Kuidas siduda folkloori ja folkloristikat arheoloogiaga?

Pikne Kama tänavu Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöö koosneb neljast artiklist ning neid siduvast ja sisse­juhatavast katuspeatükist. Väite­kirja kaasatud artiklid on avaldatud (või kaitsmise ajaks avaldamiseks vastu võetud) arheoloogia ja folkloristika alastes rahvusvahelistes teadusajakirjades ja seega ingliskeelsed. Tööd raamiv sisutihe katuspeatükk on esitatud samas mahus nii eesti kui ka inglise keeles. Nii leiduvad väitekirjas võõrkeelsetena avaldatud artiklite põhiseisu­kohad eesti lugeja jaoks ka emakeeles ning kindlasti arendab ja rikastab uurimus terviku­na vastavateemalist teadusdiskussiooni siinses keeleruumis.

Doktoriväitekirja eesmärk on arheoloogiliste ja folkloristlike (autori keelepruugi kohaselt folkloorsete) allikate uurimistöös kooskasutamise võimaluste vaagimine, mis teeb sellest metoodiliselt nõudliku ja erialadevahelise ettevõtmise. Töö kaardistab seni Eesti arheoloogias ja folkloristikas põhjalikumalt käsitlemata alasid ning seega on väitekirja teemapüstitus nii Eesti kui ka rahvusvahelist teadusruumi silmas pidades uudne. Uurimuse arheoloogiline empiiriline allikmaterjal – märgaladelt leitud inimjäänused – esitab uurijale samuti suure väljakutse. Nagu Kama katuspeatükis (lk 28) tõdeb, pole märg­alade arheoloogiaga Eestis varem nii ulatuslikult tegeletud, sest vastavaid välitöid on tehniliselt keeruline teostada ja seega napib märgaladega seonduvat leiuainest. Nii on kõigiti õigustatud lähenemine, mis püüab seniseid kitsaskohti lahendada teiste erialade ainestikku kasutades, uut ainest otsides ja ise juurde luues. Ja kuigi kõik väitekirja ettevalmistamise käigus läbi viidud arheoloogilised välitööd ei andnud loodetud tulemusi (vt väitekirja kolmas artikkel), näitavad kaante vahele koondatud uurimused valitud lähenemise potentsiaali ja rakendatavust edasises uurimistöös samal suunal.

Eesti arheoloogid on küll varemgi folkloristlikke allikaid kasutanud, kuid Kama doktoritöö pakub sellealasele praktikale laiema metoodilise raamistiku ning vaeb ka eri distsipliinide sidumisel esile tulevaid probleeme. Väite­kirja folkloristist oponen­dina (teine oponent oli arheoloog Juris Urtāns Läti kultuuriakadeemiast) pööran järgnevalt tähelepanu uurimuse nendele aspektidele, mis kõnetasid mind just folkloristika perspektiivist. Ehkki autor rõhutab katuspeatüki sisse­juhatuses, et folkloorse ainese käsitlus on töös „mõnevõrra teist­sugune kui folkloristikas harjutud” (lk 13) ning ennekõike vaatleb ta rahvaluulet arheoloogi vaatepunktist, usun, et folkloristi kõrvalpilk võiks valitud lähenemise edasiarendamisel kasulik olla. Seda ka põhjusel, et interdistsiplinaarse doktoritöö juhendajad olid eranditult arheoloogid – Ester Oras ja Heiki Valk Tartu Ülikoolist ning Christina Fredengren Stockholmi ülikoolist.

Interdistsiplinaarne ­teemapüstitus eeldab kirjutajalt head ­orienteerumist mitme eriala mõisteruumis ja oskussõnavaras. Väitekirja kaasatud artiklites on folkloristika ja arheoloogia mõisteaparatuuri ühendamine hästi ja tasakaalustatult välja peetud. Eriti suur on folkloristliku ainese osakaal esimeses artiklis „Kui vana on regilaul? Matuseteemaliste rahvalaulude motiivide dateerimine arheoloogilist ainest kasutades”.(1) Selles mahukas artiklis pakub autor regilauludes leiduvatele motiividele välja mitmeid uusi tõlgendusi, kõrvutades laulumotiive praktikatega, mille kohta leidub jälgi Eesti arheoloogilises materjalis ning mis lubavad omakorda teha oletusi nende laulude vanuse kohta.(2) Lisaks vähemate variantidega esindatud laulude käsitlusele on artiklis tähelepanu pööratud ka laulutüübile „Ema haual”, mis on olnud viimasel kahel kümnendil folk­loristidele(3) üks enim kõneainet pakkunud vanemaid rahvalaule. Pikne Kama ei piirdu siin varasemate uurijate seisukohtade kordamisega, vaid esitab neile toetudes oma, arheoloogilisest ainesest lähtuva asjatundliku tõlgenduse.

Doktoritöö teises artiklis „Kohapärimus soolaipadest ja soolaip koha­pärimusest”(4) (mille pealkiri sisaldab omajagu sõnamängu) on vaatluse all konkreetse arheoloogilise leiuliigiga – inimjäänustega soodest ja rabadest – seotud folkloorne aines. Autor analüüsib pärimustekste, mis vahendavad teavet märgaladele matmise ja uppumise ning sealt inimjäänuste leidmise kohta. Kuna vastavat leiumaterjali on Eestis arheoloogiliselt dokumenteeritud vähe (erandiks on 1936. aastal Rabi­verest leitud soolaip), siis on folkloorsed allikad selle teema tõlgendamisel ning edasiste uuringute kavandamisel olulise tähtsusega. Eraldi juhtumina käsitleb autor eespool nimetatud Rabivere leiu järgselt jäädvustatud rahvaluuletekste, mis osutavad kujukalt sellele, et ka arheoloogide uurimistöö mõjutab dokumenteeritavat pärimust. Nii tuleb autoril artikli arutelu­osas(5) tunnistada, et kohapärimuse ja reaaleluliste sündmuste seostamine on keeruline ettevõtmine, iga folklooriteksti tuleks käsitleda unikaalsena ning hinnata selle potentsiaalset seost kunagi aset leidnud sündmuste ja praktikatega.

Väitekirja kolmas artikkel „Koha­pärimus kui tööriist muististe identi­fit­seerimiseks”(6) analüüsib arheoloogias laiemalt rakendatavat meetodit kasutada rahvaluuletekste muististe avastamiseks. Pikne Kama võtab artiklis võrdlevalt vaatluse alla Vana-Võrumaa linnused, Karula kihelkonna alal lokaliseeritud kalmed kuival maal ning märgalaobjektid, millega seoses viitab pärimus potentsiaalsetele inimjäänuste leidudele. Nii linnamägede kui ka kalmete puhul on kohapärimusel olnud määrav roll nende muistiseliikide identifitseerimisel, kuigi kalmete puhul pole see enamikul juhtudel arheoloogiliselt tõestatud. Võrreldes linnustega seostuva pärimusega on kalmete kohta käiv rahvapärimus mitmekesisem, -kihilisem ning keerukam tõlgendada. Kui muinasaegsete linnamägede suhtes tõdes autor suulise pärimuse järjepidevust, siis kalmete kohta käivad folkloorsed tekstid viitavad nende algse otstarbe unustamisele. Innustatuna folkloori osatähtsusest muude muistiseliikide lokaliseerimisel, viis autor läbi proovikaevamisi märgaladel, mille kohta on jäädvustatud pärimust inimsäilmete leidmisest. Viieteistkümnes, peamiselt Lõuna-Eesti pärimuspaigas, kus proovikaevamisi tehti, uut arheoloogilist leiuainest esile ei tulnud, kuid autor sõnastab artiklis veenvad põhjused, miks esimesed sedalaadi katsed tulemusi ei andnud.

Neljas, koos Marge Konsaga kirjutatud artikkel „Arheoloogilised uuringud Alasoo Varajemäe põletusmatustega kalmistul ja asulakohal”(7) võtab kokku proovikaevamised Alatskivi vallas endisel märgalal, mille viikingiaegset leiumaterjali saab tõlgendada kui tule­riidalt pärinevate esemete vette asetamist. Kuigi see artikkel keskendub ennekõike uue arheoloogilise ainese tutvustamisele ja tõlgendamisele, avastasid sellegi muististekompleksi detektoristid pärimusjuttude põhjal ning ka arheoloogilise seire käigus õnnestus uurijatel jäädvustada koha kohta uut folkloorset materjali.

Kõik doktoritöösse koondatud artiklid näitlikustavad seega erinevaid võimalusi, kuidas arheoloogiat ja folkloristikat uurimistöös kombineerida. Laiem teoreetiline ja metodoloogiline raamistus sellisele praktikale on esitatud väitekirja katuspeatükis, milles iseloomustatakse muuhulgas folkloori erinevaid kasutusviise arheoloogias, vaetakse eri allikate koos- ja ristkasutusega seotud probleeme ning hinnatakse selle praktika tulemuslikkust (vt lk 54–68). Just töö katuspeatükis leidus folkloristi seisu­kohalt küsitavaid vastandusi ja probleemseid sõnastusi, millest mõnel sooviksin järgnevalt peatuda.

Arheoloogina vaatleb autor oma töös „rahvaluulet kui minevikuinformatsiooni allikat” (lk 13) ning teda huvitab ennekõike see, kuidas suhestuvad folklooritekstid minevikusündmuste ja käitumismustritega. Sedalaadi küsimuste­ringiga tegelemiseks loob Kama tõlgendusraami, milles püüab folkloori ja ajaloolise tegelikkuse suhet lahti mõtestada. Ta ei nõustu seisukohaga, mille järgi peaks ajaloolisi fakte ja folkloori vastandama, vaid toob õigustatult välja selle, kuidas rahvaluule vahendab omal moel mineviku tähtsust ja tähendusi (lk 55). Samas kasutab autor arheoloogiliste ja folkloristlike allikate keerukate suhete avamiseks kaasaegse folklooriteooria seisukohalt probleemseid vastandusi, nagu näiteks traditsiooniline vs. tänapäeva folkloor, unikaalne vs. stereotüüpne folkloor ning järjepidev vs. sekundaarne folkloor.

Neist on mõiste traditsiooniline folkloor käsitletav tautoloogilisena, sest traditsioonilisus on üks folkloori olemuslikest tunnustest. Ka tänapäeva folkloor põhineb traditsioonidel, kuid autori jaoks tekitab probleeme ilmselt see, kuidas traditsiooni määratleda. Stereotüüpsuse ja unikaalsuse mõisteid kasutab autor regilaulude ja kohajuttude erinevuste esiletoomiseks, rakendades neid folkloristika kontekstis harjumatul viisil. Otstarbekam oleks siin olnud arvesse võtta žanrispetsiifikast tingitud erisusi, mis on aluseks sellele, et teatud folkloorivormid peegeldavad reaalelulisi sündmusi vahetumalt kui teised. Usutavasti on sedalaadi ebakõlade põhjuseks autori kasutatud folkloristikaalased käsitlused (sh Richard Viidalepa koostatud „Eesti rahvaluule ülevaade” aastast 1959 ning Ülo Tedre peatükk „Rahvaluule” koguteoses „Eesti rahvakultuur” (1998)), mis mõtestavad rahvaluulet minevikulise nähtuse ja kirjutamata kirjandusena ega võta folkloori dünaamilise pärimusprotsessina.

Küsimusi tekitavad ka töös kasutatud järjepideva ja sekundaarse folkloori mõisted. Autor kasutab järjepideva pärimuse mõistet tähistamaks sellist arheoloogiliste muististega seotud folkloori, mis „on alguse saanud seoses muistise algupärase kasutusega ja on katkematult läbi aja suulises kultuuris edasi kandunud” (lk 65). Selline määratlus on suuresti hüpoteetiline konstruktsioon, mis ei võta küllaldaselt arvesse folkloori­protsessi keerukust ega mitme­plaanilisust ning taandab selle lineaar­sele järjepidevusele. Nii pole selles kontseptsioonis arvestatud näiteks muististe kui füüsiliste objektide rolli pärimuse püsimisel ja taasloomisel, mis linnamägede puhul on ilmselt üks peamisi järjepidevuse taganud faktoreid. Seega pole järje­pideva (nn primaarse) ja sekundaarse folkloori eristamine ja vastandamine alati õigustatud, vaid otstarbekam on seda käsitleda sama protsessi eri järkudena.(8) Usutavasti saanuks autor neist folklooriteooria alastest kitsas­kohtadest hõlpsalt hoiduda, kui ta oleks töö folkloori puudutavate osade kirjutamise käigus tutvunud kaasaegsemate käsitlustega ning küsinud enam nõu folkloristidelt.

Nendest teooria ja terminoloogia alastest probleemidest hoolimata on kokkuvõttes tegemist olulise tööga erialade­vahelisel uurimisväljal, mis kombineerib edukalt folkloristika ja arheoloogia allikaid ja lähenemisi. See on hädavajalik vundament nende distsipliinide uurimistulemuste edasiseks sünteesimiseks ja uute teadmiste loomiseks.