EKKÜ aastakonverents toimus sel aastal 6. märtsil, seekord Tallinna Ülikoolis. Väike, aga sisukas konverents pakkus aruteluvõimalust nii teooria kui ka praktika üle, lisaks eesti keelele sai kuulata ka ettekannet soome keele eripäradest.
Geda Paulseni (EKI) ettekanne „Mittelineaarne kausatiivsus – põhjusadjunktidest eesti keeles” käsitles üht eesti keele kausatiivsuse väljendamise moodust: sekundaarseid kausatiivtarindeid ehk adjunkte. Põhjustamine on seotud temporaalstruktuuriga ning lähema uurimise all oligi küsimus, kas keeleliste kausaalstruktuuride aja- ja põhjussuhted on kronoloogilises vastavuses. Loogiline põhjustamise ajastruktuur on A põhjustab B, eelnedes B-le. On olemas energia alguskoht, mis edasi liikudes muutusi põhjustab, ning lõpp-punkt, kust energia enam edasi ei liigu (põhjustamine on lõppenud). Sellist järgnevust peaks peegeldama ka lausestruktuur. Ometi on eesti keeles põhjusadjunkt lauses tihti koha vahetanud, nii teame selliseid väljendeid nagu Koer suri vanadusse või Mari hüppas rõõmust. Samas järgib näiteks lause Jüri streigib parema palga eest selgelt loogilist ajastruktuuri. Paulsen eristabki kaht tüüpi kausaaloperaatoreid: põhjust (Koer suri vanadusse) ja tagajärge (Mari läks haiglasse uuringutele), mis erinevad oma struktuuri poolest. Vaadeldes erinevaid näiteid ja võimalusi, kuidas ja millises positsioonis põhjusadjunktid lauses esineda võivad, jõuti arusaamale, et sellistele semantilistele struktuuridele võikski läheneda mittelineaarsest vaatepunktist, kaasates lisaks semantilised tasandid, nagu sündmusstruktuur, põhjustamise kognitiivne taust ning osavõtjarollide aktiivsus/passiivsus.
Tuomas Huumo (TÜ, Turu ülikool) rääkis soome kaassõnast edellä liikumismetafooride kontekstis. Lähemalt käsitles ettekanne „Kahe liikuja piirang ja soome keele kaassõna edellä” viitamisraamipõhist ajametafooride jaotust. Egopõhises viitamisraamis sisaldub aega kogeva inimese ehk ego vaatepunkt (Selle nädalaga jõuame kevadesse) või ka liikuv aeg ise võib olla egopõhine (Jõulud tulevad). Väljapõhises viitamisraamis on tegemist ajaliste entiteetide omavahelise järgnevusega ning seda väljendab jadametafoor (Jõuludele järgneb sula). Soome keele kaassõna ete- võib esineda nii sise- kui ka väliskohakäänetes, sisekohakäänete puhul on trajektoor ja/või orientiir liikumatu, väliskohakäänete puhul seevastu on mõlema liikumine samasuunaline. Kahe liikuja piirang ütleb, et kaks erinevat liikujat on võimalik vaid jadametafoorides, kuid mitte egopõhistes. Soome keele edellä pakub aga sellele piirangule väljakutse: nimelt on edellä kasutusel ka konstruktsioonides, mis kirjeldavad trajektoori ja orientiiri positsioone ajalises arengus ning on seega mõlemad egotaolised: Liisa on minua kaksi vuotta edellä opinnoissaan (’Liisa on minust õpingutes kaks aastat ees’). Sellises konstruktsioonis asetsevad mõlemad tegutsejad n-ö alternatiivses ajas ning nende vahet mõõdetakse sündmusesiseselt. Kui sündmus jõuab lõpule, saab see pigem jadametafooritaolise konstruktsiooni ning toimub absoluutses ajas. Sellise aspekti muutusega muutub soome keeles ka kääne, nt Mussolini nousi valtaan kymmenen vuotta Hitlerin edellä (’Mussolini tõusis võimule kümme aastat enne Hitlerit’).
Katre Õim (TLÜ) arutles ettekandes „Saav kääne seotud ja vabades ühendites” saavas käändes esinevate omadussõnade kasutamise üle. Täpsemalt oli uurimise all küsimus, kas neid omadussõnu kasutatakse tänapäeval pigem otseses või ülekantud tähenduses. Et tuvastada, millistes süntagmaatilistes suhetes saavas käändes omadussõnad osalevad, milline on nende suhete tugevus ning milliste kollokaatidega omadussõnad kõige sagedamini koos esinevad, kasutati programmi SketchEngine. Adjektiive sedasi analüüsides tulevad esile nende sagedamad eeslaiendid, järellaiendid, rinnastus- ja võrdlustarindid jms. Ettekandes arutleti 15 erineva adjektiivi üle, näiteks hull, loll, paha, tõsine, õige. Eestikeelsete veebilehtede korpuse materjalil tehtud analüüsist selgus, et kõige variatiivsem on adjektiiv õige, sõltudes kõige suuremast arvust verbidest (osutuma, mõistma, pidama, seadma jt). Sõnavorm õigeksoli korpuseskäsitletud omadussõnavormidest kõige sagedasem. Meetodist lähtuvalt jäi õhku palju küsimusi, näiteks mida peaks konkordantsirea koostamisel arvesse võtma, mida välja jätma, kuidas tuvastada grammatilisi seoseid, mis sõnavisandites ei avaldu, ning ka kõige keerulisem küsimus, kuidas ikkagi otsustada selle üle, kas sõna on kasutatud otsetähenduses või ülekantult?
Ene Vainik (EKI) rääkis tundenimetustest ja nendega koos esinevatest omadussõnadest ettekandes „Tunnete omadused ristlõikes”. Mis tahes nähtusi iseloomustavad omadused võib lugeda kolme põhilise faktori alla koonduvaks (hinnang, aktiivsus ja tugevus). Ettekandes vaadati, millised omadussõnad esinevad tundenimetuste naabruses korduvalt ja millistest kujutlustest tunnete kohta need sõnad räägivad. Tundesõnade naabrussuhted näitavad, et hinnangu roll jääb tagasihoidlikuks ja suur osa iseloomustustest kirjeldavad tunde intensiivsust, sh mitmel viisil metafoorselt. Näiteks võib lootus olla suur või väike (maht), armastus võib olla palav (temperatuur) või viha pikk (kestus). Lisaks tulevad korduvalt esile sõnad, mis viitavad tunde kvaliteedile (tõeline armastus) ning sellest „osasaajate ringile” (ühine mure). Olukorda, et peaaegu puuduvat hinnangut osutavad omadused, võib seletada sellega, et need dimensioonid sisalduvad emotsiooninimetuste semantikas implitsiitselt niigi.
Liina Lindström (TÜ) arutles ettekandes „Kas lausetüübid on olemas?” eesti keele lause struktuuritüüpide üle. Sõltuvalt käsitlusest kirjeldatakse grammatikates 3–5 lausetüüpi, mis on määratletud peamiselt grammatilise subjekti, tegevussubjekti (semantilise subjekti) ja pragmaatilise subjekti vahekorra põhjal. Tegelike tekstide analüüsi jaoks on aga lausetüüpide hulk liiga väike: prototüüpsete lausete hulk on ebaprototüüpsetega võrreldes väike ning lausetüüpide piirialad jäävad segaseks. Lähemalt käsitleti ettekandes eksistentsiaal- ja tulemuslauset, nende piiranguid ja näiteid nii murretest kui ka kirjakeelest. Kuidas näiteks käsitleda lauseid Sajab või Minust ei ole enam piimajoojat? Lahendust võiks pakkuda konstruktsioonigrammatikal põhinev lähenemine, mis võimaldaks liigitusel suuremat kaalu panna argumentstruktuuri konstruktsioonidele ja nende funktsioonidele.
TÜ magistrant Mariann Proos käsitles ettekandes „Verbi nägema tähendusrühmadest kujundskeemide abil” verbi nägema polüseemiat ning tähendusrühmi, mis kujunesid tehtud sorteerimiskatse tulemusena. Viit erinevat tähendusrühma iseloomustati erinevate kujundskeemide abil, mis iseloomustasid kõiki rühma liikmeid ning samas eristasid rühma teistest tähendusrühmadest. Näiteks tähendusrühma, kuhu koondusid verbi füüsilised tähendused, iseloomustati kujundskeemiga teekond, sama skeemiga, kuid ülekantud tähenduses (kus algpunkt on algseisund, lõpp-punkt lõppseisund), võib iseloomustada ka tähendusrühma „nägema kui aru saama”. Kogemise tähendusi koondavat rühma leiti aga kõige paremini iseloomustavat kujundskeem jõud. Järeldati, et kuna kõik tähendusrühmad on eriomaste kujundskeemidega kirjeldatavad, siis peegeldab see ka keelekasutajate intuitiivset lähtumist struktuursetest sarnasustest ja erinevustest.
Ann Veismann (TÜ) tegi ettekandes „Kas Alice puges läbi peegli või peeglist läbi?” ülevaate sõna läbi sünonüümsest kasutamisest prepositsiooni (läbi peegli) ja adverbina (peeglist läbi). Paralleelne kasutus on võimalik eelkõige ruumilise liikumisega seotud lausetes, sageduslikult domineerivaks konstruktsiooniks on prepositsioonifraas. Vaatluse all olid mitmed faktorid, mis võiksid mõjutada prepositsioonilise või adverbilise konstruktsiooni eelistamist (tekstiliik, verbi semantiline tüüp, läbitava objekti semantiline tüüp, läbiva objekti elusus või elutus jm). Adverbikonstruktsiooni kasutust püüti seostada lauses avalduvate jõudünaamiliste omadustega ja teksti infostruktuuriga. Lõpuks toodi välja kummagi konstruktsiooniga kõige sagedamini koos esinevad üksiksõnad (nt peast läbi ja läbi akna).
Sellest, miks ja kuidas teha keeleteaduslikke katseid, rääkisid Ilona Tragel ja Jane Klavan (TÜ). Katsete kasuks räägib võimalus pääseda ligi muidu raskesti ligipääsetavatele andmetele ja variaablite kontrollitavus, lisaks on selliselt saadud väljund kõige kasutuskõlblikum tehisintellekti arendamise juures. Teisalt ei pruugi laboritingimustes tehtud otsused peegeldada keelekasutaja tegelikke mentaalseid protsesse. Ettekandes vaadati tagasi eelmisel aastal käsitletud katsele abstraktsete verbide suunast ning arutleti selle üle, kuidas katset edasi arendada, et võimalikult hästi „tähendus peast kätte saada”. Abstraktsete verbide suunda uurivad ettekandjad katsega, mis ühendab joonistamise ja häälega mõtlemise. Katseisikute ülesanne on joonistada abstraktse verbi suunda, kirjeldades samal ajal, kuidas ja millest lähtuvalt ta antud verbi just nii kujutab. Kui eelmisel aastal tehtud katses joonistasid katseisikud suundi paberilehele laual, siis uues katses plaanitakse kasutada molberti-stiilis pinda. Arutlemisele tulid muuhulgas küsimused katse läbiviija asukoha kohta ruumis, mida, kui palju ja millal katseisiku käest küsida, kas ja kuidas määrata ette vaatepunkt ja palju muud.
