi koori­muusikatraditsioonide tundja, muusikapärandi uurija ja arranžeerija, koori Lōja asutaja ja dirigent Ģirts Gailītis (snd 1972); Ventspilsi liivlaste ühenduse Rānda asutajaid, Ventspilsi liivi kultuuripäevade korraldaja, liivi kultuuritraditsioonide hoidja Māra Vīgerte (snd 1973); liivi muusikapärandi hoidja, laulude autor, ansambli Skandinieki eestvedaja Julgī Stalte (snd 1978); luuletaja, tõlkija, liivi keele uurija, liivi instituudi direktor Valts Ernštreits (snd 1974). Vestlusi täiendavad kommentaarid ja selgitused vestlustes nimetatud inimeste, liivlastega seotud sündmuste ja institutsioonide kohta. Raamatu lõpus on hoolikalt koostatud isikunimede register, mis sisaldab umbkaudu 400 nime.

Ernštreite vestluskaaslaste huvi oma juurte vastu on suur, jutu sekka pudeneb liivikeelseid kilde, arvsõnu, laste liisu­salme ja muud sellist. Võetakse jutuks lapse­põlvekodu ja kasvukeskkond ning muidugi suhe liivi keelega. Luuletaja Baiba Damberga räägib, et tema kasvas veel liivikeelses keskkonnas, sest siis suhtlesid paljud liivi külades liivi keeles (lk 218). Selle üle, miks vanemad ei soovinud lastele liivi keelt õpetada ega rääkinud seda nendega, juurdlevad paljud Ernštreite vestluskaaslased. Põhjusena tuuakse välja muu hulgas vanemate soov kasutada liivi keelt omavahelise salakeelena, vanemate segaabielu, liivlaste alaväärsuskompleks ja hirm jälitamise ning soovimatu tähelepanu ees, kaasinimeste tõrjuv suhtumine liivi keele rääkimisse („kui heinaajal räägid liivi keelt, hakkab sadama”), pürg vältida verbaalset ja füüsilist vägivalda. Tänapäeval, kus täisväärtuslik liivi keelekeskkond puudub ja liivi keel ei ole juba ammu suhtluskeel ega saa selleks tõenäoliselt enam mitte kunagi, on paljudel koguni raske leida üles põhjust liivi keele õppimiseks, sest lihtsalt pole näha, mida sellega nii-öelda päriselus peale hakata. Valts Ernštreits leiab, et 1920–1930-ndatel kasvanud liivlastele oli liivi keel väga oluline, kuid täna­päeval pole see enam nii. Pärast Teist maailmasõda kadus ühine asuala ja kogukond hajus, kuid tugev liivi identiteet jäi püsima. Kokkupuude keelega on muidugi oluline: inimene ei oska küll keelt, kuid teab liivikeelseid laule. Ernštreits määratleb liivlast kahe parameetriga: tunned ise, et oled liivlane, ja kogukond peab sind liivlaseks (lk 300–302).

Laulukeelena pole liivi keele kõla ometi kustunud. Folklooriansamblid – Kāndla, Rāndalist, Skandinieki, Līvlist – on liivlaste rahvusliku ärkamise ja liivi liikumise lahutamatu osa. Autentset liivi muusikat viljelevas ansamblis Līvlist (aastast 1972) on läbi aegade laulnud ligi 300 inimest (lk 59). „Liivi keel on mulle laulukeel,” kinnitab ansambli Līvlist laulja Helmī Stalte (lk 172).

Eesti ja Soome keeleteadlaste ning etnograafide omaaegsed uurimiskäigud liivi küladesse tõstsid liivlaste eneseteadvust ja andsid tõuke rahvuslikule ärkamisele. Vestlustes nimetatakse korduvalt liivlaste juures käinud teadlasi Lauri Kettuneni, Oskar Looritsat, Eduard Väärit, Tõnu Karmat ja Tiit-Rein Viitsot. Rahvusteadlaste tähelepanule ja toetusele loodetakse edaspidigi.

Uuel sajandil on liivlased suutnud ja osanud end Läti ühiskonnas hästi ja veenvalt nähtavaks teha. Läti avalikkus teab ja kuuleb liivlastest praegusajal märksa rohkem, liivlus ei eksisteeri vaakumis (lk 149). Māra Vīgerte ütleb naljaga pooleks, et Ventspilsi linnavolikogus pole enam vaja seletada, kes on liivlased ja mida nad tahavad (lk 274). Liivi Liit taastati 1989. aastal, tööd alustasid selle osakonnad Riias, Ventspilsis ning Kuramaa Liivi ranna külades Kolkas (lv Kūolka) ja Mazirbes (lv Irē). Paljud liivikeelses keskkonnas kasvanud vanad liivlased olid tollal veel elus, samuti oli märkimisväärsel hulgal mujal kasvanud ja elanud inimesi, kes määratlesid end liivlasena. Oli neid, kes soovisid taasiseseisvunud Läti Vabariigis, et nende passi märgitaks rahvuseks liivlane. Selle tungiva soovi taustaks oli mõru mälestus aastast 1978, kui NSVL-i rahvaste nimistust kustutati liivlaste rahvus. Paulīne Kļaviņa ja mõni teinegi oli küll tähendanud, et olulisem kui sissekanne passis on ikka see, mis sul sees on (lk 144, 302–303). Praegu peab end Lätis liivlaseks 250 inimest (lk 144).

2018. aastal loodi Läti Ülikooli juurde liivi instituut. Instituudi rajamisega on ­paljudel seotud kindel ootus ja lootus, et asutus annab tõuke uueks tõusulaineks liivluse edendamisel, mis 1990-ndate ärkamis­õhina järel kippus raugema, ka Liivi Liidu tulevikuvisioon kippus kaduma. Instituudi direktor Valts Ernštreits selgitab, et liivi keele funktsioon on ajas muutunud, see ei ole enam seotud territooriumiga, seda ei räägita kodus ega koosviibimistel, mis ei tähenda ometi, et liivi keel pole täisväärtuslik keel. Tähtis on see, et liivi keelel on oma koht kogukonnas ja kultuuri­elus. Väike­keelte säilitaja pole perekond, vaid kogukond, mis on juba põlvkondi olnud eksterritoriaalne. Tänapäeva tehnilised vahendid võimaldavad kogukonnal arendada tõhusat virtuaalset suhtlust, on ­Ernštreits veendunud – erinevalt skeptikuist, kelle meelest interneti najal on kogukonda ülal hoida keeruline. Liivi kultuuriruum on liivlaste elava pärandi kogum, mis ei hõlma üksnes liivi keelt ja traditsioone, vaid ka tänapäevast kultuuri. Liivi kultuuri­ruum on eksterritoriaalne mõiste. Liivlased on kõikjal ja eikuskil. Ei saa elada üksnes olnu ja ajalooga, tuleb edasi liikuda. Liivlus liigub ülesmäge, on Ernštreits optimistlik (lk 307–313).

Foto: Maris Krünvald, Eesti Teaduste Akadeemia pildiarhiiv

Eesti Kirjandusmuuseumi juhtivteadur ja folkloristika osakonna juhataja Mare Kõiva tähistas oma 70 aasta juubelit 26. veebruaril. Eesti Teaduste Akadeemia üldkogu valis ta mullu 6. detsembri istungil akadeemikuks etnoloogia ja folkloristika alal. Vestlesime selle tähistamiseks kirjandusmuuseumis 1970. aastate Eesti vabameelsest vaimsest ja akadeemilisest õhkkonnast, rahvaluuleuurijate töö telgitagustest ja omavahelistest sidemetest läbi aegade ning järjepidevusest ja uuendustest folklooris ja selle uurimises.

Kuidas iseloomustaksid 1970. aastate Eesti vaimuelu, nagu seda ise nägid ja kogesid?

See oli väga põnev, süüdimatu ja segane aeg. Meieni ulatusid igasugu põnevad kajad: oli teada, et Voldemar Panso läks oma parimate õpilastega Tallinnas tülli ja Kaarel Ird oli nii suuremeelne, et võttis Jaan Toominga ja mässava kamba Vanemuisesse vastu, mida ma kiidan südamest. Tartusse koondus kriitiline mass idee­inimesi ja uue teatri loojaid. Noored inimesed jälgisid toona õhinal nii rokk­muusikat kui ka eesti teatriuuendust. Selle aja vaimsusse andis oma panuse ka Loomingu Raamatukogu oma supertoimetajate ja -tõlkijatega, nagu Edvin ja Lembe Hiedel, andes välja igasuguseid kahtlaseid asju.

Tulemuseks oli, et ma läksin Peterburi teatriakadeemiasse sisse astuma vabariikliku kohaga. Keskkooli ajal olin käinud Moskvas Taganka teatri etendustel, lugenud Vsevolod Meierholdi ja muud teatriteooriat vene teatriajakirjadest ning tundus, et seal on katsetuslikku rohkem. Seetõttu oli mul vale ettekujutus, missugu­ne on vene, näiteks Peterburi teatrikool ja teater meile lähimas suurlinnas. Uuendusteater oli seal haruldane.

Kui tulla tagasi Eesti juurde, siis ma arvan, et tollal oli siin kultuuriline ühisruum, kuhu jõudsid lääne plaadid ja muusika, saabus huvitavaid käsikirjalisi raamatuid ja tõlkeid. Tehti ise filme, katsetati kunstiga. Tundus, et nii palju on vabameelseid sündmusi ümberringi. Võrdlesin oma mälestusi näiteks Hardi Volmeri auto­portreefilmiga „Jumalaga, rock’n’roll!” ja Tiit Hennoste kirjutistega ning mõistsin, et kui olin mõelnud, et õppisin koolis koos erilise vaimsusega kambaga, siis tegelikult oli terve Eesti täis teistsuguse vaimsusega loovaid noori inimesi, kellel võib-olla oma vanematega – olid need siis haritlased või lihtsad inimesed – ei andnud rääkida oma kogemustest. Vanemad ei võtnud omaks noore­mate muusikat, neile ei meeldinud see kirjandus, mida loeti, neile ei meeldinud, kuidas keelde suhtuti. Ühesõnaga: maailm oli vaimselt vaba ja erinevalt varasematest põlvkondadest me päriselt ei tajunud piire, mis meile oleks justkui pidanud olema selged.

Piirid kuskil teoreetiliselt olid ja justkui kehtisid, aga see ei jõudnud kohale?

Kunagi hiljem ütles mulle väga teravmeelselt minust palju noorem filoloog, et ma kasvasin üles Põltsamaal ja seetõttu ma ei saanud aru, et kõik see maa ja ilm minu ümber, kaasa arvatud kõige venemeelsemad õpetajad, kaitsesid eestiaegseid raamatuid, mis olid kooli- ja linnaraamatu­kogus lugemiseks kättesaadavad, paljudesse probleemidese suhtuti avaramalt. Tänu mitmele asjaolule ma kasvasin üles alternatiiv-Eestis.

Võib-olla olen hiljem sellest natuke aru saanud, kui ma olen rääkinud ülikooli õppejõududeks saanud inimestega, kes on olnud erinevatest Eesti paikadest või kes on öelnud, et nende perekond ütles küüditatud isast või emast lahti. See oli mõnele inimesele mineviku mahavaikitud või väga häbiväärne osa. Isegi üks väga tore naine ütles, et tema tuli isa ja emaga koos Siberist tagasi ja põdes terve oma nooruse ja ka hiljem seda, et ta oli küüditatud. Talle tundus kogu aeg, et ta peab olema väga tubli, sest tal on mingi pitser, häbimärk küljes. Ja kui ma seda kuulasin, siis see oli minu jaoks silmi avav. Mina ei osanudki niimoodi mõelda. Ma isegi ei teadnud kedagi enda ümbruses, kes oleks mõelnud, et küüditamine, sattumine vangilaagrisse või ka Eestist lahkumine soomepoisiks on kuidagi häbiväärne. Pigem tundus see olevat lihtsalt teistsuguste teede ja valikute küsimus. See oli pigem normaalne.

Sain 1990. aastate alguses kirja Peterburist teoreetikult Kirill Tšistovilt. Olin saatnud talle puhtsüdamliku kirja. Kiri läks „austatud Tšistovile” ja vastu sain kirja, millele oli peale kirjutatud: „Austatud Tšistov küll, aga Venemaa Teaduste Akadeemia akadeemik Tšistov.” Ma olin rikkunud käitumisreegleid. Samas ma ei kujuta ette, et akadeemik Paul Ariste oleks saatnud niisuguste märkustega kirju.

Kas see vaba õhkkond sarnanes uue aja lääne vabameelsusega, mis kogu jäika akadeemilist hierarhiat lamedamaks muutis?

Sain kord kokku äsja Rootsist tulnud Vilmos Voigtiga, kes on väga hea nalja­hammas, natuke semiootik ja rohkem keeleteadlane ja veel rohkem folklorist või segateadlane. Ta ütles väga humoristlikult, aga ühtlasti väga tõsiselt, et ta oli näinud tänaval kõndimas Rootsi kuningat, läinud tema juurde, öelnud tere ja rääkinud sinatades Rootsi riigi asjadest, ja küsis: „Kas sa arvad, et veel kuskil Euroopas saab niimoodi juhtuda?” Selle peale – tuginedes oma hea sõbra, lendavaks šamaaniks kutsutud Mihály Hoppáli ütlustele – ütlesin, et on üks erakordselt vabameelne riik ja see on Eesti.

Kas see vabameelne õhkkond aitas paremini teadust teha kui – ütleme – mujal Nõukogude Liidus või siinkandis varem?

Ma arvan, et kindlasti aitas. Siin oli veel mitu naljakat asjaolu. Üks oli kindlasti Paul Ariste tegevus õppejõuna. Mul on hea meel, et meie rahvast õnnistati kellegi sellisega, kes oligi igakülgselt teistest väga erinev inimene. Kõik vaatasid ka kerge huvi ja vast kadedusega, et ta kutsus oma soome-ugri eriharu tudengeid järje­kindlalt endale koju külla. Tal oli näiteks nalja­asi tulla loengusse ja öelda: „Arvake ära, mitu hammast mul suus on!” Ja see­järel võtta 40 inimese ees suust välja proteesid ja öelda: „Kolm.”

Ariste oli võimeline tulema loengusse ja küsima: „Kas te ikka loete Eesti parima etnograafi Erna Ariste teoseid ka?” Erna Ariste oli tema naine, ta vist jäigi omaaegse magistritöö juurde pidama. See oli kuidagi kreisi vaatenurk. Ta poetas oma loengutes täie rahuga Ilse Lehiste ja teiste väljaspool Eestit töötavate humanitaaride nimesid: „Fanny de Siversist ikka teate midagi? Üldse ei tea? Oi, teiega on halvasti, lugege ikka rohkem!” Ma arvan, et esimesel ja teisel kursusel, kus tal olid suured loengud, oli paras aeg poetada niisuguseid tähendusrikkaid lausekesi.

Minu üks kõigi aegade lemmiklugusid pärineb Ariste 1930. aastate välitöö­päeviku­test. Ta käis siis Hiiumaal kogumas materjali Hiiu murrete häälikutest, millest ta lõpuks kirjutas doktoriväitekirja. Ariste pinnib seal taluperemehe käest, missugused on tema koduloomade nimed. Pere­mehel on üks eriti kaunis hobune, Ariste küsib: „Mis selle nimi on?” – „Tal ei ole nime.” Ariste pinnib veel: „Nii ilus loom, kuidas tal ei ole nime?” – „No ei ole, noh.” Ja siis hobune paneb jooksu oma teed, peremees aga unustab intervjueerija ära ja karjub kõigest kõrist: „Paul, kurat, kus sa lähed?!” Küllap ta ei tahtnud lugu­peetud Paulile näidata, et tema loom kannab sama nime. Väike särts ja nali kõigi nende üleskirjutuste juures on äge ja Ariste annab võib-olla parima pildi sellest, mida külainimesed või külafilosoofid mõtlesid või milline nende komberuum oli. See on palju selgemalt tajutav päeviku­märkmete kaudu kui puhtalt rahvaluule üleskirjutuste põhjal.

Aga kuidas sa üldse rahvaluule eri­harusse sattusid?

See oli mitme küljega ja täitsa totter lugu. Üks külg oli seotud Ain Kaalepiga, kes rääkis, et eestlased saaksid äratada Prantsusmaa maailmanäitusel tähelepanu nimelt regilaulu ja eesti rahvaluulega. Ma olin parasjagu üheksandas klassis õppinud pool aastat üliigavat eesti rahvaluule programmi ja olin nii „Kalevipoja” kui ka regivärsi ja muude rahvaluuleliikidega ära kurnatud ning veendunud, et see on maailma kõige igavam asi. Ja siis äkki ütleb üks mu lemmik­õpetajatest midagi nii bravuurset ja täiesti ogarat. Vastuvaidleja vaim minus ütles, et peaks järele vaatama: ükskõik kas see on õigus või vale, aga tasub kontrollimist.

Teisest küljest olin juba siis väga huvitatud mittemateriaalsetest asjadest: näiteks loitsud ja šamaanid olid huvitavad. Mulle tundus, et rahvaluule eriharu on ainuke koht, kus saab kõiki neid asju tegelikult õppida. Oli muidki mõjutajaid, nagu Veljo Tormis, kes käis rahvaluulepäeval ja lihtsalt laulis õpilastega koos regilaule, või ka ilustamata traditsioonipärast rahva­laulu harrastanud ansambel Hellero – kooli­õpilased ja esimeste kursuste üliõpilased, kes lihtsalt laulsid meile regilaule ette, võtsid meid endaga koos laulma ja tantsima. Ma arvan, et see oli muukraud, mis meid lahti tegi: saime aru, et rahvaluule on midagi muud kui see, mida õpikutes olime näinud, tunnetuslikult ja kognitiivselt täiesti teistsugune. Siis hakkasin mõtlema selle üle, et kõik vanad müüdi­põhjad on meil olemas, võid terve maailma mütoloogia leida kodust, oma folkloorist. Arvan, et niisugu­ne segane põhjuste sümbioos suunaski mind rahvaluule teele: natuke protesti ja tahtmist kontrollida ja natuke vastu punnida, et kas ikka saab nii öelda, kas peab niimoodi ütlema. Ja siis saabus põrgulikult igav Tartu ülikool.

Kuidas sa siis Tartu ülikoolis ellu jäid? Mainisid, et huvitusid juba alguses loitsudest.

See oli jälle üks huvitav lugu. Eduard Laugaste oli enne sõda uurinud eri nalja­žanre ja oli vist esimesi, kes analüüsis pilapilte ja karikatuure, aga sõja järel, vähemalt minu ajaks oli temast saanud keegi konventsionaalne, hall ja igav. Üks neist paljudest konventsionaalsetest hallidest igavustest, kes tudengeid lihtsalt sajandite­vanuse etnograafia ja muuga uinutasid. Mulle üldiselt ei meeldinud õppejõudu­dega rääkida, aga oli paar korda, kui otsustasin: aitab naljast, see asi muidu ei kesta. Läksin Laugaste juurde ja rääkisin, et tahan loitsudega tegeleda. Tema ainuke kommentaar oli: „Hm, nojah. Siis sa peaksid tegelikult minema Riiga. Kõige paremad allikad on Riias. Piiblit peab tundma.” Ja veel üht-teist. „Aga lase käia.” Teda vist iseloomustaski tookord see, et ta lasi huvilistel üliõpilastel teha, mida nad tahavad. Enamik ilmselt võttis kästud teemad, aga need üksikud, kes midagi tahtsid, las siis tegid. Lugupeetuim peaprofessor ei keelanud kunagi.

Hakkasin käima rahvaluule arhiivis tekste lugemas ja mõtlemas. Tagantjärele tundub, et sain peaaegu igast teisest ülikooli ülesandest valesti aru. Üks selline katastroof oli see, kui Laugaste käskis kirjutada ülevaate „Loodus regilaulus”. Selle peale läksin rahvaluule arhiivi ja lihtsalt lugesin rahvalaule nagu loom, kirjutasin midagi välja ja kulutasin pisitillukese referaadi peale võib-olla mitu kuud. Mõistsin eksimust alles enne eksamit teiste töid vaadates, siis jõudis kohale, et ma ei saanud küsimusest aru ja läksin omadega metsa. Sellised metsaminekud muidugi süvendasid veendumust, et rahvaluule on äge asi. Inimesed, kes töötasid rahvaluule alal, olid veendunud välitöödel käijad ja muidu teistsugune rahvas võrreldes nendega, keda ülikoolis nägi. See oli heade asjade kokkusattumine.

Siis võeti sind Keele ja Kirjanduse Instituuti ametisse ja kaitsesid kandidaaditöö loitsude kohta. Kui tugev oli toona Soome sild, taotlus uurida läänemeresoome rahvaluulet koos ja võrdlevalt? Kui palju seda teha sai?

Hästi palju. See oligi selline õnnelik aeg, kui Keele ja Kirjanduse Instituudis olid tööl kõigi läänemeresoome keelte uurijad ja ka teiste soome-ugri keelte uurijad. See oli suurepärane seltskond, neil oli teistsugune lähenemine: välitööd, kogud, nende analüüs. Isegi rahvaluule osakonnas oli kogu aeg vähemalt läänemeresoome folkloori uurijaid: liivi, vadja ja vepsa rahva­luule oli kaetud, heal juhul ka veidi kaugemad sugulaskeeled ja -rahvad.

Kas soome folkloristide tööd olid kättesaadavad?

Täiesti kättesaadavad, millele aitas kaasa vanem põlvkond, näiteks Ülo Tedre. Nuputasin peaaegu tema surmani, mis­pärast ta käib kogu aeg kunstnikubaretiga. Siis ükskord ta ütles, et see ongi nende põlvkonna haritlaste tunnus – tema nooruses oli sellel baretil kindel tähendus, selle järgi nad tundsid üksteist linna peal ära. Ta alati armastas öelda: „Mina tulen gümnaasiumist, kus õpetati ladina keelt. Ma võin pidada teile ladinakeelse loengu ja teie ei saa mitte midagi aru.” Ja mul oli alati hea meel südamest öelda, et pidagu, ma saan aru, kuna ka mulle õpetati kesk­koolis ladina keelt, nii et ülikoolis mu ladina keele oskus taandarenes. Tore oli kuulata, mida ta meile ladina keeles aeg-ajalt ette viskas. Seesama Ülo Tedre oli südamest sõber mitme eri põlve soome folkloristiga ja seetõttu olid Tallinnas olemas kõik viimased väljaanded Soomest. Soomlased kinkisid väga lahkelt ka kõike muud, mis oli tulnud näiteks Ameerikast või mujalt. Ameerika oligi tookord mitmes suhtes folkloori alal keskne.

Ka Aristele saatsid tema vanad koolikaaslased igalt poolt maailmast raamatuid: nii ilukirjandust kui ka uurimusi. Ta laenas neid allkirja vastu tudengitele lugemiseks. Nii olen üht-teist kaasa saanud Ariste kodusest raamatukogust. Me saime parema osa kirjandusest väga hästi kätte, mis oli ääretult oluline. Meil kujunesid lausa petlikud arvamused, kui suured olid Ameerika uurimiskeskused, vahest olid need meie ettekujutuses ägedamad kui kunagi tegelikult.

Oli kaks inimest, kes aitasid kaasa, et mitmed Venemaa soome-ugri keskused paistsid toona ja paistavad siiani silma üsna hea teadusega: Ariste, kes kogu aeg laenas neile raamatuid ja tegeles nendega, ja Ingrid Rüütel, kes valdas vene keelt ja kutsus soome-ugri muusika- ja muid uurijaid Tallinna konverentsidele. Ta tõi sinna alati ka kedagi Iirimaalt, Inglismaalt või mujalt. Tänu temale oli võimalik saada kokku Ameerika ägedate ääreuurijate ja suurte nimedega, kes tulid siia seminarile esinema või siis vaatama, kas siin saab välitöid teha või materjale vahetada. Selle tegevuse mõju ulatus kindlasti Eestist kaugemale.

Kui suur šokk oli Nõukogude Liidu lagunemise ja üleminekuaeg, kui kõigepealt tuli vabadus ja siis vaesus?

Tuli ju muid asju ka. Ma olin kogu aeg vaadanud suure kadedusega oma reaalteadlastest sõprade kodusid, kellel olid arvutid. Olin proovinud Keele ja Kirjanduse Instituudi toasuurusesse arvutisse loitse trükkida. Siis see kobakas mõtles midagi ja trükkis selle välja. Rohkem me väga ei osanud midagi arvutitega teha. Äkki aga selgus, et võime ise teha seminare, saame panna kokku seminaride raha ja osta selle eest arvuteid. Saame ise seista selle eest, et meile tuleb jalamaid interneti­ühendus, hakata veebilehekülgi ja muud arendama. Ja ei olegi vaja mingit plaanimajandust ega oodata järje­korras. Tahad ja teed. Vaesus oli küll jube, aga vabadus on vahel tähtsamgi kui vaesus. Oli väga äge, et saime luua endale tingimused, mida olime vaadanud kadedusega. Lõpuks suure vaesusega õppisime ise küljendama ja kirja­tüüpe looma, nii et meie oma kirjandusmuuseumi majas kirjutati mõned soome-ugri kirjatüübid, et me saaks soome-ugri raamatuid ja tekste trükkida. Õppisime kõike ise tegema, see oli väga arendav.

Hoolimata kogu sellest vaesusest sündiski siin kirjandusmuuseumis kogu eesti digihumanitaaria?

Jah, põhimõtteliselt küll, sealhulgas elektroonilised ajakirjad. Tehnilise poolega aitas mind Andres Kuperjanov ja mu vanem poeg Sander Vesik. Vähemalt me aimasime selle tulevase suuna ette. Kui ma mõnikord satun välismaale, siis mind näidatakse nagu topist: tema asutas eriala esimesed e-ajakirjad. Need ei kukkunud välja nii, nagu me neid ette kujutasime.

Kust tuli mõte luua elektroonilisi ajakirju, nagu ingliskeelne Folklore ja eesti­keelne Mäetagused, mis mõlemad alustasid aastal 1996?

Mulle tundus, et oli silmapilkselt vaja folkloristikasse väga andekaid noori inimesi. Need e-ajakirjad olid algselt mõeldud meie vahva uurimisaine noortele tutvustamiseks. Kujutasime ette, et suudame hoida natuke populaarsemat stiili, panna üles muusikat ja muid asju, et kutsuda noori oma ala juurde kokku. See illusioon kestis natuke aega, kuni Eesti Teadus­fond teatas, et teadusajakirjades käivad artiklid nii- ja naasugused. Aga siis sai mängida teiste väljaannetega.

1990. aastatel tundus folkloristika kiiresti noorenevat. Kas sa oskad selgitada, kuidas see õnnestus?

Palju teiste humanitaarerialade, näiteks keeleteaduse ja sealhulgas fennougristika tudengeid tuli folkloristika seminaridele. Korraldasime ka vabu loenguid, näiteks 1990-ndatel pidasin ülikooli juures loenguid teemal „Paranormaalsed nähtused ja folkloor”, mis hõlmas igasugu­seid teemasid meediumitest kuni spiritismi ja selleni, kuidas kummitusi materiaalsel kujul inimeste silme ette ­manatakse. Arvan, et pakkusime välja palju uuendusi ja tänu sellele tuli mitmelt poolt noori juurde. Meil oli näiteks üsna palju noori psühholooge. Edaspidi nägime, et inimeste hoidmiseks tuleb kogu aeg leida palju tööd, raha ja huvitavaid tööüles­andeid. Aga meil on siiamaani väga hea mitmekülgse taustaga seltskond.

Kas oled suutnud leida tasakaalupunkti korraldamise ja ise teadustöö tegemise vahel?

Ei ole. Mul ei ole need päris hästi tasakaalus. Arvan, et mul on algusest peale küljes olnud mingi pisik, seikluslik element, mille ajel mul oli näiteks keskkooli ajal oma teatritrupp, kellega tegime luule­teatrit ja muid hullusi. Sellest ei vabane kunagi. Ma aeg-ajalt pean endale loengu: homme hakka inimeseks, kirjuta edaspidi akadeemiliselt. Aga ma ei olegi seda ära õppinud, olen aru saanud, et tegelen sobimatute teemadega.

Sind on kogu aeg huvitanud kahtlased vahealad, sealhulgas rahvaarstid, energia­sambad ja muud sellised, mida võidakse liigitada tänapäeva folklooriks.

Ja mis on tegelikult väga vanad. Nad on ennast Euroopa kultuuriruumi sisse pressinud alates teaduste akadeemiate algusaegadest sadu aastaid tagasi. Nad on olnud kord suhteliselt keskme lähedal, aga tavaliselt pigem kuskil mujal. Neid on mugav lugeda Agatha Christie tõlgenduses, mis on ilukirjandus ega pane kohustust juurelda, kas see oli päriselt või mitte. Ja isegi Agatha Christie annab tavaliselt kõigele turvalise realistliku seletuse. Mul on küllalt palju tuttavaid, kes väidavad, et nad näevad haldjaid või et nendel käivad kodukäijad, kes ravivad või kellel on kummalised kogemused. Mul ei ole mõtet nendega vaielda. Peaaegu võin ise öelda, et mul on mõnikord endal millegi ette aimamise tunne, aga me suudame seda ju loogiliselt mudeldada, esitada ratsionaalse ­põhjenduse. Minu põhjendus on, et ma olen folklorist ja ma pean seda asja kriitiliselt analüüsima.

Kui põhjendatud on tänapäeva folkloori eristamine arhailistest nähtustest? Kui palju on seal järjepidevust?

Järjepidevust on palju. Alati on lapsed, kellest saavad vanad inimesed. Minu jaoks on huvitavad tänapäevased lood, mis näevad välja nagu väga vanade lugude teisikud. Ühtepidi jääme alati natuke sõltuvaks oma kodust, oma isiklikest kogemustest ja ümbritsevast, aga teisalt on ilmselt olemas müüdipõhjad ja motiivid, mis jäävadki korduma ja millel meie inimlik olemus laseb edasi elada.

Folkloristika on ühelt poolt vana ja auväärne teadus oma vanade võrdlevate meetoditega. Kui palju on tarvis meetoditesse innovatsiooni ja kui palju saab loota igivanade äraproovitud meetodite peale?

Ma arvan, et ei saa. Tegelikult on juba mõnda aega näha, et on proovitud igasugu­seid meetodeid, lähenemisi ja võtteid. Katsetatud on hoolega näiteks semiootikat ja eri psühholoogia nippe. Eriti tänuväärne on olnud lingvistika, sealhulgas sotsiolingvistika. Ebamäärasus nimega digihumanitaaria on kindlasti üks võimalus. Mulle tundub, et see on – nagu tehisarugi – eeskätt vahend, tööriistakastike, mida me peame kasutama ja mis loodetavasti ­kiirendab analüüsi tulemusi. Praegu on kardetavasti aeg, kui uuendusi on väga vaja, et tõlgendused oleksid veidi avaramad. Teiselt poolt ka selleks, et tänapäeva­seid nähtusi üldse analüüsida, näiteks kuulujuttude võimsat liiki või stereotüüpe, mille kohta osa folkloriste ütleb, et nad parem ei tegele sellega. Ma arvan, et sellele on semiootikud Mari-Liis Madisson, Andreas Ventsel ja Mihhail Lotman leidnud päris häid lähenemisnurki ja neid tuleb veel edasi arendada. Selgelt võib osa tänapäeva folkloori tekitada paanikahooge, nagu folkloor ajaloos on varemgi teinud. On väga oluline seda ära tunda, ennetada, kuidagi tõkestada või siis näidata, et sellest vanast juurest ei tule mitte midagi.

On üks teine kummastav asi, mis on seotud Eduardo Viveiros de Castro ja teiste uute teoreetiliste lähenemistega, mis ütlevad, et indiaanlastel oli puutumatuna säilinud ürgne maailmatunnetus ja ilmavaade. Kui seda lähemalt vaadata, siis leiame selle­sama XIX–XX sajandi eestlaste juurest. Kui käin konverentsil Ameerika mandril, siis saan sellega alati paljusid kuulajaid tahtmatult üllatada. Aga me ei peaks jääma maailma üllatama sellega, et Euroopas ja mujal maailmas on olemas need­samad suhtumised. Varem või hiljem tuleks jõuda universaalideni, mis teevad inimesest inimese. Nende väljaselgi­tamine põhjendaks vägagi seda, miks tuleks eri kultuuride folkloori vaadelda kõrvutavalt, miks tuleks võrrelda, eriti kui Aafrika või India erinevate piirkondade folkloor saab üha enam kätte­saadavaks. Ka teadmised Ameerika indiaanlaste kohta on tohutult avardunud. Kindlasti ei saa kõik vana üle parda lennata, aga võib-olla on teenimatult lennanud üle parda üks osa poeetiliste figuuride, sümbolite uurimist ja muud, millega tuleks jätkata ja millele tuleks heita pilk aegade sügavusest tänapäevani. Aeg-ajalt sõnastatakse kõik need sümbolid, nähtused ja olendid ümber sobivaks neile sajanditele, kus nad parasjagu käibivad.

Pärast meie uue vabaduseaja algust on muutunud lihtsaks koostöö lääne suunal. Kui oluliseks pead idapoolseid kontakte hoida?

Lääne pool on väga hea, seal kõik vaheldub: minu elu üks suuremaid vapustusi oli see, et Rootsi ei ole enam folkloristika tippriik ja sealt praegu tulevad folkloristid on XIX sajandi kirjeldaval tasemel. Eriala klassikalist ajalugu õppinuna oli see täiesti rabav elamus. Ja vastupidi: idapoolsetes soome-ugri maades on selgelt näha, et kontaktid Eesti, Soome ja Ungariga tähendavad seda, et sealsed teaduskoolkonnad on vaatamata vabariikide ja piirkondade väiksusele paremal tasemel kui Moskvas või Peterburis. Arvan, et see on suhtlemise küsimus. Küllap juba ülikooli ajal tekkinud head suhted soomeugrilastega on viinud praeguste väga vahvate soome-ugri kontaktideni. Teeme koos palju konverentse, anname koos välja raamatuid.

Arvan, et see mõjutab mõlemat poolt, kuna nemad esitavad oma küsimusi natuke teise nurga alt. Udmurtide viimaseid konverentse oli teemal „Mesi ja mesilased”, mis tundus esimese hooga väga kitsas. Sisse elades võib aru saada, et see on terve elatusala, mis algab kõige vanematest kultuuridest ja millel on ka Eestis laiad juured. Piiblitekstideski voolab paradiisis elupuu alt mee- ja piimajõgesid. Nende järgmine imetlusväärne projekt keskendub rõdu- ja aknalauaaedadele ning ­aiamaalapikestele. Ma arvan, et see avab ka folkloristile laiema perspektiivi. Samas on nemad meilt võtnud üle uusi teemasid ja analüüsivahendeid, nad on hakanud uurima oma internetipärimust, internetis toimuvaid rituaale, palvusi. Sümbioos on kasulik mõlemat pidi ja laiemaltki, näiteks sujub koostöö hästi Katalooniaga ja meil on jätkuvalt toredad suhted valgevenelastega. Peamine on tegelikult uurijate kvaliteet ja huvitavad teemad. Akadeemilisi suhteid tuleks iga hinna eest hoida. Ma arvan, et see on tõeline tuleviku võti selles segmenteeruvas ja piiridega lõhestatud maailmas. Minu väga toredatel Iisraeli kolleegidel ja sama kandi väga toredatel araablastest teadlastel on praegu justkui sein vahel ja mina vahendan informatsiooni, mis muidu liiguks normaalsemalt. Peamine on ikkagi akadeemiline vabadus ja akadeemilise koostöö järjepidevus.

Mida sa ise kavatsed edaspidi teadlasena teha?

Mul on valmis kolm järgmist köidet loitsude kohta, kaasa arvatud nikerdamisi selle kohta, millised on seal ajasuhted ja kes täpselt mida teeb või ütleb, kes on tegelik tegija ja kelle poole pöördutakse niisama austusest.

Siis mul on peaaegu valmis mõni eesti mütoloogia köide, mida ma vist ei saagi viimistletud, sest seda kõike on liiga palju. Aga arvan, et tuleb olla optimist. Kui ülalt surutakse peale mõni eriti igav teema, on põgenemine mütoloogiasse äärmiselt teretulnud. Kui sellega paar aastakümmet tagasi tegelesin, ei osanud ma võib-olla näha väga paljusid seoseid piibli või vanade kirjandusteostega. Praeguseks on see huvitavas seisus, juurde on tulnud terve maailma jagu materjali ja näen ehk paremini müüdipõhju. Märk­sõnastik on läinud laiemaks ja sügavamaks. Päris palju märksõnu on valmis kirjutatud, nii et mine tea, võib-olla saab lõpetamiseks vajaliku aja leida, kui loobuda mõne projekti kirjutamisest.

Kas see oleks uurali rahvaste mütoloogia entsüklopeediate sarja eesti jagu?

Kavatsesin seda teha natuke teises, vist Tim Ingoldi algatatud stiilis, kus osa artikleid kirjutatakse lahti pikemalt kui ainult entsüklopeedia ulatuses. Asi vääriks tegelikult põhjalikumat kirjutamist.

Olen praeguseks saanud eesti keelde tõlgitud Aino Laaguse kunagi üksnes vene keeles kirjutatud väitekirja eesti metshaldjast. Ta tegi väga karmi ja teadusliku valiku: valis näideteks ainult tekstid, kus oli öeldud „metshaldjas”. Kui oli „metsa­ema”, siis see ei sobinud. Katsun nüüd panna sinna juurde tekstid, kus metshaldjaid on nimetatud teisiti. Loodan, et saan selle tänavu lõpetatud ja välja antud. Ma arvan, et sellised olendite kaupa käsitlused on väga head. Väikest uurimusartiklit kirjutades juurdlesin kord, kui põnevad on kõiksugu eesti väikeolendid. Aga siin ei saa üle ega ümber sellest, mida sakslased on edukalt teinud: nad on võtnud juurde kõik kirjanike loodud olendid. Mina arvan, et Eestis ei pääse ka enam ilma piibeleheneitsite, pokude ja Sammalhabemeteta. Juba praegustele täiskasvanutele, ka mulle endale, on nad mütoloogia uus kiht.

Millistele perspektiivsetele suundadele võiks teisedki edaspidi pühenduda?

Vaatamata sellele, et folklorist uurib pigem tavaliste inimeste kultuuri, tunduvad mulle paradoksaalsel kombel lõpmata huvitavad kõik küsitlused akadeemilistes ringkondades ja isegi kutsekoolides – see on tegelikult avastamata maailm, millega tasub kindlasti tegeleda. Lõppeks nende käes on see, mida õpivad üliõpilased ja kooliõpilased. Ja seal on väga palju erinevaid maailma nägemise mudeleid.

Tegelikult tasuks üle vaadata ka tavalise eestlase maailmapilt: palju on teemasid, mille kohta viimati koguti andmeid 20, 40 või 50 aastat tagasi või mille kohta on kogu aeg küsitud nii, et vastaja saab aru, et ta peab üldistama, rekonstrueerima midagi XIX sajandist või XX sajandi algusest, jättes kõrvale kõik, mis tema endaga on juhtunud. Tema ise ei huvita kedagi. Meie kooliõpilaste hulgas tehtud küsitluste järgi erinevad 2018. aastal kirjeldatud unenäod isegi 2008. aastal kirjeldatud õpilasune­nägudest.

Ka lemmikloomadega seonduva folkloori uurimisel, rääkimata muudest ­loomadest, saab vanade kanooniliste küsimustega lähenedes samad vastused nagu varem. Arvan, et tänapäeval on isegi maainimesed niipalju loodusest võõrdunud – muidu ei virisetaks nii hirmsasti selle üle, kui hunt või koer murrab ühe lamba maha –, et küsimusi tuleb esitada teise nurga alt. Vastaja võiks analüüsida, mis tema silme all on muutunud, kuidas ta ise on muutunud. Kassid ja koerad ronivad tuppa voodisse, loomad tunnevad ennast nagu inimene ise ja veel paremini. Samamoodi on muutunud kõik meie ümber.

Miks üldse tänapäeval folkloristiks hakata?

Folkloristika ühendab paljusid erialasid, eeldades, et oled natuke etnolingvist, natuke etnoteadlane. Pead olema folk­lorist, aga mööda külge ei jookse maha absoluutselt ükski teine eriala. Sealhulgas on hea vaadata, mida on teinud semiootikud ja maailma folkloristid. Kindlasti erineb zoosemiootika sellest, mida folk­loristid nimetavad zoofolkloristikaks, aga mõlemad kokku annavad tõesema pildi. Kui tahta, siis saab siin palju erinevaid asju ühendada.

Regilaul, läänemeresoome kultuuride omapärasemaid nähtusi, on siinsetel aladel üks rikkalikumalt kogutud ja uuritud rahvaluuležanre. Ajaloolis-geograafilise uurimis­meetodi kasvav populaarsus rahvaluule suurkogumise aegadel on meile andnud erakordselt rikkalikud tekstikogud, kus – erinevalt varasemast kogumispõhimõttest jäädvustada teksti süžeest üks, võimalikult täiuslik versioon – pöörati tähelepanu kõigi variantide võimalikult täpsele dokumenteerimisele.

Suur teisendite hulk oli vajalik ajaloolis-geograafilise meetodi rakendamiseks folkloori ja sealhulgas regilaulude uurimisel, et välja selgitada laulude kujunemisteed ja võimalik algkodu võrdlev-ajaloolise keeleteaduse eeskujul. Folkloristika uurimisfookus pöördus XX sajandi jooksul tekstide võrdleva analüüsi juurest folkloorse kommunikatsiooni muude aspektide poole, nagu esitus, esitaja, loovus, laulmise kontekst, kultuurilised tähendused ja laulmise funktsioonid individuaalselt ja kogukondades. Teatud määral juba XX sajandi lõpukümnenditel, aga eriti käesoleval sajandil on arvutianalüüsi üha mitmekesisemad võimalused andnud põhjuse tagasi pöörduda suurte tekstihulkade analüüsi juurde. Regilauluainese arvutuslikud vaatlused võimaldavad meil paremini mõista folkloorse loomeviisi ja varieeruvuse olemust, saada teadmisi traditsiooni piirkondlikust jaotusest ja piirkondade eripärast üldisemas plaanis, aga mitmekesised otsingu- ja päringuvõimalused suures aine­kogumis toetavad oluliselt ka detailisemate küsimuste analüüsi.

Soome ja Eesti teadlaste käimasoleva koostööprojekti „Vormellik intertekstuaalsus, teemavõrgustikud ja poeetiline varieeruvus läänemeresoome suulise luule piirkonnatraditsioonides” (2020–2024, lühend FILTER, rahastaja Soome Akadeemia) käigus on õnnestunud mõlemal maal paralleelselt ja samu andmestruktuure rakendades koostatud regilaulude andmebaasid liita ühisesse läänemeresoome regi­laulude koondandmebaasi eesmärgiga saada parem ülevaade kogu regilaulukultuurist. Ehk küll regilaulu on uuritud põhjalikult eri aspektidest, on uurimistöö toimunud eri teadusruumides ning siiani puudub selge ülevaade, mis õigupoolest on sarnast ja mis erinevat eri rahvaste ja kultuurialade regilauludes, kui palju on sarnaseid süžeid, motiive, vormeleid ning milline on üldse regilaulutraditsiooni kuju­nemislugu. Lääne­meresoome regilaulude koondandmebaasi ja tekstide arvutuslikku võrdlusmetoodikat arendades oleme töö kestel saanud parema ülevaate lauluvara žanrilise koostise piirkondlikest eripäradest, sõnavarakasutusest, tüpoloogilisest varieeruvusest, käimas on uurimistöö nii regilaulu ja kirjanduse vastasmõjude kui ka laulude, motiivide ja värsside stereotüüpsuse teemadel. Arvutuslik uurimistöö pakub rohkelt võimalusi ja väljakutseid.

Ühest küljest annab tekstide andmebaasi koondamine võimaluse teha statistilisi sõnapäringuid sadadest tuhandetest lauludest, kuid teisest küljest võib andmestikku ja selle eripärasid tundmata sooritatud otsing jätta osa huvipakkuvast ainesest kõrvale aga ka vastupidi: anda soovimatuid või kallutatud vasteid. Ainestiku kogumislugu ja -tihedust, žanrijaotust, keelelist varieeruvust arvestamata on oht tulemusi valesti tõlgendada. Andmestik on mitmeti ebaühtlane, mille põhjuseks on muu­hulgas alamkorpuste koostamise erinevad põhimõtted, kogumislugu ja -põhi­mõtted (ajaline, geograafiline ja žanriline ebaühtlus) ning lõpuks mitme­kesine sisuline, poeetiline ja keeleline (kirjaviis, murdelisus) varieeruvus.

J o o n i s 1. Laulutüüpidesse „Harja otsimine”, „Suka mereen”, „Mõõk merest”, „Miekka merestä” liigitatud laulude ja nendega sarnaste laulude levikukaart.

Soome-Eesti uurimisprojekti raames on arvutiteadlane Maciej Janicki koostöös teiste projekti liikmetega ehitanud veebikeskkonna Runoregi, mis võimaldab leida ja vaadelda läänemeresoome regilaulude koondandmebaasis olevaid tekste, aga keskkonnas on rakendatud ka komplekt regilaulutekstide võrdlemiseks välja töötatud sarnasusarvutuste meetodeid, mis võimaldab võrrelda värsse, motiive või laule teiste sarnaste üksustega ning vaadelda, millisesse konteksti huvipakkuv üksus asetub laulu­tekstide tervikkogumis. Veebikeskkonnaga liitub visualisatsioonide rakendus, kus Runoree abil leitud ainest on võimalik kujutada kaardil ja eri tüüpi graafikutel. Vaatamata enneolematult käepärastele võrdlusvõimalustele on Runoree abil siiski raske saada head ülevaadet suuremast tekstikogumist ja selle varieeruvusest. Ka on sarnasuste tuvastamisel (seni veel) takistuseks suuremad keelelised lahknevused.

Käesoleva artikli eesmärk on tutvustada läänemeresoome regilaulude koond­andmebaasi koostist ning Runoree keskkonnas ja sellega liituvas visualisatsioonide rakenduses peituvaid võimalusi regilaulude vaatluseks ja võrdluseks, kombineerides lähilugemist arvutusliku analüüsi meetoditega. Lisaks oleme otsinud metoodilisi lahendusi laulutüüpidest, motiividest ja nende varieeruvusest parema ülevaate saamiseks. Selleks rakendame siinses artiklis värsside sarnasus- ja külgnevusarvutustel põhinevatel andmetel võrgustikuanalüüsi.

Vaatluse keskmes on Aado Lintropi (2024) selleteemalisest artiklist inspireerituna laulutüüp „Harja otsimine” (soome „Suka mereen”), mis on tuntud Eestis, Ingerimaal ja Karjalas ning liitub võrdlemisi püsivalt laulutüübiga „Mõõk merest” (soome „Miekka merestä”, vt ka Salmela 1964; Lintrop 1999, 2000; Hiiemäe 2006). Laulutüüpide peamine sisu lühidalt kokku võetuna on järgmine: päike, neiu või poiss kammib oma pead, kamm sulpsatab merre, peategelane läheb seda otsima ning leiab merest mõõga. Vaatluse all on folkloristide poolt mõlemasse tüüpi kuuluvaks määratud tekstid (380 teksti) ning Runoree sarnasusarvutuste põhjal nendega sarnased tekstid (18 teksti, tekstide sarnasusindeks 0,5), kokku 398 teksti (neist 163 Eesti ja 235 Soome andmebaasist, joonis 1).

 

Läänemeresoome regilaulud: andmestik, andmebaas ja veebirakendused

Rahvaluuleuurimise algusaegadest saadik on andmete kogumine, haldamine, korraldamine ja süstematiseerimine olnud tööprotsessi oluline osa. Eestis ja Soomes lähtus vanemate rahvaluulekogude esmane korraldamine ajaloolis-geograafilise meetodi põhimõtetest. Ka Eesti ja Soome regilaulude tüpologiseerimine on alguse saanud samas teoreetilises kontekstis. Olgugi et tüpologiseerimispõhimõtteid ja tüübi­liigitust on aegade jooksul kritiseeritud ja muudetud, pärinevad tekstide liigitus­põhimõtted, paljud alajaotused ja tüübinimetused XX sajandi algusaegadest.

Läänemeresoome regilaulude koondandmebaasis on praegu üle 280 000 teksti. Andmebaas sisaldab peale regilaulude teatud hulgal ka muid tekste: riimilisi ja siirde­vormilisi laule, regivärsiainelist omaloomingut, mitteregivärsilisi lastelaule, loodushäälendeid, teavet laulikute ja laulmise kohta ja muud. Lisaks sellele on Eesti, Soome ja Venemaa arhiivides käsikirju, heli- ja videosalvestusi ning trükiseid, milles leiduvad regilaulud ei ole andmebaasi (veel) jõudnud. Kavas on andmebaasi koostamine Petroskoi karjala uurimiskeskuse karjala kogudest (Kundozerova 2022).

Andmebaasi on koondatud kolm suuremat regilaulukogu, igaüks oma eripäraga. Lisaks arhiivimaterjalidele on andmebaasis eraldi täienev kogu trükis avaldatud regilauludest ja regivärsivormis kirjandusloomingust, et saaks analüüsida regivärsivormis suulise ja kirjaliku kultuuri sarnasusi ja vastasmõjusid.

Tabel 1. Ülevaade läänemeresoome regilaulude koondandmebaasi alamkogudest: ERAB, SKVR ja JR (Kallio jt 2023: 62–63).1

Alamkogu

ERAB (2023)

SKVR

JR

Tekste

108 969

89 247

85 228

Värsse

2 162 948

1 417 090

893 288

Sõnu

7 346 075

4 259 398

2 599 158

Kogumisaeg

1644, 1804–1943

1564–1939

1653–1971

50% tekstidest kogutud aastatel

1889–1923

1884–1915

1930–1947

Maakondi

13

24

29

Kihelkondi (või linnu)

118

532

622

Kogujaid

4192

1634

2413

Peamised keeled

põhja- ja lõunaeesti

isuri, karjala, lüüdi, soome, vadja

isuri, karjala, soome

Muud ette tulevad keeled

ingerisoome, isuri, saksa, soome, vene

rootsi, ladina, vene, kreeka

eesti, vepsa, vadja, saami, roma, rootsi

Täielikkus

täieneb 

valmis

valmis, võib täieneda

Tüpoloogiline
korrastatus

töös (osa ainesest on tüpologiseerimata)

töös (vajab täpsustamist ja kontrollimist)

puudub (on kartoteegikaartidel)

Tüübinimetusi

2514
(masinakirjakoopiatelt saadud ühtlustamata tüübinimetusi 14 818)

7573

Tüübinimetusi, mille alla kuulub vaid üks tekst

828
(masinakirjakoopiatelt
10 181)

2827

Korrastatud
andmebaasis

tekst (kirjaviisilt ühtlustatud versioon), koht, kogumisaeg, koguja

koht, kogumisaeg, koguja

koht, kogumisaeg, koguja

  • ERAB on Eesti regilaulude andmebaasi alates 2003. aastast lisatud tekstide kogu, mis on kättesaadavad andmebaasi veebilehe kaudu https://www.folklore.ee/regilaul/andmebaas (praegu kokku 108 969 teksti). Andmebaasi täiendatakse pidevalt, lisaks regilauludele sisaldab see laulmist ja laulikuid puudutavaid tekste ning muudesse regilauluga liituvatesse või sellega segunevatesse žanridesse kuuluvaid tekste, nagu tantsulaulud, lastelaulud, loitsud, kombestikukirjeldused, isegi muinasjutud. Andmebaasi esialgsed tüübi­nimed pärinevad Eesti Rahvaluule Arhiivi kogutud regilaulude aastakümnete jooksul tehtud masinakirjakoopiatelt, tüpoloogia korrastamine on pooleli. Andmebaasi on lisatud nii tekstide algupärane kui ka kirjaviisilt ühtlustatud versioon (viimast kasutatakse koondandmebaasi sarnasusarvutustes).

  • SKVR on Soome väljaandel „Suomen kansan vanhat runot” põhinev 89 247 tekstist koosnev kogu soome, karjala, isuri ja vadja regilaule ning osalt ka muid regilauludega seonduvaid tekste, mis on eraldi kättesaadav veebilehe www.skvr.fi kaudu. Andmekogu tüpoloogiline liigitus ühtlustati ja korrastati XX sajandi lõpul. Korpus sisaldab mõningaid XIX sajandil trükis ilmunud regilaule. Tekstide kirjaviis on ebaühtlane ja seda ei ole süstemaatiliselt korrigeeritud. Läänemeresoome regilaulu koondandmebaasi sarnasusarvutustes on kasutatud automaatselt ühtlustatud ja puhastatud versiooni, kust on näiteks eemaldatud kõik diakriitilised märgid.

  • JR on Soome avaldamata laulude kogu (sm julkaisemattomat runot ’avaldamata laulud’), mis koosneb 85 228 tekstist. Neist suurem osa on regilaulud, kuid leidub ka riimilisi laule, lastelaule ja kirjandusliku algupäraga luulet. Kogu ei ole tüpologiseeritud ega kontrollitud, tekstid varieeruvad ka kirjaviisilt. Sarnaselt SKVR-i koguga kasutatakse andmebaasi sarnasusarvutustes automaatselt ühtlustatud tekstiversiooni.

FILTER-i projekti raames on need kolm kogu koondatud ühte SQL-andmebaasi, mida on võimalik uurida erinevates veebikeskkondades: teksti ja metaandmete päringukeskkond Octavo, sarnasuste tuvastamise keskkond Runoregi ja FILTER-i visualisatsioonide rakendus (FILTER visualizations), kus on võimalik kuvada andmeid kaartidel ja graafikutel.

 

Andmete ebaühtluse ja keelelise varieeruvuse probleem

Regilaule ja nendega seonduvaid tekste on erinevatel eesmärkidel ja eri põhimõtteid järgides kirja pandud juba alates XVII sajandist. Kogude tekkelugu on seotud erinevate inimeste ja institutsioonide huvide, valikute, eelistuste ja harjumustega ning andmekogu on mitmes mõttes ebaühtlane. Uurimistööd tehes tuleb neid aspekte arvesse võtta, et mitte teha ekslikke järeldusi.

Korpuse vanim tekst on kirja pandud aastal 1564, kuid laiaulatuslikum rahvaluule kogumine algas XIX sajandi alguses eeskätt Soome teadlaste algatusel, keda huvitasid peamiselt mütoloogia ja eepilised laulud, mis olid kõige rohkem levinud toonasesse Arhangelski kubermangu kuulunud Valge mere (ehk Viena) Karjalas, aga võrdlemisi laialdaselt ka teistes karjalakeelsetes piirkondades, Ingerimaal ja Ida-­Soomes (karjala ja isuri keele rääkijaid käsitlesid toonased Soome teadlased soomlastena). Sõltuvalt kogujast pandi kirja ka muudesse žanridesse kuuluvaid laule. Eestis tekkis tea­duslik huvi eestlaste ja nende rahvalaulude vastu baltisakslaste hulgas (nagu teame, oli eestlastel väga vähe võimalusi omandada kõrgemat haridust), kes laule teatud määral kogusid ja avaldasid. Aja jooksul huvi regilaulude vastu laienes nii žanriliselt kui ka geograafiliselt. Varased kogujad märkisid harva laulude juurde täpseid andmeid kogumise koha, aja ja esitaja kohta. Samuti ei pööranud nad ­tähelepanu teksti täpse kuju kirjapanemisele: detailide keeleline ühtlustamine arusaadavuse huvides oli tavaline. (Kallio jt 2023)

XIX sajandiks olid läänemeresoome keeleala eri piirkondade laulukultuurid kujundanud eriilmelisteks mitmesugused tegurid, nagu inimesi ümbritsev elu- ja looduskeskkond, kuulumine eri riikide, kirikute, õigusruumide ja kirjakultuuride mõjusfääri, mitmesugused ajaloosündmused ja moderniseerumisprotsessi erinev areng. Teadlased ja teised vanema kultuuri huvilised püüdsid kirja panna tekste, mis nende meelest olid kõige väärtuslikumad, terviklikumad ja arhailisemad. Eriti Soomes otsiti väärtuslikku ainest eelkõige oma kodukohast kaugemalt, oma aja kultuurilistest perifeeriatest (Kalkun 2015; Piela 2023; Tarkka 2005). Alles siis, kui folk­loristika XIX sajandi lõpul hakkas kujunema omaette distsipliiniks, mille metoodiline kese oli ajaloolis-geograafiline meetod, seati eesmärgiks, et kirjapanekuid oleks ühtlase(ma)lt kogu traditsioonialalt. Eestis seostus Jakob Hurda algatus rahvuse konsolideerimisega, rahvaluulet sooviti kirja panna kõikjalt, kus elas eestlasi (Kikas 2014). Nii kogumisloo kui ka regilaulukultuuri erineva arengu tõttu eri aladel on andmekogus ebaühtlust laululiikide ja -tüüpide esindatuses nii ajaliselt kui ka ruumiliselt.

Eesti ja Soome regilaulukogudes on sarnaselt märgitud laulu päritolukoht, kirjapaneku aeg, koguja, arhiiviviide, laululiik ja -tüüp. Need kategooriad ei ole alati lihtsalt ja üheselt mõistetavad. Laulu päritolukoht võib tähistada kas esitaja sünnikohta või elukohta kogumise ajal, kirjapanemiskohta või laulu õppimiskohta ning olla esitatud kas talu, küla, kihelkonna või (eriti varasemas aineses) maakonna täpsusega. Mõnest üleskirjutusest on arhiivi jõudnud mitu koopiat või veidi erinevat versiooni, leidub ka tekste, millel päritoluteave puudub.

ERAB-i ja SKVR-i kogudel on oma tüübiindeksid, mis on loodud arhiivi­ainese haldamise ja süstematiseerimise käigus ning üldjoontes järgivad sama ideed, kuid tüpoloogiad on siiski loodud eraldi Eesti ja Soome arhiivikogude põhjal. Vaid mõned laulude eesti ja soome tüübinimetused on ühitatavad pelgalt tõlkimise teel. ERAB-i esialgsed tüübinimetused pärinevad ainese skaneerimise aluseks olnud umbes 60 aasta jooksul tehtud masinakirjakoopiatelt. Selle aja jooksul on tüübi­nimetused muutunud ja varieerunud. Tüpoloogia korrastamise pikaldane töö on käimas, praeguseks on ühtlustatud 54 453 teksti varieeruvad tüübinimed, kuid suur osa tüübimääratlustest vajab veel täpsustamist või täiendamist. Lisaks sellele on 16 976 teksti esialgse tüübinimega, ülejäänud tekstid on kas tüübimääratluseta või ei ole regi­värsivormis. Soome ainesest on SKVR-i kogu tüpologiseeritud, JR-i kogu mitte – tüübi­kartoteegis on tüübinimed küll olemas, kuid kogu digiteeriti ­geograafiliselt korraldatud kartoteegi põhjal, mis oli täielikum. SKVR-i kogu trükiköidetes eba­ühtlaselt kasutatud tüübinimetused korrastati XX sajandi lõpul ja mõne laululiigi osas revideeriti tüpoloogia täielikult. Tüpologiseerimise põhimõtted on laululiigiti ­erinevad: ­jutustavate laulude tüübinimetus on enamasti seotud süžeega (arvestatud on võtmemotiive ja -värsse); loitsud on indekseeritud funktsiooni järgi (laulutüübi alla määratud tekstide kogum võib olla väga kirev); lüüriliste laulude tüpologiseerimisel on aluseks väiksemad ühikud (motiivid); olukorra, kalendrikombestiku või muude tavanditega seotud laulud (laululiigid „Erilistes olukordades”, „Pulmalaulud”) on liigitatud nende kasutuskonteksti või rituaalse funktsiooni alusel (kuigi sageli on arvestatud ka tekstitüüpi ja võtmemotiive). See tähendab, et tüpoloogia eri alajaotused võivad põhineda teksti süžeel, kinnismotiividel, kontekstil või funktsioonil ning need laulukogumid käituvad erinevalt, kui hindame tekstide sarnasust arvutuslike meetoditega.

Andmestiku keeleline varieeruvus on määratu. Läänemeresoome keelte sõnade ja morfoloogia murdeline varieeruvus on juba iseenesest rikkalik, kuid poeetiline keel sisaldab ka hulga arhailisi ja eripäraseid keelendeid. Kogujad on laule üles märkinud erineva keelelise täpsusega ja eri viisil: mõni kasutas üleskirjutamisel lühendeid, mõni ühtlustas tekste või lähendas neid kirja- või üldkeelele, teised seevastu on leiutanud eripäraseid kirjaviise või -märke, et kuuldu võimalikult täpselt üles kirjutada, või siis kasutanud laulude kirjutamisel foneetilist transkriptsiooni. Regilaule on kirja pandud eesti, vadja, isuri, karjala, lüüdi ja soome keelealade erinevates murretes, JR-i kogu sisaldab ka vepsa laule. Mitmekesise varieeruvuse tõttu võib mõnel olulisemal sõnal (nagu Väinämöinen) olla andmestikus sadu erinevaid esinemiskujusid. Lisaks sellele on paljud kujult sarnased sõnad erinevate tähendustega ning võivad pärineda hoopis eri tüvedest: sõnavormide homonüümia on tavaline. Regilaulutekstide keeleline mitmekesisus pakub regilaulude, nende sisu ja folkloorse varieeruvuse arvutuslikul analüüsil põnevaid väljakutseid. Esialgu veel jääb olemasolevatest standardsemate keelekujude analüüsiks loodud keeleanalüüsi vahenditest, eri keelte ja murrete sõnaraamatutest ja -korpustest väheks, et regilaulukeele sõnavaralist, häälikulist, morfoloogilist mitmekesisust täies mahus arvutuslikult analüüsida. Oma uurimistöös katsetame pidevalt eri meetodeid, et tekstide keeleline varieeruvus ei takistaks folkloristlikku analüüsi.

 

Värsside, värsijärjendite ja laulude sarnasus: Runoregi

Selleks et ületada laulutekstide keelelisest varieeruvusest tulenevaid probleeme ja oleks võimalik kokku viia sama sisuga värsid ning laulud on Janicki (2023; Janicki jt 2023) välja töötanud meetodid sarnaste värsside ja laulude tuvastamiseks. Neid meetodeid kasutades on arvutatud andmebaasi värsside ja laulude sarnasus­näitajad, mis on lisatud lääne­meresoome regilaulude koondandmebaasi ning rakendatud neid ka Runoree veebi­keskkonnas2 eesmärgiga hõlbustada sarnaste üksuste võrdlust ja lähilugemist. Keskkonnas on kerge liikuda ühelt tekstilt, lõigult või värsilt teisele, (arvutuslikult) kõige sarnasematele üksustele või uurida mitut sarnast teksti kõrvuti sarnaste värsside järgi joondatult. Runoregi suudab tuvastada sarnaseid värsse ja laule, mis ei ole leitavad sõnaotsinguga või tüübimääratluste alusel.

Ühe laulu vaates (joonis 2) näitab Runoregi laulu metaandmeid, teksti ning kõige sarnasemate tekstide loendit, samuti pakub võimaluse uurida tuvastatud sarnaste värsside klastreid (klikkides ruudukesele värsi ees, ruudu tumedus näitab sarnaste värsside arvu), sarnaseid lõike (need ilmuvad, kui valida hiirega huvi pakkuv lõik laulust) ning saada kiire ülevaade, millised laulu värsid esinevad teistes tekstile kõige sarnasemates lauludes (vajutades kirjale: „Show shared verses matrix” ’näita ühiste värsside maatriksit’).

J o o n i s 2. Laulu vaade ühe „Harja otsimise” tüüpi kuuluva teksti näitel keskkonnas Runoregi.

Värsside sarnasuse tuvastamiseks on leitud igas värsis esinevad kahe tähe järjendi (ehk bigrammi) paarid, arvutatud värsipaaride bigrammikoostise koosinussarnasus ning selle alusel värsid klasterdatud niinimetatud telefonimängu meetodil (ingl ­Chinese whispers clustering method, vt meetodi ja selle testimise kohta Janicki jt 2023). Meetodiga on võimalik tuvastada värsi sarnased variandid, näiteks:

(1a) Suga sulpsatas meresse (EKM ERA, E 7901/2 (31))3
(1b) Sulpsatas suga meresse, (EÜS VIII 1923/5 (169))
(1c) Suga läks sulpsates meresse. (H I 2, 86 (7))
(1d) Suga suissatas mereje (H II 37, 343/4 (11))

(2a) Ari läks sulpsates meresse (AES, MT 49, 21/2 (10))
(2b) Hari sumatas meresse, (ERA II 60, 47 (5))
(2c) Hari aga sulpsatas meresse, (H, Kolga-Jaani 3, 233 (215))

(3a) Hari kukus tal meresse (H, Ostrov 39/40 (38))
(3b) Suga kukkus käest meresse, (H II 41, 595/6 (2))
(3c) Hari kukkus käesta meresse (E A 946/8 (11)).

Oleme katsetanud sarnasusarvutuste eri versioone ja need on kasutatavad Runoree keskkonnas.4 Mõni neist (default ’optimaalne sarnasuslävi’, ’tähepaaride liht­sagedus’; normalized ’normaliseeritud’; loose ’madal sarnasuslävi’) annab tulemuseks suuremad värsiklastrid, kus värsside varieeruvus on suurem ning mis sisaldavad rohkem valepositiivseid juhtumeid, mis tegelikult ei esinda sama värsitüüpi;5 teised (binary ’binaarvektor’; sqrt ’ruutjuurväärtus’; tight ’kõrge sarnasuslävi’) annavad tulemuseks kitsama ulatusega klastrid, kuhu koondunud värsid esindavad enamasti sama värsitüüpi, kuid klastritest on välja jäänud hulk siiski samasse värsitüüpi kuuluvaid, kuid koostiselt vähem sarnaseid värsikujusid. Keskkonnas on võimalik uurida „naaber­klastreid”, näiteks ülaltoodud kolmest rühmast kaks esimest on naabrid, kuid kolmas on juba oma tähepaarikoostiselt eelmistest kaugemal.6

Tähepaarivektorite sarnasusel põhinev võrdlusmeetod suudab ainesest sageli tuvastada sama sisuga värsivariante, mille olemasolu peale uurija ise ei pruugi tullagi, samas aga paigutuvad värsi kaugemad variandid tihti teistesse klastritesse. Eriti kirjaviisilt ühtlustamata Soome alamkogude puhul on sellise klasterdamisega võimalik suuresti ületada kirjaviisi varieerumisest tulenevad erinevused, mis tihti ­piiravad oluliselt lihttekstiotsingu (sõnapäringute) tulemusi. Kaugemates murretes või lausa eri keeltes jääb värsside sarnasus enamasti tuvastamata, isegi kui värsside põhisisu on edasi antud samade tüvisõnadega, tähepaaride jadas mängivad statistiliselt olulist rolli peale sõnatüvede häälikulise varieeruvuse ka erinevused morfoloogias ja grammatilistes sõnades.

Tuginedes värsitasandi sarnasusarvutustele, on võimalik edasi liikuda suuremate üksuste, sarnaste lõikude ja terviklaulude vaatlusele (värsijadade ja pikemate tekstide sarnasuste tuvastamise meetodi kohta vt Janicki 2023). Kui üksikute värsside klasterdamisel esineb klastrites siiski ka valepositiivseid, häälikuliselt koostiselt ­sarnaseid, kuid sisult erinevaid värsse, siis pikemate tekstide sarnasuse tuvastamine toimib keskkonnas üldiselt usaldusväärselt. Kui tekstid on murdeliselt või kirjaviisilt teineteisest kauged (ja isegi nende sisult sarnased värsid on häälikukoostiselt ­niivõrd erinevad, et ei klasterdu kokku), siis ei suuda ka arvuti nende sarnasust tuvastada, isegi kui lugeja teatavat sisulist sarnasust märkab. Nii näiteks ei loe Runoregi oma­vahel sarnaseks7 laulutüübi „Sai paha peigmehe” („Pahan sulhon saanut”) eri piirkondadest kogutud variante: 1) Tveri karjala küladest, kuhu karjalased rändasid XVII sajandil Laadoga Karjalast, 2) 19 muust karjalakeelsest piirkonnast (sealhulgas Laadoga Karjalast ja soome karjalapärastelt aladelt) ning 3) Karjala kannaselt ja Ingerimaalt kirja pandud tekste.8 Küll aga on nähtavad juhuslikumad sarnasused värsi ja lõigu tasandil eri piirkondade karjala lauludes.

Enamasti on sama lauliku, sama küla, sama piirkonnatraditsiooni ala, sama keele­ala lauluvariandid omavahel sarnasemad nii värsitüüpide kasutuse, sisu kui ka poeetilise ülesehituse osas ning nende sarnasust on kergem tuvastada, samuti on hästi tuvastatavad samast kirjalikust allikast pärinevad tekstid. Laias laastus tähendab ­sarnasusnäitaja 80–100% sisuliselt sama teksti (näiteks sama laulu kordus­üleskirjutused samalt laulikult, käsikiri ja selle kergelt toimetatud koopia või ­trükiallikas ja sealt õpitud laul, väga lühike püsiva kujuga loits või lastelaul); sarnasusnäitaja 50–80% osutab väga sarnastele variantidele samast piirkonnast (tihti samalt laulikult, samast perest või külast), toimetatud koopiale, kirjandusallikale või väga püsiva kujuga lühikesele rahvalaulule. Alla 50% sarnane variant viitab tihti tavapärasele suulisele varieeruvusele, kuid võib siiski esineda ka sama lauliku lauldud lauluvariantide, osaliselt kopeeritud ja toimetatud käsikirjade või kirjanduslike mõjude puhul. Laulutekstide sarnasusnäitajaid kasutame praegu ka ERAB-i tüübimääratluseta laulude tüpologiseerimisel ning edaspidi on seda kavas teha Soome JR-i korpusega. (Janicki 2023)

Runoree laulu vaate paremas ülanurgas sarnaste laulude kastis on võimalik valida üks või rohkem lauluteksti (rohkem laulutekste on võimalik valida, kui vajutada nelja noolega ikoonile) ja võrrelda neid vaates, kus sarnased värsid on kohastikku paigutatud. Seda, mil määral kohastikku paigutatavad värsid sarnased peavad olema, saab seadistada (nupust Threshold ’lävi’). Värsile klõpsates värvuvad teised sarnased värsid sõltumata nende asukohast laulus (sarnasusmäär kuvatakse hiirega sarnase värsi kohale libisedes).

Runoree avalehel on toodud Soome ja Eesti tüpoloogilise klassifikatsiooni peakategooriad, millele klõpsates avaneb vastava alaliigi laulude tüübinimetuste loend. Teine võimalus konkreetsesse tüüpi kuuluvate laulude leidmiseks on kasutada esilehe otsinguakent, mille eri sakkidel on otsitulemused tüübinimedest ja -kirjeldustest, laulude metaandmetest, värssidest ja tekstidega liituvatest proosaosadest.

Kui klõpsata laulutüübi nimetusele, siis avaneb lehekülg, kus on tüübikirjeldus (juhul kui see on andmebaasis olemas) ning loend kõigi selle tüübi alla liigitatud ­laulude andmetega. Loend on järjestatud alfabeetiliselt viite alusel, mis SKVR-i alamkogu puhul tähendab ka algset avaldamise järjekorda. Laulutüübi kohta on võimalik kuvada ka muid ülevaateid: laulude esinemust võib kuvada kaardil, vaadata ülevaatlikku visualisatsiooni uuritava tüübiga kontamineeruvatest laulutüüpidest ning vaadata puu (dendrogrammi, joonis 3) vaates, kuidas tüüpi kuuluvad laulud sarnasuse alusel omavahel rühmituvad. Puu vaadet võib täiendada tüüpi kuuluvate sarnaste lauludega. Nii on võimalik vaatlusse kaasata laulud, millel tüübimääratlus puudub või mis on määratud muudesse tüüpidesse. Puu vaates rühmituvad kokku enamasti lähedastest kohtadest pärit laulud, tuues esile sarnasuse piirkonnatraditsioonide sees. Puu vaate sõlmedele klõpsates on võimalik vaadata kõrvuti lähedasi laulu­variante, mis aitab kiiremini läbi töötada ja lihtsamalt võrrelda sarnaseid tekste.

Keerukamaid teksti- ja metaandmepäringuid saab teha kas SQL-andmebaasi kasutades või Octavo päringukeskkonnas, mille internetiviide leidub Runoree päringu­akna infotekstis. Octavo keskkonnas on eraldi vaade sõnavormi variantide otsimiseks ja valimiseks ning otsitulemused on omakorda seostatud Runoree laulu vaatega. Ka Octavo päringutulemused saab kuvada kaardil või žanrijaotuse skeemil, mis võimaldab saada kiiremini ülevaate päringutulemuste kogumist.

J o o n i s 3. Osa „Suka mereen” laulutüüpi kuuluvate tekstide dendrogrammist.

 

Ülevaade laulutüübi varieeruvusest: võrgustikuanalüüs

Runoregi ja Octavo päringukeskkond võimaldavad küll hästi tuvastada suures tekstikogumis sarnaseid värsse, lõike ja laule ning neid omavahel lähilugemise teel mugavalt võrrelda, samuti koostada mitmesuguseid visuaalseid ülevaateid otsitulemustest erinevate metaandmete põhjal, kuid oleme oma töös põrkunud probleemiga, et raske on saada ülevaadet suuremast laulukogumist, selle varieeruvusest, sisulistest ja piirkondlikest eriarendustest. Siin vaadeldava(te) laulutüübi (laulutüüpide) ligi 400 teksti läbitöötamine on ajamahukas töö isegi Runoree paindlikult kasutusmugavas keskkonnas ning kokkuvõtete tegemine ainesest keerukas.

Üheks FILTER-i projekti uurimistöö eesmärgiks oleme seadnud tekstimassiivist korduvate üksuste tuvastamise ehk teisisõnu arvutusliku (või naturaalse) liigituse koostamise, arvestades regilaulule (ja suulisele luulele üldisemalt) iseloomulikku tekstiloomeviisi, kus stereotüüpsemad (ehk eri kontekstides korduvad) üksused vahelduvad tüübikindlamate või unikaalsemate üksustega. Oleme püüdnud tuvastada tekstides korduvaid osiseid, uurides, kui regulaarselt eelkirjeldatud sarnaste värsside klastrid üksteisega külgnevad, selgitamaks, millised värsitüübid tekstides tavaliselt lähestikku paiknevad.

Kuna värsiklastrite külgnevusandmete põhjal joonistatud võrgustikugraafil tundusid üksikute laulutüüpide graafid hästi ilmestavat laulude sisulisi hargnevusi (kui neid oli), siis otsustasime siinse artikli kontekstis rakendada värsi­klastrite külgnevusanalüüsi piiratud tekstikogumil, et uurida, kuidas ühe laulu­süžeega seotud värsid külgnevuse alusel rühmituvad, lootuses tuvastada laulude püsivamad koostisosad (motiivid) ja piirkondlikud eriarendused.

Joonisel 4 on esitatud kammi kaotamisega seotud laulude värsiklastrite külgnevusseoste graaf.9 Graafi iga sõlm esindab ühte värsiklastrit ning graafile on valitud kõik värsiklastrite paarid, mis tekstis esinevad üle ühe korra kas kõrvuti või teine­teisest ühe värsi kaugusel. Seose olulisust näitab sõlmedevahelise joone jämedus, mille aluseks on seosetihedushinnang.10 Võrgustikus ilmnevad omavahel tihedamalt seotud värsiklastrite alagrupid, suuremad alagrupid on joonisel tähistatud numbritega 1–14 ning need viitavad kas piirkondlikele eriarendustele või väiksematele sisuüksustele (motiividele). Alagrupid 1–7 esindavad laulu eesti tekste ning grupid 8–14 Ingerimaa, soome ja karjala tekste. Suuremad sõlmed võrgustikus viitavad laulu kesksetele värssidele, mis esinevad rohkemates lauluvariantides ja külgnevad rohkemate värssidega.

J o o n i s 4. Laulutüüpide „Harja otsimine”, „Suka mereen”, „Mõõk merest” ja „Miekka merestä” ning neile sarnaste laulude värsiklastrite külgnevusseoste võrgustik (graafil on kuvatud kõik rohkem kui üks kord esinevad seosed rohkem kui kolm korda ette tulevates värsitüüpides). Võrgustiku Gephi modulaarsusanalüüsiga saadud alagrupid on nummerdatud ja võimaluste piires ka eristatud tooniga, sõlme suurus näitab temaga külgnevate teiste värsiklastrite arvu.

Nagu eespool öeldud, suudab Runorees rakendatud värsside sarnasusarvutusmeetod küll kokku viia häälikuliselt veidi erinevad värsivariandid lähedase keele- või murdeala piirides, kuid ei suuda alati kokku viia sama sõnalise koostisega värsi­variante eri keeltes ja eri murretes. Eriti järsk lõhe on Soome ja Eesti korpuse tekstide vahel, mis on vaid harva automaatselt kokku viidavad. See piir langeb üldjoontes (v.a vadja laulude osas) kokku läänemeresoome keelte jaotusega põhja- ja lõuna­rühmaks. Ka joonisel 4 toodud graafil põhineb vasakpoolne osa Eesti korpuse tekstidel ning parempoolne Soome korpuse tekstidel. Lisaks sellele on võrgustiku alagrupid tihti seotud kitsamate piirkondadega. Alagrupi leviala selgitamiseks kaardistasime iga grupi värsiklastritesse kuuluvate värsside summaarse päritolu. Materjali üldjoontes tundes oli üksikute alarühmade olemust lähivaate põhjal (joonis 5) võrdlemisi lihtne tõlgendada, eelkõige tuginedes alarühma kesksetele värssidele, mis esindavad süžee stabiilsemaid elemente.

J o o n i s 5. Värsiklastrite võrgustiku alagrupp 1: lõunaeestilised värsitüübid.

  • Grupp 1 esindab selgelt laulu lõunaeestilisi värsivariante (värsiklastrite leviku­ala piirdub Setu, Võru ja Mulgi keelealadega), mis üksnes üksikutel juhtudel külgnevad põhjaeestilisematega. Alagrupi värsitüüpide jada kuvab laulu algusosa süžee: päev soeb sulaste päid, kamm kukub merre või Koiva jõkke ning päev läheb paluma Peetrit ja Paavlit. Samas on teiste, põhjaeestilisemate alagruppide värsid siiski tihti tuntud ka lõunaeesti keelealal, eriti sagedasti Mulgimaal.

  • Grupp 2 esindab laulu algusmotiivi: päev või minategelane soeb sulaste päid ja suga sulpsatab merre. Alagrupi keskne värss, mis seostub erinevate algusosa arendustega, on kammib karjalaste päida.

  • Grupp 3 on taas selgelt lõunaeestiline alagrupp, lauluosa või -motiiv, kus pühakud keelduvad kaotatud kammi järele minemast. Kesksemad värsid on: mine too hari meresta, kuldakammi kaldaasta.

  • Grupp 4 on tüüpiline põhjaeesti ja Mulgi pühakute palumise ja nende keeldumise motiiv, kesksed värsid on: oo, Pieter, püha sulane, mine too mu suga meresta, päidelauda lainetesta. Selle alagrupiga liitub laulualguse eriarendus (tüüpvärsiga Jaanikene, kaanikene), kus erinevalt grupi 2 algusmotiivist on juuste kammijaks vend (nii nagu enamikus karjala variantides).

  • Grupp 5 esindab lauluosa, kus kammija läheb ise merre kammi otsima ning leiab sealt mõõga. Alagrupp koondab nii põhja- kui ka lõunaeestilisi (eriti Mulgi) värsse, mis on hästi näha kahest paralleelsest keskse värsi kujust: kaelani kalakuduje ja kaalani kalakuduje.

  • Grupp 6 esindab laulu lõpumotiivi „Mõõk merest”, kus leitud mõõk viiakse ilmarahva või sakste näha ja arvatakse, et tegu on sõjamõõgaga, mis on sõjas käinud ning seal päid ja luid raiunud. Alagrupi kesksemaks värsiks ongi sõjameeste sõrmeluist.

  • Grupp 7 esindab terve süžee regionaalset arendust (nii nagu grupp 1) leviku­keskmega Pärnu- ja Mulgimaal, kus minategelase vend toob pühadeks kased-kuused toa ette ning minategelane läheb sinna otsa pead kammima, hari kukub merre, minategelane läheb kaelani kalakudusse ja leiab mõõga.

Ülejäänud grupid esindavad laulutüübi variante, mis pärinevad Soomest, Karjalast ja Ingerimaalt. Kammi kaotamise laulu ongi kõige rohkem kirja pandud Ingerimaalt ja Karjala kannaselt ning sealsed arendused on võrgustikus nähtavamad.

  • Grupp 8 esindab Ingerimaa tüüpilist laulualgusmotiivi, kus lauljal kasvavad nii pikad ja tihedad juuksed, et vajab paremat kammi, vend läheb Virumaale maarahasid maksma (ja kammi järele).

  • Grupp 9 on pikem Ingerimaa ja idapoolse kannase laulualgusmotiiv juuste kasvatamisest emakodus, kesksemaks värsiks kasvo miulle kassa pitkä ’mulle kasvas pikk pats’.

  • Grupis 10 on laulu keskne motiiv, mis on levinud Ingerimaal ja lõuna­karjala aladel: vend läheb Virumaale, kammimäele vm, toob kammi, laulik-neiu istub kivile pead kammima ja suga sulpsatab merre. Kesksed värsid on: mäni vellooni viroon ’vend läks Virumaale’, istusin meren kivelle ’istusin mere kivile’, harjaella hiuksiani ’harjama oma juukseid’, sulpahti suka mereen ’sulpsatas suga merre’.

  • Grupp 11 esindab kogu peamise süžee paralleelarendust (vend tõi Virumaalt soa, istusin juukseid kammima, suga suisatas merre, tõin mõõga veest välja), kus keskne soa järele sukeldumise motiiv on ühine kogu põhjapoolsele laulualale. Grupi kesksed värsid: suikahti suga merehen ’suga suigatas merre’, painettaisin katsomaan ’painutasin end vaatama’, suikahin sua jälestä ’suigatasin soa järele’, mie miekan maalle kannoin ’mina kandsin mõõga maale’.

  • Grupp 12 on eelmise grupi vette sulpsatamise teemaga liituv Lääne-Ingeri eriarendus, kus mõõk puutub põlvedesse või helmeisse, tundis mehe meele, millele järgneb sõjamotiiv paljude irrutatud kehaosadega.

  • Grupp 13 on eelmiste paralleelne (idapoolse Ingerimaa ja Karjala kannase) eriarendus, kus laulja leiab mõõga ja see viiakse inimestele näha (koju, vennale, mõisa), keskseteks värssideks: mie miekan merestä löysin ’ma leidsin mõõga merest’, mie miekan venollein ’viisin mõõga vennale’.

  • Grupp 14 on kogu Ingerimaal levinud laulu lõpumotiiv, kus vaatajad (ja mõõk ise) arutlevad mõõga päritolu üle: see kas on või pole sõjas olnud, verd joonud ning luud ja liha söönud. Kesksed värsid: tämä miekka on miestä syönyt ’see mõõk on meest söönud’, miestä syönyt, verta juonut ’meest söönud, verd joonud’, sotamiehen sormiluita ’sõjamehe sõrmeluid’.

Kesksete alagruppide kõrval on veel mitmeid eriarendusi ja -motiive, osa neist on graafil näha väiksemate gruppidena, mis otsapidi liituvad kesksemate motiividega, osa on aga nii haruldased (näiteks põhjakarjala versioon, kus pead kammib päeva poeg), et ei ole läbinud meetodi kasutamisel rakendatud kerget statistilist sõela. Põhja­karjala, Aunuse karjala ja soome keele karjalapärastes murretes teisendeid, mis on süžee poolest mõneti eripärased, on laulukogumis nii vähe, et need ei ole rikkaliku Ingerimaa ja Karjala kannase ainese kõrval üldpildis mõjule pääsenud.

J o o n i s 6. Kammi kaotamise ja mõõga leidmisega seostuvate laulutüüpide värsitüüpide graaf (samasse värsitüüpi kuuluvad värsiklastrid on kokku viidud käsitsi). Tekst on esitatud nende värsitüüpide puhul, millega laulutekstides külgneb kõige rohkem (>24) erinevaid värsitüüpe. Need on kogumis sõnastuselt kõige stabiilsemad ja ühtlasi tundub, et ka süžee kulu seisukohalt enamasti olulised värsid. Värsitüübi näidistekst esindab tegelikkuses varieeruvat värsikogumit (nii nagu eelpool kirjeldatud).

Seesugusel lähenemisel saame kiire ülevaate laulu süžee komponentidest, ­võrgustikus kesksemad värsid on olulised süžee arengu seisukohalt ja üksnes neile tuginedes on laulu põhisisu üldjoontes selge. Samas aga on näha, et võrgustiku üles­ehituses on lahutamatult põimunud keelelise väljenduse ja sisu tasand. Erineva keelelise väljenduse tõttu on samasisulised arendused ja värsid sattunud eri gruppidesse, rääkimata sellest, et kogu võrgustik jaguneb kaheks (Eesti ja Soome korpuse osaks), kuigi laulu süžee ja tunnusvärsid suuresti kattuvad. Samuti eristuvad võrdlemisi ­selgelt lõunaeestilised alagrupid. Tulemus peegeldab lisaks tekstide keelelisele ja folkloorsele varieeruvusele meie kasutatud sarnasusarvutuse meetodi piire: see on suuteline kokku tooma pigem värsid sama keele piires, kuid ei küüni enamasti ühendama värsse läänemeresoome eri murretes.

Selleks et vaadata motiivistiku hargnemist läänemeresoome traditsiooni üleselt, viisime käsitsi kokku värsid, mis kuulusid samadesse värsitüüpidesse. Samaks värsitüübiks lugesime värsid, kus sisusõnad olid samade tüvedega (onomatopoeetiliste sõnade puhul ka lähedaste tüvedega: suisahti ~ sulpsatas ~ vulksatas), erineda võisid sõnajärg, grammatilised sõnad, tuletusliited ja morfoloogilised lõpud. Pärast samasse värsitüüpi kuuluvate värsiklastrite kokkuviimist arvutasime uuesti külgnevusnäitajad ja joonistasime uue graafi (joonis 6).

Näeme, et keelelise varieerumise ühtlustamisel sulandub tekstikogum varasema kahe eraldi suure grupi asemel viiest suuremast alagrupist koosnevaks tervikuks. Eesti ainesele iseloomulik on algusmotiiv, kus päike või minategelane kammib kuldse harjaga karjalaste päid (kesksed värsid: ari tal kuldane käessa, kammib karjalaste päidä). Ingerimaa ja Lõuna-Karjala tavapärane algus seostub neiu pikkade juuste kasvatamisega, mille ohjeldamiseks toob vend Virumaalt kammi (keskne värss: mäni vellooni Viroon). Järgnevad eesti ja Ingerimaa paralleelsed, kuid tükati omavahel põimunud arendused. Eesti variantides: kammi kaotamine merre, pühakute palumine, kammi järele minek ja merest mõõga leidmine (kesksed värsid: päälauta lainehese, kaelani kalakuduje). Ingerimaa ja Karjala kannase variantides mererannal kammimine, kammi vette kukkumine ja merest mõõga leidmine (kesksed värsid: istusin meren kivelle, suikahti suka merehen, suikahin suan jälestä). Viimane suurem sisuüksus on ühine mõõga arvustamine.

Lõpuks rakendasime külgnevate värsside arvutust ja võrgustikuanalüüsi kitsama piirkonna lauludel, et testida meetodit keeleliselt ühtlasemal ainesel. Valisime selleks karjala laulud, mille puhul karjala traditsioonile iseloomulikud päeva poja ning meres hukkumise motiivid tundusid suures võrgustikus kaduma minevat. Kaasasime sellesse valimisse 70 eri karjala aladelt pärit teksti. Tulemus on kuvatud joonisel 7.

Näeme, et laulu keskse sisu moodustab ikkagi kammi kaotamise ja sellele järele sukeldumise motiiv, millega liitub mõõga leidmise motiiv, kuid selgelt eristuvad kaks algusmotiivi: ka Ingerimaal laialt levinud juuste kasvamise ja venna Virus käimisega laulualgus, kuid teiseks algusmotiiv, kus pead soeb päeva poeg. Karjala teisendites saab kammija – päeva poeg või vend – tavaliselt merre minnes surma, mõnikord saadab ta sugulastele hoiatusi, mõnes variandis leiab õde surnud venna.

Kasutatud meetod (bigrammikoostise sarnasuse alusel leitud sarnaste värsside klastrite kuvamine võrgustikuna klastritesse kuuluvate värsside külgnevuse alusel) võimaldab saada kergesti ülevaate laulutüübi kõige tavalisemast sisust, peamistest motiividest ja võtmevärssidest. Tulemuste mõistmiseks ja tõlgendamiseks ei ole vaja läbi lugeda ega omavahel kõrvutada kõiki tekste, vaid piisab tutvumisest olulisemate süžeearendustega. Keeleline varieeruvus aga teeb siingi ülevaate saamise keerukaks ning kergem on tulemusi tõlgendada keeleliselt ühtlasema ainese puhul. Lisaks tulevad seesugusel vaatlusel paremini esile sagedasemad motiivid ja arendused, kuid haruldasemad eriarendused võivad kergesti pildilt välja jääda.

J o o n i s 7. Kammi kaotamise ja mõõga leidmisega seonduvad värsid karjala lauludes.

 

Kokkuvõtteks

Sõltumata uurimuse eesmärkidest ja teoreetilisest raamistusest on arvutuslikud ­meetodid abiks tekstikogumite analüüsimisel ja tõlgendamisel, kui need on nii mahukad, et nende läbilugemine ja inimjõul võrdlemine on liiga aeganõudev (nt Cohen 1999: 23; Moretti 2000). On tõeliselt keeruline saada head ülevaadet sadadest või tuhandetest tekstidest lihtsalt lugemise teel ilma arvuti abita (vt Mäkelä jt 2020). Samas on arvutuslikul teel saadud tulemuste kontrollimiseks, hindamiseks ja adekvaatseks tõlgendamiseks siiski tekstide või väiksemate tekstiosade lähilugemine ja uuritava ainese hea tundmine vältimatu.

Läänemeresoome regilaulukorpus koos hästi korrastatud metaandmetega võimaldab teha mitmesuguseid teksti- ja andmepäringuid ning tulemusi eri viisil visualiseerida. Regilaulude jaoks välja töötatud ning Runoree keskkonnas rakendatud värsside ja tekstide sarnasuse arvutamise meetodid hõlbustavad oluliselt sarnaste üksuste tuvastamist ja nende võrdlemist. Viimaks, täiendav värsside külgnevus­seoste võrgustiku vaatlus võimaldab tuvastada aineses tihedamalt seotud sisu­üksusi (stereo­tüüpseid värsse ja värsipaare, motiive ja laulutüüpe), esile tuua ainestikus kesksed värsitüübid ning sedakaudu saada kiiresti ülevaade näiteks ühte tüüpi kuuluvate laulude ainesest ning sisuhargnemistest. Samas on arvutusliku analüüsi ­meetodite abil laulude sisutasandini jõudmisel jätkuvalt probleemiks laulutekstide suur keeleline varieeruvus ning ebaühtlus aineses.

 

Artikli valmimist on toetanud Soome Akadeemia (projektid 333138 „Vormellik inter­tekstuaalsus, teemavõrgustikud ja poeetiline varieeruvus läänemeresoome suulise luule piirkonnatraditsioonides” (FILTER) ja 346342 „Läänemeresoome suulise luule piirkondlikud kultuurid: võrdlev vaatenurk“), Eesti Teadusagentuur (projekt PRG1288 „Folkloorse varieeruvuse korpuspõhine käsitlus: regilaulutraditsiooni piirkondlikud stiilid, teemavõrgustikud ja suhtlusviisid“, tippkeskus TK215 „Eesti juured: rahvastiku ja kultuuri kujunemise transdistsiplinaarsete uuringute tippkeskus“) ning Eesti haridus- ja teadusministeerium (projekti EKKD126 „Kuidas allikatest saab kultuur: eesti aines Eesti Kirjandus­muuseumi kogudes ja andmebaasides II“).

 

Mari Sarv (snd 1972), PhD, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi juhtivteadur (Vanemuise 42, 51003 Tartu), mari@haldjas.folklore.ee

Kati Kallio (snd 1977), PhD, Helsingi Ülikooli folkloristika dotsent ja Soome Akadeemia stipendiaatteadur Soome Kirjanduse Seltsis (Hallituskatu 1, 00171 Helsingi, Soome), kati.kallio@finlit.fi

Maciej Michał Janicki (snd 1989), PhD, Helsingi Ülikooli digihumanitaaria keskuse teadur (järeldoktor), maciej.janicki@helsinki.fi

 

1 Tekstide arv ERAB-i kogus on korrigeeritud.

2 Runoree keskkond asub veebiaadressil: https://runoregi.rahtiapp.fi. Artikli kirjutamise ajal on uurimisprojekt alles käimas ning sellest tulenevalt kogu keskkond aktiivsel katsetuslikul arendamisel, niisiis on tõenäoline, et siin kirjeldatud tunnused ja võimalused tulevikus teatud määral muutuvad.

3 Edaspidi viidatakse tekstis Eesti Kirjandusmuuseumi (EKM) Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA) rahvaluulekogudele kogu, köite ja lehekülje ning pala tähistega.

4 Sarnasusarvutused erinevad omavahel esiteks arvutusparameetrite väärtuste poolest: sarnaseks loetud värsside sarnasusläve saab seada kas (seniste kogemuste põhjal) optimaalseks (ingl ­default), kõrgemaks (tight) või madalamaks (loose), sõltuvalt sellest, kas konkreetsel kasutusjuhul peetakse olulisemaks korrektsust või täielikkust. Võrreldavad vektorid võivad olla kas tähepaaride lihtsagedused (default), ruutjuurväärtused nendest (sqrt) või lihtsalt binaarvektorid (­binary), mis sedastavad, kas vastav tähepaar värsis esineb või mitte (sõltumata esinemiste arvust). Ruutjuur- ja binaarväärtusi oleme kasutanud, kuna tähepaaride lihtsageduste põhjal arvutatud ­koosinussarnasused tõid värsisarnasuste tuvastamisel ebaproportsionaalselt esile hääliku­kordused, mille puhul sarnaseid heakõlapaare või sõnakordusi sisaldavad värsid (nt laula laula ~ lalala) loeti sarnaseks vaatamata nende selgesti erinevale sisule. Viimaks oleme rakendanud väga robustset eesti ja soome kirjaviisi erinevuse ning vokaalharmoonia mõju silumist („normaliseerimist”), et proovida arvutuslikult lähendada põhjapoolse (soome, karjala, isuri, vadja) ja lõunapoolse (põhja- ja lõunaeesti) korpuse värsse (nt b → p, ä → a jne; sarnasuse tuvastamise meetodid norm ja norm-sqrt).

5 Värsitüübina käsitame oma lähenemises värsside kogumit, mille sisusõnad kattuvad, kuid grammatilised sõnad, sõnade vormid ning sõnajärg võivad varieeruda.

6 Kaks värsiklastrit loetakse „naabriteks”, kui klastri mis tahes värsi koosinussarnasus teise klastri mis tahes värsiga on suurem kui 0,75 (see on väikseim oluliseks peetav väärtus).

76 Selleks peab laulude sarnasusnäitaja olema suurem kui 10%.

8 Eranditeks on Tveri karjala teisend SKVR II: 1133, mis klasterdub kokku teiste Karjala alade tekstidega, ja Kainuu karjalakeelsest külast kirja pandud teisend SKVR I 2: 1161, mis klasterdub kokku Tveri lauludega.

9 Graaf on koostatud võrgustikuanalüüsi ja võrgustike visualiseerimise programmi Gephi (­Bastian jt 2009) abil. Võrgustiku gruppide tuvastamiseks on kasutatud Gephisse sisse ehitatud võrgustiku modulaarsusarvutuse meetodit (Blondel jt 2008).

10 Seosetihedushinnangu arvutamiseks on kasutatud leksikograafi vastastikuse informatsiooni (ingl lexicographers mutual information) näitajat (Kilgarriff jt 2004).

Kirjandus

Arhiiviallikad

Viited digiteeritud näitetekstide käsikirjalistele allikatele Eesti Kirjandusmuuseumi (EKM) Eesti Rahvaluule Arhiivis (ERA):

AES – Akadeemilise Emakeele Seltsi kogu

E – Matthias Johann Eiseni rahvaluulekogu

ERA – Eesti Rahvaluule Arhiivi rahvaluulekogu

ERM – Eesti Rahva Muuseumi rahvaluulekogu

EÜS – Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvaluulekogu

H – Jakob Hurda rahvaluulekogu

 

Veebivarad ja elektroonilised tööriistad

ERAB = Eesti regilaulude andmebaas. Koost Janika Oras, Liina Saarlo, Mari Sarv, Kanni Labi, Merli Uus, Reda Šmitaite. Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv. https://www.folklore.ee/regilaul/andmebaas

FILTER andmebaas. Koost Maciej Janicki, Eetu Mäkelä ja FILTER projekti töörühm. Helsingi Ülikool, Soome Kirjanduse Selts, Eesti Kirjandusmuuseum.

FILTER visualizations. Loonud Maciej Janicki, Kati Kallio, Eetu Mäkelä, Jukka Saarinen, Mari Sarv. Tööversioon. Helsingi Ülikool, Soome Kirjanduse Selts, Eesti Kirjandusmuuseum. https://filter-visualizations.rahtiapp.fi

JR = Julkaisemattomat runot, digiteeritud versioon. Soome Kirjanduse Selts.

Octavo UI. Loonud Eetu Mäkelä. Helsingi Ülikool. https://jiemakel.github.io/octavo-nui

Runoregi. Loonud Maciej Janicki, Kati Kallio, Mari Sarv, Eetu Mäkelä. Helsingi Ülikool (HELDIG), Soome Kirjanduse Selts, Eesti Kirjandusmuuseum (versioon kuupäevast 28.11.2023). https://runoregi.rahtiapp.fi

Harja otsimine. https://runoregi.rahtiapp.fi/type?id=erab_001001003 https://runoregi.rahtiapp.fi/type?id=erab_orig2312; https://runoregi.rahtiapp.fi/type?id=erab_orig10132

Miekka merestä. https://runoregi.rahtiapp.fi/dendrogram?source=type&type_id=skvr_t010100_2270

Mõõk merest. https://runoregi.rahtiapp.fi/type?id=erab_001001013 https://runoregi.rahtiapp.fi/type?id=erab_orig958; https://runoregi.rahtiapp.fi/type?id=erab_orig1619)

Suka mereen. https://runoregi.rahtiapp.fi/type?id=skvr_t010100_3380

SKVR = SKVR-tietokanta – kalevalaisten runojen verkkopalvelu. Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. https://skvr.fi

 

Kirjandus

Bastian, Mathieu; Heymann, Sébastien; Jacomy, Mathieu 2009. Gephi: an open source soft­ware for exploring and manipulating networks. Proceedings of the International AAAI Conference on Weblogs and Social Media, kd 3, nr 1, lk 361–362. https://doi.org/10.1609/icwsm.v3i1.13937

Blondel, Vincent D.; Guillaume, Jean-Loup; Lambiotte, Renaud; Lefebvre, Etienne 2008. Fast unfolding of communities in large networks. – Journal of Statistical Mechanics: Theory and Experiment, nr 10, P10008. https://doi.org/10.1088/1742-5468/2008/10/P10008

Cohen, Margaret 1999. The Sentimental Education of the Novel. Princeton: Princeton University Press.

Hiiemäe, Mall 2006. Kosmogoonilise harja otsimine. – Regilaul – esitus ja tõlgendus. (Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetused 23.) Toim Aado Lintrop. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 21–48.

Janicki, Maciej 2023. Large-scale weighted sequence alignment for the study of inter­textuality in Finnic oral folk poetry. – Journal of Data Mining and Digital Humanities, nr NLP4DH. https://doi.org/10.46298/jdmdh.11390

Janicki, Maciej; Kallio, Kati; Sarv, Mari 2023. Exploring Finnic written oral folk poetry through string similarity. – Digital Scholarship in the Humanities, kd 38, nr 1, lk 180–194. https://doi.org/10.1093/llc/fqac034

Kalkun, Andreas 2015. Seto laul eesti folkloristika ajaloos. Lisandusi representatsiooniloole. (Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetused 33.) Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.

Kallio, Kati; Janicki, Maciej; Mäkelä, Eetu; Saarinen, Jukka; Sarv, Mari; Saarlo, Liina 2023. Eteneminen omalla vastuulla. Lähdekriittinen laskennallinen näkökulma sähköisiin kansanrunoaineistoihin. – Elore, kd 30, nr 1, lk 59–90. https://doi.org/10.30666/elore.126008

Kikas, Katre 2014. Folklore collecting as vernacular literacy: Establishing a social position for writing in the 1890s Estonia. – Vernacular literacies – Past, present and future. Toim Ann-Catrine Edlund, Lars-Eric Edlund, Susanne Haugen. (Northern Studies Monographs 3. Vardagligt skriftbruk 3.) Umeå: Umeå University, Royal Skyttean Society, lk 309−323.

Kilgarriff, Adam; Rychly, Pavel; Smrz, Pavel; Tugwell, David 2004. The sketch engine. – Proceedings of the Eleventh EURALEX International Congress, EURALEX 2004. Lorient, France, July 6-10, 2004. Lorient: Université de Bretagne-Sud, lk 105–115.

Kundozerova 2022 = Мария Кундозерова, База данных «Карельские руны»: идея создания, концепция, перспективы. – Альманах североевропейских и балтийских исследований, вып. 7, lk 233–240. https:// doi.org/10.15393/j103.art.2022.2386

Lintrop, Aado 1999. Suur tamm, kuduvad neiud ja punane paat, kadunud harjast rääkimata. – Mäetagused, nr 10, lk 7–23. https://doi.org/10.7592/MT1999.10.tamm

Lintrop, Aado 2000. Suur tamm ja õde-venda. – Mäetagused, nr 13, lk 24–42. https://doi.org/10.7592/MT2000.13.suurtamm

Lintrop, Aado 2024. Kosmogooniline hari ja selestiline kiik. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 219–237. https://doi.org/10.54013/kk795a1

Moretti, Franco 2000. The Slaughterhouse of Literature. – Modern Language Quarterly, kd 61, nr 1, lk 207–227. http://muse.jhu.edu/journals/mlq/summary/v061/61.1moretti.html

Mäkelä, Eetu; Koivunen, Anu; Kanner, Antti; Janicki, Maciej; Harju, Auli; Hokkanen, Julius; Seuri, Olli 2020. An approach for agile interdisciplinary digital humanities research – a case study in journalism. – TwinTalks 2020: Understanding and Facilitating Collaboration in Digital Humanities 2020. Proceedings of the Twin Talks 2 and 3 Workshops at DHN 2020 and DH 2020. (CEUR Workshop Proceedings 2717.) Toim Steven Krauwer, Darja Fišer. Aachen: RWTH Aachen University, lk 4–14. http://ceur-ws.org/Vol-2717/paper01.pdf

Piela, Ulla 2023. Toiveiden maa. Ylioppilaiden matkakertomuksia autonomian ajalta. (Tietolipas 282.) Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.

Salmela, Alfred 1964. Päivän suka. – Kalevalaseuran vuosikirja, kd 44, lk 100–116.

Tarkka, Lotte 2005. Rajarahvaan laulu. Tutkimus Vuokkiniemen kalevalamittaisesta runokulttuurista 1821–1921. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 1033.) Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.

Järgnevas kirjutises vaatlen peale Eesti ka Karjalas ja Ingerimaal tuntud regilaulutüübi „Harja otsimine” võimalikke seoseid kiikumise maagiliste aspektidega, kiiges või hällis maa ja taeva vahel liikuvate üleloomulike olenditega, iidsete päikese sümbolite ja aastaringiga seotud kommetega ning ennustamisele viitavate motiividega. Artikli ajendiks sai Mall Hiiemäe 2006. aastal ilmunud „Harja otsimise” laulu­tüübile pühendatud artikkel „Kosmogoonilise harja otsimine”. Selle sissejuhatuses ta mõtiskleb selle üle, mil kombel on mütoloogilise sisuga regilaulud meieni jõudnud, ning tõdeb: „Osa lüroeepilisi ja mütoloogilise sisuga rahvalaule sai kiigelauluna ilumäel edasikestmise võimaluse” (Hiiemäe 2006: 21). Kiikumine koos laulmisega oli tema arvates see, mis andis ununenud või ununema hakkavat maailmapilti peegeldavatele lauludele uue funktsiooni. Just selle oletuse tõttu keskendun artikli esi­meses pooles kiikumise maagilistele ja mütoloogilistele aspektidele, et seejärel vaadelda kiigelauluna kasutusel olnud „Harja otsimise” laulu, mille eesti variantide sisu on Kaarle Krohn kokku võtnud nii:

Pead sugeval või midagi muud toimival neiul (Neitsi Maarjal) kukub hari merre ja ta palub asjata teisi (apostlinimelisi sulaseid Peetrit, Paavlit jne.), et need läheksid harja otsima. Jutustaja ise astub vette ja leiab otsekui tasuks harja asemel merest juba võrratu mõõga, mida imetlevad mõisasaksadki. (Krohn 1926)

Mulle pole selge, miks pidas Krohn pead sugevat tütarlast Neitsi Maarjaks, sest lauluvariantides esinevate apostlite poole võis palvega pöörduda igaüks. Alustan sealt, kus Hiiemäe lõpetas, nimelt kahest tema sõnastatud tõdemusest. Esiteks: „Kõike ülal öeldut arvesse võttes olen jõudnud arusaamisele, et harja otsimise laulu (päikese) hari/suga oli kiige konstruktsioonist inspireeritud solaarsümbol.” Teiseks: „Isikustatud päikesest sai mütoloogiliste laulude tegelane neiu/õde/vend hiljem. Laululiseks sai ning sisuldasa kujunes „Harja otsimine” välja vast Põhja-Eesti laulu­alal, kui seal tulid kasutusele suured aisadega kiiged.” Artikli lõppu lisas Hiiemäe: „Küllap võib siintoodu kohta öelda, nagu on öeldud varemgi: kas pole see kõik liiga fantastiline.” Ja vastas ise: „Muidugi on.” (Hiiemäe 2006: 45)

Mõnikord on tegelikkus meie kõige lennukamatest kujutelmadest fantastilisem. Seega ei püüa ma järgnevaga fantastikat lisada, vaid osutan mitmele võimalikule tõlgendamise suunale, mis aitavad mõtestada nii „Harja otsimise” laulu kui ka kiige ja kiikumise tähendust.

 

Kiik ja kiikumine

Kiikumisest ja sellega seotud kommetest Eestis on pikemalt kirjutanud Anu Vissel, kes usundilise tausta osas rõhutab eelkõige viljakusmaagilist aspekti:

Viljakuse taotlemine on olnud keskne ka eesti kiigetraditsioonis, kuid Lõuna-Eestis ja Põhja-Eestis näib kiikumisel omakorda olevat mõneti erinev funktsioon. Lõuna-Eestis domineerib taotlus olla kogu suve terve ja ilus. Mitmed teated kinnitavad, et kiikumine teeb keha kergeks [---] Kiikumisele omistati ka puhastavat toimet. (Vissel 2003: 11)

Hiiemäe viitab tsiteeritud artiklis Juhan Peeglile (2004: 64) tuginedes kiige­lauludes leidu­vatele kiige mütoloogilise värvikombinatsiooniga sünonüümidele (nt hõbehari, kuldhari, vaskhari, hõbeõrs, hõbeais, kuldlaud). Sama on teinud ka Vissel. Eesti regilaulude andmebaas (ERAB) võimaldab selliseid sõnu päris kiiresti otsida. Tulemuseks sain mõne üksiku värsi, kus hõbeõrs või hõbeais on tõe­poolest kiige sünonüüm, näiteks:

Siis läks kiike kiikumaie
Õbe õrde õõtsumaie
Tamme latva laulemaie
(EKM ERA, EÜS IV 1312/5 (32) < Muhu1)

Oh minu kulla kiigutaajad
õbe aisa õõtsutajad
(H II 35, 204/6 (121) < Pöide khk) 

Enamasti on tegemist pigem epiteetidega:

Üks oli kiike kulda arja
Tõine kiike õbe arja
Kolmas kiike vaske arja.
(H II 1, 381/2 (540) < Jõhvi khk)

Selline kulla, hõbeda ja vase järjestus lähtub teistes regilauludes levinud ana­loogiatest – kolm õuna, kolm aita jne – ega ole sisult mütoloogiline. Pealegi ei tähenda viimases näites esinev sõna „ari” (hari) mitte sugemiseks või harjamiseks kasutatavat eset, vaid kiige võlli või põikpuud. Ent mu jutu eesmärk pole selliste detailide üle vaielda. Soovin hoopis näidata, et kiige ja kiikumise uurimisel on palju arenguruumi. Seepärast kutsun teid nüüd rännakule neile maile, kus kiiged tõesti kuldsed ja hõbedased olla võisid. Alustuseks tsiteerin veel kord Hiiemäed:

Kõige kaugemale on eri rahvaste kiikumiskombe vaatlusel ulatunud Ilmar Talve (1961) pilk. Suhteliselt hilise kristlusemõjulise kujutluse kõrval päikese tantsimisest lihavõtte­hommikul toob Talve esile mõtte kiikumiskombe seotusest aastajaotus­tähistega. Lubades ise teoreetiliste spekulatsioonide hulga suurendamisest hoiduda, on ta siiski maininud India pühade tekstidega Rigvedast pärinevat kujutlust päikesest kui kuldsest kiigest, mille järgi võiks kiikumiskombes näha kevadise pööripäeva juurde kuuluvat päikese kiikumise jäljendust (Talve 1961: 38–39; 44–45). (Hiiemäe 2006: 40)

„Rigveda” kallale ma praegu ei asu, küll aga esitan katkendi Lõuna-India Karnataka muusikatraditsiooni varaselt laulikult ja heliloojalt Annamayyalt (ka Anna­macharya, eluaastad 1424–1503). Kirtana tüüpi laulus, mille originaal on telugu keeles, kujutatakse sümboolselt loomise tsüklit kui Kõigeväelise jumalikku aja­viidet. Laulik näitab kiike nagu kosmost, mille aluseks on Dharma.2 Laulude tekstid on dešifreeritud praeguses Andhra Pradeshi osariigis asuva Tirumala Tirupati Devasthanami templi vaskplaatidelt, meloodiaid pole säilinud.

Alara chanchala maina

Oh, Isand, sa särad kõigis hingedes
ning ka õhus, mida hingame.
Loomise mööduv olemus on su jumalik mäng
ja hiilgus. See on jumalik kiik.

Koit ja hämarik on selle mäesarnased sambad
ja taevas ise on peal põikpuuks,
kandes kiigele sarnanevat kosmost.

Vedad on kuldsed ketid, mis kiike
turvaliselt hoiavad. Hälli istmeks on Dharma.
See on tõesti imeline kiik.
(Sangeeta Sudha)3

Kiikuja on hindu mütoloogia maailma looja Višnu kohalik esinemiskuju Venkateswara.4 Kiikumise traditsioon India templites on vana. Vanimad teated kirjeldavad suvise pööripäeva aegset rituaalset kiikumist Orissa ehk praeguse Odisha osariigi alal India idaosas II sajandil pKr (Van De Bogart 2014: 29). Sageli on rituaalne kiikumine seotud just talvise pööripäevaga, kuid hindude ülihead astroloogilised ­teadmised võimaldavad palju keerulisemaid seoseid kui pelgalt päikese teekonna markeerimine.

Väga levinud on rituaalne kiikumine India pulmas, kus noorpaar pannakse ­spetsiaalselt ehitud kiigele ja kiikumise ajal lauldakse vastavasisulisi laule. Samuti kiigutakse paljudes piirkondades (India, Tai, Hiina) sügisel pärast riisi istutamisega seotud põllutööde lõppu või enne lõikust.

Indiast suundume Taisse. Bangkokis seisab hiiglaslik kiik Sao Ching Cha, mida kasutati kord aastas jumal Šiva maa peale kutsumise pidustuste ajal. Need toimusid talvise pööripäeva paiku ja nendega tähistati uue aasta saabumist, kiiguti ida-lääne suunas, kiige ümber aga tantsiti ringis päripäeva, mistõttu rituaali seostati päikese tee sümboolse kujutamisega (Van De Bogart 2014: 41). Tseremoonia toimus samas paigas alates 1784. aastast, mil kuningas Rama I lasi kiige püstitada oma uude pealinna. See oli braahmanite uusaastapidu. On ka väidetud, et kiikumisega korrati sümboolselt hinduistlikku maailmaloomise lugu, kus kiige sambad sümboliseerivad mägesid ning sõõrjas alus maad (Griffiths 2016). Alates 1932. aastast suurel kiigel enam ei kiiguta, sest seda peetakse eluohtlikuks. Kuninglik rituaal viiakse nüüd läbi Deva­sathani (Thewasathani) templis, kus algul avatakse sümboolselt Kailaši5 värav, et mäel elav Šiva saaks maa peale laskuda. Rituaali lõpus aga püstitatakse templisse postid, mille vahele riputatud kiigele pannakse Hamsa ehk jumal Brahma vee­linnukujulise sõiduki kuju, sellesse asetatakse jumalate väikesed kujud ja kiigutatakse neid, et jumalaid tagasi Kailaši mäele saata (Van De Bogart 2014: 43–44).

Et mitte jääda liiga kauaks Lõuna-Aasia aladel väga populaarsete kiikumisrituaalide juurde, lõpetan selle piirkonna näited Nepaalis dashain’i pühade ajal toimuva kiikumisega. Dashain on septembri lõpus ja oktoobri alguses jumalanna Durga auks peetav 10–15 päeva vältav püha, millega tähistatakse jumalanna võitu kurja deemoni üle. Esimesed üheksa päeva (Nawa Ratri) kestab võitlus, sel ajal sooritatakse tantristlikke rituaale. Ööl pärast kaheksandat päeva (Kal Ratri) ohverdatakse emajumala Durga templites sadu või tuhandeid kitsi, lambaid ja pühvleid. Järgmisel, üheksandal päeval ohverdatakse jumalanna võidu auks peamiselt musta värvi vesipühvleid. (Selles kontekstis on oluline teada, et deemon Mahisasur ilmus musta vesipühvli kujul.) Kümnes päev on kodune püha, kui kõik sõidavad oma vanemate sugulaste juurde, kus palvetatakse koos ja vanemad pereliikmed teevad noorematele otsaette punaseid täppe tika’sid. Sinna juurde käib kiikumine spetsiaalselt selleks ajaks püstitatud bambuskiikedel. Kui küsisin 2007. aastal Pokhara ümbruse külades pühade tähistajatelt kiikumise tähenduse kohta, öeldi mitmel pool vastuseks, et nii pääseb inimene jumalatele lähemale.

Näiteid võiks tuua palju rohkem. Lõuna-Aasia seikluse kokkuvõtteks saab tõdeda, et a) rituaalne kiikumine võib olla seotud maailmaloomise müüdiga, ühest maa­ilmast teise liikumisega, kurjade jõudude vastu võitlemisega, viljakusmaagiaga; b) kiikujad võivad olla jumalad või sümboliseerida neid; c) kiikumine võib ­väljendada jumalate liikumist üleloomulikust sfäärist maisesse ja vastupidi ning inimeste soovi jumalatele lähemale pääseda; d) kiikumise abil võib mõjutada mitmesuguste hüvede saamist; e) kiikumine ja sellega seotud toimingud võivad sümboliseerida ka taevakehade liikumist.

 

Häll taevasse tõusmise ja sealt laskumise vahendina

Nüüd hüppame lõunast põhjamaile, obiugrilaste juurde, kus küll suuremastaabilist rituaalset kiikumist ei tuntud, kuid kus iga väiksemgi kohalik jumalus või kaitsevaim kinnitab oma laulus, et taevane isa on ta hälliga alla lasknud (Lintrop 2021: 387–388, 309–392). Näiteks Püha Linna Taat (handi Jem voš iki, mansi Jalp uus ooika, vt Lintrop 1998a), kelle elupaika külastab Obi-äärsete hantide uskumustes surija hing viimasena enne allilma lahkumist:

Oma seitsme harjalatiga unkalise helge
isa poolt
raudkaarega kaarelises hällis
olen alla lastud,
hõbekaarega kaarelises hällis,
olen alla lastud.
(Steinitz 1939: 384)

Aga häll on siinkohal sama hea kui kiik. Ka karu, obiugri mütoloogia taevajumala Numi-Toorumi sõnakuulmatu laps, kes oma kõikvõimsa isa soosingust ilma jääb ja maa peale elama asub (vt Lintrop 1998b), lasti hälliga taevast alla, kus ta enne maale jõudmist maa ja taeva vahel kiikus:

Palju karusloomi püüdnud mees,
minu isa,
tigeda mehe tigeda meelega,
vihase mehe vihase meelega
läheb välja
oma ukselisest majast.
Ta kogub kokku
palju katkise silmaga kirveid,
kogub kokku
palju katkise otsaga jäätuurasid,
viib need
seitsmesse rauda valmistavasse sepikotta.
Seal tehakse
kolmsada sülda rauast ketti
seal tehakse
hõbekaarega kaarehäll,
tuuakse see
metsiku kätejõuga sooloomatüdruku juurde.
Ta pannakse istuma
hõbekaarega kaarehälli,
see seotakse kinni
kolmesaja sülla pikkuse raudketi külge.
Ta lastakse
alumise rahva poolt asustatud
kollasekarva, punasekarva,
väikeste hanede, väikeste partide kisaga maa poole.
Ta lasti sada sülda allapoole,
hoiti seal.
Kui tehti lõunatuul,
siis kandus ta
Uurali põhjaotsa juurde,
kui tehti põhjatuul,
siis tõsteti ta
Uurali lõunaotsa juurde.
(Munkácsi 1893: 12–14)

Ka Maailma Vaatava Mehe (handi Mir-šääviti-ho, mansi Mir-susne-hum), taeva­jumal Numi-Toorumi noorima poja ning inimeste eest hoolitseva ja neile kõige lähemal oleva jumala (vt Lintrop 1997, 1998a; Kulemzin 2006) maja kiigub taeva ja maa vahel:

[---] jooksva pilve kõrgusel,
sammuva pilve kõrgusel
minu kuukirja püha maja,
minu päikesekirja püha maja
kuldse keti kallis otsas
seal ripub,
kuldse hõbeda kallis otsas
seal ripub.
Lõunakõrist kõriline tuul
kui tõuseb,
väikese hõbeda kõlina kõlal
põhjapoolse Obi kalli vee poole
seal see liigub [---]
(Steinitz 1939: 339–340)

Maailma Vaatava Mehe lugu jutustavatest lauludest nähtub, et maa peale sattunud noor jumal tõmmati vahepeal hälliga taevasse tagasi, et teda isa juures kasvatada. Niisiis liiguvad ka obiugri mütoloogilised tegelased maailmade vahel kiige abil, samuti kiiguvad nad maa kohal.

Taeva ja maa vahel liikumise, kevadpühadeaegse rituaalse kiikumise ja taevast keti otsas alla laskuva hälli motiivid saavad kokku pikas eepilises mokša laulus „Vasaĺgja”, mis on lindistatud 1975. aastal Mordva vabariigi Ruzajevka ehk mokša keeles Orozai rajooni Levža külast ja mille eeslaulja oli 1910. aastal sündinud A. T. Antonova (Pamjatniki 1984: 33–42).

Laulus jutustatakse küla servas elanud vanapaarist, kellel oli seitse poega, kuid kes palusid jumalalt ka tütart. Sündiski neile tütar, kes pidevalt nuttis. Ei aidanud hälli tegemine, turult ehete toomine, papi kutsumine ega ristimine. Viimaks pöördusid vanemad Looja (Škai, Škabavaz6) poole, öeldes, et kui koer last rahustab, anname ta koerale, kui aga siga, siis seale. Kord tuligi tarre valge koer, läks ahju juurde ja kiigutas tüdrukut. Too jättis nutu. Vasaĺgja sirgus neiuks. Saabusid ülestõusmis­pühad. Ta tahtis koos teiste noortega kiikuma minna, kuid ema ei lubanud. Viimaks kõik seitse venda palusid koos ja tõotasid õde hästi valvata. Ema siis lubas. Vennad panid Vasaĺgja kiigele ja hakkasid ise kiigutama. Kui esimest korda kiigutasid, hakkas puhuma õrn tuul. Teist korda kiigutasid – taevas välgatas pikne, kõmises vägev kõu ja hakkas sadama. Kolmandat korda kiigutasid vennad Vasaĺgjat – kiik oli äkki tühi. Vennad läksid nuttes koju ja rääkisid, mis juhtus. Aga Looja tegi Vasaĺgjast endale suurminia (äikesejumala Aťamńa ehk Aťamśi7 naise). Andis talle kõikide aitade võtmed, kuid ei lubanud kõige äärmise aida ust avada. Kõik aidad olid vara täis. Vasaĺgja muidugi ei suutnud kiusatusele vastu panna, avas ka kõige äärmise aida ukse ja nägi all oma kodu ja ema, kes taret küttis. Ta hakkas nutma. Looja sai aru, milles asi, ja lubas minia koju käima, ütles ainult, et too ei jääks ootama, kuni emal leib valmis saab. Vasaĺgja läkski. Ütles emale: „Emake, lõika mulle kaapekakust, leiba ei jõua ma ära oodata!” Selgitas emale, et äi ei lubanud leiba ootama jääda ja et kohe peab ta taevasse tagasi minema. Läks õue, taevast juba laskus kett koos hälliga. Istus hälli ja tõsteti taevasse, kuhu ta jäi igavesti elama. Ka selles laulus toimub liikumine maa ja taeva vahel kiige ja hälli abil.

Toon veel ühe paralleeli komide juurest. Valeri Šarapov ja Dmitri Nesanelis ütlevad oma kiikumist käsitlevas artiklis, et kiigemängudest osavõtmine oli minevikus abiellumisealiste noorte rituaalne proovilepanek, lastel oli keelatud kiikuda suurtel lihavõttekiikedel. „On huvitav märkida, et kiike on komi folklooris kirjeldatud kui eluohtlikku katset, mille naist otsiv eepiline kangelane pidi läbima,” selgitavad autorid ja lisavad, et sellist elu kaalule panevat katset võib võrrelda ohtliku teispoolsusesse viiva teekonna kulminatsiooniga. Seejärel toovad nad näite, et Võmi ja Petšora jõgede keskjooksu komidel oli ennustamisega seostuv komme: tüdrukud pidid nimetama kiikumise kõige kõrgemas punktis oma oletatava tulevase peigmehe nime, muidu ei lastud neid kiigelt ära. (Sharapov, Nesanelis 1997)

Kevadiste kiigepühadega seotud seto laulus kiigutakse pilve piirile, kust paistab kodu, kuid see kodu pole päris tavaline, pigem ebamaine:

Hälke’ hällü ti korgõlõ,
hälke’ pilvi piirile.
Korgõst näe ma uma kodo,
uma maama viil majakõista:
kuldakuppa on katusõlla,
hõpõristi on har’a päällä.
(Ansambli Liinatśuraq repertuaarist)

Karula kihelkonna Patupera külast 1910. aastal 73-aastase Eva Antsovi käest kogutud kevadpühadeaegse kiikumisega seotud (olla lauldud 40 aastat enne kogumist „hällimise juures”) laulu tekstis ulatub kiikuja pea pilvedele ja jalad tantsivad taevasse:

Läki kuivalt korgõlõ,
tahelikult taivalõ.
Pää puttõ pilvile,
jala’ tantsõ taivalõ.
Seo häll solaste tettü,
Palga poissõ painutud.
Tulgõ hällʹmä, külä sõsara’,
köüdke ti vüü’ ilosalõ,
pallʹapoolõ parausi.
(EÜS VII 984 (37) < Karula khk, Vana-Antsla v)

Virumaalt Jõhvi kihelkonna Voka vallast 1885. aasta paiku kogutud tekst viitab kombele tuua kiigele või kiige (eeldatavasti noormeestest) ehitajatele kevadpühadele kohaselt andideks mune, kuid sellele justkui vastukaaluks (eeldatavasti neidudest) lauljad-kiikujad kiiguvad „ligi taivasta tasasta” ja saavad sealt andideks vöid ja „saksa laastukesi”:

Tulge tütärid tulele
Tuage kanad tuage munad
Tuage pardid paarissute
Aned alla õlma’assa
Kii kiike laa laake
Kii kiike kõrge’elle
Kõrge’elle kauge’elle
Ligi pilvesta pimeda
Ligi taivasta tasasta
Mis säält taivast annetakse
Kuus kulla vüäkestä
Sada saksa laastukesta
(ERM 5, 76/7 (33) < Jõhvi khk)

Niisiis seostub kiikumine ka soome-ugri rahvastel üleloomulike olendite ja inimeste liikumisega eri maailmaosade vahel, lisaks ennustamisega. Mircea Eliade (2021: 153, 348, 440, 442–443, 486) ja teised on välja toonud kiikumise ja šamaanirännaku seosed, samuti on võimalik näha seoseid kiikumise ja pendli, risti, hõbeehte või mõne muu eseme kiigutamise abil ennustamise vahel (vrd nt Lintrop 2004: 126, 130).

Kiige teema lõpetuseks põikan veel korra tagasi Hiiemäe artikli juurde. Tema järgi (Hiiemäe 2006: 44–45) on kiik mütoloogilises käsitluses vahend, millel esitati maailma loomise lugu ja aidati tähenduslikul päikese pööriajal kaasa maa­ilmakorra püsimisele, kuid pärast maagilist toimingut tuli „kiik keldrisse” viia. Ja siinjuures muutub oluliseks, nagu Hiiemäe lisab, et „Harja otsimine” pole ainult lüroeepiline laul, vaid „sõna otseses mõttes üksiti kiigelaul”, mille levikupilt Eestis vastab üllatavalt täpselt kiigelaulude levikupildile. Kas oli laulu liminaalsel ajal kiigel esitamise eesmärk päikese „toetamine”, allilmast tagasi toomine, endise maailmakorra taastamine, ennustamine või kõik need üheskoos?

 

Kosmogooniline hari

Mäletatavasti ütles Hiiemäe (2006) oma artiklit kokku võttes, et harja otsimise laulu hari või suga oli kiige konstruktsioonist inspireeritud solaarsümbol, mille taga oli algul personifitseeritud päike, kes hiljem mütoloogiliste laulude õeks või vennaks muutus. Ma ei hakka siin arutlema selle üle, kas muna oli enne kana või vastupidi, vaid püüan lisada mõne olulisena tunduva nüansi, et siis otsad kokku sõlmida.

Harjumaal Kuusalu kihelkonnas Kolga vallas elanud 66-aastane Ann Liimann on „Harja otsimise” lugu alustanud pühade tulemise motiiviga:

Kuulin ma pühäd tulema,
Ajad kallid aigenema,
Lihavotted liugenema,
Jaanipäivä joudemaie.
Ma lasin kuused koo vedädä,
Kased kamberi edeje,
Lepad kamberi rehule.
Istusin kulla kuuse alla,
Kase kalli latva pääle,
Lepa sirgeja sülesse.
Suin siel sulaste päidä,
Kasisin karjalaste päidä,
Arisin päidä armutumil.
(EÜS VIII 2248/50 (551) < Kuusalu khk)

Sellise sissejuhatuse pea(de) sugemise motiivile leiab veel mitmest laulu­variandist. Mõnikord alustatakse laulu aga saani tegemisega. Olen viidanud, et see motiiv võib olla seotud ajaarvamise ja pööripäevaga (Lintrop 2000: 32). „Harja otsimise” laulus nimetatud apostlite (Jaan, Peeter, Paavel, Andres) kohta võiks ju arvata, et need on lihtsalt juhuslikud nimed, kui poleks teada, et jaanipäevale järgnev suvine peetripäev (Peetruse ja Pauluse märtrisurma mälestuspäev, peeterpaavlipäev) märgib meie idapoolsetel hõimurahvastel suvise pööriaja ja sellega seotud keeldude lõppu. Ka Eesti kohta nendib Hiiemäe (1985: 175), et peetripäeva kombestikus on palju ühist jaanipäevaga, püha tähistamine oli varem palju ulatuslikum, tsiteerides Balthasar Russowi kroonikat:

[N]eil kolmel ööl: püha jaani, peetri-paavli ja maarja mäekäigu ööl8 ei olnud üheski linnas, alevis, mõisas ega külas, mitte ühtki maha arvatud, muud midagi näha kui aina rõõmutulesid kogu maal. Ja sealjuures tantsiti ja lauldi ja kareldi kõige lustiga ja ei antud armu suurtele torupillidele, mis igas külas väga tuntud olid. (vt Laugaste 1963: 30)

Veel mainib Hiiemäe (1985: 175), et soomlastele on peetripäev „mõneti suve kulminatsiooniks, jõulude vastand-daatumiks”.

Tõenäoliselt kuulus vanasti peetripäeva kombestikku ennustamine, mis nüüd on peamiselt jaanipäevale nihkunud. Vene rahvakalendris seostub peetripäevaga kogu öö kestev pidutsemine, et hommikul päikese mängimist9 vaadata. Lisaks kiiguti ja ennustati tulevikku, peamiselt seda, kes kuhu mehele saab. Peetripäeva kiikumise eripäraks oli selle õhtune või isegi öine aeg – kiigele mindi pärast lõunat, kiiguti sageli hommikuni (Nekrõlova 2007: 340–343). Andresepäevast ehk 30. novembrist algab advendiaeg: „Andrus aus mees annab jõulud.” Eesti rahva­kalendri kombestikus langeb siis põhirõhk ilma ja tulevase ennustamisele. (Hiiemäe 1994: 250)

Niisiis on apostlid, kelle poole abipalvega pöördutakse, oma mälestuspäevade kaudu seotud talvise ja suvise pööripäeva liminaalse perioodiga. Selline side kinnitab Hiiemäe ja teiste (sealhulgas minu) tõdemust, et merre (allilma) kukkuv hari või suga sümboliseerib suvise pööripäeva aegset päikest, seega sobib laul hästi sel ajal kiigel laulmiseks. Samas ei tohi jätta tähelepanuta teist aspekti – laskumist teispoolsusse ja kiikumist kui sümboolset liikumist eri ilmade vahel. Näib, et viimane on Ingerimaal ja Ida-Soomes olulisemgi. Samas esineb eesti päeva veeretamise motiiv vaid Ingeri karjaselauludes ega ole seotud soa merre sulpsatamisega.

Kulu päivä, viere päivä,
Kulu päivä kuusikkoo,
Viere päivä vitsikkoo!
Aik’ on antava aapasso,
Laskee lapsia kottii
Voivatia vuolemaa,
Kannikkoo kaivamaa.
Emäntä on kova kotona,
Itse kaivaa kannikkaase,
Itse vuoloo voivattii,
Miull antaa kylmää koalii,
Kylmää koalii, hapant toarii.
(SKVR IV 3: 2895, Kesk-Ingeri, Kupanitsa, 1901)10

 

Mõõk merest

Ingeri ja karjala „Suga merre” lauluvariantidele enamasti liidetud merest mõõga leidmise motiivi leiab ka eesti rahvaluulest, kuid siin pole see siiski nii järjekindlalt „Harja otsimisega” seotud. Soomlased tutvustavad laulutüüpi „Suga merre” lühidalt nii:

Neiu/noormees (Päeva poeg, Sullervo) kammib juukseid, suga kukub merre. Neiu toob selle välja (või saab kammija surma), samal ajal kerkib merest mõõk (või jooksevad loomad viima sõna peasugeja surmast). Teema „Mõõk merest” liitub lauluga nii sageli, et seda pole [laulutüüpide – A. L.] nimekirja eraldi pandud, vaid esitatud „Suga merre” pealkirja all. (Runoregi: Suka mereen)

Tuletan meelde, et paljudes Ingeri ja karjala variantides räägib laul tütrest, kelle juuksed kasvavad ebatavaliselt pikaks:

[---]
Hius hienoine yleni
Pellavas piho pituine,
Mere vaaho valkeaine.
Ei voineet suvat sukkii
Eikä harjat harjailla.
[---]
(SKVR III 3: 2991, Haavikko, 1900)

Juuksed on nii pikad ja kohevad, et neid pole võimalik kammida. Siis palub tütar venda, kes on minemas Eestisse (Virusse) kas maksu maksma või muud sarnast asja klaarima, et vend tooks talle soa või harja, millega õde saaks juukseid sugeda. Vend toobki soa, õde läheb mere äärde ja istub kivile juukseid kammima, aga suga kukub vette. Õde läheb suga veest tooma, mõõk haakub ta ehetesse. Õde viib mõõga mõisa/koju/linna, kus rahvas arutab, kas see on sõjas käinud mõõk. Oluline on paljudel juhtudel õe vastus:

[---]
Mie sitt’ vasten vastaelin:
„Ei miekka soasta tuotu,
talutett’ ei tappelusta,
tää miekka merestä tuotu,
ojan pohjast’ on otettu.”
(SKVR V 3: 189, Sakkola < Lempaala)

See tähendab, et mõõk ei ole sõjariist, vaid miskit muud. Kuid üsna palju on neid tekste, kus kinnitatakse, et mõõk on joonud meeste verd ja söönud meeste luid. Hästi pikkade juustega õde võib selles laulus sümboliseerida suvise pööriaja pikka päeva. Suga on päike. Kui eesti lauludes soeb päev sulaste päid, siis Ingeri ja karjala omades päeva tukka. Võiks isegi fantaseerida, et päeva (valge aja) liiga pikad sugemata juuksed ohustavad kehtivat maailmakorda. Ent mõnikord on pea sugejaks vend. Seal­samas Ingeris liitub laul, kus pea sugejaks on vend, tüübiga „Laivassa surmattu veli” („Laevas surmatud vend”). Ida-Karjalas on sugejaks enamasti hoopis päeva poeg. Suga kukub vette, mees läheb järele ja hakkab uppuma või upubki. Olgu pea sugejaks õde või vend, on seos päikese ja pööriaja pika päevaga ilmne. Et mitte jääda rändama ühest Soome, Karjala või Ingeri piirkonnast teise, ühe liitunud laulutüübi juurest teise juurde, piirdun praegu pea sugemise ja mõõga leidmise motiividega. Oluline on, et 21 lauluvariandis märgitakse ka pea sugemise aega: „Meni rannalle kesoille, / Keskesoilla heinajoilla” (SKVR III 1: 605 (Joenperä?), 1877); „Mänin rannoille kesoilla, / Kesk’kesoilla, hein’ajoilla, / Parahalla paistehella” (SKVR III 1: 1184, Soikkola, 1881–1883).

Niisiis toimub tegevus ikka suvise pööripäeva lähedasel ajal, tõenäoliselt siis, kui algab heinatöö, ehk umbes peetripäeva paiku. Vrd vene vanasõnu: „доставай косы и серпы к Петрову дню”; „прежде Петра не суй носу, а после Петра берись за косу” (’peetripäevaks otsi välja vikatid ja sirbid’; ’enne peetrit ära topi sinna oma nina, aga pärast peetrit võta vikat kätte’; Nekrõlova 2007: 338). Vadja rahvakalendri järgi algas heinaaeg samuti pärast peetripäeva. Oluline on tähele panna uskumust, et nii nagu lihavõttelaupäeval, jaanilaupäeval ja rollapäeva11 laupäeval, käivad nõiad ka peetripäeva laupäeval ringi (Ariste 1969: 96).

Nagu juba öeldud, on aeg igati sobiv maagilisteks toiminguteks. Tuletan meelde, et peetripäeval toimuvad lõunaudmurdi tähtsaimad suvised palvused, Mari Eli Kužengeri rajoonis mälestavad marid surnuaial lahkunud sugulasi, Morko rajooni Untšo (vn Šorunža) külas aga toimub kesksuve sürem’i palvus.

Mis võiks olla see merest toodud mõõk, mis pole sõjariist? Või kui isegi oli, siis saab see uue funktsiooni. Muidugi võib mõõk olla lihtsalt saatuslik sümbol, nii nagu näiteks tarokikaartidel, unenäoseletajates ja mujal. Mõõk võib kaitsta kurjade jõudude eest. Ent mõõk võib olla ka ennustamise vahend. Tiibeti oraaklite tähtsaimad abivahendid on mõõk reldri (tiibeti kirjas རལ་གྲི, ral gri), mida kasutatakse kurjade vaimude vastu nii rituaalsetes tantsudes kui ka haigeid ravides, ja nool dadar (tiibeti kirjas མདའ་དར, mda’ dar). Ent tõenäoliselt on mõlemal oma osa ennustamisel. Olen filmi­kaadritest näinud, kuidas Nechungi oraakel ekstaatilise tantsu ajal mõõga põrandasse viskab (Sonam, Sarin 1991). Üsna sarnaselt on käitunud handi ja udmurdi ennustajad.

Ioann Vassiljev kirjeldab Udmurdimaa Buranovo (udm Brangurti) küla talupoja sõnade kaudu uue hiiepapi valimist, mille juures oli oluline osa mõõgaga ennustamisel:

Oma mõõga pani usto tuno (’osav teadja’) üht otsa pidi pea peale nii, et teine ots peaaegu puudutas lage, ja lasi sellel siis põrandale kukkuda. Mõõk tungis otsaga põrandasse. Seda tegi ta veel kuni kaks korda. Paremas käes oli tal sel ajal kantsik, mille käepide oli vaenlaste hirmutamiseks tehtud angervaksast. Pärast seda käskis ta kannelt mängida, ise aga hakkas tantsima. Keset tantsu kukkus ta äkki maha, nii et suust hakkas vahtu tulema. (Vassiljev 1906: 216)

Kustaa Fredrik Karjalainen (1918: 596) väidab, et obiugrilased, kes nagu komid, udmurdid ja teisedki rahvad ennustasid sageli kirve abil, kasutasid ka nuga või veel meelsamini vana mõõka.

 

Lõpetuseks

Kiik ja kiikumine on üks vanemaid rituaalseid (ja mängulisi) toiminguid, tõenäoliselt juba loomariigist päranduseks saadud nagu liulaskmine ja üksteise tagaajamine. Kiikumise puhul pole suurt mõtet rääkida sellest, kust kuhu on üks või teine uskumus levinud. Kogu maailma kiikumiskombestik on üsna sarnane, kusjuures suvise ja talvise pööripäeva aegse kiikumise juures näib domineerivat kosmogooniline aspekt: sel ajal kaldutakse kiikumises nägema päikese teekonna sümboolset kordamist või püütakse kiikumisega sellele justkui hoogu anda. Ka maailma loomise ­sümboolne kordamine tuleb sel ajal kõne alla. Kevadistes ja sügisestes kiikumis­rituaalides on esiplaanil viljakusmaagiline aspekt: kevadel püütakse mõjutada kas looduse tärkamist üldiselt või viljakasvu tingimusi, sügisel aga saagikust. Samuti arvatakse, et kiikudes on võimalik jumalatele läheneda, pälvida nende heakskiitu või ennast rituaalselt puhastada.

Mõlemad aspektid on mõjutanud ka eesti kiikumiskombeid. Tundub nii, et piirkonnas, kus kiiguti enamasti vaid kevadpühade ajal (ehk Lõuna-Eestis), saab rääkida rohkem viljakusmaagiast ning üleloomulikule sfäärile lähenemise abil ilu ja tervise tagamisest. Seal aga, kus kiikumine kestis suveni välja, tõuseb esiplaanile kosmogooniline ja ennustamisega seostuv sümboolika, kusjuures ennustused ei puudutanud ainuüksi meheleminekut, vaid ka kiikuja või ta lähedaste saatusi üldisemalt. Kosmogooniliste detailide olulisus seletab ka „Loomislaulu” populaarsust kiigelauluna (vt ka Särg 2023).

Sinikirja linnukene
Puna piane piasukene
Lendas meie leppikusse
Kandis meie koppelissa
Vahtis meie vainijulla
Otsis maad mune muneda
Aset poegi haudutella,
Lendas meie kiige külge
Tegi pesa penni peale
Haudus pojad aeste külge [---]
(E 15729/30 (263) < Harju-Jaani khk)

K a a r t 1. Harja otsimise ja merest leitud mõõga teemat kombineerivate lauluteisendite levik.

Ka kosmogooniliste tunnustega loomislaulu leiab enamasti sellelt alalt, kus kiiguti veel suvise pööripäeva ajal. Suur osa harja otsimise ja merest leitud mõõga teemat kombineerivaid lauluteisendeid pärineb ootuspäraselt Virumaalt ja Harjumaa idaosast. Kokku on 52 säärast teisendit, kus „Harja otsimise” tüübiga seoses mainitakse vähemalt pea sugemist, soa vette kukkumist ja selle järele minemist ning „Mõõk merest” tüübiga seoses vette minemist ja mõõga leidmist.12 Neist suurim osa – 14 teisendit – pärineb Jõhvi kihelkonnast ja 7 Kuusalu, 4 Haljala, 3 Vaivara, 3 Kadrina, 3 Lüganuse kihelkonnast (seega Harju- ja Virumaalt kokku 34 ehk 65%), 4 teisendit Helme, 2 Pilistvere, 2 Hanila, 2 Viljandi kihelkonnast ja 2 Setumaalt. ­Ülejäänud 8 ­teisendit jagunevad ükshaaval eri kihelkondadesse. Sellises jaotuses võiks näha Soome ja Ingeri mõju, ent pigem tuleks kaaluda, kas pole asi olnud ­vastu­pidi – suvise pööri­päeva maagiliste toimingutega seotud kiigelaul lagunes naabrite juures sel moel, et kosmilise tasakaalu hoidmise ja päikese toetamise motiivi olulisus vähenes ning sellest sai karjas käivate laste laul, ennustamisega seostuvad motiivid aga iseseisvusid looks, milles kellegi väga pikkade juustega tütar või poeg läheb kõige pikemate suvepäevade ajal mere kaldale pead sugema.

Nimetatud lauluteisendite algusmotiivide vaatlus toob välja, et suur osa neist on seotud kalendriga. Nimelt juhatab 16 korral laulu sisse motiiv pühade lähenemisest ning üheksal korral saani tegemine, et saaks venda vaatama sõita. Neljal korral esineb venna juurde sõitmine ka ilma saani tegemiseta. Teatavasti ei olnud vanasti võimalik sugulasi igal ajal vaatamas käia, pigem tehti seda talviste pühade ajal. Nende ootamine aga algas juba suvisest pööripäevast. Niisiis viitavad 29 lauluteisendi algused ühel või teisel moel perioodidele, mil ennustati ka tulevikku. Ülejäänud algusmotiivid jagunevad järgmiselt: „veere, päev” (5 teisendit), „päev ei jõua veereda” (4 teisendit), „päev soeb päid” (7 teisendit), „paistku päev selle maja peale, kus päid soetakse” (2 teisendit), „too suga merest” (2 teisendit), „Soomest suga tooma” (1 teisend), „kuulsin kiigutavat” (1 teisend), „viidi põllega põllule” (1 teisend). Eelnevat arvesse võttes tundub mulle, et need lauluteisendid, kus „Harja otsimisele” liitub „Mõõk merest”, peegeldavad eelkõige pööriaja maagilisi toiminguid, kosmogooniline aspekt aga hakkab nende varju jääma. Näeme, et lüüriline minategelane on asunud taevakeha asemele, ronib kallil pühadeajal ise puu otsa ja soeb laste päid või palub Jaanil (apostel Johannesel) endale saan teha, nagu laulis Mari Rebin Jõhvi kihelkonna Illuka vallast:

Joanikene koanikene
Tee mull’ saksa soanikene
Ja mull’ luine laevukene
Kalaluine karbikene
Ma lähen venda voatamaie
Kas on venda karjapoissi
Või on härja-hoostepoissi…
(H II 37, 343/4 (11) < Jõhvi khk)

Selge see, et saan pole päris tavaline, pigem kuulub fantaasia valda. Kas luisel laevukesel ja kalaluisel karbikesel võiks olla midagi ühist kiige või hälliga? Igatahes peaks see olema sõiduriist, mis viib lauliku kiiresti sinna, kuhu ta soovib minna. Olgu sellega nii või naa, on kõigile neid laule tundvatele inimestele isegi tänapäeval selge, et juuste sugemisel ühes soa vette kukkumisega on midagi tegemist päikese teekonnaga. Mulle näiteks kangastub lauldes alati pilt puulatvu riivavast ja pikkamisi merre vajuvast suurest päevakerast.

Lõpetangi nüüd Mall Hiiemäe küsimusega: kas see kõik pole liiga fantastiline? Jah, kahtlemata on, see on sama fantastiline kui meie regilaul ise. Regilaulust võime leida üle maailma levinud olulisi mütoloogilisi teemasid ja motiive või vähemalt nende jälgi. Need kõik on olemas siinsamas, meie kodustes lauludes. Tuleb ainult tahta ja osata otsida.

 

Artikkel valmis Eesti Teadusagentuuri projekti PRG1288 „Folkloorse varieeruvuse korpus­põhine käsitlus: regilaulutraditsiooni piirkondlikud stiilid, teemavõrgustikud ja suhtlusviisid” raames. Artikli aluseks on 2017. aastal Mall Hiiemäe juubelikonverentsil peetud ettekanne. Tänan Kaarel Veskist levikukaardi vormistamise eest.

Aado Lintrop (snd 1956), PhD, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi emeeritus, aado.lintrop@gmail.com.

 

1 Edaspidi viidatakse tekstis Eesti Kirjandusmuuseumi (EKM) Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA) rahvaluulekogudele kogu, köite ja lehekülje ning pala tähistega.

2 Dharma on hinduismis käitumine, mis harmoneerub universumi olemasolu võimaldava korraga (ta).

3 Minu tõlge Damodara Rao Dasu ingliskeelse tõlke järgi telugu originaalist (vt ka teist tõlget inglise keelde: Narasimhachary, Ramesh 2008: 61–63). Kuna ma telugu keelt ei oska, tuleb loota ingliskeelse tõlke autori kompetentsusele ka selles osas, et kiigega paralleelselt kasutatakse laulus sõna häll.

4 Venkata+iśvara ’Venkata [mäe] isand’; Tirumala linnas asuv Venkata mägi on mainitud templi asukoht.

5 Kailaši ehk tiibeti keeles Kangrinboqê nime kandev mägi asub Tiibeti kiltmaa lääneosas ning see on hindude, budistide, džainistide ja tiibeti põlise usu järgijate jaoks oluline pühapaik.

6 Tema kohta vt Devjatkina 2008: 141–142.

7 Mokša Атямня, Атямсь. Mordva äikesejumala kohta vt Devjatkina 2008: 195–196.

8 Maarja mäekäigu öö viitab siin heinamaarjapäeva ehk 2. juuli eelõhtule.

9 „Пять раз в году солнце играет: на рождество, богоявленье, благовещение, светлое воскресение, Иоанново рождение” (’Päike mängib viis korda aastas: jõulude ajal, kolme­kuningapäeval, paastumaarjapäeval, ülestõusmispühal ja jaanipäeval’, Dal 1879: 528).

10 Siin ja edaspidi on kogumikus „Suomen kansan vanhat runot” (SKVR) avaldatud tekstidele viidatud osa, köite ja teisendinumbri järgi.

11 Märtrite Florose ja Laurose surmapäev 18. august, hobuste püha.

12 Otsisin Eesti regilaulude andmebaasist (ERAB) sõna „suga” järgi ja valisin 236 tulemusest välja sobivad 52. Otsing tüübinimede järgi annab palju vähem tulemusi. Runoregi seostas „Harja otsimisega” ainult 27 „Mõõk merest” tüüpi kuuluvat jätku.

Kirjandus

Arhiiviallikad

Käsikirjalised kogud Eesti Kirjandusmuuseumi (EKM) Eesti Rahvaluule Arhiivis (ERA):

E – Matthias Johann Eiseni rahvaluulekogu

ERA – Eesti Rahvaluule Arhiivi rahvaluulekogu

ERM – Eesti Rahva Muuseumi rahvaluulekogu

EÜS – Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvaluulekogu

H – Jakob Hurda rahvaluulekogu

 

Veebivarad

ERAB = Eesti regilaulude andmebaas. Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv. https://www.folklore.ee/regilaul/andmebaas

Runoregi: Suka mereen. http://runoregi.rahtiapp.fi/theme?id=skvr_t010100_3380

Sangeeta Sudha. English Translations of Carnatic Lyric. Tlk Damodara Rao Dasu. http://www.sangeetasudha.org/annamacharya/vol2/a.html

SKVR = SKVR-tietokanta – kalevalaisten runojen verkkopalvelu. Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. https://skvr.fi

 

Kirjandus

Ariste, Paul 1969. Vadja rahvakalender. (Eesti NSV Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi ­toimetised 8.) Tallinn: Valgus.

Dal 1879 = Владимир Даль, Пословицы русского народа: Сборник пословиц, поговорок, речений, присловий, чистоговорок, прибауток, загадок, поверий и пр. 2-е изд. Т. 2. Санкт-Петербург–Москва: М. О. Вольф.

Devjatkina, Tatjana 2008. Mordva mütoloogia. (Sator 8.) Tlk Irina Orehhova, Nikolay Kuznetsov. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, Eesti Folkloori Instituut. http://www.digar.ee/id/nlib-digar:106597

Eliade, Mircea 2021. Šamanism ja arhailised ekstaasitehnikad. (Avatud Eesti raamat.) Tlk Mirjam Lepikult. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Griffiths, Rhys 2016. Bangkok’s Giant Swing. – History Today 30. III.

Hiiemäe, Mall 1985. Eesti rahvakalender. IV kd. Tallinn: Eesti Raamat.

Hiiemäe, Mall 1994. Eesti rahvakalender. VI kd. Tallinn: Eesti Raamat.

Hiiemäe, Mall 2006. Kosmogoonilise harja otsimine. – Regilaul – esitus ja tõlgendus. (Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetused 23.) Toim Aado Lintrop. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 21–48.

Karjalainen, Kustaa Fredrik 1918. Jugralaisten uskonto. (Suomensuvun uskonnot III.) ­Porvoo: Werner Söderström Osakeyhtiö.

Krohn, Kaarle 1926. Harja otsimine. – Eesti rahvalaulud Dr. Jakob Hurda ja teiste kogudest. Esimene köide. Toim Matthias Johann Eisen, K. Krohn, Vihtori Alava, Oskar Kallas, ­Walter Anderson, Villem Grünthal. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, lk LIII.

Kulemzin, Vladislav M. 2006. Mir sawitti χu. – V. M. Kulemzin, Nadezhda V. Lukina, Timofeĭ A. Moldanov, Tat’yana A. Moldanova, Khanty Mythology. (Encyclopaedia of Uralic ­Mythologies 2.) Toim Vladimir Napolskikh, Anna-Leena Siikala, Mihály Hoppál. Budapest–Helsinki: Akadémiai Kiadó, Finnish Literature Society, lk 110–111.

Laugaste, Eduard 1963. Eesti rahvaluuleteaduse ajalugu. Valitud tekste ja pilte. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Lintrop, Aado 1997. Palakesi obiugri mütoloogiast II. – Mäetagused, nr 5, lk 23–30. https://doi.org/10.7592/MT1997.05.obmyto2

Lintrop, Aado 1998a. Palakesi obiugri mütoloogiast III. – Mäetagused, nr 6, lk 7–20. https://doi.org/10.7592/MT1998.06.obmyto3

Lintrop, Aado 1998b. Palakesi obiugri mütoloogiast IV. – Mäetagused, nr 7, lk 7–20. https://doi.org/10.7592/MT1998.07.obmyto4

Lintrop, Aado 2000. Suur tamm ja õde-venda. – Mäetagused, nr 13, lk 24–42. https://doi.org/10.7592/MT2000.13.suurtamm

Lintrop, Aado 2004. Ennustamisega seotud motiivid regilauludes. – Mäetagused, nr 24, lk 119–132. https://doi.org/10.7592/MT2003.24.lintrop

Lintrop, Aado 2021. Mansi loomislugudest regilaulu ilmalinnuni. – Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 379–400. https://doi.org/10.54013/kk761a1

Munkácsi, Bernát 1893. Vogul népköltési gyűjtemény. III kd. Medveénekek. Budapest: Magyar Tudományos Akadémia.

Narasimhachary, M.; Ramesh, M. S. 2008. Spiritual Heritage of Annamacharya. (T.T.D. Religious Publications 769.) II kd. Tirupati: Tirumala Tirupati Devasthanams.

Nekrõlova 2007 = Анна Некрылова, Русский традиционный календарь. На каждый день и для каждого дома. Санкт-Петербург: Азбука-классика.

Pamjatniki 1984 = Памятники мордовского народного музыкального искусства. Т. 2. Мокшанские неприуроченные долгие песни междуречья Мокши и Инсара. Ред. Евгений Гиппиус, сост. Николай Бояркин. Саранск: Мордовское книжное издательство.

Peegel, Juhan 2004. Nimisõna poeetilised sünonüümid eesti regivärssides. Teine läbivaadatud ja ühtlustatud trükk. (Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi toimetised 15 (62).) Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Sharapov, Valery E.; Nesanelis, Dmitri A. 1997. Theme of „swinging” in shamanism and folk culture. – Elektroloristi, kd 4, nr 2. https://doi.org/10.30666/elore.78237

SKVR III 1 = Suomen kansan vanhat runot III. Länsi-Inkerin runot 1. Toim Väinö Salminen. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 139:1.) Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 1915.

SKVR III 3 = Suomen kansan vanhat runot III. Länsi-Inkerin runot 3. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 139:3.) Toim Väinö Salminen. Helsinki: Suomalaisen Kirjalli­suuden Seura, 1924.

SKVR IV 3 = Suomen kansan vanhat runot IV. Keski-Inkerin ja vatjalaiset runot 3. (Suoma­laisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 140:3.) Toim Väinö Salminen. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 1928.

SKVR V 3 = Suomen kansan vanhat runot V. Itä- ja Pohjois-Inkerin runot 3. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 141:3.) Toim Väinö Salminen. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 1931.

Sonam, Tenzing; Sarin, Ritu 1991. The Reincarnation of Khensur Rinpoche. [Dokumentaalfilm.] White Crane Films.

Steinitz, Wolfgang 1939. Ostjakische Volksdichtung und Erzählungen aus zwei Dialekten. 1. kd. Grammatische Einleitungen und Texte mit Übersetzungen. (Õpetatud Eesti Seltsi Toimetused XXXI.) Tartu: Õpetatud Eesti Selts. https://www.etera.ee/zoom/4230/view

Särg, Taive 2023. Loomislaul alguste kiigel. – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 1076–1103. https://doi.org/10.54013/kk791a2

Talve, Ilmar 1961. Keinu ja keinuminen Suomessa. (Scripta Ethnologica 11.) Turku: Turun yliopiston kansantieteen laitos. https://doi.org/10.30673/sja.86249

Van De Bogart, Willard G. 2014. The Giant Swing (Lo Ching Cha): Brahmanical origins and its significance to the religious culture of Thailand. – Contemporary Socio-Cultural and Political Perspectives in Thailand. Toim Pranee Liamputtong. Dordrecht: Springer Science+Business Media, lk 23–47. https://link.springer.com/chapter/10.1007/978-94-007-7244-1_2

Vassiljev 1906 = Иоанн Васильев, Обозрение языческих обрядов, суеверий и верований вотяков Казанской и Вятской губерний. – Известия Общества археологии, истории и этнографии при Имп. Казанском университете. Т. XXII, вып. 3–5. Казань: Типо-литография Императорского Университета.

Vissel, Anu 2003. Eestlaste kiigekultuur enne ja nüüd. – Mäetagused, nr 21, lk 7–84. https://doi.org/10.7592/MT2002.21.kiik

Nii nagu varasemagi Marju Kõivupuu publitsistliku loomingu, on raamatu­poodide kliendid, lugejad ja kuulajad võtnud tänavu aasta algul ilmunud „Eesti mütoloogia algajale” vastu soojalt. Teos on jõudnud Rahva Raamatu korraldatava aasta raamatu konkursi teabekirjanduse valdkonna nominentide nimekirja, rääkimata positiivsetest arvustustest siin ja seal. Autor on veenvalt tõestanud, et folkloristi­ametiga arvamusliidril on avalikkuses väärikas roll täita ja inimeste janu folkloori kaudu oma juuri tunnetada on ikka ja alati suur.

Just selle viimase tõttu on raamatu tähendust raske hinnata – suhe pärandisse on iga lugeja jaoks individuaalne. Samal ajal ei tohi unustada, et see, mida peetakse pärandiks, on autoriteetide, teadlike valikute, rõhuasetuste ja vaatepunkti suunata. Kõivupuul on autoriteetne hääl, mis kujundab avalikkuse suhet rahvuslikku kultuuripärandisse. Teos asetub usundit käsitlevate raamatute maastikule, mis hariduseusku eestlaste enesepilti vormib. Kõvakaanelisi kaunilt kujundatud rahva­usundialaseid teoseid on välja antud ka mujal: Soome Kirjanduse Selts on hiljuti taasavaldanud klassikalised Martti Haavio „Suomalainen mytologia” („Soome mütoloogia”, esmatrükk 1967) ja Uno Harva „Suomalaisten muinasusko” („Soomlaste muinasusk”, esmatrükk 1948), samuti uudisteoseid tänapäevases mütopoeetilises kujunduses.

Seda, et tegu on identiteedikirjandusega, kinnitab nii autori pöördumine, mille järgi on raamat mõeldud „tere­tutvuseks meie rikkaliku ja elava pärandimaailmaga” (lk 9), kui ka põgus pilguheit raamatu­tutvustustesse, mis vahendavad justkui lugejate hääli.1 Samuti saab autori pöördumise kaudu vaadelda raamatut kui rahvahariduslikku lugemikku, sest just valgustuslik rahva­haridus on väärtus, mis Kõivupuu raamatut kannab. Autor järgib seda aadet, tõmmates läbivalt piiri teadusliku ja mütoloogilise maailma vahele, olgu teemadeks surm, loodusnähtused või rahva­meditsiin. Lugejat haritakse muu hulgas virmaliste tekke, surma eri faaside ning eri liiki taimede ja putukate osas.

Sellest kajab vastu folkloristikat kujundanud ajalooline dilemma: kuidas lepitada neid rahvausu kujutelmi ratsionalistliku maailmavaatega? Siin tõmbab autor ajalise piiri: vanemale ehk ajatule rahvapärimusele ei rakendu küsimused selles esitatavate väidete tõeväärtusest, mida aga tuleb esitada tänapäevasemate nähtuste kohta, olgu nendeks 1980-ndatel rahvast „hullutanud” AU8 või mürgine kloordioksiid. Ka veesoonte puhul on autor pidanud vajalikuks täpsustada, et arusaam nendest ei kuulu teaduslikku maailmapilti. Seega esindab „Eesti mütoloogia algajale” just fiktsiooniks muutunud usundipilti, mis kõnetab lugejat seetõttu, et on oma, rahvuslik ning seda on oluline tunda.2

Oma ladusa stiiliga viib autor lugeja justkui ekskursioonile rahva­usundiliste märksõnade ja assotsiatsioonide maailma. Just viimast võibki pidada Kõivupuu raamatu kõige originaalsemaks osaks, sest ehkki teos on üles ehitatud märksõnade kaupa, on need temaatiliselt grupeeritud. Katuspea­tükkide ülesanne on siduda eri teemad tervikuks. Esimene peatükk „Maailm meie kohal ja all” sisaldab teemasid maailma loomisest, ilmalinnust, ilmapuust, milles leidub põikeid võrdlevasse mütoloogiasse, aga ka pilvedest ja ilmaennustamisest, virmalistest (ning selle kõrval ka maksamerelistest ja Loksberile sõitjatest), põrgust ning inglitest. Peatükk lõpeb Juhan Viidingu luuletusega „Elole”: „kiosk oli kuradi kujusid täis” (lk 73). Seda peatükki iseloomustab autori valikute assotsiatiivsus ning väga erinevaid rahvaluuleliike (loomis­laulud, pilvetükkidega ravitsemine, tuulispask ja kotermann) ühise teema all käsitledes jääb lugejale mulje maailma totaalsest mütologiseeritusest. Sealjuures on pikemalt käsitletud rahvaastronoomiat – ent puudub viide kalendripärimusele – ja ilmapuu kujundit võrdlevas usundiloos, aga pole tutvustatud rahvalaulutekste. Siiski on raamatu järgnevad peatükid ühtlasemad, pakkudes sidusamaid ja üksiktermineid kontekstualiseerivaid arutlusi ning elustavaid tekstinäiteid.

Üksikteemade vahel on ka üldisemaid religiooniteoreetilisi põikeid: räägitakse dualismist, väest, ohverdamisest ja selle liikidest, analoogiamaagiast, mustast ja valgest maagiast. Ühelt poolt on säärane üldmõistete teemadesse lõimimine meetodina mõistetav, sest toob üksikutele märksõnadele paralleele Euroopa kultuurist ja laiemast usundiloost, ometi jätab see juhusliku ja autori assotsiatsioonidel põhineva mulje. Näiteks on peatükis „Inimene ja kodu” räägitud (näitetekstides sageli demoniseerunud) koduhaldjast, puugist, kodukäijatest, ohverdamisest, pühapaikadest ja pühadusest. Peatükk lõpeb „Mütoloogiliste kehakatetega”, milleks on võrdselt nii õnnesärk ja kooljakindad (ehk ended lapse sünnil) kui ka küüntest kübar ja seitsmepenikoormasaapad. Osa märksõnadest on esile toodud hallil taustal koos illustreerivate fotodega, mis loovad raamatusse justkui rõhutatud tasandi. Need moodustavad kauni vahepala üldises märksõnavoos. Muust tekstist eristuvad terminite seletused, näiteks „Peremärgid”, „Eluvesi”, „Imerohi”, „Nõidus­sõnad”, mis põhiteksti kommenteerivad või laiendavad. Nende seos põhitekstiga on aga vaba – näiteks ilmub kodukäija selgitus mujal kui vastavat teemat käsitlenud põhipea­tükis. Kui muidu on hallidel lehtedel terminiseletus, siis raamatu lõpupoole on vastav lehekülg pühendatud Laatre ristimännile ehk kindlale maastikuobjektile.

Teos kombineerib erinevaid allikaid. Üldistustes vahendab see tihti Matthias Johann Eiseni kirjutisi, mida on arhiivi­tekstidega illustreeritud või ositi ka illustreerimata jäetud. Huvitava allikana kasutab Kõivupuu vanades ajalehtedes ­ilmunud kommentaare rahvauskumustele. Nii on toodud ära pikem tekst kurja silmaga seotud problemaatikast, milles mainitakse ilmselt avalikkuses levinud lugusid ühe ooperilaulja kurjast silmast, mis palju õnnetusi toonud. Samuti pikem artikkel, mis kajastab arutelu batsillide ja lendva suhtest ning pärineb 1900. aasta Isamaa kalendrist. Siiski on lugejale algajast edasi­jõudnuks saamise tee üsna konarlik raamatus kasutatud viitamissüsteemi tõttu. Peatükkide lõpus toodud viidete seas esineb ohtralt internetiaadresse, mis aga on muutlikud või vahel viitavad autori koduarvuti kõvakettale.

Raamatut iseloomustavad rohked osutused uuema aja kultuurile: nii on autor toonud välja sõna tont sagedase esinemise ühendites, nagu viidetetont või kommunismi­tont, samuti teoste peal­kirjades, nagu „Tondinahad” või „Tondiöömaja”. Selline osutamine on raamatus programmiline: viitab see ju mütoloogia kõikehõlmavale mitmekihilisusele, teisalt osutab see eesti kultuuri tihedusele. Folkloor nii selle sõnalistes kui ka muudes väljendustes on omakultuuri ammendamatu allikas. Uue mütoloogilise tegelasena on sisse toodud illuminaadid – vabamüürliku salaorganisatsiooni võimukas eliit. Märksõna ilmub rahvameditsiini ja taimravi teema vahel, mille põhjuseks on nende väidetav seos ravimitootmisega. Viimane peatükk kannabki nime „Uuema aja tegelased” ja märksõnadena ilmuvad järjest jõuluvana, põhjapõder Rudolf, jõulusokk, päkapikud ja lihavõttejänes.

Kui vaadelda raamatut folklooriprotsessi või pärandiloome osana, võib mõista autori soovi detaile pisut kirevamaks värvida. Siiski märksõnana esinev välgust materialiseerunud välkmadu (rästik, lk 51) või vihje halastussurmale kui siinmail aimamisi levinud praktikale (lk 120) vajaksid veenvamaid viiteid, kui on soov jääda teaduslikkuse piiresse. Samas on mõningane fabuleerimine, isegi müsti­fitseerimine asjakohane, kui kasutusse on võetud samasugune haruldane termin pealkirjas – õudasi. Ähmane viide sõna Hiiumaa päritolule ei selgita küll sõna allikat, ajastut, konteksti ega täpset tähendust, ent tundub, et see sõna rikastab kaas­aegset keelt ühe omakeelse vastega interneti kaudu levivaid õuduslugusid tähistavale inglise sõnale creepypasta. Arusaam mütoloogiast ja selle rollist ühiskonnas üha ­uueneb: folklooril pole omanikke, on omadused ja funktsioonid. Säärane ajastutest, kohtadest, žanritest ja inimese eluringist irrutatud ülevaade mütoloogiast ongi materjaliks fabuleerivale, uuenevale rahvapärimusele, mis huvilisi sageli innustab ja inspireerib. Ülevaade esivanemate vaimuvarast algajaile on nüüd kättesaadav ladusas kaunilt illustreeritud väljaandes, innustuseks ja inspiratsiooniks lugejale.

1 Karl Martin Sinijärve raamatututvustused „Jätku lugemis(t)ele” (Eesti Rahvusraamatu­kogu kodulehel, 9. II 2023, https://vana.nlib.ee/et/sinijarv-lugemissoovitus-koivupuu-rakke); Marelle Kirnmanni raamatututvustus Tallinna Keskraamatukogu kirjandusblogis „Marju Kõivupuu „Eesti mütoloogia algajale”” (8. VI 2023, https://lugemiselamused.keskraamatukogu.ee/2023/06/08/marju-koivupuu-eesti-mutoloogia-algajale); Jaan Sudaki raamatu­tutvustus Sirbis „Eesti mütokollide punane raamat” (Sirp 21. IV 2023, lk 34. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/eesti-mutokollide-punane-raamat).

2 Vt Ü. Valk, Kui muistendist saab fiktsioon. Žanriajaloolisi märkusi. – Keel ja ­Kirjandus 2015, nr 8–9, lk 541–555. https://doi.org/10.54013/kk694a2

Postimehest” lugesin, et keegi naisterahvas olevat Kirjameeste Seltsi viimase aastapäeva
puhul liikmeks vastu võetud, hädaohust hoolimata, et seltsi siiamaalne rahu seeläbi
rikutud oleks. Kui sel kombel kõigiti õigustatud ning paljuproovitud
naisemantsipatsioonile ka meie eesti naiste seas uksed kõrgeks ja väravad laiaks tehakse,
siis palusin kirjalikult Hurt’i, et ta ka minu muide üsna tugevaile ja terveile kopsudele
võimaldaks kõige tervislikumat arenemist mainitud kirjandusringis.

Lydia Koidula kiri Johann Voldemar Jannsenile (Rosenthal-Lipp 1926: 25)

Naised ja rahvuslik liikumine

Üks olulistest ärkamisaegsetest algatustest, Eesti Kirjameeste Selts, tegutses aastatel 1872–1893. Seltsi põhieesmärkide ja liikmeskonna osas olid selle algatajatel pisut erinevad nägemused, kuid põhijoontes tegeles selts eeskätt eesti keele arendamise, (kooli)kirjanduse loomise ja levitamise küsimustega ning rahvaluule ja vanavara kogumisega. Käesoleva ülevaate eesmärk on tutvustada Eesti Kirjameeste Seltsi liikmeks olnud naisi ja nende tegevust nii seltsis kui ka – valitud näidete puhul – väljaspool seda.

Eesti Kirjameeste Seltsi ajaloo üks olulisemaid käsitlusi pärineb Friedebert Tuglaselt (2009), kes pöörab oma raamatus naiste osalusele seltsi tegevuses võrdlemisi vähe tähele­panu. Samas tuleb märkida, et kuigi Lydia Koidula liitus seltsiga alles 1874. aastal, seob Tuglas huvitaval kombel just Koidula seltsi algusega, tsiteerides tema kirjavahetust (Tuglas 2009: 52), ja üldse laiemalt seltsi saatusega, nähes n-ö saatuslikena 1879. aastast pärinevaid Koidula saadetud luuleridu „Kirjameeste Selts ei enne lange, / Kui ta ise end ei hukkanud!” (Tuglas 2009: 98, 312). Seltsi rajamist kirjeldades märgib Tuglas (2009: 63), et alguses polnud seltsi liikmete hulgas naisi ja ka pärast liikmeks astumist ei võtnud naised pikalt koosolekutest osa. Hilisemates lisandustes seltsi ajaloole tuleb Tuglas teema juurde tagasi, märkides, et esimene naine seltsi liikmete hulgas oli Lilli Suburg, 1874. aastal liitusid Juulinka Thal (tema peigmees oli Carl Robert Jakobson) ja Koidula. Samuti mainib Tuglas (2009: 369), et mitmed naisliikmed ilmusid koosolekutele alles aastaid pärast esimeste nais­liikmete vastuvõtmist ja kolm esimest pole vist kordagi koosolekul käinud. Tasub märkida, et kui Tuglase käsitluses pärast nn baltlaste lahkumist1 muretseti, kas piisavalt „kirja­mehi” seltsi alles jäi, nimetab Tuglas (2009: 141) allesjäänute hulgas ära ka Lilli Suburgi.

Mart Laar nimetab vahemikku 1870 kuni 1880, mil Eesti Kirjameeste Selts asutati, rahvusliku ärkamisaja haripunktiks, edasi iseloomustas perioodi rahvusliku ­liikumise lõhenemine, mis mõjutas tugevalt seltsi tegevust ja liikmeskonda. Sellegi­poolest arenes Laari hinnangul rahvuslik liikumine ka pärast lõhenemist tõusvas joones. (Laar 2005: 132–136) Naisharitlasi ja naiste rolli rahvuslikus liikumises on ülevaatlikult mainitud üldkäsitlustes, kuid eraldi ei ole sellele teemale mahukat tänapäevast uurimust pühendatud. XIX sajandi naiste elu kirjeldamisele on lähenetud eeskätt isikulooliselt, näiteks võiks tuua Lydia Koidula (vt nt Puhvel 2016; Salupere 2017) või Lilli Suburgi (vt nt Undla-Põldmäe 2002a, 2002b, 2002c; Annuk 2008, 2012; Karro 2022) tegevust käsitlevad uurimused. Varaseks isikulooliseks näiteks on koguteos Anna Haava, Miina Härma ja Aino Tamme 70. sünniaastapäevaks (Koguteos 1934).

Samuti puudub tänapäevane põhjalik käsitlus eesti naiste positsioonist ühiskonnas XIX sajandil. Baltisaksa naiste osas saab toetuda Heide Whelani (1999) ja Anja Wilhelmi (2008) uurimustele. Naise õiguslik positsioon olenes tema seisusest ja abielustaatusest ning elukohast linnas või maal. Aadelkonnale kehtinud Balti era­seadusest tulenevad abielunaiste omandi käsutamise piirangud erinesid Vene keskvõimu seadustest, mille järgi oli naistel näiteks enam õigusi oma vara haldamisel (Whelan 1999: 130).2 Baltisaksa (eeskätt aadli- ja literaadiseisusest) naised olid XIX sajandil haritud ning võtsid seltskonna- ja kultuurielust mingil määral osa, kuid neil oli vaid kaks ühiskondlikult heaks kiidetud tegevusvaldkonda väljaspool kodu: õpetaja­amet ning heategevus (Kivimäe 1995: 120–121). Eestlastest naiste positsiooni kohta võib Sirje Kivimäe artiklist välja lugeda, et see pigem halvenes XIX sajandi jooksul Saksa­maalt pärinevate väikekodanlike ideede mõjul (Kivimäe 1995: 125). Saksamaal toimus muudatus Napoleoni sõdade järel, mil väärtustest ja isikuomadustest rääkimisel hakkas sugu mängima suuremat rolli kui seisus (Whelan 1999: 111). Siinkohal tuleb eristada ajakirjanduse ja kirjandusteoste kaudu levitatud ideaalset ettekujutust naisest ning nende reaalset positsiooni. Samuti tõdeda, et Kivimäe (1995: 124–126) toob ise välja ka Carl Robert Jakobsoni vähemalt näiliselt erineva suhtumise naiste ühiskondlikku rolli Lilli Suburgi tegevuse suunamisel ning omaenda tulevasele abikaasale saadetud kirjades. Kuigi Kivimäe (1995) rõhutab Tartu traditsioonilist või isegi kitsarinnalist hoiakut naistele sobivate tegevusvaldkondade osas, on tema artiklist võimalik välja lugeda järkjärgulist arengut 1870. aastate lõpus ja 1880. aastatel, mil eesti naised hakkasid järjest enam osa võtma erinevatest ärkamis­aja tegevustest.

Detailse tänapäevase ülevaate puudumine muudab keeruliseks ka teiste riikidega võrdlemise. Pirjo Markkola (1990: 20) artikli põhjal võib tõdeda, et näiteks abielunaise vara haldamise osas olid Soome naised Balti oludega võrreldes üsna sarnases olukorras. Seejuures on just Soome kuulus naistele varakult valimisõiguse andmise poolest ning ka esimesed naisseltsid ja lausa spetsiifiliselt naiste õiguste eest seis­miseks loodud ühing sündisid Soomes juba XIX sajandil (Sulkunen 1990). Irma ­Sulkunen (1990: 42–43) toob esile küsimuse keerukuse: naiste positsioon ühiskonnas moodustub mitmest elemendist, milleni eri ühiskonnad jõudsid eri aegadel ning ühes aspektis eesrindlik riik võis mõnes teises küsimuses jääda teistest kaugele maha.

Deniss Hanovs kirjutab Läti XIX sajandi keskklassi naistest, kes aktsepteerisid autori sõnul traditsioonilisi rolle peres, st naised tegutsesid eeskätt koduseinte vahel. Ajakirjanduse veergudel domineerisid meeste sõnavõtud, milles peeti oluliseks naiste kui emade harimist ning naisi kui rahvalaulude ja lugude kandjaid. Läti naised osalesid heategevates seltsides, kultuuriseltsid olevat olnud neile suletud. Heategevaid seltse näeb Hanovs eeskätt keskklassi organisatsioonidena, kus tegutsesid koos saksa ja läti naised ning mehed. (Hanovs 2002; vrd ka Branta 2012) Leedu XIX sajandi naisliikumisele leiame erinevaid lähenemisi. Üks vaatenurk keskendub sellele, et Leedu rahvusliku ärkamisaja tegelased olid hädas naiste leidmisega, sest haritud naised olid poolastunud ja leedu naised harimata taluneiud (Balkelis 2004; ­Leinarte 2017: 92–96). Toma Birmontienė ja Virginija Jurėnienė (2012: 81–82) esitavad teistsuguse vaatenurga, mille järgi oli leedu naistel kogu XIX sajandi vältel oluline roll Leedu rahvuslikus ja eriti Vene keisririigi vastu suunatud liikumises. Põgusad näited põhja- ja lõunanaabritelt iseloomustavad eelkõige naiste positsioonile võrdleva hinnangu andmise keerukust, ühise joonena võib näha naiste järjest suuremat aktiivsust ning küsimuse kui sellise tõstatumist kohalikus ajakirjanduses.

Üks Eesti esimesi naisajaloolisi käsitlusi, Vera Poska-Grünthali raamat „Naine ja naisliikumine. Peajooni naisliikumise ajaloost ja probleemistikust” (1936), on haardelt väga lai, kirjeldades naisajalugu ja naisliikumist maailmas vanaajast kaasajani. Käsitledes eesti naisliikumise algust, läheneb Poska-Grünthal teemale isikulooliselt. Ta iseloomustab lühidalt Lydia Koidula, Lilli Suburgi, Natalie Johanson-Pärna, ­Elisabeth Aspe, Anna Haava, Miina Härma ja Aino Tamme tegevust, tõdedes, et ärkamisajal tegutsesid need naised omaette, kui ehk välja arvata Eesti Aleksandrikooli naiskomiteed (Poska-Grünthal 1936: 79–83).

Mälestuse ja üldkäsitluse vahelisi piire kompav Helmi Mäelo „Eesti naine läbi aegade” (1957: 23) kuulutab, kuidas rahvusliku ärkamise ajal „eesti mehe kõrvale ­sellisel „kevadel” tõuseb ka eesti naine”. Mäelo tõstab esile kaks kolmikut kahest põlvkonnast: Koidula–Suburg–Johanson-Pärna esimesest ning Haava–Härma–Tamm teisest põlvkonnast (Mäelo 1957: 24–41, 47–61, kolmikutena välja toodud lk 46). Kontekst lubab kinnitada, et Mäelo järgnev iseloomulik tsitaat, mis rõhutab samuti üksikute tippude domineerimist, kuid samas ka nende olulisust rahvuslikus liikumises ja Eesti kultuuriloos laiemalt, räägib naistest: „Edaspidises arengus kerkivad massist üksikud tähtkujud, kes vaimsete ja organisatoorsete võimete poolest saavad teistele eeskujuks, keda rahvas usaldab ja austab. Kunagi hiljem pole sellised täht­kujud nii lähedalt tabanud ja mõistnud oma rahva hinge, kui esimesed ärkamisaja tegelased.” (Mäelo 1957: 23) Massilisema naiste osalemise või „vaimse puhangu” asetab Mäelo (1957: 41) XIX sajandi lõpuaastatesse.

Sirje Kivimäe (1995: 121) hindab eesti rahvuslikku liikumist eeskätt meeste ettevõtmisena ning arvab, et Koidula pettus nii naiste osaluses Eesti Kirjameeste Seltsi ridades kui ka Kroonlinna naisteringis. Pikemalt kirjeldab Kivimäe (1995: 122–124) Eesti Aleksandrikooli Tallinna abikomitee edu ning nimetab Otepää ja Riia naisabikomiteed. Kokkuvõttes peab Kivimäe naisliikumist enne XX sajandit tagasihoidlikuks, viidates sellele, et eesti rahvuse juhtivad mõtlejad olid naisküsimuses pigem konservatiivsed-patriarhaalsed. Teise argumendina toob Kivimäe esile rahvuslik-seisusliku eraldatuse, milles ühise naisküsimuse toetamine jäi rahvusliku ideoloogia kaitsmisega võrreldes tagaplaanile. (Kivimäe 1995: 132)

Naisharitlasi3 nimetavad ka Toomas Karjahärm ja Väino Sirk monograafias eesti haritlaskonna kujunemisest ja ideedest, kuid nende käsitlus jääb naiste kohta pisteliseks eeskätt seetõttu, et naisharitlasi oli raamatus käsitletava perioodi esimesel poolel ehk XIX sajandil vähe. Nii on 1850.–1860. aastate eliitharitlaste hulka loetud pedagoogina Lydia Koidula (Karjahärm, Sirk 1997: 34), 1870. aastaid käsitledes mainitakse Lilli ja Laura Suburgit ning Ida Jakobson-Thomsonit (Karjahärm, Sirk 1997: 84–85) ning 1880. aastatest leiame Natalie Johanson-Pärna (Karjahärm, Sirk 1997: 103), Rosalie Jakobsoni, Elisabeth Aspe, Elise Auna, Julie Ederbergi ja Anna Haava nimed (Karjahärm, Sirk 1997: 105).

Naiste rolli rahvuslikus ärkamises on lühidalt analüüsinud ka Mart Laar. Tema hinnangul osales naisi rahvuslikus liikumises suhteliselt vähe, mida Laar seletab Eesti ühiskonnas levinud patriarhaalse suhtumisega, kuid soovitab nende mõju siiski mitte alahinnata. Ta rõhutab, et XIX sajandi teisel poolel naiste osakaal järjest suurenes. Samuti tõstab ta esile aktiivsemate naiste rolli rahvuslikus liikumises. Tema nimekiri sisaldab Koidulale lisaks Lilli Suburgi, Els Raudsepa, Leena Kase, Eugenie Rosenthali, Emilie ja Lydia Lilienthali nime. (Laar 2005: 294–295, 324–325)

Eelnevate käsitluste ja kahe maailmasõja vahel ilmunud ajakirjanduse põhjal ­valminud eeskätt kohaajaloole keskenduv Kalju Kurepalu koostatud sissejuhatav ülevaade Eesti naisliikumise algusaegadest rõhutab, kuidas Eesti naisliikumine erines tugevalt teiste riikide naisliikumisest, mis keskendus naiste õiguste eest võitlemisele, ning seob selle rahvuslikkuse ja rahvuse säilimisega. Organiseeritud nais­liikumist ei pidanud Kurepalu võimalikuks, kuid nimetab XIX sajandi lõpus Peterburis asutatud naisseltsi. (Kurepalu 2017: 21–23)

Kokkuvõttes ühtivad senised käsitlused naiste rollist eesti ärkamisajal tõdemuses, et naisi osales liikumises võrdlemisi vähe ning nende roll jäi tagasihoidlikuks. Eel­nimetatud käsitlused langevad paljuski kokku ka XIX sajandi naisharitlaste nimekirja osas. Seega ei ole ehk üllatav leida peaaegu kõiki mainitud naisi Eesti Kirjameeste Seltsi nimekirjast.

 

Naised liikmeks

Esimeseks naisseltsiks Eesti aladel võib pidada 1872. aastal asutatud Venemaa Haavatud ja Haigete Sõjameeste Hooldamise Ühingu Eestimaa Daamidekomiteed. Komitee tegeles raha kogumisega ja pidi ka halastajaõdesid koolitama, mis esialgu läbi kukkus (Kivimäe 1995: 118–119). Siinkohal on huvitava arhiivi­leiuna võimalik märkida 1812. aastast pärinevat üleskutset Eestimaa daamidele rajada Peterburi daamide eeskujul patriootlik ühing (sks Patriotische Gesellschaft). Üleskutse näib olevat esitanud Eestimaa tsiviilkuberner vabahärra Berend Johann von Üxküll. Kuna me aga selle üleskutse vastukajast rohkem midagi ei tea, pole põhjust praegu naisseltside tegevust ajas varasemaks nihutada. (RA, EAA.902.1.1106)

Naisseltside kõrval on oluline teetähis see, millal avanesid naiste jaoks meeste rajatud teadusseltsid. Kuigi ajaloost on teada mõni erandlik naisõpetlane, pääsesid naised professionaalse teadustöö ning erineva seltsitegevuse juurde eeskätt XIX, aga pigem ikkagi XX sajandil. Näiteks Londoni Royal Society esimeseks ametlikuks naissoost külaliseks peetakse loodusteadlast Margaret Cavendishi (1623–1673; Wilkins 2014), kuid ametlikult sai esimene naine organisatsiooni liikmeks alles XX sajandil (Mason 1992).

Õpetatud Eesti Seltsi (ÕES) naisliikmete kohta on Kersti Taal (2018: 118) maininud, et neid hakkas liituma XIX sajandi teisel poolel. Võimalik, et esimene naine võeti vastu samal aastal mil Eesti Kirjameeste Seltsigi, sest 1873. aasta nimekirjas on liikmena Anna paruness Krüdener Valmierast (Verzeichniß 1873: 105). ÕES-i naissoost liikmeskond kasvas siiski üsna tagasihoidlikult. Näiteks 1900. aasta nimekirjas on kuus naissoost tavaliiget. Lisaks oli mõni kirjavahetajaliige ning ÕES-i auliige krahvinna Praskovja Uvarova. (Verzeichniß 1900) Siiski oli mõni amet vahepeal naiste käes: nimelt pidas Marie Sturm-Karpinski aastatel 1880–1883 sekretäri ning Alexandrine Wulffius aastatel 1910–1912 raamatukoguhoidja ametit (Taal 2018: 303, 304).

Eestimaa Kirjanduse Ühing hakkas naisliikmeid vastu võtma XIX sajandi viimastel aastatel. Nimelt räägib seltsi 1897–1898. aasta aruanne vaid meessoost liikmete vastuvõtmisest (Jahresbericht 1897–1898: 310). 1892. aastast oli küll auliikmena nimetatud krahvinna Praskovja Uvarova, kuid naissoost tavaliikmeid ei silmanud ma ka seltsi liikmete nimekirjas (Verzeichniß 1898). 1898–1899. aasta aruanne kirjeldab liikmeskonna hüppelist kasvu ning selle hüppe viimase osa on suuresti põhjustanud 78 naissoost liiget (Jahresbericht 1898–1899: 424). Aastaga liitunud 78 naist näitab üsna ühemõtteliselt, et aeg ühingu avamiseks oli naiste arvates enam kui küps.

Vastavalt Eesti Kirjameeste Seltsi põhikirja 3. paragrahvile said seltsi liikmeks astuda kõik, kes on valmis liikme kohuseid täitma (EKmS AR 1873: IV). Selles ei pea ilmtingimata nägema vabameelsust, paljudes olukordades üle maailma ei osatud lihtsalt ette näha, et seltsi liikmeskonda tuleks sooliselt piirata. Nagu mainitud, olid esimesed kolm naissoost liiget Koidula, Suburg ja Julinka Thal, kellest ükski väidetavalt seltsi koosolekutel ei käinud. Sellest aga ei tohiks järeldada nende vähest panust seltsiellu. Lydia Koidula sidus Tuglas selgelt seltsi elukäiguga ning Koidula saatis seltsile Kroonlinnast ka kirju. Mari Raamoti (1962: 51–52) mälestuste kohaselt rääkis Lilli Suburg oma koolis õpilastele erinevatest Eesti rahvusliku ärkamisaja tegemistest, sh Eesti Kirjameeste Seltsist. Lisaks olid Suburgi teosed esindatud seltsi raamatu­kogus. Tuglas kirjutab, et Julinka Thal oli kindlasti Jakobsoni kihlatu Julie Thal. Samas on pisut veider, et proua ning hiljem leskproua Jakobson on nime­kirjas aastaid koos Julinka Thaliga. Hiljem liitunud liige Mary Thal ei ole siiski tõe­näoliselt Julie õde, sest Marie Thal abiellus Jakobsoni vennaga juba 1870. aastal (RA, EAA.1244.1.152, kaader 8) ega ole tõenäoline, et ta 1870. aastate lõpus veel oma neiupõlvenimega nimekirjas on.

Viiendal koosolekul 2. jaanuaril 1874 on ilmselt esimehe sõnavõtus mainitud, et 91 liikmest neli on naised. „Et ka naesterahwas mõnda neist töödest, mis Selts omale ette wõtnud, wäga häste toimetada wõiwad, on Selts alati ka edespidi walmis, neid seltsiliikmete arwu wastu wõtma” (EKmS AR 1874: 72). 23. koosolekul augustis 1880 tegi koosoleku juhataja eraldi märkuse selle kohta, et kaks neidu Tallinnast võtavad esimest korda koosolekust osa. Juhataja soovis, et „ka naesterahwad Eesti kirja­põllul tegewaks saaksiwad ja rahwa waimu elu laiendaksiwad” (EKmS AR 1880: 70). Kindlasti osales naisi 20. jaanuaril 1881 Tartus (EKmS AR 1881: 1–2) ja ilmselt ka 15. novembril 1882 (EKmS AR 1882: 21). Pigem osalesid naised koosolekutel siiski vähe.

Kokkuvõttes võib aastaraamatute põhjal öelda, et üldiselt suhtuti naiste osalemisse seltsi enda avalikus kirjasõnas toetavalt, mis ei ütle palju selle kohta, mida arvati eraviisiliselt või kuidas sellesse suhtusid üksikud arvamusliidrid. Kivimäe (1995: 121) ja ilmselt tema kaudu Laari (2005: 294) ja Malle Salupere (2017: 137–138) käsitlusse jõudnud vaatenurk Koidula vastuvõtmisest Eesti Kirjameeste Seltsi võis põhineda kas mõnel mujal või eraviisiliselt nimetatud kommentaaril või ka laiemalt ühiskondlikul taustal, millega kõik nimetatud autorid hästi kursis olid. Kuna aga käsitlustes on viidatud selle artikli alguses olevale tsitaadile, siis pakun alternatiivse tõlgendusena välja, et Koidula võis olla hoopis solvunud, et tema ei olnud esimene või vähemasti ei palutud teda liituma koos koolikaaslase Lilli Suburgiga. Küll aga on Koidula kirja edasises osas joonistanud ambitsioonika pildi naiste tulevikust Eesti Kirjameeste Seltsis, mis ei realiseerunud (Rosenthal-Lipp 1926: 25). Iseasi, kui tõsiselt Koidula seda mõtles.

 

Naisliikmete üldiseloomustus

Eesti Kirjameeste Seltsi naisliikmeid otsisin nii liikmete nimekirjade kui ka kassa­raamatute kaudu. Esimene koostatud loend põhineb aastaraamatu köidete lõpuosas avaldatud liikmete nimekirjadel. Nendega on aga mõningaid probleeme. Nimelt ei avaldatud liikmete nimekirju igal aastal ning 1885. ja 1886. aastal lisati ainult uued liikmed, seega on naiste osakaalu kohta aastate lõikes keeruline arvutusi teha. Üldiselt võib öelda, et naisliikmete arv paisus samal ajal, kui suurenes kogu liikmeskond, ja vähenes vastavalt sellele, kuidas aastaraamatu lõpus olevat nimekirja puhastati või seltsi üldine liikmeskond kahanes.

Aastaraamatute põhjal oli võimalik koostada loend, milles on 105 naisliiget.4 Ei saa välistada, et mõni neist on topelt, sest igal konkreetsel juhul ei saa tuvastada, kas mõnest vallalisest liikmest on saanud abielunaine (vrd Julie Thal ülal). Paljudel juhtudel on teada ainult perekonnanimi ja perekonnaseis, enamikul juhtudel elukoht. Vigu näib olevat eesnime tähtedes ning üldine nimeortograafia pidev muutumine ning ametlikus kasutuses olevad hüüdnimed teevad nii loendi koostamise kui ka ajalooliste naiste tuvastamise ülimalt keeruliseks. Kokku olen ajaloolise isiku liikme nime taga tuvastanud umbes kolmandiku naiste puhul, teistel juhtudel on tegu pelgalt oletusega.

Teiseks allikaks on Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivis olevad kassaraamatud ja liikmemaksu tasumise nimekirjad (EKM EKLA, f 15, m 8:1, m 8:2; f 14, m 10:2, m 10:3). Koosolekuülevaadetest lisandub veel kaheksa naist, sest millegi­pärast ei ole kõik vastu võetud liikmed alati jõudnud aastaraamatus avaldatud nimekirja. Nende hulgas on näiteks Jenny Leidig ja Eugenie Rosenthal. Liikme­maksu nimekirjast lisanduvad kolm, nende hulgas Anna Haava. Käsikirjalistest nime­kirjadest lisandub neiu Leena Lukk (EKM EKLA, f 14, m 10:5). Peale selle on kaks seltsi sisemiste vastu­olude tõttu segast nimekirja 1891. ja 1892. aastast, millest on võimalik leida veel naiste nimesid. Jaan Jõgeveri koostatud 1892. aasta nimekirja, mis oli jaotatud „meie meesteks” ja „baltlasteks”, on Tuglas (2009: 286) „meie-nemad” suhtumise pärast pidanud iseloomulikuks sel perioodil seltsis valitsenud meeleoludele, mistõttu jätan need naised siin lisamata. Osa nimedest kattub nendega, kes osalevad 1880. aastate lõpus näitemüükide korraldamises (vt allpool). Kokkuvõttes võiks öelda, et arvestades segadusi allikate andmetes, kuulus seltsi eri aegadel kokku 110–120 naissoost liiget.

Paljude liikmete kohta võib öelda, et nad on sattunud kirjameeste seltsi perekonna kaudu: nii näiteks Jannseni tütred koos sugulase Jenny Leidigiga või Jakobsoni õed Natalie, Rosalie (?) ja Ida. Mis omakorda tähendas, et kui meespere seltsist lahkus, tulid ära ka naised (vt ka Kivimäe 1995: 124; EKM EKLA, f 14, m 3:7). Iseenesest on põnev, et mitmed perekonnad otsustasid panustada kahekordse liikmemaksuga – siin on heaks näiteks Gustav ja Marie Goldmann. Samuti võib eeldada, et samast piirkonnast pärit kaks samanimelist preilit on õed, nt preilid Kerstenid, Lerchen­baumid, Asped, Grossmannid, Sõrdid jne. Vallalisi naisliikmeid on pisut rohkem kui abielunaisi. Arvestatava osa naiste perekonnaseisu teave on puudu.

Julie Thali segasele loole lisaks võib nimekirjast välja tuua mitu abielu. Marie Daniel abiellus 1881. aastal Henrik Tõeväljaga (RA, EAA.1296.1.407, kaader 83) ning oli hiljem nimekirjas abielunimega. Anna Soome Kanepist abiellus Adolf ­Danieliga (RA, EAA.3150.1.652, kaader 14) ning oli edaspidi nimekirjas proua A. Danieli nime all. Gustav Danieliga abiellus teine liikmest õde Leena. Anna ja Leena õde Veera abiellus Jaan Jõgeveriga. (Kui koidupuna punetas… 1940)5 Veera kirjutab oma 1939. aastal valminud elulookirjelduses, kuidas ta osales Eesti Kirjameeste Seltsi võidu­pidudel ning elas seltsi tegevusele kaasa (EKM EKLA, f 193, m 76:15), nimekirjas aga kolmandat Soome õde ei ole.

Võrreldes naisliikmete elukohtade andmeid varasemate rahvusliku liikumise käsitlustega, võib öelda, et tulemused kattuvad osaliselt meie seniste teadmistega ärkamisaja geograafilistest eripäradest, kuid tegelikult on naiste hulk võrdluseks liiga väike ning andmed puudulikud. Maapiirkondadest domineerib naisliikmete seas selgelt Kanepi, enam on osalejaid ka Otepää, Laiuse ja Helme kihelkonnast. Nii­samuti kui Mart Laari (2005: 201) kokkuvõttes saab tõdeda linnade järjest domineerivat positsiooni. Võib öelda, et umbes pooled Eesti Kirjameeste Seltsi naisliikmetest elasid linnas. Umbes viiendiku puhul pole teada, kust nad pärit on – kas sellepärast, et seda pole märgitud või on mitu samanimelist kohta või on liikme asukoht aastate jooksul nimekirjas muutunud. Näiteks mitmed Kanepi seltskonna liikmed on nimekirja järgi tallinlased. Linnadest domineerivad Tallinn ja Tartu, kuid liikmeid jagub ka teistesse linnadesse, nagu Viljandi, Narva ja Pärnu, muidugi Peterburi.

Linnas elavate naisliikmete suurt osakaalu võib selgitada mitmeti. Esiteks pakkus linn võimalusi töötada väljaspool kodu vabrikus, kontoris või õpetajana nii koolis kui ka peres (Jansen 2007: 195). Kaasaegsed nägid linnastumises probleemi: õmblus­koolidesse trügivad tütarlapsed olevat saksastunud ja põlgavat nüüd tööd. Jansen nendib siiski (2007: 303–304), et mõnelgi naisel õnnestus ennast teostada maja­teenija või õmblejana. Võib lisada, et kõik ilmselt ei saksastunud, sest Eesti Kirja­meeste Seltsi naiste nimekirjas on nii õmbluskoolide rajajaid, nt Natalie Johanson-Pärna, kui ka õpilasi, nt Ida Daniel ja Mathilde Sarov, kes ise avasid Tartus ­tütarlaste käsitöökooli (Sirk 2010: 241–242). Võimalik, et ühiskonna kriitiline suhtumine saksa õmbluskoolidesse sundiski eestlasi omi looma ja neid sellisena ka reklaamima.

Kui meessoost rahvusliku aktiivi osas räägitakse ametitest, siis naiste hulgas domineerib loomulikult see, mis neile toona kättesaadav oli: õpetaja või kodu­õpetaja amet. Lisaks õpetajaametile oli osa liikmeid kirjanduslikult tegevad, mis on mõistetav, kui kuuluda kirjameeste seltsi. Kahjuks saab praeguse uurimisseisu juures vähe öelda liikmetest naiste sotsiaalse ja majandusliku olukorra kohta. Huvitav on näiteks Arno Raagi iseloomustus Elisabeth Aspe kohta. Raagi sõnul (1928: 3) oli Aspe vaba majanduslikest piirangutest, mistõttu tema looming on arenenud „väike­kodanlik aristokraatliku” pereelu keskel. Aspe nõustuks tõe­näoliselt selle hinnanguga, kuid kirjeldab oma päevaraamatus siiski, et igatses kodunt eemale ning kui pärast vanemate surma see võimalus tekkis, tulid ka kohamured ning eluraskused. (EKM EKLA, f 6, m 1:4, l 167p–168)

Mõistagi on Eesti Kirjameeste Seltsi naisliikmete ja Eesti Aleksandrikooli komiteede liikmete hulgas kattuvusi. Näiteks Kanepi kihelkonna naiste abikomitee kassahoidja Miina Aras, tema abiline Mary Thal, kirjatoimetaja abid Ida Daniel ja Leena Soome ning korjaja Anna Soome olid kõik ka Eesti Kirjameeste Seltsi liikmed. (Uuemad sõnumid 1882). Bertha Rossmann oli aastamaksja Puhja kihelkonna abi­komitees (Uuemad sõnumid 1882). Tallinnas osalesid naised juba enne eraldi naiste abikomitee moodustamist korjandustegevuses ja annetajatena. Nii on Tallinna korjajana märgitud Natalie Johanson-Pärnat, uute liikmetena mainitakse Emilie Korki ja Kristine Lettnerit (Aruanne 1883). Eraldi naiste abikomitee liikmed olid ka Eesti Kirjameeste Seltsi liikmed Eugenie Rosenthal ja neiu Emilie Lilienthal (vt pikemat kirjeldust Heinrich Rosenthali mälestustest 2010: 165–171). Eesti Aleksandrikooli komiteede naisliikmete lähem uurimine annaks kahtlemata pikema nimekirja naistest, kes sellest tegevusest osa võtsid. Mainitud on Tallinna, Riia, Otepää ja Kanepi naiste abikomiteesid, kuid neid on veel, näiteks Laeva naiste abi­komitee ja Võru naiste abikomitee (Kruus 1939: 215–222). Enamik Hiiumaa Kärdla vabriku annetajatest olid samuti naised (RA, EAA.5283.1.6).

Veelgi põhjalikumat uurimist vääriks Peterburi eesti seltsitegevus ning naiste roll selles. Peterburis koguti muu hulgas Koidula kapitali nime all väidetavalt raha tütarlaste kõrgema kooli heaks, aga lõpuks telliti kogutud raha eest Weizenbergilt Koidula büst Tartusse Vanemuisesse (Peterburi 1910: 6–7). Peterburi sakslasi koondanud ja linna saksa kultuurielus olulist rolli mänginud Palme seltsi Eesti osakonnas, mis asutati 1879, võeti naisi liikmeks. Aktiivsete liikmete hulgas mainitakse mitmeid naisi (Peterburi 1910: 9). Peterburi Eesti Kooli Seltsil olid samuti naissoost liikmed (Peterburi 1910: 25). Kindlasti on liikmete osas kattuvusi ka siin, nt Emma Lerchenbaumi (vt allpool) või Jakobsoni õed.

Eesti Kirjameeste Seltsi kuulus enamik sissejuhatuses nimetatud varastest eesti nais­haritlastest. Lähemalt jäävad tutvustamata näiteks ajakirjanik Marie Koppel, keda võib oletada koos õega seltsi liikmete hulgas neiupõlvenimede Helene ja Marie Grossmann all. Samuti on nimekirjas Natalie Johanson-Pärna tütar, koolijuht Marta Pärna. Haritlaste kõrval kerkib seltsi nimekirjas esile terve hulk neiusid ja prouasid maalt ja linnast, kelle haridusest ega kultuurilistest huvidest midagi teada ei ole, kuid kes ei pidanud paljuks rahaliselt toetada erinevaid eesti ärkamisaja ettevõtmisi.

Peale liikmete osales seltsi tegevustes ka mitteliikmetest naisi, põhiliselt oli tegemist abikaasade, tütarde ja õdedega, kes ei maksnud liikmemaksu, või kohaliku aktiiviga, kes olid seotud näiteks Eesti Aleksandrikooli liikumisega. Sisse­juhatuses toodud nimekirjast ei olnud Elise Aun küll Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamatutes avaldatud liikmete nimekirjas, kuid oli kaastegev paljudes seltsi tegevustes (hea­tegevus ja kirjandus, vt allpool).

 

Koduõpetajatest mõisapreilideni

Kuigi, praeguse uurimisseisu juures ei ole võimalik paljusid Eesti Kirjameeste Seltsi naisliikmete nimesid reaalsete isikutega kokku viia, tutvustan järgnevalt mõningaid nimekirjas olevaid naisi, keskendudes eeskätt neile, kes ei leidnud mainimist sisse­juhatuses (ja kelle kohta ei ole artikli kirjutamise ajal isegi mitte lausepikkust Vikipeedia artiklit, vrd Annuk 2023: 768).

Lilli ja Laura kõrval tasub mainida kolmandat õde Anette Suburgit, kes erinevalt Laura Suburgist oli Eesti Kirjameeste Seltsi liige. Lilli ise kirjeldab oma nooremat õde kui sihvakat, tublit ja osavat neidu, kellel oli väljaspool kodu tähtis positsioon (Suburg 2002: 379–380), st oma soo ja seisuse kohta edukas karjäär. Samas vihjab Lilli, viidates Anette karjäärile Venemaal, et õde ei jaganud samasuguse vaimustusega Lilli suuri rahvuslikke püüdlusi (Suburg 2002: 390). Anette läks pärast Pärnu tütarlastekooli lõpetamist 1870. aastal Kurskisse koduõpetajaks. Kurskis liikus Anette ühe pere juurest teise juurde, kuni haigestus ja tuli tagasi. Eestis ei leidnud Anette aga sobivat kohta ning kolis Peterburi (EKM EKLA, f 193, m 45:24), kus ta teenistust ­leidis ning toetas rahaliselt Eestisse jäänud pereliikmeid (Suburg 2002: 437). Vahepeal oli Anette taas Pärnus ja abistas Lillit kooli avamise juures, kuid vanema õe sõnul majanduslik seis ja Anette enda 1925. aasta eluloo järgi viisid õpilaste ning nende vanemate palved ta tagasi kõrgklassi laste koduõpetajaks (1882–1887). Kuna Pärnus ei saanud tol ajal tütarlastekooli juures kodukooliõpetaja eksamit sooritada, tegi Anette selle alles 1887. aastal Peterburis. Alates 1888. aastast oli Anette Orjoli linna tütarlaste instituudi klassidaam, st riigiteenistuja. 1903. aastal läks Anette pensionile ja siirdus Kuressaarde tervist parandama. Kuigi talle oli Moskvas järgmist kohta pakutud, soovis ta enne Pärnusse minna ning 1905. aasta revolutsioonilistel aegadel ei tahtnud Anette Eesti aladelt lahkuda. 1907–1912 õpetas Anette Pärnu tütarlaste gümnaasiumis. Edaspidi, kuni vähemalt 1922. aastani töötas ta õpetajana Paides ja Järvamaal. (EKM EKLA, f 193, m 45:24)

Pedagoogide hulka saab lugeda ka Jenny Leidigi, kes jõudis õpetada lausa ülikooli tasemel. Jenny Rosalie Auguste Leidig sündis Viljandimaal 1863. aastal. Ta sai alguses õpetust kodus ja seejärel Tallinnas. Sarnaselt mitmete teistega liikus ta edasi Peterburi esmalt konservatooriumi ja siis Moskvasse, kus ta töötas õpetajana. Venemaal õnnestus tal saada proua Crawshaw’ teenistusse, kellega sõitis Inglismaale. Seal kasutas ta võimalust täiendada oma teadmisi erikursustel. Ta tuli Eestisse tagasi aastal 1901 ning asus õpetama inglise keelt Puškini tütarlaste gümnaasiumis (RA, EAA.2100.2.522, l 2–3; Anvelt 2019: 30–34). 1906. aastal oli temast peaaegu saamas esimene naislektor Tartu ülikoolis, kuid kahjuks leiti lõpuks, et kuigi naisi juba ajutiselt vabakuulajateks võeti, siis naine ülikoolis õpetamas on samm liiga kaugele (RA, EAA.402.3.962, l 5–6; l 8). Samas arvas mitu kohalikku ajalehte, et Leidigi saamine lektoriks on otsustatud (Tartu sõnumid 1906; Dorpat 1906). Leidig käis ka hiljem ennast Inglismaal täiendamas. Aastal 1919 sai temast esimene inglise keele lektor emakeelses ülikoolis, samuti õpetas ta pikalt Hugo Treffneri gümnaasiumis (RA, EAA.2100.2.522, l 4; vt ka Lange 2004: 38–39). Kuigi tal ei olnud formaalselt kõrgharidust, mis päris mitmetel eesti naistel 1919. aastaks oli (nende hulgas oli küll vähe humanitaare), hinnati tema staaži ja kogemust kõrgelt.

Jenny Leidig on jätnud jälje Eesti mälestuskirjandusse. Eeva Pedriks-Niinivaara meenutab:

Ta oli väga omapärane tüüp, Koidula sugulane ja üsna elegantne. Lisaks oli ta suurepärane pianist ja andekas improviseerija. Jenny Leidig oli olnud Anton Rubinsteini klaveriõpilane. Tal jätkus juttu Koidula perekonnaelust ja kommetest, Rubinsteinist ning oma endistest õpilastest – mingil ajal oli ta õpetanud tulevasi loomaarste ja tundis huvi ka karjakasvatuse vastu! Loomulikult oleksin ma temaga pidanud rääkima inglise keelt, et saada kõnepraktikat, kuid tema suurt teemaderingi hõlmavad kõrge­lennulised lood juhtisid mu tähelepanu mujale, ja veel – ta mängis nii hästi ja nii palju klaverit… (Niinivaara 1994: 89–90)

Ka Elmar Salumaa (2010: 156–157) kirjeldab teda kui ühte omapärasemat isikut, kuid väga head, nõudlikku ja õiglast õpetajat.

Koduõpetaja oli ka Emma Lerchenbaum, kes koos õe Elliga oli Eesti Kirjameeste Seltsi nimekirjas. Vanuse järgi võib oletada, et seltsi kuulusid pere kaks vanemat õde Elisabeth Emma ja Elisabeth Johanna (RA, EAA.1298.1.209, kaader 194). Emma läks 1879. aastal Peterburi, kus ta leidis koduõpetaja koha poola perekonnas. Sarnaselt Leidigiga reisis ka Emma koos tööandja perega nende kodukohta Poolas. Sealt tõi ta tagasi koju isa haigus. Kodus ei püsinud Emma kaua, sest reisis uuesti Peterburi, kus ta leidis kooliõpetaja koha. Õde Elli abiellus Hans Erjapeaga. Mõlemad õed olid tegevad Peterburi eestlaste seltskonnas ning Emma kirjeldab sealset seltskonda ja selle tegevusi oma mälestustes üsnagi värvikalt. 1919. aastal põgenes Emma Soome kaudu Eestisse ja 1944. aastal Rootsi (Lerchenbaum 2012). Tema juubeli puhul ilmunud artikkel mainib Emma osalemist Eesti Aleksandrikooli korjanduses. Õed olevat osa võtnud ka esimesest ülevenemaalisest naiste kongressist 1905. aastal. Eestiski oli Emma jätkanud oma heategevust ja organiseerimistööd (S. H. 1929; Töö on teinud … 1939).

Koduõpetaja kutse oli alates XVIII sajandi lõpust vallalisele haritud või kõrgema klassi naise jaoks ainuke sobilik alternatiiv abielule. Anette Suburg, Jenny Leidig ja Emma Lerchenbaum on näited sellest, kuidas XIX sajandi teisel poolel tekkisid välismaalt tulnud nn prantsuse (tegelikult pigem šveitsi) guvernantide ja kohalike saksa koduõpetajate kõrvale eestlastest koduõpetajannad. Samuti iseloomustavad nii kolm eelnevat kui ka järgnev elulugu Peterburi (ja Venemaad laiemalt) kui tõmbekeskust noorte aktiivsete haritud naiste jaoks.

Kristine Lettneri 70. sünnipäeval Postimehes avaldatud nupuke võtab vaid mõnel real kokku tema kirju elutee. Lettner olevat sündinud ja hariduse saanud Tallinnas, kus ta olevat olnud Lootuse laulukoori liige ning laulnud ja näidelnud Estonia seltsis. Samuti olevat ta olnud Aleksandrikooli komitee liige ning aitas korraldada Jakobsoni lese ja laste heaks peetud pidusid (vt Suur Näitemüik 1884). Jakobsoni matustel asetanud Lettner Tallinna eesti neidude saadikuna kalmule pärja. Hiljem läks Lettner Peterburi ning õppis massööriks. 1919. aastast töötas ta õena Tallinna sõjaväehaiglas. (Kristine Lettner 70-aastane 1929) Ta oli üks näitlejatest, kes pakkus välja, et tuleb Eesti Kirjameeste Seltsi heaks Tartusse etendusi tegema (EKM EKLA, f 14, m 4:2). Nimelt soovis näitetrupp tulla Tartusse ja kolmel õhtul etendust anda. Tasu trupp ei soovinud, küll aga reisikulude katmist, muud tulud pidid jääma seltsile. Lettner figureerib ka Heinrich Rosenthali mälestustes kui osavate näppudega neiu, kelle valmistatud vana-eesti pilutikandiga põll ulatati 1886. aastal suurvürstinna Maria Pavlovnale (Rosenthal 2010: 240). Virulane lisab, et Lootuse seltsi näitlejad, neiud Lettner ja Lilienthal, osalesid suurvürst Vladimiri ja suurvürstinna Maria auks Falcki aias rahvapeol lavastatud venekeelses etenduses (Keiserliste körguste … 1886: 2).

Pisut teistsugust liikmetüüpi võiks esindada 3. jaanuaril 1879 seltsi liikmeks saanud Roio mõisa pärispreili Helene Klaos. Ilmselt on tegemist mõisa omaniku Jüri Klaosi tütrega (II Jurjevi … 1894). Võimalik, et eesti varastest mõisnikuperedest pärit liikmeid oli veel, näiteks võib oletada, et neiu A. Embrich Sangastes on seotud mõisa­rentnik Jaan Embrichiga või proua Siehle mõisarentnik H. Siehlega. XIX sajandi II poolel laienes eestlastest mõisavalitsejate, -rentnike ja -omanike hulk. Paljud neist saksastusid ega võtnud rahvuslikust liikumisest osa (vt nt Lust, Türna 2022–2023). Ea Jansen (2007: 283) on aga Karl August Hermanni Eesti Postimehe 1884. aasta artiklile viidates arvanud, et eesti soost uued mõisnikud olevat siiski olnud pigem eestimeelsed. Edasiseks väljakutseks jääb leida lisaallikaid, et veenduda, kes täpselt olid prouad Bergmann, Luschinger ja Rech ehk kas nad ikka saab kokku viia Tartus eri valdkondades silma paistnud abikaasadega.

 

Seltsi tegevuses osalemine

Hulk liikmete nimekirjas olevaid naisi võttis osa ka Eesti Kirjameeste Seltsi tegevustest. Esiteks osaleti koosolekutel: mitte pidevalt ja mitte kohe alguses, aga vähemalt mõnel koosolekul naised siiski osalesid. Esimesel korral leidis see protokollis eriliselt äramärkimist. Koosolekutel käis nii liikmeid kui ka mitteliikmeid, näiteks 20. jaanuaril 1881 Tartus proua Eugenie Rosenthal ning neiud Jenny ­Leidig, Emilie ­Lilienthal ja Johanna Müller ning külalistena proua Niggol, neiud Kallas ja Lydia Lilienthal (EKmS AR 1881: 1–2). Ka sel koosolekul leidis naiste osalus eraldi äramärkimist: „Niisama rõõmustaw olla, et minewal aastal ka naesterahwad hakkanud Seltsi koosolekuist osa wõtma ja olewat tänagi neid rohkem kokku tulnud kui iial enne, – kus juures president naesterahwaid iseäranis terwitas ning Selts tema sõnu sündsal wiisil omaks tunnistas.” (EKmS AR 1881: 3) 14. novembril olevat kohal olnud prouad Bergmann ja Pellberg liikmetest ning proua Märtsin maalt, Anna ja Marie Nõu Kärknast, Amalie Mällo, Pauline ja Amalie Kernet, neiud Kisa ja Marie Ohtsing (EKM EKLA, f 14, m 2:2). 3. jaanuari 1886 ülevaates on mainitud, et juhataja Hugo Treffner oli tervitanud koosolekul viibivaid naisterahvaid (EKmS AR 1886–1887: 19). Koosolekule tulek nõudis tollaseid olusid silmas pidades suurel määral ette­võtlikkust (Laar 2005: 158).

Teiseks maksis mõnigi naisliige vähemalt mõnel aastal liikmemaksu. Liikme­maksu ei maksnud kõik liikmed ning see kehtis nii naiste kui ka meeste puhul. Samas ei tasu ka liikmemaksu nimekirju usaldada. Nimelt kirjutab Koidula vend ­Harryle, et saadab kirja ja 2 rubla kirjameeste seltsi aastamaksuks (Rosenthal-­Lipp 1926: 44), mille kohta kinnitust kassaraamatust aga ei leidnud. Üldjuhul ­maksid naised tavalist liikmemaksu ehk 2 rubla aastas. Seltsi 61. koosolekul 1888. aastal arutati, kas ­naised peaksid maksma 1 rubla (EKmS AR 1888: 79). Liikmemaksu maksjaid naisi oli umbes 40 ehk kolmandik. Varajane usin maksja oli proua Marie Goldmann ning hiljem maksid üsna regulaarselt mitu aastat järjest Sohvie Bergmann, ­Emilie Erm, Marie Pulberg, Anna Daniel ja Anna Evert. Enamik naisliikmeid maksis liikme­maksu üks-kaks korda. Liikmemaks ei ole vähetähtis, sõltusid ju seltsi tegevus ja võimalused selle laekumisest. Samuti tasub mõelda, kuidas nendel, tihti vallalistel neiudel, oli nii palju vaba raha, et liikme­maksu maksta. Nagu mainitud, osalesid mitmed naised samal ajal Eesti Aleksandrikooli komitees ning annetasid ka sinna raha.

Ametitesse naisi ei valitud. Seltsi liikmeskond oli võrdlemisi suur ning konkurents tihe, seetõttu ei ole naiste väljajäämine ametitest otseselt üllatav. Eeskätt olid naised ametis Aleksandrikooli naisabikomiteedes, st juhul kui kõik liikmed olid naised, Õpetatud Eesti Selts naissoost ametnikega mõjub erandlikult. Koosolekutel sõna võtmisest ei luba allikad samuti palju rääkida. Silmapaistev erand on ­Natalie Johanson-Pärna, kes pidas 15. novembril 1882 esimese naisena kõne Eesti Kirjameeste Seltsis teemal „Eesti tütarlaste haridus”. Johanson-Pärna alustas oma kõnet, märkides, et seltsides kõnelemine on olnud seni ainult meeste asi. Rosenthal (2010: 95) kirjutab 1870. aastate kohta küll eeskätt näitlemist silmas pidades, et noored haritud naised üldiselt avalikult ei esinenud. Siiski näib, et 1880. aastateks olid olud kas Tallinnas või laiemalt muutunud, nii et neiud astusid üles siiski ka näite­laval (vrd ülal Kristine Lettner). Samuti võis see peegeldada eeskätt Rosenthali isiklikke konservatiivseid vaateid. Sellegipoolest kirjutab Rosenthal (2010: 171) Tallinna daamide abikomiteest rääkides, kuidas „innustas ta [komitee] eesti naisi rahvuslikus töös osalema ning mõjutas oma eeskujuga naissoo kasvatamist, kes sestpeale ei pelga enam, nagu vanasti, pühendada oma jõudu üldkasulikele ettevõtmistele ja astuda hea ürituse edendamise huvides koduse tegevuse juurest avalikkuse ette”. Lisaks tuleb märkida, et Johanson-Pärna ei olnud vallaline preili.

Oma kõne põhiosas kõneles Johanson-Pärna, et tütarlaste hariduse teemal räägitakse viimasel ajal nii seltsides kui ka ajakirjanduses. Esimese argumendina naiste hariduse kaitseks toob ta selles žanris üle Euroopa juba varauusajast peale levinud motiivi: ainult haritud emad saavad kasvatada terveid ja tarku lapsi. Teine argument hariduse poolt on pigem vastuargument senisele kriitikale: arvati, et haritud tütarlaps läheb hukka, kuid Johanson-Pärna tõdeb, et neid polevat veel nii palju, et selle kohta midagi kindlat saaks öelda. Ta leiab, et tütreid tahavad koolitada need vanemad, kelle pojad juba on ülikoolis, aga kes samas ei taha palju maksta. Seetõttu ei olevat tavaliselt tütarlaste harimiseks ette võetu seda vaeva väärt: naiste hariduseks peetakse seda, et nad saadetakse paariks aastaks linnakäsitööliste juurde, kus õpitakse klatšima, eesti keelt põlgama ja natuke õmblema. Kui on raha kõrtsis käia, siis oleks Johanson-Pärna hinnangul raha ka koole ehitada. (Johanson-Pärna 1882)

Naised ei ole laialdaselt esindatud seltsi kirjalikes väljaannetes, kuid siin-seal neid mainitakse. Nii on oma teoste väljaandmise teemal seltsiga suhelnud Lilli Suburg (EKM EKLA, f 14, m 4:6), samuti anti seltsi toetusel välja Johanson-Pärna kõne. Lisaks tasub mainida Eesti Kirjameeste Seltsi korraldatud võidupidusid, kus mitmed noored neiud said auhinnalisi kohti: 1888. aastal Anna Haava II ja Elise Aun III luule­preemia, näitlejatest neiu Jung I auhinna (EKmS AR 1888: 92; Tuglas 2009: 216); 1889. aastal Liina Täker III auhinna luule eest (EKmS AR 1889:III: 8; Tuglas 2009: 220).

Pärimuse ja esemete kogumisel osales samuti naisi. 11. koosolekul demonstreeris Mihkel Veske kaarte, mille valmistajana nimetatakse preili M. v. Lenzi (EKmS AR 1877: 74). Leena Kase on märgitud juba 1879. aastal vanade juttude, laulude, rahade ja asjade korjajate hulgas (EKmS AR 1879: 2). Anna Kase korjamistööd on mainitud 1888. aastal 4. jaanuari koosoleku juures ning järgmisel, 26. märtsi koosolekul on tutvustatud Anna Kase käsikirja „Eesti wanad saaja laulud Karksi kihelkonnast üleskirjutatud” (EKmS AR 1888: 57, 77). 1888. aasta 18. juuli koosolekul on mainitud, et proua Kunder on annetanud 22 vaskraha ja 7 hõberaha (EKmS AR 1888: 90). 1882. aasta 15. novembri koosolekul nimetati anonüümseks jäänud neidu, kes olevalt seltsile üle 20 rahvalaulu toonud (EKmS AR 1882: 21). 1889. aasta 17. juuli koosolekul on neiu Soome Tartust toonud 13 vana raha (EKmS AR 1889:III: 67).

Kõige laialdasemalt osales naisi, nii liikmeid kui ka mitteliikmeid, aga raha­kogumisega seotud tegevuses. Nad aitasid selliseid tegevusi korraldada, esinesid, kogusid annetusi, tegid ise käsitööd. See on ka ootuspärane, sest heategevust loeti üheks XIX sajandi naistele sobilikuks tegevuseks. 1882. aastal räägiti koosolekul näite­müügi korraldamisest, milleks paluti eeskätt seltsi naisliikmete abi ning korraldajaks valiti proua Minna Kurrik (EKmS AR 1882: 21). 1884. aastal mainiti ­korjanduseraamatutega seoses prouasid Pellbergi, Kunderit, Merjat ja Goldmanni, neidusid Arast, Soomet, Sõrdi, Sarovit ja Bülli. Näitemüügi korraldamise juures olid tegevad prouad Märtsin, Reiman, Kartz ning neiu Birk ja selle sissetulek oli olnud 324 rubla 55 kopikat (EKmS AR 1884–1885: 89–90).

1889. aasta 8. jaanuaril toimus samuti näitemüük, kus liikusid korjamisraamatuga ringi prouad Põder, Daniel, E. Treffner, Kuusik ja Teas ning preilid Johanson, Kase, Anna Haava, Elise Aun, Julie Sööt, Helene Oja ja neiu Tederson. Eelmise aasta raamatutega olid annetusi kogunud prouad Saan, Reimann, Kann ja Pellberg ning neiud Rebane, Leis, Koger. Mitmed naised olid olnud tegevad einelaua (proua Bergmann) ja müügi juures (eelnevatele lisaks ka nt neiud Kaeramaa, Ritson). (EKmS AR 1889:II: 23–26)

Kuna paljusid rahvusliku ärkamisaja tegevusi pole sellest vaatenurgast analüüsitud, siis on keeruline hinnata, kas Eesti Kirjameeste Seltsist võttis võrreldes teiste algatustega osa enam naisi.6 Võib oletada, et otseselt kirjatööga seotud tegevustes osales naisi vähem, kas seetõttu, et naisharitlasi oli niivõrd palju vähem, või siis ei pidanud haridust saanud naised seda sobilikuks. Näiteks Jakob Hurda rahvaluule­kogumise aktsioonis osales korrespondentidena naisi vaid 2% koguarvust (Kikas 2017: 586). Sakala aktiivsete kaastööliste hulgas on Jansen (1971: 307) nimetanud Lilli Suburgit. Vanemuise selts Tartus oli meesteselts, kuid ka selle tegevusest võtsid osa seltsiliikmete abikaasad ja tütred. Mainimist on leidnud 1870. aastal esimest korda jõulupuu linna vaeslastele, mida korraldas nii­nimetatud Vanemuise naisterahvaste tööring, sealhulgas Koidula. Jõulupuud ja sündmusi selle finantseerimiseks korraldati ka järgnevatel aastatel (Põldmäe 1978: 58–59). Tõenäoliselt saab suurema arvu naisi, lisades Eesti Aleksandri­kooli jaoks raha korjanud ja annetanud naised. Samuti saaks kokku pikema nimekirja eri näite­müüke ja teisi heategevuslikke sündmusi korraldanud naistest, Eesti Põllumeeste Seltside ning erinevate laulu-mänguseltside nimekirju läbi vaadates.

Seltsiliikumine oli osa arenevast avalikust sfäärist. Paljud seltsid, sealhulgas Eesti Kirjameeste Selts, olid avalikud ka selles mõttes, et seltsi asju aeti ajaleheveergudel ja teistes trükiväljaannetes. Seetõttu ilmusid naissoost seltsiliikmed koduseinte vahelt avalikku ruumi, sest nende nimed ja harvem tegevused figureerisid seltsi trükitud materjalides (vt nt Davidoff, Hall 1987: eriti 416–449). Naised piirdusid selles avalikus ruumis eeskätt nende tegevustega, mida nähti tolle aja ühiskonnas rohkem naistele omastena. Ei osaletud juhtivates ametites ning võeti pigem vähem sõna nii suuliselt kui ka kirjas. Kõige aktiivsemad oldi heategevusega sarnanevas tegevuses: raha kogumine, näitemüükide korraldamine, käsitöö, toitlustus jms. Selle hulka ei loe ma aga liikmemaksu maksmist, mida võib käsitleda nii liikmekohuse täitmise kui ka annetusena. Kuna meil puudub arusaam enamiku naiste majanduslikust olukorrast, siis ei saa liikmemaksu tasumist võtta üheselt kui kõrgema klassi daamilt oodatud annetust hea eesmärgi nimel.7

 

Kokkuvõtteks

Eesti Kirjameeste Seltsi nimekirjas oli 110–120 naissoost liiget, kellest umbes kolmandik maksis mõnel aastal liikmemaksu, ning näitemüükide kaudu oli seltsiga seotud veel mõnikümmend isikut. Sellesse nimekirja kuulus väga suur osa XIX sajandi eesti kultuuriloost tuntud naisharitlasi. Samas on täpse nimekirja koostamine ning isikute kindlaks määramine keeruline esiteks seetõttu, et säilinud allikad on kohati ebatäpsed. Samuti teeb naiste tuvastamise keeruliseks muude allikate vähesus, muutuv nimeortograafia ja abiellumisel muutuv nimi.

Võrreldes meestega domineerisid naiste hulgas pigem linnades tegutsevad neiud ja prouad, kes küll võisid olla pärit maalt, kuid olid ümber asunud linna (Tallinn, Tartu, Peterburi) paremat teenistust otsima. Kirjanike-ajakirjanike kõrval olid seltsi liikmed ka õpetajad ning mitmel juhul oli üks ja sama naine tegev mõlemal alal. Naised olid ka võrdlemisi mobiilsed: liikmete nimekirjadest selgub, et osa naisi liikus ühest asukohast teise, teiste puhul teame seda muudest allikatest.

Naisliikmed olid seltsis mõõdukalt aktiivsed. Koosolekutel osaleti vähe, väljaspool näitemüüke ameteid ei peetud, kõnega esines ainult Natalie Johanson-Pärna. Rahvaluulet ja esemeid kogusid eeskätt Anna ja Leena Kase, kirjanduslikult olid ­seltsiga seotud Lilli Suburg, Anna Haava, Elise Aun ja Liina Täker. Kõige enam panustasid naised just rahaliselt, makstes liikmemaksu ning kogudes raha korjandus­raamatute ja näitemüükidega. Kaudselt rahastasid naised seega eestikeelse kirjanduse välja­andmist, kuigi hiljem võis raha minna Eesti Kirjameeste Seltsi maja laenu katteks. Kuigi naiste osakaal oli võrdlemisi väike ja tegevus vaid mõõdukalt aktiivne, loob nende ühte uurimusse kokku toomine mitmekülgse ja sisuka pildi naiste tegevus­võimalustest rahvuslikul ärkamisajal ning pärast seda. Seltsi tegevus ja seega käes­olevas artiklis vaatluse all olev periood hõlmab nii ärkamisaega kui ka sellele vahetult järgnevat perioodi, mille käigus võiski hüppeliselt suureneda nii avalikus elus kaasa löövate naiste hulk kui ka nende aktiivsus. Eesti Kirjameeste Seltsi kasvav liikmeskond võimaldabki näitlikustada, kuidas naiste arv rahvuslikus liikumises suurenes ning nende tegevusväli laienes.

Sõnapaar „mõõdukalt aktiivsed iseloomustab käesolevas artiklis kirjeldatule hinnangu andmise keerukust. Tuues allikatest üles korjatud naised ja tegevused ühte artiklisse kokku, moodustub küll mitmekülgne ja sisukas pilt, mis võib aga omakorda tekitada kiusatuse naiste rolli seltsis ja ärkamisajal laiemalt ületähtsustada, arvestades, kui väikese osa moodustab see seltsi kogu tegevusest. Õigem oleks praeguse uurimisseisu juures tõdeda, et see on rikkam ja mitmekesisem, kui oleme ehk harjunud mõtlema. Neid oli kaasatud enam ning tihedamalt, kui senine ülevaate­kirjandus lubab üldistada.

Tulles perioodi üldiseloomustuse või naiste üldise positsiooni ja selle muutuste juurde tagasi, julgustan küsima, mille põhjal ning millega võrreldes hinnangut anname. XIX sajandi naisliikumist käsitleva kogumiku kahe sissejuhatava artikli autorid Sylvia Paletschek ja Bianka Pietrow-Ennker (2004) ning Karen Offen (2004) juhivad tähelepanu muu hulgas näiteks küsimusele, kas naisliikumise mõistet võiks laiendada haarama ka tegevusi, mis otsesõnu ei nõudnud naiste õiguste laiendamist, Inglise-Ameerika mudeli liigsele domineerimisele ning kohalike eripärade arvestamise olulisusele.

Kuigi pole päris selge, mida Mäelo ja Poska-Grünthal mõtlevad, kui räägivad eeskätt üksi tegutsevatest esimestest naisharitlastest, siis tasub ka sel teemal veel arutleda. Tõenäoliselt peavad nad silmas, et XIX sajandil ei tekkinud eraldi eesti naisseltse nagu Soomes, Ameerika Ühendriikides või Suurbritannias. Kas nemadki lähtuvad liialt Inglise-Ameerika naisliikumise mudelist? Samas räägib naiste omavaheline kirjavahetus ning meestega koos ühistes tegevustes osalemine siiski selle kasuks, et esimesed naisharitlased tegutsesid vähem „üksi”, kui Mäelo või Poska-Grünthali käsitluse põhjal võiks järeldada. Võib arutleda, kas naised kogunesid juba siis mitte­ametlikeks seltskondadeks, mis formaalselt ei olnud seltsid, kuid täitsid paljusid nende funktsioone.

Kuigi Eestis ei tekkinud XIX sajandil organiseeritud, ametliku ühingu kujul naisliikumist, mis oleks keskendunud naiste poliitiliste õiguste laiendamisele, aitas naiste järkjärguline liitumine rahvusliku ärkamisaja ja hilisemate ühiskondlike ette­võtmistega, nende püüdlus järjest kõrgema hariduse poole ning astumine eri­nevatesse ametitesse ehk kaasa sellele, et mitmed poliitilised õigused tulid Eesti naistele võrdlemisi valutult. Vaatamata erimeelsustele sarnanesid juba 1905. aasta Tartu rahvaasemike kongressi aula ja Bürgermusse koosolekute otsused selles osas, et rahva­asemike valimised peaksid toimuma „sugu, rahvuse, seisuse ja usu pääle vaatamata” (Bürgermusse 1932: 222) või „sugu peale vaatamata” (Aula 1932: 228; minu esiletõsted – J. L.). Kuidas täpselt ühest teise jõuti, nõuab siiski veel põhjalikumat uurimistööd.

Edasise uurimise huvitavaks lähtekohaks võiksid olla eeskätt liikmemaksu ­maksjad ja Eesti Aleksandrikooli naissoost annetajad, et välja selgitada, kuidas tekkis seltskond noori eesti neidusid (ja ka abielunaisi), kes ei pidanud paljuks annetada aastas mitu rubla eesti rahvusliku liikumise tegevuste heaks. Liitumise järjekorda ja võrgustikke lähemalt vaadeldes saaks ilmselt kinnituse, kuidas üks aktiivne isik tõmbas ka naiste hulgas kaasa teised. Põnev oleks lähemaid teateid saada „Tallinna neidudest”, kelle nimel Kristine Lettner pani pärja Carl Robert Jakobsoni hauale. Võib eeldada, et nende hulka kuulusid preilid Lilienthalid, ilmselt ka preilid Erm, Kork ja Pulberg. Millega nad tegelesid, kui nad parasjagu ei korraldanud basaare? Kas seni tuvastamata jäänud naisliikmete hulgas võib veel peituda sellise kirju elukäiguga naisi nagu Kristine Lettner ja Emma Lerchenbaum? Aktiivsed ja haritud eesti varased naissoost õpetajad vääriksid samuti ühte põhjalikumat võrdlevat käsitlust.

Tänan Krista Aru põneva uurimisteema väljapakkumise eest ja professor Marju Luts-Sootaki asjakohaste viidete eest naiste õigusliku positsiooni kohta.

Janet Laidla (snd 1982), PhD, Eesti ajaloo lektor Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudis (Jakobi 2, 51005 Tartu), janet.laidla@ut.ee

1 Rahvuslikus liikumises tekkinud lõhe tulemusena astus Jakob Hurt Eesti Kirjameeste Seltsi esimehe kohalt tagasi. Järgneva konflikti käigus astus seltsist välja hulk Hurda mõttekaaslasi (vt nt Laar 2010: 259; Tuglas 2009: 127–148).

2 Põhjaliku Balti ja Vene naiste õiguste võrdluse on kirjutanud Tartu keiserliku ülikooli õigus­teaduse õppejõud Aleksander Nevrozov (1893). Balti eraseaduse kohta soolisest perspektiivist vt ka Kiirend-Pruuli 2018. Eesti naise õigusliku positsiooni iseloomustamiseks XIX sajandil tuleks vaadata talurahva- ning linnaseadusi. Jättes nende analüüsi siin kõrvale, lähtun artiklis eeskätt sellest, mida allikad räägivad naiste reaalse tegevuse kohta.

3 Termin naisharitlane vajab samuti avamist. Sirgu ja Karjahärma nimekirja ühendab vähemalt tütarlastekooli haridus, mitmed olid sooritanud guvernandi (nn suure) eksami, mitmed töötasid või olid töötanud pedagoogina. Arvestades, et ainult 1,2% naistest olid XIX sajandi lõpuks saanud algharidusest kõrgema hariduse (Liim 2010: 376), võib naisharitlase nimetamisel sama määratluse juurde (saanud kõrgema kui alghariduse) jääda vähemalt XIX sajandi lõpuni.

4 Laar nimetab Eesti Kirjameeste Seltsi osalisi 1084, mida on pisut vähe, arvestades, et 1882. aasta nimekirjas on 1118 liiget. Laari andmed aga ei pruugi haarata kõiki tegelasi kuni seltsi tegevuse lõpuni (Laar 2005: 291). 1882. aasta nimekirjas võib olla liikmeid topelt, millele ka Ea Jansen tähelepanu juhib. Samas on usutav, et selle nimekirja põhjal saadud tulemus 5–6% (Jansen 1971: 301) võiks iseloomustada üldiselt naisliikmete osakaalu.

5 Anna Danieli mälestusi vahendavat artiklit illustreerib pilt Linnutaja laulukoorist koos liikmete nimedega. Kui H. Tamm on Helene Tamm (nimekirjas Hiiumaalt), K. Soob on Katharina Soop ja A. Kingsepp on Alvine Kingissepp Saaremaalt (Viktor Kingissepa tädi), siis kuulusid kõik ­Linnutaja liikmed Eesti Kirjameeste Seltsi. Vaatamata sellele, et teame, kuidas mitmed naised olid üsna mobiilsed, jääb nende kolme nime seltsi liikmetega kokku viimine siiski oletuseks. Seltsi liikmed pildil: Marie Pulberg, Marta Pärna, Ida Daniel, Mathilde Sarov, Kristine Lettner.

6 Laar (2005: 293) toob oma monograafias olevas tabelis rahvusliku aktiivi hulgas naiste arvuks 81. Vahe selles artiklis esitatud andmetega võrreldes tuleneb tõenäoliselt sellest, et Laari andmestik on koostatud kuni 1883. aastani (vt Laar 2005: 225). Käesolev uurimus aga katab kogu Eesti Kirjameeste Seltsi tegevuse aega.

7 Kuigi nii võib tõlgendada prouade Kartzi ja Bergmanni annetusi 1885. aasta 22. juuni koos­olekul (vt EKmS AR 1884–1885).

Kirjandus

Arhiiviallikad

Eesti Kirjandusmuuseumi (EKM) Eesti Kultuurilooline Arhiiv (EKLA)

f 6 – Aspe-Nieländer, Elisabeth (1860–1927) kirjanik

f 14 – Eesti Kirjameeste Selts (ERM)

f 15 – Eesti Kirjameeste Selts (EKS)

f 193 – „Eesti avalikud tegelased” 1. tr (1932) ja avaldamata 2. tr

Rahvusarhiiv (RA)

EAA.402 – Tartu Keiserlik Ülikool

EAA.902 – Maa-Virumaa adrakohtunik (Viru-Jaagupi, Väike-Maarja, Simuna kihelkond)

EAA.1244 – EELK Lihula kogudus

EAA.1296 – EELK Helme kogudus

EAA.1298 – EELK Sangaste kogudus

EAA.2100 – Eesti Vabariigi Tartu Ülikool

EAA.3150 – EELK Tartu Peetri kogudus

EAA.5283 – Eesti Aleksandrikooli peakomitee

 

Kirjandus

II Jurjevi ülema talurahva kohtu… – Livländische Gouvernements-Zeitung, 28. IX 1894, lk 579.

Annuk, Eve 2008. Lilli Suburgi kuvand eesti kirjandusloos. – Ariadne Lõng. Nais- ja mees­uuringute ajakiri, kd 8, nr 1/2, lk 77–93.

Annuk, Eve 2012. Sooküsimus eesti ajakirjanduses 19. sajandi lõpul ja Lilli Suburgi „uus naine”. – Ariadne Lõng. Nais- ja meesuuringute ajakiri, kd 12, nr 1/2, lk 65–81.

Annuk, Eve 2023. Naisproosakirjanikud kultuuriloos ja tänapäeva eesti kultuuriteadvuses. – Keel ja Kirjandus, nr 8–9, lk 755–774. https://doi.org/10.54013/kk788a2

Anvelt, Ilmar 2019. A remarkable woman: Jenny Leidig, the first English lecturer at the Eston­ian national university. – Open! The EATE Journal, nr 55, lk 30–34.

Aruanne. Tallinna Eesti Aleksandre-real-kooli abi-komitee töö 1882 aastal. – Virulane 25. I 1883, lk 4.

Aula 1932 = Tartu ülemaalise rahvaasemikkude kongressi aula koosolekute otsused (27.–29. XI 1905). – Punased aastad. Mälestisi ja dokumente 1905. aasta liikumisest Eestis. I kd. (1905. Aasta Seltsi toimetised 2.) Toim Hans Kruus. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, lk 227–230.

Balkelis, Tomas 2004. The Lithuanian national intelligentsia and the women’s issue, 1883–1914. – Canadian Slavonic Papers, kd 46, nr 3–4, lk 267–287. https://www.jstor.org/stable/40860043

Birmontienė, Toma; Jurėnienė, Virginija 2012. The development of women’s rights in Lithuania: Striving for political equality. – The Struggle for Female Suffrage in Europe: Voting to Become Citizens. (International Studies in Sociology and Social Anthropology 122.) Toim Blanca Rodríguez Ruiz, Ruth Rubio Marín. Leiden–Boston: Brill, lk 79–93. https://doi.org/10.1163/9789004229914_005

Branta, Aija 2012. Winning women’s vote: Experience from Latvia. – The Struggle for Female Suffrage in Europe: Voting to Become Citizens. (International Studies in Sociology and Social Anthropology 122.) Toim Blanca Rodríguez Ruiz, Ruth Rubio Marín. Leiden–­Boston: Brill, lk 95–109. https://doi.org/10.1163/9789004229914_006

Bürgermusse 1932 = Tartu ülemaalise rahvaasemikkude kongressi Bürgermusse koosolekute otsused (27.–29. XI 1905). – Punased aastad. Mälestisi ja dokumente 1905. aasta liikumisest Eestis. I kd. Toim Hans Kruus. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, lk 220–226.

Davidoff, Leonore; Hall, Catherine 1992. Family Fortunes: Men and Women of the English Middle Class, 1780–1850. London: Routledge.

Dorpat. – Revalsche Zeitung 2. X 1906, lk 2.

EKmS AR 1873 = Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1873. 1. ak. Tartu: H. Laakmann, 1873.

EKmS AR 1874 = Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1874. 2. ak. Tartu: Laakmann, 1875.

EKmS AR 1875 = Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1875. 3. ak. Tartu: Laakmann, 1875.

EKmS AR 1876 = Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1876. 4. ak. Tartu: Laakmann, 1876.

EKmS AR 1877 = Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1877. 5. ak. Tartu: Mattiesen, 1877.

EKmS AR 1878 = Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1878. 6. ak. Tartu: Schnakenburg, 1878.

EKmS AR 1879 = Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1879. 7. ak. Tartu: Schnakenburgi ­kirjadega, 1879.

EKmS AR 1880 = Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1880. 8. ak. Tartu: Schnakenburgi ­kirjadega, 1880.

EKmS AR 1881 = Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1881. 9. ak. Tartu: Schnakenburgi juures, 1881.

EKmS AR 1882 = Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1882. 10. ak. Tartu: Schnakenburgi juures, 1883.

EKmS AR 1883 = Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1883. 11. ak. Tartus: H. Laakmanni juures, 1884.

EKmS AR 1884–1885 = Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1884 ja 1885. 12. ja 13. ak. Tartu: H. Laakmanni juures, 1886.

EKmS AR 1886–1887 = Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1886 ja 1887. 14. ja 15. ak. Tartu: Eesti Kirjameeste Selts, 1888.

EKmS AR 1888 = Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1888. 16. ak. Tartu: Eesti Kirjameeste Selts, 1889.

EKmS AR 1889:I = Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1889. aastal, I vihk. Tartu: Eesti Kirjameeste Selts, 1889.

EKmS AR 1889:II = Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1889. aastal, II vihk. Tartu: Eesti Kirja­meeste Selts, 1889.

EKmS AR 1889:III = Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1889. aastal, III vihk. Tartu: Eesti Kirjameeste Selts, 1890.

EKmS AR 1890 = Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1890. aastal. Tartu: Eesti Kirjameeste Selts, 1891.

Hanovs, Deniss 2002. Woman in the national movement ideology in Latvia in the 19th century. – Women in Baltic Societies: Past and Present. Toim Maria Goloubeva, D. Hanovs. Riga: N. I. M. S.

Jahresbericht 1897–1898 = Jahresbericht der Ehstländischen literärischen Gesellschaft für 1897–1898. – Beiträge zur Kunde Ehst-, Liv- und Kurlands, herausgegeben von der Ehstländischen Literärischen Gesellschaft, kd 5. Reval: Franz Kluge, 1900, lk 310–326.

Jahresbericht 1898–1899 = Jahresbericht der Ehstländischen literärischen Gesellschaft für 1898–1899. – Beiträge zur Kunde Ehst-, Liv- und Kurlands, herausgegeben von der Ehstländischen Literärischen Gesellschaft, kd 5. Reval: Franz Kluge, 1900, lk 424–435.

Jansen, Ea 1971. C. R. Jakobsoni „Sakala”. Tallinn: Eesti Raamat.

Jansen, Ea 2007. Eestlane muutuvas ajas. Seisusühiskonnast kodanikuühiskonda. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv.

Johanson-Pärna, Natalie 1882. Eesti Tütarde Haridus. Eesti Kirjameeste Seltsis 15-mal Talwe kuu päewal 1882 kõnelenud Natalie Johanson-Pärna. Tallinn: A. E. Brandt.

Karjahärm, Toomas; Sirk, Väino 1997. Eesti haritlaskonna kujunemine ja ideed 1850–1917. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Karro, Piret 2022. 150 aastat eesti feminismi. – Vikerkaar, nr 3, lk 57–112.

Keiserliste körguste suurvürst Vladimir Aleksandrovitshi ja tema proua suurvürstinna Maria Pavlovna külaskäik Tallinnas. – Virulane 17. VI 1886, lk 1–2.

Kiirend-Pruuli, Katrin 2018. Abikaasade isiklike suhete õiguslik korraldus Eesti esimesel iseseisvusperioodil: tee kaheliikmelise parlamendi suunas. – Õpetatud Eesti Seltsi aasta­raamat 2017. Peatoim Andres Andresen. Tartu: Õpetatud Eesti Selts, lk 205–231.

Kikas, Katre 2017. Rahvaluulekogujate elulood Jakob Hurda rahvaluulekogus. – Keel ja Kirjandus, nr 8–9, lk 584–599. https://doi.org/10.54013/kk718a2

Kivimäe, Sirje 1995. Esimesed naisseltsid Eestis ja nende tegelased. – Seltsid ja ühiskonna muutumine. Talupojaühiskonnast rahvusriigini. Toim Ea Jansen, Jaanus Arukaevu. Tartu–Tallinn: Eesti Ajalooarhiiv, Eesti TA Ajaloo Instituut, lk 118–135.

Koguteos 1934 = Koguteos: Anna Haava. Miina Hermann. Aino Tamm: 70 a. sünnipäevaks. Tallinn: Koguteose Komitee.

Kristine Lettner 70-aastane. – Postimees 7. XI 1929, lk 5.

Kruus, Hans 1939. Eesti Aleksandrikool. Tartu: Noor-Eesti Kirjastus.

Kui koidupuna punetas…. – Esmaspäev 8. VI 1940, lk 9.

Kurepalu, Kalju (koost) 2017. Kullamaa kihelkonna naisühendused aastatel 1918–1940. Kulla­maa: Kullamaa Kihelkonnamuuseum.

Laar, Mart 2005. Äratajad. Rahvuslik ärkamisaeg Eestis 19. sajandil ja selle kandjad. (Scripta Archivi Historici Estoniae.) Tartu: Eesti Ajalooarhiiv.

Lange, Anne 2004. Ants Oras. (Eesti kirjanikke.) Tartu: Ilmamaa.

Leinarte, Dalia 2017. The Lithuanian Family in its European Context, 1800–1914: Marriage, Divorce and Flexible Communities. London: Palgrave. https://doi.org/10.1007/978-3-319-51082-8

Lerchenbaum, Emma 2012. Minu mälestused eestlaste elust Peterburis 1879–1919. Tartu: Tartu Ülikool.

Liim, Allan 2010. Keskhariduskoolid 1880. aastate teisest poolest 1905. aastani. – Eesti kooli ajalugu. 2. kd. 1860. aastaist 1917. aastani. Koost ja toim Endel Laul, toim Veronika Varik. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, lk 366–391.

Lust, Kersti; Türna, Tõnis 2022–2023. Matsid mõisaladvikus. Eesti päritolu mõisavalitsejad ja -rentnikud ärkamisajal I–II. – Tuna 2022, nr 4, lk 18–36; 2023, nr 1, lk 35–49.

Markkola, Pirjo 1990. Women in rural society in the 19th and 20th centuries. – The Lady with the Bow: The Story of Finnish Women. Toim Merja Manninen, Päivi Setälä. Helsinki: Otava, lk 17–29.

Mason, Joan 1992. The admission of the first women to the Royal Society of London. – Notes & Records. The Royal Society Journal of the History of Science, kd 46, nr 2, lk 279–300. https://doi.org/10.1098/rsnr.1992.0027

Mäelo, Helmi 1957. Eesti naine läbi aegade. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv.

Nevrozov, A. S. 1893. Die Rechte der baltischen Frau. Riga.

Niinivaara, Eeva 1994. „Ikka paistab seesama päike”. Elu mu noorusaja Eestis ja Soomes. Tlk Mare Ollisar, Martin Ollisar. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Offen, Karen 2004. Challenging male hegemony: Feminist criticism and the context for women’s movements in the age of European revolutions and counterrevolutions, 1789–1860. – Women’s Emancipation Movements in the Nineteenth Century. Toim Sylvia Paletschek, Bianka Pietrow-Ennker. Stanford: Stanford University Press, lk 11–30.

Paletschek, Sylvia; Pietrow-Ennker, Bianka 2004. Concepts and issues. – Women’s Emancipation Movements in the Nineteenth Century. Toim S. Paletschek, B. Pietrow-Ennker. Stanford: Stanford University Press, lk 3–10.

Peterburi 1910 = Peterburi Eesti Kooli Selts 1885–1910. Peterburi: J. Watsari trükk.

Poska-Grünthal, Vera 1936. Naine ja naisliikumine. Peajooni naisliikumise ajaloost ja probleemistikust. (Elav Teadus 58.) Tartu: Eesti Kirjanduse Selts.

Puhvel, Madli 2016. Lydia Koidula. Elu ja aeg. Tallinn: Ajakirjade Kirjastus.

Põldmäe, Rudolf 1978. „Vanemuise” Selts ja teater 1865–1880. (Eesti teatriajaloo vihikud.) Tallinn: Eesti Raamat.

Raag, Arno 1928. Elisabeth Aspe elu ja looming. Biograafilis-kriitiline essee. Tartu: Eesti ­Kirjanduse Seltsi Kirjastus.

Raamot, Mari 1962. Minu mälestused. I ja II osa. New York: Kultuur.

Rosenthal, Heinrich 2010. Eesti rahva kultuuripüüdlused ühe inimpõlve vältel. Mälestusi ­aastatest 1869–1900. Tlk Krista Räni. Tallinn: Eesti Päevaleht, Akadeemia.

Rosenthal-Lipp, Edith (tlk, toim) 1926. Koidula kirjad omakseile 1873–1886. Tartu: Eesti ­Kirjanduse Selts.

Salumaa, Elmar 2010. Tiib pandud aastaile õlale. Mälestuskilde minevikust. (Eesti mälu 39.) Tallinn: Eesti Päevaleht, Akadeemia.

Salupere, Malle 2017. Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel. Tallinn: Tänapäev.

S. H. 1929. Prl. Emma Lerchenbaum 70-a. – Päevaleht 7. III, lk 7.

Sirk, Väino 2010. Kutseharidus 1860.–1880. aastail. – Eesti kooli ajalugu. 2. kd. 1860. aastaist 1917. aastani. Koost ja toim Endel Laul, toim Veronika Varik. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, lk 239–261.

Suburg, Lilli 2002. Suburgi perekonna elulugu. – L. Suburg, Kogutud kirjatööd. Koost ja toim Aino Undla-Põldmäe. Tallinn: Eesti Raamat, lk 313–459.

Sulkunen, Irma 1990. The mobilisation of women and the birth of civil society. – The Lady with the Bow: The Story of Finnish Women. Toim Merja Manninen, Päivi Setälä. ­Helsinki: Otava, lk 42–53.

Suur Näitemüik (Basaar). – Virulane 5. III 1884, lk 4.

Taal, Kersti 2018. Õpetatud Eesti Seltsi ajalugu. Tallinn: Argo.

Tartu sõnumid. – Valgus 9. X 1906, lk 3.

Tuglas, Friedebert 2009. Eesti Kirjameeste Selts: tegevusolud, tegelased, tegevus. Kogutud teosed, kd 13. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjandus­keskus.

Töö on teinud mu elu sisukaks. Esimese Eesti Naisseltsi asutaja 80-a. – Päevaleht 10. III 1939, lk 8.

Undla-Põldmäe, Aino 2002a. Järelsõna. – Lilli Suburg, Kogutud kirjatööd. Koost ja toim A. Undla-Põldmäe. Tallinn: Eesti Raamat, lk 461–480.

Undla-Põldmäe, Aino 2002b. Lilli Suburgi tütarlastekool. – Lilli Suburg, Kogutud kirjatööd. Koost ja toim A. Undla-Põldmäe. Tallinn: Eesti Raamat, lk 480–491.

Undla-Põldmäe, Aino 2002c. Ajakiri „Linda”. – Lilli Suburg, Kogutud kirjatööd. Koost ja toim A. Undla-Põldmäe. Tallinn: Eesti Raamat, lk 493–501.

Uuemad sõnumid. – Eesti Postimees 30. VI 1882, lk 3.

Verzeichniß 1873 = Verzeichniß der Mitglieder der gelehrten estnischen Gesellshaft am ­Schlusse des Jahres 1873. – Sitzungsberichte der gelehrten estnischen Gesellschaft zu Dorpat 1873. Dorpat: G. Mattiesen, 1874, lk 101–107.

Verzeichniß 1898 = Verzeichniß der Mitglieder des Ehstländischen literärischen Gesell­schaft (November 1898). – Beiträge zur Kunde Ehst-, Liv- und Kurlands, herausgegeben von der Ehstländischen Literärischen Gesellschaft, kd 5. Reval: Franz Kluge, 1900, lk 327–332.

Verzeichniß 1900 = Verzeichniß der Mitglieder am Schlusse des Jahres 1900. – Sitzungs­berichte der gelehrten estnischen Gesellschaft zu Dorpat 1900. Dorpat: Mattiesen, 1901, lk 193–203.

Whelan, Heide W. 1999. Adapting to Modernity: Family, Caste and Capitalism among the Baltic German Nobility. (Ostmitteleuropa in Vergangenheit und Gegenwart 22.) Köln–Weimar–Wien: Böhlau Verlag.

Wilhelmi, Anja 2008. Lebenswelten von Frauen der deutschen Oberschicht im Baltikum (1800–1939). Eine Untersuchung anhand von Autobiografien. Wiesbaden: Harrassowitz Verlag.

Wilkins, Emma 2014. Margaret Cavendish and the Royal Society. – Notes & Records. The Royal Society Journal of the History of Science, kd 68, nr 3, lk 245–260.

PDF

Regio Baltica et Europa – pons studiorum et doctrinae.

Arvo Tering 75

Väitekiri on selle autori pika akadeemilise teekonna tulemus: pärast ajalooõpingute lõpetamist Novosibirski riiklikus ülikoolis, mis on kuulsa arheograafilise koolkonna kodu, sai Danila Rygovskiy magistrikraadi Venemaa riiklikust humanitaarülikoolist Moskvas, siis jätkas kraadiõpinguid Peterburi Euroopa ülikoolis ja lõpuks Tartu Ülikoolis. Kogu selle rännaku vältel, mille käigus allikad ja meetodid, koolid ja moed võisid küll vahetuda, on Rygovskiy jäänud truuks oma peamisele teaduslikule ja isiklikule kirele mõista vanausulisi. Töös avaldub see armastus nii sügavas faktilises teadmises kui ka metodoloogilise järjekindluse puudumises. Näib, et autor ei ole valmis kõrvale jätma ühtegi osa intellektuaalsest pagasist, mis on kogunenud tema akadeemilise teekonna peatuspunktides.

Doktoritöö koosneb viiest peatükist, kokkuvõttest, allikate ja kirjanduse nimistust, lisast ja eestikeelsest resümeest. Iga peatükk, mis jaguneb alapeatükkideks ja sisaldab eraldi sissejuhatust ning kokkuvõtet, on retooriliselt seotud töö teiste osadega. Tekst on kirjutatud selgelt ja seda on lihtne lugeda. Uurimus tugineb eri meetoditele, lähenemistele ja allikatele, nii et on raske määrata, kas see kuulub ajaloo, antropoloogia või kultuuriuuringute valda. Seda tuleks ilmselt käsitada interdistsiplinaarse lähenemise näitena, mis esitab välja­kutse akadeemilisele fundamentalismile ja paigutab uuritava kõrgemale teadmise viisist. Esindan selles mõttes konservatiivsemat vaatenurka, aga kes saab öelda, et see on õigem?

Teemapüstitus ei määra uurimusele ajalist raami. Sellel on kaks järelmit. Esiteks tundub arvustatav väitekiri ajaülene: sotsiaalsed ja kultuurilised nähtused, identiteedid ja praktikad, mida see käsitleb, paistavad läbi aja muutumatutena. Teiseks ei ole kirjanduse nimistu täielik, kuna vanausuliste kohta üldiselt ja töös käsitletud uurimisprobleemide kohta on avaldatud väga palju uurimusi. Oluliste mainimata jäänud tööde hulka kuuluvad ajaloolaste John Bushnelli „Russian Peasant Women Who Refused to Marry: Spasovite Old Believers in the Eighteenth and Nineteenth Centuries” („Vene talunaised, kes keeldusid abiellumast: spasovlastest vanausulised XVIII ja XIX sajandil”, 2017) ja James White’i „Unity in Faith? Edino­verie, Russian Orthodoxy, and Old Belief, 1800–1918” („Ühtsus usus? Ainuusk, vene õigeusk ja vanausulised 1800–1918”, 2020). On üllatav, et vanausulisi käsitlevate ant­ropoloogiliste uurimuste hulgas ei ole mainitud briti antropoloogi Dominic Martini töid, kes on uurinud vanausulisi Venemaa Kaug-Idas ja Oregonis Ameerika Ühendriikides, ega Vlad Naumescu raamatut usu edasikandumisest Ukraina ja Rumeenia vanausuliste hulgas.

Uurimuses kasutatavaid andmeid on autor kogunud kahel viisil: töötades tekstide ja inimestega. Esimese kohta ei ole küsimusi: autor on töötanud vanausulisi puudutavate arhiivi- ja trükiallikatega ning on samuti kasutanud käsikirja, mis avastati Venemaa riikliku humanitaar­ülikooli korraldatud välitöödel, millest autor osa võttis. Kuid töö etnograafiline aspekt ei ole lõpuni veenev. Autor sedastab, et ta ei teinud osalusvaatlusi informantide usalduse puudumise tõttu, pidades etnograafilist tööd vanausuliste hulgas võimatuks. Selle asemel kogus ta informatsiooni lühikeste spontaansete intervjuude kaudu. Kas saab kirjutada mikropraktikatest, kui uurijal ei ole võimalik neid jälgida ja ta sõltub üksnes lugudest nende praktikate kohta?

Etnograafiline töö on antropoloogide sõnul dialoogiline, eeldades uurija pühendumist informatsiooni kogumisele, nii et eneserefleksioon muutub teadmiste allikaks. Autor mainib, et kuulub ühte vanausuliste kogukonda (lk 22). Lisaks arutleb autor mitmepaikse etnograafia üle (ingl multi-sited ethnography), märkides õigustatult, et seda meetodit kasutades võib uurijal olla raske pühenduda „ühe asukoha spetsiifikasse ja tal võib kahe silma vahele jääda olulisi detaile” (lk 19). Kui George Marcus selle meetodi antropoloogias juurutas, oli tema eesmärk arutada, kuidas saab etnograafilisi meetodeid kasutada suuremahuliste üksuste uurimisel, nagu biopoliitikas. Ühtlasi esitas ta väljakutse etnograafilises uurimistöös valitsenud arusaamale asu­kohast või paigast ja pakkus välja tehnikaid sellise etnograafilise töö tarbeks. Rygovskiy märgib, et välitööde tegemiseks peaks uurijal olema siseringi teadmisi iga koguduse kohta (lk 19). See väide on kahtlemata tõene, aga kuidas sobib see ülesanne kokku autori „kiire etnograafia” lähenemisega? Teisal sisse­juhatuses väljendab autor erilist huvi „kombestiku järgijate tajulise teadmise” vastu (ingl sensory knowledge of practicioners, lk 45). Kas ja kuidas on võimalik pääseda ligi sellisele teadmisele ilma ulatusliku osalusvaatluseta?

Paljude töös rakendatud analüütiliste mudelite seas on ilmselt keskne ameerika antropoloogi Webb Keane’i loodud semiootiliste ideoloogiate mõiste, mis on saanud populaarseks eri akadeemilistes ringkondades, sealhulgas Peterburi ja Moskva vahel jagunevas ­venekeelses ringkonnas, mis on juhuslikult (või siis mitte) alguse saanud Juri Lotmani semiootikakoolkonnast. Lisaks pole üllatav, et vanausulistele naistele keskenduv uurimus kasutab soouuringutega seotud analüütilisi mõisteid: kõigepealt agentsuse ja täpsemalt naisagentsuse (ingl female agency) ning soorežiimide (ingl gender regimes) mõistet. Nende kahe lähenemise ühendamine võib olla viljakas hoolimata nende algupärast eri intellektuaalsetes traditsioonides ning sellest, et need tuginevad erinevatele teoreetilistele alustele ja eeldustele. Agentsuse mõistet on aktiivselt arendatud religiooni­antropoloogias, eriti Saba Mahmoodi töödes, millele autor viitab. Agentsus viitab võimele luua oma elu stsenaariume (ingl script) olemas­olevate struktuursete tingimuste raames. Daria Dubovka, kes on olnud Rygovskiy kolleeg Peterburi Euroopa ülikoolis, on antropoloogina põhjalikult uurinud õigeusu kloostrielu, tuginedes Mahmoodi ja Michel Foucault’ uurimustele, mistõttu tema uurimused on ka selle väitekirja teemaga seoses olulised. Oleks kohane olnud käsitleda ka tema 2020. aastal ilmunud raamatut,1 eriti kuna väitekirja viiendas peatükis on juttu vanausuliste kloostritest. On kahju, et autoril ei olnud võimalust teha etnograafilisi välitöid vanausuliste naiste hulgas ega jälgida nais­agentsust reaalajas, nagu on teinud Mahmood, Dubovka ja mõned teised antropoloogid. Aga igal uurimusel on piirid.

Soorežiimide mõistet on arendatud sotsioloogias ja see põhineb erinevatel teoreetilistel alustel. Sotsioloogid kirjutavad piiratud arvust soorežiimidest ehk soosuhete süsteemidest, mis võrsuvad ühiskonna ­sotsiaalpoliitilisest struktuurist teataval ajaloolisel perioodil. Need režiimid avalduvad ühiskonnas käibi­vates normatiivsetes ­soostsenaariumides või tööjaotuse lepetes (ingl contract), näiteks „töötava ema” lepe Nõukogude ühiskonnas, mida on põhjalikult uurinud Anna Temkina, Jelena Zdravomõslova ja Anna Rotkirch. Lisaks mainitutele kasutab autor mõnd analüütilist mõistet, nagu fundamentalism, mida saavat rakendada „vanausulistele naistest kirjutajatele” (lk 42). Kuigi seda mõistet on kasutatud väitekirja teooriaosas, ei esine see eksplitsiitselt ülejäänud töös.

Põhjalikule sissejuhatusele, mis eritleb väitekirja teoreetilisi ja metodoloogilisi aluseid, järgneb esimene peatükk, mis on pühendatud soopõhisele tööjaotusele (ingl gender contracts) ja traditsiooni loomisele Eesti ja Siberi vanausuliste kogukondades. Mulle meeldib kohaliku soopõhise tööjaotuse mõiste, kuid mind ajab segadusse kohalikkuse määratlemine: kas Siberit tuleks käsitada ühe või mitme kohana? Autor on teinud välitöid neljas Siberi piirkonnas. Kas kohalikkus piirneb seal iga vanausuliste kogukonnaga? Tekstis on kirjas: „Kui majanduslikud tingimused muutuvad, järgnevad muutused soopõhises töö­jaotuses” (lk 81). Eri põlvkondade kohalik soo­põhine tööjaotus võib samas paigas erineda, nagu Doug Rogers viitab 2009. aastal ilmunud raamatus Uurali Verhokamje vanausulistest.

Väitekirja teine peatükk uurib naissoost kogudusevanemate rolli tšassovenlaste ja pomoorlaste kogukondades ja selles on alajaotus kõige tuntumate vanausuliste naiste, Avvakumi naiste kohta, kes olid vanausuliste ametlikust õigeusu kirikust eraldumise (vn раскол) varase järgu kangelased XVII sajandil. Paraku ei räägi see alajaotus midagi nende naiste kohta praeguste kogukondade sotsiaalses mälus ega nende eeskuju mõjust naiste juhtivale rollile tänapäeva vanausus. Autor käsitleb ka naiste ebapuhtuse teemat seoses usulistes praktikates osalemisega. Naised, kes võtavad oma kogukonna usuelust aktiivselt osa, on tavaliselt vanemad, mis võib viidata sellele, et nende kogukonna silmis tajutud reproduktiivsete funktsioonidega seotud ebapuhtus on kadunud. Sooteoorias käibib sarnane idee: soo mõiste peab hõlmama ea mõistet, näiteks erineb sünnitava abielunaise sugu teismelise tüdruku ja vana lese omast. Seega tõenäoliselt naise ebapuhtuse intensiivsus eri eluetappidel muutub.

Selles peatükis kasutatakse süstemaatiliselt semiootilise ideoloogia mõistet, kuigi võiks väita, et see pole vajalik: kui jätta välja kõik viited semiootilistele ideoloogiatele, ei mõjutaks see materjali analüüsi tulemusi. Lisan ühe vähetähtsa tähele­paneku: töös intervjueeritud Altai vanausuline viitab nii mees- kui ka naissoo füüsiliste tunnustega inimesele sõnaga кыр (lk 99). Altai keeles tähendab see sõna ’räpane’, mis kõlab suure­päraselt kokku Mary Douglase kuulsa uurimusega puhtusest ja ohust.2

Kolmandas peatükis keskendub autor vanausuliste tuntud pruugile tõmmata igapäevaelus piir enda ja teiste inimeste vahele, pidades kinni toidunõude puhtuse põhimõttest, mida üldiselt kutsutakse kausi­reegliks: vanausuliste kodudes on kasutusel kahed eri nõud neile endile ja võõrastele. Väitekirja see osa on etnograafilisest vaatevinklist kõige parem. Autor näitab korrelatsiooni reegli paindumatuse ja selle rakendamise paindlikkuse vahel, rõhutades, kuidas see kombinatsioon võimaldab traditsiooni põhimõttelist püsimist.

Naissoost vanausuliste identiteedi kujunemist nende „välise vagaduse” kaudu, täpsemalt nende traditsioonilise riietumise kaudu käsitleb väitekirja neljas peatükk. See põhineb kolme üsna eri­palgelise allikarühma analüüsil: vanausuliste nõu­kogude (vn собор) otsustel lubatud ja „õige” riietumise kohta, vanausulise intellektuaali Ivan Zavoloko sõdade­vahelisel ajal (1927–1933) Lätis kirjastatud aja­kirjas Rodnaja starina avaldatul ning autori enda intervjuudel vanausulistega, kes õmblevad ja kannavad riideid, mis järgivad vanu kombeid. Peatükis järeldatakse, et vanausuliste riietus on olnud oluline nii kultuurilise, etnilise kui ka usulise rühma­identiteedi säilitamisel. Sellega on raske vaielda: tõepoolest loob riietus (nagu vormi­rõivas) kehaliselt inimese identiteeti ja võimaldab võrrelda ennast teistega, kes peavad või ei pea samasuguseid riideid kandma.

Nagu teada, keskendub vanausuliste kultuur kirjutamisele ja lugemisele. Viies peatükk uurib Dubtšesi kloostrite kirjutus­traditsiooni, autori huvikeskmes on vanausuliste naiste roll kirjutajatena. Peatükis on analüüsitud kahte kloostris kirjutatud kroonikat, mille uurijad on hiljuti avastanud. Rygovskiy käsitleb kirjaoskuse teemat ja olnuks teretulnud kirjalikkuse antropoloogia alaste tööde kasutamine. Mulle meeldib, et autor on selles peatükis kasutanud retoorilise võttena Virginia Woolfi tsitaati („kui naine tahab kirjutada ilukirjandust, siis peab tal olema raha ja oma tuba”, lk 162),3 kuid see viide näib olevat eksitav. Autor näitab, et naised kloostrites ei kirjuta ilukirjandust. Ilu­kirjanduseks võiks pidada midagi, mis on „päris elust” lahus, kuid vanausulistele on kirjutustraditsioonist kinnipidamine elu­liselt vajalik, kuna seda tehakse lunastuse ja oma pärimuse elushoidmise nimel, mitte meelelahutuseks (mis on ilukirjanduse eesmärk).

Ei ole võimalik kirjutada ideaalset väite­kirja. Iga uurimust saab kritiseerida ja tulekski kritiseerida, kuna kriitika ja dispuut hoiavad akadeemilisi mehhanisme töös. Kuigi ma ei oska öelda, millisesse distsipliini see uurimus liigitada tuleks, olen valmis tunnustama selle väitekirja loomuomast metodoloogilist eklektilisust kui eripärast akadeemilist stiili, mis on kohane, kui uuritav nähtus on tohutu ja autorit kannustab takka siiras kirg uuritava suhtes.

Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud
OTT HEINAPUU

 

1 Д. Дубовка, В монастырь с миром. В поисках светских корней современной духовности. Санкт-Петербург: Издательство Европейского университета в Санкт-Петербурге, 2020.

2 M. Douglas, Puhtus ja oht. Mõistete „rüvetus” ja „tabu” analüüs. (Avatud Eesti raamat.) Tlk T. Pakk. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2015.

3 Tsitaat pärineb esseest „Oma tuba”, vt V. Woolf, Oma tuba. (Loomingu Raamatu­kogu kuldsari.) Tlk Malle Talvet. Tallinn: SA Kultuurileht, 2021, lk 5. – Tõlkija märkus.

Tartu Ülikooli botaanikaaed tähistas hiljuti 220. sünnipäeva ja see sündmus viib küsimuseni, miks ei rajatud botaanikaaeda Tartusse juba XVII sajandil, kui ülikool asutati. Kas toona üldse botaanikaga tegeldi? Rootsiaegses Tartu ülikoolis botaanikat küll eraldi ei õpetatud, kuid taimede tundmist nõuti Academia Gustaviana põhikirja järgi arstiteaduskonna õppekavas (Constitutiones 2015: 64, 147). Ka taimede mainimist ja nende kasutuse kirjeldamist tuli XVII sajandi esimese poole Tartu töödes kõige sagedamini ette just meditsiinitekstides (Raicus, Turdinus 1631; Raicus 2016; Heinius 1637; Wirdig, Oestenius 1651) ning Academia Gustavo-Carolina ajast sajandi lõpul on teada taotlusi botaanikaaia loomiseks, mille initsiatiiv tuli samuti meditsiiniprofessorilt (Rauch 1943: 278–279). Kui botaanikaaiale suudetigi leida krunt ning ülikooli teisel tegevusperioodil koostada aia rajamise plaan ja leida ­aednikud, siis paistab, et peamiseks takistuseks said julgeolekukaalutlused, kuna kardeti, et botaanikaaia puud ja põõsad piiranuks nähtavust ja nõrgendanuks Tartu kaitset (Piirimäe 1982: 84–85).

Ladina keeles õpetust andev rootsiaegne Tartu ülikool toetus õppetöös paljuski antiikautoritele ja antiigi traditsioonidele. Kui vaadelda taimede suhestumist muu elusloodusega antiigist alates, siis Aristoteles pidas taimi loomadest ja inimesest alamaks, kuna nende hingestatuse tase on madalam. Taimed evisid tema kohaselt hingele omastest võimetest vaid toitumist, loomadel aga olid lisaks tajud ning inimestel ja teistel nendesarnastel või kõrgematel olenditel ka mõtlemisvõime ja mõistus (Aristoteles 2017: 35–36). Keskaja skolastilises filosoofias kujunes täiuslikkuse astme järgi välja kindel eksistentsi hierarhia, mis algas elutust mateeriast ja jõudis välja ülima hingestatuseni. Seda jaotust piltlikustati „olemise redelil” (lad scala naturae), mille alumistele astmetele paigutati metallid ja kivimid, neile järgnesid taimed. Taimi võidi omakorda jagada hierarhiasse, kõige alamateks peeti nende hulgas samblikke ja seeni. „Olemise redelil” taimedest ülespoole liikudes tulid loomad kui meeletajudega olendid, neist kõrgemal asusid inimesed, kel oli lisaks mõistus (vt Kalling 2017: 77, 141). Keskajal paiknesid inimestest ülalpool inglid kui kehatud olendid ning kõige kõrgemal troonis Jumal (Blackburn 2002: 324).1 Säärane „olemise redeli” mudel, mis demonstreeris elusolendite perfektsuse taset, oli loodusteadlaste hulgas populaarne umbes XIX sajandi keskpaigani (Kutschera 2011: 1). Seda astmestikku arendati edasi ning 1737. aastal avaldas Carl von Linné oma raamatu „Systema naturae” („Looduse süsteem”), kus ta süstematiseeris inimesest „madalamad” elusolendid, pannes sellega aluse tänapäevasele eluslooduse taksonoomiale (SBL 1982: 708–714).

Kuna rootsiaegsest Tartu ülikoolist on säilinud vaid üks taimedealane disputatsioon pealkirjaga „Disputatio physica de plantis” („Loodusteaduslik disputatsioon taimedest”) aastast 1647, siis selles artiklis on seatud ülesandeks võrrelda seda tööd varauusaegse Euroopa ja eriti Rootsi impeeriumi botaanikaalaste suundumuste ja akadeemiliste töödega ning asetada disputatsioon nii XVII sajandi teaduse kui ka Eesti botaanika konteksti.

Disputatsioonist kui varauusaegse teadustöö levinuimast väljundist, mille juurde kuulusid nii kirjalik kui ka suuline osa, on kirjutatud korduvalt (vt Friedenthal 2021, 2023). Siinkohal võib meenutada, et disputatsioon oli omaette kirjandusžanr, mille trükitud tekstile iseloomulikud osad olid: 1) tiitelleht, mis toimis ühtlasi kutsena töö suulisele ettekandele, 2) pühendused toetajatele, 3) põhitekst teeside kaupa, 4) lisad lühikeste väidete või küsimuste kujul (lad corollaria, auctaria) ning 5) pühendus­luuletused, mis tavaliselt olid adresseeritud väitlejale. Kõiki paratekste ei pruukinud alati olla, mõni disputatsioon piirdus tiitellehe ja põhitekstiga. Mõnel disputatsioonil oli enne põhiteksti ka sissejuhatav eessõna, kuid Academia Gustaviana töödel see tavaliselt puudus. Disputatsioonid koostati ja kanti valdavalt ette ladina keeles.

Pilt1. „Olemise redeli” kujutis Didacus Valadesi ehk Diego de Valadési teosest „Rhetorica Christiana” (1579).

 

Botaanika varauusajal

Taimede käsitlemine oli varauusajal loodusfilosoofia osa. Sagedased akadeemiliste loodusteaduslike tööde pealkirjad olid toona „De caelo” („Taevast”), mis viitas astronoomiale, „De generatione et corruptione” („Tekkimisest ja hävimisest”), mis osutas füüsikale ja keemiale. Pealkiri „De mineralibus” („Kivimitest”) osutas geoloogia­alasele tööle, „De anima” („Hingest”) käsitles tollast bioloogiat ja psühholoogiat. Samamoodi andis pealkiri „De plantis” („Taimedest”) ülevaate varauusaegsest botaanikast kui teadusest. Kõik eelnimetatud distsipliinid olid omavahel seotud, nii et muutus ühes kutsus esile muutuse teises (Wallace 2009: 212).

Antiikaja käsitlused taimedest Aristotelese (384–322 eKr),2 Theophrastose (u 372–288 eKr), Plinius Vanema (u 23–73 pKr) ja Pedanios Dioskuridese (u 40–90 pKr) sulest olid varauusajalgi jätkuvalt hinnatud ja aktuaalsed. Aristotelese esitatud loodusfilosoofia oli küll harmooniline, tegeldes kogu inimteadmiste hulgaga (Mikkeli 1992: 44), kuid nii nagu uued avastused hakkasid renessansi ajal igas valdkonnas antiigist teada olevat avardama, täiendasid uued teadmised XVI sajandist alates ka botaanikat (Dalby, Giesecke 2023: 13–16). Varauusaegse Lääne-Euroopa suundumuste näitena on Šveitsi universaalteadlase ja moodsa teadusliku botaanika suunanäitaja Konrad Gessneri (1516–1565) taimejoonistusi hoiul Tartu Ülikooli Raamatu­kogus ning needki osutavad Gessneri respektile antiikautorite suhtes (Rand 2014: 14). See kinnitab samuti traditsioonilise ja moodsa läbipõimumist, kuid Gessneri taimejoonistused ostis Tartu ülikooli raamatukogu alles 1804. aastal (Rand 2015: 5), seega rootsiaegse Tartu ülikooli õppetööd need ei mõjutanud.

Maadeavastuste tõttu omandas botaanika eelnevast palju suurema majandusliku tähtsuse ning XV sajandist eurooplaste vaatevälja ilmunud uute ja tundmatute taimede rohkus julgustas taimi kirjeldama ja neile nimesid andma, mis omakorda juhtis tähelepanu kohalikele liikidele, mida seni oli uuritud vaid antiigi traditsioonidest lähtuvalt (Kallinen 1995: 209). Kui botaanika ülikooli distsipliinina suurema tähtsuse omandas, päädis see huviga botaanikaaedade rajamise vastu. Esimesed botaanikaaiad rajati Padovasse ja Pisasse 1545. aastal (Findlen 2006: 282).

Taimi on varauusaja kontekstis käsitletud erinevatest vaatevinklitest, nii toidu­ainete, luksuskaupade kui ka teadusuuringute objektina ja arstirohtudena, lisaks nende dekoratiivset funktsiooni ja taimi kui kunstnike huviobjekti (vt Dalby, Giesecke 2023). Ka eesti- ja liivimaalaste toidulaud täienes varauusajal kõrvitsa ja artišokiga ning joogiks hakati tarvitama kohvi, teed ja šokolaadi (Põltsam-Jürjo 2023: 467–468). Kindlasti on huvitav vaadelda taoliste kaugelt imporditud taimede jõudmist akadeemilistesse käsitlustesse.

 

Botaanika Rootsis suurvõimu ajastul

Kuna Tartu ülikool asutati Rootsi ajal, on kohane võrdlus tollaste Rootsi ülikoolidega. On väidetud, et Rootsis jäi püsima skolastiline teoreetiline lähenemine, kus elus­loodust vaadeldi Aristotelese kausaalsuste teooriast lähtuvalt (Lindroth 1989: 145–146; Kallinen 1995: 217–218).3 Botaanika oli seotud pigem meditsiini kui ­loodusfilosoofiaga, nii avanesid Uppsala ülikoolis sellega tegelemiseks paremad võimalused, kui 1613. aastal asus sinna tööle esimene meditsiiniprofessor Johannes Chesnecopherus (1581–1535). Tema sulest ilmusid Rootsi esimesed botaanilised väitekirjad pealkirjaga „De plantis” („Taimedest”) aastatest 1620 ja 1626. Sellise pealkirjaga töid skolastilisest botaanikast esitati Uppsalas hiljemgi, ka 1647. aastast on mainitud professor Olaus Unoniuse (1602–1666) eesistumisel kaitstud dispuuti pealkirjaga „De plantis”. Uppsala ülikooli teise meditsiiniprofessori Johannes Francki (Franckeniuse) (1590–1661) sulest ilmus 1633. aastal Rootsi esimene botaanikaalane monograafia „De praeclaris herbae Nicotinae sive Tabaci virtutibus” („Ülikuulsa nikotiiniürdi ehk tubaka väärtustest”). Selle teose tõttu on Johannes Francki nimetatud Rootsi botaanika isaks (Eriksson 1969: 34–38). Nagu pealkirjast näha, kirjeldas töö Ameerikast Euroopasse imporditud taime ja selle omadusi ega lähtunud antiik­ajal tuntud taimedest.

Aristotellikule loodusfilosoofiale oli juba mõnda aega olemas alternatiiv: müsti­line ehk hermeetiline loodusfilosoofia. Ka Rootsis oli selle suuna järgijaid, botaanika seisukohast eelkõige Paracelsuse4 õpetuse pooldaja Sigfrid Aronus Forsius (u 1550–1624) oma rootsikeelse raamatuga „Physica” („Loodusteadus”), kus taimedele olid pühendatud eraldi peatükid (Lindroth 1989: 146–148, 151–152; Eriksson 1969: 43 jj, 61 jj).

Skolastilisele botaanikale tekkis Rootsis tõsiselt võetav rivaal 1650. aastatel, kui Uppsala ülikooli meditsiiniprofessoriks sai mitmekülgne Olof Rudbeck vanem (1630–1702), kes asus propageerima uut mehaanilist botaanikat (Eriksson 1969: 100–117). Botaanikat defineeriti XVII sajandil Uppsala ülikoolis kui meditsiinilist distsipliini ning Rudbeck rajas 1650. aastatel Uppsalasse Rootsi esimese botaanikaaia, esialgu omal kulul. Lisaks sellele lasi ta jäädvustada kõik tollal tuntud taimed puulõigetele, mida tal elu lõpul oli ligi 7000 (Eriksson 1994: 2).

Tartu ülikool asutati 1632. aastal Rootsi kuningriigi teise ülikoolina ja tingimused botaanika viljelemiseks olid seal esialgu enam-vähem samad mis Uppsalas. Põhikirja kohaselt pidi ametis olema kaks meditsiiniprofessorit ning loodusteadust õpetati filosoofiateaduskonnas. Tegevus botaanika vallas oli siiski ülimalt tagasihoidlik, kõige rohkem paistis silma astronoomia- ja füüsikaprofessor Johannes Erici Stregnensis (1607–1686),5 kes oli Tartus ametis aastatel 1641–1654. Tema eesistumisel kaitsti rohkesti disputatsioone ja 1647. aastal ka dispuut „Taimedest”, mis väidetavalt hõlmas kogu aristotellikku botaanikateooriat. Botaanika käsitlemist on omistatud ka Academia Gustaviana meditsiiniprofessoritele Johann Belowile (1601–1668) ja Sebastian Wirdigile (1613–1687), viimane olevat väitnud, et toitained tsirkuleerivad taimedes (Eriksson 1969: 40). Seda väidet ei kohta siiski tema eesistumisel Tartus kaitstud töödes. Botaanikaaiad ilmusid ülikoolide juurde tavaliselt käsikäes anatoomia­teatritega (Findlen 2006: 280), kuid Tartusse ei rajatud XVII sajandil kumbagi.

Johannes Erici Stregnensise eesistumisel kaitstud disputatsiooni „Taimedest” on lühidalt käsitletud 1982. aastal ilmunud Tartu ülikooli ajaloo esimeses osas (Trass 1982: 239), kus selle autoriks on nimetatud dispuudi ette kandnud üliõpilast Andreas Arvidit (u 1620–1673) ning tööd ennast enam-vähem tolleaegse teaduse tasemel olevaks. Disputatsiooni esitusviisi on hinnatud deklaratiivseks ja paiguti ­kõrgelennuliseks. Ühtlasi nimetatakse seda botaanika seisukohast kõige huvitavamaks tööks rootsiaegses Tartu ülikoolis, kuid teisi selleteemalisi töid ei olegi teada. Vastukaaluks tuleb mainida, et ükski Rootsi ega Soome autor tudeng Andreas Arvidit selle töö autoriks pidanud ei ole (vt SBL 1918: 767; Sainio 1993: 278; Malm 1996: XXX). On koguni arvatud, et ükski Andreas Arvidi Tartus esitatud dis­putatsioon ega oratsioon ei ole tema enda koostatud (Sainio 1993: 278) ja taimedealase töö autoriks peetakse kindlalt professor Johannes Erici Stregnensist (Eriksson 1969: 40). Johannes Erici ja Andreas Arvidi nimega seotud disputatsioon „Taimedest” on tõlgitud eesti keelde (Andreas Arvidi, Johannes Erici 2020) ja tõlke kommentaaris on avaldatud arvamust, et taimedealases disputatsioonis võiks eeldada professori ja tudengi koostööd ning mõlemaid võiks pidada selle autoreiks (Rein 2020a: 26). Nii või teisiti oli varauusaegse disputatsiooniga üldjuhul seotud kaks inimest: eesistujast professor ja väitlejast tudeng, antud juhul Johannes Erici professorina ja Andreas Arvidi üliõpilasena. Milline täpselt oli kummagi osa disputatsiooni valmimise juures, võib ainult oletada.

Rootsi kolmas ülikool asutati Turus aastal 1640. Turu ülikoolis seostati botaanikat pigem üldise loodusfilosoofia kui meditsiiniga ja loodusteaduste professori ameti­nimetus oli Physices & Botanices professor (’loodusteaduste ja botaanika professor’). Ent sajandeid vana seos botaanika ja meditsiini vahel ei kadunud kuhugi ja lähenemine ainele oli ikkagi konservatiivne (Kallinen 1995: 218). Esimese botaanikaalase töö „Catalogus Plantarum circa Aboam crescentium” („Turu ümbruses kasvavate taimede kataloog”) avaldas 1673. aastal Turu ülikooli meditsiiniprofessor Elias Til-Landz (1640–1693), samal aastal kaitsti tema eesistumisel esimene Turu ülikooli meditsiinidisputatsioon „Disputatio medica isagogicen comprehendens” („Sisse­juhatust hõlmav meditsiinidisputatsioon”; vt Pitkäranta 1984). Til-Landzi „Catalogus Plantarum” ilmus 1683. aastal uuesti ning selle väljaandega koos trükiti rohkem kui 150 taime pilti puulõigetena (Til-Landz 1683a), mis ei pruukinud küll olla täiesti realistlikud. Taimede esitus selles kataloogis on iseloomulik meditsiinilisele botaanikale, kirjeldatud on taimede kasvukohti ja raviomadusi (Til-Landz 1683b). Seda teost on peetud oluliseks dokumendiks nii Soome looduse kui ka soome keele uurimise seisukohast, sest uuritud on kohalikke taimi ja nende nimetused on muu ­hulgas antud soome keeles. Elias Til-Landzil oli Turus ka õppe­otstarbeline aed (SK: 818) ning nii võib teda pidada Soome botaanika isaks. Uppsalas tegutsenud Olof ­Rudbeck vanemaga võrrelduna on Til-Landzile siiski ette heidetud vähest ­süsteemsust (­Eriksson 1969: 138–139).

Kuigi XVII sajandi Rootsis viljeldud teadustööd näivad viitavat, et Tartus oli lähenemine botaanikale sel ajal pigem konservatiivne, ei tähenda see iseenesest midagi halba. On väidetud, et üllataval kombel olid Aristotelese pooldajad tavaliselt suuremate empiiriliste huvidega kui uute loodusfilosoofiliste kontseptsioonide pooldajad (Wallace 2009: 224). Ent esimese trükitud taimeloendi Tartus kasvavatest taimedest leiab alles XIX sajandi algusest meditsiinidoktor Gottfried Albert Germanni (1773–1809) sulest. See nimestik on koostatud seoses botaanikaaia rajamisega 1803. aastal ning seal on loetletud 2367 nimetust taimi (Germann 1807, 2014), mida põhja­maise kliima tingimustes on hinnatud väga tubliks saavutuseks (Rand 2015: 114). Kuid XVII sajandi esimesel poolel koostatud disputatsioonist on siiski ootuspärane leida tolleaegsete autorite ja tõekspidamiste kajastusi, kohalike taimede uurimine jäi Rootsi impeeriumis pigem sajandi teise poolde.

 

Disputatsiooni „De plantis” ülesehitus, eeskujud ja koht selle autorite loomingus

Tartu ülikooli esimene botaanikaalane töö „Disputatio physica de plantis” („Loodusteaduslik töö taimedest”) trükiti ja esitati 1647. aasta oktoobrikuus, konkreetne kuupäev on jäänud kirja panemata. Filosoofiadisputatsioone, mille alla see töö kuulus, peeti Academia Gustaviana põhikirjast lähtuvalt laupäeviti (Constitutiones 2015: 61, 143).

Avalikud disputatsioonid tuli trükkida ja nädal enne väitlust eksemplarid laiali jagada. Suurem osa disputatsioone varauusaegsetes ülikoolides olid harjutusdisputatsioonid ning seda on ka 1647. aastal Tartus trükitud loodusteaduslik disputatsioon „Taimedest”. Disputatsiooni pikkus on 16 lehekülge kvartformaadis, see sisaldab 125 lühikest teesi, kuid mitte ainsatki pilti taimedest, mida ei olnudki disputatsioonidele kombeks lisada.

Pilt 2. Disputatsiooni „De plantis” Stockholmi kuninglikus raamatukogus säilitatava eksemplari tiitelleht.

Johannes Erici ja Andreas Arvidi „Taimedest” originaaleksemplarid asuvad teada­olevalt Uppsala ülikooli raamatukogus, Stockholmi kuninglikus raamatu­kogus ning Soome rahvusraamatukogus Helsingis. Selle disputatsiooni eestikeelne tõlge (Andreas Arvidi, Johannes Erici 2020) on tehtud Uppsala ülikooli raamatukogu eksemplari põhjal, mis aga on defektne ja nii on ka tõlkes puuduvaid sõnu ja fraase. Eri kohtades asuvate versioonide võrdlemisel jääb kõige rohkem silma erinev dedikatsioonide saajate nimekiri. Üliõpilane, kes töö üle väitles, pidi ühtlasi disputatsiooni trükikulud kandma ning selleks vajas ta toetajaid. Pühendustega võidi ka liiale minna, nii on XVII sajandi Uppsala ülikoolist teada disputatsioone, mis olid pühendatud rohkem kui 30 inimesele ja see asjaolu võis esile kutsuda mõne professori pahameele (Sjökvist 2021: 697). Disputatsiooni Uppsala ülikooli raamatukogus asuv eksemplar on pühendatud kümnele inimesele, nii liivimaalastele kui ka rootslastele, Helsingis asuv eksemplar aga kolmele Andreas Arvidi kodukoha Strängnäsi vaimulikule. Stockholmi kuninglikus raamatukogus oleva eksemplari tiitellehe teine pool on tühjaks jäetud, võib-olla oli kavatsus sinna hiljem käsitsi nimesid lisada.

Disputatsiooni „Taimedest” lõpus puuduvad paratekstidena lisad ja luuletused. Laused, mis esinesid disputatsioonide lisades, olid harilikult põhitekstiga võrreldes lühemad ja lihtsamad, mistõttu neid on hinnatud tudengite sulest pärinevaiks, ning need olid alternatiivne suulise väitluse võimalus (Lindeberg 2021: 654). Antud juhul ei olnud nende järele ilmselt vajadust. Kuna käsitluse all olev disputatsioon oli ainus rootsiaegse Tartu ülikooli taimedealane töö, siis pole imekspandav luuletuste puudumine. Taimede teema oli pigem erandlik ja ei olnud ilmselt piisavalt köitev.

Nii professor Johannes Erici kui ka tudeng Andreas Arvidi olid pärit Rootsist Södermanlandi maakonnast Strängnäsi linnast ja Andreas Arvidi oli varem oma ­kaasmaalasest professori eesistumisel disputeerinud kahel korral 1644. ­aastal, ­väideldes siis meteoroloogia teemade üle (Stregnensis, Andreas Arvidi 1644a, 1644b). Samast linnast pärinemine selgitab nende koostööd, kuigi edaspidi disputeeris Andreas Arvidi Tartu ülikoolis teistegi professorite eesistumisel. Oma osa võis ­taimedealase töö esitamisel ja huvil taimede vastu olla 1626. aastal asutatud Strängnäsi gümnaasiumil, kus Andreas Arvidi oli õppinud (Tering 1984: 206). Teada­olevalt andis see õppeasutus õpetust ka botaanikas. Gümnaasiumi asutamis­ürikust võib lugeda, et kolmas filosoofialektor (philosophus tertius) õpetab Magiruse järgi ­looduslugu, meditsiini ning taimede nimesid ja omadusi (Eriksson 1969: 41).

Ka Tartu ülikooli esimene põhikiri sätestas, et tulevased arstid peavad looduslugu (philosophia naturalis) õppima Johannes Magiruse järgi (Constitutiones 2015: 64, 147). Johannes Magirus (?–1596) oli meditsiinidoktori kraadi omandanud aastal 1585 Marburgi ülikoolis. Samas õppeasutuses oli Magirus ametis loodusloo professorina aastatel 1591–1596. Tema tähtsaim panus tollasesse looduslukku oli teos „Physiologiae Peripateticae libri sex” („Kuus raamatut peripateetilisest füsioloogiast”),6 mis ilmus postuumselt aastal 1597 ja mida kasutati õppetöös XVII sajandil (Jöcher 1751: 37). Teos lähtus nii Aristotelesest kui ka tema varauusaegsetest järgijatest. Sama õpikut kasutati Uppsala ülikoolis kaua – 1626. aasta põhikiri tegi selle kohustuslikuks (Lindroth 1989: 141). Tartu ülikooli asutaja ning Uppsala ülikooli reformija Johan Skytte (1577–1645) immatrikuleerus Marburgi ülikooli 1594. aasta sügisel (Lindén 2021: 120) ning võib-olla oli see üks põhjusi, miks just Johannes Magiruse loodus­käsitlus nii Uppsalas kui ka Tartus sedavõrd aktuaalseks muutus.

Magiruse „Physiologiae Peripateticae libri sex” kuuest raamatust esimene selgitab aja ja koha mõisteid, kuna liikumise uurimine oli aristotelliku füüsika ja loodusvaatluse põhiülesanne (Salumaa 2023: 142). Teine raamat kirjeldab maailmaruumi ülesehitust – planeete ja tähti – ning kolmas raamat nelja elementi – õhku, vett, maad ja tuld – ning nende segu. Neljanda raamatu teemad on meteoorid, mida toona peeti atmosfäärinähtuseks, ning samuti mere, tuule ja maavärinate olemus. Viies raamat esitab „olemise redeli”, alustades metallidest ja kivimitest ning jätkates taimedega, millest edasi tulevad vaatluse alla hingega olendid neile iseloomulike kehamahlade ja -vaimudega. Teisisõnu antakse seal ülevaade nii loomade kui ka inimese anatoomiast ja füsioloogiast Aristotelese filosoofia valguses. Magiruse teose kuues raamat käsitleb hinge ja meeletajusid. (Magirus 1600)

Kui vaadelda rootsiaegse Tartu ülikooli loodusfilosoofilisi töid, siis on juba pealkirjadest näha, et nende koostamisel lähtuti paljuski Johannes Magiruse õpiku teemadest. Disputatsioonid pealkirjadega „De motu” („Liikumisest”), „De tempore” („Ajast”), „De mundo” („Maailmast”), „De planetis” („Planeetidest”), „De quattuor elementis” („Neljast elemendist”), „De metallis” („Metallidest”), „De lapidibus” („Kividest”), „De anima” („Hingest”) olid tavalised. Disputatsioon „De plantis” täiendab seda loetelu. Seega on põhjust taimedealase töö lätteid otsida Magiruse teosest „Physiologiae Peripateticae libri sex”. Küsimus on vaid selles, kas ainult sealt või on autor(id) kirjatöö koostamisel kasutanud muidki allikaid. Siinkohal võib lisada, et zooloogiaalaseid töid ei koostatud rootsiaegses Tartu ülikoolis kahjuks üldse, kuigi loomi nagu taimigi mainiti aeg-ajalt meditsiinitöödes (vt Rein 2020b, 2024).

Professor Johannes Erici, kes oli taimedealase töö eesistuja, oli üks aktiivsemaid disputatsioonide läbiviijaid Academia Gustavianas, kokku oli ta 118 korda disputatsiooni eesistuja (Jaanson 2000: 47). Kuna Academia Gustaviana ajal kaitsti disputatsioone kokku ligi 500, valmis neid Johannes Erici töö tulemusel seega rohkem kui viiendik. Johannes Erici ise oli Academia Gustaviana kasvandik, immatrikuleeritud 1636. aasta augustis ning disputeeris kolmel korral ka üliõpilasena. 1641. aastal sai temast Academia Gustaviana professor (Tering 1984: 163). Tema juhendamisel kaitstud disputatsioone on nimetatud läbinisti peripateetilisteks (Kard, Prüller 1982: 217).

Johannes Erici kaasmaalane, samuti Strängnäsist pärinev Andreas Arvidi immatrikuleeriti oma kodulinna gümnaasiumi aastal 1630 ja Academia Gustavianas oli ta üliõpilane aastatel 1642–1648 (Tering 1984: 206). Selle küllatki pika stuudiumi jooksul jõudis ta Tartus esineda kuue disputatsiooni ja kahe oratsiooniga. Enamik Andreas Arvidi osalusel esitatud töid puudutas mõnda loodusteaduslikku teemat. Lisaks taimedealasele tööle võttis ta sõna astronoomilise meteoroloogia, matemaatika, meditsiini, aga ka teoloogia ja eetika teemadel. Lähenemine neis töödes on ratsionaalne ja loogiline ning tsiteeritud autorid annavad tunnistust tööde koostaja avarast silmaringist. Üks Andreas Arvidi peetud kõnesid Academia Gustavianas puudutab libahunte ning seal on tsiteeritud nii antiik- kui ka kristlikke autoreid, kes sel teemal on sõna võtnud, ent autori enda seisukoht on ühene: liba­huntidesse uskumine on täielik mõttetus (Andreas Arvidi 1645; Friedenthal, Vähi 2023: 294). Võib arvata, et Andreas Arvidi oli hinnatud esineja, kuigi talle Tartus esitatud tööde autorlust meeleldi omistada ei taheta (vt Sainio 1993: 278). Enamasti on arvatud, et varauusaegse disputatsiooni koostas tavaliselt eesistujaks olev professor ja üliõpilase ülesandeks jäi näidata oma väitlus­oskust ja kaitsta esitatud teese (Friedenthal 2021: 870–871). Kuna aga hilisemast ajast teatakse Andreas Arvidit eelkõige Rootsi luuleteoreetikuna ja esimese Rootsi poeetikakäsiraamatu, 1651. aastal ilmunud „Manuductio Ad Poesin Svecanam” („Käsiraamat Rootsi luule juurde”) autorina (Andreas Arvidi 1996), siis võiks eeldada, et vähemalt tööde stiil pärines osaliseltki Andreas Arvidilt, liiatigi on taimedealase töö ülesehitust kiidetud (Trass 1982: 239). Kuivõrd botaanika oli rootsiaegses Tartu üli­koolis pigem erandlik teema, siis võib sellesuunalist huvi seostada Strängnäsi gümnaasiumiga, kus seda õpiti Johannes Magiruse õpiku järgi. Kuna Andreas Arvidi esitas aasta hiljem ka meditsiinialase disputatsiooni (Wirdig, Andreas Arvidi 1648), siis on siin näha traditsioonilist meditsiini ja botaanika seost.

 

Academia Gustaviana disputatsioon „De plantis” Johannes Magiruse õpiku taustal

Kuivõrd disputatsiooni ainestik näib pärinevat Johannes Magiruse õpikust, on kohane kahe teksti võrdlus. Sarnasele sisule vaatamata on tegu eri žanridega – Johannes Magiruse raamat on peripateetilise loodusteaduse õppevahend, Johannes Erici ja Andreas Arvidi disputatsioon aga suuliseks ettekandmiseks mõeldud akadeemiline tekst. Seda vahet on märgata ka andmete esitamisel – kui Magiruse tekst on kiretu ja kuiv, siis disputatsiooni tekst on emotsionaalne ja taimi ülistav.

Johannes Magiruse teoses räägitakse taimedest V raamatu 4., 5. ja 6. peatükis ning nende sisuline jaotus on järgmine. Neljandas peatükis „De stirpium natura in genere, deque earum corruptionibus” („Taimede loomusest üldiselt kuni nende närtsimiseni”) arutletakse hinge olemasolu taimedel ning taimede tärkamist, toitumist, kasvu ja kuhtumist (Magirus 1600: 185–192). Viiendas peatükis „De quibusdam plantis affectionibus” („Mõningatest taimede suhetest”) jagatakse taimed maa- ja veetaimedeks, mis omakorda jagunevad kasvukohtade järgi. Samuti on juttu õitsemis- ja viljakandmisajast. Lisaks antakse ülevaade taimede suhestumisest teiste elusolenditega, kasulikest ja kahjulikest taimedest, mille juurde on konkreetsed näited toodud (Magirus 1600: 192–198). Kuues peatükk räägib taimede osadest ja liikidest, täiuslikumatest ja ebatäiuslikumatest taimedest. Lõpetuseks soovitatakse üksikute liikide kohta täpsemate andmete saamiseks lugeda Theophrastose ja Pliniuse kirjutisi. Järgmise peatüki teema on loomad (Magirus 1600: 199–203). Teeside arv on neljandas peatükis 50, viiendas 44 ja kuuendas 47. Kokku on neid seega 141 ja see arv ei erine palju Johannes Erici ja Andreas Arvidi disputatsiooni 125 teesist. Kuigi teeside hulk on enam-vähem võrdne, erinevad õpiku peatükid taimedest ja disputatsiooni sisu siiski ülesehituselt, teemade esitamise järjekorralt ja tsiteeritud autorite poolest.

Magiruse teose V raamatu 4. peatükk läheb kohe taimede definitsiooni juurde ja see on pikem kui dispuudis. Võiks öelda, et see põhjendab taimede asukohta „olemise redelil”. Magiruse raamatus on ladinakeelse planta (’taim’) sünonüüm stirps (’tüvi; istik; võsu’), mida disputatsioonis ei kasutata. Magirus alustab käsitlust taime definitsiooniga, kuid disputatsioonis jõutakse selleni alles 5. teesis. Definitsioonid on küll sarnased, kuid disputatsioonis on see esitatud kompaktsemalt.

Taime defineeritakse disputatsioonis Aristotelest järgides: „Täiuslikult segatud keha, varustatud üksnes eluandva hingega,7 mis tärkab maast, elab, haljendab, toitub ja kasvab.”8 Tsitaat öeldakse olevat Aristotelese teose „Taimedest” esimese raamatu esimesest peatükist. Magirus edastab sama definitsiooni pikemalt, lahates hinge olemust taimedes (Magirus 1600: 185–186), kuid temalgi on viide samale kirjakohale.9

Disputatsioon küll toetub Magiruse teosele, kuid kui disputatsiooni „De plantis” eesmärk on rääkida taimedest, siis Magiruse teos eelkõige suhestab taimi muu elusloodusega. Johannes Erici ja Andreas Arvidi disputatsiooni 4. teesis määratletakse käsitluse laad: „Arvan, et taimede loomust suudan ma vaevalt sobivamalt selgitada, kui et kõigepealt asume taimede olemuse mõistmiseks definitsiooni ja põhjuste ­selgituse juurde; ning niimoodi teiseks osutagem nende aktsidentsidele; ja viimaks kolmandaks kandkem ette nende liike.”10

Disputatsiooni järgmistes teesides on toodud taimede põhjused ning Magiruse õpikus sellist osa ei ole. Niisiis toetudes Aristotelese neljaliikmelisele kausaalsuste süsteemile, jagatakse taimede põhjused kõigepealt välisteks ja sisemisteks (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: A2). Välised on toimiv põhjus ja eesmärk, sisemised aga aines ja vorm. Needki jagunevad omakorda: nii on taimede esimene toimiv põhjus kolmekordselt Parim Suurim Jumal (Deus ter Optimus Maximus), teine põhjus jaguneb üldiseks (universalis) ja eri­päraseks (particularis), millest esimene on seotud taeva ja Päikesega, teine taimede omadusega ise paljuneda (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: A2 v).

Taimede esimene eesmärk öeldakse olevat Jumala nime auhiilgus, teine aga inimeste vajadused ja kasu. Siinkohal tuuakse välja nii nende tarvitamine toiduks ja ravimiteks kui ka inimeste rõõmustamine lõhna ja värviga (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: A2 v). Taimede ainese ja vormi käsitlus on pikem ja see paistab olevat võetud Magiruselt, kellele küll otsesõnu viidatud ei ole. Autoritena on nii disputatsioonis kui ka Magiruse õpikus mainitud Aristotelest ja tema varauusaegset kommentaatorit Julius Caesar Scaligeri (1484–1558), kes võttis eesmärgiks lepitada Aristotelese filosoofia kristlusega (Sakamoto 2016: 15).

Taimede ainese esitamisel räägitakse nelja elemendi segust, taimede vedelate koostisosadena nimetatakse toitemahlu, tahketena liha ja kiude. Taime tähtsaimad osad öeldakse olevat juur, tüvi, säsi ja oks, vähem tähtsad osad on koor ja pistikoks. Lisanduvad osad on lehed, õied ja viljad (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: A2 v–A4). Viimane põhjus ehk vorm käsitleb taimedele iseloomuliku eluandva (vege­tatiivse) hinge omadusi. Võib lugeda, et eluandval hingel on kolm võimet – toitev, kasvatav ja taastekitav (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: A4 v–B).11 Sisuliselt on see sama info, mida võime lugeda Magiruse õpikust, kuid esitus on siiski erinev. Eriti jääb silma disputatsiooni poeetiline stiil, mille näiteks võib tuua 58. teesi:

Toitmisvõime on nagu vürst, kellel on neli teenijannat, ja nimelt Ligitõmbaja, Kinnihoidja, Seedija ning Väljaajaja.
Esimene tõmbab toitu ligi.
Teine hoiab toitu kinni, kuni seda piisavalt töödeldakse.
Kolmas teisendab ja muudab elavale sobivaks.
Neljas eraldab ülearuse.12

Kuna disputatsiooni algul lubas(id) autor(id) esitada taimede aktsidentsid, siis see ongi 64. teesist alates järgmine teema. Aktsidentsid on teisisõnu taimede suhted (affectiones), millest räägib Magiruse õpiku viies peatükk. Absoluutsete aktsidentsidena tuuakse välja taimede tärkamine (germinatio), lehtede kandmine (φυλλοφορία), õite kandmine (ἀνθοφορία), lehtede äraheitmine (φυλλοῤῥοία) ja taimede häving (interitus plantarum). Suhteliste aktsidentsidena on ära toodud taimede suhted loomade ja inimesega, mis võivad olla nii sõbralikud kui ka ebasõbralikud (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: B–B3v). Ladinakeelses tekstis on kasutatud ka kreekakeelseid termineid, seda nii Magiruse õpikus kui ka disputatsioonis. Materjali esitamisel ei ole siiski toetutud ainult Aristotelese filosoofiale, vaid teemade lahkamisel on disputatsioonis toetutud ka Petrus Ramuse (Pierre de la Ramée, 1515–1572) metoodikale jagada esitatud materjal üha väiksemateks üksusteks. Nii Uppsala kui ka Tartu ülikooli põhikirjas oli fikseeritud ramistlik õpetus (Constitutiones 2015: 67, 158–159). Kuigi see õpetus jõudis ummikteele ja leidis praktilise väljundi ainult loogikas, aitas see vähendada Aristotelese õpetuse ilmeksimatuse oreooli (Tering 2008: 280).

Disputatsiooni viimases osas (teesid 104–124) on esitatud taimeliigid ehk taimede jagunemine. Kõigepealt jagunevad nad autori(te) sõnul vähem täiuslikeks ja täiuslikumateks. Ebatäiuslikud taimed on need, millel pole juurt, vart või silmanähtavat maapealset osa, seega on nendeks mugulad, seened, sammal, puuvõõrik. Täiuslikum on taim, millel on juur, vars ja silmanähtav maapealne osa. Need omakorda jagatakse kõrguse järgi suuremateks ja väiksemateks. Väiksemaid nimetatakse rohttaimedeks, mis jagunevad toitvateks, ravivateks, segatuteks13 ja pärjalikeks.14 (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: B3v) Sellist neljast jaotust Magiruse õpikus ei ole.

Vaadates järgnevat jaotust, siis söögitaimed jagatakse teraviljadeks, köögiviljadeks ja kaunviljadeks, ravimtaimede puhul selgitatakse erinevaid põhimõtteid, kuidas neid kindlaks määrata. Tähelepanu äratab ehk maisi ja kõrvitsa mainimine, mis osutab ilmselt Uuest Maailmast imporditud taimede tundmisele. Neid on nimetatud ka Magiruse (1600: 189, 197) õpikus. Segatud rohttaimede näiteks on toodud sibul, küüslauk ja petersell. Pärgtaimedeks nimetatakse disputatsioonis neid, mis ei anna ainest ei ravimile ega toidule, kuid mille kasu ilmneb kaunistusena vanikutes ja pärgades, kus nad lõhna või värviga inimestele uut jõudu annavad. Näiteks tuuakse kannikesi ja kirikakraid15 (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: B4). Segatud ja pärg­taimede näited paistavad olevat võetud kodumaiste taimede hulgast, sellal kui toidu­taimede hulgas on ka võõramaiseid näiteid. Suuremat täiuslikumat taime nimetatakse puuks, mida 120. teesis defineeritakse kui kõrgusesse tõusvat taime, mis laseb juurest tärgata jämedal puitunud tüvel.16

Teesis 122 liigitatakse puud kas viljakandvateks või mitteviljakandvateks. Esimesed jagunevad autori(te) sõnul omakorda kas puuvilju kandvateks (nagu pirnipuu, ploomipuu, kirsipuu, astelpihlakas, õlipuu, viigipuu) või marju kandvateks (nagu loorberipuu, kadakas, mooruspuu) või lõhna kandvateks (nagu viiruk, mürr, pipar) või pähkleid kandvateks (nagu mandlipuu, kastanipuu, pähklipuu, pöök) või tõrusid kandvateks (nagu tamm) või käbisid kandvateks (nagu mänd, kuusk) või lõpuks kaunu kandvateks (nagu tamarindipuu, kaneelipuu).17 Järgmises teesis öeldakse mitte­viljakandvad olevat need, mis ei väljuta mingit vilja, nagu paju, plataan, saar, pärn, pappel, seeder, jalakas, kask.18 Disputatsiooni eelviimases teesis peatutakse lühidalt põõsal, mis erinevat puust vaid suuruse ja kestvuse poolest. Ning puhmaid arvatakse kord puude, kord rohttaimede hulka. (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: B4v) Siinkohal peab lisama, et tänapäeval liigitatakse kõik eelnevalt loetletud puud viljakandvateks (vt Kiik 1989). Puude loetelu iseloomustab pigem Vahemere ääres kasvavaid taimi ning selles ei näi olevat autori(te) enda panust. Nii-öelda madalama astme taimi nagu põõsaid ja puhmaid käsitletakse disputatsioonis väga napilt, seega paistab siin oma mõju olevat „olemise redelil”.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Johannes Erici ja Andreas Arvidi disputatsioonil „De plantis” on Johannes Magiruse teose „Physiologia (Physica) peripatetica” taimede­alase osaga küll suuri kokkulangevusi, kuid üksüheselt ei ole tegu sama tekstiga. Disputatsioonis on materjal struktureeritud erinevalt, samuti erineb see kohati sisult ning ka stiil on sellel tööl eriomane.

 

Academia Gustaviana disputatsiooni „De plantis” teisi eeskujusid

Johannes Magiruse teoses viidatakse antiikautoritele Aristotelesele, Theophrastosele ja Pliniusele ning uuematest autoritest Aristotelese kommentaatorile Julius Caesar Scaligerile (Magirus 1600: 185–186, 192–194, 199–203), kelle käsitluses kõik liigid on loodud inimese jaoks (Sakamoto 2016: 60).

Disputatsioonis tsiteeritud autorite ring on avaram, seal kohtab veel viidet tuntud varauusaegse flaami botaaniku Rembert Dodoensi (1517–1585) raamatule „Stirpium Historiae Pemptades sex” („Taimelugude kuus viisikut”, Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: B3v). Tema teose kasutamine viib paratamatult mõttele, et disputatsioon ei lähtugi üheselt vaid Aristotelese õpetusest. Dodoens oli üks esimesi varauusaegseid botaanikuid, kes eemaldus antiikautorite mõjusfäärist ja lõi uue taimede klassifikatsiooni nende omaduste järgi, hüljates senise tähestikulise klassifikatsiooni, ning kirjeldas suurt hulka seni tundmatuid taimi (Louis 1950: 282). Dodoens jagas oma teoses „Stirpium Historiae Pemptades sex” taimed 26 gruppi (Louis 1950: 284–287), mida on märksa rohkem kui disputatsioonis ära toodud, kuid paistab, et tema mõju siiski jõudis Tartusse.

Varauusaja meditsiiniideede mõju võib täheldada disputatsiooni 115.–117. teesis toodud põhimõttes ravida sarnast sarnasega,19 mis oli omane Paracelsuse filosoofiale (Moran 2019: 80), mitte antiikajale.

Disputatsiooni algusosas nimetatakse taimeteadust kreeka sõnaga φυτογραφία (fütograafia ehk ’taimede kirjeldamine’) ning teemale kaalu andmiseks on viidatud Vanale Testamendile 1Kn 5:13, kus Saalomon tundis huvi taimede vastu. Kui Magirus (1600: 193) väidab, et taimede tärkamise aeg on kevad, siis disputatsioonis on selle kinnituseks lisatud katke Prantsuse õukonnaluuletaja Nicolas Bourboni (1503– u 1551) luuletusest (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: B2; Andreas Arvidi, Johannes Erici 2020: 17).

Seega on disputatsiooni autori(te) lugemus laiem kui vaid Magiruse loodusloo õpik ning kuigi isiklikke taimevaatlusi pole lisatud, on ikkagi oskuslikult välja toodud taimede emotsionaalne mõju, milleks on kasutatud poeetilisi vahendeid. Selle kinnituseks võib tuua disputatsiooni esimese teesi:

Fütograafia, see loodusteaduse osa, mis hõlmab taimede vaatlust, sisaldab niivõrd väärikaid ja niivõrd meeldivaid argumente, et tõmbab ja haarab enda vaatlemisse kaasa keda tahes, jätmata inimloomust imepäraselt liigutamata.20 (Andreas Arvidi, Johannes Erici 2020: 4)

Jääb vaid üle kahetseda, et selle mõju suurendamiseks ei ole disputatsioonile lisatud juhuluulet.

 

Kokkuvõte

Rootsiaegse Tartu ülikooli juurde ei jõutud rajada botaanikaaeda, kuid säilinud on oma ajale iseloomulik disputatsioon pealkirjaga „De plantis” („Taimedest”) aastast 1647, mis süstematiseerib taimi ja elusloodust tollaste arusaamade järgi. Disputatsiooniga on seotud loodusteaduste professor Johannes Erici ja üliõpilane Andreas Arvidi. Mõlemad olid pärit Rootsist Strängnäsist, kus botaanikat õpiti juba kohalikus gümnaasiumis. Johannes Erici oli aktiivsemaid disputatsioonide eesistujaid ­Academia Gustavianas. Tema presideerimisel kaitstud töid on nimetatud Aristotelesele toetuvaiks. Andreas Arvidi oli omakorda rootsiaegse Tartu ülikooli aktiivsemaid tudengeid, kes esines mitmesugustel teemadel.

Võrdlusest muude samaaegsete taimedealaste akadeemiliste töödega nähtus, et esimeste botaanikaalaste tööde autorid varauusaegsetes ülikoolides olid arstiteadlased. Tartus see nii ei ole, kuid üliõpilane Andreas Arvidi kaitses pärast taimedealase töö esitamist aasta hiljem ka meditsiinidisputatsiooni (Wirdig, Andreas Arvidi 1648), ning sel moel tuleb klassikaline seos botaanika ja arstiteaduse vahel rootsiaegses Tartu ülikoolis ilmsiks. Ka 1803. aastal Tartu botaanikaaia rajanud Gottfried Albrecht Germann oli meditsiiniharidusega.

Ent XVII sajandi botaanika põhines veel paljuski antiikautorite käsitlustel. Üleeuroopaline pööre Aristotelese ja antiigi filosoofiast Descartes’i õpetustele Academia Gustavianat veel ei mõjutanud. Ometi oli eelmise sajandi skolastiline traditsioon XVII sajandi esimesel poolel mõnevõrra taganenud loodusteadustel põhineva ratsionalistliku nägemuse eest, mille mõju ulatus ka Tartusse (Talve 2004: 147–148).

Tartu ülikooli esimese botaanikaalase töö „Taimedest” puhul kehtib eeltoodu igati. See töö küll sobitub tollasesse skolastilise botaanika mustrisse, kuna toetub suuresti Johannes Magiruse teosele „Physiologia (Physica) peripatetica ex Aristotele, eivsqve interpretibvs collecta”, kuid Tartu disputatsiooni autor(id) on teksti koostamisel teinud omapoolseid lisandusi nii autorite kui ka struktuuri osas. Kui Johannes Erici ka oli Aristotelese pooldaja, siis ta vähemalt aktsepteeris uuemaidki autoreid, nagu Rembert Dodoens. Võib oletada, et disputatsiooni poeetilist stiili on mõjutanud üliõpilane Andreas Arvidi, kes hilisemast ajast on tuntud Rootsi luuleteoreetikuna, kuid see teema vajab edasist võrdlevat uurimist.

Kuna artiklis oli mitmel puhul juttu eri maade esimestest botaanikutest ehk nii-öelda botaanika isadest, siis võib siinkohal küsida: kes on Eesti botaanika isa? Johannes Ericile ega Andreas Arvidile seda au ilmselt omistada ei saa. Kuigi nii Uppsalas kui ka Turus asusid botaanikud juba XVII sajandi teisel poolel koostama kohalike taimede nimekirju, täiendades neid illustratsioonidega, siis Tartus pärineb esimene selline nimekiri alles aastast 1807, kui Gottfried Albrecht Germann koostas nimekirja vastrajatud Tartu botaanikaaia taimede kohta. Teda aga peetakse pigem Konrad Gessneri moodsa suuna järgijaks (Rand 2015: 113–114) ning 1647. aasta skolastilise disputatsiooniga ei ole Germannil seost.

Nii ongi Johannes Erici ja Andreas Arvidi 1647. aasta disputatsioon „Taimedest” nii Tartu ülikooli kui ka Eesti botaanika ajaloos seni vähe tähelepanu pälvinud, kuna kohaliku traditsiooniga on seda raske seostada. Gottfried Albert Germanni (2018, vt ka Sander 2018) ega Uku Masingu (1996) stiilis taimevaatlusi sellest disputatsioonist ei leia ning kohalik floora selles märkimisväärselt ei kajastu. Küll aga on sellel tööl kindlasti oma koht sarnase pealkirjaga tööde seas mujal Euroopas, kuid see on juba edasine uurimisteema.

 

Artikli valmimist on toetanud Postimehe Fondi Noor-Eesti teadusgrant POST108 „Tartu ülikooli esimesed teadustööd. Disputatsioon kui kirjandusžanr Academia Gustaviana ajal”.

 

Kaarina Rein (snd 1973), PhD, Tartu Ülikooli raamatukogu teaduskeskuse teadur (W. Struve 1, 50091 Tartu), kaarina.rein@ut.ee

1 Simon Blackburni „Oxfordi filosoofialeksikonis” (2002: 324) on „olemise redeli” asemel „olemise ahel” (ingl the Great Chain of Being). Termin toetub ameerika filosoofi Arthur Oncken Lovejoy (1873–1962) raamatu pealkirjale. Scala naturae saab tõlkida ka „looduse astmestikuks”.

2 Aristotelese korpuses on botaaniline teos „Taimedest” (kr „Περὶ φυτῶν”, lad „De plantis”), kuid harilikult ei peeta seda Aristotelese enda teoseks. Suurem osa õpetlasi omistab selle teose ajaloolasele ja filosoofile Nikolaosele Damaskusest, kes elas I sajandil eKr. Ladina keelde vahendati teos araabiakeelsest tõlkest, millest tehti omakorda kreekakeelne tõlge, mis veel kord ladina keelde ümber pandi. Ladinakeelne „De plantis” oli kuni XVI sajandini peamine botaanika õppimise allikas (Yavuz, Herraíz Oliva 2020: 51).

3 Aristotelese järgi oli põhjusi nelja liiki, ladina keeles on neile antud nimed causa materialis (aineline põhjus), causa formalis (vormiline põhjus), causa efficiens (toimiv põhjus) ja causa finalis (eesmärk-põhjus), vt nt Bynum 2022: 36–37. Disputatsioonides on need üldjuhul esitatud lühemalt: materia (aines), forma (vorm), causa (efficiens) (toimiv põhjus) ja finis (eesmärk).

4 Aureolus Theophrastus Bombastus von Hohenheim ehk Paracelsus (1493–1541) oli hariduse saanud botaanika, meditsiini ja loodusfilosoofia alal ning tal oli alkeemiku ja imearsti kuulsus. Ta oli keemial põhineva farmakoloogia ja ravi algataja ning XVI sajandi kõige originaalsem mõtleja meditsiini vallas. Paracelsuse veendumuste kohaselt pidi ravis lihtsalt alluma loodusele ning taimedega ravimisel pooldas ta teooriat simila similibus (’sarnaseid sarnastega’), kuna loodus on ravimid märgistanud. Kui mõni taim sarnanes inimese mõne kehaosaga, siis järelikult pidi see sobima ka selle organi raviks. Samuti seostas ta ravimeid astroloogiaga, nt Kuu mõju all olevate taimedega pidas ta võimalikuks närvi- ja vaimuhaiguste ravi (Kalling 2017: 128). Kui Paracelsuse meditsiini- ja farmakoloogiaalaste teooriate teaduslikkuses on nii mõnigi kord ­kaheldud, siis vastuvõetavaks meditsiiniharuks arendasid need XVII sajandi arstiteadlased Daniel Sennert (1572–1637) ning Jan Baptist van Helmont (1577–1644). Ajajärku XVI sajandi esimesest veerandist kuni XVII sajandi esimese pooleni nimetatakse meditsiini- ja keemiaajaloos iatrokeemia ajajärguks, mille algatajaks loetakse Paracelsust (vt Moran 2019).

5 Selle professori nimi on enamasti antud kujul Johannes Erici Stregnensis, kuid perekonnanime Stregnensis (mis on latiniseeritud variant rootsikeelsest nimest Stiernstråle) võttis ta endale alles aastal 1652, kui kuninganna Kristiina omistas talle aadlitiitli.

6 Tartu Ülikooli Raamatukogus asuv eksemplar (Magirus 1600) kannab pealkirja „Physica peripatetica” („Peripateetiline loodusteadus”), kuid sisu langeb kokku teiste eksemplaride omaga.

7 Vt Aristotelese „Hingest” (2017: 27): „Näib, et ka taimed elavad, kuigi ei osale asukoha vahetamises ja tajumises [---].”

8 „Corpus perfecte mixtum, vigente anima tantum praeditum, qua e terra nascitur, vivit, viret, alitur & augetur” (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: A2).

9 Aristotelese teose „Taimedest” kohta vaata joonealust märkust 3.

10 „Naturam Plantarum vix censeo commodius explicari posse, quam si Plantarum primo ­Essentiam, Definitione & Causarum enodatione comprehensam adgrediamur; atque sic Secundo loco Accidentia harum monstremus, & Tertio, tandem Species earundem tradamus” (Stregnensis, Andreas Arvidi 1647: A2).

11 Taimede hinge kohta vt ka Marder 2024: 39–91.

12 Facultas Nutrix tanquam Princeps, quatuor habet administras; Attractricem scilicet, Retentricem, Concoctricem, & Expultricem. Prima alimentum attrahit.

Altera, donec id sufficienter elaboretur, retinet.
Tertia, alterat, viventique idoneum efficit.
Quarta, supervacanea excernit.

13 St nii toitvateks kui ka ravivateks.

14 Est Herba vel Alimentaria, vel medicamentosa, vel mixta, vel Coronaria.

15 Coronariae herbae dicuntur, quae nec medicamenti, nec nutrimenti suppeditant materiam, sed earum in sertis & coronis ad ornamentum utilitas animadvertitur. Tales herbae vel odore, vel colore nos simpliciter recreant: Sunt; species aliquae violarum, item Bellis &c.

16 Planta perfectior Major, Arbor dicitur, quae est planta altius assurgens, a radice truncum crassum & lignosum fundens.

17 Frugifera est, quae fructum edit. Et est vel Pomifera, ut Pyrus, Prunus, Cerasus, Mespila, Olea, Ficus, vel Baccifera, ut Laurus, Juniperus, Morus, vel Aromatifera, ut Thus, Myrrha, Piper, vel Nucifera, ut Amygdalus, Castanea, Juglans, Fagus, vel Glandifera, ut Quercus, vel Strobilifera ut Pinus, Picca, vel denique; Siliquifera, ut Thamarindi, Cassia.

18 Infrugifera est, quae fructum nullum edit: ut est Salix, Plantanus, Fraxinus, Tilia, Populus, ­Cedrus, Ulnus, Betula.

19 115. Pealegi on taimede mõju ravimisel arstidele teada kolmel moel: 1. Ilmsetest omadustest. 2. Vaatlustest ja kogemusest. Nii on mürkputk mürgine, on vaatlus õpetanud. Pojeng ravib pead, silmarohi ja apteegitill silmi, on kasutamisest teada.

116. 3. Lõppeks saab taimede vägi ravimisel teatavaks välisilmest; nii nagu on inimeses füsiognoomia, mille abiga me väliskeha jooned sisemusele üle kanname ja neist iseloomu aimame; nii on ka ürtidel füsiognoomia, mille abil ürtide välise kuju järgi järeldame nende jõudude tunnetamist, mida ürdid üles näitavad.

117. Näidetega saab asi selgemaks. Sinilill on maksa kujuga ja maksa ravitakse sellega, kopsu­rohi on kopsu kujuga, roos silma kujuga ja nad tulevad neile elunditele appi. Nõnda osutab orhidee oma juurega munandile, millest on täheldatav, et see taim soodustab sigitamise jõudu. (Andreas Arvidi, Johannes Erici 2020: 22)

20 φυτογραφία, pars illa Scientiae Naturalis, quae Plantarum involvit considerationem, tam digna, tamque iucunda continet argumenta, ut quemvis in sui Speculationem, non sine mira ingenij humani commotione, trahat ac rapiat.

Kirjandus

VEEBIVARAD

Allgemeine Deutsche Biographie. https://www.deutsche-biographie.de/

Herzog August Bibliothek Wolfenbüttel. https://www.hab.de/

Kansalliskirjasto. https://www.kansalliskirjasto.fi/fi

Uppsala universitetsbibliotek. https://www.uu.se/bibliotek

 

KIRJANDUS

Andreas Arvidi 1645. De lykanthropis oratio. Dorpati Livonorum: Johannes Vogelius.

Andreas Arvidi 1996. Manuductio Ad Poesin Svecanam, Thet är/ En kort Handledning til thet Swenske Poeterij/ Verß- eller Rijm-Konsten. Toim Mats Malm, eessõna M. Malm ja Kristian Wåhlin. Stockholm: Svenska Vitterhetssamfundet.

Andreas Arvidi; Johannes Erici 2020. Loodusteaduslik disputatsioon taimedest. Ladina keelest tlk Kaarina Rein. – Vikerkaar, nr 7–8, lk 4–23.

Aristoteles 2017. Hingest. (Avatud Eesti raamat.) Tlk, komment Anne Lill. Tartu: Ilmamaa.

Blackburn, Simon 2002. Oxfordi filosoofialeksikon. Tlk Märt Väljataga, Bruno Mölder. Tallinn: Vagabund.

Bynum, William 2022. Väike teaduse ajalugu. Tlk Kristjan Kannike. [Tallinn:] Postimees.

Constitutiones 2015 = Constitutiones Academiae Dorpatensis (Academiae Gustavianae). Tartu Akadeemia (Academia Gustaviana) põhikiri. Teine, parandatud ja täiendatud välja­anne. Tlk Kristi Viiding, toim Marju Lepajõe, Ivo Volt. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Dalby, Andrew; Giesecke, Annette (toim) 2023. A Cultural History of Plants in the Early Modern Era. London: Bloomsbury Publishing.

Eriksson, Gunnar 1969. Botanikens historia i Sverige intill år 1800. (Lychnos-Bibliotek.) Uppsala: Almqvist & Wiksell.

Eriksson, Gunnar 1994. The Atlantic Vision: Olaus Rudbeck and Baroque Science. (Uppsala Studies in History of Science 19.) Canton, MA: Science History Publications.

Findlen, Paula 2006. Anatomy theaters, botanical gardens, and natural history collections. – The Cambridge History of Science. 3. kd. Early Modern Science. Toim Katharine Park, Lorraine Daston. Cambridge: Cambridge University Press, lk 272–289.

Friedenthal, Meelis 2021. Varauusaegsete disputatsioonide läbiviimisest, ülesehitusest ja teemadest. – Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 865–885. https://doi.org/10.54013/kk766a2

Friedenthal, Meelis 2023. Disputatsioonid varauusaegses Tartu ülikoolis. – Muutused, ümberkorraldused, uuendused. Varauusaja arengujooned Eesti- ja Liivimaal 1520–1800. (Acta Universitatis Tallinnensis: Humaniora.) Koost Marten Seppel, Madis Maasing. Tallinn: TLÜ Kirjastus, lk 531–554.

Friedenthal, Meelis; Vähi, Tiina 2023. Libahundid Liivimaal varauusaja haritlaste kirjutistes. – Õige keha, vale keha? Näitus keha tähendustest Eestis. Koost, toim Anu Kannike, Kristel Rattus. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, lk 285–295.

Germann, Gottfried Albrecht 1807. Verzeichniss der Pflanzen des botanischen Gartens der kaiserlichen Universität zu Dorpat, im Jahr 1807. Dorpat: M. G. Grenzius.

Germann, Gottfried Albrecht 2014. Kirjutan teile Tartu Ülikooli botaanikaaiast. Tlk Laine Kilk. – Akadeemia, nr 6, lk 1121–1128.

Germann, Gottfried Albrecht 2018. Reis mööda Eestimaad, eeskätt botaanilise sisuga. Sooritanud härra professor Germann Tartust 1803. aasta suvel. Tlk Malle Salupere. – Akadeemia, nr 6, lk 1013–1041.

Heinius, Fridericus 1637. Oratio de medicina. Dorpati Livonorum: Lit. Acad.

Jaanson, Ene-Lille 2000. Tartu Ülikooli trükikoda 1632–1710. Ajalugu ja trükiste bibliograafia. Druckerei der Universität Dorpat 1632–1710. Geschichte und Bibliographie der Druckschriften. Tartu: Tartu Ülikooli Raamatukogu.

Jöcher, Christian Gottlieb 1751. Allgemeines Gelehrtenlexicon. 3. kd. Leipzig: Johann Friedrich Gleditschens Buchhandlung.

Kallinen, Maija 1995. Change and Stability: Natural Philosophy at the Academy of Turku (1640–1713). (Studia historica 51.) Helsinki: Finnish Historical Society.

Kalling, Ken 2017. Meditsiini ajalugu. Tartu: Tartu Ülikool, peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut.

Kard, Paul; Prüller, Paul-Egon 1982. Matemaatilised teadused. Füüsika. – Tartu Ülikooli ajalugu. I kd. 1632–1798. Koost Helmut Piirimäe. Tallinn: Valgus, lk 217–222.

Kiik, Heino 1989. Maailma viljad. Tallinn: Valgus.

Kutschera, Ulrich 2011. From the scala naturae to the symbiogenetic and dynamic tree of life. – Biology Direct, kd 6, nr 33, lk 1–25. https://doi.org/10.1186/1745-6150-6-33

Lindeberg, Bo 2021. Corollaries and dissertations. – Early Modern Disputations and Dissertations in an Interdiscliplinary and European Context. (Intersections 71.) Toim Meelis Friedenthal, Hanspeter Marti, Robert Seidel. Leiden–Boston: Brill, lk 649–680. https://doi.org/10.1163/9789004436206_026

Lindén, David 2021. Johan Skytte. Suurvõimu arhitekt. Tlk Ivar Rüütli. Tartu: Ilmamaa.

Lindroth, Sten 1989. Svensk lärdomshistoria. Stormaktstiden. Stockholm: Norstedt.

Louis, Armand 1950. La vie et l’œuvre botanique de Rembert Dodoens (1517–1585). – Bulletin de la Société Royale de Botanique de Belgique / Bulletin van de Koninklijke Belgische Botanische Vereniging, kd 82, nr 2, lk 271–293. https://www.jstor.org/stable/20792060

Magirus, Johannes 1600. Physica peripatetica ex Aristotele, eivsqve interpretibvs collecta, & in sex libros distincta. Francofurti: Ex Officina D. Zachariae Palthenii.

Malm, Mats 1996. Andreas Arvidis Manductio och samtiden. – Andreas Arvidi. Manuductio Ad Poesin Svecanam, Thet är/ En kort Handledning til thet Swenske Poeterij/ Verß- eller Rijm-Konsten. Toim Mats Malm, eessõna M. Malm, Kristian Wåhlin. Stockholm: Svenska Vitterhetssamfundet, lk VII–XXXIII.

Marder, Michael 2024. Taimmõtlemine. Vegetaalse elu filosoofia. (Bibliotheca Controversiarum.) Tlk Liisi Rünkla. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

Masing, Uku 1996. Mälestusi taimedest. Tartu: Ilmamaa.

Mikkeli, Heikki 1992. An Aristotelian Response to Renaissance Humanism: Jacopo Zabarella on the Nature of Arts and Sciences. (Studia historica 41.) Helsinki: Finnish Historical Society. 

Moran, Bruce T. 2019. Paracelsus. An Alchemical Life. (Renaissance Lives.) London: Reaktion Books.

Piirimäe, Helmut 1982. Teine tegevusperiood Tartus. Struktuur ja materiaalne baas. – Tartu Ülikooli ajalugu. I kd. 1632–1798. Koost H. Piirimäe. Tallinn: Valgus, lk 80–89.

Pitkäranta, Reijo 1984. Turun akatemian ensimmäinen lääketieteellinen väitöskirja vuodelta 1673. – Hippokrates, nr 1, lk 74–85.

Põltsam-Jürjo, Inna 2023. Uued toiduained ja maitsed varauusaja menüüs. – Muutused, ümberkorraldused, uuendused. Varauusaja arengujooned Eesti- ja Liivimaal 1520–1800. (Acta Universitatis Tallinnensis. Humaniora.) Koost Marten Seppel, Madis Maasing. Tallinn: TLÜ Kirjastus, lk 458–478.

Raicus, Johannes 2016. Füüsikalis-meditsiiniline pühendusdisputatsioon. Tlk Kaarina Rein. – Akadeemia, nr 2, lk 210–224.

Raicus, Johannes; Turdinus, Petrus 1631. Disputatio physicomedica votiva εἰς ἱέρωμα surgenti jam Dorpati novo collegio regio. Rigae Livonum: Gerhardus Schröder.

Rand, Mare 2014. „Ramulus cum flore melius pingitur in meis …” Verschollene Pflanzenzeichnungen aus dem Gessner-Nachlass in der Universitätsbibliothek Tartu/Dorpat. – Kultur­austausch. Baltisches Echo auf Gelehrte in der Schweiz und in Deutschland. Freundesgabe für Arvo Tering. Toim Hanspeter Marti, Ursula Caflisch-Schnetzler, Karin Marti-Weissenbach. Köln–Weimar–Wien: Böhlau Verlag, lk 13–48. https://doi.org/10.7788/boehlau.9783412218201.13

Rand, Mare 2015. Ajaloolise kultuurivara jälgedel. Konrad Gessneri taimejoonistused Tartu Ülikooli Raamatukogus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Rauch, Georg von 1943. Die Universität Dorpat und das Eindringen der frühen Aufklärung in Livland 1690–1710. Essen: Essener Verlagsanstalt.

Rein, Kaarina 2020a. Rootsiaegse Tartu ülikooli disputatsioon „Taimedest”. – Vikerkaar, nr 7–8, lk 24–26.

Rein, Kaarina 2020b. Loomad Rootsi-aegse Tartu ülikooli meditsiinitöödes. – Mäetagused, nr 78, lk 155–172. https://doi.org/10.7592/MT2020.78.rein

Rein, Kaarina 2024. Depiction of animals in the medical works of the seventeenth century University of Tartu. – Baltic Human-Animal Histories: Relations, Trading, and Representations. (Studies in Literature, Culture, and the Environment. Studien zu Literatur, Kultur und Umwelt 12.) Toim Linda Kaljundi, Anu Mänd, Ulrike Plath, Kadri Tüür. ­Berlin–Bruxelles–Chennai–Lausanne–New York–Oxford: Peter Lang, lk 75–93. https://doi.org/10.3726/b20592

Sainio, Matti A. 1993. Andreas Arvidi als Student in Tartu. – Die schwedischen Ostseeprovinzen Estland und Livland im 16.–18. Jahrhundert. (Acta Universitatis Stockholmiensis. Studia Baltica Stockholmiensia 11.) Toim Aleksander Loit, Helmut Piirimäe. Stockholm: Almquist & Wiksell, lk 277–284.

Sakamoto, Kuni 2016. Julius Caesar Scaliger, Renaissance Reformer of Aristotelianism. A Study of His Exotericae Exercitationes. (History of Science and Medicine Library 54. Medieval and Early Modern Philosophy and Science 26.) Leiden–Boston: Brill.

Salumaa, Elmar 2023. Filosoofia ajalugu. 1. kd. Antiikfilosoofia. Keskaja filosoofia. Koost Ivar Tröner. [Tallinn:] Postimees.

Sander, Heldur 2018. Gottfried Albrecht Germann ja tema reisid. – Akadeemia, nr 6, lk 1041–1053.

SBL 1918 = Svenskt biografiskt lexikon. 1. kd. Abelin–Anjou. Toim Bertil Boëthius. Stockholm: Bonnier.

SBL 1982 = Svenskt biografiskt lexikon. 23. kd. Liljeblad–Ljungberger. Toim Birgitta Lager-Kromnow. Stockholm: Norstedt.

Sjökvist, Peter 2021. Dedicatory practices in early Uppsala dissertations. – Early Modern Disputations and Dissertations in an Interdiscliplinary and European Context. (Inter­sections 71.) Toim Meelis Friedenthal, Hanspeter Marti, Robert Seidel. Leiden–Boston: Brill, lk 681–702. https://doi.org/10.1163/9789004436206_027

SK = Suomen kansallisbiografia. 9. kd. Siltanen–Tott. (Studia biographica 3:9.) Peatoim Matti Klinge. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 2007.

Stregnensis, Johannes Erici; Andreas Arvidi 1644a. Discursus astrologicus de causis mutationis aeris et tempestatum generalibus et specialibus ubi simul adduntur quaedam exempla ad certos dies trium subsequentium mensium aestivalium currentis hujus an. 1644 ex quibus causae istae confirmantur et de aeris mutatione ad illos dies naturaliter praedicere possumus. Dorpati: Lit. acad.

Stregnensis, Johannes Erici; Andreas Arvidi 1644b. Theses de diebus canicularibus. Dorpati Livonorum: Johannes Vogelius.

Stregnensis, Johannes Erici; Andreas Arvidi 1647. Disputatio physica de plantis. Dorpati Livonorum: Johannes Vogelius.

Talve, Ilmar 2004. Eesti kultuurilugu. Keskaja algusest Eesti iseseisvuseni. Tartu: Ilmamaa.

Tering, Arvo 1984. Album Academicum der Universität Dorpat (Tartu) 1632–1710. (Publicationes Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis V.) Tallinn: Valgus.

Tering, Arvo 2008. Eesti-, liivi- ja kuramaalased Euroopa ülikoolides 1561–1798. (Scripta Archivi Historici Estoniae.) Tartu: Eesti Ajalooarhiiv.

Til-Landz, Elias 1683a. Icones novae. Aboae: Johan Larsson Wall.

Til-Landz, Elias 1683b. Catalogus plantarum, quae prope Aboam tam in excultis, quam in incultis locis huc usque inventae sunt. Aboae: Johan Larsson Wall.

Trass, Hans 1982. Arstiteadus ja loodusteadused. Botaanika. – Tartu Ülikooli ajalugu. I kd. 1632–1798. Koost Helmut Piirimäe. Tallinn: Valgus, lk 239.

Valades, Didacus 1579. Rhetorica Christiana ad concionandi, et orandi usum accommodata, utriusq. facultatis exemplis suo loco insertis; qua quidem, ex Indorum maxime de prompta sunt historiis unde praeter doctrinam, suma quoque delectatio comparabitur. Perugia: [s. n.]. https://archive.org/details/rhetoricachristi00vala_0

Wallace, William A. 2009. Traditional natural philosophy. – The Cambridge History of Renaissance Philosophy. Koost Charles B. Schmitt, Quentin Skinner, Eckhard Kessler, Jill Kraye. Cambridge: Cambridge University Press, lk 199–235.

Wirdig, Sebastian; Andreas Arvidi Stregnensis 1648. Disputatio medica de natura et constitutione medicinae. Dorpati Livonorum: Johannes Vogelius.

Wirdig, Sebastian; Oestenius, Olaus 1651. Disputatio medica de dysenteria. Dorpati Livonorum: Johannes Vogelius.

Yavuz, Mustafa; Herraíz Oliva, Pilar 2020. Botany as a new field of knowledge in the thirteenth century: On the genesis of the specialized sciences. – Teorie vědy / Theory of Science, kd 42, nr 1, lk 51–75. https://doi.org/10.46938/tv.2020.478

F o t o: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kultuuri­looline Arhiiv

Ottilie-Olga Kõiva, keda kutsuti Olliks, sündis 6. veebruaril 1932 Järvamaal Anna vallas Nurme ehk Nurmsi külas Pritsu talus. Talu maadest oli suur osa sood, rabad ja imeilusad rabasaared.

Tegemist oli suure ja väga kultuuri­huvilise taluperega. Ema Ottilie Niinemäe (neiuna Lehtmets) luuletusi ja proosat avaldati ajakirjanduses, ta tõlkis ka saksa keelest lastejutte ja muud. Ema oli koorilaulja, laulis vaimulikke ja muid uuemaaegseid laule. Juba neiuna oli tal kodus klaver, millel ta harjutas ja esitas klaveri­palasid. Regilaulud ei kuulunud tema luule- ja muusikamaailma. Olli Kõiva isa Robert Niinemägi oli ümbruskonnas hinnatud rahvalaulu- ja pillimees, kuid suri juba 1944. aastal – nii jäid tema laulud ja pillilood talletamata. Õnneks mäletas Olli ema peale mitme regivärsilise lastelaulu ka abikaasalt kuuldud vanalt Purdi teomehelt pärit teotaadi laulu ja fragmenti pulma­laulust. Emalt, õelt ja vend Aarelt jõudis Olli Kõiva laule salvestada ja kirja panna ning on neid avaldanud „Vana kandle” X köites, mis sisaldab Paide ja Anna kihelkonna regilaule.

Ema Ottilie oli noorikuna rahvaluulekogumisega kokku puutunud, kui Woldemar Rosenstrauch ja Peeter Penna rändasid 1911. aastal Järvamaal, pannes Oskar Kallase juhendamisel kirja Peetri ja Anna kihelkonna lauluviise ja -sõnu. Rosen­strauch märkis oma reisi­kirjelduses, et tänu paremale põllumaale on Järvamaa majanduslikult ja kultuuriliselt rohkem edenenud: paljudes majades on klaver ja lapsed käivad linnas koolis. Ta kiitis kohalikke kultuurihuvilisi inimesi:

Iseäranis tuleb siin Palumõisa kirjutajat Valter Lentzi nimetada, kes oma ümbruses seltsis käis ja ise ka pärast üle tuhande rea paberille pani. Ka lubas ta Museumi heaks asju oma ringkonnas korjata, siis veel kirjanik Olli Lehtmets-Niinemäe perekonda Paide-Annas, Sargvere vallakirjutajat Vahte­rit, kooliõp. Paggit, V. Reinholdti ja mitmeid teisa. Mitmed neist lubasivad järelkorjamisel veel ühte ja teist ülesse tähendada, sest arvatavasti võib järelkorjamisel veel nii mõndagi leida.1

Justkui vastukaaluks Rosenstrauchi tähelepanekutele on Olli Kõiva ise rõhutanud, et ta oli ikkagi sündinud rehi­elamus ja on isegi vanamoodi pintadega reht peksnud. Kui ehitati uut elumaja, siis käis ka Olli sammalt kogumas ja palgivahesid toppimas.

Olli koolitee algas kodulähedases Purdi koolis ja jätkus Paide keskkoolis. 1949. aastal astus ta Tartu (Riiklikku) Ülikooli, oma kutsumuse aga leidis 1952. aasta rahva­luule kogumispraktikal Kihnu saarel. Olli õpingute ajal alustati Eduard Laugaste juhtimisel Kihnu pulmakommete filmimist, film linastus 1956. aastal (operaator V. Levitski). Kihnus käimisi kogunes edaspidiste aastate jooksul kümmekond. Seal avanes Ollile täiesti teine maailm koduse Anna kihelkonnaga võrreldes. See oli elav kokkupuude regivärsilise rahvalaulu­ga. Kihnu naised võtsid Olli omaks, talle pandi n-ö Kihnu nimi – Paju Riet (Reet), teda kutsuti naiste omavahelisele peole naestõjahelõ ning kaasa laulma pulmades veimede jagamisel, mis kestis lausa paar tundi. Päris pulmas kaasalaulmine aitas mõista ühelt poolt laulude pikkust ja kontaminatsioonide rohkust, sest oli tähtis, et laul ei katkeks, ning teisalt hoogsa esituse olulisust.

Sama ehtsaid ja hoogsaid, aga Kihnust väga erinevaid pulmalaule kohtas Olli 1960. aastate algul Mustjalas. Nimelt oli ta 1954. aastal asunud tööle Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA, toonase nimega Riikliku Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond), mille tollane juhataja Herbert Tampere korraldas Mustjala pulma filmimist. Tampere siirdumise järel Tallinna Riiklikku Konservatooriumi (praegune Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) sai Olli Kõivast rahvaluule osakonna juhataja. Ta oli selles ametis aastail 1966–1977. Tampere oli Olli tööle asumisel öelnud, et arhiivis on alates Oskar Looritsast tegeldud kõigega: kogumise, arhiivitöö, uurimise, publitseerimise ja populariseerimisega. Nii ka oli.

Olli on tunnistanud, et rahvaluulet kogudes oli talle inimestega kontakti saamisel toeks maalapse päritolu. Viljapeks, karjaskäimine, põllu- ja heinatööd olid talle väga tuttavad. Neil teemadel oli lihtne rääkida ja mõnda neist töödest sai ka kogumisolukordades korduvalt teha koos pererahvaga. Rahvaluule kujundid olid endisele talulapsele täiesti mõistetavad. See selgus juba üliõpilasaegadel Kihnu saarel.

Esimene ekspeditsioon rahvaluule arhiivi töötajana viis 1955. aastal Herbert Tampere juhtimisel Kodaveresse, kus Olli kohtas jälle omamoodi silmapaistvaid lauliku­isiksusi. Tuleb tähele panna sedagi, et arhiivi juhatamise aastatel lisandus kogumisele ekspeditsioonide korraldamine, mis tähendas eelnevat samast piirkonnast varem kogutud arhiiviainesega tutvumist, küsitluskavade koostamist, rajoonilehte kirjutamist, ööbimiskohtade kokkuleppimist ja palju muud.

Olli Kõivat tuleb pidada suurkogujaks. Ta pani kirja ja salvestas nii üksi kui ka koos teiste kogujatega rahvaluulematerjali väga paljudest Eestimaa kihelkondadest: kokku 3025 lehekülge käsikirjas, 2851 helipala ning 268 fotot. Kõige rohkem on jäädvustusi Kihnust ja Pärnumaalt (863 lehekülge, 600 helipala) ning Muhu- ja Saaremaalt (462 lehekülge, 516 helipala), kuid eriti lehekülgede arvult on võimas Võrumaalt ja kodukandist Järvamaalt kogutud materjal. Salvestuste hulga poolest omakorda tõusevad esile Mulgi- ja ­Viljandimaa, aga ka 1976. aasta meeldejäävad välitööd Vadjamaal koos Paul Ariste, Ingrid Rüütli ja teistega. Materjali on samuti Lääne-, Harju-, Viru- ja Tartumaalt, seega peaaegu kõigist ajaloolistest eesti maa­kondadest. Kust on rohkem kirja pandud, kust salvestatud, sõltub eeskätt välitööde toimumise ajast – helisalvestamise suuraeg jõudis kätte alles 1960. aastatel.

Valdavaks kujunes siiski arhiivitöö ja uurijate teenindamine. Jätkati ERA esimese juhataja Oskar Looritsa ajal loodud registrite ja kartoteekide täiendamist lisandunud materjali põhjal. Abiks olid küll üliõpilastest praktikandid, aga nende juhendamine nõudis omakorda aega. Olli Kõiva lõi regilaulude tüübinimetuste alfabeetilise kartoteegi, mis on edaspidi aidanud laulu-uurijaid ning eriti akadeemiliste välja­annete koostajaid.

Juhataja ametis lisandus rohkelt bürokraatlikke ja muid kohustusi, mis võisid olla lausa kurnavad. Kulus aega ja vaeva, et algaks regilaulude ammendav masina­kirjas kopeerimine – tänapäeval võivad masinakirjakoopiad tunduda anakronismina, kuid nende digiteerimisel ja tekstituvastamisel rajaneb valdavas osas tänapäevane regilaulude andmebaas. Õnnestus juurde saada ka töökohti. Osakonna juhatajana tuli hoolt kanda vabatahtlike kaastööliste juhendamise eest ja neile mõeldud seeriaväljaande „Rahvapärimuste koguja” jätkumise eest. 1969. aastal loodi heli­arhiivi sektor Ingrid Rüütliga eesotsas.

Arhiivikasutajate juhendamine võis olla väga erinev nii oma loomult kui ka töömahult. Nende hulgas oli üliõpilasi, kodu-uurijaid, naaberteaduste esindajaid ja teisi. Näiteks Veljo Tormis sai arhiivist rahvaviiside üleskirjutusi ja salvestusi ning oli omakorda regilaule tutvustava raadiosaadete sarja „Laula, laula, suukene” algataja. Saated olid regulaarselt eetris aastaid ning tihti valis sinna arhiivisalvestuse ning tutvustas seda Olli Kõiva. See eeldas ainese sügavuti tundmist ning uurijapagasit.

Kogenud Herbert Tampere ja noore folkloristi Olli Kõiva vahel kujunes tööalane mõttekaaslus, ka esitamistavade uurimise juurde juhatas Olli tema enda sõnutsi just Tampere. Väitekiri „Regi­värsi­lise rahvalaulu traditsioon Kihnu saarel” valmis 1965. aastal, kuid juba enne, 1961. aastal ilmus artikkel „Kihnu regi­värsilise rahvalaulu funktsiooni ja esitamis­viisi küsimustest”2 ja 1964. aastal TRÜ toimetiste sarjas vihk „Kihnu rahva­laulikutest”. Ka hilisemates kirjutistes käsitles ta korduvalt pulmalaule ja nende esitamis­tavasid, näiteks artiklites „Eesti pulmalulu­de esitamistavadest”,3 „Pulmalaulude tüpo­loogiast”,4 „Regilaulude liitmis­viisist ja žanripiiridest”.5

Olud olid teistsugused: avaldamis­võimalusi oli vähe, artiklite ilmumistsükkel võrreldes tänapäevaga aeglane, kuid Olli Kõiva artiklite kaal see-eest on suur. Põhjalikkus tulenes ühelt poolt isiklikest kogemustest ja kaasalaulmisest Kihnus, teisalt arhiivimaterjalidesse süvenemisest näiteks Lõuna-Eesti materjali puhul. Samadel teemadel ilmus kokkuvõtlikke käsitlusi teisteski keeltes (soome, vene).

Tähelepanuväärse osa Olli Kõiva pärandist moodustavad tema või tema osalusel koostatud regilaulude teaduslikud väljaanded seeriast „Vana kannel”. Herbert Tampere oli alustanud Mustjala „Vana kandle” koostamist, aga kuna tekkis arvukalt lahkarvamusi sarja peatoimetaja Eduard Laugaste ning mõne teise laulu-uurijaga, mille käigus teiste hulgas ilmus 1971. aasta Keele ja Kirjanduse mainumbris Olli Kõiva artikkel „Et „Vana kannel” lööks uuesti helisema…”, jäi koostamistöö venima.

Pärast Herbert Tampere lahkumist 1975. aastal jäi Olli Kõiva lõpetada Mustjala „Vana kandle” koostamine ja toimetamine (koos Erna Tamperega). Ajastule omaselt võtsid eeltööd ning raamatu trükist ilmumine palju aega. Nagu võime lugeda, anti köide ladumisele 1982. aastal, aga kui see ilmus, kirjutati aastanumbriks 1985. Järgnesid suurte muutuste ajad nii Eesti kui ka Olli jaoks. Nooruses omaseks saanud Kihnu laulude juurde asus ta juba pensionärina taasiseseisvunud Eestis. Kihnu rikas regilaulupärand nõudis koguni kaht „Vana kandle” köidet, mida Olli Kõiva koostas koos viiside toimetaja Ingrid Rüütliga (ilmusid aastatel 1997 ja 2003). Ja lõpuks sai Olli aega asuda oma kodukandi regilaulude väljaandmise juurde. Ühte köitesse („Vana kannel” X) mahtus lisaks Anna kihelkonna lauludele Paide kihelkonna lauluvara ning see ilmus 2012. aastal nagu Olli Kõiva 80. sünnipäeva kingituseks. Peetri kihelkonna „Vana kannel” (XIV) nägi trükivalgust veidi enne tema 90. sünnipäeva (aastal 2021).

1970. aastal ilmus viiest ­vinüülplaadist koosnev antoloogia „Eesti rahvalaule ja pillilugusid” koos tekstide ja kommentaaride vihikuga. Koostajad Ottilie Kõiva, Herbert ja Erna Tampere olid lähtunud teaduslikest printsiipidest, kuid samas oli rahvakultuurihuvilistel esimest korda võimalus oma kõrvaga kuulata väga paljusid rahvalaulikuid ja pillimehi. Sellest väärtuslikust antoloogiast ilmus kordusvälja­anne „Eesti rahvamuusika antoloogia” CD-del 2003. aastal ja võrguväljaanne 2016. aastal.

Teaduslike väljaannete kõrval on Olli koostanud laiemale lugejateringile mõeldud publikatsioone ja lasteraamatuid: 1961. aastal ilmus „Sõnakera” ning 1971. aastal „Sinikirja linnukene”. Peetri kihelkonna „Vana kandle” ettevalmistustööst kasvas välja kaunis, paljude illustratsioonide ja fotodega raamat „Aeg ärgata. Kakskümmend kaheksa eesti rahvalaulu. Kirja pannud Friedrich Reinhold Kreutzwald Järvamaalt Viisu külast 1828. aastal. Time to Wake. Twenty-Eight Estonian Folk Songs. Written Down by Friedrich Reinhold Kreutzwald in 1828 in Viisu Village, Järva County” (2014). See, et raamat on varustatud teadusliku saatesõna ning viidete ja ingliskeelse paralleel­tekstiga, laiendab tema kasutajaskonda veelgi.

Olli Kõiva oli Emakeele Seltsi ja Akadeemilise Rahvaluule Seltsi liige, Soome Kalevalaseura välisliige ning Soome Kirjan­duse Seltsi kirjavahetajaliige. Tema tööd tunnustati Jakob Hurda rahvus­kultuuri auhinnaga (1999), Eesti Rahvuskultuuri Fondi eristipendiumiga (2014) ja Järvamaa teenetemärgiga (2014). 2021. aastal, 90 aasta juubeli eel, pälvis ta Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali elutööpreemia viljaka töö eest folkloristina, rahvus- ja rahvakultuuri tutvustajana ja talletajana.

Raamatud, teaduslik pärand ja see, et töö leidis ka tunnustust, näitavad kindlasti midagi. Siiski jääb nendes hõlmamata see, mida kogesid Olliga kokku puutunud ja koos töötanud inimesed: naeratus, millega ta võttis vastu nii juhuslikke arhiivikasutajaid kui ka „omasid”, kolleege, eriti nooremaid julgustav ja tunnustav hoiak ja sõna. Lähemad võisid teada või aimata, et Ollil oli nii töö- kui ka tervisemuresid, kuid keegi teine ei pidanud seetõttu kannatama. Olli Kõivat tundnud jäävad teda mäletama tänumeeles.

1 Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule arhiivis säilitatav Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvaluulekogu (EÜS), VIII 476/7.

2 Paar sammukest eesti kirjanduse ja rahvaluule uurimise teed II. Uurimusi ja materjale. Toim M. Lepik, E. Normann, R. Põldmäe. Tartu: Eesti NSV Teaduste Akadeemia Fr. R. Kreutzwaldi nimeline Kirjandusmuuseum, 1961, lk 262–292.

3 Rahvaluulest. (Emakeele Seltsi toimetised 21.) Koost H. Ahven, I. Sarv, toim F. Vakk, T. Valdre. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia, 1987, lk 126–141.

4 Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed X. Uurimusi. Eesti rahvaluule aspekte. Toim E. Liiv. Tallinn: Eesti Raamat, 1984, lk 31–57.

5 Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed XII. Uurimusi. Jakob Hurda 150. sünni­aastapäevaks. Toim E. Ertis, M. Hiiemäe, E. Kalmre. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 104–118.

Läti Ülikooli liivi instituut kuulutas koostöös UNESCO Läti Rahvusliku Komisjoni ja Läti Rahvakultuuri Keskusega 2023. aasta liivi pärandi aastaks, millele pühendatud sündmustega tähistati Liivi Liidu (lv Līvõd īt) asutamise sajandat aasta­päeva. Pärandiaasta üheks tähtsündmuseks tuleb kahtlemata pidada vaadeldavat raamatut „Liivi [kultuuri]ruum”, mis sisaldab 20 vestlust inimestega, kes tunnevad end liivi kogukonna osana ja on toimekalt kaas­tegevad liivi asja ajamisel. Vestluste läbiviija, Läti tuntumaid raamatukunstnikke Zane Ernštreite (snd 1973) on liivi keele uurija Valts Ernštreitsi abikaasa. Vestlused toimusid kahe ja poole aasta jooksul augustist 2020 jaanuarini 2023. Ernštreite jutukaaslaste sünni­aeg jääb vahemikku 1928–1978, misläbi kirja­pandud lood toovad ilmekalt esile eri põlvkondade mõtteid ja arusaamu liivlusest, selle säilitamise, harrastamise ja arendamise võimalustest ja mõttekusest.

Kahekümne kaasvestleja abiga uurib Ernštreite liivi kultuuri sisu ja püüab sõnastada liivi kultuuriruumi mõistet. Ernštreite tõdeb, et liivi kultuuriruum on eelkõige inimesed, kes hoiavad elujõus, viljelevad ja tutvustavad liivlastega seotud teadmisi. Neil inimestel on enamasti liivi juured, nad peavad end liivlasteks ja on aastaid tegutsenud liivluse nimel. Need inimesed on selle raamatu kangelased. Neid on märganud ka Läti riik ja avalikkus.

Raamatut luues on Ernštreite kutsunud appi fotograaf Agnese Zeltiņa, kelle meeleolu loovad fotod on jäädvustanud tähendusrikkaid hetki kaas­vestlejaist. Need Ernštreite kaasvestlejad on liivi muusikapärandi hoidja, ansambli Līvlist kauaaegne liige Edroma Melita Velde (1928–2021); Liivi Liidu Ventspilsi osakonna esinaine, ansambli Rāndalist asutajaliige Ausma Ernestovska (snd 1937); liivi kalapüügi­traditsioonide hoidja Ēriks Kāpbergs sen. (snd 1939); ansambli Līvlist liige Jēkabs Raipulis (snd 1939); ansambli Līvlist liige Dagmāra Ziemele (snd 1940); poliitik Ilmārs Alfrēds Geige (snd 1942); liivi ajaloolise pärimuse talletaja ja uurija Māra Zirnīte (snd 1943); Kuramaa liivi sugu­võsade uurija Ingrīda Šneidere (snd 1945); liivi muusikalise ja ainelise pärandi hoidja Mārīte Zandberga (snd 1945); liivi kultuuritraditsioonide uurija Baiba Šuvcāne (snd 1947); õed Maija Norenberga (snd 1949) ja Aina Emule (snd 1940); ansambli Līvlist liige, folkloori­sõprade ühenduse Skandinieki loojaid Helmī Stalte (1949–2023); Liivi Liidu esinaine aastast 2012 Ieva Ernštreite (snd 1950); liivi rahvariide­traditsiooni ja muusika­pärandi hoidja, liivi aabitsa ja muude raamatute autor, ansambli Līvlist liige Zoja Sīle (snd 1950); luuletaja, kunstnik ja liivi kultuuritraditsioonide hoidja, Liivi kultuurikeskuse Līvõ Kultūr sidām asutajaid Baiba Damberga (snd 1957); Salatsi liivi suguvõsade uurija Rasma Noriņa (snd 1957); liivi koori­muusikatraditsioonide tundja, muusikapärandi uurija ja arranžeerija, koori Lōja asutaja ja dirigent Ģirts Gailītis (snd 1972); Ventspilsi liivlaste ühenduse Rānda asutajaid, Ventspilsi liivi kultuuripäevade korraldaja, liivi kultuuritraditsioonide hoidja Māra Vīgerte (snd 1973); liivi muusikapärandi hoidja, laulude autor, ansambli Skandinieki eestvedaja Julgī Stalte (snd 1978); luuletaja, tõlkija, liivi keele uurija, liivi instituudi direktor Valts Ernštreits (snd 1974). Vestlusi täiendavad kommentaarid ja selgitused vestlustes nimetatud inimeste, liivlastega seotud sündmuste ja institutsioonide kohta. Raamatu lõpus on hoolikalt koostatud isikunimede register, mis sisaldab umbkaudu 400 nime.

Ernštreite vestluskaaslaste huvi oma juurte vastu on suur, jutu sekka pudeneb liivikeelseid kilde, arvsõnu, laste liisu­salme ja muud sellist. Võetakse jutuks lapse­põlvekodu ja kasvukeskkond ning muidugi suhe liivi keelega. Luuletaja Baiba Damberga räägib, et tema kasvas veel liivikeelses keskkonnas, sest siis suhtlesid paljud liivi külades liivi keeles (lk 218). Selle üle, miks vanemad ei soovinud lastele liivi keelt õpetada ega rääkinud seda nendega, juurdlevad paljud Ernštreite vestluskaaslased. Põhjusena tuuakse välja muu hulgas vanemate soov kasutada liivi keelt omavahelise salakeelena, vanemate segaabielu, liivlaste alaväärsuskompleks ja hirm jälitamise ning soovimatu tähelepanu ees, kaasinimeste tõrjuv suhtumine liivi keele rääkimisse („kui heinaajal räägid liivi keelt, hakkab sadama”), pürg vältida verbaalset ja füüsilist vägivalda. Tänapäeval, kus täisväärtuslik liivi keelekeskkond puudub ja liivi keel ei ole juba ammu suhtluskeel ega saa selleks tõenäoliselt enam mitte kunagi, on paljudel koguni raske leida üles põhjust liivi keele õppimiseks, sest lihtsalt pole näha, mida sellega nii-öelda päriselus peale hakata. Valts Ernštreits leiab, et 1920–1930-ndatel kasvanud liivlastele oli liivi keel väga oluline, kuid täna­päeval pole see enam nii. Pärast Teist maailmasõda kadus ühine asuala ja kogukond hajus, kuid tugev liivi identiteet jäi püsima. Kokkupuude keelega on muidugi oluline: inimene ei oska küll keelt, kuid teab liivikeelseid laule. Ernštreits määratleb liivlast kahe parameetriga: tunned ise, et oled liivlane, ja kogukond peab sind liivlaseks (lk 300–302).

Laulukeelena pole liivi keele kõla ometi kustunud. Folklooriansamblid – Kāndla, Rāndalist, Skandinieki, Līvlist – on liivlaste rahvusliku ärkamise ja liivi liikumise lahutamatu osa. Autentset liivi muusikat viljelevas ansamblis Līvlist (aastast 1972) on läbi aegade laulnud ligi 300 inimest (lk 59). „Liivi keel on mulle laulukeel,” kinnitab ansambli Līvlist laulja Helmī Stalte (lk 172).

Eesti ja Soome keeleteadlaste ning etnograafide omaaegsed uurimiskäigud liivi küladesse tõstsid liivlaste eneseteadvust ja andsid tõuke rahvuslikule ärkamisele. Vestlustes nimetatakse korduvalt liivlaste juures käinud teadlasi Lauri Kettuneni, Oskar Looritsat, Eduard Väärit, Tõnu Karmat ja Tiit-Rein Viitsot. Rahvusteadlaste tähelepanule ja toetusele loodetakse edaspidigi.

Uuel sajandil on liivlased suutnud ja osanud end Läti ühiskonnas hästi ja veenvalt nähtavaks teha. Läti avalikkus teab ja kuuleb liivlastest praegusajal märksa rohkem, liivlus ei eksisteeri vaakumis (lk 149). Māra Vīgerte ütleb naljaga pooleks, et Ventspilsi linnavolikogus pole enam vaja seletada, kes on liivlased ja mida nad tahavad (lk 274). Liivi Liit taastati 1989. aastal, tööd alustasid selle osakonnad Riias, Ventspilsis ning Kuramaa Liivi ranna külades Kolkas (lv Kūolka) ja Mazirbes (lv Irē). Paljud liivikeelses keskkonnas kasvanud vanad liivlased olid tollal veel elus, samuti oli märkimisväärsel hulgal mujal kasvanud ja elanud inimesi, kes määratlesid end liivlasena. Oli neid, kes soovisid taasiseseisvunud Läti Vabariigis, et nende passi märgitaks rahvuseks liivlane. Selle tungiva soovi taustaks oli mõru mälestus aastast 1978, kui NSVL-i rahvaste nimistust kustutati liivlaste rahvus. Paulīne Kļaviņa ja mõni teinegi oli küll tähendanud, et olulisem kui sissekanne passis on ikka see, mis sul sees on (lk 144, 302–303). Praegu peab end Lätis liivlaseks 250 inimest (lk 144).

2018. aastal loodi Läti Ülikooli juurde liivi instituut. Instituudi rajamisega on ­paljudel seotud kindel ootus ja lootus, et asutus annab tõuke uueks tõusulaineks liivluse edendamisel, mis 1990-ndate ärkamis­õhina järel kippus raugema, ka Liivi Liidu tulevikuvisioon kippus kaduma. Instituudi direktor Valts Ernštreits selgitab, et liivi keele funktsioon on ajas muutunud, see ei ole enam seotud territooriumiga, seda ei räägita kodus ega koosviibimistel, mis ei tähenda ometi, et liivi keel pole täisväärtuslik keel. Tähtis on see, et liivi keelel on oma koht kogukonnas ja kultuuri­elus. Väike­keelte säilitaja pole perekond, vaid kogukond, mis on juba põlvkondi olnud eksterritoriaalne. Tänapäeva tehnilised vahendid võimaldavad kogukonnal arendada tõhusat virtuaalset suhtlust, on ­Ernštreits veendunud – erinevalt skeptikuist, kelle meelest interneti najal on kogukonda ülal hoida keeruline. Liivi kultuuriruum on liivlaste elava pärandi kogum, mis ei hõlma üksnes liivi keelt ja traditsioone, vaid ka tänapäevast kultuuri. Liivi kultuuri­ruum on eksterritoriaalne mõiste. Liivlased on kõikjal ja eikuskil. Ei saa elada üksnes olnu ja ajalooga, tuleb edasi liikuda. Liivlus liigub ülesmäge, on Ernštreits optimistlik (lk 307–313).

Foto: Maris Krünvald, Eesti Teaduste Akadeemia pildiarhiiv

Eesti Kirjandusmuuseumi juhtivteadur ja folkloristika osakonna juhataja Mare Kõiva tähistas oma 70 aasta juubelit 26. veebruaril. Eesti Teaduste Akadeemia üldkogu valis ta mullu 6. detsembri istungil akadeemikuks etnoloogia ja folkloristika alal. Vestlesime selle tähistamiseks kirjandusmuuseumis 1970. aastate Eesti vabameelsest vaimsest ja akadeemilisest õhkkonnast, rahvaluuleuurijate töö telgitagustest ja omavahelistest sidemetest läbi aegade ning järjepidevusest ja uuendustest folklooris ja selle uurimises.

Kuidas iseloomustaksid 1970. aastate Eesti vaimuelu, nagu seda ise nägid ja kogesid?

See oli väga põnev, süüdimatu ja segane aeg. Meieni ulatusid igasugu põnevad kajad: oli teada, et Voldemar Panso läks oma parimate õpilastega Tallinnas tülli ja Kaarel Ird oli nii suuremeelne, et võttis Jaan Toominga ja mässava kamba Vanemuisesse vastu, mida ma kiidan südamest. Tartusse koondus kriitiline mass idee­inimesi ja uue teatri loojaid. Noored inimesed jälgisid toona õhinal nii rokk­muusikat kui ka eesti teatriuuendust. Selle aja vaimsusse andis oma panuse ka Loomingu Raamatukogu oma supertoimetajate ja -tõlkijatega, nagu Edvin ja Lembe Hiedel, andes välja igasuguseid kahtlaseid asju.

Tulemuseks oli, et ma läksin Peterburi teatriakadeemiasse sisse astuma vabariikliku kohaga. Keskkooli ajal olin käinud Moskvas Taganka teatri etendustel, lugenud Vsevolod Meierholdi ja muud teatriteooriat vene teatriajakirjadest ning tundus, et seal on katsetuslikku rohkem. Seetõttu oli mul vale ettekujutus, missugu­ne on vene, näiteks Peterburi teatrikool ja teater meile lähimas suurlinnas. Uuendusteater oli seal haruldane.

Kui tulla tagasi Eesti juurde, siis ma arvan, et tollal oli siin kultuuriline ühisruum, kuhu jõudsid lääne plaadid ja muusika, saabus huvitavaid käsikirjalisi raamatuid ja tõlkeid. Tehti ise filme, katsetati kunstiga. Tundus, et nii palju on vabameelseid sündmusi ümberringi. Võrdlesin oma mälestusi näiteks Hardi Volmeri auto­portreefilmiga „Jumalaga, rock’n’roll!” ja Tiit Hennoste kirjutistega ning mõistsin, et kui olin mõelnud, et õppisin koolis koos erilise vaimsusega kambaga, siis tegelikult oli terve Eesti täis teistsuguse vaimsusega loovaid noori inimesi, kellel võib-olla oma vanematega – olid need siis haritlased või lihtsad inimesed – ei andnud rääkida oma kogemustest. Vanemad ei võtnud omaks noore­mate muusikat, neile ei meeldinud see kirjandus, mida loeti, neile ei meeldinud, kuidas keelde suhtuti. Ühesõnaga: maailm oli vaimselt vaba ja erinevalt varasematest põlvkondadest me päriselt ei tajunud piire, mis meile oleks justkui pidanud olema selged.

Piirid kuskil teoreetiliselt olid ja justkui kehtisid, aga see ei jõudnud kohale?

Kunagi hiljem ütles mulle väga teravmeelselt minust palju noorem filoloog, et ma kasvasin üles Põltsamaal ja seetõttu ma ei saanud aru, et kõik see maa ja ilm minu ümber, kaasa arvatud kõige venemeelsemad õpetajad, kaitsesid eestiaegseid raamatuid, mis olid kooli- ja linnaraamatu­kogus lugemiseks kättesaadavad, paljudesse probleemidese suhtuti avaramalt. Tänu mitmele asjaolule ma kasvasin üles alternatiiv-Eestis.

Võib-olla olen hiljem sellest natuke aru saanud, kui ma olen rääkinud ülikooli õppejõududeks saanud inimestega, kes on olnud erinevatest Eesti paikadest või kes on öelnud, et nende perekond ütles küüditatud isast või emast lahti. See oli mõnele inimesele mineviku mahavaikitud või väga häbiväärne osa. Isegi üks väga tore naine ütles, et tema tuli isa ja emaga koos Siberist tagasi ja põdes terve oma nooruse ja ka hiljem seda, et ta oli küüditatud. Talle tundus kogu aeg, et ta peab olema väga tubli, sest tal on mingi pitser, häbimärk küljes. Ja kui ma seda kuulasin, siis see oli minu jaoks silmi avav. Mina ei osanudki niimoodi mõelda. Ma isegi ei teadnud kedagi enda ümbruses, kes oleks mõelnud, et küüditamine, sattumine vangilaagrisse või ka Eestist lahkumine soomepoisiks on kuidagi häbiväärne. Pigem tundus see olevat lihtsalt teistsuguste teede ja valikute küsimus. See oli pigem normaalne.

Sain 1990. aastate alguses kirja Peterburist teoreetikult Kirill Tšistovilt. Olin saatnud talle puhtsüdamliku kirja. Kiri läks „austatud Tšistovile” ja vastu sain kirja, millele oli peale kirjutatud: „Austatud Tšistov küll, aga Venemaa Teaduste Akadeemia akadeemik Tšistov.” Ma olin rikkunud käitumisreegleid. Samas ma ei kujuta ette, et akadeemik Paul Ariste oleks saatnud niisuguste märkustega kirju.

Kas see vaba õhkkond sarnanes uue aja lääne vabameelsusega, mis kogu jäika akadeemilist hierarhiat lamedamaks muutis?

Sain kord kokku äsja Rootsist tulnud Vilmos Voigtiga, kes on väga hea nalja­hammas, natuke semiootik ja rohkem keeleteadlane ja veel rohkem folklorist või segateadlane. Ta ütles väga humoristlikult, aga ühtlasti väga tõsiselt, et ta oli näinud tänaval kõndimas Rootsi kuningat, läinud tema juurde, öelnud tere ja rääkinud sinatades Rootsi riigi asjadest, ja küsis: „Kas sa arvad, et veel kuskil Euroopas saab niimoodi juhtuda?” Selle peale – tuginedes oma hea sõbra, lendavaks šamaaniks kutsutud Mihály Hoppáli ütlustele – ütlesin, et on üks erakordselt vabameelne riik ja see on Eesti.

Kas see vabameelne õhkkond aitas paremini teadust teha kui – ütleme – mujal Nõukogude Liidus või siinkandis varem?

Ma arvan, et kindlasti aitas. Siin oli veel mitu naljakat asjaolu. Üks oli kindlasti Paul Ariste tegevus õppejõuna. Mul on hea meel, et meie rahvast õnnistati kellegi sellisega, kes oligi igakülgselt teistest väga erinev inimene. Kõik vaatasid ka kerge huvi ja vast kadedusega, et ta kutsus oma soome-ugri eriharu tudengeid järje­kindlalt endale koju külla. Tal oli näiteks nalja­asi tulla loengusse ja öelda: „Arvake ära, mitu hammast mul suus on!” Ja see­järel võtta 40 inimese ees suust välja proteesid ja öelda: „Kolm.”

Ariste oli võimeline tulema loengusse ja küsima: „Kas te ikka loete Eesti parima etnograafi Erna Ariste teoseid ka?” Erna Ariste oli tema naine, ta vist jäigi omaaegse magistritöö juurde pidama. See oli kuidagi kreisi vaatenurk. Ta poetas oma loengutes täie rahuga Ilse Lehiste ja teiste väljaspool Eestit töötavate humanitaaride nimesid: „Fanny de Siversist ikka teate midagi? Üldse ei tea? Oi, teiega on halvasti, lugege ikka rohkem!” Ma arvan, et esimesel ja teisel kursusel, kus tal olid suured loengud, oli paras aeg poetada niisuguseid tähendusrikkaid lausekesi.

Minu üks kõigi aegade lemmiklugusid pärineb Ariste 1930. aastate välitöö­päeviku­test. Ta käis siis Hiiumaal kogumas materjali Hiiu murrete häälikutest, millest ta lõpuks kirjutas doktoriväitekirja. Ariste pinnib seal taluperemehe käest, missugused on tema koduloomade nimed. Pere­mehel on üks eriti kaunis hobune, Ariste küsib: „Mis selle nimi on?” – „Tal ei ole nime.” Ariste pinnib veel: „Nii ilus loom, kuidas tal ei ole nime?” – „No ei ole, noh.” Ja siis hobune paneb jooksu oma teed, peremees aga unustab intervjueerija ära ja karjub kõigest kõrist: „Paul, kurat, kus sa lähed?!” Küllap ta ei tahtnud lugu­peetud Paulile näidata, et tema loom kannab sama nime. Väike särts ja nali kõigi nende üleskirjutuste juures on äge ja Ariste annab võib-olla parima pildi sellest, mida külainimesed või külafilosoofid mõtlesid või milline nende komberuum oli. See on palju selgemalt tajutav päeviku­märkmete kaudu kui puhtalt rahvaluule üleskirjutuste põhjal.

Aga kuidas sa üldse rahvaluule eri­harusse sattusid?

See oli mitme küljega ja täitsa totter lugu. Üks külg oli seotud Ain Kaalepiga, kes rääkis, et eestlased saaksid äratada Prantsusmaa maailmanäitusel tähelepanu nimelt regilaulu ja eesti rahvaluulega. Ma olin parasjagu üheksandas klassis õppinud pool aastat üliigavat eesti rahvaluule programmi ja olin nii „Kalevipoja” kui ka regivärsi ja muude rahvaluuleliikidega ära kurnatud ning veendunud, et see on maailma kõige igavam asi. Ja siis äkki ütleb üks mu lemmik­õpetajatest midagi nii bravuurset ja täiesti ogarat. Vastuvaidleja vaim minus ütles, et peaks järele vaatama: ükskõik kas see on õigus või vale, aga tasub kontrollimist.

Teisest küljest olin juba siis väga huvitatud mittemateriaalsetest asjadest: näiteks loitsud ja šamaanid olid huvitavad. Mulle tundus, et rahvaluule eriharu on ainuke koht, kus saab kõiki neid asju tegelikult õppida. Oli muidki mõjutajaid, nagu Veljo Tormis, kes käis rahvaluulepäeval ja lihtsalt laulis õpilastega koos regilaule, või ka ilustamata traditsioonipärast rahva­laulu harrastanud ansambel Hellero – kooli­õpilased ja esimeste kursuste üliõpilased, kes lihtsalt laulsid meile regilaule ette, võtsid meid endaga koos laulma ja tantsima. Ma arvan, et see oli muukraud, mis meid lahti tegi: saime aru, et rahvaluule on midagi muud kui see, mida õpikutes olime näinud, tunnetuslikult ja kognitiivselt täiesti teistsugune. Siis hakkasin mõtlema selle üle, et kõik vanad müüdi­põhjad on meil olemas, võid terve maailma mütoloogia leida kodust, oma folkloorist. Arvan, et niisugu­ne segane põhjuste sümbioos suunaski mind rahvaluule teele: natuke protesti ja tahtmist kontrollida ja natuke vastu punnida, et kas ikka saab nii öelda, kas peab niimoodi ütlema. Ja siis saabus põrgulikult igav Tartu ülikool.

Kuidas sa siis Tartu ülikoolis ellu jäid? Mainisid, et huvitusid juba alguses loitsudest.

See oli jälle üks huvitav lugu. Eduard Laugaste oli enne sõda uurinud eri nalja­žanre ja oli vist esimesi, kes analüüsis pilapilte ja karikatuure, aga sõja järel, vähemalt minu ajaks oli temast saanud keegi konventsionaalne, hall ja igav. Üks neist paljudest konventsionaalsetest hallidest igavustest, kes tudengeid lihtsalt sajandite­vanuse etnograafia ja muuga uinutasid. Mulle üldiselt ei meeldinud õppejõudu­dega rääkida, aga oli paar korda, kui otsustasin: aitab naljast, see asi muidu ei kesta. Läksin Laugaste juurde ja rääkisin, et tahan loitsudega tegeleda. Tema ainuke kommentaar oli: „Hm, nojah. Siis sa peaksid tegelikult minema Riiga. Kõige paremad allikad on Riias. Piiblit peab tundma.” Ja veel üht-teist. „Aga lase käia.” Teda vist iseloomustaski tookord see, et ta lasi huvilistel üliõpilastel teha, mida nad tahavad. Enamik ilmselt võttis kästud teemad, aga need üksikud, kes midagi tahtsid, las siis tegid. Lugupeetuim peaprofessor ei keelanud kunagi.

Hakkasin käima rahvaluule arhiivis tekste lugemas ja mõtlemas. Tagantjärele tundub, et sain peaaegu igast teisest ülikooli ülesandest valesti aru. Üks selline katastroof oli see, kui Laugaste käskis kirjutada ülevaate „Loodus regilaulus”. Selle peale läksin rahvaluule arhiivi ja lihtsalt lugesin rahvalaule nagu loom, kirjutasin midagi välja ja kulutasin pisitillukese referaadi peale võib-olla mitu kuud. Mõistsin eksimust alles enne eksamit teiste töid vaadates, siis jõudis kohale, et ma ei saanud küsimusest aru ja läksin omadega metsa. Sellised metsaminekud muidugi süvendasid veendumust, et rahvaluule on äge asi. Inimesed, kes töötasid rahvaluule alal, olid veendunud välitöödel käijad ja muidu teistsugune rahvas võrreldes nendega, keda ülikoolis nägi. See oli heade asjade kokkusattumine.

Siis võeti sind Keele ja Kirjanduse Instituuti ametisse ja kaitsesid kandidaaditöö loitsude kohta. Kui tugev oli toona Soome sild, taotlus uurida läänemeresoome rahvaluulet koos ja võrdlevalt? Kui palju seda teha sai?

Hästi palju. See oligi selline õnnelik aeg, kui Keele ja Kirjanduse Instituudis olid tööl kõigi läänemeresoome keelte uurijad ja ka teiste soome-ugri keelte uurijad. See oli suurepärane seltskond, neil oli teistsugune lähenemine: välitööd, kogud, nende analüüs. Isegi rahvaluule osakonnas oli kogu aeg vähemalt läänemeresoome folkloori uurijaid: liivi, vadja ja vepsa rahva­luule oli kaetud, heal juhul ka veidi kaugemad sugulaskeeled ja -rahvad.

Kas soome folkloristide tööd olid kättesaadavad?

Täiesti kättesaadavad, millele aitas kaasa vanem põlvkond, näiteks Ülo Tedre. Nuputasin peaaegu tema surmani, mis­pärast ta käib kogu aeg kunstnikubaretiga. Siis ükskord ta ütles, et see ongi nende põlvkonna haritlaste tunnus – tema nooruses oli sellel baretil kindel tähendus, selle järgi nad tundsid üksteist linna peal ära. Ta alati armastas öelda: „Mina tulen gümnaasiumist, kus õpetati ladina keelt. Ma võin pidada teile ladinakeelse loengu ja teie ei saa mitte midagi aru.” Ja mul oli alati hea meel südamest öelda, et pidagu, ma saan aru, kuna ka mulle õpetati kesk­koolis ladina keelt, nii et ülikoolis mu ladina keele oskus taandarenes. Tore oli kuulata, mida ta meile ladina keeles aeg-ajalt ette viskas. Seesama Ülo Tedre oli südamest sõber mitme eri põlve soome folkloristiga ja seetõttu olid Tallinnas olemas kõik viimased väljaanded Soomest. Soomlased kinkisid väga lahkelt ka kõike muud, mis oli tulnud näiteks Ameerikast või mujalt. Ameerika oligi tookord mitmes suhtes folkloori alal keskne.

Ka Aristele saatsid tema vanad koolikaaslased igalt poolt maailmast raamatuid: nii ilukirjandust kui ka uurimusi. Ta laenas neid allkirja vastu tudengitele lugemiseks. Nii olen üht-teist kaasa saanud Ariste kodusest raamatukogust. Me saime parema osa kirjandusest väga hästi kätte, mis oli ääretult oluline. Meil kujunesid lausa petlikud arvamused, kui suured olid Ameerika uurimiskeskused, vahest olid need meie ettekujutuses ägedamad kui kunagi tegelikult.

Oli kaks inimest, kes aitasid kaasa, et mitmed Venemaa soome-ugri keskused paistsid toona ja paistavad siiani silma üsna hea teadusega: Ariste, kes kogu aeg laenas neile raamatuid ja tegeles nendega, ja Ingrid Rüütel, kes valdas vene keelt ja kutsus soome-ugri muusika- ja muid uurijaid Tallinna konverentsidele. Ta tõi sinna alati ka kedagi Iirimaalt, Inglismaalt või mujalt. Tänu temale oli võimalik saada kokku Ameerika ägedate ääreuurijate ja suurte nimedega, kes tulid siia seminarile esinema või siis vaatama, kas siin saab välitöid teha või materjale vahetada. Selle tegevuse mõju ulatus kindlasti Eestist kaugemale.

Kui suur šokk oli Nõukogude Liidu lagunemise ja üleminekuaeg, kui kõigepealt tuli vabadus ja siis vaesus?

Tuli ju muid asju ka. Ma olin kogu aeg vaadanud suure kadedusega oma reaalteadlastest sõprade kodusid, kellel olid arvutid. Olin proovinud Keele ja Kirjanduse Instituudi toasuurusesse arvutisse loitse trükkida. Siis see kobakas mõtles midagi ja trükkis selle välja. Rohkem me väga ei osanud midagi arvutitega teha. Äkki aga selgus, et võime ise teha seminare, saame panna kokku seminaride raha ja osta selle eest arvuteid. Saame ise seista selle eest, et meile tuleb jalamaid interneti­ühendus, hakata veebilehekülgi ja muud arendama. Ja ei olegi vaja mingit plaanimajandust ega oodata järje­korras. Tahad ja teed. Vaesus oli küll jube, aga vabadus on vahel tähtsamgi kui vaesus. Oli väga äge, et saime luua endale tingimused, mida olime vaadanud kadedusega. Lõpuks suure vaesusega õppisime ise küljendama ja kirja­tüüpe looma, nii et meie oma kirjandusmuuseumi majas kirjutati mõned soome-ugri kirjatüübid, et me saaks soome-ugri raamatuid ja tekste trükkida. Õppisime kõike ise tegema, see oli väga arendav.

Hoolimata kogu sellest vaesusest sündiski siin kirjandusmuuseumis kogu eesti digihumanitaaria?

Jah, põhimõtteliselt küll, sealhulgas elektroonilised ajakirjad. Tehnilise poolega aitas mind Andres Kuperjanov ja mu vanem poeg Sander Vesik. Vähemalt me aimasime selle tulevase suuna ette. Kui ma mõnikord satun välismaale, siis mind näidatakse nagu topist: tema asutas eriala esimesed e-ajakirjad. Need ei kukkunud välja nii, nagu me neid ette kujutasime.

Kust tuli mõte luua elektroonilisi ajakirju, nagu ingliskeelne Folklore ja eesti­keelne Mäetagused, mis mõlemad alustasid aastal 1996?

Mulle tundus, et oli silmapilkselt vaja folkloristikasse väga andekaid noori inimesi. Need e-ajakirjad olid algselt mõeldud meie vahva uurimisaine noortele tutvustamiseks. Kujutasime ette, et suudame hoida natuke populaarsemat stiili, panna üles muusikat ja muid asju, et kutsuda noori oma ala juurde kokku. See illusioon kestis natuke aega, kuni Eesti Teadus­fond teatas, et teadusajakirjades käivad artiklid nii- ja naasugused. Aga siis sai mängida teiste väljaannetega.

1990. aastatel tundus folkloristika kiiresti noorenevat. Kas sa oskad selgitada, kuidas see õnnestus?

Palju teiste humanitaarerialade, näiteks keeleteaduse ja sealhulgas fennougristika tudengeid tuli folkloristika seminaridele. Korraldasime ka vabu loenguid, näiteks 1990-ndatel pidasin ülikooli juures loenguid teemal „Paranormaalsed nähtused ja folkloor”, mis hõlmas igasugu­seid teemasid meediumitest kuni spiritismi ja selleni, kuidas kummitusi materiaalsel kujul inimeste silme ette ­manatakse. Arvan, et pakkusime välja palju uuendusi ja tänu sellele tuli mitmelt poolt noori juurde. Meil oli näiteks üsna palju noori psühholooge. Edaspidi nägime, et inimeste hoidmiseks tuleb kogu aeg leida palju tööd, raha ja huvitavaid tööüles­andeid. Aga meil on siiamaani väga hea mitmekülgse taustaga seltskond.

Kas oled suutnud leida tasakaalupunkti korraldamise ja ise teadustöö tegemise vahel?

Ei ole. Mul ei ole need päris hästi tasakaalus. Arvan, et mul on algusest peale küljes olnud mingi pisik, seikluslik element, mille ajel mul oli näiteks keskkooli ajal oma teatritrupp, kellega tegime luule­teatrit ja muid hullusi. Sellest ei vabane kunagi. Ma aeg-ajalt pean endale loengu: homme hakka inimeseks, kirjuta edaspidi akadeemiliselt. Aga ma ei olegi seda ära õppinud, olen aru saanud, et tegelen sobimatute teemadega.

Sind on kogu aeg huvitanud kahtlased vahealad, sealhulgas rahvaarstid, energia­sambad ja muud sellised, mida võidakse liigitada tänapäeva folklooriks.

Ja mis on tegelikult väga vanad. Nad on ennast Euroopa kultuuriruumi sisse pressinud alates teaduste akadeemiate algusaegadest sadu aastaid tagasi. Nad on olnud kord suhteliselt keskme lähedal, aga tavaliselt pigem kuskil mujal. Neid on mugav lugeda Agatha Christie tõlgenduses, mis on ilukirjandus ega pane kohustust juurelda, kas see oli päriselt või mitte. Ja isegi Agatha Christie annab tavaliselt kõigele turvalise realistliku seletuse. Mul on küllalt palju tuttavaid, kes väidavad, et nad näevad haldjaid või et nendel käivad kodukäijad, kes ravivad või kellel on kummalised kogemused. Mul ei ole mõtet nendega vaielda. Peaaegu võin ise öelda, et mul on mõnikord endal millegi ette aimamise tunne, aga me suudame seda ju loogiliselt mudeldada, esitada ratsionaalse ­põhjenduse. Minu põhjendus on, et ma olen folklorist ja ma pean seda asja kriitiliselt analüüsima.

Kui põhjendatud on tänapäeva folkloori eristamine arhailistest nähtustest? Kui palju on seal järjepidevust?

Järjepidevust on palju. Alati on lapsed, kellest saavad vanad inimesed. Minu jaoks on huvitavad tänapäevased lood, mis näevad välja nagu väga vanade lugude teisikud. Ühtepidi jääme alati natuke sõltuvaks oma kodust, oma isiklikest kogemustest ja ümbritsevast, aga teisalt on ilmselt olemas müüdipõhjad ja motiivid, mis jäävadki korduma ja millel meie inimlik olemus laseb edasi elada.

Folkloristika on ühelt poolt vana ja auväärne teadus oma vanade võrdlevate meetoditega. Kui palju on tarvis meetoditesse innovatsiooni ja kui palju saab loota igivanade äraproovitud meetodite peale?

Ma arvan, et ei saa. Tegelikult on juba mõnda aega näha, et on proovitud igasugu­seid meetodeid, lähenemisi ja võtteid. Katsetatud on hoolega näiteks semiootikat ja eri psühholoogia nippe. Eriti tänuväärne on olnud lingvistika, sealhulgas sotsiolingvistika. Ebamäärasus nimega digihumanitaaria on kindlasti üks võimalus. Mulle tundub, et see on – nagu tehisarugi – eeskätt vahend, tööriistakastike, mida me peame kasutama ja mis loodetavasti ­kiirendab analüüsi tulemusi. Praegu on kardetavasti aeg, kui uuendusi on väga vaja, et tõlgendused oleksid veidi avaramad. Teiselt poolt ka selleks, et tänapäeva­seid nähtusi üldse analüüsida, näiteks kuulujuttude võimsat liiki või stereotüüpe, mille kohta osa folkloriste ütleb, et nad parem ei tegele sellega. Ma arvan, et sellele on semiootikud Mari-Liis Madisson, Andreas Ventsel ja Mihhail Lotman leidnud päris häid lähenemisnurki ja neid tuleb veel edasi arendada. Selgelt võib osa tänapäeva folkloori tekitada paanikahooge, nagu folkloor ajaloos on varemgi teinud. On väga oluline seda ära tunda, ennetada, kuidagi tõkestada või siis näidata, et sellest vanast juurest ei tule mitte midagi.

On üks teine kummastav asi, mis on seotud Eduardo Viveiros de Castro ja teiste uute teoreetiliste lähenemistega, mis ütlevad, et indiaanlastel oli puutumatuna säilinud ürgne maailmatunnetus ja ilmavaade. Kui seda lähemalt vaadata, siis leiame selle­sama XIX–XX sajandi eestlaste juurest. Kui käin konverentsil Ameerika mandril, siis saan sellega alati paljusid kuulajaid tahtmatult üllatada. Aga me ei peaks jääma maailma üllatama sellega, et Euroopas ja mujal maailmas on olemas need­samad suhtumised. Varem või hiljem tuleks jõuda universaalideni, mis teevad inimesest inimese. Nende väljaselgi­tamine põhjendaks vägagi seda, miks tuleks eri kultuuride folkloori vaadelda kõrvutavalt, miks tuleks võrrelda, eriti kui Aafrika või India erinevate piirkondade folkloor saab üha enam kätte­saadavaks. Ka teadmised Ameerika indiaanlaste kohta on tohutult avardunud. Kindlasti ei saa kõik vana üle parda lennata, aga võib-olla on teenimatult lennanud üle parda üks osa poeetiliste figuuride, sümbolite uurimist ja muud, millega tuleks jätkata ja millele tuleks heita pilk aegade sügavusest tänapäevani. Aeg-ajalt sõnastatakse kõik need sümbolid, nähtused ja olendid ümber sobivaks neile sajanditele, kus nad parasjagu käibivad.

Pärast meie uue vabaduseaja algust on muutunud lihtsaks koostöö lääne suunal. Kui oluliseks pead idapoolseid kontakte hoida?

Lääne pool on väga hea, seal kõik vaheldub: minu elu üks suuremaid vapustusi oli see, et Rootsi ei ole enam folkloristika tippriik ja sealt praegu tulevad folkloristid on XIX sajandi kirjeldaval tasemel. Eriala klassikalist ajalugu õppinuna oli see täiesti rabav elamus. Ja vastupidi: idapoolsetes soome-ugri maades on selgelt näha, et kontaktid Eesti, Soome ja Ungariga tähendavad seda, et sealsed teaduskoolkonnad on vaatamata vabariikide ja piirkondade väiksusele paremal tasemel kui Moskvas või Peterburis. Arvan, et see on suhtlemise küsimus. Küllap juba ülikooli ajal tekkinud head suhted soomeugrilastega on viinud praeguste väga vahvate soome-ugri kontaktideni. Teeme koos palju konverentse, anname koos välja raamatuid.

Arvan, et see mõjutab mõlemat poolt, kuna nemad esitavad oma küsimusi natuke teise nurga alt. Udmurtide viimaseid konverentse oli teemal „Mesi ja mesilased”, mis tundus esimese hooga väga kitsas. Sisse elades võib aru saada, et see on terve elatusala, mis algab kõige vanematest kultuuridest ja millel on ka Eestis laiad juured. Piiblitekstideski voolab paradiisis elupuu alt mee- ja piimajõgesid. Nende järgmine imetlusväärne projekt keskendub rõdu- ja aknalauaaedadele ning ­aiamaalapikestele. Ma arvan, et see avab ka folkloristile laiema perspektiivi. Samas on nemad meilt võtnud üle uusi teemasid ja analüüsivahendeid, nad on hakanud uurima oma internetipärimust, internetis toimuvaid rituaale, palvusi. Sümbioos on kasulik mõlemat pidi ja laiemaltki, näiteks sujub koostöö hästi Katalooniaga ja meil on jätkuvalt toredad suhted valgevenelastega. Peamine on tegelikult uurijate kvaliteet ja huvitavad teemad. Akadeemilisi suhteid tuleks iga hinna eest hoida. Ma arvan, et see on tõeline tuleviku võti selles segmenteeruvas ja piiridega lõhestatud maailmas. Minu väga toredatel Iisraeli kolleegidel ja sama kandi väga toredatel araablastest teadlastel on praegu justkui sein vahel ja mina vahendan informatsiooni, mis muidu liiguks normaalsemalt. Peamine on ikkagi akadeemiline vabadus ja akadeemilise koostöö järjepidevus.

Mida sa ise kavatsed edaspidi teadlasena teha?

Mul on valmis kolm järgmist köidet loitsude kohta, kaasa arvatud nikerdamisi selle kohta, millised on seal ajasuhted ja kes täpselt mida teeb või ütleb, kes on tegelik tegija ja kelle poole pöördutakse niisama austusest.

Siis mul on peaaegu valmis mõni eesti mütoloogia köide, mida ma vist ei saagi viimistletud, sest seda kõike on liiga palju. Aga arvan, et tuleb olla optimist. Kui ülalt surutakse peale mõni eriti igav teema, on põgenemine mütoloogiasse äärmiselt teretulnud. Kui sellega paar aastakümmet tagasi tegelesin, ei osanud ma võib-olla näha väga paljusid seoseid piibli või vanade kirjandusteostega. Praeguseks on see huvitavas seisus, juurde on tulnud terve maailma jagu materjali ja näen ehk paremini müüdipõhju. Märk­sõnastik on läinud laiemaks ja sügavamaks. Päris palju märksõnu on valmis kirjutatud, nii et mine tea, võib-olla saab lõpetamiseks vajaliku aja leida, kui loobuda mõne projekti kirjutamisest.

Kas see oleks uurali rahvaste mütoloogia entsüklopeediate sarja eesti jagu?

Kavatsesin seda teha natuke teises, vist Tim Ingoldi algatatud stiilis, kus osa artikleid kirjutatakse lahti pikemalt kui ainult entsüklopeedia ulatuses. Asi vääriks tegelikult põhjalikumat kirjutamist.

Olen praeguseks saanud eesti keelde tõlgitud Aino Laaguse kunagi üksnes vene keeles kirjutatud väitekirja eesti metshaldjast. Ta tegi väga karmi ja teadusliku valiku: valis näideteks ainult tekstid, kus oli öeldud „metshaldjas”. Kui oli „metsa­ema”, siis see ei sobinud. Katsun nüüd panna sinna juurde tekstid, kus metshaldjaid on nimetatud teisiti. Loodan, et saan selle tänavu lõpetatud ja välja antud. Ma arvan, et sellised olendite kaupa käsitlused on väga head. Väikest uurimusartiklit kirjutades juurdlesin kord, kui põnevad on kõiksugu eesti väikeolendid. Aga siin ei saa üle ega ümber sellest, mida sakslased on edukalt teinud: nad on võtnud juurde kõik kirjanike loodud olendid. Mina arvan, et Eestis ei pääse ka enam ilma piibeleheneitsite, pokude ja Sammalhabemeteta. Juba praegustele täiskasvanutele, ka mulle endale, on nad mütoloogia uus kiht.

Millistele perspektiivsetele suundadele võiks teisedki edaspidi pühenduda?

Vaatamata sellele, et folklorist uurib pigem tavaliste inimeste kultuuri, tunduvad mulle paradoksaalsel kombel lõpmata huvitavad kõik küsitlused akadeemilistes ringkondades ja isegi kutsekoolides – see on tegelikult avastamata maailm, millega tasub kindlasti tegeleda. Lõppeks nende käes on see, mida õpivad üliõpilased ja kooliõpilased. Ja seal on väga palju erinevaid maailma nägemise mudeleid.

Tegelikult tasuks üle vaadata ka tavalise eestlase maailmapilt: palju on teemasid, mille kohta viimati koguti andmeid 20, 40 või 50 aastat tagasi või mille kohta on kogu aeg küsitud nii, et vastaja saab aru, et ta peab üldistama, rekonstrueerima midagi XIX sajandist või XX sajandi algusest, jättes kõrvale kõik, mis tema endaga on juhtunud. Tema ise ei huvita kedagi. Meie kooliõpilaste hulgas tehtud küsitluste järgi erinevad 2018. aastal kirjeldatud unenäod isegi 2008. aastal kirjeldatud õpilasune­nägudest.

Ka lemmikloomadega seonduva folkloori uurimisel, rääkimata muudest ­loomadest, saab vanade kanooniliste küsimustega lähenedes samad vastused nagu varem. Arvan, et tänapäeval on isegi maainimesed niipalju loodusest võõrdunud – muidu ei virisetaks nii hirmsasti selle üle, kui hunt või koer murrab ühe lamba maha –, et küsimusi tuleb esitada teise nurga alt. Vastaja võiks analüüsida, mis tema silme all on muutunud, kuidas ta ise on muutunud. Kassid ja koerad ronivad tuppa voodisse, loomad tunnevad ennast nagu inimene ise ja veel paremini. Samamoodi on muutunud kõik meie ümber.

Miks üldse tänapäeval folkloristiks hakata?

Folkloristika ühendab paljusid erialasid, eeldades, et oled natuke etnolingvist, natuke etnoteadlane. Pead olema folk­lorist, aga mööda külge ei jookse maha absoluutselt ükski teine eriala. Sealhulgas on hea vaadata, mida on teinud semiootikud ja maailma folkloristid. Kindlasti erineb zoosemiootika sellest, mida folk­loristid nimetavad zoofolkloristikaks, aga mõlemad kokku annavad tõesema pildi. Kui tahta, siis saab siin palju erinevaid asju ühendada.

Regilaul, läänemeresoome kultuuride omapärasemaid nähtusi, on siinsetel aladel üks rikkalikumalt kogutud ja uuritud rahvaluuležanre. Ajaloolis-geograafilise uurimis­meetodi kasvav populaarsus rahvaluule suurkogumise aegadel on meile andnud erakordselt rikkalikud tekstikogud, kus – erinevalt varasemast kogumispõhimõttest jäädvustada teksti süžeest üks, võimalikult täiuslik versioon – pöörati tähelepanu kõigi variantide võimalikult täpsele dokumenteerimisele.

Suur teisendite hulk oli vajalik ajaloolis-geograafilise meetodi rakendamiseks folkloori ja sealhulgas regilaulude uurimisel, et välja selgitada laulude kujunemisteed ja võimalik algkodu võrdlev-ajaloolise keeleteaduse eeskujul. Folkloristika uurimisfookus pöördus XX sajandi jooksul tekstide võrdleva analüüsi juurest folkloorse kommunikatsiooni muude aspektide poole, nagu esitus, esitaja, loovus, laulmise kontekst, kultuurilised tähendused ja laulmise funktsioonid individuaalselt ja kogukondades. Teatud määral juba XX sajandi lõpukümnenditel, aga eriti käesoleval sajandil on arvutianalüüsi üha mitmekesisemad võimalused andnud põhjuse tagasi pöörduda suurte tekstihulkade analüüsi juurde. Regilauluainese arvutuslikud vaatlused võimaldavad meil paremini mõista folkloorse loomeviisi ja varieeruvuse olemust, saada teadmisi traditsiooni piirkondlikust jaotusest ja piirkondade eripärast üldisemas plaanis, aga mitmekesised otsingu- ja päringuvõimalused suures aine­kogumis toetavad oluliselt ka detailisemate küsimuste analüüsi.

Soome ja Eesti teadlaste käimasoleva koostööprojekti „Vormellik intertekstuaalsus, teemavõrgustikud ja poeetiline varieeruvus läänemeresoome suulise luule piirkonnatraditsioonides” (2020–2024, lühend FILTER, rahastaja Soome Akadeemia) käigus on õnnestunud mõlemal maal paralleelselt ja samu andmestruktuure rakendades koostatud regilaulude andmebaasid liita ühisesse läänemeresoome regi­laulude koondandmebaasi eesmärgiga saada parem ülevaade kogu regilaulukultuurist. Ehk küll regilaulu on uuritud põhjalikult eri aspektidest, on uurimistöö toimunud eri teadusruumides ning siiani puudub selge ülevaade, mis õigupoolest on sarnast ja mis erinevat eri rahvaste ja kultuurialade regilauludes, kui palju on sarnaseid süžeid, motiive, vormeleid ning milline on üldse regilaulutraditsiooni kuju­nemislugu. Lääne­meresoome regilaulude koondandmebaasi ja tekstide arvutuslikku võrdlusmetoodikat arendades oleme töö kestel saanud parema ülevaate lauluvara žanrilise koostise piirkondlikest eripäradest, sõnavarakasutusest, tüpoloogilisest varieeruvusest, käimas on uurimistöö nii regilaulu ja kirjanduse vastasmõjude kui ka laulude, motiivide ja värsside stereotüüpsuse teemadel. Arvutuslik uurimistöö pakub rohkelt võimalusi ja väljakutseid.

Ühest küljest annab tekstide andmebaasi koondamine võimaluse teha statistilisi sõnapäringuid sadadest tuhandetest lauludest, kuid teisest küljest võib andmestikku ja selle eripärasid tundmata sooritatud otsing jätta osa huvipakkuvast ainesest kõrvale aga ka vastupidi: anda soovimatuid või kallutatud vasteid. Ainestiku kogumislugu ja -tihedust, žanrijaotust, keelelist varieeruvust arvestamata on oht tulemusi valesti tõlgendada. Andmestik on mitmeti ebaühtlane, mille põhjuseks on muu­hulgas alamkorpuste koostamise erinevad põhimõtted, kogumislugu ja -põhi­mõtted (ajaline, geograafiline ja žanriline ebaühtlus) ning lõpuks mitme­kesine sisuline, poeetiline ja keeleline (kirjaviis, murdelisus) varieeruvus.

J o o n i s 1. Laulutüüpidesse „Harja otsimine”, „Suka mereen”, „Mõõk merest”, „Miekka merestä” liigitatud laulude ja nendega sarnaste laulude levikukaart.

Soome-Eesti uurimisprojekti raames on arvutiteadlane Maciej Janicki koostöös teiste projekti liikmetega ehitanud veebikeskkonna Runoregi, mis võimaldab leida ja vaadelda läänemeresoome regilaulude koondandmebaasis olevaid tekste, aga keskkonnas on rakendatud ka komplekt regilaulutekstide võrdlemiseks välja töötatud sarnasusarvutuste meetodeid, mis võimaldab võrrelda värsse, motiive või laule teiste sarnaste üksustega ning vaadelda, millisesse konteksti huvipakkuv üksus asetub laulu­tekstide tervikkogumis. Veebikeskkonnaga liitub visualisatsioonide rakendus, kus Runoree abil leitud ainest on võimalik kujutada kaardil ja eri tüüpi graafikutel. Vaatamata enneolematult käepärastele võrdlusvõimalustele on Runoree abil siiski raske saada head ülevaadet suuremast tekstikogumist ja selle varieeruvusest. Ka on sarnasuste tuvastamisel (seni veel) takistuseks suuremad keelelised lahknevused.

Käesoleva artikli eesmärk on tutvustada läänemeresoome regilaulude koond­andmebaasi koostist ning Runoree keskkonnas ja sellega liituvas visualisatsioonide rakenduses peituvaid võimalusi regilaulude vaatluseks ja võrdluseks, kombineerides lähilugemist arvutusliku analüüsi meetoditega. Lisaks oleme otsinud metoodilisi lahendusi laulutüüpidest, motiividest ja nende varieeruvusest parema ülevaate saamiseks. Selleks rakendame siinses artiklis värsside sarnasus- ja külgnevusarvutustel põhinevatel andmetel võrgustikuanalüüsi.

Vaatluse keskmes on Aado Lintropi (2024) selleteemalisest artiklist inspireerituna laulutüüp „Harja otsimine” (soome „Suka mereen”), mis on tuntud Eestis, Ingerimaal ja Karjalas ning liitub võrdlemisi püsivalt laulutüübiga „Mõõk merest” (soome „Miekka merestä”, vt ka Salmela 1964; Lintrop 1999, 2000; Hiiemäe 2006). Laulutüüpide peamine sisu lühidalt kokku võetuna on järgmine: päike, neiu või poiss kammib oma pead, kamm sulpsatab merre, peategelane läheb seda otsima ning leiab merest mõõga. Vaatluse all on folkloristide poolt mõlemasse tüüpi kuuluvaks määratud tekstid (380 teksti) ning Runoree sarnasusarvutuste põhjal nendega sarnased tekstid (18 teksti, tekstide sarnasusindeks 0,5), kokku 398 teksti (neist 163 Eesti ja 235 Soome andmebaasist, joonis 1).

 

Läänemeresoome regilaulud: andmestik, andmebaas ja veebirakendused

Rahvaluuleuurimise algusaegadest saadik on andmete kogumine, haldamine, korraldamine ja süstematiseerimine olnud tööprotsessi oluline osa. Eestis ja Soomes lähtus vanemate rahvaluulekogude esmane korraldamine ajaloolis-geograafilise meetodi põhimõtetest. Ka Eesti ja Soome regilaulude tüpologiseerimine on alguse saanud samas teoreetilises kontekstis. Olgugi et tüpologiseerimispõhimõtteid ja tüübi­liigitust on aegade jooksul kritiseeritud ja muudetud, pärinevad tekstide liigitus­põhimõtted, paljud alajaotused ja tüübinimetused XX sajandi algusaegadest.

Läänemeresoome regilaulude koondandmebaasis on praegu üle 280 000 teksti. Andmebaas sisaldab peale regilaulude teatud hulgal ka muid tekste: riimilisi ja siirde­vormilisi laule, regivärsiainelist omaloomingut, mitteregivärsilisi lastelaule, loodushäälendeid, teavet laulikute ja laulmise kohta ja muud. Lisaks sellele on Eesti, Soome ja Venemaa arhiivides käsikirju, heli- ja videosalvestusi ning trükiseid, milles leiduvad regilaulud ei ole andmebaasi (veel) jõudnud. Kavas on andmebaasi koostamine Petroskoi karjala uurimiskeskuse karjala kogudest (Kundozerova 2022).

Andmebaasi on koondatud kolm suuremat regilaulukogu, igaüks oma eripäraga. Lisaks arhiivimaterjalidele on andmebaasis eraldi täienev kogu trükis avaldatud regilauludest ja regivärsivormis kirjandusloomingust, et saaks analüüsida regivärsivormis suulise ja kirjaliku kultuuri sarnasusi ja vastasmõjusid.

Tabel 1. Ülevaade läänemeresoome regilaulude koondandmebaasi alamkogudest: ERAB, SKVR ja JR (Kallio jt 2023: 62–63).1

Alamkogu

ERAB (2023)

SKVR

JR

Tekste

108 969

89 247

85 228

Värsse

2 162 948

1 417 090