XIX ja XX sajandi vahetuse silmapaistev indoloog Leopold von Schroeder sündis 1851. aastal „tublis evangeelses maailmas, vanas Tartus, Baltimaades, selles vanimas ja ustavaimas koloonias, mis nii paljude teiste kõrval läks vastureformatsiooni segaduses Saksa riigile kaduma” (lk 275). Ta kasvas ja õppis samuti Tartus, mis on „kujunenud tänu saksa vaimujõule säravaks kultuurikantsiks” (lk 15). Kasvanud kaheteistlapselises peres – kolm õde surid küll lapseeas –, muutusid kuus venda ja kolm õde lähedasteks. Sestap pole imestada, et memuarist käsitleb eeskätt suhtlust omastega, abikaasaga ja tema sugulastega. Kaugemale jäävad sõbrad, veel kaugemale töökaaslased. Tegu näikse olevat enesekeskseimate mälestustega, mida olen lugema sattunud.
Autor õppis Tartu ülikoolis võrdlevat keeleteadust. Andekana pälvis ta mitmeid stipendiume, mille õlul täiendas end Saksamaa ülikoolides, arenedes indoloogiks: 1874 Leipzigis, 1875 Jenas ja Tübingenis, 1878 Berliinis ja Jenas, 1880 ja 1881 taas Jenas. Õpetanud Tartu ülikoolis esialgu eradotsendina, hiljem korralise dotsendina, kaotas Schroeder seoses ülikooli venestamisega oma koha, siirdus 1894. aastal Innsbrucki ja sealt 1899. aastal Viini ülikooli, kus töötas surmani 1920. aastal.
Lugedes ülikooli venestamisest, kerkis mõte: kas venestamine ei olnud baltisakslastele sama hull või hullemgi kui eestlastele? Vabandan oma nõmedust, kui eksin, kuid ei ole ette juhtunud ühtki hõlvavamat käsitlust venestamisest baltisaksluse aspektist. Aga kindlasti oleks see väärt uurimisteema.
Teadagi on paeluv lugeda ja tõdeda, kuidas ühes inimeses võitlevad n-ö kaks erinevat poolust. Nii siingi. L. von Schroeder oli juba lapsepõlvest peale ka kirjanduslikult andekas. Oma teadlastööle ei pühenda ta kuigi palju tähelepanu, seda enam aga kirjanduslikule loomingule. Esitatud üsna rohkete luulenäidete põhjal võib küll nentida nende siirust, aga luulet jääb paraku väheks. Nimetatud näidenditest ei oska midagi öelda, kuna pole lugenud. Sestap eelistagem teadlast. Aga eks ole ka loomulik, et inimest köidab rohkem hobi kui leivatöö või amet. Ja seda oligi Schroederile kirjandus. Sellest siis ka rohked arutlused kirjandusteemadel. Nagu autor ise, nii ka mina kriitikuna väldin Schroederi põhitööd. Esiteks on see mulle võõras ja teiseks lepin rahvusvahelise hinnanguga. Mõistagi huvitab eesti lugejat ennekõike see, mida on memuaristil öelda eestlaste kohta. Elas ta ju peaaegu kaks kolmandikku oma elust (1851–1894) Eestis. Tõsi, Märt Läänemets ütleb oma saatesõnas: „Ta ei räägi küll kuskil eestlastest halvustavalt…” (lk 326). See on tõsi, kuid pole kogu tõde. Eestlasi tema maailmas peaaegu ei olegi. Mälestustes on neid nimetatud ehk kümnel korral. Iseloomulik on lapsepõlvemeenutus Valguta mõisa toiduküllusest: „Metsast tõid eesti naised ja lapsed vastavalt aastaajale mõisa ohtralt maasikaid, vaarikaid ja mustikaid” (lk 35). Järgmisel leheküljel kirjeldatakse eestlaste jaaniõhtut – millegipärast 24. juunil – ja nenditakse: „See oli peorõõm, ent siiski tõsisevõitu, sünge, lausa melanhoolse kõrvalmaiguga” (lk 36). Mainitakse õpetaja Gustav Blumbergi, kes sünnilt eestlasena oli „omandanud täielikult saksa hariduse” (lk 37). Asjatult ootame „Kalevipoja” mainimist, kuigi autor korduvalt tunnistab oma huvi eesti müütide ja saagade vastu (nt lk 126). Edasi on nimetatud eestimaalast Carolus Mickwitzi, kelle ebamugavas tõllas sõideti vanasse Saksa hansalinna Tallinna (lk 70–71). Truudusvande andmisel Aleksander III-le Weimari saatkonnas selgus, et sealse vene kiriku teener oli hoopis luterlasest eestlane Buschmann (lk 109). Pikemalt, kümne reaga, peatutakse eestlaste laulupeol: „Minagi olin eestlaste sõbrana peokomiteesse valitud…. Nautisin peo sündmusterikkaid päevi ja rõõmustasin sõprade üle, keda olin eestlaste hulgast leidnud” (lk 178). Paraku jäävad need sõbrad kõik anonüümseiks. Eraldi peab siin märkima osalemist ÕES-i töös. Nimetada võib ettekannet ÕES-is „Eestlased kui vanaindogermaani pulmakommete säilitajad”, millest kasvas uurimus „Die Hochzeitsbräuche der Esten und einiger anderer finnisch-ugrischer Völkerschaften in Vergleichung mit denen der indogermanischer Völker”. Juba Viinis elades avaldas Schroeder TA aruannetes artikli „Germanische Elben und Götter beim Estenvolke”. Kahtlemata on neil eesti folkloristikas oma koht, kuigi tänapäeval ei pruugi kõigi järeldustega sajaprotsendiliselt nõustuda. Ent meenutagem prof Kaarle Krohni sõnu: laenu ja ainult laenu leiame igast rahvaluuleteosest.
Niipaljukest on Schroederil öelda eestlastest. Ja see näitab kas süvenematust või ükskõiksust oma elukeskkonna ühe tahu vastu. Ta oli läbini saksameelne. See algas kodust: „Mu isa, kellel olid väga sügavad ja tugevad saksa-patriootilised tunded…. tahtis meis samasuguseid tundmusi äratada….” (lk 63), ja süvenes ülikoolis. Astunud aastal 1870 Livoniasse, ütleb ta korporatsiooni kohta: „Asi, mida meie hulgas kõige tähtsamaks peeti, oli loomulikult olla „korralik mees”, s.t. läbini aus, truu oma veendumustele ja julge. Sinna juurde käis aga seegi, et tuli olla täiesti saksameelne, täpsemalt baltisaksa meelsusega” (lk 79). Korduvalt mainitakse mälestustes Balti kodumaad. Maailmasõja puhul märgitakse rõõmustavat sündmust: „1918. aasta kevad oli mulle ja mu lähedastele ülimalt suure tähtsusega. See tõi kaasa kogu Liivimaa ja Eestimaa vabastamise saksa vägede poolt” (lk 320). Kuigi minuealisi lugejaid, kes veel mäletavad siin elanud baltisakslasi, see saksameelsus irriteerib, võib arvata, et nooremaid lugejaid see ei sega, pigem mõjub eksootiliselt. Teos ongi kultuurilooliselt huvitav, kuigi on raske esile tõsta ühte või teist osa.
Paraku peab nurisema tõlkija või toimetaja töö üle. Kuidas on võimalik, et vaarisa Johann Schroederi isa Friedrich (1669–1713) oli sündinud enne kui vanaisa Heinrich (snd 1692)? Kas on segi aetud nimed või aastaarvud (lk 15)? Mark ei ole kohanimi, seega „Hus des Nordmark” ei saa tõlkida „Nordmarkist”, vaid „Põhjapiirilt” (lk 25). Kui on kasutatud truisti (lk 30, 56 jm), miks siis järsku truilt (lk 38)? Minu teada ausgebrannt ei ole ’pimestav’ (lk 49). Leichenphantasie’d ei saa tõlkida ’matusefantaasiaks’ (lk 52). Muide, pealkirjade tõlked on sageli ümberütlevad või lausa valed (kõigil ei jõua siin peatuda). Livonia on muidugi korporatsiooni nimetus, kuid tema liige on ikkagi livoonus, mitte livonus (lk 78 jj). Kas tõlget saab välja töötada (lk 163)? Seletust vajaks „Rigveedas” esinev jook nimega sooma (lk 264). Sellevõrd asemel peaks vist olema seevõrd (lk 276, 15. rida alt); „mälestuseks meistri sündi” asemel mõistagi „mälestamaks meistri sündi” (lk 291). Muidugimõista avaldan protesti totra aarja vastu. Jäägu ikka aaria. Ooperiaariaga ei saa see ju kuidagi segi minna, kontekst on niivõrd erinev.
Kokkuvõtteks võib öelda, et teos on hästi kirjutatud, kergesti loetav ja küllaltki huvitav. Raamat on lugemisväärne, mitmedki lõigud lausa nauditavad.
