Õ

Eesti keele kasutajat kõnetab kõigist häälikutest ja tähemärkidest enim õ, olles märgi tarvituselevõtust kakssada aastat hiljemgi uurijate ja avalikkuse tähelepanu all. 2016. aastal tähistati Tabiveres ja Äksis konverentsiga¹ õ-märgi 200. sünnipäeva. Paar aastat hiljem tähistati Ida-Saaremaal õ ja ö häälikupiir turismiobjekti nn pruuni sildiga, aluseks Theodor Kaljo magistritöö (1928a, 1928b). Maanteeameti nõudel sildid küll eemaldati, kuid samas paigas avati 2020. aasta novembris kohaliku oma­valitsuse eestvõttel häälikulist üleminekuala märkiv viiemeetrine piiritähis (vt Pae 2021). Algatus pälvis 2020. aasta keeleteo konkursil rahvaauhinna. Samuti on õ-märgis nähtud turunduspotentsiaali ning tehtud ettepanekud selle kasutamiseks pärandi­turismis (vt Valk jt 2021: 30). Pisut varasemast ajast võib meenutada laiemat avalikkust puudutanud mõttevahetust piirkondlike keelte ning nende hääldusjoonte sobivusest rahvusringhäälingusse (vt Kooli 2012; Vinni 2012).

Siinset kirjatööd inspireeris märgi jätkuv atraktiivsus, esiletõst ja kasutus eri algatustes ja eesmärkidel. Teema paremaks adumiseks käsitleme kõigepealt märgi õ loomist ning tarvituselevõttu kirjalikes tekstides, seejärel märgi (Saaremaa näitel kontrastina ö) praegusaegseid rakendusi ja esitlusviise. Kirjutise laiem eesmärk on sidusa teadmusloo vahendusel avada ja mõtestada tähemärgi loomise sügavamat tausta, näidata uusi uurimishorisonte ning ärgitada uurijaid heitma pilku kirjakeele ja õ näitel ka suulise kõne käsitlemata probleemidele.

õ-märgi loomislugu on keelekorralduse (ingl language corpus planning; Ferguson 1968) küsimus. Häälikule kirjaliku kuju andmist võib keelekorralduslikus võtmes kirjeldada mõiste kirjamine (Raag 2008: 13–14) kaudu. Selle eri toimingute teel tehakse nähtamatu nähtavaks ning suulisest elemendist saab iseseisvat tähendust kandev suhtlusvahend ka kirjalikus tarvituses. Keelearendustegevustest hõlmab see tähemärgi lisamist kirjasüsteemi, õigekirjapõhimõtete väljatöötamist ning kaasajastamist, samuti staatuse ja keeleõppe korralduse küsimusi (lähemalt Raag 2008: 14–18). Ajastuomased trükitehnilised võimalused lisavad diskussioonile tehnoloogilise mõõtme. Ortograafia on alati ka identiteedi, ideoloogia ja poliitika küsimus (Sebba 2007, 2012: 2–3; Järlehed, Jaworski 2015: 117–119). Tänapäeva keelemaastike (Landry, Bourhis 1997: 25) näitel heidavad tähemärgi (ja hääliku) esitlusviisid valgust õ (ja mitte-õ) laiematele konnotatsioonidele, peegeldades muu hulgas keele­üksuste vahendusel toimuva identiteediloome aspekte.

õ pole ainus tähemärk, mis on diskussioone tekitanud. Siinkohal on paslik meenutada vokaalide ä, ö, ü kirjapanekut eesti keele vanemais allikais (Kobolt 1929: ­160–161; Põldvee 2010: 339), XX sajandi keelekorraldusest ü~y ja v~w märkimise küsimusi (Tauli 1968: 165–166; Päll 2017) ning võru kirjaviisi arendustöös vaidlusi põhjustanud q-märki (Tender, Kasak 1995; Tender jt 1996: 606–608). Rahvus­vahelistest näidetest tuletagem meelde Saksa õigekirjareformi (1996) arutelusid grafeemi ß asjus (vt Johnson 2012; muude keelte kohta Sebba 2012: 6–9).

õ-d on varem käsitletud keeleajaloo, foneetika-fonoloogia, ajaloolise sotsio­lingvistika, samuti neuroteaduste vaatest (nt Kaljo 1928a, 1928b; Kask 1932, 1976; Ariste 1947: 20–38; Viitso 1978; Wiik 1986; Näätänen jt 1997; Kingisepp 2017; Pae 2018; Teras 2018). Siinse artikli väärtus ja uudsus seisneb mitme teema edasi­arenduses (nt märgi õ kasutuselevõtt kirjalikes tekstides), teisalt tähemärgi täna­päevastes esitlusviisides, mis praegusel meediastumise ajastul viitavad muu hulgas õ (ja ka ö) laiematele tähendustele.

Artikkel on kirjutatud ajaloolise ja nüüdisaegse sotsiolingvistika raamistikus. Uurimismaterjalina kasutame XIX–XX sajandil kirjutatut-trükitut: Otto Wilhelm Masingu ja Johann Heinrich Rosenplänteri kirjavahetust (1814–​1832), valikut ajakirjandustekste ja õppematerjale; nüüdisajast avaliku ruumi silte, tähiseid ja tekste, rakendades kvalitatiivse sisuanalüüsi põhimõtteid. Anname ülevaate senistest käsitlustest. Artikli esimeses peatükis võtame vaatluse alla õ tähemärgi taga peituva hääliku. Teises peatükis vaatleme tähemärgi loomislugu, kolmandas õ-märgi jõudmist kirjalikesse tekstidesse. Neljas peatükk keskendub tähemärgi tänapäevastele konnotatsioonidele.

1. „Wääänkem mokk poolele lahhti ja õõritades häälitagem – õõ!” ehk õ kui häälik

Pealkirjas kasutatud tsitaat Pöide pastori Karl Nikolai von Nolckeni aabitsast (1873: 28) on üks paljudest eesti keele varasemate häälduskäsitluste näidetest. Õppematerjalide autorid, eesti keelt teise või võõrkeelena kõnelenud valdavalt saksa päritolu pastorid-misjonilingvistid küll teadvustasid Eesti kohalikele keeltele omaseid, saksa keelest puuduvaid või lahknevaid häälikuid ja hääldusnähtusi (nt kvaliteet, pikkus), tajumata alati nende erisusi ja funktsioone (vt ka Metslang, Habicht 2019: 111–112). Seda kirjeldab tabavalt Aivar Põldvee (2010: 342): „Parim näide on õ-häälik, mis oli saksa kõrvale nõnda ebaloomulik, et sellest ei tehtud kaua isegi probleemi.”

Eesti keele häälduse keerukusele viitavad juba esimeste grammatikate autorid. õ-häälikut neis eraldi ei mainita, küll aga viitab sellele illustratiivne aines: Anton Thor Helle (1732: 3) toob näiteks mõne tänapäeva kirjapildis õ-lise sõna (tekstis kujul töeste ’tõesti’ ja öe ’õe’), rõhutades, et neis tuleb hääldus omandada vaid kombe (sks „nur ex usu”) või kuulmise („aus dem Gehör”) järgi. Vokaalide keerukusele viitab ka August Wilhelm Hupel (1780: 2), nimetades sõnu, kus vokaalide ebatäpsus võib muuta sõna tähendust (nt söawäggi > seawäggi).² Hääliku teaduslike kirjeldusteni jõuti XIX sajandi lõpus (ülevaated uurimisloost Kask 1932, 1976; Ariste 1946: 54–56; Kingisepp 2017).

Häälduskvaliteedilt on õ suurima varieeruvusega vokaal eesti keeles (Teras 2018: 228; vt ka Wiik 1986), mille hääldus võib kõnelejati vahelduda nii ühiskeeles, kohalikes kui ka õppijakeeltes. Häälduslaadilt on õ ümardamata (illabiaalne) kõrge [ɯ] või keskkõrge [ɤ] tagavokaal (vt Asu jt 2016: 18–19, 27 ja sealseid viiteid). Lihtsustatult tähendab see, et õ artikulatsioonis ei ümardata huuli ö, o või u vokaalidega sarnasesse asendisse. Seevastu ö [ø] on labiaalne keskkõrge eesvokaal (vt Asu jt 2016: 19, 25 ja sealseid viiteid).

Hääldustehniliselt tuleneb õ variatiivsus keeleselja tõusuastmest, keele ees- või tagapoolsusest ning huulte asendist (lähemalt Teras 2018). Teisalt pole õ erinevad häälduskujud öeldust arusaamisel probleemiks (v.a kontekstiväliselt mõningate minimaalpaaride puhul, nt möla–mõla). Mis tahes keeleüksuste, nagu ka häälikute variatsioone mõjutavad kõnelejaga vahetult seotud tunnused (nt sugu, vanus, elukoht, haridus), samuti suhtlussituatsioonilised (nt suhtlusolukord ja -tegevused) ning sõnastruktuurilised asjaolud (nt häälikute paiknevus ja järgnevus sõnas). Eesti keelt teise või võõrkeelena kõnelejatel on õ artikulatsioonis oluline kõneleja esimese keele häälikulise struktuuri ühisosa eesti keelega, kõneleja suutlikkus tajuda ja eristada võõraid häälikuid ning neid hääldada (lähemalt Asu jt 2016: 42–47; ka Meister, Meister 2019).³

Eesti keelealal esineb õ-häälik enamikus keelekujudes (vt Teras 2018: 229), detailsemad ülevaated nt lõunaeesti või kirderanniku keeletavade kohta leiab vastavatest kokkuvõtetest-analüüsidest (nt Pall 1987; Must 1987; Parve 2000; Pajusalu jt 2003; Hagu, Pajusalu 2021). Lääne-Eesti saartel kõneldavates keelekujudes on õ (ja ka ö) kasutus nüansirikkam. Saarte murdes esineb õ Kihnus ja Muhus, Saaremaal hõlmab õ traditsiooniline esinemisala Pöide kihelkonna ida- ja lõunaosa, mujal Saaremaal on esinenud ö ja selle variandid (vt Grünthal 1911: 61–63; Parbus 1967: 419; Pall 1987; Niit 2004, 2007). Vokaali varieerumine on ühtlasi kõnekaim erinevus Saare­maa idaosa ning Lääne- ja Kesk-Saaremaa hääldusnähtuste vahel (lähemalt Niit 2002: 478, 2004: 50–57).⁴

Miks õ Saaremaaga seotud kõnelejate suulises kõnes varieerub ning paikkonniti puudub? Kunagise hääldusmuutuse tulemusena iseloomustab Saaremaa vokaalisüsteemi õ labialiseerumine ja sulandumine ö-ga (Ariste 1931: 77–78; vt ka Parbus 1967: 419; Pall 1987). Hääldusmuutuse põhjuste osas on erinevaid seisukohti: seda on püütud selgitada nii keelesiseste, keelekontaktidest johtuvate (rootsi keele mõju, keelevahetus) kui ka keeleväliste (maastik, administratiivsed piirid, ränne) asjaolude kaudu (nt Grünthal 1911: 64–65; Kaljo 1928b: 114–115; Ariste 1931; Hennoste, Pajusalu 2020: 72–74). Paul Ariste peatub rootsi keele võimalikul mõjul oma väite­kirjas ja mitmes artiklis. Loode-Eesti ja saarte hääldusnähtusi vaagides nendib ta, et kontaktkeele mõju ulatus ja päritolu on ebaselge: „[---] rootsi mõju oletamisega ei või minna liialt kaugele” (Ariste 1931: 75). Vokaalide osas olevat seos rootsi keelega siiski selgem. Analüüsides ö levikut Noarootsi ja Risti näitel, esinevat häälik just rootsikeelse elanikkonnaga külades. Siiski peab ta tõenäolisemaks muutust keele­vahetuse tulemusel: „[---] eesti keelt kõnelema hakanud rootslane asendas võhivõõra hääliku õ tuntuma lähedamal seisvaga, mis järglasile jäi külge traditsioonina, pärandisena” (Ariste 1931: 78), neilt lähtunud ö levis ka saarte nendele aladele, kus elanike otsekontaktid rootsi keele kõnelejatega puudusid.

Tiit-Rein Viitso hinnangul pööras Ariste hääldusmuutusele (st õ sulandumisele ö-sse Hiiumaal ja Kesk-Saaremaal) väärilist tähelepanu, kuigi häälduse muutumise motiivid jäävad Aristel ebaselgeks. Rootsi keele mõju peab Viitso ebatõenäoliseks (põhjusel, et ö-d ei tekkinud eestirootsi keeles, v.a Naissaarel), veelgi ebaselgem on tema hinnangul õ-hääliku ö-sse sulandumise põhjus Hiiumaal ja Kesk-Saaremaal. Viitso ei välista, et mingil ajal muutus õ hääldamine paiguti mitteprestiižseks (kuid säilis Ida-Saaremaal). (Viitso 2008: 100–102, vt ka 2003: 158) ö võimalikku suuremat prestiižsust keelealal märgib ka Theodor Kaljo (1928b: 115), tuues näiteid õ-lise kõne varjamise kohta. Omaette küsimus on, mis asjaolud on võinud mõjutada ühe või teise hääldusvariandi atraktiivsust. Vastuseta küsimusi on teisigi: millal ja kust hääldusmuutus alguse sai, millised paralleelsed nähtused on võinud muutust mõjutada (nt leksikas), miks peatus muutus Saaremaa idaosas.

Asustus- ja haldusküsimusi arvestamata pole hääldusmuutuse ja häälikulise vahepiiri küsimusele võimalik vastata. Saaremaal on paiguti rootsikeelset asustust olnud, kuid nagu sedastab Enn Tarvel (2007: 129–130), oli sellest pärast põlvkondi kestnud eestistumist XVI sajandiks vähe järele jäänud. Oma osa võib mängida muudestki teguritest (nt haigused, nälg, sõda, majandusküsimused) tingitud rahvastiku liikumine (vt Vasar 1931; Liiv 1938; Rootsmäe 1987), mille tagajärjel toimusid muutused piirkonna keeles. Haldusjaotuse vaatenurgast on intrigeerivaim ordu ja piiskop­konna piir Saaremaa idaosas, mis osaliselt kattub õ piiriga. XIV sajandi keskel jagati Saaremaa ordu ja piiskopi vahel selliselt, et Pöide ja Muhu jäid ordule (Kala 2004: 12–19).⁵ Ordu ja piiskopi vahel jagunes ka Hiiumaa ning näiteks Ariste (1939: 263–265) on Hiiu murrete erisusi osalt seostanud halduspiiridega. Administratiivsete piiride ja looduslike takistuste mõju on üks põhiväiteid ka Kaljo (1928a: 58–70) magistritöös.⁶ Siiski pole teada, kuivõrd kindel oli piir ja kuidas see mõjutas elanikevahelist suhtlust. Elanike mobiilsust võis looduslikult tõkestada ka Saaremaa idaosas paiknev Koigi soostik (sood on ajalooliselt eraldanud kihelkondi ja mõisu), mistõttu on suheldud pigem oma lähiümbruse piires. Sama ilmneb Kaljo õ esinemisala kaartidelt. Lõunas (rannikul) on looduslikud takistused õ kestlikkust toetanud, põhjapoolses osas, kus omavaheline suhtlus looduslike tingimuste tõttu lihtsam, on õ ja ö häälikuline üleminekuala laiem (Kaljo 1928b: 116) – õ-vaba keelepruuk kui Saaremaal valdav on oletatavasti just sealt ida poole liikunud. Kui Saare lõunaosas kattub häälikuline piir kihelkonna omaga, siis põhjaosas asub see Pöide ja Jaani kihelkonna piirist suuresti ida pool, poolitades Pöide kihelkonda.

2. „Kirjuta nii, nagu eestlane räägib” – läbi raskuste tähemärgi poole

XIX sajandi alguses hakkas kostuma üha rohkem kriitikat eesti keele saksapärase kirjapaneku aadressil (lähemalt Kingisepp 2020: 17–18; vt ka Raag 2008: 67). Selles kontekstis algas sajandi teisel kümnendil õ-märgi loomine, mille eestvedajad olid mõttekaaslased Masing ja Rosenplänter. Viimati mainitu andis välja ajakirja Beiträge zur genauern Kenntniss ehstnischen Sprache, mille ümber koondunud ringkond võttis innukalt sõna keeleküsimustes (lähemalt Kask 1958: 24–26, 1970: 127–128). Juba esimeses ajakirjanumbris ilmus Rosenplänterilt (1813: 108) eesti ortograafiat käsitlev artikkel, milles esitab põhireegli: „Kirjuta nii, nagu eestlane räägib”. Lähtekoht on selge: kasutada eesti keele kirjapanekul häälduspärast kirjutus­viisi.

õ-märgi loomislugu on meile teada peamiselt Masingu kirjadest Rosenplänterile (vt ka Kingisepp 2017). Tuge sellele pakub toonane trükitoodang. Tähemärk on kesksel kohal mitmekümnes Masingu kirjas, peegeldades märgi arendustööd, trükkalitega peetud läbirääkimisi ja reaktsioone oponentide kriitikale.

Motiive õ-märgi tarvituselevõtuks ei tule Masingu puhul kaugelt otsida: Lohusuust, õ-rohkelt keelealalt pärit aktiivse eesti keele kasutajana mõistis ta hääliku laiemat tähendust, sestap pidas ta ka vajalikuks foneetilisele üksusele kirjaliku kuju andmist.⁷ Mõistagi ei saa unustada tema ideoloogilisi püüdlusi talurahva kirjaoskuse ning koolihariduse edendamise vallas (vt Masing 1820, 1821; ka Kask 1970: 126–148, 1984: 106–113; Metste 2001; Laanekask 2003).

Pastoriamet ja ühiskondlik positsioon andsid Masingule keeleküsimustega tegelemiseks tarviliku autoriteedi. Tema eesti keele oskus ja emakeelne suhtlus kohaliku talurahvaga olid eeliseks paljude ametikaaslaste ees. Väärikas ametikoht ja sisse­tulekud võimaldasid tal enda teoseid trükkida, avaldada oma tekste ajakirjanduses ning ka ise lehte välja anda.

Masing ja Rosenplänter vahetasid kirju saksa keeles. Kõneka erandi leiab 1816. aasta suvest, mil Masing saatis Rosenplänterile mitu eestikeelset kirja, et arendada eesti keeles kirjutamise oskust.⁸ õ-d sisaldavates sõnades ta eristavat tähistust veel ei kasutanud (õ-d asendab ö, o või e) ega osutanud ka muidu häälikule tähelepanu. Kuid veel samal aastal ilmus saksakeelsele lugejale mõeldud õppevahend „Ehstnische Originalblätter für Deutsche” („Eestikeelsed originaallehed sakslastele”), mis muu hulgas sisaldas arutelu õ-hääliku üle (Masing 1816: 50–51). Arutluskäiku võib pidada õ-tähe loomise vundamendiks. Ilmselt nii eestikeelse kirja katsetused kui ka tähelepanelik kuulajakõrv viisid selleni, et juba pool aastat hiljem tutvustas ta Rosenplänterile „madalama kõrihääliku” tähistamise nelja võimalikku varianti (vt pilti 1; Kirjad I: 182). Tähemärkide teema lõppes tõdemusega: „Kõik, mis Te siin saate, on vaid lõpetamata mõtted ja ühekülgsed, osalt hetkearvamused. [---] Kuidas asi Teie meelest ka poleks, ometi ei saa ma eitada mõtet, et selles tähelepanekus on midagi põhjendatut ning ümberlükkamatut. Märgid valitagu muide kuidas tahes.” (Kirjad I: 183)

Pilt 1. Masingu omakäeline arutlus õ variantide üle kirjas Rosenplänterile (EKM EKLA, f 192, m 317:48).

Järgnevatel aastatel olid Masingul tähemärgi arendustöö keskmes läbirääkimised trükikodadega, millest on kirjavahetuses värvikaid kirjeldusi. Samal ajal polnud kaugeltki selge tähemärgi lõplik kuju, sestap oli ka selle märkimine ebajärjekindel. Kuna trükitehniline valmisolek oli trükikoja valikul olulisim kaalutlus, jõudis Masing vastu­oludele vaatamata Schünmanni trükikojani⁹ – otsus, mis on õ-le lõpliku vormi andmisel märgilise tähtsusega. Masing kirjeldab trükikojas toimunut: „Sõlmisin uuesti lepingu Schünmanniga. Kuna ma täna tema nigela ö́ proskribeerisin [ära põlgasin], tuli laduja Michel¹⁰, üks tragi mees, mõttele panna ṓ-le peale kreeka tsirkum­fleks. Samas tehti katset ja täht näeb nüüd suurepärane välja [---].” (14. VII 1819, Kirjad II: 120) Seega mängis tilde ehk lainelise pealisjoonega märgini jõudmisel rolli juhus, teisalt analoogia: kreeka tsirkumfleks oli märgina olemas ja trükkalitele teada.

Masing kiitis märgi heaks ning jäi selle juurde kõigis oma trükitekstides alates veel samal aastal ilmunud „Wanna-seädusse-aja sündinud asjadest” (1819). See aga ei tähendanud, et tähemärgiga poleks trükitehnilisi või muid probleeme olnud. Ka „Wanna-seädusses” märkab mitmeid lahenduskäike, mis on tollase trükitehnika ja inimlike eksimuste tõttu ilmselt paratamatud. Niisamuti leiab Rosenplänteri (1820) kirjatehnika õpetusest vähemalt kolm õ märkimise varianti, samal ajal tildega õ-d väljaandes ei esine. 1821. aastal ilmuma hakanud Marahwa Näddala-Lehes kasutas Masing tildega õ-d esimesest numbrist alates.

Masingul oli mõttekaaslasi, kes aitasid tema ideid juurutada. Ennekõike oli aga tildega õ-märgi tarvituselevõtuks vaja suuremat kasutajaskonda, mis eeldas aktiivset selgitus- ja teavitustööd eri sihtrühmades. Tähemärgi suhtes olid kriitilised oponendid, kelle keeleala suulisest keelepruugist häälik puudus. Kuusalu pastor Jacob Johann Anton Hirschhausen nägi Masingu tegevuses õ liigtarvitamist, viimane omakorda seadis kahtluse alla kriitiku eesti keele oskuse (Kirjad II: 263–264; vt ka Kask 1984: 111). Valjala kirikuõpetaja, Kuressaare Eesti Seltsi juht August Heinrich Schmidt ei pooldanud tähemärki trükihinna kallinemise pärast ja nägi tähistuses probleeme ka vokaalide piirkondlike erinevuste tõttu (Kirjad II: 279). Positiivselt suhtus tähemärki Tartu Eesti Selts (Kirjad III: 18). Rosenplänterile saadetud kirjadest üks tähelepanuväärsemaid pärineb 1820. aasta novembrist, mida võib tõlgendada Masingu võidukõnena: „Täht õ retsipeeritakse [võetakse vastu] seitsme häälega kahe vastu kui tänini märkamata jäänud ja alfabeedis puudunud vokaal” (Kirjad II: 303). Samuti vahendas ta Kodavere kirikuõpetaja Jakob Everthi positiivset tagasi­sidet: „Nüüd peaks küll hädatarvilikuks osutuma alustatud hea töö lõpule viia ja edaspidi trükkida kõik raamatud, testamendid, katekismused, lauluraamatud etc. uute lugemismärkidega, eriti selle nii tulitoreda õ-ga, millest eestlastel on eriti hea meel” (Kirjad III: 152). Masingut rõõmustas ka kohalike elanike tänu, tsiteerides neid Rosenplänterile: „[M]eie olleme sedda lapse põlwest sadik, kui issi weel luggemist õppisime, wägga tundnud, et sesamma õ meie kirjas puddus; nüüd on Jummal teid juhhatanud, meile sedda andma, ja ollete õppimisse ja õppetamisse waewa selle kalli andi läbbi wähhendand” (Kirjad II: 167). Hilisemas kirjavahetuses puudutatakse õ-küsimusi põgusalt, ilmselt peeti suurem vaidlus lõppenuks.

Masingu ja Rosenplänteri kirjavahetus toob nähtavale ka teiste isikute suurema rolli õ loomeloos. Kui Michleri panus on teada laiemalt, siis Kõrenduse küla koolmeister Kaarli tegevus on jäänud varju. Kõrendo Kaarel oli oluline taustajõud lastele kirjaoskuse õpetamise küsimustes. Masingule saadetud kirjas avaldas ta tema tegevusele igati toetust, sest suulises keeles on tegu erinevate häälikutega: „Sest se on waͤgga tarwilinne assi, et se kirja-taͤhheke ehk pookstaw, mis ma keles kahhe wisi peaͤl helliseb: ö́ ning oͤ, palju laste ö́ppetamisse peäl seggamist teeb, et se kes weel haͤsti ei ö́ska allati wö́eriti loeb. Sellepärast, kes ma ka laste ö́ppetaja ollen, sowin, abd-ramatu sees neid teine teisest wahhe-tundmissega ilma seggamisseta leida.” (Rosenplänter 1821: 62) Samuti ütles ta sõna sekka õ märkimisviisides, tehes ettepaneku kasutada vokaalile kantud ristikest (Rosenplänter 1821: 64). Masing palus Rosenplänteril ettepanekut arvesse võtta, olles ilmselt teadlik Beiträges ilmuvast Hirschhauseni kriitilisest artiklist õ-märgi kohta. Ta kirjutas Pärnusse: „Juuresolev Kõrendo Kaarli kiri ei võinud tulla parajamal ajal, kui just nüüd. Laske ometi see ilus kiri algusest lõpuni sõna sõnalt ära trükkida, ja kui Teil võimalik on, pange post­skriptum kohe Hirschhauseni artikli järele, et üks eestlane juhataks mehe õigele teele ja tema arutu loba õ kohta ümber lükataks.” (Kirjad II: 73) Rosenplänter avaldaski koolmeistri seisu­kohad enda artiklisse põimituna.

Intensiivseimad arutelud tähemärgi küsimuses toimusid niisiis 1819. ja paaril järgneval aastal. Kui Masing 1832. aastal suri, kaotas tähemärk eestkõneleja. Samas ei põhjustanud tähemärk enam tõsisemaid diskussioone. Peale kasvas uus eesti keele aktivistide, keelekorraldajate-uurijate põlvkond, kelle silmis õ-märgi otstarve põhjendamist ei vajanud ning kes jätkasid Masingu tegevust avalikkuse teavitamises ja harimises (vt järgmist peatükki). Tõsi, tildega õ-märgi kasutajaskond oli endiselt vähene, kasutus varieeruv. Paljuski oli see seotud trükitehniliste võimalustega.

3. „Pookstaw õ puudub wanas kirjas, aga ta on tarwiline” – õ heakskiit ja kinnistumine kirjakeeles

õ-märgi kirjalikku keelde toomine oli laiem keelekorralduslik küsimus kui vaid suulise kõne elemendile kirjaliku vormi andmine. Märgi tarvituselevõtt eeldas siht­rühmalt (eesti keele kasutajatelt) heakskiitu, mis lisas märgiga seotud tegevustesse staatuskorralduse mõõtme (ingl language status planning, nt Kloss 1969). See hõlmas selgitus- ja teavitustööd eri trükiväljaannetes (ajakirjandus, õppekirjandus). Kuna uuenduslik tildega märk oli laiemale kasutajaskonnale võõras, oli keelekorraldajate selgitustöö vajalik. Innovaatilise tähemärgina esitas õ keelekasutajaile mitu välja­kutset, sest eeldas neilt uusi keelelisi teadmisi: suutlikkust tähemärki (de)kodeerida ning mõista sellega edastatavaid tähendusi kirjas, kuid tunda ka märgi taga peituvat hääldusnähtust suulises kõnes. See tõi õ-märgi loomesse keeleõppe korralduse (language planning-in-education, nt Kaplan, Baldauf 2003) küsimuse. Teavitustöö oli ühtlasi seotud identiteedikorraldusega (identity planning, nt Pool 1979), mis õ puhul nähtub tähemärgi olemust ja vajalikkust (õ kui eesti keele oma asi) selgitavas argumentatsioonis aja- ja õppekirjanduse tekstides.

XIX sajandi keskpaiga ja teise poole eesti keele grammatikate ning õpikute autorid võtsid õ-hääliku ja -tähemärgi detailselt luubi alla, tuletasid meelde Masingut ja tema tööd, kuigi ei pruukinud temaga kõiges nõustuda. Eduard Ahrens, soome­pärasel kirjaviisil tugineva eesti keele grammatika autor, nõustus Masinguga selles, et õ väljendab olulist hääldusjoont, ent selle tähistamist kirjas pidas ta eestikeelse lugeja jaoks tähelepanu hajutamise tõttu tarbetuks (Ahrens 1843: 22; vt ka Kingisepp 2017: 288). 1840. aastal aruteludega liitunud Friedrich Reinhold Kreutzwald pigem pooldas tähemärki, kuigi osutas vokaalide ja tähemärkide eristamise raskustele. Muu hulgas ei pidanud ta „Kalevipoja” (1861) trükkimisel suureks patuks laduda õ asemel ö (Taal 2017: 34). Teadlik õ-märgi tarvitaja oli Friedrich Robert Faehlmann (nt 1842). Oma ortograafiavihikus (2002 [1852]: 250) meenutas ta Masingu tegevust: „õ on eesti keelele iseloomulik vokaal ja Masingul oli täielikult õigus, kui ta selle jaoks omaette märgi leiutas.”

Teavitustöö osas võib esile tõsta Carl Robert Jakobsoni, Jakob Hurda, Ferdinand Johann Wiedemanni ja Karl August Hermanni tegevust ja väljaandeid. 1864. aastal ilmus Hurdalt mõjukas õppematerjal „Lühikene õpetus õigest kirjutamisest parandatud wiisi”, kus ta võttis otsustavalt sõna uue kirjaviisi toetuseks (1864: 2). Tähemärkide tutvustuses pööras ta detailsemalt tähelepanu õ-le ning selgitas lugejatele nii hääliku kui ka tähemärgi olemust ja vajadust keeles, sh erinevust ö-st: „Pookstaw õ puudub wanas kirjas, aga ta on tarwiline, sest et hääl‘ mis ta tähendab, o-st ja ö-st, mis senni ajani tema asemel pruugiti, tõistwiisi käib; õ-häält kuuled, kui loed: põld, põud ehk wõtma, mõtlema. Masing on selle pookstawi isa” (Hurt 1864: 3). õ-d tuletab ta meelde ka üleskutses „Paar palwid [---]” (Hurt 1888), milles murdekeele üleskirjutuse kohta näpunäiteid jagades juhib ta tähelepanu vokaalide märkimisele („Ae ja ai, oe ja oi, o, õ ja ö wahel tehtagu selge wahe ja kirjutatagu täiesti nõnda, kuda kihelkonnas ehk wallas räägitakse”). Eesti kirjakeele arengus on tähtsal kohal 1872. aastal asutatud Eesti Kirjameeste Selts, mille esimestel koosolekutel olid mitmelgi juhul vaatluse all ortograafiaküsimused, kuid koosolekute protokollidele tuginevalt õ-märgil seltsis ei peatutud. Küllap võib siit järeldada, et õ oli tähemärgina keelearendajate seas lõplikult heakskiidu pälvinud. Seltsi aastaraamatust leiab aga Rudolf Kallase (1875) ülevaate Masingu tegevusest, milles mainitakse tema panust õ-märgi loojana.

Pool sajandit Masingu tegevusest hiljem astus Wiedemann eesti keele grammatika sissejuhatuses dialoogi varasemate autoritega, peatudes pikemalt õ-l ning tehes teatavaks oma seisukohad („Mina olen eelistanud kasutada tähte õ”). Ta oli ka üks esimesi, kes peatus õ häälduse paikkondlikul varieerumisel. (Wiedemann 2011 [1875]: 99, 106–120) Ka Hermanni õpikust leiab õ ja ö kohta pikema ülevaate ning õpetussõnad (1884: 2): „Pandagu wahet ö ja õ wahel hoolega tähele: ö on sõnas „köis”, aga õ sõnas „õis”. Kuda õ Eesti keelesse on saanud, ei tea selgesti ütelda. Nii palju on teada, et ta noorem häälik on kui teised.” Hermanni hinnangul on õ raskuseks kõigile, kes ei räägi eesti keelt emakeelena.

Keeleküsimusi (sh tähemärke, häälikuid, kirjaviise) käsitleti ka ajalehtedes, XIX sajandi olulisimais teavituskanaleis. Näiteks Eesti Postimehe artiklis „Keelest” (1882) selgitati lugejaskonnale mõisteid täht ja häälik ning nende eristamise vajadust („Täht on raamatus, aga häälik suus ja kõrwas”), samuti esitati oma- ja võõrsõnade kirjutamiseks tarvilik tähemärkide loend. Ajalehe Postimees artiklis „Eesti keele põllult” (1899) tutvustati eesti tähestikku ning tehti ettepanek minna gooti kirjalt üle ladina kirjale.

Järgnevalt vaatleme tildega õ-märgi esmaesinemisi ja märkimise järjepidevust mõningate XIX sajandi kirjalike allikate (ajakirjandus, kooli- ja religioosne kirjandus) näitel. Võimalik allikatering on mõistagi laiem ja eeldab süsteemsemat analüüsi, hõlmates kõikvõimalikke kirjutatud ja trükitud allikaid (sh era- ja ametikirjad, valla­kohtu protokollid, kaardid, kultuurilis-religioossed tüvitekstid, tarbetekstid jm). Senistes uurimustes on õ levikut mingil määral vaadeldud kirikuraamatute sissekannete (Fred Pussi suuline ettekanne õ-konverentsil 2016) ja hauatähiste tekstide põhjal (Arnek 2019: 131–132).

Kuigi õ märkimine varieerus kogu XIX sajandi jooksul ja hiljemgi (vt nt Wiedemann 2011 [1875]: 115–116), ei tähendanud tildega õ-märgi aeglane levik sellele vastuseisu. Paljuski oli tegu trükitehniliste raskustega, kuigi küllap leidus neid autoreid ja väljaandjaid, kelle jaoks õ oligi väheoluline detail, johtudes autori keeleoskusest, tõekspidamistest ja rahalistest võimalustest. Eestikeelsete tekstide trükkimine eeldas eri trükitüüpe, mis tuli Saksamaalt eraldi tellida, kulutades aega ja raha. Tähemärgi puudumise pärast venis näiteks „Kalevipoja” rahvaväljaande (1862) trükkimine Soomes (Annist 1936: 200). Probleeme esines hiljemgi: Postimees andis 1897. aasta viimases numbris (31. XII) teada, et lehe kaasandeks lubatud teos jääb hiljaks, kuna „[w]äljamaa tähewabriku eksituste pärast on meil mõnest kirjatõust „õ” täht tulemata jäänud”.

Perno Postimees kui esimene eestikeelne perioodiline ajaleht ei kasutanud kogu ilmumisajal (1857–1885) kordagi Masingu loodud õ-märki. Eesti Postimees ehk Näddalaleht (1863), Sakala (1878) ja Olevik (1881) vormistasid õ-d esmanumbrist alates tildega. Saarlane (1884), esimene eestikeelne ajaleht Saaremaal, jõudis tildega õ-ni lehe asutamisaasta 20. numbris. õ märkimine on probleeme valmistanud ka Välis-Eesti trükiväljaannetes. Näiteks rootsieestlaste ajalehes Eesti Päevaleht muutus õ kasutus järjepidevaks alles 1980. aastate lõpus.

Koolidele mõeldud õppematerjalides märgiti õ-d ebaühtlaselt. Esimesed õ-märgid jõudsid aabitsatesse Masingu ja Rosenplänteri innuka õ-loome ajal, kes olid nii nende autorid kui ka rahastajad. õ järjekindlam kasutus näiteks eesti keele ja loodusainete õppematerjalides algas XIX sajandi teisel poolel (vt nt Akermann 1866; Jakobson 1867, 1873; Nolcken 1873; Kentmann 1884). Hääliku tähistamis­viisid lahknesid nii autorite, trükikodade kui ka tekstide struktuurielementide (nt tiitel­lehel, sissejuhatuses, sisukorras) lõikes.

Hääliku märkimise viis oli ebaühtlane veel aastakümneid, sh XX sajandi eesti keele õppematerjalides (vt nt Peterson 1907; Põld 1915; Loorits 1923). Ka polnud veel lõplikult paigas täpitähtede järjestus alfabeedis (vt Kampmann 1905: 24–25; Jõgever 1918: 77). õ puhul peatuti mõningate keelendite õigekirjal (nt nõel, sõel, mõõk, wõõras, hõõruma; vt nt Peterson 1907: 17–18; Saareste 1922: 10), üha rohkem hakati tähelepanu juhtima õigehääldusele, sh õ hääldusele (vt nt Saaberk 1920: 16–33, eriti 23–24; Aavik 1923: 15–18, 1936: 221, ka 1962). õ tänapäevane paiknemine tähestikus fikseerus „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatus” (1918; vt Veski 1936: 20). Sama järjestus esineb Elmar Muugi „Väikses õigekeelsus-sõnaraamatus” (1933) ja kõigis hilisemates väljaannetes.

Variatiivsust õ märkimisel esineb teisteski tekstides. Näiteks Kreutzwaldi (1840, 1850) ja Jannseni (1854) ilukirjanduslikes teostes esineb õ positsioonis enamasti ö. Piiblisse jõudis tilde ajalises mõttes kõige hiljem: esimene uues kirjaviisis ja õ-märkidega piibel trükiti 1889. aastal Tallinnas Mickwitzi trükikojas (Piibli raamat… 1889). Kui piiblitõlke algaegadel vaadeldi selle keelt kui eesti kirjakeele normi, siis XIX sajandi teisel poolel oli piiblikeel pigem konservatiivne ning lähtus enamasti varasematest väljaannetest.

Eraldi vaatlust vajab tildega õ-märgi kasutuselevõtt käsikirjalistes tekstides, st erinevates dokumentides (nt kirikuraamatud, vallakohtu protokollid jt) ning erakirjades. Sarnaselt omaaegse trükitehnikaga tuleb ka käsikirjaliste tekstide puhul arvestada isikupärast tulenevate tehniliste võtetega tähekujude loomisel, mis paraku ei võimalda alati aru saada, millist tähekuju või tähistusviisi autor on taotlenud. Juhimegi siinkohal tähelepanu levinud eksiarvamusele, justkui oleks Masing käsikirjalistes tekstides eristanud õ-d eraldi tähekujuna juba Lüganuse perioodil.¹¹ Võrreldes Masingu teiste toonaste sissekannetega, võib väita, et tegu on isikupärase käekirjaga ö tähistamisel.

Sarnaselt trükikodadega valmistas märk õ probleeme masinakirjas. Mehaanilised kirjutusmasinad jõudsid laiemasse kasutusse XIX sajandi lõpus. Kuna Eestis neid ei toodetud, tuli kirjutusmasinat hankides (enamasti Saksamaalt) puuduv tähemärk masinale eraldi tellida. Alternatiivina märgiti õ-d lähedase tähemärgiga (nt o, ö) või kasutati muude märkide (nt ülakomad) kombinatsioone.

Telegrammides asendas õ-d kas tähekombinatsioon OE või ö-täht. Ka personaalarvutite leviku algusaeg ei pakkunud õ-märgi osas lahendusi: rahvusvahelise klahvi­paigutusega klaviatuurilt puudus esialgu õ mittestandardse tähemärgina. Selle loomiseks kasutati 1990. aastatel sageli märgikombinatsiooni alt+0245. Lühi­sõnumites (SMS) asendatakse õ tänapäevalgi tihti araabia numbrimärgiga 6, sest nii on lihtsam trükkida ja peale selle võib diakriitikuga tähemärk põhjustada lubatud tähemärkide (160) arvu vähenemist.¹² Praeguseni ei kasutata tähemärki e-posti aadressides ega veebi­lehtede domeeninimedes, õ-d soovitatakse vältida failinimedes.

4. „Kas Saaremaal on mÖnus või mÕnus?” – tähemärgi tänapäevaseid tähendusi ja tähistusviise

Nagu eelnevatest peatükkidest ilmnes, on õ-märgi varasemad käsitlused lähtunud suuresti keelekorraldustegevustest. Praegusajal on õ nii hääliku kui ka tähemärgi lingvistilise põhitähenduse kõrvale lisandunud laiemaid sotsiaalseid tähendusi, mida väljendavad õ-märgi erinevad asendus- ja tähistusviisid. Järgnevalt vaatleme tähemärgi esitlusviise ning mittekasutuse asjaolusid keele- ja meediamaastike näitel. Mitmedki neist on seotud Saaremaa ja saare keelega, eeskätt ö-märgiga.

Keele-, laiemalt semiootiliste maastike (Landry, Bourhis 1997: 25; Jaworski 2015: 217; Järlehed, Jaworski 2015: 117) uurimise keskmes on keelte esitlemise viisid ja vormid avaliku ruumi mis tahes objektidel ning infokandjatel (nt sildid, reklaamid, pakendid, kunstilised väljendused). Peale teabe edastamise annab tekstiline ja graafiline materjal keele ja keeleelementide (mh ortograafia) teadliku valiku ning esitlus­viisi kaudu aimu infokandja laiematest funktsioonidest: see tähistab keeleala ning heidab valgust ideoloogiatele ja poliitikatele. Esitlusviisid markeerivad alati ka identi­teediloome aspekte. (Vt Shohamy, Gorter 2009)

Keeleliste ja kultuuriliste eripärade esiletõste näiteid leiab Eesti avalikust ruumist palju (nt Vana-Võromaa kultuuriala, samuti kihelkonnapiire tähistavad nn pruunid sildid, mälestusmärgid eesti keelele, keeleaktivistidele, -sündmustele). Paikkondlikku keele­ruumi või identiteeti väljendatakse ka diakriitiliste märkide vahendusel. õ puhul avaldub see tähemärgi graafilise esiletõstena avaliku ruumi objektidel (nt välis­seintel) ja sümboolikas, õ ja ö piiritähise näitel ka tähemärkide vormi jäljendava füüsilise objektina. Paikkonniti erinevad rõhuasetused ja märgiga väljendatavad lisatähendused. Masingu kunagine elu- ja töökoht (1795–1815) Viru-Nigula kasutab kohaliku omavalitsuse sümboolikas (vapil ja lipul) õ-märgist lähtuvat ornamentikat (vt Viru-Nigula stiiliraamat: 5), tähistades sel viisil koha seotust Masingu ja tema keelealase tegevusega. Olgu siiski öeldud, et Masing jõudis tildemärgi kasutuseni Äksis.¹³ Masingut ja õ-d on meeles pidanud ka Viru-Nigulas paiknev toidukauplus nimega „Õ pood”¹⁴ (Viru-Nigula kauplus… 2009). Pisut teistel motiividel on märk õ kasutamist leidnud Tallinna korterelamute otsaseinte graafilises kujunduses. Kohanime esitähest (à la Õ kui Õismäe) inspireeritud fassaadikujunduses näevad autorid seoseid eesti keele aasta ning õ-tähe 200. sünnipäevaga (vt lähemalt Õismäe majale… 2019; Väike-Õismäe majale… 2020).

Ilukirjanduslikes tekstides avalduvad õ väljendamisel hübriidse ortograafia ja kirjaviisi võtted (vt Jaworski 2015: 220–221, 226–231; Strandberg 2020: 5–6), nt tähemärgi korvamine omakeelse, võõrtähestiku tähemärgi või muude sümbolitega. Luuletaja Kalju Kruusa isikupärane stiilivõte on Masingu omaaegsetele valikutele vastanduvalt märgi õ asendamine y-ga (Kruusa Kalju 1999, 2017). Pidades tildega märki võimalike alternatiivide (nt y-märk) kõrval „mingis mõttes põhjendamatuks”, pakub Kruusa välja enda õigekirja: „Nii ma mõtlesingi, et kui Masing ei teinud, teen ma ise. Teen oma luuletustes” (Kruusa Kalju, Põldver 2019, vt ka Velsker 2001). Norra-eesti päritolu autori Øyvind Rangøy (2020) ilukirjanduslikus loomingus ühinevad eesti ja norra ortograafia: teose alapealkirjas „Ühe lapsepølve fragmendid” ja kirjastuse nimes Seitse Sølme on õ-märk vahetevahel asendatud norra grafeemiga ø. Küllap peitub selles viide autori päritolule, keeltele ning teose kontekstile. õ-märgi asendamine eri elementidega illustreerib ühtlasi keelekontaktide avaldumist kirjalikus suhtluses.

Kuna keeled kannavad sümbolilist väärtust, on nende või nende elementide (nt leksika, ortograafia) kasutus turundusvõttena laialt levinud (lähemalt Piller 2003; Hornikx jt 2013).¹⁵ Niisiis on keel nagu mis tahes muu tarbimis- ja vahetusväärtust omav kaup. Sotsiolingvistilises kirjanduses on keelte turuväärtust vaadeldud kaubastamise (ingl commodification of language) mõiste kaudu (nt Heller 2010; Cameron 2012). Seetõttu väärib ka turundusportaali Visit Saaremaa esitatud retooriline reklaamküsimus „Kas Saaremaal on mÖnus või mÕnus?” lähemat vaatlust (Facebook: Visit Saaremaa, 8. VII 2021). Diakriitikud, sõnasiseselt suurtäheliselt markeeritud ö ja õ väljendavad küll sama, kuid kannavad eri kõnelejarühmades erinevat emotsionaalset ja sotsiaalset tähendust. ö on saare suulise keele sümbol, teisalt ka keeleline (kohalikud keeled vs. kirjakeel, suuline keel vs. kirjalik keel) ja geograafiline eristaja ning piiritõmbaja keskuse ja tagamaa (Mandri-Eesti ja Saaremaa) vahel, vastuvõtja tajub seda kogu Saaremaa eripärade tähistajana. See süvendab ortograafilise elemendi tähenduslikkust, sidudes selle Saaremaa muude omaduste, tunnuste ja väärtustega (Saaremaa maastike retseptsiooni kohta vt Sooväli 2004).

Turundusvaldkond kasutab keelelisi elemente ennekõike selleks, et tekitada positiivseid assotsiatsioone mingi keele- või kultuuriruumiga (Aichner jt 2017: 43–46; Strandberg 2020: 2–5). Selle eelduseks on aga elemendi (nt tähemärgi) tähenduslikkus tarbijale, mis annab elemendile turuväärtuse. ö-tähemärgis seda kahtlemata on. ö vahendab algupärasust, ehedust ja eksootilisust, selle vahendusel vestetakse vastuvõtjale mingit lugu ning turundatakse Saaremaad (asukoht, loodus, objektid). Seetõttu viiakse ö esiletõste kaudu läbi erinevaid turundustegevusi, teisalt turundatakse seeläbi ka tähemärki ennast.

Põgus sissevaade näitab, et ö on levinud eelkõige naudingut ja elamusi pakkuvate toodete ja teenuste reklaamimisel, nt toiduainete ja jookide pakenditel (nt Öun Drinks, Kröbin, vt EHTNE), söögikohtade siltidel (nt restoran Mönus Villem, Suure Töllu puhkeküla, kohvikud Nöges ja Köht), ürituste nimedes (nt Saaremaa Ö-jooks, Ö-ülikool, Ilusate Ö-de festival). Tüüpilisim võte on kirja­keeles samastruktuurilistes ja -tähenduslikes leksikaalsetes elementides õ-märgi asendamine ö-ga (nt Krõbin vs. Kröbin), kuid kasutatakse ka erinevaid keelemängu võtteid (nt substantiivi öö lühendamine ning ö-vokaali esiletõst). ö-häälik annab tootele või teenusele teistest eristava saaremaaliku tunnuse.

Kuigi turundustegevused hõlmavad endas tarbija tähelepanu võitmise ees­märgil erinevaid keelelisi manipulatsioone, toovad need kohaliku suulise keele laiemalt nähtavale ning annavad sellele kirjaliku esinemiskuju ja -platvormi. Seda võib vaadelda keelte normaliseerimise nähtusena: kohalikud keeled pole „köögikeeled”, neid võib ja saab kasutada mis tahes suhtluseesmärkidel ja -tegevustes.

Lõpetuseks heidame pilgu häälikute representatsioonidele meedias. Saare- ja mandrirahva otsekontaktid on geograafilistel ja ühiskondlikel põhjustel olnud läbi ajaloo piiratud. Sestap pärinevad mittesaarlaste (Mandri-Eesti elanike) praegused teadmised ja ettekujutused saarte suulisest keelekasutusest suuresti meediast.¹⁶ Neid vahendavad näiteks filmid, sarjad, jutusaated, saarlastest uudistesaadete korrespondendid ja intervjueeritavad, Saaremaalt pärit popartistide muusikaline looming ja ülesastumised telesaadetes. Meedia roll ja mõju normide ning (keeleliste) väärtuste vahendamisel ja kujundamisel on suur, samal ajal kahetine: kõnelejate ja kõnelemisviiside avalikkuse ette toomine annab kohalikule keelele suurema auditooriumi ning kasvatab vastuvõtjate keelelist ja kultuurilist teadlikkust, teisalt aitab ühiskeelest eristuvate keelejoonte (nt häälduse) eeskätt humoristlikus võtmes esiletõste kaudu kaasa nende folklooristumisele või stereotüübistamisele.

Televisiooni ja filmi karakteriloomes võib täheldada saare suulise keele kasutamist, mida vaatajale edastatakse paigapõhiste hääldusjoonte (intonatsioon, õ positsioonis ö hääldamine) jäljendamise teel. Eelkõige kohtab selliseid tegelasi komöödia(sugemetega) žanris (nt saarlased filmis „Malev”; politseiuurija Toomas sarjas „Ohtlik lend” (ETV, 2006–2007); Reet Pull „Suures komöödiaõhtus” (Kanal 2, 2016); vanemad näited on kultusfilmi „Siin me oleme” (1978)¹⁷ dialoogid ja Sulev Nõmmiku kehastatud legendaarse Kärna Ärni (1974–1990) monoloogid), ent saarepärase hääldusviisiga kõnelevaid kraavikaevajaid võib kohata ka ajaloolise draamasarja „Tuulepealne maa” (ETV, 2008) ühes episoodis.

Saaremaalt pärit popartistide hääldus- ja leksikaalsete joonte (nt õ ja ö, pronoomen mo) markeeritud kasutus võimaldab meedia vahendusel osa saada nende identiteedi väljendamise viisidest. Lähtudes sotsiolingvistilistes uuringutes kinnitust leidnud keeleliste valikute ning identiteedi seosest, mille järgi valib kõneleja ennast ja oma identiteeti kõige paremini väljendava keelevariandi (nt Le Page, Tabouret-­Keller 1985: 181), on õ või selle variantide hääldusviisid alati ka identiteediaktid, kõnelejale lähedasima keele või päritolukeele tähistajad. Teisalt võib meediale antud intervjuude valguses tõlgendada seda teadliku eneseesitlemise ja stiililoome vahendina (artistide argumentatsioonist õ ja ö häälikute kasutuse kohta omaloomingus vt nt Allkivi 2012). Meedia omalt poolt aitab popartistide paikkondliku identiteedi kuvandi kinnistamisele kaasa, asendades näiteks intervjuutekstides õ-tähemärgi ö-ga (vt nt Kroonika 2021). Ühtlasi paljastub meedia vahendusel keelekõnelejate mõttemaailm, arusaam „õigest” ja „valest” keelest, aga ka kasutusõigusest avalik-õiguslikus meedias. Viimast peegeldavad ilmekalt ERR-is Londoni olümpiamängude keelelisest kajastamisest tõukunud mõttevahetused (nt Kooli 2012; Vinni 2012). Toonase diskussiooni eri keelekujude kasutusest võttis kokku populaarne aastalõpuprogramm „Tujurikkuja” sketšiga „Värdkeel” (ERR, 2012).

Järeldused ja kokkuvõte

Tegime sissevaate ühe tähemärgi loomislukku, kasutustesse ning tähendustesse. Võib väita, et õ-märk on eduka keelekorralduse tulemus, kuid see on ka märk laiemas mõttes. Tähemärgi loomises ja kasutuselevõtus pole küsimus vaid häälikule visuaalse vormi andmises. XIX sajandi kontekstis on sel sügavam rahvus-, keele- ja hariduspoliitiline tähendus. Häälikuna oli õ üks „meie” ja „teie” (eesti vs. saksa keele kõnelejad) eristajaid, eesti keele oskuse ning eesti identiteedi tähistajaid. Eesti keele kõnelejad tunnetavad hääliku ja tähemärgi ning oma kultuuri ja identiteedi vahel tugevat sidet, millel on nii ajaloolisi kui ka tänapäevaseid põhjuseid.

Praegusajal lisanduvad õ-aruteludesse identiteediloome aspektid: õ-märki kasutatakse keelelise ja kogukondliku identiteedi, kohaloo ning kollektiivse mälu tähistamiseks ja mõtestamiseks. Saaremaa näitel võib täheldada vastupidist: identiteedi­loome toimub just nimelt õ-märgist loobumise ning samas positsioonis ö-märgi esiletõste kaudu (nt meediatekstide pealkirjad, reklaamid), millega vastandutakse õ-le, ühiskeele kõnelejatele ja Mandri-Eestile, eristatakse geograafiline piirkond ja luuakse paikkondlik kuvand. Sellega astub õ-vaba keelepruuk Saaremaa stereotüüpsete tunnuste (kadakad, tuulikud, maalinnad, kirikud) sekka.

Loodetavalt ärgitab artikkel uurijaid õ-ga edasi tegelema. Põhjalikumat analüüsi ootavad mitmed keeleajaloolised aspektid (nt trükkalite ja ametnike roll õ kasutusele­võtus, õ regionaalne levik), aga ka tähemärgi praegune osa identi­teedis.

Täname anonüümset retsensenti ning kõiki kolleege, kes ühes või teises õ-küsimuses kaasa mõtlesid ja väärtuslikku tagasisidet andsid.

Kristiina Praakli (snd 1977), PhD, Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi rakenduslingvistika kaasprofessor (Jakobi 2, 51005 Tartu), kristiina.praakli@ut.ee

Taavi Pae (snd 1976), PhD, Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi Eesti geograafia kaasprofessor (Vanemuise 46, 50410 Tartu), taavi.pae@ut.ee