Põhjalik murdeuurimus

Eesti keele uurimisvaldkondadest üks vanemaid on murdeuurimine. Kui praktilise keeleõpetamise, kirjakeele arendamise ja esimeste grammatikakirjelduste kõrvale hakkasid XIX sajandil kerkima teoreeti­lisemad suunad, siis oli esimeseks tulipunktiks murdekeel. Murrete sõnavara oli tohutu, murdekeele kogumine tähendas eelkõige murdesõnavara ja keelenäidete kogumist. Sellega rajati vundament eesti keele ja selle arengu dokumenteerimiseks.

Esimeseks uurijaks, kelle töö oli pikaajalise tähendusega järgnevatele põlvkondadele, peetakse F. J. Wiedemanni. Tänavune Wiedemanni keeleauhinna laureaat Jüri Viikberg on võtnud endale ülesandeks teha kokkuvõtteid: kui sõnavara tuntakse juba laialdaselt ja „Eesti murrete sõna­raamatu” väljaandmine edeneb sihikindlalt, siis on aeg pöörata pilk grammatika poole. „Eesti murrete grammatika” koosneb sissejuhatusest ja kolmest põhiosast, milleks on põhimurrete erinevuste ja hääli­kuliste eripärade tutvustus, käänd- ning pöördsõnamorfoloogia üksikasjaline kirjeldus. Kahes informatiivses lisas on loetletud käsikirjalised murdeuurimismaterjalid ning murdegrammatikaalase kirjanduse bibliograafia. Alusmaterjalina on autor kasutanud ülevaatlikku murdemonograafiate sarja „Eesti murded” I–XI (1961–2015), täienduseks uurimusmonograafiaid, käsikirjalisi ja muid materjale.

Raamat algab lühiülevaatega murrete varajasest kujunemisest, liigendusmudelitest ning uurimisloost. Kui pidada murde­uurimise alguseks Wiedemanni saksa keeles avaldatud võru keele grammatika ülevaadet „Versuch ueber den Werro­ehstnischen Dialekt” (1864), on murde­grammatika uuringud kestnud üle 150 aasta. Esimeste teerajajate hulgas on ka Mihkel Veske ja Jakob Hurt. Põgusalt peatutakse häälikulistel erinevustel ja häälikusüsteemi arengul, mis on noorgrammatika teadusparadigma välja arendatud ja aasta­kümneid kasutusel olnud lähenemisviis. Murdeuurimine lahkneb siin murde­grammatika ajaloost, sest XIX sajandi lõpu ja XX sajandi esimeste aastakümnete uurimis­metoodika lähtus häälikutest ja sõnadest.

Murdeuurimise kui rahvusteaduse mitmekülgsemaks arenguks loodi uus alus 1920. aastail, kui Emakeele Seltsi eestvedamisel algas murdekeele kogumis- ja uurimistöö, mida juhtis Andrus Saareste. Nii või teisiti tegeles murdeuurimisega enamik eesti keeleteadlastest, mh Paul Ariste, Mihkel Toomse, ka Julius Mägiste (keda raamatus ei mainita) ja suur hulk teisi. Sõjajärgsed põlvkonnad omandasid empiirilise töö meetodid, traditsioon kestab ja areneb tänapäevani. Valminud ja kogutud käsi­kirjad, publikatsioonid, teksti­näited, kirjeldused ja kogud on siin vaadeldava raamatu vundamendiks, uurimis­ajalugu võtab terviku kokku.

Sissejuhatusele järgneb I osa, mis võtab kokku põhimurrete olulisemad hääliku­erinevused. Häälikustruktuuri vaadeldakse kontrastiivselt eesti murrete raames. Kuigi paljud häälikulised nähtused hõlmavad ajalooliselt teisigi läänemeresoome keeli ja nende arengut, valmistab peatükk ette raamatu tuumosa, 250 lehekülge hõlmavat grammatiliste nähtuste kirjeldust.

Juba sisukorda sirvides selgub, et raamatu ja murdegrammatika keskmes on morfoloogia, st noomenite ja verbide sõnapõhistest iseärasustest tulenev käsitlusviis. Jüri Viikbergi „Eesti murrete grammatika” on seega eelkõige eesti murrete võrdlev morfoloogia.

Raamatu tuumosa jaguneb kaheks võrd­s­eks tervikuks rööppealkirjaga „Vormi­õpetus”: käändsõna ja pöördsõna. Hiljemalt selle jaotusega saab selgeks raamatu põhieesmärk ja tugev morfoloogiline kallak. Täpsemalt öeldes põhinevad eesmärgid peamurrete võrdleval morfoloogial: grammatilisi nähtusi vaadeldakse kategooriate haaval, käänd- ja pöörd­kondade ühis- ja erijooni nähtuste haaval.

Üle saja lehekülje pikkune II osa lahkab käändsõnamorfoloogiat. Alustatakse arvukategooriaga, millele järgnevad ulatuslikumad kokkuvõtted käänetest, nende sufiksaalsete ja tüvemuutuste variatsioonist. Põgusamalt vaadeldakse arv- ja asesõnade erijooni. Reeglipärasusi on neis raskem leida kui täie paradigmaga ja hulga poolest rohkemate noomenite puhul. Peatüki alguses on üks väike eksitus (lk 47), kui väidetakse, et eesti keel on omandanud flektiivseid jooni indo­euroopa keelte mõjul. Nii ei saa olla, sest valdav osa häälikumuutustest on toimunud keele­siseste protsessidena. Morfoloogia, vahest tuletus­morfoloogia välja arvatud, on kõikidest grammatilistest kategooriatest see, mis väga ebatõenäoliselt laseb ennast võõrkeeltest mõjutada. Keele­ajaloos puudub ka periood, mil keel oleks nii tugevasti kaks- või mitmekeelsusest mõjutatud olnud.

Raamatu sisu tuleb hinnata morfoloogilise variatsiooni seisukohast, mis sisaldab palju täpset informatsiooni. Kõige­pealt tuleb lähema vaatluse alla arv, eelkõige mitmus. Siit alates on peatükkide struktuur ühtlustatud. Esitatakse kaheksa peamurde tüüpilised variandid järjestuses kirde­rannikumurre – saarte murre – lääne­murre – keskmurre – idamurre – Mulgi murre – Tartu murre – Võru murre. Sellele järgneb variatsiooni kirjeldus, nt mitmuse paljud allomorfid nimetatakse eraldi alajaotustes. Iga peatüki lõpetab tabel, mis võtab vaadeldud teema kokku. Nt kui võtta lähtepunktiks mitmuse tunnuse variandid, siis kogu eesti keelealal on neid arvukalt, kuid need ei pruugi olla ühtlase levikuga. Murrete esitamisjärjestust võib pisut kritiseerida selle pärast, et kirderannikumurre on tõstetud eraldi geograafiliselt lähematest kesk- ja idamurdest. Seletuseks on arvatavasti murdeliigendus, mis esitab kirderannikumurde kolmanda peamurdena. Morfoloogia seisukohast leiduvad loogilisemad võrdluspunktid kesk- ja idamurdes.

Mitmuse tüüpide käsitlusviis iseloomustab ka teist terves raamatus kasutatud printsiipi. Liigitus hõlmab kõiki esinevaid allomorfe, ilma et eristataks produktiivseid mitteproduktiivsetest, üldlevinuid harva esinevatest. Mitmuse tunnuse variante tutvustavas alapeatükis osutatakse lühidalt, et kõik allomorfid pole ühtlase esinemissagedusega. Mitmuse tunnuste puhul on kaheks äärmuseks Tartu ja Võru murre. Tartu murde mitmuse variantide arv on kõige väiksem, sarnaselt eesti kirja­keelega esinevad i- ja de-mitmus. Võru murdes esitatakse isegi seitse varianti, millele lisanduvad veel vokaalharmoonia ja tüvevahelduse tõttu esinevad paralleel­vormid (-i, -e/-õ, -a/-ä, -de/-te, -dõ/-tõ, -ide/-idõ, -isi/-idsi).

Sellised detailid on otsustava tähendusega eesti murrete morfoloogia arengus. Hea lahendus olnuks näidata kokkuvõtlikus tabelis, milline allomorf on domineeriv, milline esineb piiratud arvuga sõnadel, milline harva või üliharva. Valitud lahendus – seada kõik variandid ühele pulgale – pole ehk ajaloolise ega sünkroonse grammatika seisukohast kõige optimaalsem.

Üksikute variantide taga peituvad funktsionaalsed erinevused, nt a-mitmus esineb sageli osastavas käändes, mis tekitab küsimuse, kas asi on ainult mitmuse tunnuses või on see seotud ka sihitise käände pideva ümberkujunemisega. Kohati tundub, et ebareeglipärased või mitteootus­pärased vormid ja morfeemid saavad enam tähelepanu. Samal ajal jääb lahti seletamata, mida ootuspärane tähendab.

Raamatu sihikindel eesmärk on nimetada kõik eri vormid. Siin oleks tulnud kasuks selgitada mõnd keeleajaloo ja morfoloogia seisukohast tähtsat nähtust. Üht olulisemat muutust ehk lõpukadu mainitakse lühidalt (lk 45–46), kuigi see on tugevasti mõjutanud sõnalõppude arengut. Samuti selgitaks analoogiapõhiste protsesside lahtikirjutamine sufiksivariantide tekkelugu. Käändevariantide esituses torkab silma, et enamasti jääb nimetamata põhitüüpidevaheline erinevus.

Uurimuse kõige tähtsam aines ehk murde­materjal on väga asjatundlikult täpsete kommentaaridega varustatud. Osastava käände tutvustus pakub süstemaatilise ülevaate sellest, kuidas sarnaselt kirja­keelega sõltub ka eesti murretes allomorfide -da/-dä, -d, -t või vokaallõpulise tunnuseta vormide (Ø) kasutus sõna­tüübist ja tüvevokaalist. Paljude variantide olemasolu võiks seletada eri tüüpide üldistumisega eri murdealadel, kuid osastava käände põhjalik käsitlus näitab, kuivõrd ühtlased on olnud tingimused allomorfide kujunemiseks. Need on tingitud keele­sisesest häälikulisest arengust. Pealegi selgub, et murretevahelised erinevused ei ilmne alati sufiksite varieerumises, vaid ka sõnatüves võivad esineda olulised vahed. Heaks näiteks on joonisel 5 (lk 86) toodud variandid abend ~ abet ~ (h)abet ~ habõnat ’habet’. Antud mahus oleks olnud ilmselt võimatu koostada koondtabelit, kus vaadeldaks kirjakeele ja murrete seisu­kohast väga olulisi sõnatüüpidevahelisi erinevusi. Neid on mujal süstemaatiliselt analüüsinud mh Ülle Viks ja Sulev Iva.

Mitmuse osastava pilt on veel kirjum, sest analoogiapõhiseid vorme on rohkem. On reeglipäraseid, häälikuarengust tekkinud redutseeritud vorme. Esineb ka vahelduva tüvevokaaliga väljendatud vorme, mis kuhjavad sõnatüvele informatsiooni, selle asemel et kasutada üht sufiksit. See ongi analoogiale toetuvate sufiksaalsete vormide levimise põhjus. Nagu selgub jooniselt 6 (lk 100), esinevad üksnes läänemurdes variandid tüdrukusi ~ tüdrukud ~ tüdrikumi ~ tüdrekuid ’tüdrukuid’.

Grammatilistele käänetele järgnevad sisekohakäänded, millest eriti sisse­ütlev on tugevalt seotud nii sõna­lõppude kui ka sõnatüvede erosiooniga. Ka siin on kaks võimalikku arengusuunda: kas sufiksi kadu viib häälikuseaduslikult sõnatüve varieerumiseni ja kasvatab selle grammatilist tähendust või hakkavad levima analoogiapõhised sufiksaalsed vormid (–(s)se). Iseloomulik on läänemurde illatiivi kirjeldus „[---] ei ole üht üldkehtivat käände­lõppu, vaid see moodustatakse mitmel viisil” (lk 100). Vormiliselt langeb sisseütlev sageli kokku osastavaga.

Iseäranis võib küsida, miks peaks keeles mingil morfoloogilisel kategoorial olema üks kindel lõpp. See on tegelikult üsna ebatüüpiline läänemeresoome keeltele, millest suuremal jaol esineb mingisugune tüvevaheldus. Sisseütleva käände varieerumises peitub haruldaselt palju keeleajaloolisi järke ja muutusi. Sisseütlevaga võrreldes on sees- ja seestütleva variatsioon hoopis väiksem ja vormid reeglipärasemad. Sama kehtib veel selgemini väliskohakäänete kohta. Morfoloogiliselt moodustavadki need eesti murrete ühe selgema allrühma, funktsionaalselt oleks aga ka nende kasutuses võimalik leida mitmepalgelist variatsiooni.

Ülejäänud käänded – rajav, ilmaütlev ja kaasaütlev – on reeglipäraselt sufiksaalsed, rajav ja kaasaütlev hilistekkelised. Rohkem erinevusi esineb saava käände lõppudes. Selgub, et eesti kirja­keele arhailine -ks pole murretes sugugi valitsev, vaid kohati isegi marginaalne, ja selle asemel esinevad tunnustena -ss või kogu idapoolset murdeala hõlmav -st, mis langeb kokku seestütlevaga ja tekitab isemoodi vormihomonüümia eripärase funktsionaalse segunemisega.

Omadussõna võrdlusastmetel on peale sufiksi tähtis tüvevokaali kvaliteet. Näiteks esineb kirderannikumurdes ootuspärasest sagedamini tüvevokaal a. Morfoloogiliselt tähendab see sufiksi ja tüve vastastikust mugandumist.

Kuigi raamatut illustreerivatel kaartidel on pearõhk sõna järelliidetel, on igas peatükis vaadatud lähemalt ka sõna­tüves toimuvaid muutusi ja erinevusi. Sellel on morfoloogiliste muutuste tervikpildi jaoks suur tähendus. Arvestades paljude tüvemuutustega, on järeldus, et „[e]esti keele sõnavormid koosnevad enamasti selgelt eristatavatest osadest” (lk 178), üsna suur üldistus. See kehtib diakrooniliselt, sest sisuliselt kõik noomeniparadigma kategooriad on arenenud välja sufiksaalsetest vormidest. Paljudel on ka murretes säilinud selgelt äratuntavad vasted. Samal ajal toimub eri vormides pidev sõnatüve, sufiksaalse morfoloogia ja fleksiooni vaheline kokkupuude. Ka raamatus esitatud rikkalik murdematerjal kinnitab, et olukorras, mil struktuurist ei piisa vormide eristamiseks, on lahenduseks häälikulisest arengust tekkinud variatsioon.

Autor esitab huvitava loetelu para­digmades esinevatest kokkulangevustest ehk vormihomonüümiast (sünkretismist). Eesti keeles on palju kombinatsioone ja variante, kuidas eri kategooriad märkamatult kasutavadki identseid vorme. Ideaalne olukord, kus üks vorm vastab ühele tähendusele, ei ole näiteks käändeparadigmas tasakaalus. Eesti murretes leidub palju rohkem köitvat variatsiooni, kui keeles ootuspäraselt keskeltläbi võiks olla. See näitab, kuivõrd tugeva, muutuseid tekitava surve all on käändsõnamorfoloogia murretes olnud.

Ka III, üle saja lehekülje ulatuv pöördsõna osa on põhjalik, analüütiline ja mitme­külgne, tuginedes samuti morfoloogiliste kategooriate jaotusele. Peatüki haaval kirjeldatakse tegusõna kategooriaid pööre, aeg, kõneviis, tegumood, infiniitsed vormid, lõpuks eitusvormid. Juba ainsuse 1. pöörde puhul on huvitav märkida, et kirja­keele arhailine n-lõpuline vorm ei pruugi murretes domineerida. Häälikuseaduslik n-i kadu on toimunud lõunaeesti, saarte murdeis ning osas lääne­murdeist.

Siin olnuks järjekordne võimalus peatuda küsimusel, milliseid muutusi tekitab sufiksikadu: tüvemorfoloogia tähendus laieneb, kusjuures ainsuse 2. ja enamasti ka 3. pööre on reeglipärasemalt sufiksaalsed. Seda põhjendab ka asjaolu, et käskiva kõneviisi (imperatiivi) põhivormiks võib lugeda ainsuse 2. pöörde tähistamata verbi­tüve.

Mitmuse 1. ja 2. pöördes torkavad silma idamurdes esinevad, eri vokaaliga lõppevad ma-/mä- ja ta-/tä-lõpulised vormid. Need juhivad tähelepanu sellele, et idamurdel on palju ühisjooni väljaspool eesti murdeid, siin toodud näidetel isuri keele ja Soome idamurretega.

Eesti murdemorfoloogia arengu seisu­kohast on tähelepanuväärne mitmuse 3. pööre. Ajalooliselt puudub sellel kategoorial kindel pöördelõpp, kuid aja vältel on tekkinud iseäralikud tunnused. Partitsiibist sündinud -vad/-väd tunnus on laienenud oleviku vormidesse. Minevikus on tavalisem arhailisem kombinatsioon: minevik + arv. Idamurdes ja lõunamurdeis on -vad/-väd üldiseks mitmuse 3. pöörde tunnuseks ka teistes ajakategooriates peale oleviku. Kokkuvõttes on mitmuse 3. pööre morfoloogiliselt siiski reeglipärasem kui paljud teised kategooriad, arvatavasti analoogial põhinevate üldistuste tõttu. Nt lihtmineviku puhul pööratakse rohkem tähelepanu tüvevaheldusele, tugeva- ja nõrgaastmeliste vormide esinevusele. Selgelt on näha sõnatüüpidest lähtuv variatsioon.

Täismineviku peatükis viitab autor möödaminnes asjaolule, et saarte murdes esineb täisminevik sageli lihtmineviku asemel. Põhjalikumat statistilist ega süntaktilist analüüsi pole raamatus tehtud, kuid väide on põhjendatud Tartu Ülikooli noorema põlvkonna uurijate Liina Lindströmi, Maarja-Liisa ­Pilviku, Mirjam Ruutma ja Kristel Uiboaia korpusuurimustega, mille kirjed on esitatud raamatu lisas 2.

Kõneviisidest pakub tingiv kirjutamisainest kirderannikumurdes, kus kasutatakse muidu üldlevinud tunnuse -ks- (~ -ss-) asemel hoopis põhjapoolsetele läänemeresoome keeltele omast tunnust -is(i)–, nt tegisin ’teeksin’. Kuna pöördemorfoloogia sufiksite laenamine pole kuigi tavaline nähtus, on see hea näide sellest, et lähedastes sugulas­keeltes põimub ka morfoloogia. Teine võimalik keelekontaktiga seostuv nähtus on eitussõna mitte ~ mette kasutus saarte murde eitavas imperatiivis laulag mette ’ära laula’. Nähtus peegeldab skandinaavia adstraati.

Üks kategooriatest, milles esineb ohtralt variatsioone, on kaudne kõneviis. Kuigi kategooria on üldtuntud, pole sellel üht üldlevinud tunnust, vaid selles funktsioonis kasutatakse eri partitsiibi- ja infinitiivivorme.

Veidi selgem on umbisikulise tegumoe pilt. Üldlevinud on läänemeresoome keelte ühine tunnus *-ta/*-tä, kuid enamikus murretes liitub sellele veel ajalooline refleksiivtuletis *-ks(e). Kirjakeelele omased variandid, nagu üteldakse, esinevad kõigis murretes, välja arvatud kirderanniku­murdes, kus -ks (~ -ss) esineb ainult idarühmas.

Edasi pälvivad tähelepanu tegevusnimed ja kesksõnad, mis on vormidena iseseisvad, kuid tavaliselt esinevad mitme­liikmelises tarindis. Esitades ma-tegevusnimele omaseid käändelõpulisi vorme, korratakse samu teemasid, mida vaadeldakse pikemalt käändkondade osas. Ka da-infinitiivi käsitletakse sufiksaalsest seisukohast, sõnarõhu ja verbitüübi tingi­mustes. Raske on piiritleda vormi ilma keeleajaloolisi ja sõnatüve muutvaid arenguid lahti seletamata. Seda raamatus enamasti ei tehta.

Raamatu väärtuslikuks osaks on kaks lõpus paiknevat lisa, mis moodustavad väikese temaatilise andmebaasi: Emakeele Seltsi, Eesti Keele Instituudi ning Tartu Ülikooli käsikirjalised vihikkogud koos murdegrammatika alase bibliograafiaga pakuvad edaspidise uurimise jaoks vajalikku ja korrastatud teavet.

Jüri Viikbergi „Eesti murrete grammatika” annab empiirilisel materjalil põhineva süstemaatilise tervikpildi eesti murrete morfoloogiast. Autor on näinud materjali koostamisega palju vaeva. Murrete erinevused tulevad hästi esile ja moodustavad erijoonte kaartidel selge pildi. Erinevused esinevad kord murrete, kord sõnatüüpide vahel. Raamat pakub lugejale võimalusi mitmekülgsete järelduste tegemiseks. Lõpetuseks tuleb öelda, et tegu on informatiivse teosega ja see on mitmel viisil kasulik allikas eesti keele uurijatele ja huvilistele.