Otsi
|
en
PDF

Lühidalt

Maarja Hollo. Kõik, mis oli, on suurem ja suurem. Artikleid eksiilist, traumast ja mälust. (EKLA töid kirjandusest ja kultuuriloost 10.) Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2019. 221 lk.

Autorikogumik sisaldab kümme kirjandusteaduslikku artiklit aastaist 2008–2017 (sissejuhatuses antud vahemik kuni 2018 ei klapi ilmumisandmetega), millest lõviosa on ilmunud 2013–2014. See paariaastane vahemik märgib ühtlasi Maarja Hollo väitekirjaga tegelemise intensiivseimat etappi: just siis ilmunud neli artiklit moodustavad mahult poole tema doktoritööst (2016), mis uurib Kangro sõjajärgset loomingut samuti mälu ja trauma aspektist. Ka käesoleva kogumiku uurimisobjekt on Bernard Kangro pagulaslooming, mistõttu ainus millegi muuga tegelev artikkel, August Mälgu ja Isaac Bashevis Singeri teoste võrdlus jääb ülejäänust pisut irdu, hoolimata saatesõnas visandatud ühendavast sillast ja artikli funktsioonist juhatada sisse looja ja eksiili suhete uurimine.

Kogumik on mitmeski mõttes aukartustäratav. Hollot kui kirjandusuurijat iseloomustab äärmine põhjalikkus, süvitsiminek ennekõike Kangro loomingu analüüsis, tähenduslike kujundite tõlgenduses, aga ka mitmesuguste allikate kaasamisel. Teoreetiline raamistik on visandatud veenvalt ning osutatud on ka laiematele diskussioonidele (nt Teise maailmasõja mäletamisviiside ja kirjandusteadusliku traumateooria üle), samuti on asjasse puutuval määral viidatud Kangro loomingu retseptsioonile ja tehtud uurimistööd arhiiviallikatega. Seejuures arvestab Hollo kirjutamisel ka võhikust lugejaga – hoolimata põhjalikkusest ei ole teoretiseerimisega üle pingutatud ja analüüsitavad teosed on fookuses olevast aspektist piisavalt lahti seletatud, laskumata aga lihtsasse süžeekirjeldusse. Vahest ainult autobiograafilisuse teoreetilisi üksikasju võinuks avada ka sisse­juhatuses, et nii­sugused artikleis esinevad mõisted, nagu omaelulooline fiktsioon (lk 47) ei mõjuks küsitavalt. Lause „Omaelulooli­sus Bernard Kangro loomingus ei ole senise uurimise käigus omaette probleemina esile kerkinud” (lk 148) mõjub aga käesolevas kogumikus kohatult, kui sellele on eelnenud mitme artikli jagu omaeluloolist kujundianalüüsi.

Selgesti piiritletud keskendatus on kahtlemata kogumiku pluss, samal ajal aga toob Hollole iseloomulik innukas süvenemine Kangro loomingu kujundi­spetsiifikasse paiguti kaasa hoidumise avarusest. Kõrvalepõigetest ei lasta end eksitada, Kangro teoseid ei asetata kuigi julgesti laiemale kirjandusfoonile (huvitavaid võrdlusi siiski leidub, näiteks Paul Celaniga) ning küllaltki sordiinselt osutatakse niisugustele uurimustele, mis tegelevad silmanähtavalt sama temaatikaga (mälu, trauma), ehkki teist­suguste autorite varal. See kõik on aga ilmselgelt Kangro loomingusse kirjandusteadusliku kirega süvenemise teenistuses, nii et artiklikogu eest hiljuti teenitud Bernard Kangro kirjandus­auhind on läinud õigele inimesele.

B. M.

 

Sirly Hiiemäe. Kirjanik kübaraga. Lilli Prometi lugu. Tallinn: Eesti Raamat, 2019. 201 lk.

1990. aastate algul korraldati akadeemilises raamatukogus mitu näitust teemal „Unustatud kirjanikke”. Toona olid välja pandud Eesti-aegsete ja väliseesti vähem tuntud kirjanike raamatud. Praeguseks on unustatud kirjanduseks muutunud suur osa nõukogude ajal kõrgelt hinnatust, päris tuntud kirjanike loomingust. Paul Kuusberg, Aadu Hint, Vladimir Beekman, Aimée Beekman, Ralf Parve, ka Lilli Promet – nimed on ehk küll tuttavad, aga kas nende teoseid veel ka loetakse?

Sirly Hiiemäe elulooraamatu tagakaane annotatsioon lubab lugejale „seni teadmata fakte” kirjaniku ja tema perekonna elust. Enamasti on faktid pärit Prometi memuaarilistest kildudest. Pisut on autor rääkinud ka Prometi ja Parvega kokku puutunud inimestega, kuid midagi eriti uut ei ole neil jutustada olnud. Minu jaoks olid raamatu kõige huvipakkuvamad osad perekondlik-genealoogilised: Aleksander Prometi ja Ralf Parve põlvnemise lugu. Ja Lilli varase nooruse lugu, mis on kokku pandud kirjaniku enda „Aheldamata muusas” ja mujal avaldatud värvikatest meenutustest.

Kõige rohkem meeldib autorile teema, mis on sõnastatud juba pealkirjas: „Kirjanik kübaraga” ehk Lilli Prometi väline imago. Ta imetleb nii kirjaniku välimust, riietumisstiili kui ka tema Vabaduse puiesteel asunud kaunist ja maitsekat kodu. Samas ei saa me eriti midagi teada, milliseid raamatuid kirjanik hindas ja miks. Sellegi kohta oleks ehk leidnud üht-teist tema loomingust. Samuti tema kunstialase silmaringi, eelistuste ja huvide kohta, millest ta on palju kirjutanud oma reisikirjades.

Nii mõnigi Prometi romaan oli omal ajal võrdlemisi skandaalne. Autor on põgusalt, mitte liiga põhjalikult käsitlenud „Meesteta küla” ja „Primavera” omaaegseid probleeme. Pikemalt on kirjutatud romaanist „Tüdrukud taevast”, ilmselt sellepärast, et oli võimalus vestelda prototüübi pojaga. Aga sõjateema, mis on Prometi loomingus nii korduv ja oluline, jääb siiski läbi kirjutamata.

Prometi lühematele lugudele ei ole raamatus eriti tähelepanu pööratud. Aga just neis ilmneb kaunilt ja kujukalt autori stiilitunne, tema andekas sõna­kasutus. Söandan siin näha ka suurt huvi eesti keele sõnaraamatute vastu.

Raamatu üheks kõige olulisemaks teemaks on kujunenud Prometi esimene ilukirjanduslik katsetus, tema loomingu tõeline koeranael – Tuglast ja tema abikaasat halvustav pamflett „Andmed säilinud muinsusvara kohta”. Avaldatud on nii selle tekst kui ka Nigol Andreseni kommentaarid. Elo Tuglase päevikut tsiteerides üritab autor selle looga seonduvat pisendada omamoodi naiste­vaheliseks klaarimiseks. Ta jätab tähele­panuta Tuglase arvamuse „Eluloolistes märkmetes”: „17. IV. „Sirbis ja Vasaras” Lilli Prometi pamflett minust ja Elost. Ületab kõik senise. Sõnast sõnani, algusest lõpuni häbematuim võlts. Imelik, et sõnu nagu „kaabakas” ja „lurjus” ainult meeste puhul tarvitatakse.”(1) Tuletame meelde sedagi, et oli 1953. aasta, Tuglas oli veel põlu all, kohver ootamatuks äraviimiseks pakitud.

Dramaatiline ja kurb on elulooraamatu finaal: pärast noore ja vana Ralfi surma käisid Vabaduse puiestee kaunis majas pätid, kes põhjustasid seal vee­uputuse. Rikutud said nii väärtuslik raamatukogu kui ka Lilli Prometist järele­jäänud paberid.

M. J.

 

Pildi sisse minek. Artikleid välitööde alalt. (Tänapäeva folkloorist 11.) Koostanud ja toimetanud Eda Kalmre. Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2019. 224 lk.

Kogumik keskendub välitööle kui folk­loristide ja etnoloogide, aga ka keele­teadlaste, arheoloogide, kommunikatsiooniuurijate jt olulisele töömeetodile. Seitse artiklit ja koostaja saatesõna pakuvad mitmekesist mõtteainest välitööde läbiviimise ja isikliku kogemuse alalt. Välitöö on saanud uurimistöö esimeseks etapiks (lk 12), selle väärtus ei seisne üksnes tekstilise-pildilise vms materjali kogumises, vaid konteksti loomises ja mõistmises. Nõukogude aja folkloristika läbivalgustamise tööd jätkab Liina Saarlo ülevaatega 1950. aastatel Alutagusel toimunud välitöödest, mille abil püüti sobitada eesti folkloristikat nõukogude teaduse nõudmistega, rakendades uusi meetodeid (frontaalne kogumine, ekspeditsioonid) ja kogudes materjali nõukogulikel teemadel (rahvastevahelised suhted Eesti-Vene piirialadel). Välitööde muutumist ajas peegeldab Anu Korbi artikkel rahva­meditsiinialasest teabest ja selle kogumisest Siberi eestlaste seas: rikkalik andmekogu on saadud kirjasaatja Rosalie Ottessoni kaudu ajal, kui eesti uurijaid Siberisse ei sattunud, aga uurimisvõimaluste laienemise järgselt alates 1990. aastatest on vähenenud rahvameditsiini tundjate ring. Andreas Kalkun puudutab oma artiklis välitööde seksuaalsuse, intiimsete kehaliste kogemuste ning lähedusega seotud aspekte, mida eesti uurijad on teaduskirjanduses seni vähe kajastanud. Tihtipeale intensiivsed ja kehale-vaimule väljakutsuvad välitööd tähendavad uurijale mitmetist lähedust võõraste inimestega: see on tingitud näiteks kauges kohas öömaja­le jäämise vajadusest (vt ühes voodis magamise näide artikli algul), pidevast silmast silma suhtlusest. Ent lähedus on uurija tööriist, millega pääseb ligi teemadele, mida igaühele ei usaldata, nagu näiteks menstruatsiooni või sünnitusega seotu. Uurija ja uuritava vahelist usaldust käsitleb ka Katrin Tiidenberg, kes oma internetipõhisele välitöökogemusele toetudes kirjeldab ja analüüsib (samuti intiimsetel teemadel kõnelemiseks vajaliku) usalduse tekkimise ja tekitamise mehhanisme veebiplat­vormil Tumblr. Internetipõhise hobitegevuse (­geopeituse) käigus tekkinud andmekogu laadi ja kasutamise võimalust folkloristikas vaeb Mare Kalda.

Etnoloog Aivar Jürgenson räägib läbi isiklike välitöökogemuste nii mõttelistest kui ka tegelikest piiridest riikide ja rahvuste vahel Abhaasia ja Gruusia konflikti taustal. Eesti kodaniku ja uurijana on ta kohanud umbusku nii grusiinide, abhaaside kui ka Abhaasia eestlaste seas, olenevalt sellest, kuidas nähakse Eesti Vabariigi suhteid Gruusia või Venemaaga, samuti Gruusia, Abhaasia ja Venemaa omavahelisi keerukaid suhteid. Uurija peab piirkonnas välitöid tehes arvestama konflikti reaalsuse ja erinevate suhtumistega ning mõtisklema ka omaenda arusaamade üle õigest ja valest, tõest ja propagandast.

Tiiu Jaago ja Kalev Jaago arutlevad välitöö sisu ja mõiste üle ühe piirkonna, Maidla (Läänemaa) kandi uurimise näitel. Aastate jooksul on eri teadusalade huvidest ja eri uurimis­meetoditest lähtuvalt kogunenud mitme­kihiline materjal piirkonna ajaloolise pärimuse, (pärimusliku) koha- ja perekonnaajaloo jms kohta. Välitööde juures on olnud oluline hea kontakt pärimusest ja ajaloost huvitatud kogukonnaliikmega ning ulatuslik töö arhiivi­allikatega. Viimastki võib pidada omamoodi välitööks.

V. S.

 



  1. F. T u g l a s, Eluloolisi märkmeid II. 1944–1959. (Litteraria. Eesti kirjandusloo allikmaterjale 12.) Tartu: Virgela, 1997, lk 53–54.