PDF

58. Kreutzwaldi päevade teaduslik konverents „Eesti perekond: traditsioon ja fiktsioon”

16.–17. detsembril toimusid Eesti Kirjandusmuuseumis 58. korda Kreutzwaldi päevad. Traditsioonilises avakõnes võttis direktor Janika Kronberg kokku kirjandusmuuseumi tööaasta ja märkis ühtlasi ära aastatel 1954–1989 muuseumi direktorina tegutsenud Eduard Ertise 100. sünniaastapäeva. Ertise elust ja tööst tegi skemaatilise ülevaate Rein Veidemann, iseloomustades tema aega ja tegemisi selliste tähistajate kaudu nagu punktiirsus, noorustrauma, ahistatud pühendumus, museaalne aja- ning kirjanduskäsitlus. Kokkuvõtvalt tõdes Veidemann, et Ertise suhe oma aega ei olnud opositsiooniline ega ohvrimeelne, vaid Ertise aeg oli ka metafüüsilises mõttes museaalne: kirjandusmuuseum oli talle nii elutöö kui ka elamisviis.

Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere rääkis ajaülestest akadeemilistest väärtustest muutuval teadusmaastikul. Soomere sõnul on tuleviku Eesti ideaalpilt väärtuste-, teadmiste- ja teaduspõhise ühiskonna kombinatsioon, seejuures on vajalik ühendada retrospektiivsed vaated ja minevikukogemused tulevikuvisioonide ja uute väärtuste loomisega. Nimetades üheks teaduse võimalikkuse eeltingimuseks kommunikatsiooni, uute teadmiste edasiandmist, rõhutas Soomere emakeeles kirjutamise tähtsust: emakeeles teadusteksti kirjutamine on märksa suurem väljakutse kui rahvusvahelistes käibefraasides. Lõpetuseks sedastas Soomere, et teadust ei saa juhtida – seda saab hooldada, kasvatada, talle arenguruumi anda.

Teaduskonverentsi seekordse teema avas Tiina Ann Kirsi ettekanne perekonnakujutustest maailmakirjanduses. Lähteks oli eeldus, et perekonnaromaan ei ole vaid narratiivseks kirjutatud sugupuu ega üksikisiku Bildung selle ainuke mõõtkava. John Galsworthy, Thomas Manni, Roger Martin du Gardi ja Naguib Mahfouzi, viimaks ka A. H. Tammsaare teoste näitel uuris Kirss perekonnaromaanide ajakäsitust (kas perekond muutub kiiremini või aeglasemalt seda ümbritsevast ühiskonnast), soolistatust (perekonnaromaane ei saa lugeda ilma sugu arvesse võtmata), suhtlemisi põlvkondade sees ja vahel, pärimisküsimusi ning rännaku kujutamisi (eksiili ja assimileerumise vaatenurgast võiks perekonnaromaane üle lugeda).

Ülevaate 1990. aastatel folkloristikasse tulnud perekonna suulise ajaloo kui tervikliku kultuurinähtuse uurimisest ja selle asetumisest interdistsiplinaarsesse konteksti tegi Tiiu Jaago. Suguvõsalugude uurimisel tuleb arvesse võtta erinevaid tegureid, näiteks kujundab pärimust inimeste liikumine ja staatus ning demograafilise situatsiooni teisenemisel on muutunud perestruktuurid, ent ka pere mõiste on tugevalt kontekstiline ja muutuv. Teisalt analüüsis Jaago perepärimuse ja suguvõsalugude esitusi internetis: seda, kuidas veebilehtede loomisel kasutatakse varasemat pärimust ja kuidas on internetisugupuud dekaadi jooksul muutunud.

Perekonna määratluse muutumist ajaloos puudutas ka pereterapeut Kiira Järv. Nüüdisaegse perekonnapsühhoteraapia kontekstis on aga perekond kompleksne emotsionaalne süsteem, indiviidide loomulik kooslus, mis toimib vastavalt aja jooksul välja kujunenud ja põlvkonniti edasi kandunud suhtemustritele.

Leena Kurvet-Käosaar käsitles perekonnaloo positsiooni põlvkondade- ja kultuuridevaheliste sidemete vahendajana. Selle raames tutvustas ta programmi Nordplus Horizontal perekonnaajaloo projekti, mis on koondanud Põhjamaade ja Baltimaade eluloouurijaid. Projekti kahe tööaasta (2013–2014) jooksul tõusid esile niisugused aspektid: milline on indiviidi roll perekonnaloo vahendajana (avaliku ja privaatse dünaamika küsimus, representatsioonistrateegiad); kuidas määratleda arhiivi (ametlik mäluinstitutsiooni vs. oma perekonna arhiiv). Kurvet-Käosaare sõnul on perekonnalugu indiviidi jaoks ajalooga suhestumise esmane kontekst ja kultuuri tõlgendusalus.

Ivar Ivaski nimelise kirjandusauhinna seekordne laureaat Katre Talviste esines kõnega „Igale tõlkeluuletajale oma Kreutzwald!”, vaadeldes lähemalt Kreutzwaldi neljaosalist kirjavormis kommentaari Koidula luulekogule „Emajõe ööbik”. Kreutzwaldi tagasisides väljenduvad põhimõtted kirjakeele küsimustest kuni religiooni tähenduseni ühiskonnas, aga ka arusaamad kunstilise teksti loomisest. Nii kriitilisi kui ka kiitvaid märkusi seletab Kreutzwald üksikjuhuliste keele- või poeetikaalaste argumentidega, kuid probleemsete tekstikohtade analüüsimiseks võtab ta sageli appi ka teise keele, osutamaks, et mitme keele kohtumisel ilmnevad võimalikud konarused selgeminigi. Kokkuvõtlikult nentis Talviste, et suurem osa kirjandust tuleks luua nii, et iga autor on iseenda Kreutzwald.

Esimese päeva lõpus linastus Vallo Kepi dokumentaalfilm „Ustavus raamatule. Aleksander Sibula aeg” (2014), mis on valminud Tallinna Keskraamatukogu legendaarse direktori 130. sünniaastapäevaks.

Konverentsi teise päeva avas Merili Metsvahi ettekanne perekonnaajaloo tundmise olulisusest folkloristikas. Lääne-Euroopa patriarhaalsema ajalooga kultuuride empiirikast lähtuvate teooriate rakendamine eesti ainesele viib sageli ummikusse, sest siinmail mindi naisliini pidi toimivalt pärilussüsteemilt üle meesliini pidi toimivale alles XIII sajandil ning ka folklooris leiab jälgi matrilineaarsest elukorraldusest ja naise kunagisest kõrgemast staatusest.

Jätkas Liina Lukas baltisaksa kirjanduse teemal, käsitledes naisemantsipatsiooni mõjude jõudmist XIX sajandi lõpu naiskirjanike Ursula Zoege von Manteuffeli, Lotta Girgensohni, Elfriede Jakschi, Helene von Kloti ja Laura Marholmi teostesse. Osaliselt vahendab nende looming veel konservatiivset, patriarhaalset peremudelit (ja ühtlasi ka narratiivset skeemi), osaliselt aga hakkab seda juba murendama.

Maarja Hollo kõneles oma vanaisa Alfred Hollo aastatel 1925–1929 Võru Õpetajate Seminari õpilasena peetud päevikute näitel selle põlvkonna kujunemisloost, kes sai hariduse kahe maailmasõja vahelises Eesti Vabariigis. Hollo osutas, kuidas päevik võimaldab perekonnaloo uurijal heita pilk kirjutaja mentaalsesse maailma, aidates paremini mõista päevikupidaja hilisemaid eluvalikuid ning seeläbi hinnata tema eluteed ja -tööd tervikuna.

Uku Lemberi ettekanne viis kuulajad nõukogude aega, käsitledes eesti-vene segaperekondade kultuurilise ja ühiskondliku identifitseerimise mustreid. Analüüsitud eluloointervjuudest ilmneb, et eesti ja vene kultuurimaailm esinesid segaperedes paralleelselt, kuid omavahel põimunult, ning kahe maailma vahelisi pingeid pigem ei tajutud või seda teemat välditi – toimus nn rahvuse vaigistamine.

Liina Paales tutvustas kurtide omavahelisi abielusid ja paarisuhteid kui selle rahvarühma üht kultuurilist tunnusjoont. XIX sajandi lõpus kartsid eugeenikud „inimrassi kurdi variandi” tekkimist ning soovitasid seetõttu kurtide omavahel abiellumine keelustada. Olgugi et statistika andmeil sünnib kurtidest lastest 95 % kuuljate peredes, on seda keeldu varasematel aegadel ka rakendatud, samuti on kuuljad vanemad püüdnud oma kurtide laste partnerivalikut kontrollida. Endogaamiat soodustab kurtide hariduse ja vaba aja korraldus; tänapäeval on kurtide abielud sageli rahvusvahelised, kuid kurtidelgi on elukaaslase valikul olulised ka nt usulised ja rassilised kriteeriumid.

Astrid Tuisk rääkis pere ja kodu kuvandist, mis kajastub 1940. aastatel sündinud inimeste mälestustes oma sõjajärgsetest mängukogemustest. Sellele põlvkonnale on omane toonitada lapsepõlves valitsenud vabadust, vanemate vähest suunamist ja järelevalvet. Keelamist mäletatakse seoses raamatutest-filmidest võetud mänguteemadega: vangide põgenemine, sõdurite tagaajamine, sõjamängud päris laskemoonaga. Oma lapsepõlve iseloomustatakse küll vaese ja raske ajana, kuid ometi on sellest jäänud helged mälestused.

Konverentsi viimase ettekandena esitas Piret Õunapuu tõestisündinud pereloo, mis on justkui näide Eesti ajalooõpikust. See algab 1869. aastal, kui kolm venda Hallistest ostsid endale Äksi kihelkonda talukoha. Aja jooksul sai sellest heal järjel eeskujulik karjakasvatustalu, kust pärinevaks võib end praegu pidada sadu inimesi, kelle on ajaloo keerdkäigud maailma laiali paisanud; talust endast on aga järel vaid varemed.

Kreutzwaldi päevade lõpetuseks tutvustati Eesti Kirjandusmuuseumi uusi väljaandeid: Rutt Hinrikuse koostatud raamatut „Kas sa Tammsaaret oled lugenud? Kirjanduslik eluloovestlus Helga Nõuga”, ajakirja Methis 13. ja 14. numbrit, Anu Korbi koostatud kogumikku „Eestlased Venemaal: elud ja lood” sarjast „Eesti asundused”, Jegard Kõmmuse raamatut „Iiu Leiger. Emaste Söruotsa murragus loodud muisdendide sari Iiuma vägimihest Leigrisd” (koostanud ja toimetanud Helen Kõmmus) ning Risto Järve koostatud CD-plaati „Linda kivist Lilla Daamini”, kust võib kuulata Tallinna–Tartu maantee äärsete paikade lugusid Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivist.