Nool lendab ühel, mõtlemine teisel viisil, ent mõte, kui ta on ettevaatlik ja kui ta
vaatlemisega tegeleb, lendab
mitte vähem otse ning selle poole,
mis talle ette on seatud.
Marcus Aurelius. Iseendale VIII. 60(1)
Mis oli esmamulje Jaan Undist loenguis või temaga kohtudes? Küllap tema habe, vanakreeka-rooma filosoofi tunnus, ning mingi vaikne lõbusus. Mulje, et pole selget tõde,(2) vaid et kõik tuleb kusagilt ülikeerukais omavahelisis seoseis, liikmetena kompleksses tervikus.(3) 1976. aastal Leningradi ülikoolis klassikalise filoloogia eriala lõpetanud Jaan Unt oli ainus täieliku klassikalise haridusega filoloog oma põlvkonnas, ent nomenklatuuri sobimatule Undile ei olnud Eesti NSV õppe- ja teadusasutustes kohta kauaks. Vaimuellu sukeldumist see ei takistanud, nagu näha ka avalikkuse ees peetud konverentsiettekannetest(4) ning peatselt ilmuma hakanud arvustusist ja tõlkeist. Klassikalisi keeli õpetama sai Jaan Unt hakata juba tuntud tõlkija ja kirjandusteadlasena 1984. aastal Usuteaduste Instituudis, aasta hiljem Tartu ülikoolis, kus ta luges köitvaid antiik- ja muistse kirjanduse kursusi ning sai 1991. aastal klassikalise filoloogia (algul ka teoloogia) eriala peamiseks vanakreeka keele ja kirjanduse õppejõuks.
Sõna „filoloog” viitab Platonil arutlemise armastajaile (nagu ka ta lemmikvormis, dialoogis), kelle tegevusala kattus kohati filosoofiaga. Jaan Unt õpetas seda ainet paar tuhat aastat vana sokraatilise meetodi järgi ning suunas teadmistekilde lisades ja kõiki võimalikke (eksi)radu kätte juhatades õpilasi kannatlikult tervikpildi poole. Vanakreeka keele tund Undiga ei alanud paradigmade tuupimisest ega treenimisest, vaid selgitustega, miks ja kustkohast on need käände- ja pöördelõpud pärit ja kuidas ajalooliselt just sellisteks kujunenud. Nii sai iga keeleparadigma tutvustamine sissejuhatuseks ajaloolis-võrdlevasse indoeuroopa keeleteadusse, keeletunnis loetud tekstikatked aga juhatasid vanakreeka kirjandusse ja filosoofiasse. Neis tundides õpetas Jaan Unt seda, mis vanade keelte puhul vältimatu – ei saa ju siin informandilt sõnatähendust küsida ja kirjalikke allikaidki napib –, aga mujalgi ülioluline: oskust mõtelda keele, mingi vormi, sõna või konstruktsiooni tähenduse ja rolli üle, ning võrdluses teiste autorite säilinud tekstidega just selle korrumpeerunud või keeruka tekstikoha mõtet otsida. Klassikalise filoloogia curriculum’i kuuluvad autorikursused said Jaan Undi käe all tekstikriitilise analüüsi meetodi ja üldse filoloogitöö kooliks. Ta juhatas mõistmiseni, et teksti interpreteerimine ja kommenteerimine ei tähenda kõige kõnelemist, mis pähe tuleb, vaid et siin on tegemist teadusega, mil kindlad reeglid.
Jaan Unt oli sündinud õpetaja, tema ülikool kõikehõlmav vaimutreening (Tartu ülikooli seinte vahel, kohvikuis, Emajõe tänava kodus), õppimine kogu elu kestev. Nagu ta öelda armastas: vanakreeka keele õppimiseks kulub 20 aastat.
…. Aga need terased, kaugelenägelikud ja enesest pimestatud, kus nad on? Nagu need terased Charax, platonist Demetrios, Eudaimon ja teised seesugused. Üürike kõik, ammu surnud. Mõnda ei mäletata isegi mitte lühikest aega, mõned saavad muinasloolisteks, mõned on juba ammu muinaslugudestki haihtunud. Pidada niisiis meeles, et paratamatult seisab ees kas su ühendi laiali-pudenemine või siis su hinguse üleminek ja paigutumine teisale (MA, VIII. 25).
Üürike (vkr ephºemérios) viitab ajaliku elu voolavusele ja kaduvusele, Unt seletas seda mõistet tudengeile Simonidese, Mimnermose või Pindarose värsse ja filosoofe lugedes. Ent see adjektiiv võib viidata nii ühepäevasusele, kaduvusele kui ka igapäevasusele, korduvusele. Niisugused paradoksid, võimalused, et miski võib olla see ja peaaegu vastupidine, näisid Jaan Undile alati väga meeldivat.
Üks teadlasele olulisi hoiakuid, mida Jaan Unt – inimene, filoloog, õpetaja – oma õpilastele edasi andis, on kriitiline meel autoriteetide suhtes. See avaldus mitmeti. Ühelt poolt viitas ta (ühena vähestest minu poolt kogu elu jooksul kuuldud õppejõududest) tihti ka elementaarsete teadmiste puhul nende allikaile, kuigi allikaile mitteviitamine näib nn tavatõdede esitamise puhul olevat „hea akadeemiline tava”. Kuidas seda interpreteerida? Kindlasti mitte Undi ignorantsusena, küllap ka mitte pelga soovina „head tava” rikkuda. Usun, et ühelt poolt loeb siin mõistmine, et iga tõde öeldakse kellegi poolt välja ja on selline – tõde – enamasti vaid oma ajas. Teisalt näitab see ka pieteeti ja uhkust oma õpetajate suhtes – Jaan Undi üks rolle oli elava, võimsa Peterburi-saksa filoloogiatraditsiooni edasiandmine, ning tema viited oma õpetajaile (Aleksandr Zaitsev, Aristid Dovatur, Aleksandr Gavrilov, Nikolai Kazanski, aga ka nt Jaan Puhvel, kelle loenguid ta koos oma tudengitega kuulas) ja suurte filoloogide uurimustele kasvatasid ka tema õpilased osaks sellest traditsioonist.
Akadeemiline traditsioon toetub paljudele scholastikustele – nii heas kui ka halvas mõttes. Kalle Kasemaa juubelikingiks tõlkis Jaan Unt valiku nende kohta käivaid nalju:
Keegi kohtas tarkpead ja ütles: „Isand tarkpea, ma nägin sind unes.” Too vastas: „Jumalate nimel, vabanda. Mul oli tegemist ja ma ei pannud sind tähele.” – Philogelos, 5A.
Jaan Unt ei olnud kindlasti selline tarkpea, keda „on alati olnud, on praegugi, sageli on nad üsna üles roninud, ülalt vaatavad ja valitsevad, lisaks alamate ja pisemate tarkpääde agarast tarkusest toetatud. Kuid tarkpeade puhul on üks tore asi: nende üle saab alati nalja heita. Ja et nende paratamatusest hoolimata siiski elusamaks jääda, ongi lisaks tõsisemale tööle vaja ka nalja ja naeru.(5)
PolypragmosÉynºe ehk sekeldamine oli vanade kreeklaste jaoks naeruväärne nähtus.(6) (Ja tõepoolest – millist tänapäeva moodsat teooriat ja vaimuhiiglast või professorikest teatakse 2000 aasta pärast? Kes mäletab homme tänase pingerea viiesajandat kohta?) Jaan Unt ei avaldanud palju teadustöid ja kirjanduskriitikat, vaid sekkus ainult põletavalt huvitavais küsimustes – Tacituse estide (1984–1987), Leo Metsari Julianuse-romaanide (1979, 1995) või filosoofide tõlkimise (Voltaire 1986., Seneca 1996. aastal) puhul. Kirglikus poleemikas pakkus luulelisusele või lahmivatele argumentidele vastukaalu Undi kaine ja põhjalik (ja vaid pisut irooniline) filoloogiline analüüs. Enamasti õpetas ta siiski otsesõnu sekkumata, pigem näidete kaudu ja head esile tõstes, kui halba kritiseerides. Antiigi mõtteilma kooliks on Undi avaldatud tõlked (Marcus Aurelius, Demokritos, Aristotelese „Luulekunstist”, Platon, Epiktetos, „Philogelos” , Fabricius) ja nende kommentaarid. Need, mis kõlasid loengusaalides (Platon, hellenismiaja filosoofid, kreeka komöödia ja luule), toimivad edasi tema õpilaste kaudu; samamoodi näiliselt varjul, kuid ulatuslik on ta panus keeleküsimusis sõbraliku nõuandjana kolleegidele ning kirjanikele ja tõlkijaile.
Eesti kirjanduses on vari pigem negatiivne ja kreeklasedki näevad inimest kohati vaid varju unena, samas arutlevad kreeka filosoofid sageli just varjulise plaatanipuu all, kõrval kargeveeline allikas. Niisuguseks, meeli selgitavaks ja pilku pimestuse eest kaitsvaks varjuks oli Jaan Undi tegevus.
Et kõik on arvamus ja see on sinu võimuses. Kaota siis, millal aga tahad, arvamus, ning nagu sellel, kes on jõudnud ümber neeme: tüünus, vaikus ja tasane laht.
Marcus Aurelius. Iseendale. XII. 22
Χαῖρε καλῶς ἐλθὼν νῦν Λῦκ’ ἐὺ Δορπάτι’ εὕδῃς
ἐν μακάρων νήσοις ἡδέα δῶματ’ ἔχων.
- M rcus Aurelius, Iseendale. Tallinn: Eesti Raamat, 1983, lk 88. Siin ja edaspidi Jaan Undi tõlked.
- Mitte et ta ise kunagi midagi nii banaalselt oleks väitnud…
- Cf. Marcus Aurelius, Iseendale VII. 13: … melos – (tervikuga orgaaniliselt seotud) liige, mitte meros – osa.
- Vt Kirjanduse jaosmaa ’78. Tallinn: Eesti Raamat, 1980, lk 21, 24.
- Jaan Unt, „Tõsiselt nalja tehes ehk naerust kreeka kombel: katkendeid kogumikust Philogelos.” Pühendteoses Mille anni sicut dies hesterna. Studia in honorem Kalle Kasemaa. Ediderunt Marju Lepajõe et Andres Gross. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2003, lk 173–174 (terve artikkel lk 171– 180).
- Vt kommentaari Marcus Aureliusele, lk 138.
