Otsi
|
en
PDF

Üks ropu suuga rahvas

Eesti kõnekäänud I–II. (Monumenta Estoniae antiquae VII. Phrasia Estonica I.) Toimetaja Asta Õim. Tartu: EKM Teadus­kirjastus, 2020. 1148 lk, 1150 lk.

2020. aasta ei toonud meile mitte üksnes koroonat, vaid ka kaaluka kaheköitelise väljaande „Eesti kõnekäänud” kokku üle kahel tuhandel leheküljel. Kuidas iseloomustada nii mahukat teost, mis koondab tervelt 20 749 värvikat ütlemist?

Kui raamat kinnisilmi juhuslikust kohast lahti lüüa, võib sattuda millelegi sellisele nagu kusi lõi pähe, mis on näide kõnekäändude rubriigist „kainust, reaalsustunnet kaotama”. Väljend on illustreeritud konkreetsemate ütlustega: Kas lei kusi pähä, et tegi lollite (lollist pääst). Sul on vist kusi pähe läind, et sa sedaviisi mõtled lollisti. [---] Nüid vana tahab maja sii ää müia ja poja juure linna minna. Taal oo täiesti piss piha löönd. Kui vanatüdruk rumalusi teeb, siis öeldakse, ei on piss pähe läind. Pärm löi pehe (levikuala: Emm Hää Jõh Jür Kos Palu Lüg Savala Pha Pil Kõo). Teine umbropsu katse väljaande teise köitega: valge kui luik. See on üks väljenditüüpidest rubriigist „valge, valget värvi”, mida illustreerivad väljendid Rõõva valge kui luiga aia pääl. Valge kui leo (lõo). Valge kui luik – kellel on hele nahk. Valge ku Luiga poig (levikuala: As Abhaasia Sulevi Kaa Krk Vakiste Lai Mär Rap Kõnnu Se Tor Suigu Trv Vas Vil Uusna Vru).

Kahest näitest vahest alguseks piisabki, et iseloomustada, mis laadi materjal on koguteosesse koondatud: selleks on rahva suust üles kirjutatud, enamasti mingit laadi piltlikud ja hinnangulised ütlemised.

Nagu juhuslikest näidetest näha, ulatub ütluste registriline skaala argisest madalstiilist peaaegu pidulikuni. Eesti kõnekäändude üldine toon näib kalduvat siiski naljatleva halvustamise või halvustava naljatlemise poole ja seda üsna robustsete väljenditega. Tundub, et kõnelejad-kuulajad, aga ka väljendite meenutajad ning üleskirjutajad on olnud altid märkama või tundnud koguni teatavat mõnu sõnadest, mis kõnes kasutatuna justkui verbaalse obaduse annavad. Raamatut uurides saab kõvasti vatti just parem ajupoolkera, mis emotsionaalselt laetud informatsiooni töötlemise ning kujundite tõlgendamisega tegeleb. Tuleb ju lugejal silmitsi seista harjumuspäraselt trükimusta mittekanna­tavate sõnadega, nagu sitt, vitt, munn jpt. Väljaande sisse­juhatuses (I kd, lk 11) on toodud väike sõnasageduste tabel, mis räägib samuti selget keelt: üks kahest kõige sagedamini kasutatavast sõnast eesti kõnekäändudes on perse, mis esineb tervelt 274 kõnekäänu­tüübis. Teisedki sagedasemad sõnad viitavad kehaosadele (silm, jalg, pea, suu, käsi, süda) ning loomadele (siga, koer, hunt). Pole kahtlust, et ütlused ammutavad võrdkujusid ihu ja selle toimingute ligidalt (nt ilapirak ’suudlus’; hanna kuuh (sabad koos) ’elavad kokku, on juba paari minemas, ka vabaabielus’). Esimene mulje on seega, et eestlased on üks ropu suuga rahvas. Või täpsemalt – on olnud, kuna teos koondab põhiliselt ainest, mis on kogutud pika aja vältel XIX sajandi lõpust kulminatsiooniga ca 100 aastat tagasi. Kogumikuga mõnda aega tutvust teinuna hakkab vaimu­silmas tahtmatult kangastuma arhailine taluolustik, mille atmosfäär meenutab „Novembri” filmis kujutatut.

Paarist esitatud näitest sai lugeja loodetavasti mitte ainult oimetuks löödud, vaid aimu ka üliolulise põhimõtte kohta, mida väljaanne järgib. Nimelt on väljendid grupeeritud temaatiliselt: konkreetse väljendi juurest (nt juudasitt) on võimalik lehitseda vasakule ning näha, millise üldisema mõiste­kategooria alla see kuulub (HAISEMA). Mõistekategooriad on esitatud suurtähe­listena, see tüpograafiline eristus aitab kasutajal aru saada, mida tuleb võtta kui üldistust ning mis on konkreetne keelend. Sisuliseks orientiiriks on ka lehtede päises olevad jaotuste ja alajaotuste pealkirjad. Selleks et liikuda lihtsamast mõiste­kategooriast seda hõlmava suurema jaotiseni, tuleb raamatut tagasi lehitseda. Nii on võimalik järk-järgult jõuda raamatu sisukorras kajastuvate laiade teemadeni, nagu „MAAILM JA LOODUS”, „INIMENE”, „KVALITEET” jne.

Toimetaja Asta Õim nimetab sisu­korras kajastuvat üldist liigendust piltlikult mõistepuuks ning see on tõesti hea võrdkuju. Väljaande tüseda tüve moodustab kindlasti üld­kategooria „INIMENE” oma rohkete alajaotustega, mis katab 77% materjalist. Teisteks kandvateks harudeks on „KVALITEET” (10,2%) ning „FUNKTSIONAALSED VÄLJENDID” (6,82%). Kõik need kategooriad ja teisedki vääriks omaette tutvustamist, kuid ettevõtmise mastaapsust peljates piirdun siin üksnes mõne muljega.

Nagu öeldud, kajastavad väljendid hinnangulist suhtumist kirjeldatusse. Seega ei leia ka rubriigist „INIMENE” üldjuhul inimese neutraalseid kirjeldusi, vaid argiseid võrdlusi enamasti suunaga n-ö allapoole ja koguni konkreetselt allapoole vööd. Erandiks pole ka toidu­ained, näiteks mõiste alt LAHJA PIIM; LÕSS leiame perse­lõhkuja – raske oleks pidada seda neutraalseks kirjelduseks.

Kogumikus toodud kõnekäändude pragmaatiline eesmärk näib paljuski olevat halvustamine, käigu see siis otse kaasinimese kohta (nt vanatüdruk – majatädi, mädamuna, mädaputs, paljas puts, sammelputs, suremata lesk) või mõne elutähtsa tegevuse ning omaduse kaudu. Ka toimetaja möönab, et eesti kõnekäänuvara sisaldab palju väljendeid laisast, saamatust, lohakast inimesest, lohakalt tehtud tööst, ihnsusest, ahnusest, petmisest, vaesusest, … purjutajast ja purjutamisest (I kd, lk 10). Kogumikus on toodud lehekülgede kaupa kirumis- ja sõimusõnu, samuti on rikkalik pilgete ja tõrjevormelite osa. Seejuures vajaks termin tõrjevormel lahtiseletamist – keda või mida tõrjutakse? Põgusast tutvumisest jääb mulje, et paljudel juhtudel tõrjutakse kaasvestlejat, kellele on vaja anda ninakas vastus (nt dialoogilised ütlused Mis sa teed?Küsija persepulka). Jällegi, minus tekib küsimus kõnekäändude (ja funktsionaalsete väljendite) pragmaatilise otstarbe kohta. Või õigemini – küsimust ei teki, mul on enda jaoks vastus olemas, kuid ma soovin, et ma eksiksin; soovin, et kõnekäänud oleksid lihtsalt huvitavad, loomingulised, värvikad, kõnekad kirjeldused, mis rikastavad keelekasutust ilma kavatsuseta näidata üleolekut või halvakspanu.

Teine oluline põhimõte, mis juba juhuslikest näidetest silma pidi jääma, on see, et sama sisu ning sarnase ülesehitusega väljendid esitatakse üheskoos, mis toob hästi esile nende vormi varieeruvuse ning sisu stabiilsuse. Sõnad võivad mõnevõrra erineda, kuid oluline mõte või argielu aspekt on märgatud ja hinnatud üldjoontes siiski samamoodi. Konkreetsed tekstinäited on esitatud murdes, nii nagu nad on üles kirjutatud; lisatud on ka väljenditüübi levikuandmed Eesti kihelkondade ja mõnikord lausa külade täpsusega.

Mõlemad ülalkirjeldatud omadused – nii see, et materjal on tsenseerimata ning poliitiliselt ebakorrektne, kui ka see, et esitatakse kimpude kaupa varieeruva vormiga, kuid sisult samaseid näiteid – teevad väljaandest väärtusliku materjalikogu, mida saavad lahata ning uurida tulevased uurijate põlvkonnad. Väljaande põhiväärtust näengi korrastatud ja süstematiseeritud materjali publitseerimises; selle tulemuse taga olnud süstematiseerimise ja redigeerimise protsess on olnud hiigel­töö! Kõnekäändude endi kõrval ei alahindaks ma ka konteksti­kildude tähtsust, mis keelelistest illustratsioonidest on võimalik välja lugeda. Ehkki koostajad Asta ja Katre Õim on kurtnud, et kõnekäändude kasutamise kohta on infot vähe, on siiski olemasolevad killukesed kõnekad, sh nt minevikus levinud väärtushinnangute suhtes. Nagu nägime ülalpool näites kusi lõi pähe, on varem maal maja maha müüjat ja linna kolijat peetud poolearuliseks. Tänaseks päevaks on see suhtumine ammugi muutunud.

Väljaanne on varustatud saatesõna ja sissejuhatusega, mis raamatute kaalukust arvestades on mahult üsna tagasihoidlik. See ei püüa olla kõnekäändude ammendav käsitlus, vaid tutvustab kõige olulisemaid mõisteid ning koostamisprintsiipe. Ilmneb, et väljaanne ei tee kõnekäänul ja fraseologismil vahet, sest neid ongi raske eristada. Tegemist on ebamäärase nähtusega, mida rahvaluuleteaduses on nimetatud kõnekäänuks ning keeleteaduses fraseologismiks. Kogumikku koostades on võetud avatud hoiak ning kõik, mis piltlik, rahvapärane ning põnev, on leidnud tee väljaandesse, olenemata sellest, kas ta on huviorbiiti sattunud pigem keeleteaduse või folkloristika poole pealt. Rahvalikke ütlusi ei ole kunagi eraldi spetsiaalselt kogutud – andmebaas on tekkinud muu rahvaluuleainese (vanasõnad, mõistatused) ning keeleainese (nt murdetekstid) kogumise kõrvalsaadusena ning seetõttu ongi aines heterogeenne. Väike lõik (I kd, lk 14) möönab, et kogumikus ei pruugi olla sajaprotsendiliselt eesti ütlused, vaid on ka laenulisi ja rahvusvahelise levikuga ütlusi, piibliväljendeid, kirjandusliku algupäraga ütlusi jne. Nende sattumist eesti kõnekäändude hulka õigustab asjaolu, et neid on kasutatud eesti murdealadel suulises pruugis.

Sissejuhatuses on mainitud, et mõisteline esitusprintsiip valiti selleks, et kasutaja huvipakkuva väljendi kergemini üles leiaks, avaldades lootust, et üldisema mõistekategooria juurest on kerge liikuda otsitava väljendini. Proovisin seda protsessi omal nahal. Mind on vaevanud, et üks lapsepõlves kuuldud-kogetud väljend lihunik vaatab välja (katkise suka- või sokipöia kohta) on olnud tundmatu kõigile mu tuttavatele väljastpoolt peret ning ma olin peaaegu valmis uskuma, et see oli meil peresisene ütlus, mis tänaseks ammu unustatud. Rõõmsas elevuses asusin seda nüüd „Eesti kõnekäändudest” otsima. Oli omajagu tegemist, kuna alguses otsisin ekslikult alajaotusest „KODU JA MAJAPIDAMINE, RÕIVAD”. Leidsin küll mind huvitanud väljendi (I kd, lk 871), kuid see käis hoopiski lahti unustatud püksiaugu kohta (rubriik 6.6 „LOHAKALT RIIDES, IHU PAISTAB, RIND PALJAS”). Võtnud appi elektroonilise andmebaasi1 ning alussõnastiku2, oli siiski võimalik tuvastada väljendi olemasolu mulle tuntud tähenduses ning tema õige aadress: INIMENE > OMAND JA OMANDISUHTED > KADU JA HÄVING > KATKI, KATKI OLEMA, AUKUDEGA. Ning seal ta oli (II kd, lk 92), rohkete üleskirjutuste, variantide ning laia levikuga! Minu otsingud juhivad tähelepanu asjaolule, et kõnekäänd võib olla polüseemne ning avatud erinevatele tõlgendustele. Raamatu sissejuhatuses on öeldud, et polüseemsete kõnekäändude arv on 6098, mis on tervelt kolmandik kõnekäänutüüpide üldarvust. Nähtuse ning selle suure osakaalu üle peab veel pikemalt järele mõtlema. Praktiline järeldus konkreetse väljendi otsimise puhuks on aga selline: kui väljendit ka kohe ei leia, võib see ikkagi olemas olla. Tarvis on appi võtta elektroonilised päringu­võimalused. Trükiväljaanne, andme­baas ning e-sõnastik moodustavad kokku omamoodi kolmainsuse, kus sama sisu on laotatud erinevatele formaatidele. Kui kõnekäändude kogumik oleks ilmunud arvuti- ja internetieelsel ajal, oleks kindlasti pidanud lisanduma mahukas indeks, mis aitaks otsitavat leida peale mõiste­põhisuse ka väljendipõhiselt.

On omamoodi dissonants, et kohati ropp ning läbivalt jämedakoeline ütlustelaam on sissejuhatuses hoolikalt otsekui pintsettidega asetatud kategooriatesse, mida iseloomustatakse keerukate terminitega: makrostruktuur, mikrostruktuur, ontoloogia, teadmus, pragmaatiline orientatsioon, lemma, formaalne teisenemine, aktualisatsioon, kognitiivne protsess, kodeeritud, institutsionaliseerunud, diskursiivne, variaablus, pindstruktuur, permutatsioon jpt. Terminoloogiline kõrgpilotaaž sissejuhatuses võib teha lugeja teistpidi oimetuks – kui sedalaadi stiiliga harjunud ei ole, saab abstraktsetest kontseptsioonidest läbipuurimisel kõvasti vatti vasak ajupoolkera. Metateksti tihedus ja komplitseeritus tulenevad ilmsesti kahest asjaolust. Esiteks, tegu on teadusväljaandega, mis kuulub auväärsesse sarja „Monumenta Estoniae antiquae”. Viimane on Eesti Rahvaluule Arhiivi koguteoste sari suulise pärimuse täielikuks jäädvustamiseks.3 Akadeemilise väljaande juurde kuulub teaduslik saate­sõna ning siin ei saa ilma abstraktsete kontseptsioonideta. Teiseks on kümmekonnale leheküljele kokku surutud vaid eesti fraseoloogiauuringute ning süstematiseerimisprintsiipide jäämäe tipp. Põhjalikumalt on neid põhimõtteid lahti seletatud Asta Õimu ning Katre Õimu teadusartiklites, mida kindlasti soovitan teadusliku tausta loomiseks juurde lugeda.

Ehkki on kiusatus, ei hakka ma siinkohal üksipulgi arutlema kogumiku sisse­juhatuses mainitud analüüsi kognitiivlingvistiliste aspektide üle (nt kuivõrd need teoreetiliste käsitluste jäämäe kehast ka praktiliselt väljaandesse on jõudnud), vaid annaksin raamatu lugejale või sirvijale kaasa lihtsa näpunäite, et tuleb jälgida kaht kihti. Esiteks seda, millest alltekstina tegelikult räägitakse – mis on need valdkonnad, elu aspektid, äratundmised ja n-ö mõisted meie meeles. Teine kiht on vorm: sõnad jm keelelised vahendid, mille abil meelendeid4 vormistatakse. Esimest kihti kajastab välja­ande mõistepuu oma ohtrate harudega. Teist kihti katavad argised ja kohati ropudki sõnad, tihti ihu või selle toimingute mainimine. Sõnadega maalitakse pilt, tähendus sünnib tõlgendamisprotsessis.

Ka termin kõnekäänd ise on piltlik, seda ei pane kokku lihtsalt sõnade kõne ja käänd tähendustest. Intuitsioon ütleb, et omas piltlikus tabavuses võiks termin pärineda K. A. Hermannilt. Kontrollisin ja leidsin selle tõepoolest „Täielisest Eesti-Vene sõnaraamatust” (1889), kus selle vene vasteks on märgitud ’оборот речи’. Vene vaste mõjub veelgi piltlikumalt, justkui oleks tegu kõnes visatava uperpalliga. Niiviisi võikski vahest eesti kõnekäändudesse suhtuda, samal ajal kui raamatusse „Eesti kõnekäänud I ja II” suhtume täie tõsiduse ja aupaklikkusega, mida tehtud hiigeltöö väärib.

1 Eesti kõnekäändude ja fraseologismide andme­baas. Koost A. Baran, A. Hussar, A. Õim, K. Õim. http://www.folklore.ee/justkui/andmebaas.php (1. XII 2020).

2 Eesti fraseologismide elektrooniline alus­sõnastik. Koost A. Õim, K. Õim. http://www.folklore.ee/justkui/sonastik/ (1. XII 2020).

3 Sari algas „Vana Kandlega” (I kd 1886); ilmutatud on juba eesti muistendid, muinasjutud, vanasõnad ja mõistatused.

4 Siinkirjutaja omaloominguline uudissõna tähistamaks kõike, millega meeles opereeritakse: mõisted, kujutlused jne.