Otsi
|
en
PDF

Nelja uusklassikalise keelendi kohanemisest eesti keeles

Supermees jooksis hüperkiiresti megaraskel ultramaratonil 

Tänapäeva tarbimisühiskonnas on kaupade, elamuste ja teenuste erakordsuse ja esmaklassilisuse rõhutamise vajadus suurem kui kunagi varem. Valikuvõimaluste palju­suses peab iga teenusepakkuja näitama, et tema pakutav on parem kui konkurentide oma. Seetõttu on reklaamikeeles, meedias, aga ka noorte kõnepruugis kasutusele võetud palju vahendeid ainulaadsuse ja täiuslikkuse rõhutamiseks (Pakuła-Borowiec 2013: 29).

Eesti keeles on omaduste esiletoomiseks mitmeid viise. Intensiivsust saab väljendada neutraalse adverbiga väga või eesosisega üli-. Peale nende on intensiivsuse näitamiseks hulk kõnekeelseid sõnu ja rõhuliiteid, nt täiega, kole, pagana, padu-, maru-, siga-, ime jt. Seotud rõhuliidete kasutust on uurinud näiteks Jaana Kotilainen (2006). Ometi tundub, et eesti omasõnadest ja -liidetest jääb paljude keelekõnelejate jaoks väheks ning aina rohkem kasutatakse intensiivsuse ja ainulaadsuse rõhutamiseks võõrapäraseid eesosiseid. Näiteks moodustatakse spontaanseid ühendeid, kus sõnu väga ja suurepärane asendavad võõrapärased keelendid mega-, super-, hüper- või ultra– (mega(+)suur ~ väga suur, super(+)pakkumine ~ suurepärane pakkumine jne). Super(-) ja ultra(-) on tuletatud ladinakeelsetest eessõnadest/adverbidest (Hoad 1996: 472, 512). Super põhitähendused lähtekeeles on ’peal, ülal, kohal; ülalt, ülevalt alla’ (Kleis jt 2002: 1052–1053) ja ultra omad ’edasi, kaugemal(e); rohkem; sinnapoole, sealpool’ (Kleis jt 2002: 1098). Mega(-) tuleb vanakreeka adjektiivist μέγας ’suur’ ja hüper(-) vanakreeka eessõnast πέρ ’kohal, üle, teisel pool’ (Hoad 1996; VSL).

Uurisin nende nelja võõrkeelendi kasutust ja tähenduskontraste eesti keeles oma magistritöös (Kiik 2019). Tegu on rahvusvaheliselt levinud morfeemidega, millel on tähenduslik ühisosa (kõik võivad teatud kontekstis rõhutada intensiivsust), mistõttu on neid ka teistes keeltes kõrvutatud (nt Andor 2005; Hamawand 2011; Pakuła-Borowiec 2013). Super, hüper, mega ja ultra võivad olla vahel prefiksisarnased, teine­kord aga käituda pigem adverbi, adjektiivi või substantiivina. Ühes kontekstis võivad nad mõjuda kõnekeelse, teises erialaspetsiifilise ja kolmandas neutraalsena, olles seega kasutuselt mitmekesised ja paindlikud. Tõlgendamisvõimaluste paljusust ilmestab nende kokku-lahkukirjutamise ebajärjepidevus spontaansetes ühendites, nt super(+)hea esineb veebilehtede korpuses etTenTen13 kokkukirjutatuna 627 ja lahkukirjutatuna 819 lauses ning mega(+)suur samas korpuses kokkukirjutatuna 131 ja lahkukirjutatuna 143 lauses.

Laenamise tüübi järgi võib võõr- ja laensõnad jagada otselaenudeks (nt inglise keelest tulnud koomiks ja lift) ja kaudlaenudeks (nt saksa ja prantsuse keele kaudu araabia keelest laenatud admiral) (EKK: L11). Eriline laenude rühm on tänapäevastes keeltes ladina või vanakreeka elementidest moodustatud sõnad, nagu supernoova ’ülihele noova’ (< lad super- ’üli-’ + lad nova (stella) ’uus (täht)’) ja megaliit ’suur kiviplaat’ (< kr μέγας ’suur’ + kr λίθος ’kivi’) (VSL). Sel moel moodustatud sõnu on nimetatud uusklassikalisteks ühenditeks (Bauer 1998; Panocová 2016). Selliste sõnade lähtekeelt on keerukas üheselt määrata: kuigi nad koosnevad ladina või kreeka morfeemidest, pole nad klassikalistest keeltest loomulikul teel laenatud, vaid on sageli loodud ja esmakordselt kasutusele võetud saksa, inglise või prantsuse (teadus)keeles ning jõudnud sealtkaudu rahvusvahelisse sõnavarra (Durkin 2014: 341, 347).

Uusklassikalistest ehk ladina ja kreeka juurtega prefiksitest, nagu super-, anti-, bio- jt, on eesti keeleteaduses seni räägitud peamiselt kui võõrsõnade esikomponentidest (Kasik 2013: 55; Vare 2012: XXXVI). Nende nimetamine prefiksiteks on siin ja edaspidi tinglik, kuna paljud neist jäävad grammatika ja leksikoni üleminekualale ning nende paigutumises eesti keelesüsteemi ei ole üksmeelt. Silvi Vare (2012: XXXVI) käsitab neid tuletusliidetena, kuid Reet Kasik (2015: 308) leiab, et tegu on pigem laiendliitsõnade prefiksilaadsete eesosistega. Nende kasutust, mitmekülgsust ja kohanemist (sh spontaanseid ühendeid ja iseseisvunud vorme) pole kuigi põhjalikult uuritud, seda kas seetõttu, et prefiksilist sõnamoodustust pole eesti keelele omaseks peetud (Kasik 1996: 2) või et võõrliidete omatüvedele liitmist on eesti keeles taunitud (EKK: L12).

Tänapäevastesse keeltesse, sh eesti keelde, on need morfeemid jõudnud koos uudissõnadega, nagu megafon, hüperbool, supernoova ja ultramariin. Ajapikku on nende prefiksite kasutus nii mujal kui ka meil spontaansemaks läinud ning käibele on tulnud seda tüüpi ühendid nagu lauses Supermees jooksis hüperkiiresti megaraskel ultramaratonil.

Artiklis analüüsin uusklassikaliste prefiksite super-, hüper-, mega ja ultra– aktiivsust, iseseisvusastet, tähendusnüansse ning nendega moodustatud ühendeid. Käsitlen teemat empiiriliselt ja sünkrooniliselt. Artikli esimeses pooles kirjeldan ladina ja kreeka keele mõju tänapäevastele keeltele (sh eesti keelele), uusklassikaliste liidete levikut ja kasutusmuutusi, nende rahvusvahelisust ja kultuurispetsiifilisust ning eesti sõnastikutähendusi. Seejärel kirjeldan korpusuuringut ja katseid, mille tegin sagedaste ühendite ja nende omaduste väljaselgitamiseks. Artikli lõpuosas arutlen selle üle, milline mõju on keelel, kultuurikontekstil ja teemavaldkonnal kõnealuste uusklassikaliste prefiksite kasutusele.

 

Ladina ja vanakreeka keele mõju tänapäevastele keeltele

Ladina ja vanakreeka keel on olnud tänapäevaste Euroopa keelte sõnavara kujunemisel oluliseks laenuallikaks. Paljud ladina ja vanakreeka tüved ja liited on rahvusvaheliselt levinud ning jõudnud suurte indoeuroopa keelte (peamiselt saksa, vene ja inglise) kaudu ka eesti keelde (EKK 2007: L12). Klassikaliste sugemetega sõnavara ei moodusta aga homogeenset rühma, varieerudes näiteks laenamisviisi ja moodustus­malli poolest.

Mõned klassikalist päritolu sõnad on tänapäevastesse keeltesse jõudnud loomulikul teel. Näiteks on kreeka ja ladina keelest tulnud alamsaksa keele kaudu eesti keelde sõna kaart (< alamsks karde, karte < lad charta ’papüürusleht’ < kr χάρτης ’papüürus­leht; kirjutis’) (ETY). Suurem osa rahvusvahelisi kreeka ja ladina elementidest koosnevaid mõisteid on aga tehislikult moodustatud. Nende hulka kuuluvad näiteks kreeka keeleüksuste liitmisel saadud sõnad telefon (kr τλε ’kaugel’ + φωνή ’hääl’) ja geoloogia (kr γ ’maa’ + λόγος ’õpetus’) ning ladina juurtega superego (lad super ’üli-’ + ego ’mina’) ja viadukt (lad via ’tee’ + ductus ’viimine, juhtimine’) (VSL). Sedalaadi ühendite hulk hakkas tänapäevastes keeltes kasvama XVII sajandil, kui alustati rahvusvahelise teadussõnavara väljaarendamist, ning on märkimisväärselt suurenenud alates XIX sajandist (Durkin 2014: 342). Et sõnaloome peamine eesmärk oli tähistada uusi nähtusi, esemeid ja teadusavastusi, siis loodi klassikaliste keelte üksustest palju uudseid mõisteid, mida lähtekeeltes sellisel kujul ei esinenud.

Tuleb ette sedagi, et kreeka ja ladina keeleüksusi on kombineeritud ehk teisisõnu on loodud hübriidsõnu (EKK 2007: L12). Seda tüüpi uusmoodustised on näiteks antidepressant (kr ντι– ’vastu’ + lad deprimere, perf partits depressus ’alla suruma, rusuma’) ja sotsioloogia (lad societas ’ühiskond’, socius ’kaaslane’ + kr λόγος ’sõna, kõne, õpetus’) (VSL). Seejuures võivad komplekssete sõnade ehituskivideks olevad morfeemid olla juba varem keelde laenatud, kuigi nende ühend on uudne. Seda hõlbustab iseäranis tüvede ja liidete üldtuntuks saamine, sest kui keeleüksuste tähendus on kõnelejaile tuttav, ei ole tarvis osata vanu keeli, et mõista ja luua selliseid uus­moodustisi nagu ökopaanika, mis tähistab kliimamuutusega seotud ärevust. Prefiks öko-, mis tuleb kreekakeelsest sõnast οκος ’maja, majapidamine’ ja on tänapäeval peamiselt kasutusel sõna ökoloogiline lühenenud vormina, on eestlastele tuttav näiteks ühenditest ökokatastroof ja ökosüsteem. Majapidamisega seotud tähenduses esineb öko– aga juba XIX sajandi tekstides, nt seisab 1869. aasta 10. septembri Eesti Posti­mehes kuulutus „„Wannemuine” ­seltsimaeas nõutakse ökonomi ehk ­maeapiddajat” (Teadaandmised…). Sõna paanika (kr πανικός ’(Vana-Kreeka jumala) Paani tekitatud’) on eesti keeles juba sadakond aastat kabuhirmu tähistanud, nt 1920. aasta 17. novembri Päevalehes on sõjaolukorra õudu kirjeldatud nii: „Vöime ette kujutada, missugune paanika seal praegu möllab” (Wrangell). Niisiis on ökopaanika küll uus mõiste, kuid selle osad öko ja paanika juba ammusest ajast eesti keeles kasutusel, mis võimaldab uudset ühendit praeguse eluoluga kursis olijal hõlpsalt mõista.

 

Võõrliidete levik ja kultuurispetsiifilisus

Osa uusklassikaliste ühendite ees- ja järelosistest on paljudes tänapäevastes keeltes niivõrd kodunenud, et neid on hakatud ka omatüvedele liitma. Näiteks on ladina päritolu morfeemist super saanud inglise keeles mitme moodsat nähtust kirjeldava sõna eesosis, mis kombineerub ühendeis superman ja superstar inglise oma­sõnadega man ’mees’ ja star ’täht; staar’. Need sõnad on omakorda teistessegi keeltesse levinud ja jõudnud eesti keelde mugandina superstaar ja tõlkelaenuna supermees. Sellist võõr­osise omatüvele liitumist võib pidada üheks etapiks produktiivseks muutumise protsessis. Seega jõuavad võõrliited küll tavaliselt keelde laensõnavara kaudu, kuid võivad ajapikku sihtkeeles kohaneda. Eeskätt kodunevad need, mis on mitme võõrsõna osaks, kuna nende sõnade omavahelise võrdluse kaudu on võimalik mõista liite funktsiooni ja tähendust ning luua omatüvedega analoogseid spontaanseid ­ühendeid, nagu megahea ja superodav (Durkin 2014: 327–328, 346; Vare 2015: 835–836).

Kindlakskujunenud mõistete ja spontaansete ühendite vaheline piir on sageli selge, nt supernoova on konkreetse tähendusega mõiste ja super(+)hea kõnekeelne ühend, kus super(-) toimib rõhutajana, kuid kohati võib piir olla ka hägus ning tõlgendus sõltuda kontekstist. Näiteks superarvuti võib ühel juhul tähistada väga head arvutit, teisel juhul aga konkreetset mõistet tähendusega ’ülisuure jõudlusega arvuti teadus- ja tehnikaülesannete lahendamiseks’ (VSL). Sarnaselt on mitmetähenduslikud näiteks supermees ja megalinn. Seega tuleb spontaansete ühendite võõrsõnadele vastandamisel ettevaatlik olla, kuna paljud ühendid jäävad nende kate­gooriate üleminekualale.

Uusklassikalised prefiksid on küll olemuselt rahvusvahelised, kuid sellegipoolest esineb nende kasutuses keeltevahelisi erinevusi, mis võivad avalduda nii leksika, morfoloogia, süntaksi, semantika kui ka pragmaatika tasandil. Seetõttu on huvitav uurida, kuidas uusklassikalised prefiksid on mingis konkreetses keeleruumis kohanenud ning millised keele- ja kultuurispetsiifilised tegurid on nende kasutust mõjutanud.

Uusklassikaliste prefiksite levikut seostatakse teadussõnavara laenamisega (Vare 2015: 835). Laenatud võõrsõnad sõltuvad aga otseselt sellest, milliseid nähtusi või esemeid on tarvis konkreetses kultuurikeskkonnas nimetada. Laenamisvajadus tekib juhul, kui nähtus on kultuuriruumis aktuaalne, kuid omakeelne termin puudub või on see üldsõnaline või ebatäpne. Näiteks soovitas Kreutzwald (1879: 55–56) juba XIX sajandi lõpus kasutada meditsiinilistes tekstides sõna reuma, mitte luuvalu, põhjendades seda sellega, et viimane on liiga rahvakeelne ja ebatäpne (Lill 1984: 619). Peale selle on võõrsõnade kasutuselevõttu põhjendatud ka püüdlusega eristada üld- ja oskuskeelt, samuti polüseemia vältimise ja prestiiži taotlemisega (Lill 1984). Alati ei pruugi võõras asendada omasõna täielikult, vaid võib tulla selle kõrvale, nt juriidilistes tekstides on sobilik kasutada nii tagama kui ka garanteerima ning mõlemad on korrektsed (Saari 1980: 739). Seega on sõnavara laenamine ja kinnistumine dünaamiline protsess, mille kõiki muutujaid on raske ette näha ja hinnata.

Poola, inglise ja ungari keeles tehtud katsed ja korpusuuringud näitavad, et neisse keeltesse on laenatud mõnevõrra erinevat sõnavara (Andor 2005; Pakuła-Borowiec 2013). Siin uuritavast neljast prefiksist on näiteks inglise keelde laenatud ladina keelest sõna supersede ’ületama, asendama’, kuid ungari keeles on selle vasteks omasõna helyettesít. Sõnavara mõjutab ka kultuurikontekst. Näiteks Ameerika inglise keeles on kasutusel ühend megabucks ’suur hunnik raha; USA lotomängu nimi’, mis ei ole mujal kultuuriliselt oluline.

Uusklassikaliste prefiksitega moodustatakse pidevalt uusi ühendeid, mis võivad eri keeltes erineda näiteks sõnaliigi, alatooni ja intensiivsuse poolest. Sellele viitavad näiteks inglise ja ungari keelejuhtide intensiivsushinnangud prefiksitele super-, hüper-, mega ja ultra (Andor 2005), aga ka konsensuse puudumine selles, millist emotsiooni need väljendavad: positiivset, negatiivset või kord üht, kord teist.

Keelendid super, hüper, mega ja ultra võivad mõnes kontekstis esineda ka üksiksõnana. Üks levinumaid on super! rõõmu ja rahulolu väljendava hüüatusena, mis on paljudes Euroopa keeltes kasutusel. Tegu on arvatavasti otselaenuga inglise keelest, kus see on lühendatud sõnast superfine ’ülipeen’ (sellise järelduseni on jõudnud ka Pakuła-Borowiec 2013: 19). Sellest on välja kasvanud prefiksi tähendus kvaliteedi tähistajana spontaansetes ühendites, nagu super(+)pidu, super(+)hea jt. Asjaolu, et see moodustusmall on rahvusvaheliselt levinud, viitab sellele, et uus­klassikalise prefiksi kasutus ei pea tingimata levima kindla keele siseselt, nagu varem on arvatud (nt Vare 2015: 835–836), vaid mõnel juhul võib produktiivne mall olla prestiižsemast keelest laenatud.

Morfoloogiliselt rikastes keeltes on võimalik iseseisvunud vormidest ka tuletisi luua. Näiteks poola keeles on morfeemidest super ja mega võimalik moodustada mitmeid tuletisi (nt superancki, megaśny, lühendvorm supcio), mida kasutatakse tähenduses ’lahe/suurepärane’ (Pakuła-Borowiec 2013: 27). Eesti keeles on kasutusel näiteks keelend megalt.

Iseseisvunud vormide kasutus erineb keeliti ka süntaktiliste omaduste poolest. Näiteks József Andori (2005) järgi võivad inglise keeles esineda super ja mega öeldis­täite positsioonis (that’s super!), prefiksid hyper ja ultra aga mitte (*that’s hyper!). Süntaktiliselt vabade morfeemidena võivad need neli keelendit eri keeltes esineda ka täiendina (ee super ilus, ingl super cool ’super vinge’, pl super dziewczyny ’super tüdrukud’). Mõnes keeles võib täiendiks olev uusklassikaline prefiks põhisõnaga ühilduda (nt ee megad portsud).

Eesti uusimas ja suurimas keeleportaalis, Sõnaveebis, mis ühendab EKI sõnastikke ja terminibaase, on üksiksõnana fikseeritud super ’väga; ülimalt hea, millegi poolest parim’, mega ’ülimalt suur; ülivahva; üliväga, eriti; megabait’ ning ultra ’mingi äärmusliku poliitilise suuna esindaja või pooldaja, äärmuslane; millegi üliäge pooldaja; ultraheliläbivaatus; äärmiselt, ülimalt’. Hüper iseseisvunud kujul Sõnaveebis ei esine.

Iseseisvate sõnade super ja ultra tähendused ’väga, üli-’ ja ’ülimalt hea’ on analoogselt seotud eesosiste super ja ultra– definitsioonidega, nt Sõnaveebis on kord toodud super mõnus, kord supersoodne – kokku-lahkukirjutamine tundub seega olevat ebaregulaarne, mitte eesosise erineva funktsiooniga põhjendatav. Kirjapildi varieerumine pole küll selle artikli fookuses, kuid sõnastikunäidete ebajärje­pidevuse kaudu avaldub see, et uuritavaid keelendeid on vahel võimalik kasutada samas tähenduses nii kokku- kui ka lahkukirjutatuna, mis omakorda näitab, et nende kategoriaalset kuuluvust võib mitmeti tõlgendada: rõhuliide, seotud eesosis või adjektiiv/adverb.

Hoopis teist laadi on aga sõnastikus fikseeritud ultra tähendus ’äärmuslane’ ning mega tähendus ’megabait’. Tegu on komplekssete sõnade (megabait, ultrakonservatiivne / –liberaalne / –religioosne vmt) lühenenud vormidega, kus uusklassikaline prefiks on hakanud asendama pikemat sõna. Selline lühendamisviis ei ole tavaliste tuletiste ja liitsõnade puhul sage, kuna loomulikum on kompleksse sõna lühenemine tüveks (vrd kassike on kass (mitte ke) ja ülihea on hea (mitte üli)).

Viimaks on oluline tähele panna, et morfeemide iseseisvunud vormid on kaugenenud ladina või vanakreeka tähendustest. Näiteks sõna super ei ole eesti kõnekeeles kasutusel mitte tähenduses ’üle’ nagu ladina keeles, vaid on muutunud semantiliselt sisukamaks ja võib asendada hoopis adjektiivi hea.

Prefiksite kasutus võib niisiis keeliti varieeruda nii tähendusnüansside, süntaktilise käitumise kui ka vormimoodustuse poolest. Samuti võivad prefiksite kasutust mõjutada keelevälised nähtused ja kultuuriruum. Järgmistes osades kirjeldan täpsemalt prefiksite super-, hüper-, mega ja ultra olemust, kasutust ja tähendusi eesti keeles.

 

Loetelukatse ja korpusuuring

Et uurida täpsemalt nelja keelendi kasutust ja tähendusnüansse eesti keeles, töötasin välja loetelukatse ja tegin korpusuuringu. Loetelukatse eesmärk oli välja selgitada, milline neljast keelendist on esilduvam ning millised on nendega tekkivad esmased seosed. Korpusuuringu abil aga hindasin prefiksite esinemissagedust ja nendega moodustatud sõnavara mitmekesisust eestikeelsetes tekstides. Korpusandmete ja loetelukatse tulemuste põhjal analüüsisin ka prefiksite tähendusnüansse.

Loetelukatse ülesanne oli kirjutada kahe minuti jooksul meeldetulemise järjekorras paberile võimalikult palju keelenditega mega(-), hüper(-), ultra(-) ja super(-) algavaid sõnu või sõnapaare. Stiimuleid esitati ükshaaval ning iga uue loetelu sõnad paluti kirjutada eraldi lehele, et eelnevalt kirjutatu mõju oleks võimalikult väike. Katse ülesehitus – stiimulite järjekord, ajalimiit ja ülesande püstitus – kujundati testkatse põhjal.

Pärast loetelukatset esitati keelejuhtidele lühike lisaülesanne: „Paigutage keelendid mega, hüper, ultra ja super intensiivsusskaalale, alustades nõrgimast (number 1) ja lõpetades tugevaimaga (number 4).” Ülesande eesmärk oli kontrollida hüpoteesi, et uuritud prefikseid eristab üksteisest intensiivsusaste.

Loetelukatse tehti viies grupis 2018. aasta detsembrist kuni 2019. aasta veebruarini ning selles osalemine oli vabatahtlik ja anonüümne. Taustaandmetena küsiti sugu, vanust, emakeelt ning haridustaset. Lõppvalimisse jäeti vaid keelejuhid, kelle emakeel oli eesti keel. Neid oli kokku 74 (53 naist ja 21 meest). Osalejad olid vanuse­vahemikus 19–66 ning keskmine vanus oli 27 aastat. Suur osa keelejuhtidest olid Tartu Ülikooli tudengid eri valdkondadest ja õppeastmetelt, kuid vastajaid oli ka ­väljastpoolt.

Loetelukatse tulemuste analüüsimiseks lõin käsitsi JSON-faili (mitmetasandiline sõnastikuformaat), kus katseisiku kood oli seotud taustaandmete ja stiimulitega ning stiimulid omakorda konkreetsete loetelude järjenditega. Seejärel kirjutasin programmeerimiskeeles Python programmi, mis sai sisendiks eelmainitud JSON-faili, ning analüüsisin kvantitatiivselt nii katseisikute soolist ja vanuselist jaotumist kui ka stiimulitevahelisi erinevusi ja loetelude pikkust ja sisu (sõnaliike, ühendite spontaansust ja esilduvust mentaalses leksikonis). Analüüsi käigus ühtlustasin ja puhastasin andmestikku, koondades sama lemma alla ühendite kokku- ja lahkukirjutatud, samuti kirjavigadega või tsitaatsõnana esitatud variandid (nt superstaar ~ superstar). Analüüsist jätsin välja sama loetelu piires esinevad kordused ja ühendid, mis ülesandele ei vastanud.

Korpusuuringu jaoks kasutasin Keeleveebi internetist allalaetud veebilehtede korpust etTenTen13, kus on 270 miljonit sõna 686 000 veebilehelt. Valisin selle korpuse, kuna veebis leiduvad tekstid on mitmekülgsed, kuuluvad eri žanridesse ja peegeldavad sageli vaba spontaanset keelekasutust. Korpuse analüüsimiseks kirjutasin programmeerimiskeeles Python programmi, millega kogusin kokku eesosistega super(-), hüper(-), mega(-) ja ultra(-) algavad ühendid. Pärast esmast analüüsi otsustasin lahkukirjutatud ühendid välja jätta, kuna need ei mõjutanud kuidagi ühendite sagedusjärjestust ning tekitasid andmetes liigset müra (palju oli juhuslikke sõnapaare, nagu super ja). Andmestiku lemmatiseerimise järel määrasin sõnaliigid ja -tüved. Iga prefiksi puhul analüüsisin põhjalikumalt ühendeid, mille osakaal oli vähemalt 0,1% kõigist selle prefiksiga korpuses leiduvatest ühenditest.

Järgmiseks annan ülevaate prefiksite sagedusest ja nendega moodustatud ühenditest nii korpuses kui ka loetelukatses. Analüüsin täpsemalt ka prefiksite tähendusi nii üldsõnastikes kui ka kogutud andmetes, nende intensiivsust, jaotumist sõnaliigiti ning sarnasust ja tähenduskontraste.

 

Materjali kvantitatiivne analüüs

Prefiksite hüper-, super-, mega ja ultra ning nendega moodustatud ühendite kasutus­sagedust ja produktiivsust eesti keeles uurisin korpusest etTenTen13 kogutud materjali ja loetelukatse tulemuste põhjal. Korpusest koguti 48 124 super-, hüper-, mega– ja ultra-algulist kokkukirjutatud ühendit, millest 5830 olid andmete automaatse analüüsi põhjal unikaalsed. Loetelukatses nimetati aga 1658 ühendit, millest 592 olid unikaalsed. Kuna andmestikud on väga erineva suurusega, on nende võrreldavuse huvides esialgu mõistlikum rääkida iga prefiksiga moodustatud ühendite suhtelisest, mitte absoluutsest sagedusest kummaski andmestikus. See tähendab, et ühendite hulgast on olulisem see, kui suure osa moodustavad näiteks super-algulised unikaalsed lemmad. Tabelis 1 on esitatud iga prefiksi kohta nii kõigi sõnade kui ka unikaalsete lemmade osakaal ning arvandmed kummaski andmestikus.

Andmestikke võrreldes torkab esmalt silma, et kontrastid eri prefiksite esindatuse vahel on korpusandmestikus märgatavalt tugevamad kui katsetulemustes. Kui katse­tulemusi iseloomustab teatav tasakaal ning eri prefiksite osakaal jääb vahemikku 18,5–31,9%, siis korpusandmetes on vahemik 13,4–60,1%. Sellise erinevuse peamine põhjus on ilmselt kummagi andmestiku eripära. Kui korpusandmestikus on esindatud prefiksite kõikvõimalikud kasutusjuhud väga mitmekülgsetest tekstidest, siis loetelukatse formaat (iga stiimuli jaoks oli sama palju aega) pigem soosis tasakaalustatumat tulemust. Sellest hoolimata näitavad nii korpusandmed kui ka katsetulemused küllaltki sarnast prefiksite sagedusjärjestust: ultra ja hüper on mõlemas andmestikus nõrgalt esindatud, super ja mööndustega ka mega on sagedasemad nii veebitekstides kui ka spontaanses sõnamoodustuses.

 

Tabel 1. Prefiksitega super-, hüper-, mega ja ultra moodustatud ühendite osakaal (%) ja arvandmed (n) korpusmaterjalis ja katsetulemustes.

Prefiks

Sõnu

Unikaalseid ühendeid

korpus

katse

korpus

katse

%

n

%

n

%

n

%

n

super

60,1

28 917

29,1

483

55,3

3222

29,7

176

mega

16,5

7960

31,9

529

20,7

1207

24,7

146

ultra

13,4

6444

18,5

306

10,9

634

24,8

147

hüper

10,0

4803

20,5

340

13,1

767

20,8

123

Kokku

100

48 124

100

1658

100

5830

100

592

 


Unikaalsete lemmade puhul on märgata sama tendentsi: katsetulemustes on eri prefiksite osakaal ühtlasem kui korpusandmestikus. Peale andmestiku eripära tuleb arvestada teisegi võimaliku mõjuteguriga, nimelt analüüsimeetodiga. Kui loetelukatse kõiki ühendeid hinnati käsitsi ja ühtlustati andmestikku, siis korpusandmestiku analüüs tehti mahu tõttu automaatselt, mistõttu see on pisut ebatäpsem. Kuigi ka automaatses töötluses on võimalik mõningaid vigu ennetada (nt muuta enne analüüsi kõik sõnad väiketäheliseks, et vältida kordusi), siis paratamatult jäävad sisse mõned küsitavused ja vead, mis võivad lõpptulemust mõjutada.

Unikaalseid ühendeid on mõlemas andmestikus kõige rohkem keelendiga super-, mille ühendite osakaal katsetulemustes on 29,7% ja korpusandmestikus 55,3% kõigi nelja prefiksiga moodustatud unikaalsetest ühenditest. Sageduselt järgmine on korpuses mega (20,7%), seejärel hüper (13,2%) ja viimaks ultra (10,9%). Loetelukatse tulemustes on sageduselt teine hoopis ultra (24,8%), kolmas mega (24,7%) ja viimane hüper (20,8%). Unikaalsete ühendite sagedusjärjestus on seega kummaski andmestikus küllaltki erinev, vaid super on mõlemas esikohal.

Et mõista paremini, mis on arvude taga, tuleks vaadata, mis iseloomustab kummastki allikast kogutud sõnavara. Leidsin nii katse- kui ka korpusandmestikust iga prefiksiga moodustatud kümme tüüpilisemat ühendit. Korpusandmestikus tegin seda sageduse, loetelukatses aga kognitiivse esiletuleku indeksi (Sutrop 2001) põhjal, st katsetulemustes võtsin ühendi esilduvuse hindamisel peale sageduse arvesse seda, mitmendana keele­juht sõna(paari) nimetas. Analüüsist jätsin välja iseseisvunud vormid (nt Super!).

Tüüpilisemate ühendite hulka sattusid nii korpusandmestikus kui ka katse­tulemustes supermarket, superstaar, super(+)hea, mega(+)suur, megavatt, megabait, mega(+)hea, hüperaktiivne, hüperbool, hüpermarket, hüperaktiivsus, ultraheli, ultravioletne, ultraviolettkiirgus, ultraviolett ja ultramoodne.

Ainult korpusmaterjalis tulid esile ühendid supernoova, superauto, supermodell, superarvuti, supervisioon, superfinaal, superstaarisaade, megapiksel, megavatttund, megapiksline, megabitt, megastaar, megatrend, hüperinflatsioon, hüpertensioon, hüpertoonia, hüperlink, hüperplaasia, hüpertooniatõbi, ultraheliuuring, ultraheli­aparaat, ultraliberaalne, ultraviolettkiir ja ultraortodoksne.

Ainult katsetulemustes tulid esile ühendid supermees, super(+)lahe, super(+)äge, superkangelane, supernaine, super(+)tore, supervõime(d), mega(+)lahe, mega(+)äge, mega(+)tore, mega(+)väike, mega(+)igav, mega(+)raske, hüpersuper, hüperboloid, hüper(+)suur, hüper(+)lahe, hüper(+)kiire, hüper(+)äge, ultra(+)suur, ultra(+)kiire, ultrakiirgus, ultramariin, ultra(+)lahe.

Kuigi oli ühendeid, mis tulid esile mõlemas andmestikus, oli rohkem neid, mis olid iseloomulikud ühele või teisele allikale. Katseolukorras moodustati rohkem vabu ühendeid omadussõnadega (lahe, tore, suur jt), samal ajal kui korpusandmestikus tuli rohkem esile keerukamaid võõrsõnu, nt ultraortodoksne ja hüperinflatsioon. Katseolukord soosis spontaanset sõnaloomet ja näitas nelja prefiksi kasutuspotentsiaali, korpusmaterjalis tulid aga esile juba kinnistunud ja levinud ühendid. Seega võib öelda, et katsega ja korpusest saadud materjal täiendavad teineteist.

Vaatasin eri sõnaliikide esindatust nii loetelukatses kui ka korpusandmetes. Selgus, et enamasti seotakse keelendeid super, hüper, mega ja ultra adjektiivide või substantiividega. Loetelukatses tuli esile vaid kaks muust sõnaliigist ühendit, mida nimetas vähemalt neli keelejuhti: mega(+)palju ja hüper-super. Korpusandmestikus oli neid samuti vähe (2% super-, 2% mega-, 2% hüper- ja 1% ultra-ühenditest). Enamasti olid need mõne adjektiivi või substantiivi tuletised, nt superstiilne (adj) > superstiilselt (adv), superstaar (s) > superstaaritsema (v). Seetõttu keskendun edasises analüüsis adjektiivsetele ja substantiivsetele ühenditele, mis katsid iga prefiksi kohta kogutud andmetest 98–99%. Loetelukatse valimisse jäid substantiivid ja adjektiivid, mida nimetas vähemalt neli keelejuhti (n = 88). Korpusandmestikku analüüsisin kahes järgus. Esmalt tuvastasin adjektiivid ja substantiivid automaatselt (n = 5634). Seejärel vaatlesin prefiksite kaupa kitsendatud valimit (n = 201), kuhu jäid ühendid, mille esinemissagedus moodustas vähemalt 0,1% vastava prefiksiga ühenditest. ­Kitsendatud valimit on puhastatud ja tasakaalustatud, st välja on jäetud ­tsitaatsõnad (nt superbike), nimed (nt Superkarikas), veebilehtede aadressid (nt mega.ee) ning ühtlustatud on eri kirjapildiga sõnu (megavatt-tund ~ megavatttund). Kui ühest tüvest esines mitu varianti (nt hüperaktiivne, hüperaktiivsus) või ühendist oli omakorda moodustatud liitsõnu (ultraheli > ultraheliarst, ultraheliuuring), jätsin kitsendatud valimisse vaid tüüpilisima ühendi. Tabelis 2 on esitatud unikaalsete adjektiivide ja substantiivide hulk andmestike ja prefiksite kaupa.

Loetelukatse andmestikus on rohkem adjektiivseid ühendeid, samal ajal kui ­korpusandmestikus on ülekaalus substantiivid. Üheks põhjuseks võib olla spontaansete ühendite rohkus loetelukatse tulemustes. Enamik super-, hüper-, mega ja ultra-algulistest vabadest ühenditest olid katsetulemustes adjektiivsed (nt mega(+suur, ­super(+)hea). Et korpus on moodustatud väga mitmekülgsetest tekstidest, on sealt kogutud andmete hulgas rohkem substantiivseid mõisteid (nt hüperbool, megavatt). Siiski on katsetulemusteski kohati substantiivide esindatus tugev. Näiteks prefiksi super– substantiivsed ühendid olid ülekaalus ka loetelukatses. Huvitavaid tulemusi andis prefiks ultra-, mille adjektiivsed ühendid olid ülekaalus nii loetelukatses kui ka korpus­andmete valimis.

 

Tabel 2. Ühendite jagunemine sõnaliigiti kitsendatud valimis.

Prefiks

Loetelukatse

(n = 88)

Automaatne korpusanalüüs

(n = 5634)

Korpuse valim

(n = 201)

adjektiiv

substantiiv

adjektiiv

substantiiv

adjektiiv

substantiiv

super

11

15

354

2759

9

48

mega

24

11

175

993

17

36

hüper

7

5

160

581

9

56

ultra

8

7

129

483

18

8

Kokku

50

38

818

4816

53

148

 

Katse ja korpusuuringu põhjal võib niisiis öelda, et kõik neli uuritud uus­klassikalist keelendit on eesti keeles levinud ning nende kasutus on mitmekülgne. Osa moodustatud ühenditest on laenatud mõisted, kuid kõigi neljaga on võimalik moodustada spontaanseid ühendeid, mis on sageli adjektiivsed, kuid võivad olla ka substantiivsed. Järgmises osas vaatlen täpsemalt kõnealuste prefiksite tähendusnüansse, et neid seejärel omavahel võrrelda.

 

Nelja prefiksi tähendused sõnastikes ja uurimismaterjalis

Võrdlesin esmalt prefiksite super-, hüper-, mega ja ultra definitsioone eesti üldsõnastikes – „Eesti keele seletavas sõnaraamatus” (EKSS), „Võõrsõnade leksikonis” (VSL) ja „Eesti õigekeelsussõnaraamatus” (ÕS) – ning Sõnaveebis. Seejärel analüüsisin korpusandmestikku ja loetelukatse tulemusi ning täiendasin tähenduste võrgustikku. Allpool esitan tähendusvõrdlused prefiksite kaupa.

Eesosise super tähendused eesti keeles on üldsõnastike ja Sõnaveebi põhjal ’üle-’, ’peal-’, ’ülem-’, ’liig-’, ’üli-’. EKSS-is, ÕS-is ja Sõnaveebis on kirjeldatud ­super-i kasutust vabades ühendites adjektiivi või adverbina tähenduses ’ülimalt’, ’väga’, ’eriti’, ’millegi poolest parim’, ’ülimalt hea’. Korpusandmete ja katsetulemuste analüüs näitas, et super on eelkõige kvaliteedi rõhutaja, kuid võib väljendada ka määra või mõõtu: tähendada ’väga suur’ (supermarket), ’suure ulatusega’ (superparv) või ’võimas’ (supertorm). Selgus, et super võib kohati osutada kellegi või millegi üleloomulikele võimetele (nt supermees) või erakordsele tõhususele (nt superliim, superema). Ülekantud tähenduses võib see viidata tuntusele või kuulsusele (superstaar). Peale selle võib super– tähistada füüsilist või hierarhilist positsiooni (superstruktuur, super­intendent) või kõrgeimat taset (superfinaal kui võistlus kahe parima vahel). Mõnes ­ühendis, nt superriik, võib see tähistada mõjuvõimu, mis on seotud nii suuruse, võimsuse kui ka hierarhilise positsiooniga.

Eesosise mega– sõnastikutähendused on ’põhiühikust miljon korda suurem’, ’hiiglasuur’, ’üli-’, ’suur-’, ’hiigla-’, ’hiid-’. Adjektiivi ja adverbina on välja toodud tähendused ’väga’, ’eriti’, ’väga hea’, ’suurepärane’, ’vahva’, ’üle keskmise’, ’ülimalt suur’, ’ülivahva’, ’üliväga’. Korpusandmete ja katsetulemuste põhjal kasutatakse seda eesti keeles põhiliselt mõõdu või määra rõhutamiseks. See võib rõhutada nii kogust (megapalju) kui ka omaduste intensiivsust või äärmuslikkust (megabeib). Mega võib rõhutada kas suurust üldisemalt (megakasum, megaliit ’suur kivi’) või esineda selliste reaalteaduslike terminite nagu megaparsek ja megavatt eesosisena täpses tähenduses ’põhiühikust miljon korda suurem’. Nagu super-, võib mega-gi viidata populaarsusele (megastaar, megatrend), kusjuures selle tähenduse kohta on Zeki Hamawand (2011: 21) inglise keele põhjal märkinud, et kui sõna superstaar kasutatakse eelkõige esineja populaarsusest rääkides, siis megastaar esineb pigem kontekstides, kus räägitakse tema rikkusest. Eestikeelse korpuse analüüs seda tendentsi ei kinnitanud, kuid siiski on nendel sõnadel nüansivahe. Kui superstaariks nimetatakse Eestis ka kohalikke kuulsusi, siis megastaar on rahvusvaheliselt tuntud esineja. Peale eelmainitud tähenduste võib mega rõhutada ka ulatust (megastruktuur) või rahvarohkust (mega­üritus). Harvem on see kvaliteedi rõhutaja, seda eelkõige kõnekeelsetes spontaansetes ühendites (megatreener, megahea jt).

Eesosisel hüper on üldsõnastikes fikseeritud tähendusi vaid kolm: ’üli-’, ’üle-’ ja ’liig-’. Uurimismaterjalis on hüper– nagu mega-gi eelkõige mõõdu või määra rõhutaja, kuid võib viidata ka millestki väljaspool asetsemisele või tähistada hierarhilist positsiooni. Erinevalt mega-st ja super-ist on hüper– peale positiivse tähenduse ’väga’, ’üli-’ (hüperkiire, hüperlahe) levinud tähenduses ’liiga’, mis on negatiivse konnotatsiooniga ja näitab, et mingit omadust või ainet on rohkem, kui peaks. Sellise tähendusnüansi tõttu on hüper– sage meditsiiniterminite eesosisena (hüperaktiivne, hüpertoonia jt), kuna just tervisest rääkides on oluline määratleda, kas organismi talitlus on tasakaalus või on midagi liiga palju. Hüper võib osutada ka suurusele, kusjuures tüvede puhul, mida saab siduda nii super-i kui ka hüper-iga, on hüper-ühend tavaliselt suurem (nt hüpermarket on suurem kui supermarket ning sama kehtib hüpernoova ja supernoova kohta). Sarnaselt super-iga võib see näidata hierarhilist positsiooni või mõjuvõimu (hüperriik). Vahel ei seisnegi nende kahe eesosise vahe pelgalt intensiivsuses, nt hüperviisor on virtuaalne ja superviisor inimesest ülevaataja. Virtuaalsusele viitab hüper– mitmes teiseski ühendis (hüperlink, hüpertekst jt). Lisaks võib hüper– osutada kaugusele või millegi väljaspool asetsemisele (hüperoopia ’kaugnägelikkus’, hüperborea ’teiselpool põhjatuult’) ning vahel isegi tegelikkuse piiride ületamisele (hüperruum, hüperkosmos).

Sõnastikes fikseeritud ultra tähendused on ’üli-’, ’ülim’, ’äärmine’, ’äärmuslik’, ’väga’, ’ülimalt’, ’äärmuslikult’; adverbina esineb keelend tähenduses ’äärmiselt’, ’ülimalt’. Uurimismaterjalis on ultra peamiselt äärmusliku määra või mõõdu väljendaja, mida seotakse sageli adjektiividega. Kvaliteedi rõhutajana on ultra üsna haruldane, kuigi loetelukatses seoti seda siiski positiivse alatooniga omadussõnadega, nagu ultralahe. Ultra võib rõhutada ka vaimseid omadusi (ultraintelligentne) või iseloomustada mingi nähtuse äärmuslikkust (ultramoodne). Sageli on ultra selliste sõnade eesosiseks, mis väljendavad äärmuslikke vaateid või veendumusi, ning seetõttu on see eesosis levinud poliitilises ja religioosses kõnepruugis (ultraortodoksne, ultraliberaalne jms). Äärmuslikkust on vahel tarvis rõhutada täppisteadusteski, nt ­ultraheli on inimkõrvale kuuldamatu äärmiselt suure sagedusega heli, ultralühilaine aga väga lühike raadiolaine. Viimasel ajal on levima hakanud ka mõiste ultramaraton, kus ultra tähistab pikkust üldisemas tähenduses (st tegu on teistest maratonidest pikema maratoniga).

Järgmiseks vaatan prefiksite ühisosa ja erinevusi kvantitatiivsete andmete põhjal, et näitlikustada nende intensiivsuse tajumist katses ja nendega moodustatud ühendite kokkulangevusi korpuses.

 

Nelja prefiksi ühisosa ja tähenduskontrastid

Uuritavad uusklassikalised prefiksid sarnanevad üksteisega eelkõige selle poolest, et kõik neli võivad rõhutada millegi määra või intensiivsust. Et uurida täpsemalt nende seesugust kasutust, anti loetelukatses osalenutele lisaülesanne järjestada prefiksid intensiivsuse alusel, alustades nõrgimast (1) ja lõpetades tugevaimaga (4). Kõige intensiivsemaks peeti prefiksit ultra (hinnangute keskmine 3,5), teiseks jäi hüper (2,6), kolmandaks mega (2,3) ja kõige leebemaks osutus super (1,6). Inglise keeles samade stiimulitega tehtud katses oli kõige intensiivsem prefiks mega(-) (Andor 2005: 11), mis viitab sellele, et prefiksite intensiivsus võib olla keelespetsiifiline.

Tõenäoliselt on keelendi super(-) nõrk intensiivsus ning selle sage kasutus ja produktiivsus eesti keeles spontaansete ühendite moodustamisel omavahel seotud. Siiski on intensiivsus konkureerivate prefiksite valikul vaid üks mõjutaja ning ühendite moodustamisel on olulised ka mitmesugused teised semantilised nüansid (nt kas tahetakse rõhutada kvaliteeti või kvantiteeti), kontekst ja valdkond (nt ultra on levinud poliitilistes tekstides), kõneregister (mega(-) ja super(-) võivad mõjuda kõnekeelselt), keelekasutaja idiolekt jpm. Seega ei ole prefiksid kaugeltki igas kontekstis intensiivsuse põhjal võrreldavad, kuid kohati on prefiksi rõhuaste siiski tähtis (nt hüperkiire on korpuslausete põhjal kiirem kui superkiire ja hüpermarket on suurem kui supermarket).

Uurisin prefiksitevahelisi erinevusi ka kvantitatiivselt loetelukatse tulemuste ja korpusmaterjali põhjal. Selleks kõrvutasin esmalt loetelukatses moodustatud ühendeid. Täpsemalt uurisin sõna(tüve)de jagunemist vastavalt sellele, milliste prefiksitega neid seoti. Joonisel 1 kajastuvad prefiksite kokkupuutepunktid ehk see, mitu erinevat sõna(tüve) ühe või mitme prefiksiga seoti.

Loetelukatses seoti vaid 16 sõna(tüve) kõigi nelja stiimuliga. Ainult ühe prefiksiga loetleti kokku 344 eri sõna(tüve): neist 100 super-, 65 hüper-, 83 mega– ja 96 ultra-ühendid. Unikaalseid ühendeid oli seega oluliselt rohkem kui kõigi stiimulitega seotud sõna(tüve)sid. Kõige suurem ühisosa oli prefiksitel super(-) ja mega(-): kokku seoti vaid nende kahega 20 sõna. Kõige vähem (kokku 3) oli sõnu ja tüvesid, mida seoti kõigi stiimulitega peale super-i.

Vaatasin täpsemalt 90 ühendit, mida nimetas vähemalt neli keelejuhti (vt loetelu­katse veergu tabelis 2 ning selle eel nimetatud ühendeid hüper-super ja mega(+)­palju). Nende hulgas oli 11 (sõna)tüve, mida seoti mitme prefiksiga. Sellest valimist esinesid kõigi stiimulitega sõnad suur, lahe ja äge. Kõik kolm on põhisõnavara sõnastiku (PSV) järgi sagedased adjektiivid. Seejuures on huvitav, et sõnaga äge seoti eelkõige prefiksit super, selle lähisünonüümiga lahe aga rohkem prefiksit mega. See võib viidata asjaolule, et prefiksi valikul ei lähtuta üksnes semantilistest kriteeriumidest. Sarnast tendentsi on täheldatud ka poola keeles, kus näiteks ühend superkumpel ’supersõber’ on kasutusel, kuid *hiperkumpel ja *ekstrakumpel mitte (Pakuła-Borowiec 2013: 27).

J o o n i s 1. Prefiksite ühisosa vastavalt tüvede jagunemisele loetelukatses.

 

Kolme prefiksiga seoti sõnu kiire ja igav (vastavalt superkiire, hüperkiire ja ultrakiire ning megaigav, superigav ja ultraigav). Kahe prefiksiga tulid esile aga sõnad staar (superstaar, megastaar), mees (supermees, megamees), tore (supertore, megatore), hea (superhea, megahea), ilus (superilus, megailus) ja market (supermarket, hüper­market). Kõige paindlikumaks osutus super-, mille ühisosa teiste prefiksitega oli suurim.

Analüüsisin eri prefiksitega kombineeruvate sõna(tüve)de kokkulangevusi ka korpuse etTenTen13 andmestikus. Vaatasin vaid sõnu, mille sagedus oli vähe­malt 5. Ühtlustatud ning tsitaatsõnadest ja nimedest puhastatud korpusandmestikus oli 769 sõna, neist 433 olid super-, 145 mega-, 96 hüper– ja 95 ultra-algulised. Vähemalt kahe prefiksiga kombineerus valimis 54 sõna. Ainult üks sõna (kiire) esines kõigi nelja prefiksiga, kusjuures korpuses nende ühenditega moodustatud kollokatsioonid viitavad sellele, et hüper– ja ultrakiire tähistavad enamasti masinale omaselt suurt kiirust (sarivõte, internet), samal ajal kui mega– ja superkiire võib olla ka elusolend (nt mutt). Kolme prefiksiga kombineerusid market, rikas, kasum, palk ja struktuur. Kahe prefiksiga moodustasid ühendeid staar, hea, ilus, lahe, tulemus, täht, pakkumine, soodne, mäng, hind, hitt, kena, mõnus töö, aju, odav, tugev, edukas, hästi, kallis, suur, projekt, armas, kirik, võimas, firma, kõrge, bänd, kõva, üritus, kontsert, soe, naljakas, sigadus, keskus, nunnu, pank, noova, auto, võim, jõud, modernism, viisor, konden­saator, moodne, õhuke, kerge ja intelligentne.

Sarnaselt loetelukatse tulemustega sattus super– kõigisse kokkulangevuste kombinatsioonidesse ka korpusandmestikus, mis näitab selle eesosise mitmekülgsust ja paindlikkust. Seejuures oli kõige suurem ühisosa prefiksitel super ja mega-. Paljud nendega moodustatud ühendid olid kõnekeelsed (superhind, megaüritus jt) ning mõlemad rõhutasid kord kvaliteeti, kord kvantiteeti. Siiski oli märgata super-i kaldumist kvaliteedi poole (nt superpakkumine oli sagedasem kui megapakkumine) ning mega tendentsi rõhutada pigem kvantiteeti (megakallis oli sagedasem kui super­kallis). Mõnes kontekstis võib prefiksi valik määrata selgelt ühendi tähenduse (korpusandmete põhjal mõeldakse nt supertöö all enamasti kvaliteetset tulemust, ent megatöö viitab hoopis töö mahukusele).

 

Arutelu ja kokkuvõte

Loetelukatse ja korpusuuringu tulemuste põhjal võib öelda, et uusklassikalised prefiksid super-, hüper-, mega ja ultra on eesti keeles kasutusel nii kinnistunud mõistete esikomponendina kui ka adjektiivi- või adverbisarnase morfeemina spontaansetes kõnekeelsetes ühendites. Levinumad neist on super– ja mega-, seda ehk osalt seetõttu, et nad on emakeelekõnelejate hinnangul vähem intensiivsed kui hüper ja ultra-.

Uurimistulemused kinnitasid ka, et loetelukatse ja korpusuuring täiendavad teine­teist: üks näitab eelkõige keelendite võimalikku aktiivsust, teine aga mitme­külgsust. Osalt seetõttu tulid katses esile eelkõige (adjektiivsed) vabad ühendid, korpuses aga pigem (substantiivsed) mõisted. Kusjuures loetelukatse põhjal liituvad mega ja super– sagedamini emotsionaalselt hinnanguliste sõnadega kui ultra ja hüper-.

Uurimismaterjali semantilise analüüsi põhjal võib öelda, et kõik neli prefiksit on mitmekesise tähendusväljaga. Neil on küll tähenduslik ühisosa, nimelt võivad kõik neli teatud juhtudel rõhutada määra või intensiivsust, kuid sageli nende kasutuskontekstid ja tähendusnüansid siiski erinevad. Kõige suurem ühisosa on prefiksitel mega ja super-, kuigi super on pigem kvaliteedi ja mega– kvantiteedi rõhutaja. Prefiksid võivad üksteisele tähenduslikult vastanduda ka muudel alustel, nt intensiivsuse ([super/hüper]tubli), positsiooni vs. suuruse ([super/mega]struktuur) ja virtuaalsuse vs. inimlikkuse ([hüper/super]viisor) põhjal. Peale selle on terminite puhul omavahel seotud ka prefiksi tähendus ja kasutusvaldkond.

Eesti keeles kogutud uurimismaterjali teiste keeltega võrreldes tuleb esile nii uuritud prefiksite rahvusvahelisi kui ka kultuurispetsiifilisi jooni. Kõnealused prefiksid on eesti keeles nagu mitmes teiseski Euroopa keeles produktiivsemaks muutunud, hoolimata sellest, et prefiksiline sõnamoodustus pole eesti keelele omane. See näitab, et uusklassikaliste prefiksite levik ja kasutus pole rangelt keeletüübiga piiratud. Prefiksite üldine tähendusväli paistab samuti olevat üsna universaalne. Ka näiteks ungari, poola ja inglise keeles on need põhitähenduselt kas kvantiteedi või kvaliteedi rõhutajad ning võivad peale selle osutada positsioonile, virtuaalsusele, hierarhiale jpm (Andor 2005; Hamawand 2011; Pakuła-Borowiec 2013). Samuti on rahvus­vaheliselt levinud super üksiksõnana tähenduses ’väga hea’.

Keelespetsiifilise poole pealt väärib märkimist nii keeliti erinev prefiksite intensiivsushinnang, võõrmõistete hulk ja laad kui ka prefiksite iseseisvusaste. Kuid üks huvitavamaid aspekte on prefiksite kultuurispetsiifiline kasutus: näiteks eesti keeles kogutud materjalist kerkisid esile sõnad hüperboloid, superstaar ja ultramelanhool. Esimene neist on levinud mitte sagedaste matemaatiliste mõttevahetuste, vaid ­hoopis Vennaskonna populaarse laulu tõttu. Sõna superstaar seos ei pruugi esma­pilgul niivõrd selge olla, kuna see on levinud ka teistes keeltes. Näiteid analüüsides tuli aga välja, et sõna kasutuskontekst on eesti keeles üsna spetsiifiline, sageli viidatakse sellega saates „Eesti otsib superstaari” (kõnekeeles superstaarisaade) osalenud lauljatele. Teistes keeltes sellist seost tingimata ei teki, nt Inglismaal on sama saateformaadi nimetus hoopis „Pop Idol”. Peale selle võivad keelendid populaarseks muutuda ka firma- või artistinimede kaudu, nii näiteks viitab Ultramelanhool eestikeelsetes ­tekstides konkreetsele bändile, Super võib aga tähistada kõnekaarti.

Uusklassikaliste prefiksite kasutus ja nendega moodustatud ühendite levik sõltub niisiis paljudest teguritest, millest osa on seotud keele, osa kultuurikonteksti ja ühiskondlike suundumustega. Prefiksite super-, hüper-, mega ja ultra– kasutuspõhise analüüsi järel võib öelda, et rahvusvahelisena paistval nähtusel on keele- ja kultuurispetsiifiline külg ning see kompleksne teema (sh uusklassikaliste prefiksite mitme­külgsus, nende liigitamise probleemistik ning nendega moodustatud ühendite keelde tuleku aeg) vajaks edasist uurimist.

 

Johanna Kiik (snd 1995), MA, Tartu Ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse doktorant (Jakobi 2-433, 51005 Tartu), johannakiik@hotmail.com

Kirjandus

Võrguallikad

EKSS = Eesti keele seletav sõnaraamat. http://www.eki.ee/dict/ekss

etTenTen13. Internetist alla laetud eestikeelsete veebilehtede korpus Keeleveebis.

­www.­keeleveeb.ee/dict/corpus/ettenten/about.html

ETY = Eesti etümoloogiasõnaraamat. http://eki.ee/dict/ety

Keeleveeb. www.keeleveeb.ee

PSV = Eesti keele põhisõnavara sõnastik. https://www.eki.ee/dict/psv

Sõnaveeb. https://sonaveeb.ee

VSL = Võõrsõnade leksikon. http://www.eki.ee/dict/vsl

ÕS = Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018. https://www.eki.ee/dict/qs

 

Kirjandus

Andor, József 2005. A lexical semantic-pragmatic analysis of the meaning potentials of amplifying prefixes in English and Hungarian: A Corpus-based Case Study of Near Synonymy. – Ettekanne. Corpus Linguistics 2005 Conference. Birmingham July 14–17.

Bauer, Laurie 1998. Is there a class of neoclassical compounds, and if so is it productive? – Linguistics, kd 36, nr 3, lk 403–422.

Durkin, Philip 2014. Borrowed Words: A History of Loanwords in English. Oxford University Press.

EKK = Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross, Eesti keele käsiraamat. Kolmas, täiendatud trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2007.

Hamawand, Zeki 2011. Prefixes of degree in English: A cognitive-corpus analysis. – Open Journal of Modern Linguistics, kd 1, nr 2, lk 13–23.

Hoad, T. F. 1996. The Concise Oxford Dictionary of English Etymology. Oxford: Oxford University Press.

Kasik, Reet 1996. Eesti keele sõnatuletus. (Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 3.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Kasik, Reet 2013. Komplekssete sõnade struktuur. (Tartu Ülikooli eesti keele osakonna preprindid 3.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Kasik, Reet 2015. Sõnamoodustus. (Eesti keele varamu 1.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Kiik, Johanna 2019. Uusklassikaliste prefiksite mega-, super-, hüper– ja ultra– kasutusest eesti keeles. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool. http://hdl.handle.net/10062/64498

Kleis, Richard; Torpats, Ülo; Gross, Lalla; Freymann, Heinrich; Volt, Ivo 2002. Ladina-eesti sõnaraamat. Tallinn: Valgus.

Kotilainen, Jaana 2006. Adjektiivide intensiivsusprefiksoidide moodustumine ja kasutus eesti keeles. Bakalaureusetöö. Käsikiri Tartu Ülikooli eesti keele osakonnas.

Kreutzwald, Friedrich Reinhold 1879. Kodutohter. Õpetus, kuda haigetega peab ümber käidama ja neile arsti abi puudusel kergitust tehtama. Tartu: Schnakenburg.

Lill, Anne 1984. Võõrast päritolu meditsiiniterminid vanemas eesti kirjakeeles. – Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 614–621.

Pakuła-Borowiec, Joanna 2013. Augmentative and evaluative morphemes super(-), ekstra(-), mega(-) and hiper(-) in Polish: A corpus-based analysis. – Studies in Polish Linguistics, kd 8, nr 1, lk 15–43.

Panocová, Renáta 2016. Neoclassical compounds in the onomasiological approach. – The Semantics of Compounding. Toim Pius ten Hacken. Cambridge: Cambridge University Press, lk 192–207.

Saari, Henn 1980. Omasõna ja võõrsõna paarid eesti oskussõnavaras (1). – Keel ja Kirjandus, nr 12, lk 737–743.

Sutrop, Urmas 2001. List task and a cognitive salience index. – Field Methods, kd 13, nr 3, lk 263–276.

Teadaandmised ja kulutamised. – Eesti Postimees ehk Näddalaleht 10. IX 1869.

Vare, Silvi 2012. Eesti keele sõnapered. Tänapäeva eesti keele sõnavara struktuurianalüüs. I köide: A–M. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Vare, Silvi 2015. Võõrsõnade ehitusest. – Võõrsõnastik. 3., täiendatud ja ümbertöötatud trükk. Tallinn: TEA Kirjastus, lk 832−863.

Wrangell. – Päevaleht 17. XI 1920.