17. mail kogunesid Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi saali noored humanitaarteadlased, et vahetada mõtteid selle üle, mida me peame silmas, kui kõneleme tänapäeval realismist, olgu siis üldisema tunnetusvormi või kitsamalt žanri tähenduses. Kas pole võimalik, et modernses, simulaakrumitega täidetud ühiskonnas on realism kui selline juba ületatud ning sellest kõnelemine ebaadekvaatne? Või toob tarbimisühiskonna läbinisti materiaalne tegelikkus esile just realismi teisenenud ja intensiivistunud avaldumisvorme, millele võiks viidata kas või realistliku kujutusmeetodi taas kasvanud aktuaalsus nüüdisaegsetes kunstilistes praktikates? Viimane oli ka üks nimetatud konverentsiteema ellukutsumise ajendeid, näidates, et inimeste kinnisidee realismist pole hoopiski ammendatud ning kõrvaleheitmise asemel vajab realismiküsimus pigem taas läbimõtlemist.
Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuri- ja kirjandusteooria töörühma korraldatud konverentsi „Realism!!!!” puhul oligi õieti tegemist järjekordse, juba kuuenda vaatusega igakevadisest (tingliku ja mõneti eksitava nimega „arhiivikonverentside”) sarjast, mis kaardistab filosoofia, kunsti, kirjanduse, teooria jms, lühidalt humanitaaria nähtusi ja probleeme, mis just viimastel aastatel on maailmas iseäranis jõuliselt kõneainet pakkunud. Varasematel aastatel on kõneldud arhiivist ja unustusest, utoopiast, maailmalõpukujutlustest ja kunsti poliitilisest potentsiaalist. 2014. aasta konverents toimub kuuldavasti kultuuri ja ühiskonna afektiivse laetuse teemadel.
Selleaastase konverentsi avas Jaak Tombergi sissejuhatav ettekanne, milles Tomberg rõhutas tarvidust käsitleda kirjanduslikku realismi laiemalt, kui seda võimaldab ajalooline arusaam realismist kui (XIX sajandi) klassikalisest kirjandusžanrist. Pigem on realism üldine tunnetuslaad, mis eeldab sõnavälise „tegelikkuse” olemasolu ning ühtlasi ka võimalust seda tegelikkust sõnas usutavalt või adekvaatselt kajastada. Mis omakorda eeldab, et sõnade ja asjade vahel peab valitsema mingit laadi vastavus, mis selle usutavuse või adekvaatsuse tagaks, kuid mis võib erinevate tunnetuslaadide puhul võtta üsnagi erinevaid vorme (mis loomulikult tähendab, et meil on tegu mitmete realismidega). Realist aga on keegi, kelle jaoks sõnade ja asjade vahekorra usutav paikarihtimine on esimene südameasi ning kelle tegevust määratleb esmajoones usutavusnõudest lähtuv kohustus kirjeldada „kõike”. Nii võib öelda, et realismi ja realiste võib leida igast ajastust, lihtsalt see, mida peetakse „sõnaväliseks reaalsuseks”, on aja jooksul hakanud sisaldama rohkemat kui materiaalsed üksikasjad ning nende ringlusel põhinevad ühiskondlikud suhted. „Väline reaalsus” on hakanud tähistama ka märksa vähem käegakatsutavate asjade ülemäärasust. Sel moel katsus näiteks sürrealism kirjeldada teadvustamatuse liiasust teadvuse üle, Joyce keele ja kirjanduse liiasust raamatu üle, Proust mälu ja aja liiasust subjekti üle, Kafka bürokraatlike süsteemide liiasust üksikindiviidi üle, postmodernism aga näiteks nn hüperreaalsuse või simulatsioonilisuse liiasust tegelikkuse üle. Kõik need erinevad avaldused on mingis põhimises mõttes realistlikud just seepärast, et on oma ajastus ja omas perspektiivis samuti katsed sõnu ja asju adekvaatselt paika rihtida, vabastades sellega realismi vahetu materiaalsuse piirangutest.
Silver Rattasepp pööras oma ettekandes tähelepanu korrelatsionismi kui humanitaaria ühe alusmõtte ja -võtte omamoodi realismisallimatusele. Kuna korrelatsionism näeb mõtet ja maailma lahutamatutena, pöördub mõtlemine neid põhimõtteid järgides ära maailma kirevusest ja elu rikkusest ning leiab kogu tähenduse eranditult vaid kõigest inimlikust: keelest, teadvusest, diskursusest, representatsioonidest jne. Seega võib mõtlemist paradoksaalselt pidada juba alates Kantist realismisallimatuks, kuna see redutseerib maailma inimlikele tajuvormidele. Rattasepp toetus oma ettekandes peamiselt nüüdisaegsele prantsuse filosoofile Quentin Meillassoux’le, kelle korrelatsionismivastast mõtlemist on nimetatud ka spekulatiivseks realismiks.
Agnes Neier kõneles realismi ambivalentsusest fotograafias, tuues hulgaliselt fotonäiteid viimasest kolmest aastasajast. Fotograafiat on peetud loomupäraselt realistlikuks, kuna see opereerib kujutise ja kujutatava vahel mehaaniliselt, keemia või tehnoloogia vahendusel. Ometi on selline nägemus kui mitte ekslik, siis vähemalt ambivalentne: foto realistlikkuse all peetakse tihti silmas üksnes tema emotsionaalset sisendusjõudu, tema elavust, jättes kõrvale kadreerimise, lavastamise ja töötlemise ideoloogilised aspektid. Tänapäeva pildilises maailmas on aga just kaamerasilma tüüpi objektiivsus see, mis defineerib meie jaoks selle, mida me peame reaalseks.
Juttu tuli ka kitsamalt sotsrealistlikust žanrist ja selle dialoogivõimest teiste žanrite või kirjandusega laiemalt. Aare Pilv vaatles muutusi, mida tegi Rudolf Sirge, kui kirjutas 1929. aastal ilmunud romaani „Rahu! Leiba! Maad!” ümber romaaniks „Tulukesed luhal” (1961). Seejuures nägi Pilv autori ülesandena kanda romaan n-ö ühest „ismist” teise, naturalismist millessegi, mida Pilv nimetas „sotsiaal-dialektiliseks realismiks” – ülekanne, mis oli motiveeritud nii autori enda maailmavaatelisest küpsemisest kui ka vajadusest päästa oma erifondi suunatud teos, muutes seda nõukogude dogmaatikale paremini vastavaks. Ettekande teoreetiline osa, milles Pilv toetus Julia Kristeva romaaniteooriale, puudutas Sirge juhtumist inspireeritult paradoksi, kuidas igasugune uusaegne realismitaotlus viib tagasi selle justkui sisulise vastaspooluse, realismi juurde keskaegses tähenduses (vastandatuna nominalismile, mis lõi tegelikult eeldused uusaegse romaanikunsti tekkeks).
Johanna Rossi ettekanne puudutas minategelase küsimust eesti sotsrealistlikus kirjanduses, kusjuures Ross toetus ennekõike 1950. aastate jooksul ajakirjas Looming ilmunule. Küsimus seisnes selles, kuidas minajutustaja „sissehiilimisega” sotsrealistliku kirjanduse kaanonisse tol kümnendil toimus pidev (sots)realismi piiride laiendamine. Objektiivsust ja panoraamsust nõudev realism justkui ei soosiks minavormis jutustust, ometi säilis minajutustaja olukirjeldusžanris, mis tasahilju aina ilukirjanduslikumaks muutuma hakkas, teisendades nii arusaama realistlikust kujutusest kui sellisest. Paradoksaalselt võib selguda, et tõeline objektiivsus ja panoraamsus ei kehtestugi ilma subjektiivset perspektiivi ja isiklikke tundeid mängu toomata (järeldus, millele eespool käsitletud korrelatsionistid kindlasti vastu väidaksid).
Õhtuse istungi avas Mihkel Kunnus ettekandega „Inimene kaineneb ehk mõtlemise häbi”, milles ta lähtus Oswald Spengleri „Õhtumaa allakäigu” II osas leiduvast arutlusest inimese mõtlemise ja elutegelikkuse vahekorra üle. „Realistlik” positsioon selle vahekorra tajumisel toob enesega paratamatult kaasa mõtlemise häbi – äratundmise, kui võrratult vähe mõtlemine suudab elutegelikkust mõjutada, mis vähemalt ühiskondlikus plaanis teeb mõtlemisest äärmiselt antisotsiaalse tegevuse. Kunnuse mõtet näitlikustasid Spengleri kõrval Hannah Arendti, Clive Pontingi, Kaupo Vippi jt tekstid.
Hent Kalmo arutles realistliku kunstiteose põhiliste vastuvõtumehhanismide üle paranoia sümptomite kaudu. Realistlike kunstiteoste analüüsi puhul nähakse tihti ka esmapilgul kõige tähendusetumates üksikasjades tähenduslikku võtet, mis sarnaneb üsnagi paranoilisele hoiakule omase tähendusluuluga, kus kõik juhuslik omandab mingi motiveeritud tähenduse. Samas peab selle paranoilise tõlgendava hoiaku tekkimiseks olema miski siiski signeeritud, st tõlgendamiseks esitatud kunstiteosena, mis näitab, kuivõrd oluline roll on intentsiooni mõistel kunstiteose piiride määratlemisel.
Konverentsipäeva lõpetasid Anti Saare kolm eriilmelist, kuid asjakohast lugemist tegelikkuse kohta, mis tegelesid kõik omal moel tegelikkuse ammendamise ambitsiooniga piiratud tekstimahtude juures. Need kolm näidet olid Georges Pereci „Still life/style leaf”, D. A. Andrussevitši 1957. aastal ilmunud ülevaade Nõukogude Liidus toodetavatest kaupadest ning viimaks peatükk Saare lasteraamatust „Kuidas meil asjad käivad” (2013). Iga tekstinäite juures oli küsimuse all, kas kirjanikul on võimalik ammendada ühes raamatus kogu elutegelikkus, mistõttu iga raamat justkui teeskleks, nagu ta oleks viimane ja lõplik.
Mida sõnada ühe lausega selle lühikese konverentsiülevaate kokkuvõtteks realismi staatuse kohta nüüdisajal? Ernesto Laclaud parafraseerides võime julgelt öelda realismi kohta seda, mida Groucho Marx ütles seksi kohta: „see jääb veel mõneks ajaks meiega.”
