PDF

Kaitstud doktoritööd

• 16. mail kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Mare Kitsnik lingvistika erialal doktoritöö „Iga asi omal ajal: B1- ja B2-taseme verbikonstruktsioonid keeleoskuse arengu näitajana”.

Doktoritöö juhendaja oli Turu Ülikooli professor Annekatrin Kaivapalu ja oponendid Tartu Ülikooli professor Renate Pajusalu ning Jyväskylä Ülikooli professor Mirja Tarnanen.

Doktoritöös uuriti eesti õppijakeele leksikaalgrammatilise oskuse arengut, mis käib kaasas kommunikatiivse keeleoskustaseme tõusuga. Artikliväitekirja kolm artiklit käsitlesid verbivorme, tingivat kõneviisi ja modaalverbide saama ja võima konstruktsioone B1- ja B2-taseme õppijakeeles. Analüütilises kokkuvõttes leidis autor, et keeleõppemetoodika jaoks on oluline teadvustada teise keele õppimist protsessina, mis sõltub eelkõige sisendkeelest ja teise keele omandamise üldistest arengupõhimõtetest. Keeleõpetajad peaksid võimaldama õppijatel kuulda-näha võimalikult palju loomulikku ja nende jaoks motiveerivat keelekasutust. Õpetajad peaksid suunama õppijaid märkama keeletükke ja õhutama aimama nende tähendust konteksti ja üldteadmiste abil. Õppijate keelekasutust suunates peaks pöörama rohkem tähelepanu sõnavarale ning konkreetsetele vormidele ja vähem abstraktsetele reeglitele. Teise keele õppijaile koostatud grammatikakirjeldustes peaks arvestama keelenähtuse vormi, tähenduse ja suhtlusfunktsiooni seoseid ning selgitama neid õppijate eluliste vajaduste kohaselt. Samuti peaksid eri keeleoskustasemete grammatikakirjeldused olema erinevad.

Oma kogemusest lähtudes leidis Kitsnik, et keeleõppijatel esinevad sarnased leksikaalgrammatilised arengujooned, olenemata nende vanusest ja haridus­tasemest. Iga asi tuleb omal ajal – siis, kui keeleomandaja selleks valmis on.

• 12. juunil kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi dokto­rant Priit Kruus doktoritöö „Vaikne avangard. Eesti noorkirjanike rühmituste laine ja uue meedia kooslused: Erakkonnast ZA/UM-ini”. Töö juhendaja oli Tallinna Ülikooli professor Piret Viires, oponendid Tartu Ülikooli audoktor Cornelius Theodor Hasselblatt ja Tartu Ülikooli dotsent Mart Velsker.

Doktoritöös uuriti eesti kirjandusrühmitusi ja teisi noorkirjanike kooslusi aastail 1996–2013. Esimest korda on kirjutatud põhjalik teaduslik uurimus neist kirjandusrühmitustest, kes on uue sajandi eesti kirjanduselu suurel määral mõjutanud. Tegemist on eesti uuema kirjandusloo kireva ja viljaka etapiga, kust võrsus ligi sada tänapäeva eesti kirjanikku.

Kruus soovis välja selgitada, kuidas alates 1996. aastast kirjandusruumi lisandunud noorkirjanike rühmitused ja uue meedia kooslused suhestuvad rühmituse ja avangardi tähendusega; milline on rühmituste esindatus kirjanduskaanonis ja mil moel see suhestub viisiga, kuidas rühmitused end ise esitlesid; milline on rühmituste laine mõju hiljem noorkirjanduses toimuvale ja kuidas aitab see mõtestada sajandivahetuse kirjandusolukorda. Uurimuses käsitletud rühmitused on peamiselt Erakkond, (taasasutatud) Noorte Autorite Koondis (NAK), Tallinna Noored Tegijad (TNT) ja väiksemad kooslused, kuni Sirbi-skandaaliga tuntust kogunud ZA/UM-ini välja.

Alates sajandivahetusest on märgata trendi, et eesti kirjanduselus tehakse revolutsiooni pigem vaikselt ja töiselt. Töö pealkiri „Vaikne avangard” tähendabki seda, et nüüdisrühmitused on aidanud peaaegu märkamatult eesti kirjandusruumis kanda kinnitada kümnetel autoritel, kelleta tänapäeva eesti kirjandust ette ei kujutaks: näiteks Kristiina Ehin on Erakkonnast, ­Jürgen Rooste TNT-st, Vahur Afanasjev ­NAK-ist ja Jan Kaus rühmitusest Õigem Valem. Nullindate keskpaigast alates lisandus noorkirjanikke eesti kirjandusruumi lausa plahvatuslikes mõõtmetes tänu kirjanduslikele veebiportaalidele (olulisemad KLOAAK ja POOGEN) ja ka trükimeediale (Värske Rõhk), seetõttu vajadust rühmituste järele enam polnud. Lõppeval kümnendil on hoogustunud petitsiooni-, protesti- ja kogu­konna­kultuuri trendid, mis võivad rühmitumise teha uute noorkirjanike jaoks iseenesestmõistetavaks toimimisviisiks.