PDF

Evi Juhkam lahkunud (17. III 1932 – 1. XII 2023)

Mõnigi keelend ei taha hästi raamidesse sobituda. Üks selliseid näib olevat liitsõna vanakooli, mida kohtame täiendina – kõrvuti sõnaühendiga vana kooli – üha uutes ja uutes ühendites. Ortograafias ja sõnamoodustuses on küll kirjeldatud teatavate omadus­sõnalise täiendiga nimisõnafraaside võimet moodustada järgneva nimi­sõnaga kolmeosalisi liitumeid (nt valgepiletimees, hallipassimees, pikanäpumees), kuid peagu tähelepanuta on jäänud nimisõnafraasist lähtuva täiendi enda leksikaliseerumine.

Täiendina esinevad vana kooli ja vanakooli on eesti keeles olnud käibel ligi sada aastat. Perioodikast on nii sõnaühendi kui ka liitsõna kasutusnäiteid leida juba 1930. aastatest, kusjuures sellel kümnendil on sõnaühend vana kooli suurema sagedusega kui liitsõna vanakooli, nt vana kooli diplomaat, vana kooli mees, vana kooli kavaler, vana kooli džentelmen, vana kooli poeet, vana kooli pastor, vana kooli haldusametnik, vana kooli luulemustrid (näited 1–3), vrd kokku vormistatuna vanakooli vanapoiss, vanakooli maneer, vanakooli draama (näited 4–6).1

(1) Ta ei pane nii suurt rõhku etiketile ja hiina tseremooniatele, ning vana kooli diplomaadid ei jõua niisuguse uustulnuka üle küllalt pahandada. (Uudisleht 24. X 1939)

(2) Tema oli saksasõbralik, mis pole mingi imeasi ennesõjaaegse vana kooli pastori kohta. (Meie Maa 13. IV 1933)

(3) Ma ei mõtle seejuures enam või vähem kuulsaist moodsa voolu esindajaist, vaid räägin ehtsatest vana kooli poeetidest, kelle luule oli täis hoogu, hiilgust ja värviküllust. (Jutuleht 29. III 1939)

(4) Kaks 30 a. vanakooli vanapoissi otsivad pruuti. (Postimees 17. IV 1934)

(5) Ta portreed selle juures ei tardu mingisse vanakooli maneerisse, vaid on muljeküllased, elavad ja toonitavad väga mõjukalt kujutatavate karakterit. (Postimees 8. X 1939)

(6) [---] ta on puhas n. n. vanakooli draama, milliseid viimasel ajal nähtud nii harva. (Vaba Maa 4. V 1935)

Liitsõna kasutus perioodikas kõigub edasistel kümnenditel kuni sajandi lõpuni kümmekonna näite piires. Need pärinevad peaasjalikult Välis-Eesti ajalehtedest, nt vanakooli diplomaat, vanakooli haritlane, vanakooli kunstnik, vanakooli mees, vanakooli meister, vanakooli sotsialist. Kodu-Eesti perioodikas kasvab liitsõna kasutus hüppeliselt 2000. aastatel: kui 1990-ndatel tuleb DEA-s esile üksnes 11 kasutus­näidet, siis 2000–2009 juba 778 ning 2010–2019 tervelt 2084.

 

Kirjakuju

EKI keelenõuandes on esimesi vana kooli / vanakooli küsimusi fikseeritud 2000. aastate algul ning neid jätkub siiani. Vana kooli / vanakooli ei ole siiski üksik­juhtum, samasse sarja kuuluvad küsimused, kas kirjutada täiendina nt niiske ruumi või niiske­ruumi (uks), paha poisi või pahapoisi (kuulsus), vaba aja või vabaaja (keskus, tegevus, jalats). Need on kolmest osast (seejuures kolmest või ka enamast tüvest) koosnevad sõnaühendid või liitsõnad, kus nimisõnale eelneb omadus-, ase- või arvsõnalise laiendiga nimisõnafraas (nt soe vesisoojaveekraan, kogu perekogupereüritus, kaks inimestkaheinimesetuba) või kaassõnafraas (nt üle õlaüleõlakott). Tunnuslik on see, et nimisõnalist põhja laiendav fraas ei moodusta harilikult eraldi iseseisvat liitsõna (*pahapoiss, *kaksinimest) ning sõnaühendi täiendsõnade omastav kääne säilib ka liitsõna laiendosas (sooja vee kraan ja soojaveekraan). See eristab neid sellistest liitsõnadest, mille laiendosaks on iseseisev liitsõna (nt suurköök ja suur­köögiseade, külmsuits ja külmsuitsukala).

Kokku-lahkukirjutusjuhistes (nt ÕS 1960: 847; Kask 1967: 48; EKK 2020: 99) on kõnealust rühma käsitletud näitena, kuidas tervikmõiste tähistajana kirjutatakse kõik kolm osa kokku (kraani liigina soojaveekraan, reisi liigina ümbermaailmareis). Sel moel moodustatud liitsõnade hulgas on nii vanemaid kui ka uuemaid keelendeid, nii üldkeelesõnu kui ka rohkesti termineid. Moodustustüve sõnaliikide järgi saab eristada nelja malli:

a) omadussõna + nimisõna + nimisõna (nt soojaveekraan, mustapesukast, värske­kurgisalat, pikapäevarühm, vabaajajalats, hullulehmatõbi, raskeveereaktor);

b) asesõna + nimisõna + nimisõna (koguperefilm, mitmeparteisüsteem, mitmeviljanektar, samasuvejoon);

c) arvsõna + nimisõna + nimisõna (kaheinimesetuba, kolmetärnihotell, neljarattavedu, neljasilmajutt, kümnepallisüsteem);

d) kaassõna + nimisõna + nimisõna (allameetrimees, ülepannikook, üleilmakool, ületunnitöö, üleõlakott, ümbermaailmareis, ümbernurgajutt).

Liitsõna alternatiivina on praktikas rakendatud soovitust kirjutada ühendi kõik kolm osa lahku. EKI keelenõuandes on sellist rööpsust pakutud nt vaba aja sõnade puhul (vaba aja keskus ja vabaajakeskus, vaba aja rõivad ja vabaajarõivad, vaba aja üritus ja vabaajaüritus, vaba aja tegevus ja vabaajategevus jts). Niisugune soovitus lähtub eeldusest, et kolmeosalise ühendi põhjaks olevale nimisõnale eelnev osa ­esineb alati sõnaühendina, mitte iseseisva liitsõnana. Üldiselt see nii ka on, et omadus-, arv-, ase- ja kaassõna kirjutatakse nimisõnast lahku. Ometi pakub keel tõendeid selle kohta, et teatavad suurema sagedusega täiendfraasid võivad üldisest suundumusest hälbida ja kalduda ise liitsõnu moodustama.

Eesti keele ühendkorpuses (ÜK 2021) on täiendiga vana kooli / vanakooli moodustatud sõnaühendite valik võrdlemisi lai, kuid enamiku esinemissagedus jääb kümne-kahekümne piiresse. Suurema sagedusega on kaks ühendit, vana kooli / vanakooli mees ja vana kooli / vanakooli inimene. Mõlema puhul tuleb kahe esimese komponendi kokku- ja lahkuvormistust ette enam-vähem võrdselt, kõigi kolme osa kokkukirjutust aga juba harvemini. Nt mees-lõpuliste keelendite puhul moodustab liitsõna vanakoolimees korpuse kasutusjuhtumeist 19%, kolme sõna ühend vana kooli mees 45% ja kaheosaline vanakooli mees 36%, kokku on korpuses näiteid
1914.

Järgmises, väiksema esinemissagedusega sõnade rühmas, kus põhisõnadeks on nt stiil, tegija, treener, meetod, värk, vend, meister, masin, pilt mõnevõrra muutub. Siingi on rööpselt olemas kõik kolm vormistusvõimalust, kuid sõnaühendite hulgas on märgatavalt sagedasemad need, kus täiendosa vanakooli on kokku kirjutatud. Näiteks on vanakooli masin üle kümne korra sagedasem kui vana kooli masin, vanakooli värk ligi viis korda ja vanakooli meetod üle kolme korra sagedasemad kui vana kooli värk ja vana kooli meetod. Märgatav osa neid vanakooli-sõnaühendeid (vanakooli mees, vanakooli diisel, vanakooli auto, vanakooli masin, vanakooli mootor, vanakooli meetod, vanakooli värk, vanakooli tehnika) on korpusesse jõudnud eeskätt foorumitest, mis tähendab vabamaid, keeleliselt toimetamata tekste.

Samasugust täiendosa kokkukirjutust kohtab teiste kolmeosaliste ühendite puhul (nt soojavee toru, valgeveini äädikas, vabaõhu etendus, värskeõhu juurdevool, vanatüübi mootor, sellesuve rekord, kolmepunkti vise, neljasilma jutt, allameetri mees, üleõla kott, ümbernurga jutt), kuid enamasti on nende osakaal kahe muu vormistus­võimalusega võrreldes – kõik kolm osa kokku või kõik kolm lahku – väike. Teist­sugune on pilt taas suurema sagedusega täiendosade hulgas, nagu vaba aja / vabaaja või kahe inimese / kaheinimese. Siingi esineb kolme moodi kokku-lahkukirjutust, kuid kui võrrelda sama nimisõnalise põhjaga ühendeid, siis on täiendosa kokku­kirjutus sageduselt teisel (kaheinimese voodi, kaheinimese tuba, vabaaja jalats, vabaaja veetmine) või kolmandal kohal (vabaaja tegevus, vabaaja keskus) ning liit­sõnad enamasti esikohal (kaheinimesevoodi, kaheinimesetuba, vabaajakeskus, vabaajajalats).

 

Mõistepiirid

Iga vaba sõnaühend liitsõna moodustajana esineda ei saa. Liitsõna teke eeldab, et selle laiendosaks olev fraas on ise mõistena kinnistunud (Kasik 2015: 58), nt pika­näpumeespikad näpud kui varga metafoorne sünonüüm, kaheinimesetubakaks inimest kui toa mahutavuse mõõt. Mõistena tajumine – koos olemasolevate liit­sõnade ees­kujuga – võib olla ka peamine ajend kirjutada muidu sõnaühendina esinevaid fraase täiendi positsioonis kokku. Kaasa võib mängida keelendite pikkus: kui üks kolmest komponendist on omakorda liitsõna, liigendatakse ühend mõistliku pikkusega osadeks (nt kaheinimese diivanvoodi, vabaõhu kontserdipaik, värskeõhu juurdevool, sellesuve kuumarekord). Muidugi ei pruugi mõistena kinnistumine tähendada automaatselt liitsõna teket, nt käibivad pigem sõnaühendina kõva käe poliitika (kõva käsi kui võimu sünonüüm), punase vaiba üritus (punane vaip kui pidulikkuse, glamuuri sünonüüm), suure ringi küsimus (suur ring kui hulga, massi sünonüüm). Fraasi tähendussisu selle osade erinev kokku ja lahku vormistus harilikult ei mõjuta: sooja vee toru on üldjoones ikka sama mis soojaveetoru – või soojavee toru.

1930. aastail on selliseid üldreeglist lahknevaid täiendsõnu tähele pannud ja nende kirjapildi asjus seisukoha võtnud Johannes Aavik (1936: 340). Käsitledes genitiivi kokku-lahkukirjutamist, möönab Aavik: ametliku keele järgi (Veski, Muuk) tuleks kirjutada lahku uue aja, meie aja jts, kuid tegelikult kirjutatakse need sõnad kokku, kui nad „nimisõnaga moodustavad erilise omaette mõiste”: uueaja teadus, meieaja olud, sama moodi vanaaja elu, omaaja komme, omamaa saadused, võõra­maa taim. Hoiatades, et kongrueeruvate omadussõnade kokkukirjutamisega ei tohiks liialdada, läheb Aavik siit veelgi kaugemale ja mängib mõttega kirjutada „ühtlase mõiste seisu­kohalt” kokku ka nt järgarvu sisaldavaid fraase (esimeseklassi kaup ~ esimese-klassi kaup) või kaasaütlevat käänet (kahepoolega uks, kaheteraga mõõk, poolearuga inimene). (Aavik 1936: 339) Pilk tänapäeva tekste koondavasse korpusesse kinnitab, et kirjutajaile ei ole needki kirjakujud sugugi nii võõrad, kui võiks esmapilgul arvata.

Vana kooli / vanakooli sõnadest on sõnastikesse kõigepealt jõudnud sõna­ühendinäited, nagu vana kooli eriteadlane, vana kooli seltskonnainimene (EKSS 1992: 448; EKSS 2004: 791), vana kooli(ga) põllumees (ÕS 1999), mis on esitatud artiklites vana ja kool. EKSS-is olevad seletused lähtuvad vastavalt kas täiendsõnast (artiklis vana ’(tunnustavalt:) varasematele aegadele omaselt rangem, nõudlikum’) või põhisõnast (artiklis kool ’käitumiskultuur, kombed, kasvatus jm’) ning iseloomustavad eelkõige esitatud näiteid. Artiklis kool on vana kooli näited kogutud eraldi kommete, käitumiskultuuri tähendusrühmaks, mitte aga seotud nt koolkonna tähendusega. Korpusest leiab siiski kimbu näiteid, kus kooli tähenduses kuulub fraasi just koolkonna sõna, nt vana koolkonna daam, vana koolkonna mehed, vana koolkonna ministrid, vana koolkonna kindralid, vana koolkonna tõpratohter, vana koolkonna kombed. Esimene sõnastik, mis esitab eraldi märksõnana liitsõnalise täiendi vanakooli, on EKI ühendsõnastik 2021.

Samasugust väljendit nagu eesti vana kooli / vanakooli tunneb inglise keel, ning ka tähendused, milles eesti väljendit kasutatakse, kattuvad suuresti inglise adjektiivi old school / old-school omadega (Merriam-Webster 2023; OED 2023): a) vanadest, väljakujunenud käitumisnormidest kinni hoidev (näited 7–10); b) hrl enesele viidates: selline, kes püüab varjata oma soovimatust või suutmatust uusi asju õppida, ajaga kaasas käia (näited 11–14); c) aegunud põhimõtetesse klammerduv (näited 15–16); d) varasema aja moele või asjade tegemise viisile iseloomulik (näited 17–20); e) endisaegset head kvaliteeti või asjatundlikkust esindav (näited 21–25); f) minevikus praktiseeritud muusikastiilile omane (näited 26–29). Nagu inglise nii on ka eesti väljendile sageli iseloomulik positiivne varjund (eriti tähendusrühmad a ja e); see, et asjad on vanamoelised või neid tehakse varem tavaks olnud viisil, pälvib kõneleja heakskiitu.

(7) Ta on selline vana kooli mees ja räägib kõigiga pikalt ja viisakalt. (ÜK 2021)

(8) Temas oli vana kooli riigimehelikkust, mida Eestis üliharva näeb. (ÜK 2021)

(9) Tädi Ida on vanakooli naine ning temal peab käima kõik korra järgi. (ÜK 2021)

(10) [---] positiivses mõttes on mul raske paremat vanakooli mehelikkuse eeskuju tuua kui Mati Hint [---]. (Sirp 30. XI 2007)

(11) Mina olen vana kooli inimene ja harjunud asju ajama telefoni teel. (ÜK 2021)

(12) Olen vana kooli inimene, mulle meeldib kalendermärkmikku kõik kirja panna. (ÜK 2021)

(13) Mina olen vana kooli mees, ma seda id-kaardi asja ei jaga. (ÜK 2021)

(14) Mina olen see vanakooli inimene, kes tahvlist/e-lugerist raamatuid ei loe ja läpakast filme ei vaata. (ÜK 2021)

(15) Treener on meil vana kooli mees, kes ise mängijatega minimaalselt suhtleb. (ÜK 2021)

(16) Kriisiolukorda sattunult tavatsevad „vana kooli direktorid” alluvatega suheldes häält tõsta. (ÜK 2021)

(17) Armas müts, tõesti vanakooli tutikas, nagu meil väiksena. (ÜK 2021)

(18) Järgmise lapsega kavatsen katsetada nn. vana kooli värki, mitmekordselt kasutatavaid marlimähkmeid. (ÜK 2021)

(19) Kätekõverdused on tõeline vanakooli harjutus. (ÜK 2021)

(20) Tõsine vanakooli hotell, isegi toauks lukustatakse päris võtmega, mitte mingi kaardiga. (ÜK 2021)

(21) Olümpia hotelli pagarid teevad ikka neid vanakooli võisaiu, käin seal aeg-ajalt maiustamas. (ÜK 2021)

(22) Olgu see vanakooli diiselmootor, mis ta on, aga vähemalt käima läheb alati plaksust. (ÜK 2021)

(23) Samas on see veel selline hea vana kooli kokaraamat, kus pildid väikesed ja retsepte palju. (ÜK 2021)

(24) Õigesti tupeerida, nii et juuksed on hiljem kergesti läbikammitavad, oskavad vaid vana kooli juuksurid. (ÜK 2021)

(25) Leidsin Eestist ühe vanakooli freesija, kes lubas hammasratta valmis teha. (ÜK 2021)

(26) „Everybody” ei ole eurodisko, rohkem vana kooli muusika. (ÜK 2021)

(27) Festival üllatas vana kooli džässiga, kuid elamusi jätkus ka uuenduslikus vallas. (ÜK 2021)

(28) See on ehtne vana kooli lööklaul, täielik haruldus. (ÜK 2021)

(29) Bussis mängis mp3 list, millest tuli vanakooli popplaule. (ÜK 2021)

Positiivsust rõhutavad ka omadussõnad, nagu hea, korralik, õige, tõeline, tõsine, mõnus, klassikaline, ehtne, ehe (nt hea vanakooli pill, korralik vanakooli burger, õige vanakooli muuseum, tõeline vanakooli meister, klassikaline vanakooli hakkliha­masin, ehtne vanakooli ulmepõnevik). Kaheksast adjektiivist, mis on ÜK-s 2021 toodud vanakooli sõna omadussõnaliste naabersõnade näitena, on seitse positiivse sisuga ja kaheksas neutraalne – tavaline (nt tavaline vanakooli vikat, tavaline ­vanakooli ­külmetus). Sel moel pakub vanakooli alternatiivi vanamoelisele, millel on sageli pigem negatiivne varjund.

 

Sõnaliiki sobitumine

Liitsõna vanakooli on peale ortograafia erandlik ka süntaktiliselt. Nagu sõnaühend, nii esineb ka liitsõna lauses täiendina, mis väljendab harilikult omadust ja vastab omadussõna põhiküsimusele missugune? Erinevalt omadussõnalisest täiendist ei ühildu aga vanakooli oma põhisõnaga arvus ega käändes, nt vanakooli mehed (vrd vanamoelised või eestiaegsed mehed); prooviks teha neid vanakooli sõõrikuid (vrd ehtsaid või õigeid või vanu häid sõõrikuid); kes vanakooli autodega veel sõidavad (vrd vanade autodega). Olles arvu- ja käändekategooria suhtes vaegmuuteline, näib omadust väljendav vanakooli sõnaliigilt sobituvat vaegomadussõnade hulka. Tõsi, senises kõige põhjalikumas vaegadjektiivide käsitluses (Hallap 1986) ei kohta liitsõnu, mis lähtuks omadussõnalise (ega ka ase- või arvsõnalise) täiendiga nimisõnafraasist (või kaassõnafraasist). On vaid liitsõna kurjalooma, mille sõnaliigilise kuuluvusena on kaalutud nii vaegomadussõna (Hallap 1986: 207) kui ka nimisõna omastavat käänet (Mihkla jt 1974: 301); üheski sõnastikus kurjalooma ei esine.

Küll leiab sõnastikest ühe teise vanakooli tüüpi sõna: nii EKSS-is kui ka ÕS-is (1999, 2018) on olemas liitsõna võõramaa tähenduses ’võõraste maade, võõramaine’ (nt võõramaa keel, võõramaa viisid, võõramaa laevad), mis esineb samuti täiendina ega ühildu põhisõnaga. Kui otsida vaegomadussõnade liigitusskeemis võõramaa ja vanakooli sõnale sobivat kohta, jääb sõelale rühm keelendeid, mida „võiks ehk vaadelda väga tinglikult omastavapärastena, kuid mis tegelikult ei käändu ja millel vastavas tähenduses nimetav ikkagi puudub” (Hallap 1986: 200). Sõnaühendist võõras maa lähtuv võõramaa vastab sellele tingimusele.

Sama ei saa öelda vanakooli kohta, sest täiendina talitleva vanakooli kõrval on keeles olemas nimetavakujuline liitsõna vanakool. See sõna täidab neid süntaktilisi funktsioone, mida vaegadjektiiv vanakooli täita ei saa: esineb öeldistäitena (30), harvemini aluse, sihitise või määrusena (31). Sõnaliigilt võib tegemist olla nii omadus- (30) kui ka nimisõnaga (31).

(30) see aasta olin vanakool [= vanamoeline, traditsioone järgiv] ja niitsin vikatiga, mitte trimmeriga; Olen selle kohapealt vanakool ja eelistan maani, valget kleiti; Aga mina olen vanakool, arvutan otse ja eraisikuna koos kõigi maksudega! Marek alati naerab mu üle ja ütleb, et ma olen nii vanakool, et tänapäeval ei teieta enam keegi; Mu enda autod kõik nii vanakoolid siiani, et lülimine manuaalselt ja juhi südametunnistuse järgi käib. (ÜK 2021)

(31) Mulle meeldib vanakool [= traditsioonilised, ajaproovile vastu pidanud asjad] – barbarissi kommid! Ju vanakool [= inimesed, kes järgivad traditsioone] ei ole harjunud medium rare lihaga :); minu kogemustel „vanakool” oskab/viitsib vähemalt korrektselt kirjutada, erinevalt tänapäevastest [---]; Lõpuks lõin käega ja otsustasin teha vanakooli – naelad ja haamer ;)!; Kuulan pigem vanakooli, milles on pungilikumaid jooni ja lihtsakoelisemat rütmi; õnneks olen vana­koolist, kus telekava pidi peas hoidma [---]; Vanakoolist soovitaks tõsimeeli veel ka ­Lindgreni „Vennad Lõvisüdamed” ja Krüssi „Timm Thaler ehk Müüdud naer”; [---] tänapäeva (2005+) elektroonika reageerimine on võrreldes vanakooliga ikka hämmastav. (ÜK 2021)

Omastavapärase liitsõnaga võrreldes näib nimetavakujuline vanakool olevat suhteliselt uus ja eelkõige vabamale keelekasutusele omane sõna (ka inglise old school / old-school on mõne allika hinnangul kõnekeelne sõna). DEA-st leiab täiendi vana kooli / vanakooli kõrval juba 1930. aastail ka nimetavakujulist sõnaühendit, kuid nimetavakujuline liitsõna tuleb tänapäevani esile üksikjuhtudel. Teine lugu on korpusetekstidega, kus peale mitmesuguste käändevormide (nt vanakoolist, vanakoolile, vanakoolil, vanakoolina, vanakooliga, vanakoolid, vanakoolide, vanakoole) on näha keskvõrde vorme (32) ning tuletisi (33).

(32) Opeli kast on väheke „vanakoolim”; [---] pidin ka allolevaid pilte natuke vanakoolimaks kruttima. (ÜK 2021)

(33) [---] kirjutan omast kogemusest, miks minu 16 objektiivist (koos vanakoolikatega) ainult 2 on suumtorud; [---] et Eesti on mingi vana, Nõukogude-aegne riik, kus kõik on hästi kinnine ja vanakoolilik. (ÜK 2021)

Nimisõna olemasolu paneb küsima, kas käsitada vanakooli-sõna ikkagi vaegmuutelise adjektiivina või hoopis vanakool-sõna genitiivina (samasuguseid liigitus­raskusi on peale kurjalooma ette tulnud ka osastavakujulise järelosaga -karva, –verd, –ohtu jts liitumite puhul, vt Viitso 2007: 883–884; Erelt 2008: 445). On näiteid, kus vanakooli võiks olla tõlgendatav genitiivina ja asendatav muu nimisõnafraasiga (vanakooli kui vana koolkonna), kuid rohkem leiab selliseid, kus vanakooli väljendab pigem omadust ja on teisendatav n-ö probleemituteks omadussõnadeks (vanakooli kui vanamoeline, traditsiooniline, vana hea). See on siiski ainult pool rehkendust, sest vana kooli / vanakooli kõrval on olemas ka uue kooli / uuekooli:

(34) Ei meeldi eriti siuksed uue kooli vägivaldsed filmid; See on vanakooli teenindus uue kooli tehnoloogiaga; [---] moodsal ajal lõhuvad naised kappe ja teevad remonti, sest uuekooli meeste käed on ju nii siidised ja õrnad; Kuigi vaikselt hakkab jääma mulje, et Volvo on uuekooli bemm; Lähme discost läbi hausi­klassika uuekooli helideni. (ÜK 2021)

Ons uue kooli / uuekooli sama mis moodne, ebatraditsiooniline, novaatorlik või on see uue koolkonna – st küsimuse missugune? asemel peaks hoopis küsima missuguse kooli? Ja kui möönda, et vanakooli (ja uuekooli) on leksikaliseerunud, kas sedasama saaks väita sõnaühendite vana kooli ja uue kooli kohta? Eriti kui arvestada, et kokku-lahkukirjutus ei olene alati tähendusest, vaid ka tavast ja kokkuleppest.

Omas erandlikkuses annab vanakooli-sõna mõtlemisainet. Täiendina esinevad nimisõnafraasid, mida seni on peetud kindlalt sõnaühenditeks, võivad moodustada liitsõnu, säilitades seejuures sõnaühendi tähendussisu ja käändevormi, ning see liitsõnastumine on seda tõenäolisem, mida suurem on ühe või teise keelendi esinemis­sagedus. Tekkivad liitlekseemid panevad omakorda vaatama uue pilguga vaeg­adjektiive.

Maire Raadik (snd 1963), MA, Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), maire.raadik@eki.ee

1 Näitelaused pärinevad digiteeritud eesti ajalehtede andme­baasist (DEA) ja eesti keele ühendkorpusest (ÜK 2021).

Kirjandus

VEEBIVARAD

DEA = Eesti ajalehed. Digitaalarhiiv. https://dea.digar.ee

EKI keelenõu = Eesti Keele Instituudi keelenõuandmebaas.  https://keeleabi.eki.ee/?leht=8&id=132

EKI ühendsõnastik 2021. Eesti Keele Instituudi keeleportaal Sõnaveeb 2021.  https://sonaveeb.ee

Merriam-Webster 2023. https://www.merriam-webster.com

OED 2023 = Oxford English Dictionary. https://www.oed.com

ÜK 2021 = Eesti keele ühendkorpus 2021.  https://www.sketchengine.eu/estonian-national-corpus

KIRJANDUS

Aavik, Johannes 1936. Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika. Tartu: Noor-Eesti Kirjastus.

EKK 2020 = Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross, Eesti keele käsiraamat. Uuendatud väljaanne. Eesti Keele Instituut. Tallinn: EKSA.

EKSS 1992 = Eesti kirjakeele seletussõnaraamat. II kd, K. 3. v, kollitama–kunstliblikas. Eesti Keele Instituut. Tallinn.

EKSS 2004 = Eesti kirjakeele seletussõnaraamat. VI kd, T–V. 4. v, unemaa–varjutaluv. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Erelt, Mati 2008. Veel kord vaegomadussõnadest. – Keel ja Kirjandus, nr 6, lk 442–449.

Hallap, Valmen 1986. Omastava käände, vaegkäändsõnade ja määrsõnade vahekorrast. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 199–208; nr 5, lk 280–287.

Kasik, Reet 2015. Sõnamoodustus. (Eesti keele varamu I.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Kask, Arnold 1967. Eesti keele grammatika III. 1. vihik. Liitsõnad ja sõnade liitumisviisid eesti keeles. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool.

Mihkla, Karl; Rannut, Lehte; Riikoja, Elli; Admann, Aino 1974. Eesti keele lauseõpetuse põhijooned I. Lihtlause. Toim Ernst Nurm. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus.

Viitso, Tiit-Rein 2007. Nn vaegomadussõna ja selle taust. – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 878–887.

ÕS 1960 = Õigekeelsuse sõnaraamat. Toim Ernst Nurm, Erich Raiet, Magnus Kindlam. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

ÕS 1999 = Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999. Toim Tiiu Erelt. Koost Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik, T. Erelt. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

ÕS 2018 = Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018. Toim Maire Raadik. Koost Tiiu Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, M. Raadik. Eesti Keele Instituut. Tallinn: EKSA. https://www.eki.ee/dict/qs

Seksuaalsus ja soolisus on inimkogemuse osad, mille ühtaegu intiimne, ühiskondlik ja politiseeritud olemus on pidevas muutumises, pakkudes keeleuurimisele viljakat pinnast. Vähemuste õigused on tihedalt seotud inimõiguste ja võrdõiguslikkusega ning nendega seotud arutelude, sh sõnavara uurimine aitab kaasa ühiskonna arengule. Seksuaal- ja soovähemuste õiguste ja kogukonna teemad tulid avalikku arutellu ja eesti üldkeelde glasnosti ja perestroika ajal, kui homoseksuaalsus meedias kajastatavaks teemaks muutus (Kurvinen 2007). Sõnad lesbi ja gei jõudsid laiemasse kasutusse 1980. aastate lõpus koos aidsiennetusartiklitega, sest haiguse peamisteks riskirühmadeks peeti homoseksuaalseid mehi ning tekkis vajadus seksuaalvähemustega seotud teemasid avalikkuses arutada (Põldsam, Aabrams 2022: 6). Milliseid sõnu nõukogude ajal Eesti homoseksuaalsed või transsoolised inimesed omavahelises suhtluses kasutasid, ei ole seni uuritud. Üldkeeles räägiti LGBT inimestest distsiplinaarse korra või psühhiaatriavaldkonna sõnavara abil, kasutusel olid näiteks sõnad homoseksualism, omasooiharus ja pederastia (Eesti Nõukogude Entsüklopeedia 1971 (vt Põldsam 2024, ilmumas); vrd Clech 2019). Meestevaheline seks dekriminaliseeriti 1991. aastal, kui Eesti taasiseseisvus ja liitus lääne inforuumiga, mis andis tõuke LGBT inimeste emantsipatsioonile (Põldsam, Arumetsa 2023). Ühiskondliku aktiivsuse ja üldise demokratiseerumisega laienes meedias käsitletavate teemade ring ja ajakirjanduses hakati seni tabuks kuulutatud seksuaalsuse küsimustes innukalt kaasa rääkima (Kurvinen 2007; Koppel 2022).

Paralleelselt murranguliste sündmustega Eestis teisenes ja fragmenteerus USA-s ja Suurbritannias aastakümneid tegutsenud soo- ja seksuaalvähemuskogukondade õigustele keskendunud aktivism. Aidsikriisis tähelepanu ja abita jäetud LGBT kogukonna sees aktiveerusid radikaalsed, heteronormatiivsusega kohandumisele vastanduvad grupid, kes kasutasid end ühendava määratlusena seni homofoobse mõnitusena käibel olnud sõna queer (vt Jagose 1996). Queer’i eestikeelne vaste – kväär – on alates 2019. aastast leitav Sõnaveebist.1

Selle artikliga soovin uurida normivälise soolisuse ja seksuaalsuse väljendus­võimalusi eesti keeles. Kõigepealt kirjeldan, millega tegeleb uurimisvaldkond kvääri­lingvistika (ingl queer linguistics), ning annan ülevaate queer’i tähendustest inglise ja teistes keeltes. Seejärel kirjeldan eesti keele ühendkorpuse (ÜK) eri osadele ­tuginedes LGBT teemaga seotud sõnade kasutussagedusi, keskendudes sõnale kväär ning ­selgitades, kuidas on see diskussioone tekitav sõna eesti keelde jõudnud. Lõpuks analüüsin 2022. aasta sügisel läbiviidud küsitlust, milles uurisin Eesti LGBT kogukonna liikmetelt nende suhtumist sõnasse kväär.

 

1. Sugu, seksuaalsus ja sõnavara

Seksuaalsuse ja soolisuse sõnavara tekkimise protsessi saab vaadelda tegelikkuse sotsiaalse konstrueerimise osana. Sotsiaalteadlaste Peter Bergeri ja Thomas Luckmanni (2018) sõnul peegelduvad keelekasutuses sotsiaalsed konstruktsioonid, kultuuri­normid ja -tavad ning ühiskondlikud muutused, teiselt poolt mängib keel ise olulist rolli tegelikkuse konstrueerimises. Näiteks tulid määratlused homo– ja heteroseksuaalsus kasutusele XIX sajandi teisel poolel kiirelt areneva seksuoloogia sõnavarasse, märkimaks seksuaalset kõrvalekallet (Cameron, Kulick 2008). Kui sõnaga homoseksuaalsus tähistati seksuaalsuhteid samast soost inimeste vahel, siis heteroseksuaalsus tähistas mehe ja naise vahelist seksuaalset läbikäimist viisidel, mille eesmärk polnud soo jätkamine. XX sajandi alguses kujunesid nendest identiteedisildid, millega võetakse omaks normeerivad seisukohad ja sotsiaalse käitumise mudelid. (Halperin 2014)

Queer on inglise keele šoti või iiri keelevariandist pärit sõna, mida kasutati juba XVI sajandil halvustava varjundiga, tähenduses ’kahtlane, veider, perversne’, edasine kasutus hõlmas ka tähendusi ’purjus, paha, korrast ära’ (Nossem 2019). Sõna homofoobse ajaloo verstapostiks on peetud 1894. aastat, kui Queensberry markii John Sholto Douglas kasutas määratlust queer snob, et halvustada oma poja Francise armusuhet lord Roseberyga (Foldy 1997). Juhtum paigutub perioodi, mil homo­seksuaalsus oli alles kujunemas kategooriaks, mida hakati kasutama inimeste grupeerimiseks nende seksuaalsete praktikate alusel (Nossem 2019), ning see aitab näidata queer’i pikaaegset konnotatsiooni homoseksuaalsusega. Sõnal queer ja ka teistel LGBT identiteedisiltidel paistab olevat semantiliselt keerukas ajalooline taust: sõna queer oli 1910.–1940. aastatel laialdaselt kasutusel meestega seksuaalsuhetes olevate meeste kogukonna sees, et eristada n-ö mehelikuks peetavate omadustega mehi n-ö naiselikuks peetavate omadustega meestest. Viimaseid tähistati sõnaga fairy (’haldjas’), mida kasutati siis ja kasutatakse grupiväliselt praegugi solvangu­sõnana. (Zosky, Alberts 2016) Sõna gay kasutati 1920-ndatel USA ja Inglismaa homo­seksuaalsete meeste ja naiste vahelises suhtluses grupisiseselt homoseksuaalsete inimeste koondnimetusena, välisgrupi enamus teadis seda tähenduses ’rõõmsameelne, muretu, ülemeelik’ (nt Friedrich Nietzsche teose „Die fröhliche Wissen­schaft” pealkirja on Walter Kaufmann 1974. aastal inglise keelde tõlkinud kui „The Gay Science”). Ka sõna gay tõi kaasa grupisisesed debatid ja vastakad arvamused kergemeelsuse ja frivoolsusega seostatava sõna kohasusest homoseksuaalsete meeste üldnimetajana (Jacobs 1998). Sõna queer seostamine hälbega tugevnes 1940. aastate alguses ja grupisisene kasutus taandus (Brontsema 2004).

Võimestavas tähenduses võeti sõna queer esimest korda kasutusele 1980. aastatel, kui USA soo- ja seksuaalvähemuste õiguste eest seisvad aktivistid astusid vastu riigi tegevusetusele aidsiepideemia lahendamisel ning moodustasid radikaalsete aktivistide grupi nimega Queer Nation. Rühmituse nimes sisalduv sõna queer oli mõeldud nii provotseerimiseks kui ka selleks, et vahetada välja sõna gay, mille tähendusväli ei kaasanud homoseksuaalseid naisi, transsoolisi inimesi ega teisi, kelle soolisus ja seksuaalsus kehtiva normiga ei kohandunud. 1990. aastate alguses kujunes queer humanitaarteadustes laiemalt kasutatavaks terminiks ning queer’i-teooriast sai soo­uuringute ühe haru nimetus. Feministlik teoreetik Teresa de Lauretis, kellele omistatakse termini queer theory (esmakasutus 1990. aastal) autorsus, ei olnud teadlik Queer Nationi organisatsiooni olemasolust ja kasutas väljendit omamoodi katus­terminina, mis oleks avaram kui „gei- ja lesbiuuringud” (Lauretis 1991).

Praegusajal räägitaksegi gei- ja lesbiuuringute asemel rohkem soo- ja seksuaalsuse uuringutest või kvääriuuringutest. Ühe peamise kvääriteoreetilise mõtte kandja, feministliku filosoofi Judith Butleri raamatut „Gender Trouble” (1990) ega ka teisi märgilisi teoseid ei ole seni eesti keelde tõlgitud, mis võib olla üks põhjuseid, miks heteronormatiivsuse kriitiline sõnavara on vähe tähelepanu pälvinud. Butleri ideid on põhjalikult tutvustanud Eneken Laanes (2009), kes keskendus analüüsimudelitele, jättes kõrvale lesbide ja geide identiteediküsimused.

Teoreetilise distsipliini sees kasutatakse sõna queer igasuguse normatiivsest seksuaalsusest ja soolisusest kõrvale kalduvate ilmingute tähistamiseks: see võib olla heteronormatiivse normiga sobimatu, aga ka seda ohustav suhe või käitumine (Zeikowitz 2002). Sõna queer ei tähista üksnes inimesi, kes ei ela hetero­normatiivset elu, vaid seda on ingliskeelses akadeemilises ja aktivistlikus kontekstis kasutatud eelkõige selleks, et normiga kriitiliselt suhestuda, püüdes samas vältida seotust konkreetsete kategooriatega, näiteks geide või lesbidega (Halperin 2003: 340). Queer’i saab määratleda avatult, nii et definitsioon ei viitaks ainult teatavale eelnevalt määratletud identiteedirühmale, välistades nii kõik definitsioonist välja jäänud identiteedid:

Tähistaja queer eesmärk ei ole osutada reaalses maailmas eksisteerivale referendile, pigem on queer mõeldud tähistama kujuteldavat ja määratlemata seksuaalpraktikate (ja nende praktikatega seotud isikute) kogumit, mis jääb väljapoole domineeriva ühiskondliku diskursuse heteronormatiivseid eeldusi. (Barrett 2002: 27)

Sõna ei peeta seega queer’i-teooria raamistikus soo- ja seksuaalvähemuste identiteete koondava esitähtlühendi LGBTQI+ summaks või sünonüümiks (O’Riordan, Phillips 2007) ega identiteedi tähistajaks, kuigi üldkeeles on selline kasutus levinud. USA keeleteadlane Robin Brontsema (2004) on sõnal queer eristanud nelja tähendust: 1) identiteedisõna tähistamaks kõiki inimesi, kelle seksuaalne identiteet või praktika ei vasta ühiskondlikule normile; 2) spetsiifilise teooriaseoseta sünonüüm lühendile LGBT; 3) trendikas asendus sõnale gay; 4) solvangusõna.

Peale identiteedi osutamise nimisõnana ja selle kirjeldamise omadus­sõnana kasutatakse queer’i rohkelt tegusõnana (to queer, e k kväärima), rõhutades sõna poliitilist jõudu (nt feminismi queer’ima) (Jakobsen 1998). ­Praeguseks ei ole queer’ist saanud neutraalset, ühetähenduslikku tähistajat. Endiselt kehtib feministliku teoreetiku Sara Ahmedi 2004. aasta väide, et sõnal on – vähemalt vanemale põlvkonnale tajutavalt – alavääristav tähendus ning sugugi mitte kõik, keda on võimalik ühiskondliku normi suhtes queer’ina positsioneerida, ei pruugi end selle nimetusega samastada või isegi olla võimelised seda sõna kuulma, unustamata sõna valulist ajalugu (Ahmed 2004: 166). Sõna ei ole täitnud aktivistide soovitud kaasamise eesmärki, lahutades vanema põlvkonna geivabastusliikumise aktivistid, kes olid aastakümneid vaeva näinud, et homoseksuaalsust ei seostataks queer’i tolleaegse sõnastikutähendusega ’imelik, kahtlane’, ja 1980.–1990. aastate noored queer-aktivistid, kes selle sõna omaks võtsid, seda relvana kasutasid ja populariseerisid (­McConnell-Ginet 2020).

Kaugel sellest, et piirduda ainult positiivse grupisisese ja negatiivse grupivälise kasutusega, eksisteerivad kõrvuti queer’i vastandlikud kasutused, ning see ei näita mitte sõna tähenduse ümberpööramise edukust, vaid selle käigus loodud uusi võimalusi (Brontsema 2004: 12). Vastuolud ei ole sõna kasutamist vähendanud, debatid queer’i ja selle ekvivalentide kohasuse ja tähenduse üle jätkuvad.

Kvääriteooria ja LGBT kultuuri globaalne levimine on tekitanud sõna queer tõlkimise vajaduse, mis on toonud kaasa teoreetilisi arutelusid ja küsimusi queer’i mõistestiku kohalikku konteksti sobimisest. Inglise keelest ei ole laenatud üksnes LGBT sõnavara, vaid ka sellega seotud diskursus inglise keele lingua franca staatuse tõttu, kuid eelkõige seetõttu, et geivabastusliikumine (ingl gay liberation movement) on alguse saanud USA-st ning ingliskeelses USA-s ja Suurbritannias on LGBT teemadest rääkimisel pikk ajalugu. Tõlkeuurija Brian Baer on rõhutanud aga, et rääkida ei saa sõnade ja kontseptsioonide impordist ja ekspordist, sest nn läänelikke kontseptsioone ei võeta üle, vaid neid kohandatakse sobituma kohalikku kultuuri ja täitma lokaalseid eesmärke. Samuti on ta näidanud, et erinevalt teistest rahvuspõhistest vähemusõiguste rühmadest on geivabastusliikumise aktivistid alati olnud rahvusvahelised – alates XVIII sajandist sisaldasid nn geiantoloogiad teoseid igast kujuteldavast kultuurist ja ajalooperioodist ning esimesed tsenseerimata tõlked vanakreeka kirjutistest, eriti Platoni teostest, olid olulised, sest vastandusid diskursiivselt religioossele retoorikale, mis seostas homoseksuaalsust patu, pahede ja dekadentsiga (vt Baer 2020).

Mõnes keeles on queer’i mõiste vasteks võetud kasutusele omasõna. Näiteks soome keeles on mõistet tähistatud mitmel moel: sõnadega pervo, kyseenalainen ’küsitav, kahtlane’, vikuuri ’tõrges, peru’, kumma ’kummaline’, vino ’kaldus’, outo ’imelik’, kiero ’kõver’ ja kvääri, teadustekstides on kõige enam kasutatud vastet pervo, mis nüüd näib olevat taandumas Soome kontekstis neutraalsema võõrkeelse queer’i ees (Rossi, Sudenkaarne 2021: 66, 68). Soome LGBT kogukonnad kasutavad sõna vino kombinatsioone või tuletisi, näiteks filmifestivali Vino-kino või Helsingi ülikooli LGBT üliõpilasühingu Opiskelijavinokkaat nimetuses (Jantunen, Surkka 2022).

Soome kvääriteoreetiku ja ajaloolase Riikka Taavetti (2024, ilmumas) sõnul transgressiivne žest, mille käigus pööratakse halvustavas tähenduses sõna ümber võimestavaks (inglise keeles kasutatakse nähtuse tähistamiseks terminit linguistic reclamation), üle keelepiiride ei liigu. Näiteks norrakeelsel queer’i vastel skeivt ei ole nn abjektset ajalugu2 (vrd Butler 1993) või tähendusi, samuti ei ole seda minevikus kasutatud seksuaalsuse suhtes vastikuse, põlastuse või patoloogilisuse väljendamiseks. Vene keeles on kasutusel häälduslaen квир, mis Venemaa LGBT kogukonnas seostub peamiselt praeguseks ilmumise lõpetanud gei-elustiiliajakirjaga Kvir, mille sisus leidis sõna harva kasutust (Baer, Kaindl 2017: 47), Kõrgõzstanis on seda kasutatud pigem normatiivse geikultuuri või üldise konservatiivse ühiskondliku pöörde kritiseerimiseks (Suyarkulova 2019). Poola tõlke kłir kohta on öeldud, et sellel pole võrreldes ingliskeelse sõnaga normatiivsust õõnestavat vastupanupotentsiaali ning see on võetud kasutusele nimelt seetõttu, et sõnal puudub kohalikus keeles väljakujunenud tähendus ja seosed (Szulc 2012 kaudu Mizielinska 2008). Termini kasutamine ilma tõlkimata on tekitanud küsimusi queer’i poliitilise ja normi õõnestava potentsiaali kadumise kohta, kuna võõrkeelsel sõnal ei ole seoseid kohaliku kultuurilooga. Samuti võib tõlkimata jätmine tekitada mulje, justkui kuuluks queer’i-teooria rangelt akadeemilisse konteksti, ja nõrgestada selle sidemeid aktivismiga (Taavetti 2024, ilmumas).

 

2. Kvääriteooria ja keeleteadus

Rahvusvahelises keeleteaduses on kväärilingvistika väike, kuid end kehtestanud sotsio­lingvistiline uurimissuund, mille valdkonnaks on keele, seksuaalsuse ja soolisuse ristumispunktid (vt Motschenbacher 2010: 25–29, 2011). Kuni eelmise aasta­tuhande lõpuni ei saanud seksuaal- ja sooliste vähemuste keelekasutus märkimisväärset tähelepanu (Kulick 2000: 246), kuid sellest ajast alates on uurimuste hulk suurenenud (vt nt Vasvári 2006; McConnell-Ginet 2011; Motschenbacher 2011; Milani 2013 jpt).

Kväärilingvistika nimetuse all uuritakse normiväliseks peetava seksuaalsuse ja soolisuse keelelisi väljendusi. Kväärilingvistika tugineb kvääriteooriale ega moodusta eraldiseisvat valdkonda, kuid selle alla saab paigutada uurimused, milles vaadeldakse, kuidas keele kaudu taasluuakse soolisi ja seksuaalseid norme, hoiakuid ja võimusuhteid (Motschenbacher, Stegu 2013: 522). Uurimuste keskmes on soolisuse ja seksuaalsuse kriitiline analüüs, mille käigus välditakse mis tahes identiteedi­kategooria kasutamist universaalse ja essentsialistlikuna. Lähtutakse arusaamast, et identiteedid ei ole stabiilsed ega „autentsed” ja et identiteedisildid võivad paratamatult kedagi välistada ning nende kaudu luuakse või põlistatakse võimuhierarhiaid. Kvääriteooria ei paku väljakujunenud ideid, pigem annab identiteedikriitiline vaate­nurk võimaluse käsitleda normi ja normist irdumist pideva protsessina, samuti kritiseerida püsikindlaid kategooriaid laiemalt (Jagose 1996).

Uurimisvaldkonnas on eristatud LGBT-lingvistika (ingl lavender või LGBT linguistics) ja kvääri­lingvistika (queer linguistics). Esimese fookus on LGBT kogukondade sisesel keele­kasutusel, näiteks slängil, olemata tingimata kriitiline hetero­seksuaalse või paiksoolise normi suhtes; teise põhifookuses on ühiskondlike võimu­suhete mõju keelekasutusele (Jones 2016) ja selle uurimisobjekt ei ole ainult LGBT identiteetide ja keele ristumine, vaid ­heteronormatiivsusega mitte joonduvate seksuaalsete ja sooliste identiteetide ja/või kogu­kondade (näiteks BDSM, aseksuaalsus, polüamooria, drag jm) keelelised praktikad ja suhe hetero­normatiivsusesse, samuti ristumine rassi- ja klassisuhetega. Uuritakse ka heteroseksuaalsuse keeles mani­festeerumist ja keele rolli sooliste ja seksuaalsete normide säilitamisel. Mõlemad suunad eksisteerivad praeguseks koos, teineteist täiendades (Leap 2015; Levon 2015).

Kväärilingvistika ei hõlma seega üksnes LGBT inimeste keelekasutuse uurimist, vaid ka diskursiivset analüüsi, milliste keeleliste vahendite ja võtetega luuakse hetero­seksuaalsust ja paiksoolisust.3 Lisaks uuritakse kväärilingvistika raames LGBT kogukondade siseseid norme või keelelisi väljendusi, mis määratlevad, millised peaksid nende gruppide liikmed olema (vt Milani 2013; Duggan 2003).

Eesti keeleteaduses on seni soo- ja seksuaalvähemusi puudutavate teemadega seotud küsimusi käsitletud vähe (Toots 2023), kuid sõnavara ja selle muutumise teemat on põgusalt eritlenud soo- ja seksuaalvähemuste ajaloo uurimise kontekstis Rebeka Põldsam ja Vahur Aabrams (2022). Oma rolli soo- ja seksuaalsuse mõistete selgitamises ja sõnavara arendamises mängib veebiplatvorm Feministeerium. LGBT termineid avavaid lühisõnastikke on avaldatud Eesti LGBT Ühingu kodulehel ning sooliste ja seksuaalsete identiteetide paljusust kirjeldavate haridusliku eesmärgiga artiklite lisana (Suur sõnastik 2022; Mis on panseksuaalsus? 2021).

Et mõista sõna kväär kohta ja rolli eesti keeles, esitan järgmistes osades ülevaate eesti keeles enimkasutatud LGBT sõnadest, toetudes korpusanalüüsile. Edasi analüüsin, kuidas sõna kväär avalikes tekstides kasutatakse ning kuidas suhtub LGBT kogukond sõnasse, mis on moodustatud, kasutades eestikeelset sõna väär (sõna loomise täpsemate asjaolude kohta vt Kuusik, Lindeman (käsikiri)), viidates niiviisi tagasi ingliskeelse queer’i tähendusele ja mõnevõrra püüdes (võib-olla teadlikult valesti) ingliskeelse sõna hääldust matkida, ning kas sõna toimib eesti keele kontekstis normatiivsust õõnestava vastupanuaktina nagu inglise keeles.

 

3. LGBT inimeste kohta kasutatavad sõnad eesti keeles. Korpuseuuring

Eesti keeleteaduses on korpusanalüüs levinud meetod (Tinits jt 2021), mida on mõnevõrra kasutatud ka soo ja seksuaalsusega seotud keelekasutuse uurimiseks. Näiteks Elisabeth Kaukonen on uurinud sooliselt markeeritud sõnu spordiuudistes (2022) ning -tädi- ja -onu-lõpuliste sõnade kasutust ja funktsiooni eesti keeles (2023), Leena Karin Toots (2023) on korpuslingvistika meetodeid rakendanud LGBT ­aktivistide taskuhäälingutes kasutatava sõnavara uurimiseks. Rahvusvahelises soo ja seksuaalsuse uurimises on korpusanalüüsile süsteemselt toetunud Paul Baker ja Heiko Motchenbacher. Baker (2005) on uurinud seda, kuidas avalike tekstide vastu­olulised homoseksuaalsust käsitlevad diskursused on omavahel kokku põrganud. Motschenbacher (2020) on uurinud USA geimeeste sõnavara enne ja pärast LGBT aktivismi murrangupunktiks kujunenud Stonewalli mässu.

Korpuseuuringuga soovin täita kolme eesmärki. Esiteks selgitada välja, milliseid soo- ja seksuaalvähemustega seotud sõnu peamiselt kasutatakse, teiseks analüüsida, kas ja kuidas on nende kasutussagedus aja jooksul muutunud, ning kolmandaks avada sõna kväär keelekasutusse ilmumise aeg, taust ja kontekst.4

Siinses uuringus on kasutatud eesti keele ühendkorpuse 2021. aasta versiooni (ÜK), milles on üle nelja miljardi sõna (Koppel, Kallas 2022). Korpusest valisin allkorpused, mille kannetel on ajamärgistused, et uurida kasutussagedust diakroonselt: tasakaalus korpus (1995–2008), koondkorpus (1990–2007), uudisvood (2014–2021). Lisaks kasutasin ÜK-välist korpust Eesti Trendid (ET), milles on andmed alates aastast 2020 ja mida uuendatakse RSS-põhiselt kord kuus (Koppel, Kallas 2022). Koondkorpus sisaldab ajakirjandus- ja ilukirjandustekste, riigikogu stenogramme, Eesti ja Euroopa õigusakte, teadustekste ja veebitekste, nagu uudised, jututubade ja foorumite postitused; tasakaalus korpuses on võrdses mahus ajalehti, ilu- ja teaduskirjandust; uudisvoogude korpuses on kõige rohkem dokumente pärit online-meedia portaalidest (Koppel, Kallas 2022: 217–218), nagu ka ET-s. Uuritavad andmed hõlmavad mõnevõrra killustatud ja kattuvaid ajavahemikke alates 1990. aastast tänapäevani. Siinne uurimus on tehtud 2023. aasta seisuga.

 

3.1. Soo- ja seksuaalvähemustega seotud sõnavara

Korpusanalüüsiks kasutasin veebitööriista Sketch Engine (Kilgarriff jt 2014) tesauruse ja konkordantside funktsioone. Tesaurus toob statistika abil esile otsisõnaga sama tähendusvälja sõnu. Joonisel 1 on näha sõna gei tesaurusesuhted – peamiselt seostub see teiste sõnadega, millega nimetatakse seksuaalvähemuste hulka kuuluvaid inimesi, sh alandamiseks kasutatavad sõnad, nt pede(rast).

Joonis 1. Sõna gei tesaurusesuhete loend.

Uuringusse kaasasin esiti intuitsioonile toetudes lemmad homo, hetero, gei ja lesbi, pede, valikut kinnitas tesaurus. Lisaks kaasasin transsoolisi identiteete tähistava liite trans-, esitähtlühendi LGBT, ingliskeelse sõna queer ja selle eesti vaste kväär. Sõnad neeger ja feminist, mida tesaurus samuti seotud sõnadena näitab (joonis 1), on ühiskondliku õigluse ja inimõiguste teemadega – nagu ka LGBT sõnad – tugevalt seotud, kuid fookuse hoidmiseks jätsin need uuringust välja. Et otsingutulemustes ei kuvataks LGBT teemaga mitteseotud sõnu, kasutasin stoppsõnade loendit: näiteks homo puhul sõnad homologiseerima või homogeenne jm ning otsingu trans puhul transport, trans­atlantiline jm. Sketch Engine’ist allalaaditud Exceli failid korrastasin ja puhastasin pärast iga otsingut käsitsi. Andmestikus on tõlgendamisest tulenevaid võimalikke vaidluskohti, näiteks eemaldasin read, mis sisaldasid ladinakeelset ­väljendit ecce homo, aga jätsin alles need, mille teemaks oli Elisabeth Ohlson Wallini seksuaalvähemus­teemaline näitus „Ecce Homo”.5 Sagedusanalüüsi tulemusi vaidluskohad ei mõjuta.

Joonis 2. Peamiste LGBT sõnade suhteliste kasutussageduste ajaline muutus, esitatud maatriksina (all)korpuse saja tuhande sõna arvestuses.

Joonisel 2 on näha peamiste LGBT sõnade kasutussagedused kolmes ÜK all­korpuses ja ET-s. Ülemine arvurida (paksus kirjas) kajastab suhtelisi ja alumine arvurida absoluutsagedusi, võimaldades jälgida ajalist muutust, eeldamata, et need näitavad lineaarset muutust aastate kaupa. Punkt ja asterisk joonisel 2 viitavad regulaaravaldiste kasutamisele otsingu määratlemisel, mis võimaldab leida kõiki variante, mis algavad etteantud otsisõnaga, sealhulgas liitsõnu. Näiteks regulaaravaldisega homo.* kaasasin otsingusse sellised sõnad nagu homo, homotsema, homoseksuaalne, samuti homomees, homokoondis jne. Samamoodi hõlmab lesb.* variante lesbo ja ­lesbar, mitte üksnes sõna lesbi või sellega algavaid sõnu. Analüüs hõlmab üksnes neid sõnu, mis algavad antud otsisõnaga. Liitsõnu, kus otsisõna esines põhiosana, oli ­korpustes piisavalt vähe, et neid mitte kaasata.

Ülekaalukalt on levinuim homo, mille kasutussagedus ajavahemikus 1990–2008 on võrreldes liite või sõnaga hetero 8–10 korda suurem. See vahe on 2010. aastatest alates hakanud vähenema, jäädes umbes viiekordse erinevuse juurde. Inglise keele kohta tehtud uurimused näitavad sarnast erinevust, mis tuleneb sellest, et üldsus tajub heteroseksuaalsust vaikimisi normina, ka heteroseksuaalsusega seotud identiteeti markeerivaid sõnu ei kasutata samamoodi kui näiteks sõnu gei ja lesbi. Iseenesestmõistetavuse tõttu jääb heteroseksuaalsus keeleliselt väljendamata, samal ajal rõhutatakse homoseksuaalsust eksplitsiitselt (Motschenbacher 2022: 84). Sõna gei kasutamine näib olevat 1990. aastatest kuni praeguseni järjest suurenenud, samal ajal kui sõna lesbi kasutamine näib olevat veidi vähenenud. Pole selge, kas nende muutuste põhjus peitub selles, et 1990. aastatel muutusid naiste seksuaalsuse keelelise kujutamise viisid varasemast avaramaks, mistõttu tollal uudne lesbi oli praegusega võrreldes avalikkuses rohkem esil, või räägitakse avalikes tekstides praegu võrreldes 1990. aastatega geimeestest rohkem. Põhjus võib olla ka selles, et eesti keeles on hakatud sõna gei inglise keele gay eeskujul kasutama nii homoseksuaalsete meeste kui ka naiste identiteeti hõlmava sõnana, nagu lubavad inglise keele sõnastikud, kuigi leksikaalsest soolisest neutraalsusest hoolimata on gay koosesinemise määr tugev just meessooga (Motschenbacher 2022: 72). Osaliselt võib muutusi seletada konkreetse all(korpuse) eripäraga. Need küsimused vajaksid eraldi kvalitatiivset uurimist.

Võib aga oletada, et sõna lesbi sageduse vähenemises on rolli mänginud LGBT inimeste kohta kasutatavate sõnade mitmekesistumine, mille on kaasa toonud 1990. aastatel Eestis paralleelselt eksisteerinud lesbi- ja geiliikumiste ühinemine, professionaliseerumine ning keskendumine huvikaitseteemadele (Koppel 2022: 141). Konkreetsemaid fookusteemasid näeb võrreldes 1990. aastatega kuni kümme korda suurema kasutussagedusega sõna samasooline põhjal, sest see esineb – mõnda üksikut erandit kõrvale jättes (samasoolised klassid või samasoolised loomapojad) – ­tsiviilpartnerluse ja abieluvõrdsuse aruteludes õiguste sihtgrupi tähistajana. Peale seksuaalvähemustega seotud sõnade on 2010. aastate teisest poolest alates suurenenud transteemasid puudutavate sõnade kasutussagedus. Solvangusõna pede kasutus­sageduses märkimisväärseid muutusi ei ole.

Aastatel 2009–2013 on korpuses viieaastane tühimik, mille kohta aja­märkega andmed puuduvad. Tehissõna kväär ilmus kasutusse selle lünga sees: 2008. aastal see puudus, kuid 2014. aastal on seda juba kasutatud. Sama ilmneb lühendnimetuse LGBT puhul, kusjuures selle kasutussagedus on sõnaga kväär võrreldes vähemalt seitse korda suurem. Kui võrrelda ingliskeelset queer’i ja eestikeelset kvääri, on näha, et kui 2010-ndatel kasutati queer’i eestikeelse vastega sarnase sagedusega, siis vaid 2020. aastate andmeid hõlmavas ET-s on vahe pea kolmekordne tehissõna kasuks.

 

3.2. Queer ja kväär kontekstis

Emil Tode 2002. aasta romaan „Raadio” võib olla üks esimesi juhtumeid, kus on sõna queer eestikeelses tekstis kasutatud, tähistades seal immigrandi staatuses ida­eurooplasest geimehe teisest positsiooni ja enesetunnetust 1990. aastate Pariisi majanduslikus ja kultuurilises keskkonnas. 2010. aastal pakkus etnoloog ja kunstiteadlane Rebeka Põldsam queer’i eestikeelseks vasteks kväär, mida on nii avalikkuses kui ka LGBT kogukonnas aegamisi laiemalt kasutama hakatud. Järgnevalt võrdlen korpuseandmetele toetudes sõnade queer ja kväär kasutuskontekste, et näha, kas ja millised on erinevused. ÜK konkordantsiotsingu põhjal saab öelda, et sõna queer on eestikeelsetesse tekstidesse jõudnud peamiselt kolmes kontekstis. Esiteks kommertsmeedia, näiteks oli TV3 saatekavas USA meelelahutussari „Queer Eye for the Straight Guy”, mida tõlgiti eesti keelde kui „Appi tõttab stiilne viisik”. Nii ingliskeelne pealkiri kui ka tõlge olid 2004–2011 iga nädal mitu korda televaatajate silme ees ja sarja tegelastest räägiti aeg-ajalt meedias (näide 1). Teiseks on queer’i kasutatud kaas­aegset kunsti tutvustavates intervjuudes, kriitikas ja kataloogitekstides (näide 2) ning kolmandaks ühiskondliku aktivismi algatused, nagu sotsiaalkampaania „Erinevus rikastab” 2010.–2013. aastal või feministlik festival Ladyfest Tallinn aastatel 2011–2016 (näide 3).

(1) Telesarja „Queer Eye” staar Jonathan Van Ness on meid kõiki õpetanud sulfaate sisaldavaid šampoone vältima. (ÜK 2021)

(2) Kohal oli etenduskunstnik, kelle loomingus on olulisel kohal queer-feministlik diskursus ja kelle looming liigitub enamasti kuhugi etenduskunsti, live-kunsti ja aktivismi piirimaile. (ÜK 2021)

(3) Läbivaks teemaks on queer mõiste ühiskonnas ehk kuidas LGBTQ inimesed näevad ühiskonda ja kuidas ühiskond näeb LGBTQ inimesi. (ÜK 2021)

Need kolm kasutuskonteksti – angloameerika taustaga üleilmne LGBT meele­lahutuskultuur, kriitiline humanitaarteooria ja inimõiguste aktivism, millega inglis­keelset queer’i on avalikes tekstides seostatud – aitavad raamistada sõna kväär ­vastuvõttu ja kasutust eesti keeles.

Korpuseandmete järgi paistab, et sõna kväär esineb peamiselt kultuuriaja­kirjanduses (Müürileht, Sirp, ERR-i kultuuriportaal, ajakiri Kunst.ee) ja kriitilise humanitaarteaduse kontekstis (teadusajakiri Mäetagused, ERR-i teadusportaal), veebi­väljaandes Feministeerium, LGBT uudistele pühendunud veebiväljaandes Vikervaade, noorteportaalis 4dimensioon, blogides, vähem ka poliitika ja hariduse teemalistes tekstides. Kväär tähistab neis allikates laias laastus järgmist: 1) aktiivset kõrvale­kaldumist ühiskondlikest normidest või ootustest, nii kollektiivset kui ka individuaalset deviantsust (näide 4); 2) artefaktide vaatlemist mittekonformistlikust vaate­nurgast (näide 5); 3) LGBT gruppi kuulumist (näide 6).

(4) Igaüks võib olla kväär, kui ta vaid avastab endas mingi ühiskondliku survestatuse, subtiilse või radikaalse irdumise „normaalsusest”. (Ajakiri Kunst.ee 2014)

(5) Asju, mida animatsiooni ja liikuva graafika juures kväärpilguga jälgida, on palju – kaadrisagedused, formaadid, kujutatavad visuaalid, helikasutus. (Müürileht 2021)

(6) Lugu räägib tõestisündinud kurvast kogemusest, mida paraku kogevad paljud kväärnoored. (ERR-i meelelahutusportaal Menu 2022)

 

4. Ankeetküsitlus LGBT kogukonnas

Kuigi korpuseandmed annavad märku sõnade queer ja kväär mõningasest levikust ja mitmekesisusest avalikus keelekasutuses, ei kajasta see ilmtingimata konkreetses kultuurilises ja sotsiaalses kontekstis elavate LGBT inimeste arvamusi ja hinnanguid. See on eriti oluline, arvestades, kuidas angloameerika keeleruumis on pejoratiivses kasutuses olnud queer muutunud laialdaselt aktsepteerituks, kaasa arvatud ametlikes dokumentides ja kommertsiaalsetel eesmärkidel. Et mõista, kuidas eestikeelne LGBT kogukond sõnasse kväär suhtub, viisin 2022. aasta oktoobris läbi ankeet­küsitluse, millega püüdsin jõuda nende soo- ja seksuaalvähemusgruppi kuuluvate inimeste arvamusteni, kes ei tegele LGBT aktivismiga ega võta sõna kultuurikülgedel.

Enne andmete kogumist tutvusin mitme veebiküsitluste keskse eetika­juhisega (sh Buchanan, Hvizdak 2009). Veebiankeedi loomiseks kasutasin Google Formsi keskkonda. Küsisin osalejatelt informeeritud nõusolekut koos selgitusega, et isikut tuvastada võimaldavaid andmeid, sh kontaktandmeid või IP-aadresse ei koguta ning teave on mõeldud ainult uurimistööks ja sellele järgnevaks arhiveeri­miseks. Vastaja sai vanuse määrata viieaastase vahemiku täpsusega, et vähendada isiku juhusliku tuvastamise võimalust. Küsitluse alguses ja lõpus teavitati osalejaid võimalusest pöörduda uurija poole e-kirja teel küsimustega. Kustutasin ankeedi küsitlus­platvormilt pärast faili eksportimist ja vastuseid töötlesin edasi Tartu Ülikooli serveris.

Levitasin küsimustikku kolmes kanalis: postitasin selle kõige suurema liikmete arvuga (u 1800) Eesti LGBT gruppi sotsiaalmeediaplatvormil Facebook, palusin lisada see Eesti LGBT Ühingu uudiskirja ja jagada ühingu kinnistes infokanalites. Eraldi saatsin osalemiskutse meili teel Geikristlaste Kogule ettepanekuga edastada küsitlusankeet oma liikmetele ja sotsiaalmeedia jälgijatele. Küsitlus levis ka inimeselt inimesele ning seda jagasid teised LGBT grupid sotsiaalmeedias.

Küsitlusankeet jagunes kolmeks osaks. Esimeses osas kogusin sotsiaaldemograafilisi andmeid, mis hõlmasid vanuserühma, haridustaset, elukohta, emakeelt, seksuaalset identiteeti, soolist identiteeti ja seda, kas isik on transsooline6 (viimasele kolmele küsimusele oli võimalik vastus ise sõnastada või vastamata jätta). Uuringu ­teises osas küsisin, kas vastaja teab ja kasutab sõna kväär, sõna meeldimist sai hinnata viiepunktisel Likerti skaalal. Kolmas osa koosnes avatud küsimustest, milles palusin oma hinnangut põhjendada, ja esitasin küsimuse sõna kväär tähenduse kohta. Vastuste analüüsiks ja töötlemiseks kasutasin statistilise analüüsi ja visualiseerimise programmi RStudio. Kvalitatiivse analüüsi viisin läbi programmi QCAmap abil.

Veebiankeet oli vastajatele avatud seitse päeva, mille jooksul kogunes 353 vastust, sealhulgas mitte ühtegi sellist, mida peaks analüüsist puudulike andmete või pahatahtlikkuse tõttu eemaldama. See, et küsitlusele reageeriti juba paari esimese päeva jooksul aktiivselt, lubab arvata, et sõna kväär on LGBT grupile oluline diskussiooni­teema.

Vastajate vanus oli vahemikus 15–69 eluaastat. Märkimisväärne enamus, koguvalimist 72%, olid 15–29-aastased, sealhulgas suurima osakaalu (koguvalimist 37%) moodustasid 20–24-aastased, 25–29-aastaseid oli koguvalimist 18% ja 15–19-aastaseid koguvalimist 17%. Vanusegruppide 30–44 aastat osakaal oli kokku 23%. Vastajad vanuses 45–69 aastat moodustasid kõigest 5% küsitlusele vastanutest.

51% vastanutest märkis oma sooidentiteediks „naine”, 26% „mittebinaarne”, 20% „mees” ja 3% ei soovinud sellele küsimusele vastata. Võimalust sooidentiteeti oma sõnadega kirjeldada kasutas 4%, pakkudes näiteks sõnu genderqueer, trans või sooliselt voolav, aga naiselik. Kvantitatiivse analüüsi tarvis oli vaja vastused sugude kaupa kategoriseerida: grupeerisin meeste hulka vastused, milles kirjeldati oma soo­identiteeti sõnadega trans mees, end selgelt ei mehe ega naisena kirjeldavate inimeste vastused, nagu asooline, fluiidne, genderqueer jm, mittebinaarsete hulka. Küsimusele „Kas oled transsooline?” vastas jaatavalt 19%, eitavalt 76%, küsimusele ei soovinud vastata 5%.

Vastajatest 36% märkis oma seksuaalseks identiteediks biseksuaalsuse, järgnesid panseksuaalse (19%) enesemääratlusega inimesed ning lesbid (16%), geid (14%) ja aseksuaalsed inimesed (8%). Ankeet võimaldas seksuaalse identiteedi ka ise sõnastada ning seda kasutas 6% vastajatest, kes märkisid lahtrisse sõnad queer, kväär, demiseksuaalne, lilla, fluiidne/voolav, finseksuaalne, peamiselt heteroseksuaalne, määramatu või muu, jättes selle täpsustamata. Kolm vastajat (1%) ei soovinud sellele küsimusele vastata.

Valimi põhjal ei saa üldistusi teha kõikide Eesti soo- ja seksuaalvähemusgruppi kuuluvate inimeste kohta, kuna küsitlus jõudis tõhusamalt noorte ja noorema­poolsete inimesteni ning meessoost vastajad on vähem esindatud. Siiski annavad tulemused sissevaate vähemusgrupi selle osa arvamustesse, kes suhtlevad võrgu­põhistes kanalites ja näevad end LGBT kogukonna osana.

 

4.1. Kuidas sõna kväär on vastu võetud ja kellele see meeldib? Kvantitatiivne analüüs

93% osalejatest vastas, et teab sõna kväär, mis näitab, et sõna on LGBT kogukonnas üldiselt tuntud, samas vaid 35% ütles end seda kasutavat. Valikvastused küsimusele „Kuidas sulle meeldib sõna kväär?” varieerusid märkimisväärselt (vt joonist 3). Kolmandik vastajatest pidas sõna vastuvõetavaks („väga meeldib” ja „pigem meeldib”, 34%), viiendik suhtub sellesse neutraalselt (21%), ent ligi pool (45%) pidas seda vastu­võetamatuks („pigem ei meeldi” ja „üldse ei meeldi”). Kategoorilisest vastandusest ei saa siiski rääkida, kuna vastused hõlmavad kogu viiepunktilise skaala ulatust, aga suhtumine kaldub pigem vastumeelsuse poole. Suhtumist sõnasse kväär selgitati põhjalikult avatud kommentaarides, mida analüüsin artikli viimases osas.

Kuna korpuseuuring näitas sõna kväär kasutust eelkõige kriitilises teoorias ja ­aktivistliku taotlusega tekstides, soovisin teada, kellele täpsemalt meeldib sõna vähem ja kellele rohkem ehk millises korrelatsioonis on sõnasse suhtumine ja demograafilised tunnused LGBT kogukonna sees.

Joonis 3. Küsimusele „Kuidas sulle meeldib sõna kväär?” vastuste jagunemine.

Arvestades demograafiliste tunnuste seoste keerukust ja mittelineaarsust, kasutasin mõju väljaselgitamiseks statistilise analüüsi meetodina tingimusliku otsustuspuu mudelit, millel pole normaaljaotuse nõuet ning mis arvestab korraga kõigi seletavate tunnustega, mis on binaarsed või suurema jaotusega (Hothorn jt 2020: 1). Määrasin uuritavaks tunnuseks küsimuse „Kuidas sulle meeldib sõna kväär?” väärtused ja seletavateks tunnusteks vanuse, sooidentiteedi, hariduse, rahvuse, elukoha ja selle, kas vastaja on transsooline või mitte. Kuigi tunnuste jaotusele piiranguid ei ole, koondasin hõlpsama jälgitavuse nimel kokku väga väheste vastustega vanusegrupid (45–69-aastased). Lisaks vanusele pidasin olulisimaks uuritavaks tunnuseks soo­identiteeti, mistõttu jätsin välja vaatlused, kus vastaja polnud soovinud soo­identiteeti märkida (2,8%).

Joonis 4. Otsustuspuu mudel, mis arvestab korraga järgmisi tunnuseid: vanus, sooidentiteet, haridus, rahvus, elukoht ja see, kas vastaja on transsooline või mitte.

Otsustuspuu mudel näitab kõige olulisemat seletavat tunnust esimeses hargnemis­kohas ja kumbagi harusse rühmitatakse selle tunnuse alusel sarnased vaatlused. Hargnemine toimub seni, kuni mudel leiab tunnustes statistiliselt olulisi erinevusi. Otsustuspuu mudel joonisel 4 näitab, et meeldimine on seotud ainult sooidentiteediga, sest hargnemiskoht jaotab tunnused kaheks: meeste ja naiste prognoositud keskmine (2,685) on mittebinaarsete inimeste prognoositud keskmisest (3,304) tulemusest 23% väiksem. Joonisel on näidatud mediaanväärtused, aga tendents on sama. Rohkem hargnemisi graafikul ei ole, mis näitab seda, et muud vaadeldud tunnused ei osutunud olulisteks.

Kui aga puumudelist eemaldada tunnusena sooidentiteet, ilmneb olulise tunnusena vanus (joonis 5). Nooremate vanuserühmade prognoositud keskmine (3,078) on võrreldes vanemate vanuserühmade prognoositud keskmisega (2,518) 22% suurem. Kuigi vanusspektri mõlemas otsas leidub anomaalsust (vasakul 35–39-aastaste ja paremal 25–29-aastaste grupp), pole põhjust seda ületõlgendada: üldine suundumus viitab põlvkondadevahelisele erinevusele sõnasse kväär suhtumises, sest alla 30-aastased vastajad on selle suhtes positiivsemalt meelestatud. Rohkem hargnemisi andmestik ei näidanud, seega vanuserühma sees teised tunnused enam statistiliselt oluliseks ei osutunud.

Joonis 5. Otsustuspuu mudel, kust on sooidentiteedi tunnus välja jäetud.

 

4.2. Kuidas Eesti LGBT kogukond sõna kväär mõtestab? Temaatiline analüüs

Veebiankeedi kolmas osa koosnes avatud küsimustest, millele aktiivselt vastati. Palusin vastajatel täpsustada oma Likerti skaalal antud hinnangut („Palun selgita või kommenteeri oma vastust”) ja avada, kuidas nad seda sõna tõlgendavad („Mida sõna kväär tähendab?”). Paljud vastajad põhjendasid oma hinnangut selgitusega, kuidas nad sõna kväär defineerivad või kuidas see neile mõjub, ning vastasid juba esimeses küsimuses (osaliselt) ka teisele. Analüüsisin kahe küsimuse vastuseid kombineerituna, sest hinnang sõnale näis olevat tugevalt seotud arusaamaga selle tähendusest. Analüüs hõlmas teksti mahus 13 000 sõna, mida analüüsisin temaatiliselt, järgides Brauni ja Clarke’i (2006) väljapakutud etappe. Temaatiline analüüs on andme­põhine (induktiivne) ja toetub alati uurija tõlgendustele, teemad ei ole tekstis iseenesest ­olemas (Braun, Clarke 2006: 80). Seega oli teemasõnade ja -fraaside tuvastamise protsess peamiselt intuitiivne, hüpoteese või eelkriteeriume ma ei seadnud. Selline alt üles lähenemine võimaldab uurimistöö käigus märgata, koondada ja analüüsida olulisi mustreid ehk teemasid (Braun, Clarke 2006, 2016).

Andmeanalüüsi alustasin andmete lähilugemisega QCAMap programmi (­Mayring 2014) abil, mille käigus määrasin esialgsed koodid. Algse raamistiku kontrollisin üle korpusanalüüsi vahenditega, täpsemalt Sketch Engine’i KWIC-i (ingl keyword in context) ja ühiste kollokaatide otsinguga. Mitme kodeerimisvooru ja koodide liitmise järel nimetasin esialgsed teemad ehk andmetest välja joonistunud mustrid, lähtudes tähtsusest ja sellest, et need vastaksid uurimisküsimusele sõnasse kväär suhtumise kohta. Teemad valisin peamiselt tähenduslikkuse ja asjakohasuse, mitte sageduse põhjal (Braun, Clarke 2006: 82–83), kuid töö käigus selgus, et sagedasti (vähemalt 5% vastustest temaatilise välja sees) esile kerkivad teemad osutusid samaaegselt tähendusrikkaks. Samuti oli oluline see, et ühte vastust sai kodeerida mitme teema alla. Näiteks võis üks vastaja väljendada mitut vastuolulist, mõnikord tingimuslikku vaadet („praegu mõjub see sõna ebameeldivalt, aga kui see muutub levinumaks, siis ilmselt harjun ära”). Korraldasin teemad hierarhiliselt laiemateks temaatilisteks väljadeks: 1) määratlused, 2) keelelised hoiakud ja seosed ning 3) identiteet, tunnetus ja mõju, mis võtavad kokku küsitluse kommentaaride põhimustrid. Eraldi teemaväli tekkis kommentaaridest, milles ei osatud oma hinnangut põhjendada, kuid neid ma ei käsitle.

Joonis 6. Temaatilise analüüsi puukaart.

Teemad esitan puukaardi-diagrammina (joonis 6), mille loomiseks kasutasin programmi RAWGraph (Mauri jt 2017). Puukaardil on iga teemaväli kujutatud nelinurkse kastina, mille sees on väiksemad teemakastid koos proportsioonidega. Teemakastide suurus peegeldab teema sageduste suhteid ühe teema­välja sees. Kõigepealt kirjeldan määratluste, seejärel keelehoiakute ja seoste ning lõpuks identiteedi, tunnetuse ja mõju teemavälja.7

 

4.2.1. Määratlused

Määratluse teemaväljale (joonis 6) koondasin vastajate isiklikud arusaamad ja definitsioonid sõnast kväär. Sõna mõistetakse üldistavalt KATUSSÕNANA, mis võtab kokku kõik seksuaal- ja soovähemuste identiteedisildid (Vihmavarjumõiste, mille alla mahuvad kõik, kes pole heterod ja/või cis-soolised; Väga laia tähendusega sõna, minu arvates saab iga LGBT+ grupi liige seda sõna enda kirjeldamiseks kasutada), samuti SÜNONÜÜMINA lühendnimetusele LGBT (Sünonüüm (ja parem sõna) LGBT+ määratlusele, ei meeldi kasutada LGBT-jne jada) ja vahendina väljendada OSALUST LGBT kogukonnaga või seotust sellega (Tähendab lgbtq+ kogukonda kuuluvaid inimesi või sellise vaibiga sündmusi). Lisaks märkisid vastajad, et kväär kirjeldab inimesi, kes POLE HETEROSeksuaalsed (Kasutan samatähenduslikult sõnaga gei. Et kirjeldada midagi, mis ei ole hetero) või POLE HETEROSeksuaalsed ega CIS-SOOLISED (T2hendab, et ma ei ole cis-sooline ega heteroseksuaalne, ehk niioelda normist k6rvale­kalduv).

Osa vastajaid hindas sõna kväär omadust KAASATA mitmekesiseid LGBT identiteete ilma täpsustamise vajaduseta, kuna sõna haarab LGBT inimeste kogemuste keerukust (Kväär tähendab sooidentiteedi ebamäärasuse üle uhke olemist, vabameelselt iroonilist suhtumist soorollide üle, võimalikult lahtist meelt ses osas, kuidas ma võin aja kulgedes mõtestada oma soolisust ja isegi seksuaalsust). Teisalt kerkisid esile vastu­pidised seisukohad, mis viitasid sellele, et kvääri tähendusväli võib olla LIIGA AVAR ja puudub terminoloogiline täpsus, mis võib varjata seksuaalse ja/või soolise enesemääratluse mitmekülgseid ja muutuvaid aspekte (Aga ise ei suhestu üldse selle sõnaga; ilmselt seostub see mulle ka sooviga end mitte alamkategooriatesse jaotada, aga ma ise pole nii laialivalguv [---]; See ei ole nii-öelda operatiivne info, mis asja tegelikult selgemaks teeks).

Sõna kväär tajutakse ka lihtsalt ingliskeelse sõna queer TÕLKENA sõltumata sellest, kuidas eestindusse suhtutakse (Halb eestikeelne tõlge muidu väga heale ingliskeelsele sõnale; Olenevalt kontekstist kasutan kas eestikeelse vastena sõnale „queer” või ­laiemalt omaette sõnana, sest tajun selles ka mingit spetsiifilisemat kohalikku tähendust).

 

4.2.2. Keelehoiakud ja seosed

Keelehoiakute ja seoste teemaväljale (joonis 6) kogusin arvamused, milles tulid esile vastajate suhtumised sõnasse kväär ja keelelised assotsiatsioonid. Oma hinnangut kommenteerides toodi enim välja assotsiatsiooni sõnaga VÄÄR, enamasti LGBT gruppi negatiivsesse valgusesse asetavana, mis sarnaneb USA 1990. aastate debattidega, kus queer’i sobilikkuse üle aktiivselt arutati ([---] näen ennekõike selles sõnas „väär” osa. Justkui kväär oleks midagi mis on vale, paha või võõras – k-väär). Selle kõrval toodi välja assotsiatsiooni võimestavat potentsiaali (teema HUVITAV / TUGEV / MÄNGULINE), mis taas sarnaneb USA-s ja Suurbritannias toimunud aruteludega, kuigi eesti keeles ei ole sõnal kväär sellist ajalugu, nagu kannab queer inglise keele kon­tekstis (Eesti keeles kõlab sõna „kväär” sarnaselt sõnaga „väär”, mis osadele kogukonna liikmetele ei meeldi, kuid minu arvates võib seda võtta kui sõna „väär” enda omaks tegemist; Kväär on mõnusalt vastuhakkav, keskmine sõrm heteromononormatiivsusele samal ajal olles positiivselt quirky. See on veider, aga hea. Teistsugune, veidi mässajalik ja allasurutud, kuid alistamatu; Meeldib sõna paindlikkus ja mängulisus: kväärima, kväärikas, kväärakas, kväärtuslik, kväärtusetu, kväärkogukond jne). Samuti iseloomustati seda sõna teemaga EBAMEELDIV, EBALOOMULIK või RASKESTI HÄÄLDATAV (Pole põhjust selle kasutamiseks, meil on muid vasteid, kõlab koledalt, võõrsõna), kusjuures ingliskeelset queer’i kirjeldati kui selgemat, harjumuspärasemat ja positiivsemat, mida kajastab teema QUEER ON PAREM (Minu meelest ei pea kõiki sõnu eestindama, queer on minu jaoks sõnana selgem ja paigas, teisi sõnu, sh segavaid sõnu, vaja ei ole. Ingliskeelsel sõnal „queer” on ka nö sobilikum ja loomulikum kõla).

Lisaks seostati sõnaga kväär ajalooliselt mitteomaste mõistete põhjendamatut sisse­toomist (teema IMPORDITUD MÕISTE): See on import Ameerikas, meie jaoks puudub sellel ajalooline tähendus. Ma ei taha kasutada Ameerika „slur”-i Eesti kogukondades. Paralleelselt väljendati sedagi, et sõna kväär on positiivne just selle pärast, et see pakub võimalust väljenduda eesti keeles (teema KOHALIK SÕNA ON PAREM): Nii ka seepärast võiks see väike eesti ainulaadsus edasi elada muude sõnade näol. Esimene mulje sõnast „kväär” oli positiivne – ohhoo, veidi tundmatu versioon sõnast „­queer” – midagi teist­sugust, eestindatut! Nende hulgas, kes pidasid eestikeelseid sõnu kohasemaks, leidus ka arvamusi, et võimestavaks tuleks pöörata mõni olemasolev kohalik sõna, mitte luua uusi (Parem oleks normaliseerida ja tagasi võtta sõnu nagu pede (mis on siiani solvanguna kasutusel Eestis) ja lilla). Mainiti ka seda, et soo- ja seksuaalvähemuste teemad jäävad ühiskonnas võõraks, kui neist ei räägita omasõnadega. Eraldi teemana joonistus välja arvamus, et LGBT SÕNU ON LIIGA PALJU ja uute sõnade loomine kahandab võimalust LGBT kogukonna liikmetel paista nn vastuvõetavate tavakodanikena (Ma arvan, et igasugu uusi termineid ja pronoune ja kogu muud liigset on LGBT maailmas ja selle ümber juba liiga palju [---]. Ja imestame, miks peetakse k õ i k i LGBT inimesi veidrikuteks ja imelikeks).

 

4.2.3. Identiteet, tunnetus ja mõju

Identiteedi, tunnetuse ja mõju teemaväljal (joonisel 6) kerkib esile sõna kväär seos vastajate isikliku ja kollektiivse identiteediga.

Mõne jaoks tugevdab sõna kväär kasutamine KOGUKONNATUNNET (Minu hinnangul on kväär kogukondlik siseringi mõiste – kui seda avalikkuses kasutada, siis nt ekrelased ei pruugi saada aru, et jutt käib „homodest”. See võib olenevalt vaatepunktist olla nii tugevus kui nõrkus). Esile toodi seda, et sõna võikski olla vaid LGBT kogukonna siseseks kasutamiseks, sest KOGUKONNAVÄLINE KASUTUS võib olla ­­KAHJULIK (See võib olla midagi, millest vastastel kinni on hakata. Pooldaksin seda sõna vist pigem mitteametlikus kasutuses). Samal ajal väljendasid teised muret HÄBISTAMISE (Hea alus, et sellest kujuneks eesti keeles SAPTKile jts homoinimeste kohta uus sõimu­sõna, halvustav väljend pilkamiseks ja vaenukujundamiseks) või VEIDRANA näimise pärast ([---] ei taha omasooiharana kuuluda kogukonda, kus selle kohta kasutatakse sõna, mis tähendab „veidrat” (queer). Mu seksuaalsus on loomulik). Veidruse-­assotsiatsiooni toodi välja ka positiivsena, paljud vastajad väljendasid head meelt, mida annab VABADUS IDENTITEETI VALIDA (Minu jaoks peitub selles võlu ning uhkus olla autentne ja veider, hoolimata kasvatatud heteronormatiivsusest; See sõna iseloomustab julgust ning enese aktsepteerimist; Mingil määral tekitab see teatud rõõmutunnet, et olengi kväär/queer, et see on mu „authentic šelf”). Välja toodi ELUSTIILI või HOIAKU teema, mis sõnaga kväär seostus (See võib viidata mingile teatud stiilile ja selle stiili viljelejatele, Sveta baarile, podcastidele). Esile kerkis laiem NORMATIIVSUSEVASTASUS / KRIITILINE POSITSIOON: osa vastajaid seostab sõna kväär LGBT liikumise selle osaga, kus vaadeldakse ühiskondlikke norme laiemalt kui isiklik identiteet, LGBT juriidiliste õiguste või vähemuste aktsepteerimise küsimused (Kui mõned soovivad sallivust, võimalust abielluda ja elada nagu „tavalised” inimesed, siis kväärid soovivad lahti rõhumisest kogu ühiskonnas ja kõigi jaoks).

Sõna kväär mõistetakse mitmekesiselt, seda seostatakse nii LGBT kogukonnaga kui ka normikriitikaga. Erinevad arvamused selle tähendusest sõltuvad muu hulgas sellest, millised olid vastaja keelehoiakud ja suhtumine LGBT kultuuri ja aktivismi: mängulisest või võimestavast kasutusest kuni muretsemiseni selle häbimärgistava mõju pärast assotsiatsiooni väär tõttu.

 

5. Kokkuvõte

Eestikeelse LGBT sõnavara uurimuse kontekstualiseerimiseks tutvustasin artikli esimeses pooles kväärilingvistika uurimissuunda, teoreetilist tausta ja kujunemislugu. Artikli keskmes on ingliskeelse sõna queer eestikeelse ekvivalendi kväär kasutus ja Eesti LGBT kogukonna suhtumine sellesse sõnasse. Esiteks analüüsisin seksuaal- ja soovähemusrühmadega seotud levinumate sõnade kasutussagedusi 1990-ndatest tänapäevani eesti keele ühendkorpuses ja korpuses Eesti Trendid. Teiseks ana­lüüsisin LGBT kogukonnas läbi viidud ankeetküsitluse põhjal sõnade queer ja kväär mõistmist ja neisse suhtumist. Korpusanalüüs näitab seksuaal- ja soovähemustega seostatavate sõnade kasutamises viit peamist suundumust. Esiteks esineb sõna või liide homo korpusetekstides oluliselt sagedamini kui hetero, mis osutab hetero­seksuaalsuse vaikimisi normile ning homoseksuaalsuse eraldi rõhutamise vajadusele keeles. Teiseks on märgata sõna gei kasutussageduse kasvu ajas, samal ajal kui lesbi kasutus on vähenenud. See võib viidata sellele, et gei tähendusväli on avardunud, hõlmates laiemat homoseksuaalsete inimeste identiteedispektrit, mitte ainult mehi. Viimastel aastakümnetel on märgata LGBT sõnavara laienemist. Näiteks sõna samasooline on muutunud 1990-ndatega võrreldes kuni kümme korda sagedasemaks, peegeldades arutelusid tsiviilpartnerluse ja abieluvõrdsuse üle. Samuti on kasvanud transsooliste inimestega seotult kasutatavate sõnade sagedus. 2010. aastate esimesest poolest on korpusesse ilmunud terminid kväär ja lühend LGBT, enne 2008. aastat neid ei esinenud.

Korpuseandmed ja samuti ankeetküsitluse vastused näitavad, et sõna kväär ei ole piiratud ainult seksuaalse orientatsiooni ega identiteediga, vaid sellel on laiem, mitme­kesisem ja kontekstist ning valdkonnast sõltuv tähendus. Avalikes tekstides kasutatakse seda akadeemilise ja sotsiaalse õiglusega seotud kontekstides, samuti kultuuriajakirjanduses. Sageli kasutatakse sõna normatiivse kultuuri ja poliitika aruteludes, rõhutades, kuidas soolised ja seksuaalsed identiteedid on seotud sotsiaalsete, kultuuriliste ja poliitiliste jõududega. Samuti kasutatakse sõna kväär lühendi LGBT sünonüümina, ilma spetsiifilise kontekstita.

Ankeetküsitlusest selgub, et LGBT kogukonna suhtumine sõnasse kväär jaotub viiepunktisel skaalal üsna ühtlaselt, kuigi negatiivsed seisukohad on kerges üle­kaalus. Ühtset „õiget” tähendust ja ühtlaselt positiivset või negatiivset suhtumist LGBT kogukonnas välja ei joonistunud ning selles paljususes väljendub küsitlusele vastanute mitmekülgne kogemus ja kokkupuude selle sõnaga, samuti vastajate mitme­kesine taust ja vaated. Demograafilistest tunnustest mõjutavad suhtumist sooidentiteet ja vanus: mittebinaarsed inimesed ja kuni 30-aastased vanuserühmad väljendavad üldiselt positiivsemaid hoiakuid.

Küsitlustulemuste temaatilisest analüüsist ilmnes kaasava keelekasutuse olulisus: katussõnaga kväär on võimalik üldistavalt tähistada mitmesuguseid soolisi ja seksuaalseid identiteete. Kaasava keelekasutuse olulisust võib põhjendada erinevate identiteedisõnade rohkus või eesmärk jääda enesemääratluses hägusaks, nagu on Eesti LGBT inimeste uurimisel sotsioloogia ja antropoloogia meetoditega järeldanud Raili Uibo (2021).

Esile tõusis ka inglise ja eesti keele suhe LGBT sõnade kasutamisel. Välja joonistus arvamus, et ingliskeelsed sõnad on LGBT teemadest rääkimisel nende leviku tõttu arusaadavamad ja vastuvõetavamad. Arusaamad sellest, milliseid omasõnu tuleks queer’i eestindamisel kasutada, jagunesid laias laastus kaheks. Esiteks pakuti, et iroonilise või positiivseks pööratud tähendusega võiks sisustada juba teada ja juurdunud eestikeelseid sõnu, millel on ajalooliselt olnud geide suhtes pejoratiivne tähendus, näiteks lilla või pede. Teiseks leiti, et kväär on väärtuslik seetõttu, et uus tehissõna on ingliskeelse sõna eriti täpne tõlge, mis loob uusi seoseid.

Eesti keeles ei toimi kväär ühemõttelise turvalise alternatiivina, millega soo- ja ­seksuaalvähemusrühma liikmeid või LGBT kultuuri tähistada. Kväär ei ole üksnes kõlalt mõnevõrra sarnane ingliskeelse sõnaga queer, vaid see assotsieerub omadussõnaga väär, hoides nii seost ingliskeelse termini ja konnotatsiooniga normatiivsuse­vastasuse, „vääraks” peetu suunas. Väära negatiivne kaal sõnas kväär põhjustab konflikti, mis küsitluse vastustest tugevalt välja joonistus. Olgugi et vastajad väljendasid arvamust, et soo- ja seksuaalvähemusi tähistavad sõnad ei tohi olla solvavad, läksid arvamused lahku selles, kas eestikeelset kvääri saab pidada positiivseks või oleks vaja ühemõtteliselt positiivse kuvandiga tähistajat, mille võiks moodustada näiteks sõna vikerkaar abil. Sealjuures peeti ingliskeelse queer’i konnotatsioone suuresti positiivseks.

Nii korpuse kui ka küsitlusandmete põhjal on sõna kväär tähendust raske ühtselt defineerida – seda tõlgendatakse ja kasutatakse mitmekülgselt. Sõna kväär loomisega on üritatud luua side ingliskeelse queer’iga ja selle ümber käivate debattidega, mis on ingliskeelses akadeemilises kirjanduses ja LGBT kogukonnas toimunud enam kui kolm aastakümmet. Osa kogukonnast ei soovi samastuda provokatiivse või negatiivse aspektiga, mida nad sõnas kväär näevad, ega taha end ilmselt kontra­kultuuri hulka liigitada. Teine osa kogukonnast aga ei näe sõnal kväär negatiivset konnotatsiooni ning peab seda neutraalseks või positiivseks katussõnaks. Osa kogukonnast naudib vastandumist, mida kvääri taotluslikult ärritav seos võimaldab ja mida sõna kasutamine meelde tuletab.

Kuigi Eesti LGBT kogukonna suhtumine sõnasse kväär on praegu kergelt negatiivsuse poole kaldu, võib eeldada, et selle sõna üha sagedasem kasutamine, sealhulgas meedias ja LGBT aktivismi kontekstis, avaldab mõju suhtumisele tulevikus. Ühtlasi näitab küsitlus, et LGBT kogukond on väga mitmekesine: üsna tugevasti on väljendatud seisukohad, milles tuntakse end mugavalt normidele vastandudes, aga ka need, milles ei nähta ennast või ei soovita näha LGBT identiteete normist erinevatena.

Sõnad ja nende tähendused ei ole kunagi püsivad, vaid pidevas arengus. Enese- ja grupiidentiteedi määratlemiseks kasutatavad sõnad, iseäranis kväär, on LGBT kogukonnas sagedasti arutatavad teemad. Uurimuse kombinatsioon korpusanalüüsist ja küsitlusest loob sügavama arusaama sellest, kuidas LGBT kogukonnale olulist sõna kasutatakse ja kuidas sellesse suhtutakse, kaasates ka neid, kes ei pruugi olla poliitiliselt aktiivsed, kuid kes identifitseerivad end kogukonna liikmetena. Uuring on andnud olulisi teadmisi sõna kväär emotsionaalsetest ja kontseptuaalsetest seostest Eesti LGBT kogukonnas, valgustades nii selle sõna keelelist konteksti kui ka paigutades selle globaalsesse LGBT uuringute ja identiteedipoliitika raamistikku.

 

Tänan südamest neid 353 inimest, kes veebiküsitlusele vastasid ja oma mõtteid jagasid. Ilma teieta seda artiklit ei oleks.

 

Aet Kuusik (snd 1982), MA, Tartu Ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse noorem­teadur (Jakobi 2, 51005 Tartu), aet.kuusik@ut.ee

 

1 Esiti tähendusega „inimene, kes on heteroseksuaalsest erineva seksuaalse orientatsiooniga või sünnipärasest bioloogilisest soost erineva sooidentiteediga”, definitsiooni muudeti 2023. aastal: „inimene, kelle seksuaalne või sooidentiteet ei vasta heteronormatiivsuse ootustele või ei allu binaarsele soojaotusele (inimkonna liigitusele naisteks ja meesteks)” (EKI ühendsõnastik 2023).

2 Judith Butleri teoses „Kehad, millel on kaalu” („Bodies That Matter”, 1993) on abjektsus keskne termin, mille kaudu kirjeldatakse, mil viisil on teatud kehad ja identiteedid määratletud ja kuidas see viib ühiskondliku marginaliseerituse või peavoolu diskursustest välistamiseni.

3 Viimastel aastakümnetel hoogustunud arutelud mittebinaarsetest ja transsoolistest identiteetidest on toonud kaasa vajaduse määratleda normi defineerivat soolist kogemust: terminiga paiksoolisus (ingl cisgender) tähistatakse soolisuse vormi, milles soo eri aspektid (sh anatoomiline, juriidiline, sotsiaalne ja tunnetuslik) on iseenesestmõistetavas vastavuses (Aultman 2014: 61; Arumetsa 2021: 5). Paiksoolisus tähistab lühemalt öelduna transkogemuse puudumist, kasutatakse ka terminit cis-soolisus.

4 Ruumipuudusel ei too ma siin näiteid sagedusuuringusse kaasatud teiste sõnade kasutusest.

5 Pärnu Uue Kunsti Muuseumis 1999. aasta suvel.

6 Transsoolise tausta eristamise põhjused on järgmised: 1) transinimeste sooidentiteet võib olla „naine” või „mees”, transsoolisus ei pruugi enesemääratlusse kuuluda ja 2) transtaustaga inimeste kogemus (inglise keele) asesõnade kasutamisel erineb keskmiselt paiksooliste inimeste omast (vt nt Zimman 2017: 94), mis tekitas küsimuse, kas transsooliste ja paiksooliste LGBT inimeste vaated võivad erineda ka sõnasse kväär suhtumisel.

7 Artikli tekstis on kapiteelkirjas teemavälja nimetus ja kursiivkirjas näited kommentaaridest (kirjapilt on muutmata).

Kirjandus

VEEBIVARAD

Eesti LGBT Ühing. https://www.lgbt.ee/sonastik

EKI ühendsõnastik 2023. Eesti Keele Instituudi keeleportaal Sõnaveeb. https://sonaveeb.ee

ET = Eesti Trendid. https://www.sketchengine.eu/estonian-trends-corpus/

Feministeerium. https://feministeerium.ee/category/sona/

ÜK 2021 = Eesti keele ühendkorpus 2021.

https://doi.org/10.15155/3-00-0000-0000-0000-08D17L

 

KIRJANDUS

Ahmed, Sara 2004. The Cultural Politics of Emotion. New York: Routledge.

Arumetsa, Sara 2021. Seesmuse ja välisuse vahel. Simone de Beauvoiri ambivalentsuse mõiste toel transsoolisuse fenomenoloogia poole. Magistritöö. Tallinna Ülikool.

Aultman, B. 2014. Cisgender. – TSQ: Transgender Studies Quarterly, kd 1, nr 1–2, lk 61–62. https://doi.org/10.1215/23289252-2399614

Baer, Brian James 2020. Queer Theory and Translation Studies: Language, Politics, Desire. (New Perspectives in Translation and Interpreting Studies.) London–New York: Rout­ledge. https://doi.org/10.4324/9781315514734

Baer, Brian James; Kaindl, Klaus (toim) 2017. Queering Translation, Translating the Queer: Theory, Practice, Activism. (Routledge Advances in Translation and Interpreting Studies.) New York: Routledge. https://doi.org/10.4324/9781315505978-1

Baker, Paul 2005. Public Discourses of Gay Men. (Routledge Advances in Corpus Linguistics.) London: Routledge. https://doi.org/10.4324/9780203643532

Barrett, Rusty 2002. Is queer theory important for sociolinguistic theory? – Language and Sexuality: Contesting Meaning in Theory and Practice. (Stanford Linguistics.) Toim ­Kathryn Campbell-Kibler, Robert J. Podesva, Sarah J. Roberts, Andrew Wong. Stanford: Center for the Study of Language and Information, lk 25–43.

Berger, Peter L.; Luckmann, Thomas 2018. Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus. Teadmussotsioloogiline uurimus. (Avatud Eesti Raamat.) Tlk Katre Pärn, Mirjam Parve, Ragne Schults. Tartu: Ilmamaa.

Braun, Virginia; Clarke, Victoria 2006. Using thematic analysis in psychology. – Qualitative Research in Psychology, kd 3, nr 2, lk 77–101. https://doi.org/10.1191/1478088706qp063oa

Braun, Virginia; Clarke, Victoria 2016. (Mis)conceptualising themes, thematic analysis, and other problems with Fugard and Potts’ (2015) sample-size tool for thematic analysis. – International Journal of Social Research Methodology, kd 19, nr 6, lk 739–743. https://doi.org/10.1080/13645579.2016.1195588

Brontsema, Robin 2004. A queer revolution: Reconceptualizing the debate over linguistic reclamation. – Colorado Research in Linguistics, kd 17, lk 1–17. https://doi.org/10.25810/dky3-zq57

Buchanan, Elizabeth A.; Hvizdak, Erin E. 2009. Online survey tools: Ethical and methodological concerns of human research ethics committees. – Journal of Empirical Research on Human Research Ethics, kd 4, nr 2, lk 37–48. https://doi.org/10.1525/jer.2009.4.2.37

Butler, Judith 1993. Bodies that Matter: On the Discursive Limits of „Sex”. New York: Routledge.

Cameron, Deborah; Kulick, Don 2008. Language and Sexuality. 6. tr. Cambridge: Cambridge University Press.

Clech, Arthur 2019. Between the labour camp and the clinic: Tema or the shared forms of late Soviet homosexual subjectivities. – Soviet and Post-Soviet Sexualities. (Routledge Contemporary Russia and Eastern Europe Series.) Toim Richard C. M. Mole. New York: Routledge, Taylor & Francis Group, lk 32–55. https://doi.org/10.4324/9781315623078-3

Duggan, Lisa 2003. The Twilight of Equality? Neoliberalism, Cultural Politics, and the Attack on Democracy. Boston: Beacon Press.

Foldy, Michael S. 1997. The Trials of Oscar Wilde: Deviance, Morality, and Late-Victorian Society. New Haven: Yale University Press.

Halperin, David M. 2003. The normalization of Queer Theory. – Journal of Homosexuality, kd 45, nr 2–4, lk 339–343. https://doi.org/10.1300/J082v45n02_17

Halperin, David M. 2014. Sex/Sexuality/Sexual Classification. – Critical Terms for the Study of Gender. Toim Catharine R. Stimpson, Gilbert H. Herdt. Chicago–London: University of Chicago Press, lk 449–486.

Hothorn, Torsten; Hornik, Kurt; Zeileis, Achim 2020. ctree: Conditional Inference Trees. – CRANi versioon, kd 1, nr 2–8. https://cran.r-project.org/web/packages/partykit/vignettes/ctree.pdf

Jacobs, Greg 1998. The struggle over naming: A case study of ‘queer’ in Toronto, 1990–1994. – World Englishes, kd 17, nr 2, lk 193–201. https://doi.org/10.1111/1467-971X.00093

Jagose, Annamarie 1996. Queer Theory: An Introduction. New York: New York University Press.

Jakobsen, Janet R. 1998. Queer is? Queer does? Normativity and the problem of resistance. – GLQ: A Journal of Lesbian and Gay Studies, kd 4, nr 4, lk 511–536. https://doi.org/10.1215/10642684-4-4-511

Jantunen, Jarmo Harri; Surkka, Sanni 2022. Homoslangista queer-fennistiikkaan: Queer-lingvistisen tutkimuksen historia, nykyisyys ja tulevaisuus. – Virittäjä, kd 126, nr 2, lk 161–177. https://doi.org/10.23982/vir.116140

Jones, Lucy 2016. What is ‘Lavender Languages’? https://www.nottingham.ac.uk/conference/fac-arts/english/lavlang24/why-lavender.aspx

Kaukonen, Elisabeth 2022. Sooliselt markeeritud sõnad eesti spordiuudistes. – Keel ja Kirjandus, nr 6, lk 526–545. https://doi.org/10.54013/kk774a3

Kaukonen, Elisabeth 2023. Cleaning aunts and police uncles in action. – ESUKA / JEFUL, kd 14, nr 3, lk 137–171. https://doi.org/10.12697/jeful.2023.14.3.05

Kilgarriff, Adam; Baisa, Vít; Bušta, Jan; Jakubíček, Miloš; Kovář, Vojtěch; Michelfeit, Jan; Rychlý, Pavel; Suchomel, Vít 2014. The Sketch Engine: Ten years on. – Lexicography, kd 1, nr 1, lk 7–36. https://doi.org/10.1007/s40607-014-0009-9

Koppel, Kristina; Kallas, Jelena 2022. Eesti keele ühendkorpuste sari 2013–2021: mahukaim eestikeelsete digitekstide kogu. – Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat, nr 18, lk 207–228. https://doi.org/10.5128/ERYa18.12

Koppel, Taavi 2022. Eesti LGBT+ liikumise algus 1990–1994. – Kalevi alt välja. LGBT+ inimeste lugusid 19. ja 20. sajandi Eestist. Toim Rebeka Põldsam, Vahur Aabrams, Andreas Kalkun. Tallinn: Eesti LGBT Ühing, lk 125–141.

Kulick, Don 2000. Gay and lesbian language. – Annual Review of Anthropology, kd 29, nr 1, lk 243–285. https://doi.org/10.1146/annurev.anthro.29.1.243

Kurvinen, Heidi 2007. Homosexual representations in Estonian printed media during the late 1980s and early 1990s. – Beyond the Pink Curtain: Everyday Life of LGTB People in Eastern Europe. (Politike Symposion.) Toim Judit Takács, Roman Kuhar. Ljubljana: Peace Institute, lk 287–301.

Kuusik, Aet; Lindeman, Meri (käsikiri). Adopting queer: A comparative analysis of kväär and kvääri in the Estonian and Finnish linguistic and social contexts.

Laanes, Eneken 2009. Judith Butler. – 20. sajandi mõttevoolud. (Heuremata. Humanitaar­teaduslikke monograafiaid.) Toim Epp Annus. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, lk 849–862.

Lauretis, Teresa de 1991. Queer Theory: Lesbian and Gay Sexualities. Bloomington: Indiana University Press. https://doi.org/10.1215/10407391-3-2-iii

Leap, William L. 2015. Language, sexuality, heteroglossia, and intersectionality. – The Routledge Handbook of Linguistic Anthropology. (Routledge Handbooks.) Toim Nancy Bonvillain. New York: Routledge, lk 177–190.

Levon, Erez 2015. Integrating intersectionality in language, gender, and sexuality research. – Language and Linguistics Compass, kd 9, nr 7, lk 295–308. https://doi.org/10.1111/lnc3.12147

Levy, Denise L.; Johnson, Corey W. 2012. What does the Q mean? Including queer voices in qualitative research. – Qualitative Social Work, kd 11, nr 2, lk 130–140. https://doi.org/10.1177/1473325011400485

Mauri, Michele; Elli, Tommaso; Caviglia, Giorgio; Uboldi, Giorgio; Azzi, Matteo 2017. RAWGraphs: A visualisation platform to create open outputs. – Proceedings of the 12th Biannual Conference on Italian SIGCHI Chapter. Cagliari, Italy. New York: Association for Computing Machinery, lk 1–5. https://doi.org/10.1145/3125571.3125585

Mayring, Philipp 2014. Qualitative Content Analysis: Theoretical Foundation, Basic Procedures and Software Solution. Klagenfurt.

McConnell-Ginet, Sally 2011. Gender, Sexuality, and Meaning: Linguistic Practice and Politics. (Studies in Language and Gender.) New York: Oxford University Press.

McConnell-Ginet, Sally 2020. Words Matter: Meaning and Power. Cambridge: Cambridge University Press. https://doi.org/10.1017/9781108641302

Milani, Tommaso M. 2013. Are ‘queers’ really ‘queer’? Language, identity and same-sex desire in a South African online community. – Discourse & Society, kd 24, nr 5, lk 615–633. https://doi.org/10.1177/0957926513486168

Mis on panseksuaalsus? Aga sekspositiivsus? Aitame sul orienteeruda seksuaalsust ja sugu puudutavates mõistetes. – Eesti Ekspress. Areen 1. IX 2021. https://ekspress.delfi.ee/artikkel/94444787

Motschenbacher, Heiko 2010. Language, Gender and Sexual Identity: Poststructuralist Perspectives. (IMPACT: Studies in Language and Society 29.) Amsterdam–Philadelphia: John Benjamins. https://doi.org/10.1075/impact.29

Motschenbacher, Heiko 2011. Taking Queer Linguistics further: Sociolinguistics and critical heteronormativity research. – International Journal of the Sociology of Language, nr 212, lk 149–179. https://doi.org/10.1515/ijsl.2011.050

Motschenbacher, Heiko 2020. Language use before and after Stonewall: A corpus-based study of gay men’s pre-Stonewall narratives. – Discourse Studies, kd 22, nr 1, lk 64–86. https://doi.org/10.1177/1461445619887541

Motschenbacher, Heiko 2022. Linguistic Dimensions of Sexual Normativity: Corpus-Based Evidence. (Routledge Research in Language, Gender, and Sexuality.) New York: Rout­ledge. https://doi.org/10.4324/9781003190257

Motschenbacher, Heiko; Stegu, Martin 2013. Queer Linguistic approaches to discourse. – Discourse & Society, kd 24, nr 5, lk 519–535. https://doi.org/10.1177/0957926513486069

Nossem, Eva 2019. Queer, Frocia, Femminiellə, Ricchione et al.: Localizing “Queer” in the Italian Context. – Gender/Sexuality/Italy, nr 6, lk 1–27. https://doi.org/10.15781/31yc-ys20

O’Riordan, Kate; Phillips, David J. (toim) 2007. Queer Online: Media Technology & Sexuality. New York: Peter Lang.

Põldsam, Rebeka 2024. Homophobic narratives from Soviet Estonia. – Folklore: Electronic Journal of Folklore. (Ilmumas.)

Põldsam, Rebeka; Aabrams, Vahur 2022. LGBT+ ja kväärid lood kalevi alt välja! – Kalevi alt välja. LGBT+ inimeste lugusid 19. ja 20. sajandi Eestist. Toim R. Põldsam, V. Aabrams, Andreas Kalkun. Tallinn: Eesti LGBT Ühing, lk 6–8.

Põldsam, Rebeka; Arumetsa, Sara 2023. Emergence of LGBT movements in late Soviet and post-Soviet Estonia. – NORA: Nordic Journal of Feminist and Gender Research. https://doi.org/10.1080/08038740.2023.2195207

Rossi, Leena-Maija; Sudenkaarne, Tiia 2021. „Queer” kotiutui: mitä tapahtui „pervolle”? – SQS: Suomen Queer-tutkimuksen Seuran lehti, kd 15, nr 1–2, lk 66–69. https://doi.org/10.23980/sqs.112517

Szulc, Łukasz 2012. From queer to gay to Queer.pl: The names we dare to speak in Poland. – Lambda Nordica, kd 17, nr 4, lk 65–98.

Suur sõnastik. Soovoolavus? Kväär? Aseksuaalsus? Õpime selgeks soolise identiteedi ja seksuaalse orientatsiooniga seotud mõisted. – Anne & Stiil 11. IV 2022. https://annestiil.delfi.ee/artikkel/96333969

Suyarkulova, Mohira 2019. Translating „Queer” into (Kyrgyzstani) Russian. – Sexuality and Translation in World Politics. Toim Caroline Cottet, Manuela Lavinas Picq. Bristol: E-International Relations, lk 42–56.

Zeikowitz, Richard E. 2002. Befriending the medieval queer: A pedagogy for literature classes. – College English, kd 65, nr 1, lk 67–80. https://doi.org/10.2307/3250731

Zimman, Lal 2017. Transgender language reform. – Journal of Language and Discrimination, kd 1, nr 1, lk 84–105. https://doi.org/10.1558/jld.33139

Zosky, Diane L.; Alberts, Robert 2016. What’s in a name? Exploring use of the word queer as a term of identification within the college-aged LGBT community. – Journal of Human Behavior in the Social Environment, kd 26, nr 7–8, lk 597–607. https://doi.org/10.1080/10911359.2016.1238803

Taavetti, Riikka 2024. Queer theory and the history of sexuality. – The Cambridge World History of Sexualities. (The Cambridge World History of Sexualities.) Toim Merry E. Wiesner-Hanks, Mathew Kuefler. Cambridge: Cambridge University Press. (Ilmumas.)

Tinits, Peeter; Klavan, Jane; Lindström, Liina 2021. Digihumanitaaria Eestis. – Keel ja Kirjandus, nr 8–9, lk 667–677. https://doi.org/10.54013/kk764a1

Toots, Leena Karin 2023. LGBT+ kogukonnaga seotud sõnavara Eesti LGBT+ aktivistide taskuhäälingutes. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool.

Uibo, Raili 2021. „And I don’t know who we really are to each other”: Queers Doing Close Relationships in Estonia. (Södertörn doctoral dissertations 192.) Huddinge: Södertörns högskola.

Vasvári, Louise O. 2006. Queer theory and discourses of desire. – CLCWeb: Comparative Literature and Culture, kd 8, nr 1, lk 1–13. https://doi.org/10.7771/1481-4374.1290

Osa liitarvsõnu on eesti keele esimestest mälestistest tänini püsinud suuresti ühe­sugusena. Nii on see olnud teistkümnetega (11–19), kümneliste (10, 20, 30, 40, 50, 60, 70, 80, 90), sajaliste (100, 200, 300, 400, 500, 600, 700, 800, 900) ja tuhandelistega (1000, 2000, 3000, 4000, 5000, 6000, 7000, 8000, 9000), nagu võib näha juba Heinrich Stahli kirikuraamatuis esinevatest liitarvsõnadest nellitöistkümmen, nellikümmen, nelli sadda ja nelli tohat. Märkimisväärselt varieerusid kirjakeele algusaegadel aga liitarvsõnad, millega märgiti ühelisi sisaldavaid arve 21–29, 31–39, 41–49, 51–59, 61–69, 71–79, 81–89 ja 91–99. Neid moodustati vanas kirjakeeles kolmel viisil:

1) kümneline-enne-ühelist-mall, kus kõigepealt on kümneline ja seejärel üheline (kakskümmend peale üks ~ kakskümmend ning üks ~ kakskümmend üks);

2) üheline-enne-kümnelist-mall, kus kõigepealt on üheline ja seejärel kümneline (üks peale kakskümmend);

3) üheline-järgmisest-kümnelisest-mall ehk ülaltloendamine, kus ühelisi loendatakse järgmisest kümnest (üks kolmatkümmend).

Arve 21–99 märkivate arvsõnade kasutusest eesti keele murretes, sugulas­keeltes ja vanades grammatikates-sõnastikes ning muudes kirjakeele allikates on hiljuti põhjalikult kirjutanud Jüri Viikberg (2021), enne teda on eesti arvsõnade ajalugu lähemalt jälginud Leo Tiik (1972), Huno Rätsep (2003) ja Enn Ernits (2017). Käesolevas artiklis täpsustatakse kolme loendusmalli kasutuslugu vanades, XX sajandi eelsetes tekstides, toetudes eelkõige allikatele, mis on kättesaadavad vana kirjakeele korpuses (VAKK), piiblitõlke ajaloolises konkordantsis ja digiteeritud eesti aja­lehtede andmebaasis (DEA). Taustaks peatutakse lühidalt eesti vana kirjakeele loendamisviiside esinemusel teistes keeltes.

 

1. Loendamisviiside taust

1.1. Ülaltloendamine

Arvus 24 paikneb üheline 4 kümneliste 20 ja 30 vahel. Juhul kui selle arvu sõnasta­miseks valitakse neist kahest madalam kümneline, on tegemist altloendamisega (kakskümmend neli ~ neli peale kakskümmend), kui aga kõrgem kümneline, on tegemist ülaltloendamisega (neli kolmatkümmend). Sama põhimõte rakendub teist­sugustele ühikutele ning väljaspool kümnendsüsteemi: altloendamise puhul ­lisatakse väiksemale ühikule madalam suurema järgu ühik, ülaltloendamise puhul kõrgem. Maailma keeltes on tavaline altloendamine (sks Unterstufenzählung, ingl undercounting) ning harv ülaltloendamine (sks Oberstufenzählung, ingl overcounting) (Comrie 2022).

Ülaltloendamist on täheldatud eri keelkondade keeltes, nt kümnendsüsteemiga turgi keelte hulka kuuluvas jakuudi keeles sätte uommuttan ikki ’seitsmekümnest kaks (62)’ (Pritsak 1955: 191), hiina-tiibeti keelkonna rengma keeles nki pamo tsaro ’kuus kahekümne poole (16)’ (Coupe 2012: 212) ja kahekümnendsüsteemiga maia keeltes catuyoxkal ’kaks kuuekümne poole (42)’ (Hurford 2001: 10760). Ülalt­loendamist leidub ka kõigis läänemeresoome keeltes (Laanest 1982: 187; Viikberg 2021: 428–433).

Ülaltloendamise näiteid on registreeritud kaugest minevikust, nt vanainglise keelest feorðe healfund ’pool neljandast sajast (350)’ (Ulff-Møller 1991: 328), vana­skandinaavia keelest a niunda are hins sjaunda tigar ens tiunda hundrads ’üheksandal aastal seitsmendast kümnest kümnendast sajast ehk 969. aastal’ (Menninger 1970: 76), vanatürgi keelest toquz yirmi ’üheksa kakskümmend (19)’ (He 2023: 466) ja sanskriti keelest tryūnaṣaṣṭiḥ ’kolm puudu kuuekümnest (57)’ (Bauer 2023: 43). Ülaltlugemine peegeldub ka taani arvsõnas halvtreds < halv-tred-sinds-tyve ’pool kolm korda kahekümnest (50)’ (Comrie 2022: 22) ning eesti arvsõnades kaheksa ’kaks puudub (kümnest)’ ja üheksa ’üks puudub (kümnest)’, millel on sugulasvasteid peale läänemeresoome keelte kaugemateski sugulaskeeltes (Metsmägi jt 2012: 115, 635).

Ülaltloendamine avaldub ka murdarvsõnades, kus loendatakse pool järgmisest täisarvust või sajalisest. See mall oli produktiivne vanainglise keeles, nt seofon and twentigoþe healf ’kahekümne seitsmes pool (26,5)’, vanaskandinaavia keeles, nt half þridia mörc ’pool kolmandat marka (2,5 marka)’, ja saksa keeles alates XII sajandist, nt kasutas Martin Luther oma piiblitõlkes sõnastust mit den zehend(e)halb stemmen ’poolele kümnendale (9,5) suguharule’ (Boeters 2006). Sama loogika järgi kujunes Rooma mündi nimetus sesterts, mille algne väärtus oli 2,5 assi (s.o 2,5 Vana-Rooma pronksmünti), ladinakeelsest liitarvsõnast semis-tertius ’pool kolmandast’ > sestertius (Bauer 2023: 33). Selline murdarvude lugemisviis on osas keeltes rudimentselt tänini säilinud, vrd nt sks anderthalb, vn poltora < pol-vtora ’pool teisest (1,5)’ (Menninger 1970: 78); rts halvtredje, lt pustreša ’pool kolmandast (2,5)’ (Tiik 1972: 33). Ka eesti keeles on taolisi sõnu registreerinud XVII–XIX sajandi grammatikate autorid ja XX sajandi murdekogujad, nt Hornungi 1693. aasta grammatikas pool neljatkümmend (35), Wiedemanni 1875. aasta grammatikas pōl´ kūet tuhat (5500) ja Setu murdes puul´ nelät nädälit ’kolm ja pool nädalat’ (Viikberg 2021: 424, 426).

Ülaltloendamise ilmingud üksteisest kaugetes keeltes on viinud mõttele, et tegu võib olla väga vana malliga, ehk isegi lausa inimkonna vanima loendamisviisiga, mille on nüüdseks enamjaolt asendanud altloendamissüsteem (He 2023: 463). Seda on pidanud võimalikuks ka Rätsep:

Nende arvsõnade konstruktsioonis ei pruugi sugugi oletada indoeuroopa keelte mõju, sest niisugune moodustamisviis on levinud mitmel pool maailmas: samo­jeedidel, jukagiiridel, draviididel, austroneeslastel, semiitidel, hotentottidel, bantudel, tiibetlastel, birmalastel, ainudel, eskimotel, indiaanlastel. Kahtlemata on siin olemas seos mõlema käe sõrmede abil loendamise pildiga. (Rätsep 2003: 17)

Teisalt on pakutud, et ülaltloendamist võib olla siiski laenatud ühest keelest teise, näiteks et see võib olla ladina keeles etruski (Bauer 2023: 47) või läänemeresoome keeltes germaani päritolu (Menninger 1970: 80).

1.2. Altloendamine väiksemast suuremani ja vastupidi

Sajandeid Euroopas haldus-, kiriku- ja teaduskeeleks olnud ladina keeles esinesid kõik kolm eesti vana kirjakeele loendamisviisi. Seejuures oli üheline-enne-­kümnelist-mall eriti omane klassikalisele ladina keelele ning taandus tasapisi hilisemast kasutusest. Keskaegses mõjukas ladinakeelses piiblitõlkes Vulgatas kasutati ainult kümneline-enne-ühelist-malli erinevalt kreekakeelsest Uue Testamendi originaaltekstist, kus esines ka üheline-enne-kümnelist-mall. Ülaltloendamist rakendati kaheksaid ja üheksaid väljendavates liitarvsõnades, nt duodeviginti ’kaks kahekümnest (18)’, duodetriginta ’kaks kolmekümnest (28)’, undeseptuaginta ’üks seitsmekümnest (69)’, mille kõrval olid siiski kasutusel ka mõlemad altloendamismallid (nt octo et decem ’kaheksa ja kümme’ ja decem octo ’kümme kaheksa (18)’). (Bauer 2023)

Ladina keele ja eestlaste naabrite keelte eelkäijas, indoeuroopa algkeeles varieerus ilmselt kümneline-enne-ühelist-mall harvema üheline-enne-kümnelist-malliga. Mõlemad mallid olid kasutusel vanaülemsaksa keeles (u 700–1050) (Berg, Neubauer 2014) ja vanaskandinaavia keeles (u 800–1200), vanavene keeles aga vaid kümneline-enne-ühelist-mall (Bauer 2023: 10). Hiljem varieeruvus taandus ja germaani keeltes jäi kasutusele emb-kumb mall (Berg, Neubauer 2014: 21–22).

Siinset arvsõnakasutust mõjutas ilmselt üleminek Rooma numbritelt araabia numbritele (Viikberg 2021: 419). Rooma numbrid sobivad hästi suulise ühiskonna jaoks, sest selle liitarvudes on numbrirühmad läbipaistvalt esitatud, säilitades tugeva sideme sõrmedel loendamisega, nt VIII – viis ja kolm ühte (8), LXX – viiskümmend ja kaks kümmet (70). See avaldub ka ülaltloendamisel, nt IV – üks enne viit (4), IX – üks enne kümmet (9), VL – viis enne viitkümmet (45), CM – sada enne tuhandet (900). Sõrmedega loendamine on oluline rääkimise ja kirjutamise vaheaste, sest teeb sarnaselt kirjutamisega numbrid nähtavaks, kuid on sarnaselt rääkimisega hetkeline (Menninger 1970: 196). Isegi sõrmedeta lapsed loendavad kujuteldavatel näppudel (Domahs jt 2010).

Araabia numbrid on jällegi Rooma numbritest palju ökonoomsemad kirjalikus tekstis, sest selles süsteemis on arvud alati reastatud suuremast väiksemani, võtavad vähem ruumi, on moodustatud alati sama põhimõtte järgi ja võimaldavad seega teha keerukamaid arvutusi. Araabia numbrite laiem kasutuselevõtt Euroopas alates XVI sajandist ongi seotud trükikunsti levikuga. Üleminek harjumuspärastelt käega­katsutavamatelt Rooma numbritelt abstraktsematele araabia numbritele kulges pikkamisi. Numbrite kirjutamine oli niivõrd oluline teema, et isegi katekismustes avaldati olulisimate kiriklike tekstide (kümme käsku, meieisapalve jm) kõrval Rooma ja araabia numbrite kõrvutusi (vt joonist 1). (Menninger 1970: 196, 287–288, 294)

J o o n i s 1. Lehekülg 1525. aastal Wittenbergis trükitud katekismusest (Eyn Bökeschen… 1525: 38).

 

2. Loendamisviisid eesti vanas kirjakeeles

Esimene eestikeelne ühelisi sisaldav liitarvsõna vahemikust 21–99 on säilinud tunnistuses Sigismundus Awerbachile (1589). Dokumendi, mis kinnitab mehe oskust teha silmaoperatsioone, lõpetab üheline-enne-kümnelist-malliga vormistatud aasta­arv 1589 (näide 1). Vahetult enne aastaarvu on tekstis raskesti välja loetav koht, mille võimalikuks kujuks on Tartu Ülikooli vana kirjakeele töörühma uurijad pakkunud kahtlemisi v̈xelle kolmandelle (Ehasalu jt 1997: 95). Selline kuju sobiks esindama kuupäeva 29 ülaltloendamisega sõnastust (vrd üheksa kolmat).

(1) Sie perrest olleme meÿe Burger meister ninck Rads Isandette sell synaselle Isandelle meye Siegel tiedmette kæn andnut Sündnut dörpt se 29 kwe aprilis Anno Christi 1589, (v̈xelle kolmandelle) v̈x tuhat viests sadda v̈tse v̈ttese pele katze kum̃ent.

Järgmine liitarvsõna on säilinud Georg Mülleri 30. jaanuaril 1601 peetud jutluses, kus temagi kasutas saksapärases üheline-enne-kümnelist-järjestuses arvu 99 (näide 2).

(2) Ninda piddab kaas röymo ollema Taiwa siddes Iumala Englide eddest ülle üche Pattuße Inimeße, kæ oma Ello parrandab, enamb kudt ülle dicksa pæle dicksakümme eikedust, ke oma Ello eb mitte parranda.

Joachim Rossihnius kasutas 1632. aastal ilmunud lõunaeestikeelses perikoobiraamatus sama kirjakoha tõlkes sama malli (üttessa ninck üttessakümment), ülejäänud piiblikatkendites aga kümneline-enne-ühelist-järjestust: kaddessakümment pähle nelli (84), katzkümment pähle kolm tohat (23 000). Kümneline-enne-ühelist-malli kasutas ka Heinrich Stahl 1638. aasta põhjaeestikeelses perikoobiraamatus, tegemata ühtki erandit, nt üdixakümme(n) ninck üdixa (99), kaxkümme ninck nelli (24) ja seitze tohat / üdixa sadda / üdixakümmen ninck kax (7992). Stahli selline keelekasutus on vastuolus tema grammatikaga, kus ta tõi üksnes ülaltloendamise näiteid: üxkolmat, kaxkolmat, kolmekolmat, nellikolmat, wihskolmat, kuhskolmat, seitzekolmat, kadixakolmat ja üdixakolmat (21–29).

Esimene siinne keelearendaja, kes kasutas ülaltloendamist tegelikus tekstis, oli Johannes Gutslaff. Oma grammatikas (1648) ütles ta lõunaeesti keeles kasutatavat ülaltloendamist ja kümneline-enne-ühelist-malli ning käsikirja jäänud piiblitõlkes (?1647–?1657) rakendas neile lisaks üheline-enne-kümnelist-malli. Näiteks arv 29 esineski kõigil neil kujudel: üttessa kolmantkümment, katte kümment pähle üttessa ja üttessa pähl katzkümment. Ülaltloendamist tarvitas Gutslaff seejuures laiemalt kui keegi teine eesti kirjakeele ajaloos, nimelt mitte ainult loendades ühelisi järgmisest kümnelisest, vaid mõnikord ka kümnelisi järgmisest sajalisest ja sajalisi järgmisest tuhandelisest. Kümnelisi järgmisest sajalisest luges ta näiteks arvsõnas kolm­kümment seitziment sadda pähle katz tohat (2630), loendades kolmkümmend seitsmendast sajast, ja arvsõnas kattessa kümment kuhwend sadda pähle kattessa tohat (8580), loendades kaheksakümmend kuuendast sajast. Mõlemat nimetatud järku ülalt­loendamine on kasutusel arvsõnas wihs kümment kuhwend sadda neljand tohat pähle kuhs sadda tohat (603 550), kus Gutslaff loendas kõigepealt viiskümmend kuuendast sajast ja seejärel selle arvu omakorda neljandast tuhandest.

Ülaltloendamise erakordselt suur ulatus avaldus Gutslaffil selleski, et ta kasutas ainsana seda malli ka üheksakümnendates. Oma grammatikas kirjutas ta arvude 91–99 kohta, et neid tuleb loendada ütz kümmenit (91), katz kümmenit (92) jne. Tõlkes rakendas ta seda reeglit siiski vaid kahel korral ja pisut modifitseeritud kujul, rääkides kümmeni asemel kümnest kümmenist: Matteuse evangeeliumi arvsõnas 99 (näide 3) ja esimese Moosese raamatu arvsõnas 595 (näide 4). Ülejäänud üheksa­kümnendaid vormistas Gutslaff piiblitõlkes altloendamisega, nt üttessa pähle üttessa­kümment (99).1

(3) Kui üttel Innemissel olles sadda lambast, n. ütz noihst olles errahessunut, Eis t. jetta[b] neiht üttessa Kümmenit Kumment neihnde mäjede pähl n. lettab n. otzeb toht Kumb errahessunut om?

(4) Ninck Lamech elli perrast, kui temma sedda Noach olli sünnitanut, wihssadda, pähle wihs kümme kümment ahjastaick, ninck sünnitis pojat ninck tüttarat.

Gutslaffi kaasaegse Heinrich Gösekeni põhjaeesti keeleõpetuse (1660) sõnastikuosas leidub nii ülaltloendamise (nt wihs neliat (35)) kui ka üheline-enne-kümnelist-malli (nt wihs pehle kolmekümme (35)) näiteid, kuid oma Uue Testamendi tõlkes (?1656/1657–?1680) kasutas ta neist ainult viimast (kax pehle nelli kümmen (42)) ja lisaks kümneline-enne-ühelist-malli, mille kohta ta sõnastikus näiteid ei toonud (kolmekümme n kadixa (38)). Göseken toimis täpselt saksa keele moodi, kasutades suuremaid arve märkivates liitsõnades suurem-enne-väiksemat- ja ühelistes üheline-enne-kümnelist-malli, nt kuhssadda n kuhs pehle kuhskümmen (666), sadda n nelli pehle nellikümmen tohat (144 000), erinevalt Stahli järjekindlast järjestusest suurem-enne-väiksemat. Hoolimata sellest, et Göseken kirjutas kõigepealt ümber Gutslaffi lõunaeesti tõlke ja seejärel koostas sinna kõrvale põhjaeesti tõlke (Tafenau 2013: 473), ei mõjutanud Gutslaffi arvsõnakasutus Gösekeni.

Gösekeni kaasaegne Christoph Blume kasutas 1660. aastail ilmunud põhjaeestikeelsetes kirikuraamatutes üksnes üheline-enne-kümnelist-malli, nt kolm pehle kaxkümmen tohhat (23 000), kuhes pehle kahe kümnes (26.), saddane nink kolmas pehle nelli kümnes (143.).

1686. aastal ilmunud lõunaeestikeelses Wastses Testamendis jäeti üheline-enne-kümnelist-mall hoopis välja ning kasutati ainult kümneline-enne-ühelist-malli ja ülaltloendamist. Samade mallidega piirdusid tõlkijad Adrian ja Andreas Virginius oma käsikirja jäänud põhjaeestikeelses Vana Testamendi tõlkes (1687–1690). Põhja­eestikeelse Uue Testamendi tõlkijad jäid aga 1686.–1687. aasta piiblikonverentsidel Gösekeni käsikirja ümberkirjutust revideerides endiselt mallide üheline-enne-kümnelist ja kümneline-enne-ühelist juurde, nagu oli teinud Göseken, ehkki nende töölaual oli ka Wastne Testament ning konverentsil osales üks selle tõlkijaid Adrian Virginius (Pahtma, Tafenau 2003: 85–86; Tafenau, Põldvee 2023: 31, 33). Põhjaeesti kirjakeelde tõi murrangu alles Adriani sõbra Johann Hornungi tegevus. Kui konverentsil ühistööna valminud põhjaeestikeelse Uue Testamendi käsikiri anti talle puhtalt ümber kirjutada, ei piirdunud Hornung sellega, vaid muutis tõlget tugevalt, nii et ühe arvutuse kohaselt kattus Pilistveres valminud redaktsioon lõpuks Hornungi tõlke­versiooniga2 vaid 56% ulatuses (Viht, Lohk 2022). Üks rohketest Hornungi tehtud muudatustest oli otsus hakata liitarvsõnades eelistatult kasutama ülalt­loendamist, mis seni oli esinenud vaid lõunaeestikeelsetes piibli­tõlgetes. Oma grammatikas tõi ta ülaltloendamise ja üheline-enne-kümnelist-malli näiteid: ükskolmat­kümmend ~ üks päle kakskümmend (21) (Hornung 1693: 68) ning Uue Testamendi tõlkes kasutas lisaks neile kümneline-enne-ühelist-malli, nt ülalt­loendamisega kaks wiet­kümmend (42), üheline-enne-kümnelist-malli wiis päle seitse kümmend (75) ja ­kümneline-enne-ühelist-malli sadda ning wiiskümmend päle kolm (153).

Üheline-enne-kümnelist-liitarvsõnad toimetati põhjaeestikeelse Uue Testamendi trükkimineku ajaks (1715) välja: Hornungi tõlge wiis päle seitse kümmend > UT 1715 wiis kahheksakümme (75); kaks sadda ja kuus päle seitsekümmend > kaks sadda ja kuus Hinge kahheksatkümmend (276); kuus Sadda ning kuus päle kuus kümmendkuus sadda ja kuus seitsmet kümmend (666). Üksikud üheline-enne-kümnelist-malli juhud võib vana kirjakeele korpuse ja piiblitõlke ajaloolise konkordantsi materjalis leida veel 1739. aasta esmapiiblis ning korra ka meditsiiniajakirjas „Lühhike öppetus” (1766–1767). Üldjoontes jäid aga XVII sajandi lõpust saadik nii põhja- kui ka lõunaeesti kirjakeeles kasutusele vaid ülaltloendamine ja kümneline-enne-ühelist-mall.

Vaimulikes tekstides toimunud nihe, mille käigus loobuti üheline-enne-kümnelist-mallist ja võeti kasutusele ülaltloendamine, kajastub ka plakatitel, millega Eestis levitati Rootsi kuninga korraldusi. Liitarvsõnu vahemikust 21–99 leidus nendel küll üksnes kaks, kuid need peegeldasid kirikukeele suundumusi. Neist esimesel, 1696. aastal trükitud plakatil, kasutati üheline-enne-kümnelist-malli (kadixa pähle kahhe kümme September Kuh Päwal (28.)), teisel, 1709. aastal trükitud plakatil ülalt­loendamist (kuest wie kümmenda Laulust (46.)). Ka ortograafias püsis plakatitel XVII sajandi lõpuni Stahli-pärane, XVIII sajandi algul aga saavutas ülekaalu juba Forseliuse-Hornungi kirjaviis (Tamme 2011: 28).

Ülaltloendamismall oli eelistatuim ka esimeses tervikpiiblis (1739). Piiblitõlke peatoimetaja Anton Thor Helle tõigi oma põhjaeesti grammatikas (1732) vaid ülaltloendamise näiteid. Just ülaltloendamisega oli vormistatud ainuke liitarvsõna, mis esines grammatika lõpus olevates dialoogides, mis eessõna andmeil koosnesid üksnes rahvasuust kogutud keeleainesest: kui tahhate särja-sappiga, siis maksab kuus kuet (56).

Samal perioodil koostatud käsikirjalises lõunaeesti grammatikas tõi Johann Christoph Clare põhiarvsõnadest nii kümneline-enne-ühelist-malli kui ka ülalt­loendamise näited katskümmend nink üts ja üts kolmat (21), järgarvsõnadest aga ainult kümneline-enne-ühelist-malli näite katskümnes päle eesmänne (21.) (EKM EKLA, f 192, m 33:1(M.A), lk 30, 32).

Järgmise trükigrammatika (1780, II tr 1806) autor August Wilhelm Hupel tõi samuti ülaltloendamisele lisaks kümneline-enne-ühelist-malli näited. Ülaltloendamist pidas ta rahvaomaseks, kümneline-enne-ühelist-malli aga ilmselt saksa keelest laenatuks (Hupel 1780: 27, 1806: 53). Hupeli grammatika kaht trükki võrreldes tundub, nagu oleks nende ilmumise vahel võinud toimuda liitarvsõnakasutuses nihe. Nimelt ütleb Hupel esimeses trükis, et kahest loendamisviisist on ülaltloendamine tavalisem (Hupel 1780: 27), teises trükis aga tavalisem olemisest enam juttu pole, vaid Hupel ütleb, et ülaltloendamine järgib enam keele vaimu (Hupel 1806: 53).

Veel jääb Hupeli grammatika põhjal mulje, et põhja- ja lõunaeesti peamurdes võidi kasutada liitarvsõnu erinevalt, nimelt näib põhjaeesti keeles ülaltloendamine levinum. Järgarvsõnadest toob ta tallinna keeles üksnes ülaltloendamise näited, nt essimenne kolmatkümmend, essimenne kolmaskümnes (21.), ja tartu keeles üksnes kümneline-enne-ühelist-malli näited, nt katskümnes eesmänne (21.) (Hupel 1780: 29, 31, 1806: 55, 58).

Põhiarvsõnadest annab Hupel mõlemas murdes mõlema loendamisviisi näited, kuid paigutab esimeses trükis tallinna keeles ettepoole ülaltloendamise ja tartu keeles kümneline-enne-ühelist-malli, vrd tallinna keeles ükskolmat, ükskolmat­kümmend, kakskümmend üks, kakskümmend ja üks (21) ja tartu keeles katskümmend ja üts, üts kolmat, üts kolmatkümmend (Hupel 1780: 28, 30). Teises trükis on küll ka tartu keele põhiarvsõna näidetes ülaltloendamine eespool: üts kolmat, üts kolmatkümmend, kats­kümmend ja üts (21) (Hupel 1806: 57).

Hupeli-aegsetes raamatutes asus domineerima kümneline-enne-ühelist-mall. Ka enda tõlgitud ajakirja „Lühhike öppetus” peatükkide loendamisel kasutas Hupel üldiselt kümneline-enne-ühelist-malli, nt kolmaskümnes teine tük (32.), ning vaid ühel korral ülaltloendamist: essimenne kolmaskümnes tük (21.).

Ülaltloendamist esines pärast esmapiiblit veel Johann Christian Quandti vaimulikus raamatus „Kolm kaunist Waggause Eenkojut” (1776), Friedrich Gustav Arveliuse ilmalikes rahvaraamatutes (1782, 1790) ning Otto Wilhelm Masingu populaarteaduslikus väljaandes „Pühhapäwa Wahhe-luggemissed” (1818) ja ajalehes Marahwa Näddala-Leht (1821–1822). Arvelius ja Masing kasutasid ka kümneline-enne-­ühelist-malli, vrd Masingul ülaltloendamisega igga lojusse peäl olli kolm neljat-kümmend tuggewad meest (33) ja kümneline-enne-ühelist-malliga Jmmestelleb kül innimenne kui sedda kuleb, ja tahhab ka kui uskumatagi näidata, et ühhe ainsa lojusse selga kolmkümmend kolm sõddijaid mahtunud (33).

Pärast Masingut vana kirjakeele korpuse ja digiteeritud ajalehtede andmebaasi materjalis arvude 21–99 ülaltloendamist enam ette ei tulnud ning nii ilu- kui ka ajakirjandustekstides3 kasutati vaid kümneline-enne-ühelist-malli. Sellele, et XIX sajandi alguseks oli kümneline-enne-ühelist-mall muutunud ülaltloendamisest tavalisemaks, tundub viitavat ka esimene eestikeelne aritmeetikaõpik „Arropiddamisse ehk Arwamisse-Kunst”, kus Peter Heinrich von Frey andis kõigepealt kümneline-enne-ühelist-malliga vormistatud liitarvsõnad ja nende järel sulgudes ülaltloendamisega sünonüümid (Viikberg 2021: 423): kolmkümmend ja üks (üks neljat), nellikümmend ja üks (üks wiet), kahheksakümmend üks (üks ühheksatkümmend), kakskümmend kuus (kuuskolmatkümmend) (Frey 1806: 8–10). Samuti näivad ülaltlugemise taandumist kinnitavat teised XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi algul ilmunud õpikud, kus arvsõnades öeldi olnuvat ainult kümneline-enne-ühelist-mall, seda nii põhja- (Masing 1795: 35–36) kui ka lõunaeesti keeles (Marpurg 1805: 79; Gehewe 1841: 52–54).

Sajandi keskel kirjutas Eduard Ahrens oma grammatika teises trükis, et ülalt­loendamine on vananenud väljendusviis, mida eestlased kasutavad kümneline-enne-ühelist-malli kõrval kiireks loendamiseks (Ahrens 1853: 28). Ferdinand Johann Wiedemanni (1875: 417) sõnutsi oli kümneline-enne-ühelist-mall reegli­pärane liitarvsõnade saamise viis, mille kõrval saab kasutada ka ülaltloendamist kiireks loendamiseks. Vananenuks ta ülaltloendamist ei nimetanud, küll aga hindas kümneline-enne-ühelist-malli arusaadavamaks (Wiedemann 1875: 418). Esimese eestikeelse grammatika autor Karl August Hermann esitas samuti liitarvsõnadest kümneline-enne-ühelist-malli näiteid, kuid märkuses mainis ka ülaltloendamist, mida tema sõnul kasutati nii varem kui ka tema kaasajal: „Enne, ja ka sagedasti nüüdgi veel” (Hermann 1884: 32). Aasta hiljem ilmunud kooligrammatikas Hans Einer ülaltloendamisest enam juttu ei teinud ning alates temast esitati grammatikates vaid kümneline-enne-ühelist-mall (Einer 1885: 30; Jõgever 1907: 43; Põld 1915: 74; Muuk 1927: 79–80; Aavik 1936: 342 jt). Elmar Muuk nimetas 1927. aasta grammatika ­märkuses ülaltloendamist vanaks, vaid rahvalauludes ette tulevaks moodustusmalliks: „Rahvalauludes on esinemas ka muistset liitarvude tarvitusviisi nagu kaksi neljata (= 32, kaks neljandast kümnest; vrd. kaksteist = 12), viisi kolmata (= 25), üheksa kolmata (= 29) jne.” (Muuk 1927: 80).

Siiski on registreeritud ülaltloendamist veel XX sajandil kogutud murdekeeles, eelkõige Põhja-Eestist, kus seda kasutati lõngade, kalade ja eluaastate loendamisel (Rätsep 2003: 19; Viikberg 2021: 425–426). Kirjasõnas langeb ülaltloendamismalli taandumine aega XVIII sajandi teisel poolel ja XIX sajandi alguskümnendeil, mil eestlaste seas levis üha laiemalt lugemis- ja kirjutamisoskus ning eesti keeles ilmus aina mitmekesisemat kirjavara: vaimuliku kirjanduse kõrval juturaamatuid, ­käsiraamatuid, ajakirjandust, õpikuid (Laanekask 2004: 31–32). Tagantjärele on keeruline öelda, miks hakkas ülaltloendamine peagi pärast esmapiibli valmimist raamatu­keeles tagaplaanile jääma.

J o o n i s 2. Arvepidamine kriipsude abil.

Üks võimalikke põhjuseid võis olla ühiskonna kirjalikustumine. Ülaltloenda­mine oli mugav suulises keeles, kuna muutis suured arvud kergesti tajutavaks, alustades nende ütlemist kõige lihtsamast osast, ühelistest (Menninger 1970: 77). Ülaltloendamisega haakub hästi ka viis, kuidas kirjaoskamatud talupojad esialgu arvatavasti arvet pidasid: puutükile tõmmatud kriipsude abil (joonis 2), väljendades nt kaheksa kolmat (28) aita toodud viljakotitäit (Tiik 1972: 34). Kui kirjaoskajal oli vaja üles märkida juba suuremaid arve, oli selleks küllap mugavam kasutada araabia numbreid ja kümneline-enne-ühelist-malli, mis muutsid arvud ja arvsõnad kirjalikus tekstis läbipaistvaks ja kergesti hallatavaks.

Päris võimatu pole, et ülaltloendamine toodi XVII sajandi lõpus piiblikeelde võrreldes rahvakeelega ebaproportsionaalselt suures mahus, kuna seda tajuti kõige eestipärasema moodustusmallina. Arvestades seda, et tollal asendati hulk saksa­likuks peetud väljendusviise eestilikuks peetavatega (nt loobuti saama-tulevikust ning võõrtähtedest), sobitub saksapärase üheline-enne-kümnelist-malli hülgamine eestipärase ülaltloendamise kasuks selle suundumusega.

 

3. Kokkuvõte

Liitarvsõnalisi vasteid arvudele 21–99 on eesti kirjakeeles aegade jooksul väljendatud kolmel viisil: kümneline-enne-ühelist-malli (kakskümmend üks, kakskümmend peale üks või kakskümmend ja üks), üheline-enne-kümnelist-malli (üks ja kaks­kümmend või üks peale kakskümmend) ning ülaltloendamisega (üks kolmatkümmend). Kõiki neid loendamisviise on kasutatud ka eesti keelt mõjutanud indoeuroopa keeltes.

Esimesed säilinud eestikeelsed liitarvsõnad XVI sajandi lõpust ja XVII sajandi algusest järgisid üheline-enne-kümnelist-malli. Seda loendamisviisi kasutati terve XVII sajandi jooksul ja üksikjuhtudena XVIII sajandil. Paaris allikas avalduski ainult see mall: tunnistuses Sigismundus Awerbachile ja Georg Mülleri jutlustes, kuigi kummaski leidus vaid üks näide, ja Christoph Blume kirikuraamatutes. Üldiselt esines üheline-enne-kümnelist-mall aga XVII sajandi piiblitõlgetes ühena mitmest loendamisviisist: Joachim Rossihniuse, Johannes Gutslaffi, Heinrich Gösekeni, Pilistvere piiblikonverentsi ja Johann Hornungi tõlkes. XVII sajandil levinud tavast hälbisid kaks autorit: Heinrich Stahl ja Adrian Virginius (ning tema isa Andreas), kelle tekstidest ei leia ühtki selle malli esinemisjuhtu. Põhjaeesti kirikuraamatute välja­andja Johann Hornung ei loobunud üheline-enne-kümnelist-mallist, küll aga toimetasid selle tema Uue Testamendi redaktsioonist välja edasised redigeerijad, nii et lõpuks 1715. aastal trükki jõudnud teos seda enam ei sisaldanud. Vilksamisi esines üheline-enne-kümnelist-järjestust veel esmapiiblis (1739) ja korra August Wilhelm Hupeli tõlgitud ajakirjas „Lühhike öppetus” (1766–1767).

Ülaltloendamist leidus osal XVII sajandi autoritel (Gutslaff, Virginius, Hornung), samal ajal kui enamik põhjaeesti tõlkijaid ega Rossihnius seda malli ei kasutanud, isegi mitte juhul, kui tõid oma keeleõpetuses selle kohta näiteid (Stahl, Göseken). Iseäranis hoogsalt rakendas ülaltloendamist Gutslaff, kel see ulatus kohati üheksakümnendatesse ja suuremate arvude kõigisse järkudesse. Samas kasutas tema nagu enamik teisigi autoreid ülaltlugemist vaheldumisi teiste loendamisviisidega. Kõige kõrgema ülaltloendamise osakaaluga tekstid olid põhjaeesti piibliversioonid alates Hornungi tõlkest kuni esmapiiblini. XVIII sajandi teise poole ilmalikes teostes hakkas aga ülekaal kalduma kümneline-enne-ühelist-malli poole ning ülaltloendamine jäi kõrvaliseks, esinedes viimasena Otto Wilhelm Masingu nädalalehes (1821–1822). Suulises kasutuses ülaltloendati aga veel XX sajandi murdekeeleski lõnga, kala, ­eluaastaid jm. Ka XIX sajandi grammatikud mainivad, et mall on kasutusel kiirel loendamisel.

Kümneline-enne-ühelist-malli kasutati peaaegu kõigis kirjutistes alates 1630. aastatest kuni XIX sajandi lõpuni. XIX sajandi keskpaigaks oli sellest saanud ainuke eesti kirjakeeles kasutatud loendamisviis. Kümneline-enne-ühelist-malli üldistumine langes eestikeelse tekstimaailma plahvatusliku avardumise ning kirjaoskuse kasvu aega. Seetõttu võib oletada, et ühiskonna kirjalikustumine mõjutas liitarv­sõnade moodustust. Ülaltloendamisel ning üheline-enne-kümnelist-mallil oli tugev side suulise keele loogika ning näppudel loendamisega, seevastu kirjalikes tekstides võis läbipaistvam tunduda kümneline-enne-ühelist-järjestus. Nihet arvsõnakirjutuses toetas ka nihe arvukirjutuses: üleminek käegakatsutavamatelt Rooma numbritelt abstraktsematele araabia numbritele.

 

Artikli valmimist on toetanud Haridus- ja Teadusministeeriumi Eesti Keele Instituudi baasfinantseerimise projekt EKI-BAAS-2023/1 „Eesti keele ajaloolised allkeeled (2023–2024)”.

Annika Viht (snd 1981), PhD, Eesti Keele Instituudi vanemteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), annika.viht@eki.ee

 

1 Paar kuud enne grammatika trükkiminekut kirjutas Gutslaff Rootsi riigikantslerile, et on alustanud Moosese raamatute tõlkimisega ja vajab toetust kogu Piibli eestindamiseks (Tafenau 2013: 467). Selle kohta, millal Gutslaff alustas Uue Testamendi tõlkimist, pole erinevalt Vana Testamendi tõlkimisest säilinud ühtki eksplitsiitset viidet. Tundub, et ülaltloendamisega üheksa­kümnendate taolised haruldased keelendid võiksidki aidata Uue Testamendi tekstide tõlkimise järjestust täpsustada. Esimeste seas võidi suure tõenäosusega tõlkida just sellised Uue Testamendi tekstid, milles esineb keelejooni, mis on muidu omased vaid grammatikale ja esimesele Moosese raamatule.

2 Hornungi tõlkeversiooniks nimetan Müncheni käsikirja, mis on Johann Hartmann Creidiuse 1694. aasta ümberkirjutus Hornungi 1687.–1688. aastal valminud käsikirjast. Ei ole alust arvata, et Creidius oleks ise teksti muutnud (Reila 2007: 146).

3 Vaid kümneline-enne-ühelist-mall esines järgmistes vana kirjakeele korpuse (VAKK) teostes: Johann W. L. von Luce „Sarema Jutto ramat” (1812), Otto Reinhold von Holtz „Luggemissed Eestima Tallorahwa moistusse ja süddame juhhatamisseks” (1817), Friedrich Reinhold Kreutzwald „­Wina-katk” (1840), Suve Jaan „Wenne Südda ja Wenne Hing” (1841), Gustav Heinrich Schüdlöffel „Kaewandaja poeg” (1843) ja „Lapo rahwa uso ärataja Norra maal” (1844), Johann Schwelle „Mönned juttud nortele ja wannadele” (1844), B. Gildenmann „Juttustamissed Jummala rigist Ma peäl” (1845), Johann Voldemar Jannsen „Püssipappa essimessed Külla­juttud” (1866). Samuti leidus see alates 1830. aastatest ainsa mallina järgmistes digiteeritud eesti ajalehtede andmebaasi lehtedes: Tallorahva Kulutaja, Лифляндские губернские ведомости = Livländische Gouvernements-Zeitung, Tallorahwa Postimees, Perno Postimees ehk Näddalileht, Ristirahwa Pühhapäewaleht, Sakala, Eesti Postimees ehk Näddalaleht jt. Samuti avaldus ainult kümneline-enne-ühelist-mall XIX sajandi teise poole vallakohtuprotokollides.

Kirjandus

Arhiiviallikad

Eesti Kirjandusmuuseumi (EKM) Eesti Kultuurilooline Arhiiv (EKLA)

f 192, m 33:1 (M.A) – Cellarius Esthonico-Germanicus oder Wörter-Buch der Esthnischen Sprache und zwar Dörptschen Mund-Art, nebst dem deutschen Register, wie auch einer kertzen Esthnischen Grammatica aufgesetzt von Johann Christoph Clare. P. O. 1730.

 

Veebivarad

DEA = Eesti ajalehed. Digitaalarhiiv. https://dea.digar.ee/

Eesti piiblitõlke ajalooline konkordants. https://www.eki.ee/piibel

VAKK = Vana kirjakeele korpus. https://vakk.ut.ee/

 

Kirjandus

Aavik, Johannes 1936. Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika. Tartu: Noor-Eesti kirjastus.

Ahrens, Eduard 1853. Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes. Reval: Kluge und Ströhm.

Bauer, Brigitte L. M. 2023. Multiplication, addition, and subtraction in numerals: Formal variation in Latin’s decads+ from an Indo-European perspective. – Journal of Latin Linguistics, kd 22, nr 1, lk 1–56. https://doi.org/10.1515/joll-2023-2001

Berg, Thomas; Neubauer, Marion 2014. From unit-and-ten to ten-before-unit order in the history of English numerals. – Language Variation and Change, kd 26, nr 1, lk 21–43. https://doi.org/10.1017/S0954394513000203

Boeters, Max 2006. Die Geschichte der deutschen halb-Zahlwörter. Untersuchungen zur Neubesetzung eines lexikalischen Feldes und zur Univerbierung syntaktischer Gruppen. (Germanistische Bibliothek 27.) Heidelberg: Universitätsverlag Winter.

Comrie, Bernard 2022. The arithmetic of natural language: Toward a typology of numeral systems. – Macrolinguistics, nr 10, lk 1–35. https://doi.org/10.26478/ja2022.10.16.1

Coupe, Alexander R. 2012. Overcounting numeral systems and their relevance to sub-group­ing in the Tibeto-Burman languages of Nagaland.Language and Linguistics, kd 13, nr 1, lk 193–220.

Domahs, Frank; Moeller, Korbinian; Huber, Stefan; Willmes, Klaus; Nuerk, Hans-Christoph 2010. Embodied numerosity: Implicit hand-based representations influence symbolic number processing across cultures. – Cognition, kd 116, nr 2, lk 251–266. https://doi.org/10.1016/j.cognition.2010.05.007

Ehasalu, Epp; Habicht, Külli; Kingisepp, Valve-Liivi; Peebo, Jaak 1997. Eesti keele vanimad tekstid ja sõnastik. (Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 6.) Tartu: Tartu Ülikool.

Einer, Hans 1885. Lühikene Eesti keele õpetus rahwakoolidele. Tartu: A. Grenzstein.

Ernits, Enn 2017. Arvsõnade päritolust. – Sõna haaval. Emakeelest tehiskeelteni. (Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi toimetised 75.) Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Selts, lk 37–65.

Eyn Bökeschen vor de leyen vnde Kinder. Wittemberch: [Hans Weiss], 1525.

Frey, Peter Heinrich von 1806. Arropiddamisse ehk Arwamisse-Kunst. Katseks öppetud Eesti-Ma Rahwa heaks ja kassuks. Tarto: M. G. Grenzius.

Gehewe, Carl Heinrich Constantin 1841. Luggemisse Ramat laste kolitamisse tarwis. Eddimänne jaggo. Tartu: H. Laakmann.

He, Chuansheng 2023. On the discovery and interpretation of overcounting in Orkhon inscriptions. – Journal of the Royal Asiatic Society, nr 2, lk 461–475. https://doi.org/10.1017/S1356186322000256

Hermann, Karl August 1884. Eesti keele Grammatik. Tartu: Wilhelm Just.

Hornung, Johann 1693. Grammatica Esthonica, brevi, Perspicuâ tamen methodo ad Dialectum Revaliensem. Riga: Literis Joh. Georg. Wilck, Regii Typographi.

Hupel, August Wilhelm 1780. Ehstnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte, den reval­schen und den dörptschen. Riga–Leipzig: Johann Friedrich Hartknoch.

Hupel, August Wilhelm 1806. Ehstnische Sprachlehre, für die beiden Hauptdialekte, den revalschen und den dörptschen. Zweyte, durchgängig verbesserte und vermehrte Auflage. Dorpat: Michael Gerhard Grenzius.

Hurford, James R. 2001. Numeral systems. – International Encyclopedia of the Social and Behavioral Sciences. Toim Neil J. Smelser, Paul B. Baltes. Amsterdam: Pergamon, lk 10756–10761. https://doi.org/10.1016/B0-08-043076-7/03018-7

Jõgever, Jaan 1907. Lühikene Eesti keele õpetus koolidele. Tartu: Eesti Kirjandus.

Laanekask, Heli 2004. Eesti kirjakeele kujunemine ja kujundamine 16.−19. sajandil. (Dissertationes philologiae estonicae Universitatis Tartuensis 14.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Laanest, Arvo 1982. Einführung in die ostseefinnischen Sprachen. Tlk Hans-Hermann ­Bartens. Hamburg: Buske.

[Marpurg, Georg Gottfried] 1805. Weikenne Oppetusse nink luggemisse Ramat Tarto ma-rahwa kooli laste tarbis. Tarto: M. G. Grentsius.

Masing, Otto Wilhelm 1795. ABD ehk Luggemisse-Ramat Lastele kes tahawad luggema öppida. Tartu: M. G. Grensius.

Menninger, Karl 1970. Number Words and Number Symbols: A Cultural History of Numbers. New York: Dover Publications. https://doi.org/10.2307/2799719

Metsmägi, Iris; Sedrik, Meeli; Soosaar, Sven-Erik 2012. Eesti etümoloogiasõnaraamat. Peatoim I. Metsmägi. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Muuk, Elmar 1927. Lühike eesti keeleõpetus I. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus.

Pahtma, Leino; Tafenau, Kai (koost) 2003. Piiblikonverentsid ja keelevaidlused. Põhja­eestikeelse Piibli tõlkimise ajaloost (1686–1790). Allikapublikatsioon. (Ex fontibus ­archivi historici Estoniae 1.) Toim Jürgen Beyer. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv.

Pritsak, Omeljan 1955. Die Oberstufenzählung im Tungusischen und Jakutischen. – Zeitschrift der Deutschen Morgenländischen Gesellschaft, kd 105 (n. F. 30), nr 1, lk 184–191.

Põld, Harald 1915. Eesti keeleõpetus. I jagu. Hääliku- ja sõnaõpetus. Tallinn: G. Pihlaka kirjastus.

Reila, Heiki 2007. Uue Testamendi Hornungi tõlke kohast vaimuliku eesti keele kujunemisloos. − Keel ja Kirjandus, nr 2, lk 143−151.

Rätsep, Huno 2003. Arvsõnade päritolust eesti keeles. – Oma Keel, nr 2, lk 11−21.

Tafenau, Kai 2013. Johannes Gutslaffi piiblitõlke käsikirjadest. – Johannes Gutslaffi piiblitõlge 1647−1657. Koost Maeve Leivo, Ahti Lohk, Kristiina Ross, K. Tafenau. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 467−473.

Tafenau, Kai; Põldvee, Aivar 2023. Sissejuhatavad selgitused eesti kirjakeele algusest ja loojatest. – See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732. Koost K. Tafenau, Kristiina Ross, A. Põldvee. Tallinn: EKSA, lk 15–48.

Tamme, Piret 2011. Eestikeelsed publikaadid ehk plakatid 1665–1709. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool.

Tiik, Leo 1972. Arvudest eesti keeles endisest nüüdseni. – Keel ja Kirjandus, nr 1, lk 28−34.

Ulff-Møller, Jens 1991. The higher numerals in early Nordic texts, and the duodecimal system of calculation. – The Audience of the Sagas: Preprints. Kd II. The Eighth International Saga Conference, August 11–17, 1991. Toim Lars Lönnroth. Gothenburg: Gothenburg University, lk 323–330.

Viht, Annika; Lohk, Ahti 2022. Kvantitatiivne vaade Uue Testamendi 1630.–1730. aastate tõlgetele. − Emakeele Seltsi aastaraamat 67 (2021). Peatoim Reili Argus. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, lk 169−194. https://doi.org/10.3176/esa67.09

Viikberg, Jüri 2021. Arvsõnadest ja loendamisest eesti keeles. − Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 417−437. https://doi.org/10.54013/kk761a3

Wiedemann, Ferdinand Johann 1875. Grammatik der ehstnischen Sprache. St.-Pétersbourg: Académie impériale des Sciences.

Jaan Oks on Teise maailmasõja eelses eesti kultuuris kõige puhtakujulisem dekadentlik kirjanik, seda nii teoste stiili kui ka üldise allakäigumeeleolu poolest. Oks (2004: 283) taotles dekadendi staatust ise ning selle omistasid talle kaasaegsed (Kallas 1957: 267; vt ka Lind 2018: 37–40). Seda positsiooni pole ka tänapäeval kahtluse alla seatud, kuid viimastel kümnenditel Eestis hoogustunud dekadentsiuuringute käigus ei ole Oksa kui dekadenti eraldi uuritud, erinevalt nt Friedebert Tuglasest (Hinrikus 2014; Sisask 2022), A. H. Tammsaarest ja Johannes Semperist (Hinrikus, Kirikal 2022), Johannes Aavikust (Hinrikus 2008; Ennus 2006; Talviste 2006). Dekadentsiuuringutes on Oksa puudutatud vaid riivamisi (Sisask 2018: 46–47, 60–62), vähesed Oksale keskenduvad uurimused on läbi viidud teiste ismide varal, nt modernismi (Süvalep 1996)1 ja ekspressionismi (Heero 2005). Õnneks täidavad seda tõlgenduslünka Marianne Linnu (2018) ja Ian Gwini (2022) magistritööd Oksa dekadentsist.

Oksa loomingu üldise meeleolu kohta kehtib Paul Bourget’ varase dekadentsiteooria tuntuimas teoses „Esseid kaasaja psühholoogiast” (1883) Charles Baudelaire’i kohta öeldu: „Tal on pessimisti saatuslik joon, saatanlik kirg, nagu ütleksid kristlased: Olemise jälestamine ja Tühjuse ihalemine, raevukas nälg selle järele” (Bourget 2011: 14).

Oksa hoiakut olen analüüsinud varemgi (Luks 2016, eriti lk 418–420), ehkki dekadentsi terminit kasutamata. Toonastest üldistustest pole põhjust taganeda, aga tuleb arvesse võtta omajagu erandlikke tunnuseid, mis avalduvad just siinses artiklis vaadeldavates Oksa tekstides: „Emased” (1908), „Ihu” (1908) ja „Nimetu elajas” (1909). Eeskätt nende, aga laias laastus kogu Oksa loomingu stiili kohta kehtib samuti Bourget’ tuntud üldistus: „Dekadentlik stiil on selline, kus raamatu ühtsus laguneb, et teha ruumi lehekülje sõltumatusele, lehekülg laguneb, et teha ruumi lause sõltumatusele, ja lause laguneb, et teha ruumi sõna sõltumatusele” (Bourget 2011: 18).2 Vaatlusalused teosed on äärmiselt fragmentaarsed ja polüfoonilised: neis kohtuvad ja põimuvad eri hääled, punktiirselt visandatud tegelased, keda on tähistatud enamasti asesõnaliselt ja kes sageli lõigu vältel muutuvad, nii et alati polegi aru saada, kes kõneleb, rääkimata sellest, kummast soost parasjagu kõnelev hääl on.

Kustuvas taevas ja maas, läbi enese ihu näeb tema kõike seda, mis valitseb ja valitseda laseb. Näeb tema seda, kes tahab ja anda tahab, kes annab ja andes võtab. Ümberkogujad kui janused kitsed pärast ärkamist – aga sügavas, kitsa prao vahel on vesi, eluvesi. Et juua, ja mitte enam janutada. See, mis mina annan. Kus nii palju kokkukorjatud jõudu, puutumata janu on, et see peale langedes ahnuse kõige su olemasolemisega peab ära lõpetama. Palu, et ma sulle seda igavest janukustutamist pean andma! (Oks 2003: 300)

Õigustatult on need kolm pala paigutatud Ilmamaa väljaantud Oksa juttude ja luule kogumikus alajaotuse „Sugu” alla (Oks 2003: 237–331). Nende palade juht­motiiv ongi sugu, nii sugudeks jagunemise kui ka seksuaalsete ihade tähenduses, mida väljendatakse muu hulgas mitmekesiste vihjetega kristliku ja kodanliku moraali vaatevinklist perverssetele suguaktidele, nagu sadomasohhistlik vägivaldsus (Oks 2003: 256, 291–292),3 pedofiilia (Oks 2003: 262), intsest (Oks 2003: 268) ja zoofiilia (Oks 2003: 295, 299). Seda tehakse siiski kujundlikult, kõrgstiilis, kusagil ei laskuta talupoja kombel ropendamisse.4 Seksuaalset tahku Oksa loomingus on ka lühidalt, kuid tähelepanelikult käsitletud (Lind 2018: 49–54; Heero 2005: 205–207).

Oksal ei piirdu seksuaalsuse teema skandaalse erootikaga, vaid omandab filosoofilise pretensiooni: ta üritab käsitleda kogu elu sugu-eluna, mille juures tungilisus ning kaheks pingestatud pooluseks (sooks) jagunemine ei hõlma üksnes inimsugu ega loomariiki, vaid võtab sageli kosmilise-metafüüsilise mõõtme.

Vaatlusalustes teostes vahelduvate, üksteisega põrkuvate häälte seast eristub vali ja selgepiiriline prohvetlik-filosoofiline jutustaja, kes esitab avaraid metafüüsilisi üldistusi ja hinnanguid (seda tehakse ka Oksa teistes teostes, vt Luks 2016: 418–423), samuti kirjeldab ta kontuursete tegelaste tundeid-mõtteid ning võtab sageli imperatiivse vormi. Artiklis vaatlen just seda häält, käsitledes „Emaseid”, „Ihu” ja „Nimetut elajat” filosoofilise proosana: esmapilgul kaootilises meeleolude rägastikus avaneb kindel programm, selgepiirilised korduvad filosofeemid.5

Üks esile tõstetud, kuid läbi uurimata teema on Friedrich Nietzsche loomingu mõju Oksale. Vaino Vahing (2005: 334) mainib, kahjuks viidet lisamata, Aleksander Aspeli väidet Nietzsche mõju kohta Oksale,6 samuti mainib mõjutusi Oksa novelli­kogumiku järelsõnas Kalju Leht (1989: 175). Mulle teadaolevalt viitab Oks oma ilmunud kirjatöödes Nietzschele vaid ühe korra, Mait Metsanurga proosat arvustades: Metsanurga kunstnikumeeleolu on „kord [---] „deemonlik”, „sallimatu nagu Nietzsche”” (Oks 2004: 213). Üldiselt ollakse seisukohal, et Noor-Eesti liikmed lugesid Nietzschet omajagu, kuid ei kippunud viiteid mõjule isegi mitte kirja­vahetuses esitama.7 Siin vaadeldavatest Oksa teostest olen tuvastanud terve rea paralleele Nietzsche hilise perioodi (1884–1888) filosoofiaga ja järgnevalt selgitan neid. Ei saa raudkindlalt väita, et kõik alljärgnevad sarnasused on otsesed mõjud, liiatigi on andmed rändurielu elanud Oksa raamatukogu ja lugemisvara kohta lünklikud.

Nietzsche pidas ennast – mitme uurija arvates õigustatult (Conway 1997; Benson 2008) – suurimaks dekadentsi asjatundjaks, hilismodernse sekulariseeruva ajastu vaimu mõistjaks ning vitaalset kultuuri rajava tulevikufilosoofia kuulutajaks (vt Nietzsche 2017: 57–60, § 42–44). Kuigi metafüüsilises plaanis kuulub dekadents Nietzschel vältimatult elu juurde, on tema selge taotlus ületada XIX sajandi lõpu Euroopas valitsev dekadentlik ajajärk, mis avaldub instinktide nõrkusena ja segadusena (vt Luks 2023). Juhtiv roll dekadentsi ületamisel on Nietzsche jaoks kunstil (Nietzsche 1988, kd 13: 293–298, fr 14[117], 14[119]), ka tema visandatud tuleviku­filosoofid peaksid olema ühtlasi kunstnikud (Nietzsche 1988, kd 12: 89, fr 2[69]; kd 13: 356–357, fr 14[170]; Conroy 1981). Loomingulise filosofeerimise parimaks näiteks pidas Nietzsche (1996: 110) enda teost „Nõnda kõneles Zarathustra”.

Oksa äärmusliku proosa võrdlemine Nietzsche filosoofiaga toob selgemalt välja tema teoste filosoofilised kihid: küsimus pole üksnes seksuaalsuses inimese ühe tahuna ega ka pelgalt sugude erinevustes ja omavahelistes suhetes, vaid avaramalt sekulaarse ajastu naturaliseeritud8 inimloomuses, mis osutub lähemal uurimisel afektiivseks. Ning asi ei piirdu inimesega: Oksa nägemuse kohaselt muutub kogu maailm, kogu elu afektiivseks rähklemiseks, milles puudub spirituaalne lummus. Seda üldist olukorda kirjeldab Oks küll talle omases fragmentaarses stiilis, kuid sisuldasa paljuski Nietzsche jälgedes. Ühine on ka nende taotlus maailm kunstniku loomingu kaudu taas spiritualiseerida, vaimurikkaks muuta. Ent selle taotluse teostatavuses on kaks loojat vastandlikul seisukohal: Nietzsche joovastavale afektiküllasele jaatusele vastandub Oksa radikaalne eitus, milles vaibub, mõõnab muidu pulbitsenud sugu. Seda erinevust oleks lihtne seletada Nietzsche dekadentliku kunsti kriitika kaudu, kuid sama oluline on kriitiliselt kaaluda nietzschelikku optimismi dekadentsi prismast lähtudes, pidades muu hulgas silmas Nietzsche filosoofia ambivalentsust dekadentsi suhtes ning selle (osaliselt maha vaikitud) dekadentlikke episoode ja aspekte (vt Luks 2023). Siinne artikkel loobki selleks eeldused, kuid peamine eesmärk on rekonstrueerida Oksa tekstide filosoofilise jutustajahääle käsitus inimloomusest ja sugudevahelisest erinevusest ning võrrelda seda käsitust Nietzsche filosoofiliste seisu­kohtadega.

Inimlooma suguline loomus

Lihtne on seletada, miks Oksa teoste üldistava hääle deklaratsioonid keskenduvad seksuaalsetele tungidele ja tegevustele: tegu on imperatiivi tunneta iseennast järgimisega. Aset leiab hinge dekonstrueerimine ja inimloomuse naturaliseerimine ­tungide-afektide orkestriks, kus esimest viiulit mängib sugu(tung). Vaatlen seda protsessi kolme omavahel seotud teesi kaudu.

1. Inimesel pole surematut hinge, vaid üksnes sugu. Seda teesi korratakse kõigis vaatlusalustes palades.9 „Ei ole veel su eluülesanne täidetud – ihu. Tee sugule teed, sugule, kes su hing on.” (Oks 2003: 242; vrd lk 239, 241, 278, 291, 310, 330) Kontekstist on aru saada, et sellistes ütlustes ei pea Oks silmas sugudeks jagunemist, mis mängib vaadeldavates tekstides samuti tähtsat rolli, vaid sugutungi, mida ta mõnikord sarnastes üldistustes ka himuks nimetab ja eluga samastab (Oks 2003: 270, 331).

Metafüüsilise hinge ümbertõlgendamine looduslikuks nähtuseks on korduvalt käsil ka Nietzschel (2015: 96, § 16; 157, § 16; 2010: 75, § 51), kõige kontsentreeritumalt raamatus „Sealpool head ja kurja” – seda pealkirja parafraseerib Oks (2003: 255) „Emastes”.

Aga tee hinge-hüpoteesi uuteks käsitlusteks ja täiustusteks on vaba: ning mõisted nagu „surelik hing” ja „hing kui subjekti-paljusus” ning „hing kui tungide ja afektide ühiskondlik koetis” soovivad edaspidi olla teaduses seaduspärasel kohal. (Nietzsche 2017: 23, § 12)

Tõsi küll: Nietzsche kõneleb tungidest ja afektidest mitmuses, mitte kõike juhtivast sugutungist – selle poolest sarnaneb Oksa käsitus pigem Freudi omaga.10 Samas on just kunstniku loometung Nietzsche jaoks sugutungiga tihedas seoses ning tema tungiteoorias ükssama eri vorme võttev jõud: „Kunsti-kontseptsioonis ja suguaktis kulutatakse yht ja sedasama jõudu: olemas on yksnes yhtlaadi jõud” (Nietzsche 1988, kd 13: 600, fr 23[2]; Nietzsche 1930, fr 815).11

2. Eelnevast tulenevalt pole inimeses keha-vaimu, ihu-hinge dihhotoomiat, inimest tuleb mõista ihulisuse kaudu (Oks 2003: 273, 313). Eriti rõhutab Oks seda palas „Ihu”, kuid see mõte läbib kõiki kolme teksti. „Ja see ihu ongi hing – ja ei ole olemas ihu ja hinge, niisama nagu ka rumal oleks ihust unistada” (Oks 2003: 278).

Teadagi väidab sama Nietzsche, muu hulgas „Nõnda kõneles Zarathustras” (nt Nietzsche 2006: 28), mida tol perioodil Eestis kõige laialdasemalt loeti ning mille peatükk „Keha põlgajaist” kuulus Grenzsteini 1901.–1902. aastal eestindatud tekstide hulka.

3. Afektiivsuse-ihulisuse ülimuslikkus mõistuse ees. Inimloomust ei ahista üksnes religioossed hingeõpetused, vaid ka ülemäärane intellektualism. Nietzsche kritiseerib seda mitmel pool, sh korduvalt teoses „Sealpool head ja kurja”, kuid kompaktseim sellesisuline mõtteavaldus pärineb „Moraali genealoogia” kolmandast traktaadist (§ 12), kus süüdistatakse puhta mõistuse tunnetuse jüngreid mõttetu ebamõiste kasutamises. Puhas mõistus on Nietzsche jaoks justkui silm, mis ei vaata üheski suunas ja mille juures puuduvad aktiivsed jõud, mis alles teevad millegi nägemise võimalikuks.

On olemas a i n u l t perspektiivist lähtuv nägemine, a i n u l t perspektiivist lähtuv „tunnetamine”, ja m i d a r o h k e m on afekte, millele me mingi asja tunnetamiseks sõna anname, m i d a r o h k e m silmi, erinevaid silmi me ühe ja sellesama asja nägemiseks oskame kasutada, seda täielikumaks muutub meie „arusaam” sellest asjast, meie „objektiivsus”. Aga elimineerida tahe üldse, jätta mängust välja kõik afektid koos ja eraldi – isegi kui me seda suudaksime, no kuulge, kas see mitte ei tähendaks intellekti k a s t r e e r i m i s t?… (Nietzsche 2015: 144, § 12)

Mõistagi ei sisalda Oksa kirjanduslik fragmentaarium nii kompaktseid arutlusi, kuid mõistuse paatoslikku tõrjumist leidub ka tema teostes (Oks 2003: 312, 321–322). Lisaks sellistele deklaratsioonidele esineb „Emastes”, „Ihus” ja „Nimetus elajas” läbivalt ja laiemalt ratsionaalsuse hülgamist, hämarust, süntaksi lagunemist jms.

Kolme teesi kokku võttes saabki Oksa inimese määratluse: inimene on himuga täidetud loodusolend, elajas (Oks 2003: 319), „kõige selle ühendus, surutud suurus, mis väljaspool – väljaspool hinge” (Oks 2003: 297). See määratlus on ülimalt nietzsche­lik: „Me ei tuleta enam inimest „vaimust” ega „jumalusest”, liigitame ta loomade hulka” (Nietzsche 2010: 22, § 14).

Loodusolendi elu kulgeb sealpool head ja kurja, kus kõik on lubatud, eriti oma põhitungide järgimine. Oksa sõnutsi: „See on looduse vaimustatud usutunnistus: et kõik inimestele lubatud on, nagu tema ennast igaühele häbenemata pakub, annab, lubab ja lahti teeb, et elu ainukesele tantsule ligineda, ligineda” (Oks 2003: 246).

Teadagi hoopleb ka Nietzsche enda (ja oma kujutletavate jüngrite) immoralismiga (2017: 48, § 32; 159, § 226), kuulutab, et kõik on lubatud (2015: 185, III, § 24), sh seksuaalelu nautimine:12 „Karskuse jutlustamine on avalik üles­kihutus loomuvastasusele. Igasugune suguelu põlustamine, selle mis tahes rüvetamine „ebapuhta” mõistega on see tegelik pärispatt elu püha vaimu vastu.” (Nietzsche 2010: 99, „Seadus kristluse vastu”)

Mis sellisest inimese käsitusest järeldub? Nietzschel: amor fati, dionüüsiline tulevikuootus ja sellesama igavese taastuleku jaatamine (Nietzsche 1988, kd 11: 10–11, fr 25[7]). Kui Oksa jaoks on esmane energia sugulist laadi, siis senise vaatluse põhjal peaks kogu tema maailm tantsima kosmilise orgia rütmis. Ja tõepoolest, selline tasand vilksatabki vaatlusalustes tekstides, kuigi see pole domineeriv:

Loodus annab – see on ümmargune, harudeta soovgi ta peale. Ja põhjatu hea on – hea… Muud ei tea üteldagi. Inetulgi on pikemalt kõneleda. Ja elulauludes sumisevad salajased öötoonid, kõik ühteviisi tiirased ja põnevil nagu soovitavad naisterahvad, kellesse mahutakse – naisterahvad, ja seal on ka tumedad, esialgsed, endised lämmatused nii väärtuslikud, vaimurikkad ja ulatavad, kes kõike pidustamisele julgustavad, kõike, mis arg, madala ja misäärne on. Elulaulus on ka sulavad värinad ja pärastised eksinud, tahajäänud kajad, kes niisama viimseni tantsivad, naeratavad ja meeleolu rahustavad, et vaikseks jäänud mõtetes magustuste tuimusi kusagil kordamas, eksimas ja olemas tunda… (Oks 2003: 246; vt ka lk 245–247, 279)

Kui loomulik oleks loomastuda, lahustuda universumi kiimalisusesse, miks siis ei juhtu see Oksa tekstides, kui n-ö ots on lahti tehtud?13 Sellist lõpptulemust takistab Oksa dekadentlik kosmiline pessimism, mis on tema loomingu afektiivne alg­häälestus ega allu ratsionaliseerimisele. Vaadeldavates teostes avanevad kaks oma­vahel põimuvat ületamatut probleemi, mis jäävad kajama filosoofilises hääles:14 sugude erinevuse ning eksistentsiaalne nihilismi probleem (Jumala surma järgse maailma sattumuslikkus, eesmärgipäratus). Need üheskoos moodustavadki Oksa loomingus pessimismi põhjenduse, kuid selguse huvides vaatlen neid järgnevalt eraldi.

Juhuslik elu surnud Jumala varjus

Nii siin vaadeldavates palades kui ka Oksa loomingus üldiselt esitab filosoofiline hääl eluterviku kohta sõnumi: elu on mõttetu, juhuslik (Oks 2003: 252, 263), seetõttu inetu ja õudne (Oks 2003: 257) ega vääri elamist (Oks 2003: 285).

Meie tunneme ju, kui väga lihtne ja arusaadav elu, selle kehastatud kire tükikese omadus on. Kogemata – see on elu, iseteadvuseta – see on elu, ja elajalises tujus, põlises lolluses valati ta – peale sajakordset asjata mängu… (Oks 2003: 252)

Valjuhäälseim eksistentsi eesmärgipäratuse kuulutajaid XIX sajandi lõpul oli Nietzsche ning siinkohal võib oletada otsest mõju Oksale.

Ainult m e i e oleme need, kes on kokku luuletanud põhjused, üksteisele järgnevuse, vastastikkuse, relatiivsuse, sunni, arvu, seaduse, vabaduse, põhjuse, eesmärgi; ja kui me selle märkide maailma „iseenesena” asjadesse sisse luuletame, sisse segame, siis toimime veel üks kord, nagu alati oleme toiminud, nimelt m ü t o l o o g i l i s e l t. (Nietzsche 2017: 32, § 21)

Nietzsche jaoks oli eksistentsi mõttetusega toimetulek väljakutse tema loometee algusest lõpuni ning ka lahendus jäi enam-vähem ühesuguseks: „maailma olemasolu õ i g u s t a b üksnes esteetiline tähendus” (Nietzsche 2009: 14, „Katse end kritiseerida”, § 5; vt ka Leiter 2018), mõttetule saamisele tuleb ilusad sümbolid (olemine) külge pookida – just see on kõrgeim võimu tahte avaldus inimeses (Nietzsche 1988, kd 12: 312, fr 7[54]). Kunsti funktsiooni juurde elus jõuan artikli lõpuosas.

Oksa loomingu juures tuleb silmas pidada, et siin vaadeldavad teosed on pisut teistsugused kui tema proosalooming üldiselt. Kui mujal (nt novellides „Vaevademaa”, „Neljapäev” ja „Otsija metsas”) valitseb afektiivne kuhtumine, tegelaskujude hangumine zombilikeks varikujudeks (vt Luks 2016), siis kolmikus „Emased”, „Ihu” ja „Nimetu elajas” on afektiivseks režiimiks pulseeriva sugulisuse aktiivsus. Ometi ei ole kirgede torm suutnud vaigistada elu mõtte järele küsivat filosoofilist häält: „On siis elu muud – peale rüselemise, virelemise, mida tükikene kiretainast sünnitab, keda üles ja alla kistakse, kes sügavamale, sügavamale poeb, kaugemale, kaugemale ritsub ja kõrgemale-kõrgemale seab…” (Oks 2003: 262) Vastused, mida pakub sugulis-afektiivne elutunne (elu kui loov põhikirg, Oks 2003: 253; himu, Oks 2003: 270), ei rahulda küsijat, ei haara teda piisavalt kaasa ega vaigista üldistavat mõistust. Samuti ei lepita ega rõõmusta sugugi sõnum: „Elu on ila” (Oks 2003: 329), mis tekitab vastikust (Oks 2003: 284), jälkust (Oks 2003: 327) ja on läbinisti hullumeelne (Oks 2003: 314). Oksa pessimistlik häälestus on erootilisest tugevam.

XIX–XX sajandi vahetuse kultuurikontekstis, mis oli olulisel määral kristlik, ei olnud arutlused elu mõttest ja eesmärgipärasusest, inimese hinge olemasolust jms pelgalt filosoofilised, vaid avaramad ja kindlasti väga emotsionaalsed.15

Nietzsche Jumala surma võrdpilt oli vaadeldaval perioodil Eesti kultuurielus hästi tuntud, muu hulgas sisaldub see „Nõnda kõneles Zarathustras” (nt Nietzsche 2006: 9, 246). Mõne üksiku sedastusena jõudis see loosung Oksa paladesse, kuigi tegu pole tema hoiakut defineeriva sõnumiga: „Ma ei räägi mitte jumalatest: nende sugu on välja surnud…” (Oks 2003: 247)

Kui sugulis-afektiivne rähklus on kogu tõde maailma kohta, siis transtsendentne monoteistlik Jumal (kas või levinud uskumusena, puuslikuna) ei sobitu sellesse süsteemi, üleilmsesse kiimalisusse (Oks 2003: 244–245). Just nõnda kritiseerib monoteistlikku jumalat ka Nietzsche, kasutades genealoogilist, võrdleva usundiloo prismat: „Paratamatult saab décadence’i jumalast, kellelt on kastreeritud mehelikud ­voorused ja instinktid, füsioloogiliselt mandunud, nõrkade inimeste jumal” (Nietzsche 2010: 25, § 17).

Oks käsitleb ristiusu Jumalat sama mahlakas kujundikeeles. Ilma soota olemine on puudus, nõrkus (Oks 2003: 286):

Kõik muu looduseteotus – need juusteni uhked, väga ilusad ja kiimalised kuradid, see tursunud, tahtmisvõimes kohitsetud jumal – tunnevad häbi oma puuduliku hinge­ehituse pärast: neile pole ju sugu sisse lastud, ainukest elavat ilmade sees – sugu… (Oks 2003: 245)

Nii on Jumal kahel moel puudulik: tal pole ei ligipääsu tungidele ega kaheks sooks jagunemise kogemust. Kuigi Oksal leidub ka mõte sugulise looduse juhuslikust tekkimisest (Oks 2003: 239), millisel juhul võiks Jumala täiesti kõrvale jätta, pole see arusaam valdav.16 Jumal jääb Oksa teostesse üha tontlikumaid vorme võttes kummitama (vt ka Reets 2003 [1970]: 395).17 Oksa teoste spirituaalne pinge ei rahuldu looduslike tungidega, vaid liigub edasi mööda transtsendentset trajektoori. Siinkohal võiks korrata Nietzsche hoiatust: kui pealiskaudselt lähenedes tundub religiooni taandumine pisiasjana, mis juhib inimesi muretu, lõõgastust täis elu juurde (nagu tundus hullu inimesega turuplatsi jagavale rahvahulgale), siis tegelikult tuleb veel sajandeid võidelda surnud Jumala varjuga ehk laiemalt öeldes: religiooni juurutatud elu eitavate dekadentlike väärtustega (Nietzsche 1988, kd 3: 467, § 108; vt ka Luks 2023: 118).

Oksa proosa nn isandahääl otsib intensiivselt spirituaalset häälestust. Tekstist võib leida katsetusi jumalikustada sugu:

Seal olgu ka Tema, sulle tundmata. Tema sellepärast, et ta kõik selle, mis mind piinab ja rahutuks teeb – loonud on. Ma ei räägi mitte jumalatest: nende sugu on välja ­surnud… Ma kõnelen mõtteteadlisest tahtmisest elus, nagu sugutahtline Meeleolu on… (Oks 2003: 247; vt ka lk 314, 319)

Selle taotluse võimendamine ja õnnestumine viiks loodusliku seksuaalsuse spirituaalsesse pühitsusse, nii loodaks müüte, uusi jumalaid: „Päikesesoojus ja vee­niiskus sünnitavad igast ülespressitud tilgast, mis taeva poole kargas – igast vikerkaare värvist seal sees, igast kirjust mõttest sünnib uus jumal, uued inimesed” (Oks 2003: 250). See nägemus on kui loominguline vastuhelk Nietzsche etteheitele: „Möödus peaaegu kaks aastatuhandet, ja ei ühtki uut jumalat!” (Nietzsche 2010: 28, § 19), samuti ­paralleel tema dionüüsilise filosoofia-kunsti visioonile (Nietzsche 2009: 12–16, „Katse end kritiseerida”, § 4–5).

Kuid viimati tsiteeritud nägemused ei määratle vaatlusaluseid Oksa tekste, vaid jäävad pigem erandlikeks puhanguteks. Valdab hoopis lopsakas blasfeemia, eriti selgelt „Nimetus elajas”: olles sugulisest loodusõpetusest n-ö julgust võtnud, asutakse jätkuvalt dialoogi transtsendentse Jumalaga. Teda soovitakse teotada nt suudeldes (Oks 2003: 331) ja roppude lauludega ülistades (Oks 2003: 321), vägivaldselt sugulise eluga kokku viia, nõudes temalt sugutamist-sigitamist (Oks 2003: 244).

Väsimata punasesse veresse vaadates ootad sa jumala ilmumist sinna, sinna. Ootad, et ta veres peaks sündima, kasvama, teise ära kägistama ja ennast piinama eemal. Ootad, et kõik mis olemas on, alla vajuks – ja siis läbi vaikiva valmimise sa vaataksid järelejätmata seda, mis pea nii raskelt ümber käima paneb. Värske, elav ihu, sugu vaim. (Oks 2003: 304)

Oksa suhe Jumalaga on ühtaegu blasfeemiline ja paroodilis-satiiriline, mida on nimetatud dekadentsi esteetikale omaseks hoiakuks (Buchen 1972: 22). Oks nihestab religioosset sõnavara, nt sõnu patt (Oks 2003: 254, 319) ja ingel (Oks 2003: 274), ning tema palades joobutakse moraalinormidest üleastumisest, transgressiivsetest rituaalidest:

Siis sa tõukaksid veel kord, et verd, rusuhunnikuid, piina ja jäänuseid näha – ja ­terveks saada teadmises: ma olen kõige enam saanud kurja teha. Issand neelaku see võimalus teist armastada, või lõpetagu algidudes niisugune meeleolu inimesega tükis, kus piina, põlgamist ja kägistamisevaeva lustiks ei ole, ei ole… (Oks 2003: 309)

Oksa tekstide dekadentlik põhihäälestus ei võimalda joovastuda looduse tungide loomulikust ringkäigust. Kuigi aktiivse vägivaldsuse ja passiivse hääbumise vahel kõikumine ühelt poolt teotab seksualiseerimise kaudu pühadust, transtsendentset Jumalat, kumab sellest teotusest läbi transtsendentsi vajalikkus, millest lahusolek tekitab loomingulist pinget. Selle pinge tõttu ülendatakse teiselt poolt nauding transtsendentseks, kättesaamatuks. Kuid nagu märgitud, on Oksa tekstides samaaegselt, teise hääletooniga kõneldes elu naturaliseeritud ning sugulisest kõiksusest ilma jäänud Jumal väetiks ja surnuks kuulutatud, seega kujutab Oksa blasfeemia varju­poksi, moodustades skisofreenilise olukorra.18

Jumal on surnud, transtsendentne väli on tühi – selle tühja väljaga suhestumise kogemus viib kokkupõrkeni eimiskiga. Need kokkupõrked on olemas ka Oksa palades ning selgitavad hääbumisse kulgevat meeleolu. „Mina rahustaks ja ära unustama saadaks seda iseloomuta hingelist Elumittemidagit…” (Oks 2003: 249)

Nietzsche tõlgenduse kohaselt seisneb selles tühjusega kokkupõrkes dekadentsi loogika: „Ohverdada jumal eimiski heaks – see viimse julmuse paradoksaalne müsteerium jäi varuks põlvkonnale, kes kerkib esile just nüüd: me kõik juba teame sellest midagi” (Nietzsche 2017: 71, § 55). Nietzschelikult tõlgendades võib Oksa tekstide raevukas afektiivsuses näha tahte avaldumise piirvõimalust, kuna „ennemini tahab inimene tahta e i m i s k i t kui m i t t e tahta…” (Nietzsche 2015: 200, III, § 28).

Oksa dekadentlik looming suhestub elu mõttetusega ja transtsendentse välja tühjusega sellisel viisil, mille eest Nietzsche kujundlikult hoiatab ja millest ta loodab hoiduda suure tervise ja kõige jaatamise abil: „Kes võitleb koletistega, vaadaku ette, et ta ise seejuures koletiseks ei muutu. Ja kui sa vaatad liiga kaua kuristikku, vaatab kuristik ka sinu sisse.” (Nietzsche 2017: 95, § 146)

Kuigi inimese võitluses kord olematuks kuulutatud, siis jälle tõsiselt võetud jumalaga on omajagu kirge, kahvatub see Oksa tekstides kahe soo kokkupõrkamise intensiivsuse ees.

Sugude armutu võitlus

Oksa naturaliseeritud sugu-ilmas on transtsendentsi ihalev religioosne spirituaalsus niisiis võimatu, moondudes blasfeemiliseks meelelis-ülemeeleliseks ringmänguks tühjuse ümber. Kuid pöördugem Oksa proosapalade „Emased”, „Ihu” ja „Nimetu elajas” põhiteema juurde: moraalsetest käskudest vabastatud inimolendid elutsemas keset looduse kiimalist voogamist. Olgugi et kaotatud paradiis kohutab, surnud Jumala vari pelutab, ometi võiks elu osutuda tungide ringluseski elamisväärseks, kas või tungide vaimses vormis – armastuses. Järgnevalt käsitlen selle perspektiivi luhtumist Oksa loomingus.

Oksa loomingu filosoofiline hääl ei deklareeri kogu elu sugulisust üksnes tungilisuse, vaid ka kaheks jagunemise tähenduses: „[---] sest sugu on inimene, ja elu on isane või emane, nagu mõttedki, mis kahesugustes vormides tantsivad, suruvad ja iseennast sugutavad” (Oks 2003: 241).19 See kreedo läbib vaatlusaluseid teoseid ning toob esile olulise erinevuse Lääne-Euroopa seksuaalse alatooniga dekadentlikust kirjandusest, kus on sageli esinev teema homoseksuaalsus (Hawthorne 2019: 202–204) – Oksa tekstid aga seda kihti ei sisalda. Oksal on küll kõikvõimalikke teisi pikantseid allusioone, kuid kõik toimub heteroseksuaalses kontekstis.

Oks kujutab oma teostes suguelu valdavalt nii: naisterahvas, emane, on sensuaalne-ihalev, meest ahvatlev, mees aga ei ole huvitatud või kui lasebki ennast ahvatleda, siis suhtub sugulisse vahekorda ja partnerisse põlgusega, mis muudab tema käitumisegi naise suhtes vägivaldseks. Peamine konflikt seisneb selles, et naine tahab ja mees mitte. Naine on loomulik (Oks 2003: 286, 290), ta toimetab eelnevalt visandatud looduse rütmide kohaselt, veelgi enam: „Loodus on emane: iga kehaosa ta alati särgita ihu küljes on niisugused, niisugused – voldid, juuksed ja silmad” (Oks 2003: 245).

Oksa kujutatud konflikti taustal kumab Nietzsche käsitus sugude erinevusest teoses „Sealpool head ja kurja”. Nietzschegi väidab, et naine on mehest loomulikum-looduslikum:

See, mis naises sisendab austust ja küllalt sageli ka hirmu, on tema l o o m u s [Natur], mis on „looduslikum” kui mehe loomus, tema ehe röövloomalik kaval nõtkus, tema tiigriküünis sõrmkinda sees, tema naiivsus oma egoismis, tema kasvatamatus ja sisemine metsikus, tema vooruste ja ihade haaramatus, avarus, ekslevus …… (Nietzsche 2017: 176, § 239)

Samuti põlistab Nietzsche mehe-naise konflikti ja vääritimõistmise vältimatuse, mida ta seletab neid läbistavate afektide tempo erinevuse kaudu (Nietzsche 2017: 85, § 85). Sugudevaheline konflikt ei ole Nietzsche jaoks midagi anomaalset, kuna kogu tegelikkus on tema silmis mikrotasandil (võimu tahtena) pidev eri elementide vaheline võitlus – seega on konflikt loomulik asi, mida dekadentlikud askeesi­ideaalid on asjatult püüdnud kaotada. Kuigi enamik võimu tahte alaseid mõttekäike jäid Nietzschel eluajal avaldamata, leidus neid piisaval määral nendes teostes, mida Oks paistab olevat tundnud (nt Nietzsche 2017, § 36, 259).

Moderniseeruva Euroopa linliku kultuuri kontekstis oli Nietzsche jaoks probleem naiste emantsipeerumine, soov muutuda meestega võrdõiguslikeks kodanikeks kiretul elu korraldamise väljal, mis kaotab loomuliku ahvatlemise ja ahvatletud saamise energiaringi (Nietzsche 2017: 173–176, § 238–239). Oksa maailmas, metsikul ääremaal seda probleemi ei ole: naiste sensuaalsust, valmisolekut sugueluks on esitatud värvikalt (Oks 2003: 244, 262, 270) ning üldistusena kõlab: „Üksainus on inimese loomulik elukutse: hoor olla. Naisterahvas on seda sündimisest saadik.” (Oks 2003: 287)

Aga meesterahvas? Tema on Oksa teostes sageli tundekülm, naise jaoks kätte­saamatu, ihasid valitsev (Oks 2003: 255). „Pealekäiv himu on naiste jumal, see mõtetega „Võitud mees”, õnnistegija, aga meestele ei ole teda tarvis. Sest isane valitseb nimeta looma eneses ja teises.” (Oks 2003: 290) See on XX sajandi algulgi levinud soostereotüüp, mille peamiseks levitajaks võib pidada toona populaarset Otto ­Weiningeri (vt Hinrikus 2005). Seda arusaama väljendab ka Nietzsche:

Midagi ei ole algusest peale naisele võõram, vastumeelsem, vaenulikum kui tõde, – tema suur kunst on vale, tema kõrgeim asi on näivus ja ilu. Mööngem seda, meie mehed: me austame ja armastame just s e d a kunsti j a s e d a instinkti naises: meie, kelle õlul lasub koorem ning kes me enda kergenduseks seltsime hea meelega olenditega, kelle käte, pilkude ja õrnade rumaluste all paistab meie enda tõsidus, meie raskus ja sügavus meile peaaegu rumalusena. (Nietzsche 2017: 169–170, § 232)20

Oksa teoste maailmas, mida ei defineeri miski peale sugutungi, peaks kirgede valitsemise taotlus paistma rumaluse ja enesepiinamisena. Ja niimoodi see välja kukubki: olles tungide suhtes distantsil, ei suuda mees neid (sh suguelu) nautida, vaid piinab ennast ja naist, jääb eluvõõraks, olgugi et raamjutustaja hääl ärgitab teda siin-seal ellu sukelduma:

Saa momendiks elajaks ja unusta oma valitsemise tung, jäta ta, tülikas takistaja, taha – ja siis ei ole sa enam üksi-üksi. Siis on kõik elu sinuga omadustes sugulane ja ühised tundemärgid, mis tulevikust aru ei saa, vaid ainult olevikku jumaldavad. (Oks 2003: 242)

Kuid Oksa teostes on mees dekadentlikule tegelasele omaselt võimetu olema loomulik, ta on vastuoksa, äraspidi. Üliharva näeb see mees Nietzsche kombel naise loomulikkuses midagi kiiduväärset – nt julgust sünnitada (Oks 2003: 286), äärmusliku näitena asetab mehelik hääl jumalateotuse käigus naise tühjaks jäänud troonile: „Jumalale töötad tegevuseplaani välja ja võtad tema nagu seotud lapse valitsemise­posti otsast ära. Voodi moodi troonile aga paned naise, kõige himukama, ilusate aeglaste liigutustega, soovitavas atitüüdis.” (Oks 2003: 299)

Valdavalt näeb Oksa teoste mehelik pilk naist negatiivsete afektide prismast, kuhjates sõimu ja alandust: „Emane. Miks nemad kõik väga ühesugused, abita, taibuta ja iluta on, miks mõnedki austamiseni ei ulata. Nagu haiglane elajakene: lihtsalt ei taha. Majaski on õudne: määrib rohkem kui puhastab. Emane. Inimesesoo roomaja.” (Oks 2003: 243) Naine on korraga mära, lehm, kana (Oks 2003: 297), on äratarvitamiseks loodud ja rikub terve ümbruse meeleolu (Oks 2003: 244). Vaadeldud hoiakut ilmestavad ka mitmed naise kallal toime pandud seksuaalvägivalla kirjeldused (Oks 2003: 288, 291, 309). Suhtumist loomulik-jumalikku naisessegi võib seega kirjeldada eelmises peatükis vaadeldud blasfeemia mõiste kaudu. Nii nagu dekadentliku elutunnetuse jaoks luhtub teoloogiline erinevus – Jumala kohal on vaid eimiski ning tühjuse pelutavat vaikust tuleb täita surnud Jumala varje mõnitava kisaga –, samamoodi luhtub Oksal seksuaalne erinevus: emane on tühjus, millega pole võimalik kontakti saada. „Emane – nagu himu, nagu andmine, nagu tühjus…” (Oks 2003: 270)

Eelnevalt käsitletud Oksa tekstide eksistentsiaalsest elutunnetusest lähtudes pole võimalik askeesi õigustada, loomulikust sugulisusest loobumine ei saa toimuda millegi kõrgema nimel, sest midagi muud olemas ei olegi. Ometi avaldub Oksa teostes mõnikord mehe taotlus sugulisusest lahti öelda, vabaneda. Selleski kumavad paralleelid Nietzsche filosoofiaga, kuigi otsest mõju on raske uskuda.

Kas ilu päästab maailma dekadentsi küüsist?

Kunsti staatuse, eriti selle eluga seotuse teemat Oksa teostes tuleb alustada Nietzsche kunstikäsituse vaatlusega. Nietzsche loometee jooksul esineb selles muudatusi, kuid kunsti põhifunktsiooni osas on varane ja hiline Nietzsche samal seisukohal (Young 1994). Just kunst peab olema elujaatuse suurim stimuleerija, suurim vastukaal patoloogiana mõistetud globaalsele dekadentsile (vt Luks 2023: 117–120). Mõttetu, transtsendentsest väärtusest ilma jäänud maailm on talutav üksnes esteetilise nähtusena: „[---] maailma olemasolu õ i g u s t a b üksnes esteetiline tähendus” (Nietzsche 2009: 14, „Katse end kritiseerida”, § 5). Elujaatav instinkt kehtestab kõikjal enda ümber ilu:

Tahta midagi ilusat või inetut sätestada neist [alalhoiuväärtustest] mööda vaadates on mõttetu. Ilus ise eksisteerib sama vähe kui hää ise, tõe(li)ne ise [---]

I l u s a k s- ja i n e t u k s-m õ i s t m i s e d on l y h i n ä g e l i k u d (nende vastu töötab alati mõistus): aga k õ i g e k õ r g e m a l m ä ä r a l v e e n v a d; need apelleerivad meie instinktidele, seal, kus need kõige kiiremini otsusele jõuavad ning oma „jah” või „ei” ytlevad veel enne, kui mõistus jõuab midagi öelda… (Nietzsche 1988, kd 12: 554–555, fr 10[167]; Nietzsche 1930: § 804)

Hiline Nietzsche kasutab korraga kaht erinevat kunsti piiritlust. Esimeses, normatiivses tähenduses on kogu kunst (st kõik, mis on kunstina arvesse võtmist väärt) elu jaatav (Nietzsche 1988, kd 13: 296–299, fr 14[119]; 241, fr 14[47]). Teise, deskriptiivse tähenduse põhjal esineb ka dekadentlikku kunsti (nt romantismis), mis on inetu, haiglane, elu eitav, fragmentaarse vormiga jms (Nietzsche 1988, kd 13: 458, fr 15[88]; 489–491, fr 16[29]).

Eeltoodud Nietzsche seisukohtade põhjal võib jääda mulje, et elu jaatav, dionüüsiline kunst on moraalsetest kammitsatest vaba, loomulikke instinkte, sh seksuaalsust nautiv. Oksa probleem dekadendina oleks siis jaatusjõu puudumine, pessimism, mis pärsib sugulist joovastust. Kuid Nietzschel pole asi nii sirgjooneline. Tõsi küll: ta tunnistab kunstitungi ja sugutungi sarnasust, samast allikast pärinemist (Nietzsche 1988, kd 13: 293–294, fr 14[117]), kuid see ei tähenda Nietzsche jaoks sugugi, et kunstis tuleks pelgalt loomalikud instinktid nende puhtal kujul valla lasta. Ka laiemalt pole Nietzsche programmiline eesmärk inimlooma vabanemine moraali köidikust, vaid inimese ületamine, üleinimene – üllus, vaimurikkus, aristokraatlikkus (vt Nietzsche 2017: 204–239, § 257–296), mis kätkeb ka afektide valimise ja kontrollimise võimet:21

Elada kohutava ja uhke meelerahuga; alati sealpool –. Oma afekte, oma poolt ja ­vastu-t vabalt omada ja mitte omada, nendeni alanduda, tundideks; i s t u d a nendele nagu hobuse, sageli nagu eesli selga: – nende rumalust tuleb nimelt osata kasutada niisama hästi kui nende tuld. (Nietzsche 2017: 230–231, § 284)

Nõnda on ka kunstiloomingus: vaimurikkuse kasvatamiseks on vajalik afektide peenendamine ja võimendamine sublimeerimise kaudu (vt Gemes 2009; Phillips 2015), mida võib nimetada teatavaks askeesiks (Benson 2008).

Kunstnik kujutab endast võibolla tyybipäraselt vajaliselt meelelist inimest, kes on yldiselt erutatav, igas meeles ligipääsetav, ärritusele, sugestioonilegi juba kaugelt vastu tulev. Sellegipoolest on ta reeglina oma ylesande, oma tahte käskijaks saada väe­võimuses, tegelikkuses mõõdukas, tihti isegi karske inimene. Tema domineeriv instinkt t a h a b seda temast: see ei luba tal end teab mis moel kulutada. Kunsti-kontseptsioonis ja suguaktis kulutatakse yht ja sedasama jõudu: olemas on yksnes yhtlaadi jõud. S i i n alla jääda, s i i n end ära raisata on kunstniku jaoks reetlev: see reedab instinkti – yldse tahte – puudumise, tegemist võib olla märgiga décadence’ist – igaljuhul kaotab tema kunst sellega rehkendamatul määral väärtust. (Nietzsche 1988, kd 13: 600, fr 23[2]; Nietzsche 1930: § 815)22

Sublimeerimine ei tähenda Nietzsche jaoks seda, et samu meelelisi naudinguid nagu argitegelikkuses peaks looma ja läbi elama kunstiilmas. Nõutav on suur stiil (Nietzsche 1930: § 842), liigne sensuaalsus on kunstis Nietzsche jaoks taunitav, dekadentsi märk (Nietzsche 1988, kd 12: 469–470, fr 10[25]).

Vaevalt et Oks neid mõttekäike kunsti kohta tundis, ometi on „Emastes”, „Ihus” ja „Nimetus elajas” tuvastatav Nietzsche arusaamaga sarnane, samuti esteetiliselt motiveeritud sugukire sublimeerimise trajektoor, kuigi kahe mõtleja järeldused ja tulevikuvisioonid lahknevad otsustavalt.

Mainitud trajektooril ilmneb Oksa teostes neli aspekti. Esiteks kuulub sellesse eespool nimetatud meheliku hääle tõrjuv hoiak sugutungi suhtes, ent mitte enam loomuvastase hälbe ega haiglusena, vaid programmilise afektide valitsemise (Oks 2003: 260) ning üksildumise tahtena:

Kui sa siis niiviisi küllalt oled inimestest eemale hoidnud, oma nimetumat elajat talli­nurka suudpidi sõnnikusse surunud, vastu päikest nii kaua vaadanud, kuni silmad pimedaks jäävad, või kuni päikene häbis ära kustub su pilkude eest, siis oled sa enese­vaevaja, et kangelane olla, kangelane. (Oks 2003: 299)

Kuidas on aga Oksa tees, et inimese loomulaadiks on sugulisus, ühildatav sugulisuse ületamise sooviga? Ikka Nietzsche jälgedes: teiseks tähendab sugulisusest lahti ütlemine inimese ületamist (Oks 2003: 308, 325). Vahel nimetatakse seda seisundit ka uueks inimeseks ning kahtlemata on selliseks sammuks võimeline ainult mees.

Kui teie silmaveega ta jalad ära määriksite ja juustega kuivataksite, kui teie ka viimase varanduse odööriks ostaksite, et selles lõhnas mehe isast meelitada, ta siiski teie juurde alla ei tuleks, sest ta ei ole vigane, vaid uus inimene. (Oks 2003: 300)

Inimese ületamise tahe võrsub Oksal dekadendile omaselt põlgusest ja vihast (Oks 2003: 309, 320, 324–325). Kuigi Nietzsche jutlustab kõige jaatust, puhast aktiivsust, pole ka tema hilisteosed säärasest reaktiivsusest vabad, eriti kristluse kriitikaga seoses. Selles on nähtud üht Nietzsche dekadentsi varjatud aspekti (Bernheimer 2002: 19).

Kolmandaks kuulub sugulisuse ja seega inimese ületamise sooviga kokku igatsus ilu järele.

Oleks tõesti kusagil mingisugust iludust ka väiksemalgi mõõdul, suudaks see ujuv, ritsuv ring vähem hale ja enam uhke olla – oo, siis mõjuksid kutsumised ja janud neelavas himus patt tagajärjelikult. Elamine ei oleks enam mõnele häbistav. Leitakse kujud, mis omale ja teistele reostavad ei ole. Ja siis, ei tea, korjuks vast elus mingisugust mõtet ja sisugi, nagu väikene põhjuski oleks olemas olemasolemise üle mitte häbi ja tuska tunda. (Oks 2003: 254)

Kui Nietzsche käsituses loob jõuline instinkt ilu, siis Oksa jaoks tundub ilu olevat midagi eest leitavat, dekadentliku elutunde tõttu tegelikkuses pigem midagi puudu olevat – nagu eespool näidatud, on kõik ümbritsev õudne ja inetu. Siiski vilksatab Oksa tekstis eelmainitud kosmilise jaatuse hetkedel ka loomalik-loomuliku ilu lubadus, aga mitte sugudevahelise harmooniana, vaid nende konfrontatsioonile truuks jäädes domineerimise ja vägivallana:

Vägisi – selles on terve jõud, tulede allikas, nagu see, kes viisakalt enesesse sisse tagasi vaatab, äkitselt mõtte leiab, mis ilu ülendamiseks, ajamoe täiendamiseks edasi hüppama sunnib. See on lõpmata, igavese elusundimise sees elajamõtte, loomavõime ilu kõrgendamiseks. Ja kõik on sellepärast, et ilu laiendada, raskendada, kõrgendada, sügandada. (Oks 2003: 241)

Kellesse koondub mehelik, ilu ihkav, sugu ja inimest ületav tahe? Vastus on sugukire sublimeerimise neljas aspekt: kõik see koondub üleinimlikuks kangelaseks olevasse luuletajasse:

Ainult lähedane laulikukalju on südameni enesega rahul. Ta ennastvalitsev ümmargune pind on kahetsuseta, on ilma südame piinast. Temal ei ole hirmutavaid jumalaid ega halastavaid kuradeid ihus, mis kaela kaudu pähe roomaksid. Luuletaja ise vaikib tähendusrikkas valges öösärgis, mis niisama puhtalt ümber hojab nagu ­luuleline-elus, kaja nahkkuju ümber vaimustuseks. Ta tundeline hing tahab mõnikord hoiatada, kinni katta – siis jälle ärritada, juurde juhatada. Nagu meeleolu: Vabalt ulatav ainukene ilmas… (Oks 2003: 269)

Sellest lõigust võib jääda mulje, justkui oleks Oksa looming turvaline paik üksildase, sugulisusest lahti ütelnud luuletaja jaoks või kuulutaks koguni sugutute olendite kogukonna võimalikkust. Selliseid mõttekäike ei arendata edasi, aga ­nendega võimendatakse eespool kirjeldatud elu ja inimese eitus apokalüptiliseks meeleoluks. Luuletaja ei kuuluta uut elu, vaid hävingut ja lõppu (Oks 2003: 326, 330),23 eriti ilmekalt ja sümboliterohkelt ilmneb see „Nimetu elaja” lõpus: „Mis aga veel vaimustas, oli sügaviku algus ja igavik oma äärepealses kalduvuses nagu väga suure vankri ümberkerkimise silmapilk niisuguse sopase linnajõe kohal – ja oleks viimane sõit: ja inimkond istub sees” (Oks 2003: 331).

Lisaks mängib Oks mitmesugustes vormides (tegevuskirjeldused, sooviavaldu­sed, imperatiivid) teadvuse vaibumise ideega, kujutades teadvust sulandumas mõnda eelteadvuslikku loodusvormi, nt väljendites seeneks sündima (Oks 2003: 298), pehme udu peal kaduma (Oks 2003: 319), sügise sisse kasvama (Oks 2003: 328). Elust tuleb teadlikult lahti öelda, uppuda, kaduda – just selles seisneb inimolemise ekstreemsus, „Äärmine inimene” (Oks 2003: 319). Seega on Oksa loomingu vastus peatüki pealkirjas esitatud küsimusele selgelt eitav: kunst ei päästa maailma, ei esita isegi mitte õrna pääsemise lubadust, vaid üritab seda hävitada. Elu on mõttetu ja inetu, hävimis­väärne, seda asjaolu ei suuda väärata isegi mitte siin käsitletud teoste pea­teemaks olnud suguline afektiivsus, iha. Mõõnav sugu viib elu allakäiguni, nii et artikli algul vaadeldud sugulisuse ja elu identsus saab olematuse horisondil veel kord kinnitatud.

Kokkuvõte

Selle artikliga näitasin esiteks, et Jaan Oksa sugulisust käsitlevad fragmentaarsed tekstid ei kujuta endast pelgalt tungikirjandust, vaid nendes leidub sügav filosoofiline mõõde. Palades „Emased”, „Ihu” ja „Nimetu elajas” käsitletakse inimloomust ning kogu elu sekulaarses kontekstis, kus inimhinge ja ka religioosse mõõtme koha on sisse võtnud afektiivsus, mille Oks taandab omakorda sugulisusele. Samuti kujutatakse omapärasel moel sugude vältimatut võitlust.

Teiseks tõin esile, et paljud Oksa proosas avanevad filosofeemid on sarnased Nietzsche omadega. Nii Nietzsche kui ka Oksa teostes sisalduvad inimloomuse naturaliseerimise taotlus, sh inimese mõtestamine pigem afektiivse kui ratsionaalse olendina; sekulariseerumine (nn Jumala surm) ja religiooni raevukas ründamine; eelnevast tulenev eksistentsi mõttetuse kogemus ning esteetiline taotlus distantseeruda inimese loomulik-looduslikest afektidest. Võrdluse põhjal julgen öelda, et ­varasemalt esitatud väited Nietzsche olulisest mõjust Oksa loomingule peavad paika.

Kummagi hoiakud dekadentsi kui probleemi suhtes ning tulevikuvisioonid aga erinevad oluliselt. Kui Nietzsche kõneleb vitalistliku paatosega, püstitades tulevaste filosoofist kunstnike jaoks dekadentsi ületamise ülesande, siis Oks jääb läbinisti dekadendiks, mitte üksnes esteetilises, vaid ka filosoofilises plaanis, tõrjudes elu ning arendades apokalüptilisi visioone. See tähelepanek ei anna alust normatiivseks lõpphinnanguks Oksa loomingule, vaid alles püstitab uusi vaidlus- ja uurimisküsimusi. Väljaspool kriitikat ei seisa Nietzsche nõudmine, et kogu kunst peab olema jaatav, elu ja ilu teenistuses. Kaheldav on see nõue ka Nietzsche ajaloofilosoofia raames – kas dekadentliku ajastu kunst ja filosoofia saavad puhta jaatuse-energia abil ennast ajavaimust parun Münchhauseni kombel välja tõsta, nagu Nietzsche uskus? Inetust viljeleval transgressiivsel kirjandusel võib olla oluline roll negatiivsuse kogemisel – see kogemus omakorda võib osutuda tähtsaks mitte üksnes ajaloolises perspektiivis, vaid ka inimloomuse läbivalgustamisel ning koguni üldises ontoloogilises sihis (vt Luks 2020b). Ka ontoloogilisel tasandil väärib kaalumist, kas puhtal jaatusel tuginev looming on üldse võimalik või sisaldab ka nietzschelik dionüüsilisus varjatud kujul negatiivsust (Coole 2002: 85–121). Näiteks on Pirjo Lyytikäinen lansseerinud Joel Lehtoneni transgressiivset loomingut analüüsides edasist mõtestamist ­vääriva dionüüsilise dekadentsi mõiste, mille puhul kujutatakse elu barbaarse võimu ja orgiastilise naudingu kaudu, kuid siiski destruktiivselt, hüsteerilise transgressiooni­tahte abil (Lyytikäinen 2011: 252). Kõigi nimetatud küsimuste edasisel uurimisel pakub Jaan Oksa looming rikkalikku mõtteainet.

Artikli valmimist on toetanud Eesti Teadusagentuuri rühmagrant PRG1667 „Tsiviliseeritud rahvuse teke: dekadents kui üleminek 1905–1940”. Tänan Indrek Ojamit, kelle juhtimisel 2021. aastal Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses läbi viidud seminar Jaan Oksa proosast tekitas selle artikli algidee.

Leo Luks (snd 1976), PhD, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjandus­keskuse vanemteadur, Eesti ­Maaülikooli vanemlektor (Fr. R. Kreutzwaldi 1, 51006 Tartu) ning Tartu Herbert Masingu kooli filosoofiaõpetaja, leoluks@hot.ee

1 Oks (2004: 201) samastas modernismi dekadentsiga ning praeguseks on nende kahe nähtuse vahelisi seoseid ja kattuvusi rohkesti uuritud (nt Weir 1995).

2 Artiklis käsitan kirjanduslikku dekadentsi Bourget’ varal n-ö lihtsal või algsel kujul kui tekstis domineerivat negatiivset afektiivset häälestust, mis ulatub üldise allakäigunarratiivini ning millega kaasneb fragmentaarne stiil (täpsemat eritlust vt Lind 2018: 59–64). Teatavasti on dekadentsi määratlemine ja piiritlemine tänini jätkuva akadeemilise diskussiooni teema, leidub hulganisti kitsamaid ning laiemaid määratlusi ning arutellu on panustanud ka eesti uurijad (Hinrikus 2011: 14–20). Leian, et Jaan Oksa kui n-ö puhtakujulist dekadenti sobib vaadelda dekadentsi lihtsa käsituse raames, mõiste keerukamatesse eristustesse olen Nietzschet uurides panustanud teisal (Luks 2023).

3 Selle põhjal kerkib arvamus, et Oks võis olla kursis markii de Sade’i loominguga.

4 Kriitilises essees „Meie jutukirjanikke vaatamas” (1911) sõnastab Oks perversse estetismi kreedo järgmiselt: „On halba pornograafiat ja modernset sellenimelist kirjandust. Võtete julgus lööb niisuguste voolude juures nähtavale. Endise eetika järele „valjud”, „kõlbmatud” sõnad on meile ligemale kistud, vabadeks, loomulikeks tehtud.” (Oks 2004: 223)

5 Filosoofilise ambitsiooni olemasolu Oksal kinnitab artiklikatkend „Mõistuse algamine” (Oks 2004: 355–360).

6 Erna Siirak (1969: 382) toob esile, et Aspel esitab Oksa sideme Nietzschega prantsuskeelse entsüklopeedia „Encyclopédie de la Pléiade” artiklis „Littérature Estonienne”.

7 Umbes pool teosest „Nõnda kõneles Zarathustra” ilmus Ado Grenzsteini eestikeelses tõlkes 1901–1902 ajalehes Olevik, olles seega üldkättesaadav. Kahtlemata oli mõni Nietzsche teos XX sajandi alguseks kätte­saadav Tartu ülikooli raamatukogus, kuid on teada, et Oks külastas Tartut vaid mõnel korral. Samuti on teada, et Oks hankis Venemaal viibides – kus valmisid ka vaatlus­alused teosed – endale hulganisti kirjandust. Venemaal ilmusid juba XX sajandi algul tsensuuri vintsutustest hoolimata Nietzsche kogutud teosed (Petrov 2017).

8 Naturaliseerimise all pean selles artiklis silmas mingi üleloomuliku, metafüüsilise entiteedi (nt hinge) ümbertõlgendamist loodusnähtuseks. Selline menetlus iseloomustab filosoofilist naturalismi, kuhu kuulub ka Nietzsche (vt Vikipeedia: Naturalism (filosoofia)). Esteetiline naturalism on keerukam nähtus ning Oksa seoseid sellega siinses artiklis ei ­käsitleta.

9 Kordus on nendes teostes läbiv stiilivõte. Oks kordab nii mõtteid kui ka sõnu nende rõhutamiseks. See asjaolu koos tekstide üldise segase struktuuriga võib tekitada mulje, et antud tööd on loomepalangus, omamoodi automaatkirjutamise teel tekkinud esmased visandid. Ometi ei pruugi see nii olla, oma kirjades räägib Oks sihikindlast tööst tekstiga: „Pealegi: nüüd kirjutasin „Emased” uuesti, laiendasin faabulis, parandasin tehnikat ja kirjutasin osakesed juurde” (Oks 2004: 273).

10 Linnu (2018: 11, 63) väitel esineb Oksa loomingus ka viiteid Freudile.

11 Tlk Ahto Lobjakas. Siin ja edaspidi viidatud Lobjaka tõlked pärinevad Nietzsche postuumselt kompileeritud teosest „Tahe võimule” (1930, eestkeelne tõlge toimetamisel), kuid allikaviited on artiklis esitatud esmalt Nietzsche märkmeraamatu katkenditele, mõnikord on allikast lähtuvalt muudetud Lobjaka tõlke interpunktsiooni.

12 Nietzsche ei propageeri siiski neeldumist suguelu joovastusse, vaid pigem afektide võimestamist kunstiloomingus (st teatavat sublimatsiooni). Klassikalise suure stiili pooldajana ei loo Nietzsche eksplitsiitselt erootilisi tekste ega hinda neid kõrgelt, pidades neid labasteks, brutaalseteks.

13 Psühhoanalüüsist lähtudes tekitab siinseski artiklis vaatluse alla tulev seksuaalne diferents ­ontoloogilise tõrke ega võimalda ihast lähtuvat sugude ühtesulamist. Lisaks sellele kerkiks kosmilise orgia rütmis kirjutamisel päevakorda tänapäevani aktuaalne esteetiline suurprobleem: kuidas ilma tõrgeteta seksuaalsust kajastades vältida langemist nn halba pornograafiasse.

14 Nagu järgnevas osutan, ei esinda see filosoofiline hääl puhast vaimu, vaid jääb läbinisti mehelikuks.

15 Eestiski kembeldi XX sajandi algul Nietzschest tõukudes päevalehtedes kristluse kasu ja kahju üle ning kui kirikuõpetaja Theodor Tallmeister pidas 1921. aastal Nietzschet kritiseeriva kõne „Nietzsche ja ristiusk”, kogunes seda Estonia teatri saali kuulama mitu tuhat inimest (vt Luks 2023: 132–138).

16 Oksa napis traktaadivisandis „Mõistuse algamine” esineb Jumal-vaim loova väena (2004: 355–360).

17 Oksa kogu loomingu raames osutub religioosne problemaatika keerukaks ja ambivalentseks. Paul Reetsi (2003 [1970]: 395) tähelepanekut, „et seal, kus leidub blasfeemia, seal leidub ka ­lunastuse tahe”, on hoolikalt edasi arendanud Lind (2018: 54–58) oma töö peatükis „Prohvet või pervert”. Ian Gwin (2022) tõlgendab oma magistritöös Oksa loomingut kristliku eshato­loogiana.

18 Ivar Grünthal (1957: 18) on Oksa luule varal leidnud, et tema uus jumal on Renani jumal­inimene. Oks on Randvere „Ruthi” kriitika sekka poetanud lause: „Modernismil on veel üks vaikne ja tasane hääl, milles ka prohveti jumal end ilmutas ja mida ainult kirjanikud tunnevad” (Oks 2004: 197). Kui modernism ja dekadents on Oksa jaoks sünonüümid, siis kõneleb ka ­dekadentlik kirjanik prohveti jumalatelt päritud häälega. Kaugema võrdlusena tasub mainida, et paljude Euroopa juhtivate dekadentlike loojate jaoks ei olnud probleem ühendada endas ­transgressiivseid elu- ja loomepraktikaid religioosse (ennekõike katoliikliku) meelestusega (vt ­Hawthorne 2019: 209).

19 Vaatlusalustes teostes pelgalt deklareeritakse kõike läbistavat sugudeks jagunemist, kuid ­teoloogilis-filosoofilises traktaadivisandis „Mõistuse algamine” üritatakse seda erinevust ka selgitada ning arutletakse selle tekkimise üle. Algsest üksainsusest eristuvad mehe (Jumala) sõna (Oks 2004: 356) ning mateeria, mis jaguneb taevaks ja maaks ning maal on seejuures „passiivne, emase ülesanne” (Oks 2004: 355).

20 Kõige kujukamalt paigutab Nietzsche naised nõrkadena, meestest vältimatult sõltumatutena dekadentsi hilises sissekandes oma märkmeraamatusse (Nietzsche 1988, kd 13: 366, fr 14[182]).

21 Seda väidet ei tule mõista eelnevat esitust tühistavalt instinktide hülgamise nõudena ega üksnes mõistuse kummardamisena. Nietzsche taotlus on teha tunnetusest kõige võimsam, teisi juhtiv afekt (vt Yovel 1989: 105). Vanessa Lemm (2004) on Nietzsche pingestatud ideaali iseloomustamiseks võtnud kasutusele teravmeelse mõiste üleinimloom (ingl overhuman animal), üleinimese problemaatika kohta vt ka Luks 2020a.

22 Sama mõtet, et kirjanik ei tohi oma loomeenergiat kunstilisest loomingust väljapoole kulutada, väljendab Oks kirjas Tuglasele, küll mitte seksuaalelu, vaid kriitikaga tegelemise näitel: „Kes kunstnik saab olla, see ei tohiks poleemikas oma jõust aatomikestki ära raisata. [---] Kirjutused ei ole kirjandus. Luuletaja kaotab loomisetöös, oma nimes, kui ta „riidlema” läheb.” (Oks 2004: 277)

23 See kuulutus on Oksa loomingus sageli korduv ning programmiline. Randvere „Ruthi” kritiseerides kirjutab Oks: „Kes aga kõige lõpetusest elavamalt aru saab ja tunneb, et modernism on viimane sõna, äärmine heli ja lõpulaul, see saab kohe aru, et niisugune kõigekülgne päikestkattev mürakas, nagu on seda Randvere töö, elupuu urb ei või olla” (Oks 2004: 201).

Kirjandus

VEEBIVARAD

Vikipeedia: Naturalism (filosoofia). https://et.wikipedia.org/wiki/Naturalism_(filosoofia)

KIRJANDUS

Benson, Bruce Ellis 2008. Pious Nietzsche: Decadence and Dionysian Faith. Bloomington: Indiana University Press.

Bernheimer, Charles 2002. Decadent Subjects: The Idea of Decadence in Art, Literature, Philosophy, and Culture of the Fin de Siècle Europe. (Parallax: Re-visions of Culture and Society.) Toim T. Jefferson Kline, Naomi Schor. ­Baltimore–London: The Johns Hopkins University Press.

Bourget, Paul 2011. Esseid kaasaja psühholoogiast. Tlk Heete Sahkai. – Loomingu Raamatukogu, nr 21–23. Tallinn: SA Kultuurileht.

Buchen, Irving H. 1972. Decadence as blasphemy. – Modern Language Studies, kd 2, nr 1, lk 17–23. https://doi.org/10.2307/3194579

Conroy, Mark 1981. The artist-philosopher in Nietzsche’s Jenseits von Gut und Böse. – MLN, kd 96, nr 3, lk 615–628. https://doi.org/10.2307/2905939

Conway, Daniel W. 1997. Nietzsche’s Dangerous Game: Philosophy in the Twilight of the Idols. New York: Cambridge University Press. https://doi.org/10.1017/CBO9780511624735

Coole, Diana 2002. Negativity and Politics: Dionysus and Dialectics from Kant to Post­structuralism. London–New York: Routledge. https://doi.org/10.4324/9780203131350

Ennus, Katrin 2006. Johannes Aavik ja dekadentismus. Üks vastuvoolu mineku juhtum eesti kirjandusloos I. J. Randvere „Ruth” ja Joris-Karl Huysmansi („Vastuoksa”) „À rebours”. – J. Randvere „Ruth” 19.–20. sajandi vahetuse kultuuris. (Moodsa eesti kirjanduse seminar 1.) Koost Mirjam Hinrikus. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 170–192.

Gemes, Ken 2009. Freud and Nietzsche on sublimation. – The Journal of Nietzsche Studies, kd 38, nr 1, lk 38–59. https://doi.org/10.2307/jnietstud.38.2009.0038

Grünthal, Ivar 1957. Sissejuhatuseks. – Jaan Oks, Kogutud teosed. Stockholm: Kirjastus Vaba Eesti, lk 7–18.

Gwin, Ian Tracy 2022. The Forbidden Tree: Jaan Oks and the Fall of Humankind. A thesis submitted in partial fulfillment of the requirements for the degree of Masters of Arts. University of Washington.

Hawthorne, Melanie 2019. The sexual psychology of decadence. – Decadence and Literature. Toim Jane H. Desmarais, David Weir. Cambridge: Cambridge University Press, lk 200–215. https://doi.org/10.1017/9781108550826.013

Heero, Aigi 2005. Jaan Oksa ekspressionism. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 195–208.

Hinrikus, Mirjam 2005. Naisküsimuse lahendus Weiningeri moodi. Otto Weiningeri minatud naised Tammsaare loomingus. − Vikerkaar, nr 1−2, lk 87−118.

Hinrikus, Mirjam 2008. J. Randvere „Ruthist” – eesti kirjandusliku dekadentsi ühest esimesest näitest. – Methis. Studia humaniora Estonica, nr 1–2, lk 125–145. https://doi.org/10.7592/methis.v1i1-2.464

Hinrikus, Mirjam 2011. Dekadentlik modernsuskogemus A. H. Tammsaare ja nooreestlaste loomingus. (Dissertationes litterarum et contemplationis comparativae Universitatis ­Tartuensis 10.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Hinrikus, Mirjam 2014. Ambivalentsest dekadentsist ja selle sümptomitest Paul Bourget’ ja Friedrich Nietzsche tekstides ning Friedebert Tuglase romaanis „Felix Ormusson”. – Autogenees ja ülekanne: moodsa kultuuri kujunemine Eestis. (Collegium litterarum 25.) Toim Rein Undusk. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 199–236.

Hinrikus, Mirjam; Kirikal, Merlin 2022. Decadence as dynamism and mutability: The Nietz­schean-Bergsonian imprint in the early works of A. H. Tammsaare and J. Semper. – Revue Belge de philologie et d’histoire, kd 100, nr 3, lk 717–740. http://doi.org/10.3406/rbph

Kallas, Aino 1957. Jaan Oks. – Jaan Oks, Kogutud teosed. Stockholm: Kirjastus Vaba Eesti, lk 266–271.

Leht, Kalju 1989. Lõpuni avastamata Jaan Oks. – Jaan Oks, Hingemägede ääres. (Eesti novelli­vara.) Tallinn: Eesti Raamat, lk 167–191.

Leiter, Brian 2018. The truth is terrible. – The Journal of Nietzsche Studies, kd 49, nr 2, lk 151–173. https://doi.org/10.5325/jnietstud.49.2.0151

Lemm, Vanessa 2004. The overhuman animal. – A Nietzschean Bestiary. Becoming ­Animal Beyond Docile and Brutal. Toim Christa Davis Acampora, Ralph Acampora. Lanham: Rowman & Littlefield Publishers Inc., lk 220–239.

Lind, Marianne 2018. Dekadentlik esteetika Jaan Oksa proosaloomingus. Magistritöö. Tallinna Ülikool.

Luks, Leo 2016. Paljas elu laagrimälestustes ja Jaan Oksa proosaloomingus. – Keel ja Kirjandus, nr 6, lk 409–428. https://doi.org/10.54013/kk703a1

Luks, Leo 2020a. Üleinimese võimalikkusest digiteeritud elu kontekstis. – Methis. Studia humaniora Estonica, nr 26, lk 237–267. https://doi.org/10.7592/methis.v21i26.16918

Luks, Leo 2020b. Negative moods as the only possible locus of ontological experience. – Problemos, kd 98, lk 83–93. https://doi.org/10.15388/Problemos.98.7

Luks, Leo 2023. Dekadentsi mõiste tähendus ja kontekst Friedrich Nietzsche filosoofias. – Tuna. Ajalookultuuri ajakiri, nr 2, lk 113–138.

Lyytikäinen, Pirjo 2011. Decadence in the wilderness: Will to transgression or the strange bird of Finnish decadence. – Nordlit, nr 28, lk 245–256. https://doi.org/10.7557/13.2062

Nietzsche, Friedrich 1930. Der Wille zur Macht. Leipzig: Kröner.

Nietzsche, Friedrich 1988. Sämtliche Werke. Kritische Studienausgabe in 15 Einzelbänden. Toim Giorgio Colli, Mazzino Montinari. München: Deutscher Taschenbuch Verlag.

Nietzsche, Friedrich 1996. Ecce homo. Kuidas saadakse selleks, mis ollakse. (Avatud Eesti raamat.) Tlk Jaan Undusk. Tallinn: Vagabund.

Nietzsche, Friedrich 2004. Fragmente nihilismist. Tlk Leo Luks. – Akadeemia, nr 8, lk 1793– 1832.

Nietzche, Friedrich 2006. Nõnda kõneles Zarathustra. Raamat kõigile ja ei kellelegi. Tlk Johannes Palla. Tallinn: Olion.

Nietzsche, Friedrich 2009. Tragöödia sünd. (Avatud Eesti raamat.) Tlk Anne Lill. Tallinn: Tänapäev.

Nietzsche, Friedrich 2010. Antikristus. Kristluse needmine. Tlk Tiiu Mikenberg. Tallinn: Zeus.

Nietzsche, Friedrich 2015. Moraali genealoogiast. Vaidluskiri. (Avatud Eesti raamat.) Tlk Andres Luure. Tallinn: Varrak.

Nietzsche, Friedrich 2017. Sealpool head ja kurja. Tulevikufilosoofia eelmäng. (Avatud Eesti raamat.) Tlk Jaanus Sooväli. Tartu: Ilmamaa.

Oks, Jaan 2003. Otsija metsas. Tartu: Ilmamaa.

Oks, Jaan 2004. Orjapojad. Tartu: Ilmamaa.

Petrov 2017 = Кирилл Владимирович Петров, Из истории цензуры русскоязычных изданий сочинений Ф. Ницше в России на рубеже XIX–XX века. – Вестник Санкт-Петербургского государственного института культуры, № 3 (32), lk 16–18. https://doi.org/10.30725/2619-0303-2017-3-16-18

Phillips, Luke 2015. Sublimation and the Übermensch. – The Journal of Nietzsche Studies, kd 46, nr 3, lk 349–366. https://doi.org/10.5325/jnietstud.46.3.0349

Reets, Paul 2003 [1970]. Jaan Oksast ja tema loomingust. – Jaan Oks, Otsija metsas. Tartu: Ilmamaa, lk 391–397.

Siirak, Erna 1969. Eesti kirjanduse tutvustamisest prantsuse väljaannetes. – Keel ja Kirjandus, nr 6, lk 382–384.

Sisask, Kaia 2018. Noor-Eesti ja prantsuse vaim. (Acta Universitatis Tallinnensis. Huma­niora.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

Sisask, Kaia 2022. Estetism kui mürk? Dekadentsikultuur kui Friedebert Tuglase elutundeline eksperiment ja selle avaldumine romaanis „Felix Ormusson”. – Mäng ja melanhoolia. Friedebert Tuglase romaan „Felix Ormusson”. (Moodsa eesti kirjanduse seminar 3.) Toim Mirjam Hinrikus, Jaan Undusk. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 157–170.

Süvalep, Ele 1996. Modernist Jaan Oks. – Keel ja Kirjandus, nr 12, lk 793–799.

Talviste, Katre 2006. Johannes Aavik ja dekadentismus. Üks vastuvoolu mineku juhtum eesti kirjandusloos II. Aaviku dekadentsikäsitusest. – J. Randvere „Ruth” 19.–20. sajandi vahetuse kultuuris. (Moodsa eesti kirjanduse seminar 1.) Koost Mirjam Hinrikus. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 193–203.

Vahing, Vaino 2005. Valetage enne, mitte aga pärast. – V. Vahing, Vaimuhaiguse müüt. (Eesti mõttelugu 63.) Koost Urmas Tõnisson. Tartu: Ilmamaa.

Weir, David 1995. Decadence and the Making of Modernism. Massachusetts: University of Massachusetts Press.

Young, Julian 1994. Nietzsche’s Philosophy of Art. Cambridge: Cambridge University Press. https://doi.org/10.1017/CBO9780511586316

Yovel, Yirmiyahu 1989. Spinoza and Other Heretics: The Adventures of Immanence. Princeton, NJ: Princeton University Press. https://doi.org/10.1515/9780691237640

Võõrsõnade osakaal on eesti keeles viimastel aastakümnetel suurenenud, nagu ka paljudes teistes keeltes, kuigi võõrsõnad on loomulikult igal ajal keelde jõudnud. Kuna eri teadusvaldkondade hulk on kasvanud ja mitmekesistunud, lekib üldkeelde rohkem võõrsõnu oskuskeelest. Seetõttu on võõrsõnade uurimine üha olulisem tänapäeva sõnavarakirjelduse osa.

Tiina Paeti väitekirja uurimisobjekt on eesti keele tsitaatsõnade ja võõr­sõnade kasutamine leksikograafia ja keelekorralduse vaatenurgast. See on tüüpiline rakenduslingvistiline uurimus, mis toob esile sõnaraamatutööle ja keele­korraldusele tähtsaid küsimusi. Paeti analüüsi võtmeks on sõnastikutöö praktiliste lahenduste parandamine, mis eeldab teadmisi etümoloogiast ja sõnavara kasutamise ajaloost. Töö taustal on autori töökogemus sõna­raamatute toimetajana ja keelekorraldajana Eesti Keele Instituudis.

Uurimus koosneb katuspeatükist (64 lk + 5 lisa 26 lk + allikad 12 lk) ning kuuest eestikeelsest artiklist (kokku 114 lk), mis on avaldatud aastatel 2011−2023 eel­retsenseeritavates välja­annetes. Üks artikkel on teistest varasem, viis artiklit on avaldatud viimase viie aasta jooksul. Kahel artiklil on kaas­autor, ja iga autori panus on selgelt väljendatud. Artiklid on järgmised: „Võõrsõnade kuju fikseerumise põhijooni eesti keeles 1918−2018” (ESA 2018, kd 63), „Tsitaatsõna hääldusest eesti keeles ja selle esitusest sõnastikes” (ESA 2011, kd 56), „Võõrsõnade tähendussoovitused ja nende esitus üldkeele sõnaraamatus” (KK 2021, nr 11, kaasautor Lydia Risberg), „Võõrsõnade kuju normimise probleeme tänapäeva eesti keeles” (KK 2022, nr 10), „Pritskookidest lõhnakuuskedeni. Vanill ja vanilje” (KK 2022, nr 5), „Prantsuse mugandite kirjakuju varieerumisest eesti keeles. Ekläär ja ekleer” (KK 2023, nr 4, kaasautor Madis Jürviste).

Katuspeatükis on kokkuvõtlikult esi­tatud nii tulemused kui ka ­põhimõtted tulevase sõnastikutöö jaoks ning see jaguneb kaheksaks peatükiks: 1. ­sissejuhatus, 2. kasutuspõhine teooria ja eesti keele­korraldus, 3. väitekirja andmestik ja meetod, 4. eesti keele normimise traditsioonist, 5. võõr­sõnade päritolukihid eesti keele sõnavaras, 6. võõrsõnad ja leksikograafia, 7. kokkuvõtvad tulemused: võõrsõnade normimise ja leksikograafilise esitamise põhimõtted ning 8. lõppsõna ja perspektiivid ning lõpetuseks ingliskeelne kokku­võte. Katuspeatüki struktuur on selge ja sisu mitmekülgne, igas alapea­tükis esitatakse sidusalt erinevate uuringute asja­kohane sisu. Viis lisa annavad teavet uurimuses kasutatud sõnastike, võõr­sõnade päritolukeelte, häälduse ning võõrsõnade omasõnaliste vastete (ÕS-is 1918) ja tänapäeval kasutusel olevate sõnade kohta.

Teoreetiline eesmärk on „näidata, mis soodustab võõrsõnade kirjakuju muutumist ja mis seda takistab – ja sellest lähtuvalt luua raamistik võõrainese leksiko­graafilisele käsitlemisele” (lk 9). Teine eesmärk on „pakkuda eesti keelekorraldusele uuendatud põhimõtteid keelde tuleva uue võõr­ainese käsitlemiseks (lk 9). Ees­märgid on teineteisele lähedased ja mõlemad on rohkem praktilised kui teoreetilised. Ausalt öeldes on teoreetiline osa esitatud selles töös väga lühidalt ja õhukeselt ning kasutuspõhise teooria sidumine analüüsi endaga jääb mõnevõrra ebaveenvaks. Valitud teooria pakub selle uuringu jaoks õige raamistiku, kuid lugeja sooviks üksikasjalikumat kirjeldust selle kohta, kuidas uurija seda näiteks leksikaalse muutuse hindamisel arvesse võtab. Viidatakse Ronald ­Langackeri, Michael Tomasello ja Joan Bybee lähtekohtadele, kuid nende uuringuid ei kasutata sellises ulatuses, mis oleks olnud soovitatav ja vajalik. Lisaks on esimene eesmärk tegelikult keelesotsioloogiline, kuigi Paet seda eriti ei rõhuta. Sõnavara varieerumine ja muutumine peegeldab ühiskonna sotsiaalset elu, mistõttu oleks käesolevas töös olnud soovitatav tugevam keelesotsioloogiline lähenemine.

Keelekasutuse mõju ilmneb vähemalt kaudselt analüüsi eri punktides, kuid kõige selgemini siis, kui autor arutleb normatiivsete eelduste muutuste üle. Tuleb siiski öelda, et teose lõppeesmärk on anda suuniseid praktiliseks sõnaraamatutööks. Paeti väitekiri esindab rakenduslingvistilist uurimistööd, millel on sageli teist­sugused, st praktilisemad eesmärgid kui teoreetilistel uurimustel.

Uurimuse teema on oluline sõnavara kirjeldamise ja keelekorralduse seisu­kohalt. Üksikasjalikud uurimisküsimused (lk 12) on sõnastatud konkreetselt ja hõlmavad erinevate osauuringute vaatenurki. Küsimusi on rohkem kui tavaliselt, kokku seitse, kuid Paet oskab neile erinevates artiklites hästi vastata. Artiklid moodustavad terviku, ja iga artikkel aitab kaasa esitatud uurimisküsimustele vastamisele.

Väitekirja andmestik on teema seisu­kohast asjakohane. Paet kasutab erinevaid sõnastikke ja ulatuslikke tekstikorpusi. Sõnastikud on leksikograafilise töö tulemus ja esindavad suures osas standardkeelt ning erinevad seega korpustest. Paet suhtub ettevaatliku kriitikaga kasulikesse ja mitmekesistesse korpustesse – ja õigusega, sest need eristuvad keelekorralduse kontrolli all olevatest leksikonidest ning sisaldavad väga erinevaid tekstiliike, millest kõik ei kajasta standardkeele arengut. Sellistes tekstides võib näiteks võõrsõnade õigekiri oluliselt varieeruda, isegi kui need variandid pole laialdaselt kasutusel. Korpuste kasutamine uurimuses eeldab seega, et uurija tunneb neid hästi ning mõistab tekstiliikide erinevusi. Minu arvates on Paet piisavalt kursis eesti keele korpustega ning on teadlik nende piirangutest ja võimalustest sõnavara analüüsimisel. Sellisena on korpuste varieerumise uurimine sotsiolingvistiliselt huvitav ülesanne, kuid see ei ole olnud Paeti uurimuse lähtekoht, vaid on teistsuguse uurimuse objekt.

Kuna autor toetub arvukatele sõnastikele ja andmebaasidele, siis olen juba oma eelretsensioonis teinud ettepaneku, et kolmandas peatükis materjali esitamisel oleks olnud vaja lisada ülevaatlik tabel, mis näitaks sõnastike kronoloogiat ja teisest küljest, milliseid sõnastikke ja materjaliallikaid autor rohkem kasutab. See oleks illustreerinud tõhusalt materjali paljusust ja lugejal oleks alati lihtne kontrollida, millisele sõnaraamatule viidatakse ja millal see on avaldatud. Sõnastikud on praegu kronoloogiliselt kirjeldatud lisades 1 ja 2, aga oleks olnud parem, kui need oleksid olnud ka teksti sees tabelis ja seega muutnud materjali kirjelduse ülevaatlikumaks.

Paet on hästi kursis varasemate sõnavarauuringutega, olles ise osalenud paljudes uurimisprojektides ja töörühmades, mis on andnud suuniseid tänapäeva keele­korraldusele Eestis. Ka varasemate sõnaraamatute lahendused ja normid on teoses hästi kajastatud, nii et sõnavara ajalugu on üsna selge. Paet käsitleb leksikaalse kirjelduse arengut üksikasjalikult, mis on põhimõtteliselt vajalik, kuid detailirohkus võib mõnikord üldpildist kõrvale juhtida. Lühikokkuvõte iga alapeatüki lõpus on ikkagi tõhus ja lugejasõbralik.

Paet tutvustab laensõnade ja võõr­sõnadega seotud terminoloogiat ja arutleb erinevate terminite üle. Kategooriatevahelised piirid on hägusad ja paljudes keeltes ei tehta vahet laensõnal ja võõrsõnal. Paet kasutab teose pealkirjas terminit võõr­aines, mis hõlmab võõrsõnu ja tsitaatsõnu. Kesksed mõisted on muganemine ning norm ja norming. Kuuendas peatükis käsitleb autor eraldi nn uuslaene. Neid oleks võinud käsitleda varasemates peatükkides teiste võõr­sõnade analüüsi raames, eriti kuna uue ja vana sõnavara vaheline piir on hägune.

Neljas, viies ning kuues peatükk moodustavad Paeti doktoritöö tuumiku. Need kirjeldavad sõnavara käsitlust erinevates sotsiaalsetes kontekstides eri aegadel ja näitavad, kuidas keelekontaktide mõju kajastub valitud materjalis. Muutub mitte ainult sõnavara, vaid ka kasutatav terminoloogia. Hea näide on termin keelearendus, mis põhineb keelel endal, samas kui keelekorraldus rõhutab keele teadlikku kontrolli. Kogu teoses kasutab Paet siiski terminit keelekorraldus, võib-olla seetõttu, et keelearendus on suhteliselt uus.

Keeleline purism on olnud paljude keelealade ajaloo osa. See on olnud seotud võitlusega nn võõraste keelekontaktide mõju vastu. Oleksin tahtnud rohkem lugeda purismi mõjust eesti keelele ja ka sellest, kas purismil on eesti keeleteadlaste seas koht inglise keele osakaalu hindamisel tänapäeva sõnavaras ja väljendusviisides. Kui eesmärk on võidelda inglise keele mõju vastu, võib küsida, kas see on purism (vrd saksa ja vene keele mõju vastu võitlemine) või midagi muud. Samuti võiks küsida, kas purism on ainult ajalooline nähtus või saab seda tuvastada ka täna­päeval. Kokkuvõttes on normeerimise ajalugu ja selle erinevad etapid keeleteaduse ajaloo jaoks väga huvipakkuvad, mida ei saa ammendada ühe peatükiga. See vääriks tervet köidet, kuid Paet on oma käsitluses kindlasti põhipunktid välja toonud.

Sõnade etümoloogia ja lähtekeeled pakuvad nii keeleteadlastele kui ka teistele keelehuvilistele pidevat huvi. 2015. aasta võõrsõnade leksikoni analüüsi järgi (vt joonist 4, lk 62) on ladina ja kreeka keelel olnud Euroopa keeltele tugev mõju, kuid ka prantsuse ja üha enam inglise keelest on eesti keelde sõnu lisandunud. Saksa ja vene keel seevastu mängivad sõnaraamatu järgi palju väiksemat rolli. Saksa keel on varem olnud oluline ja selle mõju kajastub Paeti sõnul vanemates laensõnades, vene keele piiratud mõju aga vene keelest laenamise tõrjumises. Lähtekeeled on hea näide sellest, kuidas sotsiaalsed tingimused mõjutavad keelelisi valikuid.

Paet arutleb ka sõnaraamatute deskriptiivsuse ja preskriptiivsuse suhte üle. Sõnaraamatu kasutaja tahab tõlgendada, nagu ka ÕS-i kasutajad sageli teevad, lahendusi normidena, mitte soovitustena. Sõna­raamatukasutajad ei loe tavaliselt eessõnu, kus arutatakse leksikograafide keelekäsitlusi ja töö põhimõtteid. Loomulikult on keeleteadlikkuse tugevdamine kogu keele­kogukonna ülesanne, kuid järeldan Paeti tekstist, et normide ja soovituste väljendamine on eesti sõnaraamatutöös tugevalt esindatud.

Sellega seoses tahaksin kasutada võimalust tõstatada terminoloogilise küsimuse, mida Paet ei käsitle (ja käesolevas doktoritöös ei ole selleks vajadust), kuid mis on minu arvates huvitav keeletead­likkuse ja keeleliste hoiakute seisukohalt. Kui sõnaraamatu nimi on „Õigekeelsussõnaraamat”, siis sõnaraamatu kasutaja tõlgendab kõiki soovitusi kergesti kui juhiseid: see vorm või tähendus on õige. Hiljem olen kuulnud, et sõnaraamatu nime ja selle muutmise üle on eesti leksikograafid juba arutanud.

Uuringu tulemused on Paet kokku­võtlikult esitanud seitsmendas peatükis. Need on tihedalt seotud tööga sõnastike ja keelekorralduse valdkonnas. Tulemuste põhjal esitab autor sõnastikutöö põhimõtted, mis on välja kujunenud nii pikaajalise leksikograafilise töö kui ka doktoritöö põhjal ning mida võib võtta edaspidise töö suunistena. Tulemuste esitamisel tuleb esile Paeti uurimuse praktiline suunitlus. Viimases peatükis esitab Paet lühikese kokkuvõtte ja võõr­sõnade tulevase uurimise perspektiivid.

Huvitavad lisad on lugejale vajalikud. Ajaloolist huvi pakub tabelina vormistatud lisa 5, kus on esitatud „ÕS 1918. Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatu” võõr­sõnade omasõnalised vasted. Tabel näitab ka seda, kas hetkel kasutatav sõna on olnud omasõna või võõrsõna või mõlemad. Tabelit vaadates tekkisid mõned küsimused praeguse kasutuse kohta. Need puudutavad näiteks järgmisi sõnapaare: börs – rahaturg, epideemia – taud, wariatsioon – teisend. Neil sõnadel on praegu erinevad tähendused: rahaturg on laiem mõiste kui börs, iga taud ei ole epideemia, ning teisendi vaste on variant, mitte variatsioon. Tervikuna on see huvitav ülevaade saja aasta tagusest sõnavarast, mis on üllatavalt sarnane nüüdse samaväärse sõna­varaga. Keelekontaktide jaoks on huvitav lisa 3, kus on esitatud 2015. aasta võõrsõnade leksikoni märksõnade päritolukeeled.

Artikliväitekirja probleemiks on mõnikord see, et artiklid ei moodusta kindlat tervikut. Paeti töös sellist probleemi ei ole, sest artiklites esitatud uurimuste suhe on kergesti näha ja autor oskab siduda tulemused nii, et analüüsid tugevdavad tervikut ja pakuvad üldisi järeldusi võõr- ja tsitaatsõnade eri aspektide kohta. Lugeja saab piisavalt aru, mida erinevad uurimused näitavad ja milliseid andmeid erinevatest perspektiividest on võimalik saada.

Paet kirjeldab sõnavara arengut varasemate uuringute valguses ning pakub uusi teadmisi võõr- ja tsitaatsõnade muutustest ja varieerumisest. Uurimus on oluline nii sõnavara ajaloo kirjeldamise kui ka tänapäeva sõnavara olemuse seisukohalt. ­Küsimus ei ole ainult üksikute sõnade kirjeldamises, vaid analüüs näitab, kuidas keelekirjeldus ühiskonna muutusele reageerib. See kajastub näiteks selles, kuidas keele­korraldus on reageerinud keele­kasutuse varieeruvusele ja võtnud seda arvesse. Varieerumise ülevõtmine standard­keelde võib mõnikord olla aeglane protsess, kuid Paeti uuringud näitavad, et keele arengu ja sõnaraamatute ajaloo jälgimine on oluline, et anda keele ja selle variatsiooni kohta ajakohast teavet.

Paeti uurimus on rikkalik ja üksik­asjalik. Selles oleks võinud rõhutada sõnavara arengu keeleväliseid tingimusi ja nende mõju keelearendusele veelgi tugevamalt kui praegu, eriti kui tegemist on normimise traditsiooniga. Teooria jääb selles väitekirjas tagaplaanile ning uuringu peamine väärtus seisneb selles, et see pakub kindlat tuge praktilisele sõnastikutööle ja tulevase töö parandamiseks. Selline lähenemine on doktoriväitekirjas lubatud ja sageli ka tüüpiline rakenduslingvistika raames. Arvan siiski, et isegi kõige praktilisemad vajadused ja lähtepunktid keele­uuringute jaoks vajavad teoreetilist lähenemist. Seetõttu paluksin Tiina Paetil kui kogenud keeleteadlasel ja sõnaraamatute koostajal keskenduda oma edasises uurimuses kasutus­põhise teooria tähendusele ja sisule.

Muinasajal kasutati kaljudele rituaalsete kujutiste tegemiseks ookri kõrval paakspuust saadavat kollast, oranži või punast värvainet. Kirjutis käsitleb peamiselt kollast värvust tähistavaid soome-ugri sõnu, mis võivad üht- või teistpidi olla seoses paakspuu ja põldpaoga. Läänemeresoome värvinimetusi on võrdlev-­ajaloolise keele­teaduse vaatenurgast põhjalikumalt uurinud Mauno Koski (1983), Vilja Oja (2001, 2003, 2014) ja Ilona Kivinen (2007) ning kognitiivlingvistika positsioonidelt Urmas Sutrop (1995, 2000, 2002) ja tema õpilased.

 

Alustuseks Soome kaljumaalingutest

Käesoleva uurimuse sünniks andis tõuke Helsingi ülikooli doktorandi Uine Kailamäki (2022) kirjutis kaljumaalingute loomisel kasutatud värviainese analüüsi tulemuste kohta moodsate meetodite, sh elektronmikroskoopia ja spektromeetria abil.

Soomes leidub 130–140 muinasajast pärinevat kaljumaalingute ja värvilaikude leiukohta. Enamik neist on avastatud Kagu-Soomest Saimaa ja Päijänne vesikonna vertikaalsetelt kaljudelt. Põhiliselt pärinevad nad neoliitikumist ehk nooremast kiviajast (5200–1900/1700 eKr), ent kõige hilisemad leiukohad dateeritakse varasesse metalliaega (1000 eKr). Muiste on maalitud inim-, looma-, paadi- ja teisi kujutisi, samuti geomeetrilisi kujundeid, mida uurijad seostavad muistsete uskumustega. (Halinen 2016: 55, 92, 96) Seepärast on oluline teada saada maalinguteks kasutatud värvaineid ja nende päritolu.

Seni oldi arvamusel, et kõik Soome kaljukujutised on maalitud ookriga (< kr ōchros ’kollakas’), mis on kollakas või punakas, raud(hüdr)oksiidist ja savist koosnev värvimuld (VL: 746). Seda kasutati koopamaalingute tegemisel ja surnu­kehade ülepuistamiseks juba vanemal kiviajal (AS: 184). Glasgow’ ülikooli teadlane Carole ­Biggam (2014: 22) ongi rõhutanud, et muinastaiduritel, kes tegelesid värv­ainete otsingu, pigmendi valmistamise ja maalimisega, pidi leiduma sõnavara pigmentide ja võib-olla ka protseduuride jaoks. Muidugi võis see sõnavara aasta­tuhandete jooksul vähemal või suuremal määral hääbuda.

Kailamäki võttis uurimiseks materjali kahest leiupaigast: Saimaa järvistu Puumala Syrjäsalmist ja sellest põhja pool asuvast Suomussalmi Värikalliost (’värvikalju’) (objektide kohta vt lähemalt Parkkinen, Wetterstrand 2012: 44–46, 124–125). Esimese leiukoha proovis tehti ootuspäraselt kindlaks rauda, mis näitab selgesti ookri kasutamist. Ent teises leiukohas saadi rabavaid tulemusi: nimelt leiti värvi­kihist leelismetalle kaaliumi ja rubiidiumi, mis osalevad erkpunaste toonide moodustamisel. Tehti ka värvikatseid. Kailamäki tuli järeldusele, et Värikallio maalingute tegemisel kasutati harilikust paakspuust valmistatud ja tuha abil intensiivistatud värv­ainet. Vesilahuses töötlemisel eraldub paakspuust kollane värvipigment, leelisega aga punaseid toone. Teatavasti on töötlemata paakspuu lülipuit oranž, kollakaspunane või oranžpunane, maltspuit aga helekollakas või hallikaskollane (Laas 2019: 415; Saarmann, Veibri 2006: 320, 339).

Hilisemast ajast on teateid, et sarnast tehnoloogiat on viljelnud näiteks eestlased ja soomlased, kasutades seda villase lõnga värvimiseks, kusjuures lehtedest saadi kirgast kollakasrohelist ja koortest kas sügavat kullakarva või eredat telliskivipunast värvi sõltuvalt valmistamisviisist (Kailamäki 2022: 7; KLO: 128–129; Viires 1975: 130). Kunagise kasutamise tõttu värvimisel on rootslased kutsunud paakspuud sõnaga gulbark, mis tähendab ’kollast koort’ (Wikipedia: Brakved).

Kes on Soome kaljumaalingute loojad? Traditsiooniliselt on nendeks peetud soome­ugrilasi. Ent uuematel andmetel lahknes varajane läänemeresoome algkeel lääneuurali ehk soome–saami–mordva ühiskeelest tunduvalt hiljem, nimelt 2500 aastat enne praegust aega, niisiis 500. aasta paiku eKr (EKA: 23, 25). Seepärast näikse enamik Soome kaljumaalinguid (nagu ka Äänisjärve ja Valgemere kalju­raiendid Karjalas) olevat teinud läänemeresoomlastele eelnenud rahvad. Pärast jääaega saabusid esimesed inimesed Soome alale ligikaudu 10 000 aastat tagasi. Tuldi nii lõunast ja kagust kui ka Lääne-Euroopa aladelt piki Norra rannikut. 7000 aasta eest tõid ida poolt uue kultuuri ja tõenäoliselt ka keele(d) endaga kaasa kammkeraamikat valmistavad hõimud. Enne läänemeresoomlasi elanud rahvastiku, nn paleo- ehk/või proto­eurooplaste keelepruugist on vähe andmeid. Sellest suudavad mõnel määral kõnelda vaid fonotaktilised ebauuralipärasused ja väljaspool läänemeresoome keeli puuduvad ebaselge algupäraga substraatsõnad, sh kohanimed. Praeguseks on kindel, et tegu polnud ei soomeugrilaste ega indoeurooplastega, vaid mingite hõimudega, kelle keeled on ammugi hääbunud (Häkkinen 2012: 38, 2014: 1–4; probleemi kohta vt ka Kendla, Viikberg 2016; Ernits 2017: 89). Soome alal tegeldi peaaegu rauaajani peamiselt küttimise ja kalastamisega (Halinen 2016: 24). Sellele osutavad ka kalju­maalingud, mis ei kajasta kammkeraamika perioodil arenema hakanud põllu­majandust.

Kailamäki (2022) kirjutisest selgub, et kaljumaalingute värvi allikana oli paakspuu kasutusel kauges minevikus. See ärgitab küsima, kas läänemeresoome paakspuunimetused on kuidagi seotud arengulooliselt sarnasena tunduvate põld- ja ­lubipao ning mõningate värvitoonide nimetusega.

 

Eesti paakspuu, soome paatsama jt

Harilik paakspuu (Frangula alnus ehk Rhamnus frangula; sm korpipaatsama) on kõrge põõsas või hargneva võraga kuni kaheksa meetri kõrgune puu algselt roheliste, seejärel punaste, küpsenult mustjate marjadega. Seepärast on paakspuud, nagu teisigi sarnaseid põõsa ja puu vahepealseid vorme, nimetatud põõsaspuuks (Laas 1987: 534; Viires 1975: 129–130). Paakspuuga sarnaneb türnpuu (Rhamnus catarthica; sm orapaatsama), mistõttu tavainimesed ei suudagi neid alati eristada (ALFE III: 459).

Tähelepanu äratas Kailamäki (2022: 7) väide, et sm paatsama ’paakspuu’ etümoloogia on ebaselge ning et Soomes leiduvaid paats-algulisi kohanimesid saab pidada saamipärasteks. Seetõttu tundub, et autor pidas aprioorselt silmas ka puunimetuse võimalikku saami algupära. Päris nii need asjalood siiski pole. Usutavasti toetus autor kõige uuemale soome keele sõnaraamatule, milles on tõesti nenditud, et paatsama sõnatüve algupära on teadmata (Häkkinen 2005: 851). Ent tõe­näoliselt Soome saamipärased toponüümid ei seondu paakspuuga, sest saami genuiinsele *paats-tüvele omistatakse muid tähendusi (vt Lehtiranta 1989: 96 *pāc- all).

Ühisele algkujule tagasi viidav paakspuud tähistava sõna tüvi leidub kõigis lääne­meresoome keeltes (vt ALFE III: 449–461) väidetavalt peale vadja keele, ent seegi seisukoht on vaieldav (vt allpool). Puunimetuse algkujuna on esitatud *paγats- (EEW VI: 1862), *paγatsma (SSA II: 284) ja *pakats- (ALFE III: 459). Siinjuures on -ma kahtlemata sufiks, mis esineb teisteski läänemeresoome põhjarühma keelte marjataimede nimetustes, nagu sm vaarama ’vaarikas’ ja muurama ’murakas’ ning vps murm (: murman) ’murakas’ (Koponen 1991: 133–134, 152–153). Julius Mägiste nentis soome-ugri puunimetustele iseloomulikku variatiivsust ja eristas läänemeresoome algvormis sufiksit -ts-, mis olevat asendanud algset ks-noomeniliidet (EEW VI: 1862). Ta lähtus ilmselt eesti tüvekujust paaks-. Selleks oletuseks pole aga vajadust, sest asendumine võis toimuda hääbuva k jäänusena.

Sven-Erik Soosaare (2021: 304) arvates on paaks- substraatsõna, millele viitavat tüvehäälikute avar varieerumine ja afrikaat. Eeldades, et läänemeresoome algkeeles eksisteerisid kahesilbilised tüved, usaldaksin Mägiste seisukohta, mille kohaselt on nimetuses tegu siiski algse sufiksiga. Selleks oleks noomenitest substantiive tuletav primaarne -tsa, mille algseks funktsiooniks peetakse deminutiivsuse väljendamist, nt karitsa ’lambatall’ (< kari ~ karu ’lambatall’), vaskitsa ’vaskuss’ (vrd vaski) (Hakulinen 1968: 118). Tänapäeva läänemeresoome paakspuunimetustes tüvi varieerub, kuid mitte eriti olulisel määral, rohkem omapära on sufiksite liitumisega. See ei välista võimalust, et sõnatüvi oleks substraatne, kuid kindlakstegemiseks pole eriti väljavaateid, sest ta on väga laia levikuga (vt allpool).

Mida tähendab sufiksist lahutatud tüvi paγa-1, vrd ka ee paatsa ~ paatsi, sh vohopaats ’paakspuu’ jt (ALFE III: 450, 457; VMS II: 696)? Selle ühendas anonüümse veebi­blogi autor soome mitmetähenduslike verbidega pakahtua, mille tähendussfääri kirjeldavad SSA järgi ’lõhkema, murduma; kõvastuma; valutama [vrd ee pakitama]; lämbuma’ ja vanema etümoloogilise sõnaraamatu põhjal ’lõhkema; puhkema, murduma; lämbuma’, pakkua ’lõhkema; eralduma’ ning Laadoga-äärse Salmi karjala pakuin nenällein ’kukkusin nina peale’ (Fytonyymit 2017: sub paatsama).

Blogi autor lähtus eeldusest, et paakspuu ei talu painutamist, vaid katkeb raksatades. Seepärast peab ta *paka- algtähenduseks ’murduma’. Idee olevat ta saanud indoeuroopa keeltest, nimelt eelkõige ladina nimetusest frangula, mis tuletub verbi frango : fregi : fractum ’murdma’ olevikutüvest; seetõttu substantiiv tähendaks ’(kergesti) murduv, habras ese’. Ladina keeles esineb tähenduses ’habras’ sama verbi tuletis fragilis, mis ühtlasi tähendab midagi pragisevat, krigisevat, nagisevat (LRS: 438). Seega on sõna onomatopoeetiline taust ilmne.

Slaavi keelte näiteks tõi blogi autor vn крушина ’paakspuu’, mis seostuvat adjek­tiiviga kruch- ’habras’. Ilmselt on silmas peetud poola lekseemi kruchy ’habras’ ja valge­vene крухы ’rabe, kergesti purunev’, ent omadussõnad on tuletatud substantiivist kruch ’laast, kild, tükike’ (vrd vn крух), millest on moodustatud ka verb крушить ’purustama, hävitama’ (ESR II8: 420; Vasmer 2: 387). Tegu on algslaavi perioodi ulatuva lekseemiga, millel on vasteid serbia, tšehhi jt keeltes, kusjuures algse kuju *krušina tähenduseks olevat olnud ’tükike’ (ESS XIII: 48–49).

Ladina frangula on esimest korda kirja pandud 1623. aastal. Varem on kasutatud kreeka laensõna rhamnus ~ rhamnos, mis, tõsi küll, on tähistanud erisuguseid puid, kõige sagedamini paakspuu lähedast sugulast türnpuud (Genaust 1996: 255; LES: 968). Nõnda hiline esmakasutus võib vihjata ladina lekseemi tehislikkusele ja sõnalooja emakeele mõjule. Slaavi sõna puhul on peetud võimalikuks selle kalkeerimist ladina lekseemist (ESS XIII: 49). Sellele vaidles vastu Anželika Šteingolde (2002: 208–209, 216), kelle arvates on asjaomased balti (vrd lt krūklis ’paakspuu’) ja slaavi keelte puunimetused, mis polevat küll omavahel otseses suguluses, ürgset onomatopoeetilist algupära.

Rootsi keeles kannab paakspuu nimetust brakved. See on tuletatud sõnast brak, mis tähistab purunemise heli ja sellega seostub sks brechen ’(katki) murdma’. Järeldatakse, et tegu on taimega, mis murdub praksudes või praksub tules põlemisel (­Wessén 1975: 51; Hellquist 1922: 59). Juba eespool tekkis kõhklusi, sest missugune puu ei purune ega põle praksudes. Ent teisal on seletatud, et paakspuud kasutati omal ajal püssirohu valmistamisel, sest ta annab vähe tuhka, nimetus seostuvat hoopis kahuritorude purunemisega tõhusama lõhkeaine tagajärjel (Wikipedia: Brakved; vt ka Laas 2019: 415).

Siinkohal on mõttekas tsiteerida etnoloog Ants Viirest (1975: 130), kes kirjutas rahvaküsitlusmaterjali põhjal: „Samuti lõhestati paakspuust sitkeid vikativitsu, millega vikat kinnitati löe külge. Paakspuu andis ka häid tugevaid rehapulki.” Seevastu uuem dendroloogia käsiraamat mainib, et paakspuu on pehme ja habras (Laas 2019: 415). Ravimtaimede raamatus nenditakse, et „painutamisel murdub puit kergesti pikkade kildudena” (Tammeorg jt 1975: 146–147). Puidutehnoloogid on sedastanud, et paakspuu on hästi lõhestatav (Saarmann, Veibri 2006: 320). Need andmed ei sobi omavahel kokku. Võimalik, et informant ajas puuliigid segamini.

Sõltumata sellest, kuidas suhtuda nostraatilisse keelesugulusse, on teada, et mitmes keelkonnas esineb identne onomatopoeetiline tüvi, vrd altai *pak(ʌ)- ’lõhkema; kortsu minema’, uurali *pakkʌ- ’lõhkema’ ja draviidi *pakk- ~ *pakʌ- ’murduma; lõhkema’; seda tüve on deskriptiivseks pidanud ka nimetatud hüpoteesi autor, vene keele­teadlane Vladislav Illitš-Svitõtš (1967: 347). Mitmel puhul on osutatud, et onomatopöa võib pärineda eri aegadest, ka kaugest minevikust (näiteks vt Bogár 2011: 35). Soome-ugri algkeeles oli tüvi *pakka- tähenduses ’mõranema, lõhenema, lõhkema; puhkema; lõtvuma’ olemas; selle jätkuks on kirjasõnas nimetatud ee pakata-, sm pakku-, pakahtu-, handi paγǝn-, ung fakad- (UEW I: 349; OFJ 1974: 420; vt lähemalt allpool).2 Eks onomatopoeetiline *pakka- võis kajastada mitmesuguseid purunemisega kaasnevaid helisid. Sünkreetilisse tervikusse võis peale lõhenevuse ja helide aja jooksul sugeneda värvus. See võis motiveerida omakorda värvainena kasutatava paakspuu nimetuse teket. Vaikides ei saa mööda minna objekti materjalist: kas tegu on puidu või kiviga (vt lähemalt allpool)?

Paakspuunimetuse päritolu seletamisel saaks sellest tüvest lähtuda juhul, kui see oleks läänemeresoome keeltes astmevaheldusele *pakka : *paka allunud juba üsna varakult. Seejärel tulnuks oletada, et ajapikku oli *pakka ja *paka vaheline seos ununenud, mistõttu uue astmevaheldusliku seose tekkimisel oleks k hääbunud (*paka > paa-). Seda seisukohta oleks liiga keerukas põhjendada. Pigem võiks kõne alla tulla võimalus, et kunagi eksisteeris käsitletava onomatopoeetilise geminaatkonsonanti sisaldava tüve kõrval paralleelselt *paka-. Seda hüpoteesi aitavad mõnevõrra põhjendada Petar Kehayov ja Rogier Blokland (2007), kelle kohaselt võib deskriptiiv­sõnades deminutiivsuse väljendamise eesmärgil ilmuda geminaatkonsonant. Enamik selle näidetest on küll kas lastekeelsed või suhteliselt hilised, ent leidub ka siinses kontekstis üksikuid huvipakkuvaid, vrd käkk : käki ~ käku ’tomp, känk; odrajahust käkk’ ja kägar : kägara ’väljaheitetükk; väike heinasaad’, nakk : naki ’pulgake, kingatikk; varn; väljaulatuv nurk’ ja naga : naga ’pikk, terava otsaga varras, mida liigutades saab lasta õlle- või kaljanõust välja jooki läbi põhjaaugu’, pukk : puki ’terav rinnanurk hanel või pardil’ ja pugu : pugu ’linnu söögitoru laiend terasööda seedimiseks; linnu kõhualune; kõht’ (Kehayov, Blokland 2007: 91–93, 102). Seepärast pole võimatu, et deskriptiivtüvede puhul tekkis sarnaseid opositsioonipaare juba kauges minevikus.

Eesti ja soome paakspuunimetuses on sufiks -ts- liitunud nõrgaastmelise tüvega, mille teine silp on t-osise tõttu kinnine (eeldusel, et tegu oli häälikujärjendiga, mitte foneemiga c). Seepärast on k-st tekkinud palataalspirant γ, mis on eesti ja soome keeles pärastpoole vokaalistunud, vrd ee jalg : jala (< *jalγan), mägi : mäe (< *mäγen), (murdeline) vaga : vaa; sm vika : vian ’viga : vea’ (Kask 1972: 19, 34, 37; Hakulinen 1968: 52; vt ka Koponen 1991: 153).

Lauri Posti (1942: 151) tuletas lv pagāstpū ~ pagāstmōŗapū ’Rhamnus frangula’ sõnas sisalduva g alghäälikust *γ, kõrvutades sõnadega kōgaz (< *kauγas) ’kaugele’, mägūd (< *γet) ’mäed’ jt. Uurija lisas, et liivi nimetuse algusosa on tekkinud rahva­etümoloogiliselt läti keelest laenatud sõna pagāsts ’vald’ mõjul. Näikse, et Posti pidas vaikimisi silmas osist -ts- ja metateesi *ts > st.

Martti Rapola (1966: 59) tõdes, et sm paatsain ~ paatsama ja ee paatspuu puhul on k-klusiili kadu normaalne nähtus, kuid probleemsed on hääliku j esinemine soome murdekujudes pajahtin jt ning livvi pakatšin lähtumine geminaatklusiilist. Seetõttu tõstatas uurija küsimuse, ega mainitud keelte puunimetused ole laenatud vepsa keelest.

Nimetatud vahehääliku esinemises siinkirjutaja probleemi ei näe, sest nagu nentis Rapola, on ühesuguste vokaalide vahelise k muutumine j-ks küll väga harv nähtus, kuid siiski kohatav. Vepsa laenule vihjates pole ta mehhanismi lähemalt seletanud. Teadupoolest tuleneb sõnas pagač ’paakspuu’ leiduv g otse varasemast *k-häälikust, sest vepsa keeles pole kujunenud läänemeresoome keeltele iseloomulikku astme­vaheldust, vrd vps mägi : mäged ja ee mägi : mäed (Tunkelo 1946: 55). See tähendab, et vepsa lekseemi moodustamine algkujust *paka- sarnaneb eesti, liivi ja soome keelega.

Seevastu pole sõnasisese klusiili kao puudumise tõttu idasoome pakatsin, li pakačču, viena pakačin ja lü pakačim ülejäänud läänemeresoome, sh vepsa lekseemiga otseselt võrreldavad. Nii võikski lüüdi ja karjala keeltes oletada nõrka geminaatklusiili *k, mis on tekkinud vahelduse *kk : *k tulemusel, vrd sm lakki : lakin ’müts : mütsi’ (Hakulinen 1968: 52). Teisalt oleks see tekkeviis erandlik, kuid muidugi mitte võimatu. Mõlema karjala keele murrakutes esineb paralleelselt oma­pärane pagačin. Livvi keeles leiduvad g-lised sagarvu ’saarmas’, jagardus ’juuste noaga lahku ajamine täide otsimisel’ jt, mida Heikki Ojansuu (1918: 18, 19) on pidanud lüüdi või vepsa laenudeks. Ehk võiks sama lugu olla paakspuunimetusega. Klusiili g sisaldavad vormid võivad olla laenatud kas vepsa või varasest lüüdi keelest, mil g oli erandlikult veel k-ks muutumata, sest ootuspärane oleks olnud samuti *paga-tüvi nagu vepsa keeles, vrd mägi : mäged (LMS: 253). Edasi võiks oletada analoogiamuutust teiste pak-­alguliste sõnade mõjul, nt pakaińe ’pakane’, pakotada ’pakitada’ jt (LMS: 295–296).3

Läänemeresoome murdekaardilt on näha, et paakspuunimetuste algusosa on Ida-Soomes ja Karjalas (paga- ~) paka-, sellest lääne pool aga laia, lõunast Kesk-­Soomeni ulatuva vööndina ja tõenäoliselt endast vahevormi kujutav paja- ning ­Eestis (mitte täies ulatuses) ja Edela-Soomes paa-; nt Põhja-Soomest on paja- teada vaid ühest murrakust (vt ALFE III: 449, 456).

Esitatust ilmneb, et paakspuu nimetuse saab seostada puidu suurepärase lõhenevusega ja sellega kaasneva heliga.4 Mainimist väärib sama tähendusega, kuid kitsa levikuga vps plakač (ALFE III: 460). Selle üsna hilisel ajal tekkinud lekseemi saab kõrvutada vepsa onomatopoeetiliste verbidega plakahtada ’plartsatada, laksutada, prõksutada; praksudes välja lennata jms’ ja plakutada ’pragiseda, praksuda, paukuda, prõksuda, nagiseda’, nt hiĺ plakahť päčišpäi lavale ’süsi lendas ahjust praginal põrandale’, kuźne haug plakutab ’kuusehalg pragiseb (ahjus)’ (SVJ: 423). Kahtlemata on uue lekseemi moodustamisel eeskujuks olnud vps pagač.

 

Vadja bragattsi

Vadja paakspuud tähistava bragattsi ~ brägattši ~ brägättsi ~ brägättši (variandid VKS: 169 järgi) seost teiste läänemeresoome lekseemidega on peetud selgusetuks (Soosaar 2021: 304). Siinkohal sobiks mainida Lõuna-Soome murdesõna prätäkkä ’paakspuu’ (ka paskaprätäkkä, prätäkkäpaju, prätäkktuomi), mida eespool nimetatud blogi autor pidas kas puuoksa murdumise või põleva puu praksumise hääle jäljendajaks ja kõrvutas onomatopoeetilisel tasemel rootsi sõnaga brakved ’paakspuu’ (Fytonyymit 2017: sub paatsama). Soome sõnapere päritolu lähem uurimine jäägu praegu kõrvale. Seevastu hakkab vadja lekseemi puhul silma, et algusosa brag- ~ bräg- sarnaneb tõepoolest rootsi sõna algusosaga brak-, kuid järelosa -Attsi ~ -Attši läänemeresoome liitega. Niisiis võiks algkuju rekonstrueerida kujul *brAg-Attsi. See võiks näidata, et ka vadja keeles on esialgu võinud eksisteerida *pakattsi, mis pärastpoole, nimelt ajal, mil Ingerimaa oli Rootsi valduses (st XVII sajandil või järgnenud aastasaja alguses), on langenud rootsi keele mõju alla. Sel puhul ilmneks vadja keelele iseloomulik areng *k > *γ > g, nt tšako : tšagoo ’kägu : käo’ (Ariste 1948: 17), mille tõttu klusiil sai püsima jääda. Teisalt tuleb kõne alla onomatopoeetilise prakisa ~ präkisä ~ präkkiä ’pragiseda, praksuda; ragiseda’ mõju (vt VKS: 959, 967). Kolmandaks, pole võimatu, et vadja paakspuu algse nimetuse muutumist või uue teket on mõjutanud nii üks kui ka teine.

 

Eesti pagu

Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatus on kirjas sõnad pagu ’Spath’, lubjapagu ’Kalkspat’ ja põldpagu ’Feldspat’ (Wiedemann 1973: 748). Mujalt seda leitud pole, isegi mitte eesti regilaulude andmebaasist (ERLA). XIX sajandil on sobiva kujuga perekonnanimed ainult Vil Baggu ja Kan Paggo, kuid üldsõnal on mitu tähendust. Viljandi kihelkonna samas mõisas on teisele talupojale antud nimeks Kiwwi, kuid sellegi tõestusjõud on väike (näidete allikas: Onomastika).

Mis on põldpagu? Eesti mineraalide ja kivimite raamatust seda ei leia. On küll nimetatud raskepagu ehk barüüti (Viiding 1984: 114). Nõnda on kirjas ka vene-eesti geoloogiasõnastikus (VEG: 16). Viimane sõna ei puutu praegu asjasse. Mõistet põldpagu kasutatakse ohtrasti veebis seoses ehetega, kusjuures sageli võrdsustatakse seda nimetust päevakivi omaga, mis pole aga täpne. Eesti entsüklopeediast võib lugeda, et mitmuslik põldpaod on päevakivide vananenud nimetus (EE VII: 589). Viimased moodustavad omavahel üsna sarnaseid mineraale, mille küljed on täisnurkse kahesuunalise lõhenevuse tõttu siledad ja läikivad. Mineraalid kuuluvad mitme­suguste kivimite (graniit jt) koostisse, andes neile punase, roosa, roheka või helehalli tooni; teisal on täpsustatud, et kaaliumi sisaldavad päevakivid (ortoklass jt) on sageli liha- ja pruunikaspunased (Viiding 1984: 161; Seim 1974: 77–78, 365). Ühelt poolt oli muinas­aja inimesele tarberiistade valmistamisel oluline kivimite hea lõhenevus, teisalt võis äratada tähelepanu nende ere värvus või omapära. Sellest annab tunnistust isepärase kujuga kvartsikristallide leidmine kiviaegse Tamula asula kultuuri­kihist ja Kagu-Soome Vaateranta matusepaigast; nende kasutamise kohta on avaldatud mitme­suguseid arvamusi, sh usundiga seonduvaid (Jonuks 2022: 119–120).

Peale sõna põldpagu on tuntud veel lubjapagu kaltsiidi tähenduses (EKM I: 1298). Ka see mineraal on ülihea lõhenevusega. Kaltsiit on läbipaistev ja värvitu, kuid lisandid võivad anda talle mitmesuguseid heledapoolseid toone, nagu roosakas ja kollakas, kusjuures läbipaistvaid kaltsiidikristalle nimetatakse islandi paoks (Viiding 1984: 134–135).

Just hea lõhenevuse tõttu võis käsitletavate mineraalide nimetus sarnaselt paakspuuga tuleneda algkujust *paka. Seetõttu, et teine silp oli algselt lahtine, sõnasisene klusiil säilis (vt nt Kask 1972: 28). Sõna pagu ongi etümoloogidel ühendusse viidud pragu või lõhet tähistavate sõnadega, vrd ee pagu ’pragu, lõhe’ (murdes ka pakatus), lv pa’g ’pragu’, sm pako ’pragu, lõhe, rebend, mõra’ ja võib-olla krj pako liitsõnas ­silmäpako ’võrgu viga, rebend’. Teisalt on mineraalinimetust peetud onomatopoeetilise pagisema ’nagisema’ tuletiseks mineraalide pragunemisel tekkiva pragina järgi (EES: 344–345). Üks ei välista teist, vaid seletused sootuks täiendavad teineteist, sest miski ei takista oletamast, et purunemise või lõhenemise mõiste ongi sugenenud kaasneva heli baasil. Sünkreetilisse buketti võis kuuluda lisaks värvus.

Eesti keeles on pagu : pao ~ pau ’pragu’ või üliharva sellest tuletatud Muh paguline ’praguline’ ja Khk pagunema ’pragunema’ registreeritud kokku 32 murrakust, sh kõige rohkem Läänemere saartel ja Lääne-Eestis, väikse rühmana Kesk-Eestis (KJn Pil Plt) ning üksikjuhtudena Ida- (Kod Trm) ja Lõuna-Eestis (Hls) (VMS II: 159–160). Seevastu teise tuletusliite ja tähendusega pagisema ~ pagisama ’nagisema, naksuma’ on tuntud peamiselt Mulgimaal (Hel Hls Trv) ja sellest veidi põhja pool, Põltsamaa kandis. Asjaomase tüve leviku kohta pole andmeid Põhja-Eestist, ent sugulaskeelte näited (vdj pakisa ’pragiseda, praksuda’, sm pakista ’vestelda; lobiseda’) veenavad, et tegu on samuti läänemeresoome ühissõnaga; seega on pagu ja pagisema pärit ühisest algpesast (vt EES: 344). Vadja lekseem osutab, et *pak- võib väljendada ka tugevamat heli kui nagin.

Sugulaskeelte järgi otsustades sisaldas pagu algselt o-sufiksit (-u < *-o). Sel juhul võib tegu olla vähendusliitega (pagu < *paka + *oi), kuid mitte ainuüksi, sest liide võis tähistada ka teo tulemust jms (vt Hakulinen 1968: 143–144, 176–177). Kui jääda esimese oletuse juurde, siis võib väga ettevaatlikult tuletada, et *pakka võis omandada mingi hästi lõhestuva (värvilise) kivimi, kivi või isegi (kaljumaalingutega?) ­pragulise kaljupanga mõiste; mõttekäigule aitavad kaasa üldine kontekst ja pakk ’puutükk’ (lähemalt järgmises alajaotuses). Usutavasti on tegu väga vana pärandiga, mis on nüüdseks peaaegu minevikku haihtunud, ent kiviajal võis see olla vägagi olulisi mõisteid.5

 

Vepsa paku-, livvi ja lüüdi pakku– ’kollane’

Enamikus läänemeresoome keeltes (v.a liivi ja vepsa) seostub kollase värvi nimetus taimenimetusega kold (vt EES: 172). Kogu vepsa keele alalt on kollase värvuse tähenduses registreeritud pak-algulise omadussõna variante, mis erinevad üksteisest vaid teise silbi vokalismi poolest: pakuine ~ pakuune ~ pakõine ~ pakõne [õ on tegelikult kõrge], mis tähendab ka munakollast (LAV: 414–415). Vepsa järgsilbi diftong ui on algsem; lõunavepsas on toimunud muutus ui > ū, mujal on paiguti ui muutunud õi-ks või õ-ks (vt lähemalt LAV). Soome etümoloogiline sõnaraamat seostas nimetatud adjektiivi ja verbi pakuštada ’kollendama’ kagusoome murdesõnaga pakkunen ’mingi taimeliik, millega värvitakse kollaseks; Bidens tripartitus, millest varem saadi kollast värvi’ (SSA II: 297). Hiljem on seda talletatud vaid Karjala kannase edelaosas kunagises Uusikirkko (tänapäeval Poljanõ) murrakus. Lekseemi on sõnaraamatus esimesena registreerinud Elias Lönnrot 1880. aastal (SRS II: 135). Tegu on niisketes kohtades kasvava kolmisruskmega, millest vanasti valmistati lahust villa ja lõnga värvimiseks (Koski 1983: 102). Ruset on tulikollase värvi saamiseks kasutatud ka Eestis (Vilbaste 1993: 196).6

Samasse sõnaperre kuulub li pakkuine ’kollane’ ja vps sõnaga identne lü pakuińe ’kollane’; viimast peetakse tõenäoliseks laenuks vepsa keelest (SSD: 48; LAV: 415). Erinevalt vepsa keelest on livvis ja lüüdis tavalisemad siiski eostaime nimetusest tuletatud lekseemid.

Asjaomase sõnatüve saab rekonstrueerida kujul *pakku-. Geminaatklusiili *kk jätkajaks astmevahelduseta vepsa keeles on k, kuid soome, livvi ja lüüdi keeles kk (Tunkelo 1946: 145, 167), vrd li akku : akan (Ojansuu 1918: 5–9), lü akk : akan ’naine : naise’ (Turunen 1946: 165, 175). Ilmselt seetõttu ongi lüüdi kollast tähistavat sõna õigusega peetud laenuks, sest ootuspärase kk asemel esineb selles k. Värvi­nimetuses on sufiks -inen liitunud erinevalt eespool pikemalt käsitletud sõnadest tugeva­astmelise tüvega.

Tänapäeval esindavad *pakkoi-algkuju eespool nimetatud ee pakk jt. Paraku pole seda nimisõna teada vepsa ega karjala keeltest, küll on aga lõunavepsast tuntud samatüvelised verbid pakuda ’küljest ära tulema’ ja pakutada ’minema ajama; maha raiuma; küljest ära tulema’, millel on vasteid ka karjala murretes (Tunkelo 1946: 791, 805–807; SVJ: 396–397).

Pakk-sõna puhul on peale germaani laenu oletuse peetud võimalikuks, et tegu on sama tüvega nagu sõnas pakatama, kusjuures noomeni algtähenduseks on arvatud ’tükk, lõhandik, (kuivusest) lõhenenud puu’, vrd ka ee pakatus ’pragu’ (EES: 349; SSA II: 293). Edaspidise arengu käigus on võinud liituda sellele kollase värvitooni mõiste, mis vepsa keeles on muutunud põhivärvuseks ja ühes soome murrakus kolmis­ruskme nimetuseks.

 

Eesti paat ja paatjas

Kollast värvust tähistab ka ee paat : paadi, mis on registreeritud kogu eesti keele alal, kuid laiemalt idapoolses Eestis Kuusalust Setoni, ning sellest lääne pool vaid kaheksas kihelkonnas, kokku 38 murrakus (VMS II: 157; vt ka Oja 2003: 101–102, sh leviku­kaart). Murdesõnastiku andmeil tähendab paat just kahvatu- või hallikaskollast värvust. Sõna on kasutusel rohkem taimede (eriti valminud kõrsvilja) ja loomade kirjeldamisel, samuti on Paat tuntud härja- või pullinimena. Hobuse puhul on lekseemi talletatud isegi substantiivina (EMS VII: 55). Enamasti samades murrakutes on teada ka paat-sõna tuletisi. Need on paadikas ’punakas- või hallikaskollane’ (esineb 15 murrakus), paadikõnõ ’paatjat värvi pullike’, paadin ’paatjat värvi’, paatjas ’kahvatu- või hallikaskollane; kahvatupruun’ (16 murrakus), paatjanõ ’paatjas (hobuse kohta)’. Helme murrakus on sõna paat baasil arenenud verb paatime (paat’ma) ’valmima (vilja kohta)’ (EMS VII: 36, 55; VMS II: 154, 157). Järva-Jaani kihelkonnas on XIX sajandi algupoolel pandud perekonnanimi Paatjas (Onomastika). Sealkandis pole vastavat apellatiivi registreeritud, küll aga kahes naaberkihelkonnas (JMd Koe), mistõttu lekseemi esinemine kõnealuses kohas oleks ülimalt tõenäoline.

Seega on eesti keeles tegu üsna laialt levinud produktiivse sõnaga. Ilukirjandusest on teada paadikas ’kollakas’, paat ’kahvatukollane’, paathall ’kollakashall’, paatjas ’kahvatukollakas, hallikaskollane, luitunud pruunikas’, paatjaspruun ’kahvatu kollakas­pruun’ ja paatjaspunane ’kahvatupunane, punakas’ (vt EKSS IV: 5, 14). Juba 1660. aastal esines see Heinrich Gösekeni eesti keele käsiraamatus härja ja kübara värvuse kirjeldamisel. Seal on sõna paht saksa vasteks antud fahl ja eesti keeles ’kollakas(pruun)’. (Kingisepp jt 2010: 544) Seega näitab kogu talletatu, sh üle 360-aastane kirjapanek, et eesti keeles pole tegu põhivärvuse nimetusega, vaid mingi domineerivalt kollaka värvusega, milles tajutakse kas hallikat, pruunikat või harvem punakat tooni. Paat kuulub nende üsna väheste värvisõnade hulka, mis pole moodustatud liite -ne abil. Liide -jas väljendab omaduse vähesust, osutades värvitooni tagasihoidlikule intensiivsusele (vt Kasik 2015: 362).

Oletatakse, et eesti keelest on sõna laenatud soome murretesse ja isuri keelde, vrd sm paatti ’võik (hobune)’ ja is paatti ’tumekollane’ (EES: 342). Viimase kohta on raske midagi kindlamat otsustada, kuna ta on talletatud vaid ühest kohast, nimelt Metsäküläst Soikkola poolsaarel (IMS: 392). See jääb eesti keeleala piirist suhteliselt kaugele. Soome sõna on registreeritud Karjala kannaselt, st samuti kagumurdest nagu pakkunen, ja esimesena taas Lönnrot (SSA II: 284). Lisaks kuulub siia kannase idaosast pärinev paatittava hevonen (täpsemini poatittava hepone) ’valkjaskollane hobune’ (IKM: 104). Sõna grammatiline vorm eeldab registreerimata verbi *paatittaa ’kollendama’, vrd nt sm kellastua, kellertää (< kelt-) samas tähenduses. Niisiis pärinevad asjaomased lekseemid samast keeleareaalist. Siiski tundub sõnade alg­allikast suhteliselt kaugele laenamine vähetõenäoline.

Eesti sõna päritolu pole selge, sest läti keeles leidub pāts ~ pātsis, mida kasutatakse mitmesugust kollakat või pruunikat värvust hobuse kohta. Lekseemil pole vasteid teistes balti keeltes, mistõttu pole selge laenu suund: kas ülevõtmine on toimunud läti keelest eesti keelde või vastupidi (EEW VI: 1868; SSA II: 284). Eesti etümoloogiasõnaraamat peab sõna paatjas siinkirjutajale teadmata põhjendusega eelkõige balti laenuks, kuid ei välista seejuures nooremat, st läti algupära (EES: 342), Lembit Vaba (1997: 146) aga kahtlevalt läti laenuks.

Esialgu Koski (1983) monograafia retsensioonis, hiljem ka mujal on Vaba (1987: 224, 1997: 147) õigusega väitnud, et käsitletavat värvinimetust ei saa tuletada sõnast paas : pae, nagu seda on varem püütud seletada. Vaba üritas läti lekseemile leida indoeuroopa algupära, võrreldes seda sanskriti värvinimetusega pātalaḥ ’kahvatupunane’ ja patala- ’kehale tehtud värvilaik’ ning osseedi võimaliku edasiarendusega fadyn : fast ~ fadun : fast ’lööbega kattuma’, fadynag ~ fadængæ ’lööve’ (Abajev 1958: 415).7 Vaba oletust kommenteerimata on maininud ka Oja (2014: 103).

Santeri Junttila (2019: 56, 63) ei eita Vaba esitatud indoeuroopa etümoloogiat, kuid peab siiski usutavamaks laenamist läti keelest eesti keelde või siis vastupidist laenusuunda juhul, kui eesti sõna on alguse saanud saksa lekseemist Spat ’pagu’. Viimati mainitud seletuskatse sobib küll häälikuliselt, sest läänemeresoome keeltes üldiselt sõnaalgulisi konsonantühendeid ei esine (p < *sp), kuid semantilises plaanis tundub areng olevat kahtlasevõitu: kas nii hilja kui eesti keele perioodil tekkis lähtesõnas puuduv värvitähendus, mida laenati ka naabritele?

Näikse, et läti lekseem on olnud üsna kitsa levikuga, piirdudes Kuramaa (Jelgava, Kuldīga, Talsi, Tukums) ja Põhja-Liivimaaga (Cēsis). See võiks viidata pigem laenule liivi keelest, kuid sealt pole paraku sobivat vastet nenditud. Arvestades teiste sarnase tüvega kollast värvust tähistavate sõnadega, võiks oletada, et ee paat on genuiinne. Sarnaselt paakspuunimetusega esineb lekseemis pagu samuti *paka- tüvi, kusjuures -t jätkab kunagist sufiksit *-tti. Seega paat < *paγa-tti < *paka-tti, vrd ka ee väät, sm väätti ’vits’ (EES: 622; Hakulinen 1968: 179–180).

 

Ungari fakó

Ungari keeles on sõna fakó, millele ungari-eesti sõnaraamat annab tähendused ’hallikas, kollakashall; tuhkur (hobuse kohta); tuhm, matt’ (UES: 227). Seevastu ungari-vene sõnaraamatus on esitatud fakadni ~ fakó tähendusteks ’tuhm, tuhmunud; luitunud; võik’ (vn буланый, соловый; VRS: 210). Selgituseks olgu märgitud, et tuhkur peaks tähistama tuhakarva ja võik kollakat värvi hobust, tulenedes sedapuhku sõnadest tuhk ja või (EES). Ungari keele etümoloogilises sõnaraamatus on toodud asjaomase sõna tähendused ka varasemates kirjapanekutes: värvustega seostuvad 1549. aastal talletatud ’kollakashallikas’ ja 1703. aastal ’heledat karva hobune, [sks] Falbe’ (MNT I: 831). Sks falb tähendusteks esitatakse ’kahkjas, paatjas; paatjaskõrb, võik’ ja substantiivil Falbe ’võik hobune’ (SES: 274).

Vaatlusalust lekseemi on seni peetud nimisõna fa ’puu’ tuletiseks sufiksiga -kó, kusjuures esialgne tähendus olevat olnud ’puidust’, seejärel on keeruka semantilise nihke tagajärjel tekkinud tähendus ’puidusarnase varjundiga’ ja lõpuks ’kollakas’ (MNT I: 831). Siinpuhulgi tunnukse, et on tekkinud semantiline seos puiduga. Ent kõnealust sõna morfoloogiliselt teisiti liigendades saab ungari sõnale anda uue seletuse, mis ühendaks fakó siinses uurimuses kollast värvust tähistavate lekseemidega. Uut viisi struktureerides saaks sõnas eristada tüve fak- ja liidet ó.

Tüvi fak- võib lähtuda algkujust *pakka. Ungari on soome-ugri keeltest ainuke keel, mille varasel perioodil on toimunud muutus *p > f. See osutab tõigale, et tegu on üsna eaka tüvega. Soome-ugri esimese silbi vokaalile *a vastab ung a või á ja kaksikkonsonandi *kk vasteks on k (Hajdú 1985: 268–269). Tõenäoliselt on see sama tüvi, mis esineb verbis fakad. Viimati mainitul on rikkalik tähendusspekter: ’purskuma, purskama; puhkema, avanema, pakatama; lähtuma, tulema’ (UES: 227). Ungari verbi kõrvutatakse soome sõnaga pakkua ’pragunema, lõhenema, rebenema; lõhkema’ ning mansi lekseemidega päkmänt ’pragunema, lõhenema, rebenema’, päkǝp- ’voolama hakkama; murdma, lõhkuma; välja ilmuma (päikese ja kuu kohta)’ ja pākǝnta ’rebenema; tõusma (päikese kohta); välja purskuma’. Tüve fak(a) ~ fek(e) peetakse iidseks häält jäljendavaks soome-ugri sõnaks, mille algkuju oli *pakka- ~ *pekk- (vrd fekély ’mädapaise; haavand’). Sõnapere semantika võib olla arenenud algsete tähenduste ’pauguga purunemine’ või ’purskumine’ baasil (MNT I: 830).8

Lähedaste tähendustega on ka handi murrakute paγnǝkǝta ’lõhkema hakkama; tõusma hakkama (päikese kohta)’, paγǝnta ~ pakǝnta ~ påkǝnta ’lõhkema (õõnsate esemete kohta); tulistama; tõusma (päikese kohta)’ ja påγta ~ paγta ’lõhkema (õõnsate esemete kohta)’ (SVD: 336–337, 346, 348). Keeleteadlane Alo Raun (1982: 115) kõrvutas läänemeresoome verbe (ee pakatama, sm pakahtaa) nii handi kui ka ungari materjaliga.

Nüüd tuleb juttu ung fakó võimalikust sufiksist ó. Selle päritolu võib olla kahe­sugune. Esiteks, ungari keeles esineb kas deminutiivsust või tähendust ’varustatud millegagi’ väljendav sufiks kujul ~ , nt apó ’isake’ < apa ’isa’. Seda saab teiste hääliku­võimaluste seas tuletada ka *p-st. Teisalt tuleb arvesse soome-ugri denominaalsufiks *-p, mis esineb läänemeresoome keeltes kujul -vA ja saami keeles b-na. Liide moodustab obiugri keeltes eelkõige omadussõnu tähenduses ’millegagi varustatud’, kuid selle sufiksi esinemine ungari, permi ja mordva keeltes pole kindel. Juba algungari perioodil tekkis muutus *p > *w (*β). Seega fakó toonane algkuju võiks olla *fakawa. Vanaungari perioodi alguses IX–XI sajandi paiku eksisteerisid veel diftongid, kusjuures aw oli muutunud au-ks. XIV sajandi lõpuks või hiljem redutseerusid diftongid pikkadeks vokaalideks, sh au-st sai enamasti ó (OFJ 1974: 350; OFJ 1976: 354–355, 358, 379).

 

Taaskord paakspuust

Kui siinkirjutaja käsikiri oli juba Keele ja Kirjanduse toimetusse jõudnud, ilmus paakspuu teemal üllatuslikult Santeri Junttila kirjutis. Selle autor nentis, et paakspuud ei saa puhtvormiliselt pidada tuletiseks sõnast pagu ’pragu’, sest see on ise derivaat, kuid ta võib olla paralleelne tuletis samast tüvest kui lõunaeesti pago ’adra põikpuu; tüüri pide; palgiveopakk reel; pulk; klopp; plokk; liist’, mille algseks tähenduseks saab pidada ’lõhkenud või lõhutud puutükk’. (Junttila 2023: 245)

Paakspuunimetuse päritolu selgitamisel lähtus Junttila ajakirjas Kieliposti publitseeritud Jorma Koivulehto (1989) kirjutisest,9 mille kohaselt algläänemeresoome *pakka või *pakko on germaani laensõnu. See on rekonstrueeritud kujul *spakō, vrd norra spak ’hoob, (puust) kang’, asks spake ja üsks Spake ’tüüri käepide’; sama päritolu on sks spachen ’kuivuse tõttu lõhenema’. Nende baasil rekonstrueeris ­Junttila hilisläänemeresoome *pakaccõ, mis on võinud anda nii *pakoi ’pragu, lõhe’ kui ka *pakkoi ’pakk’, muutudes ise ma-tegevusnime lisandusel paakspuunimetuseks (­Junttila 2023: 245–247).

Esimesel pilgul ei kutsu Koivulehto ja Junttila seisukohad esile vastuväiteid. Eespool käsitletud pago saab tõenäoliselt võrrelda ka lekseemidega ee pakk : paku ’jämeda puutüve otsast saetud jupp’, vdj pakko ’puu- või raiepakk; plokk ehk palgi­pakk; pakktaru, mesipuu’, sm pakko ’jalal pehkinud puu’ ja is pakko ’puupakk’ (< *pakkoi), kusjuures semantilise plaani kõrval kajastub häälikurööpsus *pak- ~ *pakk-. Üldiselt on nimetatud autorid jõudnud siinkirjutaja uurimusega sama­laadsete tulemusteni: paakspuunimetused paatsain, paatsama jt seonduvad lõhenevuse põhjal sama omadust väljendava sõnatüvega, millest on saanud alguse ka pagu : pao ja pakk: paku; mõlemal juhul aimub alussõna onomatopoeetiline alge. Ent põhiline erinevus on see, et ühel juhul on lähteks laensõna, teisel puhul genuiinne lekseem. Krono­loogiliselt oleks ühel juhul tegu algläänemeresoome, teisel aga ulatuslikuma levikuga, nimelt algsoome-ugri keeleperioodist pärineva sõnaga, mille areng on viinud peale äsja mainitute ka mitme teise mõisteni. Lisaks on omasõnalises seletuses arvesse võetud värvitähendust. Junttila uurimus ärgitas siinkirjutajat oma tulemusi detailsemaks muutma ja indoeuroopa andmete põhjal nägema avaramat üldpilti.

Ei saa jätta märkimata, et paakspuunimetuste hulgas leidub selliseid, mille puhul on keerukas oletada kunagist mA-liidet (nt paats, vohopaats); see seab kahtluse alla deverbaalse tuletustee vähemalt osal juhtudel. Läänemeresoome paakspuunimetuse variante on üliohtrasti (vt ALFE). Eesti teisendite hulgas saab peale liiteta ­juhtude eristada sufiksit -k, -mA, -nA ja -s sisaldavaid lekseeme, mis osutavad nimetuse sekundaarsele kujunemisele murrakuti; neist mA-liitega sõnu leidub vaid vähestes Põhja-Eesti murrakutes (lähemalt teisal). Siinkohal tasub ehk nimetada Hel paats ’malk’ ja Krl paadskakal ’kuhjamalk’, mida Vaba (1997: 147) on, tõsi küll, küsi­märgiliselt oletanud läti laensõnadeks. Pigem kuuluvad nad *paka- derivaatide hulka.

Junttila artikkel ajendas siinkirjutajat endalt küsima, kas vaatamata algindo­euroopa vaste puudumisele Illitš-Svitõtši nostraatiliste kõrvutuste ahelas ei võinud see siiski esineda indoeuroopa sfääris kujul *spakō. Tänapäeva sks spack tähendab ’kuiv, kuivanud’ ja seda sõna kasutatakse peamiselt puidust rääkides. Tõenäoliselt naksumise ja põlemise heli jäljendav adjektiiv lähtub alamsaksa keelest, vrd kasks spaken ’kuivanud oksad’, vanaülemsaksa spahha ’hagu; peen halg’ (EWD: 859). Ka onomatopoeetilise alge oletamine lähendab mõlemat uurimust.

Indoeuroopa keeltes, eriti germaani rühmas, on tuntud nn mobiilne s-häälik (s mobile), mis liitub ühel juhul tüve alguskonsonandiga, teisel mitte. Kas poleks kõrvutamiseks võimalik leida s-ita sõnakujusid, mis pärineksid indoeuroopa alg­keelest või vähemalt germaani algkeelest? Otsingud ei kandnud siiski vilja. Germaani keeltes oleks algkeelest lähtunud mobiilse s-ita lekseemis pidanud toimuma muutus p > f (Makajev 1970: 236). Kõnealune algvorm lähtub formandi *-g- vahendusel alg­indoeuroopa juurest *sphē- ~ *sphə- (PED tähistuses sp(h)ē- ~ *sp(h)ə-) tähenduses ’pikk, lame puutükk’; viimasest pärineb formandi *-t- abil ka sks Spat ja holl spaath ’pagu’ (EWD: 860–861; Duden: 686–687; PED: 2878).10

Siinkohal võib tüpoloogiliselt lisada, et mõneti sarnastest konsonantidest koosneb indoeuroopa algkuju * bheg- (~ *bheng-) ’puruks lööma; katki murdma’ (PED: 340). Kaudselt kõrvutatav on ka konsonandikoostise pVk ja tähenduse poolest lähedane, oletatavasti häälejäljenduslik üldslaavi sõnapesa *pǫkati, nt vn пукать ’lõhkema; gaase väljutama’, tšehhi pukati ’lõhkema; puhkema (pungade kohta)’, poola pękać ’lõhenema, pragunema; lõhkema’ jt (Vasmer 3: 403–404). See on tuletatud hoopis algindoeuroopa juurest *pank- ~ *pang- ’paisuma, punduma’ (PED: 2276). Kirjeldatu osutab veenvalt erinevatele, kuid häälikuliselt sarnastele, samuti eriaegsetele arengutele.

 

Kokkuvõtteks

Kaugest esiajast pärinevad onomatopoeetilist päritolu tüved *pakka- ja *paka-, mille esialgne tähendus on väljendanud murdumist, lõhenemist vms ning nendega kaasnevaid helisid. Kunagi on sünkreetilise terviku tähendustega liitunud värvuse mõiste. Tüvest *pakka- sufiksite abil moodustatud tuletised on sm pakkunen ’kolmisruse’, li pakkuinen ’kollane’, vps pakuine ’kollane’ ja ung fakó (< *pak-) ’kollakashall; võik’. Neid sõnu ühendab mõiste kollane. Tüvi *paka- on andnud läänemeresoome paakspuunimetused: ee pagu ’kivim’ ja paat(jas) ’kahvatu- või hallikaskollane’.

Kagu-Soome kaljumaalingute jaoks kasutati muinasajal nn makropunaste toonide saamiseks peale ookri ka paakspuust valmistatud värvi. Kollane värvinimetus võib olla seotud kas puidu, põldpao või mõne muu muiste tarviliku värvilise kivimiga. Mõlemad, nii puu- kui ka kiviminimetus on tuletised, mille tekke eeldus on nende hea lõhestatus. Paraku pole pagu leviku kohta peale eesti keele mingeid andmeid. Väga tõenäoliselt on selle mõiste hääbumine johtunud materjali majandusliku, esteetilise ja/või religioosse tähtsuse minetamisest.

Üldises plaanis viitab uurimus häälikkoostise poolest sarnaste sõnade osaliselt paralleelsele semantilisele arengule. Soome-ugri keeltes on pakka ~ paka areng toimunud suunas ’murduma, lõhkema’ → ’lõhenenud puu/puit või kivi/kivim’ → ’lõhenev, habras värviline puu [= paakspuu]; kergesti lõhenev, rabe värviline kivi/kivim’ [= pagu] → ’kollane’. Siinkohal pole selge, mis etapil on sünkretism ilmnenud; samuti tuleks silmas pidada põimumist mõne teise tüve tähendusega ja semantilisi nihkeid seoses erinevate osiste liitumisega. Need tõigad raskendavad asjaomaste lekseemide uurimist, võimaldades erinevaid, kuid mitte vastuolulisi seletuskatseid. Eri indo­euroopa keeltes on *sphē- ~ *sphə- areng toimunud järgmiselt: ’pikk, lame puutükk’ → ’laast; hagu; peenike halg’ → ’kuivanud puit/puu’ → ’lõhenenud, pragunenud puit’ → ’lõhenev, rabe kivim [= pagu]’ ja ’lamedad, peenema osaga, enamasti varrega objektid [= aer, labidas, lusikas; kiil, abaluu jt]’. Tähendus ’pagu’ on teada vaid germaani keeltes, ent eluslooduse taksonoomia- ja värvimõisteteni pole areng kulgenud.

 

Keele- ja murrakunimetuste lühendid

asks = alamsaksa; eesti; Helme; Hls = Halliste; hollandi; inglise; isuri; JMd = Järva-Madise; Kanepi; kasks = keskalamsaksa; Khk = Kihelkonna; KJn = Kolga-Jaani; Kodavere; Koeru; kreeka; krj = karjala; Krl = Karula; ladina; livvi; lt = läti; lv = liivi; üdi; Muhu; Pilistvere; Plt = Põltsamaa; sks = saksa; sm = soome; Trm = Torma; Trv = Tarvastu; ungari; vdj = vadja; Viljandi; vn = vene; vps = vepsa; üsks = ülemsaksa.

 

Enn Ernits (snd 1945), PhD ja DVM, Eesti Maaülikooli emeriitdotsent (Friedrich Reinhold Kreutzwaldi 1a, 51014 Tartu), enn.ernits@emu.ee

1 Siinkohal jääb autor traditsioonilisele seisukohale, et hääliku *k ja selle kao vahelisel perioodil eksisteeris mingi vahepealne häälik, mida edaspidigi võiks tähistada γ-kujul (vrd Junttila, ­Kallio 2021: 1112). Selline häälik on tuvastatud peale läänesoome mälestiste ka eesti keele varastes kirjapanekutes (vt Kask 1972: 29–30).

2 Obiugri keelerühmas on levinud *pakka-tüve eesvokaalne variant (UEW I: 349), samuti näiteks inarisaami keeles kujul pækkađ ’praksatama (puu kohta tules); lendama (tulesädemete kohta)’, mille esisilbi lähteks on *e või *ä (ILW II: 349; Korhonen 1981: 84–85, 89, 97). Viimane tähendus on tõenäoliselt sekundaarne.

3 Klusiilide vaheldus g ~ k esineb ka näiteks eesti keele onomatopoeetilist algupära verbis kägistama ~ käkistama ~ käkistämä (EMS IV: 405).

4 Öeldu kehtib ka eespool käsitletud lad frangere kohta; selle üheks tähendusnüansiks on märgitud ’lõhki lööma, lõhestama’ (LRS: 439).

5 Ahvatlev oleks kõrvutuseks seada kaljut tähistav sõna saami keeltest ja murretest, sh Lule paktē, põhjasaami bákti, inari pähti, mille algkujuks on tuletatud küll pāktē (Lehtiranta 1989: 98–99), seda muidugi juhul, kui oleks võimalik näidata, et kõnealuse substraatsõna osis -te ~ -tē on mingi sufiks, vrd ka kildini Voronje murraku pa’k’ ’mägi ja ’a’k’ ’vanaeit’ (Kert 1971: 147). Huvi ­pakuvad sarnase sõnakuju ja üsna lähedase tähendusega tunguusi-mandžu keelte lekseemid, nagu ultši пāқта ’paljand, (jõekalda) järsak’, nanai пāқта ’(paljandunud kõrge) järsak’ jt (SST II: 32). Kõnealusesse rühma ei mahu teist algupära kr πάγος ’kaljurahn’, mis on ühendatud alg­indoeuroopa tüvega pā̆k̂ ~ pā̆ĝ ’tugevaks tegema’ (GEW II: 459; PED: 2281).

6 Eestis on kolmisruset kutsutud ka oja-, roja- või roojakollaks (Wiedemann 1973: 330). Roht­taime nimetust ruse : ruskme seostatakse värvinimetusega ruske ’punakaspruun, pruunikas­punane’. Sama või pruuni värvitooni tähistavad ka vadja, soome ja isuri ning osaliselt livvi vaste, ent lüüdi, vepsa ja suuremalt osalt ka livvi sõna märgib punast värvust. Seega suhteliselt hiline fütonüüm on tuletatud värvinimetusest, mis ise on balti algupära (EES: 439).

7 Indoeuroopa keelte teadlastel tasuks lähemalt uurida, kas indoiraani värvinimetused võiksid lähtuda samuti purunemisega seotud indoeuroopa sõnadest, vrd osseedi fadyn : fast ~ fadun : fast ’lõhkuma, lõhki lööma; katki saagima; lõhestama’, fædyn : fast ~ fædun : fast ’purunema’, vanaindia ayai ’lõhkuma, lõhki lööma; lõhestama’, beludži pataγ ’maha raiuma’ ja armeenia hatanem ’lõikan ära’ (vt Abajev 1958: 415–416, 430).

8 Onomatopoeetilist päritolu on ka hilisemad, st pärast *p-klusiili f-iks muutumise aega tekkinud pukkad ’lõhkema’ ja pukkan ’paukuma, plaksuma, pauku tegema’. Nende tüvehäälikute kuju peegeldab helimuljeid, mis tekivad täispuhutud objekti purustamisel (MNT III: 306; tähendused UES: 641 järgi).

9 Paraku polnud artikkel siinkirjutajale kättesaadav.

10 Näikse, et siia sõnaperre ei paigutata vanaingl spærstān ’kips; krohv’ ja kasks spar; viimasest on laenatud ingl spar ’kergesti lõhenev, läikiv mineraal’ (vt CDE: 374 sub feldspar, 1040).

Kirjandus

Veebivarad

ERLA = Eesti regilaulude andmebaas. https://www.folklore.ee/regilaul/andmebaas/

Fytonyymit. https://fytonyymit.wordpress.com/blogs/page/9/

Onomastika. Nimede panemine.

https://www.ra.ee/apps/onomastika/index.php/et/nimepanek/nimepanekPtl

Wikipedia. Den fria encyklopedin. https://sv.wikipedia.org/wiki/Brakved

 

Kirjandus

Abajev 1958 = Василий Иванович Абаев, Историко-этимологический словарь осетинского языка. Т. 1, А–К. Москва–Ленинград: Издательство Академии Наук СССР.

ALFE III = Atlas Linguarum Fennicarum. Itämerensuomalainen kielikartasto. Lääne­meresoome keeleatlas. Ostseefinnischer Sprachatlas. Лингвистический атлас прибалтийско-финских языков. Peatoim Tuomo Tuomi. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, Kotimaisten kielten tutkimuskeskus, 2010.

Ariste, Paul 1948. Vadja keele grammatika. (Nõukogude soome-ugri teadused 9.) Tartu: Teaduslik Kirjandus.

AS = Уорвик Брей, Дэвид Трамп, Археологический словарь. Перевод с английского. Москва: Прогресс, 1990.

Biggam, Carole P. 2014. Prehistoric colour semantics: A contradiction in terms. – Colour Studies: A Broad Spectrum. Toim Wendy Anderson, C. P. Biggam, Carole Hough, Christian Kay. Amsterdam–Philadelphia: John Benjamins Publishing Company, lk 3–28. https://doi.org/10.1075/z.191.01big

Bogár, Edit G. 2011. Onomatopoeia and etymology. – Congressus XI Internationalis Fenno-Ugristarum, Piliscsaba, 9–14. VIII. 2010. Pars IV. Dissertationes sectionum: Linguistica. Piliscsaba: Reguly Társaság, lk 35–39.

CDE = Chambers Dictionary of Etymology. Toim Robert K. Barnhart. [Edinburgh:] Chambers, [2008].

Duden = Etymologie. Herkunftswörterbuch der deutschen Sprache. Bearbeitet von ­Günther Drosdowski. Nach den Regeln der neuen deutschen Rechtschreibung überarbeiteter Nachdruck der 2. Auflage. (Duden Band 7.) Mannheim–Leipzig–Wien–Zürich: Dudenverlag, [1997].

EE VII = Eesti Entsüklopeedia. Kd 7, nõuk–rah. Peatoim Ülo Kaevats, Toomas Varrak. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1994.

EES = Iris Metsmägi, Meeli Sedrik, Sven-Erik Soosaar, Eesti etümoloogiasõnaraamat. Peatoim I. Metsmägi. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2012.

EEW VI = Julius Mägiste, Estnisches etymologisches Wörterbuch. Helsinki: Finnisch-ugrische Gesellschaft, 1982.

EKA = Külli Prillop, Karl Pajusalu, Eva Saar, Sven-Erik Soosaar, Tiit-Rein Viitso, Eesti keele ajalugu. (Eesti keele varamu 6.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2020.

EKM I = Andrus Saareste, Eesti keele mõisteline sõnaraamat. Stockholm: Vaba Eesti, 1958.

EKSS IV = Eesti keele seletav sõnaraamat. 2., täiend ja parand tr. Toim Margit Langemets, Mai Tiits, Tiia Valdre, Leidi Veskis, Ülle Viks, Piret Voll. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2009.

EMS IV = Eesti murrete sõnaraamat. IV kd, 17. v. kõhvits–kähür. Toim Evi Juhkam, Mari Kendla, Piret Norvik, Jüri Viikberg. Tallinn: Eesti Keele Instituut, 2005.

EMS VII = Eesti murrete sõnaraamat. VII kd, 31. v. osatlema–pari. Toim Mari-Liis Kalvik, Mari Kendla, Tiina Laansalu. Tallinn: Eesti Keele Instituut, 2020.

Ernits, Enn 2017. Sõna haaval. Emakeelest tehiskeelteni. (Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi toimetised 75.) Tallinn: Emakeele Selts, lk 89–96.

ESR II8 = Этимологический словарь русского языка. Под руководством и редакцией Н. М. Шанского. Москва: Издательство Московского университета, 1986.

ESS XIII = Этимологический словарь славянских языков: праславянский лексический фонд. *kromĕžirъ – *kyžiti. Под редакцией О. Н. Трубачева. Москва: Наука, 1987.

EWD = Friedrich Kluge, Etymologisches Wörterbuch der deutschen Sprache. 24. tr. Bear­beitet von Elmar Seebold. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 2002.

Genaust, Helmut 1996. Etymologisches Wörterbuch der botanischen Pflanzennamen. 3. tr. Basel–Boston–Berlin: Birkhäuser.

GEW II = Hjalmar Frisk, Griechisches etymologisches Wörterbuch. 3. tr. Heidelberg: Carl Winter; Universitätsverlag, 1991.

Hajdú 1985 = Петер Хайду, Уральские языки и народы. Москва: Прогресс.

Hakulinen, Lauri [1968]. Suomen kielen rakenne ja kehitys. 3. tr. (Otavan korkeakoulu­kirjasto.) Helsinki: Otava.

Halinen, Petri 2016. Kivikausi. – Georg Haggrén, P. Halinen, Mika Lavento, Sami Raninen, Anna Wessman, Muinaisuutemme jäljet. Suomen esi- ja varhaishistoria kivikaudelta keski­ajalle. [Helsinki:] Gaudeamus, lk 17–121.

Hellquist, Elof 1922. Svensk etymologisk ordbok. Lund: C. W. Gleerups.

Häkkinen, Jaakko 2012. Kalliomaalaajien kielestä: vastine Antti Lahelman artikkeliin ­Muinaistutkijassa 1/2012. – Muinaistutkija, nr 3, lk 36–42.

Häkkinen, Jaakko 2014. Kielet Suomessa kautta aikain. – Jaakko Häkkisen puolikuiva alkuperäsivusto. https://alkuperasivusto.fi/Kielet_Suomessa_kautta_aikain.pdf

Häkkinen, Kaisa 2005. Nykysuomen etymologinen sanakirja. 3. tr. Juva: WSOY.

IKM = Itä-Kannaksen murresanakirja. Koost Adolf Neovius, Lauri Hakulinen, Veikko Ruoppila. Toim V. Ruoppila. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran toimituksia 392.) [Helsinki:] Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, Karjalaisen Kulttuurin Edistämissäätiö, [1984].

Illitš-Svitõtš 1967 = Владислав Маркович Иллич-Свитыч, Материалы к сравнительному словарю ностратических языков (индоевропейский, алтайский, уральский, дравидский, картвельский, семитохамитский). – Этимология 1965: материалы и иссле­дования по индоевропейским и другим языкам. Москва: Наука, lk 321–373.

ILW II = Inarilappisches Wörterbuch (L–P). Koost Erkki Itkonen, Raija Bartens, Lea Laitinen. (Lexica Societatis Fenno-Ugricae 202.) Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura, 1987.

IMS = Inkeroismurteiden sanakirja. (Lexica Societatis Fenno-Ugricae 18.) Toim Ruben Erik Nirvi. Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura, 1971.

Jonuks, Tõnno 2022. Eesti muinasusundid. [Tartu:] Postimehe Kirjastus.

Junttila, Santeri 2019. Lähtökielen sanansisäisten soinnittomien klusiilien edustus kanta­suomen balttilaissanoissa 2. Edustus kohdekielen pitkän tavuaineksen jäljessä. – Suomalais-Ugrilaisen Seuran aikakauskirja. Journal de la Société Finno-Ougrienne, nr 97, lk 35–73. https://doi.org/10.33340/susa.76433

Junttila, Santeri 2023. Paaksmapuu. – Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse aastaraamat, kd 21–22. Pühendusteos Karl Pajusalule 60. sünnipäevaks. Tartu: [Tartu Ülikooli Kirjastus], lk 244–248.

Junttila, Santeri; Kallio, Petri 2021. Eesti keel läks ajalukku. – Keel ja Kirjandus, nr 12, lk 1110–1116.

Kailamäki, Uine 2022. Punamultaa vai paatsamankuorta? Värikallion ja Syrjäsalmen ­kallio­maalausten analyysituloksia. – Hiisi. Lehti muinaisuudesta kiinnostuneille, nr 1, lk 3–9.

Kasik, Reet 2015. Sõnamoodustus. (Eesti keele varamu 1.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Kask, Arnold 1972. Eesti keele ajalooline grammatika. Häälikulugu. 2. tr. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool.

Kehayov, Petar; Blokland, Rogier 2007. Mittesufiksaalne deminutiivituletus eesti keeles. – Emakeele Seltsi aastaraamat 52 (2006). Peatoim Mati Erelt. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, lk 87–124.

Kendla, Mari; Viikberg, Jüri 2016. Protoeurooplaste keelepärandist. – Emakeele Seltsi aastaraamat 61 (2015). Peatoim Mati Erelt. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, lk 135–154. https://doi.org/10.3176/esa61.06

Kert 1971 = Георгий Мартынович Керт, Саамский язык (Кильдинский диалект). Фонетика, морфология, синтаксис. Ленинград: Наука.

Kingisepp, Valve-Liivi; Ress, Kristel; Tafenau, Kai 2010. Heinrich Gösekeni grammatika ja sõnastik 350. Tartu: Tartu Ülikool.

Kivinen, Ilona 2007. Värinnimitysten synty suomalais-ugrilaisissa kielissä, lähtökohtana ’musta’. Pro-gradu-työ. Helsingin yliopisto. https://helda.helsinki.fi/handle/10138/19678

KLO = Antti Halkka, Krister Karttunen, Ulla Kokko, Pertti Koskimies, Juhani Lokki, Petri Nummi, Seppo Parkkinen, Teuvo Suominen, Kalle Taipale, Kotimaan luonto-opas. ­Porvoo–Helsinki–Juva: Werner Söderström, [1994].

Koivulehto, Jorma 1989. Sananselityksiä. – Kieliposti, nr 1, lk 28–30.

Koponen, Eino 1991. Itämerensuomen marjannimistön kehityksen päälinjoja ja kanta­suomen historiallista dialektologiaa. – Suomalais-Ugrilaisen Seuran aikakauskirja. Journal de la Société Finno-Ougrienne, nr 83, lk 123–161.

Korhonen, Mikko 1981. Johdatus lapin kielen historiaan. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran toimituksia 370.) Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.

Koski, Mauno 1983. Värien nimitykset suomessa ja lähisukukielissä. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran toimituksia 391.) [Savonlinna:] Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.

Laas, Eino 2019. Dendroloogia ja pargindus. Tartu: Atlex.

Laas, Endel 1987. Dendroloogia. 2., ümbertöötatud tr. Tallinn: Valgus.

LAV = Лингвистический атлас вепсского языка (ЛАВЯ). Под общей редакцией Н. Г. Зайцевой. Санкт-Петербург: Нестор-История, 2019.

Lehtiranta, Juhani 1989. Yhteissaamelainen sanasto. (Suomalais-Ugrilaisen Seuran toimituksia 200.) Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura.

LES = Richard Kleis, Ülo Torpats, Lalla Gross, Heinrich Freymann, Ladina-eesti sõnaraamat. 2., täiendatud ja parandatud väljaanne. Tallinn: Valgus, [2002].

LMS = Lyydiläismurteiden sanakirja. Koost Kai Donner, Jalo Kalima, Lauri Kettunen, Juho Kujola, Heikki Ojansuu, Elvi Pakarinen, Y. H. Toivonen, E. A. Tunkelo. Toim J. Kujola. (Lexica Societatis Fenno-Ugricae 9.) Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura, 1944.

LRS = Иосиф Хананович Дворецкий, Латинско-русский словарь. 2., переработанное и дополненное издание. Москва: Русский язык, 1976.

Makajev 1970 = Энвер Ахмедович Макаев, Структура слова в индоевропейских и германских языках. Москва: Наука.

MNT I = A magyar nyelv történeti-etimológiai szótára (A–Gy). 2. tr. Főszerkesztő Benkő Loránd. Budapest: Akadémiai kiadó, 1984.

MNT III = A magyar nyelv történeti-etimológiai szótára (Ö–Zs). Főszerkesztő Benkő Loránd. Budapest: Akadémiai kiadó, 1976.

OFJ 1974 = Основы финно-угорского языкознания (Вопросы происхождения и развития финно-угорских языков). Ответственный редактор Василий Ильич Лыткин. Москва: Наука.

OFJ 1976 = Основы финно-угорского языкознания (марийский, пермские и угорские языки). Ответственный редактор Василий Ильич Лыткин. Москва: Наука.

Oja, Vilja 2001. Linguistic Studies of Estonian Colour Terminology. (Dissertationes philologiae estonicae Universitatis Tartuensis 9.) Tartu: Tartu University Press.

Oja, Vilja 2003. Hobu oli võik, lehm oli leet. – Keel ja Kirjandus, nr 2, lk 101–107.

Oja, Vilja 2014. Motivational analysis of some colour names. – Colour Studies: A Broad Spectrum. Toim Wendy Anderson, Carole P. Biggam, Carole Hough, Christian Kay. Amsterdam–Philadelphia: John Benjamins Publishing Company, lk 93–108. https://doi.org/10.1075/z.191.06oja

Ojansuu, Heikki 1918. Karjala-Aunuksen äännehistoria. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran toimituksia 162.) Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.

Parkkinen, Jukka; Wetterstrand, Tuija 2012. Suomen kalliomaalaukset. Bongarin käsikirja. (Kirjokansi 4.) Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.

PED = Proto-Indo-European Etymological Dictionary. A Revised Edition of Julius Pokorny’s Indogermanisches Etymologisches Wörterbuch. Revised and Published by the Dnghu Association. Indo-European Language Revival Association, 2007. http://elibrary.bsu.edu.az/files/books_400/N_337.pdf

Posti, Lauri 1942. Grundzüge der livischen Lautgeschichte. (Suomalais-Ugrilaisen Seuran toimituksia 85.) Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura.

Rapola, Martti 1966. Suomen kielen äännehistorian luennot. Liitteenä Martti Rapolan kirjallinen tuotanto 1902–1966. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran toimituksia 283.) Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.

Raun, Alo 1982. Eesti keele etümoloogiline teatmik. (Maarjamaa taskuraamat 17.) Rooma–Toronto: Maarjamaa.

Saarmann, E[ndel]; Veibri, U[do] 2006. Puiduteadus. Tartu: Eesti Metsaselts.

Seim, Rolf 1974. Minerale. Entstehung, Vorkommen, Bestimmung, Verwertung. 2. tr. Leipzig: Neumann Verlag.

SES = Elisabeth Kibbermann, Salme Kirotar, Paula Koppel, Saksa-eesti sõnaraamat. Deutsch-estnisches Wörterbuch. Tallinn: Valgus, 1975.

Soosaar, Sven-Erik 2021. Võimalikke protoeuroopa substraadi jälgi eesti keele dendro­nüümides. – Emakeele Seltsi aastaraamat 66 (2020). Peatoim Mati Erelt. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, lk 295–309. https://doi.org/10.3176/esa66.12

SRS II = Suomalais-ruotsalainen sanakirja. Finskt-Svenskt Leksikon (N–Ö). Toim Elias Lönnrot. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran toimituksia 50.) Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 1880.

SSA I–III = Suomen sanojen alkuperä. Etymologinen sanakirja. Peatoim Erkki Itkonen, Ulla-Maija Kulonen. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran toimituksia 556. Kotimaisten kielten tutkimuskeskuksen julkaisuja 62.) Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, Kotimaisten kielten tutkimuskeskus, 1992–2000.

SSD = Сопоставительно-ономасиологический словарь диалектов карельского, вепсского, саамского языков. Под общей редакцией Юрия Сергеевича Елисеева и Нины Георгиевны Зайцевой. Петрозаводск, 2007.

SST II = Сравнительный словарь тунгусо-маньчжурских языков. Материалы к этимологическому словарю 2. Составители В. А. Горцевская, В. Д. Колесникова, О. А. Константинова, К. А. Новикова, Т. И. Петрова, В. И. Цинциус, Т. Г. Бугаева. Ленинград: Наука, 1977.

Sutrop, Urmas 1995. Eesti keele põhivärvinimed. – Keel ja Kirjandus, nr 12, lk 797–808.

Sutrop, Urmas 2000. The basic colour terms of Estonian. – Trames, kd 4, nr 2, lk 143–168. https://doi.org/10.3176/tr.2000.2.03

Sutrop, Urmas 2002. The Vocabulary of Sense Perception in Estonian: Structure and History. (Opuscula Fenno-Ugrica Gottingensia 8.) Frankfurt am Main: Peter Lang.

SVD = Николай Иванович Терешкин, Словарь восточно-хантыйских диалектов. Ленинград: Наука, 1981.

SVJ = Мария Ивановна Зайцева, Мария Ивановна Муллонен, Словарь вепсского языка. Ленинград: Наука, 1972.

Šteingolde 2002 = Анжелика Штейнгольд, Об одной славяно-балтийской фитонимической параллели в этимологическом аспекте. – Keelekontaktidest keelevahetuseni. From Language Contacts to Language Shifts. (Fenno-Ugristica 24.) Toim Piret Klesment. Tartu: Tartu Ülikool, lk 207–217.

Tammeorg, Johannes; Kook, Oskar; Vilbaste, Gustav 1975. Eesti NSV ravimtaimed. 4. tr. Tallinn: Valgus.

Tunkelo, E[emil] A[ukusti] 1946. Vepsän kielen äännehistoria. Proff. Lauri Kettusen, E. N. Setälän y.m. sekä itse keräämänsä aineiston nojalla. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran toimituksia 228.) Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.

Turunen, Aimo 1946. Lyydiläismurteiden äännehistoria 1. Konsonantit. (Suomalais-Ugrilaisen Seuran toimituksia 89.) Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura.

UES = Ungari-eesti sõnaraamat. Magyar-észt szótár. Koost Anu Kippasto, Anu Nurk, Tõnu Seilenthal. Peatoim T. Seilenthal, A. Nurk. (Bibliotheca Studiorum Hungaricorum in Estonia 6.) [Tallinn:] Eesti Keele Sihtasutus, 2010.

UEW I = Károly Rédei, Uralisches Etymologisches Wörterbuch 1: Uralische und finnisch-ugrische Schicht. Wiesbaden: Otto Harrassowitz, 1988.

Vaba, Lembit 1987. [Mauno Koski, Värien nimitykset suomessa ja lähisukukielissä (1983).] – Советское финно-угроведение, nr 3, lk 219–226.

Vaba, Lembit 1997. Uurimusi läti-eesti keelesuhetest. Tallinn–Tampere: Eesti Keele Instituut; Tampereen yliopiston suomen kielen ja yleisen kielitieteen laitos.

Vasmer 1–4 = Макс Фасмер, Этимологический словарь русского языка: в четырех томах. Издание 2-е, стереотипное. Москва: Прогресс, 1986–1987.

VEG = Vene-eesti geoloogia sõnastik. Koost Karl Orviku, Ernst Nurm, Dimitri Kaljo, ­Magnus Kindlam, Ralf Männil, Vaino Olli. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1963.

Viiding, Herbert 1984. Eesti mineraalid ja kivimid. Tallinn: Valgus.

Viires, Ants 1975. Puud ja inimesed. Puude osast eesti rahvakultuuris. Tallinn: Valgus.

Vilbaste, Gustav 1993. Eesti taimenimetused. (Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi toimetised 20 (67).) Tallinn: Emakeele Selts.

VKS = Vadja keele sõnaraamat. Vaddaa tšeelee sõna-tširja. Словарь водского языка. 2., täiendatud ja parandatud tr. Toim Silja Grünberg. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2013.

VL = Eduard Vääri, Richard Kleis, Johannes Silvet, Võõrsõnade leksikon. 7., parand ja täiend tr. [Tallinn:] Valgus, [2006].

VMS II = Väike murdesõnastik. Toim Valdek Pall. Tallinn: Valgus, 1989.

VRS = Венгерско-русский словарь. Magyar-orosz szótár. Под общей редакцией Ласло Гальди. Москва–Будапешт: Русский язык; Издательство Академии наук Венгрии, 1974.

Wessén, Elias 1975. Våra ord: deras uttal och ursprung. Kortfattad etymologisk ordbok. 2. tr. [Naska:] Esselte Studium.

Wiedemann, Ferdinand Johann 1973. Eesti-saksa sõnaraamat. Estnisch-deutsches Wörterbuch. 4., muutmata trükk teisest, Jakob Hurda redigeeritud väljaandest. Tallinn: Valgus.

Kõik tõlkijad teavad, kui keeruliseks võib vahendamise teha see, kui lähteteksti hoiab koos mingi sõna, mille tähendust tuleb sihtkeeles erinevas kontekstis edasi anda erinevate sõnadega. Prantsuse või inglise keelest tõlkimisel võib niisuguseks sõnaks osutuda vanité/vanity, mille aluseks on ladina kuju vānitās. See sõna on tarvitatav üsna selgesti eristuvates tähendustes, mille ühiseks katmiseks puudub eesti keeles sobiv vaste. Näiteks Koguja raamatu ladina Vulgata-tõlke vānitās vastena kasutatakse eesti piiblitõlgetes enamasti tühi-tüvelisi sõnu: Kg 1:2 „Tühisuste tühisus,” ütleb Koguja, „tühisuste tühisus, kõik on tühine!” (P 1968; P 1997) Kajastamaks tähendust, mida termin vānitās kannab Madalmaadest alguse saanud XVII sajandi kunstižanri nimetusena, milles kesksel kohal on kolp ja muud inimese surelikkust ning elu põgusust rõhutavad sümbolid, sobib eesti keeles ilmselt kõige paremini vaste kaduvus. ­William Makepeace Thackeray 1848. aastal ilmunud romaan „Vanity fair” on aga eesti keeles saanud H. Allikase tõlkes pealkirjaks „Edevuse laat” (1959). Sealjuures tunduvad sõnad tühisus ja kaduvus subjektiivselt paiknevat eestikeelses mõtle­mises siiski lähestikku, ent edevus jääb neist üsna irdu. Järgnevas uurin, miks see eesti keeles nii on läinud. Selleks kirjeldan, mis kontekstis sõna vānitās euroopalikus kultuuri­ruumis on kasutusele tulnud ja mis vasteid sellele mõnes eesti keele seisu­kohalt olulises keeles eri aegadel on antud. Seejärel annan põgusa ülevaate ajaloolistest vastetest eesti keeles, peatudes pikemalt sõnal edevus, millele teistes vaadeldavates keeltes puuduvad etümoloogiliselt analoogilised paralleelid. Kirjeldatu põhjal arutlen, kas käsitletava mõiste lugu võiks öelda midagi eesti kultuuriloo kohta laiemalt või mida seesuguse üldistuse tarvis veel lähemalt uurida oleks vaja.

 

Mõiste vānitās Euroopa kultuuriruumis ja selle vasted prantsuse, inglise, saksa ja soome keeles

Nimisõna vānitās kasutuses on juba klassikalises ladina keeles kirjeldatud kahte ­erinevat tähendusala: 1. ’tühisus, eimiskisus’ ja 2. ’uhkeldamine’ (Lewis, Short). Ladina-eesti sõnastiku järgi on sõna vānitās tähendus ka eesti keeles esitatav kahe alltähendusena: 1. ’tühisus, sisutus, asjatus, kasutus; nurjumine, edutus, ebaedu’; 2. ’tühine lobisemine, hooplemine; valelikkus’. Selle aluseks oleva omadussõna vānus esmaseks tähenduseks antakse ’tühi’, kuid selle võimalike alltähenduste ulatus on üsna lai ning kirjeldatav eesti keeles vastetega ’hõre’, ’kehatu’, ’tühine’, ’asjatu’, ’edutu’, ’endast palju arvav’, ’hooplev’, ’valelik’, ’ebakindel’, ’mitteusaldatav’, ’ebausutav’, lisaks kitsamad eritähendused. (Kleis jt 2002: 1108)

Prantsuse keeles tuuakse sõna vanité tähenduse kirjeldamisel samuti esile kaks selgelt eristuvat tähendusala: 1. (asja kohta) ’tühisus, kasutus’ või ’mõttetus’, mille juurde arvatakse spetsiifilise alatähendusena sõna esinemine žanrimääratlusena kunstiajaloos tähendusliku vihjega inimelu ebakindlusele (précarité) ja tema tegemiste mõttetusele (inanité); ja 2. (inimese kohta) ’enesega rahulolu ja enese näitamisega uhkeldamine’. Esimeses tähendusalas tuuakse sõna põhilisteks sünonüümideks futilité ’mõttetus’, insignifiance ’tähtsusetus’, néant ’ei miski’, vide ’tühjus’, ­teises tähendus­alas complaisance ’enesega rahulolu’, fatuité ’enesega rahulolu’, orgueil ’uhkus’, suffisance ’piisavus’. Esimeses tähendusalas on sõna registreeritud kristliku sisuga tekstides alates XII sajandi esimesest poolest, teises tähendusalas alates XVI sajandi teisest poolest, näiteks Montaigne’i esseedes. (CNRTL)

Ka inglise keele sõnal vanity eristab Merriam-Websteri sõnastik kaht suurt tähendust (ehkki teises järjekorras): 1. ’täispuhutud uhkus iseenda või oma välimuse üle’, 2. ’miski, mis on asjatu, tühine või väärtusetu’. Ajalooliselt on inglise keeleski sõna algselt kasutatud asjatuse ja tühisuse tähenduses, mida on registreeritud alates XIII sajandist. (Merriam-Webster) Kunstiajaloos näib ingliskeelses kirjanduses käibivat pigem ladina tsitaatsõna kui inglise mugandus (vanitas painting), ent ingliskeelse kõneleja jaoks on ladina vanitas ja inglise vanity kokkukuuluvus kergesti läbinähtav.

Eri põhimõtetel koostatud sõnaraamatute kõrvutuse abil on sõnade tähendussuhteid eri keeltes muidugi riskantne hinnata, kuid järgneva käsitluse paremaks ­sarrustamiseks võib ehk siiski üldistades nentida, et ladina sõnast vānitās tulenevatel vastetel on prantsuse ja inglise keeleruumis kaks tähendust: 1. ’tühisus’ (millel prantsuse keeles on kunstiterminina alltähendus ’kaduvus’) ja 2. ’edevus’. Esimeses tähenduses on vastavaid sõnu registreeritud juba keskajast peale ehk ajast, mil valdav osa kirjalikust tekstist oli religioosse sisuga ja orienteeritud inimese suhtele Jumalaga. Teine tähendus on sõnade kasutuses esile kerkinud alates varauusajast, kui arutlus hakkas üha enam keskenduma inimese asendile ühiskonnas ja suhtele teistega.

Religioosses kontekstis seostub ladina vānitās ennekõike piibli Koguja raamatuga, kuid see esineb Vulgata’s ka paljudes muudes Vana Testamendi kirjakohtades heebrea sõna hebel (הָבַל) vastena. Uues Testamendis ei tule mõiste nii selgelt esile: sõna mataiótēs (ματαιότης), mida selle vastena tarvitatakse Septuaginta’ks nimetatavas kreekakeelses Vana Testamendi tõlkes Koguja raamatu võtmekohtades, esineb Uues Testamendis ainult kolm korda (Strong’s Greek). Vana Testamendi heebrea origi­naalis kasutatakse sõna hebel kokku 73 korda ja selle otseseks tähenduseks on ’tuule­õhk, aur, udu, suits’. Konkreetses tähenduses esineb sõna siiski vaid üksik­juhtudel, sagedamini kannab see kontekstist piltlikult tulenevat abstraktsemat tähendust ’hajuvus, põgusus, mööduvus’ (mis tuleb eriti selgelt esile paaris inimelu kaduvusest kõnelevas psalmis) või ’tühisus’. 5. Moosese raamatu paganlike jumalateenistusega seotud lõikudes esineb sõna spetsiifiliselt ebajumalate tähistajana. Lühikeses Koguja raamatus esineb sõna 38 korda ja seal kasutatakse seda juhtmotiivina kõigi inimlike püüdluste ja positiivse ellusuhtumise mõttetuse, tühisuse ning nurjumisele määratuse tähistajana. (Botter­weck, Ringgren 1997: 316–320)

Katoliiklikus maailmas (st suuresti ka kogu prantsuse keeleruumis) kehtis ­Vulgata püha tekstina kuni XX sajandi teise pooleni. Inglise keeleruumi jõuliselt kujundanud kuningas Jamesi tõlkes (1611) on sõna hebel/vānitās vasteks nii Koguja raamatus kui ka psalmides vanity (KJV).

Eesti traditsiooni seisukohalt on kõnekad esmajoones saksa ja soome traditsioon.

Saksa keeles on ladina sõna vānitās esmaseks vasteks tänapäeval Eitelkeit, mis eesti-saksa sõnastiku järgi kannab kahte tähendust: 1. ’edevus; ennast täis olek, enese­uhkus’; 2. ’tühisus’ (Kibbermann jt 1978: 235). Etümoloogiliselt seostatakse sõna Eitelkeit tuletusalust sõna eitel (mis on käibinud nii adjektiivi kui substantiivina) tõestamatut päritolu tüvega, mille algseks tähenduseks on olnud ’tühi’; uusülemsaksa põhitähendus ’toimekas, enesega rahulolev’ väidetakse arenenuvat välja Koguja raamatu põhimotiivist alles ist eitel. (DWDS) Koguja raamatus esineb Martin Lutheri tõlkes sõna hebel/vānitās vastena enamasti eitel, mis võib käibida nii nimi- kui ka omadussõnana, nt Kg 1:2 Es ist alles gantz Eitel, sprach der Prediger, Es st alles gantz eitel (Luther 1545; siin ja edaspidi minu allajoonimised – K. R.), harva ka Eitelkeit (nt Kg 5:6). Uusülemsaksa keeles arenenud tähendus kajastub ilmekalt Thackeray romaani saksa tõlke pealkirja variantides „Eitelkeitsmarkt” (1910) ~ „Jahrmarkt der Eitelkeit” (1980), ehkki mõni tõlkija on ilmselt inglise vanity ja saksa Eitelkeit samasuses kahelnud, sest pealkirja on tõlgitud ka kujul „Der Jahrmarkt des Lebens” (s.a.).1 Kunstižanri märkimisel ladina sõna saksa keeleruumis üldiselt ei tõlgita, vaid kasutatakse mugandamata kujul, nt ühendis Vanitas-­Stillebenvanitas-natüürmort’. See näib sobivat kokku asjaoluga, et psalmides, kus hebel/vānitās kannab inimelu kaduvuse tähendust, ei ole Lutheri tõlkes vastet Eitel(keit) kasutatud, vaid selle asemel on vasteks abstraktne Nichts ’ei miski’, nt Ps 144:4 Ist doch der Mensch gleich wie Nichts (Luther 1545).2 Ka Ps 39:6, milles heebrea originaalis esinevad kõrvuti asetsevates paralleelfraasides ʻajin ’ei miski’ ja hebel, mille vasteteks Vulgata’s on vastavalt nihil ja vanitas, kasutatakse Lutheri tõlkes mõlemal korral sõna Nichts: Vnd mein Leben ist wie nichts fur dir / Wie gar nichts sind alle Menschen (Luther 1545).3

Sarnane muster kajastub soome keeleruumis. Ladina vānitās’e esmane vaste tänapäeva soome keeles on turhuus, mille aluseks on tundmatut päritolu sõna turha ’asjatu, tarbetu’ (SES). Neid sõnu (turha, turhuus) on soome piiblitõlkes kasutatud Koguja raamatu tõlkimisel alates esimesest trükipiiblist (1642), nt Kg 1:2 Caicki on turha/ sanoi saarnaja/ ja caicki mitä on / se on turha; Kg 1:14 se oli caicki turhus (Biblia 1642: Saarnaja). Thackeray romaani soomenduse pealkirjas „Turhuuden turulla (1955) kasutatakse sama sõna. Soome-eesti suursõnaraamatu järgi väljendab tuletis turhuus tänapäeval siiski ainult vana tähenduse nüansse (SESS) ning uusaegset tähendust ’edevus’ kannab eesti-soome sõnaraamatu järgi vana sõna edasituletis turhamaisuus (ES). Igatahes on vana ja uue tähenduse kandjate tulenemine ühest tüvest selgesti läbinähtav. Kunstižanri märkimiseks tarvitatakse soome keeleski ootuspäraselt ladina terminit (vanitas-maalaukset), mis sobib taas kokku asjaoluga, et ka soome psalmitõlgetes on sõna hebel/vānitās vastena juba Agricolast peale kasutatud teistsugust vastet, kui Koguja raamatus tarvitusele võeti, nimelt sõna tyhjä – nt Ps 39:6 Cuinga iuri tyhiet ouat caiki Jnhimiset (Agricola 1551), cuinga aiwa tyhjät owat caicki ihmiset (Biblia 1642: Psalmit 21–40).

Niisiis on saksa ja soome keeles vanitas-sõna vana ja uusaegne tähendus ühise sõna või vähemalt ühise tüve kaudu selgelt omavahel seotud. Mõlemas keeleruumis on see võrsunud Koguja raamatu sõnakasutusest. Inimelu kaduvusest kõnelevate psalmide tõlgetes on tarvitatud teistsuguseid vasteid, mis võib olla kaasa aidanud asjaolule, et kummaski kultuuriruumis kasutatakse kunstiajaloos kaduvuseteemalise žanri tähistamisel ladina terminit.

 

Vasted eesti keeles ja põgus pilk läti keelele

Eesti piiblitõlkes on vaadeldavat mõistet enamasti tõlgitud tühi-tüveliste vastetega. Koguja raamat tõlgiti eesti keelde heebrea keelest 1720. aastate lõpus või ­1730-ndate alguses, kuid mõningate teiste sama sõna sisaldavate piiblikohtade tõlke­traditsioon ulatub tagasi märksa varasemasse aega. Nii võib sõna tühi leida kaks korda juba XVII sajandi alguses Georg Mülleri jutlustest 39. psalmi 6. salmi tõlkest: ninck minu Ello on, kuÿ x tühi aßi beÿ dir; Vnd minu Ello on kuÿ tühi sinu eddes (Müller 2007: 520, 530). Tõsi, rangelt võttes on mõlemas tsiteeringus sõna tühi kasutatud paralleelfraasis siin vaadeldava sõna sünonüümi vastena. Ent kuivõrd Müller tõlkis piiblitsitaate üldiselt Lutheri tõlke järgi (Ross 1998: 109) ja Luther, nagu eespool selgitatud, kasutas mõlemal korral ühte ja sedasama vastet, on Mülleri kasutus vaadeldava mõiste kajastamisel siiski kõnekas. Seda enam, et XVII sajandi keskpaigas on Johannes Gutslaff tõlkinud 5 Ms 32:21 kriitilise sõna sama tüve kasutades kujul omma tühha kahn ommat nemmat Minnulle weha tennut.4 Ajavahemikus 1687–1690 on Andreas ja Adrian Virginius siiski tõlkinud sama fraasi ilmselt ­Lutheri tõlke järgi kujul oma wööra-Jum̄ala-Pallumissega omat nämat Mind ärra­wihhastanut (vrd Luther 1545 Mit jrer Abgötterey haben sie mich erzürnet). Anton Thor Helle toimetatud Vana Testamendi tõlkes on hebel vastena kasutatud alati tühi-tüve nii Koguja raamatus kui ka mujal, nt Kg 1:2 Selge tühhi assi, ütles kogguja, selge tühhi assi; keik on tühhi assi; 1:14 se on keik tühhi tö ja waimo närriminne. Ka psalmide raamatus on iga sünonüüm saanud erineva vaste ning kriitilise sõna tõlkimisel on alati kasutatud tüve tühi, nt Ps 39:6 mo ello kord on kui ei ühtegi sinno ees; igga innime on kül koggone tühhine; Ps 144:4 Innimenne on tühja asja sarnane. Kui algkäsikirjas ongi mõni muu sõna sisse lipsanud (nt Ps 62:10 pihhokenne), siis toimetamise käigus on kõik vasted ühtlustatud.

Selline traditsioon kestis eesti piiblitõlkes kuni XX sajandi alguseni. Piiblitõlke 200 aasta juubeliks valmistatud piiblis (SP 1938–1940) otsustati kasutada sõna hebel tõlkimisel läbivalt hoopis konkreetset vastet. Psalmides on vasteks õhk või tühi õhk; Koguja raamatus järjekindlalt aur. Näiteks Ps 39:6 mu eluiga on kui ei miski sinu ees; iga inimene [---] on tühi õhk; Ps 144:4 Inimene on õhu taoline; Kg 1:2 Aurude aur, ütles Koguja, aurude aur; kõik on aur; ja koguni 7:15 oma aurupäewil. Hilisemates tõlgetes (P 1968; P 1997; P 2014) on Koguja raamatu tõlkimisel pöördutud tagasi vana traditsiooni juurde ja kasutatud järjekindlalt tühi-tüvelisi sõnu tühi, tühisus, tühine, nt Kg 1:2 tühisuste tühisus, 1:14 tühi töö ja vaimu närimine, 7:15 oma tühiseil päewil. Psalmides ja mujal, kus sõna tundus olevat kasutatud pigem oma algses konkreetses tähenduses, on kolmes tõlkes (P 1968; P 1997; Psalmid 1989) tarvitatud kontekstist sõltuvalt läbisegi erinevaid vasteid tühi õhk, tuuleõhk, tuulepuhang, tuulevinu, tuulevine; P 2014 tarvitab Psalmides järjekindlalt vastet hingeõhk.

Niisiis on eesti esimeses trükipiiblis nii tühisuse kui ka sellega seotud kaduvuse ~ põgususe tähendust edasi antud alati ühe ja sama tüve tühi abil, mis esineb tähenduses ’eimiski’ juba varasemaski piiblitõlkes. Juubelipiiblis anti sõnale igal pool konkreetse tähendusega vaste, ehkki eri tähendusvarjundite korral erinev. XX sajandi hilisemates tõlgetes on Koguja raamatus tagasi pöördutud varasema kasutuse juurde ning sõna hebel on tõlgitud abstraktse vaste abil, psalmide raamatus aga tarvitatud erinevaid konkreetseid vasteid.

Ühelgi eesti piiblitõlke ajaloos kasutatud vastel ei ole aga etümoloogiliselt mingit seost sõnaga edevus, mis kannab, vähemalt Thackeray romaani pealkirja tõlke kohaselt, tänapäeva eesti keeles tähendust, mida ladina vānitās’est kujunenud sõnade prantsuse ja inglise vasted uusajal on üha enam hakanud kandma. Nimisõna edevus ilmub eesti kirjakeelde XIX sajandi alguses. Selle esitab oma grammatika eesti-saksa sõnastikuosa teises trükis August Wilhelm Hupel tähendusselgitusega Vielweserey (Hupel 1818: 30) ’toimekuse ülesnäitamine, pisiasjadega askeldamine’.5 Tähenduses ’vallatus, üleannetus’ kasutab sõna 1822. aastal Otto Wilhelm Masing Maarahwa Näddala-Lehhes: Olli siis Martipäwal juhtund ommas eddevuses pissut kiwwi riistu katkiteggema; emma olli séllepärrast kurri, sõitles tedda ja panni temmale mõnne hobi külge (Kingisepp 2020: 60). Tuletise aluseks olev omadussõnana käibiv edev (mis on ilmselt oleviku partitsiip verbist ede(ne)ma) leiab kajastamist alates Salomo Heinrich Vestringi sõnastikust, mis on põhiosas koostatud XVIII sajandi teisel ja kolmandal aastakümnel. Omaette märksõnana edev Vestringi sõnaraamatus ei esine, kuid märksõna staatuse on saanud väljend Eddew iggas Paikas, mille tähenduseks on antud ’Munter und hurtig’ (Vestring 1998: 24) ’vilgas ja väle’. Sama väljend esineb eraldi sõnaartiklina ka Anton Thor Helle grammatika sõnastikuosas: eddew iggas paikas ’munter und gar zu hurtig’ (Helle 1732: 88). August Wilhelm Hupeli sõnaraamatu esimeses trükis on adjektiiv edev saanud juba omaette märksõna staatuse ja selle tähenduseks antakse ’munter, vielweserig’ (Hupel 1780: 145) ’vilgas, toimekas (ja pisiasjus kinni)’, teises trükis (Hupel 1818: 30) on tähendusselgitustele lisatud Coquette ’koketne’. Tasub märkida, et oma grammatika saksa-eesti sõnastikuosas sõna Eitelkeit selgituste juures Hupel vasteid edev ja edevus ei kasuta.6 Wiedemanni sõnaraamatu esimeses trükis on sõna edev tähenduseks antud gar zu rührig, ­geschäftig oder zuvorkommend ’liiga liikuv, toimekas või esiletükkiv’, kokett ’koketne’, gefallsüchtig ’meeldida püüdev’, übereilt ’läbematu’, edewa kēlega – vorlaut ’ninakas’ (Wiedemann 1869: vg 92), teises trükis on tähendusselgituses sõnade kokett ja gefall­süchtig vahele lisatud eitel ning näitefraaside juurde edew hobunehitziges Pferd ’tuline hobune’ (Wiedemann 1893: vg 84). Mõlemas Wiedemanni sõnaraamatu trükis on märksõnana esitatud ka nimisõna edewus, esimeses on selle tähenduseks ’Vielgeschäftigkeit, Koketterie’, teises ’Vielgeschäftigkeit, Koketterie, Eitelkeit’. Sõna Eitelkeit antakse teise võimalusena ka sõna tühidus teise tähenduse vastena: Nichtig­keit, Eitelkeit (Wiedemann 1893: vg 1233). Nõnda on saksa eitel-­tüveliste vastete kaudu tühjus ja edevus XIX sajandi lõpuks eesti keeles küll serva pidi kokku seotud, kuid side on üsna habras.

Sõnad edev ja edevus on eesti keeles toiminud täiesti omal viisil ja Piibli kontekstist sõltumatult. Ehkki nende aluseks olnud verb on tänapäeva keeles ne-liiteline, on mõlemad sõnad etümoloogiliselt üsna läbinähtavalt seotud tüvega esi (Metsmägi jt 2012: 63) ja sisaldavad seeläbi paratamatult tähenduskomponenti ’ees, ette’. Prantsuse ja inglise uusaegse vanité/vanity tähenduse kandjad siin põgusalt viidatud rahvus­keeltes (saksa ja soome) ei sisalda ükski osist, millesse seesugune tähendus­komponent oleks etümoloogiliselt sisse kodeeritud. Andrus Saareste sõnaraamatu järgi on edev eesti keeles XX sajandi esimesel poolel kandnud tähendusi ’ettetikkuv, ninakas, kerglase iseteadvusega, liiga elav ja ennatu’, ’meeldida püüdev, edvistav’ (Saareste 1958: vg 251). Näitelausetest selgub, et sõna on kasutatud peamiselt kolmes kontekstis: tüdruku, hobuse või põlluvilja kohta (viimasel juhul tähenduses ’kergesti kasvama minev’). Eesti murrete sõnaraamatu järgi on sõnadel edev ja edevus murde­keeles neli tähendust: 1. ’edvistav, eputav’, 2. ’kiire, ennatlik; ettetükkiv’, 3. ’elava­loomuline’, 4. ’latraja’ (EMS I: 556). Eesti keele seletussõnaraamat kirjeldab sõna edev tähendust kahe alltähenduse kaudu, millest esimene jaguneb omakorda kaheks: 1. ’tähelepanu v. imetlust äratada püüdev’. a. ’edvistav, kenitlev, koketeeriv’; b. ’millegagi uhkeldav’; 2. ’läbematu, ettetikkuv, kerglane, alp’ (EKSS). Sõnaveeb annab sõna edev lähisünonüümideks koketne, keks, keku, alp, edvik, edvistaja, eblakas, kergatslik, kerge, tähtis ja viimasena tühine. Pole selge, mille alusel viimane lähisünonüüm on lisatud, aga kõigi teiste vastete ning sünonüümiloetelude põhjal võib väita, et side sõnade edev ja tühine vahel on eesti keeles seniajani igal juhul nõrk.

Kuivõrd varauusajal on eesti keel arenenud ühises kultuuriloolises kontekstis läti keelega, tasub lühidalt peatuda ka läti uususel. Läti keeles paistab olukord olevat eesti keelega sarnane selles mõttes, et ladina sõna vānitās vana tähendust ’tühisus’ ja uusaegset tähendust ’edevus’ väljendavad täiesti eritüvelised sõnad. Tänapäevastes piibli­tõlgetes esindab vana abstraktset tähendust Koguja raamatus niecība ’tähtsusetus, ei miski’ (Bībele 1965) või tukšība ’tühisus’ (sõnast tukšs ’tühi’) (Bībele 2012). Läti esimeses piiblitõlkes (Bībele 1694) kasutati heebrea sõna hebel vastena nii ­Psalmides kui ka Koguja raamatus järjekindlalt sõnakuju neleetiba. Karl Mühlenbachi sõnaraamatu järgi oli nelietība tähenduseks Nichtsnutzigkeit ’tarbetus’ (Mühlenbach 1925–1927: 722). Nagu eesti piiblitõlke loos, nii on ka läti tõlgetes XX sajandi teisest poolest alates hakatud psalmide tõlkimisel kasutama erinevaid konkreetseid vasteid, nt vēja pūsma ’tuule puhang’, vēsma ’hõngus’, dvašas pūsma ’hinge puhang’ (Bībele 1965) või dvesma ’hingus, hõng’ (Bībele 2012). Kuid vanité/vanity uusaegse tähenduse edasiandmiseks on Thackeray romaani pealkirja tõlkimisel läti keelde kasutatud seni ­loetletutest hoopis erinevat sõna liekulība: „Liekulības tirgus” (1966). Sõnale liekulība annab läti-eesti sõnastik vasteteks lipitsevus, lipitsemine, meelitus, silma­kirjalikkus, ebasiirus (Läti-eesti 2012), lühike inglise-läti sõnaraamat lakooniliselt ainult hypocricy ’silmakirjalikkus’ (Veisbergs 2001: 374). Eesti-läti sõnaraamat annab eesti sõna edevus vasteteks 1. koķetums, izrādīšanās; 2. švītīgums (Eesti-läti 2015: 91), mille tagasitõlked võiksid olla ’koketsus’, ’enesenäitamine’ ja ’keigarlus’. Üks läti ja eesti keele väga hea tundja on meilivestluses pakkunud eesti edevuse vasteks ka sõna godkārība ’auahnus’. Laskumata loetletud läti sõnade lähema etümoloogilise eritlemiseni, võib nentida, et siin vaadeldav mõiste on läti keeles veelgi rohkemate erinevate sõnade vahele laiali pihustunud kui eesti keeles. Ladina sõna vānitās põhjal kujunenud mõiste vana ja uut alltähendust kannavad erinevad tüved ning uuem tähendus ei näi läti keeles üldse moodustavat kompaktset mõistet. Ühtlasi puudub uue tähenduse eri kandjatel läti keeles igasugune läbinähtav seos tähendusega ’ees, ette’, nii nagu see puudus ka saksa ja soome vastetel.

 

Mida kirjeldatu põhjal arvata

Ühe ladina sõna tõlkevastete järgi eri keeltes ei saa nii pealiskaudse ülevaate põhjal muidugi kuigi palju arvata ega üldistada. Jääb ju küsitavaks, kas siin tugipunktideks võetud kolm konteksti – sõna esinemine Koguja raamatus, kunstižanri nimetuses ja Thackeray teose pealkirjas – on mõiste kirjeldamiseks piisavad. Pealegi hargneks vaadeldud mõiste tähendusnüansse või tüvesid pidi eri keeltes sügavamale uuristades kindlasti üha edasi ja põimuks teiste mõistetega, avanedes märksa mitme­kihilisemana. Siinses ülevaates on eesti keelt uusajal oluliselt mõjutanud keeltest kõrvale jäetud rootsi ja vene vasted, sest esmapilgul ei pakkunud need selgitavat lisamaterjali. Ometi võib arvata, et suurema hulga keelte ja materjali kaasamisel võiks eesti arengutele leida huvitavaid paralleele. Aga kuivõrd kasutatud sarruse toel ja valitud keeltega võrdluses tekkinud pilt sobib igati kokku juba olemasoleva laiema ettekujutusega euroopaliku kultuuri kodunemisest eesti keeleruumis, võib sellisel viisil visandatud ühe mõiste lugu vaadelda kui mitte tähenduslikuna, siis vähemalt hea illustratsioonina sellele, kuidas suuresti ladinapõhiselt tekkinud mõistestik on rahvuskeeltesse laiali kandudes järk-järgult pihustunud ja hägustunud.

Ootuspäraselt on prantsuse ja inglise keel vana ladina põhjaga tihedamalt seotud kui muud siin vaadeldud keeled ning ladinapõhise mõiste vana ja uus tähendus on neis keeltes ühe ja sama sõna eri kihtidena tallel. Isegi kui tänapäeva kasutuses uusaegne tähendus domineerib (nagu võib välja lugeda kas või tähenduste esitamise järje­korrast Merriam-Websteri sõnastikus), siis on vana keskaegne tähendus ­süveneja jaoks soovi korral käeulatuses. Saksa ja soome keeleruumis on seos vana ja uue tähenduse vahel samuti juba sõnatasandil säilinud. Saksa keeles on küll piibli­tõlkes kasutatud sõnakuju eitel nii adjektiivi kui ka substantiivina, ent tänapäeval esineb see eeskätt adjektiivina7 ning substantiivi positsioonis tarvitatakse tuletist Eitelkeit, mida Luther Koguja raamatu tõlkes harva kasutab. Aga seos kahe sõnakuju vahel on tõrgeteta läbinähtav ning tänapäeva adjektiiv ja substantiiv võivad mõlemad kanda nii uut kui ka vana tähendust. Soome keeles on uusaegse tähenduse rõhutamiseks lisatud tüvele eraldi morfoloogiline liide: laia tähendusdiapasooniga adjektiivi turha ja substantiivi turhuus kõrvale on sugenenud kitsalt uusaegse tähendusega adjektiiv turhamainen ja substantiiv turhamaisuus. Aga seos on samuti kergesti arusaadav. Mõlemas keeles näib vastetel siiski puuduvat vana tähendusnüanss ’kaduv, kaduvus’, mis prantsuse keeles eraldi all­tähendusena esile on toodud ning osutub oluliseks varauusaegset kunstižanri tähistava termini juures. Võib oletada, et selle tähendusnüansi varjujäämisel on oma osa mänginud asjaolu, et nii saksa kui ka soome piiblitõlkes on psalmides, kus hebel/vānitās esineb eriti markantselt inimelu põgusust ja inimese surelikkust kirjeldavas konteksis, tõlke­vastena kasutatud muid sõnu kui Koguja raamatus.

Eesti ja läti keeles on aga mõiste täiesti lahustunud ja eri tähendustes kasutatakse hoopis erinevaid ning teistsuguste tähenduslike seostega sõnu. Eesti traditsioonis on vana tähenduse edasiandmisel küll tuvastatav järjepidevus tüve tühi kaudu, kuid alltähendust ’kaduv’ see tüvi kuigi selgelt ei kanna, võib-olla ainult väljendis tühja minema. Uusaegset tähendust väljendavad eesti edev, edevus sisaldavad aga tähendus­komponenti ees, ette, mis prantsuse, inglise, saksa, soome ja läti vastetes täiesti puudub. Nõnda on piiblipõhine mõiste eesti keeles laiali lagunenud ja näiteks Thackeray „Edevuse laat” jääb eesti keeles arusaamatult õhku rippuma. Inglis­keelsena on romaan mõistega vānitās selgelt raamistatud: esimese lehekülje ava­sõnades korratakse pealkirja väljendit vanity fair ja viimase lehekülje lõpulõigus kasutatakse Koguja raamatu ladina väljendit vanitas vanitatum, mille seos peal­kirjaga on ingliskeelsele lugejale üheselt läbinähtav. Eesti keeles ei aita aga otsi kuigi elegantselt kokku siduda seegi, et ladina tsitaat on joone all eesti keelde tõlgitud: tühisuste tühisus (Thackeray 1959b: 426). Tõlkeväljaande eessõnas selgitatakse, et Thackeray on oma raamatu pealkirja laenanud John Bunyani „Palveränduri teekonnast” (Thackeray 1959a: 7), viitamata sealjuures piibli Koguja raamatule, mis 1950-ndate lõpul ei oleks ilmselt tulnud kõne allagi. Rohkem kui neli aastakümmet hiljem on Anne Lange (Allpere) Bunyani raamatu tõlkes eestindanud vastava fraasi kujul Tühisuse laat, selgitanud selle pärinemist Koguja raamatust ja maininud ka Thackeray romaani ning asjaolu, et selle pealkirjas on fraas tõlgitud kujul „Edevuse laat” (Bunyan 1997: 401–402). See on ülim, mis tõlkija teha saab, ja lugeja jaoks on niisugune informatsioon kindlasti hariv, aga ühtset mõistet selliste selgituste varal ei sünni. Eesti keeles vana ja uut tähendust hõlmav mõiste lihtsalt puudub, sest eestikeelne euroopalik kultuurikihistus tekkis elava organismina alles XIX/XX sajandil, mil täielikult domineeris juba mõiste vanité/vanity/Eitelkeit uus tähendus.

Omaette küsimuseks jääb, miks selle tähenduse vasteks eesti keeles sai edevus. Või õigemini, teistpidi vaadates: kas eesti edevus on unikaalne mõiste ja kuidas selle tuletise tähendus alates XIX sajandi algusest on eesti keeles teisenenud. Selle välja­selgitamiseks oleks tarvis lähemalt analüüsida sõna kasutuskontekste XIX ja XX sajandil ühelt poolt eestikeelsena sündinud ja teisalt tõlkelistes tekstides ning tõlke­tekstide korral uurida, missuguste originaali sõnade vastetena sõna on kasutatud.

 

Kristiina Ross (snd 1955), PhD, Eesti Keele Instituudi juhtivteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), kristiina.ross@eki.ee

1 Thackeray romaani tõlgete pealkirjad saksa, soome ja läti keeles on otsitud andmebaasist ­ESTER ja Läti Rahvusraamatukogu koondkataloogist (Kopkatalogs), süvenemata konkreetsete tõlgete ja tõlkijate tausta.

2 Vrd tänapäeva eesti tõlkega: Inimene on tuuleõhu sarnane (P 1997).

3 Vrd tänapäeva eesti tõlkega: mu eluiga on kui eimiski sinu ees; tühi õhk on iga inimene (P 1997).

4 Eesti piiblitõlke näited, millele ei ole lisatud eraldi viidet, on leitavad andmebaasist EPAK.

5 Vendade Grimmide saksa keele sõnastik seletab nimisõna Vielweserei tähendust just Hupeli baltisaksa sõnastikule tuginedes ja viidates: „vielweserig nennt man denjenigen, der sich sehr geschäftig anstellt, kein sitzfleisch hat, in kleinigkeiten viel aufheben macht. ein solches angenommenes betragen heiszt die vielweserey HUPEL idiot. d. dtsch. sprache in Lief- und Ehstland (1795) 252” (DWB).

6 Eitelkeit – tühhi od. [= oder ’või’] kadduw assi od pölw, r.d. [= tallinna murre], tühhius d. [­= tartu murre], – des Sinnes tühhi meel r.d. (Hupel 1818: 372).

7 Lisaks esines eitel varasemas saksa keeles ning esineb ka tänapäeval adverbi positsioonis tähenduses ’edevalt’ või ’ainult, puha’.

Kirjandus

Veebivarad

Bībele 1965 = Bībele: un tās izpētes materiāli. https://bibele.lv/bibele/bibele.php

Bībele 1694 = Ta Swehta Grahmata. Latviešu valodas seno tekstu korpuss. http://senie.korpuss.lv/source.jsp?codificator=VD1689_94

Biblia 1642 = Se on: Coco Pyhä Ramattu Suomexi. http://finbible.fi/head/raam1642_vanha.htm

CNRTL = Centre National de Ressources Textuelles et Lexicales. https://www.cnrtl.fr/definition

DWB = Deutsches Wörterbuch von Jacob Grimm und Wilhelm Grimm. https://www.dwds.de/wb/dwb

EKSS = Eesti keele seletav sõnaraamat 2009. https://www.eki.ee/dict/ekss

EMS = Eesti murrete sõnaraamat I. [EMS] Eesti murrete sõnaraamat (eki.ee)

EPAK = Eesti piiblitõlke ajalooline konkordants. https://www.eki.ee/piibel/

ES = Eesti-soome sõnaraamat. https://www.eki/dict/efi

ESTER. https://www.ester.ee

DWDS = Etymologisches Wörterbuch des Deutschen. https://www.dwds.de

KJV = King James Bible Online. https://www.kingjamesbibleonline.org

Kopkatalogs. https://kopkatalogs.lv

Lewis, Charlton T.; Short, Charles. A Latin Dictionary. Perseus Digital Library. http://www.perseus.tufts.edu

Merriam-Webster. https://www.merriam-webster.com

SES = Suomen etymologinen sanakirja. (Kotimaisten kielten keskuksen verkkojulkaisuja 72.) https://kaino.kotus.fi/ses

SESS = Soome-eesti suursõnaraamat. https://www.eki/dict/fie

Strong’s Greek = The Exhaustive Concordance of the Bible. https://biblehub.com

Sõnaveeb. Eesti Keele Instituut. https://sonaveeb.ee

 

Kirjandus

Agricola 1551 = Mikael Agricolan teokset. III osa. Käsikirja / Messu eli herran Echtolinen / Se meiden Herran Jesusen Christusen Pina / Dauidin Psaltari / Weisut ia Ennustoxet / Ne Prohpetat. Haggaj. Sacharia. Maleachi. [Faksiimileväljaanne. Porvoo–Helsinki–Juva: Werner Söderström Osakeyhtiö, 1987.]

Bībele 2012 = Bībele ar deiterokanoniskajām grāmatām. Latvias Bībeles biedrība.

Botterweck, G. Johannes; Ringgren, Helmer 1997. . הֶבֶל hebhel; הָבַל habhal – Theological ­Dictionary of the Old Testament. Toim F. Johannes Botterweck, Helmer Ringgren. Tlk John T. Willis, Geoffrey W. Bromiley, David E. Green. . Kd III. גִּלּוּלִים gillûlîm – הָרַס hāras. . Grand Rapids, Michigan: William B. Eerdmans Publishing Company.

Bunyan, John 1997. Palveränduri teekond sellest maailmast tulevasse unenäo võrdpildis. (Klassika 2.) Tlk Anne Allpere. Tallinn: Logos.

Eesti-läti 2015 = Igauņu-latviešu vārdnīca. Eesti-läti sõnaraamat. Koost Valts Ernštreits, Marika Muzikante, Maima Grīnberga. Rīga–Tallinn: Latviešu valodas aģentūra, Eesti Keele Sihtasutus.

Helle 1732 = Anton Thor Helle, Lühike sissejuhatus eesti keelde (1732). Tlk Annika Kilgi, Kristiina Ross. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2006. [Faksiimile­väljaanne: Kurtzgefaszte Anweisung Zur Ehstnischen Sprache. Halle: Gedruckt bey ­Stephan Orban.]

Hupel, August Wilhelm 1780. Ehstnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte den reval­schen und den dörptschen. Nebst einem vollständigen Wörterbuch. Riga–Leipzig: Johann Friedrich Hartknoch.

Hupel, August Wilhelm 1818. Ehstnische Sprachlehre für die beyden Hauptdialekte, den revalschen und dörptschen, nebst einem vollständigen ehstnischen Wörterbuche. Zweite durchgängig verbesserte und vermehrte Auflage. Mitau: J. F. Steffenhagen und Sohn.

Kibbermann, Elisabeth; Kirotar, Salme; Koppel, Paula 1978. Saksa-eesti sõnaraamat. 3. tr. Tallinn: Valgus.

Kingisepp, Valve-Liivi 2020. Otto Wilhelm Masingu „Maarahwa Näddala-Lehhe” sõnastik. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Kleis, Richard; Torpats, Ülo; Gross, Lalla; Freymann, Heinrich 2002. Ladina-eesti sõna­raamat. Teine, täiendatud ja parandatud väljaanne. Tallinn: Valgus.

Luther 1545 = Biblia: Das ist: Die gantze Heilige Schrifft / Deudsch / Auffs new zugericht. D. Mart. Luth. Gedruckt zu Wittemberg / Durch Hans Lufft. M.D.XLV. [Faksiimile­väljaanne: Stuttgart: Deutsche Bibelgesellschaft, 1983.]

Läti-eesti 2012 = Läti-eesti sõnaraamat. Latviešu-igauņu vārdnīca. Koost Arvi Tavast, Merle Madisson, Aive Mandel, Tauno Nõulik, Anita Tannenberg. Tallinn: Eesti Keele Siht­asutus.

Metsmägi, Iris; Sedrik, Meeli; Soosaar, Sven-Erik 2012. Eesti etümoloogiasõnaraamat. Peatoim I. Metsmägi. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Mühlenbach, Karl 1925–1927. Latviešu valodas vārdnīca. Lettisch-deutsches Wörterbuch. II kd. Redigiert, ergänzt und fortgesetzt von J. Endzelin. Riga: Herausgegeben vom lettischen Kulturfonds.

Müller, Georg 2007. Jutluseraamat. (Eesti mõttelugu 78.) Koost Külli Habicht, Valve-Liivi Kingisepp, Jaak Peebo, Külli Prillop. Toim K. Habicht, Kai Tafenau, Siiri Ombler. Tartu: Ilmamaa.

P 1968 = Piibel. Vana ja Uus Testament. Piibliseltsi väljaanne.

P 1997 = Piibel. Vana ja Uus Testament. Tallinn: Eesti Piibliselts.

P 2014 = Piibel. Uue maailma tõlge. Brooklyn: Jehoova tunnistajad. https://www.jw.org/et/raamatukogu/piibel/nwt/raamatud

Psalmid 1989 = Psalmid ehk Vana Testamendi Laulud. – Uus Testament ja Psalmid. Tallinn: EELK Konsistoorium, lk 698–877.

Ross, Kristiina 1998. Translation of Psalms by Georg Müller and Heinrich Stahl. – Kirik ja kirja­sõna Läänemere regioonis 17. sajandil. The Church and Written Word in the Baltic Sea region in the 17th century. Kirche und Schrifttum der Ostseeländer im 17. Jahr­hundert. (Eesti Rahvusraamatukogu toimetised 7.) Koost Piret Lotman. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu, lk 106–133.

Saareste, Andrus 1958. Eesti keele mõisteline sõnaraamat. I kd. Stockholm: Vaba Eesti.

SP 1938–1940 = Jumala Püha Sõna. Suur Piibel. Välja antud eestikeelse piibli 200 aasta juubeli tähistamiseks. Tartu–Tallinn: Loodus. [Faksiimileväljaanne: Keuruu: Otava, 1989.]

Thackeray, William Makepeace 1959a. Edevuse laat. Romaan ilma kangelaseta. I. Tlk H. Allikas. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Thackeray, William Makepeace 1959b. Edevuse laat. Romaan ilma kangelaseta. II. Tlk H. Allikas, Valter Rummel, Evi Siimson. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Veisbergs, Andrejs 2001. Jaunā latviešu-angļu vārdnīca. The New Latvian-English Dictionary. [Rīga.]

Vestring, Salomo Heinrich 1998. Lexicon esthonico germanicum. Eesti-saksa sõnaraamat. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.

Wiedemann, Ferdinand Johann 1869. Ehstnisch-Deutsches Wörterbuch. St. Petersburg: Kaiserliche Akademie der Wissenschaften.

Wiedemann, Ferdinand Johann 1893. Ehstnisch-Deutsches Wörterbuch. Zweite vermehrte Auflage. Redigirt von Dr. Jacob Hurt. St. Petersburg. [Faksiimileväljaanne: Ferdinand Johann Wiedemann, Eesti-saksa sõnaraamat. Neljas, muutmata trükk teisest, Jakob Hurda redigeeritud väljaandest. Tallinn: Valgus, 1973.]

Foto: Miina Norvik

Läbi sügisese Tartu siia sinu juurde jalutades otsustasin mitte jätta küsimata: millega sügis sind võlub?

Sügis tõepoolest meeldib mulle – kuigi on pimedam ja jahedam aeg, võlub ta oma rahuga. Enamasti on selleks ajaks kasvanud lootus, et kui suvesekeldused läbi saavad, siis algab rahulikum periood, kus asjade üle järele mõelda, lugeda, kirjutada. Aga tegelikkuses on september ikka väga kiire kuu, sest algab uus akadeemiline aasta, nii et see sügise rahu on petlik.

Mis aineid ja kellele sa praegu õpetad? Mida õpetamise juures oluliseks pead?

Keeleteaduse magistrantidele õpetan keeletüpoloogiat ja suhtluslingvistikat. Bakalaureuses õpetan keeleteaduse aluseid ja sissejuhatust keeleteadusesse. Korraldan ka magistriseminari ja magistrikooli tegevusi. Tulime just magistrantidega Käärikult sügiskoolist, olid huvitavad loengud ja töötoad, aga eelkõige on tore olla koos noorte inimestega ülikooli õpperuumidest erinevas keskkonnas. Ja minu arvates on väga oluline ka see, et magistrandid omavahel paremini tuttavaks saaksid. Meie magistrikool ühendab ju keeleteaduse ja tõlkeõpetuse magistrante, kes õpivad erinevatel õppekavadel ja muus õppetöös väga palju kokku ei puutugi.

Õpetamises pean oluliseks oskust tekitada huvi. Meeldib ka, kui tunnen ära, et mu õpetatav sisu ja õpetamisviis on üliõpilase jaoks põnev. Iseäranis näitavad elamust välja need üliõpilased, kes ei ole varem üldse keeleteadusega kokku puutunud. On tore tunne näha, kuidas ühtäkki hakkab see uus maailm nende ees avanema.

Nii et ühelt poolt saab vägagi huvile rõhuda ja näidata, kui põnev maailm on keelega seotud. Teisalt jälle on oluline, et omandatav teema nõuaks pingutust, mille järel tunda õnnestumist. Praktilises eesti keele õppes, mida olen ju ka elu jooksul palju teinud, on vist esikohal õnnestumise kogemus, aga ka seal tuleb kuidagi avastamis­rõõmu üleval hoida.

Mulle tundub, et sa oled õppejõud, kes suudab luua õhkkonna, kus üliõpilased julgevad jääda iseendaks. Kas tunned end siin ära?

Kindlasti olen püüdnud saavutada õppimist soodustavat turvalist õhkkonda, iseasi muidugi, kuidas see õnnestunud on. Ilmselt peavad siin hinnangu andma hoopis mu õpilased. Kui jutt juba hindamisele läks, siis pean ära mainima, et kõige raskem õpetamise juures ongi just hinnete panemine.

Milline on su esimene õpetamiskogemus?

Esimene õpetamiskogemus ­pärineb ülikooliajast, kui meil oli kohustuslik kooli­praktika. Mul on mälestus ühest 5. klassi poisist, kellel olid eesti keeles valdavalt kehvad hinded, kuid minu käest sai ta käändkondade määramise töö eest viie. Nimisõna käändtüüpides on ju väga selge algo­ritm, kuidas tüüpe silpide arvu ja astme­vahelduse järgi määrata. Matemaatilis-­loogiline lähenemine sobis sellele poisile paremini. Mind huvitab siiani, milliste nõksudega oleks koolis võimalik grammatikat põnevalt õpetada.

Tartu Ülikooli õppejõuna sain esimesed kogemused, kui andsin vene tudengitele eesti keelt võõrkeelena. Väga tore oli algusest peale. Olin siis tudengitest vaid mõni aasta vanem, aga see ei seganud. Tagantjärele mõtlen, et praktilises keele­õppes olin alguses küll liiga traditsiooniliste meetodite küljes kinni, aga eks tolle­aegne võõrkeele õpetamise metoodika oligi praegusest erinev. Hakkasin kohe õpetama ka teoreetilisi aineid, sissejuhatust keeleteadusesse ja semantikat eesti keele (võõrkeelena) üliõpilastele. Need on mu lemmikained olnud kogu akadeemilise elu jooksul.

Kuidas sa lingvistikaülesannete juurde jõudsid?

Algatasin 2003. aastal Eestis lingvistika­olümpiaadi tänu õnnelikule juhusele, kui minuni jõudis kutse esimesele rahvusvahelisele lingvistikaolümpiaadile ja oli vaja kokku panna Eesti võistkond. Minu arvates on see olümpiaad väga oluline lisa kooliharidusele, milles keeleteadusest eriti palju ei räägita. Lingvistikaüles­annete lahendamine nõuab eelkõige loogilist mõtlemist, aga peaks ka edendama maailma keelelise mitmekesisuse tajumist ning selle kaudu tugevdama huvi oma emakeele vastu. Õnneks on lingvistikaolümpiaadi korraldusmeeskond nüüdseks välja kujunenud ja ma ise pean palju vähem selles liinis tegutsema kui algusaastatel.

Kas teadustööga alustasid Tartu Ülikooli tehisintellekti laboris?

Sain tänu oma diplomitöö juhendajale Haldur Õimule tõesti kohe pärast lõpetamist nooremteaduri koha sellesse laborisse. Tehisintellekti labor oli interdistsiplinaarne uurimisgrupp, kus oli juriste, arvuti­inimesi, keeleteadlasi, matemaatikuid ja teisi. Selles keeleteadlaste grupis olid näiteks Haldur Õim, Mare Koit, Heiki-Jaan Kaalep – ehk siis need inimesed, kellest hiljem sai arvutilingvistika tuumik. Mind võeti sinna ikkagi eelkõige väitekirja tegema. Põhiline tööülesanne oli tegeleda oma uurimusega – küsilause funktsioonid eesti keeles, täpsemalt dialoogi reguleerivad küsilaused. Hilisemas vestlusanalüüsi paradigmas nimetatakse dialoogi reguleerimist üldiselt parandusmehhanismiks, mida ma tollal uurisin natukene teises võtmes. Kolleegid laboris tegelesid samal ajal dialoogimudelitega.

Seega juba 1980-ndatel proovisite tehis­intellekti laboris luua oma juturobotit?

Võib küll nii olla, kuid minu roll ei olnud seal väga suur, kuna tegelesin oma uurimistööga. Lisaks sündisid mul ­1980-ndate lõpus kaks poega, nii et aru­saadavalt veetsin omajagu aega kodus, mitte laboris. Tollel ajal tõepoolest arutleti palju dialoogi­süsteemide üle ja toimusid teaduskonverentsid, mis kahtlemata kujundasid mu teaduslikku maailmapilti.

Mis edasi sai? Kuidas sul säilis huvi suhtlust uurida?

Kui Jüri Valge juhtimisel loodi eesti keele (võõrkeelena) õppetool, läksin sinna lektoriks. Tahtsin ka õpetada, mitte ainult teadusega tegelda. Aga väitekiri oli pooleli ja jätkasin seda. Ma mäletan, et Tartu Ülikoolis käis vestlusanalüüsist loenguid pidamas Auli Hakulinen, see võis olla 1990. aasta paiku. Mind köitis eelkõige parandusmehhanismi ­temaatika, mis seostus kõige rohkem minu dialoogi­uurimisega. Hiljem saatis ta mulle vestlus­analüütikute klassikalisi artikleid, millest väitekirja jaoks tuge ja inspiratsiooni ammutada. Vahepeal sai Eesti riik vabaks ja muutus ka teadussüsteem, nii et kandidaadiväitekirja kaitsesin hoopiski magistri­tööna.

Kindlasti oli väga oluline see, et Haldur Õim juhatas mu pragmaatika juurde. See ongi jäänud minu põhiliseks uurimisvaldkonnaks. Samuti on mind väga palju mõjutanud soome suulise suhtluse uurijad. Sattusin Auli Hakulisega uuesti kokku 1990. aastate keskpaigas, kui elasime perega Turus. Mul õnnestus osaleda Helsingi ülikooli korraldatud doktorantide seminaril, kus Auli juhendas rühma, milles oli ka mitu pronoomeniuurijat. Seal tekkis huvi eesti pronoomenite vastu ja leidsin oma doktoriväitekirja teema. Hiljem ongi mul olnud palju koostööd Soome suulise keele ja pronoomenite uurijatega, kes kõik on mind omal viisil mõjutanud, nt Ritva Laury, Marja-Liisa Helasvuo, Eeva-Leena Seppänen, Marja Etelämäki.

Pronoomenitest algaski siis laiem huvi deiksise vastu?

Jah, deiksis oli eesti keeles suhteliselt uurimata valdkond, nii et mu doktori­väitekirja katuspeatükk oli isegi nagu õppevahendiks siin mõnda aega, kuigi see muidugi nii ei peaks olema.

Oled keeleuurimisel katsetanud erinevaid lähenemisi. Milline neist on sulle keeleteadlasena kõige omasem?

Olen ikkagi olnud funktsionaalse keele­teaduse esindaja, kuigi teatud formaliseerimispüüdlus on klassikalisel pragmaatikal kogu aeg olemas olnud, see kuulub valdkonna juurde. Aga sellisest filosoofilis-analüütilisest lähenemisest olen pigem suundunud suulise keele ja suulise suhtluse uurimisele. Suhtlus kõige laiemas mõttes on minu jaoks olnud see kõige olulisem uurimisvaldkond, mille sees ma siis olen.

Esimene teadusgrant, mida juhtisin, tegeles eesti keele tuumsõnadega. Töötasime siis koos Ilona Trageli ja Ann Veismanniga, riivamisi tulid sisse ka keele omandamise teemad. Lapsekeelega olen siiski saanud vähem tegeleda, kui oleksin tahtnud. Lapse keelelise arengu uurimine on omaette valdkond, sellega kursis olemine oleks nõudnud suuremat pühendumist. Aga olen saanud juhendada näiteks sinu lapsekeelealast väitekirja, see pakkus mulle palju huvitavat.

Saime tõesti lõputult arutleda huvitavate avastuste ja märkamiste üle, mis lapsekeele andmestikus esile tulid. Siinkohal toon meie vestlusse väljendi – märkamiste märkamine. Kas see võikski olla sinu uurimisteemade ja -viiside ühis­nimetaja?

Inimsuhtluse põhialus ongi see, et me tõlgendame kogu aeg seda, mida kuuleme ja näeme. Iseenesest see ongi laias mõttes märkamine. Ja keele uurijana märkad omakorda erinevaid vahendeid, mis võimaldavad suhtlejatel üksteise mõtteid märgata, see võiks siis olla märkamiste märkamine. Kõige laiemas mõttes võib vast öelda, et olen uurinud tõlgendamise ja keelelise produktsiooni vahekorda suhtluses. Mind ikkagi väga huvitab, kuidas keele­struktuur on suhtluse teenistuses, kuidas me toodame ja tõlgendame keelelisi üksusi.

Millega sa praegu keeleteaduse alal tegeled? Mille üle juurdled?

Mind on ikka köitnud nii tähendus kui ka grammatika, kui neid muidugi üldse eristada saab. Asesõnade kasutus, mida olen ehk kõige rohkem uurinud, on grammatika ja sõnavara piiri peal. Mind väga-väga paelub ka süntaks, viimasel ajal eriti suulise kõne süntaks. Olen tegelenud relatiivlausega suulises suhtluses, aga sooviksin jätkata süntaktiliste konstruktsioonide uurimist. Referentsiaalsete praktikate töörühmas, mis on moodustunud minu endistest doktorantidest (Maria Reile, Helen Hint, Piia Taremaa), me küll laiendame kogu aeg uurimisteemade ringi, kuid püüame siiski jätkata detailset eesti keele nimisõnafraasi ja viitesuhete uurimist.

Teiselt poolt on minu arvates oluline uurida suhtlust, nagu olen ka juba öelnud, ja me oleme viimasel ajal kirjutanud koos Miina Norvikuga mitu artiklit, mis põhinevad intervjuudel keelelise eluloo ja keelelise käitumise kohta. Ja nüüd päris viimane artikkel näiteks, mis meil praegu on retsenseerimise etapis, on sellest, kuidas eestlased enda arvates peavad viisakus­vestlust.

Laias laastus mul ongi praegu kaks paralleelset uurimissuunda. Üks on suhtluse uurimine suhteliselt üldisel tasemel kultuurikontekstis. Ja teine niisugune täpsem grammatika ja sõnavara koosfunktsioneerimise uurimine, kasutades nii suulist vestlust kui ka psühholingvistilisi katseid. Erinevad pragmaatika suunad on vist ikkagi need, mis jäävad minu huviorbiiti ka tulevikus.

Mis sind keeleuurimisel endiselt üllatab?

Minu huvi pronoomenite vastu algas tegelikult küll üllatusest, et ta ei ole alati elus ja see ei ole alati elutu. See on võib-olla üks niisuguseid asju, mis on käivitanud päris palju minu uurimistööd ja millest algas huvi deiksise vastu. Sain teada, et elusa-elutu vastandus on vaid üks kriteeriume, mis pronoomenivalikut mõjutab.

Suulise kõne süntaksi alal ma ikkagi väga tahaks näha seda, kuidas grammatika tõesti suhtluses sünnib, siin on relevantne suund, mida inglise keeles nimetatakse emergent grammar. Oleks põnev näidata, kuidas eesti keele grammatika suhtluses vormub. Arvan, et ma olen suutnud midagi selles osas selgeks saada relatiiv­lausete kasutust uurides.

Lisaks on mulle jätkuvalt olulised keele omandamise teemad. Ma olen saanud ­sellega natuke vähem tegeleda, osalt ka viimasel ajal ennast teadlikult piirates. Aga minu huviorbiiti jääb see valdkond igal juhul.

Milline on keeleteadlase roll tänapäeva ühiskonnas? Kuidas suhtud teaduse populariseerimisse?

Esiteks kõige üldisemal tasemel arvan, et igasugust teadmist on inimesel vaja, et inimene on niisugune loom, kes tahab enda kohta teada saada. Inimkonna areng põhineb sellel, mis me oleme teada saanud ja mida me veel tahame teada saada, nii et igasuguse uue teadmise loomine on iseenesest kindlasti kasulik ka siis, kui see ei ole esmahetkel rakenduslik. Mind mõnevõrra häirib humanitaarteadustes kohese kasu tagaajamine. Kindlasti tuleb kasuks, kui teadlane näeb oma uurimistulemuste rakendamise võimalikkust, aga see ei tohiks olla ainuke kriteerium. Teoreetilised alusuurimused on väga vajalikud, sest nendele saab toetuda ka rakendusuuringutes.

Keeleküsimustes ja keelepoliitikas peaks keeleteadlane oma arvamust avaldama, iseasi, kui aktiivselt ja milliste vahenditega keegi seda teeb. Mina ise ei ole meedias väga aktiivne, aga loodan, et saan mõjutada ühiskonda paljude tudengite kaudu.

Väärtustan mitmekeelsust ning sel teemal olen ka avalikult veidi rohkem sõna võtnud. Ma olen lapsest peale kakskeelne, rääkinud eesti ja vene keelt, ja selle elukogemuse põhjalt olen püüdnud ka kaasa rääkida näiteks lapse mitmekeelsuse teemadel. Üks keel ei pea tulema teise arvelt, mitu keelt ühel inimesel on täiesti võimalik. Aga ei tasu arvata, et kõik ühe inimese keeled peavad olema täpselt samal tasemel. Keeled võivad ka oma rolli vahetada elu jooksul. Kahjuks kuuldub ikka ja jälle seda arvamust, et mitu keelt ühte pähe justkui väga hästi ei mahuks. Teiseks seda arvamust, et ainult lapsena on võimalik keelt hästi õppida. Tegelikult õpib lapsena lihtsalt teistmoodi kui täiskasvanuna. Samuti arvatakse tihti, et aktsent või grammatilised vead on halvad, aga võib-olla nad pigem kaitsevad selle eest, et meid ei peetaks emakeelseks kõnelejaks ja antakse andeks mõned näiteks viisakusega eksimised teises kultuuriruumis. Need teemad panevad mind emotsionaalselt reageerima.

Teadustulemuste vahendamine avalikkusele on vajalik, kuid populariseerimise ja teadustöö vahel peaks valitsema tasakaal. Meenus üks juhtum, mis näitab, et teadlane võib end populariseerimast leida vägagi ootamatus kohas. Kord leidsin Endla teatris etenduse kavalehelt katkendi ühest oma artiklist sinatamise-teietamise kohta. Sellised hetked on mulle teadlasena väga rõõmsad.

Kui mõtled kõigile oma kodudele, siis millised keeled neis kõlasid ja kõlavad?

Lapsepõlvekodu juurde kuuluvad kindlasti eesti ja vene keel. Mida varasem lapsepõlv, seda rohkem tegelikult oli vene keelt, sest vene keelt ma rääkisin ka oma vanaema ja vanaisaga. Vanaema suri, kui ma olin seitsmendas klassis, vene keele osa hakkas pärast seda vähenema. See oli mulle väga kallis vanaema ja temaga ma rääkisin väga palju. Emaga olen kogu elu rääkinud vene keelt, kuigi ta oskab eesti keelt väga hästi.

Lapsepõlvekodu eesti keel sisaldas hulgaliselt füüsikatermineid, sest füüsikutest ema ja isa arutasid oma teadusprobleeme ka õhtusöögilauas. Ega ma neist muidugi aru ei saanud, aga kõrvus kõlavad mõned neist siiamaani.

Loomulikult kõigil Soomes elamise perioodidel on soome keel olnud väga oluline. See on keel, mille ma olen omandanud täiskasvanuna. Teoreetiline huvi iseenda kui keeleõppija vastu on mul kogu aeg olnud, seda on soome keele peal olnud kõige huvitavam jälgida.

Tänu oma abikaasa Karli uurimis­valdkonnale, muidugi ka lähtuvalt minu enda huvist, on minu ümber palju eesti murdeid, aga ka liivi keelt. Eriti sageli satun liivlaste üritustele, samuti käime tihti Ludzas, kus kunagisest lutsi keelesaarest on veel jälgi alles.

Meie maakodu ümbruses kõlab seto keel, mis mulle tohutult meeldib. Julgen seto ja võro keelt rääkida muidugi ainult siis, kui ma üksi süüa teen. Aga kuigi mul ei ole rääkimisjulgust, siis on tore kuulata ja mõista ning lugeda. Just eile õhtulgi lugesin viimati Setomaa lehte. Tunnen seda tugevamat sidet, kuna mu ema lapsepõlv on möödunud Setomaa venekeelses külas ning toonane elu on minuni jõudnud lugude kaudu. Mina jälle püüan seto kultuuris kas või natukene osaleda.

Siinne käsitlus võtab vaatluse alla leksika, mida kajastavad kuus XVII ja XVIII sajandil avaldatud eesti keelt sisaldavat sõnastikku. Alustuseks on põgusalt kirjeldatud sotsiaalseid olusid ja konteksti, millesse need sõnastikud paigutuvad, seejärel on analüüsitud ametinimetuste ja sotsiaalsete rollide sõnavara käsitletud sõnastikes. Tolleaegseid ameteid ja sotsiaalseid rolle on siin vaadeldud ennekõike sõnavarasuhete ja ajaloolise tausta avamiseks: milliseid ameteid üldse sõnastikes kirjeldati ja milliseid põhijooni võib nende kohta välja tuua? See võimaldab paremini mõista tolleaegset ühiskonnapilti, iseäranis aga avada ühe sõnarühma sisu ja kaardistada sellega seotud keelelisi aspekte.

 

Ühiskondlik taust

Pilguheit neljasaja aasta taha, XVII ja XVIII sajandi Eesti aladele toob silme ette ennekõike keerulised olud. XVI sajandi lõpus olid Eesti alade pärast võidelnud Poola, Venemaa ja Rootsi. Sellele järgnes Rootsi võimu periood, millele tegi lõpu Põhjasõda: sealtpeale kuulus Eesti Venemaa võimu alla, kuigi Balti erikorra tõttu jäid kohalikku elu korraldama sakslased. 1710. aasta paiku levis Eesti aladel katk, mis hävitas Tallinnas ligikaudu 75% ja maapiirkondades ligi 50% elanikkonnast, kuid järgnevatel aastakümnetel taastus rahvaarv jõudsalt. Aastal 1640 elas Eesti aladel hinnanguliselt 120 000–140 000 inimest, XVII sajandi lõpuks rahvaarv kolmekordistus, seejärel langes 1710. aasta paiku katku tõttu drastiliselt 150 000-ni, XVIII sajandi lõpuks tõusis aga taas 485 000 elanikuni. Keskmine eeldatav eluiga oli XVIII sajandil kogu rahvastiku lõikes ligikaudu 35 aastat. Seisusliku jaotuse poolest olid aastal 1782 Eesti alal ülekaalus (95%) talupojad (kellest enamik olid pärisorjad), alla viie protsendi rahvastikust (4,2%) moodustasid vaimulikud, linnakodanikud jt vabad elanikud, aadel aga moodustas 0,6% rahvastikust. Etniliselt moodustasid eestlased XVII sajandi lõpus üle 90% Eesti ala rahvastikust, mitte-eestlasi elas siin umbes 25 000, kellest omakorda pooled olid sakslased. (Palli 1998: 15–46)

Haridusele panid eestlaste seas aluse pastorid, hiljem hakati asutama talurahva- ja kihelkonnakoole. Liivimaal oskas XVIII sajandi lõpuks lugeda üle poole talu­rahvast (Eestimaal vähem),1 aga kirjutamisoskus oli endiselt kasin – osaliselt tulenes see kartusest, et talupojad võivad asuda võltsima passe ja vabastuskirju. (Laur 1999: 144–146) Ka mujal Euroopas oli kirjaoskus maarahva seas üldiselt vähene; märksa parem oli seis neil aladel, kus tegutses rohkem koole ja ligipääs haridusele oli hõlpsam, ehkki piirkonniti esines suuri erinevusi ja keskmist taset on seetõttu raske määratleda (Houston 1983).

Siin käsitletust pisut varasema aja, XVI sajandi elukommetest on põgusalt kirjutanud Balthasar Russow oma „Liivimaa provintsi kroonikas” (2022 [1584]: 106–124). Tema kirjeldused on värvikad ja annavad ülevaate sellest, kuidas niihästi aadli kui ka talupoegade seas on maad võtnud „muretus, upsakus, toredus ja prallimine, nautlemine, ülemäärane priiskamine ja kõlvatus”. Päris kindlasti oli ka raskemaid aegu ja on väheusutav, et selline olukord võinuks olla valdav kõikjal ja pidevalt, eriti hilisemal ajal, st 1695.–1697. aasta ikalduse ja 1710.–1711. aasta katku ajal.

Tõenäoliselt sündisid esimesed eesti keelt sisaldavad sõnastikud keerulistes oludes, kuigi linnaelanike ja vaimulike tingimused erinesid märkimisväärselt talurahva olukorrast. Talurahvas nende allikatega tõenäoliselt kuigivõrd kokku ei puutunudki, kuna need olid mõeldud vaimulikelt vaimulikele ja ennekõike eesti keele õppimiseks.

 

Allikatest

Siin vaatluse alla võetud sõnastikest on XVII sajandil avaldatud Heinrich Stahli (1637) keeleõpetuse „Vocabula” osa, Johannes Gutslaffi (1648) grammatika lisa „Nomenclator” ja Heinrich Gösekeni (1660) keelekäsiraamatus sisalduv „Farrago Vocabulorum”. XVIII sajandil koostatud allikatest olen uurimusse kaasanud Salomo Heinrich Vestringi dateerimata käsikirja põhjal koostatud sõnaraamatu (Vestring 1998), Anton Thor Helle (1732) grammatika sõnastikuosa („Vocabularium”) ning August Wilhelm Hupeli (1780) grammatika sõnastikuosa („Wörterbuch”). Pisteliselt, aga mitte läbivalt on vaadeldud ka Hupeli sõnastiku 2. trükki (Hupel 1818). Kõik need autorid olid ametilt vaimulikud. XVII ja XVIII sajandi keeleõpetused ja ­sestap ka sõnastikud arvestasid ennekõike saksa keelt emakeelena kõnelevate pastorite vajadustega (kuidas oleks sakslastel hõlpsam kohalikega kontakti saada, et luterlikke tõekspidamisi levitada), teisisõnu olid kirjutatud välismaalastelt välismaalastele. Ometi panid need vaimulikud aluse eesti kirjakeele arengule ja seetõttu on neid õigustatult nimetatud varasteks keelekorraldajateks (Viht, Habicht 2022).

Mainimist väärivad veel kaks tolle perioodi sõnastikku, mis jäid käsikirjaliseks: Võnnu koguduse õpetaja Johann Christian Svenske XVII sajandi lõpus või XVIII sajandi alguses koostatud kahesuunaline „Dictionarium Germanico-Esthonicum Esthonicoque Germanicum ad Dorpatensium Dialectum” ja Otepää koguduse õpetaja Johann Christoph Clare „Cellarius Esthonico-Germanicus oder Wörter-buch der Esthnischen Sprache und zwar Dörptschen Mund-Art”. Neis sisalduv materjal on praegusel kujul (käsitsi kirjutatud tekstina) raskesti ligipääsetav ja ootab analüüsi­mist, mistõttu ei ole neis sisalduvat siin käsitletud, kuigi ka need allikad pakuvad väärtuslikku materjali tolleaegse sõnavara uurijatele. Leksikograafia ajaloo seisu­kohalt on oluline, et Svenske tartumurdeline sõnastik oli esimene eesti lähtekeelega sõnastik, Clare sõnastikule aga toetusid paljud hilisemad allikad (Kask 1956: 143–144).

Üksikkäsitlusi on Eesti varasemate sõnastike ja nende autorite kohta avaldatud arvukalt (Habicht 2001; Kikas 2002; Lepajõe 1998; Lotman 2014; Haarmann 1976; Kingisepp jt 2010; Jürjo 2004 jpt). Vähesel määral on käsitletud Eesti varasemat leksikograafiat laiemas võtmes (Kask 1956, 1970; Langemets 2003; Jürviste 2012). Uuritud on ka laensõnade päritolukihistusi (Ariste 1940, 1963; Liin 1964, 1968; Viikberg 2014). Oluliselt vähem on sõnarühmade võrdlevaid käsitlusi, ja just seda lünka püüan ühe semantilise rühma piires täita. Vaatluse alla on võetud XVII–XVIII sajandi sõnastikes sisalduvad ametinimetused ja sotsiaalsed rollid, mis on vähem või rohkem seotud mõne ametialaga ja mille sees eristuvad osaliselt kattuvate piiridega alamrühmad.

Vaadeldavad sõnastikud, millest kõik peale Vestringi käsikirja avaldati vastava autori keeleõpetuse lisana, annavad sissevaate eesti varase kirjakeele perioodi (Saareste (1952: 71–94) neljatise jaotuse järgi XVI–XVIII sajandi keel), mida uuema periodiseeringu järgi on nimetatud üleminekuajaks murrangueesti keelelt (XIII–XVII sajandil) uuseesti keelele (alates XVIII sajandi algusest) (Pajusalu 2020: 30, 2000). Tiit Hennoste sotsioperioodide järgi liigitub siin käsitletav aeg (1637–1780) kolmandasse (XVI–XVII sajandist kuni XVIII sajandi alguseni) ja neljandasse perioodi (XVIII sajandi algus kuni 1860-ndad). Mõlemat perioodi iseloomustab ennekõike saksaeesti register (eesti keelt panid kirja peamiselt sakslastest vaimulikud, kes tõlkisid kirjapandut saksa keelest või olid selle eelnevalt saksa keeles läbi mõelnud); alles XVIII sajandi lõpus ja XIX sajandi alguses, mil eestlased hakkasid suuremas mahus kirjutama eestikeelseid ilmalikke tekste, sündis päris eesti kirjakeele register. (Hennoste 1997: 51–55)

Esimesed kaks sõnastikku, Stahli „Vocabula” ja Gutslaffi „Nomenclator”, on võrdlemisi piiratud mahuga (Stahli keeleõpetuse sõnastikuosas on märksõna­artikleid 2309 (Kikas 2002: 156), Gutslaffi puuduva lõpuosaga sõnastikus 1714 (Lepajõe 1998: 311)), aga ometi on nad mõlemad märgilise tähtsusega. Stahli sõnastik on seni teadaolevalt vanim eesti keelt sisaldav sõnastik ja esitab põhjaeestilist sõnavara. Gutslaffi keeleõpetus ja sõnastik on koostatud lõunaeesti keele kohta ja sealt võib leida sõnu, mis olid lõunamurretes levinud tol ajal ja hiljemgi: häilmo ’õis’, härmlane ’ämblik’, palumari ’pohl’, magun ’moon’ jpt. Nõnda olid need kaks sõnastikku Eesti leksikograafia teerajajateks.

Gösekeni „Farrago Vocabulorum” erineb kahest varasemast märkimisväärselt suurema mahu poolest. Tema märksõnastiku suuruseks on hinnatud üle 9000 sõna (Valmet 1960: 612).2 Selle allika erijoonteks on ühelt poolt Lääne-Eesti keeleala mõjud (autor oli Kullamaa vaimulik). Teisalt väärib märkimist Gösekeni rikkalik näitelausete materjal, mille seas omakorda esildub kategooria „talupoegade halvustavad kõnekäänud sakslaste kohta” (Gösekeni enda sõnastus märksõnaartiklite juures), nt sajul sõidab saks, udul huljub hunt või saksa uni on sandi söömaaeg, ja eraldi välja toodud etümoloogiaosa, kus autor kirjeldab sõnu, mis tema hinnangul on üle võetud saksa keelest. Gösekeni märksõnastikku analüüsinud Kai Tafenau on tuvastanud, et autorile oli selle sõnastiku koostamisel eeskujuks Jan Amos Komenský ladina keele õpik „Janua linguarum reserata”. See selgitab märksõnavaliku ja näidete kohati entsüklopeedilise ulatusega haaret (ja märksõnade ning näidete valikut), kuigi trükki jõudnud versioonist valmis Gösekenil ka märksa pikem ja põhjalikum käsikiri, mis jäi avaldamata (Tafenau 2011).

Vestringi „Lexicon”, esimene põhjaeesti lähtekeelega sõnaraamat ja rikkalik XVII sajandi sõnavara allikas, oli märksõnaartiklite üldarvu poolest võrreldav Gösekeni sõnastikuga. Selle avaldamata jäänud (ja hinnanguliselt XVIII sajandi esimeses pooles koostatud (Kaldjärv 1998: 5)) käsikiri sisaldab samuti ligikaudu 9000 märksõna (Kask 1956: 144). Nagu eelnevad autorid, nii on ka Vestring osa märksõnu esitanud pesasüsteemis ehk liitsõna lõpuosa järgi (nt on liitsõna täiskuu toodud artiklis kuu), peale selle on ta muude märksõnaartiklite seas toonud välja terve hulga mõiste­rühmi, kus on looma- (species animalium), linnu- (species avium), taime- (species herbarum), kalanimetuste (species pisciu) ja ka sugulussõnade (species consanguinitatis et affinitatis) saksakeelsed tõlked.

Helle on oma 1732. aasta sõnastikus suurel määral lähtunud Vestringi sõnastiku käsikirjast: paljud Vestringi keelendid esinevad samal kujul Helle sõnastikus (ehkki Helle märksõnastik on piiratum, ligi 5800 põhikirjega). Jüri pastorina töötanud Helle eestvedamisel avaldati varsti pärast tema keeleõpetuse ja sõnastiku ilmumist, 1739. aastal, eestikeelse täispiibli tõlge, mille keelekasutust on hinnatud väga kõrgelt (Ross 2006: C26). Helle keeleõpetuse ja sõnastiku koostamine langes seejuures suurel määral samale ajale piiblitõlke valmimisega (Ross 2006: C26). Kuna tegu oli mõjuka autoriga, on mõistetav, et Helle sõnastik sai omakorda aluseks järgmisele, 1780. aastal ilmunud Hupeli sõnastikule.

Hupeli 1780. aastal avaldatud sõnastik (taas keeleõpetuse lisana) on kõigist eelnevaist märksa mahukam, kusjuures Hupel esitab nii eesti-saksa kui ka saksa-eesti sõnastiku. Eestikeelseid sõnu on Hupelil eesti lähtekeelega sõnastikus umbes 17 000 (Kask 1956: 147). Tema eripäraks on põhjaeesti ja lõunaeesti (täpsemalt veel piir­konniti Tartu, Harjumaa, Järvamaa, Pärnu, Põltsamaa, Läänemaa, Virumaa) keelendite tähistamine vastavalt sõnade kasutuspiirkonnale. Näiteks on tal arst tähisega „r. d.” ehk Revali murdes ja Dorpati murdes, arutleja (arrotelleja) ehk arutaja (arrotaja) (sks Zauberer ’nõid’) tähisega „d.” (Dorpati murdes) (Hupel 1780: 143), saksa vastega Zungendrescher, Verleumder tähistatud keelekoer ja keele peksja on märgitud Revali-keelseteks, keelekurn ja keele pesja aga Dorpati-keelseteks (Hupel 1780: 177). Selliselt liigendatud sõnavaramaterjal võimaldaks teha järeldusi tolleaegsete murdejoonte esinemuse kohta, kui vaadelda süstemaatiliselt kõiki neid keelendeid, mille kohta on esitatud eri keelealade variandid.

Ameteid-elukutseid ja muude tegevusalade esindajaid puudutavat sõnavara sisaldavad kõik vaatlusalused sõnastikud: vähemal määral need, mille märksõnastik on piiratum (Stahl ja Gutslaff), rohkemal määral need, mille märksõnastik on ulatuslikuma haardega (Göseken, Vestring, Hupel). Põhjus, miks osa sõnastikke seda sõnarühma vähem kajastab, võib olla vähemalt osaliselt struktuuriline: tegijanimesid kas ei peetud oluliseks eraldi välja tuua – Stahlil ja Gutslaffil on verbe, millest saaks regulaarsete tuletistena esitada ametite-tegevusalade esindajate nimetusi (nt Stahlil Walten – wallitzema) –, piiras tuletiste esitamist trükiste maht või ei osatud neid eraldi nimetada (nt vähese eesti keele oskuse tõttu). Näiteid selle kohta, kuidas ilma tuletusliiteid kasutamata on püütud tegijanimesid kirjeldada, võib leida ka mahukast Gösekeni „Farragost”: autor on seal esitanud kes-asesõnaga algavaid ­kirjeldavaid-ümberütlevaid tegijakonstruktsioone, nt kes kõrve sees elab iseäranis ’erak’ (lk 456), kes köisi mööda (köite peal) jookseb ’köietantsija’ (lk 378), kes nende taevatähtede peale mõistab ’täheteadlane’ (lk 395), samuti kes need vanad riided uueks teeb ’rätsep’ (lk 391) jmt. Helle on tegijale viitavaid regulaarseid tuletisi käsitlenud oma 1732. aasta keeleõpetuses, nentides (Helle 2006: B82a), et tegijanimesid (samuti teo­nimesid) saab teha „igast verbist”, tuues näiteks väsitama > väsitaja ja rikkuma > rikkuja. Milliste põhimõtete järgi on Helle esitanud oma sõnastikus sisalduvad tuletised, st millised neist on väärinud eraldi välja toomist ja millised on jäetud kasutaja enda tuletada, selle kohta autor selgitusi ei anna.

Kokku sisaldavad vaadeldavad sõnastikud (ühes allikas korduvaid esinemusi kõrvale jättes) 678 põhiametisõna, 542 juhurolle kirjeldavat sõna ning 378 sotsiaalseid rolle ja staatust kirjeldavat ametisõna. Vähim sisaldavad ametialasid kirjeldavaid sõnu Stahli ja Gutslaffi sõnastikud (resp. 76 ja 35), enim Gösekeni sõnastik (432 sõna) ja Hupeli sõnastik (eesti-saksa keelesuunal 620 sõna). Kuna vaadeldava sõnavara absoluut­arvude võrdlus kajastab sõnastike mahtu, on mõttekam vaadelda ameti­sõnade osakaalu kogu märksõnastiku taustal. Suhtarvude poolest sisaldab kõige vähem selliseid sõnu Gutslaffi sõnastik (~2%), kõige rohkem aga Gösekeni sõnastik (~4,8%), kõik ülejäänud kajastavad ametisõnu ca 3,3%–4% ulatuses. Siin esitatud arvud on ligikaudsed (tulenevalt küsimusest, milliseid sõnu peaks liigitama kitsamalt ameti­alasid kirjeldavateks) ja põhinevad allikate esmasel analüüsil. Küll aga on need vihjeks mõisterühma suhtelisele osakaalule autoriti kogu vaadeldavas andmestikus, ja teiseks viitavad need selle sõnavara ulatuslikule esindatusele. Kõigis vaadeldavates allikates Stahlist Hupelini esinevad järgmised sõnad (tärniga on tähistatud vaid Gutslaffi sõnastikust puuduvad sõnad):

ametisõnavara hulka kuuluvad arst, hoor*, kaupmees, kuningas, käemees, munk, mõisnik, pagar, papp, puusepp*, röövel, soolapuhuja*, sulane, sundija* ’kohtunik’, talupoeg ~ talumees, vabadik* ning sotsiaalsete rollide alla liigituv vaenlane.

Autorite lõikes esilduvaid sõnu vaatlen allpool. Siinne nimekiri on koostatud käsitsi. Usaldusväärsuse huvides tuleks esitatud sõnade loendeid kontrollida läbivalt tekstituvastustarkvara abil allikaüleselt. Praeguse seisuga ei ole seda tehnilistel põhjustel võimalik teha, kuna puudub tarkvara, mis suudaks gooti kirjas teksti tuvastada piisavalt täpselt ja madala veaprotsendiga. Ülaltoodud loendit vaadates tekib küsimus: kas need sõnad iseloomustavad kõige paremini tollast ühiskonda, kuna need on sõnastikes kõige suurema esindatusega? Kas sõnastike autorid pidasid neid kõige olulisemaks?

Analüüsin ametisõnavara ülevaatlikult, keskendudes küsimusele, millised sõnarühma põhijooned nimetatud allikates esile tõusevad. Alustuseks täpsustan vaatlusaluse sõnarühma piire, st küsimust, milliseid sõnu ja ühendeid kaasata, milliseid mitte, ja seejärel vaatlen iga alamrühma eraldi.

 

Piirialad

Kuhu tõmmata piir ametinimetuste ja sotsiaalsete rollide nimetuste vahele? Artiklis on kasutatud kolmest jaotust, mis võimaldab neid käsitleda ühe mõisteala (elukutse/roll) sees eristuvate alamrühmadena. Ükshaaval välja otsitud nimetused on koondatud eraldi loenditesse. Seejuures on nimetused liigitatud kolme alamrühma nõnda, et nad üksteist ei välistaks, vaid pigem täiendaksid.

Esimesse alamrühma paigutuvad nn tuumikametid, allikast allikasse korduvad ametisõnad (nt pagar, mölder). Teise kategooriasse liigituvad nimetused, mis kirjeldavad vähem rangete piiridega ametialaseid tegevusi, sh petis, eestkostja: neid seob märksõna juhuroll (vastandina põhiametitele). Kolmas kategooria nimetusi ühendab sõnu, mis kirjeldavad pigem staatust või sotsiaalset rolli, aga nendegagi kaasnevad elukutsele omased tunnused (talupoeg on prototüüpselt talu kui majandus­üksuse haldamise asjatundja ja tegeleb maaviljeluse-karjakasvatusega). Selline ­liigitus ei ole formaalne ja lähtub ennekõike sõna üldisest tähendusest. ­Liigitamise aluseks on küsimus, kas tegu on põhiametiga („X on Y”), juhuslikumat laadi tegevusega („Mida X teeb?”) või rolliviitega („Mis rolli X kannab?”). Valikut ühe või teise kategooria kasuks aitavad teha kontrollküsimused: kas X-i kirjeldavad omadused võimaldavad teda mõistemahu poolest võrrelda tuumikameti tüüpesindajaga (nt pagar), juhurolli tüüpesindajaga (nt eestkostja) või kirjeldavad pigem paiknemist teatud ühiskonna­kihis (ja seostuvad pigem nt talupoja või kuninga rolliga). Võib oletada, et allikast allikasse korduvate esinemustega ehk n-ö tuumikameti esindaja (arst, mölder) võib täita ka juhurolli (eestkostja) ja olla samal ajal staatuse poolest sootsiumi teistest liikmetest eristuva rolliga (nt gildivanem).

Nagu sõnastik on alati lihtsustus – kirjeldab ümbritsevat maailma, luues tinglikult (semantilisi) piire sinna, kus (päriselu/realia) piirid ei ole aredad, vaid võivad vähemalt osaliselt kattuda –, nii on ka iga klassifikatsioon tegelikkuse lihtsustatud käsitlus. Peale selle toob sõnastik alati esile küsimuse, mil moel suhestub reaalsus keelega ja kuidas sõnastik suhestub keelekasutusega. Tuumik­ametite (arst), juhu­rollide (eestkostja) ja sotsiaalsete rollide nimetuste (talupoeg) mõistepiirid näivad olevat vaatlus­alustes XVII ja XVIII sajandi sõnastikes selged, aga ometi kohtab hulgaliselt ka selliseid sõnu, mille sisu jääb ebaselgeks: kas Gösekenil (1660: 405) esinev suutler ehk huutler (ehk lapper) oli lihtkäsitööline (VAKS: huutler-­suutler) või vusserdis (Viikberg 2022b), või ehk oli ta ühekorraga nii üht kui ka teist, algaja liht­käsitööline, kes oma tööd (veel) väga hästi ei osanud (VAKS: huutler-­suutler)? Sõnu, mille tähendus on praeguseks kas läbipaistmatu või iseloomustatav etümoloogia­sõnastike, saksa ja ladina keele sõnastike ning murdesõnastike abiga (nt Gösekeni raamatusaarn ja lõikaja, Vestringi koerkapa mehed jms), esineb XVII ja XVIII sajandi allikates arvukalt. Sellised sõnad vajavad tihtipeale eraldi käsitlust ja tausta avamist, mistõttu on need siinses uurimisetapis paigutatud „ootel olevate sõnade” rühma.

 

Tuumikametid

Alates esimesest, 1637. aastal ilmunud Stahli sõnastikust kuni 1780. aastal ilmunud Hupeli mitu korda mahukama sõnastikuni võib ootuspäraselt märgata korduvusi. Teatud hulk ametite ja sotsiaalsete rollide nimetusi esinebki kõigis sõnastikes, kuna need ametid on läbi aegade olnud ühiskonnas kõige olulisemad. Mõistagi käsitlevad sõnastikud mõnevõrra ka kiriklikku sõnavara (mis väärib eraldi analüüsimist), ent siiski üllatavalt vähe: ennekõike jäävad silma ilmalikud ametid. See tõik väärib esile toomist, kuna sõnastike autorid olid luteri vaimulikud, aga piibli sõnavaras leiduvatest ametinimetustest leiab neist sõnastikest väheseid. Üheks selliseks on saksa Zöllner’i vasteks põhjaeestikeelsetes sõnastikes (Gösekenil, Vestringil, Hellel) toodud tölner, Gutslaff aga püüdis lõunaeestikeelses piiblitõlkes (GP 2013: 235, 267)3 luua oma vaste jähvkemees (iähwkemehs), mille asemel Hupel kasutab oma sõnastikus läti laenu müütnik (ja mainib samas, et põhjaeesti keelealal kasutatakse siiski sõna tölner). Kas Gutslaff jähvkemehi ka oma sõnastikus mainis, pole teada (säilinud eksemplaridest puudub lõpuosa, käsikiri katkeb enne z-tähte), küll aga viitab piiblis esinevate ametinimetuste vähesus vaadeldavates allikates, et sõnastikes keskenduti pigem suhtluses olulisemale sõnavarale.

On üldteada, et leksikograafias on tavaks tugineda varem koostatud allikatele, ja see kehtib ka siin vaadeldud sõnastike puhul (seda enam, et nende autorid olid kõik vaimulikud ja võisid omavahel lävida: näiteks Gutslaff ja Göseken Eestimaa piiskopi Joachim Jheringi juhatusel (Tafenau 2011: 426)), mistõttu on keeruline kindlaks teha, kas ka nn tuumikameteid kirjeldavad sõnad on sõnastikesse võetud iseseisvalt või seetõttu, et need esinesid juba varasemates allikates.4

 

Arst ja pagar

Kõige vähem varieeruvust leiab neis ametinimetustes, mille ühiskondlikku tähtsust on raske alahinnata ja mis tõenäoliselt võisidki olla varauusaja (linna)ühiskonnas kesksel kohal: nendeks on arstid ja pagarid. Pisut enam tekitasid (keeleliselt) küsimusi mölder ja puusepp, täienisti omaette semantilise rühma moodustavad aga õppijad ja õpetajad, kuna õppija tähistab neis allikates esmaselt ka (kiriku)õpetajat ja vahetegemine nende vahel muutub (sõnastikes) selgemaks alles XVIII sajandil. Põhjus, miks sõnakujud arst ja pagar on vaadeldavates allikates nii vähe varieerunud, tuleneb nende laenuteekonnast.

Alamsaksa keeles oli laialt levinud sõna Arst täpselt samal kujul, nagu seda praegugi eesti keeles tuntakse (sellest johtuvalt on ka Stahli sõnastikus sks Arst – ee arst). Ravitsejaid oli siiski teisigi: palpritest, paadritest ja paademooderitest tohtrite ja velskriteni (kui mitte arvestada muid, esoteerilisemate võtetega tervendajaid). Seda mõisterühma on ülevaatlikult avanud Jüri Viikberg (2022a) käsitluses, millest nähtub, et ennekõike viitas nüüdseks üldmõisteks kujunenud arst tol ajal, st XVII ja XVIII sajandil, tähendusele ’haava-arst ehk kirurg’, kes spetsialiseerus lõikuste abil ravimisele, ehkki tegutses ka habemeajajana (Viikberg 2022a: 199–200). Tuumikametiks on seda nimetust põhjust pidada seetõttu, et seda kajastavad kõik allikad Stahlist Hupelini, ja vähemalt linnades pidi olema tegu olulise ametiga. Göseken (1660) on seda nimetust oma sõnastikus esitanud vähemalt kolmel korral: märksõnade Artz (lk 87), Wund Artz (chirurgus) (lk 476) ja Barbier (lk 123) juures. Jakob Ebner (2018: 54) nendib, et arst (mis jõudis saksa keelde keskladina sõna archiater kaudu kreeka sõnast archiatrós ’ülemarst’ < iatrós ’arst’ < iasthai ’ravima’) viitas ennekõike lihtsalt ravijale, kes ei pruukinud olla ülikoolis arstiks õppinud – erinevalt Medicus’est või ka Physikus’est –, vaid võis tegutseda ka pelgalt töö käigus omandatud oskuste toel.

Pagar jõudis eesti keelde tõenäoliselt vanarootsi sõnast bagare < baka (ja sinna omakorda germaani *bak-tüvest, millega tähistati küpsetamist üldiselt) (ETY; ÜS 2023), lõpuvokaali kadu võis aga tuleneda otseselt saksa mõjust (süsteemset lõpukadu on siiski märgatud ka eesti keeles alates XIII sajandist (vt nt Prillop 2020: 131) ja seegi võis siin oma rolli mängida). Saksa keeleareaalis on kasutusel olnud kaks pagarit tähistavat sõna: meile tuttav Bäcker ja ladina tüvest pistor kujunenud Pfister, mis levis ainult lõunapoolsetel aladel ja näis olevat murretes kasutusel veel XIX sajandi lõpus (DWB: Pfister; vt ka Masing 1931). Tekib küsimus, miks asendas ladina­tüvelise sõna ajapikku germaani algtüvi *bak. Eesti keeles on kasutusel ka sõna leibur, ent see tuletis on võrdlemisi uus: soome leipuri eeskujul tõi selle sõna eesti keelde Johannes Aavik 1919. aastal (ÜS 2023: leibur). Sõna leibur aluseks on soome-ugri keeleareaalis laialdaselt kasutusel olev leib, kuigi ka see on taandatud alggermaani tüvele *χlaiƀa-z (ETY: leib) ja veel praegugi on saksa sõna Laib kasutuses tähendusega ’leiva- või juustuviil’, pealegi on eesti leib peaaegu identne vanaülemsaksa sõna­vormiga (h)leib ’hapendamata leib’, milles vokaaliühend ei asendus ühendiga ai XVII sajandil (Duden: Laib).

 

Mölder ja puusepp

Vanad ja levinud ametinimetused on mölder ja puusepp, sest needki esinevad pea ­kõigis sõnastikes Stahlist Gutslaffini ja varieeruvust on neis vähe. Tõsi, Stahlil ja ­Gösekenil esineb mölder kujul veskimees (wesckimees), teistel otse saksa laenuna Müller > mölder, ja mõlemad variandid on püsima jäänud tänini (veski < vesikivi ja tuulik < tuuleveski < veski eristust see ametinimetus ei kajasta: vesiveskeid ja tuule­veskeid näisid käitavat ikkagi ühtmoodi möldrid ehk veskimehed). Gutslaffi sõnastikust puuseppi ei leia, aga sellel on tõenäoliselt lihtne põhjus: säilinud eksemplarides on viimane sõna Wider ’oinas’ (ja z-algulised sõnad nagu Zimmerman pidid olema selle järel). Piiblitõlkes on Gutslaffil puusepad küll olemas, nii vana kui ka uue testamendi tekstides (PAK 2019). Göseken (1660: 367) aga esitab puusepa lähisünonüümi tisler (sks Schreiner) vastena ka sõna nikker, täpsustades seda ladina selgitusega arcularius, kes omakorda on väidetud (Benoist, Goelzer 1938: 120) olevat ennekõike või algupäraselt „parfüümilaegaste valmistaja”, viidates nii peenema töö tegijale. Mõnevõrra keerulisem on lahti mõtestada sellesama sõna ­esinemust ­Vestringi sõnastikus (1998: 147) sisalduvas kõnekäänus nikker nakker naiste nõu (Weiber Raht taucht nicht), sest ei nikker ega nakker (mida Hupel nimetab saksa sõna Tischler vastena esinevat nii põhja- kui ka lõunaeesti keeles) ei paista kandvat negatiivset konnotatsiooni. Küll aga võib tegu olla deskriptiiv­tüvelise ­reduplikatiiviga, mis rõhutab hinnangut väljendi üksikosade tähendusest sõltumata. Teisalt on oletatud (VAKS: nikerdama, nikker), et see kõnekäänd võib olla eesti keelde tulnud hoopis saksa sõnast Schnickschnack ’tühi loba’, kuna see tõlge leidub ka Hupeli sõnastiku 2. trükis (1818) sellesama väljendi juures ja seos tisleri sõnaga võib siin sootuks puududa või esineda seekaudu, et ka peeneid nikerdusi võidi pidada tähtsusetuks.

 

Õppija ja õpetaja

Mõnevõrra segadust tekitavad varastes sõnastikes verbide õppima ja õpetama tegija­nimetuletised: õppija tähistas alguses tõenäoliselt eeskätt (või ka) kirikuõpetajaid. Stahl (1637: 98) toob saksakeelse märksõna Prediger eesti vasteteks ütleja, jütleja, kuhlutaja, oppeja (ja nii ka verbi predigen juures ühe vastena opma), samuti on ­Stahlil (1637: 85) saksa Lehrer’i vasteks toodud oppeja ja opja. Gutslaffil (1648) esineb verb oppema märksõna Lehren juures. Göseken (1660: 326) nimetab samuti sõna oppeja saksa Prediger’i vastena, märksõna lehren juures toob ta vasteks oppetama/docere (sama vaste esitab ta märksõnades Angeben, Auslehren, ein plawen, unterrichten ja unterweisen). Küll aga on Gösekenil (1660: 277) eraldi välja toodud ka oppetaja (sks Lehrmeister). Vestring (1998: 160) esitab verbid öpma (sks Lernen {it lehren}), öppetama (sks Lehren), samuti öpmine, öpetaminne ja sünonüümidena öppetaja ehk öppia (sks Ein Lehrmeister, mille toimetaja on parandanud vasteks ein Lernender). Siit nähtub, et vähemalt alates Gösekenist on sõnastikes tehtud vahet lihtsalt õpetajate (Lehrmeister), kirikuõpetajate ehk jutlustajate (Prediger) ja õppijate (Lernender) vahel. Hellel (1732: 118) on ära toodud juba ka koolimees ja koolipoiss (der Schüler), Hupel on needsamad eesti sõnad tõenäoliselt Hellelt üle võtnud ja nendib, et mõlemad esinevad nii Revali kui ka Dorpati alal. Tõsi, kooli-algulisi sõnu on ka Gösekenil (1660: 446), nt koolipealne (’algkooliõpetaja’, Kooli pehlene ehk unterlehrer, lad ludi magister).

Deverbaalseid ta-kausatiive võib vanades keeleallikates näha muudeski tegu­sõnades, nt põlema > põletama, sündima > sünnitama. Aga miks esines õppima-verb Stahlil (opma) ja Gutslaffil (oppema) kausatiivses tähenduses? Selliste sisekaoliste vormide kasutus ja levik väärib põhjalikumat uurimist ja murdeallikate analüüsi.

 

Naiste ametitest ja rollidest

Naiste tegevusalade kohta käivat sõnavara leiab peamiselt seoses laste sünnitamisega (nurganaine5, kahekordne naine ’rase’), aga vähesel määral ka ametite esindajate seast: kokaemand, abtiemand, kuningaemand, mõisnikuemand, prohvetiemand (tõsi, neist viimased kolm liigituvad pigem staatusteks/rollideks kui ametiteks), emandatüdruk, orjatüdruk, saksatüdruk, köögitüdruk (viimane neist on sõnastikes korduv keelend, vähemalt kolme esinemusega).

Omaette esilduv sõnarühm naisi kirjeldava sõnavara seas on seotud lõbunaistega: selle mõisterühma sõnu leiab kõigist vaatlusalustest sõnastikest, peamiselt sõnade hoor ja port ortograafiliste variantidena hohr, hoor; port, portt, pord. Kupeldajaid omakorda tähistati sõnadega pordusundija (portosundija), pordupääline (Porto­pähline), hoorapealne (hohrapehlene), hooraperemees (hohraperremees), hooraperenaine (hohra perre naine), hoorasundija (hohra Sundia), hoorapidaja (horapiddaja), väramees (wärramees), portja, aga selles tähenduses esineb ka pord (Hupel 1780: 402). Ilmselgelt viitab selle mõisterühma nii ulatuslik käsitlemine, et tegu oli tollases meestekeskses ühiskonnas olulise ametiga sellest hoolimata, et kirik seda taunis. Teisalt võis selle ameti esiletoomine olla vaimulikele oluline ennekõike hoiatamaks koguduseliikmeid hooramise patu või lihahimu eest üldiselt.

Halvustava alatooniga sõnu leidub ka inimeste kohta üldiselt, nt Gösekenil (1660: 415) lüll ’mühaklik, kohmakas inimene (läänlaste sõimunimi)’ (Kingisepp jt 2010: 485), Vestringil (1998: 105) on see sõna märgitud üldistatuna Läänemaa talupoegade kohta: Läne lül sks Ein Wiekscher Baur. Gösekenil (1660: 415) on selle sõna juures ka ladinakeelne tähendusvihje bardus, mis osutab omadussõnale loll, rumal. Naiste kohta on Vestringil (1998: 199) ja Hupelil (1780: 475) kõnekäänd rangid kaelas, rõõm ees, rõõm taga, millega tähistati nn Hispaania viiulit (Vestringil Die Spanische Fiedel), „kuljustega [puupakku], mis pandi jumalateenistuse ajal liiderlikule naisele häbimärgistamiseks kaela” (EM: 65073).

 

Nõidu tähistavad sõnad

Omaette sõnarühma moodustavad kõiksugused nõidumisega seotud (tegevusala kirjeldavad) sõnad.

Stahlist Hupelini ilmunud sõnastikest võib leida märkimisväärse hulga nõiaameti esindajaid: nende kohta esineb lausa paarkümmend eestikeelset kirjeldust (vt tabelit 1), kusjuures saksa keeles on need väga mitmekesist sisu tähistavad sõnad eristatud palju vähemate vastetega: ligi pooltel juhtudest on kasutatud saksa vastena kas Zauberer või Hexe (vahel ka mõlemat koos). Näib, et siinsete pastorite silmis olid Zauberer ja Hexe väga avara tähendusega ja sama mõisterühma mitmesuguste saksa­keelsete sõnade eristusele ei osatud või ei soovitud tähelepanu pöörata.

Tabel 1. Nõidumisega seotud tegijanimetused

arbulööja

kuradikunstnik

lämmija

tuleroog

arutaja

lausuja

nõid

valuvõtja

arutleja

lummaja

soolapuhuja

võlu

att

läbinägija

tark

õnneandja

kaeja

lähk

tegija

tuleroog

Vestring (1998: 105) mainib eraldi sõnaühendit sakste lämmija, viidates neile, kes tavatsevad sakslasi (mõisnikke?) nõiduse mõju alla panna (toimetamise käigus on eestikeelne ühend käsikirjas maha kriipsutatud). Hiljem on sama keelendi esitanud Hupel (1780: 198, 1818: 112) ja Wiedemann (1973 [1893]: 476).

Sõnal võlu on iseäranis palju ortograafilisi variante: wölla, wölhu, wölho, wöhlu ja wöllo, millest tänapäevaks on tuletatud võlur (Wiedemannil ja Saarestel ­ur-tuletis puudub, küll aga on see registreeritud ÕS-is alates 1937. aastast). Oskar Loorits nendib „Liivi rahva usundis” seda sõna käsitlevas peatükis (1998 [III]: 101–148), et iseäranis Saaremaal oli tegu väga erilist sorti nõiaga, kes liikus tulejoana ja imes lehmade piima (sõna oli levinud mujalgi, ent selle tähendus ei olnud kõikjal sama). Hupel – vähemalt oma sõnastikus (1780: 315) – nii täpne ei ole, vaid viitab, et see sõna oli kasutusel Harjumaal (wöllo) ja lõunaeesti keeles (wölhu), ning toob saksa vasteteks eine alte Hexe, ein Zauberer (ja peaaegu samas sõnastuses ka sõnastiku 1818. aasta väljaandes (Hupel 1818: 290): seal on alles jäänud vaid Hexe, Zauberer).

Üks silmatorkav sõna eelmainitute seas on kuradikunstnik, mille leiab kujul Kurrati kunstlick juba Stahlilt (1637: 132). Siin tegijat väljendava sõna aluseks olev kunst oli kasutusel nõidumise kohta laiemas tähenduses: kuns, kunstKunst, Hexerey, Zauberey, r. d. (Hupel 1780: 195).

Ei ole põhjust arvata, et eesti keeles selles mõisterühmas rohkem sõnu ei olnud: murretes oli neid tõenäoliselt rikkalikumalt (näiteks nõiduse abil loodud kratt neis sõnastikes ei esine, küll aga puuk samas tähenduses Gösekenil (1660: 494), sealsamas ka pisuhänd (lk 160)). Ent juba siin kirjeldatud sõnad peegeldavad seda sõnarühma nii suure variatiivsusega, et ühel või teisel moel nõidusega seotud küsimused pidid ühiskonnas leidma tugevat kõlapinda, hoolimata sellest või osaliselt ka selle tõttu, et kirik sellele nii rangelt vastu seisis (ja seisab tänini). XVII ja XVIII sajandi kontekstis oli nende tegevuste puhul tõenäoliselt küll tegu lihtsalt väärusu ilmingutega, mille vastu tuli võidelda, ja sellest tulenes nende laialdane kajastamine sõnastikes.

 

Juhurollid

Peale tuumikametite nimetuste on nendes sõnastikes suur hulk sõnu, mida ei ole põhjust liigitada otseselt ametisõnavara hulka, ent ka need tegevused võisid korduda ja pigem tuleb neid käsitleda juhurollidena. Selliseid nimetusi leiab sõnastikest kokku üle 500, aga suure semantilise variatiivsuse tõttu on neid keeruline väiksematesse rühmadesse kategoriseerida. Seetõttu on siin esile toodud põgusad tähelepanekud juhurollitähistuste seas esile tõusvate sõnade kohta.

Juhurolle kirjeldavaid sõnu on kõigil autoritel: Stahlil käemees, lipukandja, saadik, lepitaja, palgaline, aga ka petis, petja, röövel, tapja; Gutslaffil liigmees (lîhkemêhs, oletatavasti ’tunnistaja’ või ’õigusnõustaja; advokaat’), käsinik (kessineck), käemees (käjemehs). Oluliselt suurema hulga selle kategooria sõnu (õieti selliseid, mida on raske liigitada põhiameti või sotsiaalse rolli kirjelduseks) leiab Gösekenilt, ­Vestringilt, ­Hellelt ja Hupelilt.

Sellest kategooriast võib leida arvukalt sõnu, mis kirjeldavad petiseid, röövleid ja tapjaid, sealhulgas lapsetapjaid: lapse kaela murdja, lapselootaja – vast­sündinute tapmine olevat olnud üks esilduvaid kuriteoliike (Laur 1999: 138). Ent vastu­kaaluks leiab kõigist allikatest ka sõna tunnistaja (Zeuge), juba alates Stahlist (1637: 133), hiljem (nt Gösekenil 1660: 483) ka mees-lõpulisena tunnistusemees. Gutslaffi sõnastikust selle kohta andmeid ei leia (säilinud eksemplaride lõpuosa puudumise tõttu), aga teisi allikaid arvestades on tõenäoline, et ka tema võis seda sõna kajastada.

Lisaks kurjategijatele ja kuritöö pealtnägijatele kordub allikast allikasse sõna käemees, vahel ka kujul taganesmees (Stahlil). Küllap kasutati käemehi ja taganesmehi näiteks laenu võtmisel ja muude oluliste võlaõiguslike tehingute juures.

 

Sotsiaalset rolli kirjeldavad sõnad

Eespool käsitletud kategooriatest eristuvad nimetused, mida ei saa liigitada ameti või elukutse kategooriasse, aga mis oma olemuselt (rollidena) märgistavad kindlat valdkonda (nt riigijuhtimine) ja võisid tähenduse poolest kanda ametiesindajate põhijooni: näiteks mõisnik (mõisa kui majandusüksuse omanik või juht), aga ka talupoeg (talu kui põllumajandusüksuse pidaja), keiser ja kuningas (riigijuht).

Rolle kirjeldavas kategoorias (kokku 378 sõna) on suur hulk erinevaid nimetusi, mille seas eristub küllalt heterogeenne hulk alamrühmi: valitsejarollid (külavardja ’külavanem’, taatholder ’asehaldur’), ühiskondlikku hierarhiat väljendavad sõnad (isetalumees ’taluperemees’, pooleadramees ’poole adramaaga talupoeg’, igavene sulane ’pärisori’, leivavanemad ’härrasrahvas, kelle juures teenistuses ollakse’), sõjaväelaste nimetused (rittmeister ’ratsaväekapten’, istja ’talvekorteris olevad sõdurid’), varanduslikku seisu ja eluharjumusi puudutavad sõnad (aganakott ehk kannikapoiss ’kerjus’, kõik ilmamaa hulgus ’mööda maailma rändav hulkur’), hinnangut kandvad rollid (nurgamees ’töökas mees’, keelekoer ’keelepeksja’, linnakrapp ’lobalõug’, koera­selts ’jumalavallatu inimrämps’, tüma saks ’kohtlane, loll mees’), aga ka inimeste omavahelisi suhteid kirjeldavad nimetused (kost ’külaline’, toaselts ’toakaaslane’) ja haridust kajastavad sõnad (raamatumees ’see, kes oskab lugeda’). Enamik neist näite­sõnadest on tänapäeva keelekõneleja jaoks läbipaistmatu tähendusega või lausa keelest hääbunud.

Naised on esindatud ka selles kategoorias. Mõisnik on eestikeelsena markeerimata, saksakeelne Adelsman aga viitab esmajoones mehele; naissoost mõisnikule viidates võidi eesti keeles kasutada markeeritud sõna mõisnikuemand (või mõisaproua6). Emandad moodustavad selles kategoorias omaette väikese rühma: mõisnikuemand, prohvetiemand, kuningaemand. Kuninganna asemel on kasutatud ka sõna kuningaproua. Üks eraldiseisev sõna on vabatnaine: kui arvestada, et tegu oli vabadiku ehk popsikoha pidajaga, nagu viitab baltisaksa sõnastik (BSS: Lostreiber), kaasnes ka selle rolliga kas talus või mõisas tööl käimine, et elatist teenida (tõsi, Hupel mainib ühes oma hilisemas allikas (1795: 144) hoopis teist tähendust: ’ringi rändav inimene, kellel puudub kindel elukoht’, kuigi oma sõnastiku 1818. aastal ilmunud 2. trükis ta seda tähendust ei kajasta). Eesti keeles eristatakse ühelt poolt vaeseid vabadikke (ja vabatnaisi) ja teiselt poolt end koormistest vabaks ostnud vabatalupoegi. Tolle­aegseid sõnastikke vaadates aga paistab eristus teine olevat: vabadik on Freybawer (Stahl 1637: 58, sama vaste esineb ka teistel), vabatmees ja vabatnaine aga Ein(e) loßtreiber(in) (Vestring 1998: 272), mille vasteteks Hupel (1780: 424) annab „wabbat mees r. kodda polik d. pobbolik (im Fennernschen)” (naise kohta toob ta sealsamas vasteteks wabbat naene ja kodda polikko naine), seega näib sõna vabadik tähendus olevat aja jooksul muutunud ja kaotanud tähenduse ’vabatalupoeg’.

 

Väljasurnud ametid?

Ühiskonna arenguga kaasnevad alati muutused elukutsetes: suur osa XVII ja XVIII sajandi ameteid ja sotsiaalseid rolle tähistavatest sõnadest on tänapäevaks kas mõiste­sisu poolest muutunud või vähemalt keelenditena hääbunud. Suur osa tuumik­sõnadest – arst, pagar, õpetaja, eestkostja, tunnistaja, kuningas – on endiselt käibel ja kirjeldavad samu ameteid ja rolle, osa ametisõnadest on aga täna­päevaks läbipaistmatu sisuga. Näiteks leiduvad Gösekeni sõnaraamatus paade­mooder ­’ämmaemand’, kekk ehk jekk ’narr’, kaffer ’mõisavalitseja’, kinker ’kõrtsmik’, seemisker ’parkal’ jpt. Need ametid ei ole iseenesest tänapäevaks kadunud, vaid neid nimetatakse teiste sõnadega (jekkide-narride asemel on klounid, mõisa­valitsejate asemel tegevjuhid ehk moodsama nimetusega CEO-d, kinkerite-­kõrtsmike asemel baar­menid jne).

Sageli esile tõstetud paademooder (vt nt Viikberg 2022a: 197–198), otselaen saksa­keelsest sõnast Bade-Mutter (Göseken 1660: 87), tähistas ämmaemandat, ent seos sauna ja sünnitamise vahel on praeguse noorema põlvkonna jaoks tuttav tõenäoliselt peamiselt ilukirjanduse kaudu. Kekk ehk jekk oli narr (ka sõna narr esineb juba Stahlil (lk 94), paralleelkujud Geck / kekk / jekk olid kasutusel pikka aega ja kekk esineb ka Wiedemanni sõnastikus (1973 [1893]: 260)), aga seegi amet on nüüdseks kadunud (kui mitte arvestada tsirkuseareene). Läbipaistmatu sõna on ka kaffer (Göseken 1660: 93), ehkki Schaffner ehk mõisavalitseja oli Eestiski ametina aktuaalne veel XX sajandi alguses. Samamoodi võib läbipaistmatuna näida sõna seemisker ’nahaparkija’, kuigi ka see amet oli omaette eriala veel XX sajandil. Sõna ­kinker (Gösekenil (1660: 93) Schencker) tähendus võis olla ’kõrtsmik’, samuti ’kinkar, joogikallaja’ (Ebner 2018: 637; DWDS: Schenker).

 

Kokkuvõte

Siinse ülevaate eesmärk oli kirjeldada ametinimetusi, mida kajastavad varaseimad eesti keelt sisaldavad leksikograafilised allikad. See annab ettekujutuse, millised ametid olid kõige olulisemad, milliseid muid tegevusi ja ühiskondlikke rolle need sõnastikud kirjeldavad. See omakorda avab vaadeldava sõnarühma tausta ja on edasiste sõnavaramuutusi kajastavate uurimuste sissejuhatuseks.

Kõik Eestis XVII ja XVIII sajandil koostatud olulisimad sõnastikud (Stahl 1637, Gutslaff 1648, Göseken 1660, Vestring XVIII, Helle 1732, Hupel 1780) käsitlevad muu sõnavara seas ka elukutsete, juhurollide ja sotsiaalsete rollidega seotud sõnu. Iga sõnastik kajastab ennekõike selle piirkonna sõnavara, kus tegutsesid nende autorid, baltisaksa vaimulikud (Harjumaa, Läänemaa, Pärnu, Tartu), ja üks neist (Hupel) toob eraldi välja nii põhjaeesti, lõunaeesti kui ka mitmesuguste täpsemate piir­kondade keelendeid. Nagu leksikograafias kombeks, võib ka nendes allikates näha ülevõtmisi varasematest allikatest – nt Gösekeni „vahva sõnamees” ’osav kõnemees’ (Redekünstler / (Rhetor) üx wahhu sönna mees (Göseken 1660: 333) esineb ka Helle 1732. aasta sõnastikus (wahwa könnemees ein starcker Redner (Helle 1732: 202)) ja täpselt samal kujul Revali piirkonna märgendiga ka Hupelil. Tõsi küll, selliste sõnastikust sõnastikku korduvate sõnade ja sõnaühendite (ja näidete) puhul on kirjalike allikate vähesuse tõttu tagantjärele raske kindlaks teha, kui paljud neist olid päriselt eesti keeles levinud ja millised liigituvad nn kummitussõnadeks, mis korduvad sõnastikust sõnastikku, ilma et neil olnuks kasutust.

Ametisõnavara puhul on neis sõnastikes läbiv joon nn tuumiksõnavara ehk teatud ametinimetuste esinemus kõigis sõnastikes, sõltumata lähtekeelest (saksa või eesti) ja autorite piirkondlikust keelekujust. Sellist keskset rolli esindavad (muude ametite seas) arst, pagar, mölder, puusepp ja õpetaja. Teine ühine joon on osa sõnarühmade suurem esindatus teistega võrreldes: väga laialdaselt on kajastatud mõistet nõid (üle 20 erineva eesti lekseemi väheste erinevate saksa vastetega) ja ka mõistet lõbunaine (sh kupeldajad jt) kirjeldavad sõnad.

Lisaks kitsamas tähenduses ametinimetustele kajastavad kõik allikad ühiskonnas täidetavaid juhurolle (käemees, tunnistaja) ja muid olulisi sotsiaalseid rolle, mis väljendavad isikute ühiskondlikku positsiooni ja mille puhul seos elukutsega on nõrgem (kuningas, talupoeg). Võrdlemisi vähe on kirjeldatud vaimulikega seotud ameteid (peale jutlustajate ja kirikuõpetajate ning veel väheste teiste, nt vöörmünder, kirikumees) ja aadlikega seotud sõnavara. Küllalt palju võib leida ühekordse esinemusega sõnu näiteks sepp-liiteliste sõnade seas (kellassepp, rihmasepp, prillsepp, saesepp) ja muudegi nimetuste hulgas (laulumees, pekker ’pagar’, pookpender ’raamatu­köitja’ jt). Muist nois sõnastikes leiduvaist sõnadest on aja jooksul tähenduse poolest selgemad piirid saanud, nt sks Schneider > ee õmbleja vs. rätsep, muist kipuvad tänapäevast keelekõnelejat juhatama valejälgedele, nt sigur ’seakarjus’, rahajohataja ’mündi­vermija’ jms. Väärib eraldi uurimist, milliseid seoseid saab esile tuua saksa sõnade ja nende eesti vastete moodustusmallide vahel, kusjuures tuleks eraldi käsitleda saksa ja mittesaksa päritolu (sh laiemalt mittelaenuliste) sõnade suhtarve vaadeldavas sõna­rühmas.

Ameteid, mida vaatlusalused sõnastikud ei kirjelda, oli oluliselt rohkem, nt arvehärra, justiitsbürgermeister, linnasekretär, sündik, mündrik, turufoogt, tuletõrje­meister jpt (neid nimetab EA III: 346–371). Küllap selgitab neid väljajätte tõik, et vaimulikus suhtluses (sh pastorite ja talupoegade omavahelisel lävimisel) ei olnud need nimetused kuigi suure esinemissagedusega, trükiteoste väljaandmine aga oli pikk ja kulukas ettevõtmine ning need sisaldasid üksnes väga oluliseks peetud materjali. Siin kirjeldatud sõnavara väärib edasist analüüsi ühelt poolt nii sõnastike omavahelise võrdluse, sh ülesehituse (ja koostamispõhimõtete), kui ka keele sõnavara muutuste ja ühiskondliku tausta avamiseks. Laiemas plaanis annavad XVII ja XVIII sajandil avaldatud eesti keelt sisaldavad sõnastikud muude säilinud tekstide kõrval hea võimaluse murrangueesti keele perioodi kirjeldamiseks ja võimaldavad seega paremini mõista eesti keele kujunemise lugu.

Madis Jürviste (snd 1985), MA, Eesti Keele Instituudi leksikograaf-nooremteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn); Tartu Ülikooli doktorant, madis.jyrviste@eki.ee

1 Sellest on lähemalt kirjutanud nt Väino Sirk (2008) ja Liivi Aarma (1990). XVII sajandil oli lugemisoskus väga madal (Põhja-Eestis oli igas kihelkonnas lugeda oskajaid ligi poolsada), 1724.–1726. aasta visitatsiooni andmetel aga moodustasid lugeda oskajad Eestimaa kubermangus 10,4% lugemisealistest inimestest (Aarma 1990: 71–72).

2 Gösekeni grammatikast ja sõnastikust on 2010. aastal avaldatud uusväljaanne, kus sõnastiku­osas on esikohal eesti keel (Kingisepp jt 2010).

3 Vt ka Kristiina Rossi kommentaari sealsamas (GP 2013: 475–484).

4 Varem koostatud allikatele tuginemise kohta väidab nt Göseken oma keeleõpetuse sisse­juhatuses (1660: )b(VIIa)): „[---] köitsin [---] õndsa isanda mag Stahli juhatusele puhtad paberid vahele ja lisasin hea hulga vokaableid ja täiendasin seda lisaks mitmesuguste grammatika- ja süntaksitähelepanekutega, mis ma osalt noppisin igapäevasest kogemusest, osalt ka isand ­Gutslaffi grammatikast” (Kingisepp jt 2010: 95; Kai Tafenau tõlge).

5 Vestringil (1998: 155) on ka nurgamees: „{Nurga Mees} Ein fleißiger Mensch ’töökas mees’ (looksulud tähistavad 1998. aasta väljaandes algses käsikirjas mahakriipsutatud sõnu), Hupelil (1780: 227) Revali-murdelisena samas tähenduses.

6 Hupelil (1780: 358) siiski veel Edelmann ee moisnik r. d. ja möisnik d., aga Edelfrau ee suurt suggu praua (emmand. bl.) r. d. Wiedemannil (1973 [1893]) naissoo vormi (Edelfrau) ei ole, ja ka Saareste (EKMS) ei nimeta mõisaprouasid. ÕS-is on mõisaproua alates 1925. aasta väljaandest (ÕS 1925).

Kirjandus

Veebivarad

BSS = Baltisaksa sõnastik. https://www.eki.ee/dict/bss/

Duden. Wörterbuch. https://www.duden.de/woerterbuch

DWB = Deutsches Wörterbuch von Jacob Grimm und Wilhelm Grimm. https://www.dwds.de/wb/dwb

DWDS = Digitales Wörterbuch der deutschen Sprache. Das Wortauskunftssystem zur deutschen Sprache in Geschichte und Gegenwart. Berlin-Brandenburgischen Akademie der Wissenschaften. https://www.dwds.de/

EM = Eesti mõistatused. Andmebaas. Koost Arvo Krikmann. Tartu, 2012. https://www.folklore.ee/moistatused/

PAK 2019 = Eesti piiblitõlke ajalooline konkordants. Eesti Keele Instituut. https://www.eki.ee/piibel/

VAKS = Vana kirjakeele sõnastik. Külli Prillop. Tartu Ülikool. https://sisu.ut.ee/vaks/

ÜS 2023 = Eesti Keele Instituudi ühendsõnastik 2023. Eesti Keele Instituut, Sõnaveeb. https://sonaveeb.ee

 

Kirjandus

Aarma, Liivi 1990. Kirjaoskus Eestis 18. sajandi lõpust 1880. aastateni (nekrutinimekirjade andmeil). Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia.

Ariste, Paul 1940. Saksa laensõnadest 16. sajandi eesti kirjakeeles. – Eesti Keel, nr 3–4, lk 108–112.

Ariste, Paul 1963. Saksa laensõnad Heinrich Stahli eesti keeles. – Emakeele Seltsi aastaraamat IX. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia Emakeele Selts, lk 85–119.

Benoist, Eugène; Goelzer, Henri 1938. Nouveau dictionnaire latin-français. Paris: Librairie Garnier Frères.

EA III = Eesti ajalugu III. Vene-Liivimaa sõjast Põhjasõjani. Koost Enn Küng, kaastoim ­Marten Seppel. Tartu: Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut, 2013.

Ebner, Jakob 2018. Wörterbuch historischer Berufsbezeichnungen. Berlin–Boston: De Gruyter.

EKMS = Andrus Saareste, Eesti keele mõisteline sõnaraamat. Dictionnaire analogique de la langue estonienne. Avec un index pourvu des traductions en français. Kd 1–4. (Eesti ­Teadusliku Seltsi Rootsis väljaanne 3.) Stockholm: Vaba Eesti, 1958–1963.

ETY = Eesti etümoloogiasõnaraamat. Koost ja toim Iris Metsmägi, Meeli Sedrik, Sven-Erik Soosaar. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2012. https://www.eki.ee/dict/ety/

GP 2013 = Johannes Gutslaffi piiblitõlge 1647–1657. Koost Maeve Leivo, Ahti Lohk, Kristiina Ross, Kai Tafenau. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Gutslaff, Johannes 1648. Observationes grammaticae circa linguam esthonicam. Dorpat: Johannes Vogel. http://www.digar.ee/id/nlib-digar:100419

Göseken, Heinrich 1660. Manuductio ad Linguam Oesthonicam. Anführung zur Öhstni­schen Sprache. Reval: Adolph Simon. https://kivike.kirmus.ee/meta/AR-11170-72005-62344

Haarmann, Harald 1976. Die estnischen Grammatiken des 17. Jahrhunderts. Kd I. (Fenno-Ugrica 2.) Hamburg: Helmut Buske Verlag.

Habicht, Külli 2001. Eesti vanema kirjakeele leksikaalsest ja morfosüntaktilisest arengust ning Heinrich Stahli keele eripärast selle taustal. (Dissertationes philologiae Estonicae Uni­versitatis Tartuensis 10.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Helle, Anton Thor 1732. Kurtzgefaszte Anweisung Zur Ehstnischen Sprache. Halle: Stephan Orban. http://www.digar.ee/id/nlib-digar:100071

Helle, Anton Thor 2006. Lühike sissejuhatus eesti keelde (1732). Tlk Annika Kilgi, Kristiina Ross. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Hennoste, Tiit 1997. Eesti keele sotsioperioodid. Üldpilt. – Pühendusteos Huno Rätsepale. (Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 7.) Toim Mati Erelt, Meeli Sedrik, Ellen Uuspõld. Tartu: Tartu Ülikool, lk 45–66.

Houston, Rab 1983. Literacy and society in the west, 1500–1850. – Social History, kd 8, nr 3, lk 269–293. https://doi.org/10.1080/03071028308567568

Hupel, August Wilhelm 1780. Ehstnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte den revalschen und dörptschen; nebst einem vollständigen Wörterbuch. Riga–Leipzig: Johann Friedrich Hartknoch. http://www.digar.ee/id/nlib-digar:100926

Hupel, August Wilhelm 1795. Idiotikon der deutschen Sprache in Lief- und Ehstland. Nebst eingestreueten Winken für Liebhaber. Riga: Johann Friedrich Hartknoch. https://archive.org/details/idiotikonderdeu00hupegoog

Hupel, August Wilhelm 1818. Ehstnische Sprachlehre für die beyden Hauptdialekte, den revalschen und dörptschen, nebst einem vollständigen ehstnischen Wörterbuche. Zweyte durchgängig verbesserte und vermehrte Auflage. Mitau: J. F. Steffenhagen und Sohn. https://dspace.ut.ee/handle/10062/46591

Jürjo, Indrek 2004. Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel 1737–1819. Tallinn: Riigi­arhiiv.

Jürviste, Madis 2012. The earliest days of Estonian lexicography. – Proceedings of the 15th EURALEX International Congress, Oslo, 7–11 August 2012. Toim Ruth Vatvedt Fjeld, Julie Matilde Torjusen. Oslo: Department of Linguistics and Scandinavian Studies, University of Oslo, lk 892−896.

Kaldjärv, Ellen 1998. Saateks. – Salomo Heinrich Vestring, Lexicon Esthonico Germanicum. Eesti-saksa sõnaraamat. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 5–8.

Kask, Arnold 1956. Ülevaade eesti leksikograafiast 1917. aastani. – Keelelisi küsimusi. (Keele ja Kirjanduse Instituudi uurimused I.) Toim Eeva Ahven. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, lk 140–176.

Kask, Arnold 1970. Eesti kirjakeele ajaloost. Kd I. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool.

Kikas, Kristel 2002. Mida sisaldab Heinrich Stahli „Vocabula”? (Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 21.) Toim Valve-Liivi Kingisepp. Tartu: Tartu Ülikool.

Kingisepp, Valve-Liivi; Ress, Kristel; Tafenau, Kai 2010. Heinrich Gösekeni grammatika ja sõnastik 350. Tartu: Tartu Ülikool.

Langemets, Margit 2003. Leksikoloogia. – Emakeele Seltsi aastaraamat 48 (2002). Eesti keele uurimise analüüs. Koost Mati Erelt. Tallinn: Emakeele Selts, lk 98–134.

Laur, Mati 1999. Eesti ajalugu varasel uusajal 1550–1800. Tallinn: Eesti Entsüklopeedia­kirjastus.

Lepajõe, Marju 1998. Johannes Gutslaffi „Grammatilised vaatlused”. – Johannes Gutslaff, Observationes grammaticae circa linguam Esthonicam. Grammatilisi vaatlusi eesti keelest. (Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 10.) Tlk ja koost M. Lepajõe. Toim Jaak Peebo. Tartu: Tartu Ülikool, lk 285–316.

Liin, Helgi 1964. Alamsaksa laensõnad eesti vanimas kirjakeeles. – Töid eesti filoloogia alalt I. (Tartu Riikliku Ülikooli toimetised 162.) Tartu, lk 32–74.

Liin, Helgi 1968. Alamsaksa laensõnadest 16. ja 17. sajandi eesti kirjakeeles. – Emakeele Seltsi aastaraamat 13. Tallinn: Eesti Raamat, lk 47–70.

Loorits, Oskar 1998. Liivi rahva usund. Mit einem Referat: der Volksglaube der Liven. Kd –III. (Eesti Keele Instituudi rahvausundi töörühma väljaanne.) Tartu: Eesti Keele Instituut.

Lotman, Piret 2014. Heinrich Stahli elu ja looming. (Eesti Rahvusraamatukogu toimetised 14. Raamat ja aeg 3.) Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu.

Masing, Oskar 1931. Aus der Backstube. Ein Beitrag zur baltischen Volkskunde. Riga: Verlag der Buchhandlung G. Löffler.

Pajusalu, Karl 2000. Eesti keele kujunemisjärgud ja sotsioperioodid. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 153–160.

Pajusalu, Karl 2020. Eesti keele ajaloo periodiseerimine. – Külli Prillop, K. Pajusalu, Eva Saar, Sven-Erik Soosaar, Tiit-Rein Viitso, Eesti keele ajalugu. (Eesti keele varamu 6.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 29–32.

Palli, Heldur 1998. Eesti rahvastiku ajaloo lühiülevaade. Tallinn: Sisekaitseakadeemia.

Prillop, Külli 2020. Murrangueesti keel. – K. Prillop, Karl Pajusalu, Eva Saar, Sven-Erik Soosaar, Tiit-Rein Viitso, Eesti keele ajalugu. (Eesti keele varamu 6.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 131–168.

Ross, Kristiina 2006. „Lühike sissejuhatus” ja eesti piiblitõlge. – Anton Thor Helle, Lühike sissejuhatus eesti keelde (1732). Tlk Annika Kilgi, K. Ross. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk C26–C53.

Russow, Balthasar 2022 [1584]. Liivimaa provintsi kroonika. Tõlkinud ja kommenteerinud Jüri Kivimäe. Tallinn: Tänapäev.

Saareste, Andrus 1952. Kaunis emakeel I. Vesteid eesti keele elust-olust. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv.

Sirk, Väino 2008. Talurahvahariduse eesmärgid ja vormid. Rootsi aja lõpust pärisorjuse kaotamiseni. – Acta Historica Tallinnensia, nr 13, lk 25–47. https://doi.org/10.3176/hist.2008.2.02

Stahl, Heinrich 1637. Anführung zu der Esthnischen Sprach. Reval: Chr. Reusner der älter. http://www.digar.ee/id/nlib-digar:101060

Tafenau, Kai 2011. Heinrich Gösekeni sõnaraamatu seni märkamata eeskuju. – Keel ja Kirjandus, nr 6, lk 425–439.

Valmet, Aino 1960. H. Gösekeni sõnaraamatust. – Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 612–617.

Vestring, Salomo Heinrich 1998. Lexicon Estonico Germanicum. Eesti-saksa sõnaraamat. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.

Viht, Annika; Habicht, Külli 2022. Baltisaksa periood eesti keele korralduses. (Vaateid eesti keelekorralduse arenguloole.) – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 1031–1049. https://doi.org/10.54013/kk779a4

Viikberg, Jüri 2014. Alamsaksa sõnadest nende tulekuajas. – Keel ja Kirjandus, nr 6, lk 425–439. https://doi.org/10.54013/kk683a2

Viikberg, Jüri 2022a. Kutselised arstijad eesti keeles. – Emakeele Seltsi aastaraamat 67 (2021). Peatoim Reili Argus. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastus, lk 195–210. https://doi.org/10.3176/esa67.10

Viikberg, Jüri 2022b. Saksa laensõnade leksikon(id). [Suuline ettekanne.] EKI seminar 13. XII.

Wiedemann, Ferdinand Johann 1973 [1893]. Eesti-saksa sõnaraamat. Neljas, muutmata trükk teisest, Jakob Hurda redigeeritud väljaandest. Estnisch-deutsches Wörterbuch. Vierter unveränderter Druck nach der von Jakob Hurt redigierten Auflage. Tallinn: ­Valgus.

ÕS 1925 = Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat. „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatu” II täiendatud ja parandatud trükk. I köide, A–M. Toim Johannes Voldemar Veski. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus.

PDF

Evi Juhkam lahkunud (17. III 1932 – 1. XII 2023)

Mõnigi keelend ei taha hästi raamidesse sobituda. Üks selliseid näib olevat liitsõna vanakooli, mida kohtame täiendina – kõrvuti sõnaühendiga vana kooli – üha uutes ja uutes ühendites. Ortograafias ja sõnamoodustuses on küll kirjeldatud teatavate omadus­sõnalise täiendiga nimisõnafraaside võimet moodustada järgneva nimi­sõnaga kolmeosalisi liitumeid (nt valgepiletimees, hallipassimees, pikanäpumees), kuid peagu tähelepanuta on jäänud nimisõnafraasist lähtuva täiendi enda leksikaliseerumine.

Täiendina esinevad vana kooli ja vanakooli on eesti keeles olnud käibel ligi sada aastat. Perioodikast on nii sõnaühendi kui ka liitsõna kasutusnäiteid leida juba 1930. aastatest, kusjuures sellel kümnendil on sõnaühend vana kooli suurema sagedusega kui liitsõna vanakooli, nt vana kooli diplomaat, vana kooli mees, vana kooli kavaler, vana kooli džentelmen, vana kooli poeet, vana kooli pastor, vana kooli haldusametnik, vana kooli luulemustrid (näited 1–3), vrd kokku vormistatuna vanakooli vanapoiss, vanakooli maneer, vanakooli draama (näited 4–6).1

(1) Ta ei pane nii suurt rõhku etiketile ja hiina tseremooniatele, ning vana kooli diplomaadid ei jõua niisuguse uustulnuka üle küllalt pahandada. (Uudisleht 24. X 1939)

(2) Tema oli saksasõbralik, mis pole mingi imeasi ennesõjaaegse vana kooli pastori kohta. (Meie Maa 13. IV 1933)

(3) Ma ei mõtle seejuures enam või vähem kuulsaist moodsa voolu esindajaist, vaid räägin ehtsatest vana kooli poeetidest, kelle luule oli täis hoogu, hiilgust ja värviküllust. (Jutuleht 29. III 1939)

(4) Kaks 30 a. vanakooli vanapoissi otsivad pruuti. (Postimees 17. IV 1934)

(5) Ta portreed selle juures ei tardu mingisse vanakooli maneerisse, vaid on muljeküllased, elavad ja toonitavad väga mõjukalt kujutatavate karakterit. (Postimees 8. X 1939)

(6) [---] ta on puhas n. n. vanakooli draama, milliseid viimasel ajal nähtud nii harva. (Vaba Maa 4. V 1935)

Liitsõna kasutus perioodikas kõigub edasistel kümnenditel kuni sajandi lõpuni kümmekonna näite piires. Need pärinevad peaasjalikult Välis-Eesti ajalehtedest, nt vanakooli diplomaat, vanakooli haritlane, vanakooli kunstnik, vanakooli mees, vanakooli meister, vanakooli sotsialist. Kodu-Eesti perioodikas kasvab liitsõna kasutus hüppeliselt 2000. aastatel: kui 1990-ndatel tuleb DEA-s esile üksnes 11 kasutus­näidet, siis 2000–2009 juba 778 ning 2010–2019 tervelt 2084.

 

Kirjakuju

EKI keelenõuandes on esimesi vana kooli / vanakooli küsimusi fikseeritud 2000. aastate algul ning neid jätkub siiani. Vana kooli / vanakooli ei ole siiski üksik­juhtum, samasse sarja kuuluvad küsimused, kas kirjutada täiendina nt niiske ruumi või niiske­ruumi (uks), paha poisi või pahapoisi (kuulsus), vaba aja või vabaaja (keskus, tegevus, jalats). Need on kolmest osast (seejuures kolmest või ka enamast tüvest) koosnevad sõnaühendid või liitsõnad, kus nimisõnale eelneb omadus-, ase- või arvsõnalise laiendiga nimisõnafraas (nt soe vesisoojaveekraan, kogu perekogupereüritus, kaks inimestkaheinimesetuba) või kaassõnafraas (nt üle õlaüleõlakott). Tunnuslik on see, et nimisõnalist põhja laiendav fraas ei moodusta harilikult eraldi iseseisvat liitsõna (*pahapoiss, *kaksinimest) ning sõnaühendi täiendsõnade omastav kääne säilib ka liitsõna laiendosas (sooja vee kraan ja soojaveekraan). See eristab neid sellistest liitsõnadest, mille laiendosaks on iseseisev liitsõna (nt suurköök ja suur­köögiseade, külmsuits ja külmsuitsukala).

Kokku-lahkukirjutusjuhistes (nt ÕS 1960: 847; Kask 1967: 48; EKK 2020: 99) on kõnealust rühma käsitletud näitena, kuidas tervikmõiste tähistajana kirjutatakse kõik kolm osa kokku (kraani liigina soojaveekraan, reisi liigina ümbermaailmareis). Sel moel moodustatud liitsõnade hulgas on nii vanemaid kui ka uuemaid keelendeid, nii üldkeelesõnu kui ka rohkesti termineid. Moodustustüve sõnaliikide järgi saab eristada nelja malli:

a) omadussõna + nimisõna + nimisõna (nt soojaveekraan, mustapesukast, värske­kurgisalat, pikapäevarühm, vabaajajalats, hullulehmatõbi, raskeveereaktor);

b) asesõna + nimisõna + nimisõna (koguperefilm, mitmeparteisüsteem, mitmeviljanektar, samasuvejoon);

c) arvsõna + nimisõna + nimisõna (kaheinimesetuba, kolmetärnihotell, neljarattavedu, neljasilmajutt, kümnepallisüsteem);

d) kaassõna + nimisõna + nimisõna (allameetrimees, ülepannikook, üleilmakool, ületunnitöö, üleõlakott, ümbermaailmareis, ümbernurgajutt).

Liitsõna alternatiivina on praktikas rakendatud soovitust kirjutada ühendi kõik kolm osa lahku. EKI keelenõuandes on sellist rööpsust pakutud nt vaba aja sõnade puhul (vaba aja keskus ja vabaajakeskus, vaba aja rõivad ja vabaajarõivad, vaba aja üritus ja vabaajaüritus, vaba aja tegevus ja vabaajategevus jts). Niisugune soovitus lähtub eeldusest, et kolmeosalise ühendi põhjaks olevale nimisõnale eelnev osa ­esineb alati sõnaühendina, mitte iseseisva liitsõnana. Üldiselt see nii ka on, et omadus-, arv-, ase- ja kaassõna kirjutatakse nimisõnast lahku. Ometi pakub keel tõendeid selle kohta, et teatavad suurema sagedusega täiendfraasid võivad üldisest suundumusest hälbida ja kalduda ise liitsõnu moodustama.

Eesti keele ühendkorpuses (ÜK 2021) on täiendiga vana kooli / vanakooli moodustatud sõnaühendite valik võrdlemisi lai, kuid enamiku esinemissagedus jääb kümne-kahekümne piiresse. Suurema sagedusega on kaks ühendit, vana kooli / vanakooli mees ja vana kooli / vanakooli inimene. Mõlema puhul tuleb kahe esimese komponendi kokku- ja lahkuvormistust ette enam-vähem võrdselt, kõigi kolme osa kokkukirjutust aga juba harvemini. Nt mees-lõpuliste keelendite puhul moodustab liitsõna vanakoolimees korpuse kasutusjuhtumeist 19%, kolme sõna ühend vana kooli mees 45% ja kaheosaline vanakooli mees 36%, kokku on korpuses näiteid
1914.

Järgmises, väiksema esinemissagedusega sõnade rühmas, kus põhisõnadeks on nt stiil, tegija, treener, meetod, värk, vend, meister, masin, pilt mõnevõrra muutub. Siingi on rööpselt olemas kõik kolm vormistusvõimalust, kuid sõnaühendite hulgas on märgatavalt sagedasemad need, kus täiendosa vanakooli on kokku kirjutatud. Näiteks on vanakooli masin üle kümne korra sagedasem kui vana kooli masin, vanakooli värk ligi viis korda ja vanakooli meetod üle kolme korra sagedasemad kui vana kooli värk ja vana kooli meetod. Märgatav osa neid vanakooli-sõnaühendeid (vanakooli mees, vanakooli diisel, vanakooli auto, vanakooli masin, vanakooli mootor, vanakooli meetod, vanakooli värk, vanakooli tehnika) on korpusesse jõudnud eeskätt foorumitest, mis tähendab vabamaid, keeleliselt toimetamata tekste.

Samasugust täiendosa kokkukirjutust kohtab teiste kolmeosaliste ühendite puhul (nt soojavee toru, valgeveini äädikas, vabaõhu etendus, värskeõhu juurdevool, vanatüübi mootor, sellesuve rekord, kolmepunkti vise, neljasilma jutt, allameetri mees, üleõla kott, ümbernurga jutt), kuid enamasti on nende osakaal kahe muu vormistus­võimalusega võrreldes – kõik kolm osa kokku või kõik kolm lahku – väike. Teist­sugune on pilt taas suurema sagedusega täiendosade hulgas, nagu vaba aja / vabaaja või kahe inimese / kaheinimese. Siingi esineb kolme moodi kokku-lahkukirjutust, kuid kui võrrelda sama nimisõnalise põhjaga ühendeid, siis on täiendosa kokku­kirjutus sageduselt teisel (kaheinimese voodi, kaheinimese tuba, vabaaja jalats, vabaaja veetmine) või kolmandal kohal (vabaaja tegevus, vabaaja keskus) ning liit­sõnad enamasti esikohal (kaheinimesevoodi, kaheinimesetuba, vabaajakeskus, vabaajajalats).

 

Mõistepiirid

Iga vaba sõnaühend liitsõna moodustajana esineda ei saa. Liitsõna teke eeldab, et selle laiendosaks olev fraas on ise mõistena kinnistunud (Kasik 2015: 58), nt pika­näpumeespikad näpud kui varga metafoorne sünonüüm, kaheinimesetubakaks inimest kui toa mahutavuse mõõt. Mõistena tajumine – koos olemasolevate liit­sõnade ees­kujuga – võib olla ka peamine ajend kirjutada muidu sõnaühendina esinevaid fraase täiendi positsioonis kokku. Kaasa võib mängida keelendite pikkus: kui üks kolmest komponendist on omakorda liitsõna, liigendatakse ühend mõistliku pikkusega osadeks (nt kaheinimese diivanvoodi, vabaõhu kontserdipaik, värskeõhu juurdevool, sellesuve kuumarekord). Muidugi ei pruugi mõistena kinnistumine tähendada automaatselt liitsõna teket, nt käibivad pigem sõnaühendina kõva käe poliitika (kõva käsi kui võimu sünonüüm), punase vaiba üritus (punane vaip kui pidulikkuse, glamuuri sünonüüm), suure ringi küsimus (suur ring kui hulga, massi sünonüüm). Fraasi tähendussisu selle osade erinev kokku ja lahku vormistus harilikult ei mõjuta: sooja vee toru on üldjoones ikka sama mis soojaveetoru – või soojavee toru.

1930. aastail on selliseid üldreeglist lahknevaid täiendsõnu tähele pannud ja nende kirjapildi asjus seisukoha võtnud Johannes Aavik (1936: 340). Käsitledes genitiivi kokku-lahkukirjutamist, möönab Aavik: ametliku keele järgi (Veski, Muuk) tuleks kirjutada lahku uue aja, meie aja jts, kuid tegelikult kirjutatakse need sõnad kokku, kui nad „nimisõnaga moodustavad erilise omaette mõiste”: uueaja teadus, meieaja olud, sama moodi vanaaja elu, omaaja komme, omamaa saadused, võõra­maa taim. Hoiatades, et kongrueeruvate omadussõnade kokkukirjutamisega ei tohiks liialdada, läheb Aavik siit veelgi kaugemale ja mängib mõttega kirjutada „ühtlase mõiste seisu­kohalt” kokku ka nt järgarvu sisaldavaid fraase (esimeseklassi kaup ~ esimese-klassi kaup) või kaasaütlevat käänet (kahepoolega uks, kaheteraga mõõk, poolearuga inimene). (Aavik 1936: 339) Pilk tänapäeva tekste koondavasse korpusesse kinnitab, et kirjutajaile ei ole needki kirjakujud sugugi nii võõrad, kui võiks esmapilgul arvata.

Vana kooli / vanakooli sõnadest on sõnastikesse kõigepealt jõudnud sõna­ühendinäited, nagu vana kooli eriteadlane, vana kooli seltskonnainimene (EKSS 1992: 448; EKSS 2004: 791), vana kooli(ga) põllumees (ÕS 1999), mis on esitatud artiklites vana ja kool. EKSS-is olevad seletused lähtuvad vastavalt kas täiendsõnast (artiklis vana ’(tunnustavalt:) varasematele aegadele omaselt rangem, nõudlikum’) või põhisõnast (artiklis kool ’käitumiskultuur, kombed, kasvatus jm’) ning iseloomustavad eelkõige esitatud näiteid. Artiklis kool on vana kooli näited kogutud eraldi kommete, käitumiskultuuri tähendusrühmaks, mitte aga seotud nt koolkonna tähendusega. Korpusest leiab siiski kimbu näiteid, kus kooli tähenduses kuulub fraasi just koolkonna sõna, nt vana koolkonna daam, vana koolkonna mehed, vana koolkonna ministrid, vana koolkonna kindralid, vana koolkonna tõpratohter, vana koolkonna kombed. Esimene sõnastik, mis esitab eraldi märksõnana liitsõnalise täiendi vanakooli, on EKI ühendsõnastik 2021.

Samasugust väljendit nagu eesti vana kooli / vanakooli tunneb inglise keel, ning ka tähendused, milles eesti väljendit kasutatakse, kattuvad suuresti inglise adjektiivi old school / old-school omadega (Merriam-Webster 2023; OED 2023): a) vanadest, väljakujunenud käitumisnormidest kinni hoidev (näited 7–10); b) hrl enesele viidates: selline, kes püüab varjata oma soovimatust või suutmatust uusi asju õppida, ajaga kaasas käia (näited 11–14); c) aegunud põhimõtetesse klammerduv (näited 15–16); d) varasema aja moele või asjade tegemise viisile iseloomulik (näited 17–20); e) endisaegset head kvaliteeti või asjatundlikkust esindav (näited 21–25); f) minevikus praktiseeritud muusikastiilile omane (näited 26–29). Nagu inglise nii on ka eesti väljendile sageli iseloomulik positiivne varjund (eriti tähendusrühmad a ja e); see, et asjad on vanamoelised või neid tehakse varem tavaks olnud viisil, pälvib kõneleja heakskiitu.

(7) Ta on selline vana kooli mees ja räägib kõigiga pikalt ja viisakalt. (ÜK 2021)

(8) Temas oli vana kooli riigimehelikkust, mida Eestis üliharva näeb. (ÜK 2021)

(9) Tädi Ida on vanakooli naine ning temal peab käima kõik korra järgi. (ÜK 2021)

(10) [---] positiivses mõttes on mul raske paremat vanakooli mehelikkuse eeskuju tuua kui Mati Hint [---]. (Sirp 30. XI 2007)

(11) Mina olen vana kooli inimene ja harjunud asju ajama telefoni teel. (ÜK 2021)

(12) Olen vana kooli inimene, mulle meeldib kalendermärkmikku kõik kirja panna. (ÜK 2021)

(13) Mina olen vana kooli mees, ma seda id-kaardi asja ei jaga. (ÜK 2021)

(14) Mina olen see vanakooli inimene, kes tahvlist/e-lugerist raamatuid ei loe ja läpakast filme ei vaata. (ÜK 2021)

(15) Treener on meil vana kooli mees, kes ise mängijatega minimaalselt suhtleb. (ÜK 2021)

(16) Kriisiolukorda sattunult tavatsevad „vana kooli direktorid” alluvatega suheldes häält tõsta. (ÜK 2021)

(17) Armas müts, tõesti vanakooli tutikas, nagu meil väiksena. (ÜK 2021)

(18) Järgmise lapsega kavatsen katsetada nn. vana kooli värki, mitmekordselt kasutatavaid marlimähkmeid. (ÜK 2021)

(19) Kätekõverdused on tõeline vanakooli harjutus. (ÜK 2021)

(20) Tõsine vanakooli hotell, isegi toauks lukustatakse päris võtmega, mitte mingi kaardiga. (ÜK 2021)

(21) Olümpia hotelli pagarid teevad ikka neid vanakooli võisaiu, käin seal aeg-ajalt maiustamas. (ÜK 2021)

(22) Olgu see vanakooli diiselmootor, mis ta on, aga vähemalt käima läheb alati plaksust. (ÜK 2021)

(23) Samas on see veel selline hea vana kooli kokaraamat, kus pildid väikesed ja retsepte palju. (ÜK 2021)

(24) Õigesti tupeerida, nii et juuksed on hiljem kergesti läbikammitavad, oskavad vaid vana kooli juuksurid. (ÜK 2021)

(25) Leidsin Eestist ühe vanakooli freesija, kes lubas hammasratta valmis teha. (ÜK 2021)

(26) „Everybody” ei ole eurodisko, rohkem vana kooli muusika. (ÜK 2021)

(27) Festival üllatas vana kooli džässiga, kuid elamusi jätkus ka uuenduslikus vallas. (ÜK 2021)

(28) See on ehtne vana kooli lööklaul, täielik haruldus. (ÜK 2021)

(29) Bussis mängis mp3 list, millest tuli vanakooli popplaule. (ÜK 2021)

Positiivsust rõhutavad ka omadussõnad, nagu hea, korralik, õige, tõeline, tõsine, mõnus, klassikaline, ehtne, ehe (nt hea vanakooli pill, korralik vanakooli burger, õige vanakooli muuseum, tõeline vanakooli meister, klassikaline vanakooli hakkliha­masin, ehtne vanakooli ulmepõnevik). Kaheksast adjektiivist, mis on ÜK-s 2021 toodud vanakooli sõna omadussõnaliste naabersõnade näitena, on seitse positiivse sisuga ja kaheksas neutraalne – tavaline (nt tavaline vanakooli vikat, tavaline ­vanakooli ­külmetus). Sel moel pakub vanakooli alternatiivi vanamoelisele, millel on sageli pigem negatiivne varjund.

 

Sõnaliiki sobitumine

Liitsõna vanakooli on peale ortograafia erandlik ka süntaktiliselt. Nagu sõnaühend, nii esineb ka liitsõna lauses täiendina, mis väljendab harilikult omadust ja vastab omadussõna põhiküsimusele missugune? Erinevalt omadussõnalisest täiendist ei ühildu aga vanakooli oma põhisõnaga arvus ega käändes, nt vanakooli mehed (vrd vanamoelised või eestiaegsed mehed); prooviks teha neid vanakooli sõõrikuid (vrd ehtsaid või õigeid või vanu häid sõõrikuid); kes vanakooli autodega veel sõidavad (vrd vanade autodega). Olles arvu- ja käändekategooria suhtes vaegmuuteline, näib omadust väljendav vanakooli sõnaliigilt sobituvat vaegomadussõnade hulka. Tõsi, senises kõige põhjalikumas vaegadjektiivide käsitluses (Hallap 1986) ei kohta liitsõnu, mis lähtuks omadussõnalise (ega ka ase- või arvsõnalise) täiendiga nimisõnafraasist (või kaassõnafraasist). On vaid liitsõna kurjalooma, mille sõnaliigilise kuuluvusena on kaalutud nii vaegomadussõna (Hallap 1986: 207) kui ka nimisõna omastavat käänet (Mihkla jt 1974: 301); üheski sõnastikus kurjalooma ei esine.

Küll leiab sõnastikest ühe teise vanakooli tüüpi sõna: nii EKSS-is kui ka ÕS-is (1999, 2018) on olemas liitsõna võõramaa tähenduses ’võõraste maade, võõramaine’ (nt võõramaa keel, võõramaa viisid, võõramaa laevad), mis esineb samuti täiendina ega ühildu põhisõnaga. Kui otsida vaegomadussõnade liigitusskeemis võõramaa ja vanakooli sõnale sobivat kohta, jääb sõelale rühm keelendeid, mida „võiks ehk vaadelda väga tinglikult omastavapärastena, kuid mis tegelikult ei käändu ja millel vastavas tähenduses nimetav ikkagi puudub” (Hallap 1986: 200). Sõnaühendist võõras maa lähtuv võõramaa vastab sellele tingimusele.

Sama ei saa öelda vanakooli kohta, sest täiendina talitleva vanakooli kõrval on keeles olemas nimetavakujuline liitsõna vanakool. See sõna täidab neid süntaktilisi funktsioone, mida vaegadjektiiv vanakooli täita ei saa: esineb öeldistäitena (30), harvemini aluse, sihitise või määrusena (31). Sõnaliigilt võib tegemist olla nii omadus- (30) kui ka nimisõnaga (31).

(30) see aasta olin vanakool [= vanamoeline, traditsioone järgiv] ja niitsin vikatiga, mitte trimmeriga; Olen selle kohapealt vanakool ja eelistan maani, valget kleiti; Aga mina olen vanakool, arvutan otse ja eraisikuna koos kõigi maksudega! Marek alati naerab mu üle ja ütleb, et ma olen nii vanakool, et tänapäeval ei teieta enam keegi; Mu enda autod kõik nii vanakoolid siiani, et lülimine manuaalselt ja juhi südametunnistuse järgi käib. (ÜK 2021)

(31) Mulle meeldib vanakool [= traditsioonilised, ajaproovile vastu pidanud asjad] – barbarissi kommid! Ju vanakool [= inimesed, kes järgivad traditsioone] ei ole harjunud medium rare lihaga :); minu kogemustel „vanakool” oskab/viitsib vähemalt korrektselt kirjutada, erinevalt tänapäevastest [---]; Lõpuks lõin käega ja otsustasin teha vanakooli – naelad ja haamer ;)!; Kuulan pigem vanakooli, milles on pungilikumaid jooni ja lihtsakoelisemat rütmi; õnneks olen vana­koolist, kus telekava pidi peas hoidma [---]; Vanakoolist soovitaks tõsimeeli veel ka ­Lindgreni „Vennad Lõvisüdamed” ja Krüssi „Timm Thaler ehk Müüdud naer”; [---] tänapäeva (2005+) elektroonika reageerimine on võrreldes vanakooliga ikka hämmastav. (ÜK 2021)

Omastavapärase liitsõnaga võrreldes näib nimetavakujuline vanakool olevat suhteliselt uus ja eelkõige vabamale keelekasutusele omane sõna (ka inglise old school / old-school on mõne allika hinnangul kõnekeelne sõna). DEA-st leiab täiendi vana kooli / vanakooli kõrval juba 1930. aastail ka nimetavakujulist sõnaühendit, kuid nimetavakujuline liitsõna tuleb tänapäevani esile üksikjuhtudel. Teine lugu on korpusetekstidega, kus peale mitmesuguste käändevormide (nt vanakoolist, vanakoolile, vanakoolil, vanakoolina, vanakooliga, vanakoolid, vanakoolide, vanakoole) on näha keskvõrde vorme (32) ning tuletisi (33).

(32) Opeli kast on väheke „vanakoolim”; [---] pidin ka allolevaid pilte natuke vanakoolimaks kruttima. (ÜK 2021)

(33) [---] kirjutan omast kogemusest, miks minu 16 objektiivist (koos vanakoolikatega) ainult 2 on suumtorud; [---] et Eesti on mingi vana, Nõukogude-aegne riik, kus kõik on hästi kinnine ja vanakoolilik. (ÜK 2021)

Nimisõna olemasolu paneb küsima, kas käsitada vanakooli-sõna ikkagi vaegmuutelise adjektiivina või hoopis vanakool-sõna genitiivina (samasuguseid liigitus­raskusi on peale kurjalooma ette tulnud ka osastavakujulise järelosaga -karva, –verd, –ohtu jts liitumite puhul, vt Viitso 2007: 883–884; Erelt 2008: 445). On näiteid, kus vanakooli võiks olla tõlgendatav genitiivina ja asendatav muu nimisõnafraasiga (vanakooli kui vana koolkonna), kuid rohkem leiab selliseid, kus vanakooli väljendab pigem omadust ja on teisendatav n-ö probleemituteks omadussõnadeks (vanakooli kui vanamoeline, traditsiooniline, vana hea). See on siiski ainult pool rehkendust, sest vana kooli / vanakooli kõrval on olemas ka uue kooli / uuekooli:

(34) Ei meeldi eriti siuksed uue kooli vägivaldsed filmid; See on vanakooli teenindus uue kooli tehnoloogiaga; [---] moodsal ajal lõhuvad naised kappe ja teevad remonti, sest uuekooli meeste käed on ju nii siidised ja õrnad; Kuigi vaikselt hakkab jääma mulje, et Volvo on uuekooli bemm; Lähme discost läbi hausi­klassika uuekooli helideni. (ÜK 2021)

Ons uue kooli / uuekooli sama mis moodne, ebatraditsiooniline, novaatorlik või on see uue koolkonna – st küsimuse missugune? asemel peaks hoopis küsima missuguse kooli? Ja kui möönda, et vanakooli (ja uuekooli) on leksikaliseerunud, kas sedasama saaks väita sõnaühendite vana kooli ja uue kooli kohta? Eriti kui arvestada, et kokku-lahkukirjutus ei olene alati tähendusest, vaid ka tavast ja kokkuleppest.

Omas erandlikkuses annab vanakooli-sõna mõtlemisainet. Täiendina esinevad nimisõnafraasid, mida seni on peetud kindlalt sõnaühenditeks, võivad moodustada liitsõnu, säilitades seejuures sõnaühendi tähendussisu ja käändevormi, ning see liitsõnastumine on seda tõenäolisem, mida suurem on ühe või teise keelendi esinemis­sagedus. Tekkivad liitlekseemid panevad omakorda vaatama uue pilguga vaeg­adjektiive.

Maire Raadik (snd 1963), MA, Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), maire.raadik@eki.ee

1 Näitelaused pärinevad digiteeritud eesti ajalehtede andme­baasist (DEA) ja eesti keele ühendkorpusest (ÜK 2021).

Kirjandus

VEEBIVARAD

DEA = Eesti ajalehed. Digitaalarhiiv. https://dea.digar.ee

EKI keelenõu = Eesti Keele Instituudi keelenõuandmebaas.  https://keeleabi.eki.ee/?leht=8&id=132

EKI ühendsõnastik 2021. Eesti Keele Instituudi keeleportaal Sõnaveeb 2021.  https://sonaveeb.ee

Merriam-Webster 2023. https://www.merriam-webster.com

OED 2023 = Oxford English Dictionary. https://www.oed.com

ÜK 2021 = Eesti keele ühendkorpus 2021.  https://www.sketchengine.eu/estonian-national-corpus

KIRJANDUS

Aavik, Johannes 1936. Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika. Tartu: Noor-Eesti Kirjastus.

EKK 2020 = Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross, Eesti keele käsiraamat. Uuendatud väljaanne. Eesti Keele Instituut. Tallinn: EKSA.

EKSS 1992 = Eesti kirjakeele seletussõnaraamat. II kd, K. 3. v, kollitama–kunstliblikas. Eesti Keele Instituut. Tallinn.

EKSS 2004 = Eesti kirjakeele seletussõnaraamat. VI kd, T–V. 4. v, unemaa–varjutaluv. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Erelt, Mati 2008. Veel kord vaegomadussõnadest. – Keel ja Kirjandus, nr 6, lk 442–449.

Hallap, Valmen 1986. Omastava käände, vaegkäändsõnade ja määrsõnade vahekorrast. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 199–208; nr 5, lk 280–287.

Kasik, Reet 2015. Sõnamoodustus. (Eesti keele varamu I.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Kask, Arnold 1967. Eesti keele grammatika III. 1. vihik. Liitsõnad ja sõnade liitumisviisid eesti keeles. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool.

Mihkla, Karl; Rannut, Lehte; Riikoja, Elli; Admann, Aino 1974. Eesti keele lauseõpetuse põhijooned I. Lihtlause. Toim Ernst Nurm. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus.

Viitso, Tiit-Rein 2007. Nn vaegomadussõna ja selle taust. – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 878–887.

ÕS 1960 = Õigekeelsuse sõnaraamat. Toim Ernst Nurm, Erich Raiet, Magnus Kindlam. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

ÕS 1999 = Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999. Toim Tiiu Erelt. Koost Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik, T. Erelt. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

ÕS 2018 = Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018. Toim Maire Raadik. Koost Tiiu Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, M. Raadik. Eesti Keele Instituut. Tallinn: EKSA. https://www.eki.ee/dict/qs

Seksuaalsus ja soolisus on inimkogemuse osad, mille ühtaegu intiimne, ühiskondlik ja politiseeritud olemus on pidevas muutumises, pakkudes keeleuurimisele viljakat pinnast. Vähemuste õigused on tihedalt seotud inimõiguste ja võrdõiguslikkusega ning nendega seotud arutelude, sh sõnavara uurimine aitab kaasa ühiskonna arengule. Seksuaal- ja soovähemuste õiguste ja kogukonna teemad tulid avalikku arutellu ja eesti üldkeelde glasnosti ja perestroika ajal, kui homoseksuaalsus meedias kajastatavaks teemaks muutus (Kurvinen 2007). Sõnad lesbi ja gei jõudsid laiemasse kasutusse 1980. aastate lõpus koos aidsiennetusartiklitega, sest haiguse peamisteks riskirühmadeks peeti homoseksuaalseid mehi ning tekkis vajadus seksuaalvähemustega seotud teemasid avalikkuses arutada (Põldsam, Aabrams 2022: 6). Milliseid sõnu nõukogude ajal Eesti homoseksuaalsed või transsoolised inimesed omavahelises suhtluses kasutasid, ei ole seni uuritud. Üldkeeles räägiti LGBT inimestest distsiplinaarse korra või psühhiaatriavaldkonna sõnavara abil, kasutusel olid näiteks sõnad homoseksualism, omasooiharus ja pederastia (Eesti Nõukogude Entsüklopeedia 1971 (vt Põldsam 2024, ilmumas); vrd Clech 2019). Meestevaheline seks dekriminaliseeriti 1991. aastal, kui Eesti taasiseseisvus ja liitus lääne inforuumiga, mis andis tõuke LGBT inimeste emantsipatsioonile (Põldsam, Arumetsa 2023). Ühiskondliku aktiivsuse ja üldise demokratiseerumisega laienes meedias käsitletavate teemade ring ja ajakirjanduses hakati seni tabuks kuulutatud seksuaalsuse küsimustes innukalt kaasa rääkima (Kurvinen 2007; Koppel 2022).

Paralleelselt murranguliste sündmustega Eestis teisenes ja fragmenteerus USA-s ja Suurbritannias aastakümneid tegutsenud soo- ja seksuaalvähemuskogukondade õigustele keskendunud aktivism. Aidsikriisis tähelepanu ja abita jäetud LGBT kogukonna sees aktiveerusid radikaalsed, heteronormatiivsusega kohandumisele vastanduvad grupid, kes kasutasid end ühendava määratlusena seni homofoobse mõnitusena käibel olnud sõna queer (vt Jagose 1996). Queer’i eestikeelne vaste – kväär – on alates 2019. aastast leitav Sõnaveebist.1

Selle artikliga soovin uurida normivälise soolisuse ja seksuaalsuse väljendus­võimalusi eesti keeles. Kõigepealt kirjeldan, millega tegeleb uurimisvaldkond kvääri­lingvistika (ingl queer linguistics), ning annan ülevaate queer’i tähendustest inglise ja teistes keeltes. Seejärel kirjeldan eesti keele ühendkorpuse (ÜK) eri osadele ­tuginedes LGBT teemaga seotud sõnade kasutussagedusi, keskendudes sõnale kväär ning ­selgitades, kuidas on see diskussioone tekitav sõna eesti keelde jõudnud. Lõpuks analüüsin 2022. aasta sügisel läbiviidud küsitlust, milles uurisin Eesti LGBT kogukonna liikmetelt nende suhtumist sõnasse kväär.

 

1. Sugu, seksuaalsus ja sõnavara

Seksuaalsuse ja soolisuse sõnavara tekkimise protsessi saab vaadelda tegelikkuse sotsiaalse konstrueerimise osana. Sotsiaalteadlaste Peter Bergeri ja Thomas Luckmanni (2018) sõnul peegelduvad keelekasutuses sotsiaalsed konstruktsioonid, kultuuri­normid ja -tavad ning ühiskondlikud muutused, teiselt poolt mängib keel ise olulist rolli tegelikkuse konstrueerimises. Näiteks tulid määratlused homo– ja heteroseksuaalsus kasutusele XIX sajandi teisel poolel kiirelt areneva seksuoloogia sõnavarasse, märkimaks seksuaalset kõrvalekallet (Cameron, Kulick 2008). Kui sõnaga homoseksuaalsus tähistati seksuaalsuhteid samast soost inimeste vahel, siis heteroseksuaalsus tähistas mehe ja naise vahelist seksuaalset läbikäimist viisidel, mille eesmärk polnud soo jätkamine. XX sajandi alguses kujunesid nendest identiteedisildid, millega võetakse omaks normeerivad seisukohad ja sotsiaalse käitumise mudelid. (Halperin 2014)

Queer on inglise keele šoti või iiri keelevariandist pärit sõna, mida kasutati juba XVI sajandil halvustava varjundiga, tähenduses ’kahtlane, veider, perversne’, edasine kasutus hõlmas ka tähendusi ’purjus, paha, korrast ära’ (Nossem 2019). Sõna homofoobse ajaloo verstapostiks on peetud 1894. aastat, kui Queensberry markii John Sholto Douglas kasutas määratlust queer snob, et halvustada oma poja Francise armusuhet lord Roseberyga (Foldy 1997). Juhtum paigutub perioodi, mil homo­seksuaalsus oli alles kujunemas kategooriaks, mida hakati kasutama inimeste grupeerimiseks nende seksuaalsete praktikate alusel (Nossem 2019), ning see aitab näidata queer’i pikaaegset konnotatsiooni homoseksuaalsusega. Sõnal queer ja ka teistel LGBT identiteedisiltidel paistab olevat semantiliselt keerukas ajalooline taust: sõna queer oli 1910.–1940. aastatel laialdaselt kasutusel meestega seksuaalsuhetes olevate meeste kogukonna sees, et eristada n-ö mehelikuks peetavate omadustega mehi n-ö naiselikuks peetavate omadustega meestest. Viimaseid tähistati sõnaga fairy (’haldjas’), mida kasutati siis ja kasutatakse grupiväliselt praegugi solvangu­sõnana. (Zosky, Alberts 2016) Sõna gay kasutati 1920-ndatel USA ja Inglismaa homo­seksuaalsete meeste ja naiste vahelises suhtluses grupisiseselt homoseksuaalsete inimeste koondnimetusena, välisgrupi enamus teadis seda tähenduses ’rõõmsameelne, muretu, ülemeelik’ (nt Friedrich Nietzsche teose „Die fröhliche Wissen­schaft” pealkirja on Walter Kaufmann 1974. aastal inglise keelde tõlkinud kui „The Gay Science”). Ka sõna gay tõi kaasa grupisisesed debatid ja vastakad arvamused kergemeelsuse ja frivoolsusega seostatava sõna kohasusest homoseksuaalsete meeste üldnimetajana (Jacobs 1998). Sõna queer seostamine hälbega tugevnes 1940. aastate alguses ja grupisisene kasutus taandus (Brontsema 2004).

Võimestavas tähenduses võeti sõna queer esimest korda kasutusele 1980. aastatel, kui USA soo- ja seksuaalvähemuste õiguste eest seisvad aktivistid astusid vastu riigi tegevusetusele aidsiepideemia lahendamisel ning moodustasid radikaalsete aktivistide grupi nimega Queer Nation. Rühmituse nimes sisalduv sõna queer oli mõeldud nii provotseerimiseks kui ka selleks, et vahetada välja sõna gay, mille tähendusväli ei kaasanud homoseksuaalseid naisi, transsoolisi inimesi ega teisi, kelle soolisus ja seksuaalsus kehtiva normiga ei kohandunud. 1990. aastate alguses kujunes queer humanitaarteadustes laiemalt kasutatavaks terminiks ning queer’i-teooriast sai soo­uuringute ühe haru nimetus. Feministlik teoreetik Teresa de Lauretis, kellele omistatakse termini queer theory (esmakasutus 1990. aastal) autorsus, ei olnud teadlik Queer Nationi organisatsiooni olemasolust ja kasutas väljendit omamoodi katus­terminina, mis oleks avaram kui „gei- ja lesbiuuringud” (Lauretis 1991).

Praegusajal räägitaksegi gei- ja lesbiuuringute asemel rohkem soo- ja seksuaalsuse uuringutest või kvääriuuringutest. Ühe peamise kvääriteoreetilise mõtte kandja, feministliku filosoofi Judith Butleri raamatut „Gender Trouble” (1990) ega ka teisi märgilisi teoseid ei ole seni eesti keelde tõlgitud, mis võib olla üks põhjuseid, miks heteronormatiivsuse kriitiline sõnavara on vähe tähelepanu pälvinud. Butleri ideid on põhjalikult tutvustanud Eneken Laanes (2009), kes keskendus analüüsimudelitele, jättes kõrvale lesbide ja geide identiteediküsimused.

Teoreetilise distsipliini sees kasutatakse sõna queer igasuguse normatiivsest seksuaalsusest ja soolisusest kõrvale kalduvate ilmingute tähistamiseks: see võib olla heteronormatiivse normiga sobimatu, aga ka seda ohustav suhe või käitumine (Zeikowitz 2002). Sõna queer ei tähista üksnes inimesi, kes ei ela hetero­normatiivset elu, vaid seda on ingliskeelses akadeemilises ja aktivistlikus kontekstis kasutatud eelkõige selleks, et normiga kriitiliselt suhestuda, püüdes samas vältida seotust konkreetsete kategooriatega, näiteks geide või lesbidega (Halperin 2003: 340). Queer’i saab määratleda avatult, nii et definitsioon ei viitaks ainult teatavale eelnevalt määratletud identiteedirühmale, välistades nii kõik definitsioonist välja jäänud identiteedid:

Tähistaja queer eesmärk ei ole osutada reaalses maailmas eksisteerivale referendile, pigem on queer mõeldud tähistama kujuteldavat ja määratlemata seksuaalpraktikate (ja nende praktikatega seotud isikute) kogumit, mis jääb väljapoole domineeriva ühiskondliku diskursuse heteronormatiivseid eeldusi. (Barrett 2002: 27)

Sõna ei peeta seega queer’i-teooria raamistikus soo- ja seksuaalvähemuste identiteete koondava esitähtlühendi LGBTQI+ summaks või sünonüümiks (O’Riordan, Phillips 2007) ega identiteedi tähistajaks, kuigi üldkeeles on selline kasutus levinud. USA keeleteadlane Robin Brontsema (2004) on sõnal queer eristanud nelja tähendust: 1) identiteedisõna tähistamaks kõiki inimesi, kelle seksuaalne identiteet või praktika ei vasta ühiskondlikule normile; 2) spetsiifilise teooriaseoseta sünonüüm lühendile LGBT; 3) trendikas asendus sõnale gay; 4) solvangusõna.

Peale identiteedi osutamise nimisõnana ja selle kirjeldamise omadus­sõnana kasutatakse queer’i rohkelt tegusõnana (to queer, e k kväärima), rõhutades sõna poliitilist jõudu (nt feminismi queer’ima) (Jakobsen 1998). ­Praeguseks ei ole queer’ist saanud neutraalset, ühetähenduslikku tähistajat. Endiselt kehtib feministliku teoreetiku Sara Ahmedi 2004. aasta väide, et sõnal on – vähemalt vanemale põlvkonnale tajutavalt – alavääristav tähendus ning sugugi mitte kõik, keda on võimalik ühiskondliku normi suhtes queer’ina positsioneerida, ei pruugi end selle nimetusega samastada või isegi olla võimelised seda sõna kuulma, unustamata sõna valulist ajalugu (Ahmed 2004: 166). Sõna ei ole täitnud aktivistide soovitud kaasamise eesmärki, lahutades vanema põlvkonna geivabastusliikumise aktivistid, kes olid aastakümneid vaeva näinud, et homoseksuaalsust ei seostataks queer’i tolleaegse sõnastikutähendusega ’imelik, kahtlane’, ja 1980.–1990. aastate noored queer-aktivistid, kes selle sõna omaks võtsid, seda relvana kasutasid ja populariseerisid (­McConnell-Ginet 2020).

Kaugel sellest, et piirduda ainult positiivse grupisisese ja negatiivse grupivälise kasutusega, eksisteerivad kõrvuti queer’i vastandlikud kasutused, ning see ei näita mitte sõna tähenduse ümberpööramise edukust, vaid selle käigus loodud uusi võimalusi (Brontsema 2004: 12). Vastuolud ei ole sõna kasutamist vähendanud, debatid queer’i ja selle ekvivalentide kohasuse ja tähenduse üle jätkuvad.

Kvääriteooria ja LGBT kultuuri globaalne levimine on tekitanud sõna queer tõlkimise vajaduse, mis on toonud kaasa teoreetilisi arutelusid ja küsimusi queer’i mõistestiku kohalikku konteksti sobimisest. Inglise keelest ei ole laenatud üksnes LGBT sõnavara, vaid ka sellega seotud diskursus inglise keele lingua franca staatuse tõttu, kuid eelkõige seetõttu, et geivabastusliikumine (ingl gay liberation movement) on alguse saanud USA-st ning ingliskeelses USA-s ja Suurbritannias on LGBT teemadest rääkimisel pikk ajalugu. Tõlkeuurija Brian Baer on rõhutanud aga, et rääkida ei saa sõnade ja kontseptsioonide impordist ja ekspordist, sest nn läänelikke kontseptsioone ei võeta üle, vaid neid kohandatakse sobituma kohalikku kultuuri ja täitma lokaalseid eesmärke. Samuti on ta näidanud, et erinevalt teistest rahvuspõhistest vähemusõiguste rühmadest on geivabastusliikumise aktivistid alati olnud rahvusvahelised – alates XVIII sajandist sisaldasid nn geiantoloogiad teoseid igast kujuteldavast kultuurist ja ajalooperioodist ning esimesed tsenseerimata tõlked vanakreeka kirjutistest, eriti Platoni teostest, olid olulised, sest vastandusid diskursiivselt religioossele retoorikale, mis seostas homoseksuaalsust patu, pahede ja dekadentsiga (vt Baer 2020).

Mõnes keeles on queer’i mõiste vasteks võetud kasutusele omasõna. Näiteks soome keeles on mõistet tähistatud mitmel moel: sõnadega pervo, kyseenalainen ’küsitav, kahtlane’, vikuuri ’tõrges, peru’, kumma ’kummaline’, vino ’kaldus’, outo ’imelik’, kiero ’kõver’ ja kvääri, teadustekstides on kõige enam kasutatud vastet pervo, mis nüüd näib olevat taandumas Soome kontekstis neutraalsema võõrkeelse queer’i ees (Rossi, Sudenkaarne 2021: 66, 68). Soome LGBT kogukonnad kasutavad sõna vino kombinatsioone või tuletisi, näiteks filmifestivali Vino-kino või Helsingi ülikooli LGBT üliõpilasühingu Opiskelijavinokkaat nimetuses (Jantunen, Surkka 2022).

Soome kvääriteoreetiku ja ajaloolase Riikka Taavetti (2024, ilmumas) sõnul transgressiivne žest, mille käigus pööratakse halvustavas tähenduses sõna ümber võimestavaks (inglise keeles kasutatakse nähtuse tähistamiseks terminit linguistic reclamation), üle keelepiiride ei liigu. Näiteks norrakeelsel queer’i vastel skeivt ei ole nn abjektset ajalugu2 (vrd Butler 1993) või tähendusi, samuti ei ole seda minevikus kasutatud seksuaalsuse suhtes vastikuse, põlastuse või patoloogilisuse väljendamiseks. Vene keeles on kasutusel häälduslaen квир, mis Venemaa LGBT kogukonnas seostub peamiselt praeguseks ilmumise lõpetanud gei-elustiiliajakirjaga Kvir, mille sisus leidis sõna harva kasutust (Baer, Kaindl 2017: 47), Kõrgõzstanis on seda kasutatud pigem normatiivse geikultuuri või üldise konservatiivse ühiskondliku pöörde kritiseerimiseks (Suyarkulova 2019). Poola tõlke kłir kohta on öeldud, et sellel pole võrreldes ingliskeelse sõnaga normatiivsust õõnestavat vastupanupotentsiaali ning see on võetud kasutusele nimelt seetõttu, et sõnal puudub kohalikus keeles väljakujunenud tähendus ja seosed (Szulc 2012 kaudu Mizielinska 2008). Termini kasutamine ilma tõlkimata on tekitanud küsimusi queer’i poliitilise ja normi õõnestava potentsiaali kadumise kohta, kuna võõrkeelsel sõnal ei ole seoseid kohaliku kultuurilooga. Samuti võib tõlkimata jätmine tekitada mulje, justkui kuuluks queer’i-teooria rangelt akadeemilisse konteksti, ja nõrgestada selle sidemeid aktivismiga (Taavetti 2024, ilmumas).

 

2. Kvääriteooria ja keeleteadus

Rahvusvahelises keeleteaduses on kväärilingvistika väike, kuid end kehtestanud sotsio­lingvistiline uurimissuund, mille valdkonnaks on keele, seksuaalsuse ja soolisuse ristumispunktid (vt Motschenbacher 2010: 25–29, 2011). Kuni eelmise aasta­tuhande lõpuni ei saanud seksuaal- ja sooliste vähemuste keelekasutus märkimisväärset tähelepanu (Kulick 2000: 246), kuid sellest ajast alates on uurimuste hulk suurenenud (vt nt Vasvári 2006; McConnell-Ginet 2011; Motschenbacher 2011; Milani 2013 jpt).

Kväärilingvistika nimetuse all uuritakse normiväliseks peetava seksuaalsuse ja soolisuse keelelisi väljendusi. Kväärilingvistika tugineb kvääriteooriale ega moodusta eraldiseisvat valdkonda, kuid selle alla saab paigutada uurimused, milles vaadeldakse, kuidas keele kaudu taasluuakse soolisi ja seksuaalseid norme, hoiakuid ja võimusuhteid (Motschenbacher, Stegu 2013: 522). Uurimuste keskmes on soolisuse ja seksuaalsuse kriitiline analüüs, mille käigus välditakse mis tahes identiteedi­kategooria kasutamist universaalse ja essentsialistlikuna. Lähtutakse arusaamast, et identiteedid ei ole stabiilsed ega „autentsed” ja et identiteedisildid võivad paratamatult kedagi välistada ning nende kaudu luuakse või põlistatakse võimuhierarhiaid. Kvääriteooria ei paku väljakujunenud ideid, pigem annab identiteedikriitiline vaate­nurk võimaluse käsitleda normi ja normist irdumist pideva protsessina, samuti kritiseerida püsikindlaid kategooriaid laiemalt (Jagose 1996).

Uurimisvaldkonnas on eristatud LGBT-lingvistika (ingl lavender või LGBT linguistics) ja kvääri­lingvistika (queer linguistics). Esimese fookus on LGBT kogukondade sisesel keele­kasutusel, näiteks slängil, olemata tingimata kriitiline hetero­seksuaalse või paiksoolise normi suhtes; teise põhifookuses on ühiskondlike võimu­suhete mõju keelekasutusele (Jones 2016) ja selle uurimisobjekt ei ole ainult LGBT identiteetide ja keele ristumine, vaid ­heteronormatiivsusega mitte joonduvate seksuaalsete ja sooliste identiteetide ja/või kogu­kondade (näiteks BDSM, aseksuaalsus, polüamooria, drag jm) keelelised praktikad ja suhe hetero­normatiivsusesse, samuti ristumine rassi- ja klassisuhetega. Uuritakse ka heteroseksuaalsuse keeles mani­festeerumist ja keele rolli sooliste ja seksuaalsete normide säilitamisel. Mõlemad suunad eksisteerivad praeguseks koos, teineteist täiendades (Leap 2015; Levon 2015).

Kväärilingvistika ei hõlma seega üksnes LGBT inimeste keelekasutuse uurimist, vaid ka diskursiivset analüüsi, milliste keeleliste vahendite ja võtetega luuakse hetero­seksuaalsust ja paiksoolisust.3 Lisaks uuritakse kväärilingvistika raames LGBT kogukondade siseseid norme või keelelisi väljendusi, mis määratlevad, millised peaksid nende gruppide liikmed olema (vt Milani 2013; Duggan 2003).

Eesti keeleteaduses on seni soo- ja seksuaalvähemusi puudutavate teemadega seotud küsimusi käsitletud vähe (Toots 2023), kuid sõnavara ja selle muutumise teemat on põgusalt eritlenud soo- ja seksuaalvähemuste ajaloo uurimise kontekstis Rebeka Põldsam ja Vahur Aabrams (2022). Oma rolli soo- ja seksuaalsuse mõistete selgitamises ja sõnavara arendamises mängib veebiplatvorm Feministeerium. LGBT termineid avavaid lühisõnastikke on avaldatud Eesti LGBT Ühingu kodulehel ning sooliste ja seksuaalsete identiteetide paljusust kirjeldavate haridusliku eesmärgiga artiklite lisana (Suur sõnastik 2022; Mis on panseksuaalsus? 2021).

Et mõista sõna kväär kohta ja rolli eesti keeles, esitan järgmistes osades ülevaate eesti keeles enimkasutatud LGBT sõnadest, toetudes korpusanalüüsile. Edasi analüüsin, kuidas sõna kväär avalikes tekstides kasutatakse ning kuidas suhtub LGBT kogukond sõnasse, mis on moodustatud, kasutades eestikeelset sõna väär (sõna loomise täpsemate asjaolude kohta vt Kuusik, Lindeman (käsikiri)), viidates niiviisi tagasi ingliskeelse queer’i tähendusele ja mõnevõrra püüdes (võib-olla teadlikult valesti) ingliskeelse sõna hääldust matkida, ning kas sõna toimib eesti keele kontekstis normatiivsust õõnestava vastupanuaktina nagu inglise keeles.

 

3. LGBT inimeste kohta kasutatavad sõnad eesti keeles. Korpuseuuring

Eesti keeleteaduses on korpusanalüüs levinud meetod (Tinits jt 2021), mida on mõnevõrra kasutatud ka soo ja seksuaalsusega seotud keelekasutuse uurimiseks. Näiteks Elisabeth Kaukonen on uurinud sooliselt markeeritud sõnu spordiuudistes (2022) ning -tädi- ja -onu-lõpuliste sõnade kasutust ja funktsiooni eesti keeles (2023), Leena Karin Toots (2023) on korpuslingvistika meetodeid rakendanud LGBT ­aktivistide taskuhäälingutes kasutatava sõnavara uurimiseks. Rahvusvahelises soo ja seksuaalsuse uurimises on korpusanalüüsile süsteemselt toetunud Paul Baker ja Heiko Motchenbacher. Baker (2005) on uurinud seda, kuidas avalike tekstide vastu­olulised homoseksuaalsust käsitlevad diskursused on omavahel kokku põrganud. Motschenbacher (2020) on uurinud USA geimeeste sõnavara enne ja pärast LGBT aktivismi murrangupunktiks kujunenud Stonewalli mässu.

Korpuseuuringuga soovin täita kolme eesmärki. Esiteks selgitada välja, milliseid soo- ja seksuaalvähemustega seotud sõnu peamiselt kasutatakse, teiseks analüüsida, kas ja kuidas on nende kasutussagedus aja jooksul muutunud, ning kolmandaks avada sõna kväär keelekasutusse ilmumise aeg, taust ja kontekst.4

Siinses uuringus on kasutatud eesti keele ühendkorpuse 2021. aasta versiooni (ÜK), milles on üle nelja miljardi sõna (Koppel, Kallas 2022). Korpusest valisin allkorpused, mille kannetel on ajamärgistused, et uurida kasutussagedust diakroonselt: tasakaalus korpus (1995–2008), koondkorpus (1990–2007), uudisvood (2014–2021). Lisaks kasutasin ÜK-välist korpust Eesti Trendid (ET), milles on andmed alates aastast 2020 ja mida uuendatakse RSS-põhiselt kord kuus (Koppel, Kallas 2022). Koondkorpus sisaldab ajakirjandus- ja ilukirjandustekste, riigikogu stenogramme, Eesti ja Euroopa õigusakte, teadustekste ja veebitekste, nagu uudised, jututubade ja foorumite postitused; tasakaalus korpuses on võrdses mahus ajalehti, ilu- ja teaduskirjandust; uudisvoogude korpuses on kõige rohkem dokumente pärit online-meedia portaalidest (Koppel, Kallas 2022: 217–218), nagu ka ET-s. Uuritavad andmed hõlmavad mõnevõrra killustatud ja kattuvaid ajavahemikke alates 1990. aastast tänapäevani. Siinne uurimus on tehtud 2023. aasta seisuga.

 

3.1. Soo- ja seksuaalvähemustega seotud sõnavara

Korpusanalüüsiks kasutasin veebitööriista Sketch Engine (Kilgarriff jt 2014) tesauruse ja konkordantside funktsioone. Tesaurus toob statistika abil esile otsisõnaga sama tähendusvälja sõnu. Joonisel 1 on näha sõna gei tesaurusesuhted – peamiselt seostub see teiste sõnadega, millega nimetatakse seksuaalvähemuste hulka kuuluvaid inimesi, sh alandamiseks kasutatavad sõnad, nt pede(rast).

Joonis 1. Sõna gei tesaurusesuhete loend.

Uuringusse kaasasin esiti intuitsioonile toetudes lemmad homo, hetero, gei ja lesbi, pede, valikut kinnitas tesaurus. Lisaks kaasasin transsoolisi identiteete tähistava liite trans-, esitähtlühendi LGBT, ingliskeelse sõna queer ja selle eesti vaste kväär. Sõnad neeger ja feminist, mida tesaurus samuti seotud sõnadena näitab (joonis 1), on ühiskondliku õigluse ja inimõiguste teemadega – nagu ka LGBT sõnad – tugevalt seotud, kuid fookuse hoidmiseks jätsin need uuringust välja. Et otsingutulemustes ei kuvataks LGBT teemaga mitteseotud sõnu, kasutasin stoppsõnade loendit: näiteks homo puhul sõnad homologiseerima või homogeenne jm ning otsingu trans puhul transport, trans­atlantiline jm. Sketch Engine’ist allalaaditud Exceli failid korrastasin ja puhastasin pärast iga otsingut käsitsi. Andmestikus on tõlgendamisest tulenevaid võimalikke vaidluskohti, näiteks eemaldasin read, mis sisaldasid ladinakeelset ­väljendit ecce homo, aga jätsin alles need, mille teemaks oli Elisabeth Ohlson Wallini seksuaalvähemus­teemaline näitus „Ecce Homo”.5 Sagedusanalüüsi tulemusi vaidluskohad ei mõjuta.

Joonis 2. Peamiste LGBT sõnade suhteliste kasutussageduste ajaline muutus, esitatud maatriksina (all)korpuse saja tuhande sõna arvestuses.

Joonisel 2 on näha peamiste LGBT sõnade kasutussagedused kolmes ÜK all­korpuses ja ET-s. Ülemine arvurida (paksus kirjas) kajastab suhtelisi ja alumine arvurida absoluutsagedusi, võimaldades jälgida ajalist muutust, eeldamata, et need näitavad lineaarset muutust aastate kaupa. Punkt ja asterisk joonisel 2 viitavad regulaaravaldiste kasutamisele otsingu määratlemisel, mis võimaldab leida kõiki variante, mis algavad etteantud otsisõnaga, sealhulgas liitsõnu. Näiteks regulaaravaldisega homo.* kaasasin otsingusse sellised sõnad nagu homo, homotsema, homoseksuaalne, samuti homomees, homokoondis jne. Samamoodi hõlmab lesb.* variante lesbo ja ­lesbar, mitte üksnes sõna lesbi või sellega algavaid sõnu. Analüüs hõlmab üksnes neid sõnu, mis algavad antud otsisõnaga. Liitsõnu, kus otsisõna esines põhiosana, oli ­korpustes piisavalt vähe, et neid mitte kaasata.

Ülekaalukalt on levinuim homo, mille kasutussagedus ajavahemikus 1990–2008 on võrreldes liite või sõnaga hetero 8–10 korda suurem. See vahe on 2010. aastatest alates hakanud vähenema, jäädes umbes viiekordse erinevuse juurde. Inglise keele kohta tehtud uurimused näitavad sarnast erinevust, mis tuleneb sellest, et üldsus tajub heteroseksuaalsust vaikimisi normina, ka heteroseksuaalsusega seotud identiteeti markeerivaid sõnu ei kasutata samamoodi kui näiteks sõnu gei ja lesbi. Iseenesestmõistetavuse tõttu jääb heteroseksuaalsus keeleliselt väljendamata, samal ajal rõhutatakse homoseksuaalsust eksplitsiitselt (Motschenbacher 2022: 84). Sõna gei kasutamine näib olevat 1990. aastatest kuni praeguseni järjest suurenenud, samal ajal kui sõna lesbi kasutamine näib olevat veidi vähenenud. Pole selge, kas nende muutuste põhjus peitub selles, et 1990. aastatel muutusid naiste seksuaalsuse keelelise kujutamise viisid varasemast avaramaks, mistõttu tollal uudne lesbi oli praegusega võrreldes avalikkuses rohkem esil, või räägitakse avalikes tekstides praegu võrreldes 1990. aastatega geimeestest rohkem. Põhjus võib olla ka selles, et eesti keeles on hakatud sõna gei inglise keele gay eeskujul kasutama nii homoseksuaalsete meeste kui ka naiste identiteeti hõlmava sõnana, nagu lubavad inglise keele sõnastikud, kuigi leksikaalsest soolisest neutraalsusest hoolimata on gay koosesinemise määr tugev just meessooga (Motschenbacher 2022: 72). Osaliselt võib muutusi seletada konkreetse all(korpuse) eripäraga. Need küsimused vajaksid eraldi kvalitatiivset uurimist.

Võib aga oletada, et sõna lesbi sageduse vähenemises on rolli mänginud LGBT inimeste kohta kasutatavate sõnade mitmekesistumine, mille on kaasa toonud 1990. aastatel Eestis paralleelselt eksisteerinud lesbi- ja geiliikumiste ühinemine, professionaliseerumine ning keskendumine huvikaitseteemadele (Koppel 2022: 141). Konkreetsemaid fookusteemasid näeb võrreldes 1990. aastatega kuni kümme korda suurema kasutussagedusega sõna samasooline põhjal, sest see esineb – mõnda üksikut erandit kõrvale jättes (samasoolised klassid või samasoolised loomapojad) – ­tsiviilpartnerluse ja abieluvõrdsuse aruteludes õiguste sihtgrupi tähistajana. Peale seksuaalvähemustega seotud sõnade on 2010. aastate teisest poolest alates suurenenud transteemasid puudutavate sõnade kasutussagedus. Solvangusõna pede kasutus­sageduses märkimisväärseid muutusi ei ole.

Aastatel 2009–2013 on korpuses viieaastane tühimik, mille kohta aja­märkega andmed puuduvad. Tehissõna kväär ilmus kasutusse selle lünga sees: 2008. aastal see puudus, kuid 2014. aastal on seda juba kasutatud. Sama ilmneb lühendnimetuse LGBT puhul, kusjuures selle kasutussagedus on sõnaga kväär võrreldes vähemalt seitse korda suurem. Kui võrrelda ingliskeelset queer’i ja eestikeelset kvääri, on näha, et kui 2010-ndatel kasutati queer’i eestikeelse vastega sarnase sagedusega, siis vaid 2020. aastate andmeid hõlmavas ET-s on vahe pea kolmekordne tehissõna kasuks.

 

3.2. Queer ja kväär kontekstis

Emil Tode 2002. aasta romaan „Raadio” võib olla üks esimesi juhtumeid, kus on sõna queer eestikeelses tekstis kasutatud, tähistades seal immigrandi staatuses ida­eurooplasest geimehe teisest positsiooni ja enesetunnetust 1990. aastate Pariisi majanduslikus ja kultuurilises keskkonnas. 2010. aastal pakkus etnoloog ja kunstiteadlane Rebeka Põldsam queer’i eestikeelseks vasteks kväär, mida on nii avalikkuses kui ka LGBT kogukonnas aegamisi laiemalt kasutama hakatud. Järgnevalt võrdlen korpuseandmetele toetudes sõnade queer ja kväär kasutuskontekste, et näha, kas ja millised on erinevused. ÜK konkordantsiotsingu põhjal saab öelda, et sõna queer on eestikeelsetesse tekstidesse jõudnud peamiselt kolmes kontekstis. Esiteks kommertsmeedia, näiteks oli TV3 saatekavas USA meelelahutussari „Queer Eye for the Straight Guy”, mida tõlgiti eesti keelde kui „Appi tõttab stiilne viisik”. Nii ingliskeelne pealkiri kui ka tõlge olid 2004–2011 iga nädal mitu korda televaatajate silme ees ja sarja tegelastest räägiti aeg-ajalt meedias (näide 1). Teiseks on queer’i kasutatud kaas­aegset kunsti tutvustavates intervjuudes, kriitikas ja kataloogitekstides (näide 2) ning kolmandaks ühiskondliku aktivismi algatused, nagu sotsiaalkampaania „Erinevus rikastab” 2010.–2013. aastal või feministlik festival Ladyfest Tallinn aastatel 2011–2016 (näide 3).

(1) Telesarja „Queer Eye” staar Jonathan Van Ness on meid kõiki õpetanud sulfaate sisaldavaid šampoone vältima. (ÜK 2021)

(2) Kohal oli etenduskunstnik, kelle loomingus on olulisel kohal queer-feministlik diskursus ja kelle looming liigitub enamasti kuhugi etenduskunsti, live-kunsti ja aktivismi piirimaile. (ÜK 2021)

(3) Läbivaks teemaks on queer mõiste ühiskonnas ehk kuidas LGBTQ inimesed näevad ühiskonda ja kuidas ühiskond näeb LGBTQ inimesi. (ÜK 2021)

Need kolm kasutuskonteksti – angloameerika taustaga üleilmne LGBT meele­lahutuskultuur, kriitiline humanitaarteooria ja inimõiguste aktivism, millega inglis­keelset queer’i on avalikes tekstides seostatud – aitavad raamistada sõna kväär ­vastuvõttu ja kasutust eesti keeles.

Korpuseandmete järgi paistab, et sõna kväär esineb peamiselt kultuuriaja­kirjanduses (Müürileht, Sirp, ERR-i kultuuriportaal, ajakiri Kunst.ee) ja kriitilise humanitaarteaduse kontekstis (teadusajakiri Mäetagused, ERR-i teadusportaal), veebi­väljaandes Feministeerium, LGBT uudistele pühendunud veebiväljaandes Vikervaade, noorteportaalis 4dimensioon, blogides, vähem ka poliitika ja hariduse teemalistes tekstides. Kväär tähistab neis allikates laias laastus järgmist: 1) aktiivset kõrvale­kaldumist ühiskondlikest normidest või ootustest, nii kollektiivset kui ka individuaalset deviantsust (näide 4); 2) artefaktide vaatlemist mittekonformistlikust vaate­nurgast (näide 5); 3) LGBT gruppi kuulumist (näide 6).

(4) Igaüks võib olla kväär, kui ta vaid avastab endas mingi ühiskondliku survestatuse, subtiilse või radikaalse irdumise „normaalsusest”. (Ajakiri Kunst.ee 2014)

(5) Asju, mida animatsiooni ja liikuva graafika juures kväärpilguga jälgida, on palju – kaadrisagedused, formaadid, kujutatavad visuaalid, helikasutus. (Müürileht 2021)

(6) Lugu räägib tõestisündinud kurvast kogemusest, mida paraku kogevad paljud kväärnoored. (ERR-i meelelahutusportaal Menu 2022)

 

4. Ankeetküsitlus LGBT kogukonnas

Kuigi korpuseandmed annavad märku sõnade queer ja kväär mõningasest levikust ja mitmekesisusest avalikus keelekasutuses, ei kajasta see ilmtingimata konkreetses kultuurilises ja sotsiaalses kontekstis elavate LGBT inimeste arvamusi ja hinnanguid. See on eriti oluline, arvestades, kuidas angloameerika keeleruumis on pejoratiivses kasutuses olnud queer muutunud laialdaselt aktsepteerituks, kaasa arvatud ametlikes dokumentides ja kommertsiaalsetel eesmärkidel. Et mõista, kuidas eestikeelne LGBT kogukond sõnasse kväär suhtub, viisin 2022. aasta oktoobris läbi ankeet­küsitluse, millega püüdsin jõuda nende soo- ja seksuaalvähemusgruppi kuuluvate inimeste arvamusteni, kes ei tegele LGBT aktivismiga ega võta sõna kultuurikülgedel.

Enne andmete kogumist tutvusin mitme veebiküsitluste keskse eetika­juhisega (sh Buchanan, Hvizdak 2009). Veebiankeedi loomiseks kasutasin Google Formsi keskkonda. Küsisin osalejatelt informeeritud nõusolekut koos selgitusega, et isikut tuvastada võimaldavaid andmeid, sh kontaktandmeid või IP-aadresse ei koguta ning teave on mõeldud ainult uurimistööks ja sellele järgnevaks arhiveeri­miseks. Vastaja sai vanuse määrata viieaastase vahemiku täpsusega, et vähendada isiku juhusliku tuvastamise võimalust. Küsitluse alguses ja lõpus teavitati osalejaid võimalusest pöörduda uurija poole e-kirja teel küsimustega. Kustutasin ankeedi küsitlus­platvormilt pärast faili eksportimist ja vastuseid töötlesin edasi Tartu Ülikooli serveris.

Levitasin küsimustikku kolmes kanalis: postitasin selle kõige suurema liikmete arvuga (u 1800) Eesti LGBT gruppi sotsiaalmeediaplatvormil Facebook, palusin lisada see Eesti LGBT Ühingu uudiskirja ja jagada ühingu kinnistes infokanalites. Eraldi saatsin osalemiskutse meili teel Geikristlaste Kogule ettepanekuga edastada küsitlusankeet oma liikmetele ja sotsiaalmeedia jälgijatele. Küsitlus levis ka inimeselt inimesele ning seda jagasid teised LGBT grupid sotsiaalmeedias.

Küsitlusankeet jagunes kolmeks osaks. Esimeses osas kogusin sotsiaaldemograafilisi andmeid, mis hõlmasid vanuserühma, haridustaset, elukohta, emakeelt, seksuaalset identiteeti, soolist identiteeti ja seda, kas isik on transsooline6 (viimasele kolmele küsimusele oli võimalik vastus ise sõnastada või vastamata jätta). Uuringu ­teises osas küsisin, kas vastaja teab ja kasutab sõna kväär, sõna meeldimist sai hinnata viiepunktisel Likerti skaalal. Kolmas osa koosnes avatud küsimustest, milles palusin oma hinnangut põhjendada, ja esitasin küsimuse sõna kväär tähenduse kohta. Vastuste analüüsiks ja töötlemiseks kasutasin statistilise analüüsi ja visualiseerimise programmi RStudio. Kvalitatiivse analüüsi viisin läbi programmi QCAmap abil.

Veebiankeet oli vastajatele avatud seitse päeva, mille jooksul kogunes 353 vastust, sealhulgas mitte ühtegi sellist, mida peaks analüüsist puudulike andmete või pahatahtlikkuse tõttu eemaldama. See, et küsitlusele reageeriti juba paari esimese päeva jooksul aktiivselt, lubab arvata, et sõna kväär on LGBT grupile oluline diskussiooni­teema.

Vastajate vanus oli vahemikus 15–69 eluaastat. Märkimisväärne enamus, koguvalimist 72%, olid 15–29-aastased, sealhulgas suurima osakaalu (koguvalimist 37%) moodustasid 20–24-aastased, 25–29-aastaseid oli koguvalimist 18% ja 15–19-aastaseid koguvalimist 17%. Vanusegruppide 30–44 aastat osakaal oli kokku 23%. Vastajad vanuses 45–69 aastat moodustasid kõigest 5% küsitlusele vastanutest.

51% vastanutest märkis oma sooidentiteediks „naine”, 26% „mittebinaarne”, 20% „mees” ja 3% ei soovinud sellele küsimusele vastata. Võimalust sooidentiteeti oma sõnadega kirjeldada kasutas 4%, pakkudes näiteks sõnu genderqueer, trans või sooliselt voolav, aga naiselik. Kvantitatiivse analüüsi tarvis oli vaja vastused sugude kaupa kategoriseerida: grupeerisin meeste hulka vastused, milles kirjeldati oma soo­identiteeti sõnadega trans mees, end selgelt ei mehe ega naisena kirjeldavate inimeste vastused, nagu asooline, fluiidne, genderqueer jm, mittebinaarsete hulka. Küsimusele „Kas oled transsooline?” vastas jaatavalt 19%, eitavalt 76%, küsimusele ei soovinud vastata 5%.

Vastajatest 36% märkis oma seksuaalseks identiteediks biseksuaalsuse, järgnesid panseksuaalse (19%) enesemääratlusega inimesed ning lesbid (16%), geid (14%) ja aseksuaalsed inimesed (8%). Ankeet võimaldas seksuaalse identiteedi ka ise sõnastada ning seda kasutas 6% vastajatest, kes märkisid lahtrisse sõnad queer, kväär, demiseksuaalne, lilla, fluiidne/voolav, finseksuaalne, peamiselt heteroseksuaalne, määramatu või muu, jättes selle täpsustamata. Kolm vastajat (1%) ei soovinud sellele küsimusele vastata.

Valimi põhjal ei saa üldistusi teha kõikide Eesti soo- ja seksuaalvähemusgruppi kuuluvate inimeste kohta, kuna küsitlus jõudis tõhusamalt noorte ja noorema­poolsete inimesteni ning meessoost vastajad on vähem esindatud. Siiski annavad tulemused sissevaate vähemusgrupi selle osa arvamustesse, kes suhtlevad võrgu­põhistes kanalites ja näevad end LGBT kogukonna osana.

 

4.1. Kuidas sõna kväär on vastu võetud ja kellele see meeldib? Kvantitatiivne analüüs

93% osalejatest vastas, et teab sõna kväär, mis näitab, et sõna on LGBT kogukonnas üldiselt tuntud, samas vaid 35% ütles end seda kasutavat. Valikvastused küsimusele „Kuidas sulle meeldib sõna kväär?” varieerusid märkimisväärselt (vt joonist 3). Kolmandik vastajatest pidas sõna vastuvõetavaks („väga meeldib” ja „pigem meeldib”, 34%), viiendik suhtub sellesse neutraalselt (21%), ent ligi pool (45%) pidas seda vastu­võetamatuks („pigem ei meeldi” ja „üldse ei meeldi”). Kategoorilisest vastandusest ei saa siiski rääkida, kuna vastused hõlmavad kogu viiepunktilise skaala ulatust, aga suhtumine kaldub pigem vastumeelsuse poole. Suhtumist sõnasse kväär selgitati põhjalikult avatud kommentaarides, mida analüüsin artikli viimases osas.

Kuna korpuseuuring näitas sõna kväär kasutust eelkõige kriitilises teoorias ja ­aktivistliku taotlusega tekstides, soovisin teada, kellele täpsemalt meeldib sõna vähem ja kellele rohkem ehk millises korrelatsioonis on sõnasse suhtumine ja demograafilised tunnused LGBT kogukonna sees.

Joonis 3. Küsimusele „Kuidas sulle meeldib sõna kväär?” vastuste jagunemine.

Arvestades demograafiliste tunnuste seoste keerukust ja mittelineaarsust, kasutasin mõju väljaselgitamiseks statistilise analüüsi meetodina tingimusliku otsustuspuu mudelit, millel pole normaaljaotuse nõuet ning mis arvestab korraga kõigi seletavate tunnustega, mis on binaarsed või suurema jaotusega (Hothorn jt 2020: 1). Määrasin uuritavaks tunnuseks küsimuse „Kuidas sulle meeldib sõna kväär?” väärtused ja seletavateks tunnusteks vanuse, sooidentiteedi, hariduse, rahvuse, elukoha ja selle, kas vastaja on transsooline või mitte. Kuigi tunnuste jaotusele piiranguid ei ole, koondasin hõlpsama jälgitavuse nimel kokku väga väheste vastustega vanusegrupid (45–69-aastased). Lisaks vanusele pidasin olulisimaks uuritavaks tunnuseks soo­identiteeti, mistõttu jätsin välja vaatlused, kus vastaja polnud soovinud soo­identiteeti märkida (2,8%).

Joonis 4. Otsustuspuu mudel, mis arvestab korraga järgmisi tunnuseid: vanus, sooidentiteet, haridus, rahvus, elukoht ja see, kas vastaja on transsooline või mitte.

Otsustuspuu mudel näitab kõige olulisemat seletavat tunnust esimeses hargnemis­kohas ja kumbagi harusse rühmitatakse selle tunnuse alusel sarnased vaatlused. Hargnemine toimub seni, kuni mudel leiab tunnustes statistiliselt olulisi erinevusi. Otsustuspuu mudel joonisel 4 näitab, et meeldimine on seotud ainult sooidentiteediga, sest hargnemiskoht jaotab tunnused kaheks: meeste ja naiste prognoositud keskmine (2,685) on mittebinaarsete inimeste prognoositud keskmisest (3,304) tulemusest 23% väiksem. Joonisel on näidatud mediaanväärtused, aga tendents on sama. Rohkem hargnemisi graafikul ei ole, mis näitab seda, et muud vaadeldud tunnused ei osutunud olulisteks.

Kui aga puumudelist eemaldada tunnusena sooidentiteet, ilmneb olulise tunnusena vanus (joonis 5). Nooremate vanuserühmade prognoositud keskmine (3,078) on võrreldes vanemate vanuserühmade prognoositud keskmisega (2,518) 22% suurem. Kuigi vanusspektri mõlemas otsas leidub anomaalsust (vasakul 35–39-aastaste ja paremal 25–29-aastaste grupp), pole põhjust seda ületõlgendada: üldine suundumus viitab põlvkondadevahelisele erinevusele sõnasse kväär suhtumises, sest alla 30-aastased vastajad on selle suhtes positiivsemalt meelestatud. Rohkem hargnemisi andmestik ei näidanud, seega vanuserühma sees teised tunnused enam statistiliselt oluliseks ei osutunud.

Joonis 5. Otsustuspuu mudel, kust on sooidentiteedi tunnus välja jäetud.

 

4.2. Kuidas Eesti LGBT kogukond sõna kväär mõtestab? Temaatiline analüüs

Veebiankeedi kolmas osa koosnes avatud küsimustest, millele aktiivselt vastati. Palusin vastajatel täpsustada oma Likerti skaalal antud hinnangut („Palun selgita või kommenteeri oma vastust”) ja avada, kuidas nad seda sõna tõlgendavad („Mida sõna kväär tähendab?”). Paljud vastajad põhjendasid oma hinnangut selgitusega, kuidas nad sõna kväär defineerivad või kuidas see neile mõjub, ning vastasid juba esimeses küsimuses (osaliselt) ka teisele. Analüüsisin kahe küsimuse vastuseid kombineerituna, sest hinnang sõnale näis olevat tugevalt seotud arusaamaga selle tähendusest. Analüüs hõlmas teksti mahus 13 000 sõna, mida analüüsisin temaatiliselt, järgides Brauni ja Clarke’i (2006) väljapakutud etappe. Temaatiline analüüs on andme­põhine (induktiivne) ja toetub alati uurija tõlgendustele, teemad ei ole tekstis iseenesest ­olemas (Braun, Clarke 2006: 80). Seega oli teemasõnade ja -fraaside tuvastamise protsess peamiselt intuitiivne, hüpoteese või eelkriteeriume ma ei seadnud. Selline alt üles lähenemine võimaldab uurimistöö käigus märgata, koondada ja analüüsida olulisi mustreid ehk teemasid (Braun, Clarke 2006, 2016).

Andmeanalüüsi alustasin andmete lähilugemisega QCAMap programmi (­Mayring 2014) abil, mille käigus määrasin esialgsed koodid. Algse raamistiku kontrollisin üle korpusanalüüsi vahenditega, täpsemalt Sketch Engine’i KWIC-i (ingl keyword in context) ja ühiste kollokaatide otsinguga. Mitme kodeerimisvooru ja koodide liitmise järel nimetasin esialgsed teemad ehk andmetest välja joonistunud mustrid, lähtudes tähtsusest ja sellest, et need vastaksid uurimisküsimusele sõnasse kväär suhtumise kohta. Teemad valisin peamiselt tähenduslikkuse ja asjakohasuse, mitte sageduse põhjal (Braun, Clarke 2006: 82–83), kuid töö käigus selgus, et sagedasti (vähemalt 5% vastustest temaatilise välja sees) esile kerkivad teemad osutusid samaaegselt tähendusrikkaks. Samuti oli oluline see, et ühte vastust sai kodeerida mitme teema alla. Näiteks võis üks vastaja väljendada mitut vastuolulist, mõnikord tingimuslikku vaadet („praegu mõjub see sõna ebameeldivalt, aga kui see muutub levinumaks, siis ilmselt harjun ära”). Korraldasin teemad hierarhiliselt laiemateks temaatilisteks väljadeks: 1) määratlused, 2) keelelised hoiakud ja seosed ning 3) identiteet, tunnetus ja mõju, mis võtavad kokku küsitluse kommentaaride põhimustrid. Eraldi teemaväli tekkis kommentaaridest, milles ei osatud oma hinnangut põhjendada, kuid neid ma ei käsitle.

Joonis 6. Temaatilise analüüsi puukaart.

Teemad esitan puukaardi-diagrammina (joonis 6), mille loomiseks kasutasin programmi RAWGraph (Mauri jt 2017). Puukaardil on iga teemaväli kujutatud nelinurkse kastina, mille sees on väiksemad teemakastid koos proportsioonidega. Teemakastide suurus peegeldab teema sageduste suhteid ühe teema­välja sees. Kõigepealt kirjeldan määratluste, seejärel keelehoiakute ja seoste ning lõpuks identiteedi, tunnetuse ja mõju teemavälja.7

 

4.2.1. Määratlused

Määratluse teemaväljale (joonis 6) koondasin vastajate isiklikud arusaamad ja definitsioonid sõnast kväär. Sõna mõistetakse üldistavalt KATUSSÕNANA, mis võtab kokku kõik seksuaal- ja soovähemuste identiteedisildid (Vihmavarjumõiste, mille alla mahuvad kõik, kes pole heterod ja/või cis-soolised; Väga laia tähendusega sõna, minu arvates saab iga LGBT+ grupi liige seda sõna enda kirjeldamiseks kasutada), samuti SÜNONÜÜMINA lühendnimetusele LGBT (Sünonüüm (ja parem sõna) LGBT+ määratlusele, ei meeldi kasutada LGBT-jne jada) ja vahendina väljendada OSALUST LGBT kogukonnaga või seotust sellega (Tähendab lgbtq+ kogukonda kuuluvaid inimesi või sellise vaibiga sündmusi). Lisaks märkisid vastajad, et kväär kirjeldab inimesi, kes POLE HETEROSeksuaalsed (Kasutan samatähenduslikult sõnaga gei. Et kirjeldada midagi, mis ei ole hetero) või POLE HETEROSeksuaalsed ega CIS-SOOLISED (T2hendab, et ma ei ole cis-sooline ega heteroseksuaalne, ehk niioelda normist k6rvale­kalduv).

Osa vastajaid hindas sõna kväär omadust KAASATA mitmekesiseid LGBT identiteete ilma täpsustamise vajaduseta, kuna sõna haarab LGBT inimeste kogemuste keerukust (Kväär tähendab sooidentiteedi ebamäärasuse üle uhke olemist, vabameelselt iroonilist suhtumist soorollide üle, võimalikult lahtist meelt ses osas, kuidas ma võin aja kulgedes mõtestada oma soolisust ja isegi seksuaalsust). Teisalt kerkisid esile vastu­pidised seisukohad, mis viitasid sellele, et kvääri tähendusväli võib olla LIIGA AVAR ja puudub terminoloogiline täpsus, mis võib varjata seksuaalse ja/või soolise enesemääratluse mitmekülgseid ja muutuvaid aspekte (Aga ise ei suhestu üldse selle sõnaga; ilmselt seostub see mulle ka sooviga end mitte alamkategooriatesse jaotada, aga ma ise pole nii laialivalguv [---]; See ei ole nii-öelda operatiivne info, mis asja tegelikult selgemaks teeks).

Sõna kväär tajutakse ka lihtsalt ingliskeelse sõna queer TÕLKENA sõltumata sellest, kuidas eestindusse suhtutakse (Halb eestikeelne tõlge muidu väga heale ingliskeelsele sõnale; Olenevalt kontekstist kasutan kas eestikeelse vastena sõnale „queer” või ­laiemalt omaette sõnana, sest tajun selles ka mingit spetsiifilisemat kohalikku tähendust).

 

4.2.2. Keelehoiakud ja seosed

Keelehoiakute ja seoste teemaväljale (joonis 6) kogusin arvamused, milles tulid esile vastajate suhtumised sõnasse kväär ja keelelised assotsiatsioonid. Oma hinnangut kommenteerides toodi enim välja assotsiatsiooni sõnaga VÄÄR, enamasti LGBT gruppi negatiivsesse valgusesse asetavana, mis sarnaneb USA 1990. aastate debattidega, kus queer’i sobilikkuse üle aktiivselt arutati ([---] näen ennekõike selles sõnas „väär” osa. Justkui kväär oleks midagi mis on vale, paha või võõras – k-väär). Selle kõrval toodi välja assotsiatsiooni võimestavat potentsiaali (teema HUVITAV / TUGEV / MÄNGULINE), mis taas sarnaneb USA-s ja Suurbritannias toimunud aruteludega, kuigi eesti keeles ei ole sõnal kväär sellist ajalugu, nagu kannab queer inglise keele kon­tekstis (Eesti keeles kõlab sõna „kväär” sarnaselt sõnaga „väär”, mis osadele kogukonna liikmetele ei meeldi, kuid minu arvates võib seda võtta kui sõna „väär” enda omaks tegemist; Kväär on mõnusalt vastuhakkav, keskmine sõrm heteromononormatiivsusele samal ajal olles positiivselt quirky. See on veider, aga hea. Teistsugune, veidi mässajalik ja allasurutud, kuid alistamatu; Meeldib sõna paindlikkus ja mängulisus: kväärima, kväärikas, kväärakas, kväärtuslik, kväärtusetu, kväärkogukond jne). Samuti iseloomustati seda sõna teemaga EBAMEELDIV, EBALOOMULIK või RASKESTI HÄÄLDATAV (Pole põhjust selle kasutamiseks, meil on muid vasteid, kõlab koledalt, võõrsõna), kusjuures ingliskeelset queer’i kirjeldati kui selgemat, harjumuspärasemat ja positiivsemat, mida kajastab teema QUEER ON PAREM (Minu meelest ei pea kõiki sõnu eestindama, queer on minu jaoks sõnana selgem ja paigas, teisi sõnu, sh segavaid sõnu, vaja ei ole. Ingliskeelsel sõnal „queer” on ka nö sobilikum ja loomulikum kõla).

Lisaks seostati sõnaga kväär ajalooliselt mitteomaste mõistete põhjendamatut sisse­toomist (teema IMPORDITUD MÕISTE): See on import Ameerikas, meie jaoks puudub sellel ajalooline tähendus. Ma ei taha kasutada Ameerika „slur”-i Eesti kogukondades. Paralleelselt väljendati sedagi, et sõna kväär on positiivne just selle pärast, et see pakub võimalust väljenduda eesti keeles (teema KOHALIK SÕNA ON PAREM): Nii ka seepärast võiks see väike eesti ainulaadsus edasi elada muude sõnade näol. Esimene mulje sõnast „kväär” oli positiivne – ohhoo, veidi tundmatu versioon sõnast „­queer” – midagi teist­sugust, eestindatut! Nende hulgas, kes pidasid eestikeelseid sõnu kohasemaks, leidus ka arvamusi, et võimestavaks tuleks pöörata mõni olemasolev kohalik sõna, mitte luua uusi (Parem oleks normaliseerida ja tagasi võtta sõnu nagu pede (mis on siiani solvanguna kasutusel Eestis) ja lilla). Mainiti ka seda, et soo- ja seksuaalvähemuste teemad jäävad ühiskonnas võõraks, kui neist ei räägita omasõnadega. Eraldi teemana joonistus välja arvamus, et LGBT SÕNU ON LIIGA PALJU ja uute sõnade loomine kahandab võimalust LGBT kogukonna liikmetel paista nn vastuvõetavate tavakodanikena (Ma arvan, et igasugu uusi termineid ja pronoune ja kogu muud liigset on LGBT maailmas ja selle ümber juba liiga palju [---]. Ja imestame, miks peetakse k õ i k i LGBT inimesi veidrikuteks ja imelikeks).

 

4.2.3. Identiteet, tunnetus ja mõju

Identiteedi, tunnetuse ja mõju teemaväljal (joonisel 6) kerkib esile sõna kväär seos vastajate isikliku ja kollektiivse identiteediga.

Mõne jaoks tugevdab sõna kväär kasutamine KOGUKONNATUNNET (Minu hinnangul on kväär kogukondlik siseringi mõiste – kui seda avalikkuses kasutada, siis nt ekrelased ei pruugi saada aru, et jutt käib „homodest”. See võib olenevalt vaatepunktist olla nii tugevus kui nõrkus). Esile toodi seda, et sõna võikski olla vaid LGBT kogukonna siseseks kasutamiseks, sest KOGUKONNAVÄLINE KASUTUS võib olla ­­KAHJULIK (See võib olla midagi, millest vastastel kinni on hakata. Pooldaksin seda sõna vist pigem mitteametlikus kasutuses). Samal ajal väljendasid teised muret HÄBISTAMISE (Hea alus, et sellest kujuneks eesti keeles SAPTKile jts homoinimeste kohta uus sõimu­sõna, halvustav väljend pilkamiseks ja vaenukujundamiseks) või VEIDRANA näimise pärast ([---] ei taha omasooiharana kuuluda kogukonda, kus selle kohta kasutatakse sõna, mis tähendab „veidrat” (queer). Mu seksuaalsus on loomulik). Veidruse-­assotsiatsiooni toodi välja ka positiivsena, paljud vastajad väljendasid head meelt, mida annab VABADUS IDENTITEETI VALIDA (Minu jaoks peitub selles võlu ning uhkus olla autentne ja veider, hoolimata kasvatatud heteronormatiivsusest; See sõna iseloomustab julgust ning enese aktsepteerimist; Mingil määral tekitab see teatud rõõmutunnet, et olengi kväär/queer, et see on mu „authentic šelf”). Välja toodi ELUSTIILI või HOIAKU teema, mis sõnaga kväär seostus (See võib viidata mingile teatud stiilile ja selle stiili viljelejatele, Sveta baarile, podcastidele). Esile kerkis laiem NORMATIIVSUSEVASTASUS / KRIITILINE POSITSIOON: osa vastajaid seostab sõna kväär LGBT liikumise selle osaga, kus vaadeldakse ühiskondlikke norme laiemalt kui isiklik identiteet, LGBT juriidiliste õiguste või vähemuste aktsepteerimise küsimused (Kui mõned soovivad sallivust, võimalust abielluda ja elada nagu „tavalised” inimesed, siis kväärid soovivad lahti rõhumisest kogu ühiskonnas ja kõigi jaoks).

Sõna kväär mõistetakse mitmekesiselt, seda seostatakse nii LGBT kogukonnaga kui ka normikriitikaga. Erinevad arvamused selle tähendusest sõltuvad muu hulgas sellest, millised olid vastaja keelehoiakud ja suhtumine LGBT kultuuri ja aktivismi: mängulisest või võimestavast kasutusest kuni muretsemiseni selle häbimärgistava mõju pärast assotsiatsiooni väär tõttu.

 

5. Kokkuvõte

Eestikeelse LGBT sõnavara uurimuse kontekstualiseerimiseks tutvustasin artikli esimeses pooles kväärilingvistika uurimissuunda, teoreetilist tausta ja kujunemislugu. Artikli keskmes on ingliskeelse sõna queer eestikeelse ekvivalendi kväär kasutus ja Eesti LGBT kogukonna suhtumine sellesse sõnasse. Esiteks analüüsisin seksuaal- ja soovähemusrühmadega seotud levinumate sõnade kasutussagedusi 1990-ndatest tänapäevani eesti keele ühendkorpuses ja korpuses Eesti Trendid. Teiseks ana­lüüsisin LGBT kogukonnas läbi viidud ankeetküsitluse põhjal sõnade queer ja kväär mõistmist ja neisse suhtumist. Korpusanalüüs näitab seksuaal- ja soovähemustega seostatavate sõnade kasutamises viit peamist suundumust. Esiteks esineb sõna või liide homo korpusetekstides oluliselt sagedamini kui hetero, mis osutab hetero­seksuaalsuse vaikimisi normile ning homoseksuaalsuse eraldi rõhutamise vajadusele keeles. Teiseks on märgata sõna gei kasutussageduse kasvu ajas, samal ajal kui lesbi kasutus on vähenenud. See võib viidata sellele, et gei tähendusväli on avardunud, hõlmates laiemat homoseksuaalsete inimeste identiteedispektrit, mitte ainult mehi. Viimastel aastakümnetel on märgata LGBT sõnavara laienemist. Näiteks sõna samasooline on muutunud 1990-ndatega võrreldes kuni kümme korda sagedasemaks, peegeldades arutelusid tsiviilpartnerluse ja abieluvõrdsuse üle. Samuti on kasvanud transsooliste inimestega seotult kasutatavate sõnade sagedus. 2010. aastate esimesest poolest on korpusesse ilmunud terminid kväär ja lühend LGBT, enne 2008. aastat neid ei esinenud.

Korpuseandmed ja samuti ankeetküsitluse vastused näitavad, et sõna kväär ei ole piiratud ainult seksuaalse orientatsiooni ega identiteediga, vaid sellel on laiem, mitme­kesisem ja kontekstist ning valdkonnast sõltuv tähendus. Avalikes tekstides kasutatakse seda akadeemilise ja sotsiaalse õiglusega seotud kontekstides, samuti kultuuriajakirjanduses. Sageli kasutatakse sõna normatiivse kultuuri ja poliitika aruteludes, rõhutades, kuidas soolised ja seksuaalsed identiteedid on seotud sotsiaalsete, kultuuriliste ja poliitiliste jõududega. Samuti kasutatakse sõna kväär lühendi LGBT sünonüümina, ilma spetsiifilise kontekstita.

Ankeetküsitlusest selgub, et LGBT kogukonna suhtumine sõnasse kväär jaotub viiepunktisel skaalal üsna ühtlaselt, kuigi negatiivsed seisukohad on kerges üle­kaalus. Ühtset „õiget” tähendust ja ühtlaselt positiivset või negatiivset suhtumist LGBT kogukonnas välja ei joonistunud ning selles paljususes väljendub küsitlusele vastanute mitmekülgne kogemus ja kokkupuude selle sõnaga, samuti vastajate mitme­kesine taust ja vaated. Demograafilistest tunnustest mõjutavad suhtumist sooidentiteet ja vanus: mittebinaarsed inimesed ja kuni 30-aastased vanuserühmad väljendavad üldiselt positiivsemaid hoiakuid.

Küsitlustulemuste temaatilisest analüüsist ilmnes kaasava keelekasutuse olulisus: katussõnaga kväär on võimalik üldistavalt tähistada mitmesuguseid soolisi ja seksuaalseid identiteete. Kaasava keelekasutuse olulisust võib põhjendada erinevate identiteedisõnade rohkus või eesmärk jääda enesemääratluses hägusaks, nagu on Eesti LGBT inimeste uurimisel sotsioloogia ja antropoloogia meetoditega järeldanud Raili Uibo (2021).

Esile tõusis ka inglise ja eesti keele suhe LGBT sõnade kasutamisel. Välja joonistus arvamus, et ingliskeelsed sõnad on LGBT teemadest rääkimisel nende leviku tõttu arusaadavamad ja vastuvõetavamad. Arusaamad sellest, milliseid omasõnu tuleks queer’i eestindamisel kasutada, jagunesid laias laastus kaheks. Esiteks pakuti, et iroonilise või positiivseks pööratud tähendusega võiks sisustada juba teada ja juurdunud eestikeelseid sõnu, millel on ajalooliselt olnud geide suhtes pejoratiivne tähendus, näiteks lilla või pede. Teiseks leiti, et kväär on väärtuslik seetõttu, et uus tehissõna on ingliskeelse sõna eriti täpne tõlge, mis loob uusi seoseid.

Eesti keeles ei toimi kväär ühemõttelise turvalise alternatiivina, millega soo- ja ­seksuaalvähemusrühma liikmeid või LGBT kultuuri tähistada. Kväär ei ole üksnes kõlalt mõnevõrra sarnane ingliskeelse sõnaga queer, vaid see assotsieerub omadussõnaga väär, hoides nii seost ingliskeelse termini ja konnotatsiooniga normatiivsuse­vastasuse, „vääraks” peetu suunas. Väära negatiivne kaal sõnas kväär põhjustab konflikti, mis küsitluse vastustest tugevalt välja joonistus. Olgugi et vastajad väljendasid arvamust, et soo- ja seksuaalvähemusi tähistavad sõnad ei tohi olla solvavad, läksid arvamused lahku selles, kas eestikeelset kvääri saab pidada positiivseks või oleks vaja ühemõtteliselt positiivse kuvandiga tähistajat, mille võiks moodustada näiteks sõna vikerkaar abil. Sealjuures peeti ingliskeelse queer’i konnotatsioone suuresti positiivseks.

Nii korpuse kui ka küsitlusandmete põhjal on sõna kväär tähendust raske ühtselt defineerida – seda tõlgendatakse ja kasutatakse mitmekülgselt. Sõna kväär loomisega on üritatud luua side ingliskeelse queer’iga ja selle ümber käivate debattidega, mis on ingliskeelses akadeemilises kirjanduses ja LGBT kogukonnas toimunud enam kui kolm aastakümmet. Osa kogukonnast ei soovi samastuda provokatiivse või negatiivse aspektiga, mida nad sõnas kväär näevad, ega taha end ilmselt kontra­kultuuri hulka liigitada. Teine osa kogukonnast aga ei näe sõnal kväär negatiivset konnotatsiooni ning peab seda neutraalseks või positiivseks katussõnaks. Osa kogukonnast naudib vastandumist, mida kvääri taotluslikult ärritav seos võimaldab ja mida sõna kasutamine meelde tuletab.

Kuigi Eesti LGBT kogukonna suhtumine sõnasse kväär on praegu kergelt negatiivsuse poole kaldu, võib eeldada, et selle sõna üha sagedasem kasutamine, sealhulgas meedias ja LGBT aktivismi kontekstis, avaldab mõju suhtumisele tulevikus. Ühtlasi näitab küsitlus, et LGBT kogukond on väga mitmekesine: üsna tugevasti on väljendatud seisukohad, milles tuntakse end mugavalt normidele vastandudes, aga ka need, milles ei nähta ennast või ei soovita näha LGBT identiteete normist erinevatena.

Sõnad ja nende tähendused ei ole kunagi püsivad, vaid pidevas arengus. Enese- ja grupiidentiteedi määratlemiseks kasutatavad sõnad, iseäranis kväär, on LGBT kogukonnas sagedasti arutatavad teemad. Uurimuse kombinatsioon korpusanalüüsist ja küsitlusest loob sügavama arusaama sellest, kuidas LGBT kogukonnale olulist sõna kasutatakse ja kuidas sellesse suhtutakse, kaasates ka neid, kes ei pruugi olla poliitiliselt aktiivsed, kuid kes identifitseerivad end kogukonna liikmetena. Uuring on andnud olulisi teadmisi sõna kväär emotsionaalsetest ja kontseptuaalsetest seostest Eesti LGBT kogukonnas, valgustades nii selle sõna keelelist konteksti kui ka paigutades selle globaalsesse LGBT uuringute ja identiteedipoliitika raamistikku.

 

Tänan südamest neid 353 inimest, kes veebiküsitlusele vastasid ja oma mõtteid jagasid. Ilma teieta seda artiklit ei oleks.

 

Aet Kuusik (snd 1982), MA, Tartu Ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse noorem­teadur (Jakobi 2, 51005 Tartu), aet.kuusik@ut.ee

 

1 Esiti tähendusega „inimene, kes on heteroseksuaalsest erineva seksuaalse orientatsiooniga või sünnipärasest bioloogilisest soost erineva sooidentiteediga”, definitsiooni muudeti 2023. aastal: „inimene, kelle seksuaalne või sooidentiteet ei vasta heteronormatiivsuse ootustele või ei allu binaarsele soojaotusele (inimkonna liigitusele naisteks ja meesteks)” (EKI ühendsõnastik 2023).

2 Judith Butleri teoses „Kehad, millel on kaalu” („Bodies That Matter”, 1993) on abjektsus keskne termin, mille kaudu kirjeldatakse, mil viisil on teatud kehad ja identiteedid määratletud ja kuidas see viib ühiskondliku marginaliseerituse või peavoolu diskursustest välistamiseni.

3 Viimastel aastakümnetel hoogustunud arutelud mittebinaarsetest ja transsoolistest identiteetidest on toonud kaasa vajaduse määratleda normi defineerivat soolist kogemust: terminiga paiksoolisus (ingl cisgender) tähistatakse soolisuse vormi, milles soo eri aspektid (sh anatoomiline, juriidiline, sotsiaalne ja tunnetuslik) on iseenesestmõistetavas vastavuses (Aultman 2014: 61; Arumetsa 2021: 5). Paiksoolisus tähistab lühemalt öelduna transkogemuse puudumist, kasutatakse ka terminit cis-soolisus.

4 Ruumipuudusel ei too ma siin näiteid sagedusuuringusse kaasatud teiste sõnade kasutusest.

5 Pärnu Uue Kunsti Muuseumis 1999. aasta suvel.

6 Transsoolise tausta eristamise põhjused on järgmised: 1) transinimeste sooidentiteet võib olla „naine” või „mees”, transsoolisus ei pruugi enesemääratlusse kuuluda ja 2) transtaustaga inimeste kogemus (inglise keele) asesõnade kasutamisel erineb keskmiselt paiksooliste inimeste omast (vt nt Zimman 2017: 94), mis tekitas küsimuse, kas transsooliste ja paiksooliste LGBT inimeste vaated võivad erineda ka sõnasse kväär suhtumisel.

7 Artikli tekstis on kapiteelkirjas teemavälja nimetus ja kursiivkirjas näited kommentaaridest (kirjapilt on muutmata).

Kirjandus

VEEBIVARAD

Eesti LGBT Ühing. https://www.lgbt.ee/sonastik

EKI ühendsõnastik 2023. Eesti Keele Instituudi keeleportaal Sõnaveeb. https://sonaveeb.ee

ET = Eesti Trendid. https://www.sketchengine.eu/estonian-trends-corpus/

Feministeerium. https://feministeerium.ee/category/sona/

ÜK 2021 = Eesti keele ühendkorpus 2021.

https://doi.org/10.15155/3-00-0000-0000-0000-08D17L

 

KIRJANDUS

Ahmed, Sara 2004. The Cultural Politics of Emotion. New York: Routledge.

Arumetsa, Sara 2021. Seesmuse ja välisuse vahel. Simone de Beauvoiri ambivalentsuse mõiste toel transsoolisuse fenomenoloogia poole. Magistritöö. Tallinna Ülikool.

Aultman, B. 2014. Cisgender. – TSQ: Transgender Studies Quarterly, kd 1, nr 1–2, lk 61–62. https://doi.org/10.1215/23289252-2399614

Baer, Brian James 2020. Queer Theory and Translation Studies: Language, Politics, Desire. (New Perspectives in Translation and Interpreting Studies.) London–New York: Rout­ledge. https://doi.org/10.4324/9781315514734

Baer, Brian James; Kaindl, Klaus (toim) 2017. Queering Translation, Translating the Queer: Theory, Practice, Activism. (Routledge Advances in Translation and Interpreting Studies.) New York: Routledge. https://doi.org/10.4324/9781315505978-1

Baker, Paul 2005. Public Discourses of Gay Men. (Routledge Advances in Corpus Linguistics.) London: Routledge. https://doi.org/10.4324/9780203643532

Barrett, Rusty 2002. Is queer theory important for sociolinguistic theory? – Language and Sexuality: Contesting Meaning in Theory and Practice. (Stanford Linguistics.) Toim ­Kathryn Campbell-Kibler, Robert J. Podesva, Sarah J. Roberts, Andrew Wong. Stanford: Center for the Study of Language and Information, lk 25–43.

Berger, Peter L.; Luckmann, Thomas 2018. Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus. Teadmussotsioloogiline uurimus. (Avatud Eesti Raamat.) Tlk Katre Pärn, Mirjam Parve, Ragne Schults. Tartu: Ilmamaa.

Braun, Virginia; Clarke, Victoria 2006. Using thematic analysis in psychology. – Qualitative Research in Psychology, kd 3, nr 2, lk 77–101. https://doi.org/10.1191/1478088706qp063oa

Braun, Virginia; Clarke, Victoria 2016. (Mis)conceptualising themes, thematic analysis, and other problems with Fugard and Potts’ (2015) sample-size tool for thematic analysis. – International Journal of Social Research Methodology, kd 19, nr 6, lk 739–743. https://doi.org/10.1080/13645579.2016.1195588

Brontsema, Robin 2004. A queer revolution: Reconceptualizing the debate over linguistic reclamation. – Colorado Research in Linguistics, kd 17, lk 1–17. https://doi.org/10.25810/dky3-zq57

Buchanan, Elizabeth A.; Hvizdak, Erin E. 2009. Online survey tools: Ethical and methodological concerns of human research ethics committees. – Journal of Empirical Research on Human Research Ethics, kd 4, nr 2, lk 37–48. https://doi.org/10.1525/jer.2009.4.2.37

Butler, Judith 1993. Bodies that Matter: On the Discursive Limits of „Sex”. New York: Routledge.

Cameron, Deborah; Kulick, Don 2008. Language and Sexuality. 6. tr. Cambridge: Cambridge University Press.

Clech, Arthur 2019. Between the labour camp and the clinic: Tema or the shared forms of late Soviet homosexual subjectivities. – Soviet and Post-Soviet Sexualities. (Routledge Contemporary Russia and Eastern Europe Series.) Toim Richard C. M. Mole. New York: Routledge, Taylor & Francis Group, lk 32–55. https://doi.org/10.4324/9781315623078-3

Duggan, Lisa 2003. The Twilight of Equality? Neoliberalism, Cultural Politics, and the Attack on Democracy. Boston: Beacon Press.

Foldy, Michael S. 1997. The Trials of Oscar Wilde: Deviance, Morality, and Late-Victorian Society. New Haven: Yale University Press.

Halperin, David M. 2003. The normalization of Queer Theory. – Journal of Homosexuality, kd 45, nr 2–4, lk 339–343. https://doi.org/10.1300/J082v45n02_17

Halperin, David M. 2014. Sex/Sexuality/Sexual Classification. – Critical Terms for the Study of Gender. Toim Catharine R. Stimpson, Gilbert H. Herdt. Chicago–London: University of Chicago Press, lk 449–486.

Hothorn, Torsten; Hornik, Kurt; Zeileis, Achim 2020. ctree: Conditional Inference Trees. – CRANi versioon, kd 1, nr 2–8. https://cran.r-project.org/web/packages/partykit/vignettes/ctree.pdf

Jacobs, Greg 1998. The struggle over naming: A case study of ‘queer’ in Toronto, 1990–1994. – World Englishes, kd 17, nr 2, lk 193–201. https://doi.org/10.1111/1467-971X.00093

Jagose, Annamarie 1996. Queer Theory: An Introduction. New York: New York University Press.

Jakobsen, Janet R. 1998. Queer is? Queer does? Normativity and the problem of resistance. – GLQ: A Journal of Lesbian and Gay Studies, kd 4, nr 4, lk 511–536. https://doi.org/10.1215/10642684-4-4-511

Jantunen, Jarmo Harri; Surkka, Sanni 2022. Homoslangista queer-fennistiikkaan: Queer-lingvistisen tutkimuksen historia, nykyisyys ja tulevaisuus. – Virittäjä, kd 126, nr 2, lk 161–177. https://doi.org/10.23982/vir.116140

Jones, Lucy 2016. What is ‘Lavender Languages’? https://www.nottingham.ac.uk/conference/fac-arts/english/lavlang24/why-lavender.aspx

Kaukonen, Elisabeth 2022. Sooliselt markeeritud sõnad eesti spordiuudistes. – Keel ja Kirjandus, nr 6, lk 526–545. https://doi.org/10.54013/kk774a3

Kaukonen, Elisabeth 2023. Cleaning aunts and police uncles in action. – ESUKA / JEFUL, kd 14, nr 3, lk 137–171. https://doi.org/10.12697/jeful.2023.14.3.05

Kilgarriff, Adam; Baisa, Vít; Bušta, Jan; Jakubíček, Miloš; Kovář, Vojtěch; Michelfeit, Jan; Rychlý, Pavel; Suchomel, Vít 2014. The Sketch Engine: Ten years on. – Lexicography, kd 1, nr 1, lk 7–36. https://doi.org/10.1007/s40607-014-0009-9

Koppel, Kristina; Kallas, Jelena 2022. Eesti keele ühendkorpuste sari 2013–2021: mahukaim eestikeelsete digitekstide kogu. – Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat, nr 18, lk 207–228. https://doi.org/10.5128/ERYa18.12

Koppel, Taavi 2022. Eesti LGBT+ liikumise algus 1990–1994. – Kalevi alt välja. LGBT+ inimeste lugusid 19. ja 20. sajandi Eestist. Toim Rebeka Põldsam, Vahur Aabrams, Andreas Kalkun. Tallinn: Eesti LGBT Ühing, lk 125–141.

Kulick, Don 2000. Gay and lesbian language. – Annual Review of Anthropology, kd 29, nr 1, lk 243–285. https://doi.org/10.1146/annurev.anthro.29.1.243

Kurvinen, Heidi 2007. Homosexual representations in Estonian printed media during the late 1980s and early 1990s. – Beyond the Pink Curtain: Everyday Life of LGTB People in Eastern Europe. (Politike Symposion.) Toim Judit Takács, Roman Kuhar. Ljubljana: Peace Institute, lk 287–301.

Kuusik, Aet; Lindeman, Meri (käsikiri). Adopting queer: A comparative analysis of kväär and kvääri in the Estonian and Finnish linguistic and social contexts.

Laanes, Eneken 2009. Judith Butler. – 20. sajandi mõttevoolud. (Heuremata. Humanitaar­teaduslikke monograafiaid.) Toim Epp Annus. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, lk 849–862.

Lauretis, Teresa de 1991. Queer Theory: Lesbian and Gay Sexualities. Bloomington: Indiana University Press. https://doi.org/10.1215/10407391-3-2-iii

Leap, William L. 2015. Language, sexuality, heteroglossia, and intersectionality. – The Routledge Handbook of Linguistic Anthropology. (Routledge Handbooks.) Toim Nancy Bonvillain. New York: Routledge, lk 177–190.

Levon, Erez 2015. Integrating intersectionality in language, gender, and sexuality research. – Language and Linguistics Compass, kd 9, nr 7, lk 295–308. https://doi.org/10.1111/lnc3.12147

Levy, Denise L.; Johnson, Corey W. 2012. What does the Q mean? Including queer voices in qualitative research. – Qualitative Social Work, kd 11, nr 2, lk 130–140. https://doi.org/10.1177/1473325011400485

Mauri, Michele; Elli, Tommaso; Caviglia, Giorgio; Uboldi, Giorgio; Azzi, Matteo 2017. RAWGraphs: A visualisation platform to create open outputs. – Proceedings of the 12th Biannual Conference on Italian SIGCHI Chapter. Cagliari, Italy. New York: Association for Computing Machinery, lk 1–5. https://doi.org/10.1145/3125571.3125585

Mayring, Philipp 2014. Qualitative Content Analysis: Theoretical Foundation, Basic Procedures and Software Solution. Klagenfurt.

McConnell-Ginet, Sally 2011. Gender, Sexuality, and Meaning: Linguistic Practice and Politics. (Studies in Language and Gender.) New York: Oxford University Press.

McConnell-Ginet, Sally 2020. Words Matter: Meaning and Power. Cambridge: Cambridge University Press. https://doi.org/10.1017/9781108641302

Milani, Tommaso M. 2013. Are ‘queers’ really ‘queer’? Language, identity and same-sex desire in a South African online community. – Discourse & Society, kd 24, nr 5, lk 615–633. https://doi.org/10.1177/0957926513486168

Mis on panseksuaalsus? Aga sekspositiivsus? Aitame sul orienteeruda seksuaalsust ja sugu puudutavates mõistetes. – Eesti Ekspress. Areen 1. IX 2021. https://ekspress.delfi.ee/artikkel/94444787

Motschenbacher, Heiko 2010. Language, Gender and Sexual Identity: Poststructuralist Perspectives. (IMPACT: Studies in Language and Society 29.) Amsterdam–Philadelphia: John Benjamins. https://doi.org/10.1075/impact.29

Motschenbacher, Heiko 2011. Taking Queer Linguistics further: Sociolinguistics and critical heteronormativity research. – International Journal of the Sociology of Language, nr 212, lk 149–179. https://doi.org/10.1515/ijsl.2011.050

Motschenbacher, Heiko 2020. Language use before and after Stonewall: A corpus-based study of gay men’s pre-Stonewall narratives. – Discourse Studies, kd 22, nr 1, lk 64–86. https://doi.org/10.1177/1461445619887541

Motschenbacher, Heiko 2022. Linguistic Dimensions of Sexual Normativity: Corpus-Based Evidence. (Routledge Research in Language, Gender, and Sexuality.) New York: Rout­ledge. https://doi.org/10.4324/9781003190257

Motschenbacher, Heiko; Stegu, Martin 2013. Queer Linguistic approaches to discourse. – Discourse & Society, kd 24, nr 5, lk 519–535. https://doi.org/10.1177/0957926513486069

Nossem, Eva 2019. Queer, Frocia, Femminiellə, Ricchione et al.: Localizing “Queer” in the Italian Context. – Gender/Sexuality/Italy, nr 6, lk 1–27. https://doi.org/10.15781/31yc-ys20

O’Riordan, Kate; Phillips, David J. (toim) 2007. Queer Online: Media Technology & Sexuality. New York: Peter Lang.

Põldsam, Rebeka 2024. Homophobic narratives from Soviet Estonia. – Folklore: Electronic Journal of Folklore. (Ilmumas.)

Põldsam, Rebeka; Aabrams, Vahur 2022. LGBT+ ja kväärid lood kalevi alt välja! – Kalevi alt välja. LGBT+ inimeste lugusid 19. ja 20. sajandi Eestist. Toim R. Põldsam, V. Aabrams, Andreas Kalkun. Tallinn: Eesti LGBT Ühing, lk 6–8.

Põldsam, Rebeka; Arumetsa, Sara 2023. Emergence of LGBT movements in late Soviet and post-Soviet Estonia. – NORA: Nordic Journal of Feminist and Gender Research. https://doi.org/10.1080/08038740.2023.2195207

Rossi, Leena-Maija; Sudenkaarne, Tiia 2021. „Queer” kotiutui: mitä tapahtui „pervolle”? – SQS: Suomen Queer-tutkimuksen Seuran lehti, kd 15, nr 1–2, lk 66–69. https://doi.org/10.23980/sqs.112517

Szulc, Łukasz 2012. From queer to gay to Queer.pl: The names we dare to speak in Poland. – Lambda Nordica, kd 17, nr 4, lk 65–98.

Suur sõnastik. Soovoolavus? Kväär? Aseksuaalsus? Õpime selgeks soolise identiteedi ja seksuaalse orientatsiooniga seotud mõisted. – Anne & Stiil 11. IV 2022. https://annestiil.delfi.ee/artikkel/96333969

Suyarkulova, Mohira 2019. Translating „Queer” into (Kyrgyzstani) Russian. – Sexuality and Translation in World Politics. Toim Caroline Cottet, Manuela Lavinas Picq. Bristol: E-International Relations, lk 42–56.

Zeikowitz, Richard E. 2002. Befriending the medieval queer: A pedagogy for literature classes. – College English, kd 65, nr 1, lk 67–80. https://doi.org/10.2307/3250731

Zimman, Lal 2017. Transgender language reform. – Journal of Language and Discrimination, kd 1, nr 1, lk 84–105. https://doi.org/10.1558/jld.33139

Zosky, Diane L.; Alberts, Robert 2016. What’s in a name? Exploring use of the word queer as a term of identification within the college-aged LGBT community. – Journal of Human Behavior in the Social Environment, kd 26, nr 7–8, lk 597–607. https://doi.org/10.1080/10911359.2016.1238803

Taavetti, Riikka 2024. Queer theory and the history of sexuality. – The Cambridge World History of Sexualities. (The Cambridge World History of Sexualities.) Toim Merry E. Wiesner-Hanks, Mathew Kuefler. Cambridge: Cambridge University Press. (Ilmumas.)

Tinits, Peeter; Klavan, Jane; Lindström, Liina 2021. Digihumanitaaria Eestis. – Keel ja Kirjandus, nr 8–9, lk 667–677. https://doi.org/10.54013/kk764a1

Toots, Leena Karin 2023. LGBT+ kogukonnaga seotud sõnavara Eesti LGBT+ aktivistide taskuhäälingutes. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool.

Uibo, Raili 2021. „And I don’t know who we really are to each other”: Queers Doing Close Relationships in Estonia. (Södertörn doctoral dissertations 192.) Huddinge: Södertörns högskola.

Vasvári, Louise O. 2006. Queer theory and discourses of desire. – CLCWeb: Comparative Literature and Culture, kd 8, nr 1, lk 1–13. https://doi.org/10.7771/1481-4374.1290

Osa liitarvsõnu on eesti keele esimestest mälestistest tänini püsinud suuresti ühe­sugusena. Nii on see olnud teistkümnetega (11–19), kümneliste (10, 20, 30, 40, 50, 60, 70, 80, 90), sajaliste (100, 200, 300, 400, 500, 600, 700, 800, 900) ja tuhandelistega (1000, 2000, 3000, 4000, 5000, 6000, 7000, 8000, 9000), nagu võib näha juba Heinrich Stahli kirikuraamatuis esinevatest liitarvsõnadest nellitöistkümmen, nellikümmen, nelli sadda ja nelli tohat. Märkimisväärselt varieerusid kirjakeele algusaegadel aga liitarvsõnad, millega märgiti ühelisi sisaldavaid arve 21–29, 31–39, 41–49, 51–59, 61–69, 71–79, 81–89 ja 91–99. Neid moodustati vanas kirjakeeles kolmel viisil:

1) kümneline-enne-ühelist-mall, kus kõigepealt on kümneline ja seejärel üheline (kakskümmend peale üks ~ kakskümmend ning üks ~ kakskümmend üks);

2) üheline-enne-kümnelist-mall, kus kõigepealt on üheline ja seejärel kümneline (üks peale kakskümmend);

3) üheline-järgmisest-kümnelisest-mall ehk ülaltloendamine, kus ühelisi loendatakse järgmisest kümnest (üks kolmatkümmend).

Arve 21–99 märkivate arvsõnade kasutusest eesti keele murretes, sugulas­keeltes ja vanades grammatikates-sõnastikes ning muudes kirjakeele allikates on hiljuti põhjalikult kirjutanud Jüri Viikberg (2021), enne teda on eesti arvsõnade ajalugu lähemalt jälginud Leo Tiik (1972), Huno Rätsep (2003) ja Enn Ernits (2017). Käesolevas artiklis täpsustatakse kolme loendusmalli kasutuslugu vanades, XX sajandi eelsetes tekstides, toetudes eelkõige allikatele, mis on kättesaadavad vana kirjakeele korpuses (VAKK), piiblitõlke ajaloolises konkordantsis ja digiteeritud eesti aja­lehtede andmebaasis (DEA). Taustaks peatutakse lühidalt eesti vana kirjakeele loendamisviiside esinemusel teistes keeltes.

 

1. Loendamisviiside taust

1.1. Ülaltloendamine

Arvus 24 paikneb üheline 4 kümneliste 20 ja 30 vahel. Juhul kui selle arvu sõnasta­miseks valitakse neist kahest madalam kümneline, on tegemist altloendamisega (kakskümmend neli ~ neli peale kakskümmend), kui aga kõrgem kümneline, on tegemist ülaltloendamisega (neli kolmatkümmend). Sama põhimõte rakendub teist­sugustele ühikutele ning väljaspool kümnendsüsteemi: altloendamise puhul ­lisatakse väiksemale ühikule madalam suurema järgu ühik, ülaltloendamise puhul kõrgem. Maailma keeltes on tavaline altloendamine (sks Unterstufenzählung, ingl undercounting) ning harv ülaltloendamine (sks Oberstufenzählung, ingl overcounting) (Comrie 2022).

Ülaltloendamist on täheldatud eri keelkondade keeltes, nt kümnendsüsteemiga turgi keelte hulka kuuluvas jakuudi keeles sätte uommuttan ikki ’seitsmekümnest kaks (62)’ (Pritsak 1955: 191), hiina-tiibeti keelkonna rengma keeles nki pamo tsaro ’kuus kahekümne poole (16)’ (Coupe 2012: 212) ja kahekümnendsüsteemiga maia keeltes catuyoxkal ’kaks kuuekümne poole (42)’ (Hurford 2001: 10760). Ülalt­loendamist leidub ka kõigis läänemeresoome keeltes (Laanest 1982: 187; Viikberg 2021: 428–433).

Ülaltloendamise näiteid on registreeritud kaugest minevikust, nt vanainglise keelest feorðe healfund ’pool neljandast sajast (350)’ (Ulff-Møller 1991: 328), vana­skandinaavia keelest a niunda are hins sjaunda tigar ens tiunda hundrads ’üheksandal aastal seitsmendast kümnest kümnendast sajast ehk 969. aastal’ (Menninger 1970: 76), vanatürgi keelest toquz yirmi ’üheksa kakskümmend (19)’ (He 2023: 466) ja sanskriti keelest tryūnaṣaṣṭiḥ ’kolm puudu kuuekümnest (57)’ (Bauer 2023: 43). Ülaltlugemine peegeldub ka taani arvsõnas halvtreds < halv-tred-sinds-tyve ’pool kolm korda kahekümnest (50)’ (Comrie 2022: 22) ning eesti arvsõnades kaheksa ’kaks puudub (kümnest)’ ja üheksa ’üks puudub (kümnest)’, millel on sugulasvasteid peale läänemeresoome keelte kaugemateski sugulaskeeltes (Metsmägi jt 2012: 115, 635).

Ülaltloendamine avaldub ka murdarvsõnades, kus loendatakse pool järgmisest täisarvust või sajalisest. See mall oli produktiivne vanainglise keeles, nt seofon and twentigoþe healf ’kahekümne seitsmes pool (26,5)’, vanaskandinaavia keeles, nt half þridia mörc ’pool kolmandat marka (2,5 marka)’, ja saksa keeles alates XII sajandist, nt kasutas Martin Luther oma piiblitõlkes sõnastust mit den zehend(e)halb stemmen ’poolele kümnendale (9,5) suguharule’ (Boeters 2006). Sama loogika järgi kujunes Rooma mündi nimetus sesterts, mille algne väärtus oli 2,5 assi (s.o 2,5 Vana-Rooma pronksmünti), ladinakeelsest liitarvsõnast semis-tertius ’pool kolmandast’ > sestertius (Bauer 2023: 33). Selline murdarvude lugemisviis on osas keeltes rudimentselt tänini säilinud, vrd nt sks anderthalb, vn poltora < pol-vtora ’pool teisest (1,5)’ (Menninger 1970: 78); rts halvtredje, lt pustreša ’pool kolmandast (2,5)’ (Tiik 1972: 33). Ka eesti keeles on taolisi sõnu registreerinud XVII–XIX sajandi grammatikate autorid ja XX sajandi murdekogujad, nt Hornungi 1693. aasta grammatikas pool neljatkümmend (35), Wiedemanni 1875. aasta grammatikas pōl´ kūet tuhat (5500) ja Setu murdes puul´ nelät nädälit ’kolm ja pool nädalat’ (Viikberg 2021: 424, 426).

Ülaltloendamise ilmingud üksteisest kaugetes keeltes on viinud mõttele, et tegu võib olla väga vana malliga, ehk isegi lausa inimkonna vanima loendamisviisiga, mille on nüüdseks enamjaolt asendanud altloendamissüsteem (He 2023: 463). Seda on pidanud võimalikuks ka Rätsep:

Nende arvsõnade konstruktsioonis ei pruugi sugugi oletada indoeuroopa keelte mõju, sest niisugune moodustamisviis on levinud mitmel pool maailmas: samo­jeedidel, jukagiiridel, draviididel, austroneeslastel, semiitidel, hotentottidel, bantudel, tiibetlastel, birmalastel, ainudel, eskimotel, indiaanlastel. Kahtlemata on siin olemas seos mõlema käe sõrmede abil loendamise pildiga. (Rätsep 2003: 17)

Teisalt on pakutud, et ülaltloendamist võib olla siiski laenatud ühest keelest teise, näiteks et see võib olla ladina keeles etruski (Bauer 2023: 47) või läänemeresoome keeltes germaani päritolu (Menninger 1970: 80).

1.2. Altloendamine väiksemast suuremani ja vastupidi

Sajandeid Euroopas haldus-, kiriku- ja teaduskeeleks olnud ladina keeles esinesid kõik kolm eesti vana kirjakeele loendamisviisi. Seejuures oli üheline-enne-­kümnelist-mall eriti omane klassikalisele ladina keelele ning taandus tasapisi hilisemast kasutusest. Keskaegses mõjukas ladinakeelses piiblitõlkes Vulgatas kasutati ainult kümneline-enne-ühelist-malli erinevalt kreekakeelsest Uue Testamendi originaaltekstist, kus esines ka üheline-enne-kümnelist-mall. Ülaltloendamist rakendati kaheksaid ja üheksaid väljendavates liitarvsõnades, nt duodeviginti ’kaks kahekümnest (18)’, duodetriginta ’kaks kolmekümnest (28)’, undeseptuaginta ’üks seitsmekümnest (69)’, mille kõrval olid siiski kasutusel ka mõlemad altloendamismallid (nt octo et decem ’kaheksa ja kümme’ ja decem octo ’kümme kaheksa (18)’). (Bauer 2023)

Ladina keele ja eestlaste naabrite keelte eelkäijas, indoeuroopa algkeeles varieerus ilmselt kümneline-enne-ühelist-mall harvema üheline-enne-kümnelist-malliga. Mõlemad mallid olid kasutusel vanaülemsaksa keeles (u 700–1050) (Berg, Neubauer 2014) ja vanaskandinaavia keeles (u 800–1200), vanavene keeles aga vaid kümneline-enne-ühelist-mall (Bauer 2023: 10). Hiljem varieeruvus taandus ja germaani keeltes jäi kasutusele emb-kumb mall (Berg, Neubauer 2014: 21–22).

Siinset arvsõnakasutust mõjutas ilmselt üleminek Rooma numbritelt araabia numbritele (Viikberg 2021: 419). Rooma numbrid sobivad hästi suulise ühiskonna jaoks, sest selle liitarvudes on numbrirühmad läbipaistvalt esitatud, säilitades tugeva sideme sõrmedel loendamisega, nt VIII – viis ja kolm ühte (8), LXX – viiskümmend ja kaks kümmet (70). See avaldub ka ülaltloendamisel, nt IV – üks enne viit (4), IX – üks enne kümmet (9), VL – viis enne viitkümmet (45), CM – sada enne tuhandet (900). Sõrmedega loendamine on oluline rääkimise ja kirjutamise vaheaste, sest teeb sarnaselt kirjutamisega numbrid nähtavaks, kuid on sarnaselt rääkimisega hetkeline (Menninger 1970: 196). Isegi sõrmedeta lapsed loendavad kujuteldavatel näppudel (Domahs jt 2010).

Araabia numbrid on jällegi Rooma numbritest palju ökonoomsemad kirjalikus tekstis, sest selles süsteemis on arvud alati reastatud suuremast väiksemani, võtavad vähem ruumi, on moodustatud alati sama põhimõtte järgi ja võimaldavad seega teha keerukamaid arvutusi. Araabia numbrite laiem kasutuselevõtt Euroopas alates XVI sajandist ongi seotud trükikunsti levikuga. Üleminek harjumuspärastelt käega­katsutavamatelt Rooma numbritelt abstraktsematele araabia numbritele kulges pikkamisi. Numbrite kirjutamine oli niivõrd oluline teema, et isegi katekismustes avaldati olulisimate kiriklike tekstide (kümme käsku, meieisapalve jm) kõrval Rooma ja araabia numbrite kõrvutusi (vt joonist 1). (Menninger 1970: 196, 287–288, 294)

J o o n i s 1. Lehekülg 1525. aastal Wittenbergis trükitud katekismusest (Eyn Bökeschen… 1525: 38).

 

2. Loendamisviisid eesti vanas kirjakeeles

Esimene eestikeelne ühelisi sisaldav liitarvsõna vahemikust 21–99 on säilinud tunnistuses Sigismundus Awerbachile (1589). Dokumendi, mis kinnitab mehe oskust teha silmaoperatsioone, lõpetab üheline-enne-kümnelist-malliga vormistatud aasta­arv 1589 (näide 1). Vahetult enne aastaarvu on tekstis raskesti välja loetav koht, mille võimalikuks kujuks on Tartu Ülikooli vana kirjakeele töörühma uurijad pakkunud kahtlemisi v̈xelle kolmandelle (Ehasalu jt 1997: 95). Selline kuju sobiks esindama kuupäeva 29 ülaltloendamisega sõnastust (vrd üheksa kolmat).

(1) Sie perrest olleme meÿe Burger meister ninck Rads Isandette sell synaselle Isandelle meye Siegel tiedmette kæn andnut Sündnut dörpt se 29 kwe aprilis Anno Christi 1589, (v̈xelle kolmandelle) v̈x tuhat viests sadda v̈tse v̈ttese pele katze kum̃ent.

Järgmine liitarvsõna on säilinud Georg Mülleri 30. jaanuaril 1601 peetud jutluses, kus temagi kasutas saksapärases üheline-enne-kümnelist-järjestuses arvu 99 (näide 2).

(2) Ninda piddab kaas röymo ollema Taiwa siddes Iumala Englide eddest ülle üche Pattuße Inimeße, kæ oma Ello parrandab, enamb kudt ülle dicksa pæle dicksakümme eikedust, ke oma Ello eb mitte parranda.

Joachim Rossihnius kasutas 1632. aastal ilmunud lõunaeestikeelses perikoobiraamatus sama kirjakoha tõlkes sama malli (üttessa ninck üttessakümment), ülejäänud piiblikatkendites aga kümneline-enne-ühelist-järjestust: kaddessakümment pähle nelli (84), katzkümment pähle kolm tohat (23 000). Kümneline-enne-ühelist-malli kasutas ka Heinrich Stahl 1638. aasta põhjaeestikeelses perikoobiraamatus, tegemata ühtki erandit, nt üdixakümme(n) ninck üdixa (99), kaxkümme ninck nelli (24) ja seitze tohat / üdixa sadda / üdixakümmen ninck kax (7992). Stahli selline keelekasutus on vastuolus tema grammatikaga, kus ta tõi üksnes ülaltloendamise näiteid: üxkolmat, kaxkolmat, kolmekolmat, nellikolmat, wihskolmat, kuhskolmat, seitzekolmat, kadixakolmat ja üdixakolmat (21–29).

Esimene siinne keelearendaja, kes kasutas ülaltloendamist tegelikus tekstis, oli Johannes Gutslaff. Oma grammatikas (1648) ütles ta lõunaeesti keeles kasutatavat ülaltloendamist ja kümneline-enne-ühelist-malli ning käsikirja jäänud piiblitõlkes (?1647–?1657) rakendas neile lisaks üheline-enne-kümnelist-malli. Näiteks arv 29 esineski kõigil neil kujudel: üttessa kolmantkümment, katte kümment pähle üttessa ja üttessa pähl katzkümment. Ülaltloendamist tarvitas Gutslaff seejuures laiemalt kui keegi teine eesti kirjakeele ajaloos, nimelt mitte ainult loendades ühelisi järgmisest kümnelisest, vaid mõnikord ka kümnelisi järgmisest sajalisest ja sajalisi järgmisest tuhandelisest. Kümnelisi järgmisest sajalisest luges ta näiteks arvsõnas kolm­kümment seitziment sadda pähle katz tohat (2630), loendades kolmkümmend seitsmendast sajast, ja arvsõnas kattessa kümment kuhwend sadda pähle kattessa tohat (8580), loendades kaheksakümmend kuuendast sajast. Mõlemat nimetatud järku ülalt­loendamine on kasutusel arvsõnas wihs kümment kuhwend sadda neljand tohat pähle kuhs sadda tohat (603 550), kus Gutslaff loendas kõigepealt viiskümmend kuuendast sajast ja seejärel selle arvu omakorda neljandast tuhandest.

Ülaltloendamise erakordselt suur ulatus avaldus Gutslaffil selleski, et ta kasutas ainsana seda malli ka üheksakümnendates. Oma grammatikas kirjutas ta arvude 91–99 kohta, et neid tuleb loendada ütz kümmenit (91), katz kümmenit (92) jne. Tõlkes rakendas ta seda reeglit siiski vaid kahel korral ja pisut modifitseeritud kujul, rääkides kümmeni asemel kümnest kümmenist: Matteuse evangeeliumi arvsõnas 99 (näide 3) ja esimese Moosese raamatu arvsõnas 595 (näide 4). Ülejäänud üheksa­kümnendaid vormistas Gutslaff piiblitõlkes altloendamisega, nt üttessa pähle üttessa­kümment (99).1

(3) Kui üttel Innemissel olles sadda lambast, n. ütz noihst olles errahessunut, Eis t. jetta[b] neiht üttessa Kümmenit Kumment neihnde mäjede pähl n. lettab n. otzeb toht Kumb errahessunut om?

(4) Ninck Lamech elli perrast, kui temma sedda Noach olli sünnitanut, wihssadda, pähle wihs kümme kümment ahjastaick, ninck sünnitis pojat ninck tüttarat.

Gutslaffi kaasaegse Heinrich Gösekeni põhjaeesti keeleõpetuse (1660) sõnastikuosas leidub nii ülaltloendamise (nt wihs neliat (35)) kui ka üheline-enne-kümnelist-malli (nt wihs pehle kolmekümme (35)) näiteid, kuid oma Uue Testamendi tõlkes (?1656/1657–?1680) kasutas ta neist ainult viimast (kax pehle nelli kümmen (42)) ja lisaks kümneline-enne-ühelist-malli, mille kohta ta sõnastikus näiteid ei toonud (kolmekümme n kadixa (38)). Göseken toimis täpselt saksa keele moodi, kasutades suuremaid arve märkivates liitsõnades suurem-enne-väiksemat- ja ühelistes üheline-enne-kümnelist-malli, nt kuhssadda n kuhs pehle kuhskümmen (666), sadda n nelli pehle nellikümmen tohat (144 000), erinevalt Stahli järjekindlast järjestusest suurem-enne-väiksemat. Hoolimata sellest, et Göseken kirjutas kõigepealt ümber Gutslaffi lõunaeesti tõlke ja seejärel koostas sinna kõrvale põhjaeesti tõlke (Tafenau 2013: 473), ei mõjutanud Gutslaffi arvsõnakasutus Gösekeni.

Gösekeni kaasaegne Christoph Blume kasutas 1660. aastail ilmunud põhjaeestikeelsetes kirikuraamatutes üksnes üheline-enne-kümnelist-malli, nt kolm pehle kaxkümmen tohhat (23 000), kuhes pehle kahe kümnes (26.), saddane nink kolmas pehle nelli kümnes (143.).

1686. aastal ilmunud lõunaeestikeelses Wastses Testamendis jäeti üheline-enne-kümnelist-mall hoopis välja ning kasutati ainult kümneline-enne-ühelist-malli ja ülaltloendamist. Samade mallidega piirdusid tõlkijad Adrian ja Andreas Virginius oma käsikirja jäänud põhjaeestikeelses Vana Testamendi tõlkes (1687–1690). Põhja­eestikeelse Uue Testamendi tõlkijad jäid aga 1686.–1687. aasta piiblikonverentsidel Gösekeni käsikirja ümberkirjutust revideerides endiselt mallide üheline-enne-kümnelist ja kümneline-enne-ühelist juurde, nagu oli teinud Göseken, ehkki nende töölaual oli ka Wastne Testament ning konverentsil osales üks selle tõlkijaid Adrian Virginius (Pahtma, Tafenau 2003: 85–86; Tafenau, Põldvee 2023: 31, 33). Põhjaeesti kirjakeelde tõi murrangu alles Adriani sõbra Johann Hornungi tegevus. Kui konverentsil ühistööna valminud põhjaeestikeelse Uue Testamendi käsikiri anti talle puhtalt ümber kirjutada, ei piirdunud Hornung sellega, vaid muutis tõlget tugevalt, nii et ühe arvutuse kohaselt kattus Pilistveres valminud redaktsioon lõpuks Hornungi tõlke­versiooniga2 vaid 56% ulatuses (Viht, Lohk 2022). Üks rohketest Hornungi tehtud muudatustest oli otsus hakata liitarvsõnades eelistatult kasutama ülalt­loendamist, mis seni oli esinenud vaid lõunaeestikeelsetes piibli­tõlgetes. Oma grammatikas tõi ta ülaltloendamise ja üheline-enne-kümnelist-malli näiteid: ükskolmat­kümmend ~ üks päle kakskümmend (21) (Hornung 1693: 68) ning Uue Testamendi tõlkes kasutas lisaks neile kümneline-enne-ühelist-malli, nt ülalt­loendamisega kaks wiet­kümmend (42), üheline-enne-kümnelist-malli wiis päle seitse kümmend (75) ja ­kümneline-enne-ühelist-malli sadda ning wiiskümmend päle kolm (153).

Üheline-enne-kümnelist-liitarvsõnad toimetati põhjaeestikeelse Uue Testamendi trükkimineku ajaks (1715) välja: Hornungi tõlge wiis päle seitse kümmend > UT 1715 wiis kahheksakümme (75); kaks sadda ja kuus päle seitsekümmend > kaks sadda ja kuus Hinge kahheksatkümmend (276); kuus Sadda ning kuus päle kuus kümmendkuus sadda ja kuus seitsmet kümmend (666). Üksikud üheline-enne-kümnelist-malli juhud võib vana kirjakeele korpuse ja piiblitõlke ajaloolise konkordantsi materjalis leida veel 1739. aasta esmapiiblis ning korra ka meditsiiniajakirjas „Lühhike öppetus” (1766–1767). Üldjoontes jäid aga XVII sajandi lõpust saadik nii põhja- kui ka lõunaeesti kirjakeeles kasutusele vaid ülaltloendamine ja kümneline-enne-ühelist-mall.

Vaimulikes tekstides toimunud nihe, mille käigus loobuti üheline-enne-kümnelist-mallist ja võeti kasutusele ülaltloendamine, kajastub ka plakatitel, millega Eestis levitati Rootsi kuninga korraldusi. Liitarvsõnu vahemikust 21–99 leidus nendel küll üksnes kaks, kuid need peegeldasid kirikukeele suundumusi. Neist esimesel, 1696. aastal trükitud plakatil, kasutati üheline-enne-kümnelist-malli (kadixa pähle kahhe kümme September Kuh Päwal (28.)), teisel, 1709. aastal trükitud plakatil ülalt­loendamist (kuest wie kümmenda Laulust (46.)). Ka ortograafias püsis plakatitel XVII sajandi lõpuni Stahli-pärane, XVIII sajandi algul aga saavutas ülekaalu juba Forseliuse-Hornungi kirjaviis (Tamme 2011: 28).

Ülaltloendamismall oli eelistatuim ka esimeses tervikpiiblis (1739). Piiblitõlke peatoimetaja Anton Thor Helle tõigi oma põhjaeesti grammatikas (1732) vaid ülaltloendamise näiteid. Just ülaltloendamisega oli vormistatud ainuke liitarvsõna, mis esines grammatika lõpus olevates dialoogides, mis eessõna andmeil koosnesid üksnes rahvasuust kogutud keeleainesest: kui tahhate särja-sappiga, siis maksab kuus kuet (56).

Samal perioodil koostatud käsikirjalises lõunaeesti grammatikas tõi Johann Christoph Clare põhiarvsõnadest nii kümneline-enne-ühelist-malli kui ka ülalt­loendamise näited katskümmend nink üts ja üts kolmat (21), järgarvsõnadest aga ainult kümneline-enne-ühelist-malli näite katskümnes päle eesmänne (21.) (EKM EKLA, f 192, m 33:1(M.A), lk 30, 32).

Järgmise trükigrammatika (1780, II tr 1806) autor August Wilhelm Hupel tõi samuti ülaltloendamisele lisaks kümneline-enne-ühelist-malli näited. Ülaltloendamist pidas ta rahvaomaseks, kümneline-enne-ühelist-malli aga ilmselt saksa keelest laenatuks (Hupel 1780: 27, 1806: 53). Hupeli grammatika kaht trükki võrreldes tundub, nagu oleks nende ilmumise vahel võinud toimuda liitarvsõnakasutuses nihe. Nimelt ütleb Hupel esimeses trükis, et kahest loendamisviisist on ülaltloendamine tavalisem (Hupel 1780: 27), teises trükis aga tavalisem olemisest enam juttu pole, vaid Hupel ütleb, et ülaltloendamine järgib enam keele vaimu (Hupel 1806: 53).

Veel jääb Hupeli grammatika põhjal mulje, et põhja- ja lõunaeesti peamurdes võidi kasutada liitarvsõnu erinevalt, nimelt näib põhjaeesti keeles ülaltloendamine levinum. Järgarvsõnadest toob ta tallinna keeles üksnes ülaltloendamise näited, nt essimenne kolmatkümmend, essimenne kolmaskümnes (21.), ja tartu keeles üksnes kümneline-enne-ühelist-malli näited, nt katskümnes eesmänne (21.) (Hupel 1780: 29, 31, 1806: 55, 58).

Põhiarvsõnadest annab Hupel mõlemas murdes mõlema loendamisviisi näited, kuid paigutab esimeses trükis tallinna keeles ettepoole ülaltloendamise ja tartu keeles kümneline-enne-ühelist-malli, vrd tallinna keeles ükskolmat, ükskolmat­kümmend, kakskümmend üks, kakskümmend ja üks (21) ja tartu keeles katskümmend ja üts, üts kolmat, üts kolmatkümmend (Hupel 1780: 28, 30). Teises trükis on küll ka tartu keele põhiarvsõna näidetes ülaltloendamine eespool: üts kolmat, üts kolmatkümmend, kats­kümmend ja üts (21) (Hupel 1806: 57).

Hupeli-aegsetes raamatutes asus domineerima kümneline-enne-ühelist-mall. Ka enda tõlgitud ajakirja „Lühhike öppetus” peatükkide loendamisel kasutas Hupel üldiselt kümneline-enne-ühelist-malli, nt kolmaskümnes teine tük (32.), ning vaid ühel korral ülaltloendamist: essimenne kolmaskümnes tük (21.).

Ülaltloendamist esines pärast esmapiiblit veel Johann Christian Quandti vaimulikus raamatus „Kolm kaunist Waggause Eenkojut” (1776), Friedrich Gustav Arveliuse ilmalikes rahvaraamatutes (1782, 1790) ning Otto Wilhelm Masingu populaarteaduslikus väljaandes „Pühhapäwa Wahhe-luggemissed” (1818) ja ajalehes Marahwa Näddala-Leht (1821–1822). Arvelius ja Masing kasutasid ka kümneline-enne-­ühelist-malli, vrd Masingul ülaltloendamisega igga lojusse peäl olli kolm neljat-kümmend tuggewad meest (33) ja kümneline-enne-ühelist-malliga Jmmestelleb kül innimenne kui sedda kuleb, ja tahhab ka kui uskumatagi näidata, et ühhe ainsa lojusse selga kolmkümmend kolm sõddijaid mahtunud (33).

Pärast Masingut vana kirjakeele korpuse ja digiteeritud ajalehtede andmebaasi materjalis arvude 21–99 ülaltloendamist enam ette ei tulnud ning nii ilu- kui ka ajakirjandustekstides3 kasutati vaid kümneline-enne-ühelist-malli. Sellele, et XIX sajandi alguseks oli kümneline-enne-ühelist-mall muutunud ülaltloendamisest tavalisemaks, tundub viitavat ka esimene eestikeelne aritmeetikaõpik „Arropiddamisse ehk Arwamisse-Kunst”, kus Peter Heinrich von Frey andis kõigepealt kümneline-enne-ühelist-malliga vormistatud liitarvsõnad ja nende järel sulgudes ülaltloendamisega sünonüümid (Viikberg 2021: 423): kolmkümmend ja üks (üks neljat), nellikümmend ja üks (üks wiet), kahheksakümmend üks (üks ühheksatkümmend), kakskümmend kuus (kuuskolmatkümmend) (Frey 1806: 8–10). Samuti näivad ülaltlugemise taandumist kinnitavat teised XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi algul ilmunud õpikud, kus arvsõnades öeldi olnuvat ainult kümneline-enne-ühelist-mall, seda nii põhja- (Masing 1795: 35–36) kui ka lõunaeesti keeles (Marpurg 1805: 79; Gehewe 1841: 52–54).

Sajandi keskel kirjutas Eduard Ahrens oma grammatika teises trükis, et ülalt­loendamine on vananenud väljendusviis, mida eestlased kasutavad kümneline-enne-ühelist-malli kõrval kiireks loendamiseks (Ahrens 1853: 28). Ferdinand Johann Wiedemanni (1875: 417) sõnutsi oli kümneline-enne-ühelist-mall reegli­pärane liitarvsõnade saamise viis, mille kõrval saab kasutada ka ülaltloendamist kiireks loendamiseks. Vananenuks ta ülaltloendamist ei nimetanud, küll aga hindas kümneline-enne-ühelist-malli arusaadavamaks (Wiedemann 1875: 418). Esimese eestikeelse grammatika autor Karl August Hermann esitas samuti liitarvsõnadest kümneline-enne-ühelist-malli näiteid, kuid märkuses mainis ka ülaltloendamist, mida tema sõnul kasutati nii varem kui ka tema kaasajal: „Enne, ja ka sagedasti nüüdgi veel” (Hermann 1884: 32). Aasta hiljem ilmunud kooligrammatikas Hans Einer ülaltloendamisest enam juttu ei teinud ning alates temast esitati grammatikates vaid kümneline-enne-ühelist-mall (Einer 1885: 30; Jõgever 1907: 43; Põld 1915: 74; Muuk 1927: 79–80; Aavik 1936: 342 jt). Elmar Muuk nimetas 1927. aasta grammatika ­märkuses ülaltloendamist vanaks, vaid rahvalauludes ette tulevaks moodustusmalliks: „Rahvalauludes on esinemas ka muistset liitarvude tarvitusviisi nagu kaksi neljata (= 32, kaks neljandast kümnest; vrd. kaksteist = 12), viisi kolmata (= 25), üheksa kolmata (= 29) jne.” (Muuk 1927: 80).

Siiski on registreeritud ülaltloendamist veel XX sajandil kogutud murdekeeles, eelkõige Põhja-Eestist, kus seda kasutati lõngade, kalade ja eluaastate loendamisel (Rätsep 2003: 19; Viikberg 2021: 425–426). Kirjasõnas langeb ülaltloendamismalli taandumine aega XVIII sajandi teisel poolel ja XIX sajandi alguskümnendeil, mil eestlaste seas levis üha laiemalt lugemis- ja kirjutamisoskus ning eesti keeles ilmus aina mitmekesisemat kirjavara: vaimuliku kirjanduse kõrval juturaamatuid, ­käsiraamatuid, ajakirjandust, õpikuid (Laanekask 2004: 31–32). Tagantjärele on keeruline öelda, miks hakkas ülaltloendamine peagi pärast esmapiibli valmimist raamatu­keeles tagaplaanile jääma.

J o o n i s 2. Arvepidamine kriipsude abil.

Üks võimalikke põhjuseid võis olla ühiskonna kirjalikustumine. Ülaltloenda­mine oli mugav suulises keeles, kuna muutis suured arvud kergesti tajutavaks, alustades nende ütlemist kõige lihtsamast osast, ühelistest (Menninger 1970: 77). Ülaltloendamisega haakub hästi ka viis, kuidas kirjaoskamatud talupojad esialgu arvatavasti arvet pidasid: puutükile tõmmatud kriipsude abil (joonis 2), väljendades nt kaheksa kolmat (28) aita toodud viljakotitäit (Tiik 1972: 34). Kui kirjaoskajal oli vaja üles märkida juba suuremaid arve, oli selleks küllap mugavam kasutada araabia numbreid ja kümneline-enne-ühelist-malli, mis muutsid arvud ja arvsõnad kirjalikus tekstis läbipaistvaks ja kergesti hallatavaks.

Päris võimatu pole, et ülaltloendamine toodi XVII sajandi lõpus piiblikeelde võrreldes rahvakeelega ebaproportsionaalselt suures mahus, kuna seda tajuti kõige eestipärasema moodustusmallina. Arvestades seda, et tollal asendati hulk saksa­likuks peetud väljendusviise eestilikuks peetavatega (nt loobuti saama-tulevikust ning võõrtähtedest), sobitub saksapärase üheline-enne-kümnelist-malli hülgamine eestipärase ülaltloendamise kasuks selle suundumusega.

 

3. Kokkuvõte

Liitarvsõnalisi vasteid arvudele 21–99 on eesti kirjakeeles aegade jooksul väljendatud kolmel viisil: kümneline-enne-ühelist-malli (kakskümmend üks, kakskümmend peale üks või kakskümmend ja üks), üheline-enne-kümnelist-malli (üks ja kaks­kümmend või üks peale kakskümmend) ning ülaltloendamisega (üks kolmatkümmend). Kõiki neid loendamisviise on kasutatud ka eesti keelt mõjutanud indoeuroopa keeltes.

Esimesed säilinud eestikeelsed liitarvsõnad XVI sajandi lõpust ja XVII sajandi algusest järgisid üheline-enne-kümnelist-malli. Seda loendamisviisi kasutati terve XVII sajandi jooksul ja üksikjuhtudena XVIII sajandil. Paaris allikas avalduski ainult see mall: tunnistuses Sigismundus Awerbachile ja Georg Mülleri jutlustes, kuigi kummaski leidus vaid üks näide, ja Christoph Blume kirikuraamatutes. Üldiselt esines üheline-enne-kümnelist-mall aga XVII sajandi piiblitõlgetes ühena mitmest loendamisviisist: Joachim Rossihniuse, Johannes Gutslaffi, Heinrich Gösekeni, Pilistvere piiblikonverentsi ja Johann Hornungi tõlkes. XVII sajandil levinud tavast hälbisid kaks autorit: Heinrich Stahl ja Adrian Virginius (ning tema isa Andreas), kelle tekstidest ei leia ühtki selle malli esinemisjuhtu. Põhjaeesti kirikuraamatute välja­andja Johann Hornung ei loobunud üheline-enne-kümnelist-mallist, küll aga toimetasid selle tema Uue Testamendi redaktsioonist välja edasised redigeerijad, nii et lõpuks 1715. aastal trükki jõudnud teos seda enam ei sisaldanud. Vilksamisi esines üheline-enne-kümnelist-järjestust veel esmapiiblis (1739) ja korra August Wilhelm Hupeli tõlgitud ajakirjas „Lühhike öppetus” (1766–1767).

Ülaltloendamist leidus osal XVII sajandi autoritel (Gutslaff, Virginius, Hornung), samal ajal kui enamik põhjaeesti tõlkijaid ega Rossihnius seda malli ei kasutanud, isegi mitte juhul, kui tõid oma keeleõpetuses selle kohta näiteid (Stahl, Göseken). Iseäranis hoogsalt rakendas ülaltloendamist Gutslaff, kel see ulatus kohati üheksakümnendatesse ja suuremate arvude kõigisse järkudesse. Samas kasutas tema nagu enamik teisigi autoreid ülaltlugemist vaheldumisi teiste loendamisviisidega. Kõige kõrgema ülaltloendamise osakaaluga tekstid olid põhjaeesti piibliversioonid alates Hornungi tõlkest kuni esmapiiblini. XVIII sajandi teise poole ilmalikes teostes hakkas aga ülekaal kalduma kümneline-enne-ühelist-malli poole ning ülaltloendamine jäi kõrvaliseks, esinedes viimasena Otto Wilhelm Masingu nädalalehes (1821–1822). Suulises kasutuses ülaltloendati aga veel XX sajandi murdekeeleski lõnga, kala, ­eluaastaid jm. Ka XIX sajandi grammatikud mainivad, et mall on kasutusel kiirel loendamisel.

Kümneline-enne-ühelist-malli kasutati peaaegu kõigis kirjutistes alates 1630. aastatest kuni XIX sajandi lõpuni. XIX sajandi keskpaigaks oli sellest saanud ainuke eesti kirjakeeles kasutatud loendamisviis. Kümneline-enne-ühelist-malli üldistumine langes eestikeelse tekstimaailma plahvatusliku avardumise ning kirjaoskuse kasvu aega. Seetõttu võib oletada, et ühiskonna kirjalikustumine mõjutas liitarv­sõnade moodustust. Ülaltloendamisel ning üheline-enne-kümnelist-mallil oli tugev side suulise keele loogika ning näppudel loendamisega, seevastu kirjalikes tekstides võis läbipaistvam tunduda kümneline-enne-ühelist-järjestus. Nihet arvsõnakirjutuses toetas ka nihe arvukirjutuses: üleminek käegakatsutavamatelt Rooma numbritelt abstraktsematele araabia numbritele.

 

Artikli valmimist on toetanud Haridus- ja Teadusministeeriumi Eesti Keele Instituudi baasfinantseerimise projekt EKI-BAAS-2023/1 „Eesti keele ajaloolised allkeeled (2023–2024)”.

Annika Viht (snd 1981), PhD, Eesti Keele Instituudi vanemteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), annika.viht@eki.ee

 

1 Paar kuud enne grammatika trükkiminekut kirjutas Gutslaff Rootsi riigikantslerile, et on alustanud Moosese raamatute tõlkimisega ja vajab toetust kogu Piibli eestindamiseks (Tafenau 2013: 467). Selle kohta, millal Gutslaff alustas Uue Testamendi tõlkimist, pole erinevalt Vana Testamendi tõlkimisest säilinud ühtki eksplitsiitset viidet. Tundub, et ülaltloendamisega üheksa­kümnendate taolised haruldased keelendid võiksidki aidata Uue Testamendi tekstide tõlkimise järjestust täpsustada. Esimeste seas võidi suure tõenäosusega tõlkida just sellised Uue Testamendi tekstid, milles esineb keelejooni, mis on muidu omased vaid grammatikale ja esimesele Moosese raamatule.

2 Hornungi tõlkeversiooniks nimetan Müncheni käsikirja, mis on Johann Hartmann Creidiuse 1694. aasta ümberkirjutus Hornungi 1687.–1688. aastal valminud käsikirjast. Ei ole alust arvata, et Creidius oleks ise teksti muutnud (Reila 2007: 146).

3 Vaid kümneline-enne-ühelist-mall esines järgmistes vana kirjakeele korpuse (VAKK) teostes: Johann W. L. von Luce „Sarema Jutto ramat” (1812), Otto Reinhold von Holtz „Luggemissed Eestima Tallorahwa moistusse ja süddame juhhatamisseks” (1817), Friedrich Reinhold Kreutzwald „­Wina-katk” (1840), Suve Jaan „Wenne Südda ja Wenne Hing” (1841), Gustav Heinrich Schüdlöffel „Kaewandaja poeg” (1843) ja „Lapo rahwa uso ärataja Norra maal” (1844), Johann Schwelle „Mönned juttud nortele ja wannadele” (1844), B. Gildenmann „Juttustamissed Jummala rigist Ma peäl” (1845), Johann Voldemar Jannsen „Püssipappa essimessed Külla­juttud” (1866). Samuti leidus see alates 1830. aastatest ainsa mallina järgmistes digiteeritud eesti ajalehtede andmebaasi lehtedes: Tallorahva Kulutaja, Лифляндские губернские ведомости = Livländische Gouvernements-Zeitung, Tallorahwa Postimees, Perno Postimees ehk Näddalileht, Ristirahwa Pühhapäewaleht, Sakala, Eesti Postimees ehk Näddalaleht jt. Samuti avaldus ainult kümneline-enne-ühelist-mall XIX sajandi teise poole vallakohtuprotokollides.

Kirjandus

Arhiiviallikad

Eesti Kirjandusmuuseumi (EKM) Eesti Kultuurilooline Arhiiv (EKLA)

f 192, m 33:1 (M.A) – Cellarius Esthonico-Germanicus oder Wörter-Buch der Esthnischen Sprache und zwar Dörptschen Mund-Art, nebst dem deutschen Register, wie auch einer kertzen Esthnischen Grammatica aufgesetzt von Johann Christoph Clare. P. O. 1730.

 

Veebivarad

DEA = Eesti ajalehed. Digitaalarhiiv. https://dea.digar.ee/

Eesti piiblitõlke ajalooline konkordants. https://www.eki.ee/piibel

VAKK = Vana kirjakeele korpus. https://vakk.ut.ee/

 

Kirjandus

Aavik, Johannes 1936. Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika. Tartu: Noor-Eesti kirjastus.

Ahrens, Eduard 1853. Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes. Reval: Kluge und Ströhm.

Bauer, Brigitte L. M. 2023. Multiplication, addition, and subtraction in numerals: Formal variation in Latin’s decads+ from an Indo-European perspective. – Journal of Latin Linguistics, kd 22, nr 1, lk 1–56. https://doi.org/10.1515/joll-2023-2001

Berg, Thomas; Neubauer, Marion 2014. From unit-and-ten to ten-before-unit order in the history of English numerals. – Language Variation and Change, kd 26, nr 1, lk 21–43. https://doi.org/10.1017/S0954394513000203

Boeters, Max 2006. Die Geschichte der deutschen halb-Zahlwörter. Untersuchungen zur Neubesetzung eines lexikalischen Feldes und zur Univerbierung syntaktischer Gruppen. (Germanistische Bibliothek 27.) Heidelberg: Universitätsverlag Winter.

Comrie, Bernard 2022. The arithmetic of natural language: Toward a typology of numeral systems. – Macrolinguistics, nr 10, lk 1–35. https://doi.org/10.26478/ja2022.10.16.1

Coupe, Alexander R. 2012. Overcounting numeral systems and their relevance to sub-group­ing in the Tibeto-Burman languages of Nagaland.Language and Linguistics, kd 13, nr 1, lk 193–220.

Domahs, Frank; Moeller, Korbinian; Huber, Stefan; Willmes, Klaus; Nuerk, Hans-Christoph 2010. Embodied numerosity: Implicit hand-based representations influence symbolic number processing across cultures. – Cognition, kd 116, nr 2, lk 251–266. https://doi.org/10.1016/j.cognition.2010.05.007

Ehasalu, Epp; Habicht, Külli; Kingisepp, Valve-Liivi; Peebo, Jaak 1997. Eesti keele vanimad tekstid ja sõnastik. (Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 6.) Tartu: Tartu Ülikool.

Einer, Hans 1885. Lühikene Eesti keele õpetus rahwakoolidele. Tartu: A. Grenzstein.

Ernits, Enn 2017. Arvsõnade päritolust. – Sõna haaval. Emakeelest tehiskeelteni. (Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi toimetised 75.) Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Selts, lk 37–65.

Eyn Bökeschen vor de leyen vnde Kinder. Wittemberch: [Hans Weiss], 1525.

Frey, Peter Heinrich von 1806. Arropiddamisse ehk Arwamisse-Kunst. Katseks öppetud Eesti-Ma Rahwa heaks ja kassuks. Tarto: M. G. Grenzius.

Gehewe, Carl Heinrich Constantin 1841. Luggemisse Ramat laste kolitamisse tarwis. Eddimänne jaggo. Tartu: H. Laakmann.

He, Chuansheng 2023. On the discovery and interpretation of overcounting in Orkhon inscriptions. – Journal of the Royal Asiatic Society, nr 2, lk 461–475. https://doi.org/10.1017/S1356186322000256

Hermann, Karl August 1884. Eesti keele Grammatik. Tartu: Wilhelm Just.

Hornung, Johann 1693. Grammatica Esthonica, brevi, Perspicuâ tamen methodo ad Dialectum Revaliensem. Riga: Literis Joh. Georg. Wilck, Regii Typographi.

Hupel, August Wilhelm 1780. Ehstnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte, den reval­schen und den dörptschen. Riga–Leipzig: Johann Friedrich Hartknoch.

Hupel, August Wilhelm 1806. Ehstnische Sprachlehre, für die beiden Hauptdialekte, den revalschen und den dörptschen. Zweyte, durchgängig verbesserte und vermehrte Auflage. Dorpat: Michael Gerhard Grenzius.

Hurford, James R. 2001. Numeral systems. – International Encyclopedia of the Social and Behavioral Sciences. Toim Neil J. Smelser, Paul B. Baltes. Amsterdam: Pergamon, lk 10756–10761. https://doi.org/10.1016/B0-08-043076-7/03018-7

Jõgever, Jaan 1907. Lühikene Eesti keele õpetus koolidele. Tartu: Eesti Kirjandus.

Laanekask, Heli 2004. Eesti kirjakeele kujunemine ja kujundamine 16.−19. sajandil. (Dissertationes philologiae estonicae Universitatis Tartuensis 14.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Laanest, Arvo 1982. Einführung in die ostseefinnischen Sprachen. Tlk Hans-Hermann ­Bartens. Hamburg: Buske.

[Marpurg, Georg Gottfried] 1805. Weikenne Oppetusse nink luggemisse Ramat Tarto ma-rahwa kooli laste tarbis. Tarto: M. G. Grentsius.

Masing, Otto Wilhelm 1795. ABD ehk Luggemisse-Ramat Lastele kes tahawad luggema öppida. Tartu: M. G. Grensius.

Menninger, Karl 1970. Number Words and Number Symbols: A Cultural History of Numbers. New York: Dover Publications. https://doi.org/10.2307/2799719

Metsmägi, Iris; Sedrik, Meeli; Soosaar, Sven-Erik 2012. Eesti etümoloogiasõnaraamat. Peatoim I. Metsmägi. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Muuk, Elmar 1927. Lühike eesti keeleõpetus I. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus.

Pahtma, Leino; Tafenau, Kai (koost) 2003. Piiblikonverentsid ja keelevaidlused. Põhja­eestikeelse Piibli tõlkimise ajaloost (1686–1790). Allikapublikatsioon. (Ex fontibus ­archivi historici Estoniae 1.) Toim Jürgen Beyer. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv.

Pritsak, Omeljan 1955. Die Oberstufenzählung im Tungusischen und Jakutischen. – Zeitschrift der Deutschen Morgenländischen Gesellschaft, kd 105 (n. F. 30), nr 1, lk 184–191.

Põld, Harald 1915. Eesti keeleõpetus. I jagu. Hääliku- ja sõnaõpetus. Tallinn: G. Pihlaka kirjastus.

Reila, Heiki 2007. Uue Testamendi Hornungi tõlke kohast vaimuliku eesti keele kujunemisloos. − Keel ja Kirjandus, nr 2, lk 143−151.

Rätsep, Huno 2003. Arvsõnade päritolust eesti keeles. – Oma Keel, nr 2, lk 11−21.

Tafenau, Kai 2013. Johannes Gutslaffi piiblitõlke käsikirjadest. – Johannes Gutslaffi piiblitõlge 1647−1657. Koost Maeve Leivo, Ahti Lohk, Kristiina Ross, K. Tafenau. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 467−473.

Tafenau, Kai; Põldvee, Aivar 2023. Sissejuhatavad selgitused eesti kirjakeele algusest ja loojatest. – See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732. Koost K. Tafenau, Kristiina Ross, A. Põldvee. Tallinn: EKSA, lk 15–48.

Tamme, Piret 2011. Eestikeelsed publikaadid ehk plakatid 1665–1709. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool.

Tiik, Leo 1972. Arvudest eesti keeles endisest nüüdseni. – Keel ja Kirjandus, nr 1, lk 28−34.

Ulff-Møller, Jens 1991. The higher numerals in early Nordic texts, and the duodecimal system of calculation. – The Audience of the Sagas: Preprints. Kd II. The Eighth International Saga Conference, August 11–17, 1991. Toim Lars Lönnroth. Gothenburg: Gothenburg University, lk 323–330.

Viht, Annika; Lohk, Ahti 2022. Kvantitatiivne vaade Uue Testamendi 1630.–1730. aastate tõlgetele. − Emakeele Seltsi aastaraamat 67 (2021). Peatoim Reili Argus. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, lk 169−194. https://doi.org/10.3176/esa67.09

Viikberg, Jüri 2021. Arvsõnadest ja loendamisest eesti keeles. − Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 417−437. https://doi.org/10.54013/kk761a3

Wiedemann, Ferdinand Johann 1875. Grammatik der ehstnischen Sprache. St.-Pétersbourg: Académie impériale des Sciences.

Jaan Oks on Teise maailmasõja eelses eesti kultuuris kõige puhtakujulisem dekadentlik kirjanik, seda nii teoste stiili kui ka üldise allakäigumeeleolu poolest. Oks (2004: 283) taotles dekadendi staatust ise ning selle omistasid talle kaasaegsed (Kallas 1957: 267; vt ka Lind 2018: 37–40). Seda positsiooni pole ka tänapäeval kahtluse alla seatud, kuid viimastel kümnenditel Eestis hoogustunud dekadentsiuuringute käigus ei ole Oksa kui dekadenti eraldi uuritud, erinevalt nt Friedebert Tuglasest (Hinrikus 2014; Sisask 2022), A. H. Tammsaarest ja Johannes Semperist (Hinrikus, Kirikal 2022), Johannes Aavikust (Hinrikus 2008; Ennus 2006; Talviste 2006). Dekadentsiuuringutes on Oksa puudutatud vaid riivamisi (Sisask 2018: 46–47, 60–62), vähesed Oksale keskenduvad uurimused on läbi viidud teiste ismide varal, nt modernismi (Süvalep 1996)1 ja ekspressionismi (Heero 2005). Õnneks täidavad seda tõlgenduslünka Marianne Linnu (2018) ja Ian Gwini (2022) magistritööd Oksa dekadentsist.

Oksa loomingu üldise meeleolu kohta kehtib Paul Bourget’ varase dekadentsiteooria tuntuimas teoses „Esseid kaasaja psühholoogiast” (1883) Charles Baudelaire’i kohta öeldu: „Tal on pessimisti saatuslik joon, saatanlik kirg, nagu ütleksid kristlased: Olemise jälestamine ja Tühjuse ihalemine, raevukas nälg selle järele” (Bourget 2011: 14).

Oksa hoiakut olen analüüsinud varemgi (Luks 2016, eriti lk 418–420), ehkki dekadentsi terminit kasutamata. Toonastest üldistustest pole põhjust taganeda, aga tuleb arvesse võtta omajagu erandlikke tunnuseid, mis avalduvad just siinses artiklis vaadeldavates Oksa tekstides: „Emased” (1908), „Ihu” (1908) ja „Nimetu elajas” (1909). Eeskätt nende, aga laias laastus kogu Oksa loomingu stiili kohta kehtib samuti Bourget’ tuntud üldistus: „Dekadentlik stiil on selline, kus raamatu ühtsus laguneb, et teha ruumi lehekülje sõltumatusele, lehekülg laguneb, et teha ruumi lause sõltumatusele, ja lause laguneb, et teha ruumi sõna sõltumatusele” (Bourget 2011: 18).2 Vaatlusalused teosed on äärmiselt fragmentaarsed ja polüfoonilised: neis kohtuvad ja põimuvad eri hääled, punktiirselt visandatud tegelased, keda on tähistatud enamasti asesõnaliselt ja kes sageli lõigu vältel muutuvad, nii et alati polegi aru saada, kes kõneleb, rääkimata sellest, kummast soost parasjagu kõnelev hääl on.

Kustuvas taevas ja maas, läbi enese ihu näeb tema kõike seda, mis valitseb ja valitseda laseb. Näeb tema seda, kes tahab ja anda tahab, kes annab ja andes võtab. Ümberkogujad kui janused kitsed pärast ärkamist – aga sügavas, kitsa prao vahel on vesi, eluvesi. Et juua, ja mitte enam janutada. See, mis mina annan. Kus nii palju kokkukorjatud jõudu, puutumata janu on, et see peale langedes ahnuse kõige su olemasolemisega peab ära lõpetama. Palu, et ma sulle seda igavest janukustutamist pean andma! (Oks 2003: 300)

Õigustatult on need kolm pala paigutatud Ilmamaa väljaantud Oksa juttude ja luule kogumikus alajaotuse „Sugu” alla (Oks 2003: 237–331). Nende palade juht­motiiv ongi sugu, nii sugudeks jagunemise kui ka seksuaalsete ihade tähenduses, mida väljendatakse muu hulgas mitmekesiste vihjetega kristliku ja kodanliku moraali vaatevinklist perverssetele suguaktidele, nagu sadomasohhistlik vägivaldsus (Oks 2003: 256, 291–292),3 pedofiilia (Oks 2003: 262), intsest (Oks 2003: 268) ja zoofiilia (Oks 2003: 295, 299). Seda tehakse siiski kujundlikult, kõrgstiilis, kusagil ei laskuta talupoja kombel ropendamisse.4 Seksuaalset tahku Oksa loomingus on ka lühidalt, kuid tähelepanelikult käsitletud (Lind 2018: 49–54; Heero 2005: 205–207).

Oksal ei piirdu seksuaalsuse teema skandaalse erootikaga, vaid omandab filosoofilise pretensiooni: ta üritab käsitleda kogu elu sugu-eluna, mille juures tungilisus ning kaheks pingestatud pooluseks (sooks) jagunemine ei hõlma üksnes inimsugu ega loomariiki, vaid võtab sageli kosmilise-metafüüsilise mõõtme.

Vaatlusalustes teostes vahelduvate, üksteisega põrkuvate häälte seast eristub vali ja selgepiiriline prohvetlik-filosoofiline jutustaja, kes esitab avaraid metafüüsilisi üldistusi ja hinnanguid (seda tehakse ka Oksa teistes teostes, vt Luks 2016: 418–423), samuti kirjeldab ta kontuursete tegelaste tundeid-mõtteid ning võtab sageli imperatiivse vormi. Artiklis vaatlen just seda häält, käsitledes „Emaseid”, „Ihu” ja „Nimetut elajat” filosoofilise proosana: esmapilgul kaootilises meeleolude rägastikus avaneb kindel programm, selgepiirilised korduvad filosofeemid.5

Üks esile tõstetud, kuid läbi uurimata teema on Friedrich Nietzsche loomingu mõju Oksale. Vaino Vahing (2005: 334) mainib, kahjuks viidet lisamata, Aleksander Aspeli väidet Nietzsche mõju kohta Oksale,6 samuti mainib mõjutusi Oksa novelli­kogumiku järelsõnas Kalju Leht (1989: 175). Mulle teadaolevalt viitab Oks oma ilmunud kirjatöödes Nietzschele vaid ühe korra, Mait Metsanurga proosat arvustades: Metsanurga kunstnikumeeleolu on „kord [---] „deemonlik”, „sallimatu nagu Nietzsche”” (Oks 2004: 213). Üldiselt ollakse seisukohal, et Noor-Eesti liikmed lugesid Nietzschet omajagu, kuid ei kippunud viiteid mõjule isegi mitte kirja­vahetuses esitama.7 Siin vaadeldavatest Oksa teostest olen tuvastanud terve rea paralleele Nietzsche hilise perioodi (1884–1888) filosoofiaga ja järgnevalt selgitan neid. Ei saa raudkindlalt väita, et kõik alljärgnevad sarnasused on otsesed mõjud, liiatigi on andmed rändurielu elanud Oksa raamatukogu ja lugemisvara kohta lünklikud.

Nietzsche pidas ennast – mitme uurija arvates õigustatult (Conway 1997; Benson 2008) – suurimaks dekadentsi asjatundjaks, hilismodernse sekulariseeruva ajastu vaimu mõistjaks ning vitaalset kultuuri rajava tulevikufilosoofia kuulutajaks (vt Nietzsche 2017: 57–60, § 42–44). Kuigi metafüüsilises plaanis kuulub dekadents Nietzschel vältimatult elu juurde, on tema selge taotlus ületada XIX sajandi lõpu Euroopas valitsev dekadentlik ajajärk, mis avaldub instinktide nõrkusena ja segadusena (vt Luks 2023). Juhtiv roll dekadentsi ületamisel on Nietzsche jaoks kunstil (Nietzsche 1988, kd 13: 293–298, fr 14[117], 14[119]), ka tema visandatud tuleviku­filosoofid peaksid olema ühtlasi kunstnikud (Nietzsche 1988, kd 12: 89, fr 2[69]; kd 13: 356–357, fr 14[170]; Conroy 1981). Loomingulise filosofeerimise parimaks näiteks pidas Nietzsche (1996: 110) enda teost „Nõnda kõneles Zarathustra”.

Oksa äärmusliku proosa võrdlemine Nietzsche filosoofiaga toob selgemalt välja tema teoste filosoofilised kihid: küsimus pole üksnes seksuaalsuses inimese ühe tahuna ega ka pelgalt sugude erinevustes ja omavahelistes suhetes, vaid avaramalt sekulaarse ajastu naturaliseeritud8 inimloomuses, mis osutub lähemal uurimisel afektiivseks. Ning asi ei piirdu inimesega: Oksa nägemuse kohaselt muutub kogu maailm, kogu elu afektiivseks rähklemiseks, milles puudub spirituaalne lummus. Seda üldist olukorda kirjeldab Oks küll talle omases fragmentaarses stiilis, kuid sisuldasa paljuski Nietzsche jälgedes. Ühine on ka nende taotlus maailm kunstniku loomingu kaudu taas spiritualiseerida, vaimurikkaks muuta. Ent selle taotluse teostatavuses on kaks loojat vastandlikul seisukohal: Nietzsche joovastavale afektiküllasele jaatusele vastandub Oksa radikaalne eitus, milles vaibub, mõõnab muidu pulbitsenud sugu. Seda erinevust oleks lihtne seletada Nietzsche dekadentliku kunsti kriitika kaudu, kuid sama oluline on kriitiliselt kaaluda nietzschelikku optimismi dekadentsi prismast lähtudes, pidades muu hulgas silmas Nietzsche filosoofia ambivalentsust dekadentsi suhtes ning selle (osaliselt maha vaikitud) dekadentlikke episoode ja aspekte (vt Luks 2023). Siinne artikkel loobki selleks eeldused, kuid peamine eesmärk on rekonstrueerida Oksa tekstide filosoofilise jutustajahääle käsitus inimloomusest ja sugudevahelisest erinevusest ning võrrelda seda käsitust Nietzsche filosoofiliste seisu­kohtadega.

Inimlooma suguline loomus

Lihtne on seletada, miks Oksa teoste üldistava hääle deklaratsioonid keskenduvad seksuaalsetele tungidele ja tegevustele: tegu on imperatiivi tunneta iseennast järgimisega. Aset leiab hinge dekonstrueerimine ja inimloomuse naturaliseerimine ­tungide-afektide orkestriks, kus esimest viiulit mängib sugu(tung). Vaatlen seda protsessi kolme omavahel seotud teesi kaudu.

1. Inimesel pole surematut hinge, vaid üksnes sugu. Seda teesi korratakse kõigis vaatlusalustes palades.9 „Ei ole veel su eluülesanne täidetud – ihu. Tee sugule teed, sugule, kes su hing on.” (Oks 2003: 242; vrd lk 239, 241, 278, 291, 310, 330) Kontekstist on aru saada, et sellistes ütlustes ei pea Oks silmas sugudeks jagunemist, mis mängib vaadeldavates tekstides samuti tähtsat rolli, vaid sugutungi, mida ta mõnikord sarnastes üldistustes ka himuks nimetab ja eluga samastab (Oks 2003: 270, 331).

Metafüüsilise hinge ümbertõlgendamine looduslikuks nähtuseks on korduvalt käsil ka Nietzschel (2015: 96, § 16; 157, § 16; 2010: 75, § 51), kõige kontsentreeritumalt raamatus „Sealpool head ja kurja” – seda pealkirja parafraseerib Oks (2003: 255) „Emastes”.

Aga tee hinge-hüpoteesi uuteks käsitlusteks ja täiustusteks on vaba: ning mõisted nagu „surelik hing” ja „hing kui subjekti-paljusus” ning „hing kui tungide ja afektide ühiskondlik koetis” soovivad edaspidi olla teaduses seaduspärasel kohal. (Nietzsche 2017: 23, § 12)

Tõsi küll: Nietzsche kõneleb tungidest ja afektidest mitmuses, mitte kõike juhtivast sugutungist – selle poolest sarnaneb Oksa käsitus pigem Freudi omaga.10 Samas on just kunstniku loometung Nietzsche jaoks sugutungiga tihedas seoses ning tema tungiteoorias ükssama eri vorme võttev jõud: „Kunsti-kontseptsioonis ja suguaktis kulutatakse yht ja sedasama jõudu: olemas on yksnes yhtlaadi jõud” (Nietzsche 1988, kd 13: 600, fr 23[2]; Nietzsche 1930, fr 815).11

2. Eelnevast tulenevalt pole inimeses keha-vaimu, ihu-hinge dihhotoomiat, inimest tuleb mõista ihulisuse kaudu (Oks 2003: 273, 313). Eriti rõhutab Oks seda palas „Ihu”, kuid see mõte läbib kõiki kolme teksti. „Ja see ihu ongi hing – ja ei ole olemas ihu ja hinge, niisama nagu ka rumal oleks ihust unistada” (Oks 2003: 278).

Teadagi väidab sama Nietzsche, muu hulgas „Nõnda kõneles Zarathustras” (nt Nietzsche 2006: 28), mida tol perioodil Eestis kõige laialdasemalt loeti ning mille peatükk „Keha põlgajaist” kuulus Grenzsteini 1901.–1902. aastal eestindatud tekstide hulka.

3. Afektiivsuse-ihulisuse ülimuslikkus mõistuse ees. Inimloomust ei ahista üksnes religioossed hingeõpetused, vaid ka ülemäärane intellektualism. Nietzsche kritiseerib seda mitmel pool, sh korduvalt teoses „Sealpool head ja kurja”, kuid kompaktseim sellesisuline mõtteavaldus pärineb „Moraali genealoogia” kolmandast traktaadist (§ 12), kus süüdistatakse puhta mõistuse tunnetuse jüngreid mõttetu ebamõiste kasutamises. Puhas mõistus on Nietzsche jaoks justkui silm, mis ei vaata üheski suunas ja mille juures puuduvad aktiivsed jõud, mis alles teevad millegi nägemise võimalikuks.

On olemas a i n u l t perspektiivist lähtuv nägemine, a i n u l t perspektiivist lähtuv „tunnetamine”, ja m i d a r o h k e m on afekte, millele me mingi asja tunnetamiseks sõna anname, m i d a r o h k e m silmi, erinevaid silmi me ühe ja sellesama asja nägemiseks oskame kasutada, seda täielikumaks muutub meie „arusaam” sellest asjast, meie „objektiivsus”. Aga elimineerida tahe üldse, jätta mängust välja kõik afektid koos ja eraldi – isegi kui me seda suudaksime, no kuulge, kas see mitte ei tähendaks intellekti k a s t r e e r i m i s t?… (Nietzsche 2015: 144, § 12)

Mõistagi ei sisalda Oksa kirjanduslik fragmentaarium nii kompaktseid arutlusi, kuid mõistuse paatoslikku tõrjumist leidub ka tema teostes (Oks 2003: 312, 321–322). Lisaks sellistele deklaratsioonidele esineb „Emastes”, „Ihus” ja „Nimetus elajas” läbivalt ja laiemalt ratsionaalsuse hülgamist, hämarust, süntaksi lagunemist jms.

Kolme teesi kokku võttes saabki Oksa inimese määratluse: inimene on himuga täidetud loodusolend, elajas (Oks 2003: 319), „kõige selle ühendus, surutud suurus, mis väljaspool – väljaspool hinge” (Oks 2003: 297). See määratlus on ülimalt nietzsche­lik: „Me ei tuleta enam inimest „vaimust” ega „jumalusest”, liigitame ta loomade hulka” (Nietzsche 2010: 22, § 14).

Loodusolendi elu kulgeb sealpool head ja kurja, kus kõik on lubatud, eriti oma põhitungide järgimine. Oksa sõnutsi: „See on looduse vaimustatud usutunnistus: et kõik inimestele lubatud on, nagu tema ennast igaühele häbenemata pakub, annab, lubab ja lahti teeb, et elu ainukesele tantsule ligineda, ligineda” (Oks 2003: 246).

Teadagi hoopleb ka Nietzsche enda (ja oma kujutletavate jüngrite) immoralismiga (2017: 48, § 32; 159, § 226), kuulutab, et kõik on lubatud (2015: 185, III, § 24), sh seksuaalelu nautimine:12 „Karskuse jutlustamine on avalik üles­kihutus loomuvastasusele. Igasugune suguelu põlustamine, selle mis tahes rüvetamine „ebapuhta” mõistega on see tegelik pärispatt elu püha vaimu vastu.” (Nietzsche 2010: 99, „Seadus kristluse vastu”)

Mis sellisest inimese käsitusest järeldub? Nietzschel: amor fati, dionüüsiline tulevikuootus ja sellesama igavese taastuleku jaatamine (Nietzsche 1988, kd 11: 10–11, fr 25[7]). Kui Oksa jaoks on esmane energia sugulist laadi, siis senise vaatluse põhjal peaks kogu tema maailm tantsima kosmilise orgia rütmis. Ja tõepoolest, selline tasand vilksatabki vaatlusalustes tekstides, kuigi see pole domineeriv:

Loodus annab – see on ümmargune, harudeta soovgi ta peale. Ja põhjatu hea on – hea… Muud ei tea üteldagi. Inetulgi on pikemalt kõneleda. Ja elulauludes sumisevad salajased öötoonid, kõik ühteviisi tiirased ja põnevil nagu soovitavad naisterahvad, kellesse mahutakse – naisterahvad, ja seal on ka tumedad, esialgsed, endised lämmatused nii väärtuslikud, vaimurikkad ja ulatavad, kes kõike pidustamisele julgustavad, kõike, mis arg, madala ja misäärne on. Elulaulus on ka sulavad värinad ja pärastised eksinud, tahajäänud kajad, kes niisama viimseni tantsivad, naeratavad ja meeleolu rahustavad, et vaikseks jäänud mõtetes magustuste tuimusi kusagil kordamas, eksimas ja olemas tunda… (Oks 2003: 246; vt ka lk 245–247, 279)

Kui loomulik oleks loomastuda, lahustuda universumi kiimalisusesse, miks siis ei juhtu see Oksa tekstides, kui n-ö ots on lahti tehtud?13 Sellist lõpptulemust takistab Oksa dekadentlik kosmiline pessimism, mis on tema loomingu afektiivne alg­häälestus ega allu ratsionaliseerimisele. Vaadeldavates teostes avanevad kaks oma­vahel põimuvat ületamatut probleemi, mis jäävad kajama filosoofilises hääles:14 sugude erinevuse ning eksistentsiaalne nihilismi probleem (Jumala surma järgse maailma sattumuslikkus, eesmärgipäratus). Need üheskoos moodustavadki Oksa loomingus pessimismi põhjenduse, kuid selguse huvides vaatlen neid järgnevalt eraldi.

Juhuslik elu surnud Jumala varjus

Nii siin vaadeldavates palades kui ka Oksa loomingus üldiselt esitab filosoofiline hääl eluterviku kohta sõnumi: elu on mõttetu, juhuslik (Oks 2003: 252, 263), seetõttu inetu ja õudne (Oks 2003: 257) ega vääri elamist (Oks 2003: 285).

Meie tunneme ju, kui väga lihtne ja arusaadav elu, selle kehastatud kire tükikese omadus on. Kogemata – see on elu, iseteadvuseta – see on elu, ja elajalises tujus, põlises lolluses valati ta – peale sajakordset asjata mängu… (Oks 2003: 252)

Valjuhäälseim eksistentsi eesmärgipäratuse kuulutajaid XIX sajandi lõpul oli Nietzsche ning siinkohal võib oletada otsest mõju Oksale.

Ainult m e i e oleme need, kes on kokku luuletanud põhjused, üksteisele järgnevuse, vastastikkuse, relatiivsuse, sunni, arvu, seaduse, vabaduse, põhjuse, eesmärgi; ja kui me selle märkide maailma „iseenesena” asjadesse sisse luuletame, sisse segame, siis toimime veel üks kord, nagu alati oleme toiminud, nimelt m ü t o l o o g i l i s e l t. (Nietzsche 2017: 32, § 21)

Nietzsche jaoks oli eksistentsi mõttetusega toimetulek väljakutse tema loometee algusest lõpuni ning ka lahendus jäi enam-vähem ühesuguseks: „maailma olemasolu õ i g u s t a b üksnes esteetiline tähendus” (Nietzsche 2009: 14, „Katse end kritiseerida”, § 5; vt ka Leiter 2018), mõttetule saamisele tuleb ilusad sümbolid (olemine) külge pookida – just see on kõrgeim võimu tahte avaldus inimeses (Nietzsche 1988, kd 12: 312, fr 7[54]). Kunsti funktsiooni juurde elus jõuan artikli lõpuosas.

Oksa loomingu juures tuleb silmas pidada, et siin vaadeldavad teosed on pisut teistsugused kui tema proosalooming üldiselt. Kui mujal (nt novellides „Vaevademaa”, „Neljapäev” ja „Otsija metsas”) valitseb afektiivne kuhtumine, tegelaskujude hangumine zombilikeks varikujudeks (vt Luks 2016), siis kolmikus „Emased”, „Ihu” ja „Nimetu elajas” on afektiivseks režiimiks pulseeriva sugulisuse aktiivsus. Ometi ei ole kirgede torm suutnud vaigistada elu mõtte järele küsivat filosoofilist häält: „On siis elu muud – peale rüselemise, virelemise, mida tükikene kiretainast sünnitab, keda üles ja alla kistakse, kes sügavamale, sügavamale poeb, kaugemale, kaugemale ritsub ja kõrgemale-kõrgemale seab…” (Oks 2003: 262) Vastused, mida pakub sugulis-afektiivne elutunne (elu kui loov põhikirg, Oks 2003: 253; himu, Oks 2003: 270), ei rahulda küsijat, ei haara teda piisavalt kaasa ega vaigista üldistavat mõistust. Samuti ei lepita ega rõõmusta sugugi sõnum: „Elu on ila” (Oks 2003: 329), mis tekitab vastikust (Oks 2003: 284), jälkust (Oks 2003: 327) ja on läbinisti hullumeelne (Oks 2003: 314). Oksa pessimistlik häälestus on erootilisest tugevam.

XIX–XX sajandi vahetuse kultuurikontekstis, mis oli olulisel määral kristlik, ei olnud arutlused elu mõttest ja eesmärgipärasusest, inimese hinge olemasolust jms pelgalt filosoofilised, vaid avaramad ja kindlasti väga emotsionaalsed.15

Nietzsche Jumala surma võrdpilt oli vaadeldaval perioodil Eesti kultuurielus hästi tuntud, muu hulgas sisaldub see „Nõnda kõneles Zarathustras” (nt Nietzsche 2006: 9, 246). Mõne üksiku sedastusena jõudis see loosung Oksa paladesse, kuigi tegu pole tema hoiakut defineeriva sõnumiga: „Ma ei räägi mitte jumalatest: nende sugu on välja surnud…” (Oks 2003: 247)

Kui sugulis-afektiivne rähklus on kogu tõde maailma kohta, siis transtsendentne monoteistlik Jumal (kas või levinud uskumusena, puuslikuna) ei sobitu sellesse süsteemi, üleilmsesse kiimalisusse (Oks 2003: 244–245). Just nõnda kritiseerib monoteistlikku jumalat ka Nietzsche, kasutades genealoogilist, võrdleva usundiloo prismat: „Paratamatult saab décadence’i jumalast, kellelt on kastreeritud mehelikud ­voorused ja instinktid, füsioloogiliselt mandunud, nõrkade inimeste jumal” (Nietzsche 2010: 25, § 17).

Oks käsitleb ristiusu Jumalat sama mahlakas kujundikeeles. Ilma soota olemine on puudus, nõrkus (Oks 2003: 286):

Kõik muu looduseteotus – need juusteni uhked, väga ilusad ja kiimalised kuradid, see tursunud, tahtmisvõimes kohitsetud jumal – tunnevad häbi oma puuduliku hinge­ehituse pärast: neile pole ju sugu sisse lastud, ainukest elavat ilmade sees – sugu… (Oks 2003: 245)

Nii on Jumal kahel moel puudulik: tal pole ei ligipääsu tungidele ega kaheks sooks jagunemise kogemust. Kuigi Oksal leidub ka mõte sugulise looduse juhuslikust tekkimisest (Oks 2003: 239), millisel juhul võiks Jumala täiesti kõrvale jätta, pole see arusaam valdav.16 Jumal jääb Oksa teostesse üha tontlikumaid vorme võttes kummitama (vt ka Reets 2003 [1970]: 395).17 Oksa teoste spirituaalne pinge ei rahuldu looduslike tungidega, vaid liigub edasi mööda transtsendentset trajektoori. Siinkohal võiks korrata Nietzsche hoiatust: kui pealiskaudselt lähenedes tundub religiooni taandumine pisiasjana, mis juhib inimesi muretu, lõõgastust täis elu juurde (nagu tundus hullu inimesega turuplatsi jagavale rahvahulgale), siis tegelikult tuleb veel sajandeid võidelda surnud Jumala varjuga ehk laiemalt öeldes: religiooni juurutatud elu eitavate dekadentlike väärtustega (Nietzsche 1988, kd 3: 467, § 108; vt ka Luks 2023: 118).

Oksa proosa nn isandahääl otsib intensiivselt spirituaalset häälestust. Tekstist võib leida katsetusi jumalikustada sugu:

Seal olgu ka Tema, sulle tundmata. Tema sellepärast, et ta kõik selle, mis mind piinab ja rahutuks teeb – loonud on. Ma ei räägi mitte jumalatest: nende sugu on välja ­surnud… Ma kõnelen mõtteteadlisest tahtmisest elus, nagu sugutahtline Meeleolu on… (Oks 2003: 247; vt ka lk 314, 319)

Selle taotluse võimendamine ja õnnestumine viiks loodusliku seksuaalsuse spirituaalsesse pühitsusse, nii loodaks müüte, uusi jumalaid: „Päikesesoojus ja vee­niiskus sünnitavad igast ülespressitud tilgast, mis taeva poole kargas – igast vikerkaare värvist seal sees, igast kirjust mõttest sünnib uus jumal, uued inimesed” (Oks 2003: 250). See nägemus on kui loominguline vastuhelk Nietzsche etteheitele: „Möödus peaaegu kaks aastatuhandet, ja ei ühtki uut jumalat!” (Nietzsche 2010: 28, § 19), samuti ­paralleel tema dionüüsilise filosoofia-kunsti visioonile (Nietzsche 2009: 12–16, „Katse end kritiseerida”, § 4–5).

Kuid viimati tsiteeritud nägemused ei määratle vaatlusaluseid Oksa tekste, vaid jäävad pigem erandlikeks puhanguteks. Valdab hoopis lopsakas blasfeemia, eriti selgelt „Nimetus elajas”: olles sugulisest loodusõpetusest n-ö julgust võtnud, asutakse jätkuvalt dialoogi transtsendentse Jumalaga. Teda soovitakse teotada nt suudeldes (Oks 2003: 331) ja roppude lauludega ülistades (Oks 2003: 321), vägivaldselt sugulise eluga kokku viia, nõudes temalt sugutamist-sigitamist (Oks 2003: 244).

Väsimata punasesse veresse vaadates ootad sa jumala ilmumist sinna, sinna. Ootad, et ta veres peaks sündima, kasvama, teise ära kägistama ja ennast piinama eemal. Ootad, et kõik mis olemas on, alla vajuks – ja siis läbi vaikiva valmimise sa vaataksid järelejätmata seda, mis pea nii raskelt ümber käima paneb. Värske, elav ihu, sugu vaim. (Oks 2003: 304)

Oksa suhe Jumalaga on ühtaegu blasfeemiline ja paroodilis-satiiriline, mida on nimetatud dekadentsi esteetikale omaseks hoiakuks (Buchen 1972: 22). Oks nihestab religioosset sõnavara, nt sõnu patt (Oks 2003: 254, 319) ja ingel (Oks 2003: 274), ning tema palades joobutakse moraalinormidest üleastumisest, transgressiivsetest rituaalidest:

Siis sa tõukaksid veel kord, et verd, rusuhunnikuid, piina ja jäänuseid näha – ja ­terveks saada teadmises: ma olen kõige enam saanud kurja teha. Issand neelaku see võimalus teist armastada, või lõpetagu algidudes niisugune meeleolu inimesega tükis, kus piina, põlgamist ja kägistamisevaeva lustiks ei ole, ei ole… (Oks 2003: 309)

Oksa tekstide dekadentlik põhihäälestus ei võimalda joovastuda looduse tungide loomulikust ringkäigust. Kuigi aktiivse vägivaldsuse ja passiivse hääbumise vahel kõikumine ühelt poolt teotab seksualiseerimise kaudu pühadust, transtsendentset Jumalat, kumab sellest teotusest läbi transtsendentsi vajalikkus, millest lahusolek tekitab loomingulist pinget. Selle pinge tõttu ülendatakse teiselt poolt nauding transtsendentseks, kättesaamatuks. Kuid nagu märgitud, on Oksa tekstides samaaegselt, teise hääletooniga kõneldes elu naturaliseeritud ning sugulisest kõiksusest ilma jäänud Jumal väetiks ja surnuks kuulutatud, seega kujutab Oksa blasfeemia varju­poksi, moodustades skisofreenilise olukorra.18

Jumal on surnud, transtsendentne väli on tühi – selle tühja väljaga suhestumise kogemus viib kokkupõrkeni eimiskiga. Need kokkupõrked on olemas ka Oksa palades ning selgitavad hääbumisse kulgevat meeleolu. „Mina rahustaks ja ära unustama saadaks seda iseloomuta hingelist Elumittemidagit…” (Oks 2003: 249)

Nietzsche tõlgenduse kohaselt seisneb selles tühjusega kokkupõrkes dekadentsi loogika: „Ohverdada jumal eimiski heaks – see viimse julmuse paradoksaalne müsteerium jäi varuks põlvkonnale, kes kerkib esile just nüüd: me kõik juba teame sellest midagi” (Nietzsche 2017: 71, § 55). Nietzschelikult tõlgendades võib Oksa tekstide raevukas afektiivsuses näha tahte avaldumise piirvõimalust, kuna „ennemini tahab inimene tahta e i m i s k i t kui m i t t e tahta…” (Nietzsche 2015: 200, III, § 28).

Oksa dekadentlik looming suhestub elu mõttetusega ja transtsendentse välja tühjusega sellisel viisil, mille eest Nietzsche kujundlikult hoiatab ja millest ta loodab hoiduda suure tervise ja kõige jaatamise abil: „Kes võitleb koletistega, vaadaku ette, et ta ise seejuures koletiseks ei muutu. Ja kui sa vaatad liiga kaua kuristikku, vaatab kuristik ka sinu sisse.” (Nietzsche 2017: 95, § 146)

Kuigi inimese võitluses kord olematuks kuulutatud, siis jälle tõsiselt võetud jumalaga on omajagu kirge, kahvatub see Oksa tekstides kahe soo kokkupõrkamise intensiivsuse ees.

Sugude armutu võitlus

Oksa naturaliseeritud sugu-ilmas on transtsendentsi ihalev religioosne spirituaalsus niisiis võimatu, moondudes blasfeemiliseks meelelis-ülemeeleliseks ringmänguks tühjuse ümber. Kuid pöördugem Oksa proosapalade „Emased”, „Ihu” ja „Nimetu elajas” põhiteema juurde: moraalsetest käskudest vabastatud inimolendid elutsemas keset looduse kiimalist voogamist. Olgugi et kaotatud paradiis kohutab, surnud Jumala vari pelutab, ometi võiks elu osutuda tungide ringluseski elamisväärseks, kas või tungide vaimses vormis – armastuses. Järgnevalt käsitlen selle perspektiivi luhtumist Oksa loomingus.

Oksa loomingu filosoofiline hääl ei deklareeri kogu elu sugulisust üksnes tungilisuse, vaid ka kaheks jagunemise tähenduses: „[---] sest sugu on inimene, ja elu on isane või emane, nagu mõttedki, mis kahesugustes vormides tantsivad, suruvad ja iseennast sugutavad” (Oks 2003: 241).19 See kreedo läbib vaatlusaluseid teoseid ning toob esile olulise erinevuse Lääne-Euroopa seksuaalse alatooniga dekadentlikust kirjandusest, kus on sageli esinev teema homoseksuaalsus (Hawthorne 2019: 202–204) – Oksa tekstid aga seda kihti ei sisalda. Oksal on küll kõikvõimalikke teisi pikantseid allusioone, kuid kõik toimub heteroseksuaalses kontekstis.

Oks kujutab oma teostes suguelu valdavalt nii: naisterahvas, emane, on sensuaalne-ihalev, meest ahvatlev, mees aga ei ole huvitatud või kui lasebki ennast ahvatleda, siis suhtub sugulisse vahekorda ja partnerisse põlgusega, mis muudab tema käitumisegi naise suhtes vägivaldseks. Peamine konflikt seisneb selles, et naine tahab ja mees mitte. Naine on loomulik (Oks 2003: 286, 290), ta toimetab eelnevalt visandatud looduse rütmide kohaselt, veelgi enam: „Loodus on emane: iga kehaosa ta alati särgita ihu küljes on niisugused, niisugused – voldid, juuksed ja silmad” (Oks 2003: 245).

Oksa kujutatud konflikti taustal kumab Nietzsche käsitus sugude erinevusest teoses „Sealpool head ja kurja”. Nietzschegi väidab, et naine on mehest loomulikum-looduslikum:

See, mis naises sisendab austust ja küllalt sageli ka hirmu, on tema l o o m u s [Natur], mis on „looduslikum” kui mehe loomus, tema ehe röövloomalik kaval nõtkus, tema tiigriküünis sõrmkinda sees, tema naiivsus oma egoismis, tema kasvatamatus ja sisemine metsikus, tema vooruste ja ihade haaramatus, avarus, ekslevus …… (Nietzsche 2017: 176, § 239)

Samuti põlistab Nietzsche mehe-naise konflikti ja vääritimõistmise vältimatuse, mida ta seletab neid läbistavate afektide tempo erinevuse kaudu (Nietzsche 2017: 85, § 85). Sugudevaheline konflikt ei ole Nietzsche jaoks midagi anomaalset, kuna kogu tegelikkus on tema silmis mikrotasandil (võimu tahtena) pidev eri elementide vaheline võitlus – seega on konflikt loomulik asi, mida dekadentlikud askeesi­ideaalid on asjatult püüdnud kaotada. Kuigi enamik võimu tahte alaseid mõttekäike jäid Nietzschel eluajal avaldamata, leidus neid piisaval määral nendes teostes, mida Oks paistab olevat tundnud (nt Nietzsche 2017, § 36, 259).

Moderniseeruva Euroopa linliku kultuuri kontekstis oli Nietzsche jaoks probleem naiste emantsipeerumine, soov muutuda meestega võrdõiguslikeks kodanikeks kiretul elu korraldamise väljal, mis kaotab loomuliku ahvatlemise ja ahvatletud saamise energiaringi (Nietzsche 2017: 173–176, § 238–239). Oksa maailmas, metsikul ääremaal seda probleemi ei ole: naiste sensuaalsust, valmisolekut sugueluks on esitatud värvikalt (Oks 2003: 244, 262, 270) ning üldistusena kõlab: „Üksainus on inimese loomulik elukutse: hoor olla. Naisterahvas on seda sündimisest saadik.” (Oks 2003: 287)

Aga meesterahvas? Tema on Oksa teostes sageli tundekülm, naise jaoks kätte­saamatu, ihasid valitsev (Oks 2003: 255). „Pealekäiv himu on naiste jumal, see mõtetega „Võitud mees”, õnnistegija, aga meestele ei ole teda tarvis. Sest isane valitseb nimeta looma eneses ja teises.” (Oks 2003: 290) See on XX sajandi algulgi levinud soostereotüüp, mille peamiseks levitajaks võib pidada toona populaarset Otto ­Weiningeri (vt Hinrikus 2005). Seda arusaama väljendab ka Nietzsche:

Midagi ei ole algusest peale naisele võõram, vastumeelsem, vaenulikum kui tõde, – tema suur kunst on vale, tema kõrgeim asi on näivus ja ilu. Mööngem seda, meie mehed: me austame ja armastame just s e d a kunsti j a s e d a instinkti naises: meie, kelle õlul lasub koorem ning kes me enda kergenduseks seltsime hea meelega olenditega, kelle käte, pilkude ja õrnade rumaluste all paistab meie enda tõsidus, meie raskus ja sügavus meile peaaegu rumalusena. (Nietzsche 2017: 169–170, § 232)20

Oksa teoste maailmas, mida ei defineeri miski peale sugutungi, peaks kirgede valitsemise taotlus paistma rumaluse ja enesepiinamisena. Ja niimoodi see välja kukubki: olles tungide suhtes distantsil, ei suuda mees neid (sh suguelu) nautida, vaid piinab ennast ja naist, jääb eluvõõraks, olgugi et raamjutustaja hääl ärgitab teda siin-seal ellu sukelduma:

Saa momendiks elajaks ja unusta oma valitsemise tung, jäta ta, tülikas takistaja, taha – ja siis ei ole sa enam üksi-üksi. Siis on kõik elu sinuga omadustes sugulane ja ühised tundemärgid, mis tulevikust aru ei saa, vaid ainult olevikku jumaldavad. (Oks 2003: 242)

Kuid Oksa teostes on mees dekadentlikule tegelasele omaselt võimetu olema loomulik, ta on vastuoksa, äraspidi. Üliharva näeb see mees Nietzsche kombel naise loomulikkuses midagi kiiduväärset – nt julgust sünnitada (Oks 2003: 286), äärmusliku näitena asetab mehelik hääl jumalateotuse käigus naise tühjaks jäänud troonile: „Jumalale töötad tegevuseplaani välja ja võtad tema nagu seotud lapse valitsemise­posti otsast ära. Voodi moodi troonile aga paned naise, kõige himukama, ilusate aeglaste liigutustega, soovitavas atitüüdis.” (Oks 2003: 299)

Valdavalt näeb Oksa teoste mehelik pilk naist negatiivsete afektide prismast, kuhjates sõimu ja alandust: „Emane. Miks nemad kõik väga ühesugused, abita, taibuta ja iluta on, miks mõnedki austamiseni ei ulata. Nagu haiglane elajakene: lihtsalt ei taha. Majaski on õudne: määrib rohkem kui puhastab. Emane. Inimesesoo roomaja.” (Oks 2003: 243) Naine on korraga mära, lehm, kana (Oks 2003: 297), on äratarvitamiseks loodud ja rikub terve ümbruse meeleolu (Oks 2003: 244). Vaadeldud hoiakut ilmestavad ka mitmed naise kallal toime pandud seksuaalvägivalla kirjeldused (Oks 2003: 288, 291, 309). Suhtumist loomulik-jumalikku naisessegi võib seega kirjeldada eelmises peatükis vaadeldud blasfeemia mõiste kaudu. Nii nagu dekadentliku elutunnetuse jaoks luhtub teoloogiline erinevus – Jumala kohal on vaid eimiski ning tühjuse pelutavat vaikust tuleb täita surnud Jumala varje mõnitava kisaga –, samamoodi luhtub Oksal seksuaalne erinevus: emane on tühjus, millega pole võimalik kontakti saada. „Emane – nagu himu, nagu andmine, nagu tühjus…” (Oks 2003: 270)

Eelnevalt käsitletud Oksa tekstide eksistentsiaalsest elutunnetusest lähtudes pole võimalik askeesi õigustada, loomulikust sugulisusest loobumine ei saa toimuda millegi kõrgema nimel, sest midagi muud olemas ei olegi. Ometi avaldub Oksa teostes mõnikord mehe taotlus sugulisusest lahti öelda, vabaneda. Selleski kumavad paralleelid Nietzsche filosoofiaga, kuigi otsest mõju on raske uskuda.

Kas ilu päästab maailma dekadentsi küüsist?

Kunsti staatuse, eriti selle eluga seotuse teemat Oksa teostes tuleb alustada Nietzsche kunstikäsituse vaatlusega. Nietzsche loometee jooksul esineb selles muudatusi, kuid kunsti põhifunktsiooni osas on varane ja hiline Nietzsche samal seisukohal (Young 1994). Just kunst peab olema elujaatuse suurim stimuleerija, suurim vastukaal patoloogiana mõistetud globaalsele dekadentsile (vt Luks 2023: 117–120). Mõttetu, transtsendentsest väärtusest ilma jäänud maailm on talutav üksnes esteetilise nähtusena: „[---] maailma olemasolu õ i g u s t a b üksnes esteetiline tähendus” (Nietzsche 2009: 14, „Katse end kritiseerida”, § 5). Elujaatav instinkt kehtestab kõikjal enda ümber ilu:

Tahta midagi ilusat või inetut sätestada neist [alalhoiuväärtustest] mööda vaadates on mõttetu. Ilus ise eksisteerib sama vähe kui hää ise, tõe(li)ne ise [---]

I l u s a k s- ja i n e t u k s-m õ i s t m i s e d on l y h i n ä g e l i k u d (nende vastu töötab alati mõistus): aga k õ i g e k õ r g e m a l m ä ä r a l v e e n v a d; need apelleerivad meie instinktidele, seal, kus need kõige kiiremini otsusele jõuavad ning oma „jah” või „ei” ytlevad veel enne, kui mõistus jõuab midagi öelda… (Nietzsche 1988, kd 12: 554–555, fr 10[167]; Nietzsche 1930: § 804)

Hiline Nietzsche kasutab korraga kaht erinevat kunsti piiritlust. Esimeses, normatiivses tähenduses on kogu kunst (st kõik, mis on kunstina arvesse võtmist väärt) elu jaatav (Nietzsche 1988, kd 13: 296–299, fr 14[119]; 241, fr 14[47]). Teise, deskriptiivse tähenduse põhjal esineb ka dekadentlikku kunsti (nt romantismis), mis on inetu, haiglane, elu eitav, fragmentaarse vormiga jms (Nietzsche 1988, kd 13: 458, fr 15[88]; 489–491, fr 16[29]).

Eeltoodud Nietzsche seisukohtade põhjal võib jääda mulje, et elu jaatav, dionüüsiline kunst on moraalsetest kammitsatest vaba, loomulikke instinkte, sh seksuaalsust nautiv. Oksa probleem dekadendina oleks siis jaatusjõu puudumine, pessimism, mis pärsib sugulist joovastust. Kuid Nietzschel pole asi nii sirgjooneline. Tõsi küll: ta tunnistab kunstitungi ja sugutungi sarnasust, samast allikast pärinemist (Nietzsche 1988, kd 13: 293–294, fr 14[117]), kuid see ei tähenda Nietzsche jaoks sugugi, et kunstis tuleks pelgalt loomalikud instinktid nende puhtal kujul valla lasta. Ka laiemalt pole Nietzsche programmiline eesmärk inimlooma vabanemine moraali köidikust, vaid inimese ületamine, üleinimene – üllus, vaimurikkus, aristokraatlikkus (vt Nietzsche 2017: 204–239, § 257–296), mis kätkeb ka afektide valimise ja kontrollimise võimet:21

Elada kohutava ja uhke meelerahuga; alati sealpool –. Oma afekte, oma poolt ja ­vastu-t vabalt omada ja mitte omada, nendeni alanduda, tundideks; i s t u d a nendele nagu hobuse, sageli nagu eesli selga: – nende rumalust tuleb nimelt osata kasutada niisama hästi kui nende tuld. (Nietzsche 2017: 230–231, § 284)

Nõnda on ka kunstiloomingus: vaimurikkuse kasvatamiseks on vajalik afektide peenendamine ja võimendamine sublimeerimise kaudu (vt Gemes 2009; Phillips 2015), mida võib nimetada teatavaks askeesiks (Benson 2008).

Kunstnik kujutab endast võibolla tyybipäraselt vajaliselt meelelist inimest, kes on yldiselt erutatav, igas meeles ligipääsetav, ärritusele, sugestioonilegi juba kaugelt vastu tulev. Sellegipoolest on ta reeglina oma ylesande, oma tahte käskijaks saada väe­võimuses, tegelikkuses mõõdukas, tihti isegi karske inimene. Tema domineeriv instinkt t a h a b seda temast: see ei luba tal end teab mis moel kulutada. Kunsti-kontseptsioonis ja suguaktis kulutatakse yht ja sedasama jõudu: olemas on yksnes yhtlaadi jõud. S i i n alla jääda, s i i n end ära raisata on kunstniku jaoks reetlev: see reedab instinkti – yldse tahte – puudumise, tegemist võib olla märgiga décadence’ist – igaljuhul kaotab tema kunst sellega rehkendamatul määral väärtust. (Nietzsche 1988, kd 13: 600, fr 23[2]; Nietzsche 1930: § 815)22

Sublimeerimine ei tähenda Nietzsche jaoks seda, et samu meelelisi naudinguid nagu argitegelikkuses peaks looma ja läbi elama kunstiilmas. Nõutav on suur stiil (Nietzsche 1930: § 842), liigne sensuaalsus on kunstis Nietzsche jaoks taunitav, dekadentsi märk (Nietzsche 1988, kd 12: 469–470, fr 10[25]).

Vaevalt et Oks neid mõttekäike kunsti kohta tundis, ometi on „Emastes”, „Ihus” ja „Nimetus elajas” tuvastatav Nietzsche arusaamaga sarnane, samuti esteetiliselt motiveeritud sugukire sublimeerimise trajektoor, kuigi kahe mõtleja järeldused ja tulevikuvisioonid lahknevad otsustavalt.

Mainitud trajektooril ilmneb Oksa teostes neli aspekti. Esiteks kuulub sellesse eespool nimetatud meheliku hääle tõrjuv hoiak sugutungi suhtes, ent mitte enam loomuvastase hälbe ega haiglusena, vaid programmilise afektide valitsemise (Oks 2003: 260) ning üksildumise tahtena:

Kui sa siis niiviisi küllalt oled inimestest eemale hoidnud, oma nimetumat elajat talli­nurka suudpidi sõnnikusse surunud, vastu päikest nii kaua vaadanud, kuni silmad pimedaks jäävad, või kuni päikene häbis ära kustub su pilkude eest, siis oled sa enese­vaevaja, et kangelane olla, kangelane. (Oks 2003: 299)

Kuidas on aga Oksa tees, et inimese loomulaadiks on sugulisus, ühildatav sugulisuse ületamise sooviga? Ikka Nietzsche jälgedes: teiseks tähendab sugulisusest lahti ütlemine inimese ületamist (Oks 2003: 308, 325). Vahel nimetatakse seda seisundit ka uueks inimeseks ning kahtlemata on selliseks sammuks võimeline ainult mees.

Kui teie silmaveega ta jalad ära määriksite ja juustega kuivataksite, kui teie ka viimase varanduse odööriks ostaksite, et selles lõhnas mehe isast meelitada, ta siiski teie juurde alla ei tuleks, sest ta ei ole vigane, vaid uus inimene. (Oks 2003: 300)

Inimese ületamise tahe võrsub Oksal dekadendile omaselt põlgusest ja vihast (Oks 2003: 309, 320, 324–325). Kuigi Nietzsche jutlustab kõige jaatust, puhast aktiivsust, pole ka tema hilisteosed säärasest reaktiivsusest vabad, eriti kristluse kriitikaga seoses. Selles on nähtud üht Nietzsche dekadentsi varjatud aspekti (Bernheimer 2002: 19).

Kolmandaks kuulub sugulisuse ja seega inimese ületamise sooviga kokku igatsus ilu järele.

Oleks tõesti kusagil mingisugust iludust ka väiksemalgi mõõdul, suudaks see ujuv, ritsuv ring vähem hale ja enam uhke olla – oo, siis mõjuksid kutsumised ja janud neelavas himus patt tagajärjelikult. Elamine ei oleks enam mõnele häbistav. Leitakse kujud, mis omale ja teistele reostavad ei ole. Ja siis, ei tea, korjuks vast elus mingisugust mõtet ja sisugi, nagu väikene põhjuski oleks olemas olemasolemise üle mitte häbi ja tuska tunda. (Oks 2003: 254)

Kui Nietzsche käsituses loob jõuline instinkt ilu, siis Oksa jaoks tundub ilu olevat midagi eest leitavat, dekadentliku elutunde tõttu tegelikkuses pigem midagi puudu olevat – nagu eespool näidatud, on kõik ümbritsev õudne ja inetu. Siiski vilksatab Oksa tekstis eelmainitud kosmilise jaatuse hetkedel ka loomalik-loomuliku ilu lubadus, aga mitte sugudevahelise harmooniana, vaid nende konfrontatsioonile truuks jäädes domineerimise ja vägivallana:

Vägisi – selles on terve jõud, tulede allikas, nagu see, kes viisakalt enesesse sisse tagasi vaatab, äkitselt mõtte leiab, mis ilu ülendamiseks, ajamoe täiendamiseks edasi hüppama sunnib. See on lõpmata, igavese elusundimise sees elajamõtte, loomavõime ilu kõrgendamiseks. Ja kõik on sellepärast, et ilu laiendada, raskendada, kõrgendada, sügandada. (Oks 2003: 241)

Kellesse koondub mehelik, ilu ihkav, sugu ja inimest ületav tahe? Vastus on sugukire sublimeerimise neljas aspekt: kõik see koondub üleinimlikuks kangelaseks olevasse luuletajasse:

Ainult lähedane laulikukalju on südameni enesega rahul. Ta ennastvalitsev ümmargune pind on kahetsuseta, on ilma südame piinast. Temal ei ole hirmutavaid jumalaid ega halastavaid kuradeid ihus, mis kaela kaudu pähe roomaksid. Luuletaja ise vaikib tähendusrikkas valges öösärgis, mis niisama puhtalt ümber hojab nagu ­luuleline-elus, kaja nahkkuju ümber vaimustuseks. Ta tundeline hing tahab mõnikord hoiatada, kinni katta – siis jälle ärritada, juurde juhatada. Nagu meeleolu: Vabalt ulatav ainukene ilmas… (Oks 2003: 269)

Sellest lõigust võib jääda mulje, justkui oleks Oksa looming turvaline paik üksildase, sugulisusest lahti ütelnud luuletaja jaoks või kuulutaks koguni sugutute olendite kogukonna võimalikkust. Selliseid mõttekäike ei arendata edasi, aga ­nendega võimendatakse eespool kirjeldatud elu ja inimese eitus apokalüptiliseks meeleoluks. Luuletaja ei kuuluta uut elu, vaid hävingut ja lõppu (Oks 2003: 326, 330),23 eriti ilmekalt ja sümboliterohkelt ilmneb see „Nimetu elaja” lõpus: „Mis aga veel vaimustas, oli sügaviku algus ja igavik oma äärepealses kalduvuses nagu väga suure vankri ümberkerkimise silmapilk niisuguse sopase linnajõe kohal – ja oleks viimane sõit: ja inimkond istub sees” (Oks 2003: 331).

Lisaks mängib Oks mitmesugustes vormides (tegevuskirjeldused, sooviavaldu­sed, imperatiivid) teadvuse vaibumise ideega, kujutades teadvust sulandumas mõnda eelteadvuslikku loodusvormi, nt väljendites seeneks sündima (Oks 2003: 298), pehme udu peal kaduma (Oks 2003: 319), sügise sisse kasvama (Oks 2003: 328). Elust tuleb teadlikult lahti öelda, uppuda, kaduda – just selles seisneb inimolemise ekstreemsus, „Äärmine inimene” (Oks 2003: 319). Seega on Oksa loomingu vastus peatüki pealkirjas esitatud küsimusele selgelt eitav: kunst ei päästa maailma, ei esita isegi mitte õrna pääsemise lubadust, vaid üritab seda hävitada. Elu on mõttetu ja inetu, hävimis­väärne, seda asjaolu ei suuda väärata isegi mitte siin käsitletud teoste pea­teemaks olnud suguline afektiivsus, iha. Mõõnav sugu viib elu allakäiguni, nii et artikli algul vaadeldud sugulisuse ja elu identsus saab olematuse horisondil veel kord kinnitatud.

Kokkuvõte

Selle artikliga näitasin esiteks, et Jaan Oksa sugulisust käsitlevad fragmentaarsed tekstid ei kujuta endast pelgalt tungikirjandust, vaid nendes leidub sügav filosoofiline mõõde. Palades „Emased”, „Ihu” ja „Nimetu elajas” käsitletakse inimloomust ning kogu elu sekulaarses kontekstis, kus inimhinge ja ka religioosse mõõtme koha on sisse võtnud afektiivsus, mille Oks taandab omakorda sugulisusele. Samuti kujutatakse omapärasel moel sugude vältimatut võitlust.

Teiseks tõin esile, et paljud Oksa proosas avanevad filosofeemid on sarnased Nietzsche omadega. Nii Nietzsche kui ka Oksa teostes sisalduvad inimloomuse naturaliseerimise taotlus, sh inimese mõtestamine pigem afektiivse kui ratsionaalse olendina; sekulariseerumine (nn Jumala surm) ja religiooni raevukas ründamine; eelnevast tulenev eksistentsi mõttetuse kogemus ning esteetiline taotlus distantseeruda inimese loomulik-looduslikest afektidest. Võrdluse põhjal julgen öelda, et ­varasemalt esitatud väited Nietzsche olulisest mõjust Oksa loomingule peavad paika.

Kummagi hoiakud dekadentsi kui probleemi suhtes ning tulevikuvisioonid aga erinevad oluliselt. Kui Nietzsche kõneleb vitalistliku paatosega, püstitades tulevaste filosoofist kunstnike jaoks dekadentsi ületamise ülesande, siis Oks jääb läbinisti dekadendiks, mitte üksnes esteetilises, vaid ka filosoofilises plaanis, tõrjudes elu ning arendades apokalüptilisi visioone. See tähelepanek ei anna alust normatiivseks lõpphinnanguks Oksa loomingule, vaid alles püstitab uusi vaidlus- ja uurimisküsimusi. Väljaspool kriitikat ei seisa Nietzsche nõudmine, et kogu kunst peab olema jaatav, elu ja ilu teenistuses. Kaheldav on see nõue ka Nietzsche ajaloofilosoofia raames – kas dekadentliku ajastu kunst ja filosoofia saavad puhta jaatuse-energia abil ennast ajavaimust parun Münchhauseni kombel välja tõsta, nagu Nietzsche uskus? Inetust viljeleval transgressiivsel kirjandusel võib olla oluline roll negatiivsuse kogemisel – see kogemus omakorda võib osutuda tähtsaks mitte üksnes ajaloolises perspektiivis, vaid ka inimloomuse läbivalgustamisel ning koguni üldises ontoloogilises sihis (vt Luks 2020b). Ka ontoloogilisel tasandil väärib kaalumist, kas puhtal jaatusel tuginev looming on üldse võimalik või sisaldab ka nietzschelik dionüüsilisus varjatud kujul negatiivsust (Coole 2002: 85–121). Näiteks on Pirjo Lyytikäinen lansseerinud Joel Lehtoneni transgressiivset loomingut analüüsides edasist mõtestamist ­vääriva dionüüsilise dekadentsi mõiste, mille puhul kujutatakse elu barbaarse võimu ja orgiastilise naudingu kaudu, kuid siiski destruktiivselt, hüsteerilise transgressiooni­tahte abil (Lyytikäinen 2011: 252). Kõigi nimetatud küsimuste edasisel uurimisel pakub Jaan Oksa looming rikkalikku mõtteainet.

Artikli valmimist on toetanud Eesti Teadusagentuuri rühmagrant PRG1667 „Tsiviliseeritud rahvuse teke: dekadents kui üleminek 1905–1940”. Tänan Indrek Ojamit, kelle juhtimisel 2021. aastal Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses läbi viidud seminar Jaan Oksa proosast tekitas selle artikli algidee.

Leo Luks (snd 1976), PhD, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjandus­keskuse vanemteadur, Eesti ­Maaülikooli vanemlektor (Fr. R. Kreutzwaldi 1, 51006 Tartu) ning Tartu Herbert Masingu kooli filosoofiaõpetaja, leoluks@hot.ee

1 Oks (2004: 201) samastas modernismi dekadentsiga ning praeguseks on nende kahe nähtuse vahelisi seoseid ja kattuvusi rohkesti uuritud (nt Weir 1995).

2 Artiklis käsitan kirjanduslikku dekadentsi Bourget’ varal n-ö lihtsal või algsel kujul kui tekstis domineerivat negatiivset afektiivset häälestust, mis ulatub üldise allakäigunarratiivini ning millega kaasneb fragmentaarne stiil (täpsemat eritlust vt Lind 2018: 59–64). Teatavasti on dekadentsi määratlemine ja piiritlemine tänini jätkuva akadeemilise diskussiooni teema, leidub hulganisti kitsamaid ning laiemaid määratlusi ning arutellu on panustanud ka eesti uurijad (Hinrikus 2011: 14–20). Leian, et Jaan Oksa kui n-ö puhtakujulist dekadenti sobib vaadelda dekadentsi lihtsa käsituse raames, mõiste keerukamatesse eristustesse olen Nietzschet uurides panustanud teisal (Luks 2023).

3 Selle põhjal kerkib arvamus, et Oks võis olla kursis markii de Sade’i loominguga.

4 Kriitilises essees „Meie jutukirjanikke vaatamas” (1911) sõnastab Oks perversse estetismi kreedo järgmiselt: „On halba pornograafiat ja modernset sellenimelist kirjandust. Võtete julgus lööb niisuguste voolude juures nähtavale. Endise eetika järele „valjud”, „kõlbmatud” sõnad on meile ligemale kistud, vabadeks, loomulikeks tehtud.” (Oks 2004: 223)

5 Filosoofilise ambitsiooni olemasolu Oksal kinnitab artiklikatkend „Mõistuse algamine” (Oks 2004: 355–360).

6 Erna Siirak (1969: 382) toob esile, et Aspel esitab Oksa sideme Nietzschega prantsuskeelse entsüklopeedia „Encyclopédie de la Pléiade” artiklis „Littérature Estonienne”.

7 Umbes pool teosest „Nõnda kõneles Zarathustra” ilmus Ado Grenzsteini eestikeelses tõlkes 1901–1902 ajalehes Olevik, olles seega üldkättesaadav. Kahtlemata oli mõni Nietzsche teos XX sajandi alguseks kätte­saadav Tartu ülikooli raamatukogus, kuid on teada, et Oks külastas Tartut vaid mõnel korral. Samuti on teada, et Oks hankis Venemaal viibides – kus valmisid ka vaatlus­alused teosed – endale hulganisti kirjandust. Venemaal ilmusid juba XX sajandi algul tsensuuri vintsutustest hoolimata Nietzsche kogutud teosed (Petrov 2017).

8 Naturaliseerimise all pean selles artiklis silmas mingi üleloomuliku, metafüüsilise entiteedi (nt hinge) ümbertõlgendamist loodusnähtuseks. Selline menetlus iseloomustab filosoofilist naturalismi, kuhu kuulub ka Nietzsche (vt Vikipeedia: Naturalism (filosoofia)). Esteetiline naturalism on keerukam nähtus ning Oksa seoseid sellega siinses artiklis ei ­käsitleta.

9 Kordus on nendes teostes läbiv stiilivõte. Oks kordab nii mõtteid kui ka sõnu nende rõhutamiseks. See asjaolu koos tekstide üldise segase struktuuriga võib tekitada mulje, et antud tööd on loomepalangus, omamoodi automaatkirjutamise teel tekkinud esmased visandid. Ometi ei pruugi see nii olla, oma kirjades räägib Oks sihikindlast tööst tekstiga: „Pealegi: nüüd kirjutasin „Emased” uuesti, laiendasin faabulis, parandasin tehnikat ja kirjutasin osakesed juurde” (Oks 2004: 273).

10 Linnu (2018: 11, 63) väitel esineb Oksa loomingus ka viiteid Freudile.

11 Tlk Ahto Lobjakas. Siin ja edaspidi viidatud Lobjaka tõlked pärinevad Nietzsche postuumselt kompileeritud teosest „Tahe võimule” (1930, eestkeelne tõlge toimetamisel), kuid allikaviited on artiklis esitatud esmalt Nietzsche märkmeraamatu katkenditele, mõnikord on allikast lähtuvalt muudetud Lobjaka tõlke interpunktsiooni.

12 Nietzsche ei propageeri siiski neeldumist suguelu joovastusse, vaid pigem afektide võimestamist kunstiloomingus (st teatavat sublimatsiooni). Klassikalise suure stiili pooldajana ei loo Nietzsche eksplitsiitselt erootilisi tekste ega hinda neid kõrgelt, pidades neid labasteks, brutaalseteks.

13 Psühhoanalüüsist lähtudes tekitab siinseski artiklis vaatluse alla tulev seksuaalne diferents ­ontoloogilise tõrke ega võimalda ihast lähtuvat sugude ühtesulamist. Lisaks sellele kerkiks kosmilise orgia rütmis kirjutamisel päevakorda tänapäevani aktuaalne esteetiline suurprobleem: kuidas ilma tõrgeteta seksuaalsust kajastades vältida langemist nn halba pornograafiasse.

14 Nagu järgnevas osutan, ei esinda see filosoofiline hääl puhast vaimu, vaid jääb läbinisti mehelikuks.

15 Eestiski kembeldi XX sajandi algul Nietzschest tõukudes päevalehtedes kristluse kasu ja kahju üle ning kui kirikuõpetaja Theodor Tallmeister pidas 1921. aastal Nietzschet kritiseeriva kõne „Nietzsche ja ristiusk”, kogunes seda Estonia teatri saali kuulama mitu tuhat inimest (vt Luks 2023: 132–138).

16 Oksa napis traktaadivisandis „Mõistuse algamine” esineb Jumal-vaim loova väena (2004: 355–360).

17 Oksa kogu loomingu raames osutub religioosne problemaatika keerukaks ja ambivalentseks. Paul Reetsi (2003 [1970]: 395) tähelepanekut, „et seal, kus leidub blasfeemia, seal leidub ka ­lunastuse tahe”, on hoolikalt edasi arendanud Lind (2018: 54–58) oma töö peatükis „Prohvet või pervert”. Ian Gwin (2022) tõlgendab oma magistritöös Oksa loomingut kristliku eshato­loogiana.

18 Ivar Grünthal (1957: 18) on Oksa luule varal leidnud, et tema uus jumal on Renani jumal­inimene. Oks on Randvere „Ruthi” kriitika sekka poetanud lause: „Modernismil on veel üks vaikne ja tasane hääl, milles ka prohveti jumal end ilmutas ja mida ainult kirjanikud tunnevad” (Oks 2004: 197). Kui modernism ja dekadents on Oksa jaoks sünonüümid, siis kõneleb ka ­dekadentlik kirjanik prohveti jumalatelt päritud häälega. Kaugema võrdlusena tasub mainida, et paljude Euroopa juhtivate dekadentlike loojate jaoks ei olnud probleem ühendada endas ­transgressiivseid elu- ja loomepraktikaid religioosse (ennekõike katoliikliku) meelestusega (vt ­Hawthorne 2019: 209).

19 Vaatlusalustes teostes pelgalt deklareeritakse kõike läbistavat sugudeks jagunemist, kuid ­teoloogilis-filosoofilises traktaadivisandis „Mõistuse algamine” üritatakse seda erinevust ka selgitada ning arutletakse selle tekkimise üle. Algsest üksainsusest eristuvad mehe (Jumala) sõna (Oks 2004: 356) ning mateeria, mis jaguneb taevaks ja maaks ning maal on seejuures „passiivne, emase ülesanne” (Oks 2004: 355).

20 Kõige kujukamalt paigutab Nietzsche naised nõrkadena, meestest vältimatult sõltumatutena dekadentsi hilises sissekandes oma märkmeraamatusse (Nietzsche 1988, kd 13: 366, fr 14[182]).

21 Seda väidet ei tule mõista eelnevat esitust tühistavalt instinktide hülgamise nõudena ega üksnes mõistuse kummardamisena. Nietzsche taotlus on teha tunnetusest kõige võimsam, teisi juhtiv afekt (vt Yovel 1989: 105). Vanessa Lemm (2004) on Nietzsche pingestatud ideaali iseloomustamiseks võtnud kasutusele teravmeelse mõiste üleinimloom (ingl overhuman animal), üleinimese problemaatika kohta vt ka Luks 2020a.

22 Sama mõtet, et kirjanik ei tohi oma loomeenergiat kunstilisest loomingust väljapoole kulutada, väljendab Oks kirjas Tuglasele, küll mitte seksuaalelu, vaid kriitikaga tegelemise näitel: „Kes kunstnik saab olla, see ei tohiks poleemikas oma jõust aatomikestki ära raisata. [---] Kirjutused ei ole kirjandus. Luuletaja kaotab loomisetöös, oma nimes, kui ta „riidlema” läheb.” (Oks 2004: 277)

23 See kuulutus on Oksa loomingus sageli korduv ning programmiline. Randvere „Ruthi” kritiseerides kirjutab Oks: „Kes aga kõige lõpetusest elavamalt aru saab ja tunneb, et modernism on viimane sõna, äärmine heli ja lõpulaul, see saab kohe aru, et niisugune kõigekülgne päikestkattev mürakas, nagu on seda Randvere töö, elupuu urb ei või olla” (Oks 2004: 201).

Kirjandus

VEEBIVARAD

Vikipeedia: Naturalism (filosoofia). https://et.wikipedia.org/wiki/Naturalism_(filosoofia)

KIRJANDUS

Benson, Bruce Ellis 2008. Pious Nietzsche: Decadence and Dionysian Faith. Bloomington: Indiana University Press.

Bernheimer, Charles 2002. Decadent Subjects: The Idea of Decadence in Art, Literature, Philosophy, and Culture of the Fin de Siècle Europe. (Parallax: Re-visions of Culture and Society.) Toim T. Jefferson Kline, Naomi Schor. ­Baltimore–London: The Johns Hopkins University Press.

Bourget, Paul 2011. Esseid kaasaja psühholoogiast. Tlk Heete Sahkai. – Loomingu Raamatukogu, nr 21–23. Tallinn: SA Kultuurileht.

Buchen, Irving H. 1972. Decadence as blasphemy. – Modern Language Studies, kd 2, nr 1, lk 17–23. https://doi.org/10.2307/3194579

Conroy, Mark 1981. The artist-philosopher in Nietzsche’s Jenseits von Gut und Böse. – MLN, kd 96, nr 3, lk 615–628. https://doi.org/10.2307/2905939

Conway, Daniel W. 1997. Nietzsche’s Dangerous Game: Philosophy in the Twilight of the Idols. New York: Cambridge University Press. https://doi.org/10.1017/CBO9780511624735

Coole, Diana 2002. Negativity and Politics: Dionysus and Dialectics from Kant to Post­structuralism. London–New York: Routledge. https://doi.org/10.4324/9780203131350

Ennus, Katrin 2006. Johannes Aavik ja dekadentismus. Üks vastuvoolu mineku juhtum eesti kirjandusloos I. J. Randvere „Ruth” ja Joris-Karl Huysmansi („Vastuoksa”) „À rebours”. – J. Randvere „Ruth” 19.–20. sajandi vahetuse kultuuris. (Moodsa eesti kirjanduse seminar 1.) Koost Mirjam Hinrikus. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 170–192.

Gemes, Ken 2009. Freud and Nietzsche on sublimation. – The Journal of Nietzsche Studies, kd 38, nr 1, lk 38–59. https://doi.org/10.2307/jnietstud.38.2009.0038

Grünthal, Ivar 1957. Sissejuhatuseks. – Jaan Oks, Kogutud teosed. Stockholm: Kirjastus Vaba Eesti, lk 7–18.

Gwin, Ian Tracy 2022. The Forbidden Tree: Jaan Oks and the Fall of Humankind. A thesis submitted in partial fulfillment of the requirements for the degree of Masters of Arts. University of Washington.

Hawthorne, Melanie 2019. The sexual psychology of decadence. – Decadence and Literature. Toim Jane H. Desmarais, David Weir. Cambridge: Cambridge University Press, lk 200–215. https://doi.org/10.1017/9781108550826.013

Heero, Aigi 2005. Jaan Oksa ekspressionism. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 195–208.

Hinrikus, Mirjam 2005. Naisküsimuse lahendus Weiningeri moodi. Otto Weiningeri minatud naised Tammsaare loomingus. − Vikerkaar, nr 1−2, lk 87−118.

Hinrikus, Mirjam 2008. J. Randvere „Ruthist” – eesti kirjandusliku dekadentsi ühest esimesest näitest. – Methis. Studia humaniora Estonica, nr 1–2, lk 125–145. https://doi.org/10.7592/methis.v1i1-2.464

Hinrikus, Mirjam 2011. Dekadentlik modernsuskogemus A. H. Tammsaare ja nooreestlaste loomingus. (Dissertationes litterarum et contemplationis comparativae Universitatis ­Tartuensis 10.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Hinrikus, Mirjam 2014. Ambivalentsest dekadentsist ja selle sümptomitest Paul Bourget’ ja Friedrich Nietzsche tekstides ning Friedebert Tuglase romaanis „Felix Ormusson”. – Autogenees ja ülekanne: moodsa kultuuri kujunemine Eestis. (Collegium litterarum 25.) Toim Rein Undusk. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 199–236.

Hinrikus, Mirjam; Kirikal, Merlin 2022. Decadence as dynamism and mutability: The Nietz­schean-Bergsonian imprint in the early works of A. H. Tammsaare and J. Semper. – Revue Belge de philologie et d’histoire, kd 100, nr 3, lk 717–740. http://doi.org/10.3406/rbph

Kallas, Aino 1957. Jaan Oks. – Jaan Oks, Kogutud teosed. Stockholm: Kirjastus Vaba Eesti, lk 266–271.

Leht, Kalju 1989. Lõpuni avastamata Jaan Oks. – Jaan Oks, Hingemägede ääres. (Eesti novelli­vara.) Tallinn: Eesti Raamat, lk 167–191.

Leiter, Brian 2018. The truth is terrible. – The Journal of Nietzsche Studies, kd 49, nr 2, lk 151–173. https://doi.org/10.5325/jnietstud.49.2.0151

Lemm, Vanessa 2004. The overhuman animal. – A Nietzschean Bestiary. Becoming ­Animal Beyond Docile and Brutal. Toim Christa Davis Acampora, Ralph Acampora. Lanham: Rowman & Littlefield Publishers Inc., lk 220–239.

Lind, Marianne 2018. Dekadentlik esteetika Jaan Oksa proosaloomingus. Magistritöö. Tallinna Ülikool.

Luks, Leo 2016. Paljas elu laagrimälestustes ja Jaan Oksa proosaloomingus. – Keel ja Kirjandus, nr 6, lk 409–428. https://doi.org/10.54013/kk703a1

Luks, Leo 2020a. Üleinimese võimalikkusest digiteeritud elu kontekstis. – Methis. Studia humaniora Estonica, nr 26, lk 237–267. https://doi.org/10.7592/methis.v21i26.16918

Luks, Leo 2020b. Negative moods as the only possible locus of ontological experience. – Problemos, kd 98, lk 83–93. https://doi.org/10.15388/Problemos.98.7

Luks, Leo 2023. Dekadentsi mõiste tähendus ja kontekst Friedrich Nietzsche filosoofias. – Tuna. Ajalookultuuri ajakiri, nr 2, lk 113–138.

Lyytikäinen, Pirjo 2011. Decadence in the wilderness: Will to transgression or the strange bird of Finnish decadence. – Nordlit, nr 28, lk 245–256. https://doi.org/10.7557/13.2062

Nietzsche, Friedrich 1930. Der Wille zur Macht. Leipzig: Kröner.

Nietzsche, Friedrich 1988. Sämtliche Werke. Kritische Studienausgabe in 15 Einzelbänden. Toim Giorgio Colli, Mazzino Montinari. München: Deutscher Taschenbuch Verlag.

Nietzsche, Friedrich 1996. Ecce homo. Kuidas saadakse selleks, mis ollakse. (Avatud Eesti raamat.) Tlk Jaan Undusk. Tallinn: Vagabund.

Nietzsche, Friedrich 2004. Fragmente nihilismist. Tlk Leo Luks. – Akadeemia, nr 8, lk 1793– 1832.

Nietzche, Friedrich 2006. Nõnda kõneles Zarathustra. Raamat kõigile ja ei kellelegi. Tlk Johannes Palla. Tallinn: Olion.

Nietzsche, Friedrich 2009. Tragöödia sünd. (Avatud Eesti raamat.) Tlk Anne Lill. Tallinn: Tänapäev.

Nietzsche, Friedrich 2010. Antikristus. Kristluse needmine. Tlk Tiiu Mikenberg. Tallinn: Zeus.

Nietzsche, Friedrich 2015. Moraali genealoogiast. Vaidluskiri. (Avatud Eesti raamat.) Tlk Andres Luure. Tallinn: Varrak.

Nietzsche, Friedrich 2017. Sealpool head ja kurja. Tulevikufilosoofia eelmäng. (Avatud Eesti raamat.) Tlk Jaanus Sooväli. Tartu: Ilmamaa.

Oks, Jaan 2003. Otsija metsas. Tartu: Ilmamaa.

Oks, Jaan 2004. Orjapojad. Tartu: Ilmamaa.

Petrov 2017 = Кирилл Владимирович Петров, Из истории цензуры русскоязычных изданий сочинений Ф. Ницше в России на рубеже XIX–XX века. – Вестник Санкт-Петербургского государственного института культуры, № 3 (32), lk 16–18. https://doi.org/10.30725/2619-0303-2017-3-16-18

Phillips, Luke 2015. Sublimation and the Übermensch. – The Journal of Nietzsche Studies, kd 46, nr 3, lk 349–366. https://doi.org/10.5325/jnietstud.46.3.0349

Reets, Paul 2003 [1970]. Jaan Oksast ja tema loomingust. – Jaan Oks, Otsija metsas. Tartu: Ilmamaa, lk 391–397.

Siirak, Erna 1969. Eesti kirjanduse tutvustamisest prantsuse väljaannetes. – Keel ja Kirjandus, nr 6, lk 382–384.

Sisask, Kaia 2018. Noor-Eesti ja prantsuse vaim. (Acta Universitatis Tallinnensis. Huma­niora.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

Sisask, Kaia 2022. Estetism kui mürk? Dekadentsikultuur kui Friedebert Tuglase elutundeline eksperiment ja selle avaldumine romaanis „Felix Ormusson”. – Mäng ja melanhoolia. Friedebert Tuglase romaan „Felix Ormusson”. (Moodsa eesti kirjanduse seminar 3.) Toim Mirjam Hinrikus, Jaan Undusk. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 157–170.

Süvalep, Ele 1996. Modernist Jaan Oks. – Keel ja Kirjandus, nr 12, lk 793–799.

Talviste, Katre 2006. Johannes Aavik ja dekadentismus. Üks vastuvoolu mineku juhtum eesti kirjandusloos II. Aaviku dekadentsikäsitusest. – J. Randvere „Ruth” 19.–20. sajandi vahetuse kultuuris. (Moodsa eesti kirjanduse seminar 1.) Koost Mirjam Hinrikus. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 193–203.

Vahing, Vaino 2005. Valetage enne, mitte aga pärast. – V. Vahing, Vaimuhaiguse müüt. (Eesti mõttelugu 63.) Koost Urmas Tõnisson. Tartu: Ilmamaa.

Weir, David 1995. Decadence and the Making of Modernism. Massachusetts: University of Massachusetts Press.

Young, Julian 1994. Nietzsche’s Philosophy of Art. Cambridge: Cambridge University Press. https://doi.org/10.1017/CBO9780511586316

Yovel, Yirmiyahu 1989. Spinoza and Other Heretics: The Adventures of Immanence. Princeton, NJ: Princeton University Press. https://doi.org/10.1515/9780691237640

Võõrsõnade osakaal on eesti keeles viimastel aastakümnetel suurenenud, nagu ka paljudes teistes keeltes, kuigi võõrsõnad on loomulikult igal ajal keelde jõudnud. Kuna eri teadusvaldkondade hulk on kasvanud ja mitmekesistunud, lekib üldkeelde rohkem võõrsõnu oskuskeelest. Seetõttu on võõrsõnade uurimine üha olulisem tänapäeva sõnavarakirjelduse osa.

Tiina Paeti väitekirja uurimisobjekt on eesti keele tsitaatsõnade ja võõr­sõnade kasutamine leksikograafia ja keelekorralduse vaatenurgast. See on tüüpiline rakenduslingvistiline uurimus, mis toob esile sõnaraamatutööle ja keele­korraldusele tähtsaid küsimusi. Paeti analüüsi võtmeks on sõnastikutöö praktiliste lahenduste parandamine, mis eeldab teadmisi etümoloogiast ja sõnavara kasutamise ajaloost. Töö taustal on autori töökogemus sõna­raamatute toimetajana ja keelekorraldajana Eesti Keele Instituudis.

Uurimus koosneb katuspeatükist (64 lk + 5 lisa 26 lk + allikad 12 lk) ning kuuest eestikeelsest artiklist (kokku 114 lk), mis on avaldatud aastatel 2011−2023 eel­retsenseeritavates välja­annetes. Üks artikkel on teistest varasem, viis artiklit on avaldatud viimase viie aasta jooksul. Kahel artiklil on kaas­autor, ja iga autori panus on selgelt väljendatud. Artiklid on järgmised: „Võõrsõnade kuju fikseerumise põhijooni eesti keeles 1918−2018” (ESA 2018, kd 63), „Tsitaatsõna hääldusest eesti keeles ja selle esitusest sõnastikes” (ESA 2011, kd 56), „Võõrsõnade tähendussoovitused ja nende esitus üldkeele sõnaraamatus” (KK 2021, nr 11, kaasautor Lydia Risberg), „Võõrsõnade kuju normimise probleeme tänapäeva eesti keeles” (KK 2022, nr 10), „Pritskookidest lõhnakuuskedeni. Vanill ja vanilje” (KK 2022, nr 5), „Prantsuse mugandite kirjakuju varieerumisest eesti keeles. Ekläär ja ekleer” (KK 2023, nr 4, kaasautor Madis Jürviste).

Katuspeatükis on kokkuvõtlikult esi­tatud nii tulemused kui ka ­põhimõtted tulevase sõnastikutöö jaoks ning see jaguneb kaheksaks peatükiks: 1. ­sissejuhatus, 2. kasutuspõhine teooria ja eesti keele­korraldus, 3. väitekirja andmestik ja meetod, 4. eesti keele normimise traditsioonist, 5. võõr­sõnade päritolukihid eesti keele sõnavaras, 6. võõrsõnad ja leksikograafia, 7. kokkuvõtvad tulemused: võõrsõnade normimise ja leksikograafilise esitamise põhimõtted ning 8. lõppsõna ja perspektiivid ning lõpetuseks ingliskeelne kokku­võte. Katuspeatüki struktuur on selge ja sisu mitmekülgne, igas alapea­tükis esitatakse sidusalt erinevate uuringute asja­kohane sisu. Viis lisa annavad teavet uurimuses kasutatud sõnastike, võõr­sõnade päritolukeelte, häälduse ning võõrsõnade omasõnaliste vastete (ÕS-is 1918) ja tänapäeval kasutusel olevate sõnade kohta.

Teoreetiline eesmärk on „näidata, mis soodustab võõrsõnade kirjakuju muutumist ja mis seda takistab – ja sellest lähtuvalt luua raamistik võõrainese leksiko­graafilisele käsitlemisele” (lk 9). Teine eesmärk on „pakkuda eesti keelekorraldusele uuendatud põhimõtteid keelde tuleva uue võõr­ainese käsitlemiseks (lk 9). Ees­märgid on teineteisele lähedased ja mõlemad on rohkem praktilised kui teoreetilised. Ausalt öeldes on teoreetiline osa esitatud selles töös väga lühidalt ja õhukeselt ning kasutuspõhise teooria sidumine analüüsi endaga jääb mõnevõrra ebaveenvaks. Valitud teooria pakub selle uuringu jaoks õige raamistiku, kuid lugeja sooviks üksikasjalikumat kirjeldust selle kohta, kuidas uurija seda näiteks leksikaalse muutuse hindamisel arvesse võtab. Viidatakse Ronald ­Langackeri, Michael Tomasello ja Joan Bybee lähtekohtadele, kuid nende uuringuid ei kasutata sellises ulatuses, mis oleks olnud soovitatav ja vajalik. Lisaks on esimene eesmärk tegelikult keelesotsioloogiline, kuigi Paet seda eriti ei rõhuta. Sõnavara varieerumine ja muutumine peegeldab ühiskonna sotsiaalset elu, mistõttu oleks käesolevas töös olnud soovitatav tugevam keelesotsioloogiline lähenemine.

Keelekasutuse mõju ilmneb vähemalt kaudselt analüüsi eri punktides, kuid kõige selgemini siis, kui autor arutleb normatiivsete eelduste muutuste üle. Tuleb siiski öelda, et teose lõppeesmärk on anda suuniseid praktiliseks sõnaraamatutööks. Paeti väitekiri esindab rakenduslingvistilist uurimistööd, millel on sageli teist­sugused, st praktilisemad eesmärgid kui teoreetilistel uurimustel.

Uurimuse teema on oluline sõnavara kirjeldamise ja keelekorralduse seisu­kohalt. Üksikasjalikud uurimisküsimused (lk 12) on sõnastatud konkreetselt ja hõlmavad erinevate osauuringute vaatenurki. Küsimusi on rohkem kui tavaliselt, kokku seitse, kuid Paet oskab neile erinevates artiklites hästi vastata. Artiklid moodustavad terviku, ja iga artikkel aitab kaasa esitatud uurimisküsimustele vastamisele.

Väitekirja andmestik on teema seisu­kohast asjakohane. Paet kasutab erinevaid sõnastikke ja ulatuslikke tekstikorpusi. Sõnastikud on leksikograafilise töö tulemus ja esindavad suures osas standardkeelt ning erinevad seega korpustest. Paet suhtub ettevaatliku kriitikaga kasulikesse ja mitmekesistesse korpustesse – ja õigusega, sest need eristuvad keelekorralduse kontrolli all olevatest leksikonidest ning sisaldavad väga erinevaid tekstiliike, millest kõik ei kajasta standardkeele arengut. Sellistes tekstides võib näiteks võõrsõnade õigekiri oluliselt varieeruda, isegi kui need variandid pole laialdaselt kasutusel. Korpuste kasutamine uurimuses eeldab seega, et uurija tunneb neid hästi ning mõistab tekstiliikide erinevusi. Minu arvates on Paet piisavalt kursis eesti keele korpustega ning on teadlik nende piirangutest ja võimalustest sõnavara analüüsimisel. Sellisena on korpuste varieerumise uurimine sotsiolingvistiliselt huvitav ülesanne, kuid see ei ole olnud Paeti uurimuse lähtekoht, vaid on teistsuguse uurimuse objekt.

Kuna autor toetub arvukatele sõnastikele ja andmebaasidele, siis olen juba oma eelretsensioonis teinud ettepaneku, et kolmandas peatükis materjali esitamisel oleks olnud vaja lisada ülevaatlik tabel, mis näitaks sõnastike kronoloogiat ja teisest küljest, milliseid sõnastikke ja materjaliallikaid autor rohkem kasutab. See oleks illustreerinud tõhusalt materjali paljusust ja lugejal oleks alati lihtne kontrollida, millisele sõnaraamatule viidatakse ja millal see on avaldatud. Sõnastikud on praegu kronoloogiliselt kirjeldatud lisades 1 ja 2, aga oleks olnud parem, kui need oleksid olnud ka teksti sees tabelis ja seega muutnud materjali kirjelduse ülevaatlikumaks.

Paet on hästi kursis varasemate sõnavarauuringutega, olles ise osalenud paljudes uurimisprojektides ja töörühmades, mis on andnud suuniseid tänapäeva keele­korraldusele Eestis. Ka varasemate sõnaraamatute lahendused ja normid on teoses hästi kajastatud, nii et sõnavara ajalugu on üsna selge. Paet käsitleb leksikaalse kirjelduse arengut üksikasjalikult, mis on põhimõtteliselt vajalik, kuid detailirohkus võib mõnikord üldpildist kõrvale juhtida. Lühikokkuvõte iga alapeatüki lõpus on ikkagi tõhus ja lugejasõbralik.

Paet tutvustab laensõnade ja võõr­sõnadega seotud terminoloogiat ja arutleb erinevate terminite üle. Kategooriatevahelised piirid on hägusad ja paljudes keeltes ei tehta vahet laensõnal ja võõrsõnal. Paet kasutab teose pealkirjas terminit võõr­aines, mis hõlmab võõrsõnu ja tsitaatsõnu. Kesksed mõisted on muganemine ning norm ja norming. Kuuendas peatükis käsitleb autor eraldi nn uuslaene. Neid oleks võinud käsitleda varasemates peatükkides teiste võõr­sõnade analüüsi raames, eriti kuna uue ja vana sõnavara vaheline piir on hägune.

Neljas, viies ning kuues peatükk moodustavad Paeti doktoritöö tuumiku. Need kirjeldavad sõnavara käsitlust erinevates sotsiaalsetes kontekstides eri aegadel ja näitavad, kuidas keelekontaktide mõju kajastub valitud materjalis. Muutub mitte ainult sõnavara, vaid ka kasutatav terminoloogia. Hea näide on termin keelearendus, mis põhineb keelel endal, samas kui keelekorraldus rõhutab keele teadlikku kontrolli. Kogu teoses kasutab Paet siiski terminit keelekorraldus, võib-olla seetõttu, et keelearendus on suhteliselt uus.

Keeleline purism on olnud paljude keelealade ajaloo osa. See on olnud seotud võitlusega nn võõraste keelekontaktide mõju vastu. Oleksin tahtnud rohkem lugeda purismi mõjust eesti keelele ja ka sellest, kas purismil on eesti keeleteadlaste seas koht inglise keele osakaalu hindamisel tänapäeva sõnavaras ja väljendusviisides. Kui eesmärk on võidelda inglise keele mõju vastu, võib küsida, kas see on purism (vrd saksa ja vene keele mõju vastu võitlemine) või midagi muud. Samuti võiks küsida, kas purism on ainult ajalooline nähtus või saab seda tuvastada ka täna­päeval. Kokkuvõttes on normeerimise ajalugu ja selle erinevad etapid keeleteaduse ajaloo jaoks väga huvipakkuvad, mida ei saa ammendada ühe peatükiga. See vääriks tervet köidet, kuid Paet on oma käsitluses kindlasti põhipunktid välja toonud.

Sõnade etümoloogia ja lähtekeeled pakuvad nii keeleteadlastele kui ka teistele keelehuvilistele pidevat huvi. 2015. aasta võõrsõnade leksikoni analüüsi järgi (vt joonist 4, lk 62) on ladina ja kreeka keelel olnud Euroopa keeltele tugev mõju, kuid ka prantsuse ja üha enam inglise keelest on eesti keelde sõnu lisandunud. Saksa ja vene keel seevastu mängivad sõnaraamatu järgi palju väiksemat rolli. Saksa keel on varem olnud oluline ja selle mõju kajastub Paeti sõnul vanemates laensõnades, vene keele piiratud mõju aga vene keelest laenamise tõrjumises. Lähtekeeled on hea näide sellest, kuidas sotsiaalsed tingimused mõjutavad keelelisi valikuid.

Paet arutleb ka sõnaraamatute deskriptiivsuse ja preskriptiivsuse suhte üle. Sõnaraamatu kasutaja tahab tõlgendada, nagu ka ÕS-i kasutajad sageli teevad, lahendusi normidena, mitte soovitustena. Sõna­raamatukasutajad ei loe tavaliselt eessõnu, kus arutatakse leksikograafide keelekäsitlusi ja töö põhimõtteid. Loomulikult on keeleteadlikkuse tugevdamine kogu keele­kogukonna ülesanne, kuid järeldan Paeti tekstist, et normide ja soovituste väljendamine on eesti sõnaraamatutöös tugevalt esindatud.

Sellega seoses tahaksin kasutada võimalust tõstatada terminoloogilise küsimuse, mida Paet ei käsitle (ja käesolevas doktoritöös ei ole selleks vajadust), kuid mis on minu arvates huvitav keeletead­likkuse ja keeleliste hoiakute seisukohalt. Kui sõnaraamatu nimi on „Õigekeelsussõnaraamat”, siis sõnaraamatu kasutaja tõlgendab kõiki soovitusi kergesti kui juhiseid: see vorm või tähendus on õige. Hiljem olen kuulnud, et sõnaraamatu nime ja selle muutmise üle on eesti leksikograafid juba arutanud.

Uuringu tulemused on Paet kokku­võtlikult esitanud seitsmendas peatükis. Need on tihedalt seotud tööga sõnastike ja keelekorralduse valdkonnas. Tulemuste põhjal esitab autor sõnastikutöö põhimõtted, mis on välja kujunenud nii pikaajalise leksikograafilise töö kui ka doktoritöö põhjal ning mida võib võtta edaspidise töö suunistena. Tulemuste esitamisel tuleb esile Paeti uurimuse praktiline suunitlus. Viimases peatükis esitab Paet lühikese kokkuvõtte ja võõr­sõnade tulevase uurimise perspektiivid.

Huvitavad lisad on lugejale vajalikud. Ajaloolist huvi pakub tabelina vormistatud lisa 5, kus on esitatud „ÕS 1918. Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatu” võõr­sõnade omasõnalised vasted. Tabel näitab ka seda, kas hetkel kasutatav sõna on olnud omasõna või võõrsõna või mõlemad. Tabelit vaadates tekkisid mõned küsimused praeguse kasutuse kohta. Need puudutavad näiteks järgmisi sõnapaare: börs – rahaturg, epideemia – taud, wariatsioon – teisend. Neil sõnadel on praegu erinevad tähendused: rahaturg on laiem mõiste kui börs, iga taud ei ole epideemia, ning teisendi vaste on variant, mitte variatsioon. Tervikuna on see huvitav ülevaade saja aasta tagusest sõnavarast, mis on üllatavalt sarnane nüüdse samaväärse sõna­varaga. Keelekontaktide jaoks on huvitav lisa 3, kus on esitatud 2015. aasta võõrsõnade leksikoni märksõnade päritolukeeled.

Artikliväitekirja probleemiks on mõnikord see, et artiklid ei moodusta kindlat tervikut. Paeti töös sellist probleemi ei ole, sest artiklites esitatud uurimuste suhe on kergesti näha ja autor oskab siduda tulemused nii, et analüüsid tugevdavad tervikut ja pakuvad üldisi järeldusi võõr- ja tsitaatsõnade eri aspektide kohta. Lugeja saab piisavalt aru, mida erinevad uurimused näitavad ja milliseid andmeid erinevatest perspektiividest on võimalik saada.

Paet kirjeldab sõnavara arengut varasemate uuringute valguses ning pakub uusi teadmisi võõr- ja tsitaatsõnade muutustest ja varieerumisest. Uurimus on oluline nii sõnavara ajaloo kirjeldamise kui ka tänapäeva sõnavara olemuse seisukohalt. ­Küsimus ei ole ainult üksikute sõnade kirjeldamises, vaid analüüs näitab, kuidas keelekirjeldus ühiskonna muutusele reageerib. See kajastub näiteks selles, kuidas keele­korraldus on reageerinud keele­kasutuse varieeruvusele ja võtnud seda arvesse. Varieerumise ülevõtmine standard­keelde võib mõnikord olla aeglane protsess, kuid Paeti uuringud näitavad, et keele arengu ja sõnaraamatute ajaloo jälgimine on oluline, et anda keele ja selle variatsiooni kohta ajakohast teavet.

Paeti uurimus on rikkalik ja üksik­asjalik. Selles oleks võinud rõhutada sõnavara arengu keeleväliseid tingimusi ja nende mõju keelearendusele veelgi tugevamalt kui praegu, eriti kui tegemist on normimise traditsiooniga. Teooria jääb selles väitekirjas tagaplaanile ning uuringu peamine väärtus seisneb selles, et see pakub kindlat tuge praktilisele sõnastikutööle ja tulevase töö parandamiseks. Selline lähenemine on doktoriväitekirjas lubatud ja sageli ka tüüpiline rakenduslingvistika raames. Arvan siiski, et isegi kõige praktilisemad vajadused ja lähtepunktid keele­uuringute jaoks vajavad teoreetilist lähenemist. Seetõttu paluksin Tiina Paetil kui kogenud keeleteadlasel ja sõnaraamatute koostajal keskenduda oma edasises uurimuses kasutus­põhise teooria tähendusele ja sisule.

Muinasajal kasutati kaljudele rituaalsete kujutiste tegemiseks ookri kõrval paakspuust saadavat kollast, oranži või punast värvainet. Kirjutis käsitleb peamiselt kollast värvust tähistavaid soome-ugri sõnu, mis võivad üht- või teistpidi olla seoses paakspuu ja põldpaoga. Läänemeresoome värvinimetusi on võrdlev-­ajaloolise keele­teaduse vaatenurgast põhjalikumalt uurinud Mauno Koski (1983), Vilja Oja (2001, 2003, 2014) ja Ilona Kivinen (2007) ning kognitiivlingvistika positsioonidelt Urmas Sutrop (1995, 2000, 2002) ja tema õpilased.

 

Alustuseks Soome kaljumaalingutest

Käesoleva uurimuse sünniks andis tõuke Helsingi ülikooli doktorandi Uine Kailamäki (2022) kirjutis kaljumaalingute loomisel kasutatud värviainese analüüsi tulemuste kohta moodsate meetodite, sh elektronmikroskoopia ja spektromeetria abil.

Soomes leidub 130–140 muinasajast pärinevat kaljumaalingute ja värvilaikude leiukohta. Enamik neist on avastatud Kagu-Soomest Saimaa ja Päijänne vesikonna vertikaalsetelt kaljudelt. Põhiliselt pärinevad nad neoliitikumist ehk nooremast kiviajast (5200–1900/1700 eKr), ent kõige hilisemad leiukohad dateeritakse varasesse metalliaega (1000 eKr). Muiste on maalitud inim-, looma-, paadi- ja teisi kujutisi, samuti geomeetrilisi kujundeid, mida uurijad seostavad muistsete uskumustega. (Halinen 2016: 55, 92, 96) Seepärast on oluline teada saada maalinguteks kasutatud värvaineid ja nende päritolu.

Seni oldi arvamusel, et kõik Soome kaljukujutised on maalitud ookriga (< kr ōchros ’kollakas’), mis on kollakas või punakas, raud(hüdr)oksiidist ja savist koosnev värvimuld (VL: 746). Seda kasutati koopamaalingute tegemisel ja surnu­kehade ülepuistamiseks juba vanemal kiviajal (AS: 184). Glasgow’ ülikooli teadlane Carole ­Biggam (2014: 22) ongi rõhutanud, et muinastaiduritel, kes tegelesid värv­ainete otsingu, pigmendi valmistamise ja maalimisega, pidi leiduma sõnavara pigmentide ja võib-olla ka protseduuride jaoks. Muidugi võis see sõnavara aasta­tuhandete jooksul vähemal või suuremal määral hääbuda.

Kailamäki võttis uurimiseks materjali kahest leiupaigast: Saimaa järvistu Puumala Syrjäsalmist ja sellest põhja pool asuvast Suomussalmi Värikalliost (’värvikalju’) (objektide kohta vt lähemalt Parkkinen, Wetterstrand 2012: 44–46, 124–125). Esimese leiukoha proovis tehti ootuspäraselt kindlaks rauda, mis näitab selgesti ookri kasutamist. Ent teises leiukohas saadi rabavaid tulemusi: nimelt leiti värvi­kihist leelismetalle kaaliumi ja rubiidiumi, mis osalevad erkpunaste toonide moodustamisel. Tehti ka värvikatseid. Kailamäki tuli järeldusele, et Värikallio maalingute tegemisel kasutati harilikust paakspuust valmistatud ja tuha abil intensiivistatud värv­ainet. Vesilahuses töötlemisel eraldub paakspuust kollane värvipigment, leelisega aga punaseid toone. Teatavasti on töötlemata paakspuu lülipuit oranž, kollakaspunane või oranžpunane, maltspuit aga helekollakas või hallikaskollane (Laas 2019: 415; Saarmann, Veibri 2006: 320, 339).

Hilisemast ajast on teateid, et sarnast tehnoloogiat on viljelnud näiteks eestlased ja soomlased, kasutades seda villase lõnga värvimiseks, kusjuures lehtedest saadi kirgast kollakasrohelist ja koortest kas sügavat kullakarva või eredat telliskivipunast värvi sõltuvalt valmistamisviisist (Kailamäki 2022: 7; KLO: 128–129; Viires 1975: 130). Kunagise kasutamise tõttu värvimisel on rootslased kutsunud paakspuud sõnaga gulbark, mis tähendab ’kollast koort’ (Wikipedia: Brakved).

Kes on Soome kaljumaalingute loojad? Traditsiooniliselt on nendeks peetud soome­ugrilasi. Ent uuematel andmetel lahknes varajane läänemeresoome algkeel lääneuurali ehk soome–saami–mordva ühiskeelest tunduvalt hiljem, nimelt 2500 aastat enne praegust aega, niisiis 500. aasta paiku eKr (EKA: 23, 25). Seepärast näikse enamik Soome kaljumaalinguid (nagu ka Äänisjärve ja Valgemere kalju­raiendid Karjalas) olevat teinud läänemeresoomlastele eelnenud rahvad. Pärast jääaega saabusid esimesed inimesed Soome alale ligikaudu 10 000 aastat tagasi. Tuldi nii lõunast ja kagust kui ka Lääne-Euroopa aladelt piki Norra rannikut. 7000 aasta eest tõid ida poolt uue kultuuri ja tõenäoliselt ka keele(d) endaga kaasa kammkeraamikat valmistavad hõimud. Enne läänemeresoomlasi elanud rahvastiku, nn paleo- ehk/või proto­eurooplaste keelepruugist on vähe andmeid. Sellest suudavad mõnel määral kõnelda vaid fonotaktilised ebauuralipärasused ja väljaspool läänemeresoome keeli puuduvad ebaselge algupäraga substraatsõnad, sh kohanimed. Praeguseks on kindel, et tegu polnud ei soomeugrilaste ega indoeurooplastega, vaid mingite hõimudega, kelle keeled on ammugi hääbunud (Häkkinen 2012: 38, 2014: 1–4; probleemi kohta vt ka Kendla, Viikberg 2016; Ernits 2017: 89). Soome alal tegeldi peaaegu rauaajani peamiselt küttimise ja kalastamisega (Halinen 2016: 24). Sellele osutavad ka kalju­maalingud, mis ei kajasta kammkeraamika perioodil arenema hakanud põllu­majandust.

Kailamäki (2022) kirjutisest selgub, et kaljumaalingute värvi allikana oli paakspuu kasutusel kauges minevikus. See ärgitab küsima, kas läänemeresoome paakspuunimetused on kuidagi seotud arengulooliselt sarnasena tunduvate põld- ja ­lubipao ning mõningate värvitoonide nimetusega.

 

Eesti paakspuu, soome paatsama jt

Harilik paakspuu (Frangula alnus ehk Rhamnus frangula; sm korpipaatsama) on kõrge põõsas või hargneva võraga kuni kaheksa meetri kõrgune puu algselt roheliste, seejärel punaste, küpsenult mustjate marjadega. Seepärast on paakspuud, nagu teisigi sarnaseid põõsa ja puu vahepealseid vorme, nimetatud põõsaspuuks (Laas 1987: 534; Viires 1975: 129–130). Paakspuuga sarnaneb türnpuu (Rhamnus catarthica; sm orapaatsama), mistõttu tavainimesed ei suudagi neid alati eristada (ALFE III: 459).

Tähelepanu äratas Kailamäki (2022: 7) väide, et sm paatsama ’paakspuu’ etümoloogia on ebaselge ning et Soomes leiduvaid paats-algulisi kohanimesid saab pidada saamipärasteks. Seetõttu tundub, et autor pidas aprioorselt silmas ka puunimetuse võimalikku saami algupära. Päris nii need asjalood siiski pole. Usutavasti toetus autor kõige uuemale soome keele sõnaraamatule, milles on tõesti nenditud, et paatsama sõnatüve algupära on teadmata (Häkkinen 2005: 851). Ent tõe­näoliselt Soome saamipärased toponüümid ei seondu paakspuuga, sest saami genuiinsele *paats-tüvele omistatakse muid tähendusi (vt Lehtiranta 1989: 96 *pāc- all).

Ühisele algkujule tagasi viidav paakspuud tähistava sõna tüvi leidub kõigis lääne­meresoome keeltes (vt ALFE III: 449–461) väidetavalt peale vadja keele, ent seegi seisukoht on vaieldav (vt allpool). Puunimetuse algkujuna on esitatud *paγats- (EEW VI: 1862), *paγatsma (SSA II: 284) ja *pakats- (ALFE III: 459). Siinjuures on -ma kahtlemata sufiks, mis esineb teisteski läänemeresoome põhjarühma keelte marjataimede nimetustes, nagu sm vaarama ’vaarikas’ ja muurama ’murakas’ ning vps murm (: murman) ’murakas’ (Koponen 1991: 133–134, 152–153). Julius Mägiste nentis soome-ugri puunimetustele iseloomulikku variatiivsust ja eristas läänemeresoome algvormis sufiksit -ts-, mis olevat asendanud algset ks-noomeniliidet (EEW VI: 1862). Ta lähtus ilmselt eesti tüvekujust paaks-. Selleks oletuseks pole aga vajadust, sest asendumine võis toimuda hääbuva k jäänusena.

Sven-Erik Soosaare (2021: 304) arvates on paaks- substraatsõna, millele viitavat tüvehäälikute avar varieerumine ja afrikaat. Eeldades, et läänemeresoome algkeeles eksisteerisid kahesilbilised tüved, usaldaksin Mägiste seisukohta, mille kohaselt on nimetuses tegu siiski algse sufiksiga. Selleks oleks noomenitest substantiive tuletav primaarne -tsa, mille algseks funktsiooniks peetakse deminutiivsuse väljendamist, nt karitsa ’lambatall’ (< kari ~ karu ’lambatall’), vaskitsa ’vaskuss’ (vrd vaski) (Hakulinen 1968: 118). Tänapäeva läänemeresoome paakspuunimetustes tüvi varieerub, kuid mitte eriti olulisel määral, rohkem omapära on sufiksite liitumisega. See ei välista võimalust, et sõnatüvi oleks substraatne, kuid kindlakstegemiseks pole eriti väljavaateid, sest ta on väga laia levikuga (vt allpool).

Mida tähendab sufiksist lahutatud tüvi paγa-1, vrd ka ee paatsa ~ paatsi, sh vohopaats ’paakspuu’ jt (ALFE III: 450, 457; VMS II: 696)? Selle ühendas anonüümse veebi­blogi autor soome mitmetähenduslike verbidega pakahtua, mille tähendussfääri kirjeldavad SSA järgi ’lõhkema, murduma; kõvastuma; valutama [vrd ee pakitama]; lämbuma’ ja vanema etümoloogilise sõnaraamatu põhjal ’lõhkema; puhkema, murduma; lämbuma’, pakkua ’lõhkema; eralduma’ ning Laadoga-äärse Salmi karjala pakuin nenällein ’kukkusin nina peale’ (Fytonyymit 2017: sub paatsama).

Blogi autor lähtus eeldusest, et paakspuu ei talu painutamist, vaid katkeb raksatades. Seepärast peab ta *paka- algtähenduseks ’murduma’. Idee olevat ta saanud indoeuroopa keeltest, nimelt eelkõige ladina nimetusest frangula, mis tuletub verbi frango : fregi : fractum ’murdma’ olevikutüvest; seetõttu substantiiv tähendaks ’(kergesti) murduv, habras ese’. Ladina keeles esineb tähenduses ’habras’ sama verbi tuletis fragilis, mis ühtlasi tähendab midagi pragisevat, krigisevat, nagisevat (LRS: 438). Seega on sõna onomatopoeetiline taust ilmne.

Slaavi keelte näiteks tõi blogi autor vn крушина ’paakspuu’, mis seostuvat adjek­tiiviga kruch- ’habras’. Ilmselt on silmas peetud poola lekseemi kruchy ’habras’ ja valge­vene крухы ’rabe, kergesti purunev’, ent omadussõnad on tuletatud substantiivist kruch ’laast, kild, tükike’ (vrd vn крух), millest on moodustatud ka verb крушить ’purustama, hävitama’ (ESR II8: 420; Vasmer 2: 387). Tegu on algslaavi perioodi ulatuva lekseemiga, millel on vasteid serbia, tšehhi jt keeltes, kusjuures algse kuju *krušina tähenduseks olevat olnud ’tükike’ (ESS XIII: 48–49).

Ladina frangula on esimest korda kirja pandud 1623. aastal. Varem on kasutatud kreeka laensõna rhamnus ~ rhamnos, mis, tõsi küll, on tähistanud erisuguseid puid, kõige sagedamini paakspuu lähedast sugulast türnpuud (Genaust 1996: 255; LES: 968). Nõnda hiline esmakasutus võib vihjata ladina lekseemi tehislikkusele ja sõnalooja emakeele mõjule. Slaavi sõna puhul on peetud võimalikuks selle kalkeerimist ladina lekseemist (ESS XIII: 49). Sellele vaidles vastu Anželika Šteingolde (2002: 208–209, 216), kelle arvates on asjaomased balti (vrd lt krūklis ’paakspuu’) ja slaavi keelte puunimetused, mis polevat küll omavahel otseses suguluses, ürgset onomatopoeetilist algupära.

Rootsi keeles kannab paakspuu nimetust brakved. See on tuletatud sõnast brak, mis tähistab purunemise heli ja sellega seostub sks brechen ’(katki) murdma’. Järeldatakse, et tegu on taimega, mis murdub praksudes või praksub tules põlemisel (­Wessén 1975: 51; Hellquist 1922: 59). Juba eespool tekkis kõhklusi, sest missugune puu ei purune ega põle praksudes. Ent teisal on seletatud, et paakspuud kasutati omal ajal püssirohu valmistamisel, sest ta annab vähe tuhka, nimetus seostuvat hoopis kahuritorude purunemisega tõhusama lõhkeaine tagajärjel (Wikipedia: Brakved; vt ka Laas 2019: 415).

Siinkohal on mõttekas tsiteerida etnoloog Ants Viirest (1975: 130), kes kirjutas rahvaküsitlusmaterjali põhjal: „Samuti lõhestati paakspuust sitkeid vikativitsu, millega vikat kinnitati löe külge. Paakspuu andis ka häid tugevaid rehapulki.” Seevastu uuem dendroloogia käsiraamat mainib, et paakspuu on pehme ja habras (Laas 2019: 415). Ravimtaimede raamatus nenditakse, et „painutamisel murdub puit kergesti pikkade kildudena” (Tammeorg jt 1975: 146–147). Puidutehnoloogid on sedastanud, et paakspuu on hästi lõhestatav (Saarmann, Veibri 2006: 320). Need andmed ei sobi omavahel kokku. Võimalik, et informant ajas puuliigid segamini.

Sõltumata sellest, kuidas suhtuda nostraatilisse keelesugulusse, on teada, et mitmes keelkonnas esineb identne onomatopoeetiline tüvi, vrd altai *pak(ʌ)- ’lõhkema; kortsu minema’, uurali *pakkʌ- ’lõhkema’ ja draviidi *pakk- ~ *pakʌ- ’murduma; lõhkema’; seda tüve on deskriptiivseks pidanud ka nimetatud hüpoteesi autor, vene keele­teadlane Vladislav Illitš-Svitõtš (1967: 347). Mitmel puhul on osutatud, et onomatopöa võib pärineda eri aegadest, ka kaugest minevikust (näiteks vt Bogár 2011: 35). Soome-ugri algkeeles oli tüvi *pakka- tähenduses ’mõranema, lõhenema, lõhkema; puhkema; lõtvuma’ olemas; selle jätkuks on kirjasõnas nimetatud ee pakata-, sm pakku-, pakahtu-, handi paγǝn-, ung fakad- (UEW I: 349; OFJ 1974: 420; vt lähemalt allpool).2 Eks onomatopoeetiline *pakka- võis kajastada mitmesuguseid purunemisega kaasnevaid helisid. Sünkreetilisse tervikusse võis peale lõhenevuse ja helide aja jooksul sugeneda värvus. See võis motiveerida omakorda värvainena kasutatava paakspuu nimetuse teket. Vaikides ei saa mööda minna objekti materjalist: kas tegu on puidu või kiviga (vt lähemalt allpool)?

Paakspuunimetuse päritolu seletamisel saaks sellest tüvest lähtuda juhul, kui see oleks läänemeresoome keeltes astmevaheldusele *pakka : *paka allunud juba üsna varakult. Seejärel tulnuks oletada, et ajapikku oli *pakka ja *paka vaheline seos ununenud, mistõttu uue astmevaheldusliku seose tekkimisel oleks k hääbunud (*paka > paa-). Seda seisukohta oleks liiga keerukas põhjendada. Pigem võiks kõne alla tulla võimalus, et kunagi eksisteeris käsitletava onomatopoeetilise geminaatkonsonanti sisaldava tüve kõrval paralleelselt *paka-. Seda hüpoteesi aitavad mõnevõrra põhjendada Petar Kehayov ja Rogier Blokland (2007), kelle kohaselt võib deskriptiiv­sõnades deminutiivsuse väljendamise eesmärgil ilmuda geminaatkonsonant. Enamik selle näidetest on küll kas lastekeelsed või suhteliselt hilised, ent leidub ka siinses kontekstis üksikuid huvipakkuvaid, vrd käkk : käki ~ käku ’tomp, känk; odrajahust käkk’ ja kägar : kägara ’väljaheitetükk; väike heinasaad’, nakk : naki ’pulgake, kingatikk; varn; väljaulatuv nurk’ ja naga : naga ’pikk, terava otsaga varras, mida liigutades saab lasta õlle- või kaljanõust välja jooki läbi põhjaaugu’, pukk : puki ’terav rinnanurk hanel või pardil’ ja pugu : pugu ’linnu söögitoru laiend terasööda seedimiseks; linnu kõhualune; kõht’ (Kehayov, Blokland 2007: 91–93, 102). Seepärast pole võimatu, et deskriptiivtüvede puhul tekkis sarnaseid opositsioonipaare juba kauges minevikus.

Eesti ja soome paakspuunimetuses on sufiks -ts- liitunud nõrgaastmelise tüvega, mille teine silp on t-osise tõttu kinnine (eeldusel, et tegu oli häälikujärjendiga, mitte foneemiga c). Seepärast on k-st tekkinud palataalspirant γ, mis on eesti ja soome keeles pärastpoole vokaalistunud, vrd ee jalg : jala (< *jalγan), mägi : mäe (< *mäγen), (murdeline) vaga : vaa; sm vika : vian ’viga : vea’ (Kask 1972: 19, 34, 37; Hakulinen 1968: 52; vt ka Koponen 1991: 153).

Lauri Posti (1942: 151) tuletas lv pagāstpū ~ pagāstmōŗapū ’Rhamnus frangula’ sõnas sisalduva g alghäälikust *γ, kõrvutades sõnadega kōgaz (< *kauγas) ’kaugele’, mägūd (< *γet) ’mäed’ jt. Uurija lisas, et liivi nimetuse algusosa on tekkinud rahva­etümoloogiliselt läti keelest laenatud sõna pagāsts ’vald’ mõjul. Näikse, et Posti pidas vaikimisi silmas osist -ts- ja metateesi *ts > st.

Martti Rapola (1966: 59) tõdes, et sm paatsain ~ paatsama ja ee paatspuu puhul on k-klusiili kadu normaalne nähtus, kuid probleemsed on hääliku j esinemine soome murdekujudes pajahtin jt ning livvi pakatšin lähtumine geminaatklusiilist. Seetõttu tõstatas uurija küsimuse, ega mainitud keelte puunimetused ole laenatud vepsa keelest.

Nimetatud vahehääliku esinemises siinkirjutaja probleemi ei näe, sest nagu nentis Rapola, on ühesuguste vokaalide vahelise k muutumine j-ks küll väga harv nähtus, kuid siiski kohatav. Vepsa laenule vihjates pole ta mehhanismi lähemalt seletanud. Teadupoolest tuleneb sõnas pagač ’paakspuu’ leiduv g otse varasemast *k-häälikust, sest vepsa keeles pole kujunenud läänemeresoome keeltele iseloomulikku astme­vaheldust, vrd vps mägi : mäged ja ee mägi : mäed (Tunkelo 1946: 55). See tähendab, et vepsa lekseemi moodustamine algkujust *paka- sarnaneb eesti, liivi ja soome keelega.

Seevastu pole sõnasisese klusiili kao puudumise tõttu idasoome pakatsin, li pakačču, viena pakačin ja lü pakačim ülejäänud läänemeresoome, sh vepsa lekseemiga otseselt võrreldavad. Nii võikski lüüdi ja karjala keeltes oletada nõrka geminaatklusiili *k, mis on tekkinud vahelduse *kk : *k tulemusel, vrd sm lakki : lakin ’müts : mütsi’ (Hakulinen 1968: 52). Teisalt oleks see tekkeviis erandlik, kuid muidugi mitte võimatu. Mõlema karjala keele murrakutes esineb paralleelselt oma­pärane pagačin. Livvi keeles leiduvad g-lised sagarvu ’saarmas’, jagardus ’juuste noaga lahku ajamine täide otsimisel’ jt, mida Heikki Ojansuu (1918: 18, 19) on pidanud lüüdi või vepsa laenudeks. Ehk võiks sama lugu olla paakspuunimetusega. Klusiili g sisaldavad vormid võivad olla laenatud kas vepsa või varasest lüüdi keelest, mil g oli erandlikult veel k-ks muutumata, sest ootuspärane oleks olnud samuti *paga-tüvi nagu vepsa keeles, vrd mägi : mäged (LMS: 253). Edasi võiks oletada analoogiamuutust teiste pak-­alguliste sõnade mõjul, nt pakaińe ’pakane’, pakotada ’pakitada’ jt (LMS: 295–296).3

Läänemeresoome murdekaardilt on näha, et paakspuunimetuste algusosa on Ida-Soomes ja Karjalas (paga- ~) paka-, sellest lääne pool aga laia, lõunast Kesk-­Soomeni ulatuva vööndina ja tõenäoliselt endast vahevormi kujutav paja- ning ­Eestis (mitte täies ulatuses) ja Edela-Soomes paa-; nt Põhja-Soomest on paja- teada vaid ühest murrakust (vt ALFE III: 449, 456).

Esitatust ilmneb, et paakspuu nimetuse saab seostada puidu suurepärase lõhenevusega ja sellega kaasneva heliga.4 Mainimist väärib sama tähendusega, kuid kitsa levikuga vps plakač (ALFE III: 460). Selle üsna hilisel ajal tekkinud lekseemi saab kõrvutada vepsa onomatopoeetiliste verbidega plakahtada ’plartsatada, laksutada, prõksutada; praksudes välja lennata jms’ ja plakutada ’pragiseda, praksuda, paukuda, prõksuda, nagiseda’, nt hiĺ plakahť päčišpäi lavale ’süsi lendas ahjust praginal põrandale’, kuźne haug plakutab ’kuusehalg pragiseb (ahjus)’ (SVJ: 423). Kahtlemata on uue lekseemi moodustamisel eeskujuks olnud vps pagač.

 

Vadja bragattsi

Vadja paakspuud tähistava bragattsi ~ brägattši ~ brägättsi ~ brägättši (variandid VKS: 169 järgi) seost teiste läänemeresoome lekseemidega on peetud selgusetuks (Soosaar 2021: 304). Siinkohal sobiks mainida Lõuna-Soome murdesõna prätäkkä ’paakspuu’ (ka paskaprätäkkä, prätäkkäpaju, prätäkktuomi), mida eespool nimetatud blogi autor pidas kas puuoksa murdumise või põleva puu praksumise hääle jäljendajaks ja kõrvutas onomatopoeetilisel tasemel rootsi sõnaga brakved ’paakspuu’ (Fytonyymit 2017: sub paatsama). Soome sõnapere päritolu lähem uurimine jäägu praegu kõrvale. Seevastu hakkab vadja lekseemi puhul silma, et algusosa brag- ~ bräg- sarnaneb tõepoolest rootsi sõna algusosaga brak-, kuid järelosa -Attsi ~ -Attši läänemeresoome liitega. Niisiis võiks algkuju rekonstrueerida kujul *brAg-Attsi. See võiks näidata, et ka vadja keeles on esialgu võinud eksisteerida *pakattsi, mis pärastpoole, nimelt ajal, mil Ingerimaa oli Rootsi valduses (st XVII sajandil või järgnenud aastasaja alguses), on langenud rootsi keele mõju alla. Sel puhul ilmneks vadja keelele iseloomulik areng *k > *γ > g, nt tšako : tšagoo ’kägu : käo’ (Ariste 1948: 17), mille tõttu klusiil sai püsima jääda. Teisalt tuleb kõne alla onomatopoeetilise prakisa ~ präkisä ~ präkkiä ’pragiseda, praksuda; ragiseda’ mõju (vt VKS: 959, 967). Kolmandaks, pole võimatu, et vadja paakspuu algse nimetuse muutumist või uue teket on mõjutanud nii üks kui ka teine.

 

Eesti pagu

Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatus on kirjas sõnad pagu ’Spath’, lubjapagu ’Kalkspat’ ja põldpagu ’Feldspat’ (Wiedemann 1973: 748). Mujalt seda leitud pole, isegi mitte eesti regilaulude andmebaasist (ERLA). XIX sajandil on sobiva kujuga perekonnanimed ainult Vil Baggu ja Kan Paggo, kuid üldsõnal on mitu tähendust. Viljandi kihelkonna samas mõisas on teisele talupojale antud nimeks Kiwwi, kuid sellegi tõestusjõud on väike (näidete allikas: Onomastika).

Mis on põldpagu? Eesti mineraalide ja kivimite raamatust seda ei leia. On küll nimetatud raskepagu ehk barüüti (Viiding 1984: 114). Nõnda on kirjas ka vene-eesti geoloogiasõnastikus (VEG: 16). Viimane sõna ei puutu praegu asjasse. Mõistet põldpagu kasutatakse ohtrasti veebis seoses ehetega, kusjuures sageli võrdsustatakse seda nimetust päevakivi omaga, mis pole aga täpne. Eesti entsüklopeediast võib lugeda, et mitmuslik põldpaod on päevakivide vananenud nimetus (EE VII: 589). Viimased moodustavad omavahel üsna sarnaseid mineraale, mille küljed on täisnurkse kahesuunalise lõhenevuse tõttu siledad ja läikivad. Mineraalid kuuluvad mitme­suguste kivimite (graniit jt) koostisse, andes neile punase, roosa, roheka või helehalli tooni; teisal on täpsustatud, et kaaliumi sisaldavad päevakivid (ortoklass jt) on sageli liha- ja pruunikaspunased (Viiding 1984: 161; Seim 1974: 77–78, 365). Ühelt poolt oli muinas­aja inimesele tarberiistade valmistamisel oluline kivimite hea lõhenevus, teisalt võis äratada tähelepanu nende ere värvus või omapära. Sellest annab tunnistust isepärase kujuga kvartsikristallide leidmine kiviaegse Tamula asula kultuuri­kihist ja Kagu-Soome Vaateranta matusepaigast; nende kasutamise kohta on avaldatud mitme­suguseid arvamusi, sh usundiga seonduvaid (Jonuks 2022: 119–120).

Peale sõna põldpagu on tuntud veel lubjapagu kaltsiidi tähenduses (EKM I: 1298). Ka see mineraal on ülihea lõhenevusega. Kaltsiit on läbipaistev ja värvitu, kuid lisandid võivad anda talle mitmesuguseid heledapoolseid toone, nagu roosakas ja kollakas, kusjuures läbipaistvaid kaltsiidikristalle nimetatakse islandi paoks (Viiding 1984: 134–135).

Just hea lõhenevuse tõttu võis käsitletavate mineraalide nimetus sarnaselt paakspuuga tuleneda algkujust *paka. Seetõttu, et teine silp oli algselt lahtine, sõnasisene klusiil säilis (vt nt Kask 1972: 28). Sõna pagu ongi etümoloogidel ühendusse viidud pragu või lõhet tähistavate sõnadega, vrd ee pagu ’pragu, lõhe’ (murdes ka pakatus), lv pa’g ’pragu’, sm pako ’pragu, lõhe, rebend, mõra’ ja võib-olla krj pako liitsõnas ­silmäpako ’võrgu viga, rebend’. Teisalt on mineraalinimetust peetud onomatopoeetilise pagisema ’nagisema’ tuletiseks mineraalide pragunemisel tekkiva pragina järgi (EES: 344–345). Üks ei välista teist, vaid seletused sootuks täiendavad teineteist, sest miski ei takista oletamast, et purunemise või lõhenemise mõiste ongi sugenenud kaasneva heli baasil. Sünkreetilisse buketti võis kuuluda lisaks värvus.

Eesti keeles on pagu : pao ~ pau ’pragu’ või üliharva sellest tuletatud Muh paguline ’praguline’ ja Khk pagunema ’pragunema’ registreeritud kokku 32 murrakust, sh kõige rohkem Läänemere saartel ja Lääne-Eestis, väikse rühmana Kesk-Eestis (KJn Pil Plt) ning üksikjuhtudena Ida- (Kod Trm) ja Lõuna-Eestis (Hls) (VMS II: 159–160). Seevastu teise tuletusliite ja tähendusega pagisema ~ pagisama ’nagisema, naksuma’ on tuntud peamiselt Mulgimaal (Hel Hls Trv) ja sellest veidi põhja pool, Põltsamaa kandis. Asjaomase tüve leviku kohta pole andmeid Põhja-Eestist, ent sugulaskeelte näited (vdj pakisa ’pragiseda, praksuda’, sm pakista ’vestelda; lobiseda’) veenavad, et tegu on samuti läänemeresoome ühissõnaga; seega on pagu ja pagisema pärit ühisest algpesast (vt EES: 344). Vadja lekseem osutab, et *pak- võib väljendada ka tugevamat heli kui nagin.

Sugulaskeelte järgi otsustades sisaldas pagu algselt o-sufiksit (-u < *-o). Sel juhul võib tegu olla vähendusliitega (pagu < *paka + *oi), kuid mitte ainuüksi, sest liide võis tähistada ka teo tulemust jms (vt Hakulinen 1968: 143–144, 176–177). Kui jääda esimese oletuse juurde, siis võib väga ettevaatlikult tuletada, et *pakka võis omandada mingi hästi lõhestuva (värvilise) kivimi, kivi või isegi (kaljumaalingutega?) ­pragulise kaljupanga mõiste; mõttekäigule aitavad kaasa üldine kontekst ja pakk ’puutükk’ (lähemalt järgmises alajaotuses). Usutavasti on tegu väga vana pärandiga, mis on nüüdseks peaaegu minevikku haihtunud, ent kiviajal võis see olla vägagi olulisi mõisteid.5

 

Vepsa paku-, livvi ja lüüdi pakku– ’kollane’

Enamikus läänemeresoome keeltes (v.a liivi ja vepsa) seostub kollase värvi nimetus taimenimetusega kold (vt EES: 172). Kogu vepsa keele alalt on kollase värvuse tähenduses registreeritud pak-algulise omadussõna variante, mis erinevad üksteisest vaid teise silbi vokalismi poolest: pakuine ~ pakuune ~ pakõine ~ pakõne [õ on tegelikult kõrge], mis tähendab ka munakollast (LAV: 414–415). Vepsa järgsilbi diftong ui on algsem; lõunavepsas on toimunud muutus ui > ū, mujal on paiguti ui muutunud õi-ks või õ-ks (vt lähemalt LAV). Soome etümoloogiline sõnaraamat seostas nimetatud adjektiivi ja verbi pakuštada ’kollendama’ kagusoome murdesõnaga pakkunen ’mingi taimeliik, millega värvitakse kollaseks; Bidens tripartitus, millest varem saadi kollast värvi’ (SSA II: 297). Hiljem on seda talletatud vaid Karjala kannase edelaosas kunagises Uusikirkko (tänapäeval Poljanõ) murrakus. Lekseemi on sõnaraamatus esimesena registreerinud Elias Lönnrot 1880. aastal (SRS II: 135). Tegu on niisketes kohtades kasvava kolmisruskmega, millest vanasti valmistati lahust villa ja lõnga värvimiseks (Koski 1983: 102). Ruset on tulikollase värvi saamiseks kasutatud ka Eestis (Vilbaste 1993: 196).6

Samasse sõnaperre kuulub li pakkuine ’kollane’ ja vps sõnaga identne lü pakuińe ’kollane’; viimast peetakse tõenäoliseks laenuks vepsa keelest (SSD: 48; LAV: 415). Erinevalt vepsa keelest on livvis ja lüüdis tavalisemad siiski eostaime nimetusest tuletatud lekseemid.

Asjaomase sõnatüve saab rekonstrueerida kujul *pakku-. Geminaatklusiili *kk jätkajaks astmevahelduseta vepsa keeles on k, kuid soome, livvi ja lüüdi keeles kk (Tunkelo 1946: 145, 167), vrd li akku : akan (Ojansuu 1918: 5–9), lü akk : akan ’naine : naise’ (Turunen 1946: 165, 175). Ilmselt seetõttu ongi lüüdi kollast tähistavat sõna õigusega peetud laenuks, sest ootuspärase kk asemel esineb selles k. Värvi­nimetuses on sufiks -inen liitunud erinevalt eespool pikemalt käsitletud sõnadest tugeva­astmelise tüvega.

Tänapäeval esindavad *pakkoi-algkuju eespool nimetatud ee pakk jt. Paraku pole seda nimisõna teada vepsa ega karjala keeltest, küll on aga lõunavepsast tuntud samatüvelised verbid pakuda ’küljest ära tulema’ ja pakutada ’minema ajama; maha raiuma; küljest ära tulema’, millel on vasteid ka karjala murretes (Tunkelo 1946: 791, 805–807; SVJ: 396–397).

Pakk-sõna puhul on peale germaani laenu oletuse peetud võimalikuks, et tegu on sama tüvega nagu sõnas pakatama, kusjuures noomeni algtähenduseks on arvatud ’tükk, lõhandik, (kuivusest) lõhenenud puu’, vrd ka ee pakatus ’pragu’ (EES: 349; SSA II: 293). Edaspidise arengu käigus on võinud liituda sellele kollase värvitooni mõiste, mis vepsa keeles on muutunud põhivärvuseks ja ühes soome murrakus kolmis­ruskme nimetuseks.

 

Eesti paat ja paatjas

Kollast värvust tähistab ka ee paat : paadi, mis on registreeritud kogu eesti keele alal, kuid laiemalt idapoolses Eestis Kuusalust Setoni, ning sellest lääne pool vaid kaheksas kihelkonnas, kokku 38 murrakus (VMS II: 157; vt ka Oja 2003: 101–102, sh leviku­kaart). Murdesõnastiku andmeil tähendab paat just kahvatu- või hallikaskollast värvust. Sõna on kasutusel rohkem taimede (eriti valminud kõrsvilja) ja loomade kirjeldamisel, samuti on Paat tuntud härja- või pullinimena. Hobuse puhul on lekseemi talletatud isegi substantiivina (EMS VII: 55). Enamasti samades murrakutes on teada ka paat-sõna tuletisi. Need on paadikas ’punakas- või hallikaskollane’ (esineb 15 murrakus), paadikõnõ ’paatjat värvi pullike’, paadin ’paatjat värvi’, paatjas ’kahvatu- või hallikaskollane; kahvatupruun’ (16 murrakus), paatjanõ ’paatjas (hobuse kohta)’. Helme murrakus on sõna paat baasil arenenud verb paatime (paat’ma) ’valmima (vilja kohta)’ (EMS VII: 36, 55; VMS II: 154, 157). Järva-Jaani kihelkonnas on XIX sajandi algupoolel pandud perekonnanimi Paatjas (Onomastika). Sealkandis pole vastavat apellatiivi registreeritud, küll aga kahes naaberkihelkonnas (JMd Koe), mistõttu lekseemi esinemine kõnealuses kohas oleks ülimalt tõenäoline.

Seega on eesti keeles tegu üsna laialt levinud produktiivse sõnaga. Ilukirjandusest on teada paadikas ’kollakas’, paat ’kahvatukollane’, paathall ’kollakashall’, paatjas ’kahvatukollakas, hallikaskollane, luitunud pruunikas’, paatjaspruun ’kahvatu kollakas­pruun’ ja paatjaspunane ’kahvatupunane, punakas’ (vt EKSS IV: 5, 14). Juba 1660. aastal esines see Heinrich Gösekeni eesti keele käsiraamatus härja ja kübara värvuse kirjeldamisel. Seal on sõna paht saksa vasteks antud fahl ja eesti keeles ’kollakas(pruun)’. (Kingisepp jt 2010: 544) Seega näitab kogu talletatu, sh üle 360-aastane kirjapanek, et eesti keeles pole tegu põhivärvuse nimetusega, vaid mingi domineerivalt kollaka värvusega, milles tajutakse kas hallikat, pruunikat või harvem punakat tooni. Paat kuulub nende üsna väheste värvisõnade hulka, mis pole moodustatud liite -ne abil. Liide -jas väljendab omaduse vähesust, osutades värvitooni tagasihoidlikule intensiivsusele (vt Kasik 2015: 362).

Oletatakse, et eesti keelest on sõna laenatud soome murretesse ja isuri keelde, vrd sm paatti ’võik (hobune)’ ja is paatti ’tumekollane’ (EES: 342). Viimase kohta on raske midagi kindlamat otsustada, kuna ta on talletatud vaid ühest kohast, nimelt Metsäküläst Soikkola poolsaarel (IMS: 392). See jääb eesti keeleala piirist suhteliselt kaugele. Soome sõna on registreeritud Karjala kannaselt, st samuti kagumurdest nagu pakkunen, ja esimesena taas Lönnrot (SSA II: 284). Lisaks kuulub siia kannase idaosast pärinev paatittava hevonen (täpsemini poatittava hepone) ’valkjaskollane hobune’ (IKM: 104). Sõna grammatiline vorm eeldab registreerimata verbi *paatittaa ’kollendama’, vrd nt sm kellastua, kellertää (< kelt-) samas tähenduses. Niisiis pärinevad asjaomased lekseemid samast keeleareaalist. Siiski tundub sõnade alg­allikast suhteliselt kaugele laenamine vähetõenäoline.

Eesti sõna päritolu pole selge, sest läti keeles leidub pāts ~ pātsis, mida kasutatakse mitmesugust kollakat või pruunikat värvust hobuse kohta. Lekseemil pole vasteid teistes balti keeltes, mistõttu pole selge laenu suund: kas ülevõtmine on toimunud läti keelest eesti keelde või vastupidi (EEW VI: 1868; SSA II: 284). Eesti etümoloogiasõnaraamat peab sõna paatjas siinkirjutajale teadmata põhjendusega eelkõige balti laenuks, kuid ei välista seejuures nooremat, st läti algupära (EES: 342), Lembit Vaba (1997: 146) aga kahtlevalt läti laenuks.

Esialgu Koski (1983) monograafia retsensioonis, hiljem ka mujal on Vaba (1987: 224, 1997: 147) õigusega väitnud, et käsitletavat värvinimetust ei saa tuletada sõnast paas : pae, nagu seda on varem püütud seletada. Vaba üritas läti lekseemile leida indoeuroopa algupära, võrreldes seda sanskriti värvinimetusega pātalaḥ ’kahvatupunane’ ja patala- ’kehale tehtud värvilaik’ ning osseedi võimaliku edasiarendusega fadyn : fast ~ fadun : fast ’lööbega kattuma’, fadynag ~ fadængæ ’lööve’ (Abajev 1958: 415).7 Vaba oletust kommenteerimata on maininud ka Oja (2014: 103).

Santeri Junttila (2019: 56, 63) ei eita Vaba esitatud indoeuroopa etümoloogiat, kuid peab siiski usutavamaks laenamist läti keelest eesti keelde või siis vastupidist laenusuunda juhul, kui eesti sõna on alguse saanud saksa lekseemist Spat ’pagu’. Viimati mainitud seletuskatse sobib küll häälikuliselt, sest läänemeresoome keeltes üldiselt sõnaalgulisi konsonantühendeid ei esine (p < *sp), kuid semantilises plaanis tundub areng olevat kahtlasevõitu: kas nii hilja kui eesti keele perioodil tekkis lähtesõnas puuduv värvitähendus, mida laenati ka naabritele?

Näikse, et läti lekseem on olnud üsna kitsa levikuga, piirdudes Kuramaa (Jelgava, Kuldīga, Talsi, Tukums) ja Põhja-Liivimaaga (Cēsis). See võiks viidata pigem laenule liivi keelest, kuid sealt pole paraku sobivat vastet nenditud. Arvestades teiste sarnase tüvega kollast värvust tähistavate sõnadega, võiks oletada, et ee paat on genuiinne. Sarnaselt paakspuunimetusega esineb lekseemis pagu samuti *paka- tüvi, kusjuures -t jätkab kunagist sufiksit *-tti. Seega paat < *paγa-tti < *paka-tti, vrd ka ee väät, sm väätti ’vits’ (EES: 622; Hakulinen 1968: 179–180).

 

Ungari fakó

Ungari keeles on sõna fakó, millele ungari-eesti sõnaraamat annab tähendused ’hallikas, kollakashall; tuhkur (hobuse kohta); tuhm, matt’ (UES: 227). Seevastu ungari-vene sõnaraamatus on esitatud fakadni ~ fakó tähendusteks ’tuhm, tuhmunud; luitunud; võik’ (vn буланый, соловый; VRS: 210). Selgituseks olgu märgitud, et tuhkur peaks tähistama tuhakarva ja võik kollakat värvi hobust, tulenedes sedapuhku sõnadest tuhk ja või (EES). Ungari keele etümoloogilises sõnaraamatus on toodud asjaomase sõna tähendused ka varasemates kirjapanekutes: värvustega seostuvad 1549. aastal talletatud ’kollakashallikas’ ja 1703. aastal ’heledat karva hobune, [sks] Falbe’ (MNT I: 831). Sks falb tähendusteks esitatakse ’kahkjas, paatjas; paatjaskõrb, võik’ ja substantiivil Falbe ’võik hobune’ (SES: 274).

Vaatlusalust lekseemi on seni peetud nimisõna fa ’puu’ tuletiseks sufiksiga -kó, kusjuures esialgne tähendus olevat olnud ’puidust’, seejärel on keeruka semantilise nihke tagajärjel tekkinud tähendus ’puidusarnase varjundiga’ ja lõpuks ’kollakas’ (MNT I: 831). Siinpuhulgi tunnukse, et on tekkinud semantiline seos puiduga. Ent kõnealust sõna morfoloogiliselt teisiti liigendades saab ungari sõnale anda uue seletuse, mis ühendaks fakó siinses uurimuses kollast värvust tähistavate lekseemidega. Uut viisi struktureerides saaks sõnas eristada tüve fak- ja liidet ó.

Tüvi fak- võib lähtuda algkujust *pakka. Ungari on soome-ugri keeltest ainuke keel, mille varasel perioodil on toimunud muutus *p > f. See osutab tõigale, et tegu on üsna eaka tüvega. Soome-ugri esimese silbi vokaalile *a vastab ung a või á ja kaksikkonsonandi *kk vasteks on k (Hajdú 1985: 268–269). Tõenäoliselt on see sama tüvi, mis esineb verbis fakad. Viimati mainitul on rikkalik tähendusspekter: ’purskuma, purskama; puhkema, avanema, pakatama; lähtuma, tulema’ (UES: 227). Ungari verbi kõrvutatakse soome sõnaga pakkua ’pragunema, lõhenema, rebenema; lõhkema’ ning mansi lekseemidega päkmänt ’pragunema, lõhenema, rebenema’, päkǝp- ’voolama hakkama; murdma, lõhkuma; välja ilmuma (päikese ja kuu kohta)’ ja pākǝnta ’rebenema; tõusma (päikese kohta); välja purskuma’. Tüve fak(a) ~ fek(e) peetakse iidseks häält jäljendavaks soome-ugri sõnaks, mille algkuju oli *pakka- ~ *pekk- (vrd fekély ’mädapaise; haavand’). Sõnapere semantika võib olla arenenud algsete tähenduste ’pauguga purunemine’ või ’purskumine’ baasil (MNT I: 830).8

Lähedaste tähendustega on ka handi murrakute paγnǝkǝta ’lõhkema hakkama; tõusma hakkama (päikese kohta)’, paγǝnta ~ pakǝnta ~ påkǝnta ’lõhkema (õõnsate esemete kohta); tulistama; tõusma (päikese kohta)’ ja påγta ~ paγta ’lõhkema (õõnsate esemete kohta)’ (SVD: 336–337, 346, 348). Keeleteadlane Alo Raun (1982: 115) kõrvutas läänemeresoome verbe (ee pakatama, sm pakahtaa) nii handi kui ka ungari materjaliga.

Nüüd tuleb juttu ung fakó võimalikust sufiksist ó. Selle päritolu võib olla kahe­sugune. Esiteks, ungari keeles esineb kas deminutiivsust või tähendust ’varustatud millegagi’ väljendav sufiks kujul ~ , nt apó ’isake’ < apa ’isa’. Seda saab teiste hääliku­võimaluste seas tuletada ka *p-st. Teisalt tuleb arvesse soome-ugri denominaalsufiks *-p, mis esineb läänemeresoome keeltes kujul -vA ja saami keeles b-na. Liide moodustab obiugri keeltes eelkõige omadussõnu tähenduses ’millegagi varustatud’, kuid selle sufiksi esinemine ungari, permi ja mordva keeltes pole kindel. Juba algungari perioodil tekkis muutus *p > *w (*β). Seega fakó toonane algkuju võiks olla *fakawa. Vanaungari perioodi alguses IX–XI sajandi paiku eksisteerisid veel diftongid, kusjuures aw oli muutunud au-ks. XIV sajandi lõpuks või hiljem redutseerusid diftongid pikkadeks vokaalideks, sh au-st sai enamasti ó (OFJ 1974: 350; OFJ 1976: 354–355, 358, 379).

 

Taaskord paakspuust

Kui siinkirjutaja käsikiri oli juba Keele ja Kirjanduse toimetusse jõudnud, ilmus paakspuu teemal üllatuslikult Santeri Junttila kirjutis. Selle autor nentis, et paakspuud ei saa puhtvormiliselt pidada tuletiseks sõnast pagu ’pragu’, sest see on ise derivaat, kuid ta võib olla paralleelne tuletis samast tüvest kui lõunaeesti pago ’adra põikpuu; tüüri pide; palgiveopakk reel; pulk; klopp; plokk; liist’, mille algseks tähenduseks saab pidada ’lõhkenud või lõhutud puutükk’. (Junttila 2023: 245)

Paakspuunimetuse päritolu selgitamisel lähtus Junttila ajakirjas Kieliposti publitseeritud Jorma Koivulehto (1989) kirjutisest,9 mille kohaselt algläänemeresoome *pakka või *pakko on germaani laensõnu. See on rekonstrueeritud kujul *spakō, vrd norra spak ’hoob, (puust) kang’, asks spake ja üsks Spake ’tüüri käepide’; sama päritolu on sks spachen ’kuivuse tõttu lõhenema’. Nende baasil rekonstrueeris ­Junttila hilisläänemeresoome *pakaccõ, mis on võinud anda nii *pakoi ’pragu, lõhe’ kui ka *pakkoi ’pakk’, muutudes ise ma-tegevusnime lisandusel paakspuunimetuseks (­Junttila 2023: 245–247).

Esimesel pilgul ei kutsu Koivulehto ja Junttila seisukohad esile vastuväiteid. Eespool käsitletud pago saab tõenäoliselt võrrelda ka lekseemidega ee pakk : paku ’jämeda puutüve otsast saetud jupp’, vdj pakko ’puu- või raiepakk; plokk ehk palgi­pakk; pakktaru, mesipuu’, sm pakko ’jalal pehkinud puu’ ja is pakko ’puupakk’ (< *pakkoi), kusjuures semantilise plaani kõrval kajastub häälikurööpsus *pak- ~ *pakk-. Üldiselt on nimetatud autorid jõudnud siinkirjutaja uurimusega sama­laadsete tulemusteni: paakspuunimetused paatsain, paatsama jt seonduvad lõhenevuse põhjal sama omadust väljendava sõnatüvega, millest on saanud alguse ka pagu : pao ja pakk: paku; mõlemal juhul aimub alussõna onomatopoeetiline alge. Ent põhiline erinevus on see, et ühel juhul on lähteks laensõna, teisel puhul genuiinne lekseem. Krono­loogiliselt oleks ühel juhul tegu algläänemeresoome, teisel aga ulatuslikuma levikuga, nimelt algsoome-ugri keeleperioodist pärineva sõnaga, mille areng on viinud peale äsja mainitute ka mitme teise mõisteni. Lisaks on omasõnalises seletuses arvesse võetud värvitähendust. Junttila uurimus ärgitas siinkirjutajat oma tulemusi detailsemaks muutma ja indoeuroopa andmete põhjal nägema avaramat üldpilti.

Ei saa jätta märkimata, et paakspuunimetuste hulgas leidub selliseid, mille puhul on keerukas oletada kunagist mA-liidet (nt paats, vohopaats); see seab kahtluse alla deverbaalse tuletustee vähemalt osal juhtudel. Läänemeresoome paakspuunimetuse variante on üliohtrasti (vt ALFE). Eesti teisendite hulgas saab peale liiteta ­juhtude eristada sufiksit -k, -mA, -nA ja -s sisaldavaid lekseeme, mis osutavad nimetuse sekundaarsele kujunemisele murrakuti; neist mA-liitega sõnu leidub vaid vähestes Põhja-Eesti murrakutes (lähemalt teisal). Siinkohal tasub ehk nimetada Hel paats ’malk’ ja Krl paadskakal ’kuhjamalk’, mida Vaba (1997: 147) on, tõsi küll, küsi­märgiliselt oletanud läti laensõnadeks. Pigem kuuluvad nad *paka- derivaatide hulka.

Junttila artikkel ajendas siinkirjutajat endalt küsima, kas vaatamata algindo­euroopa vaste puudumisele Illitš-Svitõtši nostraatiliste kõrvutuste ahelas ei võinud see siiski esineda indoeuroopa sfääris kujul *spakō. Tänapäeva sks spack tähendab ’kuiv, kuivanud’ ja seda sõna kasutatakse peamiselt puidust rääkides. Tõenäoliselt naksumise ja põlemise heli jäljendav adjektiiv lähtub alamsaksa keelest, vrd kasks spaken ’kuivanud oksad’, vanaülemsaksa spahha ’hagu; peen halg’ (EWD: 859). Ka onomatopoeetilise alge oletamine lähendab mõlemat uurimust.

Indoeuroopa keeltes, eriti germaani rühmas, on tuntud nn mobiilne s-häälik (s mobile), mis liitub ühel juhul tüve alguskonsonandiga, teisel mitte. Kas poleks kõrvutamiseks võimalik leida s-ita sõnakujusid, mis pärineksid indoeuroopa alg­keelest või vähemalt germaani algkeelest? Otsingud ei kandnud siiski vilja. Germaani keeltes oleks algkeelest lähtunud mobiilse s-ita lekseemis pidanud toimuma muutus p > f (Makajev 1970: 236). Kõnealune algvorm lähtub formandi *-g- vahendusel alg­indoeuroopa juurest *sphē- ~ *sphə- (PED tähistuses sp(h)ē- ~ *sp(h)ə-) tähenduses ’pikk, lame puutükk’; viimasest pärineb formandi *-t- abil ka sks Spat ja holl spaath ’pagu’ (EWD: 860–861; Duden: 686–687; PED: 2878).10

Siinkohal võib tüpoloogiliselt lisada, et mõneti sarnastest konsonantidest koosneb indoeuroopa algkuju * bheg- (~ *bheng-) ’puruks lööma; katki murdma’ (PED: 340). Kaudselt kõrvutatav on ka konsonandikoostise pVk ja tähenduse poolest lähedane, oletatavasti häälejäljenduslik üldslaavi sõnapesa *pǫkati, nt vn пукать ’lõhkema; gaase väljutama’, tšehhi pukati ’lõhkema; puhkema (pungade kohta)’, poola pękać ’lõhenema, pragunema; lõhkema’ jt (Vasmer 3: 403–404). See on tuletatud hoopis algindoeuroopa juurest *pank- ~ *pang- ’paisuma, punduma’ (PED: 2276). Kirjeldatu osutab veenvalt erinevatele, kuid häälikuliselt sarnastele, samuti eriaegsetele arengutele.

 

Kokkuvõtteks

Kaugest esiajast pärinevad onomatopoeetilist päritolu tüved *pakka- ja *paka-, mille esialgne tähendus on väljendanud murdumist, lõhenemist vms ning nendega kaasnevaid helisid. Kunagi on sünkreetilise terviku tähendustega liitunud värvuse mõiste. Tüvest *pakka- sufiksite abil moodustatud tuletised on sm pakkunen ’kolmisruse’, li pakkuinen ’kollane’, vps pakuine ’kollane’ ja ung fakó (< *pak-) ’kollakashall; võik’. Neid sõnu ühendab mõiste kollane. Tüvi *paka- on andnud läänemeresoome paakspuunimetused: ee pagu ’kivim’ ja paat(jas) ’kahvatu- või hallikaskollane’.

Kagu-Soome kaljumaalingute jaoks kasutati muinasajal nn makropunaste toonide saamiseks peale ookri ka paakspuust valmistatud värvi. Kollane värvinimetus võib olla seotud kas puidu, põldpao või mõne muu muiste tarviliku värvilise kivimiga. Mõlemad, nii puu- kui ka kiviminimetus on tuletised, mille tekke eeldus on nende hea lõhestatus. Paraku pole pagu leviku kohta peale eesti keele mingeid andmeid. Väga tõenäoliselt on selle mõiste hääbumine johtunud materjali majandusliku, esteetilise ja/või religioosse tähtsuse minetamisest.

Üldises plaanis viitab uurimus häälikkoostise poolest sarnaste sõnade osaliselt paralleelsele semantilisele arengule. Soome-ugri keeltes on pakka ~ paka areng toimunud suunas ’murduma, lõhkema’ → ’lõhenenud puu/puit või kivi/kivim’ → ’lõhenev, habras värviline puu [= paakspuu]; kergesti lõhenev, rabe värviline kivi/kivim’ [= pagu] → ’kollane’. Siinkohal pole selge, mis etapil on sünkretism ilmnenud; samuti tuleks silmas pidada põimumist mõne teise tüve tähendusega ja semantilisi nihkeid seoses erinevate osiste liitumisega. Need tõigad raskendavad asjaomaste lekseemide uurimist, võimaldades erinevaid, kuid mitte vastuolulisi seletuskatseid. Eri indo­euroopa keeltes on *sphē- ~ *sphə- areng toimunud järgmiselt: ’pikk, lame puutükk’ → ’laast; hagu; peenike halg’ → ’kuivanud puit/puu’ → ’lõhenenud, pragunenud puit’ → ’lõhenev, rabe kivim [= pagu]’ ja ’lamedad, peenema osaga, enamasti varrega objektid [= aer, labidas, lusikas; kiil, abaluu jt]’. Tähendus ’pagu’ on teada vaid germaani keeltes, ent eluslooduse taksonoomia- ja värvimõisteteni pole areng kulgenud.

 

Keele- ja murrakunimetuste lühendid

asks = alamsaksa; eesti; Helme; Hls = Halliste; hollandi; inglise; isuri; JMd = Järva-Madise; Kanepi; kasks = keskalamsaksa; Khk = Kihelkonna; KJn = Kolga-Jaani; Kodavere; Koeru; kreeka; krj = karjala; Krl = Karula; ladina; livvi; lt