Otsi
|
en
PDF

Läti ja läänemere­soome keele­kontaktid kalastus­sõnavara peeglis

Benita Laumane. Zvejasrīku nosaukumi Latvijas piekrastē. Liepāja: Liepājas Universitāte, Kurzemes Humanitārais institūts, 2019. 507 lk.

Läti keeleteadlase Benita Laumane elutööks on kujunenud läti meresõnavara ajaloo uurimine areaalses ja tüpoloogilises kontekstis. Ta on avaldanud neli selleteemalist monograafiat. Käesolevas uurimuses „Kalapüügivahendite nimetused Läti rannikul” analüüsib ta Läti rannakülade kalameeste seas tuntud püügivahendite ja nende osade nimetusi (võrgud, mõrrad, õnged, torkeriistad) ja nendega haakuvaid temaatilisi sõnarühmi, nagu püügiviisid (kaldalähedane, jääalune, müttamine), püügivahendite valmistamine (võrkude kudumine), hooldamine (puhastamine, kuivatamine, parandamine), saagi tõste-, kande- ja hoiuvahendid, ühispüügi korraldus (noot- e vadakonnad, nende ühised sööma- ja joomaajad), kalamehe riietus (kindad, põlled, saapad), kalasaagi müümine (ülesostjad, mõõdud), kalade töötlemine (puhastamine, soolamine, kuivatamine, vinnutamine, suitsutamine, suitsuahjud, suitsutamisriistad). Laumane on pööranud tähelepanu ka kalapüügiga seotud tavadele ja uskumustele, nt uut võrku pidi enne vettelaskmist suitsutama havihammaste suitsuga, siis oli lootust kala saada vms.

Arheoloogilised leiud on osutanud, et Liivi (Riia) lahes ja Kuramaa läänerannikul püüti kala juba kiviajal. Asjatundjate arvates on selleaegsed püügiriistad lähedased Läti XIX ja XX sajandi püügiriistadele. Väärib märkimist, et kalapüügi keskse mõistega – võrguga – seotud nimetus on läänemeresoome keeltes vanem balti laen: eR siul : siula ’noodatiib (üks nooda kahest pikast külgmisest osast)’, sm siula, mrd sikla, is sigla(verkko), krj šigla, A siglu : sigla, lü šigl, pl šiglad: hlms *sikla < vlms *tikla < blt *tinkla: ld tinklas, lt tīkls ’(kala)­võrk’.

1930. aastail oli Läti rannikupiirkonnas üle saja küla, kus kalapüük oli rahva põhitegevus ja elatusallikas. Murrang püügi­tehnikas ja tööviisides algas XX sajandi teisel poolel. Tegevusala arenedes on oluliselt teisenenud ja kasvanud mõisterühma sõnavara kõigi keeleomaste vahendite toel (omasõnade semantiline ja morfoloogiline derivatsioon, laenamine). Laumane uurib kalapüügi vanema ajajärgu sõnavara. Kalapüügiga seotud lätikeelsed üldmõisted on ootuspäraselt balti päritolu (nt zveja ’kalapüük’, zvejot ’kala püüdma’), samuti peamiste püügiriistade ja nende osade nimetused (tīkls ’võrk’, mezgls ’sõlm’, pludiņš ’ujuk, õngekork’) ning paljud kalapüügi korralduse ja saagi töötlemisega vms seotud mõisted (nt draudze ’nootkond’, banda ’osa, jagu; tasu ühiselt püütud saagist’).

Laenude osakaal mõisterühmas on märkimisväärne ja kõneleb sellest, kui elavalt õpiti naaberrahvaste eeskujul kasutama tõhusamaid püügivahendeid ja töövõtteid. Analüüs osutab, et läti keel on nii laenude andja kui ka vastuvõtja ja vahendaja. Mõiste­rühma rohked germaani laenud esindavad mitut kronoloogilist kihistust, kuid valdav osa pärineb keskalamsaksa keelest. Germaani laenud tähistavad esmajoones merepüügiks mõeldud püügivahendite ja nende osade diferentseerivaid nimetusi, kuid need on esindatud muudeski teemarühmades. Leedu laene on läti keeles vähesel määral ja needki esinevad üksnes Leeduga piirneval Alam-Kuramaal. Ka vene laene on läti keeles vähe, need on enamasti registreeritud Vidzeme rannaalalt ja Väina alamjooksu piirkonnast.

Läänemeresoome päritolu laenude hulk on mõisterühmas tähelepanuväärne ja mitmel neist on selles keskne koht. Neid on Laumane ka selles uurimuses hoolikalt jälginud. Peamiselt Lauri Kettu­neni, Valdis Zepsi, Seppo Suhoneni ja Elga Kagaine uurimustele toetudes on tema peatähelepanu suunatud liivi-läti ja läti-liivi laenusuhetele. Praeguse uurimisseisuga on läti keeles teada u 600 lääne­meresoome sõnatüve, kuid laiemalt, sh kirjakeeles tuntakse neist ehk vaid nappi viiendikku. Märkimis­väärse osa läti keele läänemeresoome laene on välja selgitanud juba Vilhelm Thomsen ja tema eelkäijad. Läti keele läänemeresoome päritolu sõnalaenude kindlaks­tegemine ei valmista sõnavarauurijaile enamasti ületamatuid raskusi. Kui diagnostiliste häälikukriteeriumide puudumine ei võimalda täpsemalt määratleda läänemeresoome laenu­allikat, on asjaomastes töödes võimalike laenualustena esitatud rööpselt nii liivi, eesti kui ka soome vaste(d). Laenuallika tuvastamisel on väga sageli otsustav tegur levikukriteerium. Toetudes Elga Kagaine uurimistulemustele, peab Laumane Loode-Vidzeme ­läänemeresoomepäraseid professionalis­me peaasjalikult eesti laenudeks. Samuti leiab ta, et ka Kuramaa rannaalal tuleb laenuallika selgitamisel liivi keele kõrval kindlasti arvestada eesti keelega, sest saarlastest sisserändajate ja hooajatööliste keeleline mõju on sealsele keele­uususele olnud märkimisväärne.

Nagu öeldud, on enamik mõisterühma kuuluvaid läänemeresoome laene teada juba varasemate uurimuste kaudu. Kuid Laumane teeneks tuleb pidada seda, et ta on oluliselt täpsustanud tuntud laenude geograafilist levikupilti, registreerinud nende uusi foneetilisi ja morfoloogilisi variante ning jälginud kasutust kirjalikes allikates. Mitmele traditsiooniliselt lääne­meresoome laenuks peetud sõnale on Laumane esitanud alternatiivse etümoloogilise tõlgenduse ja proponeerinud paarkümmend uut laenujuhtumit, mis varasemas uurimistöös on jäänud kas tähelepanuta või mida kirjalikud allikad pole registreerinud.

Kirjakeeles tuntud läänemeresoome laenud esinevad tavaliselt juba XVII ja XVIII sajandi läti keele sõnaraamatutes; need on: jeda (mrd ka jȩds, jȩdus, jada, jads) ’omavahel ühendatud võrkude rida meres’ < ee jäda, lv jadà; kāls ’30 tükki (kalu)’ < lv kō̬’l, ee kahl; ķesele (mrd ķeselis) ’natt (riist vähkide püüdmiseks)’ < ee kessel, lv keš̆šìl՛; ķidas (mrd ķides, ķidi, ķidiņi jt) pl ’kalarapped’, ķidāt (mrd ķidēt, ķiduot) ’rappima, rookima’, izķidāt ’võrgust kalu noppima’ < lv ki’d, ee kida ’kala­rapped’; loms [--] (mrd luoma) ’loomus, noodatäis kalu; kalapüügikoht’ < lv m, ee loom; murds (mrd murda, murdus) ’mõrd, vitstest punutud kalapüünis’ < lv mē̬rda, ee mõrd; tarāt, iz- (mrd taruot, tȩrāt, terēt, tȩruot) ’kalu (räimi) võrgust välja võtma, pärast püüki võrke korrastama’ < lv ta’rrə̑, ee tarima; vabas (mrd vabi, vabdas) pl ’vabed, puud võrkude kuivatamiseks’ < lv vabà, ee vabe; vads (vadus, vada) ’(suur) noot; noodatiib’ < lv vadà, S vad, ee mrd vada. Laumane osutab õigesti (lk 168), et kirjakeelne jeda [-ȩ-] on häälikulistel kaalutlustel eesti (täpsemalt: lääne-eesti), mitte liivi laen. Läti etümoloogi Konstantīns Karulise alternatiivse seletuse järgi on ķesele seotud verbiga ķest (ķeš, ķesa) ’kratsima, kraapima’, mida Laumane õigustatult tõrjub (lk 303). ee mõrd, lv mē̬rda jt on skandinaavia laen; Karulise arvates on ka lt murds, mida teistes balti keeltes ei ole registreeritud, skandinaavia otselaen, vrd norra merd; Laumane jääb ebalevale seisukohale (lk 96). vads suhtes kaldub Laumane kaaluma sugulust kalapüügiriistade nimetustega ld vadas, vvn неводъ, tšehhi nevod, poola niewód, millel on vasted germaani keeltes (lk 221–223); lms sõnapere on germaani (skandinaavia) päritolu.

Varasematele uurimustele toetudes on Laumane esile toonud järgmised mõisterühma kuuluvad murdelised läänemeresoome päritolu professionalismid: ārķis, arķis ’hark, mille külge võrk kudumisel kinnitatakse’ < lv a’ŕ̄k͔̀, ee haŕk; jendels, jēdale ’kiluvõrk’ < lv jen̄də̑lve̮r̄gə̑; kūre, kūris ’kalade soolamisruum’ < lv kūŕ, ee kuur < asks kûr; ķeperis ’nootkonna vanem’ ? < lv kep̆pàr ’laevakapten’ < kasks scheper või asks schöpper (vrd ka ee mrd kip(p)er, kip(p)ar ’noodavanem’); ķiere, ķieris, ķierums ’nööri-, köiekeere’ < lv kìḙrmə̑z ’tõrvatud köie keere’; ķīckāt, izķīckāt ’kalu rappima, soolikaid puhastama; välja tõmbama (kalu veest)’ < ee mrd kitsk­ma, kitsma ’kitkuma, umbrohust puhastama’; ķiskas ’rapped’, ķiskāt ’kalu rappima’ < ee kiskuma, lvS ḱisk ’kiskuma, rebima, tõmbama, katki, puruks rebima’; pepiņi pl ’kuumsuitsukala’ ? < lvS papiend ’pehme, õrn’; pīka ’soolamine’, pīkāt ’räimi soolama’ < lv pīk̀ ’(tugevalt) sisse soolatud’, pīk̆kə̑ ’sissesoolatud’, ee piik ’soolamine’; purga, porga [-o-], purka ’mütt, pika varrega nui kalade ajamiseks võrku’, purgāt, purguot, porgāt [-o-] ’müttama, nuiaga kalu võrku ajama’ < ee põrk : põrga ’mütt, põikpuu’; purgāt, purguot, porgāt [-o-] ’kalu võrgust noppima’ < lv pur̄gə̑ ’kalu võrgust noppida’ (lk 180–182), vrd ee mrd purgama, purgema ’tühjendama’; rinduksis, rinduksnis, rindukslis, rinduokslis, rinuksis jt ’võrgu­sopp, võrgupugu; otsnöör’ < lv rīndə̑ks, rīndə̑kš, rīnduks ’võrgu otsaosa’, ee rinnus : rinnukse id.; sonnis, sonniks, soņņi, sonniki [-o-] pl ’võrgukivi, kalavõrgu allääre külge kinnitatud raskus’, sondaks ’toodri raskuskivi’ < lv soń̄, pl sùo̯ńə̑d ’võrgukivi, võrgukivi pael’; tamza, tamze, tamsa jt ’võrguõmblus’ < lv ta’mzə̑ ’kalavõrgu äärde jämedat paela (tamsat) põimida’, vrd ee tamps, tamsa jt ’nooda allääre pael, -nöör’ (< erts tams); umbe tīkli ’keskmise silmasuurusega võrgud (kasutati kudemise ajal)’ < lv um̄bə̑ ’segi, eksitusse’, ee umbe ’kinni; sogane’; undas, undes, undi pl ’pikad unnanöörid, mille külge on kinnitatud 100 või enam õngekonksu’ < lv ūnda ’õng’, ee und ’kalakujuline õng’ (< vvn; lt unna ’haviund’ ee mrd unn : unna); vāre, vārs, vāres, vāri pl ’võrgu raskuskivi’ < lv vō̬ŕ ’võrgu raskuskivi’ (laenusuund võib Laumane arvates olla ka vastupidine). Tähelepanuta on jäänud varasemates uurimustes käsitletud lt polme ’kaheharuline puust hark võrgu lükkamiseks jää all’ < ee põlme : põlme ’põikpuuga ritv, millega nooda jääle tõmbamisel selle alumine äär alla vajutatakse’. Läänemeresoome päritolu on ka lt iejamuot ’sisse õmblema’, sajamuot ’tükkidest koosnevat nooda pära kokku õmblema’ < ee mrd jamama ’ühendama, jätkama, kokku traageldama (nt võrku)’, mille Laumane ekslikult on sidunud nimisõnaga āms ’võrgupära’ (lk 229–230).

Varasemate uurijate eeskujul peab Laumane peamiselt Loode-Vidzemest registreeritud ķīkas, ķīķi pl ’kala sisikond, räime­rapped’, ķīkāt, ķīķēt ’rappima, rookima, sisikonda välja võtma’ laenualuseks ee kitkuma ’katkuma, kitkuma’, kalu kitkuma ’kalu rappima’, kuid tõenäoline laenu­alus on pigem ee mrd (Hää Saa Ksi) kikkuma ’välja tõmbama, kitkuma, katkuma’. Loode-Vidzemest (Salaca, Svētciems) registreeritud puņģis ’silmumõrd’ laenualuseks on esitatud ee poŋg, puŋg ’muhk, (õie)pung, nupp’, kuid pigem on see sama algupära kui lvS puŋg ’kott, paun, kukkur’, vrd ka ee pung ’kott, kukkur’.

Laumane on esitanud paarkümmend uut läänemeresoome laenu, millest enamiku võib reservatsioonideta heaks kiita. Mõned kõrvutused vajavad küll täpsustamist resp. täiendamist, mis johtub peamiselt sellest, et uurijal ei ole olnud võimalik kasutada eesti keele etümoloogiasõnaraamatuid ega (sh võrgus kättesaadavat) eesti murdesõnavara. Kuid olulisem on rõhutada, et Laumane on etümologiseerinud läti murdesõnavara, mis nüüd esmakordselt jõuab teaduslikku ringlusse. Õnnestunud on järgmised etümoloogiad: ainas gals, aingals ’võrkpüünise äärest väljaulatuv selise ots’ < ee ain : aina ’võrkpüünise äärest väljaulatuv (aasakujuline) selise ots’ (lk 139–140); laulāt (acis) ’viimast võrgurida kududes võrgusilmi kahekaupa kokku laskma’ ← ’laulatama’ < lv loù̯lə̑ ’laulma’ (vrd ka ee laulatama ’kuhugi lahutamatult ühendatud olema’; lk 126); mučtīkls ’suuresilmne võrk’ ? < ee mrd mut՛t՛ : muti ’noot, rüsa, suurte silmadega võrk suuremate kalade püüdmiseks’, kõrvutus eeldab häälikumuutust t՛t՛ > č (lk 216); paja, poja [-o-] ’noodapära, nooda kotjas päraosa jt’ < lv po͕’i ’põu, rind; noodapära’ (lk 164); pīša, pīža ’hülgeharpuun’ < lv pīž, pǖž ’­hülgeharpuun’ < ee püüs ’püüdmis­vahend, püünis, tuur, hülgeraud’ (lk 88); rēča ’(seljas kantav) kalakorv’ < lv rēt՛š́̄ ’(juurtest punutud) kalakorv’ < lt krieča, mitte režģis ega kriets id., nagu on arvanud Kettunen ja Suhonen (lk 313); reņģēt, ie-, sa-, uzreņģēt ’nööre ja köisi sebima, kokku lappama’ ? < lv reŋ̄gə̑ id. < kasks wringen (lk 283–284); rīdiņš, rīdene ’võrgu otsapael võrgujadas, ajuköis, köis, millega võrk on paadi külge kinnitatud’ ? < lv rīďə̑-keù̯ž ’tõsteköis’ (lk 138–139); riskas pl ’kalapüügivahendid’ ? < ee riist ’tööriist’ (vrd ka lvS rīst id., lk 34); stoģēt, pastoģēt [-o-] ’paadiga pärivoolu purjetades võrku vedama’ ? < ee, vrd tugine ’tugedega varustatud’, sama­tüveline kui lt stugs, stuģis ’puu, tugi, mille najale kaldale tõmmatud paat toetatakse’ < ee tugi, lv tü’g id. (lk 257–258); taras pl ’vabed, horisontaallatid, millele laotatakse võrgud kuivama’ ? < lv tarà ’tara’ (lk 192).

Need kõrvutused vajavad mõningast täiendamist või täpsustamist: koļa [-o-] ’laos (puust ujuk nooda veoköie juures)’ ? < ee kol՛ju, koli : kol՛ju, kol՛o ’see, mis on ümmargune, eenduv (pea, nupp)’ (lk 232), häälikuliselt ja tähenduslikult täpne laenu­alus on eeL (Võn Se) kol՛o, kolo ’nooda­märk (kaks täisnurkselt kokkulöödud lauakest, mida toetavad otstes pulgad)’1; kūris, kūrs, kūre ’suur võrkmõrd, mis meres kinnitati ankrutega’, kūrasts ’võrksump’ ? < ee korv, pakutud laenualus ei ole häälikuliselt ega tähenduslikult mõeldav, pigem < ee koer, kōr, koerase puud pl ’noodatiiva otsapuud’, nagu Laumane ka ise on kõhklemisi osutanud (lk 96–97); ķilanga, ķilunga ’võrgukivi kinnitusnöör’ ? < ee kivi ’Stein’ + lang, lõng ’Zwirn, Garn, Faden’ (lk 147–148), täpne vaste on ee mrd kivi(s)lõng, kivilang2; lȩtuksis ’teatud liiki meremärk, poi’, lȩtukši pl ’kalavõrgu jämedamad nöörid’, arvatavasti ? < ee lētüs : lētüse (d) ’sidumine, ühendamine’ (lk 140), häälikuliselt sobivam laenualus on ee (p)let՛t՛ : (p)leti ’palmik, punutis’, (p)lettima ’punuma, palmitsema’ < vrts flæta ’palmik, pats’, flæt(t)a ’palmitsema, punuma’; lipste, lipsts, ļipsts, šlipste ’õngelips, õngenööri ja -konksu vaheline peenem nöör’, vrd ee lipistis (O) ’lauake’, lipits (d) ’spaatel, labidake’ (lk 51), häälikuliselt ja tähenduslikult täpne vaste on ee mrd lips : lipsu ~ lipsi ’õngelips’3; piļķis, piļķe, piļka ’tursalant’, piļķēt ’landiga kala püüdma, lantima’ ? < lv pil̄k͔̀ ’pilk, -u’, pil̄k̆kə̑ ’läikida, sätendada, sillerdada’, ee pilke ’sära, läige’ (lk 59–60), see seletus on ebausutav, kõne alla tuleb pigem skandinaavia laen, vrd rts pilk ’sikuti, tirk’, mida Laumane varem ongi kaalunud (1995: 331)4, vrd ka sm pilkki id., pilkkiä ’sikutiga püüda’5, eesti leksikograafia­allikad sõna ei registreeri, kuid pilkima esineb sotsiaalmeedias; šuotēt, nuošuotēt ’vihmaussi konksu otsa panema’, šuote ’vihmauss’, šuoste, suoste ’vähisööt (nt praetud konn)’ ? < ee sööt : söödi ~ sööda ’söök, sööt, looma­toit, toitmine’ (lk 81), siia kuulub kahtlemata lvS schüht (1820) ’konn’, mille päritolu on seni jäänud ebaselgeks6; voibs ’väike (peenesilmaline) noot siia-, angerjapüügiks’, vrd ee vaip : vaiba ’tekk, põranda-, seinavaip’ (lk 251), kõrvutus on ebausutav, sellele räägib vastu paljukordset kinnitust leidnud tähelepanek, et konkreetseid esemeid vms tähistavate monoseemiliste laenude puhul täheldatakse identset või laenuallika semantikale maksimaalselt lähedast tähendust.

Pole välistatud, et üksnes mõne Loode-Vidzeme murrakuga piirnev levila liivlaste ajaloolisel asualal osutab Liivimaa liivi substraadile: ainas gals (Ainaži), mučtīkls (Salacgrīva, Vainiži), koļa (Svētciems), ķilanga (Ainaži, Salacgrīva, Svētciems, Vitrupe), lipste (Ainaži, Vitrupe, Salac­grī­va), šuotēt (Ainaži, Lielsalaca, Salac­grīva, Svētciems, Vitrupe). Mono­see­mi­listel tehnilistel oskussõnadel ei ole tavaliselt ulatuslikke tuletushargmikke. See on iseloomulik ka läänemeresoome päritolu professionalismidele.

Peamiselt Kettuneni ja Suhoneni uurimistulemustele toetudes on Laumane esitanud peaaegu ammendava ülevaate mõiste­rühma kuuluvatest läti laenudest liivi keeles (neid on üle veerandsaja), samuti läti ja liivi ühistest alamsaksa rööplaenudest; esile on toodud läti keele roll saksa laenude vahendajana, nt gīńə̑d pl ’laevatali’ < lt ģīne ’laevatali tross’ < asks gīn ’laevatali’ (rööplaen on ee mrd kiin ’laevavints’); īk̆kast ’kalakumm, sump’ < lt īkaste, īkasts < sks Hütkasten; lùo̯š̀´ ’lesta­võrk’ < lt luotis ’võrk suuremate kalade püüdmiseks’; plogà, plo’ig ’suur laast’ < lt pluģis ’võrgumärk’ < asks plugge ’pulk, puunael, naga’; pus̄k, puš̄k ’tuust võrgumärgi otsas’ < lt puska, puška ’toodrimärk’; spàilə̑d pl ’võrgu salakeelne nimetus merel’ < lt spailes pl ’vahendid loomade püüdmiseks’; spriŋ̄ə̑ ’riimsoola panna’ < lt spriņģēt < kasks sprengen (lk 384–385); tak̆kìl՛ toestik, mille peale pannakse kalapüügivahendid’ < lt stakles pl ’põikpuuga vertikaalpost võrkude kuivatamiseks’; vēńt՛t՛ar ’võrkmõrd, rüsa’ < lt venteris id. jt.

Mõningad läti kalastussõnad on rööbiti laenatud nii liivi kui ka eesti murdekeelde,7 kuid sellist laenude liikumist ei ole Laumane jälginud. Teadaolevad rööbitised laenud on: lv kō̬’š̀ ’konks, haak’, ee Pöi koes : koosi ’kõver puu, mida tarvitatakse jäänooda merrelaskmisel, kui nooda hudi ei satu augu kohale’ < lt kāsis; lv kup̆šà ’(kalade) ülesostja’, ee Jäm Hää Saa kups(a) id. < lt kupcis, kupča; lv mo’utš, mo’utšiń ’kätiskinnas, sõrmeotsteta kinnas’, ee Jäm moutsid pl < lt mauči, maučiņi pl; lv rēt՛š́̄ ’(puujuurtest punutud) kalakorv’, ee S Lä rääts : räätsa ~ räätsi < lt kriecis, krieča; lv zō̬k̆kə̑r ’tragi, otsiankur’, ee Hää saaker < lt zākars < sks Sucher; lv vō̬l, vå̄l ’võrgu otsapuu’, ee S Lä vaal : vaalu ’nooda tiivapuu’ < lt vāles pl ’puud, mis hoiavad noota vees laiali’. Läti laenud on ka ee Võn kräksi pl ’võrguvabed’, vrd lt kraķ(i)s ’kuuselattidest alus, mille peal parandati, kooti vms võrke’ < kasks krack ’majakraam, mööbel’, ee Hää plika, Khn lipka ’kahe- või üheharuline kalakujuline (tursa)õng’ < lt blitka, bļitka ’tinast valatud kalakujuline haugilant’; ee mrd plut՛t՛ : plutid ’võrgupull, -käba’ < pluds, pludi pl ’võrgupull, -käba’ ja ee Hel San tõna ’lõngadest mõrraneel’ < lt tina ’noot’.

Läti kalastussõnavara käsitleva monograafiaga on Benita Laumane ühtlasi andnud väärtusliku panuse läänemeresoome keelte sõnavara ajaloo tundmaõppimisele.

LEMBIT VABA

1 Eesti murrete sõnaraamat: sub kolu. http://www.eki.ee/dict/ems

2 Eesti murrete sõnaraamat: sub kivilõng. http://www.eki.ee/dict/ems

3 Eesti murrete sõnaraamat: sub lips3. http://www.eki.ee/dict/ems

4 B. Laumane, Latvian vocabulary of the sea and fishing in the context of the Baltic Sea. – Journal of Baltic Studies 1995, kd XXVI, nr 4, lk 331.

5 Suomen sanojen alkuperä. Etymologinen sanakirja. Kd 2 (L–P). (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran toimituksia 556. Kotimaisten kielten tutkimuskeskuksen julkaisuja 36.) Peatoim U-M. Kulonen. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, Kotimaisten kielten tutkimuskeskus, 1995, lk 363.

6 E. Winkler, K. Pajusalu, Salis-livisches Wörterbuch. (Linguistica Uralica. Supplementary Series 3.) Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, 2009, lk 188.

7 Vt L. Vaba, Uurimusi läti-eesti keelesuhetest. Tallinn–Tampere: Eesti Keele Instituut, Tampereen yliopiston suomen kielen ja yleisen kielitieteen laitos, 1997.