PDF

Kirjanduslikud põimumised eesti kultuuriloos

3. detsembril korraldas Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus konverentsi „Põimunud kirjandus: kultuurilised, rahvuslikud ja žanrilised ristumised Eesti kirjakultuuri ajaloos”.

Jaan Undusk (UTKK) kõneles F. R. Faehlmannist kui Eesti uuema kirjakultuuri ürgpõimijast. Ta osutas paradoksile, mille kohaselt Faehlmann on tuntud kui esimene autor, kes püüdis institutsionaliseerida eesti kirjandust just nimelt rahvuskirjandusena, kuid tegi seda saksa keeles, kusjuures saksakeelsus ei olnud mitte juhuslik, vaid programmiline valik. Kuigi Faehlmann esitas oma kuulsaid muistendeid „sõna-sõnalt eesti keelest tõlgituna”, ei ole tema materjali seast õnnestunud eestikeelseid originaale leida, niisiis ei pruugigi neid olemas olla. Seda paradoksi mõtestas Undusk omaaegsete diskursuste lõikumisena: Faehlmanni programmis kohtusid valgustuslik lähenemine, mille kohaselt eestikeelne haridus oli eestlasele küll kohustuslik, kuid üksnes esimene samm teel saksakeelse kultuuri täie mõistmiseni; ning romantiline lähenemine, mille kohaselt eesti keel väljendas eesti rahva hinge ja oli sellisena omaette väärtus.

Rein Veidemann (Tallinna Ülikool) osutas, et kuigi jutluse žanris kirjutisi ei ole tavaks hõlmata eesti kirjanduslukku, on neid võimalik hästi analüüsida just nimelt põimunud kirjandusena, kus kujundlik sõna põimub ühte kuulutusliku Sõnaga. Selle näitena vaatles ta Georg Mülleri (XVI–XVII saj) ja Toomas Pauli (XX–XXI saj) jutlusi.

Rein Undusk (UTKK) kõneles „põimivast minast” Jaan Krossi teostes. Tema teesiks oli, et olevikku mõtestavas kirjanduses põimuvad paratamatult subjektiivsus ja objektiivsus, aistilisus ja mõistuslikkus, kuna ajaloolise tõe terviku kujunemisel mängib olulist osa ka subjektiivne, aistiline taju. Selle näitena kirjeldas ta Krossi tegelasi, kes selleks, et n-ö ära tunda Eesti nimi – mis Krossi teoste kontekstis funktsioneeribki ajaloolise tõena –, peavad saama ka mingi meelelise, esteetilise kogemuse. Näiteks peab keisri hull Timotheus von Bock selleks, et võtta vastu otsus jääda Eestimaale, naelaks keisririigi ihusse, meenutama pihlakate mõrkjat maitset keelel. Undusk järeldas sellest, et ajalooline tõde ilmutab end alati mingil määral esteetilisena.

Anneli Mihkelev (TLÜ) tutvustas mõningaid põimumisi pagulaskirjanduses. Näiteks märkis ta, et kuigi Ilmar Laaban ning Kalju Lepik olid juba Kodu-Eestis osalised esteetiliselt programmilt üsna vastandlikes rühmitustes (vastavalt Elbumus ja Tuulisui), hõlmati osakesi neist programmidest hiljem ka vastasleeri loomingusse, näiteks sürrealistlikke elemente Lepiku luulesse. Pikemalt tutvustas Mihkelev põimumisi Ivar Ivaski luules, kes ladus võõrale aluspinnale eesti materjali. Seda kõike iseloomustab Mihkelevi hinnangul iha vabaduse ja mängu järele, mida ta peabki eksiilkirjanduse tähtsaks panuseks eesti kirjandusse.

Mirjam Hinrikuse (UTKK) ettekande fookuseks oli nietzschelik elu ja surma põiming dekadentlikus ja sümbolistlikus loomingus. Seda illustreeris ta Nikolai Triigi graafika ja A. H. Tammsaare loominguga, eriti juttudega „Kärbes” ja „Varjundid” ning näidendiga „Juudit”. Lähemalt vaatles Hinrikus elu mõiste kasutamist Tammsaarel, mis tähistab loovust, liikuvust, totaalsust ja tervist ning funktsioneerib nii relvana modernistliku loiduse vastu, ent on siiski Tammsaare tegelastel reeglina ühte põimunud sellesama loiduse ja elueitusega. Seda näitlikustab hästi „Kärbse” tegelase Mehini kõne elumaost, kes on keerdus inimese naba ümber, kuid luuletajal – modernistliku kunstniku teisendil – on see madu üksnes pisitilluke, kapsaussi suurune.

Aare Pilv (UTKK) lähiluges tsensuuriprotsessis toimunud muutusi Rudolf Sirge romaani „Tulukesed luhal” (1961) tekstis. Varem on sama romaani ümber toimunust oma mälestustes kirjutanud Aksel Tamm, kuid Pilv lisas varasematele materjalidele uusi allikaid: Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolisest arhiivist leitud loetelu muudatustest, millega autor rahul ei olnud; EKP KK Ajaloo Instituudi asedirektori R. Majaku siseretsensioon ning anonüümse allika kaudu kõnelejani jõudnud poognad toimetaja Toomas Huigi parandustega. Pilv loetles protsessis kokku üheksa osalist autorist enesest kuni Eesti Riikliku Kirjastuse peadirektorini, kelle vastutada oli juba trükitud raamatutes lehtede asendamise majanduslik pool, ning kirjeldas värvikamaid parandusi, nagu näiteks võrdluskujundis Kristuse asendamine Marxiga.

Piret Kruuspere (UTKK) rääkis põimumistest teatrilaval, andes kõigepealt neist põgusa kultuuriajaloolise ülevaate: kui enne XX sajandit peamiselt laenati eri teatritraditsioonidest üksikuid eksootilisi elemente, siis XX sajandil olukord muutus, Euroopas hakati näiteks süvenenumalt kasutama jaapani teatri esteetikat (Jaapanis jällegi tõi murrangu kaasa Henrik Ibseni näidendite jõudmine teatrilavadele). Põimunud teatri vaatajatest moodustub ideaaljuhul uus emotsionaalne, esteetiline kogukond. Selle kogukonna võimalikku teket Eestis uuris Kruuspere Merle Karusoo lavastuste „Täna me ei mängi” ja „Küpsuskirjand 2005” (mõlemad 2006) põhjal. Mõlemad lavastused sidusid vene ja eesti kultuuriruumi elemente, et tuua teatrilavale ühiskondlikke mudeleid: „Täna me ei mängi” oli venekeelne, kuid tematiseeris elu Eestis, „Küpsuskirjand” oli kakskeelne ja kõrvutas muuhulgas näiteks eestlaste ja venelaste kehakeelt. Kruuspere leidis, et kuigi publiku hulgas tekkis uus kogukond, ei tulnud kriitika sellega sama valmilt kaasa.

Ulrike Plath (UTKK) kõneles baltisaksa ja eesti ajalookirjutuse põimingutest, joonistades nende analüüsimiseks välja järgmise skeemi. Põimitud ajaloost rääkimisel tuleb tema hinnangul vaadelda nelja tasandit: semantika, teemad, allikad ja meetodid; põimitud ajalookirjutuse juures pakuvad huvi samuti neli tasandit: dialoogilisus, tsitaadid, eelkäijatega suhestumine või nende mahavaikimine. Plathi huvitas ennekõike viimane. Tema järelduseks oli, et põimumine võib paljuski nii-öelda iseenesele vastu rääkida, tasakaalustades niiviisi ühiskondlik-poliitilist reaalsust: just millegi mahavaikimine võib näidata emotsionaalset seost mahavaikituga, pidulikult siduv narratiiv aga osutada äralõigatusele. Näiteks tegi alles baltisakslaste füüsiline lahkumine Eestist eestlastele võimalikuks nende tekstidega formaalse suhestumise tsitaatide kaudu.

Eneken Laanes (UTKK) rääkis sellest, kuivõrd domineerivaks on traumateoreetiline käsitlus muutunud eestlaste küüditamis- ja laagrinarratiivides. Murdepunktiks pidas ta Imbi Paju filmi „Tõrjutud mälestused” (2005), mis importis Eestisse holokausti mäletamise kontekstis väljakujunenud mäluvormid. Enne seda ei olnud ilukirjanduses ega mälestustes kombeks meenutada laagrisse sattumist või küüditamist ennekõike individuaalse psühholoogilise traumana. Pigem kirjeldati sündmusi üleüldise ebaõigluse raamistikus, rõhutati vastupanu ning ellujäämispüüet ja dokumenteeriti olusid. Seevastu Paju film tutvustas võimalust mõtestada toimunut traumana ja sidus selle nii laiema mäludiskursusega. „Traumast on saanud moraalne kategooria, poliitilisest vägivallast trauma vormis rääkimine on muutunud nii valdavaks, et kipume unustama, et seegi on vaid üks võimalik keel,” märkis Laanes.

Aija Sakova-Merivee (TLÜ akadeemiline raamatukogu) tutvustas publikule mõttepildi (sks Denkbild) mõistet, milles esineja meelest avaldub kirjanduse filosoofiline potentsiaal põimunud ajaloo lahtimõtestamisel. Mõttepilt koosneb pealkirjast, visuaalsest või jutustatud pildist ning seda tõlgendavast kommentaarist. Kui kõige kuulsamaks näiteks on saksa ajaloofilosoofi Walter Benjamini poolt Paul Klee graafilise lehe ainetel loodud ajaloo ingel, siis Sakova tõi lisaks teisi näiteid Benjamini enese ning Ene Mihkelsoni tekstidest, mis tema hinnangul funktsioneerivad mõttepiltidena ning on abiks, et jõuda üldistuseni näiteks sellistel teemadel nagu unustamine ja mäletamine, ajalugu ja tõde, lunastus ja vananemine.