PDF

Lühidalt

Øyvind Rangøy. Oled ikka veel see poiss. Ühe lapsepõlve fragmendid. Põltsamaa: Seitse Sõlme, 2020. 158 lk.

Siinses ajakirjanumbris toob Rutt Hinrikus näite sellest, kuidas „kirjandus toitub elust” (lk 441) – samasugune näide on Øyvind Rangøy, kes vahendab elamusi omanimeliselt pisisaarelt Norras ning kes muusuguse maastikukogemuse ja suhtevõrgustikuga oleks kindlasti teistsugune kirjanik. Täheldus haakub ka kultuurigeograaf Edmunds Valdemārs Bunkše väitega, et maastik ja miljöö mõjutavad inimese mõtte- ja tunde­maailma.1

Mereäärsest elust tõukuvad ühtlasi poeetilised elamused ja metafoorsed suhted, näiteks Rangøy lapsepõlvefragmentide avangu unenäopildis on meri ja kirjandus/raamatud seatud sümbioosi: tõusu­vesi teeb kaipealses raamatukogus n-ö kvaliteedikontrolli, hävitades „tühised või kahjulikud raamatud”, nõnda et alles jääb üksnes „kõik oluline” (lk 13). Esmajoones on see raamat omamoodi tjorvenlike lapsepõlveseikade, sh lähikondsete lugude kogumik: kontsentreeritud pildikesed sõlmitakse sujuvalt kokku kompaktse tervikuna toimivaks meenumiste võrguks, mida varjundatakse mälu pimetähnide (korduvalt tunnistatakse: „ma ei mäleta”) või küsitavuste lustaka paljastamise ja hõrkude heiastustega. Loo kvintessentsi külge on tihtipeale haagitud ka hilisemas eas sugenenud tõdemusi või tõlgendusvõimalusi, ent liigsetest seletustest on raamat puhas: episoodidel on lastud pigem lihtsalt „olla”, st mõjuda võimalikult vahetutena (see aspekt ühendab Rangøy raamatut lähestikku ilmunud Aino Perviku „Miniatuuridega mälu­põhjast” – neid kaht ongi üksjagu kõrvutatud).

Poisipõlvepoeesiat kannab enesestmõista väline ruum, kogu kitsuke saareala koos selle tunnusmärkide (eriti abihooned) ja muidugi loodusliku eripäraga. Ootus­päraselt on koha peamiseks iseloomustajaks tuul, mis omakorda toob kaasa kõikjale imbuva soolasuse: koguni maja aknad on soolased (lk 15). Igapäevase keskkonna osana ei ole meri küll pälvinud kuigi eredaid kirjeldusi, ent argiste minevikupiltide taustal aimub vargsi ja üha selle rütm ja aistilisus, samuti avatuses peituv eksistentsiaalne mõõde. Mere mõju lapsepõlvele väljendub näiteks selles, et kariloomadeks olid lapsele merikarbid: „Lehmakarbid ja lambakarbid” (lk 54) ja „sõpradeks olid kajakad, erakvähid, konna­kullesed” (lk 50–51). Üllatab aga, et mereäärse paiga niisugused tavatunnused nagu võimukus, oht ja ettearvamatus, füüsilist väljakutset pakkuv olemus2 eriti ei kajastugi Rangøy miniatuurides. Vaid korra takerdub poiss paadiga paksu uttu, ent seegi osutub väärt kogemuseks, sest udus üles vaadates avaneb „[s]elgemini kui kunagi varem” tähistaevas (lk 156). Ja näiteks merre kukkumisest ei ole meelde jäänud hirm, vaid „meeletu uhkustunne” (lk 26). Tuulgi ei lõõtsu saarel kõledalt, vaid siiralt, poeetiliselt, „sümfooniliselt” (lk 15). See on n-ö meeltes kodustatud mereäärsus, milles on õdus ja kerge olemine – teisisõnu väljendub Rangøy raamatus idüll, mille üheks erijooneks „on inimelu ühendamine looduse eluga, nende ühine rütm, ühine keel nii looduse kui ka inimelu sündmuste tarvis”.3

B. M.

 

Friedebert Tuglas, Karl Ast Rumor. Omnibusega ümber Põhja- ja Kesk-Euroopa. Väike Skandinaavia reisisaatja. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2021. 213 lk.

Norra – „Imeväärne maa!” (lk 126), kus „on eepikat ja lüürikat, on maiste joonte monumentaalsust ja avaruste ääretust” (lk 119) – on fookuses ka Elle-Mari Talivee ja Kri Marie Vaigu koostatud ja kommenteeritud raamatus, mis annab efektse ja kirka ülevaate Karl Ast Rumori, Friedebert Tuglase ja Aleksander Puhki ning autojuhi Heinrich Taela retkest 1931. aasta 4. septembrist 15. oktoobrini. Norras viibiti küll vaid viis päeva, ent just „selle riigi mäelooked, kõnnumaad, kirikud ja fjordi­servad jätsid automatkajatele unustamatu mulje” (lk 20), mistõttu on raamatus pikimalt esitatud ning enim selgitatud just Norra reisimuljeid. Rangøya saarest paari­saja kilomeetri kaugusel asuva Trondheimi ja Levangeri kandi ülev vaatepilt – „taevarand täis helendavat valgust. [---] Kõik tundub ääretu avarana, õhurikkana, uhkena. Seda pilti ei unusta” (lk 108) – võiks klappida ka Øyvind Rangøy Atlandi-äärsete lapsepõlvemaadega. Tõsi, Tuglase ja Asti avarusekogemus piirdus fjordidega, aga sellest piisas mõistmiseks, mis teeb Norra suureks: „see maa on pööratud näoga maailmamere poole, kuna meie, teised põhjamaa rahvad, elame kitsaste sisevete ääres” (lk 108).

Soome kaudu alanud retk viis muidugi Norrast märksa kaugemale: Pariisi, tagasi­teel ka Luksemburgi, Berliini, Königs­bergi jm. Raamat koosneb mitmesugustest killukestest, mis teekonnakogemusi kajastavad: erakirjad, postkaardid, ajalehtedes ilmunud uudisnupud, pikemad reisi­ülevaated, Tuglase eluloolised märkmed. Sellise komplekti juures on muidugi paratamatu, et tekib kordusi, aga iga materjal täidab oma funktsiooni. Näiteks Tuglase eluloolistest märkmetest saab kuupäevaliselt ja kohaliselt täpse ja kompaktse reisiülevaate, pikemad kirjutised aga kätkevad teekonna sujuvust või tõrkeid, maastikukirjeldusi, meeleoluvirveid ning annavad aimu nii reisisellide kui ka sõiduriista seisundist. Esile tuleb ka kirjutajate erinevus. Ast on eriti reisi alguses lapsikuseni elev, naljatlev ja hoogne – niivõrd, et ta juba Rootsi pinnal tahaks „uskuda, et me tol hetkel umbes kaks ja pool tuhat meetrit pealpool merepinda viibisime” (lk 76; isegi Norra kõrgeim tipp jääb sellele mõõdule napilt alla). Ajapikku siiski „mõningate nukrushelinatega segatud avaruse ja ihalevuse tunnetus” (lk 69) vaibub, aimub kurnatust. Tuglase tekst on aga algusest saati pigem dramaatiline ja süngegi, elevuse asemele tungib nördimus kehvast ilmast ja väsimus. Eks sellise erinevuse taga ole mõneti see, et raamatusse on kaasatud ka Tuglaste reisiaegne kirjavahetus: jagatakse tervisehädasid ja Elo vahendab suures osas „koduseid vintsutusi” (lk 154), mis omakorda mõjutavad Tuglase meeleolusid. Nagu too reisi lõppjärgus nendib: „Kõik oleks hää ja suurepärane olnud, kui ainult Sinul parem oleks olla olnud. See asjaolu on mu südant vaevanud ja olen pidanud enesele nii palju etteheiteid tegema.” (Lk 162) Ses mahus vahest poleks neid argimuresid pidanud raamatus esitama, ent Elo kirjad on ühtlasi Tuglase kajastatud muljete põhjus ja peegel.

Talivee ja Vaigu saatesõna annab hea ülevaate Asti ja Tuglase rändurihingest ning raamatu lõpetab Mart Kuldkepi iseenesest informatiivne ja asjalik, ent kogumiku üldlaadist ometi pisut irdu jääv järelsõna eestlaste Norra-kuvandist XIX sajandi lõpul ja XX sajandi alguskümnenditel ning Eesti-Norra suhete ajaloost. Tegu on aga köitva ja kiiduväärselt komponeeritud raamatuga, oluline ja põnev kultuurilooline materjal on esitatud väärikal ning kaunil viisil: teksti illustreerivad tähele­panuväärsed reisifotod, maastikuvaated, ajaleheväljavõtted, postkaardi­pildid, asjakohased karikatuurid, Konrad Mäe maalid, kirjade ja sõnumite pildid, reisibrošüüride fragmendid jm. Selle „reisi­saatja” kõrvale võiks kenasti sobida ka postkaardiraamat „Karl Asti ja Friedebert Tuglase reisid. Sõprade teateid rännuteedelt 1905–1950” (2017).

B. M.

 

Mall Jürma. Naine raamatute keskel. (Eesti mõttelugu 156.) Koostaja Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa, 2020. 384 lk.

Millest algab eesti mõttelugu? Kui lugeda järjest „Eesti mõtteloo” sarjas 11. naisena esindatud Mall Jürma (1901–1984) raamatut, võiks vastata, et see saab alguse tõlkest: raamatu neljast tsüklist esimene sisaldab aastail 1933–1940 kirjutatud ja peamiselt väärtkirjanduse tõlketeoseid tutvustavaid artikleid, mõne erandiga. Teine tsükkel koondab Teise maailmasõja järel Saksamaa eesti ajalehele tehtud kaastöid, lisaks mõni tekst New Yorgi nädalalehest. Kolmandas tsüklis on pikem essee „Kirjanik jumala­otsingul” ja arvustused aastaist 1955–1981, neljanda osa moodustavad kirjanikke ning teisi Jürmale elus lähedasi kultuuritegelasi (Mari Raamot, Johanna Kitzberg, Elfriede Lender) portreteerivad juubeli- ja mälestus­kirjutised. Märkamata ei saa jääda, et Jürma kirjatööd lähtuvad sageli isiklikust kokkupuutest. Memuaarne aines muudab mõne seiga esiletoomisega muidu teada-tuntud andmestikul põhinevad artiklid elavaks. Samas on kahju, et mõnelgi juhul jääb isikliku suhte avamine kas tagasihoidlikkuse või delikaatsuse tõttu napiks: näiteks oli Jürma see, kes aitas erakliku loomuga Reed Morni Ameerikasse ja tal seal kohaneda, kuid sellest saab aimu vaid vihjamisi. Koostaja Hando Runneli pika­aegset kiindumust Jaan Lattiku loomingusse silmas pidades on üllatav, et kogumikku ei ole võetud 1938. aastal Varamus (nr 9) ilmunud kirjutist „Jaan Lattik 60-aastane”.

Mall Jürma isikut ja elutööd tutvustatakse raamatus ajakirjandusest nopitud ees- ja järelsõnadega, mille autoriteks on tema tuttavad kaasaegsed Agnes Vesilo, Eti Sirg ja Kadi Taniloo Tekkel, lisatud on paar intervjuud. Raamat väärinuks nüüdis­aegset kokkuvõtlikku käsitlust oma aja kohta suurepärase raamatukogundusliku haridusega naisest, kelle elu kulges tõe­poolest raamatute keskel ja kelle hilisem põhitöö oli Washingtonis Ameerika Hääles, mis eeldas avarat pilku ja samuti tagas kursis oleku maailmas toimuvaga. Jürma kuulus korporatsiooni Filiae ­Patriae ning oli tegev mitmes nais- ja kristlikus organisatsioonis, ent talle polnud võõras ka eesti põgenike linnakese Geislingeni „künstnerite klubi” boheemlik vine, kui viidata praegu Underi ja Tuglase Kirjandus­keskuse kunstikogus asuvale Endel Kõksi lustakale maalile, millel on Harald Parresti, Pedro Krusteni ja Henrik Visna­puu kõrval kujutatud ka Mall Jürmat. Rõhutaksin saatesõnas mainitud Marta Sillaotsa (1887–1969) tähtsust, kelle „Kirg ja kavalus” (2012) ilmus „Eesti mõtteloo” 104. köitena ning kes oma tõlgetega maailmakirjandusest on Jürmale vaieldamatu autoriteet ja sugulashing.

Ülemääraste joonealuste või kommentaaridega raamatut koormatud ei ole, mis tagab ladusa loetavuse. Mõnd ilmselget viga tulnuks siiski toimetamise käigus õgvendada. Karl Ast pole kunagi elanud ega ka käinud Argentiinas (lk 160), vaid elas ja töötas konsulina aastail 1941–1958 Brasiilias. Kalju Lepiku luuletuse pealkiri on „Kisendad, kodumaa!” (lk 296) ja Bernard Kangrole omistatud Karl Ristikivi lühimonograafia on kirjutanud ikkagi Arvo Mägi (lk 304). Mägi „Karvikute kroonika” ei ole triloogia, vaid koosneb neljast raamatust, mainimata on jäänud „Lippude vahetus” (1973, lk 308). Karl Ristikivi õige sünnikuupäev on 16. oktoober 1912 (lk 273), Reed Mornil 19. august 1898 (lk 335). Ilmselt „tööõnnetusena” on lk 85 jäänud joonealusesse üks arusaamatu märkus.

Ühelt poolt ilmutavad Mall Jürma kirja­tööd head maailmakirjanduse tundmist, teiselt poolt aitas ta keelepiire ületades kaasa nii eesti kirjanduse kui ka okupeeritud kodumaa olude tutvustamisele inglis- ja saksakeelses kultuuriruumis. „Naine raamatute keskel” on heaks järjeks ja täienduseks Jürma ainsale eluajal ilmunud raamatule, lühimonograafiale „Pedro Krusten” (1964).

JANIKA KRONBERG

 

1E. V. Bunkše, Geograafia ja elamise kunst. Tlk M. Küttim. Tallinn: Varrak, 2012, lk 17.

2 Vt nt T. Peil, Islescapes. Estonian Small Islands and Islanders through Three Centuries. (Acta Universitatis Stockholmiensis. Stockholm studies in human geography 8.) Stockholm: Almqvist & Wiksell International, 1999, lk 201.

3M. Bahtin, Valitud töid. Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 158.