„Mõtle ja pea meles, et Jummala ja innimeste ees sinnult nõutakse, et so südda ustaw ja so kässi truu peab ollema,” kirjutab Pärnu pastor Johann Heinrich Rosenplänter 1833. aasta 14. mail oma päevaraamatusse ümber siis juba rohkem kui sada aastat tagasi ilmunud eestikeelseid manitsussõnu. Vaimulik elamisejuhatusraamatuke aastast 1726 on Rosenplänterile lugemisel sedavõrd meeldinud, et ta avaldab selle redigeeritud uustrükina 1834. aasta kalendrisabas. Küllap võime selle ridadest leida midagi talle endale tõepoolest iseloomulikku: aktiivne enesevaatlus ja püüd paremaks muutuda, igapäevane tegus ligimesearmastus ja omakasupüüdmatus kui tee Jumala juurde. Kui lisame siia valgustus- ja romantismiajastu optimistliku unistuse, et loodud asju ja algupäraseid rahvaid paremini tundma õppides suudetakse parandada ka inimliku rumaluse ja pimeduse poolt rikutud maailma – hoiak, mida Rosenplänter ilmselt jagas –, siis on meil juba mitu juhtnööri, et vastata küsimusele, miks Rosenplänter tegi kõike seda, mida ta tegi.
Ent ometi: kuidas ta jaksas? Nagu Vello Paatsi on siinse ajakirja veergudel 2002. aastal selgitanud, pole Liivimaalt (Valmierast) pärit Rosenplänteri estofiilset tegevust vist motiveerimas olnud eesti või läti soost esivanemaid. Võiks ju mõtiskleda emaema neiupõlvenime üle (Türck), ent rääkigu see millest tahes, vaevalt küll, et juba paar aastat enne tütrepoja sündi surnud vanaema ulatuks mõjutama poisi täismeheiga. Miks Rosenplänter – lisaks igapäevasele tööküllasele pastoritegevusele rahvarohkes Pärnu kihelkonnas – kogus, korraldas ja uuris eestikeelseid ja Eestisse puutuvaid raamatuid ja käsikirju? Miks ta andis paarikümne aasta jooksul välja maarahva keelele ja kultuurile pühendatud ajakirja, hoolimata isiklikust majanduskahjust ja sagedastest kriitikutest? Viimaste hulka kuulus ka kõrgesti hinnatud sõpru ja kaastöölisi, näiteks Otto Wilhelm Masing, kelle rohkeid ettevõtmisi Rosenplänter ikka toetas teenijavennaliku abivalmidusega. Miks ta rajas koole ja õpetas omaenese lasteparve harimise kõrval ja omaenese kodu kitsastes oludes välja mitmeid tublisid eesti koolmeistreid, köstreid ja kirjamehi? Miks ta Pärnu surnuaia näitel püüdis parandada üldist matuse- ja kalmistukultuuri? Miks ta selle nimel, et eesti ja läti talupoeg õpiks kaunisti kirjutama, oli kirjanäidiste väljaandmisel valmis kandma tublit rahariski, mis päädiski suure kahjumiga? Majanduslikult just tasuv polnud ilmselt ta muugi kirjamehetegevus, nt eestikeelne luuleantoloogia, aiapidamisõpetus, aabits, koolireeglid, jutlus ja kalendrikaastöö või mitmes keeles ajakirjandusartiklid. Ja kui trükkimiseks polnud raha, siis käsikirju võis ikkagi koostada. Miks ta pani kokku eesti-saksa sõnaraamatut? Miks ta kogus taimi ja kirjeldas neid, märkides üles ka eestikeelseid taimenimetusi? Miks ta kirjutas eestikeelse klaverimänguõpetuse ja botaanikaõpiku? Miks ta üritas koguda eesti murdenäiteid ja rahvajutte?
Praegusaegse eesti kultuuri võlg alusmüüri rajanud Rosenplänteri ees on suur. Virga töömehe kohta on küll mitmeid detailuurimusi (Leo Anvelti, Ilse Veersalu, Arnold Kase, Gustav Vilbaste, Elsbet Pareki, Eva Aaveri, Vello Paatsi jt sulest), mis osaliselt vastavad eelmise lõigu küsimustele. Leidub ka lennukaid üldistusi tema ajastu kohta (Jaan Undusk, Ea Jansen jt), ent puudub tervikkäsitlus. Silmas pidades toredat vanarahvatarkust, mille kohaselt iga hea asi tuleb omal ajal või natuke hiljem, ei usu ma siiski, et oleks põhjust ühineda Vello Paatsi pessimistliku mõttemõlgutusega Rosenplänteri eluloo kohta käiva artikli lõpus, kus ta loetleb meie teadusvõlgu Pärnu estofiilile: „Aga kas üldse vajamegi teateid peaaegu kahe sajandi tagustest sündmustest, meestest ja nende poolt kirjapandust, midagi me ju sellest ikkagi teame. Ei jagu tänapäeval vajalike asjade uurimiseks piisavalt raha, mis siis veel kaugest möödanikust kõnelda.” Ilmselt on tegemist olnud sarkastilise eneseirooniaga, et ustavat südant ja truud kätt tegudele õhutada.
Järjekordne tegu ongi tehtud: Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti kultuuriloolise arhiivi teadurid Kristi Metste ja Vello Paatsi on sarjas „Litteraria. Eesti kultuuriloo allikmaterjale” avaldanud kommenteeritud faksiimileväljaandena Rosenplänteri eestikeelse päeviku, st arhiivis säilitatava käsikirja „Maa-kele Päwa-ramat, mis J. H. R. kirjutand, et sélle kelega tuttawamaks sada. Pernos 1833”.
„Litteraria” alguse ja nimepanemise lähedal viibinuna (nimi on pärit ühest Masingu kirjast Rosenplänterile, kus autor kurdab, et tal pole sugugi aega olnud tegelda litteraria’ga, st kirjamehetöösse puutuvaga) olen õnnelik, et kunagistest sisukatest, ent vormilt viletsatest vihikukestest (määrdunudkollased kaaned, kehv paber, halvasti loetav rotaprinttrükk) on praeguseks saanud välimusegi poolest tore üllitis. Sarja tulevikule mõeldes võiks Eesti Kirjandusmuuseum ehk kaaluda eelretsenseerimise sisseseadmist ja miks mitte ka rahvusvahelise toimetuskolleegiumi kokkukutsumist, sest tekstide teaduslik publitseerimine on vägagi rahvus- ja riigiülene uurimisala. Nii võiks talitada eelkõige selleks, et ära kasutada asjatundjate koostöös loodetavasti tekkiv sünergia, aga ka selleks, et taotleda väljaandele praeguses bürokraatlikus teadushierarhias paremat positsiooni, mida sari ilmtingimata väärib.
Sarja veerandsajas köide on küll nii sisult kui ka vormilt väärt juubelinumbrit kandma. Õnnestumine algab muidugi juba väärtuslikust ja kõnekast publitseerimisobjektist. Järgnevas keskendun aga eelkõige editsiooniseikadele. Hästi on korda läinud küljendamine ja makett, mille juures Maarja Roosi on ilmselt arvestanud koostajate soove ning nende valitud illustreerivat materjali. Esikaanel olev Seidlitzi foto Rosenplänteri kauaaegsest elu- ja töökohast, Pärnu Kuninga tänavast koos Eliisabeti kirikuga ja linnaelanikega on lihtsalt suurepärane. Oma osa kujunduses on ka Rosenplänteril: naudime käekirja – „rahulik, selge, lihtne ja siiski kaunis, näib kõnelevat nii hoolivusest lugeja vastu kui ka ärksast esteetilisest tundest”, on varem iseloomustanud Leo Anvelt – ning tekstipaigutust ta päevikulehtedel, ka juurdekirjutuste, mahatõmbamiste ja marginaalide puhul. Koostajate ja kujundaja koostöö tulemusel on väljaanne väga käepärane: nii faksiimile kui ka kommentaariumisse kuuluv rööptekst koos joonealuste seletustega on korraga haaratavad, pole vaja edasi-tagasi lehitseda. See ongi hea, sest ainus vormipuudus tundub olevat OÜ Paar liimköide, mille lehed vähemalt arvustaja käsutuses olnud eksemplaris kippusid kohati irduma. Siiski ei usu, et kellelgi tekib tahtmine raamat lahti harutada ja kaheks köita, nagu koostajad lahkesti on loa andnud (lk 14).
Tekstide suurus on sobiv, kuskil pole tarvis suurendusklaasi järele haarata. Eessõnas võinuks muide täpsemalt mainida, kas originaal on reprodutseeritud algupärases suuruses, või kui suhet on muudetud, siis milline see on. Saame küll teada, et päevikukaustik on kvartformaadis (lk 11), ent nüüdsele „haritud asjaarmastajast lugejale”, keda üllitamisel on silmas peetud (lk 13), võib see määratlus jääda hämaraks. Rosenplänteri käekiri ja koostajate professionaalne oskus vanu tekste lugeda on olnud õnnelik kooslus: vaid korra märkasin pisikomistust, mis on võib-olla lihtsalt trükiviga, see kui tahes hoolikalt ette valmistatud väljaande visa kontvõõras: originaalteksti jo tähenduses ’juba’ on väljalugemisel muutunud sidesõnaks ja (vrd lk 86–87, teine lõik). Minu jaoks uus, kuid täiesti aktsepteeritav tõlgendus on tekstis mitmel pool esineva keerundlühendi väljalugem p. (nt lk 34–35, 78–79, 90–91 ja mujal), lühendite nimestikus (lk 211) tähendusega perge ’edasi!; ja nii edasi’. Sisu on niisiis samaks jäänud: varem on seda tuntud „kriksarulli” (Eva Aaveri väljend ligatuuride jm keerundite kohta) enamasti peetud lühendiks etc. ’et cetera, ja nii edasi’. Kaaluda võinuks, kas ikka tasub rööptekstis kajastada Rosenplänteri eri esiletõstet erinevalt (sirget joont sõrendusega ja lainelist joont kursiiviga), sest a) mõlemal puhul on tegemist lihtsalt rõhutamisega, b) vahel on raske aru saada, kumma joonega on originaaltekstis tegemist, ja c) kursiivkirjale on rööptekstis antud teisigi funktsioone. Väljaandele lisavad väärtust saksakeelne resümee (tlk Imbi Pelkonen), lühendite nimestik, kommentaariumis viidatud ja lõpus loeteluna esitatud kirjandus ning isiku- ja kohanimede registrid.
Eessõnas „Johann Heinrich Rosenplänter ja tema päevaraamat” on koostajad andnud tuumaka lühiülevaate Rosenplänteri elukäigust ja -tööst, tema maakeelse päevaraamatu kultuurikontekstist, tekkepõhjustest ning sisust. Räägitud on ka päevaraamatu publitseerimisloost: Mart Lepiku koostatud daatumita käsikirjast kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis ja Eva Aaveri avaldatud katkendist 1983. aasta Loomingu 1. numbris. Oleks ehk tasunud öelda sedagi, kas Aaver on Lepiku varasemat käsikirja kasutanud; viidanud alati korrektne Aaver sellele küll pole. Metste ja Paatsi on oma sõnul toetunud mõlemale tööle. On hea jälgida, kuidas (meenutagem Faehlmanni sõnu) eelkäijate õlgadele toetudes näeme kaugemale: nt kui Aaveri publikatsioonis on 28 kommentaari, siis Metste ja Paatsi on sama tekstiosa (päevikutekst 29. maist kuni 8. juunini, mis kajastab üht Rosenplänteri keeleuurimisreisi) selgitanud sadakonnas allmärkuses. Kommentaaride hulk on kasvanud osalt keeleselgituste arvel, mida Aaver pole vajalikuks pidanud, ent ka reaalkommentaarid on uusüllitises põhjalikumad ja detailsemad. Tunnustust väärib nt Rosenplänteri reisikirjelduses mainitud isikute ja kohtade lähem selgitamine: nii on koostajad lisanud täpsustusi tema enda suure perekonna liikmete kohta; Nurme veskiemand Flachist on saanud Rosenplänteri koguduseliige, Sauga mõisavalla Nurme veski emand Catharina Jakobine Flach; Pärnu-Jaagupi kirikuõpetaja peres elu lõpupäevi veetev vanapreili Hirschberger on tegelikult olnud Rosenplänteri arvatav pikaaegne tuttav, Pärnu garnisoni ohvitseri tütar ja kaua Pärnus elanud Maria Wilhelmine Luisa Hirschberg von Dollenstern (1751–1837); Vigala pastori Carl Eduard Harteni puhul on kiiduväärselt märgitud ka tema töö Jädivere ning Kuuda koolmeistrite seminari direktorina jne. Kõrvalisemaid isikuid välja selgitama hakata pole ometi vajalikuks peetud ja küllap nii on õige: nt Pärnu-Jaagupi pastori kaasa ja lapsed, keda vanapreili Hirschberg on lahkuse eest kiitnud (lk 70–71), või Tallinna kreiskooli kojamees oma vanamooriga (lk 84–85) on jäänudki nimepidi tundmatuks nii Aaveri kui ka Metste-Paatsi publikatsioonis.
Kogu kommentaarium on üldiselt väga asjakohane. Lubatagu mul esitada vaid mõned märkused (mittemõõduandvad, nagu vanasti nii tabavalt öeldi). Rosenplänteri päeviku saksakeelset motot kommenteerides (lk 19) võinuks mainida, et käsikirjalise teose O. W. Masingu grammatiliste aforismide kohta koostas Rosenplänter põhiliselt Masingu kirjade ja Beiträges ilmunud kaastöö põhjal; ka päeviku moto on algselt pärit Masingu kirjast Rosenplänterile 3. jaanuaril 1819 (vrd Masingu kirjaväljaande 2. köide, lk 15 ja 21). Kommenteerida võinuks ka lk 80–81 olevat tekstilõiku, kus on juttu keisri käsust, mis nüüdsest lubavat Liivimaal igaühel mõisaomanikuks saada. Keiser Nikolai I, kelle põgusast Pärnu-läbisõidust Rosenplänter nii toredasti kirjutab, on saanud kommentaari (lk 50–51) ja kajastub ka isikunimeregistris (lk 214), kuid jäänud kommentaarita (ja registrimärgendita), kui päevikus nime nimetamata räägitakse keisrist ja tema troonipärijast (pärrispärrija, lk 96–97). Samuti väärinuks ehk lühidat kommentaari nii too troonipärija kui samas mainitud õnnis Aleksander ehk Aleksander I. Seal, kus Rosenplänter avaldab lootust, et ta ülikoolikaaslane, Jüri pastor Peter Heinrich Schwabe pole uhkeks läinud (supperdenti rõssi ei olle temma pähhä ajanud, lk 98–99), on küll seletatud sõnu superdent/superintendent ja rõssi/rõsi, kuid jäetud mainimata (ja isikuregistrisse üles võtmata), et Rosenplänter peab tõenäoliselt silmas teist vana kaastudengit, Tallinna Toomkiriku ülempastorit Paul Eduard Hörschelmanni, kellega toimunud jahedat kohtumist ta oli kirjeldanud veidi varem (lk 86–87). Masingu kuulsa õ puhul (lk 166–167) oleks alati tore meeles pidada ka trükimärgi tegelikku leiutajat, trükiladujat Carl Michlerit (vrd Masingu kirjaväljaande 2. köide, lk 119–122 ja väljaande juurde kuuluv „Personalia”). Mida Rosenplänter mõtles, kui ta nimetas Viljandi maakoguduse pastorit Friedrich Carlblomi pimedaks ja selle ametivennast abipastorit Valentin Karl Heinrich von Holsti nägijaks (lk 192–193)? Alaviites leiduvatele isikunimedele ja elu- ning töödaatumitele lisaks võinuks sellistel puhkudel ehk midagi öelda ka usuliste hoiakute kohta; kahjuks pole ka eessõnas räägitud ajajärgu usuvastuoludest. Ehk tasunuks midagi öelda ka Rosenplänteri vaadete kohta ühise eesti kirjakeele taotlemise asjus? Nt Rosenplänteri iroonia, millega ta kirjeldab oma kohtumist Nõo pastori Gottlieb Samuel Friedrich Schützega (lk 184–185), jääb lugejal muidu ehk märkamata-mõistmata. Meelsasti oleksin tahtnud teada koostajate arvamust nende mõistujuttude algupära kohta, mida Rosenplänter kirjutab oma keeleharjutuspäevikusse 20. juulist alates (lk 172–175, 195–201). Ja kas leheküljel 185 on tindiplekk või Rosenplänteri joonistus?
Keelekommentaarides tundub puhuti olevat liiasust, eriti kui võtame arvesse ka konteksti: nt seletused sõnade või väljendite juures nagu Jumal paraku /Jummal parrako ’jumal parandagu; kahjuks’ koos viitega Wiedemanni sõnaraamatule (lk 24–25), higitseb/higgitseb ’higistab’ (lk 34–35), hammastepulvert/hammaste-pulwert ’hambapulbrit’ (lk 84–85), Tartu suureskoolis/Tarto sures-kolis ’Tartu ülikoolis’ (lk 86–87); liitsõnavormi Experimental-Geometriaks puhul on seletusse kaasatud ka saksa keel: Experimentalgeometrie (sks k) – eksperimentaalgeomeetria (lk 96–97). Teisal aga tundub, et lugeja võimalikku keelepädevust on üle hinnatud: nt kohati näib sõna raamat/ramat tähendavat hoopis kirja ehk sõnumikku (vt nt lk 86–87, 116–117, 152–153; tähendus on tuttav Masingu eestikeelsete kirjade kaudu); tõlla panemine tõlla-waia tähendab ilmselt mitte sõiduriista vaiapanekut, vaid tõllavajasse, st tõllakuuri viimist (lk 192–193); laevamurdmine/laewa-murdmine tähendus on ’laevahukk’ (lk 204–205; vrd saksa der Schiffbruch). Ehk pidanuks ka seletama, kui pikk on pool kolmat jalga (lk 182–183)?
Peamurdmist on valmistanud see, kuidas edastada Rosenplänteri eesti keelt. Eessõnas (lk 13) on väljaandjad arvanud, et kuivõrd Eva Aaver on publitseerides Rosenplänteri keele iseärasused maksimaalselt säilitanud, siis pidas ta lugejatena silmas spetsialistide kitsamat ringi, kellele vana kirjaviisi lugemine raskusi ei valmista. Ei ole siiski kuigi tõenäoline, et Loomingus avaldatud tekst oleks olnud adresseeritud üksnes väiksele kirjakeele ajaloost huvitatud keeleteadlaste rühmale. Ilmselt luges Rosenplänteri reisipäevikut naudinguga ja aru saades siiski enamik omaaegse Loomingu lugejaid, keda aastal 1983 oli paraku märgatavalt rohkem kui sellel ajakirjal nüüd, 30 aastat hiljem. Need olid siis teisisõnu haritud asjaarmastajad, ja nagu öeldud, on uusväljaannegi suunatud just sellistele lugejatele. Soovin ja loodan südamest, et neid oleks rohkem kui 150, mis on raamatu trükiarv (vt lk 223). Nende tarvis on Metste ja Paatsi pidanud vajalikuks esitada rööptekstina päeviku tõlke praegusaegsesse kirjakeelde (vrd lk 13). Võib-olla olen professionaalse idiotismi ohver, aga mina küll ei soovi painutada meie kirjandusklassikute endisaegset eesti keelt nüüdiskirjakeele keskme (ehk „Õigekeelsussõnaraamatu” ja „Eesti ortograafia”) norminguliistule, rohkem või vähem selle lookeid järgivaks. Paraku on meie senine tavaline publitseerimispraktika ikka veel just selline, kuigi sallivus keelevariaabluse suhtes on tasapisi lisandumas. Kuid eks loe me ju siiani Koidula luulet Aino Undla-Põldmäe ja Liivi luulet Aarne Vinkeli muganduses, Kreutzwaldi muinasjutte August Annisti jt toimetajate sätituna jne. Redigeerimise leebem variant oleks üksnes graafilise külje, s.o kirjaviisi kaasajastamine, jättes puutumata kõik muu (nii publitseeris Koidula luuletused Eva Aaver 1969. aastal), kuid seegi talitusviis pole ju probleemideta.
Metste ja Paatsi Rosenplänteri-mugandus järgib norminguliistu kaari üldiselt vähem („teksti vanapärasuse rõhutamiseks on säilitatud Rosenplänteri keelele iseloomulikke arhailisi jooni”, lk 13), kuid on kohati oma lahendustes ebajärjekindel ja loob sellisena stiliseeritud hübriidkeelekuju, mida tegelikult kunagi pole olemas olnud, mis aga esindab meie praegust ettekujutust „arhailisest” keelekasutusest. Mis siis ikka, ilukirjanduses on seda tüüpi kujutelmad täiesti võimalikud: meenutagem nt Tuglase arhaiseeritud keelt Aino Kallase tõlgetes või Oskar Lutsu tegelaste kõnekeelt, mida tagantjärele on nimetatud Tohuvabohu murdeks. Kui nüüd jätkata Metste ja Paatsi sümpaatset mõtet redigeeritud keelega tekstist kui tõlkest (lk 13), siis öeldakse ju ka, et ühe ja sama teksti õigeid tõlkeid võib olla sama palju kui tublisid tõlkijaidki. Teada on seegi, et tõlge aja jooksul vananeb, tuleb uuesti pöörduda originaali poole, tõlkida uuesti. Praeguse väljaande muudab ajatuks ja kestvaks just Rosenplänteri päeviku faksiimile olemasolu, redigeeritud rööpteksti võime pidada kommentaariumi osaks, tõlgenduseks, mida vajadusel ja võimalusel saab – headele eelkäijatele toetudes – muuta, täiustada, lihvida…
Praegune üleküllane ja killustunud raamatuturg on ühelt poolt õnn ja rõõm, teisalt aga ka häda ja viletsus: head raamatut on raske üles leida. Rosenplänteri päevik, mida autor oma keeleoskust täiustada soovides pidas eesti keeles 1. maist kuni 26. oktoobrini 1833, oli mulle üks mulluseid meeldejäävamaid lugemiselamusi. Leidkem see erakordne kultuuridokument üles ja nautigem seda: võluvas XIX sajandi algupoole maakeeles kirjeldatud kohad, inimesed, sündmused, lugemisvara ja teised vaimsed harrastused, moraalse täiustumise püüe, igapäevaelu detailid, eelkõige aga kirjapanija isiksus, oma pürgimustes leebelt järjekindel ja malbelt isetu.
