• 5. mail kaitses Kirsti Jõesalu Tartu Ülikoolis etnoloogia erialal doktoritöö „Dynamics and tensions of remembrance in post-Soviet Estonia: Late socialism in the making” („Mäletamise dünaamika ja pinged nõukogudejärgses mälukultuuris: hilise nõukogude aja tähenduse loomine Eestis”). Juhendaja oli dotsent Ene Kõresaar (TÜ) ja oponendid dr Ana Luleva (Bulgaaria teaduste akadeemia) ja dr Art Leete (TÜ).
Doktoritöö analüüsis ühe ajalooperioodi – hilise sotsialismi – tähenduse kujunemist ja dünaamikat XXI sajandi alguse Eesti mälukultuuris. Hilise sotsialismi all mõistetakse perioodi 1950. aastate lõpust 1980. aastate keskpaigani. Väitekirja lähtekohaks oli vaatepunkt, et 1990. aastate mäluprotsesside tulemusena käsitleti nõukogude aja argiseid kogemusi avalikkuses hegemoonse kannatuse ja vastupanu diskursuse raames. Hilist sotsialismi ei eristatud eelnevast, stalinismi ajajärgust. 1990. aastate lõpust alates väljendati aga järjest enam rahulolematust domineeriva käsitlusega. Iseäranis tähelepanuväärne panus hilise sotsialismi aja teema kui olulise probleemi sõnastamisel oli avalikus diskursuses elulookirjutajatel. Argieluline kogemus hilisest nõukogude perioodist tõusis esile just võrdluses keeruliste 1990-ndatega ja üleminekuga turumajandusele. Aastatel 2000–2010 polnud senine katkestuse diskursuse mälurežiim enam ainuvaldav. Praeguseks on kaasatud märgatavalt rohkem erinevaid nõukogudeaegseid kogemusi selle aja mäletamise kultuuri, kui oli 1990. aastatel. Need protsessid viitavad mälukultuuri diferentseerumisele ja demokratiseerumisele.
• 16. mail kaitses Elle-Mari Talivee Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis doktoritöö „Kuidas kirjutada linna. Eesti proosa linnamaastik aastail 1877–1903”. Juhendajad olid prof Piret Viires (TLÜ) ja emeriitprof Rein Veidemann (TLÜ), oponendid Helsingi Ülikooli külalislektor Sirje Olesk ja lektor Anneli Kõvamees (TLÜ). Autor otsis vastust küsimustele, kuidas, miks ja kes kujutas linna eesti proosakirjanduses ajal, kui hoogustus linnastumisprotsess – XIX sajandi lõpukümnendeil ja XX sajandi alguses. Töös anti lühiülevaade ilukirjanduses kajastust leidnud Eesti linnade, nagu Tallinna, Tartu, Pärnu, Narva, ajaloost. Kirjandusliku linna analüüsi keskmes oli mõiste „maastik”, mis kõige paremini haaras linna suhtumist: algul tajuti seda kauge ja visandlikuna, seejärel õpiti tundma, kaardistati ja süveneti sellesse, ning lõpuks sai linnast kirjandusteose tegelane. Ilukirjanduses on linna muutumist ja võimalusi sageli edasi antud just naise kujus. Ühes peatükis oli lähemalt analüüsitud kahte Eduard Vilde teost: „Raudsed käed” ja „Kui Anija mehed Tallinnas käisid”.
• 23. mail kaitses Andrus Org Tartu Ülikoolis eesti kirjanduse erialal doktoritöö „Eesti ulmekirjanduse žanrid ja nende poeetika”. Juhendaja oli prof Arne Merilai (TÜ), oponendid dr Martin Carayol (Institut nacional des langues et civilisations orientales, Pariis) ja dr Jaak Tomberg (TÜ).
Väitekirjas uuriti eesti ulmekirjanduse žanre ja nende poeetikat üldiste žanriteoreetiliste arusaamade ning spetsiifiliste žanrikirjelduste taustal, kaasates käsitlusse arvukalt ulmekirjandustekste. Kirjeldati ja analüüsiti eesti ulmekirjanduse põhi- ja alamžanre, rakendades žanripoeetika vaatlusel deskriptiivset ja komparativistlikku lähenemisviisi. Töös anti põhjalik sissevaade eesti ulmekirjanduse ühte võimalikku žanrisüsteemi, mis hõlmab tekste alates XIX sajandi keskpaiga kunstmuinasjutust kuni XXI sajandi alguse aurupungini. Väitekiri koosneb seitsmest artiklist, milles tegeldakse ulmekirjanduse teoreetilise määratlemise ja mõtestamisega, aga ka mitmete žanrispetsiifiliste küsimustega peamiselt eesti ulmeproosale keskenduva žanrianalüüsi näitel. Autor lõpetas väitekirja diskursiivse tõdemusega, et eesti ulmekirjandust on paljuski mõjutanud ajalooline ja kultuuriline kontekst, peamiselt kas algupärane folkloorne ainestik, teaduslik-tehnilise maailmapildi muutused või angloameerikalikud žanrieeskujud.
• 31. mail kaitses Tartu Ülikoolis Liina Tammekänd doktoritöö „Narratological analysis of Võru-Estonian bilingualism”. Juhendajad olid prof Karl Pajusalu (TÜ) ja prof Anna Verschik (TLÜ), oponent oli prof Rita Franceschini (Libera Universita di Bolzano, Itaalia).
Individuaalne mitmekeelsus, mis tähendab inimese võimet kasutada igapäevaselt rohkem kui ühte keelt, on tihedas seoses sotsiaalse mitmekeelsusega. Kagu-Eestis kasutatakse igapäevases suhtluses nii kohalikku võru keelt kui ka eesti standardkeelt, aga mõlema keele kasutuse määr, koht ja aeg on iga rääkija enda otsustada. See ajendaski väitekirja kirjutajat küsima, kas kahe nii lähedase keelekuju rääkimine on mitmekeelsus, millised on keelekasutuse individuaalsete erinevuste seosed keelehoiakute ja -identiteediga ja kuidas väljendub individuaalne mitmekeelsus suulistes narratiivides. Kümme keskealist kagueestlast jutustasid samal teemal nii võru- kui ka eestikeelse loo. Ilmnes, et keelejuhtide räägitud samateemalised kakskeelsed lood on ülesehituselt sarnased, kuid neis on väikesi temaatilisi erinevusi. Uuringus osalenud keelejuhid seostasid võru keelega üldiselt positiivseid emotsioone. Mõned inimesed olid ühiskondlike ümberkorralduste käigus muutnud oma keeleidentiteeti ja sellega seoses ka emakeele määratlust: kui see kunagi oli eesti keel, siis nüüd on võru keel. Ka nende kõneldud võru keel ise on muutumises. Vanemad keelejuhid kasutasid noorematest järjekindlamalt võru keelele omasemaid tunnuseid. Samuti kasutasid rohkem markeeritud võru keelt need keelejuhid, kelle jaoks see on suure sümboolse väärtusega ning kes end selle kaudu identifitseerivad. Võru keelele vaid instrumentaalset väärtust omistavate keelejuhtide kõnes ilmnes aga vähem võru keelele eriomaseid tunnuseid. Uuringus osalenud inimesed valdavad ja kasutavad sageli veel mitmeid võõrkeeli, nagu näiteks vene, inglise ja soome keelt. Aktiivne mitmekeelsus ning sellega seotud elukogemused muudavad nende keelelise identiteedi ja selle avaldumise unikaalseks.
