Ohtrasti ohte ümbritseb meid meie ajas. Eemale tõrjuda ma neid oma uurimusega ei saa, kuid ehk toob mõnevõrra lohutust ohu ja ohtra päritollu süvenemine.

Eesti keeles on kaks oht-sõna, nende partitiiviga vormiliselt ühtne liitsõna järel­osis –ohtu ning vormi poolest sama sõnapere liikmeks sobiv ohter. Ainult viimasel on vasted väljaspool Eesti keeleala, otse idapiiri taga. Etümoloogiat ei ole ühelegi nendest sõnadest seni esitatud. Artiklis kaardistan võimalusi nende algupära leidmiseks.

„Eesti murrete sõnaraamat” (EMS) jagab sõna oht¹ : ohu : ohtu tähendused kahte gruppi: 1. ’ebaõnne, õnnetuse vms võimalus ja tõenäosus’ ning 2. ’häda, vaev; mure’; neile lähedane on tegusõna ohutama² ’vaevama, kurnama, elu raskeks tegema’. Eraldi on oht² : ohu : `ohtu ’arstim, rohi; ohutis’, millega on seotud tegusõna ohutama<sup>1</sup> ’nõiduse või rahvatarkusega haigust ravima vm paha peletama’. Partitiivne `ohtu viitab eelnevale sõnale, tähendades ’sellele sarnanev, selle taoline, selle moodi olev’. Omadussõna oher¹: `ohtra : `ohtrat tähendused rühmitab EMS järgnevalt: 1a. ’helde; ohter, rikkalik’; 1b. ’avar’; 2. ’ablas’.

„Eesti etümoloogiasõnaraamat” (EES) ühendab need sõnad tingimisi omavahel, kuigi oht² ja ohutama² jäävad mainimata. Sõnale oht¹ järgneb kommentaar: ’On arvatud, et algtähendus on olnud ’küllus’ ja sellest tüvest on tuletatud ohter. Praegune tähendus võib olla kujunenud liitsõnast hädaoht, mis tähendab hädaküllust.’ See seletus pärineb Julius Mägistelt (1929: 11). Ohtra vasteteks annab EES vadja ohto ja isuri ohto ’küllalt’, kuid Mägistel on need pigem ohu vasted, mis puhtformaalselt ongi korrektne.

Mägiste esitab pooliku etümoloogia, mis jätab seletamata ohu ja ohtra vahelise tuletussuhte, oletatud tähendusarengu motivatsiooni ning tüvisõna algupära. Tähendusarengule ’küllus’ > ’hädaküllus, -rohkus’ ei anna Mägiste paralleele. Miks peaks küllusest just nimelt häda, vaev saama? Kas eesti elu on tõesti nii halb olnud?

 

Ohu tähendused ja nende areng

Ohu algupärale lähemale jõudmiseks vaatame kõigepealt, mis sõna tuntud tähendustest kõige vanem võiks olla. Esimesena on ohtu kirjakeeles tarvitanud Heinrich Stahl 1638. aastal:

ETh sinna / armas welli (Ödde) sünno többe sees se Pöha Öchtosöhmenaja Jesussest Christussest tahat / peat sinna mitte motlema / kudt tahaxit sinna lebbi sesamma sestsinnasest sünno haigkussest errapehstma / ninck terwex sahma / mix tarwix Jummal sünnul muh nouwo / ochto / ninck rochto sehtnut; NAch dem du / lieber Bruder / ( Schwester ) in deiner Kranckheit das H . Nachtmahl JEsu Christi begehrest / soltu nicht gedencken / als woltestu durch dasselbe von dieser deiner Kranckheit genesen / vnd gesund werden; dazu dir Gott andere Mittel oŏ Artzney verordnet. (VAKK, 1638-Stahl-HHIV: 230)

Siin ja veel kolmes XVIII sajandi allikas (VAKK, Arvelius 1782: 23, Helle 1739 Apokrüüfid 934 ja Piibel 577, 626, 632, 637, 638, 651) on oht tõlgendatav kui ’­parandusvahend, ravim’, aga ka kui ’paranemine’ või ’abi’. Viimase kõige selgem näide on: „Sepärrast tulleb temma hukkatus pea, tedda murtakse äkkitselt, nenda ep olle ohto” (VAKK, Piibel 632). Sama kirjakoht, Õpetussõnad 6:15, on tänapäevases eesti kirjakeeles „Seepärast tuleb tema õnnetus äkitselt, ta murtakse silmapilkselt ja abi ei ole” (Piibel 1997). Vana kirjakeel viitab seega ohu² primaarsusele.

K a a r t 1. Substantiivi oht murdegeograafia

Murdegeograafia annab sootuks teistsuguse pildi. Sõna oht¹ ’1. ebaõnne, õnnetuse vms võimalus ja tõenäosus; 2. häda, vaev; mure’ on „Väikese murdesõnastiku” (VMS) kaartide järgi registreeritud eelkõige Eesti äärealadelt: nii lõunaeesti keelest kuni Leivuni kui ka kirderannikumurdest, idamurdest ja Saaremaa lõunaosast. Seevastu sõna oht² ’arstim, rohi; ohutis’ tuntakse pikal ida–lääne suunalisel vööndil, Tormast kuni Jämajani. Alad kattuvad ainult viies kihelkonnas (vt kaarti 1).

Vastavate verbide levikualad Põhja-Eestis sobivad selle pildiga hästi kokku. Tegusõna ohutama² ’vaevama, kurnama, elu raskeks tegema’ katab ainult kirderannikumurde ja osa idamurdest. Seevastu on ohutama¹ ’nõiduse või rahvatarkusega haigust ravima vm paha peletama’ laia põhjaeestilise levikuga, kattes lisaks ohu² levikualale ka suurema osa ohu¹ levikualast.

K a a r t 2. Verbi ohutama murdegeograafia

Seega paistab ohu² ala üheainsa innovatsiooni levimise tulemusena keset ohu¹ varasema leviala jääke. Ilmselt ongi ohu¹ puudumine vana kirjakeele allikatest seletatav kirjakeele-eelse leviala perifeersusega. Vanade tekstide põhjal tuleb oht² igal juhul vähemalt nelja aastasaja vanuseks arvata.

Laiale alale levinud innovatsioon, sõna oht tähenduse muutus, võis alata ohu-tüvelise tegusõna ohutama tarvitusest haiguse, eriti sõnumise, needmise kaudu tekitatud tõve peletamise, hirmutamise tähenduses. Alles selle järel võis tekkida oht² tõve ära hirmutamise või ähvardamise vahendi nimetusena verbist ohutama¹ tagasituletuse kaudu. On teinegi võimalus, kuid selle võtan ette alles artikli lõpus.

Paralleelne tuletis ohutama² ’vaevama, kurnama, elu raskeks tegema’ ei ole tõenäoliselt kunagi levinud Kirde-Eestist väljapoole ning võib olla seetõttu vägagi hiline. Tuletise lähtekohaks on olnud sõna oht¹ 2. tähendus ’häda, vaev; mure’. Seevastu ei saanud ilmselt vanem tuletuskett oht¹ ⇒ ohutama¹ (⇒ oht²) sellisest tähendusest lähtuda. Vajalikku ’peletamise, hirmutamise’ alust pakub paremini 1. tähendus ’ebaõnne, õnnetuse vms võimalus ja tõenäosus’.

Kõige paremini saaks verbi ’peletama, ära hirmutama’ tuletada kas hirmu või ähvardust tähendavast sõnast. Seega, kui oletada Mägiste järgi, et ohu meile tuntud tähenduste lähtekohaks on ’hädaküllus’, siis peab leppima pika tähendusmuutuste reaga ’hädaküllus’ > ’häda, vaev; mure’ > ’häda hirm v ähvardus’ ⇒ ohutama¹ ⇒ oht² ning seletama tähenduse ’ebaõnne, õnnetuse vms võimalus ja tõenäosus’ teket mõnest selle lülist, tõenäoliselt viimasest ’häda hirm v ähvardus’. Lihtsam seletus on, et oht tähendas algselt ’(häda) hirmu’.

 

Oht lääne poolt

Islandi ja fääri keeltes on meessoost substantiiv ótti ’hirm, õudus’, norra keeles otte ’kartus, mure’. Vanapõhja keeles oli nende eellane ótti ’hirm’. Norra uusim etümo­loogiasõnaraamat „Våre arveord” (Bjorvand, Lindeman 2018) seletab seda lääne­skandinaavia sõna tuletiseks kartmist või hirmumist tähendanud alggermaani *ōg-tüvelisest verbist, mida gooti keeles tuntakse kujul ōgan. Selle verbitüve transitiivne tuletis oli alggermaani *ōgéjan-, millest pärinevad gooti ōgjan, vanapõhja ǿgja, islandi ægja ja fääri øga, kõigi tähendus ’hirmutama’. Nimisõna otte algskandinaavia kujuks rekonstrueeritakse *ōhtō, mis on kooskõlas juba üle-eelmise sajandi keeleteadlaste poolt paika pandud skandinaavia keelte häälikuliste arengutega. Kirjalikest allikatest tuntud vanapõhja sõnakuju ótti eraldab sellest vormist kolm muutust. Esmalt lühenes teise silbi vokaal *-ō > *-a. Hiljem asendus analoogia alusel kõigis a-lõpulistes meessoost sõnades ainsuse nominatiivi lõpp i-ga. Selle viimase arengu dateerib sõnaraamat 500. aasta paiku. (Bjorvand, Lindeman 2018) Mingil ajal enne vanapõhja kirjakeele ajastut toimus ka konsonantühendi *-ht– lihtsustumine *-tt-ks (Iversen 1946: 36). (Vrd Orel 2003; Kroonen 2013.)

Pidades ohtu germaani laenuks, eeldame sõna kandumist teise keelkonda enne kõiki neid muudatusi ehk päris vanal ajal, juba algskandinaaviast algsoome keelde. Igatahes pidi laenamine toimuma enne sõna kadumist idapoolsete skandinaavlaste keelest Läänemere idakallastel ning eeldama peab sõna omandamist juba enne ida- ja lääneskandinaavia keelte hargnemist. Nii vanalt sõnalt ootaks teadagi laiemat levikut, kuid millegipärast sõna kas ei ole juurdunud teistesse läänemeresoome alusmurretesse või on see hiljem igalt poolt kadunud. Häälikulisi probleeme laenu­etümoloogial ei ole: esisilbi pikk vokaal on järgneva konsonantühendi tõttu laenunud lühikesena.

Samast ajast on pärit mitusada läänemeresoome algskandinaavia laenu. Ohuga ühine lõppvokaali esindatus on läänemeresoome laia levikuga sõnadel, nagu magu ← algskandinaavia *magō > vanapõhja magi ’magu’ ja võrk : võrgu ← algskandinaavia *werkō > vanarootsi værke ’kalavõrk’, kuid ka kahel sõnal, millel puuduvad vasted väljaspool soome keeleala: kallo ’kolju’ ← algskandinaavia *skallō > vanapõhja skalli ’kolju’ ja ruto ~ rytö ’rägastik, padrik, võsa’ ← algskandinaavia *brutō > vanapõhja broti ’raiutud puude hunnik’. (LägLoS)

Huvitav paralleelne, kuigi ilmselt hilisem, lääneskandinaaviaaegne (viikingi­ajastu) laen samast ohtu sõnast on šoti keele Shetlandi murde hott, hoitt ’eba­usklik hirm’. Seos ebausuga või pigem konnotatsioon ’hirm millegi ebaloomuliku või ­seletamatu ees’ on ehk olnud juba algskandinaavia sõnal olemas, kuid seda enam tõestada ei saa. (Vries 1977: s.v. ótti)

Jorma Koivulehto on eeldanud, et soome uhka ’oht, ähvardus’, vadja uhku ’võistlus’ ja eesti adessiivne uhul on samuti skandinaavia päritolu: hilisalgsoome *uhka on laen algskandinaavia sõnast *ugga-, mille vanapõhja vaste uggr tähendab ’ahastust, kartust’ ehk sõnale *ōhtō ’hirm’ väga lähedast tunnet (Kallio 2016: 461).

Esialgu ainult ’(häda) hirmu’ tähendanud ohu algse kitsa murde leviku oletust toetab ehk see huvitav tõik, et igivanast pärandsõnast pelgama ei ole põhjaeesti keeles tuletatud nimisõna, mis vastaks soome ja karjala sõnale pelko, vadja pelko ~ põlko, lõunaeesti pelg ’hirm’. Ehk on laenuline *ohto nende vaste välja tõrjunud? Pärast on oht¹ võinud levida põhjast kogu lõunaeesti alale juba oma tänapäevastes tähendustes, kuid algse ’hirmu’ tähenduse põhjal sündinud ohutama¹ ja oht² ei jõudnud üle Emajõe enne põhjaeesti kirjakeele mõju. Siiski tuleb võtta arvesse, et üld­läänemeresoomeline hirm on ka põhjaeesti murretes levinud.

Tähelepanu väärt on teinegi germaani sõnapere. Vanafriisi naissoost substantiivil acht(e), vanainglise ōht ’hirmutamine, vaen’ vasted on vanaülemsaksa āhta, kesk­ülemsaksa āht, œhte, saksa Acht ja keskhollandi achte, mis tähendavad keskajal levinud lindpriiks kuulutamise karistust ehk kohaliku võimu tagatud ihukaitse ära­võtmist, nii et karistatu oli lubatud seaduslike tagajärgedeta maha lüüa. Nende sõnade algvormiks on rekonstrueeritud alggermaani *anhtō (Orel 2003; Kluge 2011; Kroonen 2013). Huvitaval kombel on kogunisti kolme alggermaani *an-algulist sõna pakutud laenualuseks läänemeresoome *o-algulistele sõnadele: soome ohja, onki, otsa ← alggermaani *ansjō, *angan, *anþja– (LägLoS).

Nii vormi kui ka tähenduse poolest sobiks alggermaani *anhtō sama hästi ohu laenualuseks kui algskandinaavia *ōhtō. Alggermaani *anhtō aga ei ela tuntud skandinaavia keeltes edasi, nii et selle rekonstrueerimisele algskandinaavia keelde nendest tuge ei saa. Alggermaani keelt räägiti juba ajaarvamise eelsel ajastul, kui algsoome murreteks jagunemine ei olnud veel alanudki. Alggermaani laenu puhul jääks ainsaks võimaluseks seletada ohu läänemeresoome vastete puudumist nende hilisema kadumisega. Ka puhtmatemaatiliselt on laenu kuulumine hilisemasse, umbes 400–800 tüvisõnast koosnevasse algskandinaavia laenukihti mitu korda tõenäosem kui laen alggermaani keelest, kust pärineb parimal juhul sadakond lääne­meresoome tüvisõna. Seega on hilisalgsoome *ohto ← algskandinaavia *ōhtō eelistatav etümoloogia.

 

Ohtu

Kui oht on algselt tähendanud hirmu, ei paista tõenäone, et `ohtu ’taoline, moodi’ sellega kokku kuuluks. Seda sõna tuleb niisiis vaadata eraldi. EMS-i näited olen rühmitanud selle järgi, millele `ohtu viidata võib:

• amet: Oli `kaige vanemb mies [---] tä oli siis ka `paadis `kapteini `ohtu; sulane tegi üksi tüöd [---] [oli] pereme `ohtu mies kõige kevade; old lihuniku `ohtu ja tapp siis `mõisa `luome `jälle;
• otstarve, tööriist: `Leiväriist oli iestuas [---] `kanne `pääle vois siis kääst `panna, mes tahid, oli `jusku `laua `ohtu; kelluke on koa labida `ohtu;
• vanus: see nenda poisikse `ohtu, ise vana mees juba; nuare `osto [---] suab vaŕsi inimesess `suama; tüd́riku `osto kaŕjatüd́rik, ti̬i̬b tü̬ü̬d kua; tema oli tüdrukukese `ohtu, kui mina `siie tulin;
• kogus, suurus: nüid süäväd lapsed leevä `osto `suhkrud; `Kaste `ohtu seda `vihma tuli (vähe); aluskuvve `ohtu (liiga lühikesest kleidist); üits veli `olli ka lühikene, emä `ohtu;
• materjal: linase `ohtu riie;
• sisu: si̬i̬ loḿp om pori `ohtu.

Huvitava võrdlusaluse pakub keskalamsaksa keel, milles kasutati sarnaselt väga tavalist ja mitmetähenduslikku naissoost sõna achte mh (käitumis)viisi, moe ning laadi, kombe (’Art und Weise’) tähenduses:

• He was ein weldich here na heydenischer achte ’tema oli suur isand paganlikul kombel (paganate kuningas)’
• To syner moder he wedder lêp / In kindes achte he to er rêp: O moder [---] ’oma ema juurde ta jälle tõttas / lapse kombel ta talle hõikas: Oh ema [---]’
• na der achte der knechte ’orjade moodi (inimkaubanduse kontekstis)’ (Schiller, Lübben 1875–1881).

Need kasutuskontekstid sarnanevad eelmainitud eesti `ohtu murdenäidetega, kuid vokaalsuhte a– ~ o– pärast on välistatud otsene laen nii keskalamsaksa keelest kui ka selle alggermaani lähtekujust. Keskalamsaksa sõnale achte ei vasta ülalmainitud saksa Acht ’põlg, riigivanne’, vaid Acht ’tähelepanemine, arvesse võtmine, austamine’, mis kuulub Guus Krooneni (2013) alggermaani rekonstruktsiooni *ahtō alla. Seevastu on võimalik, et kõlaliselt lähedane keskalamsaksa sõna on andnud mudeli, mille analoogia järgi on kasutama hakatud keeles juba olemas olnud sõna. Siinkohal tulevad kõne alla artikli alguses mainitud vadja ohto ja isuri ohto ’küllalt’: sõnaühendi peremehe ohtu ’küllalt peremehelik’ algtähendus on võinud olla umbes ’peremehe küllus’.

 

Oher

Vadja ja isuri ohto sõna vaste varasemale olemasolule ka põhjaeesti alusmurdes osutab tõik, et algtähenduse ’küllalt’ abil on võimalik seletada omadussõna oher kõiki põhitähendusi: nii ’helde’, ’rikkalik’, ’avar’ kui ka ’ablas’. Kuigi eesti sõnale oht on ülal­esitatud sõnust erinev germaani laenuetümoloogia, ei peaks olema kahtlust, et oher on tuletussuhtes varasema *ohto-sõnaga, ning tõenäoselt elab see sõna edasi kivistunud partitiivivormis `ohtu.

Olen püüdnud leida germaani laenuseletuse ka sõnadele oher ja *ohto. Vormiliselt nendega väga sarnane ongi vanades germaani keeltes üldlevinud tuletussufiks, millega moodustatakse nimisõnast referendi paljusust märkiv omadussõna. Vanapõhja keeles on see sufiks –óttr: hár–óttr ’karvane’, fjǫllóttr ’kaljune’, freknóttr ’mummuline’, hornóttr ’sarvedega’, leiróttr ’savine’ jne. (Iversen 1946: 175; Vries 1977) Sufiks on ­produktiivne veel tänapäeva islandi keeles: fjöllóttur ’mägine’, kvistóttur ’okslik’ jne. Selle sufiksi alggermaani kuju oli (meessoos) *-uhta–z (Luxner 2017: 166). Alg­skandinaavia ja vanapõhja ajastute vahel, enne ülalmainitud konsonantühendi *-ht– lihtsustumist *-tt-ks, toimus h eel vokaali u laienemine o-ks (vrd Iversen 1946: 20). Vahetult algskandinaaviale järgnenud kujul võib sufiksile rekonstrueerida meessoo vormi *-ohtaR, kesksoo vormi *-ohta(ta) ja naissoo vormi *-ohtu.

Liitsõnad nagu poisiohtu on adjektiivid, kuid vormilt kivistunud ja käändumatud ning selle poolest sarnased adverbidele. Järgosa –ohtu toimib tuletussufiksina. Vadja ohto ja eesti `ohtu saaksid seletuse adverbivormist *-ohtō, kuna adverbe moodustati vanapõhja keeles adjektiividest sufiksiga –a < *-ō, mida on peetud vanaks instrumentaali vormiks (Streitberg 1896: 274; Iversen 1946: 79). Omadussõna oher < *ohte̮ra, millest on eesti kirjakeeles moodustatud liitsõna sõnaohter, meenutab omakorda väga skandinaavia adjektiivituletussufiksi meessoo vormi *-ohtaR.

Vormide kokkusobivusest hoolimata on raske pidada neid läänemeresoome sõnade laenuallikateks. Esiteks ei tunta skandinaavia keeltes ótta-lõpulisi adverbe. Teiseks ei pärine germaani sufiks ise adjektiivist, vaid on kokku pandud kahest sufiksist *-uga– ja *-ta– (Luxner 2017: 166). Seega tuleks laenuseletuse puhul arvata ­omadussõna *ohte̮ra ’rikkalik (vms)’ iseseisvunuks sellistest liitsõnadest nagu sõnaohter, milliseid aga EMS ei tunne.

Teine huvitav võrdluskoht skandinaavia keeltes on adverb, prefiksinagi kasutatud vanapõhja of, islandi of, norra ov– ’üleliia, liiga palju’, millega on etümoloogiliselt seotud norra ofte ’tihti, mitu korda’ ja selle vasted igal pool germaani keelteperes (Bjorvand, Lindeman 2018). Uusima seletuse järgi oleksid tänapäeva germaani keeltes levinud vasted, nagu norra ofte, rootsi ofta, saksa oft ja inglise often ’tihti’, moodustatud tavaliste adverbi­tuletussufiksitega selle sõna vanemast vormist, mida esindavad vanapõhja opt, islandi, vanarootsi, vanasaksi ja vanainglise oft ning gooti ofta ’tihti’. Vanad skandinaavia vormid pärineksid varasema kesksoo substantiivi akusatiivist *uftam ja gooti vorm naissoo substantiivi akusatiivist *uftōm (Bjorvand, Lindeman 2018).

Kuna adverbid tuletatakse pigem omadussõnust kui nimisõnust, pean võimalikuks rekonstrueerida lähtevormiks ka alggermaani adjektiiv *uftaz, mille nominatiiv oleks algskandinaaviale järgnenud ajastus kõlanud meessoos *oftaR, kesksoos *ofta(ta) ja naissoos *oftu. Sellise adjektiivi instrumentaalivormist (alg­germaani *uftō) võiksid pärineda norra ofte ja muud ülalmainitud pikemad adverbi­vormid. Vastavalt on ka soome usein ’tihti’ omadussõna usea ’mitu’ instruktiivikääne (soome instruktiivi kasutus on väga lähedane vanade indoeuroopa keelte instrumentaalile).

Häälikuliselt sobiks skandinaavia adjektiivi meessoo vorm *oftaR alglääne­meresoome keskmurde (vadja ja põhjaeesti algmurde) *ohte̮ra ’rikkalik’ lähtekujuks. Algselt adverbiaalne *ohto ’rikkalikult’ võiks sel juhul põhineda instrumentaal­vormil *oftō. Üldiselt ei arvata, et algskandinaavia meessoo adjektiivilõpp *-aR üheski lääne­meresoome laensõnas esineks (vastupidiselt selle sõnalõpu alggermaani kujudele *-az ja *-iz, nt sõnades armas ja kaunis). Osmo Nikkilä (1988) on küll esitanud laenuetümoloogiad sõnadele agar (← vanapõhja hagr ’korralik, tubli’) ja täbar (← vanapõhja tæpr ’ettevaatlik; napp, täpne’), kuid LägLoS-i toimetus, kuhu Nikkilä ise kuulus, ei ole neid oma sõnaraamatusse võtnud. Need etümoloogiad vääriksid siiski ümberhindamist. Seletuse *ohte̮ra ← *oftaR nõrkus on hoopis mujal: adjektiiv on rekonstrueeritud oma oletatud tüvisõna ja oletatud adverbiaalsete tuletiste põhjal, otseseid vasteid ei ole. Seega on põhjust otsida sellele läänemeresoome sõna­perele seletust keelterühma seest.

Mujalt läänemeresoome keeltest ei ole neile sõnadele senini vasteid esitatud, kuid teatud semantilised kokkupuutekohad on neil soome sõnaga ehto ’tingimus, nõudmine, eeldus’ ning selle vastega karjala keeles.

 

Soome ja karjala ehto

Soome murretes on ehto sõnal palju laiem tähendusväli kui kirjakeeles. Väga paljudes kontekstides viitab see küllusele. Ehto on murretes nii omadussõna ’piisav, küllaldane’ kui ka nimisõna ’küllus’ (kõik näited SMS-ist): Sill ̮on ehto ruaka eles ’tal on küllaldane söök ees’ (Elimäki); Kyl sinul on täs mailmas ehto, sekun elelee vaan ’Küll sul on siin maailmas küllus, muud kui elad’ (Valkeala).

Hästi palju on soome murretes sõnaga ehto moodustatud fraseologisme tähenduses ’küllalt, piisavalt’: Saihan viimmenäh kun ehloh varvasti ’sai lõpuks ometi (kätte), kui piisavalt ootas’ (Lapinjärvi); Kyllä niitä marjoja oli syyvä eholtaan asti ’küll neid marju oli isu täis süüa’ (Haapajärvi); Siel sai juola rieskaa maitoo ihlan ehlostaa ja ehlostai miä sit sitte joinkii ’seal sai juua värsket piima päris nii, nagu tahtmist oli, ja oma tahtmise järgi ma siis jõingi’ (Nastola); lählil lopult pois kun siel jo ehlokseiv vartun eikä Kallea vaan kuulunnu ’läksin lõpuks ära, kui seal juba piisavalt ootasin ning Kallet ei olnud näha’ (Hollola); Syä ny kun on ehrontahron eressäs ’Söö nüüd, kui seda on rikkalikult su ees’ (Hausjärvi); sitä nyt oĺ ihan ehom päin ’seda (= kala võrgus) oli nüüd päris piisavalt’ (Kiihtelysvaara); Söim puolukoita ehompäältä ’ma sõin pohli nii palju, kui suutsin’ (Perho); Leipää oli ehon kyllältä ’leiba oli päris küllaldaselt’ (Reisjärvi); ne ̮on ehompäen elävie ’nad on suhteliselt jõukad inimesed’ (Puolanka).

Külluse tähendusega lähedane on soome murretes tavaline ehto ’valik, valiku­võimalus, vaba voli’: Anto ehlon etie että saap jäälä taikka männä ’Andis valiku­võimaluse, kas võib jääda või ära minna’ (Nastola). Adessiiv ehdolla viitab sellele, mida on pakkuda, võtta või valida: kyllä niitä siinä ehlolla oli ’küll neid (= pruute) seal valida oli’ (Hämeenkyrö). Sellest tähendusest lähtudes on arusaadav ka soome kirjakeele vaihtoehto ’valik, alternatiiv’, mille moodustusviis on muutunud tänapäeva soome keele kõneleja jaoks juba läbipaistmatuks. Paljudel ülalmainitud fraseologismidel on alternatiivne tähendus kas ’vabatahtlikult’ või ’tahtlikult, meelega, nimme’, või isegi mõlemad: Ei sitä tok ehonpäin tie, vaj jos pakotetaan ’ega seda vabatahtlikult ei tee, ainult kui sunnitakse’ (Ilomantsi); Ennen stä piti hypellä paljahij jaloom muutoon vanhukset morkkas, jotta kun ehroppäältä kenkiänsä kuluttaa ’varem pidi kargama paljajalu, muidu vanainimesed sõimasid, et kes meelega oma kingi kulutab’ (Isokyrö).

Tähenduse ’valik, valikuvõimalus’ ja kirjakeelse ’tingimus, eeldus’ vaheline seos on nähtav näiteks instruktiivses väljendis omin ehdoin ’oma valiku järgi; ise seatud tingimuste järgi’: Omin ehloin se jokeen hyppäh ’oma tahtmise järgi ta jõkke hüppas’ (Kankaanpää).

Soome vana kirjakeele andmed ei näita siiski, et ehto kõige vanem tähendus oleks ’küllus’. VKS annab sõnast koguni sadakond näitelauset, kuid ainult ehdon pääldä ’hwad som lyster, at wälja = mida valida soovib’ (vrd ehompäältä üleval) Christ­frid Gananderi käsi­kirjalisest leksikonist viitab küllusele, ning ka selles on ehto tõlgendatav kui ’valik, ­valikuvõimalus, vaba voli’. Viimane ongi vanas kirjakeeles sõna kõige sagedasem tähendus, kui VKS-i moodi arvata selle hulka kõik juhud, kus ehto saab tõlkida kui ’tahtmine’ (= tahto): iotca meneuet oman Ehdhons ielkin ’kes lähevad oma tahtmise järgi’ (Agricola). Tänapäevane ’tingimus, eeldus’ oli vanas kirjakeeles mõnevõrra haruldasem. Kümmekond korda tuleb ette tähendus ’alternatiiv’, nagu Lizeliusel: tähän ehtohon mielistyit Pitäjän miehet ’see alternatiiv meeldis kihelkonna meestele’. Finno lauluraamatu ühes lauses on tähenduseks ’komme, viis’: He sangen caunil edhol Ihanast ledzottauat ’nad [lilled aasal] eriti ilusal kombel armsasti toretsevad’.

Osaliselt on ehk vanades allikates ’külluse’ tähenduse puudumine tingitud vana kirjakeele kitsast edelasoomelisest murdepõhjast. Elias Lönnroti (1874) sõnaraamatus, mille murdepõhi on laiem, on ehto tähendus ka ’hea tahe, soosing, hellus’. Ühes näitelauses on ehdoksi ’küllalt’: Joko kerran sait ehdoksi selkääsi? ’Kas said ükskord küllalt peksa?’; ka Lönnroti ehdon hywä ’eriti hea’ saab tõlgendada ’külluse’ kaudu. Mitä mustikka mansikan ehdolla on?, küsitakse Lönnroti järgi, kui tahetakse maasika paremust kinnitada mustikaga võrreldes: teisisõnu ei ole mustikas maasika ohtu.

Karjala vastel on samuti mitu tähendust. Karjala keele sõnaraamat (KKS) annab märksõnale ehto kolm kasutusviisi. Esiteks kasutatakse illatiivi ehtoh koos genitiiv­atribuudiga tähenduses ’nii kiiresti kui’: juoškah vaikka kuil lujašta, ei hyö peäššä mejän ehtoh ’jooksku nad kui ruttu tahes, ei saa nad meiega sama kiiresti’ (Kiestinki); minun sanondan ehtoh kui kirjuttazid ’kui sa ainult kirjutaksid sama kiiresti, kui mina räägin!’ (Säämäjärvi). ’Sama kiiresti’ on partitiivis yhtä ehtuo. Teiseks on Uhtualt pandud kirja instruktiiv omin ehoin ’nii nagu ise tahab’, mis on seletatav soome­pärasusena. Kolmandaks viitab adessiiv eholla sellele, mida on pakkuda (sm tarjolla): monta kertoa šitä on olluk kyllä, eholla ’mitu korda on seda (= karuliha) küll pakkuda olnud’ (Hietajärvi). Nagu juba mainitud, ka see kasutusviis on soome ehto puhul tavaline. Neljandana on KKS-is eraldi märksõnaks võetud genitiivne ehon fraasis ehon hyvä ’päris hea’ (vrd Lönnroti näitega üleval).

SSA annab sõnale ehto ka saami vasteid: põhjasaami eaktu ja Inari saami iähtu ’tingimus, eeldus’; kivistunud käändevormid on Pite saami ekktu ’lõbu pärast’, Lule saami mielanäkto ’meelega’, põhjasaami ektui ’suhtes’ ja koltasaami jääutai ’meelega’. Selline levik on soomepärastele saami sõnadele tüüpiline ning Juha Kuokkala (2018: 37–38) määrabki need saami sõnad soome laenudeks (vt ka Setälä 1890–1891: 197).

 

Ehtimise tähendused ja tuletised

Kuokkala arvab, et soome ehto on tuletis sõnast ehtiä ’jõuda (sest aega on küllalt)’, mille vaste eesti keeles on ehtima. Seda seletust on esimesena pakkunud Lauri ­Kettunen (1959: 219–221). Soome tegusõna ajaline tähendus võib olla sekundaarne, tõenäoselt pärineda sama tähendusega germaani laensõnalt entää, kuigi on omakorda levinud laenu teel põhjapoolsest läänemeresoomest komi keele (эштыны ’valmis saama; jõudma’) kaudu mansi ja handi keelde (Saarikivi 2018: 308–310). Verbi vastetel kõigis saami keeltes, näiteks põhjasaami tegusõnal astat, on samuti tähendused ’jõuda (sest aega on küllalt); kätte saada’, mida saab ehk seletada germaani (skandinaavia) mõjuga.

Verbi ehtiä ajalise tähendusega on otseselt seotud karjala ehtoh ’nii kiiresti kui’. Põhjasaami verbil on tuletis astu ’aeg, ajaline võimalus, aja kasutamise võimalus (mõne asja tegemiseks); vaba aeg’, mida on huvitav võrrelda soome ehto murdelise tähendusega ’valik, valikuvõimalus’. Pean võimalikuks, et soome sõnal on ka varem olnud sarnane tähendus ’ajaliselt piiratud valik’, mis on tähenduse ’küllus’ mõjul üldistunud tähenduseks ’valik’. (Vrd Aikio 2023)

Verbi vanemaid tähendusi on esiteks ’valmis saama, valmistuma’, nagu veel vepsa vastel ehttä ’valmis saada (marjade, vilja kohta)’ ja komi laenuverbil эштыны. Ka eesti murrete ehtima ning lõunaeesti eht´mä on tuntud tähenduses ’roheliseks muutuma, lehte minema’. Teine igivana tähendus on transitiivne ’valmistama’, millele viitab eesti murrete ja lõunaeesti tähendus ’seadma, korraldama; (millekski) valmistama’ ning mitmetähenduslik mari vaste ышташ ’tegema, valmistama; looma; töötama; sööma’. Soome lahest lõuna pool on verbi semantiline väli hiljem liikunud ’kaunistamise’ ning ’(ilusti, pidulikult) riietamise’ ja ’riietumise’ poole: kõige kaugemale selles suunas on jõudnud liivi ja leivu, kus sõna vasteid kasutatakse stiililiselt neutraalses põhitähenduses ’riietumine’. (Vrd EVE: s.v. ehtiä)

Tähendust ’küllus’ saab kõige paremini seletada ’marjade, viljade v muu saagi valmis saamise’ kaudu, kontekstis, milles agraarühiskonna inimesed võisid küllusega kokku puutuda. Selle külluse paratamatu lühiaegsus heidab valgust ka tegusõnale ehtima² ’(piima) ära kaotama; (enneaegselt) lõppema, kaduma; võõrduma; tükki minema’ päritolule: see on verbi ehtima¹ < hilisalgsoome *ehti– automatiiv-passiiv­tuletis *ehtü-, vrd soome ehtyä, karjala ehtyö ja isuri ehtüä ’ehtima’. Siiski on selle verbi tuletamise motivatsioon üsna hämar, ning igal pool oma levikualal kasutatakse seda eelkõige udarast piima otsa lõppemise kohta.

’Küllus’ ja ’hea tahe’ on omakorda andnud motivatsiooni sellisele rahvaluule­keeles levinud tuletisele nagu soome ehtoinen ~ ehtoisa, karjala ehtoine ~ ehtoisa, isuri (rahvaluule) ehtoiza ’hea, meelepärane, armas’ ja vadja ehtoin ~ ehtoiza ’hell, hea, armas, kallis’. Ganander (1789, VKS-i järgi) on ehtoisa tõlkinud ’heatahtlikuks’, ’lahkeks’ ja ’rikkaks’, mis motivatsioonina ongi tõenäosem kui Kettuse (1959: 220) pakutud ’eelistatud, ette jõudnud’.

Vadja rahvaluules esineb ka ehto ’hea, tore, kena’: isä kuttsu kullassõni, emä ehto lahzõssi ’isa kutsus oma kulla(kese)ks, ema heaks lapseks’ (VTšS). Esisilbi e– (pro õ-) osutab sõnade ehtoin ~ ehtoiza ja ehto soomepärasusele, ning viimane on ilmselt rahva­luulekeeles tekkinud lühendvorm esimesest. Need ei takista tõlgendamast vadja ohto sõna soome ja karjala ehto etümoloogiliseks vasteks. Isuri ohto võib pidada vadja laenuks.

 

Sõnaalgulise e ~ e̮ assimilatsioon o ees

Tõsisema takistuse, ning ilmselt ka põhjuse, miks neid sõnu ei ole varem omavahel kokku viidud, moodustab vokaalide esinemus. Üldiselt on ühistes pärandsõnades algupärase järgsilbi tagumise vokaali ees läänemeresoome põhjarühma keelte esisilbi e vasteks lõunapoolsetes keeltes e̮ (= õ), enamikus tuletistes o või u ees aga e. Seda on seletatud nii, et keskalgsoome keeles ei olnud esimeses silbis veel foneemi e̮; see tekkis alles pärast vanimate germaani ja balti laenude tulekut muutusest e > e̮ tagumise vokaali ees. Seega on e̮ ainult vanimates tuletistes põhjapoolse e vaste o ees: keskalgsoome (*lepäj– →) *lepo > hilisalgsoome *le̮po > eesti lõbu, soome lepo. Hilisemates tuletistes, mis on moodustatud pärast e ja e̮ lahknemist, on e säilinud ka tuletussufiksi ees: hilisalgsoome (*lentä– →) *lento > eesti lend, soome lento. (Häkkinen 2019; Pystynen 2019; Junttila 2019)

Seni seletamata o– on hilisalgsoome tuletises (*enä ’suur’ →) *enoi > eesti onu, vadja ono, lõunaeesti uno ~ soome eno, isuri enoi ’ema vend’, nagu ka tuletisest (*ehti– →) *ehto > eesti `ohtu, vadja ohto (→ isuri ohto) ~ soome ja karjala ehto. Mõlemas sõnas on sekundaarne tuletissufiks, mis takistab neid väga vanuks pidamast. Hilisalgsoome *-oi on irdunud a-tüveliste sõnade j-tuletistest pärast järgsilpide muutust *aj > *oi, kuid *enä on ä-tüveline; hilisalgsoome *-o on irdunud a-tüveliste sõnade w-tuletistest pärast järgsilpide muutust *aw > *o, kuid *ehti– ei saa pärineda a-tüvelisest verbist. Seega paistab tõenäone, et vokaalikombinatsioon *e–o, mida näeb tuletises *lento, ei ole läänemeresoome keeltes Soome lahest lõuna pool püsinud sõna algul, vaid teise silbi o on assimileerinud ka esisilbi *e: *e–o > *o–o.

Tähelepanuväärne on eesti õhtu vadja vaste õhtago ’õhtu’ variant ohtogo (ehk ka Jõelähtme ohtu, kuigi Mari Must (1987: 116) seletab õ esinemise kõikumist eesti ühiskeele mõjuga). See on tuletatud mujal ilmselt tundmatu *ko-sufiksiga (< *-kA–w?) sõnast *ektä > soome ehtä ’õhtune kogunemine’, karjala ehtä, lüüdi eht(e̮), vepsa eht ’õhtu’, juba enne e̮ teket ehk keskalgsoome keeles.² Ka tuletise soome vastel on häälikulised variandid: üldine on ehtoo ’õhtu’, kuid läänepõhja murretes esineb ehtava, ehtavo ’õhtusöömaaeg’. Näibki, et keskalgsoome vormist *ektä-ko tuleb hilisalgsoome keelde rekonstrueerida ootuspärasele vormile *e̮ktago lisaks *-o-line variant, millest pärinevad nii soome ehtoo kui ka vadja ohtogo.

Eesti õhtu ja vadja õhtago ning lõunaeesti õdak ja liivi ȳʾdyg ’õhtu, lääs’ tõestavad, et tuletis *e̮ktago on esisilbi e̮ tekkest vanem. Seletamaks eesti ohtu ja vadja ohtogo võiks pakkuda selle kõrvale uuema tuletise *ektä → *ektogo. Lihtsam on siiski rekonstrueerida juba tuletisele *ektäko vokaal-assimilatsiooniga variandi *ektoko, millest hilis­algsoome keeles sai *e̮ktogo. Seda tõlgendust toetab kindel muutus e̮–o > o–o eesti sõnas hobu(ne), vadja opo(nõ) ja lõunaeesti hopõń, millele põhjapoolsete e-vormide soome, karjala hepo, isuri hepoin, lüüdi ja vepsa hebo kõrval on vadja variant õpo(nõ) ning liivi yʾbbi. Nende hilisalgsoome vormist *he̮poine̮n pärinevate vastete puhul tuleb assimilatsiooni tõlgendada areaalse, üle murdepiiride levinud innovatsioonina: esiteks lõunaeesti keelt ei peeta põhjaeesti ja vadja keelega ühe alusmurde järglaseks, teiseks ulatub variatsioon ka vadja keelde.

Teine võimalik h-alguline o-assimilatsiooni läbinud algsoome sõna võib peituda kahe seni etümoloogiata jäänud sõna taga: eesti orm (Tormas õrm) ’aas või tärge pastla või viisu servas paelte läbitõmbamiseks; risti üle jala käiv pastla-, viisupael’ (ainult Jüris u-tüveline) ja lõunaeesti (h)orm ’kuiv oksaraag; narmasjuur’ (Nõos ja Rõngus u-tüveline). Nendel tähendustel on nimelt kokkupuutekohti soome sõnaga hermo ’närv; soon; ramm, tarm; jõuetu; ree põhja alune kodarapaari ühendav (pajust (SMS) / noorest kuusest (SKES) valmistatud) side’ ja karjala sõnaga hermo ’närv; jõud’. Pingutatud ormad hoiavad viisku koos samamoodi kui põhjaalune side ree kodaraid. Lõunaeesti sõna tähenduses on oluline komponent ’peenus, õhedus’: sarapuul ka nu̬u̬ peenikse ossa oma nigu ormu jälle (Nõo); ormu om peenikse [---] lähvä palama ruttu (Rõngu). Sõna viitab peenikesele, kuid puu jaoks elutähtsale organile, mida saab võrrelda soonte ja närvidega: puu juurõl omma˽hormaʔ manh, nuidõ läbi imess puu maa sisest `toitu (Hargla). Ebakindlaks teeb kõrvutuse põhjaeesti sõna puhul pea üldine a-tüvelisus. Ka lõunaeesti sõnal on nii a– kui ka e-tüvelised variandid, neid aga seletab ehk homonüümse horm : –a ~ –i ’uim; lõpus; kest, tupp (käbil, pähklil)’ mõju; samas puudub ka sellel sõnal etümoloogia.

Teistpidi, VTšS-s ei leidu ainsatki vadja õ– või hõ-algulist sõna, mille teises ­silbis oleks algsoome *o-st pärinev *-o; vastavad e– ja he-algulised sõnad jälle loetakse soome või isuri laenude hulka. Põhjaeesti ja lõunaeesti keeltes seevastu tuleb küll ette hõlp ~ soome helppo, karjala, isuri, Kukkosi helppo ’hõlbus, lihtne’, kuid lõunapoolne substantiiv (? < *he̮lppu) võib esindada siiski teist tuletist kui põhjapoolne adjektiiv.

Lihtsaim oleks seletada vormide *onoi, *ohto, *ohtago (< *e̮htago < *e̮ktago), *hopoine̮n ja *hormo esisilbi vokaali ühe areaalse, ilmselt põhjaeesti alusmurde alalt levinud innovatsiooniga *e̮–o > *o–o/#,h_. Kui aga tuletussufiksite kronoloogia ei luba rekonstrueerida vorme *e̮noi ja *e̮hto, võib järeldada, et muutus oligi *E–o > *o–o/#,h_, ehk mõjutas ka *e-d.

Eesti oher < *ohte̮ra tuleb sõnaalgulise o– tõttu arvata hilisemaks edasituletiseks varasemast sõnast *ohto ’küllus’. Tuletatud on *ohte̮ra siiski enne, kui skandinaaviapärane *ohto ’hirm’ põhjaeesti alusmurdest oma homonüümi (vähemalt) ’külluse’ tähenduses välja tõrjus. Lõunaeesti murretes tuntakse sõna oher ainult Rõugest, mida võib seletada põhjaeesti kirjakeele mõjuga. Sõna `ohtu idaeestilik murdelevik seevastu ulatub üle Nõo kuni Otepääni, mis paistab olevat murretevahelise kontakti tulemus. Vältimatult ei pea kumbagi sõna lõunaeesti alusmurdesse rekonstrueerima.

 

Tagasi ohtude juurde

Igal juhul on küllalt paralleele tõestamaks, et nii vadja ohto kui ka eesti `ohtu on soome ja karjala sõna ehto vasted. ’Küllus’ ei pruugi olla (ainus) algupärane tähendus, vaid selle kõrval on ehk algusest saati olnud ’valik’, millest on soome murretes ja vanas kirjakeeles tavalise tähenduse ’alternatiiv’ kaudu võinud hõlpsasti tekkida eesti `ohtu ’taoline, moodi’. ’Valiku’ taga võib omakorda olla tähendus ’hästi, ilusti valmistatud, valmis ehitud’.

See teadmine aga viib tagasi Mägiste oletuse juurde, et eesti oht on seotud vadja ja isuri sõnaga ohto. On ju sõna oht¹ esimeses tähenduses ’ebaõnne, õnnetuse vms võimalus ja tõenäosus’ keskne komponent potentsiaalsus, just nagu soome ehto sõna tähendustes ’valik, alternatiiv’ ja ’tingimus, nõudmine, eeldus’. ’Valiku’ tähendusest saab edasi areneda ka ’abinõu, vahend’, mis jõuab juba lähedale sõna oht² tähendusele ’arstim, rohi; ohutis’, eriti kui arvestada sõna eesti kirjakeeles vanimate tähendustega ’paranemine’ ja ’abi’. Aga kui vaadelda neid koos tegusõnaga ohutama¹ ’nõiduse või rahvatarkusega haigust ravima vm paha peletama’, siis vähemalt sama tugev tähenduskomponent on ikkagi ’hirm’ või ’hirmutav, ähvardav asi’, ilma milleta on raske seletada eesti ja lõunaeesti sõnade tähenduste erinevust ülejäänud läänemeresoome vastetega võrreldes.

Peabki arvestama võimalusega, et oht on osaliselt laen, osaliselt pärandsõna ja tuletis. Lähtudes kahe homonüümse sõna, *ohto ’valik, alternatiiv’ > ’võimalus, abinõu’ ja *ohto ’hirm’, segunemisest põhjaeesti alusmurdes, jõuab seletuseni, et *ohto ’hirm’ on hakanud tähendama ’hirmsa asja võimalust’ ehk ohu¹ esimest tähendust, *ohto ’võimalus, abinõu’ jälle ’hirmutamise abinõud’ ja ’abi hirmsa asja vastu’ ehk ohtu². Nii ei olekski vaja seletada viimast tekkinuks tagasituletisena tegusõnast ohutama¹. Sellel taustal saabki lõpuks osaliselt rehabiliteerida Mägiste oletuse ’külluse’ muutumisest ’hädakülluse’ kaudu ’hädaks’: *ohto ’hirm’ mõju all on võinud kõigepealt tekkida liitsõna *hätäohto ’hädaküllus’ ja pärast seda *ohto ’küllus’ üldse käibelt kaduda, nii et jõuab ohu¹ teise tähenduseni ’häda, vaev, mure’.

 

Lõpuks

Oht oppass, näl´g `näütäss (Põlva). Sõnade oht, `ohtu ja oher uurimine toob välja esiteks, et eesti põhisõnavarast võib veel leida seni tundmatuid vanagermaani laene, ning teiseks, et laenud on mõjutanud pärandsõnavara tähendusi ja kasutuskontekste ning samuti on pärandsõnad mõju avaldanud laensõnade semantikale. Kolmandaks, mis veel üllatavam, ei ole isegi eesti ja soome sõnavasted kõik tuntud, ning neljandaks, ka läänemeresoome sõnade vahel saab osutada seni avastamata hääliku­suhetele.

 

Santeri Junttila (snd 1974), PhD, Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), Santeri.Junttila@eki.ee

Keelekorralduse põhimõtted jõuavad tekstidesse mitut teed pidi, nii kirjalike keele­nõuannete kui ka vahendajagrupi ehk keeletoimetajate valikute ja otsuste kaudu. Keeletoimetajad omandavad keelekorralduse põhimõtted ja teadmised üldjuhul ülikoolis, hiljem muidugi ka töö ja enesetäiendamise käigus.

Enamasti on keeletoimetajatel filoloogiline haridus, suurem osa toimetajatest ongi lõpetanud eesti filoloogia õppekava. Noorematest keeletoimetajatest moodustavad olulise osa need, kes on õppinud just nimelt keeletoimetamist. Keeletoimetajaks saab praegu õppida Tallinna Ülikooli keele­teaduse ja keeletoimetamise magistri­kaval ja Tartu Ülikoolis soome-ugri ja eesti filoloogia magistrikaval eesti keele hoolde mooduli ainete toel.

 

Ülikoolid ja õppekavad

Kuigi eraldi erialana ei ole keeletoimetamist mitte alati ülikoolides õpetatud, on eesti filoloogia õppekavades ikka lisaks õige- ja heakeelsuse ainetele leidunud kitsamalt toimetamisega seotud aineid või aineplokke. Tartu Ülikooli magistriõppe­kavas oli 2003.–2014. aastani keeletoime­tamine eraldi spetsialiseerumisharu. Alates 2015/2016. õppeaastast sai keele­toimetaja eriala aineid õppida ühe valikuna moodulis „Valitav lisapädevus oma erialal”. Praegu on Tartu Ülikoolis võimalik keeletoimetamist õppida bakalaureuse­tasemel, kus on eesti ja soome-ugri keele­teaduse õppe­kavas 6 ainepunkti (EAP, võrdub üliõpilase tehtava 26 töötunniga) mahus keeletoimetamise aineid, millele lisandub soovi korral 6-punktine toimetamispraktika. Kui arvestada, et kokku on bakalaureuse­taseme õppekava maht 180 EAP-d, moodustavad need ained alla 10 protsendi ainetest. Magistritasemel (õppekava maht on 120 EAP-d) on moodulis „Eesti keele hoole” 18 EAP eest toimetamis­aineid (majandus-, õigus- ja halduskeele eri­kursused, stilistika, tehnikatekstide toi­metamine, toimetamine veebis ja tehniline toimetamine, tõlke toimetamine). Nendele ainetele lisaks tehakse 6 EAP eest toimetamis­praktikat. 2023/2024. õppe­aastaks valmib uus õppekava, kuhu tuleb 12 EAP mahus valik­moodul „Keeletoimetamine”.

Tallinna Ülikoolis loodi keeletoimetamise magistrikava 2004. aastal. Alates 2017. aastast on keeletoimetamine keeleteaduse ja keeletoimetamise liitõppekava osa. Bakalaureusetasemel oli Tallinna Ülikoolis 2017. aastani eraldi referent-toimetaja eriala, nüüd moodustab see eesti filoloogia õppekavas ühe peaeriala. Paralleelselt on refereerimise ja keeletoimetamise ainetest komplekteeritud 48 EAP mahus kõrvaleriala, mida saavad valida ja ka valivad eesti filoloogia üliõpilaste kõrval kõikide teiste humanitaarteaduste instituudi erialade üliõpilased. Magistritasemel on erialaaineid kokku 84 EAP-d (ülejäänud punktimahu täidab üks vabaaine, üks üleülikooliline sissejuhatav aine ja magistritöö). Erialaainete hulgas on keeletoimetaja peaeriala maht 27 EAP-d ja sinna kuuluvad ained, nagu toimetamine, kirjastamise alused ja kirjandusliku teksti toimetamine, eri tekstiliikide toimetamine ja terminoloogia ning 6-punktine toimetamispraktika. Lisaks teevad keeletoimetaja peaeriala üliõpilased magistri­seminaris 3 EAP mahus individuaalset toimetamistööd. Kuna keeletoimetamine on täna­päeval tihedalt seotud tõlkimisega, sest väga suur osa toimetatavatest tekstidest on tõlketekstid, on keeletoimetajate õppekavva lisatud kolm tõlkeainet (tõlke­lingvistika; kirjaliku tõlke alused; projektijuhtimine, masintõlge ja tõlketehnika).

Peamine ainekursus, kus keelekorralduspõhimõtteid on läbi aegade käsitletud, on mõlema ülikooli keeletoimetajate õppekavas olnud kas keelekorralduse või oskuskeelekorralduse kursus. Nii oli 1992.–1994. aastani Tartu Ülikooli eesti filoloogia õppekavas Tiiu Erelti loetav aine „Eesti keelekorralduse ajalugu kesk­astmes”, 1997.–2007. aastani „Eesti keele­korraldus”, 1995.–2014. aastani aine „Oskuskeele­korraldus”, aastatel 2007–2013 „Eesti kirja­keele ajalugu ja korraldus”, „Erikursus oskuskeele- ja nimekorraldusest” ning 2019. aastal „Eesti keele korraldamine ja seisund”. Kuigi aine nimetus on aja jooksul muutunud, on ainekaartidelt näha, et peamised teemad ja ainekirjandus, sh kohustuslik kirjandus, on samaks jäänud. Tallinna Ülikooli keeletoimetamise õppeainete täpsed nimetused varieeruvad, kuid vaadates ainekaartidel esitatud kirjandust, on näha, et üheksakümnendatest alates (varasemad ainekaardid ei olnud autorile kättesaadavad) on kohustusliku kirjanduse hulgas olnud alati Tiiu Erelti „Eesti keele­korraldus” (2002). Seega võib öelda, et üksikisiku, antud juhul Tiiu Erelti mõju on olnud valdkonna spetsialistide kujundamisel suur, seda mitme põlvkonna keele­toimetajate puhul, ning väljendudes kas otseselt ainet õpetades või kaudsemalt, tema kirjutatud keelekorralduse tüvitekstidega.

Mõlema ülikooli õppekavade muutusi jälgides on näha, et keeletoimetaja erialaga seotud õppekavad ja ainemoodulid peegeldavad riigi tasandil toimuvaid haridusmuutusi: õppekavade koondamise tagajärjel on saanud 2000. aastate alguses eraldi õppekavadest esialgu omaette eriala ja seejärel mõnikord veelgi väiksema mahuga valikmoodul. Sellise koondamise tagajärjel on paratamatult tulnud millestki loobuda ja ainekursusi ühendada. Nii on keelekorralduse üldisemaid põhimõtteid puudutav olnud algselt eraldi keelekorralduse ainekursus ja seejärel liikunud teiste ainete alateema(de)ks. Iseenesest ei oleks see probleem, kuid väike kahtlus siiski tekib, kas keelekorraldusega seotud teoreetilised teemad saavad teiste ainete sees piisavalt aega ja ruumi.

 

Õppeained

Kui heita pilk õppekavadesse ja vaadata, mis aineid näiteks Tartu Ülikoolis 2004/2005. õppeaasta keeletoimetaja erialamoodulis õpetati, on näha, et lisaks eri tekstiliikide toimetamise ainetele tuli üliõpilastel läbida üldisemat tausta pakkuvad ained, nagu korpuste praktika, erikursus kirjakeele varieerumisest, suuline kõne ning tekstianalüüs. Keelekorraldusega seotud aineid oli moodulis kaks: nimekorraldus ja oskuskeelekorraldus.

Pea kakskümmend aastat hiljem ehk 2021/2022. õppeaastal on keeletoimetaja valikmoodulis endiselt eri tekstiliikide toimetamise ained. Oskuskeel ja nime­korraldus on nihkunud üheks aineks, lisandunud on stilistika, toimetamine veebis ja tõlke toimetamise kursus.

Tallinna Ülikoolis oli 2004/2005. õppeaasta keeletoimetaja magistrikavas mitu eri tekstiliikide toimetamise ainet (nt õigus- ja haldusteksti, ilukirjandusteksti toimetamine), eesti keele variatiivsuse aine, aga ka üldisemad ainekursused, nagu sotsiolingvistika ja keelepoliitika. 2021/2022. õppeaasta keeletoimetaja erialamoodulis on terminoloogia aine nihkunud magistri­seminari ja eri tekstiliikide toimetamise aine osaks, lisandunud on tõlkimisega seotud ained, nt masintõlke ja projekti­juhtimise kursus, ja rakenduslingvistika erikursus, mis paaril viimasel aastal on sisult olnud nimekorraldus.

Kursuste ainekaartidelt saab aimu ka sellest, mida täpsemalt eri ained sisaldasid. Näiteks on Tallinna Ülikoolis 2015. ja 2018. aasta keelelise toimetamise aine nii loengu­maht tundides (42 akadeemilist tundi 6-punktisel kursusel), õpiväljundid kui ka eesmärgid jäänud samaks. Teemadesse on aga 2018. aastal lisandunud toimetamise etapid ja teksti toimetamisvajaduse hindamine ning eraldi märk­sõnaga on välja toodud korrektuur. Ka aine­kursuse kirjandus on püsinud suures osas muutumatuna. 2021. aasta aine­kaardilt paistab, et auditoorsete tundide arv on varasemaga võrreldes isegi suurenenud (48 tundi).

Ühelt poolt näitavad toimunud muutused õppekava tänapäeva keeletoimetamise nõudmistega kohandamist, näiteks tõlkimisega seotud ainete lisandumine. Teisalt paistab õppekavadest veidi ka kurb tõsiasi, et aineid õppekavva planeerides tuleb tahes-tahtmata arvestada sellega, millised ainekursused on olemasolevate õppejõudude ja nende teadmiste ringiga kaetud ja millised mitte. Aineid, mis annaksid üliõpilastele keeletoimetajana küll hea ettevalmistuse, nt eri tüüpi ilu­kirjandustekstide toimetamine ja reklaamtekstide stilistika, küljendamine, masintõlke järeltoimetamine, ei saa õppekavva planeerida kas või selle tõttu, et vastava ala õppejõude ei leidu kas üldse või ei leidu piisavalt.

 

Toimetajaelu: tellijad, tõlkijad, autorid

Hoolimata sellest, et ainekursuste sisu tänapäevastatakse pidevalt, tekib tihti igapäevases õpetamistöös küsimus, kas üldse ja kuivõrd suudab ülikool tegelikult tulevast keeletoimetajat tema tööks ette valmistada. Üha enam tunnevad värskelt tööle asunud keeletoimetajad, et nad oleksid justkui kahe tule vahel. Töö tellijat ehk klienti huvitab tihti ainult tähtaeg ja hind – et töö saaks ruttu tehtud ja et trükist saaks palju müüa ning nii, et keeletoimetamise hind moodustaks kogu trükise hinnast võimalikult väikese osa. Seetõttu on järjest vähem teoseid, millel on sisutoimetaja, ja teksti sisuliste probleemide märkamine jääb sageli keeletoimetaja õlule.

Keeletoimetaja teise partneri, tõlkija huvi on sageli kitsalt see, et mõte oleks hästi edasi antud, et tõlge oleks täpne. Vahel soovib tõlkija ka seda, et keele­toimetaja töö ei võtaks väga palju aega, sest enamasti kulub tõlkimiseks rohkem aega kui esialgu plaanitud ning kuna käsikirja trükki andmise tähtaega enamasti nihutada ei saa, lüheneb just see aeg, mis oli mõeldud keeletoimetamisele.

Keeletoimetaja võib olla autori parim sõber. Arvestada tuleb aga sellega, et autori jaoks on tema tekst juba olemuslikult väga kallis ja mõnikord tunduvad keeletoimetaja pakutud muudatused, isegi siis, kui need teevad teksti paremaks, autori jaoks häirivad või lausa haavavad. Seega peab keeletoimetaja olema paranduste põhjendamisel delikaatne ja oskama autori tunnetega arvestada. Mõnikord on aga keeletoimetaja mõne autori jaoks lihtsalt keegi, kes „teeb keele korda”. Selline tellija tavaliselt ei soovigi parandusi üle vaadata. Vahel aga tahetakse keeletoimetaja käest just nimelt keelenõu, soovitakse arutleda ja koos lahendusi otsida.

Omaette oskust nõuab eriti algajalt keele­toimetajalt tekstist distantseerumine – alati ei peegelda tekst toimetaja enda eetilisi tõekspidamisi ja oskus rahulikult toimetada seisukohti, millega ise kuidagi nõus olla ei saa, areneb aastate jooksul.

Loomulikult on trükisel ka sihtrühm ehk lugeja, keda ei huvita mitte see, kas ja kui palju keeletoimetaja tekstiga tööd teha sai või kas autor või tõlkija suhtus ette­panekutesse hästi või mitte, vaid lihtsalt see, et teksti oleks hea ja huvitav lugeda. Lugeja ei peakski märkama, kas keele­toimetaja on oma tööd hästi või halvasti teinud. Kui lugeja hakkab keeletoimetaja peale mõtlema, võib olla tegemist tekstiga, mida ei ole mingil põhjusel hea lugeda.

Järjest sagedamini on keeletoimetaja vastakate huvide keskmes ka situatsioonis, kus ta peab (nt ametitekstides) järgima kirjakeele normi, kuid samas tulema toime ühiskonnas toimuvate keelekorraldus­arutelude ja mullistuste tõttu tekkinud segadusega. Kui keeleelust veidi kaugemad inimesed kuulevad, et midagi justkui toimub, et arutletakse kirjakeele normimise kaotamise üle vms, tekib keelekasutajas tihti ebakindlus. Levinud on hulk keelekorraldusega seotud müüte, nagu „nüüd on ju kõik vabaks lastud” või „need reeglid muutuvad nii sageli, et kuidagi ei jõua järge pidada” või vastupidi – „reeglid on reeglid, aga tegelikult on keel hoopis midagi muud”. Sellise suhtumise ja ebakindluse sees peab keeletoimetaja suutma endiselt toime tulla, otsustada, mis tekstiga on tegemist, kellele see on suunatud, kui rangelt tuleks normi järgida, millist stiili hoida ja kuidas tehtud keelevalikuid peaks autorile põhjendama.

Ideaalis tuleb õpetada tulevasi keele­toimetajaid nii, et nad kogu selles eri osapoolte tahtmiste-soovide-tõekspidamiste puntras säilitaksid igas olukorras professionaalsuse. Kindlasti ei piirdu keele­toimetajaõpe komareeglite drillimise või muude õigekirjanüanssidega – palju olulisem on õpetada tuleviku keeletoimetajad tajuma keelt sügavamalt ja laiemalt. Keeletoimetaja peab mõistma keele struktuuri, eri tasandeid, suutma saada aru keele­muutustest, nende regulaarsusest või ebaregulaarsusest, võimalikest põhjustest, tajuma keele üldisi arengusuundumusi, et teha nende teadmiste taustal ise adekvaatseid ja tekstikohaseid otsuseid. Toimetaja peab suutma mõtestada õigekirja kui kokkulepet, ka seda, miks just selline kokkulepe parasjagu kehtib. Seega peab ta tundma keelekorralduse üldisi põhi­mõtteid ja seda, et need põhimõtted võidakse aja jooksul ümber hinnata.

 

Keeletoimetajate ettevalmistamise probleemkohti. Ühe õppejõu vaade

Kuigi õppejõud on üksmeelel selles, et tulevastele keeletoimetajatele on praktiliste oskuste kõrval tähtis anda lai teoreetiline keeleteaduslik taust, on üliõpilaste vaade vahel teistsugune. Mõnikord on üliõpilaste arvates keeletoimetajail vaja ainult praktilisi keeletoimetamisoskusi. Nii on õppekava koostajatel ajuti keeruline leida tasakaalu teoreetiliste ja praktiliste ainekursuste vahel.

Teine murekoht ulatub ülikoolist välja ja on seotud värskete, just bakalaureusetaseme üliõpilaste lugemusega. Eesti filoloogia õppekavale astunute tekstikogemus on mõnikord äärmiselt napp ja seetõttu ka maailmapilt kitsuke. Õppejõud saab üliõpilaste kogemuste ja teadmiste nappusest aimu, kui tekstis tulevad ette näiteks ajalooteadmisi (nt uus ja vana kalender, nimede eestistamine) või head stiilitaju eeldavad keelendid. Keeleabi- ja muid infoallikaid on keeletoimetaja töö jaoks küllalt, kuid kui lugemus on vähene, ei taipa tulevane toimetaja kahelda ega infot otsima hakatagi.

Kindlasti vajab arendamist üliõpilaste suhtlusoskus. On ju tulevane keeletoimetaja vahelüli kirjutaja ja keelenormingute vahel ning tal on vaja autorile enda parandusi põhjendada, selgitada, neutraalses toonis arutleda ja kokkulepeteni jõuda.

Värskete vilistlaste tagasisidest selgub, et algajail keeletoimetajail on üsna keeruline töömaailma siseneda: toimetulek toimetamistöö tempoga käib esialgu üle jõu, sest tähtajad on sageli sellised, et ei ole aega ei teksti süveneda ega seda viimistleda. Seega tuleb üliõpilastele õpetada ka ajakasutust.

Et keeleteaduse ja keeletoimetamise eriala on avatud magistri­astme õppe­kavaga ja sisseastumine ei eelda filoloogilist bakalaureusetaseme haridust, on üliõpilased väga erineva taustaga. Üliõpilaste seas on olnud näiteks matemaatika, geograafia, muusika, majanduse ja õigusteaduse bakalaureuse- või ka magistrikraadiga õppijaid. Ühelt poolt annab filoloogiast erinev taust tihti mingi valdkonna tekstide toimetamiseks eeliseid, ka grupidünaamika on mitme­kesise taustaga õppijatel innustav. Teisalt muudab filoloogia baasmõistete puudumine teiselt erialalt tulnute jaoks õppimise keeruliseks, eriti esimese semestri alguses. Samas on senine kogemus näidanud, et innustunud üliõpilased suudavad päris kiiresti vajalikud mõisted ka iseseisva tööga selgeks teha ja magistri­töödest ei paista üliõpilase erinev taust enam välja.

Kindlasti on praegu keeletoimetamist õpetada ja õppida kergem kui näiteks 20 aastat tagasi. Et eri tüüpi abimaterjale on rohkesti (nt andmebaasid, sõnastikud, otsingusüsteemid, automaatne tõlge, Google jne), on võimalik väga paljut üsna hõlpsalt kontrollida ja välja uurida. Teisalt on toimetatavad tekstid muutunud järjest ebakvaliteetsemaks (toor- ja masintõlked, kantseliidist ja stampidest pungil arusaamatud sõnajadad, peenutsevad ja käänamata nimisõnadega reklaamtekstid jne) ning selliste tekstidega toimetulekuks on raske üliõpilasi ette valmistada.

Positiivsena võib näha üliõpilaste üha tugevamat vastutuse taju. Õppejõu kogemuse järgi suhtuvad üliõpilased järjest vastutustundlikumalt autori teksti, tihti ollakse liigagi ettevaatlik ja kardetakse muuta autori sõnastust. Vahel on tunda, et üliõpilastel, kes hakkavad lõpetama ja tööle siirduma, on hirm mitte vastata tellija nõudmistele. Suurenenud on ka tähele­panu toimetajatöö eetilistele külgedele: näiteks arutletakse selle üle, kas on eetiline teha tekst ilusaks, kui selle sisu on halb või lausa kahjulik, kas tuleb autori tähelepanu juhtida sellele, kui tekst on kallutatud jne. Samuti tajuvad just magistriastme üliõpilased enda rolli praktilise keelekorralduse elluviijana, nad arutlevad normingute ja nende muudatuste üle ning annavad hea meelega keelenõu teiste erialade üliõpilastele.

On enesestmõistetav, et maailm ja tekstid ning sedakaudu keeletoimetajale esitatavad nõudmised muutuvad. Kindlasti tuleb järjest enam tegeleda masintõlke toimetamisega, keeletoimetaja baasoskuste hulka kuulub juba ammu (vähemalt) korralik inglise keele valdamine, järjest tähtsamaks saab oskus otsida ja hinnata teavet ning võimalik, et tulevikus peab keeletoimetaja oskama ära tunda ka tehisaru loodud tekste. Seega peab keele­toimetaja õppekava andma eesti keelt, keele­korraldust, õigekirja ja toimetamist puudutavatele oskustele lisaks alusteadmisi, nt kuidas tulla toime töömaailma tempoga, suhelda, lähtuda oma töös eetilistest tõekspidamistest. Keelekorralduse puhul saab aga üksikute normingute tundmise kõrval järjest olulisemaks oskus keelekorraldus­põhimõtteid ja sedakaudu toimetamistööd üldisemalt mõtestada.

Kirjutis põhineb konverentsil „150 aastat oma keelekorraldust” (22. IV 2022 Tallinnas) peetud ettekandel.

Prantsuse päritolu laen- ja võõrsõnade kiht eesti keeles on märkimisväärne – uusimas võõrsõnade leksikonis (VSL 2012) on prantsuse lähtekeelega märksõnu ligi 10% –, illustreerides hästi, milline on olnud prantsuse kultuuri mõju eesti keelele. Et sõnu laenatakse tavaliselt keelest, mis on vastavas valdkonnas mingis mõttes prestiižsem, on peale diplomaatia- (atašee, diplomaat), moe- (mansett, puuder) ja sõjandus­sõnade (kürassiir, seersant) prantsuse keelest laenatud rohkelt just kokandussõnu, sest prantsuse kokakunst on kogu maailmas tooni andnud. Koos toitudega on üle võetud nimetused, osa neist on mugandatud, suur osa jäänud ka tsitaatsõnaks, nagu baguette, bouillabaisse, ratatouille.¹ Sellist doonorkeelt on nimetatud ka liiderkeeleks (vt ka Erelt 2007: 312–313). Prantsuse päritolu keeleainese kohanemist eesti keeles on uurinud Erich Raiet (1966). Siinne artikkel on ajendatud vajadusest uurida seniseid ja sõnastada uusi võõrsõnade mugandamise põhimõtteid.

Eesti keeles on prantsuse päritolu kreemitäidise ning glasuuriga keedutaina­koogikest tähistav sõna praegu kasutusel kahel kujul: ekleer ja ekläär. Ilmunud ÕS 1960-s kujul ekläär ja saanud alates ÕS 2013-st normingukohaseks rööpkujuks ekleer, on selle sõna lugu ilmekas näide prantsuse sõnade muganemisest eesti keeles. Järgnevalt arutleme prantsuselähteste võõrsõnade kuju kinnistumise üle eesti keeles. Keskendume lahtise e-ga² häälduvate prantsuse sõnade eesti keelde mugandamisega seonduvale. Et eesti keeles on võõrsõnade kirjapilt üldjuhul häälduspärane, st kirjakuju lähtub originaalkeele ligilähedasest hääldusest, tuleb eesti mugandi kirjakuju varieerumise põhjuseid otsida prantsuse keele hääldamise õpetusest eesti allikates ja võimalikest vahenduskeelte mõjudest.

 

Ekleeridest lähemalt

Keedutainas, millest hiljem hakati valmistama ekleere, sündis Prantsusmaal XVI sajandil Katariina di Medici õukonnas. Sellest tainast valmistati alguses mandli­purukattega saiakesi, millel oli mitu nimetust: (petit) pain à la duchesse ’hertsoginnasaiake’, petite duchesse ’väike hertsoginna’ ja bâton de Jacob ’Jaakobi kepp’. Prantsuse kondiitrikunsti alusepanijaid ja suurmeistreid Marie-Antoine (Antonin) Carême (1815: 150–151) võttis alates 1815. aastast neis küpsetistes kasutusele mitmesugused marmelaadi-, hiljem ka kreemitäidised, ning kattis duchesse’id suhkru­glasuuriga. Nii sündis meile tuntud ekleeri eelkäija.

XIX sajandi keskpaiku võeti Prantsusmaal varasemate nimetuste asemel kasutusele sõna éclair (Gouffé 1873: 304; Rey 1993: 651). Ei ole täpselt teada, mis motiveeris uue sõna kasutuselevõttu, aga võib oletada seost väljendiga en un éclair ’silma­pilguga, väga kiiresti’, sõna-sõnalt ’ühe välgusähvatuse jooksul’. Sõnastikes, retseptides ja ­kondiitrite ajaveebides leidub naljatlevaid oletusi: ekleeri tuleb kähku süüa, sest see on nii maitsev; läikiv glasuur meenutab välgusähvatust; ekleer meenutab vormilt välgunoolt.³ Mõnevõrra tõenäolisem on Larousse’i selgitus: ekleer tuleb kiiresti ära süüa, „et mitte selles sisalduvat kreemi maha ajada” (Larousse XX: 29).

Eestis kirjeldab ekleerilaadseid keedutainast küpsetisi juba päris esimene, XVIII sajandi lõpus välja antud Christina Wargi⁴ „Köki ja Kokka Ramat”, kus neid nimetatakse pritskookideks („prits kokid”) ja tuulemunkideks („tuule-munkid”) (Warg 1781: 556–557), rootsikeelses originaalis vastavalt sprit-bakelse ja wädermunkar (Warg 1755: 542).⁵ Hilisemal ajal on eesti keeles hakatud kasutama ka sõnu tuulekook, ­tuulesai, tuulekott, tuuletasku jpt. Tuule-algulised nimetused lähtuvad saksa sõnast Windbeutel ’tuuletasku, tuulekott’, mida kasutatakse kõiksugu täidistega keedu­tainaküpsetiste kohta, ehkki ei saa välistada ka rootsi keele kui vahenduskeele mõju. Samast allikast (Warg 1781) on eesti keelde võetud suur hulk prantsuse päritolu sõnu (Treiman 1976: 51), kuna Euroopas oli just Prantsuse kokakunst XVII sajandil juhtrolli saavutanud. Sellisteks sõnadeks on väga paljude teiste seas näiteks biskviit, kompott, kreem, marinaad, melon, renett, želee, tort. Nende sõnade eesti keelde toomisel oli kahtlemata määrav roll kokaraamatu tõlkijal, Noarootsi ja Reigi pastoril Johann Lithanderil.

On võimalik, et meile tuntud ekleere pakuti Tartus Werneri kohvikus 1890. aastate paiku (Pritson 2022). See on tõenäoline, kuna ekleeri-sõna sündis Prantsusmaal 1850. aastate paiku. Seejuures ei ole päris selge, millal sõna ekleer (ekläär) Eestisse jõudis ja kas seda nimetust kasutati mõnes XIX sajandil Eestis avaldatud tõlke­tekstis. Puuduvad kindlad andmed ka selle kohta, et neid tollal Tartus just ekleerideks nimetati. Igatahes ei maini seda sõna 1927. aastal ilmunud fotoillustratsioonidega kokandus­raamat: nii retsepti järgi kui ka piltide põhjal otsustades on tegu küll ekleeridega, ent neid nimetatakse täidispätsikesteks (Kokakunst 1927: 260–261). Seda asjaolu võib selgitada ka 1920. aastate suundumus eelistada omakeelseid sõnu. Nüüdseks on ekleerid Eestis laiemalt tuntud ja samasse tooteperekonda kuuluvad ka tuuletaskud, kohupiimataskud, profitroolid, gougère’id jpt kondiitritooted.

On teada, et kõne all olevat sõna kasutati nõukogude ajal toiduainetööstuse erialakirjanduses niihästi kujul ekläär (TTK 1962: 176) kui ka ekleer (Buteikis, Kengis 1965: 76). Samuti on teada, et ekleere (tõenäoliselt just selle nimetuse all) valmistati Eestis kondiitritsehhides 1960. aastate lõpus (Tamsalu 2022). Kuna näib, et sõna ekleer/ekläär on eesti keeles kasutusele tulnud alles nõukogude ajal, võib see viidata, et ekleeri-sõna on eesti keelde tulnud vene keele vahendusel. Võimalusele, et ekleer võib olla venemõjuline vorm, viitab ka Uno Liivaku (1998: 687). Kindlama teadmise korral selle kohta, mil see sõna eesti keeles kasutusele võeti, saaks vahenduskeele täpsemalt nimetada. Samas on ka selliseid sõnu, mis on mugandatud esmalt vahendus­keelest lähtudes, seejärel aga fikseeritud hoopis lähtekeelne kirjakuju, nt aaria ja aarja (vt ka Paet 2022).

 

Prantsuse ai-ühendi mugandamisest eesti keeles

Prantsuse mugand on kasutusel muu hulgas nii inglise (eclair), saksa (Eclair) kui ka vene keeles (эклер). On üsna tõenäoline, et sõna algset fikseerimist ä-ga toetas ideeline tagapõhi, st soov vältida vene mõjule viitavat kirjakuju, sest tendents venemõjulisi vorme eirata on olnud võõrsõnade normimisel üldine (Paet 2022: 926). Arvestades, et sõna fikseeriti esimest korda ÕS 1960-s, võib seda käsitada omamoodi vastu­panuvormina vene mõjudele. 1950.–1960. aastad olid konservatiivse keele­korralduse aeg (Kasik 2022: 1096), ÕS 1960 koostamisel peeti oskussõnade üle teadaolevalt nõu asjaomaste asutustega (vt ka Erelt 2002: 208). Kahjuks ei ole teada, kas arutati ka eklääri kirjakuju üle. Üks ÕS 1960 koostajaid oli Erich Raiet, kes oma 1966. aastal kaitstud väitekirjas võõrsõnade kuju kinnistumisest põhjendab teemavalikut sellega, et ÕS-i koostamisel on vaja kirjakujude üle otsustada. Saksa keele mõju eesti sõna­kujule on väheusutav, kuna ka saksa keeles on kasutusel sõnakuju Eclair (hääldusega [eˈklɛːɐ̯] (Duden: Eclair)).⁶

Täheühend ai (sarnaselt häälikuga è) hääldub prantsuse keeles kinnises silbis lahtise e-na (IPA [ɛ]), vastandudes kinnisele e-le (IPA [e], nagu éclair’i sõnaalguline e). Nõnda on prantsuse keeles kaks erinevat e-häälikut. Lisaks on prantsuse keeles švaavokaalina ja mujal esinev nn tumm e (pr e muet), IPA [ǝ], mis hääldub eesti keeles ö-lähedasena (erinevais ühendeis on teisigi hääldusvariante, nt [ø] ja [œ], aga need ei puutu siinkohal asjasse). Prantsuse keeles – kus üksiksõnas on rõhk alati viimasel silbil – aga hääldatakse lahtist e-d teisiti (madalamalt ehk avatumalt) kui eesti e-d: prantsuse keeles paigutub nn keskmadal (lahtine) e eesti e ja ä vahele ning seetõttu võidakse seda häälikut tajuda ka ä-na, eesti keele vokaalisüsteemis täpselt samaväärset häälduslikku vastet ei ole (Lippus 2022). Eesti keele puhul peame siin silmas ennekõike pikka e-d, kuna lühike e hääldub väga sarnaselt prantsuse lahtise e-ga, näiteks sõnas meister (vrd pr maître [mɛtʁ]). Eesti ja prantsuse sõnade häälduse erinevustele on tähelepanu juhtinud ka Johannes Aavik (1933: 7), nentides, et eesti keeles tuleks kasutada „lihtsustet, eestipärastet kompromisshääldust”, mis ei lähtuks mitte sellest, kuidas neid sõnu hääldatakse asjaomases keeles, vaid „nagu neid eesti keeles peab hääldama”.

1781. aastal ilmunud esimeses eestikeelses kokaraamatus on prantsuse päritolu sõnades lahtist e-d edasi antud tõenäoliselt just rootsi keele mõjul ä-ga: muu hulgas võime sealt leida krääm prülee (Warg 1781: 588),⁷ tänapäeval crème brûlée ehk brüleekreem. Rootsi keel mõjutas ka eesti kokandussõnavara, nii nagu eesti keelt laiemalt. Prantsuse crème’ist sai rootsi keeles kräm (OSA: kräm), mis hääldus arvatavasti originaalilähedaselt e-ga (nagu rootsi ä üldiselt), eesti keelde aga tuli juba kujul krääm. Samas allikas võib sedasama ä-lembust täheldada muudeski prantsuse keelest mugandatud sõnades: nt soupe à la reine > supp a la rään ’kuninganna supp’ (Warg 1781: 5), crème de pain > krääm dö päng ’saiakreem’ (Warg 1781: 582). Sõnakuju krääm leidub ka 1824. aastal ilmunud Katharina Fehre (1824: 397–401) kokaraamatus, mis on tõlgitud saksa keelest, ent küllap oli selle teose tõlkijale, pastor Carl Matthias Henningile eeskujuks Wargi kokaraamat. Järgmises mahukamas eesti­keelses ja samuti saksa keelest tõlgitud Lyda Pancki kokaraamatus, mis ilmus nelikümmend aastat hiljem (Panck 1864), on juba kasutusel sõnakuju kreem.

Ka hilisemal ajal on prantsuse keeles lahtise e-ga häälduvaid sõnu mugandatud eesti keeles ä-ga (vt ka Paet 2011: 150): afäär (affaire), barjäär (barrière), fontään (fontaine), karjäär (carrière), kimäär (chimère), kuväär (couvert), mohäär (mohair), plenäär (< en plein air), revolutsionäär (révolutionnaire), traväär (travers), truväär (trouvère) jpt (pikk vokaal asub rõhulises järgsilbis). Muist nendest sõnadest pärineb prantsuse keelest (nt afäär, barjäär, plenäär), muist on meieni jõudnud prantsuse keele vahendusel muudest lähtekeeltest (fontään ja traväär ladina, kimäär kreeka keelest) (VSL 2012). Mõni sõna (nt funktsionäär, konfektsionäär) on saksamõjuline (sks Funktionär < pr fonctionnaire; sks Konfektionär < pr confectionneur): oletatavasti laiendati analoogiapõhimõttest lähtudes ä-kujuliseks ka teisi eesti keelde laenatud ja algselt lahtise e-ga häälduvaid prantsuse keelest saadud sõnu.

Teisalt esineb eesti keeles ka eer-lõpulisi prantsuselähteseid saksa ja vene keele vahendusel eesti keelde tulnud laene, mille originaalipärane hääldus on lahtise e-ga: etažeer (étagère), kalorifeer (calorifère), kremaljeer (crémaillère), maneer (manière), meer (maire).

Järjekindlust häälduses ega kirjapildis ei olnud veel XX sajandi alguseski. Nii soovitab hea prantsuse keele tundja Aavik põhjalikus häälduspõhimõtete kogumikus nn lahtise e häälduseks kord ä-d, kord e-d: Molière [moljäär] ja Lavallière [lavaljäär] vs. Pierre [pjɛɛr] / [pjäär] ja polonees [polonɛɛs] / [polonees]. Samas nendib ta siiski, et see e on „ä poole kalduv” ja mõnd sõna võib hääldada mõlemal moel, nt maire ’linnapea’ häälduseks pakub ta niihästi [mɛɛr] kui ka [määr]. (Aavik 1933: 20–22)

Ka Paul Ariste (1939: 27) möönab oma eesti keele häälduse käsitluses, et saksa lühike e on lähedane eesti ä-le, ja taunib seda, et ühendit er hääldatakse sageli võõrsõnades är-iks: värb, pärfektne, särveerima, konsärvatiivne pro verb, perfektne, ­serveerima, konservatiivne jne.

Nõukogude aja ilukirjandusteoste hääldusjuhistest võib leida soovitusi hääldada lahtine e kord e-na, kord ä-na. Nii võime ühe 1960. aastal tõlgitud romaani hääldus­juhistest (Dumas 1960: 651) leida: La Fontaine [lafontän], La Vallière [lavaljäär], Molière [moljäär]; 1987. aastal (Dumas 1987: 617) juhatati aga lugeja hääldama: Fontaine [fo(n)teen], Lemaire [lömeer], Robespierre [robespjeer].

Uuemal ajal on vähemalt keeleõpetuses ai hääldamine ää-na asendunud ee-ga: ɛ küll „läheneb ä-le”, aga hääldub siiski e-na, nagu eesti sõnas kera, ja nt nimi ­Baudelaire peaks häälduma lahtise e-ga ehk [bodlɛr] (Treikelder 2003: 7–14). Keele­õpikuis on ä-ga hääldamist otsesõnu keelatud: „[ɛ] on lahtine häälik. Võib lähtuda eesti sõnadest kell või hell, kuid mitte mingil juhul ei tohi lahtist e-d hääldada eesti ä-na.” (Leesi 1999: 11, esmatrükk 1987) Sama tendents esineb (vähemalt ekleeri ja eklääri vahekorras) ka korpuseandmetes: mahukaimas uuema eesti kirjakeele andme­kogus, eesti keele ühendkorpuses (ÜK 2021) on sõnakuju ekleer ülekaalukalt sagedasem (644 esinemust) kui ekläär (72 esinemust).

 

Leksikograafiline ja keelekorralduslik aspekt

2012. a „Võõrsõnade leksikoni” (VSL) toimetamise käigus tehti ettepanek võtta ÕS-i kirjakuju ekleer. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsusega laiendati kirjakeele normingut (normingu laiendamise kohta vt Paet 2022: 926) kirjakujuga ekleer (eklääri kõrvale): mööndi, et „ligilähedane prantsuse hääldus lubab mõlemat kuju” (Raadik 2019: 63). Ekleer võeti VSL-i, alates ÕS 2013-st kajastub see vorm ka normingu­allikas küll märksõnana, ent eelistatumaks kujuks on jäänud (kaudselt) ikkagi endine kuju ekläär: ekleeri seletuseks antakse ’ekläär’ ja eklääri juures on tähendus ’keedu­tainakook’. Selline esitusviis näitab varasema mugandi eelistust. Samamoodi on eelistus ­vormistatud järgmises, ÕS 2018-s. See näitab, et ÕS-i koostamisel ja toimetamisel on keeletoimkonna otsuseid küllaltki vabalt tõlgendatud. Keelenõu andme­baasi⁸ kohaselt on aastatel 2005–2019 küsitud üheksal korral selle sõna kirjakuju kohta, vastuseks on antud ÕS-i eelistus –ääri kasuks.

Eelneva põhjal nähtub, et vanema kirjakuju ekläär eelistamine, nagu on praeguses normingus (ÕS 2018), ei ole põhjendatud. EKI ühendsõnastik (ÜS) esitab ekleeri ja eklääri rööpkujudena. Kasutusandmete põhjal on põhjust vanem kirjakuju märgendada harva esinevaks, kuna rööpsete kirjakujude esitamisel tuleb keelekasutajale anda selgitusi nende vahel valiku tegemiseks. Vananenuks märgendamine peaks põhinema korpuseandmetel. Kui vaadelda (joonis 1) eklääri ja ekleeri suhet 2013., 2017., 2019. ja 2021. aasta korpustes (EtTenTen 2013, ÜK 2017, ÜK 2019, ÜK 2021),⁹ siis on näha kirjakuju ekläär järjekindlat harvenemist ja ekleeri sagenemist. Korpusandmete põhjal on põhjust ekläär vananenuks märgendada.

J o o n i s 1. Ekleer vs. ekläär eesti keele korpustes 2013–2021.

 

Kokkuvõtteks

Eesti keeles on lahtist e-d sisaldanud prantsuse laenude mugandamine olnud ebajärjekindel. Sõna éclair fikseerimine eesti keeles kujul ekläär lähtus tõenäoliselt omaaegsest tavast hääldada prantsuse sõnade rõhulistes silpides sisalduvat lahtist e-d eesti keeles pika ä-ga. Tõenäoline on ka püüd vältida vene vormiga kokku langevat sõnakuju. Lahtise e varieerumist eesti mugandites on mõjutanud ühelt poolt nii hääldus – erinevused prantsuse ja eesti keele fonotaktikas – kui ka (võimalikud) vahenduskeeled: saksa, rootsi ja vene keel. Kuna veel XX sajandi alguses soovitas Aavik mõnel juhul pigem ä-hääldust ja teisal e-hääldust, ei saa imeks panna, et nagu paljudes teistes mugandkujude varieerumist illustreerivates sõnades, on pikka aega kasutusel olnud niihästi ekleer kui ka ekläär.

Uuemad korpuseandmed (ÜK 2021) näitavad, et ekleer on levinum kui ekläär, mis on kooskõlas keeleõpetuses levinud põhimõttega, et ä-häälikust tuleks loobuda ka prantsuse keeles (rõhulises silbis) lahtist e-d sisaldavate sõnade hääldamises. Vanemad laenud, nagu afäär, karjäär ja reväär on juba kasutuses juurdunud ja sagedased, nende kuju on nii-öelda konserveeritud. Otsuse eelistada üht või teist sõnakuju saab keelekasutaja langetada nende keelendite puhul, mille tähistamiseks kasutatakse rööpkujusid, nagu see on ekleeri ja eklääri puhul.

Võõrsõnade kirjapildi varieerumine on väga avar teema ja väärib süstemaatilisemat käsitlust, sh prantsuse laenude osas. Süsteemset käsitlemist vajaksid prantsuse nn tumma e-d sisaldavad sõnad – nt reduut pro *röduut < pr redoute. Siinne ekleeri ja eklääri vaatlus ilmestab hästi võõrsõnade mugandamise mitmetahulisust ja selgitab selle protsessi ekstralingvistilisi tegureid ning juhuslikkustki. Uurimist vajavaid küsimusi jagub aga veel mitmeks eraldiseisvaks käsitluseks.

 

Uurimust on toetanud Eesti Teadusagentuuri projekt „Eesti keele sõnavara ja korraldus: kasutuspõhine keelearendus ja kasutajakeskne veebidisain„ (EKKD103).

 

Madis Jürviste (snd 1985), MA, Eesti Keele Instituudi nooremteadur-leksikograaf (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn); Tartu Ülikooli doktorant, madis.jyrviste@eki.ee

Tiina Paet (snd 1974), MA, Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja-nooremteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn); Tartu Ülikooli doktorant, tiina.paet@eki.ee

 

Süstemaatilise polüseemia uurimine võimaldab heita pilgu eri tähendusvaldkondade seostele. Adjektiiv võib rõhutada erinevas kontekstis nimisõna erinevat omadust, näiteks kõva pind viitab puudutamisel jäigale, koostiselt tihedale pinnale, kõva iseloom kangele, järeleandmatule loomusele ja kõva hääl hoopis valjule, tugevale häälele. Uurides adjektiive rühmana, saab aimu, mis tüüpi tähenduste vahel regulaarsed tähendusülekanded toimuvad, ja seega, milliste teiste valdkondadega on uuritav semantiline valdkond enim seotud.

Siinse uurimuse eesmärk on selgitada seaduspärasusi eesti kompimisadjektiivide semantilises struktuuris ning tuvastada korpus- ja sõnaraamatuandmete põhjal süstemaatilise polüseemia mallid. Käsitlen artiklis polüseemiamalle põhjalikumalt leksikograafilisest aspektist, sagedamate mallide motivatsiooni selgitan ka kognitiivsete teooriate taustal. Leksikograafiline ülevaade võimaldab teha tähelepanekuid polüseemia esituse süsteemsuse kohta. Mallide väljaselgitamine ja leksikograafiline analüüs aitavad kaasa adjektiivi semantika ühtlasemale sõnastikuesitusele. Kuna tegu on kompimisadjektiivide rühma esmakordse käsitlusega eesti keeles, arutlen rühma piiritlemise raskuste üle ning annan valimist üksikasjaliku ülevaate.

Kasutatav polüseemiauurimise meetod on välja kasvanud praktilise leksikograafilise töö kogemusest. Polüseemiamallide leidmiseks uurin adjektiivide korpus­konteksti, märgendan sõnatähendused semantiliste tüüpidega ja otsin sarnasusi sõnade tähendusvaheldustes. Adjektiivitähenduste uurimisel kasutan eesti keele adjektiivide peal välja selgitatud semantilisi tüüpe (Tuulik 2014, 2020; Tuulik, Lange­mets 2016), substantiivitähenduste märgendusel toetun Margit Langemetsa (2010) eesti nimi­sõnade semantilistele tüüpidele. Adjektiivide märgendamiseks välja­arendatud semantiliste tüüpidega on kavas täiendada Eesti Keele Instituudi (EKI) andme­baasi Ekilex (vt Tavast jt 2018), et leksikograafidel ja uurijatel oleks võimalik tulevikus täpsemat otsingut sooritada.

Artikli korpusandmed pärinevad „Eesti keele ühendkorpusest 2019” (ÜK 2019). Korpusanalüüsil kasutan leksikograafilise tarkvara Sketch Engine (Kilgarriff jt 2014) sõnavisandite, distributiivse tesauruse, sõnaloendite ja konkordantside funktsiooni. Põhilise tähelepanu all on adjektiivi-substantiivi kollokatsioonid, mis aitavad selgitada polüseemsete adjektiivide tähendusnihkeid. Artikli sõnaraamatuandmed on pärit EKI ühendsõnastiku 2020. aasta versioonist (ÜS). Uurin ka kompimisadjektiivide esitust ÜS-is ning arutlen polüseemiamallide leksikograafilise esitusviisi üle.

 

1. Kompimismeel taju uurimise ajaloo ja uute arengute valguses

Kompimismeelt on traditsiooniliselt peetud osaks viie-meele-süsteemist, mida Aristoteles tutvustas juba IV sajandil eKr (Everson 1997). Peale kompimise kuuluvad viie meele hulka nägemine, kuulmine, maitsmine ja haistmine. Eesti keele uurimisel on enim tähelepanu pälvinud nägemisvaldkonna tajusõnad. Põhjalikult on uuritud värvi­sõnavaraga seonduvat nii katseliste meetoditega (nt Uusküla 2008; Uusküla, Sutrop 2011) kui ka polüseemia seisukohast (Tuulik, Langemets 2016). Kuulmisvaldkonna sõnad (kui mitte arvestada onomatopoeeti­liste sõnade käsitlusi) on senini jäänud eesti keeleteadlaste tähelepanu alt kõrvale. Loetelukatse abil on vaadeldud eesti maitsesõnu ja lõhnasõnu (Sutrop 1998, 2001). Viimastel aastatel on kaardis­tatud maitsenimetusi eesti viipekeeles (Janson 2021) ja ilmunud on uusi (võrdlevaid) lõhnauurimusi (Zurbuchen 2017; Sünd 2020). On uuritud küll kompimis­meelega seotud temperatuurisõnavara (Sutrop 2005; Tuulik 2020) ja tajuverbi tundma polüseemiat (Proos 2020), kuid eesti keele kompimissõnavara rühma laiemalt ei ole varem vaatluse alla võetud. Artikkel püüabki lünka täita ja keskendub kombitavaid omadusi väljendavatele eesti adjektiividele.

Klassikaliselt arvatakse, et nägemis-, kuulmis-, maitse- ja haistmismeelega seonduvad esmaselt vastavalt värv, heli, maitse ja lõhn (vt Vignemont, Massini 2015). Kompimismeelega hoomatavad objektid või omadused on aga esmapilgul liiga heterogeensed, et moodustada loomulikku klassi. Puudutuse abil saab tajuda kõvadust, tahkust, plastilisust, tekstuuri, kaalu, survet, temperatuuri, vibratsiooni, valu, kõdikartlikkust, märgust jne. Ka peamist meeleelundit on kompimise puhul keerulisem määratleda. Nägemisega seostuvad eelkõige silmad, kuulmisega kõrvad, haistmisega nina ja maitsmisega keel. Kompida võib aga näiteks käega või jalaga, toidu tekstuuri tunnetada suuga, temperatuuri kogu kehapinnaga. Kompimise eest vastutab keerukas somatosensoorne süsteem, mis reageerib keha pinnal või sees toimuvatele muutustele (Hendry jt 2003). See süsteem ja koos sellega ka inimese kompimismeel on elu jooksul muutumises. On leitud, et taktiilne täpsus ehk kompimismeele teravus kahaneb vanusega (Stevens jt 2003). Taktiilne teravus on aga oluliselt kõrgem pimedatel katseisikutel, kelle keskmine tulemus vastas 23 aastat noorema samasoolise nägija keskmisele tulemusele. Soolises jaotuses said samas katses parema tulemuse naised. (Goldreich, Kanics 2003)

Kuigi meelte ja meeleelundite eristusvõime sõltub inimese vanusest ja tervislikust seisundist, on meelte järjestamiseks pakutud välja erinevaid hierarhiaid. Aristoteles järjestas meeled olulisuse põhjal, hinnates kõrgemalt neid, mis on tähtsamad maailma kogemises ja ellujäämises: tema mudelis asus kõrgeimal kohal nägemine, järgnes kuulmine, siis haistmine, seejärel maitsmine ja viimaks kompimine (Welg 1959). Hilisem keeleuurimine ja keeltevaheline võrdlus on algset mudelit korrigee­rinud ning taju-uurija Åke Vibergi (1983) tajuverbide põhjal välja pakutud hierarhias, mis on laialt tunnustust leidnud, on kompimine asetunud kolmandaks näge­mise ja kuulmise järel:

NÄGEMINE > KUULMINE > KOMPIMINE > HAISTMINE/MAITSMINE

Vibergi hierarhia aluseks on idee, et meele olulisus kajastub leksikaalse tähistuse arengus ja n-ö kõrgemad meeled on rikkalikuma sõnavaraga kaetud. Tänapäeva keeleuurijaid paelub küsimus, kuivõrd universaalne selline hierarhia eri keeltes siiski on. Et selgitada, kas teatud meeled (nt nägemine) on teadvusele ja lingvistilisele kirjeldusele kättesaadavamad kui teised (nt haistmine), korraldati suuremahuline uurimus 20 keele kõnelejate hulgas (Majid jt 2018). Eesmärk oli panna proovile lääne­maailmas kaua püsinud eeldus, et nägemine ja kuulmine on objektiivsemad kui teised meeled ning neile tuginevad teadmised ja mõistmine, samas kui kompimine, maitsmine ja haistmine on vähem tähtsad. Hierarhia universaalsuse testi­miseks kasutasid uurijad viie põhimeele stiimuleid, et kutsuda esile kirjeldusi 20 keeles, sealhulgas kolmes viipekeeles. Taktiilsed stiimulid keskendusid tekstuuri eristamisele (nt kare, sile). Tulemused näitasid, et keeled erinevad põhimõtteliselt selle poolest, milliseid tajuvaldkondi nad süstemaatiliselt kodeerivad ja kuidas nad seda teevad. Üllatuslikult ei kerkinud tulemustest esile kõikides keeltes kehtivat universaalset hierarhiat. Autorid järeldavad, et keel ise oma sisemise kognitiivse ülesehituse tõttu ei määra ära, kuivõrd rikkalikult on erinevad taju­valdkonnad kodeeritud, vaid leitud mustrite põhjal oletati, et leksikaalset tähistust mõjutab kultuur. Iga meele modaalsuse puhul leidus kogukondi, kes hiilgasid selle keelelise väljendamisega, ja ka kogukondi, kes olid hädas vastava valdkonna sõnastamisega. Mitmekesises valimis ei leidunud ainsatki keelt, mille tulemused oleksid täpselt kokku langenud oodatava tajuhierarhiaga. Kõige lähem tulemus oli inglise keelel. (Majid jt 2018) Niisiis võib uue uurimuse valguses väita, et keeled on tajude lingvistilises kodeerimises märksa mitmekesisemad, kui varasem filosoofiline ja kognitiivne kirjandus lubavad aimata.

Vastuolu universaalse tajuhierarhiaga ilmnes juba eesti keele temperatuuri­adjektiivide uurimisel (Tuulik 2020). Temperatuuriadjektiivide polüseemia­mallide analüüs ei kinnitanud teooriat, mille kohaselt peaks meeltega seotud sõnavara areng järgima hierarhiat nägemine > kuulmine > kompimine > haistmine/maitsmine: teooria põhjal (Viberg 1983) saab tajukogemuse kirjeldamiseks sõna laenata vasakult, n-ö kõrgema kategooria poolt, mitte paremalt, madalama kategooria poolt. Temperatuuri esmatähendusega sõnadel, mis ise kuuluvad kompimisvaldkonda, esines regulaarseid tähendusvaheldusi nii nägemis- kui ka kuulmisvaldkonna tähendustega (soe valgus, jäine hääl). Kõrgema kategooria taju väljendamiseks on laenatud madalama kategooria – temperatuurivaldkonna – sõnu. Vibergi hierarhia aluseks olid küll tajuverbid, mitte tajuadjektiivid, kuid kuna hierarhia eeldus on põhimõte, et kõrgem tajukategooria on kaetud rikkalikuma sõnavaraga, on huvitav uurida, kas see võiks kehtida ka sõnaliigiüleselt ja kuidas eesti kompimisadjektiivid välja pakutud tajuhierarhiaga suhestuvad.

Tajuhierarhia muutumist ajas on täheldanud ka prantsuse ajaloolane Lucien Febvre, kelle hinnangul olid XVI sajandil ümbritseva tajumisel nägemise kõrval tähtsamad ka helid ja lõhnad (Ong 1982). Febvre põhjal muutus ruumi taju visuaalsemaks alles trükitehnika levikuga, mis tõstis nägemismeele kõige kõrgemale. Mõte, et keskkonnaga kohanemine võiks mõjutada tajuvaldkonna kesksemaks või perifeersemaks muutumist, paistis samuti välja Majidi jt uurimuse (2018) järeldustest. Kui pole olemas ühtlast hargnemist keeleliselt hästi tähistatud meelteks (nägemine, kuulmine) ja vähem kodeeritud meelteks (haistmine, kompimine ja maitsmine) ning iga keel suunab oma jõud konkreetsetele tajuvaldkondadele kultuurilisest traditsioonist või keskkonnast tingitult, siis seda enam on põhjust uurida tajuvaldkondade leksikaalset tähistust ja omavahelisi seoseid eesti keeles – et avastada eestlaste eriomast maailmataju. Eesti tajuadjektiivide süstemaatilise polüseemia uurimise tulemused võimaldavad tulevikus paremini arutleda kultuurispetsiifiliste ja universaalsete kognitiivsete ajendite üle.

 

2. Analüüsi alused

Peatükis annan ülevaate uurimuse lähtekohtadest ja meetodist ning selgitan, kust ja kuidas kompimisadjektiivide valim on kokku kogutud. Uurimuse lähtekohtade all käsitlen töö teoreetilisi aluseid ja defineerin põhimõisted. Tutvustan ka uurimis­meetodit: semantilisi tüüpe ja korpuskonteksti analüüsi.

 

2.1. Andmete kogumine

Kuna eesti keele kompimisadjektiive pole rühmana uuritud, siis ei olnud võimalik leida kompimissõnade valmisloendeid, millest lähtuda. Kasutasin kompimisadjektiivide leidmisel erinevaid allikaid ja leksikograafilisi abivahendeid. Andmestikku kaasamisel pidasin silmas ja kontrollisin korpuskasutust, et sõnaga väljendataks (vähemalt ühte) kompimise abil tuvastatavat omadust. Artiklis vaatluse alla tulevasse kompimisadjektiivide andmestikku kuulub 265 sõna. Kindlasti ei saa väita, et tegu on kõikehõlmava sõnaloendiga, ent samas on valim piisavalt suur võimaldamaks kompimisadjektiivide semantikas regulaarsusi tuvastada.

Valimi sõnad pärinevad „EKI ühendsõnastikust 2020” ja „Eesti keele ühendkorpusest 2019”. Analüüsis nendest pärit sõnu eraldi ei käsitletud, kuna eesmärk oli uurida kompimisadjektiivide rühma tervikuna. ÜS on EKI andmebaas, mida koostatakse, toimetatakse ja täiendatakse pidevalt. ÜS-i eesmärk on koondada erinevaid sõnastikke ja keeleandmeid, et kasutajal oleks võimalik saada kogu info kätte ühest kohast (Tavast jt 2020). Kompimisadjektiive aitas ÜS-i märksõnade hulgast välja sõeluda sünonüümide tööriist (joonis 1). EKI leksikograafid töötavad Ekilexi andmebaasis (vt Tavast jt 2018), kus sünonüümide kihi koostamisel on abiks automaatselt genereeritud sünonüümikandidaatide loend (joonisel paremas servas). Tähenduste all on näha leksikograafi valikud. Kandidaadid on ekstraheeritud teistest andmebaasis sisalduvatest sõnaraamatutest, kaasa arvatud ÜS-i enda definitsiooniridadelt. Kasutatud on ka semantilist peegeldamist ja distributiivse sarnasuse arvutamist korpuse põhjal (vt Tavast jt 2020). Kandidaatide loend võimaldab uurida semantiliselt sarnaseid sõnu ja leida valimisse potentsiaalselt sobivaid, mille tähendust hiljem ­korpusanalüüsiga täpsustada.

^{J o o n i s 1. Sünonüümide lisamise vaade Ekilexi tööbaasis.}

Osa valimi sõnadest on pärit ÜK 2019-st, mis sisaldab üle 1,5 miljardi sõne. Et võimaldada paremat lingvistilist analüüsi, on korpus lemmatiseeritud, märgendatud ja ühestatud analüsaatori EstNLTK versiooniga 1.6 (Laur jt 2020). Korpusest kompimisadjektiivide leidmiseks kasutasin leksikograafilise tarkvara Sketch Engine (­Kilgarriff jt 2014) sõnavisandite ja distributiivse tesauruse funktsiooni. Sõna­visandid esitavad sõna kollokatsioone ja võimaldavad otsida kompimisadjektiive näiteks kompimiseks sobivate substantiivide kaudu (joonis 2) või teiste kompimisadjektiivide ja/või suhte abil (joonis 3).

^{J o o n i s 2. Substantiivi põrand sõnavisand.}

^{J o o n i s 3. Adjektiivi sile sõnavisand.}

^{J o o n i s 4. Adjektiivi lögane tesaurusesuhete loend.}

Samuti võimaldas leida valimisse sobivaid sõnu (mida ÜS ei sisaldanud) Sketch Engine’i distributiivse tesauruse funktsioon, mis toob statistika abil esile sõnu, millel on sarnane grammatiline ja kollokatiivne käitumine ning mille hulgast leiab sageli sama tähendusvälja sõnu. Tesaurusesuhetest saab välja sõeluda uusi võimalikke kompimisadjektiive. Joonisel 4 on esitatud sõna lögane tesaurusepäring.

 

2.2. Uurimuse lähtekohad

Siinne kompimisadjektiivide uurimus on sünkrooniline leksikoloogiline analüüs, mis tugineb korpusandmestikule. Kompimisadjektiivi käsitlus uurimuse valimi kokku­panekul on järgmine: valimisse pääsevad sõnad, millega

1) on võimalik väljendada (vähemalt ühte) omadust, mis on kompimise abil tuvastatav;

2) kompimistähenduse esinemist kinnitab konteksti uurimine korpuses (sõnavisandite ja konkordantside abil).

Uurimus keskendub (pinna)tekstuuri ja plastilisusega seotud omadustele. Vaatluse alt jäid kõrvale temperatuuriadjektiivid, mis moodustavad omaette rühma kompimisadjektiivide sees ja mille süstemaatilise polüseemia malle olen selgitanud varem (Tuulik 2020). Temperatuuriadjektiivid kuuluvad kompimisadjektiividega samasse tajuvaldkonda, seega võiks eeldada, et ka nende rühmade polüseemia­mallides esineb kattuvust.

Sõna kompimisadjektiiviks määratlemisel esineb korpusanalüüsis vähemalt üks kontekstist tuvastatav tähendus, mis iseloomustab (teoreetiliselt) kombitavat omadust. Teoreetiliselt kombitavana mõistetakse siin, et tähendus ei pea igal esinemis­juhul kombitavalt tuvastatud olema. Nägemismeel võib kompimissõnade mõistmisel sageli olla toetav või isegi esmane. Kuigi nt okkaline on kompimisega kindlaks tehtav omadus, siis piisab selle tuvastamiseks sageli vaid nägemismeelest. Ka mägede teravad tipud saab hinnata teravaks nägemise teel, kuid teravat nuga peab siiski käega katsuma, et selle teravuses veenduda. Valimi sõnadel peab olema vähemalt üks tähendus, mis on kompimismeele abil tuvastatav; see ei tähenda, et seda omadust peab alati või isegi enamasti katsudes selgeks tegema.

Kuna adjektiivi kui sõnaliigi tähendus sõltub põhisõnast (kõva madrats, kõva hääl, kõva iseloom) ja rõhutab olenevalt substantiivist erinevat omadust või tähenduskomponenti (vt Bhat 1994), siis ongi asjakohane uurida adjektiivi tähendust kontekstis. Üks rikkalikem ja mitmekesiseim kontekstiallikas on kahtlemata korpus, mis võimaldab jälgida loomulikku keelekasutust. Kasutan töös eesti keele korpust ÜK 2019. Lähtun analüüsis distributiivse semantika hüpoteesist, mille järgi kalduvad kaks sõna, mis esinevad sarnases kontekstis, väljendama sarnast tähendust (­Harris 1954). Seega tähendus sünnib kontekstis. On katsetatud statistilisi mudeleid, mis ­võimaldavad automaatselt eristada kahte tähendust (Heylen jt 2015; Hilpert, Saavedra 2020), kuid veel ei ole mudelit, mis suudaks konteksti automaatanalüüsi abil tuua välja kõik või isegi kolm-neli uuritava sõna tähendust, mida eristavad leksikograafid. Seetõttu rakendan töös tähenduse uurimiseks küll korpustööriistu (­Sketch Engine’i sõnavisandid, tesauruse ja sõnaloendite funktsioonid), mis pakuvad kokku­võtteid ja ülevaateid sõna korpuskäitumisest, ent polüseemia määratlemisel automaatset lähenemist ei kasuta.

Süstemaatilise ehk regulaarse polüseemia selgitamisel juhindun käsitlusest, mille kohaselt on sõna A polüseemia keeles regulaarne, kui keeles on vähemalt veel üks sõna B, mille tähendusi b_i ja b_j eristatakse üksteisest täpselt samal viisil nagu sõna A tähendusi a_i ja a_j, ning kui a_i ja b_i ega a_j ja b_j ei ole omavahel sünonüümid (Apresjan 1974). Niisiis peab vähemalt kahe polüseemse sõna vähemalt kahe tähenduse vahel esinema sarnane tähendusstruktuur, et tähendustevahelise suhte saaks määrata süste­maatiliseks polüseemiaks.

Täpsema analüüsi eesmärgil eristan polüseemsete adjektiivide juures esmase kompimistähendusega sõnu teistest. Esmase tähenduse all pean silmas sõna kõige sagedamat tähendust korpuses. Sellele, kas tähendus on ka keeleajaloolise kujunemise mõttes esmane, siinne uurimus ei keskendu. Mõnel juhul võib olla keeruline tähenduse sagedust hinnata, ent kompimisadjektiivide puhul võimaldas sõna­visandite (ja konkordantside) uurimine esmase, korpuses sagedaima tähenduse välja selgitada. Esmase kompimistähendusega sõnad on näiteks pehme, kuiv, kare, siidjas ja kivikõva. Teisest ehk sekundaarset kompimistähendust kannavad näiteks sõnad karm ja tasane. Mõiste teisene tähendus tähistab kõiki tähendusi, mis pole esmased, mitte tingimata sageduselt teist tähendust. Sõna karm kollokatsioonides esildub korpuses esmalt psühholoogiline tähendus ’leebuseta, kaastundeta’ (nt karm karistus, karm hinnang), kuid kuna korpusnäidetes võib täheldada ka kompimis­tähendust (nt Üldjuhul trimmitakse karmi karvaga koeri), siis on sõna kaasatud analüüsi.

Kuna kompimisega seonduv kuulub tajude valda, siis sobivad uurimuse taustale kognitiivsed teooriad. Kognitiivse lingvistika põhilise veendumuse järgi on keel fundamentaalselt seotud inimese kognitiivsete protsessidega (Langacker 1987) ning kognitiivsete protsesside alla kuulub ka kompimise eest vastutav somatosensoorne meel.

 

2.3. Meetod

Uurin kompimisadjektiivide semantikat kombineeritud meetodiga. Kasutan ­Sketch Engine’i sõnavisandeid ja tesaurust, et korpuskontekstist süsteemsemat ülevaadet saada, kuid kasutusjuhtude analüüsil ja tähendusteks koondamisel tuginen kvalitatiivsele analüüsile. Tähenduste abstraheerimisel ja polüseemiamallide väljaselgitamisel on kasutusel semantiline tüübistik, mille aluseks on minu eelnevad uurimused (Tuulik 2014, 2020; Tuulik, Langemets 2016). Süstemaatilise polüseemia mallide leidmiseks lisan adjektiivi tähendustele semantilised tüübid ja otsin sarnasusi sõnade tähendusstruktuuris. Tähenduse selgitamiseks uurin sõna konteksti ÜK 2019-s korpus­päringusüsteemi Sketch Engine’i erinevate funktsioonide abil. Konteksti­analüüs Sketch Engine’iga on Eesti leksikograafias semantilisel analüüsil kasutuses olnud juba aastast 2010, kui eestikeelne moodul esmakordselt kasutajatele kätte­saadavaks sai (vt Kallas jt 2012).

 

2.3.1. Semantilised tüübid

Semantilised tüübid on abstraktsed abivahendid sõnastikutöös ja ­korpusanalüüsis, mis võimaldavad tähendusi rühmadesse koondada. Polüseemia uurimisel saab ­sarnased tähendused sama semantilise tüübiga märgistada, et paremini tuvastada regulaarsusi tähendusvaheldustes. Leksikograafias aitavad semantilised tüübid tähendusi ühtlasemalt kirjeldada (nt ÜS-is lisatakse nimisõnatähendustele semantilisi tüüpe Langemets 2010 alusel) ja ka märksõnastikku süsteemsemalt kokku panna (vt lähemalt põhisõnavara sõnastiku kogemusest Kallas, Tuulik 2011). Nimisõna semantilised tüübid on näiteks TOIT, TAIM ja ESE (Langemets 2010: 307–318) ning adjektiivi semantilised tüübid OMADUS_VÄRV, OMADUS_AEG ja OMADUS_MÕÕDE (Tuulik 2014: 314).¹

Semantilise analüüsi järele on suur vajadus ka korpustealases töös, kus arendatakse korpuste semantilist märgendamist ja samuti on proovitud süstemaatilise polüseemia märgendamist (vt nt Martelli jt 2019; Alonso jt 2013). Märgendamise edukus sõltub semantilisest tüübistikust ja seetõttu on nii tüübistiku arendamine kui ka polüseemiamallide selgitamine keeletehnoloogia seisukohast olulised.

Kompimisadjektiivide uurimuses on aluseks eesti adjektiivide 15 semantilist tüüpi (Tuulik 2014) ning värvi- ja temperatuuriadjektiivide analüüsi järel (Tuulik, Langemets 2016; Tuulik 2020) lisandunud tüübid HÄÄL, MAITSE, LÕHN ja ­PUUDUTUS. Eraldi on vaatluse all semantiline tüüp TEMPERATUUR, eristamaks temperatuuri­tähendusi muudest kompimistähendustest, mida tähistab tüüp PUUDUTUS (nt pehme ilm TEMPERATUUR vs. pehme voodi PUUDUTUS).

Adjektiive saab kasutada ka substantiividena, näiteks elliptilises konstruktsioonis: terve nädala hoidis kuuma (ilma), esimestel kassinäitustel oli lühikarvalisi (kasse) palju. Siiski lähtusin tähenduse määramisel korpussagedusest ja tõin substantiivse tähenduse (või substantiivse tähendusega seotud malli) välja ainult siis, kui vastav kasutus esines korpuses mitu korda. Substantiivitähenduste märgendamisel on ­aluseks eesti nimisõnade semantilised tüübid (Langemets 2010).

 

2.3.2. Polüseemia korpusanalüüs

Kompimisadjektiivide uurimusse kuuluvad sõnad, mille korpusanalüüsil esines vähemalt üks kombitavat omadust väljendav tähendus, mille sai märgistada semantilise tüübiga PUUDUTUS. Andmestikus on ka monoseemseid kompimissõnu, millel korpusanalüüsis polüseemiat ei ilmnenud ja seega jäid need süstemaatilise polü­seemia uurimisest kõrvale. Monoseemse sõna sültjas kombitavat tähendust väljendab kasutusnäide 1.

(1) Küps hurmaa on veidi klaasjas ja katsudes sültjas. [PUUDUTUD]

Tähendusvahelduste kaardistamiseks uurisin korpuspäringu programmi ­Sketch Engine sõnavisanditest (Kilgarriff jt 2010; eestikeelse mooduli kohta vt Kallas 2013) peamiselt adjektiivi ja substantiivi kollokatsioone (nt nüri nuga, nüri töö), adjektiivi ja verbi kollokatsioone (nt nüriks minema, nüriks kiskuma) ning ja/või-suhet (nt igav ja nüri, terav või nüri), milles avaldub nii sünonüümia, kaashüponüümia kui ka antonüümia. Selleks et tähendused ja tähendusvaheldused oleksid omavahel võrreldavad, lisasin adjektiividele korpuse kollokatsioonide (ja konkordantside) põhjal semantilisi tüüpe (joonis 5). Joonisel 5 on esitatud fragment adjektiivi sametine semantilisest analüüsist: kollokatsioonide märgendamine semantiliste tüüpidega, kollokatsioonide koondamine semantiliste tüüpide alla ja tähendusvahelduse fikseerimine (meetodi ja analüüsi kohta vt täpsemalt Tuulik 2022).

J o o n i s 5. Adjektiivi sametine kollokatsioonide analüüs.

Kui vähemalt kahe polüseemse adjektiivi tähendusstruktuuris kordus sarnane tähendusvaheldus, siis moodustuski mall. Mall puudutus-hääl esines lisaks sõnale sametine ka näiteks polüseemsete sõnade sametpehme ja siidine tähendustes (näide 2). Adjektiivi tähendust näitlikustan katketega korpuskontekstist.

(2) sametpehme [PUUDUTUS–HÄÄL]

[---] silitades nende sametpehmet nahka. [PUUDUTUS]

Sametpehme hääle ja mõjuvate sõnadega selgitab ta [---]. [HÄÄL]

siidine [PUUDUTUS–HÄÄL]

[---] paitan teise käega tema siidiseid musti juukseid. [PUUDUTUS]

Tema siidine hääl poeb sulle naha vahele [---]. [HÄÄL]

Kontekstis viitavad puudutusele verbid silitama ja paitama ning kollokatsioonides sametpehme nahk ja siidised juuksed väljendavad adjektiivid kombitavaid omadusi. Vahel ei piisanud aga kollokatsioonide uurimisest, kuna sama kollokatsioon võis erinevas kontekstis väljendada erinevat tähendust (näide 3). Sel juhul tuli tähenduse selgitamiseks uurida laiemat korpuskonteksti.

(3) konarlik tee

[---] Eesti auklikel ja konarlikel teedel teevad rattad tõenäoliselt kõvemat häält. [PUUDUTUS]

[---] on konarlikku teed pidi jõudnud elektromuusika tippude hulka. [PSÜHH]

Kõik uurimuses välja pakutud süstemaatilise polüseemia mallid tuginevad korpusandmestikule. Korpuse kõrval uurin kompimissõnade tähendusjaotust ka ühendsõnastikus, et analüüsida mallide leksikograafilist esitust.

 

3. Eesti kompimisadjektiivide üldiseloomustus

Uurimuse kompimisadjektiivide valimisse kuulub 265 sõna, millest polüseemseid sõnu on 102. Võrreldes samuti kompimisvaldkonda kuuluvate temperatuuriadjektiivide valimiga (Tuulik 2020) – 101 sõna – on siinse artikli kompimisadjektiivide hulk suurem. Põhilises osas sama sõnakogu alusel on valminud ka värviadjektiivide uurimus (Tuulik, Langemets 2016), mille valim moodustus 463 värvi tähistavast omadussõnast. Sellest nähtub, et nägemisvaldkonnaga seotud värvisõnavara on tõepoolest eesti keeles suurem kui kompimisvaldkonna sõnavara (kokku 366 sõna, kui arvestada temperatuuri- ja kompimisadjektiive ühiselt). Valdkonna suurem esindatus ÜS-is annab alust eeldada suuremat leksikaalset tähistatust keeles laiemalt, mis omakorda sobitub tajuhierarhia (Viberg 1983) reastusega. Nägemise kui tajuhierarhias kõrgeima kategooria sõnavara võikski olla keeles rikkalikumalt esindatud kui kompimissõnavara. Samas sunnivad järelduste tegemisel ettevaatlikkusele kompimis­rühma erinevad piiritlusvõimalused.

Kompimisadjektiivide valimist leiab omadusi, mida tunnetatakse primaarselt käe (nt sile, pehme, krobeline), jala (nt mudane, sopane, libe), suu (nt nätske, krõmps, kiuline) või üldisemalt nahapinna kaudu (nt rõske, märg). Järgnevalt toon välja ­andmestikust koorunud rühmad, mis võimaldavad vaadelda puudutuskirjelduse motiveeritust inimese argikogemuses:

• (pinna)tekstuuri omadused (sile, krobeline, kare, reljeefne, konarlik jne);

• plastilised omadused (jäik, kõva, painduv, vetruv, pehme jne);

• konkreetsest materjalist tuletatud omadused (paberjas, nahkne, vahajas, raudkõva, klaaslibe jne);

• toitudest, toiduainetest tuletatud omadused (sültjas, tainjas, pudrune, õline, rasvane jne);

• toidu tekstuuri/struktuuri omadused, mis pole tuletatud konkreetsest toidust (krõbe, puine, sitke, nätske jne);

• kangastest tuletatud omadused (siidine, sametine, villane, takune, puuvillane jne, aga ka mitte konkreetse kangaliigiga seotud omadused, nagu pitsiline, võrkjas, sünteetiline jne);

• pinnasest tuletatud omadused (sopane, liivane, mudane jne);

• taimede-loomade omadustest tulenevad adjektiivid (kähar, karvane, ogaline, okkaline, soomusjas, lüliline, kurruline jne);

• kehast tulenevad omadused (tatine, rasune, kondine, higine jne).

Enim valimi tüvisõnadest kuulusid (pinna)tekstuuri omaduste ja plastiliste omaduste rühma (pehme, kõva, sile, kare jt) ja suurim hulk tuletisi (valdavalt ne-tuletised) olid materjalist/kangast tuletatud adjektiivid (siidine, sametine jt). Enim liitsõnu, nagu tüvisõnugi, võis leida (pinna)tekstuuri omaduste ja plastiliste omaduste rühmast. Rühmad ei välistanud tingimata üksteist, nt ka kangast tuletatud omadus (siidine, takune jt) viitab pinnatekstuurile ning omadused kondine ja higine võivad iseloomustada nii inimesi kui ka loomi. Valimi morfoloogilisel analüüsimisel lähtusin sõnaperede sõnaraamatust (Vare 2012). Adjektiivid, mille struktuuris oli liitmist ja tuletamist kombineeritud (nt karmikarvaline, siledakarvaline, jämedateraline), analüüsisin Vare järgi tuletisteks (täpsemalt ühendituletisteks).

Tüvisõnu oli valimis kokku 42 ja tüvisõnade rühma liikmete keskmine korpussagedus oli kõrgem kui tuletiste ja liitsõnade rühma sõnadel. Korpuse põhjal sagedaimad esmase kompimistähendusega tüvisõnad olid pehme (korpussagedusega 136 859), kõva (127 257), kuiv (112 519), märg (59 452), niiske (39 376), sile (39 055) ja libe (30 980). Tuletiste sagedusloendi eesotsas oli terav 71 218 esinemiskorraga. Teiste valimi adjektiivide sagedus jäi nimetatutele alla. Tekib küsimus, kas valimi suurima korpussagedusega sõnad võiksid sobida kompimisvaldkonna põhisõnade kandidaatideks.

Tajusõnade uurija Urmas Sutrop (2002: 39–41) toob põhisõna tunnustena välja, et põhisõna esildub psühholoogiliselt, on keeltes enamasti morfoloogiliselt lihtne omasõna, mis kuulub samasse sõnaklassi kui vastava valdkonna prototüüpsed sõnad ning on grammatiliselt viimastega sarnane. Lisaks tähistab põhisõna põhitasandi objekti, omadust või nähtust ning on tarvitatav kõigis peamistes semantilistes väljades. Kuivõrd korpussagedus võiks peegeldada psühholoogilist esiletulekut, on huvitav küsimus. Temperatuurisõnade uurimisest nähtus, et loetelukatse abil selgitatud temperatuuri põhisõnad (Sutrop 2005) – külm, soe, kuum, jahe – langesid täpselt kokku korpuse sagedaimate temperatuuriadjektiividega (Tuulik 2020), ent see ei pruugi teiste tajuvaldkondade puhul samamoodi olla. Samas julgustab paralleele tõmbama ka eesti assotsiatsioonide ja korpuskollokatsioonide uuring, kus uuritud suhetes tuvastati kokkulangevust. Sarnasusi tõlgendati tuumsete suhete kogumitena, mida aktiivselt kinnistatakse, kui inimesed eesti keeles mõtlevad, räägivad ja kirjutavad. (Vainik jt 2020) Ehk siis ilmselt on ka korpusetekste uurides võimalik mõnevõrra vaadelda sõnade ja sõnaseoste psühholoogilist esildumist.

Valdkonna põhisõnade määramisel võiks tuge anda ka tõik, et sagedaimad kompimisadjektiivid olid ühtlasi valimi kõige rohkem liitsõnu andvad sõnad. ÜS-is esines sõnast pehme moodustatud liitsõnu 11 (vattpehme, siidpehme, sulgpehme jt), adjektiiviga kõva esines 12 liitsõna (teemantkõva, teraskõva, kivikõva jt), sõnal kuiv esines liitsõnu lausa 18 (tuhkkuiv, purukuiv, krõbekuiv jt) ning märg oli esindatud 14 liitsõnas (vihmamärg, higimärg, nutumärg jt). Vaatluse all olid liit­sõnad, kus kompimisadjektiiv ise asus järelosise positsioonil. Kas valimi suurima korpussageduse ja produktiivseima liitsõnamoodustusega sõnad võiksidki olla kompimisvaldkonna põhisõnad? Et seda kindlalt väita, peaks küsimust eksperimentaalselt uurima, kuid põhisõna kandidaatideks sobivad pakutud sõnad tõenäoliselt küll.

Kompimisadjektiivide valimi moodustamisel tuli täpsustada ka adjektiivirühma sõnaliigipiire. Valimis leidub adjektiivi ja adverbi piiril olevaid sõnu (nt krussis, takkus), adjektiivi ja verbi piiril olevaid sõnu, põhiliselt v-partitsiipe (nt torkiv, vetruv, kleepuv) ning adjektiivi ja substantiivina kasutusel olevaid sõnu (nt karvane). Adjektiivi sõnaliigiline paindlikkus ja sarnased määratlemise kitsaskohad ilmnevad ka praktilises leksikograafilises töös (Paulsen jt 2020: 188–189). Sõna valimisse kaasamisel lähtusin semantilisest aspektist (kas sõna kohta saab küsida „milline?”) ja süntaktilisest aspektist (kas ja kuivõrd esineb sõna nimisõna laiendina, täiendi positsioonis). Näiteks kollokatsioonides krussis juuksed, kleepuv põrand ja karvane kasukas tõlgendasin sõnu krussis, kleepuv ja karvane adjektiividena.

 

4. Polüseemiamallid

Peatükis tutvustan eesti kompimisadjektiivide korpusanalüüsil selgunud polü­seemiamalle. Mall moodustus, kui vähemalt kahe valimi sõna juures esines ­sarnane tähendusvaheldus. Mallide näitlikustamiseks esitan korpuslauseid ning sõna­visanditest valitud adjektiivi ja substantiivi kollokatsioone. Sõnatähendust selgitavad definitsioonid (või definitsioonide katked) on võimalusel võetud ühendsõnastikust. Arutlen ka levinumate mallide võimaliku motivatsiooni üle ja kirjeldan nende leksikograafilist esitust ühendsõnastikus. Peatüki lõpus on esitatud polüseemiamallide ülevaatlik tabel.

 

4.1. PUUDUTUS–PSÜHH

Kompimisvaldkonna adjektiivide levinuim tähendusülekanne valimis on kombitavalt omaduselt psühholoogilisele omadusele. PUUDUTUS–PSÜHH on kompimis­adjektiivide enim esinev polüseemiamall, mis avaldus 43 kompimisadjektiivi tähendusstruktuuris (jäik, nüri, libe jt). Polüseemseid adjektiive oli valimis 102, seega ­esines mall 42%-l sõnadest, mis osutab tugevale seosele kompimisvaldkonna ja tunnete valdkonna vahel.

Semantiline tüüp PSÜHH koondab meeleolu, iseloomu ja vaimsete võimetega seotud omadusi. Tüübiga PSÜHH saab märgendada näiteks kompimisadjektiivi pehme tähendust ’heatahtlik, leebe, mitte karm ega range’ (pehme iseloom, pehme mees), adjektiivide õline tähendust ’teeseldult lahke, lipitsev, pugejalik’ (õline naeratus, õline vend) ja okkaline tähendust ’pahur ja tõrges’ (okkaline loomus, okkaline suhtumine).

Malli PUUDUTUS–PSÜHH leksikograafiline esitus ühendsõnastikus varieerus. Kõige rohkem leidus malli kandvatel kompimisadjektiividel sõnaartikli üles­ehitust, kus mõlemad mallis kodeeritud tähendused olid eraldi tähendustena esitatud (näide 4). Näidetes on toodud välja ainult malli kandvate tähenduste definitsioonid, uurimisel lisatud semantiline tüüp ja üks kasutusnäide tähenduse kohta.

(4) libe

1 (hrl mingi pinna kohta:) sile (ja märg või limane) ning seetõttu selline, millel võib kergesti libiseda või mis on kergesti libisev; (selliste teeolude kohta) [PUUDUTUS] Libe jää.

2 klanitud välimuse ja lipitseva olekuga; kaval, osav (oma eesmärkide saavutamisel) [PSÜHH] Eriliselt libe tüüp ja kehkenpüks.

Eraldi tähendused võisid omakorda olla esitatud põhitähendustena, nagu eelnevas libeda näites (tähistatud järjekorranumbritega 1, 2 jne), või põhitähenduse ja alltähenduse positsioonis (tähistatud järjekorranumbritega 1, 1.1 jne) (näide 5). ÜS-i sõnatähenduste osa autorid (Langemets jt 2010) on välja toonud, et põhitähendusena esitatakse esmajoones kontrastiivset ning alltähendusena komplementaarset polüseemiat – sealjuures põhi- ja alltähenduse puhul saab vähemalt osaliselt sõnastada teatavad tähenduse tulenemise reeglid.

(5) kõva

1 (materjali, asjade vm kohta:) koostiselt tihe, survele vastupidav, mitte painduv [PUUDUTUS] Hiina traditsiooni järgi peab voodi olema kõva.

1.1 (inimese kohta:) iseloomult, käitumiselt järeleandmatu, mingile mõjule mitte­alistuv [PSÜHH] Ole kõva, ära anna alla!

Erinev esitus viitab sellele, et kompimisadjektiivi taktiilset tähendust ja psüühikaga seotud tähendust ei taju leksikograaf alati samavõrra lähedase ja tuletatavana. Siiski võib märgata, et kui temperatuuriadjektiivide rühmas esines vaheldumine psühholoogilise omadusega kahesuunaliselt (sõnadel, mille esmatähendus ­väljendas temperatuuri, oli ka inimpsüühikaga seotud omadust väljendav tähendus, ning sõnadel, mille esmatähendus oli psühholoogiline, esines tähendus, mis iseloomustas temperatuuri), siis kompimisadjektiivide rühmas on korpussagedust arvestades valdav tähenduse liikumine konkreetsest kombitavast omadusest abstraktsema psühho­loogilise omaduse poole.

Kolmas leksikograafiline esitusviis oli malli osaliste koondamine ühise tähenduse alla. Kompimis- ja psühholoogilise omaduse esitamist kahe eraldi tähenduse või ühe koondtähendusena võis tõenäoliselt mõjutada ka sõna enda sagedus: sagedasema sõna juures esitati tähendused eraldiseisvana (näide 6), harvema sõna puhul liideti (näide 7). Adjektiivi kivikõva sagedus korpuses on 1489, teraskõva sagedus vaid 44.

(6) kivikõva

1 väga, ülemäära kõva, üldse mitte pehme [PUUDUTUS] Kivikõva madratsiga voodi.

1.1 milleski väga kindel, vankumatu [PSÜHH] Kontrolöril ei jäänud muud üle kui süda kivikõvaks teha ja trahv välja kirjutada.

(7) teraskõva (hrl materjali või isikuomaduste kohta:) väga kõva, väga tugev, ülimalt vastupidav [PUUDUTUS] Lapimaa jää on teraskõva. [PSÜHH] Tal on teraskõvad närvid.

Näites 7 on tähenduste täpsem väljendamine jäetud kasutusnäidete hooleks, definitsioon sobib iseloomustama nii kombitavat kui ka psüühikaga seotud tähendust. Leksikograafid on maininud, et põhimõtete väljatöötamisel soovitas Asta Õim tähendusi nii vähendada kui ka lihtsustada ning jätta osa alltähendusi ja piltlikud tähendused koguni ainult näidete kanda (Langemets jt 2010: 801).

Korpusanalüüsi tulemuste ja leksikograafilise esituse kõrvutamisel ilmnes ka sõnu, mille puhul ühendsõnastik kompimisadjektiivi psühholoogilist tähendust eraldi esile ei toonud (ei tähenduse ega kasutusnäidete kujul), kuid mis uuritud ­korpusnäidete põhjal malli siiski kandsid (näide 8). Näidetes on esitatud ÜS-i tähendus ja selle järel korpusnäide, mis iseloomustab sõna psüühikaga seotud tähendust.

(8) limane limaga kaetud või lima sisaldav [PUUDUTUS] Angerja nahk on limane. [PSÜHH] korpusnäide: Kaasajal baarides räuskavad mehed on aga küünilised, empaatia­tundeta limased tegelased.

Kuigi on mõistetav, et polüseemiamalli konkreetse parima leksikograafilise esituse valimisel mängivad rolli sõnastiku sihtrühm, sõnasagedus, vastava tähenduse sagedus ja muud tegurid, siis võiks süsteemset esitust igal juhul abistada võimalus koostamise ajal tutvuda potentsiaalsete süstemaatilise polüseemia mallidega. Semantilise tüübi lisamine sõnatähendusele (käändsõnade juures) on ÜS-is juba praegu kohustuslik ja ehk hõlbustaks tööd polüseemsete sõnadega see, kui süsteem pakuks leksikograafile välja konkreetse semantilise tüübiga seotud võimalikke polüseemiamalle.

Süstemaatilist polüseemiat uurides saab aimu mõtlemise mustritest. Malli ­PUUDUTUS–PSÜHH sage esildumine valimis näitab, et kompimise/puudutuse ­kogemusel on tihe seos vaimsete kogemustega. Tähenduse ülekanne võib olla motiveeritud kombitava omaduse füüsikalisest loomusest, nt sitke kui ’tugev ja painutatav (või venitatav), mitte kergesti purunev’ hakkab tähistama ka psühholoogilist omadust ’vaimujõult, iseloomult tugev, raskustele vastupanev, mitte (kergelt) allaandev’. Ka mõistemetafooride teoreetikud George Lakoff ja Mark Johnson (2003 [1980]: 163–164) on leidnud, et abstraktsemate ja keerulisemate nähtuste väljendamiseks kasutatakse võrdkujusid kogemuslikult tuttavamatest ja kehapõhisematest valdkondadest. Ja mis võiks olla lähemal kui oma nahk? Seega kehaga/nahaga/suuga vahetult kogetav on ülimalt põhjendatud lähtevaldkond, mille terminites räägitakse abstraktsematest, näiteks psühholoogilistest nähtustest.

Valimis võib täheldada taktiilselt ebameeldiva omaduse (limane, tatine, nurgeline, okkaline, ogaline, kare) korrelatsiooni psühholoogiliselt ebameeldiva omadusega, nt okkaline kui ’pahur, tõrges’ või ogaline kui ’terav, salvav’. Enamasti meeldivat kompimiskogemust pakkuv pehme on kasutusel positiivsema tähendusega ’heatahtlik, leebe’ ja sile tähendusega ’hoolitsetud välimusega, peene ja viisaka olemisega’, nt sile välimus, sile noormees, mis pakub ju esteetilist naudingut. Analüüs lubab järeldada, et sageli seostatakse meeldivat kehalist aistingut positiivsete vaimsete omadustega ja ebameeldivat puudutust vaimselt ebameeldiva kogemuse või omadusega.

Kompimisadjektiivide hulgas leidub aga ka näiteid tähendusvaheldustest, mis ei kinnita omaduse kognitiivse meeldivuse või ebameeldivuse järjepidevust. Mitmed kombitavat omadust väljendavad adjektiivid, millel esineb polüseemiamall ­PUUDUTUS–PSÜHH, ei ole üheselt liigitatavad positiivse või negatiivse kompimiskogemuse põhjal, nt reljeefne, õline, tasane, karvane.

Huvitav juhtum on adjektiiv terav, mis puudutuskogemusena seostub pigem valu ja ebamugavusega (sarnaselt sõnadega okkaline, ogaline), kuid millel on regulaarsed seosed nii negatiivsete kui ka positiivsete tähendustega. Terav märkus, terav kriitika teevad psüühiliselt haiget, terav maitse ja terav lõhn mõjuvad meeltele tugevalt (mis võib meeldida või mitte), kuid teravad kõrvad, teravad silmad on juba selgelt midagi täpset ja positiivset. Silmade-kõrvade puhul tuleb ilmselt mängu terava eesmärgi­tähendus: kuna terav nuga lõikab hästi ja on selline, nagu hea nuga olema peab, siis ka silmad ja kõrvad on teravad, kui nad oma tööga hästi hakkama saavad.

Lakoff ja Johnson (2003 [1980]) toovad välja, et kognitiivsed nähtused (seal­hulgas keele moodustamine ja mõistmine) on seotud erinevate kehaliste, afektiivsete, tajuga seotud motoorsete protsessidega. Sama võib täheldada süstemaatilise polüseemia uurimisel. Eesti metafooriuurija Ene Vainik (2017) tõstab esile, et mõistemetafoorid on loomult süstemaatilised – tegu pole üksiku keelendiga, vaid mitmetes väljendites avalduva mõtlemismustriga. Seega on loomulik, et metafooriuurimine ja süstemaatilise polüseemia analüüs, mis vaatleb tähenduste regulaarset ülekannet, jõuavad sarnaste tulemusteni.

Seost tekstuurimetafooride töötlemise ning kompimisega seotud ajuosa aktiveerumise vahel on kinnitatud ka funktsionaalse magnetresonantstomograafia (fMRI) abil (Lacey jt 2012). Nimelt aktiveerus katseisikutel tekstuuri-selektiivne somato­sensoorne korteks (ajuosa, mille alaosad reageerivad kindla kehaosa puudutuste korral), kui töödeldi tekstuurimetafoore sisaldavaid lauseid (nt she had a rough day). Sama tähendusega lausete korral, kus tekstuurisõnu ei nimetatud (nt she had a bad day), aktiveerumist ei toimunud.

Kuus eksperimenti (Ackerman jt 2010), kus katsealused pidid lahendama karedaid või siledaid puslesid ja puudutama kõvasid või pehmeid esemeid, näitasid, et tekstuur mõjutab mitteteadlikul moel inimeste muljeid ja otsustusi teiste inimeste ja olukordade suhtes: näiteks tajusid inimesed karedate esemete mõjul sotsiaalseid suhtlusi keerulisemana ja kõvad esemed muutsid inimesed läbirääkimistel jäigemaks. Kompimismeelega tajutu mõjutab seega sotsiaalset kognitiivset taju. Eelnev annab tuge väitmaks, et kompimisadjektiivide süstemaatiline tähenduste vaheldumine ­PUUDUTUS–PSÜHH, nagu mõistemetafooridki, ammutab ainest kehalisest kogemusest, et väljendada abstraktsemat tunnete ja psüühika valda.

 

4.2. Tajumallid

Tajumallide peatükis vaatlen polüseemseid adjektiive, kus kompimistähenduse kõrval esineb viitamine mõnele teisele tajuvaldkonnale: kuulmine, maitsmine jt. Lähema vaatluse all on kaks kompimisadjektiividel esinenud süstemaatilise polüseemia malli: PUUDUTUS–HÄÄL ja PUUDUTUS–MAITSE. Mallis PUUDUTUS–HÄÄL vaheldub kombitav omadus häält või heli iseloomustava omadusega. Mall ­PUUDUTUS–MAITSE näitab kombitavat omadust ja maitset iseloomustavate tähenduste vaheldust. PUUDUTUS–HÄÄL esines valimis 18 sõna juures ja PUUDUTUS–MAITSE 11 sõna tähendus­struktuuris, nii et teistest meeltest on kompimisadjektiividel enim tähendus­ülekandeid ­kuulmis- ja maitsemeele valda.

Neljal korral esines valimi sõnadel juba temperatuuritähenduste uurimisel selgunud mall PUUDUTUS–TEMPERATUUR, kus (temperatuuriga seondumatu) puudutus­aisting vaheldus temperatuuritähendusega (nt karm talv ⇒ karmi karvaga koer). Üksikud näited esinesid ka tähendusvaheldustel PUUDUTUS–VÄRVUS (nt vahajas kiht taime­lehtedel ⇒ vahajas nägu) ja PUUDUTUS–LÕHN (nt terav serv ⇒ terava lõhnaga gaas).

Enamikul PUUDUTUS–HÄÄL malliga sõnadel esines samaaegselt ka mall PUUDUTUS–MAITSE, nt pehme (pehme padi ⇒ pehme häälega ⇒ pehme maitsega juust), metalne (metalne korpus ⇒ metalne kõla ⇒ metalne maitse suus). Sellegi­poolest leidus sõnu, kus kompimistähendusega vaheldus ainult hääle­tähendus (nt kõva madrats ⇒ kõva kisa, karune kasukas ⇒ karune mehehääl) või ainult maitsetähendus (nt torkiv kampsun ⇒ ingveri torkiv maitse). Sõnu, mille tähendusstruktuuris avaldus ainult mall PUUDUTUS–MAITSE, oli valimis vähem kui sõnu, millel esines ainult mall PUUDUTUS–HÄÄL.

Tajumalle moodustavad tähendused on ühendsõnastikus leksikograafiliselt eri viisil esitatud: 1) põhitähenduse ja alltähendus(t)ena (näide 9); 2) ühise koond­tähendusena (näide 10); 3) süstemaatilist polüseemiat pole esitatud. Võrreldes malliga PUUDUTUS–PSÜHH puudub tajumallidel esitusviis kahe eraldi põhitähendusena. Süstemaatilise polüseemia esitamata jätmise näideteks sobivad sõnad siidine ja metalne. Siidise juures on välja toodud materjalitähendus ja laiem taktiilne tähendus, ent korpusest leiab kinnitust ka hääle- ja maitsetähendusele. Metalse juures on esitatud koondtähendus, mis seob värvust ja häält, ent maitset pole esile toodud seletuses ega näitelausetes. Korpuses on metalne maitse 42 esinemisega sageduselt seitsmes adjektiivi ja substantiivi kollokatsioon metalse sõnavisandis.

(9) sametjas

1 (pinna, koostise või millegi oleku laadi kohta:) pehme ja ühtlane, siledalt siidine, sameti pehmust meenutav [PUUDUTUS] Parkett kaeti sametja vaipkattega.

1.1 (hääle, heli kohta:) pehme kõlaga, mahe ja meeldiv [HÄÄL] Flöödi sametjas kõla.

1.2 (maitse kohta:) maheda, pehme maitsega [MAITSE] Sametja maitsega vein.

(10) vahajas

1 värvilt, konsistentsilt vms vaha meenutav [VÄRVUS] [PUUDUTUS] Laip lebab mustas ülikonnas, vahajad käed risti.

Nagu ilmnes malli PUUDUTUS–PSÜHH esituse analüüsil, annavad erinevad esitus­viisid ja kohatised lüngad süstemaatilise polüseemia näitamisel tunnistust, et ka headel professionaalidel on keeruline hoomata infotihedat korpuspilti ja koostamisel võiks olla abi süstemaatilise polüseemia mallidest.

Kõige tihedam seos ilmnes kompimisadjektiivide tajumallides taktiilsete tähenduste ja häälega seotud tähenduste vahel. Taktiilsete väljenduste kasutamist hääle kirjeldamiseks on märganud ja analüüsinud ka metafooriuurijad, näiteks Pavlo ­Shopin (2017) doktoritöös, mis käsitleb Herta Mülleri loomingut. Teisalt võivad hääletähendused olla valimis maitsetähendustest paremini esindatud seetõttu, et kuulmise kui Vibergi hierarhia põhjal maitsmisest kõrgema meele väljendamiseks on keeles rohkem väljendusvahendeid.

Kompimisadjektiividel oli korpuses maitsesõnadena rohkem kasutust ja täpsemaid tähendusi erialasõnavaras, alkohoolsete jookide kirjeldamisel. Viskimaitsete liigitusel on õliste maitsenüansside hulka arvatud mesi, nahk, tubakas, higi ja plastik (Tiivel 2007). Veinimaailmas on väga levinud maitseomadus kuiv, aga maitsetähenduste kasutusnäiteid võib korpusest leida ka adjektiividega metalne, nahkne, siidine, mullane jt.

Taas kord võis mallides täheldada meeldiva puudutusaistingu vaheldumist meeldiva häälega, nt siidine, sametine, pehme hääl, ning ebameeldivama puudutus­kogemuse vaheldumist ebameeldivama kuulmiskogemusega, nt kare, kalk, kriipiv hääl. Veidi vähem, aga sellegipoolest esines samalaadi kogemuslikku alust ka puudutuse ja maitsetähenduse vahel: sametine puudutus on ju käele mõnus ning sametine, sametjas, sametpehme maitse positiivne hinnang maitsele.

 

4.3. Tulemuste kokkuvõte

Kõik uurimuses tuvastatud polüseemiamallid on kokku võetud tabelis 1. Lahtris „Sõnu valimis” esitatud arv näitab, kui mitmel valimi sõnal esines see polüseemia­mall. Esimesena on välja toodud valimi sagedaseim mall, teisena tajumallid ning seejärel muud analüüsis selgunud süstemaatilise polüseemia mallid. Igale mallile on lisatud kirjeldus ja malli iseloomustavad näited valimist.

Tabel 1. Kompimisadjektiivide polüseemiamallid.

Polüseemiamall	Sõnu valimis*	Näited	Malli kirjeldus
PUUDUTUS–PSÜHH	43	pehme, okkaline, libe, kuiv, nüri, jäik	Kompimistähendus ⇒ meeleolu, suhtumist või iseloomu väljendav tähendus, nt okkaline roos / okkaline iseloom
PUUDUTUS–HÄÄL	18	kõva, kare, sametine, karune	Kompimistähendus ⇒ heli, häält iseloomustav tähendus, nt sametine nahk / sametine hääl
PUUDUTUS–MAITSE	11	terav, õline, sametpehme, ümar	Kompimistähendus ⇒ maitset iseloomustav tähendus, nt teravad nurgad / terav karri
PUUDUTUS–VÄRVUS	3	vahane, metalne	Kompimistähendus ⇒ värvust või valgust iseloomustav tähendus, nt metalne pind / metalne läige
PUUDUTUS–LÕHN	4	terav, õline, mullane	Kompimistähendus ⇒ lõhna iseloomustav tähendus, terav nuga / terava lõhnaga gaas
PUUDUTUS–TEMPERATUUR	4	karm, pehme	Kompimistähendus ⇒ temperatuuri­tähendus, pehme voodi / pehme suveõhtu
MATERJALl/AINE(A)–PUUDUTUS	11	siidine, sametine, takune	Teatud materjalist või ainest koosnemist väljendav tähendus esineb koos tähendusega, mis tähistab selle materjali puudutamisel tekkivat puuteaistingut ja on omakorda kantav ka muust materjalist objektidele, nt sametine ülikond / sametine nahk
PUUDUTUS–MATERJAL/AINE(S)	4	villane, puuvillane, linane	Teatud materjaliga seotud kompimis­tähendus esineb koos substantiivse tähendusega, mis tähistab sellest materjalist eset, nt villased sokid / kannan villast
PUUDUTUS–NÄHTUS_LOODUS (A)	10	kuiv, niiske, märg, tatine, lumine, ligane	Kompimistähendus ⇒ ilma, loodusnähtust iseloomustav adjektiivne tähendus, nt tatine taskurätik / tatine talv
PUUDUTUS–NÄHTUS_LOODUS (S)	4	kuiv, märg	Kompimistähendus ⇒ ilma, loodusnähtust iseloomustav substantiivne tähendus, nt märg pesu / mantel peab märga
PUUDUTUS–IN/LOOM_OMADUS (S)	6	karvane, siledakarvaline	Kompimistähendus ⇒ sama omadust kandvat inimest või looma tähistav substantiivne tähendus, nt karvane elukas / karvaste pidu
PUUDUTUS–MÕÕDE	4	rasvane, paks	Kompimistähendus ⇒ ruumilist omadust tähistav tähendus, nt paks puder / paksud seinad
PUUDUTUS–KOGUS	3	kõva, paks, tihe	Kompimistähendus ⇒ hulgatähendus, nt kõva iste / kõva rahasumma

* Tegu on orienteeriva arvuga, kuna kompimissõnade rühma võib eri moel piiritleda ja tulemus sõltub ka korpuse (versiooni) suurusest.

 

5. Kokkuvõte ja järeldused

Uurimus annab ülevaate sellest, kui rikkalikult on kompimisvaldkond eesti keeles adjektiividega kaetud, ning toob korpuspõhise analüüsi tulemusena välja eesti kompimisadjektiivide süstemaatilise polüseemia mallid. Artikkel analüüsis ka polüseemiamallide leksikograafilist esitust. Nii süstemaatilise polüseemia mallide selgitamise kui ka leksikograafilise esituse analüüsi rakenduslik siht on hõlbustada sõnastiku­tööd ning aidata kaasa adjektiivi semantika täpsemale ja süsteemsemale esitusele leksikograafias.

EKI ühendsõnastikust (ÜS) ja eesti keele ühendkorpusest (ÜK 2019) kogutud kompimisadjektiivide rühma kuulus 265 sõna, millest polüseemseid sõnu oli 102. Valimit uurides võis täheldada erinevaid maailmaga suhestumise taktiilseid dimensioone. Põhituumiku moodustasid (pinna)tekstuuri omadused ja plastilised omadused (pehme, kõva, sile, kare jt). Nendesse rühmadesse kuulus enamik valimi tüvi­sõnadest. Kompimisadjektiivide seast võis leida veel konkreetsest materjalist tuletatud omadusi (paberjas, nahkne), toitudest ja toiduainetest tuletatud omadusi (sültjas, pudrune), kangastest tuletatud omadusi (siidine, sametine), pinnasest tuletatud omadusi (sopane, liivane), taimede-loomade omadustest tulenevaid adjektiive (soomusjas, okkaline) ja inimkehast lähtuvaid omadusi (tatine, rasune). Valim annab aimu, millega kompimistasandil kõige sagedamini kokku puututakse ja kust puudutuse kirjelduseks inspiratsiooni ammutatakse.

Kompimisadjektiivide valimi sagedaimad esmase kompimistähendusega sõnad korpuses on pehme, kõva, kuiv, terav, märg, niiske, sile ja libe. Kõik peale terava on tüvisõnad. Valdkonna põhilisemate sõnade staatusele viitas peale korpussageduse ka tõik, et samad sõnad moodustasid ühendsõnastiku põhjal enim liitsõnu. Sutrop (2002) toob põhisõna tunnustena muu hulgas välja, et põhisõna esildub psühholoogiliselt ja on keeltes enamasti morfoloogiliselt lihtne omasõna. Ilmselt võib ka korpussagedus mõnevõrra peegeldada psühholoogilist esiletulekut.

Kompimisadjektiivide analüüsis ilmnes 13 süstemaatilise polüseemia malli. Levinuim tähendusülekanne valimis on kombitavalt omaduselt psühholoogilisele omadusele ehk polüseemiamall PUUDUTUS–PSÜHH. Mall avaldus 42%-l polüseemsetest kompimisadjektiividest (jäik, nüri, tatine, libe, kivikõva jt), niisiis osutab süstemaatilise polüseemia uurimine tugevale seosele kompimisvaldkonna ja tunnete valdkonna vahel. Mõistemetafooride teoreetikud Lakoff ja Johnson (2003 [1980]) on leidnud, et abstraktsemate ja keerulisemate nähtuste väljendamiseks kasutatakse võrdkujusid kogemuslikult tuttavamatest ja kehapõhisematest valdkondadest. Seega on keha, naha või suuga vahetult kogetav ülimalt sobilik lähte­valdkond, mille mõistetes räägitakse abstraktsematest nähtustest, nagu psühholoogilised nähtused.

Valimis ilmnes taktiilselt ebameeldiva omaduse (limane, tatine, okkaline, ogaline, kare) seos psühholoogiliselt ebameeldiva omadusega, nt okkaline kui ’pahur, tõrges’ või ogaline kui ’terav, salvav’. Meeldivat kompimiskogemust pakkuvad sõnad, nt pehme, on kasutusel ka positiivsema psühholoogilise tähendusega ’heatahtlik, leebe’. Analüüs lubab järeldada, et sageli seostatakse meeldivat kehalist aistingut positiivsete vaimsete omadustega ja ebameeldivat puudutust vaimselt ebameeldiva kogemuse või omadusega.

Malle, mis sisaldavad tähendusülekannet kompimisvaldkonna ja muu taju­valdkonna vahel, esines valimis viis: PUUDUTUS–HÄÄL, PUUDUTUS–maitse, PUUDUTUS–VÄRVUS, PUUDUTUS–LÕHN ja PUUDUTUS–TEMPERATUUR. Sagedaim tajumall PUUDUTUS–HÄÄL esines valimis 18 sõna juures ja sageduselt teine PUUDUTUS–MAITSE 11 sõna tähendusstruktuuris. Mallides võis taas täheldada tähendusüle­kannet meeldiva puudutusaistingu ja meeldiva hääle vahel, nt siidine, pehme hääl, ning ebameeldivama puudutuskogemuse ülekannet ebameeldivale kuulmiskogemusele, nt kare, kalk hääl. Veidi vähem, aga sellegipoolest avaldus samalaadi kogemuslik alus ka puudutuse ja maitsetähenduse vahel (sametine puudutus Þ sametine maitse). Süstemaatilise polüseemia uurimine toetab metafooriuurimisi ja neuro­uuringuid, näidates tugevat sidet kompimismeele ja kuulmismeele vahel ning ka kompimismeele ja maitsemeele vahel.

Mallide leksikograafiline esitus ÜS-is vaheldus. Mall võis olla esitatud: 1) kahe eraldi põhitähendusena; 2) põhitähenduse ja alltähendus(t)ena; 3) ühise koond­tähendusena; 4) süstemaatilist polüseemiat polnud esitatud. Hindasin esitamata jätmiseks olukorda, kus tähendus sõnastikust puudus, ent korpuses arvestatava sagedusega esildus, nt sõna metalne maitsetähendus, mis korpuses esines 42 korral kollokatsioonina metalne maitse. On mõistetav, et polüseemiamalli konkreetse parima leksikograafilise esituse valimisel mängivad rolli paljud tegurid (sõnastiku sihtrühm, sõnasagedus, vastava tähenduse sagedus), kuid süsteemsemat esitust võiks igal juhul abistada süstemaatilise polüseemia mallide tundmine. Semantilisi tüüpe leksikograafid sõnatähendusele juba lisavad ja ehk hõlbustaks tööd polüseemsete sõnadega see, kui süsteem pakuks koostamisel välja võimaluse tutvuda polüseemiamallidega, mis on seotud kindla semantilise tüübiga.

 

Uurimust on toetanud Eesti Teadusagentuuri projekt „Uue aja sõnastik: grammatika ja keelepädevuse kirjeldamine integreeritud multifunktsionaalses leksikograafilises ressursis” (PRG1978).

Maria Tuulik (snd 1985), PhD, Eesti Keele Instituudi leksikograaf (Roosikrantsi 6, 10119 ­Tallinn), maria.tuulik@eki.ee

Möödunud aasta 2. detsembril lahkus 84-aastasena Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte emeriitprofessor Tiit-Rein Viitso, üks kõige väljapaistvamaid eesti keele ja uurali keelte uurijaid. Ta sündis 4. märtsil 1938. aastal Tallinnas. 1946. aastal võttis vanemad kaotanud Tiit-Reinu Tartus oma hoole alla tema tädi, farmaatsia­professor Alma Tomingas, Tartu Ülikooli esimene eestlasest naisprofessor. Lõpetanud 1956. aastal Tartu 5. Keskkooli, asus Tiit-Rein Viitso õppima Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogiat, spetsialiseerudes soome-ugri keeltele, sest oli nende vastu huvi tundnud juba koolipoisina.

Ülikooli lõpetas ta 1961. aastal, tema diplomitööks oli „Merendussõnavara vadja keeles”. Pärast seda oli ta aastail 1961–1964 aspirantuuris Keele ja Kirjanduse Instituudi juures Tallinnas. Selle tulemusel kaitses ta 1966. aastal kandidaadi­väitekirja „Äänisvepsa murde väljendustasandi kirjeldus” (ilmunud kogumikus „Keele modelleerimise probleeme”, 1968). Alates 1965. aastast töötas Tiit-Rein ­Viitso TRÜ arvutuskeskuses ja seejärel alates 1971. aastast kuni 1993. aastani Keele ja Kirjanduse Instituudis. Alates 1983. aastast asus ta paralleelselt tööle ka Tartus ülikooli eesti keele kateedris. Kaks aastat (1989–1991) oli ta Helsingi Ülikoolis külalis­professor. 1982. aastal kaitses Tiit-Rein Viitso doktori­väitekirja, mis käsitles läänemeresoome keelte fonoloogilist struktuuri ja selle kujunemise ajalugu. Aastal 1993 valiti ta Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte professoriks, kellena töötas 2003. aastani ning pärast seda aastani 2015 TÜ eesti ja üldkeeleteaduse instituudi vanemteadurina.

Läänemeresoome keelte uurimine oligi Tiit-Rein Viitso peamine huvi. Ta on analüüsinud ennekõike nende keelte fonoloogiat, morfoloogiat ja sõnavara nii diakroonselt kui ka sünkroonselt, samuti nende ajalugu ja kujunemist, nende omavahelisi seoseid ja suhteid naaberkeeltega. Lisaks keelele on ta tegelnud lääne­meresoome vanasõnadega ja eesti luulerütmiga. Teistest soome-ugri keeltest on Tiit-Rein Viitso uurinud saami, mordva, mari, handi, samojeedi keeltest neenetsi ja sölkupi keelt. Ta on kirjeldanud ka soome-ugri ja uurali algkeele foneeme, uurali ja indoeuroopa algkeele seoseid. Samuti on ta käsitlenud mõningaid Põhja-Ameerika põlisrahvaste keeli ja nende keelte võimalikke ühisjooni uurali keeltega. Üsna palju on ta kirjutanud keeleteaduse meetoditest.

Tiit-Rein Viitso on mitme raamatu autor või üks kaasautoreist. Tema 1981. aastal ilmunud „Läänemeresoome fonoloogia küsimusi” esitab suurema osa aasta hiljem kaitstud venekeelsest doktoritööst. „Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud” (2008) koondab tema kõige olulisemad eesti keele ja meie lähisugulaskeelte alased artikleid aastaist 1978 kuni 2007, osa neist on täiendatud ning üks („Liivi keele erijooned läänemeresoome keeleruumis”) ei olnud varem ilmunud. Raamatus on avaldatud ka Tiit-Rein Viitso valikbibliograafia.

Ingliskeelses eesti keele ülevaateteoses „Estonian Language” (2003, 2. tr 2007) on Tiit-Rein Viitso kirjutatud fonoloogia, morfoloogia ja sõnamoodustuse ning eesti keele tekkimise ja arengu peatükid (I–II). Koguteosesse „Liivlased. Ajalugu, keel ja kultuur” (2011) on ta kirjutanud peatüki „Liivi keele põhijooned”. Tiit-Rein Viitso on aidanud koostada ka mujal ilmunud ülevaateteoseid: raamatus „Языки мира. Уральские языки” („Maailma keeled. Uurali keeled”, 1993) on tema kirjutatud liivi keele käsitlus ning Londonis ilmunud teoses „The Uralic Languages” („Uurali keeled”, 1998) kaks peatükki: eesti keelest ja läänemeresoome keeltest. Koos Valts Ernštreitsiga koostas Tiit-Rein Viitso liivi-eesti-läti sõnaraamatu „Līvõkīel-ēstikīel-leţkīel sõnārōntõz” (2012). „Eesti-läti sõnaraamatu” (2015) juures oli ta tegev ühena nõustajatest.

Üks kõige tähtsamaid Tiit-Rein Viitso osalusel valminud teadustöid on lääne­meresoome keelte atlas „Atlas Linguarum Fennicarum” I–III (2004–2010). Ta oli selle üks autoreid ja toimetajaid ning hiljem on ta atlase kaarte täiendavalt analüüsinud. Soome-ugri keelte prosoodia projekti raames oli Tiit-Rein Viitso kaasautor kolmes raamatus, mis käsitlesid ersa („Erzya Prosody”, 2003), mäemari („Meadow Mari Prosody”, 2005) ja liivi keele („Livonian Prosody”, 2008) prosoodiat.

Peale keeleteaduslike raamatute on Tiit-Rein Viitso kahe olulise rahvaluule­teose üks kaasautoreid: „Liivi vanasõnad eesti, vadja ja läti vastetega” I–II (1981) ning „Vepsa vanasõnad eesti, vadja ja läti vastetega” I–II (1992).

Viimaseks raamatuks, mille tegemisest Viitso osa võttis, jäi 2020. aastal „Eesti keele varamu” sarja 6. tervikkäsitlusena ilmunud põhjalik „Eesti keele ajalugu”.

Tiit-Rein Viitso on kirjutanud mitusada artiklit. Tema esimene artikkel „Vadja keele Luutsa-Liivtšülä murraku fonoloogia” ilmus 1961. aastal ja viimane, liivi keele essiivi käsitlev „The Essive in Livonian” 55 aastat hiljem 2016. aastal. Artiklite temaatika on väga lai. Pikka aega tegeles ta läänemeresoome keelte tekke ja arenguga. Artiklis „Läänemeresoome esimese silbi õ ajalugu” (1978) esitas ta õ esinemusest lähtudes läänemeresoome keelte ja murrakute kujunemise etapid. Sama teemat käsitles ta artiklites „Finnic gradation: Types and genesis” („Läänemeresoome astmevaheldus: tüübid ja tekkimine”, 1981), „Läänemeresoomlased: maahõive ja varaseimad kontaktid” (1983), „Läänemeresoome murdeliigenduse põhijooned” (1985), „The puzzle of the Proto-Finnic h” („Alg­läänemeresoome h mõistatus”, 1996), „The prosodic system of Estonian in the Finnic space” („Eesti prosoodiline süsteem läänemeresoome areaalis”, 1997), „Keelesugulus ja soome-ugri keelepuu” (1997), „Historical phonology of Finnic languages: Proto-Finnic” („Läänemeresoome keelte ajalooline fonoloogia: algläänemeresoome”, 1999), „Finnic affinity” („Läänemeresoome sugulus”, 2000), „On the origin of Estonian language” („Eesti keele päritolust”, 2001), „Läänemeresoome mitmuse 1. ja 2. isiku lõpud ja tüpoloogia” (2001), „Läänemeresoome *k-tunnused” (2002), „Läänemeresoome idapiir” (2003).

Palju artikleid kirjutas Tiit-Rein Viitso samuti liivi keele kohta, mis oli tema eriline huviala, näiteks „On the phonological role of stress, quantity, and stød in Livonian” („Rõhu, kvantiteedi ja katkehääliku roll liivi keeles”, 1974), „Liivi vanasõnu” (1995), „Possible prehistoric contacts of Livonian” („Liivi keele võimalikud eelajaloolised kontaktid”, 1998), „Keskliivi” (1999), „Livonian gradation: Types and genesis” („Liivi astmevaheldus: tüübid ja tekkimine”, 2007), „Survey of previous research on Livonian prosody” („Liivi prosoodia varasemate uuringute ülevaade”, 2007), „Livonian and Leivu: Shared innovations and problems” („Liivi ja Leivu: ühised uuendused ja probleemid”, 2009), „Concerning inflection classes in Livonian” („Liivi keele muuttüüpidest”, 2012) jpt. Liiviainelisi artikleid avaldas ta ka liivi keeles. Eriti liivi keele, aga ka vepsa keele uurimiseks kogus Tiit-Rein Viitso usinalt välitöödel ainestikku. Ta rõhutas sageli, et olukorras, kus paljud keeled on kadumisohus, on uue materjali kogumine tähtsamgi kui senise analüüsimine.

Loomulikult tundis Tiit-Rein Viitso kogu aeg suurt huvi ka oma emakeele ja selle uurimise ja õpetamise vastu. Olulisemad artiklid on „Tüvelisest astmevaheldusest (eriti eesti keeles)” (1962), „Eesti muutkondade süsteemist” (1976), „Sõna sõnaliikidest” (1977), „Eesti keele kujunemine flekteerivaks keeleks” (1990), „Soome keel ja läänemeresoome keelte professuur Tartu ülikoolis. 200 aastat eesti keele ülikooliõpet” (2003), „Eesti tegusõna tüpoloogiat” (2005), „Some comments about Paul Ariste’s doctoral dissertation on phonetics of Hiiumaa Estonian dialects” („Kommentaare Paul Ariste Hiiu murrete doktoritöö kohta”, 2005), „Nn. vaeg­omadussõna ja selle taust” (2007). Peale teadusartiklite avaldas Tiit-Rein Viitso ka ülevaateartikleid, juubeli- ja mälestus­kirjutisi, lühiartikleid entsüklopeediasse ja muudesse teatmeteostesse ning nii Eestis kui ka mujal ilmunud teadustööde retsensioone.

Tiit-Rein Viitso oli aastail 1989 ja 1993–1997 Emakeele Seltsi esimees ja ning alates 1997. aastast Emakeele Seltsi keeletoimkonna liige ja aastail 2004–2005 keeletoimkonna vanem. Ta võttis aktiivselt sõna õigekeelsuse ja Eesti keelepoliitika kohta. Ta pidas vajalikuks korralikku rahvuslikku kasvatust, mille hulka kuulub ka keele õppimine, ning teda pahandas, et koolis on eesti keele tundide arvu vähendatud. Oma põhimõtteid oli ta rakendanud ka teadustööde publitseerimisel. Kui omal ajal pidi väitekirju kaitsma venekeelsena, siis avaldas ta oma doktoritöö juba enne kaitsmist eesti keeles (juba mainitud raamat „Läänemeresoome fonoloogia küsimusi”). Oma olulisemaid teadusartikleid avaldas ta võõrkeelte kõrval ka emakeeles, näiteks „The history of Finnic õ in the first syllable” ja „Läänemersoome esimese silbi õ ajalugu” (mõlemad 1978). Kogumikus „Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud” ilmus eestikeelsena mitu varem võõrkeeles ilmunud artiklit. Sellest võiksid tänapäeval, kui vabatahtlikult või vabatahtlikult sunniviisiliselt kiputakse teadust tegema suures osas inglise keeles, eeskuju võtta ka teised.

Õppejõuna tegeles Tiit-Rein ­Viitso aktiivselt noorte soome-ugri keeleteadlaste koolitamisega, juhendas väite­kirjade kirjutajaid ning esines oponendina teadustööde kaitsmisel. Tiit-Rein Viitsol oli väga tähtis roll ajakirja Linguistica Uralica (aastani 1990 Советское финно-угроведение) töös, võib öelda, et koos ajakirja esimese peatoimetaja Paul Aristega on ta olnud üks ajakirja näo kujundajaid. Aastаil 1972–2022 oli ta ajakirja toimetuskolleegiumi liige ning 1972–1978 peatoimetaja asetäitja. Alates 1997. aastast oli ta toimetuskolleegiumi esimees ja aastail 2007–2015 peatoimetaja. Keele ja Kirjanduse toimetuskolleegiumi liige oli ta aastatel 1989–2016.

Tiit-Rein Viitso viljakat tööd ja tõhusat tegevust pandi tähele nii Eestis kui ka mujal. Ta oli Soome-Ugri Seltsi välisliige (alates 1979) ja Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliige (alates 1985). 1988. aastal oli ta Õpetatud Eesti Seltsi taasasutaja­liige, hiljem valiti ta seltsi auliikmeks. Samal aastal sai temast Liivi Sõprade Seltsi asutajaliige ja ta oli ka seltsi esimees. Aastal 2001 anti Tiit-Rein Viitsole riiklik Valgetähe V klassi teenetemärk. 2003. aastal tunnustati teda Tartu Ülikooli suure medaliga ja Tartu Ülikooli aumärgiga. 2005. aastal autasustas Eesti Teaduste Akadeemia Tiit-Rein Viitsot esimese Paul Ariste medaliga. Aastal 2006 nimetati ta Läti Ülikooli audoktoriks. 2011. aastal sai ta Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna. Aastal 2012 anti talle Läti Vabariigi tunnustusrist (IV klass).

Tiit-Rein Viitsot jääme mäletama kui head kolleegi ning sõbralikku ja humoorikat inimest. Tema kõrge tasemega teadustööd inspireerivad kindlasti edaspidi nii eesti keele kui ka teiste uurali keelte uurijaid.

Sõna esinaine varasem kasutussoovitus tekitas omajagu poleemikat. Nimelt on eesti keelekorraldus olnud seisukohal, et kui esimeheks saab nimetada nii mees- kui ka naissoost isikut, kes töötab mingisuguse organisatsiooni eesotsas, siis esinaine seevastu saab olla naine, kes juhib ainult naistest koosnevat kollektiivi (vt Mäearu 2008). Siiski esineb esinaine väga sageli ka segasoolise organisatsiooni juhi tähenduses (Kaukonen 2021; Risberg, Kaukonen 2022).

Artikli eesmärk on teada saada, kuivõrd soovitus tegelikus keelekasutuses kajastub. Keskendun küsimusele, kellele esinaine tänapäeva üldkeeles osutab, kas ainult naisorganisatsiooni juhile või ka naisjuhile üldiselt. Samuti vaatlen, millistes tähendustes on sõna esinaine sajandi jooksul (aastatel 1920–2021) kasutatud.

 

Esinaine keeleallikates

Eesti keeles leidub soolise, sagedamini mehele osutava osisega ametinimetusi (näiteks kaupmees, põllumees, esimees), mille tähendus on laienenud ka naissoole ning mida kasutatakse seeläbi nii mees- kui ka naissoost referendi märkimiseks (Olt 2004; Puna 2006; Kaukonen 2022). Eesti keelekorralduse varasemates soovitustes on öeldud, et kui sõnaga esimees saab viidata nii mees- kui ka naisjuhile, siis esinaine tähendab eesti keeles vaid ’naisorganisatsiooni või -kollektiivi juhti’. Sirje Mäearu on selgitanud:

Sõnaga esinaine saab nimetada naiskollektiivi juhti, nt naiskoori esinaine, naisüliõpilasorganisatsiooni aseesinaine. Isegi see, kui kollektiivis on enamik naisi, ei anna põhjust rääkida esinaisest, nt Piret Järvela on Eesti emakeeleõpetajate seltsi juhatuse esimees (mitte esinaine). (Mäearu 2008: 79)

Samasisulised soovitused olid teisteski Eesti Keele Instituudi keelekorraldus­allikates, näiteks 2007. aastal antud keelenõuandes ning ametniku soovitussõnastikus:

Esinaine sobib eelkõige juhtudel, kui ühenduses, seltsis vm on üksnes naised. Muudel juhtudel sobib ametinimetuseks esimees. (AMSS 2013)

Õigekeelsusallikates (VÕS 1933; ÕS 1960, 1976, 1999, 2006, 2013 ja 2018) ilmneb esimene märge esinaise eelkirjeldatud soovituse kohta ÕS 1999-s. Kirjakeele seletussõnaraamatus (EKSS 1991: 318) on esinaise selgituses küll märgitud, et sõna tähendab harilikult naisteorganisatsiooni naisjuhatajat, ent näitekonstruktsiooni naiskorporatsiooni esinaine kõrval on ka turismiklubi esinaine. Niisiis ei ole keelekorraldusallikad enne 1990. aastaid esinaise seesugust kasutussoovitust kirjeldanud. Olen vaadelnud esinaise kasutuskonteksti 100 juhuslikus lauses 2017. ja 2019. aasta veebikorpuste põhjal ning leidnud, et 2017. aasta korpuses kasutati esinaist nais­kollektiivi juhi tähenduses 32%-l juhtudest ning 2019. aastal 33%-l juhtudest (Kaukonen 2021). Minu kasutus­uurimuse järel muudetigi soovitust ning EKI ühend­sõnastiku (ÜS 2022) rubriigi „ÕS soovitab” järgi kasutatakse esinaist ka naissoost juhi kohta üldiselt.

 

Soolistatud ametinimetuste muutmine

Soovitus ja sellega seostuv soolistatud ametinimetuste erinev kasutus meeste ja naiste puhul on kaasa toonud mitmesugust vastukaja. Näiteks juhib portaali Feministeerium toimetaja Aet Kuusik (2015) tähelepanu sellele, et keel ja keelenormid ei ole neutraalsed, vaid annavad tihtipeale edasi ühiskonnas juurdunud soostereotüüpe. Kriitika põhifookuses on asjaolu, et seesuguste soovituste rakendamine tugevdab mõtet, justkui oleks segasooliste gruppide juhid iseenesestmõistetavalt meessoost isikud. Seda ka sõnade meeskond ja naiskond näitel, millest viimasel on 2018. aasta ÕS-is spordi valdkonnamärgend, samal ajal kui meeskond pole kitsendatud.¹ Liisa Pakosta leidis võrdõigusvolinikuna, et kuna eesti keeles puudub grammatiline sugu, ei saa soolistatuse ja diskrimineeriva keelekasutuse probleemile samamoodi läheneda kui teiste keelte kontekstis. Probleemi ei tekita tema sõnul mitte keel ise, vaid see, mil moel meestest ja naistest kirjutatakse ning milliseid tähendusvälju sugudest luuakse. (Pakosta 2021) Esinaise juhtum kinnitab Pakosta väidet, sest tekkinud poleemika ei ole seotud sõna endaga, vaid kontekstiga, milles sõna soovitatakse kasutada – esinaise kasutamine vaid naisorganisatsiooni juhi tähenduses loob tähendusvälja, mille järgi sobivad naised juhtima vaid naisi.

Mitmes keeles on feministliku keeleuuenduse toel meessoole osutavaid ametinimetusi muudetud sooneutraalseteks või naissugu kaasavaks (vt nt hollandi keele kohta Gerritsen 2002; Pauwels 2003; hispaania keele kohta Kaufmann, Bohner 2014; saksa keele kohta Kunkel-Razum 2022). Sealjuures on juhi ametile osutamiseks võetud kasutusele üldistatud maskuliinsust vältivad terminid: näiteks inglise keeles on esimeest tähistavad sõnast chairman moodustatud neutraalsed chair ja chair­person ning naissoole viitav chairwoman (Romaine 2001: 169). Austraalia ja Uus-Meremaa inglise keele põhjal tehtud uurimuse järgi suurenes juba ajavahemikus 2002–2009 woman– ja person-lõpuliste ametinimetuste, nagu chairwoman ja chairperson (’juht’), kasutussagedus keelekorpustes (Holmes jt 2009: 192–193). Täna­päeval on siiski ­rohkem levinud sooneutraalse versiooni chair kasutamine, näiteks veebikorpuses English Web 2020 (Sketch Engine) on sõnal chair üle kolme miljoni, kuid sõnal chair­woman üle 40 000 esinemise. Samuti on meile pisut lähemal soome keeles soolistatud ameti­nimetuse puhemies (’esimees’) asemel võetud kasutusele sõna puheenjohtaja (’spiiker’) (Engelberg 2018: 88, 94).

Paljudes kultuurides on niisiis soolistatud ameti-, sh juhinimetuse neutraalsemaks muutmine olnud ajaga kaasas käimise märk. Ehkki mitmesse keelde tõlgitud Euroopa Parlamendi sooneutraalse keele juhised on olemas ka eesti keeles ning selles soovitatakse esimehe asemel näiteks sõnu spiiker või eesistuja (GNL), on esimees jätkuvalt levinud: ühendkorpuses kasutatakse esimeest näiteks 14 korda rohkem kui eesistujat. Järgnevas analüüsis on vaatluse all aga naissoole viitava juhinimetuse esinaine kasutus sajandi jooksul.

 

Materjal ja meetod

Esinaise kasutust vaatlesin kümnendite kaupa, et saada sõna eri tähendustes esinemise kohta diakrooniline ülevaade. Hüpotees oli, et keelekorralduse soovitus esinaise kohta ei ole tänapäevases keelekasutuses relevantne. Et vaadelda esinaise kasutust varasemates, st nõukogudeaegsetes ja sellele eelnenud perioodi tekstides, kasutasin DIGAR-i kollektsioonis (DEA) olevaid eestikeelseid väljaandeid, millele pääsesin ligi rahvusraamatukogu digilaborite kaudu (Tinits 2020). Lemma esinaine päringule vastas üle üheksa tuhande lausenäite. Analüüsi valisin igast kümnendist (1920, 1930, 1940) 100 juhuslikku lauset, aastate 1950–1970 väljaannetest kõik kasutusjuhud (vt tabelit 1).

Päringu hetkel (6. II 2022) puudus digilaboris 1980. aastate andmestik. On tavapärane, et korpusandmed mõne keelenähtuse kohta pole täielikud, kuna andme­kogud ei sisalda igat võimalikku keelevarianti ega esinda igat allkeelt. Seevastu üldistusi saab teha ka mittetäielike andmete põhjal (Stefanowitsch 2020: 5, 7).

Tabel 1. Sõna esinaine analüüsis kasutatud DEA andmestik.

Korpus	DEA
Periood	1920–1929	1930–1939	1940–1949	1950–1959	1960–1969	1970–1979
Sõnade arv	231 850 914	340 310 710	69 126 817	1 899 283	2 416 441	2 165 684
Kasutusjuhte kokku	321	7581	1084	11	13	29

Hilisema perioodi tekstikorpuseid vaatlesin korpustööriistaga Sketch Engine (vt Kilgarriff jt 2014). 1990. aastate materjal pärineb eesti keele ühendkorpuse (ÜK) koosseisu kuuluvast eesti keele koondkorpusest, mis sisaldab tekste aastatest 1990–2008 (vt Koppel, Kallas 2022a). Sketch Engine ei võimalda koondkorpuse tekste ajastute järgi sorteerida, niisiis esindab see pea kahe kümnendi pikkust perioodi. Tänapäevase keele kohta kasutasin ühendkorpuse 2013. ja 2021. aasta veebitekstide allkorpuseid (ÜK 2013 ja ÜK 2021). Nendest korpustest vaatasin samuti 100 lause juhuvalimit (vt tabelit 2).

Tabel 2. Sõna esinaine analüüsis kasutatud ühendkorpuse andmestik.

Korpus	Koondkorpus	ÜK
Periood	1990–2008	2013	2021
Sõnade arv	203 267 951	248 753 329	723 822 032
Kasutusjuhte kokku	2502	1859	3439

Esinaise kasutus aastatel 1920–1949 ning 1950–1979

Enim lausenäiteid sõnaga esinaine leidus 1930-ndate artiklites. Alates 1950. aastatest on andmestik väiksemahulisem. See viitab nimetatud ajavahemiku vähestele digiteeritud või raskesti ligipääsetavatele väljaannetele, oluliselt vähem ilmus ka artikleid ja raamatuid. Lisaks kirjutati esinaistest nõukogude aja tekstides märgatavalt vähem, sest kehtiva formaalse sugude võrdsuse tõttu nimetati kõiki tiitliga seltsimees (Karro 2022: 92). Perioodi 1920–1949 materjalis kasutati esinaist naisorganisatsiooni juhi tähenduses kolme kümnendi peale kokku 285 korral 300-st: 97 lauses 1920. aastatel, 95 lauses 1930. aastatel ja 93 lauses 1940. aastatel. Nendest näitelausetest enamik oli seotud kas naiskodu- või naisomakaitse, kodumajanduskoja, maanaiste seltside, naisseltside või muude taoliste naisorganisatsioonidega.

Esinaist juhi tähenduses üldiselt märkasin vaid kahes lauses 1940. aastatest. Ühel juhul (näide 1) kasutati samaaegselt nii mees- kui ka naissooliitega juhinimetust. Kümnel juhul jäi ebaselgeks, kas esinaine tähistab nais- või segasoolise organisatsiooni juhti, sest kontekstist ei saanud tuvastada, missuguse organisatsiooniga on tegu. Ühes lauses oli loetletud ka teisi naistöölisi, mistõttu võib esinaine selles tähistada nii nais- kui ka segakollektiivi juhti (näide 2). Näitelauses 3 oli muu hulgas kirjeldatud juhi nimetuse muutumist sooneutraalsest terminist sugu rõhutavaks.

(1) [---] proua Reisiku oleks pidanud walima esimeheks wõi esinaiseks, siis ehk oleks nii mitmelgi korral piinlik meesterahwast. (Jutuleht 6. VII 1929)

(2) Paremad lööklased, nõukogude esinaised, sektsionäärid, delegaadid, naistöölised ja naiskolhoosnikud [---]. (Edasi 5. III 1933)

(3) KNNÜ liikmed – t ä h e k e s e d ja v a l v e t a r i d – korraldavad klubide esinaiste (keda muide veel aasta tagasi nimetati uhke nimega – „p r e s i d e n t”) juhtimisel referaate, loenguid, kursusi. (Film ja Elu 11. IV 1940)

1950.–1979. aastate 53-lauselises analüüsimaterjalis osutas esinaine naiskollektiivi juhile kokku 46 juhul: üheksas lauses 11-st 1950. aastatel, kaheksas lauses 13-st 1960. aastatel ning kümnes lauses 29-st 1970. aastatel. Võrreldes aastatega 1920–1949 leidus esinaist juba rohkem üldisemas tähenduses: 1950. aastate materjalis kaks lauset, 1960-ndate omas neli lauset ja 1970-ndate omas 18 lauset (näited 4–5).

(4) [---] on selles kahtlemata oma osa energilisel kolhoosi esinaisel sm. Järvandol. (TRÜ Ajaleht 17. X 1958)

(5) Valiti uus juhatus koosseisus Evi Laido (esinaine), Rein Sander (tema parem käsi, TRÜ IV kursuse bioloog) [---]. (TRÜ Ajaleht 25. IX 1970)

 

Esinaise kasutusest aastatel 1990–2008 ning 2013 ja 2021

Ajavahemikus 1990–2008 ilmunud tekstide 100-lauselises juhuvalimis kasutati esinaist naisorganisatsiooni juhi tähenduses 16 korral, 83 lauset ilmestasid juhti üldiselt (näide 6) ja ühes lauses polnud üksuse tüüp tuvastatav. Valimisse sattus ka lause, milles dokumenteeritakse juhi ametinimetuse feminiseeritud kasutust ja avaldatakse selle kohta arvamust (näide 7). Sellest on näha, et sõna sooliste paralleelvormide arutelu on käinud juba 1990-ndatest alates.

(6) Endised kohtutöötajad [---], valitsuse pressinõunik [---] ja halduskohtu esinaine [---] uudistavad uut valitsuse istungite saali. (Eesti Ekspress 2000)

(7) Pea igas lehes vilksatab mõni esinaine, neid on päris palju. Tuleks uurida, kas esimehed esinaistele maksavad palka omast taskust või firma/riigi ühisest raha­kotist. (SL Õhtuleht 29. III 1997)

ÜK 2013 veebitekstide 100 lausenäitest 40-s osutas esinaine naiskollektiivi juhile, 58 lausega osutati segakollektiivi juhile ning kahes lauses jäi tähendus ebaselgeks. ÜK 2021-s, mis on seni kõige värskemat keeleinfot sisaldav andmekogu, tuvastasin sõna esinaine naisorganisatsiooni, näiteks naiskodukaitse või naiskoori, eesotsas oleva isiku tähenduses 41 lauses 100-st. Selles valimis märkis samuti 58 lauset esinaist kui segaorganisatsiooni juhti – põhiliselt riigikogu, korteriühistute, parteide, žüriide, mitmesuguste liitude, ametiühingute jms esinaisi (näited 8–9), ühes lauses ei selgunud organisatsiooni tüüp.

(8) Lisaks Remmelkoorile kuulusid žüriisse Eesti Disainerite Liidu esinaine Ilona Gurjanova, disainerid Tõnis Vellama ja Tarmo Luisk, kunstnik Reiu Tüür [---]. (Delfi 25. IX 2009)

(9) „[---] kuid politsei ja sotsiaalkaitsesüsteem on puuduliku õigusloome tõttu võimetud last aitama,” ütles Roheliste esinaine Züleyxa Izmailova. (Goodnews.ee 15. III 2021)

 

Kokkuvõttev arutelu

Sõna esinaine kasutuse aastakümnete lõikes võtab kokku joonis 1, millel on kujutatud kas nais- või segaorganisatsiooni juhi tähenduses esinenud kasutuse absoluutarve.

Jooniselt on näha, et sõnaga esinaine tähistatakse perioodil 1920–1949 peaaegu ainult naisorganistasiooni juhti (95% esinemisjuhtudest). 1940. aastate valimit ilmestab kaks lauset tähenduses ’segasoolise organisatsiooni juht’. 1950–­1960-ndate vähestes kasutusnäidetes on esinaine samuti pisut sagedamini naiskollektiivi juht, ent 1970. aastatel on märgata juba rohkem esinaise kasutust üldisemalt juhi tähenduses. Suure hüppe teeb sõnakasutus aga 1990.–2008. aastate korpuses, kus esinaine on ülekaalukalt segasoolise kollektiivi juhi tähenduses. ÜK 2013 ja ÜK 2021 tekstides on kasutus peaaegu samasugune, võrreldes aastate 1990–2008 tekstidega on neis rohkem esindatud ka naisorganisatsiooni juhi tähendus, kuid ülekaalus on üldisema naissoost juhi tähendus.

J o o n i s 1. Konkreetses tähenduses esinenud sõna esinaine absoluutarvud.

1920.–1949. aastate materjali naisorganisatsiooni juhi tähenduse suur ülekaal on tingitud sellest, et tol perioodil ei olnud naistel võimalik juhtida muid asutusi, sh segasoolisi organisatsioone. Esinaine markeerib nendes tekstides teatavat uudsust: naisjuht oli midagi ebatavalist, mistõttu neist kirjutati ka ajakirjanduses. Niisiis kui tänapäevases keelekasutuses kitsendatakse esinaise tähendus naisorganisatsiooni juhile, taastoodab see vanu seksistlikke arusaamu, et naised saavad olla juhid ainult naistega seonduvates valdkondades. Samuti peegeldab see mõttemalli, et kui naine satub juhtima ka mehi, peaks naist justkui komplimendina esimeheks nimetama.

Keelekorralduse soovitust, mis suunas kasutama esinaist naisorganisatsiooni juhi tähenduses, kajastati õigekeelsusallikates alates ÕS 1999-st. Seetõttu on huvitav, et sama perioodi (1990–2008) esindavas koondkorpuses on suur ülekaal just sõna teisel tähendusvariandil – esinaine kui organisatsiooni juht üldiselt. Naisorganisatsiooni juhile viitamine sagenes taas ÜK 2013 tekstides, mistõttu on tõenäoline, et laiemalt kinnistus soovitus peale 2007. aastal antud EKI keelenõuannet. ÜK 2013 ja ÜK 2021 veebikorpustes võib aga segaorganisatsiooni juhi tähenduse suuremat sagedust tingida asjaolu, et nendes on palju toimetamata tekste, mis ilmestavad tegelikku keelekasutust. Seega on keelekasutajate jaoks loomulik kasutada esinaist juhi tähenduses üldiselt. Samuti mängib rolli asjaolu, et suurem osa organisatsioone koosnevad tänapäeval nii meestest kui ka naistest.

Kokkuvõttes on näha, et keelekorralduse varasem esinaise kasutussoovitus on olnud küll kooskõlas keelekasutusega, mis esindab ajavahemikku 1920–1949, kuid tänapäeval on levinum tähendus ’segasoolise kollektiivi juht’. Naised on üha enam asunud tööle mitmesugustes varem meestega seostatud ametites, sealhulgas juhtivatele kohtadele. Niisiis on õigustatud loobuda vananenud soovitusest.

 

Artikli valmimist on toetanud teadusprojekt EKKD72 „Tekstiainese kasutusvõimalused digihumanitaaria juhtumiuuringutes Eesti ajalehekollektsioonide (1850–2020) näitel”.

 

Elisabeth Kaukonen (snd 1995), MA, Tartu Ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse doktorant (Jakobi 2, 51005 Tartu), elisabeth.kaukonen@gmail.com

 

Eesti keelekorraldus on oma pika ajaloo¹ vältel lahendanud üsna erinevaid üles­andeid. Kui eelmise sajandi algul tegeleti ennekõike murrete põhjal ühtse kirjakeele loomisega ja selle kodifitseerimisega (ühiste normingute loomisega; vt Plado 2022; Kasik 2011; Erelt 2002; Tauli 1938; Tuglas 1932), siis hilisematel perioodidel on tegeletud ka normingute ja soovituste ülevaatamisega ning nende ajakohasuse küsimusega (vt nt EKI teatmik: Keelekorralduse teisenemine; EKI teatmik: Mis on muutunud; Erelt 2002: 224–250; Risberg, Langemets 2021; Paet, Risberg 2021; Risberg 2021, 2022; Paet 2022a, 2022b).

Tänapäeval, mil ühiskeelel on tugev positsioon ning murrete kasutus on taandunud, on päevakorral pigem küsimus, kas kunagi seatud normingud vastavad ühiskeele tegelikele sisemistele normidele (nn objektiivne norm) või kui ranged peaksid normingud olema. Nüüd ollakse seisukohal, et mida lähemal on normingud keele sisemistele normidele, seda vähem on keelekasutajal vaja norminguid „lihtsalt ära õppida” ning seda efektiivsemalt toimib keel. (Päll 2019) Normingute ülevaatamine on keelekorralduses toimunud lainetena varemgi ning alates 1970-ndate lõpust ja eriti 1980-ndatest on keelekorralduses võetud range normimise asemel suund soovitamisele (vt nt Kull 2000; Erelt 2002: 251–263). Probleemiks on siiski olnud keele vähene teaduslik uuritus (Kull 1961: 99, 1978: 682; Saari 1979: 164; Liivaku 1984: 583; Raadik 2020: 854).

Selleks et normingud vastaksid keele sisemisele normile, peab teadma, milline see sisemine norm on – see on keeleteaduse uurimisobjekt. Keeleteadus on paralleelselt keelekorraldusega tegelenud eesti keele uurimisega ning tänaseks võib öelda, et eesti keel on päris hästi läbiuuritud keel, eriti võrreldes suurema osa maailma keeltega. Sellegipoolest ei ole keeleteadus ja -korraldus alati ühte jalga astunud – keelekorraldus on tegelenud üsna palju varieeruvate keelendite normimisega, samal ajal kui keeleteadus ei ole sageli seda laadi varieerumisele tähelepanu pööranud. Sellele on mitmeid selgitusi, mis osalt on seotud keeleteaduse enda muutumisega: varieerumise ja tegeliku keelekasutuse uurimisega on hakatud tõsisemalt tegelema eriti viimastel aastakümnetel, kui töös on saanud tugineda suurte keelekorpuste andmetele (vt Koppel, Kallas 2022; Pilvik jt 2021; ka Stefanowitsch 2020).

Tänapäevaste korpuste ja korpuslingvistika meetodite kättesaadavus ning keele­kasutuse põhjalikumad uuringud on toonud rahvusvahelisse keeleteadusesse kasutus­põhise lingvistika teooria (ingl usage-based linguistics). Kasutuspõhise lingvistika põhiväide on, et keel sünnib kasutuses ning keelekasutus modifitseerib keelt pidevalt (Croft 2000: 4; Bybee 2010; Campbell, Barlow 2020: 81). Kasutuspõhine lähenemine pöörab süstemaatiliselt tähelepanu tegelikule keelekasutusele ja selle varieerumise seaduspärasustele ning kasutab selleks eksperimentaalse ja korpuslingvistika meetodeid (vt nt Klavan 2018; Rundell 2018; Storjohann 2021). Kasutuspõhine lähenemine on kasulik ka keelekorralduse jaoks, sest see annab vahendid ja meetodid, kuidas süsteemselt keelekasutust ja normingute keeles juurdumist jälgida ning vajadusel ebakõlasid eemaldada.

Artiklis vaatleme, kuidas on eesti keelekorralduses verbirektsioonide varieerumisse läbi XX sajandi suhtutud ning milliseid norminguid on seatud ja kuidas see kajastub tegelikus keelekasutuses. Selgitame tegeliku keelekasutuse analüüsi põhjal välja, kui hästi on keelekasutajad omandanud keelekorralduses loodud normingud, ning kui tänapäeva keeles varieerumine jätkuvalt aset leiab, siis mille alusel ja miks see toimub.

 

1. Eesti keeleteaduse areng XX sajandist praeguseni

Eesti kirjakeele sünd ja selle korraldamise vajadus tekkis perioodil, mil eesti keel oli ka uurimise mõttes lapsekingades. 1930-ndatel kirjutas Andrus Saareste (1933: 449): „Kui kirjakeeles tahame taotleda rahvakeelsust [---], siis peab see toimuma ühiskeele valitsevamatest vooludest lähtudes. Kuid meie tegelik keeleteadus peaks siis ka enam tähelepanu pöörama selle ühiskeele tundmisele.” Ka veel 1984. aastal ütleb Uno Liivaku (1984: 583) nii: „[---] keelekorraldus peab aluseks ühiskeelt, kuid soliidsel alusel pole ühiskeelt uuritud ega uurita. [---] Niisugune olukord teeb igasugused normiotsustused riskantseks ja juhuotsustuste tegemise ohu suureks.” See tähendab, et paljud keelekorralduslikud otsused ei ole alati põhinenud mitte keeleuurimisest välja kasvanud teadmistel, vaid on kujunenud mõneti juhuslikult, mõjukate isikute maitse-eelistustel või arusaamadel.

Võrreldes keelekorralduse varasemate perioodidega on olukord nüüdseks siiski muutunud. Keeleteadus ja keeleteaduslik mõtlemine on Eestis arenenud jõudsate sammudega ning erinevad suunad ning lähenemised on mitmekesistanud arusaama (eesti) keelest ja selle toimimisest. Eesti keeleteaduse mõtte arengut XX sajandil on ülevaatlikult kirjeldanud nt Haldur Õim (2000) ning üksikvaldkondade käsitlusi leiab kogumikust „Eesti keele uurimise analüüs” (Erelt 2003). Viimasel paaril aastakümnel on eesti lingvistika teemadering laienenud veelgi, samuti on see järjest tugevamalt integreerunud rahvusvahelisse teadusruumi; oluliselt on täienenud keele­uurimise metodoloogiline külg ja alusmaterjalide (nt korpusandmete) kättesaadavus. Ilmunud on põhjalikke käsitlusi eesti keelest (nt „Eesti keele varamu” sari). Tänapäeva keeleteadust, sh eesti keeleteadust iseloomustab ennekõike andme­põhisus: toetutakse erinevatele eesti keele kohta loodud ressurssidele (nt keele­korpused), aga üha enam ka katselistele meetoditele. Järjest olulisem on metodoloogia osa nii andmete kogumises, töötlemises kui ka interpreteerimises. Ka kvantitatiivse andmeanalüüsi roll lingvistilises uurimistöös on üha olulisem. Andmepõhisest tegeliku keelekasutuse uurimisest on välja kasvanud kasutuspõhine lingvistika.

 

2. Kasutuspõhine lingvistika

Kasutuspõhine lingvistika lähtub arusaamast, et keel sünnib selle kasutamise käigus ning kasutus kujundab keelt pidevalt (vt nt Barlow, Kemmer 2000; Bybee 2010; Perek 2015: 6). Kasutuspõhine lingvistika on välja arenenud kognitiivsest keeleteadusest (vt Langacker 1987; Croft, Cruse 2005) ning otsib seoseid ennekõike inimese kognitiivsete võimete ja keele vahel.

Keeleüksuste valikut mõjutavad väga erinevad tegurid ja nende koosmõjud, mis ilmnevad nende kasutamises. Valikuid mõjutavad näiteks suhtlusolukorra vajadused, mälu ja keele töötlemisega seotud nähtused (vt Diessel 2017) või sellised kognitiivsed protsessid nagu keeleliste üksuste kategoriseerimine, võime neid üksusi omavahel ühendada, analoogiaseoste leidmise võime, rikas mälu ning vormi ja tähenduse seostamise võime (Ibbotson 2013). Kasutuspõhises keeleteaduses on keelt iseloomustatud kui kompleksset adaptiivset süsteemi (Bybee 2010), mis tähendab, et keel muutub ja kohaneb vastusena mitmele eri tüüpi võistlevale tegurile (Ibbotson 2013). See omakorda tähendab, et inimene toimib kui tõenäosuslik masin, valides iga kord võimalike väljendusvahendite hulgast selle, mis antud konteksti kõige paremini sobib, kaaludes ja arvestades sealjuures ühtaegu mitmeid eri mõjureid. Keele­kasutus mõjutab otseselt ka keelevahendite vormilist kujunemist: näiteks on leitud, et kõrge kasutussagedusega keelendid kalduvad lühenema (end vabandama > vabandama; kõnes ütlesin > ütsin) või kinnistuma erandliku vormina (olema-verbi vorm on) – need on tänu pidevale kordamisele mälust paremini kättesaadavad kui mitte nii sagedased vormid (Bybee 2010: 39).

Keel ei ole niisiis fikseeritud, vaid muutub kasutuses pidevalt (Croft 2000: 4; Burridge, Bergs 2017: 13), ning keelt uurides peab seetõttu tähelepanu pöörama just keele tegelikule kasutusele. Kasutuspõhise lingvistika uurimisobjektiks ongi tegelik, loomulik keelekasutus, mis on kõige lihtsamalt kättesaadav tekstikorpustest, aga ka näiteks eksperimentidest. Viimased nõuavad põhjalikku eeltööd ja häid teadmisi eksperimentide planeerimisest (vt nt Klavan jt 2013). Kasutuspõhine lingvistika tugineb suuresti korpuslingvistika pikale uurimistraditsioonile, mis sai alguse 1960-ndatel, mil loodi esimesed keelekorpused. See on sestpeale arenenud keele­teaduse suunaks, millel on tugev ja mitmekülgne metodoloogiline alus (vt nt Muischnek, Lindström 2020; Stefanowitsch 2020; Brezina 2018).

Korpusest pärinevatele andmetele toetuv keele uurimine (Stefanowitsch 2020: 1, 56) võimaldab vastata uurimisküsimustele nii keelekasutuse kui ka varieerumise kohta, aga samuti muudele keelega seotud küsimustele, mis puudutavad keelt ennast või ka keelevälist maailma. Korpuseandmeid võib analüüsida nii kvantitatiivselt (arv­andmetel põhinedes) kui ka kvalitatiivselt (andmeid tõlgendades) (Biber 2000: 287–288; Crawford, Csomay 2016: 9). Kvantitatiivne andmeanalüüs tagab eeskätt selle, et järeldused ei tugineks üksikutel juhuslikel näidetel, vaid kehtiksid laiemalt. Andmete põhjal tehtud järeldused keele kohta ei põhine uurija sisekaemusel, vaid suure hulga inimeste keelekasutusel. Uurimistulemused on tänu sellele adekvaatsemad ja vähem kallutatud kui uurija sisekaemusel põhinevad järeldused (Storjohann 2010: 8; vt ka Sinclair 1991). Korpuslingvistika aitabki keele uurimises subjektiivsust vähendada (Stefanowitsch 2020). Korpust ei käsitleta lihtsalt andmebaasina, kust mõned näited valikuliselt välja nopitakse, vaid analüüsis arvestatakse süsteemselt kõiki korpuseandmeid (Gries 2007: 4). Need andmed ei muutu: päringut korrates saadakse täpselt samad tulemused (Klavan jt 2013: 19; Koppel, Kallas 2022: 217; vrd guugeldamise ebaadekvaatsusega, Kilgarriff 2007). Tänapäeval on korpuste kasutamiseks mitmeid abivahendeid, neist üks enim kasutatuid on korpuspäringukeskkond Sketch Engine (vt Kilgarriff jt 2014). Algselt loodi see leksikograafide töö­vahendiks, ent see võimaldab suuri korpusi mitmekülgselt analüüsida ka teistsugustel, sh teadustöö ees­märkidel.

Kokkuvõtlikult on kasutuspõhine lingvistika ja selle andmepõhisus põhimõttelt teistsugune lähenemine kui uurija enda vaistust lähtuv keelekäsitlus, sest toetub paljude inimeste keeleteadmistele, mitte ühe inimese idiolektile. Kvantitatiivsed andmed võimaldavad mudeldada keele varieerumist ühiskonnas ja seda mõjutavaid tegureid ning annavad seega parema pildi tegelikust keelekasutusest, kui see oli võimalik varem, väiksemahuliste ja piiratud registrivalikuga sedelkartoteekide ajal (vt nt EKSS 2009: 5; Frankenberg-Garcia jt 2021: 206; Hennig 2021: 16).

Kasutusandmetel põhinev lähenemine on muuhulgas eriti selgelt välja toonud need kitsaskohad, kus varasemad keelekorralduslikud normingud süsteemselt erinevad tegelikust keelekasutusest. Seda problemaatikat kirjeldamegi järgmisena verbi­rektsioonide näitel.

 

3. Eesti keelekorralduse areng verbirektsiooni käsitluse näitel

Eesti keeleteaduses ja -korralduses on sajandi jooksul oldud üldiselt üsna sarnasel seisukohal selles, mis on rektsioon ehk sõltumine. Huno Rätsep (1978: 64) sünteesis varasemaid rektsiooni definitsioone, tuues välja olulise joonena selle, et rektsioon on üks alistava seose liike, milles on kaks komponenti: põhisõna ja laiend, seal­juures oleneb laiendi vorm (kääne, kaassõnafraas vms) põhisõna tähendusest. Pärast seda pole arusaam eesti keele põhilistes süntaksikäsitlustes (EKG II; EKK 1997, 2020; Erelt, Metslang 2017) oluliselt muutunud.

Verbirektsiooni võib vaadata kui verbi kinnistunud argumentstruktuuri: verbi tähendus tingib laiendi (argumendi) olemasolu ja vormi. Rikkaliku morfoloogiaga eesti keel võimaldab argumentide vormistamisel sageli rohkemat kui üht varianti: alates objekti käändevaheldusest (sõin võileiba ~ sõin võileiva) kuni mitmete süsteemsete vaheldusteni, mis on tänapäeva grammatikates vähe kajastust leidnud. Näiteks verbi mõtlema juurde võib kuuluda kõrvallausekujuline laiend, mille korrelaadi vorm ­pealauses võib varieeruda: Ma mõtlesin, et ta tuleb ka ~ Ma mõtlesin sellest, et ta tuleb ka ~ Ma mõtlesin selle peale, et ta tuleb ka. Osa neist vaheldustest toob kaasa tähendusnüansse, mis pole põhjalikuma analüüsita kirjeldatavad.

Klassikaliselt verbirektsiooniks peetud juhtumid on eesti keeleteaduses ja -korralduses siiani paremini teadvustatud osa. Verbirektsioonis on aga palju vaheldusi ja varieerumist, mida on keelekorralduses osa verbide puhul peetud probleemiks, tuues endaga kaasa normeerimispüüded. Nii on mõnede verbide rektsiooni fikseerides eelistatud üht käänet teisele, nt sarnanema [millega?], mitte [millele?]. Rektsiooni käsitlevad allikad ongi XX sajandi algusest saadik olnud preskriptiivsed (nt Aavik 1936; Rajamaa 1936; Valgma, Remmel 1968; Mäearu 1996, 2011; Erelt 2006, 2019: 35–41; EKK 2020: 443–448), samuti on keeleõppijatele mõeldud kogumikud oma teistsuguse olemuse tõttu rangemate piiridega (vt Pool 1996, 2019).

On nenditud, et „mõnel juhul on õige rektsiooni valimisega raskusi” (Erelt 2019: 35; ka Mäearu 2011: 3; Pool 2019: 7; juba Mägiste 1936: 148), aga ei täpsustata, kellel ja miks raskused esinevad. Kui keeleõppija puhul võib eeldada, et raskused tekivad teistsuguste sõltumisseoste tõttu tema emakeeles, siis eesti keelt emakeelena kõnelejal arvatavasti oma keeletunnetuse ja normeeringu erinevuste tõttu. Paistab, et tähele­panu pole pööratud sellele, et nii mõnigi tüüpviga, tänapäevaks „rasked kohad” on ette kirjutatud juba sajand tagasi, kui ühist eesti kirjakeelt alles loodi (nt Muuk, Tedre 1931; Aavik 1936; Rajamaa 1936; vt ka Kerge 2004). Sealjuures kalduti tollal õigeks pidama seda, mis vastas autoriteetsete keelemeeste maitsele (Saareste 1952: 122). Seega on tegu valdkonnaga, mida on küll normeeritud, aga väga vähe teaduslikult uuritud.

Järgnevalt vaatleme lähemalt, kuidas on verbirektsioone eesti keelekorralduses käsitletud. Rõhuasetus on XX sajandi alguses, sest Teise maailmasõja järel arusaamad eesti keelekorralduses rektsiooni asjus kuigivõrd ei muutunud – kuni 2022. aastani.

 

3.1. Keelekorralduse verbirektsiooni-käsitlus XX sajandil

XX sajandi algul, eriti 1920.–1930. aastatel otsustati ühist eesti kirjakeelt luues ära paljud praeguse kirjakeele alused (vt nt EÕS 1925–1937; Muuk, Tedre 1931; Aavik 1936; ka Kerge 2004: 11). Üks keelekorralduse peamisi põhimõtteid on olnud teiste keelte mõju tõrjumine. Näiteks 1924. aastal leidis Elmar Muuk, et verbi arvestama [millega?] rektsiooniline laiend kaasaütlevas käändes on vene считаться с чем-нибудь ja saksa mit etwas rechnen mõju, mis tema hinnangul ei olnud eesti keele seisu­kohalt põhjendatud, sest eesti keeles nõuavad stama-lõpulised transitiiv­verbid väidetavalt rektsioonilist laiendit objektikäänetes. Tema hinnangul oli ainuõige osastav kääne [mida?]. Muuk võttis asja kokku järgmiselt: „Oleks viimne aeg selleski väikses küsimuses pääseda võõraste keelte tarbetu eestkoste alt”, ehkki sellele järgneb kohe lahtiütlus, et „mõnikord võivad küll laenud teistest keeltest olla väga tarvilikud!” (Muuk 1924: 105). Muuhulgas on siit näha üksiksõnade kaupa normeerimise ilmingut, samuti range süsteemi taotlust keeles – arvestama prooviti kunstlikult lisada teiste stama-verbidega ühesugustesse piiridesse.

Muugil oli tollal palju mõjujõudu eesti kirjakeelt, sh rektsioone kujundada (EKK 2020: 31). Näiteks „esimene ametlikel keelenormel põhjenev käsitlus” (Nurm 1931: 20) oli Muugi ja Mihkel Tedre õpik „Lühike eesti keeleõpetus” (1. tr 1930), kus normeeriti ka see, et verbi arvestama rektsioon on üksnes osastavas käändes. Sama õpetust jätkab Muuk „Väikses õigekeelsus-sõnaraamatus” (1933), kus nurksulgudes lisandsõna selgitab sõna tarvitusviisi lauses (VÕS 1933: 9), nt arvestama [mida?].

1933. aastal toimus Akadeemilise Emakeele Seltsi koosolek (vt Elisto 1934), kus avaldati keele kohta tollele ajale omaseid arvamusi. Näiteks Saareste arvas, et „[k]eeles juba oleva printsiip tuleb aluseks võtta ja olevast analoogiat leida” ning kuna arvesse võtma [mida?] on osastava rektsioonikäändega, siis on see loomulik ka verbil arvestama. Saareste on soovitanud arvestada ka tegelikku keelekasutust: „Kus [rektsioonikäände valimise] võimalused pole uued, vaid omas keeles olemas, tuleks valida, mis on üldisem” (Elisto 1934: 84). Saareste tollastele seisukohtadele, et uuemate sõnade puhul tuleb jälgida ühiskeelset kasutust, toetuda ei saa loogilisuse ega võõrkeelsuse põhimõttele, vaid peab arvestama eeskätt ühis- ja rahvakeelt (vt ka Plado 2022: 1085–1088), on hiljem pooldavalt viidanud keelekorraldusteoreetik Valter Tauli (1941: 352).

Johannes Aavik (1934: 33) rõhus eesti keele omapärasuse põhimõttele: „Rektsioonid moodustavad tähtsa ja keerulise osa süntaksist ja neis tuleb nähtavale keele omapärasus ning individuaalne laad, sest eri keeled erinevad siin nii paljude sõnade suhtes.” Samuti oli rektsioon Aaviku jaoks õigekeelsuslikult tähtis ja keeruline ala. 88 aastat tagasi polnud „võrdlemisi noores ja alles arenemisel olevas kultuurkeeles” rektsioonide süntaks lõplikult ega Aaviku jaoks „igati rahuldavalt välja kujunenud” (Aavik 1934: 33). Aaviku hinnangul oli süntaksi õigekeelsust jõutud viljeleda võrdlemisi vähe. „Nii ei ole kõigi rektsiooniliste vankuvuste kohta ka ametlikes grammatikais seisukohta võetud ega ainulubatavate keelendite piirid sel alal kindlaks ­määratud; teiselt poolt jälle ei tundu mõned fikseeringud sel alal kõigiti õnnestunuina” (Aavik 1934: 34). Ta proovis rektsioonikasutust fikseerida õpikus „Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika” (1936), kus ta esitas oma keeleuuenduslikke seisukohti, mis erinesid ametlikust ehk Johannes Voldemar Veski ja Muugi keelest.

Herman Rajamaa tegi esimese katse koostada eesti sõnade muutelise sõltuvuse käsiraamat eestlastele, aga eriti muulasile ehk keeleõppijatele. Verbi arvestama rektsiooni [millega?] kohta on tal „ametlikule keelele” tuginedes palju öelda, nt et see „on eesti keele seisukohast täiesti ekslik („arvestama” nõuab ikka osastavat käänet)”. Kaasaütlevat käänet selle verbi rektsioonina peab ta vene keele mõjuks. (Rajamaa 1936: 3)

Nõukogude okupatsiooni ajal ilmunud ÕS-ides (alates SÕS I 1948 kuni ÕS 1976) arvestati aga juba verbi arvestama tegelikku kasutust (vt KK 1960: 245 eri tähendus­sisude kohta). Ka Johannes Valgma ja Nikolai Remmeli „Eesti keele grammatikas” (1968) on verbil arvestama kaks rektsioonikäänet, ent nagu Aavikki (1936: 114) heaks pidas, erineva tähendusnüansiga: [mida?] millegi olemasoleva kohta ja [millega?] millegi võimaliku kohta (seda vahet kirjeldati veel ÕS 2006-ski). Nad on öelnud: „Kus on kaks rektsiooni, seal on sageli tähenduslik vahe” (Valgma, Remmel 1968: 146).

Kuigi vahepeal kostus keelekorraldusmaastikul teistsuguseid hääli: „[---] pole näiteks õige viimseni ära normeerida rektsiooni tarvitamist, sest siingi oleneb sageli palju konkreetsest juhtumist või eriolukorrast” (Kull 1961: 98), siis vastupanu oli visa. Näiteks Helju Vals (1966: 570) lootis, et „eesti keele rektsioon ei ole veel viimse detailini „ära” normeeritud”, ja esitas omad eelistused, muuseas taunis ta alaleütleva käände liigset kasutamist, nagu varem Aavik (1934: 38) jt ning hiljem Peep Nemvalts (2012); Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi (2022: 119) jt.

Ka Tiiu Erelt (1968: 212) pidas levinud rektsioonikäänete kasutust veaks: „Kuigi pole olemas eesti keele rektsioonisõnastikku ja ÕS abistab siin alla oma võimaluste, ei tähenda see veel rektsioonivigadele vaba voli andmist. Kerge oleks mõne sõnastiku (seekord igatahes ka ÕS-i) või grammatika järgi veenduda, et miski saab p õ h i n e d a ainult m i l l e l g i.” Siit ilmneb eesti keelekorralduses pikka aega levinud arusaam, et keel algab sõnaraamatust, mitte sõnaraamat ei kirjelda keelt nii, nagu seda kasutatakse (vt ka Risberg 2022). Siiski, keele uurimise vajalikkust leksika ja grammatika alal on omal ajal näinud näiteks Rein Kull (1978: 682), kes mainis ka, et ühiskeele ja kõnekeele variantsus oli täielikult uurimata. See on seda kohati tänapäevani.

 

3.2. Keelekorralduse verbirektsiooni-käsitlus tänapäeval

Eesti taasiseseisvumise järel jätkus küllaltki preskriptiivne vaade rektsiooniküsimusele (nt Mäearu 1996, 2011; EKK 1997, 2020; Erelt 2006, 2019; Erelt, Metslang 2017). Vastupidiselt sajandi algusele (nagu Elisto 1934: 84) oli aga nüüdseks aru saadud, et „[s]ünonüümsete verbide rektsioonid ei pruugi olla ühesugused” (Pool 1996: 6, 2019: 8; ka Erelt 2017: 66).

Põhimõtteline kannapööre, et rektsioon ei allu normingutele ega soovitustele, tuli Eesti Keele Instituudi (EKI) rektsioonitöörühma² arutelude käigus, kus 2022. aasta algul otsustati, et „rektsioon ei käi normimise alla, lähtume kasutustavast/objektiivsest keelenormist” (EKI-sisene tööfail). EKI teatmikus on rektsiooni 2023. aasta alguse seisuga mainitud üksnes artiklis „Keelekorralduse teisenemine”, kus esitatud tabelis on öeldud, et rektsiooni puhul kirjeldatakse objektiivset keelenormi.³ EKI ühendsõnastikus (keeleportaalis Sõnaveeb, vt Tavast jt 2022; Langemets jt 2021) esitatud „rektsioonid osutavad nende sagedale esinemusele, samas ei ole nad vältimatult kohustuslikud” (EKI-sisene tööfail).

 

4. Verbirektsioonide kasutuspõhine analüüs

Tänapäevaseid rektsiooniloendeid (nt Mäearu 2011; Pool 2019; EKK 2020) lapates paistis meile, et neisse on kaasatud sõnad:

1. mille puhul ei olene rektsiooni käändest tähendus (nt sarnanema),

2. mille puhul oleneb rektsiooni käändest tähendus (nt panustama),

3. millega ei paistnud meile tegelikus keeles probleeme olevat (nt arvestama),

4. mis on loendisse pandud vististi selleks, et juhtida tähelepanu hoopis käände või kaassõna kasutusele (nt osas), või on sõna peetud paronüümiks, mille tähendust prooviti ette kirjutada (nt osundama; paronüümide kohta vt Risberg, Langemets 2021).

Analüüsi valisime verbid, mille puhul ei paistnud verbirektsiooni käände vaheldumine kaasa toovat tähenduse erinevust lauses või konstruktsioonis tervikuna – või vähemalt ei ole neid varem tähendusest sõltuvaks peetud. Tahtsime teada, kas sel juhul sõltub rektsiooni valik siiski millestki, mida pole veel välja selgitatud. Süva­analüüsi valisime verbi sarnanema, ent artiklis vaatleme põgusalt ka verbikimpe baseeruma, põhinema, rajanema ja toetuma, tuginema. Keelekorralduses on nende kõigi puhul õigeks peetud ainult üht rektsioonikäänet (vt Erelt 1968: 212; Allkivi 2012; EKK 2020: 443–448).

 

4.1. Verbirektsioonide kasutus XX sajandi alguses

Saamaks teada valitud verbide rektsioonikäände kasutust ning selle võimalikku muutumist möödunud sajandi jooksul keelekorralduses antud reeglite järgi, analüüsisime kõigepealt XX sajandi alguse tekste. Vaatasime DIGAR-i Eesti artiklitest (DEA) 100 lause juhuvalimeid ajavahemikust 1900–1939 (vt tabelit 1). Kuna DIGAR-i otsing ei ole kuigi detailne, otsisime märksõna ainsuse 3. pöördes.

Tabel 1. Verbirektsioonide kasutus aastatel 1900–1939. Halliks on värvitud lahtrid, kus norminguvastane kasutus on ülekaalus.

Märksõna	Normingukohane	Norminguvastane	Muu
sarnaneb	[kaasaütlev] 12	[alaleütlev] 88	–
sarnleb	[kaasaütlev] 17	[alaleütlev] 83	–
arvestab/arwestab	[osastav] 48	[kaasaütlev] 38	14
baseerub	[alalütlev] 62	[alaleütlev] 38	–
põhineb	[alalütlev] 78	[alaleütlev] 22	–
rajaneb	[alalütlev] 46	[alaleütlev] 54	–
toetub	[alaleütlev] 91	[alalütlev] 3	6
tugineb	[alaleütlev] 78	[alalütlev] 22	–

 

Tabelist 1 on näha, et verbid sarnanema ja sarnlema olid XX sajandi I poolel tugevasti kaldu norminguvastase ehk alaleütleva rektsioonikäände kasutuse poole. Sealjuures esines kaasaütlevat käänet mõlemal juhul pigem 1930. aastate II poole lausetes ehk siis, kui „õiged” rektsioonid olid juba ära seatud (nt Muuk, Tedre 1931; Aavik 1936).

Lisaks kaldus norminguvastase kasutuse poole verbi rajanema rektsioonikääne. Ent Muugi ja Tedre õpikus (1931) oligi verb rajanema tänapäevast erinev, selle rektsiooniks on seal märgitud [millele?], kuigi muudes allikates läbi sajandi [millel?].

Teisi vaadeldud verbe kasutati DIGAR-i andmete järgi pigemini normingu­kohaselt. Tähelepanu tuleb siiski pöörata sellele, et ka tollal tekste toimetati. Keele­toimetaja amet tekkis ametlikult 1929. aastal (vt Mäekivi 2019; Kasik 2020), ehkki tekste vaadati enne trükki üle juba varemgi (vt nt Muuk 1926: 62).

Kui sarnanema rektsioonikäänded on väga erinevad (alaleütlev ja kaasaütlev), siis põhinema– ja toetuma-verbikimpudel varieeruvad alal- ja alaleütlev kääne ehk väga sarnased väliskohakäänded (samas ei kasutata alaltütlevat käänet). Põhjus võib seisneda muuhulgas selles, et murretes langeb alal- ja alaleütleva käände kasutus mõningal määral kokku (Viikberg 2020: 122–126).

 

4.2. Verbirektsioonide kasutus XXI sajandil

Tänapäeva keelekasutust uurisime eesti keele ühendkorpuse 2021 põhjal (ÜK; vt ka Koppel, Kallas 2022), kasutades Sketch Engine’i võimalusi. Analüüsisime 300 lause juhuvalimit (v.a sarnanema 375, sarnlema 56, arvestama 100), valisime ajavahemiku 2019–2021 tekstid, žanrideks (allkorpusteks) blogid, ilukirjanduse ja ajakirjanduse – et laused pärineksid nii toimetatud kui ka toimetamata allikatest. Kuna ÜK otsing on detailsem kui DIGAR-i oma, siis kasutasime lemmaotsingut, mis leiab verbi kõikides pöördevormides.

Tabel 2. Verbirektsioonide kasutus aastatel 2019–2021. Halliks on värvitud lahter, kus norminguvastane kasutus on ülekaalus.

Märksõna	Normingukohane	Norminguvastane	Muu
sarnanema	[kaasaütlev] 239 (64%)	[alaleütlev] 136 (36%)	–
sarnlema	[kaasaütlev] 20 (36%)	[alaleütlev] 32 (57%)	4 (7%)
arvestama	[osastav] 46 (46%) [kaasaütlev] 25 (25%)	[normingut pole]	29 (29%)
baseeruma	[alalütlev] 259 (86%)	[alaleütlev] 36 (12%)	5 (2%)
põhinema	[alalütlev] 283 (94%)	[alaleütlev] 16 (5%)	1 (0%)
rajanema	[alalütlev] 219 (73%)	[alaleütlev] 81 (27%)	–
toetuma	[alaleütlev] 295 (98%)	[alalütlev] –	5 (2%)
tuginema	[alaleütlev] 279 (93%)	[alalütlev] 21 (7%)	–

 

Tabelist 2 on näha, et sarnlema on viimaste aastate tekstides ainus verb, mille rektsioonikääne kaldub norminguvastase poole. Seda ilmselt sellepärast, et sarnlema on kasutuses harv ja poeetiline. Samas, verbi sarnanema rektsioonikasutus on sajandi jooksul kaldunud kaasaütleva käände poole. Ülejäänud verbide rektsioonikääne pole sajandi jooksul selle materjali põhjal kuigivõrd muutunud: normingu­kohane kasutus on pigem ülekaalus. Kindlasti on siin oma osa ka sellel, et tekstid on vähemalt osaliselt toimetatud (nt ajakirjandustekstid, osaliselt arvatavasti ka blogid).

Järgnevalt vaatame lähemalt verbi sarnanema kasutust ÜK põhjal, et välja selgitada, miks selle rektsioonikääne tänapäeval endiselt varieerub.

 

5. Verbi sarnanema juhtumiuuring

Eesti keelekorralduse suhtumine verbi sarnanema rektsioonikäändesse ei erine keelekorralduse üldisest suhtumisest verbirektsioonide normeerimisse kuigivõrd. Nimelt on keelekorralduses sarnanema õigeks rektsioonikäändeks pikka aega peetud üksnes kaasaütlevat käänet, taunitud on alaleütlevat käänet. See traditsioon ulatub tagasi juba vähemalt Muugi ja Tedre õpikuni (1931), kus verb sarnanema on esitatud ainult kaasaütlevas käändes rektsioonilise laiendiga. Ka Akadeemilise Emakeele Seltsi 1933. aasta koosolekul öeldi verbi sarnanema kohta napilt, et see leiab tuge varasemast konstruktsioonist sellega (ühe)sarnane. Ernst Nurm leidis tookord, et nii alaleütlev kui ka kaasaütlev kääne on kodused, aga tema hinnangul võiks ikkagi kaasaütlev püsima jääda. (Elisto 1934: 85)

Aavik eelistas tähenduses ’sarnane olema’ hoopis verbi sarnlema, millel tuli tema hinnangul eelistada ametliku ga-rektsiooni asemel le-rektsiooni. Samas teeb Aavik vahet sõnaliikide rektsioonidel, sest nimisõna sarnasus „konstrueerub loomulikumalt” kaasaütlevaga. (Aavik 1934: 38; peenete erisuste kohta saab lugeda Aavik 1936: 115) Oma õpikus esitab Aavik (1936: 358) „vaid need sõnad, millede rektsioonide tarvitamises valitseb alles teatav ebakindlus või millede suhtes eksitakse” – teiste seas on seal sarnane olema, sarnane ja sarnlema. Rajamaa rektsiooniraamatust (1936) on sarnanema aga välja jäänud.

Verbini sarnanema SÕS-ide (1948, 1951) koostamisel ei jõutud, sest need jäid k-tähe juures pooleli. VÕS 1953-s sellel rektsioonitäpsustust ei olnud ja ÕS 1960-s on esitatud sarnanema [kellegagi, millegagi] = sarnane olema. Võib oletada, et verbi sarnanema tähendus ’sarnane olema’ on ÕS-is esitatud seepärast, et vastanduda Aavikule, kelle jaoks selles tähenduses pidanuks olema verb sarnlema, või EÕS-i III köitele (1937), kus ’sarnaseks muutuma’ on pandud sarnanema esimeseks tähenduseks.

Kull (1961: 98) ei vaidle, et sarnanema „normaalrektsioon” on kaasaütlev, aga ta leiab rangetest hoiakutest mõnevõrra leebemalt, et mõnikord võib sobivamaks osutuda alaleütlev kääne. Ent Kull on pigem hüüdja hääl kõrbes, sest näiteks Tiiu Erelt (1968: 212) oli kindel, et sarnanema „tegelik rektsioonikääne on kaasaütlev”. Ka Valgma ja Remmel (1968: 146) jätsid sarnanema üksnes kaasaütleva käändega – küllap seepärast, et nad ei näinud, et kahest rektsioonikäändest sõltuks sarnanema tähendus. Väljaspool ENSV-d ilmunud Tauli grammatikas (1980) on sarnanema seevastu esitatud mõlema rektsiooniga.

Tänapäevaks on seisukoht verbi sarnanema asjus kohati muutunud. Näiteks kui Mati Erelti „Lause õigekeelsuse” 1. trükis (2006) oli esitatud verb sarnanema [millega?] (*millele), sealjuures tähistas tärn „lubamatut vormi või tarindit” (Erelt 2006: 10), siis 4. trükis (2019) on verbi sarnanema juures öeldud juba leebemalt: sarnanema millega (halvem: millele) (ehk lubamatu asemel üksnes halvem). Samas on „Eesti keele süntaksist” (Erelt, Metslang 2017: 321–322) välja jäetud info, et verbi sarnanema rektsiooniline laiend võib peale kaasaütleva käände esineda ka alale­ütlevas käändes.

ÕS-ides 1999–2018 esitati sarnanema rektsiooniline laiend samuti ainult kaasaütlevas käändes. EKI ühendsõnastikus on sarnanema rektsioonikäändeid kaks: kaasaütlev ja alaleütlev, lisaks on esitatud konstruktsioon sarnanema [mille poolest].

Verbi sarnanema kasutust on varemgi mõnevõrra uuritud. Allkivi (2012) on selle põhjal teinud keelekorraldusele ettepaneku, et sagedasti kasutatav ja loomulikuna tajutav rektsioon [kellele? millele?] võiks ka ametlikus kirjakeeles kaasaütleva kõrval mööndud olla. Nemvalts (2012) eelistas verbi sarnanema rektsioonina kaasaütlevat käänet, ehkki erinevalt Nurme sajanditagusest seisukohast tõdes ta, et alaleütlevat ei tarvitseks siiski veaks lugeda.

Tabel 3. sarnanema analüüsi kaasatud tunnused.

Tunnus	Tunnuse tasandid	Juhtumeid
Rektsioonikääne (rekt_kaane)	alaleütlev (all), kaasaütlev (kom)	alaleütlev: 136 lauset kaasaütlev: 239 lauset
Alamkorpus (genre)**	ajakirjandus (periodicals), blogid (blogs), foorumid (forums)	ajakirjandus: 115 lauset blogid: 184 lauset foorumid: 76 lauset
Polaarsus	jaatav lause (j), eitav lause (e)	jaatav: 357 lauset eitav: 18 lauset
Aeg	olevik (ol), minevik (min)	olevik: 325 lauset minevik (sh mineviku liitajad): 50 lauset
S(ubjekti) ja A(dverbiaali) pikkus	S_pikkus [sõnade arv] A_pikkus [sõnade arv]	S_pikkus: 0–11 sõna (0 sõna = subjekti lauses ei väljendata) A_pikkus: 1–10 sõna
S(ubjekti) ja A(dverbiaali) semantilised omadused: S_sem ja A_sem*	NP viitab inimesele (inimene), muule elusale referendile (elus), spetsiifilisele konkreetsele mitteelusale referendile (sp_konkr), mittespetsiifilisele konkreetsele referendile (ms_konkr) või abstraktsele referendile (abstr)	S_sem: inimene (30), elus (8), sp_konkr (136), ms_konkr (46), abstr (155) A_sem: inimene (24), elus (9), sp_konkr (117), ms_konkr (54), abstr (171)
S ja A semantiline erinevus (Sem_erinevus)***	S ja A kuuluvad eri semantilistesse rühmadesse (j); S ja A kuuluvad samasse semantilisse rühma (e)	j: 55 lauset e: 320 lauset

* Tunnus on statistiliselt oluline (p < 0,05).

** Tunnus on statistiliselt oluline (p < 0,01).

*** Tunnus on statistiliselt oluline (p < 0,001).

Järgnevalt anname ülevaate verbi sarnanema rektsioonikasutusest ÜK andmete põhjal. Analüüsi aluseks on 375 lauset, mis on saadud juhuvalimina kolmest alamkorpusest: ajakirjandus, blogid ja foorumid. Eesmärk on ühelt poolt teada saada, mil määral kasutatakse verbi sarnanema rektsioonilise laiendina kaasaütlevat ja alale­ütlevat käänet, teiselt poolt aga jälgida, kas mõni muu tegur mõjutab käände valikut.

Iga lause juurde lisasime info selle kohta, millist rektsiooni oli kasutatud (kaasaütlev või alaleütlev), ning võimalike muude tunnuste kohta, mida oli iga lause puhul võimalik määrata ning mis potentsiaalselt võivad käändevalikut mõjutada. Kõik analüüsi kaasatud tunnused on toodud tabelis 3. Uuritavaks tunnuseks on rektsiooni­kääne (rekt_kaane), mille suhtes kõiki üle­jäänud seletavaid tunnuseid ­testisime, et välja selgitada nende mõju rektsioonikäände valikule. Selleks kasutasime Pearsoni χ2-testi või T-testi (viimast numeraalsete tunnuste puhul nagu S_pikkus ja A_pikkus). Statistiliselt olulised seletavad tunnused on tabelis 3 märgitud tärnidega.

Testide põhjal mõjutavad käände valikut alamkorpus, rektsiooniadverbiaali semantilised omadused ning subjekti ja rektsiooniadverbiaali kuulumine eri semantilistesse rühmadesse. Nende tunnuste ja rektsioonikäände valiku seosed on esitatud tabelites 4–6.

Tabelis 4 on esitatud kaasaütleva ja alaleütleva käände vahekord kolmes alam­korpuses. Näeme, et ehkki verbi sarnanema alaleütlevas käändes rektsiooniline laiend on olnud keelekorralduses tõrjutud variant, on see siiski tänapäeval laialt kasutuses (valimis oli 36% alaleütlevas käändes). See näib olevat seotud tekstide üldise toimetatuse astmega: alaleütlevat on kõige vähem ajakirjandustekstides, mida toimetatakse oletatavalt enim, ning kõige rohkem on alaleütlevat käänet foorumites, mida reeglina ei keeletoimetata. Alale- ja kaasaütleva jaotuse erinevused on χ2-testi põhjal statistiliselt olulised: χ2(2, N = 375) = 11,772, p < 0,01.

Tabel 4. Verbi sarnanema kaasaütleva ja alaleütleva käände vahekord vaadeldud alamkorpustes.

Alamkorpus	Alaleütlev	Kaasaütlev	Kokku
Blogid	66 (36%)	118 (64%)	184
Foorumid	39 (51%)	37 (49%)	76
Ajakirjandus	31 (27%)	84 (73%)	115
Kokku	136 (36%)	239 (64%)	375

Tabelis 5 on esitatud rektsioonikäände jaotumine seoses adverbiaali semantilise rühmaga (χ2(4, N = 375) = 10,701, p < 0,05). Materjalis oli väga palju abstraktseid kasutusi (46% kõigist kasutusjuhtumitest). Alaleütlevat kasutati pisut sagedamini siis, kui rektsiooniadverbiaal viitas mittespetsiifilistele või abstraktsetele entiteetidele, ja kõige vähem siis, kui viidati inimesele. Näites 1 viitab rektsiooniadverbiaal abstraktsele nähtusele, näites 2 konkreetsele, aga mittespetsiifilisele entiteedile.

(1) Paraku sarnaneb ametkonna hoolealuseks olemine taime toitelahuses kasvamisele. (Blogid)

(2) JÄÄR Sa sarnaned vulkaanile, mis kord aktiviseerub ja siis taas vaikseks jääb. (Ajakirjandus)

Tabel 5. sarnanema rektsioonikäände seos adverbiaali semantilise rühmaga.

Adverbiaali semantiline rühm	Alaleütlev	Kaasaütlev	Kokku
Inimene	5 (21%)	19 (79%)	24
Muu elus	3 (33%)	6 (67%)	9
Spetsiifiline, konkreetne	37 (32%)	80 (68%)	117
Mittespetsiifiline, konkreetne	29 (54%)	25 (46%)	54
Abstraktne	62 (36%)	109 (64%)	171
Kokku	136 (36%)	239 (64%)	375

Kolmas statistiliselt oluline tunnus oli subjekti ja adverbiaali semantiline erinevus (tabel 6, χ2(1, N = 375) = 25,259, p < 0,001). Kui subjekt (S) ja adverbiaal (A), mida omavahel võrreldakse, kuuluvad samasse semantilisse rühma, domineerib kaasa­ütlev kääne (69%, näide 3), ent kui erinevatesse semantilistesse rühmadesse, siis domineerib alaleütlev kääne (67%, näide 4).

(3) Välgukahjustused sarnanevad kõrgepingekahjustusega. (Ajakirjandus, S = ms_konkr, A = ms_konkr)

(4) Ta ei sarnanenud kaugeltki minu meesideaalile, vestlesin temaga vaid kohusetundest [---] (Blogid, S = inimene, A = abstr)

Tabel 6. sarnanema rektsioonikäände valiku seos subjekti ja adverbiaali semantilise erinevusega.

A ja S semantiline erinevus	Alaleütlev	Kaasaütlev	Kokku
Kuuluvad samasse rühma (e)	99 (31%)	221 (69%)	320
Kuuluvad eri rühmadesse (j)	37 (67%)	18 (33%)	55
Kokku	136 (36%)	239 (64%)	375

J o o n i s 1. sarnanema otsustuspuu mudel (rekt_kaane ~ Aeg + Polaarsus + genre + S_sem + A_sem + Sem_erinevus; kom = kaasaütlev, all = alaleütlev kääne).

Et mõista, milline neist tunnustest seletab varieerumist kõige paremini, kasutasime lisaks otsustuspuu (ka klassifitseerimispuu) meetodit, mis jagab kõik vaatlused binaarsetesse klassidesse vastavalt sellele, kui tugevasti mingi seletav tunnus (vt tabelit 3) on seotud rektsioonikäände valikuga. Kasutasime selleks R-i paketi partykit funktsiooni ctree. Kõige olulisem seletav tunnus annab puu esimese hargnemise ja kumbagi harusse grupeeritakse selle tunnuse alusel sarnased vaatlused. Seejärel jätkub ositamine kahes harus selle kohaselt, mis on järgmisena kõige olulisem tunnus vastavas harus. Ositamine kestab seni, kuni edasine jagamine pole enam põhjendatud, st statistiliselt pole järgnevad tunnused enam vaatluste klassifitseerimise seisukohalt olulised. Protsessi lõpptulemusena peaksid kõik vaatlused olema jagatud uuritava tunnuse suhtes optimaalselt rühmadesse. (Strobl jt 2009: 325–327) Tulemused on esitatud puutaolise joonisena (joonis 1).

Verbi sarnanema kasutuses osutus kõigist seletavatest tunnustest statistiliselt olulisimaks subjekti ja adverbiaali semantiline sarnasus või erinevus (Sem_erinevus), mille alusel toimub jagunemine andmestikus nii, et semantiliselt sarnaste (samasse tüüpi kuuluvate) S ja A puhul on kaasaütleva käände kasutus valdav (vasak haru), ent erinevasse semantilisse tüüpi kuuluvate S ja A puhul on alaleütlevat käänet kasutatud oluliselt enam (parem haru). Rohkem hargnemisi andmestikus ei ole – see tähendab, et nende rühmade sees muud tunnused enam statistiliselt oluliseks ei osutunud. Muud tunnused võivad küll ka mingil määral valikut mõjutada (nagu eespool tabelites 4–6 näidatud), ent semantiline sarnasus või erinevus mõjutab käändevalikut enim.

Mida sellest siis arvata? Verbi sarnanema on nimetatud ka retsiprookverbiks (Veismann jt 2017: 322), mis tähendab, et selle kaks osalist suhestuvad omavahel kuidagi, sarnanevad vastastikku. Kui need on omavahel igati võrreldavad, siis kuuluvad need ka samasse semantilisse tüüpi, nagu eespool näidetes 3 ja 5–8. Sellistes lausetes, nagu analüüsist selgub (vt tabelit 6, joonist 1), on kasutatud nii kaasaütlevat kui ka alaleütlevat käänet, ent kaasaütlev domineerib selgelt. Küllap seetõttu, et vastastikusus ja sellele lähedane võrdlemise funktsioon on kaasaütleva käände peamisi funktsioone eesti keeles (Metslang jt 2017). Vastastikune sarnanemine eeldab seega võrreldavaid objekte ning on tüüpiliselt väljendatud kaasaütleva käändega.

(5) Vaatame Bogusław Schaefferi etendust Loojang, mis sarnaneb oma olemuselt Draamateatri eelmise suvelavastusega Syrrealistid. (Ajakirjandus)

(6) Praegune kõrgendik sarnaneb aga pigem madala ringvalliga. (Blogid)

(7) Kogu see lugu sarnaneb mingi teadliku libauudisega või siis [---] (Ajakirjandus)

(8) [---] kahjuks oli nii kange liisunud õlle lõhn – tühje kaste hoiti leti lähedal ja see lõhn sarnaneb väga vetsuhaisule [---] (Blogid)

Kui objektid/nähtused, mida võrreldakse, on semantiliselt väga erineva mahu või olemusega, võidakse verbi sarnanema kasutada ka tähenduses ’(mingi omaduse poolest) sarnasuslik lähenemine’. See tähendus tuleb esile siis, kui verbi sarnanema juurde käivad subjekt ja adverbiaal kuuluvad erinevatesse semantilistesse rühmadesse (näide 4) või on muul viisil raskesti võrreldavad (näited 9–11). Siia hulka kuuluvad ka juhtumid, mida võib pidada elliptilisteks (näited 10–11) ja mis seetõttu ei ole päris võrreldavad (nt lauses 10 võiks lisada: muretaina omale). Alaleütleva kasutamine ’sarnasusliku lähenemise’ tähenduses on üsna ootuspärane, sest selle käände põhitähenduses on suuna tähendus täiesti tuntav.

(9) Rattateede võrgustiku ülesehitus peab sarnanema autoteede rajamise loogikale [---] (Ajakirjandus)

(10) Ma ise mõtlesin ka, et kuidagi väga muretainale sarnanes see retsept ja tegemisõpetus. (Blogid)

(11) Pikliku Lido autosõbralik linnaruum sarnaneb keskmisele vahemereäärsele kuurortlinnale. (Ajakirjandus)

Seda, et alaleütlev ei ole alati asendatav kaasaütlevaga, on näha eespool näitest 4, milles võib kaasaütleva kasutus (Ta ei sarnanenud kaugeltki minu meesideaaliga) kaasa tuua hoopis tõlgenduse, et meesideaali all mõeldakse mingit konkreetset isikut.

Sarnast mõtet on väljendatud ka varem: „Kui võrdlusalune entiteet on võrreldavast entiteedist elusushierarhias madalam (nt inimene – eluta objekt), võib koos­esinemissuhtele viitava komitatiivi asemel esineda allatiiv (poiss sarnaneb oma isaga, aga poiss sarnaneb lumememmega/lumememmele)” (Metslang jt 2017: 156). Meie näidetest ilmneb, et nähtus ei ole seletatav üksnes elusushierarhiaga, vaid võrreldavate entiteetide suure semantilise erinevusega laiemalt.

Kokkuvõttes võib öelda, et hoolimata pikaajalisest ponnistusest normeerida verbi sarnanema rektsiooni ei ole see päriselt õnnestunud. Kõige olulisem põhjus seisneb selles, et rektsioonilise laiendina sobib kaasaütlev kääne oma semantikalt (vastastikusus) hästi olukorda, kus võrreldavad objektid on omavahel semantiliselt samalaadsed, ent ei sobi enam nii hästi siis, kui need on raskesti võrreldavad. Sellisel juhul on alaleütleva kasutus loomulikum, sest toob kaasa sarnasusliku lähenemise tõlgenduse. Kuna jätkuvalt on alaleütlev kasutuses ka kontekstis, kus kaasaütlev on tavaline valik, võib öelda, et alaleütlev on verbi sarnanema rektsioonilise laiendina uni­versaalsema kasutusalaga kui kaasaütlev. Tõenäoliselt on see ka põhjus, miks keele­korraldus ei ole alaleütlevast selles kontekstis jagu saanud ning miks see on tegelikus keelekasutuses endiselt käibel. Alamkorpuste võrdlusest oli näha, et tekstide keeletoimetamine on küll mõjutanud alaleütleva ja kaasaütleva kasutusvahekorda, ent ei ole alaleütlevat välja tõrjunud.

 

6. Järeldused ja arutelu

Nähtub, et eesti keelekorralduses on sajandi jooksul verbirektsioone küll normitud, ent need normingud ei ole tänapäeva keelde täielikult kinnistunud. Normitud on seepärast, et rektsioonimallide tähenduserinevused pole olnud selged või pole erisusi nähtud, samuti on teatud käänete kasutamist peetud võõrkeelte mõjuks (nt Muuk 1924; Allkivi 2012: 60). Artiklis analüüsitud verbidel on rektsiooni fikseerides eelistatud üht käänet teisele, nt sarnanema [millega?], mitte [millele?], põhinema [millel?], mitte [millele?]. Paraku on seda tehtud nii XX sajandi alguses kui ka hiljem ilma tegeliku keelekasutuse andmete süsteemse uurimiseta ja nii ka teadmiseta selle kohta, mis kõnelejate jaoks on tegelikult olnud tavalisem või loomulikum.

Tähelepanuväärne on seegi, et rektsiooniloendites (nt Aavik 1936; Valgma, Remmel 1968; Mäearu 2011; Pool 2019; EKK 2020) on XX sajandi algusest saadik kordunud üsnagi ühed ja samad sõnad. Osalt on see nii, sest ajalugu on nad sinna jätnud. Näiteks esitatakse verbi arvestama rektsiooniloendites tänini, kuigi mõlemad rektsioonikäänded aktsepteeriti keelekorralduses juba XX sajandi keskel (ehkki tõsi, erinevat tähendust kandvatena).

Keelekorralduse ja keeleteaduse põhiline vahe seisnebki selles, et keelekorraldajad on tahtnud öelda, kuidas keelt kasutama peab, aga keeleteadlased kirjeldavad seda, kuidas keel tegelikult toimib. Näiteks Aavik (1920: 4) on näinud keeleteadlaste probleemi selles, et nad ei taha teada, „kuidas peab see või teine [---] keeles olema”; Tiiu Erelt (1999: 821) on nentinud, et „keeleteadlased [kipuvad] uskuma, et iga muutus keeles on muutumine paremaks”. Samal ajal on keelekorraldusele ette heidetud selgete ja arusaadavate põhimõtete puudumist (nt Kull 1966: 294; Kerge 1994: 146).

Rektsiooniküsimuses on analüüsitud materjali põhjal samuti näha, et nii XX sajandi algul, mil eesti kirjakeelt rangete võtetega loodi, kui ka hiljem neidsamu traditsioone järgides on keelekorralduses rektsiooni normitud, põhinemata seda tehes süstemaatiliselt tegeliku keelekasutuse uurimustele. Tänapäeval on eesti kirjakeel stabiilne (vt ka Kerge 2012a; Eesti keele arengukava 2021–2035), sajand tagasi loodud reeglid kas on või ei ole kasutuses juurdunud. Näiteks verbi sarnanema puhul on keelekorralduse norming mõjutanud kasutust tugevasti kaasaütleva rektsioonikäände poole, aga alaleütlev pole sealkõrval senini taandunud. Teiste analüüsitud verbikimpude kasutus tundub olevat sajandi jooksul jäänud stabiilseks: norminguvastane kääne on tekstides esinenud lihtsalt harvem kui ainuõigeks peetud kääne. Seega varieeruvad rektsioonimallid keeles jätkuvalt, kuigi avalikke tekste on keeletoimetatud juba sadakond aastat ja rektsioonikäändeid on õpetatud koolis.

Verbi sarnanema korpusanalüüs näitas, et verbirektsiooni valikut mõjutab kõige enam see, kas objektid, mille sarnasust nenditakse või eitatakse, on tähenduse poolest võrreldavad. Alaleütleva käände kasutus on tänapäeva tekstides kõige sagedasem juhtudel, kui võrreldavad objektid erinevad üksteisest semantiliselt – sellisel puhul toob alaleütleva kasutus kaasa tähenduse ’sarnasuslik lähenemine (mingi omaduse poolest)’. Võib oletada, et sama on motiveerinud alaleütleva kasutust ka varem. Kuna alaleütlevat kasutatakse ka muus tähenduses, on see verbi sarnanema rektsioonina üldisema kasutusega kui kaasaütlev kääne.

Seega mõjutab rektsioonikäände varieerumist tähenduserinevus, mida keele­korraldus ei ole arvestanud, sest ei ole keelekasutusse sellise pilguga süvenenud. Kuna tänapäeval on seda suhteliselt lihtne teha, kas või juba andmete ja meetodite kätte­saadavuse mõttes, on taoline sisend keelekorralduse jaoks väga vajalik. Keelekorraldus peaks sellist sisendit pidevalt jälgima ja norminguid vastavalt ajakohastama.

Rektsiooni loomulikkuse ja tegeliku kasutuse kohta tuleks peale korpuse­andmete analüüsimise teha ka erinevaid keeleteaduslikke katseid, et täpsustada ühe või teise variandi kasutustingimusi (vt nt Klavan jt 2013; Klavan 2018). Korpuseandmed saavad aga sellegipoolest pakkuda sisendit sõnaraamatu koostamisel: andmed räägivad, et verbi sarnanema rektsiooniline laiend esineb alale- ja kaasaütlevas käändes ning põhinema– ja toetuma-verbikimpude rektsioonilised laiendid esinevad alal- ja alaleütlevas käändes. Nii on nende verbide rektsioonid erinevalt varasematest sõna­raamatutest esitatud ka EKI ühendsõnastikus.

1980. aastast alates on eesti keelekorralduses olnud põhimõte, et normingu­muudatus ei muuda varasemat normingut valeks: „[---] me ei tee kirjaoskamatuks varem koolis käinud inimesi ega kuuluta ebasobivaks otsustele eelnenud aja olulisi tekste” (Kerge 2012b: 81). Artiklis analüüsitud verbide puhul tähendab see seda, et varasemad rektsioonimallid jäävad alles nii sõnaraamatus kui ka keelekasutuses, lihtsalt nüüd kirjeldatakse sõnaraamatus kõiki neid malle, mis kasutuses statistiliselt selgelt esile tõusevad ja käibivad. Rektsiooni normimisest on eesti keelekorralduses alates 2022. aastast loobutud (EKI-sisene tööfail; EKI teatmik: Keelekorralduse teisenemine).

EKI ühendsõnastiku koostamisel on leksikograafidel aluseks kasutuspõhine keele­käsitlus, mis toetub korpuslingvistika uurimistulemustele (vt nt Risberg, Langemets 2021; Risberg 2022; Paet 2022b). Selle tulemusel tehakse sõnaraamatus korpuse põhjal tegeliku keelekasutuse kohta üldistusi, milles esitatakse olulised, sageli esinevad keelekasutusmallid, mitte juhuslikud kasutusviisid või vead (mis reeglina ei esildu korpuses kvantitatiivselt).

Järgnevalt esitame mõned keelekorraldusele teadustööde põhjal koorunud põhimõtted (vt nt Raadik 2020; Risberg, Langemets 2021; Paet, Risberg 2021; Risberg 2022; Paet 2022a, 2022b). Loetelu pole ammendav koondvaade tänapäevastest keele­korralduse põhimõtetest, sest töö jätkub. Olulisemad punktid on järgmised.

• Normimisel ja soovituste andmisel tuleb arvestada tegelikku keelekasutust ja keeleteaduslikke uurimusi, st normingud-soovitused peavad olema teaduslikult põhjendatud.

• Norminguid ja soovitusi peab pidevalt värskendama, eriti siis, kui nad hakkavad tegelikust keelekasutusest märkimisväärselt lahknema (Risberg, Langemets 2021: 920). Üldjoontes tähendab see rööpsuste aktsepteerimist, mitte varasema variandi keelamist ja uuega asendamist. Nii ei muutu varem koolis käinud inimesed, kes on harjunud ainult ühe variandiga, ka kirjaoskamatuks (Kerge 2012b: 81).

• Reeglid ja soovitused annavad üldpõhimõtteid, üksikjuhtumite meeldejättu eeldavaid reegleid-soovitusi püütakse vältida.

• Kasutajat püütakse rohkem informeerida ning vähem õpetada (EKI teatmik: Keelekorralduse teisenemine). See tähendab, et kasutajale antakse eri variante toetavate põhjendustega tuge oma teksti sobiva valiku tegemiseks, mitte ei suunata üht varianti alati teisele eelistama (vt ka Langemets jt 2022).

• Sõnavara vallas ettekirjutusi üldiselt ei tehta, sest see on keele kõige muutlikum osa. Sõnavara kohta saab anda selgitusi ja soovitusi (nt halvustavate sõnade kasutuse kohta, vt EKI teatmik: Keelekorralduse teisenemine, EKI teatmik: Solvavast keelekasutusest). Ka soovitusi saab anda vaid üldisi, sest keelekorraldusel (erinevalt teksti autoritest ja toimetajatest) ei ole ligipääsu konkreetsetele tekstidele (eri registrid, eesmärgid jne) (vt Langemets jt 2022).

• Keelekorralduses ollakse teadlikud, et tegelikult saab keeles normida väga vähe, sest keelesüsteem on avatud ja muutlik (vt ka tabelit EKI teatmik: Keele­korralduse teisenemine; Kerge 2004).

Nende põhimõtete valguses on oluline, et eesti keeleteaduses uuritaks normingute, normide ja soovitustega seonduvat keeles varasemast süsteemsemalt – nii saab aidata edendada teaduspõhist keelekorraldust, mida näeb ette ka „Eesti keele arengu­kava 2021–2035”.

 

Artikli valmimist on toetanud teadusprojekt EKKD103 „Eesti keele sõnavara ja korraldus: kasutuspõhine keelearendus ja kasutajakeskne veebidisain” ja Euroopa Liidu Regionaalarengufond (Eesti-uuringute Tippkeskus).

 

Lydia Risberg (snd 1988), MA, Eesti Keele Instituudi nooremteadur-keelekorraldaja (Vanemuise 42, 51003 Tartu); Tartu Ülikooli doktorant, lydia.risberg@eki.ee

Liina Lindström (snd 1973), PhD, Tartu Ülikooli tänapäeva eesti keele professor (Jakobi 2, 51005 Tartu), liina.lindstrom@ut.ee

 

Stalinistlikus keelediskursis ehk 1920.–1950. aastate keelepoliitilisel võitlusväljal NSV Liidus on kaks autoritaarset peategelast, kõik ülejäänud on enam või vähem kaasajooksikud. Need kaks on Nikolai Jakovlevitš Marr (1864–1934) ning Jossif ­Vissarionovitš Stalin (1878–1953). Esimene neist, Nikolai Marr, oli väljaõppelt Peterburi ülikooli lõpetanud orientalist ning kutsumuselt kaukaasia keelte uurija, aastast 1912 Peterburi, seejärel – pärast ümbernimetamisi – Venemaa ja viimaks NSV Liidu Teaduste Akadeemia (TA) liige, elu lõpuaastail ka selle asepresident Leningradis. Teine, Jossif Stalin, oli Nõukogude Liidu kompartei peasekretär ja paljude muude juhtivate ametite pidaja, bolševistliku liitriigi diktaator Moskvas ja ühtlasi Nõu­kogude Liidu TA auliige 22. detsembrist 1939 ehk enam-vähem täpselt alates oma 61. eluaastast. Nõukoguliku Tartu ülikooli avamisel 30. septembril 1940 nimetas Eesti kompartei juht Nikolai Karotamm Stalinit uue klišee kohaselt „kaasaja kõige suuremaks teadlaseks” (Wieselgren 2002: 189).

Mõlemad mehed olid sündinud Gruusias, mõlemal oli gruusia ema ja mõlema emakeel oli gruusia keel. Huvitavam oli Nikolai Marri isa, nimelt oma rännakuil Gruusiasse pidama jäänud šoti päritolu kaupmees James Montague Marr, kes töötas end uuel kodumaal üles aednikuna ja sai oma teise naise, noore grusiinlannaga lapse, kui oli juba 71-aastane (Rayfield 2015; vähem tõenäoline on populaarne uskumus, et ta oli poja sündides juba üle 80 aasta vana). Nikolai Marr oli välja­paistvalt keele­andekas inimene, polüglott, kes oskas kümneid keeli ja andis oma siiani meeles­peetud panuse kaukaasia keelte uurimisse. Legendi kohaselt suutis ta ühe päevaga rääkima õppida talle senitundmatut keelt (Alpatov 2004: 54). Ilmselt viiski see polüglotsuse-taju – võimekus vallata mis tahes keelt – oma teoreetilise talendi jumalikustamiseni. Keelelise ainese hulk, millega Marr oma teostes manipuleerib, on tõepoolest kolossaalne ja lekseemidevaheliste assotsiatsioonide rägastik, milles ta seikleb, hoomatav ainult talle endale. Tema aju näis tahtvat mahutada kõike maailmas keeleliselt toimunut. Aga nagu teada, ei ole keelemälul, isegi kui selle maht on meeletu, otsest seost mõtlemise teoreetilise võimekusega, millel on laias laastus kaks poolt: võime luua ootamatuid assotsiatsioone ja suutlikkus neid seejärel loogiliselt sidusa loona üles ehitada – mõtte lennukus pluss mõtterangus. Viimane komponent eeldab oskust iseennast pidevalt kahtluse alla seada ehk enesekriitikat. See aga oli Marril nõrk. Vähemasti elu viimasel kümnel-viieteistkümnel aastal jäi ta üksnes imetlema oma suust kukkuvat kõrgema teadmise kulda.

Marri teoste loetelu sisaldab üle viiesaja eri mahus nimetuse, kuid raske oleks nende seast välja sõeluda põhilisi. See, mida ta ise pidas teaduslikult alustrajavaks, on praegu pigem kultuuriajaloolise väärtusega. Kokkuvõtlikult püüdis ta oma ­keelelist nägemust esitada elu viimastel aastatel Leningradi ülikoolis loetud kursustel, aga et ta vaated ühes või teises küsimuses pidevalt uuenesid, siis trükki ta neid sellisel kujul lasta ei tahtnud (Mihhankova 1949: 46). Erandiks jäid vaid 1927. aastal Aserbaidžaani Riiklikus Ülikoolis peetud üldkeeleteaduse loengud, mis ilmusid järgmisel aastal Bakuus pealkirja all „Jafeetiline teooria” (Marr 1928). Aastail 1933–1937 anti välja Marri „Valitud teosed” viies köites kokku enam kui 2300 leheküljel, kuid need ei sisalda ulatuslikumaid empiirilisi käsitlusi (nagu asjatundjate seas hinnatud „Lazi keele grammatika”, 1910). Köidetel on üldsõnalised pealkirjad: „Jafeetilise teooria arenguetapid”, „Keeleteaduse põhiküsimused”, „Keel ja ühiskond”, „Keele­ajaloo põhiküsimused”, „Ida-Euroopa etno- ja glotogoonia”. 1933. aastal ilmus Marri autori­antoloogia „Keelelisi küsimusi jafeedi teooria valguses”, mis koosnes tema teostest nopitud ja temaatiliselt rühmitatud katkenditest. Sellega püüti Marri tekstide nõiaköögipodinasse tuua mingi jälgitav süsteem. Sama teose lisadega täiendatud kordustrükk ilmus 2002. aastal pealkirjaga „Jafetoloogia” (Marr 2002). Marrismi-mullistuse kõrghetkel aastail 1948–1949 anti mitmes üha täienevas trükis välja Vera Mihhankova (1949) kirjutatud põhjalik biograafia.

Pärast seda, kui Stalin oli Marri õpetuse purustanud, sellest Nõukogude Liidus enam tõsisemalt juttu ei tehtud ning teema jäi lääne teadlaste käsitleda (nt Thomas 1957a; L’Hermitte 1987). Ajaloolise nähtusena püüti Marri ja tema järgijate pingutusi siiski mõnikord mõista „sakramentaalse vihata” (Päll 1960; vt nt Berjozin 1975: 271–276); avaldati näitlikke katkeid tema töödest (Zvegintsev 1960: 279–287). Alles proletaarse liitriigi lagunemise järel süvenesid Marri kaasusse ka vene uurijad, näiteks Vladimir Alpatov oma „Ühe müüdi ajaloos” (1991, täiendatud trükk 2004) ja Boriss Ilizarov raamatus „Auakadeemik Stalin ja akadeemik Marr” (2012).

Eesti keeles saab marrismi põhipunktidest ülevaate serbia keeleteadlase Milka Ivići väikese meistriteose „Keeleteaduse põhisuunad” vahendusel (Ivić 1969: 105–110); sellele raamatule tugines Marrist kõneldes oma 1977.–1978. aasta keele­teaduse loenguis veel professor Paul Ariste (vt Undusk 2011). Varem on Ariste (1950c) avalikkuse ette toonud Marri ülestähendusi eesti ja soome-ugri keelte kohta, mida viimasel ajal on eriti hoolsalt jälginud Lausanne’i ülikooli professor Ekaterina Velmezova (2019b, 2020, 2021), kes on kirjutanud ka mahuka uurimuse Marri semantilistest seadustest (Velmezova 2007).

 

Marrismi mesinädalad

Nikolai Marr lõi keeleideoloogia, mida napilt veerandsajandi vältel (umbes aastail 1928–1950) tunnustati kui Nõukogude Liidu nii-öelda ametlikku lingvistilist doktriini, kui materialistliku dialektika printsiipidele rajatud keeleajaloolist õpetust.

Aga mida tähendab „tunnustati”? Esiteks seda, et Marr ise kui erakordselt energiline, suhtlusjõuline, laialdase tutvus- ja toetajaskonnaga tegelane mitte ainult õpetlaste ringis, vaid ka nõukogude võimu koridorides, ühtlasi end maksma panna suutev, lõputu eneseusalduse ja madala enesekriitikaga isiksus – et just Marr ise oli algul see, kes kuulutas oma õpetuse proletaarses riigis ainuvõimalikuks dialektilis-­materialistlikuks lingvistikaks. Marr nimetas selle jafeedi teooriaks (jafeetilised keeled olid tema järgi semi-hami keelerühmaga¹ suguluses olevad lõunakau­kaasia keeled, mis olid ta uuringute lähe) või hiljem lihtsalt „uueks õpetuseks keelest” (vn новое учение о языке), rõhutades selle ajaloolist ainukordsust maailma esimese töölis­riigi tingimustes. Senine soliidselt arendatud võrdlev-ajalooline keeleteadus oli tema meelest kodanlik, kolonialistlik ja rassistlik. Tegelikult oli Marri õpetus üsna kirju segu kõikvõimalikest ajaloos käibinud keelelistest ideedest, mis olid ühte punti seotud marksistlik-leninliku mõistekasutuse abil, aga mis nii mõneski aspektis meenutas rohkem keskaegset juudi kabalistikat (vrd Undusk 1998: 105–106).

Teiseks suutis Marr sihiteadliku organisaatori ja emotsionaalselt kaasakiskuva isiksusena rajada 1921. aastal eriasutuse oma õpetusest lähtuva uurimistöö tarvis, nimelt NSV Liidu TA koosseisu kuulunud Jafetoloogia Instituudi Petrogradis (hiljem Leningradis), mille ta 1931. aastal ristis ümber Keele ja Mõtlemise Instituudiks. Marr töötas selle direktorina kuni oma surmani 1934. aastal, aga veel ta eluajal muudeti instituut temanimeliseks. Lisaks sellele loodi 1928. aastal Moskvas asuva Kommunistliku Akadeemia kirjanduse, kunsti ja keele sektsiooni juurde materialistliku lingvistika alasektsioon, mille üks juhte oli samuti Marr. Just selle asutuse kaudu hakati levitama Nõukogude Liidu nii-öelda ametlikku lingvistilist mõtlemist, terminoloogiat ja ideoloogiat, arendama marristlikku mõttekaaslust ja teisitimõtlemise vaenamist. Siitpeale taotles marrism ainuvalitsust ning tema pihta suunatud põhjapanev ja vaimukas kriitika ei pruukinud asjaosalistele enam hästi lõppeda.

Ilmekas on Marri tähtsaima oponendi, samuti universaalse haardega orientalisti Jevgeni Polivanovi saatus. 1929. aasta veebruari alguspäevil esines Polivanov Kommunistliku Akadeemia materialistliku lingvistika alasektsiooni koosolekul ette­kandega „Marksistliku keeleteaduse probleem ja jafeedi teooria”, kus ei jätnud Marri keeleteaduslikust pädevusest kivi kivi peale: Marr teadvat lingvistikast sama palju kui lingvist keemiast. Avaldada tal oma ettekannet ei õnnestunud, selle stenogramm publitseeriti aastaid hiljem (Polivanov 1991: 508–543). Polivanovi ettekanne põhjustas terve kuu väldanud diskussiooni, kus esines üle kolmekümne enamasti Marri-meelse inimese. Selle tulemusel mõisteti Polivanov ajakirjanduses avalikult hukka kui „kodanliku indoeuroopluse” esindaja, tema tööde avaldamine peatati, nende trükiladu hävitati, ning leidmata enam ametialaseid tegutsemisvõimalusi Moskvas ja Leningradis, veetis Polivanov ülejäänud aastad sisepaguluses Kesk-Aasias. 1932. aastal välja antud Keele ja Mõtlemise Instituudi peamiselt üliõpilastest koosnenud „brigaadi” võitluskogumik „Kodanliku salakauba vastu keeleteaduses” naelutas kontra­bandistina kinni muidugi ka Polivanovi (Lartsev 1988: 74–90, 97). Aastal 1937 arreteeriti Polivanov Kirgiisia pealinnas Frunzes (praegu Biškek) ja viidi Moskvasse, kus ta kolmeliikmelise NSV Liidu ülemkohtu sõjakolleegiumi ehk troika kinnisel istungil 25. jaanuaril 1938 mõisteti süüdi Jaapani kasuks spioneerimises ja lasti veel samal päeval maha. Polivanov oli polüglott, kes oskas 18 keele seas ka eesti keelt. Tema Valgast pärit abikaasa Brigitta Nirk õppis Petrogradi ülikoolis, abiellus Polivanoviga 1921. aastal, arreteeriti 1938 kui „rahvavaenlase naine” ja mõisteti Poola luure ­agendina kümneks aastaks vangilaagrisse; surigi ta 1946 Kargopoli laagris Arhangelski oblastis (Ašnin, Alpatov 1997: 137, 140; vt ka Ross 2005: 2191–2193).

Pärast Marri surma 1934. aastal sai Keele ja Mõtlemise Instituudi direktoriks Ivan Meštšaninov, kes püüdis korrastada marrismi kui keelelise analüüsi paradigmat, viia seda mingile selgemalt adutavale metoodilisele alusele, muuta õpetatavaks distsipliiniks. Kui Marr oli olnud piduriteta assotsiatiivne talent (nii mõnegi arvates ka neurootiline inimene), siis Meštšaninov, tagasihoidlik ja meeldiv aadliperekonnast pärit mees, nagu oli pruugiks öelda, püüdis Marri mõtteid nii-öelda teadustöös tarbitavaks teha, aga lihtne see muidugi polnud. Enamasti liuglebki Meštšaninov mööda üldist tasapinda, mööndes ette ja taha, et полный ответ дать пока трудно („lõplikku vastust on praegu veel raske anda” – nt Meštšaninov 1929: 174), või siis viidates Marri mõttekäikudele ja nihutades vastutuse öeldu eest õpetajale. Meštšaninovi teeneks loetakse muuseas seda, et stalinistliku „suurpuhastuse” (repressioonide) käigus aastail 1937–1938 kannatasid tema asutuse töötajad – pooldasid nad siis marrismi või mitte – suhteliselt vähe (Alpatov 2004: 114–115).

Kui Marri teoseid pole eesti keeles ilmunud, siis Meštšaninovi ülevaade „Uus õpetus keelest” avaldati 1949 (selle arvustust vt Vääri 1950). Autor sõnab end „summeerivat” Marri põhimõtteid, kuid teeb seda vaoshoitult, peaaegu mittemidagi­ütleval moel, koheldes leebelt ka Marri kriitikuid. Ta asetab Marri kõrvuti suure Šveitsi keeleteadlase Ferdinand de Saussure’iga, lingvistilise strukturalismi isaga, aga selgitab, et kui Saussure ja tema rajatud Genfi koolkond jälgisid keelelisi mehhanisme nende suletuses, siis marristide põhihuvi on keele elukeskkond, selle sotsiaalne tingitus (Meštšaninov 1949: 16). Teine oluline marrismi propageerija oli nagu Marrgi kaukaasia keelte uurija ja Marri-nimelise instituudi asedirektor Georgi Serdjutšenko, kellelt eesti keeles ilmus brošüür „N. J. Marri osa materialistliku keeleõpetuse arendamises” (Serdjutšenko 1950). Serdjutšenkost sai aastail 1948–1950 üks põhilisi nõiakütte mittemarristide paljastamisel.

Niisiis oli egotsentrilisel Marril endal, aga veelgi enam tema õpetuse pärijail põhiroll marrismi nii-öelda ametliku maine kinnistamisel. Marrism kui valitsev ideoloogia sai kuritegelikult laiutama asuda alles pärast oma looja surma. Stalinistlikus ühiskonnas, mis funktsioneeris sipelgapesana totaalse hirmuõhkkonna ajel, võis mõjuka isiku patronaaž säästa kõige hullemast ja lubada teha enam-vähem rahulikult tööd. On väheusutav, et enamasti ju küllalt alalhoidlikult meelestatud ja oma kitsamal alal tegutsevad keeleteadlased oleksid suutnud Marri lennukaid ideid väga tõsiselt võtta; sageli nad ei tõusnudki Marri mõtlemise hõredavõitu õhuruumi, spekulatiivsete ideede sfääri. Kuid Marrist ja marrismist lähtuv poliitiline eestkoste oli ilmsesti vajalik – ja ega tükki võtnud küljest ka see, kui aeg-ajalt tehti kummardusi Marri tsiteerides või mõnd Marri toetavat artiklit publitseerides. Selliste kummardustega hoitigi ülal marrismi nii-öelda ametlikku mainet ja see kujunes Nõukogude Liidus lingvistide enda loodud ideoloogiliseks kattevarjuks võimalike repressioonide hirmus. Hiljem nimetas Stalin (1950: 37) marristlikku keeleparadigmat Marri õpilaste loodud „araktšejevlikuks režiimiks”, viitega niisiis Aleksander I aegse kindrali jõu­poliitikale. Muuseas oli huvitav see, et Marri õpetuse mõjukaid toetajaid leidus rohkesti just väljaspool keeleteadust. Loodus- ja täppisteadlaste emotsionaalne ­poolehoid pakkus õpetusele tõhusat akadeemilist tuge. Lisaks avaldasid sellele sümpaatiat hariduse rahvakomissar Anatoli Lunatšarski, luuletaja Valeri Brjussov ja mitmed teised avalikud kõneisikud.

Aga nüüd – stalinistliku ühiskonna otsustav tegur ehk seltsimees Stalin isiklikult. Milline oli tema suhtumine marrismi? Marr kõlksutas marksistliku sotsioloogia tunnus­sõnu, aga juba pärast tema surma ilmus 1938. aastal kurikuulus raamat, üle­liidulise kompartei ajaloo lühikursus, millesse oli sisse põimitud 30-leheküljeline essee „Dialektilisest ja ajaloolisest materialismist”, autoriks väidetavalt Stalin ise. Sellest tekstist sai kanooniline eeskiri nõukogulikule filosofeerimisele, tegelikult aga dialektika ohtliku relvaga mängimisele kõigis eluvaldkondades (vt Undusk 2016). Stalin autoriseeris siitpeale oma isikuga nn diamati meetodi. Kuidas suhtus ta Marri õpetusse?

Marristliku keeleteooriaga – nagu järgnevast selgub – oleks olnud väga lihtne klassivaenlaste sõrmi ja päid lõigata. See andis oma vulgariseeritud rakendustes mugava vahendi rünnata ükskõik keda, mis oligi stalinistliku valitsemistehnika põhiprintsiip: tekitada tunne, et süüdi võib jääda igaüks ja keegi ei tohi end tunda turvaliselt (mõeldes Mihhail Kalinini 1938. aastal arreteeritud eestlannast naisele – isegi mitte vormiline riigipea). Hirm on parim korravalvur. Ja näib, et just seetõttu talus Stalin esiotsa Marri keeleideoloogiat, kui ta seda ka avalikult ei õnnistanud. Ta talus seda, lasi sel olla, sest sel oli terroristlik potentsiaal, mida Stalin hästi haistis ja mida sai ehk vajadusel kasutada. Marri viimaseil eluaastail, 1930. aastate algul, andis Stalin ka avalikult märku, et ta on valmis Marri taluma. Nimelt laskis ta end oma ettekandes kompartei XVI kongressil 1930. aastal mõjustada Marri ideedest, väites näiteks, et pärast sotsialismi võitu sulavad kõik rahvuskeeled kokku üheks uueks maailmakeeleks. Mis aga veel tähtsam: kohe Stalini järel esines kongressil teadlaste nimel – osalt gruusiakeelse – sõnavõtuga Marr ise, kes veel samal aastal võeti vastu komparteisse. Et Stalini sallivus marrismi suhtes ei leebunud siiski armastuseks, näitab kas või see, et 1937.–1938. aasta massirepressioonides hävitati nii marriste kui ka nende oponente ning järelikult ei olnud tapatalgute kaalukeeleks lingvistiline meelestatus (Alpatov 2004: 93–94, 113–114).

Oma kõige sõjakamasse järku jõudis marrism pärast Teist maailmasõda, aastail 1948–1949, kui Marr oli juba ammu teises ilmas ja tema mantlipärija Meštšaninov oma õpetaja akadeemilisest pöörasusest väsimas. Verine sõda oli läbi, kätte oli jõudnud taas psühhoterrori ehk ideoloogiliste kampaaniate aeg. 1946. aastal oli kom­partei keskkomitee otsustega rünnatud nii kirjanikke kui ka filmitegijaid, 1948. aastal suunati teravik muusikute, 1949. aastal teatritegelaste leeri jne. Muidugi sihiti iga sellise otsusega tegelikult kogu kultuuri, valdkonna ja konkreetsete ohvrite valik oli enamasti tinglik, esiplaanile asetati mõnikord lihtsamalt hoomatavaid juhtumeid (Leonid Lukovi film „Suur elu”, Vano Muradeli ooper „Suur sõprus”), aga silmas peeti eeskätt kultuuri tumeainet, suurte loojate (Sergei Eisenstein, Sergei Prokofjev jt) kujundatud mentaliteeti, millest oli raskem jagu saada (vt nt Undusk 2013: 49 jm). Üheks võtmedokumendiks oli kompartei keskkomitee 1947. aasta 16. juuli kinnine kiri professorite Niina Kljujeva ja Grigori Roskini „süüasjas”, millega juhatati sisse nõukogude teaduse poliitiline isolatsioon (vt Tannberg 2017). Ilmselt kavatses ka üks osa keeleteadlasi juba mainitud Serdjutšenko ja teiste juhtimisel selles voos oma võimupositsioone kindlustada ning marrismi uue rünnakulainega erialaseid konkurente välja lülitada.

Eesti TA arhiivis on säilinud Serdjutšenko kiri Eesti NSV ­haridusministrile Arnold Rauale 7. märtsist 1950, milles teatatakse, et 24.–27. märtsini toimub Riias Balti liiduvabariikide ja Karjala teadlaste terminoloogiline nõu­pidamine (selle ja järgnevate allikate koopiad eravalduses). Ürituse korraldajaks oli Marri-nimeline instituut ja kirjale lisatud päevakorrast võib näha, et sissejuhatava ettekande peab selle asedirektor Serdjutšenko isiklikult, nimelt teemal „Praegusest olukorrast keele­teaduses ja NSV Liidu rahvuskeelte arengust”. See oli ilmselt mõeldud keelepoliitilise – marristliku – üldmassaažina enne terminoloogia juurde minekut. Eestist telliti ettekanne terminoloogilise töö kohta kogu vabariigis ja kaasettekanne ajalooalase terminoloogia loomisest. Säilinud on sedel Johannes Voldemar Veskile, millega teda Eesti NSV Teaduste Akadeemia IV osakonna akadeemik-sekretäri kohusetäitja Oskar Sepre nimel palutakse nõupidamisel osaleda, ning Serdjutšenko kurjavõitu telegramm Seprele, kus kästakse „aegaviitmata” saata Moskvasse ja Riiga kaas­ettekande teesid. Ilmselt lükkus üritus edasi, sest arhiivis on ka koopia NSVL TA presidendi Sergei Vavilovi 6. mai kirjast Serdjutšenkole, millega kiidetakse heaks Riias toimuv Balti liidu­vabariikide ja Karjala teadlaste terminoloogiline nõu­pidamine – aga nüüd hoopis 22. mail. Ei oska öelda, kas see nõupidamine sai teoks või mitte. Sest kohe raksatas äike.

 

Stalini „keeleline pööre”

Nimelt ilmus 1950. aasta 9. mai ajalehes Pravda Gruusia TA liikme Arnold Tšikobava teravalt antimarristlik kirjutis, mis algatas üleriigilise diskussiooni: Pravda toimetusse laekus enam kui 200 marristlikku, antimarristlikku ja neid lepitada püüdvat vastukaja, millest igal teisipäeval mõni avaldati – kuni 20. juunil 1950 raksatas äike teist korda, sest sealsamas avaldati Jossif Stalini enese suleteos „Marksismist keeleteaduses”, kus lükatakse Marri õpetus ümber kui täiesti eba­marksistlik jaburdus (selle diskussiooni kohta vt ka Velmezova 2021). Suure juhi „pööret­tekitavale artiklile” (Kask 1950) järgnes juuli ja augusti algul veel paar Stalini lühemat vastust „seltsimeeste” küsimustele samal teemal. Eesti keeles avaldati need ajakirja Looming kolmes numbris (6, 7, 8) ja omaette brošüürina.

Sellega jõudis diskussioon lõpule, sest polnud enam millegi üle vaielda – tõde oli kehtima pandud. Tähelepanelik lugeja märkas juba diskussiooni algul kaht seika, nimelt seda, et arutlus algatati kompartei kõrgeima häälekandja veergudel ja et selle avatakt oli marrismivaenulik. Sellest võis juba üht-teist järeldada. Kogu diskussioon osutuski omamoodi süüdistusmaterjali kogumiseks, et näha, kes kuhu leeri kuulub. Tagantjärele on teada, et Tšikobaval õnnestus Gruusia kompartei juhi Kandid Tšarkviani vahendusel saata Stalinile aprillis 1949 paberile pandud kiri, mis maalis lohutu pildi nõukogude keeleteaduse olukorrast. Aasta hiljem sai Tšikobava kutse tulla Moskvasse ning võeti koos Tšarkviani ja veel paari Gruusia ametimehega vastu ­Stalini suvilas Kuntsevos. Tšikobavale tehti ülesandeks kirjutada ajalehte Pravda artikkel, mida Stalin ise enne toimetusse saatmist korduvalt redigeeris. Stalin omakorda toetus oma lingvistilise maailmapildi kokkupanekul nii Tšikobava kui ka marristide surve alla sattunud Moskva keeleteadlase Viktor Vinogradovi näpunäidetele, ehkki kirjutas teksti ise ja tükati ka isepäiselt, näiteks visates keele välja ühiskondlikust pealisehitusest (Alpatov 2004: 181–182, 185; L’Hermitte 1997; üksikasjaliselt, aga laialivalguvalt valgustab kogu eellugu Ilizarov 2012: 173–218). Mõlemad Stalini keelelised nõuandjad seisid vaateilt lähedal võrdlev-ajaloolisele keeleteadusele, noorgrammatikuile, Marri järgi niisiis – kodanliku keeleteaduse viljelejaile. Veel on teada, et Stalin luges eneseharimise korras enne oma etteastet erilise huviga läbi kunagise Tartu ülikooli professori Dmitri Kudrjavski „Sissejuhatuse keeleteadusse” (1912). Nõnda valmistuti otsustavaks väitluseks.

Sellega murti ühel hoobil lingvistide ausamale osale vastumeelse marrismi selgroog (see oli hea uudis), aga nüüdsest peale, alates 1950. aasta suvest kuni vähemasti Stalini surmani kolm aastat hiljem, pidid keeleteadlased hakkama oma artikleis kohustuslikult tsiteerima „seltsimees Stalini geniaalseid töid keeleteadusest” (see oli halvem uudis), ehkki vähemasti antud juhul esindasid need tervet mõistust. Tšikobava juhtimisel ning Vinogradovi ja Leonid Bulahhovski kaasautorlusel kirjutati uus normatiivne kõrgkooliõpik „Sissejuhatus keeleteadusse” (I–III, 1952–1953), mis oli rajatud võrdlev-ajaloolisele meetodile, Stalini seisukohtadele ja marrismi ümber­lükkamisele. Nii aitas marrism võrdlev-ajaloolisel keeleuurimisel NSV Liidus jalad alla saada.

Mille üle siis tegelikult vaieldi, mis oli marrismi tuum? Marr väitis, et pole mingit mõtet keeleteaduse seniseil põhimõisteil, näiteks keelkondadel, sugulaskeeltel ega nende ühisel algkeelel. Oli harjutud kõnelema näiteks soome-ugri keeltest ja neile ühisest soome-ugri algkeelest, läänemeresoome (eesti, soome jt) keeltest ning nende ühisest algkeelest. Sellist ühest eellasest väljapunguvat ja üha edasi jagunevat bio­loogilist sugulust pole keelte vahel Marri arust üleüldse olemas, sest uued keeled tekivad hoopis kõrvuti olles ja kokkupuuteis, keelte ristumise või ristamise (vn скрещение) tagajärjel, kusjuures uus keel moodustub plahvatuslikult, järsu hüppena üleminekul ühelt kvaliteedilt järgmisele ja kõrgemale: sõnad või nende osad kombineeruvad omavahel, sõnade tähendused muutuvad. On üllatav, kui kirglikult sõdib Stalin oma vastulauses plahvatuse (взрыв) mõiste kasutamise vastu (Stalin 1950: 24–26); olid ju dialektilised hüpped tema õpetaja Lenini üks meelis­kujundeid kõigi ühiskondlike nähtuste seletamisel (vt nt Undusk 2005). Stalin rõhutab seevastu olemuslike keelemuutuste aeglust ja seda, et keelte ristumisel ei teki uus sünteetiline kvaliteet, vaid üks keel väljub sellest võitjana, teine aga sureb tasapisi välja.

Näiteks Marri omal ajal tuntuks saanud seletus udmurdi sõna muźem ’maa’ päritolu kohta oli järgmine: selles kohtuvat udmurdi algne maad tähistav sõna mu ja maad tähistava vene sõna земля tüvi зем (Marr 1936: 131).² See olevat ilmekas näide keelte ristumisest eri etnoste sotsiaalmajanduslikul kokkupuutel. Kohustusliku marrismi aegadel pidi Tartu ülikoolis „aastatuhandeid kestnud naabruse tõttu” rääkima eesti ja läti keele sugulusest (Kask 1950). Või konstrueerigem meile veelgi lähem näide. Eesti ja saksa keel toimlesid aastasadu Baltimail kõrvuti, mistõttu 23–25% eesti sõnatüvedest pärineb alam- või ülemsaksa keelest (Rätsep 1983), rääkimata tuletus­liiteist, sõnajärjest ja muust. Tänapäeva eesti keel pole selles mõttes mingi läänemeresoome keel, vaid pigem eesti ja saksa keele ristand (umbes nagu abielu, kus kaks algselt võõrast inimest saavad kooselu käigus sugulasteks). Sellisel arutlusloogikal on oma mõte, aga ainult siis, kui sellele ei taandata kogu keelelise muutumise protsessi.

Marri järgi olid kõigi häälduvate keelte alglätteks nelja hõimu totemistlikud omanimed ehk neli maagilist algsilpi (sal, ber, jon, roš), mis edasises glotogoonilises (keele­tekkelises) protsessis kombineerusid omavahel, teisenesid ja omandasid erinevas sotsiaalses ümbruses erinevaid tähendusi.

Kõigi keelte kõik sõnad kui üheainsa loomingulise protsessi saadused saavad alguse ainuüksi neljast elemendist, iga sõna ühest või kahest, harvem kolmest elemendist; mis tahes keele leksikaalses koosseisus pole ühtki sõna, mis sisaldaks midagi enamat ikka neistsamast neljast elemendist. Need neli elementi [---] on iga sõna formaalse paleontoloogilise analüüsi alus; ilma säärast analüüsi eelnevalt teostamata, niisiis lahutamata sõna talle vastavaks hulgaks elementideks, üheks, kaheks või enamaks, ei ole võimalik midagi võrrelda – ilma selleta võrdlev meetod ei kehti. (Marr 1936: 16)

„Kõigi keelte kõik sõnad taanduvad neljale elemendile,” sõnab Marr (1933: 11) lapidaarselt ka oma vaimses autobiograafias. Seemneid on küll ainult neli, aga neist kasvavad sotsiaalse pinnase vaheldudes ja seejärel eri sootsiumide kokku­põrkeis täiesti erinevad taimed. Mis tahes keele mis tahes sõna tuumast tuleb hoolika prepareerimise käigus leida vähemasti üks neljast algsõnast – seda menetlust nimetataksegi paleontoloogiliseks meetodiks.

Seisuslikud vastuolud, klassi-idud on ühiskonnas algusest peale olemas ja see ­tingib ka kiired tähenduslikud lahknevused. Aga põhimõtteliselt – nagu näha – on kõik maailma keeled omavahel sugulased, ning mitte laenamise, vaid ristamise kaudu. See kajastus ka Marri töödes, kus võrreldi omavahel mis tahes, ajaliselt ja ruumiliselt distantsilt kõige kaugemaid keeli. Uued keeled sünnivad eri inim­rühmade vaheliste tootmissuhete erilaadist ja sotsiaalsetest kontaktidest: keelte koos­eksistentsist, hõõrdumisest, segunemisest. Rassilised, rahvuslikud ja religioossed erisused langevad keeleloomeprotsessi mõjutajatena täielikult välja, kõik määrab ära materiaalne tootmine, sotsiaalne ümbruskond ja inimrühma asend tootmissuhete süsteemis. Marri teooria üks sümpaatseid jooni oli see, et ta lõi jalad alt suurvene šovinismil, nagu ta ise korduvalt rõhutas; vene keelel ei olnud enam mingeid rahvuslik-rassilisi eeliseid teiste „nõukogude rahvaste” keelte ees. Samuti soodustas see vähetuntud keelte uurimist.

Marri globaalne haare oli juba XIX sajandi lõpul alguse saanud kirglikust soovist leida oma gruusia emakeelele minevikust suuri sugulasi. Nii püüdiski ta tõestada, et kaukaasia keeled moodustavad jafeedi keelerühma, millesse kuuluvad ka välja­surnud sumeri, etruski, heti ja mõned teised keeled, aga samuti baski keel (Marr 1933: 291–292); need on lähedased vanadele semi-hami kultuurkeeltele (heebrea, araabia, süüria jt). Nimed tulenevad siin Noa kolmest pojast Seemist, Haamist ja Jaafetist, kes pärast Piibli veeuputust rahvastasid kolme suguvõsa esiisana kogu maa. Marr leidis ajaloolisele kooslusele viitavaid kontakte Iveria (Gruusia muistne nimi) ja Ibeeria (poolsaar), baskide ja abhaaside (a-baskid), svanide ja Hi-spaania vahel. Eesti sõna raa-mat ajaloolises põhjas nägi ta millegipärast algelemente roš ja ber, kusjuures osis mat kuuluvat ühte ka armeenia sõnaga matean ’raamat’ ja gruusia sõnaga matiane ’kiri’ (Ariste 1950e; vrd Marr 1934: 230). Tartu ülikoolis esitati 1949. aastal kaitsmisele väitekiri eesti keelest kreeka keele lähtekohana, milles seletati näiteks kreeka sõna paralytikos teket eesti väljendeist paras latikas või päris lutikas (Kask 1950). See kõik meenutas sedasama lingvistilist ponnistust, mille võttis pärast Teist maailmasõda Kanadas ette Edgar Valter Saks, püüdes näidata, kuidas „enamikus Euroopa tähtsatest koha-, jõe- ja hõimunimedest on siiamaani äratuntavad vanad soomeugri nimed” (Saks 1966: 218), olgu need siis kas või Alpid ja Alupea, Belgia ja pelgama, Thames ja tammik või Amalune ja maa-alune.

Nelja algsõna ja ristumise mõistega seltsib marrismis veel kolmas vaal – stadiaalsus. Marr eristab keelte arengus nelja universaalset staadiumit vastavalt ühiskondlike suhete arengule, kusjuures keele iseloomu määrab ära see, millises staadiumis ta on tekkinud. Kõige ürgsemad ja seega kõige tugevamate algastme tunnustega on hiina ja keskaafrika keeled, teisel astmel seisavad soome-ugri, turgi ja mongoli keeled, kolmandal jafeedi ja hami keeled, neljandal semi ja indoeuroopa keeled (Marr 1936: 405). Kõige kõrgema astme, näiteks indoeuroopa keeled on tekkinud stadiaalselt madalama astme keelte ristumise tagajärjel – just seepärast otsiski Marr indoeuroopa keeltes maaniliselt jafeetilisi jälgi. Kõigil keeltel on seega ühe­sugune algus, misjärel nad eristuvad sotsiaalselt teisenevate keskkondade toimel, pärast seda aga hakkavad vastastikustes kontaktides üksteisega ristuma, moodustades üha uusi keeli; tulevikus kujuneb nende ristumiste summana välja üksainus, kogu inimkonnale ühine keel. See ei ole ükski olemasolevatest keeltest, vaid midagi täiesti uut.

Muuseas oli Marr seisukohal, et enne kõneldavat keelt valitses inimühiskonnas nõndanimetatud kineetiline ehk liigutuste või käekeel (viipekeel), see tähendab, et mõelda oli (ja on) võimalik ka ilma loomuliku inimkeeleta. See osa kogukonnast, kes õppis esimesena kõnelema, omandas ülejäänute suhtes maagilise ülemvõimu, seega sai keel oma esimese plahvatuse ehk hüppe käigus, artikuleeritud keele tekkides, ühtlasi võimuvahendiks: kõnelejad moodustasid kõrgema klassi. Tuleviku keel saab Marri arust seevastu olema „mõtlemine, mis kasvab looduslikust mateeriast vabas tehnikas”, niisiis ei vaja väljenduseks üldse mingit materiaalset vahendit, isegi mitte häält, ja osutub puhtaks (telepaatiliseks) mõtete lugemiseks. „Nii suured kui ka väikesed keeled on surelikud proletariaadi mõtlemise ees,” kuulutab Marr oma 1931. aasta akadeemilises kõnes „Keel ja mõtlemine” (Marr 1934: 121).

Stalin nimetas seda mõttekäiku „töö-maagiliseks vadaks” ning oli kategooriliselt keele ja mõtlemise lahutamise vastu – mõtlemine saab toimuda vaid keeles (Stalin 1950: 34–35). Sellega seoses esitati Stalinile põnev küsimus kurttummade mõtlemise kohta, millele ta andis saalomonliku vastuse: kurttummad kui „anomaalsed” inimesed „mõtlevad” vaid meeleliste kujundite tasemel, väljaspool seda on nende mõte tühi, „tal puudub igasugune sisu, s.t. teda pole olemas” (Stalin 1952: 41–43).

Mida saab Marri skeemist välja lugeda? Marr räägib keele arengust kui peamiselt tähenduslike osiste muutumisest sotsiaalse ümbruse toimel, põhirõhk on semasioloogial ehk semantikal, tähendusõpetusel, täpsemalt – sotsioloogilisel semantikal. Tema lähtepunkt on neli keelelist algrakku ja nende muutumine ajaloos inimese ühiskondliku tegevuse toimel. Grammatikast on eelistatud süntaks ehk lause­õpetus, mis sai ühtlasi keele stadiaalse taseme näitajaks (selle aspekti arendas marrismis välja Meštšaninov), üldse pole juttu morfoloogiast ehk vormiõpetusest, sõna olemis­seadustest. Või üldisemalt väljendudes: Marr räägib ainult sellest, kuidas keel muutub, aga vaikib sellest, miks ja kuidas keel püsib.

Ja veel üks tähtis moment. Marri keeleõpetus kujunes välja enne marksistliku ideoloogia võitu Venemaal, aga kui see võit oli saabunud ja viimaks ka Nõukogude Liit moodustatud, siis hakkas Marr oma teooriat võõpama dialektilise ja ajaloolise materialismi mõistevaraga. Marx kõneleb ühiskonna majanduslikust baasist (tootmisvahendid ja tootmissuhted) ning selle pealisehitusest (kultuur ja tema institutsioonid), kusjuures pealisehitus peegeldab majanduslikku baasi ja sõltub sellest, ehkki avaldab sellele ka tagasimõju. Ja igati mõistetavalt paigutas Marr keele ühiskondlikku pealisehitusse. See tähendab, et kui majandusliku baasi muutudes pealis­ehitus muutub, siis muutub ka seda peegeldav keel, teisisõnu – sotsialismis ei kõnelda enam sama keelt mida feodalismis või kapitalismis, sest nüüd on valitsev klass töörahvas ja sõnade tähendused teisenevad vastavalt töörahva vaatevinklile: näiteks hobune kui ratsu on rüütli jaoks muu tähendusega loom kui kaarikuga sõitva kodanlase või põllul kündva talupoja jaoks. Märgilise tähtsuse omandab proletariaadi omailm (sks Umwelt), kui kasutada Jakob von Uexkülli sõna.

Ja see oligi Stalini arust see peamine mädapunkt, millele ta oma rünnaku rajas. Marr rõhutas keele ajaloolist muutuvust, Stalin tõi välja keele püsivuse tegurid. Miks on keeled ajaloos nii kaua säilinud? Stalin väitis, et keel ei ole pealisehituse osa, ühe või teise baasi kujundatud moodustis, vaid on midagi võrratult vastupidavamat kui baaside vaheldumine. „Keele sünnitajaks ei ole üks või teine baas, vana või uus baas antud ühiskonnas, vaid kogu ühiskonna ajaloo ja baaside ajaloo käik sajandite vältel” (Stalin 1950: 5). Keelt ei maksa segi ajada kultuuriga, keel on muutuva kultuuri­keha sitke sõltumatu roots. Ühiskondliku formatsiooni vaheldumine, mis asendab küll pealisehituse ja loob uue kultuuri, ei too kaasa keele väljavahetamist. Keel ei ole kunagi seisuslik, ühe klassi omand, vaid teenindab ühiskonna kõiki – ka reaktsioonilisi – kihte, rahvuskeel on klassideülene, üldrahvalik. Puškini eluajal valitses Vene ühiskonda aristokraatia, aga vene keel on ka proletariaadi võimul olles ikka põhiliselt seesama Puškini keel. Ja veel: „Keele püsivus on seletatav tema grammatilise ehituse ja sõnavara põhifondi püsivusega” (Stalin 1950: 22).

See näib olevat terve mõistuse hääl, mis leiab tunnustust ka tänapäeval. Sõnavara võib keeles olla väga voolav, teiseneda koos argipäeva nõuetega, aga keele morfoloogiline struktuur, mis väljendub näiteks sõnade käänamise ja pööramise seadustes, on üllatavalt püsiv läbi sajandite. Keele sõnavaras eristas Stalin põhifondi (põhi­sõnavara) ja selle tuuma ehk juursõnu, kõige vanemat ja kestvamat ollust, mis on aluseks uuele sõnatuletusele. Niisiis paigutas ta oma kiviheitemasina keeleajaloolisele fundamentalismile, allutas sotsiaalselt muutliku semantika morfoloogiale ehk keele sisemisele seaduspärale, seejuures rõhuga rahvusliku emakeele kultuurilisel autonoomsusel. Mis võiks meil praegugi selle vastu olla?

Eesti teaduse kollektiivne kõneisik ehk Eesti NSV TA reageeris Stalini „geniaalsele” lingvistikale täpselt aastase hilinemisega. Kui Tartu ülikooli ­juhtivad keeleteadlased, professor Paul Ariste ja dotsent Arnold Kask olid Stalini „uue” õpetuse valguses oma marristlikku pattu kahetsenud ja suurele juhile kiitust avaldanud juba 1950. aasta suvel (vt edaspidi), siis akadeemia võttis justkui aja maha, et oodata ära kogu mullistuse lõpptulemus – alati võis karta, et kõrgemalt poolt tehakse mingeid täiendavaid korrektiive. Oodati eeskätt NSV Liidu TA keele- ja kirjandusosa­kondade sessioonil vormunud seisukohta 1950. aasta novembrist. Kui oli selge, et marristid enam pead ei tõsta, siis korraldati 1951. aasta 16.–17. juunil Tallinnas Teaduste Akadeemia nn kultuurisaalis Sakala tänav 35 (praegune kaitseministeeriumi hoone Sakala 1) teaduslik sessioon, mis oli pühendatud Stalini keelealaste tööde ilmumise esimesele aastapäevale. Juba enne sessiooni algust ilmus meeleolu ettevalmistavaid publikatsioone. Keele ja Kirjanduse Instituudi uus direktor, Kaukaasias Punasel Lagedal sündinud Heinrich Tobias refereeris Stalini mõtteid ja kirjutas oma asutuse „perestroikast” stalinliku keeleõpetuse paistel, seejuures vene keele osakonna avamisest (Tobias 1951a, 1951b). Sama instituudi teadustöötaja Magnus Kindlam (1951) vaatles uudissõnade juurdumist või juurdumatust keelde – ikka Stalinilt tuge saades. Põllumajanduse instituudi aspirant Oskar Priilinn (1951) vaagis Stalini keeleõpetuse mõju bioloogiale, tuues esile selles sisalduva ühisosa Trofim Lõssenko ja Olga Lepešinskaja ideedega.

Sessiooni avas akadeemia president Johan Eichfeld, sõna said kaks külalist Venemaalt: ajakirja Voprossõ filosofii peatoimetaja Dmitri Tšesnokov ja Moskva keeleteadlane Boriss Serebrennikov, keda marristid olid tema kriitikanoolte pärast taga kiusanud (vt Alpatov 2004: 165–167), kes aga nüüd hakkas tegema kiiret karjääri, kujunedes muu seas väljapaistvaks fennougristiks. Koos Vinogradoviga juhtis Serebrennikov marrismi teoreetilise kummutamise vägesid, toimetades trükki ligi tuhande­leheküljelise suure autorkonnaga koguteose „Marksistliku keeleteaduse vulgariseerimise ja moonutamise vastu” (I–II, 1951–1952), kus ka marristid pidid oma uut meelsust näitama. Eestit esindasid sessioonil Arnold Kask ja põhiettekandega Ajaloo Instituudi direktor Gustav Naan, kes valiti järgmisel päeval pärast oma esinemist Eesti NSV TA liikmeks ja ühtlasi selle asepresidendiks. Kui Tšesnokov välja arvata, siis kasutati kõigi ettekannete pealkirjades geniaalsuse-epiteeti – „Stalini geniaalsed tööd”. Eesti Telegraafi Agentuuri sõnumis meenutatakse Stalini geniaalsust isegi kaheksal korral (Eesti NSV… 1951).

Naani ettekanne avaldati ajakirjanduses enam-vähem täispikkuses nii eesti kui ka vene keeles (arvatavasti pidaski ta selle vene keeles), aga midagi isikupärast see ei sisaldanud, jäädes üsna nahkseks kokkuvõtteks Stalini kirjapandust (Naan 1951). Eriti silmatorkavalt eitas Naan keele plahvatuslikku hüpet uues sotsiaalses formatsioonis. Lühendatult avaldati ka Serebrennikovi kõne, mis pakkus andmeid eelneva aasta marrismivastasest kampaaniast Venemaal. Järeldus oli eesti teadlastele soodne: „Tuleb igati tõhustada soome-ugri keelte võrdlevat ajaloolist uurimist” (Serebrennikov 1951). Sügiseks ilmus eesti keeles Viktor Vinogradovi brošüür, kus rinnastatakse põhiosas korrektselt mõlema vaidleva poole väiteid ja tuuakse keeleajaloolisi näiteid, järgmisel aastal jõudis letti teine samalaadne üllitis (Vinogradov 1951, 1952). Ja loomulikult ei saanud enam ka baasist ja pealisehitusest kõneldes mööda vaadata Stalini keelearutelust (Konstantinov 1951).

Teaduste akadeemia jälgedes pidi oma sõna sekka ütlema ka Eesti Nõukogude Kirjanike Liit, kes korraldas teadusliku konverentsi sama aasta 28. ja 29. septembril. Sel esinesid ettekannetega Heinrich Tobias, Tartu ülikooli kirjanduskateedri juhataja Karl Taev, EK(b)P KK Partei Ajaloo Instituudi tõlkesektori juhataja Arnold Miller ja tooni­andvana tollal veel haridusministeeriumi inspektor, üliõpilane Endel Sõgel, kes järgmisel aastal alustas oma kaua kestnud kirjandusliku korravalvuri karjääri Keele ja Kirjanduse Instituudis. Et Sõgel valmistub hüppeks käsknikukohale, seda ennustas juba tema ajalehes Edasi juunikuus avaldatud 13-osaline järjejutt „Rahvalikust ja rahvavastasest kirjandusest”, milles ta saatis suurema osa XX sajandi alguse eesti kirjandusest ajaloo prügikasti. Ka konverentsil kõneles Sõgel võitleval toonil eesti kirjanduspärandi ebapiisavast ümberhindamisest ega hoolinud oma asja ajamisel loogikast. „Seltsimees Stalin näitab, kuivõrd naeruväärsed olid omal ajal mõnede inimeste mõtted kõrvale heita eelnevate sugupõlvede poolt loodud tehnika, et lõhkuda nn. „kodanlikud” raudteed ja ehitada nende asemele uued, nn. „proletaarsed” raudteed” (Sõgel 1951). Seda öelnud, hakkab ta silmagi pilgutamata lõhkuma eesti kirjanduse kodanlikku raudteed (Jannsenid, Tuglased, Hindreyd, Gailitid jt) ja ehitama uut nn proletaarse kirjanduse varal. Palju sealt võtta ei olnud, Sõgla sõrendatult trükitud etteheiteks Tartu ülikoolile jäi see, et kirjanduse õppeprogrammi pole võetud Viktor Kingissepa loomingut.

Ettekannete ja neile lisandunud sõnavõttude kokkuvõtetest Sirbis ja Vasaras on näha, et Stalini sõnumi positiivne potentsiaal pole eesti literaatidele pärale jõudnud, sest viitega Stalinile võidakse kindlustada seisukohti, millest Stalin oli oma keelemanifestis pigem eemaldunud (Seltsimees Stalini 1951a). Nii näiteks püüdis Miller inimkonna tulevase ühiskeele edendamise tähe all määratleda vene keelt nõukogude „tsonaalse” ühiskeelena. Stalini keeletöödest oleks olnud kõrvale panna nii mõndagi sellist, mida saanuks ära kasutada eesti kirjakultuuri järjepidevuse tugevdamiseks, seda aga ei tehtud – eeskätt otsiti võimalusi selle lammutamiseks. Kohapealsete funktsionääride panus kultuuri lagundamisse tuli üsnagi selgelt ilmsiks – võtkem seda kui hoiatust.

Konverentsil sõnelesid üksteist kritiseerides luuletajad (vt nt Kotta 1951), ent olulisem oli Johannes Aaviku keeleuuenduse kui „kurnajate klassi keele” sünnitamiskatse hukkamõist eeskätt Huko Lumeti suu läbi. Sellega oligi kätte jõudnud murde­punkt keeleuuenduse talumise ja keeleuuenduse mahatallumise vahel. Avapaugu oli juba aasta varem teinud Tartu üliõpilane Rein Kull (1950), kellele see oli ilmselt katse pesta maha oma Saksa sõjaväe abiteenistuses olemise „süüd”; eksmatriku­leerimisest see igatahes ei päästnud. Nüüd läksid käiku kompartei kahurid. Keele­uuenduse väärtusetust paljastas Lumet ka teatritöötajate koosolekul (Seltsimees Stalini 1951b). Demagoogile kohaselt rakendas Lumet oma teenistusse kiiksuga näivvõrdlusi, kui näiteks tuvastas, et Aadu Hindi „Tuulise ranna” esimese osa kokku kolmesajal leheküljel on vaid paarkümmend Aaviku-aegset uudissõna (Lumet 1951). See pidi ­näitama nende vähesust (vrd omavahel arve 300 ja 20!), aga näitas ju tegelikult Hindi üsna mõõdukat mõjustatust Aaviku loodud keelest. Teine, kes oma sõnavõtus ­käsitles „kodanliku keeleuuenduse reaktsioonilisust”, oli Kristjan Kure (Seltsimees Stalini 1951a: 2), endine Marri jünger, kes nüüd oli sunnitud oma kirge taltsutama. Aga keeleuuendust võis haavata nii Marri kui ka Stalini relvaga. Pöör­dugemgi tagasi marrismi juurtele.

 

Marrismi jõudmine Eestisse

Marrismi maaletoomist Eestisse 1940. aastal saab siduda just Kristjan Kure (1890–1961) nimega (järgnevas toetun tema isikutoimikutele Rahvusarhiivis aastatest 1940–1947: RA, EAA.5311.3/51.869; ERAF.1.6.1440). Ahja vallas sündinud mehest sai pärast Treffneri gümnaasiumis käimist kooliõpetaja, kes võttis sõdurina osa Esimesest maailmasõjast ja veetis kolm aastat sõjavangina Austria-Ungaris. 1918. aastast töötas ta Nõukogude Venemaa sõjaväehospidalides, algul Orjolis ja pärast komparteisse astumist 1920 haiglapolitrukina Kupjanskis. Aastail 1922–1925 õppis ta Leningradi Eesti Pedagoogilises Instituudis (seda lõpetamata) ja õpetas 1922–1930 ühtlasi eesti keelt ja kirjandust Kommunistliku Ülikooli Leningradi osakonnas. Alates 1926 töötas ta Leningradi Herzeni-nimelises Pedagoogilises Instituudis assistendi ning alates 1929 eesti keele dotsendina. 1938. aasta algul vabastati Kure sellelt ametikohalt seoses eesti keele kaotamisega õppeplaanist.

Siinse teema seisukohalt on tähtis asjaolu, et 1931. aasta kevadel astus Kure Kommunistliku Akadeemia Leningradi osakonna aspirantuuri, kus ta rohkem kui aasta vältel tegi uurimistööd Marri otsesel juhendamisel. 1932. aastal viidi tema aspirantuur üle Keele Teadusliku Uurimise Instituuti. Seal õppis ta koos Eduard Pälliga, kirjutades kuus aastat hiljem maha lastud Leon Bašindžagjani juhendamisel rangelt marristliku seminaritöö „Sõnade tähenduse muutumisest”, mis ilmus 1935. aastal eestikeelses ajakirjas Leegid (Päll 1980: 88–90). Muuseas pärineb Pällilt teade, et Kure esinenud ühel vaidlusõhtul talle pahandusi toonud sõnavõtuga Marri nelja maagilise algsõna vastu. 1935. aastal omistati Kurele väitekirja kaitsmata keele­teaduste kandidaadi kraad, selleks ajaks oli ta Leningradis jõudnud (osalt kaasautorina) avaldada mitmeid eesti keele õpikuid ja lugemikke. Aastail 1935–1938, niisiis juba pärast Marri surma, oli Kure Keele ja Mõtlemise Instituudi doktorantuuris, kuid katkestas selle õppetöö suure koormuse tõttu. 1938. aastal sai temast selle asutuse vanem teaduslik töötaja soome-ugri keelte alal. Selsamal 1938. aastal vangistati ja visati parteist välja Kure abikaasa, inglise filoloog Melanie Rauk (kes oli aastail 1911–1924 elanud ja õppinud Kanadas ning kelle õde jäigi sinna alaliselt elama), mistõttu inkrimineeriti ka Kurele „suhted rahvavaenlaste ja välismaaga” ning võeti talt ühtlasi ära partei­pilet. Kui Rauk aasta pärast vabastati ja partei liikmeks ennistati, taastati ka Kure liikmesus, kuid koos valju noomitusega selle eest, et ta oli lävinud süüdi mõistetud eesti kommunistide Hans Pöögelmanni ja Richard Majakuga. 1941. aasta aprillis see noomitus tühistati.

Pärast Eesti okupeerimist ja inkorporeerimist Nõukogude Liitu määrati Kure ­aastal 1940 tööle Tartu ülikooli, kus ta sai sügissemestri algul õppeprorektoriks ja marksismi-leninismi aluste kateedri juhatajaks, ühtlasi kogu ülikooli ühiskondlik-poliitilise ümberkasvatamise juhiks. Psühholoogiliselt lihtsameelse Kure tegevust ülikooli poliitkomissarina on Ants Oras (2002: 86–97) kirjeldanud üsna mõrult groteskses stiilis. Kure pidas loenguid marksismist-leninismist ning keeleteaduse alustest, viimaseist ta oma sõnul selsamal moel, nagu ta oli neid pidanud juba Leningradis Marri instituudi vanemteadurina alates 1938. aastast – niisiis marristlikus vaimus. Ilmselt võibki neid 1940. aasta loenguid nimetada marrismi esimesteks sammudeks Eesti pinnal. Hinnangu on neile andnud Paul Ariste, kes Kuresse kui inimesse suhtus muidu üsnagi soosivalt:

Käisin kuulamas ta loenguid ja ette­kandeid marristlikust keeleteadusest. Need olid naiivsed. Eesti keelest võetud näidetega püüdis ta näidata, kuidas kõik sõnad taanduvad Marri fantaseeritud algsõnadele. Ei või öelda, et ta oleks lausa hukka mõistnud meil kehtinud võrdlev-ajaloolist keeleteadust, kuid ta püüdis näidata, et see meetod on vale ning kodanlik. (Ariste 2008: 225)

Rootsi keele professor Per Wieselgren (2002: 193) annab Kurele hävitava hinnangu: „Tema eruditsioon teaduste alal võrdus nulliga. Ükskõik milline eesti põhikooliõpetaja oleks teda ületanud. [---] Marksismi-leninismi professorina huvitus Kure eriti marksistliku keele­mehe Marri teooriatest tulevikus toimuva kõigi keelte ühtesulamise kohta Nõukogude Liidu võidu läbi kapitalismi üle.” Selles hinnangus heiastub läbinähtavalt Kure 20. oktoobril 1940 Emakeele Seltsis peetud ettekanne, mida ajaleht refereeris pealkirja all „Kord kõnelevad kõik inimesed ühist keelt” ja mille põhitees oli see, et keeled sõltuvad vaid sotsiaalsetest oludest ning ühetaolisesse – nõukogude – olustikku istutatud eri rahvad hakkavad seega paratamatult kõnelema ajapikku ühte ja sedasama keelt (Kure 1940).

Endiste ajakirjade Eesti Keel ja Eesti Kirjandus asemele asutati 1941. aastal uus nõukogude ajakiri Eesti Keel ja Kirjandus, millest jõudis kuni Saksa vägede saabumiseni ilmuda viis vihku. Ajakirja esimese numbri lüheldane avakirjutis oli Kure „Mõtlemine ja keel ning nende ühiskondlik alus”. Selles tsiteeritakse peamiselt Marxi ja Engelsit ning tuuakse ära „Saksa ideoloogiast” nopitud aforism, mida marristid ja stalinistid kordasid lakkamatult ning mida kümmekond aastat hiljem kasutas relvana ka Stalin: „Keel on mõtete vahenditu tegelikkus [Stalini teksti tõlkes: vahetu reaalsus]” (Kure 1941: 7; vrd Stalin 1950: 34). Stalin tähistab sellega keele ja mõtlemise lahutamatut seost, mida aga tähistab sellega Kure – pole aru saada. Kohe seejärel tsiteerib ta Marri. Kirjutise põhipaatos peitub tõdemuses, et keel saab tekkida vaid tööprotsessi hõivatud olendil ehk inimesel. Sama ajakirja kolmandas numbris ilmus Ariste kirjutis „Lastekeele semasioloogiast”, mille aluseks olid päevikumärkmed oma tütre Marju-Ilona keelelisest arengust 1933. aastal mõne kuu jooksul enne kaheaastaseks saamist (Ariste 1941). Marri nime selles huvitavas töös ei mainita, kuid sõnade tähenduses toimuvate arengunihete kirjeldamine viitab Marri metoodika eeskujule.

Ajakirja teises numbris kirjutas Leningradi teadlane Dmitri Bubrich (Bubrihh) soome-ugri keelte uurimisest Nõukogude Liidus. Bubrich töötas aastail 1934–1949 Marri-nimelise Keele ja Mõtlemise Instituudi soome-ugri sektori juhatajana ning pidi seega tundma oma alluvuses tegutsenud Kuret. Bubrich tõstabki esile teoreetiliselt teenekat instituuti, mida tol ajal juhatas Meštšaninov, ja – ehkki ta ­polnud reaalses uurimistöös marrist, vaid marrismi ohver – määratleb keelt marristlikus vaimus. Siin on esindatud sellised tuntud motiivid nagu keel kui pealis­ehitus, keelte stadiaalne areng ja süntaks keele arenguastme kriteeriumina:

Keelt vaadeldakse kui peale-ehitist, mõtlemise kaudu, ühiskonna materiaalsel baasil. Ühtne, üldinimlik astmelt astmele tõusev ühiskonna materiaalse baasi arenemise protsess tingib lõppude lõpuks ka ühtsa, üldinimliku astmelt astmele tõusva keele arenemise protsessi – ühtsa keeleloomingu protsessi. Ühed inimesrühmad on selle protsessi plaanis rohkem edasi jõudnud kui teised. See protsess ilmneb kogu oma jõuga lause­ehituse alustes. (Bubrihh 1941: 86)

Juhtivaid nõukogude keeleuurijaid Marri ja Meštšaninovit mainib samas numbris ka Julius Mägiste (1941: 103).

Marri instituudi direktorilt Meštšaninovilt tõlgitakse sissejuhatav peatükk sama instituudi väljaandest „Üldine keeleteadus”; tõlget ei jõuta lõpuni avaldada, sest enne seda peatab ajakiri oma tegevuse. See on Marri teenete mõõdukas apoloogia, mille kulminatsiooniks on väited, et keele vormistiku asemel tuleb keskenduda sõna tähenduslikule seosele ühiskondlike arenguetappidega ning liikuda keelte võrdlemiselt edasi keeles sisalduva ajaloolise ainese analüüsile (Meštšaninov 1941).

Eesti teadlastest paistis marrismi saladustesse põhjalikumalt süvenevat ajakirja Eesti Keel ja Kirjandus innukaim kaastööline Valter Tauli ja seda kindla põhjusega: nimelt lootis ta marrismis leida tuge keele teadliku kujundamise ideele. Aaviku keele­uuendus ei olnud veel põlu alla langenud, Taulit paelus keelekorralduse teema ning ta oli veendunud, et „uute tüvisõnade hankimise moodustuseks tulevikus on kahtlemata sõnade loomine „kunstlikul” teel” (Tauli 1941a: 126). Tauli tutvustab Marri seisukohti üksikasjaliselt A. Rožanski venekeelset artiklit refereerides, peatudes pikemalt kineetilisel ehk käekeelel, niisiis häälikulise keele eellasel („käekeel on mõtlemine kätega”), ja toonitades, et ka Marr räägib „tuleviku ühiskeele kujundamisest” (Tauli 1941b: 165, 169).

Marri isikule ja õpetusele pani eesti kirjakultuuris krooni pähe Leopold Silber­stein (1900–1941), Berliinist pärit juudi soost slavist, kes 1933. aastal oli sunnitud Hitleri eest põgenema Tšehhoslovakkiasse, külastas 1936 Tartut ja sai judaistikaprofessori Lazar Gulkowitschi eestkostel 1937. aastal Tartu Ülikooli tšehhi keele ja kultuuri lektoriks. Silberstein esines hoogsalt ettekannetega akadeemilistes seltsides (võrreldes näiteks eesti ja tšehhi rahvuslikke liikumisi) ning publitseeris Eesti ajakirjanduses (nt artiklid tšehhi kirjandusest Loomingus). Ta hakkas Ariste juures õppima eesti keelt ning Ariste tunnistuse järgi sai selle kiiresti selgeks, hääldas laitmatult ja kirjutas vaid väheste vigadega (vt Herrmann 2015: 237–238, 331). Eesti­keelses omaeluloos 2. juulist 1940, mis oli lisatud taotlusele saada Eesti kodanikuks, kinnitab Silberstein, et peab ettekandeid ja kirjutab ka oma „kirjanduslikke töid otse eesti keeles” (RA, ERA.14.15.3759), ehkki Loomingus avaldatu oli ilmselt suuresti Johannes Semperi tõlge. Sarja „Suurmeeste elulood” tarvis saatis tema abikaasa Jenny (snd Herrmann), kes külastas Eestit aastal 1938, Tartu Ülikooli üld­ajaloo professori Peeter Tarveli tungival palvel oma doktoritöö põhjal kokku pandud käsitluse krahv Mirabeaust, mis ilmuski esmalt eesti tõlkes (Hermann 1940), saksa keeles alles 2013 (vt Herr­mann 2012: 171). Leopold Silberstein koostas sama sarja tarvis käsikirjas pooleli jäänud teksti Jan Amos Komenskýst. Ta lahutas oma abielu Jennyga 1939. aastal ja abiellus jaanuaris 1940 Tartu Ülikooli lõpetanud Tallinna vandeadvokaadi Malka Schli(e)f­steiniga, kes astus sama aasta sügisel NKVD teenistusse, paistes kuulu järgi silma oma julmusega (vt Raid 1954: 240). Nõukogude ajal õpetas Silberstein Tartu ülikoolis vene keelt. Nii Gulkowitsch kui ka Silberstein olid nende mõnekümne juudi seas, kes jäid pärast Saksa vägede sissetungi Tartusse ja hukati seal 1941. aasta juulis.

Ajakirja Eesti Keel ja Kirjandus 1941. aasta veebruarinumbris avaldas Silber­stein oma viimaseks jäänud kirjutise „Nikolai Jakovlevitš Marr – Nõukogude Liidu suur keeleteadlane”. See on kõrgstiilne ülistuslaul universaalgeeniusele, Descartes’i ja Leib­nizi mantlipärijale, kelle kõikehõlmav õpetus annab kogu inimkonnale uue maailmapildi. Teisalt aga pakutakse päris head ülevaadet Marri ideede kujunemisest ja nende põhilistest jõujoontest, kusjuures välditakse nii-öelda ohtlike momentide (nt nelja algsõna) esitust. Silbersteini olid juba Prahas paelunud rassiprobleem ja rassistlikud teooriad, mida ta vaagis aasta varem Tallinnas ilmunud saksakeelses brošüüris, kus muuseas tõrjutakse Gregor Mendeli ja August Weismanni rajatud geneetikat kui rassilise determinismi hooba ja tuuakse sellele vastukaaluks Jean-Baptiste de Lamarcki õpetus elu jooksul omandatud tunnuste päritavusest (Silberstein 1940: 12–16). See on arusaam, millega ta ennetas pärast Teist maailmasõda Nõukogude Liidus tuule tiibadesse saanud lõssenkismi (vt edaspidi). Ja sel foonil pole imestada, miks Silberstein maalib Marri kui „võimsat antirassisti”, kes eitas indoeuroopa keelte sarnasust neid kõnelevate rahvaste rassilise ühtsuse alusel ja ühtlasi indoeuroopa algkeelt (Silberstein 1941: 92, 99). Geneetilise suguluse asemel rääkivat Marr keelte sarnastumisest ehk sugulaslikkuse tekkest sotsiaalmajanduslike kontaktide taga­järjel, ühiskondlike ja keskkonnategurite mõjul. Oma artikli eelviimases lõigus teeb Silberstein kummarduse Tartu ülikooli prorektorile Kurele kui Marri instituudi kasvandikule ja marristliku mõtlemisviisi tagatisele Eesti kõrghariduses.

Marrism sai Eesti kõrgkoolis taas kohustuslikuks pärast Teist maailmasõda uue Nõukogude okupatsiooni tingimustes. Et Ariste oli 1945. aasta maist kuni 1946. aasta maini arreteeritud, siis luges keeleteadust Tartu ülikoolis taas Kure, kes töötas sel ajal küll juba Tallinna asutustes ning külastas Tartut iga kahe nädala tagant (Vääri 1991: 88–89). Loomupäraselt jätkas ta marristliku vaimu levitamist. Ariste naastes ta lahkus Tartust, kuid andis marristliku kampaania kõrghetkel Tallinna Õpetajate Instituudi direktorina sellele hoogu ajakirjanduses (nt Kure 1950c). Ka Ariste ei olnud pärast vanglavintsutusi enam päris endine mees, vaid rüütas oma mõtteid osalt marristlikku kuube. Ta ise on meenutanud: „Loenguid pidi pidama Marri keele­teaduse vaimus. Teine asi oli, kas ise seda õpetust uskuda või mitte, aga tudengitele tuli seda tuupida. Lausa hädaohtlik oli rääkida keelte sugulusest ja alg- või lähtekeelest.” (Ariste 2008: 277) Aastal 1947, kui Leningradis peeti maha üle­liiduline soome-ugri keeleteaduse konverents, külastas Ariste Marri instituudi direktori Meštšaninovi kodu.

Seinal olid kõrvu J. Stalini ja N. Marri portreed. Mõlemal oli pühenduskirjutis I. Meštšaninovile. Raamatud olid riiulil keelkondade või keeleteadusharude järgi. ­Silmitsesin iberokaukaasia keelte kohta olevaid teoseid. Riiulil oli ka N. Marri prantsus­keelne teos kartveli keelest. Võtsin selle kätte. Esi­lehel oli kirjastusfirma kõrval SJ, s.o. Societas Jesu. Küsisin akadeemik Meštšaninovilt, kuidas on see võimalik, et jesuiidid on avaldanud kommunisti teose. Akadeemik vastas, et N. Marr oli ise ka jesuiit! (Ariste 2008: 279)

Aastal 1948 hakkasid üle NSV Liidu puhuma eriti jäised tuuled ja marrismi ­sunniti ülikoolides õpetama käsukorras sellele pühendatud erikursuste raames (vt Kasjan 2008: 100–113). 1949. aasta maikuust pärineb NSV Liidu TA presiidiumi otsus, milles öeldakse, et nõukogude keeleteaduse areng saab kõne alla tulla üksnes „N. J. Marri poolt märgitud teel” (Raag 2008: 234; Thomas 1957b: 347). Tartu ülikoolis võeti 1950. aasta suveks plaani teaduslik sessioon teemal „Keele­sugulusest Marri uue keeleõpetuse järgi” (Vääri 1991: 95). Keegi ei osanud ette näha, et tol suvel nõuti juba hoopis teist sorti jutte.

Ehkki marristlik sundus kehtis vähem kui paar aastat, lõi see haavu nii mõnessegi isikulukku. Tartu ülikooli dotsent Arnold Kask avaldas 1946. aastal igati usaldusväärse, rikkaliku faktograafiaga ülevaate eesti keele ajaloolisest arengust keskkooli XI klassile, mille avangusse oli sisse monteeritud lühiülevaade „akadeemik N. Marri” vaatest kineetilisele keelele kui häälikulise keele eellasele. Paaril leheküljel tehakse veel juttu keelest kui pealisehitusest, mis sõltub tootmisprotsessist, ning tsiteeritakse Marxi ja Engelsit. Edaspidi aga käsitletakse keelkondlikku sugulust kõigiti vana­moeliselt võrdlev-ajaloolises vaimus, tutvustatakse kümnel leheküljel põhjalikult Aaviku keeleuuendust, mainitakse teisigi poliitilisse pagulusse läinud teadlasi, Oskar Looritsat ja Andrus Saarestet, samuti Elmar Muuki, kellest polnud veel teada, et ta suri Siberi vangilaagris (Kask 1946: 3–6, 78–88, 94). Teose vastutavaks toimetajaks oli Kristjan Kure. Tema vastutada oli ka raamatu mahult ligi poole võrra vähendatud uustrükk, mille sissejuhatuses antakse juba otsesõnu teada, et ülevaade toetub „peamiselt” Marri seisukohtadele (Kask 1949: 3) – mis oli tegelikult ilus vale, sest midagi eriliselt marristlikku ei saanud raamatust nüüdki avastada. Alapeal­kirjades oli sajanditele lisatud ühiskondlike formatsioonide nimed („feodaalaegne eesti keel”, „eesti keel kapitalismiajastul”), kuid need jäid vaid tühjadeks siltideks, mida Kask (1956: 10) ise hiljem küll kahetses. Sisulised kaod tulenesid peamiselt mahu vähenemisest ja mõningaist hinnanguist. Nii näiteks vahendatakse keeleuuendust juba taunivas raamistuses nimesid nimetamata, nagu ka Eesti Vabariigi aegset keelekorraldustööd, ja lõpetatakse teos „tabava” märkusega Stalinilt. Juba Pravda diskussiooni täishooga käies esines Kask veel 21. mail 1950 Emakeele Seltsis Marri-meelse ettekandega eesti kirjakeele klassiolemusest, detsembrikuus mõisteti marristlik väär­õpetus samas seltsis ühiselt hukka (Ahven 1955: 11). Oma üldisest ettevaatlikkusest hoolimata ei õnnestunud Kasel vältida marristi nime. Järgmisel aastal juhendas ta aga juba kooliõpikute „restaliniseerimist” (vt edaspidi).

Veelgi raskem ja omamoodi tragikoomiline oli Ariste tõmmatud loos. Ariste tõrkus tükk aega midagi Marri kohta kirjalikult avaldamast, kuid 1949. aasta kevadel professoriks saades tuli see kohustuslik andam ikkagi tuua. Ta tutvustas ajaloo-keele­teaduskonna õppejõudude seminaril Meštšaninovi artiklit „Olukorrast keele­teaduses”, kus seatakse rööbiti „keeleteadlase-arheoloogi” Nikolai Marri ja agro­bioloogi Trofim Lõssenko „pöörettekitavad” vaated, mis vastanduvad „veismanistlikele”, see tähendab, geneetilis-rassistlikele seisukohtadele; samal koosolekul refereeris Kask teise juhtiva marristi, Fedot Filini artiklit (Palmeos 1949). Ariste kuulutas võrdlev-ajaloolise keeleteaduse ja noorgrammatikute seisukohad ekslikuks ning ütles lahti „rassismi ja šovinismi teenistuses olnud” algkeele mõistest keelelise suguluse vaatlusel (Ariste 1949a, 1949b; vt ka päevikumärget Ariste 2008: 343). „Eesti keel on saanud sugulaseks teiste soome-ugri keeltega majanduslikul taustal toimunud ristumiste kaudu, mitte aga põlvnemise teel ühisest algkeelest.” (Ariste 1950a, vt ka 1950b) 1950. aasta aprillis kõneles Ariste säärasest sugulusest ka Emakeele Seltsis (Ahven 1955: 11).

Ainult kümme päeva enne Tšikobava marrismivastast manifesti kiidab Ariste kolleeg Kaske selle eest, et too „on võtnud omaks akad. N. Marri uue keeleõpetuse printsiibid ning on olnud nende järjekindlaks levitajaks niihästi õppetöös, teaduslikes ja populaarteaduslikes ettekannetes kui ka trükis avaldatud kirjutistes” (Ariste 1950d). Vaid neli päeva enne Tšikobava pommlööki kutsub ta üles avaldama Tartu päevalehes Edasi marristlikule keeleteadusele pühendatud materjali, et võidelda rassismi ja kosmopolitismi vastu (Ariste, Laugaste 1950). Veelgi enam, Ariste püüdis isiklikult osaleda Pravda diskussioonis, saates sinna Marri vaateid pooldava kirjatüki, mida õnneks ei avaldatud (Vääri 1991: 96). 1950. aasta märtsi lõpus oli toimunud EK(b)P keskkomitee kurikuulus VIII pleenum, mis kannustas hirmu kogu haritlaskonnas. Ka Ariste palavikuline tegevus näitab peataolekut ja tema kehva vaistu stalinistliku psühholoogia mõistmisel.

Kaks ja pool kuud hiljem peab Ariste häbiväärselt oma patte pihtima („sattudes üldise N. Marri pärandi ülehindamise mõju alla on ka allakirjutanu oma mõningais ajalehekirjutustes ja avalikkudes ettekannetes lähtunud vääralt seisukohalt”) ja kirjutama stalinlikust murrangust nõukogude keeleteaduses (võrdlev-ajaloolise lähenemise maine taastamisest), aga saadab mürginoole teele ka Kure poole, sest just see õpetanud keeleteaduse asemel „kohvipaksult ennustamist” (Ariste 1950e). Ariste kiidetud eeskujulik marrist Kask (1950) raputab tuhka pähe nii Aristele kui ka iseenesele ning annab samuti magusa kättemaksuhoobi marrismi maaletoojale Kurele. Veel aasta hiljem sarjab ta marristide „kohvipaksult ennustamist” (Kask 1951b). Hea, et Kure näol oli võtta hästi maandav piksevarras! Olnud varem survestatud Marri eiramise tõttu, sattus Ariste nüüd – nõukoguliku loogika näitliku ohvrina – löögi alla kui marrist. Ülikooli juhtkond tegi otsuse: „Meie ülikooli keeltekateedrite õppejõud prof. Ariste, dots. Kask jt., kes varem asusid Marri „uue keeleõpetuse” positsioonidel, peavad mitte üksnes lahti ütlema oma senistest vigadest, vaid ka tegudega näitama oma üleminekut uuele teele – marksistliku keeleteaduse arendamise teele” (Seltsimees Stalini… 1950). Seda nad saidki teha oktoobri lõpus korraldatud konverentsil, kus professor pidas ettekande teemal ,,J. V. Stalin keele tekkimisest ja arenemisest” ning dotsent teemal „J. V. Stalin keele sõnavarast” (TRÜ 1950). Muuseas võttis konverentsil sõna vanemõpetaja Villem Ernits, kes levitanud seal ebamarksistlikke hoiakuid (Palmeos 1950). Ariste ja Kask said sarjata ka töö eest eesti keele ringis, kus polnud toimunud arutelu Stalini teoste üle (Siimann 1950).

Ühes tolleaegses ülestähenduses kurdab Ariste iseendale, et „inimesed ja aja­lehed (Edasi, Rahva Hääl, TRÜ jt.) ei suuda küllalt põlastavalt ennast minu suhtes väljendada” (Ariste 2008: 345). Aasta hiljem said kolleegid teda siiski juba kaitsta, rõhutades, et Ariste on „pidanud arvukaid ettekandeid stalinlikust keeleteadusest, kuid on seda rakendanud ka oma keeleteaduslikes töödes ja kirjutistes” (Palmeos, Veski 1951). Ariste ise möönab, et keelelise suguluse vaatlus, mida akadeemik Marr pidas ebateaduslikuks, on tänu Stalini töödele taas päevakorral, sest „rassismi ja imperialismi teenistuses” seisvat see üksnes kodanlikes maades (Ariste 1951). Stalini „geniaalse sõnavõtu” teisele aastapäevale pühendatud pikas ajaleheloos ei kõneta Ariste „marksismi vulgariseerijat” ja „väärõpetuse” loojat Marri enam akadeemikuna. Tundub, et ta on pärast vahepealseid enesealandusi vaimse tasakaalu kätte saanud. Süüdlane on ammu teada: „Eesti NSV-s oli keeleteaduse arenemisele suureks takistuseks marristi K. Kure tegevus” (Ariste 1952a, vt ka 1952b, 1952c; Kask 1956: 10).

Stalini jõuline ja juhtumisi ka tervemõistuslik sekkumine keeleteaduse küsimustesse muutis olukorra sellel lahinguväljal märksa lihtsamaks, kui see oli tollal paljudes teistes valdkondades. Lingvistide eelis seisnes nüüd asjaolus, et suure juhi „geniaalseid” seisukohti tsiteerides võis teha igapäevast tööd põhiliselt selles laadis, nagu seda teha oli tahetud. Ei olnud enam mingit erilist proletaarset, bolševistlikku, sotsialistlikku, kommunistlikku ega materialistlikku keeleteooriat, tuli vaid toonitada Stalini sooritatud „pööret” ja töötada edasi vanas võrdlev-ajaloolises vaimus. Kui erinev oli situatsioon kirjanduses ja kunstides, kus võeti tarvitusele sotsialistliku realismi „dialektiline” relv, millega võis tappa mis tahes loomingu!

 

Stalinism eesti keele õpikuis

Marrismi käes kannatasid NSV Liidus peamiselt teadus ja ülikooliõpe, ehkki vaikimisi ja sageli sahtlisse kirjutades viljeldi sellest sisuliselt mõjustamata uurimistööd edasi ka 1930. aastate nõukogude teaduses (Mihhail Peterson, Lev Štšerba jt). Keskkool kujutas marrismile omamoodi passiivset vastupanukantsi: et Marri spekulatiivse akrobaatika harrastamine käis seal õpetajatele ja õpilastele üle jõu, siis jätkati keeleõpet suuresti vanas vaimus.

Marrismile ei antud pikalt aega õitseda ka eesti kooliõpetuses. Vaevalt suudeti end hakata sellega harjutama, kui saabus stalinlik käsk see keelustada. Hüpoteetiliselt oleks huvitav jälgida marrismi sisseimbumist kooliõppesse alates 1948. aastast ja selle tõrjumist suure juhi sõnadega tema 1950. aasta ülimusliku otsuse järel. Tegelikkus osutub märksa proosalisemaks. Kooliõpikute konservatiivset maailma mõjustas marrism üsna napilt ja mõõdukas vormis. Peamiselt torkab silma marrismi – kui nii-öelda tulemata jäänud tondi – tagantjärele tõrjumine Stalini seisukohtade valguses. Võib oletada, et enamasti ei saanud õpilased üldse aru, kas ja mille üle keeleõpetuses piike murti; nemad lugesid vaid suure juhi tõtt kuulutavaid tsitaate. Järgnev ei taotle anda ammendavat ülevaadet stalinistliku keelekultuuri kahe tiiva võitlusest meie õpikukirjutajate teadvuses, vaid esitab kooliklasside kaupa mõningaid tähelepanekuid.

Viktor Ordliku (1951) IV klassi õpik midagi keelepoliitiliselt erutavat ei sisalda. Sama õpiku uuendatud variant hakkab järgmisel aastal pihta Stalinilt laenatud motoga keelest kui tööriistast ehk suhtlemisvahendist ning pakub veidi hiljem „Sõnaliikide” motona niisama neutraalse Stalini lause (Ordlik 1952: 3, 39; vrd Stalin 1950: 19–20). Raamatu õpilasele suunatud põhiteksti Stalini tarkussõnad ei sekku.

Karl Praakli V klassi eesti keele õpiku mõlemas trükis paelub pilku – siinse käsitluse järgmist osa silmas pidades – näitelause „Akadeemik Lõssenko julged katsed on muutnud mitmed taliviljad suviviljadeks, mis annavad väga kõrgeid saake” (Praakli 1949a: 81, 1950a: 89). Keeleideoloogilisi passaaže ei sisalda ka Praakli VI klassi õpikud, mis on samuti ilmunud enne Stalini sekkumist keele­väitlusse. Praakli pakub sõnavara rikastamise ühe võimalusena välja sõnade kunstliku moodustamise, tuues näidetena muu hulgas Aaviku loodud sõnu (Praakli 1949b: 139, 1950b: 140). See võimalus praagitakse mõned aastad hiljem välja põhjendusega, et sõnade kunstlik meisterdamine lähtus katsest „luua eesti kodanlusele oma klassidialekt” ning marksistlikus (loe: stalinlikus) keeleteaduses polevat sellele asu (Valgma 1952: 13).

„Ideoloogiavajak” valitseb ka Rudolf Reimani varasemates VII klassi õpikutes. Lühikeses teoreetilises ülevaates sõnavara ajaloolisest muutumisest ja rikastumisest võib aimata ainult õrna marristlikku vinet, kusjuures Praakli eeskujul möönab Reiman sõnade kunstliku loomise võimalust; järellisandit tutvustab muu hulgas lause: „Lõssenko, meie sajandi kuulsamaid loodusteadlasi, töötab tihedas kontaktis kolhoosnikute laiade hulkadega” (Reiman 1949: 80–82, 47, 1950: 97–99, 56).

VII klassi õpiku mõni aasta hilisem teisend, kus kaasautoriks on Johannes Valgma, hakkab aga pihta ja annab ka edaspidi käsitlusele hoogu keeleideoloogiliste tsitaatidega Stalinilt (Valgma, Reiman 1953: 3, 36). Analüüsida pakutakse muu hulgas katkendeid jaroviseerimisest ehk taimede arengu mõjustamisest madala temperatuuriga, mida propageeris Lõssenko, ja Lõssenkole lähedase rakubioloogi Olga Lepešinskaja töödest (Valgma, Reiman 1953: 56, 76). Tuletusõpetust, liiati sõnade kunstlikku loomet, enam ei käsitleta.

Kooda saabub raamatu lõpus kümneleheküljelise peatükiga „Jooni stalinistlikust keeleõpetusest”, milles antakse kokkuvõte Stalini 1950. aastal ilmunud „geniaalsetest töödest” nõukoguliku keeleteaduse õigesse rööpasse seadmisel ja mis on nähtavasti stalinliku lingvistika haripunkt meie koolikursuses (Valgma, Reiman 1953: 81–93). Raamatu käsikiri oli ladumisele antud vahetult enne ja läks trükki vahetult pärast Stalini surma märtsis 1953. Kokkuvõte stalinlikust keelekäsitusest on maitsestatud eesti keelt kui ajaloolist võitlusvahendit puudutavate lõikudega ning mööda ei pääseta Stalini sedastusest, et üks ja seesama „keel on teenindanud ja teenindab ühtviisi kõiki ühiskonna klasse”. Käe kergel värinal, aga diktaatori tujukat mõtet ­täpselt parafraseerides pannakse paberile lause: „Nii teenindasid kõik praeguste nõu­kogude rahvaste keeled vana, kodanlikku korda, kuid teenindavad niisama hästi uut, sotsialistlikku korda” (vrd Stalin 1950: 6). Stalinile toetudes rõhutatakse, et inimese mõtlemine kujuneb keele, täpsemalt tema emakeele pinnal, selle arenguks on tähtis eeskätt rikas sõnavara, mille tuumaks on sõnavara püsivaim osa, põhifond, kuhu paigutatakse ootamatult ka sõnad partei, kolhoos, kommunism jt – seda põhjendusega, et olles küll keeles suhteliselt uued, „on ette näha, et nad jäävad keelde püsima väga kauaks”. Autorid ilmselt ise ei märkagi, et säärases väites peitub allaneelatud kokkulepe marrismiga, mille kohaselt uus ühiskondlik formatsioon toob kaasa uue keele. Antimarristlik on seevastu sedastus, et põhisõnavarast veelgi vastupidavam, „kõige püsivam element keeles on aga tema grammatiline ehitus”, niisiis esmajoones vormiõpetuse ehk morfoloogia valdkond. Korraks mainitakse ka Marri, kes olevat ekslikult arvanud, et inimene saab mõelda ilma keeleta.

Võib oletada, et stalinliku lingvistika tutvustajaks oli raamatu uus kaasautor Valgma, kes töötas õpetajate täiendusinstituudi eesti keele ja kirjanduse kabineti juhatajana ning oli aasta varem avaldanud kriitilise artikli Stalini õpetuse „vähesest ja pinnalisest” käsitlemisest eesti kooliõpikuis. Selles öeldakse muuseas järgmist:

Meie emakeeleõpetuses toimus J. V. Stalini tööde ilmumisega põhiline murrang. Ilmusid uued programmid ja nende programmide põhjal koostatud õpikud. Programmide seletuskiri annab tähtsamad sätted eesti keele õpetamise ümberkorraldamiseks: kümnel leheküljel on esitatud stalinliku keeleõpetuse alused ja põhimised juhtnöörid nende teostamiseks koolitöös. Programmides enestes nimetatakse lähtekohana J. V. Stalini õpetust. (Valgma 1952: 9–10)

Reaalsuses tähendas ümberkorraldus peamiselt Stalini 1950. aasta keeleartiklite refereerimist ja tsiteerimist. Valgma viibutas näppu sellesama VII klassi õpiku suunas, mida ta ise seejärel täiustama asus. Ta tõi välja emakeeleõpetajate arusaama, et kuna marrism polnud Eestis juurdunud, siis pole tarvidust minna seda ka Stalini juhtnööride järgi välja rookima ja keelt võib edasi õpetada endisel moel. Seda elu­tervet arusaama pidas Valgma kodanlikuks eksituseks, sest Stalini õpetusel olevat täiesti uus sisu. Ta hoiatas sõnade tähenduse ning semantika marristliku ületähtsustamise ja „süntaksi primaadi” eest, nõudes suuremat tähelepanu morfoloogiale, sest keele grammatiline luustik oli Stalini järgi selle püsivaim element. Igatahes võimaldas Stalini positsioon edendada emakeele süvendatud õpet, eriti kui nõustuti vene keele kui nõukoguliku suhtluskeele rööbitise tarvitusega.

Kristjan Kure oli eesti emakeeleõpikute autorina erilise taustaga isiksus (vt eespool). Hoolimata marristlikust väljaõppest ei kanna ei tema koos Bernard Söödiga (ilmselt põhiautor) paberile pandud ega mõned aastad hiljem tema toimetatud ja valdavalt vormiõpetusele pühendatud „Eesti keele grammatika keskkooli VIII klassile” mingeid marrismi tundemärke. Väited laadis „keel ja mõtlemine on teineteisega seotud, nii et ei ole keelt ilma mõtlemiseta ega mõtlemist ilma keeleta” (Kure, Sööt 1946: 5) või „keel on mõtlemise teostamise vahend” (Kure 1949a: 3) annavad märku pigem sellest stiilist, mida Stalin kasutas Marri vaadete tõrjumiseks.

„Stalinliku pöörde” järel sai keskkooli vanemate klasside emakeeleõpikute ümbertöötamise juhiks Tartu ülikooli dotsent Arnold Kask, kes oli ühtlasi Eesti NSV TA Keele ja Kirjanduse Instituudi keeleuurimissektori juhataja ja sellena asja vajalikkust vaaginud (Kask 1951a, 1951c). Söödi ja Kure õpiku töödeldud variant, mille käsikirja koostasid Kase juhendamisel Gerda Laugaste ja Magda Teder, hakkab pihta Stalini lingvistiliste juhtnööridega ja jätkub tema vormi­õpetust ülendava hinnanguga, millele hiljem lisanduvad näited laadis „J. V. Stalini keeleteaduslike tööde ilmumine kujunes tähtsaimaks sündmuseks kogu nõu­kogude eesrindlikule teadusele” (Kask jt 1951a: 3–4, 48, 133). Analüüsitakse ka Stalini enda kõneldud teksti (Kask jt 1951a: 164–165, 1952a: 145, 147). Õpiku „parandatud trükk” toob järgmisel aastal viie lehekülje pikkuseks paisunud sissejuhatuse stalinliku keelekäsituse põhimõtteist, kus põhiväiteiks on see, et keele sõnavara muutudes säilib püsivana ikka selle põhifond, ning et keele grammatika on kui selle sõnastuslik geomeetria, mille reeglid kehtivad aastatuhandeid (Kask jt 1952a: 3–7).

Kure IX klassi õpik käsitles tuletus- ja lauseõpetust ning ilmus vahetult enne Stalini keeleartikleid. Sõnavara ajaloolise muutumise kirjeldus raamatu algul võib evida kerget marristlikku hõngu, kuid põgus tsitaat Stalinilt („keel on arenemise ja võitluse tööriist”) on samuti kohe käepärast (Kure 1950a: 5). Ariste sõnul ajas jutt Aaviku keeleuuendusest Kurel ikka harja punaseks, sest see olevat olnud „kodanlik pealisehitus” (Ariste 2008: 225), ent hoolimata sellest möönab Kure oma õpikus kunstliku sõnaloome mõningaid saavutusi, tuues näiteks – nimesid nimetamata – peamiselt Aaviku sõnu (Kure 1950a: 17). Üldiselt jätab ka see Kure õpik üsna akadeemilise, eestikeskse ja siinses kontekstis niisiis pigem sümpaatse mulje.

Selle kollektiivne töötlus ilmus aasta hiljem taas Kase juhendamisel, lõpliku käsikirja koostajaiks on märgitud Kure ja Valgma. Tegu on nüüd puhtalt lause­õpetusega, Stalini nimi on toodud juba esimesse alapealkirja („Seltsimees Stalin lauseõpetusest”) ja teos hakkabki pihta Stalini mahukamaks paisutatud mõtteavaldustega keelest kui suhtlusvahendist. Vaikimisi nõjatub poleemikale marrismiga taas Stalini rõhu­asetus grammatikast (vormiõpetusest) kui lauseõpetuse alusest (Kask jt 1951b: 3–4, 7). Keeleideoloogiliselt tähtsaim on mõttekriipsu tarvitamist näitlikustav tsitaat Stalinilt: „Keeleteaduses valitsenud araktšejevliku režiimi likvideerimine, loobumine N. J. Marri vigadest, marksismi juurutamine keeleteadusse – niisugune on minu arvates tee, mida mööda käies võiks tervendada nõukogude keeleteaduse” (Kask jt 1951b: 159–160; vrd Stalin 1950: 30, 1952: 29). Lisandi kasutamist ilmestab väide, et „meie suure teadlase Olga Lepešinskaja avastused bioloogia alal on murrangulise tähtsusega” (Kask jt 1951b: 40). Õpiku parandatud trüki algusse on aasta hiljem lisatud veel üks diktaatori vaimuvälgatus grammatikareeglite sünnist mõtte liikumisel üksikult üldisele (Kask jt 1952b: 5).

Kure koostatud X klassi õpikutes, mis ilmusid nii 1948., 1949. kui ka 1950. aastal – viimane vahetult enne Stalini sekkumist keelediskurssi –, on tähendus­õpetuse (semasioloogia) alal autoriteediks varjamatult Marr. Peatükis „Sõna tähenduse muutumise seadusi” tuuakse rohkelt Marri esitatud näiteid selle kohta, kuidas sõna häälikulise külje püsides on eluliste funktsioonide survel muutunud selle tähendus. Samuti seotakse sõna erinevad tähendusvarjundid sotsiaalsete klasside omavaheliste vastuoludega.

Akadeemik N. Marr seletas ka, mispärast ladina sõnad sol = päike ja sal = sool on ühist algupära. Päikese käes kuivatati kala, et teda hoida riknemise eest. Sool astus selles majanduslikus funktsioonis päikese asemele ja sai temalt oma nimetuse. [---] Marr näitas ka, et üks sõna võib saada vastandlikud tähendused. [---] Tuleb ka seda meeles pidada, et ühiskonnas, kus on olemas antagonistlikud klassid, on see, mis ühele klassile on hea ja kasulik, teisele paha ja kahjulik. (Kure 1948: 183–186)

See peatükk jääb põhiliselt samal kujul alles Kure õpiku järgmistesse, kirjade järgi küll ümbertöötatud trükkidesse (Kure 1949b: 118–121, 1950b: 115–118). Muudatusi tehakse vaid üksikasjades, nii kaob näiteks 1950. aasta väljaandes Marri nime eest ära lisand „Kaukaasia jafeedi keelte uurija”. Kure tähendusõpetuse käsitelu X klassis ongi ilmselt see koht, kus Marri nimi tungib meie koolikeelde kõige sügavamalt. See võimaldas Kasel pärast stalinlikku korrektiivi teha Kure õpikute peale kurja häält (Kask 1950). Samas tuleb tunnistada, et Kure hoidub õpikus marristlikest liialdustest ja tutvustab pigem Marri kui lingvisti helgemat poolt.

X klassi õpiku uustrükis aastast 1951, kus Kurele oli abiks tulnud viis autorit ja mille lõpliku käsikirja koostas Kase juhendamisel Elli Koff (hilisem Riik­oja), tsiteeritakse esimesel viiel leheküljel usinasti „lingvistilist” Stalinit, kuid segatakse leeme sisse ebateadlikult ka marristlikke vürtse. Nii tuuakse eesti juursõnadest ehk sõnavara põhifondi püsivaimast tuumast neli näidet: käsi, meel, ase ja – partei (Kask jt 1951c: 4)! Stalini õpetusest tulenevalt rõhutatakse kohe alguses jälle, et eriti olulised on keele kaks põhikülge: sõnavara ja grammatiline ehitus (vrd Stalin 1950: 22). Semasioloogia osa on kokkusurutum ning peatükis sõna tähenduste ajaloolisest muutumisest Marri nime ja näiteid enam ei tooda, ehkki käsitluse laad on põhiliselt endine. Selle õpiku parandatud trükk järgmisel aastal uut ei paku, lihvitud on kohati ideoloogilisi rõhke, nii näiteks on peatükk „Nõukogulik sõnavara eesti keeles” pealkirjastatud nüüd kujul „Nõukogude ajastu sõnavara eesti keeles” (Kask jt 1952c: 10).

Kase XI klassile kirjutatud ülevaateid eesti keele ajaloolisest arengust (1946, 1949), kus Marri nime mainitakse peamiselt silmapetteks, käsitleti eespool.

Kokkuvõttes võib vaid korrata, et suur lahing kahe Gruusiast võrsunud keele­teoreetilise isemõtleja, Marri ja Stalini vahel eesti koolilapse teadvusse vist ei jõudnud. Marri semasioloogilisi ideid tutvustatakse tasakaalukal moel veidi lähemalt vaid Kure X klassi õpikuis aastaist 1948–1950. Pikem kokkuvõte Stalini keele­käsitusest paigutati omaette peatükina 1953. aasta VII klassi õpikusse, mis ilmus juba pärast Stalini surma. Stalinlike tsitaatidena külvati „geniaalseid” teri muidugi ka teistesse 1950. aastate alguse õpikutesse. Et aga Stalini lähenemisnurk ühtis põhiliselt tavapärase võrdlev-ajaloolise keeleteaduse omaga, siis midagi ekstra­vagantset sellega laste teadvusse ei istutatud. „Uudne” oli see ainult neile, kes olid olnud Marri ideede kaasajooksikud. Et Stalini keelealased artiklid olid ilmavalgust näinud põrmustavas poleemikas Marri õpetusega, seda lapsed ilmselt ei aimanudki.

 

Ajaloolised metanarratiivid

Ei jõuta siinkohal pikemalt vaagida põhjusi, mis sundisid diktaator Stalinit keelelise omakandimehe õpetust hukka mõistma. Võitlevad marristid osutasid oma teostes mitte ainult Marri, vaid ka Stalini töödele, ja võib-olla oligi üks ajendeid lihtsalt see, et marrism – milles oli ka hästi aimatavat juudi salasõnateaduse vaimu – esitles end laias maailmas edevalt keeleteadusliku stalinismina. Ükski diktaator ei salli, kui nimeliselt temale toetudes levitatakse ideid, millele ta ise pole oma „autoriseeritud” heakskiitu andnud ja mis teda mingis aspektis lausa ärritavad. Haavata võis suurt juhti ka gruusia keele suhteliselt ebakindel asend, eriti aga uue võimsa poliitilise ­liitlase Hiina lingvistiline madaldamine Marri stadiaalses hierarhias. Küllap oli peamine siiski võimuküsimus. Üks diktaatorliku meelevalla „värskendamise” vahendeid on otsuste ettearvamatus, mis võimaldab ootamatu löögiga kõrvaldada iga liiga esiletungiva rivaali. Ning kahtlemata tuli Stalini toetus vanale võrdlev-ajaloolisele keele­teadusele, mille poliitiline eesmärk oli marristliku võimupaise purustamine, õpetlaste enamuse jaoks ootamatult. Lisaks tõstis selle otsuse „mõistlikkus” taas suure juhi autoriteeti.

Aga Stalini ja Marri keelelise kokkupõrke taga olid varjatult palju avaramad ajaloolised narratiivid. Neid võimaldab fokuseerida pilguheit sellele, mis toimus samal ajal teistes nõukogude teadusharudes. Rööbiti marrismi sõjaka pealetungiga 1948. aastal puhkes NSV Liidu põllumajandusteaduses õitsele ukraina päritolu akadeemiku Trofim Lõssenko (1898–1976) agrobioloogiline mõtteviis ehk lõssenkism. Ehkki Lõssenko juhtis aastast 1936 Odessas asuvat Üleliidulist Aretusgeneetika Insti­tuuti ja aastast 1941 – pärast oma teadusliku rivaali Nikolai Vavilovi arreteerimist³ – NSVL TA Geneetika Instituuti Moskvas (püsis sel ameti­kohal kuni 1965. aastani), tähistas lõssenkism olemuslikku vastuseisu Gregor Mendeli rajatud pärilikkuseõpetusele ehk geneetikale. Ajalooliselt nõjatus see prantsuse teadlase Jean-­Baptiste de Lamarcki XVIII–XIX sajandi vahetusel küpsenud evolutsiooniteooriale ning on käsitletav neolamarkismina.

Oma peateoses „Zooloogia filosoofia” (1809) sõnastas Lamarck järgmise seaduse:

Kõik see, mille loodus on lasknud isendeil omandada või kaotsi minna keskkonnatingimustes, mis nende sugu on pikka aega mõjustanud, olgu siis kas mõne elundi eelistatud kasutuse või mõne kehaosa pideva puuduliku tarvitamise tõttu – kõik see kantakse sigimise teel edasi uute isendite põlvnemisse, eeldusel, et omandatud muutused on ühised mõlemale soole, või [vähemasti] neile, kes on nende uute isendite [vahetuiks] soetajaiks. (Lamarck 1957: 69)

Siit saabki alguse veendumus, et indiviidi elu vältel omandatud tunnused on teatud tingimustel pärandatavad. Teisisõnu, „tarvitamisest ja mittetarvitamisest põhjustatud muutused (variatsioonid) elundi ehituses, mis isend oma elu kestel on omandanud, pärandab ta järglasile” (Piiper 1937: 24). Niisiis ei kandu geneetiline informatsioon edasi üksnes sugurakkude isoleeritud ühistöös. Kõik see, mis inimene või loom oma elu jooksul keskkonnaga kohaneda või seda muuta püüdes ette võtab või tegemata jätab, see, kuidas keskkond tema keha ja vaimu vormib, võib pärilikult edasi kandudes mõjutada tema järglaste füüsist ja psüühikat. Nagu näha, on esiteks ühes sellega võimsa tegurina töösse rakendatud keskkond, konkreetse isendi elamis­tingimused kui edasise pärilikkuse kujundajad. Teiseks on voli antud inimlikult vabale tahtele, isiksuse teadlikule valikule oma elu suunitlemisel. Kolmandaks toob omandatud tunnuste päritavus kogu pärilikkusprotsessi sisse senisest palju suurema dünaamika ja mitmekesisuse.

Lõssenko mõte liikuski selles voos, saades tuge kuulsa vene sordiaretaja Ivan Mitšurini veenetest pärilikkuse välispidiste mõjurite asjus (vt Kalling 2017). Diskussioonid pärilikkuse üle algasid nõukogude bioloogias juba 1930. aastail, omandasid teravama iseloomu 1935–1936 ja paisusid eriti laiaks 1939. aastal. Pärast Teist maailmasõda puhkesid need uue ägedusega ja tipnesid Lõssenko juhitud Üleliidulise Põllumajandusteaduste Akadeemia sessiooniga 31. juulist kuni 7. augustini 1948, kus Lõssenko pidas oma pikaajalise mõjuga programmkõne „Olukorrast bioloogia­teaduses”, mis avaldati ka Rahva Hääles (vt nt Parmasto 1988). Kaheks vastas­rinnaks olid sessioonil Lõssenko ja tema pooldajate esindatud neolamarkistlik leer ning Gregor Mendeli, August Weismanni ja Thomas Morgani mikrogeneetilisi ideid järgiv teadlas­kond, kes enamasti ei tunnustanud elu kestel omandatud pärilikkust; alustrajav oli see eitus just Weismanni õpetuses (Weismanni ja Morgani kohta vt Maimets 2012: 50–100). Sessioonil vastu võetud otsus kuulutas õigeks Lõssenko suuna ja mõistis hukka „mendelistlik-veismannistlik-morganistliku” kui idealistlik-reaktsioonilise õpetuse. Stalin seisis Lõssenko poolel, ehkki diktaatorina ei talunud väidetavalt tolle liiga suurt isiklikku ambitsiooni (vt Truškov 2019: 301–303). Sellest sai alguse lõssenkismi võidukäik, mis bioloogide väljaõpet Eestis siiski ei nurjanud (vt lähemalt Raudsepp 2009).

Eesti NSV põllumajandusteadlased reageerisid stalinlikule otsusele märksa kiiremini kui humanitaarid. 1946. aastal Eesti NSV TA liikmeks valitud Johan Eichfeld oli aastakümneid töötanud NSV Liidus, olnud Nikolai Vavilovi õpilane, saanud pärast tema arreteerimist 1940. aastal Üleliidulise Taimekasvatuse Instituudi direktoriks ja ühtlasi Lõssenko pooldajaks, aastal 1942 ka Stalini preemia laureaadiks – ning asus pärast Hans Kruusi arreteerimist 1950. aastal tema asemel tööle Eesti NSV TA presidendina. Aastal 1948 veel ametis olnud president Kruus nimetas Eichfeldi „tulihingeliseks mitšuurinlaseks ja akadeemik Lõssenko lähemaks kaasvõitlejaks” (Kruus 1948: 9). Eichfeldi eestvõttel saigi juba 1948. aasta oktoobris teoks teaduslik sessioon, mis avaldas toetust mõni kuu varem Moskvas vastu võetud otsustele. Põhiettekande pidas Eichfeld ise, kus valgustas arutelu ideedeajaloolist tausta.

Lahkhelide sõlmküsimuseks on elusorganismide loomuse ja pärilikkuse seaduste erinev mõistmine. [---] [Weismanni pooldajate vaadetest tuleneb] elu jooksul omandatud tunnuste ja omaduste pärandamise võimatus, samuti organismi muutuste põhjuste tunnetamise võimatus; järelikult pole võimalik ka pärilikkuse juhitav valitsemine. [---] Mikroskoobi all enam või vähem kõverdatud peenikeste pulgakestena paistvates kromosoomides asuvad veismannistide arvates nn. geenid, mis nimelt pidavatki olema nood pärilikkuse kandjad. [---] Geenide kaudu antakse tunnused ja omadused edasi vanemailt järglastele, ilma et sellest vanemate organism kui tervik osa võtaks. [---] Geenide omadustega ja nende asetuse ja ühinemise viisiga püüavad veismannistid seletada kõiki pärilikkuse ja muutlikkuse keerukaid nähtusi. [---] Kõik oleneb vaid geenide kombinatsioonidest ja nende juhuslikest muutumistest; see­juures geenide looduslikke muutumisi esineb õige harva [---]. (Eichfeld 1948: 24–25)

Sellisena kirjeldatud geneetika jätab üsna mehhaanilise mulje ja lihtsustava loosungi all „geenid otsustavad kõik” on see meile hästi tuttav ka tänapäeval. Richard Dawkinsi kuulus raamat „Isekas geen” (1976, e k 2014) esindab põhimõtteliselt sama lähenemist, sest just seal, nagu kirjutab Toivo Maimets (2012: 186), „esitas Dawkins oma kontseptsiooni geenidest kui sõltumatutest paljunejatest (replikaatoritest), mis vajavad kehasid vaid selleks, et geenid saaksid ühest põlvkonnast teise edasi kanduda”. Maimetsa seletusi maksab laiemaltki lugeda veendumaks, et needsamad probleemid, mille üle vaieldi 1948. aastal, on osutunud sama põletavaks käesoleva sajandi alguskümnendeil, näiteks kujul „milline osa inimese fenotüübist on põhjustatud geenidest ja milline keskkonnast (nn. nature versus nurture probleem)” (Maimets 2012: 153). Seejuures heidetakse avalikult silma Lamarckist lähtuvale mõtteviisile: „On kirjeldatud üha enam elu jooksul tekkivaid tunnuseid, mis päranduvad edasi ilma muutusteta DNA järjestuses” (Maimets 2012: 251). Teisisõnu, üha enam on isekale geenile hakanud kanna peale astuma isetu epigeen ehk geeniülene mõjufaktor (vt Kändler 2017; Epigeneetiline pööre 2014).

Lõssenko oli geenide ja keskkonna kahevõitluses asunud ühemõtteliselt keskkonna poolele: „Meie anname pärilikkusnähtusele teistsuguse määrangu kui see, mis oli geneetikas seni tarvitusel. [---] Elava keha vajaduste, s.o. elava keha pärilikkuse muutused on alati adekvaatsed [= vastavuses] väliskeskkonna tingimuste toimega, kui need tingimused on elava keha poolt assimileeritud.” (Lõssenko 1949: 4, 11) Pärilikuks osutub niisiis see, mida keha tajub kui talle antud keskkonnas otstarbekat. Üks viimaseid eesti keeles tehtud katseid läänemaise geneetika tulemusi Lõssenko õpetusse uputada oli ilmselt Oskar Priilinna (1964) populaarne käsitlus.

Ei minu eesmärk ega pädevus ole mõista õigust Eichfeldi kitsendava kriitika ja kitsa kujutlusvõimega geneetikute vahel. Oluline oli see, et stalinistlikus töölis­impeeriumis ei tohtinud kõrvuti eksisteerida kaht vastandlikku mõttesuunda. Üks neist tuli hävitada kõiki vägivallavahendeid tarvitusele võttes ja teisele tuli anda ainuõige paradigma privileeg. „Suure Stalini sõnad määravad kindlaks, mida meil tuleb mõista sõna „teadus” all” (Eichfeld 1948: 38). Lamarkismist välja arendatud lõssenkismis oli julgeid, kindlasti ka väärtuslikke ideid, aga selsamal hetkel, kui see kuulutati ainuõigeks riiklikuks doktriiniks, millele kõik muu vastandus kui liba­teadus, hakkas ta kiiresti kaotama oma teaduslikku tähendust. See teisenes normatiivseks ideoloogiaks, millega püüti bioloogilise pärilikkuse osatähtsust organismide arengus alla suruda ja rõhutada vastukaaluks keskkonnatingimuste peaaegu absoluutset mõju orgaaniliste soodumuste tekkel. Usuti, et elu jooksul toimunud ­muudatused ehk omandatud tunnused võivad päranduda järglastele ja et selles protsessis osalevad kõik keharakud. Lõssenko „muutis suvivilju taliviljadeks, talveõrnu talve­kindlateks, talivilju suvi­viljadeks” (Eichfeld 1948: 33). Kahtluse alla võis langeda isegi liigi kui klassifikatsiooni põhiühiku mõiste, mis meenutas vägagi keelte geneetilise suguluse eitust marristlikus keeleõpetuses. Nii nagu Marr keelte jaoks, töötas ka Lõssenko taim­organismide jaoks välja oma „stadiaalse” arengu teooria. Paralleelina Lõssenkole edendas Olga Lepešinskaja uut rakuõpetust, mille tuumaks oli väide, et rakk ei pruugi tekkida mitte ainult teisest rakust, vaid igast pisimastki valkaine tilga­kesest organismis või isegi sellest väljaspool. Seegi mõttesuund pidi rõhutama organismi kui terviku, kõigi tema rakkude rolli pärilikkuseprotsessis, ning ühtlasi tõrjuma Weismanni, Mendeli ja Morgani geneetikat, mis õhutavat takka rassiteooriaid (Lepešinskaja 1952: 16; vt ka Kalling 2017).

Marrism ja lõssenkism ulatasidki teineteisele käe nende meelest rassistliku pärilikkusemüstika eituses. Marrismikampaania uus laine 1948. aastal sai otseselt hoogu lõssenkismi võidukäigust, mispuhul Marri instituudi direktor Meštšaninov pillas hea kõrvutuse: võrdlev-ajaloolise lingvistika algkeele teooria on otsekui Weismanni müütiline pärilikkuseaine (Alpatov 2004: 147). „Lõssenko bioloogilised geenid moondusid keskkonna toimel niisama järsku nagu Marri lingvistilised „geenid” ehk tema neli algsõna” (Thomas 1957b: 346). Nii marrism kui ka lõssenkism nõrgestasid bioloogilist determinatsiooni ja võimendasid keskkonnamõjude tähtsust arengutegurina – üks inimliku keeletegevuse ning teine taime- ja loomakasvatuse vallas. Moodsamalt väljendudes tahtsid nad inimesi vabastada „geenide orjusest”, veendes neid, et „geenid ei otsusta kõike”, ning et keskkonnatingimusi muutes saab suunata organismide pärilikku arengut. Tuntud loosung oli ju see, et „me ei oota looduselt armuande”, vaid kujundame seda ümber omaenda huvide kohaselt. Need tagasi­lükatud „looduse armuannid” märkisid ka pärilikku ettemääratust, millesse inimene ei suutvat sekkuda. Sellele vastandati looduse ja ühiskonna teadlik ümberkujundamine inimese tegevuse toimel, inimlik tööprotsess – kõrgeim looduslik olemisviis! –, mille kaudu loodeti saada võim ka mikrobioloogilise pärilikkuse üle.

Hippolyte Taine’i järgi (1863) määras kultuurinähtuste laadi ära positivistlik mõjutegurikolmik „rass, miljöö ja moment”, niisiis „kaasasündinud ja pärilikud eeldused”, looduslik ja ühiskondlik ruum ning ajalooline hetk (Taine 1938). Kui geneetika ja võrdlev-ajalooline keeleteadus tõstsid eelisasendisse „rassi” ehk (vastavalt bioloogilise või lingvistilise) pärilikkuse, siis marrism ja lõssenkism võimendasid pigem miljöö ja momendi ehk koha ja aja, loodusliku ja ühiskondliku aegruumi otsustavat toimet. Sellest on ka hästi näha, et teooria, mis tahab olla vähegi informatiivne, peab alati loobuma filosoofiliselt targast terviklusest („ilmatarkusest”) ja tegema aksioomide reas oma ahendava valiku. Selle valiku aluseks on teadlase elulised huvid ja kalduvused, mis esindavad enamasti palju avaramaid poliitilisi ja intellektuaalseid suundumusi. Ka pärilikkuse ja keskkonna vastasseis ulatub XX sajandist märksa kaugemale.

Aadliühiskonna lagunemise ja kodanluse tõusu ajastul alates XVIII sajandi teisest poolest hakati valitsevat aristokraatiat ehk aadlikihti paljastama kui vere­müstikal põhinevat fiktsiooni. Aadliprivileegide aluseks oli usk mitte ainult ­füüsiliste ja ­vaimsete omaduste, vaid ka moraali ja vooruste pärandatavusse põlvest põlve. Kodanlane võis omandada kui tahes hea hariduse ja peened kombed, olla kui tahes tark, andekas ja väärikas – aadli päriliku õilsuse lävendit ta aristokraatliku elutunde kehtides ikkagi ületada ei suutnud, sest selle selgrooks oli geenidel põhinev eel­arvamus. Kahe ühiskondliku äärmusena olid ühel pool pärusaadlikud, teisel pool pärisorjad, vastastikku eluliselt seotud päriliku staatusega kastid. Nende „pärilikult seotud” kihtide vahel asetsesid valentsilt vabad kodanlikud ideoloogid, kelle üks põhilisi ülesandeid alates valgustusest oli veenda maailma selles, et inimese isiklikud omadused ning tema aktiivne panus ühiskonda ja kultuuri on olulisemad kui ta päritolu, see tähendab – tema passiivne kaasavara, tema esivanemate mainel põhinev „looduse armuand”. See oli pärilikkuse-kriitika filosoofiline tuum: mitte esivanemad ei vastuta minu olemise ja tegude eest, vaid minu enda vaba tahe, vabad valikud, anded ja oskused midagi korda saata. Lamarcki põhimõte, et elu jooksul omandatu võib edaspidi osutuda pärand­varaks, vastas prantsuse entsüklopedistide ja Prantsuse revolutsiooni vaimule. Balti sünnipära meestest dekonstrueerisid aadli mõistet jõudsalt Garlieb Helwig Merkel mitmes oma XVIII sajandi lõpu teoses ja Pärnust pärit jurist Carl Gustav Jochmann raamatus „Aadli looduslugu” (kirjutatud 1827, ilmus 1838).

Nii oli ka näiteks geeniuse mõiste üha hoogustuv ja lõppeks isegi vohav tarvitus XVIII sajandi lõpu Saksa ühiskonnas tingitud vajadusest vabaneda senise (eeskätt prantsuse) kultuuripärandi sunnist, et tõsta esile algupärane loovus kui suure kunsti ainus alustala. Geenius ei sõltunud ei oma esivanemaist, vere värvist ega õpitud vaimsusest, ta pigem vastandus kõigile neile, tema definitsiooni tuumas peitus üks ja ainus – originaalsus, geneetiline sidumatus, isiklik otsesuhe loodusliku loovusega; geenius oli Johann Kaspar Lavateri järgi „mitteõpitu, mittelaenatu, õpitamatu, laenatamatu, sisimalt eriomane, jäljendamatu, jumalik” (vt Undusk 2022: 457 jm). Niisiis vastandus geenius kui isetärkamisprintsiibi kehastus bioloogilistele ja kultuurilistele geenidele kui päriliku sõltuvuse kandjaile.

Loomulikult kandus vastuseis sotsiaalsele pärilikkusele edasi sotsiaaldemokraatlikku ja proletaarsesse ideoloogiasse. Rassilisele ja rahvuslikule ühtekuuluvusele vastandati seal solidaarsus, mis tulenes kohast ühiskondlikus tootmissüsteemis, positsioonist sotsiaalses tööjaotuses. See ei olnud määratletud mitte esivanemate, vaid eeskätt vabatahtliku pühendumuse ja tublidusega. Venemaa isevalitsuslikus süsteemis oli vaba kodanlik eneseteostus võrreldes Lääne-Euroopa riikidega paratamatult kängus. Kodanlust kui moodsa riikluse keset ja individuaalse edasipüüdlikkuse kandjat ei olnud seal välja kujunenud. Et lõdvendada pärilikke privileege ameti­kohtade omandamisel ning soodustada isiklikku töökust ja andekust, oli Peeter I juba 1722. aastal välja kuulutanud nn rangide ehk teenistusastmete tabeli, mis jäi Vene riigikorralduse aluseks järgneval kahesajal aastal. See „riiklik reglement inimese isikliku sotsiaalse väärtuse” sätestamiseks (Stepanov 1997: 593) oli kummaline segu kodanlikust ja feodaalsest mõtlemisstiilist: ühelt poolt virgutas see 14-järguline süsteem tabeliastmeid pidi sotsiaalselt kõrgemale tõusma mis tahes päritolu inimesi, teisalt aga seadis eesmärgiks kõigepealt isikliku (tsiviilteenistuse 9. aste) ja seejärel pärandatava aadlitiitli (tsiviilteenistuse 3. aste) saavutamise. Niisiis jäi ka selle ratsionaalset tööeetikat peegeldava seadumuse lõppsihiks jõuda päriliku võimu, „looduse armuanni” turvalisse rüppe.

Et Venemaa hüpe keisrivõimust alamklasside juhitud riigiaparaati oli väga äkiline, sisuliselt ilma kodanliku vabariigi vaheastmeta, siis on ka arusaadav, miks asuti Nõukogude Venemaal pärilikkuse ülemvõimu tõrjuma erilise innuga. Selles tajuti nii vana feodalistlikku igandit kui ka lääne kodanliku haritlaskonna nostalgilis-rassistlikku püüdlust ehitada üles uus vaimuaristokraatia. Töölisel ei olnud midagi pärida peale isikliku tubliduse ja tööliste riik ei vajanud pärivuse silmakirjalikku abi uue inimese hindamisel. Selles ideedeajaloolises voos liikusid nii marrism kui ka lõssenkism. Miks võttis diktaator Stalin mingil hetkel otsustavalt sõna pigem keele pärilike tunnuste kaitseks, seda püüti eespool oletuslikult selgitada. Ükski diktaator ei salli enda kõrval teisi võimuambitsioone. Ja iga diktaatori kõige vahedam relv on terroristlik omavoli – haiglane iha käituda ettearvamatult.

 

Artikli valmimist on toetanud Eesti Teadusagentuuri rühmagrant PRG908 „Eesti ­keskkonnaliikumine 20. sajandil: ideoloogia, diskursid, praktikad”. Tänan abi eest Tiiu Ereltit, Mart Oravat, Sven-Erik Soosaart, Erki Tammiksaart ja Tõnu Tannbergi.

Jaan Undusk (snd 1958), PhD, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse direktor (Kohtu 6, 10130 Tallinn), jaan@utkk.ee

21. novembril kaitses Anton Malmi Tartu Ülikoolis eesti ja üldkeeleteaduse erialal doktoritöö „The production of Estonian palatalization by Estonian and Russian speakers“ („Eesti ja vene emakeelega kõnelejate eesti keele palatalisatsiooni hääldamine“). Juhendajad olid kaas­professor Pärtel Lippus (TÜ) ja vanem­teadur Einar Meister (TTÜ), oponent Claire Nance (Lancasteri ülikool, Ühendkuningriik).

Sõnad koosnevad häälikutest ja sõnadel on tähendus, mis võib kergesti muutuda, kui teha väikeseid muudatusi nende hääldusviisis. Ühte sellist muudatust nimetatakse palatalisatsiooniks ehk peenenduseks. Selle käigus muutub kaas­häälikute häälduskoht sarnaseks lähedal asuva täishäälikuga. Näiteks on palataliseerimise tulemusel eesti keeles hulk pealtnäha sarnaseid sõnapaare, nt palk (palga) ja palk (palgi) või sulg (sulu) ning sulg (sule). Doktoritöös otsiti vastust küsimustele: kas kaashääliku palataliseerimine hõlmab ainult konkreetset kaashäälikut või on see osa suuremast kõne planeerimise protsessist ja millised on peamised häälduslikud tunnused, mis eesti palatalisatsiooni kirjeldavad? Uuriti ka seda, kuidas Eestis sündinud ja siin elavad vene keelt ema­keelena kõnelejad tulevad toime eesti palatalisatsiooniga. Töö lähtus hüpoteesist, et see on neile problemaatiline ja tekitab kõneaktsenti. Keele omandamise teooriad ütlevad, et aktsent tekib, kuna kõnelejate hääldust mõjutab nende emakeel. Seetõttu on teist keelt õppides tihti vaja oma hääldust õpitavale keelele vastavaks kohandada. Tulemustest selgus, et palatalisatsiooni planeeritakse juba sõna hääldama asudes, nii et keel on juba alguses palju kõrgemas asendis. Selle põhjus on seotud kõne ökonoomsuse printsiibiga. Kõneleja üritab kulutada vähem energiat ning väldib järske häälduslikke hüppeid, et kõne oleks sujuvam. Tööst selgus, et kõige suuremad muutused ilmnesid peamiselt konsonandile eelnevas täishäälikus, mitte palataliseeritud kaashäälikus endas. Andmetest oli ka näha, et kõneleja emakeelel on tema hääldusele tugev mõju ning see põhjustab aktsenti. Vene emakeelega kõnelejad, kes palataliseerisid eesti keele kaashäälikuid, ei hääldanud neid tihti nii nagu emakeelsed kõnelejad. Saadud doktoritöö tulemusi võib kasutada keeleõpetajatele ja keeleõppijatele suuniste andmiseks. (http://dspace.ut.ee/handle/10062/87518)