PDF

Kolmas soome-eesti kognitiivse lingvistika konverents

17.–19. novembrini 2011 toimus Põhja-Eesti pankrannikul Saka mõisas kolmas soome-eesti kognitiivse lingvistika konverents. Esimene ühiskonverents toimus 2006. aastal Taageperas ja teine 2009. aastal Soomes Kiljavas.

Konverentsi esimese õhtu plenaarettekande pidas Dirk Geeraerts (Leuveni Ülikool). Keskendudes põhiliselt kvantitatiivsele korpussemantikale, esitas ta kaks tasandit, mille puhul kvantitatiivsed meetodid märkimisväärseid tulemusi annavad: info kogumine ning info analüüs. On erinevaid mudeleid, mis töötavad kas ühel tasanditest või mõlemal korraga. Oma ettekande viimases osas rõhutas D. Geeraerts, et sagedusandmete adekvaatseks tõlgendamiseks on oluline kaasata kvantitatiivsesse keeleuurimisse ka kontekst ja sotsiolingvistilised meetodid ning vaadelda seega ka erinevate allkeelte semantilist varieeruvust.

Teises plenaarettekandes kõneles Laura Janda (Tromsø Ülikool) mõistest allostrukt, mis on allomorfi konstruktsioonigrammatikapõhine paralleel (või alternatiiv). Kui traditsiooniliselt peetakse väikseimaks tähendust kandvaks keeleliseks üksuseks morfeemi ning allomorfi selle konkreetseks realisatsiooniks, siis konstruktsioonigrammatikas on väikseimaks tähenduslikuks üksuseks konstruktsioon ja selle realisatsioon vastavalt allostrukt, mis keele eri tasanditel toimivana hõlmab ka allomorfi mõistet. L. Janda defineeris allostruktid erinevate grammatiliste konstruktsioonidena, mis väljendavad sarnaseid tähendusi ja millel on nendes esinevate sõnade suhtes erinevad, ehkki potentsiaalselt kattuvad distributsioonid. L. Janda illustreeris allostrukti mõistet põhjasaami adpositsioonidega, mis võivad esineda nii ees- kui ka tagasõnadena ning mida sellele vastavalt mõnevõrra erinevalt kasutatakse.

Anni Jürine (TÜ) vaatles oma ettekandes mõningate eesti kaassõnafraaside grammatiseerumist ning selle seotust sagedusega.

Jane Klavan (TÜ) tutvustas statistilise korpusmeetodi rakendamise võimalusi ja tulemusi, olles võrrelnud eesti kohakäänete ja adpositsioonide kasutamist pidepunkti/orientiiri väljendavates konstruktsioonides.

Kersten Lehismets (TÜ) pidas ettekande soome keele nn kahepalgelistest adpositsioonidest kautta ’kaudu’, läpi ’läbi’, pitkin ’piki’ ja yli ’üle’, mis võivad esineda nii prepositsioonidena kui ka postpositsioonidena, põhjustades mõnel juhul tähenduserinevusi. Nõnda implitseerivad postpositsioonid enamasti tegelikku liikumist ja kuskil paiknemist, prepositsioonid aga millegi esinemist või toimumist liikumisrajal. Erinevate tõlgenduste taustal on aga sageli ka verbide semantika.

Andres Karjus (TÜ) kõneles sellistest (välis)ruumisuhteid väljendavatest grammatiseerunud leksikaalsetest üksustest nagu näiteks eesti välja, väljas, väljast, tuues võrdlevalt näiteid läänemeresoome keeltest ning vene, poola, läti ja leedu keelest. Nende motiveeritus ja piiratus on eri keelte puhul erinev ning oma osa võib selles olla ka keelekontaktidel.

Seppo Kittilä (Helsingi Ülikool) ja Katja Västi (Oulu Ülikool, Helsingi Ülikool) kõnelesid semantiliste rollide määratlemisest verbita konstruktsioonides. Ehkki verbita konstruktsioonid on sündmuse kirjeldamisel mõnevõrra ebamäärasemad kui nende verbiga vasted, ei mõjuta see oluliselt semantiliste rollide määramist.

Minna Jaakola (Helsingi Ülikool) arutles, missugune on mõistestaja roll ning dimensioonid teksti tõlgendamisel.

Minna Sääskilahti (Oulu Ülikool) rääkis algkooliõpilaste vestluste tingimuslausetest, pöörates tähelepanu eelkõige verbivormidele ja tingimuslause paiknemisele liitlauses. Tavaliselt alustab tingimuslause liitlauset ning verb esineb kindla kõneviisi olevikus. Vormide kasutamise erinevused viitavad suuresti eelkõige erinevatele semantilistele ja pragmaatilistele funktsioonidele, milles tingimuslaused on võimalikud.

Helen Kirsipuu (TÜ) ettekanne käsitles eelkooliealiste laste viitamisstrateegiaid ning nende strateegiate erinevusi võrreldes täiskasvanute omadega.

Jaakko Leino (Helsingi Ülikool) ja Tuomas Huumo (Turu Ülikool, TÜ) ühisettekande teemaks oli soome keele konstruktsioon, milles genitiivis olev laiend on lahutatud oma peasõnast mingi vahepealse materjaliga, enamasti finiitverbiga, nt Liisan meni jalka poikki ’Liisal läks jalg katki’. Selline konstruktsioon erineb oma traditsioonilisest, lahutamata vastest nii pragmaatiliselt, semantiliselt kui ka grammatiliselt, võimaldades näiteks genitiivis oleva elemendi topikaliseerida kogejana.

Marja-Liisa Helasvuo (Turu Ülikool) ettekande teemaks oli 1. ja 2. isiku subjektide ning tundeverbide vaheline vastastikune sõltuvus soome keeles. Statistiline analüüs on näidanud, et selline korrelatsioon on märkimisväärne. Teatavat tüüpi verbid ning subjektid moodustavad ka kivistunud vorme, mida võib süntaktilisel ning suhtluslikul tasandil tõlgendada ühe tervikliku üksusena.

Jouni Rostila (Tampere Ülikool) kõneles argumentstruktuurikonstruktsioonide ja traditsioonilisele valentsiteooriale vastanduva lekseemikeskse verbi valentsi määratlemise suhetest. Argumentstruktuurikonstruktsioonid on argumentide realiseerimise vahendid, mis arenevad grammatiseerumise käigus verbispetsiifilistest predikaatstruktuuridest.

Geda Paulsen (EKI) kõneles soome keele (U)ttA-sufiksiga tuletatud kausatiivverbide süntaktilistest ja semantilistest omadustest.

Piret Piiroja (TÜ) käsitles eesti verbe, mis võivad teiste verbidega kombineeritult kanda aspektuaalset tähendust: näiteks võivad verbid hakkama, lööma, panema, pistma väljendada mingi tegevuse algust.

Miina Norvik (TÜ) rääkis Kuramaa liivi keele tulevikku väljendavatest perifrastilistest verbivormidest. Kõige levinum on koopulaverbi lªıdõ abil moodustatud tulevikuvorm, ent tulevikku on võimalik väljendada ka verbide abil, mis kannavad tähendust ’tulema’ ja ’hakkama’.

Eva Saar (TÜ) kõneles isuri keele väliskohakäänete funktsioonidest ning võrdles neid eesti keelega. Lähisugulaskeelte väliskohakäänete funktsioonid kattuvad sageli, ent siiski ei tähenda morfoloogiline sarnasus alati funktsionaalset sarnasust.

Anni Jääskeläinen (Helsingi Ülikool) pidas ettekande keele ja muusika suhetest, tuues näitena soome keele onomatopoeetilised sõnad, mis jäljendavad häält, on ekspressiivsed ning väljendusrikkad. Seda sõnavara on võimalik kirjeldada muusika põhimõistete abil, näiteks kõneldes häälekõrgusest, hääletugevusest, rütmist, tempost, harmooniast ja tämbrist.

Seppo Kittilä ja Erika Sandman (Helsingi Ülikool) analüüsisid soome keele evidentsiaalsete partiklite kuulemma ’kuuldavasti’ ja näköjään ’nähtavasti’ kasutamist info päritolule viitamisel. Neist esimesega väljendatakse enamasti vahendatud infot, teisega aga kõneleja enda tähelepanekutel põhinevaid teadmisi. Lisaks võib partikliga näköjään viidata paljudele järelduslikele tähendustele.

Annika Valdmets (TÜ) harutas lahti polüseemse sõna täpselttähendusi ja funktsioone grammatiseerumisteooria valguses. Adverbile täpselt on 80 aasta jooksul kõrvale tekkinud vormilt samasugune modaalpartikkel. Mõlemad eksisteerivad tänapäeval paralleelselt, ent täidavad erinevaid funktsioone.

Djuddah Leijen (TÜ) rääkis, kuidas rakendada kognitiivse korpuslingvistika meetodeid kaasõppijatepoolse hindamise uurimiseks teise keele õppimisel.

Ene Vainik (EKI) kõneles emotsioonide kirjeldamisel kasutatavatest eesti liikumisverbidest, nende verbide ja emotsioonide vahelisest korrelatsioonist ning selle suhte motiveeritusest.

Heete Sahkai (EKI) pidas ettekande kohavaheldusest resultatiivkonstruktsioonides, mille argumentstruktuuris on koht väljendatud kas objektina (tassisin tünni vett täis) või subjektina (tünn sadas vett täis).

Csenge Fekete (Babes-Bolyai Ülikool, Rumeenia) kõneles sellistest soome keele väljenditest, kus mahuti ning selle sisu suhe on grammatiliselt väljendatud reaalse situatsiooni suhtes vastupidiselt (nt hattu päässä ’kaabu peas’). Selle suhte väljendamiseks on kasutatud sisaldussuhte kanoonilist kontseptualiseerimisstrateegiat: muutujaks on liikuv element ehk kaabu ning pidepunktiks liikumatu osaline ehk pea.

Heinike Heinsoo (TÜ) ettekande teemaks oli eesti, soome ja vadja keele mõne tavalisema adjektiivi kollokatiivne kasutamine. Pealtnäha samatähenduslike adjektiivide kasutusala ei ole ka lähisugulaskeeltes tihtipeale ühesugune. Pikemalt peatus autor adjektiividel suur/suurija iso.

Jari Sivonen (Budapesti Eötvös Lórandi Ülikool) pidas ettekande soome keele konstruktsiooni mennä+ V-mAAn ’tegema midagi pahakspandut’ semantilisest motiveeritusest. Liikumisverb mennä ’minema’ ei väljenda selles konstruktsioonis otsest liikumist, vaid on grammatiseerunud negatiivse hinnangu markeriks, millega väljendatakse supiiniga esitatud tegevuse ebasoovitavust.

Aki Kyröläinen (Turu Ülikool) kõneles statistilistest meetoditest, mille abil on võimalik ehitada selliseid konstruktsioonide võrgustikke, kus mitu erinevat konstruktsioonitüüpi on omavahel seotud vahelülide abil.

Milla Luodonpää-Manni (Turu Ülikool) ettekande teemaks olid üldisemad teadusterminid ja nende osaline sünonüümia soome teadusartiklites.

Ann Veismann (TÜ) esitas tähelepanekuid kaassõna suhtes kohta, mis on kaassõnana võrdlemisi uus. See võib esineda paljude teiste kaassõnade sünonüümina (nt vastu, kohta, eest, üle) või asendada mingit käänet (nt allatiivi, komitatiivi, inessiivi). Teisalt on konstruktsioone, milles suhtes on ainuvõimalik valik.

Ilona Tragel (TÜ) arutles seriaalsete (nt ta läks vaatas) ja ma-tegevusnimega verbikonstruktsioonide (nt ta läks vaatama) tähenduserinevuste üle, mida on eelkõige aja, tulemusele orienteerituse, grammatiseerumisastme ja tahtlikkuse aspektides.