Eesti nimed Latgale perekonnanimistus

Läti rahvastikuteadlase Ilmārs Mežsi (snd 1965) eestvõtmisel on Riias ilmunud Latgale perekonnanimede raamat, mis käsitleb piirkonna perekonna­nimede levikut ja päritolu 1935. aasta seisuga. Ajalooallikatele toetudes kirjeldatakse latgali perekonnanimistu teket ja ajaloolist arengut ning esitatakse enamasti ka nimede võimalik etümoloogia. Perekonnanimesõnastik moodustabki raamatu mahukaima osa. Sissejuhatusest saame teada, et kavas on analoogilised käsitlused teistegi Läti ajaloolis-etnograafiliste piirkondade kohta. Väljaanne võiks kindlasti pakkuda huvi meie nimeuurijatele, kas või juba seetõttu, et selles on reale perekonnanimedele esitatud võimalik eesti päritoluseletus.

Latgale nimeraamat algab eri teadusvaldkondade uurijate sissejuhatavate kirjutistega: demograaf Ilmārs Mežs („Perekonnanimede juuri otsides”) ja ajaloolane Muntis Auns („Latgale perekonnanimede kujunemise ajalooline foon”) valgustavad Latgale perekonna­nimede tekke ja arengu ajaloolist tausta, geograaf Otīlija Kovaļevska („Mis on esmane – perekonnanimi või kohanimi?”) räägib Latgale perekonnanimede jätkuvalt diskuteeritavast seosest kohanimedega ja keeleteadlane Anna Stafecka („Latgali perekonnanimed: lingvistiline pilguheit”) visandab Latgale perekonnanimede keelelise analüüsi. Ilmārs Mežs toonitab, et varasemad perekonnanimeuurimused ei ole nii ulatuslikult kasutanud arhiivimaterjale kui käesolev väljaanne, kus peaallikas on 1935. aasta rahvaloenduse arvestuslehed, mida säilitatakse Läti riiklikus ajalooarhiivis. Perekonnanimesõnastik sisaldab peaaegu 4000 latgali nime levikuandmete ja võimaluse korral semantikat puudutava seletusega. Väljaande lisas leidub loend 1900 harva esinevast perekonnanimest. Latgale perekonnanimeraamat ei hõlma vene, juudi, saksa ega teistest rahvustest vanemate või nooremate sisserännanud elanike ega luteriusuliste ja õigeusklike läti sisserändajate perekonna­nimesid. Seetõttu ei sisalda käesolev väljaanne XIX sajandi teisel poolel Balvi ja Kuprava valda väljarännanud luteriusuliste eestlaste(1) perekonnanimesid.

Latgale perekonnanimeraamatu autorid esindavad seisukohta, et võrreldes Vidzeme ja Kurzeme perekonna­nimedega algab Latgale perekonna­nimede ajalugu märksa kaugemas minevikus, mis nimeti ulatub XVI sajandisse, nagu osutavad 1599. aasta Poola mõisa­revisjonide materjalid. Perekonna­nimede käibele tulekut ja juurdumist ­Latgales nähakse järkjärgulise, pideva protsessina (mitte seadusega korrapealt kehtestatud nagu Vidzemes ja Kurzemes), mida toetas ja soodustas Latgale liitmine XVI sajandi teisel poolel katoliku Poola-Leedu riigiga (1561–1772), kus ka pärisorisel rahval olid perekonna­nimed. On ka teistsuguseid seisukohti: Läti nimeuurija Klāvs Siliņši arvates võib perekonnanimedest Latgales rääkida siiski alles pärast 1861. aastat: vanade dokumentide põhjal on raske öelda, kas isikunimedele on lisatud kohanimi, lisanimi või tõepoolest perekonnanimi tänapäevases mõttes. Latgale perekonna­nimistus domineerivad nimed, millel on vaste kohanimena, kuid enamasti pole selge, kumb on primaarne.(2) Suurem osa Latgale perekonna­nimedest on auto­htoonsed ega levi enamasti väljas­pool Latgalet. Võib täheldada teatud perekonnanimede domineerimist ühes või mitmes sama piirkonna vallas mitme sajandi vältel. Seisukoht, nagu oleks Latgale perekonna­nimede enamik mitte­läti päritolu, on müüt, rõhutavad autorid. Selles suhtes erineb Latgale otsustavalt nt Kuramaast, kus saksa nimed moodustavad poole või on koguni ülekaalus.

Latgale on sajandite vältel kujunenud multinatsionaalseks ja -kultuurseks piirkonnaks, mis peegeldub ilmekalt sealsete perekonnanimede päritolus (latgali, läti, leedu, poola, valgevene, vene, saksa, eesti). Enne Läti riigi teket oli Latgale asjaajamiskeeleks poola, pärast liitmist Vene keisririigiga (1772) vene keel, mis aimub ka latgali perekonna­nimede morfoloogilisest vormistusest ja kirjapildist.

Nimede etümoloogia „ränga ja julgust nõudva” esitamise on teinud Anna Stafecka ja Otīlija Kovaļevska. Eesti nimede osas on seisukohtade kujundamisel konsulteeritud Peeter Pälliga, keda välja­andes tänatakse „väärtuslike kommentaaride, kriitiliste märkuste ja täpsustuste eest”. Võimalikku eesti päritolu on kaalutud 36 nimepesa puhul, mis hõlmavad umbkaudu pooltteist­sadat nime. Peamiselt on perekonna­nimesid kõrvutatud eesti apellatiividega, nt Agulis, Aguļs, vrd ee agul; Kiborts, Kibarts, ? vrd ee kübar; Krūza, vrd ee kruus : kruusa; Kuziks, ? vrd ee kuusik; Pazāns, ? vrd ee pask : pasa ’väljaheide; pori’, Puisāns (1765 Puyszan), vrd ee poiss jt. Eesti ainestikuga tahaksin veel siduda Kārsavast registreeritud Punans, Punāns (vrd ee punane) ja Sarva (vrd ee sarv) ning Liepna nime Tarvāns (vrd ee tarvas läänemeresoome keeli iseloomustava metateesiga rv pro ur, vrd lt taurs, ld tauras ’tarvas’). Selles kõrvutuste rühmas leidub mõningaid läti (latgali) keele seisukohalt ebatavaliste häälikute või häälikuühenditega nimesid, mis võiksid toetada proponeeritud eesti etümoloogiaid, nagu diftong oi (Poika, Poiks, Poiko, Poikāns, Poikans, vrd ee poiss, mrd poig) või häälikujärjendid -VnC- ja -VmC- (Unda, Undenkovs, vrd KN Undama, Undva; Vingris, Vingra, ? vrd ee vinguma; Lamba, ? vrd ee lammas : lamba). Nimesid Sarna, Sārna, Sarnis, Sarns (1712 Sarn), Sarnovičs on võrreldud nimisõnaga saar(epuu), kuid sobivam alussõna oleks pigem Kagu-Eestis, samuti keelesaartel tuntud puunimetus saarnõpuu. Teist, väiksema­arvulist nimerühma on kõrvutatud Eesti isiku- ja kohanimedega, nt Ančāns, ? vrd ee Ants, KN Antsla; Keibenieks, Keibiniks, Keiba, vrd ee KN Keibu; Mekšs, ? vrd ee KN Mäksa, IN Mõksi, KN Meeksi, Miikse; Perdeļs, ? vrd ee Pärtel. Lääne-Latgales ja mujalgi väljaspool Latgalet laialt levinud perekonnanime Zeps sidumine eesti sõnaga sepp pole usutav: see on hüpokoristiline vorm nimest Jāzeps, nagu alternatiivina väljaandes ongi osutatud.

Rangelt võttes võiks nähtavasti enamikku väljaande eesti etümoloogiaid pidada ennatlikeks või suhtuda neisse teatava reservatsiooniga, sest iga perekonnanime lähe vajab tegelikult üksikasjalikku uurimist. Üksiknime ajalugu ja arengut tundmata pole kerge osutada nime algupära ja näiliselt ühemõtteliselt seletuvad perekonnanimed võivad tegelikult osutuda hoopis erineva tähenduse ja algupäraga nimedeks. Esitatud eesti etümoloogiaid toetab teataval määral ometi tõsiasi, et latgali perekonna­nimede kogumi analüüsil ei suhestu need kui tulnuknimed ei balti ega slaavi ainestikuga. Mitme nime kohta on autoreil teada, et nende kandjad on sisse rännanud Eestist Viļaka resp. Balvi piirkonda: Ilsjāns, Ilsans, ? vrd ee ilus + Jaan; Serdants, Serds, Sērds, vrd PN Sõõrd, sõõrd ’kütis; kodulähedane heina- või karjamaa’. See on laias laastus vaieldamatu päritoluargument.

Latgale piirkonnale iseloomulikult on mõnel eesti päritolu perekonna­nimel vaste toponüümikas küla-, harvem talunimena: Agulis, Aguļs – Aguļi (talu, Rēzekne piirkonna Stoļerova v), Keibenieks, Keibiniks – Keibinīki (küla, Balvi piirkonna Tilža v), Mikitans – Mikitāni ja Sārna – Sārni (külad, Rēzekne piirkonna Nautrēni v), Pizelis, Pizels – Pizeļu ciemi (külad, Preiļi piirkonna Aizkalne v), Vingris, Vingra – Vingru ciems (küla, Daugavpilsi piirkonna Nīcgale v). Usutavalt läänemeresoome päritolu toponüümse Keiba- vanem oletatav kuju on *Kaiba- (sest *kai > k´ei),(3) mis autoreil on jäänud tähelepanuta.

Huvipakkuv on etnonüümist igaunis ’eestlane’ lähtuv perekonnanimi Igaunis, Igauns, latgalipäraselt Igauņs, mis levib eelkõige Rēzekne, aga ka Baltinava, Balvi ja Kārsava piirkonna valdades. Rēzekne piirkonna Dricāni ja Dagda piirkonna Ezernieki vallas on ka Igauņi-nimeline küla. Autorite arvates kuuluvad samasse nimepessa võib-olla ka perekonnanimed Igolnieks, Igalnīks (poolapäraselt ł pro u), Igovens, Igovins (1765 Igowin), Igavins, Igovļa, Ikaunieks. Latgales on ka mitu Ikaunieki-nimelist küla. Etnonüümset algupära perekonnanimi ei tarvitse muidugi tingimata alati viidata nimekandja rahvusele.

Etnonüümset päritolu on arvatavasti Latgale keskosas tuntud perekonnanimed Čudars, Čuders, Čudors (1765 Czudor), aga samuti Čodars, Čodors, vrd tšuud (< vn чудь). Samatüvelised on Latgale kohanimed Čudarāni, Čodorani. Pilklikust rahvanimetusest tšuhnaa (< vn чухна́ < чудь + -хна), millega on mh kutsutud Lutsi eestlasi, on võrsunud ­latgali perekonnanimed Čuhnovs, Čuhno, Čukna.

Eesti nimede kodunemisest latgali perekonnanimistuga kõnelevad ilmekalt eesti alusnimedele liitunud nimeformandid. Levinuim latgali nimeformant on -āns (ca 14% kõigist latgali nimedest lõpeb selle formandiga), mis sageli laiendab ka eesti alusnime, nt Pazāns, Pedāns (vrd ee pedajas), Pizāns (1765 Pisan, 1824 Pizan, vrd ee pisike), Poikāns, Puisāns (1765 Puyszan, vrd ee poiss, mrd poig). Latgali perekonna­nimede ins-lõpp (millele läti keeles vastab -iņš) on vanapäraseimaid keelelisi jooni, osutades lähtumisele inis-lõpuga omadus­sõnadest; eesti algupära nimedes esindab seda nähtust Mičuļins (← Mičuļs, Mičs). Poolastamispitserit kannavad skis-, ičs- resp. išs-formandiga nimed Mikijanskis (? vrd ee Mikk + Jaan), Pizičs (← Piziks), Sarnovičs, Mičulišs (← Mičulis, Mičs, ? vrd ee mets, mrd mõts). Vene nimeformant -ovs on liidetud nimedele Mikitanovs (lähtunud tõenäoliselt nimepesast, kuhu kuulub Mikijanskis), Pedanovs (← Pedāns). Jne.

Kui Baltinava ja Krustpilsi piirkond välja arvata, on eesti päritolu perekonna­nimede kohta teateid üle kogu Latgale. Anna Stafecka seob eesti nimede esinemise Latgales lutsidega. Kolmandik väljaande eesti päritoluviitega nimedest levib Rēzekne (sh Dricāni, Nautrēni ja Gaigalava v) ja Ludza (Pilda, Nirza, Ņukša, Pureņi v) piirkonna valdades, mis teadaolevalt vähemalt osaliselt kattub tõepoolest lutside asualaga. Lutsi keeleainest on süstemaatiliselt talletatud peamiselt Ludza piirkonna Pilda ja Nirza valla küladest, vähesel määral ka sama piirkonna Briģi ja Kārsava piirkonna Mērdzene vallast. Etnograafidele ja murdeuurijaile teadaolevad lutsi murde kõnelejad siiski eestipäraseid nimesid ei ole kandnud, sh nt Budans, Bulis, ka Buļs, Germans, Germovs, Grabovskis, Jarošenko, Jakimenko, Konovalovs, Mutulis, Nikanovs, Ostrovskis, Strumpe, Zagorski. Olen seisukohal, et lutsid on Latgale põlisasukad, kes püsisid balti asustuse keskel aastasadu. Lutside rännuhüpotees toetub rõhutatult lutside suulisele pärimusele. Pole siiski kahtlust, et keelesaar on saanud aegade jooksul täiendust Eestist, mis seletaks ka eestipäraste perekonnanimede olemasolu Latgales.