PDF

Lühikroonika

Just meie maise elu poolel rajal
end äkki leidsin keset sünget metsa.
Dante Alighieri „Põrgu”

Foto: Elmar Köster, Rahvusarhiiv

Tohutu töövõimega andekal tõlkijal, luuletajal ja kriitikul Harald Rajametsal (13. V 1924 – 12. XI 2007) on mitu saavutust, mida võiks nimetada tema elutööks. Kahtlemata on üks neist „Jumaliku komöödia” eestindamine – ehkki ta ei jõudnud sellega päris lõpuni (tõlke lõpetasid Ülar Ploom ja Ilmar Vene), saame emakeeles seda maa­ilmakirjanduse pärli lugeda ennekõike tänu temale. Dante „Põrgu” avaread on ühed kuulsaimad ja küllap tsiteerituimad värsid lääne luulekultuuris. Ent eesti keeles on neisse ridadesse end sisse kirjutanud ka tõlkija ise, ja mitte ainult metafoorselt: tema nimi on seal kirjas täiesti sõnasõnaliselt, värsireas tähenduslikult laetud viimastes, riimsõna positsioonides.

Juba „Põrgu” alguses avaneb Harald Rajametsa kaks poolust. Üks neist on jäik ja standardiseeriv värsimeister, kes jälgib keelenorme ja vahendab eesti keelde keerulisi kinnisvorme. Rajamets ongi eelistanud ranges klassikalises vormis luuleteoste eestindamist, mis on laadilt lüürilised ja romantilised ning milles on kasutatud täpseid riime: „Olen kogenud, et mul on irdriimidega, ebapuhaste riimidega loo tõlkimisel suuremaid raskusi kui puhtariimilise loo tõlkimisel”.1 Kuivõrd väikeses kultuuris ei ole võimalik igale põlvele maailmaluule klassikat uuesti tõlkida, pidas ta neid ajatuid teoseid vahendades silmas sedagi, et tõlked ajale vastu peaks. Selleks kasutas ta juba juurdunud sõnavara ning vältis „ajastu keeleponnistuste kajastusi” (vastandades enda Shakespeare’i tõlkeid Ants Orase omadele).2

Luulekeelele ja keelele üldse mõtles Rajamets palju ning avaldas 1962. aastal poeetilisele keelevabadusele pühendatud artikli, kus arutas üsna detailselt ja nüansi­rikkalt erinevate luulevabaduste üle: mis laadi väljajätud või lisasilbid, samuti derivatsioonid on luules omal kohal ja mis mõjuvad ebaloomulikult, milliseid „vigastatud” moodustisi tuleks vältida ning millega on lugeja juba harjunud.3 Ent keele­normide jälgimine ei tähenda Rajametsa jaoks sugugi lähtumist sõna­raamatutest. Vastupidi, ka keele­korraldajate tööl hoiab ta teravalt silma peal.4 Nagu on täheldanud Märt Väljataga, oli Harald Rajametsal nii-öelda absoluutne keelekõrv.5 1990. aastatel hakkas ta avaldama kriitilisi keelekommentaare ja nii väljendama oma hea sõnaloome põhimõtteid, mida oli seni pigem praktikuna oma tõlgetes järginud. Et Rajamets näeb vastutustundlikul luule­tõlkijal olulist rolli nii maailmakultuuri tutvustajana kui ka eesti keele arendajana,6 on ta suurt tähelepanu pööranud keelele ja eriti tema jaoks luule tuumakaimale elemendile – riimile. Seejuures rakendab ta järjepidevalt oma 1962. aasta artiklis välja toodud ideid ja kasutab tõlgetes küllaltki konservatiivset riimi, mis pole üksnes täisriim, vaid sageli üsna kulunud riim. Tõlkeriimides jälgib ta foneetilist täis­riimilisust, samuti väldete kokkulangemist. Teatud vabadused on lubatud: näeme flektiivriimi, erineva rõhumustriga riimipartnereid, mõõdukal hulgal sõnajärje inversiooni (oru metsarikka),7 vähesel määral uudset sõnamoodustust (pisu) ning mõnikord haruldasemaidki sõnu (kihkama). Mitmeid võtteid väldib ta rangelt, seal­hulgas neologisme, võõrsõnu, ebatavalisemat sõnamoodustust ja murdekeelsust, kasutades ka liitriime üksnes erandjuhul. Selles mõttes on iseloomulik näiteks Raja­metsa versioon Aleksandr Puškini luuletusest „Ma armastasin teid…”:

Ma armastasin teid; see arm küll raske
on hinges kustuma mul nüüdki veel;
kuid ärge ennast häirida sest laske,
ei taha ma, et kurb teil oleks meel.

Teid armastasin tummalt, kiivas vaevas,
nii lootuseta, uje, õrn ja truu;
teid armastasin siiralt; annaks taevas,
et armastaks teid nõnda keegi muu.8

Rajametsa enda sõnul pole riim nii järeleandmatu sundija nagu meetrum, kuivõrd seda saab valida:9 kui tundub, et keelt peab mõne riimi toimima panemiseks liialt painutama, on parem välja nuputada mõni teine riim. Kuid selle valiku­võimaluse juurde kuulub ka vabadus riimid üldse ära jätta – parem ilma riimideta kui enda seatud kõrgeid nõudmisi rikkudes. Nii alustab ta küll 1958. aastal Dante „Jumaliku komöödia” tõlget algu­pärandile vastavalt täisriimilisena, ent 1980. aastate lõpus tööd jätkates loobub selles riimidest sootuks.

Rajametsa teine poolus viskab aga vimkasid. Tõlkes on need sageli nii peened, et võivad algul märkamata jääda. Näiteks Shakespeare’i XX sonetis on juttu lüürilise mina sõbrast, kes on nii kaunis, et oli tõenäoliselt algselt loodud naiseks, kuid siis lisati talle „üks asi” (originaalis one thing). Rajametsa tõlkes saab sellest vaimukalt „tillukene lisand”:10

Sind naiseks küllap esialgu loodi,
ent loodus, sinust võlutud, läks segi
ja minu kahjuks, muutes tegumoodi,
sind tillukese lisandiga tegi.11

Kõige selgemini avaldub aga Raja­metsa huumorimeel tema omaluules. Tema meelis­vormiks saab siingi kindlate reeglitega stroof, ent erinevalt näiteks sonetist ja tertsiinist eesti keeles enne teda üsna vähe kasutust leidnud vorm – inglise päritolu limerik, mis on siinmail nii võõras, et on isegi Jaak Põldmäe põhjalikust üle­vaatest välja jäänud.12 Rajamets põhjendabki oma limerikukirge ühest küljest sellega, et piinlik on minna Euroopasse, kui meil emakeeles selles vormis luuletusi napib. Aga mitte ainult: „Ja pealegi – olla limerikist on hää! Ei tarvitse teha sala­pärast nägu, et jumalik säde, inspiratsioon või mis, kasvatada lõvilakka ega röövli­habet või teab mida veel. Lihtsalt hood käivad peal.”13 Limeriku tunnuseks on kindla ridade arvu (viis), riimiskeemi (üks riim seob kaht esimest ja viimast värssi, teine meetriliselt eristuvat kolmandat ja neljandat) ja värsimõõdu kõrval ka laad: tegu on nalja- ja absurdiluuletusega, kus enamasti riimitakse pärisnime. Nii ühendab limerik ideaalselt Rajametsa kahte palet, väljendades ranges ja keerulises vormis kerget sisu. Just neis luuletustes lõbutseb Raja­mets sõnade ja nende tähendustega, luues uudissõnu, mille ta sageli paigutab nimelt riimipositsioonile. Kui tõlke­luules eelistab ta kulunud riime, siis oma­luules väldib ta neid täielikult ja lubab seal kõike seda, mida tema tõlkeluulest ei leia, seal­hulgas keelevahetust, haruldasi sõnu (lisades vajadusel joone alla sõnaseletusi), murde- ja kõnekeelsust, võõrsõnu ja nimesid, kõikvõimalikke lühendeid, lisasilpe, inversioone, poolitusi, liitriime ja ebatavalisi morfoloogilisi tuletisi. Vaadakem näiteks järgmist limerikku, milles leidub riimi­positsioonidel nii nimesid, uus­moodustisi kui ka keelevahetust:

Menuvaene poeet Juhan Juus
just ujudes Narva jõe suus
      aru sai: Püha peetrum!
      Mõte, riimid ja meetrum
on ju liiast! – Nüüd Juks on Who’s Who’s.14

Ehkki Rajametsa kui tõlkija maksiimi järgi on poeesia parim väljendusvahend loomulik ja õige keel ning see arusaam peaks viima luule puhastumiseni keelelistest veidrustest,15 ei järgi ta seda põhi­mõtet omaluules. Ajatus, mida ta oma luule­keeles tõlgete puhul taotleb, ei ole juhu- ja naljaluules enam tähtis: nende eesmärk on olla siin ja nüüd, nagu ta ka oma luulekogu avatsükli pealkirjastab.

Kuigi enamasti on Rajametsa limerikud muhedad, tuues esile keele võimalusi ja absurdseid momente, juhib ta neis tähele­panu ka rumalustele, seda nii ühiskonnas kui ka keelepoliitikas. Näiteks avaldas ta 2005. aastal reaktsioonina toonase haridus- ja teadusministri Mailis Repsi esinemisele Vene riigitelevisioonis, kus too oli kiitnud maride olukorda Venemaal, kaksiklimeriku „Ugri-mugri aps”.16 Mis aga teeb luuletuse tähele­panuväärseks, on peitriim (Linnar Priimäe terminoloogias)17 – luuletuses pole kordagi mainitud Repsi, ent riimiahelaks on Epps : teps : veps. Teisal on selles absurdi­luule žanris eriti sobiv tuua nähtavale jabur leid sõnaraamatust:

Kui kunagi satun Jerezi ja
sääl joon – no eks ikka hereesi – ja
      kui vein on mul keres,
      siis öelda veel heres
või heeres on hirmus hereesia.18

Rajamets naeruvääristab siin Jerezi linna järgi nime saanud kangestatud veinile loodud eestikeelset vastet heres – ­sellise kirja­pildiga langeb rõhk joogil erinevalt selle päritolulinnast esimesele silbile, mistap võib seda näha vigase vormina. Seega ei ole normkeel Rajametsa jaoks midagi, mille on fikseerinud mingi institutsiooni töötajad, vaid see järgib keele sisemist loogikat.

Kuid Rajametsa tõlgetestki võib mõnikord mängu leida: lõbusamat riimluulet leidub eelkõige tema lasteraamatute tõlkevärssides. A. A. Milne’i „Karupoeg Puhhi”, J. R. R. Tolkieni „Kääbiku” ja James Krüssi raamatu „Minu vaarisa ja mina” luule­tõlgete kohta on ta isegi öelnud, et need on „ekstramõnuga” tehtud asjad.19 Riimipoeetika jääbki neis tema kahe põhimõtte vahele: kohati näeme trafaretset ja kulunud riimi (ma : sa : ka) või isegi identriimi, kohati aga võtab ta seal tavapärasest suuremaid vabadusi, sealhulgas leidub koguni irdriimi näiteid (tahab : pahad, poole : muule). Keerulisemates, nt kolmikriimilistes luuletustes ärkab siiski kõrgstiilne Raja­mets, kes kasutab oma tavapäraseid täisriimilisi ahelaid.

Niisiis on Rajametsas korraga tung luua midagi ajatut ning sekkuda ajalisse; esimese väljundiks on ennekõike maa­ilmaluule klassika tõlked, teise väljundiks omaluule. Nende poolte ühendajaks võib pidada riimi. Klassikastiilis ehk tõlke­luules liiguvad tema riimid kindlatel radadel, mis tal vahel alles endal tuleb rajada, vaba­stiilis ehk omaluules võivad need tahtlikult metsikumatele teekondadele, lausa metsa minna, juhtimaks tähelepanu riimikunsti mitmekesisusele ja mängulisusele. Just viimast on Rajamets ise pidanud tõlkimise põhiomaduseks: „Selles on mingi eriline võlu ja veetlus, et ma olen mängu oma elu keskseks tegevuseks saanud võtta, ja mänguriks jäädagi.”20 Kui Rajametsa Shakespeare’i tõlgete ilmumisel mängis suurt rolli Georg Meri, Dante juurde juhatas teda Aleksander Kurtna ja ukraina luule juurde näitas teed Ain Kaalep, siis järgmistele põlvkondadele on omamoodi suunanäitajaks olnud Harald Rajamets, kes õpetas meile, et luulekunst ei pea isegi olema lõbu ja õpetus, vaid võib olla täiesti puhas lõbu, mida kõrged standardid sugugi ei kahanda, vaid muudavad veelgi hõrgumaks.

 

1 Tõlkijad 13: Harald Rajamets. Tõlkijaga ajas juttu Peeter Hein. – Eesti Televisioon, 8. XII 1988. ERR-i arhiiv. https://arhiiv.err.ee/video/vaata/tolkijad-harald-rajamets

2 Samas.

3 H. Rajamets, Keelevabadus värsis. – Keel ja Kirjandus 1962, nr 5, lk 284–293.

4 Vt nt tema teravat kriitikat „Eesti kirjakeele seletussõnaraamatule”: H. Rajamets, Vingus nina pidi raamatus. – Keel ja Kirjandus 1994, nr 7, lk 424–426.

5 M. Väljataga, Harald Rajamets in ­memoriam. – Eesti Ekspress 15. XI 2007.

6 Tõlkijad 13: Harald Rajamets.

7 Sellise lihtsa inversiooni kohta, kus omadus­sõnaline täiend paikneb põhisõna järel, on Rajamets ise möönnud, et sellega on iga luulehuviline harjunud ja see ei sega tema luulelugemist põrmugi. Seevastu keerulisemat inversiooni, millega on loomulik sõnajärg meelevaldselt segi paisatud, ta taunib ja leiab, et see teeb luuleteose raskesti mõistetavaks, tuhmistab ideed ja vähendab kunstilist suges­tiivsust. Samuti tuleks hoiduda sedalaadi mugavustest nagu täiendi asendamine kõrval­lausega põhisõna järel (haige väike laps asemel laps, kes haige ja väike), mis teevad küll riimimise lihtsamaks, kuid võivad viia stiilist hälbimisele (H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 285, 286).

8 Pegasos ja peegel. Valimik tõlkeluulet. Tlk H. Rajamets. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2004, lk 103.

9 H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 287.

10 Vt ka R. Lotman, L. Pääbo, Järelsõna. ­Armastus sonetivormis. – Ma nägin päiksepaistet vihmasajus. Valik maailma armastussonette. Koost R. Lotman, L. Pääbo. Tallinn: Varrak, 2022, lk 399.

11 W. Shakespeare, Poeemid, sonetid ja muud luuletused. Harald Rajametsa tõlkes. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, lk 259.

12 H. Rajamets, Aeg astuda. Vemmalvärsse, puhuluulet. Tallinn: Varrak, 1997, lk 171.

13 Samas, lk 174.

14 Samas, lk 54.

15 H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 293.

16 H. Rajamets, Ugri-mugri aps. – Sirp 2. IX 2005, lk 5.

17 L. Priimägi, Riimist. – Keel ja Kirjandus 2008, nr 4, lk 282.

18 H. Rajamets, Kakskümmend kaheksa limerikku. – Looming 2000, nr 2, lk 232.

19 Tõlkijad: Harald Rajamets. Küsitleja Vilma Jürisalu. – ERR-i arhiiv 20. V 1994. https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/tolkijad-tolkijad-harald-rajamets

20 Tõlkijad 13: Harald Rajamets.

Enn Nõu. Ülestähendusi ajast ja elust. Mälestuste kroonika 1956–2022. EKSA, 2023. 526 lk.

Raamatus oleva 66 aasta kroonika kohta on tagakaanel kasutatud epiteete täpselt, lühidalt ja rikkalikult – need sõnad iseloomustavad nii selle määratu faktikogu esitamislaadi kui ka peensust. Kuu­päevade kaupa, iga kuu omaette lõiguna, on ­lause-paariga üles märgitud kõik kohtumised, käigud, sündimised-surmad, eri üritused pagulas­kogukonnas, väiksemad ja suuremad perekonnasündmused, töised ülesanded, poliitiline programm, erialane edenemine arstina ja nii enda kui ka abikaasa Helga eneseteostus kirjanikuna, ainelised saavutused, majaehitus Uppsalas, paadisõidud ja -remondid, ettevõtmised lastega, hiljem nende reisid ja kolimised, raamatu lõpuosas tihenev osavõtt Eesti kultuuri­sündmustest, paika loksuv elu kahes riigis jne.

Lakoonilisusest hoolimata avaneb teotahtest tulvil ja seda tarmukust hämmastava sihikindlusega ellu viiva perekonna võimas lugu ning samal ajal Rootsi pagulaskultuuri põhiaja ja tohutu suhtlus­võrgustiku tihe lugu. Seda on huvitav jälgida just sellises neutraalses kroonika­vormis, nagu raamatus kasutatud: Enn Nõu laseb kõneleda faktidel endil, valdavalt ilma eriliste hinnangute ja emotsionaalse suhtumiseta. Erand on episood esimesest Eesti külastusest „23 aastat pärast põgenemist” (lk 130–135), milles on segunenud põnevuse, härduse, vapustuse ja hirmu kogemus. Napi­sõnalisusest hälbib ka see, et Nõu ühiskondliku edenemise algupoole avalikke sõnavõtte on tsiteeritud täies mahus – erasfääris on hoitud siiski ühtmoodi delikaatset ja lühidat joont. Nõnda saab harva mõni inimene, tegevus või kohtumine põgusa iseloomustuse osaliseks (näiteks 1977. aastal Helga ja õpilaste jalgpallimängu kohta: „Võib-olla tema vanuses mitte kõige sobilikum tegevus”, lk 214), ja selgi juhul võib tegu olla nagunii üldteada asjaoluga (nagu Karl Ristikivi kirjeldus „heatahtliku kirjaniku ja vaikselt naeratava” kolleegina, lk 215). Veelgi neutraalsem laad sõpradest ja külalistest pildi andmiseks on külalisteraamatu sisse­kandeid tsiteerida, mis sageneb raamatu teises pooles, kui on Uppsalas Askvägenile püstitatud majja sisse elatud (Nõude kodus on ulualust saanud hämmastav inimhulk), samuti kumab neist sissekandeist täheldusi Nõude endi kohta. Raamatu read on nimedest tulvil, seejuures vestluste sisu ei reeda tõtlikult registreeritud info kuidagi – sedaviisi on huvitav lugedes kaasa ja edasi mõelda, ka selles, kuidas üldse ja miks üht- või teistmoodi seltskond kokku sattunud.

Kroonika lõpeb lausega: „Võiks veel kirjutada, aga midagi peab jääma paberile panemata…” (Lk 527) Paberile on jäänud panemata küllap palju, nagu võib mõnest fraasist järeldada, kuid mitmesuguste tumemeelsuspäevikute ja halavate korres­pondentside taustal on meeldiv lugeda üleni elutervet ja tarmukat eluesitust, mis on keskendunud pikas perspektiivis päriselt olulisele.

Eva Eglāja-Kristsone ja Zita Kārkla tutvustavad sissejuhatuses „Women’s agency. Multiplying stories and subjects” ajakirja Letonica erinumbri tausta: kogumikus kajastatud uurimistöö aluseks on Läti Teadus­agentuuri rahastatud projekt „Female Agency in Latvian Culture and Society (1870–1940)”. Projekti põhjendusena toovad autorid välja asjaolu, et naiste panus Läti ühiskonda ja kultuuri on jäänud võrdlemisi nähtamatuks. Samal ajal, tuleb tõdeda, on Lätis viimasel kahel aasta­kümnel ilmunud esmapilgul isegi kadedaks tegev valik üldkäsitlusi, mis kajastavad naiste tegevust kirjanduses, poliitikas ja ühiskonnas laiemalt. Ülevaatlikke kogumikke tähelepanuväärsetest naistest on küll ilmunud Eestiski.1 Pean silmas lätikeelseid teadus­monograafiaid, mis sisaldavad ka ingliskeelset kokku­võtet, näiteks Ineta Lipša monograafia naistest Läti poliitikas 1922–19342 ja Vita Zelče uurimus naistest Läti ühiskonnas XIX sajandil.3 Kahjuks ei ole kõik kogumiku sissejuhatuses nimetatud teosed Eesti raamatukogudes vabalt kätte­saadavad. ­Kitsamate eriuurimuste hulka on keeruline võrrelda, sest neist tuleks esmalt Eestiski korralik ülevaade saada. Lätis tehtu uudistamist võib alustada sama projekti raames valminud platvormist Womage,4 mis on samuti enamjaolt läti keeles, kuid nüüdisaegsed tehnilised vahendid võimaldavad vähemalt põhiosa tekstist mõista.

Sissejuhatuses (lk 6) püstitavad koostajad hulga üldisi küsimusi, millega kogumik tegeleb. Pigem on siiski tegu uurimisvaldkondade kirjelduste kui uurimisküsimustega, sest ükski artikkel ei anna ammendavaid vastuseid naise rolli kohta ühiskonnas, ega peagi seda tegema. Artikleid ühendab biograafiline lähenemine, sealjuures tähele­panu pööramine agentsusele ehk naiste kajastamine aktiivsete valikuid tegevate isikutena teatud ühiskondlikes tingimustes ja nende seatud piirides. Uuritavad naised on tegutsenud nii poliitika, kunsti kui ka kirjanduse vallas. Aasta 1870 valiti vaadeldava ajajärgu alguspunktiks, sest siis tõi iseõppinud aktivist Karolīne Kronvalde naiste teema Läti ajakirjandusse ning kirjanik Marija Pēkšēna võitis näidendivõistluse.

Enamik artikleid järgib sarnast ülesehitust. Sissejuhatuses kirjeldatakse teema konteksti, tuues näiteid olukorrast eri riikides ja kasutades rahvusvahelist kirjandust, antakse ülevaade kohalikest oludest (vahel tuues lugejani statistikat) ning lõpuks süvenetakse kahe kuni nelja naise biograafiasse, kes on valitud vastavat eluala või probleemistikku iseloomustama. Erandlikud on Rosa Pārpuce-Blauma artikkel, mis keskendub ainult ühe naise, Laura Marholmi tegevusele, ja Zane Rozīte artikkel, mis kirjeldab tervet rühma naisi.

Nimelt kirjutab Rozīte avaartiklis „Female academics at the University of Latvia (1919–1940): A brief insight into the key issues” naistest Läti Ülikooli töötajatena. Ta on varem kirjutanud sarnasel teemal nii läti kui ka inglise keeles ning nüüdseks on valminud tema doktori­väitekiri5 naisüliõpilastest Läti Ülikoolis kahe maailmasõja vahel. Sobiva kaadri leidmiseks võeti vastavatud Läti Ülikooli tööle ka naisi, ent neid oli vähe ja enamik neist ei jõudnud kõrgetele akadeemilistele ametikohtadele. Autori sõnul ei olnud Lätis formaalseid takistusi naiste ülikooli tööle võtmiseks, aga seda tehti siiski võrdlemisi vähe. Meeskolleegid ega ühiskond laiemalt naiste karjääripüüdlusi ei toetanud. Sarnaselt Tartuga võeti naisi eeskätt keelelektoriteks ning suhteliselt palju naisi oli arstiteaduskonnas, märkimisväärne erinevus on suur naissoost eradotsentide arv (1938/1939. aastal 10).

Anastasija Smirnova artikkel „Female managers of social care institutions in Riga: The case of minority asylums (1918–1940)” alustab vaesteabi põhi­mõtete arengu kirjeldamisega Lätis, asetades selle Euroopa konteksti. Autor tõdeb, et pärast Esimest maailmasõda toimus küll sotsiaaltöö feminiseerumine, kuid naised hõivasid enamasti madalaid positsioone. Kui orbude­kodusid Riias juhatasid pigem mehed, siis varjupaikade juhtideks tõusid alates 1930. aastatest naised. Smirnova on artiklis keskendunud just varju­paikade naissoost juhtidele: tema näideteks on Emilia Tiedeman, Emma Goerke ja ­Eizhenia Arent. Baltisakslased Tiedeman ja Goerke said mõlemad varjupaiga juhiks, võttes selle ameti üle pärast oma abikaasa surma. Seevastu Arent oli läti õigeusklik, vene varjupaiga juht, ning oli jäänud leseks juba varem.

Eglāja-Kristsone artikkel „The beginnings of women’s agency in Latvian foreign affairs: Autobiographical approach” vaatleb naisi välisteenistuses. Senises Läti välis­teenistust puudutavas kirjanduses on tutvustatud eeskätt naisi, kes teenisid kõrgematel positsioonidel, kuid Eglāja-Kristsone kirjutab, et Läti välis­teenistuses oli enne Teist maailmasõda vähemalt 575 naist. Statistiline ülevaade näitab, et kuigi välisministeeriumi teenistuses oli naisi, siis kõrgemad kohad täideti valdavalt meestega. Erinevalt mitmest lääneriigist ei tulenenud see seadus­andlusest, vaid pigem tavast. Sarnaselt eelmises artiklis kirjeldatuga tulid kõrgemad positsioonid mõnikord abikaasade kaudu. Välis­ministeeriumi juhtum näitab, kuidas naised võeti teenistusse erakordsel ajal ehk Esimese maailmasõja päevil ja olukorra stabiliseerudes võtsid mehed ametid taas üle. Eglāja-Kristsone tutvustab lähemalt Grosvaldsi perekonda, kellest maha jäänud ja seni vähekasutatud autobiograafiline allikmaterjal avab 1920. aastate Läti välisteenistust kahe põlvkonna naiste pilgu läbi.

Artiklist jäi silma väide, et pere­tütar Līna Grosvalde suunas ajutiselt oma feministliku aktiivsuse ümber, tegutsedes sõja­kahjude leevendamisel patriarhaalse Punase Risti heaks (lk 79). Nõustun, et heategevus oli traditsioonilisem nais­aktiivsuse viis, aga üks ilmtingimata ei sega teist. Loobusid ju sufražetidki Suur­britannias Esimese maailmasõja ajal radikaalsetest väljaastumistest. Samuti on loomulik, et kõik aktiivsed naised ei toetanud radikaalset naisõiguslust või vähemalt ei võtnud selle poolt sõna. Ei saa küll välja lugeda, et Eglāja-Kristsone oleks Grosvalde teguviisi suhtes üheselt väljendanud kahetsust või veelgi vähem süüdistust.

Kogumiku esimene osa lõpeb Ineta Lipša käsitlusega naistest Läti poliitikas „Women running for the office of MP under the flexible list system in Latvia: The case studies of Milda Salnā and Berta Pīpiņa (1922–1934)”. Läti valimisseaduse eripärasid on Lipša tutvustanud juba 2007. aastal ajakirja Forschungen zur baltischen Geschichte 2. numbris („Frauen in den Parlamentswahlen der Republic Lettland”) ning sel teemal on 2022. aastal ilmunud mahukas lätikeelne monograafia.6 Seekordse artikli eripära on kahe biograafia lähilugemine, et analüüsida, milliseid strateegiaid häälte püüdmiseks kasutati. Valitud naised, Milda Salnā ja Berta Pīpiņa, olid kaks edukaimat ennesõjaaegset naispoliitikut. Üks tollaste naiste jaoks oluline küsimus, mida Lipša analüüsib ka oma monograafias, oli see, kas naised peaks võitlema naisseltsides või saab edu saavutada ka segaorganisatsioonides. Lugeja leiab artiklist selle mahtu arvestades sisuka võrdluse lähiriikidega.

Kogumiku teine osa kajastab kirjanduse, kunsti ja kirjastamise valdkondi. Esimene artikkel, Baiba Vanaga „German women active in the study and promotion of art history in Latvia from 1880s until 1915”, tutvustab nelja baltisaksa kunstiloolast: Rosalie Schoenfliesi, Bertha Noel­tingi, Elly von Loudoni ja Susa Walterit. Kui naiskunstnikke on uuritud, siis naiskunstiloolastele on pööratud hulga vähem tähelepanu. Kuigi Elly von Loudon oli ka kunstnik, rõhutab artikkel tema tegevust Andrea del Sarto freskode kopeerija ja uurijana. Ülejäänud kolm pidasid loenguid ning kirjutasid kunstist eri ajakirjandusväljaannetele. Susa või Sophie Walter on pärit Tartust ning tema tegevuspiirkond ulatus ka Eesti aladele, näiteks õpetas ta 1907. aastal Tallinnas toimunud õpetajate suvekursustel, kus esines ka teisi naisi ning mis vääriks omaette uurimust.

Rosa Pārpuce-Blauma analüüsib artiklis „The contribution of feature writer Laura Marholm to the discourse on women’s emancipation in the German-­language press of Latvia at the turn of the 19th and 20th centuries” Laura Marholmi retseptsiooni Läti ajakirjanduses. ­Marholm kirjutas XIX ja XX sajandi vahetusel, mil naisküsimus oli elava arutelu all. Tema raamatud olid väga populaarsed ja mõjukad. Lisaks saatis Marholm lühemaid kirjutisi väljaannetele Riias, aga ka Tallinnas ja Peterburis ning tõlkis. Tema bestseller oli „Das Buch der Frauen” („Naiste raamat”), mis tõlgiti lühikese aja jooksul kaheksasse keelde. Marholmi lugesid ka naised Eestis (nt Aino Kallas, Hella Wuolijoki). Artikkel puudutab naisküsimuse käsitlemist Läti meedias, kuigi mitte ammendavalt, mis pole ka eesmärk. Marholmi positiivset vastuvõttu Läti saksa­keelses ajakirjanduses võib selgitada sellega, et tema naisi puudutavad kirjatööd erinesid radikaalsematest naisõiguslastest, „vesistest standardiseeritud sinisukkadest” (lk 157) või „tänapäeval tavapärastest amatsoonidest, kes kiunuvad meestega võrdsete õiguste teemal” (lk 159), nagu toona kirjutati.

Zita Kārkla keskendub artiklis „From claiming authority to sensuous excursions: Mapping the female body in Latvian women’s travel writing (1878–1920)” naiste reisikirjadele. Tema põhinäideteks on Minna Freimane ja Angelika Gailīte. Freimane kohta on vähe infot, aga ilmselt reisis ta guvernandi ja parunessi teenijana. Ka Gailīte reisis koos kaaslastega, kuid tegi seda eeskätt oma lõbuks. Artikli esimeses pooles iseloomustatakse teisigi reisikirjade naisautoreid. Nemad on valitud spetsiifilisemaks analüüsiks seetõttu, et kirjutasid erineval ajal, Freimane XIX sajandi lõpus, Gailīte XX sajandi alguses, ning ühiskonnas ja naiskirjanduses vahepeal toimunud muutused mõjutasid reisikirjade sisu ja esituslaadi.

Māra Grudule artikli „Baltic German women between two cultures: Translation of Latvian literature at the end of the 19th century and in the 20th century” teemaks on naised tõlkijatena. Grudule kirjutab, et tutvustab nelja baltisaksa naist, kuid uuritavate perekondlik taust on üsna kirju – seega „nelja end pigem sakslasena identifitseerivat naist”? Kas see kirju taust võis mõjutada nende vahendajarolli või selle valikut? Neljast varaseima, Hanny Brentano puhul on märkimisväärne potentsiaalne (enese)tsensuuri aspekt – otsus jätta läti rahvusliku liikumise elemendid oma tõlkest välja. Näidetest viimane, Martha von Dehn-Grubbe, on aga Eesti aladelt pärit Anete Konksi tütar, kes tõlkis ka eesti kirjandust saksa keelde. Põgus pilk väliseesti ajakirjandusele näitab, et ajalehed vahendasid nii teateid tõlgitud luulekogu „Wir kehren heim”7 kohta kui ka kokkuvõtteid Dehn-Grubbe teiste väliseesti teoste arvustuste kohta.

Signe Raudive artiklis „Women in the book publishing industry of Latvia during the interwar period” on vaatluse all kolm naist kirjastajatena: ema ja tütar Anna Grobiņa ja Ilga Zvanītāja ning Emīlija Benjamiņa. See võimaldab iseloomustada kolme üsna erineva toodanguga kirjastust. Paraku ei selgu üheselt, kas kirjastuste välja antud teoste valik oli seotud eeskätt isikliku maitse või turu ootustega, mis omakorda võisid muutuvas majanduslikus olukorras teiseneda. Vastuseks küsimusele, kas naised ettevõtjatena suhtusid näiteks kaastöölistesse kuidagi teisiti, tõdeb artikli autor, et säilinud allikad ei võimalda teha selliseid uuringuid, nagu on tehtud mõningate välismaa kirjastuste kohta.

Kokkuvõttes on tegemist mitmekülgse ja sisuka kogumikuga, mis pakub sisse­vaateid erinevate naiste elulugudesse ja nende ühiskondlikku tegevusse. Tervitatav on lähenemine, mis ei keskendu ainult ennast lätlasena identifitseerivatele naistele, vaid kaasab mitmeid baltisaksa naisi. Vähem saame aimu slaavi ja juudi naiste tegevusest. Eesti lugeja jaoks on see väärtuslik väljaanne, ja mitte ainult seetõttu, et mitu näidet on Eestiga seotud – eeskätt ikkagi sarnase mineviku ja geograafilise läheduse tõttu. Samuti teeb otsus avaldada kogu väljaanne inglise keeles (ja vabalt allalaetavana) selle eesti (ja välismaa) lugejale kättesaadavamaks.

 

1 Näiteks H. Reinart, Unustatud ja unustamatud naised Eesti ajaloost. Tallinn: Postimees, 2020; Naised Eesti parlamendis 1917–1940, 1992–2019. Koost P. Viljamaa, R. Hillermaa. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu, 2020; aga ka Helmi Mäelo raamatu „Eesti naine läbi aegade” uustrükk (Tallinn: Varrak, 1999; esma­trükk 1957).

2 I. Lipša, Viena. Grozāmo sarakstu slazdā: sieviešu politiskā vēsture Latvijā 1922–1934. Rīga: Friedrich-Ebert-Stiftung, 2022.

3 V. Zelče, Nezināmā. Latvijas sievietes 19. gadsimta otrajā puse. Rīga: Latvijas Arhīvistu biedrība, 2002.

4 https://www.womage.lv/en

5 Kaitsmine toimus 29. IV 2024.

6 Vt märkust 2.

7 Wir kehren heim. Estnische Lyrik und Prosa. Eessõna ja tlk M. v. Dehn-Grubbe. Karlsruhe: Karlsruher Bote, 1962.

Kunstis osaleja tegeleb peaaegu alati oma müüdi loomisega, tahtlikult või tahtmatult. Mõnikord on autori kuju (elulugu ja hoiak) rohkem nähtav, mõnikord aga vaevu tajutav. Nii või teisiti seostab omamaise kirjanduse lugeja sageli teksti inimesega, kes on selle kirjutanud.

Tõnis Vilu paelub oma müüdiga, sest ta kõneleb vaimsest tervisest, teeb seda põhjalikult ja siiralt, meedias ja loomingus, mis paneb teda austama ja talle kaasa elama. Vilu rahulikku juttu tahaks kuulata eriti tähelepanelikult, sest imekombel mõjub see teraapiliselt.

Kui sukelduda Vilu loomingusse, on keeruline aru saada, kas autori kuju aitab mõista ja hinnata tema kunsti või pigem varjutab seda. Kumb tunne jääb lugejal peale: psühholoogiline rahulolu või esteetiline nauding?

Vilu kaheksas luulekogu „Vana hing” maalib helget ja habrast luuleilma, mille moodustavad sellised märksõnad nagu „klaas”, „aken”, „peegeldus”, „südamik”, „puudutus”, „tartu”, „valgus”, „laps”, „headus”, „lilled”, „kevad”, „surm”. Tegusõnadest on kesksel kohal „armastama”. ­Väldin teadlikult arvandmete välja­toomist, ­pidades kinni üldpildist, muljete visandist, mis tekib raamatu lugemisel.

Luulekogu on niivõrd tihe, et selle ideed, kujundid ja mõtisklused ajavad üle ääre. See on küps ja võimas luule, mis haarab lugejat ning juba 14. leheküljel tekib tunne, et võib pausi teha, kuna ainuüksi loetud luuletuste sisu annab raamatu jagu materjali, kuigi tekstid on lühikesed, keskmiselt 6–10-realised.

Eeltoodud märksõnad tähistavad Vilu luulekogu kontuure, autorile omaseid motiive ja metafoore, tema poeetika pide- ja sõlmpunkte. Nende kaudu lähenen tema kunstilistele eesmärkidele, luule lätetele: üritan veidigi haarata, mida soovib Vilu väljendada lakooniliste ja ometigi rikkalikult konstrueeritud tekstidega, ning mõista, kes või mis paneb teda kirjutama nii, nagu ta seda teeb.

Vilu on kindlasti Tartu kirjanik – „tartu on kõige ilusam juuli lõpus” (lk 5), „emajõgi pole enam külm täppislõige läbi linna” (lk 13) –, kuid see mõõde on tema puhul teisejärguline. Sellest olulisemal kohal on teadvuse käsitlused: psühholoogia, psüühika, psühhoanalüüs. Või siis sellised mõisted nagu „reaalne”, „sümboolne”, „imaginaarne”. Need on ta luuletuste sisevooder. Vilu poeesia loob peegeldusi, kujutisi, teisikuid; õhk hakkab värelema, selged piirid moonduvad, autorist saab korraks alkeemik. Vahel harva selgitab ta lugejale, mida täpsemalt vaaritab, kuid enamasti mitte ja siis on eriti põnev lahti mõtestada, kuidas üks või teine luuletus on loodud – ja see pole kuigi lihtne ülesanne.

Kui otsida Vilu järeleandmiste näiteid, siis umbes raamatu keskel leidub tekst, kus minategelane täheldab, mida tähendab olla vana hing: „kõige olulisemad vestlused olid ära juba kolmeaastaselt” (lk 35). Ühtlasi avab see Vilu raamatu grande idée: viia lugejad psühhoanalüüsi ja Jacques Lacani juurde ning meelde tuletada peegli­staadiumi põhimõtted. Vilu üritab selles raamatus leida inimese arengus punkti, kus ta (inimene) tunneb ennast ära, kus mina saab täiel määral minaks – edasine huvitab autorit vähem. Oluline on ehtsus, inimlikkus, elu enne sotsiaalset taaka, eksistents veel arenemata identiteetidega. See on suurejooneline eesmärk ühe luulekogu puhul.

Näiteks ühe luuletuse lõpus ütleb lüüriline mina, et ta on nagu „mädanenud südamik nagu kodu keset — nagu kodu” (lk 33). Kodu on keset mõistet „kodu” – see on ju nagu laps, kes näeb ennast esimest korda peeglist ja mõistab, et see on tema, seni pidi ta tulema toime ilma selle teadmiseta. Vilu väljendab metafooride kaudu olulist inimeseks olemise teooriat.

Kui otsida Vilule kaaslasi eesti kirjandusest, siis tuleb eriti kirju grupipilt: Siuru ja tärkav loodus, kassetipõlvkond ja kõnelused surmaga (Mats Traat), prosaismide kasutamine ja Tartu kohalolu (Jaan Kaplinski), katsetused vormiga, mille käigus tekib proosaluule (Kaplinski, Paul-Eerik Rummo), joovastus kevadest (Viivi Luik, Ly Seppel). Samuti vaatab „Vanast hingest” vastu mõni hilisem ilmutus: sotsiaalsusega mänglev Kalev Kesküla, süntaksist loobunud Ene Mihkelson ning loomulikult psühhoanalüüsiga süvitsi töötav Elo Viiding. Samuti võib välismaisest modernismist nii mõndagi välja tuua – esimese hooga tuleb pähe Charles Baudelaire ja „Väikesed poeemid proosas” (1869, e k 1930). Ja kes ütles, et tuleks piirduda vaid luulega? „Vanas hinges” võib näha vihjeid ka Viive Luige ja Mati Undi esimestele romaanidele.

Selline seltskond üheskoos – see on midagi pöörast. See on näide heast kirjandusest, mis kogub, töötleb, sünteesib eri signaale ja lahendusi ning pakub seeläbi uut kvaliteeti. Vilu ei jäljenda kedagi, ta on lihtsalt eesti kirjanduse osa. Ta on jõudnud luulekeeleni, mille kohta saab franksinatralikult tõdeda: „I faced it all and I stood tall / And did it my way.” Näiteks: „Igal hommikul avan peo” – Ly Seppel1 vs. „iga õhtu põletan küünalt” – Tõnis Vilu (lk 72). Ehkki süntaktiliselt struktuurilt sarnane, on Vilu tekst sisu poolest justkui vastus ja vastand Seppeli luuletusele: Seppel laseb lendu kullipojad ja muretseb, et need jääks ellu ning maailmas valitseks õnn ja kooskõla, Vilu aga kõneleb surma paratamatusest, hingedepäevast ja paneb tähele, et „tagaaias tühjad linnupesad läbi talve”. Või siis see, kuidas Vilu loobub süntaktilistest piiridest. Ene Mihkelson on seda teinud nii, et punktuatsioon puudub, kuid esisuurtähed on alles: „Maa teeb pöörde tekib lõhesid / Päev on pikem Päev on lühem / aga mitte kohe loomulikult”.2 Lugeja ülesanne on mõelda juurde vajalikud kirja­vahemärgid ning otsustada selle üle, kas suurtäht tähistab lause algust ja/või on sellega sõna tähtsust võimendatud – nii et mõni päev on eriline ja sellisena on kirjas kui Päev.

Tõnis Vilu võte on veel keerulisem: kõik sõnad tekstis on väiketähega ja lause­piiriks on vaid tühik, luuletus ei alga suurtähega ega lõpe punktiga. Ainus kirjavahemärk, mida Vilu endale lubab, on kriips: paaril korral on see sidekriips, kümneid kordi mõttekriips, mis pole aga tavaline, vaid kahest sidekriipsust koosnev märk: –. See muide tekitab küsimuse, kas tegu on toimetaja tähelepanematusega või on see taotluslik žest – niimoodi toksitakse mõttekriipsu näiteks telefonis ning vahest on siis algne märk alles jäetud. Ma ei tea, kuidas Vilu kirjutab, pastakaga või mõne tehnilise vidina abil, kuid läbivalt kahest kriipsust koosneva mõttekriipsu kasutamine viitab pigem omapärasele võttele. Mida see peaks tähendama, jääb aga arusaamatuks.

Järgnevalt näitan, kuidas Vilu jõuab luules semantilise ja lingvistilise nihkeni, pakkudes Mihkelsoniga võrreldes hoopis teistsugust lahendust punktuatsioonita tekstis.

hoia haavad lahti vanahingeline okkalise viirpuuheki
sees erekollane aed mu pea ümber on mässitud kotiriie
nagu kinnine võililleõisvalguselubadus — tunnen
kahte jahedat nööpi silmade vastas suur mäng vaatab
ja puurib mustav puhtakslõige kõik suve õitsemised
ühekorraga paksult ja lehitsematult nagu läbivettind
ajaleht (lk 18)

Siit on näha, et Vilu tekst pole üles ehitatud lihtsõnadele: sõnatüvi-tühik-sõnatüvi, mis oleks lihtsalt jälgitav, st ühtlaselt jagunevate pausidega skeem, kuigi see ei pruugi aidata mõista, kus on lause ja osalause – nagu ülal Mihkelsoni puhul. Vilu kasutab liitsõnu (olen need alla jooninud), tänu millele tühikud ehk pausid pole prognoositavad. Taolist teksti on raskem lugeda ja lahti muukida, sest kahest või kolmest tüvest koosnev liitsõna on nüansirikkam ja pausid ilmuvad harvemini. Taoline tekst on kunstiliselt kõrgel tasemel, see on meistritöö, ja Vilu raamatus on selliselt keeruliselt konstrueeritud tekste ligi 70. Raamat on hoolikalt koostatud, ükski tekst pole üleliigne.

Rõhutan: Mihkelsoni luules on liit­sõnad harv nähtus, Vilu raamatus on liitsõnu kasutatud enam-vähem igas tekstis. Eelmises raamatus, samuti väga õnnestunud proosaluulekogus „Kõik linnud valgusele” (2022) ei kasutanud Vilu veel laialdaselt seda võtet. See on üks põhjustest, miks „Vana hing” on eriti tummine ja esteetiline küllastus saabub juba luulekogu esimesel poolel. Ülejäänud põhjused, kordan, on teoreetiliste probleemide vahendamine luulekeeles ning punktuatsioonist ja suur­tähest loobumine.

Raamatut illustreerivad enamasti dokumentaalsed värvilised fotod: nii saavad tähtsad teemad ja abstraktsed küsimused või siis tardumuse hetked ühendust tänapäeva eluga. Raskem oli mõista, miks esi- ja tagakaanel olid visuaalse eriefektina läbipaistvad pritsmed. Ma ei närinud sellest kujundist läbi.

Tõnis Vilu suudab pakkuda eri versioone enda autorikeelest. „Kink psühholoogile” (2016) – pihtimuslik vabavärss ja vaimse tervisega seotud teemad. „Tunde­kasvatus” (2020) – ühiskonnakriitiline luule. „Kõik linnud valgusele” (2022) ja „Vana hing” (2023) – proosaluule ning teadlikult inimpsüühikaga tegelevad tekstid. Milline intensiivne periood ja kui palju erinevaid võimalusi jõudis luuletaja proovida suhteliselt lühikese aja jooksul! Otsekui oleks kolm erinevat Tõnis Vilut, ja iga valik on võimalusterohke suund eesti luules. Kaks viimast luulekogu on eriti õnnestunud. Need näitavad, mida kõike võib teha proosaluules ja et ehtsus on alati aktuaalne. Kõik linnud valgusele – kõik lugejad Tõnis Vilule.

 

1 L. Seppel, Igal hommikul avan peo. Luuletusi 1960–1964. (Noored autorid 1964.) Tallinn: Eesti Raamat, 1965, lk 5.

2 E. Mihkelson, Võimalus õunast loobuda. Tallinn: Eesti Raamat, 1990, lk 121.

Piret Jaaksi romaan „Taeva tütred” võitis mullusel Eesti Kirjanike Liidu romaani­võistlusel III koha. Olen juba otsinud põhjendust sellele, miks raamat ei ole tervikuna õnnestunud: võistlusele esitatakse ikkagi käsikirjad ning enne väljaandmist võiks autoritel olla rohkem aega tekste vahepeal tekkinud distantsilt veel kord rahulikult üle vaadata ja vajadusel ümber kirjutada.1 Mul oli lugemist lõpetades tunne, et loetu on pigem stsenaarium mõne rohkem lahti­kirjutatud osaga, ent ka autorile endale on peategelane kahjuks võõraks jäänud.

Seejuures on kõik see, millest romaan kõneleb, äärmiselt oluline ja päevakajaline: raamatu keskmes on ühe rahvuse taga­kiusamine, armeenlaste genotsiid veidi üle saja aasta tagasi, mil Osmanite riik Esimese maailmasõja ajal süstemaatiliselt deporteeris ja hukkas oma armeenlastest elanikke. Ilmasõja alates langesid armeenlased ühtlasi suurriikide huvikonflikti ohvriks. Kokku hukkus umbes poolteist miljonit armeenlast. „Taeva tütarde” proto­tüüp, Haapsalust pärit baltisakslasest misjonär Anna Hedvig Büll (1887–1981) aitas Kiliikias surmast pääseda väga paljudel orbudel, aga ka naistel, ning rändas hiljem nendega koos Süüriasse Alepposse. Jaana Davidjants on Jaaksi romaani arvustades2 toonud välja mitmeid teoses riivatud olulisi aspekte: vägivalla kujutamise raskust, genotsiidi soolistatust, naismisjonäride või üldse naiste väljajätmist ajalookirjutusest, ehkki just naissoost abilisi ja „emasid” sellises olukorras vajati, samuti asjaolu, et peategelane oli üks XX sajandi alguse „uusi” naisi. Nii Davidjants kui ka Holger Kaints3 on osutanud sellele, kuivõrd sarnanevad rohkem kui sada aastat vanad sündmused maailmas praegu toimuvaga – nii et raamat puudutab lugejat paratamatult, olgu haakuvaks mõtteks siis see, kuidas Venemaa mõrvab ja küüditab praegu Ukraina lapsi, sõda üldse või olukord Lähis-Idas. Suurriikide huvisfääri jäävate rahvaste saatused lähevad meile juba ajalooliselt korda, sest oleme ise selles rollis olnud. Tähtsad on ka küsimused, kuidas valust üldse kirjutada, kui sellest ei saa rääkida, kuna sõnadest jääb justkui puudu, või milline oleks selline kirjutamisviis, mis aitab trauma ja šokiga toime tulla ilma lugejat halvamata. Romaani­kangelanna Hedvig küsib neidsamu küsimusi, mida saab ja tuleb küsida praegu: „Kas see on toimunud kogu maailma silme all? [---] Kõik räägivad sellest. Miks ometi midagi ei tehtud?” (Lk 155) Samuti vastab ta oma tegudega – noor naine on ainult teatava mõjuvõimuga, see-eest jätkub tal südikust üritada midagi muuta – küsimusele, mida saaks praegu teha. Igasugusest toetusest võib abi olla, kunagi ei tea, mis natukegi aitab.

Aga miks ma siis nurisen? Osalt on Kaints küsinud samu küsimusi, mis mindki lugedes vaevasid (kohati eba­õnnestunud dialoog, peatükkide eba­ühtlus, religioossuse küsitav kujutamine). Ent tegelane on jäänud autorile kaugeks võib-olla just seetõttu, et tema lugu on varem korduvalt ja mitmel viisil jutustatud ning kirjanik ei ole leidnud viisi teha seda uutmoodi. Raamatu järelsõnas osutab Jaaks, et Anna Hedvig Bülli elu ei ole „rääkimata lugu”, ehkki eestlastele on see ilmselt vähe tuttav. Bülli mälestatakse Haapsalu linnaruumis ja raekojas, kus tal on koht linna ajaloo püsinäitusel. Tema sünnikodu seinal Kooli tänaval, kus praegu asub Iloni Imede­maa (mis jutustab omakorda ühe sõja jalgu jäänud lapse lugu), on 1989. aastast Armeenia-Eesti kultuuriseltsi eest­võtmisel eesti- ja armeeniakeelne mälestustahvel. 2014. aastal avati Haapsalu Promenaadil kolmekeelne Armeenia ristikivi hatškar, mille pühendasid Büllile Eesti armeenlased. Jaaks viitab järelsõnas ka armeenia filoloogi, kirjaniku ja tõlkija Aleksander Aslanjani artiklile „Anna-Hedwig Büll. Katked elulookirjeldusest koos kommentaaridega”, mis on haarav, arhiiviallikaid tundlikult tõlgendav lugemine.4

Armeenia riik ei ole oma orvukeste Põhjamaalt pärit kasuemasid unustanud. Dokumentaalfilm „Päästekaart” („Map of Salvation”, 2015), mis on pühendatud genotsiidi 100. aastapäevale, jutustab seda tunnistanud naismisjonäridest – peale Bülli taanlannadest Maria Jacobsenist ja Karen Jeppest, norralannast Bodil Biørnist ja rootslannast Alma Johanssonist. Nad on jäädvustatud postmarkidele ja neile on püstitatud mälestusmärke. Kasuemad tegid hiljem ise palju selleks, et kohutavaid aastaid ja tegusid kunagi ei unustataks, ehk kirjutasid ja jutustasid nendest. Büllgi on kirjutanud mälestusi.

Vahest ongi romaani õnnestumisele takistuseks saanud see, et Bülli kohta on keeruline midagi uut öelda, kui tahta jääda nii prototüübi- ja allikalähedaseks, nagu Jaaks seda soovib. Ajaloolane Svante Lund­gren ütleb „Päästekaardis” ühe episoodi kohta Bülli elus: praegu ei ole teada, mis siis juhtus, kuidas see asi tal õnnestus. Ajaloolane saab nii öelda. Kas kirjanik ka saab? Ent kirjanik ongi justkui kahtlema hakanud, kui kaugele ta võib minna.

Loomulikult tekitab see lugejas ja/või arvustajas kihku ise uurida, milline võis Büll inimesena olla. Armeenia lühi­filmis „Anna Hedvig Büll. Viimane palve” („Anna Hedvig Büll: The Last Prayer”, 2016) mainitakse noore misjonäri diplomaatilisi ja keelelisi andeid, samuti ärivaistu: Aleppos rajas ta käsitööettevõtte ja poe armeenia käsitöö müümiseks, mis tagas põgenikele väikese sissetuleku. Ta osales hoonete ja veevarustussüsteemi rajamisel – insener oli ka tema vaimne isa Ivan Kargel –5 ning filmiski räägitakse sellest, kuidas Büll ehitas Aleppos koos põgenikega neile hurtsikute asemel eluhoone. Vilksatab rehepaplikku leidlikkust: lühi­filmis tsiteeritud Marie (Nurzia) Levonjani mälestuste järgi muutis Büll kirikuraamatus armeenlaste kirikulist kuuluvust. Eluloofilmid on paratamatult kronoloogilised ja võib-olla jääb neis pisut domineerima lõpp ehk pilt eakast mälestustesse süvenenud pühakirja lehitsevast naisest. „Taeva tütarde” järelsõnas autorilt tänusõnu pälvinud Ene Pajula on aga oma ajaleheartiklis tsiteerinud ühe orvukese mälestust Büllist, kes kangastub blondi Jeanne d’Arcina (mälestus on küll ekslik dateeringu poolest – Büll ei olnud siis veel Marashis): „Oli aasta 1909. Türgi sultani ike rõhus armeenia rahvast. Marashi linnas käis järjekordne pogromm, elajalikult tapeti armeenia lapsi ja täiskasvanuid. Kiriku õuel tungles kuni neli tuhat naist-last, et pühakotta pakku pääseda. Korraga ronis kirikut ümbritsevale müürile heledapäine neiu ja needis sealt valjuhäälselt kaitsetuid inimesi ründavaid türklasi: „Värisege, türklased! Jumal näeb seda kõike!” Siis aga leidis ta lahtise kivi ja viskas ründajate sekka, ärgitades teisigi armeenia naisi vastu hakkama. Need asusidki kive loopima, hoides türklasi kuni värava sulgemiseni tagasi. Ja türklased pidid selleks korraks häbiga taanduma. // „Hiljem sain teada, et selle jumalast saadetud tüdruku nimi, kes meid tol korral ja palju kordi edaspidigi päästis, oli Hedwig Büll. Ta oli väga ilus – jumalanna, tõeline jumalanna!””6 Romaanis jääb peale pigem tugev kaalutlev toimekus.

Ent usuline külg? Kui mõtlen kirjanduslike misjonäride peale, kerkivad silme ette Charlotte Brontë romaanist „Jane Eyre” fanaatiline St. John Rivers ja Wilkie Collinsi romaanist „Kuukivi” ülikoomiline Drusilla Clack. Küllap oli ja on misjo­näride hulgas palju hoopis neid, kelle soontes voolab maadeavastajate veri, ja misjon on olnud kindlasti võimalus näha kaugeid maid. Usk on olnud miski, millest kinni hoida või millele toetuda, kui juhtub asju, mida silm ei taha tunnistada. Anna Hedvig Büll tundubki ühtpidi inimesena, kes omas ajas ei oleks niikuinii mahtunud raamidesse, mida pakkus naisele ümbritsev tavaelu: ta oli tegudeinimene, seikleja, väga uudis­himulik, seejuures sügava sotsiaalse vastutustundega. See on just selline algmaterjal, millest saab võrsuda „uus” naine. Romaanis on ta lisaks tõsikindlalt kinni dialoogis jumalaga, nii et paratamatult tahaksin täpsemalt teada: mis on niisuguse kindla usu allikas ja tugi, kas vankumatu vahekorrani jumalaga viib ühekordne valgustus ning edasi toimib kõik tüünelt ja lineaarselt? Ma ei ole selles nii veendunud – isegi St. Johnil olid omad võitlused. Romaani läbiv Hedvigi dialoog emaga kõneleb lapse­põlvetraumast õega, mis jääb unenäoliseks: meenus Oskar Lutsu alter ego Andres, kes süütundega mõtleb difteeriasse surnud väikevennale.

Mõni pisiasi raamatus tekitab küsimusi võib-olla ainult minus. Miks on Hedvigil just Põhjamere värvi silmad, kust pärineb selline võrdlus – on see vihje millelegi? Nii palju kui mäletan, ei jõudnud Haapsalus kasvanud, Peterburis ja Saksamaal Malches koolis käinud tegelane romaanis kunagi Põhjamere äärde. Või on mõeldud Põhjalahte, tinast Botniat? Ent sinnagi ei viinud teda tema elutee.

Laste jalad siiski vist ei pladise sillutisel (aga võivad pladistada), ihu ei aura, kui just saunast ei tulda. Ja lugeja võib teha ühe katse – kuna selle tagajärjel saab märjaks, siis soovitavalt vannitoas. Heitke selili, teeselge minestust, laske omale kruusitäis vett suure hooga näkku läigatada (kuidas lamajale vett näkku läigatada – vahest valada?), aga ärge üldse liigutage. Ehkki mina seda katset läbi ei viinud, kahtlen, kas just viimane osa õnnestub – kas või instinktiivselt peaks teadvusel olev inimene siiski kuidagi reageerima. Aga nimelt sellist eks­perimenti on kirjeldatud 83. leheküljel, kus veega kastetud laps simuleerib endiselt ja õnnestunult mittekontaktset.

Miks kodumaalt Hedvigile kirjutav õde tsiteerib Gustav Suitsu luuletust „Laul ­Eestist” Helsingis trükitud luule­kogust „Tuule­maa” (1913) – kas võrdlusena armeenia rahvakilluga Osmanite impeeriumis või tõepoolest meelde tuletades Eestit või selle ilma? Niisugused lahti kirjutamata vihjed teevad nõutuks ja tekitavad uudishimu. Lõpuks langeb ju Bülli-õekeste elukaar nooreestlastega kokku, ning näiteks Marie Underist oli Hedvig Büll neli aastat noorem ja suri aasta jagu hiljem. Miks selline umbne vihje kodumaal elavalt õelt, kes pidi niisiis hästi kursis olema eesti nüüdisluulega?

Ma ei loe kuskilt välja, et Eestiga sidunuks Hedvigit just eestlaslik kontekst, ehkki ta eesti keelt oskas; seda on raamatus nimetatud kodumaa keeleks. Eesti oli tema sünni- ja kodumaa, ja raamatus on õnnestunud edasi anda eksootilise ning koduse ümbruse vastandus. Hedvig jäi elu lõpuks ilma oma kambrist, mis romaanis tema unistustes asus mereäärses majas. Tema prototüüp, Haapsalu mudaravila omaniku paljukeelne tütar unustas elu lõpul teised peale armeenia keele: see keel jäi viimaks tema kodumaaks. Bülli ei lubatud koos repatrieeruvate armeenlastega asuda Aleppost Stalini-järgsesse Armeeniasse. Meenub see vähene, mida tean Kostan Zarjanist (1885–1969), armeenia diasporaa­kirjanikust ja Lawrence Durrelli sõbrast Korful. Ta põgenes 1914. aastal Konstanti­noopolist enne noortürklaste tapatalguid Bulgaariasse, õpetas Jerevani ülikoolis 1922–1924 pärast demokraatliku vabariigi neelamist Nõukogude Liidu poolt, emigreerus siis ja elas Euroopas, Ameerikas ja Lähis-Idas, aga kolis 1963. aastal tagasi Jerevani. Seal anti nõukogude korrale sobivaks toimetatuna (võib-olla autoriga nõu pidamata) välja tema Bostonis ilmunud romaan „Laev mäe otsas” (1943, e k 1987 Boris Kaburi tõlkes) Armeenia vabariigist. Mismoodi elas Zarjan oma viimased eluaastad? Ja tuleb meelde üks teine Hedvig – mismoodi veetis oma elu lõpuaastad Koidula tütar Hedvig Michelson, kes ei jõudnud või ei saanud 1930. aastatel Leningradist Eestisse kolida?

 

1 V. Valme, E-M. Talivee, Eesti romaan 2023: suunaga minevikku. – Looming 2024, nr 3, lk 387–400.

2 J. Davidjants, Naismisjonäride rääkimata lugu. – Vikerkaar 2024, nr 1–2, lk 166–169.

3 H. Kaints, Genotsiidi tunnistaja. – Looming 2024, nr 2, lk 273–275.

4 A. Aslanjan, Anna-Hedwig Büll. Katked elulookirjeldusest koos kommentaaridega. – Läänemaa Muuseumi toimetised XIII. Haapsalu: Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid, 2010, lk 117–148. Vene keelest tõlkinud Inge Davidjants.

5 Samas, lk 137–138, 142.

6 E. Pajula, Haapsalu tüdrukust armeenia emaks. – Õpetajate Leht 4. V 2007, lk 10.

Sveta Grigorjeva „Frankenstein” oli kultuurkapitali kirjanduspreemia nominent ja kiitvad arvustused on rõhutanud seda, kuidas luulekogu selgelt poliitiline sõnum ei muuda teksti manifestiks ja tõuseb esile just tänu poeetikale.1 Ka minu hinnangul ei saa teksti poliitika ja poeetika kunagi lahus olla, sest poeetika on alati mingil moel ideoloogiline, kuna see eksisteerib maailmas, millest see alguse saab, mitte sellest lahus. „Frankensteini” nõtkus seisneb selles, et see on nimetatud seotusest teadlik ning kasutab poeetikat selleks, et vormida poliitikat.

„Frankensteini” põhisõnum, mille on välja toonud Liisi Rünkla ja Saara Liis Jõerand, on see, et sina olla on okei, mis või kes tahes see sina ka poleks; et maa­ilmas, kus hoolitakse vähe, eriti neist, kes ei ole heteroseksuaalsed, valged, meessoost ja muul moel normatiivsed, just peab ­hoolima – ka transsoolistest inimestest, sootutest olenditest, karvastest naistest, naiselikest meestest, kodututest, sõja­põgenikest. Üldistavalt saab kogus olevad luuletused kaheks jagada: ühed vaatavad eri sinasid väljastpoolt ja teised kirjeldavad sinasid või minasid seestpoolt, tunnetuslikult ja nende endi keha(de) kaudu. Kuigi kaks vaatenurka on tugevalt seotud, paelub mind just teise poeetika. Olles järeldanud, et eri sinade eksisteerimise ja ­jaatamise sõnum saab võimalikuks poeetika ja vormi kaudu, siis mis juhtub „Frankensteini” poeetikas ja vormis?

Raamatu sügavroosale kaanele on sümmeetriliselt hajutatud pealkirja erkroosad laialivalguvad tähed. Kuna pealkiri on viide Mary Shelley samanimelisele romaanile „Frankenstein” (1818, vahel ka pikema pealkirjaga „Frankenstein ehk kaasaegne Prometheus”), jõuavad enne Grigorjeva raamatu avamist mu peast läbi käia pildid XIX sajandist, vanadest raamatukogudest ja laboratooriumidest, jäämerest ning muidugi kehast, mis on kokku õmmeldud surnud kehadest ja millele teaduse sähvatus elu sisse puhus, sest üks tark mees teadis, kuidas seda teha. Luulekogu pealkiri on tähtis, sest selle intertekstuaalsus peaks julgustama lugejat pöörama tähelepanu sellele, et asjadele ja olenditele nime andmine või mitte­andmine on seotud võimuga midagi luua ning loodut kontrollida. Mööda ei tohiks vaadata ka sellest, et Shelley ei avaldanud esialgu romaani oma nime all.

Miks pealkirjastada luulekogu, mis pooldab kõiki niinimetatud koletisi – transsoolisi, sootuid, karvaseid, kodutuid, räpaseid olendeid, keda inimkond üldiselt vaatab ja kohtleb halvakspanuga –, Frankensteini tegelaskuju järgi, kes Shelley romaanis ei ole koletis, vaid koletise looja? Seepärast, et Grigorjeva luulemina on mõlemat, ta on koletis, aga see koletis on end ise loonud: „see koletis siin tegi end ise aga ta ei ole / nii loll arvamaks et on totaalselt self-made” (lk 7). Shelley teoses on Frankenstein noor, haritud, valge, rikas mees, keda paelub teadus ja see, mida ­teadus võimaldab. Nii nagu kreeka müüdi kohaselt lõi Prometheus inimesed savist ning andis neile teadmised ja tsivilisatsiooni, loob Victor Frankenstein teadusliku katsena kokkuõmmeldud kehaosadest mehe, kohkub oma loomingust, hülgab ta ning tekitab seeläbi enda loodud olendile ennenägematuid kannatusi, mida olend elab välja vägivallana Frankensteini lähedaste vastu. Grigorjeva koletis on orgaanilisem, pole kellegi kokkuõmmeldud, vaid pigem tänu elule ja elu kiuste kokku kasvanud nii loojatest kui ka loodavatest, nagu annab aimu luuletus „see tekst ei ole süütu”: „mitu selgroogu pidid endale lisaks veel kasvatama et jõuda siia selle hetkeni täna praegu kui palju” (lk 12). See kirja­vahemärkideta (proosa)luuletus heidab ühe hingetõmbega pilgu elu tulekule veest maale ja minekule maalt kosmosesse. Kui seda luuletust kõvasti lugeda, võib tunda elu võimalikkuse raskust ja imet. Selgroo kasvatamine pole pelk metafoor, vaid füüsiline kogemus. Luulekogu pealkirja intertekstuaalsus kätkeb sügavalt eetilis-filosoofilisi küsimusi: kellel ja kuidas on õigus elu luua? Mis on elu algatav jõud ja kust see tuleb? Grigorjeva küsimused on väga vanad, kuid uus ja paratamatult tänapäevane on see, kuidas ta neile vastab nii temaatiliselt (poliitiline kommentaar vähemuse õiguste eest, vägivalla taunimine) kui ka poeetiliselt (rütmilised ja sõnavalikulised feministlikud viited räpile, mis on muidu tuntud kui seksistlik ning meestekeskne žanr).

Teise keskse teema ehk kehade juures tekib paralleel filmiga „Vaesekesed” („Poor Things”, 2023), mis põhineb šoti kirjaniku Alasdair Gray 1992. aastal ilmunud samanimelisel romaanil. „Vaesekeste” peategelane Bella meenutab mitmel moel Grigorjeva luulemina. Bella elab noore naise kehas, aga käitub nagu väike laps või hoopis mees, kes teeb, mis tahab. Kuigi Bella on pealtnäha tavaline ilus naine, mitte kokkuõmmeldud mehe keha, on ta koletis, kellele paneb aluse teadusest lummatud mees, keda Bella kutsub Jumalaks. „Vaesekesed” on hästi võrreldav nii Shelley kui ka Grigorjeva „Frankensteiniga”, sest ka Bella on mutant. Bella „isa” ja teadusemees on noore lapseootel naise „päästnud” pärast seda, kui too on sillalt alla hüpanud, et lapse saamise vältimiseks end uputada. Kuigi naist päästa ei saa, suudab teadlane „päästa” lapse aju ning selle uppunud ema kehasse panna. Nii ärkabki Bella, kes on ühtaegu iseenda ema ja tütar. Bella, nagu Grigorjeva luuleminagi, hakkab end ise edasi kujundama, nõuab tagasi võimu oma keha üle, olles lapselikult teadmatu sotsiaalsetest normidest (näiteks, et avalikus kohas ei rahuldata ennast; et ei räägita seksuaalsest naudingust, eriti naiste omast; et naisel on paslik süüa ainult üks magustoit jne). Bellale on nime pannud Jumal-teadlane-isa, kuid Bella nõuab oma mina endale tagasi. Samamoodi käsitleb Gri­gorjeva luulekogu keha, samuti nimetamist kui jõudu keha üle. Grigorjeva kirjutab kehast ropult, õrnalt ja häbita. Nii Bella kui ka Grigorjeva luulemina(d) kõnelevad selle eest, et naised saaks (tagasi) võime ja võimaluse oma keha ise nimetada, katsuda, tunda, luua, selle üle otsustada ja lasta sel minna, kuhu tahab. Grigorjeva puhul toimub see jõustamine just sõna kaudu: „tahaks sõnuda end kehasse mis endale meeldiks manada end maitsema endale mäluda raevukalt end kohta kus enam ei mäleta milline üks keha võiks olla kus enam ei mäleta milline üks naine peab olema [---] end teisiti manada sõnaga mõnuga endale maitsema sööma end ise aga mitte kunagi otsast otsani ära nagu seda mehed seni on teinud” (lk 11).

Ehk oleks täpsem öelda: kuidas patriarhaat ja heteronormatiivsus on seni teinud – loonud jäiku arusaamu soolistatud kehadest ja sellest, millistesse suhetesse peaksid need kehad astuma. Tõsi, just mehed on neid arusaamu kandnud ja esindanud rohkem kui naised. Nii on Shelley romaani koletise looja mees, nii on Bella looja mees ja nii on Grigorjeva luulekogu üks päris koletis valge keskealine nimetu mees. Märkimata ei saa jätta fakti, et nii Bella kui ka koletise loojad on teadlased ja nende looming toimub teaduse nimel. Seega on nendes teostes esil eetilised küsimused: mida võib ja saab teaduse nimel teha? Mida on selle nimel seni tehtud ja kuidas teadus on seni kehasid näinud ja nimetanud?

Grigorjeva luulekogu on selgelt teadlik uuematest (kultuuri)teaduslikest vaadetest kehale ja minale, jättes soo- ja muud inimese kesksed kategooriad tagaplaanile ning keskendudes hoopis sellele, kuidas „inimene on 70 protsenti vesi 60 protsenti bakterid soolikates silmades varbaküünte all kõrvades pluss mu kõhus elavad liblikad ka armumata enamjaolt just armumata ja muu õrnohtlik mikrofloorafauna loomakesekesed kelle nime ei tea kes minu nime samuti jagame midagi mida kutsun tihti endaks öeldes selle kohta mina ­[---]” (lk 91). Nii on mina palju muud kui sugu või nimi, mida see mina kannab. Ta on sama voolav kui tekst, jälle ilma kirja­vahemärkideta, ilma grammatikareegliteta, tehtud „loomakesekestest” ja taimekesekestest, kes „mikrofloorafaunas” saavad üheks. Sümboolsetest liblikatest kõhus saavad päris liblikad, õrnad ja ohtlikud.

Luulekogus on tähtis ka nahk, samuti omamoodi „mikrofloorafauna”, mis pidevalt koorub ja kasvab. Grigorjeva luulekogu koorib sõna sõna haaval maha vana naha kihte, mille aegunud definitsioonide all kannatavad kehad. Need on kindlasti naiste kehad, ja loomade ja taimede kehad. Aga need on ka valgete meeste kehad. Need, kes on saanud teha teadust, luua riike ja neid juhtida, luua seadusi ja neid rakendada, luua tekste ja nende väärtust hinnata, ja seda kõike tihti vägivaldselt. Kui need saavutused ja volitused maha koorida, ilmub selline pilt: „ära põlenud naha maha koorimine isa suurelt paljalt seljalt minu väikesed nobedad näpud ma võiksin seda elu lõpuni teha maailmas lihtsalt pole rahuldust pakkuvamat tunnet kui see mahatõmmatava naha heli mu lapse­põlve isa selg põleb ära iga suvi töötan sellise keskendatusega sellise innukusega nagu mitte kunagi hiljem oma elus olen põlenud naha koorimise kosmonaut naha koorimise marie curie naha koorimise arvo pärt leian alati nahka mida kuskilt ära tõmmata kuid varsti saab lapsepõlv läbi isa selg enam ei põle enam ühelgi suvel varsti me enam ei räägi temaga sama keelt aga ta selga tunnen elu lõpuni see on hea suur selg mida hea põletada suvest suvve oma surnud naha järele hullu tütre jaoks” (lk 79).

Selles tekstis juhtub midagi väga huvitavat, sest hullu feministliku tütre, kes on bakterite ja liblikate kogum, sõrmede all koorub maha valge keskealise mees-isa nahk. Sama palju kui ma olen väsinud seksismist ja rassismist ja vägivallast ja laus­rumalatest veendumustest selles, et on kaks sugu, kes peavad paarituma ja elu jätkama, sest see on elu mõte, olen väsinud keskealisest valgest mehest kivistunud koletise kujul. Ja selles tekstis muutub see kivistunud koletis vähemalt ühe mahakooruva kihi võrra millekski muuks. Kuigi luulemina selle koorimisega kaugele ei jõua, tahaks koorida neid selgi kaua ja suures rahus ning näha, mis sealt välja koorub. Veel rohkem tahaks, et see valge mees end ise looks ja kooriks, võttes hoolekoormust tütardelt ära. Kuigi kindel väärtus on ainuüksi ses moondumise süvenenud esile­kutsumises, kus tütar oma isa selga koorib.

Naha koorumine võiks viidata just sellele, et valge keskealine mees saaks võtta vägivallavaba vormi. Sest nahk, mis kogu elu aina koorub ja koorub ja kasvab uuesti, teeb inimestest peaaegu uued minad. Ja ometi – midagi jääb alati samaks, midagi jääb igavesti ühendama selle isaga, kesk­ealise valge mehega, kelle selja taga (või ees?) lapsena peidus sai olla, kelle nahka sai kooritud, õrnalt, ülima hoole ja vastutustundega, et ükski vana valge kiht ei jääks alles. Grigorjeva luuleminad ja -sinad on ühtaegu materiaalsed ja üha muutuvad, kuid samas midagi, mis ei sõltu muutuvast materiaalsusest – Grigorjeva keel loob materiaalsust ja vastupidi. Tema luulekogult on võimalik koorida erinevaid kihte veel pikaks ajaks.

1 L. Rünkla, Roomaks nagu tigu nagu pilved kõige aeglasema tuulega päeval. – Looming 2024, nr 1, lk 128–130; S. L. Jõerand, Sveta olemise servad. – Sirp 26. I 2024, lk 15–16.

Jaapani luulekultuuri vanimaid vorme on VII sajandi õukondlikust suulisest traditsioonist sündinud tanka, algse nimega waka (和歌 laul’), mille kõrgaeg saabus Heiani ajajärgul (794–1192). Uuesti kerkis see luulevorm esile XIX sajandil, saades ka uue nimetuse. Nimelt soovis Meiji ajastu rahvusliku luuleuuendusliikumise üks algatajatest Masaoka Shiki (1867–1902) anda vanale vormile värske sisu, nimetades ühtlasi seni waka’na tuntud luuletuse ümber tankaks (短歌 lühike laul’), ning rajas selle arendamiseks kirjandusringi (Beichman 1982: 73–103). Lääne kirjandusse jõudsid tankad XX sajandi algul.

Esimesed eesti tankad ilmusid 1917. aastal Siuru albumis Arthur Valdese nime all. Ajavahemikul 1917–2022 on teadaolevalt 122 autorit avaldanud kokku 1298 eesti­keelset tankat. Viimased väljapaistvad tankavormis luuletused leiduvad Kruusa Kalju „Üleelamiste vanakeses” (2023), mis sai eelmisel aastal Tallinna Ülikooli ­kirjandusauhinna.

Artiklis antakse esmakordselt ülevaade eesti algupärasest tankaloomingust: selle autoritest ja vormi levikust eesti luules. Eraldi käsitletakse eesti tanka vormi­võimalusi, samuti heidetakse pilk peateemadele, motiividele ning instrumentatsioonile. Artikli lõpus vaadeldakse autoreid, kelle tankadel on olnud suurim mõju selle vormi kujunemisele eesti luules. Allikmaterjali kogumiseks on läbi vaadatud eesti algluulekogud alates esimese eestikeelse tanka ilmumisest 1917. aastal kuni 2022. aasta lõpuni, lisaks kultuuriajakirjad, nagu Tulimuld, Akadeemia, Eesti Kirjandus, Looming, Vikerkaar, Värske Rõhk.

 

Vorm ja selle mõju semantilisele struktuurile

Traditsiooniline jaapani tanka on üherealine 31-mooraline1 luuletus, mis sisaldab sageli tühikuga tähistatud tsesuuri. Sellist vormi kohtab ka tänapäevases jaapani luules, näiteks Tawara Machi (snd 1962) tankades, mille tõlgetes on Lauri Kitsnik ja Kalju Kruusa säilitanud algupärandi vormi:

づくのは何故役目にて                              愛だけで人生きてゆけない

millegipärast on naisterahva osaks tähele panna   õhust ja armastusest inimene ei ela

(Tawara Machi 2002: 1836)

Klassikalise tanka semantiline struktuur on niisugune, et esimeses pooles esitatakse väline pilt, millele teises vastatakse subjektiivse tundmusega. Kui klassikaliste haikude temaatikasse kuuluvad aastaajad, siis tankades võivad need esineda, kuid ei ole kohustuslikud. Olulisel kohal on just meeleseisundid, ennekõike kurbus. Tanka traditsioonilised teemad on armastus ja surm, motiividena valdavad looduspildid. (Raud 1985: 64; Süda on ainuke lill 1992: 8−9)

Lääne kultuuris ei ole üherealised tankad juurdunud, vaid harjumuspäraseks on saanud viievärsiline silpe loendav struktuur, kus tsesuuri kasutamine ja paigutus sõltuvad autori valikutest. Juba esimeses põhjalikus jaapani luulet prantsuse kultuuriruumis tutvustavas teoses märgib Léon de Rosny (1871: XV), et waka/tanka 31 silpi jagatakse kahele värsireale, esimeses 5/7/5 silpi ja kaks tsesuuri, teises 7/7 silpi ühe tsesuuriga, ning et luuletuse esimene pool peab andma edasi ideed, teine selle kokku võtma, jõudes üldistuseni. Sama kaherealist mudelit järgib Rosny oma tõlgetes.

Hilisema viieks värsiks jagunemise põhjus lääne luulekultuuris võib olla soov rõhutada graafiliselt teose kuulumist luuležanri. Üks esimesi, kes kirjutas prantsuskeelse tanka viierealisena, oli Judith Gautier (1845−1917).

Vormi lühidusel on mõju tähendusele: iga sõna omandab tugevama kaalu kui pikas luuletuses, sestap on klassikalises tankas sõnakasutus iseäranis oluline. Nagu on märkinud japanoloog ja tõlkija Rein Raud (1986: 678), on tankaluule „läbi aegade otsinud teid lühikese teksti sisulise laengu suurendamiseks ja iga üksiku kujundi tähendustevälja laiendamiseks”. Hasso Krull on jaapani luulevorme kirjeldanud lausa füüsiliste objektidena:

Jaapani klassikaline luule mõjub nagu skulptuur: suurest keelemassiivist on järjest eemaldatud raskeid ja teravaid tükke, kuni järele on jäänud sihvakas, õbluke figuur, mis paistab iga nurga alt isesugune. See kuju tundub olevat väike ja habras, ta mahub peo peale ära ja teda saab hõlpsasti kaasas kanda; ometi on ta väga vastupidav ja teda ei saa niisama lihtsalt koost lahti võtta, ilma et midagi olulist kaotsi läheks. (Krull 2014)

 

Käsitlused eesti kirjandusteaduses

Eesti kirjandusse jõudis huvi jaapani vormide vastu lääne luulekultuuride vahendusel (Mäger 1980: 248). Esimese jaapani luulet tutvustava artikli avaldas 1925. aastal Nigol Andresen, kes kasutas pseudonüümi Ormi Arp. Artiklis mainib ta vanimaid luuleantoloogiaid, nagu „Man’yōshū” (780-ndad) ja „Kokinshū” (905), annab ülevaate autorkonnast ning kirjeldab tanka ülesehitust: „Tanka koosneb kahest osast: esimesed kolm värssi – kami no ku, ülemstroof, millele järgneb käsuur, selle järgi shimo no ku, alamstroof. [---] Tanka napp vorm nõuab äärmist sõnade valikut ning mõtte kokkusurumist väheseisse sõnusse.” (Ormi Arp 1925: 98) Seega pidas Andresen tanka kõige iseloomulikumaks vormiomaduseks just kaheks osaks jagunemist, samuti esitas ta semantilise pingestatuse normatiivina.

Artiklis „Jaapani luulest” nimetab Uku Masing (U. M. 1942) tankat jaapani kõige tavalisemaks lauluvormiks. Ta on hiljem kirjades Mart Mägrale selgitanud, et tutvus haikudega juba 1920. aastatel Lafcadio Hearni raamatute kaudu, seejärel olid allikateks näiteks Michel Revoni koostatud prantsuskeelne jaapani kirjanduse antoloogia („Anthologie de la littérature japonaise: des origines au XXe siècle”, 1928), Georges Bonneau koostatud jaapani luule antoloogia („Anthologie de la poèsie japonaise”, 1935) ning Matsuo Bashō prantsuse keelde tõlgitud haikukogu („Haikai de Bashộ et ses disciples”, 1936). Ühtlasi tunnistas Masing: „Kaudselt ja osalt ehk olen 60. aastate haikuvohamises süüdi. [---] haikudest vist rääkisin mitmele [---].” (Masing 1989: 1000) Samuti mainis ta 1920. aastate tankaharrastust eesti kirjandusväljal, mööndes, et „korralikku tankat teha on raskem kui haikut” (Masing 1989: 1001). Mäger (1989: 1002) lisas Masingu kirjadele kommentaari, sedastades, et „Prantsuse allikad [---] on üsna ootuspärased, sest Prantsusmaal algas ulatuslik [haiku ja tanka] harrastus teistest Euroopa maadest varem”, ning küsides: „Missugune on harrastuse nähtav jälg?” Tõepoolest, 1920-ndatel oli Eestis ilmunud vaid üks Julius Oengo (1921: 25) tanka.

Väliseesti kirjanduse ja kultuuri ajakirjas Tulimuld ilmus 1972. aastal Aleksis Ranniti tõlkes värsipõimik „Kaksteist klassilist jaapani luuletust”. Kaassõnas nimetab Rannit (1972: 75) kõiki tõlgitud 3–6-värsilisi ja eri silbiarvuga luuletusi haikudeks. See tõi kaasa Paul Reetsi kriitilise vastukaja: tema määratlusel on Ranniti tõlgetest kaks haikud, ülejäänud tankad, mis on tõlkes „parandamatult haikulikuks lühendatud ja kärbitud kohandamised” (Reets 1972: 166). Samas annab Reets jaapani kirjandusest ja kirjanikest lühikese ülevaate ning selgitab tankavormi reeglit: 31 silpi viies värsireas.

Kodu-Eestis tutvustas samal kümnendil teiste kanooniliste luulevormide kõrval tankasid Jaak Põldmäe Tartu Riikliku Ülikooli õppevihikus „Klassikalisi luuletus- ja stroofivorme” (1974), kus on näitena esitatud Arthur Valdese „Viis tankat Mimosale”. Võrreldes hiljem valminud monograafiaga „Eesti värsiõpetus” (1978) on õppe­materjalis rohkem taustainfot: lühiülevaade tanka kujunemisloost ning terminist, vormi tutvustus, samuti väide, et „tanka esimene poolstroof kujutab endast tegelikult hokkut ehk haikut” (Põldmäe 1974: 63−64). „Eesti värsiõpetuses” on Põldmäe (1978: 233) vähem kategooriline, kui väidab: „Tanka esimesed kolm värssi kattuvad oma ehituselt hokku e. haikuga.” Monograafias on ta lühidalt tutvustanud vaid tanka ülesehitust, mille näiteks on Minni Nurme luuletus. Põldmäe (1978: 233) selgitab ka klassikalises tankas kasutatavat tsesuuri paigutust: „[---] 3. värsile järgneb kohustuslik paus e. tsesuur (eelklassikalises vormis oli tsesuur 2. ja 4. värsi järel).”

Kirjandusloolise ülevaate jaapani klassikalisest poeesiast ja tähtsamatest luule­antoloogiatest pakub Mart Mäger raamatus „Luule ja lugeja” (1979). Ta toob välja tanka sisu- ja vorminõudeid, mainides muu hulgas leksikaalset, süntaktilist ja psühho­loogilist parallelismi, häälikulist külge ja alliteratsiooni, riimi puudumist ning sisu ergastamise võtteid. Samuti viitab ta tankateemade muutumisele Jaapanis. (Mäger 1979: 126) Laiemale lugejaskonnale oli Mäger (1974) tankat tutvustanud varem ajalehes Sirp ja Vasar. Selles lühiartiklis mainib ta jaapani tankalugu, loomise ajendeid, vormivõtteid, kujundlikkust ning eesti autoreid: Nurmet ja Ain Kaalepit. Seejuures kasutab ta tsesuuri asemel mõistet murre.

Jaapani luule spetsiifikat on põhjalikult kirjeldanud Rein Raud, Alari Allik ja Margit Juurikas oma tõlgete kommentaarides.2 Tankažanri on mainitud lühidalt Eesti kirjandusõpikuis, kus märgitakse enamjaolt vaid silpide arvu ja tsesuuri ning tuuakse luulenäiteid.

 

Jõudmine eesti luulesse ja levik

Nagu mainitud, ilmusid esimesed eesti algupärased tankad 1917. aastal, kui Siuru esimeses albumis avaldati Arthur Valdese pseudonüümi all tsükkel pealkirjaga „Viis tankat Mimosale”, milles igal luuletusel on omakorda pealkiri, nt:

Kas võin?

      Eesriide takka
valendab Su valge säng ..
      Su padjusse, mis
täis Su juuste lõhna, kas
võin heita kuuma palge?
         (Valdes 1917: 36)

Siuru teises albumis avaldas Valdes (1918) kaks paaristankat – harv, kuid mitte ainus näide eesti kirjanduses, kus tankad on esitatud paarina. Järgmise eesti­keelse tanka autor oli Julius Oengo, kelle kogus „Ööpäev” leidub luuletus värsiskeemiga 7/7/5/7/5 (Oengo 1921: 25). Seejärel tuli eesti tankakirjandusse paus. Hilisem, Teise maailmasõja järgne aeg eeldas teatud meelelaadiga sisu, seejuures ühemõtteline sõnum „ei soosinud [---] kujundeid – neid nähti liigsete elementidena, takistustena teksti funktsioonil üksikinimese ja ühiskonna kujundamisel” (Lotman 2019: 231). Muutus tuli koos nn kassetipõlvkonnaga, kui tekkis laiem huvi eri maade ja ajastute luule­kultuuride vastu, ning Ain Kaalep (1964) avaldaski Loomingus viis tankat.

Seejärel hakkas algupäraseid tankasid ilmuma järjepidevalt ja üha rohkem. Joonis 1 annab ülevaate aastakümne jooksul vähemalt ühe tanka avaldanud autorite arvust kümnendite kaupa. Kui autor avaldas tankasid ka järgmistel kümnenditel, siis ­kajastub see arvandmetes. Näiteks Minni Nurme avaldas suurema osa tankasid 1970-ndatel, viimased 1980-ndatel, Peeter Ilus 1990-ndatel kahes kogus, seejärel aastal 2003 ning Tarmo Teder on tankasid avaldanud aastatel 1984–2016. Arvandmetesse on kaasatud nii raamatutes kui ka ajakirjades ilmunud tankade autorid, neist mõni ongi avaldanud üksnes perioodikas, näiteks Sirel Heinloo (Loomingus, ­Värskes Rõhus) ja Aare Pilv (Akadeemias). Kaks autorit, kes kasutavad pseudonüüme, on avaldanud tankasid ainult veebis (praegu pole see veebileht enam saadaval). Arv­andmed sisaldavad ka koolialmanahhides ilmunud tankasid: siiani leitu hulgas on 1990. aastatest viisteist (50% koguhulgast) ja ajavahemikust 2000−2009 üheksateist (39%) õpilasautorit.

Joonis 1. Tanka autorite arv kümnendite kaupa.

Nagu jooniselt 1 näha, suurenes kuni käesoleva sajandi esimese kümnendi lõpuni tankasid avaldanud autorite hulk, ent viimasel tosinal aastal on see langenud.

Esimeste üksikute katsetuste (1917−1921) järel võib eesti tankade esmatrükkides eristada kaht perioodi: 1960-ndatest kuni 1991. aastani ning seejärel 1993. aastast tänapäevani. Periodiseerimine lähtub asjaolust, et 1990. aastate kiired ühiskondlikud ja kultuurilised muutused tõid kaasa uued avaldamise ja kirjastamise võimalused. Oma loomingut said avaldama hakata need, keda enne poliitiline või kunstiline tsensuur tagasi hoidis. Samuti hakati oma teoseid muu hulgas ise kirjastama. Luulesse jõudis uue aja temaatika, ühiskonna- ja enesekriitika, aga ka erootika.

Aastatel 1992 ja 1994 tankasid ei ilmunud. Joonis 2 annab ülevaate ajavahemikust 1917−1991. Nagu näha, on alates 1960. aastatest selles žanris kirjutatud järje­pidevalt ning tankade esmatrükkide sagenemise taga on huvi mitmesuguste klassikaliste luule­vormide vastu. Samuti kerkisid esile tankakirjutuseks sobivad teemad, nagu inimeseks olemisega seotud küsimused ja isikupärane maailmatunnetus.

Väliseesti autoreist on 12 tankat avaldanud Elmar Pettai kogus „Nagu meie elu” (1980: 64–67) ning Veroonika Vaeras (1985) kvaasitanka ajakirjas Tulimuld.

Joonis 2. Esmatrükis ilmunud tankade arv aastatel 1917−1991.

Joonis 3 annab ülevaate ajavahemikul 1993–2022 esmatrükis ilmunud tankade arvust.

Joonis 3. Esmatrükis ilmunud tankade arv aastatel 1993−2022.

Luuletuste rohkuse poolest eristuvad kolm aastat: 1996, 2019 ja 2020. Üldarvu mõjutavad üksikud viljakad autorid, nagu Kivisildnik (97 tankat kogus „Nagu härjale punane kärbseseen”, 1996), Lydia Ader (225 tankat kogus „Pihlakane purre”, 2019) ja Merike Õim (162 tankat kogus „Üle sõnalatvade”, 2020). Õim on Mariann Rammo (2014) kõrval teine üksnes tankadest koosneva luulekogu avaldanud eesti autor.

Eripärase vaate tankaluulele annab kirjanik ja tõlkija Kruusa Kalju. Ta selgitab „Üleelamiste vanakese” tagakaanel, et raamat sisaldab „valdavalt kolmerealiseid lühilaulusid”. Need on komponeeritud 5- ja 7-silbiliste üksustena. See vormivariant, kus 31 silpi on viie rea asemel paigutatud kolme ritta ning mis esines juba Kruusa Kalju eelmises kogus „Kümme kükki. Oma luulet ja tuttavat” (2018), nõuab veel uurimist ega ole kaasatud siinsesse eesti tanka ülevaatesse.

 

Kvaasitankad

Kvaasitankadeks olen määratlenud viievärsilised riimideta lühiluuletused, mis ei järgi täpselt 5/7/5/7/7 jaotust, kuid sisaldavad loodus- või olukirjeldust ning annavad mõtiskluse kaudu tekstitiheda üldistuse või järelduse näiteks inimese suhte kohta looduse või ühiskonnaga, samuti inimese ja tema ajalisuse kohta. Autor väljendab mingit ideed lühivormilise mõttetervikuna ilma tanka range silbijaotuseta. On autoreid, kellel ongi üks või kaks taolist luuletust, näiteks Eha Lättemäe ja Veroonika Vaeras. Ainult kvaasitankade loojaid olen siiani kokku lugenud 15, samal ajal esineb selliseid luuletusi traditsioonilise silbijaotusega tankasid kirjutanud autoreil, mõnel on neid rohkem, mõnel vaid 1–3. Kvaasitankasid on avaldanud 27 autorit.

Erandlik looja on Ott Eenlo, kelle loomingust leiab kaks korda rohkem kvaasitankasid (50) kui klassikalises vormis tankasid (25). Näiteks Eenlo kvaasitanka „Pilv” silbijaotusega 5/6/5/8/7 kujutab tasast ja paigalseisvat looduspilti, mis aga valmistab ette muutuse:

On kogu taevas
pehmel tuuletul ööl
paigal tüüne tumm
unine pilv – kuigi vaikiv
koidu eel pakatab vihm
         (Eenlo 2017: 49)

Paiguti mõjuvad kvaasitankad nõtkemaltki – rangest silbijaotusest olulisem on mõtte vaba vool. Tiit Merenäkk kirjeldab hilissuvist ööd:

Põuavineses
kuukiirguses küpsevad
kollased ploomid

kuulda vaid siili
ägamist aias
         (Kiriling, Merenäkk 2014: 59)

Ühtlasi puuduvad kvaasitankades liiasused, mida võib ­täheldada õiget silbiarvu rangelt järgivais luuletustes. Vabama vormiga on välditud rõhuliidete või infinitiivide kuhjumist, modaaladverbe, nagu ju, ka, veel, küll, või näiteks temporaaladverbi siis, mis on mõne tankaautori loomingus levinud.

 

Peamised teemad ja motiivid

Õnne Kepp (2011: 39) on täheldanud, et looduskoordinaatide abil defineerib luuletaja oma positsiooni maailmas. Nii muutub lüüriliselt kujutatud füüsiline ruum aegruumiliseks.

Eesti tanka temaatika on sageli seotud looduslike paikadega: kujutatakse mitme­suguseid rohttaimi, puid, veekogusid, metsi ja välusid, teid ja radu. Samuti kujutatakse aeda kui privaatset looduspaika ning väravat isikliku ja üldise ruumi vahelise piirina. Looduskeskkonna kujutamist soosib vihje aastaajale. Nt Vaike ­Pilvistu „Soosaarel” viitab ütlusfolkloori kaudu eesti maastikule:

Sääskede vend, vend
verenõudmise sumin
mihklipäevani.
Siukiri silmade ees
libiseb üle jala.
         (Pilvistu 1985: 48)

Looduskujutuse kõrval kerkib motiivina esile psühholoogiline ning ideeruum, vahendades luulemina emotsioone ning mõtiskledes inimväärtuste üle. Nii mõnestki 1970-ndatel ilmunud tankast võib välja lugeda ridadevahelisi sõnumeid. Näiteks Mats Traadi ja Minni Nurme tankad:

Istu pingile
ajalävi on kõrgem ja järsem
tähetornist mäel
vaata ette või taha
silmapiir sulgub tulle
         (Traat 1977: 47)

Tubane umbsus
hinge mataks kui ma ei
pilgutaks silma
tõmbetuulele – puhu
vandeseltslane puhu
         (Nurme 1971a: 1488)

Traadi luuletus kõneleb pingil istudes enda ette ja taha vaatamisest, viidates ­raskustele minevikus ja võimatusele tulevikus. Samal ajal võib luuletust mõista nõukogude ühiskonna suletusest ja umbsusest tekkinud eksistentsiaalse ängina. Nurme luuletus pakub aga inimesele lootust.

Pärast taasiseseisvumist alanud eesti tankakirjanduse teine periood on sarnaselt kogu luulepildiga toonud tekstidesse sotsiaal- ja poliitkriitika, argielu, tehnoloogiaga seotud motiivid.

kes veel mäletab
pokaalid klirisevad
harras nautimus
credit24
töötu viinamäetigu
         (Känd 2015: 121)

Kohtab eneseanalüüsi, kogemuslikku absurdi, suhetes sinuga tuleb mängu ­sotsiaalmeedia:

facebookist näed et
olen lõpuks ärganud
vajutasin
like
sinu kommentaarile
tuled mind tervitama
         (Viin 2016)

Kui 1970-ndate luules oli sageli argiseks ruumiks maakodu või selle ümbrus, siis tänapäeval esinevad tankas linlikud elemendid ja linnamaastikud, nt:

      ta oli vajund
sügavikku enda sees
      nagu laukasse

trollis vastasistmel pliks
      nõelatäpne käsivars
         (Künnap jt 2018: kaart KIRVED NÄKK/9)

Samuti on taasiseseisvumisjärgsed tankad sisult otseütlevamad ja sensuaalsemad. Isiklik mõõde võib avaneda näiteks rannariiete kujutamisega:

hoovihmapilved
tõmbavad taevajoone
nii raskelt alla

nagu märjad polstriga
bikiinid pesunööril
         (Heinloo 2018: 329)

Samuti leidub uuema aja eesti tankas nalja ja absurdi. Näiteks on Contra sidunud loodusmotiivid tänapäevase transpordivahendiga ja lõpupuändis fraseologismiga, tekitades tähendusnihke:

Päikesekiired
nagu kiirliini bussid,
peatuvad mu ees.
Sõit nendel on tasuta,
ometi sõidan jänest.
         (Contra, Mõttus 2021: 34)

Samal ajal ei ole kadunud varasemale tankale omased looduskirjeldused ja ­sümbolid ning ootuspäraselt paistavad just kooliõpilased (34 autorilt 38 tankat) silma traditsioonilise teemakäsitlusega. Temaatika on aga avardunud kogu luulemaastikul ja eesti tankassegi on jõudnud muude vormide ainering, ulatudes loodusest koju, kodust linnakirjelduseni, sisekaemusest ühis­konnakriitikani, isiklikust – minust – rahva ja rahvuse ning üldinimlike küsimusteni.

 

Transkriptsioon, kujundus ja graafika

Tõenäoliselt on just klassikalise tanka ranged reeglid suunanud luuletajaid otsima graafilisi lisavõimalusi, samas ajendavad uusi väljendusplaane muutused üldises ­kultuuriruumis. Näiteks on Kalle Istvan Eller esitanud neli võrukeelset tankat gooti kirjas.


           

 

Pilt 1. Lehekülg Marko Veinbergsi raamatust „Yggdrasil” (2015).

Marko Veinbergsi nummerdamata lehekülgedega luulekogu „Yggdrasil” (2015) on kunstiteos, kus tankad on kujundatud käsikirjaliselt ning eri kirjasuurused ja šriftid loovad uusi tähendusvälju: tänu nendele saab luuletust lugeda mitmel moel, näiteks ainult esiletõstetud teksti.

Arne Merilai tankades on sõnad sidekriipsudega silbitatud. Kahe luuletuse peale (Merilai 2001: 7–8) leiab nii akro-, tele- kui ka mesostihhoni ehk vastavalt värsside algus-, kesk- ja lõppsilbid moodustavad ülalt alla lugedes omaette tähendusliku üksuse. Allolevast näitest leiab akrostihhoni:

ke-ha kan-ge keel
va-le-ta-va kül-ma käes
de-ment-su-se riist
tu-leb soo-jaks a-ja-da
lek-to-ri mah-lad käi-gu
         (Merilai 2001: 7)

Mitmed autorid on sobiva silbiarvu saavutamiseks värsipiiril sõnu poolitanud (Kivisildnik 2006: 15; Kuus 1989: 21). Tsesuuri on paigutatud eri kohtadesse: teise värsi järele (Oengo 1921: 25), kolmanda värsi keskele (Nurme 1978: 749), kolmanda värsi järele (Peucker 2019: 13), neljanda värsi järele (Eenlo 2017: 33). Samuti leidub tsesuurita ehk ühe lausumisüksusena esitatud tekste (Sõna ja valguse rütmid 2013: 5). Tsesuuri asukoht on tingitud lausestusest: autorid on kasutanud eri struktuure ühestainsast lihtlausest („öösel sadanud / lumevaiba siidi / oma südame ümber / kuis küll suudaksin hoida / ma kevadõiteni”; Sõna ja valguse rütmid 2013: 5) kuni keerulisemate liitlauseteni, näiteks üttega põim­lausele järgneb maks– ja des-lause­lühendiga tarind: „mõtteist väsinult / vajun raskesse unne / kus ilmud Sina mu arm / sirutan käed embamaks – / ärgates tühi tuba” (Leberecht 2002: 22). Samuti esineb fraaside loendit: „MESILASTE LEND. / Häbelik­roosad õied. / Õielõikajad. / Õunaloomispäevade / sajueelne lõhnasuits.” (Pilvistu 1985: 35)

Tanka võib olla jaotatud kaheks stroofiks (3 + 2), nagu eeltoodud Heinloo näites. Leidub ka 31 silbi jaotamist kuuele luulereale, nii on teinud Valeria Ränik (2002) ja Mall Paas (1981). Mõnel juhul algab tanka taandega (nt Valdes 1917; Rammo 2014: 10), teisal lõpeb kolmikpunktidega viimase värsi järel (nt Osila 2008: 68; Ader 2019: 136).

Tarvitatud on läbivalt nii suur- kui ka väiketähti (vt Veinbergs 2015, pilt 1), varieeritud interpunktsiooni, seda ka ära jättes. Tankasid on dateeritud (nt Känd 2015) ja pealkirjastatud (nt Kuus 1989: 21) ning mõni on ka pühendusega (nt Ilus 1996).

 

Häälikuline ja rütmiline instrumentatsioon

Viierealine ühestroofiline ülesehitus tingib luuletajate sõnavaliku ja tähendusloome: napp tekst peab olema tähenduslikult pingestatud, samas mõjutab viievärsiline lühivorm lause rõhuasetusi. Ridade lühidus ja sõnade rõhk esisilbil on soodustanud ­algriimi kasutust ning just seda võib pidada eesti tanka eripäraks.3 Tõenäoliselt tankade lühiduse tõttu ilmneb instrumentatsioon enamasti kogu luuletuse ulatuses, st kõikides värssides on sama algriimide ahel, mis loob rõhulise ja sisulise seose. Palju esineb põimu ehk ühinenud on erinevad algriimivormid.

Eufooniline struktuur võib olla kooskõlas lauseehitusega, nagu Minni Nurme luuletuses:

Keset tumedaid
k
uuski nagu sõsaraid
k
õrvu – üks valge
t
eine verev – kask ja
p
ihlakas päikesepuud
         (Nurme 1976b: 16; minu esiletõsted –
H. H.)

Kui valdavalt allitereeruvad eeltoodud luuletuses helitud sulghäälikud k ja p, mida toetavad pea- või kaasrõhulise silbi vokaalikordused, siis mõttekriipsudega esile tõstetud järellisand eristub ülejäänust algriimuva helilise v-häälikuga.

Kunstikavatsuslikke häälikuseadeid kohtab ka Arthur Valdese sõnavalikus, kus domineerivad helitud konsonandid: klusiilid, s– ning h-häälik:

      Öö tuleb maha
S
u kambri kurudest ju
      huljub hämarus,
m
attes kõik, mis Sinu .. Jään
üksi
halli nukrusse.
         (Valdes 1917: 36; minu esiletõsted –
H. H.)

Andres Ehini tankas on igas värsis kasutatud erinevat häälikulist dominanti:

rüsinal rappa
si
lkab silmituid susi
t
eenima tuisku
k
ülm haigutab kauguses
s
uur unine jääkaru
         (Ehin 2000: 165; minu esiletõsted –
H. H.)

Kakofoonilist instrumentatsiooni esineb enese- või ühiskonnakriitilistes ­luuletustes. Andrus Leberechti tanka kritiseerib virtuaalreaalsusest tegeliku elu otsimist:

irreaalne on
oodata reaalsuse
tekkimist neti
jututubades käijal
surfates ahastuses
         (Leberecht 2003: 51)

Lõppriimi ei esine klassikalises jaapani tankas ja eesti tankaski leidub seda üksikutel juhtudel. Seda on kasutanud Minni Nurme, kuid mitte dominandina, vaid kompleksse instrumentatsiooni osana:

Mu väiksus on mu
suurus su suurus on su
väiksus – eks klapi
nii mõõt ja tasakaal ja
iga abielupaar
         (Nurme 1978: 749)

Rõhutatuna tõusevad eesti tankas esile sõnapaarid, näiteks uksed-aknad, murelik-tõsine (Nurme 1974: 101, 106); puhas ja hele, täna ja ikka (Sander 1978: 57), tormis ja rajus (Hadje 2004: 73). Need võivad ka allitereeruda: härmas-hallid (Heinloo 2018: 328), torkiv-tühjad (Muttik 2000: 129), silk-solk (Vesipapp 1986: 49), maad ja mulda (Verev 1985: 5). Mitmel pool kasutatakse kordusfiguuri epitseuksist: üha kõnnid ja kõnnid (Sander 1978: 47), õisi ah õisi (Kai 2000: 1045), lahing lahingu järel (Nurme 1976a: 542), sajab ja sajab (Jürgenson 1996).

Tanka rütmi mõjutab sõnapaaride ja epitseuksiste kõrval sõnade arv värsis. Levinud võtteks on kasutada viiest või seitsmest silbist koosneva värsina ühte liitsõna. See võib koosneda kahest sõnatüvest: lainevirvendus (Tammik 1983: 34), üksilduse­vaim (Nurme 1971b: 64), taevapalakas (Sõelsepp 1979: 72). Samuti võib sõna olla kolmetüveline: hoovihmapilved (Heinloo 2018: 329), hõbeöökangas (Belials 1993: 33), võililleseemne (Teder 1984: 1385), või koosneda koguni neljast sõnatüvest: metsviinapuuväät (Nurme 1976b: 73). Esineb nii liitnimisõnu (nt magesõstraväljale – Tuulik 1979: 203) kui ka liitomadussõnu (nt ööhelendavas – Alo 2019: 52). Sageli on tegu sõnaloomega, nt sõltuvusnõrkus (Ruder 2021: 146), võlupõskedest (Künsar 2006: 7). Esineb ka mänguline, kolmetüveline ja seitsmesilbiline sõna: südamesuurendusklaas (Tüür 2006: 91).

 

Eesti tanka arendajad: Kaalep, Kaplinski, Nurme, Traat

Eesti tanka autoreist tõuseb esile neli: Ain Kaalep, Jaan Kaplinski, Minni Nurme ja Mats Traat. Nemad on eesti luules selle kanoonilise vormi peamised arendajad, just nende 1960-ndatel ja 1970-ndatel ilmunud luuletused on enim kujundanud eesti tanka ilmet.

Ain Kaalep (1926−2020) on küll loonud ainult viis tankat, kuid tõenäoliselt just nende mõjul hakkas see luulevorm 1960. aastate teisest poolest uuesti eesti luules levima. Need viis tankat avaldati esmalt ajakirjas Looming (Kaalep 1964), seejärel kogus „Järvemaastikud” (Kaalep 1968: 44–45).

Instrumentatsioonivõtetest esineb Kaalepi tankades alliteratsiooni: „Vesi väriseb / tuule tõtakais jalus” (1964: 1679), „vesikuppude vahel”, „maale maad” (1964: 1680). Kõik viis tankat koosnevad ühest korrapärase tsesuuriga lausest, millest üks on mõtisklus kuuvalguse üle, ülejäänud neli on niinimetatud järveluuletused. Esimestes värssides esitatakse looduspilt, millele järgneb refleksioon. Üks tanka annab sellise struktuuri edasi suisa sõna-sõnalt:

Lõunane rahu
üle veepinna levib,
lubades näha
mul nii taimesid põhjas
kui enese peegeldust.
         (Kaalep 1964: 1680)

Jaan Kaplinski (1941−2021) on avaldanud seitse klassikalist tankat ja ühe kvaasi­tanka. Neist esimene ilmus kogus „Valge joon Võrumaa kohale” (Kaplinski 1972: 8), järgmised kuus raamatus „Raske on kergeks saada” (Kaplinski 1982: 11–12, 40). Kaplinski tankasid on avaldatud soome („Sama meri kaikissa meissä”, 1984, tlk Anja Salokannel), rootsi („Våra skuggor är mycket långa”, 1982, tlk Birgitta Göransson), prantsuse (kogumikus „Le dèsir de la poussière”, 2002, tlk Antoine Chalvin) ja läti keeles („No putekliem un krasam. Dzejas izlase”, 2001, tlk Guntars Godiņš).

Kaplinski tankades kujutatud keskkond on samuti traditsiooniliselt loodus, kuid võrreldes Kaalepiga ilmneb mitu erinevust. Esimene puudutab süntaktilist ja semantilist struktuuri: Kaplinski on nappi vormi mahutanud kaks või isegi kolm lauset. Teiseks on ta jaganud luuletused graafiliselt kaheks osaks, millel on ka tähenduslik roll. Seejuures liigub autor üksikult üldisele: tanka esimeses osas hetke kujutamise kaudu jõuab ta teises osas eksistentsiaalse tõdemuseni.

Uskumatu: kui
esimest korda taas need
õites toomingad.

Liig lühike on elu
harjumaks kevadega.
         (Kaplinski 1982: 12)

Kolmes esimeses värsis antakse edasi kindel kogemus, järgnevas kahes luuakse selle põhjal üldistus. Siit ilmneb veel üks oluline erinevus Kaalepiga võrreldes: kui viimane väljendab minaperspektiivi otsesõnu, siis Kaplinskil see puudub või on implitsiitne. Ent Kaplinski tanka võib olla ka lihtne olupilt:

Siniste tähtede all
tasa jahtub vana saun

laupäeva öö on
kuu valgustab jäätanud
luuda trepi ees
         (Kaplinski 1972: 8)

Kvaasitankaks võib pidada Kaplinski loometee algul ilmunud viievärsilist luuletust silbiskeemiga 4/9/3/7/5, milles on 28 silpi klassikalise 31 asemel. Ent selle pingestatud ja semantiline struktuur mõjuvad tankana – autor on tabanud hetke ja ­igaviku ühel ja samal ajal: „Kastepiisad / kõrtel ja ämblikuniitides. / Kaarde all / vikati külmal teral / kilgendab koidik.” (Kaplinski 1965: 561)

Tankaautoreist viljakaim on Minni Nurme (1917−1994), kelle sulest pärineb koguni 109 tankat ja üks kvaasitanka. Esimesed kuus tankat ilmusid 1970. aastal ajakirjas Looming ja viimased 1987. aastal luulekogus „Puud varjulised” ning Loomingus. Nurme on tankasid avaldanud seitsmes luulekogus.

Juba Nurme esimestes tankades on täheldatav seoste loomine: mälu on see, mis annab olevikule tõlgenduse, nt:

Sõnajalamets
vaikib oma vaikimist
võib-olla eosed
midagi mäletavad
ja samblikud ja kivid
         (Nurme 1970: 362)

Öine tormiulg
varjude vappumine
hirmuunenäod
Äkki toas nagu laevas
must kodutuse tunne
         (Nurme 1971b: 69)

Need luuletused lähtuvad üksikinimese tundmustest või seisundist, olles samal ajal eksistentsialistlik allegooria. Nurme tankade motiivides avalduv turgor rõhutab üldist inimese pingulolekut. Sarnaselt Kaplinskiga kasutab Nurme alliteratsiooni ja assonantsi. Siinse teise näite esmaversioonis (Nurme 1970: 362) oli teine värss „katuste vappumine”, aasta hiljem luulekogus avaldatud variandi on autor muutnud pingelisemaks, asendades konkreetsuse umbmäärasusega, tekitades samal ajal värssi algriimi.

Luulekogu „Kuuvein” (1974) tankad on isiklikumad, sisaldades (enese)analüüsi ja koduteemat. Nende puhul võib paralleeli luua jaapani sabi-võttega, kus on oluline „üksinduse poetiseerimine”, isikliku suhte väljatoomine ning väljenduse lihtsus (Süda on ainuke lill 1992: 269), või jaapani esteetika mõistega mono no aware (’meele­nukrus’), milles teadlikkus kõige kaduvusest on segatud kurbusega, mis tähendab ühtlasi melanhoolset resignatsiooni (Jets 2022: 35).

Mitmel pool vaeb lüüriline mina oma hingeseisundeid, kasutades siseilma mõtestamiseks füüsilise maailma kujundeid:

Vettinud olen
kui märg ront hirmus rõskus
ei võta mus tuld
hing ei saa kuskil sooja
võbisen haavapuu all
         (Nurme 1974: 99)

Teisal väljendatakse teeradade kaudu üksindust ja lõpuvärsis pöördena sellega leppimist:

Ühtki teed ei vii
mu majja ainult kitsas
rohtunud rada
Olen kõrvale jäänud
kõigist – jumal nendega
         (Nurme 1974: 100)

Looduse kaudu võib lüüriline mina väljendada oma meeleseisundeid, samuti üldist vaikuse ja vaikimise iha: „Tummad kivid ei / kõssata ühtki sõna // Tahan õppida / tummade keelt tõlkida / keeletute vaikimist” (Nurme 1974: 90). Järgnevates kogudes „Tuules lendlev seeme” (1976, 34 tankat) ja „Pilvede pisarad tärkamisse” (1978, 59 tankat) jätkab Nurme inimese olemuse, loodusega ja iseendaga suhestumise mõtestamist.

Nurme viimane tanka on kokkuvõte elust, mida taas žanrile omaselt väljendatakse looduskujunditega:

Välku põrgut ja
puhastustuld olen ju
kogenud elus –
surmas ehk õpin õitsemist
taevatähtede kõnet
         (Nurme 1987: 1357)

Mats Traadi (1936−2022) kuus tankat ilmusid esmakordselt 1977. aastal, seejärel mitmes kordustrükis. Traadi tankasid iseloomustab kohanimede kasutamine, seejuures esineb tema proosaloomingus leiduvaid toponüüme: Läänemeri, Palanumägi,4 Saviaugu mägi, Mõrtsuka järv, Pursavariku.

Verevalt hinges
mälestused hõõguvad
Üksik metsuibu
varistab kirbeid lehti
Palanumäe nõlvakul
         (Traat 1977: 46)

Traadi tankades esile kerkiv temporaalsus lähtub minevikust: mälestustest ja mälupõhjast, pärimusest ja eepostest. Traadile on iseloomulik ka semantiliselt pingestatud sõnade kasutus, näiteks „Vaatan sõnamäel / laualambiga ringi”, „vaikiva eepose ilm” (Traat 1977: 46), „puhkevad pimedad puud” (Traat 1977: 47).

Ehkki erinevalt Nurmest ei ole Kaalepi, Kaplinski ja Traadi tankalooming mahukas, on nad kõik andnud olulise panuse eesti tanka arengusse: looduskogemuse ja -kujunditega on nad väljendanud üldist, ajatut elutunnet, samal ajal sidunud hetke kaudu inimolemuse nii looduse kui ka inimese enesetajuga.

 

Lõpetuseks

Eesti keeles on tankasid kirjutatud veidi üle saja aasta, seejuures ei ole see žanr eesti luulemaastikul silma paistnud, kuigi seda on alates 1960-ndate teisest poolest järjepidevalt viljeletud. Autorkond on lai, ulatudes kooliõpilastest ja harrastajatest tunnustatud kirjanikeni, kusjuures žanr võimaldab silma paista ka harrastajatel. Eesti luuletajad on üle võtnud 31-silbilise vormi, mis jaguneb viide ritta, ning loonud eestiliku tanka: sellele on iseloomulik häälikuinstrumentatsioon, üsna palju esineb alliteratsiooni ja assonantsi. Riimimine üldjuhul tankaloomesse ei kuulu. Tsesuuri kasutus on sõltunud luuletuse sisust ning see võib paikneda ükskõik millise värsi lõpus, keskel või hoopis puududa.

Traditsioonilise tanka motiivistikku kuuluvad looduskujundid ja nendega seoses võib esineda vihje aastaajale. Eesti tankades esinevad looduskujundid kahel moel: vahendatakse otsest looduselamust või põimitakse need kindla mälupildi ja kogemusega – ajamõõtme lisamine suunab mõtestama iseennast, ühiskonda või laiemalt maailma. Sagedane eesti tanka lähtekoht on kodu, mille juurde kuuluvad lähemad ja kaugemad paigad, nagu õu ja aed, mets, mitmesugused veekogud, aga ka kodumaa, mida võivad esindada reaalsed toponüümid. Loodustemaatika edastab rahvuslikku sõnumit, mida võib näha nõukogudeaegsete tankade ühe alltekstina.

Aja jooksul on eesti tanka temaatika laienenud, hõlmates pea kõiki inimelu aspekte: inimsuhteid, meeleseisundeid, mitmesuguseid eluhetki, sh hilisemates tankades seksuaalseid kogemusi, ajalikkust ja ajatust. Esineb nii kirjeldavaid, sisekaemuslikke kui ka ühiskonnakriitilisi tankasid, siiraste luuletuste kõrval leidub künismi, (enese)irooniat ja nalja, seda ka vormi enda üle. Tihti liigutakse tankas väliselt pildilt sisemisele või vastupidi, sisemiselt välisele. Esimesel juhul peegeldab objektiivne maailm subjektiivseid elamusi, teisel laieneb minakogemus üld­inimlikuks üldistuseks.

Maailma tõlgendamine ja sellega kaasnev kontemplatsioon on tankavormi lühiduse tõttu tihe, täpne, sõnaosav. Õnnestunud puhkudel on neil luuletustel, kasutades Margus Oti (2015: 35) terminoloogiat, sündmuse nii-öelda kättetoomise võime: „[---] vägev loeng või kontsert suurendab minu väge, nii et ma suudan kätte tuua (mõtelda, tunda, lävida) intensiivsemalt, nüansseeritumalt, täpsemini. Vägev asi ei mõju üksnes „välispidiselt”, vaid ka „seespidiselt” [---].” Lugejale on see niisiis intellektuaalne elamus, mis suudab suurendada tema enda väge.

Rein Raud on märkinud Tawara Machi loomingu üle arutledes tankavormi vastavust tänapäeva maailmaga: „[---] ääretu lühidus [sobib] hästi kokku postmodernse maailma fragmentaarse ja katkendliku olekuga. Praeguse [---] tegelikkuse püsituid hetki on lihtsam püüda neisse lühikestesse luuletustesse kui laiematesse struktuuridesse [---].” (Raud 1999: 78) Tõnu Õnnepalu tankas ilmneb elamuslikkuse läte:

Kui mu usk oleks
kasvõi sinepiiva,
siis see sügisöö
oleks mu sõber ja vend,
tema tuul minu kodu.
         (Õnnepalu 2022: 63)

 

Heili Hani (snd 1964), Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi doktorant (Ülikooli 16, 51003 Tartu), heili@hansa.tartu.ee

 

1 Antiikses meetrilises värsiõpetuses tähendab moora lühikese silbi hääldamiseks kuluvat aega. Vt pikemalt nt Prillop 2018.

2 Näiteks luulevalimik „Süda on ainuke lill” (1992) Raua tõlkes ja kommentaaridega, Juurika kommentaaride ja järelsõnaga Matsuo Bashō „Kitsas tee sisemaale” Juurika ja Alliku tõlkes (2013) ning antoloogia „Sada luuletust, sada luuletajat” (2014) Alliku tõlkes ja kommentaaridega.

3 Algriimilisust on täheldatud ka prantsuse tankades, kus võib esineda alliteratsiooni ja assonantsi nii värsi algul kui ka keskel (Belleau 2013: 2).

4 Traat on selgitanud Palanumäe nime päritolu: „Palanumäe on reaalne koht [---]. Aga minu Palanumägi on mujalt pärit ja niisugune mäekülg on tõesti ka olemas olnud. Põlenud mägi – see tahaks olla juba ise sümbol.” (Veidemann 2010)

Kirjandus

Ader, Lydia 2019. Pihlakane purre. Luule 1965–2019. Tartu: L. Ader.

Alo, Ülo 2019. Peeglite pidu. Lugusid kunstnik Maaly Kikkast ja luulet tema mälestuseks. ­Viljandi.

Beichman, Janine 1982. Masaoka Shiki. Boston: Twayne Publishers.

Belials, Veiko 1993. Vihmaste õhtute nukrus. Tartu.

Belleau, Janick 2013. Tanka in French: Translated, Written and Published: 1871−2013 – An Overview. https://janickbelleau.ca/contenu/Tanka_in_French_Translated_Written_Published_Overview_1871_2013_Copie.pdf

Contra; Mõttus, Ilme 2021. Luule on mäng. Võtteid ja mõtteid luuletuste kirjutamiseks koolitundides. Tartu: Atlex OÜ.

Eenlo, Ott 2017. Kastepiisad. Tallinn: O. Eenlo.

Ehin, Andres 2000. Alateadvus on alatasa purjus. Koondkogu. Tallinn: Varrak.

Eller, Kalle Istvan 2001. Bärsärk. Luuletusi Eesti Vabariigi aastaist 1967–. Tartu: Ilmamaa.

Hadje, Marju 2004. Sõlme suletud pihud. [Tallinn:] Talmar & Põhi Kirjastus.

Heinloo, Sirel 2018. Tankad. – Looming, nr 3, lk 328–329.

Ilus 1996 = Ilus, Peeter; Vint, Tõnis. Öö ja tee. Pühendusluule 1968–1996. Mütoloogiline graafika 1978–1993. Tallinn: Penikoorem.

Jets, Kairi 2022. Varane jaapani kirjandus. 3. loeng (19. IX 2022). Tartu Ülikool, maailma keelte ja kultuuride instituut.

Jürgenson, Lennart-Hans 1996. Laevad lähevad läbi lume. Helsinki.

Kaalep, Ain 1964. Viis tankat. – Looming, nr 11, lk 1679−1680.

Kaalep, Ain 1968. Järvemaastikud. Tallinn: Eesti Raamat.

Kai, Eda 2000. Sõnad seletuseta. – Looming, nr 7, lk 1043–1047.

Kaplinski, Jaan 1965. Seitse pilti igavesest suvest. – Looming, nr 4, lk 561–562.

Kaplinski, Jaan 1972. Valge joon Võrumaa kohale. 54 luuletust 1967–1968. Tallinn: Eesti Raamat.

Kaplinski, Jaan 1982. Raske on kergeks saada. Tallinn: Eesti Raamat.

Kepp, Õnne 2011. Aegruumilised suhted eesti luules aastatel 1860−1917. Ühine ja sidus loodus­kujund. – Kõnetav kultuur. Koost Rein Veidemann, Õ. Kepp. Tallinna Ülikooli, Eesti humanitaarinstituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 35–52.

Kiriling, Olev; Merenäkk, Tiit 2014. Maa ja mere laulud. Tarbatu: [Härmametsa Talu Kirjastus].

Kivisildnik, Sven 1996. Nagu härjale punane kärbseseen. Tartu: Eesti Kostabi $elts.

Kivisildnik, Sven 2006. (:) Vägistatud jäämägi. Pärnu: [Jumalikud Ilmutused].

Krull, Hasso 2014. Jaapani kujud. – Ninniku, nr 14. https://www.eki.ee/ninniku/index2.php?f=r&t=425

Kruusa Kalju 2023. Üleelamiste vanake. – Loomingu Raamatukogu, nr 1. Tallinn: SA Kultuurileht.

Kuus, Anne 1989. Tanka krüsanteemidest. – Luhalinnu aastaraamat. Tartu: Luhalind, lk 21.

Känd, Jaak 2015. Iga päev, iga aasta. Pärnu: Hea Tegu.

Künnap, Asko; Rooste, Jürgen; Sinijärv, Karl Martin 2018. Kuradiratas. Tallinn: Näo Kirik.

Künsar, Kati 2006. – Värske Rõhk, nr 3, lk 6–7, 11.

Leberecht, Andrus 2002. Vikerkaare seitse värvi. Tallinn: Kodutrükk.

Leberecht, Andrus 2003. Aja tolm. Tallinn: Kodutrükk.

Lotman, Rebekka 2019. Eesti sonett. (Dissertationes litterarum et contemplationis comparativae Universitatis Tartuensis 19.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Masing, Uku 1989. Kaks kirja haikude asjus. – Akadeemia, nr 5, lk 999−1001.

Merilai, Arne 2001. Tolmutort. Tallinn: Tuum.

Muttik, Sulev 2000. Tuulekoda. Luulet XX sajandi teisest poolest. Tartu.

Mäger, Mart 1974. Tanka. – Sirp ja Vasar 4. I, lk 5.

Mäger, Mart 1979. Luule ja lugeja. Artikleid, arvustusi, esseid. Tallinn: Eesti Raamat.

Mäger, Mart 1980. Kõik siin maailmas. Valik eesti haikusid. Tallinn: Eesti Raamat.

Mäger 1989 = Uku Masing, Kaks kirja haikude asjus. [Mart Mägra pealkirjata järelsõna Masingu kirjadele.] – Akadeemia, nr 5, lk 1001–1002.

Nurme, Minni 1970. Tankad. – Looming, nr 3, lk 361–362.

Nurme, Minni 1971a. Tankad. – Looming, nr 10, lk 1487–1488.

Nurme, Minni 1971b. Sookailudes on loitsud. Luuletused. Tallinn: Eesti Raamat.

Nurme, Minni 1974. Kuuvein. Luuletused. Tallinn: Eesti Raamat.

Nurme, Minni 1976a. Luuletused. – Looming, nr 4, lk 539–542.

Nurme, Minni 1976b. Tuules lendlev seeme. Tallinn: Eesti Raamat.

Nurme, Minni 1978. Luuletused. – Looming, nr 5, lk 747–750.

Nurme, Minni 1987. Aeg. Sünd. Liivakastis mängivad lapsed jt. luuletusi. – Looming, nr 10, lk 1356–1357.

Oengo, Julius 1921. Ööpäev. Haapsalu: K. Ü. „Lääne”.

Ormi Arp [Nigol Andresen] 1925. Jaapani luulest. – Agu, nr 4, lk 97−98.

Osila, Virve 2008. Maa ja taeva vahel. Mäetaguse: V. Osila.

Ott, Margus 2015. Vägi. Väekirjad I. (Bibliotheca controversiarum.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

Paas, Mall 1981. – Noorus, nr 11, lk 40.

Pettai, Elmar 1980. Nagu meie elu. Kolmas luuletuskogu. Stockholm: [s.n.].

Peucker, Doris 2019. Hetked. [Metsakasti:] Paljasjalg.

Pilvistu, Vaike 1985. Käed. Tallinn: Eesti Raamat.

Prillop, Külli 2018. Mida teeb moora eesti keeles? – Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 345−364. https://doi.org/10.54013/kk726a1

Põldmäe, Jaak 1974. Klassikalisi luuletus- ja stroofivorme. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool.

Põldmäe, Jaak 1978. Eesti värsiõpetus. Tallinn: Eesti Raamat.

Rammo, Mariann 2014. Õieebemed. Elva: Ignis Fatuus.

Rannit, Aleksis 1972. Kaksteist klassilist Jaapani luuletust. – Tulimuld, nr 2, lk 74–75.

Raud, Rein 1985. Taustadest ja tähendustest. – Täiskuutaeva all. Valimik hiina ja jaapani luulet. Tlk Jaan Kaplinski, R. Raud. – Loomingu Raamatukogu, nr 10–11, lk 61−70.

Raud, Rein 1986. Tsitaat jaapani klassikalises luules. – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 678–684.

Raud, Rein 1999. Vormi võimatus. – Keel ja Kirjandus, nr 2, lk 73−79.

Reets, Paul 1972. Järelmärkus kaheteistkümnele klassilisele Jaapani luuletusele. – Tulimuld, nr 3, lk 165–166.

Rosny, Léon de (koost, tlk) 1871. Si-ka-zen-yō. Anthologie japonaise. Poésies anciennes et modernes des insulaires du Nippon. Paris: Maisonneuve. https://archive.org/details/anthologiejapona00rosn/page/n43/mode/2up

Ruder, Kristina 2021. Mõtete kukerpall. [Tilga:] Kröösus.

Ränik, Valeria 2002. Metsade ime. − Looming, nr 8, lk 1213.

Sander, Rein 1978. Kolmikratas. Tallinn: Eesti Raamat.

Sõelsepp, Venda 1979. Rohekaskoldses kirjas. Luulet 1973–1978. Tallinn: Eesti Raamat.

Sõna ja valguse rütmid. Ритмы слова и света. Rhythms of word and light. Luule: Alvi Schmuul, Olga Žurjari, Tiit Nieler; vitraažid: Dolores Hoffmann. Tallinn: D. Hoffmann, 2013.

Süda on ainuke lill. Valimik klassikalist jaapani luulet. Nagauta, tanka ja renga. Tlk, komment Rein Raud. Tallinn: Eesti Raamat, 1992.

Tammik, Katrin 1983. – Noorus, nr 10, lk 18.

Tawara Machi 2002. Salati aastapäev. Tlk Lauri Kitsnik ja Kalju Kruusa. – Looming, nr 12, lk 1835–1838.

Teder, Tarmo 1984. – Looming, nr 10, lk 1384–1385.

Traat, Mats 1977. Lagendiku aeg. Luulet 1973–1976. Tallinn: Eesti Raamat.

Tuulik, Taavi 1979. – Noori autoreid ’77. Koost Jaak Jõerüüt, Vello Pilt. Tallinn: Eesti Raamat, lk 203.

Tüür, Maimo 2006. Minaringid II. Pärnu: M. Tüür.

U. M. [Uku Masing] 1942. Jaapani luulest. – Postimees 30. VI, lk 6.

Vaeras, Veroonika 1985. Uigumäel II. – Tulimuld, nr 1, lk 12.

Valdes, Arthur 1917. Viis tankat Mimosale. – Siuru. I. Tallinn: Kirjanikkude Ühingu „Siuru” Kirjastus, lk 35–36.

Valdes, Arthur 1918. Esimesed pisarad. Lahkumine. – Siuru. II. Tallinn: Odamees, lk 37.

Veidemann, Rein 2010. Mats Traat: täitsin aastakümneid tagasi võetud kohustuse. – Postimees. AK: arvamus, kultuur 17. IV, lk 8–9.

Veinbergs, Marko 2015. Yggdrasil. Tallinn: M. Veinbergs.

Verev, Velly 1985. Toetuda tuulde. Luulet 1961–1984. Tallinn: Eesti Raamat.

Vesipapp, Väino 1986. Kuningamaa. Tallinn: Eesti Raamat.

Viin, Kristina 2016. facebookist näed et … – Värske Rõhk, nr 48, lk 16.

Õim, Merike 2020. Üle sõnalatvade. Tallinn: Menu Kirjastus.

Õnnepalu, Tõnu 2022. Kevaded ja aastad. OÜ Hea Tegu.

1. märtsil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis Eesti keelenõukogu (EKN) keelekorralduse seminar. Keelekorraldusest ühiskonnas kõnelesid Airi Männik (Eesti Keeletoimetajate Liit), Kaja Sarapuu (Eesti Emakeeleõpetajate Selts) ja õiguskantsler Ülle Madise. Keeleteaduse poolelt vaatles keelekorraldust TÜ tänapäeva eesti keele professor Liina Lind­ström. EKI keelekorraldustööd tutvustasid Sirli Zupping („ÕS-i ja EKI teatmiku tegevus­kava”), Lydia Risberg („„Meie kõigi kohus on keelt võimalikult hästi tundma õppida””), Kristina Koppel („Keele­andmed eesti keele ühendkorpuses”) ja Margit Langemets („Eesti keele sõnaraamat ÕS 2025”). Järgnes arutelu Birute Klaas-Langi juhtimisel. Osalesid Toomas Kiho (EKN ja ajakiri Akadeemia), Andero Adamson (HTM), Mari Koik (Eesti Keeletoimetajate Liit), Kaja Sarapuu (Eesti Emakeele­õpetajate Selts), Liina Lindström (TÜ), Külli Habicht (TÜ), Kristiina Bernhardt (TLÜ), Sirli Zupping ja Margit Langemets (EKI).

5. märtsil peeti Tallinnas Eesti Laste­kirjanduse Keskuses lastekirjanduse aastakoosolek. Ettekannetega esinesid Jaanika Palm („Tavalises erilist nähes. Eesti algupärane lastekirjandus 2023”), Krista Kumberg („Mõista ennast, mõista teisi. Tõlke­kirjandus lastele 2023”), Helena Kostenok („Uued algused. Noortekirjandus 2023”) ja Triin Soone („Kas pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna? Eesti lasteraamatu­illustratsioon 2023”).

6. märtsil toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek. Anti Selart esines teemal „Liivimaa hagiotoponüümid keskaja kirikuloo allikana”. Hiljemalt varauusajal asendas rea Eesti kihelkondade senise kohanime uus toponüüm, mis tulenes kihelkonnakiriku kaitsepühaku nimest. Liivimaal on märkimisväärne, et läti keelealal hagiotoponüümid peaaegu puuduvad.

13. märtsil toimus Tallinnas hõimuklubi õhtu „Ääremaadel kõndija”. Etnoloog Indrek Jääts rääkis oma erinevatel aegadel tehtud välitöödest soome-ugri rahvaste juures.  

14. märtsil toimus Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias teaduspärastlõuna „Eesti teaduskeele võimalused ja väljakutsed”. Ettekannetega astusid üles Renno Veinthal (HTM, „Eesti keelest ja eesti meelest meie ülikoolides”), Helen Hint (TÜ, „Eestikeelse akadeemilise teksti uurimisest”), Birute Klaas-Lang (TÜ, „Milleks mulle eesti keel?! Või siiski? Tartu Ülikooli välistöötajate ja -üliõpilaste keelehoiakutest”), Reili Argus (TLÜ, „Lõputöö kirjutamise mitmetahulisest ja -tasandilisest protsessist. Juhendaja vaade”), Sirli Zupping (EKI, „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud ja terminitöö Eestis – kuidas ja kellele?”), Toivo Maimets (TÜ, „Eestikeelne rakubioloogia – milleks?”), Jakob Kübarsepp ja Priit Kulu (TTÜ, „Terminibaas materjalitehnikas toeks õpingutes ja töökohal”).

14. märtsil peeti Eesti Rahvusraamatu­kogus emakeelepäeva konverents „Rikka eesti keele mur(d)ekohad”. Esinesid Marju Kõivupuu (TLÜ, „Keel või murre? Murre või keel?”), Kätlin Kõverik (HTM, „Murdekeelte murranguline aeg”), Jüri Viikberg (EKI, „Murdesalved triiki täis”), Mari Kendla (EKI, „Mida kirevam, seda toredam”), Robin Liiber (TÜ üli­õpilane, „Murrangulised või murenevad murded – mulgi keele näitel”), Maryliis Teinfeldt-Grins („Isealgatuslikud kunstipraktikad: Kadrina murraku dokumenteerimine ja kogumine”) ja Contra („Contra ja Urvastõ kiil”).

15. märtsil kuulutati Tartus välja 2023. aasta keeleteo konkursi võitjad. Pea­auhinna pälvis Kohtla-Järve lasteaia­õpetaja Aleksandra Danštšikova eestikeelsete õppevideote eest. Parima kõrgkooli­õpikuna tunnustati Sulev Kuuse ja Toivo Maimetsa koostatud „Rakubioloogiat” ja rahvaauhinna võitis noor luuletaja EiK, kodanikunimega Eik Erik Sikk.

20. märtsil toimunud Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubis esines Atte Huhtala ettekandega „Meälased ja kveenid – kõige põhjapoolsemad läänemeresoomlased”. Meälased elavad Soomega piirnevatel Rootsi aladel Tornio jõe orus, kveenid Põhja-Norras. Esineja kõneles nende rahvaste ajaloost ja keeltest, samuti igapäevaelust ja kultuurist tänapäeval. 

20. märtsil Tartus toimunud Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul esines Evar Saar. Ta vaatles etnonüümi ugalane ja maanime Ugandi esinemist rahvalauludes. Saar pakkus välja oma hüpoteesi, kuidas sõjaka võõra kohta käivast etnonüümist ugalane võis saada maakonna nimi läänemeresoomlaste ja maanimi lätlaste jaoks (Igaunija).

21. märtsil tähistati Eesti Rahva Muuseumis emakeelepäeva. Esines 2023. aasta F. J. Wiedemanni keeleauhinna laureaat, Eesti Keele Instituudi juhtivkeelekorraldaja Peeter Päll. Tartu Ülikooli rahvus­teaduste professor Arne Merilai pidas ettekande „Luuletaja ja emakeel. Hando ­Runnel”. Runnel pälvis sel aastal Wiedemanni keeleauhinna.

22. märtsil toimus Tallinnas Emakeele Seltsi aastakoosolek. Akadeemilise ette­kandega esinesid Birute Klaas-Lang ja Kristiina Praakli: „Venekeelsete laste­vanemate roll eestikeelsele haridusele üleminekul: kuidas kaasava lähenemise kaudu vanemateni jõuda?” Tegevusaruande 2023. aasta kohta esitas Marit Alas. Toimusid korralised valimised: juhatus ja revisjonikomisjon jätkavad endises koosseisus, uueks keeletoimkonna vanemaks valiti Külli Habicht.

22. märtsil korraldati Tallinna Tehnikaülikoolis IV terminoloogiakonverents „Tõhusa terminitöö nimel”. Mari Vaus (EKI) andis ülevaate üleriigilise terminitöö hetkeseisust. Oma teadmisi jagasid terminitöö asjatundjad, õppejõud, tõlkijad ja toimetajad Tallinna Tehnikaüli­koolist, Eesti Maaülikoolist, Tartu Ülikoolist, Tallinna Ülikoolist jm. Kõneldi materjali­tehnika, metroloogia ja mõõtetehnika, masinaehituse, energiatehnoloogia ja betoonkonstruktsioonide ning hariduse ja õppimisega seonduvast oskussõnavarast, samuti arutleti terminitäpsuse ja tõlke­vigade üle.

27. märtsil toimus Tallinnas hõimuklubi õhtu „Vadja-Eesti. Vadjalaste ajaloost Ida-Eestis”. Ajaloolane Anti Lillak kõneles Eesti vadjalaste ajaloost ja historiograafiast. Vadjalaste põline kodumaa jääb teisele poole Narva jõge, kuid muistised, kohanimed, keel ja rahvakultuur mäletavad kunagist vadja pärandit ka Viru- ja Tartu­maal.

Arvustuse viimistlemise ajal sai teatavaks, et Jaak Tombergi monograafia „Kuidas täita soovi. Realism, teadusulme ja utoopiline kujutlusvõime” on teenitult võitnud Eesti Kultuurkapitali kirjanduse siht­kapitali esseistika aastapreemia. Selle kohta on ilmunud sisukad arvustused Viker­kaares, Akadeemias ja Müürilehes.1 Seega on täidetud iga autori soov saada märgatud ja loetud – ning kaasa mõeldud. Mõtlemisainet on mõndagi, sest eriti sageli ei avalda eesti teadlane kaalukat ja tasa­kaalukat monograafiat eesti keeles. Olen tuttav suure osa Tombergi kasutatud inglis­keelse teoreetilise kirjandusega, kuid ei kuulu teadusulme kirglike lugejate ringi. Pigem huvitab mind, mida saab sellest käsitlusest kaasa võtta muude kirjandusžanride analüüsiks ja selle kaudu nüüdisreaalsuse kaardistamiseks.

Tomberg tõstatab paljude teadvuses trummeldava küsimuse: kuidas nn tuleviku kriisi2 tingimustes leida tegelikkuse alternatiivide üle mõtlemise viise. Pole ju enam ühist arusaama, mis suunas peaks liikuma. Tulevikus terenduvad vaid omavahel põimuvad lõpustsenaariumid: kliima­katastroof, majanduskrahh, liberaalse demokraatia kokkukukkumine jne. Ohtrate düstoopiate kõrvale on raske leida usutavat nägemust paremast homsest. Üha laiemalt levib teadmine, et nii, nagu elatakse praegu, pole varsti enam võimalik, aga midagi paremat ei tule ka pähe. Tombergi raamatuski tähtsat rolli mängiv teadus­ulme klassik William Gibson nendib, et meil pole tulevikku, kuna meie olevik on liiga ärev.3 Jõulisi narratiive näivad pakkuvat vaid need, kes suruvad kriisi­ärevust maha lubadusega naasta helgemasse minevikku.

Tomberg tõukub briti kultuurikriitiku Mark Fisheri tõdemusest, et tänapäeval on võimatu kapitalismile „mingit pädevat alternatiivi isegi ette kujutada”.4 Tombergi raamatus ongi keskne Fisheri ja teda inspireerinud ameerika kirjandusteoreetiku Fredric Jamesoni nägemus hiliskapitalismist, aga selle kõrvale (või pigem sisse) saab paigutada ka infotiheda tehnoloogilise reaalsuse, looduse laastamise või mõne muu sama masendava kõikehõlmava nähtuse (Timothy Morton5 nimetab neid nende hoomamatuse tõttu hüperobjektideks), millest on võimatu ennast välja mõelda.

Niisuguse maailma mõistmiseks on vaja tajuda ja taluda selle keerukust ning mõtestada seoseid üksteisega haakuvate ja vastastikku sõltuvate süsteemide vahel (prantsuse filosoof Edgar Morin kutsub seda „keerukaks mõtlemiseks”6). Üks „labor”, kus keerukas mõtlemine aset leiab, on ilukirjandus, ning Tomberg on oma tähelepanu suunanud teadusulmele, žanrile, mis on traditsiooniliselt suutnud pakkuda võimalusi kujutleda muud kui masendavat argireaalsust. Tomberg toetub arusaamale, et kunstiline väljamõeldis võib olla „oleviku struktuurilise suletuse” katkestaja alternatiive leida püüdva „kujutlusvõime kannustaja ja rikastajana” (lk 17). Samuti püüab ta leida viise, kuidas pääseda düstoopilise mõtte depressiivsest lõksust ning teha pingutusi võimalike tulevike kujutamiseks. Need katsetused võivad esmapilgul näida naiivseina, kuid ka keskkonnafilosoof Glenn Albrecht7 rõhutab vajadust leida tulevikku vaatav sõnavara, mitte jääda kliimaängi kannatama. Teadus­ulme paistab olevat loogiline koht, kus muidu ahtraks jäänud kujutlusvõimet turgutamas käia.

Tombergi raamatus ei kohta tehnika­imesid ega inimkonnale alternatiive pakkuvaid tsivilisatsioone. Raamatu ulme on pigem argine. Jamesonilt ja Brian McHale’ilt inspiratsiooni saanud Tombergi käsitluses on ulme funktsioon sarnane ajaloolise romaani omaga: see „näitab tulevikku põhimõtteliselt erinevana olevikust, kuid samas ka selle järelloona ja ajaloolise arengu hilisema, olevikust tuleneva etapina” (lk 163). Utoopia on oleviku üks võimalik tulem. Tomberg usub ajaloolisse määratusse. Seega annab raamat sissevaate utoopia muutumisse eri aja­järkudel: varauusaegsed kujutused elluviidud ideaalmaailmadest muutuvad XX sajandil pigem hoiatavateks düstoopiateks. Tombergi jaoks on oluline see, et moodsa ajalooteadvuse tekke tuules saab teadusulme keskmeks pidevas muutumises olemise protsess (lk 167). Selles peitubki ulme lootustandev potentsiaal. Ott Puumeistrit tsiteerides saab tõdeda: „Niikaua kuni maailm on veel pooleli, püsib transformatsioon võimalikuna.”8

Raamat vahendab eestikeelsele lugejale mitmeid teadusulmeteemalisi uurimusi ja kirjandusteooriat ning ainuüksi see laiahaardeline tõlke- ja kodustamistöö on kiidusõnu väärt. Loomulikult on palju juttu ulmest ja utoopiatest, kuid kirjandusväljale on ehk kõige huvitavam realismi mõiste käsitlus (lk 22–25). Esile tõuseb eelkõige utoopiline realism, mida Tomberg kasutab, taas Jamesonile9 toetudes, viitamaks kujutamislaadile, milles „utoopilisi elemente kaasatakse „ilma igasuguse fantastilise soovmõtlemiseta fiktsionaalsete, kuid täiesti realistlike sündmuste konstrueerimisse”” (lk 20). Maailm on sellistes narratiivides nii sügavalt kriisidest räsitud, et puuduvad igasugused ühiskonna muutmise või muutumise võimalikkuse märgid (paljude arvates on nii ka tänapäeval). Utoopilise realismi mõiste juhib tähelepanu tekstidele, mis pakuvad kognitiivset võõritust, kuid samal ajal ka ühiskondliku tegelikkuse usutavat kujutust (lk 47). Olulised on mõlemad: maailm peab olema äratuntav, samas piisavalt võõras, et raputada meid lahti harjumuspärasest tõlgenduslikust passiivsusest.

Just selle kirjeldava dominandi olulisuse tõttu väidab Tomberg, et ulme ja realism pole praegusel ajajärgul vastandid, vaid tugeva poeetilise ühisalusega tekstilaadid, mille taga seisab soov esitada usutavat maailma (lk 95). Siinkohal tekib küsimus: kui ulme sulandub realismi, siis mis saab võimalusest kujutada midagi muud? Milleks ulme võõritus, kui reaalsus on oma võõritusega inimestel katuse sõitma pannud? Tombergi sõnu kasutades: „Mis kasu on utoopiatest, kui tegelikkus ise esitleb end otsekui kõikehõlmava, seesmiselt ­paljusliku teostunud utoopiana, mille suhtes igasugused alternatiivid puuduvad?” (Lk 78; siin ja edaspidi tsitaatides originaali kursiiv.) Paljudele võib see reaalsus pigem näida düstoopiana, aga see ei muuda antud retoorilise küsimuse fookust.

Me elame ajal, mil reaalsus ei näi tihti tõesena, või vähemalt on üha keerulisem eristada tõest ja fiktiivset. See ajastu on toonud kaasa kõrgendatud reaalsusjanu, nagu tõdes ameerika kirjanik David ­Shields manifestis „Reaalsusjanu”.10 Reaalsus on muutunud nii keerukaks, et traditsiooniline kirjanduslik realism ei suuda seda adekvaatselt kujutada. Shields kutsub üles õgvendama või isegi lõhkuma žanripiire. Tombergi projekt pakub reaalsusjanu rahuldamise üheks võimaluseks utoopilise realismi, kuid ei lähe kaasa Shieldsi üleskutsega hüljata romaanižanr. Pigem kutsub ta lugejaid võtma kirjandust tõsiselt, mitte pidama žanrilisi piirisõdasid. Ka Mathias Nilges11 loodab, et just romaanid aitavad üle saada passiivsusest, mida tekitavad kuhjuvad kriisiilmingud, kuna need meenutavad meile, et me pole ammendanud oma oskust ette kujutada muutusi, ehk isegi tulevikku.

Tombergi raamat on kosutav lugemine kirjandusteadlastele, sest see meenutab, mis on kirjanduse ühiskondlik funktsioon: ärgitada ja harida kujutlusvõimet, oskust mõtiskleda „teise, erineva, võõra või tundmatu olemuse üle” (lk 79). Selline kujutlus­võime ja empaatia treening kaasneb igasuguse kirjandusega. Tomberg arutleb pikemalt ulmele olulise noovumi mõiste üle, aga sellist võõritust võivad tekitada ka poeetilised elemendid, nn „noovum keeles” (lk 106), näiteks stiilivõtted, mis võimaldavad teha lausutavaks ja seega analüüsitavaks tekstivälises maailmas vaevu hoomatavad nähtused ja probleemid (lk 111). Teemad, mida just keele kaudu kujutatakse, on väga olulised. Näiteks China Miéville’i romaanis „Saatkonnalinn” („Embassytown”) on esitatud küsimus, kas utoopilise kogukonnatunde loomine võib olla kinni keeles (lk 142).

Tomberg toetub ingliskeelses kirjandusteoorias pea kümme aastat tagasi laialdast positiivset vastukaja leidnud kirjandusteadlase Caroline Levine’i teosele „Vormid. Tervik, rütm, hierarhia, võrgustik” („Forms: Whole, Rhythm, Hierarchy, Network”), mille eesmärk on kirjandusliku vormi analüüsi kaudu tuua esile kirjandustekstide suutlikkus „toimida materiaalsel, sotsiaalsel ja poliitilisel väljal” just nende vormi teovõime tõttu (lk 211).12 Levine lähtub omajagu utoopilisest eesmärgist panna vääramatuna näivate süvastruktuuride kõrvale vormid, millest jõud üle käib, ning julgustab loovalt katsetama reaalsusse sekkumisega, isegi kui vaid kaudsel moel. Tomberg keskendub Levine’i kasutatud mõistetest võimaldavustele (ingl affordances), mis aitavad „mõelda nii piiratusest kui ka suutlikkusest – sellest, mis teod või mõtted mõne vormi tõttu võimalikuks või võimatuks muutuvad”.13 Tomberg tahab teada, „mida realism kõige paremini võimaldab” (lk 213), ning tema vastus sellele küsimusele on, et realism võimaldab tegelikkuse detailseid kirjeldusi ja dünaamilisi võimalikke maailmu. Eriti oluline on see näiteks kliimakriisilaadsete raskesti hoomatavate nähtuste puhul. Kirjandus – ja ehk üksnes kirjandus? – suudab panoraamselt välja joonistada ning kogetavaks teha omavahel põimunud keerukad kliima­kriisini viinud struktuursed tingimused, aga ka nende varjus toimetavate inimeste argireaalsuse (lk 247, 254).

Kuigi Tomberg on analüüsinud kanoonilisi teadusulme klassikuid (Gibson, Ray Bradbury, Stanisław Lem, Kim Stanley Robinson, nende kõrval – eeldatavasti Jamesonist innustatuna – telesari „Võrgustik” („The Wire”)), võiks küsida, kas sama vormikeskset lähenemist saab mugandada muudele kirjandusžanridele. Kas eksperimentaalsele kirjandusele või nn kõrg­modernismile omased stiilivõtted ei vallanda sama „kognitsiooni efekti” ehk „teksti enese” suhtumist tekstis loodavasse võõritusse (lk 87)? Ka need kirjandus­uurijad, kes ei tegele ulmega, saavad Tombergi teosest hulgaliselt mõtteainet tekstiliste vormide võimaldavuste alal, muu hulgas ühiskondlike teemade käsitlemisel.

Tänapäeva infokorratuse kontekstis on oluline hoomata, et utoopia töötab pingeväljas, kus „inimene ja kogukond tunneb ennast ära radikaalselt teistsugusena” (lk 93). Meenutagem, et Bradbury romaanis „451° Fahrenheiti” põletatakse raamatuid, et ühiskonna liikmed saaksid vajuda „vaatemängu kütkestavasse õnneunne” (lk 189). Kirjanduse staatust ei ohusta vaid totalitaarsed ühiskonnad. Kirjanduse utoopiline potentsiaal tuleneb selle palju­tähenduslikkusest ja mitmetimõistetavusest ning võimest hoida alal „ajaloolise muutuse võimalikkust ning luua seda kujutlusvõimeliselt juurde” (lk 190). Praegune kommertskultuuri pakutud düstoopiate uputus pigem tömbistab inimeste kriitilist meelt, nagu on märkinud ühiskonnakriitilised teoreetikud.14 Tomberg püüab küll sellele masendavale järeldusele alternatiive leida, kuid peab lõpuks piirduma tagasihoidliku tõdemusega, et „a(s)jad võivad muutuda” (lk 199). Et seda muutuse nägemuse lootust elus hoida, kutsubki ta lugejaid leidma alternatiive tekstides, mis ei liigitu ulme alla, kuid milles on vähemalt kübegi muutusega katsetamist ehk siis utoopilist realismi. Viimane ei tähenda veenva tuleviku väljajoonistamist, vaid arutelu alternatiivsete võimaluste üle. Alternatiivide läbikukkuminegi on Jamesonist lähtuvalt konstruktiivne. Kirjanduse ja muude kunstivormide utoopiline potentsiaal seisneb „olemasoleva ühiskondliku korra kivistunud ja enesest­mõistetavaks peetud hegemooniate egalitaarses lahti liigendamises ja ümber korrastamises, mida saab teha üksnes kujutamistasandile sisse viidud loova vaate­punktinihke kaudu” (lk 230). Nihilistlikul ajastul15 on see olulisem kui iial varem.

On tänuväärne, et praegu valitsevas mõõdikukeskses kõrghariduses on Eesti humanitaarteadlane võtnud riski kirjutada kaalukas teaduslik monograafia eesti, mitte inglise keeles, latti eesti lugeja jaoks alla laskmata. Veelgi tänuväärsem on, et raamat kutsub üles nägema võimalikke tulevikke ajal, mil on läbi saamas 1990. aastatel alanud optimismi ja tulevikuusu aeg. Me ei pruugi küll suuta uskuda, et õnne saab pakkuda „kõigile, tasuta” nii, et kellelegi ei tehta liiga (lk 11), aga Tomberg meenutab lugejaile, et pessimistlikul ajajärgul on kaotatud julgus unistada – või lugeda raamatuid, mis julgevad unistada.

1 T. Kahu, Mõeldav ja kujutletav. – Vikerkaar 2023, nr 9, lk 118–122; O. Puumeister, Reaalsus on alati alles tulemas. – Akadeemia 2024, nr 1, lk 167–174; M. Unt, Kuidas hüpata üle oma varju. – Müürileht 2024, nr 137, lk 36–37.

2 E. Morin, A. B. Kern, Homeland Earth: A Manifesto for the New Millennium. New York: Hampton Press, 1999.

3 Vt M. Nilges, How to Read a Moment. Chicago: Northwestern University Press, 2021, lk 2.

4 M. Fisher, Kapitalistlik realism. Kas alternatiivi ei ole? Tlk N. Lopp. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, 2019, lk 8.

5 T. Morton, Hyperobjects: Philosophy and Ecology after the End of the World. Minne­apolis: University of Minnesota Press, 2013.

6 E. Morin, A. B. Kern, Homeland Earth, lk 130.

7 G. A. Albrecht, Earth Emotions: New Words for a New World. Ithaca: Cornell University Press, 2019.

8 O. Puumeister, Reaalsus on alati alles tulemas, lk 174.

9 F. Jameson, Realism and Utopia in The Wire. – Criticism 2010, kd 54, nr 3–4, lk 371.

10 D. Shields, Reality Hunger: A Manifesto. New York: Knopf, 2010.

11 M. Nilges, How to Read a Moment, lk 13.

12 Vrd C. Levine, Forms: Whole, Rhythm, Hierarchy, Network. Princeton: Princeton University Press, 2015, lk 14, 16.

13 Samas, lk 152; Tombergi tõlge (lk 213).

14 Nt F. Jameson, An American Utopia. – An American Utopia: Dual Power and the Uni­versal Army. Toim S. Žižek. London: Verso, 2016, lk 1–96.

15 W. Brown, Nihilistic Times: Thinking with Max Weber. Cambridge: Harvard University Press, 2023.

PDF

Lühikroonika

Just meie maise elu poolel rajal
end äkki leidsin keset sünget metsa.
Dante Alighieri „Põrgu”

Foto: Elmar Köster, Rahvusarhiiv

Tohutu töövõimega andekal tõlkijal, luuletajal ja kriitikul Harald Rajametsal (13. V 1924 – 12. XI 2007) on mitu saavutust, mida võiks nimetada tema elutööks. Kahtlemata on üks neist „Jumaliku komöödia” eestindamine – ehkki ta ei jõudnud sellega päris lõpuni (tõlke lõpetasid Ülar Ploom ja Ilmar Vene), saame emakeeles seda maa­ilmakirjanduse pärli lugeda ennekõike tänu temale. Dante „Põrgu” avaread on ühed kuulsaimad ja küllap tsiteerituimad värsid lääne luulekultuuris. Ent eesti keeles on neisse ridadesse end sisse kirjutanud ka tõlkija ise, ja mitte ainult metafoorselt: tema nimi on seal kirjas täiesti sõnasõnaliselt, värsireas tähenduslikult laetud viimastes, riimsõna positsioonides.

Juba „Põrgu” alguses avaneb Harald Rajametsa kaks poolust. Üks neist on jäik ja standardiseeriv värsimeister, kes jälgib keelenorme ja vahendab eesti keelde keerulisi kinnisvorme. Rajamets ongi eelistanud ranges klassikalises vormis luuleteoste eestindamist, mis on laadilt lüürilised ja romantilised ning milles on kasutatud täpseid riime: „Olen kogenud, et mul on irdriimidega, ebapuhaste riimidega loo tõlkimisel suuremaid raskusi kui puhtariimilise loo tõlkimisel”.1 Kuivõrd väikeses kultuuris ei ole võimalik igale põlvele maailmaluule klassikat uuesti tõlkida, pidas ta neid ajatuid teoseid vahendades silmas sedagi, et tõlked ajale vastu peaks. Selleks kasutas ta juba juurdunud sõnavara ning vältis „ajastu keeleponnistuste kajastusi” (vastandades enda Shakespeare’i tõlkeid Ants Orase omadele).2

Luulekeelele ja keelele üldse mõtles Rajamets palju ning avaldas 1962. aastal poeetilisele keelevabadusele pühendatud artikli, kus arutas üsna detailselt ja nüansi­rikkalt erinevate luulevabaduste üle: mis laadi väljajätud või lisasilbid, samuti derivatsioonid on luules omal kohal ja mis mõjuvad ebaloomulikult, milliseid „vigastatud” moodustisi tuleks vältida ning millega on lugeja juba harjunud.3 Ent keele­normide jälgimine ei tähenda Rajametsa jaoks sugugi lähtumist sõna­raamatutest. Vastupidi, ka keele­korraldajate tööl hoiab ta teravalt silma peal.4 Nagu on täheldanud Märt Väljataga, oli Harald Rajametsal nii-öelda absoluutne keelekõrv.5 1990. aastatel hakkas ta avaldama kriitilisi keelekommentaare ja nii väljendama oma hea sõnaloome põhimõtteid, mida oli seni pigem praktikuna oma tõlgetes järginud. Et Rajamets näeb vastutustundlikul luule­tõlkijal olulist rolli nii maailmakultuuri tutvustajana kui ka eesti keele arendajana,6 on ta suurt tähelepanu pööranud keelele ja eriti tema jaoks luule tuumakaimale elemendile – riimile. Seejuures rakendab ta järjepidevalt oma 1962. aasta artiklis välja toodud ideid ja kasutab tõlgetes küllaltki konservatiivset riimi, mis pole üksnes täisriim, vaid sageli üsna kulunud riim. Tõlkeriimides jälgib ta foneetilist täis­riimilisust, samuti väldete kokkulangemist. Teatud vabadused on lubatud: näeme flektiivriimi, erineva rõhumustriga riimipartnereid, mõõdukal hulgal sõnajärje inversiooni (oru metsarikka),7 vähesel määral uudset sõnamoodustust (pisu) ning mõnikord haruldasemaidki sõnu (kihkama). Mitmeid võtteid väldib ta rangelt, seal­hulgas neologisme, võõrsõnu, ebatavalisemat sõnamoodustust ja murdekeelsust, kasutades ka liitriime üksnes erandjuhul. Selles mõttes on iseloomulik näiteks Raja­metsa versioon Aleksandr Puškini luuletusest „Ma armastasin teid…”:

Ma armastasin teid; see arm küll raske
on hinges kustuma mul nüüdki veel;
kuid ärge ennast häirida sest laske,
ei taha ma, et kurb teil oleks meel.

Teid armastasin tummalt, kiivas vaevas,
nii lootuseta, uje, õrn ja truu;
teid armastasin siiralt; annaks taevas,
et armastaks teid nõnda keegi muu.8

Rajametsa enda sõnul pole riim nii järeleandmatu sundija nagu meetrum, kuivõrd seda saab valida:9 kui tundub, et keelt peab mõne riimi toimima panemiseks liialt painutama, on parem välja nuputada mõni teine riim. Kuid selle valiku­võimaluse juurde kuulub ka vabadus riimid üldse ära jätta – parem ilma riimideta kui enda seatud kõrgeid nõudmisi rikkudes. Nii alustab ta küll 1958. aastal Dante „Jumaliku komöödia” tõlget algu­pärandile vastavalt täisriimilisena, ent 1980. aastate lõpus tööd jätkates loobub selles riimidest sootuks.

Rajametsa teine poolus viskab aga vimkasid. Tõlkes on need sageli nii peened, et võivad algul märkamata jääda. Näiteks Shakespeare’i XX sonetis on juttu lüürilise mina sõbrast, kes on nii kaunis, et oli tõenäoliselt algselt loodud naiseks, kuid siis lisati talle „üks asi” (originaalis one thing). Rajametsa tõlkes saab sellest vaimukalt „tillukene lisand”:10

Sind naiseks küllap esialgu loodi,
ent loodus, sinust võlutud, läks segi
ja minu kahjuks, muutes tegumoodi,
sind tillukese lisandiga tegi.11

Kõige selgemini avaldub aga Raja­metsa huumorimeel tema omaluules. Tema meelis­vormiks saab siingi kindlate reeglitega stroof, ent erinevalt näiteks sonetist ja tertsiinist eesti keeles enne teda üsna vähe kasutust leidnud vorm – inglise päritolu limerik, mis on siinmail nii võõras, et on isegi Jaak Põldmäe põhjalikust üle­vaatest välja jäänud.12 Rajamets põhjendabki oma limerikukirge ühest küljest sellega, et piinlik on minna Euroopasse, kui meil emakeeles selles vormis luuletusi napib. Aga mitte ainult: „Ja pealegi – olla limerikist on hää! Ei tarvitse teha sala­pärast nägu, et jumalik säde, inspiratsioon või mis, kasvatada lõvilakka ega röövli­habet või teab mida veel. Lihtsalt hood käivad peal.”13 Limeriku tunnuseks on kindla ridade arvu (viis), riimiskeemi (üks riim seob kaht esimest ja viimast värssi, teine meetriliselt eristuvat kolmandat ja neljandat) ja värsimõõdu kõrval ka laad: tegu on nalja- ja absurdiluuletusega, kus enamasti riimitakse pärisnime. Nii ühendab limerik ideaalselt Rajametsa kahte palet, väljendades ranges ja keerulises vormis kerget sisu. Just neis luuletustes lõbutseb Raja­mets sõnade ja nende tähendustega, luues uudissõnu, mille ta sageli paigutab nimelt riimipositsioonile. Kui tõlke­luules eelistab ta kulunud riime, siis oma­luules väldib ta neid täielikult ja lubab seal kõike seda, mida tema tõlkeluulest ei leia, seal­hulgas keelevahetust, haruldasi sõnu (lisades vajadusel joone alla sõnaseletusi), murde- ja kõnekeelsust, võõrsõnu ja nimesid, kõikvõimalikke lühendeid, lisasilpe, inversioone, poolitusi, liitriime ja ebatavalisi morfoloogilisi tuletisi. Vaadakem näiteks järgmist limerikku, milles leidub riimi­positsioonidel nii nimesid, uus­moodustisi kui ka keelevahetust:

Menuvaene poeet Juhan Juus
just ujudes Narva jõe suus
      aru sai: Püha peetrum!
      Mõte, riimid ja meetrum
on ju liiast! – Nüüd Juks on Who’s Who’s.14

Ehkki Rajametsa kui tõlkija maksiimi järgi on poeesia parim väljendusvahend loomulik ja õige keel ning see arusaam peaks viima luule puhastumiseni keelelistest veidrustest,15 ei järgi ta seda põhi­mõtet omaluules. Ajatus, mida ta oma luule­keeles tõlgete puhul taotleb, ei ole juhu- ja naljaluules enam tähtis: nende eesmärk on olla siin ja nüüd, nagu ta ka oma luulekogu avatsükli pealkirjastab.

Kuigi enamasti on Rajametsa limerikud muhedad, tuues esile keele võimalusi ja absurdseid momente, juhib ta neis tähele­panu ka rumalustele, seda nii ühiskonnas kui ka keelepoliitikas. Näiteks avaldas ta 2005. aastal reaktsioonina toonase haridus- ja teadusministri Mailis Repsi esinemisele Vene riigitelevisioonis, kus too oli kiitnud maride olukorda Venemaal, kaksiklimeriku „Ugri-mugri aps”.16 Mis aga teeb luuletuse tähele­panuväärseks, on peitriim (Linnar Priimäe terminoloogias)17 – luuletuses pole kordagi mainitud Repsi, ent riimiahelaks on Epps : teps : veps. Teisal on selles absurdi­luule žanris eriti sobiv tuua nähtavale jabur leid sõnaraamatust:

Kui kunagi satun Jerezi ja
sääl joon – no eks ikka hereesi – ja
      kui vein on mul keres,
      siis öelda veel heres
või heeres on hirmus hereesia.18

Rajamets naeruvääristab siin Jerezi linna järgi nime saanud kangestatud veinile loodud eestikeelset vastet heres – ­sellise kirja­pildiga langeb rõhk joogil erinevalt selle päritolulinnast esimesele silbile, mistap võib seda näha vigase vormina. Seega ei ole normkeel Rajametsa jaoks midagi, mille on fikseerinud mingi institutsiooni töötajad, vaid see järgib keele sisemist loogikat.

Kuid Rajametsa tõlgetestki võib mõnikord mängu leida: lõbusamat riimluulet leidub eelkõige tema lasteraamatute tõlkevärssides. A. A. Milne’i „Karupoeg Puhhi”, J. R. R. Tolkieni „Kääbiku” ja James Krüssi raamatu „Minu vaarisa ja mina” luule­tõlgete kohta on ta isegi öelnud, et need on „ekstramõnuga” tehtud asjad.19 Riimipoeetika jääbki neis tema kahe põhimõtte vahele: kohati näeme trafaretset ja kulunud riimi (ma : sa : ka) või isegi identriimi, kohati aga võtab ta seal tavapärasest suuremaid vabadusi, sealhulgas leidub koguni irdriimi näiteid (tahab : pahad, poole : muule). Keerulisemates, nt kolmikriimilistes luuletustes ärkab siiski kõrgstiilne Raja­mets, kes kasutab oma tavapäraseid täisriimilisi ahelaid.

Niisiis on Rajametsas korraga tung luua midagi ajatut ning sekkuda ajalisse; esimese väljundiks on ennekõike maa­ilmaluule klassika tõlked, teise väljundiks omaluule. Nende poolte ühendajaks võib pidada riimi. Klassikastiilis ehk tõlke­luules liiguvad tema riimid kindlatel radadel, mis tal vahel alles endal tuleb rajada, vaba­stiilis ehk omaluules võivad need tahtlikult metsikumatele teekondadele, lausa metsa minna, juhtimaks tähelepanu riimikunsti mitmekesisusele ja mängulisusele. Just viimast on Rajamets ise pidanud tõlkimise põhiomaduseks: „Selles on mingi eriline võlu ja veetlus, et ma olen mängu oma elu keskseks tegevuseks saanud võtta, ja mänguriks jäädagi.”20 Kui Rajametsa Shakespeare’i tõlgete ilmumisel mängis suurt rolli Georg Meri, Dante juurde juhatas teda Aleksander Kurtna ja ukraina luule juurde näitas teed Ain Kaalep, siis järgmistele põlvkondadele on omamoodi suunanäitajaks olnud Harald Rajamets, kes õpetas meile, et luulekunst ei pea isegi olema lõbu ja õpetus, vaid võib olla täiesti puhas lõbu, mida kõrged standardid sugugi ei kahanda, vaid muudavad veelgi hõrgumaks.

 

1 Tõlkijad 13: Harald Rajamets. Tõlkijaga ajas juttu Peeter Hein. – Eesti Televisioon, 8. XII 1988. ERR-i arhiiv. https://arhiiv.err.ee/video/vaata/tolkijad-harald-rajamets

2 Samas.

3 H. Rajamets, Keelevabadus värsis. – Keel ja Kirjandus 1962, nr 5, lk 284–293.

4 Vt nt tema teravat kriitikat „Eesti kirjakeele seletussõnaraamatule”: H. Rajamets, Vingus nina pidi raamatus. – Keel ja Kirjandus 1994, nr 7, lk 424–426.

5 M. Väljataga, Harald Rajamets in ­memoriam. – Eesti Ekspress 15. XI 2007.

6 Tõlkijad 13: Harald Rajamets.

7 Sellise lihtsa inversiooni kohta, kus omadus­sõnaline täiend paikneb põhisõna järel, on Rajamets ise möönnud, et sellega on iga luulehuviline harjunud ja see ei sega tema luulelugemist põrmugi. Seevastu keerulisemat inversiooni, millega on loomulik sõnajärg meelevaldselt segi paisatud, ta taunib ja leiab, et see teeb luuleteose raskesti mõistetavaks, tuhmistab ideed ja vähendab kunstilist suges­tiivsust. Samuti tuleks hoiduda sedalaadi mugavustest nagu täiendi asendamine kõrval­lausega põhisõna järel (haige väike laps asemel laps, kes haige ja väike), mis teevad küll riimimise lihtsamaks, kuid võivad viia stiilist hälbimisele (H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 285, 286).

8 Pegasos ja peegel. Valimik tõlkeluulet. Tlk H. Rajamets. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2004, lk 103.

9 H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 287.

10 Vt ka R. Lotman, L. Pääbo, Järelsõna. ­Armastus sonetivormis. – Ma nägin päiksepaistet vihmasajus. Valik maailma armastussonette. Koost R. Lotman, L. Pääbo. Tallinn: Varrak, 2022, lk 399.

11 W. Shakespeare, Poeemid, sonetid ja muud luuletused. Harald Rajametsa tõlkes. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, lk 259.

12 H. Rajamets, Aeg astuda. Vemmalvärsse, puhuluulet. Tallinn: Varrak, 1997, lk 171.

13 Samas, lk 174.

14 Samas, lk 54.

15 H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 293.

16 H. Rajamets, Ugri-mugri aps. – Sirp 2. IX 2005, lk 5.

17 L. Priimägi, Riimist. – Keel ja Kirjandus 2008, nr 4, lk 282.

18 H. Rajamets, Kakskümmend kaheksa limerikku. – Looming 2000, nr 2, lk 232.

19 Tõlkijad: Harald Rajamets. Küsitleja Vilma Jürisalu. – ERR-i arhiiv 20. V 1994. https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/tolkijad-tolkijad-harald-rajamets

20 Tõlkijad 13: Harald Rajamets.

Enn Nõu. Ülestähendusi ajast ja elust. Mälestuste kroonika 1956–2022. EKSA, 2023. 526 lk.

Raamatus oleva 66 aasta kroonika kohta on tagakaanel kasutatud epiteete täpselt, lühidalt ja rikkalikult – need sõnad iseloomustavad nii selle määratu faktikogu esitamislaadi kui ka peensust. Kuu­päevade kaupa, iga kuu omaette lõiguna, on ­lause-paariga üles märgitud kõik kohtumised, käigud, sündimised-surmad, eri üritused pagulas­kogukonnas, väiksemad ja suuremad perekonnasündmused, töised ülesanded, poliitiline programm, erialane edenemine arstina ja nii enda kui ka abikaasa Helga eneseteostus kirjanikuna, ainelised saavutused, majaehitus Uppsalas, paadisõidud ja -remondid, ettevõtmised lastega, hiljem nende reisid ja kolimised, raamatu lõpuosas tihenev osavõtt Eesti kultuuri­sündmustest, paika loksuv elu kahes riigis jne.

Lakoonilisusest hoolimata avaneb teotahtest tulvil ja seda tarmukust hämmastava sihikindlusega ellu viiva perekonna võimas lugu ning samal ajal Rootsi pagulaskultuuri põhiaja ja tohutu suhtlus­võrgustiku tihe lugu. Seda on huvitav jälgida just sellises neutraalses kroonika­vormis, nagu raamatus kasutatud: Enn Nõu laseb kõneleda faktidel endil, valdavalt ilma eriliste hinnangute ja emotsionaalse suhtumiseta. Erand on episood esimesest Eesti külastusest „23 aastat pärast põgenemist” (lk 130–135), milles on segunenud põnevuse, härduse, vapustuse ja hirmu kogemus. Napi­sõnalisusest hälbib ka see, et Nõu ühiskondliku edenemise algupoole avalikke sõnavõtte on tsiteeritud täies mahus – erasfääris on hoitud siiski ühtmoodi delikaatset ja lühidat joont. Nõnda saab harva mõni inimene, tegevus või kohtumine põgusa iseloomustuse osaliseks (näiteks 1977. aastal Helga ja õpilaste jalgpallimängu kohta: „Võib-olla tema vanuses mitte kõige sobilikum tegevus”, lk 214), ja selgi juhul võib tegu olla nagunii üldteada asjaoluga (nagu Karl Ristikivi kirjeldus „heatahtliku kirjaniku ja vaikselt naeratava” kolleegina, lk 215). Veelgi neutraalsem laad sõpradest ja külalistest pildi andmiseks on külalisteraamatu sisse­kandeid tsiteerida, mis sageneb raamatu teises pooles, kui on Uppsalas Askvägenile püstitatud majja sisse elatud (Nõude kodus on ulualust saanud hämmastav inimhulk), samuti kumab neist sissekandeist täheldusi Nõude endi kohta. Raamatu read on nimedest tulvil, seejuures vestluste sisu ei reeda tõtlikult registreeritud info kuidagi – sedaviisi on huvitav lugedes kaasa ja edasi mõelda, ka selles, kuidas üldse ja miks üht- või teistmoodi seltskond kokku sattunud.

Kroonika lõpeb lausega: „Võiks veel kirjutada, aga midagi peab jääma paberile panemata…” (Lk 527) Paberile on jäänud panemata küllap palju, nagu võib mõnest fraasist järeldada, kuid mitmesuguste tumemeelsuspäevikute ja halavate korres­pondentside taustal on meeldiv lugeda üleni elutervet ja tarmukat eluesitust, mis on keskendunud pikas perspektiivis päriselt olulisele.

Eva Eglāja-Kristsone ja Zita Kārkla tutvustavad sissejuhatuses „Women’s agency. Multiplying stories and subjects” ajakirja Letonica erinumbri tausta: kogumikus kajastatud uurimistöö aluseks on Läti Teadus­agentuuri rahastatud projekt „Female Agency in Latvian Culture and Society (1870–1940)”. Projekti põhjendusena toovad autorid välja asjaolu, et naiste panus Läti ühiskonda ja kultuuri on jäänud võrdlemisi nähtamatuks. Samal ajal, tuleb tõdeda, on Lätis viimasel kahel aasta­kümnel ilmunud esmapilgul isegi kadedaks tegev valik üldkäsitlusi, mis kajastavad naiste tegevust kirjanduses, poliitikas ja ühiskonnas laiemalt. Ülevaatlikke kogumikke tähelepanuväärsetest naistest on küll ilmunud Eestiski.1 Pean silmas lätikeelseid teadus­monograafiaid, mis sisaldavad ka ingliskeelset kokku­võtet, näiteks Ineta Lipša monograafia naistest Läti poliitikas 1922–19342 ja Vita Zelče uurimus naistest Läti ühiskonnas XIX sajandil.3 Kahjuks ei ole kõik kogumiku sissejuhatuses nimetatud teosed Eesti raamatukogudes vabalt kätte­saadavad. ­Kitsamate eriuurimuste hulka on keeruline võrrelda, sest neist tuleks esmalt Eestiski korralik ülevaade saada. Lätis tehtu uudistamist võib alustada sama projekti raames valminud platvormist Womage,4 mis on samuti enamjaolt läti keeles, kuid nüüdisaegsed tehnilised vahendid võimaldavad vähemalt põhiosa tekstist mõista.

Sissejuhatuses (lk 6) püstitavad koostajad hulga üldisi küsimusi, millega kogumik tegeleb. Pigem on siiski tegu uurimisvaldkondade kirjelduste kui uurimisküsimustega, sest ükski artikkel ei anna ammendavaid vastuseid naise rolli kohta ühiskonnas, ega peagi seda tegema. Artikleid ühendab biograafiline lähenemine, sealjuures tähele­panu pööramine agentsusele ehk naiste kajastamine aktiivsete valikuid tegevate isikutena teatud ühiskondlikes tingimustes ja nende seatud piirides. Uuritavad naised on tegutsenud nii poliitika, kunsti kui ka kirjanduse vallas. Aasta 1870 valiti vaadeldava ajajärgu alguspunktiks, sest siis tõi iseõppinud aktivist Karolīne Kronvalde naiste teema Läti ajakirjandusse ning kirjanik Marija Pēkšēna võitis näidendivõistluse.

Enamik artikleid järgib sarnast ülesehitust. Sissejuhatuses kirjeldatakse teema konteksti, tuues näiteid olukorrast eri riikides ja kasutades rahvusvahelist kirjandust, antakse ülevaade kohalikest oludest (vahel tuues lugejani statistikat) ning lõpuks süvenetakse kahe kuni nelja naise biograafiasse, kes on valitud vastavat eluala või probleemistikku iseloomustama. Erandlikud on Rosa Pārpuce-Blauma artikkel, mis keskendub ainult ühe naise, Laura Marholmi tegevusele, ja Zane Rozīte artikkel, mis kirjeldab tervet rühma naisi.

Nimelt kirjutab Rozīte avaartiklis „Female academics at the University of Latvia (1919–1940): A brief insight into the key issues” naistest Läti Ülikooli töötajatena. Ta on varem kirjutanud sarnasel teemal nii läti kui ka inglise keeles ning nüüdseks on valminud tema doktori­väitekiri5 naisüliõpilastest Läti Ülikoolis kahe maailmasõja vahel. Sobiva kaadri leidmiseks võeti vastavatud Läti Ülikooli tööle ka naisi, ent neid oli vähe ja enamik neist ei jõudnud kõrgetele akadeemilistele ametikohtadele. Autori sõnul ei olnud Lätis formaalseid takistusi naiste ülikooli tööle võtmiseks, aga seda tehti siiski võrdlemisi vähe. Meeskolleegid ega ühiskond laiemalt naiste karjääripüüdlusi ei toetanud. Sarnaselt Tartuga võeti naisi eeskätt keelelektoriteks ning suhteliselt palju naisi oli arstiteaduskonnas, märkimisväärne erinevus on suur naissoost eradotsentide arv (1938/1939. aastal 10).

Anastasija Smirnova artikkel „Female managers of social care institutions in Riga: The case of minority asylums (1918–1940)” alustab vaesteabi põhi­mõtete arengu kirjeldamisega Lätis, asetades selle Euroopa konteksti. Autor tõdeb, et pärast Esimest maailmasõda toimus küll sotsiaaltöö feminiseerumine, kuid naised hõivasid enamasti madalaid positsioone. Kui orbude­kodusid Riias juhatasid pigem mehed, siis varjupaikade juhtideks tõusid alates 1930. aastatest naised. Smirnova on artiklis keskendunud just varju­paikade naissoost juhtidele: tema näideteks on Emilia Tiedeman, Emma Goerke ja ­Eizhenia Arent. Baltisakslased Tiedeman ja Goerke said mõlemad varjupaiga juhiks, võttes selle ameti üle pärast oma abikaasa surma. Seevastu Arent oli läti õigeusklik, vene varjupaiga juht, ning oli jäänud leseks juba varem.

Eglāja-Kristsone artikkel „The beginnings of women’s agency in Latvian foreign affairs: Autobiographical approach” vaatleb naisi välisteenistuses. Senises Läti välis­teenistust puudutavas kirjanduses on tutvustatud eeskätt naisi, kes teenisid kõrgematel positsioonidel, kuid Eglāja-Kristsone kirjutab, et Läti välis­teenistuses oli enne Teist maailmasõda vähemalt 575 naist. Statistiline ülevaade näitab, et kuigi välisministeeriumi teenistuses oli naisi, siis kõrgemad kohad täideti valdavalt meestega. Erinevalt mitmest lääneriigist ei tulenenud see seadus­andlusest, vaid pigem tavast. Sarnaselt eelmises artiklis kirjeldatuga tulid kõrgemad positsioonid mõnikord abikaasade kaudu. Välis­ministeeriumi juhtum näitab, kuidas naised võeti teenistusse erakordsel ajal ehk Esimese maailmasõja päevil ja olukorra stabiliseerudes võtsid mehed ametid taas üle. Eglāja-Kristsone tutvustab lähemalt Grosvaldsi perekonda, kellest maha jäänud ja seni vähekasutatud autobiograafiline allikmaterjal avab 1920. aastate Läti välisteenistust kahe põlvkonna naiste pilgu läbi.

Artiklist jäi silma väide, et pere­tütar Līna Grosvalde suunas ajutiselt oma feministliku aktiivsuse ümber, tegutsedes sõja­kahjude leevendamisel patriarhaalse Punase Risti heaks (lk 79). Nõustun, et heategevus oli traditsioonilisem nais­aktiivsuse viis, aga üks ilmtingimata ei sega teist. Loobusid ju sufražetidki Suur­britannias Esimese maailmasõja ajal radikaalsetest väljaastumistest. Samuti on loomulik, et kõik aktiivsed naised ei toetanud radikaalset naisõiguslust või vähemalt ei võtnud selle poolt sõna. Ei saa küll välja lugeda, et Eglāja-Kristsone oleks Grosvalde teguviisi suhtes üheselt väljendanud kahetsust või veelgi vähem süüdistust.

Kogumiku esimene osa lõpeb Ineta Lipša käsitlusega naistest Läti poliitikas „Women running for the office of MP under the flexible list system in Latvia: The case studies of Milda Salnā and Berta Pīpiņa (1922–1934)”. Läti valimisseaduse eripärasid on Lipša tutvustanud juba 2007. aastal ajakirja Forschungen zur baltischen Geschichte 2. numbris („Frauen in den Parlamentswahlen der Republic Lettland”) ning sel teemal on 2022. aastal ilmunud mahukas lätikeelne monograafia.6 Seekordse artikli eripära on kahe biograafia lähilugemine, et analüüsida, milliseid strateegiaid häälte püüdmiseks kasutati. Valitud naised, Milda Salnā ja Berta Pīpiņa, olid kaks edukaimat ennesõjaaegset naispoliitikut. Üks tollaste naiste jaoks oluline küsimus, mida Lipša analüüsib ka oma monograafias, oli see, kas naised peaks võitlema naisseltsides või saab edu saavutada ka segaorganisatsioonides. Lugeja leiab artiklist selle mahtu arvestades sisuka võrdluse lähiriikidega.

Kogumiku teine osa kajastab kirjanduse, kunsti ja kirjastamise valdkondi. Esimene artikkel, Baiba Vanaga „German women active in the study and promotion of art history in Latvia from 1880s until 1915”, tutvustab nelja baltisaksa kunstiloolast: Rosalie Schoenfliesi, Bertha Noel­tingi, Elly von Loudoni ja Susa Walterit. Kui naiskunstnikke on uuritud, siis naiskunstiloolastele on pööratud hulga vähem tähelepanu. Kuigi Elly von Loudon oli ka kunstnik, rõhutab artikkel tema tegevust Andrea del Sarto freskode kopeerija ja uurijana. Ülejäänud kolm pidasid loenguid ning kirjutasid kunstist eri ajakirjandusväljaannetele. Susa või Sophie Walter on pärit Tartust ning tema tegevuspiirkond ulatus ka Eesti aladele, näiteks õpetas ta 1907. aastal Tallinnas toimunud õpetajate suvekursustel, kus esines ka teisi naisi ning mis vääriks omaette uurimust.

Rosa Pārpuce-Blauma analüüsib artiklis „The contribution of feature writer Laura Marholm to the discourse on women’s emancipation in the German-­language press of Latvia at the turn of the 19th and 20th centuries” Laura Marholmi retseptsiooni Läti ajakirjanduses. ­Marholm kirjutas XIX ja XX sajandi vahetusel, mil naisküsimus oli elava arutelu all. Tema raamatud olid väga populaarsed ja mõjukad. Lisaks saatis Marholm lühemaid kirjutisi väljaannetele Riias, aga ka Tallinnas ja Peterburis ning tõlkis. Tema bestseller oli „Das Buch der Frauen” („Naiste raamat”), mis tõlgiti lühikese aja jooksul kaheksasse keelde. Marholmi lugesid ka naised Eestis (nt Aino Kallas, Hella Wuolijoki). Artikkel puudutab naisküsimuse käsitlemist Läti meedias, kuigi mitte ammendavalt, mis pole ka eesmärk. Marholmi positiivset vastuvõttu Läti saksa­keelses ajakirjanduses võib selgitada sellega, et tema naisi puudutavad kirjatööd erinesid radikaalsematest naisõiguslastest, „vesistest standardiseeritud sinisukkadest” (lk 157) või „tänapäeval tavapärastest amatsoonidest, kes kiunuvad meestega võrdsete õiguste teemal” (lk 159), nagu toona kirjutati.

Zita Kārkla keskendub artiklis „From claiming authority to sensuous excursions: Mapping the female body in Latvian women’s travel writing (1878–1920)” naiste reisikirjadele. Tema põhinäideteks on Minna Freimane ja Angelika Gailīte. Freimane kohta on vähe infot, aga ilmselt reisis ta guvernandi ja parunessi teenijana. Ka Gailīte reisis koos kaaslastega, kuid tegi seda eeskätt oma lõbuks. Artikli esimeses pooles iseloomustatakse teisigi reisikirjade naisautoreid. Nemad on valitud spetsiifilisemaks analüüsiks seetõttu, et kirjutasid erineval ajal, Freimane XIX sajandi lõpus, Gailīte XX sajandi alguses, ning ühiskonnas ja naiskirjanduses vahepeal toimunud muutused mõjutasid reisikirjade sisu ja esituslaadi.

Māra Grudule artikli „Baltic German women between two cultures: Translation of Latvian literature at the end of the 19th century and in the 20th century” teemaks on naised tõlkijatena. Grudule kirjutab, et tutvustab nelja baltisaksa naist, kuid uuritavate perekondlik taust on üsna kirju – seega „nelja end pigem sakslasena identifitseerivat naist”? Kas see kirju taust võis mõjutada nende vahendajarolli või selle valikut? Neljast varaseima, Hanny Brentano puhul on märkimisväärne potentsiaalne (enese)tsensuuri aspekt – otsus jätta läti rahvusliku liikumise elemendid oma tõlkest välja. Näidetest viimane, Martha von Dehn-Grubbe, on aga Eesti aladelt pärit Anete Konksi tütar, kes tõlkis ka eesti kirjandust saksa keelde. Põgus pilk väliseesti ajakirjandusele näitab, et ajalehed vahendasid nii teateid tõlgitud luulekogu „Wir kehren heim”7 kohta kui ka kokkuvõtteid Dehn-Grubbe teiste väliseesti teoste arvustuste kohta.

Signe Raudive artiklis „Women in the book publishing industry of Latvia during the interwar period” on vaatluse all kolm naist kirjastajatena: ema ja tütar Anna Grobiņa ja Ilga Zvanītāja ning Emīlija Benjamiņa. See võimaldab iseloomustada kolme üsna erineva toodanguga kirjastust. Paraku ei selgu üheselt, kas kirjastuste välja antud teoste valik oli seotud eeskätt isikliku maitse või turu ootustega, mis omakorda võisid muutuvas majanduslikus olukorras teiseneda. Vastuseks küsimusele, kas naised ettevõtjatena suhtusid näiteks kaastöölistesse kuidagi teisiti, tõdeb artikli autor, et säilinud allikad ei võimalda teha selliseid uuringuid, nagu on tehtud mõningate välismaa kirjastuste kohta.

Kokkuvõttes on tegemist mitmekülgse ja sisuka kogumikuga, mis pakub sisse­vaateid erinevate naiste elulugudesse ja nende ühiskondlikku tegevusse. Tervitatav on lähenemine, mis ei keskendu ainult ennast lätlasena identifitseerivatele naistele, vaid kaasab mitmeid baltisaksa naisi. Vähem saame aimu slaavi ja juudi naiste tegevusest. Eesti lugeja jaoks on see väärtuslik väljaanne, ja mitte ainult seetõttu, et mitu näidet on Eestiga seotud – eeskätt ikkagi sarnase mineviku ja geograafilise läheduse tõttu. Samuti teeb otsus avaldada kogu väljaanne inglise keeles (ja vabalt allalaetavana) selle eesti (ja välismaa) lugejale kättesaadavamaks.

 

1 Näiteks H. Reinart, Unustatud ja unustamatud naised Eesti ajaloost. Tallinn: Postimees, 2020; Naised Eesti parlamendis 1917–1940, 1992–2019. Koost P. Viljamaa, R. Hillermaa. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu, 2020; aga ka Helmi Mäelo raamatu „Eesti naine läbi aegade” uustrükk (Tallinn: Varrak, 1999; esma­trükk 1957).

2 I. Lipša, Viena. Grozāmo sarakstu slazdā: sieviešu politiskā vēsture Latvijā 1922–1934. Rīga: Friedrich-Ebert-Stiftung, 2022.

3 V. Zelče, Nezināmā. Latvijas sievietes 19. gadsimta otrajā puse. Rīga: Latvijas Arhīvistu biedrība, 2002.

4 https://www.womage.lv/en

5 Kaitsmine toimus 29. IV 2024.

6 Vt märkust 2.

7 Wir kehren heim. Estnische Lyrik und Prosa. Eessõna ja tlk M. v. Dehn-Grubbe. Karlsruhe: Karlsruher Bote, 1962.

Kunstis osaleja tegeleb peaaegu alati oma müüdi loomisega, tahtlikult või tahtmatult. Mõnikord on autori kuju (elulugu ja hoiak) rohkem nähtav, mõnikord aga vaevu tajutav. Nii või teisiti seostab omamaise kirjanduse lugeja sageli teksti inimesega, kes on selle kirjutanud.

Tõnis Vilu paelub oma müüdiga, sest ta kõneleb vaimsest tervisest, teeb seda põhjalikult ja siiralt, meedias ja loomingus, mis paneb teda austama ja talle kaasa elama. Vilu rahulikku juttu tahaks kuulata eriti tähelepanelikult, sest imekombel mõjub see teraapiliselt.

Kui sukelduda Vilu loomingusse, on keeruline aru saada, kas autori kuju aitab mõista ja hinnata tema kunsti või pigem varjutab seda. Kumb tunne jääb lugejal peale: psühholoogiline rahulolu või esteetiline nauding?

Vilu kaheksas luulekogu „Vana hing” maalib helget ja habrast luuleilma, mille moodustavad sellised märksõnad nagu „klaas”, „aken”, „peegeldus”, „südamik”, „puudutus”, „tartu”, „valgus”, „laps”, „headus”, „lilled”, „kevad”, „surm”. Tegusõnadest on kesksel kohal „armastama”. ­Väldin teadlikult arvandmete välja­toomist, ­pidades kinni üldpildist, muljete visandist, mis tekib raamatu lugemisel.

Luulekogu on niivõrd tihe, et selle ideed, kujundid ja mõtisklused ajavad üle ääre. See on küps ja võimas luule, mis haarab lugejat ning juba 14. leheküljel tekib tunne, et võib pausi teha, kuna ainuüksi loetud luuletuste sisu annab raamatu jagu materjali, kuigi tekstid on lühikesed, keskmiselt 6–10-realised.

Eeltoodud märksõnad tähistavad Vilu luulekogu kontuure, autorile omaseid motiive ja metafoore, tema poeetika pide- ja sõlmpunkte. Nende kaudu lähenen tema kunstilistele eesmärkidele, luule lätetele: üritan veidigi haarata, mida soovib Vilu väljendada lakooniliste ja ometigi rikkalikult konstrueeritud tekstidega, ning mõista, kes või mis paneb teda kirjutama nii, nagu ta seda teeb.

Vilu on kindlasti Tartu kirjanik – „tartu on kõige ilusam juuli lõpus” (lk 5), „emajõgi pole enam külm täppislõige läbi linna” (lk 13) –, kuid see mõõde on tema puhul teisejärguline. Sellest olulisemal kohal on teadvuse käsitlused: psühholoogia, psüühika, psühhoanalüüs. Või siis sellised mõisted nagu „reaalne”, „sümboolne”, „imaginaarne”. Need on ta luuletuste sisevooder. Vilu poeesia loob peegeldusi, kujutisi, teisikuid; õhk hakkab värelema, selged piirid moonduvad, autorist saab korraks alkeemik. Vahel harva selgitab ta lugejale, mida täpsemalt vaaritab, kuid enamasti mitte ja siis on eriti põnev lahti mõtestada, kuidas üks või teine luuletus on loodud – ja see pole kuigi lihtne ülesanne.

Kui otsida Vilu järeleandmiste näiteid, siis umbes raamatu keskel leidub tekst, kus minategelane täheldab, mida tähendab olla vana hing: „kõige olulisemad vestlused olid ära juba kolmeaastaselt” (lk 35). Ühtlasi avab see Vilu raamatu grande idée: viia lugejad psühhoanalüüsi ja Jacques Lacani juurde ning meelde tuletada peegli­staadiumi põhimõtted. Vilu üritab selles raamatus leida inimese arengus punkti, kus ta (inimene) tunneb ennast ära, kus mina saab täiel määral minaks – edasine huvitab autorit vähem. Oluline on ehtsus, inimlikkus, elu enne sotsiaalset taaka, eksistents veel arenemata identiteetidega. See on suurejooneline eesmärk ühe luulekogu puhul.

Näiteks ühe luuletuse lõpus ütleb lüüriline mina, et ta on nagu „mädanenud südamik nagu kodu keset — nagu kodu” (lk 33). Kodu on keset mõistet „kodu” – see on ju nagu laps, kes näeb ennast esimest korda peeglist ja mõistab, et see on tema, seni pidi ta tulema toime ilma selle teadmiseta. Vilu väljendab metafooride kaudu olulist inimeseks olemise teooriat.

Kui otsida Vilule kaaslasi eesti kirjandusest, siis tuleb eriti kirju grupipilt: Siuru ja tärkav loodus, kassetipõlvkond ja kõnelused surmaga (Mats Traat), prosaismide kasutamine ja Tartu kohalolu (Jaan Kaplinski), katsetused vormiga, mille käigus tekib proosaluule (Kaplinski, Paul-Eerik Rummo), joovastus kevadest (Viivi Luik, Ly Seppel). Samuti vaatab „Vanast hingest” vastu mõni hilisem ilmutus: sotsiaalsusega mänglev Kalev Kesküla, süntaksist loobunud Ene Mihkelson ning loomulikult psühhoanalüüsiga süvitsi töötav Elo Viiding. Samuti võib välismaisest modernismist nii mõndagi välja tuua – esimese hooga tuleb pähe Charles Baudelaire ja „Väikesed poeemid proosas” (1869, e k 1930). Ja kes ütles, et tuleks piirduda vaid luulega? „Vanas hinges” võib näha vihjeid ka Viive Luige ja Mati Undi esimestele romaanidele.

Selline seltskond üheskoos – see on midagi pöörast. See on näide heast kirjandusest, mis kogub, töötleb, sünteesib eri signaale ja lahendusi ning pakub seeläbi uut kvaliteeti. Vilu ei jäljenda kedagi, ta on lihtsalt eesti kirjanduse osa. Ta on jõudnud luulekeeleni, mille kohta saab franksinatralikult tõdeda: „I faced it all and I stood tall / And did it my way.” Näiteks: „Igal hommikul avan peo” – Ly Seppel1 vs. „iga õhtu põletan küünalt” – Tõnis Vilu (lk 72). Ehkki süntaktiliselt struktuurilt sarnane, on Vilu tekst sisu poolest justkui vastus ja vastand Seppeli luuletusele: Seppel laseb lendu kullipojad ja muretseb, et need jääks ellu ning maailmas valitseks õnn ja kooskõla, Vilu aga kõneleb surma paratamatusest, hingedepäevast ja paneb tähele, et „tagaaias tühjad linnupesad läbi talve”. Või siis see, kuidas Vilu loobub süntaktilistest piiridest. Ene Mihkelson on seda teinud nii, et punktuatsioon puudub, kuid esisuurtähed on alles: „Maa teeb pöörde tekib lõhesid / Päev on pikem Päev on lühem / aga mitte kohe loomulikult”.2 Lugeja ülesanne on mõelda juurde vajalikud kirja­vahemärgid ning otsustada selle üle, kas suurtäht tähistab lause algust ja/või on sellega sõna tähtsust võimendatud – nii et mõni päev on eriline ja sellisena on kirjas kui Päev.

Tõnis Vilu võte on veel keerulisem: kõik sõnad tekstis on väiketähega ja lause­piiriks on vaid tühik, luuletus ei alga suurtähega ega lõpe punktiga. Ainus kirjavahemärk, mida Vilu endale lubab, on kriips: paaril korral on see sidekriips, kümneid kordi mõttekriips, mis pole aga tavaline, vaid kahest sidekriipsust koosnev märk: –. See muide tekitab küsimuse, kas tegu on toimetaja tähelepanematusega või on see taotluslik žest – niimoodi toksitakse mõttekriipsu näiteks telefonis ning vahest on siis algne märk alles jäetud. Ma ei tea, kuidas Vilu kirjutab, pastakaga või mõne tehnilise vidina abil, kuid läbivalt kahest kriipsust koosneva mõttekriipsu kasutamine viitab pigem omapärasele võttele. Mida see peaks tähendama, jääb aga arusaamatuks.

Järgnevalt näitan, kuidas Vilu jõuab luules semantilise ja lingvistilise nihkeni, pakkudes Mihkelsoniga võrreldes hoopis teistsugust lahendust punktuatsioonita tekstis.

hoia haavad lahti vanahingeline okkalise viirpuuheki
sees erekollane aed mu pea ümber on mässitud kotiriie
nagu kinnine võililleõisvalguselubadus — tunnen
kahte jahedat nööpi silmade vastas suur mäng vaatab
ja puurib mustav puhtakslõige kõik suve õitsemised
ühekorraga paksult ja lehitsematult nagu läbivettind
ajaleht (lk 18)

Siit on näha, et Vilu tekst pole üles ehitatud lihtsõnadele: sõnatüvi-tühik-sõnatüvi, mis oleks lihtsalt jälgitav, st ühtlaselt jagunevate pausidega skeem, kuigi see ei pruugi aidata mõista, kus on lause ja osalause – nagu ülal Mihkelsoni puhul. Vilu kasutab liitsõnu (olen need alla jooninud), tänu millele tühikud ehk pausid pole prognoositavad. Taolist teksti on raskem lugeda ja lahti muukida, sest kahest või kolmest tüvest koosnev liitsõna on nüansirikkam ja pausid ilmuvad harvemini. Taoline tekst on kunstiliselt kõrgel tasemel, see on meistritöö, ja Vilu raamatus on selliselt keeruliselt konstrueeritud tekste ligi 70. Raamat on hoolikalt koostatud, ükski tekst pole üleliigne.

Rõhutan: Mihkelsoni luules on liit­sõnad harv nähtus, Vilu raamatus on liitsõnu kasutatud enam-vähem igas tekstis. Eelmises raamatus, samuti väga õnnestunud proosaluulekogus „Kõik linnud valgusele” (2022) ei kasutanud Vilu veel laialdaselt seda võtet. See on üks põhjustest, miks „Vana hing” on eriti tummine ja esteetiline küllastus saabub juba luulekogu esimesel poolel. Ülejäänud põhjused, kordan, on teoreetiliste probleemide vahendamine luulekeeles ning punktuatsioonist ja suur­tähest loobumine.

Raamatut illustreerivad enamasti dokumentaalsed värvilised fotod: nii saavad tähtsad teemad ja abstraktsed küsimused või siis tardumuse hetked ühendust tänapäeva eluga. Raskem oli mõista, miks esi- ja tagakaanel olid visuaalse eriefektina läbipaistvad pritsmed. Ma ei närinud sellest kujundist läbi.

Tõnis Vilu suudab pakkuda eri versioone enda autorikeelest. „Kink psühholoogile” (2016) – pihtimuslik vabavärss ja vaimse tervisega seotud teemad. „Tunde­kasvatus” (2020) – ühiskonnakriitiline luule. „Kõik linnud valgusele” (2022) ja „Vana hing” (2023) – proosaluule ning teadlikult inimpsüühikaga tegelevad tekstid. Milline intensiivne periood ja kui palju erinevaid võimalusi jõudis luuletaja proovida suhteliselt lühikese aja jooksul! Otsekui oleks kolm erinevat Tõnis Vilut, ja iga valik on võimalusterohke suund eesti luules. Kaks viimast luulekogu on eriti õnnestunud. Need näitavad, mida kõike võib teha proosaluules ja et ehtsus on alati aktuaalne. Kõik linnud valgusele – kõik lugejad Tõnis Vilule.

 

1 L. Seppel, Igal hommikul avan peo. Luuletusi 1960–1964. (Noored autorid 1964.) Tallinn: Eesti Raamat, 1965, lk 5.

2 E. Mihkelson, Võimalus õunast loobuda. Tallinn: Eesti Raamat, 1990, lk 121.

Piret Jaaksi romaan „Taeva tütred” võitis mullusel Eesti Kirjanike Liidu romaani­võistlusel III koha. Olen juba otsinud põhjendust sellele, miks raamat ei ole tervikuna õnnestunud: võistlusele esitatakse ikkagi käsikirjad ning enne väljaandmist võiks autoritel olla rohkem aega tekste vahepeal tekkinud distantsilt veel kord rahulikult üle vaadata ja vajadusel ümber kirjutada.1 Mul oli lugemist lõpetades tunne, et loetu on pigem stsenaarium mõne rohkem lahti­kirjutatud osaga, ent ka autorile endale on peategelane kahjuks võõraks jäänud.

Seejuures on kõik see, millest romaan kõneleb, äärmiselt oluline ja päevakajaline: raamatu keskmes on ühe rahvuse taga­kiusamine, armeenlaste genotsiid veidi üle saja aasta tagasi, mil Osmanite riik Esimese maailmasõja ajal süstemaatiliselt deporteeris ja hukkas oma armeenlastest elanikke. Ilmasõja alates langesid armeenlased ühtlasi suurriikide huvikonflikti ohvriks. Kokku hukkus umbes poolteist miljonit armeenlast. „Taeva tütarde” proto­tüüp, Haapsalust pärit baltisakslasest misjonär Anna Hedvig Büll (1887–1981) aitas Kiliikias surmast pääseda väga paljudel orbudel, aga ka naistel, ning rändas hiljem nendega koos Süüriasse Alepposse. Jaana Davidjants on Jaaksi romaani arvustades2 toonud välja mitmeid teoses riivatud olulisi aspekte: vägivalla kujutamise raskust, genotsiidi soolistatust, naismisjonäride või üldse naiste väljajätmist ajalookirjutusest, ehkki just naissoost abilisi ja „emasid” sellises olukorras vajati, samuti asjaolu, et peategelane oli üks XX sajandi alguse „uusi” naisi. Nii Davidjants kui ka Holger Kaints3 on osutanud sellele, kuivõrd sarnanevad rohkem kui sada aastat vanad sündmused maailmas praegu toimuvaga – nii et raamat puudutab lugejat paratamatult, olgu haakuvaks mõtteks siis see, kuidas Venemaa mõrvab ja küüditab praegu Ukraina lapsi, sõda üldse või olukord Lähis-Idas. Suurriikide huvisfääri jäävate rahvaste saatused lähevad meile juba ajalooliselt korda, sest oleme ise selles rollis olnud. Tähtsad on ka küsimused, kuidas valust üldse kirjutada, kui sellest ei saa rääkida, kuna sõnadest jääb justkui puudu, või milline oleks selline kirjutamisviis, mis aitab trauma ja šokiga toime tulla ilma lugejat halvamata. Romaani­kangelanna Hedvig küsib neidsamu küsimusi, mida saab ja tuleb küsida praegu: „Kas see on toimunud kogu maailma silme all? [---] Kõik räägivad sellest. Miks ometi midagi ei tehtud?” (Lk 155) Samuti vastab ta oma tegudega – noor naine on ainult teatava mõjuvõimuga, see-eest jätkub tal südikust üritada midagi muuta – küsimusele, mida saaks praegu teha. Igasugusest toetusest võib abi olla, kunagi ei tea, mis natukegi aitab.

Aga miks ma siis nurisen? Osalt on Kaints küsinud samu küsimusi, mis mindki lugedes vaevasid (kohati eba­õnnestunud dialoog, peatükkide eba­ühtlus, religioossuse küsitav kujutamine). Ent tegelane on jäänud autorile kaugeks võib-olla just seetõttu, et tema lugu on varem korduvalt ja mitmel viisil jutustatud ning kirjanik ei ole leidnud viisi teha seda uutmoodi. Raamatu järelsõnas osutab Jaaks, et Anna Hedvig Bülli elu ei ole „rääkimata lugu”, ehkki eestlastele on see ilmselt vähe tuttav. Bülli mälestatakse Haapsalu linnaruumis ja raekojas, kus tal on koht linna ajaloo püsinäitusel. Tema sünnikodu seinal Kooli tänaval, kus praegu asub Iloni Imede­maa (mis jutustab omakorda ühe sõja jalgu jäänud lapse lugu), on 1989. aastast Armeenia-Eesti kultuuriseltsi eest­võtmisel eesti- ja armeeniakeelne mälestustahvel. 2014. aastal avati Haapsalu Promenaadil kolmekeelne Armeenia ristikivi hatškar, mille pühendasid Büllile Eesti armeenlased. Jaaks viitab järelsõnas ka armeenia filoloogi, kirjaniku ja tõlkija Aleksander Aslanjani artiklile „Anna-Hedwig Büll. Katked elulookirjeldusest koos kommentaaridega”, mis on haarav, arhiiviallikaid tundlikult tõlgendav lugemine.4

Armeenia riik ei ole oma orvukeste Põhjamaalt pärit kasuemasid unustanud. Dokumentaalfilm „Päästekaart” („Map of Salvation”, 2015), mis on pühendatud genotsiidi 100. aastapäevale, jutustab seda tunnistanud naismisjonäridest – peale Bülli taanlannadest Maria Jacobsenist ja Karen Jeppest, norralannast Bodil Biørnist ja rootslannast Alma Johanssonist. Nad on jäädvustatud postmarkidele ja neile on püstitatud mälestusmärke. Kasuemad tegid hiljem ise palju selleks, et kohutavaid aastaid ja tegusid kunagi ei unustataks, ehk kirjutasid ja jutustasid nendest. Büllgi on kirjutanud mälestusi.

Vahest ongi romaani õnnestumisele takistuseks saanud see, et Bülli kohta on keeruline midagi uut öelda, kui tahta jääda nii prototüübi- ja allikalähedaseks, nagu Jaaks seda soovib. Ajaloolane Svante Lund­gren ütleb „Päästekaardis” ühe episoodi kohta Bülli elus: praegu ei ole teada, mis siis juhtus, kuidas see asi tal õnnestus. Ajaloolane saab nii öelda. Kas kirjanik ka saab? Ent kirjanik ongi justkui kahtlema hakanud, kui kaugele ta võib minna.

Loomulikult tekitab see lugejas ja/või arvustajas kihku ise uurida, milline võis Büll inimesena olla. Armeenia lühi­filmis „Anna Hedvig Büll. Viimane palve” („Anna Hedvig Büll: The Last Prayer”, 2016) mainitakse noore misjonäri diplomaatilisi ja keelelisi andeid, samuti ärivaistu: Aleppos rajas ta käsitööettevõtte ja poe armeenia käsitöö müümiseks, mis tagas põgenikele väikese sissetuleku. Ta osales hoonete ja veevarustussüsteemi rajamisel – insener oli ka tema vaimne isa Ivan Kargel –5 ning filmiski räägitakse sellest, kuidas Büll ehitas Aleppos koos põgenikega neile hurtsikute asemel eluhoone. Vilksatab rehepaplikku leidlikkust: lühi­filmis tsiteeritud Marie (Nurzia) Levonjani mälestuste järgi muutis Büll kirikuraamatus armeenlaste kirikulist kuuluvust. Eluloofilmid on paratamatult kronoloogilised ja võib-olla jääb neis pisut domineerima lõpp ehk pilt eakast mälestustesse süvenenud pühakirja lehitsevast naisest. „Taeva tütarde” järelsõnas autorilt tänusõnu pälvinud Ene Pajula on aga oma ajaleheartiklis tsiteerinud ühe orvukese mälestust Büllist, kes kangastub blondi Jeanne d’Arcina (mälestus on küll ekslik dateeringu poolest – Büll ei olnud siis veel Marashis): „Oli aasta 1909. Türgi sultani ike rõhus armeenia rahvast. Marashi linnas käis järjekordne pogromm, elajalikult tapeti armeenia lapsi ja täiskasvanuid. Kiriku õuel tungles kuni neli tuhat naist-last, et pühakotta pakku pääseda. Korraga ronis kirikut ümbritsevale müürile heledapäine neiu ja needis sealt valjuhäälselt kaitsetuid inimesi ründavaid türklasi: „Värisege, türklased! Jumal näeb seda kõike!” Siis aga leidis ta lahtise kivi ja viskas ründajate sekka, ärgitades teisigi armeenia naisi vastu hakkama. Need asusidki kive loopima, hoides türklasi kuni värava sulgemiseni tagasi. Ja türklased pidid selleks korraks häbiga taanduma. // „Hiljem sain teada, et selle jumalast saadetud tüdruku nimi, kes meid tol korral ja palju kordi edaspidigi päästis, oli Hedwig Büll. Ta oli väga ilus – jumalanna, tõeline jumalanna!””6 Romaanis jääb peale pigem tugev kaalutlev toimekus.

Ent usuline külg? Kui mõtlen kirjanduslike misjonäride peale, kerkivad silme ette Charlotte Brontë romaanist „Jane Eyre” fanaatiline St. John Rivers ja Wilkie Collinsi romaanist „Kuukivi” ülikoomiline Drusilla Clack. Küllap oli ja on misjo­näride hulgas palju hoopis neid, kelle soontes voolab maadeavastajate veri, ja misjon on olnud kindlasti võimalus näha kaugeid maid. Usk on olnud miski, millest kinni hoida või millele toetuda, kui juhtub asju, mida silm ei taha tunnistada. Anna Hedvig Büll tundubki ühtpidi inimesena, kes omas ajas ei oleks niikuinii mahtunud raamidesse, mida pakkus naisele ümbritsev tavaelu: ta oli tegudeinimene, seikleja, väga uudis­himulik, seejuures sügava sotsiaalse vastutustundega. See on just selline algmaterjal, millest saab võrsuda „uus” naine. Romaanis on ta lisaks tõsikindlalt kinni dialoogis jumalaga, nii et paratamatult tahaksin täpsemalt teada: mis on niisuguse kindla usu allikas ja tugi, kas vankumatu vahekorrani jumalaga viib ühekordne valgustus ning edasi toimib kõik tüünelt ja lineaarselt? Ma ei ole selles nii veendunud – isegi St. Johnil olid omad võitlused. Romaani läbiv Hedvigi dialoog emaga kõneleb lapse­põlvetraumast õega, mis jääb unenäoliseks: meenus Oskar Lutsu alter ego Andres, kes süütundega mõtleb difteeriasse surnud väikevennale.

Mõni pisiasi raamatus tekitab küsimusi võib-olla ainult minus. Miks on Hedvigil just Põhjamere värvi silmad, kust pärineb selline võrdlus – on see vihje millelegi? Nii palju kui mäletan, ei jõudnud Haapsalus kasvanud, Peterburis ja Saksamaal Malches koolis käinud tegelane romaanis kunagi Põhjamere äärde. Või on mõeldud Põhjalahte, tinast Botniat? Ent sinnagi ei viinud teda tema elutee.

Laste jalad siiski vist ei pladise sillutisel (aga võivad pladistada), ihu ei aura, kui just saunast ei tulda. Ja lugeja võib teha ühe katse – kuna selle tagajärjel saab märjaks, siis soovitavalt vannitoas. Heitke selili, teeselge minestust, laske omale kruusitäis vett suure hooga näkku läigatada (kuidas lamajale vett näkku läigatada – vahest valada?), aga ärge üldse liigutage. Ehkki mina seda katset läbi ei viinud, kahtlen, kas just viimane osa õnnestub – kas või instinktiivselt peaks teadvusel olev inimene siiski kuidagi reageerima. Aga nimelt sellist eks­perimenti on kirjeldatud 83. leheküljel, kus veega kastetud laps simuleerib endiselt ja õnnestunult mittekontaktset.

Miks kodumaalt Hedvigile kirjutav õde tsiteerib Gustav Suitsu luuletust „Laul ­Eestist” Helsingis trükitud luule­kogust „Tuule­maa” (1913) – kas võrdlusena armeenia rahvakilluga Osmanite impeeriumis või tõepoolest meelde tuletades Eestit või selle ilma? Niisugused lahti kirjutamata vihjed teevad nõutuks ja tekitavad uudishimu. Lõpuks langeb ju Bülli-õekeste elukaar nooreestlastega kokku, ning näiteks Marie Underist oli Hedvig Büll neli aastat noorem ja suri aasta jagu hiljem. Miks selline umbne vihje kodumaal elavalt õelt, kes pidi niisiis hästi kursis olema eesti nüüdisluulega?

Ma ei loe kuskilt välja, et Eestiga sidunuks Hedvigit just eestlaslik kontekst, ehkki ta eesti keelt oskas; seda on raamatus nimetatud kodumaa keeleks. Eesti oli tema sünni- ja kodumaa, ja raamatus on õnnestunud edasi anda eksootilise ning koduse ümbruse vastandus. Hedvig jäi elu lõpuks ilma oma kambrist, mis romaanis tema unistustes asus mereäärses majas. Tema prototüüp, Haapsalu mudaravila omaniku paljukeelne tütar unustas elu lõpul teised peale armeenia keele: see keel jäi viimaks tema kodumaaks. Bülli ei lubatud koos repatrieeruvate armeenlastega asuda Aleppost Stalini-järgsesse Armeeniasse. Meenub see vähene, mida tean Kostan Zarjanist (1885–1969), armeenia diasporaa­kirjanikust ja Lawrence Durrelli sõbrast Korful. Ta põgenes 1914. aastal Konstanti­noopolist enne noortürklaste tapatalguid Bulgaariasse, õpetas Jerevani ülikoolis 1922–1924 pärast demokraatliku vabariigi neelamist Nõukogude Liidu poolt, emigreerus siis ja elas Euroopas, Ameerikas ja Lähis-Idas, aga kolis 1963. aastal tagasi Jerevani. Seal anti nõukogude korrale sobivaks toimetatuna (võib-olla autoriga nõu pidamata) välja tema Bostonis ilmunud romaan „Laev mäe otsas” (1943, e k 1987 Boris Kaburi tõlkes) Armeenia vabariigist. Mismoodi elas Zarjan oma viimased eluaastad? Ja tuleb meelde üks teine Hedvig – mismoodi veetis oma elu lõpuaastad Koidula tütar Hedvig Michelson, kes ei jõudnud või ei saanud 1930. aastatel Leningradist Eestisse kolida?

 

1 V. Valme, E-M. Talivee, Eesti romaan 2023: suunaga minevikku. – Looming 2024, nr 3, lk 387–400.

2 J. Davidjants, Naismisjonäride rääkimata lugu. – Vikerkaar 2024, nr 1–2, lk 166–169.

3 H. Kaints, Genotsiidi tunnistaja. – Looming 2024, nr 2, lk 273–275.

4 A. Aslanjan, Anna-Hedwig Büll. Katked elulookirjeldusest koos kommentaaridega. – Läänemaa Muuseumi toimetised XIII. Haapsalu: Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid, 2010, lk 117–148. Vene keelest tõlkinud Inge Davidjants.

5 Samas, lk 137–138, 142.

6 E. Pajula, Haapsalu tüdrukust armeenia emaks. – Õpetajate Leht 4. V 2007, lk 10.

Sveta Grigorjeva „Frankenstein” oli kultuurkapitali kirjanduspreemia nominent ja kiitvad arvustused on rõhutanud seda, kuidas luulekogu selgelt poliitiline sõnum ei muuda teksti manifestiks ja tõuseb esile just tänu poeetikale.1 Ka minu hinnangul ei saa teksti poliitika ja poeetika kunagi lahus olla, sest poeetika on alati mingil moel ideoloogiline, kuna see eksisteerib maailmas, millest see alguse saab, mitte sellest lahus. „Frankensteini” nõtkus seisneb selles, et see on nimetatud seotusest teadlik ning kasutab poeetikat selleks, et vormida poliitikat.

„Frankensteini” põhisõnum, mille on välja toonud Liisi Rünkla ja Saara Liis Jõerand, on see, et sina olla on okei, mis või kes tahes see sina ka poleks; et maa­ilmas, kus hoolitakse vähe, eriti neist, kes ei ole heteroseksuaalsed, valged, meessoost ja muul moel normatiivsed, just peab ­hoolima – ka transsoolistest inimestest, sootutest olenditest, karvastest naistest, naiselikest meestest, kodututest, sõja­põgenikest. Üldistavalt saab kogus olevad luuletused kaheks jagada: ühed vaatavad eri sinasid väljastpoolt ja teised kirjeldavad sinasid või minasid seestpoolt, tunnetuslikult ja nende endi keha(de) kaudu. Kuigi kaks vaatenurka on tugevalt seotud, paelub mind just teise poeetika. Olles järeldanud, et eri sinade eksisteerimise ja ­jaatamise sõnum saab võimalikuks poeetika ja vormi kaudu, siis mis juhtub „Frankensteini” poeetikas ja vormis?

Raamatu sügavroosale kaanele on sümmeetriliselt hajutatud pealkirja erkroosad laialivalguvad tähed. Kuna pealkiri on viide Mary Shelley samanimelisele romaanile „Frankenstein” (1818, vahel ka pikema pealkirjaga „Frankenstein ehk kaasaegne Prometheus”), jõuavad enne Grigorjeva raamatu avamist mu peast läbi käia pildid XIX sajandist, vanadest raamatukogudest ja laboratooriumidest, jäämerest ning muidugi kehast, mis on kokku õmmeldud surnud kehadest ja millele teaduse sähvatus elu sisse puhus, sest üks tark mees teadis, kuidas seda teha. Luulekogu pealkiri on tähtis, sest selle intertekstuaalsus peaks julgustama lugejat pöörama tähelepanu sellele, et asjadele ja olenditele nime andmine või mitte­andmine on seotud võimuga midagi luua ning loodut kontrollida. Mööda ei tohiks vaadata ka sellest, et Shelley ei avaldanud esialgu romaani oma nime all.

Miks pealkirjastada luulekogu, mis pooldab kõiki niinimetatud koletisi – transsoolisi, sootuid, karvaseid, kodutuid, räpaseid olendeid, keda inimkond üldiselt vaatab ja kohtleb halvakspanuga –, Frankensteini tegelaskuju järgi, kes Shelley romaanis ei ole koletis, vaid koletise looja? Seepärast, et Grigorjeva luulemina on mõlemat, ta on koletis, aga see koletis on end ise loonud: „see koletis siin tegi end ise aga ta ei ole / nii loll arvamaks et on totaalselt self-made” (lk 7). Shelley teoses on Frankenstein noor, haritud, valge, rikas mees, keda paelub teadus ja see, mida ­teadus võimaldab. Nii nagu kreeka müüdi kohaselt lõi Prometheus inimesed savist ning andis neile teadmised ja tsivilisatsiooni, loob Victor Frankenstein teadusliku katsena kokkuõmmeldud kehaosadest mehe, kohkub oma loomingust, hülgab ta ning tekitab seeläbi enda loodud olendile ennenägematuid kannatusi, mida olend elab välja vägivallana Frankensteini lähedaste vastu. Grigorjeva koletis on orgaanilisem, pole kellegi kokkuõmmeldud, vaid pigem tänu elule ja elu kiuste kokku kasvanud nii loojatest kui ka loodavatest, nagu annab aimu luuletus „see tekst ei ole süütu”: „mitu selgroogu pidid endale lisaks veel kasvatama et jõuda siia selle hetkeni täna praegu kui palju” (lk 12). See kirja­vahemärkideta (proosa)luuletus heidab ühe hingetõmbega pilgu elu tulekule veest maale ja minekule maalt kosmosesse. Kui seda luuletust kõvasti lugeda, võib tunda elu võimalikkuse raskust ja imet. Selgroo kasvatamine pole pelk metafoor, vaid füüsiline kogemus. Luulekogu pealkirja intertekstuaalsus kätkeb sügavalt eetilis-filosoofilisi küsimusi: kellel ja kuidas on õigus elu luua? Mis on elu algatav jõud ja kust see tuleb? Grigorjeva küsimused on väga vanad, kuid uus ja paratamatult tänapäevane on see, kuidas ta neile vastab nii temaatiliselt (poliitiline kommentaar vähemuse õiguste eest, vägivalla taunimine) kui ka poeetiliselt (rütmilised ja sõnavalikulised feministlikud viited räpile, mis on muidu tuntud kui seksistlik ning meestekeskne žanr).

Teise keskse teema ehk kehade juures tekib paralleel filmiga „Vaesekesed” („Poor Things”, 2023), mis põhineb šoti kirjaniku Alasdair Gray 1992. aastal ilmunud samanimelisel romaanil. „Vaesekeste” peategelane Bella meenutab mitmel moel Grigorjeva luulemina. Bella elab noore naise kehas, aga käitub nagu väike laps või hoopis mees, kes teeb, mis tahab. Kuigi Bella on pealtnäha tavaline ilus naine, mitte kokkuõmmeldud mehe keha, on ta koletis, kellele paneb aluse teadusest lummatud mees, keda Bella kutsub Jumalaks. „Vaesekesed” on hästi võrreldav nii Shelley kui ka Grigorjeva „Frankensteiniga”, sest ka Bella on mutant. Bella „isa” ja teadusemees on noore lapseootel naise „päästnud” pärast seda, kui too on sillalt alla hüpanud, et lapse saamise vältimiseks end uputada. Kuigi naist päästa ei saa, suudab teadlane „päästa” lapse aju ning selle uppunud ema kehasse panna. Nii ärkabki Bella, kes on ühtaegu iseenda ema ja tütar. Bella, nagu Grigorjeva luuleminagi, hakkab end ise edasi kujundama, nõuab tagasi võimu oma keha üle, olles lapselikult teadmatu sotsiaalsetest normidest (näiteks, et avalikus kohas ei rahuldata ennast; et ei räägita seksuaalsest naudingust, eriti naiste omast; et naisel on paslik süüa ainult üks magustoit jne). Bellale on nime pannud Jumal-teadlane-isa, kuid Bella nõuab oma mina endale tagasi. Samamoodi käsitleb Gri­gorjeva luulekogu keha, samuti nimetamist kui jõudu keha üle. Grigorjeva kirjutab kehast ropult, õrnalt ja häbita. Nii Bella kui ka Grigorjeva luulemina(d) kõnelevad selle eest, et naised saaks (tagasi) võime ja võimaluse oma keha ise nimetada, katsuda, tunda, luua, selle üle otsustada ja lasta sel minna, kuhu tahab. Grigorjeva puhul toimub see jõustamine just sõna kaudu: „tahaks sõnuda end kehasse mis endale meeldiks manada end maitsema endale mäluda raevukalt end kohta kus enam ei mäleta milline üks keha võiks olla kus enam ei mäleta milline üks naine peab olema [---] end teisiti manada sõnaga mõnuga endale maitsema sööma end ise aga mitte kunagi otsast otsani ära nagu seda mehed seni on teinud” (lk 11).

Ehk oleks täpsem öelda: kuidas patriarhaat ja heteronormatiivsus on seni teinud – loonud jäiku arusaamu soolistatud kehadest ja sellest, millistesse suhetesse peaksid need kehad astuma. Tõsi, just mehed on neid arusaamu kandnud ja esindanud rohkem kui naised. Nii on Shelley romaani koletise looja mees, nii on Bella looja mees ja nii on Grigorjeva luulekogu üks päris koletis valge keskealine nimetu mees. Märkimata ei saa jätta fakti, et nii Bella kui ka koletise loojad on teadlased ja nende looming toimub teaduse nimel. Seega on nendes teostes esil eetilised küsimused: mida võib ja saab teaduse nimel teha? Mida on selle nimel seni tehtud ja kuidas teadus on seni kehasid näinud ja nimetanud?

Grigorjeva luulekogu on selgelt teadlik uuematest (kultuuri)teaduslikest vaadetest kehale ja minale, jättes soo- ja muud inimese kesksed kategooriad tagaplaanile ning keskendudes hoopis sellele, kuidas „inimene on 70 protsenti vesi 60 protsenti bakterid soolikates silmades varbaküünte all kõrvades pluss mu kõhus elavad liblikad ka armumata enamjaolt just armumata ja muu õrnohtlik mikrofloorafauna loomakesekesed kelle nime ei tea kes minu nime samuti jagame midagi mida kutsun tihti endaks öeldes selle kohta mina ­[---]” (lk 91). Nii on mina palju muud kui sugu või nimi, mida see mina kannab. Ta on sama voolav kui tekst, jälle ilma kirja­vahemärkideta, ilma grammatikareegliteta, tehtud „loomakesekestest” ja taimekesekestest, kes „mikrofloorafaunas” saavad üheks. Sümboolsetest liblikatest kõhus saavad päris liblikad, õrnad ja ohtlikud.

Luulekogus on tähtis ka nahk, samuti omamoodi „mikrofloorafauna”, mis pidevalt koorub ja kasvab. Grigorjeva luulekogu koorib sõna sõna haaval maha vana naha kihte, mille aegunud definitsioonide all kannatavad kehad. Need on kindlasti naiste kehad, ja loomade ja taimede kehad. Aga need on ka valgete meeste kehad. Need, kes on saanud teha teadust, luua riike ja neid juhtida, luua seadusi ja neid rakendada, luua tekste ja nende väärtust hinnata, ja seda kõike tihti vägivaldselt. Kui need saavutused ja volitused maha koorida, ilmub selline pilt: „ära põlenud naha maha koorimine isa suurelt paljalt seljalt minu väikesed nobedad näpud ma võiksin seda elu lõpuni teha maailmas lihtsalt pole rahuldust pakkuvamat tunnet kui see mahatõmmatava naha heli mu lapse­põlve isa selg põleb ära iga suvi töötan sellise keskendatusega sellise innukusega nagu mitte kunagi hiljem oma elus olen põlenud naha koorimise kosmonaut naha koorimise marie curie naha koorimise arvo pärt leian alati nahka mida kuskilt ära tõmmata kuid varsti saab lapsepõlv läbi isa selg enam ei põle enam ühelgi suvel varsti me enam ei räägi temaga sama keelt aga ta selga tunnen elu lõpuni see on hea suur selg mida hea põletada suvest suvve oma surnud naha järele hullu tütre jaoks” (lk 79).

Selles tekstis juhtub midagi väga huvitavat, sest hullu feministliku tütre, kes on bakterite ja liblikate kogum, sõrmede all koorub maha valge keskealise mees-isa nahk. Sama palju kui ma olen väsinud seksismist ja rassismist ja vägivallast ja laus­rumalatest veendumustest selles, et on kaks sugu, kes peavad paarituma ja elu jätkama, sest see on elu mõte, olen väsinud keskealisest valgest mehest kivistunud koletise kujul. Ja selles tekstis muutub see kivistunud koletis vähemalt ühe mahakooruva kihi võrra millekski muuks. Kuigi luulemina selle koorimisega kaugele ei jõua, tahaks koorida neid selgi kaua ja suures rahus ning näha, mis sealt välja koorub. Veel rohkem tahaks, et see valge mees end ise looks ja kooriks, võttes hoolekoormust tütardelt ära. Kuigi kindel väärtus on ainuüksi ses moondumise süvenenud esile­kutsumises, kus tütar oma isa selga koorib.

Naha koorumine võiks viidata just sellele, et valge keskealine mees saaks võtta vägivallavaba vormi. Sest nahk, mis kogu elu aina koorub ja koorub ja kasvab uuesti, teeb inimestest peaaegu uued minad. Ja ometi – midagi jääb alati samaks, midagi jääb igavesti ühendama selle isaga, kesk­ealise valge mehega, kelle selja taga (või ees?) lapsena peidus sai olla, kelle nahka sai kooritud, õrnalt, ülima hoole ja vastutustundega, et ükski vana valge kiht ei jääks alles. Grigorjeva luuleminad ja -sinad on ühtaegu materiaalsed ja üha muutuvad, kuid samas midagi, mis ei sõltu muutuvast materiaalsusest – Grigorjeva keel loob materiaalsust ja vastupidi. Tema luulekogult on võimalik koorida erinevaid kihte veel pikaks ajaks.

1 L. Rünkla, Roomaks nagu tigu nagu pilved kõige aeglasema tuulega päeval. – Looming 2024, nr 1, lk 128–130; S. L. Jõerand, Sveta olemise servad. – Sirp 26. I 2024, lk 15–16.

Jaapani luulekultuuri vanimaid vorme on VII sajandi õukondlikust suulisest traditsioonist sündinud tanka, algse nimega waka (和歌 laul’), mille kõrgaeg saabus Heiani ajajärgul (794–1192). Uuesti kerkis see luulevorm esile XIX sajandil, saades ka uue nimetuse. Nimelt soovis Meiji ajastu rahvusliku luuleuuendusliikumise üks algatajatest Masaoka Shiki (1867–1902) anda vanale vormile värske sisu, nimetades ühtlasi seni waka’na tuntud luuletuse ümber tankaks (短歌 lühike laul’), ning rajas selle arendamiseks kirjandusringi (Beichman 1982: 73–103). Lääne kirjandusse jõudsid tankad XX sajandi algul.

Esimesed eesti tankad ilmusid 1917. aastal Siuru albumis Arthur Valdese nime all. Ajavahemikul 1917–2022 on teadaolevalt 122 autorit avaldanud kokku 1298 eesti­keelset tankat. Viimased väljapaistvad tankavormis luuletused leiduvad Kruusa Kalju „Üleelamiste vanakeses” (2023), mis sai eelmisel aastal Tallinna Ülikooli ­kirjandusauhinna.

Artiklis antakse esmakordselt ülevaade eesti algupärasest tankaloomingust: selle autoritest ja vormi levikust eesti luules. Eraldi käsitletakse eesti tanka vormi­võimalusi, samuti heidetakse pilk peateemadele, motiividele ning instrumentatsioonile. Artikli lõpus vaadeldakse autoreid, kelle tankadel on olnud suurim mõju selle vormi kujunemisele eesti luules. Allikmaterjali kogumiseks on läbi vaadatud eesti algluulekogud alates esimese eestikeelse tanka ilmumisest 1917. aastal kuni 2022. aasta lõpuni, lisaks kultuuriajakirjad, nagu Tulimuld, Akadeemia, Eesti Kirjandus, Looming, Vikerkaar, Värske Rõhk.

 

Vorm ja selle mõju semantilisele struktuurile

Traditsiooniline jaapani tanka on üherealine 31-mooraline1 luuletus, mis sisaldab sageli tühikuga tähistatud tsesuuri. Sellist vormi kohtab ka tänapäevases jaapani luules, näiteks Tawara Machi (snd 1962) tankades, mille tõlgetes on Lauri Kitsnik ja Kalju Kruusa säilitanud algupärandi vormi:

づくのは何故役目にて                              愛だけで人生きてゆけない

millegipärast on naisterahva osaks tähele panna   õhust ja armastusest inimene ei ela

(Tawara Machi 2002: 1836)

Klassikalise tanka semantiline struktuur on niisugune, et esimeses pooles esitatakse väline pilt, millele teises vastatakse subjektiivse tundmusega. Kui klassikaliste haikude temaatikasse kuuluvad aastaajad, siis tankades võivad need esineda, kuid ei ole kohustuslikud. Olulisel kohal on just meeleseisundid, ennekõike kurbus. Tanka traditsioonilised teemad on armastus ja surm, motiividena valdavad looduspildid. (Raud 1985: 64; Süda on ainuke lill 1992: 8−9)

Lääne kultuuris ei ole üherealised tankad juurdunud, vaid harjumuspäraseks on saanud viievärsiline silpe loendav struktuur, kus tsesuuri kasutamine ja paigutus sõltuvad autori valikutest. Juba esimeses põhjalikus jaapani luulet prantsuse kultuuriruumis tutvustavas teoses märgib Léon de Rosny (1871: XV), et waka/tanka 31 silpi jagatakse kahele värsireale, esimeses 5/7/5 silpi ja kaks tsesuuri, teises 7/7 silpi ühe tsesuuriga, ning et luuletuse esimene pool peab andma edasi ideed, teine selle kokku võtma, jõudes üldistuseni. Sama kaherealist mudelit järgib Rosny oma tõlgetes.

Hilisema viieks värsiks jagunemise põhjus lääne luulekultuuris võib olla soov rõhutada graafiliselt teose kuulumist luuležanri. Üks esimesi, kes kirjutas prantsuskeelse tanka viierealisena, oli Judith Gautier (1845−1917).

Vormi lühidusel on mõju tähendusele: iga sõna omandab tugevama kaalu kui pikas luuletuses, sestap on klassikalises tankas sõnakasutus iseäranis oluline. Nagu on märkinud japanoloog ja tõlkija Rein Raud (1986: 678), on tankaluule „läbi aegade otsinud teid lühikese teksti sisulise laengu suurendamiseks ja iga üksiku kujundi tähendustevälja laiendamiseks”. Hasso Krull on jaapani luulevorme kirjeldanud lausa füüsiliste objektidena:

Jaapani klassikaline luule mõjub nagu skulptuur: suurest keelemassiivist on järjest eemaldatud raskeid ja teravaid tükke, kuni järele on jäänud sihvakas, õbluke figuur, mis paistab iga nurga alt isesugune. See kuju tundub olevat väike ja habras, ta mahub peo peale ära ja teda saab hõlpsasti kaasas kanda; ometi on ta väga vastupidav ja teda ei saa niisama lihtsalt koost lahti võtta, ilma et midagi olulist kaotsi läheks. (Krull 2014)

 

Käsitlused eesti kirjandusteaduses

Eesti kirjandusse jõudis huvi jaapani vormide vastu lääne luulekultuuride vahendusel (Mäger 1980: 248). Esimese jaapani luulet tutvustava artikli avaldas 1925. aastal Nigol Andresen, kes kasutas pseudonüümi Ormi Arp. Artiklis mainib ta vanimaid luuleantoloogiaid, nagu „Man’yōshū” (780-ndad) ja „Kokinshū” (905), annab ülevaate autorkonnast ning kirjeldab tanka ülesehitust: „Tanka koosneb kahest osast: esimesed kolm värssi – kami no ku, ülemstroof, millele järgneb käsuur, selle järgi shimo no ku, alamstroof. [---] Tanka napp vorm nõuab äärmist sõnade valikut ning mõtte kokkusurumist väheseisse sõnusse.” (Ormi Arp 1925: 98) Seega pidas Andresen tanka kõige iseloomulikumaks vormiomaduseks just kaheks osaks jagunemist, samuti esitas ta semantilise pingestatuse normatiivina.

Artiklis „Jaapani luulest” nimetab Uku Masing (U. M. 1942) tankat jaapani kõige tavalisemaks lauluvormiks. Ta on hiljem kirjades Mart Mägrale selgitanud, et tutvus haikudega juba 1920. aastatel Lafcadio Hearni raamatute kaudu, seejärel olid allikateks näiteks Michel Revoni koostatud prantsuskeelne jaapani kirjanduse antoloogia („Anthologie de la littérature japonaise: des origines au XXe siècle”, 1928), Georges Bonneau koostatud jaapani luule antoloogia („Anthologie de la poèsie japonaise”, 1935) ning Matsuo Bashō prantsuse keelde tõlgitud haikukogu („Haikai de Bashộ et ses disciples”, 1936). Ühtlasi tunnistas Masing: „Kaudselt ja osalt ehk olen 60. aastate haikuvohamises süüdi. [---] haikudest vist rääkisin mitmele [---].” (Masing 1989: 1000) Samuti mainis ta 1920. aastate tankaharrastust eesti kirjandusväljal, mööndes, et „korralikku tankat teha on raskem kui haikut” (Masing 1989: 1001). Mäger (1989: 1002) lisas Masingu kirjadele kommentaari, sedastades, et „Prantsuse allikad [---] on üsna ootuspärased, sest Prantsusmaal algas ulatuslik [haiku ja tanka] harrastus teistest Euroopa maadest varem”, ning küsides: „Missugune on harrastuse nähtav jälg?” Tõepoolest, 1920-ndatel oli Eestis ilmunud vaid üks Julius Oengo (1921: 25) tanka.

Väliseesti kirjanduse ja kultuuri ajakirjas Tulimuld ilmus 1972. aastal Aleksis Ranniti tõlkes värsipõimik „Kaksteist klassilist jaapani luuletust”. Kaassõnas nimetab Rannit (1972: 75) kõiki tõlgitud 3–6-värsilisi ja eri silbiarvuga luuletusi haikudeks. See tõi kaasa Paul Reetsi kriitilise vastukaja: tema määratlusel on Ranniti tõlgetest kaks haikud, ülejäänud tankad, mis on tõlkes „parandamatult haikulikuks lühendatud ja kärbitud kohandamised” (Reets 1972: 166). Samas annab Reets jaapani kirjandusest ja kirjanikest lühikese ülevaate ning selgitab tankavormi reeglit: 31 silpi viies värsireas.

Kodu-Eestis tutvustas samal kümnendil teiste kanooniliste luulevormide kõrval tankasid Jaak Põldmäe Tartu Riikliku Ülikooli õppevihikus „Klassikalisi luuletus- ja stroofivorme” (1974), kus on näitena esitatud Arthur Valdese „Viis tankat Mimosale”. Võrreldes hiljem valminud monograafiaga „Eesti värsiõpetus” (1978) on õppe­materjalis rohkem taustainfot: lühiülevaade tanka kujunemisloost ning terminist, vormi tutvustus, samuti väide, et „tanka esimene poolstroof kujutab endast tegelikult hokkut ehk haikut” (Põldmäe 1974: 63−64). „Eesti värsiõpetuses” on Põldmäe (1978: 233) vähem kategooriline, kui väidab: „Tanka esimesed kolm värssi kattuvad oma ehituselt hokku e. haikuga.” Monograafias on ta lühidalt tutvustanud vaid tanka ülesehitust, mille näiteks on Minni Nurme luuletus. Põldmäe (1978: 233) selgitab ka klassikalises tankas kasutatavat tsesuuri paigutust: „[---] 3. värsile järgneb kohustuslik paus e. tsesuur (eelklassikalises vormis oli tsesuur 2. ja 4. värsi järel).”

Kirjandusloolise ülevaate jaapani klassikalisest poeesiast ja tähtsamatest luule­antoloogiatest pakub Mart Mäger raamatus „Luule ja lugeja” (1979). Ta toob välja tanka sisu- ja vorminõudeid, mainides muu hulgas leksikaalset, süntaktilist ja psühho­loogilist parallelismi, häälikulist külge ja alliteratsiooni, riimi puudumist ning sisu ergastamise võtteid. Samuti viitab ta tankateemade muutumisele Jaapanis. (Mäger 1979: 126) Laiemale lugejaskonnale oli Mäger (1974) tankat tutvustanud varem ajalehes Sirp ja Vasar. Selles lühiartiklis mainib ta jaapani tankalugu, loomise ajendeid, vormivõtteid, kujundlikkust ning eesti autoreid: Nurmet ja Ain Kaalepit. Seejuures kasutab ta tsesuuri asemel mõistet murre.

Jaapani luule spetsiifikat on põhjalikult kirjeldanud Rein Raud, Alari Allik ja Margit Juurikas oma tõlgete kommentaarides.2 Tankažanri on mainitud lühidalt Eesti kirjandusõpikuis, kus märgitakse enamjaolt vaid silpide arvu ja tsesuuri ning tuuakse luulenäiteid.

 

Jõudmine eesti luulesse ja levik

Nagu mainitud, ilmusid esimesed eesti algupärased tankad 1917. aastal, kui Siuru esimeses albumis avaldati Arthur Valdese pseudonüümi all tsükkel pealkirjaga „Viis tankat Mimosale”, milles igal luuletusel on omakorda pealkiri, nt:

Kas võin?

      Eesriide takka
valendab Su valge säng ..
      Su padjusse, mis
täis Su juuste lõhna, kas
võin heita kuuma palge?
         (Valdes 1917: 36)

Siuru teises albumis avaldas Valdes (1918) kaks paaristankat – harv, kuid mitte ainus näide eesti kirjanduses, kus tankad on esitatud paarina. Järgmise eesti­keelse tanka autor oli Julius Oengo, kelle kogus „Ööpäev” leidub luuletus värsiskeemiga 7/7/5/7/5 (Oengo 1921: 25). Seejärel tuli eesti tankakirjandusse paus. Hilisem, Teise maailmasõja järgne aeg eeldas teatud meelelaadiga sisu, seejuures ühemõtteline sõnum „ei soosinud [---] kujundeid – neid nähti liigsete elementidena, takistustena teksti funktsioonil üksikinimese ja ühiskonna kujundamisel” (Lotman 2019: 231). Muutus tuli koos nn kassetipõlvkonnaga, kui tekkis laiem huvi eri maade ja ajastute luule­kultuuride vastu, ning Ain Kaalep (1964) avaldaski Loomingus viis tankat.

Seejärel hakkas algupäraseid tankasid ilmuma järjepidevalt ja üha rohkem. Joonis 1 annab ülevaate aastakümne jooksul vähemalt ühe tanka avaldanud autorite arvust kümnendite kaupa. Kui autor avaldas tankasid ka järgmistel kümnenditel, siis ­kajastub see arvandmetes. Näiteks Minni Nurme avaldas suurema osa tankasid 1970-ndatel, viimased 1980-ndatel, Peeter Ilus 1990-ndatel kahes kogus, seejärel aastal 2003 ning Tarmo Teder on tankasid avaldanud aastatel 1984–2016. Arvandmetesse on kaasatud nii raamatutes kui ka ajakirjades ilmunud tankade autorid, neist mõni ongi avaldanud üksnes perioodikas, näiteks Sirel Heinloo (Loomingus, ­Värskes Rõhus) ja Aare Pilv (Akadeemias). Kaks autorit, kes kasutavad pseudonüüme, on avaldanud tankasid ainult veebis (praegu pole see veebileht enam saadaval). Arv­andmed sisaldavad ka koolialmanahhides ilmunud tankasid: siiani leitu hulgas on 1990. aastatest viisteist (50% koguhulgast) ja ajavahemikust 2000−2009 üheksateist (39%) õpilasautorit.

Joonis 1. Tanka autorite arv kümnendite kaupa.

Nagu jooniselt 1 näha, suurenes kuni käesoleva sajandi esimese kümnendi lõpuni tankasid avaldanud autorite hulk, ent viimasel tosinal aastal on see langenud.

Esimeste üksikute katsetuste (1917−1921) järel võib eesti tankade esmatrükkides eristada kaht perioodi: 1960-ndatest kuni 1991. aastani ning seejärel 1993. aastast tänapäevani. Periodiseerimine lähtub asjaolust, et 1990. aastate kiired ühiskondlikud ja kultuurilised muutused tõid kaasa uued avaldamise ja kirjastamise võimalused. Oma loomingut said avaldama hakata need, keda enne poliitiline või kunstiline tsensuur tagasi hoidis. Samuti hakati oma teoseid muu hulgas ise kirjastama. Luulesse jõudis uue aja temaatika, ühiskonna- ja enesekriitika, aga ka erootika.

Aastatel 1992 ja 1994 tankasid ei ilmunud. Joonis 2 annab ülevaate ajavahemikust 1917−1991. Nagu näha, on alates 1960. aastatest selles žanris kirjutatud järje­pidevalt ning tankade esmatrükkide sagenemise taga on huvi mitmesuguste klassikaliste luule­vormide vastu. Samuti kerkisid esile tankakirjutuseks sobivad teemad, nagu inimeseks olemisega seotud küsimused ja isikupärane maailmatunnetus.

Väliseesti autoreist on 12 tankat avaldanud Elmar Pettai kogus „Nagu meie elu” (1980: 64–67) ning Veroonika Vaeras (1985) kvaasitanka ajakirjas Tulimuld.

Joonis 2. Esmatrükis ilmunud tankade arv aastatel 1917−1991.

Joonis 3 annab ülevaate ajavahemikul 1993–2022 esmatrükis ilmunud tankade arvust.

Joonis 3. Esmatrükis ilmunud tankade arv aastatel 1993−2022.

Luuletuste rohkuse poolest eristuvad kolm aastat: 1996, 2019 ja 2020. Üldarvu mõjutavad üksikud viljakad autorid, nagu Kivisildnik (97 tankat kogus „Nagu härjale punane kärbseseen”, 1996), Lydia Ader (225 tankat kogus „Pihlakane purre”, 2019) ja Merike Õim (162 tankat kogus „Üle sõnalatvade”, 2020). Õim on Mariann Rammo (2014) kõrval teine üksnes tankadest koosneva luulekogu avaldanud eesti autor.

Eripärase vaate tankaluulele annab kirjanik ja tõlkija Kruusa Kalju. Ta selgitab „Üleelamiste vanakese” tagakaanel, et raamat sisaldab „valdavalt kolmerealiseid lühilaulusid”. Need on komponeeritud 5- ja 7-silbiliste üksustena. See vormivariant, kus 31 silpi on viie rea asemel paigutatud kolme ritta ning mis esines juba Kruusa Kalju eelmises kogus „Kümme kükki. Oma luulet ja tuttavat” (2018), nõuab veel uurimist ega ole kaasatud siinsesse eesti tanka ülevaatesse.

 

Kvaasitankad

Kvaasitankadeks olen määratlenud viievärsilised riimideta lühiluuletused, mis ei järgi täpselt 5/7/5/7/7 jaotust, kuid sisaldavad loodus- või olukirjeldust ning annavad mõtiskluse kaudu tekstitiheda üldistuse või järelduse näiteks inimese suhte kohta looduse või ühiskonnaga, samuti inimese ja tema ajalisuse kohta. Autor väljendab mingit ideed lühivormilise mõttetervikuna ilma tanka range silbijaotuseta. On autoreid, kellel ongi üks või kaks taolist luuletust, näiteks Eha Lättemäe ja Veroonika Vaeras. Ainult kvaasitankade loojaid olen siiani kokku lugenud 15, samal ajal esineb selliseid luuletusi traditsioonilise silbijaotusega tankasid kirjutanud autoreil, mõnel on neid rohkem, mõnel vaid 1–3. Kvaasitankasid on avaldanud 27 autorit.

Erandlik looja on Ott Eenlo, kelle loomingust leiab kaks korda rohkem kvaasitankasid (50) kui klassikalises vormis tankasid (25). Näiteks Eenlo kvaasitanka „Pilv” silbijaotusega 5/6/5/8/7 kujutab tasast ja paigalseisvat looduspilti, mis aga valmistab ette muutuse:

On kogu taevas
pehmel tuuletul ööl
paigal tüüne tumm
unine pilv – kuigi vaikiv
koidu eel pakatab vihm
         (Eenlo 2017: 49)

Paiguti mõjuvad kvaasitankad nõtkemaltki – rangest silbijaotusest olulisem on mõtte vaba vool. Tiit Merenäkk kirjeldab hilissuvist ööd:

Põuavineses
kuukiirguses küpsevad
kollased ploomid

kuulda vaid siili
ägamist aias
         (Kiriling, Merenäkk 2014: 59)

Ühtlasi puuduvad kvaasitankades liiasused, mida võib ­täheldada õiget silbiarvu rangelt järgivais luuletustes. Vabama vormiga on välditud rõhuliidete või infinitiivide kuhjumist, modaaladverbe, nagu ju, ka, veel, küll, või näiteks temporaaladverbi siis, mis on mõne tankaautori loomingus levinud.

 

Peamised teemad ja motiivid

Õnne Kepp (2011: 39) on täheldanud, et looduskoordinaatide abil defineerib luuletaja oma positsiooni maailmas. Nii muutub lüüriliselt kujutatud füüsiline ruum aegruumiliseks.

Eesti tanka temaatika on sageli seotud looduslike paikadega: kujutatakse mitme­suguseid rohttaimi, puid, veekogusid, metsi ja välusid, teid ja radu. Samuti kujutatakse aeda kui privaatset looduspaika ning väravat isikliku ja üldise ruumi vahelise piirina. Looduskeskkonna kujutamist soosib vihje aastaajale. Nt Vaike ­Pilvistu „Soosaarel” viitab ütlusfolkloori kaudu eesti maastikule:

Sääskede vend, vend
verenõudmise sumin
mihklipäevani.
Siukiri silmade ees
libiseb üle jala.
         (Pilvistu 1985: 48)

Looduskujutuse kõrval kerkib motiivina esile psühholoogiline ning ideeruum, vahendades luulemina emotsioone ning mõtiskledes inimväärtuste üle. Nii mõnestki 1970-ndatel ilmunud tankast võib välja lugeda ridadevahelisi sõnumeid. Näiteks Mats Traadi ja Minni Nurme tankad:

Istu pingile
ajalävi on kõrgem ja järsem
tähetornist mäel
vaata ette või taha
silmapiir sulgub tulle
         (Traat 1977: 47)

Tubane umbsus
hinge mataks kui ma ei
pilgutaks silma
tõmbetuulele – puhu
vandeseltslane puhu
         (Nurme 1971a: 1488)

Traadi luuletus kõneleb pingil istudes enda ette ja taha vaatamisest, viidates ­raskustele minevikus ja võimatusele tulevikus. Samal ajal võib luuletust mõista nõukogude ühiskonna suletusest ja umbsusest tekkinud eksistentsiaalse ängina. Nurme luuletus pakub aga inimesele lootust.

Pärast taasiseseisvumist alanud eesti tankakirjanduse teine periood on sarnaselt kogu luulepildiga toonud tekstidesse sotsiaal- ja poliitkriitika, argielu, tehnoloogiaga seotud motiivid.

kes veel mäletab
pokaalid klirisevad
harras nautimus
credit24
töötu viinamäetigu
         (Känd 2015: 121)

Kohtab eneseanalüüsi, kogemuslikku absurdi, suhetes sinuga tuleb mängu ­sotsiaalmeedia:

facebookist näed et
olen lõpuks ärganud
vajutasin
like
sinu kommentaarile
tuled mind tervitama
         (Viin 2016)

Kui 1970-ndate luules oli sageli argiseks ruumiks maakodu või selle ümbrus, siis tänapäeval esinevad tankas linlikud elemendid ja linnamaastikud, nt:

      ta oli vajund
sügavikku enda sees
      nagu laukasse

trollis vastasistmel pliks
      nõelatäpne käsivars
         (Künnap jt 2018: kaart KIRVED NÄKK/9)

Samuti on taasiseseisvumisjärgsed tankad sisult otseütlevamad ja sensuaalsemad. Isiklik mõõde võib avaneda näiteks rannariiete kujutamisega:

hoovihmapilved
tõmbavad taevajoone
nii raskelt alla

nagu märjad polstriga
bikiinid pesunööril
         (Heinloo 2018: 329)

Samuti leidub uuema aja eesti tankas nalja ja absurdi. Näiteks on Contra sidunud loodusmotiivid tänapäevase transpordivahendiga ja lõpupuändis fraseologismiga, tekitades tähendusnihke:

Päikesekiired
nagu kiirliini bussid,
peatuvad mu ees.
Sõit nendel on tasuta,
ometi sõidan jänest.
         (Contra, Mõttus 2021: 34)

Samal ajal ei ole kadunud varasemale tankale omased looduskirjeldused ja ­sümbolid ning ootuspäraselt paistavad just kooliõpilased (34 autorilt 38 tankat) silma traditsioonilise teemakäsitlusega. Temaatika on aga avardunud kogu luulemaastikul ja eesti tankassegi on jõudnud muude vormide ainering, ulatudes loodusest koju, kodust linnakirjelduseni, sisekaemusest ühis­konnakriitikani, isiklikust – minust – rahva ja rahvuse ning üldinimlike küsimusteni.

 

Transkriptsioon, kujundus ja graafika

Tõenäoliselt on just klassikalise tanka ranged reeglid suunanud luuletajaid otsima graafilisi lisavõimalusi, samas ajendavad uusi väljendusplaane muutused üldises ­kultuuriruumis. Näiteks on Kalle Istvan Eller esitanud neli võrukeelset tankat gooti kirjas.


           

 

Pilt 1. Lehekülg Marko Veinbergsi raamatust „Yggdrasil” (2015).

Marko Veinbergsi nummerdamata lehekülgedega luulekogu „Yggdrasil” (2015) on kunstiteos, kus tankad on kujundatud käsikirjaliselt ning eri kirjasuurused ja šriftid loovad uusi tähendusvälju: tänu nendele saab luuletust lugeda mitmel moel, näiteks ainult esiletõstetud teksti.

Arne Merilai tankades on sõnad sidekriipsudega silbitatud. Kahe luuletuse peale (Merilai 2001: 7–8) leiab nii akro-, tele- kui ka mesostihhoni ehk vastavalt värsside algus-, kesk- ja lõppsilbid moodustavad ülalt alla lugedes omaette tähendusliku üksuse. Allolevast näitest leiab akrostihhoni:

ke-ha kan-ge keel
va-le-ta-va kül-ma käes
de-ment-su-se riist
tu-leb soo-jaks a-ja-da
lek-to-ri mah-lad käi-gu
         (Merilai 2001: 7)

Mitmed autorid on sobiva silbiarvu saavutamiseks värsipiiril sõnu poolitanud (Kivisildnik 2006: 15; Kuus 1989: 21). Tsesuuri on paigutatud eri kohtadesse: teise värsi järele (Oengo 1921: 25), kolmanda värsi keskele (Nurme 1978: 749), kolmanda värsi järele (Peucker 2019: 13), neljanda värsi järele (Eenlo 2017: 33). Samuti leidub tsesuurita ehk ühe lausumisüksusena esitatud tekste (Sõna ja valguse rütmid 2013: 5). Tsesuuri asukoht on tingitud lausestusest: autorid on kasutanud eri struktuure ühestainsast lihtlausest („öösel sadanud / lumevaiba siidi / oma südame ümber / kuis küll suudaksin hoida / ma kevadõiteni”; Sõna ja valguse rütmid 2013: 5) kuni keerulisemate liitlauseteni, näiteks üttega põim­lausele järgneb maks– ja des-lause­lühendiga tarind: „mõtteist väsinult / vajun raskesse unne / kus ilmud Sina mu arm / sirutan käed embamaks – / ärgates tühi tuba” (Leberecht 2002: 22). Samuti esineb fraaside loendit: „MESILASTE LEND. / Häbelik­roosad õied. / Õielõikajad. / Õunaloomispäevade / sajueelne lõhnasuits.” (Pilvistu 1985: 35)

Tanka võib olla jaotatud kaheks stroofiks (3 + 2), nagu eeltoodud Heinloo näites. Leidub ka 31 silbi jaotamist kuuele luulereale, nii on teinud Valeria Ränik (2002) ja Mall Paas (1981). Mõnel juhul algab tanka taandega (nt Valdes 1917; Rammo 2014: 10), teisal lõpeb kolmikpunktidega viimase värsi järel (nt Osila 2008: 68; Ader 2019: 136).

Tarvitatud on läbivalt nii suur- kui ka väiketähti (vt Veinbergs 2015, pilt 1), varieeritud interpunktsiooni, seda ka ära jättes. Tankasid on dateeritud (nt Känd 2015) ja pealkirjastatud (nt Kuus 1989: 21) ning mõni on ka pühendusega (nt Ilus 1996).

 

Häälikuline ja rütmiline instrumentatsioon

Viierealine ühestroofiline ülesehitus tingib luuletajate sõnavaliku ja tähendusloome: napp tekst peab olema tähenduslikult pingestatud, samas mõjutab viievärsiline lühivorm lause rõhuasetusi. Ridade lühidus ja sõnade rõhk esisilbil on soodustanud ­algriimi kasutust ning just seda võib pidada eesti tanka eripäraks.3 Tõenäoliselt tankade lühiduse tõttu ilmneb instrumentatsioon enamasti kogu luuletuse ulatuses, st kõikides värssides on sama algriimide ahel, mis loob rõhulise ja sisulise seose. Palju esineb põimu ehk ühinenud on erinevad algriimivormid.

Eufooniline struktuur võib olla kooskõlas lauseehitusega, nagu Minni Nurme luuletuses:

Keset tumedaid
k
uuski nagu sõsaraid
k
õrvu – üks valge
t
eine verev – kask ja
p
ihlakas päikesepuud
         (Nurme 1976b: 16; minu esiletõsted –
H. H.)

Kui valdavalt allitereeruvad eeltoodud luuletuses helitud sulghäälikud k ja p, mida toetavad pea- või kaasrõhulise silbi vokaalikordused, siis mõttekriipsudega esile tõstetud järellisand eristub ülejäänust algriimuva helilise v-häälikuga.

Kunstikavatsuslikke häälikuseadeid kohtab ka Arthur Valdese sõnavalikus, kus domineerivad helitud konsonandid: klusiilid, s– ning h-häälik:

      Öö tuleb maha
S
u kambri kurudest ju
      huljub hämarus,
m
attes kõik, mis Sinu .. Jään
üksi
halli nukrusse.
         (Valdes 1917: 36; minu esiletõsted –
H. H.)

Andres Ehini tankas on igas värsis kasutatud erinevat häälikulist dominanti:

rüsinal rappa
si
lkab silmituid susi
t
eenima tuisku
k
ülm haigutab kauguses
s
uur unine jääkaru
         (Ehin 2000: 165; minu esiletõsted –
H. H.)

Kakofoonilist instrumentatsiooni esineb enese- või ühiskonnakriitilistes ­luuletustes. Andrus Leberechti tanka kritiseerib virtuaalreaalsusest tegeliku elu otsimist:

irreaalne on
oodata reaalsuse
tekkimist neti
jututubades käijal
surfates ahastuses
         (Leberecht 2003: 51)

Lõppriimi ei esine klassikalises jaapani tankas ja eesti tankaski leidub seda üksikutel juhtudel. Seda on kasutanud Minni Nurme, kuid mitte dominandina, vaid kompleksse instrumentatsiooni osana:

Mu väiksus on mu
suurus su suurus on su
väiksus – eks klapi
nii mõõt ja tasakaal ja
iga abielupaar
         (Nurme 1978: 749)

Rõhutatuna tõusevad eesti tankas esile sõnapaarid, näiteks uksed-aknad, murelik-tõsine (Nurme 1974: 101, 106); puhas ja hele, täna ja ikka (Sander 1978: 57), tormis ja rajus (Hadje 2004: 73). Need võivad ka allitereeruda: härmas-hallid (Heinloo 2018: 328), torkiv-tühjad (Muttik 2000: 129), silk-solk (Vesipapp 1986: 49), maad ja mulda (Verev 1985: 5). Mitmel pool kasutatakse kordusfiguuri epitseuksist: üha kõnnid ja kõnnid (Sander 1978: 47), õisi ah õisi (Kai 2000: 1045), lahing lahingu järel (Nurme 1976a: 542), sajab ja sajab (Jürgenson 1996).

Tanka rütmi mõjutab sõnapaaride ja epitseuksiste kõrval sõnade arv värsis. Levinud võtteks on kasutada viiest või seitsmest silbist koosneva värsina ühte liitsõna. See võib koosneda kahest sõnatüvest: lainevirvendus (Tammik 1983: 34), üksilduse­vaim (Nurme 1971b: 64), taevapalakas (Sõelsepp 1979: 72). Samuti võib sõna olla kolmetüveline: hoovihmapilved (Heinloo 2018: 329), hõbeöökangas (Belials 1993: 33), võililleseemne (Teder 1984: 1385), või koosneda koguni neljast sõnatüvest: metsviinapuuväät (Nurme 1976b: 73). Esineb nii liitnimisõnu (nt magesõstraväljale – Tuulik 1979: 203) kui ka liitomadussõnu (nt ööhelendavas – Alo 2019: 52). Sageli on tegu sõnaloomega, nt sõltuvusnõrkus (Ruder 2021: 146), võlupõskedest (Künsar 2006: 7). Esineb ka mänguline, kolmetüveline ja seitsmesilbiline sõna: südamesuurendusklaas (Tüür 2006: 91).

 

Eesti tanka arendajad: Kaalep, Kaplinski, Nurme, Traat

Eesti tanka autoreist tõuseb esile neli: Ain Kaalep, Jaan Kaplinski, Minni Nurme ja Mats Traat. Nemad on eesti luules selle kanoonilise vormi peamised arendajad, just nende 1960-ndatel ja 1970-ndatel ilmunud luuletused on enim kujundanud eesti tanka ilmet.

Ain Kaalep (1926−2020) on küll loonud ainult viis tankat, kuid tõenäoliselt just nende mõjul hakkas see luulevorm 1960. aastate teisest poolest uuesti eesti luules levima. Need viis tankat avaldati esmalt ajakirjas Looming (Kaalep 1964), seejärel kogus „Järvemaastikud” (Kaalep 1968: 44–45).

Instrumentatsioonivõtetest esineb Kaalepi tankades alliteratsiooni: „Vesi väriseb / tuule tõtakais jalus” (1964: 1679), „vesikuppude vahel”, „maale maad” (1964: 1680). Kõik viis tankat koosnevad ühest korrapärase tsesuuriga lausest, millest üks on mõtisklus kuuvalguse üle, ülejäänud neli on niinimetatud järveluuletused. Esimestes värssides esitatakse looduspilt, millele järgneb refleksioon. Üks tanka annab sellise struktuuri edasi suisa sõna-sõnalt:

Lõunane rahu
üle veepinna levib,
lubades näha
mul nii taimesid põhjas
kui enese peegeldust.
         (Kaalep 1964: 1680)

Jaan Kaplinski (1941−2021) on avaldanud seitse klassikalist tankat ja ühe kvaasi­tanka. Neist esimene ilmus kogus „Valge joon Võrumaa kohale” (Kaplinski 1972: 8), järgmised kuus raamatus „Raske on kergeks saada” (Kaplinski 1982: 11–12, 40). Kaplinski tankasid on avaldatud soome („Sama meri kaikissa meissä”, 1984, tlk Anja Salokannel), rootsi („Våra skuggor är mycket långa”, 1982, tlk Birgitta Göransson), prantsuse (kogumikus „Le dèsir de la poussière”, 2002, tlk Antoine Chalvin) ja läti keeles („No putekliem un krasam. Dzejas izlase”, 2001, tlk Guntars Godiņš).

Kaplinski tankades kujutatud keskkond on samuti traditsiooniliselt loodus, kuid võrreldes Kaalepiga ilmneb mitu erinevust. Esimene puudutab süntaktilist ja semantilist struktuuri: Kaplinski on nappi vormi mahutanud kaks või isegi kolm lauset. Teiseks on ta jaganud luuletused graafiliselt kaheks osaks, millel on ka tähenduslik roll. Seejuures liigub autor üksikult üldisele: tanka esimeses osas hetke kujutamise kaudu jõuab ta teises osas eksistentsiaalse tõdemuseni.

Uskumatu: kui
esimest korda taas need
õites toomingad.

Liig lühike on elu
harjumaks kevadega.
         (Kaplinski 1982: 12)

Kolmes esimeses värsis antakse edasi kindel kogemus, järgnevas kahes luuakse selle põhjal üldistus. Siit ilmneb veel üks oluline erinevus Kaalepiga võrreldes: kui viimane väljendab minaperspektiivi otsesõnu, siis Kaplinskil see puudub või on implitsiitne. Ent Kaplinski tanka võib olla ka lihtne olupilt:

Siniste tähtede all
tasa jahtub vana saun

laupäeva öö on
kuu valgustab jäätanud
luuda trepi ees
         (Kaplinski 1972: 8)

Kvaasitankaks võib pidada Kaplinski loometee algul ilmunud viievärsilist luuletust silbiskeemiga 4/9/3/7/5, milles on 28 silpi klassikalise 31 asemel. Ent selle pingestatud ja semantiline struktuur mõjuvad tankana – autor on tabanud hetke ja ­igaviku ühel ja samal ajal: „Kastepiisad / kõrtel ja ämblikuniitides. / Kaarde all / vikati külmal teral / kilgendab koidik.” (Kaplinski 1965: 561)

Tankaautoreist viljakaim on Minni Nurme (1917−1994), kelle sulest pärineb koguni 109 tankat ja üks kvaasitanka. Esimesed kuus tankat ilmusid 1970. aastal ajakirjas Looming ja viimased 1987. aastal luulekogus „Puud varjulised” ning Loomingus. Nurme on tankasid avaldanud seitsmes luulekogus.

Juba Nurme esimestes tankades on täheldatav seoste loomine: mälu on see, mis annab olevikule tõlgenduse, nt:

Sõnajalamets
vaikib oma vaikimist
võib-olla eosed
midagi mäletavad
ja samblikud ja kivid
         (Nurme 1970: 362)

Öine tormiulg
varjude vappumine
hirmuunenäod
Äkki toas nagu laevas
must kodutuse tunne
         (Nurme 1971b: 69)

Need luuletused lähtuvad üksikinimese tundmustest või seisundist, olles samal ajal eksistentsialistlik allegooria. Nurme tankade motiivides avalduv turgor rõhutab üldist inimese pingulolekut. Sarnaselt Kaplinskiga kasutab Nurme alliteratsiooni ja assonantsi. Siinse teise näite esmaversioonis (Nurme 1970: 362) oli teine värss „katuste vappumine”, aasta hiljem luulekogus avaldatud variandi on autor muutnud pingelisemaks, asendades konkreetsuse umbmäärasusega, tekitades samal ajal värssi algriimi.

Luulekogu „Kuuvein” (1974) tankad on isiklikumad, sisaldades (enese)analüüsi ja koduteemat. Nende puhul võib paralleeli luua jaapani sabi-võttega, kus on oluline „üksinduse poetiseerimine”, isikliku suhte väljatoomine ning väljenduse lihtsus (Süda on ainuke lill 1992: 269), või jaapani esteetika mõistega mono no aware (’meele­nukrus’), milles teadlikkus kõige kaduvusest on segatud kurbusega, mis tähendab ühtlasi melanhoolset resignatsiooni (Jets 2022: 35).

Mitmel pool vaeb lüüriline mina oma hingeseisundeid, kasutades siseilma mõtestamiseks füüsilise maailma kujundeid:

Vettinud olen
kui märg ront hirmus rõskus
ei võta mus tuld
hing ei saa kuskil sooja
võbisen haavapuu all
         (Nurme 1974: 99)

Teisal väljendatakse teeradade kaudu üksindust ja lõpuvärsis pöördena sellega leppimist:

Ühtki teed ei vii
mu majja ainult kitsas
rohtunud rada
Olen kõrvale jäänud
kõigist – jumal nendega
         (Nurme 1974: 100)

Looduse kaudu võib lüüriline mina väljendada oma meeleseisundeid, samuti üldist vaikuse ja vaikimise iha: „Tummad kivid ei / kõssata ühtki sõna // Tahan õppida / tummade keelt tõlkida / keeletute vaikimist” (Nurme 1974: 90). Järgnevates kogudes „Tuules lendlev seeme” (1976, 34 tankat) ja „Pilvede pisarad tärkamisse” (1978, 59 tankat) jätkab Nurme inimese olemuse, loodusega ja iseendaga suhestumise mõtestamist.

Nurme viimane tanka on kokkuvõte elust, mida taas žanrile omaselt väljendatakse looduskujunditega:

Välku põrgut ja
puhastustuld olen ju
kogenud elus –
surmas ehk õpin õitsemist
taevatähtede kõnet
         (Nurme 1987: 1357)

Mats Traadi (1936−2022) kuus tankat ilmusid esmakordselt 1977. aastal, seejärel mitmes kordustrükis. Traadi tankasid iseloomustab kohanimede kasutamine, seejuures esineb tema proosaloomingus leiduvaid toponüüme: Läänemeri, Palanumägi,4 Saviaugu mägi, Mõrtsuka järv, Pursavariku.

Verevalt hinges
mälestused hõõguvad
Üksik metsuibu
varistab kirbeid lehti
Palanumäe nõlvakul
         (Traat 1977: 46)

Traadi tankades esile kerkiv temporaalsus lähtub minevikust: mälestustest ja mälupõhjast, pärimusest ja eepostest. Traadile on iseloomulik ka semantiliselt pingestatud sõnade kasutus, näiteks „Vaatan sõnamäel / laualambiga ringi”, „vaikiva eepose ilm” (Traat 1977: 46), „puhkevad pimedad puud” (Traat 1977: 47).

Ehkki erinevalt Nurmest ei ole Kaalepi, Kaplinski ja Traadi tankalooming mahukas, on nad kõik andnud olulise panuse eesti tanka arengusse: looduskogemuse ja -kujunditega on nad väljendanud üldist, ajatut elutunnet, samal ajal sidunud hetke kaudu inimolemuse nii looduse kui ka inimese enesetajuga.

 

Lõpetuseks

Eesti keeles on tankasid kirjutatud veidi üle saja aasta, seejuures ei ole see žanr eesti luulemaastikul silma paistnud, kuigi seda on alates 1960-ndate teisest poolest järjepidevalt viljeletud. Autorkond on lai, ulatudes kooliõpilastest ja harrastajatest tunnustatud kirjanikeni, kusjuures žanr võimaldab silma paista ka harrastajatel. Eesti luuletajad on üle võtnud 31-silbilise vormi, mis jaguneb viide ritta, ning loonud eestiliku tanka: sellele on iseloomulik häälikuinstrumentatsioon, üsna palju esineb alliteratsiooni ja assonantsi. Riimimine üldjuhul tankaloomesse ei kuulu. Tsesuuri kasutus on sõltunud luuletuse sisust ning see võib paikneda ükskõik millise värsi lõpus, keskel või hoopis puududa.

Traditsioonilise tanka motiivistikku kuuluvad looduskujundid ja nendega seoses võib esineda vihje aastaajale. Eesti tankades esinevad looduskujundid kahel moel: vahendatakse otsest looduselamust või põimitakse need kindla mälupildi ja kogemusega – ajamõõtme lisamine suunab mõtestama iseennast, ühiskonda või laiemalt maailma. Sagedane eesti tanka lähtekoht on kodu, mille juurde kuuluvad lähemad ja kaugemad paigad, nagu õu ja aed, mets, mitmesugused veekogud, aga ka kodumaa, mida võivad esindada reaalsed toponüümid. Loodustemaatika edastab rahvuslikku sõnumit, mida võib näha nõukogudeaegsete tankade ühe alltekstina.

Aja jooksul on eesti tanka temaatika laienenud, hõlmates pea kõiki inimelu aspekte: inimsuhteid, meeleseisundeid, mitmesuguseid eluhetki, sh hilisemates tankades seksuaalseid kogemusi, ajalikkust ja ajatust. Esineb nii kirjeldavaid, sisekaemuslikke kui ka ühiskonnakriitilisi tankasid, siiraste luuletuste kõrval leidub künismi, (enese)irooniat ja nalja, seda ka vormi enda üle. Tihti liigutakse tankas väliselt pildilt sisemisele või vastupidi, sisemiselt välisele. Esimesel juhul peegeldab objektiivne maailm subjektiivseid elamusi, teisel laieneb minakogemus üld­inimlikuks üldistuseks.

Maailma tõlgendamine ja sellega kaasnev kontemplatsioon on tankavormi lühiduse tõttu tihe, täpne, sõnaosav. Õnnestunud puhkudel on neil luuletustel, kasutades Margus Oti (2015: 35) terminoloogiat, sündmuse nii-öelda kättetoomise võime: „[---] vägev loeng või kontsert suurendab minu väge, nii et ma suudan kätte tuua (mõtelda, tunda, lävida) intensiivsemalt, nüansseeritumalt, täpsemini. Vägev asi ei mõju üksnes „välispidiselt”, vaid ka „seespidiselt” [---].” Lugejale on see niisiis intellektuaalne elamus, mis suudab suurendada tema enda väge.

Rein Raud on märkinud Tawara Machi loomingu üle arutledes tankavormi vastavust tänapäeva maailmaga: „[---] ääretu lühidus [sobib] hästi kokku postmodernse maailma fragmentaarse ja katkendliku olekuga. Praeguse [---] tegelikkuse püsituid hetki on lihtsam püüda neisse lühikestesse luuletustesse kui laiematesse struktuuridesse [---].” (Raud 1999: 78) Tõnu Õnnepalu tankas ilmneb elamuslikkuse läte:

Kui mu usk oleks
kasvõi sinepiiva,
siis see sügisöö
oleks mu sõber ja vend,
tema tuul minu kodu.
         (Õnnepalu 2022: 63)

 

Heili Hani (snd 1964), Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi doktorant (Ülikooli 16, 51003 Tartu), heili@hansa.tartu.ee

 

1 Antiikses meetrilises värsiõpetuses tähendab moora lühikese silbi hääldamiseks kuluvat aega. Vt pikemalt nt Prillop 2018.

2 Näiteks luulevalimik „Süda on ainuke lill” (1992) Raua tõlkes ja kommentaaridega, Juurika kommentaaride ja järelsõnaga Matsuo Bashō „Kitsas tee sisemaale” Juurika ja Alliku tõlkes (2013) ning antoloogia „Sada luuletust, sada luuletajat” (2014) Alliku tõlkes ja kommentaaridega.

3 Algriimilisust on täheldatud ka prantsuse tankades, kus võib esineda alliteratsiooni ja assonantsi nii värsi algul kui ka keskel (Belleau 2013: 2).

4 Traat on selgitanud Palanumäe nime päritolu: „Palanumäe on reaalne koht [---]. Aga minu Palanumägi on mujalt pärit ja niisugune mäekülg on tõesti ka olemas olnud. Põlenud mägi – see tahaks olla juba ise sümbol.” (Veidemann 2010)

Kirjandus

Ader, Lydia 2019. Pihlakane purre. Luule 1965–2019. Tartu: L. Ader.

Alo, Ülo 2019. Peeglite pidu. Lugusid kunstnik Maaly Kikkast ja luulet tema mälestuseks. ­Viljandi.

Beichman, Janine 1982. Masaoka Shiki. Boston: Twayne Publishers.

Belials, Veiko 1993. Vihmaste õhtute nukrus. Tartu.

Belleau, Janick 2013. Tanka in French: Translated, Written and Published: 1871−2013 – An Overview. https://janickbelleau.ca/contenu/Tanka_in_French_Translated_Written_Published_Overview_1871_2013_Copie.pdf

Contra; Mõttus, Ilme 2021. Luule on mäng. Võtteid ja mõtteid luuletuste kirjutamiseks koolitundides. Tartu: Atlex OÜ.

Eenlo, Ott 2017. Kastepiisad. Tallinn: O. Eenlo.

Ehin, Andres 2000. Alateadvus on alatasa purjus. Koondkogu. Tallinn: Varrak.

Eller, Kalle Istvan 2001. Bärsärk. Luuletusi Eesti Vabariigi aastaist 1967–. Tartu: Ilmamaa.

Hadje, Marju 2004. Sõlme suletud pihud. [Tallinn:] Talmar & Põhi Kirjastus.

Heinloo, Sirel 2018. Tankad. – Looming, nr 3, lk 328–329.

Ilus 1996 = Ilus, Peeter; Vint, Tõnis. Öö ja tee. Pühendusluule 1968–1996. Mütoloogiline graafika 1978–1993. Tallinn: Penikoorem.

Jets, Kairi 2022. Varane jaapani kirjandus. 3. loeng (19. IX 2022). Tartu Ülikool, maailma keelte ja kultuuride instituut.

Jürgenson, Lennart-Hans 1996. Laevad lähevad läbi lume. Helsinki.

Kaalep, Ain 1964. Viis tankat. – Looming, nr 11, lk 1679−1680.

Kaalep, Ain 1968. Järvemaastikud. Tallinn: Eesti Raamat.

Kai, Eda 2000. Sõnad seletuseta. – Looming, nr 7, lk 1043–1047.

Kaplinski, Jaan 1965. Seitse pilti igavesest suvest. – Looming, nr 4, lk 561–562.

Kaplinski, Jaan 1972. Valge joon Võrumaa kohale. 54 luuletust 1967–1968. Tallinn: Eesti Raamat.

Kaplinski, Jaan 1982. Raske on kergeks saada. Tallinn: Eesti Raamat.

Kepp, Õnne 2011. Aegruumilised suhted eesti luules aastatel 1860−1917. Ühine ja sidus loodus­kujund. – Kõnetav kultuur. Koost Rein Veidemann, Õ. Kepp. Tallinna Ülikooli, Eesti humanitaarinstituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 35–52.

Kiriling, Olev; Merenäkk, Tiit 2014. Maa ja mere laulud. Tarbatu: [Härmametsa Talu Kirjastus].

Kivisildnik, Sven 1996. Nagu härjale punane kärbseseen. Tartu: Eesti Kostabi $elts.

Kivisildnik, Sven 2006. (:) Vägistatud jäämägi. Pärnu: [Jumalikud Ilmutused].

Krull, Hasso 2014. Jaapani kujud. – Ninniku, nr 14. https://www.eki.ee/ninniku/index2.php?f=r&t=425

Kruusa Kalju 2023. Üleelamiste vanake. – Loomingu Raamatukogu, nr 1. Tallinn: SA Kultuurileht.

Kuus, Anne 1989. Tanka krüsanteemidest. – Luhalinnu aastaraamat. Tartu: Luhalind, lk 21.

Känd, Jaak 2015. Iga päev, iga aasta. Pärnu: Hea Tegu.

Künnap, Asko; Rooste, Jürgen; Sinijärv, Karl Martin 2018. Kuradiratas. Tallinn: Näo Kirik.

Künsar, Kati 2006. – Värske Rõhk, nr 3, lk 6–7, 11.

Leberecht, Andrus 2002. Vikerkaare seitse värvi. Tallinn: Kodutrükk.

Leberecht, Andrus 2003. Aja tolm. Tallinn: Kodutrükk.

Lotman, Rebekka 2019. Eesti sonett. (Dissertationes litterarum et contemplationis comparativae Universitatis Tartuensis 19.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Masing, Uku 1989. Kaks kirja haikude asjus. – Akadeemia, nr 5, lk 999−1001.

Merilai, Arne 2001. Tolmutort. Tallinn: Tuum.

Muttik, Sulev 2000. Tuulekoda. Luulet XX sajandi teisest poolest. Tartu.

Mäger, Mart 1974. Tanka. – Sirp ja Vasar 4. I, lk 5.

Mäger, Mart 1979. Luule ja lugeja. Artikleid, arvustusi, esseid. Tallinn: Eesti Raamat.

Mäger, Mart 1980. Kõik siin maailmas. Valik eesti haikusid. Tallinn: Eesti Raamat.

Mäger 1989 = Uku Masing, Kaks kirja haikude asjus. [Mart Mägra pealkirjata järelsõna Masingu kirjadele.] – Akadeemia, nr 5, lk 1001–1002.

Nurme, Minni 1970. Tankad. – Looming, nr 3, lk 361–362.

Nurme, Minni 1971a. Tankad. – Looming, nr 10, lk 1487–1488.

Nurme, Minni 1971b. Sookailudes on loitsud. Luuletused. Tallinn: Eesti Raamat.

Nurme, Minni 1974. Kuuvein. Luuletused. Tallinn: Eesti Raamat.

Nurme, Minni 1976a. Luuletused. – Looming, nr 4, lk 539–542.

Nurme, Minni 1976b. Tuules lendlev seeme. Tallinn: Eesti Raamat.

Nurme, Minni 1978. Luuletused. – Looming, nr 5, lk 747–750.

Nurme, Minni 1987. Aeg. Sünd. Liivakastis mängivad lapsed jt. luuletusi. – Looming, nr 10, lk 1356–1357.

Oengo, Julius 1921. Ööpäev. Haapsalu: K. Ü. „Lääne”.

Ormi Arp [Nigol Andresen] 1925. Jaapani luulest. – Agu, nr 4, lk 97−98.

Osila, Virve 2008. Maa ja taeva vahel. Mäetaguse: V. Osila.

Ott, Margus 2015. Vägi. Väekirjad I. (Bibliotheca controversiarum.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

Paas, Mall 1981. – Noorus, nr 11, lk 40.

Pettai, Elmar 1980. Nagu meie elu. Kolmas luuletuskogu. Stockholm: [s.n.].

Peucker, Doris 2019. Hetked. [Metsakasti:] Paljasjalg.

Pilvistu, Vaike 1985. Käed. Tallinn: Eesti Raamat.

Prillop, Külli 2018. Mida teeb moora eesti keeles? – Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 345−364. https://doi.org/10.54013/kk726a1

Põldmäe, Jaak 1974. Klassikalisi luuletus- ja stroofivorme. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool.

Põldmäe, Jaak 1978. Eesti värsiõpetus. Tallinn: Eesti Raamat.

Rammo, Mariann 2014. Õieebemed. Elva: Ignis Fatuus.

Rannit, Aleksis 1972. Kaksteist klassilist Jaapani luuletust. – Tulimuld, nr 2, lk 74–75.

Raud, Rein 1985. Taustadest ja tähendustest. – Täiskuutaeva all. Valimik hiina ja jaapani luulet. Tlk Jaan Kaplinski, R. Raud. – Loomingu Raamatukogu, nr 10–11, lk 61−70.

Raud, Rein 1986. Tsitaat jaapani klassikalises luules. – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 678–684.

Raud, Rein 1999. Vormi võimatus. – Keel ja Kirjandus, nr 2, lk 73−79.

Reets, Paul 1972. Järelmärkus kaheteistkümnele klassilisele Jaapani luuletusele. – Tulimuld, nr 3, lk 165–166.

Rosny, Léon de (koost, tlk) 1871. Si-ka-zen-yō. Anthologie japonaise. Poésies anciennes et modernes des insulaires du Nippon. Paris: Maisonneuve. https://archive.org/details/anthologiejapona00rosn/page/n43/mode/2up

Ruder, Kristina 2021. Mõtete kukerpall. [Tilga:] Kröösus.

Ränik, Valeria 2002. Metsade ime. − Looming, nr 8, lk 1213.

Sander, Rein 1978. Kolmikratas. Tallinn: Eesti Raamat.

Sõelsepp, Venda 1979. Rohekaskoldses kirjas. Luulet 1973–1978. Tallinn: Eesti Raamat.

Sõna ja valguse rütmid. Ритмы слова и света. Rhythms of word and light. Luule: Alvi Schmuul, Olga Žurjari, Tiit Nieler; vitraažid: Dolores Hoffmann. Tallinn: D. Hoffmann, 2013.

Süda on ainuke lill. Valimik klassikalist jaapani luulet. Nagauta, tanka ja renga. Tlk, komment Rein Raud. Tallinn: Eesti Raamat, 1992.

Tammik, Katrin 1983. – Noorus, nr 10, lk 18.

Tawara Machi 2002. Salati aastapäev. Tlk Lauri Kitsnik ja Kalju Kruusa. – Looming, nr 12, lk 1835–1838.

Teder, Tarmo 1984. – Looming, nr 10, lk 1384–1385.

Traat, Mats 1977. Lagendiku aeg. Luulet 1973–1976. Tallinn: Eesti Raamat.

Tuulik, Taavi 1979. – Noori autoreid ’77. Koost Jaak Jõerüüt, Vello Pilt. Tallinn: Eesti Raamat, lk 203.

Tüür, Maimo 2006. Minaringid II. Pärnu: M. Tüür.

U. M. [Uku Masing] 1942. Jaapani luulest. – Postimees 30. VI, lk 6.

Vaeras, Veroonika 1985. Uigumäel II. – Tulimuld, nr 1, lk 12.

Valdes, Arthur 1917. Viis tankat Mimosale. – Siuru. I. Tallinn: Kirjanikkude Ühingu „Siuru” Kirjastus, lk 35–36.

Valdes, Arthur 1918. Esimesed pisarad. Lahkumine. – Siuru. II. Tallinn: Odamees, lk 37.

Veidemann, Rein 2010. Mats Traat: täitsin aastakümneid tagasi võetud kohustuse. – Postimees. AK: arvamus, kultuur 17. IV, lk 8–9.

Veinbergs, Marko 2015. Yggdrasil. Tallinn: M. Veinbergs.

Verev, Velly 1985. Toetuda tuulde. Luulet 1961–1984. Tallinn: Eesti Raamat.

Vesipapp, Väino 1986. Kuningamaa. Tallinn: Eesti Raamat.

Viin, Kristina 2016. facebookist näed et … – Värske Rõhk, nr 48, lk 16.

Õim, Merike 2020. Üle sõnalatvade. Tallinn: Menu Kirjastus.

Õnnepalu, Tõnu 2022. Kevaded ja aastad. OÜ Hea Tegu.

1. märtsil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis Eesti keelenõukogu (EKN) keelekorralduse seminar. Keelekorraldusest ühiskonnas kõnelesid Airi Männik (Eesti Keeletoimetajate Liit), Kaja Sarapuu (Eesti Emakeeleõpetajate Selts) ja õiguskantsler Ülle Madise. Keeleteaduse poolelt vaatles keelekorraldust TÜ tänapäeva eesti keele professor Liina Lind­ström. EKI keelekorraldustööd tutvustasid Sirli Zupping („ÕS-i ja EKI teatmiku tegevus­kava”), Lydia Risberg („„Meie kõigi kohus on keelt võimalikult hästi tundma õppida””), Kristina Koppel („Keele­andmed eesti keele ühendkorpuses”) ja Margit Langemets („Eesti keele sõnaraamat ÕS 2025”). Järgnes arutelu Birute Klaas-Langi juhtimisel. Osalesid Toomas Kiho (EKN ja ajakiri Akadeemia), Andero Adamson (HTM), Mari Koik (Eesti Keeletoimetajate Liit), Kaja Sarapuu (Eesti Emakeele­õpetajate Selts), Liina Lindström (TÜ), Külli Habicht (TÜ), Kristiina Bernhardt (TLÜ), Sirli Zupping ja Margit Langemets (EKI).

5. märtsil peeti Tallinnas Eesti Laste­kirjanduse Keskuses lastekirjanduse aastakoosolek. Ettekannetega esinesid Jaanika Palm („Tavalises erilist nähes. Eesti algupärane lastekirjandus 2023”), Krista Kumberg („Mõista ennast, mõista teisi. Tõlke­kirjandus lastele 2023”), Helena Kostenok („Uued algused. Noortekirjandus 2023”) ja Triin Soone („Kas pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna? Eesti lasteraamatu­illustratsioon 2023”).

6. märtsil toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek. Anti Selart esines teemal „Liivimaa hagiotoponüümid keskaja kirikuloo allikana”. Hiljemalt varauusajal asendas rea Eesti kihelkondade senise kohanime uus toponüüm, mis tulenes kihelkonnakiriku kaitsepühaku nimest. Liivimaal on märkimisväärne, et läti keelealal hagiotoponüümid peaaegu puuduvad.

13. märtsil toimus Tallinnas hõimuklubi õhtu „Ääremaadel kõndija”. Etnoloog Indrek Jääts rääkis oma erinevatel aegadel tehtud välitöödest soome-ugri rahvaste juures.  

14. märtsil toimus Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias teaduspärastlõuna „Eesti teaduskeele võimalused ja väljakutsed”. Ettekannetega astusid üles Renno Veinthal (HTM, „Eesti keelest ja eesti meelest meie ülikoolides”), Helen Hint (TÜ, „Eestikeelse akadeemilise teksti uurimisest”), Birute Klaas-Lang (TÜ, „Milleks mulle eesti keel?! Või siiski? Tartu Ülikooli välistöötajate ja -üliõpilaste keelehoiakutest”), Reili Argus (TLÜ, „Lõputöö kirjutamise mitmetahulisest ja -tasandilisest protsessist. Juhendaja vaade”), Sirli Zupping (EKI, „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud ja terminitöö Eestis – kuidas ja kellele?”), Toivo Maimets (TÜ, „Eestikeelne rakubioloogia – milleks?”), Jakob Kübarsepp ja Priit Kulu (TTÜ, „Terminibaas materjalitehnikas toeks õpingutes ja töökohal”).

14. märtsil peeti Eesti Rahvusraamatu­kogus emakeelepäeva konverents „Rikka eesti keele mur(d)ekohad”. Esinesid Marju Kõivupuu (TLÜ, „Keel või murre? Murre või keel?”), Kätlin Kõverik (HTM, „Murdekeelte murranguline aeg”), Jüri Viikberg (EKI, „Murdesalved triiki täis”), Mari Kendla (EKI, „Mida kirevam, seda toredam”), Robin Liiber (TÜ üli­õpilane, „Murrangulised või murenevad murded – mulgi keele näitel”), Maryliis Teinfeldt-Grins („Isealgatuslikud kunstipraktikad: Kadrina murraku dokumenteerimine ja kogumine”) ja Contra („Contra ja Urvastõ kiil”).

15. märtsil kuulutati Tartus välja 2023. aasta keeleteo konkursi võitjad. Pea­auhinna pälvis Kohtla-Järve lasteaia­õpetaja Aleksandra Danštšikova eestikeelsete õppevideote eest. Parima kõrgkooli­õpikuna tunnustati Sulev Kuuse ja Toivo Maimetsa koostatud „Rakubioloogiat” ja rahvaauhinna võitis noor luuletaja EiK, kodanikunimega Eik Erik Sikk.

20. märtsil toimunud Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubis esines Atte Huhtala ettekandega „Meälased ja kveenid – kõige põhjapoolsemad läänemeresoomlased”. Meälased elavad Soomega piirnevatel Rootsi aladel Tornio jõe orus, kveenid Põhja-Norras. Esineja kõneles nende rahvaste ajaloost ja keeltest, samuti igapäevaelust ja kultuurist tänapäeval. 

20. märtsil Tartus toimunud Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul esines Evar Saar. Ta vaatles etnonüümi ugalane ja maanime Ugandi esinemist rahvalauludes. Saar pakkus välja oma hüpoteesi, kuidas sõjaka võõra kohta käivast etnonüümist ugalane võis saada maakonna nimi läänemeresoomlaste ja maanimi lätlaste jaoks (Igaunija).

21. märtsil tähistati Eesti Rahva Muuseumis emakeelepäeva. Esines 2023. aasta F. J. Wiedemanni keeleauhinna laureaat, Eesti Keele Instituudi juhtivkeelekorraldaja Peeter Päll. Tartu Ülikooli rahvus­teaduste professor Arne Merilai pidas ettekande „Luuletaja ja emakeel. Hando ­Runnel”. Runnel pälvis sel aastal Wiedemanni keeleauhinna.

22. märtsil toimus Tallinnas Emakeele Seltsi aastakoosolek. Akadeemilise ette­kandega esinesid Birute Klaas-Lang ja Kristiina Praakli: „Venekeelsete laste­vanemate roll eestikeelsele haridusele üleminekul: kuidas kaasava lähenemise kaudu vanemateni jõuda?” Tegevusaruande 2023. aasta kohta esitas Marit Alas. Toimusid korralised valimised: juhatus ja revisjonikomisjon jätkavad endises koosseisus, uueks keeletoimkonna vanemaks valiti Külli Habicht.

22. märtsil korraldati Tallinna Tehnikaülikoolis IV terminoloogiakonverents „Tõhusa terminitöö nimel”. Mari Vaus (EKI) andis ülevaate üleriigilise terminitöö hetkeseisust. Oma teadmisi jagasid terminitöö asjatundjad, õppejõud, tõlkijad ja toimetajad Tallinna Tehnikaüli­koolist, Eesti Maaülikoolist, Tartu Ülikoolist, Tallinna Ülikoolist jm. Kõneldi materjali­tehnika, metroloogia ja mõõtetehnika, masinaehituse, energiatehnoloogia ja betoonkonstruktsioonide ning hariduse ja õppimisega seonduvast oskussõnavarast, samuti arutleti terminitäpsuse ja tõlke­vigade üle.

27. märtsil toimus Tallinnas hõimuklubi õhtu „Vadja-Eesti. Vadjalaste ajaloost Ida-Eestis”. Ajaloolane Anti Lillak kõneles Eesti vadjalaste ajaloost ja historiograafiast. Vadjalaste põline kodumaa jääb teisele poole Narva jõge, kuid muistised, kohanimed, keel ja rahvakultuur mäletavad kunagist vadja pärandit ka Viru- ja Tartu­maal.

Arvustuse viimistlemise ajal sai teatavaks, et Jaak Tombergi monograafia „Kuidas täita soovi. Realism, teadusulme ja utoopiline kujutlusvõime” on teenitult võitnud Eesti Kultuurkapitali kirjanduse siht­kapitali esseistika aastapreemia. Selle kohta on ilmunud sisukad arvustused Viker­kaares, Akadeemias ja Müürilehes.1 Seega on täidetud iga autori soov saada märgatud ja loetud – ning kaasa mõeldud. Mõtlemisainet on mõndagi, sest eriti sageli ei avalda eesti teadlane kaalukat ja tasa­kaalukat monograafiat eesti keeles. Olen tuttav suure osa Tombergi kasutatud inglis­keelse teoreetilise kirjandusega, kuid ei kuulu teadusulme kirglike lugejate ringi. Pigem huvitab mind, mida saab sellest käsitlusest kaasa võtta muude kirjandusžanride analüüsiks ja selle kaudu nüüdisreaalsuse kaardistamiseks.

Tomberg tõstatab paljude teadvuses trummeldava küsimuse: kuidas nn tuleviku kriisi2 tingimustes leida tegelikkuse alternatiivide üle mõtlemise viise. Pole ju enam ühist arusaama, mis suunas peaks liikuma. Tulevikus terenduvad vaid omavahel põimuvad lõpustsenaariumid: kliima­katastroof, majanduskrahh, liberaalse demokraatia kokkukukkumine jne. Ohtrate düstoopiate kõrvale on raske leida usutavat nägemust paremast homsest. Üha laiemalt levib teadmine, et nii, nagu elatakse praegu, pole varsti enam võimalik, aga midagi paremat ei tule ka pähe. Tombergi raamatuski tähtsat rolli mängiv teadus­ulme klassik William Gibson nendib, et meil pole tulevikku, kuna meie olevik on liiga ärev.3 Jõulisi narratiive näivad pakkuvat vaid need, kes suruvad kriisi­ärevust maha lubadusega naasta helgemasse minevikku.

Tomberg tõukub briti kultuurikriitiku Mark Fisheri tõdemusest, et tänapäeval on võimatu kapitalismile „mingit pädevat alternatiivi isegi ette kujutada”.4 Tombergi raamatus ongi keskne Fisheri ja teda inspireerinud ameerika kirjandusteoreetiku Fredric Jamesoni nägemus hiliskapitalismist, aga selle kõrvale (või pigem sisse) saab paigutada ka infotiheda tehnoloogilise reaalsuse, looduse laastamise või mõne muu sama masendava kõikehõlmava nähtuse (Timothy Morton5 nimetab neid nende hoomamatuse tõttu hüperobjektideks), millest on võimatu ennast välja mõelda.

Niisuguse maailma mõistmiseks on vaja tajuda ja taluda selle keerukust ning mõtestada seoseid üksteisega haakuvate ja vastastikku sõltuvate süsteemide vahel (prantsuse filosoof Edgar Morin kutsub seda „keerukaks mõtlemiseks”6). Üks „labor”, kus keerukas mõtlemine aset leiab, on ilukirjandus, ning Tomberg on oma tähelepanu suunanud teadusulmele, žanrile, mis on traditsiooniliselt suutnud pakkuda võimalusi kujutleda muud kui masendavat argireaalsust. Tomberg toetub arusaamale, et kunstiline väljamõeldis võib olla „oleviku struktuurilise suletuse” katkestaja alternatiive leida püüdva „kujutlusvõime kannustaja ja rikastajana” (lk 17). Samuti püüab ta leida viise, kuidas pääseda düstoopilise mõtte depressiivsest lõksust ning teha pingutusi võimalike tulevike kujutamiseks. Need katsetused võivad esmapilgul näida naiivseina, kuid ka keskkonnafilosoof Glenn Albrecht7 rõhutab vajadust leida tulevikku vaatav sõnavara, mitte jääda kliimaängi kannatama. Teadus­ulme paistab olevat loogiline koht, kus muidu ahtraks jäänud kujutlusvõimet turgutamas käia.

Tombergi raamatus ei kohta tehnika­imesid ega inimkonnale alternatiive pakkuvaid tsivilisatsioone. Raamatu ulme on pigem argine. Jamesonilt ja Brian McHale’ilt inspiratsiooni saanud Tombergi käsitluses on ulme funktsioon sarnane ajaloolise romaani omaga: see „näitab tulevikku põhimõtteliselt erinevana olevikust, kuid samas ka selle järelloona ja ajaloolise arengu hilisema, olevikust tuleneva etapina” (lk 163). Utoopia on oleviku üks võimalik tulem. Tomberg usub ajaloolisse määratusse. Seega annab raamat sissevaate utoopia muutumisse eri aja­järkudel: varauusaegsed kujutused elluviidud ideaalmaailmadest muutuvad XX sajandil pigem hoiatavateks düstoopiateks. Tombergi jaoks on oluline see, et moodsa ajalooteadvuse tekke tuules saab teadusulme keskmeks pidevas muutumises olemise protsess (lk 167). Selles peitubki ulme lootustandev potentsiaal. Ott Puumeistrit tsiteerides saab tõdeda: „Niikaua kuni maailm on veel pooleli, püsib transformatsioon võimalikuna.”8

Raamat vahendab eestikeelsele lugejale mitmeid teadusulmeteemalisi uurimusi ja kirjandusteooriat ning ainuüksi see laiahaardeline tõlke- ja kodustamistöö on kiidusõnu väärt. Loomulikult on palju juttu ulmest ja utoopiatest, kuid kirjandusväljale on ehk kõige huvitavam realismi mõiste käsitlus (lk 22–25). Esile tõuseb eelkõige utoopiline realism, mida Tomberg kasutab, taas Jamesonile9 toetudes, viitamaks kujutamislaadile, milles „utoopilisi elemente kaasatakse „ilma igasuguse fantastilise soovmõtlemiseta fiktsionaalsete, kuid täiesti realistlike sündmuste konstrueerimisse”” (lk 20). Maailm on sellistes narratiivides nii sügavalt kriisidest räsitud, et puuduvad igasugused ühiskonna muutmise või muutumise võimalikkuse märgid (paljude arvates on nii ka tänapäeval). Utoopilise realismi mõiste juhib tähelepanu tekstidele, mis pakuvad kognitiivset võõritust, kuid samal ajal ka ühiskondliku tegelikkuse usutavat kujutust (lk 47). Olulised on mõlemad: maailm peab olema äratuntav, samas piisavalt võõras, et raputada meid lahti harjumuspärasest tõlgenduslikust passiivsusest.

Just selle kirjeldava dominandi olulisuse tõttu väidab Tomberg, et ulme ja realism pole praegusel ajajärgul vastandid, vaid tugeva poeetilise ühisalusega tekstilaadid, mille taga seisab soov esitada usutavat maailma (lk 95). Siinkohal tekib küsimus: kui ulme sulandub realismi, siis mis saab võimalusest kujutada midagi muud? Milleks ulme võõritus, kui reaalsus on oma võõritusega inimestel katuse sõitma pannud? Tombergi sõnu kasutades: „Mis kasu on utoopiatest, kui tegelikkus ise esitleb end otsekui kõikehõlmava, seesmiselt ­paljusliku teostunud utoopiana, mille suhtes igasugused alternatiivid puuduvad?” (Lk 78; siin ja edaspidi tsitaatides originaali kursiiv.) Paljudele võib see reaalsus pigem näida düstoopiana, aga see ei muuda antud retoorilise küsimuse fookust.

Me elame ajal, mil reaalsus ei näi tihti tõesena, või vähemalt on üha keerulisem eristada tõest ja fiktiivset. See ajastu on toonud kaasa kõrgendatud reaalsusjanu, nagu tõdes ameerika kirjanik David ­Shields manifestis „Reaalsusjanu”.10 Reaalsus on muutunud nii keerukaks, et traditsiooniline kirjanduslik realism ei suuda seda adekvaatselt kujutada. Shields kutsub üles õgvendama või isegi lõhkuma žanripiire. Tombergi projekt pakub reaalsusjanu rahuldamise üheks võimaluseks utoopilise realismi, kuid ei lähe kaasa Shieldsi üleskutsega hüljata romaanižanr. Pigem kutsub ta lugejaid võtma kirjandust tõsiselt, mitte pidama žanrilisi piirisõdasid. Ka Mathias Nilges11 loodab, et just romaanid aitavad üle saada passiivsusest, mida tekitavad kuhjuvad kriisiilmingud, kuna need meenutavad meile, et me pole ammendanud oma oskust ette kujutada muutusi, ehk isegi tulevikku.

Tombergi raamat on kosutav lugemine kirjandusteadlastele, sest see meenutab, mis on kirjanduse ühiskondlik funktsioon: ärgitada ja harida kujutlusvõimet, oskust mõtiskleda „teise, erineva, võõra või tundmatu olemuse üle” (lk 79). Selline kujutlus­võime ja empaatia treening kaasneb igasuguse kirjandusega. Tomberg arutleb pikemalt ulmele olulise noovumi mõiste üle, aga sellist võõritust võivad tekitada ka poeetilised elemendid, nn „noovum keeles” (lk 106), näiteks stiilivõtted, mis võimaldavad teha lausutavaks ja seega analüüsitavaks tekstivälises maailmas vaevu hoomatavad nähtused ja probleemid (lk 111). Teemad, mida just keele kaudu kujutatakse, on väga olulised. Näiteks China Miéville’i romaanis „Saatkonnalinn” („Embassytown”) on esitatud küsimus, kas utoopilise kogukonnatunde loomine võib olla kinni keeles (lk 142).

Tomberg toetub ingliskeelses kirjandusteoorias pea kümme aastat tagasi laialdast positiivset vastukaja leidnud kirjandusteadlase Caroline Levine’i teosele „Vormid. Tervik, rütm, hierarhia, võrgustik” („Forms: Whole, Rhythm, Hierarchy, Network”), mille eesmärk on kirjandusliku vormi analüüsi kaudu tuua esile kirjandustekstide suutlikkus „toimida materiaalsel, sotsiaalsel ja poliitilisel väljal” just nende vormi teovõime tõttu (lk 211).12 Levine lähtub omajagu utoopilisest eesmärgist panna vääramatuna näivate süvastruktuuride kõrvale vormid, millest jõud üle käib, ning julgustab loovalt katsetama reaalsusse sekkumisega, isegi kui vaid kaudsel moel. Tomberg keskendub Levine’i kasutatud mõistetest võimaldavustele (ingl affordances), mis aitavad „mõelda nii piiratusest kui ka suutlikkusest – sellest, mis teod või mõtted mõne vormi tõttu võimalikuks või võimatuks muutuvad”.13 Tomberg tahab teada, „mida realism kõige paremini võimaldab” (lk 213), ning tema vastus sellele küsimusele on, et realism võimaldab tegelikkuse detailseid kirjeldusi ja dünaamilisi võimalikke maailmu. Eriti oluline on see näiteks kliimakriisilaadsete raskesti hoomatavate nähtuste puhul. Kirjandus – ja ehk üksnes kirjandus? – suudab panoraamselt välja joonistada ning kogetavaks teha omavahel põimunud keerukad kliima­kriisini viinud struktuursed tingimused, aga ka nende varjus toimetavate inimeste argireaalsuse (lk 247, 254).

Kuigi Tomberg on analüüsinud kanoonilisi teadusulme klassikuid (Gibson, Ray Bradbury, Stanisław Lem, Kim Stanley Robinson, nende kõrval – eeldatavasti Jamesonist innustatuna – telesari „Võrgustik” („The Wire”)), võiks küsida, kas sama vormikeskset lähenemist saab mugandada muudele kirjandusžanridele. Kas eksperimentaalsele kirjandusele või nn kõrg­modernismile omased stiilivõtted ei vallanda sama „kognitsiooni efekti” ehk „teksti enese” suhtumist tekstis loodavasse võõritusse (lk 87)? Ka need kirjandus­uurijad, kes ei tegele ulmega, saavad Tombergi teosest hulgaliselt mõtteainet tekstiliste vormide võimaldavuste alal, muu hulgas ühiskondlike teemade käsitlemisel.

Tänapäeva infokorratuse kontekstis on oluline hoomata, et utoopia töötab pingeväljas, kus „inimene ja kogukond tunneb ennast ära radikaalselt teistsugusena” (lk 93). Meenutagem, et Bradbury romaanis „451° Fahrenheiti” põletatakse raamatuid, et ühiskonna liikmed saaksid vajuda „vaatemängu kütkestavasse õnneunne” (lk 189). Kirjanduse staatust ei ohusta vaid totalitaarsed ühiskonnad. Kirjanduse utoopiline potentsiaal tuleneb selle palju­tähenduslikkusest ja mitmetimõistetavusest ning võimest hoida alal „ajaloolise muutuse võimalikkust ning luua seda kujutlusvõimeliselt juurde” (lk 190). Praegune kommertskultuuri pakutud düstoopiate uputus pigem tömbistab inimeste kriitilist meelt, nagu on märkinud ühiskonnakriitilised teoreetikud.14 Tomberg püüab küll sellele masendavale järeldusele alternatiive leida, kuid peab lõpuks piirduma tagasihoidliku tõdemusega, et „a(s)jad võivad muutuda” (lk 199). Et seda muutuse nägemuse lootust elus hoida, kutsubki ta lugejaid leidma alternatiive tekstides, mis ei liigitu ulme alla, kuid milles on vähemalt kübegi muutusega katsetamist ehk siis utoopilist realismi. Viimane ei tähenda veenva tuleviku väljajoonistamist, vaid arutelu alternatiivsete võimaluste üle. Alternatiivide läbikukkuminegi on Jamesonist lähtuvalt konstruktiivne. Kirjanduse ja muude kunstivormide utoopiline potentsiaal seisneb „olemasoleva ühiskondliku korra kivistunud ja enesest­mõistetavaks peetud hegemooniate egalitaarses lahti liigendamises ja ümber korrastamises, mida saab teha üksnes kujutamistasandile sisse viidud loova vaate­punktinihke kaudu” (lk 230). Nihilistlikul ajastul15 on see olulisem kui iial varem.

On tänuväärne, et praegu valitsevas mõõdikukeskses kõrghariduses on Eesti humanitaarteadlane võtnud riski kirjutada kaalukas teaduslik monograafia eesti, mitte inglise keeles, latti eesti lugeja jaoks alla laskmata. Veelgi tänuväärsem on, et raamat kutsub üles nägema võimalikke tulevikke ajal, mil on läbi saamas 1990. aastatel alanud optimismi ja tulevikuusu aeg. Me ei pruugi küll suuta uskuda, et õnne saab pakkuda „kõigile, tasuta” nii, et kellelegi ei tehta liiga (lk 11), aga Tomberg meenutab lugejaile, et pessimistlikul ajajärgul on kaotatud julgus unistada – või lugeda raamatuid, mis julgevad unistada.

1 T. Kahu, Mõeldav ja kujutletav. – Vikerkaar 2023, nr 9, lk 118–122; O. Puumeister, Reaalsus on alati alles tulemas. – Akadeemia 2024, nr 1, lk 167–174; M. Unt, Kuidas hüpata üle oma varju. – Müürileht 2024, nr 137, lk 36–37.

2 E. Morin, A. B. Kern, Homeland Earth: A Manifesto for the New Millennium. New York: Hampton Press, 1999.

3 Vt M. Nilges, How to Read a Moment. Chicago: Northwestern University Press, 2021, lk 2.

4 M. Fisher, Kapitalistlik realism. Kas alternatiivi ei ole? Tlk N. Lopp. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, 2019, lk 8.

5 T. Morton, Hyperobjects: Philosophy and Ecology after the End of the World. Minne­apolis: University of Minnesota Press, 2013.

6 E. Morin, A. B. Kern, Homeland Earth, lk 130.

7 G. A. Albrecht, Earth Emotions: New Words for a New World. Ithaca: Cornell University Press, 2019.

8 O. Puumeister, Reaalsus on alati alles tulemas, lk 174.

9 F. Jameson, Realism and Utopia in The Wire. – Criticism 2010, kd 54, nr 3–4, lk 371.

10 D. Shields, Reality Hunger: A Manifesto. New York: Knopf, 2010.

11 M. Nilges, How to Read a Moment, lk 13.

12 Vrd C. Levine, Forms: Whole, Rhythm, Hierarchy, Network. Princeton: Princeton University Press, 2015, lk 14, 16.

13 Samas, lk 152; Tombergi tõlge (lk 213).

14 Nt F. Jameson, An American Utopia. – An American Utopia: Dual Power and the Uni­versal Army. Toim S. Žižek. London: Verso, 2016, lk 1–96.

15 W. Brown, Nihilistic Times: Thinking with Max Weber. Cambridge: Harvard University Press, 2023.

PDF

Lühikroonika

Just meie maise elu poolel rajal
end äkki leidsin keset sünget metsa.
Dante Alighieri „Põrgu”

Foto: Elmar Köster, Rahvusarhiiv

Tohutu töövõimega andekal tõlkijal, luuletajal ja kriitikul Harald Rajametsal (13. V 1924 – 12. XI 2007) on mitu saavutust, mida võiks nimetada tema elutööks. Kahtlemata on üks neist „Jumaliku komöödia” eestindamine – ehkki ta ei jõudnud sellega päris lõpuni (tõlke lõpetasid Ülar Ploom ja Ilmar Vene), saame emakeeles seda maa­ilmakirjanduse pärli lugeda ennekõike tänu temale. Dante „Põrgu” avaread on ühed kuulsaimad ja küllap tsiteerituimad värsid lääne luulekultuuris. Ent eesti keeles on neisse ridadesse end sisse kirjutanud ka tõlkija ise, ja mitte ainult metafoorselt: tema nimi on seal kirjas täiesti sõnasõnaliselt, värsireas tähenduslikult laetud viimastes, riimsõna positsioonides.

Juba „Põrgu” alguses avaneb Harald Rajametsa kaks poolust. Üks neist on jäik ja standardiseeriv värsimeister, kes jälgib keelenorme ja vahendab eesti keelde keerulisi kinnisvorme. Rajamets ongi eelistanud ranges klassikalises vormis luuleteoste eestindamist, mis on laadilt lüürilised ja romantilised ning milles on kasutatud täpseid riime: „Olen kogenud, et mul on irdriimidega, ebapuhaste riimidega loo tõlkimisel suuremaid raskusi kui puhtariimilise loo tõlkimisel”.1 Kuivõrd väikeses kultuuris ei ole võimalik igale põlvele maailmaluule klassikat uuesti tõlkida, pidas ta neid ajatuid teoseid vahendades silmas sedagi, et tõlked ajale vastu peaks. Selleks kasutas ta juba juurdunud sõnavara ning vältis „ajastu keeleponnistuste kajastusi” (vastandades enda Shakespeare’i tõlkeid Ants Orase omadele).2

Luulekeelele ja keelele üldse mõtles Rajamets palju ning avaldas 1962. aastal poeetilisele keelevabadusele pühendatud artikli, kus arutas üsna detailselt ja nüansi­rikkalt erinevate luulevabaduste üle: mis laadi väljajätud või lisasilbid, samuti derivatsioonid on luules omal kohal ja mis mõjuvad ebaloomulikult, milliseid „vigastatud” moodustisi tuleks vältida ning millega on lugeja juba harjunud.3 Ent keele­normide jälgimine ei tähenda Rajametsa jaoks sugugi lähtumist sõna­raamatutest. Vastupidi, ka keele­korraldajate tööl hoiab ta teravalt silma peal.4 Nagu on täheldanud Märt Väljataga, oli Harald Rajametsal nii-öelda absoluutne keelekõrv.5 1990. aastatel hakkas ta avaldama kriitilisi keelekommentaare ja nii väljendama oma hea sõnaloome põhimõtteid, mida oli seni pigem praktikuna oma tõlgetes järginud. Et Rajamets näeb vastutustundlikul luule­tõlkijal olulist rolli nii maailmakultuuri tutvustajana kui ka eesti keele arendajana,6 on ta suurt tähelepanu pööranud keelele ja eriti tema jaoks luule tuumakaimale elemendile – riimile. Seejuures rakendab ta järjepidevalt oma 1962. aasta artiklis välja toodud ideid ja kasutab tõlgetes küllaltki konservatiivset riimi, mis pole üksnes täisriim, vaid sageli üsna kulunud riim. Tõlkeriimides jälgib ta foneetilist täis­riimilisust, samuti väldete kokkulangemist. Teatud vabadused on lubatud: näeme flektiivriimi, erineva rõhumustriga riimipartnereid, mõõdukal hulgal sõnajärje inversiooni (oru metsarikka),7 vähesel määral uudset sõnamoodustust (pisu) ning mõnikord haruldasemaidki sõnu (kihkama). Mitmeid võtteid väldib ta rangelt, seal­hulgas neologisme, võõrsõnu, ebatavalisemat sõnamoodustust ja murdekeelsust, kasutades ka liitriime üksnes erandjuhul. Selles mõttes on iseloomulik näiteks Raja­metsa versioon Aleksandr Puškini luuletusest „Ma armastasin teid…”:

Ma armastasin teid; see arm küll raske
on hinges kustuma mul nüüdki veel;
kuid ärge ennast häirida sest laske,
ei taha ma, et kurb teil oleks meel.

Teid armastasin tummalt, kiivas vaevas,
nii lootuseta, uje, õrn ja truu;
teid armastasin siiralt; annaks taevas,
et armastaks teid nõnda keegi muu.8

Rajametsa enda sõnul pole riim nii järeleandmatu sundija nagu meetrum, kuivõrd seda saab valida:9 kui tundub, et keelt peab mõne riimi toimima panemiseks liialt painutama, on parem välja nuputada mõni teine riim. Kuid selle valiku­võimaluse juurde kuulub ka vabadus riimid üldse ära jätta – parem ilma riimideta kui enda seatud kõrgeid nõudmisi rikkudes. Nii alustab ta küll 1958. aastal Dante „Jumaliku komöödia” tõlget algu­pärandile vastavalt täisriimilisena, ent 1980. aastate lõpus tööd jätkates loobub selles riimidest sootuks.

Rajametsa teine poolus viskab aga vimkasid. Tõlkes on need sageli nii peened, et võivad algul märkamata jääda. Näiteks Shakespeare’i XX sonetis on juttu lüürilise mina sõbrast, kes on nii kaunis, et oli tõenäoliselt algselt loodud naiseks, kuid siis lisati talle „üks asi” (originaalis one thing). Rajametsa tõlkes saab sellest vaimukalt „tillukene lisand”:10

Sind naiseks küllap esialgu loodi,
ent loodus, sinust võlutud, läks segi
ja minu kahjuks, muutes tegumoodi,
sind tillukese lisandiga tegi.11

Kõige selgemini avaldub aga Raja­metsa huumorimeel tema omaluules. Tema meelis­vormiks saab siingi kindlate reeglitega stroof, ent erinevalt näiteks sonetist ja tertsiinist eesti keeles enne teda üsna vähe kasutust leidnud vorm – inglise päritolu limerik, mis on siinmail nii võõras, et on isegi Jaak Põldmäe põhjalikust üle­vaatest välja jäänud.12 Rajamets põhjendabki oma limerikukirge ühest küljest sellega, et piinlik on minna Euroopasse, kui meil emakeeles selles vormis luuletusi napib. Aga mitte ainult: „Ja pealegi – olla limerikist on hää! Ei tarvitse teha sala­pärast nägu, et jumalik säde, inspiratsioon või mis, kasvatada lõvilakka ega röövli­habet või teab mida veel. Lihtsalt hood käivad peal.”13 Limeriku tunnuseks on kindla ridade arvu (viis), riimiskeemi (üks riim seob kaht esimest ja viimast värssi, teine meetriliselt eristuvat kolmandat ja neljandat) ja värsimõõdu kõrval ka laad: tegu on nalja- ja absurdiluuletusega, kus enamasti riimitakse pärisnime. Nii ühendab limerik ideaalselt Rajametsa kahte palet, väljendades ranges ja keerulises vormis kerget sisu. Just neis luuletustes lõbutseb Raja­mets sõnade ja nende tähendustega, luues uudissõnu, mille ta sageli paigutab nimelt riimipositsioonile. Kui tõlke­luules eelistab ta kulunud riime, siis oma­luules väldib ta neid täielikult ja lubab seal kõike seda, mida tema tõlkeluulest ei leia, seal­hulgas keelevahetust, haruldasi sõnu (lisades vajadusel joone alla sõnaseletusi), murde- ja kõnekeelsust, võõrsõnu ja nimesid, kõikvõimalikke lühendeid, lisasilpe, inversioone, poolitusi, liitriime ja ebatavalisi morfoloogilisi tuletisi. Vaadakem näiteks järgmist limerikku, milles leidub riimi­positsioonidel nii nimesid, uus­moodustisi kui ka keelevahetust:

Menuvaene poeet Juhan Juus
just ujudes Narva jõe suus
      aru sai: Püha peetrum!
      Mõte, riimid ja meetrum
on ju liiast! – Nüüd Juks on Who’s Who’s.14

Ehkki Rajametsa kui tõlkija maksiimi järgi on poeesia parim väljendusvahend loomulik ja õige keel ning see arusaam peaks viima luule puhastumiseni keelelistest veidrustest,15 ei järgi ta seda põhi­mõtet omaluules. Ajatus, mida ta oma luule­keeles tõlgete puhul taotleb, ei ole juhu- ja naljaluules enam tähtis: nende eesmärk on olla siin ja nüüd, nagu ta ka oma luulekogu avatsükli pealkirjastab.

Kuigi enamasti on Rajametsa limerikud muhedad, tuues esile keele võimalusi ja absurdseid momente, juhib ta neis tähele­panu ka rumalustele, seda nii ühiskonnas kui ka keelepoliitikas. Näiteks avaldas ta 2005. aastal reaktsioonina toonase haridus- ja teadusministri Mailis Repsi esinemisele Vene riigitelevisioonis, kus too oli kiitnud maride olukorda Venemaal, kaksiklimeriku „Ugri-mugri aps”.16 Mis aga teeb luuletuse tähele­panuväärseks, on peitriim (Linnar Priimäe terminoloogias)17 – luuletuses pole kordagi mainitud Repsi, ent riimiahelaks on Epps : teps : veps. Teisal on selles absurdi­luule žanris eriti sobiv tuua nähtavale jabur leid sõnaraamatust:

Kui kunagi satun Jerezi ja
sääl joon – no eks ikka hereesi – ja
      kui vein on mul keres,
      siis öelda veel heres
või heeres on hirmus hereesia.18

Rajamets naeruvääristab siin Jerezi linna järgi nime saanud kangestatud veinile loodud eestikeelset vastet heres – ­sellise kirja­pildiga langeb rõhk joogil erinevalt selle päritolulinnast esimesele silbile, mistap võib seda näha vigase vormina. Seega ei ole normkeel Rajametsa jaoks midagi, mille on fikseerinud mingi institutsiooni töötajad, vaid see järgib keele sisemist loogikat.

Kuid Rajametsa tõlgetestki võib mõnikord mängu leida: lõbusamat riimluulet leidub eelkõige tema lasteraamatute tõlkevärssides. A. A. Milne’i „Karupoeg Puhhi”, J. R. R. Tolkieni „Kääbiku” ja James Krüssi raamatu „Minu vaarisa ja mina” luule­tõlgete kohta on ta isegi öelnud, et need on „ekstramõnuga” tehtud asjad.19 Riimipoeetika jääbki neis tema kahe põhimõtte vahele: kohati näeme trafaretset ja kulunud riimi (ma : sa : ka) või isegi identriimi, kohati aga võtab ta seal tavapärasest suuremaid vabadusi, sealhulgas leidub koguni irdriimi näiteid (tahab : pahad, poole : muule). Keerulisemates, nt kolmikriimilistes luuletustes ärkab siiski kõrgstiilne Raja­mets, kes kasutab oma tavapäraseid täisriimilisi ahelaid.

Niisiis on Rajametsas korraga tung luua midagi ajatut ning sekkuda ajalisse; esimese väljundiks on ennekõike maa­ilmaluule klassika tõlked, teise väljundiks omaluule. Nende poolte ühendajaks võib pidada riimi. Klassikastiilis ehk tõlke­luules liiguvad tema riimid kindlatel radadel, mis tal vahel alles endal tuleb rajada, vaba­stiilis ehk omaluules võivad need tahtlikult metsikumatele teekondadele, lausa metsa minna, juhtimaks tähelepanu riimikunsti mitmekesisusele ja mängulisusele. Just viimast on Rajamets ise pidanud tõlkimise põhiomaduseks: „Selles on mingi eriline võlu ja veetlus, et ma olen mängu oma elu keskseks tegevuseks saanud võtta, ja mänguriks jäädagi.”20 Kui Rajametsa Shakespeare’i tõlgete ilmumisel mängis suurt rolli Georg Meri, Dante juurde juhatas teda Aleksander Kurtna ja ukraina luule juurde näitas teed Ain Kaalep, siis järgmistele põlvkondadele on omamoodi suunanäitajaks olnud Harald Rajamets, kes õpetas meile, et luulekunst ei pea isegi olema lõbu ja õpetus, vaid võib olla täiesti puhas lõbu, mida kõrged standardid sugugi ei kahanda, vaid muudavad veelgi hõrgumaks.

 

1 Tõlkijad 13: Harald Rajamets. Tõlkijaga ajas juttu Peeter Hein. – Eesti Televisioon, 8. XII 1988. ERR-i arhiiv. https://arhiiv.err.ee/video/vaata/tolkijad-harald-rajamets

2 Samas.

3 H. Rajamets, Keelevabadus värsis. – Keel ja Kirjandus 1962, nr 5, lk 284–293.

4 Vt nt tema teravat kriitikat „Eesti kirjakeele seletussõnaraamatule”: H. Rajamets, Vingus nina pidi raamatus. – Keel ja Kirjandus 1994, nr 7, lk 424–426.

5 M. Väljataga, Harald Rajamets in ­memoriam. – Eesti Ekspress 15. XI 2007.

6 Tõlkijad 13: Harald Rajamets.

7 Sellise lihtsa inversiooni kohta, kus omadus­sõnaline täiend paikneb põhisõna järel, on Rajamets ise möönnud, et sellega on iga luulehuviline harjunud ja see ei sega tema luulelugemist põrmugi. Seevastu keerulisemat inversiooni, millega on loomulik sõnajärg meelevaldselt segi paisatud, ta taunib ja leiab, et see teeb luuleteose raskesti mõistetavaks, tuhmistab ideed ja vähendab kunstilist suges­tiivsust. Samuti tuleks hoiduda sedalaadi mugavustest nagu täiendi asendamine kõrval­lausega põhisõna järel (haige väike laps asemel laps, kes haige ja väike), mis teevad küll riimimise lihtsamaks, kuid võivad viia stiilist hälbimisele (H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 285, 286).

8 Pegasos ja peegel. Valimik tõlkeluulet. Tlk H. Rajamets. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2004, lk 103.

9 H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 287.

10 Vt ka R. Lotman, L. Pääbo, Järelsõna. ­Armastus sonetivormis. – Ma nägin päiksepaistet vihmasajus. Valik maailma armastussonette. Koost R. Lotman, L. Pääbo. Tallinn: Varrak, 2022, lk 399.

11 W. Shakespeare, Poeemid, sonetid ja muud luuletused. Harald Rajametsa tõlkes. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, lk 259.

12 H. Rajamets, Aeg astuda. Vemmalvärsse, puhuluulet. Tallinn: Varrak, 1997, lk 171.

13 Samas, lk 174.

14 Samas, lk 54.

15 H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 293.

16 H. Rajamets, Ugri-mugri aps. – Sirp 2. IX 2005, lk 5.

17 L. Priimägi, Riimist. – Keel ja Kirjandus 2008, nr 4, lk 282.

18 H. Rajamets, Kakskümmend kaheksa limerikku. – Looming 2000, nr 2, lk 232.

19 Tõlkijad: Harald Rajamets. Küsitleja Vilma Jürisalu. – ERR-i arhiiv 20. V 1994. https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/tolkijad-tolkijad-harald-rajamets

20 Tõlkijad 13: Harald Rajamets.

Enn Nõu. Ülestähendusi ajast ja elust. Mälestuste kroonika 1956–2022. EKSA, 2023. 526 lk.

Raamatus oleva 66 aasta kroonika kohta on tagakaanel kasutatud epiteete täpselt, lühidalt ja rikkalikult – need sõnad iseloomustavad nii selle määratu faktikogu esitamislaadi kui ka peensust. Kuu­päevade kaupa, iga kuu omaette lõiguna, on ­lause-paariga üles märgitud kõik kohtumised, käigud, sündimised-surmad, eri üritused pagulas­kogukonnas, väiksemad ja suuremad perekonnasündmused, töised ülesanded, poliitiline programm, erialane edenemine arstina ja nii enda kui ka abikaasa Helga eneseteostus kirjanikuna, ainelised saavutused, majaehitus Uppsalas, paadisõidud ja -remondid, ettevõtmised lastega, hiljem nende reisid ja kolimised, raamatu lõpuosas tihenev osavõtt Eesti kultuuri­sündmustest, paika loksuv elu kahes riigis jne.

Lakoonilisusest hoolimata avaneb teotahtest tulvil ja seda tarmukust hämmastava sihikindlusega ellu viiva perekonna võimas lugu ning samal ajal Rootsi pagulaskultuuri põhiaja ja tohutu suhtlus­võrgustiku tihe lugu. Seda on huvitav jälgida just sellises neutraalses kroonika­vormis, nagu raamatus kasutatud: Enn Nõu laseb kõneleda faktidel endil, valdavalt ilma eriliste hinnangute ja emotsionaalse suhtumiseta. Erand on episood esimesest Eesti külastusest „23 aastat pärast põgenemist” (lk 130–135), milles on segunenud põnevuse, härduse, vapustuse ja hirmu kogemus. Napi­sõnalisusest hälbib ka see, et Nõu ühiskondliku edenemise algupoole avalikke sõnavõtte on tsiteeritud täies mahus – erasfääris on hoitud siiski ühtmoodi delikaatset ja lühidat joont. Nõnda saab harva mõni inimene, tegevus või kohtumine põgusa iseloomustuse osaliseks (näiteks 1977. aastal Helga ja õpilaste jalgpallimängu kohta: „Võib-olla tema vanuses mitte kõige sobilikum tegevus”, lk 214), ja selgi juhul võib tegu olla nagunii üldteada asjaoluga (nagu Karl Ristikivi kirjeldus „heatahtliku kirjaniku ja vaikselt naeratava” kolleegina, lk 215). Veelgi neutraalsem laad sõpradest ja külalistest pildi andmiseks on külalisteraamatu sisse­kandeid tsiteerida, mis sageneb raamatu teises pooles, kui on Uppsalas Askvägenile püstitatud majja sisse elatud (Nõude kodus on ulualust saanud hämmastav inimhulk), samuti kumab neist sissekandeist täheldusi Nõude endi kohta. Raamatu read on nimedest tulvil, seejuures vestluste sisu ei reeda tõtlikult registreeritud info kuidagi – sedaviisi on huvitav lugedes kaasa ja edasi mõelda, ka selles, kuidas üldse ja miks üht- või teistmoodi seltskond kokku sattunud.

Kroonika lõpeb lausega: „Võiks veel kirjutada, aga midagi peab jääma paberile panemata…” (Lk 527) Paberile on jäänud panemata küllap palju, nagu võib mõnest fraasist järeldada, kuid mitmesuguste tumemeelsuspäevikute ja halavate korres­pondentside taustal on meeldiv lugeda üleni elutervet ja tarmukat eluesitust, mis on keskendunud pikas perspektiivis päriselt olulisele.

Eva Eglāja-Kristsone ja Zita Kārkla tutvustavad sissejuhatuses „Women’s agency. Multiplying stories and subjects” ajakirja Letonica erinumbri tausta: kogumikus kajastatud uurimistöö aluseks on Läti Teadus­agentuuri rahastatud projekt „Female Agency in Latvian Culture and Society (1870–1940)”. Projekti põhjendusena toovad autorid välja asjaolu, et naiste panus Läti ühiskonda ja kultuuri on jäänud võrdlemisi nähtamatuks. Samal ajal, tuleb tõdeda, on Lätis viimasel kahel aasta­kümnel ilmunud esmapilgul isegi kadedaks tegev valik üldkäsitlusi, mis kajastavad naiste tegevust kirjanduses, poliitikas ja ühiskonnas laiemalt. Ülevaatlikke kogumikke tähelepanuväärsetest naistest on küll ilmunud Eestiski.1 Pean silmas lätikeelseid teadus­monograafiaid, mis sisaldavad ka ingliskeelset kokku­võtet, näiteks Ineta Lipša monograafia naistest Läti poliitikas 1922–19342 ja Vita Zelče uurimus naistest Läti ühiskonnas XIX sajandil.3 Kahjuks ei ole kõik kogumiku sissejuhatuses nimetatud teosed Eesti raamatukogudes vabalt kätte­saadavad. ­Kitsamate eriuurimuste hulka on keeruline võrrelda, sest neist tuleks esmalt Eestiski korralik ülevaade saada. Lätis tehtu uudistamist võib alustada sama projekti raames valminud platvormist Womage,4 mis on samuti enamjaolt läti keeles, kuid nüüdisaegsed tehnilised vahendid võimaldavad vähemalt põhiosa tekstist mõista.

Sissejuhatuses (lk 6) püstitavad koostajad hulga üldisi küsimusi, millega kogumik tegeleb. Pigem on siiski tegu uurimisvaldkondade kirjelduste kui uurimisküsimustega, sest ükski artikkel ei anna ammendavaid vastuseid naise rolli kohta ühiskonnas, ega peagi seda tegema. Artikleid ühendab biograafiline lähenemine, sealjuures tähele­panu pööramine agentsusele ehk naiste kajastamine aktiivsete valikuid tegevate isikutena teatud ühiskondlikes tingimustes ja nende seatud piirides. Uuritavad naised on tegutsenud nii poliitika, kunsti kui ka kirjanduse vallas. Aasta 1870 valiti vaadeldava ajajärgu alguspunktiks, sest siis tõi iseõppinud aktivist Karolīne Kronvalde naiste teema Läti ajakirjandusse ning kirjanik Marija Pēkšēna võitis näidendivõistluse.

Enamik artikleid järgib sarnast ülesehitust. Sissejuhatuses kirjeldatakse teema konteksti, tuues näiteid olukorrast eri riikides ja kasutades rahvusvahelist kirjandust, antakse ülevaade kohalikest oludest (vahel tuues lugejani statistikat) ning lõpuks süvenetakse kahe kuni nelja naise biograafiasse, kes on valitud vastavat eluala või probleemistikku iseloomustama. Erandlikud on Rosa Pārpuce-Blauma artikkel, mis keskendub ainult ühe naise, Laura Marholmi tegevusele, ja Zane Rozīte artikkel, mis kirjeldab tervet rühma naisi.

Nimelt kirjutab Rozīte avaartiklis „Female academics at the University of Latvia (1919–1940): A brief insight into the key issues” naistest Läti Ülikooli töötajatena. Ta on varem kirjutanud sarnasel teemal nii läti kui ka inglise keeles ning nüüdseks on valminud tema doktori­väitekiri5 naisüliõpilastest Läti Ülikoolis kahe maailmasõja vahel. Sobiva kaadri leidmiseks võeti vastavatud Läti Ülikooli tööle ka naisi, ent neid oli vähe ja enamik neist ei jõudnud kõrgetele akadeemilistele ametikohtadele. Autori sõnul ei olnud Lätis formaalseid takistusi naiste ülikooli tööle võtmiseks, aga seda tehti siiski võrdlemisi vähe. Meeskolleegid ega ühiskond laiemalt naiste karjääripüüdlusi ei toetanud. Sarnaselt Tartuga võeti naisi eeskätt keelelektoriteks ning suhteliselt palju naisi oli arstiteaduskonnas, märkimisväärne erinevus on suur naissoost eradotsentide arv (1938/1939. aastal 10).

Anastasija Smirnova artikkel „Female managers of social care institutions in Riga: The case of minority asylums (1918–1940)” alustab vaesteabi põhi­mõtete arengu kirjeldamisega Lätis, asetades selle Euroopa konteksti. Autor tõdeb, et pärast Esimest maailmasõda toimus küll sotsiaaltöö feminiseerumine, kuid naised hõivasid enamasti madalaid positsioone. Kui orbude­kodusid Riias juhatasid pigem mehed, siis varjupaikade juhtideks tõusid alates 1930. aastatest naised. Smirnova on artiklis keskendunud just varju­paikade naissoost juhtidele: tema näideteks on Emilia Tiedeman, Emma Goerke ja ­Eizhenia Arent. Baltisakslased Tiedeman ja Goerke said mõlemad varjupaiga juhiks, võttes selle ameti üle pärast oma abikaasa surma. Seevastu Arent oli läti õigeusklik, vene varjupaiga juht, ning oli jäänud leseks juba varem.

Eglāja-Kristsone artikkel „The beginnings of women’s agency in Latvian foreign affairs: Autobiographical approach” vaatleb naisi välisteenistuses. Senises Läti välis­teenistust puudutavas kirjanduses on tutvustatud eeskätt naisi, kes teenisid kõrgematel positsioonidel, kuid Eglāja-Kristsone kirjutab, et Läti välis­teenistuses oli enne Teist maailmasõda vähemalt 575 naist. Statistiline ülevaade näitab, et kuigi välisministeeriumi teenistuses oli naisi, siis kõrgemad kohad täideti valdavalt meestega. Erinevalt mitmest lääneriigist ei tulenenud see seadus­andlusest, vaid pigem tavast. Sarnaselt eelmises artiklis kirjeldatuga tulid kõrgemad positsioonid mõnikord abikaasade kaudu. Välis­ministeeriumi juhtum näitab, kuidas naised võeti teenistusse erakordsel ajal ehk Esimese maailmasõja päevil ja olukorra stabiliseerudes võtsid mehed ametid taas üle. Eglāja-Kristsone tutvustab lähemalt Grosvaldsi perekonda, kellest maha jäänud ja seni vähekasutatud autobiograafiline allikmaterjal avab 1920. aastate Läti välisteenistust kahe põlvkonna naiste pilgu läbi.

Artiklist jäi silma väide, et pere­tütar Līna Grosvalde suunas ajutiselt oma feministliku aktiivsuse ümber, tegutsedes sõja­kahjude leevendamisel patriarhaalse Punase Risti heaks (lk 79). Nõustun, et heategevus oli traditsioonilisem nais­aktiivsuse viis, aga üks ilmtingimata ei sega teist. Loobusid ju sufražetidki Suur­britannias Esimese maailmasõja ajal radikaalsetest väljaastumistest. Samuti on loomulik, et kõik aktiivsed naised ei toetanud radikaalset naisõiguslust või vähemalt ei võtnud selle poolt sõna. Ei saa küll välja lugeda, et Eglāja-Kristsone oleks Grosvalde teguviisi suhtes üheselt väljendanud kahetsust või veelgi vähem süüdistust.

Kogumiku esimene osa lõpeb Ineta Lipša käsitlusega naistest Läti poliitikas „Women running for the office of MP under the flexible list system in Latvia: The case studies of Milda Salnā and Berta Pīpiņa (1922–1934)”. Läti valimisseaduse eripärasid on Lipša tutvustanud juba 2007. aastal ajakirja Forschungen zur baltischen Geschichte 2. numbris („Frauen in den Parlamentswahlen der Republic Lettland”) ning sel teemal on 2022. aastal ilmunud mahukas lätikeelne monograafia.6 Seekordse artikli eripära on kahe biograafia lähilugemine, et analüüsida, milliseid strateegiaid häälte püüdmiseks kasutati. Valitud naised, Milda Salnā ja Berta Pīpiņa, olid kaks edukaimat ennesõjaaegset naispoliitikut. Üks tollaste naiste jaoks oluline küsimus, mida Lipša analüüsib ka oma monograafias, oli see, kas naised peaks võitlema naisseltsides või saab edu saavutada ka segaorganisatsioonides. Lugeja leiab artiklist selle mahtu arvestades sisuka võrdluse lähiriikidega.

Kogumiku teine osa kajastab kirjanduse, kunsti ja kirjastamise valdkondi. Esimene artikkel, Baiba Vanaga „German women active in the study and promotion of art history in Latvia from 1880s until 1915”, tutvustab nelja baltisaksa kunstiloolast: Rosalie Schoenfliesi, Bertha Noel­tingi, Elly von Loudoni ja Susa Walterit. Kui naiskunstnikke on uuritud, siis naiskunstiloolastele on pööratud hulga vähem tähelepanu. Kuigi Elly von Loudon oli ka kunstnik, rõhutab artikkel tema tegevust Andrea del Sarto freskode kopeerija ja uurijana. Ülejäänud kolm pidasid loenguid ning kirjutasid kunstist eri ajakirjandusväljaannetele. Susa või Sophie Walter on pärit Tartust ning tema tegevuspiirkond ulatus ka Eesti aladele, näiteks õpetas ta 1907. aastal Tallinnas toimunud õpetajate suvekursustel, kus esines ka teisi naisi ning mis vääriks omaette uurimust.

Rosa Pārpuce-Blauma analüüsib artiklis „The contribution of feature writer Laura Marholm to the discourse on women’s emancipation in the German-­language press of Latvia at the turn of the 19th and 20th centuries” Laura Marholmi retseptsiooni Läti ajakirjanduses. ­Marholm kirjutas XIX ja XX sajandi vahetusel, mil naisküsimus oli elava arutelu all. Tema raamatud olid väga populaarsed ja mõjukad. Lisaks saatis Marholm lühemaid kirjutisi väljaannetele Riias, aga ka Tallinnas ja Peterburis ning tõlkis. Tema bestseller oli „Das Buch der Frauen” („Naiste raamat”), mis tõlgiti lühikese aja jooksul kaheksasse keelde. Marholmi lugesid ka naised Eestis (nt Aino Kallas, Hella Wuolijoki). Artikkel puudutab naisküsimuse käsitlemist Läti meedias, kuigi mitte ammendavalt, mis pole ka eesmärk. Marholmi positiivset vastuvõttu Läti saksa­keelses ajakirjanduses võib selgitada sellega, et tema naisi puudutavad kirjatööd erinesid radikaalsematest naisõiguslastest, „vesistest standardiseeritud sinisukkadest” (lk 157) või „tänapäeval tavapärastest amatsoonidest, kes kiunuvad meestega võrdsete õiguste teemal” (lk 159), nagu toona kirjutati.

Zita Kārkla keskendub artiklis „From claiming authority to sensuous excursions: Mapping the female body in Latvian women’s travel writing (1878–1920)” naiste reisikirjadele. Tema põhinäideteks on Minna Freimane ja Angelika Gailīte. Freimane kohta on vähe infot, aga ilmselt reisis ta guvernandi ja parunessi teenijana. Ka Gailīte reisis koos kaaslastega, kuid tegi seda eeskätt oma lõbuks. Artikli esimeses pooles iseloomustatakse teisigi reisikirjade naisautoreid. Nemad on valitud spetsiifilisemaks analüüsiks seetõttu, et kirjutasid erineval ajal, Freimane XIX sajandi lõpus, Gailīte XX sajandi alguses, ning ühiskonnas ja naiskirjanduses vahepeal toimunud muutused mõjutasid reisikirjade sisu ja esituslaadi.

Māra Grudule artikli „Baltic German women between two cultures: Translation of Latvian literature at the end of the 19th century and in the 20th century” teemaks on naised tõlkijatena. Grudule kirjutab, et tutvustab nelja baltisaksa naist, kuid uuritavate perekondlik taust on üsna kirju – seega „nelja end pigem sakslasena identifitseerivat naist”? Kas see kirju taust võis mõjutada nende vahendajarolli või selle valikut? Neljast varaseima, Hanny Brentano puhul on märkimisväärne potentsiaalne (enese)tsensuuri aspekt – otsus jätta läti rahvusliku liikumise elemendid oma tõlkest välja. Näidetest viimane, Martha von Dehn-Grubbe, on aga Eesti aladelt pärit Anete Konksi tütar, kes tõlkis ka eesti kirjandust saksa keelde. Põgus pilk väliseesti ajakirjandusele näitab, et ajalehed vahendasid nii teateid tõlgitud luulekogu „Wir kehren heim”7 kohta kui ka kokkuvõtteid Dehn-Grubbe teiste väliseesti teoste arvustuste kohta.

Signe Raudive artiklis „Women in the book publishing industry of Latvia during the interwar period” on vaatluse all kolm naist kirjastajatena: ema ja tütar Anna Grobiņa ja Ilga Zvanītāja ning Emīlija Benjamiņa. See võimaldab iseloomustada kolme üsna erineva toodanguga kirjastust. Paraku ei selgu üheselt, kas kirjastuste välja antud teoste valik oli seotud eeskätt isikliku maitse või turu ootustega, mis omakorda võisid muutuvas majanduslikus olukorras teiseneda. Vastuseks küsimusele, kas naised ettevõtjatena suhtusid näiteks kaastöölistesse kuidagi teisiti, tõdeb artikli autor, et säilinud allikad ei võimalda teha selliseid uuringuid, nagu on tehtud mõningate välismaa kirjastuste kohta.

Kokkuvõttes on tegemist mitmekülgse ja sisuka kogumikuga, mis pakub sisse­vaateid erinevate naiste elulugudesse ja nende ühiskondlikku tegevusse. Tervitatav on lähenemine, mis ei keskendu ainult ennast lätlasena identifitseerivatele naistele, vaid kaasab mitmeid baltisaksa naisi. Vähem saame aimu slaavi ja juudi naiste tegevusest. Eesti lugeja jaoks on see väärtuslik väljaanne, ja mitte ainult seetõttu, et mitu näidet on Eestiga seotud – eeskätt ikkagi sarnase mineviku ja geograafilise läheduse tõttu. Samuti teeb otsus avaldada kogu väljaanne inglise keeles (ja vabalt allalaetavana) selle eesti (ja välismaa) lugejale kättesaadavamaks.

 

1 Näiteks H. Reinart, Unustatud ja unustamatud naised Eesti ajaloost. Tallinn: Postimees, 2020; Naised Eesti parlamendis 1917–1940, 1992–2019. Koost P. Viljamaa, R. Hillermaa. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu, 2020; aga ka Helmi Mäelo raamatu „Eesti naine läbi aegade” uustrükk (Tallinn: Varrak, 1999; esma­trükk 1957).

2 I. Lipša, Viena. Grozāmo sarakstu slazdā: sieviešu politiskā vēsture Latvijā 1922–1934. Rīga: Friedrich-Ebert-Stiftung, 2022.

3 V. Zelče, Nezināmā. Latvijas sievietes 19. gadsimta otrajā puse. Rīga: Latvijas Arhīvistu biedrība, 2002.

4 https://www.womage.lv/en

5 Kaitsmine toimus 29. IV 2024.

6 Vt märkust 2.

7 Wir kehren heim. Estnische Lyrik und Prosa. Eessõna ja tlk M. v. Dehn-Grubbe. Karlsruhe: Karlsruher Bote, 1962.

Kunstis osaleja tegeleb peaaegu alati oma müüdi loomisega, tahtlikult või tahtmatult. Mõnikord on autori kuju (elulugu ja hoiak) rohkem nähtav, mõnikord aga vaevu tajutav. Nii või teisiti seostab omamaise kirjanduse lugeja sageli teksti inimesega, kes on selle kirjutanud.

Tõnis Vilu paelub oma müüdiga, sest ta kõneleb vaimsest tervisest, teeb seda põhjalikult ja siiralt, meedias ja loomingus, mis paneb teda austama ja talle kaasa elama. Vilu rahulikku juttu tahaks kuulata eriti tähelepanelikult, sest imekombel mõjub see teraapiliselt.

Kui sukelduda Vilu loomingusse, on keeruline aru saada, kas autori kuju aitab mõista ja hinnata tema kunsti või pigem varjutab seda. Kumb tunne jääb lugejal peale: psühholoogiline rahulolu või esteetiline nauding?

Vilu kaheksas luulekogu „Vana hing” maalib helget ja habrast luuleilma, mille moodustavad sellised märksõnad nagu „klaas”, „aken”, „peegeldus”, „südamik”, „puudutus”, „tartu”, „valgus”, „laps”, „headus”, „lilled”, „kevad”, „surm”. Tegusõnadest on kesksel kohal „armastama”. ­Väldin teadlikult arvandmete välja­toomist, ­pidades kinni üldpildist, muljete visandist, mis tekib raamatu lugemisel.

Luulekogu on niivõrd tihe, et selle ideed, kujundid ja mõtisklused ajavad üle ääre. See on küps ja võimas luule, mis haarab lugejat ning juba 14. leheküljel tekib tunne, et võib pausi teha, kuna ainuüksi loetud luuletuste sisu annab raamatu jagu materjali, kuigi tekstid on lühikesed, keskmiselt 6–10-realised.

Eeltoodud märksõnad tähistavad Vilu luulekogu kontuure, autorile omaseid motiive ja metafoore, tema poeetika pide- ja sõlmpunkte. Nende kaudu lähenen tema kunstilistele eesmärkidele, luule lätetele: üritan veidigi haarata, mida soovib Vilu väljendada lakooniliste ja ometigi rikkalikult konstrueeritud tekstidega, ning mõista, kes või mis paneb teda kirjutama nii, nagu ta seda teeb.

Vilu on kindlasti Tartu kirjanik – „tartu on kõige ilusam juuli lõpus” (lk 5), „emajõgi pole enam külm täppislõige läbi linna” (lk 13) –, kuid see mõõde on tema puhul teisejärguline. Sellest olulisemal kohal on teadvuse käsitlused: psühholoogia, psüühika, psühhoanalüüs. Või siis sellised mõisted nagu „reaalne”, „sümboolne”, „imaginaarne”. Need on ta luuletuste sisevooder. Vilu poeesia loob peegeldusi, kujutisi, teisikuid; õhk hakkab värelema, selged piirid moonduvad, autorist saab korraks alkeemik. Vahel harva selgitab ta lugejale, mida täpsemalt vaaritab, kuid enamasti mitte ja siis on eriti põnev lahti mõtestada, kuidas üks või teine luuletus on loodud – ja see pole kuigi lihtne ülesanne.

Kui otsida Vilu järeleandmiste näiteid, siis umbes raamatu keskel leidub tekst, kus minategelane täheldab, mida tähendab olla vana hing: „kõige olulisemad vestlused olid ära juba kolmeaastaselt” (lk 35). Ühtlasi avab see Vilu raamatu grande idée: viia lugejad psühhoanalüüsi ja Jacques Lacani juurde ning meelde tuletada peegli­staadiumi põhimõtted. Vilu üritab selles raamatus leida inimese arengus punkti, kus ta (inimene) tunneb ennast ära, kus mina saab täiel määral minaks – edasine huvitab autorit vähem. Oluline on ehtsus, inimlikkus, elu enne sotsiaalset taaka, eksistents veel arenemata identiteetidega. See on suurejooneline eesmärk ühe luulekogu puhul.

Näiteks ühe luuletuse lõpus ütleb lüüriline mina, et ta on nagu „mädanenud südamik nagu kodu keset — nagu kodu” (lk 33). Kodu on keset mõistet „kodu” – see on ju nagu laps, kes näeb ennast esimest korda peeglist ja mõistab, et see on tema, seni pidi ta tulema toime ilma selle teadmiseta. Vilu väljendab metafooride kaudu olulist inimeseks olemise teooriat.

Kui otsida Vilule kaaslasi eesti kirjandusest, siis tuleb eriti kirju grupipilt: Siuru ja tärkav loodus, kassetipõlvkond ja kõnelused surmaga (Mats Traat), prosaismide kasutamine ja Tartu kohalolu (Jaan Kaplinski), katsetused vormiga, mille käigus tekib proosaluule (Kaplinski, Paul-Eerik Rummo), joovastus kevadest (Viivi Luik, Ly Seppel). Samuti vaatab „Vanast hingest” vastu mõni hilisem ilmutus: sotsiaalsusega mänglev Kalev Kesküla, süntaksist loobunud Ene Mihkelson ning loomulikult psühhoanalüüsiga süvitsi töötav Elo Viiding. Samuti võib välismaisest modernismist nii mõndagi välja tuua – esimese hooga tuleb pähe Charles Baudelaire ja „Väikesed poeemid proosas” (1869, e k 1930). Ja kes ütles, et tuleks piirduda vaid luulega? „Vanas hinges” võib näha vihjeid ka Viive Luige ja Mati Undi esimestele romaanidele.

Selline seltskond üheskoos – see on midagi pöörast. See on näide heast kirjandusest, mis kogub, töötleb, sünteesib eri signaale ja lahendusi ning pakub seeläbi uut kvaliteeti. Vilu ei jäljenda kedagi, ta on lihtsalt eesti kirjanduse osa. Ta on jõudnud luulekeeleni, mille kohta saab franksinatralikult tõdeda: „I faced it all and I stood tall / And did it my way.” Näiteks: „Igal hommikul avan peo” – Ly Seppel1 vs. „iga õhtu põletan küünalt” – Tõnis Vilu (lk 72). Ehkki süntaktiliselt struktuurilt sarnane, on Vilu tekst sisu poolest justkui vastus ja vastand Seppeli luuletusele: Seppel laseb lendu kullipojad ja muretseb, et need jääks ellu ning maailmas valitseks õnn ja kooskõla, Vilu aga kõneleb surma paratamatusest, hingedepäevast ja paneb tähele, et „tagaaias tühjad linnupesad läbi talve”. Või siis see, kuidas Vilu loobub süntaktilistest piiridest. Ene Mihkelson on seda teinud nii, et punktuatsioon puudub, kuid esisuurtähed on alles: „Maa teeb pöörde tekib lõhesid / Päev on pikem Päev on lühem / aga mitte kohe loomulikult”.2 Lugeja ülesanne on mõelda juurde vajalikud kirja­vahemärgid ning otsustada selle üle, kas suurtäht tähistab lause algust ja/või on sellega sõna tähtsust võimendatud – nii et mõni päev on eriline ja sellisena on kirjas kui Päev.

Tõnis Vilu võte on veel keerulisem: kõik sõnad tekstis on väiketähega ja lause­piiriks on vaid tühik, luuletus ei alga suurtähega ega lõpe punktiga. Ainus kirjavahemärk, mida Vilu endale lubab, on kriips: paaril korral on see sidekriips, kümneid kordi mõttekriips, mis pole aga tavaline, vaid kahest sidekriipsust koosnev märk: –. See muide tekitab küsimuse, kas tegu on toimetaja tähelepanematusega või on see taotluslik žest – niimoodi toksitakse mõttekriipsu näiteks telefonis ning vahest on siis algne märk alles jäetud. Ma ei tea, kuidas Vilu kirjutab, pastakaga või mõne tehnilise vidina abil, kuid läbivalt kahest kriipsust koosneva mõttekriipsu kasutamine viitab pigem omapärasele võttele. Mida see peaks tähendama, jääb aga arusaamatuks.

Järgnevalt näitan, kuidas Vilu jõuab luules semantilise ja lingvistilise nihkeni, pakkudes Mihkelsoniga võrreldes hoopis teistsugust lahendust punktuatsioonita tekstis.

hoia haavad lahti vanahingeline okkalise viirpuuheki
sees erekollane aed mu pea ümber on mässitud kotiriie
nagu kinnine võililleõisvalguselubadus — tunnen
kahte jahedat nööpi silmade vastas suur mäng vaatab
ja puurib mustav puhtakslõige kõik suve õitsemised
ühekorraga paksult ja lehitsematult nagu läbivettind
ajaleht (lk 18)

Siit on näha, et Vilu tekst pole üles ehitatud lihtsõnadele: sõnatüvi-tühik-sõnatüvi, mis oleks lihtsalt jälgitav, st ühtlaselt jagunevate pausidega skeem, kuigi see ei pruugi aidata mõista, kus on lause ja osalause – nagu ülal Mihkelsoni puhul. Vilu kasutab liitsõnu (olen need alla jooninud), tänu millele tühikud ehk pausid pole prognoositavad. Taolist teksti on raskem lugeda ja lahti muukida, sest kahest või kolmest tüvest koosnev liitsõna on nüansirikkam ja pausid ilmuvad harvemini. Taoline tekst on kunstiliselt kõrgel tasemel, see on meistritöö, ja Vilu raamatus on selliselt keeruliselt konstrueeritud tekste ligi 70. Raamat on hoolikalt koostatud, ükski tekst pole üleliigne.

Rõhutan: Mihkelsoni luules on liit­sõnad harv nähtus, Vilu raamatus on liitsõnu kasutatud enam-vähem igas tekstis. Eelmises raamatus, samuti väga õnnestunud proosaluulekogus „Kõik linnud valgusele” (2022) ei kasutanud Vilu veel laialdaselt seda võtet. See on üks põhjustest, miks „Vana hing” on eriti tummine ja esteetiline küllastus saabub juba luulekogu esimesel poolel. Ülejäänud põhjused, kordan, on teoreetiliste probleemide vahendamine luulekeeles ning punktuatsioonist ja suur­tähest loobumine.

Raamatut illustreerivad enamasti dokumentaalsed värvilised fotod: nii saavad tähtsad teemad ja abstraktsed küsimused või siis tardumuse hetked ühendust tänapäeva eluga. Raskem oli mõista, miks esi- ja tagakaanel olid visuaalse eriefektina läbipaistvad pritsmed. Ma ei närinud sellest kujundist läbi.

Tõnis Vilu suudab pakkuda eri versioone enda autorikeelest. „Kink psühholoogile” (2016) – pihtimuslik vabavärss ja vaimse tervisega seotud teemad. „Tunde­kasvatus” (2020) – ühiskonnakriitiline luule. „Kõik linnud valgusele” (2022) ja „Vana hing” (2023) – proosaluule ning teadlikult inimpsüühikaga tegelevad tekstid. Milline intensiivne periood ja kui palju erinevaid võimalusi jõudis luuletaja proovida suhteliselt lühikese aja jooksul! Otsekui oleks kolm erinevat Tõnis Vilut, ja iga valik on võimalusterohke suund eesti luules. Kaks viimast luulekogu on eriti õnnestunud. Need näitavad, mida kõike võib teha proosaluules ja et ehtsus on alati aktuaalne. Kõik linnud valgusele – kõik lugejad Tõnis Vilule.

 

1 L. Seppel, Igal hommikul avan peo. Luuletusi 1960–1964. (Noored autorid 1964.) Tallinn: Eesti Raamat, 1965, lk 5.

2 E. Mihkelson, Võimalus õunast loobuda. Tallinn: Eesti Raamat, 1990, lk 121.

Piret Jaaksi romaan „Taeva tütred” võitis mullusel Eesti Kirjanike Liidu romaani­võistlusel III koha. Olen juba otsinud põhjendust sellele, miks raamat ei ole tervikuna õnnestunud: võistlusele esitatakse ikkagi käsikirjad ning enne väljaandmist võiks autoritel olla rohkem aega tekste vahepeal tekkinud distantsilt veel kord rahulikult üle vaadata ja vajadusel ümber kirjutada.1 Mul oli lugemist lõpetades tunne, et loetu on pigem stsenaarium mõne rohkem lahti­kirjutatud osaga, ent ka autorile endale on peategelane kahjuks võõraks jäänud.

Seejuures on kõik see, millest romaan kõneleb, äärmiselt oluline ja päevakajaline: raamatu keskmes on ühe rahvuse taga­kiusamine, armeenlaste genotsiid veidi üle saja aasta tagasi, mil Osmanite riik Esimese maailmasõja ajal süstemaatiliselt deporteeris ja hukkas oma armeenlastest elanikke. Ilmasõja alates langesid armeenlased ühtlasi suurriikide huvikonflikti ohvriks. Kokku hukkus umbes poolteist miljonit armeenlast. „Taeva tütarde” proto­tüüp, Haapsalust pärit baltisakslasest misjonär Anna Hedvig Büll (1887–1981) aitas Kiliikias surmast pääseda väga paljudel orbudel, aga ka naistel, ning rändas hiljem nendega koos Süüriasse Alepposse. Jaana Davidjants on Jaaksi romaani arvustades2 toonud välja mitmeid teoses riivatud olulisi aspekte: vägivalla kujutamise raskust, genotsiidi soolistatust, naismisjonäride või üldse naiste väljajätmist ajalookirjutusest, ehkki just naissoost abilisi ja „emasid” sellises olukorras vajati, samuti asjaolu, et peategelane oli üks XX sajandi alguse „uusi” naisi. Nii Davidjants kui ka Holger Kaints3 on osutanud sellele, kuivõrd sarnanevad rohkem kui sada aastat vanad sündmused maailmas praegu toimuvaga – nii et raamat puudutab lugejat paratamatult, olgu haakuvaks mõtteks siis see, kuidas Venemaa mõrvab ja küüditab praegu Ukraina lapsi, sõda üldse või olukord Lähis-Idas. Suurriikide huvisfääri jäävate rahvaste saatused lähevad meile juba ajalooliselt korda, sest oleme ise selles rollis olnud. Tähtsad on ka küsimused, kuidas valust üldse kirjutada, kui sellest ei saa rääkida, kuna sõnadest jääb justkui puudu, või milline oleks selline kirjutamisviis, mis aitab trauma ja šokiga toime tulla ilma lugejat halvamata. Romaani­kangelanna Hedvig küsib neidsamu küsimusi, mida saab ja tuleb küsida praegu: „Kas see on toimunud kogu maailma silme all? [---] Kõik räägivad sellest. Miks ometi midagi ei tehtud?” (Lk 155) Samuti vastab ta oma tegudega – noor naine on ainult teatava mõjuvõimuga, see-eest jätkub tal südikust üritada midagi muuta – küsimusele, mida saaks praegu teha. Igasugusest toetusest võib abi olla, kunagi ei tea, mis natukegi aitab.

Aga miks ma siis nurisen? Osalt on Kaints küsinud samu küsimusi, mis mindki lugedes vaevasid (kohati eba­õnnestunud dialoog, peatükkide eba­ühtlus, religioossuse küsitav kujutamine). Ent tegelane on jäänud autorile kaugeks võib-olla just seetõttu, et tema lugu on varem korduvalt ja mitmel viisil jutustatud ning kirjanik ei ole leidnud viisi teha seda uutmoodi. Raamatu järelsõnas osutab Jaaks, et Anna Hedvig Bülli elu ei ole „rääkimata lugu”, ehkki eestlastele on see ilmselt vähe tuttav. Bülli mälestatakse Haapsalu linnaruumis ja raekojas, kus tal on koht linna ajaloo püsinäitusel. Tema sünnikodu seinal Kooli tänaval, kus praegu asub Iloni Imede­maa (mis jutustab omakorda ühe sõja jalgu jäänud lapse lugu), on 1989. aastast Armeenia-Eesti kultuuriseltsi eest­võtmisel eesti- ja armeeniakeelne mälestustahvel. 2014. aastal avati Haapsalu Promenaadil kolmekeelne Armeenia ristikivi hatškar, mille pühendasid Büllile Eesti armeenlased. Jaaks viitab järelsõnas ka armeenia filoloogi, kirjaniku ja tõlkija Aleksander Aslanjani artiklile „Anna-Hedwig Büll. Katked elulookirjeldusest koos kommentaaridega”, mis on haarav, arhiiviallikaid tundlikult tõlgendav lugemine.4

Armeenia riik ei ole oma orvukeste Põhjamaalt pärit kasuemasid unustanud. Dokumentaalfilm „Päästekaart” („Map of Salvation”, 2015), mis on pühendatud genotsiidi 100. aastapäevale, jutustab seda tunnistanud naismisjonäridest – peale Bülli taanlannadest Maria Jacobsenist ja Karen Jeppest, norralannast Bodil Biørnist ja rootslannast Alma Johanssonist. Nad on jäädvustatud postmarkidele ja neile on püstitatud mälestusmärke. Kasuemad tegid hiljem ise palju selleks, et kohutavaid aastaid ja tegusid kunagi ei unustataks, ehk kirjutasid ja jutustasid nendest. Büllgi on kirjutanud mälestusi.

Vahest ongi romaani õnnestumisele takistuseks saanud see, et Bülli kohta on keeruline midagi uut öelda, kui tahta jääda nii prototüübi- ja allikalähedaseks, nagu Jaaks seda soovib. Ajaloolane Svante Lund­gren ütleb „Päästekaardis” ühe episoodi kohta Bülli elus: praegu ei ole teada, mis siis juhtus, kuidas see asi tal õnnestus. Ajaloolane saab nii öelda. Kas kirjanik ka saab? Ent kirjanik ongi justkui kahtlema hakanud, kui kaugele ta võib minna.

Loomulikult tekitab see lugejas ja/või arvustajas kihku ise uurida, milline võis Büll inimesena olla. Armeenia lühi­filmis „Anna Hedvig Büll. Viimane palve” („Anna Hedvig Büll: The Last Prayer”, 2016) mainitakse noore misjonäri diplomaatilisi ja keelelisi andeid, samuti ärivaistu: Aleppos rajas ta käsitööettevõtte ja poe armeenia käsitöö müümiseks, mis tagas põgenikele väikese sissetuleku. Ta osales hoonete ja veevarustussüsteemi rajamisel – insener oli ka tema vaimne isa Ivan Kargel –5 ning filmiski räägitakse sellest, kuidas Büll ehitas Aleppos koos põgenikega neile hurtsikute asemel eluhoone. Vilksatab rehepaplikku leidlikkust: lühi­filmis tsiteeritud Marie (Nurzia) Levonjani mälestuste järgi muutis Büll kirikuraamatus armeenlaste kirikulist kuuluvust. Eluloofilmid on paratamatult kronoloogilised ja võib-olla jääb neis pisut domineerima lõpp ehk pilt eakast mälestustesse süvenenud pühakirja lehitsevast naisest. „Taeva tütarde” järelsõnas autorilt tänusõnu pälvinud Ene Pajula on aga oma ajaleheartiklis tsiteerinud ühe orvukese mälestust Büllist, kes kangastub blondi Jeanne d’Arcina (mälestus on küll ekslik dateeringu poolest – Büll ei olnud siis veel Marashis): „Oli aasta 1909. Türgi sultani ike rõhus armeenia rahvast. Marashi linnas käis järjekordne pogromm, elajalikult tapeti armeenia lapsi ja täiskasvanuid. Kiriku õuel tungles kuni neli tuhat naist-last, et pühakotta pakku pääseda. Korraga ronis kirikut ümbritsevale müürile heledapäine neiu ja needis sealt valjuhäälselt kaitsetuid inimesi ründavaid türklasi: „Värisege, türklased! Jumal näeb seda kõike!” Siis aga leidis ta lahtise kivi ja viskas ründajate sekka, ärgitades teisigi armeenia naisi vastu hakkama. Need asusidki kive loopima, hoides türklasi kuni värava sulgemiseni tagasi. Ja türklased pidid selleks korraks häbiga taanduma. // „Hiljem sain teada, et selle jumalast saadetud tüdruku nimi, kes meid tol korral ja palju kordi edaspidigi päästis, oli Hedwig Büll. Ta oli väga ilus – jumalanna, tõeline jumalanna!””6 Romaanis jääb peale pigem tugev kaalutlev toimekus.

Ent usuline külg? Kui mõtlen kirjanduslike misjonäride peale, kerkivad silme ette Charlotte Brontë romaanist „Jane Eyre” fanaatiline St. John Rivers ja Wilkie Collinsi romaanist „Kuukivi” ülikoomiline Drusilla Clack. Küllap oli ja on misjo­näride hulgas palju hoopis neid, kelle soontes voolab maadeavastajate veri, ja misjon on olnud kindlasti võimalus näha kaugeid maid. Usk on olnud miski, millest kinni hoida või millele toetuda, kui juhtub asju, mida silm ei taha tunnistada. Anna Hedvig Büll tundubki ühtpidi inimesena, kes omas ajas ei oleks niikuinii mahtunud raamidesse, mida pakkus naisele ümbritsev tavaelu: ta oli tegudeinimene, seikleja, väga uudis­himulik, seejuures sügava sotsiaalse vastutustundega. See on just selline algmaterjal, millest saab võrsuda „uus” naine. Romaanis on ta lisaks tõsikindlalt kinni dialoogis jumalaga, nii et paratamatult tahaksin täpsemalt teada: mis on niisuguse kindla usu allikas ja tugi, kas vankumatu vahekorrani jumalaga viib ühekordne valgustus ning edasi toimib kõik tüünelt ja lineaarselt? Ma ei ole selles nii veendunud – isegi St. Johnil olid omad võitlused. Romaani läbiv Hedvigi dialoog emaga kõneleb lapse­põlvetraumast õega, mis jääb unenäoliseks: meenus Oskar Lutsu alter ego Andres, kes süütundega mõtleb difteeriasse surnud väikevennale.

Mõni pisiasi raamatus tekitab küsimusi võib-olla ainult minus. Miks on Hedvigil just Põhjamere värvi silmad, kust pärineb selline võrdlus – on see vihje millelegi? Nii palju kui mäletan, ei jõudnud Haapsalus kasvanud, Peterburis ja Saksamaal Malches koolis käinud tegelane romaanis kunagi Põhjamere äärde. Või on mõeldud Põhjalahte, tinast Botniat? Ent sinnagi ei viinud teda tema elutee.

Laste jalad siiski vist ei pladise sillutisel (aga võivad pladistada), ihu ei aura, kui just saunast ei tulda. Ja lugeja võib teha ühe katse – kuna selle tagajärjel saab märjaks, siis soovitavalt vannitoas. Heitke selili, teeselge minestust, laske omale kruusitäis vett suure hooga näkku läigatada (kuidas lamajale vett näkku läigatada – vahest valada?), aga ärge üldse liigutage. Ehkki mina seda katset läbi ei viinud, kahtlen, kas just viimane osa õnnestub – kas või instinktiivselt peaks teadvusel olev inimene siiski kuidagi reageerima. Aga nimelt sellist eks­perimenti on kirjeldatud 83. leheküljel, kus veega kastetud laps simuleerib endiselt ja õnnestunult mittekontaktset.

Miks kodumaalt Hedvigile kirjutav õde tsiteerib Gustav Suitsu luuletust „Laul ­Eestist” Helsingis trükitud luule­kogust „Tuule­maa” (1913) – kas võrdlusena armeenia rahvakilluga Osmanite impeeriumis või tõepoolest meelde tuletades Eestit või selle ilma? Niisugused lahti kirjutamata vihjed teevad nõutuks ja tekitavad uudishimu. Lõpuks langeb ju Bülli-õekeste elukaar nooreestlastega kokku, ning näiteks Marie Underist oli Hedvig Büll neli aastat noorem ja suri aasta jagu hiljem. Miks selline umbne vihje kodumaal elavalt õelt, kes pidi niisiis hästi kursis olema eesti nüüdisluulega?

Ma ei loe kuskilt välja, et Eestiga sidunuks Hedvigit just eestlaslik kontekst, ehkki ta eesti keelt oskas; seda on raamatus nimetatud kodumaa keeleks. Eesti oli tema sünni- ja kodumaa, ja raamatus on õnnestunud edasi anda eksootilise ning koduse ümbruse vastandus. Hedvig jäi elu lõpuks ilma oma kambrist, mis romaanis tema unistustes asus mereäärses majas. Tema prototüüp, Haapsalu mudaravila omaniku paljukeelne tütar unustas elu lõpul teised peale armeenia keele: see keel jäi viimaks tema kodumaaks. Bülli ei lubatud koos repatrieeruvate armeenlastega asuda Aleppost Stalini-järgsesse Armeeniasse. Meenub see vähene, mida tean Kostan Zarjanist (1885–1969), armeenia diasporaa­kirjanikust ja Lawrence Durrelli sõbrast Korful. Ta põgenes 1914. aastal Konstanti­noopolist enne noortürklaste tapatalguid Bulgaariasse, õpetas Jerevani ülikoolis 1922–1924 pärast demokraatliku vabariigi neelamist Nõukogude Liidu poolt, emigreerus siis ja elas Euroopas, Ameerikas ja Lähis-Idas, aga kolis 1963. aastal tagasi Jerevani. Seal anti nõukogude korrale sobivaks toimetatuna (võib-olla autoriga nõu pidamata) välja tema Bostonis ilmunud romaan „Laev mäe otsas” (1943, e k 1987 Boris Kaburi tõlkes) Armeenia vabariigist. Mismoodi elas Zarjan oma viimased eluaastad? Ja tuleb meelde üks teine Hedvig – mismoodi veetis oma elu lõpuaastad Koidula tütar Hedvig Michelson, kes ei jõudnud või ei saanud 1930. aastatel Leningradist Eestisse kolida?

 

1 V. Valme, E-M. Talivee, Eesti romaan 2023: suunaga minevikku. – Looming 2024, nr 3, lk 387–400.

2 J. Davidjants, Naismisjonäride rääkimata lugu. – Vikerkaar 2024, nr 1–2, lk 166–169.

3 H. Kaints, Genotsiidi tunnistaja. – Looming 2024, nr 2, lk 273–275.

4 A. Aslanjan, Anna-Hedwig Büll. Katked elulookirjeldusest koos kommentaaridega. – Läänemaa Muuseumi toimetised XIII. Haapsalu: Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid, 2010, lk 117–148. Vene keelest tõlkinud Inge Davidjants.

5 Samas, lk 137–138, 142.

6 E. Pajula, Haapsalu tüdrukust armeenia emaks. – Õpetajate Leht 4. V 2007, lk 10.

Sveta Grigorjeva „Frankenstein” oli kultuurkapitali kirjanduspreemia nominent ja kiitvad arvustused on rõhutanud seda, kuidas luulekogu selgelt poliitiline sõnum ei muuda teksti manifestiks ja tõuseb esile just tänu poeetikale.1 Ka minu hinnangul ei saa teksti poliitika ja poeetika kunagi lahus olla, sest poeetika on alati mingil moel ideoloogiline, kuna see eksisteerib maailmas, millest see alguse saab, mitte sellest lahus. „Frankensteini” nõtkus seisneb selles, et see on nimetatud seotusest teadlik ning kasutab poeetikat selleks, et vormida poliitikat.

„Frankensteini” põhisõnum, mille on välja toonud Liisi Rünkla ja Saara Liis Jõerand, on see, et sina olla on okei, mis või kes tahes see sina ka poleks; et maa­ilmas, kus hoolitakse vähe, eriti neist, kes ei ole heteroseksuaalsed, valged, meessoost ja muul moel normatiivsed, just peab ­hoolima – ka transsoolistest inimestest, sootutest olenditest, karvastest naistest, naiselikest meestest, kodututest, sõja­põgenikest. Üldistavalt saab kogus olevad luuletused kaheks jagada: ühed vaatavad eri sinasid väljastpoolt ja teised kirjeldavad sinasid või minasid seestpoolt, tunnetuslikult ja nende endi keha(de) kaudu. Kuigi kaks vaatenurka on tugevalt seotud, paelub mind just teise poeetika. Olles järeldanud, et eri sinade eksisteerimise ja ­jaatamise sõnum saab võimalikuks poeetika ja vormi kaudu, siis mis juhtub „Frankensteini” poeetikas ja vormis?

Raamatu sügavroosale kaanele on sümmeetriliselt hajutatud pealkirja erkroosad laialivalguvad tähed. Kuna pealkiri on viide Mary Shelley samanimelisele romaanile „Frankenstein” (1818, vahel ka pikema pealkirjaga „Frankenstein ehk kaasaegne Prometheus”), jõuavad enne Grigorjeva raamatu avamist mu peast läbi käia pildid XIX sajandist, vanadest raamatukogudest ja laboratooriumidest, jäämerest ning muidugi kehast, mis on kokku õmmeldud surnud kehadest ja millele teaduse sähvatus elu sisse puhus, sest üks tark mees teadis, kuidas seda teha. Luulekogu pealkiri on tähtis, sest selle intertekstuaalsus peaks julgustama lugejat pöörama tähelepanu sellele, et asjadele ja olenditele nime andmine või mitte­andmine on seotud võimuga midagi luua ning loodut kontrollida. Mööda ei tohiks vaadata ka sellest, et Shelley ei avaldanud esialgu romaani oma nime all.

Miks pealkirjastada luulekogu, mis pooldab kõiki niinimetatud koletisi – transsoolisi, sootuid, karvaseid, kodutuid, räpaseid olendeid, keda inimkond üldiselt vaatab ja kohtleb halvakspanuga –, Frankensteini tegelaskuju järgi, kes Shelley romaanis ei ole koletis, vaid koletise looja? Seepärast, et Grigorjeva luulemina on mõlemat, ta on koletis, aga see koletis on end ise loonud: „see koletis siin tegi end ise aga ta ei ole / nii loll arvamaks et on totaalselt self-made” (lk 7). Shelley teoses on Frankenstein noor, haritud, valge, rikas mees, keda paelub teadus ja see, mida ­teadus võimaldab. Nii nagu kreeka müüdi kohaselt lõi Prometheus inimesed savist ning andis neile teadmised ja tsivilisatsiooni, loob Victor Frankenstein teadusliku katsena kokkuõmmeldud kehaosadest mehe, kohkub oma loomingust, hülgab ta ning tekitab seeläbi enda loodud olendile ennenägematuid kannatusi, mida olend elab välja vägivallana Frankensteini lähedaste vastu. Grigorjeva koletis on orgaanilisem, pole kellegi kokkuõmmeldud, vaid pigem tänu elule ja elu kiuste kokku kasvanud nii loojatest kui ka loodavatest, nagu annab aimu luuletus „see tekst ei ole süütu”: „mitu selgroogu pidid endale lisaks veel kasvatama et jõuda siia selle hetkeni täna praegu kui palju” (lk 12). See kirja­vahemärkideta (proosa)luuletus heidab ühe hingetõmbega pilgu elu tulekule veest maale ja minekule maalt kosmosesse. Kui seda luuletust kõvasti lugeda, võib tunda elu võimalikkuse raskust ja imet. Selgroo kasvatamine pole pelk metafoor, vaid füüsiline kogemus. Luulekogu pealkirja intertekstuaalsus kätkeb sügavalt eetilis-filosoofilisi küsimusi: kellel ja kuidas on õigus elu luua? Mis on elu algatav jõud ja kust see tuleb? Grigorjeva küsimused on väga vanad, kuid uus ja paratamatult tänapäevane on see, kuidas ta neile vastab nii temaatiliselt (poliitiline kommentaar vähemuse õiguste eest, vägivalla taunimine) kui ka poeetiliselt (rütmilised ja sõnavalikulised feministlikud viited räpile, mis on muidu tuntud kui seksistlik ning meestekeskne žanr).

Teise keskse teema ehk kehade juures tekib paralleel filmiga „Vaesekesed” („Poor Things”, 2023), mis põhineb šoti kirjaniku Alasdair Gray 1992. aastal ilmunud samanimelisel romaanil. „Vaesekeste” peategelane Bella meenutab mitmel moel Grigorjeva luulemina. Bella elab noore naise kehas, aga käitub nagu väike laps või hoopis mees, kes teeb, mis tahab. Kuigi Bella on pealtnäha tavaline ilus naine, mitte kokkuõmmeldud mehe keha, on ta koletis, kellele paneb aluse teadusest lummatud mees, keda Bella kutsub Jumalaks. „Vaesekesed” on hästi võrreldav nii Shelley kui ka Grigorjeva „Frankensteiniga”, sest ka Bella on mutant. Bella „isa” ja teadusemees on noore lapseootel naise „päästnud” pärast seda, kui too on sillalt alla hüpanud, et lapse saamise vältimiseks end uputada. Kuigi naist päästa ei saa, suudab teadlane „päästa” lapse aju ning selle uppunud ema kehasse panna. Nii ärkabki Bella, kes on ühtaegu iseenda ema ja tütar. Bella, nagu Grigorjeva luuleminagi, hakkab end ise edasi kujundama, nõuab tagasi võimu oma keha üle, olles lapselikult teadmatu sotsiaalsetest normidest (näiteks, et avalikus kohas ei rahuldata ennast; et ei räägita seksuaalsest naudingust, eriti naiste omast; et naisel on paslik süüa ainult üks magustoit jne). Bellale on nime pannud Jumal-teadlane-isa, kuid Bella nõuab oma mina endale tagasi. Samamoodi käsitleb Gri­gorjeva luulekogu keha, samuti nimetamist kui jõudu keha üle. Grigorjeva kirjutab kehast ropult, õrnalt ja häbita. Nii Bella kui ka Grigorjeva luulemina(d) kõnelevad selle eest, et naised saaks (tagasi) võime ja võimaluse oma keha ise nimetada, katsuda, tunda, luua, selle üle otsustada ja lasta sel minna, kuhu tahab. Grigorjeva puhul toimub see jõustamine just sõna kaudu: „tahaks sõnuda end kehasse mis endale meeldiks manada end maitsema endale mäluda raevukalt end kohta kus enam ei mäleta milline üks keha võiks olla kus enam ei mäleta milline üks naine peab olema [---] end teisiti manada sõnaga mõnuga endale maitsema sööma end ise aga mitte kunagi otsast otsani ära nagu seda mehed seni on teinud” (lk 11).

Ehk oleks täpsem öelda: kuidas patriarhaat ja heteronormatiivsus on seni teinud – loonud jäiku arusaamu soolistatud kehadest ja sellest, millistesse suhetesse peaksid need kehad astuma. Tõsi, just mehed on neid arusaamu kandnud ja esindanud rohkem kui naised. Nii on Shelley romaani koletise looja mees, nii on Bella looja mees ja nii on Grigorjeva luulekogu üks päris koletis valge keskealine nimetu mees. Märkimata ei saa jätta fakti, et nii Bella kui ka koletise loojad on teadlased ja nende looming toimub teaduse nimel. Seega on nendes teostes esil eetilised küsimused: mida võib ja saab teaduse nimel teha? Mida on selle nimel seni tehtud ja kuidas teadus on seni kehasid näinud ja nimetanud?

Grigorjeva luulekogu on selgelt teadlik uuematest (kultuuri)teaduslikest vaadetest kehale ja minale, jättes soo- ja muud inimese kesksed kategooriad tagaplaanile ning keskendudes hoopis sellele, kuidas „inimene on 70 protsenti vesi 60 protsenti bakterid soolikates silmades varbaküünte all kõrvades pluss mu kõhus elavad liblikad ka armumata enamjaolt just armumata ja muu õrnohtlik mikrofloorafauna loomakesekesed kelle nime ei tea kes minu nime samuti jagame midagi mida kutsun tihti endaks öeldes selle kohta mina ­[---]” (lk 91). Nii on mina palju muud kui sugu või nimi, mida see mina kannab. Ta on sama voolav kui tekst, jälle ilma kirja­vahemärkideta, ilma grammatikareegliteta, tehtud „loomakesekestest” ja taimekesekestest, kes „mikrofloorafaunas” saavad üheks. Sümboolsetest liblikatest kõhus saavad päris liblikad, õrnad ja ohtlikud.

Luulekogus on tähtis ka nahk, samuti omamoodi „mikrofloorafauna”, mis pidevalt koorub ja kasvab. Grigorjeva luulekogu koorib sõna sõna haaval maha vana naha kihte, mille aegunud definitsioonide all kannatavad kehad. Need on kindlasti naiste kehad, ja loomade ja taimede kehad. Aga need on ka valgete meeste kehad. Need, kes on saanud teha teadust, luua riike ja neid juhtida, luua seadusi ja neid rakendada, luua tekste ja nende väärtust hinnata, ja seda kõike tihti vägivaldselt. Kui need saavutused ja volitused maha koorida, ilmub selline pilt: „ära põlenud naha maha koorimine isa suurelt paljalt seljalt minu väikesed nobedad näpud ma võiksin seda elu lõpuni teha maailmas lihtsalt pole rahuldust pakkuvamat tunnet kui see mahatõmmatava naha heli mu lapse­põlve isa selg põleb ära iga suvi töötan sellise keskendatusega sellise innukusega nagu mitte kunagi hiljem oma elus olen põlenud naha koorimise kosmonaut naha koorimise marie curie naha koorimise arvo pärt leian alati nahka mida kuskilt ära tõmmata kuid varsti saab lapsepõlv läbi isa selg enam ei põle enam ühelgi suvel varsti me enam ei räägi temaga sama keelt aga ta selga tunnen elu lõpuni see on hea suur selg mida hea põletada suvest suvve oma surnud naha järele hullu tütre jaoks” (lk 79).

Selles tekstis juhtub midagi väga huvitavat, sest hullu feministliku tütre, kes on bakterite ja liblikate kogum, sõrmede all koorub maha valge keskealise mees-isa nahk. Sama palju kui ma olen väsinud seksismist ja rassismist ja vägivallast ja laus­rumalatest veendumustest selles, et on kaks sugu, kes peavad paarituma ja elu jätkama, sest see on elu mõte, olen väsinud keskealisest valgest mehest kivistunud koletise kujul. Ja selles tekstis muutub see kivistunud koletis vähemalt ühe mahakooruva kihi võrra millekski muuks. Kuigi luulemina selle koorimisega kaugele ei jõua, tahaks koorida neid selgi kaua ja suures rahus ning näha, mis sealt välja koorub. Veel rohkem tahaks, et see valge mees end ise looks ja kooriks, võttes hoolekoormust tütardelt ära. Kuigi kindel väärtus on ainuüksi ses moondumise süvenenud esile­kutsumises, kus tütar oma isa selga koorib.

Naha koorumine võiks viidata just sellele, et valge keskealine mees saaks võtta vägivallavaba vormi. Sest nahk, mis kogu elu aina koorub ja koorub ja kasvab uuesti, teeb inimestest peaaegu uued minad. Ja ometi – midagi jääb alati samaks, midagi jääb igavesti ühendama selle isaga, kesk­ealise valge mehega, kelle selja taga (või ees?) lapsena peidus sai olla, kelle nahka sai kooritud, õrnalt, ülima hoole ja vastutustundega, et ükski vana valge kiht ei jääks alles. Grigorjeva luuleminad ja -sinad on ühtaegu materiaalsed ja üha muutuvad, kuid samas midagi, mis ei sõltu muutuvast materiaalsusest – Grigorjeva keel loob materiaalsust ja vastupidi. Tema luulekogult on võimalik koorida erinevaid kihte veel pikaks ajaks.

1 L. Rünkla, Roomaks nagu tigu nagu pilved kõige aeglasema tuulega päeval. – Looming 2024, nr 1, lk 128–130; S. L. Jõerand, Sveta olemise servad. – Sirp 26. I 2024, lk 15–16.

Jaapani luulekultuuri vanimaid vorme on VII sajandi õukondlikust suulisest traditsioonist sündinud tanka, algse nimega waka (和歌 laul’), mille kõrgaeg saabus Heiani ajajärgul (794–1192). Uuesti kerkis see luulevorm esile XIX sajandil, saades ka uue nimetuse. Nimelt soovis Meiji ajastu rahvusliku luuleuuendusliikumise üks algatajatest Masaoka Shiki (1867–1902) anda vanale vormile värske sisu, nimetades ühtlasi seni waka’na tuntud luuletuse ümber tankaks (短歌 lühike laul’), ning rajas selle arendamiseks kirjandusringi (Beichman 1982: 73–103). Lääne kirjandusse jõudsid tankad XX sajandi algul.

Esimesed eesti tankad ilmusid 1917. aastal Siuru albumis Arthur Valdese nime all. Ajavahemikul 1917–2022 on teadaolevalt 122 autorit avaldanud kokku 1298 eesti­keelset tankat. Viimased väljapaistvad tankavormis luuletused leiduvad Kruusa Kalju „Üleelamiste vanakeses” (2023), mis sai eelmisel aastal Tallinna Ülikooli ­kirjandusauhinna.

Artiklis antakse esmakordselt ülevaade eesti algupärasest tankaloomingust: selle autoritest ja vormi levikust eesti luules. Eraldi käsitletakse eesti tanka vormi­võimalusi, samuti heidetakse pilk peateemadele, motiividele ning instrumentatsioonile. Artikli lõpus vaadeldakse autoreid, kelle tankadel on olnud suurim mõju selle vormi kujunemisele eesti luules. Allikmaterjali kogumiseks on läbi vaadatud eesti algluulekogud alates esimese eestikeelse tanka ilmumisest 1917. aastal kuni 2022. aasta lõpuni, lisaks kultuuriajakirjad, nagu Tulimuld, Akadeemia, Eesti Kirjandus, Looming, Vikerkaar, Värske Rõhk.

 

Vorm ja selle mõju semantilisele struktuurile

Traditsiooniline jaapani tanka on üherealine 31-mooraline1 luuletus, mis sisaldab sageli tühikuga tähistatud tsesuuri. Sellist vormi kohtab ka tänapäevases jaapani luules, näiteks Tawara Machi (snd 1962) tankades, mille tõlgetes on Lauri Kitsnik ja Kalju Kruusa säilitanud algupärandi vormi:

づくのは何故役目にて                              愛だけで人生きてゆけない

millegipärast on naisterahva osaks tähele panna   õhust ja armastusest inimene ei ela

(Tawara Machi 2002: 1836)

Klassikalise tanka semantiline struktuur on niisugune, et esimeses pooles esitatakse väline pilt, millele teises vastatakse subjektiivse tundmusega. Kui klassikaliste haikude temaatikasse kuuluvad aastaajad, siis tankades võivad need esineda, kuid ei ole kohustuslikud. Olulisel kohal on just meeleseisundid, ennekõike kurbus. Tanka traditsioonilised teemad on armastus ja surm, motiividena valdavad looduspildid. (Raud 1985: 64; Süda on ainuke lill 1992: 8−9)

Lääne kultuuris ei ole üherealised tankad juurdunud, vaid harjumuspäraseks on saanud viievärsiline silpe loendav struktuur, kus tsesuuri kasutamine ja paigutus sõltuvad autori valikutest. Juba esimeses põhjalikus jaapani luulet prantsuse kultuuriruumis tutvustavas teoses märgib Léon de Rosny (1871: XV), et waka/tanka 31 silpi jagatakse kahele värsireale, esimeses 5/7/5 silpi ja kaks tsesuuri, teises 7/7 silpi ühe tsesuuriga, ning et luuletuse esimene pool peab andma edasi ideed, teine selle kokku võtma, jõudes üldistuseni. Sama kaherealist mudelit järgib Rosny oma tõlgetes.

Hilisema viieks värsiks jagunemise põhjus lääne luulekultuuris võib olla soov rõhutada graafiliselt teose kuulumist luuležanri. Üks esimesi, kes kirjutas prantsuskeelse tanka viierealisena, oli Judith Gautier (1845−1917).

Vormi lühidusel on mõju tähendusele: iga sõna omandab tugevama kaalu kui pikas luuletuses, sestap on klassikalises tankas sõnakasutus iseäranis oluline. Nagu on märkinud japanoloog ja tõlkija Rein Raud (1986: 678), on tankaluule „läbi aegade otsinud teid lühikese teksti sisulise laengu suurendamiseks ja iga üksiku kujundi tähendustevälja laiendamiseks”. Hasso Krull on jaapani luulevorme kirjeldanud lausa füüsiliste objektidena:

Jaapani klassikaline luule mõjub nagu skulptuur: suurest keelemassiivist on järjest eemaldatud raskeid ja teravaid tükke, kuni järele on jäänud sihvakas, õbluke figuur, mis paistab iga nurga alt isesugune. See kuju tundub olevat väike ja habras, ta mahub peo peale ära ja teda saab hõlpsasti kaasas kanda; ometi on ta väga vastupidav ja teda ei saa niisama lihtsalt koost lahti võtta, ilma et midagi olulist kaotsi läheks. (Krull 2014)

 

Käsitlused eesti kirjandusteaduses

Eesti kirjandusse jõudis huvi jaapani vormide vastu lääne luulekultuuride vahendusel (Mäger 1980: 248). Esimese jaapani luulet tutvustava artikli avaldas 1925. aastal Nigol Andresen, kes kasutas pseudonüümi Ormi Arp. Artiklis mainib ta vanimaid luuleantoloogiaid, nagu „Man’yōshū” (780-ndad) ja „Kokinshū” (905), annab ülevaate autorkonnast ning kirjeldab tanka ülesehitust: „Tanka koosneb kahest osast: esimesed kolm värssi – kami no ku, ülemstroof, millele järgneb käsuur, selle järgi shimo no ku, alamstroof. [---] Tanka napp vorm nõuab äärmist sõnade valikut ning mõtte kokkusurumist väheseisse sõnusse.” (Ormi Arp 1925: 98) Seega pidas Andresen tanka kõige iseloomulikumaks vormiomaduseks just kaheks osaks jagunemist, samuti esitas ta semantilise pingestatuse normatiivina.

Artiklis „Jaapani luulest” nimetab Uku Masing (U. M. 1942) tankat jaapani kõige tavalisemaks lauluvormiks. Ta on hiljem kirjades Mart Mägrale selgitanud, et tutvus haikudega juba 1920. aastatel Lafcadio Hearni raamatute kaudu, seejärel olid allikateks näiteks Michel Revoni koostatud prantsuskeelne jaapani kirjanduse antoloogia („Anthologie de la littérature japonaise: des origines au XXe siècle”, 1928), Georges Bonneau koostatud jaapani luule antoloogia („Anthologie de la poèsie japonaise”, 1935) ning Matsuo Bashō prantsuse keelde tõlgitud haikukogu („Haikai de Bashộ et ses disciples”, 1936). Ühtlasi tunnistas Masing: „Kaudselt ja osalt ehk olen 60. aastate haikuvohamises süüdi. [---] haikudest vist rääkisin mitmele [---].” (Masing 1989: 1000) Samuti mainis ta 1920. aastate tankaharrastust eesti kirjandusväljal, mööndes, et „korralikku tankat teha on raskem kui haikut” (Masing 1989: 1001). Mäger (1989: 1002) lisas Masingu kirjadele kommentaari, sedastades, et „Prantsuse allikad [---] on üsna ootuspärased, sest Prantsusmaal algas ulatuslik [haiku ja tanka] harrastus teistest Euroopa maadest varem”, ning küsides: „Missugune on harrastuse nähtav jälg?” Tõepoolest, 1920-ndatel oli Eestis ilmunud vaid üks Julius Oengo (1921: 25) tanka.

Väliseesti kirjanduse ja kultuuri ajakirjas Tulimuld ilmus 1972. aastal Aleksis Ranniti tõlkes värsipõimik „Kaksteist klassilist jaapani luuletust”. Kaassõnas nimetab Rannit (1972: 75) kõiki tõlgitud 3–6-värsilisi ja eri silbiarvuga luuletusi haikudeks. See tõi kaasa Paul Reetsi kriitilise vastukaja: tema määratlusel on Ranniti tõlgetest kaks haikud, ülejäänud tankad, mis on tõlkes „parandamatult haikulikuks lühendatud ja kärbitud kohandamised” (Reets 1972: 166). Samas annab Reets jaapani kirjandusest ja kirjanikest lühikese ülevaate ning selgitab tankavormi reeglit: 31 silpi viies värsireas.

Kodu-Eestis tutvustas samal kümnendil teiste kanooniliste luulevormide kõrval tankasid Jaak Põldmäe Tartu Riikliku Ülikooli õppevihikus „Klassikalisi luuletus- ja stroofivorme” (1974), kus on näitena esitatud Arthur Valdese „Viis tankat Mimosale”. Võrreldes hiljem valminud monograafiaga „Eesti värsiõpetus” (1978) on õppe­materjalis rohkem taustainfot: lühiülevaade tanka kujunemisloost ning terminist, vormi tutvustus, samuti väide, et „tanka esimene poolstroof kujutab endast tegelikult hokkut ehk haikut” (Põldmäe 1974: 63−64). „Eesti värsiõpetuses” on Põldmäe (1978: 233) vähem kategooriline, kui väidab: „Tanka esimesed kolm värssi kattuvad oma ehituselt hokku e. haikuga.” Monograafias on ta lühidalt tutvustanud vaid tanka ülesehitust, mille näiteks on Minni Nurme luuletus. Põldmäe (1978: 233) selgitab ka klassikalises tankas kasutatavat tsesuuri paigutust: „[---] 3. värsile järgneb kohustuslik paus e. tsesuur (eelklassikalises vormis oli tsesuur 2. ja 4. värsi järel).”

Kirjandusloolise ülevaate jaapani klassikalisest poeesiast ja tähtsamatest luule­antoloogiatest pakub Mart Mäger raamatus „Luule ja lugeja” (1979). Ta toob välja tanka sisu- ja vorminõudeid, mainides muu hulgas leksikaalset, süntaktilist ja psühho­loogilist parallelismi, häälikulist külge ja alliteratsiooni, riimi puudumist ning sisu ergastamise võtteid. Samuti viitab ta tankateemade muutumisele Jaapanis. (Mäger 1979: 126) Laiemale lugejaskonnale oli Mäger (1974) tankat tutvustanud varem ajalehes Sirp ja Vasar. Selles lühiartiklis mainib ta jaapani tankalugu, loomise ajendeid, vormivõtteid, kujundlikkust ning eesti autoreid: Nurmet ja Ain Kaalepit. Seejuures kasutab ta tsesuuri asemel mõistet murre.

Jaapani luule spetsiifikat on põhjalikult kirjeldanud Rein Raud, Alari Allik ja Margit Juurikas oma tõlgete kommentaarides.2 Tankažanri on mainitud lühidalt Eesti kirjandusõpikuis, kus märgitakse enamjaolt vaid silpide arvu ja tsesuuri ning tuuakse luulenäiteid.

 

Jõudmine eesti luulesse ja levik

Nagu mainitud, ilmusid esimesed eesti algupärased tankad 1917. aastal, kui Siuru esimeses albumis avaldati Arthur Valdese pseudonüümi all tsükkel pealkirjaga „Viis tankat Mimosale”, milles igal luuletusel on omakorda pealkiri, nt:

Kas võin?

      Eesriide takka
valendab Su valge säng ..
      Su padjusse, mis
täis Su juuste lõhna, kas
võin heita kuuma palge?
         (Valdes 1917: 36)

Siuru teises albumis avaldas Valdes (1918) kaks paaristankat – harv, kuid mitte ainus näide eesti kirjanduses, kus tankad on esitatud paarina. Järgmise eesti­keelse tanka autor oli Julius Oengo, kelle kogus „Ööpäev” leidub luuletus värsiskeemiga 7/7/5/7/5 (Oengo 1921: 25). Seejärel tuli eesti tankakirjandusse paus. Hilisem, Teise maailmasõja järgne aeg eeldas teatud meelelaadiga sisu, seejuures ühemõtteline sõnum „ei soosinud [---] kujundeid – neid nähti liigsete elementidena, takistustena teksti funktsioonil üksikinimese ja ühiskonna kujundamisel” (Lotman 2019: 231). Muutus tuli koos nn kassetipõlvkonnaga, kui tekkis laiem huvi eri maade ja ajastute luule­kultuuride vastu, ning Ain Kaalep (1964) avaldaski Loomingus viis tankat.

Seejärel hakkas algupäraseid tankasid ilmuma järjepidevalt ja üha rohkem. Joonis 1 annab ülevaate aastakümne jooksul vähemalt ühe tanka avaldanud autorite arvust kümnendite kaupa. Kui autor avaldas tankasid ka järgmistel kümnenditel, siis ­kajastub see arvandmetes. Näiteks Minni Nurme avaldas suurema osa tankasid 1970-ndatel, viimased 1980-ndatel, Peeter Ilus 1990-ndatel kahes kogus, seejärel aastal 2003 ning Tarmo Teder on tankasid avaldanud aastatel 1984–2016. Arvandmetesse on kaasatud nii raamatutes kui ka ajakirjades ilmunud tankade autorid, neist mõni ongi avaldanud üksnes perioodikas, näiteks Sirel Heinloo (Loomingus, ­Värskes Rõhus) ja Aare Pilv (Akadeemias). Kaks autorit, kes kasutavad pseudonüüme, on avaldanud tankasid ainult veebis (praegu pole see veebileht enam saadaval). Arv­andmed sisaldavad ka koolialmanahhides ilmunud tankasid: siiani leitu hulgas on 1990. aastatest viisteist (50% koguhulgast) ja ajavahemikust 2000−2009 üheksateist (39%) õpilasautorit.

Joonis 1. Tanka autorite arv kümnendite kaupa.

Nagu jooniselt 1 näha, suurenes kuni käesoleva sajandi esimese kümnendi lõpuni tankasid avaldanud autorite hulk, ent viimasel tosinal aastal on see langenud.

Esimeste üksikute katsetuste (1917−1921) järel võib eesti tankade esmatrükkides eristada kaht perioodi: 1960-ndatest kuni 1991. aastani ning seejärel 1993. aastast tänapäevani. Periodiseerimine lähtub asjaolust, et 1990. aastate kiired ühiskondlikud ja kultuurilised muutused tõid kaasa uued avaldamise ja kirjastamise võimalused. Oma loomingut said avaldama hakata need, keda enne poliitiline või kunstiline tsensuur tagasi hoidis. Samuti hakati oma teoseid muu hulgas ise kirjastama. Luulesse jõudis uue aja temaatika, ühiskonna- ja enesekriitika, aga ka erootika.

Aastatel 1992 ja 1994 tankasid ei ilmunud. Joonis 2 annab ülevaate ajavahemikust 1917−1991. Nagu näha, on alates 1960. aastatest selles žanris kirjutatud järje­pidevalt ning tankade esmatrükkide sagenemise taga on huvi mitmesuguste klassikaliste luule­vormide vastu. Samuti kerkisid esile tankakirjutuseks sobivad teemad, nagu inimeseks olemisega seotud küsimused ja isikupärane maailmatunnetus.

Väliseesti autoreist on 12 tankat avaldanud Elmar Pettai kogus „Nagu meie elu” (1980: 64–67) ning Veroonika Vaeras (1985) kvaasitanka ajakirjas Tulimuld.

Joonis 2. Esmatrükis ilmunud tankade arv aastatel 1917−1991.

Joonis 3 annab ülevaate ajavahemikul 1993–2022 esmatrükis ilmunud tankade arvust.

Joonis 3. Esmatrükis ilmunud tankade arv aastatel 1993−2022.

Luuletuste rohkuse poolest eristuvad kolm aastat: 1996, 2019 ja 2020. Üldarvu mõjutavad üksikud viljakad autorid, nagu Kivisildnik (97 tankat kogus „Nagu härjale punane kärbseseen”, 1996), Lydia Ader (225 tankat kogus „Pihlakane purre”, 2019) ja Merike Õim (162 tankat kogus „Üle sõnalatvade”, 2020). Õim on Mariann Rammo (2014) kõrval teine üksnes tankadest koosneva luulekogu avaldanud eesti autor.

Eripärase vaate tankaluulele annab kirjanik ja tõlkija Kruusa Kalju. Ta selgitab „Üleelamiste vanakese” tagakaanel, et raamat sisaldab „valdavalt kolmerealiseid lühilaulusid”. Need on komponeeritud 5- ja 7-silbiliste üksustena. See vormivariant, kus 31 silpi on viie rea asemel paigutatud kolme ritta ning mis esines juba Kruusa Kalju eelmises kogus „Kümme kükki. Oma luulet ja tuttavat” (2018), nõuab veel uurimist ega ole kaasatud siinsesse eesti tanka ülevaatesse.

 

Kvaasitankad

Kvaasitankadeks olen määratlenud viievärsilised riimideta lühiluuletused, mis ei järgi täpselt 5/7/5/7/7 jaotust, kuid sisaldavad loodus- või olukirjeldust ning annavad mõtiskluse kaudu tekstitiheda üldistuse või järelduse näiteks inimese suhte kohta looduse või ühiskonnaga, samuti inimese ja tema ajalisuse kohta. Autor väljendab mingit ideed lühivormilise mõttetervikuna ilma tanka range silbijaotuseta. On autoreid, kellel ongi üks või kaks taolist luuletust, näiteks Eha Lättemäe ja Veroonika Vaeras. Ainult kvaasitankade loojaid olen siiani kokku lugenud 15, samal ajal esineb selliseid luuletusi traditsioonilise silbijaotusega tankasid kirjutanud autoreil, mõnel on neid rohkem, mõnel vaid 1–3. Kvaasitankasid on avaldanud 27 autorit.

Erandlik looja on Ott Eenlo, kelle loomingust leiab kaks korda rohkem kvaasitankasid (50) kui klassikalises vormis tankasid (25). Näiteks Eenlo kvaasitanka „Pilv” silbijaotusega 5/6/5/8/7 kujutab tasast ja paigalseisvat looduspilti, mis aga valmistab ette muutuse:

On kogu taevas
pehmel tuuletul ööl
paigal tüüne tumm
unine pilv – kuigi vaikiv
koidu eel pakatab vihm
         (Eenlo 2017: 49)

Paiguti mõjuvad kvaasitankad nõtkemaltki – rangest silbijaotusest olulisem on mõtte vaba vool. Tiit Merenäkk kirjeldab hilissuvist ööd:

Põuavineses
kuukiirguses küpsevad
kollased ploomid

kuulda vaid siili
ägamist aias
         (Kiriling, Merenäkk 2014: 59)

Ühtlasi puuduvad kvaasitankades liiasused, mida võib ­täheldada õiget silbiarvu rangelt järgivais luuletustes. Vabama vormiga on välditud rõhuliidete või infinitiivide kuhjumist, modaaladverbe, nagu ju, ka, veel, küll, või näiteks temporaaladverbi siis, mis on mõne tankaautori loomingus levinud.

 

Peamised teemad ja motiivid

Õnne Kepp (2011: 39) on täheldanud, et looduskoordinaatide abil defineerib luuletaja oma positsiooni maailmas. Nii muutub lüüriliselt kujutatud füüsiline ruum aegruumiliseks.

Eesti tanka temaatika on sageli seotud looduslike paikadega: kujutatakse mitme­suguseid rohttaimi, puid, veekogusid, metsi ja välusid, teid ja radu. Samuti kujutatakse aeda kui privaatset looduspaika ning väravat isikliku ja üldise ruumi vahelise piirina. Looduskeskkonna kujutamist soosib vihje aastaajale. Nt Vaike ­Pilvistu „Soosaarel” viitab ütlusfolkloori kaudu eesti maastikule:

Sääskede vend, vend
verenõudmise sumin
mihklipäevani.
Siukiri silmade ees
libiseb üle jala.
         (Pilvistu 1985: 48)

Looduskujutuse kõrval kerkib motiivina esile psühholoogiline ning ideeruum, vahendades luulemina emotsioone ning mõtiskledes inimväärtuste üle. Nii mõnestki 1970-ndatel ilmunud tankast võib välja lugeda ridadevahelisi sõnumeid. Näiteks Mats Traadi ja Minni Nurme tankad:

Istu pingile
ajalävi on kõrgem ja järsem
tähetornist mäel
vaata ette või taha
silmapiir sulgub tulle
         (Traat 1977: 47)

Tubane umbsus
hinge mataks kui ma ei
pilgutaks silma
tõmbetuulele – puhu
vandeseltslane puhu
         (Nurme 1971a: 1488)

Traadi luuletus kõneleb pingil istudes enda ette ja taha vaatamisest, viidates ­raskustele minevikus ja võimatusele tulevikus. Samal ajal võib luuletust mõista nõukogude ühiskonna suletusest ja umbsusest tekkinud eksistentsiaalse ängina. Nurme luuletus pakub aga inimesele lootust.

Pärast taasiseseisvumist alanud eesti tankakirjanduse teine periood on sarnaselt kogu luulepildiga toonud tekstidesse sotsiaal- ja poliitkriitika, argielu, tehnoloogiaga seotud motiivid.

kes veel mäletab
pokaalid klirisevad
harras nautimus
credit24
töötu viinamäetigu
         (Känd 2015: 121)

Kohtab eneseanalüüsi, kogemuslikku absurdi, suhetes sinuga tuleb mängu ­sotsiaalmeedia:

facebookist näed et
olen lõpuks ärganud
vajutasin
like
sinu kommentaarile
tuled mind tervitama
         (Viin 2016)

Kui 1970-ndate luules oli sageli argiseks ruumiks maakodu või selle ümbrus, siis tänapäeval esinevad tankas linlikud elemendid ja linnamaastikud, nt:

      ta oli vajund
sügavikku enda sees
      nagu laukasse

trollis vastasistmel pliks
      nõelatäpne käsivars
         (Künnap jt 2018: kaart KIRVED NÄKK/9)

Samuti on taasiseseisvumisjärgsed tankad sisult otseütlevamad ja sensuaalsemad. Isiklik mõõde võib avaneda näiteks rannariiete kujutamisega:

hoovihmapilved
tõmbavad taevajoone
nii raskelt alla

nagu märjad polstriga
bikiinid pesunööril
         (Heinloo 2018: 329)

Samuti leidub uuema aja eesti tankas nalja ja absurdi. Näiteks on Contra sidunud loodusmotiivid tänapäevase transpordivahendiga ja lõpupuändis fraseologismiga, tekitades tähendusnihke:

Päikesekiired
nagu kiirliini bussid,
peatuvad mu ees.
Sõit nendel on tasuta,
ometi sõidan jänest.
         (Contra, Mõttus 2021: 34)

Samal ajal ei ole kadunud varasemale tankale omased looduskirjeldused ja ­sümbolid ning ootuspäraselt paistavad just kooliõpilased (34 autorilt 38 tankat) silma traditsioonilise teemakäsitlusega. Temaatika on aga avardunud kogu luulemaastikul ja eesti tankassegi on jõudnud muude vormide ainering, ulatudes loodusest koju, kodust linnakirjelduseni, sisekaemusest ühis­konnakriitikani, isiklikust – minust – rahva ja rahvuse ning üldinimlike küsimusteni.

 

Transkriptsioon, kujundus ja graafika

Tõenäoliselt on just klassikalise tanka ranged reeglid suunanud luuletajaid otsima graafilisi lisavõimalusi, samas ajendavad uusi väljendusplaane muutused üldises ­kultuuriruumis. Näiteks on Kalle Istvan Eller esitanud neli võrukeelset tankat gooti kirjas.


           

 

Pilt 1. Lehekülg Marko Veinbergsi raamatust „Yggdrasil” (2015).

Marko Veinbergsi nummerdamata lehekülgedega luulekogu „Yggdrasil” (2015) on kunstiteos, kus tankad on kujundatud käsikirjaliselt ning eri kirjasuurused ja šriftid loovad uusi tähendusvälju: tänu nendele saab luuletust lugeda mitmel moel, näiteks ainult esiletõstetud teksti.

Arne Merilai tankades on sõnad sidekriipsudega silbitatud. Kahe luuletuse peale (Merilai 2001: 7–8) leiab nii akro-, tele- kui ka mesostihhoni ehk vastavalt värsside algus-, kesk- ja lõppsilbid moodustavad ülalt alla lugedes omaette tähendusliku üksuse. Allolevast näitest leiab akrostihhoni:

ke-ha kan-ge keel
va-le-ta-va kül-ma käes
de-ment-su-se riist
tu-leb soo-jaks a-ja-da
lek-to-ri mah-lad käi-gu
         (Merilai 2001: 7)

Mitmed autorid on sobiva silbiarvu saavutamiseks värsipiiril sõnu poolitanud (Kivisildnik 2006: 15; Kuus 1989: 21). Tsesuuri on paigutatud eri kohtadesse: teise värsi järele (Oengo 1921: 25), kolmanda värsi keskele (Nurme 1978: 749), kolmanda värsi järele (Peucker 2019: 13), neljanda värsi järele (Eenlo 2017: 33). Samuti leidub tsesuurita ehk ühe lausumisüksusena esitatud tekste (Sõna ja valguse rütmid 2013: 5). Tsesuuri asukoht on tingitud lausestusest: autorid on kasutanud eri struktuure ühestainsast lihtlausest („öösel sadanud / lumevaiba siidi / oma südame ümber / kuis küll suudaksin hoida / ma kevadõiteni”; Sõna ja valguse rütmid 2013: 5) kuni keerulisemate liitlauseteni, näiteks üttega põim­lausele järgneb maks– ja des-lause­lühendiga tarind: „mõtteist väsinult / vajun raskesse unne / kus ilmud Sina mu arm / sirutan käed embamaks – / ärgates tühi tuba” (Leberecht 2002: 22). Samuti esineb fraaside loendit: „MESILASTE LEND. / Häbelik­roosad õied. / Õielõikajad. / Õunaloomispäevade / sajueelne lõhnasuits.” (Pilvistu 1985: 35)

Tanka võib olla jaotatud kaheks stroofiks (3 + 2), nagu eeltoodud Heinloo näites. Leidub ka 31 silbi jaotamist kuuele luulereale, nii on teinud Valeria Ränik (2002) ja Mall Paas (1981). Mõnel juhul algab tanka taandega (nt Valdes 1917; Rammo 2014: 10), teisal lõpeb kolmikpunktidega viimase värsi järel (nt Osila 2008: 68; Ader 2019: 136).

Tarvitatud on läbivalt nii suur- kui ka väiketähti (vt Veinbergs 2015, pilt 1), varieeritud interpunktsiooni, seda ka ära jättes. Tankasid on dateeritud (nt Känd 2015) ja pealkirjastatud (nt Kuus 1989: 21) ning mõni on ka pühendusega (nt Ilus 1996).

 

Häälikuline ja rütmiline instrumentatsioon

Viierealine ühestroofiline ülesehitus tingib luuletajate sõnavaliku ja tähendusloome: napp tekst peab olema tähenduslikult pingestatud, samas mõjutab viievärsiline lühivorm lause rõhuasetusi. Ridade lühidus ja sõnade rõhk esisilbil on soodustanud ­algriimi kasutust ning just seda võib pidada eesti tanka eripäraks.3 Tõenäoliselt tankade lühiduse tõttu ilmneb instrumentatsioon enamasti kogu luuletuse ulatuses, st kõikides värssides on sama algriimide ahel, mis loob rõhulise ja sisulise seose. Palju esineb põimu ehk ühinenud on erinevad algriimivormid.

Eufooniline struktuur võib olla kooskõlas lauseehitusega, nagu Minni Nurme luuletuses:

Keset tumedaid
k
uuski nagu sõsaraid
k
õrvu – üks valge
t
eine verev – kask ja
p
ihlakas päikesepuud
         (Nurme 1976b: 16; minu esiletõsted –
H. H.)

Kui valdavalt allitereeruvad eeltoodud luuletuses helitud sulghäälikud k ja p, mida toetavad pea- või kaasrõhulise silbi vokaalikordused, siis mõttekriipsudega esile tõstetud järellisand eristub ülejäänust algriimuva helilise v-häälikuga.

Kunstikavatsuslikke häälikuseadeid kohtab ka Arthur Valdese sõnavalikus, kus domineerivad helitud konsonandid: klusiilid, s– ning h-häälik:

      Öö tuleb maha
S
u kambri kurudest ju
      huljub hämarus,
m
attes kõik, mis Sinu .. Jään
üksi
halli nukrusse.
         (Valdes 1917: 36; minu esiletõsted –
H. H.)

Andres Ehini tankas on igas värsis kasutatud erinevat häälikulist dominanti:

rüsinal rappa
si
lkab silmituid susi
t
eenima tuisku
k
ülm haigutab kauguses
s
uur unine jääkaru
         (Ehin 2000: 165; minu esiletõsted –
H. H.)

Kakofoonilist instrumentatsiooni esineb enese- või ühiskonnakriitilistes ­luuletustes. Andrus Leberechti tanka kritiseerib virtuaalreaalsusest tegeliku elu otsimist:

irreaalne on
oodata reaalsuse
tekkimist neti
jututubades käijal
surfates ahastuses
         (Leberecht 2003: 51)

Lõppriimi ei esine klassikalises jaapani tankas ja eesti tankaski leidub seda üksikutel juhtudel. Seda on kasutanud Minni Nurme, kuid mitte dominandina, vaid kompleksse instrumentatsiooni osana:

Mu väiksus on mu
suurus su suurus on su
väiksus – eks klapi
nii mõõt ja tasakaal ja
iga abielupaar
         (Nurme 1978: 749)

Rõhutatuna tõusevad eesti tankas esile sõnapaarid, näiteks uksed-aknad, murelik-tõsine (Nurme 1974: 101, 106); puhas ja hele, täna ja ikka (Sander 1978: 57), tormis ja rajus (Hadje 2004: 73). Need võivad ka allitereeruda: härmas-hallid (Heinloo 2018: 328), torkiv-tühjad (Muttik 2000: 129), silk-solk (Vesipapp 1986: 49), maad ja mulda (Verev 1985: 5). Mitmel pool kasutatakse kordusfiguuri epitseuksist: üha kõnnid ja kõnnid (Sander 1978: 47), õisi ah õisi (Kai 2000: 1045), lahing lahingu järel (Nurme 1976a: 542), sajab ja sajab (Jürgenson 1996).

Tanka rütmi mõjutab sõnapaaride ja epitseuksiste kõrval sõnade arv värsis. Levinud võtteks on kasutada viiest või seitsmest silbist koosneva värsina ühte liitsõna. See võib koosneda kahest sõnatüvest: lainevirvendus (Tammik 1983: 34), üksilduse­vaim (Nurme 1971b: 64), taevapalakas (Sõelsepp 1979: 72). Samuti võib sõna olla kolmetüveline: hoovihmapilved (Heinloo 2018: 329), hõbeöökangas (Belials 1993: 33), võililleseemne (Teder 1984: 1385), või koosneda koguni neljast sõnatüvest: metsviinapuuväät (Nurme 1976b: 73). Esineb nii liitnimisõnu (nt magesõstraväljale – Tuulik 1979: 203) kui ka liitomadussõnu (nt ööhelendavas – Alo 2019: 52). Sageli on tegu sõnaloomega, nt sõltuvusnõrkus (Ruder 2021: 146), võlupõskedest (Künsar 2006: 7). Esineb ka mänguline, kolmetüveline ja seitsmesilbiline sõna: südamesuurendusklaas (Tüür 2006: 91).

 

Eesti tanka arendajad: Kaalep, Kaplinski, Nurme, Traat

Eesti tanka autoreist tõuseb esile neli: Ain Kaalep, Jaan Kaplinski, Minni Nurme ja Mats Traat. Nemad on eesti luules selle kanoonilise vormi peamised arendajad, just nende 1960-ndatel ja 1970-ndatel ilmunud luuletused on enim kujundanud eesti tanka ilmet.

Ain Kaalep (1926−2020) on küll loonud ainult viis tankat, kuid tõenäoliselt just nende mõjul hakkas see luulevorm 1960. aastate teisest poolest uuesti eesti luules levima. Need viis tankat avaldati esmalt ajakirjas Looming (Kaalep 1964), seejärel kogus „Järvemaastikud” (Kaalep 1968: 44–45).

Instrumentatsioonivõtetest esineb Kaalepi tankades alliteratsiooni: „Vesi väriseb / tuule tõtakais jalus” (1964: 1679), „vesikuppude vahel”, „maale maad” (1964: 1680). Kõik viis tankat koosnevad ühest korrapärase tsesuuriga lausest, millest üks on mõtisklus kuuvalguse üle, ülejäänud neli on niinimetatud järveluuletused. Esimestes värssides esitatakse looduspilt, millele järgneb refleksioon. Üks tanka annab sellise struktuuri edasi suisa sõna-sõnalt:

Lõunane rahu
üle veepinna levib,
lubades näha
mul nii taimesid põhjas
kui enese peegeldust.
         (Kaalep 1964: 1680)

Jaan Kaplinski (1941−2021) on avaldanud seitse klassikalist tankat ja ühe kvaasi­tanka. Neist esimene ilmus kogus „Valge joon Võrumaa kohale” (Kaplinski 1972: 8), järgmised kuus raamatus „Raske on kergeks saada” (Kaplinski 1982: 11–12, 40). Kaplinski tankasid on avaldatud soome („Sama meri kaikissa meissä”, 1984, tlk Anja Salokannel), rootsi („Våra skuggor är mycket långa”, 1982, tlk Birgitta Göransson), prantsuse (kogumikus „Le dèsir de la poussière”, 2002, tlk Antoine Chalvin) ja läti keeles („No putekliem un krasam. Dzejas izlase”, 2001, tlk Guntars Godiņš).

Kaplinski tankades kujutatud keskkond on samuti traditsiooniliselt loodus, kuid võrreldes Kaalepiga ilmneb mitu erinevust. Esimene puudutab süntaktilist ja semantilist struktuuri: Kaplinski on nappi vormi mahutanud kaks või isegi kolm lauset. Teiseks on ta jaganud luuletused graafiliselt kaheks osaks, millel on ka tähenduslik roll. Seejuures liigub autor üksikult üldisele: tanka esimeses osas hetke kujutamise kaudu jõuab ta teises osas eksistentsiaalse tõdemuseni.

Uskumatu: kui
esimest korda taas need
õites toomingad.

Liig lühike on elu
harjumaks kevadega.
         (Kaplinski 1982: 12)

Kolmes esimeses värsis antakse edasi kindel kogemus, järgnevas kahes luuakse selle põhjal üldistus. Siit ilmneb veel üks oluline erinevus Kaalepiga võrreldes: kui viimane väljendab minaperspektiivi otsesõnu, siis Kaplinskil see puudub või on implitsiitne. Ent Kaplinski tanka võib olla ka lihtne olupilt:

Siniste tähtede all
tasa jahtub vana saun

laupäeva öö on
kuu valgustab jäätanud
luuda trepi ees
         (Kaplinski 1972: 8)

Kvaasitankaks võib pidada Kaplinski loometee algul ilmunud viievärsilist luuletust silbiskeemiga 4/9/3/7/5, milles on 28 silpi klassikalise 31 asemel. Ent selle pingestatud ja semantiline struktuur mõjuvad tankana – autor on tabanud hetke ja ­igaviku ühel ja samal ajal: „Kastepiisad / kõrtel ja ämblikuniitides. / Kaarde all / vikati külmal teral / kilgendab koidik.” (Kaplinski 1965: 561)

Tankaautoreist viljakaim on Minni Nurme (1917−1994), kelle sulest pärineb koguni 109 tankat ja üks kvaasitanka. Esimesed kuus tankat ilmusid 1970. aastal ajakirjas Looming ja viimased 1987. aastal luulekogus „Puud varjulised” ning Loomingus. Nurme on tankasid avaldanud seitsmes luulekogus.

Juba Nurme esimestes tankades on täheldatav seoste loomine: mälu on see, mis annab olevikule tõlgenduse, nt:

Sõnajalamets
vaikib oma vaikimist
võib-olla eosed
midagi mäletavad
ja samblikud ja kivid
         (Nurme 1970: 362)

Öine tormiulg
varjude vappumine
hirmuunenäod
Äkki toas nagu laevas
must kodutuse tunne
         (Nurme 1971b: 69)

Need luuletused lähtuvad üksikinimese tundmustest või seisundist, olles samal ajal eksistentsialistlik allegooria. Nurme tankade motiivides avalduv turgor rõhutab üldist inimese pingulolekut. Sarnaselt Kaplinskiga kasutab Nurme alliteratsiooni ja assonantsi. Siinse teise näite esmaversioonis (Nurme 1970: 362) oli teine värss „katuste vappumine”, aasta hiljem luulekogus avaldatud variandi on autor muutnud pingelisemaks, asendades konkreetsuse umbmäärasusega, tekitades samal ajal värssi algriimi.

Luulekogu „Kuuvein” (1974) tankad on isiklikumad, sisaldades (enese)analüüsi ja koduteemat. Nende puhul võib paralleeli luua jaapani sabi-võttega, kus on oluline „üksinduse poetiseerimine”, isikliku suhte väljatoomine ning väljenduse lihtsus (Süda on ainuke lill 1992: 269), või jaapani esteetika mõistega mono no aware (’meele­nukrus’), milles teadlikkus kõige kaduvusest on segatud kurbusega, mis tähendab ühtlasi melanhoolset resignatsiooni (Jets 2022: 35).

Mitmel pool vaeb lüüriline mina oma hingeseisundeid, kasutades siseilma mõtestamiseks füüsilise maailma kujundeid:

Vettinud olen
kui märg ront hirmus rõskus
ei võta mus tuld
hing ei saa kuskil sooja
võbisen haavapuu all
         (Nurme 1974: 99)

Teisal väljendatakse teeradade kaudu üksindust ja lõpuvärsis pöördena sellega leppimist:

Ühtki teed ei vii
mu majja ainult kitsas
rohtunud rada
Olen kõrvale jäänud
kõigist – jumal nendega
         (Nurme 1974: 100)

Looduse kaudu võib lüüriline mina väljendada oma meeleseisundeid, samuti üldist vaikuse ja vaikimise iha: „Tummad kivid ei / kõssata ühtki sõna // Tahan õppida / tummade keelt tõlkida / keeletute vaikimist” (Nurme 1974: 90). Järgnevates kogudes „Tuules lendlev seeme” (1976, 34 tankat) ja „Pilvede pisarad tärkamisse” (1978, 59 tankat) jätkab Nurme inimese olemuse, loodusega ja iseendaga suhestumise mõtestamist.

Nurme viimane tanka on kokkuvõte elust, mida taas žanrile omaselt väljendatakse looduskujunditega:

Välku põrgut ja
puhastustuld olen ju
kogenud elus –
surmas ehk õpin õitsemist
taevatähtede kõnet
         (Nurme 1987: 1357)

Mats Traadi (1936−2022) kuus tankat ilmusid esmakordselt 1977. aastal, seejärel mitmes kordustrükis. Traadi tankasid iseloomustab kohanimede kasutamine, seejuures esineb tema proosaloomingus leiduvaid toponüüme: Läänemeri, Palanumägi,4 Saviaugu mägi, Mõrtsuka järv, Pursavariku.

Verevalt hinges
mälestused hõõguvad
Üksik metsuibu
varistab kirbeid lehti
Palanumäe nõlvakul
         (Traat 1977: 46)

Traadi tankades esile kerkiv temporaalsus lähtub minevikust: mälestustest ja mälupõhjast, pärimusest ja eepostest. Traadile on iseloomulik ka semantiliselt pingestatud sõnade kasutus, näiteks „Vaatan sõnamäel / laualambiga ringi”, „vaikiva eepose ilm” (Traat 1977: 46), „puhkevad pimedad puud” (Traat 1977: 47).

Ehkki erinevalt Nurmest ei ole Kaalepi, Kaplinski ja Traadi tankalooming mahukas, on nad kõik andnud olulise panuse eesti tanka arengusse: looduskogemuse ja -kujunditega on nad väljendanud üldist, ajatut elutunnet, samal ajal sidunud hetke kaudu inimolemuse nii looduse kui ka inimese enesetajuga.

 

Lõpetuseks

Eesti keeles on tankasid kirjutatud veidi üle saja aasta, seejuures ei ole see žanr eesti luulemaastikul silma paistnud, kuigi seda on alates 1960-ndate teisest poolest järjepidevalt viljeletud. Autorkond on lai, ulatudes kooliõpilastest ja harrastajatest tunnustatud kirjanikeni, kusjuures žanr võimaldab silma paista ka harrastajatel. Eesti luuletajad on üle võtnud 31-silbilise vormi, mis jaguneb viide ritta, ning loonud eestiliku tanka: sellele on iseloomulik häälikuinstrumentatsioon, üsna palju esineb alliteratsiooni ja assonantsi. Riimimine üldjuhul tankaloomesse ei kuulu. Tsesuuri kasutus on sõltunud luuletuse sisust ning see võib paikneda ükskõik millise värsi lõpus, keskel või hoopis puududa.

Traditsioonilise tanka motiivistikku kuuluvad looduskujundid ja nendega seoses võib esineda vihje aastaajale. Eesti tankades esinevad looduskujundid kahel moel: vahendatakse otsest looduselamust või põimitakse need kindla mälupildi ja kogemusega – ajamõõtme lisamine suunab mõtestama iseennast, ühiskonda või laiemalt maailma. Sagedane eesti tanka lähtekoht on kodu, mille juurde kuuluvad lähemad ja kaugemad paigad, nagu õu ja aed, mets, mitmesugused veekogud, aga ka kodumaa, mida võivad esindada reaalsed toponüümid. Loodustemaatika edastab rahvuslikku sõnumit, mida võib näha nõukogudeaegsete tankade ühe alltekstina.

Aja jooksul on eesti tanka temaatika laienenud, hõlmates pea kõiki inimelu aspekte: inimsuhteid, meeleseisundeid, mitmesuguseid eluhetki, sh hilisemates tankades seksuaalseid kogemusi, ajalikkust ja ajatust. Esineb nii kirjeldavaid, sisekaemuslikke kui ka ühiskonnakriitilisi tankasid, siiraste luuletuste kõrval leidub künismi, (enese)irooniat ja nalja, seda ka vormi enda üle. Tihti liigutakse tankas väliselt pildilt sisemisele või vastupidi, sisemiselt välisele. Esimesel juhul peegeldab objektiivne maailm subjektiivseid elamusi, teisel laieneb minakogemus üld­inimlikuks üldistuseks.

Maailma tõlgendamine ja sellega kaasnev kontemplatsioon on tankavormi lühiduse tõttu tihe, täpne, sõnaosav. Õnnestunud puhkudel on neil luuletustel, kasutades Margus Oti (2015: 35) terminoloogiat, sündmuse nii-öelda kättetoomise võime: „[---] vägev loeng või kontsert suurendab minu väge, nii et ma suudan kätte tuua (mõtelda, tunda, lävida) intensiivsemalt, nüansseeritumalt, täpsemini. Vägev asi ei mõju üksnes „välispidiselt”, vaid ka „seespidiselt” [---].” Lugejale on see niisiis intellektuaalne elamus, mis suudab suurendada tema enda väge.

Rein Raud on märkinud Tawara Machi loomingu üle arutledes tankavormi vastavust tänapäeva maailmaga: „[---] ääretu lühidus [sobib] hästi kokku postmodernse maailma fragmentaarse ja katkendliku olekuga. Praeguse [---] tegelikkuse püsituid hetki on lihtsam püüda neisse lühikestesse luuletustesse kui laiematesse struktuuridesse [---].” (Raud 1999: 78) Tõnu Õnnepalu tankas ilmneb elamuslikkuse läte:

Kui mu usk oleks
kasvõi sinepiiva,
siis see sügisöö
oleks mu sõber ja vend,
tema tuul minu kodu.
         (Õnnepalu 2022: 63)

 

Heili Hani (snd 1964), Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi doktorant (Ülikooli 16, 51003 Tartu), heili@hansa.tartu.ee

 

1 Antiikses meetrilises värsiõpetuses tähendab moora lühikese silbi hääldamiseks kuluvat aega. Vt pikemalt nt Prillop 2018.

2 Näiteks luulevalimik „Süda on ainuke lill” (1992) Raua tõlkes ja kommentaaridega, Juurika kommentaaride ja järelsõnaga Matsuo Bashō „Kitsas tee sisemaale” Juurika ja Alliku tõlkes (2013) ning antoloogia „Sada luuletust, sada luuletajat” (2014) Alliku tõlkes ja kommentaaridega.

3 Algriimilisust on täheldatud ka prantsuse tankades, kus võib esineda alliteratsiooni ja assonantsi nii värsi algul kui ka keskel (Belleau 2013: 2).

4 Traat on selgitanud Palanumäe nime päritolu: „Palanumäe on reaalne koht [---]. Aga minu Palanumägi on mujalt pärit ja niisugune mäekülg on tõesti ka olemas olnud. Põlenud mägi – see tahaks olla juba ise sümbol.” (Veidemann 2010)

Kirjandus

Ader, Lydia 2019. Pihlakane purre. Luule 1965–2019. Tartu: L. Ader.

Alo, Ülo 2019. Peeglite pidu. Lugusid kunstnik Maaly Kikkast ja luulet tema mälestuseks. ­Viljandi.

Beichman, Janine 1982. Masaoka Shiki. Boston: Twayne Publishers.

Belials, Veiko 1993. Vihmaste õhtute nukrus. Tartu.

Belleau, Janick 2013. Tanka in French: Translated, Written and Published: 1871−2013 – An Overview. https://janickbelleau.ca/contenu/Tanka_in_French_Translated_Written_Published_Overview_1871_2013_Copie.pdf

Contra; Mõttus, Ilme 2021. Luule on mäng. Võtteid ja mõtteid luuletuste kirjutamiseks koolitundides. Tartu: Atlex OÜ.

Eenlo, Ott 2017. Kastepiisad. Tallinn: O. Eenlo.

Ehin, Andres 2000. Alateadvus on alatasa purjus. Koondkogu. Tallinn: Varrak.

Eller, Kalle Istvan 2001. Bärsärk. Luuletusi Eesti Vabariigi aastaist 1967–. Tartu: Ilmamaa.

Hadje, Marju 2004. Sõlme suletud pihud. [Tallinn:] Talmar & Põhi Kirjastus.

Heinloo, Sirel 2018. Tankad. – Looming, nr 3, lk 328–329.

Ilus 1996 = Ilus, Peeter; Vint, Tõnis. Öö ja tee. Pühendusluule 1968–1996. Mütoloogiline graafika 1978–1993. Tallinn: Penikoorem.

Jets, Kairi 2022. Varane jaapani kirjandus. 3. loeng (19. IX 2022). Tartu Ülikool, maailma keelte ja kultuuride instituut.

Jürgenson, Lennart-Hans 1996. Laevad lähevad läbi lume. Helsinki.

Kaalep, Ain 1964. Viis tankat. – Looming, nr 11, lk 1679−1680.

Kaalep, Ain 1968. Järvemaastikud. Tallinn: Eesti Raamat.

Kai, Eda 2000. Sõnad seletuseta. – Looming, nr 7, lk 1043–1047.

Kaplinski, Jaan 1965. Seitse pilti igavesest suvest. – Looming, nr 4, lk 561–562.

Kaplinski, Jaan 1972. Valge joon Võrumaa kohale. 54 luuletust 1967–1968. Tallinn: Eesti Raamat.

Kaplinski, Jaan 1982. Raske on kergeks saada. Tallinn: Eesti Raamat.

Kepp, Õnne 2011. Aegruumilised suhted eesti luules aastatel 1860−1917. Ühine ja sidus loodus­kujund. – Kõnetav kultuur. Koost Rein Veidemann, Õ. Kepp. Tallinna Ülikooli, Eesti humanitaarinstituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 35–52.

Kiriling, Olev; Merenäkk, Tiit 2014. Maa ja mere laulud. Tarbatu: [Härmametsa Talu Kirjastus].

Kivisildnik, Sven 1996. Nagu härjale punane kärbseseen. Tartu: Eesti Kostabi $elts.

Kivisildnik, Sven 2006. (:) Vägistatud jäämägi. Pärnu: [Jumalikud Ilmutused].

Krull, Hasso 2014. Jaapani kujud. – Ninniku, nr 14. https://www.eki.ee/ninniku/index2.php?f=r&t=425

Kruusa Kalju 2023. Üleelamiste vanake. – Loomingu Raamatukogu, nr 1. Tallinn: SA Kultuurileht.

Kuus, Anne 1989. Tanka krüsanteemidest. – Luhalinnu aastaraamat. Tartu: Luhalind, lk 21.

Känd, Jaak 2015. Iga päev, iga aasta. Pärnu: Hea Tegu.

Künnap, Asko; Rooste, Jürgen; Sinijärv, Karl Martin 2018. Kuradiratas. Tallinn: Näo Kirik.

Künsar, Kati 2006. – Värske Rõhk, nr 3, lk 6–7, 11.

Leberecht, Andrus 2002. Vikerkaare seitse värvi. Tallinn: Kodutrükk.

Leberecht, Andrus 2003. Aja tolm. Tallinn: Kodutrükk.

Lotman, Rebekka 2019. Eesti sonett. (Dissertationes litterarum et contemplationis comparativae Universitatis Tartuensis 19.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Masing, Uku 1989. Kaks kirja haikude asjus. – Akadeemia, nr 5, lk 999−1001.

Merilai, Arne 2001. Tolmutort. Tallinn: Tuum.

Muttik, Sulev 2000. Tuulekoda. Luulet XX sajandi teisest poolest. Tartu.

Mäger, Mart 1974. Tanka. – Sirp ja Vasar 4. I, lk 5.

Mäger, Mart 1979. Luule ja lugeja. Artikleid, arvustusi, esseid. Tallinn: Eesti Raamat.

Mäger, Mart 1980. Kõik siin maailmas. Valik eesti haikusid. Tallinn: Eesti Raamat.

Mäger 1989 = Uku Masing, Kaks kirja haikude asjus. [Mart Mägra pealkirjata järelsõna Masingu kirjadele.] – Akadeemia, nr 5, lk 1001–1002.

Nurme, Minni 1970. Tankad. – Looming, nr 3, lk 361–362.

Nurme, Minni 1971a. Tankad. – Looming, nr 10, lk 1487–1488.

Nurme, Minni 1971b. Sookailudes on loitsud. Luuletused. Tallinn: Eesti Raamat.

Nurme, Minni 1974. Kuuvein. Luuletused. Tallinn: Eesti Raamat.

Nurme, Minni 1976a. Luuletused. – Looming, nr 4, lk 539–542.

Nurme, Minni 1976b. Tuules lendlev seeme. Tallinn: Eesti Raamat.

Nurme, Minni 1978. Luuletused. – Looming, nr 5, lk 747–750.

Nurme, Minni 1987. Aeg. Sünd. Liivakastis mängivad lapsed jt. luuletusi. – Looming, nr 10, lk 1356–1357.

Oengo, Julius 1921. Ööpäev. Haapsalu: K. Ü. „Lääne”.

Ormi Arp [Nigol Andresen] 1925. Jaapani luulest. – Agu, nr 4, lk 97−98.

Osila, Virve 2008. Maa ja taeva vahel. Mäetaguse: V. Osila.

Ott, Margus 2015. Vägi. Väekirjad I. (Bibliotheca controversiarum.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

Paas, Mall 1981. – Noorus, nr 11, lk 40.

Pettai, Elmar 1980. Nagu meie elu. Kolmas luuletuskogu. Stockholm: [s.n.].

Peucker, Doris 2019. Hetked. [Metsakasti:] Paljasjalg.

Pilvistu, Vaike 1985. Käed. Tallinn: Eesti Raamat.

Prillop, Külli 2018. Mida teeb moora eesti keeles? – Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 345−364. https://doi.org/10.54013/kk726a1

Põldmäe, Jaak 1974. Klassikalisi luuletus- ja stroofivorme. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool.

Põldmäe, Jaak 1978. Eesti värsiõpetus. Tallinn: Eesti Raamat.

Rammo, Mariann 2014. Õieebemed. Elva: Ignis Fatuus.

Rannit, Aleksis 1972. Kaksteist klassilist Jaapani luuletust. – Tulimuld, nr 2, lk 74–75.

Raud, Rein 1985. Taustadest ja tähendustest. – Täiskuutaeva all. Valimik hiina ja jaapani luulet. Tlk Jaan Kaplinski, R. Raud. – Loomingu Raamatukogu, nr 10–11, lk 61−70.

Raud, Rein 1986. Tsitaat jaapani klassikalises luules. – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 678–684.

Raud, Rein 1999. Vormi võimatus. – Keel ja Kirjandus, nr 2, lk 73−79.

Reets, Paul 1972. Järelmärkus kaheteistkümnele klassilisele Jaapani luuletusele. – Tulimuld, nr 3, lk 165–166.

Rosny, Léon de (koost, tlk) 1871. Si-ka-zen-yō. Anthologie japonaise. Poésies anciennes et modernes des insulaires du Nippon. Paris: Maisonneuve. https://archive.org/details/anthologiejapona00rosn/page/n43/mode/2up

Ruder, Kristina 2021. Mõtete kukerpall. [Tilga:] Kröösus.

Ränik, Valeria 2002. Metsade ime. − Looming, nr 8, lk 1213.

Sander, Rein 1978. Kolmikratas. Tallinn: Eesti Raamat.

Sõelsepp, Venda 1979. Rohekaskoldses kirjas. Luulet 1973–1978. Tallinn: Eesti Raamat.

Sõna ja valguse rütmid. Ритмы слова и света. Rhythms of word and light. Luule: Alvi Schmuul, Olga Žurjari, Tiit Nieler; vitraažid: Dolores Hoffmann. Tallinn: D. Hoffmann, 2013.

Süda on ainuke lill. Valimik klassikalist jaapani luulet. Nagauta, tanka ja renga. Tlk, komment Rein Raud. Tallinn: Eesti Raamat, 1992.

Tammik, Katrin 1983. – Noorus, nr 10, lk 18.

Tawara Machi 2002. Salati aastapäev. Tlk Lauri Kitsnik ja Kalju Kruusa. – Looming, nr 12, lk 1835–1838.

Teder, Tarmo 1984. – Looming, nr 10, lk 1384–1385.

Traat, Mats 1977. Lagendiku aeg. Luulet 1973–1976. Tallinn: Eesti Raamat.

Tuulik, Taavi 1979. – Noori autoreid ’77. Koost Jaak Jõerüüt, Vello Pilt. Tallinn: Eesti Raamat, lk 203.

Tüür, Maimo 2006. Minaringid II. Pärnu: M. Tüür.

U. M. [Uku Masing] 1942. Jaapani luulest. – Postimees 30. VI, lk 6.

Vaeras, Veroonika 1985. Uigumäel II. – Tulimuld, nr 1, lk 12.

Valdes, Arthur 1917. Viis tankat Mimosale. – Siuru. I. Tallinn: Kirjanikkude Ühingu „Siuru” Kirjastus, lk 35–36.

Valdes, Arthur 1918. Esimesed pisarad. Lahkumine. – Siuru. II. Tallinn: Odamees, lk 37.

Veidemann, Rein 2010. Mats Traat: täitsin aastakümneid tagasi võetud kohustuse. – Postimees. AK: arvamus, kultuur 17. IV, lk 8–9.

Veinbergs, Marko 2015. Yggdrasil. Tallinn: M. Veinbergs.

Verev, Velly 1985. Toetuda tuulde. Luulet 1961–1984. Tallinn: Eesti Raamat.

Vesipapp, Väino 1986. Kuningamaa. Tallinn: Eesti Raamat.

Viin, Kristina 2016. facebookist näed et … – Värske Rõhk, nr 48, lk 16.

Õim, Merike 2020. Üle sõnalatvade. Tallinn: Menu Kirjastus.

Õnnepalu, Tõnu 2022. Kevaded ja aastad. OÜ Hea Tegu.

1. märtsil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis Eesti keelenõukogu (EKN) keelekorralduse seminar. Keelekorraldusest ühiskonnas kõnelesid Airi Männik (Eesti Keeletoimetajate Liit), Kaja Sarapuu (Eesti Emakeeleõpetajate Selts) ja õiguskantsler Ülle Madise. Keeleteaduse poolelt vaatles keelekorraldust TÜ tänapäeva eesti keele professor Liina Lind­ström. EKI keelekorraldustööd tutvustasid Sirli Zupping („ÕS-i ja EKI teatmiku tegevus­kava”), Lydia Risberg („„Meie kõigi kohus on keelt võimalikult hästi tundma õppida””), Kristina Koppel („Keele­andmed eesti keele ühendkorpuses”) ja Margit Langemets („Eesti keele sõnaraamat ÕS 2025”). Järgnes arutelu Birute Klaas-Langi juhtimisel. Osalesid Toomas Kiho (EKN ja ajakiri Akadeemia), Andero Adamson (HTM), Mari Koik (Eesti Keeletoimetajate Liit), Kaja Sarapuu (Eesti Emakeele­õpetajate Selts), Liina Lindström (TÜ), Külli Habicht (TÜ), Kristiina Bernhardt (TLÜ), Sirli Zupping ja Margit Langemets (EKI).

5. märtsil peeti Tallinnas Eesti Laste­kirjanduse Keskuses lastekirjanduse aastakoosolek. Ettekannetega esinesid Jaanika Palm („Tavalises erilist nähes. Eesti algupärane lastekirjandus 2023”), Krista Kumberg („Mõista ennast, mõista teisi. Tõlke­kirjandus lastele 2023”), Helena Kostenok („Uued algused. Noortekirjandus 2023”) ja Triin Soone („Kas pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna? Eesti lasteraamatu­illustratsioon 2023”).

6. märtsil toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek. Anti Selart esines teemal „Liivimaa hagiotoponüümid keskaja kirikuloo allikana”. Hiljemalt varauusajal asendas rea Eesti kihelkondade senise kohanime uus toponüüm, mis tulenes kihelkonnakiriku kaitsepühaku nimest. Liivimaal on märkimisväärne, et läti keelealal hagiotoponüümid peaaegu puuduvad.

13. märtsil toimus Tallinnas hõimuklubi õhtu „Ääremaadel kõndija”. Etnoloog Indrek Jääts rääkis oma erinevatel aegadel tehtud välitöödest soome-ugri rahvaste juures.  

14. märtsil toimus Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias teaduspärastlõuna „Eesti teaduskeele võimalused ja väljakutsed”. Ettekannetega astusid üles Renno Veinthal (HTM, „Eesti keelest ja eesti meelest meie ülikoolides”), Helen Hint (TÜ, „Eestikeelse akadeemilise teksti uurimisest”), Birute Klaas-Lang (TÜ, „Milleks mulle eesti keel?! Või siiski? Tartu Ülikooli välistöötajate ja -üliõpilaste keelehoiakutest”), Reili Argus (TLÜ, „Lõputöö kirjutamise mitmetahulisest ja -tasandilisest protsessist. Juhendaja vaade”), Sirli Zupping (EKI, „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud ja terminitöö Eestis – kuidas ja kellele?”), Toivo Maimets (TÜ, „Eestikeelne rakubioloogia – milleks?”), Jakob Kübarsepp ja Priit Kulu (TTÜ, „Terminibaas materjalitehnikas toeks õpingutes ja töökohal”).

14. märtsil peeti Eesti Rahvusraamatu­kogus emakeelepäeva konverents „Rikka eesti keele mur(d)ekohad”. Esinesid Marju Kõivupuu (TLÜ, „Keel või murre? Murre või keel?”), Kätlin Kõverik (HTM, „Murdekeelte murranguline aeg”), Jüri Viikberg (EKI, „Murdesalved triiki täis”), Mari Kendla (EKI, „Mida kirevam, seda toredam”), Robin Liiber (TÜ üli­õpilane, „Murrangulised või murenevad murded – mulgi keele näitel”), Maryliis Teinfeldt-Grins („Isealgatuslikud kunstipraktikad: Kadrina murraku dokumenteerimine ja kogumine”) ja Contra („Contra ja Urvastõ kiil”).

15. märtsil kuulutati Tartus välja 2023. aasta keeleteo konkursi võitjad. Pea­auhinna pälvis Kohtla-Järve lasteaia­õpetaja Aleksandra Danštšikova eestikeelsete õppevideote eest. Parima kõrgkooli­õpikuna tunnustati Sulev Kuuse ja Toivo Maimetsa koostatud „Rakubioloogiat” ja rahvaauhinna võitis noor luuletaja EiK, kodanikunimega Eik Erik Sikk.

20. märtsil toimunud Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubis esines Atte Huhtala ettekandega „Meälased ja kveenid – kõige põhjapoolsemad läänemeresoomlased”. Meälased elavad Soomega piirnevatel Rootsi aladel Tornio jõe orus, kveenid Põhja-Norras. Esineja kõneles nende rahvaste ajaloost ja keeltest, samuti igapäevaelust ja kultuurist tänapäeval. 

20. märtsil Tartus toimunud Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul esines Evar Saar. Ta vaatles etnonüümi ugalane ja maanime Ugandi esinemist rahvalauludes. Saar pakkus välja oma hüpoteesi, kuidas sõjaka võõra kohta käivast etnonüümist ugalane võis saada maakonna nimi läänemeresoomlaste ja maanimi lätlaste jaoks (Igaunija).

21. märtsil tähistati Eesti Rahva Muuseumis emakeelepäeva. Esines 2023. aasta F. J. Wiedemanni keeleauhinna laureaat, Eesti Keele Instituudi juhtivkeelekorraldaja Peeter Päll. Tartu Ülikooli rahvus­teaduste professor Arne Merilai pidas ettekande „Luuletaja ja emakeel. Hando ­Runnel”. Runnel pälvis sel aastal Wiedemanni keeleauhinna.

22. märtsil toimus Tallinnas Emakeele Seltsi aastakoosolek. Akadeemilise ette­kandega esinesid Birute Klaas-Lang ja Kristiina Praakli: „Venekeelsete laste­vanemate roll eestikeelsele haridusele üleminekul: kuidas kaasava lähenemise kaudu vanemateni jõuda?” Tegevusaruande 2023. aasta kohta esitas Marit Alas. Toimusid korralised valimised: juhatus ja revisjonikomisjon jätkavad endises koosseisus, uueks keeletoimkonna vanemaks valiti Külli Habicht.

22. märtsil korraldati Tallinna Tehnikaülikoolis IV terminoloogiakonverents „Tõhusa terminitöö nimel”. Mari Vaus (EKI) andis ülevaate üleriigilise terminitöö hetkeseisust. Oma teadmisi jagasid terminitöö asjatundjad, õppejõud, tõlkijad ja toimetajad Tallinna Tehnikaüli­koolist, Eesti Maaülikoolist, Tartu Ülikoolist, Tallinna Ülikoolist jm. Kõneldi materjali­tehnika, metroloogia ja mõõtetehnika, masinaehituse, energiatehnoloogia ja betoonkonstruktsioonide ning hariduse ja õppimisega seonduvast oskussõnavarast, samuti arutleti terminitäpsuse ja tõlke­vigade üle.

27. märtsil toimus Tallinnas hõimuklubi õhtu „Vadja-Eesti. Vadjalaste ajaloost Ida-Eestis”. Ajaloolane Anti Lillak kõneles Eesti vadjalaste ajaloost ja historiograafiast. Vadjalaste põline kodumaa jääb teisele poole Narva jõge, kuid muistised, kohanimed, keel ja rahvakultuur mäletavad kunagist vadja pärandit ka Viru- ja Tartu­maal.

Arvustuse viimistlemise ajal sai teatavaks, et Jaak Tombergi monograafia „Kuidas täita soovi. Realism, teadusulme ja utoopiline kujutlusvõime” on teenitult võitnud Eesti Kultuurkapitali kirjanduse siht­kapitali esseistika aastapreemia. Selle kohta on ilmunud sisukad arvustused Viker­kaares, Akadeemias ja Müürilehes.1 Seega on täidetud iga autori soov saada märgatud ja loetud – ning kaasa mõeldud. Mõtlemisainet on mõndagi, sest eriti sageli ei avalda eesti teadlane kaalukat ja tasa­kaalukat monograafiat eesti keeles. Olen tuttav suure osa Tombergi kasutatud inglis­keelse teoreetilise kirjandusega, kuid ei kuulu teadusulme kirglike lugejate ringi. Pigem huvitab mind, mida saab sellest käsitlusest kaasa võtta muude kirjandusžanride analüüsiks ja selle kaudu nüüdisreaalsuse kaardistamiseks.

Tomberg tõstatab paljude teadvuses trummeldava küsimuse: kuidas nn tuleviku kriisi2 tingimustes leida tegelikkuse alternatiivide üle mõtlemise viise. Pole ju enam ühist arusaama, mis suunas peaks liikuma. Tulevikus terenduvad vaid omavahel põimuvad lõpustsenaariumid: kliima­katastroof, majanduskrahh, liberaalse demokraatia kokkukukkumine jne. Ohtrate düstoopiate kõrvale on raske leida usutavat nägemust paremast homsest. Üha laiemalt levib teadmine, et nii, nagu elatakse praegu, pole varsti enam võimalik, aga midagi paremat ei tule ka pähe. Tombergi raamatuski tähtsat rolli mängiv teadus­ulme klassik William Gibson nendib, et meil pole tulevikku, kuna meie olevik on liiga ärev.3 Jõulisi narratiive näivad pakkuvat vaid need, kes suruvad kriisi­ärevust maha lubadusega naasta helgemasse minevikku.

Tomberg tõukub briti kultuurikriitiku Mark Fisheri tõdemusest, et tänapäeval on võimatu kapitalismile „mingit pädevat alternatiivi isegi ette kujutada”.4 Tombergi raamatus ongi keskne Fisheri ja teda inspireerinud ameerika kirjandusteoreetiku Fredric Jamesoni nägemus hiliskapitalismist, aga selle kõrvale (või pigem sisse) saab paigutada ka infotiheda tehnoloogilise reaalsuse, looduse laastamise või mõne muu sama masendava kõikehõlmava nähtuse (Timothy Morton5 nimetab neid nende hoomamatuse tõttu hüperobjektideks), millest on võimatu ennast välja mõelda.

Niisuguse maailma mõistmiseks on vaja tajuda ja taluda selle keerukust ning mõtestada seoseid üksteisega haakuvate ja vastastikku sõltuvate süsteemide vahel (prantsuse filosoof Edgar Morin kutsub seda „keerukaks mõtlemiseks”6). Üks „labor”, kus keerukas mõtlemine aset leiab, on ilukirjandus, ning Tomberg on oma tähelepanu suunanud teadusulmele, žanrile, mis on traditsiooniliselt suutnud pakkuda võimalusi kujutleda muud kui masendavat argireaalsust. Tomberg toetub arusaamale, et kunstiline väljamõeldis võib olla „oleviku struktuurilise suletuse” katkestaja alternatiive leida püüdva „kujutlusvõime kannustaja ja rikastajana” (lk 17). Samuti püüab ta leida viise, kuidas pääseda düstoopilise mõtte depressiivsest lõksust ning teha pingutusi võimalike tulevike kujutamiseks. Need katsetused võivad esmapilgul näida naiivseina, kuid ka keskkonnafilosoof Glenn Albrecht7 rõhutab vajadust leida tulevikku vaatav sõnavara, mitte jääda kliimaängi kannatama. Teadus­ulme paistab olevat loogiline koht, kus muidu ahtraks jäänud kujutlusvõimet turgutamas käia.

Tombergi raamatus ei kohta tehnika­imesid ega inimkonnale alternatiive pakkuvaid tsivilisatsioone. Raamatu ulme on pigem argine. Jamesonilt ja Brian McHale’ilt inspiratsiooni saanud Tombergi käsitluses on ulme funktsioon sarnane ajaloolise romaani omaga: see „näitab tulevikku põhimõtteliselt erinevana olevikust, kuid samas ka selle järelloona ja ajaloolise arengu hilisema, olevikust tuleneva etapina” (lk 163). Utoopia on oleviku üks võimalik tulem. Tomberg usub ajaloolisse määratusse. Seega annab raamat sissevaate utoopia muutumisse eri aja­järkudel: varauusaegsed kujutused elluviidud ideaalmaailmadest muutuvad XX sajandil pigem hoiatavateks düstoopiateks. Tombergi jaoks on oluline see, et moodsa ajalooteadvuse tekke tuules saab teadusulme keskmeks pidevas muutumises olemise protsess (lk 167). Selles peitubki ulme lootustandev potentsiaal. Ott Puumeistrit tsiteerides saab tõdeda: „Niikaua kuni maailm on veel pooleli, püsib transformatsioon võimalikuna.”8

Raamat vahendab eestikeelsele lugejale mitmeid teadusulmeteemalisi uurimusi ja kirjandusteooriat ning ainuüksi see laiahaardeline tõlke- ja kodustamistöö on kiidusõnu väärt. Loomulikult on palju juttu ulmest ja utoopiatest, kuid kirjandusväljale on ehk kõige huvitavam realismi mõiste käsitlus (lk 22–25). Esile tõuseb eelkõige utoopiline realism, mida Tomberg kasutab, taas Jamesonile9 toetudes, viitamaks kujutamislaadile, milles „utoopilisi elemente kaasatakse „ilma igasuguse fantastilise soovmõtlemiseta fiktsionaalsete, kuid täiesti realistlike sündmuste konstrueerimisse”” (lk 20). Maailm on sellistes narratiivides nii sügavalt kriisidest räsitud, et puuduvad igasugused ühiskonna muutmise või muutumise võimalikkuse märgid (paljude arvates on nii ka tänapäeval). Utoopilise realismi mõiste juhib tähelepanu tekstidele, mis pakuvad kognitiivset võõritust, kuid samal ajal ka ühiskondliku tegelikkuse usutavat kujutust (lk 47). Olulised on mõlemad: maailm peab olema äratuntav, samas piisavalt võõras, et raputada meid lahti harjumuspärasest tõlgenduslikust passiivsusest.

Just selle kirjeldava dominandi olulisuse tõttu väidab Tomberg, et ulme ja realism pole praegusel ajajärgul vastandid, vaid tugeva poeetilise ühisalusega tekstilaadid, mille taga seisab soov esitada usutavat maailma (lk 95). Siinkohal tekib küsimus: kui ulme sulandub realismi, siis mis saab võimalusest kujutada midagi muud? Milleks ulme võõritus, kui reaalsus on oma võõritusega inimestel katuse sõitma pannud? Tombergi sõnu kasutades: „Mis kasu on utoopiatest, kui tegelikkus ise esitleb end otsekui kõikehõlmava, seesmiselt ­paljusliku teostunud utoopiana, mille suhtes igasugused alternatiivid puuduvad?” (Lk 78; siin ja edaspidi tsitaatides originaali kursiiv.) Paljudele võib see reaalsus pigem näida düstoopiana, aga see ei muuda antud retoorilise küsimuse fookust.

Me elame ajal, mil reaalsus ei näi tihti tõesena, või vähemalt on üha keerulisem eristada tõest ja fiktiivset. See ajastu on toonud kaasa kõrgendatud reaalsusjanu, nagu tõdes ameerika kirjanik David ­Shields manifestis „Reaalsusjanu”.10 Reaalsus on muutunud nii keerukaks, et traditsiooniline kirjanduslik realism ei suuda seda adekvaatselt kujutada. Shields kutsub üles õgvendama või isegi lõhkuma žanripiire. Tombergi projekt pakub reaalsusjanu rahuldamise üheks võimaluseks utoopilise realismi, kuid ei lähe kaasa Shieldsi üleskutsega hüljata romaanižanr. Pigem kutsub ta lugejaid võtma kirjandust tõsiselt, mitte pidama žanrilisi piirisõdasid. Ka Mathias Nilges11 loodab, et just romaanid aitavad üle saada passiivsusest, mida tekitavad kuhjuvad kriisiilmingud, kuna need meenutavad meile, et me pole ammendanud oma oskust ette kujutada muutusi, ehk isegi tulevikku.

Tombergi raamat on kosutav lugemine kirjandusteadlastele, sest see meenutab, mis on kirjanduse ühiskondlik funktsioon: ärgitada ja harida kujutlusvõimet, oskust mõtiskleda „teise, erineva, võõra või tundmatu olemuse üle” (lk 79). Selline kujutlus­võime ja empaatia treening kaasneb igasuguse kirjandusega. Tomberg arutleb pikemalt ulmele olulise noovumi mõiste üle, aga sellist võõritust võivad tekitada ka poeetilised elemendid, nn „noovum keeles” (lk 106), näiteks stiilivõtted, mis võimaldavad teha lausutavaks ja seega analüüsitavaks tekstivälises maailmas vaevu hoomatavad nähtused ja probleemid (lk 111). Teemad, mida just keele kaudu kujutatakse, on väga olulised. Näiteks China Miéville’i romaanis „Saatkonnalinn” („Embassytown”) on esitatud küsimus, kas utoopilise kogukonnatunde loomine võib olla kinni keeles (lk 142).

Tomberg toetub ingliskeelses kirjandusteoorias pea kümme aastat tagasi laialdast positiivset vastukaja leidnud kirjandusteadlase Caroline Levine’i teosele „Vormid. Tervik, rütm, hierarhia, võrgustik” („Forms: Whole, Rhythm, Hierarchy, Network”), mille eesmärk on kirjandusliku vormi analüüsi kaudu tuua esile kirjandustekstide suutlikkus „toimida materiaalsel, sotsiaalsel ja poliitilisel väljal” just nende vormi teovõime tõttu (lk 211).12 Levine lähtub omajagu utoopilisest eesmärgist panna vääramatuna näivate süvastruktuuride kõrvale vormid, millest jõud üle käib, ning julgustab loovalt katsetama reaalsusse sekkumisega, isegi kui vaid kaudsel moel. Tomberg keskendub Levine’i kasutatud mõistetest võimaldavustele (ingl affordances), mis aitavad „mõelda nii piiratusest kui ka suutlikkusest – sellest, mis teod või mõtted mõne vormi tõttu võimalikuks või võimatuks muutuvad”.13 Tomberg tahab teada, „mida realism kõige paremini võimaldab” (lk 213), ning tema vastus sellele küsimusele on, et realism võimaldab tegelikkuse detailseid kirjeldusi ja dünaamilisi võimalikke maailmu. Eriti oluline on see näiteks kliimakriisilaadsete raskesti hoomatavate nähtuste puhul. Kirjandus – ja ehk üksnes kirjandus? – suudab panoraamselt välja joonistada ning kogetavaks teha omavahel põimunud keerukad kliima­kriisini viinud struktuursed tingimused, aga ka nende varjus toimetavate inimeste argireaalsuse (lk 247, 254).

Kuigi Tomberg on analüüsinud kanoonilisi teadusulme klassikuid (Gibson, Ray Bradbury, Stanisław Lem, Kim Stanley Robinson, nende kõrval – eeldatavasti Jamesonist innustatuna – telesari „Võrgustik” („The Wire”)), võiks küsida, kas sama vormikeskset lähenemist saab mugandada muudele kirjandusžanridele. Kas eksperimentaalsele kirjandusele või nn kõrg­modernismile omased stiilivõtted ei vallanda sama „kognitsiooni efekti” ehk „teksti enese” suhtumist tekstis loodavasse võõritusse (lk 87)? Ka need kirjandus­uurijad, kes ei tegele ulmega, saavad Tombergi teosest hulgaliselt mõtteainet tekstiliste vormide võimaldavuste alal, muu hulgas ühiskondlike teemade käsitlemisel.

Tänapäeva infokorratuse kontekstis on oluline hoomata, et utoopia töötab pingeväljas, kus „inimene ja kogukond tunneb ennast ära radikaalselt teistsugusena” (lk 93). Meenutagem, et Bradbury romaanis „451° Fahrenheiti” põletatakse raamatuid, et ühiskonna liikmed saaksid vajuda „vaatemängu kütkestavasse õnneunne” (lk 189). Kirjanduse staatust ei ohusta vaid totalitaarsed ühiskonnad. Kirjanduse utoopiline potentsiaal tuleneb selle palju­tähenduslikkusest ja mitmetimõistetavusest ning võimest hoida alal „ajaloolise muutuse võimalikkust ning luua seda kujutlusvõimeliselt juurde” (lk 190). Praegune kommertskultuuri pakutud düstoopiate uputus pigem tömbistab inimeste kriitilist meelt, nagu on märkinud ühiskonnakriitilised teoreetikud.14 Tomberg püüab küll sellele masendavale järeldusele alternatiive leida, kuid peab lõpuks piirduma tagasihoidliku tõdemusega, et „a(s)jad võivad muutuda” (lk 199). Et seda muutuse nägemuse lootust elus hoida, kutsubki ta lugejaid leidma alternatiive tekstides, mis ei liigitu ulme alla, kuid milles on vähemalt kübegi muutusega katsetamist ehk siis utoopilist realismi. Viimane ei tähenda veenva tuleviku väljajoonistamist, vaid arutelu alternatiivsete võimaluste üle. Alternatiivide läbikukkuminegi on Jamesonist lähtuvalt konstruktiivne. Kirjanduse ja muude kunstivormide utoopiline potentsiaal seisneb „olemasoleva ühiskondliku korra kivistunud ja enesest­mõistetavaks peetud hegemooniate egalitaarses lahti liigendamises ja ümber korrastamises, mida saab teha üksnes kujutamistasandile sisse viidud loova vaate­punktinihke kaudu” (lk 230). Nihilistlikul ajastul15 on see olulisem kui iial varem.

On tänuväärne, et praegu valitsevas mõõdikukeskses kõrghariduses on Eesti humanitaarteadlane võtnud riski kirjutada kaalukas teaduslik monograafia eesti, mitte inglise keeles, latti eesti lugeja jaoks alla laskmata. Veelgi tänuväärsem on, et raamat kutsub üles nägema võimalikke tulevikke ajal, mil on läbi saamas 1990. aastatel alanud optimismi ja tulevikuusu aeg. Me ei pruugi küll suuta uskuda, et õnne saab pakkuda „kõigile, tasuta” nii, et kellelegi ei tehta liiga (lk 11), aga Tomberg meenutab lugejaile, et pessimistlikul ajajärgul on kaotatud julgus unistada – või lugeda raamatuid, mis julgevad unistada.

1 T. Kahu, Mõeldav ja kujutletav. – Vikerkaar 2023, nr 9, lk 118–122; O. Puumeister, Reaalsus on alati alles tulemas. – Akadeemia 2024, nr 1, lk 167–174; M. Unt, Kuidas hüpata üle oma varju. – Müürileht 2024, nr 137, lk 36–37.

2 E. Morin, A. B. Kern, Homeland Earth: A Manifesto for the New Millennium. New York: Hampton Press, 1999.

3 Vt M. Nilges, How to Read a Moment. Chicago: Northwestern University Press, 2021, lk 2.

4 M. Fisher, Kapitalistlik realism. Kas alternatiivi ei ole? Tlk N. Lopp. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, 2019, lk 8.

5 T. Morton, Hyperobjects: Philosophy and Ecology after the End of the World. Minne­apolis: University of Minnesota Press, 2013.

6 E. Morin, A. B. Kern, Homeland Earth, lk 130.

7 G. A. Albrecht, Earth Emotions: New Words for a New World. Ithaca: Cornell University Press, 2019.

8 O. Puumeister, Reaalsus on alati alles tulemas, lk 174.

9 F. Jameson, Realism and Utopia in The Wire. – Criticism 2010, kd 54, nr 3–4, lk 371.

10 D. Shields, Reality Hunger: A Manifesto. New York: Knopf, 2010.

11 M. Nilges, How to Read a Moment, lk 13.

12 Vrd C. Levine, Forms: Whole, Rhythm, Hierarchy, Network. Princeton: Princeton University Press, 2015, lk 14, 16.

13 Samas, lk 152; Tombergi tõlge (lk 213).

14 Nt F. Jameson, An American Utopia. – An American Utopia: Dual Power and the Uni­versal Army. Toim S. Žižek. London: Verso, 2016, lk 1–96.

15 W. Brown, Nihilistic Times: Thinking with Max Weber. Cambridge: Harvard University Press, 2023.

PDF

Lühikroonika

Just meie maise elu poolel rajal
end äkki leidsin keset sünget metsa.
Dante Alighieri „Põrgu”

Foto: Elmar Köster, Rahvusarhiiv

Tohutu töövõimega andekal tõlkijal, luuletajal ja kriitikul Harald Rajametsal (13. V 1924 – 12. XI 2007) on mitu saavutust, mida võiks nimetada tema elutööks. Kahtlemata on üks neist „Jumaliku komöödia” eestindamine – ehkki ta ei jõudnud sellega päris lõpuni (tõlke lõpetasid Ülar Ploom ja Ilmar Vene), saame emakeeles seda maa­ilmakirjanduse pärli lugeda ennekõike tänu temale. Dante „Põrgu” avaread on ühed kuulsaimad ja küllap tsiteerituimad värsid lääne luulekultuuris. Ent eesti keeles on neisse ridadesse end sisse kirjutanud ka tõlkija ise, ja mitte ainult metafoorselt: tema nimi on seal kirjas täiesti sõnasõnaliselt, värsireas tähenduslikult laetud viimastes, riimsõna positsioonides.

Juba „Põrgu” alguses avaneb Harald Rajametsa kaks poolust. Üks neist on jäik ja standardiseeriv värsimeister, kes jälgib keelenorme ja vahendab eesti keelde keerulisi kinnisvorme. Rajamets ongi eelistanud ranges klassikalises vormis luuleteoste eestindamist, mis on laadilt lüürilised ja romantilised ning milles on kasutatud täpseid riime: „Olen kogenud, et mul on irdriimidega, ebapuhaste riimidega loo tõlkimisel suuremaid raskusi kui puhtariimilise loo tõlkimisel”.1 Kuivõrd väikeses kultuuris ei ole võimalik igale põlvele maailmaluule klassikat uuesti tõlkida, pidas ta neid ajatuid teoseid vahendades silmas sedagi, et tõlked ajale vastu peaks. Selleks kasutas ta juba juurdunud sõnavara ning vältis „ajastu keeleponnistuste kajastusi” (vastandades enda Shakespeare’i tõlkeid Ants Orase omadele).2

Luulekeelele ja keelele üldse mõtles Rajamets palju ning avaldas 1962. aastal poeetilisele keelevabadusele pühendatud artikli, kus arutas üsna detailselt ja nüansi­rikkalt erinevate luulevabaduste üle: mis laadi väljajätud või lisasilbid, samuti derivatsioonid on luules omal kohal ja mis mõjuvad ebaloomulikult, milliseid „vigastatud” moodustisi tuleks vältida ning millega on lugeja juba harjunud.3 Ent keele­normide jälgimine ei tähenda Rajametsa jaoks sugugi lähtumist sõna­raamatutest. Vastupidi, ka keele­korraldajate tööl hoiab ta teravalt silma peal.4 Nagu on täheldanud Märt Väljataga, oli Harald Rajametsal nii-öelda absoluutne keelekõrv.5 1990. aastatel hakkas ta avaldama kriitilisi keelekommentaare ja nii väljendama oma hea sõnaloome põhimõtteid, mida oli seni pigem praktikuna oma tõlgetes järginud. Et Rajamets näeb vastutustundlikul luule­tõlkijal olulist rolli nii maailmakultuuri tutvustajana kui ka eesti keele arendajana,6 on ta suurt tähelepanu pööranud keelele ja eriti tema jaoks luule tuumakaimale elemendile – riimile. Seejuures rakendab ta järjepidevalt oma 1962. aasta artiklis välja toodud ideid ja kasutab tõlgetes küllaltki konservatiivset riimi, mis pole üksnes täisriim, vaid sageli üsna kulunud riim. Tõlkeriimides jälgib ta foneetilist täis­riimilisust, samuti väldete kokkulangemist. Teatud vabadused on lubatud: näeme flektiivriimi, erineva rõhumustriga riimipartnereid, mõõdukal hulgal sõnajärje inversiooni (oru metsarikka),7 vähesel määral uudset sõnamoodustust (pisu) ning mõnikord haruldasemaidki sõnu (kihkama). Mitmeid võtteid väldib ta rangelt, seal­hulgas neologisme, võõrsõnu, ebatavalisemat sõnamoodustust ja murdekeelsust, kasutades ka liitriime üksnes erandjuhul. Selles mõttes on iseloomulik näiteks Raja­metsa versioon Aleksandr Puškini luuletusest „Ma armastasin teid…”:

Ma armastasin teid; see arm küll raske
on hinges kustuma mul nüüdki veel;
kuid ärge ennast häirida sest laske,
ei taha ma, et kurb teil oleks meel.

Teid armastasin tummalt, kiivas vaevas,
nii lootuseta, uje, õrn ja truu;
teid armastasin siiralt; annaks taevas,
et armastaks teid nõnda keegi muu.8

Rajametsa enda sõnul pole riim nii järeleandmatu sundija nagu meetrum, kuivõrd seda saab valida:9 kui tundub, et keelt peab mõne riimi toimima panemiseks liialt painutama, on parem välja nuputada mõni teine riim. Kuid selle valiku­võimaluse juurde kuulub ka vabadus riimid üldse ära jätta – parem ilma riimideta kui enda seatud kõrgeid nõudmisi rikkudes. Nii alustab ta küll 1958. aastal Dante „Jumaliku komöödia” tõlget algu­pärandile vastavalt täisriimilisena, ent 1980. aastate lõpus tööd jätkates loobub selles riimidest sootuks.

Rajametsa teine poolus viskab aga vimkasid. Tõlkes on need sageli nii peened, et võivad algul märkamata jääda. Näiteks Shakespeare’i XX sonetis on juttu lüürilise mina sõbrast, kes on nii kaunis, et oli tõenäoliselt algselt loodud naiseks, kuid siis lisati talle „üks asi” (originaalis one thing). Rajametsa tõlkes saab sellest vaimukalt „tillukene lisand”:10

Sind naiseks küllap esialgu loodi,
ent loodus, sinust võlutud, läks segi
ja minu kahjuks, muutes tegumoodi,
sind tillukese lisandiga tegi.11

Kõige selgemini avaldub aga Raja­metsa huumorimeel tema omaluules. Tema meelis­vormiks saab siingi kindlate reeglitega stroof, ent erinevalt näiteks sonetist ja tertsiinist eesti keeles enne teda üsna vähe kasutust leidnud vorm – inglise päritolu limerik, mis on siinmail nii võõras, et on isegi Jaak Põldmäe põhjalikust üle­vaatest välja jäänud.12 Rajamets põhjendabki oma limerikukirge ühest küljest sellega, et piinlik on minna Euroopasse, kui meil emakeeles selles vormis luuletusi napib. Aga mitte ainult: „Ja pealegi – olla limerikist on hää! Ei tarvitse teha sala­pärast nägu, et jumalik säde, inspiratsioon või mis, kasvatada lõvilakka ega röövli­habet või teab mida veel. Lihtsalt hood käivad peal.”13 Limeriku tunnuseks on kindla ridade arvu (viis), riimiskeemi (üks riim seob kaht esimest ja viimast värssi, teine meetriliselt eristuvat kolmandat ja neljandat) ja värsimõõdu kõrval ka laad: tegu on nalja- ja absurdiluuletusega, kus enamasti riimitakse pärisnime. Nii ühendab limerik ideaalselt Rajametsa kahte palet, väljendades ranges ja keerulises vormis kerget sisu. Just neis luuletustes lõbutseb Raja­mets sõnade ja nende tähendustega, luues uudissõnu, mille ta sageli paigutab nimelt riimipositsioonile. Kui tõlke­luules eelistab ta kulunud riime, siis oma­luules väldib ta neid täielikult ja lubab seal kõike seda, mida tema tõlkeluulest ei leia, seal­hulgas keelevahetust, haruldasi sõnu (lisades vajadusel joone alla sõnaseletusi), murde- ja kõnekeelsust, võõrsõnu ja nimesid, kõikvõimalikke lühendeid, lisasilpe, inversioone, poolitusi, liitriime ja ebatavalisi morfoloogilisi tuletisi. Vaadakem näiteks järgmist limerikku, milles leidub riimi­positsioonidel nii nimesid, uus­moodustisi kui ka keelevahetust:

Menuvaene poeet Juhan Juus
just ujudes Narva jõe suus
      aru sai: Püha peetrum!
      Mõte, riimid ja meetrum
on ju liiast! – Nüüd Juks on Who’s Who’s.14

Ehkki Rajametsa kui tõlkija maksiimi järgi on poeesia parim väljendusvahend loomulik ja õige keel ning see arusaam peaks viima luule puhastumiseni keelelistest veidrustest,15 ei järgi ta seda põhi­mõtet omaluules. Ajatus, mida ta oma luule­keeles tõlgete puhul taotleb, ei ole juhu- ja naljaluules enam tähtis: nende eesmärk on olla siin ja nüüd, nagu ta ka oma luulekogu avatsükli pealkirjastab.

Kuigi enamasti on Rajametsa limerikud muhedad, tuues esile keele võimalusi ja absurdseid momente, juhib ta neis tähele­panu ka rumalustele, seda nii ühiskonnas kui ka keelepoliitikas. Näiteks avaldas ta 2005. aastal reaktsioonina toonase haridus- ja teadusministri Mailis Repsi esinemisele Vene riigitelevisioonis, kus too oli kiitnud maride olukorda Venemaal, kaksiklimeriku „Ugri-mugri aps”.16 Mis aga teeb luuletuse tähele­panuväärseks, on peitriim (Linnar Priimäe terminoloogias)17 – luuletuses pole kordagi mainitud Repsi, ent riimiahelaks on Epps : teps : veps. Teisal on selles absurdi­luule žanris eriti sobiv tuua nähtavale jabur leid sõnaraamatust:

Kui kunagi satun Jerezi ja
sääl joon – no eks ikka hereesi – ja
      kui vein on mul keres,
      siis öelda veel heres
või heeres on hirmus hereesia.18

Rajamets naeruvääristab siin Jerezi linna järgi nime saanud kangestatud veinile loodud eestikeelset vastet heres – ­sellise kirja­pildiga langeb rõhk joogil erinevalt selle päritolulinnast esimesele silbile, mistap võib seda näha vigase vormina. Seega ei ole normkeel Rajametsa jaoks midagi, mille on fikseerinud mingi institutsiooni töötajad, vaid see järgib keele sisemist loogikat.

Kuid Rajametsa tõlgetestki võib mõnikord mängu leida: lõbusamat riimluulet leidub eelkõige tema lasteraamatute tõlkevärssides. A. A. Milne’i „Karupoeg Puhhi”, J. R. R. Tolkieni „Kääbiku” ja James Krüssi raamatu „Minu vaarisa ja mina” luule­tõlgete kohta on ta isegi öelnud, et need on „ekstramõnuga” tehtud asjad.19 Riimipoeetika jääbki neis tema kahe põhimõtte vahele: kohati näeme trafaretset ja kulunud riimi (ma : sa : ka) või isegi identriimi, kohati aga võtab ta seal tavapärasest suuremaid vabadusi, sealhulgas leidub koguni irdriimi näiteid (tahab : pahad, poole : muule). Keerulisemates, nt kolmikriimilistes luuletustes ärkab siiski kõrgstiilne Raja­mets, kes kasutab oma tavapäraseid täisriimilisi ahelaid.

Niisiis on Rajametsas korraga tung luua midagi ajatut ning sekkuda ajalisse; esimese väljundiks on ennekõike maa­ilmaluule klassika tõlked, teise väljundiks omaluule. Nende poolte ühendajaks võib pidada riimi. Klassikastiilis ehk tõlke­luules liiguvad tema riimid kindlatel radadel, mis tal vahel alles endal tuleb rajada, vaba­stiilis ehk omaluules võivad need tahtlikult metsikumatele teekondadele, lausa metsa minna, juhtimaks tähelepanu riimikunsti mitmekesisusele ja mängulisusele. Just viimast on Rajamets ise pidanud tõlkimise põhiomaduseks: „Selles on mingi eriline võlu ja veetlus, et ma olen mängu oma elu keskseks tegevuseks saanud võtta, ja mänguriks jäädagi.”20 Kui Rajametsa Shakespeare’i tõlgete ilmumisel mängis suurt rolli Georg Meri, Dante juurde juhatas teda Aleksander Kurtna ja ukraina luule juurde näitas teed Ain Kaalep, siis järgmistele põlvkondadele on omamoodi suunanäitajaks olnud Harald Rajamets, kes õpetas meile, et luulekunst ei pea isegi olema lõbu ja õpetus, vaid võib olla täiesti puhas lõbu, mida kõrged standardid sugugi ei kahanda, vaid muudavad veelgi hõrgumaks.

 

1 Tõlkijad 13: Harald Rajamets. Tõlkijaga ajas juttu Peeter Hein. – Eesti Televisioon, 8. XII 1988. ERR-i arhiiv. https://arhiiv.err.ee/video/vaata/tolkijad-harald-rajamets

2 Samas.

3 H. Rajamets, Keelevabadus värsis. – Keel ja Kirjandus 1962, nr 5, lk 284–293.

4 Vt nt tema teravat kriitikat „Eesti kirjakeele seletussõnaraamatule”: H. Rajamets, Vingus nina pidi raamatus. – Keel ja Kirjandus 1994, nr 7, lk 424–426.

5 M. Väljataga, Harald Rajamets in ­memoriam. – Eesti Ekspress 15. XI 2007.

6 Tõlkijad 13: Harald Rajamets.

7 Sellise lihtsa inversiooni kohta, kus omadus­sõnaline täiend paikneb põhisõna järel, on Rajamets ise möönnud, et sellega on iga luulehuviline harjunud ja see ei sega tema luulelugemist põrmugi. Seevastu keerulisemat inversiooni, millega on loomulik sõnajärg meelevaldselt segi paisatud, ta taunib ja leiab, et see teeb luuleteose raskesti mõistetavaks, tuhmistab ideed ja vähendab kunstilist suges­tiivsust. Samuti tuleks hoiduda sedalaadi mugavustest nagu täiendi asendamine kõrval­lausega põhisõna järel (haige väike laps asemel laps, kes haige ja väike), mis teevad küll riimimise lihtsamaks, kuid võivad viia stiilist hälbimisele (H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 285, 286).

8 Pegasos ja peegel. Valimik tõlkeluulet. Tlk H. Rajamets. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2004, lk 103.

9 H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 287.

10 Vt ka R. Lotman, L. Pääbo, Järelsõna. ­Armastus sonetivormis. – Ma nägin päiksepaistet vihmasajus. Valik maailma armastussonette. Koost R. Lotman, L. Pääbo. Tallinn: Varrak, 2022, lk 399.

11 W. Shakespeare, Poeemid, sonetid ja muud luuletused. Harald Rajametsa tõlkes. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, lk 259.

12 H. Rajamets, Aeg astuda. Vemmalvärsse, puhuluulet. Tallinn: Varrak, 1997, lk 171.

13 Samas, lk 174.

14 Samas, lk 54.

15 H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 293.

16 H. Rajamets, Ugri-mugri aps. – Sirp 2. IX 2005, lk 5.

17 L. Priimägi, Riimist. – Keel ja Kirjandus 2008, nr 4, lk 282.

18 H. Rajamets, Kakskümmend kaheksa limerikku. – Looming 2000, nr 2, lk 232.

19 Tõlkijad: Harald Rajamets. Küsitleja Vilma Jürisalu. – ERR-i arhiiv 20. V 1994. https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/tolkijad-tolkijad-harald-rajamets

20 Tõlkijad 13: Harald Rajamets.

Enn Nõu. Ülestähendusi ajast ja elust. Mälestuste kroonika 1956–2022. EKSA, 2023. 526 lk.

Raamatus oleva 66 aasta kroonika kohta on tagakaanel kasutatud epiteete täpselt, lühidalt ja rikkalikult – need sõnad iseloomustavad nii selle määratu faktikogu esitamislaadi kui ka peensust. Kuu­päevade kaupa, iga kuu omaette lõiguna, on ­lause-paariga üles märgitud kõik kohtumised, käigud, sündimised-surmad, eri üritused pagulas­kogukonnas, väiksemad ja suuremad perekonnasündmused, töised ülesanded, poliitiline programm, erialane edenemine arstina ja nii enda kui ka abikaasa Helga eneseteostus kirjanikuna, ainelised saavutused, majaehitus Uppsalas, paadisõidud ja -remondid, ettevõtmised lastega, hiljem nende reisid ja kolimised, raamatu lõpuosas tihenev osavõtt Eesti kultuuri­sündmustest, paika loksuv elu kahes riigis jne.

Lakoonilisusest hoolimata avaneb teotahtest tulvil ja seda tarmukust hämmastava sihikindlusega ellu viiva perekonna võimas lugu ning samal ajal Rootsi pagulaskultuuri põhiaja ja tohutu suhtlus­võrgustiku tihe lugu. Seda on huvitav jälgida just sellises neutraalses kroonika­vormis, nagu raamatus kasutatud: Enn Nõu laseb kõneleda faktidel endil, valdavalt ilma eriliste hinnangute ja emotsionaalse suhtumiseta. Erand on episood esimesest Eesti külastusest „23 aastat pärast põgenemist” (lk 130–135), milles on segunenud põnevuse, härduse, vapustuse ja hirmu kogemus. Napi­sõnalisusest hälbib ka see, et Nõu ühiskondliku edenemise algupoole avalikke sõnavõtte on tsiteeritud täies mahus – erasfääris on hoitud siiski ühtmoodi delikaatset ja lühidat joont. Nõnda saab harva mõni inimene, tegevus või kohtumine põgusa iseloomustuse osaliseks (näiteks 1977. aastal Helga ja õpilaste jalgpallimängu kohta: „Võib-olla tema vanuses mitte kõige sobilikum tegevus”, lk 214), ja selgi juhul võib tegu olla nagunii üldteada asjaoluga (nagu Karl Ristikivi kirjeldus „heatahtliku kirjaniku ja vaikselt naeratava” kolleegina, lk 215). Veelgi neutraalsem laad sõpradest ja külalistest pildi andmiseks on külalisteraamatu sisse­kandeid tsiteerida, mis sageneb raamatu teises pooles, kui on Uppsalas Askvägenile püstitatud majja sisse elatud (Nõude kodus on ulualust saanud hämmastav inimhulk), samuti kumab neist sissekandeist täheldusi Nõude endi kohta. Raamatu read on nimedest tulvil, seejuures vestluste sisu ei reeda tõtlikult registreeritud info kuidagi – sedaviisi on huvitav lugedes kaasa ja edasi mõelda, ka selles, kuidas üldse ja miks üht- või teistmoodi seltskond kokku sattunud.

Kroonika lõpeb lausega: „Võiks veel kirjutada, aga midagi peab jääma paberile panemata…” (Lk 527) Paberile on jäänud panemata küllap palju, nagu võib mõnest fraasist järeldada, kuid mitmesuguste tumemeelsuspäevikute ja halavate korres­pondentside taustal on meeldiv lugeda üleni elutervet ja tarmukat eluesitust, mis on keskendunud pikas perspektiivis päriselt olulisele.

Eva Eglāja-Kristsone ja Zita Kārkla tutvustavad sissejuhatuses „Women’s agency. Multiplying stories and subjects” ajakirja Letonica erinumbri tausta: kogumikus kajastatud uurimistöö aluseks on Läti Teadus­agentuuri rahastatud projekt „Female Agency in Latvian Culture and Society (1870–1940)”. Projekti põhjendusena toovad autorid välja asjaolu, et naiste panus Läti ühiskonda ja kultuuri on jäänud võrdlemisi nähtamatuks. Samal ajal, tuleb tõdeda, on Lätis viimasel kahel aasta­kümnel ilmunud esmapilgul isegi kadedaks tegev valik üldkäsitlusi, mis kajastavad naiste tegevust kirjanduses, poliitikas ja ühiskonnas laiemalt. Ülevaatlikke kogumikke tähelepanuväärsetest naistest on küll ilmunud Eestiski.1 Pean silmas lätikeelseid teadus­monograafiaid, mis sisaldavad ka ingliskeelset kokku­võtet, näiteks Ineta Lipša monograafia naistest Läti poliitikas 1922–19342 ja Vita Zelče uurimus naistest Läti ühiskonnas XIX sajandil.3 Kahjuks ei ole kõik kogumiku sissejuhatuses nimetatud teosed Eesti raamatukogudes vabalt kätte­saadavad. ­Kitsamate eriuurimuste hulka on keeruline võrrelda, sest neist tuleks esmalt Eestiski korralik ülevaade saada. Lätis tehtu uudistamist võib alustada sama projekti raames valminud platvormist Womage,4 mis on samuti enamjaolt läti keeles, kuid nüüdisaegsed tehnilised vahendid võimaldavad vähemalt põhiosa tekstist mõista.

Sissejuhatuses (lk 6) püstitavad koostajad hulga üldisi küsimusi, millega kogumik tegeleb. Pigem on siiski tegu uurimisvaldkondade kirjelduste kui uurimisküsimustega, sest ükski artikkel ei anna ammendavaid vastuseid naise rolli kohta ühiskonnas, ega peagi seda tegema. Artikleid ühendab biograafiline lähenemine, sealjuures tähele­panu pööramine agentsusele ehk naiste kajastamine aktiivsete valikuid tegevate isikutena teatud ühiskondlikes tingimustes ja nende seatud piirides. Uuritavad naised on tegutsenud nii poliitika, kunsti kui ka kirjanduse vallas. Aasta 1870 valiti vaadeldava ajajärgu alguspunktiks, sest siis tõi iseõppinud aktivist Karolīne Kronvalde naiste teema Läti ajakirjandusse ning kirjanik Marija Pēkšēna võitis näidendivõistluse.

Enamik artikleid järgib sarnast ülesehitust. Sissejuhatuses kirjeldatakse teema konteksti, tuues näiteid olukorrast eri riikides ja kasutades rahvusvahelist kirjandust, antakse ülevaade kohalikest oludest (vahel tuues lugejani statistikat) ning lõpuks süvenetakse kahe kuni nelja naise biograafiasse, kes on valitud vastavat eluala või probleemistikku iseloomustama. Erandlikud on Rosa Pārpuce-Blauma artikkel, mis keskendub ainult ühe naise, Laura Marholmi tegevusele, ja Zane Rozīte artikkel, mis kirjeldab tervet rühma naisi.

Nimelt kirjutab Rozīte avaartiklis „Female academics at the University of Latvia (1919–1940): A brief insight into the key issues” naistest Läti Ülikooli töötajatena. Ta on varem kirjutanud sarnasel teemal nii läti kui ka inglise keeles ning nüüdseks on valminud tema doktori­väitekiri5 naisüliõpilastest Läti Ülikoolis kahe maailmasõja vahel. Sobiva kaadri leidmiseks võeti vastavatud Läti Ülikooli tööle ka naisi, ent neid oli vähe ja enamik neist ei jõudnud kõrgetele akadeemilistele ametikohtadele. Autori sõnul ei olnud Lätis formaalseid takistusi naiste ülikooli tööle võtmiseks, aga seda tehti siiski võrdlemisi vähe. Meeskolleegid ega ühiskond laiemalt naiste karjääripüüdlusi ei toetanud. Sarnaselt Tartuga võeti naisi eeskätt keelelektoriteks ning suhteliselt palju naisi oli arstiteaduskonnas, märkimisväärne erinevus on suur naissoost eradotsentide arv (1938/1939. aastal 10).

Anastasija Smirnova artikkel „Female managers of social care institutions in Riga: The case of minority asylums (1918–1940)” alustab vaesteabi põhi­mõtete arengu kirjeldamisega Lätis, asetades selle Euroopa konteksti. Autor tõdeb, et pärast Esimest maailmasõda toimus küll sotsiaaltöö feminiseerumine, kuid naised hõivasid enamasti madalaid positsioone. Kui orbude­kodusid Riias juhatasid pigem mehed, siis varjupaikade juhtideks tõusid alates 1930. aastatest naised. Smirnova on artiklis keskendunud just varju­paikade naissoost juhtidele: tema näideteks on Emilia Tiedeman, Emma Goerke ja ­Eizhenia Arent. Baltisakslased Tiedeman ja Goerke said mõlemad varjupaiga juhiks, võttes selle ameti üle pärast oma abikaasa surma. Seevastu Arent oli läti õigeusklik, vene varjupaiga juht, ning oli jäänud leseks juba varem.

Eglāja-Kristsone artikkel „The beginnings of women’s agency in Latvian foreign affairs: Autobiographical approach” vaatleb naisi välisteenistuses. Senises Läti välis­teenistust puudutavas kirjanduses on tutvustatud eeskätt naisi, kes teenisid kõrgematel positsioonidel, kuid Eglāja-Kristsone kirjutab, et Läti välis­teenistuses oli enne Teist maailmasõda vähemalt 575 naist. Statistiline ülevaade näitab, et kuigi välisministeeriumi teenistuses oli naisi, siis kõrgemad kohad täideti valdavalt meestega. Erinevalt mitmest lääneriigist ei tulenenud see seadus­andlusest, vaid pigem tavast. Sarnaselt eelmises artiklis kirjeldatuga tulid kõrgemad positsioonid mõnikord abikaasade kaudu. Välis­ministeeriumi juhtum näitab, kuidas naised võeti teenistusse erakordsel ajal ehk Esimese maailmasõja päevil ja olukorra stabiliseerudes võtsid mehed ametid taas üle. Eglāja-Kristsone tutvustab lähemalt Grosvaldsi perekonda, kellest maha jäänud ja seni vähekasutatud autobiograafiline allikmaterjal avab 1920. aastate Läti välisteenistust kahe põlvkonna naiste pilgu läbi.

Artiklist jäi silma väide, et pere­tütar Līna Grosvalde suunas ajutiselt oma feministliku aktiivsuse ümber, tegutsedes sõja­kahjude leevendamisel patriarhaalse Punase Risti heaks (lk 79). Nõustun, et heategevus oli traditsioonilisem nais­aktiivsuse viis, aga üks ilmtingimata ei sega teist. Loobusid ju sufražetidki Suur­britannias Esimese maailmasõja ajal radikaalsetest väljaastumistest. Samuti on loomulik, et kõik aktiivsed naised ei toetanud radikaalset naisõiguslust või vähemalt ei võtnud selle poolt sõna. Ei saa küll välja lugeda, et Eglāja-Kristsone oleks Grosvalde teguviisi suhtes üheselt väljendanud kahetsust või veelgi vähem süüdistust.

Kogumiku esimene osa lõpeb Ineta Lipša käsitlusega naistest Läti poliitikas „Women running for the office of MP under the flexible list system in Latvia: The case studies of Milda Salnā and Berta Pīpiņa (1922–1934)”. Läti valimisseaduse eripärasid on Lipša tutvustanud juba 2007. aastal ajakirja Forschungen zur baltischen Geschichte 2. numbris („Frauen in den Parlamentswahlen der Republic Lettland”) ning sel teemal on 2022. aastal ilmunud mahukas lätikeelne monograafia.6 Seekordse artikli eripära on kahe biograafia lähilugemine, et analüüsida, milliseid strateegiaid häälte püüdmiseks kasutati. Valitud naised, Milda Salnā ja Berta Pīpiņa, olid kaks edukaimat ennesõjaaegset naispoliitikut. Üks tollaste naiste jaoks oluline küsimus, mida Lipša analüüsib ka oma monograafias, oli see, kas naised peaks võitlema naisseltsides või saab edu saavutada ka segaorganisatsioonides. Lugeja leiab artiklist selle mahtu arvestades sisuka võrdluse lähiriikidega.

Kogumiku teine osa kajastab kirjanduse, kunsti ja kirjastamise valdkondi. Esimene artikkel, Baiba Vanaga „German women active in the study and promotion of art history in Latvia from 1880s until 1915”, tutvustab nelja baltisaksa kunstiloolast: Rosalie Schoenfliesi, Bertha Noel­tingi, Elly von Loudoni ja Susa Walterit. Kui naiskunstnikke on uuritud, siis naiskunstiloolastele on pööratud hulga vähem tähelepanu. Kuigi Elly von Loudon oli ka kunstnik, rõhutab artikkel tema tegevust Andrea del Sarto freskode kopeerija ja uurijana. Ülejäänud kolm pidasid loenguid ning kirjutasid kunstist eri ajakirjandusväljaannetele. Susa või Sophie Walter on pärit Tartust ning tema tegevuspiirkond ulatus ka Eesti aladele, näiteks õpetas ta 1907. aastal Tallinnas toimunud õpetajate suvekursustel, kus esines ka teisi naisi ning mis vääriks omaette uurimust.

Rosa Pārpuce-Blauma analüüsib artiklis „The contribution of feature writer Laura Marholm to the discourse on women’s emancipation in the German-­language press of Latvia at the turn of the 19th and 20th centuries” Laura Marholmi retseptsiooni Läti ajakirjanduses. ­Marholm kirjutas XIX ja XX sajandi vahetusel, mil naisküsimus oli elava arutelu all. Tema raamatud olid väga populaarsed ja mõjukad. Lisaks saatis Marholm lühemaid kirjutisi väljaannetele Riias, aga ka Tallinnas ja Peterburis ning tõlkis. Tema bestseller oli „Das Buch der Frauen” („Naiste raamat”), mis tõlgiti lühikese aja jooksul kaheksasse keelde. Marholmi lugesid ka naised Eestis (nt Aino Kallas, Hella Wuolijoki). Artikkel puudutab naisküsimuse käsitlemist Läti meedias, kuigi mitte ammendavalt, mis pole ka eesmärk. Marholmi positiivset vastuvõttu Läti saksa­keelses ajakirjanduses võib selgitada sellega, et tema naisi puudutavad kirjatööd erinesid radikaalsematest naisõiguslastest, „vesistest standardiseeritud sinisukkadest” (lk 157) või „tänapäeval tavapärastest amatsoonidest, kes kiunuvad meestega võrdsete õiguste teemal” (lk 159), nagu toona kirjutati.

Zita Kārkla keskendub artiklis „From claiming authority to sensuous excursions: Mapping the female body in Latvian women’s travel writing (1878–1920)” naiste reisikirjadele. Tema põhinäideteks on Minna Freimane ja Angelika Gailīte. Freimane kohta on vähe infot, aga ilmselt reisis ta guvernandi ja parunessi teenijana. Ka Gailīte reisis koos kaaslastega, kuid tegi seda eeskätt oma lõbuks. Artikli esimeses pooles iseloomustatakse teisigi reisikirjade naisautoreid. Nemad on valitud spetsiifilisemaks analüüsiks seetõttu, et kirjutasid erineval ajal, Freimane XIX sajandi lõpus, Gailīte XX sajandi alguses, ning ühiskonnas ja naiskirjanduses vahepeal toimunud muutused mõjutasid reisikirjade sisu ja esituslaadi.

Māra Grudule artikli „Baltic German women between two cultures: Translation of Latvian literature at the end of the 19th century and in the 20th century” teemaks on naised tõlkijatena. Grudule kirjutab, et tutvustab nelja baltisaksa naist, kuid uuritavate perekondlik taust on üsna kirju – seega „nelja end pigem sakslasena identifitseerivat naist”? Kas see kirju taust võis mõjutada nende vahendajarolli või selle valikut? Neljast varaseima, Hanny Brentano puhul on märkimisväärne potentsiaalne (enese)tsensuuri aspekt – otsus jätta läti rahvusliku liikumise elemendid oma tõlkest välja. Näidetest viimane, Martha von Dehn-Grubbe, on aga Eesti aladelt pärit Anete Konksi tütar, kes tõlkis ka eesti kirjandust saksa keelde. Põgus pilk väliseesti ajakirjandusele näitab, et ajalehed vahendasid nii teateid tõlgitud luulekogu „Wir kehren heim”7 kohta kui ka kokkuvõtteid Dehn-Grubbe teiste väliseesti teoste arvustuste kohta.

Signe Raudive artiklis „Women in the book publishing industry of Latvia during the interwar period” on vaatluse all kolm naist kirjastajatena: ema ja tütar Anna Grobiņa ja Ilga Zvanītāja ning Emīlija Benjamiņa. See võimaldab iseloomustada kolme üsna erineva toodanguga kirjastust. Paraku ei selgu üheselt, kas kirjastuste välja antud teoste valik oli seotud eeskätt isikliku maitse või turu ootustega, mis omakorda võisid muutuvas majanduslikus olukorras teiseneda. Vastuseks küsimusele, kas naised ettevõtjatena suhtusid näiteks kaastöölistesse kuidagi teisiti, tõdeb artikli autor, et säilinud allikad ei võimalda teha selliseid uuringuid, nagu on tehtud mõningate välismaa kirjastuste kohta.

Kokkuvõttes on tegemist mitmekülgse ja sisuka kogumikuga, mis pakub sisse­vaateid erinevate naiste elulugudesse ja nende ühiskondlikku tegevusse. Tervitatav on lähenemine, mis ei keskendu ainult ennast lätlasena identifitseerivatele naistele, vaid kaasab mitmeid baltisaksa naisi. Vähem saame aimu slaavi ja juudi naiste tegevusest. Eesti lugeja jaoks on see väärtuslik väljaanne, ja mitte ainult seetõttu, et mitu näidet on Eestiga seotud – eeskätt ikkagi sarnase mineviku ja geograafilise läheduse tõttu. Samuti teeb otsus avaldada kogu väljaanne inglise keeles (ja vabalt allalaetavana) selle eesti (ja välismaa) lugejale kättesaadavamaks.

 

1 Näiteks H. Reinart, Unustatud ja unustamatud naised Eesti ajaloost. Tallinn: Postimees, 2020; Naised Eesti parlamendis 1917–1940, 1992–2019. Koost P. Viljamaa, R. Hillermaa. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu, 2020; aga ka Helmi Mäelo raamatu „Eesti naine läbi aegade” uustrükk (Tallinn: Varrak, 1999; esma­trükk 1957).

2 I. Lipša, Viena. Grozāmo sarakstu slazdā: sieviešu politiskā vēsture Latvijā 1922–1934. Rīga: Friedrich-Ebert-Stiftung, 2022.

3 V. Zelče, Nezināmā. Latvijas sievietes 19. gadsimta otrajā puse. Rīga: Latvijas Arhīvistu biedrība, 2002.

4 https://www.womage.lv/en

5 Kaitsmine toimus 29. IV 2024.

6 Vt märkust 2.

7 Wir kehren heim. Estnische Lyrik und Prosa. Eessõna ja tlk M. v. Dehn-Grubbe. Karlsruhe: Karlsruher Bote, 1962.

Kunstis osaleja tegeleb peaaegu alati oma müüdi loomisega, tahtlikult või tahtmatult. Mõnikord on autori kuju (elulugu ja hoiak) rohkem nähtav, mõnikord aga vaevu tajutav. Nii või teisiti seostab omamaise kirjanduse lugeja sageli teksti inimesega, kes on selle kirjutanud.

Tõnis Vilu paelub oma müüdiga, sest ta kõneleb vaimsest tervisest, teeb seda põhjalikult ja siiralt, meedias ja loomingus, mis paneb teda austama ja talle kaasa elama. Vilu rahulikku juttu tahaks kuulata eriti tähelepanelikult, sest imekombel mõjub see teraapiliselt.

Kui sukelduda Vilu loomingusse, on keeruline aru saada, kas autori kuju aitab mõista ja hinnata tema kunsti või pigem varjutab seda. Kumb tunne jääb lugejal peale: psühholoogiline rahulolu või esteetiline nauding?

Vilu kaheksas luulekogu „Vana hing” maalib helget ja habrast luuleilma, mille moodustavad sellised märksõnad nagu „klaas”, „aken”, „peegeldus”, „südamik”, „puudutus”, „tartu”, „valgus”, „laps”, „headus”, „lilled”, „kevad”, „surm”. Tegusõnadest on kesksel kohal „armastama”. ­Väldin teadlikult arvandmete välja­toomist, ­pidades kinni üldpildist, muljete visandist, mis tekib raamatu lugemisel.

Luulekogu on niivõrd tihe, et selle ideed, kujundid ja mõtisklused ajavad üle ääre. See on küps ja võimas luule, mis haarab lugejat ning juba 14. leheküljel tekib tunne, et võib pausi teha, kuna ainuüksi loetud luuletuste sisu annab raamatu jagu materjali, kuigi tekstid on lühikesed, keskmiselt 6–10-realised.

Eeltoodud märksõnad tähistavad Vilu luulekogu kontuure, autorile omaseid motiive ja metafoore, tema poeetika pide- ja sõlmpunkte. Nende kaudu lähenen tema kunstilistele eesmärkidele, luule lätetele: üritan veidigi haarata, mida soovib Vilu väljendada lakooniliste ja ometigi rikkalikult konstrueeritud tekstidega, ning mõista, kes või mis paneb teda kirjutama nii, nagu ta seda teeb.

Vilu on kindlasti Tartu kirjanik – „tartu on kõige ilusam juuli lõpus” (lk 5), „emajõgi pole enam külm täppislõige läbi linna” (lk 13) –, kuid see mõõde on tema puhul teisejärguline. Sellest olulisemal kohal on teadvuse käsitlused: psühholoogia, psüühika, psühhoanalüüs. Või siis sellised mõisted nagu „reaalne”, „sümboolne”, „imaginaarne”. Need on ta luuletuste sisevooder. Vilu poeesia loob peegeldusi, kujutisi, teisikuid; õhk hakkab värelema, selged piirid moonduvad, autorist saab korraks alkeemik. Vahel harva selgitab ta lugejale, mida täpsemalt vaaritab, kuid enamasti mitte ja siis on eriti põnev lahti mõtestada, kuidas üks või teine luuletus on loodud – ja see pole kuigi lihtne ülesanne.

Kui otsida Vilu järeleandmiste näiteid, siis umbes raamatu keskel leidub tekst, kus minategelane täheldab, mida tähendab olla vana hing: „kõige olulisemad vestlused olid ära juba kolmeaastaselt” (lk 35). Ühtlasi avab see Vilu raamatu grande idée: viia lugejad psühhoanalüüsi ja Jacques Lacani juurde ning meelde tuletada peegli­staadiumi põhimõtted. Vilu üritab selles raamatus leida inimese arengus punkti, kus ta (inimene) tunneb ennast ära, kus mina saab täiel määral minaks – edasine huvitab autorit vähem. Oluline on ehtsus, inimlikkus, elu enne sotsiaalset taaka, eksistents veel arenemata identiteetidega. See on suurejooneline eesmärk ühe luulekogu puhul.

Näiteks ühe luuletuse lõpus ütleb lüüriline mina, et ta on nagu „mädanenud südamik nagu kodu keset — nagu kodu” (lk 33). Kodu on keset mõistet „kodu” – see on ju nagu laps, kes näeb ennast esimest korda peeglist ja mõistab, et see on tema, seni pidi ta tulema toime ilma selle teadmiseta. Vilu väljendab metafooride kaudu olulist inimeseks olemise teooriat.

Kui otsida Vilule kaaslasi eesti kirjandusest, siis tuleb eriti kirju grupipilt: Siuru ja tärkav loodus, kassetipõlvkond ja kõnelused surmaga (Mats Traat), prosaismide kasutamine ja Tartu kohalolu (Jaan Kaplinski), katsetused vormiga, mille käigus tekib proosaluule (Kaplinski, Paul-Eerik Rummo), joovastus kevadest (Viivi Luik, Ly Seppel). Samuti vaatab „Vanast hingest” vastu mõni hilisem ilmutus: sotsiaalsusega mänglev Kalev Kesküla, süntaksist loobunud Ene Mihkelson ning loomulikult psühhoanalüüsiga süvitsi töötav Elo Viiding. Samuti võib välismaisest modernismist nii mõndagi välja tuua – esimese hooga tuleb pähe Charles Baudelaire ja „Väikesed poeemid proosas” (1869, e k 1930). Ja kes ütles, et tuleks piirduda vaid luulega? „Vanas hinges” võib näha vihjeid ka Viive Luige ja Mati Undi esimestele romaanidele.

Selline seltskond üheskoos – see on midagi pöörast. See on näide heast kirjandusest, mis kogub, töötleb, sünteesib eri signaale ja lahendusi ning pakub seeläbi uut kvaliteeti. Vilu ei jäljenda kedagi, ta on lihtsalt eesti kirjanduse osa. Ta on jõudnud luulekeeleni, mille kohta saab franksinatralikult tõdeda: „I faced it all and I stood tall / And did it my way.” Näiteks: „Igal hommikul avan peo” – Ly Seppel1 vs. „iga õhtu põletan küünalt” – Tõnis Vilu (lk 72). Ehkki süntaktiliselt struktuurilt sarnane, on Vilu tekst sisu poolest justkui vastus ja vastand Seppeli luuletusele: Seppel laseb lendu kullipojad ja muretseb, et need jääks ellu ning maailmas valitseks õnn ja kooskõla, Vilu aga kõneleb surma paratamatusest, hingedepäevast ja paneb tähele, et „tagaaias tühjad linnupesad läbi talve”. Või siis see, kuidas Vilu loobub süntaktilistest piiridest. Ene Mihkelson on seda teinud nii, et punktuatsioon puudub, kuid esisuurtähed on alles: „Maa teeb pöörde tekib lõhesid / Päev on pikem Päev on lühem / aga mitte kohe loomulikult”.2 Lugeja ülesanne on mõelda juurde vajalikud kirja­vahemärgid ning otsustada selle üle, kas suurtäht tähistab lause algust ja/või on sellega sõna tähtsust võimendatud – nii et mõni päev on eriline ja sellisena on kirjas kui Päev.

Tõnis Vilu võte on veel keerulisem: kõik sõnad tekstis on väiketähega ja lause­piiriks on vaid tühik, luuletus ei alga suurtähega ega lõpe punktiga. Ainus kirjavahemärk, mida Vilu endale lubab, on kriips: paaril korral on see sidekriips, kümneid kordi mõttekriips, mis pole aga tavaline, vaid kahest sidekriipsust koosnev märk: –. See muide tekitab küsimuse, kas tegu on toimetaja tähelepanematusega või on see taotluslik žest – niimoodi toksitakse mõttekriipsu näiteks telefonis ning vahest on siis algne märk alles jäetud. Ma ei tea, kuidas Vilu kirjutab, pastakaga või mõne tehnilise vidina abil, kuid läbivalt kahest kriipsust koosneva mõttekriipsu kasutamine viitab pigem omapärasele võttele. Mida see peaks tähendama, jääb aga arusaamatuks.

Järgnevalt näitan, kuidas Vilu jõuab luules semantilise ja lingvistilise nihkeni, pakkudes Mihkelsoniga võrreldes hoopis teistsugust lahendust punktuatsioonita tekstis.

hoia haavad lahti vanahingeline okkalise viirpuuheki
sees erekollane aed mu pea ümber on mässitud kotiriie
nagu kinnine võililleõisvalguselubadus — tunnen
kahte jahedat nööpi silmade vastas suur mäng vaatab
ja puurib mustav puhtakslõige kõik suve õitsemised
ühekorraga paksult ja lehitsematult nagu läbivettind
ajaleht (lk 18)

Siit on näha, et Vilu tekst pole üles ehitatud lihtsõnadele: sõnatüvi-tühik-sõnatüvi, mis oleks lihtsalt jälgitav, st ühtlaselt jagunevate pausidega skeem, kuigi see ei pruugi aidata mõista, kus on lause ja osalause – nagu ülal Mihkelsoni puhul. Vilu kasutab liitsõnu (olen need alla jooninud), tänu millele tühikud ehk pausid pole prognoositavad. Taolist teksti on raskem lugeda ja lahti muukida, sest kahest või kolmest tüvest koosnev liitsõna on nüansirikkam ja pausid ilmuvad harvemini. Taoline tekst on kunstiliselt kõrgel tasemel, see on meistritöö, ja Vilu raamatus on selliselt keeruliselt konstrueeritud tekste ligi 70. Raamat on hoolikalt koostatud, ükski tekst pole üleliigne.

Rõhutan: Mihkelsoni luules on liit­sõnad harv nähtus, Vilu raamatus on liitsõnu kasutatud enam-vähem igas tekstis. Eelmises raamatus, samuti väga õnnestunud proosaluulekogus „Kõik linnud valgusele” (2022) ei kasutanud Vilu veel laialdaselt seda võtet. See on üks põhjustest, miks „Vana hing” on eriti tummine ja esteetiline küllastus saabub juba luulekogu esimesel poolel. Ülejäänud põhjused, kordan, on teoreetiliste probleemide vahendamine luulekeeles ning punktuatsioonist ja suur­tähest loobumine.

Raamatut illustreerivad enamasti dokumentaalsed värvilised fotod: nii saavad tähtsad teemad ja abstraktsed küsimused või siis tardumuse hetked ühendust tänapäeva eluga. Raskem oli mõista, miks esi- ja tagakaanel olid visuaalse eriefektina läbipaistvad pritsmed. Ma ei närinud sellest kujundist läbi.

Tõnis Vilu suudab pakkuda eri versioone enda autorikeelest. „Kink psühholoogile” (2016) – pihtimuslik vabavärss ja vaimse tervisega seotud teemad. „Tunde­kasvatus” (2020) – ühiskonnakriitiline luule. „Kõik linnud valgusele” (2022) ja „Vana hing” (2023) – proosaluule ning teadlikult inimpsüühikaga tegelevad tekstid. Milline intensiivne periood ja kui palju erinevaid võimalusi jõudis luuletaja proovida suhteliselt lühikese aja jooksul! Otsekui oleks kolm erinevat Tõnis Vilut, ja iga valik on võimalusterohke suund eesti luules. Kaks viimast luulekogu on eriti õnnestunud. Need näitavad, mida kõike võib teha proosaluules ja et ehtsus on alati aktuaalne. Kõik linnud valgusele – kõik lugejad Tõnis Vilule.

 

1 L. Seppel, Igal hommikul avan peo. Luuletusi 1960–1964. (Noored autorid 1964.) Tallinn: Eesti Raamat, 1965, lk 5.

2 E. Mihkelson, Võimalus õunast loobuda. Tallinn: Eesti Raamat, 1990, lk 121.

Piret Jaaksi romaan „Taeva tütred” võitis mullusel Eesti Kirjanike Liidu romaani­võistlusel III koha. Olen juba otsinud põhjendust sellele, miks raamat ei ole tervikuna õnnestunud: võistlusele esitatakse ikkagi käsikirjad ning enne väljaandmist võiks autoritel olla rohkem aega tekste vahepeal tekkinud distantsilt veel kord rahulikult üle vaadata ja vajadusel ümber kirjutada.1 Mul oli lugemist lõpetades tunne, et loetu on pigem stsenaarium mõne rohkem lahti­kirjutatud osaga, ent ka autorile endale on peategelane kahjuks võõraks jäänud.

Seejuures on kõik see, millest romaan kõneleb, äärmiselt oluline ja päevakajaline: raamatu keskmes on ühe rahvuse taga­kiusamine, armeenlaste genotsiid veidi üle saja aasta tagasi, mil Osmanite riik Esimese maailmasõja ajal süstemaatiliselt deporteeris ja hukkas oma armeenlastest elanikke. Ilmasõja alates langesid armeenlased ühtlasi suurriikide huvikonflikti ohvriks. Kokku hukkus umbes poolteist miljonit armeenlast. „Taeva tütarde” proto­tüüp, Haapsalust pärit baltisakslasest misjonär Anna Hedvig Büll (1887–1981) aitas Kiliikias surmast pääseda väga paljudel orbudel, aga ka naistel, ning rändas hiljem nendega koos Süüriasse Alepposse. Jaana Davidjants on Jaaksi romaani arvustades2 toonud välja mitmeid teoses riivatud olulisi aspekte: vägivalla kujutamise raskust, genotsiidi soolistatust, naismisjonäride või üldse naiste väljajätmist ajalookirjutusest, ehkki just naissoost abilisi ja „emasid” sellises olukorras vajati, samuti asjaolu, et peategelane oli üks XX sajandi alguse „uusi” naisi. Nii Davidjants kui ka Holger Kaints3 on osutanud sellele, kuivõrd sarnanevad rohkem kui sada aastat vanad sündmused maailmas praegu toimuvaga – nii et raamat puudutab lugejat paratamatult, olgu haakuvaks mõtteks siis see, kuidas Venemaa mõrvab ja küüditab praegu Ukraina lapsi, sõda üldse või olukord Lähis-Idas. Suurriikide huvisfääri jäävate rahvaste saatused lähevad meile juba ajalooliselt korda, sest oleme ise selles rollis olnud. Tähtsad on ka küsimused, kuidas valust üldse kirjutada, kui sellest ei saa rääkida, kuna sõnadest jääb justkui puudu, või milline oleks selline kirjutamisviis, mis aitab trauma ja šokiga toime tulla ilma lugejat halvamata. Romaani­kangelanna Hedvig küsib neidsamu küsimusi, mida saab ja tuleb küsida praegu: „Kas see on toimunud kogu maailma silme all? [---] Kõik räägivad sellest. Miks ometi midagi ei tehtud?” (Lk 155) Samuti vastab ta oma tegudega – noor naine on ainult teatava mõjuvõimuga, see-eest jätkub tal südikust üritada midagi muuta – küsimusele, mida saaks praegu teha. Igasugusest toetusest võib abi olla, kunagi ei tea, mis natukegi aitab.

Aga miks ma siis nurisen? Osalt on Kaints küsinud samu küsimusi, mis mindki lugedes vaevasid (kohati eba­õnnestunud dialoog, peatükkide eba­ühtlus, religioossuse küsitav kujutamine). Ent tegelane on jäänud autorile kaugeks võib-olla just seetõttu, et tema lugu on varem korduvalt ja mitmel viisil jutustatud ning kirjanik ei ole leidnud viisi teha seda uutmoodi. Raamatu järelsõnas osutab Jaaks, et Anna Hedvig Bülli elu ei ole „rääkimata lugu”, ehkki eestlastele on see ilmselt vähe tuttav. Bülli mälestatakse Haapsalu linnaruumis ja raekojas, kus tal on koht linna ajaloo püsinäitusel. Tema sünnikodu seinal Kooli tänaval, kus praegu asub Iloni Imede­maa (mis jutustab omakorda ühe sõja jalgu jäänud lapse lugu), on 1989. aastast Armeenia-Eesti kultuuriseltsi eest­võtmisel eesti- ja armeeniakeelne mälestustahvel. 2014. aastal avati Haapsalu Promenaadil kolmekeelne Armeenia ristikivi hatškar, mille pühendasid Büllile Eesti armeenlased. Jaaks viitab järelsõnas ka armeenia filoloogi, kirjaniku ja tõlkija Aleksander Aslanjani artiklile „Anna-Hedwig Büll. Katked elulookirjeldusest koos kommentaaridega”, mis on haarav, arhiiviallikaid tundlikult tõlgendav lugemine.4

Armeenia riik ei ole oma orvukeste Põhjamaalt pärit kasuemasid unustanud. Dokumentaalfilm „Päästekaart” („Map of Salvation”, 2015), mis on pühendatud genotsiidi 100. aastapäevale, jutustab seda tunnistanud naismisjonäridest – peale Bülli taanlannadest Maria Jacobsenist ja Karen Jeppest, norralannast Bodil Biørnist ja rootslannast Alma Johanssonist. Nad on jäädvustatud postmarkidele ja neile on püstitatud mälestusmärke. Kasuemad tegid hiljem ise palju selleks, et kohutavaid aastaid ja tegusid kunagi ei unustataks, ehk kirjutasid ja jutustasid nendest. Büllgi on kirjutanud mälestusi.

Vahest ongi romaani õnnestumisele takistuseks saanud see, et Bülli kohta on keeruline midagi uut öelda, kui tahta jääda nii prototüübi- ja allikalähedaseks, nagu Jaaks seda soovib. Ajaloolane Svante Lund­gren ütleb „Päästekaardis” ühe episoodi kohta Bülli elus: praegu ei ole teada, mis siis juhtus, kuidas see asi tal õnnestus. Ajaloolane saab nii öelda. Kas kirjanik ka saab? Ent kirjanik ongi justkui kahtlema hakanud, kui kaugele ta võib minna.

Loomulikult tekitab see lugejas ja/või arvustajas kihku ise uurida, milline võis Büll inimesena olla. Armeenia lühi­filmis „Anna Hedvig Büll. Viimane palve” („Anna Hedvig Büll: The Last Prayer”, 2016) mainitakse noore misjonäri diplomaatilisi ja keelelisi andeid, samuti ärivaistu: Aleppos rajas ta käsitööettevõtte ja poe armeenia käsitöö müümiseks, mis tagas põgenikele väikese sissetuleku. Ta osales hoonete ja veevarustussüsteemi rajamisel – insener oli ka tema vaimne isa Ivan Kargel –5 ning filmiski räägitakse sellest, kuidas Büll ehitas Aleppos koos põgenikega neile hurtsikute asemel eluhoone. Vilksatab rehepaplikku leidlikkust: lühi­filmis tsiteeritud Marie (Nurzia) Levonjani mälestuste järgi muutis Büll kirikuraamatus armeenlaste kirikulist kuuluvust. Eluloofilmid on paratamatult kronoloogilised ja võib-olla jääb neis pisut domineerima lõpp ehk pilt eakast mälestustesse süvenenud pühakirja lehitsevast naisest. „Taeva tütarde” järelsõnas autorilt tänusõnu pälvinud Ene Pajula on aga oma ajaleheartiklis tsiteerinud ühe orvukese mälestust Büllist, kes kangastub blondi Jeanne d’Arcina (mälestus on küll ekslik dateeringu poolest – Büll ei olnud siis veel Marashis): „Oli aasta 1909. Türgi sultani ike rõhus armeenia rahvast. Marashi linnas käis järjekordne pogromm, elajalikult tapeti armeenia lapsi ja täiskasvanuid. Kiriku õuel tungles kuni neli tuhat naist-last, et pühakotta pakku pääseda. Korraga ronis kirikut ümbritsevale müürile heledapäine neiu ja needis sealt valjuhäälselt kaitsetuid inimesi ründavaid türklasi: „Värisege, türklased! Jumal näeb seda kõike!” Siis aga leidis ta lahtise kivi ja viskas ründajate sekka, ärgitades teisigi armeenia naisi vastu hakkama. Need asusidki kive loopima, hoides türklasi kuni värava sulgemiseni tagasi. Ja türklased pidid selleks korraks häbiga taanduma. // „Hiljem sain teada, et selle jumalast saadetud tüdruku nimi, kes meid tol korral ja palju kordi edaspidigi päästis, oli Hedwig Büll. Ta oli väga ilus – jumalanna, tõeline jumalanna!””6 Romaanis jääb peale pigem tugev kaalutlev toimekus.

Ent usuline külg? Kui mõtlen kirjanduslike misjonäride peale, kerkivad silme ette Charlotte Brontë romaanist „Jane Eyre” fanaatiline St. John Rivers ja Wilkie Collinsi romaanist „Kuukivi” ülikoomiline Drusilla Clack. Küllap oli ja on misjo­näride hulgas palju hoopis neid, kelle soontes voolab maadeavastajate veri, ja misjon on olnud kindlasti võimalus näha kaugeid maid. Usk on olnud miski, millest kinni hoida või millele toetuda, kui juhtub asju, mida silm ei taha tunnistada. Anna Hedvig Büll tundubki ühtpidi inimesena, kes omas ajas ei oleks niikuinii mahtunud raamidesse, mida pakkus naisele ümbritsev tavaelu: ta oli tegudeinimene, seikleja, väga uudis­himulik, seejuures sügava sotsiaalse vastutustundega. See on just selline algmaterjal, millest saab võrsuda „uus” naine. Romaanis on ta lisaks tõsikindlalt kinni dialoogis jumalaga, nii et paratamatult tahaksin täpsemalt teada: mis on niisuguse kindla usu allikas ja tugi, kas vankumatu vahekorrani jumalaga viib ühekordne valgustus ning edasi toimib kõik tüünelt ja lineaarselt? Ma ei ole selles nii veendunud – isegi St. Johnil olid omad võitlused. Romaani läbiv Hedvigi dialoog emaga kõneleb lapse­põlvetraumast õega, mis jääb unenäoliseks: meenus Oskar Lutsu alter ego Andres, kes süütundega mõtleb difteeriasse surnud väikevennale.

Mõni pisiasi raamatus tekitab küsimusi võib-olla ainult minus. Miks on Hedvigil just Põhjamere värvi silmad, kust pärineb selline võrdlus – on see vihje millelegi? Nii palju kui mäletan, ei jõudnud Haapsalus kasvanud, Peterburis ja Saksamaal Malches koolis käinud tegelane romaanis kunagi Põhjamere äärde. Või on mõeldud Põhjalahte, tinast Botniat? Ent sinnagi ei viinud teda tema elutee.

Laste jalad siiski vist ei pladise sillutisel (aga võivad pladistada), ihu ei aura, kui just saunast ei tulda. Ja lugeja võib teha ühe katse – kuna selle tagajärjel saab märjaks, siis soovitavalt vannitoas. Heitke selili, teeselge minestust, laske omale kruusitäis vett suure hooga näkku läigatada (kuidas lamajale vett näkku läigatada – vahest valada?), aga ärge üldse liigutage. Ehkki mina seda katset läbi ei viinud, kahtlen, kas just viimane osa õnnestub – kas või instinktiivselt peaks teadvusel olev inimene siiski kuidagi reageerima. Aga nimelt sellist eks­perimenti on kirjeldatud 83. leheküljel, kus veega kastetud laps simuleerib endiselt ja õnnestunult mittekontaktset.

Miks kodumaalt Hedvigile kirjutav õde tsiteerib Gustav Suitsu luuletust „Laul ­Eestist” Helsingis trükitud luule­kogust „Tuule­maa” (1913) – kas võrdlusena armeenia rahvakilluga Osmanite impeeriumis või tõepoolest meelde tuletades Eestit või selle ilma? Niisugused lahti kirjutamata vihjed teevad nõutuks ja tekitavad uudishimu. Lõpuks langeb ju Bülli-õekeste elukaar nooreestlastega kokku, ning näiteks Marie Underist oli Hedvig Büll neli aastat noorem ja suri aasta jagu hiljem. Miks selline umbne vihje kodumaal elavalt õelt, kes pidi niisiis hästi kursis olema eesti nüüdisluulega?

Ma ei loe kuskilt välja, et Eestiga sidunuks Hedvigit just eestlaslik kontekst, ehkki ta eesti keelt oskas; seda on raamatus nimetatud kodumaa keeleks. Eesti oli tema sünni- ja kodumaa, ja raamatus on õnnestunud edasi anda eksootilise ning koduse ümbruse vastandus. Hedvig jäi elu lõpuks ilma oma kambrist, mis romaanis tema unistustes asus mereäärses majas. Tema prototüüp, Haapsalu mudaravila omaniku paljukeelne tütar unustas elu lõpul teised peale armeenia keele: see keel jäi viimaks tema kodumaaks. Bülli ei lubatud koos repatrieeruvate armeenlastega asuda Aleppost Stalini-järgsesse Armeeniasse. Meenub see vähene, mida tean Kostan Zarjanist (1885–1969), armeenia diasporaa­kirjanikust ja Lawrence Durrelli sõbrast Korful. Ta põgenes 1914. aastal Konstanti­noopolist enne noortürklaste tapatalguid Bulgaariasse, õpetas Jerevani ülikoolis 1922–1924 pärast demokraatliku vabariigi neelamist Nõukogude Liidu poolt, emigreerus siis ja elas Euroopas, Ameerikas ja Lähis-Idas, aga kolis 1963. aastal tagasi Jerevani. Seal anti nõukogude korrale sobivaks toimetatuna (võib-olla autoriga nõu pidamata) välja tema Bostonis ilmunud romaan „Laev mäe otsas” (1943, e k 1987 Boris Kaburi tõlkes) Armeenia vabariigist. Mismoodi elas Zarjan oma viimased eluaastad? Ja tuleb meelde üks teine Hedvig – mismoodi veetis oma elu lõpuaastad Koidula tütar Hedvig Michelson, kes ei jõudnud või ei saanud 1930. aastatel Leningradist Eestisse kolida?

 

1 V. Valme, E-M. Talivee, Eesti romaan 2023: suunaga minevikku. – Looming 2024, nr 3, lk 387–400.

2 J. Davidjants, Naismisjonäride rääkimata lugu. – Vikerkaar 2024, nr 1–2, lk 166–169.

3 H. Kaints, Genotsiidi tunnistaja. – Looming 2024, nr 2, lk 273–275.

4 A. Aslanjan, Anna-Hedwig Büll. Katked elulookirjeldusest koos kommentaaridega. – Läänemaa Muuseumi toimetised XIII. Haapsalu: Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid, 2010, lk 117–148. Vene keelest tõlkinud Inge Davidjants.

5 Samas, lk 137–138, 142.

6 E. Pajula, Haapsalu tüdrukust armeenia emaks. – Õpetajate Leht 4. V 2007, lk 10.

Sveta Grigorjeva „Frankenstein” oli kultuurkapitali kirjanduspreemia nominent ja kiitvad arvustused on rõhutanud seda, kuidas luulekogu selgelt poliitiline sõnum ei muuda teksti manifestiks ja tõuseb esile just tänu poeetikale.1 Ka minu hinnangul ei saa teksti poliitika ja poeetika kunagi lahus olla, sest poeetika on alati mingil moel ideoloogiline, kuna see eksisteerib maailmas, millest see alguse saab, mitte sellest lahus. „Frankensteini” nõtkus seisneb selles, et see on nimetatud seotusest teadlik ning kasutab poeetikat selleks, et vormida poliitikat.

„Frankensteini” põhisõnum, mille on välja toonud Liisi Rünkla ja Saara Liis Jõerand, on see, et sina olla on okei, mis või kes tahes see sina ka poleks; et maa­ilmas, kus hoolitakse vähe, eriti neist, kes ei ole heteroseksuaalsed, valged, meessoost ja muul moel normatiivsed, just peab ­hoolima – ka transsoolistest inimestest, sootutest olenditest, karvastest naistest, naiselikest meestest, kodututest, sõja­põgenikest. Üldistavalt saab kogus olevad luuletused kaheks jagada: ühed vaatavad eri sinasid väljastpoolt ja teised kirjeldavad sinasid või minasid seestpoolt, tunnetuslikult ja nende endi keha(de) kaudu. Kuigi kaks vaatenurka on tugevalt seotud, paelub mind just teise poeetika. Olles järeldanud, et eri sinade eksisteerimise ja ­jaatamise sõnum saab võimalikuks poeetika ja vormi kaudu, siis mis juhtub „Frankensteini” poeetikas ja vormis?

Raamatu sügavroosale kaanele on sümmeetriliselt hajutatud pealkirja erkroosad laialivalguvad tähed. Kuna pealkiri on viide Mary Shelley samanimelisele romaanile „Frankenstein” (1818, vahel ka pikema pealkirjaga „Frankenstein ehk kaasaegne Prometheus”), jõuavad enne Grigorjeva raamatu avamist mu peast läbi käia pildid XIX sajandist, vanadest raamatukogudest ja laboratooriumidest, jäämerest ning muidugi kehast, mis on kokku õmmeldud surnud kehadest ja millele teaduse sähvatus elu sisse puhus, sest üks tark mees teadis, kuidas seda teha. Luulekogu pealkiri on tähtis, sest selle intertekstuaalsus peaks julgustama lugejat pöörama tähelepanu sellele, et asjadele ja olenditele nime andmine või mitte­andmine on seotud võimuga midagi luua ning loodut kontrollida. Mööda ei tohiks vaadata ka sellest, et Shelley ei avaldanud esialgu romaani oma nime all.

Miks pealkirjastada luulekogu, mis pooldab kõiki niinimetatud koletisi – transsoolisi, sootuid, karvaseid, kodutuid, räpaseid olendeid, keda inimkond üldiselt vaatab ja kohtleb halvakspanuga –, Frankensteini tegelaskuju järgi, kes Shelley romaanis ei ole koletis, vaid koletise looja? Seepärast, et Grigorjeva luulemina on mõlemat, ta on koletis, aga see koletis on end ise loonud: „see koletis siin tegi end ise aga ta ei ole / nii loll arvamaks et on totaalselt self-made” (lk 7). Shelley teoses on Frankenstein noor, haritud, valge, rikas mees, keda paelub teadus ja see, mida ­teadus võimaldab. Nii nagu kreeka müüdi kohaselt lõi Prometheus inimesed savist ning andis neile teadmised ja tsivilisatsiooni, loob Victor Frankenstein teadusliku katsena kokkuõmmeldud kehaosadest mehe, kohkub oma loomingust, hülgab ta ning tekitab seeläbi enda loodud olendile ennenägematuid kannatusi, mida olend elab välja vägivallana Frankensteini lähedaste vastu. Grigorjeva koletis on orgaanilisem, pole kellegi kokkuõmmeldud, vaid pigem tänu elule ja elu kiuste kokku kasvanud nii loojatest kui ka loodavatest, nagu annab aimu luuletus „see tekst ei ole süütu”: „mitu selgroogu pidid endale lisaks veel kasvatama et jõuda siia selle hetkeni täna praegu kui palju” (lk 12). See kirja­vahemärkideta (proosa)luuletus heidab ühe hingetõmbega pilgu elu tulekule veest maale ja minekule maalt kosmosesse. Kui seda luuletust kõvasti lugeda, võib tunda elu võimalikkuse raskust ja imet. Selgroo kasvatamine pole pelk metafoor, vaid füüsiline kogemus. Luulekogu pealkirja intertekstuaalsus kätkeb sügavalt eetilis-filosoofilisi küsimusi: kellel ja kuidas on õigus elu luua? Mis on elu algatav jõud ja kust see tuleb? Grigorjeva küsimused on väga vanad, kuid uus ja paratamatult tänapäevane on see, kuidas ta neile vastab nii temaatiliselt (poliitiline kommentaar vähemuse õiguste eest, vägivalla taunimine) kui ka poeetiliselt (rütmilised ja sõnavalikulised feministlikud viited räpile, mis on muidu tuntud kui seksistlik ning meestekeskne žanr).

Teise keskse teema ehk kehade juures tekib paralleel filmiga „Vaesekesed” („Poor Things”, 2023), mis põhineb šoti kirjaniku Alasdair Gray 1992. aastal ilmunud samanimelisel romaanil. „Vaesekeste” peategelane Bella meenutab mitmel moel Grigorjeva luulemina. Bella elab noore naise kehas, aga käitub nagu väike laps või hoopis mees, kes teeb, mis tahab. Kuigi Bella on pealtnäha tavaline ilus naine, mitte kokkuõmmeldud mehe keha, on ta koletis, kellele paneb aluse teadusest lummatud mees, keda Bella kutsub Jumalaks. „Vaesekesed” on hästi võrreldav nii Shelley kui ka Grigorjeva „Frankensteiniga”, sest ka Bella on mutant. Bella „isa” ja teadusemees on noore lapseootel naise „päästnud” pärast seda, kui too on sillalt alla hüpanud, et lapse saamise vältimiseks end uputada. Kuigi naist päästa ei saa, suudab teadlane „päästa” lapse aju ning selle uppunud ema kehasse panna. Nii ärkabki Bella, kes on ühtaegu iseenda ema ja tütar. Bella, nagu Grigorjeva luuleminagi, hakkab end ise edasi kujundama, nõuab tagasi võimu oma keha üle, olles lapselikult teadmatu sotsiaalsetest normidest (näiteks, et avalikus kohas ei rahuldata ennast; et ei räägita seksuaalsest naudingust, eriti naiste omast; et naisel on paslik süüa ainult üks magustoit jne). Bellale on nime pannud Jumal-teadlane-isa, kuid Bella nõuab oma mina endale tagasi. Samamoodi käsitleb Gri­gorjeva luulekogu keha, samuti nimetamist kui jõudu keha üle. Grigorjeva kirjutab kehast ropult, õrnalt ja häbita. Nii Bella kui ka Grigorjeva luulemina(d) kõnelevad selle eest, et naised saaks (tagasi) võime ja võimaluse oma keha ise nimetada, katsuda, tunda, luua, selle üle otsustada ja lasta sel minna, kuhu tahab. Grigorjeva puhul toimub see jõustamine just sõna kaudu: „tahaks sõnuda end kehasse mis endale meeldiks manada end maitsema endale mäluda raevukalt end kohta kus enam ei mäleta milline üks keha võiks olla kus enam ei mäleta milline üks naine peab olema [---] end teisiti manada sõnaga mõnuga endale maitsema sööma end ise aga mitte kunagi otsast otsani ära nagu seda mehed seni on teinud” (lk 11).

Ehk oleks täpsem öelda: kuidas patriarhaat ja heteronormatiivsus on seni teinud – loonud jäiku arusaamu soolistatud kehadest ja sellest, millistesse suhetesse peaksid need kehad astuma. Tõsi, just mehed on neid arusaamu kandnud ja esindanud rohkem kui naised. Nii on Shelley romaani koletise looja mees, nii on Bella looja mees ja nii on Grigorjeva luulekogu üks päris koletis valge keskealine nimetu mees. Märkimata ei saa jätta fakti, et nii Bella kui ka koletise loojad on teadlased ja nende looming toimub teaduse nimel. Seega on nendes teostes esil eetilised küsimused: mida võib ja saab teaduse nimel teha? Mida on selle nimel seni tehtud ja kuidas teadus on seni kehasid näinud ja nimetanud?

Grigorjeva luulekogu on selgelt teadlik uuematest (kultuuri)teaduslikest vaadetest kehale ja minale, jättes soo- ja muud inimese kesksed kategooriad tagaplaanile ning keskendudes hoopis sellele, kuidas „inimene on 70 protsenti vesi 60 protsenti bakterid soolikates silmades varbaküünte all kõrvades pluss mu kõhus elavad liblikad ka armumata enamjaolt just armumata ja muu õrnohtlik mikrofloorafauna loomakesekesed kelle nime ei tea kes minu nime samuti jagame midagi mida kutsun tihti endaks öeldes selle kohta mina ­[---]” (lk 91). Nii on mina palju muud kui sugu või nimi, mida see mina kannab. Ta on sama voolav kui tekst, jälle ilma kirja­vahemärkideta, ilma grammatikareegliteta, tehtud „loomakesekestest” ja taimekesekestest, kes „mikrofloorafaunas” saavad üheks. Sümboolsetest liblikatest kõhus saavad päris liblikad, õrnad ja ohtlikud.

Luulekogus on tähtis ka nahk, samuti omamoodi „mikrofloorafauna”, mis pidevalt koorub ja kasvab. Grigorjeva luulekogu koorib sõna sõna haaval maha vana naha kihte, mille aegunud definitsioonide all kannatavad kehad. Need on kindlasti naiste kehad, ja loomade ja taimede kehad. Aga need on ka valgete meeste kehad. Need, kes on saanud teha teadust, luua riike ja neid juhtida, luua seadusi ja neid rakendada, luua tekste ja nende väärtust hinnata, ja seda kõike tihti vägivaldselt. Kui need saavutused ja volitused maha koorida, ilmub selline pilt: „ära põlenud naha maha koorimine isa suurelt paljalt seljalt minu väikesed nobedad näpud ma võiksin seda elu lõpuni teha maailmas lihtsalt pole rahuldust pakkuvamat tunnet kui see mahatõmmatava naha heli mu lapse­põlve isa selg põleb ära iga suvi töötan sellise keskendatusega sellise innukusega nagu mitte kunagi hiljem oma elus olen põlenud naha koorimise kosmonaut naha koorimise marie curie naha koorimise arvo pärt leian alati nahka mida kuskilt ära tõmmata kuid varsti saab lapsepõlv läbi isa selg enam ei põle enam ühelgi suvel varsti me enam ei räägi temaga sama keelt aga ta selga tunnen elu lõpuni see on hea suur selg mida hea põletada suvest suvve oma surnud naha järele hullu tütre jaoks” (lk 79).

Selles tekstis juhtub midagi väga huvitavat, sest hullu feministliku tütre, kes on bakterite ja liblikate kogum, sõrmede all koorub maha valge keskealise mees-isa nahk. Sama palju kui ma olen väsinud seksismist ja rassismist ja vägivallast ja laus­rumalatest veendumustest selles, et on kaks sugu, kes peavad paarituma ja elu jätkama, sest see on elu mõte, olen väsinud keskealisest valgest mehest kivistunud koletise kujul. Ja selles tekstis muutub see kivistunud koletis vähemalt ühe mahakooruva kihi võrra millekski muuks. Kuigi luulemina selle koorimisega kaugele ei jõua, tahaks koorida neid selgi kaua ja suures rahus ning näha, mis sealt välja koorub. Veel rohkem tahaks, et see valge mees end ise looks ja kooriks, võttes hoolekoormust tütardelt ära. Kuigi kindel väärtus on ainuüksi ses moondumise süvenenud esile­kutsumises, kus tütar oma isa selga koorib.

Naha koorumine võiks viidata just sellele, et valge keskealine mees saaks võtta vägivallavaba vormi. Sest nahk, mis kogu elu aina koorub ja koorub ja kasvab uuesti, teeb inimestest peaaegu uued minad. Ja ometi – midagi jääb alati samaks, midagi jääb igavesti ühendama selle isaga, kesk­ealise valge mehega, kelle selja taga (või ees?) lapsena peidus sai olla, kelle nahka sai kooritud, õrnalt, ülima hoole ja vastutustundega, et ükski vana valge kiht ei jääks alles. Grigorjeva luuleminad ja -sinad on ühtaegu materiaalsed ja üha muutuvad, kuid samas midagi, mis ei sõltu muutuvast materiaalsusest – Grigorjeva keel loob materiaalsust ja vastupidi. Tema luulekogult on võimalik koorida erinevaid kihte veel pikaks ajaks.

1 L. Rünkla, Roomaks nagu tigu nagu pilved kõige aeglasema tuulega päeval. – Looming 2024, nr 1, lk 128–130; S. L. Jõerand, Sveta olemise servad. – Sirp 26. I 2024, lk 15–16.

Jaapani luulekultuuri vanimaid vorme on VII sajandi õukondlikust suulisest traditsioonist sündinud tanka, algse nimega waka (和歌 laul’), mille kõrgaeg saabus Heiani ajajärgul (794–1192). Uuesti kerkis see luulevorm esile XIX sajandil, saades ka uue nimetuse. Nimelt soovis Meiji ajastu rahvusliku luuleuuendusliikumise üks algatajatest Masaoka Shiki (1867–1902) anda vanale vormile värske sisu, nimetades ühtlasi seni waka’na tuntud luuletuse ümber tankaks (短歌 lühike laul’), ning rajas selle arendamiseks kirjandusringi (Beichman 1982: 73–103). Lääne kirjandusse jõudsid tankad XX sajandi algul.

Esimesed eesti tankad ilmusid 1917. aastal Siuru albumis Arthur Valdese nime all. Ajavahemikul 1917–2022 on teadaolevalt 122 autorit avaldanud kokku 1298 eesti­keelset tankat. Viimased väljapaistvad tankavormis luuletused leiduvad Kruusa Kalju „Üleelamiste vanakeses” (2023), mis sai eelmisel aastal Tallinna Ülikooli ­kirjandusauhinna.

Artiklis antakse esmakordselt ülevaade eesti algupärasest tankaloomingust: selle autoritest ja vormi levikust eesti luules. Eraldi käsitletakse eesti tanka vormi­võimalusi, samuti heidetakse pilk peateemadele, motiividele ning instrumentatsioonile. Artikli lõpus vaadeldakse autoreid, kelle tankadel on olnud suurim mõju selle vormi kujunemisele eesti luules. Allikmaterjali kogumiseks on läbi vaadatud eesti algluulekogud alates esimese eestikeelse tanka ilmumisest 1917. aastal kuni 2022. aasta lõpuni, lisaks kultuuriajakirjad, nagu Tulimuld, Akadeemia, Eesti Kirjandus, Looming, Vikerkaar, Värske Rõhk.

 

Vorm ja selle mõju semantilisele struktuurile

Traditsiooniline jaapani tanka on üherealine 31-mooraline1 luuletus, mis sisaldab sageli tühikuga tähistatud tsesuuri. Sellist vormi kohtab ka tänapäevases jaapani luules, näiteks Tawara Machi (snd 1962) tankades, mille tõlgetes on Lauri Kitsnik ja Kalju Kruusa säilitanud algupärandi vormi:

づくのは何故役目にて                              愛だけで人生きてゆけない

millegipärast on naisterahva osaks tähele panna   õhust ja armastusest inimene ei ela

(Tawara Machi 2002: 1836)

Klassikalise tanka semantiline struktuur on niisugune, et esimeses pooles esitatakse väline pilt, millele teises vastatakse subjektiivse tundmusega. Kui klassikaliste haikude temaatikasse kuuluvad aastaajad, siis tankades võivad need esineda, kuid ei ole kohustuslikud. Olulisel kohal on just meeleseisundid, ennekõike kurbus. Tanka traditsioonilised teemad on armastus ja surm, motiividena valdavad looduspildid. (Raud 1985: 64; Süda on ainuke lill 1992: 8−9)

Lääne kultuuris ei ole üherealised tankad juurdunud, vaid harjumuspäraseks on saanud viievärsiline silpe loendav struktuur, kus tsesuuri kasutamine ja paigutus sõltuvad autori valikutest. Juba esimeses põhjalikus jaapani luulet prantsuse kultuuriruumis tutvustavas teoses märgib Léon de Rosny (1871: XV), et waka/tanka 31 silpi jagatakse kahele värsireale, esimeses 5/7/5 silpi ja kaks tsesuuri, teises 7/7 silpi ühe tsesuuriga, ning et luuletuse esimene pool peab andma edasi ideed, teine selle kokku võtma, jõudes üldistuseni. Sama kaherealist mudelit järgib Rosny oma tõlgetes.

Hilisema viieks värsiks jagunemise põhjus lääne luulekultuuris võib olla soov rõhutada graafiliselt teose kuulumist luuležanri. Üks esimesi, kes kirjutas prantsuskeelse tanka viierealisena, oli Judith Gautier (1845−1917).

Vormi lühidusel on mõju tähendusele: iga sõna omandab tugevama kaalu kui pikas luuletuses, sestap on klassikalises tankas sõnakasutus iseäranis oluline. Nagu on märkinud japanoloog ja tõlkija Rein Raud (1986: 678), on tankaluule „läbi aegade otsinud teid lühikese teksti sisulise laengu suurendamiseks ja iga üksiku kujundi tähendustevälja laiendamiseks”. Hasso Krull on jaapani luulevorme kirjeldanud lausa füüsiliste objektidena:

Jaapani klassikaline luule mõjub nagu skulptuur: suurest keelemassiivist on järjest eemaldatud raskeid ja teravaid tükke, kuni järele on jäänud sihvakas, õbluke figuur, mis paistab iga nurga alt isesugune. See kuju tundub olevat väike ja habras, ta mahub peo peale ära ja teda saab hõlpsasti kaasas kanda; ometi on ta väga vastupidav ja teda ei saa niisama lihtsalt koost lahti võtta, ilma et midagi olulist kaotsi läheks. (Krull 2014)

 

Käsitlused eesti kirjandusteaduses

Eesti kirjandusse jõudis huvi jaapani vormide vastu lääne luulekultuuride vahendusel (Mäger 1980: 248). Esimese jaapani luulet tutvustava artikli avaldas 1925. aastal Nigol Andresen, kes kasutas pseudonüümi Ormi Arp. Artiklis mainib ta vanimaid luuleantoloogiaid, nagu „Man’yōshū” (780-ndad) ja „Kokinshū” (905), annab ülevaate autorkonnast ning kirjeldab tanka ülesehitust: „Tanka koosneb kahest osast: esimesed kolm värssi – kami no ku, ülemstroof, millele järgneb käsuur, selle järgi shimo no ku, alamstroof. [---] Tanka napp vorm nõuab äärmist sõnade valikut ning mõtte kokkusurumist väheseisse sõnusse.” (Ormi Arp 1925: 98) Seega pidas Andresen tanka kõige iseloomulikumaks vormiomaduseks just kaheks osaks jagunemist, samuti esitas ta semantilise pingestatuse normatiivina.

Artiklis „Jaapani luulest” nimetab Uku Masing (U. M. 1942) tankat jaapani kõige tavalisemaks lauluvormiks. Ta on hiljem kirjades Mart Mägrale selgitanud, et tutvus haikudega juba 1920. aastatel Lafcadio Hearni raamatute kaudu, seejärel olid allikateks näiteks Michel Revoni koostatud prantsuskeelne jaapani kirjanduse antoloogia („Anthologie de la littérature japonaise: des origines au XXe siècle”, 1928), Georges Bonneau koostatud jaapani luule antoloogia („Anthologie de la poèsie japonaise”, 1935) ning Matsuo Bashō prantsuse keelde tõlgitud haikukogu („Haikai de Bashộ et ses disciples”, 1936). Ühtlasi tunnistas Masing: „Kaudselt ja osalt ehk olen 60. aastate haikuvohamises süüdi. [---] haikudest vist rääkisin mitmele [---].” (Masing 1989: 1000) Samuti mainis ta 1920. aastate tankaharrastust eesti kirjandusväljal, mööndes, et „korralikku tankat teha on raskem kui haikut” (Masing 1989: 1001). Mäger (1989: 1002) lisas Masingu kirjadele kommentaari, sedastades, et „Prantsuse allikad [---] on üsna ootuspärased, sest Prantsusmaal algas ulatuslik [haiku ja tanka] harrastus teistest Euroopa maadest varem”, ning küsides: „Missugune on harrastuse nähtav jälg?” Tõepoolest, 1920-ndatel oli Eestis ilmunud vaid üks Julius Oengo (1921: 25) tanka.

Väliseesti kirjanduse ja kultuuri ajakirjas Tulimuld ilmus 1972. aastal Aleksis Ranniti tõlkes värsipõimik „Kaksteist klassilist jaapani luuletust”. Kaassõnas nimetab Rannit (1972: 75) kõiki tõlgitud 3–6-värsilisi ja eri silbiarvuga luuletusi haikudeks. See tõi kaasa Paul Reetsi kriitilise vastukaja: tema määratlusel on Ranniti tõlgetest kaks haikud, ülejäänud tankad, mis on tõlkes „parandamatult haikulikuks lühendatud ja kärbitud kohandamised” (Reets 1972: 166). Samas annab Reets jaapani kirjandusest ja kirjanikest lühikese ülevaate ning selgitab tankavormi reeglit: 31 silpi viies värsireas.

Kodu-Eestis tutvustas samal kümnendil teiste kanooniliste luulevormide kõrval tankasid Jaak Põldmäe Tartu Riikliku Ülikooli õppevihikus „Klassikalisi luuletus- ja stroofivorme” (1974), kus on näitena esitatud Arthur Valdese „Viis tankat Mimosale”. Võrreldes hiljem valminud monograafiaga „Eesti värsiõpetus” (1978) on õppe­materjalis rohkem taustainfot: lühiülevaade tanka kujunemisloost ning terminist, vormi tutvustus, samuti väide, et „tanka esimene poolstroof kujutab endast tegelikult hokkut ehk haikut” (Põldmäe 1974: 63−64). „Eesti värsiõpetuses” on Põldmäe (1978: 233) vähem kategooriline, kui väidab: „Tanka esimesed kolm värssi kattuvad oma ehituselt hokku e. haikuga.” Monograafias on ta lühidalt tutvustanud vaid tanka ülesehitust, mille näiteks on Minni Nurme luuletus. Põldmäe (1978: 233) selgitab ka klassikalises tankas kasutatavat tsesuuri paigutust: „[---] 3. värsile järgneb kohustuslik paus e. tsesuur (eelklassikalises vormis oli tsesuur 2. ja 4. värsi järel).”

Kirjandusloolise ülevaate jaapani klassikalisest poeesiast ja tähtsamatest luule­antoloogiatest pakub Mart Mäger raamatus „Luule ja lugeja” (1979). Ta toob välja tanka sisu- ja vorminõudeid, mainides muu hulgas leksikaalset, süntaktilist ja psühho­loogilist parallelismi, häälikulist külge ja alliteratsiooni, riimi puudumist ning sisu ergastamise võtteid. Samuti viitab ta tankateemade muutumisele Jaapanis. (Mäger 1979: 126) Laiemale lugejaskonnale oli Mäger (1974) tankat tutvustanud varem ajalehes Sirp ja Vasar. Selles lühiartiklis mainib ta jaapani tankalugu, loomise ajendeid, vormivõtteid, kujundlikkust ning eesti autoreid: Nurmet ja Ain Kaalepit. Seejuures kasutab ta tsesuuri asemel mõistet murre.

Jaapani luule spetsiifikat on põhjalikult kirjeldanud Rein Raud, Alari Allik ja Margit Juurikas oma tõlgete kommentaarides.2 Tankažanri on mainitud lühidalt Eesti kirjandusõpikuis, kus märgitakse enamjaolt vaid silpide arvu ja tsesuuri ning tuuakse luulenäiteid.

 

Jõudmine eesti luulesse ja levik

Nagu mainitud, ilmusid esimesed eesti algupärased tankad 1917. aastal, kui Siuru esimeses albumis avaldati Arthur Valdese pseudonüümi all tsükkel pealkirjaga „Viis tankat Mimosale”, milles igal luuletusel on omakorda pealkiri, nt:

Kas võin?

      Eesriide takka
valendab Su valge säng ..
      Su padjusse, mis
täis Su juuste lõhna, kas
võin heita kuuma palge?
         (Valdes 1917: 36)

Siuru teises albumis avaldas Valdes (1918) kaks paaristankat – harv, kuid mitte ainus näide eesti kirjanduses, kus tankad on esitatud paarina. Järgmise eesti­keelse tanka autor oli Julius Oengo, kelle kogus „Ööpäev” leidub luuletus värsiskeemiga 7/7/5/7/5 (Oengo 1921: 25). Seejärel tuli eesti tankakirjandusse paus. Hilisem, Teise maailmasõja järgne aeg eeldas teatud meelelaadiga sisu, seejuures ühemõtteline sõnum „ei soosinud [---] kujundeid – neid nähti liigsete elementidena, takistustena teksti funktsioonil üksikinimese ja ühiskonna kujundamisel” (Lotman 2019: 231). Muutus tuli koos nn kassetipõlvkonnaga, kui tekkis laiem huvi eri maade ja ajastute luule­kultuuride vastu, ning Ain Kaalep (1964) avaldaski Loomingus viis tankat.

Seejärel hakkas algupäraseid tankasid ilmuma järjepidevalt ja üha rohkem. Joonis 1 annab ülevaate aastakümne jooksul vähemalt ühe tanka avaldanud autorite arvust kümnendite kaupa. Kui autor avaldas tankasid ka järgmistel kümnenditel, siis ­kajastub see arvandmetes. Näiteks Minni Nurme avaldas suurema osa tankasid 1970-ndatel, viimased 1980-ndatel, Peeter Ilus 1990-ndatel kahes kogus, seejärel aastal 2003 ning Tarmo Teder on tankasid avaldanud aastatel 1984–2016. Arvandmetesse on kaasatud nii raamatutes kui ka ajakirjades ilmunud tankade autorid, neist mõni ongi avaldanud üksnes perioodikas, näiteks Sirel Heinloo (Loomingus, ­Värskes Rõhus) ja Aare Pilv (Akadeemias). Kaks autorit, kes kasutavad pseudonüüme, on avaldanud tankasid ainult veebis (praegu pole see veebileht enam saadaval). Arv­andmed sisaldavad ka koolialmanahhides ilmunud tankasid: siiani leitu hulgas on 1990. aastatest viisteist (50% koguhulgast) ja ajavahemikust 2000−2009 üheksateist (39%) õpilasautorit.

Joonis 1. Tanka autorite arv kümnendite kaupa.

Nagu jooniselt 1 näha, suurenes kuni käesoleva sajandi esimese kümnendi lõpuni tankasid avaldanud autorite hulk, ent viimasel tosinal aastal on see langenud.

Esimeste üksikute katsetuste (1917−1921) järel võib eesti tankade esmatrükkides eristada kaht perioodi: 1960-ndatest kuni 1991. aastani ning seejärel 1993. aastast tänapäevani. Periodiseerimine lähtub asjaolust, et 1990. aastate kiired ühiskondlikud ja kultuurilised muutused tõid kaasa uued avaldamise ja kirjastamise võimalused. Oma loomingut said avaldama hakata need, keda enne poliitiline või kunstiline tsensuur tagasi hoidis. Samuti hakati oma teoseid muu hulgas ise kirjastama. Luulesse jõudis uue aja temaatika, ühiskonna- ja enesekriitika, aga ka erootika.

Aastatel 1992 ja 1994 tankasid ei ilmunud. Joonis 2 annab ülevaate ajavahemikust 1917−1991. Nagu näha, on alates 1960. aastatest selles žanris kirjutatud järje­pidevalt ning tankade esmatrükkide sagenemise taga on huvi mitmesuguste klassikaliste luule­vormide vastu. Samuti kerkisid esile tankakirjutuseks sobivad teemad, nagu inimeseks olemisega seotud küsimused ja isikupärane maailmatunnetus.

Väliseesti autoreist on 12 tankat avaldanud Elmar Pettai kogus „Nagu meie elu” (1980: 64–67) ning Veroonika Vaeras (1985) kvaasitanka ajakirjas Tulimuld.

Joonis 2. Esmatrükis ilmunud tankade arv aastatel 1917−1991.

Joonis 3 annab ülevaate ajavahemikul 1993–2022 esmatrükis ilmunud tankade arvust.

Joonis 3. Esmatrükis ilmunud tankade arv aastatel 1993−2022.

Luuletuste rohkuse poolest eristuvad kolm aastat: 1996, 2019 ja 2020. Üldarvu mõjutavad üksikud viljakad autorid, nagu Kivisildnik (97 tankat kogus „Nagu härjale punane kärbseseen”, 1996), Lydia Ader (225 tankat kogus „Pihlakane purre”, 2019) ja Merike Õim (162 tankat kogus „Üle sõnalatvade”, 2020). Õim on Mariann Rammo (2014) kõrval teine üksnes tankadest koosneva luulekogu avaldanud eesti autor.

Eripärase vaate tankaluulele annab kirjanik ja tõlkija Kruusa Kalju. Ta selgitab „Üleelamiste vanakese” tagakaanel, et raamat sisaldab „valdavalt kolmerealiseid lühilaulusid”. Need on komponeeritud 5- ja 7-silbiliste üksustena. See vormivariant, kus 31 silpi on viie rea asemel paigutatud kolme ritta ning mis esines juba Kruusa Kalju eelmises kogus „Kümme kükki. Oma luulet ja tuttavat” (2018), nõuab veel uurimist ega ole kaasatud siinsesse eesti tanka ülevaatesse.

 

Kvaasitankad

Kvaasitankadeks olen määratlenud viievärsilised riimideta lühiluuletused, mis ei järgi täpselt 5/7/5/7/7 jaotust, kuid sisaldavad loodus- või olukirjeldust ning annavad mõtiskluse kaudu tekstitiheda üldistuse või järelduse näiteks inimese suhte kohta looduse või ühiskonnaga, samuti inimese ja tema ajalisuse kohta. Autor väljendab mingit ideed lühivormilise mõttetervikuna ilma tanka range silbijaotuseta. On autoreid, kellel ongi üks või kaks taolist luuletust, näiteks Eha Lättemäe ja Veroonika Vaeras. Ainult kvaasitankade loojaid olen siiani kokku lugenud 15, samal ajal esineb selliseid luuletusi traditsioonilise silbijaotusega tankasid kirjutanud autoreil, mõnel on neid rohkem, mõnel vaid 1–3. Kvaasitankasid on avaldanud 27 autorit.

Erandlik looja on Ott Eenlo, kelle loomingust leiab kaks korda rohkem kvaasitankasid (50) kui klassikalises vormis tankasid (25). Näiteks Eenlo kvaasitanka „Pilv” silbijaotusega 5/6/5/8/7 kujutab tasast ja paigalseisvat looduspilti, mis aga valmistab ette muutuse:

On kogu taevas
pehmel tuuletul ööl
paigal tüüne tumm
unine pilv – kuigi vaikiv
koidu eel pakatab vihm
         (Eenlo 2017: 49)

Paiguti mõjuvad kvaasitankad nõtkemaltki – rangest silbijaotusest olulisem on mõtte vaba vool. Tiit Merenäkk kirjeldab hilissuvist ööd:

Põuavineses
kuukiirguses küpsevad
kollased ploomid

kuulda vaid siili
ägamist aias
         (Kiriling, Merenäkk 2014: 59)

Ühtlasi puuduvad kvaasitankades liiasused, mida võib ­täheldada õiget silbiarvu rangelt järgivais luuletustes. Vabama vormiga on välditud rõhuliidete või infinitiivide kuhjumist, modaaladverbe, nagu ju, ka, veel, küll, või näiteks temporaaladverbi siis, mis on mõne tankaautori loomingus levinud.

 

Peamised teemad ja motiivid

Õnne Kepp (2011: 39) on täheldanud, et looduskoordinaatide abil defineerib luuletaja oma positsiooni maailmas. Nii muutub lüüriliselt kujutatud füüsiline ruum aegruumiliseks.

Eesti tanka temaatika on sageli seotud looduslike paikadega: kujutatakse mitme­suguseid rohttaimi, puid, veekogusid, metsi ja välusid, teid ja radu. Samuti kujutatakse aeda kui privaatset looduspaika ning väravat isikliku ja üldise ruumi vahelise piirina. Looduskeskkonna kujutamist soosib vihje aastaajale. Nt Vaike ­Pilvistu „Soosaarel” viitab ütlusfolkloori kaudu eesti maastikule:

Sääskede vend, vend
verenõudmise sumin
mihklipäevani.
Siukiri silmade ees
libiseb üle jala.
         (Pilvistu 1985: 48)

Looduskujutuse kõrval kerkib motiivina esile psühholoogiline ning ideeruum, vahendades luulemina emotsioone ning mõtiskledes inimväärtuste üle. Nii mõnestki 1970-ndatel ilmunud tankast võib välja lugeda ridadevahelisi sõnumeid. Näiteks Mats Traadi ja Minni Nurme tankad:

Istu pingile
ajalävi on kõrgem ja järsem
tähetornist mäel
vaata ette või taha
silmapiir sulgub tulle
         (Traat 1977: 47)

Tubane umbsus
hinge mataks kui ma ei
pilgutaks silma
tõmbetuulele – puhu
vandeseltslane puhu
         (Nurme 1971a: 1488)

Traadi luuletus kõneleb pingil istudes enda ette ja taha vaatamisest, viidates ­raskustele minevikus ja võimatusele tulevikus. Samal ajal võib luuletust mõista nõukogude ühiskonna suletusest ja umbsusest tekkinud eksistentsiaalse ängina. Nurme luuletus pakub aga inimesele lootust.

Pärast taasiseseisvumist alanud eesti tankakirjanduse teine periood on sarnaselt kogu luulepildiga toonud tekstidesse sotsiaal- ja poliitkriitika, argielu, tehnoloogiaga seotud motiivid.

kes veel mäletab
pokaalid klirisevad
harras nautimus
credit24
töötu viinamäetigu
         (Känd 2015: 121)

Kohtab eneseanalüüsi, kogemuslikku absurdi, suhetes sinuga tuleb mängu ­sotsiaalmeedia:

facebookist näed et
olen lõpuks ärganud
vajutasin
like
sinu kommentaarile
tuled mind tervitama
         (Viin 2016)

Kui 1970-ndate luules oli sageli argiseks ruumiks maakodu või selle ümbrus, siis tänapäeval esinevad tankas linlikud elemendid ja linnamaastikud, nt:

      ta oli vajund
sügavikku enda sees
      nagu laukasse

trollis vastasistmel pliks
      nõelatäpne käsivars
         (Künnap jt 2018: kaart KIRVED NÄKK/9)

Samuti on taasiseseisvumisjärgsed tankad sisult otseütlevamad ja sensuaalsemad. Isiklik mõõde võib avaneda näiteks rannariiete kujutamisega:

hoovihmapilved
tõmbavad taevajoone
nii raskelt alla

nagu märjad polstriga
bikiinid pesunööril
         (Heinloo 2018: 329)

Samuti leidub uuema aja eesti tankas nalja ja absurdi. Näiteks on Contra sidunud loodusmotiivid tänapäevase transpordivahendiga ja lõpupuändis fraseologismiga, tekitades tähendusnihke:

Päikesekiired
nagu kiirliini bussid,
peatuvad mu ees.
Sõit nendel on tasuta,
ometi sõidan jänest.
         (Contra, Mõttus 2021: 34)

Samal ajal ei ole kadunud varasemale tankale omased looduskirjeldused ja ­sümbolid ning ootuspäraselt paistavad just kooliõpilased (34 autorilt 38 tankat) silma traditsioonilise teemakäsitlusega. Temaatika on aga avardunud kogu luulemaastikul ja eesti tankassegi on jõudnud muude vormide ainering, ulatudes loodusest koju, kodust linnakirjelduseni, sisekaemusest ühis­konnakriitikani, isiklikust – minust – rahva ja rahvuse ning üldinimlike küsimusteni.

 

Transkriptsioon, kujundus ja graafika

Tõenäoliselt on just klassikalise tanka ranged reeglid suunanud luuletajaid otsima graafilisi lisavõimalusi, samas ajendavad uusi väljendusplaane muutused üldises ­kultuuriruumis. Näiteks on Kalle Istvan Eller esitanud neli võrukeelset tankat gooti kirjas.


           

 

Pilt 1. Lehekülg Marko Veinbergsi raamatust „Yggdrasil” (2015).

Marko Veinbergsi nummerdamata lehekülgedega luulekogu „Yggdrasil” (2015) on kunstiteos, kus tankad on kujundatud käsikirjaliselt ning eri kirjasuurused ja šriftid loovad uusi tähendusvälju: tänu nendele saab luuletust lugeda mitmel moel, näiteks ainult esiletõstetud teksti.

Arne Merilai tankades on sõnad sidekriipsudega silbitatud. Kahe luuletuse peale (Merilai 2001: 7–8) leiab nii akro-, tele- kui ka mesostihhoni ehk vastavalt värsside algus-, kesk- ja lõppsilbid moodustavad ülalt alla lugedes omaette tähendusliku üksuse. Allolevast näitest leiab akrostihhoni:

ke-ha kan-ge keel
va-le-ta-va kül-ma käes
de-ment-su-se riist
tu-leb soo-jaks a-ja-da
lek-to-ri mah-lad käi-gu
         (Merilai 2001: 7)

Mitmed autorid on sobiva silbiarvu saavutamiseks värsipiiril sõnu poolitanud (Kivisildnik 2006: 15; Kuus 1989: 21). Tsesuuri on paigutatud eri kohtadesse: teise värsi järele (Oengo 1921: 25), kolmanda värsi keskele (Nurme 1978: 749), kolmanda värsi järele (Peucker 2019: 13), neljanda värsi järele (Eenlo 2017: 33). Samuti leidub tsesuurita ehk ühe lausumisüksusena esitatud tekste (Sõna ja valguse rütmid 2013: 5). Tsesuuri asukoht on tingitud lausestusest: autorid on kasutanud eri struktuure ühestainsast lihtlausest („öösel sadanud / lumevaiba siidi / oma südame ümber / kuis küll suudaksin hoida / ma kevadõiteni”; Sõna ja valguse rütmid 2013: 5) kuni keerulisemate liitlauseteni, näiteks üttega põim­lausele järgneb maks– ja des-lause­lühendiga tarind: „mõtteist väsinult / vajun raskesse unne / kus ilmud Sina mu arm / sirutan käed embamaks – / ärgates tühi tuba” (Leberecht 2002: 22). Samuti esineb fraaside loendit: „MESILASTE LEND. / Häbelik­roosad õied. / Õielõikajad. / Õunaloomispäevade / sajueelne lõhnasuits.” (Pilvistu 1985: 35)

Tanka võib olla jaotatud kaheks stroofiks (3 + 2), nagu eeltoodud Heinloo näites. Leidub ka 31 silbi jaotamist kuuele luulereale, nii on teinud Valeria Ränik (2002) ja Mall Paas (1981). Mõnel juhul algab tanka taandega (nt Valdes 1917; Rammo 2014: 10), teisal lõpeb kolmikpunktidega viimase värsi järel (nt Osila 2008: 68; Ader 2019: 136).

Tarvitatud on läbivalt nii suur- kui ka väiketähti (vt Veinbergs 2015, pilt 1), varieeritud interpunktsiooni, seda ka ära jättes. Tankasid on dateeritud (nt Känd 2015) ja pealkirjastatud (nt Kuus 1989: 21) ning mõni on ka pühendusega (nt Ilus 1996).

 

Häälikuline ja rütmiline instrumentatsioon

Viierealine ühestroofiline ülesehitus tingib luuletajate sõnavaliku ja tähendusloome: napp tekst peab olema tähenduslikult pingestatud, samas mõjutab viievärsiline lühivorm lause rõhuasetusi. Ridade lühidus ja sõnade rõhk esisilbil on soodustanud ­algriimi kasutust ning just seda võib pidada eesti tanka eripäraks.3 Tõenäoliselt tankade lühiduse tõttu ilmneb instrumentatsioon enamasti kogu luuletuse ulatuses, st kõikides värssides on sama algriimide ahel, mis loob rõhulise ja sisulise seose. Palju esineb põimu ehk ühinenud on erinevad algriimivormid.

Eufooniline struktuur võib olla kooskõlas lauseehitusega, nagu Minni Nurme luuletuses:

Keset tumedaid
k
uuski nagu sõsaraid
k
õrvu – üks valge
t
eine verev – kask ja
p
ihlakas päikesepuud
         (Nurme 1976b: 16; minu esiletõsted –
H. H.)

Kui valdavalt allitereeruvad eeltoodud luuletuses helitud sulghäälikud k ja p, mida toetavad pea- või kaasrõhulise silbi vokaalikordused, siis mõttekriipsudega esile tõstetud järellisand eristub ülejäänust algriimuva helilise v-häälikuga.

Kunstikavatsuslikke häälikuseadeid kohtab ka Arthur Valdese sõnavalikus, kus domineerivad helitud konsonandid: klusiilid, s– ning h-häälik:

      Öö tuleb maha
S
u kambri kurudest ju
      huljub hämarus,
m
attes kõik, mis Sinu .. Jään
üksi
halli nukrusse.
         (Valdes 1917: 36; minu esiletõsted –
H. H.)

Andres Ehini tankas on igas värsis kasutatud erinevat häälikulist dominanti:

rüsinal rappa
si
lkab silmituid susi
t
eenima tuisku
k
ülm haigutab kauguses
s
uur unine jääkaru
         (Ehin 2000: 165; minu esiletõsted –
H. H.)

Kakofoonilist instrumentatsiooni esineb enese- või ühiskonnakriitilistes ­luuletustes. Andrus Leberechti tanka kritiseerib virtuaalreaalsusest tegeliku elu otsimist:

irreaalne on
oodata reaalsuse
tekkimist neti
jututubades käijal
surfates ahastuses
         (Leberecht 2003: 51)

Lõppriimi ei esine klassikalises jaapani tankas ja eesti tankaski leidub seda üksikutel juhtudel. Seda on kasutanud Minni Nurme, kuid mitte dominandina, vaid kompleksse instrumentatsiooni osana:

Mu väiksus on mu
suurus su suurus on su
väiksus – eks klapi
nii mõõt ja tasakaal ja
iga abielupaar
         (Nurme 1978: 749)

Rõhutatuna tõusevad eesti tankas esile sõnapaarid, näiteks uksed-aknad, murelik-tõsine (Nurme 1974: 101, 106); puhas ja hele, täna ja ikka (Sander 1978: 57), tormis ja rajus (Hadje 2004: 73). Need võivad ka allitereeruda: härmas-hallid (Heinloo 2018: 328), torkiv-tühjad (Muttik 2000: 129), silk-solk (Vesipapp 1986: 49), maad ja mulda (Verev 1985: 5). Mitmel pool kasutatakse kordusfiguuri epitseuksist: üha kõnnid ja kõnnid (Sander 1978: 47), õisi ah õisi (Kai 2000: 1045), lahing lahingu järel (Nurme 1976a: 542), sajab ja sajab (Jürgenson 1996).

Tanka rütmi mõjutab sõnapaaride ja epitseuksiste kõrval sõnade arv värsis. Levinud võtteks on kasutada viiest või seitsmest silbist koosneva värsina ühte liitsõna. See võib koosneda kahest sõnatüvest: lainevirvendus (Tammik 1983: 34), üksilduse­vaim (Nurme 1971b: 64), taevapalakas (Sõelsepp 1979: 72). Samuti võib sõna olla kolmetüveline: hoovihmapilved (Heinloo 2018: 329), hõbeöökangas (Belials 1993: 33), võililleseemne (Teder 1984: 1385), või koosneda koguni neljast sõnatüvest: metsviinapuuväät (Nurme 1976b: 73). Esineb nii liitnimisõnu (nt magesõstraväljale – Tuulik 1979: 203) kui ka liitomadussõnu (nt ööhelendavas – Alo 2019: 52). Sageli on tegu sõnaloomega, nt sõltuvusnõrkus (Ruder 2021: 146), võlupõskedest (Künsar 2006: 7). Esineb ka mänguline, kolmetüveline ja seitsmesilbiline sõna: südamesuurendusklaas (Tüür 2006: 91).

 

Eesti tanka arendajad: Kaalep, Kaplinski, Nurme, Traat

Eesti tanka autoreist tõuseb esile neli: Ain Kaalep, Jaan Kaplinski, Minni Nurme ja Mats Traat. Nemad on eesti luules selle kanoonilise vormi peamised arendajad, just nende 1960-ndatel ja 1970-ndatel ilmunud luuletused on enim kujundanud eesti tanka ilmet.

Ain Kaalep (1926−2020) on küll loonud ainult viis tankat, kuid tõenäoliselt just nende mõjul hakkas see luulevorm 1960. aastate teisest poolest uuesti eesti luules levima. Need viis tankat avaldati esmalt ajakirjas Looming (Kaalep 1964), seejärel kogus „Järvemaastikud” (Kaalep 1968: 44–45).

Instrumentatsioonivõtetest esineb Kaalepi tankades alliteratsiooni: „Vesi väriseb / tuule tõtakais jalus” (1964: 1679), „vesikuppude vahel”, „maale maad” (1964: 1680). Kõik viis tankat koosnevad ühest korrapärase tsesuuriga lausest, millest üks on mõtisklus kuuvalguse üle, ülejäänud neli on niinimetatud järveluuletused. Esimestes värssides esitatakse looduspilt, millele järgneb refleksioon. Üks tanka annab sellise struktuuri edasi suisa sõna-sõnalt:

Lõunane rahu
üle veepinna levib,
lubades näha
mul nii taimesid põhjas
kui enese peegeldust.
         (Kaalep 1964: 1680)

Jaan Kaplinski (1941−2021) on avaldanud seitse klassikalist tankat ja ühe kvaasi­tanka. Neist esimene ilmus kogus „Valge joon Võrumaa kohale” (Kaplinski 1972: 8), järgmised kuus raamatus „Raske on kergeks saada” (Kaplinski 1982: 11–12, 40). Kaplinski tankasid on avaldatud soome („Sama meri kaikissa meissä”, 1984, tlk Anja Salokannel), rootsi („Våra skuggor är mycket långa”, 1982, tlk Birgitta Göransson), prantsuse (kogumikus „Le dèsir de la poussière”, 2002, tlk Antoine Chalvin) ja läti keeles („No putekliem un krasam. Dzejas izlase”, 2001, tlk Guntars Godiņš).

Kaplinski tankades kujutatud keskkond on samuti traditsiooniliselt loodus, kuid võrreldes Kaalepiga ilmneb mitu erinevust. Esimene puudutab süntaktilist ja semantilist struktuuri: Kaplinski on nappi vormi mahutanud kaks või isegi kolm lauset. Teiseks on ta jaganud luuletused graafiliselt kaheks osaks, millel on ka tähenduslik roll. Seejuures liigub autor üksikult üldisele: tanka esimeses osas hetke kujutamise kaudu jõuab ta teises osas eksistentsiaalse tõdemuseni.

Uskumatu: kui
esimest korda taas need
õites toomingad.

Liig lühike on elu
harjumaks kevadega.
         (Kaplinski 1982: 12)

Kolmes esimeses värsis antakse edasi kindel kogemus, järgnevas kahes luuakse selle põhjal üldistus. Siit ilmneb veel üks oluline erinevus Kaalepiga võrreldes: kui viimane väljendab minaperspektiivi otsesõnu, siis Kaplinskil see puudub või on implitsiitne. Ent Kaplinski tanka võib olla ka lihtne olupilt:

Siniste tähtede all
tasa jahtub vana saun

laupäeva öö on
kuu valgustab jäätanud
luuda trepi ees
         (Kaplinski 1972: 8)

Kvaasitankaks võib pidada Kaplinski loometee algul ilmunud viievärsilist luuletust silbiskeemiga 4/9/3/7/5, milles on 28 silpi klassikalise 31 asemel. Ent selle pingestatud ja semantiline struktuur mõjuvad tankana – autor on tabanud hetke ja ­igaviku ühel ja samal ajal: „Kastepiisad / kõrtel ja ämblikuniitides. / Kaarde all / vikati külmal teral / kilgendab koidik.” (Kaplinski 1965: 561)

Tankaautoreist viljakaim on Minni Nurme (1917−1994), kelle sulest pärineb koguni 109 tankat ja üks kvaasitanka. Esimesed kuus tankat ilmusid 1970. aastal ajakirjas Looming ja viimased 1987. aastal luulekogus „Puud varjulised” ning Loomingus. Nurme on tankasid avaldanud seitsmes luulekogus.

Juba Nurme esimestes tankades on täheldatav seoste loomine: mälu on see, mis annab olevikule tõlgenduse, nt:

Sõnajalamets
vaikib oma vaikimist
võib-olla eosed
midagi mäletavad
ja samblikud ja kivid
         (Nurme 1970: 362)

Öine tormiulg
varjude vappumine
hirmuunenäod
Äkki toas nagu laevas
must kodutuse tunne
         (Nurme 1971b: 69)

Need luuletused lähtuvad üksikinimese tundmustest või seisundist, olles samal ajal eksistentsialistlik allegooria. Nurme tankade motiivides avalduv turgor rõhutab üldist inimese pingulolekut. Sarnaselt Kaplinskiga kasutab Nurme alliteratsiooni ja assonantsi. Siinse teise näite esmaversioonis (Nurme 1970: 362) oli teine värss „katuste vappumine”, aasta hiljem luulekogus avaldatud variandi on autor muutnud pingelisemaks, asendades konkreetsuse umbmäärasusega, tekitades samal ajal värssi algriimi.

Luulekogu „Kuuvein” (1974) tankad on isiklikumad, sisaldades (enese)analüüsi ja koduteemat. Nende puhul võib paralleeli luua jaapani sabi-võttega, kus on oluline „üksinduse poetiseerimine”, isikliku suhte väljatoomine ning väljenduse lihtsus (Süda on ainuke lill 1992: 269), või jaapani esteetika mõistega mono no aware (’meele­nukrus’), milles teadlikkus kõige kaduvusest on segatud kurbusega, mis tähendab ühtlasi melanhoolset resignatsiooni (Jets 2022: 35).

Mitmel pool vaeb lüüriline mina oma hingeseisundeid, kasutades siseilma mõtestamiseks füüsilise maailma kujundeid:

Vettinud olen
kui märg ront hirmus rõskus
ei võta mus tuld
hing ei saa kuskil sooja
võbisen haavapuu all
         (Nurme 1974: 99)

Teisal väljendatakse teeradade kaudu üksindust ja lõpuvärsis pöördena sellega leppimist:

Ühtki teed ei vii
mu majja ainult kitsas
rohtunud rada
Olen kõrvale jäänud
kõigist – jumal nendega
         (Nurme 1974: 100)

Looduse kaudu võib lüüriline mina väljendada oma meeleseisundeid, samuti üldist vaikuse ja vaikimise iha: „Tummad kivid ei / kõssata ühtki sõna // Tahan õppida / tummade keelt tõlkida / keeletute vaikimist” (Nurme 1974: 90). Järgnevates kogudes „Tuules lendlev seeme” (1976, 34 tankat) ja „Pilvede pisarad tärkamisse” (1978, 59 tankat) jätkab Nurme inimese olemuse, loodusega ja iseendaga suhestumise mõtestamist.

Nurme viimane tanka on kokkuvõte elust, mida taas žanrile omaselt väljendatakse looduskujunditega:

Välku põrgut ja
puhastustuld olen ju
kogenud elus –
surmas ehk õpin õitsemist
taevatähtede kõnet
         (Nurme 1987: 1357)

Mats Traadi (1936−2022) kuus tankat ilmusid esmakordselt 1977. aastal, seejärel mitmes kordustrükis. Traadi tankasid iseloomustab kohanimede kasutamine, seejuures esineb tema proosaloomingus leiduvaid toponüüme: Läänemeri, Palanumägi,4 Saviaugu mägi, Mõrtsuka järv, Pursavariku.

Verevalt hinges
mälestused hõõguvad
Üksik metsuibu
varistab kirbeid lehti
Palanumäe nõlvakul
         (Traat 1977: 46)

Traadi tankades esile kerkiv temporaalsus lähtub minevikust: mälestustest ja mälupõhjast, pärimusest ja eepostest. Traadile on iseloomulik ka semantiliselt pingestatud sõnade kasutus, näiteks „Vaatan sõnamäel / laualambiga ringi”, „vaikiva eepose ilm” (Traat 1977: 46), „puhkevad pimedad puud” (Traat 1977: 47).

Ehkki erinevalt Nurmest ei ole Kaalepi, Kaplinski ja Traadi tankalooming mahukas, on nad kõik andnud olulise panuse eesti tanka arengusse: looduskogemuse ja -kujunditega on nad väljendanud üldist, ajatut elutunnet, samal ajal sidunud hetke kaudu inimolemuse nii looduse kui ka inimese enesetajuga.

 

Lõpetuseks

Eesti keeles on tankasid kirjutatud veidi üle saja aasta, seejuures ei ole see žanr eesti luulemaastikul silma paistnud, kuigi seda on alates 1960-ndate teisest poolest järjepidevalt viljeletud. Autorkond on lai, ulatudes kooliõpilastest ja harrastajatest tunnustatud kirjanikeni, kusjuures žanr võimaldab silma paista ka harrastajatel. Eesti luuletajad on üle võtnud 31-silbilise vormi, mis jaguneb viide ritta, ning loonud eestiliku tanka: sellele on iseloomulik häälikuinstrumentatsioon, üsna palju esineb alliteratsiooni ja assonantsi. Riimimine üldjuhul tankaloomesse ei kuulu. Tsesuuri kasutus on sõltunud luuletuse sisust ning see võib paikneda ükskõik millise värsi lõpus, keskel või hoopis puududa.

Traditsioonilise tanka motiivistikku kuuluvad looduskujundid ja nendega seoses võib esineda vihje aastaajale. Eesti tankades esinevad looduskujundid kahel moel: vahendatakse otsest looduselamust või põimitakse need kindla mälupildi ja kogemusega – ajamõõtme lisamine suunab mõtestama iseennast, ühiskonda või laiemalt maailma. Sagedane eesti tanka lähtekoht on kodu, mille juurde kuuluvad lähemad ja kaugemad paigad, nagu õu ja aed, mets, mitmesugused veekogud, aga ka kodumaa, mida võivad esindada reaalsed toponüümid. Loodustemaatika edastab rahvuslikku sõnumit, mida võib näha nõukogudeaegsete tankade ühe alltekstina.

Aja jooksul on eesti tanka temaatika laienenud, hõlmates pea kõiki inimelu aspekte: inimsuhteid, meeleseisundeid, mitmesuguseid eluhetki, sh hilisemates tankades seksuaalseid kogemusi, ajalikkust ja ajatust. Esineb nii kirjeldavaid, sisekaemuslikke kui ka ühiskonnakriitilisi tankasid, siiraste luuletuste kõrval leidub künismi, (enese)irooniat ja nalja, seda ka vormi enda üle. Tihti liigutakse tankas väliselt pildilt sisemisele või vastupidi, sisemiselt välisele. Esimesel juhul peegeldab objektiivne maailm subjektiivseid elamusi, teisel laieneb minakogemus üld­inimlikuks üldistuseks.

Maailma tõlgendamine ja sellega kaasnev kontemplatsioon on tankavormi lühiduse tõttu tihe, täpne, sõnaosav. Õnnestunud puhkudel on neil luuletustel, kasutades Margus Oti (2015: 35) terminoloogiat, sündmuse nii-öelda kättetoomise võime: „[---] vägev loeng või kontsert suurendab minu väge, nii et ma suudan kätte tuua (mõtelda, tunda, lävida) intensiivsemalt, nüansseeritumalt, täpsemini. Vägev asi ei mõju üksnes „välispidiselt”, vaid ka „seespidiselt” [---].” Lugejale on see niisiis intellektuaalne elamus, mis suudab suurendada tema enda väge.

Rein Raud on märkinud Tawara Machi loomingu üle arutledes tankavormi vastavust tänapäeva maailmaga: „[---] ääretu lühidus [sobib] hästi kokku postmodernse maailma fragmentaarse ja katkendliku olekuga. Praeguse [---] tegelikkuse püsituid hetki on lihtsam püüda neisse lühikestesse luuletustesse kui laiematesse struktuuridesse [---].” (Raud 1999: 78) Tõnu Õnnepalu tankas ilmneb elamuslikkuse läte:

Kui mu usk oleks
kasvõi sinepiiva,
siis see sügisöö
oleks mu sõber ja vend,
tema tuul minu kodu.
         (Õnnepalu 2022: 63)

 

Heili Hani (snd 1964), Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi doktorant (Ülikooli 16, 51003 Tartu), heili@hansa.tartu.ee

 

1 Antiikses meetrilises värsiõpetuses tähendab moora lühikese silbi hääldamiseks kuluvat aega. Vt pikemalt nt Prillop 2018.

2 Näiteks luulevalimik „Süda on ainuke lill” (1992) Raua tõlkes ja kommentaaridega, Juurika kommentaaride ja järelsõnaga Matsuo Bashō „Kitsas tee sisemaale” Juurika ja Alliku tõlkes (2013) ning antoloogia „Sada luuletust, sada luuletajat” (2014) Alliku tõlkes ja kommentaaridega.

3 Algriimilisust on täheldatud ka prantsuse tankades, kus võib esineda alliteratsiooni ja assonantsi nii värsi algul kui ka keskel (Belleau 2013: 2).

4 Traat on selgitanud Palanumäe nime päritolu: „Palanumäe on reaalne koht [---]. Aga minu Palanumägi on mujalt pärit ja niisugune mäekülg on tõesti ka olemas olnud. Põlenud mägi – see tahaks olla juba ise sümbol.” (Veidemann 2010)

Kirjandus

Ader, Lydia 2019. Pihlakane purre. Luule 1965–2019. Tartu: L. Ader.

Alo, Ülo 2019. Peeglite pidu. Lugusid kunstnik Maaly Kikkast ja luulet tema mälestuseks. ­Viljandi.

Beichman, Janine 1982. Masaoka Shiki. Boston: Twayne Publishers.

Belials, Veiko 1993. Vihmaste õhtute nukrus. Tartu.

Belleau, Janick 2013. Tanka in French: Translated, Written and Published: 1871−2013 – An Overview. https://janickbelleau.ca/contenu/Tanka_in_French_Translated_Written_Published_Overview_1871_2013_Copie.pdf

Contra; Mõttus, Ilme 2021. Luule on mäng. Võtteid ja mõtteid luuletuste kirjutamiseks koolitundides. Tartu: Atlex OÜ.

Eenlo, Ott 2017. Kastepiisad. Tallinn: O. Eenlo.

Ehin, Andres 2000. Alateadvus on alatasa purjus. Koondkogu. Tallinn: Varrak.

Eller, Kalle Istvan 2001. Bärsärk. Luuletusi Eesti Vabariigi aastaist 1967–. Tartu: Ilmamaa.

Hadje, Marju 2004. Sõlme suletud pihud. [Tallinn:] Talmar & Põhi Kirjastus.

Heinloo, Sirel 2018. Tankad. – Looming, nr 3, lk 328–329.

Ilus 1996 = Ilus, Peeter; Vint, Tõnis. Öö ja tee. Pühendusluule 1968–1996. Mütoloogiline graafika 1978–1993. Tallinn: Penikoorem.

Jets, Kairi 2022. Varane jaapani kirjandus. 3. loeng (19. IX 2022). Tartu Ülikool, maailma keelte ja kultuuride instituut.

Jürgenson, Lennart-Hans 1996. Laevad lähevad läbi lume. Helsinki.

Kaalep, Ain 1964. Viis tankat. – Looming, nr 11, lk 1679−1680.

Kaalep, Ain 1968. Järvemaastikud. Tallinn: Eesti Raamat.

Kai, Eda 2000. Sõnad seletuseta. – Looming, nr 7, lk 1043–1047.

Kaplinski, Jaan 1965. Seitse pilti igavesest suvest. – Looming, nr 4, lk 561–562.

Kaplinski, Jaan 1972. Valge joon Võrumaa kohale. 54 luuletust 1967–1968. Tallinn: Eesti Raamat.

Kaplinski, Jaan 1982. Raske on kergeks saada. Tallinn: Eesti Raamat.

Kepp, Õnne 2011. Aegruumilised suhted eesti luules aastatel 1860−1917. Ühine ja sidus loodus­kujund. – Kõnetav kultuur. Koost Rein Veidemann, Õ. Kepp. Tallinna Ülikooli, Eesti humanitaarinstituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 35–52.

Kiriling, Olev; Merenäkk, Tiit 2014. Maa ja mere laulud. Tarbatu: [Härmametsa Talu Kirjastus].

Kivisildnik, Sven 1996. Nagu härjale punane kärbseseen. Tartu: Eesti Kostabi $elts.

Kivisildnik, Sven 2006. (:) Vägistatud jäämägi. Pärnu: [Jumalikud Ilmutused].

Krull, Hasso 2014. Jaapani kujud. – Ninniku, nr 14. https://www.eki.ee/ninniku/index2.php?f=r&t=425

Kruusa Kalju 2023. Üleelamiste vanake. – Loomingu Raamatukogu, nr 1. Tallinn: SA Kultuurileht.

Kuus, Anne 1989. Tanka krüsanteemidest. – Luhalinnu aastaraamat. Tartu: Luhalind, lk 21.

Känd, Jaak 2015. Iga päev, iga aasta. Pärnu: Hea Tegu.

Künnap, Asko; Rooste, Jürgen; Sinijärv, Karl Martin 2018. Kuradiratas. Tallinn: Näo Kirik.

Künsar, Kati 2006. – Värske Rõhk, nr 3, lk 6–7, 11.

Leberecht, Andrus 2002. Vikerkaare seitse värvi. Tallinn: Kodutrükk.

Leberecht, Andrus 2003. Aja tolm. Tallinn: Kodutrükk.

Lotman, Rebekka 2019. Eesti sonett. (Dissertationes litterarum et contemplationis comparativae Universitatis Tartuensis 19.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Masing, Uku 1989. Kaks kirja haikude asjus. – Akadeemia, nr 5, lk 999−1001.

Merilai, Arne 2001. Tolmutort. Tallinn: Tuum.

Muttik, Sulev 2000. Tuulekoda. Luulet XX sajandi teisest poolest. Tartu.

Mäger, Mart 1974. Tanka. – Sirp ja Vasar 4. I, lk 5.

Mäger, Mart 1979. Luule ja lugeja. Artikleid, arvustusi, esseid. Tallinn: Eesti Raamat.

Mäger, Mart 1980. Kõik siin maailmas. Valik eesti haikusid. Tallinn: Eesti Raamat.

Mäger 1989 = Uku Masing, Kaks kirja haikude asjus. [Mart Mägra pealkirjata järelsõna Masingu kirjadele.] – Akadeemia, nr 5, lk 1001–1002.

Nurme, Minni 1970. Tankad. – Looming, nr 3, lk 361–362.

Nurme, Minni 1971a. Tankad. – Looming, nr 10, lk 1487–1488.

Nurme, Minni 1971b. Sookailudes on loitsud. Luuletused. Tallinn: Eesti Raamat.

Nurme, Minni 1974. Kuuvein. Luuletused. Tallinn: Eesti Raamat.

Nurme, Minni 1976a. Luuletused. – Looming, nr 4, lk 539–542.

Nurme, Minni 1976b. Tuules lendlev seeme. Tallinn: Eesti Raamat.

Nurme, Minni 1978. Luuletused. – Looming, nr 5, lk 747–750.

Nurme, Minni 1987. Aeg. Sünd. Liivakastis mängivad lapsed jt. luuletusi. – Looming, nr 10, lk 1356–1357.

Oengo, Julius 1921. Ööpäev. Haapsalu: K. Ü. „Lääne”.

Ormi Arp [Nigol Andresen] 1925. Jaapani luulest. – Agu, nr 4, lk 97−98.

Osila, Virve 2008. Maa ja taeva vahel. Mäetaguse: V. Osila.

Ott, Margus 2015. Vägi. Väekirjad I. (Bibliotheca controversiarum.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

Paas, Mall 1981. – Noorus, nr 11, lk 40.

Pettai, Elmar 1980. Nagu meie elu. Kolmas luuletuskogu. Stockholm: [s.n.].

Peucker, Doris 2019. Hetked. [Metsakasti:] Paljasjalg.

Pilvistu, Vaike 1985. Käed. Tallinn: Eesti Raamat.

Prillop, Külli 2018. Mida teeb moora eesti keeles? – Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 345−364. https://doi.org/10.54013/kk726a1

Põldmäe, Jaak 1974. Klassikalisi luuletus- ja stroofivorme. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool.

Põldmäe, Jaak 1978. Eesti värsiõpetus. Tallinn: Eesti Raamat.

Rammo, Mariann 2014. Õieebemed. Elva: Ignis Fatuus.

Rannit, Aleksis 1972. Kaksteist klassilist Jaapani luuletust. – Tulimuld, nr 2, lk 74–75.

Raud, Rein 1985. Taustadest ja tähendustest. – Täiskuutaeva all. Valimik hiina ja jaapani luulet. Tlk Jaan Kaplinski, R. Raud. – Loomingu Raamatukogu, nr 10–11, lk 61−70.

Raud, Rein 1986. Tsitaat jaapani klassikalises luules. – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 678–684.

Raud, Rein 1999. Vormi võimatus. – Keel ja Kirjandus, nr 2, lk 73−79.

Reets, Paul 1972. Järelmärkus kaheteistkümnele klassilisele Jaapani luuletusele. – Tulimuld, nr 3, lk 165–166.

Rosny, Léon de (koost, tlk) 1871. Si-ka-zen-yō. Anthologie japonaise. Poésies anciennes et modernes des insulaires du Nippon. Paris: Maisonneuve. https://archive.org/details/anthologiejapona00rosn/page/n43/mode/2up

Ruder, Kristina 2021. Mõtete kukerpall. [Tilga:] Kröösus.

Ränik, Valeria 2002. Metsade ime. − Looming, nr 8, lk 1213.

Sander, Rein 1978. Kolmikratas. Tallinn: Eesti Raamat.

Sõelsepp, Venda 1979. Rohekaskoldses kirjas. Luulet 1973–1978. Tallinn: Eesti Raamat.

Sõna ja valguse rütmid. Ритмы слова и света. Rhythms of word and light. Luule: Alvi Schmuul, Olga Žurjari, Tiit Nieler; vitraažid: Dolores Hoffmann. Tallinn: D. Hoffmann, 2013.

Süda on ainuke lill. Valimik klassikalist jaapani luulet. Nagauta, tanka ja renga. Tlk, komment Rein Raud. Tallinn: Eesti Raamat, 1992.

Tammik, Katrin 1983. – Noorus, nr 10, lk 18.

Tawara Machi 2002. Salati aastapäev. Tlk Lauri Kitsnik ja Kalju Kruusa. – Looming, nr 12, lk 1835–1838.

Teder, Tarmo 1984. – Looming, nr 10, lk 1384–1385.

Traat, Mats 1977. Lagendiku aeg. Luulet 1973–1976. Tallinn: Eesti Raamat.

Tuulik, Taavi 1979. – Noori autoreid ’77. Koost Jaak Jõerüüt, Vello Pilt. Tallinn: Eesti Raamat, lk 203.

Tüür, Maimo 2006. Minaringid II. Pärnu: M. Tüür.

U. M. [Uku Masing] 1942. Jaapani luulest. – Postimees 30. VI, lk 6.

Vaeras, Veroonika 1985. Uigumäel II. – Tulimuld, nr 1, lk 12.

Valdes, Arthur 1917. Viis tankat Mimosale. – Siuru. I. Tallinn: Kirjanikkude Ühingu „Siuru” Kirjastus, lk 35–36.

Valdes, Arthur 1918. Esimesed pisarad. Lahkumine. – Siuru. II. Tallinn: Odamees, lk 37.

Veidemann, Rein 2010. Mats Traat: täitsin aastakümneid tagasi võetud kohustuse. – Postimees. AK: arvamus, kultuur 17. IV, lk 8–9.

Veinbergs, Marko 2015. Yggdrasil. Tallinn: M. Veinbergs.

Verev, Velly 1985. Toetuda tuulde. Luulet 1961–1984. Tallinn: Eesti Raamat.

Vesipapp, Väino 1986. Kuningamaa. Tallinn: Eesti Raamat.

Viin, Kristina 2016. facebookist näed et … – Värske Rõhk, nr 48, lk 16.

Õim, Merike 2020. Üle sõnalatvade. Tallinn: Menu Kirjastus.

Õnnepalu, Tõnu 2022. Kevaded ja aastad. OÜ Hea Tegu.

1. märtsil toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis Eesti keelenõukogu (EKN) keelekorralduse seminar. Keelekorraldusest ühiskonnas kõnelesid Airi Männik (Eesti Keeletoimetajate Liit), Kaja Sarapuu (Eesti Emakeeleõpetajate Selts) ja õiguskantsler Ülle Madise. Keeleteaduse poolelt vaatles keelekorraldust TÜ tänapäeva eesti keele professor Liina Lind­ström. EKI keelekorraldustööd tutvustasid Sirli Zupping („ÕS-i ja EKI teatmiku tegevus­kava”), Lydia Risberg („„Meie kõigi kohus on keelt võimalikult hästi tundma õppida””), Kristina Koppel („Keele­andmed eesti keele ühendkorpuses”) ja Margit Langemets („Eesti keele sõnaraamat ÕS 2025”). Järgnes arutelu Birute Klaas-Langi juhtimisel. Osalesid Toomas Kiho (EKN ja ajakiri Akadeemia), Andero Adamson (HTM), Mari Koik (Eesti Keeletoimetajate Liit), Kaja Sarapuu (Eesti Emakeele­õpetajate Selts), Liina Lindström (TÜ), Külli Habicht (TÜ), Kristiina Bernhardt (TLÜ), Sirli Zupping ja Margit Langemets (EKI).

5. märtsil peeti Tallinnas Eesti Laste­kirjanduse Keskuses lastekirjanduse aastakoosolek. Ettekannetega esinesid Jaanika Palm („Tavalises erilist nähes. Eesti algupärane lastekirjandus 2023”), Krista Kumberg („Mõista ennast, mõista teisi. Tõlke­kirjandus lastele 2023”), Helena Kostenok („Uued algused. Noortekirjandus 2023”) ja Triin Soone („Kas pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna? Eesti lasteraamatu­illustratsioon 2023”).

6. märtsil toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek. Anti Selart esines teemal „Liivimaa hagiotoponüümid keskaja kirikuloo allikana”. Hiljemalt varauusajal asendas rea Eesti kihelkondade senise kohanime uus toponüüm, mis tulenes kihelkonnakiriku kaitsepühaku nimest. Liivimaal on märkimisväärne, et läti keelealal hagiotoponüümid peaaegu puuduvad.

13. märtsil toimus Tallinnas hõimuklubi õhtu „Ääremaadel kõndija”. Etnoloog Indrek Jääts rääkis oma erinevatel aegadel tehtud välitöödest soome-ugri rahvaste juures.  

14. märtsil toimus Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemias teaduspärastlõuna „Eesti teaduskeele võimalused ja väljakutsed”. Ettekannetega astusid üles Renno Veinthal (HTM, „Eesti keelest ja eesti meelest meie ülikoolides”), Helen Hint (TÜ, „Eestikeelse akadeemilise teksti uurimisest”), Birute Klaas-Lang (TÜ, „Milleks mulle eesti keel?! Või siiski? Tartu Ülikooli välistöötajate ja -üliõpilaste keelehoiakutest”), Reili Argus (TLÜ, „Lõputöö kirjutamise mitmetahulisest ja -tasandilisest protsessist. Juhendaja vaade”), Sirli Zupping (EKI, „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud ja terminitöö Eestis – kuidas ja kellele?”), Toivo Maimets (TÜ, „Eestikeelne rakubioloogia – milleks?”), Jakob Kübarsepp ja Priit Kulu (TTÜ, „Terminibaas materjalitehnikas toeks õpingutes ja töökohal”).

14. märtsil peeti Eesti Rahvusraamatu­kogus emakeelepäeva konverents „Rikka eesti keele mur(d)ekohad”. Esinesid Marju Kõivupuu (TLÜ, „Keel või murre? Murre või keel?”), Kätlin Kõverik (HTM, „Murdekeelte murranguline aeg”), Jüri Viikberg (EKI, „Murdesalved triiki täis”), Mari Kendla (EKI, „Mida kirevam, seda toredam”), Robin Liiber (TÜ üli­õpilane, „Murrangulised või murenevad murded – mulgi keele näitel”), Maryliis Teinfeldt-Grins („Isealgatuslikud kunstipraktikad: Kadrina murraku dokumenteerimine ja kogumine”) ja Contra („Contra ja Urvastõ kiil”).

15. märtsil kuulutati Tartus välja 2023. aasta keeleteo konkursi võitjad. Pea­auhinna pälvis Kohtla-Järve lasteaia­õpetaja Aleksandra Danštšikova eestikeelsete õppevideote eest. Parima kõrgkooli­õpikuna tunnustati Sulev Kuuse ja Toivo Maimetsa koostatud „Rakubioloogiat” ja rahvaauhinna võitis noor luuletaja EiK, kodanikunimega Eik Erik Sikk.

20. märtsil toimunud Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubis esines Atte Huhtala ettekandega „Meälased ja kveenid – kõige põhjapoolsemad läänemeresoomlased”. Meälased elavad Soomega piirnevatel Rootsi aladel Tornio jõe orus, kveenid Põhja-Norras. Esineja kõneles nende rahvaste ajaloost ja keeltest, samuti igapäevaelust ja kultuurist tänapäeval. 

20. märtsil Tartus toimunud Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul esines Evar Saar. Ta vaatles etnonüümi ugalane ja maanime Ugandi esinemist rahvalauludes. Saar pakkus välja oma hüpoteesi, kuidas sõjaka võõra kohta käivast etnonüümist ugalane võis saada maakonna nimi läänemeresoomlaste ja maanimi lätlaste jaoks (Igaunija).

21. märtsil tähistati Eesti Rahva Muuseumis emakeelepäeva. Esines 2023. aasta F. J. Wiedemanni keeleauhinna laureaat, Eesti Keele Instituudi juhtivkeelekorraldaja Peeter Päll. Tartu Ülikooli rahvus­teaduste professor Arne Merilai pidas ettekande „Luuletaja ja emakeel. Hando ­Runnel”. Runnel pälvis sel aastal Wiedemanni keeleauhinna.

22. märtsil toimus Tallinnas Emakeele Seltsi aastakoosolek. Akadeemilise ette­kandega esinesid Birute Klaas-Lang ja Kristiina Praakli: „Venekeelsete laste­vanemate roll eestikeelsele haridusele üleminekul: kuidas kaasava lähenemise kaudu vanemateni jõuda?” Tegevusaruande 2023. aasta kohta esitas Marit Alas. Toimusid korralised valimised: juhatus ja revisjonikomisjon jätkavad endises koosseisus, uueks keeletoimkonna vanemaks valiti Külli Habicht.

22. märtsil korraldati Tallinna Tehnikaülikoolis IV terminoloogiakonverents „Tõhusa terminitöö nimel”. Mari Vaus (EKI) andis ülevaate üleriigilise terminitöö hetkeseisust. Oma teadmisi jagasid terminitöö asjatundjad, õppejõud, tõlkijad ja toimetajad Tallinna Tehnikaüli­koolist, Eesti Maaülikoolist, Tartu Ülikoolist, Tallinna Ülikoolist jm. Kõneldi materjali­tehnika, metroloogia ja mõõtetehnika, masinaehituse, energiatehnoloogia ja betoonkonstruktsioonide ning hariduse ja õppimisega seonduvast oskussõnavarast, samuti arutleti terminitäpsuse ja tõlke­vigade üle.

27. märtsil toimus Tallinnas hõimuklubi õhtu „Vadja-Eesti. Vadjalaste ajaloost Ida-Eestis”. Ajaloolane Anti Lillak kõneles Eesti vadjalaste ajaloost ja historiograafiast. Vadjalaste põline kodumaa jääb teisele poole Narva jõge, kuid muistised, kohanimed, keel ja rahvakultuur mäletavad kunagist vadja pärandit ka Viru- ja Tartu­maal.

Arvustuse viimistlemise ajal sai teatavaks, et Jaak Tombergi monograafia „Kuidas täita soovi. Realism, teadusulme ja utoopiline kujutlusvõime” on teenitult võitnud Eesti Kultuurkapitali kirjanduse siht­kapitali esseistika aastapreemia. Selle kohta on ilmunud sisukad arvustused Viker­kaares, Akadeemias ja Müürilehes.1 Seega on täidetud iga autori soov saada märgatud ja loetud – ning kaasa mõeldud. Mõtlemisainet on mõndagi, sest eriti sageli ei avalda eesti teadlane kaalukat ja tasa­kaalukat monograafiat eesti keeles. Olen tuttav suure osa Tombergi kasutatud inglis­keelse teoreetilise kirjandusega, kuid ei kuulu teadusulme kirglike lugejate ringi. Pigem huvitab mind, mida saab sellest käsitlusest kaasa võtta muude kirjandusžanride analüüsiks ja selle kaudu nüüdisreaalsuse kaardistamiseks.

Tomberg tõstatab paljude teadvuses trummeldava küsimuse: kuidas nn tuleviku kriisi2 tingimustes leida tegelikkuse alternatiivide üle mõtlemise viise. Pole ju enam ühist arusaama, mis suunas peaks liikuma. Tulevikus terenduvad vaid omavahel põimuvad lõpustsenaariumid: kliima­katastroof, majanduskrahh, liberaalse demokraatia kokkukukkumine jne. Ohtrate düstoopiate kõrvale on raske leida usutavat nägemust paremast homsest. Üha laiemalt levib teadmine, et nii, nagu elatakse praegu, pole varsti enam võimalik, aga midagi paremat ei tule ka pähe. Tombergi raamatuski tähtsat rolli mängiv teadus­ulme klassik William Gibson nendib, et meil pole tulevikku, kuna meie olevik on liiga ärev.3 Jõulisi narratiive näivad pakkuvat vaid need, kes suruvad kriisi­ärevust maha lubadusega naasta helgemasse minevikku.

Tomberg tõukub briti kultuurikriitiku Mark Fisheri tõdemusest, et tänapäeval on võimatu kapitalismile „mingit pädevat alternatiivi isegi ette kujutada”.4 Tombergi raamatus ongi keskne Fisheri ja teda inspireerinud ameerika kirjandusteoreetiku Fredric Jamesoni nägemus hiliskapitalismist, aga selle kõrvale (või pigem sisse) saab paigutada ka infotiheda tehnoloogilise reaalsuse, looduse laastamise või mõne muu sama masendava kõikehõlmava nähtuse (Timothy Morton5 nimetab neid nende hoomamatuse tõttu hüperobjektideks), millest on võimatu ennast välja mõelda.

Niisuguse maailma mõistmiseks on vaja tajuda ja taluda selle keerukust ning mõtestada seoseid üksteisega haakuvate ja vastastikku sõltuvate süsteemide vahel (prantsuse filosoof Edgar Morin kutsub seda „keerukaks mõtlemiseks”6). Üks „labor”, kus keerukas mõtlemine aset leiab, on ilukirjandus, ning Tomberg on oma tähelepanu suunanud teadusulmele, žanrile, mis on traditsiooniliselt suutnud pakkuda võimalusi kujutleda muud kui masendavat argireaalsust. Tomberg toetub arusaamale, et kunstiline väljamõeldis võib olla „oleviku struktuurilise suletuse” katkestaja alternatiive leida püüdva „kujutlusvõime kannustaja ja rikastajana” (lk 17). Samuti püüab ta leida viise, kuidas pääseda düstoopilise mõtte depressiivsest lõksust ning teha pingutusi võimalike tulevike kujutamiseks. Need katsetused võivad esmapilgul näida naiivseina, kuid ka keskkonnafilosoof Glenn Albrecht7 rõhutab vajadust leida tulevikku vaatav sõnavara, mitte jääda kliimaängi kannatama. Teadus­ulme paistab olevat loogiline koht, kus muidu ahtraks jäänud kujutlusvõimet turgutamas käia.

Tombergi raamatus ei kohta tehnika­imesid ega inimkonnale alternatiive pakkuvaid tsivilisatsioone. Raamatu ulme on pigem argine. Jamesonilt ja Brian McHale’ilt inspiratsiooni saanud Tombergi käsitluses on ulme funktsioon sarnane ajaloolise romaani omaga: see „näitab tulevikku põhimõtteliselt erinevana olevikust, kuid samas ka selle järelloona ja ajaloolise arengu hilisema, olevikust tuleneva etapina” (lk 163). Utoopia on oleviku üks võimalik tulem. Tomberg usub ajaloolisse määratusse. Seega annab raamat sissevaate utoopia muutumisse eri aja­järkudel: varauusaegsed kujutused elluviidud ideaalmaailmadest muutuvad XX sajandil pigem hoiatavateks düstoopiateks. Tombergi jaoks on oluline see, et moodsa ajalooteadvuse tekke tuules saab teadusulme keskmeks pidevas muutumises olemise protsess (lk 167). Selles peitubki ulme lootustandev potentsiaal. Ott Puumeistrit tsiteerides saab tõdeda: „Niikaua kuni maailm on veel pooleli, püsib transformatsioon võimalikuna.”8

Raamat vahendab eestikeelsele lugejale mitmeid teadusulmeteemalisi uurimusi ja kirjandusteooriat ning ainuüksi see laiahaardeline tõlke- ja kodustamistöö on kiidusõnu väärt. Loomulikult on palju juttu ulmest ja utoopiatest, kuid kirjandusväljale on ehk kõige huvitavam realismi mõiste käsitlus (lk 22–25). Esile tõuseb eelkõige utoopiline realism, mida Tomberg kasutab, taas Jamesonile9 toetudes, viitamaks kujutamislaadile, milles „utoopilisi elemente kaasatakse „ilma igasuguse fantastilise soovmõtlemiseta fiktsionaalsete, kuid täiesti realistlike sündmuste konstrueerimisse”” (lk 20). Maailm on sellistes narratiivides nii sügavalt kriisidest räsitud, et puuduvad igasugused ühiskonna muutmise või muutumise võimalikkuse märgid (paljude arvates on nii ka tänapäeval). Utoopilise realismi mõiste juhib tähelepanu tekstidele, mis pakuvad kognitiivset võõritust, kuid samal ajal ka ühiskondliku tegelikkuse usutavat kujutust (lk 47). Olulised on mõlemad: maailm peab olema äratuntav, samas piisavalt võõras, et raputada meid lahti harjumuspärasest tõlgenduslikust passiivsusest.

Just selle kirjeldava dominandi olulisuse tõttu väidab Tomberg, et ulme ja realism pole praegusel ajajärgul vastandid, vaid tugeva poeetilise ühisalusega tekstilaadid, mille taga seisab soov esitada usutavat maailma (lk 95). Siinkohal tekib küsimus: kui ulme sulandub realismi, siis mis saab võimalusest kujutada midagi muud? Milleks ulme võõritus, kui reaalsus on oma võõritusega inimestel katuse sõitma pannud? Tombergi sõnu kasutades: „Mis kasu on utoopiatest, kui tegelikkus ise esitleb end otsekui kõikehõlmava, seesmiselt ­paljusliku teostunud utoopiana, mille suhtes igasugused alternatiivid puuduvad?” (Lk 78; siin ja edaspidi tsitaatides originaali kursiiv.) Paljudele võib see reaalsus pigem näida düstoopiana, aga see ei muuda antud retoorilise küsimuse fookust.

Me elame ajal, mil reaalsus ei näi tihti tõesena, või vähemalt on üha keerulisem eristada tõest ja fiktiivset. See ajastu on toonud kaasa kõrgendatud reaalsusjanu, nagu tõdes ameerika kirjanik David ­Shields manifestis „Reaalsusjanu”.10 Reaalsus on muutunud nii keerukaks, et traditsiooniline kirjanduslik realism ei suuda seda adekvaatselt kujutada. Shields kutsub üles õgvendama või isegi lõhkuma žanripiire. Tombergi projekt pakub reaalsusjanu rahuldamise üheks võimaluseks utoopilise realismi, kuid ei lähe kaasa Shieldsi üleskutsega hüljata romaanižanr. Pigem kutsub ta lugejaid võtma kirjandust tõsiselt, mitte pidama žanrilisi piirisõdasid. Ka Mathias Nilges11 loodab, et just romaanid aitavad üle saada passiivsusest, mida tekitavad kuhjuvad kriisiilmingud, kuna need meenutavad meile, et me pole ammendanud oma oskust ette kujutada muutusi, ehk isegi tulevikku.

Tombergi raamat on kosutav lugemine kirjandusteadlastele, sest see meenutab, mis on kirjanduse ühiskondlik funktsioon: ärgitada ja harida kujutlusvõimet, oskust mõtiskleda „teise, erineva, võõra või tundmatu olemuse üle” (lk 79). Selline kujutlus­võime ja empaatia treening kaasneb igasuguse kirjandusega. Tomberg arutleb pikemalt ulmele olulise noovumi mõiste üle, aga sellist võõritust võivad tekitada ka poeetilised elemendid, nn „noovum keeles” (lk 106), näiteks stiilivõtted, mis võimaldavad teha lausutavaks ja seega analüüsitavaks tekstivälises maailmas vaevu hoomatavad nähtused ja probleemid (lk 111). Teemad, mida just keele kaudu kujutatakse, on väga olulised. Näiteks China Miéville’i romaanis „Saatkonnalinn” („Embassytown”) on esitatud küsimus, kas utoopilise kogukonnatunde loomine võib olla kinni keeles (lk 142).

Tomberg toetub ingliskeelses kirjandusteoorias pea kümme aastat tagasi laialdast positiivset vastukaja leidnud kirjandusteadlase Caroline Levine’i teosele „Vormid. Tervik, rütm, hierarhia, võrgustik” („Forms: Whole, Rhythm, Hierarchy, Network”), mille eesmärk on kirjandusliku vormi analüüsi kaudu tuua esile kirjandustekstide suutlikkus „toimida materiaalsel, sotsiaalsel ja poliitilisel väljal” just nende vormi teovõime tõttu (lk 211).12 Levine lähtub omajagu utoopilisest eesmärgist panna vääramatuna näivate süvastruktuuride kõrvale vormid, millest jõud üle käib, ning julgustab loovalt katsetama reaalsusse sekkumisega, isegi kui vaid kaudsel moel. Tomberg keskendub Levine’i kasutatud mõistetest võimaldavustele (ingl affordances), mis aitavad „mõelda nii piiratusest kui ka suutlikkusest – sellest, mis teod või mõtted mõne vormi tõttu võimalikuks või võimatuks muutuvad”.13 Tomberg tahab teada, „mida realism kõige paremini võimaldab” (lk 213), ning tema vastus sellele küsimusele on, et realism võimaldab tegelikkuse detailseid kirjeldusi ja dünaamilisi võimalikke maailmu. Eriti oluline on see näiteks kliimakriisilaadsete raskesti hoomatavate nähtuste puhul. Kirjandus – ja ehk üksnes kirjandus? – suudab panoraamselt välja joonistada ning kogetavaks teha omavahel põimunud keerukad kliima­kriisini viinud struktuursed tingimused, aga ka nende varjus toimetavate inimeste argireaalsuse (lk 247, 254).

Kuigi Tomberg on analüüsinud kanoonilisi teadusulme klassikuid (Gibson, Ray Bradbury, Stanisław Lem, Kim Stanley Robinson, nende kõrval – eeldatavasti Jamesonist innustatuna – telesari „Võrgustik” („The Wire”)), võiks küsida, kas sama vormikeskset lähenemist saab mugandada muudele kirjandusžanridele. Kas eksperimentaalsele kirjandusele või nn kõrg­modernismile omased stiilivõtted ei vallanda sama „kognitsiooni efekti” ehk „teksti enese” suhtumist tekstis loodavasse võõritusse (lk 87)? Ka need kirjandus­uurijad, kes ei tegele ulmega, saavad Tombergi teosest hulgaliselt mõtteainet tekstiliste vormide võimaldavuste alal, muu hulgas ühiskondlike teemade käsitlemisel.

Tänapäeva infokorratuse kontekstis on oluline hoomata, et utoopia töötab pingeväljas, kus „inimene ja kogukond tunneb ennast ära radikaalselt teistsugusena” (lk 93). Meenutagem, et Bradbury romaanis „451° Fahrenheiti” põletatakse raamatuid, et ühiskonna liikmed saaksid vajuda „vaatemängu kütkestavasse õnneunne” (lk 189). Kirjanduse staatust ei ohusta vaid totalitaarsed ühiskonnad. Kirjanduse utoopiline potentsiaal tuleneb selle palju­tähenduslikkusest ja mitmetimõistetavusest ning võimest hoida alal „ajaloolise muutuse võimalikkust ning luua seda kujutlusvõimeliselt juurde” (lk 190). Praegune kommertskultuuri pakutud düstoopiate uputus pigem tömbistab inimeste kriitilist meelt, nagu on märkinud ühiskonnakriitilised teoreetikud.14 Tomberg püüab küll sellele masendavale järeldusele alternatiive leida, kuid peab lõpuks piirduma tagasihoidliku tõdemusega, et „a(s)jad võivad muutuda” (lk 199). Et seda muutuse nägemuse lootust elus hoida, kutsubki ta lugejaid leidma alternatiive tekstides, mis ei liigitu ulme alla, kuid milles on vähemalt kübegi muutusega katsetamist ehk siis utoopilist realismi. Viimane ei tähenda veenva tuleviku väljajoonistamist, vaid arutelu alternatiivsete võimaluste üle. Alternatiivide läbikukkuminegi on Jamesonist lähtuvalt konstruktiivne. Kirjanduse ja muude kunstivormide utoopiline potentsiaal seisneb „olemasoleva ühiskondliku korra kivistunud ja enesest­mõistetavaks peetud hegemooniate egalitaarses lahti liigendamises ja ümber korrastamises, mida saab teha üksnes kujutamistasandile sisse viidud loova vaate­punktinihke kaudu” (lk 230). Nihilistlikul ajastul15 on see olulisem kui iial varem.

On tänuväärne, et praegu valitsevas mõõdikukeskses kõrghariduses on Eesti humanitaarteadlane võtnud riski kirjutada kaalukas teaduslik monograafia eesti, mitte inglise keeles, latti eesti lugeja jaoks alla laskmata. Veelgi tänuväärsem on, et raamat kutsub üles nägema võimalikke tulevikke ajal, mil on läbi saamas 1990. aastatel alanud optimismi ja tulevikuusu aeg. Me ei pruugi küll suuta uskuda, et õnne saab pakkuda „kõigile, tasuta” nii, et kellelegi ei tehta liiga (lk 11), aga Tomberg meenutab lugejaile, et pessimistlikul ajajärgul on kaotatud julgus unistada – või lugeda raamatuid, mis julgevad unistada.

1 T. Kahu, Mõeldav ja kujutletav. – Vikerkaar 2023, nr 9, lk 118–122; O. Puumeister, Reaalsus on alati alles tulemas. – Akadeemia 2024, nr 1, lk 167–174; M. Unt, Kuidas hüpata üle oma varju. – Müürileht 2024, nr 137, lk 36–37.

2 E. Morin, A. B. Kern, Homeland Earth: A Manifesto for the New Millennium. New York: Hampton Press, 1999.

3 Vt M. Nilges, How to Read a Moment. Chicago: Northwestern University Press, 2021, lk 2.

4 M. Fisher, Kapitalistlik realism. Kas alternatiivi ei ole? Tlk N. Lopp. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, 2019, lk 8.

5 T. Morton, Hyperobjects: Philosophy and Ecology after the End of the World. Minne­apolis: University of Minnesota Press, 2013.

6 E. Morin, A. B. Kern, Homeland Earth, lk 130.

7 G. A. Albrecht, Earth Emotions: New Words for a New World. Ithaca: Cornell University Press, 2019.

8 O. Puumeister, Reaalsus on alati alles tulemas, lk 174.

9 F. Jameson, Realism and Utopia in The Wire. – Criticism 2010, kd 54, nr 3–4, lk 371.

10 D. Shields, Reality Hunger: A Manifesto. New York: Knopf, 2010.

11 M. Nilges, How to Read a Moment, lk 13.

12 Vrd C. Levine, Forms: Whole, Rhythm, Hierarchy, Network. Princeton: Princeton University Press, 2015, lk 14, 16.

13 Samas, lk 152; Tombergi tõlge (lk 213).

14 Nt F. Jameson, An American Utopia. – An American Utopia: Dual Power and the Uni­versal Army. Toim S. Žižek. London: Verso, 2016, lk 1–96.

15 W. Brown, Nihilistic Times: Thinking with Max Weber. Cambridge: Harvard University Press, 2023.

PDF

Lühikroonika

Just meie maise elu poolel rajal
end äkki leidsin keset sünget metsa.
Dante Alighieri „Põrgu”

Foto: Elmar Köster, Rahvusarhiiv

Tohutu töövõimega andekal tõlkijal, luuletajal ja kriitikul Harald Rajametsal (13. V 1924 – 12. XI 2007) on mitu saavutust, mida võiks nimetada tema elutööks. Kahtlemata on üks neist „Jumaliku komöödia” eestindamine – ehkki ta ei jõudnud sellega päris lõpuni (tõlke lõpetasid Ülar Ploom ja Ilmar Vene), saame emakeeles seda maa­ilmakirjanduse pärli lugeda ennekõike tänu temale. Dante „Põrgu” avaread on ühed kuulsaimad ja küllap tsiteerituimad värsid lääne luulekultuuris. Ent eesti keeles on neisse ridadesse end sisse kirjutanud ka tõlkija ise, ja mitte ainult metafoorselt: tema nimi on seal kirjas täiesti sõnasõnaliselt, värsireas tähenduslikult laetud viimastes, riimsõna positsioonides.

Juba „Põrgu” alguses avaneb Harald Rajametsa kaks poolust. Üks neist on jäik ja standardiseeriv värsimeister, kes jälgib keelenorme ja vahendab eesti keelde keerulisi kinnisvorme. Rajamets ongi eelistanud ranges klassikalises vormis luuleteoste eestindamist, mis on laadilt lüürilised ja romantilised ning milles on kasutatud täpseid riime: „Olen kogenud, et mul on irdriimidega, ebapuhaste riimidega loo tõlkimisel suuremaid raskusi kui puhtariimilise loo tõlkimisel”.1 Kuivõrd väikeses kultuuris ei ole võimalik igale põlvele maailmaluule klassikat uuesti tõlkida, pidas ta neid ajatuid teoseid vahendades silmas sedagi, et tõlked ajale vastu peaks. Selleks kasutas ta juba juurdunud sõnavara ning vältis „ajastu keeleponnistuste kajastusi” (vastandades enda Shakespeare’i tõlkeid Ants Orase omadele).2

Luulekeelele ja keelele üldse mõtles Rajamets palju ning avaldas 1962. aastal poeetilisele keelevabadusele pühendatud artikli, kus arutas üsna detailselt ja nüansi­rikkalt erinevate luulevabaduste üle: mis laadi väljajätud või lisasilbid, samuti derivatsioonid on luules omal kohal ja mis mõjuvad ebaloomulikult, milliseid „vigastatud” moodustisi tuleks vältida ning millega on lugeja juba harjunud.3 Ent keele­normide jälgimine ei tähenda Rajametsa jaoks sugugi lähtumist sõna­raamatutest. Vastupidi, ka keele­korraldajate tööl hoiab ta teravalt silma peal.4 Nagu on täheldanud Märt Väljataga, oli Harald Rajametsal nii-öelda absoluutne keelekõrv.5 1990. aastatel hakkas ta avaldama kriitilisi keelekommentaare ja nii väljendama oma hea sõnaloome põhimõtteid, mida oli seni pigem praktikuna oma tõlgetes järginud. Et Rajamets näeb vastutustundlikul luule­tõlkijal olulist rolli nii maailmakultuuri tutvustajana kui ka eesti keele arendajana,6 on ta suurt tähelepanu pööranud keelele ja eriti tema jaoks luule tuumakaimale elemendile – riimile. Seejuures rakendab ta järjepidevalt oma 1962. aasta artiklis välja toodud ideid ja kasutab tõlgetes küllaltki konservatiivset riimi, mis pole üksnes täisriim, vaid sageli üsna kulunud riim. Tõlkeriimides jälgib ta foneetilist täis­riimilisust, samuti väldete kokkulangemist. Teatud vabadused on lubatud: näeme flektiivriimi, erineva rõhumustriga riimipartnereid, mõõdukal hulgal sõnajärje inversiooni (oru metsarikka),7 vähesel määral uudset sõnamoodustust (pisu) ning mõnikord haruldasemaidki sõnu (kihkama). Mitmeid võtteid väldib ta rangelt, seal­hulgas neologisme, võõrsõnu, ebatavalisemat sõnamoodustust ja murdekeelsust, kasutades ka liitriime üksnes erandjuhul. Selles mõttes on iseloomulik näiteks Raja­metsa versioon Aleksandr Puškini luuletusest „Ma armastasin teid…”:

Ma armastasin teid; see arm küll raske
on hinges kustuma mul nüüdki veel;
kuid ärge ennast häirida sest laske,
ei taha ma, et kurb teil oleks meel.

Teid armastasin tummalt, kiivas vaevas,
nii lootuseta, uje, õrn ja truu;
teid armastasin siiralt; annaks taevas,
et armastaks teid nõnda keegi muu.8

Rajametsa enda sõnul pole riim nii järeleandmatu sundija nagu meetrum, kuivõrd seda saab valida:9 kui tundub, et keelt peab mõne riimi toimima panemiseks liialt painutama, on parem välja nuputada mõni teine riim. Kuid selle valiku­võimaluse juurde kuulub ka vabadus riimid üldse ära jätta – parem ilma riimideta kui enda seatud kõrgeid nõudmisi rikkudes. Nii alustab ta küll 1958. aastal Dante „Jumaliku komöödia” tõlget algu­pärandile vastavalt täisriimilisena, ent 1980. aastate lõpus tööd jätkates loobub selles riimidest sootuks.

Rajametsa teine poolus viskab aga vimkasid. Tõlkes on need sageli nii peened, et võivad algul märkamata jääda. Näiteks Shakespeare’i XX sonetis on juttu lüürilise mina sõbrast, kes on nii kaunis, et oli tõenäoliselt algselt loodud naiseks, kuid siis lisati talle „üks asi” (originaalis one thing). Rajametsa tõlkes saab sellest vaimukalt „tillukene lisand”:10

Sind naiseks küllap esialgu loodi,
ent loodus, sinust võlutud, läks segi
ja minu kahjuks, muutes tegumoodi,
sind tillukese lisandiga tegi.11

Kõige selgemini avaldub aga Raja­metsa huumorimeel tema omaluules. Tema meelis­vormiks saab siingi kindlate reeglitega stroof, ent erinevalt näiteks sonetist ja tertsiinist eesti keeles enne teda üsna vähe kasutust leidnud vorm – inglise päritolu limerik, mis on siinmail nii võõras, et on isegi Jaak Põldmäe põhjalikust üle­vaatest välja jäänud.12 Rajamets põhjendabki oma limerikukirge ühest küljest sellega, et piinlik on minna Euroopasse, kui meil emakeeles selles vormis luuletusi napib. Aga mitte ainult: „Ja pealegi – olla limerikist on hää! Ei tarvitse teha sala­pärast nägu, et jumalik säde, inspiratsioon või mis, kasvatada lõvilakka ega röövli­habet või teab mida veel. Lihtsalt hood käivad peal.”13 Limeriku tunnuseks on kindla ridade arvu (viis), riimiskeemi (üks riim seob kaht esimest ja viimast värssi, teine meetriliselt eristuvat kolmandat ja neljandat) ja värsimõõdu kõrval ka laad: tegu on nalja- ja absurdiluuletusega, kus enamasti riimitakse pärisnime. Nii ühendab limerik ideaalselt Rajametsa kahte palet, väljendades ranges ja keerulises vormis kerget sisu. Just neis luuletustes lõbutseb Raja­mets sõnade ja nende tähendustega, luues uudissõnu, mille ta sageli paigutab nimelt riimipositsioonile. Kui tõlke­luules eelistab ta kulunud riime, siis oma­luules väldib ta neid täielikult ja lubab seal kõike seda, mida tema tõlkeluulest ei leia, seal­hulgas keelevahetust, haruldasi sõnu (lisades vajadusel joone alla sõnaseletusi), murde- ja kõnekeelsust, võõrsõnu ja nimesid, kõikvõimalikke lühendeid, lisasilpe, inversioone, poolitusi, liitriime ja ebatavalisi morfoloogilisi tuletisi. Vaadakem näiteks järgmist limerikku, milles leidub riimi­positsioonidel nii nimesid, uus­moodustisi kui ka keelevahetust:

Menuvaene poeet Juhan Juus
just ujudes Narva jõe suus
      aru sai: Püha peetrum!
      Mõte, riimid ja meetrum
on ju liiast! – Nüüd Juks on Who’s Who’s.14

Ehkki Rajametsa kui tõlkija maksiimi järgi on poeesia parim väljendusvahend loomulik ja õige keel ning see arusaam peaks viima luule puhastumiseni keelelistest veidrustest,15 ei järgi ta seda põhi­mõtet omaluules. Ajatus, mida ta oma luule­keeles tõlgete puhul taotleb, ei ole juhu- ja naljaluules enam tähtis: nende eesmärk on olla siin ja nüüd, nagu ta ka oma luulekogu avatsükli pealkirjastab.

Kuigi enamasti on Rajametsa limerikud muhedad, tuues esile keele võimalusi ja absurdseid momente, juhib ta neis tähele­panu ka rumalustele, seda nii ühiskonnas kui ka keelepoliitikas. Näiteks avaldas ta 2005. aastal reaktsioonina toonase haridus- ja teadusministri Mailis Repsi esinemisele Vene riigitelevisioonis, kus too oli kiitnud maride olukorda Venemaal, kaksiklimeriku „Ugri-mugri aps”.16 Mis aga teeb luuletuse tähele­panuväärseks, on peitriim (Linnar Priimäe terminoloogias)17 – luuletuses pole kordagi mainitud Repsi, ent riimiahelaks on Epps : teps : veps. Teisal on selles absurdi­luule žanris eriti sobiv tuua nähtavale jabur leid sõnaraamatust:

Kui kunagi satun Jerezi ja
sääl joon – no eks ikka hereesi – ja
      kui vein on mul keres,
      siis öelda veel heres
või heeres on hirmus hereesia.18

Rajamets naeruvääristab siin Jerezi linna järgi nime saanud kangestatud veinile loodud eestikeelset vastet heres – ­sellise kirja­pildiga langeb rõhk joogil erinevalt selle päritolulinnast esimesele silbile, mistap võib seda näha vigase vormina. Seega ei ole normkeel Rajametsa jaoks midagi, mille on fikseerinud mingi institutsiooni töötajad, vaid see järgib keele sisemist loogikat.

Kuid Rajametsa tõlgetestki võib mõnikord mängu leida: lõbusamat riimluulet leidub eelkõige tema lasteraamatute tõlkevärssides. A. A. Milne’i „Karupoeg Puhhi”, J. R. R. Tolkieni „Kääbiku” ja James Krüssi raamatu „Minu vaarisa ja mina” luule­tõlgete kohta on ta isegi öelnud, et need on „ekstramõnuga” tehtud asjad.19 Riimipoeetika jääbki neis tema kahe põhimõtte vahele: kohati näeme trafaretset ja kulunud riimi (ma : sa : ka) või isegi identriimi, kohati aga võtab ta seal tavapärasest suuremaid vabadusi, sealhulgas leidub koguni irdriimi näiteid (tahab : pahad, poole : muule). Keerulisemates, nt kolmikriimilistes luuletustes ärkab siiski kõrgstiilne Raja­mets, kes kasutab oma tavapäraseid täisriimilisi ahelaid.

Niisiis on Rajametsas korraga tung luua midagi ajatut ning sekkuda ajalisse; esimese väljundiks on ennekõike maa­ilmaluule klassika tõlked, teise väljundiks omaluule. Nende poolte ühendajaks võib pidada riimi. Klassikastiilis ehk tõlke­luules liiguvad tema riimid kindlatel radadel, mis tal vahel alles endal tuleb rajada, vaba­stiilis ehk omaluules võivad need tahtlikult metsikumatele teekondadele, lausa metsa minna, juhtimaks tähelepanu riimikunsti mitmekesisusele ja mängulisusele. Just viimast on Rajamets ise pidanud tõlkimise põhiomaduseks: „Selles on mingi eriline võlu ja veetlus, et ma olen mängu oma elu keskseks tegevuseks saanud võtta, ja mänguriks jäädagi.”20 Kui Rajametsa Shakespeare’i tõlgete ilmumisel mängis suurt rolli Georg Meri, Dante juurde juhatas teda Aleksander Kurtna ja ukraina luule juurde näitas teed Ain Kaalep, siis järgmistele põlvkondadele on omamoodi suunanäitajaks olnud Harald Rajamets, kes õpetas meile, et luulekunst ei pea isegi olema lõbu ja õpetus, vaid võib olla täiesti puhas lõbu, mida kõrged standardid sugugi ei kahanda, vaid muudavad veelgi hõrgumaks.

 

1 Tõlkijad 13: Harald Rajamets. Tõlkijaga ajas juttu Peeter Hein. – Eesti Televisioon, 8. XII 1988. ERR-i arhiiv. https://arhiiv.err.ee/video/vaata/tolkijad-harald-rajamets

2 Samas.

3 H. Rajamets, Keelevabadus värsis. – Keel ja Kirjandus 1962, nr 5, lk 284–293.

4 Vt nt tema teravat kriitikat „Eesti kirjakeele seletussõnaraamatule”: H. Rajamets, Vingus nina pidi raamatus. – Keel ja Kirjandus 1994, nr 7, lk 424–426.

5 M. Väljataga, Harald Rajamets in ­memoriam. – Eesti Ekspress 15. XI 2007.

6 Tõlkijad 13: Harald Rajamets.

7 Sellise lihtsa inversiooni kohta, kus omadus­sõnaline täiend paikneb põhisõna järel, on Rajamets ise möönnud, et sellega on iga luulehuviline harjunud ja see ei sega tema luulelugemist põrmugi. Seevastu keerulisemat inversiooni, millega on loomulik sõnajärg meelevaldselt segi paisatud, ta taunib ja leiab, et see teeb luuleteose raskesti mõistetavaks, tuhmistab ideed ja vähendab kunstilist suges­tiivsust. Samuti tuleks hoiduda sedalaadi mugavustest nagu täiendi asendamine kõrval­lausega põhisõna järel (haige väike laps asemel laps, kes haige ja väike), mis teevad küll riimimise lihtsamaks, kuid võivad viia stiilist hälbimisele (H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 285, 286).

8 Pegasos ja peegel. Valimik tõlkeluulet. Tlk H. Rajamets. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2004, lk 103.

9 H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 287.

10 Vt ka R. Lotman, L. Pääbo, Järelsõna. ­Armastus sonetivormis. – Ma nägin päiksepaistet vihmasajus. Valik maailma armastussonette. Koost R. Lotman, L. Pääbo. Tallinn: Varrak, 2022, lk 399.

11 W. Shakespeare, Poeemid, sonetid ja muud luuletused. Harald Rajametsa tõlkes. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, lk 259.

12 H. Rajamets, Aeg astuda. Vemmalvärsse, puhuluulet. Tallinn: Varrak, 1997, lk 171.

13 Samas, lk 174.

14 Samas, lk 54.

15 H. Rajamets, Keelevabadus värsis, lk 293.

16 H. Rajamets, Ugri-mugri aps. – Sirp 2. IX 2005, lk 5.

17 L. Priimägi, Riimist. – Keel ja Kirjandus 2008, nr 4, lk 282.

18 H. Rajamets, Kakskümmend kaheksa limerikku. – Looming 2000, nr 2, lk 232.

19 Tõlkijad: Harald Rajamets. Küsitleja Vilma Jürisalu. – ERR-i arhiiv 20. V 1994. https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/tolkijad-tolkijad-harald-rajamets

20 Tõlkijad 13: Harald Rajamets.

Enn Nõu. Ülestähendusi ajast ja elust. Mälestuste kroonika 1956–2022. EKSA, 2023. 526 lk.

Raamatus oleva 66 aasta kroonika kohta on tagakaanel kasutatud epiteete täpselt, lühidalt ja rikkalikult – need sõnad iseloomustavad nii selle määratu faktikogu esitamislaadi kui ka peensust. Kuu­päevade kaupa, iga kuu omaette lõiguna, on ­lause-paariga üles märgitud kõik kohtumised, käigud, sündimised-surmad, eri üritused pagulas­kogukonnas, väiksemad ja suuremad perekonnasündmused, töised ülesanded, poliitiline programm, erialane edenemine arstina ja nii enda kui ka abikaasa Helga eneseteostus kirjanikuna, ainelised saavutused, majaehitus Uppsalas, paadisõidud ja -remondid, ettevõtmised lastega, hiljem nende reisid ja kolimised, raamatu lõpuosas tihenev osavõtt Eesti kultuuri­sündmustest, paika loksuv elu kahes riigis jne.

Lakoonilisusest hoolimata avaneb teotahtest tulvil ja seda tarmukust hämmastava sihikindlusega ellu viiva perekonna võimas lugu ning samal ajal Rootsi pagulaskultuuri põhiaja ja tohutu suhtlus­võrgustiku tihe lugu. Seda on huvitav jälgida just sellises neutraalses kroonika­vormis, nagu raamatus kasutatud: Enn Nõu laseb kõneleda faktidel endil, valdavalt ilma eriliste hinnangute ja emotsionaalse suhtumiseta. Erand on episood esimesest Eesti külastusest „23 aastat pärast põgenemist” (lk 130–135), milles on segunenud põnevuse, härduse, vapustuse ja hirmu kogemus. Napi­sõnalisusest hälbib ka see, et Nõu ühiskondliku edenemise algupoole avalikke sõnavõtte on tsiteeritud täies mahus – erasfääris on hoitud siiski ühtmoodi delikaatset ja lühidat joont. Nõnda saab harva mõni inimene, tegevus või kohtumine põgusa iseloomustuse osaliseks (näiteks 1977. aastal Helga ja õpilaste jalgpallimängu kohta: „Võib-olla tema vanuses mitte kõige sobilikum tegevus”, lk 214), ja selgi juhul võib tegu olla nagunii üldteada asjaoluga (nagu Karl Ristikivi kirjeldus „heatahtliku kirjaniku ja vaikselt naeratava” kolleegina, lk 215). Veelgi neutraalsem laad sõpradest ja külalistest pildi andmiseks on külalisteraamatu sisse­kandeid tsiteerida, mis sageneb raamatu teises pooles, kui on Uppsalas Askvägenile püstitatud majja sisse elatud (Nõude kodus on ulualust saanud hämmastav inimhulk), samuti kumab neist sissekandeist täheldusi Nõude endi kohta. Raamatu read on nimedest tulvil, seejuures vestluste sisu ei reeda tõtlikult registreeritud info kuidagi – sedaviisi on huvitav lugedes kaasa ja edasi mõelda, ka selles, kuidas üldse ja miks üht- või teistmoodi seltskond kokku sattunud.

Kroonika lõpeb lausega: „Võiks veel kirjutada, aga midagi peab jääma paberile panemata…” (Lk 527) Paberile on jäänud panemata küllap palju, nagu võib mõnest fraasist järeldada, kuid mitmesuguste tumemeelsuspäevikute ja halavate korres­pondentside taustal on meeldiv lugeda üleni elutervet ja tarmukat eluesitust, mis on keskendunud pikas perspektiivis päriselt olulisele.

Eva Eglāja-Kristsone ja Zita Kārkla tutvustavad sissejuhatuses „Women’s agency. Multiplying stories and subjects” ajakirja Letonica erinumbri tausta: kogumikus kajastatud uurimistöö aluseks on Läti Teadus­agentuuri rahastatud projekt „Female Agency in Latvian Culture and Society (1870–1940)”. Projekti põhjendusena toovad autorid välja asjaolu, et naiste panus Läti ühiskonda ja kultuuri on jäänud võrdlemisi nähtamatuks. Samal ajal, tuleb tõdeda, on Lätis viimasel kahel aasta­kümnel ilmunud esmapilgul isegi kadedaks tegev valik üldkäsitlusi, mis kajastavad naiste tegevust kirjanduses, poliitikas ja ühiskonnas laiemalt. Ülevaatlikke kogumikke tähelepanuväärsetest naistest on küll ilmunud Eestiski.1 Pean silmas lätikeelseid teadus­monograafiaid, mis sisaldavad ka ingliskeelset kokku­võtet, näiteks Ineta Lipša monograafia naistest Läti poliitikas 1922–19342 ja Vita Zelče uurimus naistest Läti ühiskonnas XIX sajandil.3 Kahjuks ei ole kõik kogumiku sissejuhatuses nimetatud teosed Eesti raamatukogudes vabalt kätte­saadavad. ­Kitsamate eriuurimuste hulka on keeruline võrrelda, sest neist tuleks esmalt Eestiski korralik ülevaade saada. Lätis tehtu uudistamist võib alustada sama projekti raames valminud platvormist Womage,4 mis on samuti enamjaolt läti keeles, kuid nüüdisaegsed tehnilised vahendid võimaldavad vähemalt põhiosa tekstist mõista.

Sissejuhatuses (lk 6) püstitavad koostajad hulga üldisi küsimusi, millega kogumik tegeleb. Pigem on siiski tegu uurimisvaldkondade kirjelduste kui uurimisküsimustega, sest ükski artikkel ei anna ammendavaid vastuseid naise rolli kohta ühiskonnas, ega peagi seda tegema. Artikleid ühendab biograafiline lähenemine, sealjuures tähele­panu pööramine agentsusele ehk naiste kajastamine aktiivsete valikuid tegevate isikutena teatud ühiskondlikes tingimustes ja nende seatud piirides. Uuritavad naised on tegutsenud nii poliitika, kunsti kui ka kirjanduse vallas. Aasta 1870 valiti vaadeldava ajajärgu alguspunktiks, sest siis tõi iseõppinud aktivist Karolīne Kronvalde naiste teema Läti ajakirjandusse ning kirjanik Marija Pēkšēna võitis näidendivõistluse.

Enamik artikleid järgib sarnast ülesehitust. Sissejuhatuses kirjeldatakse teema konteksti, tuues näiteid olukorrast eri riikides ja kasutades rahvusvahelist kirjandust, antakse ülevaade kohalikest oludest (vahel tuues lugejani statistikat) ning lõpuks süvenetakse kahe kuni nelja naise biograafiasse, kes on valitud vastavat eluala või probleemistikku iseloomustama. Erandlikud on Rosa Pārpuce-Blauma artikkel, mis keskendub ainult ühe naise, Laura Marholmi tegevusele, ja Zane Rozīte artikkel, mis kirjeldab tervet rühma naisi.

Nimelt kirjutab Rozīte avaartiklis „Female academics at the University of Latvia (1919–1940): A brief insight into the key issues” naistest Läti Ülikooli töötajatena. Ta on varem kirjutanud sarnasel teemal nii läti kui ka inglise keeles ning nüüdseks on valminud tema doktori­väitekiri5 naisüliõpilastest Läti Ülikoolis kahe maailmasõja vahel. Sobiva kaadri leidmiseks võeti vastavatud Läti Ülikooli tööle ka naisi, ent neid oli vähe ja enamik neist ei jõudnud kõrgetele akadeemilistele ametikohtadele. Autori sõnul ei olnud Lätis formaalseid takistusi naiste ülikooli tööle võtmiseks, aga seda tehti siiski võrdlemisi vähe. Meeskolleegid ega ühiskond laiemalt naiste karjääripüüdlusi ei toetanud. Sarnaselt Tartuga võeti naisi eeskätt keelelektoriteks ning suhteliselt palju naisi oli arstiteaduskonnas, märkimisväärne erinevus on suur naissoost eradotsentide arv (1938/1939. aastal 10).

Anastasija Smirnova artikkel „Female managers of social care institutions in Riga: The case of minority asylums (1918–1940)” alustab vaesteabi põhi­mõtete arengu kirjeldamisega Lätis, asetades selle Euroopa konteksti. Autor tõdeb, et pärast Esimest maailmasõda toimus küll sotsiaaltöö feminiseerumine, kuid naised hõivasid enamasti madalaid positsioone. Kui orbude­kodusid Riias juhatasid pigem mehed, siis varjupaikade juhtideks tõusid alates 1930. aastatest naised. Smirnova on artiklis keskendunud just varju­paikade naissoost juhtidele: tema näideteks on Emilia Tiedeman, Emma Goerke ja ­Eizhenia Arent. Baltisakslased Tiedeman ja Goerke said mõlemad varjupaiga juhiks, võttes selle ameti üle pärast oma abikaasa surma. Seevastu Arent oli läti õigeusklik, vene varjupaiga juht, ning oli jäänud leseks juba varem.

Eglāja-Kristsone artikkel „The beginnings of women’s agency in Latvian foreign affairs: Autobiographical approach” vaatleb naisi välisteenistuses. Senises Läti välis­teenistust puudutavas kirjanduses on tutvustatud eeskätt naisi, kes teenisid kõrgematel positsioonidel, kuid Eglāja-Kristsone kirjutab, et Läti välis­teenistuses oli enne Teist maailmasõda vähemalt 575 naist. Statistiline ülevaade näitab, et kuigi välisministeeriumi teenistuses oli naisi, siis kõrgemad kohad täideti valdavalt meestega. Erinevalt mitmest lääneriigist ei tulenenud see seadus­andlusest, vaid pigem tavast. Sarnaselt eelmises artiklis kirjeldatuga tulid kõrgemad positsioonid mõnikord abikaasade kaudu. Välis­ministeeriumi juhtum näitab, kuidas naised võeti teenistusse erakordsel ajal ehk Esimese maailmasõja päevil ja olukorra stabiliseerudes võtsid mehed ametid taas üle. Eglāja-Kristsone tutvustab lähemalt Grosvaldsi perekonda, kellest maha jäänud ja seni vähekasutatud autobiograafiline allikmaterjal avab 1920. aastate Läti välisteenistust kahe põlvkonna naiste pilgu läbi.

Artiklist jäi silma väide, et pere­tütar Līna Grosvalde suunas ajutiselt oma feministliku aktiivsuse ümber, tegutsedes sõja­kahjude leevendamisel patriarhaalse Punase Risti heaks (lk 79). Nõustun, et heategevus oli traditsioonilisem nais­aktiivsuse viis, aga üks ilmtingimata ei sega teist. Loobusid ju sufražetidki Suur­britannias Esimese maailmasõja ajal radikaalsetest väljaastumistest. Samuti on loomulik, et kõik aktiivsed naised ei toetanud radikaalset naisõiguslust või vähemalt ei võtnud selle poolt sõna. Ei saa küll välja lugeda, et Eglāja-Kristsone oleks Grosvalde teguviisi suhtes üheselt väljendanud kahetsust või veelgi vähem süüdistust.

Kogumiku esimene osa lõpeb Ineta Lipša käsitlusega naistest Läti poliitikas „Women running for the office of MP under the flexible list system in Latvia: The case studies of Milda Salnā and Berta Pīpiņa (1922–1934)”. Läti valimisseaduse eripärasid on Lipša tutvustanud juba 2007. aastal ajakirja Forschungen zur baltischen Geschichte 2. numbris („Frauen in den Parlamentswahlen der Republic Lettland”) ning sel teemal on 2022. aastal ilmunud mahukas lätikeelne monograafia.6 Seekordse artikli eripära on kahe biograafia lähilugemine, et analüüsida, milliseid strateegiaid häälte püüdmiseks kasutati. Valitud naised, Milda Salnā ja Berta Pīpiņa, olid kaks edukaimat ennesõjaaegset naispoliitikut. Üks tollaste naiste jaoks oluline küsimus, mida Lipša analüüsib ka oma monograafias, oli see, kas naised peaks võitlema naisseltsides või saab edu saavutada ka segaorganisatsioonides. Lugeja leiab artiklist selle mahtu arvestades sisuka võrdluse lähiriikidega.

Kogumiku teine osa kajastab kirjanduse, kunsti ja kirjastamise valdkondi. Esimene artikkel, Baiba Vanaga „German women active in the study and promotion of art history in Latvia from 1880s until 1915”, tutvustab nelja baltisaksa kunstiloolast: Rosalie Schoenfliesi, Bertha Noel­tingi, Elly von Loudoni ja Susa Walterit. Kui naiskunstnikke on uuritud, siis naiskunstiloolastele on pööratud hulga vähem tähelepanu. Kuigi Elly von Loudon oli ka kunstnik, rõhutab artikkel tema tegevust Andrea del Sarto freskode kopeerija ja uurijana. Ülejäänud kolm pidasid loenguid ning kirjutasid kunstist eri ajakirjandusväljaannetele. Susa või Sophie Walter on pärit Tartust ning tema tegevuspiirkond ulatus ka Eesti aladele, näiteks õpetas ta 1907. aastal Tallinnas toimunud õpetajate suvekursustel, kus esines ka teisi naisi ning mis vääriks omaette uurimust.

Rosa Pārpuce-Blauma analüüsib artiklis „The contribution of feature writer Laura Marholm to the discourse on women’s emancipation in the German-­language press of Latvia at the turn of the 19th and 20th centuries” Laura Marholmi retseptsiooni Läti ajakirjanduses. ­Marholm kirjutas XIX ja XX sajandi vahetusel, mil naisküsimus oli elava arutelu all. Tema raamatud olid väga populaarsed ja mõjukad. Lisaks saatis Marholm lühemaid kirjutisi väljaannetele Riias, aga ka Tallinnas ja Peterburis ning tõlkis. Tema bestseller oli „Das Buch der Frauen” („Naiste raamat”), mis tõlgiti lühikese aja jooksul kaheksasse keelde. Marholmi lugesid ka naised Eestis (nt Aino Kallas, Hella Wuolijoki). Artikkel puudutab naisküsimuse käsitlemist Läti meedias, kuigi mitte ammendavalt, mis pole ka eesmärk. Marholmi positiivset vastuvõttu Läti saksa­keelses ajakirjanduses võib selgitada sellega, et tema naisi puudutavad kirjatööd erinesid radikaalsematest naisõiguslastest, „vesistest standardiseeritud sinisukkadest” (lk 157) või „tänapäeval tavapärastest amatsoonidest, kes kiunuvad meestega võrdsete õiguste teemal” (lk 159), nagu toona kirjutati.

Zita Kārkla keskendub artiklis „From claiming authority to sensuous excursions: Mapping the female body in Latvian women’s travel writing (1878–1920)” naiste reisikirjadele. Tema põhinäideteks on Minna Freimane ja Angelika Gailīte. Freimane kohta on vähe infot, aga ilmselt reisis ta guvernandi ja parunessi teenijana. Ka Gailīte reisis koos kaaslastega, kuid tegi seda eeskätt oma lõbuks. Artikli esimeses pooles iseloomustatakse teisigi reisikirjade naisautoreid. Nemad on valitud spetsiifilisemaks analüüsiks seetõttu, et kirjutasid erineval ajal, Freimane XIX sajandi lõpus, Gailīte XX sajandi alguses, ning ühiskonnas ja naiskirjanduses vahepeal toimunud muutused mõjutasid reisikirjade sisu ja esituslaadi.

Māra Grudule artikli „Baltic German women between two cultures: Translation of Latvian literature at the end of the 19th century and in the 20th century” teemaks on naised tõlkijatena. Grudule kirjutab, et tutvustab nelja baltisaksa naist, kuid uuritavate perekondlik taust on üsna kirju – seega „nelja end pigem sakslasena identifitseerivat naist”? Kas see kirju taust võis mõjutada nende vahendajarolli või selle valikut? Neljast varaseima, Hanny Brentano puhul on märkimisväärne potentsiaalne (enese)tsensuuri aspekt – otsus jätta läti rahvusliku liikumise elemendid oma tõlkest välja. Näidetest viimane, Martha von Dehn-Grubbe, on aga Eesti aladelt pärit Anete Konksi tütar, kes tõlkis ka eesti kirjandust saksa keelde. Põgus pilk väliseesti ajakirjandusele näitab, et ajalehed vahendasid nii teateid tõlgitud luulekogu „Wir kehren heim”7 kohta kui ka kokkuvõtteid Dehn-Grubbe teiste väliseesti teoste arvustuste kohta.

Signe Raudive artiklis „Women in the book publishing industry of Latvia during the interwar period” on vaatluse all kolm naist kirjastajatena: ema ja tütar Anna Grobiņa ja Ilga Zvanītāja ning Emīlija Benjamiņa. See võimaldab iseloomustada kolme üsna erineva toodanguga kirjastust. Paraku ei selgu üheselt, kas kirjastuste välja antud teoste valik oli seotud eeskätt isikliku maitse või turu ootustega, mis omakorda võisid muutuvas majanduslikus olukorras teiseneda. Vastuseks küsimusele, kas naised ettevõtjatena suhtusid näiteks kaastöölistesse kuidagi teisiti, tõdeb artikli autor, et säilinud allikad ei võimalda teha selliseid uuringuid, nagu on tehtud mõningate välismaa kirjastuste kohta.

Kokkuvõttes on tegemist mitmekülgse ja sisuka kogumikuga, mis pakub sisse­vaateid erinevate naiste elulugudesse ja nende ühiskondlikku tegevusse. Tervitatav on lähenemine, mis ei keskendu ainult ennast lätlasena identifitseerivatele naistele, vaid kaasab mitmeid baltisaksa naisi. Vähem saame aimu slaavi ja juudi naiste tegevusest. Eesti lugeja jaoks on see väärtuslik väljaanne, ja mitte ainult seetõttu, et mitu näidet on Eestiga seotud – eeskätt ikkagi sarnase mineviku ja geograafilise läheduse tõttu. Samuti teeb otsus avaldada kogu väljaanne inglise keeles (ja vabalt allalaetavana) selle eesti (ja välismaa) lugejale kättesaadavamaks.

 

1 Näiteks H. Reinart, Unustatud ja unustamatud naised Eesti ajaloost. Tallinn: Postimees, 2020; Naised Eesti parlamendis 1917–1940, 1992–2019. Koost P. Viljamaa, R. Hillermaa. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu, 2020; aga ka Helmi Mäelo raamatu „Eesti naine läbi aegade” uustrükk (Tallinn: Varrak, 1999; esma­trükk 1957).

2 I. Lipša, Viena. Grozāmo sarakstu slazdā: sieviešu politiskā vēsture Latvijā 1922–1934. Rīga: Friedrich-Ebert-Stiftung, 2022.

3 V. Zelče, Nezināmā. Latvijas sievietes 19. gadsimta otrajā puse. Rīga: Latvijas Arhīvistu biedrība, 2002.

4 https://www.womage.lv/en

5 Kaitsmine toimus 29. IV 2024.

6 Vt märkust 2.

7 Wir kehren heim. Estnische Lyrik und Prosa. Eessõna ja tlk M. v. Dehn-Grubbe. Karlsruhe: Karlsruher Bote, 1962.

Kunstis osaleja tegeleb peaaegu alati oma müüdi loomisega, tahtlikult või tahtmatult. Mõnikord on autori kuju (elulugu ja hoiak) rohkem nähtav, mõnikord aga vaevu tajutav. Nii või teisiti seostab omamaise kirjanduse lugeja sageli teksti inimesega, kes on selle kirjutanud.

Tõnis Vilu paelub oma müüdiga, sest ta kõneleb vaimsest tervisest, teeb seda põhjalikult ja siiralt, meedias ja loomingus, mis paneb teda austama ja talle kaasa elama. Vilu rahulikku juttu tahaks kuulata eriti tähelepanelikult, sest imekombel mõjub see teraapiliselt.

Kui sukelduda Vilu loomingusse, on keeruline aru saada, kas autori kuju aitab mõista ja hinnata tema kunsti või pigem varjutab seda. Kumb tunne jääb lugejal peale: psühholoogiline rahulolu või esteetiline nauding?

Vilu kaheksas luulekogu „Vana hing” maalib helget ja habrast luuleilma, mille moodustavad sellised märksõnad nagu „klaas”, „aken”, „peegeldus”, „südamik”, „puudutus”, „tartu”, „valgus”, „laps”, „headus”, „lilled”, „kevad”, „surm”. Tegusõnadest on kesksel kohal „armastama”. ­Väldin teadlikult arvandmete välja­toomist, ­pidades kinni üldpildist, muljete visandist, mis tekib raamatu lugemisel.

Luulekogu on niivõrd tihe, et selle ideed, kujundid ja mõtisklused ajavad üle ääre. See on küps ja võimas luule, mis haarab lugejat ning juba 14. leheküljel tekib tunne, et võib pausi teha, kuna ainuüksi loetud luuletuste sisu annab raamatu jagu materjali, kuigi tekstid on lühikesed, keskmiselt 6–10-realised.

Eeltoodud märksõnad tähistavad Vilu luulekogu kontuure, autorile omaseid motiive ja metafoore, tema poeetika pide- ja sõlmpunkte. Nende kaudu lähenen tema kunstilistele eesmärkidele, luule lätetele: üritan veidigi haarata, mida soovib Vilu väljendada lakooniliste ja ometigi rikkalikult konstrueeritud tekstidega, ning mõista, kes või mis paneb teda kirjutama nii, nagu ta seda teeb.

Vilu on kindlasti Tartu kirjanik – „tartu on kõige ilusam juuli lõpus” (lk 5), „emajõgi pole enam külm täppislõige läbi linna” (lk 13) –, kuid see mõõde on tema puhul teisejärguline. Sellest olulisemal kohal on teadvuse käsitlused: psühholoogia, psüühika, psühhoanalüüs. Või siis sellised mõisted nagu „reaalne”, „sümboolne”, „imaginaarne”. Need on ta luuletuste sisevooder. Vilu poeesia loob peegeldusi, kujutisi, teisikuid; õhk hakkab värelema, selged piirid moonduvad, autorist saab korraks alkeemik. Vahel harva selgitab ta lugejale, mida täpsemalt vaaritab, kuid enamasti mitte ja siis on eriti põnev lahti mõtestada, kuidas üks või teine luuletus on loodud – ja see pole kuigi lihtne ülesanne.

Kui otsida Vilu järeleandmiste näiteid, siis umbes raamatu keskel leidub tekst, kus minategelane täheldab, mida tähendab olla vana hing: „kõige olulisemad vestlused olid ära juba kolmeaastaselt” (lk 35). Ühtlasi avab see Vilu raamatu grande idée: viia lugejad psühhoanalüüsi ja Jacques Lacani juurde ning meelde tuletada peegli­staadiumi põhimõtted. Vilu üritab selles raamatus leida inimese arengus punkti, kus ta (inimene) tunneb ennast ära, kus mina saab täiel määral minaks – edasine huvitab autorit vähem. Oluline on ehtsus, inimlikkus, elu enne sotsiaalset taaka, eksistents veel arenemata identiteetidega. See on suurejooneline eesmärk ühe luulekogu puhul.

Näiteks ühe luuletuse lõpus ütleb lüüriline mina, et ta on nagu „mädanenud südamik nagu kodu keset — nagu kodu” (lk 33). Kodu on keset mõistet „kodu” – see on ju nagu laps, kes näeb ennast esimest korda peeglist ja mõistab, et see on tema, seni pidi ta tulema toime ilma selle teadmiseta. Vilu väljendab metafooride kaudu olulist inimeseks olemise teooriat.

Kui otsida Vilule kaaslasi eesti kirjandusest, siis tuleb eriti kirju grupipilt: Siuru ja tärkav loodus, kassetipõlvkond ja kõnelused surmaga (Mats Traat), prosaismide kasutamine ja Tartu kohalolu (Jaan Kaplinski), katsetused vormiga, mille käigus tekib proosaluule (Kaplinski, Paul-Eerik Rummo), joovastus kevadest (Viivi Luik, Ly Seppel). Samuti vaatab „Vanast hingest” vastu mõni hilisem ilmutus: sotsiaalsusega mänglev Kalev Kesküla, süntaksist loobunud Ene Mihkelson ning loomulikult psühhoanalüüsiga süvitsi töötav Elo Viiding. Samuti võib välismaisest modernismist nii mõndagi välja tuua – esimese hooga tuleb pähe Charles Baudelaire ja „Väikesed poeemid proosas” (1869, e k 1930). Ja kes ütles, et tuleks piirduda vaid luulega? „Vanas hinges” võib näha vihjeid ka Viive Luige ja Mati Undi esimestele romaanidele.

Selline seltskond üheskoos – see on midagi pöörast. See on näide heast kirjandusest, mis kogub, töötleb, sünteesib eri signaale ja lahendusi ning pakub seeläbi uut kvaliteeti. Vilu ei jäljenda kedagi, ta on lihtsalt eesti kirjanduse osa. Ta on jõudnud luulekeeleni, mille kohta saab franksinatralikult tõdeda: „I faced it all and I stood tall / And did it my way.” Näiteks: „Igal hommikul avan peo” – Ly Seppel1 vs. „iga õhtu põletan küünalt” – Tõnis Vilu (lk 72). Ehkki süntaktiliselt struktuurilt sarnane, on Vilu tekst sisu poolest justkui vastus ja vastand Seppeli luuletusele: Seppel laseb lendu kullipojad ja muretseb, et need jääks ellu ning maailmas valitseks õnn ja kooskõla, Vilu aga kõneleb surma paratamatusest, hingedepäevast ja paneb tähele, et „tagaaias tühjad linnupesad läbi talve”. Või siis see, kuidas Vilu loobub süntaktilistest piiridest. Ene Mihkelson on seda teinud nii, et punktuatsioon puudub, kuid esisuurtähed on alles: „Maa teeb pöörde tekib lõhesid / Päev on pikem Päev on lühem / aga mitte kohe loomulikult”.2 Lugeja ülesanne on mõelda juurde vajalikud kirja­vahemärgid ning otsustada selle üle, kas suurtäht tähistab lause algust ja/või on sellega sõna tähtsust võimendatud – nii et mõni päev on eriline ja sellisena on kirjas kui Päev.

Tõnis Vilu võte on veel keerulisem: kõik sõnad tekstis on väiketähega ja lause­piiriks on vaid tühik, luuletus ei alga suurtähega ega lõpe punktiga. Ainus kirjavahemärk, mida Vilu endale lubab, on kriips: paaril korral on see sidekriips, kümneid kordi mõttekriips, mis pole aga tavaline, vaid kahest sidekriipsust koosnev märk: –. See muide tekitab küsimuse, kas tegu on toimetaja tähelepanematusega või on see taotluslik žest – niimoodi toksitakse mõttekriipsu näiteks telefonis ning vahest on siis algne märk alles jäetud. Ma ei tea, kuidas Vilu kirjutab, pastakaga või mõne tehnilise vidina abil, kuid läbivalt kahest kriipsust koosneva mõttekriipsu kasutamine viitab pigem omapärasele võttele. Mida see peaks tähendama, jääb aga arusaamatuks.

Järgnevalt näitan, kuidas Vilu jõuab luules semantilise ja lingvistilise nihkeni, pakkudes Mihkelsoniga võrreldes hoopis teistsugust lahendust punktuatsioonita tekstis.

hoia haavad lahti vanahingeline okkalise viirpuuheki
sees erekollane aed mu pea ümber on mässitud kotiriie
nagu kinnine võililleõisvalguselubadus — tunnen
kahte jahedat nööpi silmade vastas suur mäng vaatab
ja puurib mustav puhtakslõige kõik suve õitsemised
ühekorraga paksult ja lehitsematult nagu läbivettind
ajaleht (lk 18)

Siit on näha, et Vilu tekst pole üles ehitatud lihtsõnadele: sõnatüvi-tühik-sõnatüvi, mis oleks lihtsalt jälgitav, st ühtlaselt jagunevate pausidega skeem, kuigi see ei pruugi aidata mõista, kus on lause ja osalause – nagu ülal Mihkelsoni puhul. Vilu kasutab liitsõnu (olen need alla jooninud), tänu millele tühikud ehk pausid pole prognoositavad. Taolist teksti on raskem lugeda ja lahti muukida, sest kahest või kolmest tüvest koosnev liitsõna on nüansirikkam ja pausid ilmuvad harvemini. Taoline tekst on kunstiliselt kõrgel tasemel, see on meistritöö, ja Vilu raamatus on selliselt keeruliselt konstrueeritud tekste ligi 70. Raamat on hoolikalt koostatud, ükski tekst pole üleliigne.

Rõhutan: Mihkelsoni luules on liit­sõnad harv nähtus, Vilu raamatus on liitsõnu kasutatud enam-vähem igas tekstis. Eelmises raamatus, samuti väga õnnestunud proosaluulekogus „Kõik linnud valgusele” (2022) ei kasutanud Vilu veel laialdaselt seda võtet. See on üks põhjustest, miks „Vana hing” on eriti tummine ja esteetiline küllastus saabub juba luulekogu esimesel poolel. Ülejäänud põhjused, kordan, on teoreetiliste probleemide vahendamine luulekeeles ning punktuatsioonist ja suur­tähest loobumine.

Raamatut illustreerivad enamasti dokumentaalsed värvilised fotod: nii saavad tähtsad teemad ja abstraktsed küsimused või siis tardumuse hetked ühendust tänapäeva eluga. Raskem oli mõista, miks esi- ja tagakaanel olid visuaalse eriefektina läbipaistvad pritsmed. Ma ei närinud sellest kujundist läbi.

Tõnis Vilu suudab pakkuda eri versioone enda autorikeelest. „Kink psühholoogile” (2016) – pihtimuslik vabavärss ja vaimse tervisega seotud teemad. „Tunde­kasvatus” (2020) – ühiskonnakriitiline luule. „Kõik linnud valgusele” (2022) ja „Vana hing” (2023) – proosaluule ning teadlikult inimpsüühikaga tegelevad tekstid. Milline intensiivne periood ja kui palju erinevaid võimalusi jõudis luuletaja proovida suhteliselt lühikese aja jooksul! Otsekui oleks kolm erinevat Tõnis Vilut, ja iga valik on võimalusterohke suund eesti luules. Kaks viimast luulekogu on eriti õnnestunud. Need näitavad, mida kõike võib teha proosaluules ja et ehtsus on alati aktuaalne. Kõik linnud valgusele – kõik lugejad Tõnis Vilule.

 

1 L. Seppel, Igal hommikul avan peo. Luuletusi 1960–1964. (Noored autorid 1964.) Tallinn: Eesti Raamat, 1965, lk 5.

2 E. Mihkelson, Võimalus õunast loobuda. Tallinn: Eesti Raamat, 1990, lk 121.

Piret Jaaksi romaan „Taeva tütred” võitis mullusel Eesti Kirjanike Liidu romaani­võistlusel III koha. Olen juba otsinud põhjendust sellele, miks raamat ei ole tervikuna õnnestunud: võistlusele esitatakse ikkagi käsikirjad ning enne väljaandmist võiks autoritel olla rohkem aega tekste vahepeal tekkinud distantsilt veel kord rahulikult üle vaadata ja vajadusel ümber kirjutada.1 Mul oli lugemist lõpetades tunne, et loetu on pigem stsenaarium mõne rohkem lahti­kirjutatud osaga, ent ka autorile endale on peategelane kahjuks võõraks jäänud.

Seejuures on kõik see, millest romaan kõneleb, äärmiselt oluline ja päevakajaline: raamatu keskmes on ühe rahvuse taga­kiusamine, armeenlaste genotsiid veidi üle saja aasta tagasi, mil Osmanite riik Esimese maailmasõja ajal süstemaatiliselt deporteeris ja hukkas oma armeenlastest elanikke. Ilmasõja alates langesid armeenlased ühtlasi suurriikide huvikonflikti ohvriks. Kokku hukkus umbes poolteist miljonit armeenlast. „Taeva tütarde” proto­tüüp, Haapsalust pärit baltisakslasest misjonär Anna Hedvig Büll (1887–1981) aitas Kiliikias surmast pääseda väga paljudel orbudel, aga ka naistel, ning rändas hiljem nendega koos Süüriasse Alepposse. Jaana Davidjants on Jaaksi romaani arvustades2 toonud välja mitmeid teoses riivatud olulisi aspekte: vägivalla kujutamise raskust, genotsiidi soolistatust, naismisjonäride või üldse naiste väljajätmist ajalookirjutusest, ehkki just naissoost abilisi ja „emasid” sellises olukorras vajati, samuti asjaolu, et peategelane oli üks XX sajandi alguse „uusi” naisi. Nii Davidjants kui ka Holger Kaints3 on osutanud sellele, kuivõrd sarnanevad rohkem kui sada aastat vanad sündmused maailmas praegu toimuvaga – nii et raamat puudutab lugejat paratamatult, olgu haakuvaks mõtteks siis see, kuidas Venemaa mõrvab ja küüditab praegu Ukraina lapsi, sõda üldse või olukord Lähis-Idas. Suurriikide huvisfääri jäävate rahvaste saatused lähevad meile juba ajalooliselt korda, sest oleme ise selles rollis olnud. Tähtsad on ka küsimused, kuidas valust üldse kirjutada, kui sellest ei saa rääkida, kuna sõnadest jääb justkui puudu, või milline oleks selline kirjutamisviis, mis aitab trauma ja šokiga toime tulla ilma lugejat halvamata. Romaani­kangelanna Hedvig küsib neidsamu küsimusi, mida saab ja tuleb küsida praegu: „Kas see on toimunud kogu maailma silme all? [---] Kõik räägivad sellest. Miks ometi midagi ei tehtud?” (Lk 155) Samuti vastab ta oma tegudega – noor naine on ainult teatava mõjuvõimuga, see-eest jätkub tal südikust üritada midagi muuta – küsimusele, mida saaks praegu teha. Igasugusest toetusest võib abi olla, kunagi ei tea, mis natukegi aitab.

Aga miks ma siis nurisen? Osalt on Kaints küsinud samu küsimusi, mis mindki lugedes vaevasid (kohati eba­õnnestunud dialoog, peatükkide eba­ühtlus, religioossuse küsitav kujutamine). Ent tegelane on jäänud autorile kaugeks võib-olla just seetõttu, et tema lugu on varem korduvalt ja mitmel viisil jutustatud ning kirjanik ei ole leidnud viisi teha seda uutmoodi. Raamatu järelsõnas osutab Jaaks, et Anna Hedvig Bülli elu ei ole „rääkimata lugu”, ehkki eestlastele on see ilmselt vähe tuttav. Bülli mälestatakse Haapsalu linnaruumis ja raekojas, kus tal on koht linna ajaloo püsinäitusel. Tema sünnikodu seinal Kooli tänaval, kus praegu asub Iloni Imede­maa (mis jutustab omakorda ühe sõja jalgu jäänud lapse lugu), on 1989. aastast Armeenia-Eesti kultuuriseltsi eest­võtmisel eesti- ja armeeniakeelne mälestustahvel. 2014. aastal avati Haapsalu Promenaadil kolmekeelne Armeenia ristikivi hatškar, mille pühendasid Büllile Eesti armeenlased. Jaaks viitab järelsõnas ka armeenia filoloogi, kirjaniku ja tõlkija Aleksander Aslanjani artiklile „Anna-Hedwig Büll. Katked elulookirjeldusest koos kommentaaridega”, mis on haarav, arhiiviallikaid tundlikult tõlgendav lugemine.4

Armeenia riik ei ole oma orvukeste Põhjamaalt pärit kasuemasid unustanud. Dokumentaalfilm „Päästekaart” („Map of Salvation”, 2015), mis on pühendatud genotsiidi 100. aastapäevale, jutustab seda tunnistanud naismisjonäridest – peale Bülli taanlannadest Maria Jacobsenist ja Karen Jeppest, norralannast Bodil Biørnist ja rootslannast Alma Johanssonist. Nad on jäädvustatud postmarkidele ja neile on püstitatud mälestusmärke. Kasuemad tegid hiljem ise palju selleks, et kohutavaid aastaid ja tegusid kunagi ei unustataks, ehk kirjutasid ja jutustasid nendest. Büllgi on kirjutanud mälestusi.

Vahest ongi romaani õnnestumisele takistuseks saanud see, et Bülli kohta on keeruline midagi uut öelda, kui tahta jääda nii prototüübi- ja allikalähedaseks, nagu Jaaks seda soovib. Ajaloolane Svante Lund­gren ütleb „Päästekaardis” ühe episoodi kohta Bülli elus: praegu ei ole teada, mis siis juhtus, kuidas see asi tal õnnestus. Ajaloolane saab nii öelda. Kas kirjanik ka saab? Ent kirjanik ongi justkui kahtlema hakanud, kui kaugele ta võib minna.

Loomulikult tekitab see lugejas ja/või arvustajas kihku ise uurida, milline võis Büll inimesena olla. Armeenia lühi­filmis „Anna Hedvig Büll. Viimane palve” („Anna Hedvig Büll: The Last Prayer”, 2016) mainitakse noore misjonäri diplomaatilisi ja keelelisi andeid, samuti ärivaistu: Aleppos rajas ta käsitööettevõtte ja poe armeenia käsitöö müümiseks, mis tagas põgenikele väikese sissetuleku. Ta osales hoonete ja veevarustussüsteemi rajamisel – insener oli ka tema vaimne isa Ivan Kargel –5 ning filmiski räägitakse sellest, kuidas Büll ehitas Aleppos koos põgenikega neile hurtsikute asemel eluhoone. Vilksatab rehepaplikku leidlikkust: lühi­filmis tsiteeritud Marie (Nurzia) Levonjani mälestuste järgi muutis Büll kirikuraamatus armeenlaste kirikulist kuuluvust. Eluloofilmid on paratamatult kronoloogilised ja võib-olla jääb neis pisut domineerima lõpp ehk pilt eakast mälestustesse süvenenud pühakirja lehitsevast naisest. „Taeva tütarde” järelsõnas autorilt tänusõnu pälvinud Ene Pajula on aga oma ajaleheartiklis tsiteerinud ühe orvukese mälestust Büllist, kes kangastub blondi Jeanne d’Arcina (mälestus on küll ekslik dateeringu poolest – Büll ei olnud siis veel Marashis): „Oli aasta 1909. Türgi sultani ike rõhus armeenia rahvast. Marashi linnas käis järjekordne pogromm, elajalikult tapeti armeenia lapsi ja täiskasvanuid. Kiriku õuel tungles kuni neli tuhat naist-last, et pühakotta pakku pääseda. Korraga ronis kirikut ümbritsevale müürile heledapäine neiu ja needis sealt valjuhäälselt kaitsetuid inimesi ründavaid türklasi: „Värisege, türklased! Jumal näeb seda kõike!” Siis aga leidis ta lahtise kivi ja viskas ründajate sekka, ärgitades teisigi armeenia naisi vastu hakkama. Need asusidki kive loopima, hoides türklasi kuni värava sulgemiseni tagasi. Ja türklased pidid selleks korraks häbiga taanduma. // „Hiljem sain teada, et selle jumalast saadetud tüdruku nimi, kes meid tol korral ja palju kordi edaspidigi päästis, oli Hedwig Büll. Ta oli väga ilus – jumalanna, tõeline jumalanna!””6 Romaanis jääb peale pigem tugev kaalutlev toimekus.

Ent usuline külg? Kui mõtlen kirjanduslike misjonäride peale, kerkivad silme ette Charlotte Brontë romaanist „Jane Eyre” fanaatiline St. John Rivers ja Wilkie Collinsi romaanist „Kuukivi” ülikoomiline Drusilla Clack. Küllap oli ja on misjo­näride hulgas palju hoopis neid, kelle soontes voolab maadeavastajate veri, ja misjon on olnud kindlasti võimalus näha kaugeid maid. Usk on olnud miski, millest kinni hoida või millele toetuda, kui juhtub asju, mida silm ei taha tunnistada. Anna Hedvig Büll tundubki ühtpidi inimesena, kes omas ajas ei oleks niikuinii mahtunud raamidesse, mida pakkus naisele ümbritsev tavaelu: ta oli tegudeinimene, seikleja, väga uudis­himulik, seejuures sügava sotsiaalse vastutustundega. See on just selline algmaterjal, millest saab võrsuda „uus” naine. Romaanis on ta lisaks tõsikindlalt kinni dialoogis jumalaga, nii et paratamatult tahaksin täpsemalt teada: mis on niisuguse kindla usu allikas ja tugi, kas vankumatu vahekorrani jumalaga viib ühekordne valgustus ning edasi toimib kõik tüünelt ja lineaarselt? Ma ei ole selles nii veendunud – isegi St. Johnil olid omad võitlused. Romaani läbiv Hedvigi dialoog emaga kõneleb lapse­põlvetraumast õega, mis jääb unenäoliseks: meenus Oskar Lutsu alter ego Andres, kes süütundega mõtleb difteeriasse surnud väikevennale.

Mõni pisiasi raamatus tekitab küsimusi võib-olla ainult minus. Miks on Hedvigil just Põhjamere värvi silmad, kust pärineb selline võrdlus – on see vihje millelegi? Nii palju kui mäletan, ei jõudnud Haapsalus kasvanud, Peterburis ja Saksamaal Malches koolis käinud tegelane romaanis kunagi Põhjamere äärde. Või on mõeldud Põhjalahte, tinast Botniat? Ent sinnagi ei viinud teda tema elutee.

Laste jalad siiski vist ei pladise sillutisel (aga võivad pladistada), ihu ei aura, kui just saunast ei tulda. Ja lugeja võib teha ühe katse – kuna selle tagajärjel saab märjaks, siis soovitavalt vannitoas. Heitke selili, teeselge minestust, laske omale kruusitäis vett suure hooga näkku läigatada (kuidas lamajale vett näkku läigatada – vahest valada?), aga ärge üldse liigutage. Ehkki mina seda katset läbi ei viinud, kahtlen, kas just viimane osa õnnestub – kas või instinktiivselt peaks teadvusel olev inimene siiski kuidagi reageerima. Aga nimelt sellist eks­perimenti on kirjeldatud 83. leheküljel, kus veega kastetud laps simuleerib endiselt ja õnnestunult mittekontaktset.

Miks kodumaalt Hedvigile kirjutav õde tsiteerib Gustav Suitsu luuletust „Laul ­Eestist” Helsingis trükitud luule­kogust „Tuule­maa” (1913) – kas võrdlusena armeenia rahvakilluga Osmanite impeeriumis või tõepoolest meelde tuletades Eestit või selle ilma? Niisugused lahti kirjutamata vihjed teevad nõutuks ja tekitavad uudishimu. Lõpuks langeb ju Bülli-õekeste elukaar nooreestlastega kokku, ning näiteks Marie Underist oli Hedvig Büll neli aastat noorem ja suri aasta jagu hiljem. Miks selline umbne vihje kodumaal elavalt õelt, kes pidi niisiis hästi kursis olema eesti nüüdisluulega?

Ma ei loe kuskilt välja, et Eestiga sidunuks Hedvigit just eestlaslik kontekst, ehkki ta eesti keelt oskas; seda on raamatus nimetatud kodumaa keeleks. Eesti oli tema sünni- ja kodumaa, ja raamatus on õnnestunud edasi anda eksootilise ning koduse ümbruse vastandus. Hedvig jäi elu lõpuks ilma oma kambrist, mis romaanis tema unistustes asus mereäärses majas. Tema prototüüp, Haapsalu mudaravila omaniku paljukeelne tütar unustas elu lõpul teised peale armeenia keele: see keel jäi viimaks tema kodumaaks. Bülli ei lubatud koos repatrieeruvate armeenlastega asuda Aleppost Stalini-järgsesse Armeeniasse. Meenub see vähene, mida tean Kostan Zarjanist (1885–1969), armeenia diasporaa­kirjanikust ja Lawrence Durrelli sõbrast Korful. Ta põgenes 1914. aastal Konstanti­noopolist enne noortürklaste tapatalguid Bulgaariasse, õpetas Jerevani ülikoolis 1922–1924 pärast demokraatliku vabariigi neelamist Nõukogude Liidu poolt, emigreerus siis ja elas Euroopas, Ameerikas ja Lähis-Idas, aga kolis 1963. aastal tagasi Jerevani. Seal anti nõukogude korrale sobivaks toimetatuna (võib-olla autoriga nõu pidamata) välja tema Bostonis ilmunud romaan „Laev mäe otsas” (1943, e k 1987 Boris Kaburi tõlkes) Armeenia vabariigist. Mismoodi elas Zarjan oma viimased eluaastad? Ja tuleb meelde üks teine Hedvig – mismoodi veetis oma elu lõpuaastad Koidula tütar Hedvig Michelson, kes ei jõudnud või ei saanud 1930. aastatel Leningradist Eestisse kolida?

 

1 V. Valme, E-M. Talivee, Eesti romaan 2023: suunaga minevikku. – Looming 2024, nr 3, lk 387–400.

2 J. Davidjants, Naismisjonäride rääkimata lugu. – Vikerkaar 2024, nr 1–2, lk 166–169.

3 H. Kaints, Genotsiidi tunnistaja. – Looming 2024, nr 2, lk 273–275.

4 A. Aslanjan, Anna-Hedwig Büll. Katked elulookirjeldusest koos kommentaaridega. – Läänemaa Muuseumi toimetised XIII. Haapsalu: Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid, 2010, lk 117–148. Vene keelest tõlkinud Inge Davidjants.

5 Samas, lk 137–138, 142.

6 E. Pajula, Haapsalu tüdrukust armeenia emaks. – Õpetajate Leht 4. V 2007, lk 10.

Sveta Grigorjeva „Frankenstein” oli kultuurkapitali kirjanduspreemia nominent ja kiitvad arvustused on rõhutanud seda, kuidas luulekogu selgelt poliitiline sõnum ei muuda teksti manifestiks ja tõuseb esile just tänu poeetikale.1 Ka minu hinnangul ei saa teksti poliitika ja poeetika kunagi lahus olla, sest poeetika on alati mingil moel ideoloogiline, kuna see eksisteerib maailmas, millest see alguse saab, mitte sellest lahus. „Frankensteini” nõtkus seisneb selles, et see on nimetatud seotusest teadlik ning kasutab poeetikat selleks, et vormida poliitikat.

„Frankensteini” põhisõnum, mille on välja toonud Liisi Rünkla ja Saara Liis Jõerand, on see, et sina olla on okei, mis või kes tahes see sina ka poleks; et maa­ilmas, kus hoolitakse vähe, eriti neist, kes ei ole heteroseksuaalsed, valged, meessoost ja muul moel normatiivsed, just peab ­hoolima – ka transsoolistest inimestest, sootutest olenditest, karvastest naistest, naiselikest meestest, kodututest, sõja­põgenikest. Üldistavalt saab kogus olevad luuletused kaheks jagada: ühed vaatavad eri sinasid väljastpoolt ja teised kirjeldavad sinasid või minasid seestpoolt, tunnetuslikult ja nende endi keha(de) kaudu. Kuigi kaks vaatenurka on tugevalt seotud, paelub mind just teise poeetika. Olles järeldanud, et eri sinade eksisteerimise ja ­jaatamise sõnum saab võimalikuks poeetika ja vormi kaudu, siis mis juhtub „Frankensteini” poeetikas ja vormis?

Raamatu sügavroosale kaanele on sümmeetriliselt hajutatud pealkirja erkroosad laialivalguvad tähed. Kuna pealkiri on viide Mary Shelley samanimelisele romaanile „Frankenstein” (1818, vahel ka pikema pealkirjaga „Frankenstein ehk kaasaegne Prometheus”), jõuavad enne Grigorjeva raamatu avamist mu peast läbi käia pildid XIX sajandist, vanadest raamatukogudest ja laboratooriumidest, jäämerest ning muidugi kehast, mis on kokku õmmeldud surnud kehadest ja millele teaduse sähvatus elu sisse puhus, sest üks tark mees teadis, kuidas seda teha. Luulekogu pealkiri on tähtis, sest selle intertekstuaalsus peaks julgustama lugejat pöörama tähelepanu sellele, et asjadele ja olenditele nime andmine või mitte­andmine on seotud võimuga midagi luua ning loodut kontrollida. Mööda ei tohiks vaadata ka sellest, et Shelley ei avaldanud esialgu romaani oma nime all.

Miks pealkirjastada luulekogu, mis pooldab kõiki niinimetatud koletisi – transsoolisi, sootuid, karvaseid, kodutuid, räpaseid olendeid, keda inimkond üldiselt vaatab ja kohtleb halvakspanuga –, Frankensteini tegelaskuju järgi, kes Shelley romaanis ei ole koletis, vaid koletise looja? Seepärast, et Grigorjeva luulemina on mõlemat, ta on koletis, aga see koletis on end ise loonud: „see koletis siin tegi end ise aga ta ei ole / nii loll arvamaks et on totaalselt self-made” (lk 7). Shelley teoses on Frankenstein noor, haritud, valge, rikas mees, keda paelub teadus ja see, mida ­teadus võimaldab. Nii nagu kreeka müüdi kohaselt lõi Prometheus inimesed savist ning andis neile teadmised ja tsivilisatsiooni, loob Victor Frankenstein teadusliku katsena kokkuõmmeldud kehaosadest mehe, kohkub oma loomingust, hülgab ta ning tekitab seeläbi enda loodud olendile ennenägematuid kannatusi, mida olend elab välja vägivallana Frankensteini lähedaste vastu. Grigorjeva koletis on orgaanilisem, pole kellegi kokkuõmmeldud, vaid pigem tänu elule ja elu kiuste kokku kasvanud nii loojatest kui ka loodavatest, nagu annab aimu luuletus „see tekst ei ole süütu”: „mitu selgroogu pidid endale lisaks veel kasvatama et jõuda siia selle hetkeni täna praegu kui palju” (lk 12). See kirja­vahemärkideta (proosa)luuletus heidab ühe hingetõmbega pilgu elu tulekule veest maale ja minekule maalt kosmosesse. Kui seda luuletust kõvasti lugeda, võib tunda elu võimalikkuse raskust ja imet. Selgroo kasvatamine pole pelk metafoor, vaid füüsiline kogemus. Luulekogu pealkirja intertekstuaalsus kätkeb sügavalt eetilis-filosoofilisi küsimusi: kellel ja kuidas on õigus elu luua? Mis on elu algatav jõud ja kust see tuleb? Grigorjeva küsimused on väga vanad, kuid uus ja paratamatult tänapäevane on see, kuidas ta neile vastab nii temaatiliselt (poliitiline kommentaar vähemuse õiguste eest, vägivalla taunimine) kui ka poeetiliselt (rütmilised ja sõnavalikulised feministlikud viited räpile, mis on muidu tuntud kui seksistlik ning meestekeskne žanr).

Teise keskse teema ehk kehade juures tekib paralleel filmiga „Vaesekesed” („Poor Things”, 2023), mis põhineb šoti kirjaniku Alasdair Gray 1992. aastal ilmunud samanimelisel romaanil. „Vaesekeste” peategelane Bella meenutab mitmel moel Grigorjeva luulemina. Bella elab noore naise kehas, aga käitub nagu väike laps või hoopis mees, kes teeb, mis tahab. Kuigi Bella on pealtnäha tavaline ilus naine, mitte kokkuõmmeldud mehe keha, on ta koletis, kellele paneb aluse teadusest lummatud mees, keda Bella kutsub Jumalaks. „Vaesekesed” on hästi võrreldav nii Shelley kui ka Grigorjeva „Frankensteiniga”, sest ka Bella on mutant. Bella „isa” ja teadusemees on noore lapseootel naise „päästnud” pärast seda, kui too on sillalt alla hüpanud, et lapse saamise vältimiseks end uputada. Kuigi naist päästa ei saa, suudab teadlane „päästa” lapse aju ning selle uppunud ema kehasse panna. Nii ärkabki Bella, kes on ühtaegu iseenda ema ja tütar. Bella, nagu Grigorjeva luuleminagi, hakkab end ise edasi kujundama, nõuab tagasi võimu oma keha üle, olles lapselikult teadmatu sotsiaalsetest normidest (näiteks, et avalikus kohas ei rahuldata ennast; et ei räägita seksuaalsest naudingust, eriti naiste omast; et naisel on paslik süüa ainult üks magustoit jne). Bellale on nime pannud Jumal-teadlane-isa, kuid Bella nõuab oma mina endale tagasi. Samamoodi käsitleb Gri­gorjeva luulekogu keha, samuti nimetamist kui jõudu keha üle. Grigorjeva kirjutab kehast ropult, õrnalt ja häbita. Nii Bella kui ka Grigorjeva luulemina(d) kõnelevad selle eest, et naised saaks (tagasi) võime ja võimaluse oma keha ise nimetada, katsuda, tunda, luua, selle üle otsustada ja lasta sel minna, kuhu tahab. Grigorjeva puhul toimub see jõustamine just sõna kaudu: „tahaks sõnuda end kehasse mis endale meeldiks manada end maitsema endale mäluda raevukalt end kohta kus enam ei mäleta milline üks keha võiks olla kus enam ei mäleta milline üks naine peab olema [---] end teisiti manada sõnaga mõnuga endale maitsema sööma end ise aga mitte kunagi otsast otsani ära nagu seda mehed seni on teinud” (lk 11).

Ehk oleks täpsem öelda: kuidas patriarhaat ja heteronormatiivsus on seni teinud – loonud jäiku arusaamu soolistatud kehadest ja sellest, millistesse suhetesse peaksid need kehad astuma. Tõsi, just mehed on neid arusaamu kandnud ja esindanud rohkem kui naised. Nii on Shelley romaani koletise looja mees, nii on Bella looja mees ja nii on Grigorjeva luulekogu üks päris koletis valge keskealine nimetu mees. Märkimata ei saa jätta fakti, et nii Bella kui ka koletise loojad on teadlased ja nende looming toimub teaduse nimel. Seega on nendes teostes esil eetilised küsimused: mida võib ja saab teaduse nimel teha? Mida on selle nimel seni tehtud ja kuidas teadus on seni kehasid näinud ja nimetanud?

Grigorjeva luulekogu on selgelt teadlik uuematest (kultuuri)teaduslikest vaadetest kehale ja minale, jättes soo- ja muud inimese kesksed kategooriad tagaplaanile ning keskendudes hoopis sellele, kuidas „inimene on 70 protsenti vesi 60 protsenti bakterid soolikates silmades varbaküünte all kõrvades pluss mu kõhus elavad liblikad ka armumata enamjaolt just armumata ja muu õrnohtlik mikrofloorafauna loomakesekesed kelle nime ei tea kes minu nime samuti jagame midagi mida kutsun tihti endaks öeldes selle kohta mina ­[---]” (lk 91). Nii on mina palju muud kui sugu või nimi, mida see mina kannab. Ta on sama voolav kui tekst, jälle ilma kirja­vahemärkideta, ilma grammatikareegliteta, tehtud „loomakesekestest” ja taimekesekestest, kes „mikrofloorafaunas” saavad üheks. Sümboolsetest liblikatest kõhus saavad päris liblikad, õrnad ja ohtlikud.

Luulekogus on tähtis ka nahk, samuti omamoodi „mikrofloorafauna”, mis pidevalt koorub ja kasvab. Grigorjeva luulekogu koorib sõna sõna haaval maha vana naha kihte, mille aegunud definitsioonide all kannatavad kehad. Need on kindlasti naiste kehad, ja loomade ja taimede kehad. Aga need on ka valgete meeste kehad. Need, kes on saanud teha teadust, luua riike ja neid juhtida, luua seadusi ja neid rakendada, luua tekste ja nende väärtust hinnata, ja seda kõike tihti vägivaldselt. Kui need saavutused ja volitused maha koorida, ilmub selline pilt: „ära põlenud naha maha koorimine isa suurelt paljalt seljalt minu väikesed nobedad näpud ma võiksin seda elu lõpuni teha maailmas lihtsalt pole rahuldust pakkuvamat tunnet kui see mahatõmmatava naha heli mu lapse­põlve isa selg põleb ära iga suvi töötan sellise keskendatusega sellise innukusega nagu mitte kunagi hiljem oma elus olen põlenud naha koorimise kosmonaut naha koorimise marie curie naha koorimise arvo pärt leian alati nahka mida kuskilt ära tõmmata kuid varsti saab lapsepõlv läbi isa selg enam ei põle enam ühelgi suvel varsti me enam ei räägi temaga sama keelt aga ta selga tunnen elu lõpuni see on hea suur selg mida hea põletada suvest suvve oma surnud naha järele hullu tütre jaoks” (lk 79).

Selles tekstis juhtub midagi väga huvitavat, sest hullu feministliku tütre, kes on bakterite ja liblikate kogum, sõrmede all koorub maha valge keskealise mees-isa nahk. Sama palju kui ma olen väsinud seksismist ja rassismist ja vägivallast ja laus­rumalatest veendumustest selles, et on kaks sugu, kes peavad paarituma ja elu jätkama, sest see on elu mõte, olen väsinud keskealisest valgest mehest kivistunud koletise kujul. Ja selles tekstis muutub see kivistunud koletis vähemalt ühe mahakooruva kihi võrra millekski muuks. Kuigi luulemina selle koorimisega kaugele ei jõua, tahaks koorida neid selgi kaua ja suures rahus ning näha, mis sealt välja koorub. Veel rohkem tahaks, et see valge mees end ise looks ja kooriks, võttes hoolekoormust tütardelt ära. Kuigi kindel väärtus on ainuüksi ses moondumise süvenenud esile­kutsumises, kus tütar oma isa selga koorib.

Naha koorumine võiks viidata just sellele, et valge keskealine mees saaks võtta vägivallavaba vormi. Sest nahk, mis kogu elu aina koorub ja koorub ja kasvab uuesti, teeb inimestest peaaegu uued minad. Ja ometi – midagi jääb alati samaks, midagi jääb igavesti ühendama selle isaga, kesk­ealise valge mehega, kelle selja taga (või ees?) lapsena peidus sai olla, kelle nahka sai kooritud, õrnalt, ülima hoole ja vastutustundega, et ükski vana valge kiht ei jääks alles. Grigorjeva luuleminad ja -sinad on ühtaegu materiaalsed ja üha muutuvad, kuid samas midagi, mis ei sõltu muutuvast materiaalsusest – Grigorjeva keel loob materiaalsust ja vastupidi. Tema luulekogult on võimalik koorida erinevaid kihte veel pikaks ajaks.

1 L. Rünkla, Roomaks nagu tigu nagu pilved kõige aeglasema tuulega päeval. – Looming 2024, nr 1, lk 128–130; S. L. Jõerand, Sveta olemise servad. – Sirp 26. I 2024, lk 15–16.

Jaapani luulekultuuri vanimaid vorme on VII sajandi õukondlikust suulisest traditsioonist sündinud tanka, algse nimega waka (和歌 laul’), mille kõrgaeg saabus Heiani ajajärgul (794–1192). Uuesti kerkis see luulevorm esile XIX sajandil, saades ka uue nimetuse. Nimelt soovis Meiji ajastu rahvusliku luuleuuendusliikumise üks algatajatest Masaoka Shiki (1867–1902) anda vanale vormile värske sisu, nimetades ühtlasi seni waka’na tuntud luuletuse ümber tankaks (短歌 lühike laul’), ning rajas selle arendamiseks kirjandusringi (Beichman 1982: 73–103). Lääne kirjandusse jõudsid tankad XX sajandi algul.

Esimesed eesti tankad ilmusid 1917. aastal Siuru albumis Arthur Valdese nime all. Ajavahemikul 1917–2022 on teadaolevalt 122 autorit avaldanud kokku 1298 eesti­keelset tankat. Viimased väljapaistvad tankavormis luuletused leiduvad Kruusa Kalju „Üleelamiste vanakeses” (2023), mis sai eelmisel aastal Tallinna Ülikooli ­kirjandusauhinna.

Artiklis antakse esmakordselt ülevaade eesti algupärasest tankaloomingust: selle autoritest ja vormi levikust eesti luules. Eraldi käsitletakse eesti tanka vormi­võimalusi, samuti heidetakse pilk peateemadele, motiividele ning instrumentatsioonile. Artikli lõpus vaadeldakse autoreid, kelle tankadel on olnud suurim mõju selle vormi kujunemisele eesti luules. Allikmaterjali kogumiseks on läbi vaadatud eesti algluulekogud alates esimese eestikeelse tanka ilmumisest 1917. aastal kuni 2022. aasta lõpuni, lisaks kultuuriajakirjad, nagu Tulimuld, Akadeemia, Eesti Kirjandus, Looming, Vikerkaar, Värske Rõhk.

 

Vorm ja selle mõju semantilisele struktuurile

Traditsiooniline jaapani tanka on üherealine 31-mooraline1 luuletus, mis sisaldab sageli tühikuga tähistatud tsesuuri. Sellist vormi kohtab ka tänapäevases jaapani luules, näiteks Tawara Machi (snd 1962) tankades, mille tõlgetes on Lauri Kitsnik ja Kalju Kruusa säilitanud algupärandi vormi:

づくのは何故役目にて                              愛だけで人生きてゆけない

millegipärast on naisterahva osaks tähele panna   õhust ja armastusest inimene ei ela

(Tawara Machi 2002: 1836)

Klassikalise tanka semantiline struktuur on niisugune, et esimeses pooles esitatakse väline pilt, millele teises vastatakse subjektiivse tundmusega. Kui klassikaliste haikude temaatikasse kuuluvad aastaajad, siis tankades võivad need esineda, kuid ei ole kohustuslikud. Olulisel kohal on just meeleseisundid, ennekõike kurbus. Tanka traditsioonilised teemad on armastus ja surm, motiividena valdavad looduspildid. (Raud 1985: 64; Süda on ainuke lill 1992: 8−9)

Lääne kultuuris ei ole üherealised tankad juurdunud, vaid harjumuspäraseks on saanud viievärsiline silpe loendav struktuur, kus tsesuuri kasutamine ja paigutus sõltuvad autori valikutest. Juba esimeses põhjalikus jaapani luulet prantsuse kultuuriruumis tutvustavas teoses märgib Léon de Rosny (1871: XV), et waka/tanka 31 silpi jagatakse kahele värsireale, esimeses 5/7/5 silpi ja kaks tsesuuri, teises 7/7 silpi ühe tsesuuriga, ning et luuletuse esimene pool peab andma edasi ideed, teine selle kokku võtma, jõudes üldistuseni. Sama kaherealist mudelit järgib Rosny oma tõlgetes.

Hilisema viieks värsiks jagunemise põhjus lääne luulekultuuris võib olla soov rõhutada graafiliselt teose kuulumist luuležanri. Üks esimesi, kes kirjutas prantsuskeelse tanka viierealisena, oli Judith Gautier (1845−1917).

Vormi lühidusel on mõju tähendusele: iga sõna omandab tugevama kaalu kui pikas luuletuses, sestap on klassikalises tankas sõnakasutus iseäranis oluline. Nagu on märkinud japanoloog ja tõlkija Rein Raud (1986: 678), on tankaluule „läbi aegade otsinud teid lühikese teksti sisulise laengu suurendamiseks ja iga üksiku kujundi tähendustevälja laiendamiseks”. Hasso Krull on jaapani luulevorme kirjeldanud lausa füüsiliste objektidena:

Jaapani klassikaline luule mõjub nagu skulptuur: suurest keelemassiivist on järjest eemaldatud raskeid ja teravaid tükke, kuni järele on jäänud sihvakas, õbluke figuur, mis paistab iga nurga alt isesugune. See kuju tundub olevat väike ja habras, ta mahub peo peale ära ja teda saab hõlpsasti kaasas kanda; ometi on ta väga vastupidav ja teda ei saa niisama lihtsalt koost lahti võtta, ilma et midagi olulist kaotsi läheks. (Krull 2014)

 

Käsitlused eesti kirjandusteaduses

Eesti kirjandusse jõudis huvi jaapani vormide vastu lääne luulekultuuride vahendusel (Mäger 1980: 248). Esimese jaapani luulet tutvustava artikli avaldas 1925. aastal Nigol Andresen, kes kasutas pseudonüümi Ormi Arp. Artiklis mainib ta vanimaid luuleantoloogiaid, nagu „Man’yōshū” (780-ndad) ja „Kokinshū” (905), annab ülevaate autorkonnast ning kirjeldab tanka ülesehitust: „Tanka koosneb kahest osast: esimesed kolm värssi – kami no ku, ülemstroof, millele järgneb käsuur, selle järgi shimo no ku, alamstroof. [---] Tanka napp vorm nõuab äärmist sõnade valikut ning mõtte kokkusurumist väheseisse sõnusse.” (Ormi Arp 1925: 98) Seega pidas Andresen tanka kõige iseloomulikumaks vormiomaduseks just kaheks osaks jagunemist, samuti esitas ta semantilise pingestatuse normatiivina.

Artiklis „Jaapani luulest” nimetab Uku Masing (U. M. 1942) tankat jaapani kõige tavalisemaks lauluvormiks. Ta on hiljem kirjades Mart Mägrale selgitanud, et tutvus haikudega juba 1920. aastatel Lafcadio Hearni raamatute kaudu, seejärel olid allikateks näiteks Michel Revoni koostatud prantsuskeelne jaapani kirjanduse antoloogia („Anthologie de la littérature japonaise: des origines au XXe siècle”, 1928), Georges Bonneau koostatud jaapani luule antoloogia („Anthologie de la poèsie japonaise”, 1935) ning Matsuo Bashō prantsuse keelde tõlgitud haikukogu („Haikai de Bashộ et ses disciples”, 1936). Ühtlasi tunnistas Masing: „Kaudselt ja osalt ehk olen 60. aastate haikuvohamises süüdi. [---] haikudest vist rääkisin mitmele [---].” (Masing 1989: 1000) Samuti mainis ta 1920. aastate tankaharrastust eesti kirjandusväljal, mööndes, et „korralikku tankat teha on raskem kui haikut” (Masing 1989: 1001). Mäger (1989: 1002) lisas Masingu kirjadele kommentaari, sedastades, et „Prantsuse allikad [---] on üsna ootuspärased, sest Prantsusmaal algas ulatuslik [haiku ja tanka] harrastus teistest Euroopa maadest varem”, ning küsides: „Missugune on harrastuse nähtav jälg?” Tõepoolest, 1920-ndatel oli Eestis ilmunud vaid üks Julius Oengo (1921: 25) tanka.

Väliseesti kirjanduse ja kultuuri ajakirjas Tulimuld ilmus 1972. aastal Aleksis Ranniti tõlkes värsipõimik „Kaksteist klassilist jaapani luuletust”. Kaassõnas nimetab Rannit (1972: 75) kõiki tõlgitud 3–6-värsilisi ja eri silbiarvuga luuletusi haikudeks. See tõi kaasa Paul Reetsi kriitilise vastukaja: tema määratlusel on Ranniti tõlgetest kaks haikud, ülejäänud tankad, mis on tõlkes „parandamatult haikulikuks lühendatud ja kärbitud kohandamised” (Reets 1972: 166). Samas annab Reets jaapani kirjandusest ja kirjanikest lühikese ülevaate ning selgitab tankavormi reeglit: 31 silpi viies värsireas.

Kodu-Eestis tutvustas samal kümnendil teiste kanooniliste luulevormide kõrval tankasid Jaak Põldmäe Tartu Riikliku Ülikooli õppevihikus „Klassikalisi luuletus- ja stroofivorme” (1974), kus on näitena esitatud Arthur Valdese „Viis tankat Mimosale”. Võrreldes hiljem valminud monograafiaga „Eesti värsiõpetus” (1978) on õppe­materjalis rohkem taustainfot: lühiülevaade tanka kujunemisloost ning terminist, vormi tutvustus, samuti väide, et „tanka esimene poolstroof kujutab endast tegelikult hokkut ehk haikut” (Põldmäe 1974: 63−64). „Eesti värsiõpetuses” on Põldmäe (1978: 233) vähem kategooriline, kui väidab: „Tanka esimesed kolm värssi kattuvad oma ehituselt hokku e. haikuga.” Monograafias on ta lühidalt tutvustanud vaid tanka ülesehitust, mille näiteks on Minni Nurme luuletus. Põldmäe (1978: 233) selgitab ka klassikalises tankas kasutatavat tsesuuri paigutust: „[---] 3. värsile järgneb kohustuslik paus e. tsesuur (eelklassikalises vormis oli tsesuur 2. ja 4. värsi järel).”

Kirjandusloolise ülevaate jaapani klassikalisest poeesiast ja tähtsamatest luule­antoloogiatest pakub Mart Mäger raamatus „Luule ja lugeja” (1979). Ta toob välja tanka sisu- ja vorminõudeid, mainides muu hulgas leksikaalset, süntaktilist ja psühho­loogilist parallelismi, häälikulist külge ja alliteratsiooni, riimi puudumist ning sisu ergastamise võtteid. Samuti viitab ta tankateemade muutumisele Jaapanis. (Mäger 1979: 126) Laiemale lugejaskonnale oli Mäger (1974) tankat tutvustanud varem ajalehes Sirp ja Vasar. Selles lühiartiklis mainib ta jaapani tankalugu, loomise ajendeid, vormivõtteid, kujundlikkust ning eesti autoreid: Nurmet ja Ain Kaalepit. Seejuures kasutab ta tsesuuri asemel mõistet murre.

Jaapani luule spetsiifikat on põhjalikult kirjeldanud Rein Raud, Alari Allik ja Margit Juurikas oma tõlgete kommentaarides.2 Tankažanri on mainitud lühidalt Eesti kirjandusõpikuis, kus märgitakse enamjaolt vaid silpide arvu ja tsesuuri ning tuuakse luulenäiteid.

 

Jõudmine eesti luulesse ja levik

Nagu mainitud, ilmusid esimesed eesti algupärased tankad 1917. aastal, kui Siuru esimeses albumis avaldati Arthur Valdese pseudonüümi all tsükkel pealkirjaga „Viis tankat Mimosale”, milles igal luuletusel on omakorda pealkiri, nt:

Kas võin?

      Eesriide takka
valendab Su valge säng ..
      Su padjusse, mis
täis Su juuste lõhna, kas
võin heita kuuma palge?
         (Valdes 1917: 36)

Siuru teises albumis avaldas Valdes (1918) kaks paaristankat – harv, kuid mitte ainus näide eesti kirjanduses, kus tankad on esitatud paarina. Järgmise eesti­keelse tanka autor oli Julius Oengo, kelle kogus „Ööpäev” leidub luuletus värsiskeemiga 7/7/5/7/5 (Oengo 1921: 25). Seejärel tuli eesti tankakirjandusse paus. Hilisem, Teise maailmasõja järgne aeg eeldas teatud meelelaadiga sisu, seejuures ühemõtteline sõnum „ei soosinud [---] kujundeid – neid nähti liigsete elementidena, takistustena teksti funktsioonil üksikinimese ja ühiskonna kujundamisel” (Lotman 2019: 231). Muutus tuli koos nn kassetipõlvkonnaga, kui tekkis laiem huvi eri maade ja ajastute luule­kultuuride vastu, ning Ain Kaalep (1964) avaldaski Loomingus viis tankat.

Seejärel hakkas algupäraseid tankasid ilmuma järjepidevalt ja üha rohkem. Joonis 1 annab ülevaate aastakümne jooksul vähemalt ühe tanka avaldanud autorite arvust kümnendite kaupa. Kui autor avaldas tankasid ka järgmistel kümnenditel, siis ­kajastub see arvandmetes. Näiteks Minni Nurme avaldas suurema osa tankasid 1970-ndatel, viimased 1980-ndatel, Peeter Ilus 1990-ndatel kahes kogus, seejärel aastal 2003 ning Tarmo Teder on tankasid avaldanud aastatel 1984–2016. Arvandmetesse on kaasatud nii raamatutes kui ka ajakirjades ilmunud tankade autorid, neist mõni ongi avaldanud üksnes perioodikas, näiteks Sirel Heinloo (Loomingus, ­Värskes Rõhus) ja Aare Pilv (Akadeemias). Kaks autorit, kes kasutavad pseudonüüme, on avaldanud tankasid ainult veebis (praegu pole see veebileht enam saadaval). Arv­andmed sisaldavad ka koolialmanahhides ilmunud tankasid: siiani leitu hulgas on 1990. aastatest viisteist (50% koguhulgast) ja ajavahemikust 2000−2009 üheksateist (39%) õpilasautorit.

Joonis 1. Tanka autorite arv kümnendite kaupa.

Nagu jooniselt 1 näha, suurenes kuni käesoleva sajandi esimese kümnendi lõpuni tankasid avaldanud autorite hulk, ent viimasel tosinal aastal on see langenud.

Esimeste üksikute katsetuste (1917−1921) järel võib eesti tankade esmatrükkides eristada kaht perioodi: 1960-ndatest kuni 1991. aastani ning seejärel 1993. aastast tänapäevani. Periodiseerimine lähtub asjaolust, et 1990. aastate kiired ühiskondlikud ja kultuurilised muutused tõid kaasa uued avaldamise ja kirjastamise võimalused. Oma loomingut said avaldama hakata need, keda enne poliitiline või kunstiline tsensuur tagasi hoidis. Samuti hakati oma teoseid muu hulgas ise kirjastama. Luulesse jõudis uue aja temaatika, ühiskonna- ja enesekriitika, aga ka erootika.

Aastatel 1992 ja 1994 tankasid ei ilmunud. Joonis 2 annab ülevaate ajavahemikust 1917−1991. Nagu näha, on alates 1960. aastatest selles žanris kirjutatud järje­pidevalt ning tankade esmatrükkide sagenemise taga on huvi mitmesuguste klassikaliste luule­vormide vastu. Samuti kerkisid esile tankakirjutuseks sobivad teemad, nagu inimeseks olemisega seotud küsimused ja isikupärane maailmatunnetus.

Väliseesti autoreist on 12 tankat avaldanud Elmar Pettai kogus „Nagu meie elu” (1980: 64–67) ning Veroonika Vaeras (1985) kvaasitanka ajakirjas Tulimuld.

Joonis 2. Esmatrükis ilmunud tankade arv aastatel 1917−1991.

Joonis 3 annab ülevaate ajavahemikul 1993–2022 esmatrükis ilmunud tankade arvust.

Joonis 3. Esmatrükis ilmunud tankade arv aastatel 1993−2022.

Luuletuste rohkuse poolest eristuvad kolm aastat: 1996, 2019 ja 2020. Üldarvu mõjutavad üksikud viljakad autorid, nagu Kivisildnik (97 tankat kogus „Nagu härjale punane kärbseseen”, 1996), Lydia Ader (225 tankat kogus „Pihlakane purre”, 2019) ja Merike Õim (162 tankat kogus „Üle sõnalatvade”, 2020). Õim on Mariann Rammo (2014) kõrval teine üksnes tankadest koosneva luulekogu avaldanud eesti autor.

Eripärase vaate tankaluulele annab kirjanik ja tõlkija Kruusa Kalju. Ta selgitab „Üleelamiste vanakese” tagakaanel, et raamat sisaldab „valdavalt kolmerealiseid lühilaulusid”. Need on komponeeritud 5- ja 7-silbiliste üksustena. See vormivariant, kus 31 silpi on viie rea asemel paigutatud kolme ritta ning mis esines juba Kruusa Kalju eelmises kogus „Kümme kükki. Oma luulet ja tuttavat” (2018), nõuab veel uurimist ega ole kaasatud siinsesse eesti tanka ülevaatesse.

 

Kvaasitankad

Kvaasitankadeks olen määratlenud viievärsilised riimideta lühiluuletused, mis ei järgi täpselt 5/7/5/7/7 jaotust, kuid sisaldavad loodus- või olukirjeldust ning annavad mõtiskluse kaudu tekstitiheda üldistuse või järelduse näiteks inimese suhte kohta looduse või ühiskonnaga, samuti inimese ja tema ajalisuse kohta. Autor väljendab mingit ideed lühivormilise mõttetervikuna ilma tanka range silbijaotuseta. On autoreid, kellel ongi üks või kaks taolist luuletust, näiteks Eha Lättemäe ja Veroonika Vaeras. Ainult kvaasitankade loojaid olen siiani kokku lugenud 15, samal ajal esineb selliseid luuletusi traditsioonilise silbijaotusega tankasid kirjutanud autoreil, mõnel on neid rohkem, mõnel vaid 1–3. Kvaasitankasid on avaldanud 27 autorit.

Erandlik looja on Ott Eenlo, kelle loomingust leiab kaks korda rohkem kvaasitankasid (50) kui klassikalises vormis tankasid (25). Näiteks Eenlo kvaasitanka „Pilv” silbijaotusega 5/6/5/8/7 kujutab tasast ja paigalseisvat looduspilti, mis aga valmistab ette muutuse:

On kogu taevas
pehmel tuuletul ööl
paigal tüüne tumm
unine pilv – kuigi vaikiv
koidu eel pakatab vihm
         (Eenlo 2017: 49)

Paiguti mõjuvad kvaasitankad nõtkemaltki – rangest silbijaotusest olulisem on mõtte vaba vool. Tiit Merenäkk kirjeldab hilissuvist ööd:

Põuavineses
kuukiirguses küpsevad
kollased ploomid

kuulda vaid siili
ägamist aias
         (Kiriling, Merenäkk 2014: 59)

Ühtlasi puuduvad kvaasitankades liiasused, mida võib ­täheldada õiget silbiarvu rangelt järgivais luuletustes. Vabama vormiga on välditud rõhuliidete või infinitiivide kuhjumist, modaaladverbe, nagu ju, ka, veel, küll, või näiteks temporaaladverbi siis, mis on mõne tankaautori loomingus levinud.

 

Peamised teemad ja motiivid

Õnne Kepp (2011: 39) on täheldanud, et looduskoordinaatide abil defineerib luuletaja oma positsiooni maailmas. Nii muutub lüüriliselt kujutatud füüsiline ruum aegruumiliseks.

Eesti tanka temaatika on sageli seotud looduslike paikadega: kujutatakse mitme­suguseid rohttaimi, puid, veekogusid, metsi ja välusid, teid ja radu. Samuti kujutatakse aeda kui privaatset looduspaika ning väravat isikliku ja üldise ruumi vahelise piirina. Looduskeskkonna kujutamist soosib vihje aastaajale. Nt Vaike ­Pilvistu „Soosaarel” viitab ütlusfolkloori kaudu eesti maastikule:

Sääskede vend, vend
verenõudmise sumin
mihklipäevani.
Siukiri silmade ees
libiseb üle jala.
         (Pilvistu 1985: 48)

Looduskujutuse kõrval kerkib motiivina esile psühholoogiline ning ideeruum, vahendades luulemina emotsioone ning mõtiskledes inimväärtuste üle. Nii mõnestki 1970-ndatel ilmunud tankast võib välja lugeda ridadevahelisi sõnumeid. Näiteks Mats Traadi ja Minni Nurme tankad:

Istu pingile
ajalävi on kõrgem ja järsem
tähetornist mäel
vaata ette või taha
silmapiir sulgub tulle
         (Traat 1977: 47)

Tubane umbsus
hinge mataks kui ma ei
pilgutaks silma
tõmbetuulele – puhu
vandeseltslane puhu
         (Nurme 1971a: 1488)

Traadi luuletus kõneleb pingil istudes enda ette ja taha vaatamisest, viidates ­raskustele minevikus ja võimatusele tulevikus. Samal ajal võib luuletust mõista nõukogude ühiskonna suletusest ja umbsusest tekkinud eksistentsiaalse ängina. Nurme luuletus pakub aga inimesele lootust.

Pärast taasiseseisvumist alanud eesti tankakirjanduse teine periood on sarnaselt kogu luulepildiga toonud tekstidesse sotsiaal- ja poliitkriitika, argielu, tehnoloogiaga seotud motiivid.

kes veel mäletab
pokaalid klirisevad
harras nautimus
credit24
töötu viinamäetigu
         (Känd 2015: 121)

Kohtab eneseanalüüsi, kogemuslikku absurdi, suhetes sinuga tuleb mängu ­sotsiaalmeedia:

facebookist näed et
olen lõpuks ärganud
vajutasin
like
sinu kommentaarile
tuled mind tervitama
         (Viin 2016)

Kui 1970-ndate luules oli sageli argiseks ruumiks maakodu või selle ümbrus, siis tänapäeval esinevad tankas linlikud elemendid ja linnamaastikud, nt:

      ta oli vajund
sügavikku enda sees
      nagu laukasse

trollis vastasistmel pliks
      nõelatäpne käsivars
         (Künnap jt 2018: kaart KIRVED NÄKK/9)

Samuti on taasiseseisvumisjärgsed tankad sisult otseütlevamad ja sensuaalsemad. Isiklik mõõde võib avaneda näiteks rannariiete kujutamisega:

hoovihmapilved
tõmbavad taevajoone
nii raskelt alla

nagu märjad polstriga
bikiinid pesunööril
         (Heinloo 2018: 329)

Samuti leidub uuema aja eesti tankas nalja ja absurdi. Näiteks on Contra sidunud loodusmotiivid tänapäevase transpordivahendiga ja lõpupuändis fraseologismiga, tekitades tähendusnihke:

Päikesekiired
nagu kiirliini bussid,
peatuvad mu ees.
Sõit nendel on tasuta,
ometi sõidan jänest.
         (Contra, Mõttus 2021: 34)

Samal ajal ei ole kadunud varasemale tankale omased looduskirjeldused ja ­sümbolid ning ootuspäraselt paistavad just kooliõpilased (34 autorilt 38 tankat) silma traditsioonilise teemakäsitlusega. Temaatika on aga avardunud kogu luulemaastikul ja eesti tankassegi on jõudnud muude vormide ainering, ulatudes loodusest koju, kodust linnakirjelduseni, sisekaemusest ühis­konnakriitikani, isiklikust – minust – rahva ja rahvuse ning üldinimlike küsimusteni.

 

Transkriptsioon, kujundus ja graafika

Tõenäoliselt on just klassikalise tanka ranged reeglid suunanud luuletajaid otsima graafilisi lisavõimalusi, samas ajendavad uusi väljendusplaane muutused üldises ­kultuuriruumis. Näiteks on Kalle Istvan Eller esitanud neli võrukeelset tankat gooti kirjas.


           

 

Pilt 1. Lehekülg Marko Veinbergsi raamatust „Yggdrasil” (2015).

Marko Veinbergsi nummerdamata lehekülgedega luulekogu „Yggdrasil” (2015) on kunstiteos, kus tankad on kujundatud käsikirjaliselt ning eri kirjasuurused ja šriftid loovad uusi tähendusvälju: tänu nendele saab luuletust lugeda mitmel moel, näiteks ainult esiletõstetud teksti.

Arne Merilai tankades on sõnad sidekriipsudega silbitatud. Kahe luuletuse peale (Merilai 2001: 7–8) leiab nii akro-, tele- kui ka mesostihhoni ehk vastavalt värsside algus-, kesk- ja lõppsilbid moodustavad ülalt alla lugedes omaette tähendusliku üksuse. Allolevast näitest leiab akrostihhoni:

ke-ha kan-ge keel
va-le-ta-va kül-ma käes
de-ment-su-se riist
tu-leb soo-jaks a-ja-da
lek-to-ri mah-lad käi-gu
         (Merilai 2001: 7)

Mitmed autorid on sobiva silbiarvu saavutamiseks värsipiiril sõnu poolitanud (Kivisildnik 2006: 15; Kuus 1989: 21). Tsesuuri on paigutatud eri kohtadesse: teise värsi järele (Oengo 1921: 25), kolmanda värsi keskele (Nurme 1978: 749), kolmanda värsi järele (Peucker 2019: 13), neljanda värsi järele (Eenlo 2017: 33). Samuti leidub tsesuurita ehk ühe lausumisüksusena esitatud tekste (Sõna ja valguse rütmid 2013: 5). Tsesuuri asukoht on tingitud lausestusest: autorid on kasutanud eri struktuure ühestainsast lihtlausest („öösel sadanud / lumevaiba siidi / oma südame ümber / kuis küll suudaksin hoida / ma kevadõiteni”; Sõna ja valguse rütmid 2013: 5) kuni keerulisemate liitlauseteni, näiteks üttega põim­lausele järgneb maks– ja des-lause­lühendiga tarind: „mõtteist väsinult / vajun raskesse unne / kus ilmud Sina mu arm / sirutan käed embamaks – / ärgates tühi tuba” (Leberecht 2002: 22). Samuti esineb fraaside loendit: „MESILASTE LEND. / Häbelik­roosad õied. / Õielõikajad. / Õunaloomispäevade / sajueelne lõhnasuits.” (Pilvistu 1985: 35)

Tanka võib olla jaotatud kaheks stroofiks (3 + 2), nagu eeltoodud Heinloo näites. Leidub ka 31 silbi jaotamist kuuele luulereale, nii on teinud Valeria Ränik (2002) ja Mall Paas (1981). Mõnel juhul algab tanka taandega (nt Valdes 1917; Rammo 2014: 10), teisal lõpeb kolmikpunktidega viimase värsi järel (nt Osila 2008: 68; Ader 2019: 136).

Tarvitatud on läbivalt nii suur- kui ka väiketähti (vt Veinbergs 2015, pilt 1), varieeritud interpunktsiooni, seda ka ära jättes. Tankasid on dateeritud (nt Känd 2015) ja pealkirjastatud (nt Kuus 1989: 21) ning mõni on ka pühendusega (nt Ilus 1996).

 

Häälikuline ja rütmiline instrumentatsioon

Viierealine ühestroofiline ülesehitus tingib luuletajate sõnavaliku ja tähendusloome: napp tekst peab olema tähenduslikult pingestatud, samas mõjutab viievärsiline lühivorm lause rõhuasetusi. Ridade lühidus ja sõnade rõhk esisilbil on soodustanud ­algriimi kasutust ning just seda võib pidada eesti tanka eripäraks.3 Tõenäoliselt tankade lühiduse tõttu ilmneb instrumentatsioon enamasti kogu luuletuse ulatuses, st kõikides värssides on sama algriimide ahel, mis loob rõhulise ja sisulise seose. Palju esineb põimu ehk ühinenud on erinevad algriimivormid.

Eufooniline struktuur võib olla kooskõlas lauseehitusega, nagu Minni Nurme luuletuses:

Keset tumedaid
k
uuski nagu sõsaraid
k
õrvu – üks valge
t
eine verev – kask ja
p
ihlakas päikesepuud
         (Nurme 1976b: 16; minu esiletõsted –
H. H.)

Kui valdavalt allitereeruvad eeltoodud luuletuses helitud sulghäälikud k ja p, mida toetavad pea- või kaasrõhulise silbi vokaalikordused, siis mõttekriipsudega esile tõstetud järellisand eristub ülejäänust algriimuva helilise v-häälikuga.

Kunstikavatsuslikke häälikuseadeid kohtab ka Arthur Valdese sõnavalikus, kus domineerivad helitud konsonandid: klusiilid, s– ning h-häälik:

      Öö tuleb maha
S
u kambri kurudest ju
      huljub hämarus,
m
attes kõik, mis Sinu .. Jään
üksi
halli nukrusse.
         (Valdes 1917: 36; minu esiletõsted –
H. H.)

Andres Ehini tankas on igas värsis kasutatud erinevat häälikulist dominanti:

rüsinal rappa
si
lkab silmituid susi
t
eenima tuisku
k
ülm haigutab kauguses
s
uur unine jääkaru
         (Ehin 2000: 165; minu esiletõsted –
H. H.)

Kakofoonilist instrumentatsiooni esineb enese- või ühiskonnakriitilistes ­luuletustes. Andrus Leberechti tanka kritiseerib virtuaalreaalsusest tegeliku elu otsimist:

irreaalne on
oodata reaalsuse
tekkimist neti
jututubades käijal
surfates ahastuses
         (Leberecht 2003: 51)

Lõppriimi ei esine klassikalises jaapani tankas ja eesti tankaski leidub seda üksikutel juhtudel. Seda on kasutanud Minni Nurme, kuid mitte dominandina, vaid kompleksse instrumentatsiooni osana:

Mu väiksus on mu
suurus su suurus on su
väiksus – eks klapi
nii mõõt ja tasakaal ja
iga abielupaar
         (Nurme 1978: 749)

Rõhutatuna tõusevad eesti tankas esile sõnapaarid, näiteks uksed-aknad, murelik-tõsine (Nurme 1974: 101, 106); puhas ja hele, täna ja ikka (Sander 1978: 57), tormis ja rajus (Hadje 2004: 73). Need võivad ka allitereeruda: härmas-hallid (Heinloo 2018: 328), torkiv-tühjad (Muttik 2000: 129), silk-solk (Vesipapp 1986: 49), maad ja mulda (Verev 1985: 5). Mitmel pool kasutatakse kordusfiguuri epitseuksist: üha kõnnid ja kõnnid (Sander 1978: 47), õisi ah õisi (Kai 2000: 1045), lahing lahingu järel (Nurme 1976a: 542), sajab ja sajab (Jürgenson 1996).

Tanka rütmi mõjutab sõnapaaride ja epitseuksiste kõrval sõnade arv värsis. Levinud võtteks on kasutada viiest või seitsmest silbist koosneva värsina ühte liitsõna. See võib koosneda kahest sõnatüvest: lainevirvendus (Tammik 1983: 34), üksilduse­vaim (Nurme 1971b: 64), taevapalakas (Sõelsepp 1979: 72). Samuti võib sõna olla kolmetüveline: hoovihmapilved (Heinloo 2018: 329), hõbeöökangas (Belials 1993: 33), võililleseemne (Teder 1984: 1385), või koosneda koguni neljast sõnatüvest: metsviinapuuväät (Nurme 1976b: 73). Esineb nii liitnimisõnu (nt magesõstraväljale – Tuulik 1979: 203) kui ka liitomadussõnu (nt ööhelendavas – Alo 2019: 52). Sageli on tegu sõnaloomega, nt sõltuvusnõrkus (Ruder 2021: 146), võlupõskedest (Künsar 2006: 7). Esineb ka mänguline, kolmetüveline ja seitsmesilbiline sõna: südamesuurendusklaas (Tüür 2006: 91).

 

Eesti tanka arendajad: Kaalep, Kaplinski, Nurme, Traat

Eesti tanka autoreist tõuseb esile neli: Ain Kaalep, Jaan Kaplinski, Minni Nurme ja Mats Traat. Nemad on eesti luules selle kanoonilise vormi peamised arendajad, just nende 1960-ndatel ja 1970-ndatel ilmunud luuletused on enim kujundanud eesti tanka ilmet.

Ain Kaalep (1926−2020) on küll loonud ainult viis tankat, kuid tõenäoliselt just nende mõjul hakkas see luulevorm 1960. aastate teisest poolest uuesti eesti luules levima. Need viis tankat avaldati esmalt ajakirjas Looming (Kaalep 1964), seejärel kogus „Järvemaastikud” (Kaalep 1968: 44–45).

Instrumentatsioonivõtetest esineb Kaalepi tankades alliteratsiooni: „Vesi väriseb / tuule tõtakais jalus” (1964: 1679), „vesikuppude vahel”, „maale maad” (1964: 1680). Kõik viis tankat koosnevad ühest korrapärase tsesuuriga lausest, millest üks on mõtisklus kuuvalguse üle, ülejäänud neli on niinimetatud järveluuletused. Esimestes värssides esitatakse looduspilt, millele järgneb refleksioon. Üks tanka annab sellise struktuuri edasi suisa sõna-sõnalt:

Lõunane rahu
üle veepinna levib,
lubades näha
mul nii taimesid põhjas
kui enese peegeldust.
         (Kaalep 1964: 1680)

Jaan Kaplinski (1941−2021) on avaldanud seitse klassikalist tankat ja ühe kvaasi­tanka. Neist esimene ilmus kogus „Valge joon Võrumaa kohale” (Kaplinski 1972: 8), järgmised kuus raamatus „Raske on kergeks saada” (Kaplinski 1982: 11–12, 40). Kaplinski tankasid on avaldatud soome („Sama meri kaikissa meissä”, 1984, tlk Anja Salokannel), rootsi („Våra skuggor är mycket långa”, 1982, tlk Birgitta Göransson), prantsuse (kogumikus „Le dèsir de la poussière”, 2002, tlk Antoine Chalvin) ja läti keeles („No putekliem un krasam. Dzejas izlase”, 2001, tlk Guntars Godiņš).

Kaplinski tankades kujutatud keskkond on samuti traditsiooniliselt loodus, kuid võrreldes Kaalepiga ilmneb mitu erinevust. Esimene puudutab süntaktilist ja semantilist struktuuri: Kaplinski on nappi vormi mahutanud kaks või isegi kolm lauset. Teiseks on ta jaganud luuletused graafiliselt kaheks osaks, millel on ka tähenduslik roll. Seejuures liigub autor üksikult üldisele: tanka esimeses osas hetke kujutamise kaudu jõuab ta teises osas eksistentsiaalse tõdemuseni.

Uskumatu: kui
esimest korda taas need
õites toomingad.

Liig lühike on elu
harjumaks kevadega.
         (Kaplinski 1982: 12)

Kolmes esimeses värsis antakse edasi kindel kogemus, järgnevas kahes luuakse selle põhjal üldistus. Siit ilmneb veel üks oluline erinevus Kaalepiga võrreldes: kui viimane väljendab minaperspektiivi otsesõnu, siis Kaplinskil see puudub või on implitsiitne. Ent Kaplinski tanka võib olla ka lihtne olupilt:

Siniste tähtede all
tasa jahtub vana saun

laupäeva öö on
kuu valgustab jäätanud
luuda trepi ees
         (Kaplinski 1972: 8)

Kvaasitankaks võib pidada Kaplinski loometee algul ilmunud viievärsilist luuletust silbiskeemiga 4/9/3/7/5, milles on 28 silpi klassikalise 31 asemel. Ent selle pingestatud ja semantiline struktuur mõjuvad tankana – autor on tabanud hetke ja ­igaviku ühel ja samal ajal: „Kastepiisad / kõrtel ja ämblikuniitides. / Kaarde all / vikati külmal teral / kilgendab koidik.” (Kaplinski 1965: 561)

Tankaautoreist viljakaim on Minni Nurme (1917−1994), kelle sulest pärineb koguni 109 tankat ja üks kvaasitanka. Esimesed kuus tankat ilmusid 1970. aastal ajakirjas Looming ja viimased 1987. aastal luulekogus „Puud varjulised” ning Loomingus. Nurme on tankasid avaldanud seitsmes luulekogus.

Juba Nurme esimestes tankades on täheldatav seoste loomine: mälu on see, mis annab olevikule tõlgenduse, nt:

Sõnajalamets
vaikib oma vaikimist
võib-olla eosed
midagi mäletavad
ja samblikud ja kivid
         (Nurme 1970: 362)

Öine tormiulg
varjude vappumine
hirmuunenäod
Äkki toas nagu laevas
must kodutuse tunne
         (Nurme 1971b: 69)

Need luuletused lähtuvad üksikinimese tundmustest või seisundist, olles samal ajal eksistentsialistlik allegooria. Nurme tankade motiivides avalduv turgor rõhutab üldist inimese pingulolekut. Sarnaselt Kaplinskiga kasutab Nurme alliteratsiooni ja assonantsi. Siinse teise näite esmaversioonis (Nurme 1970: 362) oli teine värss „katuste vappumine”, aasta hiljem luulekogus avaldatud variandi on autor muutnud pingelisemaks, asendades konkreetsuse umbmäärasusega, tekitades samal ajal värssi algriimi.

Luulekogu „Kuuvein” (1974) tankad on isiklikumad, sisaldades (enese)analüüsi ja koduteemat. Nende puhul võib paralleeli luua jaapani sabi-võttega, kus on oluline „üksinduse poetiseerimine”, isikliku suhte väljatoomine ning väljenduse lihtsus (Süda on ainuke lill 1992: 269), või jaapani esteetika mõistega mono no aware (’meele­nukrus’), milles teadlikkus kõige kaduvusest on segatud kurbusega, mis tähendab ühtlasi melanhoolset resignatsiooni (Jets 2022: 35).

Mitmel pool vaeb lüüriline mina oma hingeseisundeid, kasutades siseilma mõtestamiseks füüsilise maailma kujundeid:

Vettinud olen
kui märg ront hirmus rõskus
ei võta mus tuld
hing ei saa kuskil sooja
võbisen haavapuu all
         (Nurme 1974: 99)

Teisal väljendatakse teeradade kaudu üksindust ja lõpuvärsis pöördena sellega leppimist:

Ühtki teed ei vii
mu majja ainult kitsas
rohtunud rada
Olen kõrvale jäänud
kõigist – jumal nendega
         (Nurme 1974: 100)

Looduse kaudu võib lüüriline mina väljendada oma meeleseisundeid, samuti üldist vaikuse ja vaikimise iha: „Tummad kivid ei / kõssata ühtki sõna // Tahan õppida / tummade keelt tõlkida / keeletute vaikimist” (Nurme 1974: 90). Järgnevates kogudes „Tuules lendlev seeme” (1976, 34 tankat) ja „Pilvede pisarad tärkamisse” (1978, 59 tankat) jätkab Nurme inimese olemuse, loodusega ja iseendaga suhestumise mõtestamist.

Nurme viimane tanka on kokkuvõte elust, mida taas žanrile omaselt väljendatakse looduskujunditega:

Välku põrgut ja
puhastustuld olen ju
kogenud elus –
surmas ehk õpin õitsemist
taevatähtede kõnet
         (Nurme 1987: 1357)

Mats Traadi (1936−2022) kuus tankat ilmusid esmakordselt 1977. aastal, seejärel mitmes kordustrükis. Traadi tankasid iseloomustab kohanimede kasutamine, seejuures esineb tema proosaloomingus leiduvaid toponüüme: Läänemeri, Palanumägi,4 Saviaugu mägi, Mõrtsuka järv, Pursavariku.

Verevalt hinges
mälestused hõõguvad
Üksik metsuibu
varistab kirbeid lehti
Palanumäe nõlvakul
         (Traat 1977: 46)

Traadi tankades esile kerkiv temporaalsus lähtub minevikust: mälestustest ja mälupõhjast, pärimusest ja eepostest. Traadile on iseloomulik ka semantiliselt pingestatud sõnade kasutus, näiteks „Vaatan sõnamäel / laualambiga ringi”, „vaikiva eepose ilm” (Traat 1977: 46), „puhkevad pimedad puud” (Traat 1977: 47).

Ehkki erinevalt Nurmest ei ole Kaalepi, Kaplinski ja Traadi tankalooming mahukas, on nad kõik andnud olulise panuse eesti tanka arengusse: looduskogemuse ja -kujunditega on nad väljendanud üldist, ajatut elutunnet, samal ajal sidunud hetke kaudu inimolemuse nii looduse kui ka inimese enesetajuga.

 

Lõpetuseks

Eesti keeles on tankasid kirjutatud veidi üle saja aasta, seejuures ei ole see žanr eesti luulemaastikul silma paistnud, kuigi seda on alates 1960-ndate teisest poolest järjepidevalt viljeletud. Autorkond on lai, ulatudes kooliõpilastest ja harrastajatest tunnustatud kirjanikeni, kusjuures žanr võimaldab silma paista ka harrastajatel. Eesti luuletajad on üle võtnud 31-silbilise vormi, mis jaguneb viide ritta, ning loonud eestiliku tanka: sellele on iseloomulik häälikuinstrumentatsioon, üsna palju esineb alliteratsiooni ja assonantsi. Riimimine üldjuhul tankaloomesse ei kuulu. Tsesuuri kasutus on sõltunud luuletuse sisust ning see võib paikneda ükskõik millise värsi lõpus, keskel või hoopis puududa.

Traditsioonilise tanka motiivistikku kuuluvad looduskujundid ja nendega seoses võib esineda vihje aastaajale. Eesti tankades esinevad looduskujundid kahel moel: vahendatakse otsest looduselamust või põimitakse need kindla mälupildi ja kogemusega – ajamõõtme lisamine suunab mõtestama iseennast, ühiskonda või laiemalt maailma. Sagedane eesti tanka lähtekoht on kodu, mille juurde kuuluvad lähemad ja kaugemad paigad, nagu õu ja aed, mets, mitmesugused veekogud, aga ka kodumaa, mida võivad esindada reaalsed toponüümid. Loodustemaatika edastab rahvuslikku sõnumit, mida võib näha nõukogudeaegsete tankade ühe alltekstina.

Aja jooksul on eesti tanka temaatika laienenud, hõlmates pea kõiki inimelu aspekte: inimsuhteid, meeleseisundeid, mitmesuguseid eluhetki, sh hilisemates tankades seksuaalseid kogemusi, ajalikkust ja ajatust. Esineb nii kirjeldavaid, sisekaemuslikke kui ka ühiskonnakriitilisi tankasid, siiraste luuletuste kõrval leidub künismi, (enese)irooniat ja nalja, seda ka vormi enda üle. Tihti liigutakse tankas väliselt pildilt sisemisele või vastupidi, sisemiselt välisele. Esimesel juhul peegeldab objektiivne maailm subjektiivseid elamusi, teisel laieneb minakogemus üld­inimlikuks üldistuseks.

Maailma tõlgendamine ja sellega kaasnev kontemplatsioon on tankavormi lühiduse tõttu tihe, täpne, sõnaosav. Õnnestunud puhkudel on neil luuletustel, kasutades Margus Oti (2015: 35) terminoloogiat, sündmuse nii-öelda kättetoomise võime: „[---] vägev loeng või kontsert suurendab minu väge, nii et ma suudan kätte tuua (mõtelda, tunda, lävida) intensiivsemalt, nüansseeritumalt, täpsemini. Vägev asi ei mõju üksnes „välispidiselt”, vaid ka „seespidiselt” [---].” Lugejale on see niisiis intellektuaalne elamus, mis suudab suurendada tema enda väge.

Rein Raud on märkinud Tawara Machi loomingu üle arutledes tankavormi vastavust tänapäeva maailmaga: „[---] ääretu lühidus [sobib] hästi kokku postmodernse maailma fragmentaarse ja katkendliku olekuga. Praeguse [---] tegelikkuse püsituid hetki on lihtsam püüda neisse lühikestesse luuletustesse kui laiematesse struktuuridesse [---].” (Raud 1999: 78) Tõnu Õnnepalu tankas ilmneb elamuslikkuse läte:

Kui mu usk oleks
kasvõi sinepiiva,
siis see sügisöö
oleks mu sõber ja vend,
tema tuul minu kodu.
         (Õnnepalu 2022: 63)

 

Heili Hani (snd 1964), Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi doktorant (Ülikooli 16, 51003 Tartu), heili@hansa.tartu.ee

 

1 Antiikses meetrilises värsiõpetuses tähendab moora lühikese silbi hääldamiseks kuluvat aega. Vt pikemalt nt Prillop 2018.

2 Näiteks luulevalimik „Süda on ainuke lill” (1992) Raua tõlkes ja kommentaaridega, Juurika kommentaaride ja järelsõnaga Matsuo Bashō „Kitsas tee sisemaale” Juurika ja Alliku tõlkes (2013) ning antoloogia „Sada luuletust, sada luuletajat” (2014) Alliku tõlkes ja kommentaaridega.

3 Algriimilisust on täheldatud ka prantsuse tankades, kus võib esineda alliteratsiooni ja assonantsi nii värsi algul kui ka keskel (Belleau 2013: 2).

4 Traat on selgitanud Palanumäe nime päritolu: „Palanumäe on reaalne koht [---]. Aga minu Palanumägi on mujalt pärit ja niisugune mäekülg on tõesti ka olemas olnud. Põlenud mägi – see tahaks olla juba ise sümbol.” (Veidemann 2010)

Kirjandus

Ader, Lydia 2019. Pihlakane purre. Luule 1965–2019. Tartu: L. Ader.

Alo, Ülo 2019. Peeglite pidu. Lugusid kunstnik Maaly Kikkast ja luulet tema mälestuseks. ­Viljandi.

Beichman, Janine 1982. Masaoka Shiki. Boston: Twayne Publishers.

Belials, Veiko 1993. Vihmaste õhtute nukrus. Tartu.

Belleau, Janick 2013. Tanka in French: Translated, Written and Published: 1871−2013 – An Overview. https://janickbelleau.ca/contenu/Tanka_in_French_Translated_Written_Published_Overview_1871_2013_Copie.pdf

Contra; Mõttus, Ilme 2021. Luule on mäng. Võtteid ja mõtteid luuletuste kirjutamiseks koolitundides. Tartu: Atlex OÜ.

Eenlo, Ott 2017. Kastepiisad. Tallinn: O. Eenlo.

Ehin, Andres 2000. Alateadvus on alatasa purjus. Koondkogu. Tallinn: Varrak.

Eller, Kalle Istvan 2001. Bärsärk. Luuletusi Eesti Vabariigi aastaist 1967–. Tartu: Ilmamaa.

Hadje, Marju 2004. Sõlme suletud pihud. [Tallinn:] Talmar & Põhi Kirjastus.

Heinloo, Sirel 2018. Tankad. – Looming, nr 3, lk 328–329.

Ilus 1996 = Ilus, Peeter; Vint, Tõnis. Öö ja tee. Pühendusluule 1968–1996. Mütoloogiline graafika 1978–1993. Tallinn: Penikoorem.

Jets, Kairi 2022. Varane jaapani kirjandus. 3. loeng (19. IX 2022). Tartu Ülikool, maailma keelte ja kultuuride instituut.

Jürgenson, Lennart-Hans 1996. Laevad lähevad läbi lume. Helsinki.

Kaalep, Ain 1964. Viis tankat. – Looming, nr 11, lk 1679−1680.

Kaalep, Ain 1968. Järvemaastikud. Tallinn: Eesti Raamat.

Kai, Eda 2000. Sõnad seletuseta. – Looming, nr 7, lk 1043–1047.

Kaplinski, Jaan 1965. Seitse pilti igavesest suvest. – Looming, nr 4, lk 561–562.

Kaplinski, Jaan 1972. Valge joon Võrumaa kohale. 54 luuletust 1967–1968. Tallinn: Eesti Raamat.

Kaplinski, Jaan 1982. Raske on kergeks saada. Tallinn: Eesti Raamat.

Kepp, Õnne 2011. Aegruumilised suhted eesti luules aastatel 1860−1917. Ühine ja sidus loodus­kujund. – Kõnetav kultuur. Koost Rein Veidemann, Õ. Kepp. Tallinna Ülikooli, Eesti humanitaarinstituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 35–52.

Kiriling, Olev; Merenäkk, Tiit 2014. Maa ja mere laulud. Tarbatu: [Härmametsa Talu Kirjastus].

Kivisildnik, Sven 1996. Nagu härjale punane kärbseseen. Tartu: Eesti Kostabi $elts.

Kivisildnik, Sven 2006. (:) Vägistatud jäämägi. Pärnu: [Jumalikud Ilmutused].

Krull, Hasso 2014. Jaapani kujud. – Ninniku, nr 14. https://www.eki.ee/ninniku/index2.php?f=r&t=425

Kruusa Kalju 2023. Üleelamiste vanake. – Loomingu Raamatukogu, nr 1. Tallinn: SA Kultuurileht.

Kuus, Anne 1989. Tanka krüsanteemidest. – Luhalinnu aastaraamat. Tartu: Luhalind, lk 21.

Känd, Jaak 2015. Iga päev, iga aasta. Pärnu: Hea Tegu.

Künnap, Asko; Rooste, Jürgen; Sinijärv, Karl Martin 2018. Kuradiratas. Tallinn: Näo Kirik.

Künsar, Kati 2006. – Värske Rõhk, nr 3, lk 6–7, 11.

Leberecht, Andrus 2002. Vikerkaare seitse värvi. Tallinn: Kodutrükk.

Leberecht, Andrus 2003. Aja tolm. Tallinn: Kodutrükk.

Lotman, Rebekka 2019. Eesti sonett. (Dissertationes litterarum et contemplationis comparativae Universitatis Tartuensis 19.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Masing, Uku 1989. Kaks kirja haikude asjus. – Akadeemia, nr 5, lk 999−1001.

Merilai, Arne 2001. Tolmutort. Tallinn: Tuum.

Muttik, Sulev 2000. Tuulekoda. Luulet XX sajandi teisest poolest. Tartu.

Mäger, Mart 1974. Tanka. – Sirp ja Vasar 4. I, lk 5.

Mäger, Mart 1979. Luule ja lugeja. Artikleid, arvustusi, esseid. Tallinn: Eesti Raamat.

Mäger, Mart 1980. Kõik siin maailmas. Valik eesti haikusid. Tallinn: Eesti Raamat.

Mäger 1989 = Uku Masing, Kaks kirja haikude asjus. [Mart Mägra pealkirjata järelsõna Masingu kirjadele.] – Akadeemia, nr 5, lk 1001–1002.

Nurme, Minni 1970. Tankad. – Looming, nr 3, lk 361–362.

Nurme, Minni 1971a. Tankad. – Looming, nr 10, lk 1487–1488.

Nurme, Minni 1971b. Sookailudes on loitsud. Luuletused. Tallinn: Eesti Raamat.

Nurme, Minni 1974. Kuuvein. Luuletused. Tallinn: Eesti Raamat.

Nurme, Minni 1976a. Luuletused. – Looming, nr 4, lk 539–542.

Nurme, Minni 1976b. Tuules lendlev seeme. Tallinn: Eesti Raamat.

Nurme, Minni 1978. Luuletused. – Looming, nr 5, lk 747–750.

Nurme, Minni 1987. Aeg. Sünd. Liivakastis mängivad lapsed jt. luuletusi. – Looming, nr 10, lk 1356–1357.

Oengo, Julius 1921. Ööpäev. Haapsalu: K. Ü. „Lääne”.

Ormi Arp [Nigol Andresen] 1925. Jaapani luulest. – Agu, nr 4, lk 97−98.

Osila, Virve 2008. Maa ja taeva vahel. Mäetaguse: V. Osila.

Ott, Margus 2015. Vägi. Väekirjad I. (Bibliotheca controversiarum.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

Paas, Mall 1981. – Noorus, nr 11, lk 40.

Pettai, Elmar 1980. Nagu meie elu. Kolmas luuletuskogu. Stockholm: [s.n.].

Peucker, Doris 2019. Hetked. [Metsakasti:] Paljasjalg.

Pilvistu, Vaike 1985. Käed. Tallinn: Eesti Raamat.

Prillop, Külli 2018. Mida teeb moora eesti keeles? – Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 345−364. https://doi.org/10.54013/kk726a1

Põldmäe, Jaak 1974. Klassikalisi luuletus- ja stroofivorme. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool.

Põldmäe, Jaak 1978. Eesti värsiõpetus. Tallinn: Eesti Raamat.

Rammo, Mariann 2014. Õieebemed. Elva: Ignis Fatuus.

Rannit, Aleksis 1972. Kaksteist klassilist Jaapani luuletust. – Tulimuld, nr 2, lk 74–75.

Raud, Rein 1985. Taustadest ja tähendustest. – Täiskuutaeva all. Valimik hiina ja jaapani luulet. Tlk Jaan Kaplinski, R. Raud. – Loomingu Raamatukogu, nr 10–11, lk 61−70.

Raud, Rein 1986. Tsitaat jaapani klassikalises luules. – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 678–684.

Raud, Rein 1999. Vormi võimatus. – Keel ja Kirjandus, nr 2, lk 73−79.

Reets, Paul 1972. Järelmärkus kaheteistkümnele klassilisele Jaapani luuletusele. – Tulimuld, nr 3, lk 165–166.

Rosny, Léon de (koost, tlk) 1871. Si-ka-zen-yō. Anthologie japonaise. Poésies anciennes et modernes des insulaires du Nippon. Paris: Maisonneuve. https://archive.org/details/anthologiejapona00rosn/page/n43/mode/2up