Otsi
|
en
PDF

Linnuhingega mehe mälestused

Jaan Kaplinski. Latsepõlve suve. Võru: Võro Instituut, 2019. 72 lk; Jaan Kaplinski. Piirpääsukese Euroopa. Baikalist Assoorideni. Tallinn: Hea Lugu, 2020. 237 lk

Jaan Kaplinski kahel viimati ilmunud raamatul on erinevustele vaatamata üks ja sama lähtepunkt. Kuigi võrukeelne „Latse­põlve suve” on pigem mälestusteraamat ja „Piirpääsukese Euroopa” võiks liigituda rännuraamatuks, algavad mõlemad kodust ja lapsepõlvest, sõjaaegsest ja -järgsest Tartust ja Võrumaalt. Mälestustevihus sinna pidama jäädaksegi, pidepunktideks võru keel ja autori fotoalbumeist pärit loomuldasa veidi kolletunud või siis nostalgiliseks koloreeritud vanad pildid, reisiraamatus aga kandutakse linnulennul üle Euroopa ja üle selle tavapäraselt mõistetud geo­poliitiliste piiridegi.

Mälestusi ja reisikirjanduslikku esseistikat on Kaplinski sulest ka varem pudenenud. Autobiograafilisest ainesest kirjutamise võimalikkuse või pigem võimatuse üle on Kaplinski arutlenud 1990. aastal ilmunud proosakogus „Kust tuli öö”, põhjalikumalt avanud oma elu pikas monoloogis „Isale” (2003), mille isa vaimu­ilma mõtestav poolus tahes-tahtmata toob meelde Kaplinskile lähedase Karl Risti­kivi romaani „Lohe hambad” (1970) – on ju Kaplinskile samuti omane väike­rahvaste saatuse ja rolli üle arutlemine. Kuid „Latse­põlve suve” keskendub ilma iga­suguse sümboolika, jälgede ajamise salapära ja pihtimisvajaduseta nendele aegadele ja kohtadele, mis kujunevat Jaani seovad tema emapoolse suguvõsa võrumaise päritoluga. Kaplinski viimase aastakümne võrukeelne proosalooming ongi siis loogiline tagasipöördumine juurte juurde, pärast suurele ilmale ringi peale tegemist. Mõnikord ei välista üks teist, kodupaik rännuteed, seda tõestas Kaplinski eelmine võrukeelne proosa­raamat „Mõtsa ja tagasi” (2014), mille paralleelselt kodumetsas ning mujal maailmas mõttelisi uitamisi silmas pidades pealkirjastasin oma arvustuse „Roitja mõtsan”.(1) „Latsepõlve suve” püsib siiski kindlalt paigal, sisaldades heas keeles toredaid mälestuspilte sõjalõpu ja -järgseist aastaist ning etnograafilise ja kultuuriloolise lisaväärtusega kirjeldusi. Näiteks olid Jaani ema Nora esivanemad Raudsepad Päevakestel Astide üleaedsed ja miskitpidi on abielude kaudu saanud Karl Ast Rumorist Kaplinski kauge hõimlane. Pindi lähedal Tammiku talus, mida Kaplinski nimetab oma teiseks tollaseks koduks, kas või seal leidunud Tartu kodust rikkalikuma lugemisvara tõttu, veetis ta mitu suve vanatädi kasutütre juures. Sealtsamast Tammikult on kasulaste kaudu võrsunud Võrumaa muusik Kait Tamra, kes Kaplinski luuletust „Allnõlva sara­pikus” viisistades on Jaani suguseltsi kuulunud Iida asendanud Kaidi esivanema Meeta nimega – et laul oleks isiklikum, ja seda autori loal. Selline on üks võrumaine laulujoon.

Niisamuti algab „Piirpääsukese Euroo­pa” Kaplinski lapsepõlve Tartu ja lõuna­eestilike rännakute kirjeldamisega, kuni Päeva­kestelt ja Tammikult jõutakse lääne poole, Viljandi kaudu Pärnusse. Kohad, inimesed ja nimed on need­samad mõlemas teoses. (Muuseas, eesti kirjanduse vahest huvitavaima rännumehe Karl Ast Rumori lapsepõlvemälestustest meenub, et temagi esimene suurem reis sealtsamast Päeva­kestelt vahest pool sajandit enne Kaplinskit kulges maismaad mööda Võõpsu ja sealt laevaga ­Tartusse.) Kaplinski esimene välisreis toimus lapse­põlves Läti Valka, teine abituuriumis Leningradi, mille järel võetakse ette kogu Venemaa, hilisemate reisideni välja. Edasi juba Soome, mis Kaplinskile lähedane, ja Rootsi, millega erilist kontakti ei teki. Selline komponeerimisvõte meenutab Ain Kaalepi reisi­esseede kogumikku „Kodu kõikjal kaasas” (2013), mis samuti algas esimesest „välisreisist” ­soomepoisina. Ja nii üha avarduvas ringis, kuni lõpuks saavad kaardistatud 25–30 tänapäeva Euroopa riiki.

Reisikirjas kõneleb Kaplinski meiega sageli kui lingvist, leides seoseid erinevate keelte ja piirkondade vahel. Teda paeluvad vähemused ja äärealad, keldid, kõmrid, bretoonid, provanssaalid, katalaanid, ning nende suhted Eesti ja eestlastega. Kui jutuks tuleb Soome, siis mõistagi ka Soome ajalugu, maa, õpingud Eduard Vääri juures, koguni Soome naised. Meenub Ilmar Talve „Maapagu”, kus nooreestlaste kaasaegse Sebastian Alkmani Euroopa-rännakuil iseloomustati iga maad muu hulgas suhte kaudu naisega. Kui varem on Kaplinski loomingus mahukamalt käsitlemist leidnud isa päritolumaa Poola („Isale”) ja isikliku sümpaatiana Kreeka saared („Santorini. Teekond Ayia Triadasse”, 2011), siis siin saavad isikliku kogemuse kaudu tähelepanu ka muud maad, eriti viimaste aastate sagedane reisisiht ja talvitamispaik Portugal.

Nagu juba eespool täheldatud, on Kaplinski Euroopa geograafiliselt avar mõiste ning sellele maailmajaole tervikuna jagub sageli polemiseerima ärgitavaid kriitilisi sõnu. „Ma ei armasta Euroopat, see tähendab, et mul ei ole temaga niisugust erilise aukartusega põimunud emotsionaalset suhet nagu paljudel Eesti või Soome intellektuaalidel,” ütleb ta („Piirpääsukese Euroopa”, lk 75). Lause „Euroopa on esimene auto-reproduktiivne automaat maailmas” (lk 76) paneks vähemalt kulmu kergitama, kui kontekst seda veenvalt ei selgitaks. Kriitiline hoiak „standardse keskmise eurooplase” (ingl Standard Average European) suhtes on ilmselgelt päritud Uku Masingult ja siin on Kaplinski oma guru ustav jünger. Tuleb aga nõustuda sellega, et suurem osa tsivilisatsiooni pahesid on maailma laiali kandunud just Euroopast ja läänelikust kolonialismist on lähtunud jõujooned, mis on paljud põlisrahvad viinud väljasuremise äärele (lk 112). Loomulik, et sellisel taustal pälvivad rohkem poolehoidvat tähelepanu need rahvad, kes „eurokummutisse” (lk 76) korralikult ei paigutu, näiteks portugallased ja soomlased, väiksematest rääkimata.

Suhtumises imperiaalsesse mõtteviisi ja Venemaasse tulevadki vahest kõige ilmsemalt esile Kaplinski paradoksid. Tema vanaisa istus Pihkva vanglas, kuid ta ise hindab Venemaa imperiaalset kultuuri endale lähedasena (lk 47) ning määratleb end tsaaririigi patrioodi ja impeeriumi alamana (lk 31). Seda kultuuri võib ju mõista ühendavana, sest midagi oleme kõik, eestlastest armeenlasteni, neist rahvaste vanglaist pärinud. Ideeliselt on mulle siiski täiesti võõras, kui meie esimesest ise­seisvusperioodist räägitakse kui „esimesest vabariigist” (lk 157). Teine paradoks nähtub minu jaoks retoorilisena kõlavas küsimuses „Kas eesti kirjandus on olemas?” ja selle vastuses: „Julgen öelda, et ta oleks olemas siis, kui eesti kirjanikkude ja nende loodu „sisemised” seosed oleksid tihedamad või vähemalt mitte nõrgemad kui „välimised”, s.t seosed muude maade kirjanike ja nende teostega. Et näiteks Tammsaarel ja Paul-Eerik Rummol oleks meie teadmistes ja kriteeriumides sama kindel koht kui näiteks Faulkneril või ­Eliotil.” (Lk 48) Tõsi, siin on tegemist mööndusega noorusajale, mil kuuekümnendate hakul siinmail maailm avanes. Ent kas pole eesti kirjandusele alalõpmata ette heidetud just kapseldumist ja hermeetilisust? Aga ma ei näe ka erilist põhjust vaidlemiseks, nagu Kaplinski ei viitsinud vaielda Seppo Heikinheimoga oma luuletuste tõlgenduste üle (lk 69).

Arvan mõistvat seda Kaplinski Euroopa-käsitust, kui ta vastanduses Ameerikaga näeb Euroopat ulatuvat Portugalile kuuluvatest Assooridest kuni Uuralite, kauge Siberi, Baikali või koguni Vladivostokini (lk 158). Aasia mõttevooludes end kodusemalt tundes avardab ta oma ümbrust, seda paratamatut Euroopat, harjumuspärastest piiridest kaugemale, üle meie soome-ugri sugulasrahvaste elualade sinnamaale, kus kristlik mõte kohtub budistliku maailmaga. Loodusrahvaste lääne tsivilisatsioonist rikkumatuse (ehkki see võib olla illusoorne) ning budistlik-taoistliku mõtteilma hõlmamine Euroopa-käsitusse muudab meie maailmajao Kaplinski jaoks kodusemaks kohaks. See on eurotsentrismi ületamine. Ning see lepitab.

Tagantjärele võiks nende kahe raamatu sünteesiks pidada võrukeelset „Mõtsa ja tagasi”, ehkki seal pole tegemist mineviku­mälestustes, vaid „siin ja praegu” kodumetsas uitava flanööri laiemat maailma hõlmava mõtisklusega, milles puudub eristav piir tegemise ja kirjutamise, kogemise ja selle jäädvustamise vahel: kõik on üks ja seesama, siin ja praegu rohkem nagu ei kuskil mujal Kaplinski loomingus. Mis näiksegi olevat Kaplinski kirjutamisviisi ideaal.

On veel üks oluline ühine lähe memuaaridel ja reisikirjal ning see on vaate­punkt. „Olen taevaaluse elanik. Hulgun siin ringi, võibolla otsin seda päris kodu,” ütleb Kaplinski oma reisiraamatus (lk 7). Ja mälestustes: „Mu hengetsirk om piirpääsokene, ametligu nimega prõlla piiritaja” (lk 49). Niisiis Apus apus, Kaplinski eelistatud sõnakujuga piirpääsuke, kellel ei olegi õiget kodu ja keda võib kohata Eestist Lõuna-Aafrikani ja Atlandi ookeani saarteni, suvel põhjas, talvel lõunas. (Nagu nende ridadegi kirjutamise aegu, kui Võrumaal sajab lund, on Kaplinski vist veel Kreekas Samose saarel lõksus.) Suutlikkus lennata annab ruumile ühe mõõtme juurde, selgitab Kaplinski loodud neoteeniline mutant ronk Nestor, filosofeerides inimese ebatäiuslikkuse üle: „Inimene arvab, et ta on kogu looduses kõigi asjade mõõt. Nii see ei tohi jääda. Alternatiivi on vaja ka inimesele. Kui me tahame, et see ilus ja imeline maailm säiliks, on vaja suurt muutust, mida võiks nimetada ka revolutsiooniks. See on revolutsioon, kus inimene kukutatakse looduse kuninga troonilt ja kehtestatakse vabariik, kõigi tundvate olendite vabariik, Res publica animalium sentientium. Meie oleme selle revolutsiooni esimesed p ä ä s u k e s e d, uinuvas olekus olnud teadvus on meis virgunud.”(2)

Selline poeetiline vaatepunkt, lapsepõlvemaastike ja mälestuste ning Euroopa linnulennult kujutamine on humanismi ületamine, valulev katse anda võrdne eluõigus kõigile olevustele maal, vees ja õhus – hoiak, mida Kaplinski puhul on nimetatud ka biofiiliaks või ökotsentrismiks.

Kunagi oma „kirjanduslikus keskeas”, 32 aasta eest, kirjutas Kaplinski sõnad, millega passib ehk ühendada nii luule kui ka proosa, nii ühest ja samast lättest sündinud memuaarid kui ka reisikirjad: „Ma ei kirjuta juurde, ma kirjutan ära. Ära südamelt, ära mälust. Ja mida rohkem ma kirjutan, seda kergem mul hakkab, seda väiksemaks saab mu koorem. Panen ta teiste inimeste, maailma õlgadele, aga vaevalt maailmal sellest raskem on. Minu koorem, minu hingevaev lahustub maailmas nagu saast ookeanis. Ja selle ookeani puhastusvõimet ma veel usun.”(3)

Praegu ei pruugi skeptikud enam uskuda maailmamere puhastusvõimet, kuid Jaan Kaplinskile tuleb tänulik olla. Sest see, mis kirjutajale on olnud koorem, on selle lugejale vabastav ja puhastav.

JANIKA KRONBERG

 


  1. J. Kronberg, Roitja mõtsan. – Sirp 23. I 2015.
  2. J. Kaplinski, Ornitofilosoofia. Ronk Nestori märkmeid. – Looming 2004, nr 4, lk 493. Tsitaadis minu sõrendus – J. K.
  3. J. Kaplinski, Lapsepõlve sügis. – J. Kaplinski, Kust tuli öö. Tallinn: Eesti Raamat, 1990, lk 112.