Otsi
|
en
PDF

Noppeid Morgensterni juubelialbumist

Qui vult, potest. Karl Morgenstern 250. Koostaja Jaanika Anderson. Toimetajad Janika Päll, Jaanika Anderson, Moonika Teemus, Ivo Volt. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2020. 350 lk.

2020. aastal möödus Tartu keiserliku ülikooli legendaarse professori Johann Karl Simon Morgensterni (1770–1852) sünnist 250 aastat. Mitme ürituse, nagu Tartu Ülikooli mäluasutuste eestvõttel korraldatud näitused, mälestusmärgi taasavamine Toomel ja konverents, seinakalendri ning isegi ühe amatöörfilmi valmimise kõrval märgistas tähtpäeva Tartu Ülikooli rektori Toomas Asseri eessõnaga vääristatud piduliku kujundusega artiklikogumiku ilmumine. Klassikalise filoloogia, retoorika, esteetika, kirjandus- ja kunstiajaloo professorina, ülikooli raamatukogu ja kunstimuuseumi direktorina kuulub Morgenstern koos teiste XIX sajandil taasavatud ülikooli esimeste professoritega Tartu klassikute hulka, kes määrasid sajandi esimesel poolel nii ülikooli sisemise ehk akadeemilise kui ka välise ehk arhitektuurse ilme. Seetõttu on loomulik, et Morgensterni mitmekülgset kultuurilist ja teaduslikku pärandit jätkuvalt uuritakse, seda enam, et viimane kõige põhjalikum käsitlus temast, Wilhelm Süssi monograafia,1 ilmus pea sajand tagasi. Muidugi on ka vahepealsetel kümnenditel avaldatud teaduslikult kaalukaid artikleid,2 kuid tervikkäsitlusena, haarates ühtede kaante vahele nii Morgensterni isikliku elu kui ka tema akadeemiliste-administratiivsete kohustuste tahke, on see jäänud seni ainsaks teoseks. Nõnda on põhjendatud ootus, et kõneks tulev kogumik, mis katab Morgensterni paljusid tegevusalasid, lisab senisesse uurimisse uusi vaatenurki ja teadmisi.

Kogumiku viieteistkümne artikli ja ühe allikapublikatsiooni tõlke autoritest on enamik Morgensterni ja XIX sajandi Tartu ülikooli ajalooga juba varem põhjalikult tegelenud ning on selle ala tunnustatud uurijad. Autorite seas on vastavalt Morgensterni laiale ampluaale klassikalised filoloogid, raamatu-, kirjandus-, kunsti- ja arhitektuuriloolased, rahvus­vahelise mõõtme annavad koguteosele kolm välismaist kirjutajat. Kuna siinkohal pole eesmärk kõiki kirjutisi kajastada, toon enda subjektiivsel valikul loetust välja vaid mõned uudsed või üllatavad nopped.

Mare Rund, kes on Tartu Ülikooli raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonna pikaaegse töötajana aasta­kümneid Morgensterni pärandit uurinud ja tutvustanud, käsitleb kogumiku ava­artiklis noore Morgensterni Tartusse tulekuga seotud asjaolusid: tema positsiooni Danzigi akadeemilise gümnaasiumi professorina, otsust võtta vastu ametikoht vast asutatud Tartu keiserlikus ülikoolis ja füüsiliselt keerukat teekonda Saksimaalt Liivimaale. Selle egodokumentide toel rikastatud artikli lugemine on kohati ilukirjanduslikult nauditav oma sujuva, vabalt voolava jutustamisviisiga. Meie ees avaneb peale ajalooliste faktide peategelase isiksus, tema inimlik külg ja püüdlused: uushumanistlikke ideaale järgiv, täiusliku harmoonia poole ihalev noor kaunishing, kelle andekust ja suurt töövõimet ei varjutanud liigne tagasihoidlikkus.

Morgensterni mantlipärija tänapäevases Tartu Ülikoolis, klassikalise filoloogia professori Janika Pälli artikkel ­keskendub Morgensterni kui õppejõu tegevusele, vaadeldes tema ainekursuste sisu ja õppe­metoodikat, viimast peamiselt Morgen­sterni ulatusliku ja eri distsipliine hõlmava käsikirjakogu (626 nimetust!) ja selle süsteemse kataloogi põhjal. Loengukavasid analüüsides teeb Päll olulisi järeldusi Morgensterni õpetamistegevuse, huvide ja rõhuasetuste kohta: kui ­Morgensterni varasemad biograafid Ludwig Mercklin ja Wilhelm Süss on määratlenud teda eelkõige kui klassikalise filoloogia professorit, siis Pälli koostatud statistika loengumahtude kohta tundides näitab, et ­Morgenstern pühendas kõige rohkem aega esteetikale, kunstiajaloole ja filoloogilisele üldharidusele (lk 45). See on vähemalt osaliselt seletatav valgustusaegse arusaamaga esteetikast. Selle distsipliini alla mahtus palju alajaotusi, nagu näitab Tartu Ülikooli kunstiajaloo professori Juhan Maiste esseistlik kirjutis. Maiste tõdeb, et esteetika oli Morgensterni jaoks filosoofia alaosana aine, mis ühendas kogu toonast humanitaariat iseloomustanud teadused, kuid ootab alles „põhjalikumat käsitlemist, mida professor ise tema poolt välja töötatud süsteemi puhul silmas pidas, millest kõneles oma loengutes, kuidas esitles ammendamatult rikast ainet” (lk 237). Kahju, et nimetatud küsimustele Maiste siinkohal ei vasta, selle asemel avab ta Morgensterni arusaama kunstiajaloost, esteetikast ja ilust üldisemalt.

Uusi kõnekaid aspekte Morgensterni uurimisse lisavad kunstiajaloolased Doro­thee von Hellermann ja Moonika Teemus. Neist esimene toob oma käsitluses, mille põhiteemaks on Morgensterni 1808. aasta Itaalia reisil tehtud vahepeatused Weimaris ja Dresdenis, välja üllatava detaili, et ülikooli kunstimuuseumi rajamine oli suuresti Morgensterni isiklik algatus, mille suhtes ta koges isegi ülikooli kuratooriumi vastuseisu (lk 81). Artikli põhiosas kirjeldab autor Saksa kultuurimetropolides veedetud aega, mille Morgenstern täitis kunsti- ja kultuuriüritustega, sõlmides ja edendades suhteid kunstnikega, eesmärgiks täiendada nii oma isiklikku kui ka ülikooli kunstikogu, mis tänu tema kõneosavusele ja diplomaatilisusele ka igati õnnestus.

Teemus toob välja seni avamata teema: Morgenstern ei olnud pelgalt kunsti­koguja, mida on tavaliselt rõhutatud, vaid ka kunstiharrastaja. Joonistus­oskus kuulus tema kaasajal iga haritud kodaniku pagasisse. Kui tänapäeval kõlab harrastuskunstnik ehk joonistajast diletant alaväärtuslikuna, peeti harrastuskunsti Morgensterni kaasajal Goethe ja Schilleri teooriatest lähtuvalt suure kunsti vastandina ometi selle nägemise ja tunnetamise oluliseks eelduseks (lk 111). Teemus annab hea ülevaate XVIII sajandi kunstiteoreetikute töödest ja kunstimaitset kujundanud seisukohtadest, millest Morgenstern oma harjutusjoonistuste puhul ülikooliõpingute ajal Halles lähtus. Vaatluse all on ka tema Tartu-aegsed joonistused, mis kujutavad endast enamasti tuntud kunstnike-klassikute teoste koopiaid. Elu hilisemal perioodil lisandusid neile otse loodusest inspireeritud maastiku­joonistused.

Ainsa kirjandusloolise uurimusena paistab silma Dublini ülikooli Trinity kolledži professori Jürgen Barkhoffi artikkel, mis analüüsib üht Morgensternilt pärit kirjandusteaduslikku mõistet – Bildungsroman ehk kujunemisromaan. Barkhoff jälgib termini ajalugu ning kandumist tänapäeva kirjandusteadusesse. On tähele­panuväärne, et Tartu klassiku juba 1819. aastal defineeritud Bildungsroman’i põhitunnused – keskendatus realistlikus proosas valdavalt keskklassi kuuluvate tegelaste siseelule ja kujunemisele ning linnakodanluse kultuuriliste ja ühiskondlike olude kirjeldamine (lk 154) – on suures plaanis ajale vastu pidanud, ehkki termini piirid on avardunud. Ka Morgen­sterni toodud näiteteost, Goethe „Wilhelm Meisteri õpiaastaid” peetakse senini žanri puhta­kujulisimaks esindajaks (lk 155). Peale selle piiritleb Barkhoff Tartu õpetlase akadeemilist profiili veidi täpsemalt kui paljukorratud fakt temast kui Halle filoloogiaprofessori Friedrich August Wolfi õpilasest. Autori sõnul eemaldus Morgen­stern filoloogina õige pea Wolfi koolkonna ratsionalistlikust ja väga spetsiifilisest suunast, lähenedes terviklikumale valgustusideaalile, mida toetas tema positsioon kõnekunsti professorina. „Morgensterni jaoks esindas tema ametikoht universalistlikku kultuuri- ja hariduskäsitlust, mis toetus nii mõistusele kui ka tunnetele ning pidi ühtaegu arendama inimese intellektuaalseid, esteetilisi ja moraalseid võimeid” (lk 158).

Morgensterni kitsamalt filoloogilise tegevuse võtab fookusesse Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia lektor Ivo Volt, kes muu hulgas kummutab mõningaid Süssi etteheiteid Morgensterni kui tekstikriitiku kohta. Morgensterni tsitaadid tõendavad, et antiikautorite editsioonide seas, mis olid mõeldud eelkõige õppetöö tarvis, eelistas ta teadlikult vanema, humanistliku teksti­väljaande traditsiooni esindajaid ranges mõttes tekstikriitilistele. Volt näitab, et viimane ei olnud Morgensternile sugugi võõras ja et ta pöördus selle juurde vanemas eas (lk 177–179).

Tartu Ülikooli õiguse ajaloo kaasprofessor Lea Leppik käsitleb Morgensterni seni vaid põgusalt kajastamist leidnud tegevust Tartu ülikooli üldise õpetajate instituudi ühe direktorina XIX sajandi kahel esimesel kümnendil. Leppik näitab, et selle institutsiooni rajamine ei saanud olla otseselt või ainult Morgensterni idee, sest niisugune mõte liikus otsustajate peas juba varem (lk 190). Küll aga koostas ­Morgenstern 1803. aastal üldise õpetajate instituudi ja 1822. aastal selle järglase pedagoogilis-filoloogilise seminari statuudid, lähtudes isiklikust kogemusest ja Halle uushumanistliku ülikooli eeskujust – see tähendab, et instituudis domineerisid filoloogilised ained ja humanitaar­teadused laiemalt (lk 193). Instituudi päeviku abil on Leppik leidnud 82 isikut, kes seal aastatel 1803–1820 õppisid. Tuvastatud on nende päritolu, ülikoolis valitud eriala, ametid pärast ülikoolist ­lahkumist ning toodud välja silmapaistvamad õppurid. Artikli lisas on tänuväärselt ka instituudi liikmete ja stipendiaatide tabel.

Morgensterni perekonnale on pühendatud Mainzi ülikooli teaduri ja sugupuu-uurija Lucas Hafneri artikkel. Morgen­sterni rikkalikule kirjavahetusele ja päevikutele tuginedes on autor kogunud eluloolisi andmeid Morgensterni esiisade, vanemate, kasuisa, venna, venna laste ja abikaasade ning teiste sugulaste kohta. Muu hulgas saab teada, et Morgensterni juristist vanaisa Simon oli Halle linna sündikus, kes tundis isiklikult pietismi suurkujusid August Hermann Francket ja Athanasius Freylinghausenit (lk 256). See on kõnekas fakt, sest pietismil ja Francke rajatud Halle asutustel (mis ei hõlmanud üksnes haridusasutusi, nagu kogumikus eespool (lk 210) märgitud, vaid ka hoolekande- ja majandusettevõtteid) oli XVIII sajandil suur mõju Eesti- ja Liivimaa vaimuelule ning mentaliteedile laiemalt. Autori leitud kirjalikud tõendid viitavad, et ka Simon ise oli sügavalt uskliku inimesena ilmselt pietist (lk 257). Selle ja muude põnevate seikade väljatoomine paneb nõustuma autoriga, et Morgensterni käsikirjakogu väärib täielikku transkribeerimist, sest sellest võib veel kooruda olulisi andmeid tema isikliku ja tööalase võrgustiku kohta (lk 261).

Kunstiajaloolane Kristiina Tiideberg esitleb oma artiklis fakte ning kirjeldusi, mis on seotud Morgensterni aia ja kahe elukohaga Tartus, alustades professori esimesest üürikorterist taasavatud ülikooli esimeses peahoones Raekoja platsil, kus ta elas kuni oma maja soetamiseni Vanal (praegusel Ülikooli) tänaval 1829. aastal. Kõik allikates kirjeldatud kohad on võimalikult täpselt lokaliseeritud. Omaette teema on Morgensterni aed Toomemäel, selle krundi ülikoolilt omandamise, projekteerimise ja väljaehitamisega seotud asjaolud. Lugeja saab teada ka aia edasisest saatusest: Morgenstern kinkis selle elu lõpus ülikoolile tagasi. Sinna rajati moodne puhke- ja spordiväljak, kus toimus 1863. aastal koguni Balti kubermangude esimene võimlemispidu (lk 289). 1851. aastal püstitas ülikool kinkija auks krundile lihtsa vormiga obeliski, mis püsib Toomel tänaseni. Tiidebergi artikliga kuulub temaatiliselt kokku Morgensterni kiri aia ülikoolile kinkimise kohta, mille on tõlkinud ja kommenteerinud ajaloolane Ken Ird.

Morgensterni juubelialbumi sisu puutuvalt (olgu siinkohal nimetatud ka üle­jäänud autorid: Malle Ermel, Inge Kukk, Jaanika Anderson, Epi Tohvri, Kadri Tammus ja Henn Käärik) võib kokku­võttes tõdeda, et aeg ja ajaloouurimine on edasi liikunud – Morgensterni kohta on välja toodud uusi ja täpsustatud andmeid. Ometi leidub selle universalistliku õpetlase puhul endiselt valgeid laike, mis ootavad alles ajaloouurijate analüüsi. Katmata teemadest võiks esile tõsta näiteks Morgen­sterni vaateid religioonile, mida oleks eriti viljakas käsitleda tema kaasaegsete ratsionalistlike ja pietistlike teoloogiaprofessorite tööde kontekstis. Samavõrd paljutõotavad on Morgensterni seisukohad filosoofiliste üksikküsimuste kohta, nagu sõprus või armastus. Esimesi uurimistulemusi sel alal esitles 2020. aasta 3. detsembril Tartu Ülikooli raamatukogus peetud konverentsil Eduard Parhomenko. ­Morgensterni ammendamatu isik ja pärand pakub ainest veel paljudele publikatsioonidele.

Kogumiku otsast lõpuni lugemisel tuleb leppida asjaoluga, et artiklist artiklisse korratakse peategelasega seotud fakte ja sündmusi tema eluaastate, õpingute, eeskujude jms kohta. Aga kuna kõik artiklid on kirjutatud omaette tervikuna, võib neid lugeda valikuliselt ja pidada biograafiliste andmete kordumist hoopis raamatu vooruseks. Rõõmustavalt on kõik kaastööd esitatud ka inglise keeles, tehes need nõnda rahvusvahelisele publikule loetavaks ja diskuteeritavaks. Kõrvuti veergudes eesti- ja ingliskeelne tekst nõuab lugejalt järjepidamisel küll mõningast harjumist. Teose rohked värvilised illustratsioonid enamasti toetavad ja visualiseerivad loetud teksti. Silma jäi mõni kujundus- ja trükiviga, kahetsusväärselt ka raamatu kaanetekstis. Kui need üksikud puudused kõrvale jätta, võib öelda, et valmis on saanud soliidne teadusmonument Morgensternile, mis pakub väärt lugemist Tartu ülikooli ajaloo ja laiemalt uusaegse kultuuri- ja mentaliteediajaloo huvilistele.

AIRA VÕSA

 

1 W. Süss, Karl Morgenstern (1770–1852). Eloquentiae, ll. Gr. et Lat., antiquitatum, aesthetices et historiae litterarum atque ­artis p.p.o. simulque bibliothecae academicae praefectus. Ein kulturhistorischer Versuch. Dorpat: Mattiesen, 1928–1929.

2 Vt Morgensterni-teemalisi käsitlusi eri kogumikes: Teadusliku raamatukogu töid = Труды Научной библиотеки. III. [K. Morgenstern 200.] Koost R. Klein, K. Noodla. (Tartu Riikliku Ülikooli toimetised 262.) Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1970; Ammendamatu Morgenstern. [Tartu Ülikooli Ajaloomuuseumis 31. augustil 1995 toimunud ettekandepäeva tekstid.] Tartu: Tartu Ülikooli Raamatukogu, 1996; Kakssada aastat klassikalist filoloogiat Eestis = Duo saecula philologiae classicae in Estonia. (Morgensterni Seltsi toimetised I.) Toim I. Volt. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2003.