Keelemuutus vs. sotsiolingvistiline muutus

Artiklis arutleme keelemuutuse ja sotsiolingvistilise muutuse tähenduse üle, vaatleme eesti keele muutusi käsitlevaid periodiseeringuid ja osutame uutele uurimishorisontidele. Teeme seda empiirilisi andmeid sünteesiva kirjanduse toel. Ühtlasi loodame, et artikkel taaselustab arutelu keele ja konteksti, keele muutumise ning suurandmetega kaasnevate küsimuste üle.

Põhjusi, miks keelemuutuse uurimine ja periodiseerimine ikka ja jälle luubi alla võtta, on mitu. Esmane, kõige sümboolsem põhjus tekkis õigupoolest mõni aasta tagasi, kui täitus kaks aastakümmet Tiit Hennoste (1997) artikli „Eesti keele sotsio­perioodid. Üldpilt” ilmumisest. Sellest tõukub ka siinse artikli alapealkiri. Paraku jäi tookord tähtpäevaks tegemata sissevaade tekstile, mida julgeme manifestlikuks pidada. Ent mullune keeleaasta (2019) pakkus taas võimaluse eesti keele muutuse uurimise osas kaasa rääkida. Otsa tegi lahti Karl Pajusalu Postimehe veergudel ilmunud essee (2018) ning koguteos „Eesti keele 100 aastat” (2019). Lisaks soovime arutada, nii teoreetiliselt kui ka mõningasele empiirikale toetudes, milline võib olla uute olude – digi- ja rändeajastu – roll keelemuutustes. Tehnoloogilised uuendused mõjutavad inimkonna ühise olemise viise, tekkinud on uued keelekontaktid, teisenenud keelte funktsioonid ja plahvatuslikult kasvanud meediasisu; Eesti elanike jaoks on geopoliitiliste ja majanduslike muutuste tõttu (nt Euroopa Liidu liikmelisus ja ühine (tööjõu)turg, tagasi- ja sisserände kasv) avardunud ka keeltega seonduvad valikud, riigi jaoks on kasvanud keelepoliitilised dilemmad (Siiner jt 2017).

Peale selle inspireeris meid meediakeele uurija Jannis Androutsopoulose koostatud ja toimetatud kogumik (2014), milles (taas) kutsutakse üles ületama kahe keelemuutusi uuriva paradigma (strukturalistlik vs. poststrukturalistlik; lingvistiline vs. sotsiaalne muutus) dualismi ning lähendama keele ja ühiskonna uurimist (Coupland 2014; vrd Meillet 1904–1905; Hymes 1974). Sotsiolingvistiline muutus ei piirdu üksiku keelejoone või keelega, vaid hõlmab ühiskonna kõiki keele­lisi repertuaare (vrd mitmekeelsus) ning keelevahetust, võtab arvesse keelepoliitilisi protsesse (nagu keele elavdamine ehk revitalisatsioon, keelevahetus või -kadu); keelenormi ja -praktika vahekorra muutust ning viimase prioriteetseks muutmist; kõneleja keele­valikute olulisust institutsionaalsete kõrval või koguni asemel (Androutsopoulos 2014: 6–7). Keelemuutus on varasema arusaama kohaselt ennekõike strukturaalne (vt ülevaadet Bybee 2015). Keeleteaduse koolkondade esindajad on pakkunud välja muidki seletusi, nt kõnelejast tulenev teadlik muudatus (nt Labov 1994; Thomason 2007), sisendkeele mõju lapsekeelele (nt Diessel 2012; Foulkes, Vihman 2015), keele mittetäielik omandamine (Thomason, Kaufman 1988). Sotsiolingvistiline ja poststrukturaalne lähenemine seob keele­muutuse ­sotsiokultuuriliste muutuste, aga ka üleilmastumise, keele kaubastumise ning meediastumise protsessidega (And­routsopoulos 2014: 7).

Nüüdsete keelemuutuste uus oluline kontekst on inimeste meediastunud eluviis; meediastumise all mõistetakse tehniliselt vahendatud kommunikatsiooni ja püsijuurdepääsu meediasisule (Hepp 2018). Meediastumise ulatuse ja intensiivsuse tõttu on üha keerulisem prognoosida või mõõta meedia mõju, samuti keelemuutuse ulatust, sest hägustunud on n-ö vahendamata (silmast silma) ja meedia vahendusel suhtlemise piir (Androutsopoulos 2014; vrd online-offline nexus, Blommaert, Maly 2019). Kuigi eesti keeleteaduses pole kunagi eitatud meedia mõju keelemuutustes (nt ajalehtede või ilukirjanduse roll keeleuuenduse levikuprotsessis; vt Raag 2008: 34–39 ja sealsed viited; Chalvin 2011), pigem vastupidi, on see ometi olnud erinevates käsitlustes eri kaaluga ja mis veelgi olulisem, erineva empiirilise toega. Seda näitavad juba mainitud ja teised keelemuutuste periodiseeringud. Tehnoloogilised muutused (telekommunikatsioon, digiteerimine) võimaldavad nii uusi kontakte teiste inimestega kui ka pakuvad mitmekülgset ja -keelset meediasisu: keelekontakt leiab aset meedia vahendusel, aga ka meediasisuga. Kontaktid intensiivistuvad, igaüks võib olla uuendaja, st uuenduste autor ja algataja ning levitaja.

Meediastumise kõrval iseloomustatakse nüüdisaega ingliskeelestumise (ingl Englishization) mõistega (nt Pennycook 2007). Inglise keele domineerimist viimasel poolsajandil on mõjutanud üleilmsed majandusliku ja kultuurilise ühenduvuse protsessid, mis paraku on asümmeetrilised ning kaldu mõjukamate riikide ja nende rahvaste keelte poole (Mufene 2010). Tabavalt on üleilmastumise olemuse mullu Tallinnas kokku võtnud Florian Coulmas (2019): varem on keeled paiknenud riikide sees, nüüd paiknevad riigid turgude sees, st turud määravad keelte „käekäiku” enam kui riigid. Oma ligi 1,3 miljardilise kõnelejaskonnaga (Ethnologue 2020) on inglise keel nüüdisajal suurim ja mõjukaim, teisalt jäävad monolingvaalidest inglise keele emakeelena kõnelejad inglise keelt kõnelevas maailmas vähemusse (Lange, Leuckert 2019: 3). Sestap ei ole ingliskeelestumise protsess lihtne ega ühesuunaline: keele­kontaktiks on vaja vähemalt kahte poolt, inglise keel varieerub, seda räägitakse esimese ja teise keelena, erinevates maades isemoodi. Inglise keele domineerimine keele- ja helimaastikel (ärinimed, sildid, viidad, T-särgid, meeleolumuusika kaubanduses) osutab mitmele asjaolule: keelekontakti ja terendava keelemuutuse kõrval tuleb silmas pidada tähendusloome multimodaalsust, st seda, et keel ja sõnad funktsioneerivad ka visuaalsete märkidena (nt Bolt, Apple, McDonalds), ning keelte­vahelisi maine­suhteid (keelte sümboolsete funktsioonide ja keelefetiši kohta vt Kelly-­Holmes 2014). Meenutagem siiski, et keelekontaktide olemus kipub jääma keele­kontaktide mõiste varju: oluline on mõista, et keelekontaktid algavad kõnelejate­vahelisest suhtlusest, keeled ei puutu kokku inimtegevuseta.

Artikli esimeses peatükis arutleme keelemuutuse mõiste ja periodiseerimise funktsiooni üle. Teises peatume muutunud eluviisi, meediastumise ning potentsiaalsete keelemuutuste seostel. Kolmandas jagame mõtteid sotsiolingvistilise muutuse uurimise tähtsusest, avardunud analüüsivõimalustest ning uurimisperspektiividest suurandmete ajastul.

 

1. Keelemuutuste periodiseerimisest üldisemalt

Keeleteaduse üks tuumprobleeme on keel ja kontekst, sh küsimus keele muutumisest: kuidas ja miks keel muutub, milliseid muutusi pidada keelemuutuseks (ja miks), milline on keele varieerumise ja muutumise (sünkroonia vs. diakroonia) vahekord jne. Pisut perifeersem on olnud küsimus, milline roll on keelemuutuses keelt (nii kõne kui ka kirjutatud teksti) vahendaval meedial (nt pühakiri, ajaleht, televisioon, sotsiaalmeedia jm). Kui väljaspool keeleteadust üldiselt ei kahelda meedia mõjus keelemuutustele (nt Herring 2003; Stuart-Smith 2014 jt), siis keele­teadus, sh isegi sotsiolingvistika variatsionismi suuna esindajad on pidanud selliseid muutusi pigem „pinna­pealseteks” (vt ülevaadet Androutsopoulos 2014; ka Paju­salu 2000). Võib koguni öelda, et keelekontaktide seisukohalt on meedia kui vahendi ja vahendaja rolli pigem alahinnatud, kuigi nüüdsel ajal toimuvad keelekontaktid just meedia vahendusel. Eesti lähiajaloo näitel on keelekontaktide vahendaja märgiline roll 1970.–1980. aastate Soome televisioonil kui põhjaeestlaste informaalsel keele­õpetajal, eeskätt kõnekeelde leksikaalsete laenude ning ühiskondlik-kultuuriliste nähtuste „maale­toojal” (soome laensõna seegi!) (vt Loog 1988; Grünthal 2009). Sotsio­lingvistikas on keele­muutuse mehhanismi selgitanud hästi võrgustiketeooria (Milroy 1980; vrd Granovetter 1973; vt ka Mets, Praakli 2007): inimeste kontaktide iseloom (tugevad vs. nõrgad sidemed) määrab keeleuuenduste leviku. Teisalt on muutus alati mitme­tahuline protsess, mis võib toimuda nii keele sisemise arengu, keelekontaktide kui ka välismõjude (nt keele sihipärane korraldamine) tagajärjel. Keele muutumise tingivad ka eri keelte kõnelejate vahelised kontaktid, st keele­kontaktidest johtuvad muutused. Keelemuutuse üks mehhanisme on teadlik või tahtlik muudatus, mis on otseselt seotud kõnelejate teadlike valikutega. Muutuste agent, täideviija on kõneleja (ja kõnelejaskond) oma valikute ja arusaamadega. Osaliselt võib muutuste taga olla keelepoliitika, mida on defineeritud kui mitmesuguseid valikuid nt kirjaviisi, kodu- või õppekeele osas (vt Spolsky 2004).

Periodiseerimisega soovitakse liigendada sündmuste kulgu, st jagada pikem ajavahemik lühemateks, üksteisest oluliste tunnuste poolest eristuvateks perioodideks (lähemalt Tarvel 1999). See on teadmise organiseerimise viis, retrospektiivne konstruktsioon, mis on omane eelkõige humanitaar- ja sotsiaalteadustele. Seega ei pruugi periodiseeringud olla neutraalsed, vaid peegeldada paradigmaatilist ja valdkondlikku traditsiooni või koguni (rahvus)riiklikku huvi. Periodiseeringute taustal on selge, miks on sotsio­lingvistikasse püütud juurutada aegruumi (kronotoobi) mõistet, mis rõhutab inimeste ühel ja samal ajal samas ruumis jagatud kogemusi (Blommaert, De Fina 2017). Viimast toetab eespool nimetatud meediastumise käsitlus, mille järgi on inimeste rühmad kirjeldatavad kui kommunikatiivsed/suhtlevad rühmad (Hepp 2018).¹

Kui keelega toimunud muutusi pidada sündmuste jadaks, on selle kirjelda­miseks, analüüsimiseks ja liigendamiseks mitmeid võimalusi: n-ö puhtlingvistiline (keskmes keele struktuuriline areng), keele- või korpuskorralduslik (keele kirjaliku väljendusvormi ja normikeele teke), sekka keeledemograafiline (rahvastiku etnolingvistiline koosseis ja paiknemine, keelekontaktid) või koguni keeleideoloogiline ja kultuuri­tüpoloogiline (keelega seotud ideed ja tähendused) mõõde. Eesti keele kohta esitatud periodiseeringud võib samuti laias laastus jagada kaheks: keeletüpoloogiast ja ajaloolisest keeleteadusest tõukuv keelemuutusele keskendunud vaatenurk (nt Saareste 1932; Pajusalu 2000) ning teine, peamiselt sotsiolingvistilist muutust silmas pidav vaatenurk. Viimase keskmes on kirjakeele (st ühis- ja normikeele) lugu ning muud keele­poliitilised ja -korralduslikud protsessid. Siia võiks paigutada Arnold Kase (1970a, 1970b), Raimo Raagi (1999), Heli Laanekase (2004) ning Tiit Hennoste (1997) periodiseeringud, aga ka Jaan Unduski (2012) kultuuri­tüpoloogia. Omaette küsimus on, kuhu paigutada vana kirjakeele uurimine, mis uurimisobjekti poolest võiks kuuluda ajaloolise sotsiolingvistika alla. Enamasti sünteesivad periodiseeringud mõlemat vaatenurka (nt Saareste 1932). Tegelikult ei eira sotsiaalseid aspekte ka Karl Pajusalu (2000: 153), kes sedastab küll keele sotsiaal- ja kultuuri­poliitilise tähenduse: „Mure keele pärast on alati midagi enamat kui mure keele pärast”, kuid rõhutab, et „keel muutub teisiti kui ühiskond ja keelemurrangud ei lange otseselt kokku ühiskonna murdepunktiga. Suurem osa sellestki, mis võib näida keelelise muutusena, ei ole seda püsivalt mitte.” Ehkki enamik autoritest on arvamusel, et keele­muutusi ei saa päriselt ühiskondlikest lahutada, johtuvad muutuste selgitamise erinevused sellest, kuivõrd on uurijail kasutada empiirikat või mil määral seda arvestatakse.

 

1.1. Keelemuutusi kajastavad periodiseeringud: rekonstruktsioonid kirjakeele verstapostide toel

Keelest lähtuvate periodiseeringute keskmes on keele struktuuriline kujunemine. Enamik periodiseeringute autoritest näib toetavat eesti nüüdiskeele kui enam-vähem piiritletud ühiku tekke puhul Huno Rätsepa (1989: 1521) sedastatud alguspunkti: „Eesti keel tekkis vanade hõimumurrete alusel käesoleva aastatuhande esimesel poolel eri murdeid ühendavate laialdaste uuenduste läbi keelesüsteemi mitmes osas, kusjuures keskuseks võis olla ennekõike lõunaeesti murdeala.” Üks esimesi eesti keele ajaloo periodiseerijaid on üheksat ajajärku eristav Andrus Saareste (1932), kes kirjeldab nii keelesüsteemi muutusi kui ka keele sotsiaalset positsiooni. Lähemalt ta periodiseeringu lähtekohti ei kommenteeri, kuid on ilmne, et see hõlmab kolme mõõdet: keeledemograafiline (keelte ja kõnelejate arv, kasutusvaldkonnad), poliitiline (vallutused ja sõjad, institutsioonide teke, imperiaalne elukorraldus, suveräänne riik jne) ning keelekasutuse põhimodaalsuse muutumine (suuline vs. kirjalik keel). Kuigi periodiseeringu keskmes on nii keelesisestest arengutest kui ka keelekontaktidest johtuv häälikuline, vormiline ja sõnavaraline, vähem süntaktiline kujunemine, arvestab ta keelemuutuste kirjeldamisel n-ö keeleväliste teguritega.

Rätsep (1989) ei tegele otseselt periodiseeringuga, temal on fookuses hääliku-uuendus kui otsustavate keelemuutuste päästik. Rätsepa jaoks on murrangulisim XIV–XVI sajand, mil leiavad mh aset lõpu- ja sisekadu, kujunevad laadi- ja välte­vaheldus (vt tervikloetelu Rätsep 1989: 1510‒1520), mis omakorda juhatavad sisse muutused morfoloogias (nt ga-lõpulise komitatiivi teke, possessiivsufiksite ja potentsiaali kadu jne) ning keeletüübis (nihe aglutineerivalt flekteeriva suunas). Ajajärgu ühiskondlik areng ning suhtlus- ja kultuurikontaktid peegelduvad alamsaksa, vanarootsi, rootsi, läti, vanavene ja uusvene keele mõjutustena kohaliku elanikkonna ning tollaste sisserändajate suhtluse tulemusel kohalike keelekujude sõnavaras (Rätsep 1989: 1518). Keelemuutuse keskses rollis on kõneleja, kes on keelekontaktides vahetu osaleja, vastuvõtja ja põlistaja.

Millenniumi alguses ühineb diskussiooniga Pajusalu. Ta peatub pikemalt keele­muutuste teoreetilistel aspektidel (keelemuutuse universaalid ja eripärad, aeg, kiirus, innovatsioonide levik jne), toonitades, et keelestruktuuri põhijooni muudavad pikaajalised keeletüpoloogilised teisenemised, mitte ühiskondlikud asjaolud (Paju­salu 2000: 153‒156). Samal ajal toob ta esile keele olemusliku seose kasutaja ja kesk­konnaga, sest ükski keelemuutus ei toimu inimesteta. Pajusalu rõhutab keele tekke­loo ja keelemuutuse vaatlemisel kirjalike keeleandmete relevantsust, millele tuginevalt eristab kolme põhijärku: vanaeesti (kuni XII saj), suurte muutuste periood (XII‒XVII saj) ning uuseesti keel (alates XVII saj). Tänapäeva eesti keele struktuurile aluseks olevad hääliku- ja vormimuutused toimusid viie sajandi jooksul, nn suurte muutuste perioodil. Hilisemad, alates XVII sajandist toimunud keelemuutused on grammatilise põhistruktuuri asemel hõlmanud üksikuid keelenähtusi. Viimase ehk uuseesti keele ajajärgu peamiste murrangukohtadena näeb Pajusalu aastaid 1870‒1880 (põhjaeesti keele ühiskeeleks saamine) ning 1925‒1935 (praeguse kirjakeele põhijoonte kinnistumine). 1980.‒1990. aastatel pole keele struktuuris oluliselt uusi arenguid toimunud: kõnelejaskonna mitmekesistunud keelekasutus ning valdavalt inglise päritolu leksikaalsete vahendite ülekanne eesti keelde näitab teisenemisi ühiskonna keelekasutuses, mitte keele struktuuris. (Pajusalu 2000: 158‒160)

 

1.2. Sotsiolingvistilisi muutusi peegeldavad periodiseeringud: kirjakeele monumendid kui „halvad andmed”

Kirjakeele periodiseeringuid vaadelnud humanitaarteadlased (peamiselt lingvistid, aga ka ajaloolased ja kirjandusteadlased, nt Raun 1985; Undusk 2012) tõukuvad enamasti ajastuomasest meediasisust (piiblitõlked, katekismus ja kooliraamatud, grammatikad ja sõnastikud, perioodika). Suulise empiirilise materjali puudumisel toetuvad need periodiseeringud kirjutatud tekstidele ja/või käsitlevad normeeritud ehk teadlikult kujundatud keelt. Kirjakeel kui üks keelevariant (ning valikute produkt) kannab endas alati ühiskondlikke otsuseid ning keele teadlikku konstrueerimist, peegeldades võimusuhteid ning hoiakuid keele varieerumise suhtes.

Ulatuslikem katse tähistada toona veidi üle 400-aastase eesti kirjakeele arengu­etappe tuleb Arnold Kaselt (1970a, 1970b). Mööndes kindlaks kujunenud periodiseeringu puudumist, tähistab Kask kirjakeele arengu algus- ja lõpp-punkti järgmiselt: „sakslaste poolt kirjutatud abitu ja võõrapärane kirikukirjanduse keel” ja „laiu hulki rahuldav tänapäeva kultuuriline kirjakeel” (Kask 1970a: 5). Tollaseid baltisaksa vaimulikke võib pidada misjonärideks ja/või harrastusfiloloogideks, kelle keeletöö oli misjonilingvistika, põhieesmärgiga pöörata paganad kristlasteks, kõne kirjaks, võõrapärane arusaadavaks (Errington 2001: 21; Metslang, Habicht 2019; Ross 2019).

Kase periodiseeringu alguspunkt on XVI sajandi esimene pool, mil ilmusid teada­olevalt esimesed eestikeelsed, tõlkelised religioossed ja juriidilised tekstid. Kask eristab kirjakeele ajaloos kaht suurt ning kuut allperioodi: põhjaeesti rahvakeelel põhineva kirjakeele ajajärk (1524–1857) ja eesti rahvusliku kirjakeele ajajärk ­(1857–). Lõunaeesti murdelise kirjakeele jätab ta vaatluse alt välja. On ilmne, et Kase periodiseeringu verstapostid on eesti keele kirjalike monumentide ilmumisaastad, jättes kõrvale selle, millal muutused keelekogukonnas (vrd Gumperz 1968) päriselt mõjule pääsesid. Kase keeleainestik piirdub teadaolevate tõlkeliste tekstidega. See ilmselt on üks põhjustest, miks on ennekõike vana kirjakeele uurijad tollaste juhuslike kirjalike materjalide ilmumisaegadest lähtuvat periodiseeringut pidanud vajalikuks parandada ja täpsustada (nt Laanekask 2004; Raag 2008). Uus rahvuskeele periood algab „Kalevipoja” ja kahe ajalehe ilmumisaastaga (1857).² Samal ajal polnud rahvuskeele teke tingitud üksnes tollaste keeleaktivistide tegevusest, vaid ühiskondlikest arengutest laiemalt (Kask 1970b: 189–193). Kase arvates on kirjakeele ajaloo ülesanne näidata, kuidas „keel inimeste suhtlemise vahendina on pidevalt arenenud, kuidas keel peegeldab tootmises toimuvaid muudatusi, kuidas on aja jooksul täienenud kirjakeele sõnavara ja grammatiline struktuur” (Kask 1970a: 7). Paratamatult jääb silma, et keelekasutajate ja nende rühmade roll keele arengus on tagaplaanile jäetud (keele kasutaja kui subjekt on umbisikustatud, keel kui objekt esiplaanile seatud). Viidates Karl August Hermannile ja Mihkel Kampmaale, osutab ta, et varem on kirjandusloolased rõhutanud kirjaviisi osatähtsust, mis ei pruugi olla kõige õigem periodiseeringu lähtekoht, sest „keel on vahetult seotud seda keelt kõneleva rahvaga [---], kirjaviis võib aga täielikult muutuda” (Kask 1970a: 5–6).³

Hennoste artiklid (nt 1997, 1999, 2009, 2020) paigutuvad sotsiolingvistilise muutuse uurimise sekka. Tekstid moodustavad sarja, millest tervikpildi ­saamiseks on hädavajalik nende samaaegne lugemine. Esimese artikli ilmumise ajaks on eesti keele kõnelejaskond pääsenud üleilmsesse majandus-, kultuuri- ja meedia­ruumi, sise- ja välisränne on Eestis kasvanud, alanud on ühiskonna üldine killustumine, mistõttu lakkab olemast institutsionaalne hegemoonia keelenormi kehtestamiseks. Hennoste põhimõiste on sotsioperiood, millele on iseloomulikud eri funktsioonidega a l l k e e l e d, mida kasutavad eri sotsiaalsed kihid; sotsioperioode piiritlevad ühiskondlikud muutused (nt ilmasõjad, omariikluse tekkimine, taastamine jne). Igal ajastul on domineeriv allkeel, mille suhtes on teised sekundaarses positsioonis. (Hennoste 1997: 45–47, vt ka 2009: 243) Sestap sisaldab Hennoste käsitlus tahes-tahtmata keelte hierarhilist korraldust: allkeeltel on eri aegadel eri rollid, mida, tõsi küll, võivad eri ühiskonnagrupid isesuguselt tajuda või tõlgendada (vrd varjatud prestiiž; Trudgill 1972).⁴ Hennoste eristab kümmet sotsioperioodi (vt 1997: 48–66), millest viimane paigutub XXI sajandi algusesse (2009: 243, 2019), ehkki kardinaalsemad muutused algavad juba paarkümmend aastat varem, kui totalitaarne keelemudel asendub polüloogilisega.⁵ Kirjakeel kaotab oma ainupositsiooni (ennekõike avalikus suulises kasutuses) ning jõuab uude olukorda, mida Hennoste (1999: 89) nimetab kirjakeele lagunemiseks. Sellega kaob keskne, teistest kõrgemale seatud keelevariant, kasvab kõnelejate keeleteadlikkus, keelekasutaja saab kontrolli enda kätte. Sestap lisanduvad sotsiaalselt kihistunud ühiskonnarühmade allkeeled, teadvustatakse regionaalkeelte ja etnolektide olemasolu; ilukirjanduse ja meediatekstide registrid teisenevad (tulevad juurde argikeelte ja suulise spontaanse kõne jooned); arvutisuhtlus üldistub (­kirjutamine muutub massiliseks, luuakse uus ortograafia, sünnib spontaanne kirjalik netidialoog, kinnistub registripiirideülene suhtlemine (lähemalt vt Hennoste 1999: 89–96, 2009). Uue ajastu võtab Hennoste (2019: 68) kokku sõnadega: „Keel ei ole enam inseneri pilguga vaadeldav projekt. Keelest saab elav, dünaamiline ja muutuv nähtus, midagi, mida inimesed saavad ise teha ja mida nad päevast päeva ka ise teevad. [---] Kogu keel on vaid variantide, lokaalsuste, vigade heterogeenne kogum.”

Tartu (kirja)keelt kajastavad oma käsitlustes Raimo Raag (1999, 2008), Heli Laane­kask (2004) ja Szilárd Tóth (2019). Ennast Valter Tauli ja Einar Haugeni õpilasena määratlev Raag (2007: 862) võtab oma sõnul tähelepanu alla eeskätt puhtkeelelised küsimused,⁶ kuid nendib käsitluse poolikust ning püüab „vahendada ka asja­kohaseid eesti poliitilise ja sotsiaalajaloo seiku” (2008: 5). Kuna Raagi (2008: 21–22) eesmärk on vastata küsimusele, kuidas toimus eesti keele a r e n d a m i n e hõimu­keelest riigikeeleks⁷, ning näidata selle tegevuse otsest sõltuvust ühiskonna ja mõtlemise arengust, on temagi lähenemine keelelist ja ühiskondlikku siduv ehk ­sotsiolingvistiline. Ta sedastab vajadust juhtida tähelepanu nii eesti keele sisemisele kui ka välisele arengule (sh demograafilisele), rõhutades, et „tänapäeva eesti keel ei ole iseeneslikult kujunenud selliseks, nagu ta praegu on” (Raag 2008: 22). Siin ja varemgi on Raag (2008: 22–23, 1999) nimetanud seda protsessi „(keele)sepista­miseks” (ingl forging), mille keskmes on XIX ja XX sajand. Tegemist on normikeele ajalooga.⁸ Raag viitab varasematele ülevaadetele, mh kolmele põhjalikumale käsitlusele (­Assmuth 1950; Kurman 1968; Kask 1970a, 1970b). Viimasel perioodil (1991–(2008)) vaatleb Raag (2008: 285–286) ka „äärealade ärkamist” võru normikeelse ­velmamise näitel, mööndes mõistagi, et see ei tekkinud tühjale kohale: juba G. A. Oldekop kasutas trükis võru keelt. Tartu keele languse kirjeldamisel uue sajandi künnisel toetub Raag (2008: 59) Laanekase (2004) doktoritööle. Laanekasel on fookuses kirja­keele ajaloo viis varasemat perioodi (2004: 12–52): ta jälgib põhjaeestilise tallinna keele ja lõuna­eestilise tartu keele paralleelset kujunemist, eriarenguid ja vastastikust mõju XVI–XIX sajandil. Nii Raagi kui ka Laanekase rõhuasetus on Kasega võrreldes keelepoliitilisem.

Viimaks tuleks nimetada Jaan Unduskit (2012), kes käsitleb Eesti (ja Läti) kirja­kultuuri ning esitab keeleideoloogiate või -hoiakute (ka keelesuhe, keelemõte) kolmese – luterlik, valgustuslik ja romantiline – tüpoloogia, mis on vaadeldav ka aja­teljel, st periodiseeringuna. Unduski arvates on nendel keelehoiakutel koguni kultuuritüpoloogiline potentsiaal, näiteks XX sajandi alguse keeleuuendus oli valgustusliku hoiaku taastulemine ja luterlik keelekasutaja harimine on nüüdisajal kandunud (formaalsesse) keeleõppesse. Luterliku vaate järgi „oli rahva ehe kõnekeel ometi peamine kriteerium õigekeelsuse üle otsustamisel” (Undusk 2012: 80). Romantilisel keelemudelil on siinmail otsustav roll kui „eestlase keelealase mõtlemise paratamatu, latentne põhi, eesti keelepoliitika vundament [---]” (Undusk 2012: 89). Undusk tabab naelapea pihta, sidudes keeleideoloogia keelepoliitikaga. Sama seose on leidnud teisedki autorid, kelle meelest tõukub keelepoliitika alati keele­praktikast (st käitumisest), sisaldab keelekorraldust (st juhtimist) ja keeleideoloogiaid (st keele kohta käivaid uskumusi) (vrd Spolsky 2004).

Kõiki eelnimetatud periodiseeringuid ühendab paratamatult empiirilise materjali vähesus. Peale selle, et kirjalikud materjalid pole tekstide autorite sotsiaalse päritolu ja kirjaoskuse tõttu keele variatiivsuse osas esinduslikud, tehakse järeldustega sageli põhjapanev viga: kirjalik ei vasta suulisele keelekasutusele (Auer jt 2015: 7). N-ö õpetatud mehe, aga ka mis tahes kirjutatud ja toimetatud keele uurimine ei saagi anda tollasest (ühis)keelest täit ülevaadet, õigupoolest ei saa neid võrreldagi. Peale selle oli tegemist eesti keele teise keelena omandanud isikute saksamõjulise keelega; eesti keele kõnelejate esimene keel esines tollal vaid suulisel kujul (Metslang, Habicht 2019: 111–115). Ühes võib üsna kindel olla: praegune keeleaines peaks laskma kinnitada ühe või teise minevikus dokumenteeritud keelenähtuse puudumist nüüdisajal, ent tollased kirjalikud tekstid ei võimalda nt möödaniku keele varieerumise kohta tõde välja selgitada.

 

2. Keel muutub koos inimeste eluviisiga

Mitme eelnimetatud autori meelest algas eesti keele kõnelejaskonna jaoks uus ajastu 1990. aastatel koos Eesti taasiseseisvumisega. Meie arvates algasid muutused isegi kümnend või paar varem. Seda kinnitab näiteks keelte (saksa vs. inglise) võõr­keeleõppe poliitika muutmine ja mainesuhete kujundamine külma sõja aegses Nõukogude Liidus (nt inglise keele domineerimine võõrkeeleõppes, eriklasside ja -koolide moodustamisel; Soler 2019: 122–123; vt ka Pavlenko 2003), samuti eri keele­kujude/registrite (nt släng, murdekeel jne) kuuldavaks ja nähtavaks muutumine (vt nt Veidemann 1999; Hennoste 1999, 2006; Velsker 2014). Uus pluralistlik ajastu sai kiirenduse EL-i idalaienemisega kaasnenud ideede, inimeste, teenuste ja kaupade vaba liikumise poliitikast. Uusi vabadusi vahendas meedia, mille sisu ja vorm on aasta­tuhande esimeste kümnenditega tehnika ja tehnoloogia toel tundmatuseni muutunud.

Keelelist pluralismi kujundab riikide poliitiline ja majanduslik avatus, mis toob kaasa üleilmastumise, sh kauplemis- ja liikumisvabaduse. Tõsi, riigid pole võrdselt avatud ega arenenud, mistõttu on üleilmastunud maailm enamasti asümmeetriline: tugevamate ja suuremate poole kaldu. See kujuneb peamiselt transpordi, panganduse ja telekommunikatsiooni vahendusel. Eesti avanemine on üldjoontes kaasa toonud kahte tüüpi keelekontakte. Esiteks on kahekordistunud eesti keelega potentsiaalselt kontaktis olevate keelte arv, st Eestis elab ligi paarisaja eri emakeele/esimese keele kõnelejaid (Raid, Tammur 2019). Ilmselt pole varem keeleliselt nii kireva elanikkonnaga Eestit olnud. Rändeajastule omaselt on Eestisse jõudnud araabia, bengali, hiina, hindi jt maailma suurkeelte kõnelejaid, kelle paiknemine pole sugugi juhuslik: enam elab neid mitmekeelses Tallinnas kui teistes keelekeskkondades (andmed Praakli 2019). Teiseks leiab Eesti tosina suurema emakeelerühma seast inglise keele (vt Puur jt 2016: 276–277), see omakorda on tihendanud eesti keele kõnelejate kontakte inglise keele(s) kõnelejatega. Teisalt on eesti keele ja ka mitme teise keele emakeelena kõnelejate kontakti inglise keelega nüüdisajal raske pidada kontaktiks võõrkeelega, sest keel pole võõras, kontakt algab varakult ja on intensiivne. Võõrkeele kõnelejaks on traditsiooniliselt peetud isikut, kes omandab keele väljaspool intiimset keskkonda, enamasti koolis, väljaspool kodu, samal ajal kui emakeelena kõnelejat peetakse isikuks, kes kasutab keelt vabalt ja intuitiivselt õigesti. Ent kui inglise keel saadab kõnelejat maast madalast ja igal pool (vrd meediastumine), on olukord teine ning inglise keel võib kõneleja jaoks tunnetuslikult olla esimese keelega võrdses või lähedases positsioonis.

Loomulikult on riigipiirid avanenud ka teistpidi. Ernest Hemingway järgi võib pea igast sadamast leida vähemalt paar eestlast. Kuna inimeste eluviis on üha liikuvam (pendelränne, hargmaisus, lühiajaline tööränne, turism), on võimatu öelda, kui suur on eesti keele kõnelejaskond väljaspool Eestit. Eriti kui haarata eesti keele kasutajate hulka uuskõnelejad, st need, kellele on eesti keel teine ja võõrkeel. Tööjõu vaba liikumine on avardanud tööturgu ning tihendanud olemasolevaid kontakte soome, vene ja ukraina keelega. Viimaste aastate tööränne Ukrainast on muutnud arvukamaks ­eelkõige ukrainakeelse kogukonna. Tähelepanuväärsed muutused on toimunud soome keele oskuses: eesti keele kõnelejate sisseränne Soome (ja tagasi­ränne, sh soome keele „kaasatoomine”) on kasvatanud soome keele oskajate määra nii Eestis kui ka Soomes (vt Praakli 2016). Iseseisvumise taastamise järel on oluliselt muutunud eesti-vene kontaktsituatsioon: vene keele staatusenihe (vt Verschik 2008; Ehala 2017) ning haridus- ja keelepoliitilised otsused on mõjutanud venekeelse elanikkonna eesti keele oskuse lisandumist. Eesti keele mainesuhte muutust näitavad eestivene perekonnad: ligi pooled vene kodukeelega lasteaialapsed käivad kas eestikeelses või keele­kümbluslasteaias (Valk, Selliov 2018: 1). Tihenenud suhtluskontaktide tulemuseks on eesti keele mõjutused (nt leksikaalne laenamine, koodivahetus, konvergents jne) venekeelse elanikkonna keeles (Zabrodskaja 2006; Verschik 2008), mis põhjustavad eestivene keele regionaalset ja vanuselist varieeruvust. Ilmselt on eesti keele kõnelejad sarnaselt teistega kõige intensiivsemas kontaktis inglise keele variantidega. Inglise keele üleilmne levik ja mõju algas koos Briti impeeriumi loomisega (Mufene 2010), millega kaubavahetus mängis kaudset rolli ka inglise-eesti keelekontaktis. Inglise keele jäljed eestikeelsetes ajakirjandustekstides on fikseeritud juba XIX sajandi alguses (lähemalt Jõgi 2014: 230–236). Pärast Esimest maailmasõda impeerium nõrgenes, kuid selle endiste kolooniate (sh Ameerika Ühendriikide) keele­line mõju on jäänud püsima. Okupeeritud Eesti elanike lähikontakte inglise keele ja selle kõnelejatega takistasid Nõu­kogude Liidus kehtinud liikumis- ja infopiirangud (sh välismeedia ja võõrkeeleõppe osas). Inglise keele prestiiž tõusis koos globaalsete kultuurivormide (nt rock’n’roll, hipid, punk, räpp, hiphop) ja -kandjate (nt vinüülplaadid, plakatid, T-särgid, kilekotid) levikuga, meediakanalite vahendusel (nt Radio Luxembourg / RTL, Soome televisioon, Ameerika Hääl, Raadio Vaba Euroopa ja Vabadusraadio RFE/RL).

Ent varasemaga võrreldes on praegune inglise-eesti kontaktsituatsioon mitme­tahulisem. Üleilmne majanduslik lõimumine, ränne ja infotehnoloogia on avanud pea piiramatu ligipääsu ingliskeelsetele võrgustikele ja meediasisule. Igaüks võib suhtlussituatsioonis algatada keelelisi uuendusi ja neid levitada. Näiteks sotsiaalmeediakuulsuste (nt juutuuberite) mõju nende noorte jälgijate keelekasutusele alles ootab uurimist. Mõistagi kujundab kontaktsituatsioone suhtlejate keeleoskus. Taasiseseisvumisjärgsete keelehariduspoliitiliste valikute ning kõnelejate eelistuste ja valikute tulemusel on inglise keelest saanud vene keele järel enim õpitav võõrkeel Eestis. Kui 1934. aasta rahvaloenduse andmetel oskas inglise keelt alla paari protsendi Eesti elanikkonnast, oli sajandi­vahetuseks see osakaal tõusnud veerandini, viimasel rahvaloendusel pidas koguni ligi 40% elanikkonnast end inglise keele oskajaks (Koreinik, Tender 2014: 86–89). Viimase rahvaloenduse järgi on inglise keele oskajaid enim 15–29-aastaste seas (u 78%, vrd 30–49-aastastest u pooled ja 50–64-aastastest u 23%). Lõviosa noortest on meediastunud: kasutab igapäevaselt internetti, suhtleb sotsiaalmeedia platvormide vahendusel või veedab aega veebis mängides (vt Sukk, Soo 2018). Võimalik, et noorem põlvkond omandabki eesti ja inglise keele põhisõnavara enam-vähem üheaegselt. Nende kontakt inglise keelega toimub varem kui esimeses kooliastmes, mil algab formaalne võõrkeeleõpe.

Just noorte keelekasutuse ja -valikute uurimine on keelemuutuste kirjeldamisel ja mõistmisel võtmetähtsusega, avades uurijatele potentsiaalselt huvitava vaate­veeru: kuidas ja miks noorte keel varieerub, kuidas muutus kulgeb, mis keeles säilib, millest loobutakse, mis võetakse asemele? Üleilmses suhtlusruumis jäljendatakse keele­lisi ja sotsiaalseid stiile, mis kanduvad üle kohapealsesse kultuuriruumi (lähemalt Sorjonen jt 2015). Keelekontaktide tulemid avalduvad eelkõige inglise keele struktuuri terviklikult järgiva või jäljendavate koodikopeeringute/koodivahetustena või ka põlistunud laensõnadena (vt nt Zabrodskaja, Kask 2016). Omaette tähelepanu väärib küsimus, kas teatud vormide ja konstruktsioonide aktiivset kasutust võib seletada inglise keele mõjuga või on tegu muu arenguga eesti (ja ka soome) keeles. Näiteks eri modaalsusnüanssidega adverbi nagu või progressiivi – olen tegemas, oleme sisenemas, on koos elamas – kasutamine (vt Metslang 2006). Võiks võrrelda, kas inglise keelega intensiivses kontaktis olevates (teistes mitteindoeuroopa) keeltes ilmneb sarnaseid muutusi. Näeme neid eeskätt noorte keeles, mille uurimine kogub Eestis alles hoogu.⁹ Olulisim on (info)tehnoloogia areng (nt telekommunikatsioon e kaugandmeside, hüpertekstikeel ja internet, salvestus- ja voogedastustehnoloogia, asjade internet), mille abil meediastumine aset leiab. Üha suurem osa suhtlusest toimub virtuaalruumis, veebivõrgustikesse laienenud või neis tekkinud koostoimimise ja ühisloome kohtades (nt veebifoorumid, e-postiloendid, blogid ja vlogid, sotsiaalmeediaplatvormid jne). Muutunud on kontaktide toimumiskoht, mis ei eelda tingimata kohavahetust, liikumist, etniliste, keele- jms piiride ületamist. Vastupidi, inimesed suhtlevad distantsilt kohast lahkumata. ­Sestap on suhtlejate geograafiline asukoht digiajastul üha tähtsusetum, sest suhtlust ja tähendusi vahendavad ja kujundavad tarkvararakendused. Suur osa keelekontakte ja ühtlasi keelelisi innovatsioone leiab aset nutiseadmetes või nutiseadmete kaudu. ­Silmast silma ja ka telefonitsi toimuva suulise suhtluse kõrval suheldakse üha enam kiir­suhtluse (nt Instant ­Messaging) teel sõnumeid vahetades (vrd ingl texting), emoti­konide ja muude multimeediasõnumite kaudu. Digitehnoloogia ja nutiseadmed on jäädavalt muutnud suhtlusviise ja -norme, teisendanud kontaktis olemise viise ja võimalusi, mitmekesistanud keelekontakte, mõjutades ühtlasi keele muutumist. Suhtlus on sünkroonne, intensiivne, dia- ja polüloogiline jne, kirjutusviis häälduspõhine, kasutatakse nn tujukujusid, akronüüme, visuaalseid ja helilisi elemente ning erinevaid mitmekeelse suhtluse malle (Androutsopoulos 2015; eesti netisuhtlusest lähemalt Oja 2006; Soodla 2010; Hennoste 2009; Igav 2013; Verschik, Kask 2019).

Inimeste eluviis ja suhtlemine on küll muutunud, kuid keeleteadlaste huvi püsib endiselt keele ja konteksti seostel, tõstatades mh küsimusi üha intensiivsemaks muutunud keelekontaktide ja mitmekeelsuse tagajärgedest kõnelejatele, keelekogukondadele, samuti keelekasutusele laiemalt. Keelekasutuse, st keele kasutuspõhiseks uurimiseks on nüüdisajal varuks palju võimalusi.

 

3. „Suurandmed täiendavad väikeandmeid, mitte ei asenda neid”¹⁰

Inimesed on loonud tehnoloogiad, mis paratamatult on kujundanud ümber nende elu- ja suhtlemisviisi ning jäävad edaspidigi keeli ja nende kõnelejate valikuid mõjutama. Muutused on kaasnenud nii ratta, trükikunsti, aurumasina kui ka interneti leiutamisega. Infotehnoloogia arenguga ja digimise rakendamisega on kasvanud ja keerustunud eelkõige just digitaalsete andmete maht, mille tõttu nimetatakse neid suurandmeteks. Suurandmete tulekuga on räägitud uuest andmeanalüütikast ja koguni teooria ebavajalikkusest.¹¹ Suurandmeid iseloomustab juba nimetatud maht, mida on mõõdetud tera- (10¹² baiti) või petabaitidega (10¹⁵ baiti); kiirus, st andmed tekivad reaalajas või peaaegu reaalajas; mitmekesisus, tegemist on nii struktureeritud kui struktureerimata andmetega; suurandmed on populatsioone või süsteeme ammendavad (vrd kõiksed); tiheda resolutsiooniga või identifitseerimist võimaldavalt unikaalselt indeksiaalsed; olemuslikult relatsioonilised, et siduda erinevaid andmestikke; paindlikud, st pikendatavad ja laiendatavad (Kitchin 2013). Ka keeleteadlaste tööpõld on muutunud: iga veebis toimunud ja digikujule taandatud suhtlusakt tekitab juurde empiirilisi andmeid, mida saab koondada korpustesse, mis omakorda muudavad keele varieerumise ja muutumise uurimise võimalusi tõhusamaks. Nõustume Hennostega (2020), et praegu peaks olema keeleteaduse kuld­aeg, kus uurimistulemused on vaid sekundite kaugusel. Suurandmete ajastul saab uue tähenduse mõiste tugitoolilingvistika, mis varem viitas välitööde asemel introspektsiooni eelistavale uurijale. Tugi­toolilingvistikast on saamas nüüdisaegse keele­teaduse argipäev, kus suurandmed kuhjuvad veebis. Eales varem pole keeleuurijail olnud praegusega võrreldavas mahus andmeid reaalaja keelearengute kohta. Ometi ei asenda suur­andmed senist keele­teadust ega ka muid väikeandmeid kasutavaid, nt katselisi keele­teaduslikke uuringuid (vt Schäfer, van Es 2017: 6; Kitchin 2014). Suurandmetega saavad küll võimalikuks uued lähenemised ja tehnikad, kuid ei kao kuhugi humanitaar- ja sotsiaalteadustele omane rikkalik filosoofiline aluspõhi (­Kitchin 2014: 10). Miks? Sest tähendusloome toimub enamasti kontekstis. Sestap tuleb kvantitatiivse andme­analüüsi kõrval arvestada kvalitatiivse lähenemisega, mis ei tähenda a priori midagi väikesemahulist, ebaesinduslikku või odavat. Vastupidi, kvalitatiivsel lähenemisel on oma roll, eemiline (ingl emic) lähenemine ei tähenda kallutatust või üksikjuhtumi ületähtsustamist ega eluvõõrast teoretiseerimist (vt Pike 1967). Keele varieerumist ja muutumist uurides ei kao küsimused, miks langetab kõneleja mingis suhtlusolu­korras just need valikud, mis on nende tähendus ja tähtsus, kuidas suhestub vestluses osalejatega, mõjutab interaktsiooni kulgu laiemalt.

Eelkirjeldatud andmeintensiivsus iseloomustavat teaduse nn neljandat para­digmat, mida on peetud ka induktsioonil põhinevaks, empiiriliseks või koguni teooria­vabaks (vt Kitchin 2014). Ometi on mitmeid põhjusi, miks atraktiivsest uusempiristlikust epistemoloogiast jääb väheks: valimi kallutatus (ingl sampling bias), mistap pole andmed alati loomulikud ega peegelda kogu reaalsust; andmed ei teki mitte kusagilt, alati on mängus kellegi huvid või algoritmid, st süsteemid tekitavad teatud tüüpi andmeid; andmed „ei räägi enda eest”, st isegi automaatsete protsessidega kaasneb paratamatult andmete (teoreetiline) raamistamine; teadus­likuks uurimiseks piisavat andmeanalüüsi oskusest ega minevat tarvis valdkondlikku teadmist (Kitchin 2014). Suurandmete entusiasmi kritiseerides anname hõlpu neile keeleteadlastele, kelle ees seisis dilemma, kas loobuda või digihumanitaariks ümber profileeruda. Humanitaaria andmeintensiivsust aitab lahendada teadlaste inter­distsiplinaarne koostöö ja ühtse uurimisrühmana tegutsemine.

Keelemuutuse ja varieerumise uurimise üks põhiküsimusi pole siiski, kuidas suurandmetega kaasnevaid uurimisvõimalusi parimal moel kasutada, vaid kus ja millel peaks asuma fookus. Kui veel sajandi eest näitas keele varieeruvust kõneleja sotsiaalne ja geograafiline kuuluvus, siis nüüdseks on kiired tehnoloogilised ja ühiskondlikud muutused kaasa toonud olukorra, kus varieeruvuse allikas on kõnelejate sünnipõlvkond ja/või vanus. Kuigi andmeintensiivsed humanitaar­teadused peaksid keele vanuselise varieerumise hindamiseks andma suurepäraseid võimalusi, pole kõigi vanuserühmade keel korpustes võrdselt esindatud. Näiteks laste- ja noortekeel, mida on sageli sildistatud hälbiva keelelise käitumisena. Ometi arvavad noortekeele uurijad, et tänane noortekeel on tulevane täiskasvanute keel, mis aga juba järgmise ­põlvkonna silmis on paratamatult vanamoodne ja veider (vt nt Tagliamonte 2016). Põlvkondlikele kogemuste ja identiteedi erinevustele viitavad ka Eesti sotsiaalteadlased (Kalmus, Opermann 2019), kelle järgi eristavad teistest põlvkondadest 15–20-aastaseid interneti ja 21–30-aastaseid sotsiaalmeedia kasutamise harjumused.

 

4. Kokkuvõte

Artikliga püüdsime tabada mitu kärbest ühe hoobiga. Sirvisime eesti keele muutumist käsitlevaid periodiseeringuid ja paigutasime autorid keelemuutuste olemust – keelemuutus vs. sotsiolingvistiline muutus – silmas pidades kahte leeri. Ühtlasi arutasime uue ajastu ja sellele iseloomulike suurandmete nii uurimisvõimaluste kui ka kitsenduste teemal.

Kuigi artikli kirjutamise plaan sündis paar aastat tagasi, ei saa mööda vaadata 2020. aasta pandeemia võimalikust mõjust. Ehkki nt Skype loodi ligi kaks aastakümmet tagasi, süvendasid kevadkuud reaalajas ja ekraanidel toimuva silmast silma kommunikatsiooni harjumust. Küllap pole COVID-19 viiruspuhangu järel miski enam endine. Riikidevahelised liikumispiirangud halvasid globaalset majandust ja rahvusvahelist turismi, mõjutasid haridussüsteemi, sotsialiseerumist, kultuurilisi ja sotsiaalseid praktikaid laiemalt. Ehkki füüsiline kokkupuude vähenes, sai senisest enam hoogu veebisuhtlus. Mis tahes kaupu ja teenuseid ning suhtlust vahendavad online-platvormid said veelgi suurema rolli ning tasapisi on hakanud välja kujunema ekraanipõhise suulise suhtluse normid ja tavad, nagu see on sündinud kirjaliku netikeelegi puhul. Kuidas see mõjutab keelelist käitumist, sotsiolingvistilisi ja pragmaatilisi valikuid, kuhu suhtlus koondub, kes vahendab ja kujundab keelt, kas 2020. aasta kevadega algas uus ajastu eesti keele jaoks, seda näitab aeg.

 

Artikkel on kirjutatud riikliku programmi „Eesti keel ja kultuur digiajastul” uurimisteema EKKD3 „Teismeliste keel Eestis (TeKE)” raames. Ühtlasi täname kolleege professor Helle Metslangi ja Virve-Anneli Vihmanit nõu ja abi eest.

 

Kristiina Praakli (snd 1977), PhD, Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi rakenduslingvistika dotsent (Jakobi 2, 51005 Tartu), kristiina.praakli@ut.ee

Kadri Koreinik (snd 1970), PhD, Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi keele­sotsioloogia vanemteadur (Jakobi 2, 51005 Tartu), kadri.koreinik@ut.ee