Siinne käsitlus võtab vaatluse alla leksika, mida kajastavad kuus XVII ja XVIII sajandil avaldatud eesti keelt sisaldavat sõnastikku. Alustuseks on põgusalt kirjeldatud sotsiaalseid olusid ja konteksti, millesse need sõnastikud paigutuvad, seejärel on analüüsitud ametinimetuste ja sotsiaalsete rollide sõnavara käsitletud sõnastikes. Tolleaegseid ameteid ja sotsiaalseid rolle on siin vaadeldud ennekõike sõnavarasuhete ja ajaloolise tausta avamiseks: milliseid ameteid üldse sõnastikes kirjeldati ja milliseid põhijooni võib nende kohta välja tuua? See võimaldab paremini mõista tolleaegset ühiskonnapilti, iseäranis aga avada ühe sõnarühma sisu ja kaardistada sellega seotud keelelisi aspekte.

 

Ühiskondlik taust

Pilguheit neljasaja aasta taha, XVII ja XVIII sajandi Eesti aladele toob silme ette ennekõike keerulised olud. XVI sajandi lõpus olid Eesti alade pärast võidelnud Poola, Venemaa ja Rootsi. Sellele järgnes Rootsi võimu periood, millele tegi lõpu Põhjasõda: sealtpeale kuulus Eesti Venemaa võimu alla, kuigi Balti erikorra tõttu jäid kohalikku elu korraldama sakslased. 1710. aasta paiku levis Eesti aladel katk, mis hävitas Tallinnas ligikaudu 75% ja maapiirkondades ligi 50% elanikkonnast, kuid järgnevatel aastakümnetel taastus rahvaarv jõudsalt. Aastal 1640 elas Eesti aladel hinnanguliselt 120 000–140 000 inimest, XVII sajandi lõpuks rahvaarv kolmekordistus, seejärel langes 1710. aasta paiku katku tõttu drastiliselt 150 000-ni, XVIII sajandi lõpuks tõusis aga taas 485 000 elanikuni. Keskmine eeldatav eluiga oli XVIII sajandil kogu rahvastiku lõikes ligikaudu 35 aastat. Seisusliku jaotuse poolest olid aastal 1782 Eesti alal ülekaalus (95%) talupojad (kellest enamik olid pärisorjad), alla viie protsendi rahvastikust (4,2%) moodustasid vaimulikud, linnakodanikud jt vabad elanikud, aadel aga moodustas 0,6% rahvastikust. Etniliselt moodustasid eestlased XVII sajandi lõpus üle 90% Eesti ala rahvastikust, mitte-eestlasi elas siin umbes 25 000, kellest omakorda pooled olid sakslased. (Palli 1998: 15–46)

Haridusele panid eestlaste seas aluse pastorid, hiljem hakati asutama talurahva- ja kihelkonnakoole. Liivimaal oskas XVIII sajandi lõpuks lugeda üle poole talu­rahvast (Eestimaal vähem),¹ aga kirjutamisoskus oli endiselt kasin – osaliselt tulenes see kartusest, et talupojad võivad asuda võltsima passe ja vabastuskirju. (Laur 1999: 144–146) Ka mujal Euroopas oli kirjaoskus maarahva seas üldiselt vähene; märksa parem oli seis neil aladel, kus tegutses rohkem koole ja ligipääs haridusele oli hõlpsam, ehkki piirkonniti esines suuri erinevusi ja keskmist taset on seetõttu raske määratleda (Houston 1983).

Siin käsitletust pisut varasema aja, XVI sajandi elukommetest on põgusalt kirjutanud Balthasar Russow oma „Liivimaa provintsi kroonikas” (2022 [1584]: 106–124). Tema kirjeldused on värvikad ja annavad ülevaate sellest, kuidas niihästi aadli kui ka talupoegade seas on maad võtnud „muretus, upsakus, toredus ja prallimine, nautlemine, ülemäärane priiskamine ja kõlvatus”. Päris kindlasti oli ka raskemaid aegu ja on väheusutav, et selline olukord võinuks olla valdav kõikjal ja pidevalt, eriti hilisemal ajal, st 1695.–1697. aasta ikalduse ja 1710.–1711. aasta katku ajal.

Tõenäoliselt sündisid esimesed eesti keelt sisaldavad sõnastikud keerulistes oludes, kuigi linnaelanike ja vaimulike tingimused erinesid märkimisväärselt talurahva olukorrast. Talurahvas nende allikatega tõenäoliselt kuigivõrd kokku ei puutunudki, kuna need olid mõeldud vaimulikelt vaimulikele ja ennekõike eesti keele õppimiseks.

 

Allikatest

Siin vaatluse alla võetud sõnastikest on XVII sajandil avaldatud Heinrich Stahli (1637) keeleõpetuse „Vocabula” osa, Johannes Gutslaffi (1648) grammatika lisa „Nomenclator” ja Heinrich Gösekeni (1660) keelekäsiraamatus sisalduv „Farrago Vocabulorum”. XVIII sajandil koostatud allikatest olen uurimusse kaasanud Salomo Heinrich Vestringi dateerimata käsikirja põhjal koostatud sõnaraamatu (Vestring 1998), Anton Thor Helle (1732) grammatika sõnastikuosa („Vocabularium”) ning August Wilhelm Hupeli (1780) grammatika sõnastikuosa („Wörterbuch”). Pisteliselt, aga mitte läbivalt on vaadeldud ka Hupeli sõnastiku 2. trükki (Hupel 1818). Kõik need autorid olid ametilt vaimulikud. XVII ja XVIII sajandi keeleõpetused ja ­sestap ka sõnastikud arvestasid ennekõike saksa keelt emakeelena kõnelevate pastorite vajadustega (kuidas oleks sakslastel hõlpsam kohalikega kontakti saada, et luterlikke tõekspidamisi levitada), teisisõnu olid kirjutatud välismaalastelt välismaalastele. Ometi panid need vaimulikud aluse eesti kirjakeele arengule ja seetõttu on neid õigustatult nimetatud varasteks keelekorraldajateks (Viht, Habicht 2022).

Mainimist väärivad veel kaks tolle perioodi sõnastikku, mis jäid käsikirjaliseks: Võnnu koguduse õpetaja Johann Christian Svenske XVII sajandi lõpus või XVIII sajandi alguses koostatud kahesuunaline „Dictionarium Germanico-Esthonicum Esthonicoque Germanicum ad Dorpatensium Dialectum” ja Otepää koguduse õpetaja Johann Christoph Clare „Cellarius Esthonico-Germanicus oder Wörter-buch der Esthnischen Sprache und zwar Dörptschen Mund-Art”. Neis sisalduv materjal on praegusel kujul (käsitsi kirjutatud tekstina) raskesti ligipääsetav ja ootab analüüsi­mist, mistõttu ei ole neis sisalduvat siin käsitletud, kuigi ka need allikad pakuvad väärtuslikku materjali tolleaegse sõnavara uurijatele. Leksikograafia ajaloo seisu­kohalt on oluline, et Svenske tartumurdeline sõnastik oli esimene eesti lähtekeelega sõnastik, Clare sõnastikule aga toetusid paljud hilisemad allikad (Kask 1956: 143–144).

Üksikkäsitlusi on Eesti varasemate sõnastike ja nende autorite kohta avaldatud arvukalt (Habicht 2001; Kikas 2002; Lepajõe 1998; Lotman 2014; Haarmann 1976; Kingisepp jt 2010; Jürjo 2004 jpt). Vähesel määral on käsitletud Eesti varasemat leksikograafiat laiemas võtmes (Kask 1956, 1970; Langemets 2003; Jürviste 2012). Uuritud on ka laensõnade päritolukihistusi (Ariste 1940, 1963; Liin 1964, 1968; Viikberg 2014). Oluliselt vähem on sõnarühmade võrdlevaid käsitlusi, ja just seda lünka püüan ühe semantilise rühma piires täita. Vaatluse alla on võetud XVII–XVIII sajandi sõnastikes sisalduvad ametinimetused ja sotsiaalsed rollid, mis on vähem või rohkem seotud mõne ametialaga ja mille sees eristuvad osaliselt kattuvate piiridega alamrühmad.

Vaadeldavad sõnastikud, millest kõik peale Vestringi käsikirja avaldati vastava autori keeleõpetuse lisana, annavad sissevaate eesti varase kirjakeele perioodi (Saareste (1952: 71–94) neljatise jaotuse järgi XVI–XVIII sajandi keel), mida uuema periodiseeringu järgi on nimetatud üleminekuajaks murrangueesti keelelt (XIII–XVII sajandil) uuseesti keelele (alates XVIII sajandi algusest) (Pajusalu 2020: 30, 2000). Tiit Hennoste sotsioperioodide järgi liigitub siin käsitletav aeg (1637–1780) kolmandasse (XVI–XVII sajandist kuni XVIII sajandi alguseni) ja neljandasse perioodi (XVIII sajandi algus kuni 1860-ndad). Mõlemat perioodi iseloomustab ennekõike saksaeesti register (eesti keelt panid kirja peamiselt sakslastest vaimulikud, kes tõlkisid kirjapandut saksa keelest või olid selle eelnevalt saksa keeles läbi mõelnud); alles XVIII sajandi lõpus ja XIX sajandi alguses, mil eestlased hakkasid suuremas mahus kirjutama eestikeelseid ilmalikke tekste, sündis päris eesti kirjakeele register. (Hennoste 1997: 51–55)

Esimesed kaks sõnastikku, Stahli „Vocabula” ja Gutslaffi „Nomenclator”, on võrdlemisi piiratud mahuga (Stahli keeleõpetuse sõnastikuosas on märksõna­artikleid 2309 (Kikas 2002: 156), Gutslaffi puuduva lõpuosaga sõnastikus 1714 (Lepajõe 1998: 311)), aga ometi on nad mõlemad märgilise tähtsusega. Stahli sõnastik on seni teadaolevalt vanim eesti keelt sisaldav sõnastik ja esitab põhjaeestilist sõnavara. Gutslaffi keeleõpetus ja sõnastik on koostatud lõunaeesti keele kohta ja sealt võib leida sõnu, mis olid lõunamurretes levinud tol ajal ja hiljemgi: häilmo ’õis’, härmlane ’ämblik’, palumari ’pohl’, magun ’moon’ jpt. Nõnda olid need kaks sõnastikku Eesti leksikograafia teerajajateks.

Gösekeni „Farrago Vocabulorum” erineb kahest varasemast märkimisväärselt suurema mahu poolest. Tema märksõnastiku suuruseks on hinnatud üle 9000 sõna (Valmet 1960: 612).² Selle allika erijoonteks on ühelt poolt Lääne-Eesti keeleala mõjud (autor oli Kullamaa vaimulik). Teisalt väärib märkimist Gösekeni rikkalik näitelausete materjal, mille seas omakorda esildub kategooria „talupoegade halvustavad kõnekäänud sakslaste kohta” (Gösekeni enda sõnastus märksõnaartiklite juures), nt sajul sõidab saks, udul huljub hunt või saksa uni on sandi söömaaeg, ja eraldi välja toodud etümoloogiaosa, kus autor kirjeldab sõnu, mis tema hinnangul on üle võetud saksa keelest. Gösekeni märksõnastikku analüüsinud Kai Tafenau on tuvastanud, et autorile oli selle sõnastiku koostamisel eeskujuks Jan Amos Komenský ladina keele õpik „Janua linguarum reserata”. See selgitab märksõnavaliku ja näidete kohati entsüklopeedilise ulatusega haaret (ja märksõnade ning näidete valikut), kuigi trükki jõudnud versioonist valmis Gösekenil ka märksa pikem ja põhjalikum käsikiri, mis jäi avaldamata (Tafenau 2011).

Vestringi „Lexicon”, esimene põhjaeesti lähtekeelega sõnaraamat ja rikkalik XVII sajandi sõnavara allikas, oli märksõnaartiklite üldarvu poolest võrreldav Gösekeni sõnastikuga. Selle avaldamata jäänud (ja hinnanguliselt XVIII sajandi esimeses pooles koostatud (Kaldjärv 1998: 5)) käsikiri sisaldab samuti ligikaudu 9000 märksõna (Kask 1956: 144). Nagu eelnevad autorid, nii on ka Vestring osa märksõnu esitanud pesasüsteemis ehk liitsõna lõpuosa järgi (nt on liitsõna täiskuu toodud artiklis kuu), peale selle on ta muude märksõnaartiklite seas toonud välja terve hulga mõiste­rühmi, kus on looma- (species animalium), linnu- (species avium), taime- (species herbarum), kalanimetuste (species pisciu) ja ka sugulussõnade (species consanguinitatis et affinitatis) saksakeelsed tõlked.

Helle on oma 1732. aasta sõnastikus suurel määral lähtunud Vestringi sõnastiku käsikirjast: paljud Vestringi keelendid esinevad samal kujul Helle sõnastikus (ehkki Helle märksõnastik on piiratum, ligi 5800 põhikirjega). Jüri pastorina töötanud Helle eestvedamisel avaldati varsti pärast tema keeleõpetuse ja sõnastiku ilmumist, 1739. aastal, eestikeelse täispiibli tõlge, mille keelekasutust on hinnatud väga kõrgelt (Ross 2006: C26). Helle keeleõpetuse ja sõnastiku koostamine langes seejuures suurel määral samale ajale piiblitõlke valmimisega (Ross 2006: C26). Kuna tegu oli mõjuka autoriga, on mõistetav, et Helle sõnastik sai omakorda aluseks järgmisele, 1780. aastal ilmunud Hupeli sõnastikule.

Hupeli 1780. aastal avaldatud sõnastik (taas keeleõpetuse lisana) on kõigist eelnevaist märksa mahukam, kusjuures Hupel esitab nii eesti-saksa kui ka saksa-eesti sõnastiku. Eestikeelseid sõnu on Hupelil eesti lähtekeelega sõnastikus umbes 17 000 (Kask 1956: 147). Tema eripäraks on põhjaeesti ja lõunaeesti (täpsemalt veel piir­konniti Tartu, Harjumaa, Järvamaa, Pärnu, Põltsamaa, Läänemaa, Virumaa) keelendite tähistamine vastavalt sõnade kasutuspiirkonnale. Näiteks on tal arst tähisega „r. d.” ehk Revali murdes ja Dorpati murdes, arutleja (arrotelleja) ehk arutaja (arrotaja) (sks Zauberer ’nõid’) tähisega „d.” (Dorpati murdes) (Hupel 1780: 143), saksa vastega Zungendrescher, Verleumder tähistatud keelekoer ja keele peksja on märgitud Revali-keelseteks, keelekurn ja keele pesja aga Dorpati-keelseteks (Hupel 1780: 177). Selliselt liigendatud sõnavaramaterjal võimaldaks teha järeldusi tolleaegsete murdejoonte esinemuse kohta, kui vaadelda süstemaatiliselt kõiki neid keelendeid, mille kohta on esitatud eri keelealade variandid.

Ameteid-elukutseid ja muude tegevusalade esindajaid puudutavat sõnavara sisaldavad kõik vaatlusalused sõnastikud: vähemal määral need, mille märksõnastik on piiratum (Stahl ja Gutslaff), rohkemal määral need, mille märksõnastik on ulatuslikuma haardega (Göseken, Vestring, Hupel). Põhjus, miks osa sõnastikke seda sõnarühma vähem kajastab, võib olla vähemalt osaliselt struktuuriline: tegijanimesid kas ei peetud oluliseks eraldi välja tuua – Stahlil ja Gutslaffil on verbe, millest saaks regulaarsete tuletistena esitada ametite-tegevusalade esindajate nimetusi (nt Stahlil Walten – wallitzema) –, piiras tuletiste esitamist trükiste maht või ei osatud neid eraldi nimetada (nt vähese eesti keele oskuse tõttu). Näiteid selle kohta, kuidas ilma tuletusliiteid kasutamata on püütud tegijanimesid kirjeldada, võib leida ka mahukast Gösekeni „Farragost”: autor on seal esitanud kes-asesõnaga algavaid ­kirjeldavaid-ümberütlevaid tegijakonstruktsioone, nt kes kõrve sees elab iseäranis ’erak’ (lk 456), kes köisi mööda (köite peal) jookseb ’köietantsija’ (lk 378), kes nende taevatähtede peale mõistab ’täheteadlane’ (lk 395), samuti kes need vanad riided uueks teeb ’rätsep’ (lk 391) jmt. Helle on tegijale viitavaid regulaarseid tuletisi käsitlenud oma 1732. aasta keeleõpetuses, nentides (Helle 2006: B82a), et tegijanimesid (samuti teo­nimesid) saab teha „igast verbist”, tuues näiteks väsitama > väsitaja ja rikkuma > rikkuja. Milliste põhimõtete järgi on Helle esitanud oma sõnastikus sisalduvad tuletised, st millised neist on väärinud eraldi välja toomist ja millised on jäetud kasutaja enda tuletada, selle kohta autor selgitusi ei anna.

Kokku sisaldavad vaadeldavad sõnastikud (ühes allikas korduvaid esinemusi kõrvale jättes) 678 põhiametisõna, 542 juhurolle kirjeldavat sõna ning 378 sotsiaalseid rolle ja staatust kirjeldavat ametisõna. Vähim sisaldavad ametialasid kirjeldavaid sõnu Stahli ja Gutslaffi sõnastikud (resp. 76 ja 35), enim Gösekeni sõnastik (432 sõna) ja Hupeli sõnastik (eesti-saksa keelesuunal 620 sõna). Kuna vaadeldava sõnavara absoluut­arvude võrdlus kajastab sõnastike mahtu, on mõttekam vaadelda ameti­sõnade osakaalu kogu märksõnastiku taustal. Suhtarvude poolest sisaldab kõige vähem selliseid sõnu Gutslaffi sõnastik (~2%), kõige rohkem aga Gösekeni sõnastik (~4,8%), kõik ülejäänud kajastavad ametisõnu ca 3,3%–4% ulatuses. Siin esitatud arvud on ligikaudsed (tulenevalt küsimusest, milliseid sõnu peaks liigitama kitsamalt ameti­alasid kirjeldavateks) ja põhinevad allikate esmasel analüüsil. Küll aga on need vihjeks mõisterühma suhtelisele osakaalule autoriti kogu vaadeldavas andmestikus, ja teiseks viitavad need selle sõnavara ulatuslikule esindatusele. Kõigis vaadeldavates allikates Stahlist Hupelini esinevad järgmised sõnad (tärniga on tähistatud vaid Gutslaffi sõnastikust puuduvad sõnad):

ametisõnavara hulka kuuluvad arst, hoor*, kaupmees, kuningas, käemees, munk, mõisnik, pagar, papp, puusepp*, röövel, soolapuhuja*, sulane, sundija* ’kohtunik’, talupoeg ~ talumees, vabadik* ning sotsiaalsete rollide alla liigituv vaenlane.

Autorite lõikes esilduvaid sõnu vaatlen allpool. Siinne nimekiri on koostatud käsitsi. Usaldusväärsuse huvides tuleks esitatud sõnade loendeid kontrollida läbivalt tekstituvastustarkvara abil allikaüleselt. Praeguse seisuga ei ole seda tehnilistel põhjustel võimalik teha, kuna puudub tarkvara, mis suudaks gooti kirjas teksti tuvastada piisavalt täpselt ja madala veaprotsendiga. Ülaltoodud loendit vaadates tekib küsimus: kas need sõnad iseloomustavad kõige paremini tollast ühiskonda, kuna need on sõnastikes kõige suurema esindatusega? Kas sõnastike autorid pidasid neid kõige olulisemaks?

Analüüsin ametisõnavara ülevaatlikult, keskendudes küsimusele, millised sõnarühma põhijooned nimetatud allikates esile tõusevad. Alustuseks täpsustan vaatlusaluse sõnarühma piire, st küsimust, milliseid sõnu ja ühendeid kaasata, milliseid mitte, ja seejärel vaatlen iga alamrühma eraldi.

 

Piirialad

Kuhu tõmmata piir ametinimetuste ja sotsiaalsete rollide nimetuste vahele? Artiklis on kasutatud kolmest jaotust, mis võimaldab neid käsitleda ühe mõisteala (elukutse/roll) sees eristuvate alamrühmadena. Ükshaaval välja otsitud nimetused on koondatud eraldi loenditesse. Seejuures on nimetused liigitatud kolme alamrühma nõnda, et nad üksteist ei välistaks, vaid pigem täiendaksid.

Esimesse alamrühma paigutuvad nn tuumikametid, allikast allikasse korduvad ametisõnad (nt pagar, mölder). Teise kategooriasse liigituvad nimetused, mis kirjeldavad vähem rangete piiridega ametialaseid tegevusi, sh petis, eestkostja: neid seob märksõna juhuroll (vastandina põhiametitele). Kolmas kategooria nimetusi ühendab sõnu, mis kirjeldavad pigem staatust või sotsiaalset rolli, aga nendegagi kaasnevad elukutsele omased tunnused (talupoeg on prototüüpselt talu kui majandus­üksuse haldamise asjatundja ja tegeleb maaviljeluse-karjakasvatusega). Selline ­liigitus ei ole formaalne ja lähtub ennekõike sõna üldisest tähendusest. ­Liigitamise aluseks on küsimus, kas tegu on põhiametiga („X on Y”), juhuslikumat laadi tegevusega („Mida X teeb?”) või rolliviitega („Mis rolli X kannab?”). Valikut ühe või teise kategooria kasuks aitavad teha kontrollküsimused: kas X-i kirjeldavad omadused võimaldavad teda mõistemahu poolest võrrelda tuumikameti tüüpesindajaga (nt pagar), juhurolli tüüpesindajaga (nt eestkostja) või kirjeldavad pigem paiknemist teatud ühiskonna­kihis (ja seostuvad pigem nt talupoja või kuninga rolliga). Võib oletada, et allikast allikasse korduvate esinemustega ehk n-ö tuumikameti esindaja (arst, mölder) võib täita ka juhurolli (eestkostja) ja olla samal ajal staatuse poolest sootsiumi teistest liikmetest eristuva rolliga (nt gildivanem).

Nagu sõnastik on alati lihtsustus – kirjeldab ümbritsevat maailma, luues tinglikult (semantilisi) piire sinna, kus (päriselu/realia) piirid ei ole aredad, vaid võivad vähemalt osaliselt kattuda –, nii on ka iga klassifikatsioon tegelikkuse lihtsustatud käsitlus. Peale selle toob sõnastik alati esile küsimuse, mil moel suhestub reaalsus keelega ja kuidas sõnastik suhestub keelekasutusega. Tuumik­ametite (arst), juhu­rollide (eestkostja) ja sotsiaalsete rollide nimetuste (talupoeg) mõistepiirid näivad olevat vaatlus­alustes XVII ja XVIII sajandi sõnastikes selged, aga ometi kohtab hulgaliselt ka selliseid sõnu, mille sisu jääb ebaselgeks: kas Gösekenil (1660: 405) esinev suutler ehk huutler (ehk lapper) oli lihtkäsitööline (VAKS: huutler-­suutler) või vusserdis (Viikberg 2022b), või ehk oli ta ühekorraga nii üht kui ka teist, algaja liht­käsitööline, kes oma tööd (veel) väga hästi ei osanud (VAKS: huutler-­suutler)? Sõnu, mille tähendus on praeguseks kas läbipaistmatu või iseloomustatav etümoloogia­sõnastike, saksa ja ladina keele sõnastike ning murdesõnastike abiga (nt Gösekeni raamatusaarn ja lõikaja, Vestringi koerkapa mehed jms), esineb XVII ja XVIII sajandi allikates arvukalt. Sellised sõnad vajavad tihtipeale eraldi käsitlust ja tausta avamist, mistõttu on need siinses uurimisetapis paigutatud „ootel olevate sõnade” rühma.

 

Tuumikametid

Alates esimesest, 1637. aastal ilmunud Stahli sõnastikust kuni 1780. aastal ilmunud Hupeli mitu korda mahukama sõnastikuni võib ootuspäraselt märgata korduvusi. Teatud hulk ametite ja sotsiaalsete rollide nimetusi esinebki kõigis sõnastikes, kuna need ametid on läbi aegade olnud ühiskonnas kõige olulisemad. Mõistagi käsitlevad sõnastikud mõnevõrra ka kiriklikku sõnavara (mis väärib eraldi analüüsimist), ent siiski üllatavalt vähe: ennekõike jäävad silma ilmalikud ametid. See tõik väärib esile toomist, kuna sõnastike autorid olid luteri vaimulikud, aga piibli sõnavaras leiduvatest ametinimetustest leiab neist sõnastikest väheseid. Üheks selliseks on saksa Zöllner’i vasteks põhjaeestikeelsetes sõnastikes (Gösekenil, Vestringil, Hellel) toodud tölner, Gutslaff aga püüdis lõunaeestikeelses piiblitõlkes (GP 2013: 235, 267)³ luua oma vaste jähvkemees (iähwkemehs), mille asemel Hupel kasutab oma sõnastikus läti laenu müütnik (ja mainib samas, et põhjaeesti keelealal kasutatakse siiski sõna tölner). Kas Gutslaff jähvkemehi ka oma sõnastikus mainis, pole teada (säilinud eksemplaridest puudub lõpuosa, käsikiri katkeb enne z-tähte), küll aga viitab piiblis esinevate ametinimetuste vähesus vaadeldavates allikates, et sõnastikes keskenduti pigem suhtluses olulisemale sõnavarale.

On üldteada, et leksikograafias on tavaks tugineda varem koostatud allikatele, ja see kehtib ka siin vaadeldud sõnastike puhul (seda enam, et nende autorid olid kõik vaimulikud ja võisid omavahel lävida: näiteks Gutslaff ja Göseken Eestimaa piiskopi Joachim Jheringi juhatusel (Tafenau 2011: 426)), mistõttu on keeruline kindlaks teha, kas ka nn tuumikameteid kirjeldavad sõnad on sõnastikesse võetud iseseisvalt või seetõttu, et need esinesid juba varasemates allikates.⁴

 

Arst ja pagar

Kõige vähem varieeruvust leiab neis ametinimetustes, mille ühiskondlikku tähtsust on raske alahinnata ja mis tõenäoliselt võisidki olla varauusaja (linna)ühiskonnas kesksel kohal: nendeks on arstid ja pagarid. Pisut enam tekitasid (keeleliselt) küsimusi mölder ja puusepp, täienisti omaette semantilise rühma moodustavad aga õppijad ja õpetajad, kuna õppija tähistab neis allikates esmaselt ka (kiriku)õpetajat ja vahetegemine nende vahel muutub (sõnastikes) selgemaks alles XVIII sajandil. Põhjus, miks sõnakujud arst ja pagar on vaadeldavates allikates nii vähe varieerunud, tuleneb nende laenuteekonnast.

Alamsaksa keeles oli laialt levinud sõna Arst täpselt samal kujul, nagu seda praegugi eesti keeles tuntakse (sellest johtuvalt on ka Stahli sõnastikus sks Arst – ee arst). Ravitsejaid oli siiski teisigi: palpritest, paadritest ja paademooderitest tohtrite ja velskriteni (kui mitte arvestada muid, esoteerilisemate võtetega tervendajaid). Seda mõisterühma on ülevaatlikult avanud Jüri Viikberg (2022a) käsitluses, millest nähtub, et ennekõike viitas nüüdseks üldmõisteks kujunenud arst tol ajal, st XVII ja XVIII sajandil, tähendusele ’haava-arst ehk kirurg’, kes spetsialiseerus lõikuste abil ravimisele, ehkki tegutses ka habemeajajana (Viikberg 2022a: 199–200). Tuumikametiks on seda nimetust põhjust pidada seetõttu, et seda kajastavad kõik allikad Stahlist Hupelini, ja vähemalt linnades pidi olema tegu olulise ametiga. Göseken (1660) on seda nimetust oma sõnastikus esitanud vähemalt kolmel korral: märksõnade Artz (lk 87), Wund Artz (chirurgus) (lk 476) ja Barbier (lk 123) juures. Jakob Ebner (2018: 54) nendib, et arst (mis jõudis saksa keelde keskladina sõna archiater kaudu kreeka sõnast archiatrós ’ülemarst’ < iatrós ’arst’ < iasthai ’ravima’) viitas ennekõike lihtsalt ravijale, kes ei pruukinud olla ülikoolis arstiks õppinud – erinevalt Medicus’est või ka Physikus’est –, vaid võis tegutseda ka pelgalt töö käigus omandatud oskuste toel.

Pagar jõudis eesti keelde tõenäoliselt vanarootsi sõnast bagare < baka (ja sinna omakorda germaani *bak-tüvest, millega tähistati küpsetamist üldiselt) (ETY; ÜS 2023), lõpuvokaali kadu võis aga tuleneda otseselt saksa mõjust (süsteemset lõpukadu on siiski märgatud ka eesti keeles alates XIII sajandist (vt nt Prillop 2020: 131) ja seegi võis siin oma rolli mängida). Saksa keeleareaalis on kasutusel olnud kaks pagarit tähistavat sõna: meile tuttav Bäcker ja ladina tüvest pistor kujunenud Pfister, mis levis ainult lõunapoolsetel aladel ja näis olevat murretes kasutusel veel XIX sajandi lõpus (DWB: Pfister; vt ka Masing 1931). Tekib küsimus, miks asendas ladina­tüvelise sõna ajapikku germaani algtüvi *bak. Eesti keeles on kasutusel ka sõna leibur, ent see tuletis on võrdlemisi uus: soome leipuri eeskujul tõi selle sõna eesti keelde Johannes Aavik 1919. aastal (ÜS 2023: leibur). Sõna leibur aluseks on soome-ugri keeleareaalis laialdaselt kasutusel olev leib, kuigi ka see on taandatud alggermaani tüvele *χlaiƀa-z (ETY: leib) ja veel praegugi on saksa sõna Laib kasutuses tähendusega ’leiva- või juustuviil’, pealegi on eesti leib peaaegu identne vanaülemsaksa sõna­vormiga (h)leib ’hapendamata leib’, milles vokaaliühend ei asendus ühendiga ai XVII sajandil (Duden: Laib).

 

Mölder ja puusepp

Vanad ja levinud ametinimetused on mölder ja puusepp, sest needki esinevad pea ­kõigis sõnastikes Stahlist Gutslaffini ja varieeruvust on neis vähe. Tõsi, Stahlil ja ­Gösekenil esineb mölder kujul veskimees (wesckimees), teistel otse saksa laenuna Müller > mölder, ja mõlemad variandid on püsima jäänud tänini (veski < vesikivi ja tuulik < tuuleveski < veski eristust see ametinimetus ei kajasta: vesiveskeid ja tuule­veskeid näisid käitavat ikkagi ühtmoodi möldrid ehk veskimehed). Gutslaffi sõnastikust puuseppi ei leia, aga sellel on tõenäoliselt lihtne põhjus: säilinud eksemplarides on viimane sõna Wider ’oinas’ (ja z-algulised sõnad nagu Zimmerman pidid olema selle järel). Piiblitõlkes on Gutslaffil puusepad küll olemas, nii vana kui ka uue testamendi tekstides (PAK 2019). Göseken (1660: 367) aga esitab puusepa lähisünonüümi tisler (sks Schreiner) vastena ka sõna nikker, täpsustades seda ladina selgitusega arcularius, kes omakorda on väidetud (Benoist, Goelzer 1938: 120) olevat ennekõike või algupäraselt „parfüümilaegaste valmistaja”, viidates nii peenema töö tegijale. Mõnevõrra keerulisem on lahti mõtestada sellesama sõna ­esinemust ­Vestringi sõnastikus (1998: 147) sisalduvas kõnekäänus nikker nakker naiste nõu (Weiber Raht taucht nicht), sest ei nikker ega nakker (mida Hupel nimetab saksa sõna Tischler vastena esinevat nii põhja- kui ka lõunaeesti keeles) ei paista kandvat negatiivset konnotatsiooni. Küll aga võib tegu olla deskriptiiv­tüvelise ­reduplikatiiviga, mis rõhutab hinnangut väljendi üksikosade tähendusest sõltumata. Teisalt on oletatud (VAKS: nikerdama, nikker), et see kõnekäänd võib olla eesti keelde tulnud hoopis saksa sõnast Schnickschnack ’tühi loba’, kuna see tõlge leidub ka Hupeli sõnastiku 2. trükis (1818) sellesama väljendi juures ja seos tisleri sõnaga võib siin sootuks puududa või esineda seekaudu, et ka peeneid nikerdusi võidi pidada tähtsusetuks.

 

Õppija ja õpetaja

Mõnevõrra segadust tekitavad varastes sõnastikes verbide õppima ja õpetama tegija­nimetuletised: õppija tähistas alguses tõenäoliselt eeskätt (või ka) kirikuõpetajaid. Stahl (1637: 98) toob saksakeelse märksõna Prediger eesti vasteteks ütleja, jütleja, kuhlutaja, oppeja (ja nii ka verbi predigen juures ühe vastena opma), samuti on ­Stahlil (1637: 85) saksa Lehrer’i vasteks toodud oppeja ja opja. Gutslaffil (1648) esineb verb oppema märksõna Lehren juures. Göseken (1660: 326) nimetab samuti sõna oppeja saksa Prediger’i vastena, märksõna lehren juures toob ta vasteks oppetama/docere (sama vaste esitab ta märksõnades Angeben, Auslehren, ein plawen, unterrichten ja unterweisen). Küll aga on Gösekenil (1660: 277) eraldi välja toodud ka oppetaja (sks Lehrmeister). Vestring (1998: 160) esitab verbid öpma (sks Lernen {it lehren}), öppetama (sks Lehren), samuti öpmine, öpetaminne ja sünonüümidena öppetaja ehk öppia (sks Ein Lehrmeister, mille toimetaja on parandanud vasteks ein Lernender). Siit nähtub, et vähemalt alates Gösekenist on sõnastikes tehtud vahet lihtsalt õpetajate (Lehrmeister), kirikuõpetajate ehk jutlustajate (Prediger) ja õppijate (Lernender) vahel. Hellel (1732: 118) on ära toodud juba ka koolimees ja koolipoiss (der Schüler), Hupel on needsamad eesti sõnad tõenäoliselt Hellelt üle võtnud ja nendib, et mõlemad esinevad nii Revali kui ka Dorpati alal. Tõsi, kooli-algulisi sõnu on ka Gösekenil (1660: 446), nt koolipealne (’algkooliõpetaja’, Kooli pehlene ehk unterlehrer, lad ludi magister).

Deverbaalseid ta-kausatiive võib vanades keeleallikates näha muudeski tegu­sõnades, nt põlema > põletama, sündima > sünnitama. Aga miks esines õppima-verb Stahlil (opma) ja Gutslaffil (oppema) kausatiivses tähenduses? Selliste sisekaoliste vormide kasutus ja levik väärib põhjalikumat uurimist ja murdeallikate analüüsi.

 

Naiste ametitest ja rollidest

Naiste tegevusalade kohta käivat sõnavara leiab peamiselt seoses laste sünnitamisega (nurganaine⁵, kahekordne naine ’rase’), aga vähesel määral ka ametite esindajate seast: kokaemand, abtiemand, kuningaemand, mõisnikuemand, prohvetiemand (tõsi, neist viimased kolm liigituvad pigem staatusteks/rollideks kui ametiteks), emandatüdruk, orjatüdruk, saksatüdruk, köögitüdruk (viimane neist on sõnastikes korduv keelend, vähemalt kolme esinemusega).

Omaette esilduv sõnarühm naisi kirjeldava sõnavara seas on seotud lõbunaistega: selle mõisterühma sõnu leiab kõigist vaatlusalustest sõnastikest, peamiselt sõnade hoor ja port ortograafiliste variantidena hohr, hoor; port, portt, pord. Kupeldajaid omakorda tähistati sõnadega pordusundija (portosundija), pordupääline (Porto­pähline), hoorapealne (hohrapehlene), hooraperemees (hohraperremees), hooraperenaine (hohra perre naine), hoorasundija (hohra Sundia), hoorapidaja (horapiddaja), väramees (wärramees), portja, aga selles tähenduses esineb ka pord (Hupel 1780: 402). Ilmselgelt viitab selle mõisterühma nii ulatuslik käsitlemine, et tegu oli tollases meestekeskses ühiskonnas olulise ametiga sellest hoolimata, et kirik seda taunis. Teisalt võis selle ameti esiletoomine olla vaimulikele oluline ennekõike hoiatamaks koguduseliikmeid hooramise patu või lihahimu eest üldiselt.

Halvustava alatooniga sõnu leidub ka inimeste kohta üldiselt, nt Gösekenil (1660: 415) lüll ’mühaklik, kohmakas inimene (läänlaste sõimunimi)’ (Kingisepp jt 2010: 485), Vestringil (1998: 105) on see sõna märgitud üldistatuna Läänemaa talupoegade kohta: Läne lül sks Ein Wiekscher Baur. Gösekenil (1660: 415) on selle sõna juures ka ladinakeelne tähendusvihje bardus, mis osutab omadussõnale loll, rumal. Naiste kohta on Vestringil (1998: 199) ja Hupelil (1780: 475) kõnekäänd rangid kaelas, rõõm ees, rõõm taga, millega tähistati nn Hispaania viiulit (Vestringil Die Spanische Fiedel), „kuljustega [puupakku], mis pandi jumalateenistuse ajal liiderlikule naisele häbimärgistamiseks kaela” (EM: 65073).

 

Nõidu tähistavad sõnad

Omaette sõnarühma moodustavad kõiksugused nõidumisega seotud (tegevusala kirjeldavad) sõnad.

Stahlist Hupelini ilmunud sõnastikest võib leida märkimisväärse hulga nõiaameti esindajaid: nende kohta esineb lausa paarkümmend eestikeelset kirjeldust (vt tabelit 1), kusjuures saksa keeles on need väga mitmekesist sisu tähistavad sõnad eristatud palju vähemate vastetega: ligi pooltel juhtudest on kasutatud saksa vastena kas Zauberer või Hexe (vahel ka mõlemat koos). Näib, et siinsete pastorite silmis olid Zauberer ja Hexe väga avara tähendusega ja sama mõisterühma mitmesuguste saksa­keelsete sõnade eristusele ei osatud või ei soovitud tähelepanu pöörata.

Tabel 1. Nõidumisega seotud tegijanimetused

arbulööja	kuradikunstnik	lämmija	tuleroog
arutaja	lausuja	nõid	valuvõtja
arutleja	lummaja	soolapuhuja	võlu
att	läbinägija	tark	õnneandja
kaeja	lähk	tegija	tuleroog

Vestring (1998: 105) mainib eraldi sõnaühendit sakste lämmija, viidates neile, kes tavatsevad sakslasi (mõisnikke?) nõiduse mõju alla panna (toimetamise käigus on eestikeelne ühend käsikirjas maha kriipsutatud). Hiljem on sama keelendi esitanud Hupel (1780: 198, 1818: 112) ja Wiedemann (1973 [1893]: 476).

Sõnal võlu on iseäranis palju ortograafilisi variante: wölla, wölhu, wölho, wöhlu ja wöllo, millest tänapäevaks on tuletatud võlur (Wiedemannil ja Saarestel ­ur-tuletis puudub, küll aga on see registreeritud ÕS-is alates 1937. aastast). Oskar Loorits nendib „Liivi rahva usundis” seda sõna käsitlevas peatükis (1998 [III]: 101–148), et iseäranis Saaremaal oli tegu väga erilist sorti nõiaga, kes liikus tulejoana ja imes lehmade piima (sõna oli levinud mujalgi, ent selle tähendus ei olnud kõikjal sama). Hupel – vähemalt oma sõnastikus (1780: 315) – nii täpne ei ole, vaid viitab, et see sõna oli kasutusel Harjumaal (wöllo) ja lõunaeesti keeles (wölhu), ning toob saksa vasteteks eine alte Hexe, ein Zauberer (ja peaaegu samas sõnastuses ka sõnastiku 1818. aasta väljaandes (Hupel 1818: 290): seal on alles jäänud vaid Hexe, Zauberer).

Üks silmatorkav sõna eelmainitute seas on kuradikunstnik, mille leiab kujul Kurrati kunstlick juba Stahlilt (1637: 132). Siin tegijat väljendava sõna aluseks olev kunst oli kasutusel nõidumise kohta laiemas tähenduses: kuns, kunst – Kunst, Hexerey, Zauberey, r. d. (Hupel 1780: 195).

Ei ole põhjust arvata, et eesti keeles selles mõisterühmas rohkem sõnu ei olnud: murretes oli neid tõenäoliselt rikkalikumalt (näiteks nõiduse abil loodud kratt neis sõnastikes ei esine, küll aga puuk samas tähenduses Gösekenil (1660: 494), sealsamas ka pisuhänd (lk 160)). Ent juba siin kirjeldatud sõnad peegeldavad seda sõnarühma nii suure variatiivsusega, et ühel või teisel moel nõidusega seotud küsimused pidid ühiskonnas leidma tugevat kõlapinda, hoolimata sellest või osaliselt ka selle tõttu, et kirik sellele nii rangelt vastu seisis (ja seisab tänini). XVII ja XVIII sajandi kontekstis oli nende tegevuste puhul tõenäoliselt küll tegu lihtsalt väärusu ilmingutega, mille vastu tuli võidelda, ja sellest tulenes nende laialdane kajastamine sõnastikes.

 

Juhurollid

Peale tuumikametite nimetuste on nendes sõnastikes suur hulk sõnu, mida ei ole põhjust liigitada otseselt ametisõnavara hulka, ent ka need tegevused võisid korduda ja pigem tuleb neid käsitleda juhurollidena. Selliseid nimetusi leiab sõnastikest kokku üle 500, aga suure semantilise variatiivsuse tõttu on neid keeruline väiksematesse rühmadesse kategoriseerida. Seetõttu on siin esile toodud põgusad tähelepanekud juhurollitähistuste seas esile tõusvate sõnade kohta.

Juhurolle kirjeldavaid sõnu on kõigil autoritel: Stahlil käemees, lipukandja, saadik, lepitaja, palgaline, aga ka petis, petja, röövel, tapja; Gutslaffil liigmees (lîhkemêhs, oletatavasti ’tunnistaja’ või ’õigusnõustaja; advokaat’), käsinik (kessineck), käemees (käjemehs). Oluliselt suurema hulga selle kategooria sõnu (õieti selliseid, mida on raske liigitada põhiameti või sotsiaalse rolli kirjelduseks) leiab Gösekenilt, ­Vestringilt, ­Hellelt ja Hupelilt.

Sellest kategooriast võib leida arvukalt sõnu, mis kirjeldavad petiseid, röövleid ja tapjaid, sealhulgas lapsetapjaid: lapse kaela murdja, lapselootaja – vast­sündinute tapmine olevat olnud üks esilduvaid kuriteoliike (Laur 1999: 138). Ent vastu­kaaluks leiab kõigist allikatest ka sõna tunnistaja (Zeuge), juba alates Stahlist (1637: 133), hiljem (nt Gösekenil 1660: 483) ka mees-lõpulisena tunnistusemees. Gutslaffi sõnastikust selle kohta andmeid ei leia (säilinud eksemplaride lõpuosa puudumise tõttu), aga teisi allikaid arvestades on tõenäoline, et ka tema võis seda sõna kajastada.

Lisaks kurjategijatele ja kuritöö pealtnägijatele kordub allikast allikasse sõna käemees, vahel ka kujul taganesmees (Stahlil). Küllap kasutati käemehi ja taganesmehi näiteks laenu võtmisel ja muude oluliste võlaõiguslike tehingute juures.

 

Sotsiaalset rolli kirjeldavad sõnad

Eespool käsitletud kategooriatest eristuvad nimetused, mida ei saa liigitada ameti või elukutse kategooriasse, aga mis oma olemuselt (rollidena) märgistavad kindlat valdkonda (nt riigijuhtimine) ja võisid tähenduse poolest kanda ametiesindajate põhijooni: näiteks mõisnik (mõisa kui majandusüksuse omanik või juht), aga ka talupoeg (talu kui põllumajandusüksuse pidaja), keiser ja kuningas (riigijuht).

Rolle kirjeldavas kategoorias (kokku 378 sõna) on suur hulk erinevaid nimetusi, mille seas eristub küllalt heterogeenne hulk alamrühmi: valitsejarollid (külavardja ’külavanem’, taatholder ’asehaldur’), ühiskondlikku hierarhiat väljendavad sõnad (isetalumees ’taluperemees’, pooleadramees ’poole adramaaga talupoeg’, igavene sulane ’pärisori’, leivavanemad ’härrasrahvas, kelle juures teenistuses ollakse’), sõjaväelaste nimetused (rittmeister ’ratsaväekapten’, istja ’talvekorteris olevad sõdurid’), varanduslikku seisu ja eluharjumusi puudutavad sõnad (aganakott ehk kannikapoiss ’kerjus’, kõik ilmamaa hulgus ’mööda maailma rändav hulkur’), hinnangut kandvad rollid (nurgamees ’töökas mees’, keelekoer ’keelepeksja’, linnakrapp ’lobalõug’, koera­selts ’jumalavallatu inimrämps’, tüma saks ’kohtlane, loll mees’), aga ka inimeste omavahelisi suhteid kirjeldavad nimetused (kost ’külaline’, toaselts ’toakaaslane’) ja haridust kajastavad sõnad (raamatumees ’see, kes oskab lugeda’). Enamik neist näite­sõnadest on tänapäeva keelekõneleja jaoks läbipaistmatu tähendusega või lausa keelest hääbunud.

Naised on esindatud ka selles kategoorias. Mõisnik on eestikeelsena markeerimata, saksakeelne Adelsman aga viitab esmajoones mehele; naissoost mõisnikule viidates võidi eesti keeles kasutada markeeritud sõna mõisnikuemand (või mõisaproua⁶). Emandad moodustavad selles kategoorias omaette väikese rühma: mõisnikuemand, prohvetiemand, kuningaemand. Kuninganna asemel on kasutatud ka sõna kuningaproua. Üks eraldiseisev sõna on vabatnaine: kui arvestada, et tegu oli vabadiku ehk popsikoha pidajaga, nagu viitab baltisaksa sõnastik (BSS: Lostreiber), kaasnes ka selle rolliga kas talus või mõisas tööl käimine, et elatist teenida (tõsi, Hupel mainib ühes oma hilisemas allikas (1795: 144) hoopis teist tähendust: ’ringi rändav inimene, kellel puudub kindel elukoht’, kuigi oma sõnastiku 1818. aastal ilmunud 2. trükis ta seda tähendust ei kajasta). Eesti keeles eristatakse ühelt poolt vaeseid vabadikke (ja vabatnaisi) ja teiselt poolt end koormistest vabaks ostnud vabatalupoegi. Tolle­aegseid sõnastikke vaadates aga paistab eristus teine olevat: vabadik on Freybawer (Stahl 1637: 58, sama vaste esineb ka teistel), vabatmees ja vabatnaine aga Ein(e) loßtreiber(in) (Vestring 1998: 272), mille vasteteks Hupel (1780: 424) annab „wabbat mees r. kodda polik d. pobbolik (im Fennernschen)” (naise kohta toob ta sealsamas vasteteks wabbat naene ja kodda polikko naine), seega näib sõna vabadik tähendus olevat aja jooksul muutunud ja kaotanud tähenduse ’vabatalupoeg’.

 

Väljasurnud ametid?

Ühiskonna arenguga kaasnevad alati muutused elukutsetes: suur osa XVII ja XVIII sajandi ameteid ja sotsiaalseid rolle tähistavatest sõnadest on tänapäevaks kas mõiste­sisu poolest muutunud või vähemalt keelenditena hääbunud. Suur osa tuumik­sõnadest – arst, pagar, õpetaja, eestkostja, tunnistaja, kuningas – on endiselt käibel ja kirjeldavad samu ameteid ja rolle, osa ametisõnadest on aga täna­päevaks läbipaistmatu sisuga. Näiteks leiduvad Gösekeni sõnaraamatus paade­mooder ­’ämmaemand’, kekk ehk jekk ’narr’, kaffer ’mõisavalitseja’, kinker ’kõrtsmik’, seemisker ’parkal’ jpt. Need ametid ei ole iseenesest tänapäevaks kadunud, vaid neid nimetatakse teiste sõnadega (jekkide-narride asemel on klounid, mõisa­valitsejate asemel tegevjuhid ehk moodsama nimetusega CEO-d, kinkerite-­kõrtsmike asemel baar­menid jne).

Sageli esile tõstetud paademooder (vt nt Viikberg 2022a: 197–198), otselaen saksa­keelsest sõnast Bade-Mutter (Göseken 1660: 87), tähistas ämmaemandat, ent seos sauna ja sünnitamise vahel on praeguse noorema põlvkonna jaoks tuttav tõenäoliselt peamiselt ilukirjanduse kaudu. Kekk ehk jekk oli narr (ka sõna narr esineb juba Stahlil (lk 94), paralleelkujud Geck / kekk / jekk olid kasutusel pikka aega ja kekk esineb ka Wiedemanni sõnastikus (1973 [1893]: 260)), aga seegi amet on nüüdseks kadunud (kui mitte arvestada tsirkuseareene). Läbipaistmatu sõna on ka kaffer (Göseken 1660: 93), ehkki Schaffner ehk mõisavalitseja oli Eestiski ametina aktuaalne veel XX sajandi alguses. Samamoodi võib läbipaistmatuna näida sõna seemisker ’nahaparkija’, kuigi ka see amet oli omaette eriala veel XX sajandil. Sõna ­kinker (Gösekenil (1660: 93) Schencker) tähendus võis olla ’kõrtsmik’, samuti ’kinkar, joogikallaja’ (Ebner 2018: 637; DWDS: Schenker).

 

Kokkuvõte

Siinse ülevaate eesmärk oli kirjeldada ametinimetusi, mida kajastavad varaseimad eesti keelt sisaldavad leksikograafilised allikad. See annab ettekujutuse, millised ametid olid kõige olulisemad, milliseid muid tegevusi ja ühiskondlikke rolle need sõnastikud kirjeldavad. See omakorda avab vaadeldava sõnarühma tausta ja on edasiste sõnavaramuutusi kajastavate uurimuste sissejuhatuseks.

Kõik Eestis XVII ja XVIII sajandil koostatud olulisimad sõnastikud (Stahl 1637, Gutslaff 1648, Göseken 1660, Vestring XVIII, Helle 1732, Hupel 1780) käsitlevad muu sõnavara seas ka elukutsete, juhurollide ja sotsiaalsete rollidega seotud sõnu. Iga sõnastik kajastab ennekõike selle piirkonna sõnavara, kus tegutsesid nende autorid, baltisaksa vaimulikud (Harjumaa, Läänemaa, Pärnu, Tartu), ja üks neist (Hupel) toob eraldi välja nii põhjaeesti, lõunaeesti kui ka mitmesuguste täpsemate piir­kondade keelendeid. Nagu leksikograafias kombeks, võib ka nendes allikates näha ülevõtmisi varasematest allikatest – nt Gösekeni „vahva sõnamees” ’osav kõnemees’ (Redekünstler / (Rhetor) üx wahhu sönna mees (Göseken 1660: 333) esineb ka Helle 1732. aasta sõnastikus (wahwa könnemees – ein starcker Redner (Helle 1732: 202)) ja täpselt samal kujul Revali piirkonna märgendiga ka Hupelil. Tõsi küll, selliste sõnastikust sõnastikku korduvate sõnade ja sõnaühendite (ja näidete) puhul on kirjalike allikate vähesuse tõttu tagantjärele raske kindlaks teha, kui paljud neist olid päriselt eesti keeles levinud ja millised liigituvad nn kummitussõnadeks, mis korduvad sõnastikust sõnastikku, ilma et neil olnuks kasutust.

Ametisõnavara puhul on neis sõnastikes läbiv joon nn tuumiksõnavara ehk teatud ametinimetuste esinemus kõigis sõnastikes, sõltumata lähtekeelest (saksa või eesti) ja autorite piirkondlikust keelekujust. Sellist keskset rolli esindavad (muude ametite seas) arst, pagar, mölder, puusepp ja õpetaja. Teine ühine joon on osa sõnarühmade suurem esindatus teistega võrreldes: väga laialdaselt on kajastatud mõistet nõid (üle 20 erineva eesti lekseemi väheste erinevate saksa vastetega) ja ka mõistet lõbunaine (sh kupeldajad jt) kirjeldavad sõnad.

Lisaks kitsamas tähenduses ametinimetustele kajastavad kõik allikad ühiskonnas täidetavaid juhurolle (käemees, tunnistaja) ja muid olulisi sotsiaalseid rolle, mis väljendavad isikute ühiskondlikku positsiooni ja mille puhul seos elukutsega on nõrgem (kuningas, talupoeg). Võrdlemisi vähe on kirjeldatud vaimulikega seotud ameteid (peale jutlustajate ja kirikuõpetajate ning veel väheste teiste, nt vöörmünder, kirikumees) ja aadlikega seotud sõnavara. Küllalt palju võib leida ühekordse esinemusega sõnu näiteks sepp-liiteliste sõnade seas (kellassepp, rihmasepp, prillsepp, saesepp) ja muudegi nimetuste hulgas (laulumees, pekker ’pagar’, pookpender ’raamatu­köitja’ jt). Muist nois sõnastikes leiduvaist sõnadest on aja jooksul tähenduse poolest selgemad piirid saanud, nt sks Schneider > ee õmbleja vs. rätsep, muist kipuvad tänapäevast keelekõnelejat juhatama valejälgedele, nt sigur ’seakarjus’, rahajohataja ’mündi­vermija’ jms. Väärib eraldi uurimist, milliseid seoseid saab esile tuua saksa sõnade ja nende eesti vastete moodustusmallide vahel, kusjuures tuleks eraldi käsitleda saksa ja mittesaksa päritolu (sh laiemalt mittelaenuliste) sõnade suhtarve vaadeldavas sõna­rühmas.

Ameteid, mida vaatlusalused sõnastikud ei kirjelda, oli oluliselt rohkem, nt arvehärra, justiitsbürgermeister, linnasekretär, sündik, mündrik, turufoogt, tuletõrje­meister jpt (neid nimetab EA III: 346–371). Küllap selgitab neid väljajätte tõik, et vaimulikus suhtluses (sh pastorite ja talupoegade omavahelisel lävimisel) ei olnud need nimetused kuigi suure esinemissagedusega, trükiteoste väljaandmine aga oli pikk ja kulukas ettevõtmine ning need sisaldasid üksnes väga oluliseks peetud materjali. Siin kirjeldatud sõnavara väärib edasist analüüsi ühelt poolt nii sõnastike omavahelise võrdluse, sh ülesehituse (ja koostamispõhimõtete), kui ka keele sõnavara muutuste ja ühiskondliku tausta avamiseks. Laiemas plaanis annavad XVII ja XVIII sajandil avaldatud eesti keelt sisaldavad sõnastikud muude säilinud tekstide kõrval hea võimaluse murrangueesti keele perioodi kirjeldamiseks ja võimaldavad seega paremini mõista eesti keele kujunemise lugu.

Madis Jürviste (snd 1985), MA, Eesti Keele Instituudi leksikograaf-nooremteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn); Tartu Ülikooli doktorant, madis.jyrviste@eki.ee

Ajalehe Ristirahwa Pühhapäwa Leht 1877. aasta 6. novembri numbri ühest kuulutusest võib lugeda: „Naesterahwa mantli krae, mustast tradidamist, wildse prannidega on pühhapäwa öhtul ärrakaddunud. Leidjat pallutakse Makri uulitsasse Altmühli majasse Nr. 269 kätte tua, kus temma waew ärratassutakse.”

Tänapäeva inimeses tekitab see lühike tekst palju küsimusi. Mis on tradidam? Mis on vildne? Mis on prannid?

Esimesele küsimusele vastab Wiedemanni sõnaraamat, et traadidam on ’Damentuch, drap-de-dames’ (Wiedemann 1893: 1194), ning Johann Georg Krünitzi koostatud mahuka „Oekonomische Encyklopäedie” IX köide selgitab, et Drap des Dames on „must, õrn ja pehme villane kalev, mida naine kannab tavaliselt leinaajal” (Krünitz 1785: 491). Seda, et sõna vildne tähendab mõnes murrakus ’villane’ (Wiedemann 1893: 1358; VMS II: 679), pole raske taibata. Sõnale prann leiab selgituse taas Wiedemannilt (1893: 872 prańń pl. prańńid Franzen), aga üsna ootamatult ka tänapäeva eesti keele seletussõnaraamatust: prann murd narmas (EKSS 4: 388).

Lisatud näitelause naised teevad [mütsid] missugused aga tahame, kas või kirjud ja prannidega on välja sedeldatud Kaarel Leetbergi tõlketekstist. Juhusliku sõna­sedeli olemasolu on nähtavasti ainus põhjus, miks see sõna on nüüdiseesti kirjakeele sõnaraamatusse sattunud. XX sajandil on seda koos variantidega prani, pranje, pränn hõredalt registreeritud mõnest Põhja-Eesti murrakust, kõige kompaktsemalt kirderannikumurde alalt, kust Leetberg pärit oli. Kirjakeeles näib selle kasutamine olevat niihästi XIX kui ka XX sajandil harv. Kasutatud on ka variante pranje, frang ja franje, nt üks mantle krae musta kalewist, pranjed äres ja sammeti paelaga ülleömmeldud (Ärakadunud 1877), suuri värvitud laualinasid frangidega (Täieline väljamüük 1887) ja Kergelt krausitud pluuset ilustab tikitud pärli-karnituur ja eest franjed (Tallinna Moodi-album 1908: 8). Kirjakeeles on neist kõige sagedasem franje, mida tuleb ette veel 1930. aastate lõpu ajakirjanduses.

fr-algulised teisendid teevad ühemõtteliselt selgeks, et tegemist on noore laen­sõnaga. Julius Mägiste on arvanud, et prann võib olla hüpokoristiline moonutus saksa sõnast Franze (tänapäeval õieti küll Franse) ’narmas’ või keskalamsaksa sõnast frense. Mõlemale oletusele on lisatud küsimärk (EEW VIII: 2164), nähtavasti seetõttu, et need eeldavad sõna lõpus ootamatut häälikuarengut n(t)s > nn. Kui lisada eespool nimetatud fr-algulised ja ng– või nje-lõpulised variandid, on etümoloogia sobimatus ilmne.

Siia lisandub asjaolu, et saksa kirjakeele Franse ei olnud suure baltisaksa sõnaraamatu koostaja Woldemar von Gutzeiti väitel XIX sajandi keskpaiku Baltikumis peaaegu kasutusel. Selle asemel käibis alamsaksa päritolu Franje (sama hääldust väljendavad Frange, Frannie, vt Gutzeit 1864: 295), mis kuulus XIX sajandil ka näiteks berliinlaste iseloomuliku sõnavara hulka (Meyer 1878: 13 Franjen Fransen).

Nagu eelnevast peaks juba küllalt selge olema, on eesti sõna prann ja selle teisendite aluseks baltisaksa Franje ’narmas’, mis omakorda lähtub samakujulisest alamsaksa sõnast. Keskalamsaksa sõnaraamatud seda ei tunne, nii et tegemist on ilmselt uuema keelendiga, mis on laenatud prantsuse keelest otse (vrd vanaprantsuse fringe, frenge, frange, uusprantsuse frange ’narmas’, vt CNRTL) või siis hollandi keele vahendusel (vrd keskhollandi fringe, fraenge, frange, uushollandi franje ’narmas’, vt EWN). Esmaallikas on niisiis põhimõtteliselt sama mis saksa kirjakeele sõnal Franse, aga huvitaval kombel jätavad mõlemad populaarsed saksa etümoloogiasõnaraamatud sellega kokku kuuluva murdesõna Franje olemasolu sootuks mainimata (vrd EWD: 370; Kluge 2002: 312).

Prantsuse frange arvatakse olevat ladina sõna fimbria metateesi teel kujunenud rahvaladina teisendi *frimbia järeltulija (CNRTL; EWN; EWD: 370 jt). Selle prantsuse keeles tekkinud variante on otse või kaude laenatud mitmesse romaani ja germaani keelde (it frangia, hisp ja port franja, holl franje, ingl fringe, tn ja nor frynse, rts frans jt). Eesti tagasihoidlikel prannidel on au kuuluda sellesse suurde internatsionaalsesse perre.

Lõpuks võib veel küsida, miks oli vaja narmast tähendavat sõna üldse laenata. Arvatavasti oli vähemalt osaliselt tegu tähenduse diferentseerimise taotlusega: narmas võib tekkida ka riidetüki kulumisel, prann, pranje või franje aga oli enamasti kaunistuseks tehtud ehisnarmas (rõivaesemel, kirstul jm).

 

Udo Uibo (snd 1956), Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), udo.uibo@eki.ee

1. Sissejuhatus

Eesti keeles on finiitverb teatud tüüpi lausetes teisel kohal, olenemata sellest, millise lauseliikmega lause algab, st eesti keel on nn V2-keel (vt nt Lindström 2017: 551–555). Tavaliselt algab lause subjektiga (1a), kuid võib alata ka mis tahes muu lauseliikmega (1b–1e).

(1a) Nad ronisid raudteerinnatise alt läbi. (Lindström 2017: 550)
(1b) Maasikamoosi keetis ema neli purki. (Lindström 2017: 551)
(1c) Täna on taevas erakordselt selge. (Lindström 2017: 551)
(1d) Õnneks oli Adu ise telefoni juures. (Lindström 2017: 553)
(1e) Nagu ma ütlesin, teeb valitsus korrektiivi. (Eesti ühendkorpus 2021)

(1a)	Nad ronisid raudteerinnatise alt läbi. (Lindström 2017: 550)
(1b)	Maasikamoosi keetis ema neli purki. (Lindström 2017: 551)
(1c)	Täna on taevas erakordselt selge. (Lindström 2017: 551)
(1d)	Õnneks oli Adu ise telefoni juures. (Lindström 2017: 553)
(1e)	Nagu ma ütlesin, teeb valitsus korrektiivi. (Eesti ühendkorpus 2021)

V2-sõnajärje üks selgemaid tunnuseid on subjekti ja verbi pöördjärg lausetes, mis algavad muu lauseliikmega kui subjekt (1b–1e). V2-sõnajärg ei ole eesti keeles siiski ainus põhjus, miks subjekt võib verbile järgneda: subjekti paigutumise lause lõpupoole võib tingida ka subjekti fokuseerimine (Lindström 2017: 550), vt näiteid 2a–2b.

(2a) Harilikult alustas kõnelust isa. (Lindström 2017: 550)
(2b) Divisjoni direktoriks saab Jaak Anton. (Lindström 2017: 550)

(2a)	Harilikult alustas kõnelust isa. (Lindström 2017: 550)
(2b)	Divisjoni direktoriks saab Jaak Anton. (Lindström 2017: 550)

 

1.1. Eesti V2-sõnajärg kui germaani mõju

On mitu põhjust arvata, et eesti keele V2-sõnajärg on germaani keeltega toimunud kontakti tagajärg. Esiteks on V2-keeled maailma keelte seas suhteliselt haruldased (Holmberg 2015; Woods, Wolfe 2020). Kõige paremini uuritud on nende seast kõik germaani keeled (peale tänapäeva inglise keele, millele V2-järg iseloomulik ei ole), vt näiteid 3–5.

(3)	rootsi keel, V2 (Holmberg 2015: 343)
(3a)	Jag	har	ärligt	talat	aldrig	sett	huggormar
	1sg	abiv.1sg	ausalt	ütlema.prts	iialgi	nägema.prts	rästik.pl.indef
	i	den	här	skogen.
	prep	dem	siin	mets.sg.def.m/f
	’Ma pole ausalt öelda kunagi siin metsas rästikuid näinud.’

(3b)	Huggormar har jag ärligt talat aldrig sett i den här skogen.
	’Rästikuid pole ma siin metsas ausalt öelda kunagi näinud.’
(3c)	I den här skogen har jag ärligt talat aldrig sett huggormar.
	’Siin metsas pole ma ausalt öelda kunagi rästikuid näinud.’
(3d)	Ärligt talat har jag aldrig sett huggormar i den här skogen.
	’Ausalt öelda pole ma kunagi siin metsas rästikuid näinud.’

(4)	saksa keel, V2 (Haider 2010: 1)
(4a)	Eine	Maus	hat	heute	den	Käse	verschmäht.
	indef.art	hiir	abiv.3sg	täna	def.art.aku	juust	ära.põlgama.prts
	’Üks hiir on täna juustu ära põlanud.’
(4b)	Den Käse hat heute eine Maus verschmäht.
	’Juustu on täna üks hiir ära põlanud.’
(4c)	Heute hat eine Maus den Käse verschmäht.
	’Täna on üks hiir juustu ära põlanud.’

(5)	hollandi keel, V2 (Broekhuis, Corver 2015: 1209–1210)
(5a)	Jan heeft	Marie	deze	ansichtkaart	toegestuurd	vanuit	China.
	Jan abiv.3sg	Marie	dem.m/f	postkaart	saatma.prts	prep	Hiina
	’Jan saatis selle postkaardi Mariele Hiinast.’
(5b)	Deze ansichtkaart heeft Jan Marie toegestuurd vanuit China.
	’Selle postkaardi saatis Jan Mariele Hiinast.’

Teiseks on eesti keel uurali keeltest ainus V2-keel. Näiteks soome keel on n-ö V3-keel, kus verbile võib eelneda kaks moodustajat (Vilkuna 1989), vt näidet 6.¹

(6)	soome keel, V3 (Vilkuna 1989: 189)
	Varsovassa	se/vihainen	väkijoukko/joku	olisi
	Varssavi.ine	3sg/vihane	rahvamass/keegi	olema.kond
	voinut	polttaa	poliisiaseman.
	võima.prts	põletama.inf	politseijaoskond.aku
	’Varssavis oleks see/vihane rahvamass/keegi võinud politseijaoskonna maha põletada.’

Kolmandaks on eesti keelel olnud pikk kontaktiperiood germaani keeltega (Prillop jt 2020), samas kui teised eesti keele peamised kontaktkeeled, nagu naabruses räägitavad slaavi või balti keeled, ei ole V2-keeled. Germaani mõjust annavad tunnistust eesti keele suurima laensõnade rühma pärinemine alamsaksa keelest ja mitmed germaanimõjulised grammatilised muutused nn murrangueesti keeles (Prillop jt 2020).

 

1.2. Eesti ja germaani V2-sõnajärje erinevused

Kuigi eesti keele V2-järg on seega peaaegu kindlasti germaani laen, on see germaani V2-järjest mitmes mõttes erinev. Üks suur erinevus puudutab otseste eriküsilausete sõnajärge. Germaani keeltes esineb kõigis pealausetes kas V2-järg (nt väitlaused, eriküsilaused) või V1-järg (nt käsklaused, üldküsilaused). Eesti keeles on väitlausetes ja üldküsilausetes valdav V2-järg ning käsklausetes V1-järg, mida esineb vähemal määral ka üldküsilausetes ja tingimuslausekujulistes soovlausetes (Lindström 2017: 556). Eesti keele otsestes eriküsilausetes aga on valdav verbilõpuline sõnajärg (Lindström 2006, 2017: 558). Seega erineb eesti keele otseste eriküsilausete sõnajärg deklaratiivsete pealausete sõnajärjest (vrd 7a vs. 7b), samas kui germaani keeltes on otsestes eriküsilausetes nagu deklaratiivsetes pealauseteski võimalik ainult V2-järg, vrd näiteid 8–10.

(7a)	Millega Post ajakirjanduse ajalukku läheb? (Lindström 2017: 558)
(7b)	?Sellega Post ajakirjanduse ajalukku läheb.

(8)	rootsi keel, V2
	Varför	dricker	Elsa	aldrig	kaffe?
	miks	jooma.3sg	Elsa	iialgi	kohv
	’Miks Elsa kunagi kohvi ei joo?’

(9)	saksa keel, V2 (Haider 2010: 68)
	Was	will	er	uns	erklären?
	mida	tahtma.3sg	3sg.m	1pl.dat	seletama.inf
	’Mida ta meile seletada tahab?’

(10)	hollandi keel, V2 (Broekhuis, Corver 2015: 1210)
	Wat	heeft	Jan	Marie	toegestuurd	vanuit	China?
	mida	abiv.3sg	Jan	Marie	saatma.prts	prep	Hiina
	’Mis Jan Mariele Hiinast saatis?’

Lisaks otsestele eriküsilausetele esineb eesti keeles erinevusi germaani V2-järjest ka kõrvallausetes ja deklaratiivsetes pealausetes. Enamikus germaani keeltes on V2- ja V1-järg välistatud (sidendiga algavates) kõrvallausetes, st neis keeltes esineb nn asümmeetriline V2-järg, kus V2-järg esineb pealausetes, kuid mitte kõrvallausetes (vrd näiteid 11–12). Eesti keeles võib V2-järg esineda ka kõrvallausetes (13), kuigi kõrvallausete sõnajärg on varieeruv ning V2-järje osakaal on kõrvallausetüübiti erinev (Lindström 2017: 559).

(11a)

saksa keel, otsene eriküsilause, V2 (Haider 2010: 68)

Was

will

er

uns

erklären?

mida

tahtma.3sg

3sg.m

1pl.dat

seletama.inf

’Mida ta meile seletada tahab?’

(11b)

saksa keel, kaudne eriküsilause, mitte-V2 (Haider 2010: 68)

(Man

fragt

sich,)

was

er

uns

erklären

will.

pron

küsima.3sg

refl

mida

3sg.m

1pl.dat

seletama.inf

tahtma.3sg

’Tekib küsimus, mida ta meile seletada tahab.’

(11c)

saksa keel, relatiivlause, mitte-V2 (Haider 2010: 68)

(Alles,)

was

er

uns

erklären

will

kõik

mida

3sg.m

1pl.dat

seletama.inf

tahtma.3sg

’Kõik, mida ta meile seletada tahab.’

(12a)

hollandi keel, deklaratiivne pealause, V2 (Broekhuis, Corver 2015: 1208–1209)

Jan

leest

het

boek

morgen.

Jan

lugema.3sg

def.art.n

raamat

homme

’Jan loeb seda raamatut homme.’

(12b)

hollandi keel, komplementlause, mitte-V2 (Broekhuis, Corver 2015: 1208–1209)

(Ik

weet

dat)

Jan het

boek

morgen

leest.

1sg

teadma.1sg

et

Jan def.art.n

raamat

homme

lugema.3sg

’Ma tean, et Jan loeb seda raamatut homme.’

(12c)

hollandi keel, kaudne üldküsilause, mitte-V2 (Broekhuis, Corver 2015: 1208–1209)

(Hij

vroeg

of)

Jan

het

boek

morgen

leest.

3sg

küsima.pret.3sg

kas

Jan

def.art.n

raamat

homme

lugema.3sg

’Ta küsis, kas Jan loeb seda raamatut homme.’

(13) mina isiklikult ei saa aru, miks peaks keegi tahtma narkootikume tarvitada. (etTenTen13)

(13)	mina isiklikult ei saa aru, miks peaks keegi tahtma narkootikume tarvitada. (etTenTen13)

Ka eesti keele deklaratiivsetes pealausetes esineb V2-järjest erandeid, kuigi deklaratiivsetes pealausetes esineb V2-järge kõige rohkem, ligikaudu 90% (Tael 1988: 15). Peamised erandid on järgmised.

1. V3-järg on võimalik, kui verbile vahetult eelnev moodustaja on rõhutu asesõna, seda eelkõige suulises keeles (Tael 1990: 34; Lindström 2002, 2017: 554–555; Vihman, Walkden 2021).

(14) Täna ma tõusin juba kell viis. (Lindström 2017: 554)

(14)	Täna ma tõusin juba kell viis. (Lindström 2017: 554)

2. Verb võib asuda teisest positsioonist kaugemal, kui verbil on primaarne lauserõhk (Remmel 1963; Sahkai, Tamm 2019), vrd näiteid 15a ja 15b.

(15a) Pingelises situatsioonis inimene tavaliselt mobiliseerib ennast. (etTenTen13)
(15b) Selline lähenemine meid edasi ei vii. (etTenTen13)

(15a)	Pingelises situatsioonis inimene tavaliselt mobiliseerib ennast. (etTenTen13)
(15b)	Selline lähenemine meid edasi ei vii. (etTenTen13)

3. Episteemilise või kõneliigipartikliga algavad väitlaused võivad olla verbilõpulised, olenemata sellest, kas verbil on primaarne lauserõhk või mitte (Lindström 2007: 228, 2017: 558), vrd näiteid 16a ja 16b.

(16a) Vaevalt ma selle ise sinna saatsin. (Lindström 2017: 558)
(16b) Ju ma sealt siis inspiratsiooni sain. (Lindström 2017: 558)

(16a)	Vaevalt ma selle ise sinna saatsin. (Lindström 2017: 558)
(16b)	Ju ma sealt siis inspiratsiooni sain. (Lindström 2017: 558)

4. Väitlausetes esineb ka V1-järge, näiteks nn narratiivne V1 (17a) ja kõneliigi fookust väljendav V1 (17b).

(17a) Lähen mina hommikul kanu söötma [---] (Lindström 2017: 557)
(17b) Sõltub ju tükitöötasu otseselt tehtava töö hulgast. (Lindström 2017: 555)

(17a)	Lähen mina hommikul kanu söötma [---] (Lindström 2017: 557)
(17b)	Sõltub ju tükitöötasu otseselt tehtava töö hulgast. (Lindström 2017: 555)

Mõlemat tüüpi konstruktsioonid esinevad ka nt saksa keeles (18a, 18b), kõneliigi fookust väljendav ka soome keeles (18c). Väitlausete V1-järg võib seega samuti olla germaani laen, kuid ei pruugi.

(18a)

saksa keel, narratiivne V1 (Taigel 2021: 39)

Hab

ich

ihr

ganz

frech

noch

en

Kuß

gegeben.

abiv.1sg

1sg

3sg.f.dat

väga

üleannetu

veel

üks

suudlus

andma.prts

’Andsin talle väga üleannetult veel ühe suudluse.’

(18b)

saksa keel, kõneliigi fookust väljendav V1 (nn kausaalne V1) (Taigel 2021: 24)

Ist

er

doch

eine

Anerkennung

ihres

Schaffens.

olema.3sg

3sg.m

ju

indef.art

tunnustus

3sg.f.gen

töö.gen

’On see ju tunnustus tema tööle.’

(18c)

soome keel, kõneliigi fookust väljendav V1 (Vilkuna 1989: 117)

Voisi-han

kaikki

olla

pahemmin-kin.

võima.kond-ptcl

kõik

olema.inf

halvem-ptcl

’Võiks ju kõik olla halveminigi.’

 

1.3. V2-sõnajärg ja sõnajärjetüpoloogia

V2-sõnajärg tingib kõigis keeltes, kus see esineb, ühesuguse domineeriva SVO-sõnajärje nendes kontekstides, kus V2-seaduspära kehtib. V2-keeled võivad siiski olla tüpoloogiliselt erineva sõnajärjega nendes kontekstides, kus V2-seaduspära ei kehti. Näiteks kõigis germaani keeltes (v.a inglise keel) on deklaratiivses pealauses ­V2-seaduspära tõttu finiitverb teisel kohal (vrd näiteid 19a ja 19b).

(19a)	rootsi keel, V2
	Elsa	dricker	aldrig	kaffe.
	Elsa	jooma.3sg	iialgi	kohv
(19b)	saksa keel, V2
	Elsa	trinkt	nie	kaffee.
	Elsa	jooma.3sg	iialgi	kohv
	’Elsa ei joo kunagi kohvi.’

Kontekstides, kus V2-reegel ei kehti, nagu infiniittarindites ja kõrvallausetes, on aga lääne- ja põhjagermaani keelte sõnajärg tüpoloogiliselt erinev: põhjagermaani keeled on (S)VO-tüüpi (näide 20), läänegermaani keeled (v.a inglise keel) (S)OV-tüüpi (näide 21) (vt nt Haider 2010: 7; Kiparsky 1995: 152).

(20)	rootsi keel, (S)VO
(20a)	Elsa	vill	[dricka			kaffe].
	Elsa	tahtma.3sg	jooma.inf			kohv
	’Elsa tahab juua kohvi.’
(20b)	Maria	sa		[att	Elsa		aldrig	dricker	kaffe].
	Maria	ütlema.pret.3sg		et	Elsa		iialgi	jooma.3sg	kohv
	’Maria ütles, et Elsa ei joo kunagi kohvi.’

(21)	saksa keel, (S)OV
(21a)	Elsa	will	[kaffee		trinken].
	Elsa	tahtma.3sg	kohv		jooma.inf
	’Elsa tahab kohvi juua.’
(21b)	Maria	sagte		[dass		Elsa	nie	kaffee	trinkt].
	Maria	ütlema.pret.3sg		et		Elsa	iialgi	kohv	jooma.3sg
	’Maria ütles, et Elsa ei joo kunagi kohvi.’

Eesti keele infiniittarindite ja kõrvallausete sõnajärg varieerub (vt nt Vilkuna 1998: 207, 216–217), nt infiniittarindites on võimalik nii VO- kui ka OV-järg (vt ka näitematerjali Ogren 2018):

(22a) soov [osta kohalikku toitu] (VO, etTenTen13)
(22b) soov [sooja toitu süüa] (OV, etTenTen13)

(22a)	soov [osta kohalikku toitu] (VO, etTenTen13)
(22b)	soov [sooja toitu süüa] (OV, etTenTen13)

Eesti keele verbilõpulist sõnajärge võib seostada uurali keelte ajaloolise verbi­lõpulise sõnajärjega (Remmel 1963: 252). Võib eeldada, et uurali keelena on eesti keele ajalooline sõnajärg sarnaselt teistele uurali keeltele (S)OV (vt Abondolo 1998; Vilkuna 1998, 2022; de Groot 2017: 548; Laczkó 2023: vi). Verbilõpulise sõnajärje vaheldumist (S)VO-järjega väljaspool V2 kontekste võib seostada ka teistes uurali keeltes toimuva või toimunud tüpoloogilise muutusega (S)OV > (S)VO. Näiteks soome keeles on võrreldes eesti keelega infiniittarindites ja kõrvallausetes (nagu ka otsestes eriküsilausetes) oluliselt vähem verbilõpulist sõnajärge kui eesti keeles (Vilkuna 1998), mistõttu võib oletada, et soome keeles on see tüpoloogiline muutus kaugemale jõudnud.

Verbilõpuline sõnajärg eesti keele infiniittarindites ja kõrvallausetes võib olla tingitud läänegermaani (S)OV-järje mõjust; eriti kõrvallausete, aga ka infiniittarindite verbilõpulist sõnajärge on tihti saksa keele mõjuga seostatud (vrd Aavik 1912). See mõju võib olla seisnenud verbilõpulise sõnajärje taandumise pidurdamises, kuid ei saa ka välistada, et see on seisnenud verbilõpulise sõnajärje tagasilaenamises või – hiljem tekkinud süntaktiliste struktuuride, nagu finiitsete kõrvallausete puhul – esma­kordses laenamises. Seevastu soome keel, kus verbilõpulist sõnajärge on oluliselt vähem, on olnud kontaktis rootsi keelega, kus (S)OV-järg on samuti asendunud ­(­S­)VO-järjega.

Eesti keele otseste eriküsilausete verbilõpulist järge aga läänegermaani mõjuga seostada ei saa, sest pealausetena on need kõigis germaani keeltes V2-järjega. Tegemist näib seega olevat ühega vähestest kontekstidest (verbilõpuliste deklaratiivsete pealausete kõrval), kus eesti keeles on säilinud ajalooline verbilõpuline sõnajärg, ilma et seda saaks seostada läänegermaani (S)OV-järje mõjuga.

 

1.4. Uurimisküsimused

Eesti keele otseste eriküsilausete sõnajärjega on seega seotud mitu mõistatust: miks neis ei ole erinevalt deklaratiivsetest pealausetest valdav germaani keeltest ­laenatud V2-sõnajärg? Miks neis on säilinud verbilõpuline järg, kuigi seda ei saa erinevalt infiniittarindite ja kõrvallausete verbilõpulisest järjest seostada läänegermaani ­SOV-järje mõjuga? Mis on otseste eriküsilausete sõnajärje varieerumise tegurid?

Käesoleva uurimuse eesmärk on eesti keele otseste eriküsilausete V2-sõnajärjest täpsem pilt saada, et nende mõistatuste lahendamisele lähemale liikuda. Uurimusküsimused on järgmised:

1. Kui palju V2-järg tänapäeva otsestes eriküsilausetes esineb?

2. Kas küsilausetes on täheldatavad samasugused prosoodilised erandid V2-järjest nagu deklaratiivsetes pealausetes (seoses rõhutute asesõnade ja primaarset lause­rõhku kandva finiitverbiga)?

3. Kas otsestes eriküsilausetes on rohkem või vähem V2-järge kui kõrvallausetes (täpsemalt kaudsetes eriküsilausetes ja relatiivlausetes)?

4. Kas V2-järg on küsilausetest kadumas või pole see sinna (veel) jõudnudki?

Esimesele, teisele ja kolmandale küsimusele vastamiseks tegime sünkroonilise korpuseuuringu (ptk 2), neljandale küsimusele vastamiseks diakroonilise uuringu (ptk 3).

 

2. Sünkrooniline korpuseuuring

Varasematest uurimustest on teada, et eriküsilausetes domineerib verbilõpuline sõnajärg. Nt Liina Lindströmi (2006: 885) andmetel on suulises kõnes verbilõpulise järje osakaal otsestes eriküsilausetes 77%, kaudsetes eriküsilausetes 71% ja relatiivlausetes 51%. Selle uuringu põhjal ei selgu aga, kas laused, mis ei ole verbilõpulised, on V2-järjega või näiteks V3-järjega. Käesoleva korpuseuuringu eesmärk on V2-järje osakaal eriküsilausetes täpsemalt kindlaks teha, eelkõige eristada seda võimalikust V3-järjest.

Teine eesmärk on teada saada, kas otsestes eriküsilausetes esineb V2-järge rohkem või vähem kui kaudsetes eriküsilausetes ja relatiivlausetes. Teiste sõnadega: kas germaani keeltele omane pea- ja kõrvallausete asümmeetria peegeldub siiski ka eesti keele otsestes eriküsilausetes võrrelduna kaudsete eriküsilausete ja relatiivlausetega.

Kolmas eesmärk on kontrollida, kas otsestes eriküsilausetes esinevad sama­sugused prosoodilised erandid V2-järjest nagu väitlausetes (vt eespool näiteid 14 ja 15), ehk kas V2-järg väit- ja küsilausetes on ühtne nähtus ja kas küsilaused toetavad hüpoteesi, et V2-järje laenamisel eesti keelde mängis rolli prosoodia (vt Holmberg jt käsikiri).

 

2.1. Andmestik ja meetod

Uurimuse andmestik pärineb korpusest etTenTen13 ja on saadud liidese ­keeleveeb.ee kaudu. Andmestik koosneb finiitsetest lausetest, mis algavad küsivate-siduvate asesõnadega miks, millal ja kellele. Andmestik koostati lausetest, mis ei alga subjektiga, et tuvastada V2-järje esinemine ühemõtteliselt subjekti ja verbi pöördjärje ­põhjal. Andmed saadi järgmiste päringutega:

1) 200 juhuslikku lauset, mis sisaldavad asesõna miks; sama päring koos küsimärgiga;

2) 200 juhuslikku lauset, mis sisaldavad asesõna millal; sama päring koos küsimärgiga;

3) korduvate päringutega leitud laused, mis sisaldavad asesõna kellele ja mõne kolmekohalise verbi lemmat²; samad päringud koos küsimärgiga.

Tabel 1. Andmestikus märgendatud tunnused ja nende väärtused.

Tunnus	Väärtus
1. Lausetüüp	1. Otsene eriküsilause
	2. Kaudne eriküsilause
	3. Relatiivlause
2. Sõnajärjetüüp	1. V2 (asesõna – verb – subjekt – laiend). Subjekti ja verbi pöördjärjega laused
	2. V3(+) (asesõna – subjekt – verb – laiend). Laused, kus finiitverb järgneb subjektile, kuid eelneb verbi seotud laiendile. Finiitverb võib olla 3. kohal või järgneda lauseadverbiaalile
	3. Verbilõpuline (asesõna – subjekt – laiend – verb). Laused, kus finiitverb järgneb seotud laiendile3
	4. Subjektilõpuline (asesõna – {verb, laiend} – subjekt). Fokuseeritud subjektiga lõppev lause
3. Otsese eriküsilause subjekti tüüp	1. Rõhutu asesõna
	2. Rõhuline asesõna või täistähenduslik nimisõnafraas
4. Otsese eriküsilause finiitverbi tüüp	1. Abiverb, modaalverb või koopula
	2. Täistähenduslik peaverb

Lõplikku andmestikku jäeti ainult eksplitsiitset subjekti sisaldavad laused. Verbi­lõpulise ja V3-järje eristamiseks jäeti andmestikku ainult laused, mis sisaldasid lisaks subjektile vähemalt veel ühte verbi seotud laiendit. Välja jäid finiitset laiendit või täiendit sisaldavad laused, sest neil on samuti mõju sõnajärjele (Lindström 2017: 549).

Laused märgendati järgnevate tunnuste alusel (vt tabelit 1): lausetüüp, sõna­järjetüüp, otseste eriküsilausete subjekti tüüp ja otseste eriküsilausete finiitverbi tüüp. Otseste eriküsilausete subjekti tüüp märgendati selleks, et kontrollida, kas ka eri­küsilausetes moodustavad rõhutud asesõnad V2-järjest erandi nagu (suulistes) väitlausetes. Otseste eriküsilausete finiitverbi tüüp märgendati selleks, et kontrollida kaudselt, kas eriküsilausetes nagu väitlauseteski ei kaldu primaarset lauserõhku kandev verb esinema teisel positsioonil. Oletada võib, et abi- ja modaalverbid ning koopulad kannavad väiksema tõenäosusega primaarset lauserõhku kui täis­tähenduslikud verbid.⁴ Seega võib oletada, et kui primaarset lauserõhku kandvad verbid ei saa esineda teisel positsioonil, esineb V2-järg sagedamini abi- ja modaalverbide ning koopulaga kui täistähenduslike verbidega. See tõend on siiski kaudne, sest ka täis­tähenduslikud verbid võivad olla lauserõhutud ja vastupidi.

 

2.2. Tulemused

Andmestikus oli kokku 273 otsest eriküsilauset, 199 kaudset eriküsilauset ja 883 relatiivlauset.

Uurimuse esimene eesmärk oli kindlaks teha erinevate sõnajärjetüüpide osakaal otsestes eriküsilausetes. Sõnajärjetüüpide jaotus otsestes eriküsilausetes on esitatud tabelis 2: domineeris verbilõpuline sõnajärg (46%), V2-järje osakaal oli 22% ja V3(+) sõnajärje osakaal 27%. 5% lausetest lõppes fokuseeritud subjektiga.

Tabel 2. Sõnajärjetüüpide osakaal otsestes eriküsilausetes.

Sõnajärg	Arv	Osakaal
V2	60	22%
V3(+)	74	27%
Verbilõpuline	126	46%
Subjektilõpuline	13	5%
Kokku	273	100%

Sõnajärjetüübid on illustreeritud näidetes 23–26.

(23a) Miks kustutas Vene riigipank Eesti firma võla? (V2, etTenTen13)
(23b) Kellele jagasid erakonnad riigieelarvest „katuseraha“? (V2, etTenTen13)
(23c) Millal kasutab inglane mobiilset netti? (V2, etTenTen13)

(23a)	Miks kustutas Vene riigipank Eesti firma võla? (V2, etTenTen13)
(23b)	Kellele jagasid erakonnad riigieelarvest „katuseraha“? (V2, etTenTen13)
(23c)	Millal kasutab inglane mobiilset netti? (V2, etTenTen13)

(24a) Miks ma jään Eesti Energia kliendiks? (V3, etTenTen13)
(24b) Kellele me anname võimu end mõjustada? (V3, etTenTen13)
(24c) Millal ma saan riikliku toetuse? (V3, etTenTen13)

(24a)	Miks ma jään Eesti Energia kliendiks? (V3, etTenTen13)
(24b)	Kellele me anname võimu end mõjustada? (V3, etTenTen13)
(24c)	Millal ma saan riikliku toetuse? (V3, etTenTen13)

(25a) Miks ma nii palju smailisid panin? (Verbilõpuline, etTenTen13)
(25b) Kellele ma teatepulga edasi annan? (Verbilõpuline, etTenTen13)
(25c) Millal te linnasüsteemis tööle asusite? (Verbilõpuline, etTenTen13)

(25a)	Miks ma nii palju smailisid panin? (Verbilõpuline, etTenTen13)
(25b)	Kellele ma teatepulga edasi annan? (Verbilõpuline, etTenTen13)
(25c)	Millal te linnasüsteemis tööle asusite? (Verbilõpuline, etTenTen13)

(26a) Miks probleemiga ei tegele Tallinna Tehnikaülikooli teadurid? (Subjektilõpuline, etTenTen13)
(26b) Kellele pakuks huvi lastetoa seintele joonistamine? (Subjektilõpuline, etTenTen13)
(26c) Millal osutub vajalikuks kuulmekile läbitorkamine? (Subjektilõpuline, etTenTen13)

(26a)	Miks probleemiga ei tegele Tallinna Tehnikaülikooli teadurid? (Subjektilõpuline, etTenTen13)
(26b)	Kellele pakuks huvi lastetoa seintele joonistamine? (Subjektilõpuline, etTenTen13)
(26c)	Millal osutub vajalikuks kuulmekile läbitorkamine? (Subjektilõpuline, etTenTen13)

Teine eesmärk oli teada saada, kas otsestes eriküsilausetes esineb V2-järge rohkem või vähem kui kaudsetes eriküsilausetes ja relatiivlausetes. Sõnajärjetüüpide jaotus kaudsetes eriküsilausetes ja relatiivlausetes on esitatud tabelis 3. Kaudsetes eri­küsilausetes domineeris nagu otsesteski verbilõpuline sõnajärg (64%). V2-järje ­osakaal oli 12%, V3(+) sõnajärje osakaal 23% ja subjektilõpulist sõnajärge oli 1%. Relatiivlausetes oli enam-vähem võrdselt V3(+) ja verbilõpulist sõnajärge (vastavalt 46% ja 40%). V2-järge esines ainult 5%-s ja subjektilõpulist sõnajärge 9%-s relatiiv­lausetes.

Tabel 3. Sõnajärjetüüpide osakaal kaudsetes eriküsilausetes ja relatiivlausetes.

Sõnajärg	Kaudsed eriküsilaused		Relatiivlaused
	Arv	Osakaal	Arv	Osakaal
V2	24	12%	42	5%
V3(+)	46	23%	386	46%
Verbilõpuline	127	64%	330	40%
Subjektilõpuline	2	1%	75	9%
Kokku	199	100%	833	100%

Kolmas eesmärk oli kontrollida, kas ka otsestes eriküsilausetes esinevad sama­sugused prosoodilised erandid V2-järjest nagu väitlausetes. Tabelis 4 on esitatud rõhutute asesõnaliste subjektide vs. täistähenduslike ja rõhuliste asesõnaliste subjektide jaotus sõnajärjetüübiti. Andmestikus oli ligikaudu võrdselt rõhutuid asesõnalisi subjekte (51%) ja täistähenduslikke või rõhulisi asesõnalisi subjekte (49%). V2-järjega lausetest oli rõhutu asesõnalise subjektiga ainult 10%. Nii V3(+) sõnajärjega kui ka verbilõpulistes lausetes olid ülekaalus rõhutud asesõnalised subjektid (vastavalt 68% ja 65%).

Tabel 4. Rõhutute asesõnade ning rõhuliste asesõnade ja täistähenduslike nimisõnafraaside jaotus otsestes eriküsilausetes sõnajärjetüüpide kaupa.

Sõnajärg	Rõhutu asesõna (osakaal rea summast)	Rõhuline asesõna või täistähenduslik nimisõnafraas (osakaal rea summast)	Kokku
V2	6 (10%)	54 (90%)	60
V3(+)	50 (68%)	24 (32%)	74
Verbilõpuline	82 (65%)	44 (35%)	126
Subjektilõpuline	0 (0%)	13 (100%)	13
Kokku	138 (51%)	135 (49%)	273

Tabelis 5 on toodud abiverbide, modaalverbide ja koopulate vs. täistähenduslike finiitverbide jaotus otsestes eriküsilausetes sõnajärjetüübiti. Koguandmestikus olid ülekaalus täistähenduslikud finiitverbid (65%). V2-järjega lausetes oli täistähenduslike finiitverbide osakaal üldisest osakaalust ligi poole väiksem (33%). Verbilõpulistes lausetes oli täistähenduslike finiitverbide osakaal üldisest osakaalust tunduvalt suurem (85%) ning V3(+) sõnajärjega lausetes veidi väiksem (57%).

Tabel 5. Finiitsete abiverbide, modaalverbide ja koopulate vs. täistähenduslike finiitverbide jaotus otsestes eriküsilausetes sõnajärjetüübiti.

Sõnajärg	Finiitne abiverb, modaalverb või koopula (osakaal rea summast)	Täistähenduslik finiitverb (osakaal rea summast)	Kokku
V2	40 (67%)	20 (33%)	60
V3(+)	32 (43%)	42 (57%)	74
Verbilõpuline	19 (15%)	107 (85%)	126
Subjektilõpuline	4 (31%)	9 (69%)	13
Kokku	95 (35%)	178 (65%)	273

2.3. Arutelu

Uurimus kinnitab, et V2-sõnajärje osakaal tänapäeva eesti keele otsestes eriküsilausetes on oluliselt väiksem kui deklaratiivsetes pealausetes: 22% vs. u 90%. V3(+) sõnajärje osakaal on veidi suurem kui V2-järjel (27%) ning kõige sagedasem on verbi­lõpuline järg (46%). Lauselõpulise fookustatud subjektiga lauseid on 5%. Eesti keel erineb seega germaani keeltest, kus V2-järg on ühtmoodi ainuvaldav nii deklaratiivsetes pealausetes kui ka otsestes eriküsilausetes.

Kaudsete eriküsilausete ja relatiivlausetega võrreldes on otsestes eriküsilausetes V2-järge siiski kaks kuni neli korda rohkem. Seega ehkki kaudsetes eriküsilausetes on V2-järje osakaal suhteliselt väike, avaldub siiski mingil määral germaani keeltele omane pea- ja kõrvallausete asümmeetria. See kinnitab, et otseste eriküsilausete V2-järg on saksamõjuline.

Kuigi V2-järje osakaal eesti keele eriküsilausetes ja väitlausetes on väga erinev, näitavad tulemused, et eriküsilausete V2-järjel on ühisjooni väitlausete omaga. Mitmed uurimused on näidanud, et eelkõige suulises kõnes on väitlausetes sagedane V3-järg, kui verbile vahetult eelnev moodustaja on rõhutu asesõna (Tael 1990: 34; Lindström 2002, 2017: 554–555; Vihman, Walkden 2021). Tulemustest nähtub, et otsestes eriküsilausetes ilmneb sama tendents, ning seda ka kirjalikus tekstis: kuigi andmestikus on ligikaudu võrdselt rõhutuid asesõnalisi subjekte ja täistähenduslikke leksikaalseid ning rõhulisi asesõnalisi subjekte (vastavalt 51% ja 49%), on V2-järjega lausetest rõhutu asesõnalise subjektiga ainult 10%.

Teine väitlausetes esinev erand V2-järjest puudutab primaarset lauserõhku kandvat verbi, mis kaldub asuma teisest positsioonist kaugemal (Remmel 1963; Sahkai, Tamm 2019). Tulemused viitavad sellele, et sama tendents võib esineda eriküsilausetes: koguandmestikus on täistähenduslike finiitverbide osakaal 65%, V2-järjega lausetes aga poole väiksem (33%) ning verbilõpulistes lausetes oluliselt suurem (85%); V3(+) sõnajärjega lausetes on täistähenduslike finiitverbide osakaal üldise andmestikuga võrreldes pisut väiksem (57%). Need tulemused võivad olla kaudseks tõendiks sellest, et ka eriküsilausetes mõjutab verbi rõhulisus tema positsiooni. Teisalt on siiski selge, et eriküsilausetes on verbilõpuline sõnajärg domineeriv ega sõltu verbi omadustest.

Kokkuvõttes näitavad tulemused, et nii väit- kui ka küsilausetes mõjutavad V2-sõnajärge prosoodilised tegurid. See võib toetada võimalust, et V2-järje laenamisel mängisid rolli prosoodilised tegurid.

 

3. Diakrooniline korpuseuuring

V2-sõnajärje erinev esinemine väitlausetes ja eriküsilausetes tõstatab küsimuse, kuidas selline asümmeetria on tekkinud: kas V2-järg on eriküsilausetest kadumas või ei ole see sinna kunagi jõudnudki?

 

3.1. Andmestik ja meetod

Uurimisküsimusele vastamiseks võrdlesime V2-järje osakaalu eesti keele deklaratiivsetes pealausetes ja otsestes eriküsilausetes eri ajalooperioodidest pärinevates tekstides. Allikad on kokku võetud tabelis 6. Andmestik pärineb vana kirjakeele korpusest (VAKK), Salomo Heinrich Vestringi eesti-saksa sõnaraamatust (Vestring) ja etTenTen13 korpusest. XVII sajandist on esindatud kaks saksa emakeelega autorit, Georg Müller ja Heinrich Stahl. Müllerilt on esindatud jutlused aastatest 1600–1606, Stahlilt „Hand- und Hausbuch I”. XVIII sajandist on esindatud kaks allikat, mida on seostatud eesti emakeelega keelejuhtide kasutamisega (Kask 1970: 86, 91): Anton Thor Helle 1732. aasta teosele „Kurtzgefasste Anweisung zur Ehstnischen Sprache” lisatud kümme dialoogi ja Vestringi sõnaraamatu näitelaused. XIX sajandist on esindatud Friedrich Reinhold Kreutzwaldi tekstid aastatest 1840–1850. Tegu on eesti emakeelega autoriga, kelle jaoks aga saksa keel oli hariduse, kultuuri ja kodukeel. Tänapäeva eesti keele deklaratiivsete pealausete osas eeldasime varasemate uurimuste põhjal, et V2-järje osakaal on umbes 90% (Tael 1988).

Varasemate perioodide andmestikus märgendasime iga lause sõnajärjetüübi järgnevalt:

V2 – finiitverb on teisel positsioonil; esimene lauseliige võib olla nii subjekt kui ka muu lauseliige või ka väljajäetud asesõna, st viimasel juhul on verb lineaarselt esimesel positsioonil;

V3 – finiitverb on kolmandal positsioonil, kuid mitte lause lõpus;

verbilõpuline – finiitverb on lause lõpus (sealjuures võib olla ka kolmandal positsioonil);

muu – nt eriküsilausetes verb kolmandast positsioonist kaugemal, kuid mitte lõpus; väitlausetes nt V1-järg, mis ei ole tingitud asesõnalise subjekti väljajätust.

Tabel 6. Andmestik allikate kaupa.

Allikas	Väitlauseid	Eriküsilauseid
VAKK, Mülleri jutlused (1600–1606)	100 esimest (Jutlus 01 (18.12.1600), Jutlus 02 (28.12.1600))	90 (kõik leitud laused)
VAKK, Stahl „Hand- und Hausbuch I” (1632)	100 esimest	57 (kõik leitud laused)
Vestringi sõnaraamatu näitelaused (u 1720–1740)	200 esimest	55 (kõik leitud laused)
VAKK, Thor Helle „Kurtzgefasste Anweisung zur Ehstnischen Sprache”, 10 dialoogi (1732)	319 (kõik leitud laused)	87 (kõik leitud laused)
VAKK, Kreutzwaldi tekstid aastatest 1840–1850	100 esimest	100 esimest
etTenTen13	–	273 juhuslikku (vt ptk 2.1)

Tänapäeva andmestiku (etTenTen13) märgendust on kirjeldatud peatükis 2.1. Kuna tänapäeva andmestik oli kontrollitum, ei ole andmed täielikult võrreldavad. Eriküsilausete vähesuse tõttu ei olnud võimalik varasematest perioodidest sama kontrollitud andmestikku koguda.

 

3.2. Tulemused

Uuringu eesmärk oli võrrelda deklaratiivsete pealausete ja otseste eriküsilausete sõnajärge eri perioodide tekstides. Kõigis analüüsitud allikates domineeris väit­lausetes sarnaselt tänapäeva eesti keelele V2-sõnajärg, vt joonist 1 ja näiteid 27a–27e.

Joonis 1. Deklaratiivsete pealausete sõnajärjetüüpide protsent analüüsitud allikates.

(27a) Walata Pattu siddes olle mina sündinut, ninck Pattu siddes on minu Em̃a mind Ilmalle thonut. (V2, Müller)
(27b) sehl istup temma Jummala omma keicke+ +weggiwesse Jssa parrambal kehl (V2, Stahl)
(27c) Sest on linad ni arwokessed. (V2, Thor Helle)
(27d) Omma Asja pärrast, polle ma sinna sanud. (V2, Vestring)
(27e) Wallitseja kässo peale töttasid karwased ning sulgis issandad ulgakeste teele (V2, Kreutzwald)

(27a)	Walata Pattu siddes olle mina sündinut, ninck Pattu siddes on minu Em̃a mind Ilmalle thonut. (V2, Müller)
(27b)	sehl istup temma Jummala omma keicke+ +weggiwesse Jssa parrambal kehl (V2, Stahl)
(27c)	Sest on linad ni arwokessed. (V2, Thor Helle)
(27d)	Omma Asja pärrast, polle ma sinna sanud. (V2, Vestring)
(27e)	Wallitseja kässo peale töttasid karwased ning sulgis issandad ulgakeste teele (V2, Kreutzwald)

Eriküsilausete osas lahknevad allikad järsult, vt joonist 2 ja näiteid 28a–28h. Mülleril ja Stahlil (XVII saj) esineb saksapärane V2-järg, Vestringi sõnaraamatus (XVIII saj), Thor Helle grammatika dialoogides (XVIII saj), Kreutzwaldi tekstides (XIX saj) ja etTenTen13 korpuses (tänapäeva keel) domineerib verbilõpuline järg.⁵

Joonis 2. Otseste eriküsilausete sõnajärjemallide protsent analüüsitud allikates.

(28a) Minck+ +pr : ted sina ninda minu kaas? (V2, Müller)
(28b) Kust tehdt sinna sedda? (V2, Stahl)
(28c) Mis wallatust moistwad wäetimad tehha? (V2, Thor Helle)
(28d) Kust se nüüd ennam tulleb? (verbilõpuline, Thor Helle)
(28e) Kuis woib üks Wargus mahto sada kui polle Wasto Wotjad. (V2, Vestring)
(28f) Mis ma sest holin? (verbilõpuline, Vestring)
(28g) kuis radsime meie üks+ +teisest siin jubba lahkuda? (V2, Kreutzwald)
(28h) Mis kasso teie min:o ukkamisest sate? (verbilõpuline, Kreutzwald)

(28a)	Minck+ +pr : ted sina ninda minu kaas? (V2, Müller)
(28b)	Kust tehdt sinna sedda? (V2, Stahl)
(28c)	Mis wallatust moistwad wäetimad tehha? (V2, Thor Helle)
(28d)	Kust se nüüd ennam tulleb? (verbilõpuline, Thor Helle)
(28e)	Kuis woib üks Wargus mahto sada kui polle Wasto Wotjad. (V2, Vestring)
(28f)	Mis ma sest holin? (verbilõpuline, Vestring)
(28g)	kuis radsime meie üks+ +teisest siin jubba lahkuda? (V2, Kreutzwald)
(28h)	Mis kasso teie min:o ukkamisest sate? (verbilõpuline, Kreutzwald)

 

3.3. Arutelu

Vaadeldes otseste eriküsilausete sõnajärge perioodide lõikes, ilmneb, et XVII sajandi saksakeelsetel autoritel (Mülleril ja Stahlil) esineb neis praktiliselt ainult saksa­pärane V2-sõnajärg, kuid tänapäeva keeles (etTenTen13 korpuses), XIX sajandi eesti autori keeles (Kreutzwaldil) ja eesti keelejuhtidega seostatud XVIII sajandi tekstides (Thor Helle dialoogides ja Vestringi sõnaraamatu näitelausetes) domineerib verbi­lõpuline järg. Allikatevaheline erinevus küsilausete sõnajärjes viitab sellele, et V2-järg Mülleri ja Stahli eriküsilausetes on Helle Metslangi ja Külli Habichti (2019) mõistes vahekeelenähtus, mida emakeelsete kõnelejate keeles ei eksisteerinud ja mis kadus kirjakeelest väga ruttu, kui selle arendamise võtsid üle eesti emakeelega autorid, nagu Kreutzwald. Sellest võib järeldada, et emakeelsete kõnelejate eesti keeles ei ole V2-järg otsestes eriküsilausetes kunagi domineerinud, st seda ei ole germaani keeltest eriküsilausetesse täiel määral laenatud.

Deklaratiivsetes pealausetes seevastu on V2-järje osakaal kõigil vaadeldud perioodidel ja kõigis allikatüüpides suhteliselt stabiilne. Kuivõrd see esineb ka Thor Helle dialoogides ja Vestringi sõnaraamatu näitelausetes, mida seostatakse eesti keelt emakeelena kõnelevate keelejuhtidega ja kus eriküsilausete sõnajärg erineb saksa keelest, võib järeldada, et deklaratiivsesse pealausesse oli V2-järg laenatud enne XVIII sajandit. See võis aset leida XVI–XVII sajandil kontaktis ülemsaksa keelega ja saksamõjulise kirja- ja kirikukeelega, või juba XIII–XVII sajandil ehk murrangueesti keeles kontaktis alamsaksa keelega, mis andis eesti keelde enim laensõnu ja põhjustas mitmeid struktuurseid muutusi (Prillop jt 2020).

Tekib küsimus, millega seletada V2-järje erinevat laenamist deklaratiivsetesse pealausetesse ja otsestesse eriküsilausetesse, kui see esineb kontaktkeeles ja ka sellest mõjutatud kirjakeeles mõlemas lausetüübis võrdselt.

Varasemalt on otseste eriküsilausete verbilõpulist sõnajärge seostatud infostruktuuriga: lausealgulise fookusega ja juhtudega, kus muud lauseliikmed peale verbi viitavad tuntud referentidele (Lindström 2006, 2017: 560). Teisalt märgib näiteks Maria Vilkuna (1998: 182), et kui soome keeles esineb OV-järg tõepoolest ainult juhul, kui objekt kannab tuntud infot, siis eesti keeles, nagu ka karjala, vepsa, ersa ja komi keeles, on OV-järg võimalik ka juhul, kui objekt kannab uut infot. Sama märgib Lind­ström (2006: 885). Näiteks tundub võimalik küsida „Millal sa kooki küpsetad?”, ilma et koogist oleks eelnevalt juttu olnud. Verbilõpuline järg tundub võimalik isegi juhul, kui verb väljendab tuntud infot ja laiend kitsast või kontrastiivset fookust:

(29)	A:	Ma küpsetasin täna leiba.
	B:	Aga millal sa KOOKI küpsetad?

Kui eriküsilausetes esineb OV-järg seega nii tuntud kui ka uut infot väljendava objektiga, siis väitlausetes vastupidi ei tundu SOV-järg võimalik ka juhul, kui subjekt on fokuseeritud ja objekt väljendab tuntud infot (30a) või kui subjekt ja verb on osa fookusest ja objekt on topik (30b):

(30a)	A:	Kes selle küpsetas?
	B:	*MARI selle küpsetas.
(30b)	A:	Kust see kook siia sai?
	B:	*MARI selle KÜPSETAS.

Seega tundub, et üksnes infostruktuur eriküsilausete verbilõpulist sõnajärge ning väitlausete ja eriküsilausete sõnajärjeerinevust ei seleta.

Eesti keele verbilõpulist sõnajärge seostatakse tihti saksa mõjuga, nagu ka V2-järge. Võimalik, et saksa keele verbilõpuline sõnajärg mõjutas eesti keeles ka kontekste, kus see saksa keeles endas ei esine, nii nagu V2-järg esineb eesti keeles teataval määral ka kõrvallausetes, kus see saksa keeles olla ei saa. Otseste eriküsi­lausete verbilõpulise sõnajärje põhjendamine saksa mõjuga ei seletaks siiski, miks ei ilmne samasugune mõju samal määral deklaratiivsetes pealausetes, st see ei seletaks eriküsilausete ja väitlausete erinevust.

Veel ühe seletusena võiks kaaluda võimalust, et küsilaused on mingil põhjusel konservatiivsem, aeglasemalt muutuv kontekst kui väitlaused, näiteks väiksema esinemissageduse või vormellikuma kasutuse tõttu (vrd viisakusvormeleid nagu „Kuidas käsi käib?”). Küsilausete konservatiivsuse poolt räägivad ka mõned muud asjaolud. Eesti keeles võib eriküsilausete konservatiivsuse märgiks olla küsilause vormis konstruktsioon, kus objektikäändena on võimalik elatiiv, viidates eesti keele objekti­käände separatiivsele algupärale (Pajusalu 2006; Prillop jt 2020: 193). Mõningates keeltes, nagu tänapäeva inglise ja prantsuse keel, on ajalooline V2-järg kadunud väitlausetest, kuid säilinud osaliselt eriküsilausetes. Teisalt ei ole väitlausete ja eri­küsilausete sõnajärje erinemine keeltes üldine nähtus, näiteks inglise ja skandinaavia keeltes ning ka soome keeles toimus tüpoloogiline muutus SOV > SVO sarnaselt nii väit- kui ka küsilausetes.

Pakume siin välja veel ühe võimaliku seletuse: V2-järg laenati deklaratiivsetesse pealausetesse ja otsestesse eriküsilausetesse erinevalt, sest nende sõnajärg oli V2-järje laenamise ajal juba erinev. Tundub võimalik, et enne V2-järje laenamist oli eesti keeles juba alanud uurali keeltele laiemalt omane verbilõpulise sõnajärje taandumine. See muutumisprotsess võis avalduda varieerumisena, kus algne verbilõpuline sõnajärg vaheldus järgedega, milles finiitverb paiknes kas subjekti järel teisel positsioonil või nn V3 või V3+ positsioonis, mis ilmnevad ka tänapäeva deklaratiivsetes pealausetes (vrd eespool näiteid 6 ja 15a), otsestes eriküsilausetes (vt näiteid 24a–24c) ning kaudsetes eriküsilausetes ja relatiivlausetes (vrd tabel 3).⁶ Võimalik, et V2-järg võeti üle kontekstides, kus verb esines juba subjekti järel teisel positsioonil või V3(+) positsioonis, kuid verbilõpuline sõnajärg jäi selle mõjust puutumata. Deklaratiivsete pealausete ja otseste eriküsilausete sõnajärje erinevust võiks sellise hüpoteetilise stsenaariumi korral seletada see, et V2-järje laenamise ajaks oli verbilõpuline sõnajärg väitlausetes juba valdavalt taandunud, eriküsilaused aga muutusid mingil põhjusel aeglasemalt või piiratumalt, näiteks infostruktuuri, väiksema esinemissageduse, suurema vormellikkuse või muude tegurite mõjul, mistõttu V2-järje laenamise ajal domineeris eriküsilausetes veel verbilõpuline sõnajärg. See hüpotees nõuab edasist kontrollimist.

 

4. Kokkuvõte

V2-sõnajärg, mis on laenatud eesti keelde tõenäoliselt germaani keelest, esineb ­deklaratiivsetes pealausetes ja otsestes eriküsilausetes väga erineval määral, kuigi saksa keeles on see mõlemas lausetüübis ainuvaldav. Kui väitlausetes on V2-järje osakaal ligikaudu 90% (Tael 1988), siis otsestes eriküsilausetes ainult 22%. Otsestes eriküsilausetes on V2-järge siiski kaks kuni neli korda rohkem kui kaudsetes eri­küsilausetes ja relatiivlausetes, mis võib peegeldada germaani keelte sõnajärjele omast pea- ja kõrvallausete asümmeetriat. Otsestes eriküsilausetes domineerib verbi­lõpuline sõnajärg (46%) ning esineb ka V3(+) sõnajärg (27%).

Väitlausete ja eriküsilausete V2-järg tundub siiski olevat ühtne nähtus, sest mõlemas kontekstis esinevad samad prosoodilised erandid: V3-järg, kui verbile eelneb rõhutu asesõna, ja V3+ või verbilõpuline sõnajärg, kui verb kannab primaarset lause­rõhku. See toetab hüpoteesi, et V2-järje laenamisel mängisid rolli prosoodilised tegurid.

Ajaloolised keeleandmed viitavad sellele, et väit- ja eriküsilausete erineva sõnajärje põhjuseks ei ole V2-järje kadumine otsestest eriküsilausetest, vaid pigem see, et V2-järge ei ole neisse kunagi täiel määral laenatud. Lahtiseks jääb küsimus, miks laenati V2-järg väit- ja eriküsilausetesse erinevalt. Pakume välja hüpoteesi, et väit- ja eriküsilausete sõnajärg oli V2-järje laenamise ajaks juba lahknenud: deklaratiivsetes pealausetes oli uurali keelte ajalooline verbilõpuline järg valdavalt taandunud, otsestes eriküsilausetes aga veel valdavalt säilinud. Oletame, et V2-järg võeti üle kontekstides, kus verbilõpuline sõnajärg oli juba taandunud, kuid verbilõpuline järg jäi selle mõjust puutumata.

 

Töö valmimist on toetanud Haridus- ja Teadusministeeriumi Eesti Keele Instituudi baasfinantseerimine ning Ungari Károli Gáspári nimeline reformeeritud kiriku ülikool (Károli Gáspár Református Egyetem).

 

Lühendid

1, 2, 3 = 1., 2., 3. isik; abiv = abiverb; aku = akusatiiv; art = artikkel; dat = daativ; def = definiitne; dem = demonstratiiv; f = feminiin; gen = genitiiv; indef = indefiniitne; ine = inessiiv; inf = infinitiiv; kond = konditsionaal; konj = konjunktsioon; m = maskuliin; n = neutrum; pl = pluural; prep = prepositsioon; pret = preteeritum; pron = pronoomen; PRTS = partitsiip; ptcl = partikkel; refl = refleksiivne asesõna; sg = singular.

 

Heete Sahkai (snd 1972), PhD, Eesti Keele Instituudi vanemteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), heete.sahkai@eki.ee

Anne Tamm (snd 1968), PhD habil., Károli Gáspári nimelise reformeeritud kiriku ülikooli dotsent (Reviczky 4-201, 1088 Budapest), tamm.anne@kre.hu

Anders Holmberg (snd 1951), PhD, Newcastle’i ülikooli emeriitprofessor (Newcastle upon Tyne, NE1 7RU), anders.holmberg@newcastle.ac.uk

 

Uurali keelte käsiraamatut „The Oxford Guide to the Uralic Languages” (OGUL) on koostatud pikka aega, kuid ootamine on olnud seda väärt. Esmalt aga tehnilised pisiasjad: raamatu mõõtmed on 27,9 × 22,5 cm, paksus 6,2 cm, see kaalub 2,9 kg ja koosneb 1184 leheküljest. Tegemist on seega tõepoolest nii suure raamatuga, et see vajab lauda, seda ei saa käes hoides mugavalt lugeda. Raamat koosneb sissejuhatusest (53 lk) ja kolmest põhiosast: esimene sisaldab sissejuhatavaid peatükke ajaloolistel ja tänapäevastel teemadel, teine keelekirjeldusi (need moodustavadki raamatu põhiosa) ja kolmas peatükke eri keeleteemadel, nagu „Astmevaheldus”, „Kääne”, „Informatsioonistruktuur” jne. Teos sarnaneb ulatuse poolest ehk kõige rohkem Denis Sinori toimetatud 35 aasta taguse uurali keelte käsiraamatuga.¹

Sissejuhatavad osad sisaldavad nii lühikest kui ka üksikasjalikku sisukorda. See on väga kasulik juhul, kui lugeja tahab kiiresti leida alajaotusi nt Lule saami või udmurdi keele ajavormide kohta või ehk neid võrrelda (kuigi numeratsioonid ei ole vastavuses; see on ka loogiline, sest teatud keelte kohta on alajaotusi teemadel, mis ei ole teiste juures olulised või on olematud). Üksikasjalik sisukord on 36 lehekülge pikk ning on kuni viietasemeline: nt „Isuri keel” > „Süntaks” > „Fraasistruktuur” > „Noomenifraasi struktuur” > „Kaassõnafraasid”. Sellele järgneb väga kasulik lühike transkriptsiooni ja glossi ehk morfeemtõlke osa (sellest hiljem), kaks värvilist uurali keelte kaarti, autorite nimekiri ja toimetajate lühitutvustus, kus selgitatakse, miks uus (põhjalik) uurali keelte käsiraamat on väga vajalik. Nende põhjuste hulka kuuluvad asjaolud, et paljude keelte (nt lõunasaami, isuri, idamansi ja tundraneenetsi) kohta varem teave inglise keeles puudus; et ­varasemad käsiraamatud ei hõlmanud uuematest tüpoloogilistest uuringutest saadud teadmisi; et süntaks oli sageli alaesindatud.² Lisaks juhivad toimetajad tähelepanu, et suur osa olemasolevatest uuringutest on sellistes „vähem ligipääsetavates” keeltes nagu saksa, vene, soome ja ungari keel (selleni oleme siis jõudnud: isegi saksa keel on tänapäeval „less accessible”). Lisad koosnevad viidetest (65 lk) ja põhjalikust registrist (mis näitab, et eesti keelt mainitakse väljaspool kahte põhiartiklit (ptk-d 20 ja 21) rohkem kui 100 korda); seda tuleks siis kasutada koos üksikasjaliku sisukorraga.

 

Transkriptsiooniküsimused

Kõikides varasemates käsiraamatutes kasutati soome-ugri transkriptsiooni (SUT) või selle variante, aga OGUL astub söaka sammu ning kasutab SUT-i asemel rahvusvahelist foneetilist tähestikku IPA, lisaks veel ladina tähestikku või kirillitsat sõltuvalt keele ametlikust ortograafiast, nii et ühel näitel võib olla kuni neli taset, kui tegu on kirillitsal põhineva ortograafiaga: originaal kirillitsas, transliteratsioon ­IPA-s, glossid ning ingliskeelne tõlge. Rekonstrueeritud algkeelte puhul otsustati siiski jääda SUT-i juurde põhjusel, et foneetilised üksikasjad on sageli ebaselged või vaieldavad. Toimetajad juhivad tähelepanu, et see võib põhjustada teatavat kokkusobimatust, kui tänapäeva keelt ja rekonstruktsioone kirjeldatakse samas peatükis. Peale selle ei ole IPA kursiivis, samas kui SUT on. Keeli, millel puudub kirjalik standard, nagu näiteks kamassi keel, kirjutatakse IPA-põhises fonoloogilises transkriptsioonis.

Võimaluste rohkus võib aeg-ajalt segadust tekitada, eriti kolmanda osa keeleliste nähtuste levikut võrdlevates peatükkides, kus eri keelte näited esitatakse erinevates transkriptsioonides. Nii võib ette tulla nt marikeelne näitelause, mis koosneb marikeelsest lausest kirillitsas (püstkirjas), IPA transliteratsioonist ladina tähestikus (püstkirjas), glossist (püstkirjas) ning ingliskeelsest tõlkest (püstkirjas), millele järgneb ungarikeelne näide (kaldkirjas), gloss (püstkirjas) ning tõlge (püstkirjas), ning sellele omakorda järgneb põhjamansi keele näide IPA-s (püstkirjas), gloss (püstkirjas) ning tõlge (püstkirjas). See püstkirja ja kaldkirja ning ladina ja kirillitsa segu tekitab segadust, eriti kui Venemaal kõneldavaid keeli, isegi kui neil on kirillitsal põhinev ortograafia, ei kirjutata mõnikord selles kirjaviisis, kuna allikas ei ole kirillitsas: nii leidub nt mari, põhjamansi ja neenetsi keele peatükkides näiteid nii kirillitsas kui ka ladina tähestikus, samas kui Kildini saami peatükis ei ole ükski näide kirillitsas, kuigi keelel on kirillitsas standardne ortograafia (seda tehti selleks, et viia see vastavusse teiste saami keeli käsitlevate peatükkidega). Mordva keelte pea­tükis on aga kõik näited kirillitsas, isegi need, mis algselt olid ladina tähestikus. Ka põhjahandi keele puhul on olukord keeruline: vaatamata sellele, et on olemas ortograafia (kirillitsas), ei ole teatavates ortograafilistes punktides üksmeelt, mistõttu otsustati kasutada ainult IPA-t. Mõnikord võivad kirjaviisid ka näidete sees vahelduda: põhja­mansi keele Ivdeli murde (püstkirjalises) näites (lk 1012) on vene laenud kaldkirjas. Ka morfeemide või sõnade kirjutamine paksus kirjas on veidi ebaühtlane: mõnes (nt lõunasaami või mari keele) peatükis ei kasutata paksu kirja üldse, ungari keele peatükis millegipärast ainult kolmes sõnas ning mõnes teises nii keelenäidete kui ka keeleteaduslike terminite puhul.

Õigekirja osas on OGUL laitmatu. Vaid mõnel juhul leidub samas artiklis (mittehäirivaid) dublette, näiteks Ižma ~ Izhma (komi murre) või Pim ~ Pym (jõgi Lääne-Siberis ja handi murre). Trükivigu on õnneks väga vähe. See on ülioluline: paljud selle raamatu näited jõuavad järgmise paarikümne aasta või pikemagi aja tüpoloogilisse kirjandusse.

 

Kaardid

Raamat sisaldab kauneid kaarte, mis on tehtud Turu ülikooli BEDLAN-projekti raames. Need on vabalt kättesaadavad³ ja juba praegu on näha, et neid kasutatakse usinalt uurali keeli käsitlevates artiklites ja raamatutes.

Tundub, et trükitud köite lehekülgede 552 ja 553 vahel⁴ olevaid värvilisi kaarte digiversioonis ei ole, kuigi neile viidatakse tekstis. Kõik keelekirjelduse peatükid sisaldavad üksikasjalikumaid (mustvalgeid) kaarte.

Kaarte ei saa kunagi joonistada nii, et need kõiki rahuldaksid. Kuna nad esitavad väiteid inimeste ja keelte asukoha kohta, võivad neil olla tõsised tagajärjed (nt seoses jahipidamise ja karjakasvatuse õigustega põlisrahvaste maal, kaevandamisega). Nii võib näiteks kaart 7.1, mis näitab saamide traditsioonilist asuala, tekitada teatavates ringkondades pahameelt: paljud saamid eelistaksid, et nende kodumaa oleks kaardistatud kuni Põhjalaheni. Kõik kaardid ei ole ka ühtemoodi detailsed: kaart 23.1 mordva keelte kohta näitab arvukaid väikeseid keelesaari, ent kaart 26.1 komi keele kohta jätab täiesti tähelepanuta komi keele­saared, mis asuvad Neenetsi autonoomse piirkonna kesk- ja lääneosas. Samuti tekib küsimus, miks on lisatud kaart 33.1 („Etnilised rühmad Kesk-Doonau madalikus 1495. aasta paiku”).

 

I osa

Esimene osa „The making of the Uralic Languages” (6 peatükki, 97 lk) käsitleb uurali keelte kujunemislugu ja koosneb ajaloolistest peatükkidest (uurali algkeele käsitluse autor on Luobbal Sámmol Sámmol Ánte [Ante Aikio], uurali algkeele lahknemist ja järeltulijaid kirjeldab Janne Saarikivi, Johanna Laakso kirjutab rahvusriiklike keelte (ingl nation-state languages) kujunemisest), nüüdisaegse tähtsusega peatükkidest, mis käsitlevad uurali vähemusi (Annika Pasanen, Laakso, Anneli Sarhimaa) ja Venemaa keelepoliitikat (Konstantin Zamyatin), ja ühest peatükist uurali vähemuskeelte kirjapanemise ja ortograafia kohta (Laakso ja Elena Skribnik).

Aikio vaatleb oma uurali algkeele ülevaates põhjalikult selle uurimisajalugu, esitab selle fonoloogia ja morfoloogia tänapäevased kirjeldused (millest paljud põhinevad tema enda töödel) ning kordab, et uurali algkeele süntaksit on endiselt väga vähe uuritud. Ta arutleb ka keelepuu taksonoomia üle: on põhjust vaidlustada traditsioonilist kaksikjaotust (soome-ugri ja samojeedi keeled), kuid ükski alternatiivne ettepanek ei ole veel saanud piisavat toetust. OGUL-ist aasta võrra uuemas uurali keelte käsiraamatus „The Uralic Languages” (TUL)⁵ on samuti uurali algkeele rekonstrueerimise peatükk⁶; nende peatükkide võrdlus oleks kindlasti huvitav.

Kahe sarnase teemaga peatükist, nimelt vähemuste ja keelepoliitika kohta („The Uralic minorities: Endangerment and revitalization”, „Language policy in Russia: The Uralic languages”), tuleb esile praegune olukord, näiteks see, millisel tasemel keelt hariduses kasutatakse (14 keelt, alates Pite saami keelest kuni lõuna­sölkupi keeleni, ei ole hariduses üldse esindatud), konkurents assimilatsiooni ja taaselustamise vahel, probleemid ja võimalikud lahendused. Seejuures ei saa jätta mõtlemata, milline on Vene-Ukraina sõja mõju Venemaa uurali rahvastele, kelle olukord oli niikuinii juba tõsiselt halvenenud.

 

II osa

Teises osas („Language descriptions”, 740 lk) on eraldi peatükk peaaegu iga uurali keele kohta, sealhulgas kuus saami keelt, kaheksa läänemeresoome keelt (ka seto keel), mordva keeled, mari keel, (sürja)­komi keel, udmurdi keel, kaks mansi keelt, kaks handi keelt (mis lõpuks näitab, et väga mitmekesised Obi ugri keeled väärivadki eraldi käsitlust), ungari keel, neenetsi keel, eenetsi keel, nganassaani keel, sölkupi keel ja viimasena kamassi keel. Artiklite pikkus varieerub märkimisväärselt: põhjasaami peatükk on peaaegu kolm korda pikem (30 lk) kui näiteks liivi keele peatükk (11 lk). Peatükid järgivad siiski kõik sama põhi­struktuuri, nii et lugeja saab enam-vähem sama põhjaliku ülevaate igast keelest ning keelte võrdlemine on väga lihtne, eriti üksik­asjaliku sisukorra abil.

Iga keelepeatüki esimene osa võib sisaldada ajaloolist ülevaadet, teavet keele klassi­fikatsiooni, sotsiolingvistilise olukorra, piirkondliku leviku kohta. Sellele järgnevad fonoloogia, morfoloogia, süntaks, sõnavara (kuigi mitte kõigis pea­tükkides), glossiga tekstinäide ja (tavaliselt) kirjanduse soovitusnimekiri.

Selles raamistikus on autoritele siiski antud teatav vabadus ja peatükid mõnevõrra erinevad. Nii nimetavad mõned autorid konkreetselt, millised sõnaliigid võivad keeles olla (nt eenetsi ja sölkupi peatükkide autorid), teised mainivad interjektsioone, mõned jagavad leksikoni täiendavateks alajaotusteks sõnamoodustuse, laen­sõnade kihistuste ja mõnikord ka neologismide kohta (nii teeb komi peatüki autor, aga mitte udmurdi keele peatüki autor); kamassi peatüki autor liigitab sõnavara hoopis semantiliste valdkondade järgi. Samamoodi on nt erinevalt tõlgendatud vormihomonüümiat: seto keele peatükis öeldakse, et elatiiv ja translatiiv, mis mõlemad on st-lõpulised, on vaatamata homomorfeemsusele eraldi käänded, kuna neil on erinevad tähendused ja funktsioonid, samas jälle nt liivi keele peatükis öeldakse, et on üks ks-lõpuline kääne, n-ö instrumentaal, millel on translatiivseid, instrumentaalseid ja komitatiivseid funktsioone, kuigi see on (võib-olla) kahe käände, translatiivi ja komitatiivi, segunemise tulemus (vrd eesti –ks ning –ga < *kanssa).

Paljude keelepeatükkide eriline pluss on see, et nad ei piirdu ainult ühe keelevariandiga: mordva keelte peatükis käsitletakse võrdselt ersa ja mokša keelt ning mari keele peatükis mäe- ja niidumari keelt; samamoodi käsitlevad neenetsi ja eenetsi peatükid nii tundra- kui ka metsa­neenetsi ja -eenetsi keelt. Nende keelte kohta, kus see oleks variantide erinevuste tõttu liiga keeruline, nagu handi ja mansi, otsustati teha eraldi peatükid: üks põhja- ja teine idahandi ning üks põhja- ja teine idamansi kohta. Sölkupi peatüki autor, kellel oli põhimõtteliselt sama probleem (peamiste variantide väga suured ­erinevused), otsustas keskenduda kõige elujõulisemale variandile, põhjasölkupi keelele. Mõni valik ei kajastu nii selgelt keelepeatükkide pealkirjades: neenetsi peatükk („Nenets”) käsitleb kiiduväärselt võrdsel viisil nii tundra- kui ka metsaneenetsi keelt; nagu ka eenetsi peatükk käsitleb nii tundra- kui ka metsaeenetsi keelt, kandes (loogilisemat) mitmuslikku pealkirja „The Enets languages”.

 

Läänemeresoome keeled

Eesti lugejale pakuvad ilmselt erilist huvi peatükid eesti, seto ja teiste läänemeresoome keelte kohta. Läänemeresoome keelte arvu osas ei ole veel üksmeelt saavutatud (ega peagi olema), kuigi on märgata selget tendentsi, et „keelteks” peetavate variantide arv kasvab järk-järgult. Nii võis näiteks Aimo Turunen veel lihtsalt väita, et isuri „murdeid” ei ole eraldi keelena käsitletud,⁷ kuid tänapäeval on enesest­mõistetav rääkida isuri keelest. Teine äärmus on ehk Helena Sulkala, kes loetleb 13 „ohustatud läänemeresoome keelt”,⁸ nii et (ohustamata) eesti ja soome keele lisamine annaks kokku 15. Seetõttu on huvitav näha, milliseid valikuid OGUL on teinud. Lääne­meresoome keelte osa algab üldise (ajaloolise) peatükiga (Laakso), millele järgnevad peatükid karjala (Sarhimaa), vepsa (Riho Grünthal), isuri (Elena Markus, Fedor Rozhanskiy), vadja⁹ (Markus, Rozhanskiy), eesti (Helle Metslang), seto (Karl Pajusalu) ning liivi (Laakso) keele kohta. Eriti rõõmustav on see, et väiksemaid keeli käsitletakse võrdselt: näiteks isuri keele peatükk on sama pikk kui soome keele peatükk. Tuleb meeles pidada, et neist on palju raskem kirjutada, sest väiksemaid läänemeresoome keeli on palju vähem kirjeldatud kui eesti või soome keelt.

Anda keeltele nagu vepsa, isuri või liivi keel „peatüki staatus” on lihtne ja loogiline, kuid karjala, eesti ja soome keel võivad tekitada probleeme selles mõttes, et nende alla on koondatud eri staatusega variante. Sarhi­maa näiteks paigutab lüüdi keele karjala keele alla, kuid TUL-is peab Grünthal seda eraldi keeleks.¹⁰ Täna­päeval ei saa ka enam lõunaeesti keelt tähele­panuta jätta, nagu seda sageli tehti: OGUL on esimene uurali käsiraamat, kus on eraldi lõunaeesti keele peatükk; TUL-is on samuti võru keele peatükk, mis on tegelikult pikem kui sealne peatükk (põhja)­eesti keelest. Eesti keelt käsitleva peatüki on Metslang pealkirjastanud „North and Standard Estonian” ja märgib, et selles tuuakse välja ­olulised erinevused eesti kirjakeele ja põhja­poolsete murrete vahel (seda tehakse arusaadaval põhjusel suhteliselt harva). See, et OGUL on valinud lõunaeesti keel(t)e esindajaks seto keele, paneb küsima, miks ei valitud võru keelt, millel on palju rohkem kõnelejaid, elujõulisem kirjandus ja mida õpetatakse rohkem.¹¹ Võib-olla peetakse seto keelt vanapärasemaks. Teatavasti ei tunnusta Eesti riik ühtegi lõunaeesti keele varianti eraldi keelena, keeleseadus ütleb: „Riik toetab eesti keele piirkondlike eri­kujude (edaspidi murdekeel) kaitset, kasutamist ja arendamist”,¹² nende „erikujude” keele­staatust eitades.

Peatükis „Finnish, Meänkieli and Kven” peab Laakso meä ja kveeni keelt keeleliselt põhjasoome murde hulka kuuluvaiks, kuid on lisanud need pealkirja, kuna neil on vastavalt Rootsis ja Norras keele staatus. Kirjeldus piirdub põhiliselt standardse soome keelega; alles päris lõpus tuuakse üks näide meä keele ja soome keele leksikaalsetest erinevustest. Tekstinäide ei ole siiski mitte soome keelest, vaid kveeni keelest. OGUL on esimene uurali keelte käsiraamat, kus meä keelt ning kveeni keelt ei ole täielikult ignoreeritud.

Isuri keele peatükk on muide esimene selle keele inglis­keelne kirjeldus. Võib-olla ei ole kõik eestlased teadlikud sellest, et isuri keel on ainus põhjaläänemeresoome keel, kus on samuti kolm väldet (vt lk 311), või et sarnaselt eesti keelega on CVCV-sõnades nagu kala teine vokaal poolpikk, kuigi see on pikem kui fonoloogiliselt pikk vokaal järgsilpides. Vadja keelest oleks ka palju huvitavat öelda, aga piirdugem siin seigaga, kus uuem vadja keel erineb oluliselt vanemast: impersonaal on enamasti üle võtnud kolmanda isiku mitmuse vormide rolli, kuid mitte kõikjal (lk 340–341). See on viinud näiteks mitmuse kolmanda isiku eitusparadigmade tekkimiseni, kus esialgne isikuline vorm on säilinud ainult oleviku eitavas kõneviisis: nämäd saavva ’nad saavad’ vs. nämäd eväd saa ’nad ei saa’, aga nämäd saati ’nad said’ vs. nämäd eväd saatu ’nad ei saanud’. Impersonaali kasutamine mitmuse kolmanda isiku asemel on idaläänemeresoome keeltes tavaline ja ei ole tundmatu ka eesti keeles (vrd Alutaguse siad `ulguti lahti, Jõhvi `mõisad põledetti süsi)¹³, kuid vadja keel on läinud sellega oma teed.

Võib-olla ei ole kõik keelekirjeldustes leiduvad faktid läänemeresoome keelte spetsialistidele uued, kuid OGUL-i üle­vaated pakuvad toredat lugemiselamust. Neid lugedes tekib automaatselt mõte, et aeg on küps kirjutada uus ulatuslik sissejuhatus läänemeresoome keeltesse; Arvo Laanesti oma ilmus juba peaaegu 50 aastat tagasi.¹⁴

 

Muud keeled

Keelekirjelduste osa sisaldab ka mitmeid üldisemaid keelepuu kõrgemate harude tutvustusi („Saami”, „Finnic”, „Permic”, „Ugric” ja „Samoyedic”). Need on erinevad selles mõttes, et saami ja läänemere­soome keelte peatükid on (peamiselt) ­ajaloolised (saami peatükki võiks ehk õigemini nimetada „algsaami keel”), samas kui permi ja ugri keelte peatükid on pigem võrdlevad sissejuhatused tänapäeva keeltesse; samojeedi keelte peatükk ühendab mõlemad lähenemisviisid. Keelepeatükke lugedes leiab hulgaliselt uut teavet ja uusi lähenemis­viise. Siinse arvustuse raames ei saa ma muidugi kõike käsitleda ja võin vaid välja tuua mõne huvitava seiga.

Traditsiooniliselt on saami keeled jagatud lääne- ja idarühmaks; piir on põhja- ja Inari saami keele vahel. Viimasel ajal on saami keelte sõnavara uurijad pakkunud välja uued jaotused, kus Inari saami keel paikneb ida ja lääne vahel või on lähemal läänesaami keeltele.¹⁵ Inari saami peatükis aga tuuakse välja, et see võib olla tingitud kultuurilistest põhjustest, kuna Inari saami piirkond paikneb lääne- ja idakristluse piiril; paljud uut teooriat tõendavad leksikaalsed elemendid on laenud. Lisaks tuleb, nagu põhjasaami peatükist selgub, arvestada ka põhjasaami keele murdeerinevusi: kõige lõunapoolsemate põhjasaami murrete sõnavara võrdlemine annaks kindlasti teistsuguse tulemuse.

Võib-olla on see ootamatu, kuid mõni väiksem saami keel on (deskriptiivsest vaate­vinklist) kirjeldatud paremini kui põhjasaami keel, mille kirjeldused on enamasti preskriptiivsed.¹⁶ Aikio ja Jussi Ylikoski toovad oma põhjasaami keele pea­tükis välja mitmeid probleeme, mis muudavad põhjasaami kirjeldamise keeruliseks: suured murdelised erinevused, tohutu paljudest tüpoloogiliselt ebatavalistest kvalitatiivsetest ja kvantitatiivsetest vastanditest tulenev fonoloogiline keerukus, mis on avatud alternatiivsetele fonoloogilistele analüüsidele, ning süntaks, mida mõjutavad erinevad enamuskeeled (norra, rootsi ja soome), sõltuvalt riigist, kus põhjasaami keelt räägitakse.¹⁷

Aeg-ajalt on keelepeatükkide ja üldpeatükkide võrdlemisel märgata väiksemaid ebatäpsusi: eksistentsiaal-, lokatiiv- ja possessiivlausete peatükis väidetakse, et habeo-verb esineb lõunasaami keeles, Obi ugri keeltes ning nganassaani keeles, kuid tegelikult esinevad lõunasaami verbi utnedh samatüvelised ’evima’ tähendusega verbid kuni põhjasaami lõunapoolsete variantideni välja, ja seda kasutusviisi tegelikult ka mainitakse Lule saami peatükis (De ittjij Stállo ane áksjov [---] ‘Then the Ogre did not have an axe [---]’ lk 145). See näitab jälle, et saami keeled erinevad omavahel üsna suurel määral, nii et OGUL-i valik kirjeldada (peaaegu) kõiki neid on igati tervitatav.

Arja Hamari ja Regina Ajanki märgivad mordva keelte peatükis, et varem ablatiiviks nimetatud käände spatsiaalne (ja temporaalne) kasutus on marginaalne ja et seda kasutatakse muu hulgas osaobjekti tähistamiseks (nt ersa Сон симсь чайде ’ta jõi teed’), osaöeldistäite käändena ning ka kvantiteedi väljendamisel, ning et nemad kutsuvad seda partitiiviks nagu lääne­meresoome keeltes. Huvitav on näha, kas teised mordva keelte uurijad hakkavad seda terminoloogiat ka kasutama. Jack Rueter TUL-is seda ei tee, kuid mainib, et paljud grammatikad peavad ka ablatiivi üheks grammatiliseks käändeks.¹⁸

Idahandi keele peatükis mainitakse, et /k/ ja /q/ staatus pole veel selge: mõni uurija peab neid eraldi foneemideks, teised allofoonideks. László Fejes järeldab sellest, et arvamuste erinevus peegeldab muutust konsonantide süsteemis, kuna eri uurijad on oma materjali kogunud eri aegadel.¹⁹ See on samuti oluline punkt: OGUL jäädvustab praeguse (või mõne aasta taguse) olukorra ja näitab kõige uuemate uuringute tulemusi, samuti on selles palju viiteid toimuvatele muutustele. Näiteks sölkupi keele peatükk näitab ühte traditsioonilist eksistentsiaalse eitusverbiga eitusstruktuuri, kuid ütleb ka, et tänapäeva kõnelejad kipuvad kasutama (lihtsamat) konstruktsiooni eituspartikliga; Obi ugri keeltes kasutatakse nüüd sageli paaris kehaosade puhul ainsuse asemel kaksust, mis on tingitud vene keele arvühildumise mõjust (pangem tähele, et vene keeles pole kaksust). Vene keele mõju on toonud kaasa paljudes uurali keeltes ka SVO sõnajärje sageduse suurenemise. Näiteid, kus vene või turgi või skandinaavia keele mõju mainitakse, on praktiliselt igas keelepeatükis, ja siin­kohal on digiversioon ehk kasulikum, kui on huvi konkreetselt selliseid teemasid otsida.

 

III osa

Viimane osa (189 lk) on ehk kõige põnevam, sest see sisaldab 14 artiklit eri teemadel, palatalisatsioonist informatsiooni­struktuurini.

Osal on ka lühike, kuid väga huvitav sissejuhatus, kus ­OGUL-i toimetajad rõhutavad, et selline osa on midagi uut uurali käsiraamatute traditsioonis. Nad mainivad, et läänes põhines väikeste uurali keelte kirjeldustraditsioon suures osas enne Esimest maailmasõda kogutud materjalil, samal ajal kui Nõukogude Liidus ja postsovetlikul Venemaal teenis deskriptiivne keeleteadus sageli kirja­oskuse planeerimise ja hariduse eesmärke. Nagu eespool mainitud, ei olnud kaasaegse tüpoloogia tulemused seni veel käsiraamatutesse jõudnud. Selle osa peatükkide teemad, nagu kääne, isiku markeerimine, aeg-aspekt-kõneviis (TAM) ja evidentsiaalsus, eitus, informatsioonistruktuur, kajastavadki osaliselt seda suurenenud huvi tüpoloogia vastu. 15 peatükki on liiga palju, et neid kõiki üksikasjalikult arutada, seega piirdun esimese, palatalisatsiooni pea­tükiga (autor Marianne Bakró-Nagy). See on suurepärane uurali keelte tüpoloogiline klassifikatsioon, mis põhineb palataalsete ja palataliseeritud konsonantide jaotusel. Nende kahe erinevus on sageli tähele­panuta jäetud ja valesti mõistetud, peamiselt seetõttu, et soome-ugri transkriptsioon ei tee neil vahet (nt SUT-i ń vasted on IPA-s /nʲ/ ja /ɲ/ jne). Selles peatükis on võrdlev tabel uurali keelte kohta, rühmitades need palataalsete/palataliseeritud konsonantide alusel nelja rühma: keeled, 1) kus puuduvad palataalsed või palataliseeritud konsonandid (välja arvatud /j/) üldse (nagu soome keeles), 2) kus võivad palataliseeruda kõik konsonandid (nagu eesti keeles), 3) kus on ainult palataalsed konsonandid (nagu komi keeles), ja, mis on kõige haruldasem, 4) kus on mõlemad (nagu Kildini saami keeles). Tuleb rõhutada, et eriti siinkohal oleks mõttekas viidata konkreetsetele keele­variantidele, mitte üldnimetustele: lk 852 esitatud palataliseeritud alveolaarsete ja postalveolaarsete konsonantide tabelis on mõistlik loetleda eraldi sellised variandid nagu Kildini ja põhjasaami või Kazõmi, Obdorski ja Surguti handi keel, kuna neil on (väga) erinevad foneemisüsteemid, kuid tabelis on toodud ainult mordva keel, millel puuduvat palataliseeritud tremulant /r̥ʲ/. Vastab tõele, et ersa keeles seda ei ole, mokša keeles on see olemas. Ka siin juhitakse tähelepanu sellele, et tegemist on muutuvate süsteemidega: nt sekundaarne palatalisatsioon levib paljudes keeltes vene keele mõjul.

Neid üldisi peatükke lugedes pöördub lugeja pidevalt tagasi keelekirjelduste juurde: ülalmainitud tabel näitab, et kui neenetsi ja eenetsi keeltes on kolm kuni seitse palataliseeritud konsonanti (kusjuures tundra- ja metsavariandid erinevad), siis nganassaani keeles on neid ainult kolm. Nganassaani peatükki lugedes aga selgub, et seal on ebatavaline konsonantsüsteem, kus on nii palataalseid kui ka palataliseeritud konsonante, nagu Kildini ja Turja saami keeles. Nii täiendavad peatükid ka üksteist.

 

Kokkuvõte: raamat uralistidele ja tüpoloogidele

Kellele on raamat siis mõeldud? Uurali keele käsiraamatuid on olnud põhiliselt kahte tüüpi: need, mis sisaldavad üldist teavet uurali rahvaste ja nende keelte, ajaloo, kirjanduse kohta,²⁰ ja need, mis on keskendunud keelelisele kirjeldusele²¹. Esimest tüüpi käsiraamatutel on pikk eesti­keelne traditsioon alates Matthias Johann Eisenist,²² kuid eestikeelne uurali keelte käsiraamat puudub siiamaani. OGUL kuulub ilmselgelt teise tüüpi; ainult keele­kirjeldustes on lühidalt, kui üldse, mainitud mõningaid ajaloolisi fakte ja ilukirjandus on jäetud osundamata. Kolmas tüüp, kus keelte teatud omadusi kirjeldatakse võrdlevas raamistikus, ei ole olnud uralistikas väga populaarne; ainsad reaalsed näited on József Szinnyei soome-ugri keelte võrdlev käsitlus ning Björn Collinderi võrdlev grammatika.²³ Tänapäeval ei ole see võib-olla enam ühe inimese töö²⁴ ja suund näib olevat pigem tüpoloogiliselt orienteeritud kogumike koostamise poole: vrd hiljutisi kogumikke eituse ja essiivi kohta.²⁵

OGUL-i sissejuhatuses öeldakse: „See raamat on mõeldud lingvistikahuvilisele lugejaskonnale üle maailma, kogu keele­teadusele ja sellega seotud erialadele.” Peale ilmselge kasutuse uralistikas eeldan, et ka kogu maailma tüpoloogid rõõmustavad selle köite üle. Keegi ei oota neilt, et nad kasutaksid venekeelseid allikaid nt mordva keelte kohta, kuid tegelikult pole põhjust kasutada aastal 2013 Wiedemanni ersa keele grammatikat aastast 1865, et näitlikustada ühte mordva keelte morfo­süntaktilist seika (nagu Leon Stassen tegi keele­struktuuride atlases „The World Atlas of Language Structure”, WALS)²⁶; igaühel on kindlasti oma lemmiknäide.

Nüüd aga pole neil enam mingit vabandust: OGUL-is on peatükke praktiliselt iga uurali keele ning paljude grammatiliste teemade kohta, ja ma olen kindel, et ei lähe kaua aega, kuni raamat leiab tee tüpoloogide kätte. See ei tähenda mitte ainult seda, et me loodetavasti leiame tüpoloogilistes töödes ajakohast ja loodetavasti õiget teavet uurali keelte kohta, vaid ka seda, et käsitletavate uurali keelte arv suureneb. Ei ole juhus, et just mordva keelte puhul kasutasid WALS-i autorid Wiedemanni grammatikat, sest polnud veel olemas ühtegi ingliskeelset mordva keelte, samuti mitte mari, udmurdi ja komi keele grammatikat. See asjaolu seletab ka seda, miks selliseid keeli nagu Pite saami ja põhjasaami, neenetsi, eenetsi ja nganassaani mainitakse nüüd sagedamini tüpoloogilistes artiklites ja raamatutes – ainuüksi seetõttu, et neil on ingliskeelne grammatika.²⁷ Käesoleva köite kasutamine viib siis loodetavasti selleni, et uurali keelte huvitavamad aspektid leiavad tee üldkeeleteadlaste teadmistepagasisse.

 

1. Keeledebatt kui kriisi väljendus

Aastad 2020–2022 jäävad kindlasti meenutama koroonapandeemiat – aega, mil ­riigid ja inimesed õppisid end üksteisest isoleerima ning üha tähtsamaks sai interneti roll suhtluskanalina. (Sotsiaal)meediastunud infokeskkonnas hargnesid ennekuulmatud polariseerumised,¹ millest ei jäänud puutumata ka keelevaldkond. Alates 2020. aasta sügisest võis igaüks oma kodus arvutiekraani taga kaasa elada intensiivsele debatile eesti keele ja selle sõnaraamatutes kirjeldamise vs. ettekirjutamise üle. Keeleteadlased ja -praktikud (nt keeletoimetajad, tõlkijad, ajakirjanikud) arutlesid avalikus meedias kirglikult keeleliste vabaduste, keelenormide, keelekorralduse ning Eesti Keele Instituudi (EKI) sõnastikureformi teemadel. 2022. aasta sügisel sai olukorda kirjeldada juba keele­kriisina.²

Tundub, et tegu ei olnud ülepaisutatud hinnanguga, sest kriisi iseloomustab olukorra segasus ja mitmeti tõlgendatavus, põhiväärtuste ohustatus ning tunne, et tegutsemisega on kiire, kuna väljapääsu leidmise „ajaaken” võib sulguda (vt Rugam-Rebane 2006; Hermann 1963: 64; Sundelius jt 1997; Ulmer jt 2015). Just sellisest olukorrast arvas end leidvat osa eesti keeleala asjatundjaid ning praktikuid, seistes silmitsi võimalusega, et senise paberil ilmunud õigekeelsussõnaraamatu (ÕS) asemel võib ilmuda sõnaraamat, mis tuleb kas vormilt või sisult erinev.³ Kokku üle kuuekümnes meedialoos kirjeldati olukorda oma vaatenurgast, väljendati tundeid ning peegeldati alusväärtusi. Diskussioon päädis kõrgete riigiametnike sekkumisega ning Eesti Keele Instituudile (EKI) riikliku tegevuskava kinnitamisega (ÕS-i ja EKI teatmiku koostamise tegevuskava 2022–2025).

Lisaks kaasahaaravale sisule paelus debatt tähelepanu ekspressiivse ning kujund­liku keelekasutuse poolest: eri autorite sõnavõttudes leidus nii konventsionaalseid kui ka uudseid metafoore, võrdlusi, hüperboole, irooniat, allegooriat, nii allusioone kui ka groteski ja absurdi. Tundus olevat põnev väljakutse analüüsida, kas ja kuidas on omavahel seotud kujundlik väljendus ning eri autoripositsioonid ning kas ja kuidas mõjutavad kujundlikkust omakorda kirjutajate alusväärtused ning neist ajendatud tunded. Vaikimisi lootsime, et kuivõrd üdimaks väärtuseks on eesti keele kestmine läbi aegade, siis tegelikku väärtuskonflikti ei ole ning küllap on mittemõistmine ja „keelekriis” sündinud lihtsalt möödarääkimisest, mh kujundite tasandil.

Alljärgnevas tutvustame esmalt teoreetilisi lähenemisi, seejärel kirjeldame ainestikku ja metoodikat ning esitleme peamisi tulemusi. Artikkel lõpeb kokkuvõtte ja aruteluga.

 

2. Metafooride roll mõtlemises ja raamistamises

Uurimuse teoreetilised lähtekohad ammutavad ideid peamiselt kahest lingvistilise mõtte voolust: ühest, mis käsitleb metafoorse väljenduse ja mõtlemise seoseid, ning teisest, mis laseb eritleda keelelise väljenduse sotsiaalseid ja vastastikmõjulisi tähendusi.

Kognitiivse metafooriteooria põhiteesi kohaselt pole metafoorne mitte ainult keele­kasutus, vaid seda on paratamatult ja läbinisti ka mõtlemine. Eriti just abstraktsetest ja komplekssetest nähtustest räägitakse ja mõeldakse, kasutades argikogemusest tuttavamate nn lähtevaldkondade sõnavara ja mõistelist liigendust. (Lakoff, Johnson 2011: 35) Näiteks inimelu mõistestamise üks lähtevaldkondi on TEEKOND, mida saab järeldada sellest, et kõneldakse eluteest, teekaaslastest, teede ristumisest oluliste inimestega, ummikteedest, ootamatutest käänakutest, koorma kandmisest, elutee lõppemisest jne. Mõistemetafooride oluline, kuid vähem mainitud omadus on nende osalisus. Nimelt mitte kunagi ei haara lähtevaldkond abstraktset sihtvaldkonda kogu selle keerukuses. Mõistemetafoor tõstab piltlikkuse abil mingid omadused kirkalt esile, samas kui muud omadused – ja neid võib olla suurem osa – jäävad tagaplaanile (Lakoff, Johnson 2011: 42–45, 86–94). Nii kätkeb näiteks inimelu palju enamat kui lihtsalt kulgemist (nt sellised aspektid nagu elu hinnalisus, tähendus vs. tähendusetus, võitlus oma koha eest, elu kui näitelava jne).

Kui kognitiivne metafooriteooria käsitleb eeskätt konventsionaalset ja keelde kinnistunud metafoorset mõtlemist, siis teadlikku ja tahtlikku metafoorikasutust analüüsib Gerard Steen, kelle väitel on teadlike ja tahtlike metafooride ülesanne sihilikult muuta adressaadi vaatenurka kõneksoleva teema suhtes (nt Steen 2011). Seega panustatakse kujundliku kõne abil tahtsi ühele sihtvaldkonna mõistestamise viisile paljudest, lastes niiviisi esiplaanile tõusta just soovitud omadustel. Meta­fooride kavatsuslikkust reedavad muu hulgas suhtlejate metalingvistilised kommentaarid ehk kujundkõnele teadlik tähelepanu pööramine. Rõhutatakse, et tahtlikud metafoorid ei ole kaugeltki pelgalt keelenähtused, ka mitte üksnes mõtlemisviisid, vaid neid – nagu muidki keelelise suhtluse üksusi – tuleb tõlgendada nende suhtlusfunktsioonist lähtuvalt. (Steen 2017: 3–5) Järelikult on metafooride kasutamist mõttekas analüüsida diskursuse taustal, milles see aset leiab.

Zoltan Kövecses on mõistemetafooride kasutamist meediatekstides kirjeldanud kui reaalsuse konstrueerimist. Ta juhib tähelepanu, et diskursuselt ei tasu oodata metafoorse mõistestamise homogeensust; nt on olemas laia haardega üldised metafoorid ja see, millised metafoorid igal üksikul juhul käiku lähevad, oleneb kontekstist, sh nii laiemast kui ka vahetult eelnevatest diskursuse osadest. Ta rõhutab muu hulgas, et meediatekstide pealkirjad häälestavad lugejaid tekste teatud viisil vastu võtma, ja hoiatab metafooride ohtude eest meediakasutuses, kuivõrd nende võimuses on luua virtuaalseid reaalsusi, mis võivad solvata, šokeerida, häbimärgistada, narrida, halvustada, moonutada, valetada, petta, manipuleerida jne. (Kövecses 2018: 127, 135–137)

Terminiga kujundlik raamistamine (ingl figurative framing) mõeldakse avaliku diskursuse suunamist ja kujundamist piltliku kõne abil. Nimelt annab see, kuidas mingist nähtusest kujundlikult kõneldakse, aimu sellest, milles nähakse probleemi, kus usutakse olevat põhjused, kuidas peaks olukorda hindama ning millised lahendus­teed tunduvad teostatavad. Kujundliku raamistamise teoreetikud rõhutavad piltliku väljenduse võimet mõjutada mõistmisviise (Burgers jt 2016).

Teistlaadi lähenemised, mis samuti on siinsele uurimusele mõju avaldanud, on need, mis tõstavad esile keelelise suhtluse sotsiaalset tähendust ja vastastikmõjulist iseloomu. Nii eristab Michael Halliday süsteemfunktsionaalne lingvistika (nt 2003) keelel kolme metafunktsiooni, mis võivad realiseeruda samaaegselt, samas lausungiski: 1) ideatsiooniline funktsioon ehk teatamine midagi maailma asjade kohta, 2) interpersonaalne funktsioon ehk suhtlejate omavaheliste suhete reguleerimine, 3) tekstuaalne funktsioon ehk teksti liigenduse organiseerimine.

Norman Fairclough’ kriitilisest diskursuseanalüüsist (nt 2010) laename põhimõtte vaadelda keelekasutust selles võtmes, kuidas see peegeldab diskursuses osalevate isikute ja institutsioonide suhteid (kes, millal, mida ja millises väljaandes avaldab), ning edasi tõlgendada neid praktikaid seoses laiemate ühiskondlike protsessidega (näiteks formaalselt kõrgemalseisvate institutsioonide püüdlusena suruda peale teatud maailmavaadet – aspekt, mis on teinud diskursuseanalüüsist „kriitilise” (vt nt Van Dijk 2018)). Siinne lähenemine ei lähtu aga läbinisti kriitilisest diskursuse­analüüsist (vrd Koreinik 2023).

Juba pealiskaudne vaatlus annab aimu, et keelgi on abstraktne ja mitmetahuline valdkond, mille mõistestamine toimub paljuski metafoorselt (vt nt POSTIPAKI metafoori kohta Lakoff, Johnson 2011: 42–45). Siinse uurimuse eesmärk on mõista, kuidas diskussioonis osalejad mõtestavad kujundlikult keele olemust, sest see oli üks arutluste peateemasid, millest näisid tulenevat diskussantide seisukohad selles osas, mida peaks keelega sõnastikes ette võtma. Tuginedes esialgsetele tähelepanekutele mõttevahetusest, eeldame, et esile tuleb nii konventsionaalseid mõistemetafoore kui ka uudset ja tahtlikku kujundikasutust; et välja joonistuvad kujundliku raamistamise eri võtted lähtuvalt kirjutajate väärtustest, autoripositsioonist ja keelega suhestumise viisist. Kuivõrd debatt kestis kaks aastat, siis püüame analüüsida ka kujundliku väljenduse ja mõtte dünaamikat ehk kas kujundid püsisid aruteludes samad või muutusid, kuidas reageerisid diskussandid teiste välja käidud kujunditele ning mida taheti või saavutati diskussioonis kujundliku kõnega.

 

3. Andmestik ja meetodid

Diskussioon sai alguse koroonapandeemia ajal 2020. aasta oktoobris ERR-i portaalis avaldatud meedialoost „Keeleteadlased: eesti keel on vaba, aga võiks olla veel vabam” (20.10/KT/MM), milles tsiteeritakse teadlaste mõtteid keeleliste valikute ja normide järgimise vabatahtlikkusest. Teiseks diskussiooni käivitajaks oli Sirbis 2021. aasta jaanuaris ilmunud EKI teadlaste kirjutis „Muutuv ÕS” (21.01/KT/ML), milles kirjeldati üleminekut elektroonilisele ühendsõnastikule ning räägiti plaanidest pelgalt soovituste asemel pakkuda enam teavet keele kohta. Järgnesid paar keeleinimeste arutelupäeva⁴ ning mõni murelik kirjutis keelepraktikutelt. 2021. aasta aprillis esitati avalik ja kollektiivne pöördumine EKI poole; saadud vastus ei pakkunud küsijatele rahuldust ning juunis 2021 puhkes diskussiooni esimene pingeperiood, mil ühes kuus avaldati koguni kümme artiklit eri autoritelt. Arutelu jätkus enam-vähem pidevalt sagedusega 1–3 arvamuslugu kuus. Olukorra uut pingestumist oli märgata 2022. aasta varakevadel Venemaa Ukrainasse tungimise ärevate uudiste taustal ning seoses eesti keelekorralduse 150. aastapäeva tähistamiseks korraldatud konverentsiga.⁵ Teine tõeline kulminatsioon järgnes ETV „Kultuuristuudio” arutelule (22.09/AJ/MV) 2022. aasta oktoobris, mil kirjutiste arv tõusis taas kümneni kuus. Siinse materjali moodustavad üksnes avalikus meedias avaldatud lood, kõik muud arutelupäevadel ning veebis või raadios kõlanud seisukohad on jõudnud analüüsi vaid selle kaudu, kuivõrd neid on avaldatud tekstides tsiteeritud.

Saamaks võimalikult täielikku ülevaadet diskussioonis kasutatud kujundlikust mõtlemisest koguti diskursust moodustavad tekstid (N = 62, vt lisa 1) kokku uurimiskorpuseks (ca 250 lehekülge). Veebist alla laaditud failidest eemaldati pildi­materjal, toimetuse väljatõsted ja tsitaadid, vältimaks kujundite sisuliselt põhjendamatut ja autori tahtest olenematut kordumist. Tekstid imporditi nende avaldamise kronoloogilises järjekorras tarkvarasse Quirkos, mille abil toimus märgendamine. Failide metaandmeteks olid kuupäev, väljaanne, autoripositsioon, pealkiri ja autori nimi. Tekstis märgendati avatud skeemiga järgmisi kategooriaid: a) kujundlik keele­kasutus, b) väärtuste väljendused, c) tundesõnad, d) arutlusteemad. Kujundliku keele­kasutuse kategooriana sõnastati metafoorse ülekande tõenäoline lähtevaldkond. Esimeses märgendamisfaasis ei tähistatud eitavat ega jaatavat kõnet, st kas autor antud kujundi või väärtusega pigem nõustus või vastandus sellele. Nõustumist ja küsimärgistamist vaadeldi konkreetsete kujundite lõikes hiljem eraldi.

Diskussiooni edenedes hakkasid tekstid üha enam sisaldama tsitaate, muu hulgas kujundlikke tsitaate, eelmistest tekstidest ja autoritelt. Nende topelt märgendamist välditi. Kui esmane märgendamine oli lõppenud, rühmitati märgendid temaatiliselt, luues vajadusel katusmärgendeid. Autoripositsioonidele lisati üldistavad sildid – „hääled” –, mis iseloomustavad keeleainesega suhestumise peamist viisi (nt keeleteadlane, keeletoimetaja, tõlkija, ajakirjanik, „hääl kõrvalt” ehk muu ala ekspert, riigi esindaja ning kategooria „mitmed hääled” intervjuude üleskirjutuste jaoks, milles võis esineda mitu eri vaatenurka).

Märgendatud tekstid kanti üle Exceli tabelisse ja Wordi dokumenti ning lisaks filtreeriti väljavõtteid kategooriate kaupa. Siinses artiklis on fookuses juhtumid, kus kujundliku keelekasutuse teema oli „keel” (keel, emakeel, kirjakeel jne). Kvantitatiivseid kokkuvõtteid tegime vaid artiklite ja lehekülgede arvu ajateljele jaotumise kohta ning märgendite suhtelise tiheduse hindamiseks. Üldiselt on meetodiks keeleandmete kvalitatiivne analüüs, mispuhul tähelepanu pälvinud tsitaate vaadeldi esiletulemise kontekstis. Tekstides mainitud tundeid ning väärtusi⁶ analüüsiti kui tausta diskursuse dünaamika mõistmiseks.

 

4. Tulemused

Järgnevas esitame esmalt ülevaate ainestikust, selle jaotumisest ajateljele, kujundi­kasutuse üldiseloomustuse ning väärtuskaardistuse. Tekstides esinevate mõistestamise juhtivate kujundite eritlus on 5. peatükis.

 

4.1. Kes ja kus osalesid diskussioonis

Analüüsimaterjalist u 40% on avaldatud Eesti Rahvusringhäälingu (ERR) portaalis, 35% Sirbis ning 20% Postimehes. Kaasatud on ka kaks „Päevateema” rubriigi kirjutist Keelest ja Kirjandusest ning üks essee Edasist. Avalikust meediast kajastas teemat kõige süstemaatilisemalt ERR, mis taasavaldas muus meedias ilmunud tekste ning varustas need teemaviidetega, nii et asjast huvitatul tekkis võimalus liikuda arvamuselt arvamusele. Teine allikas, mis diskussiooni küllaltki süstemaatiliselt kajastab, on Eesti Keeletoimetajate Liidu koduleht.⁷ Eesti Päevaleht ning Delfi olid keele­teemalistest aruteludest kõrvale jäänud. Autoripositsiooni järgi on artikleid kõige enam keeleteadlastelt (32%, N = 20), järgnesid võrdselt ajakirjanikud ja keeletoimetajad (19%, N = 12) ning üle­jäänud 30% (N = 18) moodustus mitmesuguste arvajate panusest (hääl kõrvalt, mitmed hääled, riigi esindajad).

 

4.2. Ajatelg

Diskussioonis võis eristada kaht tuntavat pingeperioodi, mil kasvas mitte ainult sõnavõttude arv, vaid ka keeleteemaliste arutluste lehekülgede hulk (vt joonist 1). Aja­teljele oleme märkinud ka tundesõnade esinemiste arvu. On näha, et ehkki tunnete mainimine on enam-vähem vastavuses lehekülgede arvuga, on märgata perioode, kus negatiivsete emotsioonide ülekaal on tuntav. Sellised on 2021. aasta varakevad (diskussiooni n-ö lõimetusperiood); 2021. aasta juuni (nn esimene pingeperiood), vähesemal määral 2021. aasta oktoober ning seejärel 2022. aasta vara­kevad – ilmselt Venemaa agressiooni ja sellega seotud ärevate sündmuste taustal – ning loomulikult teisel pingeperioodil 2022. aasta sügiskuudel. Enim mainiti selliseid negatiivseid tundeid nagu mure, segadus, kahtlus, hirm, üllatus, imestus, rahulolematus, nõutus, lootusetus, hämming, tusk, umbusk. Positiivsetest tunnetest tulid jutuks näiteks rõõm, turvatunne, armastus, tänu, uhkus, nauding, heaolu, hoolimine ja erutus. Ei saa jätta mainimata, et algselt siira kavatsusena mainitud sõnu rõõm ja mängulust osatasid hiljem teised iroonilises võtmes.

Ajateljelt nähtub siiski ka n-ö tühje kuid, mil arutelus on olnud pause. Teatud reeglipäraga korduvad need ajakirjanduse niinimetatud hapukurgihooaegadel, st augustikuudel ning aastavahetuste paiku. Jääb lahtiseks, kas kired puhkuste ajal lihtsalt vaibusid või on uute elavnemiste taga olnud meediaväljaannete huvi diskussiooni taas käivitada. Diskursusesse kuulub mitmeid tekste, mis on esmalt ilmunud blogides (st mõeldud oma seisukohtade või vahetute reaktsioonide väljendamiseks kitsamas mõttekaaslaste ringis), kuid seejärel avaldatud kas siis Postimehes või ERR-i „Arvamuse” rubriigis, kus need kirjutised ja seisukohad on saanud hoopis laiema kõlapinna.

Joonis 1. Avaldatud lehekülgede ning negatiivsete ja positiivsete tundesõnade arvu jaotus ajateljel.

 

4.3. Kujundlikkuse üldiseloomustus

Teoreetilistest lähte-eeldustest tulenevalt märgendati tekstides kolme kategooria elemendid. Joonis 2 näitab, millises ulatuses varieerus kujundite, tunnete ja väärtuste tihedus, st märgendite arv teksti lehekülje (1800 tähemärki) kohta. Suurim on vaieldamatult kujundliku keelekasutuse tihedus, mis oli uurimuse peamine huviobjekt. On märgata mõningaid ekstreemselt suure kujunditihedusega tekste, ­näiteks „Olukorrast keeleaias” (21.09/TO/HM), mis kujutab endast allegooriat – keelehoolde kirjeldust imekauni aia aednikust hooldaja vaatepunktist.

On iseloomulik, et keskmisest märksa kujunditihedamad tekstid iseloomustasid just diskursuse pingeperioode, mil võis täheldada nii tekstide hulga kui ka kirjutajate negatiivse meelestatuse kasvu (joonis 1). Kõnekad on juba ainuüksi meedia­lugude pealkirjad, näiteks esimesel pingeperioodil: „Keel vabaneb ahelaist” (21.06/AJ/KT) ning „Kirjakeel kui rõhumise tööriist” (21.06/AJ/ME), „Metaraie või mestaraie” (21.06/AJ/MK); 2022. aasta sõjakevadel „Kutsun üles keelerindel sõda lõpetama” (22.04/AJ/AK); ning mõistagi ka teisel pingeperioodil: „Keelearendus kui elevant värvipoes” (22.10/TO/HS), „Kui keel on kaitseta, tuleb umbrohi peale” (22.10/KÕ/TK) ja „Keeleinstituudi jakobiinid tühistavad eesti kirjakeelt” (22.10/AJ/ME).

Kujundlikus keelekasutuses ja mõtlemises ei ole midagi halba ega iseäralikku, need on inimmõtlemisele üldiselt iseloomulikud (Lakoff, Johnson 2011). Uuritud diskursuses ilmnes kujundlikkus mitte üksnes arvamustes keele olemuse kohta, vaid keelekorraldusega seotud teemade mitmete aspektide kirjeldustes ja reaalsusest kas soovitud või taunitud pildi konstrueerimises. Kujundlikkus tuli esile nii konventsionaalsete ja teadvustamata mõistemetafooridena kui ka tahtlike ja teadvustatud metafooridena; samuti esines teadlikku võrdlust, allusiooni, irooniat ja muid retoorilisi võtteid.

Joonis 2. Märgendite tiheduse varieerumine diskursusesse kuuluvates tekstides.

Näiteks võis sedastada laia toimevaldkonnaga üldise mõistemetafoori PROGRESS ON TEEKOND (Kövecses 2018: 132). TEEKOND on mugav lähtevaldkond, mille abil kirjeldada protsessi üldiselt, st muudatusi sõnastikes ja keelekorralduses. TEEKONNA mõistemetafoorist annavad tunnistust väljendid nagu lähtekoht, suunamuutus, ummiktee, kursis olemine, (normimata jätmine) on samm selles suunas [---], normingud peavad [---] kaasas käima, peetakse sammu ingliskeelse maailmaga. Järgnevas tsitaadis on TEEKONNA metafooriga põimitud sõnastiku võrdlus EHITISEGA: See suunav ja soovitav sõnaraamat on otsekui monument kirjakeele korralduse arenguteel (22.10/TO/HS). Metafoor VAIDLUS ON SÕDA (Lakoff, Johnson 2011) tuli esile nii teadvustamata protsessi kirjeldustes kui ka teadvustatuna osalejate metalingvistilistes kommentaarides (Steen 2017: 3–5). Näiteks järgnevad tsitaadid: Kaevikusõda on käinud peaaegu kaks aastat [---] Vahepeal on tükk tühja maad ja hulgaliselt neid, kes on vait ja teevad näo, et sõda polegi (22.04/AJ/AK); Peetud on ka kirjakeelesõdu, kuid neis on haavata saanud ehk vaid suured egod, sest relvadeks on olnud pelgalt sõnad. Kuid lahingud ei ole olnud vähem ägedad ega ole ka loota, et keele vallas võiks saabuda tuhandeaastane rahuriik. (21.06/AJ/ME) Allusioonina lisatud piibliviide, nagu ka samas tekstis esinenud kividega surnuksloopimine ning pöördumine normivabasse Eedeni aeda, annavad tekstile kandvust ja seda kindlasti kavatsuslikult. Allusioone leidus diskursuses teisigi, kas või ainult pealkirjade tasandilt leiame sellised nagu „Eesti keel olgu mugav töövahend, mitte veskikivi kaelas”⁸ (22.04/KT/LL), „Selle maa keelekorraldus”⁹ (22.10/TÕ/HS), „Tõde ja õigus keeles” (22.11/KT/ML), „Kaalul on rohkem kui ÕS”¹⁰ (22.11/AJ/ME).

Iroonia on võte, mille puhul sõnades öeldu ning kavatsuslikult mõeldu on omavahel vastuolus. Näiteks diskursuse esimese pingeperioodi üks teravamaid kirjutisi torkab just irooniaga: Keelekorpuse jumaldamine tõe allikana on progressiusksed liberaalid viinud järelduseni, et keelekorpus on sisepõlemismootoriga sõiduk ja sõnastik veohobune, kelle tõu revolutsiooni hiidlaine peabki maamunalt pühkima (21.06/AJ/KT). Ehkki sõnades positiivne, raamistab see lause kirjeldatava ettevõtmise – st keelekorpustele tuginemise keelekorraldusotsuste alusena – kui naeruväärse, mille rõhutamiseks asetatakse kogu situatsioon näiliselt XX sajandi alguse revolutsiooniliste ideede konteksti. Verbaalne iroonia on paljuski pragmaatika tasandi nähtus – nutikalt sihitud verbaalse agressiooni abil saab luua solidaarsust ja ühtekuuluvus­tunnet mõttekaaslastega (Alba-Juez, Attardo 2014).

Diskursus sisaldas ka hulgaliselt fraseologisme, kõnekäände jm mahlakaid ütlemisi, mida me käesolevas artiklis ei analüüsi. Olgu siin lihtsalt mõni näide: näppu pulsil hoidma, vaipa alt ära tõmbama, ajale jalgu jääma, nuta või naera, terade sõkaldest eraldamine, kirvega kurge püüdma, sõelaga vett kandma, puderkapsaatika, mõisa köis, las lohiseb; iga lind laulab, nagu nokk loodud ja [---] bürokraatia kuldvõtted, mis mõjuvad keelelise pasa kõrval lausa pehme paitusena (21.07/KT/TH).

 

4.4. Väike väärtuskompass

Tekste avatud skeemiga märgendades kujunes väärtuskategooriate üldarvuks 29. Neist sagedamad olid „vabadus” (N = 89), „selgus ja korrektsus” (N = 65), „arenemine” (N = 55), „tegelik keelekasutus” (N = 55), „kestmine läbi aegade” (N = 45). Kuna diskussioon käis paljuski keele ja normimisega seotud väärtuste üle, ilmnes tendents, et omadused, mis osa diskussantide jaoks olid positiivsed, ilmnesid oponentide tekstides pigem antiväärtustena, nähtustena, millest ühiskond peaks hoiduma. Lihtsustatult võib öelda, et ehkki kõik pooldasid eesti keele säilimist läbi aegade ning tunnustasid keele kui sümboli rolli rahvuslikus identiteedis, näis taustal toimivat kaks üldisemat ja erinevat väärtusmudelit, mille oleme edasises tähistanud ­siltidega „alalhoidlik” ja „arengualdis” (vt tabelit 1). Väärtuste lahknemise suhtes osutuvad kriitiliseks: a) suhtumine muutustesse, b) piirangute ja vabaduste vahekord, c) keelekuvand, d) keeleotsuste põhjendamine.

Sildid ja sõnastused ei ole mõeldud iseloomustama konkreetseid autoreid, vaid väärtuskategooriate põhimõttelist jagunemist. Autorid võivad eri aspektide osas paigutuda skaalal erinevatesse kohtadesse ning ka tähtsustada neid eri määral. Näiteks kui keegi rõhutab keelelise väljenduse selguse ja korrektsuse olulisust, siis osutab see lähtumist keele instrumentaalsest ideaalist ega välista, et sama autor võiks pooldada tõenduspõhiseid keelekorralduslikke otsuseid ning võiks koguni mõõdukalt pooldada indiviidi keelevalikute vabadust sobivas kontekstis ja registris. Viitame edasises kujundliku mõtlemise kirjelduses neile üldistele väärtusmudelitele seal, kus see näib selgitavat teatud kujundi eelistust.

Tabel 1. Alalhoidlik vs. arengualdis väärtusmudel.

Aspekt	Alalhoidlik	Arengualdis
Suhtumine muutustesse	Muutused on potentsiaalne oht.	Keele loomulik arenemine, loovus ja elurikkus on teretulnud.
Piirangute ja vabaduste vahekord	Piirangud ja kontroll, muidu puhkeb keeleline lodevus.	Keeleliste valikute vabadus, vähem piiranguid.
Keelekuvand	Keeleideaalid (instrumentaalne, esteetiline, rahvuskeele puhtus).	Ilustamata, tegelik keelekasutus, nii nagu inimesed räägivad ja kirjutavad.
Otsuste põhjendatus	Autoriteedi usaldamine.	Tõendus- ja kasutuspõhise lingvistika meetodid.

 

5. Keelest mõtlemise kujundid ning nende dünaamika diskursuses

Järgnevas tutvustame peamisi viise, kuidas diskursuses osalejad keelest kujundlikult mõtlesid ja kirjutasid. Oleme lühendanud metafooride formaalset esitust (nt täispikk formuleering oleks: mõistemetafoor KEEL ON ABIVAJAJA) ning kirjelduse liigendanud lähtevaldkondade järgi. Toome näiteid nii teadvustamata ja konventsionaalsest metafoorsusest kui ka juhtumitest, kus kujundliku mõistestamise viisid on olnud teadlikud, kavatsuslikud ja/või metalingvistiliste kommentaaride teema.

 

5.1. ABIVAJAJA, KAITSEALUNE, OHVER

Keele kujutlemine ABIVAJAJANA tõukub vaikimisi üldiselt aktsepteeritud ning eesti keele arengukavaski kasutusel olevatest terminitest (keelehoole, keelehooldetöö, keele­hooldaja), mis hooldamise mõiste kaudu kätkeb tegevusalise ehk patsiendi rolli.¹¹ ABIVAJAJA kujund seostub eeskätt alalhoidliku väärtusmudeliga, eriti kalduvusega näha muutustes ohtu.

Diskursuse lõimetusfaasis kirjeldatakse eesti keelt ohustatuna inglise keelest (21.02/TO/VK) ja EKI sõnastikureformist (21.04/MH/MH), millega seoses ABIVAJAJA hakkab pinge kasvades vajama enamat kui lihtsalt hoolt – kaitsmist (keele kaitseks loodud kord (21.06/AJ/KT), kirjakeele kaitsjad kahtlustavad (21.06/AJ/ME). Keelt hakatakse kujutlema KAITSEALUSENA ning seda rolli tunnistab groteskses kirjelduses ka end seni vaadetelt liberaaliks pidanud keeleteadlane: Aga ma poleks iialgi arvanud, et aastal 2021 pean ma hakkama korrektse kirjakeele kaitsjaks (21.07/KT/TH).

Keele kujutlemine KAITSEALUSENA saab täiesti ilmseks 2022. aasta varakevadel: Mis või kes siis ikkagi on tänapäeva Eesti keele-elus nõrk ja vajab kaitset? Kaitset ei vaja mitte õpilased õpetajate, autorid toimetajate, võrulased põhjaeestlaste, naised meeste ja rahvas mineviku repressiivsete keelemeeste eest, vaid kaitset vajab eesti keel (seal­hulgas eesti kirjakeel) inglise, meie maanurgas ka vene keele varjamatu pealetungi eest. (22.03/TO/MK) Reaalsete sõjasündmuste taustal muutub kaitsmisretoorika konkreetsemaks ka selles suhtes, et raamistades sündmused üldiselt SÕJA metafoori abil, tuuakse sisse vaenlase kuju ning keel (ja selle kaitsjad) hakkavad üha enam tunduma OHVRINA: [---] institutsioonide jõupositsioonilt rünnatakse kirjakeelt, senise keele­korralduse põhimõtteid ning nende rakendajaid [---] (22.04/AJ/AK).

Keele kujutlemine abitus OHVRI rollis jätkub diskussiooni teisel pingeperioodil, mil kutsutakse üles jõulisele keelekaitsele: [---] seega eesti keel pilastamisest ei pääse [---] Digiajastul on vaja jõulist keelekorraldust: see sarnanegu pigem küberkaitse, tarbija­kaitse, autorikaitse, tervisekaitse ja keskkonnakaitsega. (22.09/KÕ/AV) Kuivõrd institutsioonid, kellelt jõulist keelealast suunamist oodati, ei ole piisava jõulisusega oma sellisest kavatsusest teada andnud, jätkub keele, aga nüüd juba ka ÕS-i kujundlik ohvristamine: Eesti keele olukorda võib praegu võrrelda aia või pargiga, mis kavatsetakse omapäi jätta [---] EKI ei kavatse meie (kirja)keelt enam kaitsta ja kasida. (22.10/KÕ/TK) Ilmub pilt põlema süüdatud ÕS-ist ning keele suurima vaenlasena kujutatakse Eesti Keele Instituuti, seda juhtkirjade ning suures kirjas pealkirjade tasemel: „Keeleinstituudi jakobiinid tühistavad eesti kirjakeelt” ning „Keeleinstituut susserdab emakeele kallal, aga keegi ei saa aru mida täpselt” (22.10/AJ/ME). Keele kujundlik raamistamine ABIVAJAJANA päädib õiguskantsleri kirjutisega „Eesti keel on põhiseadusliku kaitse all” (22.10/RI/ÜM).

Diskursuse rahunemisfaasis võtab Birute Klaas-Lang keele ABIVAJAJANA mõistmise kokku niiviisi: Visioon õigest keelest nii kõnes kui ka kirjas, mis vajab hooldamist ja ettekirjutusi, mida tuleb võõrmõjude eest kaitsta, püsib mõneski mõttes tänapäevani (22.12/KT/BK). Samas tekstis osutab ta sellegipoolest ise empaatiliselt, et keel vajab toetamist: Siiski ei tohi jätta keelt selles muutuste tuules omapäi.

 

5.2. EHITIS

Lakoffil ja Johnsonil (2011) on esile toodud mõistemetafoor TEOORIAD ON EHITISED; Kövecses on sõnastanud selle üldisemalt STRUKTUURI STABIILSUS ON EHITIS (Kövecses 2018: 133). Lähtevaldkond EHITIS sobibki mitme kompleksse ja soliidse mõiste (nt rahvuslik identiteet, keelekorraldus, kirjakeel) metafoorseks konstrueerimiseks ja väljendub keeleliselt mitmesuguste alustalade, tugisammaste, vundamendi, murendamise, lõhkumise ja ülesehitamise väljendites. Kuna EHITISE kujund laseb rõhutada püsivust, stabiilsust ja elementide vastastikku toetavat osalemist keerukas süsteemis, sobib see hästi alalhoidliku väärtusmudeliga, eriti selle aspektiga, mis taotleb kontrolli omamist ja näeb piirangute lõdvendamises ohtu.

Taas algab kujundlik mõtlemine üldaktsepteeritud seisukohast „ÕS on kirjakeele normi alus” ning näeme, kuidas moodustub keerukas süsteem keelest, keeleallikaist ning rollist, mis keelel ühiskonnas täita on. Ühest küljest on (kirja)keel ise tugi­sammas või alustala, nt omariiklusele: [---] kirjakeele kui ühe riikluse alustala murendamises (22.03/TO/MK), ja teisalt võib keelt (väga erinevalt abivajaja rollist) hoopis ise kaitset pakkuva kindlusena käsitada: „Keel võib olla kindlus” (­20.12/AJ/IT). Ka kirjakeel ise on ehitis, mis toetub ÕS-i normide vundamendile ja omakorda ­Kirjakeel moodustab vundamendi, millele saab tugineda näiteks oskuskeel (22.03/TO/HM).

Diskursuse esimesel pingeperioodil tajutud keele haavatavus tuleb esile erinevates lammutamise ja kaduvikku vajumise kujutlustes: [---] reeglite vundamendile toetuv keeleõpetus hääbub (21.06/AJ/KT); [---] et ei oleks sellist kivisse raiutud kirjakeele normi alust (21.06/MH/GR); [---] tahetakse maja jälle maha tõmmata ja otsast alustada [---] Et siis püstitada tühermaale Paabeli torn? (21.06/AJ/MK); Ärme lõhu seda, mis on, vaid ehitagem selle ümber ja juurde uut (21.06/TÕ/ML).

Ukraina sõja puhkedes võimendub diskussiooni raamistamine SÕJA kujundi abil ning vastavalt teiseneb ka keele olukorra kirjeldus: Kutsun üles [---] sõda kirjakeele, Eesti riigi toimimise aluse vastu lõpetama enne, kui järel vaid varemed (22.04/AJ/AK). Teisel pingeperioodil argumenteeritakse üldiselt keerukamalt: Keelesüsteemi murendamise juures tuleb arvestada lõpuks seda, et keel ei ole mingi omaette iluasi (22.10/TÕ/HS); Lagunemine ei avalduks aasta või kolmega, kuid kümne aasta pärast oleks probleemid juba ilmsed (22.11/AJ/ME). Teisalt leitakse, [---] et ametlik kirjakeel on juba lagunenud (22.11/KÕ/EL).

Keele kui EHITISE kujund jõuab ka kõrgete riigiametnike sõnavõttudesse: Praegu, kui laene murrab sisse uksest ja aknast keelde [---] (22.10/RI/TL); Lagunev eesti keel viiks lõpule hariduse ja teaduse ingliskeelseks muutmise (22.10/RI/ÜM); Sel juhul laguneks keel ära (22.11/MH/JV).

Keeleteadlased kasutavad oma argumentatsioonis samuti EHITISE kujundit, tuues esile pigem konstruktiivset aspekti: Koolis laotakse kirjakeele vundament, millele ehitatakse tulevase elu (kirja)keelekogemus (22.12/KT/MA); eesti keelt on teadlikult üles ehitatud [---] (22.12/KT/ML). Keele kujutlemine ehitisena realiseerub ka teadlikus ja tahtlikus võrdluses: Keele ära fikseerimine oleks samaväärne sellega, kui hruštšovkat ei tohiks ümber ehitada (22.09/KT/LR). Nagu näha, saab kujundit venitada-laiendada nii, et selle abil selgitada uuendamise ehk n-ö keele remondi vajadust. Keele kujutlemine ehitisena sobib seega nutikalt kasutatuna ka arengualti väärtusmudeli tõekspidamistega.

 

5.3. ELUSOLEND

Keele käsitamine ELUSOLENDINA ilmneb põhiliselt kontekstides, kus räägitakse keele püsimisest, muutumise võimalikkusest ja vajalikkusest, keele olemasolust või selle lakkamisest. Kujundit lasevad aimata väljendid nagu elav keel vs. surnud keel, keele elujõud, välja suremine, eesti keele tervis, aga ka keeleorganism jpt. Keelest mõtlemine ELUSOLENDINA seondub üldiselt arengualti väärtusmudeliga, mida iseloomustavad väärtuskategooriat tähistavad märksõnad, nagu „loomulikkus”, „arenemine”, „elurikkus”, „loovus” ja „loomingulisus”. Läbi aegade kestmise eesmärgi kontekstis panustatakse pigem keele kohanemisvõimele, laenates seega arusaamu evolutsioonibioloogiast. ELUSOLENDI kujund haakub temaatiliselt LOODUSE ja ­loodusjõu kujunditega, samuti täpsemate kujunditega LOOM, TAIM ning INIMENE (st personifikatsioon).

Elusolendi kujundit kasutavad rohkem keeleteadlased, kui nad argumenteerivad, et keel muutub ja areneb: Eesti keel, nagu iga teinegi elus keel maailmas [---]. [---] on kohalikud murded sisuliselt välja surnud (20.10/KT/MM); Keel ei ole sõnaraamatutes ette kirjutatud staatiline loend, vaid elav nähtus (21.10/KT/LR); See, et keel ajas muutub, on aga iga elava keele tunnus (22.04/KT/LL). Keele elujõule peetakse heaks ka toimuvat diskussiooni (22.10/KT/BK), samuti keelelist mitmekesisust: Normeeritud kirjakeele kõrval hoiavad keele elujõudu eri piirkondades või olukordades kasutatavad keelevariandid (22.10/KT/KP); Küll aga peab keel muutuma, et olla elujõuline (22.12/KT/ML).

Keele kui ELUSOLENDI kujundi seavad alalhoidlikud hääled esimesel pinge­perioodil kahtluse alla: Uuendajate väitel [---] see ohustab keele elujõudu, kestmist [---] väide, et eesti keel sureb välja, kui teadlased seda uuel viisil arendama ei hakka, väärib kontrollimist (21.06/AJ/KT). Ka keeleteadlased seavad selle kujundi küsimärgi alla: Kui väidetakse, et keel muutub, viitab enesekohasust väljendava u-liitega tegusõna arusaamale, justkui oleks keel puutumatu loodus – nagu ürgmets –, mis muutub inimesest sõltumata, iseenesest (21.12/KT/PN). Samas alalhoidlike häälte vahendusel ilmub ELUSOLENDI kujund isegi naturalistlikumalt, mainides keele tervist (22.07/AJ/MH), elavale keeleorganismile kääride sisse löömist (22.10/TÕ/HS), keelele surmamatsu andmist (22.09/KÕ/AV) ning keele hingusele minekut (22.10/RI/ÜM).

Huvitavalt toimub kujundite dialoog teises pingeperioodis ühe ja sama autori tekstis, kus ühe lauseosaga võetakse omaks, teisega tõrjutakse ning järgmises lauses ikkagi järgitakse ELUSOLENDI metafoori, sulandades seda ABIVAJAJA kujundiga: Olgu keel üldiselt pealegi loodusjõud, mida ei saa käskida, eesti kirjakeel on igatahes inimtekkeline. [---] Eesti kirjakeel ei ole surnud ega sure, aga ta vajab õppimist, harimist, korraldamist ja hoolt. (22.10/TO/HS)

ELUSOLENDI kujundit ekspluateerib loodusteaduslikul taustal teadlikult Erkki Luuk: Kui keel on liik, siis erinevad keeled – eesti, inglise, ladina jne – on sellesse liiki kuuluvad organismid, mille vanust mõõdetakse parimal juhul paari tuhande aastaga. Ükski praegu emakeelena kõneldav keel nii vana muidugi pole, kuid kuni on säilinud tekst, mida keegi veel lugeda oskab, on keel vähemalt mingis mõttes elus. (22.11/KÕ/EL)

 

5.4. INIMENE

Seda, et keelt kujundlikult INIMESENA käsitatakse, st personifitseeritakse, saab järeldada väljenditest, milles kõneldakse keelest, nagu oleks sellele omased kas psühho­loogilised seisundid või ühiskonnateadustes käsitletavad kalduvused.

Keele personifitseerimisest kõnelevad väljendid rahuldab või ei rahulda keelt, keele heaolu, käekäik, kannatused, aga ka nt vägivaldsus, samuti suhestumine keelega viisil, millega tavaliselt kirjeldatakse inimlikke suhteid (nt kohtumine emakeelega, keelest hoolitakse, keel erutab, läheb korda). Taoline psühhologiseeriv lähenemine võimaldab väljendada emotsionaalset seotust keelega, ning seda tuleb esile nii alalhoidlikku kui ka arengualdist väärtusmudelit jagavate autorite tekstides.

Keeletoimetajad viitavad hellitavalt krutskiga sõnadele (21.11/TO/HM), vaidlusi põhjustanud sõnu kutsuvad humoorikalt õnnetuteks paronüümideks (22.02/TO/HS) ja elavad kaasa keele saatusele sõnastikus: Kui need kaks eriülesandega keelevarianti ühte sõnastikku kokku panna, hakkab üks neist paratamatult kannatama (22.03/TO/HM). Isikustamist viljeleb ka kõrvalseisja hääl: [---] vaid paar arusaadavat eesti­keelset lauset, mis ei anu toimetaja kohendavat kätt (22.09/KÕ/AV). Keele kannatuste kõrval ei puudu diskussioonis teine aspekt – inimese kannatused keele all: [---] reeglitest, mis on ka minu loomuliku keeletaju suhtes üsna vägivaldsed (22.06/KÕ/KV).

Psühholoogilist isikustamist leidub ka keeleteadlaste sõnavõttudes: [---] mida meie ta jaoks teha saaks? [---] on meie ülesanne parandada eesti keele mainet (22.05/KT/AT). Maine teemat psühholoogilises võtmes ekspluateeritakse teadlikult: Eesti keel ei lähe kohe hukka, kui sõnaraamatud ja õpikud keelt rangelt kuskil (Pätsu ajas? 1960. aastates?) kinni ei hoia (22.09/KT/LR). Eesti keelde sobimatule sõnale viidatakse eufemistlikult kui juhuslikule külalisele (22.10/KT/BK) või arutletakse, mida teha kui uuemad laensõnad ei taha kuidagi sobituda [---] (22.11/KT/ML).

Kriisi teises pingeperioodis on keel juba sedavõrd isikustatud, et räägitakse eesti keele hea käekäigu eest hoolimisest (22.10/KT/BK) ning tutvustatakse pikalt-laialt keele heaolu kontseptsiooni (22.10/KT/KP). Keelt isikustava ja sellega isikliku vahekorra hoidmise tendentsi võtab kokku Klaas-Lang: Eesti keel erutab, eesti keelest hoolitakse – kõik need arutelud mõjuvad ju tegelikult eesti keelele hästi (22.12/KT/BK).

Keele sotsiaalpsühholoogilisest isikustamisest kõneleb aga keele iseloomustamine omadussõnadega, mis üldiselt kuuluvad ühiskonnateadustesse, nt arutlused, kas keel on vaba, demokraatlik või autoritaarne, totalitaarne või koguni fašistlik. Sellised kujundid kerkivad esile seoses arengualti väärtusmudeli aspektiga, mis seab esile indiviidi valikuvabadusi. Just keele sotsiaalpsühholoogilise isikustamise kujund on olnud vastuolulisi tundeid ja reaktsioone tekitavaks ajendiks.

Diskussiooni käivitanud artikkel „Keeleteadlased: eesti keel on vaba, aga võiks olla veel vabam” (20.10/KT/MM) tõi esile indiviidi keelelisi valikuid väärtustava vaate­punkti. Alalhoidliku väärtusmudeli pooldajad aga tõlgendasid seda kui üleskutset keelelisele lodevusele ja selle kehtestamisele käitumisstandardina ning just see asjaolu sai diskussiooni esimese pingeperioodi peateemaks: Kas keel lastakse liiga vabaks? (21.06/MH/GR). Juhtkiri „Keel vabaneb ahelaist” võimendas sotsiaal­psühholoogilist isikustamist iroonia abil, tuues sisse viite ahelatele kui orjuse sümbolile; keele­teadlasi kutsutakse irooniliselt kirjakeele vabastajateks (21.06/AJ/KT). Taustal kulgevate suurte kriiside mõisted ja märksõnad (autokraatia, totalitarism, fašism) jõuavad ka keelealastesse diskussioonidesse. Kõverpeeglis raamistatakse keelt totalitaarse valitsejana, kes sunnib oma tahtmist peale: aheldades inimese peamise suhtluskanali, on kirjakeel sõna otseses mõttes totalitaarne [---] keel on rõivastatud lihtsalt teistsugusesse vormi ja marsib teistsuguse muusika järgi (21.06/AJ/ME).

Iroonia arengualdist väärtusmudelit esindavate keeleteadlaste suhtes jätkus 2022. aasta varakevadel sõjasündmuste taustal, mil sõnastikureformi nimetati eesti keele vabastamisliikumiseks (22.03/TO/MK) ning naeruvääristati teaduslikku lähenemist keelenormidele, nimetades seda keeleteaduslikuks auruks, mis on kulunud teatud sõnade „vabastamisele” (22.02/TO/HS). Alalhoidliku väärtusmudeli pooldajad ­jätkavad irooniat ka diskussiooni teisel pingeperioodil: viib EKI juba teist aastat ellu vabastusoperatsiooni (22.10/TO/HS).

Leidus aga kõrvalseisjaid, kes keele vangistuse kujundit iroonia asemel tõsiselt võtsid ning arutlesid, kelle tahe peaks peale jääma: Keelt ei pea puuris hoidma [---]. [---] on oluline jätkata katsetamist ning lasta keelel alluda meie reeglitele, mitte meil keele omadele (22.03/KÕ/EL). Üks pikemaid ja läbimõtestatumaid esseid on Heigo Soomanilt, kes muu hulgas arutleb: keel on ühest otsast paratamatult üsna repressiivne [---] keel on just nimelt fašistlik, kuna mitte ainult ei keela teatud väljendeid, vaid lausa sunnib ütlema teisi. Sõnaosavalt seob Sooman vabaduse ja autokraatia kokku üheks ja samaks vägivallateoks: Ülevalt peale sunnitud vabadus on olnud kõigi autokraatide peamine vits (22.10/TÕ/HS).

Keeleteadlased ühest küljest jäävad diskussiooni vältel truuks keele sotsiaal­psühholoogilisele isikustamisele: inimkeel on vaba ja kui see seda poleks, ei saaks keel täita oma eesmärki inimeste mõtlemis- ja suhtlusvahendina (21.06/MH/GR); Keel on demokraatlik ja vaba (22.04/KT/LL), kuid teisest küljest ei ole jäetud ära kasutamata võimalust irooniliselt võimendatud personifitseerimist omalt poolt utreerida ning küsimärgistada: keele vabaduse või võimaliku vabadusekaotusega ei ole sõnastiku­reformil mingit seost (21.06/MH/GR); Ei ole olemas sellist asja nagu tähenduste vabakslaskmine, sest tähendused ei ole kunagi vangis olnud, eriti ei ole neid EKI vangis hoidnud (22.09/KT/AT).

 

5.5. TAIMED, AED, METS

Loodusest motiveeritud kujundlikkust võib pidada eestikeelsele keeleteaduse termino­loogiale omaseks: sõnadel on tüved ja juured. Näib aga, et üleilmse kliimakriisi taustal ja seoses keskkonnateemade aktualiseerumisega on looduse ja keskkonna sõnad osutunud sobivaks, et mõelda ja kirjutada keelega toimuvatest nähtustest, sh nii meeldivatest kui ka ebameeldivatest. Analüüsitud diskursuses tõuseb TAIME kujund esile siis, kui jutuks tuleb keeleline variatiivsus, mitmekesisus, väljendus­rikkus ning mõistlike piiride seadmine.

TAIME kujund avaldub sellistes väljendites nagu juurduma, vohama, keele loomulik lopsakus, pügamine, ära nudimine, välja juurimine jne. Looduslähedane ja mitmekesisust rõhutav suhtumine klapib ühest küljest kokku alalhoidliku väärtusmudeli kuvandiga keelest, eriti selle esteetilise ideaali aspektist; kuid sama väärtusmudeli teine aspekt – piirangute eelistamine lodevusele – näeb looduslikku lopsakust kui antiväärtust, sest umbrohi tuleb peale (22.10/KÕ/TK). Alalhoidlikku keelekuvandisse kuulub puhtuse ja korra ideaal ning võõrliikide tõrjumine. Sellele vaatele vastanduv noor autor ei ole kujunditega koonerdanud: Hoides eesti keelt hoolikalt lukustatud kõlbluse reeglite kastis, võtame sellelt hapniku ning keel närbub (22.03/KÕ/EL). TAIME kujund teeb diskussiooni vältel läbi põneva arengu: algsest teadvustamata ja konventsionaalsest metafoorikast kujuneb diskursuse edenedes võimas allegooria „Olukorrast keeleaias” (21.09/TO/HM).

Mõningaid TAIME kujundile viitavaid väljendeid võis kohata juba lõimetusfaasis: juurdumata tähendussoovitustest võiks loobuda (21.01/KT/ML); Siin vohab kõnekeelne ärme (21.02/TO/VK). Diskussiooni esimesel pingeperioodil saab alguse keelelise varieeruvuse võrdlemine umbrohuga: [---] kui kirjakeele norm teadlikult kaotada, hakkab aja jooksul varieeruvus kasvama – täpselt nii nagu aed kasvab umbrohtu, kui seda mitte harida (21.06/AJ/ME). Edasi võimendub keelega toime pandav (õieti selle ettekujutamine) hirmsaks katastroofinägemuseks, kus paralleele tuuakse teisest aktuaalsest teemast – Eesti metsade liigraiumisest: Eesti keele tuleviku küsimus ei ole metsa omast sugugi vähem tundlik ja arendajatel-uuendajatel on väga palju teha kustutamaks sajaprotsendiliselt kahtlused, et keelemetsas võib „sõnastikureform” tähistada lageraiet ning et EKI direktor on tegelikult harvester NO-teatri etendusest. (21.06/AJ/KT). Sama kujundit arendab jõuliselt ja teadlikult edasi ajakirjanik: [---] ja juurime välja ühtse kirjakeele [---] nagu kaevataks sõnnikuhargiga teadlikult ringi kogu meie esivanemate üles ehitatud ühiskond, juuri segi paisates. Või hävitataks alusmets, et juurdekasv peatuks. (21.06/AJ/MK)

Pisut rahulikumas toonis kirjeldatakse keelepraktiku suhet keelega aedniku ja taimede suhtena [---] ametiteksti koostaja või toimetaja ei saa keele loomuliku lopsakusega leppida (21.07/KT/RA). Allegooria „Olukorrast keeleaias” ei maini tekstis üldse, et juttu on keelest – sõna-sõnalt on jutt üksnes aiatöödest: nt peenraid tuleb rohida, et eemaldada tarbetu, tühine ja üheülbaline. [---] Kõik lilled on värvuse ja kasvu järgi paigutatud. Tekst on täiuslik allegooria, mis laseb esile tulla keele­aedniku töö kasulikkusel, esteetilistel ideaalidel ning nõutusel, kuna endisi töövahendeid enam polevat; samuti polemiseeritakse (keelelise) elurikkusega: Vihjamisi on mulle mõista antud, nagu oleks plaan terve aed ainult elurikkusega täita [---] sest elurikkus ju erilist hoolt ei vaja (21.09/TO/HM). Kirjeldatud allegooria põimib AIA kujundit ka ABI­VAJAJA kujundiga, kuivõrd raamistab keelt aedniku hoolt ja häid tööriistu vajava aiana. Teisest küljest on sobinud keeleaia kujund kriitika tegemiseks: Korra­lagedus, leidsid keelespetsid, tuleb võtta käärid ja kõik nimetused ühtlaseks pügada (21.12/KÕ/LV).

Taimede ja aia kujundist saab justkui iseenesest alalhoidliku väärtusmudeli pooldajate argument, mis võetakse taas kasutusele teises pingeperioodis: Toomas Kiho võrdleb eesti keelt aia või pargiga, mida kavatsetakse hooletusse jätta [---], kus hakkavad vohama võõrliigid (-laenud), ja kahtleb, kas maailma tõmbetuultes sirguv keelevõpsik üldse eestikeelseks kasvab (22.10/KÕ/TK). Optimistlikumas toonis leiab teine autor: meil on lopsakas kirjanduskeel [---] Kõigis neis tekstides elab ja õitseb eesti kirja­keel. (22.10/TO/HS)

On tähelepanuväärne, et AIA ja METSA kujundit keeleteadlased kasutama ei kipu, nende kirjutistes piirduvad viited taimedele keelesoovituste juurdumise või mittejuurdumise mainimisega. Nagu eespool juba tsiteeritud, ollakse ka keele kui metsa kujundi suhtes otsesõnu kahtlevad (21.12/KT/PN). Kokkuvõttes esindab TAIME kujund vaateid kultuuristatud ja kultuuristamata elusloodusele (= keelekasutusele) ning kummagi jätkusuutlikkusele, peamiselt alalhoidlikust vaatenurgast.

 

5.6. TÖÖRIIST JA TEISED ESEMED

Keele kujutlemine tööriistana tundub üsna triviaalne. Juba marksism-leninism õpetas, et töö tegi ahvist inimese – looma, kes kasutab tööriistu, muu hulgas keelt suhtlemiseks. Keele käsitamine tööriistana seostub alalhoidliku väärtusmudeliga selle instrumentaalse ideaali aspektis. Arusaama, et keelel on funktsioonid ja et nende täitmiseks peaks ta olema võimalikult tõhus, iseloomustavad sellised (kirja)­keelele esitatavad ootused, mida tähistavad väärtuskategooria märksõnad „suhtlus­sujuvus”, „ühtsus”, „korrektsus ja täpsus”. Iseloomulikult võtab selle hoiaku kokku Lauri Vahtre: Keel on lõpuks kõigest vahend, suhtlusvahend. Ja iga vahend peab olema võimalikult otstarbekas, tõhus, käepärane [---] Keel – nii suuline kui kirjalik – on suhtlusvahend. Tööriist, kui soovite. Tööriistaga peab saama teha seda tööd, milleks ta on mõeldud. (21.12/KÕ/LV)

Keele käsitamist tööriistana reedavad sellised väljendid nagu tööriist, tõhusus, omistused nagu jäik vs. paindlik, nüri vs. vahe. Rida väljendeid aga lasevad mõista, et TÖÖRIISTA kujundi kõrval leidub muudki esemestamist: nt iluasi, mänguasi või museaal – isegi kui need väljendid ilmuvad eituses ja ilmselgelt ei sobi kokku instrumentaalse ideaaliga.

TÖÖRIISTA kujund ilmub diskursusesse esimesel pingeperioodil esmalt hoopis sotsiaalsete suhete kirjeldamise kontekstis: „Kirjakeel kui rõhumise tööriist” (21.06/AJ/ME). Seda pingeperioodi iseloomustab ka debati algus keele olemuse üle ning TÖÖRIISTA kujund on üks neist, mis seda mõtestada aitavad: Oleme endale evolutsiooni käigus ehitanud tõhusa ja täpselt meie vajadusteks timmitud tööriista, mis toimib just sellisena, nagu ta on (21.06/KT/AT).

Keele kui tööriista tõhusus-vahedus on edasiste diskussioonide teema ning eriti tõstetakse esile kirjakeele staatust rafineeritud tööriistana: [---] mida haritum on arutelu, seda vahedamaks lähevad sõnad. Kirjakeel on tööriist nagu skalpell vere­soontekirurgi käes – ta ei saa oma tööd teha ju tömbi nuiaga! (22.10/TO/HS) Ka keele­teadlased nõustuvad töövahendi kujundiga, kuid tõstavad esile selliseid omadusi nagu paindlikkus ja mugavus (22.04/KT/LL). Keele kui tööriista vaheduse ja täpsuse seavad omakorda kahtluse alla Arvi Tavast ja Krista Kerge artiklis „Täpne väljendus on keeles põhimõtteliselt võimatu” (22.09/KT/AT). Õiguskantsleri sõnavõtt ei jäta seevastu kahtlust keele kui tööriista väärtuses, seda muu hulgas põlvkondade­vahelise sideme hoidjana: Keel on mõtlemise tööriist ja kannab endas põlvkondade kogemust (22.10/RI/ÜM).

MÄNGUASJA kujund kerkib esile teisel diskussiooniaastal, kui üks diskussantidest humoorikalt osutab, et keelt ja sõnu ei peaks kergekaaluliselt võtma: Sõnadega saab mängida, neid käänata ja väänata – aga kindlasti saab neid ka õppida [---] (22.10/TO/HS). Keelerõõmu ja mängulisuse kujundi võtavad kasutusele arengualti väärtusmudeli järgijad: Mängida saab kõigega ning eriti soovituslik on mängida keelega, mida räägime (22.03/KÕ/EL); Keel on rõõmu ja mängulusti allikas (22.05/KT/AT); Ängi asemel mäng (22.09/KT/LR).

Kergemeelset suhtumist keelde ei jäta oponendid vaidlustamata: Esiteks, eesti keel pole mitte tänaval vedelev mänguasi, vaid kujutab endast identiteedina üht ­kõrgeimat väärtust üldse (22.09/KÕ/AV). Irooniaga tembitult saab kerglane suhtumine keelde hinnangu: [---] normi- ja reeglivabadus, standardi vajaduse eitamine on nutune uudis nii kirjakeele tarbijatele kui ka kõigile mänguhimulistele (22.10/TO/HS). Ja veel kord: Kui võtta sihiks normingud rõõmu ja mängulusti nimel purustada – lähevad esimestena puruks rõõm ja mängulust (22.10/TÕ/HS).

Keele kui mänguasja kujund pole midagi uut, seda meenutab Karl Pajusalu diskussiooni teisel pingeperioodil: Filosoof Ludwig Wittgenstein esitas võrdpildi keele­kasutajast kui kassipojast, kes mängib keele nagu lõngakeraga. See lõngakera võib veereda ootamatutesse kohtadesse ja teha kassipoja päris nõutuks. [---] Keele kui lõngakera metafoori edasi arendades saab sedastada, et lõngakerasid on mitme suurusega, need võivad hargneda erinevalt, lõng neis võib olla tugevam või nõrgem ning katkigi minna. (22.10/KT/KP)

 

5.7. KOKKULEPE

KOKKULEPPE kujund valib keele mitmetahulisest olemusest esiplaanile selle sotsiaalse, ühiskondliku iseloomu. Selle suhtes, mis on ja mis ei ole keeles kokkulepitud või kokkulepitav, on diskussantide arvamused erinevad. Keelest kokkuleppe terminites (kokkulepe, kokku leppima) mõtlemine ja rääkimine on diskussiooni alg­faasis omane pigem arengualti väärtusmudeli pooldajatele, kuid hiljem osutub kujund neile pisut ebamugavaks, kuna teised diskussandid ei võta keele kokkuleppelist iseloomu mitte kujundina, vaid täht-tähelt ning neil on raske mõista, miks näiteks ei saa keeleteadlaste väitel sõnadel olla kindlalt kokkulepitud tähendusi; nad otse nõuavad neid.

Keele mõistmine KOKKULEPPENA tuleb esile kohe diskussiooni alguses: [---] keel on kokkulepe, mida inimesed vabatahtlikult järgivad. [---] kuidas me eesti keeles kirjutame, on ühiskondlik kokkulepe (20.10/KT/MM). Jõuliselt tõuseb see kujund esile esimeses pingeperioodis, kui keeleteadlased arutlevad keele ja normide olemuse üle: See on see norm või sotsiaalne kokkulepe, millel suhtlus ja üldse ühiskonna toimimine põhineb (21.06/KT/AT); Keel on siiski inimese loodud kokkuleppeline märgi­süsteem (21.12/KT/PN).

Keele käsitamist kokkuleppena ei ole kõigil kohe kerge mõista: Õigekeelsus on kokkulepe, aga kes ja kuidas kokku lepivad? Millele kokkulepe tugineb? (21.06/TÕ/ML) 2022. aasta alguses näib KOKKULEPPE kujund olevat keelepraktikutel omaks võetud: Nimelt, keel on enamasti kokkulepe. Keelekasutajad lepivad kokku, et mingi­sugusest tähtede kombinatsioonist saab sõna, mis hakkab tähistama mingit kindlat nähtust, olendit või asja. (22.02/TO/HM) Tasapisi hakkab aga kruttima arusaamatus selle kujundi kasutamise ümber ja ilmuvad vastuolulised väited: kõik ongi lihtne ja arusaadav, kuni kokkulepped puudutavad vaid sõnade õigekirja. Kõik, mis puudutab sõnade kasutamist, on aga märksa keerukam. (22.04/KT/LL) Osutub, et keel ühtlasi on ja ei ole loomult kokkuleppeline: Ent tuleb tähele panna veel üht keele hämmastavat omadust: mõistetavad on ka need sõnad, mille tähendused ei ole eelnevalt kokku lepitud. [---] Rääkimata sellest, et sõnade tähendustes tuleks keele arusaadavuse või püsimise jaoks kuidagi kokku leppida. [---] Üks hea inimkeel peaks üheaegselt [---] põhinema kokkuleppel ja töötama ka kokku leppimata. (22.05/KT/AT) Selline ebamäärasus – on ja ei ole – pole olnud keeleüldsusele talutav ja ei ole seda olnud ka õiguskantslerile: [---] sõnadel peavad olema kokkulepitud tähendused, lausetes kokku­lepitud sõnajärg [---] (22.10/RI/ÜM).

Mingis mõttes võib nentida, et KOKKULEPPE kujundist on kaduma läinud selle algselt esil olnud vabatahtlik iseloom ning kujundi tõlgendus on nihkunud rohkem kokkulepete teise olulise omaduse – nende kindluse ja pidavuse aspektile, mis osas keel paraku vaid osaliselt vastab kujundi loodud ootusele.

 

6. Kokkuvõte ja arutelu

Uurimuse eesmärk oli mõista, kuidas keelekriisi diskursuses osalejad mõtlevad ja räägivad kujundlikult keelest, kuidas seostub kujundlik mõtlemine autoripositsioonide, avaldatud tunnete ning väärtustega ning milline on kujundikasutuse dünaamika. Kokkuvõtlikult võib nentida, et diskussioon keelekriisis oli intensiivne, mis väljendus ühest küljest arvamuste rohkuses, nende kuhjumises teatud pingeperioodidesse (vt joonist 1), ning teisest küljest negatiivsete tunnete ja kujundliku keele­kasutuse suuremas tiheduses nendelsamadel pingeperioodidel.

Pingete tekkimise ja kuhjumise põhjuseks võib pidada esile tulnud alalhoidliku ning arengualti väärtusmudeli ühitamatust (vt tabelit 1). Ehkki kõik osalejad pooldavad eesti keele kestmist läbi aegade ja tunnistavad keele sümbolväärtust eestluse keskmena, võivad arusaamad selles osas, kuidas see kestmine peaks aset leidma ja mis on keeleteadlaste ning -praktikute roll selles, olla üsna erinevad. Needsamad erinevad arusaamad kanduvadki edasi kujundikasutusse. Võis märgata tendentsi, et nii mõnigi olemasolev, üldaksepteeritav ja latentselt ning teadvustamatult eksisteeriv kujundlik tõekspidamine võimendus diskussiooni käigus ning jõudis faasi, kus samad kujundid tulid esile tahtlike metafooride ja võrdlustena ja nende üle toimus ka arutelu – kas siis nõustumine või küsimärgistamine, aga ka iroonia ja naeru­vääristamine.

Nii näiteks ABIVAJAJA kujund, mis lähtus keele hooldamise kontseptist ja oli juba ametipõhiselt omane keelepraktikutele (toimetajad, tõlkijad, õpetajad), sai diskursuse pingeperioodidel alalhoidlikku väärtusmudelit pooldavate ajakirjanike kujundi­kasutusest hoogu juurde, nii et keelt hakati käsitama esmalt KAITSEALUSE ja siis juba edasi OHVRINA. Keeleteadlased ei kasutanud ABIVAJAJA kujundit väga aktiivselt, kuid ei seadnud ka kahtluse alla, vastupidi, nii mõnigi keeleteadlane võttis selle mõtestamise viisi diskursuse teatud etappidel omaks.

Teine kujund, mis lähtus latentsest kujundlikkusest, oli keele käsitamine TAIMEDE/AIANA. Kujundi olemasolu reedavad mõningad keeleteaduse (nt sõnatüved, juursõnad) ja keelekorralduse (nt soovituste juurdumine) oskussõnad; diskussioonis aga paisus see lähtevaldkond alalhoidliku väärtusmudeli pooldajate sõnavõttudes võimsaks allegooriaks keeleaiast. Keelelisest variatiivsusest hakati rääkima kui umbrohust, võõrsõnadest kui võõrliikidest, tuleviku keelest kui võpsikust; samas võrreldi keeleteadlaste tegevust irooniliselt lageraiega ning Eesti Keele Instituudi direktorit harvesteriga – Eesti metsade aruteludes demoniseeritud töömasinaga. Taas olid ajakirjanikud need, kelle kirjutistes leidis aset kujundi esmane võimendamine, ning praktikute, aga ka kõrvalseisjate sõnavõttudes toimus selle kinnistamine. Keele­teadlased TAIMEDE/AIA kujundiga analüüsitud diskursuses kuigivõrd ei suhestunud, kui mõni üksik keele loomuliku lopsakuse mainimine välja arvata. Aedniku kujund on aga tuntud laiemalt, näiteks on see Georg Thomase (1991: 20–21) järgi üks peamisi puristlikku vaadet kandvaid metafoore, mida esineb ka keeleteoreetilistes lähenemistes keele standardiseerimisele (nt Praha koolkond).

Kujund, mida nii keeleteadlased kui ka praktikud ekspluateerisid, oli keele käsitamine EHITISENA. Seejuures alalhoidlikust väärtusmudelist lähtujad kasutasid väljendusi, mis – vastavalt kogetud või kujutletavale ohutunnetusele – esitasid EHITIST kui lagunevat või tahtlikult lammutatavat. Keeleteadlaste kirjutistes pöörati seevastu tähelepanu konstruktiivsele, ülesehitavale aspektile, kuivõrd lähte-eelduseks ei olnud hirm, vaid pigem usk keele kohanemisvõimesse. Just seda aspekti aitas arengu­aldist väärtusmudelit jagavatel keeleteadlastel väljendada ka ELUSOLENDI kujund, mis ilmus eeskätt kontekstides, milles võis tunda paralleele evolutsioonilise perspektiiviga (nt liikide väljasuremine). Keele käsitamine elusloodusega võrreldavana ei olnud aga alalhoidliku väärtusmudeli pooldajatele ega keelepraktikutele enamasti vastuvõetav ning selle kujundi üle ka diskuteeriti ja ironiseeriti. Kummati ei ole keelest bioloogia terminites mõtlemine midagi uut: juba XIX sajandi võrdlev-ajalooline koolkond võttis selle metafoori kasutusele, et kõnelda keelest kui elavast organismist, keele surmast, sünnist jne (Haugen 1972: 326, viidatud Koreinik 2023 kaudu). Nagu näha, on kujunditasandi vastuolu eelkõige selles, kas keelt käsitada kultuuristatud või kultuuristamata loodusena. Alalhoidlik väärtusmudel pooldab esimest, arengualdis teist.

Teine kujund, mida mitmed osapooled jagasid, oli keele käsitamine TÖÖRIISTANA. Oli märgata siiski, et praktikud ja teoreetikud rõhutasid tööriista eri omadusi – esimesed vahedust ja täpsust, teised paindlikkust ning mugavust. Kumbki kujutlus ­jõudis diskussioonis ka äärmusesse: täpsuse taotlejad võrdlesid keelt skalpelliga veresoonekirurgi käes, teise vaateviisi eelistajate silmis võinuks aga keelt tööriista asemel ka MÄNGUASJANA võtta ning sellest pideva muretsemise asemel või kõrval ka rõõmu tunda. Keele kujutlemine mänguna sai alalhoidliku väärtusmudeli pooldajatelt tugevalt iroonilise reaktsiooni.

Veel üks keelest kujundlikult mõtlemise viise, mida diskussiooni eri osapooled kasutasid, kuid mille osas esines eri aspektide võimendamist, oli KOKKULEPE. Keele käsitamine kokkuleppena tõstab esile selle sotsiaalse iseloomu. Osutus aga, et lähtuvalt erinevast väärtusmudelist pidasid arengualtid keeleteadlased silmas keeleliste kokkulepete ja nende järgimise vabatahtlikkust, seevastu aga alalhoidlik väärtus­mudel suunas sama kujundi puhul silmas pidama eeskätt kokkulepete siduvat iseloomu, nende kehtivust kõigile.

Vahest üheks suurimaid pingeid põhjustanud kujundiks oli keele personifitseerimine sotsiaalse subjektina, mis sai alguse keeleteadlaste tehtud omistusest sõnaga vaba – keel on vaba, aga võiks olla veel vabam. Arengualti väärtusmudeli seisu­kohast tähendas see indiviidi vabadust (ja vastutust) teha teadlikke keelelisi valikuid; alalhoidlikust perspektiivist paistis aga üleskutsena keelelisele lodevusele, normitusele. Ühiskonnateadustes ja filosoofias on tuntud positiivse ja negatiivse vabaduse mõisted: positiivne – vaba millekski, negatiivne – vaba millestki (Carter 2003). Alal­hoidliku väärtusmudeli pooldajate negatiivse vabaduse tõlgendus võimendus ­ajakirjanike ülikujundlikes sõnavõttudes, kus maaliti lugeja silme ette irooniliselt keelt nii ahelais kui ka ise mundris marssiva represseerijana. Kuivõrd alalhoidlikud hääled hakkasid üha tugevamalt ja üldse mitte irooniliselt rääkima peatsest keele või tähenduste vabaks laskmisest, siis omakorda ironiseerisid selle naiivse kujutluse üle keeleteadlased: keegi ei ole keelt vangi pannud.

Ka keelt psühhologiseerivalt personifitseeriva kujundlikkuse puhul tuleb esile eri rõhuasetusi: need, kes mõistestavad keelt ABIVAJAJANA, on empaatilised keele kannatuste suhtes, need, kes keele kohanemisvõimesse ja enesega hakkama saamisse usuvad, räägivad pigem keele heaolust ja elavad kaasa keele heale käekäigule.

Keele kujundlikku mõistmist iseloomustab üldiselt kujundite paljusus: keegi diskussioonis osalejatest ei kasuta järjekindlalt ainult ühte kujundit, vaid kõik koos panustavad sellesse, et konstrueerida keele kohta erinevaid kujundlikke käsitusi, mida luuakse väitluses läbisegi ning hoitakse alal ka siis, kui neid oma voorudes kas küsimärgi alla seatakse või eitatakse. Analüüsisime siinses käsitluses keele kohta enim kasutust leidnud kujundeid, kuid diskursuses tuli neid ette teisigi: keel kui ­SÜSTEEM, TEKST, POSTIPAKK, KAUP, TOIDUAINE jpt.

Siinsest analüüsist võib jääda mulje, et keelekriisi diskursus koosnes läbivalt retoorika mõttes paatosele orienteeritud kirjutistest (Waugh jt 2013: 620). Nii see siiski ei olnud, sest tegu ei olnud üksnes arvamuslugudega (vt arvamuse žanrist nt Halpern 2018), vaid paljudel juhtudel pigem teadusartikleid meenutavate artiklitega, kuivõrd need sisaldasid viiteid varasematele käsitlustele nii samas diskursuses kui ka ajaliselt varasematele, nii Eestis kui ka välismaal avaldatutele. Diskursuses kasutati ka mitmeid muid argumenteerimisviise peale kujundlike (vt Koreinik 2023).

Halliday keele metafunktsioonide (2003) rakursist võib sedastada, et diskursuses korduvalt esile tulnud kujundid panustasid nii ideatsioonilise tasandi kui ka interpersonaalse tasandi tähendusloomesse. Ideatsioonilisse selles mõttes, et kujundlikult väljendudes õnnestus diskussantidel esile tõsta ja rõhutada mingit aspekti keele mitme­tahulise olemuse juures, midagi selle kohta teatada. Metafoorsel mõtlemisel on omadus, et midagi tõstetakse esile, kuid samal ajal jäävad nähtuse muud aspektid tagaplaanile (Lakoff, Johnson 2011: 42–45). Nii on kujundlik mõtlemine ja väljendus paratamatult selektiivne, teatades maailma kohta vaid osalist tõde. Sellel valikulisel tõekspidamisel põhinevad omakorda eelistatud lahendusteed: kui keelt konstrueerida ABIVAJAJANA, siis on loomulik seda ka piirangute ja normidega „kaitsta”; kui aga konstrueerida keelt ELUSORGANISMINA, mis suurema sekkumiseta endaga hakkama saab, siis on loomulik järeldus lasta keelel kujuneda omasoodu. See tõdemus läheb hästi kokku kujundliku raamistamise teooria ennustustega (Burgers jt 2016).

Kujundliku mõtlemise ja väljenduse panus interpersonaalsesse tähendus­loomesse (ehk suhtlejate rolle ja suhteid kujundavasse ning alalhoidvasse funktsiooni) avaldus mitmes plaanis. Kuivõrd tegu ei olnud pelgalt dialoogilise vastastikmõjutusega, vaid kaasatud oli laiem avalikkus, siis kujundikasutuse teadlik osa oli suunatud ühest ­küljest nii otseselt oponentidele – muutmaks kujundliku raamistamise abil nende vaate­nurka (Burgers jt 2016) –, teisest küljest kindlasti ka laiemalt mõttekaaslastele, loomaks ja kinnistamaks omavahelist solidaarsust. Just irooniline kujundi­kasutus näib olevat võte, mis ühest küljest kehtestab üleolekut oponentidest ja teisest küljest loob solidaarsustunnet (Alba Juez, Attardo 2014). On leitud ka, et kahe kujundi kombineerimise puhul on kriitikutel kujundlikult seatud raamistust raskem vaidlustada, kuna see sisaldab korraga kaht retoorilist operatsiooni, mis muudab öeldu kahtluse alla seadmise väga raskeks (Burgers jt 2016). Irooniat kasutasid selles diskursuses enim alalhoidlikult meelestatud ajakirjanikud, keeletoimetajad ning kõrval­seisjad, mõnel üksikul juhul ka keeleteadlased.

Kujunditega põimitud iroonia osutus osale lugejaskonnast tabamatuks ning juhtus, et kujundlikku keelekasutust tõlgendati otsesõnu (nt sotsiaalpsühholoogilise isikustamise puhul n-ö keele vabaduse teema), mis lõi eeldused möödarääkimisteks, väärtõlgenduste võimendamiseks ning informatsiooni moondumiseks. Eraldi tuleb rõhutada meediamajade pealkirjastamispoliitika ning tsitaatväljatõstete mõju, kuivõrd need on tekstiosad, mis saavad peamise tähelepanu, eelhäälestavad lugejaid (Kövecses 2018) ning näiteks tasuliste väljaannete sisust on osale lugejaskonnast ­ainsana kättesaadavad.

Iroonia ja jõuliste kujundite kaudu hakkas diskursuses toimuma domineerimissuhete uuel viisil paikapanek. Kui eelduste kohaselt on hierarhias n-ö kõrgematel positsioonidel seisvatel isikutel ja institutsioonidel eelis oma keelekasutuse kaudu võimu kindlustada ja kriitilise diskursuseanalüüsi ühe ülesandena on nähtud sellise keelekasutuse paljastamist ja maailma muutmist (Van Dijk 2018), siis analüüsitud diskursuses esindasid institutsioonidega seotud keeleteadlased arengualdist väärtus­mudelit, mis propageerib hoopiski indiviidi õigusi keeleliste valikute vabaduseks, ning distantseerisid ennast tahtsi ja avalikult keele kasutamise viiside pealesurumisest. Sellist hoiakut on keelekorraldusteoorias nimetatud „korraldamiseks alt üles” (vt Koreinik 2023 ja tema viide Elspaß 2021).

See olukord tekitas segadust ja nõutust keelepraktikutes, kellel oli õigustatud ootus saada konkreetseid juhtnööre traditsioonilisel viisil. Kui oodatud domineerimissuhted ei toiminud (neist keelduti), siis hakati domineerimissuhteid uuel viisil kujundama ja seda jõulise kujundliku raamistamise, iroonia ning arengualdist väärtusmudelit pooldava hoiaku naeruvääristamise kaudu. Diskursust iseloomustab seegi, et alalhoidlike vaadetega mõttekaaslased suutsid tekitada sellisel määral ažiotaaži, kuni asjasse sekkusid ja sõna võtsid kõrged riigiametnikud – õiguskantsler ning haridus- ja teadusminister –, millega justkui täideti keelepraktikute ootused jõuliste ülalt alla sõnumite järele.

Internetiajastul kaldub suhtlemine ja diskursuses voorude vahetamine toimuma kiiresti, emotsioonidest laetult ning vastavalt on ka kujundikasutus üldjuhul teadvustamata. Metafooride võimet pakkuda selgeid ja lihtsana näivaid mõistmisviise ongi võrreldud Daniel Kahnemani kiire mõtlemise kontseptiga, mis toetub orienteerumiseks heuristikutele, kuid mis on paratamatult jämedakoeline ning ebatäpne (2011). Tahtlikku ja teadlikku kujundikasutust, mis sellisena ka ära tuntakse ja mida töödeldakse, võib omakorda võrrelda Kahnemani aeglase mõtlemise kontseptiga, mis nõuab enam tähelepanu, kuid võimaldab ka rohkem kontrolli (vt Steen 2023).

 

Lisa 1. Tekstinäidete allikate tähised ja loend

Ilmumisaeg antud aasta ja kuu täpsusega; tekstisisese tähistuse lühiduse huvides on initsiaalid esimese autori omad (vaid esimene ees- ja perekonnanimi).

Autoripositsioonide tähised: KT = keeleteadlaste hääl; TO = keeletoimetajate hääl; AJ = ajakirjanike hääl; MH = mitmed hääled; ÕP = õpetajate hääl; TÕ = tõlkijate hääl; KÕ = kõrvalseisja, muu ala eksperdi hääl.

Avaldamiskohtade tähised: ERR = Eesti Rahvusringhäälingu uudisteportaal; PM = ajaleht Postimees; KK = ajakiri Keel ja Kirjandus.

Aeg/autoripositsioon/initsiaalid	Avaldamiskoht	Autori nimi	Artikli pealkiri
20.10/KT/MM	ERR	Merit Maarits	Keeleteadlased: eesti keel on vaba, aga võiks olla veel vabam
20.12/AJ/IT	ERR	Indrek Treufeldt	Keel võib olla kindlus
21.01/KT/ML	Sirp	Margit Langemets, Peeter Päll	Muutuv ÕS
21.02/TO/VK	Sirp	Väino Klaus	Inglispärase grammatika pealetung
21.03/TO/RR	Sirp	Riina Reinsalu, Helika Mäekivi	Keeletoimetaja muutuste ristteel
21.04/MH/MH	Sirp	kollektiivne	Pöördumine seoses EKI algatatud sõnastikureformiga
21.05/KT/AT	Sirp	Arvi Tavast	Vastus pöördumisele seoses EKI algatatud sõnastikureformiga
21.05/KT/LL	KK	Liina Lindström	Keelekorraldus meie elu kujundamas
21.06/MH/GR	ERR	Greeta-Liisa Roosve	EKI sõnastikureform tekitab keele­inimestes tuska
21.06/AJ/AK	Sirp	Aili Künstler	Mis on „neutraalse” keelearenduse tegelik eesmärk?
21.06/AJ/KT	Sirp	Kaarel Tarand	Keel vabaneb ahelaist
21.06/MH/IO	PM	Indrek Ojamets	Sõnastikureform tekitab segadust ja palju küsimusi
21.06/ÕP/HR	ERR	Hanneli Rudi	Eesti keele õpetaja: jääb mulje, et käib vaikne ÕS-i kaotamine
21.06/AJ/ME	PM	Martin Ehala	Kirjakeel kui rõhumise tööriist
21.06/AJ/MK	PM	Mari Klein	Metaraie või mestaraie
21.06/KT/AT	PM	Arvi Tavast	Kirjakeel kui kokkulepe
21.06/AJ/AK	Sirp	Aili Künstler, Helika Mäekivi	Pealelend – Helika Mäekivi, Eesti Keeletoimetajate Liidu juhatuse esimees
21.06/TÕ/ML	Sirp	Mall Laur	Liiasuse printsiip ja sõnastikureform
21.07/KT/TH	Sirp	Tiit Hennoste	Kirjakeel hõlmab täitunud kirjakeel
21.07/KT/RA	KK	Reili Argus, Annika Hussar, Airi Männik	Ikka sõnastikest, keelekorraldusest ja -toimetamisest
21.09/TO/HM	ERR (Päevakera blogi)	Helika Mäekivi	Olukorrast keeleaias
21.10/AJ/AK	Sirp	Aili Künstler, Helika Mäekivi	Pealelend – Helika Mäekivi, Eesti Keeletoimetajate Liidu esimees
21.10/AJ/AK	Sirp	Aili Künstler	Kas keeletoimetaja ameti koht on ajaloo prügikastis?
21.10/KT/LR	PM	Lydia Risberg, Külli Habicht	Loendipõhisusest kasutuspõhisuseni
21.11/TO/HM	ERR (Päevakera blogi)	Helika Mäekivi	Keeletoimetaja sõnaloendid
21.12/KÕ/LV	ERR	Lauri Vahtre	Kui keel on segi, siis on kõik segi
21.12/KT/PN	Sirp	Peep Nemvalts	Eesti keelekorralduse sasipuntrad
22.02/TO/HS	Sirp	Hille Saluäär	Sõnadest ei saa isu täis ehk Elukestva emakeeleõppe kaitseks
22.02/TO/HM	ERR	Helika Mäekivi	Sõnatähendusest keelekorralduseni
22.03/TO/HM	ERR	Helika Mäekivi	Keelekorraldusest kirjakeeleni
22.03/KÕ/EL	ERR	Eliis Lelov	Keelt ei pea puuris hoidma
22.03/TO/MK	Sirp	Mari Koik	Keele-elu ja nõrgemate kaitse
22.04/AJ/AK	Sirp	Aili Künstler	Kutsun üles keelerindel sõda lõpetama
22.04/KT/LL	ERR	Liina Lindström	Eesti keel olgu mugav töövahend, mitte veskikivi kaelas
22.05/KT/AT	ERR	Arvi Tavast	Milleks meile eesti keel?
22.06/KÕ/KV	Sirp	Kadri Vider	Sõna vabadusest, andmepõhiselt
22.07/AJ/MH	ERR	Marju Himma	ÕS asendub sõnaveebiga – kas keele­tööriist ikka säilib?
22.07/KT/KK	Sirp	Krista Kerge	Targutaja tahab sõna
22.09/KÕ/AV	Sirp	Anto Veldre	Kust on pärit zuumeri eesti keel?
22.09/KT/LR	ERR (Müürileht)	Lydia Risberg	Mida on ühist eesti keelel ja ­hruštšovkal?
22.09/AJ/MV	ERR	Maarja Vaino	„Kultuuristuudio. Arutelu” küsib, kas eesti kirjakeele normi aeg on ümber?
22.09/KT/AT	ERR	Arvi Tavast, Krista Kerge	Täpne väljendus on keeles põhimõtteliselt võimatu
22.10/TO/HS	ERR (Müürileht)	Hille Saluäär	Keelearendus kui elevant värvipoes
22.10/AJ/ME	PM	Martin Ehala	Keeleinstituudi jakobiinid tühistavad eesti kirjakeelt
22.10/RI/TL	ERR	Tõnis Lukas	Õigekeelsussõnaraamatut ja reegleid on vaja
22.10/AJ/ME	PM	Martin Ehala	Keeleinstituut susserdab emakeele kallal, aga keegi ei saa aru, mida täpselt
22.10/TÕ/HS	ERR (Tõlkija Hääl)	Heigo Sooman	Selle maa keelekorraldus
22.10/KT/BK	ERR	Birute Klaas-Lang	Meie ühiskonda ähvardab lõhestada ka keelekriis
22.10/KÕ/LV	PM (L. V. blogi)	Lauri Vahtre	EKI sõnaveeb õpetab eesti keelt valesti kasutama
22.10/RI/ÜM	Sirp	Ülle Madise	Eesti keel on põhiseaduse kaitse all
22.10/KÕ/TK	PM	Toomas Kiho	Kui keel on kaitseta, tuleb umbrohi peale
22.10/KT/KP	PM	Karl Pajusalu	Keele heaolu esmaseks aluseks on keele mitmekesine kasutus
22.11/AJ/ME	PM	Martin Ehala	Kaalul on rohkem kui ÕS
22.11/KÕ/EL	Edasi	Erkki Luuk	Kiri, keel ja selle korraldus
22.11/MH/JV	ERR	Johannes Voltri	Eesti Keele Instituut ei plaani keele­korralduses reforme
22.11/KT/ML	ERR	Margit Langemets, Ene Vainik	Tõde ja õigus keeles
22.11/KT/RK	PM	Reet Kasik	ÕS on eesti kultuuritraditsioon
22.12/KT/ML	ERR	mitu autorit	Keele muutumisega kaasneb alati ka selle üle muretsemine
22.12/KT/BK	ERR	Birute Klaas-Lang	Kirjakeel peab olema üheselt arusaadav
22.12/TO/LR	ERR	Lisbeth Rats	Keeletoimetajad tunnevad muret tulevase ÕS-i pärast
22.12/KT/MA	Sirp	Merilin Aruvee	Emakeeleõpetus, keeleteadlikkus ja keeleallikad
22.12/KT/BK	Sirp	Birute Klaas-Lang	Eesti keelevaldkonna tulised teemad

Uurimust on toetanud PRG 1978 „Uue aja sõnastik: grammatika ja keelepädevuse ­kirjeldamine integreeritud multifunktsionaalses leksikograafilises ressursis”.

 

Ene Vainik (snd 1964), PhD, Eesti Keele Instituudi juhtivteadur (Roosikrantsi 6, 10119 ­Tallinn), ene.vainik@eki.ee

Geda Paulsen (snd 1973), PhD, Uppsala ülikooli vanemlektor/kaasprofessor (Engelska parken, Thunbergsvägen 3 L, 751 26 Uppsala); Eesti Keele Instituudi vanemteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), geda.paulsen@eki.ee

Andra Küti väitekiri täiendab oluliselt teadmisi eesti keele omandamise kohta. Ühelt poolt on ta vaadelnud seda, millises keskkonnas lapsed elavad ja millised keelega seotud tegevused neid ümbritsevad, teiselt poolt aga ka laste keelt ennast mitmest uudsest aspektist.

Väitekirja viies artiklis, millest kaks on kirjutatud kahasse juhendaja Reili Argusega, uuritakse üsna erinevat tüüpi materjali: intervjuusid („Ema haridus ja pere elukoht eesti keelt emakeelena omandava lapse kasvukeskkonna mõjutajana”), lapse ja vanema suhtluse salvestusi („Eesti keelt emakeelena omandavate kuueaastaste laste sõnavara seosed emade sõnavaraga”, „Direktiivsed kõneaktid eelkooliealistele lastele suunatud kõnes, nende seotus lapsevanema haridustasemega ja mõju lapse sõnavarale”) ja lapse pildinarratiivide salvestusi („MAIN-testi kasutamine eesti laste jutustamisoskuse hindamiseks”, „Acquisition of referentiality in elicited narratives of Estonian-speaking children”). Seega on iga alluurimus metodoloogiliselt iseseisev ja läheneb keelekasutusele erinevatest aspektidest. Kogu materjali hulk on aukartustäratavalt suur ja kindlasti ei ole väitekirja artiklid seda veel ammendanud ning tulevikus on võimalik sama materjali ka teistest aspektidest edasi uurida.

Lapse keelelise arengu käsitlus toetub uurimuses funktsionaalsele keeleomandamise teooriale, mille järgi keelelised struktuurid ei ole kaasa sündinud, vaid omandatakse kognitiivse arengu käigus sisendkeele abil. Selles raamistikus ongi väga oluline täiskasvanu ja lapse vestlus, milles tähelepanu on koondatud samale entiteedile või sündmusele. Just sellisest keelelisest koostegutsemisest sünnib lapse keeleline pädevus. Hilisematel keeleomandamise etappidel, mida väitekiri ju tegelikult käsitlebki, pakuvad sisendkeelt ka muud vahendid, näiteks televisioon, filmid või etteloetud ja hiljem enda loetud raamatud. Uurimus seob eesti laste keelelise arengu mitme keeleteaduses üldisemalt palju käsitletud teemaga, nagu klassikaline kõneaktipragmaatika, sõnaliigi mõiste, viitamine ja viitevahendid jm. Sisendkeele mitmekesisusest lähtubki väitekirja esimene teemadering, mis käsitleb eesti laste keelelist kasvukeskkonda. Põhimaterjal pärineb intervjuudest laste emadega, kes on gruppidesse jaotatud hariduse (kõrg- või keskharidus) ja elukoha (maa või linn) järgi. Intervjuude põhjal on tehtud üldistused sellest, kellega ja mil viisil eesti lapsed suhtlevad. Erinevused gruppide vahel ei ole väga suured, kuid on siiski olulised. Kõrgharidusega emad lubavad lapsel kasutada vähem ekraanimeediat, nende lapsed mängivad rohkem üksi ja puutuvad rohkem kokku võõrkeeltega ka suhtluses (mitte ainult ekraani vahendusel). Positiivsena võib näha seda, et raamatute ettelugemine on siiski peaaegu kõigi küsitletute argipäevas oluline (kõrghariduse puhul pisut enam). Kas see tuleneb sellest, et intervjuudega nõustusidki need emad, kes on lapse kasvu­keskkonna osas teadlikumad? Intervjuud näitavad tihti pigem harjumuspärast mõtlemist kui tegelikku olukorda. See aga ei tähenda, et ei oleks oluline teada, mida emad arvavad, sest see peegeldab selgesti ühiskonna suhtumisi.

Keeleline kasvukeskkond on esil ka teises allteemas, mis käsitleb emade direktiivsust suhtluses lapsega. Siinjuures on sotsiaalmajanduslik taust viidud vastavusse ema keelelise käitumisega (mitte tema arvamustega sellest, nagu eespool kirjeldatud intervjuudepõhise uurimuse puhul). Varasemast Tiia Tulviste ja tema kolleegide uurimustest on juba teada, et eesti emad kipuvad kamandama rohkem kui näiteks Rootsi ja Soome emad.¹ See on kurb tõsiasi, mida näeb ja kuuleb iga päev Eesti avalikus ruumis.

Küti uurimus vaatab nähtust spetsiifilises spontaanses situatsioonis, kus laps tegutseb (mängib, meisterdab vms) koos emaga. Mõnes mõttes võiks selle lähenemise liigitada kõneetnograafia valdkonda, sest vaadeldakse kultuurispetsiifilist keelelist käitumist – kuidas lastega suheldakse. Salvestusi on kokku kuuest ema-lapse paarist. Seegi teema on seotud haridustaseme ja elukohaga ning seab selle vastavusse lapse keelelise arengu näitajatega, kuid arusaadavalt ei saa vaid kuue ema keelelise käitumise põhjal tehtud üldistused väga põhjapanevad olla. Vestluses esinenud direktiive on liigitatud vastavalt nende vormile eri rühmadesse. Selles liigituses ongi näha kogu lapse suunamise keeleline mitmekesisus: lapsele võidakse lisaks otsesele käsule (Tule siia!) teha ettepanekuid (Hakkame hoopis süüa tegema), anda edasi hoiatusi ja vihjeid, samuti kultuurinorme (Enne sööki pestakse käsi!) jms. Siinkirjutajale on küll mõnevõrra ootamatu mõnda tüüpi direktiivide liigitus, näiteks on palve Palun aita venda liigitatud kaudseks direktiiviks, kuigi see on pigem päris otsene, sõnaga palun pehmendatud käsk.

Tulemused näitavad, et kõrgharidusega emade kõnes on käskude ja keeldude proportsioon oluliselt väiksem kui keskharidusega emade kõnes. Samuti on keeleline sisend kõrgharidusega emadel ka muus osas (nt sõnavara) suurem ja mitmekesisem. Individuaalsel tasandil oli näha, et sõltumata ema haridustasemest oli direktiivsemate emade laste sõnavara väiksem. Sellest joonistub küll välja „õigem” lapsega suhtlemise viis (ära kamanda, vaid kasuta palju erinevaid sõnu), kuid suuremaid üldistusi selle kohta, kuidas see tegelikult lapse keelelist arengut mõjutab, muidugi materjalist teha ei saa.

Väitekirja kolmas teema on eesti laste jutustamisoskus, eelkõige seoses viitamisega. Kasutatud on rahvusvaheliselt tuntud MAIN-testi,² milles lapsed jutustavad pildi­seeria järgi. Pildiseeria kujutab kitsekesi, kurja rebast ja head lindu, kes kitsekesi kimbutava rebase minema ajab. ­Jutustamist täiendab mõistmiskatse, mis kuulub ka MAIN-testi metoodika hulka. Väitekiri analüüsib sügavuti laste viite­vahendeid, mis on lingvistiliselt kõige põhjalikum alluurimus (sellele teemale ongi pühendatud kaks artiklit). Oleks olnud huvitav, kui sama pildiseeria järgi oleks pandud ka täiskasvanud jutustama, et seda siis laste jutustatuga võrrelda. ­Näiteks on üks tulemus see, et lapsed kasutasid tegelastele viitamiseks palju laiendamata nimisõnu, mis põhjustab järelduse, et lapsed ei kasuta eriti määratlejaid ega ka adjektiiv­atribuute. Aga loomadest kõnelevas loos on vist üsna tavaline rebast rebaseks nimetada nii esimesel mainimisel kui ka edaspidi, sellised on suures osas ka loomamuinasjutud. Teistmoodi võidakse kõnelda inimestest, kellest rääkimisel lisaks muinasjuttudele võiks mudeliks olla argivestlustes esinevad narratiivid. Eks seda peavad näitama tulevased uurimused.

Üheks laste jutustamise allteema tulemuseks on hinnang, et eesti lapsed väga hästi jutustada ei oskagi ja kasutavad vähe emotsioone kirjeldavat sõnavara. See on muidugi oluline järeldus, ent mõnevõrra kurb, kui loomaloo põhjal tehtud üldistus ikka pädeb ka laiemalt.

Väitekirja neljas allteema käsitleb laste sõnavara koosseisu ja selle seost sisend­keelega. Materjal pärineb spontaansetest argivestlustest nelja ema ja nende kuue­aastaste laste vahel. Analüüsitud on nii sõnavara suurust kui ka sõnade jaotumist sõna­liigiti. Otsest seost ema ja lapse sõnavara rikkuse vahel tulemused ei näita, tõenäoliselt materjali vähesuse tõttu. Jällegi oleks vaja suuremat pikiuuringut, mis aga väitekirja mahu ületaks. Laste ja emade öeldud sõnad on jaotatud gruppideks traditsiooniliste sõnaliikide alusel: substan­tiivid, pronoomenid, adjektiivid, adverbid ja verbid. Analüüs näitab kuueaastaste laste verbi- ja adverbikesksust, mis vastandub väikelapse nimisõnakesksusele. See tulemus on väga huvitav, kuid siin tuleb silmas pidada, et töös kasutatud sõnaliigiline jaotus on mõnevõrra petlik. Verbe on kõige rohkem, sest funktsionaalsete nimisõnade hulka kuuluvad ka viitavad pronoomenid. Teiselt poolt on adverbide rühm mitme­kesine, alates sagedastest sõnadest ei, ära, ka, siin ja seal ning lõpetades hoopis sisulisema tähendusega viisi- või ajaadverbi­dega. Tahakski rohkem teada, millised adverbid ja pronoomenid eelkõige esinesid, sest tegu on väga heterogeensete sõnarühmadega. Kui pronoomenite hulgas on palju isiku- ja demonstratiivpronoomeneid, siis seletab see asjaolu, et verbe on protsentuaalselt kõige rohkem, sest verbi argumentidena toimivad nii nimisõnad kui ka prosubstantiivid.

Iga väitekirja allteema on kasulik ka rakenduslikust vaatepunktist, sest annab muu hulgas võimaluse soovitusteks lapse­vanematele. Kõik teemad eraldi võttes oleks võinud anda terve väite­kirja, kuid dissertant on ilmselt otsustanud pigem võtta ette rohkem erinevaid teemasid, kasutada eri meetodeid ja saada mitm­e­kesisemaid tulemusi. Ka eri suunas sissevaadetena on väitekiri eesti keele­teaduse jaoks ülioluline: Andra Kütt on näidanud ennast mitmekülgse uurijana, kes valdab erinevaid meetodeid ja oskab küsida huvitavaid küsimusi ning saada sama huvitavaid vastuseid nii laste keelelise keskkonna kui ka arengu kohta.

 

20. juunil saab Tartu Ülikooli eesti keele ajaloo ja murrete professor, akadeemik Karl Pajusalu 60-aastaseks, 24. juulil aga Tartu Ülikooli tänapäeva eesti keele professor Liina Lindström 50-aastaseks. Keele ja Kirjanduse palvel esitasid nad teineteisele mõned küsimused uurimisteemade valiku ja muude erialaste kirgede kohta – kolleege ühendab huvi kohalike väikekeelte vastu.

^{Karl Pajusalu. Foto: Lauri Kulpsoo}

Liina Lindström. Foto: Lauri Kulpsoo

Liina Lindström: Karl, sa oled oma südame­asjaks võtnud väikesed lääne­meresoome keeled ja keelevariandid. Miks?

Karl Pajusalu: Võiksin ju hakata rääkima üldist juttu kultuuririkkuse hoidmisetähtsusest ja missioonist, aga otsekohesem vastus oleks, et haruldaste keelte ja keelendite juurde olen jõudnud imetlusest. Mäletan, kuidas keskkooli ajal, see oli 1970-ndate lõpus või 1980-ndate algul, tuli mul teha koolis kirjandusolümpiaadi uurimistöö Mats Traadi loomingust ja sattusin lugema tema raamatut „Puud olid, puud olid hellad velled”. Selle lõunaeestikeelsed dialoogid viisid mind endaga kaasa, neis oli midagi eriliselt paeluvat. Olin lapsena Tahku külas kuulnud igapäevaselt Hääde­meeste kandi murdekeelt, milles on samuti küllaga omapärast, kuid tookord ma seda ei märganud, sest olin selle sees kasvanud ja sain sellest ehk liiga hästi aru. Lõunaeesti keel oma teisitiolus tundus põnevam. Ülikooli läksin oma arust kirjandust õppima, kuid sattusingi lõunaeesti keele­radadele. Selles oli oluline osa murde­õppejõud Aino Valmetil, kes oli samuti pärnakas nagu mina ja võttis mind oma hoole alla, soovitades mul hakata uurima Mulgimaa murrakute muutumist. Edasi on kõik läinud üsna loogilist rada. Haruldased keeled kannavad haruldasi väärtusi ja tunnen lähedust inimestega, kes neid märkavad ja väärtustavad, keeleteadlasena püüan neile toeks olla. Salatsi liivi keelt olen üha rohkem hakanud tunnetama ühena oma identiteediga seotud keeltest.

LL: Meil on ÜRO egiidi all käimas rahvusvaheline põliskeelte kümnend, mille eesmärk on tõmmata tähelepanu ohustatud põliskeeltele. Arusaam põliskeeltest võib olla aga üsna erinev. Tavaliselt nähakse selles kolonialismi pärandit: koloniaalkeel on allutanud kohalikud keeled ja marginaliseerinud need määral, mis ohustab nende püsimist. Mis on sinu meelest need keeled, mida Eesti peaks praegu eriti kaitsma ja toetama?

KP: Sõnastasid hästi põliskeele mõiste tavapärase rahvusvahelise sisu. Meil siin Eestis hakata väitma, et ühed eestlased on teisi koloniseerinud, on ilmselt liiast. Koloniseerijad on kõnelnud ikka teisi keeli, kui me ei räägi just enesekolonisatsioonist. Need neli põlist läänemeresoome keelt, mida tänapäeva Eesti alal on räägitud juba üle tuhande aasta, on põhjaeesti, lõunaeesti, vadja ja liivi keel. Alglääne­meresoome keeleühtsusest eraldus kõigepealt lõunaeesti, siis liivi, seejärel põhjaeesti ja vadja. Kunagise põhjaeesti ­hõimukeele põliseid jooni on rohkesti alal hoidnud Kihnu keel, kuigi teiselt poolt on selles näha kokkupuuteid ruhnurootsi ja liivi keelega. Muidugi on hoidmist väärt põliskeelendeid mujalgi ning kohaliku identiteedi tähtsus ei saa piirduda vaid vanapärase väärtustamisega. Lõunaeesti iidseid jooni on hästi püsinud Haanjas, laiemalt Võru- ja Setomaal, mõndagi Mulgi­maal. Samuti vadja ja liivi keele hoidmine peaks olema Eesti riigi asi, kuigi üht on räägitud vaid Eesti kirdeosas ja teist edelanurgas. Vadjalikke jooni on Alutaguse ja Kodavere keeles, liivilikke Häädemeeste ja Saarde lõunaosas, samuti sõrulaste keeles. Meil on siiski omapäraseid piirkondlikke keelevariante veel rohkem, need kõik on vähem või rohkem ohustatud ning vajavad toetust. Minu subjektiivne seisukoht on, et vähemalt eesti keele teine peamurre ehk lõunaeesti keel peaks olema riiklikult kaitstud ja toetatud ka regionaalkeelena. Kõik piirkondlikud keeled väärivad tuge, kuid lõunaeesti keel vanima läänemeresoome keelena ja ka vanima akadeemilise läänemeresoome keelena, millel on sajanditepikkune kirjakeele traditsioon, on midagi enamat kui üks murdekeel. Seda näitab seegi, kui mitu elujõulist järglast on lõunaeesti keelele sugenenud.

LL: Kuidas on väikeste keelte ja mitte­standardsete keelevariantidega tegelemine mõjutanud sinu arusaamu kirjakeele rollist tänapäeval?

KP: Suhtlusviiside ja -võimaluste hulk järjest suureneb, nii on vaja adekvaatseid keele ühisosa koos hoidvaid reegleid, teisalt on kirjakeel üha vähem mõistetav kui pelgalt kirjutatud keel või kui kirja pandud keelestandard. Eesti keel on päris vana kirja­keel n-ö kultuurkeele tähenduses, meie keeles on välja kujunenud kindlad varieerumisreeglid, näiteks millal kasutada lühikesi või pikki asesõnu, millal lühikesi või pikki tingiva kõneviisi vorme. Selliseid regulaarselt, aga mitte kategooriliselt vaheldatavaid vorme on tänapäeva eesti keeles hulgem, ootan väga, et saaks kokku pandud eesti keele grammatika, mis neid vaheldusi lahti seletaks.

LL: Mitu keelt on eesti keele sees?

KP: Neid ei saagi kokku lugeda, kui keele mõiste pole kindlatesse raamidesse pandud. Isegi öelda, et eesti keeli on nii palju kui eestlasi, ei oleks täpne, tekkinud on ju lisaks uusi etnolekte, mida räägivad eesti keele täiskasvanuna ära õppinud. Igal juhul on ka nn keelesiseseid keeli palju, sest eesti keel on elus, muutuv ja arenev keel. Kui kirjutasin raamatut „Eesti keele 100 aastat”, mõtlesin pikalt, millise eesti keelt iseloomustava pealkirjaga võiks raamatut alustada. Lõpuks kirjutasin: „Oma maa suur keel”. See tundus ja tundub nüüdki sobivaim.

*

KP: Liina, oled ema poolt Pärnumaalt (sedapidi oleme samast hõimustki), isa poolt Kuusalu rootslaste järeltulija, üles kasvanud oled Tartumaal. Mida on sulle tähendanud need erinevad juured ja Eesti kohad? Kas need on mõjutanud sinu suhtumist eesti keelde?

LL: Päris rootslaste järeltulija ma ilmselt siiski ei ole, või kui olen, siis üsna kaugelt minevikust otsides. Aga Kuusalu ranna­keel on küll olnud mu esivanemate keel ja ka Eesti Keele Instituudi murde­arhiivis on mitmeid mu kaugemaid sugulasi salvestatud. Mu vanematekodu oli kirja­keelne ja ega ma lapsena osanud ka vanavanemate keele eripära kuidagi murretega siduda. Mu Pärnumaa vanaema-vanaisa keel oli veetlevalt erinev, vanaema rääkis ikka peisund (’leige, päikese käes soojenenud’) veest ja vanaisa jaoks olid lammad (’lambad’) väga tähtsad, aga päriselt õppisin nende kõne murdepärasust hindama alles ülikooli ajal. Lapsena olid tähtsamad inimesed ja kohad, mis kallite inimestega seostusid. Olen käinud välitöödel nii Setomaal, Võrumaal, Kihnus, Hiiumaal kui ka mujal ning pean ütlema, et nüüdki poevad inimesed ja kohad eriliselt hinge. See soe tunne, mis inimestega suhtlemisest tuleb, seostub minu jaoks ka nende keelega. Välitöödel kuuldu on minu arusaamu ja maailmapilti väga palju kujundanud. Kui sind vedas murrete juurde Aino Valmet, siis mind vedasid omakorda sina – olen selle eest väga tänulik!

KP: Oled uurinud vahelduvaid keelendeid nii tänapäeva eesti keeles kui ka murretes. Kas nendes on põhimõttelisi erinevusi? Kas tänapäeva eesti keelt saab vaadelda kui üht murret? Või kui mitut murret?

LL: Olen uurinud morfosüntaktilist varieerumist eesti keeles ja murretes, nii suulises kui ka kirjalikus kasutuses, ja mind on huvitanud, kuidas ja miks üht või teist vormi kasutatakse, miks sama­tähenduslike vormide puhul valitakse vahel üks, vahel teine variant jne. Laialt võttes on murded ja ühiskeel grammatika varieerumise seisukohalt üsna sarnased, sest valikuid mõjutavad suuresti kasutuskontekst ning mälu ja kõne töötlemisega seotud tegurid, näiteks see, et äsja mainitud entiteetidele pole vaja uuesti viidata, kui need on mälus aktiivsed jms. Need on inimkeelele üldiselt omased printsiibid. Aga on ka nähtusi, millel on sügavalt regionaalne iseloom: murretes on palju sellist, mis on seotud selles piirkonnas kõneldud teiste keeltega. Näiteks tarvis-vaja-konstruktsioonides tuli vene keele tugev lokaalne mõju välja idamurdes ja setos sagedase olema-verbi väljajätu kaudu, ehkki põhimõtteliselt on see võimalik ka mujal (nt vaja tööd teha); samuti joonistus selgelt välja leksikaalne varieerumine (põhja­eestis tarvis, lõunaeestis vaja), mis on seotud nende sõnade erineva päritolu ja naaberkeelte mõjuga.

Aga üldiselt võttes teame eesti keele varieerumisest ikka veel üsna vähe ja pilt on pigem fragmentaarne. Nii et ka mina ootan sellise grammatikakirjelduse kokku­panemise võimalust, mis tegelikus keelekasutuses toimuvat varieerumist varasemast märksa enam arvesse võtaks.

Muidugi pole see lihtne, sest keele­kasutajate rühmi on väga erinevaid ning kas või eri põlvkondade keelekasutus võib olla üsna erinev. Oluline on ka see, kas tegu on formaalse või informaalse registriga, suulise või kirjaliku keelekasutusega – need aspektid mõjutavad meie keelelisi valikuid väga tugevalt. Mitu murret see nüüd täpselt kokku teeb, ei oska ma öelda, aga päris mitu.

KP: Milline on sinu jaoks hea või lausa ideaalne eesti keel?

LL: Hea eesti keel on minu jaoks lõbus ja üllatusterohke – see keel, mille kasutuses on uudsust, originaalsust, soovi üllatada ja teistmoodi väljenduda. Ilukirjanduse, eriti luule keel on kahtlemata selline, aga seda on sageli ka igapäevakeel, milles püütakse üllatada ja lõbustada, kasutades selleks kõikvõimalikke erinevaid keelelisi vahendeid ning neid uudsel viisil (või vahel ka väga vanal viisil) omavahel kombineerides. Heas keeles on väga palju kihte. Hea keel on ka see keel, mis teistele liiga ei tee – mida ei kasutata solvamiseks, halvasti ütlemiseks.

KP: Küsisid minu käest eesti põliskeelte kohta, aga oled ise samuti nendega tegelnud. Oled juhtinud näiteks seto keele projekte. Mis on see, mis sunnib tänapäeva eesti keele professorit valutama südant põliskeelte pärast?

LL: Minu jaoks ei ole teravat piiri selle vahel, millise keelekujuga täpselt tegelen: kas suulise või kirjalikuga, kirjakeele või murretega. Mind huvitab see, kuidas kasutatakse keelelisi väljendusvahendeid, millest nende valik sõltub ja mis tähendusi need kannavad. Mida kaugemale standardkeelest, seda põnevamad need leiud on, sest seda ootamatumaid kasutusviise need esindavad. Põliskeelte – või laiemalt põliste keelte – juures köidab mind see rabav kirjusus, mis neis keelekujudes lähemal vaatlusel paljastub. Arvan tõesti, et keeleline mitmekesisus on väärtus, mida peame hoidma. Põliskeelte kümnend ongi ellu kutsutud selleks, et neid keeli märgata ja neile tuge pakkuda.

Olen tegelenud võro ja seto keelega, mis mõlemad on tänaseks end põliskeeleks kuulutanud. Võib küsida, kui õigustatud põliskeele staatus nende puhul on. Põliskeele lai definitsioon on, et see on mingi piirkonna põlisrahva keel. Põlisrahvast omakorda määratleb 1) ajaline prioriteet konkreetse territooriumi hõivamisel ja kasutamisel; 2) kultuurilise eripära vabatahtlik säilitamine; 3) enese identifitseerimine, ning sellisena tunnustamine teiste rühmade või riigi poolt eraldiseisva kollektiivse üksusena; 4) allutamise, marginaliseerimise, võõrandamise, tõrjumise või diskrimineerimise kogemus.¹

Küsitavusi tekitab kindlasti 4. punkt. Kui võro ja seto puhul kolonialiseerimist klassikalises mõttes pole olnud (setode puhul tuleb siiski meelde tuletada, et Setomaa ühendati Eesti Vabariigiga ilma setodelt küsimata), siis diskrimineerimist ja marginaliseerimist on olnud küll, näiteks keele kasutamise keelamist koolis (ka vahetunnis) ja isegi selle eest karistamist, on olnud narrimist ja tõrjumist. Neid lugusid on välitöödel rääkinud väga paljud informandid. Kui lugeda, kuidas setosid on eestlaste poolt kujutatud ajal, mil Setomaa ühendati Eestimaaga, saame pildi laiskadest ja kaklevatest joodikutest – sellest on kirjutanud näiteks Andreas Kalkun.² Ka see on marginaliseerimise näide. Arvan, et omakeelset etnonüümi seto tuleks tänapäeval kasutada just sellepärast, et eesti keeles varem kasutatud setu on olnud halvustava varjundiga.

Teisalt muidugi on küsitav, kas võrokesed ja setod tänapäeval peavad end eraldi rahvaks. Pigem on neil kõigil mitmik­identiteet: olen eestlane, aga ka võroke või seto. Seepärast on mind sügavalt häirinud sotsiaalmeedias levinud arvamusavaldused, et kui võrokesed kuulutasid end põlisrahvaks, siis järelikult nad enam eestlased pole. Kindlasti ei vasta see võrokeste endi arusaamale asjadest. Põliskeeleks kuulutamine on olnud pigem samm selleks, et tõmmata tähelepanu oma keele ja kultuuri päästmise vajadusele.

Keele päästmine on muidugi keerukas, sest ennekõike tuleb keelt päästa võrokeste ja setode endi käegalöömise eest, ja selle nimel aktivistid praegu pingutavad. Kuna keel ei ole loomult individuaalne, vaid kollektiivne nähtus, võivad üksik­isikute huvid lahku minna sellest, mida on laiemalt keele püsimiseks vaja. Keele püsimine algab sellest, et otsustame seda keelt oma lastele õpetada ja võimalikult paljudes olukordades rääkida. Võro ja seto keele kõnelejad on tänapäeval valdavalt kakskeelsed, kes on keelt õppinud mitte enam oma vanematelt, vaid vanavanematelt ja kes räägivad ka ise oma lastega kirjakeelt. See tähendab, et keele loomulik ülekanne ühelt põlvkonnalt teisele on katkemas või katkenud. Tugev sekkumine aitaks seda olukorda tagasi pöörata – keelte taas­elustamise näiteid on üle maailma palju –, ent sellega ei tohi hiljaks jääda. Selleks on aga kindlasti vaja senisest suuremat tuge ka riigilt.

Praegusaja jõhkrad raielangid tekitavad kahetisi mõtteid ja tundeid. Loodusesõber muretseb vaesestuva elukeskkonna, majandusmees töökohtade ja majanduskasvu pärast. Sõjanduseksperdi vaatenurk on ootamatum, tema näeb pahupidi pööratud, auklikus ja risuses raielangis looduslikku miinivälja, mis takistab vastase liikumist. Jne.

Metsanduse oskussõnana tähistab (raie)lank raiumiseks määratud, looduses (ajalooliselt langipostide ja sihtidega) piiritletud (kuid alles kasvavat) metsaosa, üld­keeles aga esmajoones ikka raiesmikku, s.o ala, kust mets juba lageraiena maha ­võetud. Lisaks on lank oskussõnana kasutusel mäenduses (’ettevalmistavate kaeveõõntega piiratud kaevandusvälja osa’) ja ehituses (’ühe töölüli esi müüritöödel’) (EKSS).

Sõnal lank puudub seni usutav päritoluseletus. Alljärgnevalt püüan probleemi selgendada.

 

Varem on lanki tähistanud raismik

Sõna raielank ehk lank : langi ~ langu ’raiumiseks määratud või raiutav metsaosa’ tulek ja juurdumine eesti ühiskeelde on toimunud arvatavasti alles kas XIX sajandi lõpu- või pigem XX sajandi alguskümnendeil. Metsakasutuse reguleerimine algas Balti kubermangudes XVIII sajandi lõpus. Praktiliste metsamajanduslike meetmete rakendamisel võeti eeskuju Saksamaalt (vt Mathiesen 1935; RMK). Siis hakkasid ilmuma ka esimesed metsandusalased kirjutised, kuid need olid saksakeelsed (Eesti metsad 1974: 218). Esimene eestikeelne metsandusalane raamat on „Juhatus metsa­wahtidelle ja neile, kes metsawahiks tahawad saada” (Lütkens 1884), kus lanki tähistatakse enamasti sõnaga raismik, vahel aga mõne pikema kirjeldava seletusega, nt raismikud (lk 21), tööd päris ehk puumetsas (raismikus) (lk 30), on üks puumets metsawahile raiumiseks kätte tähendatud (lk 31), wäljawedamine laastatud metsa jagudest (lk 40), puuraiumise tööd raismikudes (lk 75), puuraismikus (lk 76). Sama­sugune keelekasutus iseloomustab Martin Maurachi (1893) rööbiti saksa ja eesti keeles üllitatud tööd „Praktikaline metsaasjandus”, nt raismiku wastuwõtmine (lk 135), tulewale raismikule (lk 155) jne.

 

langi teadaolev esmanoteeringu aasta on 1898

Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatus tähistavad lanki arvukad raiuma-verbiga seotud tuletised: raies-maa, raie tükk, raismik, raiendik, raiesmik, raiespik, raiestik, raisnik, raistik, raie, raiustik ’metsa-, raielank, koht, kus metsa raiutakse / Schlag (im Walde), Stelle, wo geholzt wird’, paĺgi-raismik ’raielank; soo-, metsaheinamaa / Balkenschlag, Balkengehege; Morastheuschlag, Waldheuschlag’ (Wiedemann 1973 [1893]: vg 921–922). Teadaolevalt esineb lank esmakordselt kirjasõnas ajakirjas Linda 1898. aastal ilmunud Johann Lille (Jürgensteini) järjejutus, kus räägitakse „agarast mehest ja kangest kauplejast” Ruusimäe Tiidust: Hiljem kauples ta, nagu jõud suurdus, linaseemnetega ja wiljaga, wiimaks kroonu metsalankidega, ja rikkus ei jäänud tulemata (Jürgenstein 1898). 1918. aastal ilmunud „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat” (EKÕS) lanki veel ei noteeri, seitse aastat hiljem ilmuma hakanud „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat” esitleb aga lanki ja mitut sellest lähtunud tuletist kui metsanduse oskussõnu: lank (Schlag, лесосека), langiline, lank-põimenduse­käitus (Femelschlagbetrieb), metsalank (Schlag) (EÕS 1925: 359, 501), raielank (Gehau, Holzschlag) (EÕS 1930: 1002).

1922. aastal asutatud Akadeemiline Metsaselts on etendanud juhtivat osa eestikeelse metsandusterminoloogia loomisel ja korrastamisel. 1925. aastal avaldas seltsi oskussõnade komisjon, mille töös osales Johannes Voldemar Veski, ajakirjas Eesti Mets ulatusliku eesti-saksa metsandussõnade loendi, kus on esindatud lank – ­Schlag ja sellega tuletusseoses olevad langiajamine – Schlaganzeichnung, langi­arvestus – Schlagaufnahme, langihooldus – Schlagpflege, langikoristus – Schlagräumung, langi­puhastus – Schlagreinigung; tähelepanuväärne on tõik, et sks Schlag vaste on selles loendis lank kõrval ka raiestik (Metsanduslised oskussõnad 1925). Sõna lank kõrval kasutatakse 1920-ndatel ajakirja Eesti Mets tekstides üha kirjeldavaid väljendeid, nt enampakkumise teel saab paljaksraiumiseks müüdud [---] 12,39 tiinu 16 tükis; Endiste raiestikude ja lagendikude metsastamine jne (EM 1921, nr 1).

 

Vahetud etümoloogilised vasted teistes läänemeresoome keeltes puuduvad

Sõnal lank ei ole vahetuid etümoloogilisi vasteid teistes läänemeresoome keeltes. Eesti etümoloogiakirjanduses on lanki soovitud siduda langema-verbiga, eeldades tüves toimunud häälikumuutuse g > k kaudu uue lihttüve teket (nii Raun 1982: 70; Rätsep 1992: 373). Seda seisukohta refereerib ka etümoloogiasõnaraamat (ETY). EEW (4: 1229 sub lank³) ega Sõnaveeb langi etümoloogiat ei käsitle. Pakutud seletus on ebaveenev. Seda oletust ei toeta ei naabrus- ega kontaktkeelte asjaomase sõnavara tuletusseosed, vrd sm metsäpalsta (< metsä ’mets’ + palsta ’plats, maatükk’, hakkuu-alue < hakkuu ’metsaraie’, hakata ’raiuda’ + alue ’(maa)ala’), sks Schlag (< schlagen ’lööma, raiuma’), vn вырубка (< вы- ’välja’ + рубка ’raiumine, raie’, лесосека (< лес ’mets’ + сечь : сек- ’raiuma, lõikama’), lt cirsma (< cirst ’raiuma’), ld kirtavietė (< kirsti ’raiuma, lõikama’ + vieta ’koht’). Veelgi otsustavamalt räägib selle tõlgenduse vastu eesti murdeainestik, kus ulatusliku levilaga sõna lank kõrval on registreeritud ka plank : plangi ~ plangu (Kod Plt KJn Räp) ’raiutud või raiumisele määratud metsaosa; (Ran) põllu- või heinamaatükk’: `metsäs `aetasse `laŋŋi sihid `este `sisse, sie jääb järele ja sie jääb `laŋŋist [’langiks’] (Lüg), iga mees `ostis langi, üks `vartal maad mis sihidega piiratud oli (Var), ta `kaupleb langidega (Saa), [metsad] raiutakse maha siis plangu `kaupa (Juu), nüid mõedetasse neid jao tükkisi `plankide `viisi `väl´lä (KJn), vanast olliv laane ilma sihite, nüid om ta `lańke `kaupa, sihi sehen (Krk), lätsivä oma langi `pääle, nakassiva `niitma; aena langi olliva ja lina kidsuti langi `viisi (Ran). Sõna pole registreeritud metsavaesematelt Lääne-Eesti saartelt, samuti Lääne- ja Järvamaalt ega Põhja-Eesti rannikualalt. (Vt EMS; VMS) Lõunaeesti murdekeelest (Ote San Kan Krl Har Vas) registreeritud lang : langa ja HMd lang : langi ’põllu- või heinamaa riba’ (EMS) on ilmne lank-sõna tüvevariant, kus g on võinud üldistuda nõrgaastmelistest obliikvakäänetest. Sõnaalguline konsonantühend osutab ilmekalt, et kõne all on laen.

 

lank – samatüveline kui plank

Leian, et (raie)lank on samatüveline kui plank : plangu ~ plangi ’paks laud; plankaed, laudaed’ (EMS). Viimane on keskalamsaksa laen (< kasks planke ’paks laud, plank’), mis rööplaenuna esineb liivi ja soome keeles (vt täpsemalt ASL; samas rikkalikult asjaomast kirjandust). Oletan, et (raie)langi semantika on võrsunud laenualuse semantilise hargmiku tähendusliinist ’tara, piire’, mis eesti keelekontekstis on arenenud nii: ’tähistega piiritletud ala’ ⇒ ’metsaosa, mis postide ja sihtidega on piiritletud raiumiseks’ ⇒ ’maharaiutud metsaosa, raiesmik’, vrd kasks planken pl ’püstpalkidest tara / Pallisade, vallum’: up unsere planken ’meie piirides / innerhalb unser Grenzen’ (Schiller-Lübben) ja/või üsks Planke ’tarastamine, plankudest tara, piire / hölzerne Umzäunung, Einfriedung von [---] Planken’ (DWB).

Semantiliselt võiks sobiv laenualus olla sks Blänke f ’lagedaks raiutud ala metsas / ein kahler, abgetriebner platz im walde’, mis on tuletis adjektiivist blank ’särav, puhtusest läikiv, valge, paljas, lage (väli), alasti’ (DWB; Kluge 1989: 89), kuid häälikuliselt siiski mitte, liiati näikse Blänke olevat kitsa levikuga lokalism. Ometi pole välistatud, et sks blank (> ee plank : plangi ’rahatu, vaene, paljas’, mrd (p)lank : (p)langi ’paljas, lage, sile tasane’) on võinud kaasa rääkida lageraiet tähistama hakanud lank-sõna kujunemisele. Kõnealune adjektiiv on noteeritud Wiedemanni (1973 [1893]: vg 836) sõnaraamatus: plaŋk : plaŋgi (SO) ’viljatu, sigimatu / unfruchtbar’.

Vn пла́нка ’liist, plaat, põõn’ on samuti saksa laen: < sks Planke ’plank, paks laud, laudadest aed’ (Vasmer 3: 273). Ühe levikuandmeteta teate järgi on пла́нка tähendus vene murdekeeles ’piir’ (SRNG 25: 81).

 

Waldhofi lagendikud kui näide metsade laastavast majandamisest

Aastatel 1898–1915 tegutses Pärnus tollal maailma suurimate hulka kuuluv tsellu­loosivabrik Waldhof, Saksamaal asutatud suurfirma AG Zellstofffabrik Waldhof tütarfirma (Waldhof 1910; Meikar 2015), mille toorainega varustamiseks tehti Pärnu jõgikonna metsades (sh Orajõe, Häädemeeste, Tahkuranna ja Laiksaare valla metsades) laastavat raiet, tekkisid hiiglaslikud lageraielangid, mida rahvas hakkas kutsuma Waldhofi lagendikeks (Eesti metsad 1974: 47, 196, 218). Suur puiduvajadus tõstis kiiresti metsa hinda, mida metsateadlane Oskar Daniel on kirjeldanud nii:

Ka meil käis kullavihm üle metsade, kui Pärnu Valdhofi vabrik omad väravad avas. [---] Vähesed metsaomanikud suutsid kiusatusele vastu panna ja iseäranis need, kes alguses võrdlemisi odava hinnaga oma metsa maha müüsid, kratsisid kõrvatagust, kui mõne aasta jooksul hinnad mitmekordseks olid tõusnud. (Daniel 1923: 145–146)

Eespool nimetatud Johann Lille jututegelanegi rikastub metsaäriga. Pole juhus, et lankidest on juttu Pärnumaalt kirja pandud lugudes: sealne rahvas kas osaleb langiäris või peab metsavahiga kassi-hiiremängu, sest langile ei tohi minna. Neid lugusid on Häädemeeste kandist talletanud Emakeele Seltsi korrespondent Marta Mäesalu (1893–1984): metsa `oksjuń oĺli, `lankisi pakuti (VKM VIII: 49), nemad `tah´tsid [---] oma `lehmi salaja `lankis `sü̬ü̬ta ja mina oleks neil tüliks olnud, langiks nimetadi nu̬u̬rt oiu `metsa, sääl sai ainult salaja `käia (VKM VIII: 50); metsavaht olevat mitu korda keelanud marjulisi lanki marjule minemast, aga marjulised pole hoolinud ­[­­---]; külilankis ei lubatud marju korjata, kuna aga sääl kõige rohkem leidus, siis käisid inimesed sääl salaju (Loorits 1941: 34, 35).

Kirjeldatud ajajärku ja majandusolusid silmas pidades on usutav oletada, et just sellal hakkas raiumiseks mõeldud sihtidega piiritletud metsa tähistav lank eesti keeles laiemalt levima ja juurduma.

 

Vene murdekeelne ланка

Eesti metsadest Waldhofi tarbeks ei jätkunud, mistõttu suurem osa puitu tuli sisse vedada Venemaa Euroopa-osa kubermangudest. Vabriku metsaosakonnale allunud kontorid asusid Peterburis, Velikije Lukis, Arhangelskis jm (Meikar 2015: 538–539). Rostovi-Suzdali piirkonnas, mis hõlmab alasid endisest Jaroslavli ja Vladimiri kubermangust, kõneldud vene murdekeelest on registreeritud ланка : ланки ’raadatud metsamaa’ (SRNG 16: 256). Kui see pole jälg sinnakanti väljarännanud eesti asunikest (Jaroslavli kubermangu omaaegsete eesti asunduste kohta vt Nigol 1918: 35–36), võiks see olla kauge kaja Waldhofi kunagisest metsaärist sealmail.

Taas kord võib tõemeeli tõdeda, kui tõetruult sõna lugu peegeldab aega ja selle lugu.

 

Keeled, murded ja murrakud

ee = eesti keel; f = feminiin; Hargla; HMd = Harju-Madise; Juuru; Kanepi; kasks = kesk­alamsaksa keel; KJn = Kolga-Jaani; Kodavere; Krk = Karksi; Krl = Karula; ld = leedu keel; lt = läti keel; mrd = murdesõna; Lüganuse; Otepää; pl = pluural; Plt = Põltsamaa; Rannu; Räpina; Saarde; Sangaste; sks = saksa keel; sm = soome keel; SO = põhjaeesti keelega Tartumaa osa [lühend Wiedemanni sõnaraamatus]; Varbla; Vastseliina; vn = vene keel; (ü)sks = (ülem)saksa keel.

 

Lembit Vaba (snd 1945), PhD, Läti Teaduste Akadeemia välisliige, phorest45@gmail.com

Eesti külade võrk oli välja kujunenud XIII sajandiks. See arvamus põhineb suuresti Taani hindamisraamatu nimekirjadel peamiselt Harju- ja Virumaa kohta. Eesti linna- ja külanimede kohta ilmus 2016. aastal senist uurimisseisu kokku võttev „Eesti kohanimeraamat” (EKNR; veebiversioon 2018). Järge ootab talunimede ülevaade. Külanimed ja talunimed võivad olla omavahel seotud.

Eesti Keele Instituudis asuv Emakeele Seltsi kohanimekartoteek, mis nüüdseks on ka internetis kättesaadav, on kogutud ajavahemikus 1920–2000. Kuna 1944–1991 oli nõukogude aeg, mil kaardid olid salastatud, siis on see kohanimevara enamasti pelgalt keeleline ja kirja pandud suulise küsitlemise põhjal. Artiklis püüan selles karto­teegis olevat kokku viia allikais leiduvaga. Märgin ära ka nime esinemise või puudumise kohanimeregistris. Püüan võimalikult vähe korrata materjali, mida esitab EKNR.

Talunimede vanuse kohta on kahesuguseid arvamusi: neid peetakse üldiselt külanimedest nooremaiks, samas on ajaloolased kindlaks teinud, et külale eelnes talu, st talu asustusüksusena on vanem kui küla. Talunimed vahelduvad küll kiiremini kui külanimed, kuid vanimad neist ulatuvad nimedena samuti kirjapanekutest kaugemale minevikku. Oma põhjalikus raamatus „Talunimed läbi aegade” (1995) on Gea Troska nentinud, et ajaloolased, arheoloogid, geograafid, keeleteadlased jt on rohkesti tähelepanu pööranud külanimedele, kuid talunimede uurimine on jäänud tagasihoidlikuks (Troska 1995: 3): neid ongi raskem uurida nende vähema ajalise ulatuse ja nimekorduste tõttu. Troska raamatust leiab ka arutlusi talunime ja lisanime vahekorrast, millest arusaam on autoriti erinenud. Troska toetub Heldur Palli seisukohale, et XVI sajandi keskpaigaks on lisanimed muutunud püsivaks, nii et neid võib pidada perenimedeks (Troska 1995: 5; Palli 1961, 1959; seda seisukohta esindab ka Laansalu 2015). Perenimi oleks siis isiku- ja talunime vahepealne tähistaja ning tõlge saksa keelest (Gesindename). Olgu öeldud, et Audru murrak kuulub läänemurde alasse, kus sõnal pere oli ka tähendus ’talu’ (Pall 1977: 219, kaart 29). Ülle Liitoja (1992) räägib taludest Põhja-Tartumaal alates 1582. aastast, tuues ära maksualuste nimed (lisanime ja eesnime koos). Aga talunimesid hakatigi peamiselt XVI sajandil kirja panema, varem käis arvestus adramaade (haken) hulga järgi külas, vaid harva on mainitud peresid (gesynde), ja sealjuures enamasti mitte nimepidi. Maksustamisalus oli teistsugune, sellest ei järeldu, et põliselanikud talunimesid ei kasutanud.

Käesoleval sajandil on talunimede uurimisse lisa tulnud (nt Laansalu 2015, 2020). Jüri kihelkonna Kiili valla talunimed on Tiina Laansalu jaganud vanuse järgi nelja rühma: 1) aastatel 1661–1726 kirjapanekutesse ilmunud nimed (11%), 2) aastatel 1782–1834 lisandunud nimed (13%), 3) aastatel 1835–1875 lisandunud nimed (9%), 4) hilise kihistuse nimed ehk nimed, mis ei esinenud vanemates dokumentides (67%). Kose kihelkonna talunimedest esineb allikais 25%, neist 4% on enne XVIII sajandit allikais kirja pandud (Laansalu 2015: 122). Jääb teadmata, kas ja kui palju on arvestatud rahvastiku kasvu või kahanemist.

Talunimede uurimisel tekib enamasti küsimus, kas lähtuda nimest (nimekesksus) või kohast (kohakesksus). Traditsioonilised kohanimeuurimused on olnud nimekesksed (nt Pall 1969; Kallasmaa 1996; ka Simm 1972, 1973), uuemal ajal on rõhuasetus langenud kohakesksusele (nt Liitoja 1992; Saar 2008; mõneti ka EKNR). Kohanimede ajaloo keelelisel uurimisel tuleb siinkirjutaja arvates lähtuda siiski nimekesksusest, sest kohanimed on vanemad kui vastavate kohtade kaardid, mistõttu puudub enamasti võimalus tähistatavat ajaloolist kohta täpselt määrata (Troska 1995: 91; Laansalu 2015: 105). Tunnistusena kohanimede olemasolust on uurija käsutuses sageli ainult nimeloendid. Eriti kehtib see talunimede puhul. Läänemaa vanimast vakuraamatust (1518–1544) alates on selge, et mõisad on tekkinud ja kadunud, samuti külad. 1534. aasta nimekiri pakub Audrust ainult külanimesid. Mõnda dokumentides olevat külanime pole tänapäeval võimalik topograafiliselt fikseerida. Külade ja mõisate piirid on muutunud, samuti talude külakuuluvus. Ka terve Audru kihelkond kuulus vanasti, ja veel XVI sajandil, hoopis Läänemaa alla (Pärnumaa 2010: 45, 46; Stackelberg 1928; Pärnumaa 1930: 269 on lähtunud ilmselt XX sajandi jaotusest). Audru talunimede selgitamisel tekitab mõne mõisa puhul probleeme ka XX sajandist pärinevate kohanimekogude ühitamine hingeloendites olevate talu­nimedega, sest mõisas on pandud talunimesid perekonnanimedeks, nt Kantsi talus priinimi Kantsi, Kira talus vanas kirjaviisis Kirra, Kõlvardi talus Kölward jne.

Kantsi t Audru ms XVI saj üksjalg Sarvi k järel Kantzi (Stackelberg 1928: 175), Kabriste k 1662 Kanttze Jack (SRA Baltiska fogderäkenskaper f 390: 8), 1715 Kantzi Hans (RGADA.274.1.170/2:131, l 440), 1782 Kantzi Jago Andres, Kantzi Mart (RA, EAA.1865.5.140:32, 33, l 30, 30p), 1816 Kantsi Andrus (RA, EAA.1865.3.168/12:71, l 71p), 1834 Kantsi (RA, EAA.1865.3.169/2:63, l 66p), priinimi Kantsi. Kohanime­registris Kabriste, Saulepa, Lindi k Kantsi.

Kira t Audru ms Oara k 1662 Kirra Maddieβ, Kierra Perdt (RA, SRA Baltiska fogderäkenskaper f 390:8), 1715 Kirra Annus (RGADA.274.1.170/2:133, l 442), 1782 Kirra Tanni, Kirra Ado (RA, EAA.1865.5.140:17, 18, l 15, 15p), 1795 Kürra Tanni, Kirra Ado (RA, EAA.1865.3.168/2:39, l 37p, 38), 1834 Kirra Tanni (RA, EAA.1865.3.169/2:26, l 29p), priinimi Annus. Kabriste k 1782 Kerra Michel Hans (RA, EAA.1865.5.140:29, l 27), 1834 Kirra (RA, EAA.1865.3.169/2:57, l 60p), priinimi Kirra, Sillaots. Kohanimeregistris Kabriste k Kira, Kira-Sauna. Sarvi k 1715 Kirra Thoma Michel (RGADA.274.1.170/2:131, l 440), 1795 Kirra Ado (RA, EAA.1865.3.168/2:83, l 81p), 1816 Kirra Metza Perdi Michel (RA, EAA.3.168/12:35, l 35p), 1834 Kirra Metza Perdi (1865.3.169/2:29, l 32p), priinimi Metzapert, Hindrichson. 1834 Kirra Michel (1865.3.169/2:29, l 32p), priinimi Kirra. Vrd Tõstamaa Kiraste k < ?

Nimed Kira ja Kiraste osutaksid nagu lähtumisele isikunimest, mida aga sel kujul ei ole registreeritud, vrd isikunimes Kyrro: Lauwer Kyrro 1537 (Stoebke 1964: 38; vrd ka EKNR: Kiraste).

Kõlvardi t Audru ms Malda k 1782, 1795 Kelberte Maddis (RA, EAA.1865.5.140:16, l 13p; RA, EAA.1865.3.168/2:33, l 32), 1816 Kölwarte Jahn (RA, EAA.1865.3.168/12:26, l 26p). Võlla ms Eassalu k 1795 Kölwate Maddis (RA, EAA.1865.3.168/5:29, l 29), 1834 Kölwardi (RA, EAA.1865.3.169/5:62, l 65p), priinimi Kölward < in, vrd Kolbert, Gölfert, Kölver (Gottschald 2006: 297). Kohanimeregister annab Eassalu k Kõlvardi-Madise.

Kõrnase t Audru ms 1715 Kernasallsche Loostreiber, Kernasall Tönnis (RGADA.274.1.170/2:135, l 444), Kõima k 1816 Noor Kornasse Tonnisse Michel, Wanna Kornasse Tonnisse Peter (RA, EAA.1865.3.168/12:59, 60, l 59p, 60p), 1834 Noor Körnasse, Wanna Körnasse (RA, EAA.1865.3.169/2:50, 51, l 53p, 54p), priinimi Körnasse.

Kohanimi oli algselt liitnimi (lõpuosis –salu), esiosaga vrd Tõstamaa kõrnane ’kivi(klibu)ne’, kõrnane maa ’kruusasegune maa’ (EMS). Kohanimeregister nime Kõrnase ei anna.

Köninga t Audru ms Sarvi k (= Kosna-Jaani, Kosna-Juhani) 1782 Konike Marti Andres (RA, EAA.1865.5.140:34, l 32), 1795 Koenike Marti Andres (RA, EAA.1865.3.168/2:87, l 85p), 1816 Koninge Andres (RA, EAA.1865.3.168/12:76, l 76p), 1834 Köninga (RA, EAA.1865.3.169/2:69, l 72p), priinimi Karjamaa, Köning < in, vrd Cone (li) 1355–62 < Konrad, Koneke (eesti) Melevydit Konekessone 1419, Konike (liivi) 1298 (Stoebke 1964: 39). Kohanimeregistris Pärnumaal Lemmetsa k Köninga, Köninga-Metsa.

Perekonnanimed on aga märksa liikuvamad ja paljudel juhtudel on perekonnanimi võinud asendada vanema talunime või saanud popsi- või saunakülas popsikoha või sauna nimeks. Asustusajalugu lähtub asustusüksustest, nimeuurimise prioriteet on keeleline: nimi ise. Vrd teoste pealkirjugi: Liitojal „Põhja-Tartumaa talud”, Valdek Pallil „Põhja-Tartumaa kohanimed”.

Veel XVII sajandi nimekirjapanekute kohta märgib Troska (1995: 39): „Kas aga samal ajal peremehe lisanime kui perenime kasutati juba mitte ainult inimeste ­kollektiivi, vaid ka tema elukoha, taluõue tähistamiseks, on raske kindlaks teha.” Muidugi, sest kirja pandi ju maksu maksvaid isikuid, kelle lisanimi võis olla nii kohanimi, ametinimi, muudel isikuomadustel põhinev nimi jne. Ühel ja samal isikul võis olla ühes kontekstis üks ja teises kontekstis teine lisanimi. Sõdade tagajärjel jäid paljud talud tühjaks (Liivi sõda, Poola-Rootsi sõda, Põhjasõda, kui mainida vaid suuremaid). Nimed võisid seoses uute asukatega muutuda.

Peamiselt asustusajalooline probleem on laia levikuga korduvate mehenimede esinemine talunimede alusena. Nende järgnevust saab jälgida enamasti ja suurema vaevata vaid aastail 1782–1858, sest hingeloendites on talud nummerdatud. ­Keele­liselt ei ole see eriline probleem nime etümoloogia seisukohalt, küll aga nime vanuse seisukohalt. Siiski on ilmne, et isegi pika ajalise vahemaa tagant võib esile tulla sama nimi, kusjuures oma osa on mänginud nii eesnimi, esiisa nimi kui ka perekonnanimi:

Aabrami ~ Aabrama t Jõõpre ms Agasilla k, eraldatud Sepa talust XIX sajandi lõpul. Võlla ms Eassalu k (= Aarama ~ Aarma) < pn. Võlla ms Kärbu k (= Aarama ~ Aarma, Aarma-Jaani ja Aarama-Juri) 1795 Jani Annusse Abram (RA, EAA.1865.3.168/5:13, l 12p), 1811 Jaani Annusse Abram (RA, EAA.1865.3.168/10:14, l 15), 1834 Jaani Anusse Abrami, Annusse Abrami (RA, EAA.1865.3.169/5:23, 38, l 26p, 41p), priinimi Aunpuh, Abram, 1850 Kerbo Abrami (RA, EAA.1865.3.170/3:22, l 22p) < pn. Kohanimeregistris Kärbu k Abrami. Audru ms Audru k 1834 Abrame (RA, EAA.1865.3.169/2:6, l 9p), vrd seal priinimi Abram (RA, EAA.1865.5.141: 13, l 13p), vrd Audrus ka 1715 Auder Abraham (RGADA.274.1.170/2:133, l 442) < in.

Mõnikord aitab ka see, kui allikas on märgitud talunimi koos külanimega, nt Kärbu k Peetri talu ja Põhara k Nigula talu puhul:

Peetri t Võlla ms Kärbu k 1850 Kerbo Petre (RA, EAA.1865.3.169/5:24, l 27p; RA, EAA.1865.3.170/3:20, 23, l 20p, 23p), 1858 Kerbo Petre (RA, EAA.1865.3.170/7:21, l 20p), pn Kerb. Kohanimeregistris ei ole Kärbu k juures nime Peetri.

Nigula t Audru ms Põhara k 1624 Pohafer Niclas (Rev 1624:10), 1795 Niggola Jacob (RA, EAA.1865.3.168/2:51, l 49p), 1816 Pöhhare Niggola Tönnis (RA, EAA.1865.3.168/12:42, l 42p), 1834 Niggola (RA, EAA.1865.3.169/2:35, l 38p), priinimi 1858 Niggula. Kohanimeregister annab Nigula Oara ja Põldeotsa k.

Tiitsu t Audru ms Sarvi k 1816 Sarwi titzo Tönnis (RA, EAA.1865.3.168/12:34, l 34p), 1834 Titso (RA, EAA.1865.3.169/2:70, l 73p), priinimi Tiets. Kohanimeregister annab Pärnumaal Lindi k Tiitsu, Tiitsumetsa, Tiitsupõllu.

Tõnado t Audru ms Kõima k 1816 Kaima Jahni Maddisse Tönade Jurry (RA, EAA.1865.3.168/12:53, l 53p), 1834 Tännado (RA, EAA.1865.3.169/2:44, l 47p), priinimi Tännado. Kohanimeregistris Kõima k Tõnado, Tõnado-Kase, Tõnado-Männi, Tõnado-Põllu.

On küllalt näiteid, kus esmamaining on taluna resp. talupoja lisanimena, millest hiljem on saanud küla või mõis. Kirja pandi ju maksualuseid inimesi, mistõttu nende lisanimedes võis peegelduda nii talu kui ka küla nimi, kust nad pärit olid. Audru kihelkonnas on juba XVI sajandil kirjas Eassalu küla all Peto Vanakula (hiljem omaette külana, Vanaküla liideti taas Eassaluga 1965), Thomas Kerbo (Kärbu k), Lauer Thorast (Tuuraste) (EKNR). Kui Vanaküla puhul osutab lisanimi just vanale külale, siis hilisema Kabriste küla Ruunakella talu puhul on asi kahtlasem:

Ruunakella t Audru ms Kabriste k (= Ruuna) XVI sajandil Runakell, Runakelha, ­Runakul (Stackelberg 1928: 166, 171, 173), kes on saanud vabatalupojaks pärast aastat 1518 (Ligi 1961: 60), 1618 Runakell Jurg (Rev 1618:5), 1624 Runakoll Juergen (Rev 1624:7), 1638 Runakel Mick (Rev 1638:42), 1715 Runikülla Andres (RGADA.274.1.170/2:131, l 440), sealtpeale kuni 1834 on lisa- või talunime tõlgendatud küla-lõpulisena: 1782 Runakülla Tönnis, Runakülla Mart, Runakülla Andres (RA, EAA.1865.5.140:27, 32, l 24p, 29p), 1834 Runakülla (RA, EAA.1865.3.169/2:62, l 65p), kohanimekartoteegis ainult -kella. 1834 oli priinimena märgitud Runak. Saksa­keelsetes nimekujudes võisid vahelduda –kul ~ –kel ’küla’ (EKNR, Koikla, Kõrkküla).

Kui sel kohal on olnud kunagi küla, siis nimi on meieni jõudnud moondunult talunimena (Kallasmaa 2017: 25). Osist –kella võidi ka rahvaetümoloogia tõttu asendada sobivamana tundunud osisega –külla. Esmamainingu ja e püsivuse tõttu rahvasuus võiks arvata, et meieni jõudnud nimekuju Ruunakella on rahvaetümoloogiline modifikatsioon saksa perekonnanimest Runkel. Perekonnanimi Runkel on tulenenud Saksamaal asuvast kohast, mille nimi oli samuti Runkel (Gottschald 2006: 417). Läänemaa vanimas vakuraamatus esineb Runakell, Runakelha, Runakul alati ilma eesnimeta. Selle nime puhul tuleb tsiteerida Laansalu (2015: 122) kirja pandut: „Kui kohanime tekke üksikasjad pole teada, saab harva olla täielikult kindel, et kohanime etümoloogiline tähendus on täpselt määratletud. Loogilisena näiv ennisvorm võib olla vaid üks keelemängust moonutatuna uude, sobivam tunduvasse dimensiooni paigutatud nimekuju ehk seega osa hoopis pikemast nimeahelast.” Kohanime jälgitav areng võib ollagi erinevate järjestikuste rahvaetümoloogiate rida (Kallasmaa 1995: 766). Kohanimeregister ei anna Ruunakella ega Ruuna nimesid Audru alal. Tõenäoliselt on nimi heakõlalisema vastu välja vahetatud.

Paistab olevat nii, et asustusnimi, näiteks talunimi, võib saada külanimeks või olla vaheldumisi kord talunimi, kord külanimi:

Künnapa t Lindi ms Lindi k XVI sajandil (?1531) üksjalg Kunnepe Thomeβon (Stackelberg 1928: 168), 1618 Kunnapähby (Rev 1618: 6), 1795 Kinape Ado (RA, EAA.1865.3.168/3:6, l 5p), 1834 Kinnapo Ado, Kinnapo Oth (RA, EAA.1865.3.169/4:9, l 11p) priinimi Adamsohn. Kohanimeregister annab Pootsi külas Künnapa.

Ratiste t Audru ms Malda k 1618 Ratzi Tönis (Rev 1618: 12), 1624 Ratza (küla või talu, Rev 1624: 10), 1638 Rattiste Peter (Rev 1638: 41), 1662 Ratzette kiella (RA, SRA Baltiska fogderäkenskaper f 390: 8), 1715 Ratisti Jako Peter (RGADA.274.1.170/2:133, l 442), 1782 Ratzette Hinrich, Ratzette Mart (RA, EAA.1865.5.140:14, l 12), 1795 Radzezte Jago Jaan (RA, EAA.1865.3.168/2:32, l 30p), 1816, 1834 Rattiste Peter (RA, EAA.1865.3.168/12:21, l 21p; RA, EAA.1865.3.169/2:15, l 18p), 1816 Rattiste Mardi Jahn (RA, EAA.1865.3.168/12:21, l 21p), 1834 Rattiste Mardi (RA, EAA.1865.3.169/2:16, l 19p), priinimi Hinrichson, Ratte. Külas ka priinimi Rattist 1834 Rattiste Tanni talus (RA, EAA.1865.3.169/2:21, 23p).

XVII sajandil olid Poola vahtmeistril Andreas Radzerfskyl maad Audru aladel (Rev 1624: 28). Võimalik, et talunimi on mugandunud sellest perekonnanimest. Kohanimeregister annab Malda külas nimed Ratiste, Ratistemetsa ja Lavassaare alevis Ratiste.

Küladeks, mõisateks või karjamõisateks kujunesid sageli üksjalakohad. Termin tähenduses ’üksjalg’ esines allikais esmakordselt 1435. aastal ja XVI sajandi keskpaiku olid nad laialt levinud, Vene-Liivimaa sõja ning Poola-Rootsi sõja järel üks­jalad kadusid allikatest. Üksjalgade teket on seostatud sisekolonisatsiooniga: ­arvatakse, et nad elasid tihedamast külast eraldi. Saare-Lääne piiskopkonna ­mandri­osas XVI sajandi algupoolel oli üksjalakohti 37%-l talupoegadest, vrd vabatalusid 21%. (Ligi 1958; Palli 2017: 38–39) EKNR annab 48 nimeartiklit, kus külanime aluseks on üksjalakoha nimi. Vabade talude, näiteks Audru Soomra küla puhul on 1542 mainitud Michel van Sompere vabana, ja üksjalana ilmselt sama mees Michell Sompere (­Stackelberg 1928: 166, 167). Selle nime puhul oli algne talu, nagu näitab kirja­panekus –pere.

Audru Võlla mõis on rajatud XVI sajandi teisel poolel (EM) tõenäoliselt üks­jalakohtade asemele, vrd sealsete üksjalgadega 1531 Dirick Vella, Hanno Vella (­Stackelberg 1928: 168). Veel XVII sajandil on ka küla mainitud: 1604 Wollestby (Rev 1604: 12). Vabatalupoja nimest on Audru kihelkonna külanimi saanud veel Tuuraste puhul: 1542 Lauer Thorast ~ Thoraste Lauri (EKNR).

EKNR mainib Eestis kokku vabatalupoegade nimesid 54 korral külanimede lähte­kohana ja üksjalgu 48 korral.

XVI sajandi talu- resp. lisanimedest on väike osa säilinud Audru kihelkonnas tänapäevani talunimena, nt:

Oina t Audru ms Põhara k 1531 üksjalg Ianus Oynas (Stackelberg 1928: 169), 1662 Oynna Jurgen Wittib (RA, SRA Baltiska fogderäkenskaper f 390: 7), 1715 Oina Reni Mart (RGADA.274.1.170/2:140, l 149), 1782, 1834 Oina Tanni (RA, EAA.1865.5.140:23, l 21; RA, EAA.1865.3.169/2:39, l 42p), priinimi Oina. Koha­nimeregister annab Põhara k Oina, Oinamaa, Oinapõllu.

Veesi t XVI saj Audru k Veeste Michell (Stackelberg 1928: 171), Audru ms Sarvi k 1816 Wessi Ado (RA, EAA.1865.3.168/12:81, l 81p), 1834 Sarvi k priinimi Wessi. Kohanimeregister Veesi t nime ei tunne.

Salu t Soeva k (= Salu-Eespere ~ Eest-Salu, = Salu-Takkapere ~ Takka-Salu) XVI sajandil üksjalg Salo Janus Asopoick (Stackelberg 1928: 167), 1715 Sallo Jürgen (RGADA.274.1.170/2:149, l 158p), 1795 Sallo Treial Jaan, Sallo Jaan (RA, EAA.1865.3.168/5:10, l 9p), 1834 Sallo (2) (RA, EAA.1865.3.169/5:15, l 18p), priinimi Pillmann. Kohanimeregistris Soeva k Salu.

Tekib küsimus: kui kahe kirjapaneku ajaline vahe on ligi 200 aastat, kas saab neid ühendada? Valdek Pall on ühendamisest loobunud. On see juhuslik kokku­langevus? Võib-olla on see siiski liiga positivistlik lähenemine. Tuleb arvestada asjaolu, et ­kohanimed ja neist tekkinud lisanimed toimisid varem kohalikus suulises kasutuses ja võisid olla sajandeid vanad, kandudes põlvkonnalt põlvkonnale ilma kirja sattumata, nagu on arvanud Leo Tiik.¹ Mõni apellatiiv võib olla õhus, ilma et otsest nimejärglust saaks kindlaks teha, eriti kui tegu on nn tavalise igapäevase sõnaga. Ikkagi juhuslik kokkulangevus? Näiteks:

Karjamaa t Jõõpre ms Mõisaküla 1850 Karjama (RA, EAA.1865. 3.169/9:29, l 29p), pn Jaumees. Vrd loodusnime Jõõpre mõisas 1827 Karjama allone (RA, EAA.2072.3.16a l 3, foolio III). Kõima k (= Põldmaa). Saunad Malda k, Soomra k, Kärbu k. Lisa­nimena on Karjamaa Audru mõisas vana: XVI sajandil (1542) Bertolt Kariama (­Stackelberg 1928: 171), 1715 Karjama Nigolas (RGADA.274/1.170/2:135, l 444p). 1826 on pn Karjama saanud Sarvi külast Koninge Michel ja Andrus, tema vend pojaga (RA, EAA.1865.5.141:74, l 74p).

Rööpselt Heinamaa ~ Heinam(a) ~ Einam(a) ~ Einamaa ei esine Audrus ei talunimena ega lisanimena, ei ole seda Audrus pandud ka perekonnanimeks. Mujal on perekonnanimena esinenud Einama, Heinam ja Heinama. Ilmselt ei olnud sõna Audrus õhus ega ennast nimena tõestanud.

Nimi (ka loodusnimi) võib kanduda nii inimeselt inimesele, kohale (talule) kui ka kohalt inimesele. Ka mõisakuuluvus võib muutuda, nt kohanimekartoteegis on talunimena:

Varso t va`rso Audru ms Oara k, vanal katastrikaardil Varso, 1930. aastail Varsa (EW 50T), 1994–2020 põhikaardil Varso (P). 1816 Warsa Noor Peter (RA, EAA.1865.3.168/12:42, l 42p), 1834 Warso (RA, EAA.1865.3.169/2:35, l 38p), priinimi Warso. Varstagune oli Mõisaküla hm Varso talust läänes, Mõisakülast u 2 km lääne pool, talu ise asus oja kaldal Koonga piiri lähedal. Vrd Jõõpre ja Koonga piiril 1840 Warsaoja Einama (RA, EAA.3724.4.830, l 2), mis oli lahustükk. Koonga mõisa all on 1624 mainitud talupoega Varsebeck Laur (Rev 1624:15). Keskalamsaksa beke ’oja’. Varso võiks olla lühenenud kohanimest Varsaoja. Nime esiosaga vrd varss : varsa, aga ka Reigi heinamaanime Salavars : Salavarsi. Kohanimeregistris Pärnumaal Oara k Varso.

 

Kokkuvõtteks

Siinkirjutajagi on tähele pannud, et kui mõne, olgugi tavalise apellatiivi alusel tekib nimi, siis nimena on see võinud elada kohalikus suulises pruugis kaua ja võib kirjas esile tulla ka pika ajalise vahemaa tagant. Alati ei ole tegu juhusliku kokkulangemisega. Sageli on kohanimede rändamise tõttu raske nende ajalugu rekonstrueerida, kuid nimepõhine lähenemine kohanimele võimaldaks etümologiseerida ja kohanime vanust määrata täpsemalt. Talupoja lisanime tõlgendamine talunimena ei ole küll sajaprotsendiliselt tõestatav, kuid siiski üks tõenäolisemaid viise ka ilma vahepealse perenimeta.

Eespool toodud talunime Aabrami puhul on ilmne esiisa olemas, nimi on tekkinud pärast Põhjasõda, kuid Liivi sõja eelsete talunimede või talunimeks saanud nimede puhul jääb paljugi oletusteks: suulises pruugis on kohanime lugu siiski üksteisele järgnevate rahvaetümoloogiate rida. Sellega ei taha ma öelda, et nn õpetatud etümoloogia oleks kuidagi parem või halvem, õigem või valem.

 

Lühendid

f = fond; hm = heinamaa; in = isikunimi; k = küla; l = leht; ms = mõis; p = pöördel; pn = perekonnanimi; t = talu.

 

Marja Kallasmaa (snd 1950), PhD, Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf (Roosi­krantsi 6, 10119 Tallinn), marja.kallasmaa@eki.ee