Poeetika on geenides

2012. aastal tõestas Jennifer Anne Doudna California ülikoolist koos oma prantsuse ametikaaslase Emmanuelle Charpentier’ga, et bakterite immuunsüsteemi CRISPR „kääride” ehk Cas9 süsteemi abil saab laboris muuta DNA-d palju täpsemalt ja universaalsemalt kui seni. Meisterdati uus skalpell – võimalus ümber lõigata DNA-d peaaegu mis tahes viisil. See avastus avab hiilgava perspektiivi alates viirustevastasest võitlusest ja haiguste ennetamisest kuni tõhusa vähiravi ja personaalmeditsiinini. Eelmisel aastal omistati kahele targale naisele selle eest Nobeli keemiaauhind.

CRISPR, mida oli kirjeldatud juba varem, on lühend keerukast mõistest Clustered Regularly Interspaced Short Palindromic Repeats ehk korrapäraste vahedega lühikeste palindroomsete korduste kobarad. CRISPR-i järjestus on omamoodi geneetiline raamatukogu, mäluasutus, mis kogub, süstematiseerib, talletab ja laenutab näidiseid rakke rünnanud võõr-DNA-st, eristamaks seda organismi enda omast. See aitab kaitsta organisme sissetungivate viiruste eest, mille DNA lõigatakse peale näidiste abil tuvastamist tükkideks. Palindroomid sopistuvad nukleiinhappeniidil nõelapeataolisteks harjasteks, märkides kohti, kust on hea lõigata ja õmmelda, aga nüüd teeb seda juba inimene ise. Kasutades seda ürgset kaitsemehhanismi, saavad geenitehnoloogid muuta DNA molekule – geneetilist sõnastikku, kuid mitte teksti – soovitud viisil tõhusamalt kui kunagi varem, mis on võimas tööriist (vt ka Uued võimalused…). See on alles pika tee algus, kuna terendab biotehnoloogiline revolutsioon, kuigi seda varjutavad teatavasti tõsised eugeenika ohud.

Filoloogile torkab aga otsemaid silma, et CRISPR-i mõiste võiks vabalt esile kerkida teoreetilises värsiõpetuses. Isegi kui jätame kõrvale heideggerliku idee, et „riiki rajav tegu” (milline on ka teaduslik avastus või leiutis) on samuti poiesis ja geneetika on selles mõttes luuleline – olema ütlev –, on paralleel poeetikaga ilmne. Ühelt poolt viitab termin korrastatud intervallidele nagu silpide prosoodias, teiselt poolt tagasijooksvatele tenet-palindroomidele ja muudele kordusvõtetele kui figuuridele. Kusjuures sarnastatud-vastandatud värsid, stroofid, refräänid ja samariimid, väljendusüksuste vastastikune asendatavus ja regulaarsus ehk rütmikalduvus esindavad korraga mitut välja: nii meetrikat kui ka lause- ja kõlakujundeid. Nukleotiidide mõlemasse ahelasse jaotatult on kordusjärjestuste palindroomiread ühtlasi ristpeeglis, mida luuleanalüüsis nimetatakse kiasmiks.¹ Ja oleks rakul silmad nagu meil, saaks neid kooslusi ühtlasi kutsuda graafilisteks piltkujunditeks. Otsekoheselt (st mitte kujundlikult) võib aga kõnekujundeist kõnelda CRISPR-i-jada metonüümiliste säilitusühikute puhul, mis on kausaalselt osa–terviku (sünekdohhilises) suhtes näidiste emagenoomidega. CRISPR-i „raamatukogu” sarnaneb niiviisi süžeelise ­kollaažpoeemiga – kompositsioon, mille peatükid või salmid, mis on üks­teisest isoleerivate refräänidega eraldatud, on laenatud mujalt, võõrastelt poeemidelt. Regulaarsed palindroomid toimivad ühtlasi võõrgenoomide definitsioonide ehk tsitaatide­vaheliste sidesõnadena, mis sarnaneb polüsündetonile.

Ülepea sisaldab geneetiline leksika ja süntaks, mida rakk tõlgendab, kobarate viisi homonüüme, sünonüüme ja antonüüme, arhaisme ning ikka ja jälle tekkivaid neologisme, hulgaliselt nii tähenduse kaotanud kui ka seda veel mitte omandanud sõnu ja fraase, nii kakofoonilist müra kui ka harmooniat. Kahtlemata võib kõnelda veel muustki asjakohasest, näiteks lõigetest kui väljajätetest-ellipsitest, tseugmast või kalambuurist (üks geen mitme väljundi alusena). Geneetilise ühiku pleiotroopiline polüfunktsionaalsus sarnaneb selgesti ka konnotatiivse metafoorikaga, mille olemuseks on mingile varasemale mõistele sootuks uu(t)e tähendus(t)e omistamine. Ülekirjutatud tekst – palimpsest; tüvirakk või sümmeetrialembene universaal­grammatika – goethelik ürgembrüo (sks Ur-ei) ehk arhitekst. Võib tuvastada isegi pimedat sõnairooniat (suhtlusimplikatuuri) või paradokse, kui rakud – küllap eriti vähirakud – püüavad väljendada ühte, aga tulemus kukub välja vastupidine: kasvu asemel hukatuslik vohamine ning igavese elu asemel surm. Samuti on äratuntavalt olukorrairooniline, kui evolutsioonilises lähiajas kasulikud mutatsioonid osutuvad pikemas perspektiivis hoopis bumerangideks, arengu tagasilöökideks või liigi tupikteedeks. Seega ahvatlev – ja sugugi mitte retooriline – on tõdeda, et geneetika on sellest vaatepunktist puhtalt poeetika. Kuigi formaalne sarnasus on mitmekesine ja ilmne, ei maksa kahte eriala rangemas mõttes samastada, ent lahtisemalt võttes võiks seda paralleeli ometi tunnistada, millega avaneb uus vaatepunkt ja ühisosa nii loodus- kui ka humanitaarteadustes.

Geenidest kui keelest ja tekstist on omajagu kirjutatud nii metafoorselt kui ka literaalselt (vt nt López-García 2005; Raible 2001). Suren Zolyan ja Renad Zhdanov (2018) nimetasid genoomi hüpertekstiks ehk protsessiks, mida saab käsitleda teksti­lingvistiliselt. Selle sees saaks aga veelgi täpsemalt fokuseerida ja võtta raku tegevuse vaatluse alla keelekasutuse poeetilise funktsiooni aspektist. Pea kümme aastat tagasi esitasin sellesama küsimuse ühele meie juhtivatest raku­bioloogidest, kuid ta ei võtnud siis vedu – ei laitnud maha, aga ei kiitnud ka takka. Mis teha, idee oli veel abstraktne ja implitsiitne, näitlikustamata. Nüüd, poeetikaleksikonist laenatud ja kuulsaks tehtud palindroomi mõiste kontekstis on aeg geneetikute kitlinööbist uuesti kinni võtta. Võib nimelt väita, et geneetika ja poeetika kasvavad välja samalt juurelt, samast ürgfunktsioonist. Pean selleks väljendi enesele­osutuse ehk tekstilise autoreferentsi – sekventsi eneseäratundmise, enesekopeerimise ja võõrsekventsidele vastandumise – võimet. Pidulikult üteldes: elu – ehk polümeeride ja nukleiinhapete keel, valkude kommunikatsioon – on ürgselt poeetiline.

Kui Ángel López-García (2005: 155, 173) jõuab oma üksikasjalikus monograafias põhjendatud hüpoteesini, et geneetilised koodid võisid olla eelprogrammiks, kust pärinevad lingvistilised koodid, siis sellesama järelduse võib loogiliselt ekstrapoleerida ka poeetikale. Rakkude vegetatiivsele ikoonilisele kommunikatsioonile rakenduvad ilmsesti ka lingvist Roman Jakobsoni kirjeldatud keelelise kommunikatsiooni funktsioonid: sisuline (referentsiaalne), ekspressiivne (emotiivne) ja adresseeriv (konatiivne) kui väljenduse osutav aktiivsus, ning metakeeleline, metakontaktne (faatiline) ning poeetiline kui väljenduse enesele osutav aktiivsus (Jakobson 2012 [1960]: 1741 jj). Seega generatiivgrammatika pioneerist Noam Chomskyst lähtuv (vt Chomsky 1980) biolingvistiline, geneetiliselt kaasasündinud universaalse grammatika – n-ö keeleinstinkti² – diskussioon võib geeni- ehk rakupoeetika kontekstis taas elavneda, kuna poeetiline enesele osutav funktsioon on keele definitsiooni lahutamatu osa. Nagu ütleb biolingvist Lyle Jenkins (2000: 232), aitab inimkeele parem mõistmine paremini mõista ka raku keelt.

Kõik, mis elab, tõlgendab. Poeetika on selles vaates elu kui geneetiliste lugemis- ja tõlkimisprotsesside, organismide kui ennasttõlgendavate biotekstide – nagu ütleb Kalevi Kull (2002; vt ka Maturana, Varela 1980) – aluspõhimõte. Genoom ise on määratud märkide passiivne jada, mis elustub alles siis, kui rakk seda loeb. Rakk on aga vaba valima, millise lõigu ta parajasti aktiveerib – see ei ole üksiti determineeritud, (neo)darvinistlik protsess, vaid avatud mitmesus. Rakk on esimene elutasand ja see elu on juba algusest saadik vabalt valiv ning loov, ütlevad biosemiootikud (vt ka Weber 2011, 2016a, 2016b; Noble 2016).³ Loomine – see on luule, muusika, milline ürgtegevus toimub juba rakus. Vanad metafoorid on epigeneetilise, geeniekspressioonide uurimise kontekstis jõudsalt muutumas. Enam ei usuta hästi, et evolutsioon lähtub vaid muutustest DNA-s, vaid rohkem uudsustest tõlgendamisel. Valgu­tekstide kindakirja kudumine geenilõngast otsib pidevalt uusi mustreid.

Niisiis lähtub elu ürgpoeetikast: kus on elu, seal on tõlgendav primaarpoeetika. Zolyan ja Zhdanov, kes lähenevad tekstilingvistiliselt, mainivad korraks ka poeetika võimalikkust ja kõrvutavad DNA-heeliksit põgusalt muusikaga, sellal kui Tartu professor Kull (1998), kellele nad viitavad, nagu ka isa ja poeg Lotmanile ning Jakobsonile, on oma käsitlustes selgelt toetunud autopoiesis’e ideele, mis on ju samal ajal poeetika juur. Seega tõstaks õige selle Ariadne juhtlõnga järel käimiseks – ehk meetodina – üles, leidmaks labürindis teed kui Theseus. Nii nagu meie ajul on märgatud olevat universumi struktuur, võib kõrvutada geneetilist interaktsiooni luulega, sest mõlemal – nii makros kui ka mikros – on vormisidusa enesele osutava teksti ehk seotud kõne struktuur. (Luule juures olen seda näitlikustanud üht Hando Runneli stroofi katva tiheda ämblikuvõrguga joonisel „Luule keelelõimitus” – vt Merilai jt 2003: 36). Luule vormianalüüsi, mida oleme õppinud valdama, saame aga tagasi ­projitseerida geneetilisele tasandile, mida sellest aspektist vähem tuntakse, et tuua välja tüpoloogilisi sarnasusi. Filoloogiast võib nõnda mujalgi abi tõusta kui vaid humanitaarias ja pedagoogikas.

Keele- ja kirjandusteaduses kutsutakse teksti enesepeegelduse võimet keele poeetiliseks funktsiooniks. Juba 1958. aastal kirjeldas Jakobson (vt 2012 [1960]) slaavi vormikoolkondade taustal rajavalt ja läbinägevalt keele poeetilist tööd. Tema jaoks oli keele luulepärane toimimine üks kuuest kommunikatsiooni funktsioonist, mida uurimata ei ole lingvistika täielik. Poeetiline funktsioon ehk ilukirjanduslikkus avaldub, kui ära tuntakse keele paradigmalised sarnasused ja suunatakse need korrastatult süntaksisse ehk väljendusse. See tekitab keeleliste ekvivalentide tajutava enesesuhtluse vormi tasandil: keel muutub nähtavaks, tõstes sisu kõrval esile ka iseennast, oma koostist ja struktuuri, mis tavajuhtumil jäävad varjatuks. Ehkki võib väita, et keeleline enesemanifestatsioon ei puudu viimasestki, mida tõestab eriti selgelt ­deiksise töö (Merilai 2005). Kuigi Nobeli preemiat filoloogias ei anta, sõnastas Jakobson kahtlemata läbimurdelise visiooni, millele toetub nii tänapäevane poeetika kui ka teisese mudelsüsteemi põhine kultuurisemiootika. Arusaadav, et Jakobson, nagu paljud teised keeleteadlased, semiootikud või muud uurijad, mõistis otsemaid lingvistika potentsiaali ka geneetikas, sest molekulaarse info kodeerimise ja vahendamise protsessid on keelelise suhtlusega strukturaalselt sarnased nii oma stabiilsuses kui ka variatiivsuses (Jakobson 1970: 437–440). Poeetika võimalikkust geneetikas ta paraku veel jutuks ei võtnud, sest molekulaarbioloogia oli alles noor. Aga nüüd näib aeg olevat küps mis küps.

Pragmapoeetikuna olen poeetilise funktsiooni kui keelelise eneseleosutuse toimimist väljendanud piltlikult joonisel 1 (Merilai jt 2003: 23; Merilai 2011: 147). Visandasin selle eelkäija juba üliõpilasena filosoofia üle juureldes ja Tõnu Luigega fenomenoloogia üle arutades, enne kui mulle turgatas skeemi seletav jõud ka poeetika juures. Intentsionaalsuse ehk subjekti eneseteadvuse ja enesepeegelduse kõrval aitab see pilt näitlikustada ka lausungi refleksiivsust ehk eneseleosutust. Nii osutab lause Palavalt paistab päikene meie eluallikale ja omistab talle omaduse olla palav, tekitades nendest kahest osutusest (objektile ja predikaadile) relatsiooni ehk mõtte, sellal kui alliteratiivsed silbid loovad keeleelementide omavahelise suhtluse formaalsel pinnal. Esimene on mimesis’e ehk tõe tasand (lad de re), teine poiesis’e ehk väljenduse tasand (de dicto). Hiljem olen seda „kahepalgelist” wittgensteinlikult või lotmanlikult vilkuvat skeemi täiendanud lisanooltega (Merilai 2013: 12), sest see vastab paremini poeetilise väljenduse assotsiatiivselt referentsiaalsele (sisulisele) ja pluralistlikult autoreferentsiaalsele (vormilisele) haraliosutusele.

J o o n i s 1. Poeetilise funktsiooni toimimine.

Nõndap: seesama mudel oleks rakendatav ka rakkude geneetilise kirjutamise, lugemise, paljundamise, õppimise, mäletamise ja suhtlemise protsesside ürgpoeetika iseloomustamisel. Eks esinda DNA replikatsiooni matriitssüntees, mis tagab informatsiooni täpse ülekandmise, ühtlasi väljenduse eneseleosutusmehhanismi. Kuidas molekulaarne tagasipeegeldus kopeerimisprotsessis toimub, on mikro­bioloogide vastata, ent sarnasus keele poeetikaga ei tundu juhuslik. Nagu ütles Ludwig ­Wittgenstein (1958: 19): „Kujutada ette keelt tähendab kujutada ette eluvormi.” Ja vastuoksa. Tekst on organism ja organism on tekst, tekst on terviklik, holistlik protsess teiste tervikute kontekstis.

Programmi avardamine: eks tõusis poeetiline funktsioon – kus sümmeetria dikteerib disaini (ja seega ühtlasi asümmeetria) – keskseks ka Albert Einsteini nagu paljude teistegi loodusteadlaste teoreetilises mõtlemises. Otse loomulikult võib poeetika küsimuse redutseerida ka eluta looduse vaatluse tasandile, kuid jäägu see perspektiiv manifesti kristalliseerivaks puändiks…

Käesolev poeetikale pühendatud teemanumber käsitleb mitmeid poeetika aspekte antiigist, piiblist ja kujundlikust emakeelest alustades ning muusika ja teatriga lõpetades, nii varasema kui ka kaasaegse eesti kirjanduse vaatlusega vahepeal. Tähtede sõjast pajatav ennemuistne lustakas pala tematiseerib varajast taipamist poeetilisest funktsioonist kui väljendusüksuste vormilisest kommunikatsioonist. Mõtteliselt tuleks lisada käsitlused filmist, fotograafiast, maalikunstist, reklaamist, poliit- ja (sotsiaal)meediakeelest, rahvanaljadest ning kõigest muust täielikult või osaliselt poeetika põhisest, sest poeetika on läbiv ja üleüldine.

Tänan Kalevi Kulli ja Maria-Kristiina Lotmanit hea nõu eest.

Arne Merilai (snd 1961), PhD, Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professor (Ülikooli 16, 51014 Tartu), arne.merilai@ut.ee