PDF

Lauri Sommeri Enno

Ernst Enno. Imelikku rada pikka. Koostanud Lauri Sommer. Tallinn: Tänapäev, 2020. 272 lk.

Ernst Enno (1875–1934) kirjanduslikku pärandit on vähe uuritud. Tema eluajal ilmunud neli luuleraamatut ja üks õhuke proosakogu tekitasid palju vaidlusi ning väärtõlgendamist. Bernard Kangro koostatud „Valitud värsid” (1937) jäi aga aastakümneteks peaaegu ainsaks poeeti tutvustavaks teoseks. Samuti on tagasihoidlikult analüüsitud Enno lüürikat sisulisest küljest. Peamiselt on tuntud üksnes omaaegne Friedebert Tuglase ja Henrik Visnapuu diskussioon.

Nõukogude ajal ilmus näpuotsatäis värsse August Sanga valikul „Väikese luule­raamatu” sarjas (1964, 72 lk). 1950. aastal avaldas Bernard Kangro paguluses valimiku „Kadunud kodu” (80 lk). Tähele­panu Enno luulele on suurenenud viimase paari­kümne aasta jooksul. Sellele aitas kaasa Enno tütretütre Elin Toona põhjalik uurimus „Rõõm teeb taeva taga tuld” (2000), samuti Urmas Tõnissoni koostatud „Rändaja õhtulaul” (1998, 2. tr 2008; 327 lk). See Enno luule koondkogu on täiuslik valik peamiselt täiskasvanutele kirjutatud värssidest. Enno lasteluule on küll välja jäänud, kuid seda siiski tuntakse, sest see oli ainus valdkond, mida Nõukogude Eesti tsensor lubas välja anda. Kirjastus Tänapäev on avaldanud kaks valimikku värsse: 2007. aastal pöörduti emeriitprofessor Karl Muru poole, kelle tundlik luulenärv oli teada, ning ilmus kahjuks tagasihoidlik valik „Igatsuse laulud” (96 lk), 2020. aastal tuli müügile Lauri Sommeri kokku pandud „Imelikku rada pikka”. Pärast „Rändaja õhtulaulu” kahte trükki oli suur julgus omakorda Enno ette võtta, kuid Sommeril jätkus otsustavust ja õigustust tulla lugeja ette oma valiku, nägemuse ja tunnetusega. Kirjastuse kiituseks olgu öeldud, et eelmisel aastal ilmus Täna­päevalt ka Gustav Suitsu luulekogumik „Nii tuli õhtu” (koostaja Mart Velsker, 339 lk), mille valiku­printsiibid on suguluses Sommeri Enno-raamatuga. Ei juhtu sageli, et üks suuremaid väljaandjaid nii tihti luule poole pöördub.

Ernst Enno lüürika uurimises on oluline osa kõigil Eestis välja antud kogumike järelsõnadel. Need on kõrgel tasemel kirjutised, mis avavad järelsõna autori isiklikud tunded-mõtted ja püüavad nii keerulise isiku nagu Enno sügavatesse hingekihtidesse pugeda, mõista mehe otsinguvalu ja leidmisrõõme. Enno luule säsini ei ole lihtne jõuda, see on mitmetasandiline ning paneb tõlgendajagi koos autoriga tõeotsingul vaevlema.

Teatavasti ei ole luule mõistuslikuks eritlemiseks. Lüürikat võib kirjutada ja tajuda mõistusega, saada intellektuaalset naudingut. Ent kui tegemist on tunde­luulega, puudutab luulesõna emotsioone. Ernst Ennot peetakse tunnete väljendajaks ja mõjutajaks, mis on seotud sügavast hingepõhjast võrsuva, aga raskesti adutava metafüüsilise algega. See on ootamise ja otsimise, vaatamise ja nägemise, lootmise ja igatsemise luule, mille pilk on igavikus kinni. Enno lüürika ei allu mingile jaotusele või määratlusele. Näiteks ei ole tal peaaegu üldse puhtakujulisi loodus- või armastusvärsse. Kõik neli luuleraamatut on üks tunnetuslik tervik, ilma osadeta, tsükliteta ja alažanrideta. Samuti ei sobi talle ükski temaatiline liigitus. Enno ise pidas oma lüürika aluspõhjaks igavikulisust. Nii ei ole mõtet läheneda Enno luulele mingi kindla mõõdupuuga või võtta abiks üks või teine klassikaline meetod. Sommer on seda mõistnud ja püüdnud koostamisel lähtuda tundekobaratest. Luuletused on grupeeritud intuitiivselt tabatavate meeleolude ja püüdluste alusel. Tsükleid ei ole pealkirjastatud, et need ei mõjuks temaatiliste punktidena, vaid ühtselt voogava tunde­intensiivsusena. Loogiline põhjendus on siiski olemas: Rooma numbriga tähistatud üheksas jaotuses kohtab ühiseid jooni ja sidusaid üleminekuid, mis kõik on vajalikud Enno tundeampluaale keskendumiseks.

Sommer on mõtte- ja tundekobaratesse koondanud luuletusi Enno loomingu igast ajajärgust, XIX ja XX sajandi vahetusest 1930. aastate keskpaigani. Enno luule­tegevuse esimene periood lõppes kahe avaldatud koguga aastatel 1909–1910 („Uued luuletused”, „Hallid laulud”), teinegi etapp tõi kaasa kaks raamatut, mõlemad aastast 1920 („Kadunud kodu”, „Valge öö”). Paistab, et tegemist on kahe tee­konnaga, milles siiski puudub pikem paus. Kuid Sommeri valikus ei tule mingi periood või ajastumärk meeldegi: niivõrd samased ja pidevalt kulgevad on tekstid.

Niisuguse järjestamise tulemusena hakkavad koos kõlama noore ja vanemas eas Enno ühed ja samad taotlused, mõtisklused ja eesmärgid elurännakul, mida saadab vaimse kodu otsatu igatsus. Sommeri paigutatud luuletuste jada kannab neid läbi raamatu. Enno otsis kogu aeg üht ja sama iidolit. Vanemad luuletööd kinnistavad Enno luule ühtsuse ja terviklikkuse. Me loeme Enno värsse segamini, mõtlemata kirjutamis- või avaldamisajale, aga ühtlasi tajume värsse koos ajaga. Nii võimendab üks luuletus, sellest võrsuv tunne teist. Sommeri eesmärk on pakkuda Enno luules peituvat sügavat elamust.

Huvitav on võrrelda nelja vabas Eestis ilmunud luulekogumiku kompositsiooni. Bernard Kangro raamatus on 132 luuletust neljas jaotuses. Osade pealkirjad on pannud koostaja või võtnud need Enno luulekogudelt. Luuletused on paigutatud segamini, aluseks nii originaalkogud, ajakiri Eesti Naine kui ka käsi­kirjad. Kangro ei ole näinud vaeva raamatu pealkirjaga, selleks on lihtsalt „Valitud värsid”. Urmas Tõnisson on lähenenud krono­loogiliselt: eelmängule on võetud pealkiri ühest luule­tusest, seejärel tulevad neli Enno originaalkogu, lõpus on hilisemate, suuremalt jaolt seni avaldamata luuletuste osa. Viimase jaotuse pealkiri on samuti pärit sealsest värsistusest, kuid veidi muudetud. Üksikkogude luuletuste järjekord on jäetud samaks, esimeses ja viimases on koostaja järjestanud luuletused ühtset tunnetust silmas pidades. „Rändaja õhtulaul” on traditsiooniliselt kokku pandud valik, mis koosneb 336 luuletusest. Karl Muru „Igatsuse laulud” püüab koondada kõige iseloomulikumat Enno loomingus ilma ühegi jaotuseta ja kronoloogiliselt 69 värsistuses.

Sommeri valimikus „Imelikku rada pikka” on üheksas jaotuses 163 luuletust, mis on segamini kogudes leiduvate, ajakirjadest võetute ja käsikirjalistega. Sommer on avastanud kuus „kaotsi läinud” luuletust, mis ilmuvad nüüd esmakordselt. Võrdlemisi suur jaotuste arv teeb pai lugejale – jätab tundeintensiivsusele õhku vahele. Kogumiku pealkiri on küllaltki erandlik, pärit viimasest kogust „Valge öö”. Sommeri pikk rada on imelik, äratades veidi kõhklust ja teadmatust muidu lõpetatuse poole püüdlevas kirjandusloos ning viidates, et Enno luules ja ilmavaates on avastamatut. Et kõik ei ole täiesti ära seletatud ega paika pandud.

Sügava sisetundega valitud luuletused eeldavad naudingu saamiseks Enno elu- ja loominguloo vähestki tundmist. Esimeses osas on välja toodud peaaegu kõik Enno lüürikale omased motiivid, märksõnad, metafoorid, võrdlused. Need jätkuvad läbi raamatu (muinasjutt, unistus, valgus, Jumal, jumaluse maa, unenägu, hing, helin, laul, armastus jt), sellest hoolimata ei lähe lugemine igavaks. Iga kord on avastada uus rõõm. Siin on olemas juba Enno mõtlemise ja filosoofia olemus: elu on pidev rännak iseenda juurde, oma kodu leidmine enda sees. Rõhutades peamist, on Sommer juurde sidunud mõtisklused Vabadussõjast ja kodumaast.

Teises osas on valdavad hingeseisundid looduse rüpes, isiklikult kogetud rõõmuaeg Pühajärvel. Vahetu elamus on rahulik, mõnikord ka ülev, ümbruse tajumine enamasti realistlik-panteistlik. Samal ajal on ikkagi tegemist Jumala rannaga, kuhu rännatakse üksinda. Jumaliku koha poole pürgimine on nii igatsuslik, rõõmus teadmine koju jõudmisest kui ka seotud surma, tühjuse ja murega. Niisuguse ennoliku lüürika kõrval mõjuvad ehmatavalt joviaalsed elu kiitvad ja tulevikku suunatud buršilaulud. Selle jaotuse elukesksema ja tegelikkusega rohkem seotud ning isegi sotsiaalse taustaga luule kõrvale on asetatud mütoloogilised värsid, Enno ballaadilisus. Kontrastiprintsiip iseloomustab Sommeri koostatut tervikuna.

Kolmandasse ossa on Sommer paigutanud Enno luule säsi. See on minek ise­endasse armastuse valguses, õnne kadumata kodu, lõputu teekond, mille edasiviiv jõud on igatsus. Elu on muinasjutt, mis on helge ka oma valus. Koostaja on siin välja toonud enamasti rõõmu ja rahu sisendavad värsid. Ilusad on Enno filosoofial põhinevad armastusvärsid.

Järgnevasse kolme jaotusse on Sommer koondanud looduspildid ja koduluule. Kodu-metafoori mitmeplaanilisust näitavad ühelt poolt Soosaare talu saatusest kõnelevad värsid ja pildid kaunist Tartust valgel ööl, teiselt poolt mure Eesti kui kodu pärast, kolmas tasand on kodu iseendas, oma Jumala juures. Tavapäraselt on koduluules palju mälestusi, surma ja surnud kaasteelisi ning leina. Kui aga Enno pöördub elualuse ja eksistentsi poole, läheb ta taas metafüüsiliseks, püüdes luulendada elu igavikulisust. Eriti hästi on seda näha seitsmendas osas, kus sügisluules on suurt igatsust ja paratamatut kaduvustunnet.

Ka kaheksandas jaotuses on tegemist mälestuspiltidega Peipsist, Kodaverest ja Hiiumaast. Siin leiduvad mõned merelaulud, mis tihti metaforiseeruvad mereks kui elukeskkonnaks ja igavikuks. Viimane, üheksas jaotus on kolmanda tsükli kõrval teine tähtis osa Sommeri kokkuseatud raamatus. See on läbilõige eluhetkedest Enno filosoofilise süsteemi vahendusel. Peamiselt on luuletused tõsised, vaiksed, osa neist kirjutatud Enno elu lõpuaastatel. Kui kolmas osa on kulminatsioon, siis siin on taandumine, resignatsioon, lõplikud ütlemised ja ütlemata jätmised. Sageli on Enno luule käsitlused lõppenud tema vahetult enne surma kirja pandud värsistusega „Valge unustus”. Sommer on selle paigutanud eelviimase jaotuse lõppu. Kõige muu tõlgenduse kõrval võib nentida sedagi, et Enno ise ei ole enam unustatud.

Omaette teema on Enno soe ja laulu­rõõmus lasteluule. Sellest on Sommer kogumikku võtnud üksikud luuletused. Võib vaielda, mis on lastele mõeldud luule­tus, kuid Enno omad on reeglina universaalsed, sobivad hästi täiskasvanute valimike sekka. Loogiline oli paigutada viiendasse ossa, mis on kodu ja koduste surmaga seotud, lastesalm „Meil ei ole enam tibu”, teades, kui tähtsal kohal olid Enno peres linnud. Lastele sobilik „Vaene mees” on ilus leid Auguste Kaarna koostatud „Eesti luuleilmast” (1913). Seda luuletust ei ole trükikõlblikuks pidanud ei Bernard Kangro ega Urmas Tõnisson. Enno endagi kokkupandud raamatutes see puudub. Tervitatav oleks värske pilguga üle vaadata kõik Enno lastevärsid seda enam, et kapitaalne „Rändaja õhtulaul” nendele tähelepanu ei pööranud. Viimased mahukamad Enno lasteluule raamatud „Juss oli väike peremees” (2001, 60 lk) ja „Pimesikk” (2013, 47 lk) ilmusid juba aastaid tagasi.

Lauri Sommer on järelsõnas tundelise mälestuslikkusega kirja pannud oma kohtumise Ernst Enno luulega. Samuti on ta öelnud, et hingeliselt on tal Ennoga hea klapp, ja see on põimitud ka tema muusikasse. Enno toidab Sommerit eraldumise ja ilmavaatluse kaudu. Kongeniaalsust näitavad Sommeri kaks viimast värsikogu: „Kunagi” (2015) ja „Kodu kaduvas” (2019). Poeet tunnetab poeeti. Sisemiselt ühtset ja tunnetuslikku on Lauri Sommeri ja Ernst Enno luuleilmas, nende kokkukõla tulemusena on sündinud parim ja suure mõjujõuga valimik Enno luulest.