Otsi
|
en
PDF

Paralleelsed südamed tagumikust eemal paiknevate ajudega

Euroopa, esteedid ja elulähedus. Semperi ja Barbaruse kirjavahetus 1911–1940. Kd I–II. Koostanud Paul Rummo, toimetanud ja kommenteerinud P. Rummo, Abel Nagelmaa, Tiina Saluvere ja Ülo Treikelder. Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2020. 1168 lk.

Kindlast kontekstist võrsuvate ja sellest alati tingitud korrespondentside peamisteks ülesanneteks on olnud pere- ja isikliku sfääri küsimuste vaagimine, iseenese episto­laarne loomine ning ka äri- ja avaliku elu asjade ajamine.2 Johannes Semperi ja Johannes Barbaruse loomingu, sealhulgas kirjavahetuse käsitlustes on tähelepanu­teravik suunatud eelkõige nende poliitilisele angažeeritusele, s.o nende tegudele avalikkuses.3 Kui aga asetada kirjadele teistsugune lääts, mis nihutaks dominandi paigast? Mõtlejatest sõprade enam kui tuhandel leheküljel lahti rulluv usalduslik kirjavahetus on ju kõigele l i s a k s ka dokument tollastest põrkuvatest kunstivaadetest ning nende pingelistest kehtestamis- ja/või tõrjumiskatsetest, reisivõimaluste avardumisest jõukamatele eestlastele ning modernsetest kehatehnikatest, mida ei saa loomingulis-intellektuaalsest elust eraldada. Kuna need kirjad kõnelevad vaheldumisi bürokraatiast, vaipadest, mikroskoopidest, istungitel kantavatest ülikondadest, mädapaisetest, titenutust ja vesisest ilmast, siis segunevad neis iga­päevasus ja kõrged aated, mis omakorda tekitab minus ammu surnud ja eesti kultuuriloos vägagi vastuolulise mainega meestele füüsiliselt lähedal olemise tunde.

Olen Semperi proosa ja esseistikaga pikalt tegelenud, ometi avanes tema kirjadest oma parima sõbraga mu ees eri­suguse – vahetu, intiimse, mõjualti – afektiivse koega maailm. See ripub mõistagi ära žanrist: kirjavahetus võimaldab näha loomingu ja elulis-materiaalse kogemuse kokkupuutepunkte ning kirjavahetuse isiklikkus toob omakorda nähtavale kirjutavate inimeste kehad, haavatavused, tunde­kompleksid, samuti sooideed ja -praktikad.4 Semperi ja Barbaruse kirjavahetus lubab näiteks õppida meestevahelise usalduslik-kiindumusliku sõprussuhte kohta, uurida „homosotsiaalseid suhteid”5 ehk seda, kuidas samast soost isikud – teine­teist kuulates, toetades ja informeerides – arendavad oma elu selle mitmekesisuses. Sellise rõhuasetusega nihkuvad kirjavahetuse keskpunkti k a k s k e h a l i k k u m e e s k i r j a n i k k u, kes ihalevad, põevad, tüdivad, tahavad, vihkavad. Mida, keda ja kuidas?

 

Eraldatuse egiidi all teineteisele lähemale pugedes

Üks teravamaid küsimusi eriti kirjavahe­tuse alguses puudutab loomeisiku originaalsust, mida saadab omalaadne mõjutus­foobia tekitamine ja õhutamine. Semper kirjutab 1911. aastal eesti kirjandusest: „Omapäralisest pole juttu veel olemaski. Kõik on enam vähem jäljendajad.” (Lk 25) Kümme aastat hiljem sõnab Barbarus: „[---] arvan, et kõik välised mõjud kahjulikud on, kui mitte otsekohe, siis kaudselt ja et loomingus „ise” olla, tuleks isegi teiste autorite lugemine nurka visata: säält imbub vastutahtmist midagi verre [---]” (lk 87). Sellega nõustudes lisab Semper, et eestlasele on ohtlikem emakeelne looming, mis sügavale alateadvusse tungib ja luues jällegi välja pressib. Kujutlust halvab ka teaduslik töö ja filosoofiasse süüvimine, mis pigistavat stiili kokku. (Lk 99) Biologistlikule ja psühhoanalüütilisele seletusmudelile toetudes vahetavad sõbrad sarnaseid arusaamu isikupärase kirjaniku elustiilist: vähem lugeda ja vähem valdkonnaüleseid tiivaripsutusi! Selline kunstnikukuvand juurdus romantilises traditsioonis, milles nähti loomingulist meest ainikuna, kelle mõtteid peeti enneolematuks. See virgutas omakorda sõnastama ka vastupidist: kirjutis, mis ei ole hea, on ebaoriginaalne, mahaviksitud, jäljendatud. Plagieerivad Semperi ja Barbaruse meelest teised (lk 25) ning teiste meelest nemad (lk 467), sest võitlus käib ei rohkema ega vähema kui „suure kunsti” nimel.

Et säärast kunsti viljeleda, tuleb niisiis seista eraldi, paastuda välismõjudest. Märkamata oma väljendite külma idealismi ega üksinduskultust – iseenda isoleerimist loomingulisse protsessi –, ei märka nad ka seda, kuidas nad üksteist mõjutavad, kaasa kisuvad, sütitavad ja kiidavad. Barbarus suutis oma temperamendiga introvertsemat Semperit üles kütta ja ergutada.6 Üldse on Barbaruse mõju Semperi loomele suurem, kui võiks arvata, ning tõenäoliselt ka vastupidi. Näiteks andis Barbarus meditsiinilist nõu Semperile romaani „Armukadedus” (1934) jaoks, selgitades veronaali toimet ja maoloputuse protseduuri (lk 867, 869–870). Ka on oluline meeste tegelik koos viibimine, külaskäigud, mida hiljem kirjades meenutatakse. Kirjadest koorub välja muidu varjatud mõjuvõrgustik – vestlused ja koos puudutatud esemed –, mis vormib lugusid ja kirjanike elusid.7 Semperi ja Barbaruse kirjavahetuses, mis tõstab aukohale unikaalse ja eraldiseisva mõjuhirmus subjekti, rullub lugeja ees lahti hoopis koostööaldis ja avatud looja­isik.

Semperile ja Barbarusele oli just kirja­vahetus nii kehaliselt, loominguliselt, psühholoogiliselt kui ka sotsiaalselt oluline. Kirjad olid kas vahetu intellektuaalse suhtluse aseaine – eriti Pärnus ehk kodumaa „pärakus” resideeruvale Barba­rusele, kes kurtis korduvalt perifeeria mõtte­vaesuse üle (lk 668, 810) – või selle tõhustajad ning optimismi ja üheskoos olemise taju kinnistajad. Seda seetõttu, et kirjavahetuse põhitelg on suhtlemistahe: soov midagi öelda ja samal ajal soov vastust saada.8 Kirjad ei ole oma olemuselt eraldiseisvad (nii nagu seda on Semperi ja Barbaruse sõnul luuletused ja suured loojaisikud), vaid dialoogilised. Sa ütled ja sind kuulatakse.

See kuulamine muutub tähtsaks, sest mujal kuulajaid justkui ei olegi. XX sajandi alguse eesti luuletaja tajub, et lüürikat enam ei vajata, rahvas ei vasta luuletajale (nt lk 287). Kõigiti suutlik ja empaatiline poeet Semper sõnastab seda nii: „Meie syda tuksub kaasa miljoneile inimestele, sadadele raassidele, tõsi, kuid veel enam: vähemale putukalegi, vihmaussile, amööbi rakukesele. Et see kõik aga ka meile vastu tuksuks! Ei, vastutukseid polegi. On ainult paraleelsed sydamed, igayks oma-ette tuksuvad [---].” (Lk 273) Semper ei taju kõneleja ja kuulaja kooskõla. See on ositi tema kui tundliku ja nõudliku kriitiku tunnetus, et poeet on sootsiumi keskmest välja puksitud. Semper ja Barbarus aduvad väga selgelt, et teljed intellektuaalne–esteetiline ning austus–võim–materiaalne kindlustatus ei ole enam teineteist tingivad: luuletaja hääl ja anne ei too iseenesest ei asiseid hüvesid ega vastukaja.9 Nii jääb ­kirjanik oma lüürilises panteismis üksinda. Ent Semper vajab dialoogi, samuti Barbarus. Nad igatsevad looja ja vastuvõtja erilaadseid kohtumisi, s.o motiveerivat, tunnus­tavat või ka argumenteeritult kriitilist vastust oma töödele. Selle vajakajäämise kompenseerivad mehed kirjades, kus teine­teise ideedele kaasa elatakse (nt lk 463, 879, 1019) ning kus paralleelsed südamed on teineteisele maksimaalselt ligidal ja aktiivses dialoogis. Kirjade vahetamine on ainuke suur hooletusviga, mida tehes Semper ja Barbarus unustavad romantilise looja­müüdi, unikaalsuskultuse ja mõjuängi oma kaas­aegsete suhtes ning ­viivad läbi teatava eksperimendi, mille käigus nad ilmuvad avatud ja suhtekesksete subjektidena ehk nii, nagu nad mujal ei ilmu.

 

Mehekeha on mehe kultuur

Sellest korrespondentsist ilmneb selgelt ka elu „segasus” ehk keha ja vaimu koos­toimimine. Kui Semperi ja Barbaruse kunstiideoloogias kõlavad panteistlikud kõiksusega suhestumise noodid, siis kehasid näevad nad tihti vägagi konkreetseina. Need on ühelt poolt modernistlikud mootorid, mis vajavad hoolt ja puhkust ning turgutust rännakutest. Teiselt poolt kirjeldavad nad oma keha just sellisel moel, mis ühtib nende kirjades loodud energia­küllase, optimistliku ja tugeva minapildiga, uskudes „psyko-fyysilist parallelismi”, s.o seda, et keha peegeldab psüühet (ja ehk ka vastupidi) (lk 185).10

16. jaanuaril 1927 kurdab Barbarus, kuidas ta ühel visiidil haigete juurde sai tuisust-tuulest „läbi puuritud”, kuid samas kirjeldab ka pühadeaegset puhkust ja tantsimist (lk 400–401). Tšarlstoni tantsimine on Barbaruse sõnul eriti mõnus tegevus, sest „kui jalad töös, siis pääl (ajul) kergem, – pole aega mõtlemiseks. // Üldse, alumise otsaga peame vaimlist tasakaalu alalhoidma, – käime ka vahel uisutamas [---] Siis kui mõlemad otsad liiguvad on ka keskkoht (seedimine & muud funktsioonid) hoopis energilisem.” (Lk 401) Selles kirjas avalduvad kehalised vintsutused, mis Barbarusele kui arstile osaks said: need struktureerivad tema kui mõtleja elu ja aega (vt nt lk 143). Ta on tihti haiglane, kurnatud ning kroonilises ajapuuduses, olles pidevalt võlgu kirjanduslikku tööd, mis nõuab süvenemishetki. Mõningaist tekstikohtadest aimub isegi Barbaruse kadedus, et Semperil on enam aega kirjanduslikeks pingutusteks. Argiste asjaolude kajastamine aitab mõista ka seda, milline koht oli loominguprotsessil kirjutava subjekti, elukutselise kirjaniku elus XX sajandi alguse Eestis.

Ajapuudusest meeleheitel Barbarus ravib küll verd nuusates haigeid (lk 604, 607), kuid värsside ladumiseks jääb ajast puudu. On märgiline, et roostevärvi leket kirjeldaval Barbarusel puuduvad igasugu­sed sekreeditabud – tekstis on peale ninavere ka menstruatsiooniverd (lk 73, 194), luulespermat (lk 799), haisvaid nina­vedelikke (lk 154), pissi (lk 252) jne – ning see avaldab vabastavat mõju ka Semperile (nt lk 637, 817), kelle ilukirjandusloomes olen tajunud süstemaatilist niiskus- ja lögafoobiat. Igal juhul takistasid haigused Barbaruse loomingulist tööd. Tema lõhki­kistuse taustale kerkib meestega samal ajal tegutsenud Virginia Woolfi sedastus, et kirjutamiseks on vaja ka oma tuba ehk eemalolekut igapäevastest toimetustest, koristamisest ja emotsionaalsest hooldustööst. Barbarus – ehkki hoopis teises kontekstis ning palju suuremate privileegidega kui tollane (nais)­kirjanik – tajub omal nahal, kuivõrd aeganõudev on intellektuaalne töö ja kui frustreerivalt mõjub see, kui kirjutamise juurest pidevalt ära kistakse.

Ülaltoodud tsitaat kõneleb aga ka Barbarusele ja Semperile omastest kehatehnikatest. See termin tähistab kindlaid kehalisi tegevusi – näiteks tantsimist –, nendest tõukuvaid kehalisi muutusi ning nende muutuste mõtestamist ja väärtustamist. Teatud kehalistest tegevustest ja nende võimalikest tulemitest oleme harjunud mõtlema kindlal moel. Näiteks kui kujutame ette uisutavat või tantsivat Barbarust, siis vaikimisi mõtleme ka sellele, et sellel liikumisviisil on tulem, s.o vormis kehaga Barbarus, kellel on ka hea vaimne tervis. Ühtlasi mõistame, et uisutamisest rääkimisega esitab Barbarus end kui dünaamilist ja kehaliselt aktiivset meest. Barbarus nendib tsitaadis, et tuleb liikuda, hoida seedimist korras ja lasta ajul puhata, et see hiljem jälle efektiivselt funktsioneeriks. Tõhus alakeha, tõhus kõht ja tõhus aju – need on moodsale meeskirjanikule vajalikud atribuudid. Selline kehapoliitika tuleb jõulisemalt välja vastandliku, negatiivse kehatüübi ehk ajakirjanike kaudu, kellega Barbarus ja Semper pidevalt vägikaigast veavad (vt lk 153). Nood põevad „ajuatrofeerumistõbe” (lk 403) ja nende keha on Barbaruse sõnul selline: „[---] pisikene nupp, kitsas rinnakorv (kus süda-hing atrofeerub), laienev kõht, mis hiigla tagumikuga lõpeb & hästi sõnnikut teeb. Nende herrade aju on ammu juba istmikus & teeb ridu (cerebrum pelvin)” ehk tagumikuajuga (lk 403).

Loomingulisus, arukus ja meesmõtleja keha on siin korrelatsioonis. Kehast sõltuvad mõttetulem ja kirjutised. Mehe rind peab olema lai, et süda ja hing – s.o aated ja loomingulised emotsioonid – ära mahuksid. Rinda peab laiaks aga treenima: Barbarus tõstab selleks raskeid pomme, ta tahab parema käega tõsta 3,5 puuda (57,4 kg; lk 78). Kui uurida Semperi keha 1928. aastal Pärnu rannal tehtud fotolt,11 on temalgi näha reljeefne triitseps, mida ta stimuleeris eri spordialasid, näiteks tennist ja ujumist harrastades. Ent peale kauni ülakeha mängib Barbaruse lõõbi kohaselt mehe võimekuses rolli ka aju asukoht: tagumikust võimalikult kaugel. Kõht võiks laienemise ja seedehäirete ennetamiseks olla vormis, vähemasti mitte paisunud. Mehekeha on mehe kultuur, näib mõtisklevat Barbarus. Siit johtub veel üks kirjavahetuse kui kultuuriloolise dokumendi telg: see räägib meile vahetult tollasest mehekehast, selle tehnikatest, ideaalidest ning seostest loominguga. Keha kultuuri­loo jaoks – mis on eesti humanitaarias suuresti lahti kirjutamata – on see kirja­vahetus väärtuslik allikas.

Semperi ja Barbaruse kirjavahetuse nn isiklikku valda rõhutades avanevad lugeja ees esiteks kehalikud ja emotsionaalsed meesloojad, haigused, sekreedisõnad ja nende seosed kirjanike kunstikreedoga. Teiseks satub fookusesse eesti kultuuriloo sõltumine koostööst ja -mõtlemisest ning mõjurõõmust, ilma milleta – nii meeste lähedase sõpruse kui ka kirjade avaldamise pikaajalise töö mõttes – ei oleks ka see kirja­vahetus meieni jõudnud.

 

1 Arvustus lähtub 29. IX 2020 Tallinnas toimunud seminaril „Elu mürtsuv orkester. Elulähedased esteedid Semper ja Barbarus” peetud ettekandest „Kehapoliitikast Semperi ja Barbaruse kirjavahetuses”.

2 R. Earle, Introduction: Letters, writers and the historian. – Epistolary Selves: Letters and Letter-Writers, 1600–1945. Toim R. Earle. London–New York: Routledge, 1999, lk 2.

3 Näiteks J. Valge, Punased. Tallinn: Tallinna Ülikooli Eesti Demograafia Instituut/Rahvus­arhiiv, 2015; I. Palli, Kameeleoni värvid – selgrootu Semperi lugu. – Maaleht 10. III 2013. Ka Märt Väljataga põhjalik ja avara lähenemisnurgaga retsensioon asetab tuumküsimuseks siiski, kas Semperile-Barbarusele tuleks (nende poliitilised valikud) andestada, vt M. Väljataga, Johanneste ilmutused. – Sirp 25. IX 2020.

4 S. M. S. Pearsall, Letters and letter writing. – Oxford Bibliographies Online 2012. https://www.oxfordbibliographies.com/view/document/obo-9780199730414/obo-9780199730414-0187.xml (16. IX 2020).

5 E. Kosofsky Sedgwick, Between Men. ­English Literature and Male Homosocial ­Desire. New York: Columbia University Press, 1990 [1985], lk 1–2.

6 Sama täheldab Marek Tamm, vt M. Tamm, Vikerkaar loeb. Meeste rahutu sõprus. – Posti­mees 28. VIII 2020.

7 Geograafiaajakirjas, mis vedeles Barbaruse Pärnu kodu laual, leidus foto üksikust puust kõrbes. See süstis Semperisse idee asjade üksindusest, mis saab „Armukadeduse” ühe peatüki keskseks motiiviks (lk 809).

8 L. Stanley, The death of the letter? Epistolary intent, letterness and the many ends of letter-writing. – Cultural Sociology 2015, kd 9, nr 2. https://journals.sagepub.com/doi/full/10.1177/1749975515573267 (30. IX 2020).

9 Vt ka I. Armstrong, The Radical Aesthetic. Oxford–Malden: Blackwell Publishers, 2000, lk 3.

10 Vt ka A. Giddens, Modernity and Self-Identity. Self and Society in the Late Modern Age. Stanford: Stanford University Press, 1991, lk 7.

11 Foto allikas RA, EFA.31.0.84395.