PDF

Tõnu Tannberg

„Sõda on ikka esimene kultuuriline samm rahvaste elus”

Esimene maailmasõda eesti kultuuris. Koostanud Mirjam Hinrikus, Ave Mattheus. (Tallinna Ülikooli eesti keele ja kultuuri instituudi toimetised 17.) Tallinn: Tallinna Ülikool, Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2015. 360 lk.

• 1. novembril pidas kirjandusteadlane ja kirjanik Arne Merilai Tartu Ülikooli loengusarjas „Keele sajand: Saussure, Linzbach, Jakobson” ettekande teemal „Keel kui tegu”.

• 1. novembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti-uuringute Tippkeskuse biograafika töörühma seminar „Biograafia ja müüt”. Ettekanded pidasid Kristi Metse ja Aurika Meimre.

• 2. novembril Tallinnas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses korraldatud teadusseminaril esines Piret Kruuspere teemal „Rahvuslik teater kultuurimälu meediumina”.

• 9. novembril toimus Tallinna Kirjanike Majas neljas sündmus Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi kirjanduslike kolmapäevade sarjast „TÜHI saal”. Tühja saali täitis arutelu teemal „Kas on elu ilma kirjanduseta?”, arutlejateks olid Eda Ahi, Marju Kõivupuu, Ülar Ploom, Rein Raud, Tõnu Viik ja Märt Väljataga.

• 11. novembril korraldasid Tartu Ülikool ja Eesti Kirjandusmuuseum rahvusvahelise seminari kommunikatsioonistiilidest ja argikõnest, millel osalesid ettekannetega ka teadlased Poolast Krakówi Jagellooni ülikoolist. Ettekanded pidasid Liisi Laineste („Past, present, and future of the Communication Styles Project of Academies of Sciences”), Tiit Hennoste, Andriela Rääbis („Corpus of Spoken Estonian. The report of the project”), Kirsi Laanesoo („Complaints in Estonian everyday interaction”), Władysław Chłopicki („Polish communication style. The report of pilot project”) ja Anna Rewiś-Łętkowska („Metaphors in Polish communication style”).

• 11. novembril toimus Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudis ettekandepäev „Korpused ja digitaalsed andmekogud”. Esinesid Michael Rießler („Language documentation meets language technology. Building Saamic and Permic speech corpora”), Tiit Hennoste, Andriela Rääbis („Tartu Ülikooli suulise eesti keele korpus (SEKK)”), Kadri Sõrmus („Emakeeleõppija korpus EMMA”), Kais Allkivi („Eesti vahekeele korpuse ressursid ja keeleanalüüsi vahendid”), Siiri Pärkson („Mida rohkem, seda uhkem -> vähem on rohkem”), Olga Ivaškevitš („Tekstikorpuste kuvamine Eesti Kirjandusmuuseumi failirepositooriumis KIVIKE”), Aigi Rahi-Tamm („Nõukogude ja saksa okupatsiooni ohvrite andmebaasid”), Kristina Koppel („Autentsed korpuslaused õppeleksikograafias”), Pärtel Lippus, Pire Teras („Eesti keele spontaanse kõne foneetiline korpus”), Ingrid Rummo, Kristiina Praakli („TÜ eesti keele (võõrkeelena) osakonna õppijakeele tekstikorpus”), Arvi Tavast („Lõppkasutajale kättesaadavad empiirilised leksikaalsed ressursid”), Neeme Kahusk, Olga Gerassimenko („Kuidas (ja milleks) teha tekstist KORPust?”), Liina Lindström, Kristel Uiboaed („Murdekorpus ja sellega seotud ressursid”) ja Kadri Muischnek („Suured eesti keele korpused – mis meil on ja kas sellest piisab?”).

• 16. novembril tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis Betti Alveri 110. sünniaastapäeva konverentsiga „Su sügavad salved on kuhjaga täis”. Esinesid kirjandusteadlased Tiina Ann Kirss („„Tähetunni” tõlgendushorisonte”), Rein Veidemann („Betti Alveri sõnarine”), Ele Süvalep („Luuletaja ja Professor”), Michelle Mueller („Deiktilised parallelismid Betti Alveri luules”), Kristi Metste („Autobiograafia ilminguid Betti Alveri luules”) ja Janika Kronberg („Ristikivi ja Alver”). Konverents korraldati koostöös Eesti Naisüliõpilaste Seltsiga, Betti Alver oli seltsi auvilistlane.

• 16. novembril toimus Fenno-Ugria korraldusel Tallinnas hõimuklubi vadjateemaline õhtu. Rahvaluuleteadlane Mall Hiiemäe rääkis läänemeresoome rahvaste rahvakalendrite erinevustest ja sarnasustest. Keeleteadlane Heinike Heinsoo tutvustas 2017.–2018. aasta vadja lugemik-kalendrit „Vad’d’da lukõmikko-päivezikko”. Folklorist Madis Arukask näitas ja kommenteeris dokumentaalfilmi „Vadja aabitsa lugu”.

• 17.–18. novembril peeti Eesti Kirjandusmuuseumi ja Eesti-uuringute Tippkeskuse keeleteaduse, filosoofia ja semiootika doktorikool „Dialoogid subkultuuridega”. Ettekanded ja arutelud seostusid subkultuuridega kõige laiemas mõttes: alternatiivsed usundid, filosoofiad ja elamisviisid, erinevad ühiskonnarühmad (näiteks pagulased-muulased, puuetega inimesed, uususundiliste praktikatega tegelevad rühmad) ja nende kultuurilised, usundilised, lingvistilised ja semiootilised väljundid. Esinesid Reet Hiiemäe („Introduction: Dialogues with subcultures”), Aimar Ventsel („Does subculture exist outside of the society?”), Kaarina Koski („Alternative spirituality: Subcultures and outsiders”), Tõnu Tender („Suletud subkultuuride subproduktidest: kinnipidamiskoha ja sõjaväe slängist ja riitustest”), Airi Liimets („Elustiili konfiguratsioonidest ehk mida võib kõneleda inimesest tema kuulatav muusika”), Tauri Tuvikene („Jalakäijad kui erinev ühiskonnarühm?”), Liina Paales („Väljakutsed ja võimalused kurtide rahvarühma folkloori kogumisel”), Maia Möller („Ökokogukonnad – kogukondlikkus kui paratamatus ja paradoks”).

• 18. novembril toimus Tartu Kirjanduse Majas sarja „Etüüde nüüdiskultuurist” järjekordne konverents, mille fookuses oli sel korra Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi kultuuriteooria lektor Hasso Krull. Esinejad proovisid vastuse leida küsimustele, kas meil on üks või mitu Hasso Krulli ja milline suhe võiks olla tema loomingu erinevate pooluste vahel või kas selline küsimus on üldse relevantne. Kõnelesid Heie Treier („Sujuv sissejuhatus iseseisvusesse: Hasso Krulli panus 1990ndate kunsti”), Eik Hermann („Krullid haridusmaastikul”), Anneli Mihkelev („Müüdipesa punumine Hasso Krulli XXI sajandi loomingus”), Mare Kõiva („Elava eepose tekstuur”), Tõnu Viik („Hasso Krulli lugemine”), Joosep Susi („Käe- ja koekirjad: kuidas luuletada lugu”) ning Andrus Laansalu („Töid, tegemisi ja hambaid”).

• 22.–23. novembril peeti Tartu Ülikooli kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli sümpoosion „Mütoloogia, diskursus ja autoriteet: retrospektiivsed meetodid kultuuriuuringutes”. Esinejaid oli Venemaalt, Saksamaalt, Soomest ja Eestist. Ettekanded pidasid Yuri Berezkin (Peterburi Kunstkamera, „„Myths” and „tales”: Tools for reconstruction of deep and of the not so deep prehistory”), Joonas Ahola (Helsingi ülikool, „Myth, language, origin: 19th century mythology studies in Germany and Finland”), Matthias Egeler (Müncheni Ludwig Maximiliani ülikool, „The memory of landscape: Place lore and its problems for retrospective approaches on the example of Eyrbyggja saga”), Daniel Sävborg (TÜ, „Encounters with supernatural beings in popular and learned discourse: Examples from early modern Sweden and medieval Iceland”), Maarit Tevanlinna-Alvarez (TÜ, „The meaning of the knowing Cobra”), Frog (Helsingi ülikool, „Dynamics of authority between mythology, verbal art and the people who use them”), Leszek Gardeła (Rzeszówi ülikool, „Hunting for vampires in Polish folklore and archaeology: The problems and possibilities of retrospective studies”) ja Ülo Valk (TÜ, „The devil and the spirit world in nineteenth-century Estonia: From christianization to folklorization”).

• 25. novembril esines Eesti Akadeemilise Ingerimaa Seltsi kõnekoosolekul Tartus Helsingi ülikooli dotsent Jyrki Paaskoski ettekandega „Soomekeelsete luterlike koguduste elust XVIII sajandi Ingerimaal”.

• 28. novembril peeti Tallinnas Tammsaare muuseumi 12. sügiskonverents „Õitsev meri ja tühirand. Meri eesti kirjanduses”. Esinesid Rein Veidemann („Lennart Meri „meri””), Brita Melts („Haakrikulummus ja haakrikupõlgus. Mõnest mereannist nüüdiskirjanduses”), Kadri Tüür, Susanna Kuusik („Salapiirituseveo kunstiline kujutamine”), Tanar Kirs („Mere kujutamine eesti luules XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses”) ja Toomas Haug („Vastutuulelaevast”).

• 28.–29. novembril korraldas Eesti Keele Instituut keeleteaduse, filosoofia ja semiootika doktorikooli raames Haapsalus sügisseminari „Soome-ugri keelte sõnavara ja etümoloogia”. Seminar keskendus nii eesti keele kui ka selle sugulaskeelte sõnavaralistele protsessidele, hõlmates teemasid alates etümoloogiast kuni sotsiolingvistikani. Esinesid Pirkko Nuolijärvi („Keelepoliitika põhisõnavara küsimusi”), Arvi Tavast („Sõnastiku andmete visualiseerimisest”), Karl Pajusalu, Inge Käsi („Seto sõnaraamat ja keeleajalugu”), Santeri Junttila („Tulised balti etümoloogiad”), Sampsa Holopainen („Läänemeresoome keelte aaria laensõnad”), Juha Kuokkala („Vokaalisubstitutsioonidest läänemeresoome germaani päritolu laensõnades”), Mihkel Tõnnov („(Oletatavatest) vanagotlandi laenudest eesti keeles”), Jyri Lehtinen („Arvutuslik fülogeenia ja innovatsioonid alguurali etümoloogiates”), Alo Merilo („Vanima soome-ugri sõnavara tekke- ja levikumustrid”), Iris Metsmägi („Etümoloogilisi tähelepanekuid sõnamoodustuse kohta”), Meeli Sedrik („Paa, pop(p)a ja pibi”), Tuuli Triin Truusalu („Etümoloogilised ja etioloogilised sõnaselgitused Titus Liviuse „Ab urbe condita” I–V raamatus”), Vilja Oja („Tähendussuhetest läänemeresoome areaalis”), Sofia Björklöf („Läänemeresoome keelte omavahelisest laenamisest vadja, isuri, eesti ja soome murrete näidetel”), Triin Todesk („Komi võrdluselement -džhyk erinevate verbiklassidega”) ja Marili Tomingas („Demonstratiivsed proadjektiivid läänemeresoome keeltes”). Oli võimalik osaleda etümoloogiatöötoas „Eesti ja Soome etümoloogide koostöö läänemeresoome etümoloogiawiki tegemiseks”.

• 30. novembrist 1. detsembrini kogunesid Eesti ja Soome folkloristid Tartusse Eesti Kirjandusmuuseumi üheksandale regilaulukonverentsile „Regilaulu seitse nahka: vaateid regilaulule mitmest küljest”. Ettekannetes kajastus nii regilaulu meetrika, meloodika kui ka poeetika, kõneldi regilaulu algusajast, üleminekuvormidest ja uuskasutusest. Ettekanded pidasid Lotte Tarkka („Myth, utopia, and the unseen: An academic history of ‘Imagination’ in the study of runosongs”), Hasso Krull („Sääse sääre luista: regilaul kui puhas minevik”), Frog („Some thoughts of the history of the common Finnic tetrameter and poetic system: A late Proto-Finnic phenomenon”), Ilpo Saastamoinen („Kalevalan-melodiikka globaalisesta näkökulmasta”), Janika Oras („Rütmimängud ja keeleloogika. Seto regilaulu värsimõõdust”), Kati Kallio („Fussy boundaries of runo-song”), Aado Lintrop („Toompealt tuleb Toomas poega. Kuidas suhestub vana rahvalaul regilauluks nimetatud uusloominguga”), Liisi Laanemets („Seto temaatika eesti klassikalises muusikas”), Andreas Kalkun („Linikpää’, leelotagõ’! Kaetud peaga naiste hääled”), Natalia Ermakov („Itkud kui ühiskondlike protsesside peegeldus naiste silmade läbi”), Ruth Mirov („„Kuri kodu”. Ühe Vaivara regilaulu analüüs”), Kanni Labi („Noorte korjatud vanad laulud – Narvast ja Vaivarast või mujalt”), Kristi Salve („Laiuse lepad, linad ja laulud”), Pikne Kama („Hukkamised ja matused märgaladel – regilauludes kajastuva teabe seostamine mineviku sündmustega”) ja Jukka Saarinen („Runoreki ja Tuonelan matka”). Konverentsi korraldasid Eesti Rahvaluule Arhiiv ja Eesti-uuringute Tippkeskus.

• 18. oktoobril kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Helen Kõrgesaar doktoritöö „Eesti hoidjakeele pragmaatilised erijooned ja dünaamika ning mõju lapse keele arengule”. Ta uuris, kuidas eesti täiskasvanu lapsega räägib, missuguseid keelevahendeid ta vestluses kasutab ja kuidas ta seejuures lapse keelelist arengut toetab. Tähelepanu oli pööratud peamiselt hoidjakeele pragmaatikale ja püütud selgitada, miks täiskasvanu kõneleb lapsega just nii, nagu ta seda teeb. Juhendaja oli professor Reili Argus (TLÜ), oponendid professor Renate Pajusalu (TÜ) ja teadur Sirli Zupping (TÜ).

• 19. oktoobril kaitses doktoritöö Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Natalia Abrosimova („Развитие эрзянского письменно-литературного языка в контексте культуры / Ersa kirjakeele areng kultuuri kontekstis”), kes uuris ersa kirja- ja kirjanduskeeles toimunud protsesse alates XVIII sajandist kuni tänapäevani. Esimest korda ersa kirjakeele ajaloos vaatles doktoritöö seda kui kultuurifenomeni, kus kirjanduskeel ersa kultuuris toimib tähendusliku kogumina. Juhendajad olid emeriitprofessor Rein Veidemann (TLÜ) ja teaduste kandidaat Aleksandr Sharonov (Mordva riiklik ülikool), oponendid Mart Rannut (TÜ) ja professor Vassili Djomin (Mordva riiklik ülikool).

• 28. oktoobril kaitses Maarja Hollo Tartu Ülikoolis doktoritöö „Romantiline subjekt, mälu ja trauma Bernard Kangro sõjajärgses loomingus”. Tööl oli kolm eesmärki. Esiteks selgitati selles Kangro loomingu tähendust ja kohta eesti kirjandusloos ja kultuurimälus XXI sajandi vaateveerult, mil nii ajaloolaste ja kultuuriuurijate seas kui ka avalikes aruteludes on jätkuvalt aktuaalsed Teise maailmasõja mäletamisega seotud küsimused. Teiseks avas töö Kangro teoste analüüsi kaudu tema loomingu uurimise uusi väljavaateid. Kolmandaks võeti vaatluse alla see, kuidas Kangro oma teostes ühtaegu nii isiklikku kui ka rahvuse minevikku kujutab, kordab ja läbi töötab. Juhendajad olid vanemteadur Tiina Ann Kirss (TÜ) ja professor Arne Merilai (TÜ), oponendid Satu Grünthal (Helsingi ülikool) ja Mart Velsker (TÜ).

• 18. novembril kaitses Brita Melts Tartu Ülikoolis doktoritöö „Kirjanduslikud omailmad ja nende autobiograafilised lätted”. Väitekirjas keskenduti kirjandusliku omailma kui eripärase nähtuse analüüsile ja biosemiootikast laenatud ning kirjandusteadusele kohandatud termini omailm selgitamisele, milles vilksamisi on tuginetud ka kultuuri- ja kirjandusgeograafilistele arusaamadele. Töö põhiosas on analüüsitud peamiselt nelja kirjandusliku omailma juhtumit: Karl Ristikivi Arkaadiat, Andrus Kasemaa Poeedirahu, Tõnu Õnnepalu Paradiisi ja Lauri Pilteri Airootsit. Juhendajad olid dotsent Leena Kurvet-Käosaar (TÜ) ja professor Arne Merilai (TÜ), oponendid dr Mart Kuldkepp (Londoni ülikooli kolledž) ja dr Jaak Tomberg (TÜ).

• 22. novembril kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Tatjana Boeva doktoritöö „Текст как мыслящая структура. Метафизика В. О. Пелевина” / „Tekst kui mõtlev struktuur. Pelevini metafüüsika”. Oma töös uuris ta vene kirjaniku Viktor Pelevini (1962) tekste metafüüsilisest vaatepunktist, keskendudes eelkõige neis esinevale sümbolismile, müstitsismile, tühjuse mõistele ja teadvuse probleemile. Töö eesmärk oli pakkuda terviklikku arusaamist Pelevini tekstidest ja jõuda tema loomingu ontoloogiliste omadusteni. Juhendaja oli prof Irina Belobrovtseva (TLÜ), oponendid prof Sergei Kibalnik (Peterburi riiklik ülikool) ja prof Zsuzsa Hetenyi (Budapesti Eötvös Lorándi ülikool).

• 1. oktoobril peeti Obinitsas Paul Hagu 70. sünnipäevale pühendatud konverents „Mul viil sõna’ sõõrunõsõ’…”. Esinesid Osmo Pekonen („Peko ja Beowulf”), Heiki Valk („Jumala lahkumine: järelpudemeid Peko kohta, peamiselt 1990. aastatest”), Olga Kalinina („О предварительных результатах исследования церковной жизни населения Печорского района во вт. пол. ХХ в”), Terry Gunnell („The role of performance studies in folkloristics”), Ülo Valk („Paul Hagu teadusmehena”), Sulev Iva, Karl Pajusalu („Hao Paul – seto keele vidosnik”), Aare Hõrn („Hao Paali – Setoma iist iloh, tüüh ja võitlusõh”), Janika Oras („Seto vana helilaad tänapäeval – rakendusetnomusikoloogi pilgu läbi”) ja Madis Arukask („Mütoloogilise regilaulu „Lemmeleht” usundilis-kombestikulisest tagapõhjast”).

• 7. oktoobril toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis Eesti keelenõukogu nimeseminar, kus astusid üles Kadri Teller-Sepp, Enel Pungas, Anu Tukia ja Ilmar Tomusk. Arutelu teemal „Kui palju võib riik nimepanekut ohjata?” juhatas Toomas Kiho.

• 11. oktoobri teisipäevaseminaril EKM-is tutvustas udmurdi kirjanik Aleksei Arzamazov oma soome-ugri tehiskeele rajamise projekti, selle võimalusi ja perspektiive.

• 12. oktoobril Tartus toimunud Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul pidas ettekande Taavi Pae teemal „Vallanimede küsimus 1930. aastate reformis” (kaasautor Madli-Johanna Maidla).

• 12.–14. oktoobril toimus EKM-is konverents „Visuaalne digitaalhumanitaaria: humanitaarandmete esitamine ja tõlgendamine”. Peaettekanded olid Raivo Kelomehelt („Interaktiivne kunst füüsiliste kunstiteoste säilitamise ja esitamise meetodina”, Eesti Kunstiakadeemia) ja Peter Grzybekilt („Digitaalhumanitaaria ja kultuuriteadused: Πραξις · τέχνη · θεωρία · ἐπιστήμη? Praktika – tehnoloogia – teooria – teadus?”, Grazi ülikool, Austria). Korraldati kaks töötuba: Moses Boudouridese „Sotsiaalvõrgustike leidmine kirjanduslikust tekstist” ja P. Grzybeki „Praktiline andmeanalüüs: teooriast lähtuv ja suunatav”.

• 13. oktoobril tähistati Tallinnas juubeliseminariga 25 aastat kestnud soome keele ja kultuuri õpetamist peaainena TÜ-is. Esinesid Daniele Monticelli, Riitta Uotila, Jaan Õispuu, Tiina Söderman, Mati Hint, Ivar Sinimets, Maria-Magdalena Jürvetson, Vesa Jarva ja Annekatrin Kaivapalu.

• 14. oktoobril peeti Tartus Eesti Rahva Muuseumis hõimupäevade konverents „Soome-ugri muuseumid – kuidas edasi?”. Oma maa muuseume, kus kõigis on soome-ugri rahvaste teemalised ekspositsioonid, tutvustasid Svetlana Bandura (Komi rahvusmuuseum), Ligita Betiņa (Läti Toreida muuseum-looduskaitseala), Tatjana Berdaševa (Karjala rahvusmuuseum), Nikita Djatškov (Isuri muuseum) ja Ágnes Kerezsi (Ungari etnograafiamuuseum).

• 14. oktoobril korraldas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus Tallinnas VII moodsa eesti kirjanduse seminari „Paul-Eerik Rummo „Lumevalgus… lumepimedus” ”, tähistamaks 50 aasta möödumist luulekogu ilmumisest. Esinesid Aare Pilv, Anneli Mihkelev, Mart Velsker, Ene-Reet Soovik, Aarne Ruben, Rein Veidemann ja Marin Laak.

• 14.–15. oktoobril toimus TÜ Narva kolledžis II rahvusvaheline konverents „Uralo-indogermanica”. Plenaarettekannetega esinesid Jelisaveta-Kaarina Kostandi (Tartu), Gleb Pilipenko (Moskva), Tamás Péter Szabó (Jyväskylä) ja Enn Ernits (Tartu). Töö toimus sektsioonides „Keel ja identiteet”, „Udmurdi ja inglise keele kõrvutav grammatika”, „Eesti ja vene keel”, „Soome-ugri keeleteadus ja interlingvistika” ning „Keeleõpetamise metoodika”.

• 17. oktoobril tähistati TLÜ-s Rein Veidemanni 70. sünnipäeva konverentsiga „Lausungid ja pausid”. Ettekannetega esinesid Tõnu Viik, Arne Merilai, Maarja Vaino, Marin Laak ja Jaan Undusk.

• 17. oktoobril korraldati Tallinnas ES-i kõnekoosolek Einar Kraudi 70. sünnipäeva auks. Ettekanded pidasid Pire Teras, Hille Pajupuu ja Rene Altrov ning Härmo Saarm.

• 17.–18. oktoobril korraldati EKM-is rahvusvaheline seminar „Prospects and Perspectives of Meteorological Paremiology”, kus käsitleti ilmastiku ja loodusega seotud traditsioonilisi poeetilisi tekste, nagu vanasõnad, kõnekäänud, ended. Esinesid eri valdkondade – lingvistika, folkloristika, semiootika, geograafia – teadlased Venemaalt, Austriast ja Eestist.

• 25. oktoobril peeti EKM-is Oskar Kallase päev. Raamatuteaduse konverentsil esinesid Lauri Frei („Trükiste fiktiivsed ilmumisandmed Eesti ja Läti raamatuloos”), Rene Haljasmäe („Köitjate märgised nahkköidetel”), Reet Bender („Raamatutest ja lugemisest baltisaksa memuaristika valguses”), Heino Räim („Oskar Kallase kadunud portreemaalist”), Edith Hermann („Eesti ja naaberriikide kauneimate raamatute konkursid”), Tiiu Reimo („Raamatuajaloo uurimisest Läänemere ruumis XXI sajandi alguskümnenditel”), Mare Lott („Raamat muutuste tuules”) ja Merike Kiipus („Trükisepärandi digiteerimisprojektidest”).

• 25. oktoobril korraldasid Eesti Lastekirjanduse Keskus ning UTKK Tallinnas seminari „Laps kirjanduses 4: Kool lastekirjanduses, lastekirjandus koolis”, kus uuriti, kuidas kirjandust koolis õpetatakse ja kuidas kooli lastekirjanduses kujutatakse. Esinesid Mare Müürsepp, Andrus Org, Anneli Jõgioja, Anni Kalm, Kätlin Kaldmaa, Jaanika Palm, Mari Niitra ja Krista Kumberg. Slaidiettekanne oli Elle-Mari Taliveelt.

• 27.–29. oktoobrini toimus Võrus 20. läänemeresoome sügiskonverents, kus käsitleti läänemeresoome keele, kultuuri ja piirkonna hetkeolukorda, kuid heideti pilk ka minevikku. Konverentsi peaesinejateks olid soome-ugri keelte uurija Riho Grünthal („Läänemeresoome keelte varajane väljakujunemine”), keelepoliitika uurija Anitta Viinikka-Kallinen („Kutsukaa tutkija! – tutkimuksen ja etnopolitiikan suhteista”), liivi keele uurija Eberhard Winkler („Väliuurimine XIX sajandil – Sjögren Salatsi liivlaste juures”), arheoloog Valter Lang („Algläänemeresoome keele ja kultuuri kujunemine”) ja folklorist Andreas Kalkun („Sooga või soota pärimus?”). Vaatluse all olid karjala, liivi, isuri, vadja, vepsa, võro, seto, eesti ja soome keel ning rahvaluule, nii keelepoliitika, -struktuur kui ka -õpe ning arvuti roll tänapäevases keeleuurimises.

• 28. oktoobril Tartus toimunud Eesti Akadeemilise Ingerimaa Seltsi kõnekoosolekul tutvustas Soome rahvusarhiivi endine juhataja, professor Kari Tarkiainen uuemaid Ingeri-alaseid uurimusi Soomes.

• 1.–2. juulini toimus Liivi Muuseumis Eesti Kirjandusmuuseumi kirjandusteaduse VI suvekool „Teedrajav kääne”. Esinesid Tanar Kirs („Eesti luule alguse küsimus”), Tiit Hennoste („Sõnad suhtlevad tähestikuga”), Arne Merilai („Nooruse kihermed”), Johanna Ross („Olmekirjandus ja selle retseptsioon kui osa sotsioloogilisest pöördest”), Anneli Mihkelev („Kuidas on tehtud Matsini „Gogoli disko”?”), Katre Pärn („Igavene avangard: (eesti) animatsioonist”), Mari Niitra („Piiride nihutamisest lastekirjanduses”), Eliisa Puudersell („Mäng Mati Undi loomingus”), Neeme Näripä („Traagiline pööre antiigist tänapäeva tülitsemise näitel”), Kaisa Maria Ling („Kuidas lugeda kosmoloogiat: Severo Sarduy (neo)barokiteooria luulekogus „Big Bang””). Loomingulisel õhtul Erkki Luugi luulest vestles autoriga Anti Saar. Vestlusringi „Kuidas lugeda Hennostet?” juhtis Krista Ojasaar.

• 2. augustil toimus Epp Annuse korraldusel Viti külas Eesti nõukogude aja uurijate välksümpoosion. Kõnelesid Anu Veenre, Margus Vihalemm, Johanna Ross, Ülo Mattheus, Kädi Talvoja, Andres Kurg ja Linda Kaljundi.

• 15. augustil toimus Eesti Keele Instituudis Eesti-uuringute Tippkeskuse ajalooliste väljendus- ja kultuuripraktikate töörühma seminar rahvuse konstrueerimise eri vaatenurkade teemal.

• 16. augustil peeti Kärdlas Hiiumaa Muuseumis seminar Hiiumaa juttudest, paikadest ja inimestest „Jutte maalt ja merelt”. Üles astusid Helgi Põllo („Meremeeste rollist Hiiumaa jutupärimuse kujunemises”), Reeli Reinaus („Pärimusest kirjandusse. Mõningaid inspireerivaid seiku Hiiumaa välitöödelt”), Mairi Kaasik, Kärri Toomeos-Orglaan („Hiiumaa muinasjutud Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudes”), Risto Järv („Mõnest Hiiumaa metsa- ja meremuinasjutust”), Helen Kõmmus („Koerakong ehk hiiumuistendite Leigri omapärasest huumorist”), Andreas Kalkun („Mida roppudest naljadest õppida? Feodor Vanahundi (1890–1965) jutupärandi obstsöönne osa”), Astrid Tuisk („Uued ja vanad mängud lastemängude andmebaasis”) ja Helle-Mare Kõmmus („„Ega sääl pole kedagi, rahi ike edasi…” Hiiu valsist sõna ja sammuga”).

• 16. septembril toimus Tabivere rahvamajas Emakeele Seltsi, Õpetatud Eesti Seltsi ja Tartu Ülikooli korraldusel konverents „Kaks sajandit õ-tähega”. Esinesid Valve-Liivi Kingisepp („Kuidas tuli õ-täht eesti kirjakeelde?”), Kersti Taal („Eesti keele küsimus Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetuses”), Fred Puss („õ-tähe kasutuselevõtmisest luteri koguduse meetrika- ja personaalraamatutes Eesti eri piirkondades”), Kristiina Praakli („õ-ga või õ-ta: sotsiolingvistiline vaade õ kasutusele”), Pire Teras („õ häälduse varieerumine”) ja Taavi Pae („Kuidas õ-hääliku piir jõudis Regio atlasesse?”).

• 16. septembril tähistasid Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu ning Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus ettekandepäevaga „Õpetajast õpetlaseks – Kyra Robert 100. Uurija töö kultuuriloolises Baltika kogus” Eesti raamatukogutegelase Kyra Roberti 100. sünniaastapäeva. Ettekanded pidasid Aija Sakova („Mõeldes Kyra Robertist (1916–1997)”), Tiiu Reimo, Helje-Laine Kannik („Tallinna XVII sajandi trükised. Kyra Roberti uurimusest retrospektiivse rahvusbibliograafia andmebaasini”), Martin Klöker („Der älteste Katalog der Olai-Bibliothek? Ein rätselhafter Fund”), Kaspar Kolk („Vana Tallinna raamatukogu kolm allikat: komplekteerimisest XVI sajandil”), Piret Lotman („Kirjatäht ja elu varauusaegsetes eestikeelsetes luterlikes katekismustes”), Lauri Frei („Väljamõeldud ilmumiskohad, kirjastajad ja trükkalid Euroopa XVI–XIX sajandi raamatuloos”) ja Michael Rocher („Die Bestände zur Schulpraxis des 18. Jahrhunderts in Estland und ihre Bedeutung für die europäische Forschung”).

• 21.–22. septembrini toimus Laelatus ja Lihulas rahvusvaheline seminar „Tekstid ja linnud”, mis keskendus lindude kujutamisele kultuuris: kirjanduses, folklooris, kujutavas ja audiovisuaalses kunstis, keskkonnaajaloos, aga ka meedias laiemalt. Laelatu bioloogiajaamas esinesid ettekannetega Elle-Mari Talivee (UTKK; „Avian voices and birds in Marie Under’s poetry”), Kadri Tüür (TÜ/KAJAK; „Avian voices in Estonian literature: poetry of Jaan Kaplinski”), Karoliina Lummaa (Turu ülikool; „Picoides tridactylus − poetic descriptions”), Jason Finch (Åbo Akademi; „Yeats and the birds: Irish swan or cockney sparrow?”), Freydis Ehrlich, Eve Rannamäe (TÜ; „Reading bones-archaeo-ornithological research illustrated by a case study from the Late Iron Age Viljandi”), Riho Kinks (Eesti Ornitoloogiühing;„Migrants and refugees in Estonian Ornithofauna”), Lauri Saks (TÜ; „Bird vision: how do birds see?”), Mall Hiiemäe (Eesti Kirjandusmuuseum; „Birds in Estonian traditional folk belief”). Stendiettekandeid oli kaks: Meeli Mesipuu (Eesti Maaülikool; „Plants named after birds”) ja Monika Hint (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia; „Birds in Estonian traditional textile bedcovers”). Teise konverentsipäeva Lihulas avas Andres Kalamees Eesti Ornitoloogiaühingust. Esinesid Peep Ilmet („Kõik on looduse ime” (Juhan Viiding)”), Ulrike Plath (TLÜ/KAJAK, UTKK; „Laululinnud baltisaksa kokaraamatutes”), Urmas Sellis (Eesti Ornitoloogiaühing; „Mida taotleb veebikaamera paigaldaja ja mis tegelikult toimub sel tandril? ehk Linnuvaatlused reaalajas veebis”), Marju Kõivupuu (TLÜ; „Linnud ja inimesed. Pärimuspõhine vaatenurk”). Mall Hiiemäe (EKM) esines stendiettekandega „Linnud eesti rahvausundis”. Õhtul toimus linnuretk Matsallu.

• 22. septembril korraldasid Eesti Rahvusraamatukogu ja Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu Tallinnas seminari „Kõik on noatera peal ja sellepärast nii ilus”, mis oli pühendatud Austria poetessi, proosakirjaniku ja mõtleja Ingeborg Bachmanni 90. sünniaastapäevale ning Viivi Luige saabuvale 70. sünnipäevale. Esinesid Eve Pormeister („Kui mitte enne, siis Roomas saad sa seda näha ja kuulda”), Aija Sakova („Varjudest, kartmatusest ja elujõust. Ingeborg Bachmanni ja Viivi Luige poeetilisest kreedost”), Leena Kurvet-Käosaar („Enese ilmnemine/ilmutamine Viivi Luige romaanis „Varjuteater””) ja Arne Merilai („Viivi Luige sümbolistlik kujunditaju”). Seminari lõpetas luulekava Viivi Luige ja Ingeborg Bachmanni loomingust.

• 22. septembril toimus Tartus Akadeemilise Rahvaluule Seltsi ja Eesti Rahvaluule Arhiivi korraldusel ARS-i kõnekoosolek, mille kavas oli kaks ettekannet: Mall Hiiemäe „Eesti rahvakalendri tähtpäevade tagamaad” ja Urmas Kalla „Võnnu kihkonna kotussõjutuq piirkondõ kaupa ja laembal Lõuna-Eesti tagapõhjal”.

• 23. septembril tähistati Tartu Ülikoolis Emakeele Seltsi eestvõttel Euroopa keelte päeva üliõpilaskonverentsiga. Sektsioonis „Keel luubi all” esinesid Mirjam Ruutma („Kaassõnad eesti murretes”), Laura Tüüts („Episteemilise modaalsuse markerite tõeväärtuse tajumine arvatavasti, võib-olla ja äkki näitel”), Kairit Tomson („Panema-verbi polüseemia ja kasutus grammatilistes konstruktsioonides”), Liina Pärismaa („Christoph Blume keelekasutuse eripärast”). Sektsioonis „Keeled kaardil ja kasutuses” oli viis ettekannet: Siim Antso („Digitaalsed kaardiandmed dialektoloogias”), Anu Seppa („Kirjutaja tekstiosalisena riigieksamikirjandites”), Ekaterina Kornilitsina („Lähenemisviisid metafooride tõlkimisele telesaate „Pealtnägija” eesti-vene tõlgete näitel”), Anna-Olga Luga („Sillamäe elanike eesti keele õpe”) ja Eda-Riin Leego („Vene eesnimede mugandamine komi keelde”).

• 27. septembril peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti-uuringute Tippkeskuse usundi ja müütide töörühma seminar, kus põhiettekande „Loodus ja Eesti usund” pidas töörühma juht Tõnno Jonuks.

• 27. septembril toimus Tartus järjekordne loeng sarjas „Keele sajand”: Renate Pajusalu kõneles teemal „Saussure keeleteadlase pilguga”. TÜ semiootika osakonna, eesti ja üldkeeleteaduse instituudi ning Eesti Semiootika Seltsi koostöös elluviidava sarjaga „Keele sajand: Saussure, Linzbach, Jakobson” tähistatakse Ferdinand de Saussure’i teose „Üldlingvistika kursus” ja Jakob Linzbachi teose „Filosoofilise keele printsiipidest” ilmumise 100. aastapäeva ning Roman Jakobsoni 120. sünniaastapäeva.

• 30. septembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis geograafi, kultuuri- ja teadusloolase Vello Paatsi (1948–2015) artiklikogumiku „Rännates Gutenbergi galaktikas” (Ilmamaa, 2016) ilmumisele pühendatud sümpoosion „Olemise ja teaduse piiridest”. Piiride üle mõtisklesid Ülo Matjus, Tõnu Tannberg ja Erki Tammiksaar.

• 30. septembril korraldas UTKK Tallinnas seminari, kus Rein Undusk kõneles teemal „Antiqui ja moderni. Ääremärkusi ühe kultuuritopose juurde”.

• 30. septembrist kuni 2. oktoobrini toimus Lätis Läti Eesti Seltsi eestvedamisel soome-ugri festival, mille raames toimus rahvusvaheline konverents „Soome-ugri rahvaste müütiline ja maagiline pärand” („The Mythical and Magic Heritage of the Finno-Ugric Nations”). Esimene päev veedeti Cēsises (Võnnus) ja see oli pühendatud linna 810. aastapäevale. Tutvustati haruldast leidu 2015. aastast: noore tütarlapse matmispaika X−XII sajandist. Teisel päeval Riias peetud konverentsil esinesid Ágnes Kerezsi („Khanti Shaman’s Worldview and Tasks”; Ungari), Merili Metsvahi („Folktale about the breastfeeding werewolf in Estonian folklore and its parallels in Finnish traditions”; Eesti), Johanna Toivainen („Trees and death in Baltic and Finnish folk songs”; Soome), Ljudmila Yamurzina („Rituals in the traditional life of eastern Mari people”; Eesti) ning Janīna Kursīte-Pakule ja Juris Urtāns („Mythology of Svētupe in Vidzeme”; Läti).

Jaan Kross ja David Samoilov. Mu sõbra avatud akna all. Tallinn: David Samoilovi Eesti Ühing, Tallinna Ülikool, 2015. 75 lk. Давид Самойлов и Яан Кросс. В окно моего друга. Таллинн: Общество Давида Самойлова в Эстонии, Таллинский университет, 2015. 81 стр. David Samoilovi Pärnu. Teejuht. Luuletusi. Tallinn: Avenarius, 2015. 87 lk. Пярну Давида Самойлова. Путеводитель. Стихи. Таллинн: Авенариус, 2015. 81 стр.

2015. aasta lõpus ilmus Tallinna Ülikooli vene filoloogide initsiatiivil kaks Pärnus elanud (ja sealsel kalmistul puhkava) vene poeedi David Samoilovi luulekogu. Moskva luuletaja David Samoilov kolis Pärnusse 1976. aastal ja elas seal surmani 1990. aastal. Jaan Kross on Samoilovi kohta kirjutanud, et nad on sama sünniaasta mehed (sündinud 1920) ja et nende mõlema esimesed, teised ja vist ka kolmandad luulekogud on ilmunud samal aastal. Mõlemad tundsid end tema sõnul „klassikalise traditsiooni ja moodsa värsi vahelisel pingeväljal võrdsel viisil elevalt ja hästi” (lk 53). Samoilov aga on rõhutanud Jaan Krossi annet, tööarmastust, mõistust ja teadmisi.

Krossi ja Samoilovi vastastikused luuletõlked ilmusid esmakordselt 1990. aastal Tallinnas välja antud kaksikluulekogus „Põhjatud silmapilgud” („Бездонные мгновения”). Uuele väljaandele on kirjutanud saatesõnad Märt Väljataga ja Irina Belobrovtseva; mõlemad tekstid on avaldatud nii eesti kui ka vene keeles.

Teine raamat sisaldab Samoilovi Pärnule pühendatud luulet. Nii mõnigi luuletus on eesti keeles avaldatud mitmes tõlkes. Tõlkijad on lisaks Jaan Krossile Ave Alavainu, Ants Reoli ja Jaak Känd. Saatesõna vene luuletaja sidemetest Pärnuga on raamatule kirjutanud kunagine Pärnu koolitüdruk, praegune TLÜ professor Aurika Meimre.

M. J.

Loone Ots. Birkenruh’ episood ja teisi näidendeid. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 358 lk.

Kaaneteksti järgi tutvustab Loone Otsa näidendikogumik „eesti kultuuriloo kaheksat hetke Thor Helle piibli ilmumisest 1739 teise maailmasõja järellaineteni 1946. Näeme, kuidas eestlane kolme sajandi jooksul eestlust vormib, iseendaks jääb, väärtusi kasvatab ja ka kõige rängemail hetkil alla ei anna”. Rangelt võttes on „kolme sajandi jooksul” liialdus, sest lisaks Thor Helle piiblitõlke episoodile paigutub XVIII sajandisse vaid üks näidend, keisrinna Katariina II võimuiha ja vastasseisu eetiliste imperatiividega käsitlev „Keisrinna hull, ehk, mees kes rääkis tõtt”, milles ei ole erilist pistmist „eestluse vormimisega”, XIX sajand jääb aga lüngaks. Ülejäänud isikuloolised tekstid (Jaan Tõnissonist, Marie Underist, Karl Ristikivist, Theodor Lutsust) tegelevad XX sajandi esimese poolega. Neid kõiki ühendab aga julge mäng kultuurilooga, elu- ja ajalooliste faktide segamine loominguga ning fantaseerimine intriigivõimaluste üle, kuigi igale tekstile järgneb autori selgitus dokumentaalsuse ja väljamõeldise vahekorrast.

Lennukaid fantaasianäidendeid eesti kultuuriloo teemadel on Ots kirjutanud varemgi, ehkki antud kogumiku vabad fabuleeringud ei paku nii pööraseid fantaasiaid kui näiteks „Koidula veri” (laval 2008, näidendikogumikus 2010). Ent samasugune isu intriigi otsida ja võimendada saadab ka nüüdseid episoode, millest tugev enamik rajaneb koomilistel efektidel, taotledes kergemat sorti meelelahutust. Erandiks on vaid üks dokumentaaltragöödia märtsipommitamisest, ja veidi teisest mastist on ka „psühholoogiline eksperiment” (lk 319) Karl Ristikivi ning Salme Niilendi suhte taustal. Aga kui eesti esimese helimängufilmi lugu „Heliose lapsed” on autor otsesõnu jandiks nimetanud, siis tegelikult tundub kõige jantlikum hoopis „kurva armuloona” serveeritud nimilugu, milles mängitakse Underi ja tema ümber tiirelnud meeste (Adson, Tuglas, Hacker) korraga Birkenruh’sse sattumise võimalusega kuulsal 1917. aasta suvel. Sellega on kirjandusloos pühaliku kirega raamitud episood taandatud argiseks farsiks. Mööda põõsaid hiiliv Adson oma koomiliselt romantiliste plaanide, võru keele ja lakkamatu ümmardamisega tundub kirjanduslooliselt päris tabav ja usutav kuju, ent hedonistlikku kirjanduspaavsti ümbritsev abituse, arguse ja naeruväärsuse nimbus mõjub juba päris julge paroodiana. Lastekaitsja Ots on aga esile mananud veel ühe uudse tahu: selle, kuidas argistes jamades rähklev Under ilmutab egoistlikku ja alandavatki suhtumist oma tütardesse: „Suurte egoism ja väikeste abitus on üks näidendi kontrapunkt” (lk 176).

Dokumentaalse ainese vaatemängulisel esitlemisel vabas vormis ning omapoolsete loovate ülekirjutustega on muidugi oht kalduda labasusse ja seda pole Ots peljanud. Ent näitekirjanikuna on ta leidnud endale kahtlemata põneva ja isikupärase niši, hajutamaks ürikute tolmu ja hoidmaks alal legendide sinist udu…

B. M.

See sinine sirjendav kaugus. Bernard Kangro ridade vahel tuhlates. Kangro luulest inspireeritud raamat, joonistused, heliplaat ja film. Koostaja Urmas Bereczki. Tallinn: Kirjastus Lepalind, 2016. 227 lk + CD (luuletusi esitavad autor ja Harriet Toompere) + DVD „Kesksuvetants. Etüüdid Bernard Kangro luuletustele” (režissöör Gabriel Dettre).

Ungari fennougristi Gábor Bereczki ja eestlasest keeleteadlase Mai Kiisk-Bereczki poeg Urmas kohtus Bernard Kangroga esimest korda 1982. aasta suvel, viis aastat hiljem aga veetis ta terve õppeaasta Lundis ja muidugi tihedas läbikäimises Kangroga. Pikki õhtuid kestnud jutuajamised „kujunesid Kangro viimase esseeraamatu „Härjanädalate aegu” inspiratsiooniallikaks” (lk 122). Selles Kangro 1994. aastal ilmunud autobiograafiliste esseede tsüklis kohtamegi sageli Urmast, kes käib Kangro juures lindistamas, tundes huvi nii eksiiliaastate kui ka varasema vastu, ning mitmed esseed on Kangro sõnastanud tema ja Urmase kahekõnedena. Kord pärast küsitleja lahkumist kirjutab Kangro: „Mulle tundus, nagu oleks Urmas oma paunas midagi minema viinud. Lõplikult ja alatiseks….” („Härjanädalate aegu”, lk 19).

Nüüd on Urmas Bereczki midagi enneolematut tagasi toonud või vastu andnud, olgugi juba manalateele läinud kirjanikule, kellega vaimse kontakti püsimist illustreerib fiktiivne dialoog „Pilveveerel” (lk 12–15). Just nimelt enneolematut, kuna väljaanne „See sinine sirjendav kaugus” kujutab endast eri kunstiliike liitvat projekti, sisaldades lisaks eelnimetatud fantaasiadialoogile ka mälestusliku essee, saja lehekülje jagu väljavõtteid Bereczki ja režissöör Gabór Dettre projekti üle arutlevatest kirjadest teineteisele Tallinna ja Brüsseli vahel, 33 Kangro luuletust nii eesti kui ka inglise keeles, Kangro lühibiograafia ja bibliograafia – ning lisaks samade luuletuste heliplaadi, kus kõik tekstid kõlavad kaks korda (Kangro enda ja Harriet Toompere ehk „muusa” häälega), ja DVD nendele-samadele luuletustele loodud etüüdidega. Viimasega on luule tõlgitud moodsasse visuaalkeelde, kusjuures on juba ette hoiatatud, et „etüüdide allegooriline süžee ei jälgi Kangro luuletuste sõnu, vaid kompab nende varjatud mõtet režissööri isikupärase filmikeele kaudu” (lk 11). Väljaanne tervikuna taotlebki just meeleolude edasiandmist, mitte niivõrd sisulist seost tekstide, luuletuste kõla ja pildikeele vahel. Küll harjumatus ja mõneti ebamugavaski formaadis panustab Bereczki kahtlemata Kangro ja tema luule uude avastamisse.

B. M.

Nancy Huston. Loomispäevik. Loomingu Raamatukogu 2016, nr 21–24. Tlk Leena Tomasberg. 240 lk.

Kaanetekst reklaamib Kanada päritolu kirjaniku ja mõtleja teost esmajoones kui uurimust n-ö loominguliste abielupaaride elust ja kunstist, näidisjuhtumiteks Zelda ja Francis Scott Fitzgerald, George Sand ja Alfred de Musset, Simone de Beauvoir ja Jean-Paul Sartre, Virginia ja Leonard Woolf, Sylvia Plath ja Ted Hughes, Unica Zürn ja Hans Bellmer. (Viimased nimed on vahest kõige vähem tuntud – Zürn oli 1950.–1960. aastatel Prantsusmaal tegutsenud saksa eksperimentaalluuletaja ja kunstnik, Bellmer kunstnik, kelle kuulsamad, 1930. aastatest pärit tööd kujutavad endast puberteediealiste tüdrukute kujulisi elusuuruses nukke.) Kuid kirjutusviis on varjamatult isiklik ning autor esitab siiraid, ehk ka primitiivsena mõjuvaid küsimusi meeste ja naiste suhete kohta. (Aja)kirjanduslik uurimus vaheldub autori päevikumärkmetega tema teise raseduse ajast, kusjuures see pole muidugi juhuslik. Just naise ja kehalisuse seos on teema, mis Hustonit selles raamatus kõige enam huvitab, ning seda seost võimendavad tema käsitluses ühteviisi nii raseduskogemus kui ka rõhutatult „vaimsed” abikaasad.

„Loomispäevik” on kerge sihtmärk neile, kes tahavad irvitada „naisuurimuse” või „feministliku kirjandusteaduse” üle. Kuigi XXI sajandi humanitaaria üldiselt aktsepteerib teoreetilise premissina, et uurija ei saa iial olla täiesti objektiivne, ei ole me siiski harjunud, et faktoloogia vaheldub jutuga näiteks kirjutaja pidevast külmatundest ja frigiidsusest. Seesugusele olukorrale üsna tüüpilise paradoksina on Hustonile ette heidetud ka seda, et tema tekst pigem põlistab kui dekonstrueerib naise ja kehalisuse ahistavat sidet.(1) Samas on Hustoni kirjutusviis ühtaegu intelligentne ja kirglik. Löövalt sõnastab ta sõlmi, mis sooliste dihhotoomiate üle mõeldes ikka ja jälle tekkima kipuvad, näiteks: „Oleks küll kurb, kui „naiste emantsipeerumise” tagajärg oleks selline, et keegi end iial enam ei ohverdaks ning ka naised elaksid suletuna oma egoismi!” (lk 191) Vahele pakub raamat täiesti tahedaid kirjandusloolisi palu. Ning need kohad, mida kuidagi alla ei suuda neelata, võib ju ka vahele jätta.

J. R.

Nt ZA/UMi raadio saade, kus vestlevad Mudlum ja Martin Luiga.
http://za-um.blogspot.com.ee/2016/07/kehast-ja-vaimust-vaevatutele_26.html

25.–27. aprillini 2016 toimus Tartu Ülikooli rahvaluule osakonna ja Helsingi ülikooli folkloristika osakonna korraldatud rahvusvaheline sümpoosion „Word Power”, mis keskendus maagilise sõna ja laiemalt sõnakasutuse uurimise aspektidele. Sõnamaagiaga seotud traditsioonid ja sõnale omistatav vägi on juba pikki aastaid huvitanud mitmete teadusharude, näiteks folkloristika, etnoloogia, antropoloogia, teoloogia ja lingvistika esindajaid. Uurimisfookused on aja jooksul vaheldunud ja nihkunud, näiteks on keskendutud nii strukturaalsetele elementidele, performatiivsusele kui ka üldisemale kasutuskontekstile. Tartus toimunud sümpoosioni tugevaks küljeks oli selle interdistsiplinaarsus. Esinejad teadvustasid endale, et maagilise sõna fenomeni juures pole mõttekas – ega õieti võimalikki – vaadelda selle üleloomulikke, empiirilisi, sotsiaalseid, poeetilisi ja retoorilisi tahke eraldiseisvalt, kuna need on tihedalt üksteisega põimunud. Seega tulid ettekannetes hästi välja keele, folkloori, mentaliteedi, emotsioonide ja kirjanduse vastastikmõjud sõnaliste traditsioonide kujunemisel.

Veenev ja hästi esitatud oli Lotte Tarkka plenaarettekanne karjala loitsudest ja lauludest. Tarkka märkis, et loitsude sügavamaks mõistmiseks ei piisa säilinud loitsutekstidega tutvumisest, vaid on vaja teada nende laiemat konteksti, näiteks põhjuseid, mis ajendasid inimesi neid just sellisena kasutama. Enamasti tingis loitsu lausumise mingi konkreetne situatsioon, mille edasist kulgu mõjutas omakorda esitatud loits. Näiteks sajatustega pöörduti üleloomulike jõudude poole maagilise väe saamiseks, kuid need toimisid ka retoorilise relvana nende kuulja vastu. Tarkka osutas, et uskumuse kohaselt avaldas agressiivne loits kahjustavat mõju isegi seda juhuslikult pealt kuulnud inimestele. Seega oli (ja on kohati tänini) sõnamaagia puhul põimunud usk, inimeste sotsiaalse suhtluse mudelid ja esituspraktikad ning poeetiline kõne võib olla nii inimestevaheliste suhete organiseerimise kui ka kogukonnas esilekerkivate probleemide kanaliseerimise vahend. Tarkka mõtted sõnadest kui maailma toimimise mõjutajatest haakusid Eva Toulouze’i ettekandega neenetsi põhjapõdrakasvataja ja poeedi Juri Vella sõnakasutusest. Vella omandas traditsiooniliselt vaikseloomulistele neenetsitele mitteomase sõnaosavuse ja lihvis seda täiuseni, et oma sõnumit erinevates mittetraditsioonilistes kontekstides (näiteks suhtlemisel naftamagnaatide või folkloristidega) mõjusamalt edastada. Neenetsi kultuuriga seostusid veel kaks ettekannet. Karina Lukin tutvustas neenetsi jutustamisstrateegiaid, näiteks kolmandas isikus kõnelemise ja pealtnägija vaatenurgast räägitud mina-jutustuse vaheldumist, millega saavutatakse poeetiline veenvus. Laur Vallikivi kirjeldas ristiusu ülevõtmisega seotud muutusi neenetsite kõnekasutuses ja näitlikustas seda, kuidas religioosse uuenemise juurde kuulub sageli vältimatult ka uute, tihti suurte raskustega õpitavate rääkimisviiside omandamine.

Nii mõneski arutelus tuli jutuks vaikuse roll keelekasutuses – võib ju ka sõnade puudumine olla usundiliselt vägagi kõnekas. Vaikuse teemaga haakus teise plenaaresineja, James Kapaló uurimus salajastest sõnadest. Traditsiooniliselt on peetud salajaseks paljusid maagilisi ja religioosseid teadmisi, samuti on läbi aegade olnud riikidel oma salateenistused, salatoimikud ja muu varjatud teave. Tänapäevases virtuaalmaailmas navigeerimiseks on igal tavainimeselgi vaja mõnda isiklikku salasõna. Muuhulgas vaagis esineja Foucault’, Bourdieu ja teiste teoreetikute mõtete valguses kriitilisi probleeme, mis seostuvad sõnade salajashoidmises peituva kommunikatiivse jõuga. Salajase sõna ja rituaali vahekordi vaatlesid Ergo-Hart Västrik setude Peko kultuse näitel ning Margaret Lyngdoh Kirde-India khaasi hõimupärimuses esinevate nimedega seotud tabu-uskumuste põhjal. Tabusid ja nende sõnastamise rahvapäraseid viise käsitles ka Elo-Hanna Seljamaa ettekanne keelatud armastuse ja lapsetapu teemalisest rahvalaulust „Mareta laps”.

Mitmed esinejad viitasid keele esituslikke ja ideoloogilisi nüansse lahates kõneaktide teooriale. Laura Siragusa osutas vepsa pärimuse näitel sellele, kuidas ajalis-ruumilised tajumused kombineeritakse konkreetsete kõneviisidega. Jonathan Roper aga vaatles oma plenaarettekandes Newfoundlandil kogutud uurimismaterjali põhjal rahvapäraseid teooriaid õigete ja valede nimevormide kohta traditsioonilistes lauludes (nt lord Donald versus lord Roland). Tõdeti, et isegi ühes keeles ei tähenda sõnad kõikide inimeste jaoks samu asju, vaid võivad seostuda erinevate kogemustega, sama valdkonna sõnu võidakse kasutada nii tõe jaluleseadmiseks, selle varjamiseks kui ka moonutamiseks. Esimese päeva lõpetuseks näitas Rajat Nayyar filmi ühest India initsiatsiooniriitusest, mis hõlmas nii rituaalseid laule kui ka tegevuslikku osa. Vaatajad nentisid, et ilma selgitava kommentaarita jääb see, mis on ühes kultuuris enesestmõistetav, teisest kultuurist pärit inimestele sageli käsitamatuks.

Rohkete huvitavate näidetega oli pikitud Aleksi Moine uurimus soome loitsude kohta. Moine osutas, et autoriteetsuse lisamiseks omistavad ravijad oma sõnu üleloomulikele olenditele, sedastades näiteks: „Ma ei räägi oma suuga, ma räägin Looja suuga!” Samal moel võidakse loitsudes kirjeldada parasjagu sooritatavat tegevust, väites, et ravirituaal viiakse läbi Looja kätega. Ühelt poolt lisab selline sõnakasutus loitsule mõjujõudu, kuid teisalt jääb ravijal võimalus vabaneda vastutusest, kuna ravi mittemõjumise korral võib viidata Looja tahtele, mida inimesed ei peagi mõistma. Soome materjalil põhines ka Kati Kallio ettekanne, milles vaadeldi lingvistilise antropoloogia teooriatest lähtuvalt poeetilise keele rolli ideoloogiate, identiteetide ja uskumuste kandjana nii eliidi kui ka lihtrahva hulgas. Kallio viitas XVI sajandi luterlikele reformaatoritele, kes püüdsid algul rangelt vältida kalevala värsivormi kasutamist kirikulauludes, kuid XVII sajandi alguseks olid mõned kalevala värsi elemendid siiski juba omaks võetud. Seega ei peetud enam taunimisväärseks ega „paganlikuks” sellist värsivormi ennast, vaid pigem selle pruukimist rahvapärases loitsumaagias.

Frog uuris Soome-Karjala pikkade loitsude põhjal sõna käsitamist materiaalse objektina, näiteks kirjeldatakse „Kalevalas”, kuidas Väinämöinen tõi endale teispoolsusest väesõnad, kuid neid ei kujutata mitte niivõrd kommunikatsioonivahendina, kuivõrd pigem tööriistana. Samuti ilmneb mõningatest pärimustekstidest arusaam, et loitsu omanik saab olla korraga ainult üks inimene, justkui oleks tegemist mõne füüsilise esemega. Teatav üleminek sõnast objektiks toimub ka näiteks rituaalides, milles ravija loeb loitsu vee kohal ja haige joob vee kui loitsuväega rikastatud substantsi ära.

Konverents täitis oma eesmärgi, võimaldades sisukaid arutelusid sõnale omistatava jõu üle, sobivate teoreetiliste uurimisraamistike vaagimist, teadustulemuste võrdlemist ja uute uurimisperspektiivide visandamist.

Veebruarikuus tehti teatavaks üheksa Eesti teaduse tippkeskust, mis pälvisid Euroopa Liidu Euroopa Regionaalarengu Fondi toetusraha. Humanitaaria valdkonnas rahastatakse aastatel 2016–2023 Eesti Kirjandusmuuseumi hallatavat Eesti-uuringute Tippkeskust (EUTK, ingl Centre of Excellence in Estonian Studies ehk CEES), mille juht on EKM-i folkloristika osakonna juhtivteadur Mare Kõiva. Tippkeskus koondab 15 personaalset ja institutsionaalset uurimisgruppi (peamiselt nn PUT-id ja IUT-id), milles osaleb üle 60 doktorikraadiga teadustöötaja ning üle 50 doktorandi EKM-ist, Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide ning loodus- ja täppisteaduste valdkonnast, Eesti Keele Instituudist, Tallinna Ülikoolist, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiast ning Tallinna Tehnikaülikooli küberneetika instituudist. Tippkeskuse sihiks on Eesti-uuringud kõige laiemas mõttes, transkultuuriliste ja emblemaatiliste nähtuste kompleksne uurimine eesti keele- ja kultuuriruumis; omaette fookus on digihumanitaaria ja arvutianalüüsi arendamisel.

Sedakaudu kuuluvad tippkeskuse uurimissfääri eesti keel koos oma allkeelte ja murretega, lokaalsed nähtused, nagu regilaul, laulupeod ning koorilaululiikumine, algupärane poeetiline kultuur, pühapaigad, Eesti diasporaad ja rahvusrühmad (nt venekeelne elanikkond, vanausulised, soome-ugri rahvusvähemused, seosed naaberrahvastega). Lisaks pakuvad huvi globaalsed kultuurisuunad ja ülemaailmsete kultuurinähtuste kohalikud variatsioonid (eeposed, huumor, mütoloogia, filosoofilised lahknevused jne), taasloodud moderniseeritud vormid (nt punklaulupidu), kõikvõimalikud tänapäeva kultuurinähtused, sh transmeedialised tekstid ja nende toimimine. Tippkeskuse ambitsioon on tuua ühe vihmavarju alla üksteisega külgnevad uurimisprojektid kirjandus-ning keeleteaduses, arvutilingvistikas, folkloristikas, filosoofias ja muusikateaduses, et tekitada nende vahel dialoog. Nõnda taaslähendab tippkeskus muuhulgas traditsioonilise filoloogia koostisosi, lisades neile aga palju muudki.

28.–29. aprillini 2016 toimus Jõgevamaal Tõrve külas EUTK avakonverents „Eesti-uuringute interdistsiplinaarsed dialoogid”, mille raames esimesel päeval tutvustati konsortsiumiga liitunud uurimisprojekte ning kogunesid valdkondadeülesed töörühmad, et täpsustada edasisi koostööplaane.(1)

Kirjandusteaduse projekte on tippkeskuses neli. TÜ maailmakirjanduse professori Jüri Talveti projekti „Eesti kirjandus võrdlevas paradigmas” kolm peasuunda on maailmakirjanduse mõiste ja korpuse konstrueerimine kui eesti kirjandustraditsiooni osa, kirjandussuhted ühisel ajaloolisel kultuuriväljal ja võrdlev poeetika. Projekti raames koostatakse andmebaase ja digikogusid (EEVA, EWOD, „Eesti värss”, kriitikaantoloogia). TÜ kirjandusteooria professori Marina Grišakova projekti „Esilduvad lood: jutustamine ja ühine tähendusloome narratiivses keskkonnas” eesmärk on uurida, kuidas komplekssete süsteemidena funktsioneerivad narratiivsed keskkonnad mõjutavad jutustamistegevust: kuidas narratiive kaasluuakse, millised hübriidsed narratiivsed-performatiivsed vormid selle tulemusena tekivad ning kuidas reageerivad narratiivsed keskkonnad ühiskondlikele muudatustele.

EKM-i vanemteaduri Marin Laagi uurimisprojekti „Eesti kirjanduse formaalsed ja informaalsed võrgustikud kultuuriloo allikate põhjal” fookuses on kirjandusajaloo protsesside, elulookirjutuste ja rahvuskultuurilise mälu uurimine nelja suuna kaudu: 1) biograafika ja elulookirjutus, 2) väliseesti ja eksiilkirjandus, 3) kirjandus totalitaarsetes režiimides, 4) digitaalne representatsioon. TLÜ vene kirjanduse professori Irina Belobrovtseva projekti „Eesti Ida ja Lääne vahel: „oma”, „teise”, „võõra”, „vaenlase” kujundite paradigma 20. sajandi Eesti kultuurides” siht on paradigmasiseste muutuste näitel lahti seletada, millist rolli mängib enamuse identiteedi säilimises „teise” tunnetamine. TÜ praktilise filosoofia professori Margit Sutropi projekti keskmes on niihästi filosoofilised, teaduslikud, eetilised kui ka argielulised lahkarvamused kontseptuaalsest, metafüüsilisest ning praktilisest vaatepunktist. Eesmärgiks on luua integreeritud käsitlus, milles näiteks teadmine, et emotsioonidel on narratiivne struktuur, võiks aidata lahendada emotsionaalseid lahkarvamusi.

Kirjandusteaduse ja filosoofiaga haakub EKM-i folkloristide tegevus. Mare Kõiva projekt „Folkloori usundilised ja narratiivsed aspektid” taotleb lõimitud uuringuid narratiivsuse, religioossuse, kujundkõne, huumori, teksti, tüpoloogia jm alal. Projekti kolm peavaldkonda on usundiuurimine, narratiivsuse teoreetiline ja rakenduslik analüüs ning kujundkõne ja folkloori lühivormide alus- ja rakendusuuringud. Arendamisel on etnobioloogia-etnobotaanika, etnomeditsiin, etnoastronoomia ja huumoriuuringud. Eesti Rahvaluule Arhiivi vanemteaduri Mari Sarve projekt „Folkloor kultuurilise kommunikatsiooni protsessis: ideoloogiad ja kogukonnad” uurib, milleks rahvaluulekogusid ühiskonnas vaja on olnud, millistest eesmärkidest lähtuvalt neid on loodud ja kujundatud ning milleks kasutatud. Uurimisrühma ambitsioon on tuua esile arhiivipõhise folkloristika väärtus.

Keeleteaduse vallas arendab TÜ üldkeeleteaduse professor Renate Pajusalu oma projektis „Referentsiaalsed vahendid eesti ja naaberkeeltes: eksperimentaalne lähenemine” katsemeetodeid, mis toetaksid korpusuuringutel põhinevaid vaatlusandmeid. Projekt kuulub võrdleva pragmaatika valdkonda, võrreldavad keeled on eelkõige eesti, lõunaeesti, vene ja soome, kuid plaanis on uurida ka muid soome-ugri keeli (nt ungari) ja teisi eesti keele kontaktkeeli. TÜ dotsendi Liina Lindströmi projektis „Eesti murrete süntaks” keskendutakse murdesüntaksi korpuspõhise uurimise võimalustele. TÜ tänapäeva eesti keele professori Helle Metslangi projekti „Kirjakeele morfosüntaksi varieerumise [KIMOVAR] integreeritud mudel: pilootuuring eesti keele näitel” eesmärk on analüüsida keele varieerumist mitmes perspektiivis: ajaloolises (kirjakeele morfosüntaktiliste nähtuste dünaamika XVI–XXI sajandil), sünkroonses (nii kirjalikud kui ka suulised registrid), üksiknähtuste (nt üldküsilause, tuumverbikonstruktsioonid, analüütilisus-sünteetilisus) ja keelevariantide kui tervikute plaanis (nt XVI–XVIII sajandi kirjakeel kui vahekeel). EKI vanemteaduri Kristiina Rossi projekti „Kultuurinihe eesti keeles 17./18. sajandil” sisu on regilaulu ja luterlike kirikulaulude XVII ja XVIII sajandi tõlgete korpusepõhine keeleline võrdlus eesmärgiga selgitada kahe allkeele kõrvutuse kaudu moodsa XIX sajandi eesti kirjakeele (ja kultuuri) tekkemehhanisme.

TÜ keeletehnoloogia vanemteaduri Heiki-Jaan Kaalepi arvutilingvistiline projekt „Eesti keele arvutimudelid” katab neli allvaldkonda: arvutimorfoloogia, -süntaksi, -semantika ja -pragmaatika. Selle sihiks on: 1) tekstipõhine morfoloogiline ühestamine ja eesti keele muutesüsteemi süstemaatiline esitus; 2) leksikaalgrammatiliste konstruktsioonide tuvastamine ja konstruktsioonipõhise lähenemise ühendamine sõltuvussüntaktilise analüsaatoriga; 3) semantika sidumine teiste analüüsitasanditega ja vahendite väljatöötamine terviktekstide tähenduse esitamiseks; 4) eesti kultuuriruumis toimuva suhtluse uurimine multimodaalse agendi modelleerimiseks. EKI vanemteaduri Meelis Mihkla projekti keskmes on kõnestiilide, lauseprosoodia ja fonoloogilise varieerumise uurimine eksperimentaalsete ja korpuspõhiste meetoditega, kasutades andmestikuna loetud ja spontaanset kõnet, kõnestiilide salvestisi ning eksperimentaalselt ja välitööde intervjuudel kogutud materjali. Rakenduslik eesmärk on täita tekstkõne-sünteesi arendamise aktuaalseid ülesandeid, milleks on kõnestiilide ja lauseprosoodia modelleerimine ning fonoloogilise varieerumise probleemi lahendamine grafeem-foneem teisenduses. TTÜ küberneetika instituudi vanemteadur Einar Meister juhib eesti keeletehnoloogia programmi rahastatud projekti kõnekorpuste arendusest. Küberneetika instituudi foneetika ja kõnetehnoloogia laboris on hiliskümnendil välja töötatud eestikeelse kõnetuvastuse tehnoloogia ja mitmeid pilootrakendusi, mida kasutatakse edukalt radioloogias pildikirjelduste dikteerimiseks ja meediamonitooringus, lisaks on loodud mobiili- (nt dikteerimine) ja veebirakendusi (kõnesalvestuste automaatne transkribeerimine). Peamisteks tegevussuundadeks on olnud 1) kõne variatiivsuse eksperimentaalfoneetilised uuringud, 2) kõnetuvastuse ja audio-visuaalse kõnesünteesi mudelite arendus ja 3) kõnekorpuste loomine.

EMTA professori Jaan Rossi projekt analüüsib muusika performatiivseid aspekte, keskendutakse muusikaloos ja muusikalise teatri uurimises valitsevale huvikeskme nihkele muusikateoste tekstidelt sündmuste, etenduste ja muusikaelu praktikate uurimisele. Kognitiivses muusikateaduses pööratakse tähelepanu interpreetide tegevuse eri külgedele muusika esituse käigus.

Tippkeskuse taotluses kavandatud tegevuste piires alustavad tööd 12 töörühma valdkondadeüleste teemadega: ajalooliste väljendus- ja kultuuripraktikate uuringud, biograafika, digitaal-humanitaaria ja keeletehnoloogia, eetika, keele- ja vaimufilosoofia, kirjakultuuri ja kirjandusuuringud, korpuspõhised keele-, kirjanduse- ja folklooriuuringud, kõne- ja muusikauuringud, migratsiooni- ja diasporaauuringud, narratiiviuuringud, nüüdiskultuuri (sh meedia) uuringud, soouuringud ning usundi- ja müüdiuuringud. Avakonverentsi teise päeva ettekanded lähtusidki juba uute töörühmade rõhuasetustest.

Tippkeskuse uudiseid saab jälgida veebilehel www.folklore.ee/CEES, kus on kättesaadavad avakonverentsi kava ja teesid, juba on välja kuulutatud ka Eesti-uuringute Tippkeskuse aastakonverents ja Kreutzwaldi päevade 60. konverents „Suuline ja kirjalik kultuuris: põimumised ja põrkumised”, mis toimub 12. ja 13. detsembril 2016. aastal Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis (vt http:// www.folklore.ee/CEES/2016/konve_2. htm).

Konverentsi toimumist toetas Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu, see on seotud Eesti Teadusagentuuri projektiga IUT 22-5 „Folkloori narratiivsed ja usundilised aspektid”.

• 2. juunil esitleti Eesti Keele Instituudis Inge Käsi koostatud „Seto sõnastiku” veebiväljaannet. Tegu on esimese setukeelse veebisõnastikuga ja selle eesmärk on pakkuda setu keele huvilistele vajalikku tuge, kuniks mahukam sõnaraamat valmib. Värske veebisõnastik hõlmab ligikaudu 6000 märksõna.

• 3. juunil peeti Tartus Eesti Akadeemilise Ingerimaa Seltsi kõnekoosolek, kus Enn Ernits kõneles enne Teist maailmasõda Eesti Vabariigi koosseisu kuulunud ühe Narva jõe taguse valla, nn Eesti-Ingeri, elanike (peamiselt isurite ja ingerisoomlaste) isikunimedest alates XV sajandi lõpust kuni 1920. aastateni. Pikemalt peatus ta venepäraste perekonnanimede asendamisel läänemeresoome omadega 1922. aastal.

• 4. juunil tähistati Elvas ja Tartus toimunud ettekandepäevaga Ain Kaalepi 90. sünnipäeva. Tartu Kirjanduse Majas kõnelesid Hando Runnel, Maria-Kristiina Lotman, Märt Väljataga ja Arne Merilai.

• 7. juunil Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis peetud konverentsiga „Suur maalritöö: keelest ja meelest” tähistati Urmas Sutropi 60. sünnipäeva. Esinesid Mare Kõiva („Loitsude värvimaailm”), Piret Voolaid („Hallist härjast Musta mereni: värvileksika mõistatuste alaliikides”), Risto Järv („Lemmikmuinasjutt ja mõnda”), Liina Paales („Eesti viipekeel, pulmavaip ja Suur Sõlmija”), Anni Jürine, Karl Pajusalu, Renate Pajusalu, Ilona Tragel, Ann Veismann („Jumal eesti keeles”), Jüri Allik („Värvinimed, Taarapita ja Bertrand Russell”), Mari Uusküla („Loetelukatsest semantiliste kaartideni: kognitiivseid trende värvide nimetamisel”) ja Pirkko Nuolijärvi („Kelle ülesanne on keelepoliitika?”).

• 9. juunil tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis Aado Lintropi 60. sünnipäeva sümpoosioniga „Sarvedega mammutist suure härjani”. Üles astusid Hasso Krull („Soome sild”), Madis Arukask („Ebakohased surnud, ebakohased esivanemad”), Art Leete („Handi jumalate maa”), Mall Hiiemäe („Milleks meile mõistatamine?”) ja Ergo-Hart Västrik („Usundiliste arusaamade edasiandmisest (Aado innustusel ja Peko näitel)”). Esitleti kahte raamatut: juubilari „Loomisaja laulud. Uurimusi eesti rahvalaulust” (ERA toimetused, 35) ja „Päev on ulakas plika. Luulet aastaist 2013–2015”.

• 9.–10. juunini korraldas UTKK konverentsi „Maastikule kleepuv tekst”. Esimesel konverentsipäeval Tallinnas esinesid Ulrike Plath, Linda Kaljundi, Piret Pungas-Kohv, Ene-Reet Soovik, Virve Sarapik ja Marju Kõivupuu. Teisel päeval jätkus konverents Tallinna Tehnikaülikooli Särghaua maateaduste ja keskkonnatehnoloogia õppekeskuses. Esinesid Jan Kaus, Mari-Ann Remmel, Lona Päll, Valdo Valper, Taavi Pae, Evelyn Fridolin ja Risto Järv.

• 10. juunil peeti Eesti Kirjandusmuuseumis esimene Eesti Digitaalhumanitaaria Seltsi tarkvaraseminar, mille eesmärk oli jagada osalejate vahel teadmisi arvuti kasutusviisidest, mis võivad humanitaarteadlaste töös abiks olla. Esinesid Peeter Tinits, Benson Muite, Andres Karjus ja Oleg Sobchuk, kes jagasid infot demode rakendustest ja töövoogudest.

• 10.–12. juunil toimus Tartu Ülikooli kirjandus- ja teatriteaduse tudengite kevadkool Liinakurul. Esinesid Kadriliis Rämmann („Eesti lasteteatri funktsioonid”), Liisa Pool („Mõni mõte publikust”), Epp Annus („Armastusest, Badiou ja ilukirjanduse vahemailt”), Robert Hughes („Irigaray and Opening to the Other), Sven Karja („Triinu ja Hirlanda. Noore Undi peidetud paberid”), Annemari Parmakson („Rancière’iga seoses”), Tanar Kirs („Eesti luule alguse küsimus”), Alex Feldmann („Allusioonid Karl Ristikivi luuletsüklis „Fragmente „Keelatud territooriumist””), Maarja-Helena Meriste („Võõras kõne Tõnu Õnnepalu „Hinnas””), Joosep Susi („Miks keegi ei karda Wolfgang Iserit”), Indrek Ojam („Kaks viisi rääkida modernismist eesti kirjanduses: Tiit Hennoste ja Pärt Lias”), Eneli Saar („Kehalisuse subjektiivsed ja intersubjektiivsed pingeväljad Meelis Friedenthali romaanis „Mesilased””), Madis Kolk („Religiooni mõju eesti teatrile”), Liivia Talvik („Heli- ja muusikaline kujundus sõnateatris”) ja Tristan Rebane („Semiootiliselt hirmust Poe novellis „Kaev ja pendel””). Mart Velskriga vestlesid 50. sünnipäeva puhul Johanna Ross ja Inga Sapunjan. Külas olid Laura Mets, Mehis Heinsaar ja Katrin Maimik, malekooli pidas Karmen Viikmaa.

• 14. juunil toimus UTKK muuseumiosakonnas teadusseminar, kus Aare Pilv kõneles teemal „(:)Kivisildniku transsarkasm”.

• 16. juunil esitleti Eesti Keele Instituudis „Eesti kohanimeraamatut” (toimetajad Peeter Päll ja Marja Kallasmaa), mis valmis EKI, Võru Instituudi ja Eesti Kirjandusmuuseumi koostöös.

• 27. juunil toimus Tartus eesti ja liivi keele ajaloo teemaline Veski päev. Ettekanded pidasid Heli Laanekask („Eesti kirjakeele ajaloo tervikkäsitlusest”), Külli Prillop („Sõnade ja vormide esmaesinemused vanas kirjakeeles”), Tiit-Rein Viitso („Eesti keele häälikuloost sugulaskeelte taustal”), Miina Norvik ja Valts Ernštreits („Uus liivi grammatika”) ning Karl Pajusalu („Eduard Vääri liivi keele ja kultuuri uurijana”). Esitleti Eduard Vääri liivi uurimuste kogumikku „Liivi rahva keel ja meel”.

• 28.–30. juunini peeti Tartus rahvusvaheline konverents „Eesti keel ja kultuur maailmas V”. Teemadena olid laiemalt käsitlusel „Eesti roll maailmas”, „Kuidas tutvustada maad ja õpetada keelt kultuuri vahendusel?” ja „Eesti keel ja kultuur välismaal”. Esinesid Daniele Monticelli, Rait Toompere, Marina Kaljurand, Ilmar Raag, Anu Kippasto, Ilona Tragel jt. Paneelarutelu„Eesti keele diagnoos ja prognoos” juhatasid Karl Pajusalu ja Martin Ehala.

• 28. juunist kuni 2. juulini peeti Tallinnas rahvusvahelise tänapäevamuistendite uurimise seltsi iga-aastane konverents „Perspectives on Contemporary Legend”. Paljude maade kultuuri- ja meediauurijaid ühendava seltsi 34. konverentsi korraldasid Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakond ning Akadeemiline Rahvaluule Selts. Arutluse all olid anomaalsed kogemused, poliitiline ja katastroofifolkloor, kaasaegsed vandenõuteooriad, internetist väljakasvanud ja juba varasemast traditsioonist tuttavad õudusolendid, samuti tänapäevajuttude ülevaated eri kultuurides.

20. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumis üheteistkümnes noori etnolooge, folkloriste ja teisi kultuuriuurijaid ühendav konverents „Noorte hääled”.

Tartu Ülikooli etnoloogia magistrant Laura Jamsja analüüsis Jõhvi etnilist linnaruumi naiste silme läbi. Ta andis statistilise ülevaate Jõhvi elanikest, magistritööks kogutud materjalist, informantidest ja intervjuudest. Samuti arutles ta kakskeelse paikkonna uurija ees seisvate keele- ja kultuuripiiri ületamise raskuste üle. Kuulajate kommentaaride järgi oli piiride ületamise keerukustes paralleele nt Venemaa eestlastega. TÜ folkloristika magistrant Liis-Marii Roosnupp käsitles naise kujutamist jututüübis „Imeline põgenemine” (ATU 313) ning tõi välja ka selle variantide erijooned: lugude sisu olenes nii sellest, kas jutustaja oli mees või naine, kui ka koguja soost. Kõige rohkem variante on üles kirjutatud Võru maakonnast, kuid jututüüp on levinud üle Eesti.

TÜ folkloristika magistrant Kaija Rumm käsitles Vene-Türgi sõja ainelist pärimust nii laulu- kui ka jututekstides, mida täiendasid Eesti Rahvaluule Arhiivis säilitatavad kogumispäevikud ja kirjad. Lisaks puudutas esineja seda, kuidas kujutati sõda toonasel Eesti alal ilmunud ajalehtedes. Põhipunktid pärimuses on olnud nt sõdurikogemus, türklased kui vaenlased, sõjasündmused, keskkonnakirjeldused. TÜ eesti ja soome-ugri keeleteaduse bakalaureuseõppe tudeng Janno Zõbin andis esmalt ülevaate Nikolai Baturini elust ja loomingust, tema teoseid enim mõjutanud nüanssidest, keele kujundlikkusest, seejärel vaatles ta Siberi rahvaste usundilist maailmapilti teoses „Karu süda”.

Muusikateemalises plokis esitas TÜ etnoloogia bakalaureuseõppe üliõpilane Katrin Kullo ettekande tänavamuusikute elust, probleemistikust ning ka oma kogemusest tänavamuusikuna. Eesti Kultuuriloolise Arhiivi assistent Anna Caroline Haubold kirjeldas väljastpoolt tulija vaadet Eesti laulupidudele kui rituaalile, festivalile ja performance’ile. Tuginedes nii enda kogemustele kui ka varasematele käsitlustele, sedastas ta, et nii mõnigi element laulupeo juures on välismaalasele arusaamatu ega tekita sellist vaimustust nagu eestlastel. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia muusikateaduse bakalaureuseõppe tudeng Kaisa Luik käsitles Kihnu V viiulifestivalil kogutud materjali põhjal Kihnu viiulitraditsiooni edasi(k)andmist tänapäeval ja tõdes, et Kihnus on viiuliõpe heal järjel, kuid traditsiooni jätkumine on küsimärgi all, sest mõningad eripärad on taandumas.

Viimases plokis käsitles TÜ etnoloogia magistrant Tenno Teidearu ontoloogilist perspektiivi materiaalse kultuuri uurimisel usundilises kontekstis ning inimeste ja esemete vahelist seost. Esineja möönis, et intervjueerimine ei pruugi olla parim võimalus peamiselt osalusvaatlust nõudva materjali kogumiseks, kuid annab siiski olulist täiendust. Ave Taavet ja Marika Alver Eesti Kunstiakadeemiast selgitasid ekspeditsioonide materjali põhjal näituse koostamise problemaatikat, kus kesksel kohal on vaatepunktide paljususest (tegijad, informandid ja näituste keskkond) tõusva poleemika paratamatus. Tallinna Ülikooli sotsiaal- ja kultuurantropoloogia magistrandi Liis Serki osalusvaatlusel kogutud materjalil põhinevas ettekandes maaelu tühjusest ja üksindusest tuli välja, et maainimeste jaoks on mitut laadi üksindust, mis ei pruugi sugugi kokku langeda meedias esitatuga. Esineja võrdles välitöid aednikutööga, kuna mõlemad vajavad aega ning õpetavad loomingulisust.

Stendiettekanded esitasid TÜ etnoloogia doktorant Anna Mishina („Ristiusu ja traditsioonilise usundi piiril: sünkretism luterlikus kirikus idamaride seas”) ning Budapesti Eötvös Lorándi ülikooli doktorant ja Szegedi ülikooli eesti keele ja kultuuri lektor Eda Pomozi („„Inimeses peab kõik kaunis olema!” Hallidest varjunditest sukavardaveeretaja vaatenurgast”).

Konverentsi korraldasid ja toetasid Eesti Rahva Muuseum ja Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv.

< Tagasi sisukorda