PDF

Lühidalt

Jaan Kross ja Tallinn. Koostaja Maarja Undusk. [Tallinn:] Tallinna Kirjandus­keskus, 2020. 108 lk.

„[P]ildirohke rännak mööda Tallinna aukodaniku JAAN KROSSI elupaiku ja olulisi kohti tema põlises kodulinnas” – sellisena tutvustatakse üht suurmeistri juubeliaastal ilmunud trükistest, mis on varustatud kirjandusloolase Toomas Haugi stiilselt üleva ja Maarja Unduski asjatundliku saatesõnaga. Need, samuti lakoonilised pildiallkirjad on paralleel­tekstina ka inglise keeles. Mälestusteraamatust „Kallid kaasteelised” napsatud lõigud, Tallinna linnaruumi kirjeldavad luuletused ning katkend kirjast Alma Vaarmannile (lk 73) on jäänud vaid eesti­keelseiks. Mis puutub Toomas Haugi teksti, siis kohati tajun selles Jaan Krossi stiili mõju, ent mitte niivõrd Krossi ajuti barokseks nimetatud lause, kuivõrd ülevusse tõusva ja kõrg­stiilis puänteeritud lõigu tasandil. Tänuväärseks giidiks Krossi radadel uitajale on peale fotode ajastuomased linnakaardid ja majade plaanid. Vahest võinuks ajaloolises kontekstis pakkuda lisa ka fragmendid Tallinna-kesksetest Russowi- või Wikmani-romaanidest, ent samal ajal on ilmne koostaja taotlus piirduda Krossi rangelt omaelulooliste kirjapanekutega, tähenduslikuks viipeks loomingule üksnes kirjaniku koduaknast paistev katuseviil ­pommitamised üle elanud majast, kus omal ajal elas Balthasar Russow (lk 80–81, 91).

Esiteks väärib raamatus tunnustamist hästi tabatud looja ja linna, sõna ja pildi kooskõla – olgu piltideks siis õhufotod, vanad postkaardid, varemeid ja Kirjanike Maja ehitamist kujutavad arhiivifotod või Maarja Unduski haruldane ülesvõte Niguliste põlemisest (lk 61). Teiseks, mis on esmapilgul veidi kummastavgi, süveneb pildi­raamatu järjestikusel lehitsemisel kujutlus looja tegelikust üksindusest oma kodulinnas: kui mitmel varasemal fotol on noor Kross koos ema ja isaga (lk 34), Jaan Kross seenior (lk 47) või isa ja poeg koos (lk 51, 54), siis Krossi memuaarides üsna hoolikalt eksponeeritud naised-lapsed-perekond puuduvad. Nende asemel on üksildane kirjanik oma kodumajade ees jalutamas, töölaua taga või hangumas monumendiks Jaak Soansi kavandi järgi (lk 103). Ilmselgelt on see taotluslik, ja mõnel juhul on dokumenteeritud ka kaamerat hoidnud Ellen Niidu käsi, sest sellise võttega on tagatud Jaan Krossi ja tema linna intiimne ja loov, mõlema­poolselt viljakas suhe, mille kohta võiks pateetikat pelgamata öelda, et see ulatub üle perekondlike piiride maailmakirjandusse välja. Jaan Kross on ju Tallinnale sama oluline nagu Thomas Mann Lüübekile ja Franz Kafka Prahale. Ehk oligi Kross truu eelkõige oma sünni- ja kodulinnale? Sellest truudusest sündinud looming ajendab jalutuskäike vana Tallinna tänavatel, milleks „Jaan Kross ja Tallinn” parimas mõttes kinkeraamatuna pakub tänuväärset tuge nii kohalikule kui ka igale kirjanduslikule turistile.

JANIKA KRONBERG

 

Juhan Voolaid. Tartu 1971–1983. Jõmpsika mälestused. Tartu: Kuuloom, 2020. 252 lk.

Tartu tänavuse linnakirjaniku Juhan Voolaidi mulluses, vastsele staatusele küllap asjakohaselt teed sillutanud raamatus on 23 peatükki koondatud kõik võimalik, mida üks jõmpsikas mäletada võib, ja rohkemgi veel. Taustaselgituste ning konteksti­kommentaaridena on teose lehekülgedel kirjas ohtralt sedagi, mis pärineb teisestest allikatest ja mida autoril omast kogemusest mäletada ei ole võimalik. Suur ja väike plaan, sisse- ja väljasuumimised, isiklik ja avalik vahelduvad üsna hüplikult, ent teadvuse voolu ja vaba assotsiatiivsuse kunstikavatsusliku rakendamisega pole siiski tegemist. Jõmpsika mälestused meenutavad segatud kaardipakki: ei või ette teada, millist masti järgmine kaart esindab ja kas see võiks olla mõni tähtsam pildikaart, mis võtab enda alla mitu lehekülge, või pisike numbrikaart, mis hõlmab vaid mõne lõigu.

Akadeemiliste tekstide sirgjoonelisusega harjunud lugejal võib tekkida soov hakata mälestusi lõika-ja-kleebi meetodil temaatilistesse osadesse liigitama, nii et igast neist moodustuks kaardipakis eraldi mastirida. Sel moel ilmneb, et raamatusse on kõigepealt põimitud Riia mäe ning eriti praeguse Riia-Akadeemia-Vanemuise-Pep­leri kvartali kujunemislugu, millest võiks kirjutada ka süsteemse teaduslikumat mõõtu artikli, näiteks ajakirjale Akadeemia. Inimgeograafi haridusega autorile tohiks sellist edgar­kantilikku lähenemist kasutav ettevõtmine täiesti konti mööda olla. Teose teine silma­torkav komponent on kataloog, mis võiks kaasneda näiteks Eesti Rahva Muuseumi ekspositsiooniga. Siin-seal loetletakse kõik­võimalikke omaaegseid esemeid ja kultuuri­nähtusi käegakatsutavatest tarbeasjadest kuni raadiost kostva muusikani, saatjaks pisikesed pildikesed teksti veertel. Kaasaegsele pakuvad need nimekirjad kindlasti äratundmisrõõmu, nooremale nõukaajahuvilisele aga teavet selle kohta, millega toonane poisike mängis või maiustas, mida luges või kinos vaatamas käis.

Kolmandana kerkib esile vahetult kogetav, peamiselt ehitatud ja vähemal määral looduslik, meeltega tajutav keskkond, mida esitatakse mõneti utilitaarses võtmes: kohtade ja ruumide juures on peamine see, mida neis teha või milleks neid kasutada annab. Esteetilisusele rõhuvaid kirjeldusi jõmpsika mälusoppidest kuigivõrd välja ei kooru, ehkki emotsionaalseid läbielamisi leiab, näiteks koledate keldris­käikude meenutamine. Botaanika­aia pronkshurda külma nina silitamine annab aga mõista, et kuigi kelder tekitas autoris hirmu, pidi ta ikka üks julge poiss olema (siinkirjutaja kippus neid üleelusuurustena näivaid koeri pigem pelgama). Ning last but not least, kohal on ka inimkomponent nimelistest majanaabritest nimetu linnarahvani, kelle hulgas erilist tähelepanu pälvivad need, kes asuvad linna­elu äärealadel – nagu lapsedki. Toonases Tartus leidub joodikuid ja ennustajaid, liputajaid ja pätipoisse, kes elavad oma elu varjatumates paikades ning tekitavad linna mitteametliku ruumi: „Tartu oli asfalteeritud tänavavõrgu kõrval kaetud veel teise, mitteametlike radade, võsastunud läbi­pääsude ja salapäraste urgude võrgustikuga. Avaliku Tartu sees leidus salajane Tartu.” (Lk 70) Kui jõmpsika mälestustest kasvaks millalgi välja ilukirjanduslik tekst, mis liiguks kuskile, kus pole väga palju käidud, siis selle alge võiks peituda just neis lavatagustes kujudes, kes nüüd korraga valgusvihku satuvad.

ENE-REET SOOVIK

 

Jan Kaus. Homme tuntud avarus. Väike lausete konstellatsioon. (Bibliotheca controversiarum.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2020. 179 lk.

See on siinmail pigem harukordne esseekogu, kätkedes paljusust ja holistlikkust rõhutavat maailmapilti. Ehkki Jan Kaus tõukub kirjandusest – sealt saab ta lauseid või mõtteid, mida „panna väikese supernoovana plahvatama”1 –, on ometi tegemist üdini filosoofilise teosega. Arutlus kirjanduse üle viib autori nõtkelt maailma ja oma olemise küsimusteni ning sealt edasi sotsiaalsete ja keskkondlike teemade juurde.

Kausis kõneleb leplik tahe mõista maailma ning inimesi nende mitmekesisuses, mõelda nende üle seoste, voolavuste, aga ka erinevuste kaudu. Midagi heliseb siin (lk 11) koguni kaasa Gilles Deleuze’i ja Félix Guattari väljapakutud risoomse mõtlemisega, mis osutab pluralistlikele mõttevõrgustikele ilma keskpunktide või kinnistavate juurteta.

Seosed kontinentaalfilosoofiaga ei piirdu aga sellega: nii Kausi esseede stiil kui ka sisu meenutavad ühtelugu XX sajandi suurkujusid. Üleminekud ühelt tekstilt teisele on märkamatud, Kausi mõtte­lõng katkematu, ühekorraga eristav ja siduv. Samal ajal mõtestab ta inimest kui voolava identiteediga, maailmale ja selle mõjudele avatud olendit – subjektiivsete ja suhteliste afektide kogumit. Loominguline ja vaba filosoofiline lähenemine kunstile ning matemaatilistele, teaduslikele teooriatele iseloomustab iseäranis just kontinentaalfilosoofiat, nii ka siin. Sealjuures ei mõju „Homme tuntud avarus” hetkekski matkivalt, vaid on kaheldamatult kausilik.

Nendele mõtisklustele võiks ette heita mõningast (küllap tahtmatut) ahtust – sedasama, mis kimbutab tema kontinentaalseid eelkäijaid ja mis ilmneb iseäranis selgelt praegugi Euroopas levinud soovimatuses tunnistada Aasia mõttevoole lääne filosoofiaga võrdsetena; Kausi pilk on ülevoolavalt õhtumaine. Muidugi ta sobitub sellesse traditsiooni sundimatult ja eri autorite mõttekäigudki, mida ta külluslikult tsiteerib, kõlavad hästi kokku. Kuid otsad jäävad ikka lahti, alati võib leida uusi ühendusi – raamatu lõpus heidetaksegi pilk kogu elusloodusele.

Probleemseks muutub mõttekäik aga siis, kui nihkutakse spekulatiivsusest praktilisuse (poliitilisuse) poole. Kaus seisab, täiesti õigustatult, vastu totaliseerivatele mõttepiltidele ja universaalitaotlustega süsteemidele, mis on alati konfliktis teistega. Lahenduseks pakub ta (lk 133–134) peaaegu absoluutse armastuse ühiskonna, kus kuulatakse igaühe häält. Kui vastandusi rõhutav maailmapilt toob Kausi sõnul kaasa maailma lihtsustamise (lk 117–119), siis võiks öelda, et vastupidine hoiak, mis eitab kõiksugu lihtsaid vastandusi ning toonitab alati iga inimese ja olukorra ainukordsust, kutsub esile sootuks maailma risustumise: nüansside koormava kuhjumise. Selles osas on Kausi lähenemine naiivne – ehkki ta ilmselt palukski meilt natukene naiivsust, natuke sallivat (liigset) usalduslikkust kaasinimese mõistmisel –, kuna eeldab vestluskaaslaseltki sarnast lahkust. Kas ei või aga pealtnäha vaikselt arutlev kõne olla kõige salakavalamalt kuritahtlik? Peale selle on Kausi lähenemine mõnel määral ennast tühistav: erisuste mõistmiseks tuleks neid näha üleinimliku pilguga, kohelda neid arusaaja armastusega. Ent kas ei juhtu see omaenda erisuse hinnaga? Kas ei lähe niimoodi kaduma midagi sellest värvikusest (koguni reipast sõjakusest), milles erisused eredalt lõkkele löövad?

Nõtkema lahenduse otsinguil võiks pöörduda taas Deleuze’i ja Guattari poole: „Kui mingi mõiste on varasemast „parem”, tuleb see sellest, et ta toob kuuldavale uusi variatsioone ja senitundmatuid resonantse, paneb toime harjumatuid välja­lõikeid [---].”2 See tähendab, ükski idee või maailmavaade pole õigem, küll aga kasulikum – sellega on võimalik midagi loovalt peale hakata. Ning ehkki eelduseks on vaadete pluralism, ei tähenda see kõigi silmitsemist tingimata lahke pilguga.

„Homme tuntud avarusest” võiks mõelda kui eesti mõttekirjanduses teed­rajavast teosest. Hing igatseb ka kodumaiseid voolavat olemist ja spontaanset ebapüsivust kuulutavaid kirjatükke! Kausi raamat on üks hea algus – aga just algus ja kõigest üks.

PAUL RAUD

 

Jaan Kaplinski. Eesti, estoranto ja teised keeled. (Bibliotheca controversiarum.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2020. 314 lk.

Joel Sang. Mäng versus äng. Valik kirja­töid 2010–2020. [Tallinn:] EKSA, 2020. 216 lk.

Kui Märt Väljataga kirjutas aasta tagasi Joel Sanga viimasest artikliraamatust, võrdles ta Sanga ja Jaan Kaplinski lähenemist keelele: „Sanga keelekriitika esindab kuldset keskteed Kaplinski konservatiivse anarhismi ja mineviku hõlma vajuva koolmeisterliku ülenormeerimise vahel.”3 Kuna vahepeal on ilmunud Kaplinski keelealaseid kirjutisi koondav raamat, tundub sobilik see võrdlus uuesti üles korjata. Liiati nomineeriti mõlemad kogumikud 2020. aasta kulka preemiale esseistika kategoorias, Kaplinski osutuski laureaadiks.

Palju on Sangal ja Kaplinskil muidugi ühist: nad on tuntud luuletajad, mõtlejad ja ühtlasi keeleuurijad. Sang on kandidaadi­kraadiga lingvist („Eitus eesti keeles”, 1983). Kui Kaplinski nimetab end uue raamatu avalauses olevat „hariduselt ja kutsumuselt rohkem lingvist kui literaat” (lk 5), mõjub see natuke üllatavalt, aga ta on õppinud peale prantsuse filoloogia ka strukturaal- ja rakenduslingvistikat. Mõlemad kirjutasid juba 1980. aastate alguses ajalehe Sirp ja Vasar rubriiki „Keeleveerud” ja mõlema kitsamad huvid keeleuurimuse sees on sellest ajast saati jäänud üsna samaks. Just keeleveergudel lansseeriski Kaplinski mõiste estoranto, mis viitab kunstlikult ülekujundatud eesti keelele4, Sang arutas sealsamas näiteks ajakirjandus-bürokraatlike eufemismide üle5.

Nende keelealaseid mõtisklusi kannab aga tõepoolest kaunikesti erinev vaim. Mõlemad on kriitilised isemõtlejad, kuid üks kritiseerib süsteemi justkui seest ja teine väljast (siin ei ole muidugi silmas peetud Nõukogude „süsteemi”). „Konservatiivne anarhism” viitab sellele, et Kaplinski usub keelde kui loomuliku enese­regulatsioonivõimega organismi ning avaldab protesti selle igasuguse kunstliku kammitsemise vastu.6 Niisuguse romantilisevõitu vaate kohaselt on tähtsam ja n-ö õigem see, kuidas ja mida teevad keelega kasutajad, selle sünnipärased kõnelejad. See omakorda sunnib Kaplinskit mõnikord tingimusteta normiks seadma omaenese keeletaju („Ja eesti keeles oleks normaalne rääkida soojapumbast, mitte soojuspumbast”, lk 301). Üks tema eesmärke on kinnitada kaaskannatajatele, et keiser on alasti: keele­korraldajad, toimetajad ja muud keele­visionäärid ei vääri seda võimu, mis neile on antud.

Seevastu Sanga vaikimisi adressaadiks on needsamad toimetajad, head kolleegid, kuigi ka tema tahab neile meenutada, et nad ei muutuks liiga autoritaarseks ega hakkaks end võtma ülearu tõsiselt („e­i tasu ärrituda, kui raadios reklaamitakse ikka ja jälle Carl Orffi „Carmiina Buranat””, lk 47). Tedagi huvitab keele igapäevane tarvitus ja selle lahknemine normidest, kui ta kirjutab näiteks koledatest sõnadest ja koledatest nimedest, kirjapildi konventsionaalsusest jne. Sang armastab samuti provotseerida, aga seda pigem etteantud raamide sees, neid raame kavalasti ära kasutades ja võimalusel nende vastuolulisusele ja kokkuleppelisusele tähelepanu juhtides. Ta teeb elutervet kriitikat süsteemide aadressil, mille osa ta ise on – ja seda ise suurepäraselt teab.

Palas „Keelekriitik Kaplinski ja kujutav filosoofia” on Sang võtnud resümeerida ja kommenteerida Kaplinski keelemõtisklusi. Ta teeb seda väikeselt distantsilt, nagu ratsionalist ikka müstikut vaatleb, aga kokku­võttes sümpaatiaga, rõhutades, et ei pea Kaplinskit radikaaliks. Selline distants on Sangale nagunii loomuomane, pärit traditsioonist, kus kriitik peab materjalile mõnevõrra „peale jääma”. Muide, hulk Kaplinski raamatuid, nii luulet, proosat kui ka esseistikat, ilmus üheksakümnendatel ja nullindatel Sanga juhitud kirjastuses Vagabund.

Sang märgib muu hulgas: „Viimasel ajal materdab Kaplinski meie keelekorraldust vist vana mälestuse põhjal” (lk 180) ja mõnigi teine on juhtinud tähelepanu, et „keelepolitsei” roll ja käitumine on viimastel aastakümnetel kõvasti muutunud, autoritaarsust on nüüd vähem. Muutumine jätkub veelgi, viimasel ajal on toimunud lausa kolm arutelupäeva just sel teemal.7 Kuid olgugi Kaplinski kriitika ehk suurima aktuaalsuse kaotanud, manab see taas silme ette ajad ja olud, kus keelealastel seisukohavõttudel oli tugev ühiskondlik alltekst ja need kaks valdkonda olid tihedasti vaheliti. Muidugi, kuivõrd keel on seotud rahvuse ja kultuuriga, on see alati ühiskondlik ja isegi poliitiline teema (näiteks hiljuti nägi uus valitsuskoalitsioon taas vaeva, et jõuda kompromissile Eesti koolide õppekeele osas). Aga nii Sanga kui ka Kaplinski juures paistab silma teatav parallelism keeleteaduslike ja ühiskondlike kommentaaride vahel. Tõsi, talitanud on nad erinevalt: Kaplinski on 1990. aastate algul kuulunud koguni riigikokku, Sang on poliitilises plaanis jäänud kõrvalt­vaatajaks. Kuid näikse, et esiteks on mõlemat just keelealased mõtisklused tõuganud mõtlema laiemalt ja teiseks on just keelealane pädevus andnud piisava sümboolse kapitali oma arvamuste avaldamiseks. Paistab, et viimane mehhanism tänapäeval enam ei tööta.

Võimalikke erandeid muidugi leiab, kui neid otsida. Keeleteadlane Martin Ehala töötab praegu ajalehe Postimees arvamustoimetuse juhatajana ja võtab tihti sõna väga erinevates küsimustes. Samuti Postimehe kolumnist on eesti filoloogi taustaga Mihkel Mutt, kellele annab mandaadi aga esmajoones kirjanikustaatus, keelest ta enamasti juttu ei tee. Siingi juba tsiteeritud Märt Väljataga on leidnud väljundi ajakirja Vikerkaar sisu suunamises, mida ta peatoimetajana juba üle 25 aasta teeb; isiklikud tähelepanekud peidab ta enamasti sealsamas lühikestesse saatetekstidesse. Laia filoloogilise ampluaaga Tiit Hennoste annab meelsasti ühiskonna­teemalisi kommentaare, kui tema poole pöördutakse, arvamuslugudega esinemas näeb teda harvem. Rida võiks jätkata. Võib-olla kipuvad filoloogide ülesastumised ka lihtsalt suuremasse infovoogu hajuma. Kuid siiski torkab praegu Sanga ja Kaplinski esseid lapates silma filoloogilise mõtlemise tihe läbipõimitus kõige muuga.

J. R.

 

Horisont. Sissevaade keeleteadusse. Erinumber. 2020, nr 6 (november-detsember). 88 lk.

Ajakirja Horisont keeleteaduse teemanumber ilmus Tartu Ülikooli keeleteadlaste Ilona Trageli ja Liina Lindströmi algatusel. Esindatud on üle 20 autori, teemad on keeleteaduse eri valdkondadest, nt keelekontaktid, morfoloogia, foneetika, onomastika, suuline eesti keel, arvutilingvistika ja keeletehnoloogia, aga mõned teemad haakuvad ka geneetika ja meteoro­loogiaga.

Miina Norvik ja Kristiina Tambets („Keeltest ja inimestest – rännak veelinnu­rahva radadel”) puudutavad kaua teadlaste huviväljas püsinud küsimust, kus on olnud Uurali rahvaste algkodu ning millal on Uurali rahvad ja keeled lahknenud. Uuemad uurimistulemused paigutavad nende väljarände ja keelte kujunemise seni arvatust hilisemasse aega. Uurali rahvaste asualasid XX sajandi alguses näitlikustab uus keelepuu kaart, mille on teinud Külli Prillop.

Enamikus artiklitest on võetud vaatluse alla keele muutumine ja mitmekesisus. Petar Kehayov kirjutab keelesurmast ja keelelisest mitmekesisusest. Keele välja­suremiseni viib keele struktuuri lihtsustumine. Autor põhjendab oma seisukohti põhjapoolseima karjala küla – Koola poolsaarel asuva Kolvitsa – näitel. Keelelist mitmekesisust vähendab ka keele standardiseeritud kuju, mis kaotab suure hulga murdelisi erinevusi. Külli Prillop ja Külli Habicht („Keel muutumises”) leiavad, et muutusi keeltes põhjustavad kaks vastandlikku suundumust: püüe väljenduda nii täpselt kui vaja ja samal ajal saavutada seda võimalikult vähese vaevaga. Muutumisvõimes aga on keele elujõud.

Helen Plado ja Mariko Faster küsivad oma artikli pealkirjas: „Hääbuvaid keeli elustatakse. Kas ka võru keel vajab elustamist?” Autorid leiavad, et võru keel on ohustatud, sest lapsed ei õpi seda enam kodus emakeelena. Keele elustamine vajab teadlikku, pikaajalist ja mitmekülgsele tegevusele suunatud programmi.

Liina Lindström vaatleb, mis on eesti keeles võrreldes teiste maailma keeltega erilist (nt käänete rohkus, keerukas astme­vahelduse süsteem, häälikute kolm pikkusastet, vokaalide rohkus). Eesti keel on säilitanud oma tuuma, mis on paljuski ühine teiste Uurali keeltega ning muidugi lähemate läänemeresoome keeltega.

Väljaannet ilmestab Ilona Trageli intervjuu Ameerika keeleteadlase Marilyn Vihmaniga, kelle teadustöö põhisuunad on olnud keele omandamine, lastekeele fonoloogia ja mitmekesisus. Algusest peale on teda huvitanud, kuidas lalisemine muutub keeleks ja kuidas tekib süsteem. Ka tema tütrele Virve-Anneli Vihmanile pakuvad huvi peale morfosüntaksi ja keele­kasutuse varieerumise lastekeele ja kakskeelsuse küsimused. Temagi on seisukohal („Lapse­mäng või väljakutse. Ühe ja kahe keele omandamisest”), et lapsed saavad kahe keele omandamisega hästi hakkama, kuid kakskeelsuse püsimiseks peab olema võimalus neid keeli kasutada.

Renate Pajusalu („Tingiva kõneviisi seitse ametit”) kirjeldab tingiva kõneviisi funktsioone tänapäeva eesti keeles: olemata sündmuse nimetamine, kahetsus ja etteheide, otsuste põhjendus, pehme käsutamine ja soovimine ning kõrval­lausete vormistamine. Külli Prillop tutvustab kümmet kolmanda välte märkimise viisi alates Otto Wilhelm Masingu ettepanekust kasutada rõhumärki (sõnastatud ühes brošüüris 1820. aastal) kuni 2000. aastani, mil Wimbergilt ilmus tema enda väljamõeldud kirjaviisis luulekogu. Pärtel Lippus („Eesti foneetika tehniline areng pildis”) keskendub artikulatoorse foneetika arenguetappidele alates Lauri Kettuneni doktoritööst „Kodavere murraku häälikuloost” (1913) kuni uuemate uurimismeetoditeni häälikute häälduskohtade kindlaks tegemisel.

Mariko Faster ja Evar Saar uurivad kohanimede seoseid teiste nimedega: kohanimed on kujunenud üldnimedest või teistest, sh muistsetest isikunimedest, talunimedest on omakorda kujunenud küla- ja perekonnanimed.

Meteoroloog Ain Kallis vaeb kirjutises „Ilm ja vanasõnad” tarbevanasõnade paika­pidavust klimatoloogia seisukohast. Osa neist on õiged (nt suvi käib talve järele), kuid mitte kõik (vrd idast tuleb hää ilm, idast tuleb paha ilm, idast tuleb maailma ots – suvised antitsüklonid Venemaa kohal toovad hoopis ilusa ilma).

Horisondi erinumber oli esitatud 2020. aasta keeleteo nominendiks.

PIRET NORVIK

 

Ado Köögardali päevaraamat 1944. Ümber kirjutanud, toimetanud ja kommenteerinud Anu Saluäär-Kall. [Keila:] Harjumaa Muuseum, 2019. 168 lk; Ado Köögardali päevaraamat 1945. aastast. Ümber trükkinud, toimetanud ja kommenteerinud Anu Saluäär-Kall. [Keila:] Harjumaa Muuseum, 2020. 297 lk.

Harjumaa Muuseum avaldab 2014. aastast regulaarselt oma kodulehel ja Facebookis8 pikaaegse Keila kirikuõpetaja Ado Köögardali (1891–1957) päeviku sissekandeid vabariigi alguskümnendeist, ikka nii, et kirjutamise ja avaldamise kuupäeva vahele jääb täpselt 90 aastat. Köögardal oli vilunud sulesepp (eks seda nõudis ka amet): ta tegi kaastööd ajalehtedele, avaldas laste­jutte, Keila kihelkonnaloo ning ühe romaanigi, ent tema päevikud on küllap tema kirjandusliku pärandi väärtuslikem osa. Kirikuõpetajana asus ta nii füüsilises kui ka vaimses mõttes kogukonna keskmes. Keilas elunedes tegi Köögardal kiriklike talituste läbiviimiseks ja muude asjaajamiste tõttu sõite üle kihelkonna, märkides päevikusse detailselt üles ilma- ja teeolud, muljed külastatud paikadest ja kohatud inimestest. Muidugi kirjutas ta ka oma argi- ja pereelust ning laialdasest tutvusringist. Päevikud annavad niisiis ettekujutuse vabariigiaegsest väikelinnast ja kihelkonnast, olmest, kirikuelust ja maaharitlase tegevusest. Sotsiaalmeedias avaldamine sobib materjalile õigupoolest hästi, sest ka Köögardal on päevaraamatu kaudu pakkunud päev-päevalt killukesi oma elust, nii nagu seda teevad tänapäeva väiksed ja suured staarid. Eriti empaatiliselt loeti Facebookis näiteks 2020. aasta kevadel pastori 90 aasta taguseid leinavaid sissekandeid pärast väikese tütre haigust ja surma. Enamjaolt on tollased mälestused siiski helged, aeg-ajalt vaheldavad neid päevapildid, mille tegemine oli samuti Köögardali hobi.

Veebis avaldatud sissekanded on praeguseks jõudnud aastasse 1931. Neile pakuvad kontrasti Teise maailmasõja lõpuaastatel tehtud märkmed, mille muuseum koos perekonnaga (toimetaja Anu Saluäär-Kall on Köögardali lapselaps) on välja andnud raamatutena. Köögardal jätkas päev-päevalt oma pereelu, kiriklike toimetuste ja ümbruskonnas nähtu-kuuldu üksikasjalikku ülesmärkimist, nii et päevikust on muu hulgas saanud eesti rahva lugematute kannatuste kroonika: toitlus- ja varustusprobleemid, mured korteri ja transpordi pärast, teadmatus lähedaste käekäigust, uue võimu käsud ja keelud, aga ka varastamised, tapmised, sissetungid, arreteerimised. Pärast mitme ümbruskonnas toimunud vägivaldse juhtumi ülesmärkimist 6. juulil 1945 kirjutab Köögardal: „Need on aja märgid. Neid märke on palju ja nendele ei pöörata kuigi palju tähelepanu. Ka ei jõua mina neid ajamärke kõiki siin nimetada.” (1945, lk 156) Ometi on ta paljusid nimetanud üllatava julgusega.

Enamiku 1941.–1944. aasta päevikutest on Köögardal hävitanud, pidades neid liiga ohtlikeks (1945, lk 295). Alles on jäänud märtsipommitamise aegsed ja järgsed sissekanded ning lühikokkuvõtted 1944. aasta suve lõpul üle Keila pühkinud sõjatormist (1944, lk 7–58). Järjepidev päevikuosa, mis kahes köites hõlmab ajavahemikku 9. X 1944 kuni 31. XII 1945, algab raskel hetkel: äsja on alanud uus Nõukogude okupatsioon, Keila linnasüda on purustatud, linnas on punaväed, kellega elanikel tuleb vastu talve niigi piskut toitu ja kütet jagada, Köögardali eluase ja vara on rüüstatud ning ta peab leppima ajutise korteriga. Viimasest võrsub raamatute peamine intriig: vaenulik korteriperenaine, kes tahab üürilisest lahti saada, suudab oma kiusuga kaasa tõmmata punaväelased, kes piinavad pastorit juttudega väljatõstmisest ja Venemaale saatmisest. Ometi on kohalikud võimumehed mõistlikud ning Köögardalile ei sünni midagi halba. Teda koheldakse Keilas austusega ning koguduseliikmete toel elab ta üle keerulised ajad – inimsuhete olulisust neil aegadel ei saa alahinnata. Päevik pakub siiski ka lootuskiirt ja paneb kaasa elama ülesehitustööle: rusud koristatakse, majad seatakse korda, Köögardal koos naisega kolib endisesse elupaika ja koristab sügisel saakigi, 1945. aasta jõulupühad peetakse kui muiste. Teise okupatsiooni alguses ilmnes kohati üllatavat lugupidamist ning kirikuga arvestamist. Mure kiriku, ristiusu ja enda kui kirikuõpetaja saatuse pärast raamib siiski mõlemat päevikuköidet, sest esimese okupatsiooniaasta šokk püsis pastoril meeles.

Sissekanded hõlmavad palju erilaadset infot, mis avab sõja lõpuaja mitmest küljest. Köögardal on teinud ärakirju olulistest dokumentidest, teadaannetest, määrustest, nii isiklikest kui ka ametlikest kirjadest jne. Päevik toimib arveraamatuna, kuhu on märgitud üles ametitalitused ja pedantselt koguni ostetud ja annetatud (toidu)ained. Huvitavat võrdlusvõimalust tänapäevaga pakuvad toidulaua kirjeldused, mis on vaat et pastori meelisteema. Kirja on pandud kohatud inimeste elusaatusi, meeleolusid, anekdoote ja linnalegende, sõdurite jutte, kirikuelu uudiseid. Kõrvaltegelaste galerii on väga lai ning paneb igatsema isiku- ja kohanimede registri järele. Siin-seal on toimetaja lisanud selgitavaid märkusi, kuid nii tihedas tekstis soovinuks neid rohkemgi. Ado Köögardal on kirjutanud aga teadmisega, et tema kirjutatut loetakse pärast teda.

V. S.

 

1 Kirjanduspreemia nominent Jan Kaus: üritasin esseede põhiideed kandvad laused panna supernoovana plahvatama. – ERR-i kultuuriportaal 24. II 2021.

2 G. Deleuze, F. Guattari, Mis on filosoofia? (Gigantum humeris.) Tlk A. Saar. Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2014, lk 32.

3 M. Väljataga, Vikerkaar loeb. Sang, mäng, äng. – Postimees 15. V 2020.

4 J. Kaplinski, Eesti ja estoranto võrdluseks. – Sirp ja Vasar 5. VIII 1983, lk 4–5.

5 J. Sang, Kõlbelised ja kõlvatud, sikud ja lambad. – Sirp ja Vasar 2. XI 1979, lk 7; vrd J. Sang, NATO heidutus ja Venemaa ähvardus, käesolevas kogumikus lk 49–55, esmailmunud Keeles ja Kirjanduses 2017, nr 7,
lk 550–552.

6 Kaplinski ja keelekorralduse suhete täpsemat ülevaadet vt M. Väljataga, Kaplinskist, isiklikku ja keelelist. – Looming 2021, nr 1, lk 108–117.

7 Eesti Keeletoimetajate Liidu 17. seminar (22. I), Emakeele Seltsi ja ajakirja Akadeemia teemapäev „Keelekorralduse äärmised võimalused (19. II), Eesti Keele Instituudi ja Tartu Ülikooli arutelupäev „Eesti keel normi ja vabaduse vahel” (12. III).

8 Vt https://www.harjumaamuuseum.ee/koogardal (24. III 2021); Facebook: Köögardali päevaraamat https://www.facebook.com/koogardal (24. III 2021).