Otsi
|
en
PDF

Arvsõnadest ja loendamisest eesti keeles

Igapäevasesse keeletarvitusse kuuluvad ka arvsõnad, mis elu konkretiseerivad. Tähenduse järgi jagatakse need põhi-, järg- ja murdarvsõnadeks, vormilise üles­ehituse järgi on tegu liht- ning liitarvsõnadega. Lihtarvsõnad koosnevad ühest, liitarvsõnad aga kahest või enamast sõnast, mis võivad olla kirjutatud kokku või lahku. Meie arvsõnade süsteem paistab olevat üldjoontes lihtne, mõistlik ning arusaadav.

Eesti keeles on arvude väljendamisel kasutusel kümnendsüsteem (st kümme kümmet ühest sajani), mis on iseloomulik teistelegi sugulaskeeltele ja ulatub tagasi soome-ugri algkeelde (Honti 1987: 134, 1993: 46, 2003: 176; Rätsep 2003: 17) või vähemasti soome-volga perioodi (Ernits 2017: 65). Esimese kümne moodustavad lihtarvud (1–10), neile järgnevad teistkümned (11–19) ja kakskümmend (20), see­järel loendatakse igat järgnevat kümmet koos lihtarvudega (kakskümmend üks, kakskümmend kaks … kolmkümmend üks, kolmkümmend kaks jne), kuni sajani välja. Läänemeresoome keelte lihtarve 1–10 tähistavad sõnad (vrd ee üks, vdj ühsi, is üks, sm yksi, krj ükśi, vps ükś, lv ikš) on omasõnad, sada on algindoiraani ja tuhat balti laensõna (Laanest 1975: 120; Häkkinen 1993: 12; EES: 455, 549).

Meile iseloomulik loendamistava pole küll alati olnud selline. Läänemeresoome keeltele on olnud omane, et kui loendamisel jõuti kümneni, hakati lugema ühelisi järgmisest, teisest kümnest, seejärel kolmandast kümnest jne. Liitsõnade üksteistkümmend, kaksteistkümmend tähenduseks ongi ’üks teisest kümnest’, ’kaks teisest kümnest’, lühemal kujul üksteist, kaksteist. Nii väljendutakse teisteski läänemeresoome keeltes, vrd sm yksitoista, krj ükśitoista(kümmeńd΄ä), vps ükśtošt΄k΄üme, is ükstoist(kümmend), vdj ühstõššõmõtta ehk ühstõiš΄š΄ümmend, lv ikštuoistən (Laanest 1975: 120–121). See läänemeresoome algkeelde tagasiviidav liitarvsõnade moodustamise viis (Rätsep 2003: 19) on jäänud meie eripäraks, kui võrrelda näiteks indo­euroopa keeltega. Endisaegadel on aga läänemeresoome keeltes loendatud teistkümnete eeskujul ka suuremaid arve (Laanest 1975: 121; Rätsep 2003: 19). Pärast arvsõna kakskümmend jõuti loendamisel kolmandasse kümnesse, nt üks kolmat ’21’ (vrd sm yksi kolmatta), kaks kolmat ’22’ (vrd sm kaksi kolmatta), seejärel neljandasse kümnesse, nt üks neljat ’31’, kaks neljat ’32’ ja nõnda ikka edasi. Olgugi see väljendus­võimalus ammu unustatud, on sellele osutanud vanemad eesti keele grammatikad kuni XIX sajandi lõpuni. Praegune tava hakata pärast arvsõnani kakskümmend ­jõudmist liitma ühelisi kümneliste järele (kakskümmend üks, kakskümmend kaks jne) on eesti keeles suhteliselt hiline ja võetud kasutusele indoeuroopa keelte eeskujul.

Eesti arvsõnade kujunemisel ja teisenemisel on varem peatunud Leo Tiik (1972), Huno Rätsep (2003) ja Enn Ernits (2017). Et tegu on väga vana ja unustatud ­nähtusega, siis oleks paslik põhjalikumalt esile tuua, milliseid andmeid võiks loendamise kohta leiduda vanas kirjakeeles, murretes ning millist tausta pakuvad sugulaskeeled. Lähemat kirjeldamist vajaks, kuidas muutus kunagine vana loendamise mall (üks kolmat) uueks (kakskümmend üks).

 

Eesti kirjakeel

Vanem kirjasõna

Kunagist eesti keelele iseloomulikku loendamissüsteemi saab kirjasõnas jälgida alates XVII sajandist, peamiselt keelekirjelduste ja kalendrite, aga ka kooli- ja tarbe­kirjavara alusel.

Esimeses eesti keele grammatikas „Anführung zu der Esthnischen Sprach” (1637), mis kirjeldab põhjaeestlaste keelt, esitab H e i n r i c h S t a h l lihtarvsõnade järel kõik teistkümned (üxtöistkümme ’11’, kaxtöistkümme ’12’ … üdixatöistkümme ’19’), kaxkümme ’20’ järel tulevad kolmandast kümnest üxkolmat ’21’, kaxkolmat ’22’ kuni üdixakolmat ’29’ ning kõik kümned kuni sadade ja tuhandeteni. Loetelu lõpetab saddatohhat (Stahl 1637: 33–34). Samast perioodist pärinev J o h a n n e s G u t s l a f f i grammatika „Observationes grammaticae circa linguam Esthonicam” (1648) esitab lõunaeestlaste keelekirjelduse, sh arvsõnad. Ta mainib, et eestlased loendavad kardinaale kümmet järgides ja nimetavad ühelisi arve vastavalt järjekorrale kümnete kaupa. Teistkümnetest toob ta näiteks ütztöistkümment (’11’), katztöistkümment ’12’, kolmtöistkümment ’13’, ja kui katzkümment ’20’ täis, tulevad ütz kolmandkümment ’21’, katz kolmandkümment ’22’ jne (Gutslaff 1648: 85, 87). Et see loendussüsteem pole enam ainus, sellest annavad märku kaassõna pähle ’peale, järele’ abil moodustatud Kümment pähle ütz (st 11), kümment pähle katz (st 12), katzkümment pähle ütz (st 21), kolmkümment pähle ütz, nellikümment pähle ütz jne (Gutslaff 1648: 87, 89). Pisut hilisem H e i n r i c h G ö s e k e n i grammatika „Manuductio ad Linguam Oesthonicam” (1660) esitab keelekirjelduses numeraale üksnes mõne reaga, mh üxkümmen ’10’, kaxkümmen ’20’ (Göseken 1660: 173), ent rohkem infot pakub sõnastikuosa, nt nelli kolmat ’24’, nelli nelliat ’34’, nelli kuhhet ’54’. Nagu Gutslaffil, esinevad siingi pehle-kaassõnaga moodustatud nelli pehle kaxkümmen ’24’, nelli pehle wihs kümme ’54’ ja nelli pehle kolmkümme ’34’ (Göseken 1660: 520), kuid sõnajärg on teine. Gösekeni moodus, kui pehle võiks tähendada ja-d, näikse järgivat pigem saksa eeskuju: nelli pehle kaxkümmen < vierundzwanzig (’neli ja kakskümmend’,
st 24).

Uuendatud ortograafias ilmunud J o h a n n H o r n u n g i „Grammatica Esthonica” (1693) jätkab eesti traditsioonilist loendamisviisi, kus kümme-sõnale järgnevad üksteistkümmend kuni üheksateistkümmend, kakskümmend-sõnale järgnevad kolmandas kümnes ükskolmatkümmend ’21’, kakskolmatkümmend ’22’, kolmkolmat­kümmend ’23’ jne, ent samas tähenduses esinevad ka üks päle kakskümmend ’21’, üks päle kolmkümmend ’31’, nagu oli ka Gösekeni grammatikas. Tähelepanu pälvivad viiega lõppevaid arve väljendavad vormid, nt poolkolmatkümmend ’25’, poolneljat­kümmend ’35’.1 Järgarvsõnade seas esinevad tavapärased üksteistkümnes ’11.’, kaksteistkümnes ’12.’, kakskümnes ’20.’, kolmkümnes ’30.’, nellikümnes ’40.’, wiiskümnes ’50.’ jt (Hornung 1693: 67–68).

Vana loendamistraditsioon jätkus veel XVIII sajandil. 1715. aastal ilmunud „Uue Testamendi” Johannese ilmutusraamatus on lastud arvata metsalise arvu (666) nii: ja temma Arw on kuus sadda ja kuus seitsmet kümmend (EKMS I: 175).

 

Üleminekuaeg kui pikaldane murrang

XVIII sajand kujunes üleminekuajaks ja tähendas loendamisviisi muutust, kui lääne­meresoome ingredientse üks kolmat-malli kõrvale ja hiljem asemele tuli indoeuroopalik eksplitsiitne kakskümmend üks. Muutuse taga on nähtud indoeuroopa ja eriti saksa keele eeskuju (Rätsep 2003: 20) või siis alamsaksa, rootsi ja vene keele mõjutusi (Tiik 1972: 30).

Siinkohal tuleks silmas pidada vähemasti kaht asjaolu. Võõrkeeltest tõlkimisel sugenesid kirjakeelde tõlkelaenudena uued väljendid, mis levisid rahvakeelde ja hakkasid keelekasutust otseselt mõjustama, kui tekste hakati valjusti (ette) lugema. Indoeuroopaliku malli kakskümmend üks eesti keelde juurutamisel tulevad tõenäoliselt arvesse ladina (viginti unum ’21’, viginti duo ’22’), rootsi (tjugoett ’21’, tjugotvå ’22’) ja vene (двадцать один ’21’, двадцать два ’22’) keele eeskujud. Muutustega oli seotud seegi, et Euroopas tulid XVI–XVII sajandil käibele araabia numbrid seniste Rooma numbrite asemel. Kui seni oldi harjutud kirjapildiga, kus kümne (X) järel tulev üksteist (XI) näitas teise kümne algust, XXI näitas kolmandasse ja XXXI neljandasse kümnesse siirdumist, siis araabia numbritega märgitud arvusid hakati lugema järjest, nt 22 = kakskümmend ja kaks. Tegu oli üleminekuga positsioonilisele arvusüsteemile, kus numbri tähendus oleneb tema asukohast (positsioonist) arvus. Kui Rooma numbri C ’100’ tähendus püsib, olgu arvuks CV ’105’ või DC ’600’, siis araabia number (nt 5) võib tähistada nii ühelist (35) kui ka kümnelist (53). (Häkkinen 1993: 16; Paasonen 1993: 53) Et see üleminek oli tegelikkuses pikaldane protsess, võib jälgida ka eesti vanema kirjasõna näitel (pildid 1–4).

Kui XVI ja XVII sajandi väljaandeil on ilmumisaasta märgitud üldiselt Rooma numbritega (MDXXXV, MDCXXII, MDCLXXXVI), siis XVIII sajandi trükistel on ilmumis­aasta antud juba araabia numbritega, nt „Uus Testament Ehk Jummala Ue Sädusse Sanna” 1715, „Eesti-Ma Rahwa Kalender ehk Täht-Ramat” 1731, „Piibli Ramat, se on keik se Jummala Sanna” 1739.

P i l t 1. Wanradti-Koelli katekismus, MDXXXV.

P i l t 2. Agenda parva, MDCXXII.

P i l t 3. Wastne Testament, MDCLXXXVI.

P i l t 4. Piibli Ramat, 1739.

P i l t 5. MDCLXVII ja 1718. aasta kalendrid.

 

See üleminek ei piirdunud kirikukirjandusega, vaid ulatus muu hulgas kalendri­kirjandusse. XVII sajandi saksakeelse kalendri palgelehel seisab „Schreib-Calender auff daβ [---] MDCLXVII Jahr, ent selle XVIII sajandi järglastel on aastaarv kirjutatud araabia numbritega, nt „Ehst-Liefländischer Allmanach auf das Jahr [---] 1718”. Esimese2 säilinud eestikeelse tähtraamatu palgelehelt on lugeda „Eesti-Ma Rahwa Kalender ehk Täht-Ramat 1731. Aasta peäle [---]” (Annus 2000: 168–169).

P i l t 6. 1731. aasta tähtraamat.

 

Kuigi araabia numbrid olid alates XVIII sajandist domineerima pääsenud, siis arvsõnades jäid vana ja uus süsteem veel kasutusele. A n t o n T h o r H e l l e grammatika „Kurtzgefaβte Anweisung zur Ehstnischen Sprache” (1732) esitab peale lihtarvsõnade ka liitarvsõnu (teistkümneid ja kümneid). Helle annab juba ka teistkümnete lühivormi, nt kolmteist ehk kolmteistkümmend ’13’. Kahekümnele järgnevad tal ükskolmat ehk ükskolmatkümmend ’21’, kakskolmat ehk kakskolmat­kümmend ’22’, wiiskolmat ehk wiiskolmatkümmend ehk poolkolmatkümmend ’25’, üks neljat ehk üks neljatkümmend ’31’, pool neljatkümmend ’35’, üksühheksat­kümmend ’81’ jne. Et kümnendat kümmet (enne sadat) pole arvestada saanud, esinevad seal ühheksakümmend ja üks ’91’, ühheksakümmend ja kaks ’92’ (aga mitte üks päle ühheksakümmend). Huvitav väljend on Hellel näiteks kolmandamal pühha­päwal ­kolmatkümmend (st 23. pühapäeval). Paralleelvõimalusi järgivad tal ka järg­arvsõnad, nt Essimenne neljat­kümmend ehk Essimenne neljaskümnes (’31.’). (Helle 1732: 23–24)

XVIII sajandi viimasel veerandil ilmus A u g u s t W i l h e l m H u p e l i keeleõpetus „Ehstnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte, den revalschen und den dörptschen” (1780), kus arvsõnade ülevaates on mindud teistkümnete järel ka järgmistesse kümnetesse, nt ükskolmat ehk ükskolmatkümmend ehk kakskümmend üks ehk kakskümmend ja üks ’21’, kakskolmat ehk kakskolmatkümmend ehk kakskümmend kaks ehk kakskümmend ja kaks ’22’, ükswiet ehk nelikümmend üks ’41’, üks­kahheksatkümmend ehk seitsekümmend üks ’71’. Siingi on mainitud n-ö pooleteevorme, nt wiis neljat ehk poolneljatkümmend ’35’ või poolwietkümmend ’45’. Põhja­eesti ehk tallinna keele näidetega käis kõrvu lõunaeesti ehk tartu keelekasutus, nt ütstöistkümmend ’11’, üts kolmat ehk üts kolmatkümmend ’21’, üts wijet ’41’, üts kuwet ’51’, üttesakümmend üts ’91’ (Hupel 1780: 28, 30). Hupel täpsustab, et eestlastel ongi kaks erinevat loendamisviisi. Algupärane moodus paistab olevat see, et mis kümnest üle jääb, kuulub järgmisse kümnesse, nt nelli neljat ehk nelli neljatkümmend, mis tähendabki neli neljandast kümnest. Teine võimalus, mis näikse sakslastelt üle võetud,3 on loendada kolm kümmend nelli ehk kolm kümmend ja nelli (Hupel 1780: 27).

Hupeli grammatika täiendatud väljaanne (1806) lisab näiteid kahe loendamise erinevusest. Kui keegi on pandud näiteks 127 riigi üle valitsema, siis tallinna keeles saab öelda kas (lihtsalt) tedda panti ülle saa kahekümne seitsme rigi või (algupärasemalt) tedda panti ülle seitsme rigi kolmatkümmend peäle saa (Hupel 1806: 53). Suuremaid arvsõnu väljendatakse tartu keeles kaassõna päle või sidesõna nink abil, nt kuus sadda kuuskümmend päle kuus ’666’, tuhhat kats sadda nink kuuskümmend ’1260’. Miljon (1 000 000) on tallinna keeles tuhhat korda tuhhat, tartu keeles aga must ehk musta tuhhat (Hupel 1806: 53, 54, 57).4 Tartu keelekasutust iseloomustavat sellisedki väljendid, kus täisarvust jääb midagi puudu ja kus üttesa neljat ehk kolmkümmend üttesa ’39’ asemel öeldakse ütte waia nellikümmend (st neljakümnest on üks vajaka), nagu ütlevad sakslasedki weniger eins või weniger zwey (Hupel 1806: 58).

Torkab silma, kuidas XVIII sajandi vältel oli jõutud arvsõnade kasutamisel uude perioodi, mil varasema loendamissüsteemi kõrvale (neli neljatkümmend ’34’) ilmusid uuemad vormid ühheksakümmend ja üks ’91’ (Helle 1732: 23), kakskümmend ja kaks ’22’ ning kakskümmend kaks (Hupel 1780: 28). Hilisema kasutuse käigus lühenes kakskümmend ja kaks suupärasemaks, see levis ning käibele jäi variant kakskümmend kaks. Võib niisiis öelda, et meie praeguseni püsinud loendamistava pani kirja August Wilhelm Hupel (Tiik 1972: 29).

Traditsioonilise süsteemi raames kasutati XVIII sajandil ka järgarvsõnu. Helle käsitluses leiduvad nt üksteistkümnes ’11.’, kaksteistkümnes ’12.’, kolmasteistkümnes ’13’. kuni kakskümnes ’20.’. Järgnesid essimenne kolmatkümmend ’21.’, teine neljat­kümmend ’32.’, wieskümnes ’50.’, kueskümnes ’60.’, seitsmeskümnes ’70.’ (Helle 1732: 24). Tartu keelealalt on aga Hupel toonud juba uuema süsteemi näiteid: katskümnes eesmänne ’21.’, katskümnes töine ’22.’, kolmaskümnes eesmänne ’31.’ jne (Hupel 1780: 30–31).

 

Uuenduste periood

Uuenduslik oli ka XIX sajand. Keelekirjeldustele vahepalaks märgitagu, et esimeses eestikeelses Peter Heinrich von Frey aritmeetika õpikus „Arropiddamisse ehk Arwamisse-Kunst” ongi esikohal uuemad vormid (kakskümmend ja üks, wiiskümmend üks, kuuskümmend üks jt), kuid nendega harjumiseks ning parema arusaadavuse huvides on sulgudes antud ka traditsioonilised vormid (üks kolmat, üks kuet, üks seitsmetkümmend jne) (Frey 1806: 8–9).

Eesti keele kirjaviisi uuendaja E d u a r d A h r e n s i grammatikas (2. tr, 1853) sisaldub lühiülevaade ka kardinaalidest ja ordinaalidest. Teistkümned lõpevad kahekümnega, millele järgnevad kaks kümmend üks ’21’, kolm kümmend ’30’ jne. Torkab silma, et väljendit wiis rubla kolmat kümmend ’25 rbl’ peab Ahrens vananenuks, selle asemel tuleks öelda kaks kümmend wiis rubla. Järgarvude ülevaates toob ta näiteks üks teist kümnes ’11.’, kaks teist kümnes ’12.’, kahes kümnes ’20.’, kahes kümnes esimene ’21.’, kahes kümnes teine ’22.’ jne. Olgugi et kahes kümnes esimene ’21.’ asemel saanuks öelda ka esimene kolmat kümmend, loetakse seegi väljendusviis vananenuks (Ahrens 1853: 306–307).

Hoolimata üleminekust uuele loendussüsteemile, toob Ahrens näiteid ka varasema mooduse kohta. Ta mainib, et kui tegu on kiire lugemisega, siis kasutatakse üldiselt lühemaid sõnaühendeid, nagu üks kolmat ’21’, kaks kolmat ’22’, üks neljat ’31’, wiis kaheksat ’75’, aga ka üks teist ’11’ või kaks teist ’12’ (ilma kümmend-sõnata). Vanemad vormid olid jätkuvalt kasutusel murdarvude puhul, nt kolmas osa, kaks kolmat osa, kolm neljat osa ’¾’ või üheksa wiet teist kümnet osa9/15’. Täisarvudega andis seostada ka pool-sõna, kus olid näiteks toodud pool teist ’1½’, pool kolmat ’2½’, pool teist sada ’150’ ning vanust märkivad pool wiet aastane ’4½ aastat vana’, pool kolmat teist kümnet aastane ’12½ aastat vana’. (Ahrens 1853: 306, 308)

Ahrensi seisukohti jagasid ning järgisid ka teised XIX sajandi keelemehed. ­ F e r d i n a n d J o h a n n W i e d e m a n n i Võru murde uurimus „Versuch ueber den Werroehstnischen Dialekt” (1864) esitab ka kardinaalid, kus ühelised järgnevad kümnetele nii nagu tallinna keeles, nt kat΄s kümmend kolm ’23’, wīz kümmend seitse ’57’. Tartu kirjakeeles leidus aga pikemate vormidena kas kümmend pǟle kolm ’23’ või wīz kümmend pǟle seitse ’57’, nagu neid oli maininud juba Gutslaff (1648). Teistkümnetele võidi lisada kümmend, nt neli tõist kümmend ’14’, kūz tõist kümmend ’16’, või öelda lühemalt neli tõist, kūz tõist (Wiedemann 1864: 75).

Ulatuslikumalt käsitleb Wiedemann arvsõnu oma käsiraamatus „Grammatik der Ehstnischen Sprache” (1875). Suuremaid arve väljendatakse üldiselt substantiivse lihtarvsõna ühendina (neli sada kolm kümmend neli), välja arvatud teistkümned (kus on liitarvsõna üksteistkümmend, mitte kümme üks). Reeglipärase liitarvsõnade väljendusviisi asemel võidakse kiirel lugemisel sõna kümme ära jätta, öeldes üks teist, kaks teist ja edasi üks kolmat ’21’, kaks kolmat ’22’, üks neljat ’31’, kaks neljat ’32’ jt (Wiedemann 1875: 455–456). Seega püsis vanem, kuid lühem vorm üks kolmat kiirel loendamisel jätkuvalt kasutusel.

Wiedemanni eesti keele grammatika on kirjeldav, mitte normatiivne. Ta toob huvitavaid näiteid, kuidas suuremaid arve võib loendada nii nagu teistkümneid, nt wīz΄ mēst kolmat kümmend ’25 meest’, wīe mehega neĺjat kümmend ’35 mehega’, wīest mehest wīet kümmend ’45 mehest’, kusjuures deklineeritakse vaid ühelisi, mitte kümnelisi. Palju arusaadavamaks peab ta küll loendamisviisi kaks kümmend mēst peale wīz΄ ’25 meest, st viis meest peale kahekümne’5 ning lõunaeestlaste loendamist üte waja neli kümmend ’39, st neljakümnest on üks vajaka’. Kahe arvu vahel kõheldes võidakse öelda neli wīet āstat ’neli kuni viis aastat’ või neli ehk wīz΄ aastat. (Wiedemann 1875: 456–457)

Järgarvsõnadel esitab Wiedemann reeglipärase loetlemisviisina üks teist kümnes ’11.’, kahes kümnes ezimene ’21.’, kolmas kümnes ezimene ’31.’ jt, kus käänamisel lisandub käändesufiks vaid viimasele arvsõnale. Enamaid kümneid väljendavate sõnade puhul võib ka ordinaalidel paigutada ühelised ette, nt ezimene kolmat kümmend = kahes kümnes ezimene ’21.’, teine neĺjat kümmend = kolmas kümnes teine ’32.’, wīes wīet kümmend = neĺjas kümnes wīes ’45.’ jne. Sel juhul deklineeritakse üksnes esimest arvsõna, nt seitsmendal āstal kaheksat kümmend ’77. aastal’, wīendast päewast seitsmet kümmend ’65. päevast’. (Wiedemann 1875: 457–459)

Murdarvudega seoses on Wiedemann kirjeldanud pool-sõnaga väljendusviise, nii traditsioonilisi ĺ kolmat ’kaks ja pool’, ĺ neljat ’kolm ja pool’, ĺ teist sada ’150’, ĺ kūet tuhat ’5500’ või ĺ wīet sā āsta ēst ’450 aasta eest’, aga ka saksa keele ees­kujul moodustatud kaks üks ĺ ’kaks ja pool’, kolm üks ĺ ’kolm ja pool’. ­Ülejäänute puhul väljendatakse lugejat põhiarvsõnaga, nt kolmandik, kaheksandik, kaks-teist-kümnendik. Kui lugeja on suurem kui üks, kasutatakse põhiarvulist ­väljendusviisi, nt kolm wīendiku ehk kolm wīet oza ’kolm viiendikku’, seitse kūz΄-teist-kümmendiku ehk seitse kūet teist kümnet oza ’seitse kuueteistkümnendikku’. Kui erinevus on suurem, kasutatakse tallinna keeles nt kolm oza wīest jaust ’kolm viiendikku’ ja tartu keeles kolm oza kaht waja ’kolm viiendikku’, neli oza kolme waja ’neli seitsmendikku’ (Wiedemann 1875: 460–461).

Esimeses eestikeelses eesti keele grammatikas (1884) kirjutab K a r l  A u g u s t H e r m a n n arvsõnade kohta, et pärast kümmet tulevad üksteistkümmend, kaksteistkümmend, pärast kahtkümmet tulevad kakskümmend üks, kakskümmend kaks jne. Ta lisab küll klausli, et „ruttu-lugemiseks” on lühemad vormid, teises kümnes näiteks üksteist, kaksteist jne. Kolmandas kümnes tulevad üks kolmatkümmend (’21’), kaks kolmatkümmend, hiljem juba üks neljatkümmend (’31’), kaks neljatkümmend jne, saab aga lugeda ka lühemalt: üks kolmat (’21’), kaks kolmat, üks neljat (’31’), kaks neljat jne (Hermann 1884: 32). Võib arvata, et sellisel kirjasõnal oli oma mõju ka kooli- ning tarbekirjanduse keelekasutusele.

 

Vahekokkuvõtteks

Vaadeldes eesti liitarvsõnade 21–99 esinemust vanas kirjakeeles, näeme, et vana lääne­meresoomelik üks kolmat-mall esineb ainulisena 1637. aasta Stahli grammatikas (üxkolmat ’21’) ning püsib ühe elujõulise variandina kirjakeeles kuni XIX sajandini: Gutslaffil (1648) ütz kolmandkümment ’21’, Gösekenil (1660) nelli kolmat ’24’, Hornungil (1693) ükskolmatkümmend ’21’, Hellel (1732) üks kolmat ehk ükskolmat­kümmend ’21’, Hupelil (1780, 1806) ükskolmat ehk ükskolmatkümmend ’21’, kuni Ahrens (1853) selle loendusviisi vananenuks kuulutab. XVII sajandil lisandus üks kolmat-mallile peale-kaassõna kasutus: Gutslaffil katzkümment pähle ütz ’21’, Gösekenil nelli pehle kaxkümmen ’24’, Hornungil üks päle kakskümmen ’21’ jne. XVIII sajandil tulevad kasutusele uuemad vormid: Hellel ühheksakümmend ja üks ’91’, Hupelil kakskümmend üks ehk kakskümmend ja üks ’21’, kolmkümmend nink nelli ’34’. Hupelist alguse saanud indoeuroopalik mall kakskümmend üks levis ning läks kirjakeeles XIX sajandil käibele (nt kolm kümmend neli Wiedemannil (1875), kakskümmend üks ­Hermannil (1884) jne), üks kolmat-mall säilis veel suulises keelekasutuses.

 

Eesti murded

Olgugi et XIX sajandi lõpuks hakkas vana loendamisviis kirjakeelest kõrvale jääma, ei kadunud see murdekeelest niipea. Arvsõnu on käsitletud küll vähestes murdeülevaadetes (nt Keem 1997: 38–39; Tanning 2004: 101–103), ent sellest annavad tunnistust XX sajandil talletatud andmed peamiselt Põhja-Eestist (kirderannikumurde, saarte, lääne-, kesk- ja idamurde alalt). Teistkümnete kasutamisest on keelenäiteid palju, ent kolmatkümneid, neljatkümneid või suuremaid arve on registreeritud harvem. Saarte murdest on kirja pandud nt Ans kaks kolmad ’22’, üks neljad ’31’, Pha kaheksa kolmat ’28’, Phl kaksneljat ’32’ ja Hi kolm neljat ’33’; Hiiumaalt on märgitud veel Phl kaksviiet ’42’. Läänemurdest Mar üksneĺlat, kaksneĺlat ’31, 32’, keskmurdest HJn kaks neĺlate ’32’ ja ühiksa neĺlate ’39’, idamurdest Kod kaks kõlmat ’22’ (EMS II: 502, 564–565; Lonn, Niit 2002: 44; Must, Univere 2002: 209). Jüri kihelkonnast talletatud ainukordne üks kahet ’11’ on märgitud vananenuks (EKMS I: 178). Paljud varasemates grammatikates esitatud murdarvude näited on tuntud ka murdekeelest, näiteks Setus tuntud puuĺ nelät nädälit ’kolm ja pool nädalat’, Harglast registreeritud kolm neljat osa ’kolm neljandikku’ või Rõugest pärit kolm veerandikku ehk kolmveerand. Kaks viiendikku on olnud Koerus kaks viiet osa ehk kaks osa viiest jaost. (EKMS II: 1304)

 

lugema ja loendama

Leidub valdkondi, kus traditsiooniline üks kolmat-tüüpi loendamine on püsinud kasutusel palju kauem kui kirjakeeles ning ulatunud kaugele XX sajandisse. Nii­sugust kiiremat moodust on vajatud, kui loeti üle püütud kalad, loeti liisusalmi laste mängudes, loendati haspeldamisel lõngu või eluaastaid. Näitevalikut pole raske leida.

L õ n g a d. Lüg `naised lugesivad sedasi `võrkeid, kui `niiti `aspeldasivad, üks `kolmat ja kaks `kolmat ’21 ja 22’; Kaa üheksme kolmati `järges tuleb kolmkümmend; Mar `loeti `lõngu üks kolmat, kaks kolmat, nii kaua kui kuuskümmend `lõnga; Mär meie lukeme sii kakskümmend, siis akkame ükskolmat, kakskolmat; Juu sedasi `loeti, tuli uus kümme, ikke oli kolmat, [loeti] sajani `väĺla (EMS II: 564–565; EMS III: 507).

Laiuselt pärineb üleskirjutus (Tamm 1961: 59), kuidas vanad inimesed `lõnga lugesid `aspli pial, üks `kahtekümmend [’11’], kaks `kahtekümmend, üks kolmat [’21’], kaks kolmat, [edasi] üks nel´lat, üks viiet, üks kuuet, [kuni] kuuskümmend. kuuskümmend oli lõnga paase [’pasmas’], siis akkas otsast `piale.6

K a l a d. 1930. aastal on Saaremaalt Torgu külast (Jäm) kirja pandud, kuidas sõrulased kalu lugesid: Kalu loeti müügi ajal vanasti järgmiselt: vööti kaks kala korraga pihku ja alustati peale: ühest kuni kahekümneni loeti harilikul viisil, kuid siis algas: üks kolmat, kaks kolmat, kolm kolmat, neli kolmat, viis kolmat, kuus kolmat, seitse kolmat, kaheksa kolmat, üheksa kolmat, kolmkümend, üks neljat jne. – kuni neljakümneni, üks viiet – kuni viiekümneni (Loorits 1939: 112). Niimoodi on kalu loetud ka Pranglil: üks `kolma ~ `kolmat ’21’, kaks `nelja ~ `neljat ’32’, kolm `viie ’43’, `seitse `kuue ’57’ (Must 1987: 181). Kuusalust pärineb tähelepanek 1909. aastast, et üks kolmat [’21’], kaks neljat [’32’], kolm viet [’43’], neli kuuet [’54’], viis seitsmet [’65’], kuus kaheksat [’76’], seetse üheksat [’87’], kaheksa kümmet [’98’] palju rohkem tarvitatakse [iseäranis kalade lugemisel)] kui kakskümmend üks, kolmkümmend kaks jne. (Willberg 1910: 343).

E l u a a s t a d. Siin on olnud tavaks kasutada järgarvsõnu: Lüg mina õlen `kuvvet `aastat kaheksat `kümmend ’käin 76. eluaastat’ (st olen 75-aastane); Jõh ma õlen `viiet kuud kaheksat `kümmet ’79 aasta ja 4 kuu vanune’ (st pole veel viit kuud täis) (EMS II: 503; Must 1987: 181, 1995: 29).

lugema-verbi üks tähendusi murdekeeles ongi loendama: Vai `ennevanast meil `lueti läbi keik kalad, `eigä siis ei `muedetu `eigä `kaalutu; Pal `enne juba loed varva pial lõngad ära (EMS V: 476, sub lugema). Loendamisel on olnud ka omad mõõt- või arvestusühikud, millest üks tuntumaid on lugu ’lõngade, kalade vms koguse arvestus­ühik, mõõt’. Loendamisel kasutatud mõõt on aga murdealuti varieerunud. Niitide-lõngade puhul näiteks on üks lugu tähendanud Lüganusel kolm niiti, Kadrinas, Kodaveres, Tarvastus, Võnnus, Põlvas, Vastseliinas ja Setus kolm lõnga, Kihelkonnal, Karjas ja Käinas 30 lõnga, Jaanis ja Hanilas 60 lõnga. Kalade loendamisel on üks lugu tähendanud Lüganusel viis kala, Kihelkonnal, Mustjalas ja Jaanis 30 lestakala, Karjas 100 silku ja Kodaveres 50 kala. Iseloomulikke näiteid lugu-mõõdu kohta leidub üle maa:

Lüg kolm `niiti `kerraga [on] üks lugu, `kümme lugu on `paasma; üks lugu on viis kala, tahid sada kala, sis kaks`kümmend lugu `luetas; Khk `löngu on luus kolmkümmend; moole `toodi lugu `lesta (= 30 kala); Krj üks lugu oli sada `silku; Jaa luus on kuuskümmend `lönga; Han Kui `astlid kuuskümmend `korda on `rinki `aetud, siis saab lugu täis; Kad `luetakse kolm `lõnga, sie on üks lugu; Kod loe tälle vi̬i̬l viiskümmet kala, siis suab lugu täis; kolm `lõnga `pantse lu̬u̬ `sisse; Trv kolm `lõnga om lugun; Plv egah luguh om kolm `langa; Vas mul sai laǵa kangass, kaskümend kuus paasmõht ja vil säid΄se luku (= 267 lugu ehk 801 lõnga); Se paaśmõhõ jäi `kolmõ luku `puuduss (= 7 lugu ehk 21 lõnga) (EMS V: 479–480).

lugu-mõõduga on seotud muudki vastavat sõnavara, nt Urv luguhus ’lõnga ­arvestusühik’, Var lugukartul ’vakkade loendamisel kõrvale pandud kartul’, Han ja Hää lugulõng ’kääritud lõnga kimpu sidumiseks’, Võrumaa (Har, Rõu) lugõmik ’lõnga arvestusühik kangakäärimisel’ või Vai lugu pidama ’arvestama, arvet pidama’ (EMS V: 481–482).

Kalade loendamisel on põhjarannikul tuntud lugukala ’iga saja kala kohta eraldatud kala’:

Jõe lugesime sada ära, üks sada, siis panime lugukala. `jälle [lugesime] saja ära, `jälle lugukala. siis `lueme perast lugukalad ära, `paĺlu lugukalu oli, siis oli niimittu sada kalu; Vai `ennevanast meil `lueti läbi keik kalad [---] viis tükki `kerraga panid kaks`kümme `kerda, oligi sada. [---] perast lugesid nied lugukalad `vällä ja siis oli `tiedä, mittu tuhat on. (EMS V: 481)

Saaremaal (Mus, Jaa) on lestakalade arvestusühikuks olnud lugukaal.

 

Vahemärkus

Kui nüüd minevikust tänapäeva naasta, siis võiks meenuda, et meie oma kiirel lugemisel jääb kümmend-sõnast kõnekeeles järele vaid kend: kakskend ’20’, kolmkend ~ kolnkend ’30’, nelikend, viiskend jne (nagu ka sm kyt: kakskyt ’20’, viiskyt ’50’). Aga neid sõnu ei leidu ei sõnaraamatuis ega grammatikais. Üksnes „Eesti keele käsi­raamat” mainib (EKK: 629), et kakskend kuulub argisõnavarra, olles kirjakeelse sõna kakskümmend lohaka värvinguga variant (st mitte kiire lugemisega kaasnev loomupärane juhtum). Võib seega arvata, et kakskend-tüüpi arvsõnadel seisab pääs eesti keele grammatikaisse alles ees. Siis, kui võetakse arvesse ka kiiret lugemist resp. loendamist.

 

vaja ~ vajak ~ vajaka ’puudu, vajaka’

Kümnetele lisandumise või järgnemise kõrvale saab tuua ka vastupidise olukorra, kus täiest või mõõdust jääb midagi puudu. Sellistele tartu keele juhtudele on viidanud juba Hupel (1806: 53): ütte waia nelikümmend ’39’ ja Wiedemann (1875: 456): üte waja neli kümnend ’39’ ning Hiiumaa keelepruuki meenutades Tiik (1972: 29): kaks vajak kakskümmend ’18’. Murdekeelest leiab iseloomulikke näiteid rohkemgi: VNg tämä on `arvust vaja; Rap kaal põle täis, on vaea; Kad mõet on vaja; Trm kaks nädala jäi `oastast vajaka; mud΄u soaks viiskümmend täis, aga üks jääb vaja; Krk mitu `sinna saass vi̬i̬l vaja? ’mitu sajast veel puudub?’; Se ütte vaja saa kolmkümmend ’129’.7

Niisugune puuduva osa abil arvestamine on tuntud ka vanuse ja kellaaja puhul: Kuu puoltoist `aestat vaja ühiksä`kümnend ’88 ja pool aastat vana’; Ans pool kuuest vajak ’pool 6 ehk 5.30’; veerend kuuest vajak ’kolmveerand 6 ehk 5.45’; Krk kattekümment viit `aastet om miul saast vaja ’olen 75-aastane’; tõist viiskümmend saast vaja ’olen 50-aastane’; kaitskümment minutit olli üte`tõiskus vaja ’kell näitas 10.40’ (EKI MK).

 

Sugulaskeeled

Kunagine traditsiooniline üks kolmat-mall iseloomustab ka teisi läänemeresoome keeli.

S o o m e keeles on põhiarvsõnale kaksikymmentä ’20’ järgnenud kolmandas kümnes yksikolmatta ’ükskolmat, 21’, kaksikolmatta ’kakskolmat, 22’, hiljem on tulnud kolmeneljättä ’kolmneljat, 33’, viisikuudetta ’viiskuuet, 55’, kuni yhdeksänsadatta ’üheksasadat, 99’ (Alvre 1969: 95). Samasugust loendamismoodust on kasutatud ka järgarvsõnade puhul (millest küll eesti keeles jälgi jäänud pole), nt yhdeskolmatta ’21.’, kolmasneljättä ’33.’, viideskuudetta ’55.’, kuni järgarvsõnani yhdeksässadatta ’99.’ (Alvre 1969: 98). Soome kirjakeeles on malli yksi kolmatta (kymmentä) järgi loendatud Agricolast kuni XIX sajandi lõpuni, ega ole seda päris unustatud tänapäevalgi. Teisalt on Agricola ajast pärit ka nüüdne loendamisviis, nt Cwsisata Cwsikymende ja Cwsi ’666’. Sidesõna ja kasutamine kümnete ja üheliste vahel püsis XIX sajandi lõpuni. (Häkkinen 1993: 15–16)

Loendamisviisi uuendus puudutas ka ordinaale. Liitjärgarvsõnu oli märksa hõlpsam käänata varem, kui käändus vaid täiendosa (nt yhdestoista, yhdennelletoista ’11’ jne), seetõttu võttis uuenduse läbiminek aega. Kaisa Häkkise andmeil oli XIX sajandi lõpu grammatikais (nt Arvid Genetz 1881, Konstantin Hämäläinen 1885) esikohal veel vana tüüp viideskolmatta, ent murdarvude ja aastaarvude juures esines juba uuem kahdeskymmenesviides ’25.’ (Häkkinen 1993: 18–19).

Traditsiooniline loendamismoodus jäi rahvakeeles kauaks käibele. „Soome murrete sõnaraamatu” 7. köites (sub kolmas, kolmattas) leidub hulk näiteid kolmanda kümne arvsõnadest: yksikolmatta = kaksi-kymmentäyksi ’21’, ensimmäinenkolmatta = kahdeskymmenesensimmäinen ’21.’ jne (SMS VII: 870). Ilmneb, et vanemat loendustava on kasutatud igasugust hulka arvestades (sealjuures vanust järgarv­sõnade abil), nt Karvia niitä oli viirenkolomattapennin ankkastukki ’see oli 25-pennine palmik­sai’; Nilsiä yhenkolomatta (vanha) tàesin ollas silloin, kahennellakolomatta ’ükskolmat võisin siis [vana] olla, käisin teist kolmat[kümmend]’; Iisalmi minä olin yheksällä kolomatta naimisiin mennessäni ’mina käisin abielludes 29. aastat, st abi­ellusin oma 29. eluaastal’; Suomussalmi ihan täösillä lastilla, kaheksankolomatta tynnyrin lastilla ’päris täies lastis, 28 vaadi lastis’.

Kaasatud on kuupäevad, nt Vihti ykskolmat syyskuuta ’21. september’; Isojoki yhyrentenäkolomatta päivänä ’21. kuupäeval’; Luopioinen kakskolmantena lokakuuta ’22. oktoobril’ (SMS VII: 871). Omaette väljend on puolikolmatta ’poolkolmat, st kaks ja pool’: Nurmo pualikolomatta tuhatta ’2500’; Hauho yli pualen kolmattasattaa ’üle 250’; Nivala se sàe puolikolomatta markkaa päevältä ’see sai kaks ja pool marka päevas’; Oulujoki issoin [lohi] oli, se paino kolomattakymmentä kilua ’see oli suurim lõhe, kaalus üle 20 kilo’ (SMS VII: 871).

Näidetest ilmneb ka loendustava vahetumist: Kivennapa Vanhat ihmist sannoit neljäiskolmatta, nuoremmat sannoit kakskymmenäisneljäis ’vanad inimesed ütlesid neljas kolmat[kümmend], nooremad ütlesid kahekümne neljas’; Nakkila marraskuu kahreskymmenes ja kolmas päivä ’novembrikuu 23. päev’; Rautavaara kakskymmentä­kolommaas toenen kuu yheksänkymmentäneljä ’23. II 1894’ (SMS VII: 870–871).

V a d j a keelest on talletatud nii põhi- kui ka järgarvsõnu, teistkümnetest nt XIX sajandil Kattila murrakust ühstõššõmõtta ~ ühstõššõmõt ~ ühstõištšümmed ’11’, kahstõššõmõtta ~ kahstõištšümmed ~ kahsi toššamatta tšümmeetä ’12’ (Ahlqvist 1856: 42) ja XX sajandil Jõgõperält ühstõištšümmed ’11’, kahstõištšümmed ’12’ (Tsvetkov 2008: 41). Pärast 20-ni jõudmist on lisatud kümnetele ühelised, nt kahstšümmed ühs ’21’, kahstšümmed kahs ’22’ (Tsvetkov 2008: 42–43), nagu ka kahtšümmet ühsi ’21’, kahtšümmet kahsi ’22’ (Ariste 1948: 70–71) või Velikkä külast kõmtšümmet seitsie sültä ’37 sülda’ (VKS: 538). Sellest ilmneb, et registreeritud pole kolmatkümneid, neljatkümneid jt, nagu neid leidub soome või eesti keeles. Sama käib ordinaalide kohta, nt kahs-tšümmees-esimenee ’kahekümne esimene’; kahs-tšümmees-ühehsämäs ’kahekümne üheksas’; kahehsaa tšümmees neĺläzä ’kaheksakümne neljas’ (Ahlquist 1856: 42) või kolmastšümmenäs kõlmas ’kolmekümne kolmas’ (Tsvetkov 2008: 45).

Paistab, et vadja loendamisviis oli muutunud juba hiljemalt XVIII sajandiks. Kui Fjodor Tumanski toob oma käsikirjas (1790) näiteks kahekümne ühe eesti vasteks Юксъ колматъ ’üks kolmat’ ja viiekümne nelja vasteks Нелли куедъ ’neli kuuet’, siis vadja keele vasteina annab ta Кахчюмендъ юхси ’kakskümmend üks’ ja Визи чюмендъ нелли ’viiskümmend neli’ (Öpik 1970: 186–187).

Vana loendamissüsteemi juhte on vadja keelest registreeritud vaid murdarvude puhul, nt Kattilast pooltõissa ~ poolitõissa ’poolteist’, pooli kõlmatta ’kaks ja pool, poolkolmat’ (Ahlqvist 1856: 43), poolivid΄d΄että ’neli ja pool, poolviiet’ (Ariste 1948: 72), Matist pooled neĺĺättä ’[kell on] pool neli’ (VKS: 949), Luuditsast pooltõiss sült ’poolteist sülda’, Itšäpäiväst pooltõissa sataa ’150’ (VKS: 950). Murdarvudel käändub vaid esimene pool, nt poolta kõlmatta ’kahte ja poolt’, poolõssa nellättä ’kolmest ja poolest’ (Ariste 1948: 72), poolõlta kahesamatta ’seitsmelt ja poolelt’ (Ahlqvist 1856: 43). „Vadja keele sõnaraamat” annab lisaks kahs tõššõmõtta tunnia öötä ’kell 12 öösel’, kahstõššõmõd verstaa ’12 versta’, kahõltõššõmõl maita ’12. mail’ (VKS: 354, 356).

I s u r i keelenäiteid on registreeritud pikema ajavahemiku jooksul. ­Volmari Porkka on esitanud (1885) põhi- ja järgarvsõnad Soikkola ja Hevaha murdest. Lihtarvsõnadele järgnevad teistkümned, nt ükstoist(kümment), kaks­toist­(kümment), kolttoist(kümment), kuustoist(kümment), seitsentoist(kümment) ~ seitstoist(kümment). Kolmandas kümnes tulevad kakskümment üks ~ üks kolmatta ’21’, kakskümment kaks ~ kaks kolmatta ’22’, kakskümment kuus ~ kuus kolmatta ’26’ jne kuni koltkümment ’30’ (Porkka 1885: 76–77). Näiteid jätkub kümnenda kümneni välja: üheks(än)kümment üks ~ üks kümment ’91’, üheksä(n)kümment üheksä(n) ~ üheksä(n) kümment ’99’ ning sada ~ kümmenkümment ’100’ (Porkka 1885: 77). Niisugust loendamisviisi on isurid kasutanud juba ka XVIII sajandil, nagu ilmneb Fjodor Tumanski käsikirjast (1790), nt Каксъ кюмендъ юкси ’21’ ja Визи кюменда нелли ’54’ (Öpik 1970: 187).

Väinö Junuse ülevaates „Izoran keelen grammatikka” on antud peatükis „Cislasanat (numeralit)” määrällisiä cislasanoja (st põhiarvsõnu) vaid ühest kuni viieni ja porjatkovoita cislasanoja (st järgarvsõnu) esimesest viiendani (Junus 1936: 28), ei rohkemat.

Omaette sõnaartiklitena leidub arvsõnu veel sõnastikes. Hevaha murdesõnastikus on esindatud ükstoist, kakstoist, kolttoist, viistoist ja seitsentoist (Laanest 1997: 59, 77, 178, 223, 232), isuri sõnaraamatus leiduvad ükstoist(kümment), kakstoist(kümment), kolttoist(kümment) ja kūsstoist(kümment) (Nirvi 1971: 125, 189, 227, 689). Loendamisel kolmandast kümnest alates võib näha Porkka-aegsete vormide esinemust sadakond aastat hiljemgi, nt üks kolmatta ’21’, kaks kolmatta ’22’, kūz kolmatta ’26’ ja üks kümment ’91’, olgugi üldisemalt käibel nt kakskümment üks ’21’, kakskümment kūz ’26’, vīskümment seitsen ’57’, kaheksakümment vīz ’85’, üheks(än)kümment üks ’91’, üheks(än)kümment üheksä(n) ’99’ (Nirvi 1971: 121, 126, 189, 227, 674, 689). Vanust rehkendatakse järgarvsõnadega, nt kahteŋ kümmenä kuutev vootten asseG ’kahekümne kuuenda eluaastani’ (Laanest 1997: 88), murdesõnu esindab pooltoist ’poolteist’ (Laanest 1997: 153).

V e p s a keelest kogutud materjal esitab ühelised (1–10), teistkümned, kümned, sada (sada) ja tuhat (tuha). Kümnele (kümńe) järgnevad ükśtošt́ime ’üksteistkümmend’, kakśtošime ’12’, kuumõtošime ’13’, neĺĺtošime ’14’, vižtošt́ime ’15’, kuźtošime ’16’, siičmetošime ’17’, kahesatošime ’18’, ühesatošime ’19’ ja kakśime ’20’. Kahekümnele järgnevad kakśime ükś ’21’, kakśime kakś ’22’, kaksime kuumõ ’23’, kuumõküme ’30’ jt. (Zaitseva 1981: 166) Lõunavepsa murde­alalt on ühest idiolektist registreeritud ühteta kakśkime ’üheta kakskümmend, st 19’ (Rauk 1985: 164) ja keskvepsa alalt kahteta koumeküme ’kaheta kolmkümmend, st 28’ (Honti 1993: 275).

Kui tegu pole täisarvudega ja kasutatakse pool-sõna abi, siis järgitakse enamasti vene malli: kaks poлõŋke < два с половиной ’kaks ja pool’, neĺĺ poлõŋke ’neli ja pool’ jne. Mäletatakse siiski ka oma endisi väljendeid, nt poĺ kuumat ’pool kolmat, st kaks ja pool’, poĺ üment ’pool kümmet, st üheksa ja pool’. (Zaitseva 1981: 167–168) ­Tuntud on ka poĺtošt ’poolteist’ (Zaitseva, Mullonen 1969: 182; Rauk 1985: 112). 1981. aastal on Maria Zaitseva pidanud nentima, et järjest rohkem kasutavad veps­lased, eriti noored, vene keelest laenatud arvsõnu, omas keeles loendatakse veel üksnes ühest kuni kümneni (Zaitseva 1981: 165).8

K a r j a l a keele Tihvini murdes on kasutusel lihtarvsõnad ühest kümneni, seejärel tulevad teistkümned: ükśitoista ’11’, kakšitoista ’12’, kolmetoista ’13’ jt. Pärast kahtkümmend lisatakse kümnelistele ühelised: kakšikümmend΄ä ükśi ’21’, kolmekümmend΄ä ńeĺĺä ’34’, viizikümmend΄ä šeiččemän ’57’ jne kuni šada ja tuhat (Rjagojev 1977: 98–99). Samasugust malli on järgitud ka Aunuse murdes: ükšitoista, kaksitoista, ­kolmetoista, kakšikümmeńd΄ä ükši, kolmekümmeńd΄ä ńeĺĺi, viiźikümmeńd΄ä seitsei jne kuni šata ja tuhat ~ tuhad (Honti 1993: 273–274). Niisiis paistab, et selliseid vorme nagu kolmatkümmend, neljatkümmend jt ei ole karjala keelest registreeritud.

Kui tegu pole täisarvudega ja kasutatakse pool-sõna abi, siis järgitakse enamasti vene malli: kakši puoлeŋke < два с половиной ’kaks ja pool’. Oma varasemat malli meenutab üksnes sõna puolitoista ’poolteist’ (Rjagojev 1977: 101).

L i i v i keele arvsõnadest ilmus ülevaatlik käsitlus XIX sajandi keskpaiku Andreas Johan Sjögreni grammatikas (1861), mis hõlmas nii Kuramaa kui ka Salatsi liivi kardinaalid ja ordinaalid. Ühelistele (lvK ükš, kakš, kuolm, lvS juks, kaks, kolm jne) järgnevad teistkümned (lvK ükštuoiston ’11’, kakštuoiston ’12’, lvS jukstoštt́im ~ jukstoštt́umend ’11’, kakstoštt́im ~ kakstošttumend ’12’ jne) ja siis muud kümned (lvK kakš kümd ’20’, kuolm kümd ’30’, ĺa kümd ’40’, lvS kaks umund, kolm umund, nela umund jne). Alates kolmandast kümnest on kümned ees ja neile järgnevad ühelised (ilma sidesõnata un ’ja’), nt lvK kakš kümdo ükš ’21’, kuolm kümdo kakš ’32’, seis kümdo vīž ’75’, lvS kaks umund juks, kolm umund kaks, seis umund vīs jne. (Sjögren 1861: 110; Winkler, Pajusalu 2009: 68, 77, 84, 130)

Kiirel lugemisel kasutatakse vahemikus 21–90 lühemat loendamisviisi, kus korduv arvsõna osutab järgnevale kümnele ilma kümmend-vormi kasutamata, Kuramaal nt ükš kuolmont ’21, st üks kolmat(kümmend)’, kakš kuolmont ’22’, kuolm nellont ’33, st kolm neljat’, kuolm vīdont ’43’, vīž seismont ’65’ jne. Vahemikus 91–99 tuleb kümme-sõna taas mängu, nt kuolm kümmont ’93, st kolm kümmet(kümmend)’. Lühivorme saab moodustada ka elatiivi abil, nt ükš kōdokst ~ kādokst ’71, st üks kaheksandast (kümnest)’, kakš ǖdökst ’82, st kaks üheksandast’, mis lühenevad veelgi nominatiivi vormis: kuolm seis ’63 = kolm seitse, st kolm seitsetkümmend’, ĺa kōdoks ’74 = neli kaheksandast, st neli kaheksatkümmend’, seis ǖdokst ’87’ (Sjögren 1861: 110; Honti 1993: 278–279); Salatsis nt juks kolm ’21’, kaks kolm ’22’, juks nelä ’31’, kolm vīs ’43’, vīs seis ’65’ jne kuni umum ’100, st kümme kümmet’ (Winkler 1994: 290; Winkler, Pajusalu 2009: 101). Kiire lugemise lühenenud vorme leidub veel Kettuneni sõnaraamatus: ikš-kuolmǝnt ’ükskolmat’, ikš-neĺĺǝnt ’üksneljat’, ikš-vīdǝnt ’üksviiet’ jne (Kettunen 1938: 70a).

Kalade loendamisega seostub huvitav hulgamõiste kǭl, mille eesti vasteks on kahl ’salk, kimp, tuust’, kuid mille otsene tähendus liivi keeles on ’30 kala’ (EES: 116): lugūb kuolm kallõ īd kõrd, kim kõrd um kǭl ’loetakse kolm kala üks kord, kümme korda on kahl’ (LELS 2012: 131).

Järgarvsõnadel on os-lõpp Kuramaal ja es-lõpp Salatsis, nt kuolmos ’kolmas’, nelles ’neljas’, kakštuoistons ~ kaksttt́umdes ’kaheteistkümnes’, kakškümdos ~ kaksumdes ’20.’, kakšsados ’200.’, ĺatúontos ’4000.’ (Sjögren 1861: 112–113). Vanema süsteemi kohaselt käänates jäävad ühelised nominatiivi ja os-lõpu saavad kümned: ükškuolmantos ’21., st üks kolmandas (kümnes)’, kuolmvīdontos ’43., st kolm viiendas (kümnes), ĺakūdontos ’54.’ jne. Teisel juhul esinevad kümned muutumatu kardinaalina ja ühelised ordinaalina: kakš kümdo ēžmi ’kahekümne esimene’, sada kuolmos ’saja kolmas’, kakš sada nellos ’kahesaja neljas’ jne (Sjögren 1861: 113).

Murdarvudest on sageli kasutusel púoĺ ’pool’ ja vierndēl ~ pierndel ’veerand’, aga ka jagu: kuolmos jagu ’kolmas osa ehk kolmandik’, kakš kuolmont jagg ’kaks kolmandikku’, kuolm neĺĺont jagg ~ kuolm vierndēlt ’kolm neljandikku ehk kolm­veerand’. Segaarvusid väljendatakse pool-sõnaga: 1½ = púoĺ tuoista ’poolteist’, 2½ = púoĺkuolmont ’poolkolmat, st kaks ja pool’, 5½ = púoĺ kūdont ’poolkuuet, st viis ja pool’, 9½ = púoĺ kümmont ’poolkümmet, st üheksa ja pool’. (Sjögren 1861: 114–115) Sellist loendamisviisi on registreeritud palju hiljemgi, nt pùol-kuolmǝnt ’pool kolmat’, pùol-tuoìstǝ ’poolteist’ (Kettunen 1938: 317), pūol|tūoizta (LELS 2012: 259).

S a a m i keeled seisavad läänemeresoome keeltele lähedal. Seepärast sobiks kõrvale võtta nendegi näiteid. Norra- ehk põhjasaami keelest (Finnmarki piirkonnas) on noteeritud 1856. aastal lihtarvsõnad ühest kümneni (mitmes murdevariandis): ofta (~ oft, okta, okt, oufta, akta) ’1’, güöfte (~ güöft, güökte, güökt, güökta) ’2’, golm (~ golbma, golma) ’3’, njællja (~ njællje) ’4’, vitta (~ vit, vitte) ’5’, gutta (~ gut, gutte) ’6’, čiečča (~ čieča, čieč, gječa) ’7’, gavce (~ gauce, gafce, gakce) ’8’, ovce (~ oufce, ofce) ’9’, loge (~ lokke) ’10’. Järgnevad teistkümned ehk teise kümne arvsõnad: oft nubbe lokkai ’11, st üks teisest kümnest’, güöft nubbe lokkai ’12’, golm nubbe lokkai ’13’, njællja nubbe lokkai ’14’, vit nubbe lokkai ’15’ ja nii edasi kuni güöft loge ’20’; siis järgnevad arvsõnad kolmandast kümnest: oft goalmad lokkai ’21, st üks kolmandast kümnest’, güöft goalmad lokkai ’22’, gavce goalmad lokkai ’28’ kuni golm loge ’30’. Seejärel tuleb neljas kümme, nt ovce njælljad lokkai ’39’, ja lõpuks kümnes kümme, nt ovce logad lokkai ’99, st üheksa kümnendast kümnest’. Kui sada saab täis, hakatakse arvsõnu lisama sajale: čüötte ja ofta ’sada ja üks’ jne. (Friis 1856: 55–56) Sama malli on kasutatud ka põhjasaami murdarvudes koos sõnaga bælle ~ bæl’ (’pool’): bælnubbe (halvanden) = 1½, bælgoalmad = 2½, bælvidad = 4½ jne (Friis 1856: 58).

Veelgi varasemad on Ume saami keelenäited Rootsist (1779), mille seas on esindatud ka arvsõnad. Esimesele kümnele järgnevad akta lokke naln ’11, st üks peale kümmet’, qwekte lokke naln ’12’, kolma lokke naln ’13’, nelje lokke naln ’14’, witt lokke naln ’15’, kot lokke naln ’16’, kietja lokke naln ’17’, kaktse lokke naln ’18’, åktse lokke naln ’19’ ja qwekte lokke ’20, kakskümmend’. Seejärel tulevad akta kolmad lokkai ’21, st üks kolmandast kümnest’, qwekte kolmad lokkai ’22’, hiljem tulevad akta kaktsad lokkai ’71, st üks kaheksandast kümnest’, qwekte kaktsad lokkai ’72’, kümnendas kümnes aga åktse lokke ja åktse ’99, st üheksakümmend ja üheksa’ (Winkler 2020: 154–155, 159).

Koolasaami andmed (kildini-, kolta- ja turjasaami keelest) pärinevad tunduvalt hilisemast ajast (Kert 1971). Teistkümnetel kasutatakse liitarvsõna, kus ühelisele järgneb kümme, nt koltasaami Notozeros (Njuõ’ttjäu’rr) εxtεmлåh’k’ ’ühe järele kümme, st üksteist’, kuax’tεmлåh’k’ ’kaksteist’ jne. Notozerost on registreeritud teinegi võimalus, kus kümme paikneb ühelise ees, nt лåh’k’nεzεxt ’ükskümmend üks, st üksteist’, лåh’k’nεzkuxt ’kaksteist’ jne (Kert 1971: 169). Järgmistes kümnetes järgnevad ühelised kümnetele, nt kildinisaami Lovozeros (Lujavvr) koлmлåg’g’ vi̬d’d’ ’kolmkümmend viis’, kuxt čud’d’ ’kakssada’ (Kert 1971: 170).

On arvatud, et vana traditsiooniline loendamisviis piirdubki läänemeresoome (ning saami) keeltega ja kaugemaisse sugulaskeeltesse see ei ulatu (Rätsep 2003: 19). Paistab siiski, et vähemasti obiugri keeltes, kuigi harva, kasutatakse samasugust ingredientset moodust, kus ühelised kuuluvad järgnevasse kümnesse, nt idamansi mōt low ńalow ’18’ (= 8 второго десятка ’kaheksa teisest kümnest ~ kaheksateist’) või lõunahandi kimət joŋ ńite ’18’ (= 8 второго десятка ’kaheksa teisest kümnest ~ kaheksateist’) (Honti 2003: 178).

 

Sõlmituseks

Meie arvudes ja arvsõnades väljendub soome-ugri keeltele iseloomulik kümnendsüsteem ja meie lihtarvsõnad on omasõnad. Liitarvsõnade traditsiooniline loendamisviis on jäänud läänemeresoome keeltes püsima teistkümnete puhul, kuid on ajapikku hääbunud kahekümnest suuremate arvsõnade loendamisel. Reformatsiooniaegade tuleku ja araabia numbrite kasutuselevõtuga seoses loendamistava aja jooksul muutus ning vanast üks kolmat-mallist sai uus, indoeuroopalik kakskümmend üks. Võõr­keeltest tõlkimisel lisandusid kirjakeelde tõlkelaenudena uued väljendid, mis levisid ka rahva­keelde. Valjusti lugemisel hakati lugema nii, nagu arvud olid kirjutatud, esmalt kümned ja seejärel ühelised. Eesti keele grammatikate järgi võib üle­mineku kirjakeeles seostada XVII–XVIII sajandiga. Rahvakeeles (murretes) säilis vana traditsiooniline loendamine kuni XX sajandini, eeskätt kalade, lõngade jms kiirel loendamisel. Nii nagu eesti keeles, on mindud indoeuroopalikule loendamisviisile (varem või hiljem) üle ka kõikides teistes läänemeresoome keeltes.

 

LÜHENDID

Keeled:

ee = eesti; is = isuri; krj = karjala; lv = liivi; lvK = Kuramaa liivi; lvS = Salatsi liivi; sks = saksa; sm = soome; vdj = vadja; vps = vepsa.

Murrakud:

Anseküla; Hanila; Hargla; Hiiumaa; HJn = Harju-Jaani; Häädemeeste; Jaani; Juuru; Jõelähtme; Jõhvi; Jämaja; Kaarma; Kadrina; Khk = Kihelkonna; Kodavere; Krj = Karja; Krk = Karksi; Kuusalu (rannamurre); Lüganuse; Martna; Mustjala; ­Märjamaa; Palamuse; Pha = Püha; Phl = Pühalepa; Plv = Põlva; Rapla; Rõuge; Setu; Trm = Torma; Trv = Tarvastu; Urvaste; Vaivara; Varbla; Vastseliina; VNg = Viru-Nigula.

 

Jüri Viikberg (snd 1953), PhD, Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), jyri.viikberg@eki.ee

 

1 Selliseid vorme on uurali keelte seas täheldatud ka Lule saami keeles (Honti 1993: 139, 257).

2 Eestikeelne kalendrikirjandus sai alguse 1720. aastast (Annus 2000: 13).

3 Siinkohal on saksa mõju mainimine Hupelil ses mõttes ootamatu, et alates 21-st loetakse saksa keeles arve ju teiste indoeuroopa keeltega võrreldes vastupidiselt, paremalt vasakule (sks einundzwanzig ’21’, st üks-ja-kakskümmend), kuid eesti keeles juurdus vasakult paremale lugemine.

4 Väljendi must tuhat vasteks oli Wiedemannil Million, unzählbare Menge ’miljon, loendamatu hulk’ (1869: 699), sest tuhandest suuremaid arve oli raske ettegi kujutada. XX sajandil hakkas aga äraarvamata suurt hulka märkima juba mustmiljon (EKSS: 504).

5 Wiedemann annab selle väljendi sõnasõnalises tõlkes: „eigentl. „zwanzig Männer darüber fünf””.

6 Tekstis on täpsustuseks lisatud, et niimoodi loeti lõngu (1–60), mitte raha ega kuupäevi.

7 Analoogiliselt näikse kujunenud olevat arvsõnad kaheksa (= kaks puudub kümnest) ja üheksa (= üks puudub kümnest) (EES: 115, 635).

8 Sedasama on väidetud 1985. aastal permikomide kohta (Maksimov 2017: 12).

Kirjandus

ARHIIVIALLIKAD

EKI MK = Eesti Keele Instituudi murdekartoteek.

Tamm, Agu 1961. Ida-Laiuse murde grammatika. Käsikiri Eesti Keele Instituudi murde­arhiivis [KKI Ü 140].

 

Kirjandus

Ahlqvist, August 1856. Wotisk grammatik jämte språkprof och ordförteckning. (Acta Societatis scientiarum Fennicae V.) Helsingfors: [s.n.]

Ahrens 1853 = Uue ajastu misjonilingvist. Eduard Ahrens 200. Koost ja toim Kristiina Ross. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2003.

Alvre, Paul 1969. Soome keeleõpetuse reeglid. Tallinn: Valgus.

Annus, Endel 2000. Eesti kalendrikirjandus 1720–1900. Eesti Akadeemiline Raamatukogu. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus.

Ariste, Paul 1948. Vadja keele grammatika. Toim Paula Palmeos. (Nõukogude soome-ugri teadused 9.) Tartu: Teaduslik Kirjandus.

EES = Eesti etümoloogiasõnaraamat. Koost ja toim Iris Metsmägi, Meeli Sedrik, Sven-Erik Soosaar. Peatoim I. Metsmägi. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2012.

EKK = Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross, Eesti keele käsiraamat. 3., täiendatud trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2007.

EKMS = Andrus Saareste, Eesti keele mõisteline sõnaraamat. Dictionnaire analogique de la langue estonienne. Avec un index pourvu des traductions en français. Kd 1–4. (Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis väljaanne 3.) Stockholm: Vaba Eesti, 1958–1963.

EKSS = Eesti keele seletav sõnaraamat. Kd 1–6. Toim Margit Langemets, Mai Tiits, Tiia Valdre, Leidi Veskis, Ülle Viks, Piret Voll. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2009.

EMS = Eesti murrete sõnaraamat. Kd I–VII (A–P). Tallinn: Eesti Keele Instituut, 1994–2020.

Ernits, Enn 2017. Arvsõnade päritolust. – E. Ernits, Sõna haaval. Emakeelest tehiskeelteni. (Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi toimetised 75.) Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Selts, lk 37–65.

Frey, Peter Heinrich von 1806. Arropiddamisse ehk Arwamisse-Kunst. Katseks öppetud Eesti-Ma Rahwa heaks ja kassuks. Tarto: M. G. Grenzius.

Friis, Jens Andreas 1856. Lappisk Grammatik. Christiania: J. W. Cappelens Forlag.

Gutslaff 1648 = Johannes Gutslaff, Observationes grammaticae circa linguam Esthonicam. Grammatilisi vaatlusi eesti keelest. (Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 10.) Tlk ja koost Marju Lepajõe. Toim Jaak Peebo. Tartu: Tartu Ülikool, 1998.

Göseken 1660 = Valve-Liivi Kingisepp, Kristel Ress, Kai Tafenau, Heinrich Gösekeni grammatika ja sõnastik 350. Toim Külli Habicht, Külli Prillop. Tartu: Tartu Ülikool, 2010.

Helle 1732 = Lühike sissejuhatus eesti keelde 1732. Saksa keelest tõlkinud ja järelsõnad kirjutanud Annika Kilgi ja Kristiina Ross. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2006.

Hermann, Karl August 1884. Eesti keele Grammatik. Tartu: W. Just.

Honti, László 1987. Uralilaisten kardinaalilukusanojen rakenteista. – Suomalais-ugrilaisen Seuran aikakauskirja, nr 81, lk 133–149.

Honti, László 1993. Die Grundzahlwörter der uralischen Sprachen. (Bibliotheca Uralica 11.) Budapest: Akadémiai Kiadó.

Honti, László 2003. Числительные в угорских языках. – Linguistica Uralica, kd XXXIX, nr 3, lk 175–182.

Hornung 1693 = Johann Hornung, Grammatica Esthonica, brevi, Perspicua tamen methodo ad Dialectum Revaliensem. (Die estnischen Grammatiken des 17. Jahrhunderts 3. Fenno-Ugrica 4.) Toim Harald Haarmann. Hamburg: Helmut Buske Verlag, 1977.

Hupel, August Wilhelm 1780. Ehstnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte, den reval­schen und den dörptschen. Riga–Leipzig: Johann Friedrich Hartknoch.

Hupel, August Wilhelm 1806. Ehstnische Sprachlehre, für die beiden Hauptdialekte, den revalschen und den dörptschen. Zweyte, durchgängig verbesserte und vermehrte Auflage. Dorpat: Michael Gerhard Grenzius.

Häkkinen, Kaisa 1993. Suomen lukusanasysteemin historiaa. – Sananjalka, nr 35, lk 7–22.

Junus, V. I. 1936. Izoran keelen grammatikka. Morfologia opettaijaa vart. Leningrad–­Moskova: Riikin ucebno-pedagogiceskoi izdateljstva.

Keem, Hella 1997. Võru keel. Toim Aldi Sepp, Mart Meri. Eesti TA Emakeele Selts, Võru ­Instituut. Tallinn: Eesti TA Emakeele Selts.

Kert 1971 = G. M. Kert, Saamskij jazyk (kil’dinskij dialekt). Fonetika, morfologija, sintaksis. Akademija nauk SSSR, Karel’skij filial, Institut jazyka, literatury i istorii. Leningrad: Nauka. [Г. М. Керт, Саамский язык (кильдинский диалект). Фонетика, морфология, синтаксис. Академия наук СССР, Карельский филиал, Институт языка, литературы и истории. Ленинград: Наука.]

Kettunen, Lauri 1938. Livisches Wörterbuch mit grammatischer Einleitung. (Lexica Societatis Fenno-Ugricae V.) Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura.

Laanest, Arvo 1975. Sissejuhatus läänemeresoome keeltesse. Toim Valmen Hallap. Eesti NSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia.

Laanest, Arvo 1997. Isuri keele Hevaha murde sõnastik. Tallinn: Eesti Keele Instituut.

LELS = Tiit-Rein Viitso, Valts Ernštreits, Liivi-eesti-läti sõnaraamat. Tartu–Rīga: Tartu Ülikool, Latviešu valodas aģentūra, 2012.

Lonn, Varje; Niit, Ellen 2002. Saarte murdest. – V. Lonn, E. Niit, Saarte murde tekstid. (Eesti murded VII.) Toim Evi Juhkam. Eesti Keele Instituut. Tallinn, lk 9–64.

Loorits, Oskar 1939. Endis-Eesti elu-olu I. Lugemispalu kaluri ja meremehe elust. (Eesti Rahva­luule Arhiivi toimetused 11.) Tallinn: Kirjastus-Osaühing Kultuurkoondis.

Maksimov 2017 = S. A. Maksimov, Čislitel’nye v permskih jazykah: prošloe i nastojaščee. – Ežegodnik finno-ugorskih issledovanij. Kd 11, nr 3. Iževsk: Izdatel’skij centr „Udmurtskij universitet”, lk 7–17. [С. А. Максимов, Числительные в пермских языках: прошлое и настоящее. – Ежегодник финно-угорских исследований. Том 11. Выпуск 3. Ижевск: Издательский центр „Удмуртский университет”, с. 7–17.]

Must, Mari 1987. Kirderannikumurre. Häälikuline ja grammatiline ülevaade. Toim Arvo Laanest. Eesti NSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus.

Must, Mari 1995. Kirderannikumurdest. – M. Must, Kirderannikumurde tekstid. (Eesti murded V.) Toim Helmi Viires. Tallinn: Eesti Keele Instituut, lk 13–56.

Must, Mari; Univere, Aili 2002. Põhjaeesti keskmurre. Häälikulisi ja morfoloogilisi peajooni. (Eesti Keele Instituudi toimetised 10.) Toim Eevi Ross. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Nirvi, R. E. 1971. Inkeroismurteiden sanakirja. (Lexica Societatis Fenno-Ugricae XVIII.) Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura.

Paasonen, Johannes 1993. Kuinka monta? – Tiede 2000, nr 1, lk 52–56.

Porkka, Volmari 1885. Über den ingrischen Dialekt mit Berücksichtigung der übrigen ingermanländischen Dialekte. Helsingfors.

Rauk, Maire 1985. Arvsõnad vepsa keeles. Diplomitöö. Tartu.

Rjagojev 1977 = V. D. Rjagoev, Tihvinskij govor karel’skogo jazyka. Leningrad: Nauka. [В. Д. Рягоев, Тихвинский говор карельского языка. Ленинград: Наука.]

Rätsep, Huno 2003. Arvsõnade päritolust eesti keeles. – Oma Keel, nr 2, lk 11–21.

Sjögren 1861 = Joh. Andreas Sjögren’s Livische Grammatik nebst Sprachproben. Im Auf­trage der Kaiserlichen Akademie der Wissenschaften bearbeitet und mit einer historisch-­ethnographischen Einleitung versehen von Ferdinand Joh. Wiedemann. St. Petersburg: Kaiserliche Akademie der Wissenschaften.

SMS VII = Suomen murteiden sanakirja. Kd 7 (kiainen–konkelopuu). (Kotimaisten kielten tutkimuskeskuksen julkaisuja 36.) Helsinki: Kotimaisten kielten tutkimuskeskus, 2003.

Stahl 1637 = Heinrich Stahl, Anführung zu der Esthnischen Sprach. (Die estnischen Grammatiken des 17. Jahrhunderts 1. Fenno-Ugrica 2.) Komment, toim Harald Haarmann. Hamburg: Helmut Buske Verlag, 1976.

Zaitseva 1981 = Marija Zajceva, Grammatika vepsskogo jazyka. Fonetika i morfologija. Leningrad: Nauka. [Мария Зайцева, Грамматика вепсского языка. Фонетика и морфология. Ленинград: Наука.]

Zaitseva, Mullonen 1969 = Marija Zajceva, Marija Mullonen, Obrazcy vepsskoj reči. Lenin­grad: Nauka. [Мария Зайцева, Мария Муллонен, Образцы вепсской речи. Ленинград: Наука.]

Tanning, Salme 2004. Karksi murrak. Toim Karl Pajusalu. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Tiik, Leo 1972. Arvudest eesti keeles endisest nüüdseni. – Keel ja Kirjandus, nr 1, lk 28–34.

Tsvetkov, Dmitri 2008. Vadja keele grammatika. Koost ja toim Jüri Viikberg. Eesti Keele ­Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

VKS = Vadja keele sõnaraamat. 2. täiendatud ja parandatud trükk. Toim Silja Grünberg. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2013.

Wiedemann 1864 = Ferdinand Johann Wiedemann, Versuch ueber den Werroehstnischen Dialekt. Uurimus Võru murdest. (Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 20.) Tlk Inge Annom, toim Külli Habicht, Karl Pajusalu. Tartu: Tartu Ülikool, 2002.

Wiedemann, Ferdinand Johann 1869. Ehstnisch-deutsches Wörterbuch. St. Petersburg: ­Kaiserliche Akademie der Wissenschaften.

Wiedemann 1875 = Ferdinand Johann Wiedemann, Eesti keele grammatika. Tlk Heli Laanekask, toim Ellen Niit. Tallinn: Eesti TA Emakeele Selts, 2011.

Willberg, Gustav 1910. Ranna murdest. – Eesti Kirjandus, nr 8, lk 338–346.

Winkler, Eberhard 1994. Salis-Livische Sprachmaterialien. (Veröffentlichungen des ­Finnisch-Ugrischen Seminars an der Universität München. Serie C: Miscellanea. Band 21.) ­München: Finno-Ugrisches Seminar.

Winkler, Eberhard 2020. Die Bacmeister-Proben der kleineren uralischen Sprachen. (Ver­öffentlichungen der Societas Uralo-Altaica 93.) Wiesbaden: Harrassowitz Verlag.

Winkler, Eberhard; Pajusalu, Karl 2009. Salis-Livisches Wörterbuch. (Linguistica Uralica. Supplementary Series 3.) Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus.

Öpik, Elina 1970. Vadjalastest ja isuritest XVIII sajandi lõpul. Etnograafilisi ja lingvistilisi materjale Fjodor Tumanski Peterburi kubermangu kirjelduses. Toim Ants Viires. Tallinn: Valgus.