PDF

Lühidalt

Viivi Luik. Selle kevade tervitus. Esseed ja teised kaante vahel ilmumata tekstid. Tallinn: SE&JS, 2020. 255 lk.

Raamat sisaldab 12 teksti, millest neli on kõned-ettekanded, kolm intervjuud, üks n-ö aastaüldistus, üks ööülikooli loeng, üks kunstinäitusest lähtuv arutlus, üks kuulde­mäng ja üks ooperilibreto. Kaks viimast on ühtlasi varasemad tekstid kui sisse­juhatuses lubatud „pärast aastat 2017” (lk 9), ent loomulikult klapivad kogumiku üldtooniga, nagu Viivi Luik rõhutab kuulde­mängu puhul, „mis tänaste maa­ilmasündmuste taustal mõjub elulisemalt, kui tol kaugel 1993. aastal”, mil ta selle kirjutas (lk 11). Visuaalselt on tegu natuke nagu kinkeraamatuga, käsitsemiseks parajasse formaati on seatud küllalt hõre tekst ning eri lugusid liigendavad pikemad tsitaadid Luige luulest või proosast.

Sisuliselt on see aga pigem sünge raamat, mille eri osi ühendab olemuslike tähenduste punumine ühiskonnas vahetult (ja ikka veel) esil olevate jõuliste ja valdavalt mõrude märksõnade või sündmuste ümber. Dramaatilisust lisatakse osutusega, et „[k]õik raamatus olevad tekstid asetuvad nii või teisiti 2020. aasta iseäraliku pandeemia­kevade taustale” (lk 10). Mõneti on see riskantne kontekstualiseerimine. Näiteks pealkirja „Töö ja pühendumine” all üksnes „mõtestatud ja hingestatud töö” õilistamine ning „vastumeelselt ja hingetult” ehk vaid tulu nimel tehtud ja seega Luige hinnangul maailma vältimatult ära rikkuva töö põlastamine (lk 86–87) puudutab küllap nii mõndagi, kes on võimaluse pühendunult töötada kaotanud just pandeemia tingimustes, mitte omaenda „arguse ja leiguse tõttu” (lk 93), mis on Luige meelest kiretult, ükskõikselt tehtava töö ainuke tagamaa.

Raamatule ongi omane seisukohtade resoluutsus. Seejuures kriitiliselt mõtlevale lugejale raamat palju uut ei paku, sest keskseid märksõnu (nt tõejärgsus, ühiskonna infantiilsus, rahajanu) on nagunii leierdatud igat moodi, ent mitmeplaanilisemale arusaamale, vastakust ja murekohti läbivalgustavale väitlusele võiks siiski ahvatleda. Näiteks kui pädev ikkagi on 2017. aastast pelgalt süngete ja dramaatiliste juhtumite väljanoppimise (lk 29–32) põhjal loodav maailma mõttehoovuste ja tõekspidamiste üldpilt „ehk see, mis jääb eesriide taha” (lk 33, 37)? Samal ajal ei lase ükski tekst unustada, et kõneleb luule­taja – nagu Luige varasemateski artiklikogudes. Nii või teisiti on raamatu teravikud oma universaalsuses otstarbekad mis tahes perspektiivi jaoks. Peale eeltoodud märksõnade jäävad kõlama rumaluse ja kurjuse siunamine, inimlikkuse määratlemine armastuse, enese­väljenduse ja tõe poole püüdlemisega (lk 87, vt ka lk 126, 150), samuti „vääritusele vastu hakkamine” (lk 152) ning osutus, kuidas „elu põhiväärtusi väljendavate pühade sõnade devalveerimine ja naeruväärseks ning ebausutavaks muutmine tooruse ja labasuse esiletõusu süvendab ja sellele kaasa aitab” (lk 126) – esseistikale omaselt on valdavalt küsimuse all inimeseks olemine (vaimsena, eetilisena). Kui aga lähtuda raamatu senises retseptsioonis osutatud ettekuulutuslikkusest,1 siis on see „tervitus” õieti üks kume hoiatus.

B. M.

1 R. Veidemann, Sõna on tegu. Viivi Luige kõnetamised. – Postimees 18. XII 2020; M. Vaino, Viivi Luige kolm märksõna. – Looming 2020, nr 12, lk 1767. Luige püüet „prohveti kombel esile manada tulevikku” märgiti juba ligi veerand sajandi eest: J. Kronberg, Varjust valgusse. – Looming 1998, nr 10, lk 1604–1606.