PDF

Rutt Hinrikus 70

Oma lapsepõlve Kilingi-Nõmmel on Rutt Hinrikus kirjeldanud lähtuvalt raamatutest, mida ta luges, ja kohtadest, kuhu ta nende lugemiseks varjus, puges või isegi ronis. Ta on küll ehedalt iseloomustanud väikelinna keskkonda, milles ta kasvas, aga seal oli tal igav ja ta ihkas mujale. Ei oleks liialdus väita, et Rutt kuulub eelviimasesse lugemispõlvkonda, kellele lugemine oli nii igapäevane harjumus, pinge ja nauding kui ka vaimse elu jaoks fundamentaalne tegevus. Digiajastu saabumisel oli ta ületanud viiekümnenda eluaasta künnise. Uue infovoogudest kiireneva maailmaga kohanes ta tervemõistuslikult, kuid samal ajal valivalt.

Olles kunagi unistanud prantsuse filoloogiast, alustas Rutt oma õpinguid eesti ja soome-ugri keelte alal Tartu ülikoolis aasta hiljem kui kavatsetud, aastal 1965, mida ta peab heaks vedamiseks.

Pärast ülikooli lõpetamist suunati Rutt Alatskivile eesti keele ja kirjanduse õpetajaks. 1972. aastal avanes Fr. R. Kreutzwaldi nimelises Kirjandusmuuseumis nooremteaduri koht, millele ta huviga kandideeris ja mille rõõmuga vastu võttis. Sellest ajast saadik on ta töötanud kirjandusmuuseumis: küll vanemteadurina, küll Eesti Kultuuriloolise Arhiivi (st nõukogude ajal käsikirjade osakonna) juhatajana 1977–1996. Ta oli kunagi otsustanud sellest ametist pärast viiekümnendat sünnipäeva loobuda, ja kui aeg käes, tuli see otsus ellu viia.

Rutt Hinrikuse elutöö on jagunenud kaheks: eesti kirjanduse uurimine ning elulugude kogumine, avaldamine ja tutvustamine. Lähivaatlusel on need suunad aga põimunud. Esiteks tuleks tähele panna, et Rutt lähenes elulugudele kirjanduse poolelt, seda otsetähenduses, kirjanike omaelulooliste materjalide, st kirjavahetuste, mälestuste, märkmete, päevikute kaudu. Teiseks, kirjanduse analüütiline ning kontekstuaalne uurimine andis talle mudeli autobiograafilise teksti mõistmiseks ning tõlgendamiseks, võimaldades keskenduda selles esinevatele motiividele, mina (ehk peategelase) kuvandile, lähikonna määratlemisele ja iseloomustamisele, aegruumile, saatuse- ja õnnesõlmedele, vihjetele, vaikimistele ja väljajättudele. Vieda Skultans on väitnud, et inimesed kirjutavad elulugusid, tuginedes (kas või alateadlikult) oma lugemusele varasemas elus – olgu see kooli kohustuslik kirjandus või omal käel loetu. Elulootekstides on vahel küll tsitaate, kuid enamasti avaldub lugemuse mõju kaudsemalt, ehk siis kõnekäändudeks kujunenud lausungitena kirjanduslikest teostest (nt kuulus ütlus Romain Rollandi romaanist „Colas Breugnon”: „Ja me elame veel!”). Mäletamise ja autobiograafilise kirjutamise problemaatika tõi kaasa uusi uurimisküsimusi põlvkondlikest erinevustest ja järjepidevustest, ka kohortide kogemustest – nende, kes Teise maailmasõja ajal põgenesid läände või viidi itta, ning nende, kes jäid kodumaale paigale. Teatava irooniaga on Rutt tajunud ning oma artiklites sõnastanud autorite ajendit oma elukäiku uue ajastu raames ümber tõlgendada.

Eelmise sajandi viimasel kümnendil kasvas elulugude korpus Eesti Kirjandusmuuseumis ja muudes mäluasutustes jõudsasti, isegi plahvatuslikult. See, et samal ajal toimusid olulised vaidlused rahvusvahelises mälu-uurimises, aitas mõtestada ladestuvate elulootekstide stampe, rändmotiive ja piire, traagiliste lugude seost trauma mõistega. Eriti on Rutti võlunud päevikuvorm: 1990. aastatel uuris taK. A. Hindrey nn „Iru päevikut”, omapärast mahukat poolsuletud teksti, mida Hindrey kirjutas vahetult pärast sõda, kui ta oli paos Iru vanadekodus. Sellest päevikust on avaldatud üks vihik „Litteraria” sarjas (1996) Ruti saatesõnaga. Kõige hiljutisem näide tema huvist kirjanike ja nende lähedaste päevikute vastu on Ruti kommentaarid ja sissejuhatus 2014. aastal valminud Aino Thauvón-Suitsu päeviku eestikeelsele tõlkele.

Vaadeldes Ruti rõhuasetusi eesti kirjanduse uurimisel, on oluline tähele panna, et need kasvasid sageli välja tööst muuseumis hoitavate käsikirjadega ehk süttisid arhiivitolmust ning kultuuriloolisse arhiivi laekunud materjalide kohta kombekohaste töiste aruannete kirjutamise käigus. Proosa ja luule on Rutt Hinrikuse kirjanduskäsitlustes omavahel justkui intuitiivses tasakaalus. On märkimisväärne, et Ruti jaoks on olulisi väljakutseid pakkunud nii naiste – eriti kirjutavate naiste – roll Eesti kultuuriloos kui ka väliseesti kirjandus, mõnikord ristumisi, näiteks Asta Willmanni loomingut uurides. Rutti on köitnud erandlikud, isegi äärmuslikud naiskujud, nagu Frida Drewerk (Reed Morn) ja Noor-Eesti liikumisega seotud naised. Samas on ta mänginud olulist rolli ka eesti kirjanduskaanoni kesksete naiskujude elu ja loomingu sünteesi taotlemisel – nende, kelle kirgas elulooniit jooksis nende loominguga kord rööbiti, kord lahknevalt (nt albumis „Marie Under”, 2003).

Rutt Hinrikuse 2002. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud magistritöö kannab pealkirja „Eesti kirjandus diasporaas”. See on magistritöö, mida kannustas uus teaduskorraldus, mitte impulss oma töid kokku viia, suhestada ja sünteesida. Kuid nendesse artiklitesse ning pikemasse kokkuvõtvasse peatükki tasuks sisse vaadata kõigil neil, kes tänapäeval uurivad väliseesti kultuuri. Ruti huvi Bernard Kangro sõnutsi „ülemerelaste” vastu turgutasid külastused Rootsi, ülesandega toimetada sealsete kirjanike arhiivid Eestisse, ning ka Kanadasse, kus elasid mitmed sugulased, kelle mälestusi üritas Rutt helilindistada. Viimasel aastakümnel on Rutt kõige intensiivsemalt jälginud Helga Nõu ja Elin Toona loomingut. Helga Nõu juubeli puhul valmis põneva pealkirjaga ning kauni kujundusega autoriraamat „Kas sa Tammsaaret oled lugenud?” (2014). Kuna Rutt tunneb mõlemat autorit ning peab nendega jätkuvalt kahekõnet, on ta suutnud püsida tihti murduval ehk kustuval piirjoonel nende omaeluloolise eneseväljenduse ja ilukirjandusliku proosaloomingu vahel. Hetkel on Rutil pooleli pikem uurimus Elin Toona romaanide ja eluloo erinevate läbikirjutuste kohta, mida Toona on teinud kord eesti, kord inglise keeles.

Elulugude ja kirjanduse uurimise mõju on olnud Ruti jaoks vastastikune. Väga erinevate inimeste elulugude rohke lugemine ning lähedane töö elulootekstidega kogumike koostaja ja toimetajana on Ruti väitel arendanud tema kultuuriloolist taustatunnet, võimaldanud sootsiumi näha nii sügavuti kui ka läbilõikeliselt. Tõepoolest on ta viimase kahekümne aasta jooksul läbi töötanud eestlaste taasiseseisvumisest saadik ladestunud eluloomassiivi.

Ruti kirjandusuurimused – artiklid, retsensioonid, ees- ning järelsõnad – on kõige paremas mõttes esseistlikud: neis esineb tekstianalüüsi keskel mõttepause, kõrvalekaldeid ning, mis kõige olulisem, seoseid. Kuigi tänapäeva kirjandusuurimuses biograafilist meetodit eiratakse, sageli mõtlematult, näitab Ruti uurimispraktika, et elu ja loomingu (Leben und Werk) ehk biografismi paradigma sees on palju avarust ning varjundeid. Esiteks eetiline dimensioon, piiride seadmine uudishimule võõraste inimeste intiimelu suhtes ehk vuajerismile. Teiseks uurija tuginemine oma lugemisvaistule, mis tuleneb samaaegselt analüüsivast ning sünteesivast tõlgendusmomendist, ning kolmandaks tema lähtumine teadmistevõrgust, mis nii ühte kui ka teist meelevaldset tõlgendust tasakaalustab.

Rutt kuulis eestlaste elulugude kogumise kavatsusest 1989. aasta sügisel, kui üks uudishimulik, vaimustatud noor ajakirjanik tema poole pöördus. Samal sügisel jõudsid esimesed elulood kirjandusmuuseumisse, Ruti mäletamist mööda olid nende hulgas ühe pere kahe põlvkonna naiste lood: Leelo Tunglaema Helmes Tungla ja vanaema Silima Manni elulood. Nii palus Rutt Leelol kirjutada oma lugu, et kolme põlvkonna lood koos oleksid. 1995. aastal peeti kõnekoosolek, kus arutati, mis on elulugu. Järgmisel aastal loodi Marju Lauristini õhutusel Ühendus Eesti Elulood, selts, mis võttis ülesandeks julgustada elulugude kirjutamist ning nende avalikkuse ette toomist. Igal aastal hakati korraldama eluloopäeva ning kuulutati välja kogumisvõistlusi.

Elulugude ühenduse juhatuses küpses idee anda sajandivahetuseks välja sada elulugu, suur osa materjali saadi eluloovõistluse „Sajandi sada elulugu” kaudu. Kaheköitelise raamatu „Eesti rahva elulood. Sajandi sada elulugu” (2000) koostajaks sai Rutt. See esindab eestlaste mitmekesiseid, võimalikke ja tegelikke elukäike XX sajandil, mille kangast tungib esile rahva traagika Teises maailmasõjas. Kahtlemata on lugude valimisel rakendatud mitmeid põhimõtteid: hästi jutustatud lugu, tihedad keskkonnakirjeldused ning perekondade sõjaaegsete saatuste avamine. Kolmas köide „Eesti rahva elulugudest” ilmus aastal 2003. „Eesti rahva elulood” on monumentaalne teos, millel on püsiv sümboolne väärtus. Traagiliste sündmuste aastapäevade puhul sai keskpunktiks Siberi-lugude avaldamine kogumikes „Me tulime tagasi” (1999) ja „Vaikimise väraval” (2001). Viimane neist sisaldas president Lennart Meri välja kuulutatud gümnaasiumiõpilaste Siberi-lugude kogumisvõistluse parimaid töid. Kogumike avaldamisega üheaegselt kogunesid eluloo-uurijad mitmest distsipliinist – etnoloogia, folkloristika, sotsioloogia, kirjandusteaduse alalt – konverentsidele ja üritustele, mis valgustasid seda uut materjali eri suundadest.

Kokku on Ruti vahendamisel ja toimetamisel koostatud kümmekond elulugude kogumikku. Eluloovõistlused „Minu elu Saksa ajal” ja „Sõja mõjud minu ja meie pere elus” andsid materjali kaheks kogumikuks, mis osutavad sõja lapsena läbi elanud inimeste kogemuse soolisele erinevusele: „Sõja ajal kasvanud tüdrukud. Eesti naiste mälestused Saksa okupatsioonist” (2006) ja „Sõjas kasvanud poisid. Eesti meeste mälestused sõjast ja Saksa okupatsioonist” (2011). Formaadilt sarnane on valimik Patarei vanglas viibinud eestlaste mälestusi, „Võimas ja sünge Patarei. Mälestusi Patarei vanglast 1924–1990” (2007). Koostöös Volita Paklariga valmis kogumik, mille tõlkepealkiri on „Mu kodu on Eestis. Eestimaa rahvaste elulood” (2009). Neid raamatuid koostades ning trükki toimetades on Rutti kiusanud küsimus: kes oma elulugu  e i  kirjuta? Need varju jäänud ehk vaikusele määratud lood kätkevad endas erinevaid suhtumisi ja emotsioone, mida aimates tuleb tõdeda, et isegi lugude esilekutsumine võib olla nii eetiliselt kui ka psühholoogiliselt ohtlik tegevus. Inimest ei saa sundida ületama oma valuläve ega tohi „mälutööd” pidada kohustuslikuks tegevuseks.

Rutil on laiapõhjalised teadmised kultuuri- ja kirjandusloost ning imetlusväärne tekstitunnetus, mille aluseks on isiklik lugemus ja pikk kogemus kirjandusmuuseumis käsikirju lugedes, ees- ja järelsõnu kirjutades, raamatuid koostades ja toimetades. Temaga vesteldes väljenduvad need teadmised spontaanselt, mõne tuumaka lausega, milles on mõtlemisainet mitmeks päevaks. Olen juba aastaid harjunud neid üles märkima, nii enda tarbeks kui ka talle parajal momendil meelde tuletamiseks. Kui Ruti juurde sisse astuda raskemeelsena või tujutuna, vaatab vastu muhedus ja sallivus, turgutav iroonia ja huumor.

Järgmine kümnend tõotab Ruti jaoks aega, mil jõukohaselt sünteesida oma põhilisi lähenemisi nii elulugudele kui ka kirjandusele. Selleks on tal teoksil mitmeid ideid. Rutile tema juubeli puhul õnne soovides on vaja soovida talle küllaga aega teha seda, mida ta ise tahab, selles tempos, mille ta pikk kogemus, muhe kujutlusvõime ning ehe avastusrõõm talle määrab.