5. aprillil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Liivi pärandi tagasitoomine”. Läti Ülikooli Liivi instituudi juhataja, keele­teadlane Valts Ernštreits kõneles Läti põlisrahva ja meie hõimurahva – liivlaste – tänapäevast, liivi identiteedi, keele ja kultuuri hoidmisest ning arendamisest, samuti liivi pärandi nähtavaks tegemisest Lätis.

10. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines ingliskeelse ettekandega Inna Lisnjak. Ta kõneles Ukraina rahvapillidest ja pillimängupraktikatest. Esineja keskendus iidsetele pillidele kobzale ja banduurale ning XV–XVIII sajandist pärinevatele eepilistele teostele, mida ukraina kasakad kandsid ette nende rahvapillide saatel.

11. aprillil esitleti Eesti Keele Instituudis raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732”. Väljaanne koondab ühtede kaante vahele eesti kirjakeele tekkimist puudutava seni avaldamata või varem hajali publitseeritud materjali: alates Heinrich Stahli käsiraamatu katekismuseosa sissejuhatusest (1632) kuni Eberhard Gutsleff noorema eessõnani Anton Thor Helle koostatud grammatikale (1732). Raamatu valmimise tagamaadest kõnelesid koostajad Kristiina Ross (kirjeldas töö algust 2003. aastal), Kai Tafenau (tutvustas raamatu idee arengut pikkade aastate jooksul) ja Aivar Põldvee (kes nimetas tööd selle raamatu kallal kullakaevamiseks, viidates Villem Reimanile).

14. aprillil toimus Tartu Linnaraamatukogu 110. sünnipäeva puhul kõnekoosolek „Kultuur, identiteet, piirid”. Esinesid Daniele Monticelli („Läbides piire: Eesti kultuuriidentiteedi tõlkelisusest”), David Vseviov („Aeg ja lood”), Johanna Ross („Lubatu ja lubamatu piirid kirjanduses”) ja Paavo Matsin („Kirjanduslik initsiatsioon ja selle võimalikkus nüüdiskultuuris”).

14.–15. aprillil peeti Tartus konverents „Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100”. Ettekannetega esinesid Karel Leet („Marginaale Eesti tõlkeloo allikaile. Artur Alliksaar ja Rainer Maria Rilke – tõsiasju ning oletusi”), Margit Mõistlik („Artur Alliksaare elu lugu: müüt, faktid ja hämaralad”), Kristi Metste („Lisandusi Linda Alliksaare lähemaks tundmiseks”), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman ja Mihhail Lotman („Häälikuinstrumentatsioon eesti luules Artur Alliksaare näitel”), Hasso Krull („Varjude poeetika”), Tiit Hennoste („Vabastaja Alliksaar”), Arne Merilai („Artur Alliksaare alliteratiivsed arhetüübid”), Guntars Godiņš („Kuidas tõlkida tõlkimatut Alliksaart?”) ja Mart Velsker („Artur Alliksaare pühendus­luuletused”). Toimus kaks vestlusringi: üliõpilaste vestlusring „Ahvid ei ole sugugi nii suured banaanisõbrad, nagu loomaaia direktriss värisedes valetab” (luuletus­kogust „Olematus võiks ju ka olemata olla”) ja „Ulmeline Alliksaar” (näidendist „Nimetu saar”), mida juhtis Joosep Susi.

14.–15. aprillil toimus Tartu Ülikooli Narva kolledžis XI Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekannetega esinesid Heinike Heinsoo („Emakeelse hariduse kujunemine Eestis, Soomes ja Ukrainas”), Jaan Bärenson („Eesti Piibliseltsi kirjastus­tegevusest XIX sajandil”), Elvira Küün („Eesti rahvusvähemuste mitmekeelsusest”), Madis Arukask ja Eva Saar („Surma­lähedus ja sellega seotud kogemused vepsa traditsioonilises kultuuris”). Sektsioonis „Kirde-Eesti keel ja meel” astusid üles Piret Norvik („Soome laenudest kirderannikumurdes”) ja Kairi Klaamann („Ingerisoome keele ja kultuuri säilitamine Jõhvis”). Varalahkunud soomerootsi luuletaja Edith Södergrani (1892–1923) mälestusele pühendatud sektsioonis kõnelesid Szilárd Tibor Tóth (TÜ) ja Ivars Orehovs (Läti Ülikool). Sektsioonis „Idapoolsete uurali rahvaste keeled ja kultuurid” esinesid Lasnamäe gümnaasiumi õpetaja Natalia Abrosimova („Ersa keel tänapäeval”), Ungari Szegedi ülikooli keeleteadlased Sándor Szeverényi („On the relationship between reported speech and evidential systems”) ning Ekaterina Suntsova ja Marina Romanova, kes käsitlesid udmurdi keele küsimusi. Elena Vedernikova (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest) andis ülevaate mari keele õpetamisest ungari üliõpilastele.

15. aprillil korraldasid Laurentsiuse Selts ja Emakeele Selts Tallinnas konverentsi „Eduard Ahrens 220”. Avasõnavõtuga esines Eesti TA president Tarmo Soomere. Sulev Valdmaa Laurentsiuse Seltsist kõneles Eduard Ahrensi tähtsusest. Ettekanne­tega esinesid Sirje Kivimäe („Eestimaa Ahrensi ajal”), Karl Pajusalu („Eesti ja Soome murdekontaktid”), Annika Viht („Eduard Ahrens XIX sajandi grammatikute seas”), Hannu Remes („Soome keel Eduard Ahrensi eesti keele grammatikas”) ja Priit Rohtmets („Kirikukorraldusest Eesti- ja Liivimaal XIX sajandil”).

17. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumi ingliskeelne online-seminar joigude ja saami pühakohtade arheoakustikast. Julia Schpinitskaya pidas ettekande „Yoking with the spirits: Sami sound rituals and acoustics of sacred sites” („Joigumine koos hingedega: Saami helirituaalid ja pühapaikade akustika”). Helsingi ülikooli arheoakustika uurimisrühm on alustanud saami pühapaikade akustika ja rituaalsete praktikate seoste uurimist. Uurimistöö hõlmab Soome, Norra ja Rootsi arhiivides, aga ka varastes etnograafilistes allikates leiduvaid materjale nii Põhja-Saami, Edela-Saami kui ka Ida-Saami rahvarühmadelt. On püstitatud hüpotees, mille järgi pühapaikadele pühendatud joiud seonduvad koha akustikaga.

18. aprillil peeti Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi traditsiooniline kirjanduse aastaülevaadete kõnekoosolek. Doris Kareva kõneles 2022. aasta luulest, Leena Käosaar proosast, Siret Campbell draamakirjandusest, Kätlin Vainola lastekirjandusest ja Maarja Kangro tõlkekirjandusest.

19. aprillil toimus Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Kas ja kui palju on tänapäeva eesti keel veel soome-ugri keel”. Kristiina Ross tutvustas raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732” ning rääkis sellest, mida võib järeldada eesti kirjakeele sünni kohta. Sven-Erik Soosaar võrdles tüpoloogiliselt soome-ugri ja indoeuroopa keeli, selgitades, kuidas on meie kirjakeele sünnilugu muutnud eesti keelt indoeuroopalikumaks.

20. aprillil pidas Martin Klöker Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses loengu „Adel und Literatur im frühneuzeitlichen Baltikum. Fakten – Fiktionen – Analysen” („Aadel ja kirjandus varauusaegses Baltikumis. Faktid – oletused – analüüsid”). Tegu oli UTKK teadusprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse välja­kujunemisel Poola ja Rootsi Liivimaal” avaüritusega.

21. aprillil toimus Tartus Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päev. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad. Tehti kokkuvõtteid möödunud kogumisaastast ja kogumisvõistlusest „Muusika minu elus”. Pille Kippar pälvis preemia rahvaluuleainese kogumise eest kõrgkoolides aastatel 1973–2004 ning koori Lubinokad liikmete suurepärase kaastöö organiseerimise eest 2022. aasta kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Anne Kurepalu sai preemia Lahemaa elu ja pärimuse järjekindla jäädvustamise eest aastail 1972–2022 ning väljapaistvate kaastööde eest aastatel 2013–2022. Henno Sepp sai preemia silmapaistva töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus” ning Heinz Valk oma kaastööde eest ERA-le aastail 2006–2015 ja särava töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Kuulutati välja uued kogumisvõistluse teemad: „Kohtumised metsloomadega” ja „Minu saunalugu”.

27. aprillil peeti Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias konverents „Loomingu sajand”. Avasõnad lausus Vabariigi President Alar Karis. Paul-Eerik Rummo ja Raivo Tafenau esitasid juubeliks valminud teose „Rapsoodia 23 … 23”. Ettekannetega astusid üles Tiit Hennoste („Looming ja lööming. Loomingu vaim ja võim”), Mart Velsker („Loomingu esimene lehekülg”), Sirje Olesk („Stalinlik Looming”), Marin Laak („Jälgi „piiritagusest” eesti kirjandusest Loomingus”), Elle-Mari Talivee („Minu lapsepõlve Looming”), Hasso Krull („Igavene inimene on surnud: humanism, nihilism ja negatiivne dialektika „Tõe ja õiguse” II osas”), Ave Taavet („Alkeemilisi aspekte Teet Kallase loomingus”), Jaan Undusk („Loomingu kuulsaim riim”), Johanna Ross („Naine Loomingus: objekt ja subjekt”), Märt Välja­taga („Areneb / ei arene – kirjandusliku arengu mõistmisest Loomingus”) ja Saara Liis Jõerand („Veel kirjutada. Veel rääkida. Noor kirjandus 2023”).

27. aprillil korraldas Akadeemiline Rahva­luule Selts Tartus üldkoosoleku. Katre Kikas pidas akadeemilise ettekande „„Kirjutamine on minu meelest ikka alati üks väga armas töö olnud…” Jaan Saalvergi kirjutajaidentiteedist”. Jaan Saalverk (1874–1932) oli Jakob Hurda viljakamaid kaastöölisi Jüri kihelkonnast. Peale rahvaluule üleskirjutuste on arhiividesse jõudnud teisigi tema kirjutatud tekste – luuletusi, ajalehesõnumeid, erinevate üles­tähendustega märkmikke jms. Peeti ARS-i üldkoosolek, mille päevakorras oli 2022. aasta tegevus- ja majandusaruanne ning uue juhatuse valimine.

27.–28. aprillil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis 20. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keel ja keele­kasutajad”. Kutsutud esinejad olid Simon Krek (Jožef Stefani instituut, Sloveenia, „Digital Dictionary Database for Slovenian: unstructured, semi-structured and structured data in modern lexicography”), Detmar Meurers (Tübingeni ülikool, Saksa­maa, „Linking second language acquisition research and digital language learning”) ja Heiki-Jaan Kaalep (TÜ, „Keeletehnoloog teoretiseerib korpuse üle”). Töö toimus kaheksas sektsioonis: rakenduslingvistika, leksikoloogia, kõnetehnoloogia, mitmekeelsus, kirjakeel ja korpused, registrid keeles, akadeemiline kirjutamine ning keelehoole ja varieerumine. Osavõtjaid oli Leedust, Hollandist, Soomest, Rootsist, Saksamaalt. Eestist osalesid Tartu ja Tallinna ülikooli, EKI, Võru Instituudi, Kaitseväe Akadeemia, Rahvusraamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadlased. Konverentsi korraldasid Eesti Rakenduslingvistika Ühing, Eesti Keele Instituut ja Tallinna Ülikool.

Eduard Vilde. Mööda maad ja merd. (Eesti mõttelugu 169.) Koost Hando Runnel, toim Katre Ligi. Tartu: Ilmamaa, 2023. 560 lk.

Eduard Vilde (1865–1933) loomingu austajana ja ajaloolise hõnguga reisikirjanduse huvilisena tervitan käesoleva kogumiku ilmumist. Köide hõlmab kaks erinevat reisi­kirja, mis ka varem on ilmunud samade, ehkki veidi erinevas keelepruugis peal­kirjade „Reisuelamusi Kagu-Euroopast” ning „Krimmi ja Kaukaasia eestlastel külaliseks” all Vilde „Kogutud teoste” XXVIII „andena” autori redaktsioonis 1934. aastal, seega postuumselt. Katre Ligi põgusas eessõnas äratab aga tähelepanu, et sedapuhku on esimese reisikirja aluseks võetud aja­lehes Teataja kahes jaos aastail 1903–1904 ja teise reisi puhul ajalehes Uudised 1905. aastal järjejutuna ilmunud redaktsioon, seega esmatrükk. Teguviis tundub veidi tavatu, pidades silmas „autori viimse tahte” printsiipi, ent selle põhjendamiseks on viidatud Vilde teoste kogus 1956. aastal ilmunud „Reisikirjelduste” köitele ja selle põhjalikule saatesõnale Toomas Huiki (1931–2020) sulest.

Sellise eelteadmisega varustatult nõuaks „Mööda maad ja merd” korralik arvustamine eri redaktsioonide võrdlemist, millele lisaks tuleks arvesse võtta Kairi Tilga koostatud Vilde krestomaatilist ning kommenteerivate tekstidega varustatud reisikirjade kogu „Tossu­täkuga Euroopasse” (2013), mida siinsamas ajakirjas olen tunnustavalt käsitlenud.¹ Viimases raamatus leidub ka ülevaade kõigist Vilde trükis ilmunud reisikirjadest, samuti sisaldab see rohkelt ajastuomaseid illustratsioone. Avaldatud on ka Euroopa kaart Vilde reisidega.

„Mööda maad ja merd” järjestikku lugemine ja põgus võrdlemine varasemate raamatu kujul väljaannetega veenab, et sedapuhku on valitud õige tee: algu­pärane tekst mõjubki mõnusalt oma veidi vanamoelise keelepruugiga, mida vajalikul määral on kaasajastatud ja sõnatähenduste muutusi mõistmise huvides joonealustes kommenteeritud. Vilde keel on ladus ja mahlakas ning on tänuväärt, et viimasel ajal kardetud, olgu kujuteldav või kuri­kuulus „tundlik lugeja” kirjastuses puudub või ei ole kippunud autori hoiakute ja sõnade kallale. Muidugi on tegu mahuka teosega, mida samadele radadele Euroopasse või Istanbuli rändama minnes, ­eestlaste jaoks kultuurilooliselt olulisest Krimmist praegu rääkimata, taskusse ei poeta. Ent materjali ammendavus kaalub selle mugavuse üles. Tugitooliränduri jaoks poleks siiski olnud liiast lisada raamatusse mõni kaart. Aja jooksul muutunud kohanimesid ja võõra­päraseid sõnu on enamasti joone all selgitatud, ehkki mõne sakraalehitise puhul on jäänud nurksulgudesse ka küsimärke. Muuseas, kuna Türgis mindi ladina tähestikule üle alles Atatürki reformide käigus 1928. aastal, siis väärib tähelepanu, et 1903. aasta Konstantinoopolis piirdub Vilde vaid põgusalt keelebarjääri mainimisega. Nii rahvusvaheline ja tolerantne oli see Lääne ja Ida, Euroopa ja Aasia, kristluse ja islami piiril asuv linn, et hakkama sai saksa ja prantsuse keelega ning Türgi toitude kõrvale rüübati õlut saksa kõrtsides ja vaigumaigulist veini kreeka trahterites.

Vilde mõõtu klassik väärinuks muidugi põhjalikumat saatesõna. Ehkki vajalik on selgitatud, jääb selles silma väheke veidras sõnastuses väide „Omaette ooperi moodustavad kohanimed [---]” (lk 10). Mis mõttes „ooperi”?

Kahtlemata on ka reisikirjad Eesti mõtte­loo osa, kuid veelgi enam on seda Vilde publitsistika. Praeguseks on sellest meile kättesaadavad vaid aegunud välja­andeis ja justkui muu vahele eksinud pudemed: valik „Artikleid ja kirju” (1957) küll põhjalike kommentaaride, kuid ajastu­omase kallakuga järelsõnaga, ja Ants Järve koostatud „Kooli kirjavara” sarjas „Jutustusi ja publitsistikat” (1978). Vilde on aktuaalne ja see lünk vajab täitmist.

JANIKA KRONBEG

 

Helmi Eller. Eestlased eksiilis. (Eesti mõtte­lugu 167.) Koost Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa, 2022. 312 lk.

Kirjandusteadlane ja tõlkija Helmi Eller (1902–1998) tegutses muu hulgas Stockholmis ilmunud Eesti Päevalehe juures järje­pideva kirjanduskriitikuna aastail 1959–1984. Lõviosa „Eesti mõttelukku” kogutust moodustavadki selles välja­andes avaldatud raamatuarvustused või täht­päevaga seotud ülevaatekirjutised, lisaks on mõni üksik ajalehtedes Teataja (­kogumikus esimene, aastast 1957) ja Välis-Eesti ilmunud tekst ning koodana monograafia „Ain Kalmus” (1986) algusots. Kogumikus pole niisiis ühtki ajakirjades Tulimuld ja Mana ilmunud Elleri artiklit. Lehe­kirjutistest on tehtud küll valik (seda aga ei ole kuidagi põhjendatud), hulk nappe ­raamatututvustusi on kõrvale jäänud (nt Jaan Lattikust, Ilona Laamanist, Karin Saarsenist, Liidia Tuulsest), siiski on „Eestlased eksiilis” suurelt jaolt omaaegse pagulas­kirjanduse tõtliku ja tutvustava funktsiooniga päevakaja kogumik, mitte eriline mõttelugu.

Ilmumiskontekst ja päevalehe seinast seina lugejaskonnaga arvestamine määrab ühtlasi paljude tekstide laadi. Arvustused kujutavad endast teoste tsitaadirohkeid ja refereerivaid kirjeldamisi, mis on tugevalt käsitletavas kinni ega aseta teoseid ülearu avarasse (üldise kirjandusmõtte või kultuuriloo) plaani; kujundite ja motiivide vaatlus piirdub valdavalt nende loetlemisega, pakkumata eripäraseid tõlgendusi või põhjalikumat analüüsi. Nii tekitab raamatu saatesõnas tsiteeritud Elleri iseloomustamine „põhjalikult ja intensiivse sisseelamisega” analüüsijana (lk 304) pisut nõutust. Autorite koguloomingut hõlmavad järelehüüded või tähtpäevakirjutised püsivad visalt nii elu- kui ka loomeloo faktide juures, üksnes vargsi ja tükati subjektiivseisse muljeisse eksides (nt „Professor Suitsust mõteldes”). Seega Elleri isiklikust mõtteruumist kogumik tuumakat pilti ei anna – kirjutiste peamine ajend näib olnuvat kaasaja kirjanduse hoidmine pildil ja lugejaskonna teadvuses. Selles tegevuses oli Eller kahtlemata üks usinamaid ja seetõttu ka tänuväärsemaid, sest kajastamist on leidnud pea kõik olulisemad pagulasautorid, lisaks vanematki kultuurilugu (nt Otto Wilhelm Masing ja Johann Heinrich Rosenplänter, kes mõistagi ei mahu raamatu pealkirjaks seatud sõnapaari alla). Pagulaskirjanduse ajaloos on Eller samuti ära märgitud just tänu arvustajaviljakusele, misjuures ta täitis „muidu pagulaskriitikas valdavalt tühja naiskriitiku nišši”.²

Siiski võinuks mingi huvitav isiklikumat laadi seisukoht tulla esile hoopis mõnest mõtteloo-raamatust välja jäänud napist palast. Näiteks hinnanguline arusaam vabavärsi kasutamisest³ või „siinpoolsete” ja „teise poole” prosaistide eristus, mis ei põhine mitte füüsilisel ruumil, vaid loomingusse kätketud miljöölistel tähelepanekutel ja psüühilistel reaktsioonidel vs. poeetilisel atmosfääril.⁴ Tõsi, niisugused täheldused on formaadile omaselt kõik ühtmoodi lakoonilised, jäädes välja arendamata. Ometi suurendanuks nende kaasamine raamatu väärtust, mis avaldub eeskätt kirjandusuurijatele: tähtsamad ­retseptsioonipudemed pea 30 aastast ühelt juhtivalt pagulaskriitikult on nüüd ühtede kaante vahel.

B. M.

 

Mall Hiiemäe. Väike putukaraamat rahva­pärimusest. Tartu: EKM Teadus­kirjastus, 2022. 279 lk.

Konnad eesti rahvapärimuses. Koostaja Mari-Ann Remmel. Tartu: Eestimaa Looduse Fond, 2022. 46 lk.

Eluslooduse väikestele esindajatele pühendatud rahvaluulekogumikud mitmekesis­tavad eesti loodusfolkloori käsitlust, suunates tähelepanu nendele, kes on tihti märkamatud, ehk isegi marginaalsed. Mall Hiiemäe toob välja, et putukanimetuste sõnalõpp –kas viitab väiksusele ja tühisusele (lk 8). Samal ajal on just pisiolendid eluslooduse osa, millega inimene suurima tõenäosusega iga päev kokku puutub. Hiiemäe kogumik kuulub pärimust liikide kaupa kaardistavate raamatute sarja, kus on juba vaadeldud loomi, linde, kalu ning puid-põõsaid. Nagu märgib Hiiemäe, on putukate tundmine rahva seas kõige kehvem, sest ühele rahvapärasele putuka­nimetusele võib looduses vastata sadu liike. Eesti looduses on ju umbes 11 000 putukaliiki. Hiiemäe raamatu peatükid järgivad rahvapärast jaotust: eraldi peatükid on liblikast, aga ka vaksikust (maamõõtja nimetus viitab teatud viisil liikuvale liblikavastsele), päevakoerast ja piksepenist (mõlemad liblikaröövikud), herne-, kapsa- ja leivaussist, kärbsest, kiilist, ämblikust jne. Rahvapäraste nimetuste ja kirjelduste virvarris pole olnud küllap kerge taksonoomilist korda luua, nt paklatori peatüki alla on koondatud teated torisevat heli tekitava taku sees elava olendi kohta, kuid lisatud ka putukat üldse mitte mainivad teated öösiti vokki vuristavast naisterahvast ööemast (lk 167–168). Putukad on inimeste majapidamises sagedad ja tihti soovimatud osalised, nii et ootuspäraselt on suur osa pärimusest seotud nende tõrjumisega: „Matsapäeval tuleb visata kolm angutäit sõnnigud oma lauda pealt naabri lauda poole, siis pole laudas suvel kärpsid. (Kihelkonna, 1946)” (lk 98); „Kui uss orast rikub, siis tuleb pista sõnadega sisse loet kepp mulda ja ussid kaduvat. (Pärnu-Jaagupi, 1929)” (lk 201). Teatud putukate kindlal viisil ilmumist on peetud endeks, näiteks nii kiilid kui ka harva nähtav vainu­köis on ennustanud sõda. Vainu­köit, st üksteise külge kleepununa edasi liikuvaid sääsevastseid, on peetud hirmutavaks, aga ka maagiliseks nähtuseks: kes julgeb vainu­köie paljakäsi lahutada, sellele on lubatud suuri tarkusi ja oskusi (lk 258–259).

Mari-Ann Remmel vaatleb konnapärimust tekstiliikide kaupa. Konnad on pärimusse jätnud mitmekesise jälje: neid on mainitud kohapärimuses, vanasõnades, muinasjuttudes, mõistatustes. Kõige rohkem leidub nende kohta usundilist pärimust: konnade järgi on ennustatud ilma ja inimeste käekäiku, viljasaaki, neid on kasutatud armumaagias ja arstimiseks. Konnade järgi on hinnatud vee kvaliteeti (lk 7–8). Suhtumine on olnud ambi­valentne: kuigi hoiatus, et konni ei tohi tappa, paistab olevat laialdane (lk 7), on näiteks kärnkonna peetud kahjulikuks loomaks, kes ennustab surma või ehmatab rasedaid, samal ajal on usutud, et teda tappes võib üheksa pattu andeks saada (lk 26). Ambivalentsusest annab tunnistust seegi, et raamatus pole tavaliselt konnade surmaga lõppevate karjapoiste mängude kirjeldusi – vastav pärimus on arhiivi jõudnud, kuid praegusaja ideoloogia ei soosi sellise pärimuse levitamist.⁵

Pärimuskogumikud pakuvad suurepärast ainest mõtisklemaks eluslooduse olukorra, samuti looduse ja inimese suhte ja selle muutumise üle. Tasub kas või võrrelda, kui palju pärimuslikku teavet on looduse kohta käibel: esimese kevadise liblika värvi järgi tuleva suve ennustamine on tänapäevalgi hästi tuntud (Hiiemäe, lk 120), seevastu esimene kevadine konn on endena peaaegu ununenud (Remmel, lk 8–10). Uuemad pärimusteated aga osutavad otseselt looduses toimunud muutustele: „Inimesed ütlevad, et vanasti oli jaaniussikesi rohkem [---] (Tartu, 2020)” (Hiiemäe, lk 39).

VIVIAN SIIRMAN

 

Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi. Keeletoimetamine. Kõrgkooliõpik. (Gigantum humeris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2022. 213 lk.

Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi. Keeletoimetamine. Harjutusi ja üles­andeid. (Gigantum humeris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2022. 149 lk.

Juba üle kümne aasta koolitatakse Tartu ja Tallinna ülikoolis magistriastmel keele­toimetajaid, seni aga ilma õpikuta. 2022. aastal ilmunud kauaoodatud õppevahendi autorid on kõik Eesti Keeletoimetajate Liidu ja Emakeele Seltsi keeletoimkonna liikmed.

Seni olid olemas vaid Lembit Abo käsiraamat „Käsikiri ja korrektuur. Käsi­raamat teaduslik-tehniliste teoste autoreile, tõlkijaile, toimetajaile” (1966, 2. tr 1975) ning Ellen Uuspõllu koostatud „Õpetusi ja ­harjutusi algajale keele­toimetajale” (2002, 6. tr 2015), mis oli Tartu Ülikoolis eesti filoloogide aine „Käsikirja toimetamine ja korrektuur” õppevahend. Alla 100-leheküljeline brošüür sisaldab põhilisi keele­toimetaja kutseoskuste arendamiseks vajalikke teemasid (õigekiri, vormi- ja sõnamoodustus, sõna tähendus, liiased väljendid, lauseehitus, loogikavead, kirjavahemärgid, stiil, võõrmõjud, korrektuuri­märgid) koos nende juurde käivate harjutustega.

Keeletoimetamise kõrgkooliõpikus on seitse peatükki: „Keeletoimetamise põhimõtted”, „Eri tüüpi tekstide toimetamine”, „Heakeelsus ja õigekeelsus”, „Lause toimetamine”, „Teksti toimetamine”, „Vormistus- ja vorminduspõhimõtted”, „Korrektuur”. Iga (ala)peatüki lõpus on lisalugemise soovitusnimestik, samuti viide harjutustele õpiku lisaköites. Nende koostamisel on kasutatud autorite toimetamis- ja ­õpetamistöö käigus kogutud keelematerjali. Raamatu lõpus on märksõnade sisujuht.

Väärtuslikem osa on teksti toimetamist ja vormistust puudutavad peatükid. Näiteks keeletoimetamise põhimõtete peatükis on toodud ülevaatlik toimetamise tasandeid tutvustav tabel (lk 28–29). Kantseliidi alapea­tükist (lk 158–159) loeme: „Nii 1970ndatel kui ka praegu on keeletoimetajatel näiteks olnud kõvasti tegemist, et tekstist välja saada ülekasutatud, kohati ebavajalike sõnade esikümme: antud, erinev, lõikes, läbi, osas, poolt, raames, teostama, täna, tänu (eessõnana). [---] Mõtlemise muutus võtab aega. Avalike sõnumite selgemat vormi on toetanud mitmesugused algatused, neist tuntuim on ilmselt selge keele liikumine. Selge sõnumi auhinnaga häid eeskujusid esile tõstes loodetakse, et asjaajamis­keeleski liigutaks täpsuse, selguse ja lihtsuse poole.”

Korrektuuri peatükk kajastab kahte ajastut: väljatrükile korrektuuriparanduste kandmise osa juurde (lk 198–201) kuulub korrektuurimärkide tabel ülalnimetatud Abo raamatust – midagi on aastakümnete möödudes samaks jäänud! Pole teada, kui palju neid märke praegusel ajal kasutatakse, ja nii järgnebki keeletoimetaja tänapäevast tööd kajastav osa, s.o arvutis ­korrektuuriparanduste alapeatükk. Kuvatõmmiste pildid (lk 204–205) on üsna raskesti loetavad, aga annavad siiski aimu PDF-failis paranduste sissekandmise viisidest.

Komistasin mõningate konaruste peale. „Seadustes kirjutatakse riigikogu ning maksu- ja tolliamet läbiva suur­tähega, ajakirjanduses eelistatakse enamasti väike­tähelist varianti” (lk 63) – et alguses on toodud läbiva suurtähe näide, siis oleks oodanud kirjapilti Riigikogu ning Maksu- ja Tolliamet. Hüüumärki lause sees tutvustab näide (lk 95): „Tõmbas tapeedi sirrdi! seina küljest lahti” – p.o sirdi! Õigekeelsuse peatüki alapeatükis „Muud märgid” on kirjas: „† (rist) – kasutatakse nime ees elulooandmetes” – minu teada tähistatakse ristiga surmaaega.

Need apsud on tühiasi, kuna valmis on saanud vajalik õpperaamat. Eks seetõttu pälviski Reili Arguse, Katrin Kerni ja Helika Mäekivi töö 2022. aasta parima kõrgkooliõpiku tiitli (kahasse õpikuga „Visuaalsete pädevuste harjutusvara – digiõpik videotöös alustajatele”). Argus peab tunnustust oluliseks, sest kõrgkooliõpiku koostamine on olnud suuresti missioonitöö, mida autorid on teinud ajendatuna sellest, et aja- või asjakohane õppe­materjal puudus. „Nad soovivad valdkonna arendamisse panustada, hoolimata sellest, et tegemist ei ole teaduskirjanduse kõrgetes kategooriates mõõdetava ja teadlase­karjääri edendava tööga.”⁶

T. H.

 

Sarja „Etüüde nüüdiskultuurist” kümnenda köite peateema on eesti venekeelne kirjandus või eestivene kirjandus. Need mõisted võivad küll tähistada sama nähtust, kuid viitavad erinevatele arusaamadele, mis ei puuduta tihtipeale pelgalt ­kirjandust ja kultuuri, vaid ka laiemaid sotsiaalseid küsimusi ja mõtte arengut ajas. Kogumiku osa artikleid põhineb küll 2017. aastal toimunud konverentsi „Etüüde eesti­vene nüüdiskultuurist” ettekannetel, lisaks on hulk varem avaldatud kirjutisi, kuid selle eesmärk on palju avaram. Ühelt poolt on see katse esitada esimene teoreetiline käsitlus uuemast eesti vene­keelsest kirjandusest, tuginedes kirjandus-, ­kultuuri- ja sotsiaalteoreetilistele materjalidele. Teiselt poolt on see omamoodi enesekohane mõtisklus, eneseanalüüs. Objekt ja subjekt ei ole kogumikus teineteisest eraldatud, vaid on tihtipeale samad – otsekui eesti venekeelne kirjandus vaataks oma (võlu)­peegelpilti ja prooviks aru saada, kes ta õieti on, kuhu ta kuulub, mis on olnud tema lätted ja mis võiks olla tema tulevik.

Uurija ja uuritava kokkulangemine on loomulikult tähenduslik, kuid võib alati tekitada küsimusi: kui objektiivne on kogumiku autorite käsitlus, kas see ei ole liialt ühele poole kaldu, eriti kuna „kirjutajate ring pole väga lai ning üksikud uurijad peavad ära tegema töö, mis suurema kirjandusvälja puhul jaguneb mitme peale” (lk 8)? Äkki on eesti venekeelne kirjandus iseenda käsitlemiseks liiga noor ja vajab pikemat ajalist distantsi, et hinnata autorite ajaloolist ja kultuurilist väärtust? Vanarahva tarkus ütleb, et tao rauda, kuni see on kuum. Samamoodi on kultuurieluga: eesti venekeelne kirjandus teavitab kogumiku kaudu oma elujõulisusest, ­energilisusest, aga ei varja ka võimalikke probleeme ning võimaldab esitada väga erinevaid vaateid, autoreid ja stiile ning, mis ehk kõige olulisem, nende arengut.

Nagu juba öeldud, koosneb kogumik ettekannetel põhinevatest artiklitest ja varem ilmunud tekstidest, mis käsitlevad nii eri autoreid kui ka laiemaid mõtisklusi eesti venekeelsest kirjandusest. Esimesed sissevaated on 1990. ja 2000. aastate algusest ning pärinevad Tartu Ülikooli professorilt Sergei Issakovilt. Vastandudes Mihhail Velleri nägemusele, et venekeelset kirjandust ei oota Eestis midagi, on Issakov mõõdukalt optimistlik ja toob esile kolm võimalikku rahvuslike suhete stsenaariumi, milleks on assimilatsioon, segregatsioon ja integratsioon. Neist eelistab ta viimast ja mõistab seda kui vastastikust teineteise tundma õppimise protsessi (lk 10–12). Kuid ettekujutus sellest protsessist on kogumiku autoritel erinev.

Issakov ei poolda ka terminit eestivene kirjandus, vanema põlvkonna esindaja ja sõjaeelse Eesti Vabariigi venekeelse kirjanduse uurijana soosib ta nimetust vene kirjandus Eestis, mida ta määratleb nii: „See on kõigi Eestis elavate vene autorite loomingu kogum” (lk 22). Artiklis „Mõtisklusi Eesti vene kultuuri tulevikust” kirjeldab ta seda kui dialoogiks avatud, kuid sõltumatut subkultuuri ning pigem kahetsusega kirjutab nendest, kes „„eestistuvad”, muutuvad eesti kultuuri tegelasteks” (lk 16). Tema ideaaliks on vene keelele, kultuurile, rahvuslikule eneseteadvusele kindlaks jäämine, aga see ei välista lojaalsust Eesti Vabariigile, sellesse integreeritust ja kuuluvust (lk 19). Issakov on tähtis kui eesti venekeelse kirjanduse uurimise algataja ja teerajaja, kuid ilmselgelt on kogumiku koostajate jaoks mõni tema käsitlus ebapiisav. Uue põlvkonna uurijatel on säilinud kriitiline suhtumine eestivene kirjanduse mõistesse, kuid nende lähtepunkt on samuti muutunud, sest see mõiste „osutaks otsekui mingile spetsiifilisele identiteedile, mis on ühest küljest eestipärane, Eestiga loomuldasa seotud, kuid teisalt venelik. Siin on mitu probleemi: esiteks ei saa kogu siinse venekeelse kirjanduse kohta öelda, et see ei saaks sündida väljaspool Eestit, kuigi suur hulk sellest muidugi kannab endas siinse maa ja kultuuri märke; teisalt pole see kirjandus ainult venelaste kirjandus, s.t ta ei esinda ainult etnilisi venelasi, vaid kirjutajate hulgas on ka teistsuguse rahvustaustaga inimesi.” (Lk 7) Ka paralleel mõistete eestivene ja soomerootsi vahel, mille toob esile Issakov (lk 19), ei tundu kogumiku koostajatele õige. Kuid need vaatelised erinevused ja täpsustused ei välista paljusid ühiseid jooni, nagu siiras mure kohaliku venekeelse kirjanduse pärast ja kogumiku kõiki artikleid läbiv riikliku toe vajalikkuse motiiv.

Järgmine etapp eesti venekeelse kirjanduse arengus on seotud eelkõige Boriss Baljasnõi tegevusega tõlkimise, noorte autorite harimise ja ühendamise vallas. Oma 2011. aasta artiklis kirjutab ta vajadusest mitmekülgselt haritud kohaliku vene kogukonna järele ehk sisuliselt jätkab ja täiendab Issakovi arusaamu. Venekeelne kirjandus ja kultuur Eestis on Baljasnõi jaoks siiski subkultuur, mis küll vajab riiklikku tuge, kuid ei kuulu veel eesti kultuuri. Kahe kultuuri aktiivse loomingulise dialoogi vormiks, mille puudumisest on rääkinud Issakov, valib Baljasnõi tõlkimise, kirjutades professionaalsete tõlkijate vajadusest. Sellest kõneleb ka Igor Kotjuhi elu- ja vaatelooline käsitlus Baljasnõi tegevusest (lk 32–47). Selle tegevuse alla kuulub nii luuleline omalooming, eesti autorite teoste tõlkimine kui ka noorte tõlkijate ja autorite koolitamine ning toetamine enda asutatud Ilukirjanduse Tõlke Kool-stuudios, Tartu Ülikooli kursuse raames ja kirjandusühenduse Tuulelohe nõustamisel. Kotjuh, kes on Baljasnõi loomingulise kooli kasvandik, annab oma õpetajale väärika ajaloolise koha eesti venekeelse nüüdis­kirjanduse tekkeloos. Ja see tekke­lugu on omakorda tihedalt seotud Kotjuhi aktiivse loomingulise tegevusega.

Niisiis visandab „Isamaa ja emakeele vahel” tulevastele uurijatele ja ka lugejatele eesti venekeelse kirjanduse arenguloo kolmes etapis ja seostab iga etapi ühe olulise nimega: Sergei Issakov tagab seose sõjaeelse vabariigi venekeelse kirjandusega, Boriss Baljasnõi paneb nii teoreetilise kui ka praktilise aluse noorte autorite tegevusele ning Igor Kotjuh tegeleb kirjandusega lausa kolmel moel, olles nii kirjanik kui ka tõlkija ja kirjandusteadlane. Eesti venekeelse kirjanduse arengust annab märku ka küsimus, mille Kotjuh asetab oma teksti pealkirjaks: „Eesti venekeelne kirjandus: kas osa eesti või vene kirjandusest?” (Lk 60) Ta pakub sellele mõtlema panevat kahetist vastust: kui vaadata eesti kirjandusloo raamatuid (aga ka koolikava), siis eesti venekeelset kirjandust on jätkuvalt käsitletud kui võõrkeha, kuid aktiivses kirjanduskriitikas paistab seevastu suur eesti arvustajate huvi kohalike venekeelsete teoste vastu. Kotjuh toob paari autori retseptsiooni näitel välja nn nimede pilve ehk kriitikute poolt esile toodud eri kirjanike vahelised seosed ning osutab asjaolule, et sellega lülituvad nii tema kui ka P. I. Filimonovi ja Andrei Ivanovi raamatud eesti kultuuri konteksti. Samalaadsetest tendentsidest ja teatrite­vahelisest koostööst kirjutab kogumikus Madli Pesti ning mõlemad käsitlused toetavad teineteist väga hästi. Institutsionaalne kord on oma olemuselt aeglasem ja konservatiivsem kui kriitika, seda näitab väljendusrikkalt poleemika Andrei Ivanovi romaani „Peotäis põrmu” kulka proosapreemiale mittenomineerimise ümber, kuid ükskõiksus ja mõistmatus, millest kõneldi 2000. aastate alguses, on asendunud uudishimuga ja sisemise vajadusega arvestada venekeelse kirjanduse edusamme just eesti kultuuri­sfääri sees. Ja tegu ei ole puhtalt „eestistusega”, masinliku üleminekuga, vaid palju peenema, variatiivse ja intrigeeriva olukorraga, mille uurimine on suunatud tulevikku.

Kogumikus on käsitletud erinevaid autoreid, kelle hulgas on Jelena Skulskaja, Gohar Markosjan-Käsper, P. I. Filimonov, Enn Vetemaa, Jaan Kaplinski ja terve rida vähem tuntud kohalikke venekeelseid luuletajaid, kuid kõige olulisemad tänapäevase eesti venekeelse kirjanduse arengu ja tuleviku seisukohast on Igor Kotjuh ja Andrei Ivanov. Nii nende looming kui ka elulised vaated pakuvad kogumikus põnevat kontrasti. Eestivene kirjanduse subjekti käsitledes kõneleb Aija Sakova kahest olulisest suunast. Üks on seotud rahvus­ülesuse mõistega, „mis ületab ühe rahvus­riigi või rahvuskeele piire, rõhutades selliselt millestki väljapoole ja üle jäämist” (lk 124) ning mida Eneken Laanes ja Daniele Monticelli on seostanud eraldatusega, võõrandumisega „kodust kui poliitilisest ja kultuurilisest nähtusest” (lk 122). Seda võiks omakorda geneetiliselt siduda Irina Belobrovtseva uuritud kultuuritrauma ja Juri Lotmani miinusvõttega, mis tähendab „mingi elemendi puudumist seal, kus ta peaks olema” (lk 52). Niisuguse väljapoole pürgiva positsiooni väljendajana näevad uurijad Ivanovi tema universaalse kodutuse ja põgeniku motiiviga, aga laiendavad seda ka kogu eesti venekeelsele kirjandusele. Sakova polemiseerib selle arusaamaga ning toob teise suuna näitena Kotjuhi loomingu ja tegevuse: tema jaoks on „kuulumine ääretult oluline ning kuulumine just Eestisse kui kodumaale” (lk 123). Ka kogumiku pealkiri „Isamaa ja emakeele vahel” on tsitaat Kotjuhi luuletusest „Usaldus­liin”. Kuid see nende vahel olek ei ole painajalik, vaid pigem vabastav ja rikastav, soosib hübriidsust ja muutlikkust. Lotmani miinus­võte asendub Homi Bhabha kolmanda ruumiga, paigaga, kus „teise kultuuri taustaga isikud peavad läbirääkimisi oma päritolu kultuurist ja asukohamaa kultuurist kerkivate väärtuste, ideede ja kultuuripraktikate üle ja tõlgivad neid ühest teise” (lk 125). Need kaks suunda, mille jälgi on Ivanovi ja Kotjuhi loomingus, määravadki eesti venekeelse kirjanduse tänapäeva, aga ka tuleviku.

Loomulikult on eesti venekeelsel kirjandusel veel arenguruumi. Selle vastu tunneb huvi kriitika, kuid paljude kohalike lugejate jaoks, olgu nad eestlased või venelased, on see avastamata maa, mille olemasolu nad ei oska isegi aimata, eriti kui üldine lugemishuvi langeb. Eesti venekeelse kirjanduse institutsionaalne positsioon (on ta subkultuur? Eesti kultuuri osa? Ebamäärane hübriid?) ja selle kajastus kirjandusloos, nomineerimise poliitikas või õpikutes ei pruugi lähitulevikus paraneda. Eraldi uurimist vajaks ka Ukraina sõja mõju, mis võib nii peletada lugejaid venekeelsetest tekstidest eemale kui ka omamoodi tõhustada uuemaid kirjanduslikke algatusi Eestis, näiteks ukrainakeelseid, või kokku tuua uut publikut. Eesti venekeelses kirjanduses on vaatamata autorite ja vastukaja rohkusele, mida tõendab valikbibliograafia kogumiku lõpus, ikkagi vähevõitu aktiivseid kirjanikke, samuti on aeg koolitada uusi tõlkijaid ja autoreid. Tuleb ka arvestada, et kirjandus pole lihtsalt üksikud ja andekad kirjanikud, vaid traditsioon, mille määramiseks ja kujunemiseks on „Isamaa ja emakeele vahel” andnud suure panuse. Kuid selle kirjanduse elujõulisus, seosed eesti kultuuriga ei ole ainult autorite, tõlkijate, kriitikute ega teoreetikute teha. Ehk võiks alustada kõige lihtsamast: miks mitte valida oma järgmiseks öökapiraamatuks midagi eesti venekeelsest kirjandusest?

Kadri Kõusaar plaanib sõita Tartu taha, et teha Jaan Kaplinskiga Eesti Ekspressi Areeni lugu. Hoolimata Kaplinski pisukesest puiklemisest sõidabki ning jääb Kaplinskiga kirjavahetusse 14 aastaks ja paneb kirjadest kokku raamatu.

„Mina ja Kaplinski” fenomen?

Mitte ainult. Mõlemal on teineteist vaja. Kaplinski kirjutab otsesõnu, kuidas on vaja ema kuju ja naise kuju veel õige mitmes võtmes. Kõusaar ei ole sel teemal nii otsene, aga kui mõtlen tema korduvalt refereeritud suhtele Hans H. Luigega, siis ehk on ikkagi mingit kuju vaja. Mentorit? Isakuju? Tarka vana meest?

Kõusaar võlub Kaplinskit noore erudeeritud tüdrukuna, kes tsiteerib Pessoad, Bukowskit, zen-budiste, paljusid. Vaba assotsiatsiooniga meenub Tammsaare „Kuningal on külm”. Ka hillitsetud Tammsaare ihaldas noore neiu pooldavat hinge­soojust. Muhedalt võttes: Tammsaare pidas end kuningaks, kel on paraku külm, ja miks ka mitte. Ka Kaplinskil on luuletus „Üks kuningas oli kord maata”, kus kuningas ei saa maad, trooni ega krooni, aga ­surres saab need ometi kõik. Ja ehk on seegi kuningas Kaplinski ja tekst prohvetlik.

Kui ütlen Kroonika, kas siis raamat on kollane? Ei ole ja on. Kaplinski pihib, et ta mõtted Kõusaarest pole vaid platoonilised. Räägib prostituutidest ja meeste vajadusest ja et prostituudid naudivad tihti oma elu (ühe Tai tüdruku raamatu põhjal). Samal ajal jääb suhe platooniliseks. Kuigi kohtutakse korduvalt. Kaplinski maa­kodus, Kõusaare kodus Pärnus. Ja Kaplinskil on teised suhted, Kõusaarel sel perioodil Alaska karukütt Thor, kellega Kaplinski samuti kohtub ja kellele sooje tervitusi saadab. Ei ole Kroonika? Kõik on soft ja hillitsetud, kultuurne.

Meeldivalt on Kaplinski ja Kõusaare läkitused erineva ja eri suuruses kirjaga (Kaplinskil on kiri suurem! Ma pole ­kindel, kas ta eluajal oleks sellega soostunud). Kujundaja Jan Garshneki nõks teha tekstid selgelt eristuvaks on hea, sest raamatut tahaks sirvida siit-sealt ja haarata kohe, kes kirjutab. Kuigi piisab ka paarist lausest, et mõista, kelle jutt jookseb. Kui Kaplinski ei tsiteeri pea kedagi (taoismist küll räägib, aga samuti otseste tsitaatideta), siis Kõusaare tekst kubiseb tarkadest viidetest, ­millele Kaplinski siivsalt kaasa ­kiidab ja kummardab noorukese Kõusaare suure eruditsiooni ees – puistata ühes lauses ­Pessoad, teises Bukowskit.

Kas kirjutajad on edevad? Ei oska öelda. Ometi on juba esimese kolmandiku pealt selge, et vähemalt Kõusaar loodab, et asjast tuleb raamat. Ja tundub, et kui raamatu jagu kirjavahetust on valmis, siis kirjavahetus vaibubki. (Vahest olen ülekohtune ja Kadril tuli lihtsalt uus suhe ja lapsed ja elu sõitis sisse.)

Kõige selle juures on kroonikakirju lugeda huvitav ja hariv. Saab ülevaateid kultuurist ja kahe olulise kultuuriinimese maailmapildist, mis suuresti kattuvad. Väikesi lahknevusi on islami ja judaismi (semiitide) asjus: kui Kõusaar võib olla ­Iisraeli suhtes kriitiline, siis Kaplinskil lööb välja juudi veri, mis on pisut humoorikas, aga samal ajal igati tõsiselt võetav.

Möödaminnes tuleb esile kurioosumeid. Kaplinski võib oodata tormi, hävingut, põlenguid, purustusi. Ja ilmselt ­vabaneb koormast, kui sellest räägib. Kõusaar kirjutab oma paanikahoogudest (­ülikontrolliv ja rahulik filmilavastaja Kõusaar!). Arutletakse kultuuriinimeste üle, kellele imponeerisid natsid (­Heideg­ger, Cioran), ja jäädakse nende suhtes kõhklevaks.

Aastatepikkuse kirjavahetuse jooksul reisivad mõlemad laialt üle maailma. ­Kõusaar Iisraelis, Uus-Meremaal, Gazas, Alaskal. Kaplinski näiteks Peruus, Portugalis, Achilli saarel Iirimaal, Itaalias, Hispaanias jne. Ja igalt poolt kirjutatakse ­teineteisele. Armastuskirjad! Võin nii südamerahuga öelda. Kuigi Kaplinski kirjutab siiralt ka oma eesnäärmeoperatsioonist ja seksuaalsusega seotud komplikatsioonidest. Respekt! Kroonikas voodisse siiski ei jõuta, asi jääb poole vinna peale, aga see hoiabki teksti triklil.

On koloriitseid kurioosumeid ja mul on hea meel, et Kõusaar on taolised sisse jätnud (kunagi nudis totaalselt siledaks intervjuu, mille tegin temaga Teater. Muusika. Kinosse ja millest sai Kõusaare ­PR-tekst, aga tühja kah). Nii räägib Kõusaar, kuidas ta pidas kõne presidendi kutsel roosiaias, aga see sattus ajale, kui näljased kultuuriinimesed lasti söögi-joogi kallale ja keegi ei kuulanud Kõusaare ettevalmistatud kõnet. Rahvas tuli kutsuda korrale ja kui vaikus matsutades ja klõnksates saabus, esitas Kadri oma teksti uuesti. Filmilik! Ja lõbus, kuigi Kõusaar kujutab ennast ohvrina.

Kaplinski vahetab oma telefoninumbri, et meedia teda ei tüütaks igasugu kutsetega paneelidele ja konverentsidele ja jumal teab kuhu. Kaplinski ei taha enam lugeda kirjandust, kui üldse veel midagi, siis populaarteadust (meenutab mulle vana Sass Suumanit, kel oli sama jutt). Kaplinski võiks Portugalis elades ise ette võtta reisid Hispaaniasse, aga ta ostab paketid, mis on kallimad, sest siis ei pea ise logistikaga jamama – ei viitsi enam. Kroonikalikud detailid, samas kõnekad.

Kaplinski kirjutab neegritest, sest sõna mustanahaline on talle vastik. Pajatab sellest, kuidas seks ja usk on paratamatult seoses. Arutleb, milline on naise jaoks õige mees! Ja annab Kõusaarele selle kohta soovitusi. Samal ajal igatseb ta ise naist – Kõusaart. Eks Kaplinskigi ole feminist, nagu ütles enese kohta Mati Unt. Ühe sõnaga – paradokside ja kurioosumite puudust pole. Saab muiata või naerda, aga nutta mitte. Kuigi nüüd teame, et Kaplinski haigus ja surm kummitavad ridade taga. Nii on Zhuangzi ja taoismi kõrval juttu ka eutanaasia võimalikkusest.

Väike tähelepanek veel. Kaplinski tekst jookseb ludinamalt ja on välja paiskunud hingest, läbimõtlematu ja samal ajal selge. See reedab suurt kirjutamiskogemust. Kõusaare laused on mõneti mõttetihedamad, külluslikumad. Kumb on parem? Hingestatud easy reading või tihedus ja tsitaadirohkus? Ei tea.

1960. aastate Prantsusmaal esile kerkinud eksperimentaalse OULIPO liikumise juhtfiguuri Georges Pereci suurromaani järelsõnas kirjutab Anti Saar, et „kirjelduste ning pajatuste kergus ja sundimatus viib mõttele, et ehk on kirjutaja enesele reegli andnud selleks, et oma loomingulist vabadust veelgi suurendada, et ülendada oma vabadus teatavaks tunnetatud paratamatuseks. Teisisõnu: Perec pole vaba valima, mida või kuidas kirjutada, kuna tema vabadus on tugevam: ta on vaba ka valikutest, valikukohustusest kui sellisest.”¹ Mõttekäik meenutab kangesti tõlkijat, kes pikkamisi sammub ja kelle vabadus avaldub rangelt ette antud tekstitrajektooril. Paar lehekülge hiljem laiendab Saar sisemise vabaduse tõukepunkti: „[---] on ju üldteada tõde, et head vabavärssi kirjutada on raskem kui riimluulet; et kirjand sünnib kergemini etteantud kui „vabaks” jäetud teemal; ning et isegi rääkida seda, mida sülg suhu toob, pole kaugeltki nii lihtne, kui kõnekäänd arvata laseb.”² Reegel tingimata ei piira ega kammitse, vaid võimaldab, lubab, vabastab, paneb aluse kirjelduste ja pajatuste kergusele.

Muist Anti Saare „Sõnaraamatu” vabastavatest reeglitest sõnastatakse raamatu hakatuses: „Sõnaraamatu 123 sissekannet on koostatud kümne seansi jooksul, millest igaüks vältas kümmekond päeva. Tekstide kirjutamine allus rangetele reeglitele. Iga päev kindlal kellaajal saatis sõnaandja autorile ühe vabalt valitud (nimi)sõna, mille kohta autor kirjutas 15 minuti jooksul kõik, mis talle esimesena pähe tuli. [---] Tagantjärele tohtis korrigeerida ainult trükivigu ja väiksemaid keelelisi apsakaid.” (Lk 5) Arvestades, et kõik „Sõnaraamatu” tekstid meenutavad proosaluulepalasid, võib nii sisulisi kui ka vormilisi sõnastamata reegleid olla teosel veel terve hulk.

Iga ilukirjanduslik teos põhineb – kas või varasemat eitades – žanrikonventsioonidel, ajapikku kujunenud reeglitel. Kreeklastel näiteks puuduski termin kunsti ja käsitöö eristamiseks: poeesia kujutab aristotellikus tähenduses käsitööd, poiesis’t ehk millegi valmistegemist. On hulk nõudeid, tööriistakast ja voilà – ongi belletristika! Paljud kirjanikud seavad endale aja- ja/või ruumipiirangud, aga enamasti hoitakse need enda teada. Dovlatov vist kirjutas kuidagi nõnda, et iga sõna lauses algas erineva tähega, Kross kirjutas iga päev vähemalt ühe lehekülje. Kõigele lisaks leidub Midaseid, kes toimetajaid ligi ei taha lasta – kõik, mis sülg suhu toob, muutub puhtaks kullaks.

Teine lugu on selgesõnaliselt määratletud para- või metatekstidega, mis kitsendavad ja seeläbi ka avardavad tähendusvälju, äärmisel juhul vabandavad välja kunstilise taseme, annavad vastutuse ära. Reegel muutub tähtsamaks kui (ilu)kirjanduslik sügavus. Reeglid võivad lämmatada, muutuda kurnavaks. Kas keegi teab, millest Perec ilma e-täheta kirjutas? Ja no mida te topite neid A4 pabereid näituse seinale, laske teosel enesel kõneleda! See on kontseptuaalse või situatsionistliku kunsti lõputu vaidlusküsimus. Nagu nähtub „Sõnaraamatu” retseptsioonist, siis eksplitsiitselt sõnastatud kontseptsioonil on harukordselt ligitõmbav jõud: põhjalikult on arutletud raamatu kui kontseptuaalse akti eripära ja olemuse üle, aga tekste endid pole lähemalt vaadeldud.

„Sõnaraamatu” reeglid näikse esma­pilgul vastanduvat ilukirjanduse tuumale – määratletud on ajaraam, loobutud on vastutusest valida teema, samuti õigusest tekstiga edaspidi tööd teha. Nende tingi­muste võlu seisneb asjaolus, et me kõik oleme samalaadse olukorraga kokku puutunud. Kui mitte hiljem, siis vähemasti koolipingis, kus selline dünaamika – õpetaja määrab teema, õpilasel on aega nt 15 minutit kultusteose valmisvorpimiseks – on jõle eluline paratamatus. Koolis on tegu aga pedagoogilise protsessi või vähemasti selle imiteerimisega: eesmärk on õpilase areng. Anti Saar mu meelest selles raamatus ei arene, ta valdab alažanri juba algusest peale. Olgugi et sissekanded pärinevad aastatest 2014–2022, murrangut teose vältel aset ei leia. Lähemal vaatlusel võib leida siiski rõhuasetuste muutusi: näiteks süveneb vahepeal isiklik mõõde.

Saare suutlikkus kirjutada sedavõrd pika (pea kümme aastat) ja sedavõrd lühikese (veerandtund) aja vältel stabiilselt kõrgel tasemel on muljetavaldav. Sestap oleks täiesti võimalik mängida ignoranti, pigistada silm kinni ja lugeda „Sõna­raamatut” n-ö puhtalt lehelt. Säärasel juhul võiksid tekkida seosed mitme sarnaselt struktureeritud teosega, kus lühiproosapalad avavad mõnd sõna, mõistet. Esimese hooga meenuvad Hando Runneli „Mõõk ja peegel” ja „Väravahingede kriiksumist kuulnud”, Mati Undi argimütoloogiad või, ma ei tea, kas või Hasso Krulli „Tänapäeva askees”, Janar Ala „Ekraanirituaalid” ja Roland Barthes’i „Armudiskursuse fragmendid”, mis peagi ilmub Saare tõlkes eesti keeles. Selline lugemisviis jätab kahe silma vahele aga raamatu soovi olla kontseptuaalne – paratekst on naelutatud sissepääsuväravale.

Mida „Sõnaraamatu” paratekst võimaldab? Näiteks sedastada filosoofiliselt laetud tõdemusi, kartmata, et mõtte­käikudel on liigkõrge pretensioon. Või võtta laia fookusega ühiskonnakriitiline hoiak. Nii võrsub lapsepõlvemälestusest ­mõtisklus majanduskasvu üle: „Hulk aastaid on möödunud, ent majandusel kui sellisel on minu jaoks ikka pisut selline lootusetu ja viina­aurune hõng. Kas majanduskasvu doktriinil on üldse õigustusi peale selle, et maailma rahvastik kasvab?” (Lk 13) „Sõnaraamatule” on omane muhe, paiguti irooniline, aga läbivalt eluterve hoiak. Kohati hakkab kõnelemise viis meenutama Alvar Loogi barokseid olustikukirjeldusi. Paratekst võimaldab seeläbi kõrvutada argiste seikadega traagilisi teemasid. Kohkusin suisa, kui hakkasin kokku lugema, kui paljudele süngetele ajaloosündmustele Saar osutab. Näiteks küüditamine („Siber”) ja Estonia hukk. Viimane toob Saarele meelde mälestuse bussipeatusest ja seejärel hoopis kopamees Pauli, kes napsusena traktori Emajõe põhja ajas („Visiir”). Ikkagi humoorikas kõverpeegel.

Seoseid Pereci kirjutamislaadiga on Saarel omajagu. See ilmneb kas või prantsuse kultuuri n-ö sinatamises. Üksnes franko­fiil võib kirja panna laused, nagu „Pikki tunde olen ma veetnud Tartu Kunsti­muuseumi viltuse maja teise korruse keskmises saalis sealset mosaiik­põrandat imetledes” (lk 70). Nagu Perec, üritab ka Saar paberit, mille ühel poolel tähistaja ja teisel tähistatav, pöörata Möbiuse leheks, temagi polemiseerib lingvistilise tähistamise võimalikkuse üle, temagi jaoks on kirjutamine viis pääseda keele rasketest ahelatest. „Sõnaraamatus” materialiseeritakse sõnu, aga neid ei üritata tähendusest vabastada: sõnad on küll pelgad asjad, aga neist ehitatakse üles ühe looja mõttemaailm.

Ühesõnaga, võrreldes teiste Saare teostega tingib paratekst „Sõnaraamatu” tugeva autobiograafilisuse – esimesed tekstid ilmusidki päevikurubriigis. Saare hõllanduslik pilk tõukub sageli lapsepõlveseikadest, noorusajajuhtumitest. Ta oleks nagu psühholoogi kabinetis perekonnapilti joonistav rõõmus laps, kelle šedöövrilt võib välja lugeda nii mõndagi. Raamatu jutustaja näib kandvat Anti Saarega sama aadressi, temagi on „suur tööinimene”, „veendunud modernist”, „maapoiss”, nagu selgub raamatust. Selgub seegi, et jutustajat iseloomustab paranoiline kirg väikeste ja eri­päraste objektide vastu (nt vapsikupesa). Ta on ehitusmees, sest ainult ehitusmees võiks alustada luuletust lausega: „Au insenerile, kes mõtles välja need pisikesest splindist või silmusest avatavad kilu­karbid” (lk 37). Leidub tekste, kus kasutatakse traditsioonilise autobiograafia poeetikat: „Sel teemal on ülikooli aegu ka palju nalja saanud. Enam-vähem ülepäeviti einestasime jõukate õppelaenuritena vastavatud Aasia restoranis Tsink Plekk Pang – kogu trendi­teadlik noorsugu käis seal toona nuudleid luristamas ja reedeõhtuti house’i kuulamas.” (Lk 61) Tegu on ühe põlvkonna elutunnetusega, raamatuga, mis toob olevikku mitmekümne aasta vältel kogetu.

Enamik osutustest on tuntud olukorrad, sündmused, seigad, objektid („Viimne reliikvia”, Nossovi Totu ja Reinla Pätu jne), mis põimitakse keerukama poeetilis-lingvistilis-semiootilise kihistusega. Kui aasta­vahetusel presidendi kõne järel ei lastud riigihümni, siis paneb see Saare mõtlema: „Või on inimesi, kes tõesti hümni aasta­vahetusel harduses ootavad, kelle jaoks on selle ärajäämine sama suur krahh nagu bussi kõrvaldamine liinilt, mis peaks neid hommikul tööle viima? Ma ei tea.” Edasi liigub ta aga iseenda juurde: „Ma ei suuda nii sümboolsel tasandil mõelda ega tunda. Olen ma sellepärast metslane? Vaevalt küll, sest põlisrahvastega võrreldes on meil sümboolselt kodeeritud kombeid palju vähem. Mis ma siis olen? Aga mis ma olen?” (Lk 42)

Lastekirjanikule kohaselt on autor tundlikult teadlik adressaadist. Näiteks palas „Tramburai” kirjeldatakse tava­pärast pidu, mis peaks looma tugeva ühisosa kõikide nooruses Tartu pidudel käinutega. Tähelepanuväärne, kuidas üldine, stereotüüpne vaheldub konkreetsega, kui detaili­tundlik on Saare jutustamise ja kirjeldamise oskus: „Harilikult saab praktiseerida võõrkeeli. Mitmetist suhtumist tekitavad inimesed, kes paljastavad tantsides ülakeha; alakeha paljastamine põhjustab harilikult halvakspanu. Keegi röögib laulda ja sunnitakse vait. Keegi pihib rõdul. Koer kardab ja on pakku läinud. Esineb poolavalikku seksi. Andrus oksendab topsi. Harilikult saalib ringi mõni tüdruk, kes ripub kordamööda kõigi kokkutulnute kaelas ja sisendab neile, kui suur rõõm on tal neid tunda. Juhtub, et mõni purukaine inimene jääb lõpuni ja ei ärata teistes pisimatki pahameelt! Väga harva meenutatakse lapsepõlve. [---] Järgmisel pärastlõunal minnakse valesti kirjutatud sildiga prantsuse kohvikusse Hilise Ärkaja hommikusöögile.” (Lk 14)

„Sõnaraamatu” võlu ilmneb iseäranis siis, kui käsitleda jutustajat kirjandus­tegelasena, kes on pandud piirsituatsiooni, ning elada kaasa tegelase rännakutele, mõelda kõigele kui teadvusevoole. Nii muutuvad kõige olulisemaks üleminekud ühelt osutuselt teisele. Saar laotab nimelt kõikvõimalikud ajad ja nähtused ühele tasapinnale. Sageli kulgeb trajektoor minevikust olevikku, sealt üldisesse ajatusse ja tagasi minevikku, objektist isikliku või ühiskondlikuni – justkui iga mõtte või osutuse asemel võiks olla mis tahes teine, aga samal ajal on tegu ainuvõimaliku väljendusega.

Saare assotsiatsioonipõhise liikumise avamiseks toon juhusliku näite raamatu algusest: „Aed”. Kuna eelmine tekst pajatab triipudest, siis seostub ka aed kõigepealt triipudega, edasi pakutakse välja aia eri tüübid, seejärel liigutakse aia ja piiride erinevuse juurde, siis aia ja aiataguse erinevuse määratlemisse. Selgub, et aias kasvab muru, aga aia taga kastehein. Kastehein toob meelde Koidula „Kodu”, mis tekitab omakorda mõtte, et lapsed jooksevad heinas „miskipärast just põlvili, nagu oleks neil jalad põlvist saadik maha võetud. Niimoodi köntidel on raske joosta.” (Lk 9) Siis jõutakse tupikusse, alustatakse uut teemat: õunapuud. Pärast õunapuid meenub jutustajale aiatemaatika, meenub Vladislav Koržetsi „Aed”. Lõpuks jõutakse isikliku tasandini: „Millalgi tundsin selle lauluga, nende sõnadega ääretut lähedust. Nüüd nii väga enam mitte, vist õnneks.” (Lk 9) Sageli jutustatakse aga lihtsalt mõnest huvitavast seigast või mõttest, avatakse mõnd fenomeni uudsest küljest, vahel on sissepääsuväravaks teemakäsitlusse hoopis ekfraas („Pilt”).

Ennekõike kulgeb „Sõnaraamat” terminite ja mõistete, tähistaja ja tähistatava vahelises pingeväljas. Autor on siiski semiootik ja tõlkija. Anti Saar näitab meile sõna ennast, selle kõla, kuju, laotab lugeja ette erisugused subjektiivselt laetud tähendusmustrid, homonüümiapõhised keerdkäigud. Sageli algab tekst just etümoloogiast, sõna kõlast või kujust, vahel püsib kogu tekst tähistajatasandil. Vahel kohtab humoorikaid seoseid, vahele­põikeid, mis tuttavad Saare lasteraamatutestki (nt „Nina”). Aga see kõik pole niisama tilu-lilu, vaid tõsine küsimus. „Minulgi on tekstuur, ja on tekst, mida ma kasvatan, üritades ikka, et süü ilusti nähtavale jääks. Süü on tähendus pluss liigendus, semantika ja süntaks, ilma nendeta tekstuuri ei moodustuks.” (Lk 52) Ja veel: „Ilus, jah, ilus on uskuda sõnade kõlasse, eladagi vaid selle nimel, töötada välja päris isiklik sõnavara, milles surmatunnil saaks asjakohaselt hüvasti jätta” (lk 47). Sellega on vististi seletatud ka arvustuse pealkiri. Ah soo, huvitav oleks teada, mida kirjutaks Saar 15 minutiga sõnast liiderlik.

 

Karl Eduard Söödi (1862–1950) „Mu laulud, mu veikesed laulud” koondab kõiki Söödi luulekogudes ilmunud luuletusi ja natuke on otsitud lisa avaldamata käsi­kirjadest. Söödi puhul oli see kindlasti vajalik tegu, sest tema viimane korralik ülevaate­kogumik jääb enam kui 80 aasta tagusesse aega: selleks on 1942. aastal ­Tartus ilmunud „Kogutud luuletused”. Vahepealsel ajal on ilmunud „Valitud ­luule­tused” (1946), mikroskoopiline valimik „Väikse luuleraamatu” sarjas (1968) ning viis lasteluulevalimikku, lisaks paguluses koondkogu „Elurada” (1951). Kiiduväärselt on värskesse kogumikku pandud ka Söödi lasteluule, nii et nüüd on kõik tõesti koos. Kahju, et avaldamata käsi­kirjadest ei otsitud lisa julgemalt, sest nagu järel­sõnast selgub, neid arhiivis on, aga vast üritas koostaja hoida künnise taset.

Võtkem Söödile lähenemiseks tsitaat Tuglase kirjast Adsonile 1922. aastast, mil tõusis päevakorda Söödi juubeliks artikli kirjutamine. Tuglas on selleks valmis, kui saab küllalt materjali ja suudab kirjatöö ette võtta. Siis lisab ta: „Ja eriti juubeldada ma teda ju ei või. Käib yle mu tahtmise. Kuid igatahes ei hakaks ma teda ka juubeli puhul just maha tegema, vaid kirjutaksin pääasjalikult Sööti mõjust ligi 20 aastat tagasi. Siis oli moment, mil ta ometi oli meie „kõige parem luuletai” – kõik teised olid nimelt veel sandemad! [---] [Aleksis] Kivi pyhitsemine oleks mulle 1001 x lähem kui Sööti juubel.”¹

Niisiis oli Söödil olnud – Tuglase hinnangul – eesti luuleloos oma hetk, momentum, mis jäi vahetult Noor-Eesti ja Gustav Suitsu esilekerkimise eelsesse aega. Sööt oli seal „kõige parem luuletai”, reservatsiooniga, et kaasaja kõrgeimgi tase oli tegelikult madal. Sööt ei olnud sel hetkel suur mitte niivõrd enese headuse tõttu, kuivõrd põhjusel, et kõik teised olid temast veelgi halvemad. Nii leidis Tuglas, kaanoni­määraja ning hea maitse valdaja. Loomulikult saab talle vastu vaielda, tema seisukoha ekslikkust näidata, kui oleks midagi, millega näidata. Olles Söödi tellise kõik luuletekstid läbi lugenud või vähemalt üle vaadanud, pean nentima, et pigem jätaksin seekord kehtima Tuglase hinnangu, täpsustades seda pisut. Ääremärkusena lisan üllatunud küsimuse: kas ka samal ajal luuletanud Juhan Liiv oli siis Tuglase meelest Söödist tõesti „veel sandem”?

Tulles Tuglase juurest hilisemasse aega – mida võiks nüüd Söödi kohta öelda, lisaks sellele, mis öeldud? Luuletusi kirjutas ta juba 1880-ndate keskel ja tegi seda kuni elu lõpuni, tema seitse algupärast kogu on ilmunud ajavahemikul 1890–1937, lisaks 1923. aastal ilmunud lasteluule kogu „Lapsepõlve Kungla”. Üldistavalt võiks Sööti kui luuletajat ning samuti tema luuletajamina iseloomustada järgmiselt: asjalik, rahulik, realistlik, tundlik, võitlev, ilmalik, rahvalik, eestimeelne, lihtne.

Enam kui kuue kümnendi jooksul muutus Söödi värss, selle stiil ja sisu kokku­võttes üsna vähe, eriti ühetaoline püsis see esimese viie kogu lõikes, s.o 1890–1903, ent ei teinud ta mingeid ootamatuid pungestusi hiljemgi. Aga võib märgata huvitavat asjaolu: Söödi luuletuste eesti keel püsib kaasas eesti keele üldise arenguga ja tema luule intellektuaalne mõõde areneb alates Noor-Eestist teatud mõttes kooskõlas uute luuletajate tipptasemega. Näiteks võiks justkui hoomata ilmasõja ajal kirjutatus pisut Suitsu mõjusid, hiljem siurulaste, eeskätt Underi ja Visnapuu kultiveeritud värsikultuuri mõjusid, arbujate päevad mõjuvad innustavalt ka Söödile.

Söödi luules on kindel märksõnade ja motiivide süsteem, mis moodustab üpris tervikliku aegruumi. Ma nimetaks seda Söödi kosmogooniaks. Tuginedes läbi­vatele ja rõhutatud märksõnadele ja motiividele, visandaksingi järgnevalt Söödi kosmogoonia.

Luuletuste ruum on Eesti, mis on isamaa. Siin elab sugurahvas. Väljaspool Eestit eksisteerib väga vähe, viiteid teisele poole rahvuspiiri on napilt: Soome, Petseri, Liivi rand, Siber, Balkan, „Helvetsia”, „Saamara”, „Buurimaa”, Preisimaa, „Golgata”. Kuskil kaugel on mereveed.

Eesti on siiski ainult osa isamaast, terviklik isamaa on Tsaari-Venemaa, vähemalt Söödi luule algperioodil. Eesti paleus on priius ja õnn, lausa õitsev õnn, tundmata pole lootus, siin elatakse kotka kaitsel – algselt tähendas see kotkas tsaarivõimu, kuid ühes 1921. aastal kirjutatud luuletuses võrreldakse kotkaga juba Eesti vabadust (lk 378). Vahel peetakse suurel isamaal sõda. Eelistatuim relv on meie kandis siiski vaimu­mõõk.

Eestis on ruumi keskmeks maa, vastandina linnale. Linna peaaegu ei ole – peamiselt võtab see korraks mingi häguse kuju siis, kui on laulupidu või väljanäitus. Ka elab kindlasti just linnas miljonär, kellega ennast ühes luuletuses võrreldakse. Söödi esimene korralik linnateemaline luuletus on „Hämarus” alles 1921. aastal ilmunud kuuendas kogus „Kodu” (lk 393). Seal­samas esineb esimene viide kaasaja tehnilisele ja teaduslikule progressile, kui luuletuses „Mina” tehakse juttu „atoomi-ilmast” (lk 406). Kuid kohe naaseb Sööt arhailiste, turvaliselt tuttavate riistade ja töövõtete manu.

Maal on vain, niit, muld, salu, kivi, põld, mets, metsatee, karjarada, karjatee, koppel, oja, soo, nõmm, aas, mägi, allikas, küla.

Külas on hoonestuseks isamaja, kodu, talumaja, veski, sepapada, ahjuvare, kaev, lauavabrik. Isamajas on kätki, kodukolle ja aed. Küla vahel kõnnib peale muude ameti­meeste ka postimees, külas tegutseb pudrujahumölder.

Etniline keskkond Söödi kosmogoonias on väga homogeenne, mõis, härra ja parun ilmuvad alles 1921. aasta kogusse. Venelaskonnast pole üldse juttu. Tundub, et Sööt oli luules ettevaatlik mees, riske ei võtnud.

Maakeskkonna taimeriigis kasvavad rohi, lill, lilleke, kastehein, orjavits, karuohakas, kask, vesiroos, kuusk, remmelgas, leinalepp, ellerhein, hauaroos, tamm, rukkilill, toomingas, rukis, nisu, järveroos, sõnajalg, mimoos, roos, kullerkupp.

Väga mitmekesine on lindude ja teiste lendajate riik: lind, linnuke, „ööpik”, laulu­rästas, künnilinnukene, lepalinnukene, vihma­kull, tuike, liblik, mesilind, kägu, kurg, vares, lõoke, ronk, kotkas. Kuulsaim neist on must lind. Neljajalgsed pole ligi­lähedaseltki samal määral esindatud.

Maa kohal kõrgub taevas, kus on päike, kuu, täht, täheke, pilv. Hiilib hämarus, laskub pimedus, tõuseb koit.

Aastaringis on kevad ja talv, aga peamiselt sügis. Suvi jääb aimatavaks.

Selles rustikaalses ruumis elab ja vaatleb ümbritsevat mees, ka isa, poeg, vennakene, peiukene, kes võtab enamasti sõna minavormis. Temavormis meeste nimed on näiteks Andu, Juku, Karja-Jaan, Tõistre-Nanna, Jass, Jaak, Möldri Mikk, Juhan, Toomas, Peeter. Mehe orbiidil on palju naisi. Naiste nimed on näiteks Mann, Helmi, Anna, Leeni. Naine võib olla ka neiu, neiuke, neiukene, õde, õeke, õekene, külapiiga, peretütar, tütreke, mõrsja, eit, vanaeit. Mehel on emake. Minevikku jääb lapsepõlv.

Mehe ja naise vahel on arm, armastus, võib toimuda ka musu, isegi „suutelemine”. Sellega kehaline armastus piirdub, kuni 1921. aasta koguni „Kodu”, kus luuletuses „Üks kosilane” õhutatakse naist tulema „kuumalt ja paljalt” (lk 394). Aga kohe taltutakse.

Inimolend selles kosmogoonias on keha, mille osadeks on suu, silmad, huuled, põu, rind, süda, veri, käsi, hing, juuksed, jalad. Silmadest tulvab silmavesi, pisar, põhjustajaks nutt. Nutmist on ses maa­ilmas palju.

Keha katab kuub, kehas on haav ja seda rusuvad valu, piin. Eriti on haavad põues. Haavu on väga palju ja need on väga sügavad. Keha lõpuks on surm, mis võib esineda ka personifitseerituna. Surma läbi teinud keha pärivad kalmukamber, kalm ja haud. Mahajääjat valdab lein. Söödi kosmogoonia kalmuaed on tohutu ja lõputu. Kõige püham on seal ema haud. Nagu suurtel eesti romantikutel (Koidula) kombeks, annab Sööt juhiseid oma põrmuga ümberkäimiseks („Kartus”, lk 269).

Inimolend rändab, hulgub. Tema ees on ikka ja alati rada. Kostavad viiul ja kannel. Tublisid hävitab viin.

Oluline element selles kosmogoonias on tuli, sh loit, leek, leegike, tuluke, tulukene, tulekeel. Siravad kuld ja hõbe. Kord on kullaks regevärsid, teises luuletuses vili kõrrel.

Looduses möllab tuul ja maru, isamaal kõlab taas ja taas laul, vahel kostab kuskilt koor.

Söödi kosmogoonia on ilmalik, maa- ja teaduspõhine, jumalaid, isegi mitte ühte, sisuliselt ei tunta.

Meile tuttavale ajaloole viidatakse konkreetsete sündmuste ja isikute kaudu harva: nt Koidula, Kreutzwald, Veske, buuri sõda, 1905. aasta revolutsioon maal, Weizenberg, Tõnisson. Erandiks on ilmasõda ja Vabadussõda, mille teemil Sööt kirjutas lisaks lühematele luuletustele eraldi poeemi.

Selline on üldine visand Karl Eduard Söödi luule kosmogooniast, ja kui järele mõelda, on selline vist igal viljakamal luuletajal, rääkimata prosaistidest. Tolkieni või „Troonide mängu” mastaapi Söödi oma kindlasti välja ei anna, aga on kena ja kodune, argine kodukandinurk. See on piisavalt suur aegruum, mida saab aina täiendada nagu Minecraftis.

Kirjandusloos on tuntud Söödi väidetav romanss või kuramaaž kaasaegse luuletaja, sajandivahetuse esipoetessi Anna Haavaga. Olgu rõhutatud, et tegu on legendiga, mida toitis esimese asjana Haava enda massiivne luul, et kõik teda Söödiga paari panevad ja Sööt ise ka seda kõigiti teha püüab. See luul omandas sundmõtte jooned ning pani Haava pidevalt Söödi-hirmu all elama, elu viimasel 20 aastal kindlasti. Kui temalt küsiti elu­loolisi andmeid biograafilise leksikoni jaoks, saatis ta sellega koos pika Söödi-teemalise õienduse.² Kui Oskar Angelus palus Artur Adsonil küsida Anna Haavalt autograafi, keeldus Haava seda saatmast, sest pelgas, et tema leheke satub Söödi lehekesega kõrvuti.³ Näib, et olgu teemaks mis tahes, paistsid Haava jaoks lõpuks kõikjal Söödi kõrvad ja tegutses Söödi pikk kõikjale ulatuv käsi. Elo Tuglas kirjutab oma 1933. aasta päevikus, et tema arvates on mõlemad selles loos algselt süütud ja tegu on mõne vanema põlve vembumehe leiutatud naljaga. „Ja tuleb ilus lugu, kui mõni tulevane tuimpea-­kirjandusloolane hakkab sest „kahe lauliku vanadus­armastusest” targutama!”⁴ Nii et ärme hakka targutama…

Toome lihtsalt ära ühe Söödi noorusluules silma jäänud huvitava seiga. Tema esimestes luulekogudes „Aasa õied I” (1890) ja „Aasa õied II” (1891) esineb rohkelt haava (kui vigastuse) motiivi. Kohe väga rohkelt: lugesin praeguses koond­köites lk-delt 35–127 kokku 14 haava motiivi. Seda on üsna esileküündival määral, eriti arvestades, et haav ei ole sugugi nii tavapärane ja kohe-käepärast motiiv nagu isamaa või taevas. Seos Anna Haavaga on kiire tulema. Veel enam, samas lehe­külgede vahemikus on kaks lembe­luuletust, milles figureerib Anna – „Petetud” (lk 43) ja „Surmaingel kade minu peale” (lk 46). Mõlemad Anna-luuletused on esimeses kogus, samuti koondub sinna haava raskuspunkt. Niisiis, Annad ja haavad segamini ja suurel hulgal! See ei pruugi tähendada midagi, kuid ometi sarnaneb see kalambuurluule klassikalise pruugiga siduda objekti nimi tähenduse kaudu luuletuse sisusse. Las jääda praegu nii.

Kogus „Aasa õied II” tõuseb lisaks esile tule motiiv (sh leek jms, millega kaasnevad verbid, nagu süttima), mida lugesin selle kogu luuletustest, viimset täpsust taotlemata, kokku 39. Ka seda on palju. Nii haava kui ka tule motiiv sobivad hästi (järel)romantiku luulesse korduvaks akordiks: ikka pinge ja paine, ikka kirg ja ekspansiivsus.

Esimesed kaks kogu ning kolm järgnevat – „Rõõm ja mure” (1894), „Saatus” (1899), „Mälestused ja lootused” (1903) – moodustavad ühetaolise luuletuste massi. Ma ei soovita hakata Sööti sellest otsast lugema, mulje jääb lahjaks. Jäi juba Tuglasele, jääb meile ammugi. Üldises massis on peotäis tekste, mida võib nimetada heaks, kuid tee nendeni on pikk ja kulgeb tühjuses, nagu reisimine kosmoses. Just neis viies kogus sünnib ja areneb Söödi kosmogoonia. Luuletused on fraasitsevad, primitiivsed, sisutühjad, sentimentaalsed, lihtsameelsed, naiivsed, ilutsevad, sümbolistlik-abstraktsed, kohati abitu värsi tõttu raskesti mõistetavad. Üks mina­vormis mees vs. trobikond kõikvõimalikke neiukesi assotsieerub Matti Moguči ulja haardega. Luule on ajastule omaselt kesine ka vormi poolest, riimida aitavad kaasrõhulised silbid ja deminutiiv –ke. Sellest saaks mööda vaadata, kui sisu oleks selge ja ühtne, aga paraku nii ei ole. Samas on eesti keelele ajalooliselt sobiliku algriimi katsetused („Järve kaldal”, lk 128) lausa mulina tipp. Kolmandas kogus domineerib masendus ja hala, muu hulgas ilmub välja taas haava motiiv. Ainult et kogu tundlemine ja kurbus on sisuta. Isegi kui mitte mõõta seda tänapäevaste kaaludega, vaid näiteks Juhan Liivi luuletustega. Kõik on nii mannetu. Eredamaks lõimeks on kohatine süžeelisus.

Neljandas kogus asi ei parane, luule­tused on kohati eriti magedad ja aru­saamatud. Erandiks on tsükkel „Nalja tujul”, kus senisele haledusele ja paatosele pakub tunde­toonide skaalal tänuväärset vaheldust huumor ja isegi satiir. Viienda kogu huvitav täiendus on rahvaluule tähtsuse rõhutamine, ühiskondlikud kommentaarid ja isamaalised teemad on pisut intelligentsemaks muutunud (nt „Üksinda”, lk 302). Ballaadi vorm, süžeelisus ja vabavärss („Kes ta oli?”, lk 332, „Liiva­hannus ja Naljahammas”, lk 347) lasevad Söödi luule­andel palju vahetumalt mõjule pääseda kui riimikastidesse taotud lüürika. Üldse võib kogu „Mälestused ja lootused” kohta üldistada, et luuletused hakkavad minema sisu poolest tuuma­kamaks, aga abitu vorm ja konarlik eesti keel segavad. Söödi viies kogu on muide esimene eestikeelne mitme­värvilise kaanega raamat.

Küll võib see saatus olla luuletajale vahel äraütlemata ülekohtune! Sul on oma aeg, oma ajastu, mil just sina oled eesliinil ja sul on võimalus seal silma paista – aga kohe tuleb uus põlvkond ja sinu aeg eesliinil on läbi. Kui sa ei jõudnud selleks hetkeks heasse vormi või vähemalt veenda kirjanduslugu oma potentsiaalis, siis pärast on ääretult raske ennast tõestada – uute tulijate taga su hiliseid ärkamisi ilmselt enam ei märgata. Nagu jäi vabavärsipõlvkonna ja kassetlaste varju hilise Ralf Parve vormipeen ja mõttetihe 1950-ndate lõpu ja 1960-ndate luule, nii jääb ka Söödi kõige parem kogu „Kodu” aega, mil keegi ei rääkinud enam Söödist, oli Siuru-järgne, Tarapita aeg. Nooreestlased ees, siurulased järel olid Söödi kaugele tagalasse lükanud. Ei maini ju keegi 1920-ndate luulest rääkides enam Söödi nime. Nii jääb kirjandusloo üldisesse teadvusse tema viie esimese kogu kosmogoonia, primitiivne värss ja lahja sisu.

Milles väljendub kogu „Kodu” muutunud kvaliteet? Kõik on intelligentsem. Värsikultuur ja eesti keel on Söödil käinud kaasas üldise arenguga ning jõudnud noor­eestlaste ja siurulaste tuules 1920-ndatesse. Ei valitse enam tuimalt kokku klopsitud riimiliste kastide üleküllus, vaid leidub uusi vorme ja mõõtusid, sh heksameetrit ja sonetti.

„Kodu” kõige väärtuslikum ja sümpaatsem osa on II alajaotus, kus on koha leidnud hulk müstilisi, enamasti rahvaluuleainelisi ballaade ja pildikesi. Need on kindlasti ilma norimata ja reservatsioonideta head tekstid. Vaadatagu luuletust „Kui tulevad veel aja sügistuuled” (lk 367), kus on välja peetud nõudlik vorm, neli salmi riimiskeemiga abaab. Ja sonetid! Oleks tarvis suurt pingutust, et mitte näha neid tõukuvat Underi omadest, nt „Kas unenägu?” (lk 368) ja „Unistaja” (lk 417). Underit kumab ka teisal: „tahad / Veel silmapilguks päikse kiiri juua” (lk 405), „Pilve sõrvalt heidab nagu õieverd” (lk 413), „Nõtkunud koldsed haua mimoosid” (lk 422). „Tuule laul” (lk 373) miskipärast tuletab meelde Visnapuud. Ammu enne Heiti Talvikut on Sööt ka heititalviklik („Talve tulekul”, lk 403, see on Söödi üks paremaid luuletusi üldse, ja „Mina”, lk 406).

1937. aasta kogu „Kuusirbi õsu” jätkab samas laadis ja kvaliteedis. Selles kajab lisaks muule vastu Bernard Kangrot („Ununud hoone”, lk 429; „Sügisööne visioon”, lk 431). Kogudest „Kodu” ja „Kuusirbi õsu” alakemgi lugemist, et vältida vaimu nüristamist kokkupuutel Söödi algusaegade loominguga.

Tahan peatuda ka Söödi lasteluulel. Sellel on eesti lastekirjanduses puutumatu klassika koht. Pea kõik need luuletused on ilmunud kogus „Lapsepõlve Kungla” (1923). Kogu eesti lastekultuur oli tol ajal veel kehval järjel, iseseisev kvaliteetne lasteluule oli alles saanud nina usulisest manitsusest välja pista, mingist vormilisest ega sisulisest kõrgtasemest ei olnud veel juttugi. Ka tolle aja kunstnikud ei osanud joonistada ei lapsi ega pilte lasteraamatutesse; vaadakem näiteks, kui koledad koonukad näevad lapsed illustratsioonidel välja kuni 1940-ndateni. Sööt toob lasteluulesse – mida küll kvaliteetsel ja ilmalikul kujul enne eriti massiliselt olemas ei olnud – lastepärasuse, mis väljendub eeskätt kõlamängudes ja lapselähedastes teemades.

Söödi kõlamänge kutsutakse lallitusteks ja neid on tema lasteluules läbivalt suures mahus: liigu lii, liigu loo; timp tamp tipsutapsukene; tiisu miisu, Liisukene; häiu lii, häiu loo; sipa sapa, sapsukene; tipsi-tapsi; niine nääne õieke; uni tuleb ullikene; tiider taader tankeriga; uht tsah, uht tsah, ülilindu; uht tsah, uht tsah, upukene; upa, upa, upukene; upa, upa, oalilli; killu tibi-­tilluga; tibinal, tabinal; kribinal, krabinal (lk 567–588). Ja nii muudkui edasi. Luuletused käivad ärgitavas ja julgustavas laadis väikelapse igapäevaste tegevuste juurde, neis ei manitseta ega jutlustata. Hällis puhkamine, uneootus, hambatulek, kõndima hakkamine, riidesse panemine, pesemine, igasugu mängud ja tegevused, haiget saamine, ilmaolud… Kõige kodusem on loomade ring neis värssides: hiir, rott, kass, kukk, kana, vares, värvuke, pääsuke, lõoke, kägu, lepatriinu, konn… Kui siis korraks kauge külalisena ilmub kõige kuulsamas Söödi lasteluuletuses krokodill, kes tegi nalja ja ajas lapsed toast välja.

Kokkuvõtteks. Karl Eduard Söödi luule kosmogoonia ja värsikultuur peegeldavad ilmekalt tema kaasaega 1890-ndatest 1930-ndateni, järelromantismi paatoslikest õhkamistest arbujaliku mõttehaarde ja raskepärasuseni, see on pidevas muutumises ja arengus, luuletaja teeb kõik trikid kaasa, nagu oskab, ja kohati oskab hästi. Kirjandusloos on Sööt siiski esiplaanil oma lahjema loominguga, aga eks ise­loomusta seegi aega, tollase eestlase parsilist maa­ilmapilti ja vommilist kirjandusteadlikkust. Nagu publik, nõnda looja, kui just ei ole tegu loojaga, kel jaksu ja oskust ajavaimu trotsida. Söödil ei olnud. Niisiis, kui tulla lõpetuseks tagasi Friedebert Tuglase tsitaadi juurde, aga laiendada seda siinse arvustuse mõttekäikudega, saab Söödi suurusest küllap adekvaatse portree.

 

1 A. Adson, F. Tuglas, Paaži ja Felixi kirja­vahetus 1917–1944. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2011, lk 413.

Olin ammu lubanud pidada ettekande sellest, kas Eesti kirjanduses on tühistamist ja tsensuuri,¹ kui teema muutus ootamatult päevakajaliseks. Märtsikuus tuli mitmel pool jutuks tuntud kirjandusteoste uustrükkide ümberkirjutamine: Tauno Vahter võttis sõna kultuurilehes Sirp,² Vikerraadios vestlesid Maarja Vaino juhatusel Indrek Koff ja Krista Kaer.³ Ilmus ka ajalehenupuke Agatha Christie uustrükkide ümbersõnastamise kohta,⁴ nii nagu neid on varem ilmunud teiste autorite teoste kohta.

Vahter, Koff ja Kaer kui kirjanduse vahendajad (kirjastajad, tõlkijad) rääkisid tsenseerivast toimetamisest kui piiritagusest veidrusest, mis ei ole esialgu Eestisse jõudnud ja loodetavasti ei jõuagi. See­suguse nüüdistsensuuri ideoloogiliseks lätteks peetakse n-ö poliitilist korrektsust või woke-ideoloogiat, ülevõimendatud soovi hoiduda kedagi solvamast, eriti ühiskondlikke vähemusgruppe. See võib kaasa tuua ka terve teose või kogu autori loomingu taunimise ehk tühistamise, vahel hoopiski tekstivälistel põhjustel, kui autor on käitunud halva inimesena. Irooniliselt tsiteerisid arutlejad terminoloogiat, nagu sensitivity reader või sensitivity editor (ingl ’tundlik lugeja’ või ’tundlikkus­toimetaja’) ehk eraldi toimetaja, kes peaks kontrollima, kuidas kirjandusteoses tundlike teemadega ümber käiakse, ja inclusive ­language (’hõlmav keelekasutus’), mis väldib potentsiaalselt solvavaid väljendusi. See toob meelde George Orwelli düstoopiast „1984” pärit uuskeele ja teeb seetõttu inimesed valvsaks. „Jaan Jõgever töötas 1892–1903 Tartus tundliku lugejana,” naljatas Mart Juur sotsiaalmeedias.

Ometi lahvatas kohe ka paar kohalikku skandaali. 11. aprillil jõudis meediasse Eesti Kirjanike Liidu meililistis alguse saanud arutelu selle üle, kas liidu maja seinalt Tallinnas Harju tänaval tuleks maha võtta Juhan Smuuli bareljeef;⁵ 21. aprillil toimus üldkogu, kus otsustati see esialgu siiski paika jätta. Küsimus oligi kirjaniku halvas käitumises (Smuul oli osalenud 1949. aasta küüditamises vara üleskirjutajana) ning algatusega rahulolematud inimesed kasutasid väljendit Smuuli tühistamine.⁶ Veidi piiratumas ringis levis liidu liikme Andres Aule pahameel selle üle, et aja­kirjad Looming ja Vikerkaar keeldusid avaldamast mõnda tema luuletust. Need tekstid pani Aule märtsis-aprillis oma blogisse üles, kasutades kujunduses tsensori templi kujutist ja kirju „Looming keeldus avaldamast”, „Vikerkaar keeldus avaldamast”.⁷

Nii võibki küsida: kas praeguses Eestis tsenseeritakse ilukirjandustekste ja tühistatakse kirjanikke? Kui, siis mille alusel?

 

Olukorrast riigis

Sõna tsenseerima argise definitsiooni annab Sõnaveeb: „teksti, filmi vm kontrollivalt läbi vaatama”. Seda määratlust saaks täpsustada lõputult, aga olulisimaid kõhklusi tekitab see, kes on läbivaatav instants. Kui tsensuuriametit ega glavlitti ei ole, siis kas rohujuuretasandilt (nt sotsiaalmeediast) tulev algatus saab üldse kvalifitseeruda tsensuuriks? Vahel leitakse, et saab; selle kohta on kasutatud nimetust horisontaalne tsensuur. Argiarusaam kipub siiski tsensuuri pidama vertikaalseks, otsima võimupositsiooni. Vahter pakub oma artiklis üsna veenva vastuse: nüüdis­tsensuur sünnib siis, kui kokku saavad „suured erafirmad, raha ning kultuuri­radikaalid, kes muudavad originaalteksti omal initsiatiivil”. Huvitav on ka tema hinnang, et „keegi ei tundu olukorra üle olevat väga õnnelik”, ümberkirjutusi tehtavat justkui huupi ja igaks juhuks – äkki muidu ei osteta.

Olukorra pealiskaudseks kaardista­miseks tegin kiire küsitluse oma Facebooki-sõpradest kirjanike seas: küsisin, kas nad on viimastel aastatel tundnud, et nende tekste on toimetamise või avaldamise käigus koheldud viisil, mida nad tajuvad tsensuurina. Loomulikult ei kannata selle küsitluse metoodika mingit kriitikat, kuid vähemasti saadud punktiirsed rinde­teated annavad rõõmustava vastuse: Eestis ilu­kirjandust avaldav kirjanik tsensuuri pigem kartma ei pea. Reageeris 24 inimest (kuigi kõik ei olnud kirjanikud) ja neist 15 andis vastuseks üsna kindla ei. Võib-olla ei ole Eesti raamatuturul lihtsalt mängus nii suurt raha, mis tekitaks korraliku spontaanse või igaks-juhuks-tsensuuri.

Samal ajal on „päris” tsensuuri piirid näiteks toimetamise või enesetsensuuriga kohati hajusad. Järgnevalt tulevadki jutuks olukorrad, mille puhul maksab kaaluda, kas juhtum on ehk tsensuurile juba ohtlikult lähedal. Kõigepealt väärivad vaatlemist kindlast „ei-st” lahknevad vastused minu küsitluses. Kolm vastajat raporteeris probleeme seoses tõlgetega ehk kultuuri­piiride ületamisel, kusjuures nii lääne kui ka ida suunal. Maarja Kangro novelli vene tõlkes asendati roppused eufemistliku sõnaga „mljaa”; Anti Saare Pärdi-sarja laste­raamatust võeti samuti vene tõlkes välja suitsetav bussijuht ja ilma jalgadeta sõjaveteran; Mudlumi „Poola poiste” inglise tõlkest võttis tõlkija välja mõne juudi stereotüüpe kasutava koha, täpsemini kaks lauset: „Võib tunduda uskumatu, kuid toogi tohter oli juut ja kandis paksu kullast kaelaketti. Siin pole midagi tegemist rahvusliku kompleksi või väljamõeldisega, lihtsalt väga paljud arstid on juudi soost ja juudid armastavad kulda, see lihtsalt on nii midagi pole parata”⁸ ja samale mõtte­käigule tagasi viitava fraasi mõni lehekülg hiljem: „ta ei olnud juut, aga mine sa ka tea”.⁹

Need näited osutavad (peale Vene ajalookäsitluse eripärade) tüüpilistele tundlikele kohtadele: lastekirjandus, roppused, rahvusstereotüübid. Et tõrked tekkisid tõlkimisel, kinnitab samuti, et Eestis enamasti kirjaniku teksti sekkuma ei kiputa, kuid vaidlemist ja peenhäälestamist samadel teemadel võib ette tulla ka siin. Laste­kirjandust piiratakse alati rohkem kui muud kirjandust; aastal 2015 korraldas Eesti Lastekirjanduse Keskus seminari „Lubatud ja keelatud lastekirjanduses”, mis näitab, et teema oli ka siis õhus. Eriti lastekirjandusse ei tahtvat mõni toimetaja lubada vängemat keelepruuki, kuid üks vastaja rääkis lisaks tuttavast, kelle ilu­kirjandustekstist ajakirjas Looming toimetati roppused välja. Mis veel Loomingust rääkida, kui isegi vabameelse reputatsiooniga Vikerkaar ei tahtnud mõne aasta eest arvustuse pealkirjas ära trükkida sõna vitt, vaid tähistas selle kolme punktiga (tekstis endas, samuti veebiversiooni pealkirjas on sõna välja kirjutatud).¹⁰

Rahvus- ja rassistereotüüpide teema tuli välja ka seoses enesetsensuuriga, mida mainis kolm vastajat, olgu naljatlevalt või siis tõsise ohuna, mida tuleb enda juures jälgida. Üks kasutas vastamisel kõne­kujundina väljendit „geniaalne juudi nurga-advokaat” ja esitas kohe küsimuse, kas nii ikka võib. Teine ütles: „Neegri­kuningad tsenseerin ise välja” (viide sõna­asendusele Astrid Lindgreni „Pipi Pikk­sukas”; neegri-küsimusest allpool lähemalt). Sama autor seadis retrospektiivis kahtluse alla oma valiku kasutada laste­raamatus negatiivse tegelase iseloomustamiseks sõna paks.

Viis vastajat raporteeris tsensuurist seoses meedias avaldamiseks mõeldud arvamuslugudega, mis on omaette põnev teema, aga ei puutu õieti ilukirjandusse. Nagu üks vastanu eraldi märkis: niisugusel juhul tuleb avaldada raamat, kuhu võid igal juhul sisse panna, mida tahad. Nõnda ei tundu tsensuur päris radikaalne, pigem võiks seda iseloomustada kui lahkarvamust toimetusega.

Kuidas on aga lood uustrükkidega, mis ongi välismaiste tsensuuriskandaalide keskpunktis, kuna seal on olemas n-ö kõva tõendus, et varem on tekst olnud teist­sugune? Uustrükkide keeleline kõpitsemine kuulub samuti normaalse toimetamistegevuse juurde. Eesti kontekstis aktsepteeritakse ka sisulisi muutusi, aga enamasti arusaamisega, et parandatakse nõukogude aja ideoloogilisi vigu, avaldatakse nudituna väljaantud tekste nende „õigel” kujul. Kuulus näide on Mats Traadi romaani „Karukell, kurvameelsuse rohi” 1990. aasta trükk, kuhu lisati 1982. aasta trükist ideoloogilistel kaalutlustel välja võetud osad.¹¹ Sama on tehtud ka suurema aja­vahega: 2018. aastal anti uuesti välja ­Silver Anniko 1979. aastal ilmunud romaan „Rusikad”. Selle lähem vaatlus näitab aga, et kaotsi on läinud ka hulk muud laadi toimetaja­parandusi.¹² Mis on teksti õige kuju, polegi nii selge.

Veel põnevam juhtum on Ellen Niidu „Pille-Riini lood” (1963), mida kirjaniku tütar Maarja Undusk meenutab ka oma hiljutises raamatus. 2003. aasta välja­andesse tehti autori soovil just riigikorra vahetumisega seonduvaid muudatusi, näiteks jäeti välja maiparaadi ja punalipu teemalised jutud; parandati ka pisemaid asju, näiteks asendati sukad sukkpükstega. Üks eriti kõneainet pakkunud muutus on pildiline: vana väljaande tagakaanel lehvis Pika Hermanni tornis punalipp, uustrükis on kasutatud Vive Tolli algupärast kujundust, aga lipp värvitud sinimustvalgeks. Unduski meelest ei ole seda tüüpi muudatused õigustatud:

Mingem tagasi Pille-Riini rahakassa juurde raamatu esimeses loos. Kassasse kogus Pille-Riin viiekopikasi münte, mis olid suured-rasked rahad. Võib-olla tulnuks pärast Eesti taasiseseisvumist asendada kopikad sentidega? Milline laps aga koguks viiesendiseid münte?! Sinimustvalge lipp raamatu tagakaanel aga justkui eeldaks Eesti või euromüntide kogumist?¹³

Seetõttu on tema eestvõttel 2013. aasta trükis suur osa neist muudatustest tagasi võetud. Selle väljaande tagakaanel tornis lippu ei olegi. Autor oli ka 2013. aastal elus, kuid olla tõrksalt tütre soovitustele allunud.

Niisiis on teksti muudetud, ­kusjuures mitte algset käsikirja taastamiseks, ja just nimelt ideoloogilistel kaalutlustel. Kuid võtmeline on autori tahe või vähemasti muutustest teadlik olemine. Oma noorusloomingut toimetavad kirjanikud aeg-ajalt ikka. Kui publik muudatustega rahul ei ole, vaikitakse need enamasti taktitundeliselt maha ja loetakse edaspidigi varasemaid välja­andeid. Seda ei kiputa tajuma tsensuurina.

Nn hõlmav keelekasutus, mis oma teatud vormides inspireerib teravat tsensuuriteemalist irooniat, ei ole Eestis kuigi aktuaalne teema, muu hulgas küllap selle­pärast, et keeles puudub grammatiline sugu – põhiline sõnavarast sügavam keele­struktuur, mida hõlmava keele eestkõnelejad reformida püüavad. Mingeid tsentraliseeritud juhtnööre, nagu Ameerika ­keeleteaduse seltsil,¹⁴ ei ole ja mõiste kohta pole juurdunud isegi eestikeelset püsi­terminit (kohata võib ka varianti kaasav keel). Pilgu­heit Eesti Keele Instituudi keelenõu logisse kinnitab, et kui aeg-ajalt küsitakse mõne üksiku sõna kohta, kas see on solvav, rõhutavad vastajad üldiselt seda, et solvang sünnib kontekstist, ja on tõrksad andma jah- või ei-vastust.¹⁵ Ilmselt neist päringutest ongi ajendatud lühike programmiline tekst „Solvavast keele­kasutusest” instituudi kodulehel, mis toob samuti esile, et solvangud ei sünni sõnadest, vaid mõtetest.¹⁶

Pigem tegelevad asjaga huvigrupid, kellel on enese avaliku keelelise tähistamise osas eelistusi. Neid koondab mingil määral portaal Feministeerium, mille rõhuasetus on naiste õigustel, kuid tänapäeval käivad sellega enamasti kaasas ka vähemuste, näiteks seksuaalvähemuste ja puudega inimeste õigused. Feministeeriumi tegija ja pikaajalise keeletoimetaja kogemusega Aet Kuusik ütles, et portaalis pööratakse hõlmavale keelekasutusele tähelepanu ja sel teemal on avaldatud paar lühemat arvamuslugu, kuid tema ei soovi koostada selle valdkonna juhtnööre, kuna neid kiputakse võtma liiga universaalselt ja jäigalt.¹⁷ Ses osas, et soovitusi saab anda üksnes teatud kontekstis, kattub Feministeeriumi seisukoht niisiis EKI omaga.

Sõnavarasse puutuvalt on ometi olemas selge esindusjuhtum, sõna neeger, mille stiiliregistri ja omal moel lubatavuse üle just eesti keeles arutatakse juba paarkümmend aastat. See sõna tuleb esile ka ilukirjanduse tsenseerimisest rääkides, nii maksab see eraldi vaatluse alla võtta.

 

Me peame rääkima neegrist

Vahter toob oma tsensuuriartiklis Eesti unikaalse ajaloolis-geograafilise positsiooni illustreerimiseks välja:

Kui nahavärvi asemel oleks teemaks näiteks midagi seoses Nõukogude minevikuga, siis saadaks palju paremini aru, kuigi vaevalt et alati üheselt. Kui autor oli KGB agent või kuulus hävituspataljoni, on see meie silmis suurem plekk kui tekstis esinev „­neeger”, niisugune lihtsalt on kohalik kontekst.¹⁸

Täpselt seda näemegi „Pille-Riini lugudes”, kus kõigi edasi-tagasi ümbertegemiste juures ei ole kedagi häirinud sõna neeger. Raamatus on jutt, kus mängitakse ümbermaailmareisi ja mängu­nuppude värvi valimisel käib tegelane Jüri välja mõtte, et kollased nupud on nagu hiinlased ning punased nagu indiaanlased. 1963. aasta väljaandest loeme:

Ometi oli Pille-Riin just paar päeva tagasi kuulnud, kuidas vanaisa isaga rääkis, et nüüd on kõik hiinlased punased. Ja et see on väga hea, sest kõik selge peaga inimesed terves maailmas on varsti punased. Aga indiaanlastest ta ei rääkinud midagi.

Sellepärast hakkas Pille-Riin Jüriga vaidlema ja ütles, et hiinlased ei ole kollased, vaid on täiesti punased. Ja ütles veel, et muist neegreid on ka punased. Aga seda ta ütles igaks juhuks ja ise päris kindlasti ei teadnud, kas see õige on. Isa oli küll rääkinud, et musta nahaga inimesed on sama head kui igasugused teisedki inimesed, nii et selge peaga on neegrid kindlasti. Aga sinise maja Anul on jälle neegripoisist nukk ja see on ikka must küll. Kuid tema on ka lõpuks ainult nukk.¹⁹

Tõsi, XXI sajandi versioonidest on välja võetud mõttekäik selge peaga olemisest, kuid ei punased neegrid ega neegripoisist nukk ole seni tundunud sekkumist väärivat.

Peale Agatha Christie kuulsa kriminaalromaani tean veel ühte tõlget, mille uustrükist on sõna neeger välja võetud, kuid selgub, et see ongi sinna siginenud alles Nõukogude Eestis. Juttu on Doris Lessingi raamatust „Imerohi ei ole müüdav”, mis ilmus täiendatud kujul 2020. aastal Loomingu Raamatukogu kuldsarjas (esmatrükk 1957). Üks tõlkija Krista Kaer selgitab:

Osa jutte oli tõlkinud Valda Raud juba 50. aastatel ja toimetaja küsis, mida teha neegritega. Need neegrid said kõik välja võetud ja nimelt selle­pärast, et Lessing ei kasutanud seda sõna kusagil. See on ameerika sõna, Lessingil olid mustad, pärismaalased, kahvrid ja konkreetsete rahvaste nimed.²⁰

See tundub mõistlik põhjendus. Aga mida teha teistsugustel juhtudel? Nagu eespool juba tsiteeritud, ütles üks kirjanik naljatlevalt omaenese kirjutamisprotsessi kohta, et neegrikuningad tsenseerib ta ise välja. See ei puutu küll ilukirjandusse, kuid ise olen Keelt ja Kirjandust toimetades palunud arvustuse autorilt luba võtta välja mind vastukarva silitanud lause „Neegritar on väga ilus sõna”. Irooniliseks teeb asja see, et mõttekäik ise jäi teksti sisse, tsitaatidesse ka sõna neegritar, kusjuures juttu oli nagunii seesuguse väljenduse võimalikust tsenseerimisest.²¹ Ometi tundsin, et see lause on liiga hästi loetav interneti­kommentaariumi stiilitasandil.

Et sarnaseid tundeid tekib teistelgi, sellele viitab seltskonnas kuuldud arvamus. Arutati Ilja Prozorovi käesoleval aastal ilmunud jutustust „D train”. Ühe kirjandusajakirja toimetaja, kõigiti sümpaatne ja intelligentne inimene, leidis, et ühe lõigu oleks toimetamise käigus võinud välja võtta – seal olla nii võikalt kirjeldatud mustanahalist inimest. Huvi pärast otsisin hiljem lõigu üles, ilmselt on tegu selle teksti­kohaga:

Klassiuks avanes ja sisenes õpetaja, mustanahaline noor mees, kellel oli mügar laubal ja tohutu suured silmad, mis sarnanesid väikeste piljardikuulidega. Ta mälus midagi ja tema rasvased huuled looklesid nagu õnge otsa aetud ussid.²²

Veidi järele mõeldes näen, kuidas see kirjeldus võib tõepoolest viidata üsna spetsiifilisele rassistlikule diskursusele, kus vastikust esile manavalt rõhutatakse mustanahaliste füsioloogilisi iseärasid: suuri silmi ja pakse huuli. Minu enese intuitsioon ei ole veel kalibreeritud nii, et mulle oleks see omapäi pähe tulnud. Kuid tõenäoliselt on need intuitsioonid nooremates põlvkondades muutumas ja sinna ei ole midagi teha, sellega tuleb leppida.

Maksab küll tähele panna, et küsimus ei ole ainult sõnas (nagu EKI püüdlikult rõhutabki). Prozorovi tekstis esines samal leheküljel ka sõna neegritar, kuid see etteheidet ei pälvinud, vähemasti mitte esimese asjana. Andres Aule tagasilükatud luuletused „Rassidüsfooria” ja „Valged elud ei loe” ei sisalda sõna neeger, aga on sisult rassiteemalised, täpsemini kriitilised mustale rassile ülemäärase tähelepanu osutamise suhtes. On raske tõestada, kas need lükati tagasi ideoloogilistel põhjustel või viletsa kunstilise kvaliteedi tõttu – ilmselt ei saagi kindlat piiri tõmmata, ideoloogilised otsused mõjutavad esteetilisi ja vastupidi. Seevastu Sveta Grigorjeva luuletuses „riigi vaenlane aka mein kampf” ei ole pahaks pandud ridu:

[---] vannun

pühalik-patriootlikult

et oma esimese lapse saan ma

NEEGRIGA teise lapse teise

NEEGRIGA kolmanda lapse kolmanda

NEEGRIGA NEEGRIGA NEEGRIGA [---]²³

Võimalik, et ei ole veel jõutud; võimalik ka, et just eestivene vähemuse esindajatele, nagu Prozorov ja Grigorjeva, antakse rahvus- ja rassipõhiselt solvavate sõnade kasutamine kergemini andeks. Ometi pean siinkohal peapõhjuseks seda, et sõna­kasutus on luuletuses raamistatud diskursusest väga teadlikul viisil: pühalik-patrioot­likkusega kõrvuti on vaja asetada äärmuspatriootide leksikasse kuuluv solvav sõna, kuna aga lausuja on patriootlikkuse suhtes irooniline, ei omistata talle enesele solvamise intentsiooni.

Vahter tõmbab oma tsensuuriartiklis provokatiivse paralleeli nn woke-tsensuuri ja Venemaa raamatute keelamise vahele. Sellest kumab läbi tuttav skeem, kus Eesti tahaks hea meelega olla n-ö siil põõsas või tervemõistuslik pisike mehike kahe äärmustesse mineva suure kultuuriruumi vahel. See on igati mõistetav soov, aga ehk ei ole võimalik täiesti objektiivseks jääda, vaid peab ikkagi valima, missugusesse kultuuri­ruumi me kuulume. Sõna neeger kohta on EKI olnud siiski sunnitud võtma uue positsiooni. Muidu väga lühike, programmiline „Solvavast keelekasutusest” tõdeb: „On hästi teada, et sõna „neeger” on omandanud eesti keeles solvava tähenduse, nagu ka selle vasted paljudes teistes keeltes”, ning sarnane selgitus ilmub Sõnaveebis märksõna juurde ekraani paremasse serva.

 

Tekstist inimeseni

Sellest, kas kirjaniku (või tõlkija) identiteet sobib tema tekstiga, ei ole Eestis minu teada seni eriti räägitud, kui ehk mõnes arvustuses kõheldes, kas näiteks vastassoo vaatepunkti on ikka piisava usutavusega edasi antud. USA presidendi Joe Bideni inaugureerimisel loetud Amanda Gormani luuletuse tõlkimisel kerkis mitmes keeleruumis esile küsimus, kas tõlkija peaks representatiivsuse huvides olema mustanahaline naine, nii nagu autor. Eesti keelde tõlkis rahvusringhäälingu kultuuriportaalis avaldatud versiooni siiski valge mees Raul Veede.²⁴ Arvustades Loone Otsa romaani „Armastus” (2021), pidasin ise endamisi aru, kas juudi tegelase vaatepunktist kirjutatud teksti tuleks pidada kultuuriliseks omastamiseks (cultural appropriation), eriti tekstikohtades, kus apelleeriti „meie rahva” kannatustele ja religioossele ilmavaatele. Arvustusest jäi see mõttekäik siiski välja, muu hulgas seetõttu, et ma head vastust ei leidnud ega pidanud asja ka eriti oluliseks.

Tekstivälistel põhjustel on kirjaniku või literaadi isiku kallale seevastu mindud küll. Raske on kaine pilguga kommenteerida Juhan Smuuli bareljeefi ümber möllavaid kirgi, kuna juhtum on nii värske. Teema ülesvõtmise üks ajend on kahtlemata Ukraina sõda, aga mõjurina tundub mulle ka põlvkonnavahetus: kui Smuuli personaalküsimuse üle vaieldi 1990. aastatel, panid tulemuse paika need, kes mäletasid Smuuli kui inimest ja pidasid teda meeldivaks. Praeguseks on isiklikult mäletajad kadunud ja kui teema uuesti üles kerkis, omandasid suurema kaalu puhtformaalsed ja objektiivsed näitajad: kas kuulus parteisse? kas küüditas? Selliseid objektiivseid „plekke”, olgu väiksemaid, olgu suuremaid, leiab jällegi väga paljude vastaval ajal elanute eluloost. Arutelu surnud looja mälestamise üle linnaruumis ei tundu siiski päris eheda tühistamisena. Monumente võetakse aeg-ajalt ikka maha ja kaanoneid tuulutatakse – see on paratamatu. Klassikaline tühistamine puudutab elavat inimest, keda tahetakse tema tegude või väljaütlemiste eest karistada.

Kõige selgem tühistamisjuhtum on minu jaoks praeguse seisuga Peeter Helme, kes 2021. aastal mõisteti interneti jututoas kõneldu põhjal süüdi lapse­ealise seksuaalses ahvatlemises. Juba pärast süüdi­mõistmist esimeses kohtuastmes visati Helme 2020. aasta detsembris välja kirjanike liidust, kuigi see protsess ei kulgenud sirgjooneliselt: eestseisus arutas asja mitu korda, kuna protestina esialgse otsuse peale astusid mõned inimesed liidust välja ning küsimus võeti uuesti kaalumisele. Tühistamisjuhtumitele iseloomulikult võis avalik hukkamõist osaks langeda ka tühistatu sõpradele: meelepaha pälvis õiguskantsler ja lasteombudsman Ülle Madise, kes käis 2020. aasta detsembris Helme romaani esitlusel. Romaan sai ilmuda, kuid kultuuriinstitutsioonid distantseerusid sellest; seda arvustati kultuuriaja­kirjanduses, kuid hävitavalt ja võttes jutuks ka Helme kriminaalasja.²⁵

Ma ei taha siin arutada ei seda, kas Helme teadaolev süütegu oli suur, ega ka seda, kas suure süüteo tõttu tuleks ilm­tingimata loobuda autori loomingut tarbimast. Käesoleva kirjatüki seisukohast resümeeriksin: juhtumi võib kvalifitseerida kirjaniku tühistamiseks, olgu õigustatuks või mitte. Helme ei ole ent eesti kirjanduses nii keskne autor, et see kirjanduspilti ahendaks ja sedakaudu raputavalt mõjuks. Seevastu ülejäänud pähe tulevad juhtumid on pigem žestid umbkaudu samas suunas, kuid määratult nõrgemad ja tühistamisena luhtunud.

Huvitav kaasus on Jaan Kaplinski, keda on n-ö torgatud mitmest suunast, paljuski tema mitmekeelse blogi tõttu. Pahameelt on äratanud tema postitused, kus ta seadis kahtluse alla vägistamise definitsiooni ja eksplitsiitse nõusoleku vajalikkuse seksiks²⁶ – see on ehe n-ö woke-suuna pahameel. Kuid Kaplinskile on ka rahvuslikust vaatenurgast pahaks pandud vene keeles blogimist, küllap esmajoones seetõttu, et see läheb osa publiku kujutluses vastuollu arusaamaga Kaplinskist kui rahvuslikust vastupanuvõitlejast, mis kujunes välja paljuski tema nõukogudeaegse intellektuaalse ja loomingulise tegevuse alusel. Kummagi suuna kriitika ei suutnud aga kuigivõrd kriimustada tema reputatsiooni ega ole (minu hinnangul) tema kuvandis põlistunud.

Ise olin pooleldi osaline juhtumis, kus 2019. aastal pidi kirjandusfestivalil HeadRead toimuma Mihkel Kunnuse, minu ja veel mõne osaleja vestlusring, aga mõni nädal enne üritust otsustasid festivali korraldajad Kunnuse kutse tagasi võtta. Tagasi­võtmise ajendas Vikerkaares ilmunud luuletus, mis kaudselt viitas Kunnusele kui vägistajale.²⁷ Mina loobusin samuti esinemisest, kuna otsustusprotseduur tundus mulle läbipaistmatu ning ilu­kirjandusteos otsustamise alusena kahtlane. Saan aru, et delikaatsete teemade puhul peab läbipaistvus mõnikord kannatama, ja möönan, et Kunnuse kahjuks kõneles tema minevik naistevastase vägivallatsejana: 2016. aastal oli ta kohtulikult süüdi mõistetud kolmes perevägivalla episoodis. Ometi näis festivali asjaajamine mulle ebaõiglane (loodetavasti ei ole vaja rõhutada, et luuletuse avaldamist ennast ei pea ma kuidagi taunimisväärseks). Igatahes osutus seegi episoodiliseks: Kunnust, kes toimetab arvamuslehekülge Postimehes ning avaldab seal regulaarselt omaenese vaateid, ei saa pidada tühistatuks.

Puude piiritaguse kultuuriruumiga toimus, kui Keeles ja Kirjanduses ilmus 2020. aastal analüüs iiri kirjaniku Desmond Hogani novelli ruumipoeetikast.²⁸ Üks ajakirja kolleegiumi liige avaldas tagant­järele imestust, et artikli juures puudus märkus kirjaniku kriminaalse registri kohta; ta täpsustas ka, et Lääne akadeemilises maailmas on Hogan persona non grata, keda näiteks üliõpilastele lõputöö teemaks soovitada ei kõlba. Põhjus seisneb selles, et 2009. aastal mõisteti ta süüdi alaealise seksuaalses ahistamises. Tuleb tunnistada, et toimetus selle tõsiasjaga kursis ei olnud ja kirjaniku ankeeti ei kontrollinud. Kuid ka vastupidisel juhul ei tunduks senimaani vajalik poeetikaanalüüsi juurde niisugust karistavat joonealust lisada. Seesama analüüsitud novell oli 2017. aastal kirjanike liidu tõlkijate sektsiooni tõlkevõistluse ülesandeks, ka välismaal on pärast kohtuasja kirjaniku teoseid välja antud.

Huvitav on Kaur Kenderi juhtum, kes on tsenseerimise diskursuses esinenud mitmes rollis. 2013. aastal leidis aset nn Sirbi skandaal, kui konkurss Sirbi pea­toimetaja kohale kukkus läbi ja ilma valimisteta pääses ametisse provokatiivne kirjanik Kender, kes esimese asjana vahetas senise toimetuse välja oma sõpruskonna vastu rühmitusest ZA/UM. Kuna Kenderi kinnitas ametisse kultuuriminister Rein Lang, nähti asja taga reformierakondlikku orkestratsiooni. (Ka avalikku viha Helme vastu võis kütta see, et kohtuasja ajal oli valitsuses paljudele kultuuriinimestele vastu­karva olev Eesti Konservatiivne Rahva­erakond, kus Helmel on lähisugulasi.) Uue Sirbi toimetuse vastu protestis 37 kultuuriinimest, kes avaldasid endast kinni­teibitud suudega portreefotod – ühene viide tsensuurile.²⁹

Oht ei realiseerunud, kuna uus toimetus jõudis lehte teha nädal aega, küllap ­osaliselt ka avalikkuse surve tõttu pandi seejärel amet maha. Ainsast selles koos­seisus väljaantud ajalehest on saanud rariteet. Hiljem on üks fotoprojektis osalenu Eik Hermann leidnud: „Mul on tagantjärele kahju, et aktsiooni sisu esialgu plaanitust lahknes. Selle asemel, et raamistada kogu probleem pühalikult tõsisena, üteldes, et probleemiks on tsensuur, oleks minu meelest õigem olnud teha välja­naerev žest ossiliku laamendamise vastu Eesti ainukese kultuurinädalalehe toimetuses.”³⁰ Kuid kultuurilehe peatoimetaja ametisse panemine ülaltpoolt aktiveeris esimese hooga just tsensuurihirmu.

Mõni aasta hiljem sattus Kender seevastu potentsiaalse tsenseeritu positsiooni, kui 2016. aastal esitati talle veebis avaldatud kirjandusteose „Untitled 12” alusel süüdistus lapsporno valmistamises. Tekst kujutas enesest pedofiili minavormis pihtimust. Ei saa öelda, et toona olnuks kultuuriavalikkus ühtsel seisukohal, leidus nii Kenderi taunijaid kui ka kaitsjaid. Minu hinnangul aga leiti üldiselt, et kirjandusteksti eest lapspornos süüdistamine on absurdne: kirjandusteadlased käisid kohtus selgitamas, mida tähendab tinglik kujutamine; meenutati Vladimir Nabokovit ja teisi klassikuid. Seda võib samamoodi selgitada sooviga iga hinna eest vältida tsensuuri, ainult nüüd oli Kender sattunud teisele poolele.

*

Siinne kirjutis tahtis anda pisikese loendi Eesti kirjanduspildis aset leidnud kaasustest, mida võib näha tsensuurile lähenemas. Päris tsensuuriks ei pea ma neist ühtegi. Kokkuvõttes tundub vaba sõna Eestis esialgu veel nii hinnas olevat, et selle nimel ollakse valmis leppima ka avalike rõveduste ja solvangute võimalusega, kui mitte mujal, siis vähemasti ilukirjanduses. Kui tegevkirjanikud tsensuuri ega tühistamise pärast ülemäära ei muretse, ei ole seda tarvis teha ka lugejal. Tsentraalseid juhtnööre solvava keele vältimiseks ei ole ning ei keeleinstitutsioonid ega huvi­grupid taha neid koostada. Oma õigust panevad mingites piirides maksma nii need toimetajad, kes kalduvad rohkem woke-kultuuri poole, kui ka need, kes lihtsalt ei salli roppusi (eeldatavasti traditsioonilisema mõtte­laadiga inimesed); pahameelt põhjustavad nii kommunistlikud kui ka seksuaalkuriteod. Üksikute väljaütlemiste põhjal kirjanikke tühistada enamasti ei õnnestu. Vahepeal ausa avangardlooja mainet nautinud (:)kivisildnik on muutunud teatud määral persona non grata’ks ilmselt muu hulgas oma poliitiliste seisu­kohtade tõttu, kuid see ei takistanud tal pääsemast 2018. aasta kultuurkapitali preemia nominentide hulka.

Samal ajal on tõsi, et uute põlvkondade intuitsioonid on muutumas. Solvamise ja solvumise küsimus on praegu rohkem õhus kui näiteks kolmkümmend aastat tagasi, mil pühitseti äsja kätte võidetud vabadust, nagu tundus, kõigist kammitsatest. Loodetavasti ei vii see tsensuuri ega tühistamiskultuurini. Praegu hoiab neeger eesti keeleruumis uhkelt ainsa enam-vähem üleüldiselt tunnustatud tabusõna tiitlit, kusjuures (seni) mitte sama jäigalt kui kas või naabermaal Soomes. Mõne sellise sõna kannatab kultuur veel välja, aga mitte lõputult. Seda enam maksab nii kirjanikel kui ka toimetajatel, või õigu­poolest üleüldse kõigil silm peal hoida just iseenesel: mis sõnu ja sõnumeid ma tahan vältida, mis sõnu ja sõnumeid ma pean vältima?

 

(Algus Keeles ja Kirjanduses nr 4)

Sarnaselt artikli esimese osaga on ka järgneva analüüsi eesmärk näidata, kuidas Harold Bloomi ja Paul de Mani teineteist täiendavate arusaamade abil retoorikast ja troopidest on „Kalevipoega” võimalik tõlgendada „Fausti” ümberkirjutusena. Kui aga eelmises eritluses oli fookuses rahvuseepose süžeeline ja temaatiline vastandumine Goethe suurteosele, siis järgnevalt tulevad võrdlemisele tekstikohad, kus „Kalevipoega” saab tõlgendada „Fausti” episoodide taasloomisena.

Bloomi mõjuärevuse teooria seisukohast on kirjandusteos ühes seda ülesehitavate troopidega retooriline tahteakt (vt Hollander 1988: xxxii). Nii on kirjanduslugu teoste diakrooniline vastastikmõju: ühe teose tähendus konkureerib (üle aja) teisega. Selle lähenemise puudujääk seisneb asjaolus, et n-ö teose tahet ja seega vajadust teistega konkureerida ei ole võimalik lahutada sõnade tähendusest, mistõttu igasugust tekstide kõrvutamist võib võtta tõlgendusliku veana. Siin on asjakohased Paul de Mani (1979: 131) sünkroonilised vaated retoorikale: „Võttes retoorikat veenmisena, on see performatiivne, aga võttes seda troopide süsteemina, dekonstrueerib see iseenda toimimise. Retoorika on tekst, mistõttu see lubab kahte sobimatut, ühtmoodi enesehävituslikku vaatepunkti ja püstitab iga lugemise või mõistmise ette ületamatu takistuse.”

Seega põhineb siinne suurteoste võrdlus kahel enesehävituslikul vaatepunktil. Kõigepealt eeldan bloomilikult, et ühte teost on võimalik lugeda teise teose ümberkirjutamise või taasloomisena. Teisalt aga viin seda võrdlust ellu de Mani arusaama toel, et kirjandus on troopide süsteem. Nagu Indrek Ojam tabavalt kokku võtab, on sarnaselt Bloomiga demaniliku analüüsi keskmes lugemisega kaasnev problemaatika:

Alternatiiv rääkimisele kujutamisest, mil teksti üks tähistatav on juba vaikivalt omaks võetud, on lugemine, mis on de Mani kasutuses tehniline ja kujutisest esmasem termin. Lugemine tähendab teksti niisugust kriitilist läbimist selle oma tingimustel, mis jälgiks detailselt ja laotaks laiali seda teksti ülesehitava retoorilise koetise. (Ojam 2021: 1192)

Artikli I ja II osas näitangi, kuidas Ojami kirjeldatud teksti ülesehitava retoorilise koetise või põimingu laiali laotamist on võimalik samamoodi teostada diakrooniliselt – kaht teost võrreldes. Kui tavapäraselt kirjeldatakse kõnekujundite abil protsessi, kus üks sõna või fraas tõlgendatakse osaliselt või täielikult ümber teiseks sõnaks või fraasiks (nt metonüümia ja metafoor), siis minu analüüsis tähistab troop laiemat protsessi: kuidas „Kalevipoja” loo osiseid on võimalik lugeda „Fausti” süžeeosade keeleliste teisendustena. Mõjuärevuse teooria rakendamisel on olulised kuus troopi, mis jagunevad kahte eri eesmärgiga gruppi. Eelmine artikliosa käsitles, kuidas iroonia, meto­nüümia ja metafoor aitavad kirjeldada vanemtekstile vastandumist. Siinse analüüsi keskmes on, kuidas sünekdohh, hüperbool ja metalepsis võimaldavad selgitada järeltulija teksti eelkäija oma taasloomisena. Nagu varem osutasin, tähendab see­sugune analüüs paraku sõnalistest ja vormilistest nüanssidest (värsirõhud, sõnavalik, riimid) lahti laskmist (Parksepp 2023: 390–391). John Hollanderil (1988: xxxvi) on õigus, et Bloom loeb John Miltoni „Kaotatud paradiisi”, justkui see moodustaks katkematu lindi ega oleks kirjutatud seotud kõnes. Mõjuärevusliku analüüsi seisukohast on fookuses mõlema teose lugu, mitte nende esitamise viis. Seetõttu ei ole ka „Faust” tõlke kasutamise tõttu „Kalevipojaga” võrreldes ebavõrdses positsioonis. Samuti ei ole tähtis, et üks teos on draama ja teine eepos.

„Fausti” peategelane on intellektuaal, kes on pettunud ratsionaalses maailma­tunnetuses, mistõttu sõlmib ta kuradiga lepingu ja tahab jõuda ülima teoni. Oma teel kogeb ta Helenaga kõikehaaravat armastust, soovib maaparandusprojektiga viia ellu oma unistused, kuid jääb pimedaks ja sureb väärkujutelmades. „Kalevipoja” pea­tegelaseks on Fausti iroonilise peegeldusena jõuline hiid, kel puuduvad isiklikud ambitsioonid, kuna ta täidab saatuse tahet. Kõikehaarava armastuse saavutab Kalevipoeg ainult osaliselt: Faustiga võrreldes metonüümilise nihkena kogeb ta küll füüsilist lähedust, kuid jääb elu lõpuni siiski üksinda. Eepose kulminatsiooni saab lugeda Goethe draama haripunkti metafoorina. Kuna Kalevipoeg ei oskagi tahta midagi ettemääratusest enamat, on tema tegude ajendiks rahvalik vajadus. Kalevipoeg ei oska Fausti kombel abstraktselt mõelda ega unistada, tema järgib ette antud teed. Eepose üks olulisi kohti on vana Kalevi tarkuseraamatu andmine maailma otsas käimise eest Lapu targale Varrakule (Kreutzwald 2011: 455, XIX, v 962–963).¹ Kalevi­poeg mitte ainult ei oska raamatu väärtust mõista, vaid lubadust täites määrab ta enda ja oma rahva teadmatusse (n-ö vaimupimedusse). Tulemus on „Faustiga” sarnane, kuid individualistlik ja loov mõtlemine on „Kalevipojas” asendunud kohuse­tundega rahva ees. Järgnevalt näitan aga, et sünekdohhi, hüperbooli ja metalepsise abil on võimalik selgitada, kuidas Kalevipojast saab kangelane, kes lõpuks teostab Fausti püüdlused.

 

Fausti saatusliku armastuse sünekdohhiline kordumine „Kalevipojas”

Aristotelese (2003: 33) järgi on „tragöödia kokkuseade [---] põimitud” ja selle pea­tegelane satub õnnetusse, aga „mitte pahelisuse ja kõlvatuse, vaid mingi eksi­arvamuse tõttu”. Kusjuures tema „eksiarvamuse” taga ei ole süü, vaid „täieliku informatsiooni puudumisest” tingitud vead otsustamisel (Aristoteles 2003: 95). Mõlema siin vaadeldava teose nimitegelase traagilises saatuses on oma ühisosa. Kumbki neist ei ole eos paheline, aga nende teod viivad sarnaste vigade ja samalaadse lõpptulemuseni. Järgnevas analüüsis näitangi Fausti ja Kalevipoja aristotellike „õnnetuste” kolme astet. Bloomi (2003: 84, 109, 145) arvates saab järeltulija teksti esmast taasloomist kirjeldada sünekdohhi kaudu: vanemteksti tervikkujund asendatakse osaga või vastupidi.

Fausti esimene saatuslik tegu pärast lepingu sõlmimist Mephistophelesega oli tema armumine Margaretesse ehk Gretchenisse. Faust, kes on äsja loobunud ­Mephistophelese pakutud võimalusest leida lihtsa tööga õnne, joob noorendavat eliksiiri, mille mõjul „näib Helenana iga seelik” (Goethe 2016: 140–141, v 2352–2364, 2583–2588, 2604).² Kohates esimest võluvat neidu, otsib ta kohe Mephis­topheleselt abi (v 2609, 2619) ja kompromiteerib juba eos saabuva armastuse võimalikkust. Samas Margarete pühadus, liigutav olemus ja vagadus (vt Mason 1967: 212; Dye 2006: 100; Stephenson 2006: 256) peavadki mõjuma vastandusena Fausti kõrgusele ja tarkusele: „Mind teadmatumat last! Mis võis ta / mus leida? Ma vaene teda ei mõista.” (V 3215–3216; vt Swales 2006: 50) See tähendab, et ei tunnetuslikult ega keeleliselt ole Margarete võimeline eesolevate katsumustega toime tulema. Tema karakteri mõttearendusi saadavad lihtsad käelised tegevused ja sentimentaalsed rahva­laulud, palvesõnad jm. Kokkuvõttes esindab ta ebaratsionaalset ning modernsuse-eelset maailmapilti, mille Faust paratamatult hävitab. (Swales 2006: 44) Ei möödu kaua, kuni neiu soovib Fausti suudlustesse kaduda (v 3406–3413), kuigi sellega kaasneb kahtlus Mephistophelese nurjatuses: „Mu veri keeb ta ees, mul hakkab võik; / muidu ju mulle sobivad kõik, / ent kui ihkan sind näha, ei jatku mul jõudu / tõrjuda tema ees salajast õudu – / ma tean, ta on kelm, on kuri ja kale. / Andku jumal mul andeks, kui süüdistus vale!” (V 3477–3482) Kuid isegi ülim vagadus jääb tunnete ees võimetuks: „Nii palju olen juba teind su hääks, / et vaevalt tean, mis enam teha jääks” (v 3519–3520). Faust võib küll vanduda Margaretele „kõigest südamest” igavest truudust (v 3055–3056) või kurta, et ta ei suuda enam neiuta olla (v 3243–3244), kuid just mehe teod viivad Margarete hukule. Faust annab Gretchenile unerohtu, mis suigutab ta ema igavesse unne (v 3510–3513), ja torkab surnuks tema au eest võitleva venna (v 3711). Goethe „Fausti” esimene osa lõpeb Margarete jaoks vangikongis, kuhu Faust hoolimata Mephistophelese hoiatusest veresüüga kaasneva kättemaksu eest (Goethe 2016: 226)³ siiski tormab: „Su armsam põlvitab, vaata siia, / et hädaorjusest sind vabadusse viia” (v 4451–4452). Aga on juba hilja. Margarete ei suuda enam lahti lasta oma koletutest tegudest: „Oma ema olen hukutand, / oma lapse uputand” (v 4507–4508). Faustiga põgenemise asemel valib ta maise hukatuse: „Jumala kohtujärg! Su kätte ennast annan.” (V 4605) Faustil lasub nüüd mitmekordne veresüü Gretcheni, tema pere ja nende ühise lapse hukule viimise eest.

Gretcheni hävingu gradatsioonilist kirjeldust võib „Kalevipojas” võrrelda episoodilise, ent sama kaaluka sündmusega, milleks on Saarepiiga süütuse võtmine ja surm. Oma ema röövijaid otsides läheb Kalevipoeg Soome, kus ta kohtab naiivset Saarepiigat, keda ta lühikese mesijutu järel rohmakalt niuetest rapsab: „Saare piiga, peenikene, / Istus ise mehe kõrva, / Langes lapse rumalusel [---] Kas sind Kalevi kaisussa, / Armusüle haudumisel / Niuetest ehk niksatie, / Labaluust ehk naksatie, / Puusaluiel pigistie, [---] Mis sull’ viga sünnitie?” (IV, v 342–358) Akt ise jääb lühi­keseks, kuna vahele segab saare taat, kellele Kalevipoeg oma päritolu seletab. Saare­piiga kuuleb seda pealt ja kahvatub, kuna Kalevipoeg on ta vend: „Saare piiga, peenikene, [---] Kahvateles surnu karva: / Kui ta isaks Kalevida, / Linda emaks tunnistanud.” (IV, v 456–460) Šokis neiu tuigub mere äärde ja kukub laintesse: „Vesi mattis piigakese, / Kattis, mattis noorukese!” (IV, v 471–472) Tegu on „Fausti” ­Gretcheni tragöödiast tuletatud sünekdohhiga, kuna eelkäija teose motiiv on pisendatud armuepisoodiks – tervik asendatud osaga. Sarnaselt Faustiga tahab Kalevipoeg neidu päästa, aga see ebaõnnestub: „Tütar sulle sattus vette, / Ema mulle varga võrku, / Viletsad meie, vennikesed, / Õnnetumad ühtevärki!” (IV, v 495–498) Tütar ei saa enam vetekoorma alt välja ja jääb merre (IV, v 728–730). Kuid esimesele veresüüle järgneb teinegi. Kalevipoeg jätkab oma teekonda Soome ja saab sealselt sepalt endale seitse aastat valmistatud mõõga (VI, v 399). Mõõga liikude ajal hakkab sangar õlleuimas suurustama, kuidas ta teel sinna ühe piiga lilled noppis (VI, v 620). Sepa vanim poeg vihastab ja tormab talle neiu au teotamise eest kallale (VI, v 601). Kalevipoeg laseb mõrtsuka mõõgal mängida ja tapab sepa poja (VI, v 637–640). Soome episoodi võtab kokku edasist lugu määrav sepa sajatus, et mõõgast saaks Kalevipoja mõrtsukas (VI, v 700–701), mida ka neetu ise kordab ebaõnnestunud kaitsemaagiana Kääpa jõe kaldal (XI, v 700–702). Mõlemad peategelased on tahtmatult ja teadmata põhjustanud mitmekordse veresüü. Seda mitte pahelisusest, vaid aristotellikust eksiarvamusest. Seega puhtalt retooriliselt võttes võiksid vangikongis Faustile lausutud Gretcheni sõnad olla suunatud ka Kalevipojale: „Jah, sina! Kas ulatad mul käe? / Oma kalli käe! Kuid ta on niiske – tilgub! / Pühi puhtaks – veri, veri vist! / Mis oled teind? Oh püha rist! / Miks mõõk sul vilgub?” (v 4511–4515) Sarnane verine ja välkuv mõõk kordub „Kalevipojas” (vrd XX, v 853–880).

 

Homunculuse litooteslik ja Mephistophelese hüperboolne asendamine „Kalevipojas”

Nimitegelaste veresüüle järgnevast pikast unest, mis pakub kas unustust või kannatust, oli juttu artikli esimeses osas. Siinkohal vaatlen, kuidas peategelased jõuavad esimeste (ühiskondlike) suurtegudeni. Aga kui „Faustis” kannab kõiki kujutlusvõime piire ületavaid akte Mephistophelese riuklik fantaasia, siis rahvus­eepose sangar suudab tema võrdkujust enda loos vabaneda ja saavutada midagi käega­katsutavat. Seesugust tähenduse ülekande protsessi on võimalik mõista hüperboolina, mis Bloomi järgi (2003: 72–73, 100) iseloomustab kõige rohkem kõrg­romantilist kujutlusvõimet ja tähistab algteksti (osa) „Ülevat” (ingl Sublime) ­taasesitamist ehk „kõrgendamist”. Või vastupidi, selline tähenduse ülekanne on ­litootes, mis viib selle ülevuse või suursugususe groteski (Bloom 1976: 100). Retoorilisel tasandil ei ole seega vahet, kas „Fausti” teatud episoodide tähendust suurendatakse või vähendatakse „Kalevipojas”, loeb algkujundi teisenemise põhimõte järeltulija teoses: positiivne paisutamine või negatiivne alandamine.

Seesuguse retoorilise liikumise kirjeldamiseks „Faustist” „Kalevipojani” sobib suurepäraselt Fausti abilise Wagneri loodud tegelane Homunculus. Ta on keskaegsetest uskumustest pärinev pisike tehisinimene, kes „Faustis” tähistab ühtaegu looduse ületamist ja selleni püüdlemist: „kaks filosoofi – vaidlus oli kuum – / siin kuski korrutasid: Loodus, loodus! / Neilt selgub mul ehk maise olu tuum, / neid usutelles saan ehk teada, / mis suunas maksab lendu seada.” (V 7837–7841) Homunculus, kes kohe pöördub Mephistophelese kui oma vana tuttava ja sugulase poole (v 6885) ning keda seetõttu on tõlgendatud isegi viimase meisterduseks (vt Stephenson 2006: 251), esitab küsimusi tehisliku ja loodusliku hierarhiast. Elu lõpus jõuab Homunculus mere äärde, kus ta loobub oma habrast olemust kaitsvast klaasist, sattudes roheluse ja värskete lõhnade lummusesse: „Õhk on nii pehme, tuuleuha / nii kevadvärskena käib üle luha” (v 8265–8266; vt Gaier 2019: 202). Tema üürike eksistents tipneb tungiga saada üheks mere ehk loodusega (v 8469–8473). Kogu stseen lõpeb ülistusega neljale algjõule (v 8480–8487). Kui võrrelda seda seika „Kalevipojaga”, siis tõuseb esile sarnane tegelane. Nimelt on eepose XI loos kirjeldatud väikemeest, kes Kalevi­pojale oma õnnetust saatusest räägib ja kelle Kalevipoeg unustab sortsidega võideldes oma kaela­kotti ning leiab pärast surnuna (XII, v 301–307). Sarnaselt Homunculusega lõpeb temagi elu ürglooduses: Kalevipoeg matab ta sohu mätaste ja erinevate metsikute puhmaste alla (XII, v 362–373). Siinkohal on need tegelased võrdlemist väärt veel kummalisema ühisosa tõttu. Homunculus tähendab ladina keeles ’väikest meest’ (vt OED), kuid pseudoetümoloogiliselt saab selle kõlaliseks paralleeliks tuua veel sõna cūlus, mille tõlkevasteks on ’tagumik, perse’ (vt LES). Kreutzwaldi eepose väikemehe traagika, mis Kalevipojale palju nalja teeb (XI, v 964–965), tuleneb tema vahepeatusest metsaeide majas, kus tolle poegadele pakutud hernesupp teeb peitunud väikemehe elu kibedaks: „Paremal pool seina ääres / Põenutaja metsapoega / Laskis esimese laenge / Prantsatelles paukumaie! / Mina lindu lendamaie / Püksituule pakitusel, / Lendasin kui liblekene / Üle tare teise seina.” (XI, v 915–919) Bloomi kirjeldatud litootese kaudu seletatav grotesk ilmneb eriti selgelt, kuna „Fausti” looduse ülimust sümboliseeriv värske kevadbriis on rahvus­eeposes vähenenud põletavaks paugutuuleks (XI, v 914).

Groteski kõrval domineerib „Kalevipojas” peategelase kasvav suursugusus. Mõtlen Kalevipoja kangelaslikkust, mille mõistmiseks pakub konteksti „Faust”. Kui draama teises osas jõuavad Faust ja Mephistopheles keisri õukonda, ähvardab riigi­kassat häving, kuna raha palga maksmiseks ei ole ja keegi enam abi ei paku (v 4831–4851). Mephistopheles osutab, et raha on peidus maa all (v 4927–4929, 4992) ja peamine küsimus on, kuidas leida neid „sügaviku salahaudu” (v 5018). Lahenduseks pakub ta Faustiga (kes äsja esines õukonna maskiballil kreeka rikkusejumala Plutusena) keisri murede leevendamiseks paberraha, mille tagatiseks on potentsiaalsed varandused maapõuest: „„Sel sedelil, see olgu teada ant, / on hinnaks tuhat krooni, kullas vaetud; / ta täpsat väärtust tagab kindel pant – / hulk varandust, mis keisri maile maetud. / Kui aarded välja kaevatud, mis mullas / veel peidul, tasutakse ­väärtus kullas.”” (V 6057–6062) Kuid nagu Faust hiljem lisab, puudub sel kujuteldaval rahal väärtus, kui rikkusi „ei leita” (v 6114). Mephistophelese jaoks pole see muidugi probleem ja illusioon on käegakatsutavaga võrdväärne: „Mis kuld, mis pärlid! Andke krõbe sedel, / siis tean, mis peos – kõik muu näeb võlts ja vedel.” (V 6119–6120) Ta pakub kujutlusvõime võimu: rahal küll puudub tõeline tagatis, aga sama hästi sobib selle katteks usk kulla olemasolusse (vt Schöβler 2006: 172–173). Kuigi raha väärtus devalveerub (vt v 6143–6150) ja peagi on riik vaenu käärimise tõttu sõjas (v 10379), ei ole see enam Mephistophelese mure. Tema on oma ülesande täitnud, tagajärgedega peavad tegelema teised. Ka tänu Mephistophelesele saavutatud Helena armastus Fausti vastu, millest oli pikemalt juttu artikli esimeses osas, saab lõpuks otsa. Helena ja Fausti liidust sündinud moodsa luule poeg Euphorion tahab „[v]õita ülevaimad tipud” (v 9821), kuid üha kõrgemale lendamise „igatsus” ja „rutt” viib ta otse surma (v 9899–9900). Temale järgneb Helena, kes kutsub allilma valitsejannat end surnute riiki tagasi viima: „Sa vii siit poeg, Persephoneia – vii ka mind!” (V 9944) Nagu Faust neljanda vaatuse alguses kõrgmäestikus kirjeldab, võttis ­Gretchen temast kaasa parima (v 10066), kuid ainult Helena on „jumalavõrdne naine” (v 10049) – seega püüdmatu. Mephistopheles aitab Faustil lahendada suuri riiklikke probleeme, kogeda ennenägematut armastust, aga maagia võim pole igavene.

Mephistophelese roll „Faustis” pakub „Kalevipoja” korduvate põrgus käikudega sama kaalukaid lahendusi, kuid nende eesmärk erineb. Isegi kui Kalevipoeg tahab XVI loos rännata maailma lõppu „Vanataadi väravasse” (XVI, v 582) ja on nõus andma selle eest Lapu targale Kalevi tarkuseraamatu (XVI, v 606–607), jõuab ta lõpuks ikkagi põrgu. Nagu ütleb Jüri Talvet (2010: 2056): „See tähendab, et põrgu rändab inimestega kaasa sinna, kuhu iganes nad siirduvad. See on inimolemise ­võõrandamatu osa.” Seega sarnaselt Fausti saatva Mephistophelesega käib Kalevi­pojaga põrgu alati kaasas. Kuid see võõrandamatu osa on Kalevipojas põlistatud vere­sidemega, mis annab sellele rahvusromantilise mõõtme. Põrgu eestoas istub tema ema varjukuju: „Kahvatanud naise vari, / Mis kui Linda leinapõlves [---]” (XVIII, v 653–654).⁴ Järelikult ei ole eeposes põrgu eesmärk luua mephistopheleslikke illusioone, vaid olla kangelaseks kasvamise proovikivi. Just ema hool ja otsene juhendamine aitab Kalevipojal aheldada põrgulise: „Kalevide kange poega / Mõistis eide mõtte­sida / Targalikult tähendada, / Sasis kinni säärte paelust, / Sarviku põlve värvelist, / Tõstis teda tuulekiirul / Koonla kombel kõrge’ela, / Keeriteles kümme korda / ­Taadikest kui takutopsi” (XIX, v 71–79). Selle võitluse eesmärk on välja selgitada võimsam (XIX, v 121) ja kuigi tulemus on sarnaselt Mephistophelese nõuannetega kurja­kuulutav, kuna põrgu vanaeit hakkab Kalevipojale surma sajatama (XIX, v 196–197), on sisu positiivne: Sarviku aheldamisega saavutati rikkus. Mephistopheleslik kujutlus maa­pinnas asuvast kullast on „Kalevipojas” kordunud hüperboolse reaalsusena: „­Maapõhjast tõusis parin, / Sügavusest sammumine. [---] Seal vast Kalev astub sammu / Selle ilma sõrva peale, / Viskab maha kullakotid, / Hõbeda­kotid õlalta” (XIX, v 259–260, 268–271). Bloomi kirjeldatud Ülevus saavutatakse „Kalevipojas” rahvusromantiliste ja konkreetsete kangelastegudega (Sarviku aheldamise ja põrgu riisumisega), mitte illusioonidega. Samal ajal terendab seal nagu „Faustiski” kaotus: üürike õnneaeg ei ole midagi püsivat.

 

Ajaloo metaleptiline pööre: „Kalevipoja” tõlgendamine „Fausti” algupärandina

Õnneajale järgnevast sõjast oli juttu artikli esimeses osas, siinkohal on fookuses ­eelkäija teksti taasloomise viimase astme selgitamine metalepsise troobi kaudu. Meta­lepsis ehk transsumptsioon on troop, mis viitab „tagasi mis tahes eelnevale kujundlikule skeemile” või kontekstile ja mille tähenduse mitmetasandilist üle­kannet võib nimetada ka „metonüümia metonüümiaks” (Bloom 2003: 74, 102). Nagu kirjeldab Paul de Man (1983: 275), on tegu troobiga, mis hävitab süsteemi alusmustri printsiibi. See tähendab, et antud kõnekujundi abil on võimalik kirjeldada, kuidas järel­tulija tekst mõjub mingil määral eelkäija tekstist n-ö algupärasemana, „vahetades varasuse hilisuseks” (Bloom 2003: 95). Bloomi (1976: 19–20) jaoks on see „troope pöörav troop”, mis „mõrvab eelnevad troobid”. Seesuguste suurte väidete taga on võrdlemisi lihtne tähenduse ülekande põhimõte. Klassikalises retoorikas on metalepsis üsnagi tuntud mõiste, mida tänapäeval kasutatakse enamasti narratiiviteoorias, näiteks seletamaks, kuidas teose ja päris maailma vahelised piirid hägustuvad ja loo peategelane võib väljamõeldises „elades” olla teadlik enda fiktsionaalsusest (vt Hanebeck 2017: 25). Eesti kultuuriruumis on seda troopi vähem kasutatud ja näiteks võõrsõnade leksikonis (vt VSL) puudub metalepsise mõiste. Aga selle tähenduslik alusprintsiip ei ole Eestiski võõras. Sünkroonilisel tasandil on meta­lepsis katakrees (Hollander 1981: 114), mida on tutvustanud nii Jaan Ainelo ja Henrik Visnapuu (1932) kui ka Bernard Sööt (1973). Ainelo ja Visnapuu (1932: 38) defineerivad katakreesina „liialeminevat mitmekesiste troopide kokkukuhjumist ühte ning samma lausesse, e b a l o o g i l i s t l i i g a t ü s e d a t m e t a f o o r i, v i g a s e t r o o b i t a r v i t a m i s t, mis kõik võivad mõjuda eksitavalt, rikkuvalt”. Sööt (1973: 66) lisab definitsioonile „vastastikku sobimatute mõistete” ühendamise. Katakrees on omamoodi lahendamatu umbsõlm, demaniliku loetamatuse illustreerimise ehe näide, kuna eksitavad ja omavahel sobimatud sõnad ei paku tõlgendamiseks lõplikku selgust ega tähendust. Diakrooniliselt võttes on sama troop metalepsis, sest katakreetiline ambivalentsus laotub kahe teksti vahele. Metalepsise troobi üks esmakirjeldajaid Marcus Fabius Quintilianus määratles seda kui printsiipi, mis pakub üleminekut ühelt troobilt teisele. See on „vaheetapp ülekantud termini ja asja vahel, mida üle kantakse ja millel pole üksi, ilma üle­kandeta, tähendust” (Quintilianus 1966: 323). Mõjuärevuse seisukohast tähendab see, et ainuüksi „Faustiga” võrreldes peaks olema selgitatav „Kalevipoja” lõpu tähendus (ja vastupidi). Üksi vaadeldes jäävad mõlema teose lõpud katakreetiliselt salapäraseks, üheselt tõlgendamatuteks.

Artikli eelmises osas kirjeldasin, kuidas Faust jääb teose lõpus pimedaks ega tee enam näivusel ja tegelikkusel vahet. Samal ajal kui ta näeb vaimusilmas uudismaa loomist, kaevavad lemuurid (deemonid) talle hoopis hauda: „Kuis labidate kõlin tõstab tuju! / Nad teevad tööd, mu plaan saab kestva kuju [---].” (V 11539–11540) Suure eluplaani teostumine, olgugi et traagilise irooniana imaginaarselt (vt Destro 2006: 59), pakub Faustile ülevat õnne ja on verega allkirjastatud lepingu lõppakord: „Kui näeks neid kordki enne lõppu / siin vabal pinnal vaba rahva seas, / siis tohiks kõnetada hetke: / Kui veetlev oled! Viibi veel! / Ei täitsa tühjaks tee mu surelikku retke / eoonidegi ahne neel.” (V 11579–11584) Mephistophelesele on see märk lepingu täitumisest ja Fausti hinge endale saamisest. Kuid taevased väed sekkuvad: „Kerkigu patuse / põrm üle matuse! / Kirgastust kandkem, / andestust andkem!” (V 11679–11682)⁵ Mephistopheles jäetakse tasust ilma ja iroonilise nükkena ei jää tal muud üle kui taevaseid jõude needa ja end Iiobiga võrrelda (v 11809–11816).⁶ ­Mephistophelese ebaõnn aga ei loe, sest inglid päästavad Fausti surematu osa: „See vaimuilma liige nüüd / on päästet, kurjust väärat. / „Kel põues põleb jäädav püüd, / on lunastuseks määrat.”” (V 11934–11937) Järelikult mees, kes vastutas Gretcheni ja ta pere huku eest ning lasi oma ideede teostumise nimel hukata vanapaari, vääris lunastust. See on paradoks, mida Fausti uurijad ikka ja jälle lahkavad. Bloomi (1994: 234) arvates on Fausti pääsemine „õigustamatu”, samal ajal võib vastupidiselt rõhutada väärtusena tema lõputut püüdu inimolemisest rohkemaks (vt Schöβler 2006: 183; Dye 2006: 114). Alberto Destro (2006: 72) sõnutsi puudub Fausti tegude ja lunastuse vahel seos, Faust ei pääse Mephistophelese käest mitte oma tegude moraalse tulemi, vaid iseenda loomusele (isiksusele) truuks jäämise tõttu. Seega jumalik kokkulepe, mis annab Mephistophelesele „vabad käed” vedada Fausti vaim „rada mööda alla” (v 323–336), ei loe, kuna Fausti hinge hindamise printsiip on tavapärasest teist­sugune. Seda enam, et peale Fausti pääseb ka Margarete, kes pakub end Fausti hinge juhatajaks (v 12092) ja kelle valikut õnnistab taevaema, Mater gloriosa: „Vaid kõrgemasse sfääri astu! / Ta järgneb, kui sind aimab hing.” (V 12094–12095) Kuigi Faust on osutanud, et Gretchen võttis temast kaasa parima (v 10066), ja võib öelda, et draama lõpp on ilus taasühinemine, jääb see siiski pehmelt öeldes hämaraks (vt Durrani 1977: 160, 173). Sünkrooniliselt tõlgendades on tegu katakreesiga, kuna kokku saavad vastastikku sobimatud arusaamad lunastusest. Fausti teod justkui enam ei loe, jumalasõna ümberkirjutamine ja jumala asemele astumise tung ei ole määrav, vaid loeb ainuüksi õilis püüdlemisprotsess.

„Kalevipoja” lõpp ei ole tähenduslikult selgem. Kalevipoeg, kes on rahvale lõpuks õnneaja toonud, loobub Kalevi tarkuseraamatust ja kaotab sellega priiuse. Sarnaselt Fausti traagiliselt iroonilise pettekujutelmaga vabast maast ja rahvast pole ka eestlaste õnneaja õilmed midagi püsivat, vaid lahkuvad luhtadelt (XX, v 536–538). Kalevi­poeg jääb „murekoorma muljutusel” (XX, v 819) üksinda laantesse ja lõpetab oma maise tee Kääpa jões: „Sajatuse sunnitusel / Murdis mõõka mõrtsukana / Kalevile kintsudesse, / Leikas maha labajalad, / Pureteles põlvedeni.” (XX, v 876–880) Köndistatud kangelase „valusurma vingumised” tõusevad taevasse samuti kui Fausti hing (XX, v 894–897) ja ees ootab justkui samasugune lunastus. Kalevipoja keha tehakse uuesti terveks, et ta saaks teiste Taara kangelaste seltsis suuri lugulaule kuulata (XX, v 935–950). Ometi tekib Vanaisa-isetargal küsimus, mis tööd võiks kangelane hakata taevas tegema, sest säärast vägilast ei saa rakenduseta laisklema jätta (XX, v 955–958, 960–967). „Taara taevalised targad” peavadki koos salanõu (XX, v 981–982) ja otsustavad „Kalevide kanget poega / Põrgu vahipoisiks panna / [---] Et ei selli sidemesta, / Kuri peaseks kütketesta” (XX, v 984–990). Ilmneb, et sarnaselt Fausti lõpuga ei ole Sohni lunastus sugugi ühemõtteline. Kalevipoega, keda äsja kangelaslauludes ülistati, sunnitakse tagasi minema enda jalgadeta külma kehha ja ta pannakse invaliidina valge ratsu selga (XX, v 993–994, 999–1005). Põrgu väravas teeb Vanaisa veel viimase triki ja vangistab rahvale õnneaja tooja: „Kui siis Kalevide poega / Veeres kalju-väravasse, / Alla-ilma ukse ette / Hüüetie ülevalta: / „Raksa kalju rusikaga!”” (XX, v 1012–1016) Seega Kalevipoega mitte ainult ei saadetud põrgu väravasse valvama, vaid talle ei antud valikutki: „Mana käsi hoiab meesta: / Et ei vahti väravasta, / Kaitsev poega põrgust peaseks. / Aga ükskord algab aega, / Kus kõik piirud kahel otsal / Lausa lähvad lõkendama; / Lausa tuleleeki leikab / Käe kaljukammitsasta: / Küll siis Kalev jõuab koju / Oma lastel’ õnne tooma, / Eesti põlve uueks looma.” (XX, v 1044–1054) Taas on tegu sünkroonilises mõttes katakreesiga, sest Kalevipoega korraga kiidetakse ja karistatakse.

Mõjuärevuse teooria järgi peaks suurteoste tegelik tähendus ilmnema vastastikmõjust – metaleptilisest ülekandest. Kui mõlemat lugu saab Aristotelese mõistes tragöödiaks pidada, siis „Fausti” lõppu on võimalik selgitada ladinakeelse väljendiga „deus ex machina, mis osutab äkilisele, teose sündmustiku loogikat eiravale olukorra lahendusele” (Aristoteles 2003: 98). Aristotelese (2003: 37) järgi peavad „lugude lahendused [---] johtuma lugudest endist ega mitte mehhanismist nagu „Medeias” või „Iliases” <loos laevade> ärasõidust”. Fausti lunastust on küll võimalik tõlgendada, lähtudes tema igavesest püüdlusest kõrgemale ja selgitades seda julgusega jääda oma loomusele truuks, aga loo lõpplahendus on siiski ootamatu ega tulene eelneva loogikast. Kui vaadata „Kalevipoja” lõppu, paistab esmapilgul samaväärne vasturääkivus, aga „Fausti” loo taustal tõuseb esile selle sisemine loogika. Nagu Felix Oinas (1994) kirjeldab, peitub eepose lõpus tabu. Peergude kahel otsal põletamine on rahva­pärimuses keelatud: „Rahvas oma igapäevases elus hoidub peergude põletamisest mõlemast otsast põhjusel, et see võib vabastada põrgust nii kuradi kui Kalevipoja. Ühelt poolt võib Kalevipoja vabastamine jätta põrguvürsti valveta. Teiselt poolt tuleb arvestada ka Kalevipoja ja vanakurja pärimuste osalist segunemist.” (Oinas 1994: 112)

Järelikult erinevalt „Faustist” loeb „Kalevipojas” ikkagi peategelase korda­saadetu. Isegi pärast suuri kangelastegusid ei saa ununeda kahekordne veresüü. Kalevipoeg täidab köndistatud jalgadega hobuse seljas istudes korraga üllast ülesannet kaitsta rahvast kurja eest ja anda lootust õnneaja tagasitulekuks, aga samal ajal kehastab tehtud vigade ning potentsiaalsete ohtude meeldetuletust (isegi jumalad ei saa seda muuta: XX, v 1001–1003).⁷ Ainult „Kalevipojas” suudetakse korraga anda lootust õnneaja taastulekuks ja peidetud hoiatust, et sellega pääseb valla ka Sarvik. Jaan Undusk (1994: 170) ütleb tabavalt, et „prohvetlik rõõmusõnum” ja „aheldamismotiiv” on „läbi põimunud”, justkui eepose alguses kuulutatud „kurbtus” ja rõõm. „Fausti” lõpu jumalik sekkumine saab seega „Kalevipojas” asendatud põrgu ja taeva vahepealsuse (värava) tervikkujundiga. Vaadeldes neid kahte teost diakrooniliselt omavahelises vastastikmõjus, ilmneb metalepsise kujundi tähendus: enam ei ole võrdlus ühesuunaline protsess, kuidas „Fausti” motiivistikku on „Kalevi­pojas” ümber tõlgendatud, vaid mõlema teksti tähendus selgub kahesuunalises mõjus. Varasus pöördub hilisuseks: „Kalevipoja” lõpu retooriline sõlmitus ehk tabu õnnega kaasnevast õnnetusest võimaldab eepost vaadata algupärasemana ja tõlgendada „Fausti” lõppu kui püüet asendada peategelase traagiline ebaõnn (vastutus mitme­kordse veresüü eest) jumaliku masina abil üdini helge lootusega lunastuse (ehk õnne) võimalikkusele.

 

Kokkuvõtteks

Mõjuärevuse teooriast lähtuvalt ei ole oluline autorite tahe, vaid ainuüksi arusaam, et kirjutatakse lugemiseks ja selleks kasutatakse keelt. Retoorilises mõttes ei saa eristada, kas loole omistatav tähendus esindab kellegi tahet (olgu see abstraktne lugeja, siinkirjutaja või autor) või ainuüksi keeles peituvaid vastandlikke tõlgendusvõimalusi. Seega ei tule eelnevat analüüsi võtta lõpliku tõena, vaid ühe võimalusena neid kahte suurteost avada. Selle võrdluse puudujääk on kindlasti stilistiliste ja žanriliste nüansside mittearvestamine. Isegi see ei mängi märkimisväärset rolli, et kasutatud on „Fausti” tõlget. Teoseid on loetud justkui proosana, nii et vaatluse all on peategelased, süžee sõlmpunktid ja temaatilised kordused. Kuid samal ajal võimaldab seesugune analüüs näidata troopide olulisust keele tähendustasandite vormimisel ja mõtestamisel. Troobid ei ole vajalikud ainult üksikute fraaside mõistmiseks, vaid neid saab üldistada kogu teosele või selle mahukale osale. Tänu Paul de Manile avab mõju­ärevuse teooria kuue troobi abil tekstide tähenduslikku triivi ja teisenemist. Iroonia, metonüümia ja metafoor aitavad selgitada, kuidas eelkäija tekstile vastandutakse järeltulija tekstis. See tähendab, et „Fausti” elutüdinud intellektuaal, kes soovib saada jumalasarnaseks, kogeda ajatut armastust ja minna ajalukku looduse allutajana, on „Kalevipojas” teisenenud tugevaks ning rohmakaks hiiuks, kes täidab liisuga määratud kohust, on üksik ja elab ainult oma rahvale ning läheb ajalukku õnneaja tooja ja tarkuseraamatust loobujana. Sünekdohhi, hüperbooli (või litootese) ja metalepsise abil on seevastu võimalik kirjeldada, kuidas järeltulija tekstis taasluuakse eelkäija teksti peamised tähendustasandid. Selle järgi on „Faust” ja „Kalevi­poeg” mõlemad tragöödiad, mille peategelased saadavad eksiarvamuse tõttu oma esimese armastuse ajel korda korvamatut kurja ja põhjustavad mitmekordse ­veresüü. Samamoodi suunavad mõlema peategelase käitumist teoses ebaloomulikud või põrgulikud jõud, mis „Faustis” põlistavad illusioone, „Kalevipojas” rahvusromantilisi kangelastegusid. Mõlema teose finaalis aga esitatakse lugejale küsimus lunastuse võimalikkusest. Aristotellikus mõttes saab sealjuures „Kalevipoja” lõpu sangari põrguväravasse saatmist tõlgendada loost johtuvaks kujundiks, kus õnn ja õnnetus on lahutamatud. Süüd ei unustata. Samas Fausti ootamatu taevasse tõusmine teose lõpus mõjub üllatava ja loovälise mehhanismina. See ongi bloomilikult öeldes metaleptiline pööre, kus võrdluse printsiip pöördub ümber ja järeltulija tekst mõjub eelkäija omast algupärasemana.

Siinse analüüsi eesmärk ei olnud hierarhiaid luua. Ilmselgelt mõjub „Fausti” lõpu ootamatus tõlgendajatele sama innustavalt kui peategelase põrguväravasse saatmine – miks muidu seda alatasa lahatakse. Selguse püüd on inimesele igiomane. Sarnaselt tõlgendatakse „Kalevipoja” lõppu pidevalt sirgjoonelise õnne tagasituleku võimalusena – mõeldes kas või meie iseseisvusmanifestile, kus eepose lõpuridade abil sisendatakse, et pimedale orjaööle järgneb nüüd õnnestav enesemääramise aeg (vt Manifest kõigile Eestimaa rahvastele 1918). Igasugune tõlgendamine on alati märk teose elujõulisusest ja suured (kuigi retoorilist mitmekihilisust vähendavad) sümbolid käivad selle juurde. Siinkohal on oluline tabada põhjust, miks mõnest teosest saab tüvitekst (vt Undusk 1994: 149; Laak 2013) ja teistest mitte. Vähesed järeltulija tekstid saavutavad eelkäija omaga samaväärse mitmetähenduslikkuse, et ins­pireerida järeltulevaid põlvi seda taaslooma. Küsimus on, kas teos suudab olla piisavalt paljutahuline, et jääda aktuaalseks. Kuigi Kristian Kirsfeldti „Kalevipoeg 2.0” aitas tänuväärselt Kreutzwaldi eepost esile tõsta, ei paku selle lõpuread paraku ligilähedaseltki sama proovikivi tõlgendamiseks: „Aga ükskord algab aega, / mil saab vabalt laenu võtta / ilma tagasimaksmata” (Kirsfeldt 2010: 476). See on liiga ühe­mõtteline ­mephistophelesliku tagatiseta rahasüsteemi kordamine ega lisa midagi uut. Järelikult ei kvalifitseeru see retooriliselt ka tugevaks kommentaariks (vt Hasselblatt 2016: 53). Nagu ütleb Bloom (2003: 91), tähistab otsene tähendus omamoodi ilukirjanduse surma.⁸ Aegadeüleseks saavad ainult need teosed, mis on kujundlikult piisavalt mitmekihilised, et kutsuda üha uusi tõlgendajaid oma lugusid teisendama. „Faust” ja „Kalevipoeg” on selle surematuse head näited.

 

Tõnis Parksepp (snd 1987), MA, vabakutseline dramaturg; Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi doktorant (Ülikooli 16, 51003 Tartu), tonisparksepp@gmail.com

 

1. märtsil toimus Tallinnas lastekirjanduse keskuses lastekirjanduse aastakoosolek. Jaanika Palm andis ülevaate möödunud aastal välja antud eesti algu­pärasest lastekirjandusest, Krista Kumberg tõlkekirjandusest, Helena Kostenok noorte­kirjandusest ja Anneliis Lepp kõneles lasteraamatuillustratsioonidest.

2.–3. märtsil toimus Kuremaa lossis folkloristide 17. talvekonverents „Mängimine ja mängulisus folklooris”. Kõneldi mänguasjadest, mängimisest ja mängudest nii virtuaalses kui ka pärismaailmas, nii eesti, komi, baltisaksa, ainu kui ka Kesk-Ameerika rahvaste traditsioonis. Plenaar­ettekande teemal „Lapse mõistmine ühis­konnas ja mängu evolutsiooniline tähendus” pidas sotsioloog Dagmar Kutsar. Ettekannetega esinesid Ell Vahtramäe („Mängime ühtset eesti kooli! Vene kooli üleminek eesti õppe­keelele”), Nikolay Kuznetsov („Акань ’nukk’ komi keeles, kirjanduses ja rahvaluules”), Helena Grauberg („Mitte ainult mängu asi. Eseme­uurimus nukk Lottest museoloogilisest aspektist”), Liis Järv („Mängulised ­kollektsionäärid ja muuseum”), Helina Harend, Astrid Tuisk („Trihvaa, tukikas või uka-uka? Jooksu­mängud muutumises”), Reet Bender („Waschnik, härra Krookus ja teised. Välja­mõeldud mängumaailmad baltisaksa laste mängudes”), Madis Kats („Kuidas nad on? Visuaal­etnograafiline vaade laste oma-aega”), Riho Viik („Elutarbelised võimuvõitlusmängud”), Raimond Tunnel („Kuidas mõista mängimist? Video­mängude näitel”). Oli ka viis ingliskeelset ettekannet TÜ magistrantidelt ja doktorantidelt: esinesid Marie-Luise Meier, Aaron S. Reed, Evgeniya Grafskaya, Savannah-Rivka Powell ja Jason S. Cordova.

8. märtsil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Idamari naine – kas mehe selja taga või mehe ees?”. Etnoloog Ljudmila Jamurzina kõneles, milline on naise roll tänapäeval Marimaal ning milline on Eestis elavate mari naiste identiteet.

14. märtsil tähistati Tartu Ülikoolis emakeelepäeva ettekandekoosolekuga, mil­le tähelepanu keskmes oli eesti keele õppimine. Esinesid eesti keele (võõr­keelena) professor Birute Klaas-Lang ja keelepoliitika teadur Kerttu Rozenvalde („Kuidas jõuda Tartu Ülikoolis kaasava keelepoliitikani?”). Tomáš Pavelka kõneles oma õpiteekonnast, eesti keelest ja eestlastest. Rektor andis psühholingvistika kaasprofessorile Virve-Anneli Vihmanile ja tema töörühmale üle Tartu Ülikooli keele­teo auhinna.

14. märtsil peeti Eesti Rahvusraamatu­kogus emakeelepäeva konverents „Tunnete keel ja tehnoloogia”. Esinesid Eesti TA president Tarmo Soomere („Tunnete ja tehnoloogia sümbioos kui eduka (teadus)kommunikatsiooni nurgakivi”), Kuldar Taveter (TÜ, „Emotsioonid, keel ja arvutid”), Liisi Piits (EKI, „Väljendusrikas kõnesüntees”), Mari Uusküla (EKI, „Keel – inimese supervõime”), Siim Oskar Ots (Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilane, „Välismaal sirgunud Eesti noore emakeel”) ja Doris Kareva („Tunnete keel”).

14. märtsil tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis koostöös Eesti Kultuuriseltside Ühendusega emakeelepäeva. Üritus oli pühendatud kahele omas kultuuris tähele­panuväärsele kirjanikule, emakeele ja emakeelse kirjasõna arendajale: Lydia Koidulale (1843–1886) ja Lesja Ukrajinkale (1871–1913). Kristi Metste kõneles Koidulast ja muusikast ning Olha Petrovõts Lesja Ukrajinkast („A wonder woman of ­Ukrainian literature”).

14. märtsil korraldas Emakeele Selts keele­päeva Tallinnas Audentese erakoolis. Esinesid Eesti Keele Instituudi teadurid. Arutelu võõrsõnade teemal juhtis Tiina Paet, Sõnaveebi töötuba juhtis Marja Vaba ja keeletehnoloogia võimalusi tutvustavat töötuba Tiiu Üksik.

14. märtsil kuulutati välja 2022. aasta keele­teo konkursi võitjad. Peaauhinna pälvis EKI inspiratsiooni­päev „Näitame keelt”, rahvaauhinna võitsid EKI ja Eesti Rahvusringhäälingu koostöös valminud keeleajalooteemalised keele­killud ETV-s.

15. märtsil toimus Emakeele Seltsi korraldatud keelepäev Ülenurme Gümnaasiumis. Ettekannetega esinesid Külli Habicht (TÜ, „Milleks uurida vana kirjakeelt?”), Annika Hussar (TLÜ, „Mitut Laurat ja Rasmust sa tead?”) ja Elisabeth Kaukonen (TÜ, „Eurotibidest ja keevitajaonudest ehk Kuidas väljendatakse sugusid eesti keele liitsõnades?”).

16. märtsil korraldati Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis Academia Pernaviensise XIX mõttekoda teemal „Miks keel on tähtis?”. Mõttekoja külalised olid akadeemik Karl Pajusalu (TÜ eesti keele ajaloo ja murrete professor) ning tema pojad Mihkel Pajusalu (TÜ Tartu observatooriumi kosmosetehno­loogia kaasprofessor) ja Sander Pajusalu (TÜ kliinilise meditsiini instituudi kaasprofessor). Arutleti keele tähenduse, tunnetuse ja kasutuse üle nii kultuurilisest kui ka erinevate teadusvaldkondade vaatenurgast, samuti kõneldi liivi keelest ja meelest, eesti keele kasutamisest teaduses ja eesti teaduskeele olulisusest.  

17. märtsi Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse dekadentsiteemalisel lugemisseminaril arutleti Émile Verhaereni ja Valeri Brjussovi luule üle. Vaatluse all olid kaks luulevalimikku: Verhaereni „Valik luuletisi” (1929) Johannes Semperi tõlkes ja Brjussovi „Nägemise ülistus” (1978) Kalju Kanguri tõlkes. 

22. märtsil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu. Madis Arukask esines ettekandega „Usk, lootus ja meeleheide – soome-ugri rahvaste kirjalikud eeposed”.

23. märtsil oli Eesti Rahva Muuseumis külas F. J. Wiedemanni keeleauhinna 2023. aasta laureaat, keelekorraldaja ja nimeuurija Peeter Päll. Ta pidas ettekande „Keelekorraldus – kas mitme tundmatuga võrrand?”

24. märtsil toimus Tartus Emakeele Seltsi aastakoosolek. Akadeemilise ühisettekande pidasid Andra Kütt ja Reili Argus („Eesti laste jutustamis- ja viitamisoskuse seosed keelelise kasvukeskkonnaga”). Seltsi auliikmeks valiti Peeter Päll, uus teadussekretär on Marit Alas.

24. märtsil peeti Tartus ajakirja Akadeemia auhinnaseminar. Kuulda sai kuldlaureaatide ettekandeid: Jaan Undusk („Moraali ja mõistlikkuse piiril”), Maarja Siiner („Keeleärevus, keeleparanoia ja kaoseteooria”), Priit Pikamäe („Generaal­advokaat”) ja Riho Nõmmik („Reis Marsile. Milleks?”). Esines ka tõlkeauhinna laureaat Janika Päll. Hõbeauhinnad said Mihkel Mutt, Rein Veidemann, Marek Tamm, Kaarina Rein, Tiina Kirss ja Ene-Margit Tiit.

30. märtsil Tartus toimunud Akadeemilise Rahvaluule Seltsi koosolek oli pühendatud folkloristi ja kirjandusteadlase Rudolf Põldmäe 115. sünniaastapäevale. Mari-Ann Remmel pidas ettekande „Rännakud Rudolf Põldmäega – sissevaade tema välitööpäevikutesse 1929–1958”. Põldmäe ekspeditsioonipäevikud annavad omanäolise ülevaate ajastu vaimust, piirkondade eripäradest, inimtüüpidest ja eluolust, samuti teatud päevapoliitilistest ja usuliikumistega seotud teguritest.

30. märtsil toimus Tartu Ülikoolis vaimse tervise konverents „Sõna jõud”. Üks peaesineja oli folklorist Reet Hiiemäe, kes kõneles vaikimisest kui omamoodi kõnekast suhtlusaktist, samuti maagilisest sõnakasutusest kaitseks ja jõu andmiseks. Vestlusringi „Sõna jõud? Kuidas kuuldut päriselus rakendada” juhtis Arne Merilai.

30.–31. märtsil korraldas Eesti Rahva Muuseum Tartus aastakonverentsi „Õige keha, vale keha?”. Konverentsil kuulis ettekandeid inimkeha kultuurilisest mõtestamisest eri distsipliinide vaate­nurgast ja mitmesuguste sotsiaalsete, poliitiliste, majandus- ning võimusuhete kontekstis Eestis erinevatel ajaloo­perioodidel. Teiste hulgas esinesid Madis Arukask (TÜ, „Alastus ja juuksed eesti ja naaberrahvaste rahvakultuuris”), Kadri Tüür (TLÜ / Viljandi Kultuuri­akadeemia) ja Julia Kuznetski (TLÜ, „Naise kehalisus Eesti nüüdisluules: ökofeministlikke tähelepanekuid”), Reet Hiiemäe (EKM, „Kehalisusest pärimuslikes naiste rituaalides”), Eve Annuk (EKM, „„Väike kuivetanud kääbuke”: keha(lisuse) kujutamine Lilli Suburgi (1841–1923) mälestustes”), Terje Anepaio (ERM, „Murtud elu. Füüsiline ja vaimne kannatuskogemus Siberis eesti naise kirjades 1949–1956”), Danila Rygovskiy (TÜ, „„Puhtad” ja „­mustad” nõud kui sotsiaalsed kategooriad ja kehapraktikad Siberi ning Eesti vene vanausuliste kombestikus”).

5. aprillil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Liivi pärandi tagasitoomine”. Läti Ülikooli Liivi instituudi juhataja, keele­teadlane Valts Ernštreits kõneles Läti põlisrahva ja meie hõimurahva – liivlaste – tänapäevast, liivi identiteedi, keele ja kultuuri hoidmisest ning arendamisest, samuti liivi pärandi nähtavaks tegemisest Lätis.

10. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines ingliskeelse ettekandega Inna Lisnjak. Ta kõneles Ukraina rahvapillidest ja pillimängupraktikatest. Esineja keskendus iidsetele pillidele kobzale ja banduurale ning XV–XVIII sajandist pärinevatele eepilistele teostele, mida ukraina kasakad kandsid ette nende rahvapillide saatel.

11. aprillil esitleti Eesti Keele Instituudis raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732”. Väljaanne koondab ühtede kaante vahele eesti kirjakeele tekkimist puudutava seni avaldamata või varem hajali publitseeritud materjali: alates Heinrich Stahli käsiraamatu katekismuseosa sissejuhatusest (1632) kuni Eberhard Gutsleff noorema eessõnani Anton Thor Helle koostatud grammatikale (1732). Raamatu valmimise tagamaadest kõnelesid koostajad Kristiina Ross (kirjeldas töö algust 2003. aastal), Kai Tafenau (tutvustas raamatu idee arengut pikkade aastate jooksul) ja Aivar Põldvee (kes nimetas tööd selle raamatu kallal kullakaevamiseks, viidates Villem Reimanile).

14. aprillil toimus Tartu Linnaraamatukogu 110. sünnipäeva puhul kõnekoosolek „Kultuur, identiteet, piirid”. Esinesid Daniele Monticelli („Läbides piire: Eesti kultuuriidentiteedi tõlkelisusest”), David Vseviov („Aeg ja lood”), Johanna Ross („Lubatu ja lubamatu piirid kirjanduses”) ja Paavo Matsin („Kirjanduslik initsiatsioon ja selle võimalikkus nüüdiskultuuris”).

14.–15. aprillil peeti Tartus konverents „Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100”. Ettekannetega esinesid Karel Leet („Marginaale Eesti tõlkeloo allikaile. Artur Alliksaar ja Rainer Maria Rilke – tõsiasju ning oletusi”), Margit Mõistlik („Artur Alliksaare elu lugu: müüt, faktid ja hämaralad”), Kristi Metste („Lisandusi Linda Alliksaare lähemaks tundmiseks”), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman ja Mihhail Lotman („Häälikuinstrumentatsioon eesti luules Artur Alliksaare näitel”), Hasso Krull („Varjude poeetika”), Tiit Hennoste („Vabastaja Alliksaar”), Arne Merilai („Artur Alliksaare alliteratiivsed arhetüübid”), Guntars Godiņš („Kuidas tõlkida tõlkimatut Alliksaart?”) ja Mart Velsker („Artur Alliksaare pühendus­luuletused”). Toimus kaks vestlusringi: üliõpilaste vestlusring „Ahvid ei ole sugugi nii suured banaanisõbrad, nagu loomaaia direktriss värisedes valetab” (luuletus­kogust „Olematus võiks ju ka olemata olla”) ja „Ulmeline Alliksaar” (näidendist „Nimetu saar”), mida juhtis Joosep Susi.

14.–15. aprillil toimus Tartu Ülikooli Narva kolledžis XI Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekannetega esinesid Heinike Heinsoo („Emakeelse hariduse kujunemine Eestis, Soomes ja Ukrainas”), Jaan Bärenson („Eesti Piibliseltsi kirjastus­tegevusest XIX sajandil”), Elvira Küün („Eesti rahvusvähemuste mitmekeelsusest”), Madis Arukask ja Eva Saar („Surma­lähedus ja sellega seotud kogemused vepsa traditsioonilises kultuuris”). Sektsioonis „Kirde-Eesti keel ja meel” astusid üles Piret Norvik („Soome laenudest kirderannikumurdes”) ja Kairi Klaamann („Ingerisoome keele ja kultuuri säilitamine Jõhvis”). Varalahkunud soomerootsi luuletaja Edith Södergrani (1892–1923) mälestusele pühendatud sektsioonis kõnelesid Szilárd Tibor Tóth (TÜ) ja Ivars Orehovs (Läti Ülikool). Sektsioonis „Idapoolsete uurali rahvaste keeled ja kultuurid” esinesid Lasnamäe gümnaasiumi õpetaja Natalia Abrosimova („Ersa keel tänapäeval”), Ungari Szegedi ülikooli keeleteadlased Sándor Szeverényi („On the relationship between reported speech and evidential systems”) ning Ekaterina Suntsova ja Marina Romanova, kes käsitlesid udmurdi keele küsimusi. Elena Vedernikova (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest) andis ülevaate mari keele õpetamisest ungari üliõpilastele.

15. aprillil korraldasid Laurentsiuse Selts ja Emakeele Selts Tallinnas konverentsi „Eduard Ahrens 220”. Avasõnavõtuga esines Eesti TA president Tarmo Soomere. Sulev Valdmaa Laurentsiuse Seltsist kõneles Eduard Ahrensi tähtsusest. Ettekanne­tega esinesid Sirje Kivimäe („Eestimaa Ahrensi ajal”), Karl Pajusalu („Eesti ja Soome murdekontaktid”), Annika Viht („Eduard Ahrens XIX sajandi grammatikute seas”), Hannu Remes („Soome keel Eduard Ahrensi eesti keele grammatikas”) ja Priit Rohtmets („Kirikukorraldusest Eesti- ja Liivimaal XIX sajandil”).

17. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumi ingliskeelne online-seminar joigude ja saami pühakohtade arheoakustikast. Julia Schpinitskaya pidas ettekande „Yoking with the spirits: Sami sound rituals and acoustics of sacred sites” („Joigumine koos hingedega: Saami helirituaalid ja pühapaikade akustika”). Helsingi ülikooli arheoakustika uurimisrühm on alustanud saami pühapaikade akustika ja rituaalsete praktikate seoste uurimist. Uurimistöö hõlmab Soome, Norra ja Rootsi arhiivides, aga ka varastes etnograafilistes allikates leiduvaid materjale nii Põhja-Saami, Edela-Saami kui ka Ida-Saami rahvarühmadelt. On püstitatud hüpotees, mille järgi pühapaikadele pühendatud joiud seonduvad koha akustikaga.

18. aprillil peeti Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi traditsiooniline kirjanduse aastaülevaadete kõnekoosolek. Doris Kareva kõneles 2022. aasta luulest, Leena Käosaar proosast, Siret Campbell draamakirjandusest, Kätlin Vainola lastekirjandusest ja Maarja Kangro tõlkekirjandusest.

19. aprillil toimus Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Kas ja kui palju on tänapäeva eesti keel veel soome-ugri keel”. Kristiina Ross tutvustas raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732” ning rääkis sellest, mida võib järeldada eesti kirjakeele sünni kohta. Sven-Erik Soosaar võrdles tüpoloogiliselt soome-ugri ja indoeuroopa keeli, selgitades, kuidas on meie kirjakeele sünnilugu muutnud eesti keelt indoeuroopalikumaks.

20. aprillil pidas Martin Klöker Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses loengu „Adel und Literatur im frühneuzeitlichen Baltikum. Fakten – Fiktionen – Analysen” („Aadel ja kirjandus varauusaegses Baltikumis. Faktid – oletused – analüüsid”). Tegu oli UTKK teadusprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse välja­kujunemisel Poola ja Rootsi Liivimaal” avaüritusega.

21. aprillil toimus Tartus Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päev. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad. Tehti kokkuvõtteid möödunud kogumisaastast ja kogumisvõistlusest „Muusika minu elus”. Pille Kippar pälvis preemia rahvaluuleainese kogumise eest kõrgkoolides aastatel 1973–2004 ning koori Lubinokad liikmete suurepärase kaastöö organiseerimise eest 2022. aasta kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Anne Kurepalu sai preemia Lahemaa elu ja pärimuse järjekindla jäädvustamise eest aastail 1972–2022 ning väljapaistvate kaastööde eest aastatel 2013–2022. Henno Sepp sai preemia silmapaistva töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus” ning Heinz Valk oma kaastööde eest ERA-le aastail 2006–2015 ja särava töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Kuulutati välja uued kogumisvõistluse teemad: „Kohtumised metsloomadega” ja „Minu saunalugu”.

27. aprillil peeti Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias konverents „Loomingu sajand”. Avasõnad lausus Vabariigi President Alar Karis. Paul-Eerik Rummo ja Raivo Tafenau esitasid juubeliks valminud teose „Rapsoodia 23 … 23”. Ettekannetega astusid üles Tiit Hennoste („Looming ja lööming. Loomingu vaim ja võim”), Mart Velsker („Loomingu esimene lehekülg”), Sirje Olesk („Stalinlik Looming”), Marin Laak („Jälgi „piiritagusest” eesti kirjandusest Loomingus”), Elle-Mari Talivee („Minu lapsepõlve Looming”), Hasso Krull („Igavene inimene on surnud: humanism, nihilism ja negatiivne dialektika „Tõe ja õiguse” II osas”), Ave Taavet („Alkeemilisi aspekte Teet Kallase loomingus”), Jaan Undusk („Loomingu kuulsaim riim”), Johanna Ross („Naine Loomingus: objekt ja subjekt”), Märt Välja­taga („Areneb / ei arene – kirjandusliku arengu mõistmisest Loomingus”) ja Saara Liis Jõerand („Veel kirjutada. Veel rääkida. Noor kirjandus 2023”).

27. aprillil korraldas Akadeemiline Rahva­luule Selts Tartus üldkoosoleku. Katre Kikas pidas akadeemilise ettekande „„Kirjutamine on minu meelest ikka alati üks väga armas töö olnud…” Jaan Saalvergi kirjutajaidentiteedist”. Jaan Saalverk (1874–1932) oli Jakob Hurda viljakamaid kaastöölisi Jüri kihelkonnast. Peale rahvaluule üleskirjutuste on arhiividesse jõudnud teisigi tema kirjutatud tekste – luuletusi, ajalehesõnumeid, erinevate üles­tähendustega märkmikke jms. Peeti ARS-i üldkoosolek, mille päevakorras oli 2022. aasta tegevus- ja majandusaruanne ning uue juhatuse valimine.

27.–28. aprillil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis 20. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keel ja keele­kasutajad”. Kutsutud esinejad olid Simon Krek (Jožef Stefani instituut, Sloveenia, „Digital Dictionary Database for Slovenian: unstructured, semi-structured and structured data in modern lexicography”), Detmar Meurers (Tübingeni ülikool, Saksa­maa, „Linking second language acquisition research and digital language learning”) ja Heiki-Jaan Kaalep (TÜ, „Keeletehnoloog teoretiseerib korpuse üle”). Töö toimus kaheksas sektsioonis: rakenduslingvistika, leksikoloogia, kõnetehnoloogia, mitmekeelsus, kirjakeel ja korpused, registrid keeles, akadeemiline kirjutamine ning keelehoole ja varieerumine. Osavõtjaid oli Leedust, Hollandist, Soomest, Rootsist, Saksamaalt. Eestist osalesid Tartu ja Tallinna ülikooli, EKI, Võru Instituudi, Kaitseväe Akadeemia, Rahvusraamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadlased. Konverentsi korraldasid Eesti Rakenduslingvistika Ühing, Eesti Keele Instituut ja Tallinna Ülikool.

Eduard Vilde. Mööda maad ja merd. (Eesti mõttelugu 169.) Koost Hando Runnel, toim Katre Ligi. Tartu: Ilmamaa, 2023. 560 lk.

Eduard Vilde (1865–1933) loomingu austajana ja ajaloolise hõnguga reisikirjanduse huvilisena tervitan käesoleva kogumiku ilmumist. Köide hõlmab kaks erinevat reisi­kirja, mis ka varem on ilmunud samade, ehkki veidi erinevas keelepruugis peal­kirjade „Reisuelamusi Kagu-Euroopast” ning „Krimmi ja Kaukaasia eestlastel külaliseks” all Vilde „Kogutud teoste” XXVIII „andena” autori redaktsioonis 1934. aastal, seega postuumselt. Katre Ligi põgusas eessõnas äratab aga tähelepanu, et sedapuhku on esimese reisikirja aluseks võetud aja­lehes Teataja kahes jaos aastail 1903–1904 ja teise reisi puhul ajalehes Uudised 1905. aastal järjejutuna ilmunud redaktsioon, seega esmatrükk. Teguviis tundub veidi tavatu, pidades silmas „autori viimse tahte” printsiipi, ent selle põhjendamiseks on viidatud Vilde teoste kogus 1956. aastal ilmunud „Reisikirjelduste” köitele ja selle põhjalikule saatesõnale Toomas Huiki (1931–2020) sulest.

Sellise eelteadmisega varustatult nõuaks „Mööda maad ja merd” korralik arvustamine eri redaktsioonide võrdlemist, millele lisaks tuleks arvesse võtta Kairi Tilga koostatud Vilde krestomaatilist ning kommenteerivate tekstidega varustatud reisikirjade kogu „Tossu­täkuga Euroopasse” (2013), mida siinsamas ajakirjas olen tunnustavalt käsitlenud.¹ Viimases raamatus leidub ka ülevaade kõigist Vilde trükis ilmunud reisikirjadest, samuti sisaldab see rohkelt ajastuomaseid illustratsioone. Avaldatud on ka Euroopa kaart Vilde reisidega.

„Mööda maad ja merd” järjestikku lugemine ja põgus võrdlemine varasemate raamatu kujul väljaannetega veenab, et sedapuhku on valitud õige tee: algu­pärane tekst mõjubki mõnusalt oma veidi vanamoelise keelepruugiga, mida vajalikul määral on kaasajastatud ja sõnatähenduste muutusi mõistmise huvides joonealustes kommenteeritud. Vilde keel on ladus ja mahlakas ning on tänuväärt, et viimasel ajal kardetud, olgu kujuteldav või kuri­kuulus „tundlik lugeja” kirjastuses puudub või ei ole kippunud autori hoiakute ja sõnade kallale. Muidugi on tegu mahuka teosega, mida samadele radadele Euroopasse või Istanbuli rändama minnes, ­eestlaste jaoks kultuurilooliselt olulisest Krimmist praegu rääkimata, taskusse ei poeta. Ent materjali ammendavus kaalub selle mugavuse üles. Tugitooliränduri jaoks poleks siiski olnud liiast lisada raamatusse mõni kaart. Aja jooksul muutunud kohanimesid ja võõra­päraseid sõnu on enamasti joone all selgitatud, ehkki mõne sakraalehitise puhul on jäänud nurksulgudesse ka küsimärke. Muuseas, kuna Türgis mindi ladina tähestikule üle alles Atatürki reformide käigus 1928. aastal, siis väärib tähelepanu, et 1903. aasta Konstantinoopolis piirdub Vilde vaid põgusalt keelebarjääri mainimisega. Nii rahvusvaheline ja tolerantne oli see Lääne ja Ida, Euroopa ja Aasia, kristluse ja islami piiril asuv linn, et hakkama sai saksa ja prantsuse keelega ning Türgi toitude kõrvale rüübati õlut saksa kõrtsides ja vaigumaigulist veini kreeka trahterites.

Vilde mõõtu klassik väärinuks muidugi põhjalikumat saatesõna. Ehkki vajalik on selgitatud, jääb selles silma väheke veidras sõnastuses väide „Omaette ooperi moodustavad kohanimed [---]” (lk 10). Mis mõttes „ooperi”?

Kahtlemata on ka reisikirjad Eesti mõtte­loo osa, kuid veelgi enam on seda Vilde publitsistika. Praeguseks on sellest meile kättesaadavad vaid aegunud välja­andeis ja justkui muu vahele eksinud pudemed: valik „Artikleid ja kirju” (1957) küll põhjalike kommentaaride, kuid ajastu­omase kallakuga järelsõnaga, ja Ants Järve koostatud „Kooli kirjavara” sarjas „Jutustusi ja publitsistikat” (1978). Vilde on aktuaalne ja see lünk vajab täitmist.

JANIKA KRONBEG

 

Helmi Eller. Eestlased eksiilis. (Eesti mõtte­lugu 167.) Koost Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa, 2022. 312 lk.

Kirjandusteadlane ja tõlkija Helmi Eller (1902–1998) tegutses muu hulgas Stockholmis ilmunud Eesti Päevalehe juures järje­pideva kirjanduskriitikuna aastail 1959–1984. Lõviosa „Eesti mõttelukku” kogutust moodustavadki selles välja­andes avaldatud raamatuarvustused või täht­päevaga seotud ülevaatekirjutised, lisaks on mõni üksik ajalehtedes Teataja (­kogumikus esimene, aastast 1957) ja Välis-Eesti ilmunud tekst ning koodana monograafia „Ain Kalmus” (1986) algusots. Kogumikus pole niisiis ühtki ajakirjades Tulimuld ja Mana ilmunud Elleri artiklit. Lehe­kirjutistest on tehtud küll valik (seda aga ei ole kuidagi põhjendatud), hulk nappe ­raamatututvustusi on kõrvale jäänud (nt Jaan Lattikust, Ilona Laamanist, Karin Saarsenist, Liidia Tuulsest), siiski on „Eestlased eksiilis” suurelt jaolt omaaegse pagulas­kirjanduse tõtliku ja tutvustava funktsiooniga päevakaja kogumik, mitte eriline mõttelugu.

Ilmumiskontekst ja päevalehe seinast seina lugejaskonnaga arvestamine määrab ühtlasi paljude tekstide laadi. Arvustused kujutavad endast teoste tsitaadirohkeid ja refereerivaid kirjeldamisi, mis on tugevalt käsitletavas kinni ega aseta teoseid ülearu avarasse (üldise kirjandusmõtte või kultuuriloo) plaani; kujundite ja motiivide vaatlus piirdub valdavalt nende loetlemisega, pakkumata eripäraseid tõlgendusi või põhjalikumat analüüsi. Nii tekitab raamatu saatesõnas tsiteeritud Elleri iseloomustamine „põhjalikult ja intensiivse sisseelamisega” analüüsijana (lk 304) pisut nõutust. Autorite koguloomingut hõlmavad järelehüüded või tähtpäevakirjutised püsivad visalt nii elu- kui ka loomeloo faktide juures, üksnes vargsi ja tükati subjektiivseisse muljeisse eksides (nt „Professor Suitsust mõteldes”). Seega Elleri isiklikust mõtteruumist kogumik tuumakat pilti ei anna – kirjutiste peamine ajend näib olnuvat kaasaja kirjanduse hoidmine pildil ja lugejaskonna teadvuses. Selles tegevuses oli Eller kahtlemata üks usinamaid ja seetõttu ka tänuväärsemaid, sest kajastamist on leidnud pea kõik olulisemad pagulasautorid, lisaks vanematki kultuurilugu (nt Otto Wilhelm Masing ja Johann Heinrich Rosenplänter, kes mõistagi ei mahu raamatu pealkirjaks seatud sõnapaari alla). Pagulaskirjanduse ajaloos on Eller samuti ära märgitud just tänu arvustajaviljakusele, misjuures ta täitis „muidu pagulaskriitikas valdavalt tühja naiskriitiku nišši”.²

Siiski võinuks mingi huvitav isiklikumat laadi seisukoht tulla esile hoopis mõnest mõtteloo-raamatust välja jäänud napist palast. Näiteks hinnanguline arusaam vabavärsi kasutamisest³ või „siinpoolsete” ja „teise poole” prosaistide eristus, mis ei põhine mitte füüsilisel ruumil, vaid loomingusse kätketud miljöölistel tähelepanekutel ja psüühilistel reaktsioonidel vs. poeetilisel atmosfääril.⁴ Tõsi, niisugused täheldused on formaadile omaselt kõik ühtmoodi lakoonilised, jäädes välja arendamata. Ometi suurendanuks nende kaasamine raamatu väärtust, mis avaldub eeskätt kirjandusuurijatele: tähtsamad ­retseptsioonipudemed pea 30 aastast ühelt juhtivalt pagulaskriitikult on nüüd ühtede kaante vahel.

B. M.

 

Mall Hiiemäe. Väike putukaraamat rahva­pärimusest. Tartu: EKM Teadus­kirjastus, 2022. 279 lk.

Konnad eesti rahvapärimuses. Koostaja Mari-Ann Remmel. Tartu: Eestimaa Looduse Fond, 2022. 46 lk.

Eluslooduse väikestele esindajatele pühendatud rahvaluulekogumikud mitmekesis­tavad eesti loodusfolkloori käsitlust, suunates tähelepanu nendele, kes on tihti märkamatud, ehk isegi marginaalsed. Mall Hiiemäe toob välja, et putukanimetuste sõnalõpp –kas viitab väiksusele ja tühisusele (lk 8). Samal ajal on just pisiolendid eluslooduse osa, millega inimene suurima tõenäosusega iga päev kokku puutub. Hiiemäe kogumik kuulub pärimust liikide kaupa kaardistavate raamatute sarja, kus on juba vaadeldud loomi, linde, kalu ning puid-põõsaid. Nagu märgib Hiiemäe, on putukate tundmine rahva seas kõige kehvem, sest ühele rahvapärasele putuka­nimetusele võib looduses vastata sadu liike. Eesti looduses on ju umbes 11 000 putukaliiki. Hiiemäe raamatu peatükid järgivad rahvapärast jaotust: eraldi peatükid on liblikast, aga ka vaksikust (maamõõtja nimetus viitab teatud viisil liikuvale liblikavastsele), päevakoerast ja piksepenist (mõlemad liblikaröövikud), herne-, kapsa- ja leivaussist, kärbsest, kiilist, ämblikust jne. Rahvapäraste nimetuste ja kirjelduste virvarris pole olnud küllap kerge taksonoomilist korda luua, nt paklatori peatüki alla on koondatud teated torisevat heli tekitava taku sees elava olendi kohta, kuid lisatud ka putukat üldse mitte mainivad teated öösiti vokki vuristavast naisterahvast ööemast (lk 167–168). Putukad on inimeste majapidamises sagedad ja tihti soovimatud osalised, nii et ootuspäraselt on suur osa pärimusest seotud nende tõrjumisega: „Matsapäeval tuleb visata kolm angutäit sõnnigud oma lauda pealt naabri lauda poole, siis pole laudas suvel kärpsid. (Kihelkonna, 1946)” (lk 98); „Kui uss orast rikub, siis tuleb pista sõnadega sisse loet kepp mulda ja ussid kaduvat. (Pärnu-Jaagupi, 1929)” (lk 201). Teatud putukate kindlal viisil ilmumist on peetud endeks, näiteks nii kiilid kui ka harva nähtav vainu­köis on ennustanud sõda. Vainu­köit, st üksteise külge kleepununa edasi liikuvaid sääsevastseid, on peetud hirmutavaks, aga ka maagiliseks nähtuseks: kes julgeb vainu­köie paljakäsi lahutada, sellele on lubatud suuri tarkusi ja oskusi (lk 258–259).

Mari-Ann Remmel vaatleb konnapärimust tekstiliikide kaupa. Konnad on pärimusse jätnud mitmekesise jälje: neid on mainitud kohapärimuses, vanasõnades, muinasjuttudes, mõistatustes. Kõige rohkem leidub nende kohta usundilist pärimust: konnade järgi on ennustatud ilma ja inimeste käekäiku, viljasaaki, neid on kasutatud armumaagias ja arstimiseks. Konnade järgi on hinnatud vee kvaliteeti (lk 7–8). Suhtumine on olnud ambi­valentne: kuigi hoiatus, et konni ei tohi tappa, paistab olevat laialdane (lk 7), on näiteks kärnkonna peetud kahjulikuks loomaks, kes ennustab surma või ehmatab rasedaid, samal ajal on usutud, et teda tappes võib üheksa pattu andeks saada (lk 26). Ambivalentsusest annab tunnistust seegi, et raamatus pole tavaliselt konnade surmaga lõppevate karjapoiste mängude kirjeldusi – vastav pärimus on arhiivi jõudnud, kuid praegusaja ideoloogia ei soosi sellise pärimuse levitamist.⁵

Pärimuskogumikud pakuvad suurepärast ainest mõtisklemaks eluslooduse olukorra, samuti looduse ja inimese suhte ja selle muutumise üle. Tasub kas või võrrelda, kui palju pärimuslikku teavet on looduse kohta käibel: esimese kevadise liblika värvi järgi tuleva suve ennustamine on tänapäevalgi hästi tuntud (Hiiemäe, lk 120), seevastu esimene kevadine konn on endena peaaegu ununenud (Remmel, lk 8–10). Uuemad pärimusteated aga osutavad otseselt looduses toimunud muutustele: „Inimesed ütlevad, et vanasti oli jaaniussikesi rohkem [---] (Tartu, 2020)” (Hiiemäe, lk 39).

VIVIAN SIIRMAN

 

Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi. Keeletoimetamine. Kõrgkooliõpik. (Gigantum humeris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2022. 213 lk.

Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi. Keeletoimetamine. Harjutusi ja üles­andeid. (Gigantum humeris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2022. 149 lk.

Juba üle kümne aasta koolitatakse Tartu ja Tallinna ülikoolis magistriastmel keele­toimetajaid, seni aga ilma õpikuta. 2022. aastal ilmunud kauaoodatud õppevahendi autorid on kõik Eesti Keeletoimetajate Liidu ja Emakeele Seltsi keeletoimkonna liikmed.

Seni olid olemas vaid Lembit Abo käsiraamat „Käsikiri ja korrektuur. Käsi­raamat teaduslik-tehniliste teoste autoreile, tõlkijaile, toimetajaile” (1966, 2. tr 1975) ning Ellen Uuspõllu koostatud „Õpetusi ja ­harjutusi algajale keele­toimetajale” (2002, 6. tr 2015), mis oli Tartu Ülikoolis eesti filoloogide aine „Käsikirja toimetamine ja korrektuur” õppevahend. Alla 100-leheküljeline brošüür sisaldab põhilisi keele­toimetaja kutseoskuste arendamiseks vajalikke teemasid (õigekiri, vormi- ja sõnamoodustus, sõna tähendus, liiased väljendid, lauseehitus, loogikavead, kirjavahemärgid, stiil, võõrmõjud, korrektuuri­märgid) koos nende juurde käivate harjutustega.

Keeletoimetamise kõrgkooliõpikus on seitse peatükki: „Keeletoimetamise põhimõtted”, „Eri tüüpi tekstide toimetamine”, „Heakeelsus ja õigekeelsus”, „Lause toimetamine”, „Teksti toimetamine”, „Vormistus- ja vorminduspõhimõtted”, „Korrektuur”. Iga (ala)peatüki lõpus on lisalugemise soovitusnimestik, samuti viide harjutustele õpiku lisaköites. Nende koostamisel on kasutatud autorite toimetamis- ja ­õpetamistöö käigus kogutud keelematerjali. Raamatu lõpus on märksõnade sisujuht.

Väärtuslikem osa on teksti toimetamist ja vormistust puudutavad peatükid. Näiteks keeletoimetamise põhimõtete peatükis on toodud ülevaatlik toimetamise tasandeid tutvustav tabel (lk 28–29). Kantseliidi alapea­tükist (lk 158–159) loeme: „Nii 1970ndatel kui ka praegu on keeletoimetajatel näiteks olnud kõvasti tegemist, et tekstist välja saada ülekasutatud, kohati ebavajalike sõnade esikümme: antud, erinev, lõikes, läbi, osas, poolt, raames, teostama, täna, tänu (eessõnana). [---] Mõtlemise muutus võtab aega. Avalike sõnumite selgemat vormi on toetanud mitmesugused algatused, neist tuntuim on ilmselt selge keele liikumine. Selge sõnumi auhinnaga häid eeskujusid esile tõstes loodetakse, et asjaajamis­keeleski liigutaks täpsuse, selguse ja lihtsuse poole.”

Korrektuuri peatükk kajastab kahte ajastut: väljatrükile korrektuuriparanduste kandmise osa juurde (lk 198–201) kuulub korrektuurimärkide tabel ülalnimetatud Abo raamatust – midagi on aastakümnete möödudes samaks jäänud! Pole teada, kui palju neid märke praegusel ajal kasutatakse, ja nii järgnebki keeletoimetaja tänapäevast tööd kajastav osa, s.o arvutis ­korrektuuriparanduste alapeatükk. Kuvatõmmiste pildid (lk 204–205) on üsna raskesti loetavad, aga annavad siiski aimu PDF-failis paranduste sissekandmise viisidest.

Komistasin mõningate konaruste peale. „Seadustes kirjutatakse riigikogu ning maksu- ja tolliamet läbiva suur­tähega, ajakirjanduses eelistatakse enamasti väike­tähelist varianti” (lk 63) – et alguses on toodud läbiva suurtähe näide, siis oleks oodanud kirjapilti Riigikogu ning Maksu- ja Tolliamet. Hüüumärki lause sees tutvustab näide (lk 95): „Tõmbas tapeedi sirrdi! seina küljest lahti” – p.o sirdi! Õigekeelsuse peatüki alapeatükis „Muud märgid” on kirjas: „† (rist) – kasutatakse nime ees elulooandmetes” – minu teada tähistatakse ristiga surmaaega.

Need apsud on tühiasi, kuna valmis on saanud vajalik õpperaamat. Eks seetõttu pälviski Reili Arguse, Katrin Kerni ja Helika Mäekivi töö 2022. aasta parima kõrgkooliõpiku tiitli (kahasse õpikuga „Visuaalsete pädevuste harjutusvara – digiõpik videotöös alustajatele”). Argus peab tunnustust oluliseks, sest kõrgkooliõpiku koostamine on olnud suuresti missioonitöö, mida autorid on teinud ajendatuna sellest, et aja- või asjakohane õppe­materjal puudus. „Nad soovivad valdkonna arendamisse panustada, hoolimata sellest, et tegemist ei ole teaduskirjanduse kõrgetes kategooriates mõõdetava ja teadlase­karjääri edendava tööga.”⁶

T. H.

 

Sarja „Etüüde nüüdiskultuurist” kümnenda köite peateema on eesti venekeelne kirjandus või eestivene kirjandus. Need mõisted võivad küll tähistada sama nähtust, kuid viitavad erinevatele arusaamadele, mis ei puuduta tihtipeale pelgalt ­kirjandust ja kultuuri, vaid ka laiemaid sotsiaalseid küsimusi ja mõtte arengut ajas. Kogumiku osa artikleid põhineb küll 2017. aastal toimunud konverentsi „Etüüde eesti­vene nüüdiskultuurist” ettekannetel, lisaks on hulk varem avaldatud kirjutisi, kuid selle eesmärk on palju avaram. Ühelt poolt on see katse esitada esimene teoreetiline käsitlus uuemast eesti vene­keelsest kirjandusest, tuginedes kirjandus-, ­kultuuri- ja sotsiaalteoreetilistele materjalidele. Teiselt poolt on see omamoodi enesekohane mõtisklus, eneseanalüüs. Objekt ja subjekt ei ole kogumikus teineteisest eraldatud, vaid on tihtipeale samad – otsekui eesti venekeelne kirjandus vaataks oma (võlu)­peegelpilti ja prooviks aru saada, kes ta õieti on, kuhu ta kuulub, mis on olnud tema lätted ja mis võiks olla tema tulevik.

Uurija ja uuritava kokkulangemine on loomulikult tähenduslik, kuid võib alati tekitada küsimusi: kui objektiivne on kogumiku autorite käsitlus, kas see ei ole liialt ühele poole kaldu, eriti kuna „kirjutajate ring pole väga lai ning üksikud uurijad peavad ära tegema töö, mis suurema kirjandusvälja puhul jaguneb mitme peale” (lk 8)? Äkki on eesti venekeelne kirjandus iseenda käsitlemiseks liiga noor ja vajab pikemat ajalist distantsi, et hinnata autorite ajaloolist ja kultuurilist väärtust? Vanarahva tarkus ütleb, et tao rauda, kuni see on kuum. Samamoodi on kultuurieluga: eesti venekeelne kirjandus teavitab kogumiku kaudu oma elujõulisusest, ­energilisusest, aga ei varja ka võimalikke probleeme ning võimaldab esitada väga erinevaid vaateid, autoreid ja stiile ning, mis ehk kõige olulisem, nende arengut.

Nagu juba öeldud, koosneb kogumik ettekannetel põhinevatest artiklitest ja varem ilmunud tekstidest, mis käsitlevad nii eri autoreid kui ka laiemaid mõtisklusi eesti venekeelsest kirjandusest. Esimesed sissevaated on 1990. ja 2000. aastate algusest ning pärinevad Tartu Ülikooli professorilt Sergei Issakovilt. Vastandudes Mihhail Velleri nägemusele, et venekeelset kirjandust ei oota Eestis midagi, on Issakov mõõdukalt optimistlik ja toob esile kolm võimalikku rahvuslike suhete stsenaariumi, milleks on assimilatsioon, segregatsioon ja integratsioon. Neist eelistab ta viimast ja mõistab seda kui vastastikust teineteise tundma õppimise protsessi (lk 10–12). Kuid ettekujutus sellest protsessist on kogumiku autoritel erinev.

Issakov ei poolda ka terminit eestivene kirjandus, vanema põlvkonna esindaja ja sõjaeelse Eesti Vabariigi venekeelse kirjanduse uurijana soosib ta nimetust vene kirjandus Eestis, mida ta määratleb nii: „See on kõigi Eestis elavate vene autorite loomingu kogum” (lk 22). Artiklis „Mõtisklusi Eesti vene kultuuri tulevikust” kirjeldab ta seda kui dialoogiks avatud, kuid sõltumatut subkultuuri ning pigem kahetsusega kirjutab nendest, kes „„eestistuvad”, muutuvad eesti kultuuri tegelasteks” (lk 16). Tema ideaaliks on vene keelele, kultuurile, rahvuslikule eneseteadvusele kindlaks jäämine, aga see ei välista lojaalsust Eesti Vabariigile, sellesse integreeritust ja kuuluvust (lk 19). Issakov on tähtis kui eesti venekeelse kirjanduse uurimise algataja ja teerajaja, kuid ilmselgelt on kogumiku koostajate jaoks mõni tema käsitlus ebapiisav. Uue põlvkonna uurijatel on säilinud kriitiline suhtumine eestivene kirjanduse mõistesse, kuid nende lähtepunkt on samuti muutunud, sest see mõiste „osutaks otsekui mingile spetsiifilisele identiteedile, mis on ühest küljest eestipärane, Eestiga loomuldasa seotud, kuid teisalt venelik. Siin on mitu probleemi: esiteks ei saa kogu siinse venekeelse kirjanduse kohta öelda, et see ei saaks sündida väljaspool Eestit, kuigi suur hulk sellest muidugi kannab endas siinse maa ja kultuuri märke; teisalt pole see kirjandus ainult venelaste kirjandus, s.t ta ei esinda ainult etnilisi venelasi, vaid kirjutajate hulgas on ka teistsuguse rahvustaustaga inimesi.” (Lk 7) Ka paralleel mõistete eestivene ja soomerootsi vahel, mille toob esile Issakov (lk 19), ei tundu kogumiku koostajatele õige. Kuid need vaatelised erinevused ja täpsustused ei välista paljusid ühiseid jooni, nagu siiras mure kohaliku venekeelse kirjanduse pärast ja kogumiku kõiki artikleid läbiv riikliku toe vajalikkuse motiiv.

Järgmine etapp eesti venekeelse kirjanduse arengus on seotud eelkõige Boriss Baljasnõi tegevusega tõlkimise, noorte autorite harimise ja ühendamise vallas. Oma 2011. aasta artiklis kirjutab ta vajadusest mitmekülgselt haritud kohaliku vene kogukonna järele ehk sisuliselt jätkab ja täiendab Issakovi arusaamu. Venekeelne kirjandus ja kultuur Eestis on Baljasnõi jaoks siiski subkultuur, mis küll vajab riiklikku tuge, kuid ei kuulu veel eesti kultuuri. Kahe kultuuri aktiivse loomingulise dialoogi vormiks, mille puudumisest on rääkinud Issakov, valib Baljasnõi tõlkimise, kirjutades professionaalsete tõlkijate vajadusest. Sellest kõneleb ka Igor Kotjuhi elu- ja vaatelooline käsitlus Baljasnõi tegevusest (lk 32–47). Selle tegevuse alla kuulub nii luuleline omalooming, eesti autorite teoste tõlkimine kui ka noorte tõlkijate ja autorite koolitamine ning toetamine enda asutatud Ilukirjanduse Tõlke Kool-stuudios, Tartu Ülikooli kursuse raames ja kirjandusühenduse Tuulelohe nõustamisel. Kotjuh, kes on Baljasnõi loomingulise kooli kasvandik, annab oma õpetajale väärika ajaloolise koha eesti venekeelse nüüdis­kirjanduse tekkeloos. Ja see tekke­lugu on omakorda tihedalt seotud Kotjuhi aktiivse loomingulise tegevusega.

Niisiis visandab „Isamaa ja emakeele vahel” tulevastele uurijatele ja ka lugejatele eesti venekeelse kirjanduse arenguloo kolmes etapis ja seostab iga etapi ühe olulise nimega: Sergei Issakov tagab seose sõjaeelse vabariigi venekeelse kirjandusega, Boriss Baljasnõi paneb nii teoreetilise kui ka praktilise aluse noorte autorite tegevusele ning Igor Kotjuh tegeleb kirjandusega lausa kolmel moel, olles nii kirjanik kui ka tõlkija ja kirjandusteadlane. Eesti venekeelse kirjanduse arengust annab märku ka küsimus, mille Kotjuh asetab oma teksti pealkirjaks: „Eesti venekeelne kirjandus: kas osa eesti või vene kirjandusest?” (Lk 60) Ta pakub sellele mõtlema panevat kahetist vastust: kui vaadata eesti kirjandusloo raamatuid (aga ka koolikava), siis eesti venekeelset kirjandust on jätkuvalt käsitletud kui võõrkeha, kuid aktiivses kirjanduskriitikas paistab seevastu suur eesti arvustajate huvi kohalike venekeelsete teoste vastu. Kotjuh toob paari autori retseptsiooni näitel välja nn nimede pilve ehk kriitikute poolt esile toodud eri kirjanike vahelised seosed ning osutab asjaolule, et sellega lülituvad nii tema kui ka P. I. Filimonovi ja Andrei Ivanovi raamatud eesti kultuuri konteksti. Samalaadsetest tendentsidest ja teatrite­vahelisest koostööst kirjutab kogumikus Madli Pesti ning mõlemad käsitlused toetavad teineteist väga hästi. Institutsionaalne kord on oma olemuselt aeglasem ja konservatiivsem kui kriitika, seda näitab väljendusrikkalt poleemika Andrei Ivanovi romaani „Peotäis põrmu” kulka proosapreemiale mittenomineerimise ümber, kuid ükskõiksus ja mõistmatus, millest kõneldi 2000. aastate alguses, on asendunud uudishimuga ja sisemise vajadusega arvestada venekeelse kirjanduse edusamme just eesti kultuuri­sfääri sees. Ja tegu ei ole puhtalt „eestistusega”, masinliku üleminekuga, vaid palju peenema, variatiivse ja intrigeeriva olukorraga, mille uurimine on suunatud tulevikku.

Kogumikus on käsitletud erinevaid autoreid, kelle hulgas on Jelena Skulskaja, Gohar Markosjan-Käsper, P. I. Filimonov, Enn Vetemaa, Jaan Kaplinski ja terve rida vähem tuntud kohalikke venekeelseid luuletajaid, kuid kõige olulisemad tänapäevase eesti venekeelse kirjanduse arengu ja tuleviku seisukohast on Igor Kotjuh ja Andrei Ivanov. Nii nende looming kui ka elulised vaated pakuvad kogumikus põnevat kontrasti. Eestivene kirjanduse subjekti käsitledes kõneleb Aija Sakova kahest olulisest suunast. Üks on seotud rahvus­ülesuse mõistega, „mis ületab ühe rahvus­riigi või rahvuskeele piire, rõhutades selliselt millestki väljapoole ja üle jäämist” (lk 124) ning mida Eneken Laanes ja Daniele Monticelli on seostanud eraldatusega, võõrandumisega „kodust kui poliitilisest ja kultuurilisest nähtusest” (lk 122). Seda võiks omakorda geneetiliselt siduda Irina Belobrovtseva uuritud kultuuritrauma ja Juri Lotmani miinusvõttega, mis tähendab „mingi elemendi puudumist seal, kus ta peaks olema” (lk 52). Niisuguse väljapoole pürgiva positsiooni väljendajana näevad uurijad Ivanovi tema universaalse kodutuse ja põgeniku motiiviga, aga laiendavad seda ka kogu eesti venekeelsele kirjandusele. Sakova polemiseerib selle arusaamaga ning toob teise suuna näitena Kotjuhi loomingu ja tegevuse: tema jaoks on „kuulumine ääretult oluline ning kuulumine just Eestisse kui kodumaale” (lk 123). Ka kogumiku pealkiri „Isamaa ja emakeele vahel” on tsitaat Kotjuhi luuletusest „Usaldus­liin”. Kuid see nende vahel olek ei ole painajalik, vaid pigem vabastav ja rikastav, soosib hübriidsust ja muutlikkust. Lotmani miinus­võte asendub Homi Bhabha kolmanda ruumiga, paigaga, kus „teise kultuuri taustaga isikud peavad läbirääkimisi oma päritolu kultuurist ja asukohamaa kultuurist kerkivate väärtuste, ideede ja kultuuripraktikate üle ja tõlgivad neid ühest teise” (lk 125). Need kaks suunda, mille jälgi on Ivanovi ja Kotjuhi loomingus, määravadki eesti venekeelse kirjanduse tänapäeva, aga ka tuleviku.

Loomulikult on eesti venekeelsel kirjandusel veel arenguruumi. Selle vastu tunneb huvi kriitika, kuid paljude kohalike lugejate jaoks, olgu nad eestlased või venelased, on see avastamata maa, mille olemasolu nad ei oska isegi aimata, eriti kui üldine lugemishuvi langeb. Eesti venekeelse kirjanduse institutsionaalne positsioon (on ta subkultuur? Eesti kultuuri osa? Ebamäärane hübriid?) ja selle kajastus kirjandusloos, nomineerimise poliitikas või õpikutes ei pruugi lähitulevikus paraneda. Eraldi uurimist vajaks ka Ukraina sõja mõju, mis võib nii peletada lugejaid venekeelsetest tekstidest eemale kui ka omamoodi tõhustada uuemaid kirjanduslikke algatusi Eestis, näiteks ukrainakeelseid, või kokku tuua uut publikut. Eesti venekeelses kirjanduses on vaatamata autorite ja vastukaja rohkusele, mida tõendab valikbibliograafia kogumiku lõpus, ikkagi vähevõitu aktiivseid kirjanikke, samuti on aeg koolitada uusi tõlkijaid ja autoreid. Tuleb ka arvestada, et kirjandus pole lihtsalt üksikud ja andekad kirjanikud, vaid traditsioon, mille määramiseks ja kujunemiseks on „Isamaa ja emakeele vahel” andnud suure panuse. Kuid selle kirjanduse elujõulisus, seosed eesti kultuuriga ei ole ainult autorite, tõlkijate, kriitikute ega teoreetikute teha. Ehk võiks alustada kõige lihtsamast: miks mitte valida oma järgmiseks öökapiraamatuks midagi eesti venekeelsest kirjandusest?

Kadri Kõusaar plaanib sõita Tartu taha, et teha Jaan Kaplinskiga Eesti Ekspressi Areeni lugu. Hoolimata Kaplinski pisukesest puiklemisest sõidabki ning jääb Kaplinskiga kirjavahetusse 14 aastaks ja paneb kirjadest kokku raamatu.

„Mina ja Kaplinski” fenomen?

Mitte ainult. Mõlemal on teineteist vaja. Kaplinski kirjutab otsesõnu, kuidas on vaja ema kuju ja naise kuju veel õige mitmes võtmes. Kõusaar ei ole sel teemal nii otsene, aga kui mõtlen tema korduvalt refereeritud suhtele Hans H. Luigega, siis ehk on ikkagi mingit kuju vaja. Mentorit? Isakuju? Tarka vana meest?

Kõusaar võlub Kaplinskit noore erudeeritud tüdrukuna, kes tsiteerib Pessoad, Bukowskit, zen-budiste, paljusid. Vaba assotsiatsiooniga meenub Tammsaare „Kuningal on külm”. Ka hillitsetud Tammsaare ihaldas noore neiu pooldavat hinge­soojust. Muhedalt võttes: Tammsaare pidas end kuningaks, kel on paraku külm, ja miks ka mitte. Ka Kaplinskil on luuletus „Üks kuningas oli kord maata”, kus kuningas ei saa maad, trooni ega krooni, aga ­surres saab need ometi kõik. Ja ehk on seegi kuningas Kaplinski ja tekst prohvetlik.

Kui ütlen Kroonika, kas siis raamat on kollane? Ei ole ja on. Kaplinski pihib, et ta mõtted Kõusaarest pole vaid platoonilised. Räägib prostituutidest ja meeste vajadusest ja et prostituudid naudivad tihti oma elu (ühe Tai tüdruku raamatu põhjal). Samal ajal jääb suhe platooniliseks. Kuigi kohtutakse korduvalt. Kaplinski maa­kodus, Kõusaare kodus Pärnus. Ja Kaplinskil on teised suhted, Kõusaarel sel perioodil Alaska karukütt Thor, kellega Kaplinski samuti kohtub ja kellele sooje tervitusi saadab. Ei ole Kroonika? Kõik on soft ja hillitsetud, kultuurne.

Meeldivalt on Kaplinski ja Kõusaare läkitused erineva ja eri suuruses kirjaga (Kaplinskil on kiri suurem! Ma pole ­kindel, kas ta eluajal oleks sellega soostunud). Kujundaja Jan Garshneki nõks teha tekstid selgelt eristuvaks on hea, sest raamatut tahaks sirvida siit-sealt ja haarata kohe, kes kirjutab. Kuigi piisab ka paarist lausest, et mõista, kelle jutt jookseb. Kui Kaplinski ei tsiteeri pea kedagi (taoismist küll räägib, aga samuti otseste tsitaatideta), siis Kõusaare tekst kubiseb tarkadest viidetest, ­millele Kaplinski siivsalt kaasa ­kiidab ja kummardab noorukese Kõusaare suure eruditsiooni ees – puistata ühes lauses ­Pessoad, teises Bukowskit.

Kas kirjutajad on edevad? Ei oska öelda. Ometi on juba esimese kolmandiku pealt selge, et vähemalt Kõusaar loodab, et asjast tuleb raamat. Ja tundub, et kui raamatu jagu kirjavahetust on valmis, siis kirjavahetus vaibubki. (Vahest olen ülekohtune ja Kadril tuli lihtsalt uus suhe ja lapsed ja elu sõitis sisse.)

Kõige selle juures on kroonikakirju lugeda huvitav ja hariv. Saab ülevaateid kultuurist ja kahe olulise kultuuriinimese maailmapildist, mis suuresti kattuvad. Väikesi lahknevusi on islami ja judaismi (semiitide) asjus: kui Kõusaar võib olla ­Iisraeli suhtes kriitiline, siis Kaplinskil lööb välja juudi veri, mis on pisut humoorikas, aga samal ajal igati tõsiselt võetav.

Möödaminnes tuleb esile kurioosumeid. Kaplinski võib oodata tormi, hävingut, põlenguid, purustusi. Ja ilmselt ­vabaneb koormast, kui sellest räägib. Kõusaar kirjutab oma paanikahoogudest (­ülikontrolliv ja rahulik filmilavastaja Kõusaar!). Arutletakse kultuuriinimeste üle, kellele imponeerisid natsid (­Heideg­ger, Cioran), ja jäädakse nende suhtes kõhklevaks.

Aastatepikkuse kirjavahetuse jooksul reisivad mõlemad laialt üle maailma. ­Kõusaar Iisraelis, Uus-Meremaal, Gazas, Alaskal. Kaplinski näiteks Peruus, Portugalis, Achilli saarel Iirimaal, Itaalias, Hispaanias jne. Ja igalt poolt kirjutatakse ­teineteisele. Armastuskirjad! Võin nii südamerahuga öelda. Kuigi Kaplinski kirjutab siiralt ka oma eesnäärmeoperatsioonist ja seksuaalsusega seotud komplikatsioonidest. Respekt! Kroonikas voodisse siiski ei jõuta, asi jääb poole vinna peale, aga see hoiabki teksti triklil.

On koloriitseid kurioosumeid ja mul on hea meel, et Kõusaar on taolised sisse jätnud (kunagi nudis totaalselt siledaks intervjuu, mille tegin temaga Teater. Muusika. Kinosse ja millest sai Kõusaare ­PR-tekst, aga tühja kah). Nii räägib Kõusaar, kuidas ta pidas kõne presidendi kutsel roosiaias, aga see sattus ajale, kui näljased kultuuriinimesed lasti söögi-joogi kallale ja keegi ei kuulanud Kõusaare ettevalmistatud kõnet. Rahvas tuli kutsuda korrale ja kui vaikus matsutades ja klõnksates saabus, esitas Kadri oma teksti uuesti. Filmilik! Ja lõbus, kuigi Kõusaar kujutab ennast ohvrina.

Kaplinski vahetab oma telefoninumbri, et meedia teda ei tüütaks igasugu kutsetega paneelidele ja konverentsidele ja jumal teab kuhu. Kaplinski ei taha enam lugeda kirjandust, kui üldse veel midagi, siis populaarteadust (meenutab mulle vana Sass Suumanit, kel oli sama jutt). Kaplinski võiks Portugalis elades ise ette võtta reisid Hispaaniasse, aga ta ostab paketid, mis on kallimad, sest siis ei pea ise logistikaga jamama – ei viitsi enam. Kroonikalikud detailid, samas kõnekad.

Kaplinski kirjutab neegritest, sest sõna mustanahaline on talle vastik. Pajatab sellest, kuidas seks ja usk on paratamatult seoses. Arutleb, milline on naise jaoks õige mees! Ja annab Kõusaarele selle kohta soovitusi. Samal ajal igatseb ta ise naist – Kõusaart. Eks Kaplinskigi ole feminist, nagu ütles enese kohta Mati Unt. Ühe sõnaga – paradokside ja kurioosumite puudust pole. Saab muiata või naerda, aga nutta mitte. Kuigi nüüd teame, et Kaplinski haigus ja surm kummitavad ridade taga. Nii on Zhuangzi ja taoismi kõrval juttu ka eutanaasia võimalikkusest.

Väike tähelepanek veel. Kaplinski tekst jookseb ludinamalt ja on välja paiskunud hingest, läbimõtlematu ja samal ajal selge. See reedab suurt kirjutamiskogemust. Kõusaare laused on mõneti mõttetihedamad, külluslikumad. Kumb on parem? Hingestatud easy reading või tihedus ja tsitaadirohkus? Ei tea.

1960. aastate Prantsusmaal esile kerkinud eksperimentaalse OULIPO liikumise juhtfiguuri Georges Pereci suurromaani järelsõnas kirjutab Anti Saar, et „kirjelduste ning pajatuste kergus ja sundimatus viib mõttele, et ehk on kirjutaja enesele reegli andnud selleks, et oma loomingulist vabadust veelgi suurendada, et ülendada oma vabadus teatavaks tunnetatud paratamatuseks. Teisisõnu: Perec pole vaba valima, mida või kuidas kirjutada, kuna tema vabadus on tugevam: ta on vaba ka valikutest, valikukohustusest kui sellisest.”¹ Mõttekäik meenutab kangesti tõlkijat, kes pikkamisi sammub ja kelle vabadus avaldub rangelt ette antud tekstitrajektooril. Paar lehekülge hiljem laiendab Saar sisemise vabaduse tõukepunkti: „[---] on ju üldteada tõde, et head vabavärssi kirjutada on raskem kui riimluulet; et kirjand sünnib kergemini etteantud kui „vabaks” jäetud teemal; ning et isegi rääkida seda, mida sülg suhu toob, pole kaugeltki nii lihtne, kui kõnekäänd arvata laseb.”² Reegel tingimata ei piira ega kammitse, vaid võimaldab, lubab, vabastab, paneb aluse kirjelduste ja pajatuste kergusele.

Muist Anti Saare „Sõnaraamatu” vabastavatest reeglitest sõnastatakse raamatu hakatuses: „Sõnaraamatu 123 sissekannet on koostatud kümne seansi jooksul, millest igaüks vältas kümmekond päeva. Tekstide kirjutamine allus rangetele reeglitele. Iga päev kindlal kellaajal saatis sõnaandja autorile ühe vabalt valitud (nimi)sõna, mille kohta autor kirjutas 15 minuti jooksul kõik, mis talle esimesena pähe tuli. [---] Tagantjärele tohtis korrigeerida ainult trükivigu ja väiksemaid keelelisi apsakaid.” (Lk 5) Arvestades, et kõik „Sõnaraamatu” tekstid meenutavad proosaluulepalasid, võib nii sisulisi kui ka vormilisi sõnastamata reegleid olla teosel veel terve hulk.

Iga ilukirjanduslik teos põhineb – kas või varasemat eitades – žanrikonventsioonidel, ajapikku kujunenud reeglitel. Kreeklastel näiteks puuduski termin kunsti ja käsitöö eristamiseks: poeesia kujutab aristotellikus tähenduses käsitööd, poiesis’t ehk millegi valmistegemist. On hulk nõudeid, tööriistakast ja voilà – ongi belletristika! Paljud kirjanikud seavad endale aja- ja/või ruumipiirangud, aga enamasti hoitakse need enda teada. Dovlatov vist kirjutas kuidagi nõnda, et iga sõna lauses algas erineva tähega, Kross kirjutas iga päev vähemalt ühe lehekülje. Kõigele lisaks leidub Midaseid, kes toimetajaid ligi ei taha lasta – kõik, mis sülg suhu toob, muutub puhtaks kullaks.

Teine lugu on selgesõnaliselt määratletud para- või metatekstidega, mis kitsendavad ja seeläbi ka avardavad tähendusvälju, äärmisel juhul vabandavad välja kunstilise taseme, annavad vastutuse ära. Reegel muutub tähtsamaks kui (ilu)kirjanduslik sügavus. Reeglid võivad lämmatada, muutuda kurnavaks. Kas keegi teab, millest Perec ilma e-täheta kirjutas? Ja no mida te topite neid A4 pabereid näituse seinale, laske teosel enesel kõneleda! See on kontseptuaalse või situatsionistliku kunsti lõputu vaidlusküsimus. Nagu nähtub „Sõnaraamatu” retseptsioonist, siis eksplitsiitselt sõnastatud kontseptsioonil on harukordselt ligitõmbav jõud: põhjalikult on arutletud raamatu kui kontseptuaalse akti eripära ja olemuse üle, aga tekste endid pole lähemalt vaadeldud.

„Sõnaraamatu” reeglid näikse esma­pilgul vastanduvat ilukirjanduse tuumale – määratletud on ajaraam, loobutud on vastutusest valida teema, samuti õigusest tekstiga edaspidi tööd teha. Nende tingi­muste võlu seisneb asjaolus, et me kõik oleme samalaadse olukorraga kokku puutunud. Kui mitte hiljem, siis vähemasti koolipingis, kus selline dünaamika – õpetaja määrab teema, õpilasel on aega nt 15 minutit kultusteose valmisvorpimiseks – on jõle eluline paratamatus. Koolis on tegu aga pedagoogilise protsessi või vähemasti selle imiteerimisega: eesmärk on õpilase areng. Anti Saar mu meelest selles raamatus ei arene, ta valdab alažanri juba algusest peale. Olgugi et sissekanded pärinevad aastatest 2014–2022, murrangut teose vältel aset ei leia. Lähemal vaatlusel võib leida siiski rõhuasetuste muutusi: näiteks süveneb vahepeal isiklik mõõde.

Saare suutlikkus kirjutada sedavõrd pika (pea kümme aastat) ja sedavõrd lühikese (veerandtund) aja vältel stabiilselt kõrgel tasemel on muljetavaldav. Sestap oleks täiesti võimalik mängida ignoranti, pigistada silm kinni ja lugeda „Sõna­raamatut” n-ö puhtalt lehelt. Säärasel juhul võiksid tekkida seosed mitme sarnaselt struktureeritud teosega, kus lühiproosapalad avavad mõnd sõna, mõistet. Esimese hooga meenuvad Hando Runneli „Mõõk ja peegel” ja „Väravahingede kriiksumist kuulnud”, Mati Undi argimütoloogiad või, ma ei tea, kas või Hasso Krulli „Tänapäeva askees”, Janar Ala „Ekraanirituaalid” ja Roland Barthes’i „Armudiskursuse fragmendid”, mis peagi ilmub Saare tõlkes eesti keeles. Selline lugemisviis jätab kahe silma vahele aga raamatu soovi olla kontseptuaalne – paratekst on naelutatud sissepääsuväravale.

Mida „Sõnaraamatu” paratekst võimaldab? Näiteks sedastada filosoofiliselt laetud tõdemusi, kartmata, et mõtte­käikudel on liigkõrge pretensioon. Või võtta laia fookusega ühiskonnakriitiline hoiak. Nii võrsub lapsepõlvemälestusest ­mõtisklus majanduskasvu üle: „Hulk aastaid on möödunud, ent majandusel kui sellisel on minu jaoks ikka pisut selline lootusetu ja viina­aurune hõng. Kas majanduskasvu doktriinil on üldse õigustusi peale selle, et maailma rahvastik kasvab?” (Lk 13) „Sõnaraamatule” on omane muhe, paiguti irooniline, aga läbivalt eluterve hoiak. Kohati hakkab kõnelemise viis meenutama Alvar Loogi barokseid olustikukirjeldusi. Paratekst võimaldab seeläbi kõrvutada argiste seikadega traagilisi teemasid. Kohkusin suisa, kui hakkasin kokku lugema, kui paljudele süngetele ajaloosündmustele Saar osutab. Näiteks küüditamine („Siber”) ja Estonia hukk. Viimane toob Saarele meelde mälestuse bussipeatusest ja seejärel hoopis kopamees Pauli, kes napsusena traktori Emajõe põhja ajas („Visiir”). Ikkagi humoorikas kõverpeegel.

Seoseid Pereci kirjutamislaadiga on Saarel omajagu. See ilmneb kas või prantsuse kultuuri n-ö sinatamises. Üksnes franko­fiil võib kirja panna laused, nagu „Pikki tunde olen ma veetnud Tartu Kunsti­muuseumi viltuse maja teise korruse keskmises saalis sealset mosaiik­põrandat imetledes” (lk 70). Nagu Perec, üritab ka Saar paberit, mille ühel poolel tähistaja ja teisel tähistatav, pöörata Möbiuse leheks, temagi polemiseerib lingvistilise tähistamise võimalikkuse üle, temagi jaoks on kirjutamine viis pääseda keele rasketest ahelatest. „Sõnaraamatus” materialiseeritakse sõnu, aga neid ei üritata tähendusest vabastada: sõnad on küll pelgad asjad, aga neist ehitatakse üles ühe looja mõttemaailm.

Ühesõnaga, võrreldes teiste Saare teostega tingib paratekst „Sõnaraamatu” tugeva autobiograafilisuse – esimesed tekstid ilmusidki päevikurubriigis. Saare hõllanduslik pilk tõukub sageli lapsepõlveseikadest, noorusajajuhtumitest. Ta oleks nagu psühholoogi kabinetis perekonnapilti joonistav rõõmus laps, kelle šedöövrilt võib välja lugeda nii mõndagi. Raamatu jutustaja näib kandvat Anti Saarega sama aadressi, temagi on „suur tööinimene”, „veendunud modernist”, „maapoiss”, nagu selgub raamatust. Selgub seegi, et jutustajat iseloomustab paranoiline kirg väikeste ja eri­päraste objektide vastu (nt vapsikupesa). Ta on ehitusmees, sest ainult ehitusmees võiks alustada luuletust lausega: „Au insenerile, kes mõtles välja need pisikesest splindist või silmusest avatavad kilu­karbid” (lk 37). Leidub tekste, kus kasutatakse traditsioonilise autobiograafia poeetikat: „Sel teemal on ülikooli aegu ka palju nalja saanud. Enam-vähem ülepäeviti einestasime jõukate õppelaenuritena vastavatud Aasia restoranis Tsink Plekk Pang – kogu trendi­teadlik noorsugu käis seal toona nuudleid luristamas ja reedeõhtuti house’i kuulamas.” (Lk 61) Tegu on ühe põlvkonna elutunnetusega, raamatuga, mis toob olevikku mitmekümne aasta vältel kogetu.

Enamik osutustest on tuntud olukorrad, sündmused, seigad, objektid („Viimne reliikvia”, Nossovi Totu ja Reinla Pätu jne), mis põimitakse keerukama poeetilis-lingvistilis-semiootilise kihistusega. Kui aasta­vahetusel presidendi kõne järel ei lastud riigihümni, siis paneb see Saare mõtlema: „Või on inimesi, kes tõesti hümni aasta­vahetusel harduses ootavad, kelle jaoks on selle ärajäämine sama suur krahh nagu bussi kõrvaldamine liinilt, mis peaks neid hommikul tööle viima? Ma ei tea.” Edasi liigub ta aga iseenda juurde: „Ma ei suuda nii sümboolsel tasandil mõelda ega tunda. Olen ma sellepärast metslane? Vaevalt küll, sest põlisrahvastega võrreldes on meil sümboolselt kodeeritud kombeid palju vähem. Mis ma siis olen? Aga mis ma olen?” (Lk 42)

Lastekirjanikule kohaselt on autor tundlikult teadlik adressaadist. Näiteks palas „Tramburai” kirjeldatakse tava­pärast pidu, mis peaks looma tugeva ühisosa kõikide nooruses Tartu pidudel käinutega. Tähelepanuväärne, kuidas üldine, stereotüüpne vaheldub konkreetsega, kui detaili­tundlik on Saare jutustamise ja kirjeldamise oskus: „Harilikult saab praktiseerida võõrkeeli. Mitmetist suhtumist tekitavad inimesed, kes paljastavad tantsides ülakeha; alakeha paljastamine põhjustab harilikult halvakspanu. Keegi röögib laulda ja sunnitakse vait. Keegi pihib rõdul. Koer kardab ja on pakku läinud. Esineb poolavalikku seksi. Andrus oksendab topsi. Harilikult saalib ringi mõni tüdruk, kes ripub kordamööda kõigi kokkutulnute kaelas ja sisendab neile, kui suur rõõm on tal neid tunda. Juhtub, et mõni purukaine inimene jääb lõpuni ja ei ärata teistes pisimatki pahameelt! Väga harva meenutatakse lapsepõlve. [---] Järgmisel pärastlõunal minnakse valesti kirjutatud sildiga prantsuse kohvikusse Hilise Ärkaja hommikusöögile.” (Lk 14)

„Sõnaraamatu” võlu ilmneb iseäranis siis, kui käsitleda jutustajat kirjandus­tegelasena, kes on pandud piirsituatsiooni, ning elada kaasa tegelase rännakutele, mõelda kõigele kui teadvusevoole. Nii muutuvad kõige olulisemaks üleminekud ühelt osutuselt teisele. Saar laotab nimelt kõikvõimalikud ajad ja nähtused ühele tasapinnale. Sageli kulgeb trajektoor minevikust olevikku, sealt üldisesse ajatusse ja tagasi minevikku, objektist isikliku või ühiskondlikuni – justkui iga mõtte või osutuse asemel võiks olla mis tahes teine, aga samal ajal on tegu ainuvõimaliku väljendusega.

Saare assotsiatsioonipõhise liikumise avamiseks toon juhusliku näite raamatu algusest: „Aed”. Kuna eelmine tekst pajatab triipudest, siis seostub ka aed kõigepealt triipudega, edasi pakutakse välja aia eri tüübid, seejärel liigutakse aia ja piiride erinevuse juurde, siis aia ja aiataguse erinevuse määratlemisse. Selgub, et aias kasvab muru, aga aia taga kastehein. Kastehein toob meelde Koidula „Kodu”, mis tekitab omakorda mõtte, et lapsed jooksevad heinas „miskipärast just põlvili, nagu oleks neil jalad põlvist saadik maha võetud. Niimoodi köntidel on raske joosta.” (Lk 9) Siis jõutakse tupikusse, alustatakse uut teemat: õunapuud. Pärast õunapuid meenub jutustajale aiatemaatika, meenub Vladislav Koržetsi „Aed”. Lõpuks jõutakse isikliku tasandini: „Millalgi tundsin selle lauluga, nende sõnadega ääretut lähedust. Nüüd nii väga enam mitte, vist õnneks.” (Lk 9) Sageli jutustatakse aga lihtsalt mõnest huvitavast seigast või mõttest, avatakse mõnd fenomeni uudsest küljest, vahel on sissepääsuväravaks teemakäsitlusse hoopis ekfraas („Pilt”).

Ennekõike kulgeb „Sõnaraamat” terminite ja mõistete, tähistaja ja tähistatava vahelises pingeväljas. Autor on siiski semiootik ja tõlkija. Anti Saar näitab meile sõna ennast, selle kõla, kuju, laotab lugeja ette erisugused subjektiivselt laetud tähendusmustrid, homonüümiapõhised keerdkäigud. Sageli algab tekst just etümoloogiast, sõna kõlast või kujust, vahel püsib kogu tekst tähistajatasandil. Vahel kohtab humoorikaid seoseid, vahele­põikeid, mis tuttavad Saare lasteraamatutestki (nt „Nina”). Aga see kõik pole niisama tilu-lilu, vaid tõsine küsimus. „Minulgi on tekstuur, ja on tekst, mida ma kasvatan, üritades ikka, et süü ilusti nähtavale jääks. Süü on tähendus pluss liigendus, semantika ja süntaks, ilma nendeta tekstuuri ei moodustuks.” (Lk 52) Ja veel: „Ilus, jah, ilus on uskuda sõnade kõlasse, eladagi vaid selle nimel, töötada välja päris isiklik sõnavara, milles surmatunnil saaks asjakohaselt hüvasti jätta” (lk 47). Sellega on vististi seletatud ka arvustuse pealkiri. Ah soo, huvitav oleks teada, mida kirjutaks Saar 15 minutiga sõnast liiderlik.

 

Karl Eduard Söödi (1862–1950) „Mu laulud, mu veikesed laulud” koondab kõiki Söödi luulekogudes ilmunud luuletusi ja natuke on otsitud lisa avaldamata käsi­kirjadest. Söödi puhul oli see kindlasti vajalik tegu, sest tema viimane korralik ülevaate­kogumik jääb enam kui 80 aasta tagusesse aega: selleks on 1942. aastal ­Tartus ilmunud „Kogutud luuletused”. Vahepealsel ajal on ilmunud „Valitud ­luule­tused” (1946), mikroskoopiline valimik „Väikse luuleraamatu” sarjas (1968) ning viis lasteluulevalimikku, lisaks paguluses koondkogu „Elurada” (1951). Kiiduväärselt on värskesse kogumikku pandud ka Söödi lasteluule, nii et nüüd on kõik tõesti koos. Kahju, et avaldamata käsi­kirjadest ei otsitud lisa julgemalt, sest nagu järel­sõnast selgub, neid arhiivis on, aga vast üritas koostaja hoida künnise taset.

Võtkem Söödile lähenemiseks tsitaat Tuglase kirjast Adsonile 1922. aastast, mil tõusis päevakorda Söödi juubeliks artikli kirjutamine. Tuglas on selleks valmis, kui saab küllalt materjali ja suudab kirjatöö ette võtta. Siis lisab ta: „Ja eriti juubeldada ma teda ju ei või. Käib yle mu tahtmise. Kuid igatahes ei hakaks ma teda ka juubeli puhul just maha tegema, vaid kirjutaksin pääasjalikult Sööti mõjust ligi 20 aastat tagasi. Siis oli moment, mil ta ometi oli meie „kõige parem luuletai” – kõik teised olid nimelt veel sandemad! [---] [Aleksis] Kivi pyhitsemine oleks mulle 1001 x lähem kui Sööti juubel.”¹

Niisiis oli Söödil olnud – Tuglase hinnangul – eesti luuleloos oma hetk, momentum, mis jäi vahetult Noor-Eesti ja Gustav Suitsu esilekerkimise eelsesse aega. Sööt oli seal „kõige parem luuletai”, reservatsiooniga, et kaasaja kõrgeimgi tase oli tegelikult madal. Sööt ei olnud sel hetkel suur mitte niivõrd enese headuse tõttu, kuivõrd põhjusel, et kõik teised olid temast veelgi halvemad. Nii leidis Tuglas, kaanoni­määraja ning hea maitse valdaja. Loomulikult saab talle vastu vaielda, tema seisukoha ekslikkust näidata, kui oleks midagi, millega näidata. Olles Söödi tellise kõik luuletekstid läbi lugenud või vähemalt üle vaadanud, pean nentima, et pigem jätaksin seekord kehtima Tuglase hinnangu, täpsustades seda pisut. Ääremärkusena lisan üllatunud küsimuse: kas ka samal ajal luuletanud Juhan Liiv oli siis Tuglase meelest Söödist tõesti „veel sandem”?

Tulles Tuglase juurest hilisemasse aega – mida võiks nüüd Söödi kohta öelda, lisaks sellele, mis öeldud? Luuletusi kirjutas ta juba 1880-ndate keskel ja tegi seda kuni elu lõpuni, tema seitse algupärast kogu on ilmunud ajavahemikul 1890–1937, lisaks 1923. aastal ilmunud lasteluule kogu „Lapsepõlve Kungla”. Üldistavalt võiks Sööti kui luuletajat ning samuti tema luuletajamina iseloomustada järgmiselt: asjalik, rahulik, realistlik, tundlik, võitlev, ilmalik, rahvalik, eestimeelne, lihtne.

Enam kui kuue kümnendi jooksul muutus Söödi värss, selle stiil ja sisu kokku­võttes üsna vähe, eriti ühetaoline püsis see esimese viie kogu lõikes, s.o 1890–1903, ent ei teinud ta mingeid ootamatuid pungestusi hiljemgi. Aga võib märgata huvitavat asjaolu: Söödi luuletuste eesti keel püsib kaasas eesti keele üldise arenguga ja tema luule intellektuaalne mõõde areneb alates Noor-Eestist teatud mõttes kooskõlas uute luuletajate tipptasemega. Näiteks võiks justkui hoomata ilmasõja ajal kirjutatus pisut Suitsu mõjusid, hiljem siurulaste, eeskätt Underi ja Visnapuu kultiveeritud värsikultuuri mõjusid, arbujate päevad mõjuvad innustavalt ka Söödile.

Söödi luules on kindel märksõnade ja motiivide süsteem, mis moodustab üpris tervikliku aegruumi. Ma nimetaks seda Söödi kosmogooniaks. Tuginedes läbi­vatele ja rõhutatud märksõnadele ja motiividele, visandaksingi järgnevalt Söödi kosmogoonia.

Luuletuste ruum on Eesti, mis on isamaa. Siin elab sugurahvas. Väljaspool Eestit eksisteerib väga vähe, viiteid teisele poole rahvuspiiri on napilt: Soome, Petseri, Liivi rand, Siber, Balkan, „Helvetsia”, „Saamara”, „Buurimaa”, Preisimaa, „Golgata”. Kuskil kaugel on mereveed.

Eesti on siiski ainult osa isamaast, terviklik isamaa on Tsaari-Venemaa, vähemalt Söödi luule algperioodil. Eesti paleus on priius ja õnn, lausa õitsev õnn, tundmata pole lootus, siin elatakse kotka kaitsel – algselt tähendas see kotkas tsaarivõimu, kuid ühes 1921. aastal kirjutatud luuletuses võrreldakse kotkaga juba Eesti vabadust (lk 378). Vahel peetakse suurel isamaal sõda. Eelistatuim relv on meie kandis siiski vaimu­mõõk.

Eestis on ruumi keskmeks maa, vastandina linnale. Linna peaaegu ei ole – peamiselt võtab see korraks mingi häguse kuju siis, kui on laulupidu või väljanäitus. Ka elab kindlasti just linnas miljonär, kellega ennast ühes luuletuses võrreldakse. Söödi esimene korralik linnateemaline luuletus on „Hämarus” alles 1921. aastal ilmunud kuuendas kogus „Kodu” (lk 393). Seal­samas esineb esimene viide kaasaja tehnilisele ja teaduslikule progressile, kui luuletuses „Mina” tehakse juttu „atoomi-ilmast” (lk 406). Kuid kohe naaseb Sööt arhailiste, turvaliselt tuttavate riistade ja töövõtete manu.

Maal on vain, niit, muld, salu, kivi, põld, mets, metsatee, karjarada, karjatee, koppel, oja, soo, nõmm, aas, mägi, allikas, küla.

Külas on hoonestuseks isamaja, kodu, talumaja, veski, sepapada, ahjuvare, kaev, lauavabrik. Isamajas on kätki, kodukolle ja aed. Küla vahel kõnnib peale muude ameti­meeste ka postimees, külas tegutseb pudrujahumölder.

Etniline keskkond Söödi kosmogoonias on väga homogeenne, mõis, härra ja parun ilmuvad alles 1921. aasta kogusse. Venelaskonnast pole üldse juttu. Tundub, et Sööt oli luules ettevaatlik mees, riske ei võtnud.

Maakeskkonna taimeriigis kasvavad rohi, lill, lilleke, kastehein, orjavits, karuohakas, kask, vesiroos, kuusk, remmelgas, leinalepp, ellerhein, hauaroos, tamm, rukkilill, toomingas, rukis, nisu, järveroos, sõnajalg, mimoos, roos, kullerkupp.

Väga mitmekesine on lindude ja teiste lendajate riik: lind, linnuke, „ööpik”, laulu­rästas, künnilinnukene, lepalinnukene, vihma­kull, tuike, liblik, mesilind, kägu, kurg, vares, lõoke, ronk, kotkas. Kuulsaim neist on must lind. Neljajalgsed pole ligi­lähedaseltki samal määral esindatud.

Maa kohal kõrgub taevas, kus on päike, kuu, täht, täheke, pilv. Hiilib hämarus, laskub pimedus, tõuseb koit.

Aastaringis on kevad ja talv, aga peamiselt sügis. Suvi jääb aimatavaks.

Selles rustikaalses ruumis elab ja vaatleb ümbritsevat mees, ka isa, poeg, vennakene, peiukene, kes võtab enamasti sõna minavormis. Temavormis meeste nimed on näiteks Andu, Juku, Karja-Jaan, Tõistre-Nanna, Jass, Jaak, Möldri Mikk, Juhan, Toomas, Peeter. Mehe orbiidil on palju naisi. Naiste nimed on näiteks Mann, Helmi, Anna, Leeni. Naine võib olla ka neiu, neiuke, neiukene, õde, õeke, õekene, külapiiga, peretütar, tütreke, mõrsja, eit, vanaeit. Mehel on emake. Minevikku jääb lapsepõlv.

Mehe ja naise vahel on arm, armastus, võib toimuda ka musu, isegi „suutelemine”. Sellega kehaline armastus piirdub, kuni 1921. aasta koguni „Kodu”, kus luuletuses „Üks kosilane” õhutatakse naist tulema „kuumalt ja paljalt” (lk 394). Aga kohe taltutakse.

Inimolend selles kosmogoonias on keha, mille osadeks on suu, silmad, huuled, põu, rind, süda, veri, käsi, hing, juuksed, jalad. Silmadest tulvab silmavesi, pisar, põhjustajaks nutt. Nutmist on ses maa­ilmas palju.

Keha katab kuub, kehas on haav ja seda rusuvad valu, piin. Eriti on haavad põues. Haavu on väga palju ja need on väga sügavad. Keha lõpuks on surm, mis võib esineda ka personifitseerituna. Surma läbi teinud keha pärivad kalmukamber, kalm ja haud. Mahajääjat valdab lein. Söödi kosmogoonia kalmuaed on tohutu ja lõputu. Kõige püham on seal ema haud. Nagu suurtel eesti romantikutel (Koidula) kombeks, annab Sööt juhiseid oma põrmuga ümberkäimiseks („Kartus”, lk 269).

Inimolend rändab, hulgub. Tema ees on ikka ja alati rada. Kostavad viiul ja kannel. Tublisid hävitab viin.

Oluline element selles kosmogoonias on tuli, sh loit, leek, leegike, tuluke, tulukene, tulekeel. Siravad kuld ja hõbe. Kord on kullaks regevärsid, teises luuletuses vili kõrrel.

Looduses möllab tuul ja maru, isamaal kõlab taas ja taas laul, vahel kostab kuskilt koor.

Söödi kosmogoonia on ilmalik, maa- ja teaduspõhine, jumalaid, isegi mitte ühte, sisuliselt ei tunta.

Meile tuttavale ajaloole viidatakse konkreetsete sündmuste ja isikute kaudu harva: nt Koidula, Kreutzwald, Veske, buuri sõda, 1905. aasta revolutsioon maal, Weizenberg, Tõnisson. Erandiks on ilmasõda ja Vabadussõda, mille teemil Sööt kirjutas lisaks lühematele luuletustele eraldi poeemi.

Selline on üldine visand Karl Eduard Söödi luule kosmogooniast, ja kui järele mõelda, on selline vist igal viljakamal luuletajal, rääkimata prosaistidest. Tolkieni või „Troonide mängu” mastaapi Söödi oma kindlasti välja ei anna, aga on kena ja kodune, argine kodukandinurk. See on piisavalt suur aegruum, mida saab aina täiendada nagu Minecraftis.

Kirjandusloos on tuntud Söödi väidetav romanss või kuramaaž kaasaegse luuletaja, sajandivahetuse esipoetessi Anna Haavaga. Olgu rõhutatud, et tegu on legendiga, mida toitis esimese asjana Haava enda massiivne luul, et kõik teda Söödiga paari panevad ja Sööt ise ka seda kõigiti teha püüab. See luul omandas sundmõtte jooned ning pani Haava pidevalt Söödi-hirmu all elama, elu viimasel 20 aastal kindlasti. Kui temalt küsiti elu­loolisi andmeid biograafilise leksikoni jaoks, saatis ta sellega koos pika Söödi-teemalise õienduse.² Kui Oskar Angelus palus Artur Adsonil küsida Anna Haavalt autograafi, keeldus Haava seda saatmast, sest pelgas, et tema leheke satub Söödi lehekesega kõrvuti.³ Näib, et olgu teemaks mis tahes, paistsid Haava jaoks lõpuks kõikjal Söödi kõrvad ja tegutses Söödi pikk kõikjale ulatuv käsi. Elo Tuglas kirjutab oma 1933. aasta päevikus, et tema arvates on mõlemad selles loos algselt süütud ja tegu on mõne vanema põlve vembumehe leiutatud naljaga. „Ja tuleb ilus lugu, kui mõni tulevane tuimpea-­kirjandusloolane hakkab sest „kahe lauliku vanadus­armastusest” targutama!”⁴ Nii et ärme hakka targutama…

Toome lihtsalt ära ühe Söödi noorusluules silma jäänud huvitava seiga. Tema esimestes luulekogudes „Aasa õied I” (1890) ja „Aasa õied II” (1891) esineb rohkelt haava (kui vigastuse) motiivi. Kohe väga rohkelt: lugesin praeguses koond­köites lk-delt 35–127 kokku 14 haava motiivi. Seda on üsna esileküündival määral, eriti arvestades, et haav ei ole sugugi nii tavapärane ja kohe-käepärast motiiv nagu isamaa või taevas. Seos Anna Haavaga on kiire tulema. Veel enam, samas lehe­külgede vahemikus on kaks lembe­luuletust, milles figureerib Anna – „Petetud” (lk 43) ja „Surmaingel kade minu peale” (lk 46). Mõlemad Anna-luuletused on esimeses kogus, samuti koondub sinna haava raskuspunkt. Niisiis, Annad ja haavad segamini ja suurel hulgal! See ei pruugi tähendada midagi, kuid ometi sarnaneb see kalambuurluule klassikalise pruugiga siduda objekti nimi tähenduse kaudu luuletuse sisusse. Las jääda praegu nii.

Kogus „Aasa õied II” tõuseb lisaks esile tule motiiv (sh leek jms, millega kaasnevad verbid, nagu süttima), mida lugesin selle kogu luuletustest, viimset täpsust taotlemata, kokku 39. Ka seda on palju. Nii haava kui ka tule motiiv sobivad hästi (järel)romantiku luulesse korduvaks akordiks: ikka pinge ja paine, ikka kirg ja ekspansiivsus.

Esimesed kaks kogu ning kolm järgnevat – „Rõõm ja mure” (1894), „Saatus” (1899), „Mälestused ja lootused” (1903) – moodustavad ühetaolise luuletuste massi. Ma ei soovita hakata Sööti sellest otsast lugema, mulje jääb lahjaks. Jäi juba Tuglasele, jääb meile ammugi. Üldises massis on peotäis tekste, mida võib nimetada heaks, kuid tee nendeni on pikk ja kulgeb tühjuses, nagu reisimine kosmoses. Just neis viies kogus sünnib ja areneb Söödi kosmogoonia. Luuletused on fraasitsevad, primitiivsed, sisutühjad, sentimentaalsed, lihtsameelsed, naiivsed, ilutsevad, sümbolistlik-abstraktsed, kohati abitu värsi tõttu raskesti mõistetavad. Üks mina­vormis mees vs. trobikond kõikvõimalikke neiukesi assotsieerub Matti Moguči ulja haardega. Luule on ajastule omaselt kesine ka vormi poolest, riimida aitavad kaasrõhulised silbid ja deminutiiv –ke. Sellest saaks mööda vaadata, kui sisu oleks selge ja ühtne, aga paraku nii ei ole. Samas on eesti keelele ajalooliselt sobiliku algriimi katsetused („Järve kaldal”, lk 128) lausa mulina tipp. Kolmandas kogus domineerib masendus ja hala, muu hulgas ilmub välja taas haava motiiv. Ainult et kogu tundlemine ja kurbus on sisuta. Isegi kui mitte mõõta seda tänapäevaste kaaludega, vaid näiteks Juhan Liivi luuletustega. Kõik on nii mannetu. Eredamaks lõimeks on kohatine süžeelisus.

Neljandas kogus asi ei parane, luule­tused on kohati eriti magedad ja aru­saamatud. Erandiks on tsükkel „Nalja tujul”, kus senisele haledusele ja paatosele pakub tunde­toonide skaalal tänuväärset vaheldust huumor ja isegi satiir. Viienda kogu huvitav täiendus on rahvaluule tähtsuse rõhutamine, ühiskondlikud kommentaarid ja isamaalised teemad on pisut intelligentsemaks muutunud (nt „Üksinda”, lk 302). Ballaadi vorm, süžeelisus ja vabavärss („Kes ta oli?”, lk 332, „Liiva­hannus ja Naljahammas”, lk 347) lasevad Söödi luule­andel palju vahetumalt mõjule pääseda kui riimikastidesse taotud lüürika. Üldse võib kogu „Mälestused ja lootused” kohta üldistada, et luuletused hakkavad minema sisu poolest tuuma­kamaks, aga abitu vorm ja konarlik eesti keel segavad. Söödi viies kogu on muide esimene eestikeelne mitme­värvilise kaanega raamat.

Küll võib see saatus olla luuletajale vahel äraütlemata ülekohtune! Sul on oma aeg, oma ajastu, mil just sina oled eesliinil ja sul on võimalus seal silma paista – aga kohe tuleb uus põlvkond ja sinu aeg eesliinil on läbi. Kui sa ei jõudnud selleks hetkeks heasse vormi või vähemalt veenda kirjanduslugu oma potentsiaalis, siis pärast on ääretult raske ennast tõestada – uute tulijate taga su hiliseid ärkamisi ilmselt enam ei märgata. Nagu jäi vabavärsipõlvkonna ja kassetlaste varju hilise Ralf Parve vormipeen ja mõttetihe 1950-ndate lõpu ja 1960-ndate luule, nii jääb ka Söödi kõige parem kogu „Kodu” aega, mil keegi ei rääkinud enam Söödist, oli Siuru-järgne, Tarapita aeg. Nooreestlased ees, siurulased järel olid Söödi kaugele tagalasse lükanud. Ei maini ju keegi 1920-ndate luulest rääkides enam Söödi nime. Nii jääb kirjandusloo üldisesse teadvusse tema viie esimese kogu kosmogoonia, primitiivne värss ja lahja sisu.

Milles väljendub kogu „Kodu” muutunud kvaliteet? Kõik on intelligentsem. Värsikultuur ja eesti keel on Söödil käinud kaasas üldise arenguga ning jõudnud noor­eestlaste ja siurulaste tuules 1920-ndatesse. Ei valitse enam tuimalt kokku klopsitud riimiliste kastide üleküllus, vaid leidub uusi vorme ja mõõtusid, sh heksameetrit ja sonetti.

„Kodu” kõige väärtuslikum ja sümpaatsem osa on II alajaotus, kus on koha leidnud hulk müstilisi, enamasti rahvaluuleainelisi ballaade ja pildikesi. Need on kindlasti ilma norimata ja reservatsioonideta head tekstid. Vaadatagu luuletust „Kui tulevad veel aja sügistuuled” (lk 367), kus on välja peetud nõudlik vorm, neli salmi riimiskeemiga abaab. Ja sonetid! Oleks tarvis suurt pingutust, et mitte näha neid tõukuvat Underi omadest, nt „Kas unenägu?” (lk 368) ja „Unistaja” (lk 417). Underit kumab ka teisal: „tahad / Veel silmapilguks päikse kiiri juua” (lk 405), „Pilve sõrvalt heidab nagu õieverd” (lk 413), „Nõtkunud koldsed haua mimoosid” (lk 422). „Tuule laul” (lk 373) miskipärast tuletab meelde Visnapuud. Ammu enne Heiti Talvikut on Sööt ka heititalviklik („Talve tulekul”, lk 403, see on Söödi üks paremaid luuletusi üldse, ja „Mina”, lk 406).

1937. aasta kogu „Kuusirbi õsu” jätkab samas laadis ja kvaliteedis. Selles kajab lisaks muule vastu Bernard Kangrot („Ununud hoone”, lk 429; „Sügisööne visioon”, lk 431). Kogudest „Kodu” ja „Kuusirbi õsu” alakemgi lugemist, et vältida vaimu nüristamist kokkupuutel Söödi algusaegade loominguga.

Tahan peatuda ka Söödi lasteluulel. Sellel on eesti lastekirjanduses puutumatu klassika koht. Pea kõik need luuletused on ilmunud kogus „Lapsepõlve Kungla” (1923). Kogu eesti lastekultuur oli tol ajal veel kehval järjel, iseseisev kvaliteetne lasteluule oli alles saanud nina usulisest manitsusest välja pista, mingist vormilisest ega sisulisest kõrgtasemest ei olnud veel juttugi. Ka tolle aja kunstnikud ei osanud joonistada ei lapsi ega pilte lasteraamatutesse; vaadakem näiteks, kui koledad koonukad näevad lapsed illustratsioonidel välja kuni 1940-ndateni. Sööt toob lasteluulesse – mida küll kvaliteetsel ja ilmalikul kujul enne eriti massiliselt olemas ei olnud – lastepärasuse, mis väljendub eeskätt kõlamängudes ja lapselähedastes teemades.

Söödi kõlamänge kutsutakse lallitusteks ja neid on tema lasteluules läbivalt suures mahus: liigu lii, liigu loo; timp tamp tipsutapsukene; tiisu miisu, Liisukene; häiu lii, häiu loo; sipa sapa, sapsukene; tipsi-tapsi; niine nääne õieke; uni tuleb ullikene; tiider taader tankeriga; uht tsah, uht tsah, ülilindu; uht tsah, uht tsah, upukene; upa, upa, upukene; upa, upa, oalilli; killu tibi-­tilluga; tibinal, tabinal; kribinal, krabinal (lk 567–588). Ja nii muudkui edasi. Luuletused käivad ärgitavas ja julgustavas laadis väikelapse igapäevaste tegevuste juurde, neis ei manitseta ega jutlustata. Hällis puhkamine, uneootus, hambatulek, kõndima hakkamine, riidesse panemine, pesemine, igasugu mängud ja tegevused, haiget saamine, ilmaolud… Kõige kodusem on loomade ring neis värssides: hiir, rott, kass, kukk, kana, vares, värvuke, pääsuke, lõoke, kägu, lepatriinu, konn… Kui siis korraks kauge külalisena ilmub kõige kuulsamas Söödi lasteluuletuses krokodill, kes tegi nalja ja ajas lapsed toast välja.

Kokkuvõtteks. Karl Eduard Söödi luule kosmogoonia ja värsikultuur peegeldavad ilmekalt tema kaasaega 1890-ndatest 1930-ndateni, järelromantismi paatoslikest õhkamistest arbujaliku mõttehaarde ja raskepärasuseni, see on pidevas muutumises ja arengus, luuletaja teeb kõik trikid kaasa, nagu oskab, ja kohati oskab hästi. Kirjandusloos on Sööt siiski esiplaanil oma lahjema loominguga, aga eks ise­loomusta seegi aega, tollase eestlase parsilist maa­ilmapilti ja vommilist kirjandusteadlikkust. Nagu publik, nõnda looja, kui just ei ole tegu loojaga, kel jaksu ja oskust ajavaimu trotsida. Söödil ei olnud. Niisiis, kui tulla lõpetuseks tagasi Friedebert Tuglase tsitaadi juurde, aga laiendada seda siinse arvustuse mõttekäikudega, saab Söödi suurusest küllap adekvaatse portree.

 

1 A. Adson, F. Tuglas, Paaži ja Felixi kirja­vahetus 1917–1944. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2011, lk 413.

Olin ammu lubanud pidada ettekande sellest, kas Eesti kirjanduses on tühistamist ja tsensuuri,¹ kui teema muutus ootamatult päevakajaliseks. Märtsikuus tuli mitmel pool jutuks tuntud kirjandusteoste uustrükkide ümberkirjutamine: Tauno Vahter võttis sõna kultuurilehes Sirp,² Vikerraadios vestlesid Maarja Vaino juhatusel Indrek Koff ja Krista Kaer.³ Ilmus ka ajalehenupuke Agatha Christie uustrükkide ümbersõnastamise kohta,⁴ nii nagu neid on varem ilmunud teiste autorite teoste kohta.

Vahter, Koff ja Kaer kui kirjanduse vahendajad (kirjastajad, tõlkijad) rääkisid tsenseerivast toimetamisest kui piiritagusest veidrusest, mis ei ole esialgu Eestisse jõudnud ja loodetavasti ei jõuagi. See­suguse nüüdistsensuuri ideoloogiliseks lätteks peetakse n-ö poliitilist korrektsust või woke-ideoloogiat, ülevõimendatud soovi hoiduda kedagi solvamast, eriti ühiskondlikke vähemusgruppe. See võib kaasa tuua ka terve teose või kogu autori loomingu taunimise ehk tühistamise, vahel hoopiski tekstivälistel põhjustel, kui autor on käitunud halva inimesena. Irooniliselt tsiteerisid arutlejad terminoloogiat, nagu sensitivity reader või sensitivity editor (ingl ’tundlik lugeja’ või ’tundlikkus­toimetaja’) ehk eraldi toimetaja, kes peaks kontrollima, kuidas kirjandusteoses tundlike teemadega ümber käiakse, ja inclusive ­language (’hõlmav keelekasutus’), mis väldib potentsiaalselt solvavaid väljendusi. See toob meelde George Orwelli düstoopiast „1984” pärit uuskeele ja teeb seetõttu inimesed valvsaks. „Jaan Jõgever töötas 1892–1903 Tartus tundliku lugejana,” naljatas Mart Juur sotsiaalmeedias.

Ometi lahvatas kohe ka paar kohalikku skandaali. 11. aprillil jõudis meediasse Eesti Kirjanike Liidu meililistis alguse saanud arutelu selle üle, kas liidu maja seinalt Tallinnas Harju tänaval tuleks maha võtta Juhan Smuuli bareljeef;⁵ 21. aprillil toimus üldkogu, kus otsustati see esialgu siiski paika jätta. Küsimus oligi kirjaniku halvas käitumises (Smuul oli osalenud 1949. aasta küüditamises vara üleskirjutajana) ning algatusega rahulolematud inimesed kasutasid väljendit Smuuli tühistamine.⁶ Veidi piiratumas ringis levis liidu liikme Andres Aule pahameel selle üle, et aja­kirjad Looming ja Vikerkaar keeldusid avaldamast mõnda tema luuletust. Need tekstid pani Aule märtsis-aprillis oma blogisse üles, kasutades kujunduses tsensori templi kujutist ja kirju „Looming keeldus avaldamast”, „Vikerkaar keeldus avaldamast”.⁷

Nii võibki küsida: kas praeguses Eestis tsenseeritakse ilukirjandustekste ja tühistatakse kirjanikke? Kui, siis mille alusel?

 

Olukorrast riigis

Sõna tsenseerima argise definitsiooni annab Sõnaveeb: „teksti, filmi vm kontrollivalt läbi vaatama”. Seda määratlust saaks täpsustada lõputult, aga olulisimaid kõhklusi tekitab see, kes on läbivaatav instants. Kui tsensuuriametit ega glavlitti ei ole, siis kas rohujuuretasandilt (nt sotsiaalmeediast) tulev algatus saab üldse kvalifitseeruda tsensuuriks? Vahel leitakse, et saab; selle kohta on kasutatud nimetust horisontaalne tsensuur. Argiarusaam kipub siiski tsensuuri pidama vertikaalseks, otsima võimupositsiooni. Vahter pakub oma artiklis üsna veenva vastuse: nüüdis­tsensuur sünnib siis, kui kokku saavad „suured erafirmad, raha ning kultuuri­radikaalid, kes muudavad originaalteksti omal initsiatiivil”. Huvitav on ka tema hinnang, et „keegi ei tundu olukorra üle olevat väga õnnelik”, ümberkirjutusi tehtavat justkui huupi ja igaks juhuks – äkki muidu ei osteta.

Olukorra pealiskaudseks kaardista­miseks tegin kiire küsitluse oma Facebooki-sõpradest kirjanike seas: küsisin, kas nad on viimastel aastatel tundnud, et nende tekste on toimetamise või avaldamise käigus koheldud viisil, mida nad tajuvad tsensuurina. Loomulikult ei kannata selle küsitluse metoodika mingit kriitikat, kuid vähemasti saadud punktiirsed rinde­teated annavad rõõmustava vastuse: Eestis ilu­kirjandust avaldav kirjanik tsensuuri pigem kartma ei pea. Reageeris 24 inimest (kuigi kõik ei olnud kirjanikud) ja neist 15 andis vastuseks üsna kindla ei. Võib-olla ei ole Eesti raamatuturul lihtsalt mängus nii suurt raha, mis tekitaks korraliku spontaanse või igaks-juhuks-tsensuuri.

Samal ajal on „päris” tsensuuri piirid näiteks toimetamise või enesetsensuuriga kohati hajusad. Järgnevalt tulevadki jutuks olukorrad, mille puhul maksab kaaluda, kas juhtum on ehk tsensuurile juba ohtlikult lähedal. Kõigepealt väärivad vaatlemist kindlast „ei-st” lahknevad vastused minu küsitluses. Kolm vastajat raporteeris probleeme seoses tõlgetega ehk kultuuri­piiride ületamisel, kusjuures nii lääne kui ka ida suunal. Maarja Kangro novelli vene tõlkes asendati roppused eufemistliku sõnaga „mljaa”; Anti Saare Pärdi-sarja laste­raamatust võeti samuti vene tõlkes välja suitsetav bussijuht ja ilma jalgadeta sõjaveteran; Mudlumi „Poola poiste” inglise tõlkest võttis tõlkija välja mõne juudi stereotüüpe kasutava koha, täpsemini kaks lauset: „Võib tunduda uskumatu, kuid toogi tohter oli juut ja kandis paksu kullast kaelaketti. Siin pole midagi tegemist rahvusliku kompleksi või väljamõeldisega, lihtsalt väga paljud arstid on juudi soost ja juudid armastavad kulda, see lihtsalt on nii midagi pole parata”⁸ ja samale mõtte­käigule tagasi viitava fraasi mõni lehekülg hiljem: „ta ei olnud juut, aga mine sa ka tea”.⁹

Need näited osutavad (peale Vene ajalookäsitluse eripärade) tüüpilistele tundlikele kohtadele: lastekirjandus, roppused, rahvusstereotüübid. Et tõrked tekkisid tõlkimisel, kinnitab samuti, et Eestis enamasti kirjaniku teksti sekkuma ei kiputa, kuid vaidlemist ja peenhäälestamist samadel teemadel võib ette tulla ka siin. Laste­kirjandust piiratakse alati rohkem kui muud kirjandust; aastal 2015 korraldas Eesti Lastekirjanduse Keskus seminari „Lubatud ja keelatud lastekirjanduses”, mis näitab, et teema oli ka siis õhus. Eriti lastekirjandusse ei tahtvat mõni toimetaja lubada vängemat keelepruuki, kuid üks vastaja rääkis lisaks tuttavast, kelle ilu­kirjandustekstist ajakirjas Looming toimetati roppused välja. Mis veel Loomingust rääkida, kui isegi vabameelse reputatsiooniga Vikerkaar ei tahtnud mõne aasta eest arvustuse pealkirjas ära trükkida sõna vitt, vaid tähistas selle kolme punktiga (tekstis endas, samuti veebiversiooni pealkirjas on sõna välja kirjutatud).¹⁰

Rahvus- ja rassistereotüüpide teema tuli välja ka seoses enesetsensuuriga, mida mainis kolm vastajat, olgu naljatlevalt või siis tõsise ohuna, mida tuleb enda juures jälgida. Üks kasutas vastamisel kõne­kujundina väljendit „geniaalne juudi nurga-advokaat” ja esitas kohe küsimuse, kas nii ikka võib. Teine ütles: „Neegri­kuningad tsenseerin ise välja” (viide sõna­asendusele Astrid Lindgreni „Pipi Pikk­sukas”; neegri-küsimusest allpool lähemalt). Sama autor seadis retrospektiivis kahtluse alla oma valiku kasutada laste­raamatus negatiivse tegelase iseloomustamiseks sõna paks.

Viis vastajat raporteeris tsensuurist seoses meedias avaldamiseks mõeldud arvamuslugudega, mis on omaette põnev teema, aga ei puutu õieti ilukirjandusse. Nagu üks vastanu eraldi märkis: niisugusel juhul tuleb avaldada raamat, kuhu võid igal juhul sisse panna, mida tahad. Nõnda ei tundu tsensuur päris radikaalne, pigem võiks seda iseloomustada kui lahkarvamust toimetusega.

Kuidas on aga lood uustrükkidega, mis ongi välismaiste tsensuuriskandaalide keskpunktis, kuna seal on olemas n-ö kõva tõendus, et varem on tekst olnud teist­sugune? Uustrükkide keeleline kõpitsemine kuulub samuti normaalse toimetamistegevuse juurde. Eesti kontekstis aktsepteeritakse ka sisulisi muutusi, aga enamasti arusaamisega, et parandatakse nõukogude aja ideoloogilisi vigu, avaldatakse nudituna väljaantud tekste nende „õigel” kujul. Kuulus näide on Mats Traadi romaani „Karukell, kurvameelsuse rohi” 1990. aasta trükk, kuhu lisati 1982. aasta trükist ideoloogilistel kaalutlustel välja võetud osad.¹¹ Sama on tehtud ka suurema aja­vahega: 2018. aastal anti uuesti välja ­Silver Anniko 1979. aastal ilmunud romaan „Rusikad”. Selle lähem vaatlus näitab aga, et kaotsi on läinud ka hulk muud laadi toimetaja­parandusi.¹² Mis on teksti õige kuju, polegi nii selge.

Veel põnevam juhtum on Ellen Niidu „Pille-Riini lood” (1963), mida kirjaniku tütar Maarja Undusk meenutab ka oma hiljutises raamatus. 2003. aasta välja­andesse tehti autori soovil just riigikorra vahetumisega seonduvaid muudatusi, näiteks jäeti välja maiparaadi ja punalipu teemalised jutud; parandati ka pisemaid asju, näiteks asendati sukad sukkpükstega. Üks eriti kõneainet pakkunud muutus on pildiline: vana väljaande tagakaanel lehvis Pika Hermanni tornis punalipp, uustrükis on kasutatud Vive Tolli algupärast kujundust, aga lipp värvitud sinimustvalgeks. Unduski meelest ei ole seda tüüpi muudatused õigustatud:

Mingem tagasi Pille-Riini rahakassa juurde raamatu esimeses loos. Kassasse kogus Pille-Riin viiekopikasi münte, mis olid suured-rasked rahad. Võib-olla tulnuks pärast Eesti taasiseseisvumist asendada kopikad sentidega? Milline laps aga koguks viiesendiseid münte?! Sinimustvalge lipp raamatu tagakaanel aga justkui eeldaks Eesti või euromüntide kogumist?¹³

Seetõttu on tema eestvõttel 2013. aasta trükis suur osa neist muudatustest tagasi võetud. Selle väljaande tagakaanel tornis lippu ei olegi. Autor oli ka 2013. aastal elus, kuid olla tõrksalt tütre soovitustele allunud.

Niisiis on teksti muudetud, ­kusjuures mitte algset käsikirja taastamiseks, ja just nimelt ideoloogilistel kaalutlustel. Kuid võtmeline on autori tahe või vähemasti muutustest teadlik olemine. Oma noorusloomingut toimetavad kirjanikud aeg-ajalt ikka. Kui publik muudatustega rahul ei ole, vaikitakse need enamasti taktitundeliselt maha ja loetakse edaspidigi varasemaid välja­andeid. Seda ei kiputa tajuma tsensuurina.

Nn hõlmav keelekasutus, mis oma teatud vormides inspireerib teravat tsensuuriteemalist irooniat, ei ole Eestis kuigi aktuaalne teema, muu hulgas küllap selle­pärast, et keeles puudub grammatiline sugu – põhiline sõnavarast sügavam keele­struktuur, mida hõlmava keele eestkõnelejad reformida püüavad. Mingeid tsentraliseeritud juhtnööre, nagu Ameerika ­keeleteaduse seltsil,¹⁴ ei ole ja mõiste kohta pole juurdunud isegi eestikeelset püsi­terminit (kohata võib ka varianti kaasav keel). Pilgu­heit Eesti Keele Instituudi keelenõu logisse kinnitab, et kui aeg-ajalt küsitakse mõne üksiku sõna kohta, kas see on solvav, rõhutavad vastajad üldiselt seda, et solvang sünnib kontekstist, ja on tõrksad andma jah- või ei-vastust.¹⁵ Ilmselt neist päringutest ongi ajendatud lühike programmiline tekst „Solvavast keele­kasutusest” instituudi kodulehel, mis toob samuti esile, et solvangud ei sünni sõnadest, vaid mõtetest.¹⁶

Pigem tegelevad asjaga huvigrupid, kellel on enese avaliku keelelise tähistamise osas eelistusi. Neid koondab mingil määral portaal Feministeerium, mille rõhuasetus on naiste õigustel, kuid tänapäeval käivad sellega enamasti kaasas ka vähemuste, näiteks seksuaalvähemuste ja puudega inimeste õigused. Feministeeriumi tegija ja pikaajalise keeletoimetaja kogemusega Aet Kuusik ütles, et portaalis pööratakse hõlmavale keelekasutusele tähelepanu ja sel teemal on avaldatud paar lühemat arvamuslugu, kuid tema ei soovi koostada selle valdkonna juhtnööre, kuna neid kiputakse võtma liiga universaalselt ja jäigalt.¹⁷ Ses osas, et soovitusi saab anda üksnes teatud kontekstis, kattub Feministeeriumi seisukoht niisiis EKI omaga.

Sõnavarasse puutuvalt on ometi olemas selge esindusjuhtum, sõna neeger, mille stiiliregistri ja omal moel lubatavuse üle just eesti keeles arutatakse juba paarkümmend aastat. See sõna tuleb esile ka ilukirjanduse tsenseerimisest rääkides, nii maksab see eraldi vaatluse alla võtta.

 

Me peame rääkima neegrist

Vahter toob oma tsensuuriartiklis Eesti unikaalse ajaloolis-geograafilise positsiooni illustreerimiseks välja:

Kui nahavärvi asemel oleks teemaks näiteks midagi seoses Nõukogude minevikuga, siis saadaks palju paremini aru, kuigi vaevalt et alati üheselt. Kui autor oli KGB agent või kuulus hävituspataljoni, on see meie silmis suurem plekk kui tekstis esinev „­neeger”, niisugune lihtsalt on kohalik kontekst.¹⁸

Täpselt seda näemegi „Pille-Riini lugudes”, kus kõigi edasi-tagasi ümbertegemiste juures ei ole kedagi häirinud sõna neeger. Raamatus on jutt, kus mängitakse ümbermaailmareisi ja mängu­nuppude värvi valimisel käib tegelane Jüri välja mõtte, et kollased nupud on nagu hiinlased ning punased nagu indiaanlased. 1963. aasta väljaandest loeme:

Ometi oli Pille-Riin just paar päeva tagasi kuulnud, kuidas vanaisa isaga rääkis, et nüüd on kõik hiinlased punased. Ja et see on väga hea, sest kõik selge peaga inimesed terves maailmas on varsti punased. Aga indiaanlastest ta ei rääkinud midagi.

Sellepärast hakkas Pille-Riin Jüriga vaidlema ja ütles, et hiinlased ei ole kollased, vaid on täiesti punased. Ja ütles veel, et muist neegreid on ka punased. Aga seda ta ütles igaks juhuks ja ise päris kindlasti ei teadnud, kas see õige on. Isa oli küll rääkinud, et musta nahaga inimesed on sama head kui igasugused teisedki inimesed, nii et selge peaga on neegrid kindlasti. Aga sinise maja Anul on jälle neegripoisist nukk ja see on ikka must küll. Kuid tema on ka lõpuks ainult nukk.¹⁹

Tõsi, XXI sajandi versioonidest on välja võetud mõttekäik selge peaga olemisest, kuid ei punased neegrid ega neegripoisist nukk ole seni tundunud sekkumist väärivat.

Peale Agatha Christie kuulsa kriminaalromaani tean veel ühte tõlget, mille uustrükist on sõna neeger välja võetud, kuid selgub, et see ongi sinna siginenud alles Nõukogude Eestis. Juttu on Doris Lessingi raamatust „Imerohi ei ole müüdav”, mis ilmus täiendatud kujul 2020. aastal Loomingu Raamatukogu kuldsarjas (esmatrükk 1957). Üks tõlkija Krista Kaer selgitab:

Osa jutte oli tõlkinud Valda Raud juba 50. aastatel ja toimetaja küsis, mida teha neegritega. Need neegrid said kõik välja võetud ja nimelt selle­pärast, et Lessing ei kasutanud seda sõna kusagil. See on ameerika sõna, Lessingil olid mustad, pärismaalased, kahvrid ja konkreetsete rahvaste nimed.²⁰

See tundub mõistlik põhjendus. Aga mida teha teistsugustel juhtudel? Nagu eespool juba tsiteeritud, ütles üks kirjanik naljatlevalt omaenese kirjutamisprotsessi kohta, et neegrikuningad tsenseerib ta ise välja. See ei puutu küll ilukirjandusse, kuid ise olen Keelt ja Kirjandust toimetades palunud arvustuse autorilt luba võtta välja mind vastukarva silitanud lause „Neegritar on väga ilus sõna”. Irooniliseks teeb asja see, et mõttekäik ise jäi teksti sisse, tsitaatidesse ka sõna neegritar, kusjuures juttu oli nagunii seesuguse väljenduse võimalikust tsenseerimisest.²¹ Ometi tundsin, et see lause on liiga hästi loetav interneti­kommentaariumi stiilitasandil.

Et sarnaseid tundeid tekib teistelgi, sellele viitab seltskonnas kuuldud arvamus. Arutati Ilja Prozorovi käesoleval aastal ilmunud jutustust „D train”. Ühe kirjandusajakirja toimetaja, kõigiti sümpaatne ja intelligentne inimene, leidis, et ühe lõigu oleks toimetamise käigus võinud välja võtta – seal olla nii võikalt kirjeldatud mustanahalist inimest. Huvi pärast otsisin hiljem lõigu üles, ilmselt on tegu selle teksti­kohaga:

Klassiuks avanes ja sisenes õpetaja, mustanahaline noor mees, kellel oli mügar laubal ja tohutu suured silmad, mis sarnanesid väikeste piljardikuulidega. Ta mälus midagi ja tema rasvased huuled looklesid nagu õnge otsa aetud ussid.²²

Veidi järele mõeldes näen, kuidas see kirjeldus võib tõepoolest viidata üsna spetsiifilisele rassistlikule diskursusele, kus vastikust esile manavalt rõhutatakse mustanahaliste füsioloogilisi iseärasid: suuri silmi ja pakse huuli. Minu enese intuitsioon ei ole veel kalibreeritud nii, et mulle oleks see omapäi pähe tulnud. Kuid tõenäoliselt on need intuitsioonid nooremates põlvkondades muutumas ja sinna ei ole midagi teha, sellega tuleb leppida.

Maksab küll tähele panna, et küsimus ei ole ainult sõnas (nagu EKI püüdlikult rõhutabki). Prozorovi tekstis esines samal leheküljel ka sõna neegritar, kuid see etteheidet ei pälvinud, vähemasti mitte esimese asjana. Andres Aule tagasilükatud luuletused „Rassidüsfooria” ja „Valged elud ei loe” ei sisalda sõna neeger, aga on sisult rassiteemalised, täpsemini kriitilised mustale rassile ülemäärase tähelepanu osutamise suhtes. On raske tõestada, kas need lükati tagasi ideoloogilistel põhjustel või viletsa kunstilise kvaliteedi tõttu – ilmselt ei saagi kindlat piiri tõmmata, ideoloogilised otsused mõjutavad esteetilisi ja vastupidi. Seevastu Sveta Grigorjeva luuletuses „riigi vaenlane aka mein kampf” ei ole pahaks pandud ridu:

[---] vannun

pühalik-patriootlikult

et oma esimese lapse saan ma

NEEGRIGA teise lapse teise

NEEGRIGA kolmanda lapse kolmanda

NEEGRIGA NEEGRIGA NEEGRIGA [---]²³

Võimalik, et ei ole veel jõutud; võimalik ka, et just eestivene vähemuse esindajatele, nagu Prozorov ja Grigorjeva, antakse rahvus- ja rassipõhiselt solvavate sõnade kasutamine kergemini andeks. Ometi pean siinkohal peapõhjuseks seda, et sõna­kasutus on luuletuses raamistatud diskursusest väga teadlikul viisil: pühalik-patrioot­likkusega kõrvuti on vaja asetada äärmuspatriootide leksikasse kuuluv solvav sõna, kuna aga lausuja on patriootlikkuse suhtes irooniline, ei omistata talle enesele solvamise intentsiooni.

Vahter tõmbab oma tsensuuriartiklis provokatiivse paralleeli nn woke-tsensuuri ja Venemaa raamatute keelamise vahele. Sellest kumab läbi tuttav skeem, kus Eesti tahaks hea meelega olla n-ö siil põõsas või tervemõistuslik pisike mehike kahe äärmustesse mineva suure kultuuriruumi vahel. See on igati mõistetav soov, aga ehk ei ole võimalik täiesti objektiivseks jääda, vaid peab ikkagi valima, missugusesse kultuuri­ruumi me kuulume. Sõna neeger kohta on EKI olnud siiski sunnitud võtma uue positsiooni. Muidu väga lühike, programmiline „Solvavast keelekasutusest” tõdeb: „On hästi teada, et sõna „neeger” on omandanud eesti keeles solvava tähenduse, nagu ka selle vasted paljudes teistes keeltes”, ning sarnane selgitus ilmub Sõnaveebis märksõna juurde ekraani paremasse serva.

 

Tekstist inimeseni

Sellest, kas kirjaniku (või tõlkija) identiteet sobib tema tekstiga, ei ole Eestis minu teada seni eriti räägitud, kui ehk mõnes arvustuses kõheldes, kas näiteks vastassoo vaatepunkti on ikka piisava usutavusega edasi antud. USA presidendi Joe Bideni inaugureerimisel loetud Amanda Gormani luuletuse tõlkimisel kerkis mitmes keeleruumis esile küsimus, kas tõlkija peaks representatiivsuse huvides olema mustanahaline naine, nii nagu autor. Eesti keelde tõlkis rahvusringhäälingu kultuuriportaalis avaldatud versiooni siiski valge mees Raul Veede.²⁴ Arvustades Loone Otsa romaani „Armastus” (2021), pidasin ise endamisi aru, kas juudi tegelase vaatepunktist kirjutatud teksti tuleks pidada kultuuriliseks omastamiseks (cultural appropriation), eriti tekstikohtades, kus apelleeriti „meie rahva” kannatustele ja religioossele ilmavaatele. Arvustusest jäi see mõttekäik siiski välja, muu hulgas seetõttu, et ma head vastust ei leidnud ega pidanud asja ka eriti oluliseks.

Tekstivälistel põhjustel on kirjaniku või literaadi isiku kallale seevastu mindud küll. Raske on kaine pilguga kommenteerida Juhan Smuuli bareljeefi ümber möllavaid kirgi, kuna juhtum on nii värske. Teema ülesvõtmise üks ajend on kahtlemata Ukraina sõda, aga mõjurina tundub mulle ka põlvkonnavahetus: kui Smuuli personaalküsimuse üle vaieldi 1990. aastatel, panid tulemuse paika need, kes mäletasid Smuuli kui inimest ja pidasid teda meeldivaks. Praeguseks on isiklikult mäletajad kadunud ja kui teema uuesti üles kerkis, omandasid suurema kaalu puhtformaalsed ja objektiivsed näitajad: kas kuulus parteisse? kas küüditas? Selliseid objektiivseid „plekke”, olgu väiksemaid, olgu suuremaid, leiab jällegi väga paljude vastaval ajal elanute eluloost. Arutelu surnud looja mälestamise üle linnaruumis ei tundu siiski päris eheda tühistamisena. Monumente võetakse aeg-ajalt ikka maha ja kaanoneid tuulutatakse – see on paratamatu. Klassikaline tühistamine puudutab elavat inimest, keda tahetakse tema tegude või väljaütlemiste eest karistada.

Kõige selgem tühistamisjuhtum on minu jaoks praeguse seisuga Peeter Helme, kes 2021. aastal mõisteti interneti jututoas kõneldu põhjal süüdi lapse­ealise seksuaalses ahvatlemises. Juba pärast süüdi­mõistmist esimeses kohtuastmes visati Helme 2020. aasta detsembris välja kirjanike liidust, kuigi see protsess ei kulgenud sirgjooneliselt: eestseisus arutas asja mitu korda, kuna protestina esialgse otsuse peale astusid mõned inimesed liidust välja ning küsimus võeti uuesti kaalumisele. Tühistamisjuhtumitele iseloomulikult võis avalik hukkamõist osaks langeda ka tühistatu sõpradele: meelepaha pälvis õiguskantsler ja lasteombudsman Ülle Madise, kes käis 2020. aasta detsembris Helme romaani esitlusel. Romaan sai ilmuda, kuid kultuuriinstitutsioonid distantseerusid sellest; seda arvustati kultuuriaja­kirjanduses, kuid hävitavalt ja võttes jutuks ka Helme kriminaalasja.²⁵

Ma ei taha siin arutada ei seda, kas Helme teadaolev süütegu oli suur, ega ka seda, kas suure süüteo tõttu tuleks ilm­tingimata loobuda autori loomingut tarbimast. Käesoleva kirjatüki seisukohast resümeeriksin: juhtumi võib kvalifitseerida kirjaniku tühistamiseks, olgu õigustatuks või mitte. Helme ei ole ent eesti kirjanduses nii keskne autor, et see kirjanduspilti ahendaks ja sedakaudu raputavalt mõjuks. Seevastu ülejäänud pähe tulevad juhtumid on pigem žestid umbkaudu samas suunas, kuid määratult nõrgemad ja tühistamisena luhtunud.

Huvitav kaasus on Jaan Kaplinski, keda on n-ö torgatud mitmest suunast, paljuski tema mitmekeelse blogi tõttu. Pahameelt on äratanud tema postitused, kus ta seadis kahtluse alla vägistamise definitsiooni ja eksplitsiitse nõusoleku vajalikkuse seksiks²⁶ – see on ehe n-ö woke-suuna pahameel. Kuid Kaplinskile on ka rahvuslikust vaatenurgast pahaks pandud vene keeles blogimist, küllap esmajoones seetõttu, et see läheb osa publiku kujutluses vastuollu arusaamaga Kaplinskist kui rahvuslikust vastupanuvõitlejast, mis kujunes välja paljuski tema nõukogudeaegse intellektuaalse ja loomingulise tegevuse alusel. Kummagi suuna kriitika ei suutnud aga kuigivõrd kriimustada tema reputatsiooni ega ole (minu hinnangul) tema kuvandis põlistunud.

Ise olin pooleldi osaline juhtumis, kus 2019. aastal pidi kirjandusfestivalil HeadRead toimuma Mihkel Kunnuse, minu ja veel mõne osaleja vestlusring, aga mõni nädal enne üritust otsustasid festivali korraldajad Kunnuse kutse tagasi võtta. Tagasi­võtmise ajendas Vikerkaares ilmunud luuletus, mis kaudselt viitas Kunnusele kui vägistajale.²⁷ Mina loobusin samuti esinemisest, kuna otsustusprotseduur tundus mulle läbipaistmatu ning ilu­kirjandusteos otsustamise alusena kahtlane. Saan aru, et delikaatsete teemade puhul peab läbipaistvus mõnikord kannatama, ja möönan, et Kunnuse kahjuks kõneles tema minevik naistevastase vägivallatsejana: 2016. aastal oli ta kohtulikult süüdi mõistetud kolmes perevägivalla episoodis. Ometi näis festivali asjaajamine mulle ebaõiglane (loodetavasti ei ole vaja rõhutada, et luuletuse avaldamist ennast ei pea ma kuidagi taunimisväärseks). Igatahes osutus seegi episoodiliseks: Kunnust, kes toimetab arvamuslehekülge Postimehes ning avaldab seal regulaarselt omaenese vaateid, ei saa pidada tühistatuks.

Puude piiritaguse kultuuriruumiga toimus, kui Keeles ja Kirjanduses ilmus 2020. aastal analüüs iiri kirjaniku Desmond Hogani novelli ruumipoeetikast.²⁸ Üks ajakirja kolleegiumi liige avaldas tagant­järele imestust, et artikli juures puudus märkus kirjaniku kriminaalse registri kohta; ta täpsustas ka, et Lääne akadeemilises maailmas on Hogan persona non grata, keda näiteks üliõpilastele lõputöö teemaks soovitada ei kõlba. Põhjus seisneb selles, et 2009. aastal mõisteti ta süüdi alaealise seksuaalses ahistamises. Tuleb tunnistada, et toimetus selle tõsiasjaga kursis ei olnud ja kirjaniku ankeeti ei kontrollinud. Kuid ka vastupidisel juhul ei tunduks senimaani vajalik poeetikaanalüüsi juurde niisugust karistavat joonealust lisada. Seesama analüüsitud novell oli 2017. aastal kirjanike liidu tõlkijate sektsiooni tõlkevõistluse ülesandeks, ka välismaal on pärast kohtuasja kirjaniku teoseid välja antud.

Huvitav on Kaur Kenderi juhtum, kes on tsenseerimise diskursuses esinenud mitmes rollis. 2013. aastal leidis aset nn Sirbi skandaal, kui konkurss Sirbi pea­toimetaja kohale kukkus läbi ja ilma valimisteta pääses ametisse provokatiivne kirjanik Kender, kes esimese asjana vahetas senise toimetuse välja oma sõpruskonna vastu rühmitusest ZA/UM. Kuna Kenderi kinnitas ametisse kultuuriminister Rein Lang, nähti asja taga reformierakondlikku orkestratsiooni. (Ka avalikku viha Helme vastu võis kütta see, et kohtuasja ajal oli valitsuses paljudele kultuuriinimestele vastu­karva olev Eesti Konservatiivne Rahva­erakond, kus Helmel on lähisugulasi.) Uue Sirbi toimetuse vastu protestis 37 kultuuriinimest, kes avaldasid endast kinni­teibitud suudega portreefotod – ühene viide tsensuurile.²⁹

Oht ei realiseerunud, kuna uus toimetus jõudis lehte teha nädal aega, küllap ­osaliselt ka avalikkuse surve tõttu pandi seejärel amet maha. Ainsast selles koos­seisus väljaantud ajalehest on saanud rariteet. Hiljem on üks fotoprojektis osalenu Eik Hermann leidnud: „Mul on tagantjärele kahju, et aktsiooni sisu esialgu plaanitust lahknes. Selle asemel, et raamistada kogu probleem pühalikult tõsisena, üteldes, et probleemiks on tsensuur, oleks minu meelest õigem olnud teha välja­naerev žest ossiliku laamendamise vastu Eesti ainukese kultuurinädalalehe toimetuses.”³⁰ Kuid kultuurilehe peatoimetaja ametisse panemine ülaltpoolt aktiveeris esimese hooga just tsensuurihirmu.

Mõni aasta hiljem sattus Kender seevastu potentsiaalse tsenseeritu positsiooni, kui 2016. aastal esitati talle veebis avaldatud kirjandusteose „Untitled 12” alusel süüdistus lapsporno valmistamises. Tekst kujutas enesest pedofiili minavormis pihtimust. Ei saa öelda, et toona olnuks kultuuriavalikkus ühtsel seisukohal, leidus nii Kenderi taunijaid kui ka kaitsjaid. Minu hinnangul aga leiti üldiselt, et kirjandusteksti eest lapspornos süüdistamine on absurdne: kirjandusteadlased käisid kohtus selgitamas, mida tähendab tinglik kujutamine; meenutati Vladimir Nabokovit ja teisi klassikuid. Seda võib samamoodi selgitada sooviga iga hinna eest vältida tsensuuri, ainult nüüd oli Kender sattunud teisele poolele.

*

Siinne kirjutis tahtis anda pisikese loendi Eesti kirjanduspildis aset leidnud kaasustest, mida võib näha tsensuurile lähenemas. Päris tsensuuriks ei pea ma neist ühtegi. Kokkuvõttes tundub vaba sõna Eestis esialgu veel nii hinnas olevat, et selle nimel ollakse valmis leppima ka avalike rõveduste ja solvangute võimalusega, kui mitte mujal, siis vähemasti ilukirjanduses. Kui tegevkirjanikud tsensuuri ega tühistamise pärast ülemäära ei muretse, ei ole seda tarvis teha ka lugejal. Tsentraalseid juhtnööre solvava keele vältimiseks ei ole ning ei keeleinstitutsioonid ega huvi­grupid taha neid koostada. Oma õigust panevad mingites piirides maksma nii need toimetajad, kes kalduvad rohkem woke-kultuuri poole, kui ka need, kes lihtsalt ei salli roppusi (eeldatavasti traditsioonilisema mõtte­laadiga inimesed); pahameelt põhjustavad nii kommunistlikud kui ka seksuaalkuriteod. Üksikute väljaütlemiste põhjal kirjanikke tühistada enamasti ei õnnestu. Vahepeal ausa avangardlooja mainet nautinud (:)kivisildnik on muutunud teatud määral persona non grata’ks ilmselt muu hulgas oma poliitiliste seisu­kohtade tõttu, kuid see ei takistanud tal pääsemast 2018. aasta kultuurkapitali preemia nominentide hulka.

Samal ajal on tõsi, et uute põlvkondade intuitsioonid on muutumas. Solvamise ja solvumise küsimus on praegu rohkem õhus kui näiteks kolmkümmend aastat tagasi, mil pühitseti äsja kätte võidetud vabadust, nagu tundus, kõigist kammitsatest. Loodetavasti ei vii see tsensuuri ega tühistamiskultuurini. Praegu hoiab neeger eesti keeleruumis uhkelt ainsa enam-vähem üleüldiselt tunnustatud tabusõna tiitlit, kusjuures (seni) mitte sama jäigalt kui kas või naabermaal Soomes. Mõne sellise sõna kannatab kultuur veel välja, aga mitte lõputult. Seda enam maksab nii kirjanikel kui ka toimetajatel, või õigu­poolest üleüldse kõigil silm peal hoida just iseenesel: mis sõnu ja sõnumeid ma tahan vältida, mis sõnu ja sõnumeid ma pean vältima?

 

(Algus Keeles ja Kirjanduses nr 4)

Sarnaselt artikli esimese osaga on ka järgneva analüüsi eesmärk näidata, kuidas Harold Bloomi ja Paul de Mani teineteist täiendavate arusaamade abil retoorikast ja troopidest on „Kalevipoega” võimalik tõlgendada „Fausti” ümberkirjutusena. Kui aga eelmises eritluses oli fookuses rahvuseepose süžeeline ja temaatiline vastandumine Goethe suurteosele, siis järgnevalt tulevad võrdlemisele tekstikohad, kus „Kalevipoega” saab tõlgendada „Fausti” episoodide taasloomisena.

Bloomi mõjuärevuse teooria seisukohast on kirjandusteos ühes seda ülesehitavate troopidega retooriline tahteakt (vt Hollander 1988: xxxii). Nii on kirjanduslugu teoste diakrooniline vastastikmõju: ühe teose tähendus konkureerib (üle aja) teisega. Selle lähenemise puudujääk seisneb asjaolus, et n-ö teose tahet ja seega vajadust teistega konkureerida ei ole võimalik lahutada sõnade tähendusest, mistõttu igasugust tekstide kõrvutamist võib võtta tõlgendusliku veana. Siin on asjakohased Paul de Mani (1979: 131) sünkroonilised vaated retoorikale: „Võttes retoorikat veenmisena, on see performatiivne, aga võttes seda troopide süsteemina, dekonstrueerib see iseenda toimimise. Retoorika on tekst, mistõttu see lubab kahte sobimatut, ühtmoodi enesehävituslikku vaatepunkti ja püstitab iga lugemise või mõistmise ette ületamatu takistuse.”

Seega põhineb siinne suurteoste võrdlus kahel enesehävituslikul vaatepunktil. Kõigepealt eeldan bloomilikult, et ühte teost on võimalik lugeda teise teose ümberkirjutamise või taasloomisena. Teisalt aga viin seda võrdlust ellu de Mani arusaama toel, et kirjandus on troopide süsteem. Nagu Indrek Ojam tabavalt kokku võtab, on sarnaselt Bloomiga demaniliku analüüsi keskmes lugemisega kaasnev problemaatika:

Alternatiiv rääkimisele kujutamisest, mil teksti üks tähistatav on juba vaikivalt omaks võetud, on lugemine, mis on de Mani kasutuses tehniline ja kujutisest esmasem termin. Lugemine tähendab teksti niisugust kriitilist läbimist selle oma tingimustel, mis jälgiks detailselt ja laotaks laiali seda teksti ülesehitava retoorilise koetise. (Ojam 2021: 1192)

Artikli I ja II osas näitangi, kuidas Ojami kirjeldatud teksti ülesehitava retoorilise koetise või põimingu laiali laotamist on võimalik samamoodi teostada diakrooniliselt – kaht teost võrreldes. Kui tavapäraselt kirjeldatakse kõnekujundite abil protsessi, kus üks sõna või fraas tõlgendatakse osaliselt või täielikult ümber teiseks sõnaks või fraasiks (nt metonüümia ja metafoor), siis minu analüüsis tähistab troop laiemat protsessi: kuidas „Kalevipoja” loo osiseid on võimalik lugeda „Fausti” süžeeosade keeleliste teisendustena. Mõjuärevuse teooria rakendamisel on olulised kuus troopi, mis jagunevad kahte eri eesmärgiga gruppi. Eelmine artikliosa käsitles, kuidas iroonia, meto­nüümia ja metafoor aitavad kirjeldada vanemtekstile vastandumist. Siinse analüüsi keskmes on, kuidas sünekdohh, hüperbool ja metalepsis võimaldavad selgitada järeltulija teksti eelkäija oma taasloomisena. Nagu varem osutasin, tähendab see­sugune analüüs paraku sõnalistest ja vormilistest nüanssidest (värsirõhud, sõnavalik, riimid) lahti laskmist (Parksepp 2023: 390–391). John Hollanderil (1988: xxxvi) on õigus, et Bloom loeb John Miltoni „Kaotatud paradiisi”, justkui see moodustaks katkematu lindi ega oleks kirjutatud seotud kõnes. Mõjuärevusliku analüüsi seisukohast on fookuses mõlema teose lugu, mitte nende esitamise viis. Seetõttu ei ole ka „Faust” tõlke kasutamise tõttu „Kalevipojaga” võrreldes ebavõrdses positsioonis. Samuti ei ole tähtis, et üks teos on draama ja teine eepos.

„Fausti” peategelane on intellektuaal, kes on pettunud ratsionaalses maailma­tunnetuses, mistõttu sõlmib ta kuradiga lepingu ja tahab jõuda ülima teoni. Oma teel kogeb ta Helenaga kõikehaaravat armastust, soovib maaparandusprojektiga viia ellu oma unistused, kuid jääb pimedaks ja sureb väärkujutelmades. „Kalevipoja” pea­tegelaseks on Fausti iroonilise peegeldusena jõuline hiid, kel puuduvad isiklikud ambitsioonid, kuna ta täidab saatuse tahet. Kõikehaarava armastuse saavutab Kalevipoeg ainult osaliselt: Faustiga võrreldes metonüümilise nihkena kogeb ta küll füüsilist lähedust, kuid jääb elu lõpuni siiski üksinda. Eepose kulminatsiooni saab lugeda Goethe draama haripunkti metafoorina. Kuna Kalevipoeg ei oskagi tahta midagi ettemääratusest enamat, on tema tegude ajendiks rahvalik vajadus. Kalevipoeg ei oska Fausti kombel abstraktselt mõelda ega unistada, tema järgib ette antud teed. Eepose üks olulisi kohti on vana Kalevi tarkuseraamatu andmine maailma otsas käimise eest Lapu targale Varrakule (Kreutzwald 2011: 455, XIX, v 962–963).¹ Kalevi­poeg mitte ainult ei oska raamatu väärtust mõista, vaid lubadust täites määrab ta enda ja oma rahva teadmatusse (n-ö vaimupimedusse). Tulemus on „Faustiga” sarnane, kuid individualistlik ja loov mõtlemine on „Kalevipojas” asendunud kohuse­tundega rahva ees. Järgnevalt näitan aga, et sünekdohhi, hüperbooli ja metalepsise abil on võimalik selgitada, kuidas Kalevipojast saab kangelane, kes lõpuks teostab Fausti püüdlused.

 

Fausti saatusliku armastuse sünekdohhiline kordumine „Kalevipojas”

Aristotelese (2003: 33) järgi on „tragöödia kokkuseade [---] põimitud” ja selle pea­tegelane satub õnnetusse, aga „mitte pahelisuse ja kõlvatuse, vaid mingi eksi­arvamuse tõttu”. Kusjuures tema „eksiarvamuse” taga ei ole süü, vaid „täieliku informatsiooni puudumisest” tingitud vead otsustamisel (Aristoteles 2003: 95). Mõlema siin vaadeldava teose nimitegelase traagilises saatuses on oma ühisosa. Kumbki neist ei ole eos paheline, aga nende teod viivad sarnaste vigade ja samalaadse lõpptulemuseni. Järgnevas analüüsis näitangi Fausti ja Kalevipoja aristotellike „õnnetuste” kolme astet. Bloomi (2003: 84, 109, 145) arvates saab järeltulija teksti esmast taasloomist kirjeldada sünekdohhi kaudu: vanemteksti tervikkujund asendatakse osaga või vastupidi.

Fausti esimene saatuslik tegu pärast lepingu sõlmimist Mephistophelesega oli tema armumine Margaretesse ehk Gretchenisse. Faust, kes on äsja loobunud ­Mephistophelese pakutud võimalusest leida lihtsa tööga õnne, joob noorendavat eliksiiri, mille mõjul „näib Helenana iga seelik” (Goethe 2016: 140–141, v 2352–2364, 2583–2588, 2604).² Kohates esimest võluvat neidu, otsib ta kohe Mephis­topheleselt abi (v 2609, 2619) ja kompromiteerib juba eos saabuva armastuse võimalikkust. Samas Margarete pühadus, liigutav olemus ja vagadus (vt Mason 1967: 212; Dye 2006: 100; Stephenson 2006: 256) peavadki mõjuma vastandusena Fausti kõrgusele ja tarkusele: „Mind teadmatumat last! Mis võis ta / mus leida? Ma vaene teda ei mõista.” (V 3215–3216; vt Swales 2006: 50) See tähendab, et ei tunnetuslikult ega keeleliselt ole Margarete võimeline eesolevate katsumustega toime tulema. Tema karakteri mõttearendusi saadavad lihtsad käelised tegevused ja sentimentaalsed rahva­laulud, palvesõnad jm. Kokkuvõttes esindab ta ebaratsionaalset ning modernsuse-eelset maailmapilti, mille Faust paratamatult hävitab. (Swales 2006: 44) Ei möödu kaua, kuni neiu soovib Fausti suudlustesse kaduda (v 3406–3413), kuigi sellega kaasneb kahtlus Mephistophelese nurjatuses: „Mu veri keeb ta ees, mul hakkab võik; / muidu ju mulle sobivad kõik, / ent kui ihkan sind näha, ei jatku mul jõudu / tõrjuda tema ees salajast õudu – / ma tean, ta on kelm, on kuri ja kale. / Andku jumal mul andeks, kui süüdistus vale!” (V 3477–3482) Kuid isegi ülim vagadus jääb tunnete ees võimetuks: „Nii palju olen juba teind su hääks, / et vaevalt tean, mis enam teha jääks” (v 3519–3520). Faust võib küll vanduda Margaretele „kõigest südamest” igavest truudust (v 3055–3056) või kurta, et ta ei suuda enam neiuta olla (v 3243–3244), kuid just mehe teod viivad Margarete hukule. Faust annab Gretchenile unerohtu, mis suigutab ta ema igavesse unne (v 3510–3513), ja torkab surnuks tema au eest võitleva venna (v 3711). Goethe „Fausti” esimene osa lõpeb Margarete jaoks vangikongis, kuhu Faust hoolimata Mephistophelese hoiatusest veresüüga kaasneva kättemaksu eest (Goethe 2016: 226)³ siiski tormab: „Su armsam põlvitab, vaata siia, / et hädaorjusest sind vabadusse viia” (v 4451–4452). Aga on juba hilja. Margarete ei suuda enam lahti lasta oma koletutest tegudest: „Oma ema olen hukutand, / oma lapse uputand” (v 4507–4508). Faustiga põgenemise asemel valib ta maise hukatuse: „Jumala kohtujärg! Su kätte ennast annan.” (V 4605) Faustil lasub nüüd mitmekordne veresüü Gretcheni, tema pere ja nende ühise lapse hukule viimise eest.

Gretcheni hävingu gradatsioonilist kirjeldust võib „Kalevipojas” võrrelda episoodilise, ent sama kaaluka sündmusega, milleks on Saarepiiga süütuse võtmine ja surm. Oma ema röövijaid otsides läheb Kalevipoeg Soome, kus ta kohtab naiivset Saarepiigat, keda ta lühikese mesijutu järel rohmakalt niuetest rapsab: „Saare piiga, peenikene, / Istus ise mehe kõrva, / Langes lapse rumalusel [---] Kas sind Kalevi kaisussa, / Armusüle haudumisel / Niuetest ehk niksatie, / Labaluust ehk naksatie, / Puusaluiel pigistie, [---] Mis sull’ viga sünnitie?” (IV, v 342–358) Akt ise jääb lühi­keseks, kuna vahele segab saare taat, kellele Kalevipoeg oma päritolu seletab. Saare­piiga kuuleb seda pealt ja kahvatub, kuna Kalevipoeg on ta vend: „Saare piiga, peenikene, [---] Kahvateles surnu karva: / Kui ta isaks Kalevida, / Linda emaks tunnistanud.” (IV, v 456–460) Šokis neiu tuigub mere äärde ja kukub laintesse: „Vesi mattis piigakese, / Kattis, mattis noorukese!” (IV, v 471–472) Tegu on „Fausti” ­Gretcheni tragöödiast tuletatud sünekdohhiga, kuna eelkäija teose motiiv on pisendatud armuepisoodiks – tervik asendatud osaga. Sarnaselt Faustiga tahab Kalevipoeg neidu päästa, aga see ebaõnnestub: „Tütar sulle sattus vette, / Ema mulle varga võrku, / Viletsad meie, vennikesed, / Õnnetumad ühtevärki!” (IV, v 495–498) Tütar ei saa enam vetekoorma alt välja ja jääb merre (IV, v 728–730). Kuid esimesele veresüüle järgneb teinegi. Kalevipoeg jätkab oma teekonda Soome ja saab sealselt sepalt endale seitse aastat valmistatud mõõga (VI, v 399). Mõõga liikude ajal hakkab sangar õlleuimas suurustama, kuidas ta teel sinna ühe piiga lilled noppis (VI, v 620). Sepa vanim poeg vihastab ja tormab talle neiu au teotamise eest kallale (VI, v 601). Kalevipoeg laseb mõrtsuka mõõgal mängida ja tapab sepa poja (VI, v 637–640). Soome episoodi võtab kokku edasist lugu määrav sepa sajatus, et mõõgast saaks Kalevipoja mõrtsukas (VI, v 700–701), mida ka neetu ise kordab ebaõnnestunud kaitsemaagiana Kääpa jõe kaldal (XI, v 700–702). Mõlemad peategelased on tahtmatult ja teadmata põhjustanud mitmekordse veresüü. Seda mitte pahelisusest, vaid aristotellikust eksiarvamusest. Seega puhtalt retooriliselt võttes võiksid vangikongis Faustile lausutud Gretcheni sõnad olla suunatud ka Kalevipojale: „Jah, sina! Kas ulatad mul käe? / Oma kalli käe! Kuid ta on niiske – tilgub! / Pühi puhtaks – veri, veri vist! / Mis oled teind? Oh püha rist! / Miks mõõk sul vilgub?” (v 4511–4515) Sarnane verine ja välkuv mõõk kordub „Kalevipojas” (vrd XX, v 853–880).

 

Homunculuse litooteslik ja Mephistophelese hüperboolne asendamine „Kalevipojas”

Nimitegelaste veresüüle järgnevast pikast unest, mis pakub kas unustust või kannatust, oli juttu artikli esimeses osas. Siinkohal vaatlen, kuidas peategelased jõuavad esimeste (ühiskondlike) suurtegudeni. Aga kui „Faustis” kannab kõiki kujutlusvõime piire ületavaid akte Mephistophelese riuklik fantaasia, siis rahvus­eepose sangar suudab tema võrdkujust enda loos vabaneda ja saavutada midagi käega­katsutavat. Seesugust tähenduse ülekande protsessi on võimalik mõista hüperboolina, mis Bloomi järgi (2003: 72–73, 100) iseloomustab kõige rohkem kõrg­romantilist kujutlusvõimet ja tähistab algteksti (osa) „Ülevat” (ingl Sublime) ­taasesitamist ehk „kõrgendamist”. Või vastupidi, selline tähenduse ülekanne on ­litootes, mis viib selle ülevuse või suursugususe groteski (Bloom 1976: 100). Retoorilisel tasandil ei ole seega vahet, kas „Fausti” teatud episoodide tähendust suurendatakse või vähendatakse „Kalevipojas”, loeb algkujundi teisenemise põhimõte järeltulija teoses: positiivne paisutamine või negatiivne alandamine.

Seesuguse retoorilise liikumise kirjeldamiseks „Faustist” „Kalevipojani” sobib suurepäraselt Fausti abilise Wagneri loodud tegelane Homunculus. Ta on keskaegsetest uskumustest pärinev pisike tehisinimene, kes „Faustis” tähistab ühtaegu looduse ületamist ja selleni püüdlemist: „kaks filosoofi – vaidlus oli kuum – / siin kuski korrutasid: Loodus, loodus! / Neilt selgub mul ehk maise olu tuum, / neid usutelles saan ehk teada, / mis suunas maksab lendu seada.” (V 7837–7841) Homunculus, kes kohe pöördub Mephistophelese kui oma vana tuttava ja sugulase poole (v 6885) ning keda seetõttu on tõlgendatud isegi viimase meisterduseks (vt Stephenson 2006: 251), esitab küsimusi tehisliku ja loodusliku hierarhiast. Elu lõpus jõuab Homunculus mere äärde, kus ta loobub oma habrast olemust kaitsvast klaasist, sattudes roheluse ja värskete lõhnade lummusesse: „Õhk on nii pehme, tuuleuha / nii kevadvärskena käib üle luha” (v 8265–8266; vt Gaier 2019: 202). Tema üürike eksistents tipneb tungiga saada üheks mere ehk loodusega (v 8469–8473). Kogu stseen lõpeb ülistusega neljale algjõule (v 8480–8487). Kui võrrelda seda seika „Kalevipojaga”, siis tõuseb esile sarnane tegelane. Nimelt on eepose XI loos kirjeldatud väikemeest, kes Kalevi­pojale oma õnnetust saatusest räägib ja kelle Kalevipoeg unustab sortsidega võideldes oma kaela­kotti ning leiab pärast surnuna (XII, v 301–307). Sarnaselt Homunculusega lõpeb temagi elu ürglooduses: Kalevipoeg matab ta sohu mätaste ja erinevate metsikute puhmaste alla (XII, v 362–373). Siinkohal on need tegelased võrdlemist väärt veel kummalisema ühisosa tõttu. Homunculus tähendab ladina keeles ’väikest meest’ (vt OED), kuid pseudoetümoloogiliselt saab selle kõlaliseks paralleeliks tuua veel sõna cūlus, mille tõlkevasteks on ’tagumik, perse’ (vt LES). Kreutzwaldi eepose väikemehe traagika, mis Kalevipojale palju nalja teeb (XI, v 964–965), tuleneb tema vahepeatusest metsaeide majas, kus tolle poegadele pakutud hernesupp teeb peitunud väikemehe elu kibedaks: „Paremal pool seina ääres / Põenutaja metsapoega / Laskis esimese laenge / Prantsatelles paukumaie! / Mina lindu lendamaie / Püksituule pakitusel, / Lendasin kui liblekene / Üle tare teise seina.” (XI, v 915–919) Bloomi kirjeldatud litootese kaudu seletatav grotesk ilmneb eriti selgelt, kuna „Fausti” looduse ülimust sümboliseeriv värske kevadbriis on rahvus­eeposes vähenenud põletavaks paugutuuleks (XI, v 914).

Groteski kõrval domineerib „Kalevipojas” peategelase kasvav suursugusus. Mõtlen Kalevipoja kangelaslikkust, mille mõistmiseks pakub konteksti „Faust”. Kui draama teises osas jõuavad Faust ja Mephistopheles keisri õukonda, ähvardab riigi­kassat häving, kuna raha palga maksmiseks ei ole ja keegi enam abi ei paku (v 4831–4851). Mephistopheles osutab, et raha on peidus maa all (v 4927–4929, 4992) ja peamine küsimus on, kuidas leida neid „sügaviku salahaudu” (v 5018). Lahenduseks pakub ta Faustiga (kes äsja esines õukonna maskiballil kreeka rikkusejumala Plutusena) keisri murede leevendamiseks paberraha, mille tagatiseks on potentsiaalsed varandused maapõuest: „„Sel sedelil, see olgu teada ant, / on hinnaks tuhat krooni, kullas vaetud; / ta täpsat väärtust tagab kindel pant – / hulk varandust, mis keisri maile maetud. / Kui aarded välja kaevatud, mis mullas / veel peidul, tasutakse ­väärtus kullas.”” (V 6057–6062) Kuid nagu Faust hiljem lisab, puudub sel kujuteldaval rahal väärtus, kui rikkusi „ei leita” (v 6114). Mephistophelese jaoks pole see muidugi probleem ja illusioon on käegakatsutavaga võrdväärne: „Mis kuld, mis pärlid! Andke krõbe sedel, / siis tean, mis peos – kõik muu näeb võlts ja vedel.” (V 6119–6120) Ta pakub kujutlusvõime võimu: rahal küll puudub tõeline tagatis, aga sama hästi sobib selle katteks usk kulla olemasolusse (vt Schöβler 2006: 172–173). Kuigi raha väärtus devalveerub (vt v 6143–6150) ja peagi on riik vaenu käärimise tõttu sõjas (v 10379), ei ole see enam Mephistophelese mure. Tema on oma ülesande täitnud, tagajärgedega peavad tegelema teised. Ka tänu Mephistophelesele saavutatud Helena armastus Fausti vastu, millest oli pikemalt juttu artikli esimeses osas, saab lõpuks otsa. Helena ja Fausti liidust sündinud moodsa luule poeg Euphorion tahab „[v]õita ülevaimad tipud” (v 9821), kuid üha kõrgemale lendamise „igatsus” ja „rutt” viib ta otse surma (v 9899–9900). Temale järgneb Helena, kes kutsub allilma valitsejannat end surnute riiki tagasi viima: „Sa vii siit poeg, Persephoneia – vii ka mind!” (V 9944) Nagu Faust neljanda vaatuse alguses kõrgmäestikus kirjeldab, võttis ­Gretchen temast kaasa parima (v 10066), kuid ainult Helena on „jumalavõrdne naine” (v 10049) – seega püüdmatu. Mephistopheles aitab Faustil lahendada suuri riiklikke probleeme, kogeda ennenägematut armastust, aga maagia võim pole igavene.

Mephistophelese roll „Faustis” pakub „Kalevipoja” korduvate põrgus käikudega sama kaalukaid lahendusi, kuid nende eesmärk erineb. Isegi kui Kalevipoeg tahab XVI loos rännata maailma lõppu „Vanataadi väravasse” (XVI, v 582) ja on nõus andma selle eest Lapu targale Kalevi tarkuseraamatu (XVI, v 606–607), jõuab ta lõpuks ikkagi põrgu. Nagu ütleb Jüri Talvet (2010: 2056): „See tähendab, et põrgu rändab inimestega kaasa sinna, kuhu iganes nad siirduvad. See on inimolemise ­võõrandamatu osa.” Seega sarnaselt Fausti saatva Mephistophelesega käib Kalevi­pojaga põrgu alati kaasas. Kuid see võõrandamatu osa on Kalevipojas põlistatud vere­sidemega, mis annab sellele rahvusromantilise mõõtme. Põrgu eestoas istub tema ema varjukuju: „Kahvatanud naise vari, / Mis kui Linda leinapõlves [---]” (XVIII, v 653–654).⁴ Järelikult ei ole eeposes põrgu eesmärk luua mephistopheleslikke illusioone, vaid olla kangelaseks kasvamise proovikivi. Just ema hool ja otsene juhendamine aitab Kalevipojal aheldada põrgulise: „Kalevide kange poega / Mõistis eide mõtte­sida / Targalikult tähendada, / Sasis kinni säärte paelust, / Sarviku põlve värvelist, / Tõstis teda tuulekiirul / Koonla kombel kõrge’ela, / Keeriteles kümme korda / ­Taadikest kui takutopsi” (XIX, v 71–79). Selle võitluse eesmärk on välja selgitada võimsam (XIX, v 121) ja kuigi tulemus on sarnaselt Mephistophelese nõuannetega kurja­kuulutav, kuna põrgu vanaeit hakkab Kalevipojale surma sajatama (XIX, v 196–197), on sisu positiivne: Sarviku aheldamisega saavutati rikkus. Mephistopheleslik kujutlus maa­pinnas asuvast kullast on „Kalevipojas” kordunud hüperboolse reaalsusena: „­Maapõhjast tõusis parin, / Sügavusest sammumine. [---] Seal vast Kalev astub sammu / Selle ilma sõrva peale, / Viskab maha kullakotid, / Hõbeda­kotid õlalta” (XIX, v 259–260, 268–271). Bloomi kirjeldatud Ülevus saavutatakse „Kalevipojas” rahvusromantiliste ja konkreetsete kangelastegudega (Sarviku aheldamise ja põrgu riisumisega), mitte illusioonidega. Samal ajal terendab seal nagu „Faustiski” kaotus: üürike õnneaeg ei ole midagi püsivat.

 

Ajaloo metaleptiline pööre: „Kalevipoja” tõlgendamine „Fausti” algupärandina

Õnneajale järgnevast sõjast oli juttu artikli esimeses osas, siinkohal on fookuses ­eelkäija teksti taasloomise viimase astme selgitamine metalepsise troobi kaudu. Meta­lepsis ehk transsumptsioon on troop, mis viitab „tagasi mis tahes eelnevale kujundlikule skeemile” või kontekstile ja mille tähenduse mitmetasandilist üle­kannet võib nimetada ka „metonüümia metonüümiaks” (Bloom 2003: 74, 102). Nagu kirjeldab Paul de Man (1983: 275), on tegu troobiga, mis hävitab süsteemi alusmustri printsiibi. See tähendab, et antud kõnekujundi abil on võimalik kirjeldada, kuidas järel­tulija tekst mõjub mingil määral eelkäija tekstist n-ö algupärasemana, „vahetades varasuse hilisuseks” (Bloom 2003: 95). Bloomi (1976: 19–20) jaoks on see „troope pöörav troop”, mis „mõrvab eelnevad troobid”. Seesuguste suurte väidete taga on võrdlemisi lihtne tähenduse ülekande põhimõte. Klassikalises retoorikas on metalepsis üsnagi tuntud mõiste, mida tänapäeval kasutatakse enamasti narratiiviteoorias, näiteks seletamaks, kuidas teose ja päris maailma vahelised piirid hägustuvad ja loo peategelane võib väljamõeldises „elades” olla teadlik enda fiktsionaalsusest (vt Hanebeck 2017: 25). Eesti kultuuriruumis on seda troopi vähem kasutatud ja näiteks võõrsõnade leksikonis (vt VSL) puudub metalepsise mõiste. Aga selle tähenduslik alusprintsiip ei ole Eestiski võõras. Sünkroonilisel tasandil on meta­lepsis katakrees (Hollander 1981: 114), mida on tutvustanud nii Jaan Ainelo ja Henrik Visnapuu (1932) kui ka Bernard Sööt (1973). Ainelo ja Visnapuu (1932: 38) defineerivad katakreesina „liialeminevat mitmekesiste troopide kokkukuhjumist ühte ning samma lausesse, e b a l o o g i l i s t l i i g a t ü s e d a t m e t a f o o r i, v i g a s e t r o o b i t a r v i t a m i s t, mis kõik võivad mõjuda eksitavalt, rikkuvalt”. Sööt (1973: 66) lisab definitsioonile „vastastikku sobimatute mõistete” ühendamise. Katakrees on omamoodi lahendamatu umbsõlm, demaniliku loetamatuse illustreerimise ehe näide, kuna eksitavad ja omavahel sobimatud sõnad ei paku tõlgendamiseks lõplikku selgust ega tähendust. Diakrooniliselt võttes on sama troop metalepsis, sest katakreetiline ambivalentsus laotub kahe teksti vahele. Metalepsise troobi üks esmakirjeldajaid Marcus Fabius Quintilianus määratles seda kui printsiipi, mis pakub üleminekut ühelt troobilt teisele. See on „vaheetapp ülekantud termini ja asja vahel, mida üle kantakse ja millel pole üksi, ilma üle­kandeta, tähendust” (Quintilianus 1966: 323). Mõjuärevuse seisukohast tähendab see, et ainuüksi „Faustiga” võrreldes peaks olema selgitatav „Kalevipoja” lõpu tähendus (ja vastupidi). Üksi vaadeldes jäävad mõlema teose lõpud katakreetiliselt salapäraseks, üheselt tõlgendamatuteks.

Artikli eelmises osas kirjeldasin, kuidas Faust jääb teose lõpus pimedaks ega tee enam näivusel ja tegelikkusel vahet. Samal ajal kui ta näeb vaimusilmas uudismaa loomist, kaevavad lemuurid (deemonid) talle hoopis hauda: „Kuis labidate kõlin tõstab tuju! / Nad teevad tööd, mu plaan saab kestva kuju [---].” (V 11539–11540) Suure eluplaani teostumine, olgugi et traagilise irooniana imaginaarselt (vt Destro 2006: 59), pakub Faustile ülevat õnne ja on verega allkirjastatud lepingu lõppakord: „Kui näeks neid kordki enne lõppu / siin vabal pinnal vaba rahva seas, / siis tohiks kõnetada hetke: / Kui veetlev oled! Viibi veel! / Ei täitsa tühjaks tee mu surelikku retke / eoonidegi ahne neel.” (V 11579–11584) Mephistophelesele on see märk lepingu täitumisest ja Fausti hinge endale saamisest. Kuid taevased väed sekkuvad: „Kerkigu patuse / põrm üle matuse! / Kirgastust kandkem, / andestust andkem!” (V 11679–11682)⁵ Mephistopheles jäetakse tasust ilma ja iroonilise nükkena ei jää tal muud üle kui taevaseid jõude needa ja end Iiobiga võrrelda (v 11809–11816).⁶ ­Mephistophelese ebaõnn aga ei loe, sest inglid päästavad Fausti surematu osa: „See vaimuilma liige nüüd / on päästet, kurjust väärat. / „Kel põues põleb jäädav püüd, / on lunastuseks määrat.”” (V 11934–11937) Järelikult mees, kes vastutas Gretcheni ja ta pere huku eest ning lasi oma ideede teostumise nimel hukata vanapaari, vääris lunastust. See on paradoks, mida Fausti uurijad ikka ja jälle lahkavad. Bloomi (1994: 234) arvates on Fausti pääsemine „õigustamatu”, samal ajal võib vastupidiselt rõhutada väärtusena tema lõputut püüdu inimolemisest rohkemaks (vt Schöβler 2006: 183; Dye 2006: 114). Alberto Destro (2006: 72) sõnutsi puudub Fausti tegude ja lunastuse vahel seos, Faust ei pääse Mephistophelese käest mitte oma tegude moraalse tulemi, vaid iseenda loomusele (isiksusele) truuks jäämise tõttu. Seega jumalik kokkulepe, mis annab Mephistophelesele „vabad käed” vedada Fausti vaim „rada mööda alla” (v 323–336), ei loe, kuna Fausti hinge hindamise printsiip on tavapärasest teist­sugune. Seda enam, et peale Fausti pääseb ka Margarete, kes pakub end Fausti hinge juhatajaks (v 12092) ja kelle valikut õnnistab taevaema, Mater gloriosa: „Vaid kõrgemasse sfääri astu! / Ta järgneb, kui sind aimab hing.” (V 12094–12095) Kuigi Faust on osutanud, et Gretchen võttis temast kaasa parima (v 10066), ja võib öelda, et draama lõpp on ilus taasühinemine, jääb see siiski pehmelt öeldes hämaraks (vt Durrani 1977: 160, 173). Sünkrooniliselt tõlgendades on tegu katakreesiga, kuna kokku saavad vastastikku sobimatud arusaamad lunastusest. Fausti teod justkui enam ei loe, jumalasõna ümberkirjutamine ja jumala asemele astumise tung ei ole määrav, vaid loeb ainuüksi õilis püüdlemisprotsess.

„Kalevipoja” lõpp ei ole tähenduslikult selgem. Kalevipoeg, kes on rahvale lõpuks õnneaja toonud, loobub Kalevi tarkuseraamatust ja kaotab sellega priiuse. Sarnaselt Fausti traagiliselt iroonilise pettekujutelmaga vabast maast ja rahvast pole ka eestlaste õnneaja õilmed midagi püsivat, vaid lahkuvad luhtadelt (XX, v 536–538). Kalevi­poeg jääb „murekoorma muljutusel” (XX, v 819) üksinda laantesse ja lõpetab oma maise tee Kääpa jões: „Sajatuse sunnitusel / Murdis mõõka mõrtsukana / Kalevile kintsudesse, / Leikas maha labajalad, / Pureteles põlvedeni.” (XX, v 876–880) Köndistatud kangelase „valusurma vingumised” tõusevad taevasse samuti kui Fausti hing (XX, v 894–897) ja ees ootab justkui samasugune lunastus. Kalevipoja keha tehakse uuesti terveks, et ta saaks teiste Taara kangelaste seltsis suuri lugulaule kuulata (XX, v 935–950). Ometi tekib Vanaisa-isetargal küsimus, mis tööd võiks kangelane hakata taevas tegema, sest säärast vägilast ei saa rakenduseta laisklema jätta (XX, v 955–958, 960–967). „Taara taevalised targad” peavadki koos salanõu (XX, v 981–982) ja otsustavad „Kalevide kanget poega / Põrgu vahipoisiks panna / [---] Et ei selli sidemesta, / Kuri peaseks kütketesta” (XX, v 984–990). Ilmneb, et sarnaselt Fausti lõpuga ei ole Sohni lunastus sugugi ühemõtteline. Kalevipoega, keda äsja kangelaslauludes ülistati, sunnitakse tagasi minema enda jalgadeta külma kehha ja ta pannakse invaliidina valge ratsu selga (XX, v 993–994, 999–1005). Põrgu väravas teeb Vanaisa veel viimase triki ja vangistab rahvale õnneaja tooja: „Kui siis Kalevide poega / Veeres kalju-väravasse, / Alla-ilma ukse ette / Hüüetie ülevalta: / „Raksa kalju rusikaga!”” (XX, v 1012–1016) Seega Kalevipoega mitte ainult ei saadetud põrgu väravasse valvama, vaid talle ei antud valikutki: „Mana käsi hoiab meesta: / Et ei vahti väravasta, / Kaitsev poega põrgust peaseks. / Aga ükskord algab aega, / Kus kõik piirud kahel otsal / Lausa lähvad lõkendama; / Lausa tuleleeki leikab / Käe kaljukammitsasta: / Küll siis Kalev jõuab koju / Oma lastel’ õnne tooma, / Eesti põlve uueks looma.” (XX, v 1044–1054) Taas on tegu sünkroonilises mõttes katakreesiga, sest Kalevipoega korraga kiidetakse ja karistatakse.

Mõjuärevuse teooria järgi peaks suurteoste tegelik tähendus ilmnema vastastikmõjust – metaleptilisest ülekandest. Kui mõlemat lugu saab Aristotelese mõistes tragöödiaks pidada, siis „Fausti” lõppu on võimalik selgitada ladinakeelse väljendiga „deus ex machina, mis osutab äkilisele, teose sündmustiku loogikat eiravale olukorra lahendusele” (Aristoteles 2003: 98). Aristotelese (2003: 37) järgi peavad „lugude lahendused [---] johtuma lugudest endist ega mitte mehhanismist nagu „Medeias” või „Iliases” <loos laevade> ärasõidust”. Fausti lunastust on küll võimalik tõlgendada, lähtudes tema igavesest püüdlusest kõrgemale ja selgitades seda julgusega jääda oma loomusele truuks, aga loo lõpplahendus on siiski ootamatu ega tulene eelneva loogikast. Kui vaadata „Kalevipoja” lõppu, paistab esmapilgul samaväärne vasturääkivus, aga „Fausti” loo taustal tõuseb esile selle sisemine loogika. Nagu Felix Oinas (1994) kirjeldab, peitub eepose lõpus tabu. Peergude kahel otsal põletamine on rahva­pärimuses keelatud: „Rahvas oma igapäevases elus hoidub peergude põletamisest mõlemast otsast põhjusel, et see võib vabastada põrgust nii kuradi kui Kalevipoja. Ühelt poolt võib Kalevipoja vabastamine jätta põrguvürsti valveta. Teiselt poolt tuleb arvestada ka Kalevipoja ja vanakurja pärimuste osalist segunemist.” (Oinas 1994: 112)

Järelikult erinevalt „Faustist” loeb „Kalevipojas” ikkagi peategelase korda­saadetu. Isegi pärast suuri kangelastegusid ei saa ununeda kahekordne veresüü. Kalevipoeg täidab köndistatud jalgadega hobuse seljas istudes korraga üllast ülesannet kaitsta rahvast kurja eest ja anda lootust õnneaja tagasitulekuks, aga samal ajal kehastab tehtud vigade ning potentsiaalsete ohtude meeldetuletust (isegi jumalad ei saa seda muuta: XX, v 1001–1003).⁷ Ainult „Kalevipojas” suudetakse korraga anda lootust õnneaja taastulekuks ja peidetud hoiatust, et sellega pääseb valla ka Sarvik. Jaan Undusk (1994: 170) ütleb tabavalt, et „prohvetlik rõõmusõnum” ja „aheldamismotiiv” on „läbi põimunud”, justkui eepose alguses kuulutatud „kurbtus” ja rõõm. „Fausti” lõpu jumalik sekkumine saab seega „Kalevipojas” asendatud põrgu ja taeva vahepealsuse (värava) tervikkujundiga. Vaadeldes neid kahte teost diakrooniliselt omavahelises vastastikmõjus, ilmneb metalepsise kujundi tähendus: enam ei ole võrdlus ühesuunaline protsess, kuidas „Fausti” motiivistikku on „Kalevi­pojas” ümber tõlgendatud, vaid mõlema teksti tähendus selgub kahesuunalises mõjus. Varasus pöördub hilisuseks: „Kalevipoja” lõpu retooriline sõlmitus ehk tabu õnnega kaasnevast õnnetusest võimaldab eepost vaadata algupärasemana ja tõlgendada „Fausti” lõppu kui püüet asendada peategelase traagiline ebaõnn (vastutus mitme­kordse veresüü eest) jumaliku masina abil üdini helge lootusega lunastuse (ehk õnne) võimalikkusele.

 

Kokkuvõtteks

Mõjuärevuse teooriast lähtuvalt ei ole oluline autorite tahe, vaid ainuüksi arusaam, et kirjutatakse lugemiseks ja selleks kasutatakse keelt. Retoorilises mõttes ei saa eristada, kas loole omistatav tähendus esindab kellegi tahet (olgu see abstraktne lugeja, siinkirjutaja või autor) või ainuüksi keeles peituvaid vastandlikke tõlgendusvõimalusi. Seega ei tule eelnevat analüüsi võtta lõpliku tõena, vaid ühe võimalusena neid kahte suurteost avada. Selle võrdluse puudujääk on kindlasti stilistiliste ja žanriliste nüansside mittearvestamine. Isegi see ei mängi märkimisväärset rolli, et kasutatud on „Fausti” tõlget. Teoseid on loetud justkui proosana, nii et vaatluse all on peategelased, süžee sõlmpunktid ja temaatilised kordused. Kuid samal ajal võimaldab seesugune analüüs näidata troopide olulisust keele tähendustasandite vormimisel ja mõtestamisel. Troobid ei ole vajalikud ainult üksikute fraaside mõistmiseks, vaid neid saab üldistada kogu teosele või selle mahukale osale. Tänu Paul de Manile avab mõju­ärevuse teooria kuue troobi abil tekstide tähenduslikku triivi ja teisenemist. Iroonia, metonüümia ja metafoor aitavad selgitada, kuidas eelkäija tekstile vastandutakse järeltulija tekstis. See tähendab, et „Fausti” elutüdinud intellektuaal, kes soovib saada jumalasarnaseks, kogeda ajatut armastust ja minna ajalukku looduse allutajana, on „Kalevipojas” teisenenud tugevaks ning rohmakaks hiiuks, kes täidab liisuga määratud kohust, on üksik ja elab ainult oma rahvale ning läheb ajalukku õnneaja tooja ja tarkuseraamatust loobujana. Sünekdohhi, hüperbooli (või litootese) ja metalepsise abil on seevastu võimalik kirjeldada, kuidas järeltulija tekstis taasluuakse eelkäija teksti peamised tähendustasandid. Selle järgi on „Faust” ja „Kalevi­poeg” mõlemad tragöödiad, mille peategelased saadavad eksiarvamuse tõttu oma esimese armastuse ajel korda korvamatut kurja ja põhjustavad mitmekordse ­veresüü. Samamoodi suunavad mõlema peategelase käitumist teoses ebaloomulikud või põrgulikud jõud, mis „Faustis” põlistavad illusioone, „Kalevipojas” rahvusromantilisi kangelastegusid. Mõlema teose finaalis aga esitatakse lugejale küsimus lunastuse võimalikkusest. Aristotellikus mõttes saab sealjuures „Kalevipoja” lõpu sangari põrguväravasse saatmist tõlgendada loost johtuvaks kujundiks, kus õnn ja õnnetus on lahutamatud. Süüd ei unustata. Samas Fausti ootamatu taevasse tõusmine teose lõpus mõjub üllatava ja loovälise mehhanismina. See ongi bloomilikult öeldes metaleptiline pööre, kus võrdluse printsiip pöördub ümber ja järeltulija tekst mõjub eelkäija omast algupärasemana.

Siinse analüüsi eesmärk ei olnud hierarhiaid luua. Ilmselgelt mõjub „Fausti” lõpu ootamatus tõlgendajatele sama innustavalt kui peategelase põrguväravasse saatmine – miks muidu seda alatasa lahatakse. Selguse püüd on inimesele igiomane. Sarnaselt tõlgendatakse „Kalevipoja” lõppu pidevalt sirgjoonelise õnne tagasituleku võimalusena – mõeldes kas või meie iseseisvusmanifestile, kus eepose lõpuridade abil sisendatakse, et pimedale orjaööle järgneb nüüd õnnestav enesemääramise aeg (vt Manifest kõigile Eestimaa rahvastele 1918). Igasugune tõlgendamine on alati märk teose elujõulisusest ja suured (kuigi retoorilist mitmekihilisust vähendavad) sümbolid käivad selle juurde. Siinkohal on oluline tabada põhjust, miks mõnest teosest saab tüvitekst (vt Undusk 1994: 149; Laak 2013) ja teistest mitte. Vähesed järeltulija tekstid saavutavad eelkäija omaga samaväärse mitmetähenduslikkuse, et ins­pireerida järeltulevaid põlvi seda taaslooma. Küsimus on, kas teos suudab olla piisavalt paljutahuline, et jääda aktuaalseks. Kuigi Kristian Kirsfeldti „Kalevipoeg 2.0” aitas tänuväärselt Kreutzwaldi eepost esile tõsta, ei paku selle lõpuread paraku ligilähedaseltki sama proovikivi tõlgendamiseks: „Aga ükskord algab aega, / mil saab vabalt laenu võtta / ilma tagasimaksmata” (Kirsfeldt 2010: 476). See on liiga ühe­mõtteline ­mephistophelesliku tagatiseta rahasüsteemi kordamine ega lisa midagi uut. Järelikult ei kvalifitseeru see retooriliselt ka tugevaks kommentaariks (vt Hasselblatt 2016: 53). Nagu ütleb Bloom (2003: 91), tähistab otsene tähendus omamoodi ilukirjanduse surma.⁸ Aegadeüleseks saavad ainult need teosed, mis on kujundlikult piisavalt mitmekihilised, et kutsuda üha uusi tõlgendajaid oma lugusid teisendama. „Faust” ja „Kalevipoeg” on selle surematuse head näited.

 

Tõnis Parksepp (snd 1987), MA, vabakutseline dramaturg; Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi doktorant (Ülikooli 16, 51003 Tartu), tonisparksepp@gmail.com

 

1. märtsil toimus Tallinnas lastekirjanduse keskuses lastekirjanduse aastakoosolek. Jaanika Palm andis ülevaate möödunud aastal välja antud eesti algu­pärasest lastekirjandusest, Krista Kumberg tõlkekirjandusest, Helena Kostenok noorte­kirjandusest ja Anneliis Lepp kõneles lasteraamatuillustratsioonidest.

2.–3. märtsil toimus Kuremaa lossis folkloristide 17. talvekonverents „Mängimine ja mängulisus folklooris”. Kõneldi mänguasjadest, mängimisest ja mängudest nii virtuaalses kui ka pärismaailmas, nii eesti, komi, baltisaksa, ainu kui ka Kesk-Ameerika rahvaste traditsioonis. Plenaar­ettekande teemal „Lapse mõistmine ühis­konnas ja mängu evolutsiooniline tähendus” pidas sotsioloog Dagmar Kutsar. Ettekannetega esinesid Ell Vahtramäe („Mängime ühtset eesti kooli! Vene kooli üleminek eesti õppe­keelele”), Nikolay Kuznetsov („Акань ’nukk’ komi keeles, kirjanduses ja rahvaluules”), Helena Grauberg („Mitte ainult mängu asi. Eseme­uurimus nukk Lottest museoloogilisest aspektist”), Liis Järv („Mängulised ­kollektsionäärid ja muuseum”), Helina Harend, Astrid Tuisk („Trihvaa, tukikas või uka-uka? Jooksu­mängud muutumises”), Reet Bender („Waschnik, härra Krookus ja teised. Välja­mõeldud mängumaailmad baltisaksa laste mängudes”), Madis Kats („Kuidas nad on? Visuaal­etnograafiline vaade laste oma-aega”), Riho Viik („Elutarbelised võimuvõitlusmängud”), Raimond Tunnel („Kuidas mõista mängimist? Video­mängude näitel”). Oli ka viis ingliskeelset ettekannet TÜ magistrantidelt ja doktorantidelt: esinesid Marie-Luise Meier, Aaron S. Reed, Evgeniya Grafskaya, Savannah-Rivka Powell ja Jason S. Cordova.

8. märtsil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Idamari naine – kas mehe selja taga või mehe ees?”. Etnoloog Ljudmila Jamurzina kõneles, milline on naise roll tänapäeval Marimaal ning milline on Eestis elavate mari naiste identiteet.

14. märtsil tähistati Tartu Ülikoolis emakeelepäeva ettekandekoosolekuga, mil­le tähelepanu keskmes oli eesti keele õppimine. Esinesid eesti keele (võõr­keelena) professor Birute Klaas-Lang ja keelepoliitika teadur Kerttu Rozenvalde („Kuidas jõuda Tartu Ülikoolis kaasava keelepoliitikani?”). Tomáš Pavelka kõneles oma õpiteekonnast, eesti keelest ja eestlastest. Rektor andis psühholingvistika kaasprofessorile Virve-Anneli Vihmanile ja tema töörühmale üle Tartu Ülikooli keele­teo auhinna.

14. märtsil peeti Eesti Rahvusraamatu­kogus emakeelepäeva konverents „Tunnete keel ja tehnoloogia”. Esinesid Eesti TA president Tarmo Soomere („Tunnete ja tehnoloogia sümbioos kui eduka (teadus)kommunikatsiooni nurgakivi”), Kuldar Taveter (TÜ, „Emotsioonid, keel ja arvutid”), Liisi Piits (EKI, „Väljendusrikas kõnesüntees”), Mari Uusküla (EKI, „Keel – inimese supervõime”), Siim Oskar Ots (Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilane, „Välismaal sirgunud Eesti noore emakeel”) ja Doris Kareva („Tunnete keel”).

14. märtsil tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis koostöös Eesti Kultuuriseltside Ühendusega emakeelepäeva. Üritus oli pühendatud kahele omas kultuuris tähele­panuväärsele kirjanikule, emakeele ja emakeelse kirjasõna arendajale: Lydia Koidulale (1843–1886) ja Lesja Ukrajinkale (1871–1913). Kristi Metste kõneles Koidulast ja muusikast ning Olha Petrovõts Lesja Ukrajinkast („A wonder woman of ­Ukrainian literature”).

14. märtsil korraldas Emakeele Selts keele­päeva Tallinnas Audentese erakoolis. Esinesid Eesti Keele Instituudi teadurid. Arutelu võõrsõnade teemal juhtis Tiina Paet, Sõnaveebi töötuba juhtis Marja Vaba ja keeletehnoloogia võimalusi tutvustavat töötuba Tiiu Üksik.

14. märtsil kuulutati välja 2022. aasta keele­teo konkursi võitjad. Peaauhinna pälvis EKI inspiratsiooni­päev „Näitame keelt”, rahvaauhinna võitsid EKI ja Eesti Rahvusringhäälingu koostöös valminud keeleajalooteemalised keele­killud ETV-s.

15. märtsil toimus Emakeele Seltsi korraldatud keelepäev Ülenurme Gümnaasiumis. Ettekannetega esinesid Külli Habicht (TÜ, „Milleks uurida vana kirjakeelt?”), Annika Hussar (TLÜ, „Mitut Laurat ja Rasmust sa tead?”) ja Elisabeth Kaukonen (TÜ, „Eurotibidest ja keevitajaonudest ehk Kuidas väljendatakse sugusid eesti keele liitsõnades?”).

16. märtsil korraldati Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis Academia Pernaviensise XIX mõttekoda teemal „Miks keel on tähtis?”. Mõttekoja külalised olid akadeemik Karl Pajusalu (TÜ eesti keele ajaloo ja murrete professor) ning tema pojad Mihkel Pajusalu (TÜ Tartu observatooriumi kosmosetehno­loogia kaasprofessor) ja Sander Pajusalu (TÜ kliinilise meditsiini instituudi kaasprofessor). Arutleti keele tähenduse, tunnetuse ja kasutuse üle nii kultuurilisest kui ka erinevate teadusvaldkondade vaatenurgast, samuti kõneldi liivi keelest ja meelest, eesti keele kasutamisest teaduses ja eesti teaduskeele olulisusest.  

17. märtsi Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse dekadentsiteemalisel lugemisseminaril arutleti Émile Verhaereni ja Valeri Brjussovi luule üle. Vaatluse all olid kaks luulevalimikku: Verhaereni „Valik luuletisi” (1929) Johannes Semperi tõlkes ja Brjussovi „Nägemise ülistus” (1978) Kalju Kanguri tõlkes. 

22. märtsil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu. Madis Arukask esines ettekandega „Usk, lootus ja meeleheide – soome-ugri rahvaste kirjalikud eeposed”.

23. märtsil oli Eesti Rahva Muuseumis külas F. J. Wiedemanni keeleauhinna 2023. aasta laureaat, keelekorraldaja ja nimeuurija Peeter Päll. Ta pidas ettekande „Keelekorraldus – kas mitme tundmatuga võrrand?”

24. märtsil toimus Tartus Emakeele Seltsi aastakoosolek. Akadeemilise ühisettekande pidasid Andra Kütt ja Reili Argus („Eesti laste jutustamis- ja viitamisoskuse seosed keelelise kasvukeskkonnaga”). Seltsi auliikmeks valiti Peeter Päll, uus teadussekretär on Marit Alas.

24. märtsil peeti Tartus ajakirja Akadeemia auhinnaseminar. Kuulda sai kuldlaureaatide ettekandeid: Jaan Undusk („Moraali ja mõistlikkuse piiril”), Maarja Siiner („Keeleärevus, keeleparanoia ja kaoseteooria”), Priit Pikamäe („Generaal­advokaat”) ja Riho Nõmmik („Reis Marsile. Milleks?”). Esines ka tõlkeauhinna laureaat Janika Päll. Hõbeauhinnad said Mihkel Mutt, Rein Veidemann, Marek Tamm, Kaarina Rein, Tiina Kirss ja Ene-Margit Tiit.

30. märtsil Tartus toimunud Akadeemilise Rahvaluule Seltsi koosolek oli pühendatud folkloristi ja kirjandusteadlase Rudolf Põldmäe 115. sünniaastapäevale. Mari-Ann Remmel pidas ettekande „Rännakud Rudolf Põldmäega – sissevaade tema välitööpäevikutesse 1929–1958”. Põldmäe ekspeditsioonipäevikud annavad omanäolise ülevaate ajastu vaimust, piirkondade eripäradest, inimtüüpidest ja eluolust, samuti teatud päevapoliitilistest ja usuliikumistega seotud teguritest.

30. märtsil toimus Tartu Ülikoolis vaimse tervise konverents „Sõna jõud”. Üks peaesineja oli folklorist Reet Hiiemäe, kes kõneles vaikimisest kui omamoodi kõnekast suhtlusaktist, samuti maagilisest sõnakasutusest kaitseks ja jõu andmiseks. Vestlusringi „Sõna jõud? Kuidas kuuldut päriselus rakendada” juhtis Arne Merilai.

30.–31. märtsil korraldas Eesti Rahva Muuseum Tartus aastakonverentsi „Õige keha, vale keha?”. Konverentsil kuulis ettekandeid inimkeha kultuurilisest mõtestamisest eri distsipliinide vaate­nurgast ja mitmesuguste sotsiaalsete, poliitiliste, majandus- ning võimusuhete kontekstis Eestis erinevatel ajaloo­perioodidel. Teiste hulgas esinesid Madis Arukask (TÜ, „Alastus ja juuksed eesti ja naaberrahvaste rahvakultuuris”), Kadri Tüür (TLÜ / Viljandi Kultuuri­akadeemia) ja Julia Kuznetski (TLÜ, „Naise kehalisus Eesti nüüdisluules: ökofeministlikke tähelepanekuid”), Reet Hiiemäe (EKM, „Kehalisusest pärimuslikes naiste rituaalides”), Eve Annuk (EKM, „„Väike kuivetanud kääbuke”: keha(lisuse) kujutamine Lilli Suburgi (1841–1923) mälestustes”), Terje Anepaio (ERM, „Murtud elu. Füüsiline ja vaimne kannatuskogemus Siberis eesti naise kirjades 1949–1956”), Danila Rygovskiy (TÜ, „„Puhtad” ja „­mustad” nõud kui sotsiaalsed kategooriad ja kehapraktikad Siberi ning Eesti vene vanausuliste kombestikus”).

5. aprillil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Liivi pärandi tagasitoomine”. Läti Ülikooli Liivi instituudi juhataja, keele­teadlane Valts Ernštreits kõneles Läti põlisrahva ja meie hõimurahva – liivlaste – tänapäevast, liivi identiteedi, keele ja kultuuri hoidmisest ning arendamisest, samuti liivi pärandi nähtavaks tegemisest Lätis.

10. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines ingliskeelse ettekandega Inna Lisnjak. Ta kõneles Ukraina rahvapillidest ja pillimängupraktikatest. Esineja keskendus iidsetele pillidele kobzale ja banduurale ning XV–XVIII sajandist pärinevatele eepilistele teostele, mida ukraina kasakad kandsid ette nende rahvapillide saatel.

11. aprillil esitleti Eesti Keele Instituudis raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732”. Väljaanne koondab ühtede kaante vahele eesti kirjakeele tekkimist puudutava seni avaldamata või varem hajali publitseeritud materjali: alates Heinrich Stahli käsiraamatu katekismuseosa sissejuhatusest (1632) kuni Eberhard Gutsleff noorema eessõnani Anton Thor Helle koostatud grammatikale (1732). Raamatu valmimise tagamaadest kõnelesid koostajad Kristiina Ross (kirjeldas töö algust 2003. aastal), Kai Tafenau (tutvustas raamatu idee arengut pikkade aastate jooksul) ja Aivar Põldvee (kes nimetas tööd selle raamatu kallal kullakaevamiseks, viidates Villem Reimanile).

14. aprillil toimus Tartu Linnaraamatukogu 110. sünnipäeva puhul kõnekoosolek „Kultuur, identiteet, piirid”. Esinesid Daniele Monticelli („Läbides piire: Eesti kultuuriidentiteedi tõlkelisusest”), David Vseviov („Aeg ja lood”), Johanna Ross („Lubatu ja lubamatu piirid kirjanduses”) ja Paavo Matsin („Kirjanduslik initsiatsioon ja selle võimalikkus nüüdiskultuuris”).

14.–15. aprillil peeti Tartus konverents „Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100”. Ettekannetega esinesid Karel Leet („Marginaale Eesti tõlkeloo allikaile. Artur Alliksaar ja Rainer Maria Rilke – tõsiasju ning oletusi”), Margit Mõistlik („Artur Alliksaare elu lugu: müüt, faktid ja hämaralad”), Kristi Metste („Lisandusi Linda Alliksaare lähemaks tundmiseks”), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman ja Mihhail Lotman („Häälikuinstrumentatsioon eesti luules Artur Alliksaare näitel”), Hasso Krull („Varjude poeetika”), Tiit Hennoste („Vabastaja Alliksaar”), Arne Merilai („Artur Alliksaare alliteratiivsed arhetüübid”), Guntars Godiņš („Kuidas tõlkida tõlkimatut Alliksaart?”) ja Mart Velsker („Artur Alliksaare pühendus­luuletused”). Toimus kaks vestlusringi: üliõpilaste vestlusring „Ahvid ei ole sugugi nii suured banaanisõbrad, nagu loomaaia direktriss värisedes valetab” (luuletus­kogust „Olematus võiks ju ka olemata olla”) ja „Ulmeline Alliksaar” (näidendist „Nimetu saar”), mida juhtis Joosep Susi.

14.–15. aprillil toimus Tartu Ülikooli Narva kolledžis XI Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekannetega esinesid Heinike Heinsoo („Emakeelse hariduse kujunemine Eestis, Soomes ja Ukrainas”), Jaan Bärenson („Eesti Piibliseltsi kirjastus­tegevusest XIX sajandil”), Elvira Küün („Eesti rahvusvähemuste mitmekeelsusest”), Madis Arukask ja Eva Saar („Surma­lähedus ja sellega seotud kogemused vepsa traditsioonilises kultuuris”). Sektsioonis „Kirde-Eesti keel ja meel” astusid üles Piret Norvik („Soome laenudest kirderannikumurdes”) ja Kairi Klaamann („Ingerisoome keele ja kultuuri säilitamine Jõhvis”). Varalahkunud soomerootsi luuletaja Edith Södergrani (1892–1923) mälestusele pühendatud sektsioonis kõnelesid Szilárd Tibor Tóth (TÜ) ja Ivars Orehovs (Läti Ülikool). Sektsioonis „Idapoolsete uurali rahvaste keeled ja kultuurid” esinesid Lasnamäe gümnaasiumi õpetaja Natalia Abrosimova („Ersa keel tänapäeval”), Ungari Szegedi ülikooli keeleteadlased Sándor Szeverényi („On the relationship between reported speech and evidential systems”) ning Ekaterina Suntsova ja Marina Romanova, kes käsitlesid udmurdi keele küsimusi. Elena Vedernikova (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest) andis ülevaate mari keele õpetamisest ungari üliõpilastele.

15. aprillil korraldasid Laurentsiuse Selts ja Emakeele Selts Tallinnas konverentsi „Eduard Ahrens 220”. Avasõnavõtuga esines Eesti TA president Tarmo Soomere. Sulev Valdmaa Laurentsiuse Seltsist kõneles Eduard Ahrensi tähtsusest. Ettekanne­tega esinesid Sirje Kivimäe („Eestimaa Ahrensi ajal”), Karl Pajusalu („Eesti ja Soome murdekontaktid”), Annika Viht („Eduard Ahrens XIX sajandi grammatikute seas”), Hannu Remes („Soome keel Eduard Ahrensi eesti keele grammatikas”) ja Priit Rohtmets („Kirikukorraldusest Eesti- ja Liivimaal XIX sajandil”).

17. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumi ingliskeelne online-seminar joigude ja saami pühakohtade arheoakustikast. Julia Schpinitskaya pidas ettekande „Yoking with the spirits: Sami sound rituals and acoustics of sacred sites” („Joigumine koos hingedega: Saami helirituaalid ja pühapaikade akustika”). Helsingi ülikooli arheoakustika uurimisrühm on alustanud saami pühapaikade akustika ja rituaalsete praktikate seoste uurimist. Uurimistöö hõlmab Soome, Norra ja Rootsi arhiivides, aga ka varastes etnograafilistes allikates leiduvaid materjale nii Põhja-Saami, Edela-Saami kui ka Ida-Saami rahvarühmadelt. On püstitatud hüpotees, mille järgi pühapaikadele pühendatud joiud seonduvad koha akustikaga.

18. aprillil peeti Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi traditsiooniline kirjanduse aastaülevaadete kõnekoosolek. Doris Kareva kõneles 2022. aasta luulest, Leena Käosaar proosast, Siret Campbell draamakirjandusest, Kätlin Vainola lastekirjandusest ja Maarja Kangro tõlkekirjandusest.

19. aprillil toimus Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Kas ja kui palju on tänapäeva eesti keel veel soome-ugri keel”. Kristiina Ross tutvustas raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732” ning rääkis sellest, mida võib järeldada eesti kirjakeele sünni kohta. Sven-Erik Soosaar võrdles tüpoloogiliselt soome-ugri ja indoeuroopa keeli, selgitades, kuidas on meie kirjakeele sünnilugu muutnud eesti keelt indoeuroopalikumaks.

20. aprillil pidas Martin Klöker Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses loengu „Adel und Literatur im frühneuzeitlichen Baltikum. Fakten – Fiktionen – Analysen” („Aadel ja kirjandus varauusaegses Baltikumis. Faktid – oletused – analüüsid”). Tegu oli UTKK teadusprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse välja­kujunemisel Poola ja Rootsi Liivimaal” avaüritusega.

21. aprillil toimus Tartus Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päev. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad. Tehti kokkuvõtteid möödunud kogumisaastast ja kogumisvõistlusest „Muusika minu elus”. Pille Kippar pälvis preemia rahvaluuleainese kogumise eest kõrgkoolides aastatel 1973–2004 ning koori Lubinokad liikmete suurepärase kaastöö organiseerimise eest 2022. aasta kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Anne Kurepalu sai preemia Lahemaa elu ja pärimuse järjekindla jäädvustamise eest aastail 1972–2022 ning väljapaistvate kaastööde eest aastatel 2013–2022. Henno Sepp sai preemia silmapaistva töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus” ning Heinz Valk oma kaastööde eest ERA-le aastail 2006–2015 ja särava töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Kuulutati välja uued kogumisvõistluse teemad: „Kohtumised metsloomadega” ja „Minu saunalugu”.

27. aprillil peeti Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias konverents „Loomingu sajand”. Avasõnad lausus Vabariigi President Alar Karis. Paul-Eerik Rummo ja Raivo Tafenau esitasid juubeliks valminud teose „Rapsoodia 23 … 23”. Ettekannetega astusid üles Tiit Hennoste („Looming ja lööming. Loomingu vaim ja võim”), Mart Velsker („Loomingu esimene lehekülg”), Sirje Olesk („Stalinlik Looming”), Marin Laak („Jälgi „piiritagusest” eesti kirjandusest Loomingus”), Elle-Mari Talivee („Minu lapsepõlve Looming”), Hasso Krull („Igavene inimene on surnud: humanism, nihilism ja negatiivne dialektika „Tõe ja õiguse” II osas”), Ave Taavet („Alkeemilisi aspekte Teet Kallase loomingus”), Jaan Undusk („Loomingu kuulsaim riim”), Johanna Ross („Naine Loomingus: objekt ja subjekt”), Märt Välja­taga („Areneb / ei arene – kirjandusliku arengu mõistmisest Loomingus”) ja Saara Liis Jõerand („Veel kirjutada. Veel rääkida. Noor kirjandus 2023”).

27. aprillil korraldas Akadeemiline Rahva­luule Selts Tartus üldkoosoleku. Katre Kikas pidas akadeemilise ettekande „„Kirjutamine on minu meelest ikka alati üks väga armas töö olnud…” Jaan Saalvergi kirjutajaidentiteedist”. Jaan Saalverk (1874–1932) oli Jakob Hurda viljakamaid kaastöölisi Jüri kihelkonnast. Peale rahvaluule üleskirjutuste on arhiividesse jõudnud teisigi tema kirjutatud tekste – luuletusi, ajalehesõnumeid, erinevate üles­tähendustega märkmikke jms. Peeti ARS-i üldkoosolek, mille päevakorras oli 2022. aasta tegevus- ja majandusaruanne ning uue juhatuse valimine.

27.–28. aprillil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis 20. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keel ja keele­kasutajad”. Kutsutud esinejad olid Simon Krek (Jožef Stefani instituut, Sloveenia, „Digital Dictionary Database for Slovenian: unstructured, semi-structured and structured data in modern lexicography”), Detmar Meurers (Tübingeni ülikool, Saksa­maa, „Linking second language acquisition research and digital language learning”) ja Heiki-Jaan Kaalep (TÜ, „Keeletehnoloog teoretiseerib korpuse üle”). Töö toimus kaheksas sektsioonis: rakenduslingvistika, leksikoloogia, kõnetehnoloogia, mitmekeelsus, kirjakeel ja korpused, registrid keeles, akadeemiline kirjutamine ning keelehoole ja varieerumine. Osavõtjaid oli Leedust, Hollandist, Soomest, Rootsist, Saksamaalt. Eestist osalesid Tartu ja Tallinna ülikooli, EKI, Võru Instituudi, Kaitseväe Akadeemia, Rahvusraamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadlased. Konverentsi korraldasid Eesti Rakenduslingvistika Ühing, Eesti Keele Instituut ja Tallinna Ülikool.

Eduard Vilde. Mööda maad ja merd. (Eesti mõttelugu 169.) Koost Hando Runnel, toim Katre Ligi. Tartu: Ilmamaa, 2023. 560 lk.

Eduard Vilde (1865–1933) loomingu austajana ja ajaloolise hõnguga reisikirjanduse huvilisena tervitan käesoleva kogumiku ilmumist. Köide hõlmab kaks erinevat reisi­kirja, mis ka varem on ilmunud samade, ehkki veidi erinevas keelepruugis peal­kirjade „Reisuelamusi Kagu-Euroopast” ning „Krimmi ja Kaukaasia eestlastel külaliseks” all Vilde „Kogutud teoste” XXVIII „andena” autori redaktsioonis 1934. aastal, seega postuumselt. Katre Ligi põgusas eessõnas äratab aga tähelepanu, et sedapuhku on esimese reisikirja aluseks võetud aja­lehes Teataja kahes jaos aastail 1903–1904 ja teise reisi puhul ajalehes Uudised 1905. aastal järjejutuna ilmunud redaktsioon, seega esmatrükk. Teguviis tundub veidi tavatu, pidades silmas „autori viimse tahte” printsiipi, ent selle põhjendamiseks on viidatud Vilde teoste kogus 1956. aastal ilmunud „Reisikirjelduste” köitele ja selle põhjalikule saatesõnale Toomas Huiki (1931–2020) sulest.

Sellise eelteadmisega varustatult nõuaks „Mööda maad ja merd” korralik arvustamine eri redaktsioonide võrdlemist, millele lisaks tuleks arvesse võtta Kairi Tilga koostatud Vilde krestomaatilist ning kommenteerivate tekstidega varustatud reisikirjade kogu „Tossu­täkuga Euroopasse” (2013), mida siinsamas ajakirjas olen tunnustavalt käsitlenud.¹ Viimases raamatus leidub ka ülevaade kõigist Vilde trükis ilmunud reisikirjadest, samuti sisaldab see rohkelt ajastuomaseid illustratsioone. Avaldatud on ka Euroopa kaart Vilde reisidega.

„Mööda maad ja merd” järjestikku lugemine ja põgus võrdlemine varasemate raamatu kujul väljaannetega veenab, et sedapuhku on valitud õige tee: algu­pärane tekst mõjubki mõnusalt oma veidi vanamoelise keelepruugiga, mida vajalikul määral on kaasajastatud ja sõnatähenduste muutusi mõistmise huvides joonealustes kommenteeritud. Vilde keel on ladus ja mahlakas ning on tänuväärt, et viimasel ajal kardetud, olgu kujuteldav või kuri­kuulus „tundlik lugeja” kirjastuses puudub või ei ole kippunud autori hoiakute ja sõnade kallale. Muidugi on tegu mahuka teosega, mida samadele radadele Euroopasse või Istanbuli rändama minnes, ­eestlaste jaoks kultuurilooliselt olulisest Krimmist praegu rääkimata, taskusse ei poeta. Ent materjali ammendavus kaalub selle mugavuse üles. Tugitooliränduri jaoks poleks siiski olnud liiast lisada raamatusse mõni kaart. Aja jooksul muutunud kohanimesid ja võõra­päraseid sõnu on enamasti joone all selgitatud, ehkki mõne sakraalehitise puhul on jäänud nurksulgudesse ka küsimärke. Muuseas, kuna Türgis mindi ladina tähestikule üle alles Atatürki reformide käigus 1928. aastal, siis väärib tähelepanu, et 1903. aasta Konstantinoopolis piirdub Vilde vaid põgusalt keelebarjääri mainimisega. Nii rahvusvaheline ja tolerantne oli see Lääne ja Ida, Euroopa ja Aasia, kristluse ja islami piiril asuv linn, et hakkama sai saksa ja prantsuse keelega ning Türgi toitude kõrvale rüübati õlut saksa kõrtsides ja vaigumaigulist veini kreeka trahterites.

Vilde mõõtu klassik väärinuks muidugi põhjalikumat saatesõna. Ehkki vajalik on selgitatud, jääb selles silma väheke veidras sõnastuses väide „Omaette ooperi moodustavad kohanimed [---]” (lk 10). Mis mõttes „ooperi”?

Kahtlemata on ka reisikirjad Eesti mõtte­loo osa, kuid veelgi enam on seda Vilde publitsistika. Praeguseks on sellest meile kättesaadavad vaid aegunud välja­andeis ja justkui muu vahele eksinud pudemed: valik „Artikleid ja kirju” (1957) küll põhjalike kommentaaride, kuid ajastu­omase kallakuga järelsõnaga, ja Ants Järve koostatud „Kooli kirjavara” sarjas „Jutustusi ja publitsistikat” (1978). Vilde on aktuaalne ja see lünk vajab täitmist.

JANIKA KRONBEG

 

Helmi Eller. Eestlased eksiilis. (Eesti mõtte­lugu 167.) Koost Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa, 2022. 312 lk.

Kirjandusteadlane ja tõlkija Helmi Eller (1902–1998) tegutses muu hulgas Stockholmis ilmunud Eesti Päevalehe juures järje­pideva kirjanduskriitikuna aastail 1959–1984. Lõviosa „Eesti mõttelukku” kogutust moodustavadki selles välja­andes avaldatud raamatuarvustused või täht­päevaga seotud ülevaatekirjutised, lisaks on mõni üksik ajalehtedes Teataja (­kogumikus esimene, aastast 1957) ja Välis-Eesti ilmunud tekst ning koodana monograafia „Ain Kalmus” (1986) algusots. Kogumikus pole niisiis ühtki ajakirjades Tulimuld ja Mana ilmunud Elleri artiklit. Lehe­kirjutistest on tehtud küll valik (seda aga ei ole kuidagi põhjendatud), hulk nappe ­raamatututvustusi on kõrvale jäänud (nt Jaan Lattikust, Ilona Laamanist, Karin Saarsenist, Liidia Tuulsest), siiski on „Eestlased eksiilis” suurelt jaolt omaaegse pagulas­kirjanduse tõtliku ja tutvustava funktsiooniga päevakaja kogumik, mitte eriline mõttelugu.

Ilmumiskontekst ja päevalehe seinast seina lugejaskonnaga arvestamine määrab ühtlasi paljude tekstide laadi. Arvustused kujutavad endast teoste tsitaadirohkeid ja refereerivaid kirjeldamisi, mis on tugevalt käsitletavas kinni ega aseta teoseid ülearu avarasse (üldise kirjandusmõtte või kultuuriloo) plaani; kujundite ja motiivide vaatlus piirdub valdavalt nende loetlemisega, pakkumata eripäraseid tõlgendusi või põhjalikumat analüüsi. Nii tekitab raamatu saatesõnas tsiteeritud Elleri iseloomustamine „põhjalikult ja intensiivse sisseelamisega” analüüsijana (lk 304) pisut nõutust. Autorite koguloomingut hõlmavad järelehüüded või tähtpäevakirjutised püsivad visalt nii elu- kui ka loomeloo faktide juures, üksnes vargsi ja tükati subjektiivseisse muljeisse eksides (nt „Professor Suitsust mõteldes”). Seega Elleri isiklikust mõtteruumist kogumik tuumakat pilti ei anna – kirjutiste peamine ajend näib olnuvat kaasaja kirjanduse hoidmine pildil ja lugejaskonna teadvuses. Selles tegevuses oli Eller kahtlemata üks usinamaid ja seetõttu ka tänuväärsemaid, sest kajastamist on leidnud pea kõik olulisemad pagulasautorid, lisaks vanematki kultuurilugu (nt Otto Wilhelm Masing ja Johann Heinrich Rosenplänter, kes mõistagi ei mahu raamatu pealkirjaks seatud sõnapaari alla). Pagulaskirjanduse ajaloos on Eller samuti ära märgitud just tänu arvustajaviljakusele, misjuures ta täitis „muidu pagulaskriitikas valdavalt tühja naiskriitiku nišši”.²

Siiski võinuks mingi huvitav isiklikumat laadi seisukoht tulla esile hoopis mõnest mõtteloo-raamatust välja jäänud napist palast. Näiteks hinnanguline arusaam vabavärsi kasutamisest³ või „siinpoolsete” ja „teise poole” prosaistide eristus, mis ei põhine mitte füüsilisel ruumil, vaid loomingusse kätketud miljöölistel tähelepanekutel ja psüühilistel reaktsioonidel vs. poeetilisel atmosfääril.⁴ Tõsi, niisugused täheldused on formaadile omaselt kõik ühtmoodi lakoonilised, jäädes välja arendamata. Ometi suurendanuks nende kaasamine raamatu väärtust, mis avaldub eeskätt kirjandusuurijatele: tähtsamad ­retseptsioonipudemed pea 30 aastast ühelt juhtivalt pagulaskriitikult on nüüd ühtede kaante vahel.

B. M.

 

Mall Hiiemäe. Väike putukaraamat rahva­pärimusest. Tartu: EKM Teadus­kirjastus, 2022. 279 lk.

Konnad eesti rahvapärimuses. Koostaja Mari-Ann Remmel. Tartu: Eestimaa Looduse Fond, 2022. 46 lk.

Eluslooduse väikestele esindajatele pühendatud rahvaluulekogumikud mitmekesis­tavad eesti loodusfolkloori käsitlust, suunates tähelepanu nendele, kes on tihti märkamatud, ehk isegi marginaalsed. Mall Hiiemäe toob välja, et putukanimetuste sõnalõpp –kas viitab väiksusele ja tühisusele (lk 8). Samal ajal on just pisiolendid eluslooduse osa, millega inimene suurima tõenäosusega iga päev kokku puutub. Hiiemäe kogumik kuulub pärimust liikide kaupa kaardistavate raamatute sarja, kus on juba vaadeldud loomi, linde, kalu ning puid-põõsaid. Nagu märgib Hiiemäe, on putukate tundmine rahva seas kõige kehvem, sest ühele rahvapärasele putuka­nimetusele võib looduses vastata sadu liike. Eesti looduses on ju umbes 11 000 putukaliiki. Hiiemäe raamatu peatükid järgivad rahvapärast jaotust: eraldi peatükid on liblikast, aga ka vaksikust (maamõõtja nimetus viitab teatud viisil liikuvale liblikavastsele), päevakoerast ja piksepenist (mõlemad liblikaröövikud), herne-, kapsa- ja leivaussist, kärbsest, kiilist, ämblikust jne. Rahvapäraste nimetuste ja kirjelduste virvarris pole olnud küllap kerge taksonoomilist korda luua, nt paklatori peatüki alla on koondatud teated torisevat heli tekitava taku sees elava olendi kohta, kuid lisatud ka putukat üldse mitte mainivad teated öösiti vokki vuristavast naisterahvast ööemast (lk 167–168). Putukad on inimeste majapidamises sagedad ja tihti soovimatud osalised, nii et ootuspäraselt on suur osa pärimusest seotud nende tõrjumisega: „Matsapäeval tuleb visata kolm angutäit sõnnigud oma lauda pealt naabri lauda poole, siis pole laudas suvel kärpsid. (Kihelkonna, 1946)” (lk 98); „Kui uss orast rikub, siis tuleb pista sõnadega sisse loet kepp mulda ja ussid kaduvat. (Pärnu-Jaagupi, 1929)” (lk 201). Teatud putukate kindlal viisil ilmumist on peetud endeks, näiteks nii kiilid kui ka harva nähtav vainu­köis on ennustanud sõda. Vainu­köit, st üksteise külge kleepununa edasi liikuvaid sääsevastseid, on peetud hirmutavaks, aga ka maagiliseks nähtuseks: kes julgeb vainu­köie paljakäsi lahutada, sellele on lubatud suuri tarkusi ja oskusi (lk 258–259).

Mari-Ann Remmel vaatleb konnapärimust tekstiliikide kaupa. Konnad on pärimusse jätnud mitmekesise jälje: neid on mainitud kohapärimuses, vanasõnades, muinasjuttudes, mõistatustes. Kõige rohkem leidub nende kohta usundilist pärimust: konnade järgi on ennustatud ilma ja inimeste käekäiku, viljasaaki, neid on kasutatud armumaagias ja arstimiseks. Konnade järgi on hinnatud vee kvaliteeti (lk 7–8). Suhtumine on olnud ambi­valentne: kuigi hoiatus, et konni ei tohi tappa, paistab olevat laialdane (lk 7), on näiteks kärnkonna peetud kahjulikuks loomaks, kes ennustab surma või ehmatab rasedaid, samal ajal on usutud, et teda tappes võib üheksa pattu andeks saada (lk 26). Ambivalentsusest annab tunnistust seegi, et raamatus pole tavaliselt konnade surmaga lõppevate karjapoiste mängude kirjeldusi – vastav pärimus on arhiivi jõudnud, kuid praegusaja ideoloogia ei soosi sellise pärimuse levitamist.⁵

Pärimuskogumikud pakuvad suurepärast ainest mõtisklemaks eluslooduse olukorra, samuti looduse ja inimese suhte ja selle muutumise üle. Tasub kas või võrrelda, kui palju pärimuslikku teavet on looduse kohta käibel: esimese kevadise liblika värvi järgi tuleva suve ennustamine on tänapäevalgi hästi tuntud (Hiiemäe, lk 120), seevastu esimene kevadine konn on endena peaaegu ununenud (Remmel, lk 8–10). Uuemad pärimusteated aga osutavad otseselt looduses toimunud muutustele: „Inimesed ütlevad, et vanasti oli jaaniussikesi rohkem [---] (Tartu, 2020)” (Hiiemäe, lk 39).

VIVIAN SIIRMAN

 

Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi. Keeletoimetamine. Kõrgkooliõpik. (Gigantum humeris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2022. 213 lk.

Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi. Keeletoimetamine. Harjutusi ja üles­andeid. (Gigantum humeris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2022. 149 lk.

Juba üle kümne aasta koolitatakse Tartu ja Tallinna ülikoolis magistriastmel keele­toimetajaid, seni aga ilma õpikuta. 2022. aastal ilmunud kauaoodatud õppevahendi autorid on kõik Eesti Keeletoimetajate Liidu ja Emakeele Seltsi keeletoimkonna liikmed.

Seni olid olemas vaid Lembit Abo käsiraamat „Käsikiri ja korrektuur. Käsi­raamat teaduslik-tehniliste teoste autoreile, tõlkijaile, toimetajaile” (1966, 2. tr 1975) ning Ellen Uuspõllu koostatud „Õpetusi ja ­harjutusi algajale keele­toimetajale” (2002, 6. tr 2015), mis oli Tartu Ülikoolis eesti filoloogide aine „Käsikirja toimetamine ja korrektuur” õppevahend. Alla 100-leheküljeline brošüür sisaldab põhilisi keele­toimetaja kutseoskuste arendamiseks vajalikke teemasid (õigekiri, vormi- ja sõnamoodustus, sõna tähendus, liiased väljendid, lauseehitus, loogikavead, kirjavahemärgid, stiil, võõrmõjud, korrektuuri­märgid) koos nende juurde käivate harjutustega.

Keeletoimetamise kõrgkooliõpikus on seitse peatükki: „Keeletoimetamise põhimõtted”, „Eri tüüpi tekstide toimetamine”, „Heakeelsus ja õigekeelsus”, „Lause toimetamine”, „Teksti toimetamine”, „Vormistus- ja vorminduspõhimõtted”, „Korrektuur”. Iga (ala)peatüki lõpus on lisalugemise soovitusnimestik, samuti viide harjutustele õpiku lisaköites. Nende koostamisel on kasutatud autorite toimetamis- ja ­õpetamistöö käigus kogutud keelematerjali. Raamatu lõpus on märksõnade sisujuht.

Väärtuslikem osa on teksti toimetamist ja vormistust puudutavad peatükid. Näiteks keeletoimetamise põhimõtete peatükis on toodud ülevaatlik toimetamise tasandeid tutvustav tabel (lk 28–29). Kantseliidi alapea­tükist (lk 158–159) loeme: „Nii 1970ndatel kui ka praegu on keeletoimetajatel näiteks olnud kõvasti tegemist, et tekstist välja saada ülekasutatud, kohati ebavajalike sõnade esikümme: antud, erinev, lõikes, läbi, osas, poolt, raames, teostama, täna, tänu (eessõnana). [---] Mõtlemise muutus võtab aega. Avalike sõnumite selgemat vormi on toetanud mitmesugused algatused, neist tuntuim on ilmselt selge keele liikumine. Selge sõnumi auhinnaga häid eeskujusid esile tõstes loodetakse, et asjaajamis­keeleski liigutaks täpsuse, selguse ja lihtsuse poole.”

Korrektuuri peatükk kajastab kahte ajastut: väljatrükile korrektuuriparanduste kandmise osa juurde (lk 198–201) kuulub korrektuurimärkide tabel ülalnimetatud Abo raamatust – midagi on aastakümnete möödudes samaks jäänud! Pole teada, kui palju neid märke praegusel ajal kasutatakse, ja nii järgnebki keeletoimetaja tänapäevast tööd kajastav osa, s.o arvutis ­korrektuuriparanduste alapeatükk. Kuvatõmmiste pildid (lk 204–205) on üsna raskesti loetavad, aga annavad siiski aimu PDF-failis paranduste sissekandmise viisidest.

Komistasin mõningate konaruste peale. „Seadustes kirjutatakse riigikogu ning maksu- ja tolliamet läbiva suur­tähega, ajakirjanduses eelistatakse enamasti väike­tähelist varianti” (lk 63) – et alguses on toodud läbiva suurtähe näide, siis oleks oodanud kirjapilti Riigikogu ning Maksu- ja Tolliamet. Hüüumärki lause sees tutvustab näide (lk 95): „Tõmbas tapeedi sirrdi! seina küljest lahti” – p.o sirdi! Õigekeelsuse peatüki alapeatükis „Muud märgid” on kirjas: „† (rist) – kasutatakse nime ees elulooandmetes” – minu teada tähistatakse ristiga surmaaega.

Need apsud on tühiasi, kuna valmis on saanud vajalik õpperaamat. Eks seetõttu pälviski Reili Arguse, Katrin Kerni ja Helika Mäekivi töö 2022. aasta parima kõrgkooliõpiku tiitli (kahasse õpikuga „Visuaalsete pädevuste harjutusvara – digiõpik videotöös alustajatele”). Argus peab tunnustust oluliseks, sest kõrgkooliõpiku koostamine on olnud suuresti missioonitöö, mida autorid on teinud ajendatuna sellest, et aja- või asjakohane õppe­materjal puudus. „Nad soovivad valdkonna arendamisse panustada, hoolimata sellest, et tegemist ei ole teaduskirjanduse kõrgetes kategooriates mõõdetava ja teadlase­karjääri edendava tööga.”⁶

T. H.

 

Sarja „Etüüde nüüdiskultuurist” kümnenda köite peateema on eesti venekeelne kirjandus või eestivene kirjandus. Need mõisted võivad küll tähistada sama nähtust, kuid viitavad erinevatele arusaamadele, mis ei puuduta tihtipeale pelgalt ­kirjandust ja kultuuri, vaid ka laiemaid sotsiaalseid küsimusi ja mõtte arengut ajas. Kogumiku osa artikleid põhineb küll 2017. aastal toimunud konverentsi „Etüüde eesti­vene nüüdiskultuurist” ettekannetel, lisaks on hulk varem avaldatud kirjutisi, kuid selle eesmärk on palju avaram. Ühelt poolt on see katse esitada esimene teoreetiline käsitlus uuemast eesti vene­keelsest kirjandusest, tuginedes kirjandus-, ­kultuuri- ja sotsiaalteoreetilistele materjalidele. Teiselt poolt on see omamoodi enesekohane mõtisklus, eneseanalüüs. Objekt ja subjekt ei ole kogumikus teineteisest eraldatud, vaid on tihtipeale samad – otsekui eesti venekeelne kirjandus vaataks oma (võlu)­peegelpilti ja prooviks aru saada, kes ta õieti on, kuhu ta kuulub, mis on olnud tema lätted ja mis võiks olla tema tulevik.

Uurija ja uuritava kokkulangemine on loomulikult tähenduslik, kuid võib alati tekitada küsimusi: kui objektiivne on kogumiku autorite käsitlus, kas see ei ole liialt ühele poole kaldu, eriti kuna „kirjutajate ring pole väga lai ning üksikud uurijad peavad ära tegema töö, mis suurema kirjandusvälja puhul jaguneb mitme peale” (lk 8)? Äkki on eesti venekeelne kirjandus iseenda käsitlemiseks liiga noor ja vajab pikemat ajalist distantsi, et hinnata autorite ajaloolist ja kultuurilist väärtust? Vanarahva tarkus ütleb, et tao rauda, kuni see on kuum. Samamoodi on kultuurieluga: eesti venekeelne kirjandus teavitab kogumiku kaudu oma elujõulisusest, ­energilisusest, aga ei varja ka võimalikke probleeme ning võimaldab esitada väga erinevaid vaateid, autoreid ja stiile ning, mis ehk kõige olulisem, nende arengut.

Nagu juba öeldud, koosneb kogumik ettekannetel põhinevatest artiklitest ja varem ilmunud tekstidest, mis käsitlevad nii eri autoreid kui ka laiemaid mõtisklusi eesti venekeelsest kirjandusest. Esimesed sissevaated on 1990. ja 2000. aastate algusest ning pärinevad Tartu Ülikooli professorilt Sergei Issakovilt. Vastandudes Mihhail Velleri nägemusele, et venekeelset kirjandust ei oota Eestis midagi, on Issakov mõõdukalt optimistlik ja toob esile kolm võimalikku rahvuslike suhete stsenaariumi, milleks on assimilatsioon, segregatsioon ja integratsioon. Neist eelistab ta viimast ja mõistab seda kui vastastikust teineteise tundma õppimise protsessi (lk 10–12). Kuid ettekujutus sellest protsessist on kogumiku autoritel erinev.

Issakov ei poolda ka terminit eestivene kirjandus, vanema põlvkonna esindaja ja sõjaeelse Eesti Vabariigi venekeelse kirjanduse uurijana soosib ta nimetust vene kirjandus Eestis, mida ta määratleb nii: „See on kõigi Eestis elavate vene autorite loomingu kogum” (lk 22). Artiklis „Mõtisklusi Eesti vene kultuuri tulevikust” kirjeldab ta seda kui dialoogiks avatud, kuid sõltumatut subkultuuri ning pigem kahetsusega kirjutab nendest, kes „„eestistuvad”, muutuvad eesti kultuuri tegelasteks” (lk 16). Tema ideaaliks on vene keelele, kultuurile, rahvuslikule eneseteadvusele kindlaks jäämine, aga see ei välista lojaalsust Eesti Vabariigile, sellesse integreeritust ja kuuluvust (lk 19). Issakov on tähtis kui eesti venekeelse kirjanduse uurimise algataja ja teerajaja, kuid ilmselgelt on kogumiku koostajate jaoks mõni tema käsitlus ebapiisav. Uue põlvkonna uurijatel on säilinud kriitiline suhtumine eestivene kirjanduse mõistesse, kuid nende lähtepunkt on samuti muutunud, sest see mõiste „osutaks otsekui mingile spetsiifilisele identiteedile, mis on ühest küljest eestipärane, Eestiga loomuldasa seotud, kuid teisalt venelik. Siin on mitu probleemi: esiteks ei saa kogu siinse venekeelse kirjanduse kohta öelda, et see ei saaks sündida väljaspool Eestit, kuigi suur hulk sellest muidugi kannab endas siinse maa ja kultuuri märke; teisalt pole see kirjandus ainult venelaste kirjandus, s.t ta ei esinda ainult etnilisi venelasi, vaid kirjutajate hulgas on ka teistsuguse rahvustaustaga inimesi.” (Lk 7) Ka paralleel mõistete eestivene ja soomerootsi vahel, mille toob esile Issakov (lk 19), ei tundu kogumiku koostajatele õige. Kuid need vaatelised erinevused ja täpsustused ei välista paljusid ühiseid jooni, nagu siiras mure kohaliku venekeelse kirjanduse pärast ja kogumiku kõiki artikleid läbiv riikliku toe vajalikkuse motiiv.

Järgmine etapp eesti venekeelse kirjanduse arengus on seotud eelkõige Boriss Baljasnõi tegevusega tõlkimise, noorte autorite harimise ja ühendamise vallas. Oma 2011. aasta artiklis kirjutab ta vajadusest mitmekülgselt haritud kohaliku vene kogukonna järele ehk sisuliselt jätkab ja täiendab Issakovi arusaamu. Venekeelne kirjandus ja kultuur Eestis on Baljasnõi jaoks siiski subkultuur, mis küll vajab riiklikku tuge, kuid ei kuulu veel eesti kultuuri. Kahe kultuuri aktiivse loomingulise dialoogi vormiks, mille puudumisest on rääkinud Issakov, valib Baljasnõi tõlkimise, kirjutades professionaalsete tõlkijate vajadusest. Sellest kõneleb ka Igor Kotjuhi elu- ja vaatelooline käsitlus Baljasnõi tegevusest (lk 32–47). Selle tegevuse alla kuulub nii luuleline omalooming, eesti autorite teoste tõlkimine kui ka noorte tõlkijate ja autorite koolitamine ning toetamine enda asutatud Ilukirjanduse Tõlke Kool-stuudios, Tartu Ülikooli kursuse raames ja kirjandusühenduse Tuulelohe nõustamisel. Kotjuh, kes on Baljasnõi loomingulise kooli kasvandik, annab oma õpetajale väärika ajaloolise koha eesti venekeelse nüüdis­kirjanduse tekkeloos. Ja see tekke­lugu on omakorda tihedalt seotud Kotjuhi aktiivse loomingulise tegevusega.

Niisiis visandab „Isamaa ja emakeele vahel” tulevastele uurijatele ja ka lugejatele eesti venekeelse kirjanduse arenguloo kolmes etapis ja seostab iga etapi ühe olulise nimega: Sergei Issakov tagab seose sõjaeelse vabariigi venekeelse kirjandusega, Boriss Baljasnõi paneb nii teoreetilise kui ka praktilise aluse noorte autorite tegevusele ning Igor Kotjuh tegeleb kirjandusega lausa kolmel moel, olles nii kirjanik kui ka tõlkija ja kirjandusteadlane. Eesti venekeelse kirjanduse arengust annab märku ka küsimus, mille Kotjuh asetab oma teksti pealkirjaks: „Eesti venekeelne kirjandus: kas osa eesti või vene kirjandusest?” (Lk 60) Ta pakub sellele mõtlema panevat kahetist vastust: kui vaadata eesti kirjandusloo raamatuid (aga ka koolikava), siis eesti venekeelset kirjandust on jätkuvalt käsitletud kui võõrkeha, kuid aktiivses kirjanduskriitikas paistab seevastu suur eesti arvustajate huvi kohalike venekeelsete teoste vastu. Kotjuh toob paari autori retseptsiooni näitel välja nn nimede pilve ehk kriitikute poolt esile toodud eri kirjanike vahelised seosed ning osutab asjaolule, et sellega lülituvad nii tema kui ka P. I. Filimonovi ja Andrei Ivanovi raamatud eesti kultuuri konteksti. Samalaadsetest tendentsidest ja teatrite­vahelisest koostööst kirjutab kogumikus Madli Pesti ning mõlemad käsitlused toetavad teineteist väga hästi. Institutsionaalne kord on oma olemuselt aeglasem ja konservatiivsem kui kriitika, seda näitab väljendusrikkalt poleemika Andrei Ivanovi romaani „Peotäis põrmu” kulka proosapreemiale mittenomineerimise ümber, kuid ükskõiksus ja mõistmatus, millest kõneldi 2000. aastate alguses, on asendunud uudishimuga ja sisemise vajadusega arvestada venekeelse kirjanduse edusamme just eesti kultuuri­sfääri sees. Ja tegu ei ole puhtalt „eestistusega”, masinliku üleminekuga, vaid palju peenema, variatiivse ja intrigeeriva olukorraga, mille uurimine on suunatud tulevikku.

Kogumikus on käsitletud erinevaid autoreid, kelle hulgas on Jelena Skulskaja, Gohar Markosjan-Käsper, P. I. Filimonov, Enn Vetemaa, Jaan Kaplinski ja terve rida vähem tuntud kohalikke venekeelseid luuletajaid, kuid kõige olulisemad tänapäevase eesti venekeelse kirjanduse arengu ja tuleviku seisukohast on Igor Kotjuh ja Andrei Ivanov. Nii nende looming kui ka elulised vaated pakuvad kogumikus põnevat kontrasti. Eestivene kirjanduse subjekti käsitledes kõneleb Aija Sakova kahest olulisest suunast. Üks on seotud rahvus­ülesuse mõistega, „mis ületab ühe rahvus­riigi või rahvuskeele piire, rõhutades selliselt millestki väljapoole ja üle jäämist” (lk 124) ning mida Eneken Laanes ja Daniele Monticelli on seostanud eraldatusega, võõrandumisega „kodust kui poliitilisest ja kultuurilisest nähtusest” (lk 122). Seda võiks omakorda geneetiliselt siduda Irina Belobrovtseva uuritud kultuuritrauma ja Juri Lotmani miinusvõttega, mis tähendab „mingi elemendi puudumist seal, kus ta peaks olema” (lk 52). Niisuguse väljapoole pürgiva positsiooni väljendajana näevad uurijad Ivanovi tema universaalse kodutuse ja põgeniku motiiviga, aga laiendavad seda ka kogu eesti venekeelsele kirjandusele. Sakova polemiseerib selle arusaamaga ning toob teise suuna näitena Kotjuhi loomingu ja tegevuse: tema jaoks on „kuulumine ääretult oluline ning kuulumine just Eestisse kui kodumaale” (lk 123). Ka kogumiku pealkiri „Isamaa ja emakeele vahel” on tsitaat Kotjuhi luuletusest „Usaldus­liin”. Kuid see nende vahel olek ei ole painajalik, vaid pigem vabastav ja rikastav, soosib hübriidsust ja muutlikkust. Lotmani miinus­võte asendub Homi Bhabha kolmanda ruumiga, paigaga, kus „teise kultuuri taustaga isikud peavad läbirääkimisi oma päritolu kultuurist ja asukohamaa kultuurist kerkivate väärtuste, ideede ja kultuuripraktikate üle ja tõlgivad neid ühest teise” (lk 125). Need kaks suunda, mille jälgi on Ivanovi ja Kotjuhi loomingus, määravadki eesti venekeelse kirjanduse tänapäeva, aga ka tuleviku.

Loomulikult on eesti venekeelsel kirjandusel veel arenguruumi. Selle vastu tunneb huvi kriitika, kuid paljude kohalike lugejate jaoks, olgu nad eestlased või venelased, on see avastamata maa, mille olemasolu nad ei oska isegi aimata, eriti kui üldine lugemishuvi langeb. Eesti venekeelse kirjanduse institutsionaalne positsioon (on ta subkultuur? Eesti kultuuri osa? Ebamäärane hübriid?) ja selle kajastus kirjandusloos, nomineerimise poliitikas või õpikutes ei pruugi lähitulevikus paraneda. Eraldi uurimist vajaks ka Ukraina sõja mõju, mis võib nii peletada lugejaid venekeelsetest tekstidest eemale kui ka omamoodi tõhustada uuemaid kirjanduslikke algatusi Eestis, näiteks ukrainakeelseid, või kokku tuua uut publikut. Eesti venekeelses kirjanduses on vaatamata autorite ja vastukaja rohkusele, mida tõendab valikbibliograafia kogumiku lõpus, ikkagi vähevõitu aktiivseid kirjanikke, samuti on aeg koolitada uusi tõlkijaid ja autoreid. Tuleb ka arvestada, et kirjandus pole lihtsalt üksikud ja andekad kirjanikud, vaid traditsioon, mille määramiseks ja kujunemiseks on „Isamaa ja emakeele vahel” andnud suure panuse. Kuid selle kirjanduse elujõulisus, seosed eesti kultuuriga ei ole ainult autorite, tõlkijate, kriitikute ega teoreetikute teha. Ehk võiks alustada kõige lihtsamast: miks mitte valida oma järgmiseks öökapiraamatuks midagi eesti venekeelsest kirjandusest?

Kadri Kõusaar plaanib sõita Tartu taha, et teha Jaan Kaplinskiga Eesti Ekspressi Areeni lugu. Hoolimata Kaplinski pisukesest puiklemisest sõidabki ning jääb Kaplinskiga kirjavahetusse 14 aastaks ja paneb kirjadest kokku raamatu.

„Mina ja Kaplinski” fenomen?

Mitte ainult. Mõlemal on teineteist vaja. Kaplinski kirjutab otsesõnu, kuidas on vaja ema kuju ja naise kuju veel õige mitmes võtmes. Kõusaar ei ole sel teemal nii otsene, aga kui mõtlen tema korduvalt refereeritud suhtele Hans H. Luigega, siis ehk on ikkagi mingit kuju vaja. Mentorit? Isakuju? Tarka vana meest?

Kõusaar võlub Kaplinskit noore erudeeritud tüdrukuna, kes tsiteerib Pessoad, Bukowskit, zen-budiste, paljusid. Vaba assotsiatsiooniga meenub Tammsaare „Kuningal on külm”. Ka hillitsetud Tammsaare ihaldas noore neiu pooldavat hinge­soojust. Muhedalt võttes: Tammsaare pidas end kuningaks, kel on paraku külm, ja miks ka mitte. Ka Kaplinskil on luuletus „Üks kuningas oli kord maata”, kus kuningas ei saa maad, trooni ega krooni, aga ­surres saab need ometi kõik. Ja ehk on seegi kuningas Kaplinski ja tekst prohvetlik.

Kui ütlen Kroonika, kas siis raamat on kollane? Ei ole ja on. Kaplinski pihib, et ta mõtted Kõusaarest pole vaid platoonilised. Räägib prostituutidest ja meeste vajadusest ja et prostituudid naudivad tihti oma elu (ühe Tai tüdruku raamatu põhjal). Samal ajal jääb suhe platooniliseks. Kuigi kohtutakse korduvalt. Kaplinski maa­kodus, Kõusaare kodus Pärnus. Ja Kaplinskil on teised suhted, Kõusaarel sel perioodil Alaska karukütt Thor, kellega Kaplinski samuti kohtub ja kellele sooje tervitusi saadab. Ei ole Kroonika? Kõik on soft ja hillitsetud, kultuurne.

Meeldivalt on Kaplinski ja Kõusaare läkitused erineva ja eri suuruses kirjaga (Kaplinskil on kiri suurem! Ma pole ­kindel, kas ta eluajal oleks sellega soostunud). Kujundaja Jan Garshneki nõks teha tekstid selgelt eristuvaks on hea, sest raamatut tahaks sirvida siit-sealt ja haarata kohe, kes kirjutab. Kuigi piisab ka paarist lausest, et mõista, kelle jutt jookseb. Kui Kaplinski ei tsiteeri pea kedagi (taoismist küll räägib, aga samuti otseste tsitaatideta), siis Kõusaare tekst kubiseb tarkadest viidetest, ­millele Kaplinski siivsalt kaasa ­kiidab ja kummardab noorukese Kõusaare suure eruditsiooni ees – puistata ühes lauses ­Pessoad, teises Bukowskit.

Kas kirjutajad on edevad? Ei oska öelda. Ometi on juba esimese kolmandiku pealt selge, et vähemalt Kõusaar loodab, et asjast tuleb raamat. Ja tundub, et kui raamatu jagu kirjavahetust on valmis, siis kirjavahetus vaibubki. (Vahest olen ülekohtune ja Kadril tuli lihtsalt uus suhe ja lapsed ja elu sõitis sisse.)

Kõige selle juures on kroonikakirju lugeda huvitav ja hariv. Saab ülevaateid kultuurist ja kahe olulise kultuuriinimese maailmapildist, mis suuresti kattuvad. Väikesi lahknevusi on islami ja judaismi (semiitide) asjus: kui Kõusaar võib olla ­Iisraeli suhtes kriitiline, siis Kaplinskil lööb välja juudi veri, mis on pisut humoorikas, aga samal ajal igati tõsiselt võetav.

Möödaminnes tuleb esile kurioosumeid. Kaplinski võib oodata tormi, hävingut, põlenguid, purustusi. Ja ilmselt ­vabaneb koormast, kui sellest räägib. Kõusaar kirjutab oma paanikahoogudest (­ülikontrolliv ja rahulik filmilavastaja Kõusaar!). Arutletakse kultuuriinimeste üle, kellele imponeerisid natsid (­Heideg­ger, Cioran), ja jäädakse nende suhtes kõhklevaks.

Aastatepikkuse kirjavahetuse jooksul reisivad mõlemad laialt üle maailma. ­Kõusaar Iisraelis, Uus-Meremaal, Gazas, Alaskal. Kaplinski näiteks Peruus, Portugalis, Achilli saarel Iirimaal, Itaalias, Hispaanias jne. Ja igalt poolt kirjutatakse ­teineteisele. Armastuskirjad! Võin nii südamerahuga öelda. Kuigi Kaplinski kirjutab siiralt ka oma eesnäärmeoperatsioonist ja seksuaalsusega seotud komplikatsioonidest. Respekt! Kroonikas voodisse siiski ei jõuta, asi jääb poole vinna peale, aga see hoiabki teksti triklil.

On koloriitseid kurioosumeid ja mul on hea meel, et Kõusaar on taolised sisse jätnud (kunagi nudis totaalselt siledaks intervjuu, mille tegin temaga Teater. Muusika. Kinosse ja millest sai Kõusaare ­PR-tekst, aga tühja kah). Nii räägib Kõusaar, kuidas ta pidas kõne presidendi kutsel roosiaias, aga see sattus ajale, kui näljased kultuuriinimesed lasti söögi-joogi kallale ja keegi ei kuulanud Kõusaare ettevalmistatud kõnet. Rahvas tuli kutsuda korrale ja kui vaikus matsutades ja klõnksates saabus, esitas Kadri oma teksti uuesti. Filmilik! Ja lõbus, kuigi Kõusaar kujutab ennast ohvrina.

Kaplinski vahetab oma telefoninumbri, et meedia teda ei tüütaks igasugu kutsetega paneelidele ja konverentsidele ja jumal teab kuhu. Kaplinski ei taha enam lugeda kirjandust, kui üldse veel midagi, siis populaarteadust (meenutab mulle vana Sass Suumanit, kel oli sama jutt). Kaplinski võiks Portugalis elades ise ette võtta reisid Hispaaniasse, aga ta ostab paketid, mis on kallimad, sest siis ei pea ise logistikaga jamama – ei viitsi enam. Kroonikalikud detailid, samas kõnekad.

Kaplinski kirjutab neegritest, sest sõna mustanahaline on talle vastik. Pajatab sellest, kuidas seks ja usk on paratamatult seoses. Arutleb, milline on naise jaoks õige mees! Ja annab Kõusaarele selle kohta soovitusi. Samal ajal igatseb ta ise naist – Kõusaart. Eks Kaplinskigi ole feminist, nagu ütles enese kohta Mati Unt. Ühe sõnaga – paradokside ja kurioosumite puudust pole. Saab muiata või naerda, aga nutta mitte. Kuigi nüüd teame, et Kaplinski haigus ja surm kummitavad ridade taga. Nii on Zhuangzi ja taoismi kõrval juttu ka eutanaasia võimalikkusest.

Väike tähelepanek veel. Kaplinski tekst jookseb ludinamalt ja on välja paiskunud hingest, läbimõtlematu ja samal ajal selge. See reedab suurt kirjutamiskogemust. Kõusaare laused on mõneti mõttetihedamad, külluslikumad. Kumb on parem? Hingestatud easy reading või tihedus ja tsitaadirohkus? Ei tea.

1960. aastate Prantsusmaal esile kerkinud eksperimentaalse OULIPO liikumise juhtfiguuri Georges Pereci suurromaani järelsõnas kirjutab Anti Saar, et „kirjelduste ning pajatuste kergus ja sundimatus viib mõttele, et ehk on kirjutaja enesele reegli andnud selleks, et oma loomingulist vabadust veelgi suurendada, et ülendada oma vabadus teatavaks tunnetatud paratamatuseks. Teisisõnu: Perec pole vaba valima, mida või kuidas kirjutada, kuna tema vabadus on tugevam: ta on vaba ka valikutest, valikukohustusest kui sellisest.”¹ Mõttekäik meenutab kangesti tõlkijat, kes pikkamisi sammub ja kelle vabadus avaldub rangelt ette antud tekstitrajektooril. Paar lehekülge hiljem laiendab Saar sisemise vabaduse tõukepunkti: „[---] on ju üldteada tõde, et head vabavärssi kirjutada on raskem kui riimluulet; et kirjand sünnib kergemini etteantud kui „vabaks” jäetud teemal; ning et isegi rääkida seda, mida sülg suhu toob, pole kaugeltki nii lihtne, kui kõnekäänd arvata laseb.”² Reegel tingimata ei piira ega kammitse, vaid võimaldab, lubab, vabastab, paneb aluse kirjelduste ja pajatuste kergusele.

Muist Anti Saare „Sõnaraamatu” vabastavatest reeglitest sõnastatakse raamatu hakatuses: „Sõnaraamatu 123 sissekannet on koostatud kümne seansi jooksul, millest igaüks vältas kümmekond päeva. Tekstide kirjutamine allus rangetele reeglitele. Iga päev kindlal kellaajal saatis sõnaandja autorile ühe vabalt valitud (nimi)sõna, mille kohta autor kirjutas 15 minuti jooksul kõik, mis talle esimesena pähe tuli. [---] Tagantjärele tohtis korrigeerida ainult trükivigu ja väiksemaid keelelisi apsakaid.” (Lk 5) Arvestades, et kõik „Sõnaraamatu” tekstid meenutavad proosaluulepalasid, võib nii sisulisi kui ka vormilisi sõnastamata reegleid olla teosel veel terve hulk.

Iga ilukirjanduslik teos põhineb – kas või varasemat eitades – žanrikonventsioonidel, ajapikku kujunenud reeglitel. Kreeklastel näiteks puuduski termin kunsti ja käsitöö eristamiseks: poeesia kujutab aristotellikus tähenduses käsitööd, poiesis’t ehk millegi valmistegemist. On hulk nõudeid, tööriistakast ja voilà – ongi belletristika! Paljud kirjanikud seavad endale aja- ja/või ruumipiirangud, aga enamasti hoitakse need enda teada. Dovlatov vist kirjutas kuidagi nõnda, et iga sõna lauses algas erineva tähega, Kross kirjutas iga päev vähemalt ühe lehekülje. Kõigele lisaks leidub Midaseid, kes toimetajaid ligi ei taha lasta – kõik, mis sülg suhu toob, muutub puhtaks kullaks.

Teine lugu on selgesõnaliselt määratletud para- või metatekstidega, mis kitsendavad ja seeläbi ka avardavad tähendusvälju, äärmisel juhul vabandavad välja kunstilise taseme, annavad vastutuse ära. Reegel muutub tähtsamaks kui (ilu)kirjanduslik sügavus. Reeglid võivad lämmatada, muutuda kurnavaks. Kas keegi teab, millest Perec ilma e-täheta kirjutas? Ja no mida te topite neid A4 pabereid näituse seinale, laske teosel enesel kõneleda! See on kontseptuaalse või situatsionistliku kunsti lõputu vaidlusküsimus. Nagu nähtub „Sõnaraamatu” retseptsioonist, siis eksplitsiitselt sõnastatud kontseptsioonil on harukordselt ligitõmbav jõud: põhjalikult on arutletud raamatu kui kontseptuaalse akti eripära ja olemuse üle, aga tekste endid pole lähemalt vaadeldud.

„Sõnaraamatu” reeglid näikse esma­pilgul vastanduvat ilukirjanduse tuumale – määratletud on ajaraam, loobutud on vastutusest valida teema, samuti õigusest tekstiga edaspidi tööd teha. Nende tingi­muste võlu seisneb asjaolus, et me kõik oleme samalaadse olukorraga kokku puutunud. Kui mitte hiljem, siis vähemasti koolipingis, kus selline dünaamika – õpetaja määrab teema, õpilasel on aega nt 15 minutit kultusteose valmisvorpimiseks – on jõle eluline paratamatus. Koolis on tegu aga pedagoogilise protsessi või vähemasti selle imiteerimisega: eesmärk on õpilase areng. Anti Saar mu meelest selles raamatus ei arene, ta valdab alažanri juba algusest peale. Olgugi et sissekanded pärinevad aastatest 2014–2022, murrangut teose vältel aset ei leia. Lähemal vaatlusel võib leida siiski rõhuasetuste muutusi: näiteks süveneb vahepeal isiklik mõõde.

Saare suutlikkus kirjutada sedavõrd pika (pea kümme aastat) ja sedavõrd lühikese (veerandtund) aja vältel stabiilselt kõrgel tasemel on muljetavaldav. Sestap oleks täiesti võimalik mängida ignoranti, pigistada silm kinni ja lugeda „Sõna­raamatut” n-ö puhtalt lehelt. Säärasel juhul võiksid tekkida seosed mitme sarnaselt struktureeritud teosega, kus lühiproosapalad avavad mõnd sõna, mõistet. Esimese hooga meenuvad Hando Runneli „Mõõk ja peegel” ja „Väravahingede kriiksumist kuulnud”, Mati Undi argimütoloogiad või, ma ei tea, kas või Hasso Krulli „Tänapäeva askees”, Janar Ala „Ekraanirituaalid” ja Roland Barthes’i „Armudiskursuse fragmendid”, mis peagi ilmub Saare tõlkes eesti keeles. Selline lugemisviis jätab kahe silma vahele aga raamatu soovi olla kontseptuaalne – paratekst on naelutatud sissepääsuväravale.

Mida „Sõnaraamatu” paratekst võimaldab? Näiteks sedastada filosoofiliselt laetud tõdemusi, kartmata, et mõtte­käikudel on liigkõrge pretensioon. Või võtta laia fookusega ühiskonnakriitiline hoiak. Nii võrsub lapsepõlvemälestusest ­mõtisklus majanduskasvu üle: „Hulk aastaid on möödunud, ent majandusel kui sellisel on minu jaoks ikka pisut selline lootusetu ja viina­aurune hõng. Kas majanduskasvu doktriinil on üldse õigustusi peale selle, et maailma rahvastik kasvab?” (Lk 13) „Sõnaraamatule” on omane muhe, paiguti irooniline, aga läbivalt eluterve hoiak. Kohati hakkab kõnelemise viis meenutama Alvar Loogi barokseid olustikukirjeldusi. Paratekst võimaldab seeläbi kõrvutada argiste seikadega traagilisi teemasid. Kohkusin suisa, kui hakkasin kokku lugema, kui paljudele süngetele ajaloosündmustele Saar osutab. Näiteks küüditamine („Siber”) ja Estonia hukk. Viimane toob Saarele meelde mälestuse bussipeatusest ja seejärel hoopis kopamees Pauli, kes napsusena traktori Emajõe põhja ajas („Visiir”). Ikkagi humoorikas kõverpeegel.

Seoseid Pereci kirjutamislaadiga on Saarel omajagu. See ilmneb kas või prantsuse kultuuri n-ö sinatamises. Üksnes franko­fiil võib kirja panna laused, nagu „Pikki tunde olen ma veetnud Tartu Kunsti­muuseumi viltuse maja teise korruse keskmises saalis sealset mosaiik­põrandat imetledes” (lk 70). Nagu Perec, üritab ka Saar paberit, mille ühel poolel tähistaja ja teisel tähistatav, pöörata Möbiuse leheks, temagi polemiseerib lingvistilise tähistamise võimalikkuse üle, temagi jaoks on kirjutamine viis pääseda keele rasketest ahelatest. „Sõnaraamatus” materialiseeritakse sõnu, aga neid ei üritata tähendusest vabastada: sõnad on küll pelgad asjad, aga neist ehitatakse üles ühe looja mõttemaailm.

Ühesõnaga, võrreldes teiste Saare teostega tingib paratekst „Sõnaraamatu” tugeva autobiograafilisuse – esimesed tekstid ilmusidki päevikurubriigis. Saare hõllanduslik pilk tõukub sageli lapsepõlveseikadest, noorusajajuhtumitest. Ta oleks nagu psühholoogi kabinetis perekonnapilti joonistav rõõmus laps, kelle šedöövrilt võib välja lugeda nii mõndagi. Raamatu jutustaja näib kandvat Anti Saarega sama aadressi, temagi on „suur tööinimene”, „veendunud modernist”, „maapoiss”, nagu selgub raamatust. Selgub seegi, et jutustajat iseloomustab paranoiline kirg väikeste ja eri­päraste objektide vastu (nt vapsikupesa). Ta on ehitusmees, sest ainult ehitusmees võiks alustada luuletust lausega: „Au insenerile, kes mõtles välja need pisikesest splindist või silmusest avatavad kilu­karbid” (lk 37). Leidub tekste, kus kasutatakse traditsioonilise autobiograafia poeetikat: „Sel teemal on ülikooli aegu ka palju nalja saanud. Enam-vähem ülepäeviti einestasime jõukate õppelaenuritena vastavatud Aasia restoranis Tsink Plekk Pang – kogu trendi­teadlik noorsugu käis seal toona nuudleid luristamas ja reedeõhtuti house’i kuulamas.” (Lk 61) Tegu on ühe põlvkonna elutunnetusega, raamatuga, mis toob olevikku mitmekümne aasta vältel kogetu.

Enamik osutustest on tuntud olukorrad, sündmused, seigad, objektid („Viimne reliikvia”, Nossovi Totu ja Reinla Pätu jne), mis põimitakse keerukama poeetilis-lingvistilis-semiootilise kihistusega. Kui aasta­vahetusel presidendi kõne järel ei lastud riigihümni, siis paneb see Saare mõtlema: „Või on inimesi, kes tõesti hümni aasta­vahetusel harduses ootavad, kelle jaoks on selle ärajäämine sama suur krahh nagu bussi kõrvaldamine liinilt, mis peaks neid hommikul tööle viima? Ma ei tea.” Edasi liigub ta aga iseenda juurde: „Ma ei suuda nii sümboolsel tasandil mõelda ega tunda. Olen ma sellepärast metslane? Vaevalt küll, sest põlisrahvastega võrreldes on meil sümboolselt kodeeritud kombeid palju vähem. Mis ma siis olen? Aga mis ma olen?” (Lk 42)

Lastekirjanikule kohaselt on autor tundlikult teadlik adressaadist. Näiteks palas „Tramburai” kirjeldatakse tava­pärast pidu, mis peaks looma tugeva ühisosa kõikide nooruses Tartu pidudel käinutega. Tähelepanuväärne, kuidas üldine, stereotüüpne vaheldub konkreetsega, kui detaili­tundlik on Saare jutustamise ja kirjeldamise oskus: „Harilikult saab praktiseerida võõrkeeli. Mitmetist suhtumist tekitavad inimesed, kes paljastavad tantsides ülakeha; alakeha paljastamine põhjustab harilikult halvakspanu. Keegi röögib laulda ja sunnitakse vait. Keegi pihib rõdul. Koer kardab ja on pakku läinud. Esineb poolavalikku seksi. Andrus oksendab topsi. Harilikult saalib ringi mõni tüdruk, kes ripub kordamööda kõigi kokkutulnute kaelas ja sisendab neile, kui suur rõõm on tal neid tunda. Juhtub, et mõni purukaine inimene jääb lõpuni ja ei ärata teistes pisimatki pahameelt! Väga harva meenutatakse lapsepõlve. [---] Järgmisel pärastlõunal minnakse valesti kirjutatud sildiga prantsuse kohvikusse Hilise Ärkaja hommikusöögile.” (Lk 14)

„Sõnaraamatu” võlu ilmneb iseäranis siis, kui käsitleda jutustajat kirjandus­tegelasena, kes on pandud piirsituatsiooni, ning elada kaasa tegelase rännakutele, mõelda kõigele kui teadvusevoole. Nii muutuvad kõige olulisemaks üleminekud ühelt osutuselt teisele. Saar laotab nimelt kõikvõimalikud ajad ja nähtused ühele tasapinnale. Sageli kulgeb trajektoor minevikust olevikku, sealt üldisesse ajatusse ja tagasi minevikku, objektist isikliku või ühiskondlikuni – justkui iga mõtte või osutuse asemel võiks olla mis tahes teine, aga samal ajal on tegu ainuvõimaliku väljendusega.

Saare assotsiatsioonipõhise liikumise avamiseks toon juhusliku näite raamatu algusest: „Aed”. Kuna eelmine tekst pajatab triipudest, siis seostub ka aed kõigepealt triipudega, edasi pakutakse välja aia eri tüübid, seejärel liigutakse aia ja piiride erinevuse juurde, siis aia ja aiataguse erinevuse määratlemisse. Selgub, et aias kasvab muru, aga aia taga kastehein. Kastehein toob meelde Koidula „Kodu”, mis tekitab omakorda mõtte, et lapsed jooksevad heinas „miskipärast just põlvili, nagu oleks neil jalad põlvist saadik maha võetud. Niimoodi köntidel on raske joosta.” (Lk 9) Siis jõutakse tupikusse, alustatakse uut teemat: õunapuud. Pärast õunapuid meenub jutustajale aiatemaatika, meenub Vladislav Koržetsi „Aed”. Lõpuks jõutakse isikliku tasandini: „Millalgi tundsin selle lauluga, nende sõnadega ääretut lähedust. Nüüd nii väga enam mitte, vist õnneks.” (Lk 9) Sageli jutustatakse aga lihtsalt mõnest huvitavast seigast või mõttest, avatakse mõnd fenomeni uudsest küljest, vahel on sissepääsuväravaks teemakäsitlusse hoopis ekfraas („Pilt”).

Ennekõike kulgeb „Sõnaraamat” terminite ja mõistete, tähistaja ja tähistatava vahelises pingeväljas. Autor on siiski semiootik ja tõlkija. Anti Saar näitab meile sõna ennast, selle kõla, kuju, laotab lugeja ette erisugused subjektiivselt laetud tähendusmustrid, homonüümiapõhised keerdkäigud. Sageli algab tekst just etümoloogiast, sõna kõlast või kujust, vahel püsib kogu tekst tähistajatasandil. Vahel kohtab humoorikaid seoseid, vahele­põikeid, mis tuttavad Saare lasteraamatutestki (nt „Nina”). Aga see kõik pole niisama tilu-lilu, vaid tõsine küsimus. „Minulgi on tekstuur, ja on tekst, mida ma kasvatan, üritades ikka, et süü ilusti nähtavale jääks. Süü on tähendus pluss liigendus, semantika ja süntaks, ilma nendeta tekstuuri ei moodustuks.” (Lk 52) Ja veel: „Ilus, jah, ilus on uskuda sõnade kõlasse, eladagi vaid selle nimel, töötada välja päris isiklik sõnavara, milles surmatunnil saaks asjakohaselt hüvasti jätta” (lk 47). Sellega on vististi seletatud ka arvustuse pealkiri. Ah soo, huvitav oleks teada, mida kirjutaks Saar 15 minutiga sõnast liiderlik.

 

Karl Eduard Söödi (1862–1950) „Mu laulud, mu veikesed laulud” koondab kõiki Söödi luulekogudes ilmunud luuletusi ja natuke on otsitud lisa avaldamata käsi­kirjadest. Söödi puhul oli see kindlasti vajalik tegu, sest tema viimane korralik ülevaate­kogumik jääb enam kui 80 aasta tagusesse aega: selleks on 1942. aastal ­Tartus ilmunud „Kogutud luuletused”. Vahepealsel ajal on ilmunud „Valitud ­luule­tused” (1946), mikroskoopiline valimik „Väikse luuleraamatu” sarjas (1968) ning viis lasteluulevalimikku, lisaks paguluses koondkogu „Elurada” (1951). Kiiduväärselt on värskesse kogumikku pandud ka Söödi lasteluule, nii et nüüd on kõik tõesti koos. Kahju, et avaldamata käsi­kirjadest ei otsitud lisa julgemalt, sest nagu järel­sõnast selgub, neid arhiivis on, aga vast üritas koostaja hoida künnise taset.

Võtkem Söödile lähenemiseks tsitaat Tuglase kirjast Adsonile 1922. aastast, mil tõusis päevakorda Söödi juubeliks artikli kirjutamine. Tuglas on selleks valmis, kui saab küllalt materjali ja suudab kirjatöö ette võtta. Siis lisab ta: „Ja eriti juubeldada ma teda ju ei või. Käib yle mu tahtmise. Kuid igatahes ei hakaks ma teda ka juubeli puhul just maha tegema, vaid kirjutaksin pääasjalikult Sööti mõjust ligi 20 aastat tagasi. Siis oli moment, mil ta ometi oli meie „kõige parem luuletai” – kõik teised olid nimelt veel sandemad! [---] [Aleksis] Kivi pyhitsemine oleks mulle 1001 x lähem kui Sööti juubel.”¹

Niisiis oli Söödil olnud – Tuglase hinnangul – eesti luuleloos oma hetk, momentum, mis jäi vahetult Noor-Eesti ja Gustav Suitsu esilekerkimise eelsesse aega. Sööt oli seal „kõige parem luuletai”, reservatsiooniga, et kaasaja kõrgeimgi tase oli tegelikult madal. Sööt ei olnud sel hetkel suur mitte niivõrd enese headuse tõttu, kuivõrd põhjusel, et kõik teised olid temast veelgi halvemad. Nii leidis Tuglas, kaanoni­määraja ning hea maitse valdaja. Loomulikult saab talle vastu vaielda, tema seisukoha ekslikkust näidata, kui oleks midagi, millega näidata. Olles Söödi tellise kõik luuletekstid läbi lugenud või vähemalt üle vaadanud, pean nentima, et pigem jätaksin seekord kehtima Tuglase hinnangu, täpsustades seda pisut. Ääremärkusena lisan üllatunud küsimuse: kas ka samal ajal luuletanud Juhan Liiv oli siis Tuglase meelest Söödist tõesti „veel sandem”?

Tulles Tuglase juurest hilisemasse aega – mida võiks nüüd Söödi kohta öelda, lisaks sellele, mis öeldud? Luuletusi kirjutas ta juba 1880-ndate keskel ja tegi seda kuni elu lõpuni, tema seitse algupärast kogu on ilmunud ajavahemikul 1890–1937, lisaks 1923. aastal ilmunud lasteluule kogu „Lapsepõlve Kungla”. Üldistavalt võiks Sööti kui luuletajat ning samuti tema luuletajamina iseloomustada järgmiselt: asjalik, rahulik, realistlik, tundlik, võitlev, ilmalik, rahvalik, eestimeelne, lihtne.

Enam kui kuue kümnendi jooksul muutus Söödi värss, selle stiil ja sisu kokku­võttes üsna vähe, eriti ühetaoline püsis see esimese viie kogu lõikes, s.o 1890–1903, ent ei teinud ta mingeid ootamatuid pungestusi hiljemgi. Aga võib märgata huvitavat asjaolu: Söödi luuletuste eesti keel püsib kaasas eesti keele üldise arenguga ja tema luule intellektuaalne mõõde areneb alates Noor-Eestist teatud mõttes kooskõlas uute luuletajate tipptasemega. Näiteks võiks justkui hoomata ilmasõja ajal kirjutatus pisut Suitsu mõjusid, hiljem siurulaste, eeskätt Underi ja Visnapuu kultiveeritud värsikultuuri mõjusid, arbujate päevad mõjuvad innustavalt ka Söödile.

Söödi luules on kindel märksõnade ja motiivide süsteem, mis moodustab üpris tervikliku aegruumi. Ma nimetaks seda Söödi kosmogooniaks. Tuginedes läbi­vatele ja rõhutatud märksõnadele ja motiividele, visandaksingi järgnevalt Söödi kosmogoonia.

Luuletuste ruum on Eesti, mis on isamaa. Siin elab sugurahvas. Väljaspool Eestit eksisteerib väga vähe, viiteid teisele poole rahvuspiiri on napilt: Soome, Petseri, Liivi rand, Siber, Balkan, „Helvetsia”, „Saamara”, „Buurimaa”, Preisimaa, „Golgata”. Kuskil kaugel on mereveed.

Eesti on siiski ainult osa isamaast, terviklik isamaa on Tsaari-Venemaa, vähemalt Söödi luule algperioodil. Eesti paleus on priius ja õnn, lausa õitsev õnn, tundmata pole lootus, siin elatakse kotka kaitsel – algselt tähendas see kotkas tsaarivõimu, kuid ühes 1921. aastal kirjutatud luuletuses võrreldakse kotkaga juba Eesti vabadust (lk 378). Vahel peetakse suurel isamaal sõda. Eelistatuim relv on meie kandis siiski vaimu­mõõk.

Eestis on ruumi keskmeks maa, vastandina linnale. Linna peaaegu ei ole – peamiselt võtab see korraks mingi häguse kuju siis, kui on laulupidu või väljanäitus. Ka elab kindlasti just linnas miljonär, kellega ennast ühes luuletuses võrreldakse. Söödi esimene korralik linnateemaline luuletus on „Hämarus” alles 1921. aastal ilmunud kuuendas kogus „Kodu” (lk 393). Seal­samas esineb esimene viide kaasaja tehnilisele ja teaduslikule progressile, kui luuletuses „Mina” tehakse juttu „atoomi-ilmast” (lk 406). Kuid kohe naaseb Sööt arhailiste, turvaliselt tuttavate riistade ja töövõtete manu.

Maal on vain, niit, muld, salu, kivi, põld, mets, metsatee, karjarada, karjatee, koppel, oja, soo, nõmm, aas, mägi, allikas, küla.

Külas on hoonestuseks isamaja, kodu, talumaja, veski, sepapada, ahjuvare, kaev, lauavabrik. Isamajas on kätki, kodukolle ja aed. Küla vahel kõnnib peale muude ameti­meeste ka postimees, külas tegutseb pudrujahumölder.

Etniline keskkond Söödi kosmogoonias on väga homogeenne, mõis, härra ja parun ilmuvad alles 1921. aasta kogusse. Venelaskonnast pole üldse juttu. Tundub, et Sööt oli luules ettevaatlik mees, riske ei võtnud.

Maakeskkonna taimeriigis kasvavad rohi, lill, lilleke, kastehein, orjavits, karuohakas, kask, vesiroos, kuusk, remmelgas, leinalepp, ellerhein, hauaroos, tamm, rukkilill, toomingas, rukis, nisu, järveroos, sõnajalg, mimoos, roos, kullerkupp.

Väga mitmekesine on lindude ja teiste lendajate riik: lind, linnuke, „ööpik”, laulu­rästas, künnilinnukene, lepalinnukene, vihma­kull, tuike, liblik, mesilind, kägu, kurg, vares, lõoke, ronk, kotkas. Kuulsaim neist on must lind. Neljajalgsed pole ligi­lähedaseltki samal määral esindatud.

Maa kohal kõrgub taevas, kus on päike, kuu, täht, täheke, pilv. Hiilib hämarus, laskub pimedus, tõuseb koit.

Aastaringis on kevad ja talv, aga peamiselt sügis. Suvi jääb aimatavaks.

Selles rustikaalses ruumis elab ja vaatleb ümbritsevat mees, ka isa, poeg, vennakene, peiukene, kes võtab enamasti sõna minavormis. Temavormis meeste nimed on näiteks Andu, Juku, Karja-Jaan, Tõistre-Nanna, Jass, Jaak, Möldri Mikk, Juhan, Toomas, Peeter. Mehe orbiidil on palju naisi. Naiste nimed on näiteks Mann, Helmi, Anna, Leeni. Naine võib olla ka neiu, neiuke, neiukene, õde, õeke, õekene, külapiiga, peretütar, tütreke, mõrsja, eit, vanaeit. Mehel on emake. Minevikku jääb lapsepõlv.

Mehe ja naise vahel on arm, armastus, võib toimuda ka musu, isegi „suutelemine”. Sellega kehaline armastus piirdub, kuni 1921. aasta koguni „Kodu”, kus luuletuses „Üks kosilane” õhutatakse naist tulema „kuumalt ja paljalt” (lk 394). Aga kohe taltutakse.

Inimolend selles kosmogoonias on keha, mille osadeks on suu, silmad, huuled, põu, rind, süda, veri, käsi, hing, juuksed, jalad. Silmadest tulvab silmavesi, pisar, põhjustajaks nutt. Nutmist on ses maa­ilmas palju.

Keha katab kuub, kehas on haav ja seda rusuvad valu, piin. Eriti on haavad põues. Haavu on väga palju ja need on väga sügavad. Keha lõpuks on surm, mis võib esineda ka personifitseerituna. Surma läbi teinud keha pärivad kalmukamber, kalm ja haud. Mahajääjat valdab lein. Söödi kosmogoonia kalmuaed on tohutu ja lõputu. Kõige püham on seal ema haud. Nagu suurtel eesti romantikutel (Koidula) kombeks, annab Sööt juhiseid oma põrmuga ümberkäimiseks („Kartus”, lk 269).

Inimolend rändab, hulgub. Tema ees on ikka ja alati rada. Kostavad viiul ja kannel. Tublisid hävitab viin.

Oluline element selles kosmogoonias on tuli, sh loit, leek, leegike, tuluke, tulukene, tulekeel. Siravad kuld ja hõbe. Kord on kullaks regevärsid, teises luuletuses vili kõrrel.

Looduses möllab tuul ja maru, isamaal kõlab taas ja taas laul, vahel kostab kuskilt koor.

Söödi kosmogoonia on ilmalik, maa- ja teaduspõhine, jumalaid, isegi mitte ühte, sisuliselt ei tunta.

Meile tuttavale ajaloole viidatakse konkreetsete sündmuste ja isikute kaudu harva: nt Koidula, Kreutzwald, Veske, buuri sõda, 1905. aasta revolutsioon maal, Weizenberg, Tõnisson. Erandiks on ilmasõda ja Vabadussõda, mille teemil Sööt kirjutas lisaks lühematele luuletustele eraldi poeemi.

Selline on üldine visand Karl Eduard Söödi luule kosmogooniast, ja kui järele mõelda, on selline vist igal viljakamal luuletajal, rääkimata prosaistidest. Tolkieni või „Troonide mängu” mastaapi Söödi oma kindlasti välja ei anna, aga on kena ja kodune, argine kodukandinurk. See on piisavalt suur aegruum, mida saab aina täiendada nagu Minecraftis.

Kirjandusloos on tuntud Söödi väidetav romanss või kuramaaž kaasaegse luuletaja, sajandivahetuse esipoetessi Anna Haavaga. Olgu rõhutatud, et tegu on legendiga, mida toitis esimese asjana Haava enda massiivne luul, et kõik teda Söödiga paari panevad ja Sööt ise ka seda kõigiti teha püüab. See luul omandas sundmõtte jooned ning pani Haava pidevalt Söödi-hirmu all elama, elu viimasel 20 aastal kindlasti. Kui temalt küsiti elu­loolisi andmeid biograafilise leksikoni jaoks, saatis ta sellega koos pika Söödi-teemalise õienduse.² Kui Oskar Angelus palus Artur Adsonil küsida Anna Haavalt autograafi, keeldus Haava seda saatmast, sest pelgas, et tema leheke satub Söödi lehekesega kõrvuti.³ Näib, et olgu teemaks mis tahes, paistsid Haava jaoks lõpuks kõikjal Söödi kõrvad ja tegutses Söödi pikk kõikjale ulatuv käsi. Elo Tuglas kirjutab oma 1933. aasta päevikus, et tema arvates on mõlemad selles loos algselt süütud ja tegu on mõne vanema põlve vembumehe leiutatud naljaga. „Ja tuleb ilus lugu, kui mõni tulevane tuimpea-­kirjandusloolane hakkab sest „kahe lauliku vanadus­armastusest” targutama!”⁴ Nii et ärme hakka targutama…

Toome lihtsalt ära ühe Söödi noorusluules silma jäänud huvitava seiga. Tema esimestes luulekogudes „Aasa õied I” (1890) ja „Aasa õied II” (1891) esineb rohkelt haava (kui vigastuse) motiivi. Kohe väga rohkelt: lugesin praeguses koond­köites lk-delt 35–127 kokku 14 haava motiivi. Seda on üsna esileküündival määral, eriti arvestades, et haav ei ole sugugi nii tavapärane ja kohe-käepärast motiiv nagu isamaa või taevas. Seos Anna Haavaga on kiire tulema. Veel enam, samas lehe­külgede vahemikus on kaks lembe­luuletust, milles figureerib Anna – „Petetud” (lk 43) ja „Surmaingel kade minu peale” (lk 46). Mõlemad Anna-luuletused on esimeses kogus, samuti koondub sinna haava raskuspunkt. Niisiis, Annad ja haavad segamini ja suurel hulgal! See ei pruugi tähendada midagi, kuid ometi sarnaneb see kalambuurluule klassikalise pruugiga siduda objekti nimi tähenduse kaudu luuletuse sisusse. Las jääda praegu nii.

Kogus „Aasa õied II” tõuseb lisaks esile tule motiiv (sh leek jms, millega kaasnevad verbid, nagu süttima), mida lugesin selle kogu luuletustest, viimset täpsust taotlemata, kokku 39. Ka seda on palju. Nii haava kui ka tule motiiv sobivad hästi (järel)romantiku luulesse korduvaks akordiks: ikka pinge ja paine, ikka kirg ja ekspansiivsus.

Esimesed kaks kogu ning kolm järgnevat – „Rõõm ja mure” (1894), „Saatus” (1899), „Mälestused ja lootused” (1903) – moodustavad ühetaolise luuletuste massi. Ma ei soovita hakata Sööti sellest otsast lugema, mulje jääb lahjaks. Jäi juba Tuglasele, jääb meile ammugi. Üldises massis on peotäis tekste, mida võib nimetada heaks, kuid tee nendeni on pikk ja kulgeb tühjuses, nagu reisimine kosmoses. Just neis viies kogus sünnib ja areneb Söödi kosmogoonia. Luuletused on fraasitsevad, primitiivsed, sisutühjad, sentimentaalsed, lihtsameelsed, naiivsed, ilutsevad, sümbolistlik-abstraktsed, kohati abitu värsi tõttu raskesti mõistetavad. Üks mina­vormis mees vs. trobikond kõikvõimalikke neiukesi assotsieerub Matti Moguči ulja haardega. Luule on ajastule omaselt kesine ka vormi poolest, riimida aitavad kaasrõhulised silbid ja deminutiiv –ke. Sellest saaks mööda vaadata, kui sisu oleks selge ja ühtne, aga paraku nii ei ole. Samas on eesti keelele ajalooliselt sobiliku algriimi katsetused („Järve kaldal”, lk 128) lausa mulina tipp. Kolmandas kogus domineerib masendus ja hala, muu hulgas ilmub välja taas haava motiiv. Ainult et kogu tundlemine ja kurbus on sisuta. Isegi kui mitte mõõta seda tänapäevaste kaaludega, vaid näiteks Juhan Liivi luuletustega. Kõik on nii mannetu. Eredamaks lõimeks on kohatine süžeelisus.

Neljandas kogus asi ei parane, luule­tused on kohati eriti magedad ja aru­saamatud. Erandiks on tsükkel „Nalja tujul”, kus senisele haledusele ja paatosele pakub tunde­toonide skaalal tänuväärset vaheldust huumor ja isegi satiir. Viienda kogu huvitav täiendus on rahvaluule tähtsuse rõhutamine, ühiskondlikud kommentaarid ja isamaalised teemad on pisut intelligentsemaks muutunud (nt „Üksinda”, lk 302). Ballaadi vorm, süžeelisus ja vabavärss („Kes ta oli?”, lk 332, „Liiva­hannus ja Naljahammas”, lk 347) lasevad Söödi luule­andel palju vahetumalt mõjule pääseda kui riimikastidesse taotud lüürika. Üldse võib kogu „Mälestused ja lootused” kohta üldistada, et luuletused hakkavad minema sisu poolest tuuma­kamaks, aga abitu vorm ja konarlik eesti keel segavad. Söödi viies kogu on muide esimene eestikeelne mitme­värvilise kaanega raamat.

Küll võib see saatus olla luuletajale vahel äraütlemata ülekohtune! Sul on oma aeg, oma ajastu, mil just sina oled eesliinil ja sul on võimalus seal silma paista – aga kohe tuleb uus põlvkond ja sinu aeg eesliinil on läbi. Kui sa ei jõudnud selleks hetkeks heasse vormi või vähemalt veenda kirjanduslugu oma potentsiaalis, siis pärast on ääretult raske ennast tõestada – uute tulijate taga su hiliseid ärkamisi ilmselt enam ei märgata. Nagu jäi vabavärsipõlvkonna ja kassetlaste varju hilise Ralf Parve vormipeen ja mõttetihe 1950-ndate lõpu ja 1960-ndate luule, nii jääb ka Söödi kõige parem kogu „Kodu” aega, mil keegi ei rääkinud enam Söödist, oli Siuru-järgne, Tarapita aeg. Nooreestlased ees, siurulased järel olid Söödi kaugele tagalasse lükanud. Ei maini ju keegi 1920-ndate luulest rääkides enam Söödi nime. Nii jääb kirjandusloo üldisesse teadvusse tema viie esimese kogu kosmogoonia, primitiivne värss ja lahja sisu.

Milles väljendub kogu „Kodu” muutunud kvaliteet? Kõik on intelligentsem. Värsikultuur ja eesti keel on Söödil käinud kaasas üldise arenguga ning jõudnud noor­eestlaste ja siurulaste tuules 1920-ndatesse. Ei valitse enam tuimalt kokku klopsitud riimiliste kastide üleküllus, vaid leidub uusi vorme ja mõõtusid, sh heksameetrit ja sonetti.

„Kodu” kõige väärtuslikum ja sümpaatsem osa on II alajaotus, kus on koha leidnud hulk müstilisi, enamasti rahvaluuleainelisi ballaade ja pildikesi. Need on kindlasti ilma norimata ja reservatsioonideta head tekstid. Vaadatagu luuletust „Kui tulevad veel aja sügistuuled” (lk 367), kus on välja peetud nõudlik vorm, neli salmi riimiskeemiga abaab. Ja sonetid! Oleks tarvis suurt pingutust, et mitte näha neid tõukuvat Underi omadest, nt „Kas unenägu?” (lk 368) ja „Unistaja” (lk 417). Underit kumab ka teisal: „tahad / Veel silmapilguks päikse kiiri juua” (lk 405), „Pilve sõrvalt heidab nagu õieverd” (lk 413), „Nõtkunud koldsed haua mimoosid” (lk 422). „Tuule laul” (lk 373) miskipärast tuletab meelde Visnapuud. Ammu enne Heiti Talvikut on Sööt ka heititalviklik („Talve tulekul”, lk 403, see on Söödi üks paremaid luuletusi üldse, ja „Mina”, lk 406).

1937. aasta kogu „Kuusirbi õsu” jätkab samas laadis ja kvaliteedis. Selles kajab lisaks muule vastu Bernard Kangrot („Ununud hoone”, lk 429; „Sügisööne visioon”, lk 431). Kogudest „Kodu” ja „Kuusirbi õsu” alakemgi lugemist, et vältida vaimu nüristamist kokkupuutel Söödi algusaegade loominguga.

Tahan peatuda ka Söödi lasteluulel. Sellel on eesti lastekirjanduses puutumatu klassika koht. Pea kõik need luuletused on ilmunud kogus „Lapsepõlve Kungla” (1923). Kogu eesti lastekultuur oli tol ajal veel kehval järjel, iseseisev kvaliteetne lasteluule oli alles saanud nina usulisest manitsusest välja pista, mingist vormilisest ega sisulisest kõrgtasemest ei olnud veel juttugi. Ka tolle aja kunstnikud ei osanud joonistada ei lapsi ega pilte lasteraamatutesse; vaadakem näiteks, kui koledad koonukad näevad lapsed illustratsioonidel välja kuni 1940-ndateni. Sööt toob lasteluulesse – mida küll kvaliteetsel ja ilmalikul kujul enne eriti massiliselt olemas ei olnud – lastepärasuse, mis väljendub eeskätt kõlamängudes ja lapselähedastes teemades.

Söödi kõlamänge kutsutakse lallitusteks ja neid on tema lasteluules läbivalt suures mahus: liigu lii, liigu loo; timp tamp tipsutapsukene; tiisu miisu, Liisukene; häiu lii, häiu loo; sipa sapa, sapsukene; tipsi-tapsi; niine nääne õieke; uni tuleb ullikene; tiider taader tankeriga; uht tsah, uht tsah, ülilindu; uht tsah, uht tsah, upukene; upa, upa, upukene; upa, upa, oalilli; killu tibi-­tilluga; tibinal, tabinal; kribinal, krabinal (lk 567–588). Ja nii muudkui edasi. Luuletused käivad ärgitavas ja julgustavas laadis väikelapse igapäevaste tegevuste juurde, neis ei manitseta ega jutlustata. Hällis puhkamine, uneootus, hambatulek, kõndima hakkamine, riidesse panemine, pesemine, igasugu mängud ja tegevused, haiget saamine, ilmaolud… Kõige kodusem on loomade ring neis värssides: hiir, rott, kass, kukk, kana, vares, värvuke, pääsuke, lõoke, kägu, lepatriinu, konn… Kui siis korraks kauge külalisena ilmub kõige kuulsamas Söödi lasteluuletuses krokodill, kes tegi nalja ja ajas lapsed toast välja.

Kokkuvõtteks. Karl Eduard Söödi luule kosmogoonia ja värsikultuur peegeldavad ilmekalt tema kaasaega 1890-ndatest 1930-ndateni, järelromantismi paatoslikest õhkamistest arbujaliku mõttehaarde ja raskepärasuseni, see on pidevas muutumises ja arengus, luuletaja teeb kõik trikid kaasa, nagu oskab, ja kohati oskab hästi. Kirjandusloos on Sööt siiski esiplaanil oma lahjema loominguga, aga eks ise­loomusta seegi aega, tollase eestlase parsilist maa­ilmapilti ja vommilist kirjandusteadlikkust. Nagu publik, nõnda looja, kui just ei ole tegu loojaga, kel jaksu ja oskust ajavaimu trotsida. Söödil ei olnud. Niisiis, kui tulla lõpetuseks tagasi Friedebert Tuglase tsitaadi juurde, aga laiendada seda siinse arvustuse mõttekäikudega, saab Söödi suurusest küllap adekvaatse portree.

 

1 A. Adson, F. Tuglas, Paaži ja Felixi kirja­vahetus 1917–1944. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2011, lk 413.

Olin ammu lubanud pidada ettekande sellest, kas Eesti kirjanduses on tühistamist ja tsensuuri,¹ kui teema muutus ootamatult päevakajaliseks. Märtsikuus tuli mitmel pool jutuks tuntud kirjandusteoste uustrükkide ümberkirjutamine: Tauno Vahter võttis sõna kultuurilehes Sirp,² Vikerraadios vestlesid Maarja Vaino juhatusel Indrek Koff ja Krista Kaer.³ Ilmus ka ajalehenupuke Agatha Christie uustrükkide ümbersõnastamise kohta,⁴ nii nagu neid on varem ilmunud teiste autorite teoste kohta.

Vahter, Koff ja Kaer kui kirjanduse vahendajad (kirjastajad, tõlkijad) rääkisid tsenseerivast toimetamisest kui piiritagusest veidrusest, mis ei ole esialgu Eestisse jõudnud ja loodetavasti ei jõuagi. See­suguse nüüdistsensuuri ideoloogiliseks lätteks peetakse n-ö poliitilist korrektsust või woke-ideoloogiat, ülevõimendatud soovi hoiduda kedagi solvamast, eriti ühiskondlikke vähemusgruppe. See võib kaasa tuua ka terve teose või kogu autori loomingu taunimise ehk tühistamise, vahel hoopiski tekstivälistel põhjustel, kui autor on käitunud halva inimesena. Irooniliselt tsiteerisid arutlejad terminoloogiat, nagu sensitivity reader või sensitivity editor (ingl ’tundlik lugeja’ või ’tundlikkus­toimetaja’) ehk eraldi toimetaja, kes peaks kontrollima, kuidas kirjandusteoses tundlike teemadega ümber käiakse, ja inclusive ­language (’hõlmav keelekasutus’), mis väldib potentsiaalselt solvavaid väljendusi. See toob meelde George Orwelli düstoopiast „1984” pärit uuskeele ja teeb seetõttu inimesed valvsaks. „Jaan Jõgever töötas 1892–1903 Tartus tundliku lugejana,” naljatas Mart Juur sotsiaalmeedias.

Ometi lahvatas kohe ka paar kohalikku skandaali. 11. aprillil jõudis meediasse Eesti Kirjanike Liidu meililistis alguse saanud arutelu selle üle, kas liidu maja seinalt Tallinnas Harju tänaval tuleks maha võtta Juhan Smuuli bareljeef;⁵ 21. aprillil toimus üldkogu, kus otsustati see esialgu siiski paika jätta. Küsimus oligi kirjaniku halvas käitumises (Smuul oli osalenud 1949. aasta küüditamises vara üleskirjutajana) ning algatusega rahulolematud inimesed kasutasid väljendit Smuuli tühistamine.⁶ Veidi piiratumas ringis levis liidu liikme Andres Aule pahameel selle üle, et aja­kirjad Looming ja Vikerkaar keeldusid avaldamast mõnda tema luuletust. Need tekstid pani Aule märtsis-aprillis oma blogisse üles, kasutades kujunduses tsensori templi kujutist ja kirju „Looming keeldus avaldamast”, „Vikerkaar keeldus avaldamast”.⁷

Nii võibki küsida: kas praeguses Eestis tsenseeritakse ilukirjandustekste ja tühistatakse kirjanikke? Kui, siis mille alusel?

 

Olukorrast riigis

Sõna tsenseerima argise definitsiooni annab Sõnaveeb: „teksti, filmi vm kontrollivalt läbi vaatama”. Seda määratlust saaks täpsustada lõputult, aga olulisimaid kõhklusi tekitab see, kes on läbivaatav instants. Kui tsensuuriametit ega glavlitti ei ole, siis kas rohujuuretasandilt (nt sotsiaalmeediast) tulev algatus saab üldse kvalifitseeruda tsensuuriks? Vahel leitakse, et saab; selle kohta on kasutatud nimetust horisontaalne tsensuur. Argiarusaam kipub siiski tsensuuri pidama vertikaalseks, otsima võimupositsiooni. Vahter pakub oma artiklis üsna veenva vastuse: nüüdis­tsensuur sünnib siis, kui kokku saavad „suured erafirmad, raha ning kultuuri­radikaalid, kes muudavad originaalteksti omal initsiatiivil”. Huvitav on ka tema hinnang, et „keegi ei tundu olukorra üle olevat väga õnnelik”, ümberkirjutusi tehtavat justkui huupi ja igaks juhuks – äkki muidu ei osteta.

Olukorra pealiskaudseks kaardista­miseks tegin kiire küsitluse oma Facebooki-sõpradest kirjanike seas: küsisin, kas nad on viimastel aastatel tundnud, et nende tekste on toimetamise või avaldamise käigus koheldud viisil, mida nad tajuvad tsensuurina. Loomulikult ei kannata selle küsitluse metoodika mingit kriitikat, kuid vähemasti saadud punktiirsed rinde­teated annavad rõõmustava vastuse: Eestis ilu­kirjandust avaldav kirjanik tsensuuri pigem kartma ei pea. Reageeris 24 inimest (kuigi kõik ei olnud kirjanikud) ja neist 15 andis vastuseks üsna kindla ei. Võib-olla ei ole Eesti raamatuturul lihtsalt mängus nii suurt raha, mis tekitaks korraliku spontaanse või igaks-juhuks-tsensuuri.

Samal ajal on „päris” tsensuuri piirid näiteks toimetamise või enesetsensuuriga kohati hajusad. Järgnevalt tulevadki jutuks olukorrad, mille puhul maksab kaaluda, kas juhtum on ehk tsensuurile juba ohtlikult lähedal. Kõigepealt väärivad vaatlemist kindlast „ei-st” lahknevad vastused minu küsitluses. Kolm vastajat raporteeris probleeme seoses tõlgetega ehk kultuuri­piiride ületamisel, kusjuures nii lääne kui ka ida suunal. Maarja Kangro novelli vene tõlkes asendati roppused eufemistliku sõnaga „mljaa”; Anti Saare Pärdi-sarja laste­raamatust võeti samuti vene tõlkes välja suitsetav bussijuht ja ilma jalgadeta sõjaveteran; Mudlumi „Poola poiste” inglise tõlkest võttis tõlkija välja mõne juudi stereotüüpe kasutava koha, täpsemini kaks lauset: „Võib tunduda uskumatu, kuid toogi tohter oli juut ja kandis paksu kullast kaelaketti. Siin pole midagi tegemist rahvusliku kompleksi või väljamõeldisega, lihtsalt väga paljud arstid on juudi soost ja juudid armastavad kulda, see lihtsalt on nii midagi pole parata”⁸ ja samale mõtte­käigule tagasi viitava fraasi mõni lehekülg hiljem: „ta ei olnud juut, aga mine sa ka tea”.⁹

Need näited osutavad (peale Vene ajalookäsitluse eripärade) tüüpilistele tundlikele kohtadele: lastekirjandus, roppused, rahvusstereotüübid. Et tõrked tekkisid tõlkimisel, kinnitab samuti, et Eestis enamasti kirjaniku teksti sekkuma ei kiputa, kuid vaidlemist ja peenhäälestamist samadel teemadel võib ette tulla ka siin. Laste­kirjandust piiratakse alati rohkem kui muud kirjandust; aastal 2015 korraldas Eesti Lastekirjanduse Keskus seminari „Lubatud ja keelatud lastekirjanduses”, mis näitab, et teema oli ka siis õhus. Eriti lastekirjandusse ei tahtvat mõni toimetaja lubada vängemat keelepruuki, kuid üks vastaja rääkis lisaks tuttavast, kelle ilu­kirjandustekstist ajakirjas Looming toimetati roppused välja. Mis veel Loomingust rääkida, kui isegi vabameelse reputatsiooniga Vikerkaar ei tahtnud mõne aasta eest arvustuse pealkirjas ära trükkida sõna vitt, vaid tähistas selle kolme punktiga (tekstis endas, samuti veebiversiooni pealkirjas on sõna välja kirjutatud).¹⁰

Rahvus- ja rassistereotüüpide teema tuli välja ka seoses enesetsensuuriga, mida mainis kolm vastajat, olgu naljatlevalt või siis tõsise ohuna, mida tuleb enda juures jälgida. Üks kasutas vastamisel kõne­kujundina väljendit „geniaalne juudi nurga-advokaat” ja esitas kohe küsimuse, kas nii ikka võib. Teine ütles: „Neegri­kuningad tsenseerin ise välja” (viide sõna­asendusele Astrid Lindgreni „Pipi Pikk­sukas”; neegri-küsimusest allpool lähemalt). Sama autor seadis retrospektiivis kahtluse alla oma valiku kasutada laste­raamatus negatiivse tegelase iseloomustamiseks sõna paks.

Viis vastajat raporteeris tsensuurist seoses meedias avaldamiseks mõeldud arvamuslugudega, mis on omaette põnev teema, aga ei puutu õieti ilukirjandusse. Nagu üks vastanu eraldi märkis: niisugusel juhul tuleb avaldada raamat, kuhu võid igal juhul sisse panna, mida tahad. Nõnda ei tundu tsensuur päris radikaalne, pigem võiks seda iseloomustada kui lahkarvamust toimetusega.

Kuidas on aga lood uustrükkidega, mis ongi välismaiste tsensuuriskandaalide keskpunktis, kuna seal on olemas n-ö kõva tõendus, et varem on tekst olnud teist­sugune? Uustrükkide keeleline kõpitsemine kuulub samuti normaalse toimetamistegevuse juurde. Eesti kontekstis aktsepteeritakse ka sisulisi muutusi, aga enamasti arusaamisega, et parandatakse nõukogude aja ideoloogilisi vigu, avaldatakse nudituna väljaantud tekste nende „õigel” kujul. Kuulus näide on Mats Traadi romaani „Karukell, kurvameelsuse rohi” 1990. aasta trükk, kuhu lisati 1982. aasta trükist ideoloogilistel kaalutlustel välja võetud osad.¹¹ Sama on tehtud ka suurema aja­vahega: 2018. aastal anti uuesti välja ­Silver Anniko 1979. aastal ilmunud romaan „Rusikad”. Selle lähem vaatlus näitab aga, et kaotsi on läinud ka hulk muud laadi toimetaja­parandusi.¹² Mis on teksti õige kuju, polegi nii selge.

Veel põnevam juhtum on Ellen Niidu „Pille-Riini lood” (1963), mida kirjaniku tütar Maarja Undusk meenutab ka oma hiljutises raamatus. 2003. aasta välja­andesse tehti autori soovil just riigikorra vahetumisega seonduvaid muudatusi, näiteks jäeti välja maiparaadi ja punalipu teemalised jutud; parandati ka pisemaid asju, näiteks asendati sukad sukkpükstega. Üks eriti kõneainet pakkunud muutus on pildiline: vana väljaande tagakaanel lehvis Pika Hermanni tornis punalipp, uustrükis on kasutatud Vive Tolli algupärast kujundust, aga lipp värvitud sinimustvalgeks. Unduski meelest ei ole seda tüüpi muudatused õigustatud:

Mingem tagasi Pille-Riini rahakassa juurde raamatu esimeses loos. Kassasse kogus Pille-Riin viiekopikasi münte, mis olid suured-rasked rahad. Võib-olla tulnuks pärast Eesti taasiseseisvumist asendada kopikad sentidega? Milline laps aga koguks viiesendiseid münte?! Sinimustvalge lipp raamatu tagakaanel aga justkui eeldaks Eesti või euromüntide kogumist?¹³

Seetõttu on tema eestvõttel 2013. aasta trükis suur osa neist muudatustest tagasi võetud. Selle väljaande tagakaanel tornis lippu ei olegi. Autor oli ka 2013. aastal elus, kuid olla tõrksalt tütre soovitustele allunud.

Niisiis on teksti muudetud, ­kusjuures mitte algset käsikirja taastamiseks, ja just nimelt ideoloogilistel kaalutlustel. Kuid võtmeline on autori tahe või vähemasti muutustest teadlik olemine. Oma noorusloomingut toimetavad kirjanikud aeg-ajalt ikka. Kui publik muudatustega rahul ei ole, vaikitakse need enamasti taktitundeliselt maha ja loetakse edaspidigi varasemaid välja­andeid. Seda ei kiputa tajuma tsensuurina.

Nn hõlmav keelekasutus, mis oma teatud vormides inspireerib teravat tsensuuriteemalist irooniat, ei ole Eestis kuigi aktuaalne teema, muu hulgas küllap selle­pärast, et keeles puudub grammatiline sugu – põhiline sõnavarast sügavam keele­struktuur, mida hõlmava keele eestkõnelejad reformida püüavad. Mingeid tsentraliseeritud juhtnööre, nagu Ameerika ­keeleteaduse seltsil,¹⁴ ei ole ja mõiste kohta pole juurdunud isegi eestikeelset püsi­terminit (kohata võib ka varianti kaasav keel). Pilgu­heit Eesti Keele Instituudi keelenõu logisse kinnitab, et kui aeg-ajalt küsitakse mõne üksiku sõna kohta, kas see on solvav, rõhutavad vastajad üldiselt seda, et solvang sünnib kontekstist, ja on tõrksad andma jah- või ei-vastust.¹⁵ Ilmselt neist päringutest ongi ajendatud lühike programmiline tekst „Solvavast keele­kasutusest” instituudi kodulehel, mis toob samuti esile, et solvangud ei sünni sõnadest, vaid mõtetest.¹⁶

Pigem tegelevad asjaga huvigrupid, kellel on enese avaliku keelelise tähistamise osas eelistusi. Neid koondab mingil määral portaal Feministeerium, mille rõhuasetus on naiste õigustel, kuid tänapäeval käivad sellega enamasti kaasas ka vähemuste, näiteks seksuaalvähemuste ja puudega inimeste õigused. Feministeeriumi tegija ja pikaajalise keeletoimetaja kogemusega Aet Kuusik ütles, et portaalis pööratakse hõlmavale keelekasutusele tähelepanu ja sel teemal on avaldatud paar lühemat arvamuslugu, kuid tema ei soovi koostada selle valdkonna juhtnööre, kuna neid kiputakse võtma liiga universaalselt ja jäigalt.¹⁷ Ses osas, et soovitusi saab anda üksnes teatud kontekstis, kattub Feministeeriumi seisukoht niisiis EKI omaga.

Sõnavarasse puutuvalt on ometi olemas selge esindusjuhtum, sõna neeger, mille stiiliregistri ja omal moel lubatavuse üle just eesti keeles arutatakse juba paarkümmend aastat. See sõna tuleb esile ka ilukirjanduse tsenseerimisest rääkides, nii maksab see eraldi vaatluse alla võtta.

 

Me peame rääkima neegrist

Vahter toob oma tsensuuriartiklis Eesti unikaalse ajaloolis-geograafilise positsiooni illustreerimiseks välja:

Kui nahavärvi asemel oleks teemaks näiteks midagi seoses Nõukogude minevikuga, siis saadaks palju paremini aru, kuigi vaevalt et alati üheselt. Kui autor oli KGB agent või kuulus hävituspataljoni, on see meie silmis suurem plekk kui tekstis esinev „­neeger”, niisugune lihtsalt on kohalik kontekst.¹⁸

Täpselt seda näemegi „Pille-Riini lugudes”, kus kõigi edasi-tagasi ümbertegemiste juures ei ole kedagi häirinud sõna neeger. Raamatus on jutt, kus mängitakse ümbermaailmareisi ja mängu­nuppude värvi valimisel käib tegelane Jüri välja mõtte, et kollased nupud on nagu hiinlased ning punased nagu indiaanlased. 1963. aasta väljaandest loeme:

Ometi oli Pille-Riin just paar päeva tagasi kuulnud, kuidas vanaisa isaga rääkis, et nüüd on kõik hiinlased punased. Ja et see on väga hea, sest kõik selge peaga inimesed terves maailmas on varsti punased. Aga indiaanlastest ta ei rääkinud midagi.

Sellepärast hakkas Pille-Riin Jüriga vaidlema ja ütles, et hiinlased ei ole kollased, vaid on täiesti punased. Ja ütles veel, et muist neegreid on ka punased. Aga seda ta ütles igaks juhuks ja ise päris kindlasti ei teadnud, kas see õige on. Isa oli küll rääkinud, et musta nahaga inimesed on sama head kui igasugused teisedki inimesed, nii et selge peaga on neegrid kindlasti. Aga sinise maja Anul on jälle neegripoisist nukk ja see on ikka must küll. Kuid tema on ka lõpuks ainult nukk.¹⁹

Tõsi, XXI sajandi versioonidest on välja võetud mõttekäik selge peaga olemisest, kuid ei punased neegrid ega neegripoisist nukk ole seni tundunud sekkumist väärivat.

Peale Agatha Christie kuulsa kriminaalromaani tean veel ühte tõlget, mille uustrükist on sõna neeger välja võetud, kuid selgub, et see ongi sinna siginenud alles Nõukogude Eestis. Juttu on Doris Lessingi raamatust „Imerohi ei ole müüdav”, mis ilmus täiendatud kujul 2020. aastal Loomingu Raamatukogu kuldsarjas (esmatrükk 1957). Üks tõlkija Krista Kaer selgitab:

Osa jutte oli tõlkinud Valda Raud juba 50. aastatel ja toimetaja küsis, mida teha neegritega. Need neegrid said kõik välja võetud ja nimelt selle­pärast, et Lessing ei kasutanud seda sõna kusagil. See on ameerika sõna, Lessingil olid mustad, pärismaalased, kahvrid ja konkreetsete rahvaste nimed.²⁰

See tundub mõistlik põhjendus. Aga mida teha teistsugustel juhtudel? Nagu eespool juba tsiteeritud, ütles üks kirjanik naljatlevalt omaenese kirjutamisprotsessi kohta, et neegrikuningad tsenseerib ta ise välja. See ei puutu küll ilukirjandusse, kuid ise olen Keelt ja Kirjandust toimetades palunud arvustuse autorilt luba võtta välja mind vastukarva silitanud lause „Neegritar on väga ilus sõna”. Irooniliseks teeb asja see, et mõttekäik ise jäi teksti sisse, tsitaatidesse ka sõna neegritar, kusjuures juttu oli nagunii seesuguse väljenduse võimalikust tsenseerimisest.²¹ Ometi tundsin, et see lause on liiga hästi loetav interneti­kommentaariumi stiilitasandil.

Et sarnaseid tundeid tekib teistelgi, sellele viitab seltskonnas kuuldud arvamus. Arutati Ilja Prozorovi käesoleval aastal ilmunud jutustust „D train”. Ühe kirjandusajakirja toimetaja, kõigiti sümpaatne ja intelligentne inimene, leidis, et ühe lõigu oleks toimetamise käigus võinud välja võtta – seal olla nii võikalt kirjeldatud mustanahalist inimest. Huvi pärast otsisin hiljem lõigu üles, ilmselt on tegu selle teksti­kohaga:

Klassiuks avanes ja sisenes õpetaja, mustanahaline noor mees, kellel oli mügar laubal ja tohutu suured silmad, mis sarnanesid väikeste piljardikuulidega. Ta mälus midagi ja tema rasvased huuled looklesid nagu õnge otsa aetud ussid.²²

Veidi järele mõeldes näen, kuidas see kirjeldus võib tõepoolest viidata üsna spetsiifilisele rassistlikule diskursusele, kus vastikust esile manavalt rõhutatakse mustanahaliste füsioloogilisi iseärasid: suuri silmi ja pakse huuli. Minu enese intuitsioon ei ole veel kalibreeritud nii, et mulle oleks see omapäi pähe tulnud. Kuid tõenäoliselt on need intuitsioonid nooremates põlvkondades muutumas ja sinna ei ole midagi teha, sellega tuleb leppida.

Maksab küll tähele panna, et küsimus ei ole ainult sõnas (nagu EKI püüdlikult rõhutabki). Prozorovi tekstis esines samal leheküljel ka sõna neegritar, kuid see etteheidet ei pälvinud, vähemasti mitte esimese asjana. Andres Aule tagasilükatud luuletused „Rassidüsfooria” ja „Valged elud ei loe” ei sisalda sõna neeger, aga on sisult rassiteemalised, täpsemini kriitilised mustale rassile ülemäärase tähelepanu osutamise suhtes. On raske tõestada, kas need lükati tagasi ideoloogilistel põhjustel või viletsa kunstilise kvaliteedi tõttu – ilmselt ei saagi kindlat piiri tõmmata, ideoloogilised otsused mõjutavad esteetilisi ja vastupidi. Seevastu Sveta Grigorjeva luuletuses „riigi vaenlane aka mein kampf” ei ole pahaks pandud ridu:

[---] vannun

pühalik-patriootlikult

et oma esimese lapse saan ma

NEEGRIGA teise lapse teise

NEEGRIGA kolmanda lapse kolmanda

NEEGRIGA NEEGRIGA NEEGRIGA [---]²³

Võimalik, et ei ole veel jõutud; võimalik ka, et just eestivene vähemuse esindajatele, nagu Prozorov ja Grigorjeva, antakse rahvus- ja rassipõhiselt solvavate sõnade kasutamine kergemini andeks. Ometi pean siinkohal peapõhjuseks seda, et sõna­kasutus on luuletuses raamistatud diskursusest väga teadlikul viisil: pühalik-patrioot­likkusega kõrvuti on vaja asetada äärmuspatriootide leksikasse kuuluv solvav sõna, kuna aga lausuja on patriootlikkuse suhtes irooniline, ei omistata talle enesele solvamise intentsiooni.

Vahter tõmbab oma tsensuuriartiklis provokatiivse paralleeli nn woke-tsensuuri ja Venemaa raamatute keelamise vahele. Sellest kumab läbi tuttav skeem, kus Eesti tahaks hea meelega olla n-ö siil põõsas või tervemõistuslik pisike mehike kahe äärmustesse mineva suure kultuuriruumi vahel. See on igati mõistetav soov, aga ehk ei ole võimalik täiesti objektiivseks jääda, vaid peab ikkagi valima, missugusesse kultuuri­ruumi me kuulume. Sõna neeger kohta on EKI olnud siiski sunnitud võtma uue positsiooni. Muidu väga lühike, programmiline „Solvavast keelekasutusest” tõdeb: „On hästi teada, et sõna „neeger” on omandanud eesti keeles solvava tähenduse, nagu ka selle vasted paljudes teistes keeltes”, ning sarnane selgitus ilmub Sõnaveebis märksõna juurde ekraani paremasse serva.

 

Tekstist inimeseni

Sellest, kas kirjaniku (või tõlkija) identiteet sobib tema tekstiga, ei ole Eestis minu teada seni eriti räägitud, kui ehk mõnes arvustuses kõheldes, kas näiteks vastassoo vaatepunkti on ikka piisava usutavusega edasi antud. USA presidendi Joe Bideni inaugureerimisel loetud Amanda Gormani luuletuse tõlkimisel kerkis mitmes keeleruumis esile küsimus, kas tõlkija peaks representatiivsuse huvides olema mustanahaline naine, nii nagu autor. Eesti keelde tõlkis rahvusringhäälingu kultuuriportaalis avaldatud versiooni siiski valge mees Raul Veede.²⁴ Arvustades Loone Otsa romaani „Armastus” (2021), pidasin ise endamisi aru, kas juudi tegelase vaatepunktist kirjutatud teksti tuleks pidada kultuuriliseks omastamiseks (cultural appropriation), eriti tekstikohtades, kus apelleeriti „meie rahva” kannatustele ja religioossele ilmavaatele. Arvustusest jäi see mõttekäik siiski välja, muu hulgas seetõttu, et ma head vastust ei leidnud ega pidanud asja ka eriti oluliseks.

Tekstivälistel põhjustel on kirjaniku või literaadi isiku kallale seevastu mindud küll. Raske on kaine pilguga kommenteerida Juhan Smuuli bareljeefi ümber möllavaid kirgi, kuna juhtum on nii värske. Teema ülesvõtmise üks ajend on kahtlemata Ukraina sõda, aga mõjurina tundub mulle ka põlvkonnavahetus: kui Smuuli personaalküsimuse üle vaieldi 1990. aastatel, panid tulemuse paika need, kes mäletasid Smuuli kui inimest ja pidasid teda meeldivaks. Praeguseks on isiklikult mäletajad kadunud ja kui teema uuesti üles kerkis, omandasid suurema kaalu puhtformaalsed ja objektiivsed näitajad: kas kuulus parteisse? kas küüditas? Selliseid objektiivseid „plekke”, olgu väiksemaid, olgu suuremaid, leiab jällegi väga paljude vastaval ajal elanute eluloost. Arutelu surnud looja mälestamise üle linnaruumis ei tundu siiski päris eheda tühistamisena. Monumente võetakse aeg-ajalt ikka maha ja kaanoneid tuulutatakse – see on paratamatu. Klassikaline tühistamine puudutab elavat inimest, keda tahetakse tema tegude või väljaütlemiste eest karistada.

Kõige selgem tühistamisjuhtum on minu jaoks praeguse seisuga Peeter Helme, kes 2021. aastal mõisteti interneti jututoas kõneldu põhjal süüdi lapse­ealise seksuaalses ahvatlemises. Juba pärast süüdi­mõistmist esimeses kohtuastmes visati Helme 2020. aasta detsembris välja kirjanike liidust, kuigi see protsess ei kulgenud sirgjooneliselt: eestseisus arutas asja mitu korda, kuna protestina esialgse otsuse peale astusid mõned inimesed liidust välja ning küsimus võeti uuesti kaalumisele. Tühistamisjuhtumitele iseloomulikult võis avalik hukkamõist osaks langeda ka tühistatu sõpradele: meelepaha pälvis õiguskantsler ja lasteombudsman Ülle Madise, kes käis 2020. aasta detsembris Helme romaani esitlusel. Romaan sai ilmuda, kuid kultuuriinstitutsioonid distantseerusid sellest; seda arvustati kultuuriaja­kirjanduses, kuid hävitavalt ja võttes jutuks ka Helme kriminaalasja.²⁵

Ma ei taha siin arutada ei seda, kas Helme teadaolev süütegu oli suur, ega ka seda, kas suure süüteo tõttu tuleks ilm­tingimata loobuda autori loomingut tarbimast. Käesoleva kirjatüki seisukohast resümeeriksin: juhtumi võib kvalifitseerida kirjaniku tühistamiseks, olgu õigustatuks või mitte. Helme ei ole ent eesti kirjanduses nii keskne autor, et see kirjanduspilti ahendaks ja sedakaudu raputavalt mõjuks. Seevastu ülejäänud pähe tulevad juhtumid on pigem žestid umbkaudu samas suunas, kuid määratult nõrgemad ja tühistamisena luhtunud.

Huvitav kaasus on Jaan Kaplinski, keda on n-ö torgatud mitmest suunast, paljuski tema mitmekeelse blogi tõttu. Pahameelt on äratanud tema postitused, kus ta seadis kahtluse alla vägistamise definitsiooni ja eksplitsiitse nõusoleku vajalikkuse seksiks²⁶ – see on ehe n-ö woke-suuna pahameel. Kuid Kaplinskile on ka rahvuslikust vaatenurgast pahaks pandud vene keeles blogimist, küllap esmajoones seetõttu, et see läheb osa publiku kujutluses vastuollu arusaamaga Kaplinskist kui rahvuslikust vastupanuvõitlejast, mis kujunes välja paljuski tema nõukogudeaegse intellektuaalse ja loomingulise tegevuse alusel. Kummagi suuna kriitika ei suutnud aga kuigivõrd kriimustada tema reputatsiooni ega ole (minu hinnangul) tema kuvandis põlistunud.

Ise olin pooleldi osaline juhtumis, kus 2019. aastal pidi kirjandusfestivalil HeadRead toimuma Mihkel Kunnuse, minu ja veel mõne osaleja vestlusring, aga mõni nädal enne üritust otsustasid festivali korraldajad Kunnuse kutse tagasi võtta. Tagasi­võtmise ajendas Vikerkaares ilmunud luuletus, mis kaudselt viitas Kunnusele kui vägistajale.²⁷ Mina loobusin samuti esinemisest, kuna otsustusprotseduur tundus mulle läbipaistmatu ning ilu­kirjandusteos otsustamise alusena kahtlane. Saan aru, et delikaatsete teemade puhul peab läbipaistvus mõnikord kannatama, ja möönan, et Kunnuse kahjuks kõneles tema minevik naistevastase vägivallatsejana: 2016. aastal oli ta kohtulikult süüdi mõistetud kolmes perevägivalla episoodis. Ometi näis festivali asjaajamine mulle ebaõiglane (loodetavasti ei ole vaja rõhutada, et luuletuse avaldamist ennast ei pea ma kuidagi taunimisväärseks). Igatahes osutus seegi episoodiliseks: Kunnust, kes toimetab arvamuslehekülge Postimehes ning avaldab seal regulaarselt omaenese vaateid, ei saa pidada tühistatuks.

Puude piiritaguse kultuuriruumiga toimus, kui Keeles ja Kirjanduses ilmus 2020. aastal analüüs iiri kirjaniku Desmond Hogani novelli ruumipoeetikast.²⁸ Üks ajakirja kolleegiumi liige avaldas tagant­järele imestust, et artikli juures puudus märkus kirjaniku kriminaalse registri kohta; ta täpsustas ka, et Lääne akadeemilises maailmas on Hogan persona non grata, keda näiteks üliõpilastele lõputöö teemaks soovitada ei kõlba. Põhjus seisneb selles, et 2009. aastal mõisteti ta süüdi alaealise seksuaalses ahistamises. Tuleb tunnistada, et toimetus selle tõsiasjaga kursis ei olnud ja kirjaniku ankeeti ei kontrollinud. Kuid ka vastupidisel juhul ei tunduks senimaani vajalik poeetikaanalüüsi juurde niisugust karistavat joonealust lisada. Seesama analüüsitud novell oli 2017. aastal kirjanike liidu tõlkijate sektsiooni tõlkevõistluse ülesandeks, ka välismaal on pärast kohtuasja kirjaniku teoseid välja antud.

Huvitav on Kaur Kenderi juhtum, kes on tsenseerimise diskursuses esinenud mitmes rollis. 2013. aastal leidis aset nn Sirbi skandaal, kui konkurss Sirbi pea­toimetaja kohale kukkus läbi ja ilma valimisteta pääses ametisse provokatiivne kirjanik Kender, kes esimese asjana vahetas senise toimetuse välja oma sõpruskonna vastu rühmitusest ZA/UM. Kuna Kenderi kinnitas ametisse kultuuriminister Rein Lang, nähti asja taga reformierakondlikku orkestratsiooni. (Ka avalikku viha Helme vastu võis kütta see, et kohtuasja ajal oli valitsuses paljudele kultuuriinimestele vastu­karva olev Eesti Konservatiivne Rahva­erakond, kus Helmel on lähisugulasi.) Uue Sirbi toimetuse vastu protestis 37 kultuuriinimest, kes avaldasid endast kinni­teibitud suudega portreefotod – ühene viide tsensuurile.²⁹

Oht ei realiseerunud, kuna uus toimetus jõudis lehte teha nädal aega, küllap ­osaliselt ka avalikkuse surve tõttu pandi seejärel amet maha. Ainsast selles koos­seisus väljaantud ajalehest on saanud rariteet. Hiljem on üks fotoprojektis osalenu Eik Hermann leidnud: „Mul on tagantjärele kahju, et aktsiooni sisu esialgu plaanitust lahknes. Selle asemel, et raamistada kogu probleem pühalikult tõsisena, üteldes, et probleemiks on tsensuur, oleks minu meelest õigem olnud teha välja­naerev žest ossiliku laamendamise vastu Eesti ainukese kultuurinädalalehe toimetuses.”³⁰ Kuid kultuurilehe peatoimetaja ametisse panemine ülaltpoolt aktiveeris esimese hooga just tsensuurihirmu.

Mõni aasta hiljem sattus Kender seevastu potentsiaalse tsenseeritu positsiooni, kui 2016. aastal esitati talle veebis avaldatud kirjandusteose „Untitled 12” alusel süüdistus lapsporno valmistamises. Tekst kujutas enesest pedofiili minavormis pihtimust. Ei saa öelda, et toona olnuks kultuuriavalikkus ühtsel seisukohal, leidus nii Kenderi taunijaid kui ka kaitsjaid. Minu hinnangul aga leiti üldiselt, et kirjandusteksti eest lapspornos süüdistamine on absurdne: kirjandusteadlased käisid kohtus selgitamas, mida tähendab tinglik kujutamine; meenutati Vladimir Nabokovit ja teisi klassikuid. Seda võib samamoodi selgitada sooviga iga hinna eest vältida tsensuuri, ainult nüüd oli Kender sattunud teisele poolele.

*

Siinne kirjutis tahtis anda pisikese loendi Eesti kirjanduspildis aset leidnud kaasustest, mida võib näha tsensuurile lähenemas. Päris tsensuuriks ei pea ma neist ühtegi. Kokkuvõttes tundub vaba sõna Eestis esialgu veel nii hinnas olevat, et selle nimel ollakse valmis leppima ka avalike rõveduste ja solvangute võimalusega, kui mitte mujal, siis vähemasti ilukirjanduses. Kui tegevkirjanikud tsensuuri ega tühistamise pärast ülemäära ei muretse, ei ole seda tarvis teha ka lugejal. Tsentraalseid juhtnööre solvava keele vältimiseks ei ole ning ei keeleinstitutsioonid ega huvi­grupid taha neid koostada. Oma õigust panevad mingites piirides maksma nii need toimetajad, kes kalduvad rohkem woke-kultuuri poole, kui ka need, kes lihtsalt ei salli roppusi (eeldatavasti traditsioonilisema mõtte­laadiga inimesed); pahameelt põhjustavad nii kommunistlikud kui ka seksuaalkuriteod. Üksikute väljaütlemiste põhjal kirjanikke tühistada enamasti ei õnnestu. Vahepeal ausa avangardlooja mainet nautinud (:)kivisildnik on muutunud teatud määral persona non grata’ks ilmselt muu hulgas oma poliitiliste seisu­kohtade tõttu, kuid see ei takistanud tal pääsemast 2018. aasta kultuurkapitali preemia nominentide hulka.

Samal ajal on tõsi, et uute põlvkondade intuitsioonid on muutumas. Solvamise ja solvumise küsimus on praegu rohkem õhus kui näiteks kolmkümmend aastat tagasi, mil pühitseti äsja kätte võidetud vabadust, nagu tundus, kõigist kammitsatest. Loodetavasti ei vii see tsensuuri ega tühistamiskultuurini. Praegu hoiab neeger eesti keeleruumis uhkelt ainsa enam-vähem üleüldiselt tunnustatud tabusõna tiitlit, kusjuures (seni) mitte sama jäigalt kui kas või naabermaal Soomes. Mõne sellise sõna kannatab kultuur veel välja, aga mitte lõputult. Seda enam maksab nii kirjanikel kui ka toimetajatel, või õigu­poolest üleüldse kõigil silm peal hoida just iseenesel: mis sõnu ja sõnumeid ma tahan vältida, mis sõnu ja sõnumeid ma pean vältima?

 

(Algus Keeles ja Kirjanduses nr 4)

Sarnaselt artikli esimese osaga on ka järgneva analüüsi eesmärk näidata, kuidas Harold Bloomi ja Paul de Mani teineteist täiendavate arusaamade abil retoorikast ja troopidest on „Kalevipoega” võimalik tõlgendada „Fausti” ümberkirjutusena. Kui aga eelmises eritluses oli fookuses rahvuseepose süžeeline ja temaatiline vastandumine Goethe suurteosele, siis järgnevalt tulevad võrdlemisele tekstikohad, kus „Kalevipoega” saab tõlgendada „Fausti” episoodide taasloomisena.

Bloomi mõjuärevuse teooria seisukohast on kirjandusteos ühes seda ülesehitavate troopidega retooriline tahteakt (vt Hollander 1988: xxxii). Nii on kirjanduslugu teoste diakrooniline vastastikmõju: ühe teose tähendus konkureerib (üle aja) teisega. Selle lähenemise puudujääk seisneb asjaolus, et n-ö teose tahet ja seega vajadust teistega konkureerida ei ole võimalik lahutada sõnade tähendusest, mistõttu igasugust tekstide kõrvutamist võib võtta tõlgendusliku veana. Siin on asjakohased Paul de Mani (1979: 131) sünkroonilised vaated retoorikale: „Võttes retoorikat veenmisena, on see performatiivne, aga võttes seda troopide süsteemina, dekonstrueerib see iseenda toimimise. Retoorika on tekst, mistõttu see lubab kahte sobimatut, ühtmoodi enesehävituslikku vaatepunkti ja püstitab iga lugemise või mõistmise ette ületamatu takistuse.”

Seega põhineb siinne suurteoste võrdlus kahel enesehävituslikul vaatepunktil. Kõigepealt eeldan bloomilikult, et ühte teost on võimalik lugeda teise teose ümberkirjutamise või taasloomisena. Teisalt aga viin seda võrdlust ellu de Mani arusaama toel, et kirjandus on troopide süsteem. Nagu Indrek Ojam tabavalt kokku võtab, on sarnaselt Bloomiga demaniliku analüüsi keskmes lugemisega kaasnev problemaatika:

Alternatiiv rääkimisele kujutamisest, mil teksti üks tähistatav on juba vaikivalt omaks võetud, on lugemine, mis on de Mani kasutuses tehniline ja kujutisest esmasem termin. Lugemine tähendab teksti niisugust kriitilist läbimist selle oma tingimustel, mis jälgiks detailselt ja laotaks laiali seda teksti ülesehitava retoorilise koetise. (Ojam 2021: 1192)

Artikli I ja II osas näitangi, kuidas Ojami kirjeldatud teksti ülesehitava retoorilise koetise või põimingu laiali laotamist on võimalik samamoodi teostada diakrooniliselt – kaht teost võrreldes. Kui tavapäraselt kirjeldatakse kõnekujundite abil protsessi, kus üks sõna või fraas tõlgendatakse osaliselt või täielikult ümber teiseks sõnaks või fraasiks (nt metonüümia ja metafoor), siis minu analüüsis tähistab troop laiemat protsessi: kuidas „Kalevipoja” loo osiseid on võimalik lugeda „Fausti” süžeeosade keeleliste teisendustena. Mõjuärevuse teooria rakendamisel on olulised kuus troopi, mis jagunevad kahte eri eesmärgiga gruppi. Eelmine artikliosa käsitles, kuidas iroonia, meto­nüümia ja metafoor aitavad kirjeldada vanemtekstile vastandumist. Siinse analüüsi keskmes on, kuidas sünekdohh, hüperbool ja metalepsis võimaldavad selgitada järeltulija teksti eelkäija oma taasloomisena. Nagu varem osutasin, tähendab see­sugune analüüs paraku sõnalistest ja vormilistest nüanssidest (värsirõhud, sõnavalik, riimid) lahti laskmist (Parksepp 2023: 390–391). John Hollanderil (1988: xxxvi) on õigus, et Bloom loeb John Miltoni „Kaotatud paradiisi”, justkui see moodustaks katkematu lindi ega oleks kirjutatud seotud kõnes. Mõjuärevusliku analüüsi seisukohast on fookuses mõlema teose lugu, mitte nende esitamise viis. Seetõttu ei ole ka „Faust” tõlke kasutamise tõttu „Kalevipojaga” võrreldes ebavõrdses positsioonis. Samuti ei ole tähtis, et üks teos on draama ja teine eepos.

„Fausti” peategelane on intellektuaal, kes on pettunud ratsionaalses maailma­tunnetuses, mistõttu sõlmib ta kuradiga lepingu ja tahab jõuda ülima teoni. Oma teel kogeb ta Helenaga kõikehaaravat armastust, soovib maaparandusprojektiga viia ellu oma unistused, kuid jääb pimedaks ja sureb väärkujutelmades. „Kalevipoja” pea­tegelaseks on Fausti iroonilise peegeldusena jõuline hiid, kel puuduvad isiklikud ambitsioonid, kuna ta täidab saatuse tahet. Kõikehaarava armastuse saavutab Kalevipoeg ainult osaliselt: Faustiga võrreldes metonüümilise nihkena kogeb ta küll füüsilist lähedust, kuid jääb elu lõpuni siiski üksinda. Eepose kulminatsiooni saab lugeda Goethe draama haripunkti metafoorina. Kuna Kalevipoeg ei oskagi tahta midagi ettemääratusest enamat, on tema tegude ajendiks rahvalik vajadus. Kalevipoeg ei oska Fausti kombel abstraktselt mõelda ega unistada, tema järgib ette antud teed. Eepose üks olulisi kohti on vana Kalevi tarkuseraamatu andmine maailma otsas käimise eest Lapu targale Varrakule (Kreutzwald 2011: 455, XIX, v 962–963).¹ Kalevi­poeg mitte ainult ei oska raamatu väärtust mõista, vaid lubadust täites määrab ta enda ja oma rahva teadmatusse (n-ö vaimupimedusse). Tulemus on „Faustiga” sarnane, kuid individualistlik ja loov mõtlemine on „Kalevipojas” asendunud kohuse­tundega rahva ees. Järgnevalt näitan aga, et sünekdohhi, hüperbooli ja metalepsise abil on võimalik selgitada, kuidas Kalevipojast saab kangelane, kes lõpuks teostab Fausti püüdlused.

 

Fausti saatusliku armastuse sünekdohhiline kordumine „Kalevipojas”

Aristotelese (2003: 33) järgi on „tragöödia kokkuseade [---] põimitud” ja selle pea­tegelane satub õnnetusse, aga „mitte pahelisuse ja kõlvatuse, vaid mingi eksi­arvamuse tõttu”. Kusjuures tema „eksiarvamuse” taga ei ole süü, vaid „täieliku informatsiooni puudumisest” tingitud vead otsustamisel (Aristoteles 2003: 95). Mõlema siin vaadeldava teose nimitegelase traagilises saatuses on oma ühisosa. Kumbki neist ei ole eos paheline, aga nende teod viivad sarnaste vigade ja samalaadse lõpptulemuseni. Järgnevas analüüsis näitangi Fausti ja Kalevipoja aristotellike „õnnetuste” kolme astet. Bloomi (2003: 84, 109, 145) arvates saab järeltulija teksti esmast taasloomist kirjeldada sünekdohhi kaudu: vanemteksti tervikkujund asendatakse osaga või vastupidi.

Fausti esimene saatuslik tegu pärast lepingu sõlmimist Mephistophelesega oli tema armumine Margaretesse ehk Gretchenisse. Faust, kes on äsja loobunud ­Mephistophelese pakutud võimalusest leida lihtsa tööga õnne, joob noorendavat eliksiiri, mille mõjul „näib Helenana iga seelik” (Goethe 2016: 140–141, v 2352–2364, 2583–2588, 2604).² Kohates esimest võluvat neidu, otsib ta kohe Mephis­topheleselt abi (v 2609, 2619) ja kompromiteerib juba eos saabuva armastuse võimalikkust. Samas Margarete pühadus, liigutav olemus ja vagadus (vt Mason 1967: 212; Dye 2006: 100; Stephenson 2006: 256) peavadki mõjuma vastandusena Fausti kõrgusele ja tarkusele: „Mind teadmatumat last! Mis võis ta / mus leida? Ma vaene teda ei mõista.” (V 3215–3216; vt Swales 2006: 50) See tähendab, et ei tunnetuslikult ega keeleliselt ole Margarete võimeline eesolevate katsumustega toime tulema. Tema karakteri mõttearendusi saadavad lihtsad käelised tegevused ja sentimentaalsed rahva­laulud, palvesõnad jm. Kokkuvõttes esindab ta ebaratsionaalset ning modernsuse-eelset maailmapilti, mille Faust paratamatult hävitab. (Swales 2006: 44) Ei möödu kaua, kuni neiu soovib Fausti suudlustesse kaduda (v 3406–3413), kuigi sellega kaasneb kahtlus Mephistophelese nurjatuses: „Mu veri keeb ta ees, mul hakkab võik; / muidu ju mulle sobivad kõik, / ent kui ihkan sind näha, ei jatku mul jõudu / tõrjuda tema ees salajast õudu – / ma tean, ta on kelm, on kuri ja kale. / Andku jumal mul andeks, kui süüdistus vale!” (V 3477–3482) Kuid isegi ülim vagadus jääb tunnete ees võimetuks: „Nii palju olen juba teind su hääks, / et vaevalt tean, mis enam teha jääks” (v 3519–3520). Faust võib küll vanduda Margaretele „kõigest südamest” igavest truudust (v 3055–3056) või kurta, et ta ei suuda enam neiuta olla (v 3243–3244), kuid just mehe teod viivad Margarete hukule. Faust annab Gretchenile unerohtu, mis suigutab ta ema igavesse unne (v 3510–3513), ja torkab surnuks tema au eest võitleva venna (v 3711). Goethe „Fausti” esimene osa lõpeb Margarete jaoks vangikongis, kuhu Faust hoolimata Mephistophelese hoiatusest veresüüga kaasneva kättemaksu eest (Goethe 2016: 226)³ siiski tormab: „Su armsam põlvitab, vaata siia, / et hädaorjusest sind vabadusse viia” (v 4451–4452). Aga on juba hilja. Margarete ei suuda enam lahti lasta oma koletutest tegudest: „Oma ema olen hukutand, / oma lapse uputand” (v 4507–4508). Faustiga põgenemise asemel valib ta maise hukatuse: „Jumala kohtujärg! Su kätte ennast annan.” (V 4605) Faustil lasub nüüd mitmekordne veresüü Gretcheni, tema pere ja nende ühise lapse hukule viimise eest.

Gretcheni hävingu gradatsioonilist kirjeldust võib „Kalevipojas” võrrelda episoodilise, ent sama kaaluka sündmusega, milleks on Saarepiiga süütuse võtmine ja surm. Oma ema röövijaid otsides läheb Kalevipoeg Soome, kus ta kohtab naiivset Saarepiigat, keda ta lühikese mesijutu järel rohmakalt niuetest rapsab: „Saare piiga, peenikene, / Istus ise mehe kõrva, / Langes lapse rumalusel [---] Kas sind Kalevi kaisussa, / Armusüle haudumisel / Niuetest ehk niksatie, / Labaluust ehk naksatie, / Puusaluiel pigistie, [---] Mis sull’ viga sünnitie?” (IV, v 342–358) Akt ise jääb lühi­keseks, kuna vahele segab saare taat, kellele Kalevipoeg oma päritolu seletab. Saare­piiga kuuleb seda pealt ja kahvatub, kuna Kalevipoeg on ta vend: „Saare piiga, peenikene, [---] Kahvateles surnu karva: / Kui ta isaks Kalevida, / Linda emaks tunnistanud.” (IV, v 456–460) Šokis neiu tuigub mere äärde ja kukub laintesse: „Vesi mattis piigakese, / Kattis, mattis noorukese!” (IV, v 471–472) Tegu on „Fausti” ­Gretcheni tragöödiast tuletatud sünekdohhiga, kuna eelkäija teose motiiv on pisendatud armuepisoodiks – tervik asendatud osaga. Sarnaselt Faustiga tahab Kalevipoeg neidu päästa, aga see ebaõnnestub: „Tütar sulle sattus vette, / Ema mulle varga võrku, / Viletsad meie, vennikesed, / Õnnetumad ühtevärki!” (IV, v 495–498) Tütar ei saa enam vetekoorma alt välja ja jääb merre (IV, v 728–730). Kuid esimesele veresüüle järgneb teinegi. Kalevipoeg jätkab oma teekonda Soome ja saab sealselt sepalt endale seitse aastat valmistatud mõõga (VI, v 399). Mõõga liikude ajal hakkab sangar õlleuimas suurustama, kuidas ta teel sinna ühe piiga lilled noppis (VI, v 620). Sepa vanim poeg vihastab ja tormab talle neiu au teotamise eest kallale (VI, v 601). Kalevipoeg laseb mõrtsuka mõõgal mängida ja tapab sepa poja (VI, v 637–640). Soome episoodi võtab kokku edasist lugu määrav sepa sajatus, et mõõgast saaks Kalevipoja mõrtsukas (VI, v 700–701), mida ka neetu ise kordab ebaõnnestunud kaitsemaagiana Kääpa jõe kaldal (XI, v 700–702). Mõlemad peategelased on tahtmatult ja teadmata põhjustanud mitmekordse veresüü. Seda mitte pahelisusest, vaid aristotellikust eksiarvamusest. Seega puhtalt retooriliselt võttes võiksid vangikongis Faustile lausutud Gretcheni sõnad olla suunatud ka Kalevipojale: „Jah, sina! Kas ulatad mul käe? / Oma kalli käe! Kuid ta on niiske – tilgub! / Pühi puhtaks – veri, veri vist! / Mis oled teind? Oh püha rist! / Miks mõõk sul vilgub?” (v 4511–4515) Sarnane verine ja välkuv mõõk kordub „Kalevipojas” (vrd XX, v 853–880).

 

Homunculuse litooteslik ja Mephistophelese hüperboolne asendamine „Kalevipojas”

Nimitegelaste veresüüle järgnevast pikast unest, mis pakub kas unustust või kannatust, oli juttu artikli esimeses osas. Siinkohal vaatlen, kuidas peategelased jõuavad esimeste (ühiskondlike) suurtegudeni. Aga kui „Faustis” kannab kõiki kujutlusvõime piire ületavaid akte Mephistophelese riuklik fantaasia, siis rahvus­eepose sangar suudab tema võrdkujust enda loos vabaneda ja saavutada midagi käega­katsutavat. Seesugust tähenduse ülekande protsessi on võimalik mõista hüperboolina, mis Bloomi järgi (2003: 72–73, 100) iseloomustab kõige rohkem kõrg­romantilist kujutlusvõimet ja tähistab algteksti (osa) „Ülevat” (ingl Sublime) ­taasesitamist ehk „kõrgendamist”. Või vastupidi, selline tähenduse ülekanne on ­litootes, mis viib selle ülevuse või suursugususe groteski (Bloom 1976: 100). Retoorilisel tasandil ei ole seega vahet, kas „Fausti” teatud episoodide tähendust suurendatakse või vähendatakse „Kalevipojas”, loeb algkujundi teisenemise põhimõte järeltulija teoses: positiivne paisutamine või negatiivne alandamine.

Seesuguse retoorilise liikumise kirjeldamiseks „Faustist” „Kalevipojani” sobib suurepäraselt Fausti abilise Wagneri loodud tegelane Homunculus. Ta on keskaegsetest uskumustest pärinev pisike tehisinimene, kes „Faustis” tähistab ühtaegu looduse ületamist ja selleni püüdlemist: „kaks filosoofi – vaidlus oli kuum – / siin kuski korrutasid: Loodus, loodus! / Neilt selgub mul ehk maise olu tuum, / neid usutelles saan ehk teada, / mis suunas maksab lendu seada.” (V 7837–7841) Homunculus, kes kohe pöördub Mephistophelese kui oma vana tuttava ja sugulase poole (v 6885) ning keda seetõttu on tõlgendatud isegi viimase meisterduseks (vt Stephenson 2006: 251), esitab küsimusi tehisliku ja loodusliku hierarhiast. Elu lõpus jõuab Homunculus mere äärde, kus ta loobub oma habrast olemust kaitsvast klaasist, sattudes roheluse ja värskete lõhnade lummusesse: „Õhk on nii pehme, tuuleuha / nii kevadvärskena käib üle luha” (v 8265–8266; vt Gaier 2019: 202). Tema üürike eksistents tipneb tungiga saada üheks mere ehk loodusega (v 8469–8473). Kogu stseen lõpeb ülistusega neljale algjõule (v 8480–8487). Kui võrrelda seda seika „Kalevipojaga”, siis tõuseb esile sarnane tegelane. Nimelt on eepose XI loos kirjeldatud väikemeest, kes Kalevi­pojale oma õnnetust saatusest räägib ja kelle Kalevipoeg unustab sortsidega võideldes oma kaela­kotti ning leiab pärast surnuna (XII, v 301–307). Sarnaselt Homunculusega lõpeb temagi elu ürglooduses: Kalevipoeg matab ta sohu mätaste ja erinevate metsikute puhmaste alla (XII, v 362–373). Siinkohal on need tegelased võrdlemist väärt veel kummalisema ühisosa tõttu. Homunculus tähendab ladina keeles ’väikest meest’ (vt OED), kuid pseudoetümoloogiliselt saab selle kõlaliseks paralleeliks tuua veel sõna cūlus, mille tõlkevasteks on ’tagumik, perse’ (vt LES). Kreutzwaldi eepose väikemehe traagika, mis Kalevipojale palju nalja teeb (XI, v 964–965), tuleneb tema vahepeatusest metsaeide majas, kus tolle poegadele pakutud hernesupp teeb peitunud väikemehe elu kibedaks: „Paremal pool seina ääres / Põenutaja metsapoega / Laskis esimese laenge / Prantsatelles paukumaie! / Mina lindu lendamaie / Püksituule pakitusel, / Lendasin kui liblekene / Üle tare teise seina.” (XI, v 915–919) Bloomi kirjeldatud litootese kaudu seletatav grotesk ilmneb eriti selgelt, kuna „Fausti” looduse ülimust sümboliseeriv värske kevadbriis on rahvus­eeposes vähenenud põletavaks paugutuuleks (XI, v 914).

Groteski kõrval domineerib „Kalevipojas” peategelase kasvav suursugusus. Mõtlen Kalevipoja kangelaslikkust, mille mõistmiseks pakub konteksti „Faust”. Kui draama teises osas jõuavad Faust ja Mephistopheles keisri õukonda, ähvardab riigi­kassat häving, kuna raha palga maksmiseks ei ole ja keegi enam abi ei paku (v 4831–4851). Mephistopheles osutab, et raha on peidus maa all (v 4927–4929, 4992) ja peamine küsimus on, kuidas leida neid „sügaviku salahaudu” (v 5018). Lahenduseks pakub ta Faustiga (kes äsja esines õukonna maskiballil kreeka rikkusejumala Plutusena) keisri murede leevendamiseks paberraha, mille tagatiseks on potentsiaalsed varandused maapõuest: „„Sel sedelil, see olgu teada ant, / on hinnaks tuhat krooni, kullas vaetud; / ta täpsat väärtust tagab kindel pant – / hulk varandust, mis keisri maile maetud. / Kui aarded välja kaevatud, mis mullas / veel peidul, tasutakse ­väärtus kullas.”” (V 6057–6062) Kuid nagu Faust hiljem lisab, puudub sel kujuteldaval rahal väärtus, kui rikkusi „ei leita” (v 6114). Mephistophelese jaoks pole see muidugi probleem ja illusioon on käegakatsutavaga võrdväärne: „Mis kuld, mis pärlid! Andke krõbe sedel, / siis tean, mis peos – kõik muu näeb võlts ja vedel.” (V 6119–6120) Ta pakub kujutlusvõime võimu: rahal küll puudub tõeline tagatis, aga sama hästi sobib selle katteks usk kulla olemasolusse (vt Schöβler 2006: 172–173). Kuigi raha väärtus devalveerub (vt v 6143–6150) ja peagi on riik vaenu käärimise tõttu sõjas (v 10379), ei ole see enam Mephistophelese mure. Tema on oma ülesande täitnud, tagajärgedega peavad tegelema teised. Ka tänu Mephistophelesele saavutatud Helena armastus Fausti vastu, millest oli pikemalt juttu artikli esimeses osas, saab lõpuks otsa. Helena ja Fausti liidust sündinud moodsa luule poeg Euphorion tahab „[v]õita ülevaimad tipud” (v 9821), kuid üha kõrgemale lendamise „igatsus” ja „rutt” viib ta otse surma (v 9899–9900). Temale järgneb Helena, kes kutsub allilma valitsejannat end surnute riiki tagasi viima: „Sa vii siit poeg, Persephoneia – vii ka mind!” (V 9944) Nagu Faust neljanda vaatuse alguses kõrgmäestikus kirjeldab, võttis ­Gretchen temast kaasa parima (v 10066), kuid ainult Helena on „jumalavõrdne naine” (v 10049) – seega püüdmatu. Mephistopheles aitab Faustil lahendada suuri riiklikke probleeme, kogeda ennenägematut armastust, aga maagia võim pole igavene.

Mephistophelese roll „Faustis” pakub „Kalevipoja” korduvate põrgus käikudega sama kaalukaid lahendusi, kuid nende eesmärk erineb. Isegi kui Kalevipoeg tahab XVI loos rännata maailma lõppu „Vanataadi väravasse” (XVI, v 582) ja on nõus andma selle eest Lapu targale Kalevi tarkuseraamatu (XVI, v 606–607), jõuab ta lõpuks ikkagi põrgu. Nagu ütleb Jüri Talvet (2010: 2056): „See tähendab, et põrgu rändab inimestega kaasa sinna, kuhu iganes nad siirduvad. See on inimolemise ­võõrandamatu osa.” Seega sarnaselt Fausti saatva Mephistophelesega käib Kalevi­pojaga põrgu alati kaasas. Kuid see võõrandamatu osa on Kalevipojas põlistatud vere­sidemega, mis annab sellele rahvusromantilise mõõtme. Põrgu eestoas istub tema ema varjukuju: „Kahvatanud naise vari, / Mis kui Linda leinapõlves [---]” (XVIII, v 653–654).⁴ Järelikult ei ole eeposes põrgu eesmärk luua mephistopheleslikke illusioone, vaid olla kangelaseks kasvamise proovikivi. Just ema hool ja otsene juhendamine aitab Kalevipojal aheldada põrgulise: „Kalevide kange poega / Mõistis eide mõtte­sida / Targalikult tähendada, / Sasis kinni säärte paelust, / Sarviku põlve värvelist, / Tõstis teda tuulekiirul / Koonla kombel kõrge’ela, / Keeriteles kümme korda / ­Taadikest kui takutopsi” (XIX, v 71–79). Selle võitluse eesmärk on välja selgitada võimsam (XIX, v 121) ja kuigi tulemus on sarnaselt Mephistophelese nõuannetega kurja­kuulutav, kuna põrgu vanaeit hakkab Kalevipojale surma sajatama (XIX, v 196–197), on sisu positiivne: Sarviku aheldamisega saavutati rikkus. Mephistopheleslik kujutlus maa­pinnas asuvast kullast on „Kalevipojas” kordunud hüperboolse reaalsusena: „­Maapõhjast tõusis parin, / Sügavusest sammumine. [---] Seal vast Kalev astub sammu / Selle ilma sõrva peale, / Viskab maha kullakotid, / Hõbeda­kotid õlalta” (XIX, v 259–260, 268–271). Bloomi kirjeldatud Ülevus saavutatakse „Kalevipojas” rahvusromantiliste ja konkreetsete kangelastegudega (Sarviku aheldamise ja põrgu riisumisega), mitte illusioonidega. Samal ajal terendab seal nagu „Faustiski” kaotus: üürike õnneaeg ei ole midagi püsivat.

 

Ajaloo metaleptiline pööre: „Kalevipoja” tõlgendamine „Fausti” algupärandina

Õnneajale järgnevast sõjast oli juttu artikli esimeses osas, siinkohal on fookuses ­eelkäija teksti taasloomise viimase astme selgitamine metalepsise troobi kaudu. Meta­lepsis ehk transsumptsioon on troop, mis viitab „tagasi mis tahes eelnevale kujundlikule skeemile” või kontekstile ja mille tähenduse mitmetasandilist üle­kannet võib nimetada ka „metonüümia metonüümiaks” (Bloom 2003: 74, 102). Nagu kirjeldab Paul de Man (1983: 275), on tegu troobiga, mis hävitab süsteemi alusmustri printsiibi. See tähendab, et antud kõnekujundi abil on võimalik kirjeldada, kuidas järel­tulija tekst mõjub mingil määral eelkäija tekstist n-ö algupärasemana, „vahetades varasuse hilisuseks” (Bloom 2003: 95). Bloomi (1976: 19–20) jaoks on see „troope pöörav troop”, mis „mõrvab eelnevad troobid”. Seesuguste suurte väidete taga on võrdlemisi lihtne tähenduse ülekande põhimõte. Klassikalises retoorikas on metalepsis üsnagi tuntud mõiste, mida tänapäeval kasutatakse enamasti narratiiviteoorias, näiteks seletamaks, kuidas teose ja päris maailma vahelised piirid hägustuvad ja loo peategelane võib väljamõeldises „elades” olla teadlik enda fiktsionaalsusest (vt Hanebeck 2017: 25). Eesti kultuuriruumis on seda troopi vähem kasutatud ja näiteks võõrsõnade leksikonis (vt VSL) puudub metalepsise mõiste. Aga selle tähenduslik alusprintsiip ei ole Eestiski võõras. Sünkroonilisel tasandil on meta­lepsis katakrees (Hollander 1981: 114), mida on tutvustanud nii Jaan Ainelo ja Henrik Visnapuu (1932) kui ka Bernard Sööt (1973). Ainelo ja Visnapuu (1932: 38) defineerivad katakreesina „liialeminevat mitmekesiste troopide kokkukuhjumist ühte ning samma lausesse, e b a l o o g i l i s t l i i g a t ü s e d a t m e t a f o o r i, v i g a s e t r o o b i t a r v i t a m i s t, mis kõik võivad mõjuda eksitavalt, rikkuvalt”. Sööt (1973: 66) lisab definitsioonile „vastastikku sobimatute mõistete” ühendamise. Katakrees on omamoodi lahendamatu umbsõlm, demaniliku loetamatuse illustreerimise ehe näide, kuna eksitavad ja omavahel sobimatud sõnad ei paku tõlgendamiseks lõplikku selgust ega tähendust. Diakrooniliselt võttes on sama troop metalepsis, sest katakreetiline ambivalentsus laotub kahe teksti vahele. Metalepsise troobi üks esmakirjeldajaid Marcus Fabius Quintilianus määratles seda kui printsiipi, mis pakub üleminekut ühelt troobilt teisele. See on „vaheetapp ülekantud termini ja asja vahel, mida üle kantakse ja millel pole üksi, ilma üle­kandeta, tähendust” (Quintilianus 1966: 323). Mõjuärevuse seisukohast tähendab see, et ainuüksi „Faustiga” võrreldes peaks olema selgitatav „Kalevipoja” lõpu tähendus (ja vastupidi). Üksi vaadeldes jäävad mõlema teose lõpud katakreetiliselt salapäraseks, üheselt tõlgendamatuteks.

Artikli eelmises osas kirjeldasin, kuidas Faust jääb teose lõpus pimedaks ega tee enam näivusel ja tegelikkusel vahet. Samal ajal kui ta näeb vaimusilmas uudismaa loomist, kaevavad lemuurid (deemonid) talle hoopis hauda: „Kuis labidate kõlin tõstab tuju! / Nad teevad tööd, mu plaan saab kestva kuju [---].” (V 11539–11540) Suure eluplaani teostumine, olgugi et traagilise irooniana imaginaarselt (vt Destro 2006: 59), pakub Faustile ülevat õnne ja on verega allkirjastatud lepingu lõppakord: „Kui näeks neid kordki enne lõppu / siin vabal pinnal vaba rahva seas, / siis tohiks kõnetada hetke: / Kui veetlev oled! Viibi veel! / Ei täitsa tühjaks tee mu surelikku retke / eoonidegi ahne neel.” (V 11579–11584) Mephistophelesele on see märk lepingu täitumisest ja Fausti hinge endale saamisest. Kuid taevased väed sekkuvad: „Kerkigu patuse / põrm üle matuse! / Kirgastust kandkem, / andestust andkem!” (V 11679–11682)⁵ Mephistopheles jäetakse tasust ilma ja iroonilise nükkena ei jää tal muud üle kui taevaseid jõude needa ja end Iiobiga võrrelda (v 11809–11816).⁶ ­Mephistophelese ebaõnn aga ei loe, sest inglid päästavad Fausti surematu osa: „See vaimuilma liige nüüd / on päästet, kurjust väärat. / „Kel põues põleb jäädav püüd, / on lunastuseks määrat.”” (V 11934–11937) Järelikult mees, kes vastutas Gretcheni ja ta pere huku eest ning lasi oma ideede teostumise nimel hukata vanapaari, vääris lunastust. See on paradoks, mida Fausti uurijad ikka ja jälle lahkavad. Bloomi (1994: 234) arvates on Fausti pääsemine „õigustamatu”, samal ajal võib vastupidiselt rõhutada väärtusena tema lõputut püüdu inimolemisest rohkemaks (vt Schöβler 2006: 183; Dye 2006: 114). Alberto Destro (2006: 72) sõnutsi puudub Fausti tegude ja lunastuse vahel seos, Faust ei pääse Mephistophelese käest mitte oma tegude moraalse tulemi, vaid iseenda loomusele (isiksusele) truuks jäämise tõttu. Seega jumalik kokkulepe, mis annab Mephistophelesele „vabad käed” vedada Fausti vaim „rada mööda alla” (v 323–336), ei loe, kuna Fausti hinge hindamise printsiip on tavapärasest teist­sugune. Seda enam, et peale Fausti pääseb ka Margarete, kes pakub end Fausti hinge juhatajaks (v 12092) ja kelle valikut õnnistab taevaema, Mater gloriosa: „Vaid kõrgemasse sfääri astu! / Ta järgneb, kui sind aimab hing.” (V 12094–12095) Kuigi Faust on osutanud, et Gretchen võttis temast kaasa parima (v 10066), ja võib öelda, et draama lõpp on ilus taasühinemine, jääb see siiski pehmelt öeldes hämaraks (vt Durrani 1977: 160, 173). Sünkrooniliselt tõlgendades on tegu katakreesiga, kuna kokku saavad vastastikku sobimatud arusaamad lunastusest. Fausti teod justkui enam ei loe, jumalasõna ümberkirjutamine ja jumala asemele astumise tung ei ole määrav, vaid loeb ainuüksi õilis püüdlemisprotsess.

„Kalevipoja” lõpp ei ole tähenduslikult selgem. Kalevipoeg, kes on rahvale lõpuks õnneaja toonud, loobub Kalevi tarkuseraamatust ja kaotab sellega priiuse. Sarnaselt Fausti traagiliselt iroonilise pettekujutelmaga vabast maast ja rahvast pole ka eestlaste õnneaja õilmed midagi püsivat, vaid lahkuvad luhtadelt (XX, v 536–538). Kalevi­poeg jääb „murekoorma muljutusel” (XX, v 819) üksinda laantesse ja lõpetab oma maise tee Kääpa jões: „Sajatuse sunnitusel / Murdis mõõka mõrtsukana / Kalevile kintsudesse, / Leikas maha labajalad, / Pureteles põlvedeni.” (XX, v 876–880) Köndistatud kangelase „valusurma vingumised” tõusevad taevasse samuti kui Fausti hing (XX, v 894–897) ja ees ootab justkui samasugune lunastus. Kalevipoja keha tehakse uuesti terveks, et ta saaks teiste Taara kangelaste seltsis suuri lugulaule kuulata (XX, v 935–950). Ometi tekib Vanaisa-isetargal küsimus, mis tööd võiks kangelane hakata taevas tegema, sest säärast vägilast ei saa rakenduseta laisklema jätta (XX, v 955–958, 960–967). „Taara taevalised targad” peavadki koos salanõu (XX, v 981–982) ja otsustavad „Kalevide kanget poega / Põrgu vahipoisiks panna / [---] Et ei selli sidemesta, / Kuri peaseks kütketesta” (XX, v 984–990). Ilmneb, et sarnaselt Fausti lõpuga ei ole Sohni lunastus sugugi ühemõtteline. Kalevipoega, keda äsja kangelaslauludes ülistati, sunnitakse tagasi minema enda jalgadeta külma kehha ja ta pannakse invaliidina valge ratsu selga (XX, v 993–994, 999–1005). Põrgu väravas teeb Vanaisa veel viimase triki ja vangistab rahvale õnneaja tooja: „Kui siis Kalevide poega / Veeres kalju-väravasse, / Alla-ilma ukse ette / Hüüetie ülevalta: / „Raksa kalju rusikaga!”” (XX, v 1012–1016) Seega Kalevipoega mitte ainult ei saadetud põrgu väravasse valvama, vaid talle ei antud valikutki: „Mana käsi hoiab meesta: / Et ei vahti väravasta, / Kaitsev poega põrgust peaseks. / Aga ükskord algab aega, / Kus kõik piirud kahel otsal / Lausa lähvad lõkendama; / Lausa tuleleeki leikab / Käe kaljukammitsasta: / Küll siis Kalev jõuab koju / Oma lastel’ õnne tooma, / Eesti põlve uueks looma.” (XX, v 1044–1054) Taas on tegu sünkroonilises mõttes katakreesiga, sest Kalevipoega korraga kiidetakse ja karistatakse.

Mõjuärevuse teooria järgi peaks suurteoste tegelik tähendus ilmnema vastastikmõjust – metaleptilisest ülekandest. Kui mõlemat lugu saab Aristotelese mõistes tragöödiaks pidada, siis „Fausti” lõppu on võimalik selgitada ladinakeelse väljendiga „deus ex machina, mis osutab äkilisele, teose sündmustiku loogikat eiravale olukorra lahendusele” (Aristoteles 2003: 98). Aristotelese (2003: 37) järgi peavad „lugude lahendused [---] johtuma lugudest endist ega mitte mehhanismist nagu „Medeias” või „Iliases” <loos laevade> ärasõidust”. Fausti lunastust on küll võimalik tõlgendada, lähtudes tema igavesest püüdlusest kõrgemale ja selgitades seda julgusega jääda oma loomusele truuks, aga loo lõpplahendus on siiski ootamatu ega tulene eelneva loogikast. Kui vaadata „Kalevipoja” lõppu, paistab esmapilgul samaväärne vasturääkivus, aga „Fausti” loo taustal tõuseb esile selle sisemine loogika. Nagu Felix Oinas (1994) kirjeldab, peitub eepose lõpus tabu. Peergude kahel otsal põletamine on rahva­pärimuses keelatud: „Rahvas oma igapäevases elus hoidub peergude põletamisest mõlemast otsast põhjusel, et see võib vabastada põrgust nii kuradi kui Kalevipoja. Ühelt poolt võib Kalevipoja vabastamine jätta põrguvürsti valveta. Teiselt poolt tuleb arvestada ka Kalevipoja ja vanakurja pärimuste osalist segunemist.” (Oinas 1994: 112)

Järelikult erinevalt „Faustist” loeb „Kalevipojas” ikkagi peategelase korda­saadetu. Isegi pärast suuri kangelastegusid ei saa ununeda kahekordne veresüü. Kalevipoeg täidab köndistatud jalgadega hobuse seljas istudes korraga üllast ülesannet kaitsta rahvast kurja eest ja anda lootust õnneaja tagasitulekuks, aga samal ajal kehastab tehtud vigade ning potentsiaalsete ohtude meeldetuletust (isegi jumalad ei saa seda muuta: XX, v 1001–1003).⁷ Ainult „Kalevipojas” suudetakse korraga anda lootust õnneaja taastulekuks ja peidetud hoiatust, et sellega pääseb valla ka Sarvik. Jaan Undusk (1994: 170) ütleb tabavalt, et „prohvetlik rõõmusõnum” ja „aheldamismotiiv” on „läbi põimunud”, justkui eepose alguses kuulutatud „kurbtus” ja rõõm. „Fausti” lõpu jumalik sekkumine saab seega „Kalevipojas” asendatud põrgu ja taeva vahepealsuse (värava) tervikkujundiga. Vaadeldes neid kahte teost diakrooniliselt omavahelises vastastikmõjus, ilmneb metalepsise kujundi tähendus: enam ei ole võrdlus ühesuunaline protsess, kuidas „Fausti” motiivistikku on „Kalevi­pojas” ümber tõlgendatud, vaid mõlema teksti tähendus selgub kahesuunalises mõjus. Varasus pöördub hilisuseks: „Kalevipoja” lõpu retooriline sõlmitus ehk tabu õnnega kaasnevast õnnetusest võimaldab eepost vaadata algupärasemana ja tõlgendada „Fausti” lõppu kui püüet asendada peategelase traagiline ebaõnn (vastutus mitme­kordse veresüü eest) jumaliku masina abil üdini helge lootusega lunastuse (ehk õnne) võimalikkusele.

 

Kokkuvõtteks

Mõjuärevuse teooriast lähtuvalt ei ole oluline autorite tahe, vaid ainuüksi arusaam, et kirjutatakse lugemiseks ja selleks kasutatakse keelt. Retoorilises mõttes ei saa eristada, kas loole omistatav tähendus esindab kellegi tahet (olgu see abstraktne lugeja, siinkirjutaja või autor) või ainuüksi keeles peituvaid vastandlikke tõlgendusvõimalusi. Seega ei tule eelnevat analüüsi võtta lõpliku tõena, vaid ühe võimalusena neid kahte suurteost avada. Selle võrdluse puudujääk on kindlasti stilistiliste ja žanriliste nüansside mittearvestamine. Isegi see ei mängi märkimisväärset rolli, et kasutatud on „Fausti” tõlget. Teoseid on loetud justkui proosana, nii et vaatluse all on peategelased, süžee sõlmpunktid ja temaatilised kordused. Kuid samal ajal võimaldab seesugune analüüs näidata troopide olulisust keele tähendustasandite vormimisel ja mõtestamisel. Troobid ei ole vajalikud ainult üksikute fraaside mõistmiseks, vaid neid saab üldistada kogu teosele või selle mahukale osale. Tänu Paul de Manile avab mõju­ärevuse teooria kuue troobi abil tekstide tähenduslikku triivi ja teisenemist. Iroonia, metonüümia ja metafoor aitavad selgitada, kuidas eelkäija tekstile vastandutakse järeltulija tekstis. See tähendab, et „Fausti” elutüdinud intellektuaal, kes soovib saada jumalasarnaseks, kogeda ajatut armastust ja minna ajalukku looduse allutajana, on „Kalevipojas” teisenenud tugevaks ning rohmakaks hiiuks, kes täidab liisuga määratud kohust, on üksik ja elab ainult oma rahvale ning läheb ajalukku õnneaja tooja ja tarkuseraamatust loobujana. Sünekdohhi, hüperbooli (või litootese) ja metalepsise abil on seevastu võimalik kirjeldada, kuidas järeltulija tekstis taasluuakse eelkäija teksti peamised tähendustasandid. Selle järgi on „Faust” ja „Kalevi­poeg” mõlemad tragöödiad, mille peategelased saadavad eksiarvamuse tõttu oma esimese armastuse ajel korda korvamatut kurja ja põhjustavad mitmekordse ­veresüü. Samamoodi suunavad mõlema peategelase käitumist teoses ebaloomulikud või põrgulikud jõud, mis „Faustis” põlistavad illusioone, „Kalevipojas” rahvusromantilisi kangelastegusid. Mõlema teose finaalis aga esitatakse lugejale küsimus lunastuse võimalikkusest. Aristotellikus mõttes saab sealjuures „Kalevipoja” lõpu sangari põrguväravasse saatmist tõlgendada loost johtuvaks kujundiks, kus õnn ja õnnetus on lahutamatud. Süüd ei unustata. Samas Fausti ootamatu taevasse tõusmine teose lõpus mõjub üllatava ja loovälise mehhanismina. See ongi bloomilikult öeldes metaleptiline pööre, kus võrdluse printsiip pöördub ümber ja järeltulija tekst mõjub eelkäija omast algupärasemana.

Siinse analüüsi eesmärk ei olnud hierarhiaid luua. Ilmselgelt mõjub „Fausti” lõpu ootamatus tõlgendajatele sama innustavalt kui peategelase põrguväravasse saatmine – miks muidu seda alatasa lahatakse. Selguse püüd on inimesele igiomane. Sarnaselt tõlgendatakse „Kalevipoja” lõppu pidevalt sirgjoonelise õnne tagasituleku võimalusena – mõeldes kas või meie iseseisvusmanifestile, kus eepose lõpuridade abil sisendatakse, et pimedale orjaööle järgneb nüüd õnnestav enesemääramise aeg (vt Manifest kõigile Eestimaa rahvastele 1918). Igasugune tõlgendamine on alati märk teose elujõulisusest ja suured (kuigi retoorilist mitmekihilisust vähendavad) sümbolid käivad selle juurde. Siinkohal on oluline tabada põhjust, miks mõnest teosest saab tüvitekst (vt Undusk 1994: 149; Laak 2013) ja teistest mitte. Vähesed järeltulija tekstid saavutavad eelkäija omaga samaväärse mitmetähenduslikkuse, et ins­pireerida järeltulevaid põlvi seda taaslooma. Küsimus on, kas teos suudab olla piisavalt paljutahuline, et jääda aktuaalseks. Kuigi Kristian Kirsfeldti „Kalevipoeg 2.0” aitas tänuväärselt Kreutzwaldi eepost esile tõsta, ei paku selle lõpuread paraku ligilähedaseltki sama proovikivi tõlgendamiseks: „Aga ükskord algab aega, / mil saab vabalt laenu võtta / ilma tagasimaksmata” (Kirsfeldt 2010: 476). See on liiga ühe­mõtteline ­mephistophelesliku tagatiseta rahasüsteemi kordamine ega lisa midagi uut. Järelikult ei kvalifitseeru see retooriliselt ka tugevaks kommentaariks (vt Hasselblatt 2016: 53). Nagu ütleb Bloom (2003: 91), tähistab otsene tähendus omamoodi ilukirjanduse surma.⁸ Aegadeüleseks saavad ainult need teosed, mis on kujundlikult piisavalt mitmekihilised, et kutsuda üha uusi tõlgendajaid oma lugusid teisendama. „Faust” ja „Kalevipoeg” on selle surematuse head näited.

 

Tõnis Parksepp (snd 1987), MA, vabakutseline dramaturg; Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi doktorant (Ülikooli 16, 51003 Tartu), tonisparksepp@gmail.com

 

1. märtsil toimus Tallinnas lastekirjanduse keskuses lastekirjanduse aastakoosolek. Jaanika Palm andis ülevaate möödunud aastal välja antud eesti algu­pärasest lastekirjandusest, Krista Kumberg tõlkekirjandusest, Helena Kostenok noorte­kirjandusest ja Anneliis Lepp kõneles lasteraamatuillustratsioonidest.

2.–3. märtsil toimus Kuremaa lossis folkloristide 17. talvekonverents „Mängimine ja mängulisus folklooris”. Kõneldi mänguasjadest, mängimisest ja mängudest nii virtuaalses kui ka pärismaailmas, nii eesti, komi, baltisaksa, ainu kui ka Kesk-Ameerika rahvaste traditsioonis. Plenaar­ettekande teemal „Lapse mõistmine ühis­konnas ja mängu evolutsiooniline tähendus” pidas sotsioloog Dagmar Kutsar. Ettekannetega esinesid Ell Vahtramäe („Mängime ühtset eesti kooli! Vene kooli üleminek eesti õppe­keelele”), Nikolay Kuznetsov („Акань ’nukk’ komi keeles, kirjanduses ja rahvaluules”), Helena Grauberg („Mitte ainult mängu asi. Eseme­uurimus nukk Lottest museoloogilisest aspektist”), Liis Järv („Mängulised ­kollektsionäärid ja muuseum”), Helina Harend, Astrid Tuisk („Trihvaa, tukikas või uka-uka? Jooksu­mängud muutumises”), Reet Bender („Waschnik, härra Krookus ja teised. Välja­mõeldud mängumaailmad baltisaksa laste mängudes”), Madis Kats („Kuidas nad on? Visuaal­etnograafiline vaade laste oma-aega”), Riho Viik („Elutarbelised võimuvõitlusmängud”), Raimond Tunnel („Kuidas mõista mängimist? Video­mängude näitel”). Oli ka viis ingliskeelset ettekannet TÜ magistrantidelt ja doktorantidelt: esinesid Marie-Luise Meier, Aaron S. Reed, Evgeniya Grafskaya, Savannah-Rivka Powell ja Jason S. Cordova.

8. märtsil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Idamari naine – kas mehe selja taga või mehe ees?”. Etnoloog Ljudmila Jamurzina kõneles, milline on naise roll tänapäeval Marimaal ning milline on Eestis elavate mari naiste identiteet.

14. märtsil tähistati Tartu Ülikoolis emakeelepäeva ettekandekoosolekuga, mil­le tähelepanu keskmes oli eesti keele õppimine. Esinesid eesti keele (võõr­keelena) professor Birute Klaas-Lang ja keelepoliitika teadur Kerttu Rozenvalde („Kuidas jõuda Tartu Ülikoolis kaasava keelepoliitikani?”). Tomáš Pavelka kõneles oma õpiteekonnast, eesti keelest ja eestlastest. Rektor andis psühholingvistika kaasprofessorile Virve-Anneli Vihmanile ja tema töörühmale üle Tartu Ülikooli keele­teo auhinna.

14. märtsil peeti Eesti Rahvusraamatu­kogus emakeelepäeva konverents „Tunnete keel ja tehnoloogia”. Esinesid Eesti TA president Tarmo Soomere („Tunnete ja tehnoloogia sümbioos kui eduka (teadus)kommunikatsiooni nurgakivi”), Kuldar Taveter (TÜ, „Emotsioonid, keel ja arvutid”), Liisi Piits (EKI, „Väljendusrikas kõnesüntees”), Mari Uusküla (EKI, „Keel – inimese supervõime”), Siim Oskar Ots (Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilane, „Välismaal sirgunud Eesti noore emakeel”) ja Doris Kareva („Tunnete keel”).

14. märtsil tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis koostöös Eesti Kultuuriseltside Ühendusega emakeelepäeva. Üritus oli pühendatud kahele omas kultuuris tähele­panuväärsele kirjanikule, emakeele ja emakeelse kirjasõna arendajale: Lydia Koidulale (1843–1886) ja Lesja Ukrajinkale (1871–1913). Kristi Metste kõneles Koidulast ja muusikast ning Olha Petrovõts Lesja Ukrajinkast („A wonder woman of ­Ukrainian literature”).

14. märtsil korraldas Emakeele Selts keele­päeva Tallinnas Audentese erakoolis. Esinesid Eesti Keele Instituudi teadurid. Arutelu võõrsõnade teemal juhtis Tiina Paet, Sõnaveebi töötuba juhtis Marja Vaba ja keeletehnoloogia võimalusi tutvustavat töötuba Tiiu Üksik.

14. märtsil kuulutati välja 2022. aasta keele­teo konkursi võitjad. Peaauhinna pälvis EKI inspiratsiooni­päev „Näitame keelt”, rahvaauhinna võitsid EKI ja Eesti Rahvusringhäälingu koostöös valminud keeleajalooteemalised keele­killud ETV-s.

15. märtsil toimus Emakeele Seltsi korraldatud keelepäev Ülenurme Gümnaasiumis. Ettekannetega esinesid Külli Habicht (TÜ, „Milleks uurida vana kirjakeelt?”), Annika Hussar (TLÜ, „Mitut Laurat ja Rasmust sa tead?”) ja Elisabeth Kaukonen (TÜ, „Eurotibidest ja keevitajaonudest ehk Kuidas väljendatakse sugusid eesti keele liitsõnades?”).

16. märtsil korraldati Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis Academia Pernaviensise XIX mõttekoda teemal „Miks keel on tähtis?”. Mõttekoja külalised olid akadeemik Karl Pajusalu (TÜ eesti keele ajaloo ja murrete professor) ning tema pojad Mihkel Pajusalu (TÜ Tartu observatooriumi kosmosetehno­loogia kaasprofessor) ja Sander Pajusalu (TÜ kliinilise meditsiini instituudi kaasprofessor). Arutleti keele tähenduse, tunnetuse ja kasutuse üle nii kultuurilisest kui ka erinevate teadusvaldkondade vaatenurgast, samuti kõneldi liivi keelest ja meelest, eesti keele kasutamisest teaduses ja eesti teaduskeele olulisusest.  

17. märtsi Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse dekadentsiteemalisel lugemisseminaril arutleti Émile Verhaereni ja Valeri Brjussovi luule üle. Vaatluse all olid kaks luulevalimikku: Verhaereni „Valik luuletisi” (1929) Johannes Semperi tõlkes ja Brjussovi „Nägemise ülistus” (1978) Kalju Kanguri tõlkes. 

22. märtsil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu. Madis Arukask esines ettekandega „Usk, lootus ja meeleheide – soome-ugri rahvaste kirjalikud eeposed”.

23. märtsil oli Eesti Rahva Muuseumis külas F. J. Wiedemanni keeleauhinna 2023. aasta laureaat, keelekorraldaja ja nimeuurija Peeter Päll. Ta pidas ettekande „Keelekorraldus – kas mitme tundmatuga võrrand?”

24. märtsil toimus Tartus Emakeele Seltsi aastakoosolek. Akadeemilise ühisettekande pidasid Andra Kütt ja Reili Argus („Eesti laste jutustamis- ja viitamisoskuse seosed keelelise kasvukeskkonnaga”). Seltsi auliikmeks valiti Peeter Päll, uus teadussekretär on Marit Alas.

24. märtsil peeti Tartus ajakirja Akadeemia auhinnaseminar. Kuulda sai kuldlaureaatide ettekandeid: Jaan Undusk („Moraali ja mõistlikkuse piiril”), Maarja Siiner („Keeleärevus, keeleparanoia ja kaoseteooria”), Priit Pikamäe („Generaal­advokaat”) ja Riho Nõmmik („Reis Marsile. Milleks?”). Esines ka tõlkeauhinna laureaat Janika Päll. Hõbeauhinnad said Mihkel Mutt, Rein Veidemann, Marek Tamm, Kaarina Rein, Tiina Kirss ja Ene-Margit Tiit.

30. märtsil Tartus toimunud Akadeemilise Rahvaluule Seltsi koosolek oli pühendatud folkloristi ja kirjandusteadlase Rudolf Põldmäe 115. sünniaastapäevale. Mari-Ann Remmel pidas ettekande „Rännakud Rudolf Põldmäega – sissevaade tema välitööpäevikutesse 1929–1958”. Põldmäe ekspeditsioonipäevikud annavad omanäolise ülevaate ajastu vaimust, piirkondade eripäradest, inimtüüpidest ja eluolust, samuti teatud päevapoliitilistest ja usuliikumistega seotud teguritest.

30. märtsil toimus Tartu Ülikoolis vaimse tervise konverents „Sõna jõud”. Üks peaesineja oli folklorist Reet Hiiemäe, kes kõneles vaikimisest kui omamoodi kõnekast suhtlusaktist, samuti maagilisest sõnakasutusest kaitseks ja jõu andmiseks. Vestlusringi „Sõna jõud? Kuidas kuuldut päriselus rakendada” juhtis Arne Merilai.

30.–31. märtsil korraldas Eesti Rahva Muuseum Tartus aastakonverentsi „Õige keha, vale keha?”. Konverentsil kuulis ettekandeid inimkeha kultuurilisest mõtestamisest eri distsipliinide vaate­nurgast ja mitmesuguste sotsiaalsete, poliitiliste, majandus- ning võimusuhete kontekstis Eestis erinevatel ajaloo­perioodidel. Teiste hulgas esinesid Madis Arukask (TÜ, „Alastus ja juuksed eesti ja naaberrahvaste rahvakultuuris”), Kadri Tüür (TLÜ / Viljandi Kultuuri­akadeemia) ja Julia Kuznetski (TLÜ, „Naise kehalisus Eesti nüüdisluules: ökofeministlikke tähelepanekuid”), Reet Hiiemäe (EKM, „Kehalisusest pärimuslikes naiste rituaalides”), Eve Annuk (EKM, „„Väike kuivetanud kääbuke”: keha(lisuse) kujutamine Lilli Suburgi (1841–1923) mälestustes”), Terje Anepaio (ERM, „Murtud elu. Füüsiline ja vaimne kannatuskogemus Siberis eesti naise kirjades 1949–1956”), Danila Rygovskiy (TÜ, „„Puhtad” ja „­mustad” nõud kui sotsiaalsed kategooriad ja kehapraktikad Siberi ning Eesti vene vanausuliste kombestikus”).

5. aprillil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Liivi pärandi tagasitoomine”. Läti Ülikooli Liivi instituudi juhataja, keele­teadlane Valts Ernštreits kõneles Läti põlisrahva ja meie hõimurahva – liivlaste – tänapäevast, liivi identiteedi, keele ja kultuuri hoidmisest ning arendamisest, samuti liivi pärandi nähtavaks tegemisest Lätis.

10. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines ingliskeelse ettekandega Inna Lisnjak. Ta kõneles Ukraina rahvapillidest ja pillimängupraktikatest. Esineja keskendus iidsetele pillidele kobzale ja banduurale ning XV–XVIII sajandist pärinevatele eepilistele teostele, mida ukraina kasakad kandsid ette nende rahvapillide saatel.

11. aprillil esitleti Eesti Keele Instituudis raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732”. Väljaanne koondab ühtede kaante vahele eesti kirjakeele tekkimist puudutava seni avaldamata või varem hajali publitseeritud materjali: alates Heinrich Stahli käsiraamatu katekismuseosa sissejuhatusest (1632) kuni Eberhard Gutsleff noorema eessõnani Anton Thor Helle koostatud grammatikale (1732). Raamatu valmimise tagamaadest kõnelesid koostajad Kristiina Ross (kirjeldas töö algust 2003. aastal), Kai Tafenau (tutvustas raamatu idee arengut pikkade aastate jooksul) ja Aivar Põldvee (kes nimetas tööd selle raamatu kallal kullakaevamiseks, viidates Villem Reimanile).

14. aprillil toimus Tartu Linnaraamatukogu 110. sünnipäeva puhul kõnekoosolek „Kultuur, identiteet, piirid”. Esinesid Daniele Monticelli („Läbides piire: Eesti kultuuriidentiteedi tõlkelisusest”), David Vseviov („Aeg ja lood”), Johanna Ross („Lubatu ja lubamatu piirid kirjanduses”) ja Paavo Matsin („Kirjanduslik initsiatsioon ja selle võimalikkus nüüdiskultuuris”).

14.–15. aprillil peeti Tartus konverents „Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100”. Ettekannetega esinesid Karel Leet („Marginaale Eesti tõlkeloo allikaile. Artur Alliksaar ja Rainer Maria Rilke – tõsiasju ning oletusi”), Margit Mõistlik („Artur Alliksaare elu lugu: müüt, faktid ja hämaralad”), Kristi Metste („Lisandusi Linda Alliksaare lähemaks tundmiseks”), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman ja Mihhail Lotman („Häälikuinstrumentatsioon eesti luules Artur Alliksaare näitel”), Hasso Krull („Varjude poeetika”), Tiit Hennoste („Vabastaja Alliksaar”), Arne Merilai („Artur Alliksaare alliteratiivsed arhetüübid”), Guntars Godiņš („Kuidas tõlkida tõlkimatut Alliksaart?”) ja Mart Velsker („Artur Alliksaare pühendus­luuletused”). Toimus kaks vestlusringi: üliõpilaste vestlusring „Ahvid ei ole sugugi nii suured banaanisõbrad, nagu loomaaia direktriss värisedes valetab” (luuletus­kogust „Olematus võiks ju ka olemata olla”) ja „Ulmeline Alliksaar” (näidendist „Nimetu saar”), mida juhtis Joosep Susi.

14.–15. aprillil toimus Tartu Ülikooli Narva kolledžis XI Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekannetega esinesid Heinike Heinsoo („Emakeelse hariduse kujunemine Eestis, Soomes ja Ukrainas”), Jaan Bärenson („Eesti Piibliseltsi kirjastus­tegevusest XIX sajandil”), Elvira Küün („Eesti rahvusvähemuste mitmekeelsusest”), Madis Arukask ja Eva Saar („Surma­lähedus ja sellega seotud kogemused vepsa traditsioonilises kultuuris”). Sektsioonis „Kirde-Eesti keel ja meel” astusid üles Piret Norvik („Soome laenudest kirderannikumurdes”) ja Kairi Klaamann („Ingerisoome keele ja kultuuri säilitamine Jõhvis”). Varalahkunud soomerootsi luuletaja Edith Södergrani (1892–1923) mälestusele pühendatud sektsioonis kõnelesid Szilárd Tibor Tóth (TÜ) ja Ivars Orehovs (Läti Ülikool). Sektsioonis „Idapoolsete uurali rahvaste keeled ja kultuurid” esinesid Lasnamäe gümnaasiumi õpetaja Natalia Abrosimova („Ersa keel tänapäeval”), Ungari Szegedi ülikooli keeleteadlased Sándor Szeverényi („On the relationship between reported speech and evidential systems”) ning Ekaterina Suntsova ja Marina Romanova, kes käsitlesid udmurdi keele küsimusi. Elena Vedernikova (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest) andis ülevaate mari keele õpetamisest ungari üliõpilastele.

15. aprillil korraldasid Laurentsiuse Selts ja Emakeele Selts Tallinnas konverentsi „Eduard Ahrens 220”. Avasõnavõtuga esines Eesti TA president Tarmo Soomere. Sulev Valdmaa Laurentsiuse Seltsist kõneles Eduard Ahrensi tähtsusest. Ettekanne­tega esinesid Sirje Kivimäe („Eestimaa Ahrensi ajal”), Karl Pajusalu („Eesti ja Soome murdekontaktid”), Annika Viht („Eduard Ahrens XIX sajandi grammatikute seas”), Hannu Remes („Soome keel Eduard Ahrensi eesti keele grammatikas”) ja Priit Rohtmets („Kirikukorraldusest Eesti- ja Liivimaal XIX sajandil”).

17. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumi ingliskeelne online-seminar joigude ja saami pühakohtade arheoakustikast. Julia Schpinitskaya pidas ettekande „Yoking with the spirits: Sami sound rituals and acoustics of sacred sites” („Joigumine koos hingedega: Saami helirituaalid ja pühapaikade akustika”). Helsingi ülikooli arheoakustika uurimisrühm on alustanud saami pühapaikade akustika ja rituaalsete praktikate seoste uurimist. Uurimistöö hõlmab Soome, Norra ja Rootsi arhiivides, aga ka varastes etnograafilistes allikates leiduvaid materjale nii Põhja-Saami, Edela-Saami kui ka Ida-Saami rahvarühmadelt. On püstitatud hüpotees, mille järgi pühapaikadele pühendatud joiud seonduvad koha akustikaga.

18. aprillil peeti Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi traditsiooniline kirjanduse aastaülevaadete kõnekoosolek. Doris Kareva kõneles 2022. aasta luulest, Leena Käosaar proosast, Siret Campbell draamakirjandusest, Kätlin Vainola lastekirjandusest ja Maarja Kangro tõlkekirjandusest.

19. aprillil toimus Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Kas ja kui palju on tänapäeva eesti keel veel soome-ugri keel”. Kristiina Ross tutvustas raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732” ning rääkis sellest, mida võib järeldada eesti kirjakeele sünni kohta. Sven-Erik Soosaar võrdles tüpoloogiliselt soome-ugri ja indoeuroopa keeli, selgitades, kuidas on meie kirjakeele sünnilugu muutnud eesti keelt indoeuroopalikumaks.

20. aprillil pidas Martin Klöker Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses loengu „Adel und Literatur im frühneuzeitlichen Baltikum. Fakten – Fiktionen – Analysen” („Aadel ja kirjandus varauusaegses Baltikumis. Faktid – oletused – analüüsid”). Tegu oli UTKK teadusprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse välja­kujunemisel Poola ja Rootsi Liivimaal” avaüritusega.

21. aprillil toimus Tartus Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päev. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad. Tehti kokkuvõtteid möödunud kogumisaastast ja kogumisvõistlusest „Muusika minu elus”. Pille Kippar pälvis preemia rahvaluuleainese kogumise eest kõrgkoolides aastatel 1973–2004 ning koori Lubinokad liikmete suurepärase kaastöö organiseerimise eest 2022. aasta kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Anne Kurepalu sai preemia Lahemaa elu ja pärimuse järjekindla jäädvustamise eest aastail 1972–2022 ning väljapaistvate kaastööde eest aastatel 2013–2022. Henno Sepp sai preemia silmapaistva töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus” ning Heinz Valk oma kaastööde eest ERA-le aastail 2006–2015 ja särava töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Kuulutati välja uued kogumisvõistluse teemad: „Kohtumised metsloomadega” ja „Minu saunalugu”.

27. aprillil peeti Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias konverents „Loomingu sajand”. Avasõnad lausus Vabariigi President Alar Karis. Paul-Eerik Rummo ja Raivo Tafenau esitasid juubeliks valminud teose „Rapsoodia 23 … 23”. Ettekannetega astusid üles Tiit Hennoste („Looming ja lööming. Loomingu vaim ja võim”), Mart Velsker („Loomingu esimene lehekülg”), Sirje Olesk („Stalinlik Looming”), Marin Laak („Jälgi „piiritagusest” eesti kirjandusest Loomingus”), Elle-Mari Talivee („Minu lapsepõlve Looming”), Hasso Krull („Igavene inimene on surnud: humanism, nihilism ja negatiivne dialektika „Tõe ja õiguse” II osas”), Ave Taavet („Alkeemilisi aspekte Teet Kallase loomingus”), Jaan Undusk („Loomingu kuulsaim riim”), Johanna Ross („Naine Loomingus: objekt ja subjekt”), Märt Välja­taga („Areneb / ei arene – kirjandusliku arengu mõistmisest Loomingus”) ja Saara Liis Jõerand („Veel kirjutada. Veel rääkida. Noor kirjandus 2023”).

27. aprillil korraldas Akadeemiline Rahva­luule Selts Tartus üldkoosoleku. Katre Kikas pidas akadeemilise ettekande „„Kirjutamine on minu meelest ikka alati üks väga armas töö olnud…” Jaan Saalvergi kirjutajaidentiteedist”. Jaan Saalverk (1874–1932) oli Jakob Hurda viljakamaid kaastöölisi Jüri kihelkonnast. Peale rahvaluule üleskirjutuste on arhiividesse jõudnud teisigi tema kirjutatud tekste – luuletusi, ajalehesõnumeid, erinevate üles­tähendustega märkmikke jms. Peeti ARS-i üldkoosolek, mille päevakorras oli 2022. aasta tegevus- ja majandusaruanne ning uue juhatuse valimine.

27.–28. aprillil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis 20. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keel ja keele­kasutajad”. Kutsutud esinejad olid Simon Krek (Jožef Stefani instituut, Sloveenia, „Digital Dictionary Database for Slovenian: unstructured, semi-structured and structured data in modern lexicography”), Detmar Meurers (Tübingeni ülikool, Saksa­maa, „Linking second language acquisition research and digital language learning”) ja Heiki-Jaan Kaalep (TÜ, „Keeletehnoloog teoretiseerib korpuse üle”). Töö toimus kaheksas sektsioonis: rakenduslingvistika, leksikoloogia, kõnetehnoloogia, mitmekeelsus, kirjakeel ja korpused, registrid keeles, akadeemiline kirjutamine ning keelehoole ja varieerumine. Osavõtjaid oli Leedust, Hollandist, Soomest, Rootsist, Saksamaalt. Eestist osalesid Tartu ja Tallinna ülikooli, EKI, Võru Instituudi, Kaitseväe Akadeemia, Rahvusraamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadlased. Konverentsi korraldasid Eesti Rakenduslingvistika Ühing, Eesti Keele Instituut ja Tallinna Ülikool.

Eduard Vilde. Mööda maad ja merd. (Eesti mõttelugu 169.) Koost Hando Runnel, toim Katre Ligi. Tartu: Ilmamaa, 2023. 560 lk.

Eduard Vilde (1865–1933) loomingu austajana ja ajaloolise hõnguga reisikirjanduse huvilisena tervitan käesoleva kogumiku ilmumist. Köide hõlmab kaks erinevat reisi­kirja, mis ka varem on ilmunud samade, ehkki veidi erinevas keelepruugis peal­kirjade „Reisuelamusi Kagu-Euroopast” ning „Krimmi ja Kaukaasia eestlastel külaliseks” all Vilde „Kogutud teoste” XXVIII „andena” autori redaktsioonis 1934. aastal, seega postuumselt. Katre Ligi põgusas eessõnas äratab aga tähelepanu, et sedapuhku on esimese reisikirja aluseks võetud aja­lehes Teataja kahes jaos aastail 1903–1904 ja teise reisi puhul ajalehes Uudised 1905. aastal järjejutuna ilmunud redaktsioon, seega esmatrükk. Teguviis tundub veidi tavatu, pidades silmas „autori viimse tahte” printsiipi, ent selle põhjendamiseks on viidatud Vilde teoste kogus 1956. aastal ilmunud „Reisikirjelduste” köitele ja selle põhjalikule saatesõnale Toomas Huiki (1931–2020) sulest.

Sellise eelteadmisega varustatult nõuaks „Mööda maad ja merd” korralik arvustamine eri redaktsioonide võrdlemist, millele lisaks tuleks arvesse võtta Kairi Tilga koostatud Vilde krestomaatilist ning kommenteerivate tekstidega varustatud reisikirjade kogu „Tossu­täkuga Euroopasse” (2013), mida siinsamas ajakirjas olen tunnustavalt käsitlenud.¹ Viimases raamatus leidub ka ülevaade kõigist Vilde trükis ilmunud reisikirjadest, samuti sisaldab see rohkelt ajastuomaseid illustratsioone. Avaldatud on ka Euroopa kaart Vilde reisidega.

„Mööda maad ja merd” järjestikku lugemine ja põgus võrdlemine varasemate raamatu kujul väljaannetega veenab, et sedapuhku on valitud õige tee: algu­pärane tekst mõjubki mõnusalt oma veidi vanamoelise keelepruugiga, mida vajalikul määral on kaasajastatud ja sõnatähenduste muutusi mõistmise huvides joonealustes kommenteeritud. Vilde keel on ladus ja mahlakas ning on tänuväärt, et viimasel ajal kardetud, olgu kujuteldav või kuri­kuulus „tundlik lugeja” kirjastuses puudub või ei ole kippunud autori hoiakute ja sõnade kallale. Muidugi on tegu mahuka teosega, mida samadele radadele Euroopasse või Istanbuli rändama minnes, ­eestlaste jaoks kultuurilooliselt olulisest Krimmist praegu rääkimata, taskusse ei poeta. Ent materjali ammendavus kaalub selle mugavuse üles. Tugitooliränduri jaoks poleks siiski olnud liiast lisada raamatusse mõni kaart. Aja jooksul muutunud kohanimesid ja võõra­päraseid sõnu on enamasti joone all selgitatud, ehkki mõne sakraalehitise puhul on jäänud nurksulgudesse ka küsimärke. Muuseas, kuna Türgis mindi ladina tähestikule üle alles Atatürki reformide käigus 1928. aastal, siis väärib tähelepanu, et 1903. aasta Konstantinoopolis piirdub Vilde vaid põgusalt keelebarjääri mainimisega. Nii rahvusvaheline ja tolerantne oli see Lääne ja Ida, Euroopa ja Aasia, kristluse ja islami piiril asuv linn, et hakkama sai saksa ja prantsuse keelega ning Türgi toitude kõrvale rüübati õlut saksa kõrtsides ja vaigumaigulist veini kreeka trahterites.

Vilde mõõtu klassik väärinuks muidugi põhjalikumat saatesõna. Ehkki vajalik on selgitatud, jääb selles silma väheke veidras sõnastuses väide „Omaette ooperi moodustavad kohanimed [---]” (lk 10). Mis mõttes „ooperi”?

Kahtlemata on ka reisikirjad Eesti mõtte­loo osa, kuid veelgi enam on seda Vilde publitsistika. Praeguseks on sellest meile kättesaadavad vaid aegunud välja­andeis ja justkui muu vahele eksinud pudemed: valik „Artikleid ja kirju” (1957) küll põhjalike kommentaaride, kuid ajastu­omase kallakuga järelsõnaga, ja Ants Järve koostatud „Kooli kirjavara” sarjas „Jutustusi ja publitsistikat” (1978). Vilde on aktuaalne ja see lünk vajab täitmist.

JANIKA KRONBEG

 

Helmi Eller. Eestlased eksiilis. (Eesti mõtte­lugu 167.) Koost Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa, 2022. 312 lk.

Kirjandusteadlane ja tõlkija Helmi Eller (1902–1998) tegutses muu hulgas Stockholmis ilmunud Eesti Päevalehe juures järje­pideva kirjanduskriitikuna aastail 1959–1984. Lõviosa „Eesti mõttelukku” kogutust moodustavadki selles välja­andes avaldatud raamatuarvustused või täht­päevaga seotud ülevaatekirjutised, lisaks on mõni üksik ajalehtedes Teataja (­kogumikus esimene, aastast 1957) ja Välis-Eesti ilmunud tekst ning koodana monograafia „Ain Kalmus” (1986) algusots. Kogumikus pole niisiis ühtki ajakirjades Tulimuld ja Mana ilmunud Elleri artiklit. Lehe­kirjutistest on tehtud küll valik (seda aga ei ole kuidagi põhjendatud), hulk nappe ­raamatututvustusi on kõrvale jäänud (nt Jaan Lattikust, Ilona Laamanist, Karin Saarsenist, Liidia Tuulsest), siiski on „Eestlased eksiilis” suurelt jaolt omaaegse pagulas­kirjanduse tõtliku ja tutvustava funktsiooniga päevakaja kogumik, mitte eriline mõttelugu.

Ilmumiskontekst ja päevalehe seinast seina lugejaskonnaga arvestamine määrab ühtlasi paljude tekstide laadi. Arvustused kujutavad endast teoste tsitaadirohkeid ja refereerivaid kirjeldamisi, mis on tugevalt käsitletavas kinni ega aseta teoseid ülearu avarasse (üldise kirjandusmõtte või kultuuriloo) plaani; kujundite ja motiivide vaatlus piirdub valdavalt nende loetlemisega, pakkumata eripäraseid tõlgendusi või põhjalikumat analüüsi. Nii tekitab raamatu saatesõnas tsiteeritud Elleri iseloomustamine „põhjalikult ja intensiivse sisseelamisega” analüüsijana (lk 304) pisut nõutust. Autorite koguloomingut hõlmavad järelehüüded või tähtpäevakirjutised püsivad visalt nii elu- kui ka loomeloo faktide juures, üksnes vargsi ja tükati subjektiivseisse muljeisse eksides (nt „Professor Suitsust mõteldes”). Seega Elleri isiklikust mõtteruumist kogumik tuumakat pilti ei anna – kirjutiste peamine ajend näib olnuvat kaasaja kirjanduse hoidmine pildil ja lugejaskonna teadvuses. Selles tegevuses oli Eller kahtlemata üks usinamaid ja seetõttu ka tänuväärsemaid, sest kajastamist on leidnud pea kõik olulisemad pagulasautorid, lisaks vanematki kultuurilugu (nt Otto Wilhelm Masing ja Johann Heinrich Rosenplänter, kes mõistagi ei mahu raamatu pealkirjaks seatud sõnapaari alla). Pagulaskirjanduse ajaloos on Eller samuti ära märgitud just tänu arvustajaviljakusele, misjuures ta täitis „muidu pagulaskriitikas valdavalt tühja naiskriitiku nišši”.²

Siiski võinuks mingi huvitav isiklikumat laadi seisukoht tulla esile hoopis mõnest mõtteloo-raamatust välja jäänud napist palast. Näiteks hinnanguline arusaam vabavärsi kasutamisest³ või „siinpoolsete” ja „teise poole” prosaistide eristus, mis ei põhine mitte füüsilisel ruumil, vaid loomingusse kätketud miljöölistel tähelepanekutel ja psüühilistel reaktsioonidel vs. poeetilisel atmosfääril.⁴ Tõsi, niisugused täheldused on formaadile omaselt kõik ühtmoodi lakoonilised, jäädes välja arendamata. Ometi suurendanuks nende kaasamine raamatu väärtust, mis avaldub eeskätt kirjandusuurijatele: tähtsamad ­retseptsioonipudemed pea 30 aastast ühelt juhtivalt pagulaskriitikult on nüüd ühtede kaante vahel.

B. M.

 

Mall Hiiemäe. Väike putukaraamat rahva­pärimusest. Tartu: EKM Teadus­kirjastus, 2022. 279 lk.

Konnad eesti rahvapärimuses. Koostaja Mari-Ann Remmel. Tartu: Eestimaa Looduse Fond, 2022. 46 lk.

Eluslooduse väikestele esindajatele pühendatud rahvaluulekogumikud mitmekesis­tavad eesti loodusfolkloori käsitlust, suunates tähelepanu nendele, kes on tihti märkamatud, ehk isegi marginaalsed. Mall Hiiemäe toob välja, et putukanimetuste sõnalõpp –kas viitab väiksusele ja tühisusele (lk 8). Samal ajal on just pisiolendid eluslooduse osa, millega inimene suurima tõenäosusega iga päev kokku puutub. Hiiemäe kogumik kuulub pärimust liikide kaupa kaardistavate raamatute sarja, kus on juba vaadeldud loomi, linde, kalu ning puid-põõsaid. Nagu märgib Hiiemäe, on putukate tundmine rahva seas kõige kehvem, sest ühele rahvapärasele putuka­nimetusele võib looduses vastata sadu liike. Eesti looduses on ju umbes 11 000 putukaliiki. Hiiemäe raamatu peatükid järgivad rahvapärast jaotust: eraldi peatükid on liblikast, aga ka vaksikust (maamõõtja nimetus viitab teatud viisil liikuvale liblikavastsele), päevakoerast ja piksepenist (mõlemad liblikaröövikud), herne-, kapsa- ja leivaussist, kärbsest, kiilist, ämblikust jne. Rahvapäraste nimetuste ja kirjelduste virvarris pole olnud küllap kerge taksonoomilist korda luua, nt paklatori peatüki alla on koondatud teated torisevat heli tekitava taku sees elava olendi kohta, kuid lisatud ka putukat üldse mitte mainivad teated öösiti vokki vuristavast naisterahvast ööemast (lk 167–168). Putukad on inimeste majapidamises sagedad ja tihti soovimatud osalised, nii et ootuspäraselt on suur osa pärimusest seotud nende tõrjumisega: „Matsapäeval tuleb visata kolm angutäit sõnnigud oma lauda pealt naabri lauda poole, siis pole laudas suvel kärpsid. (Kihelkonna, 1946)” (lk 98); „Kui uss orast rikub, siis tuleb pista sõnadega sisse loet kepp mulda ja ussid kaduvat. (Pärnu-Jaagupi, 1929)” (lk 201). Teatud putukate kindlal viisil ilmumist on peetud endeks, näiteks nii kiilid kui ka harva nähtav vainu­köis on ennustanud sõda. Vainu­köit, st üksteise külge kleepununa edasi liikuvaid sääsevastseid, on peetud hirmutavaks, aga ka maagiliseks nähtuseks: kes julgeb vainu­köie paljakäsi lahutada, sellele on lubatud suuri tarkusi ja oskusi (lk 258–259).

Mari-Ann Remmel vaatleb konnapärimust tekstiliikide kaupa. Konnad on pärimusse jätnud mitmekesise jälje: neid on mainitud kohapärimuses, vanasõnades, muinasjuttudes, mõistatustes. Kõige rohkem leidub nende kohta usundilist pärimust: konnade järgi on ennustatud ilma ja inimeste käekäiku, viljasaaki, neid on kasutatud armumaagias ja arstimiseks. Konnade järgi on hinnatud vee kvaliteeti (lk 7–8). Suhtumine on olnud ambi­valentne: kuigi hoiatus, et konni ei tohi tappa, paistab olevat laialdane (lk 7), on näiteks kärnkonna peetud kahjulikuks loomaks, kes ennustab surma või ehmatab rasedaid, samal ajal on usutud, et teda tappes võib üheksa pattu andeks saada (lk 26). Ambivalentsusest annab tunnistust seegi, et raamatus pole tavaliselt konnade surmaga lõppevate karjapoiste mängude kirjeldusi – vastav pärimus on arhiivi jõudnud, kuid praegusaja ideoloogia ei soosi sellise pärimuse levitamist.⁵

Pärimuskogumikud pakuvad suurepärast ainest mõtisklemaks eluslooduse olukorra, samuti looduse ja inimese suhte ja selle muutumise üle. Tasub kas või võrrelda, kui palju pärimuslikku teavet on looduse kohta käibel: esimese kevadise liblika värvi järgi tuleva suve ennustamine on tänapäevalgi hästi tuntud (Hiiemäe, lk 120), seevastu esimene kevadine konn on endena peaaegu ununenud (Remmel, lk 8–10). Uuemad pärimusteated aga osutavad otseselt looduses toimunud muutustele: „Inimesed ütlevad, et vanasti oli jaaniussikesi rohkem [---] (Tartu, 2020)” (Hiiemäe, lk 39).

VIVIAN SIIRMAN

 

Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi. Keeletoimetamine. Kõrgkooliõpik. (Gigantum humeris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2022. 213 lk.

Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi. Keeletoimetamine. Harjutusi ja üles­andeid. (Gigantum humeris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2022. 149 lk.

Juba üle kümne aasta koolitatakse Tartu ja Tallinna ülikoolis magistriastmel keele­toimetajaid, seni aga ilma õpikuta. 2022. aastal ilmunud kauaoodatud õppevahendi autorid on kõik Eesti Keeletoimetajate Liidu ja Emakeele Seltsi keeletoimkonna liikmed.

Seni olid olemas vaid Lembit Abo käsiraamat „Käsikiri ja korrektuur. Käsi­raamat teaduslik-tehniliste teoste autoreile, tõlkijaile, toimetajaile” (1966, 2. tr 1975) ning Ellen Uuspõllu koostatud „Õpetusi ja ­harjutusi algajale keele­toimetajale” (2002, 6. tr 2015), mis oli Tartu Ülikoolis eesti filoloogide aine „Käsikirja toimetamine ja korrektuur” õppevahend. Alla 100-leheküljeline brošüür sisaldab põhilisi keele­toimetaja kutseoskuste arendamiseks vajalikke teemasid (õigekiri, vormi- ja sõnamoodustus, sõna tähendus, liiased väljendid, lauseehitus, loogikavead, kirjavahemärgid, stiil, võõrmõjud, korrektuuri­märgid) koos nende juurde käivate harjutustega.

Keeletoimetamise kõrgkooliõpikus on seitse peatükki: „Keeletoimetamise põhimõtted”, „Eri tüüpi tekstide toimetamine”, „Heakeelsus ja õigekeelsus”, „Lause toimetamine”, „Teksti toimetamine”, „Vormistus- ja vorminduspõhimõtted”, „Korrektuur”. Iga (ala)peatüki lõpus on lisalugemise soovitusnimestik, samuti viide harjutustele õpiku lisaköites. Nende koostamisel on kasutatud autorite toimetamis- ja ­õpetamistöö käigus kogutud keelematerjali. Raamatu lõpus on märksõnade sisujuht.

Väärtuslikem osa on teksti toimetamist ja vormistust puudutavad peatükid. Näiteks keeletoimetamise põhimõtete peatükis on toodud ülevaatlik toimetamise tasandeid tutvustav tabel (lk 28–29). Kantseliidi alapea­tükist (lk 158–159) loeme: „Nii 1970ndatel kui ka praegu on keeletoimetajatel näiteks olnud kõvasti tegemist, et tekstist välja saada ülekasutatud, kohati ebavajalike sõnade esikümme: antud, erinev, lõikes, läbi, osas, poolt, raames, teostama, täna, tänu (eessõnana). [---] Mõtlemise muutus võtab aega. Avalike sõnumite selgemat vormi on toetanud mitmesugused algatused, neist tuntuim on ilmselt selge keele liikumine. Selge sõnumi auhinnaga häid eeskujusid esile tõstes loodetakse, et asjaajamis­keeleski liigutaks täpsuse, selguse ja lihtsuse poole.”

Korrektuuri peatükk kajastab kahte ajastut: väljatrükile korrektuuriparanduste kandmise osa juurde (lk 198–201) kuulub korrektuurimärkide tabel ülalnimetatud Abo raamatust – midagi on aastakümnete möödudes samaks jäänud! Pole teada, kui palju neid märke praegusel ajal kasutatakse, ja nii järgnebki keeletoimetaja tänapäevast tööd kajastav osa, s.o arvutis ­korrektuuriparanduste alapeatükk. Kuvatõmmiste pildid (lk 204–205) on üsna raskesti loetavad, aga annavad siiski aimu PDF-failis paranduste sissekandmise viisidest.

Komistasin mõningate konaruste peale. „Seadustes kirjutatakse riigikogu ning maksu- ja tolliamet läbiva suur­tähega, ajakirjanduses eelistatakse enamasti väike­tähelist varianti” (lk 63) – et alguses on toodud läbiva suurtähe näide, siis oleks oodanud kirjapilti Riigikogu ning Maksu- ja Tolliamet. Hüüumärki lause sees tutvustab näide (lk 95): „Tõmbas tapeedi sirrdi! seina küljest lahti” – p.o sirdi! Õigekeelsuse peatüki alapeatükis „Muud märgid” on kirjas: „† (rist) – kasutatakse nime ees elulooandmetes” – minu teada tähistatakse ristiga surmaaega.

Need apsud on tühiasi, kuna valmis on saanud vajalik õpperaamat. Eks seetõttu pälviski Reili Arguse, Katrin Kerni ja Helika Mäekivi töö 2022. aasta parima kõrgkooliõpiku tiitli (kahasse õpikuga „Visuaalsete pädevuste harjutusvara – digiõpik videotöös alustajatele”). Argus peab tunnustust oluliseks, sest kõrgkooliõpiku koostamine on olnud suuresti missioonitöö, mida autorid on teinud ajendatuna sellest, et aja- või asjakohane õppe­materjal puudus. „Nad soovivad valdkonna arendamisse panustada, hoolimata sellest, et tegemist ei ole teaduskirjanduse kõrgetes kategooriates mõõdetava ja teadlase­karjääri edendava tööga.”⁶

T. H.

 

Sarja „Etüüde nüüdiskultuurist” kümnenda köite peateema on eesti venekeelne kirjandus või eestivene kirjandus. Need mõisted võivad küll tähistada sama nähtust, kuid viitavad erinevatele arusaamadele, mis ei puuduta tihtipeale pelgalt ­kirjandust ja kultuuri, vaid ka laiemaid sotsiaalseid küsimusi ja mõtte arengut ajas. Kogumiku osa artikleid põhineb küll 2017. aastal toimunud konverentsi „Etüüde eesti­vene nüüdiskultuurist” ettekannetel, lisaks on hulk varem avaldatud kirjutisi, kuid selle eesmärk on palju avaram. Ühelt poolt on see katse esitada esimene teoreetiline käsitlus uuemast eesti vene­keelsest kirjandusest, tuginedes kirjandus-, ­kultuuri- ja sotsiaalteoreetilistele materjalidele. Teiselt poolt on see omamoodi enesekohane mõtisklus, eneseanalüüs. Objekt ja subjekt ei ole kogumikus teineteisest eraldatud, vaid on tihtipeale samad – otsekui eesti venekeelne kirjandus vaataks oma (võlu)­peegelpilti ja prooviks aru saada, kes ta õieti on, kuhu ta kuulub, mis on olnud tema lätted ja mis võiks olla tema tulevik.

Uurija ja uuritava kokkulangemine on loomulikult tähenduslik, kuid võib alati tekitada küsimusi: kui objektiivne on kogumiku autorite käsitlus, kas see ei ole liialt ühele poole kaldu, eriti kuna „kirjutajate ring pole väga lai ning üksikud uurijad peavad ära tegema töö, mis suurema kirjandusvälja puhul jaguneb mitme peale” (lk 8)? Äkki on eesti venekeelne kirjandus iseenda käsitlemiseks liiga noor ja vajab pikemat ajalist distantsi, et hinnata autorite ajaloolist ja kultuurilist väärtust? Vanarahva tarkus ütleb, et tao rauda, kuni see on kuum. Samamoodi on kultuurieluga: eesti venekeelne kirjandus teavitab kogumiku kaudu oma elujõulisusest, ­energilisusest, aga ei varja ka võimalikke probleeme ning võimaldab esitada väga erinevaid vaateid, autoreid ja stiile ning, mis ehk kõige olulisem, nende arengut.

Nagu juba öeldud, koosneb kogumik ettekannetel põhinevatest artiklitest ja varem ilmunud tekstidest, mis käsitlevad nii eri autoreid kui ka laiemaid mõtisklusi eesti venekeelsest kirjandusest. Esimesed sissevaated on 1990. ja 2000. aastate algusest ning pärinevad Tartu Ülikooli professorilt Sergei Issakovilt. Vastandudes Mihhail Velleri nägemusele, et venekeelset kirjandust ei oota Eestis midagi, on Issakov mõõdukalt optimistlik ja toob esile kolm võimalikku rahvuslike suhete stsenaariumi, milleks on assimilatsioon, segregatsioon ja integratsioon. Neist eelistab ta viimast ja mõistab seda kui vastastikust teineteise tundma õppimise protsessi (lk 10–12). Kuid ettekujutus sellest protsessist on kogumiku autoritel erinev.

Issakov ei poolda ka terminit eestivene kirjandus, vanema põlvkonna esindaja ja sõjaeelse Eesti Vabariigi venekeelse kirjanduse uurijana soosib ta nimetust vene kirjandus Eestis, mida ta määratleb nii: „See on kõigi Eestis elavate vene autorite loomingu kogum” (lk 22). Artiklis „Mõtisklusi Eesti vene kultuuri tulevikust” kirjeldab ta seda kui dialoogiks avatud, kuid sõltumatut subkultuuri ning pigem kahetsusega kirjutab nendest, kes „„eestistuvad”, muutuvad eesti kultuuri tegelasteks” (lk 16). Tema ideaaliks on vene keelele, kultuurile, rahvuslikule eneseteadvusele kindlaks jäämine, aga see ei välista lojaalsust Eesti Vabariigile, sellesse integreeritust ja kuuluvust (lk 19). Issakov on tähtis kui eesti venekeelse kirjanduse uurimise algataja ja teerajaja, kuid ilmselgelt on kogumiku koostajate jaoks mõni tema käsitlus ebapiisav. Uue põlvkonna uurijatel on säilinud kriitiline suhtumine eestivene kirjanduse mõistesse, kuid nende lähtepunkt on samuti muutunud, sest see mõiste „osutaks otsekui mingile spetsiifilisele identiteedile, mis on ühest küljest eestipärane, Eestiga loomuldasa seotud, kuid teisalt venelik. Siin on mitu probleemi: esiteks ei saa kogu siinse venekeelse kirjanduse kohta öelda, et see ei saaks sündida väljaspool Eestit, kuigi suur hulk sellest muidugi kannab endas siinse maa ja kultuuri märke; teisalt pole see kirjandus ainult venelaste kirjandus, s.t ta ei esinda ainult etnilisi venelasi, vaid kirjutajate hulgas on ka teistsuguse rahvustaustaga inimesi.” (Lk 7) Ka paralleel mõistete eestivene ja soomerootsi vahel, mille toob esile Issakov (lk 19), ei tundu kogumiku koostajatele õige. Kuid need vaatelised erinevused ja täpsustused ei välista paljusid ühiseid jooni, nagu siiras mure kohaliku venekeelse kirjanduse pärast ja kogumiku kõiki artikleid läbiv riikliku toe vajalikkuse motiiv.

Järgmine etapp eesti venekeelse kirjanduse arengus on seotud eelkõige Boriss Baljasnõi tegevusega tõlkimise, noorte autorite harimise ja ühendamise vallas. Oma 2011. aasta artiklis kirjutab ta vajadusest mitmekülgselt haritud kohaliku vene kogukonna järele ehk sisuliselt jätkab ja täiendab Issakovi arusaamu. Venekeelne kirjandus ja kultuur Eestis on Baljasnõi jaoks siiski subkultuur, mis küll vajab riiklikku tuge, kuid ei kuulu veel eesti kultuuri. Kahe kultuuri aktiivse loomingulise dialoogi vormiks, mille puudumisest on rääkinud Issakov, valib Baljasnõi tõlkimise, kirjutades professionaalsete tõlkijate vajadusest. Sellest kõneleb ka Igor Kotjuhi elu- ja vaatelooline käsitlus Baljasnõi tegevusest (lk 32–47). Selle tegevuse alla kuulub nii luuleline omalooming, eesti autorite teoste tõlkimine kui ka noorte tõlkijate ja autorite koolitamine ning toetamine enda asutatud Ilukirjanduse Tõlke Kool-stuudios, Tartu Ülikooli kursuse raames ja kirjandusühenduse Tuulelohe nõustamisel. Kotjuh, kes on Baljasnõi loomingulise kooli kasvandik, annab oma õpetajale väärika ajaloolise koha eesti venekeelse nüüdis­kirjanduse tekkeloos. Ja see tekke­lugu on omakorda tihedalt seotud Kotjuhi aktiivse loomingulise tegevusega.

Niisiis visandab „Isamaa ja emakeele vahel” tulevastele uurijatele ja ka lugejatele eesti venekeelse kirjanduse arenguloo kolmes etapis ja seostab iga etapi ühe olulise nimega: Sergei Issakov tagab seose sõjaeelse vabariigi venekeelse kirjandusega, Boriss Baljasnõi paneb nii teoreetilise kui ka praktilise aluse noorte autorite tegevusele ning Igor Kotjuh tegeleb kirjandusega lausa kolmel moel, olles nii kirjanik kui ka tõlkija ja kirjandusteadlane. Eesti venekeelse kirjanduse arengust annab märku ka küsimus, mille Kotjuh asetab oma teksti pealkirjaks: „Eesti venekeelne kirjandus: kas osa eesti või vene kirjandusest?” (Lk 60) Ta pakub sellele mõtlema panevat kahetist vastust: kui vaadata eesti kirjandusloo raamatuid (aga ka koolikava), siis eesti venekeelset kirjandust on jätkuvalt käsitletud kui võõrkeha, kuid aktiivses kirjanduskriitikas paistab seevastu suur eesti arvustajate huvi kohalike venekeelsete teoste vastu. Kotjuh toob paari autori retseptsiooni näitel välja nn nimede pilve ehk kriitikute poolt esile toodud eri kirjanike vahelised seosed ning osutab asjaolule, et sellega lülituvad nii tema kui ka P. I. Filimonovi ja Andrei Ivanovi raamatud eesti kultuuri konteksti. Samalaadsetest tendentsidest ja teatrite­vahelisest koostööst kirjutab kogumikus Madli Pesti ning mõlemad käsitlused toetavad teineteist väga hästi. Institutsionaalne kord on oma olemuselt aeglasem ja konservatiivsem kui kriitika, seda näitab väljendusrikkalt poleemika Andrei Ivanovi romaani „Peotäis põrmu” kulka proosapreemiale mittenomineerimise ümber, kuid ükskõiksus ja mõistmatus, millest kõneldi 2000. aastate alguses, on asendunud uudishimuga ja sisemise vajadusega arvestada venekeelse kirjanduse edusamme just eesti kultuuri­sfääri sees. Ja tegu ei ole puhtalt „eestistusega”, masinliku üleminekuga, vaid palju peenema, variatiivse ja intrigeeriva olukorraga, mille uurimine on suunatud tulevikku.

Kogumikus on käsitletud erinevaid autoreid, kelle hulgas on Jelena Skulskaja, Gohar Markosjan-Käsper, P. I. Filimonov, Enn Vetemaa, Jaan Kaplinski ja terve rida vähem tuntud kohalikke venekeelseid luuletajaid, kuid kõige olulisemad tänapäevase eesti venekeelse kirjanduse arengu ja tuleviku seisukohast on Igor Kotjuh ja Andrei Ivanov. Nii nende looming kui ka elulised vaated pakuvad kogumikus põnevat kontrasti. Eestivene kirjanduse subjekti käsitledes kõneleb Aija Sakova kahest olulisest suunast. Üks on seotud rahvus­ülesuse mõistega, „mis ületab ühe rahvus­riigi või rahvuskeele piire, rõhutades selliselt millestki väljapoole ja üle jäämist” (lk 124) ning mida Eneken Laanes ja Daniele Monticelli on seostanud eraldatusega, võõrandumisega „kodust kui poliitilisest ja kultuurilisest nähtusest” (lk 122). Seda võiks omakorda geneetiliselt siduda Irina Belobrovtseva uuritud kultuuritrauma ja Juri Lotmani miinusvõttega, mis tähendab „mingi elemendi puudumist seal, kus ta peaks olema” (lk 52). Niisuguse väljapoole pürgiva positsiooni väljendajana näevad uurijad Ivanovi tema universaalse kodutuse ja põgeniku motiiviga, aga laiendavad seda ka kogu eesti venekeelsele kirjandusele. Sakova polemiseerib selle arusaamaga ning toob teise suuna näitena Kotjuhi loomingu ja tegevuse: tema jaoks on „kuulumine ääretult oluline ning kuulumine just Eestisse kui kodumaale” (lk 123). Ka kogumiku pealkiri „Isamaa ja emakeele vahel” on tsitaat Kotjuhi luuletusest „Usaldus­liin”. Kuid see nende vahel olek ei ole painajalik, vaid pigem vabastav ja rikastav, soosib hübriidsust ja muutlikkust. Lotmani miinus­võte asendub Homi Bhabha kolmanda ruumiga, paigaga, kus „teise kultuuri taustaga isikud peavad läbirääkimisi oma päritolu kultuurist ja asukohamaa kultuurist kerkivate väärtuste, ideede ja kultuuripraktikate üle ja tõlgivad neid ühest teise” (lk 125). Need kaks suunda, mille jälgi on Ivanovi ja Kotjuhi loomingus, määravadki eesti venekeelse kirjanduse tänapäeva, aga ka tuleviku.

Loomulikult on eesti venekeelsel kirjandusel veel arenguruumi. Selle vastu tunneb huvi kriitika, kuid paljude kohalike lugejate jaoks, olgu nad eestlased või venelased, on see avastamata maa, mille olemasolu nad ei oska isegi aimata, eriti kui üldine lugemishuvi langeb. Eesti venekeelse kirjanduse institutsionaalne positsioon (on ta subkultuur? Eesti kultuuri osa? Ebamäärane hübriid?) ja selle kajastus kirjandusloos, nomineerimise poliitikas või õpikutes ei pruugi lähitulevikus paraneda. Eraldi uurimist vajaks ka Ukraina sõja mõju, mis võib nii peletada lugejaid venekeelsetest tekstidest eemale kui ka omamoodi tõhustada uuemaid kirjanduslikke algatusi Eestis, näiteks ukrainakeelseid, või kokku tuua uut publikut. Eesti venekeelses kirjanduses on vaatamata autorite ja vastukaja rohkusele, mida tõendab valikbibliograafia kogumiku lõpus, ikkagi vähevõitu aktiivseid kirjanikke, samuti on aeg koolitada uusi tõlkijaid ja autoreid. Tuleb ka arvestada, et kirjandus pole lihtsalt üksikud ja andekad kirjanikud, vaid traditsioon, mille määramiseks ja kujunemiseks on „Isamaa ja emakeele vahel” andnud suure panuse. Kuid selle kirjanduse elujõulisus, seosed eesti kultuuriga ei ole ainult autorite, tõlkijate, kriitikute ega teoreetikute teha. Ehk võiks alustada kõige lihtsamast: miks mitte valida oma järgmiseks öökapiraamatuks midagi eesti venekeelsest kirjandusest?

Kadri Kõusaar plaanib sõita Tartu taha, et teha Jaan Kaplinskiga Eesti Ekspressi Areeni lugu. Hoolimata Kaplinski pisukesest puiklemisest sõidabki ning jääb Kaplinskiga kirjavahetusse 14 aastaks ja paneb kirjadest kokku raamatu.

„Mina ja Kaplinski” fenomen?

Mitte ainult. Mõlemal on teineteist vaja. Kaplinski kirjutab otsesõnu, kuidas on vaja ema kuju ja naise kuju veel õige mitmes võtmes. Kõusaar ei ole sel teemal nii otsene, aga kui mõtlen tema korduvalt refereeritud suhtele Hans H. Luigega, siis ehk on ikkagi mingit kuju vaja. Mentorit? Isakuju? Tarka vana meest?

Kõusaar võlub Kaplinskit noore erudeeritud tüdrukuna, kes tsiteerib Pessoad, Bukowskit, zen-budiste, paljusid. Vaba assotsiatsiooniga meenub Tammsaare „Kuningal on külm”. Ka hillitsetud Tammsaare ihaldas noore neiu pooldavat hinge­soojust. Muhedalt võttes: Tammsaare pidas end kuningaks, kel on paraku külm, ja miks ka mitte. Ka Kaplinskil on luuletus „Üks kuningas oli kord maata”, kus kuningas ei saa maad, trooni ega krooni, aga ­surres saab need ometi kõik. Ja ehk on seegi kuningas Kaplinski ja tekst prohvetlik.

Kui ütlen Kroonika, kas siis raamat on kollane? Ei ole ja on. Kaplinski pihib, et ta mõtted Kõusaarest pole vaid platoonilised. Räägib prostituutidest ja meeste vajadusest ja et prostituudid naudivad tihti oma elu (ühe Tai tüdruku raamatu põhjal). Samal ajal jääb suhe platooniliseks. Kuigi kohtutakse korduvalt. Kaplinski maa­kodus, Kõusaare kodus Pärnus. Ja Kaplinskil on teised suhted, Kõusaarel sel perioodil Alaska karukütt Thor, kellega Kaplinski samuti kohtub ja kellele sooje tervitusi saadab. Ei ole Kroonika? Kõik on soft ja hillitsetud, kultuurne.

Meeldivalt on Kaplinski ja Kõusaare läkitused erineva ja eri suuruses kirjaga (Kaplinskil on kiri suurem! Ma pole ­kindel, kas ta eluajal oleks sellega soostunud). Kujundaja Jan Garshneki nõks teha tekstid selgelt eristuvaks on hea, sest raamatut tahaks sirvida siit-sealt ja haarata kohe, kes kirjutab. Kuigi piisab ka paarist lausest, et mõista, kelle jutt jookseb. Kui Kaplinski ei tsiteeri pea kedagi (taoismist küll räägib, aga samuti otseste tsitaatideta), siis Kõusaare tekst kubiseb tarkadest viidetest, ­millele Kaplinski siivsalt kaasa ­kiidab ja kummardab noorukese Kõusaare suure eruditsiooni ees – puistata ühes lauses ­Pessoad, teises Bukowskit.

Kas kirjutajad on edevad? Ei oska öelda. Ometi on juba esimese kolmandiku pealt selge, et vähemalt Kõusaar loodab, et asjast tuleb raamat. Ja tundub, et kui raamatu jagu kirjavahetust on valmis, siis kirjavahetus vaibubki. (Vahest olen ülekohtune ja Kadril tuli lihtsalt uus suhe ja lapsed ja elu sõitis sisse.)

Kõige selle juures on kroonikakirju lugeda huvitav ja hariv. Saab ülevaateid kultuurist ja kahe olulise kultuuriinimese maailmapildist, mis suuresti kattuvad. Väikesi lahknevusi on islami ja judaismi (semiitide) asjus: kui Kõusaar võib olla ­Iisraeli suhtes kriitiline, siis Kaplinskil lööb välja juudi veri, mis on pisut humoorikas, aga samal ajal igati tõsiselt võetav.

Möödaminnes tuleb esile kurioosumeid. Kaplinski võib oodata tormi, hävingut, põlenguid, purustusi. Ja ilmselt ­vabaneb koormast, kui sellest räägib. Kõusaar kirjutab oma paanikahoogudest (­ülikontrolliv ja rahulik filmilavastaja Kõusaar!). Arutletakse kultuuriinimeste üle, kellele imponeerisid natsid (­Heideg­ger, Cioran), ja jäädakse nende suhtes kõhklevaks.

Aastatepikkuse kirjavahetuse jooksul reisivad mõlemad laialt üle maailma. ­Kõusaar Iisraelis, Uus-Meremaal, Gazas, Alaskal. Kaplinski näiteks Peruus, Portugalis, Achilli saarel Iirimaal, Itaalias, Hispaanias jne. Ja igalt poolt kirjutatakse ­teineteisele. Armastuskirjad! Võin nii südamerahuga öelda. Kuigi Kaplinski kirjutab siiralt ka oma eesnäärmeoperatsioonist ja seksuaalsusega seotud komplikatsioonidest. Respekt! Kroonikas voodisse siiski ei jõuta, asi jääb poole vinna peale, aga see hoiabki teksti triklil.

On koloriitseid kurioosumeid ja mul on hea meel, et Kõusaar on taolised sisse jätnud (kunagi nudis totaalselt siledaks intervjuu, mille tegin temaga Teater. Muusika. Kinosse ja millest sai Kõusaare ­PR-tekst, aga tühja kah). Nii räägib Kõusaar, kuidas ta pidas kõne presidendi kutsel roosiaias, aga see sattus ajale, kui näljased kultuuriinimesed lasti söögi-joogi kallale ja keegi ei kuulanud Kõusaare ettevalmistatud kõnet. Rahvas tuli kutsuda korrale ja kui vaikus matsutades ja klõnksates saabus, esitas Kadri oma teksti uuesti. Filmilik! Ja lõbus, kuigi Kõusaar kujutab ennast ohvrina.

Kaplinski vahetab oma telefoninumbri, et meedia teda ei tüütaks igasugu kutsetega paneelidele ja konverentsidele ja jumal teab kuhu. Kaplinski ei taha enam lugeda kirjandust, kui üldse veel midagi, siis populaarteadust (meenutab mulle vana Sass Suumanit, kel oli sama jutt). Kaplinski võiks Portugalis elades ise ette võtta reisid Hispaaniasse, aga ta ostab paketid, mis on kallimad, sest siis ei pea ise logistikaga jamama – ei viitsi enam. Kroonikalikud detailid, samas kõnekad.

Kaplinski kirjutab neegritest, sest sõna mustanahaline on talle vastik. Pajatab sellest, kuidas seks ja usk on paratamatult seoses. Arutleb, milline on naise jaoks õige mees! Ja annab Kõusaarele selle kohta soovitusi. Samal ajal igatseb ta ise naist – Kõusaart. Eks Kaplinskigi ole feminist, nagu ütles enese kohta Mati Unt. Ühe sõnaga – paradokside ja kurioosumite puudust pole. Saab muiata või naerda, aga nutta mitte. Kuigi nüüd teame, et Kaplinski haigus ja surm kummitavad ridade taga. Nii on Zhuangzi ja taoismi kõrval juttu ka eutanaasia võimalikkusest.

Väike tähelepanek veel. Kaplinski tekst jookseb ludinamalt ja on välja paiskunud hingest, läbimõtlematu ja samal ajal selge. See reedab suurt kirjutamiskogemust. Kõusaare laused on mõneti mõttetihedamad, külluslikumad. Kumb on parem? Hingestatud easy reading või tihedus ja tsitaadirohkus? Ei tea.

1960. aastate Prantsusmaal esile kerkinud eksperimentaalse OULIPO liikumise juhtfiguuri Georges Pereci suurromaani järelsõnas kirjutab Anti Saar, et „kirjelduste ning pajatuste kergus ja sundimatus viib mõttele, et ehk on kirjutaja enesele reegli andnud selleks, et oma loomingulist vabadust veelgi suurendada, et ülendada oma vabadus teatavaks tunnetatud paratamatuseks. Teisisõnu: Perec pole vaba valima, mida või kuidas kirjutada, kuna tema vabadus on tugevam: ta on vaba ka valikutest, valikukohustusest kui sellisest.”¹ Mõttekäik meenutab kangesti tõlkijat, kes pikkamisi sammub ja kelle vabadus avaldub rangelt ette antud tekstitrajektooril. Paar lehekülge hiljem laiendab Saar sisemise vabaduse tõukepunkti: „[---] on ju üldteada tõde, et head vabavärssi kirjutada on raskem kui riimluulet; et kirjand sünnib kergemini etteantud kui „vabaks” jäetud teemal; ning et isegi rääkida seda, mida sülg suhu toob, pole kaugeltki nii lihtne, kui kõnekäänd arvata laseb.”² Reegel tingimata ei piira ega kammitse, vaid võimaldab, lubab, vabastab, paneb aluse kirjelduste ja pajatuste kergusele.

Muist Anti Saare „Sõnaraamatu” vabastavatest reeglitest sõnastatakse raamatu hakatuses: „Sõnaraamatu 123 sissekannet on koostatud kümne seansi jooksul, millest igaüks vältas kümmekond päeva. Tekstide kirjutamine allus rangetele reeglitele. Iga päev kindlal kellaajal saatis sõnaandja autorile ühe vabalt valitud (nimi)sõna, mille kohta autor kirjutas 15 minuti jooksul kõik, mis talle esimesena pähe tuli. [---] Tagantjärele tohtis korrigeerida ainult trükivigu ja väiksemaid keelelisi apsakaid.” (Lk 5) Arvestades, et kõik „Sõnaraamatu” tekstid meenutavad proosaluulepalasid, võib nii sisulisi kui ka vormilisi sõnastamata reegleid olla teosel veel terve hulk.

Iga ilukirjanduslik teos põhineb – kas või varasemat eitades – žanrikonventsioonidel, ajapikku kujunenud reeglitel. Kreeklastel näiteks puuduski termin kunsti ja käsitöö eristamiseks: poeesia kujutab aristotellikus tähenduses käsitööd, poiesis’t ehk millegi valmistegemist. On hulk nõudeid, tööriistakast ja voilà – ongi belletristika! Paljud kirjanikud seavad endale aja- ja/või ruumipiirangud, aga enamasti hoitakse need enda teada. Dovlatov vist kirjutas kuidagi nõnda, et iga sõna lauses algas erineva tähega, Kross kirjutas iga päev vähemalt ühe lehekülje. Kõigele lisaks leidub Midaseid, kes toimetajaid ligi ei taha lasta – kõik, mis sülg suhu toob, muutub puhtaks kullaks.

Teine lugu on selgesõnaliselt määratletud para- või metatekstidega, mis kitsendavad ja seeläbi ka avardavad tähendusvälju, äärmisel juhul vabandavad välja kunstilise taseme, annavad vastutuse ära. Reegel muutub tähtsamaks kui (ilu)kirjanduslik sügavus. Reeglid võivad lämmatada, muutuda kurnavaks. Kas keegi teab, millest Perec ilma e-täheta kirjutas? Ja no mida te topite neid A4 pabereid näituse seinale, laske teosel enesel kõneleda! See on kontseptuaalse või situatsionistliku kunsti lõputu vaidlusküsimus. Nagu nähtub „Sõnaraamatu” retseptsioonist, siis eksplitsiitselt sõnastatud kontseptsioonil on harukordselt ligitõmbav jõud: põhjalikult on arutletud raamatu kui kontseptuaalse akti eripära ja olemuse üle, aga tekste endid pole lähemalt vaadeldud.

„Sõnaraamatu” reeglid näikse esma­pilgul vastanduvat ilukirjanduse tuumale – määratletud on ajaraam, loobutud on vastutusest valida teema, samuti õigusest tekstiga edaspidi tööd teha. Nende tingi­muste võlu seisneb asjaolus, et me kõik oleme samalaadse olukorraga kokku puutunud. Kui mitte hiljem, siis vähemasti koolipingis, kus selline dünaamika – õpetaja määrab teema, õpilasel on aega nt 15 minutit kultusteose valmisvorpimiseks – on jõle eluline paratamatus. Koolis on tegu aga pedagoogilise protsessi või vähemasti selle imiteerimisega: eesmärk on õpilase areng. Anti Saar mu meelest selles raamatus ei arene, ta valdab alažanri juba algusest peale. Olgugi et sissekanded pärinevad aastatest 2014–2022, murrangut teose vältel aset ei leia. Lähemal vaatlusel võib leida siiski rõhuasetuste muutusi: näiteks süveneb vahepeal isiklik mõõde.

Saare suutlikkus kirjutada sedavõrd pika (pea kümme aastat) ja sedavõrd lühikese (veerandtund) aja vältel stabiilselt kõrgel tasemel on muljetavaldav. Sestap oleks täiesti võimalik mängida ignoranti, pigistada silm kinni ja lugeda „Sõna­raamatut” n-ö puhtalt lehelt. Säärasel juhul võiksid tekkida seosed mitme sarnaselt struktureeritud teosega, kus lühiproosapalad avavad mõnd sõna, mõistet. Esimese hooga meenuvad Hando Runneli „Mõõk ja peegel” ja „Väravahingede kriiksumist kuulnud”, Mati Undi argimütoloogiad või, ma ei tea, kas või Hasso Krulli „Tänapäeva askees”, Janar Ala „Ekraanirituaalid” ja Roland Barthes’i „Armudiskursuse fragmendid”, mis peagi ilmub Saare tõlkes eesti keeles. Selline lugemisviis jätab kahe silma vahele aga raamatu soovi olla kontseptuaalne – paratekst on naelutatud sissepääsuväravale.

Mida „Sõnaraamatu” paratekst võimaldab? Näiteks sedastada filosoofiliselt laetud tõdemusi, kartmata, et mõtte­käikudel on liigkõrge pretensioon. Või võtta laia fookusega ühiskonnakriitiline hoiak. Nii võrsub lapsepõlvemälestusest ­mõtisklus majanduskasvu üle: „Hulk aastaid on möödunud, ent majandusel kui sellisel on minu jaoks ikka pisut selline lootusetu ja viina­aurune hõng. Kas majanduskasvu doktriinil on üldse õigustusi peale selle, et maailma rahvastik kasvab?” (Lk 13) „Sõnaraamatule” on omane muhe, paiguti irooniline, aga läbivalt eluterve hoiak. Kohati hakkab kõnelemise viis meenutama Alvar Loogi barokseid olustikukirjeldusi. Paratekst võimaldab seeläbi kõrvutada argiste seikadega traagilisi teemasid. Kohkusin suisa, kui hakkasin kokku lugema, kui paljudele süngetele ajaloosündmustele Saar osutab. Näiteks küüditamine („Siber”) ja Estonia hukk. Viimane toob Saarele meelde mälestuse bussipeatusest ja seejärel hoopis kopamees Pauli, kes napsusena traktori Emajõe põhja ajas („Visiir”). Ikkagi humoorikas kõverpeegel.

Seoseid Pereci kirjutamislaadiga on Saarel omajagu. See ilmneb kas või prantsuse kultuuri n-ö sinatamises. Üksnes franko­fiil võib kirja panna laused, nagu „Pikki tunde olen ma veetnud Tartu Kunsti­muuseumi viltuse maja teise korruse keskmises saalis sealset mosaiik­põrandat imetledes” (lk 70). Nagu Perec, üritab ka Saar paberit, mille ühel poolel tähistaja ja teisel tähistatav, pöörata Möbiuse leheks, temagi polemiseerib lingvistilise tähistamise võimalikkuse üle, temagi jaoks on kirjutamine viis pääseda keele rasketest ahelatest. „Sõnaraamatus” materialiseeritakse sõnu, aga neid ei üritata tähendusest vabastada: sõnad on küll pelgad asjad, aga neist ehitatakse üles ühe looja mõttemaailm.

Ühesõnaga, võrreldes teiste Saare teostega tingib paratekst „Sõnaraamatu” tugeva autobiograafilisuse – esimesed tekstid ilmusidki päevikurubriigis. Saare hõllanduslik pilk tõukub sageli lapsepõlveseikadest, noorusajajuhtumitest. Ta oleks nagu psühholoogi kabinetis perekonnapilti joonistav rõõmus laps, kelle šedöövrilt võib välja lugeda nii mõndagi. Raamatu jutustaja näib kandvat Anti Saarega sama aadressi, temagi on „suur tööinimene”, „veendunud modernist”, „maapoiss”, nagu selgub raamatust. Selgub seegi, et jutustajat iseloomustab paranoiline kirg väikeste ja eri­päraste objektide vastu (nt vapsikupesa). Ta on ehitusmees, sest ainult ehitusmees võiks alustada luuletust lausega: „Au insenerile, kes mõtles välja need pisikesest splindist või silmusest avatavad kilu­karbid” (lk 37). Leidub tekste, kus kasutatakse traditsioonilise autobiograafia poeetikat: „Sel teemal on ülikooli aegu ka palju nalja saanud. Enam-vähem ülepäeviti einestasime jõukate õppelaenuritena vastavatud Aasia restoranis Tsink Plekk Pang – kogu trendi­teadlik noorsugu käis seal toona nuudleid luristamas ja reedeõhtuti house’i kuulamas.” (Lk 61) Tegu on ühe põlvkonna elutunnetusega, raamatuga, mis toob olevikku mitmekümne aasta vältel kogetu.

Enamik osutustest on tuntud olukorrad, sündmused, seigad, objektid („Viimne reliikvia”, Nossovi Totu ja Reinla Pätu jne), mis põimitakse keerukama poeetilis-lingvistilis-semiootilise kihistusega. Kui aasta­vahetusel presidendi kõne järel ei lastud riigihümni, siis paneb see Saare mõtlema: „Või on inimesi, kes tõesti hümni aasta­vahetusel harduses ootavad, kelle jaoks on selle ärajäämine sama suur krahh nagu bussi kõrvaldamine liinilt, mis peaks neid hommikul tööle viima? Ma ei tea.” Edasi liigub ta aga iseenda juurde: „Ma ei suuda nii sümboolsel tasandil mõelda ega tunda. Olen ma sellepärast metslane? Vaevalt küll, sest põlisrahvastega võrreldes on meil sümboolselt kodeeritud kombeid palju vähem. Mis ma siis olen? Aga mis ma olen?” (Lk 42)

Lastekirjanikule kohaselt on autor tundlikult teadlik adressaadist. Näiteks palas „Tramburai” kirjeldatakse tava­pärast pidu, mis peaks looma tugeva ühisosa kõikide nooruses Tartu pidudel käinutega. Tähelepanuväärne, kuidas üldine, stereotüüpne vaheldub konkreetsega, kui detaili­tundlik on Saare jutustamise ja kirjeldamise oskus: „Harilikult saab praktiseerida võõrkeeli. Mitmetist suhtumist tekitavad inimesed, kes paljastavad tantsides ülakeha; alakeha paljastamine põhjustab harilikult halvakspanu. Keegi röögib laulda ja sunnitakse vait. Keegi pihib rõdul. Koer kardab ja on pakku läinud. Esineb poolavalikku seksi. Andrus oksendab topsi. Harilikult saalib ringi mõni tüdruk, kes ripub kordamööda kõigi kokkutulnute kaelas ja sisendab neile, kui suur rõõm on tal neid tunda. Juhtub, et mõni purukaine inimene jääb lõpuni ja ei ärata teistes pisimatki pahameelt! Väga harva meenutatakse lapsepõlve. [---] Järgmisel pärastlõunal minnakse valesti kirjutatud sildiga prantsuse kohvikusse Hilise Ärkaja hommikusöögile.” (Lk 14)

„Sõnaraamatu” võlu ilmneb iseäranis siis, kui käsitleda jutustajat kirjandus­tegelasena, kes on pandud piirsituatsiooni, ning elada kaasa tegelase rännakutele, mõelda kõigele kui teadvusevoole. Nii muutuvad kõige olulisemaks üleminekud ühelt osutuselt teisele. Saar laotab nimelt kõikvõimalikud ajad ja nähtused ühele tasapinnale. Sageli kulgeb trajektoor minevikust olevikku, sealt üldisesse ajatusse ja tagasi minevikku, objektist isikliku või ühiskondlikuni – justkui iga mõtte või osutuse asemel võiks olla mis tahes teine, aga samal ajal on tegu ainuvõimaliku väljendusega.

Saare assotsiatsioonipõhise liikumise avamiseks toon juhusliku näite raamatu algusest: „Aed”. Kuna eelmine tekst pajatab triipudest, siis seostub ka aed kõigepealt triipudega, edasi pakutakse välja aia eri tüübid, seejärel liigutakse aia ja piiride erinevuse juurde, siis aia ja aiataguse erinevuse määratlemisse. Selgub, et aias kasvab muru, aga aia taga kastehein. Kastehein toob meelde Koidula „Kodu”, mis tekitab omakorda mõtte, et lapsed jooksevad heinas „miskipärast just põlvili, nagu oleks neil jalad põlvist saadik maha võetud. Niimoodi köntidel on raske joosta.” (Lk 9) Siis jõutakse tupikusse, alustatakse uut teemat: õunapuud. Pärast õunapuid meenub jutustajale aiatemaatika, meenub Vladislav Koržetsi „Aed”. Lõpuks jõutakse isikliku tasandini: „Millalgi tundsin selle lauluga, nende sõnadega ääretut lähedust. Nüüd nii väga enam mitte, vist õnneks.” (Lk 9) Sageli jutustatakse aga lihtsalt mõnest huvitavast seigast või mõttest, avatakse mõnd fenomeni uudsest küljest, vahel on sissepääsuväravaks teemakäsitlusse hoopis ekfraas („Pilt”).

Ennekõike kulgeb „Sõnaraamat” terminite ja mõistete, tähistaja ja tähistatava vahelises pingeväljas. Autor on siiski semiootik ja tõlkija. Anti Saar näitab meile sõna ennast, selle kõla, kuju, laotab lugeja ette erisugused subjektiivselt laetud tähendusmustrid, homonüümiapõhised keerdkäigud. Sageli algab tekst just etümoloogiast, sõna kõlast või kujust, vahel püsib kogu tekst tähistajatasandil. Vahel kohtab humoorikaid seoseid, vahele­põikeid, mis tuttavad Saare lasteraamatutestki (nt „Nina”). Aga see kõik pole niisama tilu-lilu, vaid tõsine küsimus. „Minulgi on tekstuur, ja on tekst, mida ma kasvatan, üritades ikka, et süü ilusti nähtavale jääks. Süü on tähendus pluss liigendus, semantika ja süntaks, ilma nendeta tekstuuri ei moodustuks.” (Lk 52) Ja veel: „Ilus, jah, ilus on uskuda sõnade kõlasse, eladagi vaid selle nimel, töötada välja päris isiklik sõnavara, milles surmatunnil saaks asjakohaselt hüvasti jätta” (lk 47). Sellega on vististi seletatud ka arvustuse pealkiri. Ah soo, huvitav oleks teada, mida kirjutaks Saar 15 minutiga sõnast liiderlik.

 

Karl Eduard Söödi (1862–1950) „Mu laulud, mu veikesed laulud” koondab kõiki Söödi luulekogudes ilmunud luuletusi ja natuke on otsitud lisa avaldamata käsi­kirjadest. Söödi puhul oli see kindlasti vajalik tegu, sest tema viimane korralik ülevaate­kogumik jääb enam kui 80 aasta tagusesse aega: selleks on 1942. aastal ­Tartus ilmunud „Kogutud luuletused”. Vahepealsel ajal on ilmunud „Valitud ­luule­tused” (1946), mikroskoopiline valimik „Väikse luuleraamatu” sarjas (1968) ning viis lasteluulevalimikku, lisaks paguluses koondkogu „Elurada” (1951). Kiiduväärselt on värskesse kogumikku pandud ka Söödi lasteluule, nii et nüüd on kõik tõesti koos. Kahju, et avaldamata käsi­kirjadest ei otsitud lisa julgemalt, sest nagu järel­sõnast selgub, neid arhiivis on, aga vast üritas koostaja hoida künnise taset.

Võtkem Söödile lähenemiseks tsitaat Tuglase kirjast Adsonile 1922. aastast, mil tõusis päevakorda Söödi juubeliks artikli kirjutamine. Tuglas on selleks valmis, kui saab küllalt materjali ja suudab kirjatöö ette võtta. Siis lisab ta: „Ja eriti juubeldada ma teda ju ei või. Käib yle mu tahtmise. Kuid igatahes ei hakaks ma teda ka juubeli puhul just maha tegema, vaid kirjutaksin pääasjalikult Sööti mõjust ligi 20 aastat tagasi. Siis oli moment, mil ta ometi oli meie „kõige parem luuletai” – kõik teised olid nimelt veel sandemad! [---] [Aleksis] Kivi pyhitsemine oleks mulle 1001 x lähem kui Sööti juubel.”¹

Niisiis oli Söödil olnud – Tuglase hinnangul – eesti luuleloos oma hetk, momentum, mis jäi vahetult Noor-Eesti ja Gustav Suitsu esilekerkimise eelsesse aega. Sööt oli seal „kõige parem luuletai”, reservatsiooniga, et kaasaja kõrgeimgi tase oli tegelikult madal. Sööt ei olnud sel hetkel suur mitte niivõrd enese headuse tõttu, kuivõrd põhjusel, et kõik teised olid temast veelgi halvemad. Nii leidis Tuglas, kaanoni­määraja ning hea maitse valdaja. Loomulikult saab talle vastu vaielda, tema seisukoha ekslikkust näidata, kui oleks midagi, millega näidata. Olles Söödi tellise kõik luuletekstid läbi lugenud või vähemalt üle vaadanud, pean nentima, et pigem jätaksin seekord kehtima Tuglase hinnangu, täpsustades seda pisut. Ääremärkusena lisan üllatunud küsimuse: kas ka samal ajal luuletanud Juhan Liiv oli siis Tuglase meelest Söödist tõesti „veel sandem”?

Tulles Tuglase juurest hilisemasse aega – mida võiks nüüd Söödi kohta öelda, lisaks sellele, mis öeldud? Luuletusi kirjutas ta juba 1880-ndate keskel ja tegi seda kuni elu lõpuni, tema seitse algupärast kogu on ilmunud ajavahemikul 1890–1937, lisaks 1923. aastal ilmunud lasteluule kogu „Lapsepõlve Kungla”. Üldistavalt võiks Sööti kui luuletajat ning samuti tema luuletajamina iseloomustada järgmiselt: asjalik, rahulik, realistlik, tundlik, võitlev, ilmalik, rahvalik, eestimeelne, lihtne.

Enam kui kuue kümnendi jooksul muutus Söödi värss, selle stiil ja sisu kokku­võttes üsna vähe, eriti ühetaoline püsis see esimese viie kogu lõikes, s.o 1890–1903, ent ei teinud ta mingeid ootamatuid pungestusi hiljemgi. Aga võib märgata huvitavat asjaolu: Söödi luuletuste eesti keel püsib kaasas eesti keele üldise arenguga ja tema luule intellektuaalne mõõde areneb alates Noor-Eestist teatud mõttes kooskõlas uute luuletajate tipptasemega. Näiteks võiks justkui hoomata ilmasõja ajal kirjutatus pisut Suitsu mõjusid, hiljem siurulaste, eeskätt Underi ja Visnapuu kultiveeritud värsikultuuri mõjusid, arbujate päevad mõjuvad innustavalt ka Söödile.

Söödi luules on kindel märksõnade ja motiivide süsteem, mis moodustab üpris tervikliku aegruumi. Ma nimetaks seda Söödi kosmogooniaks. Tuginedes läbi­vatele ja rõhutatud märksõnadele ja motiividele, visandaksingi järgnevalt Söödi kosmogoonia.

Luuletuste ruum on Eesti, mis on isamaa. Siin elab sugurahvas. Väljaspool Eestit eksisteerib väga vähe, viiteid teisele poole rahvuspiiri on napilt: Soome, Petseri, Liivi rand, Siber, Balkan, „Helvetsia”, „Saamara”, „Buurimaa”, Preisimaa, „Golgata”. Kuskil kaugel on mereveed.

Eesti on siiski ainult osa isamaast, terviklik isamaa on Tsaari-Venemaa, vähemalt Söödi luule algperioodil. Eesti paleus on priius ja õnn, lausa õitsev õnn, tundmata pole lootus, siin elatakse kotka kaitsel – algselt tähendas see kotkas tsaarivõimu, kuid ühes 1921. aastal kirjutatud luuletuses võrreldakse kotkaga juba Eesti vabadust (lk 378). Vahel peetakse suurel isamaal sõda. Eelistatuim relv on meie kandis siiski vaimu­mõõk.

Eestis on ruumi keskmeks maa, vastandina linnale. Linna peaaegu ei ole – peamiselt võtab see korraks mingi häguse kuju siis, kui on laulupidu või väljanäitus. Ka elab kindlasti just linnas miljonär, kellega ennast ühes luuletuses võrreldakse. Söödi esimene korralik linnateemaline luuletus on „Hämarus” alles 1921. aastal ilmunud kuuendas kogus „Kodu” (lk 393). Seal­samas esineb esimene viide kaasaja tehnilisele ja teaduslikule progressile, kui luuletuses „Mina” tehakse juttu „atoomi-ilmast” (lk 406). Kuid kohe naaseb Sööt arhailiste, turvaliselt tuttavate riistade ja töövõtete manu.

Maal on vain, niit, muld, salu, kivi, põld, mets, metsatee, karjarada, karjatee, koppel, oja, soo, nõmm, aas, mägi, allikas, küla.

Külas on hoonestuseks isamaja, kodu, talumaja, veski, sepapada, ahjuvare, kaev, lauavabrik. Isamajas on kätki, kodukolle ja aed. Küla vahel kõnnib peale muude ameti­meeste ka postimees, külas tegutseb pudrujahumölder.

Etniline keskkond Söödi kosmogoonias on väga homogeenne, mõis, härra ja parun ilmuvad alles 1921. aasta kogusse. Venelaskonnast pole üldse juttu. Tundub, et Sööt oli luules ettevaatlik mees, riske ei võtnud.

Maakeskkonna taimeriigis kasvavad rohi, lill, lilleke, kastehein, orjavits, karuohakas, kask, vesiroos, kuusk, remmelgas, leinalepp, ellerhein, hauaroos, tamm, rukkilill, toomingas, rukis, nisu, järveroos, sõnajalg, mimoos, roos, kullerkupp.

Väga mitmekesine on lindude ja teiste lendajate riik: lind, linnuke, „ööpik”, laulu­rästas, künnilinnukene, lepalinnukene, vihma­kull, tuike, liblik, mesilind, kägu, kurg, vares, lõoke, ronk, kotkas. Kuulsaim neist on must lind. Neljajalgsed pole ligi­lähedaseltki samal määral esindatud.

Maa kohal kõrgub taevas, kus on päike, kuu, täht, täheke, pilv. Hiilib hämarus, laskub pimedus, tõuseb koit.

Aastaringis on kevad ja talv, aga peamiselt sügis. Suvi jääb aimatavaks.

Selles rustikaalses ruumis elab ja vaatleb ümbritsevat mees, ka isa, poeg, vennakene, peiukene, kes võtab enamasti sõna minavormis. Temavormis meeste nimed on näiteks Andu, Juku, Karja-Jaan, Tõistre-Nanna, Jass, Jaak, Möldri Mikk, Juhan, Toomas, Peeter. Mehe orbiidil on palju naisi. Naiste nimed on näiteks Mann, Helmi, Anna, Leeni. Naine võib olla ka neiu, neiuke, neiukene, õde, õeke, õekene, külapiiga, peretütar, tütreke, mõrsja, eit, vanaeit. Mehel on emake. Minevikku jääb lapsepõlv.

Mehe ja naise vahel on arm, armastus, võib toimuda ka musu, isegi „suutelemine”. Sellega kehaline armastus piirdub, kuni 1921. aasta koguni „Kodu”, kus luuletuses „Üks kosilane” õhutatakse naist tulema „kuumalt ja paljalt” (lk 394). Aga kohe taltutakse.

Inimolend selles kosmogoonias on keha, mille osadeks on suu, silmad, huuled, põu, rind, süda, veri, käsi, hing, juuksed, jalad. Silmadest tulvab silmavesi, pisar, põhjustajaks nutt. Nutmist on ses maa­ilmas palju.

Keha katab kuub, kehas on haav ja seda rusuvad valu, piin. Eriti on haavad põues. Haavu on väga palju ja need on väga sügavad. Keha lõpuks on surm, mis võib esineda ka personifitseerituna. Surma läbi teinud keha pärivad kalmukamber, kalm ja haud. Mahajääjat valdab lein. Söödi kosmogoonia kalmuaed on tohutu ja lõputu. Kõige püham on seal ema haud. Nagu suurtel eesti romantikutel (Koidula) kombeks, annab Sööt juhiseid oma põrmuga ümberkäimiseks („Kartus”, lk 269).

Inimolend rändab, hulgub. Tema ees on ikka ja alati rada. Kostavad viiul ja kannel. Tublisid hävitab viin.

Oluline element selles kosmogoonias on tuli, sh loit, leek, leegike, tuluke, tulukene, tulekeel. Siravad kuld ja hõbe. Kord on kullaks regevärsid, teises luuletuses vili kõrrel.

Looduses möllab tuul ja maru, isamaal kõlab taas ja taas laul, vahel kostab kuskilt koor.

Söödi kosmogoonia on ilmalik, maa- ja teaduspõhine, jumalaid, isegi mitte ühte, sisuliselt ei tunta.

Meile tuttavale ajaloole viidatakse konkreetsete sündmuste ja isikute kaudu harva: nt Koidula, Kreutzwald, Veske, buuri sõda, 1905. aasta revolutsioon maal, Weizenberg, Tõnisson. Erandiks on ilmasõda ja Vabadussõda, mille teemil Sööt kirjutas lisaks lühematele luuletustele eraldi poeemi.

Selline on üldine visand Karl Eduard Söödi luule kosmogooniast, ja kui järele mõelda, on selline vist igal viljakamal luuletajal, rääkimata prosaistidest. Tolkieni või „Troonide mängu” mastaapi Söödi oma kindlasti välja ei anna, aga on kena ja kodune, argine kodukandinurk. See on piisavalt suur aegruum, mida saab aina täiendada nagu Minecraftis.

Kirjandusloos on tuntud Söödi väidetav romanss või kuramaaž kaasaegse luuletaja, sajandivahetuse esipoetessi Anna Haavaga. Olgu rõhutatud, et tegu on legendiga, mida toitis esimese asjana Haava enda massiivne luul, et kõik teda Söödiga paari panevad ja Sööt ise ka seda kõigiti teha püüab. See luul omandas sundmõtte jooned ning pani Haava pidevalt Söödi-hirmu all elama, elu viimasel 20 aastal kindlasti. Kui temalt küsiti elu­loolisi andmeid biograafilise leksikoni jaoks, saatis ta sellega koos pika Söödi-teemalise õienduse.² Kui Oskar Angelus palus Artur Adsonil küsida Anna Haavalt autograafi, keeldus Haava seda saatmast, sest pelgas, et tema leheke satub Söödi lehekesega kõrvuti.³ Näib, et olgu teemaks mis tahes, paistsid Haava jaoks lõpuks kõikjal Söödi kõrvad ja tegutses Söödi pikk kõikjale ulatuv käsi. Elo Tuglas kirjutab oma 1933. aasta päevikus, et tema arvates on mõlemad selles loos algselt süütud ja tegu on mõne vanema põlve vembumehe leiutatud naljaga. „Ja tuleb ilus lugu, kui mõni tulevane tuimpea-­kirjandusloolane hakkab sest „kahe lauliku vanadus­armastusest” targutama!”⁴ Nii et ärme hakka targutama…

Toome lihtsalt ära ühe Söödi noorusluules silma jäänud huvitava seiga. Tema esimestes luulekogudes „Aasa õied I” (1890) ja „Aasa õied II” (1891) esineb rohkelt haava (kui vigastuse) motiivi. Kohe väga rohkelt: lugesin praeguses koond­köites lk-delt 35–127 kokku 14 haava motiivi. Seda on üsna esileküündival määral, eriti arvestades, et haav ei ole sugugi nii tavapärane ja kohe-käepärast motiiv nagu isamaa või taevas. Seos Anna Haavaga on kiire tulema. Veel enam, samas lehe­külgede vahemikus on kaks lembe­luuletust, milles figureerib Anna – „Petetud” (lk 43) ja „Surmaingel kade minu peale” (lk 46). Mõlemad Anna-luuletused on esimeses kogus, samuti koondub sinna haava raskuspunkt. Niisiis, Annad ja haavad segamini ja suurel hulgal! See ei pruugi tähendada midagi, kuid ometi sarnaneb see kalambuurluule klassikalise pruugiga siduda objekti nimi tähenduse kaudu luuletuse sisusse. Las jääda praegu nii.

Kogus „Aasa õied II” tõuseb lisaks esile tule motiiv (sh leek jms, millega kaasnevad verbid, nagu süttima), mida lugesin selle kogu luuletustest, viimset täpsust taotlemata, kokku 39. Ka seda on palju. Nii haava kui ka tule motiiv sobivad hästi (järel)romantiku luulesse korduvaks akordiks: ikka pinge ja paine, ikka kirg ja ekspansiivsus.

Esimesed kaks kogu ning kolm järgnevat – „Rõõm ja mure” (1894), „Saatus” (1899), „Mälestused ja lootused” (1903) – moodustavad ühetaolise luuletuste massi. Ma ei soovita hakata Sööti sellest otsast lugema, mulje jääb lahjaks. Jäi juba Tuglasele, jääb meile ammugi. Üldises massis on peotäis tekste, mida võib nimetada heaks, kuid tee nendeni on pikk ja kulgeb tühjuses, nagu reisimine kosmoses. Just neis viies kogus sünnib ja areneb Söödi kosmogoonia. Luuletused on fraasitsevad, primitiivsed, sisutühjad, sentimentaalsed, lihtsameelsed, naiivsed, ilutsevad, sümbolistlik-abstraktsed, kohati abitu värsi tõttu raskesti mõistetavad. Üks mina­vormis mees vs. trobikond kõikvõimalikke neiukesi assotsieerub Matti Moguči ulja haardega. Luule on ajastule omaselt kesine ka vormi poolest, riimida aitavad kaasrõhulised silbid ja deminutiiv –ke. Sellest saaks mööda vaadata, kui sisu oleks selge ja ühtne, aga paraku nii ei ole. Samas on eesti keelele ajalooliselt sobiliku algriimi katsetused („Järve kaldal”, lk 128) lausa mulina tipp. Kolmandas kogus domineerib masendus ja hala, muu hulgas ilmub välja taas haava motiiv. Ainult et kogu tundlemine ja kurbus on sisuta. Isegi kui mitte mõõta seda tänapäevaste kaaludega, vaid näiteks Juhan Liivi luuletustega. Kõik on nii mannetu. Eredamaks lõimeks on kohatine süžeelisus.

Neljandas kogus asi ei parane, luule­tused on kohati eriti magedad ja aru­saamatud. Erandiks on tsükkel „Nalja tujul”, kus senisele haledusele ja paatosele pakub tunde­toonide skaalal tänuväärset vaheldust huumor ja isegi satiir. Viienda kogu huvitav täiendus on rahvaluule tähtsuse rõhutamine, ühiskondlikud kommentaarid ja isamaalised teemad on pisut intelligentsemaks muutunud (nt „Üksinda”, lk 302). Ballaadi vorm, süžeelisus ja vabavärss („Kes ta oli?”, lk 332, „Liiva­hannus ja Naljahammas”, lk 347) lasevad Söödi luule­andel palju vahetumalt mõjule pääseda kui riimikastidesse taotud lüürika. Üldse võib kogu „Mälestused ja lootused” kohta üldistada, et luuletused hakkavad minema sisu poolest tuuma­kamaks, aga abitu vorm ja konarlik eesti keel segavad. Söödi viies kogu on muide esimene eestikeelne mitme­värvilise kaanega raamat.

Küll võib see saatus olla luuletajale vahel äraütlemata ülekohtune! Sul on oma aeg, oma ajastu, mil just sina oled eesliinil ja sul on võimalus seal silma paista – aga kohe tuleb uus põlvkond ja sinu aeg eesliinil on läbi. Kui sa ei jõudnud selleks hetkeks heasse vormi või vähemalt veenda kirjanduslugu oma potentsiaalis, siis pärast on ääretult raske ennast tõestada – uute tulijate taga su hiliseid ärkamisi ilmselt enam ei märgata. Nagu jäi vabavärsipõlvkonna ja kassetlaste varju hilise Ralf Parve vormipeen ja mõttetihe 1950-ndate lõpu ja 1960-ndate luule, nii jääb ka Söödi kõige parem kogu „Kodu” aega, mil keegi ei rääkinud enam Söödist, oli Siuru-järgne, Tarapita aeg. Nooreestlased ees, siurulased järel olid Söödi kaugele tagalasse lükanud. Ei maini ju keegi 1920-ndate luulest rääkides enam Söödi nime. Nii jääb kirjandusloo üldisesse teadvusse tema viie esimese kogu kosmogoonia, primitiivne värss ja lahja sisu.

Milles väljendub kogu „Kodu” muutunud kvaliteet? Kõik on intelligentsem. Värsikultuur ja eesti keel on Söödil käinud kaasas üldise arenguga ning jõudnud noor­eestlaste ja siurulaste tuules 1920-ndatesse. Ei valitse enam tuimalt kokku klopsitud riimiliste kastide üleküllus, vaid leidub uusi vorme ja mõõtusid, sh heksameetrit ja sonetti.

„Kodu” kõige väärtuslikum ja sümpaatsem osa on II alajaotus, kus on koha leidnud hulk müstilisi, enamasti rahvaluuleainelisi ballaade ja pildikesi. Need on kindlasti ilma norimata ja reservatsioonideta head tekstid. Vaadatagu luuletust „Kui tulevad veel aja sügistuuled” (lk 367), kus on välja peetud nõudlik vorm, neli salmi riimiskeemiga abaab. Ja sonetid! Oleks tarvis suurt pingutust, et mitte näha neid tõukuvat Underi omadest, nt „Kas unenägu?” (lk 368) ja „Unistaja” (lk 417). Underit kumab ka teisal: „tahad / Veel silmapilguks päikse kiiri juua” (lk 405), „Pilve sõrvalt heidab nagu õieverd” (lk 413), „Nõtkunud koldsed haua mimoosid” (lk 422). „Tuule laul” (lk 373) miskipärast tuletab meelde Visnapuud. Ammu enne Heiti Talvikut on Sööt ka heititalviklik („Talve tulekul”, lk 403, see on Söödi üks paremaid luuletusi üldse, ja „Mina”, lk 406).

1937. aasta kogu „Kuusirbi õsu” jätkab samas laadis ja kvaliteedis. Selles kajab lisaks muule vastu Bernard Kangrot („Ununud hoone”, lk 429; „Sügisööne visioon”, lk 431). Kogudest „Kodu” ja „Kuusirbi õsu” alakemgi lugemist, et vältida vaimu nüristamist kokkupuutel Söödi algusaegade loominguga.

Tahan peatuda ka Söödi lasteluulel. Sellel on eesti lastekirjanduses puutumatu klassika koht. Pea kõik need luuletused on ilmunud kogus „Lapsepõlve Kungla” (1923). Kogu eesti lastekultuur oli tol ajal veel kehval järjel, iseseisev kvaliteetne lasteluule oli alles saanud nina usulisest manitsusest välja pista, mingist vormilisest ega sisulisest kõrgtasemest ei olnud veel juttugi. Ka tolle aja kunstnikud ei osanud joonistada ei lapsi ega pilte lasteraamatutesse; vaadakem näiteks, kui koledad koonukad näevad lapsed illustratsioonidel välja kuni 1940-ndateni. Sööt toob lasteluulesse – mida küll kvaliteetsel ja ilmalikul kujul enne eriti massiliselt olemas ei olnud – lastepärasuse, mis väljendub eeskätt kõlamängudes ja lapselähedastes teemades.

Söödi kõlamänge kutsutakse lallitusteks ja neid on tema lasteluules läbivalt suures mahus: liigu lii, liigu loo; timp tamp tipsutapsukene; tiisu miisu, Liisukene; häiu lii, häiu loo; sipa sapa, sapsukene; tipsi-tapsi; niine nääne õieke; uni tuleb ullikene; tiider taader tankeriga; uht tsah, uht tsah, ülilindu; uht tsah, uht tsah, upukene; upa, upa, upukene; upa, upa, oalilli; killu tibi-­tilluga; tibinal, tabinal; kribinal, krabinal (lk 567–588). Ja nii muudkui edasi. Luuletused käivad ärgitavas ja julgustavas laadis väikelapse igapäevaste tegevuste juurde, neis ei manitseta ega jutlustata. Hällis puhkamine, uneootus, hambatulek, kõndima hakkamine, riidesse panemine, pesemine, igasugu mängud ja tegevused, haiget saamine, ilmaolud… Kõige kodusem on loomade ring neis värssides: hiir, rott, kass, kukk, kana, vares, värvuke, pääsuke, lõoke, kägu, lepatriinu, konn… Kui siis korraks kauge külalisena ilmub kõige kuulsamas Söödi lasteluuletuses krokodill, kes tegi nalja ja ajas lapsed toast välja.

Kokkuvõtteks. Karl Eduard Söödi luule kosmogoonia ja värsikultuur peegeldavad ilmekalt tema kaasaega 1890-ndatest 1930-ndateni, järelromantismi paatoslikest õhkamistest arbujaliku mõttehaarde ja raskepärasuseni, see on pidevas muutumises ja arengus, luuletaja teeb kõik trikid kaasa, nagu oskab, ja kohati oskab hästi. Kirjandusloos on Sööt siiski esiplaanil oma lahjema loominguga, aga eks ise­loomusta seegi aega, tollase eestlase parsilist maa­ilmapilti ja vommilist kirjandusteadlikkust. Nagu publik, nõnda looja, kui just ei ole tegu loojaga, kel jaksu ja oskust ajavaimu trotsida. Söödil ei olnud. Niisiis, kui tulla lõpetuseks tagasi Friedebert Tuglase tsitaadi juurde, aga laiendada seda siinse arvustuse mõttekäikudega, saab Söödi suurusest küllap adekvaatse portree.

 

1 A. Adson, F. Tuglas, Paaži ja Felixi kirja­vahetus 1917–1944. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2011, lk 413.

Olin ammu lubanud pidada ettekande sellest, kas Eesti kirjanduses on tühistamist ja tsensuuri,¹ kui teema muutus ootamatult päevakajaliseks. Märtsikuus tuli mitmel pool jutuks tuntud kirjandusteoste uustrükkide ümberkirjutamine: Tauno Vahter võttis sõna kultuurilehes Sirp,² Vikerraadios vestlesid Maarja Vaino juhatusel Indrek Koff ja Krista Kaer.³ Ilmus ka ajalehenupuke Agatha Christie uustrükkide ümbersõnastamise kohta,⁴ nii nagu neid on varem ilmunud teiste autorite teoste kohta.

Vahter, Koff ja Kaer kui kirjanduse vahendajad (kirjastajad, tõlkijad) rääkisid tsenseerivast toimetamisest kui piiritagusest veidrusest, mis ei ole esialgu Eestisse jõudnud ja loodetavasti ei jõuagi. See­suguse nüüdistsensuuri ideoloogiliseks lätteks peetakse n-ö poliitilist korrektsust või woke-ideoloogiat, ülevõimendatud soovi hoiduda kedagi solvamast, eriti ühiskondlikke vähemusgruppe. See võib kaasa tuua ka terve teose või kogu autori loomingu taunimise ehk tühistamise, vahel hoopiski tekstivälistel põhjustel, kui autor on käitunud halva inimesena. Irooniliselt tsiteerisid arutlejad terminoloogiat, nagu sensitivity reader või sensitivity editor (ingl ’tundlik lugeja’ või ’tundlikkus­toimetaja’) ehk eraldi toimetaja, kes peaks kontrollima, kuidas kirjandusteoses tundlike teemadega ümber käiakse, ja inclusive ­language (’hõlmav keelekasutus’), mis väldib potentsiaalselt solvavaid väljendusi. See toob meelde George Orwelli düstoopiast „1984” pärit uuskeele ja teeb seetõttu inimesed valvsaks. „Jaan Jõgever töötas 1892–1903 Tartus tundliku lugejana,” naljatas Mart Juur sotsiaalmeedias.

Ometi lahvatas kohe ka paar kohalikku skandaali. 11. aprillil jõudis meediasse Eesti Kirjanike Liidu meililistis alguse saanud arutelu selle üle, kas liidu maja seinalt Tallinnas Harju tänaval tuleks maha võtta Juhan Smuuli bareljeef;⁵ 21. aprillil toimus üldkogu, kus otsustati see esialgu siiski paika jätta. Küsimus oligi kirjaniku halvas käitumises (Smuul oli osalenud 1949. aasta küüditamises vara üleskirjutajana) ning algatusega rahulolematud inimesed kasutasid väljendit Smuuli tühistamine.⁶ Veidi piiratumas ringis levis liidu liikme Andres Aule pahameel selle üle, et aja­kirjad Looming ja Vikerkaar keeldusid avaldamast mõnda tema luuletust. Need tekstid pani Aule märtsis-aprillis oma blogisse üles, kasutades kujunduses tsensori templi kujutist ja kirju „Looming keeldus avaldamast”, „Vikerkaar keeldus avaldamast”.⁷

Nii võibki küsida: kas praeguses Eestis tsenseeritakse ilukirjandustekste ja tühistatakse kirjanikke? Kui, siis mille alusel?

 

Olukorrast riigis

Sõna tsenseerima argise definitsiooni annab Sõnaveeb: „teksti, filmi vm kontrollivalt läbi vaatama”. Seda määratlust saaks täpsustada lõputult, aga olulisimaid kõhklusi tekitab see, kes on läbivaatav instants. Kui tsensuuriametit ega glavlitti ei ole, siis kas rohujuuretasandilt (nt sotsiaalmeediast) tulev algatus saab üldse kvalifitseeruda tsensuuriks? Vahel leitakse, et saab; selle kohta on kasutatud nimetust horisontaalne tsensuur. Argiarusaam kipub siiski tsensuuri pidama vertikaalseks, otsima võimupositsiooni. Vahter pakub oma artiklis üsna veenva vastuse: nüüdis­tsensuur sünnib siis, kui kokku saavad „suured erafirmad, raha ning kultuuri­radikaalid, kes muudavad originaalteksti omal initsiatiivil”. Huvitav on ka tema hinnang, et „keegi ei tundu olukorra üle olevat väga õnnelik”, ümberkirjutusi tehtavat justkui huupi ja igaks juhuks – äkki muidu ei osteta.

Olukorra pealiskaudseks kaardista­miseks tegin kiire küsitluse oma Facebooki-sõpradest kirjanike seas: küsisin, kas nad on viimastel aastatel tundnud, et nende tekste on toimetamise või avaldamise käigus koheldud viisil, mida nad tajuvad tsensuurina. Loomulikult ei kannata selle küsitluse metoodika mingit kriitikat, kuid vähemasti saadud punktiirsed rinde­teated annavad rõõmustava vastuse: Eestis ilu­kirjandust avaldav kirjanik tsensuuri pigem kartma ei pea. Reageeris 24 inimest (kuigi kõik ei olnud kirjanikud) ja neist 15 andis vastuseks üsna kindla ei. Võib-olla ei ole Eesti raamatuturul lihtsalt mängus nii suurt raha, mis tekitaks korraliku spontaanse või igaks-juhuks-tsensuuri.

Samal ajal on „päris” tsensuuri piirid näiteks toimetamise või enesetsensuuriga kohati hajusad. Järgnevalt tulevadki jutuks olukorrad, mille puhul maksab kaaluda, kas juhtum on ehk tsensuurile juba ohtlikult lähedal. Kõigepealt väärivad vaatlemist kindlast „ei-st” lahknevad vastused minu küsitluses. Kolm vastajat raporteeris probleeme seoses tõlgetega ehk kultuuri­piiride ületamisel, kusjuures nii lääne kui ka ida suunal. Maarja Kangro novelli vene tõlkes asendati roppused eufemistliku sõnaga „mljaa”; Anti Saare Pärdi-sarja laste­raamatust võeti samuti vene tõlkes välja suitsetav bussijuht ja ilma jalgadeta sõjaveteran; Mudlumi „Poola poiste” inglise tõlkest võttis tõlkija välja mõne juudi stereotüüpe kasutava koha, täpsemini kaks lauset: „Võib tunduda uskumatu, kuid toogi tohter oli juut ja kandis paksu kullast kaelaketti. Siin pole midagi tegemist rahvusliku kompleksi või väljamõeldisega, lihtsalt väga paljud arstid on juudi soost ja juudid armastavad kulda, see lihtsalt on nii midagi pole parata”⁸ ja samale mõtte­käigule tagasi viitava fraasi mõni lehekülg hiljem: „ta ei olnud juut, aga mine sa ka tea”.⁹

Need näited osutavad (peale Vene ajalookäsitluse eripärade) tüüpilistele tundlikele kohtadele: lastekirjandus, roppused, rahvusstereotüübid. Et tõrked tekkisid tõlkimisel, kinnitab samuti, et Eestis enamasti kirjaniku teksti sekkuma ei kiputa, kuid vaidlemist ja peenhäälestamist samadel teemadel võib ette tulla ka siin. Laste­kirjandust piiratakse alati rohkem kui muud kirjandust; aastal 2015 korraldas Eesti Lastekirjanduse Keskus seminari „Lubatud ja keelatud lastekirjanduses”, mis näitab, et teema oli ka siis õhus. Eriti lastekirjandusse ei tahtvat mõni toimetaja lubada vängemat keelepruuki, kuid üks vastaja rääkis lisaks tuttavast, kelle ilu­kirjandustekstist ajakirjas Looming toimetati roppused välja. Mis veel Loomingust rääkida, kui isegi vabameelse reputatsiooniga Vikerkaar ei tahtnud mõne aasta eest arvustuse pealkirjas ära trükkida sõna vitt, vaid tähistas selle kolme punktiga (tekstis endas, samuti veebiversiooni pealkirjas on sõna välja kirjutatud).¹⁰

Rahvus- ja rassistereotüüpide teema tuli välja ka seoses enesetsensuuriga, mida mainis kolm vastajat, olgu naljatlevalt või siis tõsise ohuna, mida tuleb enda juures jälgida. Üks kasutas vastamisel kõne­kujundina väljendit „geniaalne juudi nurga-advokaat” ja esitas kohe küsimuse, kas nii ikka võib. Teine ütles: „Neegri­kuningad tsenseerin ise välja” (viide sõna­asendusele Astrid Lindgreni „Pipi Pikk­sukas”; neegri-küsimusest allpool lähemalt). Sama autor seadis retrospektiivis kahtluse alla oma valiku kasutada laste­raamatus negatiivse tegelase iseloomustamiseks sõna paks.

Viis vastajat raporteeris tsensuurist seoses meedias avaldamiseks mõeldud arvamuslugudega, mis on omaette põnev teema, aga ei puutu õieti ilukirjandusse. Nagu üks vastanu eraldi märkis: niisugusel juhul tuleb avaldada raamat, kuhu võid igal juhul sisse panna, mida tahad. Nõnda ei tundu tsensuur päris radikaalne, pigem võiks seda iseloomustada kui lahkarvamust toimetusega.

Kuidas on aga lood uustrükkidega, mis ongi välismaiste tsensuuriskandaalide keskpunktis, kuna seal on olemas n-ö kõva tõendus, et varem on tekst olnud teist­sugune? Uustrükkide keeleline kõpitsemine kuulub samuti normaalse toimetamistegevuse juurde. Eesti kontekstis aktsepteeritakse ka sisulisi muutusi, aga enamasti arusaamisega, et parandatakse nõukogude aja ideoloogilisi vigu, avaldatakse nudituna väljaantud tekste nende „õigel” kujul. Kuulus näide on Mats Traadi romaani „Karukell, kurvameelsuse rohi” 1990. aasta trükk, kuhu lisati 1982. aasta trükist ideoloogilistel kaalutlustel välja võetud osad.¹¹ Sama on tehtud ka suurema aja­vahega: 2018. aastal anti uuesti välja ­Silver Anniko 1979. aastal ilmunud romaan „Rusikad”. Selle lähem vaatlus näitab aga, et kaotsi on läinud ka hulk muud laadi toimetaja­parandusi.¹² Mis on teksti õige kuju, polegi nii selge.

Veel põnevam juhtum on Ellen Niidu „Pille-Riini lood” (1963), mida kirjaniku tütar Maarja Undusk meenutab ka oma hiljutises raamatus. 2003. aasta välja­andesse tehti autori soovil just riigikorra vahetumisega seonduvaid muudatusi, näiteks jäeti välja maiparaadi ja punalipu teemalised jutud; parandati ka pisemaid asju, näiteks asendati sukad sukkpükstega. Üks eriti kõneainet pakkunud muutus on pildiline: vana väljaande tagakaanel lehvis Pika Hermanni tornis punalipp, uustrükis on kasutatud Vive Tolli algupärast kujundust, aga lipp värvitud sinimustvalgeks. Unduski meelest ei ole seda tüüpi muudatused õigustatud:

Mingem tagasi Pille-Riini rahakassa juurde raamatu esimeses loos. Kassasse kogus Pille-Riin viiekopikasi münte, mis olid suured-rasked rahad. Võib-olla tulnuks pärast Eesti taasiseseisvumist asendada kopikad sentidega? Milline laps aga koguks viiesendiseid münte?! Sinimustvalge lipp raamatu tagakaanel aga justkui eeldaks Eesti või euromüntide kogumist?¹³

Seetõttu on tema eestvõttel 2013. aasta trükis suur osa neist muudatustest tagasi võetud. Selle väljaande tagakaanel tornis lippu ei olegi. Autor oli ka 2013. aastal elus, kuid olla tõrksalt tütre soovitustele allunud.

Niisiis on teksti muudetud, ­kusjuures mitte algset käsikirja taastamiseks, ja just nimelt ideoloogilistel kaalutlustel. Kuid võtmeline on autori tahe või vähemasti muutustest teadlik olemine. Oma noorusloomingut toimetavad kirjanikud aeg-ajalt ikka. Kui publik muudatustega rahul ei ole, vaikitakse need enamasti taktitundeliselt maha ja loetakse edaspidigi varasemaid välja­andeid. Seda ei kiputa tajuma tsensuurina.

Nn hõlmav keelekasutus, mis oma teatud vormides inspireerib teravat tsensuuriteemalist irooniat, ei ole Eestis kuigi aktuaalne teema, muu hulgas küllap selle­pärast, et keeles puudub grammatiline sugu – põhiline sõnavarast sügavam keele­struktuur, mida hõlmava keele eestkõnelejad reformida püüavad. Mingeid tsentraliseeritud juhtnööre, nagu Ameerika ­keeleteaduse seltsil,¹⁴ ei ole ja mõiste kohta pole juurdunud isegi eestikeelset püsi­terminit (kohata võib ka varianti kaasav keel). Pilgu­heit Eesti Keele Instituudi keelenõu logisse kinnitab, et kui aeg-ajalt küsitakse mõne üksiku sõna kohta, kas see on solvav, rõhutavad vastajad üldiselt seda, et solvang sünnib kontekstist, ja on tõrksad andma jah- või ei-vastust.¹⁵ Ilmselt neist päringutest ongi ajendatud lühike programmiline tekst „Solvavast keele­kasutusest” instituudi kodulehel, mis toob samuti esile, et solvangud ei sünni sõnadest, vaid mõtetest.¹⁶

Pigem tegelevad asjaga huvigrupid, kellel on enese avaliku keelelise tähistamise osas eelistusi. Neid koondab mingil määral portaal Feministeerium, mille rõhuasetus on naiste õigustel, kuid tänapäeval käivad sellega enamasti kaasas ka vähemuste, näiteks seksuaalvähemuste ja puudega inimeste õigused. Feministeeriumi tegija ja pikaajalise keeletoimetaja kogemusega Aet Kuusik ütles, et portaalis pööratakse hõlmavale keelekasutusele tähelepanu ja sel teemal on avaldatud paar lühemat arvamuslugu, kuid tema ei soovi koostada selle valdkonna juhtnööre, kuna neid kiputakse võtma liiga universaalselt ja jäigalt.¹⁷ Ses osas, et soovitusi saab anda üksnes teatud kontekstis, kattub Feministeeriumi seisukoht niisiis EKI omaga.

Sõnavarasse puutuvalt on ometi olemas selge esindusjuhtum, sõna neeger, mille stiiliregistri ja omal moel lubatavuse üle just eesti keeles arutatakse juba paarkümmend aastat. See sõna tuleb esile ka ilukirjanduse tsenseerimisest rääkides, nii maksab see eraldi vaatluse alla võtta.

 

Me peame rääkima neegrist

Vahter toob oma tsensuuriartiklis Eesti unikaalse ajaloolis-geograafilise positsiooni illustreerimiseks välja:

Kui nahavärvi asemel oleks teemaks näiteks midagi seoses Nõukogude minevikuga, siis saadaks palju paremini aru, kuigi vaevalt et alati üheselt. Kui autor oli KGB agent või kuulus hävituspataljoni, on see meie silmis suurem plekk kui tekstis esinev „­neeger”, niisugune lihtsalt on kohalik kontekst.¹⁸

Täpselt seda näemegi „Pille-Riini lugudes”, kus kõigi edasi-tagasi ümbertegemiste juures ei ole kedagi häirinud sõna neeger. Raamatus on jutt, kus mängitakse ümbermaailmareisi ja mängu­nuppude värvi valimisel käib tegelane Jüri välja mõtte, et kollased nupud on nagu hiinlased ning punased nagu indiaanlased. 1963. aasta väljaandest loeme:

Ometi oli Pille-Riin just paar päeva tagasi kuulnud, kuidas vanaisa isaga rääkis, et nüüd on kõik hiinlased punased. Ja et see on väga hea, sest kõik selge peaga inimesed terves maailmas on varsti punased. Aga indiaanlastest ta ei rääkinud midagi.

Sellepärast hakkas Pille-Riin Jüriga vaidlema ja ütles, et hiinlased ei ole kollased, vaid on täiesti punased. Ja ütles veel, et muist neegreid on ka punased. Aga seda ta ütles igaks juhuks ja ise päris kindlasti ei teadnud, kas see õige on. Isa oli küll rääkinud, et musta nahaga inimesed on sama head kui igasugused teisedki inimesed, nii et selge peaga on neegrid kindlasti. Aga sinise maja Anul on jälle neegripoisist nukk ja see on ikka must küll. Kuid tema on ka lõpuks ainult nukk.¹⁹

Tõsi, XXI sajandi versioonidest on välja võetud mõttekäik selge peaga olemisest, kuid ei punased neegrid ega neegripoisist nukk ole seni tundunud sekkumist väärivat.

Peale Agatha Christie kuulsa kriminaalromaani tean veel ühte tõlget, mille uustrükist on sõna neeger välja võetud, kuid selgub, et see ongi sinna siginenud alles Nõukogude Eestis. Juttu on Doris Lessingi raamatust „Imerohi ei ole müüdav”, mis ilmus täiendatud kujul 2020. aastal Loomingu Raamatukogu kuldsarjas (esmatrükk 1957). Üks tõlkija Krista Kaer selgitab:

Osa jutte oli tõlkinud Valda Raud juba 50. aastatel ja toimetaja küsis, mida teha neegritega. Need neegrid said kõik välja võetud ja nimelt selle­pärast, et Lessing ei kasutanud seda sõna kusagil. See on ameerika sõna, Lessingil olid mustad, pärismaalased, kahvrid ja konkreetsete rahvaste nimed.²⁰

See tundub mõistlik põhjendus. Aga mida teha teistsugustel juhtudel? Nagu eespool juba tsiteeritud, ütles üks kirjanik naljatlevalt omaenese kirjutamisprotsessi kohta, et neegrikuningad tsenseerib ta ise välja. See ei puutu küll ilukirjandusse, kuid ise olen Keelt ja Kirjandust toimetades palunud arvustuse autorilt luba võtta välja mind vastukarva silitanud lause „Neegritar on väga ilus sõna”. Irooniliseks teeb asja see, et mõttekäik ise jäi teksti sisse, tsitaatidesse ka sõna neegritar, kusjuures juttu oli nagunii seesuguse väljenduse võimalikust tsenseerimisest.²¹ Ometi tundsin, et see lause on liiga hästi loetav interneti­kommentaariumi stiilitasandil.

Et sarnaseid tundeid tekib teistelgi, sellele viitab seltskonnas kuuldud arvamus. Arutati Ilja Prozorovi käesoleval aastal ilmunud jutustust „D train”. Ühe kirjandusajakirja toimetaja, kõigiti sümpaatne ja intelligentne inimene, leidis, et ühe lõigu oleks toimetamise käigus võinud välja võtta – seal olla nii võikalt kirjeldatud mustanahalist inimest. Huvi pärast otsisin hiljem lõigu üles, ilmselt on tegu selle teksti­kohaga:

Klassiuks avanes ja sisenes õpetaja, mustanahaline noor mees, kellel oli mügar laubal ja tohutu suured silmad, mis sarnanesid väikeste piljardikuulidega. Ta mälus midagi ja tema rasvased huuled looklesid nagu õnge otsa aetud ussid.²²

Veidi järele mõeldes näen, kuidas see kirjeldus võib tõepoolest viidata üsna spetsiifilisele rassistlikule diskursusele, kus vastikust esile manavalt rõhutatakse mustanahaliste füsioloogilisi iseärasid: suuri silmi ja pakse huuli. Minu enese intuitsioon ei ole veel kalibreeritud nii, et mulle oleks see omapäi pähe tulnud. Kuid tõenäoliselt on need intuitsioonid nooremates põlvkondades muutumas ja sinna ei ole midagi teha, sellega tuleb leppida.

Maksab küll tähele panna, et küsimus ei ole ainult sõnas (nagu EKI püüdlikult rõhutabki). Prozorovi tekstis esines samal leheküljel ka sõna neegritar, kuid see etteheidet ei pälvinud, vähemasti mitte esimese asjana. Andres Aule tagasilükatud luuletused „Rassidüsfooria” ja „Valged elud ei loe” ei sisalda sõna neeger, aga on sisult rassiteemalised, täpsemini kriitilised mustale rassile ülemäärase tähelepanu osutamise suhtes. On raske tõestada, kas need lükati tagasi ideoloogilistel põhjustel või viletsa kunstilise kvaliteedi tõttu – ilmselt ei saagi kindlat piiri tõmmata, ideoloogilised otsused mõjutavad esteetilisi ja vastupidi. Seevastu Sveta Grigorjeva luuletuses „riigi vaenlane aka mein kampf” ei ole pahaks pandud ridu:

[---] vannun

pühalik-patriootlikult

et oma esimese lapse saan ma

NEEGRIGA teise lapse teise

NEEGRIGA kolmanda lapse kolmanda

NEEGRIGA NEEGRIGA NEEGRIGA [---]²³

Võimalik, et ei ole veel jõutud; võimalik ka, et just eestivene vähemuse esindajatele, nagu Prozorov ja Grigorjeva, antakse rahvus- ja rassipõhiselt solvavate sõnade kasutamine kergemini andeks. Ometi pean siinkohal peapõhjuseks seda, et sõna­kasutus on luuletuses raamistatud diskursusest väga teadlikul viisil: pühalik-patrioot­likkusega kõrvuti on vaja asetada äärmuspatriootide leksikasse kuuluv solvav sõna, kuna aga lausuja on patriootlikkuse suhtes irooniline, ei omistata talle enesele solvamise intentsiooni.

Vahter tõmbab oma tsensuuriartiklis provokatiivse paralleeli nn woke-tsensuuri ja Venemaa raamatute keelamise vahele. Sellest kumab läbi tuttav skeem, kus Eesti tahaks hea meelega olla n-ö siil põõsas või tervemõistuslik pisike mehike kahe äärmustesse mineva suure kultuuriruumi vahel. See on igati mõistetav soov, aga ehk ei ole võimalik täiesti objektiivseks jääda, vaid peab ikkagi valima, missugusesse kultuuri­ruumi me kuulume. Sõna neeger kohta on EKI olnud siiski sunnitud võtma uue positsiooni. Muidu väga lühike, programmiline „Solvavast keelekasutusest” tõdeb: „On hästi teada, et sõna „neeger” on omandanud eesti keeles solvava tähenduse, nagu ka selle vasted paljudes teistes keeltes”, ning sarnane selgitus ilmub Sõnaveebis märksõna juurde ekraani paremasse serva.

 

Tekstist inimeseni

Sellest, kas kirjaniku (või tõlkija) identiteet sobib tema tekstiga, ei ole Eestis minu teada seni eriti räägitud, kui ehk mõnes arvustuses kõheldes, kas näiteks vastassoo vaatepunkti on ikka piisava usutavusega edasi antud. USA presidendi Joe Bideni inaugureerimisel loetud Amanda Gormani luuletuse tõlkimisel kerkis mitmes keeleruumis esile küsimus, kas tõlkija peaks representatiivsuse huvides olema mustanahaline naine, nii nagu autor. Eesti keelde tõlkis rahvusringhäälingu kultuuriportaalis avaldatud versiooni siiski valge mees Raul Veede.²⁴ Arvustades Loone Otsa romaani „Armastus” (2021), pidasin ise endamisi aru, kas juudi tegelase vaatepunktist kirjutatud teksti tuleks pidada kultuuriliseks omastamiseks (cultural appropriation), eriti tekstikohtades, kus apelleeriti „meie rahva” kannatustele ja religioossele ilmavaatele. Arvustusest jäi see mõttekäik siiski välja, muu hulgas seetõttu, et ma head vastust ei leidnud ega pidanud asja ka eriti oluliseks.

Tekstivälistel põhjustel on kirjaniku või literaadi isiku kallale seevastu mindud küll. Raske on kaine pilguga kommenteerida Juhan Smuuli bareljeefi ümber möllavaid kirgi, kuna juhtum on nii värske. Teema ülesvõtmise üks ajend on kahtlemata Ukraina sõda, aga mõjurina tundub mulle ka põlvkonnavahetus: kui Smuuli personaalküsimuse üle vaieldi 1990. aastatel, panid tulemuse paika need, kes mäletasid Smuuli kui inimest ja pidasid teda meeldivaks. Praeguseks on isiklikult mäletajad kadunud ja kui teema uuesti üles kerkis, omandasid suurema kaalu puhtformaalsed ja objektiivsed näitajad: kas kuulus parteisse? kas küüditas? Selliseid objektiivseid „plekke”, olgu väiksemaid, olgu suuremaid, leiab jällegi väga paljude vastaval ajal elanute eluloost. Arutelu surnud looja mälestamise üle linnaruumis ei tundu siiski päris eheda tühistamisena. Monumente võetakse aeg-ajalt ikka maha ja kaanoneid tuulutatakse – see on paratamatu. Klassikaline tühistamine puudutab elavat inimest, keda tahetakse tema tegude või väljaütlemiste eest karistada.

Kõige selgem tühistamisjuhtum on minu jaoks praeguse seisuga Peeter Helme, kes 2021. aastal mõisteti interneti jututoas kõneldu põhjal süüdi lapse­ealise seksuaalses ahvatlemises. Juba pärast süüdi­mõistmist esimeses kohtuastmes visati Helme 2020. aasta detsembris välja kirjanike liidust, kuigi see protsess ei kulgenud sirgjooneliselt: eestseisus arutas asja mitu korda, kuna protestina esialgse otsuse peale astusid mõned inimesed liidust välja ning küsimus võeti uuesti kaalumisele. Tühistamisjuhtumitele iseloomulikult võis avalik hukkamõist osaks langeda ka tühistatu sõpradele: meelepaha pälvis õiguskantsler ja lasteombudsman Ülle Madise, kes käis 2020. aasta detsembris Helme romaani esitlusel. Romaan sai ilmuda, kuid kultuuriinstitutsioonid distantseerusid sellest; seda arvustati kultuuriaja­kirjanduses, kuid hävitavalt ja võttes jutuks ka Helme kriminaalasja.²⁵

Ma ei taha siin arutada ei seda, kas Helme teadaolev süütegu oli suur, ega ka seda, kas suure süüteo tõttu tuleks ilm­tingimata loobuda autori loomingut tarbimast. Käesoleva kirjatüki seisukohast resümeeriksin: juhtumi võib kvalifitseerida kirjaniku tühistamiseks, olgu õigustatuks või mitte. Helme ei ole ent eesti kirjanduses nii keskne autor, et see kirjanduspilti ahendaks ja sedakaudu raputavalt mõjuks. Seevastu ülejäänud pähe tulevad juhtumid on pigem žestid umbkaudu samas suunas, kuid määratult nõrgemad ja tühistamisena luhtunud.

Huvitav kaasus on Jaan Kaplinski, keda on n-ö torgatud mitmest suunast, paljuski tema mitmekeelse blogi tõttu. Pahameelt on äratanud tema postitused, kus ta seadis kahtluse alla vägistamise definitsiooni ja eksplitsiitse nõusoleku vajalikkuse seksiks²⁶ – see on ehe n-ö woke-suuna pahameel. Kuid Kaplinskile on ka rahvuslikust vaatenurgast pahaks pandud vene keeles blogimist, küllap esmajoones seetõttu, et see läheb osa publiku kujutluses vastuollu arusaamaga Kaplinskist kui rahvuslikust vastupanuvõitlejast, mis kujunes välja paljuski tema nõukogudeaegse intellektuaalse ja loomingulise tegevuse alusel. Kummagi suuna kriitika ei suutnud aga kuigivõrd kriimustada tema reputatsiooni ega ole (minu hinnangul) tema kuvandis põlistunud.

Ise olin pooleldi osaline juhtumis, kus 2019. aastal pidi kirjandusfestivalil HeadRead toimuma Mihkel Kunnuse, minu ja veel mõne osaleja vestlusring, aga mõni nädal enne üritust otsustasid festivali korraldajad Kunnuse kutse tagasi võtta. Tagasi­võtmise ajendas Vikerkaares ilmunud luuletus, mis kaudselt viitas Kunnusele kui vägistajale.²⁷ Mina loobusin samuti esinemisest, kuna otsustusprotseduur tundus mulle läbipaistmatu ning ilu­kirjandusteos otsustamise alusena kahtlane. Saan aru, et delikaatsete teemade puhul peab läbipaistvus mõnikord kannatama, ja möönan, et Kunnuse kahjuks kõneles tema minevik naistevastase vägivallatsejana: 2016. aastal oli ta kohtulikult süüdi mõistetud kolmes perevägivalla episoodis. Ometi näis festivali asjaajamine mulle ebaõiglane (loodetavasti ei ole vaja rõhutada, et luuletuse avaldamist ennast ei pea ma kuidagi taunimisväärseks). Igatahes osutus seegi episoodiliseks: Kunnust, kes toimetab arvamuslehekülge Postimehes ning avaldab seal regulaarselt omaenese vaateid, ei saa pidada tühistatuks.

Puude piiritaguse kultuuriruumiga toimus, kui Keeles ja Kirjanduses ilmus 2020. aastal analüüs iiri kirjaniku Desmond Hogani novelli ruumipoeetikast.²⁸ Üks ajakirja kolleegiumi liige avaldas tagant­järele imestust, et artikli juures puudus märkus kirjaniku kriminaalse registri kohta; ta täpsustas ka, et Lääne akadeemilises maailmas on Hogan persona non grata, keda näiteks üliõpilastele lõputöö teemaks soovitada ei kõlba. Põhjus seisneb selles, et 2009. aastal mõisteti ta süüdi alaealise seksuaalses ahistamises. Tuleb tunnistada, et toimetus selle tõsiasjaga kursis ei olnud ja kirjaniku ankeeti ei kontrollinud. Kuid ka vastupidisel juhul ei tunduks senimaani vajalik poeetikaanalüüsi juurde niisugust karistavat joonealust lisada. Seesama analüüsitud novell oli 2017. aastal kirjanike liidu tõlkijate sektsiooni tõlkevõistluse ülesandeks, ka välismaal on pärast kohtuasja kirjaniku teoseid välja antud.

Huvitav on Kaur Kenderi juhtum, kes on tsenseerimise diskursuses esinenud mitmes rollis. 2013. aastal leidis aset nn Sirbi skandaal, kui konkurss Sirbi pea­toimetaja kohale kukkus läbi ja ilma valimisteta pääses ametisse provokatiivne kirjanik Kender, kes esimese asjana vahetas senise toimetuse välja oma sõpruskonna vastu rühmitusest ZA/UM. Kuna Kenderi kinnitas ametisse kultuuriminister Rein Lang, nähti asja taga reformierakondlikku orkestratsiooni. (Ka avalikku viha Helme vastu võis kütta see, et kohtuasja ajal oli valitsuses paljudele kultuuriinimestele vastu­karva olev Eesti Konservatiivne Rahva­erakond, kus Helmel on lähisugulasi.) Uue Sirbi toimetuse vastu protestis 37 kultuuriinimest, kes avaldasid endast kinni­teibitud suudega portreefotod – ühene viide tsensuurile.²⁹

Oht ei realiseerunud, kuna uus toimetus jõudis lehte teha nädal aega, küllap ­osaliselt ka avalikkuse surve tõttu pandi seejärel amet maha. Ainsast selles koos­seisus väljaantud ajalehest on saanud rariteet. Hiljem on üks fotoprojektis osalenu Eik Hermann leidnud: „Mul on tagantjärele kahju, et aktsiooni sisu esialgu plaanitust lahknes. Selle asemel, et raamistada kogu probleem pühalikult tõsisena, üteldes, et probleemiks on tsensuur, oleks minu meelest õigem olnud teha välja­naerev žest ossiliku laamendamise vastu Eesti ainukese kultuurinädalalehe toimetuses.”³⁰ Kuid kultuurilehe peatoimetaja ametisse panemine ülaltpoolt aktiveeris esimese hooga just tsensuurihirmu.

Mõni aasta hiljem sattus Kender seevastu potentsiaalse tsenseeritu positsiooni, kui 2016. aastal esitati talle veebis avaldatud kirjandusteose „Untitled 12” alusel süüdistus lapsporno valmistamises. Tekst kujutas enesest pedofiili minavormis pihtimust. Ei saa öelda, et toona olnuks kultuuriavalikkus ühtsel seisukohal, leidus nii Kenderi taunijaid kui ka kaitsjaid. Minu hinnangul aga leiti üldiselt, et kirjandusteksti eest lapspornos süüdistamine on absurdne: kirjandusteadlased käisid kohtus selgitamas, mida tähendab tinglik kujutamine; meenutati Vladimir Nabokovit ja teisi klassikuid. Seda võib samamoodi selgitada sooviga iga hinna eest vältida tsensuuri, ainult nüüd oli Kender sattunud teisele poolele.

*

Siinne kirjutis tahtis anda pisikese loendi Eesti kirjanduspildis aset leidnud kaasustest, mida võib näha tsensuurile lähenemas. Päris tsensuuriks ei pea ma neist ühtegi. Kokkuvõttes tundub vaba sõna Eestis esialgu veel nii hinnas olevat, et selle nimel ollakse valmis leppima ka avalike rõveduste ja solvangute võimalusega, kui mitte mujal, siis vähemasti ilukirjanduses. Kui tegevkirjanikud tsensuuri ega tühistamise pärast ülemäära ei muretse, ei ole seda tarvis teha ka lugejal. Tsentraalseid juhtnööre solvava keele vältimiseks ei ole ning ei keeleinstitutsioonid ega huvi­grupid taha neid koostada. Oma õigust panevad mingites piirides maksma nii need toimetajad, kes kalduvad rohkem woke-kultuuri poole, kui ka need, kes lihtsalt ei salli roppusi (eeldatavasti traditsioonilisema mõtte­laadiga inimesed); pahameelt põhjustavad nii kommunistlikud kui ka seksuaalkuriteod. Üksikute väljaütlemiste põhjal kirjanikke tühistada enamasti ei õnnestu. Vahepeal ausa avangardlooja mainet nautinud (:)kivisildnik on muutunud teatud määral persona non grata’ks ilmselt muu hulgas oma poliitiliste seisu­kohtade tõttu, kuid see ei takistanud tal pääsemast 2018. aasta kultuurkapitali preemia nominentide hulka.

Samal ajal on tõsi, et uute põlvkondade intuitsioonid on muutumas. Solvamise ja solvumise küsimus on praegu rohkem õhus kui näiteks kolmkümmend aastat tagasi, mil pühitseti äsja kätte võidetud vabadust, nagu tundus, kõigist kammitsatest. Loodetavasti ei vii see tsensuuri ega tühistamiskultuurini. Praegu hoiab neeger eesti keeleruumis uhkelt ainsa enam-vähem üleüldiselt tunnustatud tabusõna tiitlit, kusjuures (seni) mitte sama jäigalt kui kas või naabermaal Soomes. Mõne sellise sõna kannatab kultuur veel välja, aga mitte lõputult. Seda enam maksab nii kirjanikel kui ka toimetajatel, või õigu­poolest üleüldse kõigil silm peal hoida just iseenesel: mis sõnu ja sõnumeid ma tahan vältida, mis sõnu ja sõnumeid ma pean vältima?

 

(Algus Keeles ja Kirjanduses nr 4)

Sarnaselt artikli esimese osaga on ka järgneva analüüsi eesmärk näidata, kuidas Harold Bloomi ja Paul de Mani teineteist täiendavate arusaamade abil retoorikast ja troopidest on „Kalevipoega” võimalik tõlgendada „Fausti” ümberkirjutusena. Kui aga eelmises eritluses oli fookuses rahvuseepose süžeeline ja temaatiline vastandumine Goethe suurteosele, siis järgnevalt tulevad võrdlemisele tekstikohad, kus „Kalevipoega” saab tõlgendada „Fausti” episoodide taasloomisena.

Bloomi mõjuärevuse teooria seisukohast on kirjandusteos ühes seda ülesehitavate troopidega retooriline tahteakt (vt Hollander 1988: xxxii). Nii on kirjanduslugu teoste diakrooniline vastastikmõju: ühe teose tähendus konkureerib (üle aja) teisega. Selle lähenemise puudujääk seisneb asjaolus, et n-ö teose tahet ja seega vajadust teistega konkureerida ei ole võimalik lahutada sõnade tähendusest, mistõttu igasugust tekstide kõrvutamist võib võtta tõlgendusliku veana. Siin on asjakohased Paul de Mani (1979: 131) sünkroonilised vaated retoorikale: „Võttes retoorikat veenmisena, on see performatiivne, aga võttes seda troopide süsteemina, dekonstrueerib see iseenda toimimise. Retoorika on tekst, mistõttu see lubab kahte sobimatut, ühtmoodi enesehävituslikku vaatepunkti ja püstitab iga lugemise või mõistmise ette ületamatu takistuse.”

Seega põhineb siinne suurteoste võrdlus kahel enesehävituslikul vaatepunktil. Kõigepealt eeldan bloomilikult, et ühte teost on võimalik lugeda teise teose ümberkirjutamise või taasloomisena. Teisalt aga viin seda võrdlust ellu de Mani arusaama toel, et kirjandus on troopide süsteem. Nagu Indrek Ojam tabavalt kokku võtab, on sarnaselt Bloomiga demaniliku analüüsi keskmes lugemisega kaasnev problemaatika:

Alternatiiv rääkimisele kujutamisest, mil teksti üks tähistatav on juba vaikivalt omaks võetud, on lugemine, mis on de Mani kasutuses tehniline ja kujutisest esmasem termin. Lugemine tähendab teksti niisugust kriitilist läbimist selle oma tingimustel, mis jälgiks detailselt ja laotaks laiali seda teksti ülesehitava retoorilise koetise. (Ojam 2021: 1192)

Artikli I ja II osas näitangi, kuidas Ojami kirjeldatud teksti ülesehitava retoorilise koetise või põimingu laiali laotamist on võimalik samamoodi teostada diakrooniliselt – kaht teost võrreldes. Kui tavapäraselt kirjeldatakse kõnekujundite abil protsessi, kus üks sõna või fraas tõlgendatakse osaliselt või täielikult ümber teiseks sõnaks või fraasiks (nt metonüümia ja metafoor), siis minu analüüsis tähistab troop laiemat protsessi: kuidas „Kalevipoja” loo osiseid on võimalik lugeda „Fausti” süžeeosade keeleliste teisendustena. Mõjuärevuse teooria rakendamisel on olulised kuus troopi, mis jagunevad kahte eri eesmärgiga gruppi. Eelmine artikliosa käsitles, kuidas iroonia, meto­nüümia ja metafoor aitavad kirjeldada vanemtekstile vastandumist. Siinse analüüsi keskmes on, kuidas sünekdohh, hüperbool ja metalepsis võimaldavad selgitada järeltulija teksti eelkäija oma taasloomisena. Nagu varem osutasin, tähendab see­sugune analüüs paraku sõnalistest ja vormilistest nüanssidest (värsirõhud, sõnavalik, riimid) lahti laskmist (Parksepp 2023: 390–391). John Hollanderil (1988: xxxvi) on õigus, et Bloom loeb John Miltoni „Kaotatud paradiisi”, justkui see moodustaks katkematu lindi ega oleks kirjutatud seotud kõnes. Mõjuärevusliku analüüsi seisukohast on fookuses mõlema teose lugu, mitte nende esitamise viis. Seetõttu ei ole ka „Faust” tõlke kasutamise tõttu „Kalevipojaga” võrreldes ebavõrdses positsioonis. Samuti ei ole tähtis, et üks teos on draama ja teine eepos.

„Fausti” peategelane on intellektuaal, kes on pettunud ratsionaalses maailma­tunnetuses, mistõttu sõlmib ta kuradiga lepingu ja tahab jõuda ülima teoni. Oma teel kogeb ta Helenaga kõikehaaravat armastust, soovib maaparandusprojektiga viia ellu oma unistused, kuid jääb pimedaks ja sureb väärkujutelmades. „Kalevipoja” pea­tegelaseks on Fausti iroonilise peegeldusena jõuline hiid, kel puuduvad isiklikud ambitsioonid, kuna ta täidab saatuse tahet. Kõikehaarava armastuse saavutab Kalevipoeg ainult osaliselt: Faustiga võrreldes metonüümilise nihkena kogeb ta küll füüsilist lähedust, kuid jääb elu lõpuni siiski üksinda. Eepose kulminatsiooni saab lugeda Goethe draama haripunkti metafoorina. Kuna Kalevipoeg ei oskagi tahta midagi ettemääratusest enamat, on tema tegude ajendiks rahvalik vajadus. Kalevipoeg ei oska Fausti kombel abstraktselt mõelda ega unistada, tema järgib ette antud teed. Eepose üks olulisi kohti on vana Kalevi tarkuseraamatu andmine maailma otsas käimise eest Lapu targale Varrakule (Kreutzwald 2011: 455, XIX, v 962–963).¹ Kalevi­poeg mitte ainult ei oska raamatu väärtust mõista, vaid lubadust täites määrab ta enda ja oma rahva teadmatusse (n-ö vaimupimedusse). Tulemus on „Faustiga” sarnane, kuid individualistlik ja loov mõtlemine on „Kalevipojas” asendunud kohuse­tundega rahva ees. Järgnevalt näitan aga, et sünekdohhi, hüperbooli ja metalepsise abil on võimalik selgitada, kuidas Kalevipojast saab kangelane, kes lõpuks teostab Fausti püüdlused.

 

Fausti saatusliku armastuse sünekdohhiline kordumine „Kalevipojas”

Aristotelese (2003: 33) järgi on „tragöödia kokkuseade [---] põimitud” ja selle pea­tegelane satub õnnetusse, aga „mitte pahelisuse ja kõlvatuse, vaid mingi eksi­arvamuse tõttu”. Kusjuures tema „eksiarvamuse” taga ei ole süü, vaid „täieliku informatsiooni puudumisest” tingitud vead otsustamisel (Aristoteles 2003: 95). Mõlema siin vaadeldava teose nimitegelase traagilises saatuses on oma ühisosa. Kumbki neist ei ole eos paheline, aga nende teod viivad sarnaste vigade ja samalaadse lõpptulemuseni. Järgnevas analüüsis näitangi Fausti ja Kalevipoja aristotellike „õnnetuste” kolme astet. Bloomi (2003: 84, 109, 145) arvates saab järeltulija teksti esmast taasloomist kirjeldada sünekdohhi kaudu: vanemteksti tervikkujund asendatakse osaga või vastupidi.

Fausti esimene saatuslik tegu pärast lepingu sõlmimist Mephistophelesega oli tema armumine Margaretesse ehk Gretchenisse. Faust, kes on äsja loobunud ­Mephistophelese pakutud võimalusest leida lihtsa tööga õnne, joob noorendavat eliksiiri, mille mõjul „näib Helenana iga seelik” (Goethe 2016: 140–141, v 2352–2364, 2583–2588, 2604).² Kohates esimest võluvat neidu, otsib ta kohe Mephis­topheleselt abi (v 2609, 2619) ja kompromiteerib juba eos saabuva armastuse võimalikkust. Samas Margarete pühadus, liigutav olemus ja vagadus (vt Mason 1967: 212; Dye 2006: 100; Stephenson 2006: 256) peavadki mõjuma vastandusena Fausti kõrgusele ja tarkusele: „Mind teadmatumat last! Mis võis ta / mus leida? Ma vaene teda ei mõista.” (V 3215–3216; vt Swales 2006: 50) See tähendab, et ei tunnetuslikult ega keeleliselt ole Margarete võimeline eesolevate katsumustega toime tulema. Tema karakteri mõttearendusi saadavad lihtsad käelised tegevused ja sentimentaalsed rahva­laulud, palvesõnad jm. Kokkuvõttes esindab ta ebaratsionaalset ning modernsuse-eelset maailmapilti, mille Faust paratamatult hävitab. (Swales 2006: 44) Ei möödu kaua, kuni neiu soovib Fausti suudlustesse kaduda (v 3406–3413), kuigi sellega kaasneb kahtlus Mephistophelese nurjatuses: „Mu veri keeb ta ees, mul hakkab võik; / muidu ju mulle sobivad kõik, / ent kui ihkan sind näha, ei jatku mul jõudu / tõrjuda tema ees salajast õudu – / ma tean, ta on kelm, on kuri ja kale. / Andku jumal mul andeks, kui süüdistus vale!” (V 3477–3482) Kuid isegi ülim vagadus jääb tunnete ees võimetuks: „Nii palju olen juba teind su hääks, / et vaevalt tean, mis enam teha jääks” (v 3519–3520). Faust võib küll vanduda Margaretele „kõigest südamest” igavest truudust (v 3055–3056) või kurta, et ta ei suuda enam neiuta olla (v 3243–3244), kuid just mehe teod viivad Margarete hukule. Faust annab Gretchenile unerohtu, mis suigutab ta ema igavesse unne (v 3510–3513), ja torkab surnuks tema au eest võitleva venna (v 3711). Goethe „Fausti” esimene osa lõpeb Margarete jaoks vangikongis, kuhu Faust hoolimata Mephistophelese hoiatusest veresüüga kaasneva kättemaksu eest (Goethe 2016: 226)³ siiski tormab: „Su armsam põlvitab, vaata siia, / et hädaorjusest sind vabadusse viia” (v 4451–4452). Aga on juba hilja. Margarete ei suuda enam lahti lasta oma koletutest tegudest: „Oma ema olen hukutand, / oma lapse uputand” (v 4507–4508). Faustiga põgenemise asemel valib ta maise hukatuse: „Jumala kohtujärg! Su kätte ennast annan.” (V 4605) Faustil lasub nüüd mitmekordne veresüü Gretcheni, tema pere ja nende ühise lapse hukule viimise eest.

Gretcheni hävingu gradatsioonilist kirjeldust võib „Kalevipojas” võrrelda episoodilise, ent sama kaaluka sündmusega, milleks on Saarepiiga süütuse võtmine ja surm. Oma ema röövijaid otsides läheb Kalevipoeg Soome, kus ta kohtab naiivset Saarepiigat, keda ta lühikese mesijutu järel rohmakalt niuetest rapsab: „Saare piiga, peenikene, / Istus ise mehe kõrva, / Langes lapse rumalusel [---] Kas sind Kalevi kaisussa, / Armusüle haudumisel / Niuetest ehk niksatie, / Labaluust ehk naksatie, / Puusaluiel pigistie, [---] Mis sull’ viga sünnitie?” (IV, v 342–358) Akt ise jääb lühi­keseks, kuna vahele segab saare taat, kellele Kalevipoeg oma päritolu seletab. Saare­piiga kuuleb seda pealt ja kahvatub, kuna Kalevipoeg on ta vend: „Saare piiga, peenikene, [---] Kahvateles surnu karva: / Kui ta isaks Kalevida, / Linda emaks tunnistanud.” (IV, v 456–460) Šokis neiu tuigub mere äärde ja kukub laintesse: „Vesi mattis piigakese, / Kattis, mattis noorukese!” (IV, v 471–472) Tegu on „Fausti” ­Gretcheni tragöödiast tuletatud sünekdohhiga, kuna eelkäija teose motiiv on pisendatud armuepisoodiks – tervik asendatud osaga. Sarnaselt Faustiga tahab Kalevipoeg neidu päästa, aga see ebaõnnestub: „Tütar sulle sattus vette, / Ema mulle varga võrku, / Viletsad meie, vennikesed, / Õnnetumad ühtevärki!” (IV, v 495–498) Tütar ei saa enam vetekoorma alt välja ja jääb merre (IV, v 728–730). Kuid esimesele veresüüle järgneb teinegi. Kalevipoeg jätkab oma teekonda Soome ja saab sealselt sepalt endale seitse aastat valmistatud mõõga (VI, v 399). Mõõga liikude ajal hakkab sangar õlleuimas suurustama, kuidas ta teel sinna ühe piiga lilled noppis (VI, v 620). Sepa vanim poeg vihastab ja tormab talle neiu au teotamise eest kallale (VI, v 601). Kalevipoeg laseb mõrtsuka mõõgal mängida ja tapab sepa poja (VI, v 637–640). Soome episoodi võtab kokku edasist lugu määrav sepa sajatus, et mõõgast saaks Kalevipoja mõrtsukas (VI, v 700–701), mida ka neetu ise kordab ebaõnnestunud kaitsemaagiana Kääpa jõe kaldal (XI, v 700–702). Mõlemad peategelased on tahtmatult ja teadmata põhjustanud mitmekordse veresüü. Seda mitte pahelisusest, vaid aristotellikust eksiarvamusest. Seega puhtalt retooriliselt võttes võiksid vangikongis Faustile lausutud Gretcheni sõnad olla suunatud ka Kalevipojale: „Jah, sina! Kas ulatad mul käe? / Oma kalli käe! Kuid ta on niiske – tilgub! / Pühi puhtaks – veri, veri vist! / Mis oled teind? Oh püha rist! / Miks mõõk sul vilgub?” (v 4511–4515) Sarnane verine ja välkuv mõõk kordub „Kalevipojas” (vrd XX, v 853–880).

 

Homunculuse litooteslik ja Mephistophelese hüperboolne asendamine „Kalevipojas”

Nimitegelaste veresüüle järgnevast pikast unest, mis pakub kas unustust või kannatust, oli juttu artikli esimeses osas. Siinkohal vaatlen, kuidas peategelased jõuavad esimeste (ühiskondlike) suurtegudeni. Aga kui „Faustis” kannab kõiki kujutlusvõime piire ületavaid akte Mephistophelese riuklik fantaasia, siis rahvus­eepose sangar suudab tema võrdkujust enda loos vabaneda ja saavutada midagi käega­katsutavat. Seesugust tähenduse ülekande protsessi on võimalik mõista hüperboolina, mis Bloomi järgi (2003: 72–73, 100) iseloomustab kõige rohkem kõrg­romantilist kujutlusvõimet ja tähistab algteksti (osa) „Ülevat” (ingl Sublime) ­taasesitamist ehk „kõrgendamist”. Või vastupidi, selline tähenduse ülekanne on ­litootes, mis viib selle ülevuse või suursugususe groteski (Bloom 1976: 100). Retoorilisel tasandil ei ole seega vahet, kas „Fausti” teatud episoodide tähendust suurendatakse või vähendatakse „Kalevipojas”, loeb algkujundi teisenemise põhimõte järeltulija teoses: positiivne paisutamine või negatiivne alandamine.

Seesuguse retoorilise liikumise kirjeldamiseks „Faustist” „Kalevipojani” sobib suurepäraselt Fausti abilise Wagneri loodud tegelane Homunculus. Ta on keskaegsetest uskumustest pärinev pisike tehisinimene, kes „Faustis” tähistab ühtaegu looduse ületamist ja selleni püüdlemist: „kaks filosoofi – vaidlus oli kuum – / siin kuski korrutasid: Loodus, loodus! / Neilt selgub mul ehk maise olu tuum, / neid usutelles saan ehk teada, / mis suunas maksab lendu seada.” (V 7837–7841) Homunculus, kes kohe pöördub Mephistophelese kui oma vana tuttava ja sugulase poole (v 6885) ning keda seetõttu on tõlgendatud isegi viimase meisterduseks (vt Stephenson 2006: 251), esitab küsimusi tehisliku ja loodusliku hierarhiast. Elu lõpus jõuab Homunculus mere äärde, kus ta loobub oma habrast olemust kaitsvast klaasist, sattudes roheluse ja värskete lõhnade lummusesse: „Õhk on nii pehme, tuuleuha / nii kevadvärskena käib üle luha” (v 8265–8266; vt Gaier 2019: 202). Tema üürike eksistents tipneb tungiga saada üheks mere ehk loodusega (v 8469–8473). Kogu stseen lõpeb ülistusega neljale algjõule (v 8480–8487). Kui võrrelda seda seika „Kalevipojaga”, siis tõuseb esile sarnane tegelane. Nimelt on eepose XI loos kirjeldatud väikemeest, kes Kalevi­pojale oma õnnetust saatusest räägib ja kelle Kalevipoeg unustab sortsidega võideldes oma kaela­kotti ning leiab pärast surnuna (XII, v 301–307). Sarnaselt Homunculusega lõpeb temagi elu ürglooduses: Kalevipoeg matab ta sohu mätaste ja erinevate metsikute puhmaste alla (XII, v 362–373). Siinkohal on need tegelased võrdlemist väärt veel kummalisema ühisosa tõttu. Homunculus tähendab ladina keeles ’väikest meest’ (vt OED), kuid pseudoetümoloogiliselt saab selle kõlaliseks paralleeliks tuua veel sõna cūlus, mille tõlkevasteks on ’tagumik, perse’ (vt LES). Kreutzwaldi eepose väikemehe traagika, mis Kalevipojale palju nalja teeb (XI, v 964–965), tuleneb tema vahepeatusest metsaeide majas, kus tolle poegadele pakutud hernesupp teeb peitunud väikemehe elu kibedaks: „Paremal pool seina ääres / Põenutaja metsapoega / Laskis esimese laenge / Prantsatelles paukumaie! / Mina lindu lendamaie / Püksituule pakitusel, / Lendasin kui liblekene / Üle tare teise seina.” (XI, v 915–919) Bloomi kirjeldatud litootese kaudu seletatav grotesk ilmneb eriti selgelt, kuna „Fausti” looduse ülimust sümboliseeriv värske kevadbriis on rahvus­eeposes vähenenud põletavaks paugutuuleks (XI, v 914).

Groteski kõrval domineerib „Kalevipojas” peategelase kasvav suursugusus. Mõtlen Kalevipoja kangelaslikkust, mille mõistmiseks pakub konteksti „Faust”. Kui draama teises osas jõuavad Faust ja Mephistopheles keisri õukonda, ähvardab riigi­kassat häving, kuna raha palga maksmiseks ei ole ja keegi enam abi ei paku (v 4831–4851). Mephistopheles osutab, et raha on peidus maa all (v 4927–4929, 4992) ja peamine küsimus on, kuidas leida neid „sügaviku salahaudu” (v 5018). Lahenduseks pakub ta Faustiga (kes äsja esines õukonna maskiballil kreeka rikkusejumala Plutusena) keisri murede leevendamiseks paberraha, mille tagatiseks on potentsiaalsed varandused maapõuest: „„Sel sedelil, see olgu teada ant, / on hinnaks tuhat krooni, kullas vaetud; / ta täpsat väärtust tagab kindel pant – / hulk varandust, mis keisri maile maetud. / Kui aarded välja kaevatud, mis mullas / veel peidul, tasutakse ­väärtus kullas.”” (V 6057–6062) Kuid nagu Faust hiljem lisab, puudub sel kujuteldaval rahal väärtus, kui rikkusi „ei leita” (v 6114). Mephistophelese jaoks pole see muidugi probleem ja illusioon on käegakatsutavaga võrdväärne: „Mis kuld, mis pärlid! Andke krõbe sedel, / siis tean, mis peos – kõik muu näeb võlts ja vedel.” (V 6119–6120) Ta pakub kujutlusvõime võimu: rahal küll puudub tõeline tagatis, aga sama hästi sobib selle katteks usk kulla olemasolusse (vt Schöβler 2006: 172–173). Kuigi raha väärtus devalveerub (vt v 6143–6150) ja peagi on riik vaenu käärimise tõttu sõjas (v 10379), ei ole see enam Mephistophelese mure. Tema on oma ülesande täitnud, tagajärgedega peavad tegelema teised. Ka tänu Mephistophelesele saavutatud Helena armastus Fausti vastu, millest oli pikemalt juttu artikli esimeses osas, saab lõpuks otsa. Helena ja Fausti liidust sündinud moodsa luule poeg Euphorion tahab „[v]õita ülevaimad tipud” (v 9821), kuid üha kõrgemale lendamise „igatsus” ja „rutt” viib ta otse surma (v 9899–9900). Temale järgneb Helena, kes kutsub allilma valitsejannat end surnute riiki tagasi viima: „Sa vii siit poeg, Persephoneia – vii ka mind!” (V 9944) Nagu Faust neljanda vaatuse alguses kõrgmäestikus kirjeldab, võttis ­Gretchen temast kaasa parima (v 10066), kuid ainult Helena on „jumalavõrdne naine” (v 10049) – seega püüdmatu. Mephistopheles aitab Faustil lahendada suuri riiklikke probleeme, kogeda ennenägematut armastust, aga maagia võim pole igavene.

Mephistophelese roll „Faustis” pakub „Kalevipoja” korduvate põrgus käikudega sama kaalukaid lahendusi, kuid nende eesmärk erineb. Isegi kui Kalevipoeg tahab XVI loos rännata maailma lõppu „Vanataadi väravasse” (XVI, v 582) ja on nõus andma selle eest Lapu targale Kalevi tarkuseraamatu (XVI, v 606–607), jõuab ta lõpuks ikkagi põrgu. Nagu ütleb Jüri Talvet (2010: 2056): „See tähendab, et põrgu rändab inimestega kaasa sinna, kuhu iganes nad siirduvad. See on inimolemise ­võõrandamatu osa.” Seega sarnaselt Fausti saatva Mephistophelesega käib Kalevi­pojaga põrgu alati kaasas. Kuid see võõrandamatu osa on Kalevipojas põlistatud vere­sidemega, mis annab sellele rahvusromantilise mõõtme. Põrgu eestoas istub tema ema varjukuju: „Kahvatanud naise vari, / Mis kui Linda leinapõlves [---]” (XVIII, v 653–654).⁴ Järelikult ei ole eeposes põrgu eesmärk luua mephistopheleslikke illusioone, vaid olla kangelaseks kasvamise proovikivi. Just ema hool ja otsene juhendamine aitab Kalevipojal aheldada põrgulise: „Kalevide kange poega / Mõistis eide mõtte­sida / Targalikult tähendada, / Sasis kinni säärte paelust, / Sarviku põlve värvelist, / Tõstis teda tuulekiirul / Koonla kombel kõrge’ela, / Keeriteles kümme korda / ­Taadikest kui takutopsi” (XIX, v 71–79). Selle võitluse eesmärk on välja selgitada võimsam (XIX, v 121) ja kuigi tulemus on sarnaselt Mephistophelese nõuannetega kurja­kuulutav, kuna põrgu vanaeit hakkab Kalevipojale surma sajatama (XIX, v 196–197), on sisu positiivne: Sarviku aheldamisega saavutati rikkus. Mephistopheleslik kujutlus maa­pinnas asuvast kullast on „Kalevipojas” kordunud hüperboolse reaalsusena: „­Maapõhjast tõusis parin, / Sügavusest sammumine. [---] Seal vast Kalev astub sammu / Selle ilma sõrva peale, / Viskab maha kullakotid, / Hõbeda­kotid õlalta” (XIX, v 259–260, 268–271). Bloomi kirjeldatud Ülevus saavutatakse „Kalevipojas” rahvusromantiliste ja konkreetsete kangelastegudega (Sarviku aheldamise ja põrgu riisumisega), mitte illusioonidega. Samal ajal terendab seal nagu „Faustiski” kaotus: üürike õnneaeg ei ole midagi püsivat.

 

Ajaloo metaleptiline pööre: „Kalevipoja” tõlgendamine „Fausti” algupärandina

Õnneajale järgnevast sõjast oli juttu artikli esimeses osas, siinkohal on fookuses ­eelkäija teksti taasloomise viimase astme selgitamine metalepsise troobi kaudu. Meta­lepsis ehk transsumptsioon on troop, mis viitab „tagasi mis tahes eelnevale kujundlikule skeemile” või kontekstile ja mille tähenduse mitmetasandilist üle­kannet võib nimetada ka „metonüümia metonüümiaks” (Bloom 2003: 74, 102). Nagu kirjeldab Paul de Man (1983: 275), on tegu troobiga, mis hävitab süsteemi alusmustri printsiibi. See tähendab, et antud kõnekujundi abil on võimalik kirjeldada, kuidas järel­tulija tekst mõjub mingil määral eelkäija tekstist n-ö algupärasemana, „vahetades varasuse hilisuseks” (Bloom 2003: 95). Bloomi (1976: 19–20) jaoks on see „troope pöörav troop”, mis „mõrvab eelnevad troobid”. Seesuguste suurte väidete taga on võrdlemisi lihtne tähenduse ülekande põhimõte. Klassikalises retoorikas on metalepsis üsnagi tuntud mõiste, mida tänapäeval kasutatakse enamasti narratiiviteoorias, näiteks seletamaks, kuidas teose ja päris maailma vahelised piirid hägustuvad ja loo peategelane võib väljamõeldises „elades” olla teadlik enda fiktsionaalsusest (vt Hanebeck 2017: 25). Eesti kultuuriruumis on seda troopi vähem kasutatud ja näiteks võõrsõnade leksikonis (vt VSL) puudub metalepsise mõiste. Aga selle tähenduslik alusprintsiip ei ole Eestiski võõras. Sünkroonilisel tasandil on meta­lepsis katakrees (Hollander 1981: 114), mida on tutvustanud nii Jaan Ainelo ja Henrik Visnapuu (1932) kui ka Bernard Sööt (1973). Ainelo ja Visnapuu (1932: 38) defineerivad katakreesina „liialeminevat mitmekesiste troopide kokkukuhjumist ühte ning samma lausesse, e b a l o o g i l i s t l i i g a t ü s e d a t m e t a f o o r i, v i g a s e t r o o b i t a r v i t a m i s t, mis kõik võivad mõjuda eksitavalt, rikkuvalt”. Sööt (1973: 66) lisab definitsioonile „vastastikku sobimatute mõistete” ühendamise. Katakrees on omamoodi lahendamatu umbsõlm, demaniliku loetamatuse illustreerimise ehe näide, kuna eksitavad ja omavahel sobimatud sõnad ei paku tõlgendamiseks lõplikku selgust ega tähendust. Diakrooniliselt võttes on sama troop metalepsis, sest katakreetiline ambivalentsus laotub kahe teksti vahele. Metalepsise troobi üks esmakirjeldajaid Marcus Fabius Quintilianus määratles seda kui printsiipi, mis pakub üleminekut ühelt troobilt teisele. See on „vaheetapp ülekantud termini ja asja vahel, mida üle kantakse ja millel pole üksi, ilma üle­kandeta, tähendust” (Quintilianus 1966: 323). Mõjuärevuse seisukohast tähendab see, et ainuüksi „Faustiga” võrreldes peaks olema selgitatav „Kalevipoja” lõpu tähendus (ja vastupidi). Üksi vaadeldes jäävad mõlema teose lõpud katakreetiliselt salapäraseks, üheselt tõlgendamatuteks.

Artikli eelmises osas kirjeldasin, kuidas Faust jääb teose lõpus pimedaks ega tee enam näivusel ja tegelikkusel vahet. Samal ajal kui ta näeb vaimusilmas uudismaa loomist, kaevavad lemuurid (deemonid) talle hoopis hauda: „Kuis labidate kõlin tõstab tuju! / Nad teevad tööd, mu plaan saab kestva kuju [---].” (V 11539–11540) Suure eluplaani teostumine, olgugi et traagilise irooniana imaginaarselt (vt Destro 2006: 59), pakub Faustile ülevat õnne ja on verega allkirjastatud lepingu lõppakord: „Kui näeks neid kordki enne lõppu / siin vabal pinnal vaba rahva seas, / siis tohiks kõnetada hetke: / Kui veetlev oled! Viibi veel! / Ei täitsa tühjaks tee mu surelikku retke / eoonidegi ahne neel.” (V 11579–11584) Mephistophelesele on see märk lepingu täitumisest ja Fausti hinge endale saamisest. Kuid taevased väed sekkuvad: „Kerkigu patuse / põrm üle matuse! / Kirgastust kandkem, / andestust andkem!” (V 11679–11682)⁵ Mephistopheles jäetakse tasust ilma ja iroonilise nükkena ei jää tal muud üle kui taevaseid jõude needa ja end Iiobiga võrrelda (v 11809–11816).⁶ ­Mephistophelese ebaõnn aga ei loe, sest inglid päästavad Fausti surematu osa: „See vaimuilma liige nüüd / on päästet, kurjust väärat. / „Kel põues põleb jäädav püüd, / on lunastuseks määrat.”” (V 11934–11937) Järelikult mees, kes vastutas Gretcheni ja ta pere huku eest ning lasi oma ideede teostumise nimel hukata vanapaari, vääris lunastust. See on paradoks, mida Fausti uurijad ikka ja jälle lahkavad. Bloomi (1994: 234) arvates on Fausti pääsemine „õigustamatu”, samal ajal võib vastupidiselt rõhutada väärtusena tema lõputut püüdu inimolemisest rohkemaks (vt Schöβler 2006: 183; Dye 2006: 114). Alberto Destro (2006: 72) sõnutsi puudub Fausti tegude ja lunastuse vahel seos, Faust ei pääse Mephistophelese käest mitte oma tegude moraalse tulemi, vaid iseenda loomusele (isiksusele) truuks jäämise tõttu. Seega jumalik kokkulepe, mis annab Mephistophelesele „vabad käed” vedada Fausti vaim „rada mööda alla” (v 323–336), ei loe, kuna Fausti hinge hindamise printsiip on tavapärasest teist­sugune. Seda enam, et peale Fausti pääseb ka Margarete, kes pakub end Fausti hinge juhatajaks (v 12092) ja kelle valikut õnnistab taevaema, Mater gloriosa: „Vaid kõrgemasse sfääri astu! / Ta järgneb, kui sind aimab hing.” (V 12094–12095) Kuigi Faust on osutanud, et Gretchen võttis temast kaasa parima (v 10066), ja võib öelda, et draama lõpp on ilus taasühinemine, jääb see siiski pehmelt öeldes hämaraks (vt Durrani 1977: 160, 173). Sünkrooniliselt tõlgendades on tegu katakreesiga, kuna kokku saavad vastastikku sobimatud arusaamad lunastusest. Fausti teod justkui enam ei loe, jumalasõna ümberkirjutamine ja jumala asemele astumise tung ei ole määrav, vaid loeb ainuüksi õilis püüdlemisprotsess.

„Kalevipoja” lõpp ei ole tähenduslikult selgem. Kalevipoeg, kes on rahvale lõpuks õnneaja toonud, loobub Kalevi tarkuseraamatust ja kaotab sellega priiuse. Sarnaselt Fausti traagiliselt iroonilise pettekujutelmaga vabast maast ja rahvast pole ka eestlaste õnneaja õilmed midagi püsivat, vaid lahkuvad luhtadelt (XX, v 536–538). Kalevi­poeg jääb „murekoorma muljutusel” (XX, v 819) üksinda laantesse ja lõpetab oma maise tee Kääpa jões: „Sajatuse sunnitusel / Murdis mõõka mõrtsukana / Kalevile kintsudesse, / Leikas maha labajalad, / Pureteles põlvedeni.” (XX, v 876–880) Köndistatud kangelase „valusurma vingumised” tõusevad taevasse samuti kui Fausti hing (XX, v 894–897) ja ees ootab justkui samasugune lunastus. Kalevipoja keha tehakse uuesti terveks, et ta saaks teiste Taara kangelaste seltsis suuri lugulaule kuulata (XX, v 935–950). Ometi tekib Vanaisa-isetargal küsimus, mis tööd võiks kangelane hakata taevas tegema, sest säärast vägilast ei saa rakenduseta laisklema jätta (XX, v 955–958, 960–967). „Taara taevalised targad” peavadki koos salanõu (XX, v 981–982) ja otsustavad „Kalevide kanget poega / Põrgu vahipoisiks panna / [---] Et ei selli sidemesta, / Kuri peaseks kütketesta” (XX, v 984–990). Ilmneb, et sarnaselt Fausti lõpuga ei ole Sohni lunastus sugugi ühemõtteline. Kalevipoega, keda äsja kangelaslauludes ülistati, sunnitakse tagasi minema enda jalgadeta külma kehha ja ta pannakse invaliidina valge ratsu selga (XX, v 993–994, 999–1005). Põrgu väravas teeb Vanaisa veel viimase triki ja vangistab rahvale õnneaja tooja: „Kui siis Kalevide poega / Veeres kalju-väravasse, / Alla-ilma ukse ette / Hüüetie ülevalta: / „Raksa kalju rusikaga!”” (XX, v 1012–1016) Seega Kalevipoega mitte ainult ei saadetud põrgu väravasse valvama, vaid talle ei antud valikutki: „Mana käsi hoiab meesta: / Et ei vahti väravasta, / Kaitsev poega põrgust peaseks. / Aga ükskord algab aega, / Kus kõik piirud kahel otsal / Lausa lähvad lõkendama; / Lausa tuleleeki leikab / Käe kaljukammitsasta: / Küll siis Kalev jõuab koju / Oma lastel’ õnne tooma, / Eesti põlve uueks looma.” (XX, v 1044–1054) Taas on tegu sünkroonilises mõttes katakreesiga, sest Kalevipoega korraga kiidetakse ja karistatakse.

Mõjuärevuse teooria järgi peaks suurteoste tegelik tähendus ilmnema vastastikmõjust – metaleptilisest ülekandest. Kui mõlemat lugu saab Aristotelese mõistes tragöödiaks pidada, siis „Fausti” lõppu on võimalik selgitada ladinakeelse väljendiga „deus ex machina, mis osutab äkilisele, teose sündmustiku loogikat eiravale olukorra lahendusele” (Aristoteles 2003: 98). Aristotelese (2003: 37) järgi peavad „lugude lahendused [---] johtuma lugudest endist ega mitte mehhanismist nagu „Medeias” või „Iliases” <loos laevade> ärasõidust”. Fausti lunastust on küll võimalik tõlgendada, lähtudes tema igavesest püüdlusest kõrgemale ja selgitades seda julgusega jääda oma loomusele truuks, aga loo lõpplahendus on siiski ootamatu ega tulene eelneva loogikast. Kui vaadata „Kalevipoja” lõppu, paistab esmapilgul samaväärne vasturääkivus, aga „Fausti” loo taustal tõuseb esile selle sisemine loogika. Nagu Felix Oinas (1994) kirjeldab, peitub eepose lõpus tabu. Peergude kahel otsal põletamine on rahva­pärimuses keelatud: „Rahvas oma igapäevases elus hoidub peergude põletamisest mõlemast otsast põhjusel, et see võib vabastada põrgust nii kuradi kui Kalevipoja. Ühelt poolt võib Kalevipoja vabastamine jätta põrguvürsti valveta. Teiselt poolt tuleb arvestada ka Kalevipoja ja vanakurja pärimuste osalist segunemist.” (Oinas 1994: 112)

Järelikult erinevalt „Faustist” loeb „Kalevipojas” ikkagi peategelase korda­saadetu. Isegi pärast suuri kangelastegusid ei saa ununeda kahekordne veresüü. Kalevipoeg täidab köndistatud jalgadega hobuse seljas istudes korraga üllast ülesannet kaitsta rahvast kurja eest ja anda lootust õnneaja tagasitulekuks, aga samal ajal kehastab tehtud vigade ning potentsiaalsete ohtude meeldetuletust (isegi jumalad ei saa seda muuta: XX, v 1001–1003).⁷ Ainult „Kalevipojas” suudetakse korraga anda lootust õnneaja taastulekuks ja peidetud hoiatust, et sellega pääseb valla ka Sarvik. Jaan Undusk (1994: 170) ütleb tabavalt, et „prohvetlik rõõmusõnum” ja „aheldamismotiiv” on „läbi põimunud”, justkui eepose alguses kuulutatud „kurbtus” ja rõõm. „Fausti” lõpu jumalik sekkumine saab seega „Kalevipojas” asendatud põrgu ja taeva vahepealsuse (värava) tervikkujundiga. Vaadeldes neid kahte teost diakrooniliselt omavahelises vastastikmõjus, ilmneb metalepsise kujundi tähendus: enam ei ole võrdlus ühesuunaline protsess, kuidas „Fausti” motiivistikku on „Kalevi­pojas” ümber tõlgendatud, vaid mõlema teksti tähendus selgub kahesuunalises mõjus. Varasus pöördub hilisuseks: „Kalevipoja” lõpu retooriline sõlmitus ehk tabu õnnega kaasnevast õnnetusest võimaldab eepost vaadata algupärasemana ja tõlgendada „Fausti” lõppu kui püüet asendada peategelase traagiline ebaõnn (vastutus mitme­kordse veresüü eest) jumaliku masina abil üdini helge lootusega lunastuse (ehk õnne) võimalikkusele.

 

Kokkuvõtteks

Mõjuärevuse teooriast lähtuvalt ei ole oluline autorite tahe, vaid ainuüksi arusaam, et kirjutatakse lugemiseks ja selleks kasutatakse keelt. Retoorilises mõttes ei saa eristada, kas loole omistatav tähendus esindab kellegi tahet (olgu see abstraktne lugeja, siinkirjutaja või autor) või ainuüksi keeles peituvaid vastandlikke tõlgendusvõimalusi. Seega ei tule eelnevat analüüsi võtta lõpliku tõena, vaid ühe võimalusena neid kahte suurteost avada. Selle võrdluse puudujääk on kindlasti stilistiliste ja žanriliste nüansside mittearvestamine. Isegi see ei mängi märkimisväärset rolli, et kasutatud on „Fausti” tõlget. Teoseid on loetud justkui proosana, nii et vaatluse all on peategelased, süžee sõlmpunktid ja temaatilised kordused. Kuid samal ajal võimaldab seesugune analüüs näidata troopide olulisust keele tähendustasandite vormimisel ja mõtestamisel. Troobid ei ole vajalikud ainult üksikute fraaside mõistmiseks, vaid neid saab üldistada kogu teosele või selle mahukale osale. Tänu Paul de Manile avab mõju­ärevuse teooria kuue troobi abil tekstide tähenduslikku triivi ja teisenemist. Iroonia, metonüümia ja metafoor aitavad selgitada, kuidas eelkäija tekstile vastandutakse järeltulija tekstis. See tähendab, et „Fausti” elutüdinud intellektuaal, kes soovib saada jumalasarnaseks, kogeda ajatut armastust ja minna ajalukku looduse allutajana, on „Kalevipojas” teisenenud tugevaks ning rohmakaks hiiuks, kes täidab liisuga määratud kohust, on üksik ja elab ainult oma rahvale ning läheb ajalukku õnneaja tooja ja tarkuseraamatust loobujana. Sünekdohhi, hüperbooli (või litootese) ja metalepsise abil on seevastu võimalik kirjeldada, kuidas järeltulija tekstis taasluuakse eelkäija teksti peamised tähendustasandid. Selle järgi on „Faust” ja „Kalevi­poeg” mõlemad tragöödiad, mille peategelased saadavad eksiarvamuse tõttu oma esimese armastuse ajel korda korvamatut kurja ja põhjustavad mitmekordse ­veresüü. Samamoodi suunavad mõlema peategelase käitumist teoses ebaloomulikud või põrgulikud jõud, mis „Faustis” põlistavad illusioone, „Kalevipojas” rahvusromantilisi kangelastegusid. Mõlema teose finaalis aga esitatakse lugejale küsimus lunastuse võimalikkusest. Aristotellikus mõttes saab sealjuures „Kalevipoja” lõpu sangari põrguväravasse saatmist tõlgendada loost johtuvaks kujundiks, kus õnn ja õnnetus on lahutamatud. Süüd ei unustata. Samas Fausti ootamatu taevasse tõusmine teose lõpus mõjub üllatava ja loovälise mehhanismina. See ongi bloomilikult öeldes metaleptiline pööre, kus võrdluse printsiip pöördub ümber ja järeltulija tekst mõjub eelkäija omast algupärasemana.

Siinse analüüsi eesmärk ei olnud hierarhiaid luua. Ilmselgelt mõjub „Fausti” lõpu ootamatus tõlgendajatele sama innustavalt kui peategelase põrguväravasse saatmine – miks muidu seda alatasa lahatakse. Selguse püüd on inimesele igiomane. Sarnaselt tõlgendatakse „Kalevipoja” lõppu pidevalt sirgjoonelise õnne tagasituleku võimalusena – mõeldes kas või meie iseseisvusmanifestile, kus eepose lõpuridade abil sisendatakse, et pimedale orjaööle järgneb nüüd õnnestav enesemääramise aeg (vt Manifest kõigile Eestimaa rahvastele 1918). Igasugune tõlgendamine on alati märk teose elujõulisusest ja suured (kuigi retoorilist mitmekihilisust vähendavad) sümbolid käivad selle juurde. Siinkohal on oluline tabada põhjust, miks mõnest teosest saab tüvitekst (vt Undusk 1994: 149; Laak 2013) ja teistest mitte. Vähesed järeltulija tekstid saavutavad eelkäija omaga samaväärse mitmetähenduslikkuse, et ins­pireerida järeltulevaid põlvi seda taaslooma. Küsimus on, kas teos suudab olla piisavalt paljutahuline, et jääda aktuaalseks. Kuigi Kristian Kirsfeldti „Kalevipoeg 2.0” aitas tänuväärselt Kreutzwaldi eepost esile tõsta, ei paku selle lõpuread paraku ligilähedaseltki sama proovikivi tõlgendamiseks: „Aga ükskord algab aega, / mil saab vabalt laenu võtta / ilma tagasimaksmata” (Kirsfeldt 2010: 476). See on liiga ühe­mõtteline ­mephistophelesliku tagatiseta rahasüsteemi kordamine ega lisa midagi uut. Järelikult ei kvalifitseeru see retooriliselt ka tugevaks kommentaariks (vt Hasselblatt 2016: 53). Nagu ütleb Bloom (2003: 91), tähistab otsene tähendus omamoodi ilukirjanduse surma.⁸ Aegadeüleseks saavad ainult need teosed, mis on kujundlikult piisavalt mitmekihilised, et kutsuda üha uusi tõlgendajaid oma lugusid teisendama. „Faust” ja „Kalevipoeg” on selle surematuse head näited.

 

Tõnis Parksepp (snd 1987), MA, vabakutseline dramaturg; Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi doktorant (Ülikooli 16, 51003 Tartu), tonisparksepp@gmail.com

 

1. märtsil toimus Tallinnas lastekirjanduse keskuses lastekirjanduse aastakoosolek. Jaanika Palm andis ülevaate möödunud aastal välja antud eesti algu­pärasest lastekirjandusest, Krista Kumberg tõlkekirjandusest, Helena Kostenok noorte­kirjandusest ja Anneliis Lepp kõneles lasteraamatuillustratsioonidest.

2.–3. märtsil toimus Kuremaa lossis folkloristide 17. talvekonverents „Mängimine ja mängulisus folklooris”. Kõneldi mänguasjadest, mängimisest ja mängudest nii virtuaalses kui ka pärismaailmas, nii eesti, komi, baltisaksa, ainu kui ka Kesk-Ameerika rahvaste traditsioonis. Plenaar­ettekande teemal „Lapse mõistmine ühis­konnas ja mängu evolutsiooniline tähendus” pidas sotsioloog Dagmar Kutsar. Ettekannetega esinesid Ell Vahtramäe („Mängime ühtset eesti kooli! Vene kooli üleminek eesti õppe­keelele”), Nikolay Kuznetsov („Акань ’nukk’ komi keeles, kirjanduses ja rahvaluules”), Helena Grauberg („Mitte ainult mängu asi. Eseme­uurimus nukk Lottest museoloogilisest aspektist”), Liis Järv („Mängulised ­kollektsionäärid ja muuseum”), Helina Harend, Astrid Tuisk („Trihvaa, tukikas või uka-uka? Jooksu­mängud muutumises”), Reet Bender („Waschnik, härra Krookus ja teised. Välja­mõeldud mängumaailmad baltisaksa laste mängudes”), Madis Kats („Kuidas nad on? Visuaal­etnograafiline vaade laste oma-aega”), Riho Viik („Elutarbelised võimuvõitlusmängud”), Raimond Tunnel („Kuidas mõista mängimist? Video­mängude näitel”). Oli ka viis ingliskeelset ettekannet TÜ magistrantidelt ja doktorantidelt: esinesid Marie-Luise Meier, Aaron S. Reed, Evgeniya Grafskaya, Savannah-Rivka Powell ja Jason S. Cordova.

8. märtsil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Idamari naine – kas mehe selja taga või mehe ees?”. Etnoloog Ljudmila Jamurzina kõneles, milline on naise roll tänapäeval Marimaal ning milline on Eestis elavate mari naiste identiteet.

14. märtsil tähistati Tartu Ülikoolis emakeelepäeva ettekandekoosolekuga, mil­le tähelepanu keskmes oli eesti keele õppimine. Esinesid eesti keele (võõr­keelena) professor Birute Klaas-Lang ja keelepoliitika teadur Kerttu Rozenvalde („Kuidas jõuda Tartu Ülikoolis kaasava keelepoliitikani?”). Tomáš Pavelka kõneles oma õpiteekonnast, eesti keelest ja eestlastest. Rektor andis psühholingvistika kaasprofessorile Virve-Anneli Vihmanile ja tema töörühmale üle Tartu Ülikooli keele­teo auhinna.

14. märtsil peeti Eesti Rahvusraamatu­kogus emakeelepäeva konverents „Tunnete keel ja tehnoloogia”. Esinesid Eesti TA president Tarmo Soomere („Tunnete ja tehnoloogia sümbioos kui eduka (teadus)kommunikatsiooni nurgakivi”), Kuldar Taveter (TÜ, „Emotsioonid, keel ja arvutid”), Liisi Piits (EKI, „Väljendusrikas kõnesüntees”), Mari Uusküla (EKI, „Keel – inimese supervõime”), Siim Oskar Ots (Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilane, „Välismaal sirgunud Eesti noore emakeel”) ja Doris Kareva („Tunnete keel”).

14. märtsil tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis koostöös Eesti Kultuuriseltside Ühendusega emakeelepäeva. Üritus oli pühendatud kahele omas kultuuris tähele­panuväärsele kirjanikule, emakeele ja emakeelse kirjasõna arendajale: Lydia Koidulale (1843–1886) ja Lesja Ukrajinkale (1871–1913). Kristi Metste kõneles Koidulast ja muusikast ning Olha Petrovõts Lesja Ukrajinkast („A wonder woman of ­Ukrainian literature”).

14. märtsil korraldas Emakeele Selts keele­päeva Tallinnas Audentese erakoolis. Esinesid Eesti Keele Instituudi teadurid. Arutelu võõrsõnade teemal juhtis Tiina Paet, Sõnaveebi töötuba juhtis Marja Vaba ja keeletehnoloogia võimalusi tutvustavat töötuba Tiiu Üksik.

14. märtsil kuulutati välja 2022. aasta keele­teo konkursi võitjad. Peaauhinna pälvis EKI inspiratsiooni­päev „Näitame keelt”, rahvaauhinna võitsid EKI ja Eesti Rahvusringhäälingu koostöös valminud keeleajalooteemalised keele­killud ETV-s.

15. märtsil toimus Emakeele Seltsi korraldatud keelepäev Ülenurme Gümnaasiumis. Ettekannetega esinesid Külli Habicht (TÜ, „Milleks uurida vana kirjakeelt?”), Annika Hussar (TLÜ, „Mitut Laurat ja Rasmust sa tead?”) ja Elisabeth Kaukonen (TÜ, „Eurotibidest ja keevitajaonudest ehk Kuidas väljendatakse sugusid eesti keele liitsõnades?”).

16. märtsil korraldati Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis Academia Pernaviensise XIX mõttekoda teemal „Miks keel on tähtis?”. Mõttekoja külalised olid akadeemik Karl Pajusalu (TÜ eesti keele ajaloo ja murrete professor) ning tema pojad Mihkel Pajusalu (TÜ Tartu observatooriumi kosmosetehno­loogia kaasprofessor) ja Sander Pajusalu (TÜ kliinilise meditsiini instituudi kaasprofessor). Arutleti keele tähenduse, tunnetuse ja kasutuse üle nii kultuurilisest kui ka erinevate teadusvaldkondade vaatenurgast, samuti kõneldi liivi keelest ja meelest, eesti keele kasutamisest teaduses ja eesti teaduskeele olulisusest.  

17. märtsi Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse dekadentsiteemalisel lugemisseminaril arutleti Émile Verhaereni ja Valeri Brjussovi luule üle. Vaatluse all olid kaks luulevalimikku: Verhaereni „Valik luuletisi” (1929) Johannes Semperi tõlkes ja Brjussovi „Nägemise ülistus” (1978) Kalju Kanguri tõlkes. 

22. märtsil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu. Madis Arukask esines ettekandega „Usk, lootus ja meeleheide – soome-ugri rahvaste kirjalikud eeposed”.

23. märtsil oli Eesti Rahva Muuseumis külas F. J. Wiedemanni keeleauhinna 2023. aasta laureaat, keelekorraldaja ja nimeuurija Peeter Päll. Ta pidas ettekande „Keelekorraldus – kas mitme tundmatuga võrrand?”

24. märtsil toimus Tartus Emakeele Seltsi aastakoosolek. Akadeemilise ühisettekande pidasid Andra Kütt ja Reili Argus („Eesti laste jutustamis- ja viitamisoskuse seosed keelelise kasvukeskkonnaga”). Seltsi auliikmeks valiti Peeter Päll, uus teadussekretär on Marit Alas.

24. märtsil peeti Tartus ajakirja Akadeemia auhinnaseminar. Kuulda sai kuldlaureaatide ettekandeid: Jaan Undusk („Moraali ja mõistlikkuse piiril”), Maarja Siiner („Keeleärevus, keeleparanoia ja kaoseteooria”), Priit Pikamäe („Generaal­advokaat”) ja Riho Nõmmik („Reis Marsile. Milleks?”). Esines ka tõlkeauhinna laureaat Janika Päll. Hõbeauhinnad said Mihkel Mutt, Rein Veidemann, Marek Tamm, Kaarina Rein, Tiina Kirss ja Ene-Margit Tiit.

30. märtsil Tartus toimunud Akadeemilise Rahvaluule Seltsi koosolek oli pühendatud folkloristi ja kirjandusteadlase Rudolf Põldmäe 115. sünniaastapäevale. Mari-Ann Remmel pidas ettekande „Rännakud Rudolf Põldmäega – sissevaade tema välitööpäevikutesse 1929–1958”. Põldmäe ekspeditsioonipäevikud annavad omanäolise ülevaate ajastu vaimust, piirkondade eripäradest, inimtüüpidest ja eluolust, samuti teatud päevapoliitilistest ja usuliikumistega seotud teguritest.

30. märtsil toimus Tartu Ülikoolis vaimse tervise konverents „Sõna jõud”. Üks peaesineja oli folklorist Reet Hiiemäe, kes kõneles vaikimisest kui omamoodi kõnekast suhtlusaktist, samuti maagilisest sõnakasutusest kaitseks ja jõu andmiseks. Vestlusringi „Sõna jõud? Kuidas kuuldut päriselus rakendada” juhtis Arne Merilai.

30.–31. märtsil korraldas Eesti Rahva Muuseum Tartus aastakonverentsi „Õige keha, vale keha?”. Konverentsil kuulis ettekandeid inimkeha kultuurilisest mõtestamisest eri distsipliinide vaate­nurgast ja mitmesuguste sotsiaalsete, poliitiliste, majandus- ning võimusuhete kontekstis Eestis erinevatel ajaloo­perioodidel. Teiste hulgas esinesid Madis Arukask (TÜ, „Alastus ja juuksed eesti ja naaberrahvaste rahvakultuuris”), Kadri Tüür (TLÜ / Viljandi Kultuuri­akadeemia) ja Julia Kuznetski (TLÜ, „Naise kehalisus Eesti nüüdisluules: ökofeministlikke tähelepanekuid”), Reet Hiiemäe (EKM, „Kehalisusest pärimuslikes naiste rituaalides”), Eve Annuk (EKM, „„Väike kuivetanud kääbuke”: keha(lisuse) kujutamine Lilli Suburgi (1841–1923) mälestustes”), Terje Anepaio (ERM, „Murtud elu. Füüsiline ja vaimne kannatuskogemus Siberis eesti naise kirjades 1949–1956”), Danila Rygovskiy (TÜ, „„Puhtad” ja „­mustad” nõud kui sotsiaalsed kategooriad ja kehapraktikad Siberi ning Eesti vene vanausuliste kombestikus”).

5. aprillil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Liivi pärandi tagasitoomine”. Läti Ülikooli Liivi instituudi juhataja, keele­teadlane Valts Ernštreits kõneles Läti põlisrahva ja meie hõimurahva – liivlaste – tänapäevast, liivi identiteedi, keele ja kultuuri hoidmisest ning arendamisest, samuti liivi pärandi nähtavaks tegemisest Lätis.

10. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines ingliskeelse ettekandega Inna Lisnjak. Ta kõneles Ukraina rahvapillidest ja pillimängupraktikatest. Esineja keskendus iidsetele pillidele kobzale ja banduurale ning XV–XVIII sajandist pärinevatele eepilistele teostele, mida ukraina kasakad kandsid ette nende rahvapillide saatel.

11. aprillil esitleti Eesti Keele Instituudis raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732”. Väljaanne koondab ühtede kaante vahele eesti kirjakeele tekkimist puudutava seni avaldamata või varem hajali publitseeritud materjali: alates Heinrich Stahli käsiraamatu katekismuseosa sissejuhatusest (1632) kuni Eberhard Gutsleff noorema eessõnani Anton Thor Helle koostatud grammatikale (1732). Raamatu valmimise tagamaadest kõnelesid koostajad Kristiina Ross (kirjeldas töö algust 2003. aastal), Kai Tafenau (tutvustas raamatu idee arengut pikkade aastate jooksul) ja Aivar Põldvee (kes nimetas tööd selle raamatu kallal kullakaevamiseks, viidates Villem Reimanile).

14. aprillil toimus Tartu Linnaraamatukogu 110. sünnipäeva puhul kõnekoosolek „Kultuur, identiteet, piirid”. Esinesid Daniele Monticelli („Läbides piire: Eesti kultuuriidentiteedi tõlkelisusest”), David Vseviov („Aeg ja lood”), Johanna Ross („Lubatu ja lubamatu piirid kirjanduses”) ja Paavo Matsin („Kirjanduslik initsiatsioon ja selle võimalikkus nüüdiskultuuris”).

14.–15. aprillil peeti Tartus konverents „Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100”. Ettekannetega esinesid Karel Leet („Marginaale Eesti tõlkeloo allikaile. Artur Alliksaar ja Rainer Maria Rilke – tõsiasju ning oletusi”), Margit Mõistlik („Artur Alliksaare elu lugu: müüt, faktid ja hämaralad”), Kristi Metste („Lisandusi Linda Alliksaare lähemaks tundmiseks”), Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman ja Mihhail Lotman („Häälikuinstrumentatsioon eesti luules Artur Alliksaare näitel”), Hasso Krull („Varjude poeetika”), Tiit Hennoste („Vabastaja Alliksaar”), Arne Merilai („Artur Alliksaare alliteratiivsed arhetüübid”), Guntars Godiņš („Kuidas tõlkida tõlkimatut Alliksaart?”) ja Mart Velsker („Artur Alliksaare pühendus­luuletused”). Toimus kaks vestlusringi: üliõpilaste vestlusring „Ahvid ei ole sugugi nii suured banaanisõbrad, nagu loomaaia direktriss värisedes valetab” (luuletus­kogust „Olematus võiks ju ka olemata olla”) ja „Ulmeline Alliksaar” (näidendist „Nimetu saar”), mida juhtis Joosep Susi.

14.–15. aprillil toimus Tartu Ülikooli Narva kolledžis XI Mikael Agricola päeva konverents. Plenaarettekannetega esinesid Heinike Heinsoo („Emakeelse hariduse kujunemine Eestis, Soomes ja Ukrainas”), Jaan Bärenson („Eesti Piibliseltsi kirjastus­tegevusest XIX sajandil”), Elvira Küün („Eesti rahvusvähemuste mitmekeelsusest”), Madis Arukask ja Eva Saar („Surma­lähedus ja sellega seotud kogemused vepsa traditsioonilises kultuuris”). Sektsioonis „Kirde-Eesti keel ja meel” astusid üles Piret Norvik („Soome laenudest kirderannikumurdes”) ja Kairi Klaamann („Ingerisoome keele ja kultuuri säilitamine Jõhvis”). Varalahkunud soomerootsi luuletaja Edith Södergrani (1892–1923) mälestusele pühendatud sektsioonis kõnelesid Szilárd Tibor Tóth (TÜ) ja Ivars Orehovs (Läti Ülikool). Sektsioonis „Idapoolsete uurali rahvaste keeled ja kultuurid” esinesid Lasnamäe gümnaasiumi õpetaja Natalia Abrosimova („Ersa keel tänapäeval”), Ungari Szegedi ülikooli keeleteadlased Sándor Szeverényi („On the relationship between reported speech and evidential systems”) ning Ekaterina Suntsova ja Marina Romanova, kes käsitlesid udmurdi keele küsimusi. Elena Vedernikova (Eötvös Lorándi ülikool, Budapest) andis ülevaate mari keele õpetamisest ungari üliõpilastele.

15. aprillil korraldasid Laurentsiuse Selts ja Emakeele Selts Tallinnas konverentsi „Eduard Ahrens 220”. Avasõnavõtuga esines Eesti TA president Tarmo Soomere. Sulev Valdmaa Laurentsiuse Seltsist kõneles Eduard Ahrensi tähtsusest. Ettekanne­tega esinesid Sirje Kivimäe („Eestimaa Ahrensi ajal”), Karl Pajusalu („Eesti ja Soome murdekontaktid”), Annika Viht („Eduard Ahrens XIX sajandi grammatikute seas”), Hannu Remes („Soome keel Eduard Ahrensi eesti keele grammatikas”) ja Priit Rohtmets („Kirikukorraldusest Eesti- ja Liivimaal XIX sajandil”).

17. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumi ingliskeelne online-seminar joigude ja saami pühakohtade arheoakustikast. Julia Schpinitskaya pidas ettekande „Yoking with the spirits: Sami sound rituals and acoustics of sacred sites” („Joigumine koos hingedega: Saami helirituaalid ja pühapaikade akustika”). Helsingi ülikooli arheoakustika uurimisrühm on alustanud saami pühapaikade akustika ja rituaalsete praktikate seoste uurimist. Uurimistöö hõlmab Soome, Norra ja Rootsi arhiivides, aga ka varastes etnograafilistes allikates leiduvaid materjale nii Põhja-Saami, Edela-Saami kui ka Ida-Saami rahvarühmadelt. On püstitatud hüpotees, mille järgi pühapaikadele pühendatud joiud seonduvad koha akustikaga.

18. aprillil peeti Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi traditsiooniline kirjanduse aastaülevaadete kõnekoosolek. Doris Kareva kõneles 2022. aasta luulest, Leena Käosaar proosast, Siret Campbell draamakirjandusest, Kätlin Vainola lastekirjandusest ja Maarja Kangro tõlkekirjandusest.

19. aprillil toimus Eesti Keele Instituudis Hõimuklubi õhtu „Kas ja kui palju on tänapäeva eesti keel veel soome-ugri keel”. Kristiina Ross tutvustas raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732” ning rääkis sellest, mida võib järeldada eesti kirjakeele sünni kohta. Sven-Erik Soosaar võrdles tüpoloogiliselt soome-ugri ja indoeuroopa keeli, selgitades, kuidas on meie kirjakeele sünnilugu muutnud eesti keelt indoeuroopalikumaks.

20. aprillil pidas Martin Klöker Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses loengu „Adel und Literatur im frühneuzeitlichen Baltikum. Fakten – Fiktionen – Analysen” („Aadel ja kirjandus varauusaegses Baltikumis. Faktid – oletused – analüüsid”). Tegu oli UTKK teadusprojekti „Kokkupuuted, üleminek, muutus: nobilitas haereditaria ac litteraria varauusaegse kirjanduse välja­kujunemisel Poola ja Rootsi Liivimaal” avaüritusega.

21. aprillil toimus Tartus Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööliste päev. President Alar Karis andis üle Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemiad. Tehti kokkuvõtteid möödunud kogumisaastast ja kogumisvõistlusest „Muusika minu elus”. Pille Kippar pälvis preemia rahvaluuleainese kogumise eest kõrgkoolides aastatel 1973–2004 ning koori Lubinokad liikmete suurepärase kaastöö organiseerimise eest 2022. aasta kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Anne Kurepalu sai preemia Lahemaa elu ja pärimuse järjekindla jäädvustamise eest aastail 1972–2022 ning väljapaistvate kaastööde eest aastatel 2013–2022. Henno Sepp sai preemia silmapaistva töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus” ning Heinz Valk oma kaastööde eest ERA-le aastail 2006–2015 ja särava töö eest kogumisvõistlusel „Muusika minu elus”. Kuulutati välja uued kogumisvõistluse teemad: „Kohtumised metsloomadega” ja „Minu saunalugu”.

27. aprillil peeti Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias konverents „Loomingu sajand”. Avasõnad lausus Vabariigi President Alar Karis. Paul-Eerik Rummo ja Raivo Tafenau esitasid juubeliks valminud teose „Rapsoodia 23 … 23”. Ettekannetega astusid üles Tiit Hennoste („Looming ja lööming. Loomingu vaim ja võim”), Mart Velsker („Loomingu esimene lehekülg”), Sirje Olesk („Stalinlik Looming”), Marin Laak („Jälgi „piiritagusest” eesti kirjandusest Loomingus”), Elle-Mari Talivee („Minu lapsepõlve Looming”), Hasso Krull („Igavene inimene on surnud: humanism, nihilism ja negatiivne dialektika „Tõe ja õiguse” II osas”), Ave Taavet („Alkeemilisi aspekte Teet Kallase loomingus”), Jaan Undusk („Loomingu kuulsaim riim”), Johanna Ross („Naine Loomingus: objekt ja subjekt”), Märt Välja­taga („Areneb / ei arene – kirjandusliku arengu mõistmisest Loomingus”) ja Saara Liis Jõerand („Veel kirjutada. Veel rääkida. Noor kirjandus 2023”).

27. aprillil korraldas Akadeemiline Rahva­luule Selts Tartus üldkoosoleku. Katre Kikas pidas akadeemilise ettekande „„Kirjutamine on minu meelest ikka alati üks väga armas töö olnud…” Jaan Saalvergi kirjutajaidentiteedist”. Jaan Saalverk (1874–1932) oli Jakob Hurda viljakamaid kaastöölisi Jüri kihelkonnast. Peale rahvaluule üleskirjutuste on arhiividesse jõudnud teisigi tema kirjutatud tekste – luuletusi, ajalehesõnumeid, erinevate üles­tähendustega märkmikke jms. Peeti ARS-i üldkoosolek, mille päevakorras oli 2022. aasta tegevus- ja majandusaruanne ning uue juhatuse valimine.

27.–28. aprillil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis 20. rakenduslingvistika kevadkonverents „Keel ja keele­kasutajad”. Kutsutud esinejad olid Simon Krek (Jožef Stefani instituut, Sloveenia, „Digital Dictionary Database for Slovenian: unstructured, semi-structured and structured data in modern lexicography”), Detmar Meurers (Tübingeni ülikool, Saksa­maa, „Linking second language acquisition research and digital language learning”) ja Heiki-Jaan Kaalep (TÜ, „Keeletehnoloog teoretiseerib korpuse üle”). Töö toimus kaheksas sektsioonis: rakenduslingvistika, leksikoloogia, kõnetehnoloogia, mitmekeelsus, kirjakeel ja korpused, registrid keeles, akadeemiline kirjutamine ning keelehoole ja varieerumine. Osavõtjaid oli Leedust, Hollandist, Soomest, Rootsist, Saksamaalt. Eestist osalesid Tartu ja Tallinna ülikooli, EKI, Võru Instituudi, Kaitseväe Akadeemia, Rahvusraamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadlased. Konverentsi korraldasid Eesti Rakenduslingvistika Ühing, Eesti Keele Instituut ja Tallinna Ülikool.

Eduard Vilde. Mööda maad ja merd. (Eesti mõttelugu 169.) Koost Hando Runnel, toim Katre Ligi. Tartu: Ilmamaa, 2023. 560 lk.

Eduard Vilde (1865–1933) loomingu austajana ja ajaloolise hõnguga reisikirjanduse huvilisena tervitan käesoleva kogumiku ilmumist. Köide hõlmab kaks erinevat reisi­kirja, mis ka varem on ilmunud samade, ehkki veidi erinevas keelepruugis peal­kirjade „Reisuelamusi Kagu-Euroopast” ning „Krimmi ja Kaukaasia eestlastel külaliseks” all Vilde „Kogutud teoste” XXVIII „andena” autori redaktsioonis 1934. aastal, seega postuumselt. Katre Ligi põgusas eessõnas äratab aga tähelepanu, et sedapuhku on esimese reisikirja aluseks võetud aja­lehes Teataja kahes jaos aastail 1903–1904 ja teise reisi puhul ajalehes Uudised 1905. aastal järjejutuna ilmunud redaktsioon, seega esmatrükk. Teguviis tundub veidi tavatu, pidades silmas „autori viimse tahte” printsiipi, ent selle põhjendamiseks on viidatud Vilde teoste kogus 1956. aastal ilmunud „Reisikirjelduste” köitele ja selle põhjalikule saatesõnale Toomas Huiki (1931–2020) sulest.

Sellise eelteadmisega varustatult nõuaks „Mööda maad ja merd” korralik arvustamine eri redaktsioonide võrdlemist, millele lisaks tuleks arvesse võtta Kairi Tilga koostatud Vilde krestomaatilist ning kommenteerivate tekstidega varustatud reisikirjade kogu „Tossu­täkuga Euroopasse” (2013), mida siinsamas ajakirjas olen tunnustavalt käsitlenud.¹ Viimases raamatus leidub ka ülevaade kõigist Vilde trükis ilmunud reisikirjadest, samuti sisaldab see rohkelt ajastuomaseid illustratsioone. Avaldatud on ka Euroopa kaart Vilde reisidega.

„Mööda maad ja merd” järjestikku lugemine ja põgus võrdlemine varasemate raamatu kujul väljaannetega veenab, et sedapuhku on valitud õige tee: algu­pärane tekst mõjubki mõnusalt oma veidi vanamoelise keelepruugiga, mida vajalikul määral on kaasajastatud ja sõnatähenduste muutusi mõistmise huvides joonealustes kommenteeritud. Vilde keel on ladus ja mahlakas ning on tänuväärt, et viimasel ajal kardetud, olgu kujuteldav või kuri­kuulus „tundlik lugeja” kirjastuses puudub või ei ole kippunud autori hoiakute ja sõnade kallale. Muidugi on tegu mahuka teosega, mida samadele radadele Euroopasse või Istanbuli rändama minnes, ­eestlaste jaoks kultuurilooliselt olulisest Krimmist praegu rääkimata, taskusse ei poeta. Ent materjali ammendavus kaalub selle mugavuse üles. Tugitooliränduri jaoks poleks siiski olnud liiast lisada raamatusse mõni kaart. Aja jooksul muutunud kohanimesid ja võõra­päraseid sõnu on enamasti joone all selgitatud, ehkki mõne sakraalehitise puhul on jäänud nurksulgudesse ka küsimärke. Muuseas, kuna Türgis mindi ladina tähestikule üle alles Atatürki reformide käigus 1928. aastal, siis väärib tähelepanu, et 1903. aasta Konstantinoopolis piirdub Vilde vaid põgusalt keelebarjääri mainimisega. Nii rahvusvaheline ja tolerantne oli see Lääne ja Ida, Euroopa ja Aasia, kristluse ja islami piiril asuv linn, et hakkama sai saksa ja prantsuse keelega ning Türgi toitude kõrvale rüübati õlut saksa kõrtsides ja vaigumaigulist veini kreeka trahterites.

Vilde mõõtu klassik väärinuks muidugi põhjalikumat saatesõna. Ehkki vajalik on selgitatud, jääb selles silma väheke veidras sõnastuses väide „Omaette ooperi moodustavad kohanimed [---]” (lk 10). Mis mõttes „ooperi”?

Kahtlemata on ka reisikirjad Eesti mõtte­loo osa, kuid veelgi enam on seda Vilde publitsistika. Praeguseks on sellest meile kättesaadavad vaid aegunud välja­andeis ja justkui muu vahele eksinud pudemed: valik „Artikleid ja kirju” (1957) küll põhjalike kommentaaride, kuid ajastu­omase kallakuga järelsõnaga, ja Ants Järve koostatud „Kooli kirjavara” sarjas „Jutustusi ja publitsistikat” (1978). Vilde on aktuaalne ja see lünk vajab täitmist.

JANIKA KRONBEG

 

Helmi Eller. Eestlased eksiilis. (Eesti mõtte­lugu 167.) Koost Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa, 2022. 312 lk.

Kirjandusteadlane ja tõlkija Helmi Eller (1902–1998) tegutses muu hulgas Stockholmis ilmunud Eesti Päevalehe juures järje­pideva kirjanduskriitikuna aastail 1959–1984. Lõviosa „Eesti mõttelukku” kogutust moodustavadki selles välja­andes avaldatud raamatuarvustused või täht­päevaga seotud ülevaatekirjutised, lisaks on mõni üksik ajalehtedes Teataja (­kogumikus esimene, aastast 1957) ja Välis-Eesti ilmunud tekst ning koodana monograafia „Ain Kalmus” (1986) algusots. Kogumikus pole niisiis ühtki ajakirjades Tulimuld ja Mana ilmunud Elleri artiklit. Lehe­kirjutistest on tehtud küll valik (seda aga ei ole kuidagi põhjendatud), hulk nappe ­raamatututvustusi on kõrvale jäänud (nt Jaan Lattikust, Ilona Laamanist, Karin Saarsenist, Liidia Tuulsest), siiski on „Eestlased eksiilis” suurelt jaolt omaaegse pagulas­kirjanduse tõtliku ja tutvustava funktsiooniga päevakaja kogumik, mitte eriline mõttelugu.

Ilmumiskontekst ja päevalehe seinast seina lugejaskonnaga arvestamine määrab ühtlasi paljude tekstide laadi. Arvustused kujutavad endast teoste tsitaadirohkeid ja refereerivaid kirjeldamisi, mis on tugevalt käsitletavas kinni ega aseta teoseid ülearu avarasse (üldise kirjandusmõtte või kultuuriloo) plaani; kujundite ja motiivide vaatlus piirdub valdavalt nende loetlemisega, pakkumata eripäraseid tõlgendusi või põhjalikumat analüüsi. Nii tekitab raamatu saatesõnas tsiteeritud Elleri iseloomustamine „põhjalikult ja intensiivse sisseelamisega” analüüsijana (lk 304) pisut nõutust. Autorite koguloomingut hõlmavad järelehüüded või tähtpäevakirjutised püsivad visalt nii elu- kui ka loomeloo faktide juures, üksnes vargsi ja tükati subjektiivseisse muljeisse eksides (nt „Professor Suitsust mõteldes”). Seega Elleri isiklikust mõtteruumist kogumik tuumakat pilti ei anna – kirjutiste peamine ajend näib olnuvat kaasaja kirjanduse hoidmine pildil ja lugejaskonna teadvuses. Selles tegevuses oli Eller kahtlemata üks usinamaid ja seetõttu ka tänuväärsemaid, sest kajastamist on leidnud pea kõik olulisemad pagulasautorid, lisaks vanematki kultuurilugu (nt Otto Wilhelm Masing ja Johann Heinrich Rosenplänter, kes mõistagi ei mahu raamatu pealkirjaks seatud sõnapaari alla). Pagulaskirjanduse ajaloos on Eller samuti ära märgitud just tänu arvustajaviljakusele, misjuures ta täitis „muidu pagulaskriitikas valdavalt tühja naiskriitiku nišši”.²

Siiski võinuks mingi huvitav isiklikumat laadi seisukoht tulla esile hoopis mõnest mõtteloo-raamatust välja jäänud napist palast. Näiteks hinnanguline arusaam vabavärsi kasutamisest³ või „siinpoolsete” ja „teise poole” prosaistide eristus, mis ei põhine mitte füüsilisel ruumil, vaid loomingusse kätketud miljöölistel tähelepanekutel ja psüühilistel reaktsioonidel vs. poeetilisel atmosfääril.⁴ Tõsi, niisugused täheldused on formaadile omaselt kõik ühtmoodi lakoonilised, jäädes välja arendamata. Ometi suurendanuks nende kaasamine raamatu väärtust, mis avaldub eeskätt kirjandusuurijatele: tähtsamad ­retseptsioonipudemed pea 30 aastast ühelt juhtivalt pagulaskriitikult on nüüd ühtede kaante vahel.

B. M.

 

Mall Hiiemäe. Väike putukaraamat rahva­pärimusest. Tartu: EKM Teadus­kirjastus, 2022. 279 lk.

Konnad eesti rahvapärimuses. Koostaja Mari-Ann Remmel. Tartu: Eestimaa Looduse Fond, 2022. 46 lk.

Eluslooduse väikestele esindajatele pühendatud rahvaluulekogumikud mitmekesis­tavad eesti loodusfolkloori käsitlust, suunates tähelepanu nendele, kes on tihti märkamatud, ehk isegi marginaalsed. Mall Hiiemäe toob välja, et putukanimetuste sõnalõpp –kas viitab väiksusele ja tühisusele (lk 8). Samal ajal on just pisiolendid eluslooduse osa, millega inimene suurima tõenäosusega iga päev kokku puutub. Hiiemäe kogumik kuulub pärimust liikide kaupa kaardistavate raamatute sarja, kus on juba vaadeldud loomi, linde, kalu ning puid-põõsaid. Nagu märgib Hiiemäe, on putukate tundmine rahva seas kõige kehvem, sest ühele rahvapärasele putuka­nimetusele võib looduses vastata sadu liike. Eesti looduses on ju umbes 11 000 putukaliiki. Hiiemäe raamatu peatükid järgivad rahvapärast jaotust: eraldi peatükid on liblikast, aga ka vaksikust (maamõõtja nimetus viitab teatud viisil liikuvale liblikavastsele), päevakoerast ja piksepenist (mõlemad liblikaröövikud), herne-, kapsa- ja leivaussist, kärbsest, kiilist, ämblikust jne. Rahvapäraste nimetuste ja kirjelduste virvarris pole olnud küllap kerge taksonoomilist korda luua, nt paklatori peatüki alla on koondatud teated torisevat heli tekitava taku sees elava olendi kohta, kuid lisatud ka putukat üldse mitte mainivad teated öösiti vokki vuristavast naisterahvast ööemast (lk 167–168). Putukad on inimeste majapidamises sagedad ja tihti soovimatud osalised, nii et ootuspäraselt on suur osa pärimusest seotud nende tõrjumisega: „Matsapäeval tuleb visata kolm angutäit sõnnigud oma lauda pealt naabri lauda poole, siis pole laudas suvel kärpsid. (Kihelkonna, 1946)” (lk 98); „Kui uss orast rikub, siis tuleb pista sõnadega sisse loet kepp mulda ja ussid kaduvat. (Pärnu-Jaagupi, 1929)” (lk 201). Teatud putukate kindlal viisil ilmumist on peetud endeks, näiteks nii kiilid kui ka harva nähtav vainu­köis on ennustanud sõda. Vainu­köit, st üksteise külge kleepununa edasi liikuvaid sääsevastseid, on peetud hirmutavaks, aga ka maagiliseks nähtuseks: kes julgeb vainu­köie paljakäsi lahutada, sellele on lubatud suuri tarkusi ja oskusi (lk 258–259).

Mari-Ann Remmel vaatleb konnapärimust tekstiliikide kaupa. Konnad on pärimusse jätnud mitmekesise jälje: neid on mainitud kohapärimuses, vanasõnades, muinasjuttudes, mõistatustes. Kõige rohkem leidub nende kohta usundilist pärimust: konnade järgi on ennustatud ilma ja inimeste käekäiku, viljasaaki, neid on kasutatud armumaagias ja arstimiseks. Konnade järgi on hinnatud vee kvaliteeti (lk 7–8). Suhtumine on olnud ambi­valentne: kuigi hoiatus, et konni ei tohi tappa, paistab olevat laialdane (lk 7), on näiteks kärnkonna peetud kahjulikuks loomaks, kes ennustab surma või ehmatab rasedaid, samal ajal on usutud, et teda tappes võib üheksa pattu andeks saada (lk 26). Ambivalentsusest annab tunnistust seegi, et raamatus pole tavaliselt konnade surmaga lõppevate karjapoiste mängude kirjeldusi – vastav pärimus on arhiivi jõudnud, kuid praegusaja ideoloogia ei soosi sellise pärimuse levitamist.⁵

Pärimuskogumikud pakuvad suurepärast ainest mõtisklemaks eluslooduse olukorra, samuti looduse ja inimese suhte ja selle muutumise üle. Tasub kas või võrrelda, kui palju pärimuslikku teavet on looduse kohta käibel: esimese kevadise liblika värvi järgi tuleva suve ennustamine on tänapäevalgi hästi tuntud (Hiiemäe, lk 120), seevastu esimene kevadine konn on endena peaaegu ununenud (Remmel, lk 8–10). Uuemad pärimusteated aga osutavad otseselt looduses toimunud muutustele: „Inimesed ütlevad, et vanasti oli jaaniussikesi rohkem [---] (Tartu, 2020)” (Hiiemäe, lk 39).

VIVIAN SIIRMAN

 

Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi. Keeletoimetamine. Kõrgkooliõpik. (Gigantum humeris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2022. 213 lk.

Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi. Keeletoimetamine. Harjutusi ja üles­andeid. (Gigantum humeris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2022. 149 lk.

Juba üle kümne aasta koolitatakse Tartu ja Tallinna ülikoolis magistriastmel keele­toimetajaid, seni aga ilma õpikuta. 2022. aastal ilmunud kauaoodatud õppevahendi autorid on kõik Eesti Keeletoimetajate Liidu ja Emakeele Seltsi keeletoimkonna liikmed.

Seni olid olemas vaid Lembit Abo käsiraamat „Käsikiri ja korrektuur. Käsi­raamat teaduslik-tehniliste teoste autoreile, tõlkijaile, toimetajaile” (1966, 2. tr 1975) ning Ellen Uuspõllu koostatud „Õpetusi ja ­harjutusi algajale keele­toimetajale” (2002, 6. tr 2015), mis oli Tartu Ülikoolis eesti filoloogide aine „Käsikirja toimetamine ja korrektuur” õppevahend. Alla 100-leheküljeline brošüür sisaldab põhilisi keele­toimetaja kutseoskuste arendamiseks vajalikke teemasid (õigekiri, vormi- ja sõnamoodustus, sõna tähendus, liiased väljendid, lauseehitus, loogikavead, kirjavahemärgid, stiil, võõrmõjud, korrektuuri­märgid) koos nende juurde käivate harjutustega.

Keeletoimetamise kõrgkooliõpikus on seitse peatükki: „Keeletoimetamise põhimõtted”, „Eri tüüpi tekstide toimetamine”, „Heakeelsus ja õigekeelsus”, „Lause toimetamine”, „Teksti toimetamine”, „Vormistus- ja vorminduspõhimõtted”, „Korrektuur”. Iga (ala)peatüki lõpus on lisalugemise soovitusnimestik, samuti viide harjutustele õpiku lisaköites. Nende koostamisel on kasutatud autorite toimetamis- ja ­õpetamistöö käigus kogutud keelematerjali. Raamatu lõpus on märksõnade sisujuht.

Väärtuslikem osa on teksti toimetamist ja vormistust puudutavad peatükid. Näiteks keeletoimetamise põhimõtete peatükis on toodud ülevaatlik toimetamise tasandeid tutvustav tabel (lk 28–29). Kantseliidi alapea­tükist (lk 158–159) loeme: „Nii 1970ndatel kui ka praegu on keeletoimetajatel näiteks olnud kõvasti tegemist, et tekstist välja saada ülekasutatud, kohati ebavajalike sõnade esikümme: antud, erinev, lõikes, läbi, osas, poolt, raames, teostama, täna, tänu (eessõnana). [---] Mõtlemise muutus võtab aega. Avalike sõnumite selgemat vormi on toetanud mitmesugused algatused, neist tuntuim on ilmselt selge keele liikumine. Selge sõnumi auhinnaga häid eeskujusid esile tõstes loodetakse, et asjaajamis­keeleski liigutaks täpsuse, selguse ja lihtsuse poole.”

Korrektuuri peatükk kajastab kahte ajastut: väljatrükile korrektuuriparanduste kandmise osa juurde (lk 198–201) kuulub korrektuurimärkide tabel ülalnimetatud Abo raamatust – midagi on aastakümnete möödudes samaks jäänud! Pole teada, kui palju neid märke praegusel ajal kasutatakse, ja nii järgnebki keeletoimetaja tänapäevast tööd kajastav osa, s.o arvutis ­korrektuuriparanduste alapeatükk. Kuvatõmmiste pildid (lk 204–205) on üsna raskesti loetavad, aga annavad siiski aimu PDF-failis paranduste sissekandmise viisidest.

Komistasin mõningate konaruste peale. „Seadustes kirjutatakse riigikogu ning maksu- ja tolliamet läbiva suur­tähega, ajakirjanduses eelistatakse enamasti väike­tähelist varianti” (lk 63) – et alguses on toodud läbiva suurtähe näide, siis oleks oodanud kirjapilti Riigikogu ning Maksu- ja Tolliamet. Hüüumärki lause sees tutvustab näide (lk 95): „Tõmbas tapeedi sirrdi! seina küljest lahti” – p.o sirdi! Õigekeelsuse peatüki alapeatükis „Muud märgid” on kirjas: „† (rist) – kasutatakse nime ees elulooandmetes” – minu teada tähistatakse ristiga surmaaega.

Need apsud on tühiasi, kuna valmis on saanud vajalik õpperaamat. Eks seetõttu pälviski Reili Arguse, Katrin Kerni ja Helika Mäekivi töö 2022. aasta parima kõrgkooliõpiku tiitli (kahasse õpikuga „Visuaalsete pädevuste harjutusvara – digiõpik videotöös alustajatele”). Argus peab tunnustust oluliseks, sest kõrgkooliõpiku koostamine on olnud suuresti missioonitöö, mida autorid on teinud ajendatuna sellest, et aja- või asjakohane õppe­materjal puudus. „Nad soovivad valdkonna arendamisse panustada, hoolimata sellest, et tegemist ei ole teaduskirjanduse kõrgetes kategooriates mõõdetava ja teadlase­karjääri edendava tööga.”⁶

T. H.

 

Sarja „Etüüde nüüdiskultuurist” kümnenda köite peateema on eesti venekeelne kirjandus või eestivene kirjandus. Need mõisted võivad küll tähistada sama nähtust, kuid viitavad erinevatele arusaamadele, mis ei puuduta tihtipeale pelgalt ­kirjandust ja kultuuri, vaid ka laiemaid sotsiaalseid küsimusi ja mõtte arengut ajas. Kogumiku osa artikleid põhineb küll 2017. aastal toimunud konverentsi „Etüüde eesti­vene nüüdiskultuurist” ettekannetel, lisaks on hulk varem avaldatud kirjutisi, kuid selle eesmärk on palju avaram. Ühelt poolt on see katse esitada esimene teoreetiline käsitlus uuemast eesti vene­keelsest kirjandusest, tuginedes kirjandus-, ­kultuuri- ja sotsiaalteoreetilistele materjalidele. Teiselt poolt on see omamoodi enesekohane mõtisklus, eneseanalüüs. Objekt ja subjekt ei ole kogumikus teineteisest eraldatud, vaid on tihtipeale samad – otsekui eesti venekeelne kirjandus vaataks oma (võlu)­peegelpilti ja prooviks aru saada, kes ta õieti on, kuhu ta kuulub, mis on olnud tema lätted ja mis võiks olla tema tulevik.

Uurija ja uuritava kokkulangemine on loomulikult tähenduslik, kuid võib alati tekitada küsimusi: kui objektiivne on kogumiku autorite käsitlus, kas see ei ole liialt ühele poole kaldu, eriti kuna „kirjutajate ring pole väga lai ning üksikud uurijad peavad ära tegema töö, mis suurema kirjandusvälja puhul jaguneb mitme peale” (lk 8)? Äkki on eesti venekeelne kirjandus iseenda käsitlemiseks liiga noor ja vajab pikemat ajalist distantsi, et hinnata autorite ajaloolist ja kultuurilist väärtust? Vanarahva tarkus ütleb, et tao rauda, kuni see on kuum. Samamoodi on kultuurieluga: eesti venekeelne kirjandus teavitab kogumiku kaudu oma elujõulisusest, ­energilisusest, aga ei varja ka võimalikke probleeme ning võimaldab esitada väga erinevaid vaateid, autoreid ja stiile ning, mis ehk kõige olulisem, nende arengut.

Nagu juba öeldud, koosneb kogumik ettekannetel põhinevatest artiklitest ja varem ilmunud tekstidest, mis käsitlevad nii eri autoreid kui ka laiemaid mõtisklusi eesti venekeelsest kirjandusest. Esimesed sissevaated on 1990. ja 2000. aastate algusest ning pärinevad Tartu Ülikooli professorilt Sergei Issakovilt. Vastandudes Mihhail Velleri nägemusele, et venekeelset kirjandust ei oota Eestis midagi, on Issakov mõõdukalt optimistlik ja toob esile kolm võimalikku rahvuslike suhete stsenaariumi, milleks on assimilatsioon, segregatsioon ja integratsioon. Neist eelistab ta viimast ja mõistab seda kui vastastikust teineteise tundma õppimise protsessi (lk 10–12). Kuid ettekujutus sellest protsessist on kogumiku autoritel erinev.

Issakov ei poolda ka terminit eestivene kirjandus, vanema põlvkonna esindaja ja sõjaeelse Eesti Vabariigi venekeelse kirjanduse uurijana soosib ta nimetust vene kirjandus Eestis, mida ta määratleb nii: „See on kõigi Eestis elavate vene autorite loomingu kogum” (lk 22). Artiklis „Mõtisklusi Eesti vene kultuuri tulevikust” kirjeldab ta seda kui dialoogiks avatud, kuid sõltumatut subkultuuri ning pigem kahetsusega kirjutab nendest, kes „„eestistuvad”, muutuvad eesti kultuuri tegelasteks” (lk 16). Tema ideaaliks on vene keelele, kultuurile, rahvuslikule eneseteadvusele kindlaks jäämine, aga see ei välista lojaalsust Eesti Vabariigile, sellesse integreeritust ja kuuluvust (lk 19). Issakov on tähtis kui eesti venekeelse kirjanduse uurimise algataja ja teerajaja, kuid ilmselgelt on kogumiku koostajate jaoks mõni tema käsitlus ebapiisav. Uue põlvkonna uurijatel on säilinud kriitiline suhtumine eestivene kirjanduse mõistesse, kuid nende lähtepunkt on samuti muutunud, sest see mõiste „osutaks otsekui mingile spetsiifilisele identiteedile, mis on ühest küljest eestipärane, Eestiga loomuldasa seotud, kuid teisalt venelik. Siin on mitu probleemi: esiteks ei saa kogu siinse venekeelse kirjanduse kohta öelda, et see ei saaks sündida väljaspool Eestit, kuigi suur hulk sellest muidugi kannab endas siinse maa ja kultuuri märke; teisalt pole see kirjandus ainult venelaste kirjandus, s.t ta ei esinda ainult etnilisi venelasi, vaid kirjutajate hulgas on ka teistsuguse rahvustaustaga inimesi.” (Lk 7) Ka paralleel mõistete eestivene ja soomerootsi vahel, mille toob esile Issakov (lk 19), ei tundu kogumiku koostajatele õige. Kuid need vaatelised erinevused ja täpsustused ei välista paljusid ühiseid jooni, nagu siiras mure kohaliku venekeelse kirjanduse pärast ja kogumiku kõiki artikleid läbiv riikliku toe vajalikkuse motiiv.

Järgmine etapp eesti venekeelse kirjanduse arengus on seotud eelkõige Boriss Baljasnõi tegevusega tõlkimise, noorte autorite harimise ja ühendamise vallas. Oma 2011. aasta artiklis kirjutab ta vajadusest mitmekülgselt haritud kohaliku vene kogukonna järele ehk sisuliselt jätkab ja täiendab Issakovi arusaamu. Venekeelne kirjandus ja kultuur Eestis on Baljasnõi jaoks siiski subkultuur, mis küll vajab riiklikku tuge, kuid ei kuulu veel eesti kultuuri. Kahe kultuuri aktiivse loomingulise dialoogi vormiks, mille puudumisest on rääkinud Issakov, valib Baljasnõi tõlkimise, kirjutades professionaalsete tõlkijate vajadusest. Sellest kõneleb ka Igor Kotjuhi elu- ja vaatelooline käsitlus Baljasnõi tegevusest (lk 32–47). Selle tegevuse alla kuulub nii luuleline omalooming, eesti autorite teoste tõlkimine kui ka noorte tõlkijate ja autorite koolitamine ning toetamine enda asutatud Ilukirjanduse Tõlke Kool-stuudios, Tartu Ülikooli kursuse raames ja kirjandusühenduse Tuulelohe nõustamisel. Kotjuh, kes on Baljasnõi loomingulise kooli kasvandik, annab oma õpetajale väärika ajaloolise koha eesti venekeelse nüüdis­kirjanduse tekkeloos. Ja see tekke­lugu on omakorda tihedalt seotud Kotjuhi aktiivse loomingulise tegevusega.

Niisiis visandab „Isamaa ja emakeele vahel” tulevastele uurijatele ja ka lugejatele eesti venekeelse kirjanduse arenguloo kolmes etapis ja seostab iga etapi ühe olulise nimega: Sergei Issakov tagab seose sõjaeelse vabariigi venekeelse kirjandusega, Boriss Baljasnõi paneb nii teoreetilise kui ka praktilise aluse noorte autorite tegevusele ning Igor Kotjuh tegeleb kirjandusega lausa kolmel moel, olles nii kirjanik kui ka tõlkija ja kirjandusteadlane. Eesti venekeelse kirjanduse arengust annab märku ka küsimus, mille Kotjuh asetab oma teksti pealkirjaks: „Eesti venekeelne kirjandus: kas osa eesti või vene kirjandusest?” (Lk 60) Ta pakub sellele mõtlema panevat kahetist vastust: kui vaadata eesti kirjandusloo raamatuid (aga ka koolikava), siis eesti venekeelset kirjandust on jätkuvalt käsitletud kui võõrkeha, kuid aktiivses kirjanduskriitikas paistab seevastu suur eesti arvustajate huvi kohalike venekeelsete teoste vastu. Kotjuh toob paari autori retseptsiooni näitel välja nn nimede pilve ehk kriitikute poolt esile toodud eri kirjanike vahelised seosed ning osutab asjaolule, et sellega lülituvad nii tema kui ka P. I. Filimonovi ja Andrei Ivanovi raamatud eesti kultuuri konteksti. Samalaadsetest tendentsidest ja teatrite­vahelisest koostööst kirjutab kogumikus Madli Pesti ning mõlemad käsitlused toetavad teineteist väga hästi. Institutsionaalne kord on oma olemuselt aeglasem ja konservatiivsem kui kriitika, seda näitab väljendusrikkalt poleemika Andrei Ivanovi romaani „Peotäis põrmu” kulka proosapreemiale mittenomineerimise ümber, kuid ükskõiksus ja mõistmatus, millest kõneldi 2000. aastate alguses, on asendunud uudishimuga ja sisemise vajadusega arvestada venekeelse kirjanduse edusamme just eesti kultuuri­sfääri sees. Ja tegu ei ole puhtalt „eestistusega”, masinliku üleminekuga, vaid palju peenema, variatiivse ja intrigeeriva olukorraga, mille uurimine on suunatud tulevikku.

Kogumikus on käsitletud erinevaid autoreid, kelle hulgas on Jelena Skulskaja, Gohar Markosjan-Käsper, P. I. Filimonov, Enn Vetemaa, Jaan Kaplinski ja terve rida vähem tuntud kohalikke venekeelseid luuletajaid, kuid kõige olulisemad tänapäevase eesti venekeelse kirjanduse arengu ja tuleviku seisukohast on Igor Kotjuh ja Andrei Ivanov. Nii nende looming kui ka elulised vaated pakuvad kogumikus põnevat kontrasti. Eestivene kirjanduse subjekti käsitledes kõneleb Aija Sakova kahest olulisest suunast. Üks on seotud rahvus­ülesuse mõistega, „mis ületab ühe rahvus­riigi või rahvuskeele piire, rõhutades selliselt millestki väljapoole ja üle jäämist” (lk 124) ning mida Eneken Laanes ja Daniele Monticelli on seostanud eraldatusega, võõrandumisega „kodust kui poliitilisest ja kultuurilisest nähtusest” (lk 122). Seda võiks omakorda geneetiliselt siduda Irina Belobrovtseva uuritud kultuuritrauma ja Juri Lotmani miinusvõttega, mis tähendab „mingi elemendi puudumist seal, kus ta peaks olema” (lk 52). Niisuguse väljapoole pürgiva positsiooni väljendajana näevad uurijad Ivanovi tema universaalse kodutuse ja põgeniku motiiviga, aga laiendavad seda ka kogu eesti venekeelsele kirjandusele. Sakova polemiseerib selle arusaamaga ning toob teise suuna näitena Kotjuhi loomingu ja tegevuse: tema jaoks on „kuulumine ääretult oluline ning kuulumine just Eestisse kui kodumaale” (lk 123). Ka kogumiku pealkiri „Isamaa ja emakeele vahel” on tsitaat Kotjuhi luuletusest „Usaldus­liin”. Kuid see nende vahel olek ei ole painajalik, vaid pigem vabastav ja rikastav, soosib hübriidsust ja muutlikkust. Lotmani miinus­võte asendub Homi Bhabha kolmanda ruumiga, paigaga, kus „teise kultuuri taustaga isikud peavad läbirääkimisi oma päritolu kultuurist ja asukohamaa kultuurist kerkivate väärtuste, ideede ja kultuuripraktikate üle ja tõlgivad neid ühest teise” (lk 125). Need kaks suunda, mille jälgi on Ivanovi ja Kotjuhi loomingus, määravadki eesti venekeelse kirjanduse tänapäeva, aga ka tuleviku.

Loomulikult on eesti venekeelsel kirjandusel veel arenguruumi. Selle vastu tunneb huvi kriitika, kuid paljude kohalike lugejate jaoks, olgu nad eestlased või venelased, on see avastamata maa, mille olemasolu nad ei oska isegi aimata, eriti kui üldine lugemishuvi langeb. Eesti venekeelse kirjanduse institutsionaalne positsioon (on ta subkultuur? Eesti kultuuri osa? Ebamäärane hübriid?) ja selle kajastus kirjandusloos, nomineerimise poliitikas või õpikutes ei pruugi lähitulevikus paraneda. Eraldi uurimist vajaks ka Ukraina sõja mõju, mis võib nii peletada lugejaid venekeelsetest tekstidest eemale kui ka omamoodi tõhustada uuemaid kirjanduslikke algatusi Eestis, näiteks ukrainakeelseid, või kokku tuua uut publikut. Eesti venekeelses kirjanduses on vaatamata autorite ja vastukaja rohkusele, mida tõendab valikbibliograafia kogumiku lõpus, ikkagi vähevõitu aktiivseid kirjanikke, samuti on aeg koolitada uusi tõlkijaid ja autoreid. Tuleb ka arvestada, et kirjandus pole lihtsalt üksikud ja andekad kirjanikud, vaid traditsioon, mille määramiseks ja kujunemiseks on „Isamaa ja emakeele vahel” andnud suure panuse. Kuid selle kirjanduse elujõulisus, seosed eesti kultuuriga ei ole ainult autorite, tõlkijate, kriitikute ega teoreetikute teha. Ehk võiks alustada kõige lihtsamast: miks mitte valida oma järgmiseks öökapiraamatuks midagi eesti venekeelsest kirjandusest?

Kadri Kõusaar plaanib sõita Tartu taha, et teha Jaan Kaplinskiga Eesti Ekspressi Areeni lugu. Hoolimata Kaplinski pisukesest puiklemisest sõidabki ning jääb Kaplinskiga kirjavahetusse 14 aastaks ja paneb kirjadest kokku raamatu.

„Mina ja Kaplinski” fenomen?

Mitte ainult. Mõlemal on teineteist vaja. Kaplinski kirjutab otsesõnu, kuidas on vaja ema kuju ja naise kuju veel õige mitmes võtmes. Kõusaar ei ole sel teemal nii otsene, aga kui mõtlen tema korduvalt refereeritud suhtele Hans H. Luigega, siis ehk on ikkagi mingit kuju vaja. Mentorit? Isakuju? Tarka vana meest?

Kõusaar võlub Kaplinskit noore erudeeritud tüdrukuna, kes tsiteerib Pessoad, Bukowskit, zen-budiste, paljusid. Vaba assotsiatsiooniga meenub Tammsaare „Kuningal on külm”. Ka hillitsetud Tammsaare ihaldas noore neiu pooldavat hinge­soojust. Muhedalt võttes: Tammsaare pidas end kuningaks, kel on paraku külm, ja miks ka mitte. Ka Kaplinskil on luuletus „Üks kuningas oli kord maata”, kus kuningas ei saa maad, trooni ega krooni, aga ­surres saab need ometi kõik. Ja ehk on seegi kuningas Kaplinski ja tekst prohvetlik.

Kui ütlen Kroonika, kas siis raamat on kollane? Ei ole ja on. Kaplinski pihib, et ta mõtted Kõusaarest pole vaid platoonilised. Räägib prostituutidest ja meeste vajadusest ja et prostituudid naudivad tihti oma elu (ühe Tai tüdruku raamatu põhjal). Samal ajal jääb suhe platooniliseks. Kuigi kohtutakse korduvalt. Kaplinski maa­kodus, Kõusaare kodus Pärnus. Ja Kaplinskil on teised suhted, Kõusaarel sel perioodil Alaska karukütt Thor, kellega Kaplinski samuti kohtub ja kellele sooje tervitusi saadab. Ei ole Kroonika? Kõik on soft ja hillitsetud, kultuurne.

Meeldivalt on Kaplinski ja Kõusaare läkitused erineva ja eri suuruses kirjaga (Kaplinskil on kiri suurem! Ma pole ­kindel, kas ta eluajal oleks sellega soostunud). Kujundaja Jan Garshneki nõks teha tekstid selgelt eristuvaks on hea, sest raamatut tahaks sirvida siit-sealt ja haarata kohe, kes kirjutab. Kuigi piisab ka paarist lausest, et mõista, kelle jutt jookseb. Kui Kaplinski ei tsiteeri pea kedagi (taoismist küll räägib, aga samuti otseste tsitaatideta), siis Kõusaare tekst kubiseb tarkadest viidetest, ­millele Kaplinski siivsalt kaasa ­kiidab ja kummardab noorukese Kõusaare suure eruditsiooni ees – puistata ühes lauses ­Pessoad, teises Bukowskit.

Kas kirjutajad on edevad? Ei oska öelda. Ometi on juba esimese kolmandiku pealt selge, et vähemalt Kõusaar loodab, et asjast tuleb raamat. Ja tundub, et kui raamatu jagu kirjavahetust on valmis, siis kirjavahetus vaibubki. (Vahest olen ülekohtune ja Kadril tuli lihtsalt uus suhe ja lapsed ja elu sõitis sisse.)

Kõige selle juures on kroonikakirju lugeda huvitav ja hariv. Saab ülevaateid kultuurist ja kahe olulise kultuuriinimese maailmapildist, mis suuresti kattuvad. Väikesi lahknevusi on islami ja judaismi (semiitide) asjus: kui Kõusaar võib olla ­Iisraeli suhtes kriitiline, siis Kaplinskil lööb välja juudi veri, mis on pisut humoorikas, aga samal ajal igati tõsiselt võetav.

Möödaminnes tuleb esile kurioosumeid. Kaplinski võib oodata tormi, hävingut, põlenguid, purustusi. Ja ilmselt ­vabaneb koormast, kui sellest räägib. Kõusaar kirjutab oma paanikahoogudest (­ülikontrolliv ja rahulik filmilavastaja Kõusaar!). Arutletakse kultuuriinimeste üle, kellele imponeerisid natsid (­Heideg­ger, Cioran), ja jäädakse nende suhtes kõhklevaks.

Aastatepikkuse kirjavahetuse jooksul reisivad mõlemad laialt üle maailma. ­Kõusaar Iisraelis, Uus-Meremaal, Gazas, Alaskal. Kaplinski näiteks Peruus, Portugalis, Achilli saarel Iirimaal, Itaalias, Hispaanias jne. Ja igalt poolt kirjutatakse ­teineteisele. Armastuskirjad! Võin nii südamerahuga öelda. Kuigi Kaplinski kirjutab siiralt ka oma eesnäärmeoperatsioonist ja seksuaalsusega seotud komplikatsioonidest. Respekt! Kroonikas voodisse siiski ei jõuta, asi jääb poole vinna peale, aga see hoiabki teksti triklil.

On koloriitseid kurioosumeid ja mul on hea meel, et Kõusaar on taolised sisse jätnud (kunagi nudis totaalselt siledaks intervjuu, mille tegin temaga Teater. Muusika. Kinosse ja millest sai Kõusaare ­PR-tekst, aga tühja kah). Nii räägib Kõusaar, kuidas ta pidas kõne presidendi kutsel roosiaias, aga see sattus ajale, kui näljased kultuuriinimesed lasti söögi-joogi kallale ja keegi ei kuulanud Kõusaare ettevalmistatud kõnet. Rahvas tuli kutsuda korrale ja kui vaikus matsutades ja klõnksates saabus, esitas Kadri oma teksti uuesti. Filmilik! Ja lõbus, kuigi Kõusaar kujutab ennast ohvrina.

Kaplinski vahetab oma telefoninumbri, et meedia teda ei tüütaks igasugu kutsetega paneelidele ja konverentsidele ja jumal teab kuhu. Kaplinski ei taha enam lugeda kirjandust, kui üldse veel midagi, siis populaarteadust (meenutab mulle vana Sass Suumanit, kel oli sama jutt). Kaplinski võiks Portugalis elades ise ette võtta reisid Hispaaniasse, aga ta ostab paketid, mis on kallimad, sest siis ei pea ise logistikaga jamama – ei viitsi enam. Kroonikalikud detailid, samas kõnekad.

Kaplinski kirjutab neegritest, sest sõna mustanahaline on talle vastik. Pajatab sellest, kuidas seks ja usk on paratamatult seoses. Arutleb, milline on naise jaoks õige mees! Ja annab Kõusaarele selle kohta soovitusi. Samal ajal igatseb ta ise naist – Kõusaart. Eks Kaplinskigi ole feminist, nagu ütles enese kohta Mati Unt. Ühe sõnaga – paradokside ja kurioosumite puudust pole. Saab muiata või naerda, aga nutta mitte. Kuigi nüüd teame, et Kaplinski haigus ja surm kummitavad ridade taga. Nii on Zhuangzi ja taoismi kõrval juttu ka eutanaasia võimalikkusest.

Väike tähelepanek veel. Kaplinski tekst jookseb ludinamalt ja on välja paiskunud hingest, läbimõtlematu ja samal ajal selge. See reedab suurt kirjutamiskogemust. Kõusaare laused on mõneti mõttetihedamad, külluslikumad. Kumb on parem? Hingestatud easy reading või tihedus ja tsitaadirohkus? Ei tea.

1960. aastate Prantsusmaal esile kerkinud eksperimentaalse OULIPO liikumise juhtfiguuri Georges Pereci suurromaani järelsõnas kirjutab Anti Saar, et „kirjelduste ning pajatuste kergus ja sundimatus viib mõttele, et ehk on kirjutaja enesele reegli andnud selleks, et oma loomingulist vabadust veelgi suurendada, et ülendada oma vabadus teatavaks tunnetatud paratamatuseks. Teisisõnu: Perec pole vaba valima, mida või kuidas kirjutada, kuna tema vabadus on tugevam: ta on vaba ka valikutest, valikukohustusest kui sellisest.”¹ Mõttekäik meenutab kangesti tõlkijat, kes pikkamisi sammub ja kelle vabadus avaldub rangelt ette antud tekstitrajektooril. Paar lehekülge hiljem laiendab Saar sisemise vabaduse tõukepunkti: „[---] on ju üldteada tõde, et head vabavärssi kirjutada on raskem kui riimluulet; et kirjand sünnib kergemini etteantud kui „vabaks” jäetud teemal; ning et isegi rääkida seda, mida sülg suhu toob, pole kaugeltki nii lihtne, kui kõnekäänd arvata laseb.”² Reegel tingimata ei piira ega kammitse, vaid võimaldab, lubab, vabastab, paneb aluse kirjelduste ja pajatuste kergusele.

Muist Anti Saare „Sõnaraamatu” vabastavatest reeglitest sõnastatakse raamatu hakatuses: „Sõnaraamatu 123 sissekannet on koostatud kümne seansi jooksul, millest igaüks vältas kümmekond päeva. Tekstide kirjutamine allus rangetele reeglitele. Iga päev kindlal kellaajal saatis sõnaandja autorile ühe vabalt valitud (nimi)sõna, mille kohta autor kirjutas 15 minuti jooksul kõik, mis talle esimesena pähe tuli. [---] Tagantjärele tohtis korrigeerida ainult trükivigu ja väiksemaid keelelisi apsakaid.” (Lk 5) Arvestades, et kõik „Sõnaraamatu” tekstid meenutavad proosaluulepalasid, võib nii sisulisi kui ka vormilisi sõnastamata reegleid olla teosel veel terve hulk.

Iga ilukirjanduslik teos põhineb – kas või varasemat eitades – žanrikonventsioonidel, ajapikku kujunenud reeglitel. Kreeklastel näiteks puuduski termin kunsti ja käsitöö eristamiseks: poeesia kujutab aristotellikus tähenduses käsitööd, poiesis’t ehk millegi valmistegemist. On hulk nõudeid, tööriistakast ja voilà – ongi belletristika! Paljud kirjanikud seavad endale aja- ja/või ruumipiirangud, aga enamasti hoitakse need enda teada. Dovlatov vist kirjutas kuidagi nõnda, et iga sõna lauses algas erineva tähega, Kross kirjutas iga päev vähemalt ühe lehekülje. Kõigele lisaks leidub Midaseid, kes toimetajaid ligi ei taha lasta – kõik, mis sülg suhu toob, muutub puhtaks kullaks.

Teine lugu on selgesõnaliselt määratletud para- või metatekstidega, mis kitsendavad ja seeläbi ka avardavad tähendusvälju, äärmisel juhul vabandavad välja kunstilise taseme, annavad vastutuse ära. Reegel muutub tähtsamaks kui (ilu)kirjanduslik sügavus. Reeglid võivad lämmatada, muutuda kurnavaks. Kas keegi teab, millest Perec ilma e-täheta kirjutas? Ja no mida te topite neid A4 pabereid näituse seinale, laske teosel enesel kõneleda! See on kontseptuaalse või situatsionistliku kunsti lõputu vaidlusküsimus. Nagu nähtub „Sõnaraamatu” retseptsioonist, siis eksplitsiitselt sõnastatud kontseptsioonil on harukordselt ligitõmbav jõud: põhjalikult on arutletud raamatu kui kontseptuaalse akti eripära ja olemuse üle, aga tekste endid pole lähemalt vaadeldud.

„Sõnaraamatu” reeglid näikse esma­pilgul vastanduvat ilukirjanduse tuumale – määratletud on ajaraam, loobutud on vastutusest valida teema, samuti õigusest tekstiga edaspidi tööd teha. Nende tingi­muste võlu seisneb asjaolus, et me kõik oleme samalaadse olukorraga kokku puutunud. Kui mitte hiljem, siis vähemasti koolipingis, kus selline dünaamika – õpetaja määrab teema, õpilasel on aega nt 15 minutit kultusteose valmisvorpimiseks – on jõle eluline paratamatus. Koolis on tegu aga pedagoogilise protsessi või vähemasti selle imiteerimisega: eesmärk on õpilase areng. Anti Saar mu meelest selles raamatus ei arene, ta valdab alažanri juba algusest peale. Olgugi et sissekanded pärinevad aastatest 2014–2022, murrangut teose vältel aset ei leia. Lähemal vaatlusel võib leida siiski rõhuasetuste muutusi: näiteks süveneb vahepeal isiklik mõõde.

Saare suutlikkus kirjutada sedavõrd pika (pea kümme aastat) ja sedavõrd lühikese (veerandtund) aja vältel stabiilselt kõrgel tasemel on muljetavaldav. Sestap oleks täiesti võimalik mängida ignoranti, pigistada silm kinni ja lugeda „Sõna­raamatut” n-ö puhtalt lehelt. Säärasel juhul võiksid tekkida seosed mitme sarnaselt struktureeritud teosega, kus lühiproosapalad avavad mõnd sõna, mõistet. Esimese hooga meenuvad Hando Runneli „Mõõk ja peegel” ja „Väravahingede kriiksumist kuulnud”, Mati Undi argimütoloogiad või, ma ei tea, kas või Hasso Krulli „Tänapäeva askees”, Janar Ala „Ekraanirituaalid” ja Roland Barthes’i „Armudiskursuse fragmendid”, mis peagi ilmub Saare tõlkes eesti keeles. Selline lugemisviis jätab kahe silma vahele aga raamatu soovi olla kontseptuaalne – paratekst on naelutatud sissepääsuväravale.

Mida „Sõnaraamatu” paratekst võimaldab? Näiteks sedastada filosoofiliselt laetud tõdemusi, kartmata, et mõtte­käikudel on liigkõrge pretensioon. Või võtta laia fookusega ühiskonnakriitiline hoiak. Nii võrsub lapsepõlvemälestusest ­mõtisklus majanduskasvu üle: „Hulk aastaid on möödunud, ent majandusel kui sellisel on minu jaoks ikka pisut selline lootusetu ja viina­aurune hõng. Kas majanduskasvu doktriinil on üldse õigustusi peale selle, et maailma rahvastik kasvab?” (Lk 13) „Sõnaraamatule” on omane muhe, paiguti irooniline, aga läbivalt eluterve hoiak. Kohati hakkab kõnelemise viis meenutama Alvar Loogi barokseid olustikukirjeldusi. Paratekst võimaldab seeläbi kõrvutada argiste seikadega traagilisi teemasid. Kohkusin suisa, kui hakkasin kokku lugema, kui paljudele süngetele ajaloosündmustele Saar osutab. Näiteks küüditamine („Siber”) ja Estonia hukk. Viimane toob Saarele meelde mälestuse bussipeatusest ja seejärel hoopis kopamees Pauli, kes napsusena traktori Emajõe põhja ajas („Visiir”). Ikkagi humoorikas kõverpeegel.

Seoseid Pereci kirjutamislaadiga on Saarel omajagu. See ilmneb kas või prantsuse kultuuri n-ö sinatamises. Üksnes franko­fiil võib kirja panna laused, nagu „Pikki tunde olen ma veetnud Tartu Kunsti­muuseumi viltuse maja teise korruse keskmises saalis sealset mosaiik­põrandat imetledes” (lk 70). Nagu Perec, üritab ka Saar paberit, mille ühel poolel tähistaja ja teisel tähistatav, pöörata Möbiuse leheks, temagi polemiseerib lingvistilise tähistamise võimalikkuse üle, temagi jaoks on kirjutamine viis pääseda keele rasketest ahelatest. „Sõnaraamatus” materialiseeritakse sõnu, aga neid ei üritata tähendusest vabastada: sõnad on küll pelgad asjad, aga neist ehitatakse üles ühe looja mõttemaailm.

Ühesõnaga, võrreldes teiste Saare teostega tingib paratekst „Sõnaraamatu” tugeva autobiograafilisuse – esimesed tekstid ilmusidki päevikurubriigis. Saare hõllanduslik pilk tõukub sageli lapsepõlveseikadest, noorusajajuhtumitest. Ta oleks nagu psühholoogi kabinetis perekonnapilti joonistav rõõmus laps, kelle šedöövrilt võib välja lugeda nii mõndagi. Raamatu jutustaja näib kandvat Anti Saarega sama aadressi, temagi on „suur tööinimene”, „veendunud modernist”, „maapoiss”, nagu selgub raamatust. Selgub seegi, et jutustajat iseloomustab paranoiline kirg väikeste ja eri­päraste objektide vastu (nt vapsikupesa). Ta on ehitusmees, sest ainult ehitusmees võiks alustada luuletust lausega: „Au insenerile, kes mõtles välja need pisikesest splindist või silmusest avatavad kilu­karbid” (lk 37). Leidub tekste, kus kasutatakse traditsioonilise autobiograafia poeetikat: „Sel teemal on ülikooli aegu ka palju nalja saanud. Enam-vähem ülepäeviti einestasime jõukate õppelaenuritena vastavatud Aasia restoranis Tsink Plekk Pang – kogu trendi­teadlik noorsugu käis seal toona nuudleid luristamas ja reedeõhtuti house’i kuulamas.” (Lk 61) Tegu on ühe põlvkonna elutunnetusega, raamatuga, mis toob olevikku mitmekümne aasta vältel kogetu.

Enamik osutustest on tuntud olukorrad, sündmused, seigad, objektid („Viimne reliikvia”, Nossovi Totu ja Reinla Pätu jne), mis põimitakse keerukama poeetilis-lingvistilis-semiootilise kihistusega. Kui aasta­vahetusel presidendi kõne järel ei lastud riigihümni, siis paneb see Saare mõtlema: „Või on inimesi, kes tõesti hümni aasta­vahetusel harduses ootavad, kelle jaoks on selle ärajäämine sama suur krahh nagu bussi kõrvaldamine liinilt, mis peaks neid hommikul tööle viima? Ma ei tea.” Edasi liigub ta aga iseenda juurde: „Ma ei suuda nii sümboolsel tasandil mõelda ega tunda. Olen ma sellepärast metslane? Vaevalt küll, sest põlisrahvastega võrreldes on meil sümboolselt kodeeritud kombeid palju vähem. Mis ma siis olen? Aga mis ma olen?” (Lk 42)

Lastekirjanikule kohaselt on autor tundlikult teadlik adressaadist. Näiteks palas „Tramburai” kirjeldatakse tava­pärast pidu, mis peaks looma tugeva ühisosa kõikide nooruses Tartu pidudel käinutega. Tähelepanuväärne, kuidas üldine, stereotüüpne vaheldub konkreetsega, kui detaili­tundlik on Saare jutustamise ja kirjeldamise oskus: „Harilikult saab praktiseerida võõrkeeli. Mitmetist suhtumist tekitavad inimesed, kes paljastavad tantsides ülakeha; alakeha paljastamine põhjustab harilikult halvakspanu. Keegi röögib laulda ja sunnitakse vait. Keegi pihib rõdul. Koer kardab ja on pakku läinud. Esineb poolavalikku seksi. Andrus oksendab topsi. Harilikult saalib ringi mõni tüdruk, kes ripub kordamööda kõigi kokkutulnute kaelas ja sisendab neile, kui suur rõõm on tal neid tunda. Juhtub, et mõni purukaine inimene jääb lõpuni ja ei ärata teistes pisimatki pahameelt! Väga harva meenutatakse lapsepõlve. [---] Järgmisel pärastlõunal minnakse valesti kirjutatud sildiga prantsuse kohvikusse Hilise Ärkaja hommikusöögile.” (Lk 14)

„Sõnaraamatu” võlu ilmneb iseäranis siis, kui käsitleda jutustajat kirjandus­tegelasena, kes on pandud piirsituatsiooni, ning elada kaasa tegelase rännakutele, mõelda kõigele kui teadvusevoole. Nii muutuvad kõige olulisemaks üleminekud ühelt osutuselt teisele. Saar laotab nimelt kõikvõimalikud ajad ja nähtused ühele tasapinnale. Sageli kulgeb trajektoor minevikust olevikku, sealt üldisesse ajatusse ja tagasi minevikku, objektist isikliku või ühiskondlikuni – justkui iga mõtte või osutuse asemel võiks olla mis tahes teine, aga samal ajal on tegu ainuvõimaliku väljendusega.

Saare assotsiatsioonipõhise liikumise avamiseks toon juhusliku näite raamatu algusest: „Aed”. Kuna eelmine tekst pajatab triipudest, siis seostub ka aed kõigepealt triipudega, edasi pakutakse välja aia eri tüübid, seejärel liigutakse aia ja piiride erinevuse juurde, siis aia ja aiataguse erinevuse määratlemisse. Selgub, et aias kasvab muru, aga aia taga kastehein. Kastehein toob meelde Koidula „Kodu”, mis tekitab omakorda mõtte, et lapsed jooksevad heinas „miskipärast just põlvili, nagu oleks neil jalad põlvist saadik maha võetud. Niimoodi köntidel on raske joosta.” (Lk 9) Siis jõutakse tupikusse, alustatakse uut teemat: õunapuud. Pärast õunapuid meenub jutustajale aiatemaatika, meenub Vladislav Koržetsi „Aed”. Lõpuks jõutakse isikliku tasandini: „Millalgi tundsin selle lauluga, nende sõnadega ääretut lähedust. Nüüd nii väga enam mitte, vist õnneks.” (Lk 9) Sageli jutustatakse aga lihtsalt mõnest huvitavast seigast või mõttest, avatakse mõnd fenomeni uudsest küljest, vahel on sissepääsuväravaks teemakäsitlusse hoopis ekfraas („Pilt”).

Ennekõike kulgeb „Sõnaraamat” terminite ja mõistete, tähistaja ja tähistatava vahelises pingeväljas. Autor on siiski semiootik ja tõlkija. Anti Saar näitab meile sõna ennast, selle kõla, kuju, laotab lugeja ette erisugused subjektiivselt laetud tähendusmustrid, homonüümiapõhised keerdkäigud. Sageli algab tekst just etümoloogiast, sõna kõlast või kujust, vahel püsib kogu tekst tähistajatasandil. Vahel kohtab humoorikaid seoseid, vahele­põikeid, mis tuttavad Saare lasteraamatutestki (nt „Nina”). Aga see kõik pole niisama tilu-lilu, vaid tõsine küsimus. „Minulgi on tekstuur, ja on tekst, mida ma kasvatan, üritades ikka, et süü ilusti nähtavale jääks. Süü on tähendus pluss liigendus, semantika ja süntaks, ilma nendeta tekstuuri ei moodustuks.” (Lk 52) Ja veel: „Ilus, jah, ilus on uskuda sõnade kõlasse, eladagi vaid selle nimel, töötada välja päris isiklik sõnavara, milles surmatunnil saaks asjakohaselt hüvasti jätta” (lk 47). Sellega on vististi seletatud ka arvustuse pealkiri. Ah soo, huvitav oleks teada, mida kirjutaks Saar 15 minutiga sõnast liiderlik.

 

Karl Eduard Söödi (1862–1950) „Mu laulud, mu veikesed laulud” koondab kõiki Söödi luulekogudes ilmunud luuletusi ja natuke on otsitud lisa avaldamata käsi­kirjadest. Söödi puhul oli see kindlasti vajalik tegu, sest tema viimane korralik ülevaate­kogumik jääb enam kui 80 aasta tagusesse aega: selleks on 1942. aastal ­Tartus ilmunud „Kogutud luuletused”. Vahepealsel ajal on ilmunud „Valitud ­luule­tused” (1946), mikroskoopiline valimik „Väikse luuleraamatu” sarjas (1968) ning viis lasteluulevalimikku, lisaks paguluses koondkogu „Elurada” (1951). Kiiduväärselt on värskesse kogumikku pandud ka Söödi lasteluule, nii et nüüd on kõik tõesti koos. Kahju, et avaldamata käsi­kirjadest ei otsitud lisa julgemalt, sest nagu järel­sõnast selgub, neid arhiivis on, aga vast üritas koostaja hoida künnise taset.

Võtkem Söödile lähenemiseks tsitaat Tuglase kirjast Adsonile 1922. aastast, mil tõusis päevakorda Söödi juubeliks artikli kirjutamine. Tuglas on selleks valmis, kui saab küllalt materjali ja suudab kirjatöö ette võtta. Siis lisab ta: „Ja eriti juubeldada ma teda ju ei või. Käib yle mu tahtmise. Kuid igatahes ei hakaks ma teda ka juubeli puhul just maha tegema, vaid kirjutaksin pääasjalikult Sööti mõjust ligi 20 aastat tagasi. Siis oli moment, mil ta ometi oli meie „kõige parem luuletai” – kõik teised olid nimelt veel sandemad! [---] [Aleksis] Kivi pyhitsemine oleks mulle 1001 x lähem kui Sööti juubel.”¹

Niisiis oli Söödil olnud – Tuglase hinnangul – eesti luuleloos oma hetk, momentum, mis jäi vahetult Noor-Eesti ja Gustav Suitsu esilekerkimise eelsesse aega. Sööt oli seal „kõige parem luuletai”, reservatsiooniga, et kaasaja kõrgeimgi tase oli tegelikult madal. Sööt ei olnud sel hetkel suur mitte niivõrd enese headuse tõttu, kuivõrd põhjusel, et kõik teised olid temast veelgi halvemad. Nii leidis Tuglas, kaanoni­määraja ning hea maitse valdaja. Loomulikult saab talle vastu vaielda, tema seisukoha ekslikkust näidata, kui oleks midagi, millega näidata. Olles Söödi tellise kõik luuletekstid läbi lugenud või vähemalt üle vaadanud, pean nentima, et pigem jätaksin seekord kehtima Tuglase hinnangu, täpsustades seda pisut. Ääremärkusena lisan üllatunud küsimuse: kas ka samal ajal luuletanud Juhan Liiv oli siis Tuglase meelest Söödist tõesti „veel sandem”?

Tulles Tuglase juurest hilisemasse aega – mida võiks nüüd Söödi kohta öelda, lisaks sellele, mis öeldud? Luuletusi kirjutas ta juba 1880-ndate keskel ja tegi seda kuni elu lõpuni, tema seitse algupärast kogu on ilmunud ajavahemikul 1890–1937, lisaks 1923. aastal ilmunud lasteluule kogu „Lapsepõlve Kungla”. Üldistavalt võiks Sööti kui luuletajat ning samuti tema luuletajamina iseloomustada järgmiselt: asjalik, rahulik, realistlik, tundlik, võitlev, ilmalik, rahvalik, eestimeelne, lihtne.

Enam kui kuue kümnendi jooksul muutus Söödi värss, selle stiil ja sisu kokku­võttes üsna vähe, eriti ühetaoline püsis see esimese viie kogu lõikes, s.o 1890–1903, ent ei teinud ta mingeid ootamatuid pungestusi hiljemgi. Aga võib märgata huvitavat asjaolu: Söödi luuletuste eesti keel püsib kaasas eesti keele üldise arenguga ja tema luule intellektuaalne mõõde areneb alates Noor-Eestist teatud mõttes kooskõlas uute luuletajate tipptasemega. Näiteks võiks justkui hoomata ilmasõja ajal kirjutatus pisut Suitsu mõjusid, hiljem siurulaste, eeskätt Underi ja Visnapuu kultiveeritud värsikultuuri mõjusid, arbujate päevad mõjuvad innustavalt ka Söödile.

Söödi luules on kindel märksõnade ja motiivide süsteem, mis moodustab üpris tervikliku aegruumi. Ma nimetaks seda Söödi kosmogooniaks. Tuginedes läbi­vatele ja rõhutatud märksõnadele ja motiividele, visandaksingi järgnevalt Söödi kosmogoonia.

Luuletuste ruum on Eesti, mis on isamaa. Siin elab sugurahvas. Väljaspool Eestit eksisteerib väga vähe, viiteid teisele poole rahvuspiiri on napilt: Soome, Petseri, Liivi rand, Siber, Balkan, „Helvetsia”, „Saamara”, „Buurimaa”, Preisimaa, „Golgata”. Kuskil kaugel on mereveed.

Eesti on siiski ainult osa isamaast, terviklik isamaa on Tsaari-Venemaa, vähemalt Söödi luule algperioodil. Eesti paleus on priius ja õnn, lausa õitsev õnn, tundmata pole lootus, siin elatakse kotka kaitsel – algselt tähendas see kotkas tsaarivõimu, kuid ühes 1921. aastal kirjutatud luuletuses võrreldakse kotkaga juba Eesti vabadust (lk 378). Vahel peetakse suurel isamaal sõda. Eelistatuim relv on meie kandis siiski vaimu­mõõk.

Eestis on ruumi keskmeks maa, vastandina linnale. Linna peaaegu ei ole – peamiselt võtab see korraks mingi häguse kuju siis, kui on laulupidu või väljanäitus. Ka elab kindlasti just linnas miljonär, kellega ennast ühes luuletuses võrreldakse. Söödi esimene korralik linnateemaline luuletus on „Hämarus” alles 1921. aastal ilmunud kuuendas kogus „Kodu” (lk 393). Seal­samas esineb esimene viide kaasaja tehnilisele ja teaduslikule progressile, kui luuletuses „Mina” tehakse juttu „atoomi-ilmast” (lk 406). Kuid kohe naaseb Sööt arhailiste, turvaliselt tuttavate riistade ja töövõtete manu.

Maal on vain, niit, muld, salu, kivi, põld, mets, metsatee, karjarada, karjatee, koppel, oja, soo, nõmm, aas, mägi, allikas, küla.

Külas on hoonestuseks isamaja, kodu, talumaja, veski, sepapada, ahjuvare, kaev, lauavabrik. Isamajas on kätki, kodukolle ja aed. Küla vahel kõnnib peale muude ameti­meeste ka postimees, külas tegutseb pudrujahumölder.

Etniline keskkond Söödi kosmogoonias on väga homogeenne, mõis, härra ja parun ilmuvad alles 1921. aasta kogusse. Venelaskonnast pole üldse juttu. Tundub, et Sööt oli luules ettevaatlik mees, riske ei võtnud.

Maakeskkonna taimeriigis kasvavad rohi, lill, lilleke, kastehein, orjavits, karuohakas, kask, vesiroos, kuusk, remmelgas, leinalepp, ellerhein, hauaroos, tamm, rukkilill, toomingas, rukis, nisu, järveroos, sõnajalg, mimoos, roos, kullerkupp.

Väga mitmekesine on lindude ja teiste lendajate riik: lind, linnuke, „ööpik”, laulu­rästas, künnilinnukene, lepalinnukene, vihma­kull, tuike, liblik, mesilind, kägu, kurg, vares, lõoke, ronk, kotkas. Kuulsaim neist on must lind. Neljajalgsed pole ligi­lähedaseltki samal määral esindatud.

Maa kohal kõrgub taevas, kus on päike, kuu, täht, täheke, pilv. Hiilib hämarus, laskub pimedus, tõuseb koit.

Aastaringis on kevad ja talv, aga peamiselt sügis. Suvi jääb aimatavaks.

Selles rustikaalses ruumis elab ja vaatleb ümbritsevat mees, ka isa, poeg, vennakene, peiukene, kes võtab enamasti sõna minavormis. Temavormis meeste nimed on näiteks Andu, Juku, Karja-Jaan, Tõistre-Nanna, Jass, Jaak, Möldri Mikk, Juhan, Toomas, Peeter. Mehe orbiidil on palju naisi. Naiste nimed on näiteks Mann, Helmi, Anna, Leeni. Naine võib olla ka neiu, neiuke, neiukene, õde, õeke, õekene, külapiiga, peretütar, tütreke, mõrsja, eit, vanaeit. Mehel on emake. Minevikku jääb lapsepõlv.

Mehe ja naise vahel on arm, armastus, võib toimuda ka musu, isegi „suutelemine”. Sellega kehaline armastus piirdub, kuni 1921. aasta koguni „Kodu”, kus luuletuses „Üks kosilane” õhutatakse naist tulema „kuumalt ja paljalt” (lk 394). Aga kohe taltutakse.

Inimolend selles kosmogoonias on keha, mille osadeks on suu, silmad, huuled, põu, rind, süda, veri, käsi, hing, juuksed, jalad. Silmadest tulvab silmavesi, pisar, põhjustajaks nutt. Nutmist on ses maa­ilmas palju.

Keha katab kuub, kehas on haav ja seda rusuvad valu, piin. Eriti on haavad põues. Haavu on väga palju ja need on väga sügavad. Keha lõpuks on surm, mis võib esineda ka personifitseerituna. Surma läbi teinud keha pärivad kalmukamber, kalm ja haud. Mahajääjat valdab lein. Söödi kosmogoonia kalmuaed on tohutu ja lõputu. Kõige püham on seal ema haud. Nagu suurtel eesti romantikutel (Koidula) kombeks, annab Sööt juhiseid oma põrmuga ümberkäimiseks („Kartus”, lk 269).

Inimolend rändab, hulgub. Tema ees on ikka ja alati rada. Kostavad viiul ja kannel. Tublisid hävitab viin.

Oluline element selles kosmogoonias on tuli, sh loit, leek, leegike, tuluke, tulukene, tulekeel. Siravad kuld ja hõbe. Kord on kullaks regevärsid, teises luuletuses vili kõrrel.

Looduses möllab tuul ja maru, isamaal kõlab taas ja taas laul, vahel kostab kuskilt koor.

Söödi kosmogoonia on ilmalik, maa- ja teaduspõhine, jumalaid, isegi mitte ühte, sisuliselt ei tunta.

Meile tuttavale ajaloole viidatakse konkreetsete sündmuste ja isikute kaudu harva: nt Koidula, Kreutzwald, Veske, buuri sõda, 1905. aasta revolutsioon maal, Weizenberg, Tõnisson. Erandiks on ilmasõda ja Vabadussõda, mille teemil Sööt kirjutas lisaks lühematele luuletustele eraldi poeemi.

Selline on üldine visand Karl Eduard Söödi luule kosmogooniast, ja kui järele mõelda, on selline vist igal viljakamal luuletajal, rääkimata prosaistidest. Tolkieni või „Troonide mängu” mastaapi Söödi oma kindlasti välja ei anna, aga on kena ja kodune, argine kodukandinurk. See on piisavalt suur aegruum, mida saab aina täiendada nagu Minecraftis.

Kirjandusloos on tuntud Söödi väidetav romanss või kuramaaž kaasaegse luuletaja, sajandivahetuse esipoetessi Anna Haavaga. Olgu rõhutatud, et tegu on legendiga, mida toitis esimese asjana Haava enda massiivne luul, et kõik teda Söödiga paari panevad ja Sööt ise ka seda kõigiti teha püüab. See luul omandas sundmõtte jooned ning pani Haava pidevalt Söödi-hirmu all elama, elu viimasel 20 aastal kindlasti. Kui temalt küsiti elu­loolisi andmeid biograafilise leksikoni jaoks, saatis ta sellega koos pika Söödi-teemalise õienduse.² Kui Oskar Angelus palus Artur Adsonil küsida Anna Haavalt autograafi, keeldus Haava seda saatmast, sest pelgas, et tema leheke satub Söödi lehekesega kõrvuti.³ Näib, et olgu teemaks mis tahes, paistsid Haava jaoks lõpuks kõikjal Söödi kõrvad ja tegutses Söödi pikk kõikjale ulatuv käsi. Elo Tuglas kirjutab oma 1933. aasta päevikus, et tema arvates on mõlemad selles loos algselt süütud ja tegu on mõne vanema põlve vembumehe leiutatud naljaga. „Ja tuleb ilus lugu, kui mõni tulevane tuimpea-­kirjandusloolane hakkab sest „kahe lauliku vanadus­armastusest” targutama!”⁴ Nii et ärme hakka targutama…

Toome lihtsalt ära ühe Söödi noorusluules silma jäänud huvitava seiga. Tema esimestes luulekogudes „Aasa õied I” (1890) ja „Aasa õied II” (1891) esineb rohkelt haava (kui vigastuse) motiivi. Kohe väga rohkelt: lugesin praeguses koond­köites lk-delt 35–127 kokku 14 haava motiivi. Seda on üsna esileküündival määral, eriti arvestades, et haav ei ole sugugi nii tavapärane ja kohe-käepärast motiiv nagu isamaa või taevas. Seos Anna Haavaga on kiire tulema. Veel enam, samas lehe­külgede vahemikus on kaks lembe­luuletust, milles figureerib Anna – „Petetud” (lk 43) ja „Surmaingel kade minu peale” (lk 46). Mõlemad Anna-luuletused on esimeses kogus, samuti koondub sinna haava raskuspunkt. Niisiis, Annad ja haavad segamini ja suurel hulgal! See ei pruugi tähendada midagi, kuid ometi sarnaneb see kalambuurluule klassikalise pruugiga siduda objekti nimi tähenduse kaudu luuletuse sisusse. Las jääda praegu nii.

Kogus „Aasa õied II” tõuseb lisaks esile tule motiiv (sh leek jms, millega kaasnevad verbid, nagu süttima), mida lugesin selle kogu luuletustest, viimset täpsust taotlemata, kokku 39. Ka seda on palju. Nii haava kui ka tule motiiv sobivad hästi (järel)romantiku luulesse korduvaks akordiks: ikka pinge ja paine, ikka kirg ja ekspansiivsus.

Esimesed kaks kogu ning kolm järgnevat – „Rõõm ja mure” (1894), „Saatus” (1899), „Mälestused ja lootused” (1903) – moodustavad ühetaolise luuletuste massi. Ma ei soovita hakata Sööti sellest otsast lugema, mulje jääb lahjaks. Jäi juba Tuglasele, jääb meile ammugi. Üldises massis on peotäis tekste, mida võib nimetada heaks, kuid tee nendeni on pikk ja kulgeb tühjuses, nagu reisimine kosmoses. Just neis viies kogus sünnib ja areneb Söödi kosmogoonia. Luuletused on fraasitsevad, primitiivsed, sisutühjad, sentimentaalsed, lihtsameelsed, naiivsed, ilutsevad, sümbolistlik-abstraktsed, kohati abitu värsi tõttu raskesti mõistetavad. Üks mina­vormis mees vs. trobikond kõikvõimalikke neiukesi assotsieerub Matti Moguči ulja haardega. Luule on ajastule omaselt kesine ka vormi poolest, riimida aitavad kaasrõhulised silbid ja deminutiiv –ke. Sellest saaks mööda vaadata, kui sisu oleks selge ja ühtne, aga paraku nii ei ole. Samas on eesti keelele ajalooliselt sobiliku algriimi katsetused („Järve kaldal”, lk 128) lausa mulina tipp. Kolmandas kogus domineerib masendus ja hala, muu hulgas ilmub välja taas haava motiiv. Ainult et kogu tundlemine ja kurbus on sisuta. Isegi kui mitte mõõta seda tänapäevaste kaaludega, vaid näiteks Juhan Liivi luuletustega. Kõik on nii mannetu. Eredamaks lõimeks on kohatine süžeelisus.

Neljandas kogus asi ei parane, luule­tused on kohati eriti magedad ja aru­saamatud. Erandiks on tsükkel „Nalja tujul”, kus senisele haledusele ja paatosele pakub tunde­toonide skaalal tänuväärset vaheldust huumor ja isegi satiir. Viienda kogu huvitav täiendus on rahvaluule tähtsuse rõhutamine, ühiskondlikud kommentaarid ja isamaalised teemad on pisut intelligentsemaks muutunud (nt „Üksinda”, lk 302). Ballaadi vorm, süžeelisus ja vabavärss („Kes ta oli?”, lk 332, „Liiva­hannus ja Naljahammas”, lk 347) lasevad Söödi luule­andel palju vahetumalt mõjule pääseda kui riimikastidesse taotud lüürika. Üldse võib kogu „Mälestused ja lootused” kohta üldistada, et luuletused hakkavad minema sisu poolest tuuma­kamaks, aga abitu vorm ja konarlik eesti keel segavad. Söödi viies kogu on muide esimene eestikeelne mitme­värvilise kaanega raamat.

Küll võib see saatus olla luuletajale vahel äraütlemata ülekohtune! Sul on oma aeg, oma ajastu, mil just sina oled eesliinil ja sul on võimalus seal silma paista – aga kohe tuleb uus põlvkond ja sinu aeg eesliinil on läbi. Kui sa ei jõudnud selleks hetkeks heasse vormi või vähemalt veenda kirjanduslugu oma potentsiaalis, siis pärast on ääretult raske ennast tõestada – uute tulijate taga su hiliseid ärkamisi ilmselt enam ei märgata. Nagu jäi vabavärsipõlvkonna ja kassetlaste varju hilise Ralf Parve vormipeen ja mõttetihe 1950-ndate lõpu ja 1960-ndate luule, nii jääb ka Söödi kõige parem kogu „Kodu” aega, mil keegi ei rääkinud enam Söödist, oli Siuru-järgne, Tarapita aeg. Nooreestlased ees, siurulased järel olid Söödi kaugele tagalasse lükanud. Ei maini ju keegi 1920-ndate luulest rääkides enam Söödi nime. Nii jääb kirjandusloo üldisesse teadvusse tema viie esimese kogu kosmogoonia, primitiivne värss ja lahja sisu.

Milles väljendub kogu „Kodu” muutunud kvaliteet? Kõik on intelligentsem. Värsikultuur ja eesti keel on Söödil käinud kaasas üldise arenguga ning jõudnud noor­eestlaste ja siurulaste tuules 1920-ndatesse. Ei valitse enam tuimalt kokku klopsitud riimiliste kastide üleküllus, vaid leidub uusi vorme ja mõõtusid, sh heksameetrit ja sonetti.

„Kodu” kõige väärtuslikum ja sümpaatsem osa on II alajaotus, kus on koha leidnud hulk müstilisi, enamasti rahvaluuleainelisi ballaade ja pildikesi. Need on kindlasti ilma norimata ja reservatsioonideta head tekstid. Vaadatagu luuletust „Kui tulevad veel aja sügistuuled” (lk 367), kus on välja peetud nõudlik vorm, neli salmi riimiskeemiga abaab. Ja sonetid! Oleks tarvis suurt pingutust, et mitte näha neid tõukuvat Underi omadest, nt „Kas unenägu?” (lk 368) ja „Unistaja” (lk 417). Underit kumab ka teisal: „tahad / Veel silmapilguks päikse kiiri juua” (lk 405), „Pilve sõrvalt heidab nagu õieverd” (lk 413), „Nõtkunud koldsed haua mimoosid” (lk 422). „Tuule laul” (lk 373) miskipärast tuletab meelde Visnapuud. Ammu enne Heiti Talvikut on Sööt ka heititalviklik („Talve tulekul”, lk 403, see on Söödi üks paremaid luuletusi üldse, ja „Mina”, lk 406).

1937. aasta kogu „Kuusirbi õsu” jätkab samas laadis ja kvaliteedis. Selles kajab lisaks muule vastu Bernard Kangrot („Ununud hoone”, lk 429; „Sügisööne visioon”, lk 431). Kogudest „Kodu” ja „Kuusirbi õsu” alakemgi lugemist, et vältida vaimu nüristamist kokkupuutel Söödi algusaegade loominguga.

Tahan peatuda ka Söödi lasteluulel. Sellel on eesti lastekirjanduses puutumatu klassika koht. Pea kõik need luuletused on ilmunud kogus „Lapsepõlve Kungla” (1923). Kogu eesti lastekultuur oli tol ajal veel kehval järjel, iseseisev kvaliteetne lasteluule oli alles saanud nina usulisest manitsusest välja pista, mingist vormilisest ega sisulisest kõrgtasemest ei olnud veel juttugi. Ka tolle aja kunstnikud ei osanud joonistada ei lapsi ega pilte lasteraamatutesse; vaadakem näiteks, kui koledad koonukad näevad lapsed illustratsioonidel välja kuni 1940-ndateni. Sööt toob lasteluulesse – mida küll kvaliteetsel ja ilmalikul kujul enne eriti massiliselt olemas ei olnud – lastepärasuse, mis väljendub eeskätt kõlamängudes ja lapselähedastes teemades.

Söödi kõlamänge kutsutakse lallitusteks ja neid on tema lasteluules läbivalt suures mahus: liigu lii, liigu loo; timp tamp tipsutapsukene; tiisu miisu, Liisukene; häiu lii, häiu loo; sipa sapa, sapsukene; tipsi-tapsi; niine nääne õieke; uni tuleb ullikene; tiider taader tankeriga; uht tsah, uht tsah, ülilindu; uht tsah, uht tsah, upukene; upa, upa, upukene; upa, upa, oalilli; killu tibi-­tilluga; tibinal, tabinal; kribinal, krabinal (lk 567–588). Ja nii muudkui edasi. Luuletused käivad ärgitavas ja julgustavas laadis väikelapse igapäevaste tegevuste juurde, neis ei manitseta ega jutlustata. Hällis puhkamine, uneootus, hambatulek, kõndima hakkamine, riidesse panemine, pesemine, igasugu mängud ja tegevused, haiget saamine, ilmaolud… Kõige kodusem on loomade ring neis värssides: hiir, rott, kass, kukk, kana, vares, värvuke, pääsuke, lõoke, kägu, lepatriinu, konn… Kui siis korraks kauge külalisena ilmub kõige kuulsamas Söödi lasteluuletuses krokodill, kes tegi nalja ja ajas lapsed toast välja.

Kokkuvõtteks. Karl Eduard Söödi luule kosmogoonia ja värsikultuur peegeldavad ilmekalt tema kaasaega 1890-ndatest 1930-ndateni, järelromantismi paatoslikest õhkamistest arbujaliku mõttehaarde ja raskepärasuseni, see on pidevas muutumises ja arengus, luuletaja teeb kõik trikid kaasa, nagu oskab, ja kohati oskab hästi. Kirjandusloos on Sööt siiski esiplaanil oma lahjema loominguga, aga eks ise­loomusta seegi aega, tollase eestlase parsilist maa­ilmapilti ja vommilist kirjandusteadlikkust. Nagu publik, nõnda looja, kui just ei ole tegu loojaga, kel jaksu ja oskust ajavaimu trotsida. Söödil ei olnud. Niisiis, kui tulla lõpetuseks tagasi Friedebert Tuglase tsitaadi juurde, aga laiendada seda siinse arvustuse mõttekäikudega, saab Söödi suurusest küllap adekvaatse portree.

 

1 A. Adson, F. Tuglas, Paaži ja Felixi kirja­vahetus 1917–1944. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2011, lk 413.

Olin ammu lubanud pidada ettekande sellest, kas Eesti kirjanduses on tühistamist ja tsensuuri,¹ kui teema muutus ootamatult päevakajaliseks. Märtsikuus tuli mitmel pool jutuks tuntud kirjandusteoste uustrükkide ümberkirjutamine: Tauno Vahter võttis sõna kultuurilehes Sirp,² Vikerraadios vestlesid Maarja Vaino juhatusel Indrek Koff ja Krista Kaer.³ Ilmus ka ajalehenupuke Agatha Christie uustrükkide ümbersõnastamise kohta,⁴ nii nagu neid on varem ilmunud teiste autorite teoste kohta.

Vahter, Koff ja Kaer kui kirjanduse vahendajad (kirjastajad, tõlkijad) rääkisid tsenseerivast toimetamisest kui piiritagusest veidrusest, mis ei ole esialgu Eestisse jõudnud ja loodetavasti ei jõuagi. See­suguse nüüdistsensuuri ideoloogiliseks lätteks peetakse n-ö poliitilist korrektsust või woke-ideoloogiat, ülevõimendatud soovi hoiduda kedagi solvamast, eriti ühiskondlikke vähemusgruppe. See võib kaasa tuua ka terve teose või kogu autori loomingu taunimise ehk tühistamise, vahel hoopiski tekstivälistel põhjustel, kui autor on käitunud halva inimesena. Irooniliselt tsiteerisid arutlejad terminoloogiat, nagu sensitivity reader või sensitivity editor (ingl ’tundlik lugeja’ või ’tundlikkus­toimetaja’) ehk eraldi toimetaja, kes peaks kontrollima, kuidas kirjandusteoses tundlike teemadega ümber käiakse, ja inclusive ­language (’hõlmav keelekasutus’), mis väldib potentsiaalselt solvavaid väljendusi. See toob meelde George Orwelli düstoopiast „1984” pärit uuskeele ja teeb seetõttu inimesed valvsaks. „Jaan Jõgever töötas 1892–1903 Tartus tundliku lugejana,” naljatas Mart Juur sotsiaalmeedias.

Ometi lahvatas kohe ka paar kohalikku skandaali. 11. aprillil jõudis meediasse Eesti Kirjanike Liidu meililistis alguse saanud arutelu selle üle, kas liidu maja seinalt Tallinnas Harju tänaval tuleks maha võtta Juhan Smuuli bareljeef;⁵ 21. aprillil toimus üldkogu, kus otsustati see esialgu siiski paika jätta. Küsimus oligi kirjaniku halvas käitumises (Smuul oli osalenud 1949. aasta küüditamises vara üleskirjutajana) ning algatusega rahulolematud inimesed kasutasid väljendit Smuuli tühistamine.⁶ Veidi piiratumas ringis levis liidu liikme Andres Aule pahameel selle üle, et aja­kirjad Looming ja Vikerkaar keeldusid avaldamast mõnda tema luuletust. Need tekstid pani Aule märtsis-aprillis oma blogisse üles, kasutades kujunduses tsensori templi kujutist ja kirju „Looming keeldus avaldamast”, „Vikerkaar keeldus avaldamast”.⁷

Nii võibki küsida: kas praeguses Eestis tsenseeritakse ilukirjandustekste ja tühistatakse kirjanikke? Kui, siis mille alusel?

 

Olukorrast riigis

Sõna tsenseerima argise definitsiooni annab Sõnaveeb: „teksti, filmi vm kontrollivalt läbi vaatama”. Seda määratlust saaks täpsustada lõputult, aga olulisimaid kõhklusi tekitab see, kes on läbivaatav instants. Kui tsensuuriametit ega glavlitti ei ole, siis kas rohujuuretasandilt (nt sotsiaalmeediast) tulev algatus saab üldse kvalifitseeruda tsensuuriks? Vahel leitakse, et saab; selle kohta on kasutatud nimetust horisontaalne tsensuur. Argiarusaam kipub siiski tsensuuri pidama vertikaalseks, otsima võimupositsiooni. Vahter pakub oma artiklis üsna veenva vastuse: nüüdis­tsensuur sünnib siis, kui kokku saavad „suured erafirmad, raha ning kultuuri­radikaalid, kes muudavad originaalteksti omal initsiatiivil”. Huvitav on ka tema hinnang, et „keegi ei tundu olukorra üle olevat väga õnnelik”, ümberkirjutusi tehtavat justkui huupi ja igaks juhuks – äkki muidu ei osteta.

Olukorra pealiskaudseks kaardista­miseks tegin kiire küsitluse oma Facebooki-sõpradest kirjanike seas: küsisin, kas nad on viimastel aastatel tundnud, et nende tekste on toimetamise või avaldamise käigus koheldud viisil, mida nad tajuvad tsensuurina. Loomulikult ei kannata selle küsitluse metoodika mingit kriitikat, kuid vähemasti saadud punktiirsed rinde­teated annavad rõõmustava vastuse: Eestis ilu­kirjandust avaldav kirjanik tsensuuri pigem kartma ei pea. Reageeris 24 inimest (kuigi kõik ei olnud kirjanikud) ja neist 15 andis vastuseks üsna kindla ei. Võib-olla ei ole Eesti raamatuturul lihtsalt mängus nii suurt raha, mis tekitaks korraliku spontaanse või igaks-juhuks-tsensuuri.

Samal ajal on „päris” tsensuuri piirid näiteks toimetamise või enesetsensuuriga kohati hajusad. Järgnevalt tulevadki jutuks olukorrad, mille puhul maksab kaaluda, kas juhtum on ehk tsensuurile juba ohtlikult lähedal. Kõigepealt väärivad vaatlemist kindlast „ei-st” lahknevad vastused minu küsitluses. Kolm vastajat raporteeris probleeme seoses tõlgetega ehk kultuuri­piiride ületamisel, kusjuures nii lääne kui ka ida suunal. Maarja Kangro novelli vene tõlkes asendati roppused eufemistliku sõnaga „mljaa”; Anti Saare Pärdi-sarja laste­raamatust võeti samuti vene tõlkes välja suitsetav bussijuht ja ilma jalgadeta sõjaveteran; Mudlumi „Poola poiste” inglise tõlkest võttis tõlkija välja mõne juudi stereotüüpe kasutava koha, täpsemini kaks lauset: „Võib tunduda uskumatu, kuid toogi tohter oli juut ja kandis paksu kullast kaelaketti. Siin pole midagi tegemist rahvusliku kompleksi või väljamõeldisega, lihtsalt väga paljud arstid on juudi soost ja juudid armastavad kulda, see lihtsalt on nii midagi pole parata”⁸ ja samale mõtte­käigule tagasi viitava fraasi mõni lehekülg hiljem: „ta ei olnud juut, aga mine sa ka tea”.⁹

Need näited osutavad (peale Vene ajalookäsitluse eripärade) tüüpilistele tundlikele kohtadele: lastekirjandus, roppused, rahvusstereotüübid. Et tõrked tekkisid tõlkimisel, kinnitab samuti, et Eestis enamasti kirjaniku teksti sekkuma ei kiputa, kuid vaidlemist ja peenhäälestamist samadel teemadel võib ette tulla ka siin. Laste­kirjandust piiratakse alati rohkem kui muud kirjandust; aastal 2015 korraldas Eesti Lastekirjanduse Keskus seminari „Lubatud ja keelatud lastekirjanduses”, mis näitab, et teema oli ka siis õhus. Eriti lastekirjandusse ei tahtvat mõni toimetaja lubada vängemat keelepruuki, kuid üks vastaja rääkis lisaks tuttavast, kelle ilu­kirjandustekstist ajakirjas Looming toimetati roppused välja. Mis veel Loomingust rääkida, kui isegi vabameelse reputatsiooniga Vikerkaar ei tahtnud mõne aasta eest arvustuse pealkirjas ära trükkida sõna vitt, vaid tähistas selle kolme punktiga (tekstis endas, samuti veebiversiooni pealkirjas on sõna välja kirjutatud).¹⁰

Rahvus- ja rassistereotüüpide teema tuli välja ka seoses enesetsensuuriga, mida mainis kolm vastajat, olgu naljatlevalt või siis tõsise ohuna, mida tuleb enda juures jälgida. Üks kasutas vastamisel kõne­kujundina väljendit „geniaalne juudi nurga-advokaat” ja esitas kohe küsimuse, kas nii ikka võib. Teine ütles: „Neegri­kuningad tsenseerin ise välja” (viide sõna­asendusele Astrid Lindgreni „Pipi Pikk­sukas”; neegri-küsimusest allpool lähemalt). Sama autor seadis retrospektiivis kahtluse alla oma valiku kasutada laste­raamatus negatiivse tegelase iseloomustamiseks sõna paks.

Viis vastajat raporteeris tsensuurist seoses meedias avaldamiseks mõeldud arvamuslugudega, mis on omaette põnev teema, aga ei puutu õieti ilukirjandusse. Nagu üks vastanu eraldi märkis: niisugusel juhul tuleb avaldada raamat, kuhu võid igal juhul sisse panna, mida tahad. Nõnda ei tundu tsensuur päris radikaalne, pigem võiks seda iseloomustada kui lahkarvamust toimetusega.

Kuidas on aga lood uustrükkidega, mis ongi välismaiste tsensuuriskandaalide keskpunktis, kuna seal on olemas n-ö kõva tõendus, et varem on tekst olnud teist­sugune? Uustrükkide keeleline kõpitsemine kuulub samuti normaalse toimetamistegevuse juurde. Eesti kontekstis aktsepteeritakse ka sisulisi muutusi, aga enamasti arusaamisega, et parandatakse nõukogude aja ideoloogilisi vigu, avaldatakse nudituna väljaantud tekste nende „õigel” kujul. Kuulus näide on Mats Traadi romaani „Karukell, kurvameelsuse rohi” 1990. aasta trükk, kuhu lisati 1982. aasta trükist ideoloogilistel kaalutlustel välja võetud osad.¹¹ Sama on tehtud ka suurema aja­vahega: 2018. aastal anti uuesti välja ­Silver Anniko 1979. aastal ilmunud romaan „Rusikad”. Selle lähem vaatlus näitab aga, et kaotsi on läinud ka hulk muud laadi toimetaja­parandusi.¹² Mis on teksti õige kuju, polegi nii selge.

Veel põnevam juhtum on Ellen Niidu „Pille-Riini lood” (1963), mida kirjaniku tütar Maarja Undusk meenutab ka oma hiljutises raamatus. 2003. aasta välja­andesse tehti autori soovil just riigikorra vahetumisega seonduvaid muudatusi, näiteks jäeti välja maiparaadi ja punalipu teemalised jutud; parandati ka pisemaid asju, näiteks asendati sukad sukkpükstega. Üks eriti kõneainet pakkunud muutus on pildiline: vana väljaande tagakaanel lehvis Pika Hermanni tornis punalipp, uustrükis on kasutatud Vive Tolli algupärast kujundust, aga lipp värvitud sinimustvalgeks. Unduski meelest ei ole seda tüüpi muudatused õigustatud:

Mingem tagasi Pille-Riini rahakassa juurde raamatu esimeses loos. Kassasse kogus Pille-Riin viiekopikasi münte, mis olid suured-rasked rahad. Võib-olla tulnuks pärast Eesti taasiseseisvumist asendada kopikad sentidega? Milline laps aga koguks viiesendiseid münte?! Sinimustvalge lipp raamatu tagakaanel aga justkui eeldaks Eesti või euromüntide kogumist?¹³

Seetõttu on tema eestvõttel 2013. aasta trükis suur osa neist muudatustest tagasi võetud. Selle väljaande tagakaanel tornis lippu ei olegi. Autor oli ka 2013. aastal elus, kuid olla tõrksalt tütre soovitustele allunud.

Niisiis on teksti muudetud, ­kusjuures mitte algset käsikirja taastamiseks, ja just nimelt ideoloogilistel kaalutlustel. Kuid võtmeline on autori tahe või vähemasti muutustest teadlik olemine. Oma noorusloomingut toimetavad kirjanikud aeg-ajalt ikka. Kui publik muudatustega rahul ei ole, vaikitakse need enamasti taktitundeliselt maha ja loetakse edaspidigi varasemaid välja­andeid. Seda ei kiputa tajuma tsensuurina.

Nn hõlmav keelekasutus, mis oma teatud vormides inspireerib teravat tsensuuriteemalist irooniat, ei ole Eestis kuigi aktuaalne teema, muu hulgas küllap selle­pärast, et keeles puudub grammatiline sugu – põhiline sõnavarast sügavam keele­struktuur, mida hõlmava keele eestkõnelejad reformida püüavad. Mingeid tsentraliseeritud juhtnööre, nagu Ameerika ­keeleteaduse seltsil,¹⁴ ei ole ja mõiste kohta pole juurdunud isegi eestikeelset püsi­terminit (kohata võib ka varianti kaasav keel). Pilgu­heit Eesti Keele Instituudi keelenõu logisse kinnitab, et kui aeg-ajalt küsitakse mõne üksiku sõna kohta, kas see on solvav, rõhutavad vastajad üldiselt seda, et solvang sünnib kontekstist, ja on tõrksad andma jah- või ei-vastust.¹⁵ Ilmselt neist päringutest ongi ajendatud lühike programmiline tekst „Solvavast keele­kasutusest” instituudi kodulehel, mis toob samuti esile, et solvangud ei sünni sõnadest, vaid mõtetest.¹⁶

Pigem tegelevad asjaga huvigrupid, kellel on enese avaliku keelelise tähistamise osas eelistusi. Neid koondab mingil määral portaal Feministeerium, mille rõhuasetus on naiste õigustel, kuid tänapäeval käivad sellega enamasti kaasas ka vähemuste, näiteks seksuaalvähemuste ja puudega inimeste õigused. Feministeeriumi tegija ja pikaajalise keeletoimetaja kogemusega Aet Kuusik ütles, et portaalis pööratakse hõlmavale keelekasutusele tähelepanu ja sel teemal on avaldatud paar lühemat arvamuslugu, kuid tema ei soovi koostada selle valdkonna juhtnööre, kuna neid kiputakse võtma liiga universaalselt ja jäigalt.¹⁷ Ses osas, et soovitusi saab anda üksnes teatud kontekstis, kattub Feministeeriumi seisukoht niisiis EKI omaga.

Sõnavarasse puutuvalt on ometi olemas selge esindusjuhtum, sõna neeger, mille stiiliregistri ja omal moel lubatavuse üle just eesti keeles arutatakse juba paarkümmend aastat. See sõna tuleb esile ka ilukirjanduse tsenseerimisest rääkides, nii maksab see eraldi vaatluse alla võtta.

 

Me peame rääkima neegrist

Vahter toob oma tsensuuriartiklis Eesti unikaalse ajaloolis-geograafilise positsiooni illustreerimiseks välja:

Kui nahavärvi asemel oleks teemaks näiteks midagi seoses Nõukogude minevikuga, siis saadaks palju paremini aru, kuigi vaevalt et alati üheselt. Kui autor oli KGB agent või kuulus hävituspataljoni, on see meie silmis suurem plekk kui tekstis esinev „­neeger”, niisugune lihtsalt on kohalik kontekst.¹⁸

Täpselt seda näemegi „Pille-Riini lugudes”, kus kõigi edasi-tagasi ümbertegemiste juures ei ole kedagi häirinud sõna neeger. Raamatus on jutt, kus mängitakse ümbermaailmareisi ja mängu­nuppude värvi valimisel käib tegelane Jüri välja mõtte, et kollased nupud on nagu hiinlased ning punased nagu indiaanlased. 1963. aasta väljaandest loeme:

Ometi oli Pille-Riin just paar päeva tagasi kuulnud, kuidas vanaisa isaga rääkis, et nüüd on kõik hiinlased punased. Ja et see on väga hea, sest kõik selge peaga inimesed terves maailmas on varsti punased. Aga indiaanlastest ta ei rääkinud midagi.

Sellepärast hakkas Pille-Riin Jüriga vaidlema ja ütles, et hiinlased ei ole kollased, vaid on täiesti punased. Ja ütles veel, et muist neegreid on ka punased. Aga seda ta ütles igaks juhuks ja ise päris kindlasti ei teadnud, kas see õige on. Isa oli küll rääkinud, et musta nahaga inimesed on sama head kui igasugused teisedki inimesed, nii et selge peaga on neegrid kindlasti. Aga sinise maja Anul on jälle neegripoisist nukk ja see on ikka must küll. Kuid tema on ka lõpuks ainult nukk.¹⁹

Tõsi, XXI sajandi versioonidest on välja võetud mõttekäik selge peaga olemisest, kuid ei punased neegrid ega neegripoisist nukk ole seni tundunud sekkumist väärivat.

Peale Agatha Christie kuulsa kriminaalromaani tean veel ühte tõlget, mille uustrükist on sõna neeger välja võetud, kuid selgub, et see ongi sinna siginenud alles Nõukogude Eestis. Juttu on Doris Lessingi raamatust „Imerohi ei ole müüdav”, mis ilmus täiendatud kujul 2020. aastal Loomingu Raamatukogu kuldsarjas (esmatrükk 1957). Üks tõlkija Krista Kaer selgitab:

Osa jutte oli tõlkinud Valda Raud juba 50. aastatel ja toimetaja küsis, mida teha neegritega. Need neegrid said kõik välja võetud ja nimelt selle­pärast, et Lessing ei kasutanud seda sõna kusagil. See on ameerika sõna, Lessingil olid mustad, pärismaalased, kahvrid ja konkreetsete rahvaste nimed.²⁰

See tundub mõistlik põhjendus. Aga mida teha teistsugustel juhtudel? Nagu eespool juba tsiteeritud, ütles üks kirjanik naljatlevalt omaenese kirjutamisprotsessi kohta, et neegrikuningad tsenseerib ta ise välja. See ei puutu küll ilukirjandusse, kuid ise olen Keelt ja Kirjandust toimetades palunud arvustuse autorilt luba võtta välja mind vastukarva silitanud lause „Neegritar on väga ilus sõna”. Irooniliseks teeb asja see, et mõttekäik ise jäi teksti sisse, tsitaatidesse ka sõna neegritar, kusjuures juttu oli nagunii seesuguse väljenduse võimalikust tsenseerimisest.²¹ Ometi tundsin, et see lause on liiga hästi loetav interneti­kommentaariumi stiilitasandil.

Et sarnaseid tundeid tekib teistelgi, sellele viitab seltskonnas kuuldud arvamus. Arutati Ilja Prozorovi käesoleval aastal ilmunud jutustust „D train”. Ühe kirjandusajakirja toimetaja, kõigiti sümpaatne ja intelligentne inimene, leidis, et ühe lõigu oleks toimetamise käigus võinud välja võtta – seal olla nii võikalt kirjeldatud mustanahalist inimest. Huvi pärast otsisin hiljem lõigu üles, ilmselt on tegu selle teksti­kohaga:

Klassiuks avanes ja sisenes õpetaja, mustanahaline noor mees, kellel oli mügar laubal ja tohutu suured silmad, mis sarnanesid väikeste piljardikuulidega. Ta mälus midagi ja tema rasvased huuled looklesid nagu õnge otsa aetud ussid.²²

Veidi järele mõeldes näen, kuidas see kirjeldus võib tõepoolest viidata üsna spetsiifilisele rassistlikule diskursusele, kus vastikust esile manavalt rõhutatakse mustanahaliste füsioloogilisi iseärasid: suuri silmi ja pakse huuli. Minu enese intuitsioon ei ole veel kalibreeritud nii, et mulle oleks see omapäi pähe tulnud. Kuid tõenäoliselt on need intuitsioonid nooremates põlvkondades muutumas ja sinna ei ole midagi teha, sellega tuleb leppida.

Maksab küll tähele panna, et küsimus ei ole ainult sõnas (nagu EKI püüdlikult rõhutabki). Prozorovi tekstis esines samal leheküljel ka sõna neegritar, kuid see etteheidet ei pälvinud, vähemasti mitte esimese asjana. Andres Aule tagasilükatud luuletused „Rassidüsfooria” ja „Valged elud ei loe” ei sisalda sõna neeger, aga on sisult rassiteemalised, täpsemini kriitilised mustale rassile ülemäärase tähelepanu osutamise suhtes. On raske tõestada, kas need lükati tagasi ideoloogilistel põhjustel või viletsa kunstilise kvaliteedi tõttu – ilmselt ei saagi kindlat piiri tõmmata, ideoloogilised otsused mõjutavad esteetilisi ja vastupidi. Seevastu Sveta Grigorjeva luuletuses „riigi vaenlane aka mein kampf” ei ole pahaks pandud ridu:

[---] vannun

pühalik-patriootlikult

et oma esimese lapse saan ma

NEEGRIGA teise lapse teise

NEEGRIGA kolmanda lapse kolmanda

NEEGRIGA NEEGRIGA NEEGRIGA [---]²³

Võimalik, et ei ole veel jõutud; võimalik ka, et just eestivene vähemuse esindajatele, nagu Prozorov ja Grigorjeva, antakse rahvus- ja rassipõhiselt solvavate sõnade kasutamine kergemini andeks. Ometi pean siinkohal peapõhjuseks seda, et sõna­kasutus on luuletuses raamistatud diskursusest väga teadlikul viisil: pühalik-patrioot­likkusega kõrvuti on vaja asetada äärmuspatriootide leksikasse kuuluv solvav sõna, kuna aga lausuja on patriootlikkuse suhtes irooniline, ei omistata talle enesele solvamise intentsiooni.

Vahter tõmbab oma tsensuuriartiklis provokatiivse paralleeli nn woke-tsensuuri ja Venemaa raamatute keelamise vahele. Sellest kumab läbi tuttav skeem, kus Eesti tahaks hea meelega olla n-ö siil põõsas või tervemõistuslik pisike mehike kahe äärmustesse mineva suure kultuuriruumi vahel. See on igati mõistetav soov, aga ehk ei ole võimalik täiesti objektiivseks jääda, vaid peab ikkagi valima, missugusesse kultuuri­ruumi me kuulume. Sõna neeger kohta on EKI olnud siiski sunnitud võtma uue positsiooni. Muidu väga lühike, programmiline „Solvavast keelekasutusest” tõdeb: „On hästi teada, et sõna „neeger” on omandanud eesti keeles solvava tähenduse, nagu ka selle vasted paljudes teistes keeltes”, ning sarnane selgitus ilmub Sõnaveebis märksõna juurde ekraani paremasse serva.

 

Tekstist inimeseni

Sellest, kas kirjaniku (või tõlkija) identiteet sobib tema tekstiga, ei ole Eestis minu teada seni eriti räägitud, kui ehk mõnes arvustuses kõheldes, kas näiteks vastassoo vaatepunkti on ikka piisava usutavusega edasi antud. USA presidendi Joe Bideni inaugureerimisel loetud Amanda Gormani luuletuse tõlkimisel kerkis mitmes keeleruumis esile küsimus, kas tõlkija peaks representatiivsuse huvides olema mustanahaline naine, nii nagu autor. Eesti keelde tõlkis rahvusringhäälingu kultuuriportaalis avaldatud versiooni siiski valge mees Raul Veede.²⁴ Arvustades Loone Otsa romaani „Armastus” (2021), pidasin ise endamisi aru, kas juudi tegelase vaatepunktist kirjutatud teksti tuleks pidada kultuuriliseks omastamiseks (cultural appropriation), eriti tekstikohtades, kus apelleeriti „meie rahva” kannatustele ja religioossele ilmavaatele. Arvustusest jäi see mõttekäik siiski välja, muu hulgas seetõttu, et ma head vastust ei leidnud ega pidanud asja ka eriti oluliseks.

Tekstivälistel põhjustel on kirjaniku või literaadi isiku kallale seevastu mindud küll. Raske on kaine pilguga kommenteerida Juhan Smuuli bareljeefi ümber möllavaid kirgi, kuna juhtum on nii värske. Teema ülesvõtmise üks ajend on kahtlemata Ukraina sõda, aga mõjurina tundub mulle ka põlvkonnavahetus: kui Smuuli personaalküsimuse üle vaieldi 1990. aastatel, panid tulemuse paika need, kes mäletasid Smuuli kui inimest ja pidasid teda meeldivaks. Praeguseks on isiklikult mäletajad kadunud ja kui teema uuesti üles kerkis, omandasid suurema kaalu puhtformaalsed ja objektiivsed näitajad: kas kuulus parteisse? kas küüditas? Selliseid objektiivseid „plekke”, olgu väiksemaid, olgu suuremaid, leiab jällegi väga paljude vastaval ajal elanute eluloost. Arutelu surnud looja mälestamise üle linnaruumis ei tundu siiski päris eheda tühistamisena. Monumente võetakse aeg-ajalt ikka maha ja kaanoneid tuulutatakse – see on paratamatu. Klassikaline tühistamine puudutab elavat inimest, keda tahetakse tema tegude või väljaütlemiste eest karistada.

Kõige selgem tühistamisjuhtum on minu jaoks praeguse seisuga Peeter Helme, kes 2021. aastal mõisteti interneti jututoas kõneldu põhjal süüdi lapse­ealise seksuaalses ahvatlemises. Juba pärast süüdi­mõistmist esimeses kohtuastmes visati Helme 2020. aasta detsembris välja kirjanike liidust, kuigi see protsess ei kulgenud sirgjooneliselt: eestseisus arutas asja mitu korda, kuna protestina esialgse otsuse peale astusid mõned inimesed liidust välja ning küsimus võeti uuesti kaalumisele. Tühistamisjuhtumitele iseloomulikult võis avalik hukkamõist osaks langeda ka tühistatu sõpradele: meelepaha pälvis õiguskantsler ja lasteombudsman Ülle Madise, kes käis 2020. aasta detsembris Helme romaani esitlusel. Romaan sai ilmuda, kuid kultuuriinstitutsioonid distantseerusid sellest; seda arvustati kultuuriaja­kirjanduses, kuid hävitavalt ja võttes jutuks ka Helme kriminaalasja.²⁵

Ma ei taha siin arutada ei seda, kas Helme teadaolev süütegu oli suur, ega ka seda, kas suure süüteo tõttu tuleks ilm­tingimata loobuda autori loomingut tarbimast. Käesoleva kirjatüki seisukohast resümeeriksin: juhtumi võib kvalifitseerida kirjaniku tühistamiseks, olgu õigustatuks või mitte. Helme ei ole ent eesti kirjanduses nii keskne autor, et see kirjanduspilti ahendaks ja sedakaudu raputavalt mõjuks. Seevastu ülejäänud pähe tulevad juhtumid on pigem žestid umbkaudu samas suunas, kuid määratult nõrgemad ja tühistamisena luhtunud.

Huvitav kaasus on Jaan Kaplinski, keda on n-ö torgatud mitmest suunast, paljuski tema mitmekeelse blogi tõttu. Pahameelt on äratanud tema postitused, kus ta seadis kahtluse alla vägistamise definitsiooni ja eksplitsiitse nõusoleku vajalikkuse seksiks²⁶ – see on ehe n-ö woke-suuna pahameel. Kuid Kaplinskile on ka rahvuslikust vaatenurgast pahaks pandud vene keeles blogimist, küllap esmajoones seetõttu, et see läheb osa publiku kujutluses vastuollu arusaamaga Kaplinskist kui rahvuslikust vastupanuvõitlejast, mis kujunes välja paljuski tema nõukogudeaegse intellektuaalse ja loomingulise tegevuse alusel. Kummagi suuna kriitika ei suutnud aga kuigivõrd kriimustada tema reputatsiooni ega ole (minu hinnangul) tema kuvandis põlistunud.

Ise olin pooleldi osaline juhtumis, kus 2019. aastal pidi kirjandusfestivalil HeadRead toimuma Mihkel Kunnuse, minu ja veel mõne osaleja vestlusring, aga mõni nädal enne üritust otsustasid festivali korraldajad Kunnuse kutse tagasi võtta. Tagasi­võtmise ajendas Vikerkaares ilmunud luuletus, mis kaudselt viitas Kunnusele kui vägistajale.²⁷ Mina loobusin samuti esinemisest, kuna otsustusprotseduur tundus mulle läbipaistmatu ning ilu­kirjandusteos otsustamise alusena kahtlane. Saan aru, et delikaatsete teemade puhul peab läbipaistvus mõnikord kannatama, ja möönan, et Kunnuse kahjuks kõneles tema minevik naistevastase vägivallatsejana: 2016. aastal oli ta kohtulikult süüdi mõistetud kolmes perevägivalla episoodis. Ometi näis festivali asjaajamine mulle ebaõiglane (loodetavasti ei ole vaja rõhutada, et luuletuse avaldamist ennast ei pea ma kuidagi taunimisväärseks). Igatahes osutus seegi episoodiliseks: Kunnust, kes toimetab arvamuslehekülge Postimehes ning avaldab seal regulaarselt omaenese vaateid, ei saa pidada tühistatuks.

Puude piiritaguse kultuuriruumiga toimus, kui Keeles ja Kirjanduses ilmus 2020. aastal analüüs iiri kirjaniku Desmond Hogani novelli ruumipoeetikast.²⁸ Üks ajakirja kolleegiumi liige avaldas tagant­järele imestust, et artikli juures puudus märkus kirjaniku kriminaalse registri kohta; ta täpsustas ka, et Lääne akadeemilises maailmas on Hogan persona non grata, keda näiteks üliõpilastele lõputöö teemaks soovitada ei kõlba. Põhjus seisneb selles, et 2009. aastal mõisteti ta süüdi alaealise seksuaalses ahistamises. Tuleb tunnistada, et toimetus selle tõsiasjaga kursis ei olnud ja kirjaniku ankeeti ei kontrollinud. Kuid ka vastupidisel juhul ei tunduks senimaani vajalik poeetikaanalüüsi juurde niisugust karistavat joonealust lisada. Seesama analüüsitud novell oli 2017. aastal kirjanike liidu tõlkijate sektsiooni tõlkevõistluse ülesandeks, ka välismaal on pärast kohtuasja kirjaniku teoseid välja antud.

Huvitav on Kaur Kenderi juhtum, kes on tsenseerimise diskursuses esinenud mitmes rollis. 2013. aastal leidis aset nn Sirbi skandaal, kui konkurss Sirbi pea­toimetaja kohale kukkus läbi ja ilma valimisteta pääses ametisse provokatiivne kirjanik Kender, kes esimese asjana vahetas senise toimetuse välja oma sõpruskonna vastu rühmitusest ZA/UM. Kuna Kenderi kinnitas ametisse kultuuriminister Rein Lang, nähti asja taga reformierakondlikku orkestratsiooni. (Ka avalikku viha Helme vastu võis kütta see, et kohtuasja ajal oli valitsuses paljudele kultuuriinimestele vastu­karva olev Eesti Konservatiivne Rahva­erakond, kus Helmel on lähisugulasi.) Uue Sirbi toimetuse vastu protestis 37 kultuuriinimest, kes avaldasid endast kinni­teibitud suudega portreefotod – ühene viide tsensuurile.²⁹

Oht ei realiseerunud, kuna uus toimetus jõudis lehte teha nädal aega, küllap ­osaliselt ka avalikkuse surve tõttu pandi seejärel amet maha. Ainsast selles koos­seisus väljaantud ajalehest on saanud rariteet. Hiljem on üks fotoprojektis osalenu Eik Hermann leidnud: „Mul on tagantjärele kahju, et aktsiooni sisu esialgu plaanitust lahknes. Selle asemel, et raamistada kogu probleem pühalikult tõsisena, üteldes, et probleemiks on tsensuur, oleks minu meelest õigem olnud teha välja­naerev žest ossiliku laamendamise vastu Eesti ainukese kultuurinädalalehe toimetuses.”³⁰ Kuid kultuurilehe peatoimetaja ametisse panemine ülaltpoolt aktiveeris esimese hooga just tsensuurihirmu.

Mõni aasta hiljem sattus Kender seevastu potentsiaalse tsenseeritu positsiooni, kui 2016. aastal esitati talle veebis avaldatud kirjandusteose „Untitled 12” alusel süüdistus lapsporno valmistamises. Tekst kujutas enesest pedofiili minavormis pihtimust. Ei saa öelda, et toona olnuks kultuuriavalikkus ühtsel seisukohal, leidus nii Kenderi taunijaid kui ka kaitsjaid. Minu hinnangul aga leiti üldiselt, et kirjandusteksti eest lapspornos süüdistamine on absurdne: kirjandusteadlased käisid kohtus selgitamas, mida tähendab tinglik kujutamine; meenutati Vladimir Nabokovit ja teisi klassikuid. Seda võib samamoodi selgitada sooviga iga hinna eest vältida tsensuuri, ainult nüüd oli Kender sattunud teisele poolele.

*

Siinne kirjutis tahtis anda pisikese loendi Eesti kirjanduspildis aset leidnud kaasustest, mida võib näha tsensuurile lähenemas. Päris tsensuuriks ei pea ma neist ühtegi. Kokkuvõttes tundub vaba sõna Eestis esialgu veel nii hinnas olevat, et selle nimel ollakse valmis leppima ka avalike rõveduste ja solvangute võimalusega, kui mitte mujal, siis vähemasti ilukirjanduses. Kui tegevkirjanikud tsensuuri ega tühistamise pärast ülemäära ei muretse, ei ole seda tarvis teha ka lugejal. Tsentraalseid juhtnööre solvava keele vältimiseks ei ole ning ei keeleinstitutsioonid ega huvi­grupid taha neid koostada. Oma õigust panevad mingites piirides maksma nii need toimetajad, kes kalduvad rohkem woke-kultuuri poole, kui ka need, kes lihtsalt ei salli roppusi (eeldatavasti traditsioonilisema mõtte­laadiga inimesed); pahameelt põhjustavad nii kommunistlikud kui ka seksuaalkuriteod. Üksikute väljaütlemiste põhjal kirjanikke tühistada enamasti ei õnnestu. Vahepeal ausa avangardlooja mainet nautinud (:)kivisildnik on muutunud teatud määral persona non grata’ks ilmselt muu hulgas oma poliitiliste seisu­kohtade tõttu, kuid see ei takistanud tal pääsemast 2018. aasta kultuurkapitali preemia nominentide hulka.

Samal ajal on tõsi, et uute põlvkondade intuitsioonid on muutumas. Solvamise ja solvumise küsimus on praegu rohkem õhus kui näiteks kolmkümmend aastat tagasi, mil pühitseti äsja kätte võidetud vabadust, nagu tundus, kõigist kammitsatest. Loodetavasti ei vii see tsensuuri ega tühistamiskultuurini. Praegu hoiab neeger eesti keeleruumis uhkelt ainsa enam-vähem üleüldiselt tunnustatud tabusõna tiitlit, kusjuures (seni) mitte sama jäigalt kui kas või naabermaal Soomes. Mõne sellise sõna kannatab kultuur veel välja, aga mitte lõputult. Seda enam maksab nii kirjanikel kui ka toimetajatel, või õigu­poolest üleüldse kõigil silm peal hoida just iseenesel: mis sõnu ja sõnumeid ma tahan vältida, mis sõnu ja sõnumeid ma pean vältima?

 

(Algus Keeles ja Kirjanduses nr 4)

Sarnaselt artikli esimese osaga on ka järgneva analüüsi eesmärk näidata, kuidas Harold Bloomi ja Paul de Mani teineteist täiendavate arusaamade abil retoorikast ja troopidest on „Kalevipoega” võimalik tõlgendada „Fausti” ümberkirjutusena. Kui aga eelmises eritluses oli fookuses rahvuseepose süžeeline ja temaatiline vastandumine Goethe suurteosele, siis järgnevalt tulevad võrdlemisele tekstikohad, kus „Kalevipoega” saab tõlgendada „Fausti” episoodide taasloomisena.

Bloomi mõjuärevuse teooria seisukohast on kirjandusteos ühes seda ülesehitavate troopidega retooriline tahteakt (vt Hollander 1988: xxxii). Nii on kirjanduslugu teoste diakrooniline vastastikmõju: ühe teose tähendus konkureerib (üle aja) teisega. Selle lähenemise puudujääk seisneb asjaolus, et n-ö teose tahet ja seega vajadust teistega konkureerida ei ole võimalik lahutada sõnade tähendusest, mistõttu igasugust tekstide kõrvutamist võib võtta tõlgendusliku veana. Siin on asjakohased Paul de Mani (1979: 131) sünkroonilised vaated retoorikale: „Võttes retoorikat veenmisena, on see performatiivne, aga võttes seda troopide süsteemina, dekonstrueerib see iseenda toimimise. Retoorika on tekst, mistõttu see lubab kahte sobimatut, ühtmoodi enesehävituslikku vaatepunkti ja püstitab iga lugemise või mõistmise ette ületamatu takistuse.”

Seega põhineb siinne suurteoste võrdlus kahel enesehävituslikul vaatepunktil. Kõigepealt eeldan bloomilikult, et ühte teost on võimalik lugeda teise teose ümberkirjutamise või taasloomisena. Teisalt aga viin seda võrdlust ellu de Mani arusaama toel, et kirjandus on troopide süsteem. Nagu Indrek Ojam tabavalt kokku võtab, on sarnaselt Bloomiga demaniliku analüüsi keskmes lugemisega kaasnev problemaatika:

Alternatiiv rääkimisele kujutamisest, mil teksti üks tähistatav on juba vaikivalt omaks võetud, on lugemine, mis on de Mani kasutuses tehniline ja kujutisest esmasem termin. Lugemine tähendab teksti niisugust kriitilist läbimist selle oma tingimustel, mis jälgiks detailselt ja laotaks laiali seda teksti ülesehitava retoorilise koetise. (Ojam 2021: 1192)

Artikli I ja II osas näitangi, kuidas Ojami kirjeldatud teksti ülesehitava retoorilise koetise või põimingu laiali laotamist on võimalik samamoodi teostada diakrooniliselt – kaht teost võrreldes. Kui tavapäraselt kirjeldatakse kõnekujundite abil protsessi, kus üks sõna või fraas tõlgendatakse osaliselt või täielikult ümber teiseks sõnaks või fraasiks (nt metonüümia ja metafoor), siis minu analüüsis tähistab troop laiemat protsessi: kuidas „Kalevipoja” loo osiseid on võimalik lugeda „Fausti” süžeeosade keeleliste teisendustena. Mõjuärevuse teooria rakendamisel on olulised kuus troopi, mis jagunevad kahte eri eesmärgiga gruppi. Eelmine artikliosa käsitles, kuidas iroonia, meto­nüümia ja metafoor aitavad kirjeldada vanemtekstile vastandumist. Siinse analüüsi keskmes on, kuidas sünekdohh, hüperbool ja metalepsis võimaldavad selgitada järeltulija teksti eelkäija oma taasloomisena. Nagu varem osutasin, tähendab see­sugune analüüs paraku sõnalistest ja vormilistest nüanssidest (värsirõhud, sõnavalik, riimid) lahti laskmist (Parksepp 2023: 390–391). John Hollanderil (1988: xxxvi) on õigus, et Bloom loeb John Miltoni „Kaotatud paradiisi”, justkui see moodustaks katkematu lindi ega oleks kirjutatud seotud kõnes. Mõjuärevusliku analüüsi seisukohast on fookuses mõlema teose lugu, mitte nende esitamise viis. Seetõttu ei ole ka „Faust” tõlke kasutamise tõttu „Kalevipojaga” võrreldes ebavõrdses positsioonis. Samuti ei ole tähtis, et üks teos on draama ja teine eepos.

„Fausti” peategelane on intellektuaal, kes on pettunud ratsionaalses maailma­tunnetuses, mistõttu sõlmib ta kuradiga lepingu ja tahab jõuda ülima teoni. Oma teel kogeb ta Helenaga kõikehaaravat armastust, soovib maaparandusprojektiga viia ellu oma unistused, kuid jääb pimedaks ja sureb väärkujutelmades. „Kalevipoja” pea­tegelaseks on Fausti iroonilise peegeldusena jõuline hiid, kel puuduvad isiklikud ambitsioonid, kuna ta täidab saatuse tahet. Kõikehaarava armastuse saavutab Kalevipoeg ainult osaliselt: Faustiga võrreldes metonüümilise nihkena kogeb ta küll füüsilist lähedust, kuid jääb elu lõpuni siiski üksinda. Eepose kulminatsiooni saab lugeda Goethe draama haripunkti metafoorina. Kuna Kalevipoeg ei oskagi tahta midagi ettemääratusest enamat, on tema tegude ajendiks rahvalik vajadus. Kalevipoeg ei oska Fausti kombel abstraktselt mõelda ega unistada, tema järgib ette antud teed. Eepose üks olulisi kohti on vana Kalevi tarkuseraamatu andmine maailma otsas käimise eest Lapu targale Varrakule (Kreutzwald 2011: 455, XIX, v 962–963).¹ Kalevi­poeg mitte ainult ei oska raamatu väärtust mõista, vaid lubadust täites määrab ta enda ja oma rahva teadmatusse (n-ö vaimupimedusse). Tulemus on „Faustiga” sarnane, kuid individualistlik ja loov mõtlemine on „Kalevipojas” asendunud kohuse­tundega rahva ees. Järgnevalt näitan aga, et sünekdohhi, hüperbooli ja metalepsise abil on võimalik selgitada, kuidas Kalevipojast saab kangelane, kes lõpuks teostab Fausti püüdlused.

 

Fausti saatusliku armastuse sünekdohhiline kordumine „Kalevipojas”

Aristotelese (2003: 33) järgi on „tragöödia kokkuseade [---] põimitud” ja selle pea­tegelane satub õnnetusse, aga „mitte pahelisuse ja kõlvatuse, vaid mingi eksi­arvamuse tõttu”. Kusjuures tema „eksiarvamuse” taga ei ole süü, vaid „täieliku informatsiooni puudumisest” tingitud vead otsustamisel (Aristoteles 2003: 95). Mõlema siin vaadeldava teose nimitegelase traagilises saatuses on oma ühisosa. Kumbki neist ei ole eos paheline, aga nende teod viivad sarnaste vigade ja samalaadse lõpptulemuseni. Järgnevas analüüsis näitangi Fausti ja Kalevipoja aristotellike „õnnetuste” kolme astet. Bloomi (2003: 84, 109, 145) arvates saab järeltulija teksti esmast taasloomist kirjeldada sünekdohhi kaudu: vanemteksti tervikkujund asendatakse osaga või vastupidi.

Fausti esimene saatuslik tegu pärast lepingu sõlmimist Mephistophelesega oli tema armumine Margaretesse ehk Gretchenisse. Faust, kes on äsja loobunud ­Mephistophelese pakutud võimalusest leida lihtsa tööga õnne, joob noorendavat eliksiiri, mille mõjul „näib Helenana iga seelik” (Goethe 2016: 140–141, v 2352–2364, 2583–2588, 2604).² Kohates esimest võluvat neidu, otsib ta kohe Mephis­topheleselt abi (v 2609, 2619) ja kompromiteerib juba eos saabuva armastuse võimalikkust. Samas Margarete pühadus, liigutav olemus ja vagadus (vt Mason 1967: 212; Dye 2006: 100; Stephenson 2006: 256) peavadki mõjuma vastandusena Fausti kõrgusele ja tarkusele: „Mind teadmatumat last! Mis võis ta / mus leida? Ma vaene teda ei mõista.” (V 3215–3216; vt Swales 2006: 50) See tähendab, et ei tunnetuslikult ega keeleliselt ole Margarete võimeline eesolevate katsumustega toime tulema. Tema karakteri mõttearendusi saadavad lihtsad käelised tegevused ja sentimentaalsed rahva­laulud, palvesõnad jm. Kokkuvõttes esindab ta ebaratsionaalset ning modernsuse-eelset maailmapilti, mille Faust paratamatult hävitab. (Swales 2006: 44) Ei möödu kaua, kuni neiu soovib Fausti suudlustesse kaduda (v 3406–3413), kuigi sellega kaasneb kahtlus Mephistophelese nurjatuses: „Mu veri keeb ta ees, mul hakkab võik; / muidu ju mulle sobivad kõik, / ent kui ihkan sind näha, ei jatku mul jõudu / tõrjuda tema ees salajast õudu – / ma tean, ta on kelm, on kuri ja kale. / Andku jumal mul andeks, kui süüdistus vale!” (V 3477–3482) Kuid isegi ülim vagadus jääb tunnete ees võimetuks: „Nii palju olen juba teind su hääks, / et vaevalt tean, mis enam teha jääks” (v 3519–3520). Faust võib küll vanduda Margaretele „kõigest südamest” igavest truudust (v 3055–3056) või kurta, et ta ei suuda enam neiuta olla (v 3243–3244), kuid just mehe teod viivad Margarete hukule. Faust annab Gretchenile unerohtu, mis suigutab ta ema igavesse unne (v 3510–3513), ja torkab surnuks tema au eest võitleva venna (v 3711). Goethe „Fausti” esimene osa lõpeb Margarete jaoks vangikongis, kuhu Faust hoolimata Mephistophelese hoiatusest veresüüga kaasneva kättemaksu eest (Goethe 2016: 226)³ siiski tormab: „Su armsam põlvitab, vaata siia, / et hädaorjusest sind vabadusse viia” (v 4451–4452). Aga on juba hilja. Margarete ei suuda enam lahti lasta oma koletutest tegudest: „Oma ema olen hukutand, / oma lapse uputand” (v 4507–4508). Faustiga põgenemise asemel valib ta maise hukatuse: „Jumala kohtujärg! Su kätte ennast annan.” (V 4605) Faustil lasub nüüd mitmekordne veresüü Gretcheni, tema pere ja nende ühise lapse hukule viimise eest.

Gretcheni hävingu gradatsioonilist kirjeldust võib „Kalevipojas” võrrelda episoodilise, ent sama kaaluka sündmusega, milleks on Saarepiiga süütuse võtmine ja surm. Oma ema röövijaid otsides läheb Kalevipoeg Soome, kus ta kohtab naiivset Saarepiigat, keda ta lühikese mesijutu järel rohmakalt niuetest rapsab: „Saare piiga, peenikene, / Istus ise mehe kõrva, / Langes lapse rumalusel [---] Kas sind Kalevi kaisussa, / Armusüle haudumisel / Niuetest ehk niksatie, / Labaluust ehk naksatie, / Puusaluiel pigistie, [---] Mis sull’ viga sünnitie?” (IV, v 342–358) Akt ise jääb lühi­keseks, kuna vahele segab saare taat, kellele Kalevipoeg oma päritolu seletab. Saare­piiga kuuleb seda pealt ja kahvatub, kuna Kalevipoeg on ta vend: „Saare piiga, peenikene, [---] Kahvateles surnu karva: / Kui ta isaks Kalevida, / Linda emaks tunnistanud.” (IV, v 456–460) Šokis neiu tuigub mere äärde ja kukub laintesse: „Vesi mattis piigakese, / Kattis, mattis noorukese!” (IV, v 471–472) Tegu on „Fausti” ­Gretcheni tragöödiast tuletatud sünekdohhiga, kuna eelkäija teose motiiv on pisendatud armuepisoodiks – tervik asendatud osaga. Sarnaselt Faustiga tahab Kalevipoeg neidu päästa, aga see ebaõnnestub: „Tütar sulle sattus vette, / Ema mulle varga võrku, / Viletsad meie, vennikesed, / Õnnetumad ühtevärki!” (IV, v 495–498) Tütar ei saa enam vetekoorma alt välja ja jääb merre (IV, v 728–730). Kuid esimesele veresüüle järgneb teinegi. Kalevipoeg jätkab oma teekonda Soome ja saab sealselt sepalt endale seitse aastat valmistatud mõõga (VI, v 399). Mõõga liikude ajal hakkab sangar õlleuimas suurustama, kuidas ta teel sinna ühe piiga lilled noppis (VI, v 620). Sepa vanim poeg vihastab ja tormab talle neiu au teotamise eest kallale (VI, v 601). Kalevipoeg laseb mõrtsuka mõõgal mängida ja tapab sepa poja (VI, v 637–640). Soome episoodi võtab kokku edasist lugu määrav sepa sajatus, et mõõgast saaks Kalevipoja mõrtsukas (VI, v 700–701), mida ka neetu ise kordab ebaõnnestunud kaitsemaagiana Kääpa jõe kaldal (XI, v 700–702). Mõlemad peategelased on tahtmatult ja teadmata põhjustanud mitmekordse veresüü. Seda mitte pahelisusest, vaid aristotellikust eksiarvamusest. Seega puhtalt retooriliselt võttes võiksid vangikongis Faustile lausutud Gretcheni sõnad olla suunatud ka Kalevipojale: „Jah, sina! Kas ulatad mul käe? / Oma kalli käe! Kuid ta on niiske – tilgub! / Pühi puhtaks – veri, veri vist! / Mis oled teind? Oh püha rist! / Miks mõõk sul vilgub?” (v 4511–4515) Sarnane verine ja välkuv mõõk kordub „Kalevipojas” (vrd XX, v 853–880).

 

Homunculuse litooteslik ja Mephistophelese hüperboolne asendamine „Kalevipojas”

Nimitegelaste veresüüle järgnevast pikast unest, mis pakub kas unustust või kannatust, oli juttu artikli esimeses osas. Siinkohal vaatlen, kuidas peategelased jõuavad esimeste (ühiskondlike) suurtegudeni. Aga kui „Faustis” kannab kõiki kujutlusvõime piire ületavaid akte Mephistophelese riuklik fantaasia, siis rahvus­eepose sangar suudab tema võrdkujust enda loos vabaneda ja saavutada midagi käega­katsutavat. Seesugust tähenduse ülekande protsessi on võimalik mõista hüperboolina, mis Bloomi järgi (2003: 72–73, 100) iseloomustab kõige rohkem kõrg­romantilist kujutlusvõimet ja tähistab algteksti (osa) „Ülevat” (ingl Sublime) ­taasesitamist ehk „kõrgendamist”. Või vastupidi, selline tähenduse ülekanne on ­litootes, mis viib selle ülevuse või suursugususe groteski (Bloom 1976: 100). Retoorilisel tasandil ei ole seega vahet, kas „Fausti” teatud episoodide tähendust suurendatakse või vähendatakse „Kalevipojas”, loeb algkujundi teisenemise põhimõte järeltulija teoses: positiivne paisutamine või negatiivne alandamine.

Seesuguse retoorilise liikumise kirjeldamiseks „Faustist” „Kalevipojani” sobib suurepäraselt Fausti abilise Wagneri loodud tegelane Homunculus. Ta on keskaegsetest uskumustest pärinev pisike tehisinimene, kes „Faustis” tähistab ühtaegu looduse ületamist ja selleni püüdlemist: „kaks filosoofi – vaidlus oli kuum – / siin kuski korrutasid: Loodus, loodus! / Neilt selgub mul ehk maise olu tuum, / neid usutelles saan ehk teada, / mis suunas maksab lendu seada.” (V 7837–7841) Homunculus, kes kohe pöördub Mephistophelese kui oma vana tuttava ja sugulase poole (v 6885) ning keda seetõttu on tõlgendatud isegi viimase meisterduseks (vt Stephenson 2006: 251), esitab küsimusi tehisliku ja loodusliku hierarhiast. Elu lõpus jõuab Homunculus mere äärde, kus ta loobub oma habrast olemust kaitsvast klaasist, sattudes roheluse ja värskete lõhnade lummusesse: „Õhk on nii pehme, tuuleuha / nii kevadvärskena käib üle luha” (v 8265–8266; vt Gaier 2019: 202). Tema üürike eksistents tipneb tungiga saada üheks mere ehk loodusega (v 8469–8473). Kogu stseen lõpeb ülistusega neljale algjõule (v 8480–8487). Kui võrrelda seda seika „Kalevipojaga”, siis tõuseb esile sarnane tegelane. Nimelt on eepose XI loos kirjeldatud väikemeest, kes Kalevi­pojale oma õnnetust saatusest räägib ja kelle Kalevipoeg unustab sortsidega võideldes oma kaela­kotti ning leiab pärast surnuna (XII, v 301–307). Sarnaselt Homunculusega lõpeb temagi elu ürglooduses: Kalevipoeg matab ta sohu mätaste ja erinevate metsikute puhmaste alla (XII, v 362–373). Siinkohal on need tegelased võrdlemist väärt veel kummalisema ühisosa tõttu. Homunculus tähendab ladina keeles ’väikest meest’ (vt OED), kuid pseudoetümoloogiliselt saab selle kõlaliseks paralleeliks tuua veel sõna cūlus, mille tõlkevasteks on ’tagumik, perse’ (vt LES). Kreutzwaldi eepose väikemehe traagika, mis Kalevipojale palju nalja teeb (XI, v 964–965), tuleneb tema vahepeatusest metsaeide majas, kus tolle poegadele pakutud hernesupp teeb peitunud väikemehe elu kibedaks: „Paremal pool seina ääres / Põenutaja metsapoega / Laskis esimese laenge / Prantsatelles paukumaie! / Mina lindu lendamaie / Püksituule pakitusel, / Lendasin kui liblekene / Üle tare teise seina.” (XI, v 915–919) Bloomi kirjeldatud litootese kaudu seletatav grotesk ilmneb eriti selgelt, kuna „Fausti” looduse ülimust sümboliseeriv värske kevadbriis on rahvus­eeposes vähenenud põletavaks paugutuuleks (XI, v 914).

Groteski kõrval domineerib „Kalevipojas” peategelase kasvav suursugusus. Mõtlen Kalevipoja kangelaslikkust, mille mõistmiseks pakub konteksti „Faust”. Kui draama teises osas jõuavad Faust ja Mephistopheles keisri õukonda, ähvardab riigi­kassat häving, kuna raha palga maksmiseks ei ole ja keegi enam abi ei paku (v 4831–4851). Mephistopheles osutab, et raha on peidus maa all (v 4927–4929, 4992) ja peamine küsimus on, kuidas leida neid „sügaviku salahaudu” (v 5018). Lahenduseks pakub ta Faustiga (kes äsja esines õukonna maskiballil kreeka rikkusejumala Plutusena) keisri murede leevendamiseks paberraha, mille tagatiseks on potentsiaalsed varandused maapõuest: „„Sel sedelil, see olgu teada ant, / on hinnaks tuhat krooni, kullas vaetud; / ta täpsat väärtust tagab kindel pant – / hulk varandust, mis keisri maile maetud. / Kui aarded välja kaevatud, mis mullas / veel peidul, tasutakse ­väärtus kullas.”” (V 6057–6062) Kuid nagu Faust hiljem lisab, puudub sel kujuteldaval rahal väärtus, kui rikkusi „ei leita” (v 6114). Mephistophelese jaoks pole see muidugi probleem ja illusioon on käegakatsutavaga võrdväärne: „Mis kuld, mis pärlid! Andke krõbe sedel, / siis tean, mis peos – kõik muu näeb võlts ja vedel.” (V 6119–6120) Ta pakub kujutlusvõime võimu: rahal küll puudub tõeline tagatis, aga sama hästi sobib selle katteks usk kulla olemasolusse (vt Schöβler 2006: 172–173). Kuigi raha väärtus devalveerub (vt v 6143–6150) ja peagi on riik vaenu käärimise tõttu sõjas (v 10379), ei ole see enam Mephistophelese mure. Tema on oma ülesande täitnud, tagajärgedega peavad tegelema teised. Ka tänu Mephistophelesele saavutatud Helena armastus Fausti vastu, millest oli pikemalt juttu artikli esimeses osas, saab lõpuks otsa. Helena ja Fausti liidust sündinud moodsa luule poeg Euphorion tahab „[v]õita ülevaimad tipud” (v 9821), kuid üha kõrgemale lendamise „igatsus” ja „rutt” viib ta otse surma (v 9899–9900). Temale järgneb Helena, kes kutsub allilma valitsejannat end surnute riiki tagasi viima: „Sa vii siit poeg, Persephoneia – vii ka mind!” (V 9944) Nagu Faust neljanda vaatuse alguses kõrgmäestikus kirjeldab, võttis ­Gretchen temast kaasa parima (v 10066), kuid ainult Helena on „jumalavõrdne naine” (v 10049) – seega püüdmatu. Mephistopheles aitab Faustil lahendada suuri riiklikke probleeme, kogeda ennenägematut armastust, aga maagia võim pole igavene.

Mephistophelese roll „Faustis” pakub „Kalevipoja” korduvate põrgus käikudega sama kaalukaid lahendusi, kuid nende eesmärk erineb. Isegi kui Kalevipoeg tahab XVI loos rännata maailma lõppu „Vanataadi väravasse” (XVI, v 582) ja on nõus andma selle eest Lapu targale Kalevi tarkuseraamatu (XVI, v 606–607), jõuab ta lõpuks ikkagi põrgu. Nagu ütleb Jüri Talvet (2010: 2056): „See tähendab, et põrgu rändab inimestega kaasa sinna, kuhu iganes nad siirduvad. See on inimolemise ­võõrandamatu osa.” Seega sarnaselt Fausti saatva Mephistophelesega käib Kalevi­pojaga põrgu alati kaasas. Kuid see võõrandamatu osa on Kalevipojas põlistatud vere­sidemega, mis annab sellele rahvusromantilise mõõtme. Põrgu eestoas istub tema ema varjukuju: „Kahvatanud naise vari, / Mis kui Linda leinapõlves [---]” (XVIII, v 653–654).⁴ Järelikult ei ole eeposes põrgu eesmärk luua mephistopheleslikke illusioone, vaid olla kangelaseks kasvamise proovikivi. Just ema hool ja otsene juhendamine aitab Kalevipojal aheldada põrgulise: „Kalevide kange poega / Mõistis eide mõtte­sida / Targalikult tähendada, / Sasis kinni säärte paelust, / Sarviku põlve värvelist, / Tõstis teda tuulekiirul / Koonla kombel kõrge’ela, / Keeriteles kümme korda / ­Taadikest kui takutopsi” (XIX, v 71–79). Selle võitluse eesmärk on välja selgitada võimsam (XIX, v 121) ja kuigi tulemus on sarnaselt Mephistophelese nõuannetega kurja­kuulutav, kuna põrgu vanaeit hakkab Kalevipojale surma sajatama (XIX, v 196–197), on sisu positiivne: Sarviku aheldamisega saavutati rikkus. Mephistopheleslik kujutlus maa­pinnas asuvast kullast on „Kalevipojas” kordunud hüperboolse reaalsusena: „­Maapõhjast tõusis parin, / Sügavusest sammumine. [---] Seal vast Kalev astub sammu / Selle ilma sõrva peale, / Viskab maha kullakotid, / Hõbeda­kotid õlalta” (XIX, v 259–260, 268–271). Bloomi kirjeldatud Ülevus saavutatakse „Kalevipojas” rahvusromantiliste ja konkreetsete kangelastegudega (Sarviku aheldamise ja põrgu riisumisega), mitte illusioonidega. Samal ajal terendab seal nagu „Faustiski” kaotus: üürike õnneaeg ei ole midagi püsivat.

 

Ajaloo metaleptiline pööre: „Kalevipoja” tõlgendamine „Fausti” algupärandina

Õnneajale järgnevast sõjast oli juttu artikli esimeses osas, siinkohal on fookuses ­eelkäija teksti taasloomise viimase astme selgitamine metalepsise troobi kaudu. Meta­lepsis ehk transsumptsioon on troop, mis viitab „tagasi mis tahes eelnevale kujundlikule skeemile” või kontekstile ja mille tähenduse mitmetasandilist üle­kannet võib nimetada ka „metonüümia metonüümiaks” (Bloom 2003: 74, 102). Nagu kirjeldab Paul de Man (1983: 275), on tegu troobiga, mis hävitab süsteemi alusmustri printsiibi. See tähendab, et antud kõnekujundi abil on võimalik kirjeldada, kuidas järel­tulija tekst mõjub mingil määral eelkäija tekstist n-ö algupärasemana, „vahetades varasuse hilisuseks” (Bloom 2003: 95). Bloomi (1976: 19–20) jaoks on see „troope pöörav troop”, mis „mõrvab eelnevad troobid”. Seesuguste suurte väidete taga on võrdlemisi lihtne tähenduse ülekande põhimõte. Klassikalises retoorikas on metalepsis üsnagi tuntud mõiste, mida tänapäeval kasutatakse enamasti narratiiviteoorias, näiteks seletamaks, kuidas teose ja päris maailma vahelised piirid hägustuvad ja loo peategelane võib väljamõeldises „elades” olla teadlik enda fiktsionaalsusest (vt Hanebeck 2017: 25). Eesti kultuuriruumis on seda troopi vähem kasutatud ja näiteks võõrsõnade leksikonis (vt VSL) puudub metalepsise mõiste. Aga selle tähenduslik alusprintsiip ei ole Eestiski võõras. Sünkroonilisel tasandil on meta­lepsis katakrees (Hollander 1981: 114), mida on tutvustanud nii Jaan Ainelo ja Henrik Visnapuu (1932) kui ka Bernard Sööt (1973). Ainelo ja Visnapuu (1932: 38) defineerivad katakreesina „liialeminevat mitmekesiste troopide kokkukuhjumist ühte ning samma lausesse, e b a l o o g i l i s t l i i g a t ü s e d a t m e t a f o o r i, v i g a s e t r o o b i t a r v i t a m i s t, mis kõik võivad mõjuda eksitavalt, rikkuvalt”. Sööt (1973: 66) lisab definitsioonile „vastastikku sobimatute mõistete” ühendamise. Katakrees on omamoodi lahendamatu umbsõlm, demaniliku loetamatuse illustreerimise ehe näide, kuna eksitavad ja omavahel sobimatud sõnad ei paku tõlgendamiseks lõplikku selgust ega tähendust. Diakrooniliselt võttes on sama troop metalepsis, sest katakreetiline ambivalentsus laotub kahe teksti vahele. Metalepsise troobi üks esmakirjeldajaid Marcus Fabius Quintilianus määratles seda kui printsiipi, mis pakub üleminekut ühelt troobilt teisele. See on „vaheetapp ülekantud termini ja asja vahel, mida üle kantakse ja millel pole üksi, ilma üle­kandeta, tähendust” (Quintilianus 1966: 323). Mõjuärevuse seisukohast tähendab see, et ainuüksi „Faustiga” võrreldes peaks olema selgitatav „Kalevipoja” lõpu tähendus (ja vastupidi). Üksi vaadeldes jäävad mõlema teose lõpud katakreetiliselt salapäraseks, üheselt tõlgendamatuteks.

Artikli eelmises osas kirjeldasin, kuidas Faust jääb teose lõpus pimedaks ega tee enam näivusel ja tegelikkusel vahet. Samal ajal kui ta näeb vaimusilmas uudismaa loomist, kaevavad lemuurid (deemonid) talle hoopis hauda: „Kuis labidate kõlin tõstab tuju! / Nad teevad tööd, mu plaan saab kestva kuju [---].” (V 11539–11540) Suure eluplaani teostumine, olgugi et traagilise irooniana imaginaarselt (vt Destro 2006: 59), pakub Faustile ülevat õnne ja on verega allkirjastatud lepingu lõppakord: „Kui näeks neid kordki enne lõppu / siin vabal pinnal vaba rahva seas, / siis tohiks kõnetada hetke: / Kui veetlev oled! Viibi veel! / Ei täitsa tühjaks tee mu surelikku retke / eoonidegi ahne neel.” (V 11579–11584) Mephistophelesele on see märk lepingu täitumisest ja Fausti hinge endale saamisest. Kuid taevased väed sekkuvad: „Kerkigu patuse / põrm üle matuse! / Kirgastust kandkem, / andestust andkem!” (V 11679–11682)⁵ Mephistopheles jäetakse tasust ilma ja iroonilise nükkena ei jää tal muud üle kui taevaseid jõude needa ja end Iiobiga võrrelda (v 11809–11816).⁶ ­Mephistophelese ebaõnn aga ei loe, sest inglid päästavad Fausti surematu osa: „See vaimuilma liige nüüd / on päästet, kurjust väärat. / „Kel põues põleb jäädav püüd, / on lunastuseks määrat.”” (V 11934–11937) Järelikult mees, kes vastutas Gretcheni ja ta pere huku eest ning lasi oma ideede teostumise nimel hukata vanapaari, vääris lunastust. See on paradoks, mida Fausti uurijad ikka ja jälle lahkavad. Bloomi (1994: 234) arvates on Fausti pääsemine „õigustamatu”, samal ajal võib vastupidiselt rõhutada väärtusena tema lõputut püüdu inimolemisest rohkemaks (vt Schöβler 2006: 183; Dye 2006: 114). Alberto Destro (2006: 72) sõnutsi puudub Fausti tegude ja lunastuse vahel seos, Faust ei pääse Mephistophelese käest mitte oma tegude moraalse tulemi, vaid iseenda loomusele (isiksusele) truuks jäämise tõttu. Seega jumalik kokkulepe, mis annab Mephistophelesele „vabad käed” vedada Fausti vaim „rada mööda alla” (v 323–336), ei loe, kuna Fausti hinge hindamise printsiip on tavapärasest teist­sugune. Seda enam, et peale Fausti pääseb ka Margarete, kes pakub end Fausti hinge juhatajaks (v 12092) ja kelle valikut õnnistab taevaema, Mater gloriosa: „Vaid kõrgemasse sfääri astu! / Ta järgneb, kui sind aimab hing.” (V 12094–12095) Kuigi Faust on osutanud, et Gretchen võttis temast kaasa parima (v 10066), ja võib öelda, et draama lõpp on ilus taasühinemine, jääb see siiski pehmelt öeldes hämaraks (vt Durrani 1977: 160, 173). Sünkrooniliselt tõlgendades on tegu katakreesiga, kuna kokku saavad vastastikku sobimatud arusaamad lunastusest. Fausti teod justkui enam ei loe, jumalasõna ümberkirjutamine ja jumala asemele astumise tung ei ole määrav, vaid loeb ainuüksi õilis püüdlemisprotsess.

„Kalevipoja” lõpp ei ole tähenduslikult selgem. Kalevipoeg, kes on rahvale lõpuks õnneaja toonud, loobub Kalevi tarkuseraamatust ja kaotab sellega priiuse. Sarnaselt Fausti traagiliselt iroonilise pettekujutelmaga vabast maast ja rahvast pole ka eestlaste õnneaja õilmed midagi püsivat, vaid lahkuvad luhtadelt (XX, v 536–538). Kalevi­poeg jääb „murekoorma muljutusel” (XX, v 819) üksinda laantesse ja lõpetab oma maise tee Kääpa jões: „Sajatuse sunnitusel / Murdis mõõka mõrtsukana / Kalevile kintsudesse, / Leikas maha labajalad, / Pureteles põlvedeni.” (XX, v 876–880) Köndistatud kangelase „valusurma vingumised” tõusevad taevasse samuti kui Fausti hing (XX, v 894–897) ja ees ootab justkui samasugune lunastus. Kalevipoja keha tehakse uuesti terveks, et ta saaks teiste Taara kangelaste seltsis suuri lugulaule kuulata (XX, v 935–950). Ometi tekib Vanaisa-isetargal küsimus, mis tööd võiks kangelane hakata taevas tegema, sest säärast vägilast ei saa rakenduseta laisklema jätta (XX, v 955–958, 960–967). „Taara taevalised targad” peavadki koos salanõu (XX, v 981–982) ja otsustavad „Kalevide kanget poega / Põrgu vahipoisiks panna / [---] Et ei selli sidemesta, / Kuri peaseks kütketesta” (XX, v 984–990). Ilmneb, et sarnaselt Fausti lõpuga ei ole Sohni lunastus sugugi ühemõtteline. Kalevipoega, keda äsja kangelaslauludes ülistati, sunnitakse tagasi minema enda jalgadeta külma kehha ja ta pannakse invaliidina valge ratsu selga (XX, v 993–994, 999–1005). Põrgu väravas teeb Vanaisa veel viimase triki ja vangistab rahvale õnneaja tooja: „Kui siis Kalevide poega / Veeres kalju-väravasse, / Alla-ilma ukse ette / Hüüetie ülevalta: / „Raksa kalju rusikaga!”” (XX, v 1012–1016) Seega Kalevipoega mitte ainult ei saadetud põrgu väravasse valvama, vaid talle ei antud valikutki: „Mana käsi hoiab meesta: / Et ei vahti väravasta, / Kaitsev poega põrgust peaseks. / Aga ükskord algab aega, / Kus kõik piirud kahel otsal / Lausa lähvad lõkendama; / Lausa tuleleeki leikab / Käe kaljukammitsasta: / Küll siis Kalev jõuab koju / Oma lastel’ õnne tooma, / Eesti põlve uueks looma.” (XX, v 1044–1054) Taas on tegu sünkroonilises mõttes katakreesiga, sest Kalevipoega korraga kiidetakse ja karistatakse.

Mõjuärevuse teooria järgi peaks suurteoste tegelik tähendus ilmnema vastastikmõjust – metaleptilisest ülekandest. Kui mõlemat lugu saab Aristotelese mõistes tragöödiaks pidada, siis „Fausti” lõppu on võimalik selgitada ladinakeelse väljendiga „deus ex machina, mis osutab äkilisele, teose sündmustiku loogikat eiravale olukorra lahendusele” (Aristoteles 2003: 98). Aristotelese (2003: 37) järgi peavad „lugude lahendused [---] johtuma lugudest endist ega mitte mehhanismist nagu „Medeias” või „Iliases” <loos laevade> ärasõidust”. Fausti lunastust on küll võimalik tõlgendada, lähtudes tema igavesest püüdlusest kõrgemale ja selgitades seda julgusega jääda oma loomusele truuks, aga loo lõpplahendus on siiski ootamatu ega tulene eelneva loogikast. Kui vaadata „Kalevipoja” lõppu, paistab esmapilgul samaväärne vasturääkivus, aga „Fausti” loo taustal tõuseb esile selle sisemine loogika. Nagu Felix Oinas (1994) kirjeldab, peitub eepose lõpus tabu. Peergude kahel otsal põletamine on rahva­pärimuses keelatud: „Rahvas oma igapäevases elus hoidub peergude põletamisest mõlemast otsast põhjusel, et see võib vabastada põrgust nii kuradi kui Kalevipoja. Ühelt poolt võib Kalevipoja vabastamine jätta põrguvürsti valveta. Teiselt poolt tuleb arvestada ka Kalevipoja ja vanakurja pärimuste osalist segunemist.” (Oinas 1994: 112)

Järelikult erinevalt „Faustist” loeb „Kalevipojas” ikkagi peategelase korda­saadetu. Isegi pärast suuri kangelastegusid ei saa ununeda kahekordne veresüü. Kalevipoeg täidab köndistatud jalgadega hobuse seljas istudes korraga üllast ülesannet kaitsta rahvast kurja eest ja anda lootust õnneaja tagasitulekuks, aga samal ajal kehastab tehtud vigade ning potentsiaalsete ohtude meeldetuletust (isegi jumalad ei saa seda muuta: XX, v 1001–1003).⁷ Ainult „Kalevipojas” suudetakse korraga anda lootust õnneaja taastulekuks ja peidetud hoiatust, et sellega pääseb valla ka Sarvik. Jaan Undusk (1994: 170) ütleb tabavalt, et „prohvetlik rõõmusõnum” ja „aheldamismotiiv” on „läbi põimunud”, justkui eepose alguses kuulutatud „kurbtus” ja rõõm. „Fausti” lõpu jumalik sekkumine saab seega „Kalevipojas” asendatud põrgu ja taeva vahepealsuse (värava) tervikkujundiga. Vaadeldes neid kahte teost diakrooniliselt omavahelises vastastikmõjus, ilmneb metalepsise kujundi tähendus: enam ei ole võrdlus ühesuunaline protsess, kuidas „Fausti” motiivistikku on „Kalevi­pojas” ümber tõlgendatud, vaid mõlema teksti tähendus selgub kahesuunalises mõjus. Varasus pöördub hilisuseks: „Kalevipoja” lõpu retooriline sõlmitus ehk tabu õnnega kaasnevast õnnetusest võimaldab eepost vaadata algupärasemana ja tõlgendada „Fausti” lõppu kui püüet asendada peategelase traagiline ebaõnn (vastutus mitme­kordse veresüü eest) jumaliku masina abil üdini helge lootusega lunastuse (ehk õnne) võimalikkusele.

 

Kokkuvõtteks

Mõjuärevuse teooriast lähtuvalt ei ole oluline autorite tahe, vaid ainuüksi arusaam, et kirjutatakse lugemiseks ja selleks kasutatakse keelt. Retoorilises mõttes ei saa eristada, kas loole omistatav tähendus esindab kellegi tahet (olgu see abstraktne lugeja, siinkirjutaja või autor) või ainuüksi keeles peituvaid vastandlikke tõlgendusvõimalusi. Seega ei tule eelnevat analüüsi võtta lõpliku tõena, vaid ühe võimalusena neid kahte suurteost avada. Selle võrdluse puudujääk on kindlasti stilistiliste ja žanriliste nüansside mittearvestamine. Isegi see ei mängi märkimisväärset rolli, et kasutatud on „Fausti” tõlget. Teoseid on loetud justkui proosana, nii et vaatluse all on peategelased, süžee sõlmpunktid ja temaatilised kordused. Kuid samal ajal võimaldab seesugune analüüs näidata troopide olulisust keele tähendustasandite vormimisel ja mõtestamisel. Troobid ei ole vajalikud ainult üksikute fraaside mõistmiseks, vaid neid saab üldistada kogu teosele või selle mahukale osale. Tänu Paul de Manile avab mõju­ärevuse teooria kuue troobi abil tekstide tähenduslikku triivi ja teisenemist. Iroonia, metonüümia ja metafoor aitavad selgitada, kuidas eelkäija tekstile vastandutakse järeltulija tekstis. See tähendab, et „Fausti” elutüdinud intellektuaal, kes soovib saada jumalasarnaseks, kogeda ajatut armastust ja minna ajalukku looduse allutajana, on „Kalevipojas” teisenenud tugevaks ning rohmakaks hiiuks, kes täidab liisuga määratud kohust, on üksik ja elab ainult oma rahvale ning läheb ajalukku õnneaja tooja ja tarkuseraamatust loobujana. Sünekdohhi, hüperbooli (või litootese) ja metalepsise abil on seevastu võimalik kirjeldada, kuidas järeltulija tekstis taasluuakse eelkäija teksti peamised tähendustasandid. Selle järgi on „Faust” ja „Kalevi­poeg” mõlemad tragöödiad, mille peategelased saadavad eksiarvamuse tõttu oma esimese armastuse ajel korda korvamatut kurja ja põhjustavad mitmekordse ­veresüü. Samamoodi suunavad mõlema peategelase käitumist teoses ebaloomulikud või põrgulikud jõud, mis „Faustis” põlistavad illusioone, „Kalevipojas” rahvusromantilisi kangelastegusid. Mõlema teose finaalis aga esitatakse lugejale küsimus lunastuse võimalikkusest. Aristotellikus mõttes saab sealjuures „Kalevipoja” lõpu sangari põrguväravasse saatmist tõlgendada loost johtuvaks kujundiks, kus õnn ja õnnetus on lahutamatud. Süüd ei unustata. Samas Fausti ootamatu taevasse tõusmine teose lõpus mõjub üllatava ja loovälise mehhanismina. See ongi bloomilikult öeldes metaleptiline pööre, kus võrdluse printsiip pöördub ümber ja järeltulija tekst mõjub eelkäija omast algupärasemana.

Siinse analüüsi eesmärk ei olnud hierarhiaid luua. Ilmselgelt mõjub „Fausti” lõpu ootamatus tõlgendajatele sama innustavalt kui peategelase põrguväravasse saatmine – miks muidu seda alatasa lahatakse. Selguse püüd on inimesele igiomane. Sarnaselt tõlgendatakse „Kalevipoja” lõppu pidevalt sirgjoonelise õnne tagasituleku võimalusena – mõeldes kas või meie iseseisvusmanifestile, kus eepose lõpuridade abil sisendatakse, et pimedale orjaööle järgneb nüüd õnnestav enesemääramise aeg (vt Manifest kõigile Eestimaa rahvastele 1918). Igasugune tõlgendamine on alati märk teose elujõulisusest ja suured (kuigi retoorilist mitmekihilisust vähendavad) sümbolid käivad selle juurde. Siinkohal on oluline tabada põhjust, miks mõnest teosest saab tüvitekst (vt Undusk 1994: 149; Laak 2013) ja teistest mitte. Vähesed järeltulija tekstid saavutavad eelkäija omaga samaväärse mitmetähenduslikkuse, et ins­pireerida järeltulevaid põlvi seda taaslooma. Küsimus on, kas teos suudab olla piisavalt paljutahuline, et jääda aktuaalseks. Kuigi Kristian Kirsfeldti „Kalevipoeg 2.0” aitas tänuväärselt Kreutzwaldi eepost esile tõsta, ei paku selle lõpuread paraku ligilähedaseltki sama proovikivi tõlgendamiseks: „Aga ükskord algab aega, / mil saab vabalt laenu võtta / ilma tagasimaksmata” (Kirsfeldt 2010: 476). See on liiga ühe­mõtteline ­mephistophelesliku tagatiseta rahasüsteemi kordamine ega lisa midagi uut. Järelikult ei kvalifitseeru see retooriliselt ka tugevaks kommentaariks (vt Hasselblatt 2016: 53). Nagu ütleb Bloom (2003: 91), tähistab otsene tähendus omamoodi ilukirjanduse surma.⁸ Aegadeüleseks saavad ainult need teosed, mis on kujundlikult piisavalt mitmekihilised, et kutsuda üha uusi tõlgendajaid oma lugusid teisendama. „Faust” ja „Kalevipoeg” on selle surematuse head näited.

 

Tõnis Parksepp (snd 1987), MA, vabakutseline dramaturg; Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi doktorant (Ülikooli 16, 51003 Tartu), tonisparksepp@gmail.com

 

1. märtsil toimus Tallinnas lastekirjanduse keskuses lastekirjanduse aastakoosolek. Jaanika Palm andis ülevaate möödunud aastal välja antud eesti algu­pärasest lastekirjandusest, Krista Kumberg tõlkekirjandusest, Helena Kostenok noorte­kirjandusest ja Anneliis Lepp kõneles lasteraamatuillustratsioonidest.

2.–3. märtsil toimus Kuremaa lossis folkloristide 17. talvekonverents „Mängimine ja mängulisus folklooris”. Kõneldi mänguasjadest, mängimisest ja mängudest nii virtuaalses kui ka pärismaailmas, nii eesti, komi, baltisaksa, ainu kui ka Kesk-Ameerika rahvaste traditsioonis. Plenaar­ettekande teemal „Lapse mõistmine ühis­konnas ja mängu evolutsiooniline tähendus” pidas sotsioloog Dagmar Kutsar. Ettekannetega esinesid Ell Vahtramäe („Mängime ühtset eesti kooli! Vene kooli üleminek eesti õppe­keelele”), Nikolay Kuznetsov („Акань ’nukk’ komi keeles, kirjanduses ja rahvaluules”), Helena Grauberg („Mitte ainult mängu asi. Eseme­uurimus nukk Lottest museoloogilisest aspektist”), Liis Järv („Mängulised ­kollektsionäärid ja muuseum”), Helina Harend, Astrid Tuisk („Trihvaa, tukikas või uka-uka? Jooksu­mängud muutumises”), Reet Bender („Waschnik, härra Krookus ja teised. Välja­mõeldud mängumaailmad baltisaksa laste mängudes”), Madis Kats („Kuidas nad on? Visuaal­etnograafiline vaade laste oma-aega”), Riho Viik („Elutarbelised võimuvõitlusmängud”), Raimond Tunnel („Kuidas mõista mängimist? Video­mängude näitel”). Oli ka viis ingliskeelset ettekannet TÜ magistrantidelt ja doktorantidelt: esinesid Marie-Luise Meier, Aaron S. Reed, Evgeniya Grafskaya, Savannah-Rivka Powell ja Jason S. Cordova.

8. märtsil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Idamari naine – kas mehe selja taga või mehe ees?”. Etnoloog Ljudmila Jamurzina kõneles, milline on naise roll tänapäeval Marimaal ning milline on Eestis elavate mari naiste identiteet.

14. märtsil tähistati Tartu Ülikoolis emakeelepäeva ettekandekoosolekuga, mil­le tähelepanu keskmes oli eesti keele õppimine. Esinesid eesti keele (võõr­keelena) professor Birute Klaas-Lang ja keelepoliitika teadur Kerttu Rozenvalde („Kuidas jõuda Tartu Ülikoolis kaasava keelepoliitikani?”). Tomáš Pavelka kõneles oma õpiteekonnast, eesti keelest ja eestlastest. Rektor andis psühholingvistika kaasprofessorile Virve-Anneli Vihmanile ja tema töörühmale üle Tartu Ülikooli keele­teo auhinna.

14. märtsil peeti Eesti Rahvusraamatu­kogus emakeelepäeva konverents „Tunnete keel ja tehnoloogia”. Esinesid Eesti TA president Tarmo Soomere („Tunnete ja tehnoloogia sümbioos kui eduka (teadus)kommunikatsiooni nurgakivi”), Kuldar Taveter (TÜ, „Emotsioonid, keel ja arvutid”), Liisi Piits (EKI, „Väljendusrikas kõnesüntees”), Mari Uusküla (EKI, „Keel – inimese supervõime”), Siim Oskar Ots (Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilane, „Välismaal sirgunud Eesti noore emakeel”) ja Doris Kareva („Tunnete keel”).

14. märtsil tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis koostöös Eesti Kultuuriseltside Ühendusega emakeelepäeva. Üritus oli pühendatud kahele omas kultuuris tähele­panuväärsele kirjanikule, emakeele ja emakeelse kirjasõna arendajale: Lydia Koidulale (1843–1886) ja Lesja Ukrajinkale (1871–1913). Kristi Metste kõneles Koidulast ja muusikast ning Olha Petrovõts Lesja Ukrajinkast („A wonder woman of ­Ukrainian literature”).

14. märtsil korraldas Emakeele Selts keele­päeva Tallinnas Audentese erakoolis. Esinesid Eesti Keele Instituudi teadurid. Arutelu võõrsõnade teemal juhtis Tiina Paet, Sõnaveebi töötuba juhtis Marja Vaba ja keeletehnoloogia võimalusi tutvustavat töötuba Tiiu Üksik.

14. märtsil kuulutati välja 2022. aasta keele­teo konkursi võitjad. Peaauhinna pälvis EKI inspiratsiooni­päev „Näitame keelt”, rahvaauhinna võitsid EKI ja Eesti Rahvusringhäälingu koostöös valminud keeleajalooteemalised keele­killud ETV-s.

15. märtsil toimus Emakeele Seltsi korraldatud keelepäev Ülenurme Gümnaasiumis. Ettekannetega esinesid Külli Habicht (TÜ, „Milleks uurida vana kirjakeelt?”), Annika Hussar (TLÜ, „Mitut Laurat ja Rasmust sa tead?”) ja Elisabeth Kaukonen (TÜ, „Eurotibidest ja keevitajaonudest ehk Kuidas väljendatakse sugusid eesti keele liitsõnades?”).

16. märtsil korraldati Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis Academia Pernaviensise XIX mõttekoda teemal „Miks keel on tähtis?”. Mõttekoja külalised olid akadeemik Karl Pajusalu (TÜ eesti keele ajaloo ja murrete professor) ning tema pojad Mihkel Pajusalu (TÜ Tartu observatooriumi kosmosetehno­loogia kaasprofessor) ja Sander Pajusalu (TÜ kliinilise meditsiini instituudi kaasprofessor). Arutleti keele tähenduse, tunnetuse ja kasutuse üle nii kultuurilisest kui ka erinevate teadusvaldkondade vaatenurgast, samuti kõneldi liivi keelest ja meelest, eesti keele kasutamisest teaduses ja eesti teaduskeele olulisusest.