PDF

Raamat Aimée Beekmani elust ja loomingust

Sirly Hiiemäe. Ja kõik läheb mööda. Kirjanik Aimée Beekman. Tallinn: Eesti Raamat, 2021. 190 lk.

On suurepärane, et meditsiinitöötaja taustaga kirjanik, juba mõnda aega ka kirjandusloolase profiiliga biograaf Sirly Hiiemäe on valmis saanud uue eesti kirjaniku elulooraamatu. Seekord 1960-ndatel romaanidega kirjandusse tulnud Aimée Beekmanist. Mäletatavasti eelmine Hiiemäe avaldatud elulooraamat rääkis Lilli Prometist („Kirjanik kübaraga. Lilli Prometi lugu”, 2019).

Kui Lilli Prometist valmis raamat ilma uurimisobjekti osavõtuta, siis käesolev on kirjutatud Aimée Beekmaniga koostööd tehes, mis lisab teosele vastavaid voorusi, aga kätkeb ka paratamatusi. Raamatust selgub, et Prometi elulugu oli omalaadne katse- või sellitöö, mille põhjal Beekman otsustas, kas annab nõusoleku oma elulugu kirjutada (lk 178).

Niisuguse raamatu vooruste hulka kuulub autori võimalus uuritavalt kõike ise küsida, samuti teksti vähem või rohkem saatev teadmine, et raamatu sisu on uuritav heaks kiitnud. Eks see tähenda omakorda, et raamat esitab ainest just uuritavale meelepärasel kujul, jättes kõrvale sellega vastuollu minevad momendid ja käsitlused. Aga õnneks ei ole Beekman poliitiliselt angažeeritud ega muulgi moel vastuolulisi hinnanguid ajendav isik, et sel viisil kirjutamine tingiks mingi olulise lähenemisnurga kõrvalejäämise.

Sündinud on vajalik raamat, sest seni ei olnud selle olulise proosakirjaniku, produktiivse romaaniautori kohta mahukamaid biograafilisi käsitlusi ilmunud. Hiiemäe monograafias on Beekmani elu kokku võetud ning kõigist tema teostest ja töödest ülevaade antud. Beekmaniga koos tema eluloo kallal töötamine on võimaldanud anda näiteks senisest täpsema filmograafia (lk 179–180). Beekman on raamatuga rahul, küllap on rahul ka autor ja lugeja. Aga kuidas on lood kriitikuga?

Kriitik on samuti üldiselt rahul. Raamat on informatiivne, ladus, täidab eesti kirjanduse elulookirjutuses olulise tühimiku. Tundub, et Beekman on rääkinud üpris pingevabalt ja vahetult, iseasi, kas Hiiemäe suunav ja ajendav tegevus on olnud küllaldane. Ehk kas töö objektiga on olnud piisav. On suur vahe, kas kirjutada raamat nii, et elulugu on ainult ühe korra ette ja läbi võetud, või tulla oluliste etappide, punktide, teemade juurde mitmeid kordi tagasi. Kui piirdutakse ühe korraga, ei tule usutletaval kõik meeldegi, olgu ta kui tahes koostööaldis. Eluloolisel usutlemisel on tavaline, et usutletav siseneb mõnda momenti esimest korda üle pika aja, ta ei suuda seda kohe kokku võtta, teema jääb tema peas tiksuma päevadeks ning toob hiljem esile veel mõndagi. Mul on seda raamatut lugedes kohati tunne, et eakat klassikut võinuks rohkem teema juures hoida, teda julgemalt ja mõnel juhul isegi provokatiivsemalt mängule kutsuda.

Pisut tuleb kritiseerida autori aja­kirjan­duslikku stiili, mille tõin välja ka arvustuses raamatule Lilli Prometist.1 See stiil on kohane naisteajakirjas pikemat portree­lugu kirjutades, aga mitte enam siis, kui tekstist saab raamat. Selle stiili üks jooni ongi hõredus: hoogsa valsi­sammuga materjalist üle, sest 1) ruumi on vähe, 2) lugeja tähelepanu vajab ülal­hoidmist. Kuid raamatus ei ole ruumi vähe ja raamatu lugeja tähelepanu on hoopis teist­sugune kui naisteajakirja lugeja oma. Naisteajakirja portreeloo peab suutma läbi lugeda juuksuris või kohvikus, raamat on pikemalt käe­pärast. Hiiemäe stiili tõttu tundub raamat ka natuke pinnapealne. Esialgu pidasin selle põhjuseks, et tekst on kirjutatud ainult ühe salvestus­korra pealt – nagu ajakirjan­duses ongi välja kujunenud meetod. Aga järele uurides selgus, et Hiiemäe ei ole salvestamiseks tehnoloogilist vahendit kasutanud, vaid on teinud üleskirjutusi käsitsi. Ma ei suuda leida ainsatki põhjust, miks peaks tänapäeval eelistama käsitsi märkmete tegemist vestluse auditiivsele salvestamisele. Käsitsi tehtud märkmed tähendavad seda, et info kadu on suur, alles jääb osa fakte, aga kaovad teised faktid, taanduvad kommentaarid, laiendused, stiil, isikupära, kontekst. Ja teisalt – kirjutaja omalooming on suur. Tulemuseks on kuivavõitu napisõnaline konspekt, rohkem protokoll ja vähem portree. Proovime ikka vajutada nuppu „Rec”, luua usaldusväärne õhkkond ja hajutada võimalik reserveeritus. Materjali hulk, mille seast valida, on sel moel lihtsalt tohutult suurem ja tulemus selle võrra tummisem.

Selle stiili juurde kuulub ka eluloo­kirjelduses häiriv olevikuvorm lihtmineviku asemel: kirjanik sünnib 1933. aastal, resp. kirjanik sündis 1933. aastal. Mineviku kirjeldus oleviku kaudu jätab naljakalt nostradamusliku mulje, justkui oleks tegu oraakli ettekuulutusega, mis kõik tulevikus tulema ja olema hakkab. Kogu Beekmani raamat on kirjutatud just sel moel.

Kohati tekitab lugedes küsimusi autori lennukas ilukirjanduslikkus, mis väljub alusmaterjali sisu raamidest. Eriti ­torkab see silma raamatu alguses. Kust teab Hiiemäe või kust teab Beekmangi, et 20. aprillil 1933, kirjaniku sündimise päeval „põlispuud Tallinna Keskhaigla väikeste kivi­majade ümber kahisevad salapäraselt ja heidavad sünnitustuppa pikki varje” ja „lapse nõudlik hääl” kaigub just „valgetelt kahhelplaatidelt” (lk 9)? Või millele tuginedes on kirja pandud lause: „Äsjane vaev on kui pühitud, Elvine tupsutab lina­servaga ära pisarad ja vaatab oma uue lapse foku­seerimata silmadesse: need on arukad, mõtlikud, suured ja selged” (lk 9)? Faktid olgu paigas: ehk olid kahhel­plaadid kreemjad ja pisarad tupsutati tekiservaga? See, et isa oli „veidi kohkunud olekuga”, käekõrval Aimée vanem õde, kellel „mantli­nööbid valesti kinni”, ja isa ulatab emale kellukesekimbu (lk 11), võib olla juba perepärimuses edasi kandunud, aga eelnevates detailides ma pigem kahtleks. Igatahes oleks tarvilik kirjutades ära tabada küsitavused ning neid kas või joone all seletada. Üldse peaks allikaid olema tekstis rohkem mainitud kui selles raamatus. Naisteajakirja see ei sobi, aga raamatus on oodatav.

Kõik see ei tähenda, et sama kriitiline peaks olema sisu osas, mis on igati arvestataval tasemel. Kuna Aimée Beekmanile on läbi elu olnud omane eemalt jälgiv rafineeritud olek, mitte esile tükkimine, siis on lõike ja punkte, mida tema biograafia peaks katma, päris palju. Esmalt väärib tunnustamist, et põhjalikult on läbi käidud Beekmani ­operaatoriõpingud Moskvas ­1950-ndate esimesel poolel ning mõned aastad operaatoritööd Eestis. Jah, vabalt võinuks minna nii, et me tunneksi­me täna Beekmanit just filmikunsti, mitte kirjanduse suurkujuna. Oma roll on tal eesti anima­filminduses niigi, sest just tema oli Eesti esimese sõjajärgse animafilmi, 1958. aastal valminud nukufilmi „Peetrikese unenägu” operaator. Enam kui poole sajandi tagused esteetilised ja ­tehnilised lahendused jätavad täna­päevalgi hea mulje. Kõnekas on raamatus lk 85 toodud foto noorest operaatorineiust kõhuli vanalinnatänava rentslis, et saada hea nurk kaadrile. Küllap on filmimisel 1956. aastal kursuse lõputööna tehtud dokfilm „Sajandite linn” (vt lk 87), mis on Beekmani filmi­alaste tööde loendist lk 179 välja jäänud.

Valdkonnavahetuse tingis tuberkuloosi haigestumine 1960. aastal, füüsilist pingutust nõudvast operaatoritööst tuli loobuda, väljundiks sai kirjutamine. Kuna tuber­kuloosipisikud võivad teatud sorti pinnases säilida väga kaua, kahtlustab Beekman haiguse põhjusena just „Peetrikese unenäo” ja teise animafilmi „Põhja konn” filmimise keskkonda, nimelt Tondi maneeži, kuhu oli rajatud stuudio. Beekmanil oli selle haiguse eelsoodumus niigi. Taga­järjeks kümmekond aastat võitlust tervise ja isegi elu nimel. Haiguse aitas lõpuks seljatada Moskva kuulsalt arstilt Rabuhhinilt saadud ravisoovitus ning Rootsis elava eesti luuletajast arsti Ivar Grünthali kaudu saadud ravimid. Teisalt oli põdemise järelmiks kolm kümnendit väldanud aktiivne ja hiljemgi mingil määral jätkunud kirjaniku­töö. Viimase algupärase romaani „Ulavere” avaldas Beekman 2009. aastal, viimased kirjanduspalad 2011. ja 2012. aastal, nendeks olid laste­jutud. Hiiemäe raamatu oluliseks plussiks on kõigi ­Beekmani ilu­kirjandusteoste sisuline kirjeldus ja kommenteerimine, see lisab faktilisele-eluloolisele materjalile kirjandusteaduslikkust.

Aimée Beekmani abikaasa, luuletaja, tõlkija ja kirjanduselu funktsionäär Vladimir Beekman (1929–2009) on ise korraliku autobiograafia kirjutanud („Alles see oli…”, 2008), nii saab kirjanikepaari elule läheneda ka selle teose vahendusel. Hiiemäe ongi seda ilmselt korduvalt kasutanud, ütlen „ilmselt”, kuna allikaloendi esituse ja viitesüsteemi loogika on tema raamatus segane ja kohati kummastav. Igatahes on raamatus põhjalik peatükk Vladimir Beekmani elust kuni Aiméega tutvumiseni. Vladimiri raamatut kätte võtma ajendab ka näiteks arusaamatuks jääv koht, kus kirjeldatakse kirjanike liidu noorte sekretäride (Jaak Jõerüüt, Arvi Siig) ultimatiivset protesti esimees Paul Kuusbergi vastu 1983. aastal (lk 155). Mis oli selle põhjus? Jääb mulje, et Kuusberg oli tagurlik kommunist, kelle lahkumist kirjanike liidu ees­otsast nõudsid noored ausad inimesed. See olekski taas koht, kus ootaks kirjandusteadlase selgitust. Tekkiv pilt Kuusbergist kui nega­tiivsest tegelasest nimelt ei haaku hästi kirjanduselu pärimusega. Küllap on see pikemalt lahti kirjutatud Vladimiril. Ja ongi: rõhuasetused on pastelsemad ja vaos­hoitumad, kontekst detailselt avatud ja mõtestatud, Vladimir seletab sekeldust lootusega stagneerunud ühiskonnas midagi muuta väikeste paleepöörete ja pisikeste paiksete muudatustega, sest midagi suuremas mastaabis muuta paistis võimatu, „mingil määral veeretati Kuusbergi ja Remmelga kaela üsnagi ülekohtuselt ka süüd stagnaaja edasi­kestmise eest”.2

Teine näide infost, mis oleks vajanud kirjandusteadlase täpsustust, on väide, et „[t]eeneliseks [kirjanikuks – JU.] olemisega ei kaasne mingeid hüvesid, see on lihtsalt tõdemus, aunimetus” (lk 145). Vladimir sai selle tiitli 1975. aastal, Aimée 1978. aastal. Vägisi tekib tundmus, et Beekmanid lihtsalt ei märganud neid hüvesid ega võimalusi, sest nende peres oli kõrgemaid tiitleid ja staatusi ees niigi, nt Vladimir oli ajavahemikus 1970–1989 pea katkestuseta kas NSVL Ülemnõukogu või ENSV Ülemnõukogu saadik, 1977–1990 EKP Keskkomitee liige, aastail 1971–1976 kirjanike liidu esimene sekretär ja 1983–1995 selle esimees jne. Nende tiitlite ja ametikohtade pakutavad hüved võisid tõesti varju jätta teenelisele kirjanikule osaks saavad hüved. Kuid kas ei olnud siiski nii, et teeneline kirjanik võis saada senisest parema positsiooni läbirääkimiseks kirjastusega honorari, tähtaja, kunstniku jne asjus, kallima paberi luulekogule, võimaluse anda välja valitud või kogutud teosed? Heinz Valk on toonud lõbusa näite eelistest, mida andis teenelise tiitel kunstnikule: sellist peent saksa ei viidud nokastanud peaga Kuku eest miilitsaautos enam kainestusmajja, vaid kodutreppi.3 Tiitel võis nõukogude ühiskonnas teha imet, olles ühelt poolt justkui tühipaljas õhk, oli ta teiselt poolt kaitsev energiaväli. Ralf Parve on meenutanud, kuidas süngetel stalinismiaastatel hajutas Moskvast saadud suur preemia Eesti NSV-s tema pea kohale kerkinud poliitilise süüdistuse ähvardavad pilved tükiks ajaks.4

Loomulikult ei olnud rafineeritud ja alati stiilsetel, ümbritseva ajaga üleliia raginasse minekust hoiduda suutnud Beekmanitel selliste hüvede järele mingit vajadust. Nad kuulusid nõukogude ühiskonna eliidi hulka, seda peab nende biograafiaid lugedes kindlasti arvestama. Sellest annavad tunnistust ka hulgalised välisreisid, sh kapitalistlikesse maadesse – raamatus on nendest juttu lk 123–147. „Paljud välis­visiidid teevad abikaasad ühiselt” (lk 123) – eks näita seegi lause üht nõukogude hüve, sest umbusklikud ja paranoilised otsustajad võisid ärahüppa­mise vältimiseks lubada kapitalistlikku riiki külastada korraga ainult ühel abi­kaasadest. Kõrgustest, kus Vladimir liikus, ja tema isiku ühiskondlikust kaalust annavad tunnistust faktid: 1975. aastal sai ta erandliku loa teha siinse parteijuhi Johannes Käbiniga pikk isiklik ja vägagi vahetu intervjuu, mis ilmus Loomingu 1977. aasta novembrinumbris, ning 1987. aastal palus EKP ideoloogiasekretär Rein Ristlaan tal sõna võtta NLKP juhi Mihhail Gorbatšovi Eesti-visiidi käigus toimunud kohtumisel, kus Vladimir Beekman leidis endal lausa krediiti olevat viia tollase maailmapoliitika ühe tippmeheni fosforiidikaevandamise ja venestamise tuleohtlikud teemad. Rääkimata sellest, et ta võis endale lubada Astrid Lindgreniga kohtumisel pöörduda tema poole fraasiga: „Tere, mina olen sinu maailma parim ­Karlssoni-tõlkija, väga ilus, ülitark ja parajalt paks mees oma parimais aastais!”5

Või kui palju on üldse eestlasi, kes võivad öelda, et nad on istunud samas lauas Soome presidendi Urho Kaleva Kekkosega, puhunud mitu tundi vahuveini juues muhedalt juttu Lääne-Berliini ülemlinnapea, hilisema Saksamaa presidendi Richard von Weizsäckeriga tema residentsi lehtlas või lõunastanud Londonis Downing Street 10 peaminister Margaret Thatcheriga?6 Gorbatšov, Weizsäcker, Thatcher – need olid 1980-ndatel nimed igaõhtustes välisuudistes. Usutavasti ei kerki sedasorti maailm Hiiemäe raamatus esile just seetõttu, et Aimée eelistas kodurahus töötamist seltskonnasaginale ning hoidus poliitikast. Mis ometi ei muuda fakti, et Aimée kodurahu oli lahutamatult seotud Vladimiri suure haardega. See teema jääb raamatus katmata ja on samuti üks kasutamata jäetud oluline lähenemisnurk.

Raamatus lk 80 on juttu sellest, kuidas Stalini surma ja matuse päevil Moskvas viibinud Aimée Beekman proovis samuti rahvamassis sargani jõuda – kinoinstituudi õpilastele oli selline korraldus antud –, aga rüsin tänavail oli meeletu ning sihini ta ei jõudnud. Sellega raamatus see teema lõpeb, aga tegelikult nägi Aimée surnud Stalini ära. Järgmisel päeval läks ta Sammassaali koos instituudikaaslase, oma hea sõbranna Valentinaga, kes oli Moskvas Gorki tänava kandis üles kasvanud ja tundis seal kõiki õuesid ja soppe. Nii jõuti kõrvalisi teid pidi Sammassaali suunduvate inimeste etteotsa ja lõpuks Stalini sargani. Mis tunne oli? Ei tekkinud Aiméel sellega seoses mingit erilist tunnet: „Surnud inimene on surnud inimene.” Nõnda on ta ise meenutanud ühes eravestluses.

Lõpetuseks veel kord: siinne kriitika ei tähenda, et Sirly Hiiemäe raamat Aimée Beekmani elust ja loomingust ei oleks hea. See on hea – kuid näen võimalusi, kuidas oleks saanud veelgi paremini. Loodetavasti jätkab Hiiemäe elulugude kirjutamist. Eesti kirjandus ja selle ajalugu vajab biograafe, nende seas Sirly Hiiemäed. Mul on siiralt hea meel, et Aimée Beekman soostus selle raamatu tegemisega ja see saigi tehtud.

1 J. Urmet, Mõtteid ja märkmeid Lilli Prometi monograafia puhul. – Looming 2020, nr 7, lk 1033–1036.

2 V. Beekman, Alles see oli… Tallinn: Tänapäev, 2008, lk 161–165.

3 H. Valk, Pääsemine helgest tulevikust. Tallinn: Kunst, 2010, lk 166.

4 R. Parve, Minu aeg. Kirjandusloolised vestlused. Küsinud ja üles kirjutanud J. Urmet. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2010, lk 178.

5 V. Beekman, Alles see oli…, lk 195.

6 Vt V. Beekman, Alles see oli…, lk 128, 147, 159, 178, 183, 195.