Lutsi aabits, ja mitte ainult

XX sajandi esimese pooleni eksisteeris kolm lõunaeesti keelesaart, mille ühendus emamaaga oli ammu katkenud: üks Venemaal Pihkva oblastis Krasnogorodski linna lähistel (Kraasna), teine Põhja-Lätis Gulbene ja Alūksne rajoonis (Leivu) ning kolmas Kagu-Lätis Ludza rajoonis (Lutsi). Viimati mainitud keelesaare asustuslugu pole üheselt selge. Levinuima seisukoha järgi olid lutsilaste esivanemad Lätti rännanud Ida-Võrumaa aladelt XVII–XVIII sajandil. Nende murrak hääbus 1980. aastatel.¹

Mullu ilmus lutsi aabits, milles on hilja­aegu hääbunud murrak „ülendatud” keeleks (lutsi kīļ, läti Ludzas igauņu valoda ’Ludza eesti keel’). Raamatu kohta on kirjutatud tavameedias,² kuid vist mitte teadus­üllitistes. Ent tegu pole lihtsalt aabitsaga, vaid erakordse teosega, mida võiks pigem nimetada kultuuriaabitsaks.

Raamatu autoriks on Rootsis sündinud ja USA-s Arizona osariigis üles kasvanud läti päritolu noorema põlve keeleteadlane Uldis Ivars Jānis Balodis, kelle soontes voolab ka lutsi verd. Filosoofiadoktori kraadi kaitses ta indiaani keelte hulka kuuluva yuki grammatikast, mille avaldas täiendatult ligemale 700-leheküljelise monograafiana (2016).³ Mitmekülgne Balodis on tegelnud paljude keeltega, teiste hulgas saami ja liivi keelega. Eesti Teadusinfo­süsteemi andmeil töötab ta alates 2018. aastast poole koormusega Läti Ülikooli Liivi instituudi teadurina, kuid enne seda oli mõneks kuuks kutsutud Tartu Ülikooli külalislektoriks.

Kõnealune raamat algab ühe lehekülje ulatuses igapäevaste fraasidega lutsi-läti vestmiku vormis, nt Tereq ydagust ’Labvakar’, Mis um suq nimi? ’Kā tevi sauc?’ Seejärel saab veidi aimu lutsilastest ja nende keelest, samuti sellest, miks nende aabits kannab nimetust lementar. Balodis on võtnud kasutusele omaette kirjaviisi lutsi keele ülesmärkimiseks. Selle tähestik koosneb 51 (!) grafeemist. Midagi üleliigset siiski pole. Eeskujuks on võetud läti ja latgali kirjaviis: üheksat pikka vokaali tähistab kriips tähe kohal ja 14 peenendunud konsonanti komalaadne märk tähe all või peal. Tähestikku on lisatud vajalikud täpi- ja katusetähed, sh lühikese ja pika ä, ö, ü ning š ja ž tähistamiseks. Häälikut õ märgib y ja larüngaalklusiili q. Seega võib öelda, et lutsi kirjaviis on segu võru ja läti omast. See kajastab lutsi häälikusüsteemi üsna täpselt. Märkimata jääb järgsilbi taga-e.⁴ Edasi esitatakse aabitsas hääldamis­juhised ja tuuakse näiteid, kusjuures rõhutatakse, et lutsi ģ ja ķ hääldus erineb täielikult läti kirjakeele samade tähtede omast.

Järgneb tähthaaval esitatud pärisaabitsa osa (lk 21–75). Käsitlemata on jäetud pikad ja peenendunud häälikud, kuid eraldi vaadeldakse täheühendeid dz ja ts. Igale tähele ja selle ühendile on pühendatud üks lehekülg ühe näitesõnaga, millega kaasneb eri käändevormiga (nimetav, omastav, osastav) kolm lauset, nt kādzaq juures Kādzaq ummaq pikäq ’Püksid on pikad’, Kātsu pain um tümbe ’Pükste värv on tume’, Miheq kandvaq kātsu ’Mehed kannavad pükse’ (lk 29). Nii toimitakse mitmel juhul, nt g-tähe õppimisel esitatakse käände­vormid ago : ao : ako ’agu, koit’ (lk 35). Sellised näited annavad küll aimu käänetest ja astme­vaheldusest, kuid õppemetoodiliselt ei saa seda pidada laitmatuks, sest ts-d õpitakse eraldi ja alles palju hiljem ning g leeb samuti pärastpoole. Ent raamat polegi mõeldud lugema õppimiseks: tegemist on ju mängulise aabitsavormiga. Kes tahab, saab keelt selle raamatu varal õppida küll, sest ainest jagub.

Järgmises peatükis antakse lühiülevaade lutsi keele grammatikast (lk 76–90). Vaatluse all on nimisõna käänamine, mõned asesõnad, sh konstruktsioon ’mul, sul jne on’, ees- ja tagasõnad ning pikemalt tehakse juttu verbi pööramisest. Järgnevas ajaloo lühipeatükis vastatakse küsimusele: Kost tulliq lutsilaseq? ’Kust tulid lutsilased?’ (lk 91–93). Erilist huvi võiksid pakkuda esimesed dokumentaalsed vihjed lutsilaste kohalolule Latgalimaal 1760.–1770. aastatest. Need on avastanud teoloog Reinis Norkārkls Vatikani salaarhiivist (vt lk 92). Pikemalt on aabitsas juttu lutsi keele uurimisest (lk 94–105), mis sai alguse juba 1875. aastal Mihkel Veske (1843–1890) põgusatest tähelepanekutest, kuid põhja­likumalt Oskar Kallase (1868–1946) uurimisreisist 1893. aastal. Uudishimulikule lugejale oleks kindlasti huvi pakkunud väike sissevaade lutsi omapärasesse sõnavarasse, mida jumestasid ühelt poolt laenud balti keeltest (läti ja latgali), teisalt slaavi keeltest (poola, valgevene ja vene).⁵

Kõige mahukama osa raamatust moodustab peatükk Lutsi areaali küladest (lk 106–196). Kõigepealt pälvib lugeja tähele­panu külanimede kirjutus läti ja lutsi keeles, viimases nii Kallase kui ka Balodise kirjaviisis (lk 110–111). Viimast võiksid lutsi teemadel kirjutajad silmas pidada. Aines on esitatud ajalooliste valdade kaupa. Raamatus on iga valla skeem, millele on kantud tänapäeva valdade piirid ja erisuuruste täpikestena lutsi külad. Pylda (lt Pildas pagasts) suurvalla küladest on vaadeldud Jāni, Sūre Tsäpsiq ja Kirbu küla ning Ņerza vallast (Nirzas p.) Grēki, Tati ja Mägize küla. Jutt Mǟrdina (Mērdzenes p.) ja Brigi valla (Brigu p.) külade kohta on üsna lühike.

Teoses on juttu tuntumatest lutsilastest ning tuuakse pikemaid ja lühemaid keele­näiteid, mida on talletanud eesti keele­teadlased eri külade keelejuhtidelt (nt Sūre Tsäpsiq külast lk 129–134). Teksti laused esitatakse kolmeveeruliste tabelitena, milles vasakust veerust leiab lutsi näite, keskmisest selle eesti- ja paremast veerust lätikeelse tõlke. Igas lahtris paikneb ainult üks lause. Nii on mugav näidetega tutvuda ja neid võrrelda. Kõik näited on esitatud kirjakeeles. Olgu illustratsiooniks esimene lause ja selle tõlge eesti keelde: Pǟle hiļļebi tuļļ Paul Vōlain miiq poole mā rahvast otşma ni kaema ’Pärast, hiljem tuli Paul Voolain [= Paulopriit Voolaine] meie poole maarahvast [= lutsisid] otsima ja vaatama’. Paraku esineb lauses ekslikult poole loodetud kirjakuju asemel; edaspidi on kirjas õige pōle. Eespool mainitud Mǟrdina ja Brigi valla alalt on keele­näited esitatud samuti kolme tulbana, kuid eestikeelse tõlke asemel on võetud lutsi tekst Kallase raamatust „Lutsi maarahvas” (1894). Siinkohal tahaks mainida, et peale Kallase ja Balodise raamatu on lutsi­keelset ainest (ja märksa rohkem) avaldatud vaid „Eesti murrete” üheksandas köites „Lõuna­eesti keelesaarte tekstid”.⁶

Raamatu lõpuosa hõlmab läti-lutsi-latgali sõnastik (lk 197–224). Kõik sõnad on esitatud taas tabelites keelte järgi kolmes veerus. Ehk võinuks neljandas veerus olla ka eesti vasted. Sõnavara on jagatud temaatilisteks rühmadeks, nagu see on tavaks vestmikes: loodus, inimene kui vaimne ja füüsiline olend, inimene ja materiaalne kultuur, toitumine, aeg, värvused, omadus- ja arvsõnad, kohanimed jm. Enamik gruppe on jagatud alarühmadeks, nt looduse puhul eristatakse sõnarühmi, mis tähistavad maad ja universumit, reljeefi, veekogusid, loodusnähtusi, loomi ja taimi jm. Igast noomenist esitatakse põhivormid: nimetav, omastav ja osastav. Sõnastikus on ühtekokku 550 lekseemi, kuid see ei sisalda paraku ühtegi verbi.

Kasutatud kirjanduse, kaasa arvatud manuskriptide loetelu hõlmab 49 nimetust (lk 225–227), millest kõik pole loomulikult lutsiteemalised. Siinkohal tahaks mainida, et Laura Kazaine on Läti eestlastest koostanud bakalaureusetöö (2015). Aabitsa on kauniks kujundanud, samuti ka küljendanud Zane Ernštreite. Seda on soodustanud rohke pildimaterjal, kokku 146 ühikut. Nende seas leidub 64 mustvalget ajaloolist fotot, mis pärinevad peamiselt Eesti Rahva Muuseumi fotokogust, harva Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolisest Arhiivist või mujalt. Pildid kujutavad Lutsimaad ja lutsilasi, nende tegemisi, hooneid, keeleuurijaid jm. Huvitav oleks teada, kas on säilinud etnograaf Ksaverijs Andermanise (1897­–?) materjalid lutsilaste kohta toonase Läti haridusminis­teeriumi mälestiste valitsuse arhiivis. Paul Ariste sõnutsi viibis Andermanis 1920. aastate teisel poolel Latgales uurimis­reisil, mille käigus valmis täpne Pylda valla etniline kaart, millel eristati eri värviga omakeelseid ja assimileerunud rahvaga alasid; samuti tegi Andermanis seal­kandis ülesvõtteid ja jooniseid maarahva eluolust.⁷ Tänapäeva Lutsi­maad näitavad aabitsa autori 68 suurepärast värvi­fotot, mis on pildistatud viimase kümne aasta ­vältel. Peale mainitute lisavad lugejale infot üheksa skeemi ja kaarti ning viis koopiat käsikirjadest jm.

Harukordselt pikk ja sisutihe on peenes trükikirjas tänusõnade peatükk (lk 228–230) nende asutuste ja isikute nimedega, kes on ühel või teisel viisil aidanud Balodisel lutsi teemasse süveneda.

Käsitletav teos on oluline nii lätlastele, lutsilaste järeltulijatele kui ka kõigile eestlastele. Lutsilased ning nende keel ja kultuur moodustasid tähelepandava osa keeruka ajalooga polüetnilisest Latgalimaast. Raamat tõstab kahtlemata lutsilaste järeltulijate eneseteadvust ja aitab neis äratada huvi oma juurte vastu. Lutsilased olid killuke lõunaeestlaste hõimust. Soovitav oleks Balodise väärtuslik teos pärast mõningast täiendamist avaldada ka eesti keeles. Muide, sama kehtib tõlkija ja ajakirjaniku Hannes Korjuse huvipakkuva lätikeelse monograafia „Lutsi eestlased. Maajumala rahvas” kohta.⁸ Nõnda jõuaksid lutsilased sügavamalt ka tavaeestlase teadvusse.