Otsi
|
en
PDF

Kas linnuse rajajalt või tarvalt?

Veel kord Tartu nime päritolust

https://doi.org/10.54013/kk762a4

Nimede etümoloogiat on keerulisem selgitada kui üldsõnade algupära. Viimaste kohta on teada nii sõnakuju kui ka selle tähendus – tõsi küll, mõlemad võivad olla aja jooksul vähemal või suuremal määral muutunud. Seevastu nimedest on teada vaid nende kuju, kuid tähendus, st nimepaneku motiiv jääb enamasti aegade hämarusse. Nii on ilmselt ka praeguse Tartu linna, Muinas-Eesti Ugandi maakonna põhjapoolse keskuse nimega.

Toomemäel kõrgunud linnust mainiti esimest korda ladinakeelses Henriku Liivimaa kroonikas castrum Tharbatense kujul 1211. aasta sündmuste käsitlemisel; sama toponüüm esineb ajaraamatus veel Darbete, Tarbata, Tarbeta, Tarbete, Tharbata või Tharbete kujul (HLK: 126, 160, 210, 222, 234, 242). Lisaks on ühel korral kohakäändes (in + akusatiiv) mainitud Tartu kihelkonda (in provinciam Tharbitensem; HLK: 128). Seega varieeruvad kirjapanekutes esitähed d ~ t ~ th ja järgsilbi vokaalid a ~ e ~ i. Algusklusiili märkimine kord t-, kord th-ga oli toonastele võõramaalastele tavapärane, kuid selle kirjutamine d-ga näikse olevat erandlik. Esimesest silbist kaugemal asuvate täishäälikute vahelduv kirjaviis pole samuti üllatav.

Teine väärtuslik allikas on XIII sajandi lõpus keskülemsaksa keeles kirjutatud Liivi­maa vanem riimkroonika, milles Tartu linnuse nimi esineb kujul Darbet ~ Darbete ~ Darbeten, kusjuures tüvi ei varieeru (LVR: 30, 49, 51–52 jt), nt Darbet ist ûch vil genant ’Tartut on teile tihti nimetatud’ (LVR: 117). XIII sajandi ürikutes kasutatakse alates 1234. aastast üldiselt tüve Tarbat (nt LUB: 179, nr 140; Hildebrand 1887: 39, nr 20).

Alamsaksa keeles tarvitati Tartu nime Tarbate ~ Tarbete kujul; ajapikku lühenes see Derpte’ks. Viimasest laenati vn Дерпт, mida kasutati ametlikult 1893. aastani. Alamsaksa nimi allus tavasõna dörp ’küla’ mõjule, mille tulemusena kujunes nimekuju Dörpt. XVII sajandil moodustati alamsaksa keele eeskujul ülemsaksa Dorpat (Rätsep 1980). Viimast kasutavad sakslased praeguseni. Eestikeelses kirja­sõnas esineb väikese algustähega kirjutatud dörpt juba 1589. aastal arst Sigismundus Awerbachile välja antud tunnistuses (Ehasalu jt 1997: 95). Lätlased laenasid meilt muistse nime Tērbata, neilt omakorda Salatsi liivlased kujul Täärbot (Kettunen 1938: 447).1

Muinaseesti toponüümi jätkab Tartu. Seega on algselt kolmesilbilisest nimekujust keskmine silp hääbunud. Praegustel andmetel esines toponüüm trüki­sõnas esmakordselt 1648. aastal vaimulikust kirjamehe Johannes Gutslaffi (srn 1657) tartu keele grammatika näitelausetes Minna olle Darttun ’mina olen Tartus’, minna läha Dartó ’mina lähen Tartusse’ jt (Gutslaff 1998: 197). Tosin aastat hiljem ilmunud pastorist kirjamehe Heinrich Gösekeni (1612–1681) põhjaeesti keele käsiraamatust (1660) leiame väikese algustähega kirjutatult tarto ja tarto mah ’Tartumaa’. Siinkohal on nimetamisväärne ka XVIII sajandi alguse köster-koolmeistri Käsu Hansu nutulaulus korduv tartukeelne „Oh! ma waene Tardo liin” (1708).

 

Lisa Tartu nime uurimisloole enne Paul Aristet

Tartu nime etümoloogia üle on pead murtud aastasadu. Teadaolevalt pärineb esimene seletus Christian Kelchi (1657–1710) sulest XVII sajandi lõpust, täpsemini 1690. aastast. Kroonik pani koos pärimuslooga paberile mõtte, et toponüüm lähtub alamsaksa väljendist dar bet, mis tähendab Ivar Leimuse tõlkes ’seal kaugemal’ (Kelch 2004: 57). Selline toponüümi määrsõnaline päritolu pole muidugi tõenäoline. Teine seletuskatse XVIII sajandist pärineb väidetavalt ladinakeelse Henriku Liivimaa kroonika esimeselt saksa keelde tõlkijalt Johann Gottfried Arndtilt (1713–1767), kes avaldas selle 1740. aastal (vt lähemalt allpool).

Ka kolmandal seletuskatsel on üksnes historiograafiline väärtus, pakkudes huvi Tartu nime uurimise ajaloo jälgimisel. Kelchist peaaegu sajand hiljem kirjutas pastor, lokaalajaloolane ja literaat August Wilhelm Hupel (1737–1819) oma peateose täienduses Tartu kohta ajalooajakirjas avaldatud kõmri naturalisti ja literaadi Thomas Pennanti (1726–1798) reisikirjelduse annotatsioonile toetudes, et Šotimaal asuva Tarbati maakitsuse nimi tuleneb sõnadest tarruing ’tõmbama’ (vrd ee tarima) ja bata ’paat’, mis tähendab veesõiduki lohistamist mööda kuiva maad (Hupel 1780: 9; TSV: 253). Hupeli tekstist jääb ebaselgeks, kes on ühendanud Tartu ja Tarbati nime. Alg­allikaga tutvumisel ilmnes, et seda on teinud Hupel ise, kuna Pennant kajastas üksnes väidetavalt paljude inimeste arvamust Šotimaa nime kohta (Pennant 1774: 190).

Tartu eesti- ja saksakeelsete nimede päritolu selgitamisel on kõik teadaolevad ligi 30 nimeuurijat lähtunud eespool mainitud XIII sajandi nimekujudest. Kõige sagedamini tegeldi Tartu nime seletamisega XIX sajandil, kust praegustel andmetel on pärit peaaegu pooled sel teemal sõnavõtnute seisukohad; neist omakorda pea pooled on jaganud oma arvamust ajavahemikus 1848–1856. Ainult kolmandik nimeseletusi pärineb XX sajandist. Ägedam diskussioon sel teemal tekkis 1920. aastal Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul, kus ajendatuna parun C. v. Stackelbergi ja G. von Sableri ettekannetest võtsid sõna Leopold Meyer, Max Vasmer, Lauri Kettunen jt (MS: 111–112).

Aegade vältel on linnanime algtähenduse seletamiseks pakutud mitmesuguseid lähtesõnu, mis on aga struktuuri või tähenduse poolest enamasti sobimatud. Üsna sageli on varasemad nimeuurijad seostanud kohanime algusosa jumaluse Taara nimega (ajalooliste etümoloogiate kohta vt EKNR: sub Tartu). Paraku ei sisalda see allikas kõigi uurijate seisukohti.

Mõningast lisa pakub arheoloog Andres Tvauri (2001: 238–239). Tema ülevaade sisaldab aga paari ebatäpsust. Esiteks ei viidanud ta fennougrist Paul Ariste osale Tartu nime päritolu uurimisel (tähelepanuta jäämise põhjusest vt lähemalt allpool). Teiseks kirjutas Tvauri, et helilooja ja keeleteadlane Karl August Hermann (1851–1909) pidas Tarbatu algvormiks Taara padu, mis tähendavat Taara orgu. Tegelikult kirjutas Hermann sõnaselgelt: „In Taara-abuda hätten wir die volle Urform des Namens Dorpat, Tarbato, Tartu” (Hermann 1899: 60), st tema arvates oli algkuju *Taara-abuda (> *Taara-abida) ’Taara-Hilfe [= Taara abi]’, mille ta oli tuletanud sm apu ’abi’ eeskuju Henriku kirjapanekust Tharapita ja mida pidas partitiivi vormiks. Hermann lisas autorit mainimata, et hiljuti on uueks tuletusaluseks pakutud ­Taara-padu ’Taara org’ (vt allpool), mille õigsust ta ei kinnitanud ega lükanud ümber.

Sellise päritolu selgituse andis teadaolevalt keeleteadlane Karl Heinrich Leo Meyer (1830–1910) ühel 1898. aasta Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul, märkides, et ka Kaasani keeleteadlane Nikolai Karl Adolf Anderson (1845–1905), kes omalt poolt oletas osist pada ’keedunõu; tamm (ehitis veevoolu tõkestamiseks; vrd sm pato)’, oli pidanud tema oletust põhjendatuks (Meyer 1899: 24). Tõenäoliselt lisas Hermann selle oletuse hiljem, koosolekul peetud ettekannet artikliks vormides või isegi korrek­tuuri ajal, mistõttu ta ei kommenteerinud seda lähemalt.

Praegustel, mõneti ebakindlatel andmetel on enne 1767. aastat Tartu linna nime esimesena seostanud Taaraga (täpsemini Tharapitaga, mida toona ja hiljemgi tõlgendati kui ’Taara, avita’) eespool mainitud Arndt (vt Viires 1990; Sutrop 2002). Teade pärineb rahvaluule- ja keeleuurija, Kadrina pastori Arnold Friedrich Johann ­Knüpfferi (1777–1843) kirjutisest, milles lisatakse tõenduseks saksa isikunimi ­Gotthilf tähenduses ’jumal, aita’ ja p-tähe õigsuse kinnituseks soome apu ’abi’ (Knüpffer 1836: 836). Paraku puudub nimetatud artiklis täpsem viide Arndtile. Ka Meyer (1899: 8) osutas talle üksnes Knüpfferi kaudu, uskudes, et sellest on juttu tehtud kroonika kommentaarides. Siinkirjutajal ei õnnestunud ka sealt asjaomast teavet leida. Tõlkija on Tartu nime puhul piirdunud allmärkusega, et Kelchi oletus (vt eespool) ei kehti ja Tarbat pärineb kindlasti „paganatelt”, st eestlastelt (LC: 94).

Arstist kirjamees Friedrich Robert Faehlmann (1798–1850) on saksakeelsete „Eesti muistendite” (1840) sissejuhatuses teadmata allikast võetud saksa nimekuju Tarapat pidanud sarnaseks eesti toponüümiga Tara paik, s.o Taara paik (Faehlmann 1999: 37, 47). Selle idee kiitis heaks ka lauluisa Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803–1882).

1872. aastal mõtiskles eesti päritolu Vastseliina arst Theodor Mühlenthal (1827–1890) Tartu nime teemal ja pakkus välja kaks varianti. Ehk on need hüpoteesid ­historiograafiliselt huvitavad ka tänapäeva lugejale. Mühlenthali arvates elanud praegusel Toomemäel kõuejumalus Taar ehk Töri, kes oli oma nime saanud kõuemürina tekitamisest, vrd mürisema, tõrisema jt. Seetõttu kutsutud kõueküngast Töri pää’ks ehk Taara pää’ks. Toponüümi edasine areng võis autori arvates olla järgmine: Dörbt ~ Darbt > Dorpat > Tarpä > Tartä > Tarto. Teisel juhul lähtus Mühlenthal meelevaldselt Tharapita’st, mille viimase osise tuletas sõnast pütt ja samastas Taara­püti Uku vakaga, seostades selle ühe rahvalaulu värssidega, vrd „Wello võt püssä pütü päältä, / Taba Taara waka päältä”.2 Püha anumat võidi hoida muistse Emajõe äärses tamme­hiies, mistõttu linnus saanud nimeks Taara püti linn (Mühlenthal 1872). Mõlemat mõttekäiku refereeris Kreutzwald põhjalikult oma kirjas folkloristist kolleegile Georg Julius Schulz-Bertramile (1808–1875) (Kreutzwald 1959: 309–312, 315; vt ka Eisen 1925: 53–56).

Näikse, et XIX sajandi ideed Tartu ja Taara omavahelise seostamise vallas jõudsid rahvusromantismi harjal Kreutzwaldi ja teiste agara tegutsemise tulemusel viimaks rahva sekka ning käibele tuli Taaralinn (< Taara linn). Selle täpsem kasutuselevõtu aeg vajaks eraldi uurimist. Siinkohal vaid paar põgusat sissevaadet. Juba 1860. aastal luuletas Mühlenthal: „Taarast Tartu nimi tõusis” (Viires 1990: 1415 järgi). Rikkalikult esindatud mõistatusetüübist „Lepp linna uulitsal, tamm Tartu raja pääl, juured kokku jooksevad, ladvad kokku langevad?” (nr 963), mis tähendab abielupaari, on Rapla kihelkonnas 1889. aastal talletatud harukordne algus „Lepp linna uulitsal, tamm Taaralinna rajal [---]” (A10d; EM). Selleski ilmneb pseudomütoloogia levik rahva sekka. Taara linna on mitu korda maininud kirjas oma sõbrale Jaan Kaelile (1864–1951) noor A. H. Tammsaare (1878–1940) 1898. aasta jaanipäeval, nt „Maal võib seda samma loodust näha, ehk see küll mitte Taara linna keskel ei ole, ja ta on palju värskem, õrnem, kui Thoome peal” (Mihkla 1959: 744). Vaadeldav nimi jõudis XX sajandi alguses korduvalt ilmumiskohana ka väljaantavate raamatute tiitellehele (vt ka EKNR).

 

Paul Ariste seisukohad ja nende analüüs

Tartu nime päritolu selgitamisel peetakse seni kõige usutavamaks Tartu ülikooli õppejõu ja keeleteadlase Paul Ariste (1905–1990) hüpoteesi (Ariste 2010 [1961]). Selle kohaselt lähtub muinaseesti *Tarvato üldsõnast tarvas ja kohanimeliitest -tu. Substantiiv märgib tänapäeva eesti kirjakeeles ürgveist (Bos primigenius), kuid ­muinasaja tarvas ei olevat tähistanud mitte seda veislaste liiki, vaid Euroopa piisonit ehk hilisema, kirjakeelse nimetusega pürga. Samale järeldusele oli Soome koha­nimede Tarvaala, Tarvasjoki, Tarvaspää jt uurimisel jõudnud soome etnoloog ­Kustaa Vilkuna (1939).

Paleozooloog Lembi Lõugase (2002: 8–12) andmeil asustasid tarvad Eesti ala pärast viimast jääaega, kui kliima hakkas soojenema. Nende viimati leitud luujäänused pärinevad küll neoliitikumi lõpust, kuigi tõenäoliselt elasid tarvad siin kauemgi. Seevastu Euroopa piison ilmus Eesti lõunapoolsetesse metsadesse märgatavalt hiljem, aastate 100–1100 vahelisel ajal, mil siin valitses pehmem mereline kliima.3 Nimetatud loomaliigi nimetuse andmine Tartu linnusele sobib ka selle tekke ajaga: arheoloogia andmetel rajati muinaslinnus VIII sajandil (Tvauri 2001: 245).

Ariste (1981: 21–22) pidas eesti-soome loomanimetust substraatsõnaks, mis on kujul *tarwas laenatud indoeuroopa, täpsemini iraani ehk satǝm-keelsetest murretest. Läänemeresoome lekseemil, mis on tänini säilinud mitmesuguste mäletsejaliste nimetustena, pole vasteid ülejäänud soome-ugri keeltes. Kui lugu on nõnda, siis on ilmne, et sõna võeti kasutusele tarva tähenduses, kuid selle veislase Eesti alalt väistumise tõttu kanti nimetus üle piisonile. Loomaliigi kadumisega ähmastus lekseemi tähendus ning see hakkas märkima erisuguseid veislasi ja hirvlasi.

Teised uurijad on lähtunud läänemeresoome sõna balti päritolust, vrd leedu taũras ’piison; tarvas; härg’ ja preisi tauris ’piison’ (EES: 517), ent Ariste rõhutas, et balti laenu oletamisel on raske põhjendada häälikumuutust *ur > rv. Apellatiiv kajastub eesti (Tarvasjõgi, Tarvastu jt), läti (Taurene, Taurkalne, Taurupe), leedu (Taurage) ja preisi (Tauro) toponüümias (LiEW: 1067; Karulis 2001: 1013).4 Siinkohal võib lisada, et pole selge, kas sõna laenati indoeuroopa keeltesse semi keeltest (vrd aramea tōr, heebrea šor < *tauru) või oli laenusuund vastupidine või võeti lekseem üle kumbagi keelkonda kolmandast allikast (vrd EWD: 749; GEW: 861; Karulis 2001; LaEW: 650).

Ariste esitatud Tartu nimehüpoteesi nõrgaks kohaks luges Rätsep (1980) vanemates kirjapanekutes b- või p-hääliku olemasolu, mida teadupoolest ei esine teistes tarvas-sõnast tekkinud toponüümide varajastes kirjapanekutes, vrd 1226 Tarwanpe ’Rakvere’, 1234 Tarwast, 1414 Tarvest ’Tarvastu’ (EKNR: 538, 657). See pole üldiselt omane ka teistele, algselt konsonantühendit rv sisaldavatele nimedele, nt 1241 Hyruelæ ’Hirla’ ning 1241 Hirweden, 1374 Hirwen, 1490 Hirweden, 1693 Hirwekylla ’Iru’ (EKNR: 96, 118).

Keeleteadlane Paul Alvre (1921–2008) jättis mingil põhjusel oma kirjutises Aristele viitamata, millest omakorda sugenes ebatäpsus Tvauri monograafias. Alvre püüdis käsitletavat seisukohta kaitsta väitega, et keeles on vaheldus rv : rb olemas ja lähtesõna võis käänduda ka kujul tarvas : tarba nagu varvas : varba (Alvre 1985: 97). See pole siiski kuigi tõenäoline, sest laenuallikas pole sulghäälikut sedastatud ega eesti keeles genitiivivormi tarba registreeritud. Ka samalähtelise soome külanime Tarvainen puhul näitena toodud isikunimi 1402 Paual Tarwaynen (SPK) ei kinnita seda oletust.

Soome keeleteadlane Lauri Kettunen (1885–1963) eeldas, et n-ö ebareeglipärast b-ga tähistamist esineb muudelgi juhtudel, nagu nt 1637 Hirbla praeguse Hirvla asemel ning sks Gross- ja Klein-Irben liivikeelsete Iira ja Ire vastetena (Kettunen 1955: 71, 253). Siinkohal pole liivi näited küll eriti veenvad, sest varastes kirjapanekutes esineb neis v või w, vrd 1290 Yrva (lv īra joug ’Iira jõgi’), 1387 Irva, Irvam (Posti 1942: 267). Ent ootuspärase v ~ w lausa mõistatuslikku asendamist b-ga täheldas samuti kohanimeuurija Valdek Pall (1927–2013) paaris Põhja-Tartumaa toponüümis, nagu Kivijärve (1406 Kyppeyerwe ~ Kipeierfe jt) ja Nava (1592 Napaus, 1601 Napas jt) (Pall 1969: 72–73, 155–156; 1977: 25). Esitatud näited leevendavad oluliselt etteheidet hääliku ja kirjapildi mittevastavuse kohta Tartu nime käsitlemisel. Klusiili kirjutamine v-hääliku asemel vajaks põhjalikumat uurimist, eriti XIII–XIV sajandi üleskirjutused.

Just Ariste (2010 [1965]: 492) oletas, et peale millegi puudumist väljendava ­tu-omadussõnaliite ja tud-lõpulise umbisikulise tegumoe kesksõna tu-tuletise eksisteeris veel omadussõnasufiks -tu (< *-tto < *-ttai), mis märgib kas kellegi või millegi iseloomulikku olemasolu või lausa selle ohtrust (vt ka EKNR: 679–680). Seega tähendab uuritav kohanimi Ariste tõlgenduse järgi pürgide elupaika (vrd Kobratu Tartu lähedal sõnast kobras).

Nimetatud seisukohta toetas ka Pall (1977: 100–101), rõhutades, et „sellise tähenduse eeldamine tu-sufiksil hõlbustaks mitmete muudegi kohanimede [kui Puiatu] tõlgitsemist, näit. Põuatu, Pühatu jne”. Ainsaks vastuväiteks pidas uurija seda, et eesti keeles ei tuletata tu-liitega apellatiive, kuid ta leidis mõned tuletised soome keelest, nt pyhättö ’pühamu’ jt. Tingivas kõneviisis hõlbustuks abil lähenes probleemile ka kohanimeuurija Marja Kallasmaa (vt 2010: 59).

Kõnesolev liide võis eralduda karitiivsest tu-liitest ja abstraheeruda mõne sõna, nt lõputu, ilmatu, maailmatu, ääretu vms eeskujul, kusjuures lõputu tähistas esialgu ainult ilma lõputa (otsata) objekti, kuid sellest kujunesid mõiste sekundaarsed tähendused ’lõpmatu’ ja ’hiigelsuur’. Kõnekeelne ja murdeline adverb ilmatuma sisaldab küll põhjaeesti karitiivsufiksile iseloomulikku käändelõppu, kuid see võib olla teisene, sest adjektiivi nn kivistunud vormina ta ei käändu, nt ilmatuma pahandused, obuseid ilmatuma parv (EKSS: 587; EMS: 952).

Lugedes hiljem keele- ja kirjandusteadlase Eduard Roosi (1903–1979) ettekande lühikest kokkuvõtet, võib järeldada, et ta eitas lähtesõna tarvas sobilikkust Tartu nime puhul (vt Raud 1975: 127). 17. novembril 1974 käsitles ta Emakeele Seltsi koosolekul peetud ettekandes seniseid Tartu nime etümologiseerimiskatseid ja seostas toponüümi üldsõnaga tarbetu ’mittevajalik’, nagu seda oli juba sajand varem teinud Heinrich Neus. Ühenduses sama apellatiiviga mainis Roos ürikust leitud isikunime Tarueto (< Tarveto ~ Tarbeto), kuid ei seostanud seda uuritava kohanimega. Pole teada, kas Roosile oli tuttav eespool viidatud Kettuneni monograafia, mille all­märkuses on juttu, et tarbetu oleks lähtesõnana häälikuliselt laitmatu, kuid tõsiseid raskusi kohanimega ühendamisel valmistab semantika (Kettunen 1955: 254–255).

Ettekandejärgse diskussiooni ajal kaitses Ariste oma seletusvarianti, pidades vajalikuks arvestada, et *Tarvato laenati alamsaksa keelde lätikeelse Tērbata vahendusel. Õigesti juhtis ta tähelepanu rohkusega seotud karitiivsele *to-sufiksile, mis tema arvates esineb ka teistes toponüümides, nagu Puiato, Pühato ja Vaiato. Eesti nime läti keelde laenamise käigu paikapidavuse kontrollimine vajaks koostööd läti ja saksa lingvistidega. Ehk on seda küsimust varem ka kusagil käsitletud, kuid siinkirjutajal pole kahjuks selle kohta teavet.

Küsitavusele vaatamata on Tartu nime tuletamisel võimalik tugineda tarvas-sõnale, kuid kahtlemata ei välista see mõnd alternatiivset etümoloogiat.

 

Linnuse nimi rajaja järgi?

Tartu nimest ajaleheartikli koostamise ajal jäi siinkirjutaja pilk korduvalt peatuma Eesti kohanimeraamatu märksõnal Taritu (vt Ernits 2020). Selle Saaremaa küla nime on Kettunen (1955: 252, 255) küsimärgiliselt seostanud isikunimega Tarvitu (< Tarvitu või *Tarbitu) ja toonud võrdluseks tegusõna tarvima ’tarvitama, kasutama’. Kallas­maa oletas, et külanimi lähtub talu nimest, mis võis tekkida talupoja lisanimest (Kallasmaa 1996: 419; EKNR: 655). Uurija lisas, et konsonandi v kadu vokaali i ees on Saaremaale omane ja -tu on isikunimeliide, mis võib kujutada endast impersonaali partitsiibi sufiksit (Kallasmaa 2010: 21, 59).

Soomes asub Tarttila küla (1390 Laurens aff Thartila), mille nime päritolu on üritanud uut moodi seletada Timo Alanen 2003. aastal (vt SPK). Tema arvates on toponüüm ajapikku lühenenud ning seda saab ühendada kas apellatiiviga tarvas, sellest tuletatud isikunimega Tarvos või partitsiibikujulise isikunimega *Tarvittu ~ *Tarvattu ~ *Tarvottu.

Tartu nime kõrvutamine külanimega Taritu võib tulla kõne alla, kuigi järgsilbi i esines erinevalt teistest toponüümikujudest varem vaid ühes kirjapanekus (in provinciam Tharbitensem). Ent sellega ei tarvitse uuring piirduda. Kettunen (1955: 255) mainis Tartu puhul oletatavat isikunime *Tarbetu, kuid semantilisel põhjusel ei üritanud seda seostada toponüümiga. Selline inimese nimi ei saakski sobida, sest vaevalt pannakse lapsele nimeks Tarbetu ’mittevajalik’, kui see on aga hiljem sugenenud hüüdnimi, siis ei saa negatiivse sisuga nime seostada linnusega. Roosile (1976: 124) oli tuntud eesti isikunimi Tarueto, kuid Tartu päritolu selgitamisel ta millegipärast sellest ei lähtunud. Muide, ürikus on tegu lisanimega, vrd 1551 Jurgen Tarueto (TT: 151).

Mida võis isikunimi *Tarvito ~ *Tarvõto tähendada? Siin tuleks silmas pidada kaht võimalust. Esimesel juhul oleks tegu, nagu eespool käsitletust ilmneb, impersonaali partitsiibiga verbist tarvima ja väljendaks lapsele pandud nime korral ema-isa soovi, et nende võsuke kasvaks vajalikuks inimeseks, vrd näiteks Lembitu ’armastatu’ (hiljem Lemmitu). Hüüdnime puhul võiks nimi kajastada inimese varem sooritatud tegusid. Teisel juhul oleks tegu substantiivitüvele liidetud tu-sufiksiga Ariste oletatud funktsioonis, mispuhul see nimi kirjeldaks väga tarvilikku isikut. Olgu asjalugu nii või teisiti, kuid sellist positiivse laenguga nime võis kanda Tartu linnuse rajaja. Tvauri (2001: 246) andmetel oligi Tarbatu esialgu ühe pealikkonna võimukeskus, mis peale linnuse hõlmas veel lähedal paiknevat asulat, kusjuures keskuse elanikkond koosnes spetsialiseerunud valitsejatest, sõjalisest kaaskonnast ja käsitöölistest.

Kui võtta aluseks Ariste idee, tuleks lahendada b ~ p ja v küsimus. On selge, et isikunime Tarvito ei saa kõrvutada sõnadega ee tarbetu ja sm tarpeeton, sest need tuletuvad *ek-sufiksiga substantiivist, mille genitiiv on tugevas astmes. Siin saab oletada kunagist substantiivitüve *tarpi : *tarβi ~ *tarβõ (> tarv-), vrd haruldane tarv : tarve ’tarve’, tarvi korral, tarvil ning Eesti idaosast saarteni ulatuv tarvi (pärast) ’tarbe (pärast)’ (Wiedemann 1973: 1122; EKM III: 1217; VMS: 490), eeldades, et tarv tuleneb varasemast kujust *tarb, mis pärineb alggermaani keelest, kus esines ühend rb, vrd *þarbæ ’vajadus, hädavajadus; puudus’ (GW). Keerulisem on otsustada tuletiste alustüvevormi üle, sest selles võib esineda hiline muutus, vrd siiski tarvitu : tarvituma ’tarbetu’ (Wiedemann 1973: 1123).

Sõltumata sellest, kas Tartu nime lähtesõna on deverbaalne või denominaalne, oli XIII sajandil häälik β usutavasti säilinud ja seda tähistati mitmeti (vt Kask 1972: 29–30). Liiati esinebki tartu keeles b-line sõnakuju tarbis ’vajalik; hädavajalik’ (Hupel 1780: 280). Seega oleks Tartu linnuse esialgseks nimekujuks *Tarßõtto, mis kajastab samakõlalist isikunime tähenduses ’tarvilik’. Genitiivne tarve (< *tarvõn) võimaldab rekonstrueerida teise silbi *õ. Häälik oli võõramaalastest vallutajatele tundmata, mistõttu seda tähistati mitut moodi.

 

Ekskurss rahvalaulumaile

Nüüd tuleb jutuks uuritava toponüümi võimalik seos rahvalauludega. Neus (1852) tsiteeris Tartu nime käsitlemisel üht rahvalaulu, mille oli leidnud literaadi ja estofiili Christian Hieronymus Justus Schlegeli (1767–1845) ülimahuka Venemaa-reisikirja veergudelt. Lauluread oli ta talletanud oma naisevenna, Simuna pastori Heinrich Johann Pauckeri (1759–1819) pojalt Heinrich Wilhelm Christoph Pauckerilt (1797–1833). Laulu algussõnad on järgmised: „Püüdsin minna Pürjetuie / Tahtsin minna Tarwetnie [p.o Tarwetuie5] / Wastas on Pürja issand / Wastas on Pürja emmand / Wastas Pürja nored errad” (Schlegel 1830: 129, tõlge lk 131). Schlegel ei vahendanud tõlkimisel pärisnimesid, vaid väljendus umbkaudselt. Neus (1852: 904) üritas eesti apellatiivide põhjal tõlkida kohanimed saksa keelde kujul Sonderstrebnitz ’Eriline Püüdlemiskoht’, Sondermangel ’Eriline Puudusekoht’, Strebnitz Herr ’härra Strebnitz’ jne, kusjuures Strebnitz esinebki sakslastel perekonnanimena, vrd sks streben ’püüdlema, pürgima’. Samale laulule viitas Neusi kirjutise põhjal ka Leo Meyer (1899: 13–14).

Luuletaja ja keeleteadlane Mihkel Veske seostas Tartu nime rahvalaulus esineva nimega Tarretu, vrd „Mai oli Tõrma neitsikene, / tantsis Tarretu mäella” (Weske 1876: 83), pidades e-vokaali elisiooni täiesti võimalikuks (Tarretu > Tartu).6 Nii Neusi kui ka Veske esile toodud rahvalaulualgusi on Emakeele Seltsi koosolekul pikemas Taaraga seotud toponüümide ettekandes maininud folklorist Matthias Johann Eisen (VAE: 13; TNT). Tarretu’st pole vaikides mööda läinud ka Kettunen (1955: 254). Schlegeli ja Veske kohanimesid on otstarbekas käsitleda koos.

Schlegeli talletatud rahvalaulus areneb tegevus pürj-sõna sisaldavate värssidega (1, 3–4), seevastu tarv-sõna esineb vaid esimese värsi ideed kordavalt tugevdavas paralleelvärsis. Kirjandusteadlase Arne Merilai (1996: 19) arvates kujutab eesti rahva­lauludele omane parallelism endast peamist poeetilist printsiipi, mille abil ­viidatakse pigem sündmuste samaaegsusele kui nende ajalisele järgnevusele.

Näikse, et Neus on toponüümide tõlkimisel ja tõlgendamisel lähtunud apellatiivide pürg– ja tarv-tüvelistest sõnadest pürge ~ pürje ’kiire; püüdlik’ ja tarv ~ tarve ’(häda)vajadus, tarve’ (Wiedemann 1973: 910, 1122). Praegustel andmetel pole mujalt nende kohanimede illatiivseid vorme teada. Ometi on nimed ühel või teisel kujul rahvalauludes säilinud, peaasjalikult laulutüübi „Mehetapja” versioonides. Üheks selliseks näiteks ongi Veske talletatu, kuid see pole kaugeltki ainus. Variantide rohkus kinnitab, et rahvalaulikute mälus oli nimekuju üht- või teistpidi moondunud. Selle kohta on ohtralt näiteid Põhja-Eesti, eriti Virumaa lauluvariantides.

Huvipakkuv toponüüm esineb „Mehetapjas” soome folkloristi Antti Aarne (1922: 17, 34) andmetel tosinal erineval kujul: Tarreta, Tarretu ~ Taretu, Tarveta; Tarmaku, Tarmatu, Tarmaste, Tarmastu, Tarvastu; Tormastu; Tõrmandu, Tõrmastu, Tõrmatse ja Tõrmatu. Nendele võib veel lisada Tarma ja Tarva (vt näiteid allpool) ning Tõrvaku, Tärmandu jt. Tarretu on tuntud ka teist tüüpi laulus, vrd „Ann oli aki neitsikene, / Tantsis Tarretu mäela” (EKM ERA, H, Asper 45 (71) < Laiuse khk, Laiuse v, Sootaga k – H. Asper (koguja) & Mihkel Ostrow (ümberkirjutaja) (1887); EKM ERA, H IV 3, 670 (18) < Pilistvere khk, Kõo k – Jaan Bock < Madli Waltmann (1889)). Kettunen (1955: 254) meenutas, et ta oli kunagi Kodaveres märkinud üles laulu, mis algas sõnadega „Tantsib Tarretu mäela”, kus­juures kohanimi olnud eakale laulikule täiesti tundmata.

Leidub rahvalaule, mis sisaldavad peale tarm- ~ tarv-tüvelise kohanime samaaegselt ka pürj-tüvelist sõna, nt „Püüsin mennä Pürjendisse, / Tahin Tarma moisinasse; Püidsin minna Pürjendisse / Tahtsin Tarva mõisa’asse” või „Püüsin mennä Pürje’esse / Ja tahtsin mennä Tarma’asse” (EKM ERA, H II 51, 683 (6) < Kuusalu khk, Kolga r – Madis Odenberg < Eewa Rooben-Reinberg (1894); EKM ERA, H II 34, 480/1 (55) < Kuusalu khk, Kolga v, Pedaspe k – Hans Lohk < Kadri Wiikström, 62 a (1892); EKM ERA, EÜS II 497/8 (4) < Simititsa < Kuusalu khk, Kolga v – P. Penna & K. Luud < Marie ­Esken, 55 1/2 a (1905)). Nende värsside sarnasus (sh püüdsin / tahtsin) Schlegeli ainesega on ilmne. Võimalik, et „Mehetapjas” esinev mõrtsukast Maie abikaasa nimi Jüri ~ Jürg pole samuti juhuslik, vaid heiastab kaugemat minevikku (Jüri < Jürg < pürg), nt „Mai oli torma neitsikäne, / Jürg oli torma poisikane, / Tantsis tarmaste määllä” (EKM ERA, AES, MT 141, 26a/26b < Kuusalu khk, Kolga v, Virve k – Linda Pärt < Anna Liimann, 79 a (1923)).

Osa vaadeldavaid kohanimesid sisaldab tuntud topoformante -ndi, –ndu, -ste ja -tu, vrd Viljandi, Võhandu jt. See on iseenesest huvitav, kuidas rahvalauliku teadvuses aja jooksul ähmastunud nimedest osati liidete abil tekitada uusi. Aarne (1922: 16) seostas Torma ~ Tõrma Tartumaaga ja Tarvastu Viljandimaaga, mis on kahtlemata rohkem kui küsitav. Rahvaluuleuurija Herbert Tampere (1909–1975) ühendas Kuusalu rahvalaulude Tarmaste ja Tarmastu Tarvanpää linnamäega Rakvere kohal ning Torma Tõrma külaga Rakvere kandis, kuid Tormaste ~ Tormastu puhul jättis nende seose teiste mainitud toponüümidega lahtiseks (VK: 394). Siinkohal tekib küsimus, kuidas on võinud kahest kohanimest tekkida niivõrd ohtrasti teisendeid. Ilmselt ei tähista need konkreetseid Eesti paiku, ammu siis veel Tartut, nagu arvas Veske.

Võiks oletada, et nimed on moonutatult üle võetud „Mehetapjasse” mingist ürgsemast laulust. Maie laulu peetakse suhteliselt hiliseks, sest „ballaad väljendab uusajale omast lineaarset aega, võib põhimõtteliselt osutada vaimsele murrangule, mis toimus siis, kui euroopalik ballaad hiliskeskajal tungis eesti väga vanasse, animistlikku, mitteballaadipärasesse rahvaluulesse, mis oli muuseas juba Homerose aegadel selgelt välja kujunenud” (Merilai 1996: 15–16). Schlegeli variandi algus pole ühenduses „Mehetapjaga”, vaid mingi kosjalauluga, kuid pole sugugi kindel, et see sinna algselt kuulus.

Lisaks Neusi ideele, mis on üsna usutav, saab Tarvetu ühendada ka sõnaga tarvas, nagu see ilmnes juba mitmes nimevariandis. Mida aga tähendab Pürjetu? Ehk tuleks lähtuda sõnast pürg, mis võeti Euroopa piisoni tähistamiseks teaduskeelde murretest, vrd pürg : pürje ’pull’ (Wiedemann 1973: 910) ja ’pühapäeval sündinud härg’ (VMS: 295). Kas sõna tähistas alguses tavalist veislast (Euroopa piisonit) või püha looma, ei tea. Igatahes oleks Tarvetu koht, kus elas tarvaid, ja Pürjetu paik, mida asustasid samuti mingid veislased. Ükskõik kummast seisukohast lähtudes tundub usutavamana, et rahvalaulude Tarvetu tähistas pigem müütilist maailma. Rahvalaulu uurimine näitas, et vaadeldavad värsid toetavad ühel või teisel määral mõlemat Tartu nime tekkehüpoteesi, kuid pigem siiski Ariste oma.

 

Kokkuvõtteks

Artikli eesmärk oli 1) kajastada ja täiendada Tartu nime (lad Tharbatu, sks Dorpat) päritolu uurimislugu, 2) leida lisapõhjendusi varasematele etümoloogiatele, 3) pakkuda välja konkureeriv tekkehüpotees ning 4) vaadelda võimalikke seoseid rahvaluulest tuntud nimedega. Juhiti tähelepanu Hupeli – tõsi küll – tagasihoidlikule osale Tartu nime algupära seletamisel, kirjeldati lähemalt seni kõige usutavamaks peetavat Ariste hüpoteesi, mille kohaselt toponüüm *Tarvatto on tekkinud üldsõnast tarvas ja tähendaks nende asupaika, ning esitati lisapõhjendusi vastuväidetele, mis on seni vähendanud mõne nimekuju paikapidavuse tõenäosust.

Konkureeriv hüpotees heidab otsustavalt kõrvale Neusi ja Roosi seisukoha, et Tharbatu tähendab midagi mittevajalikku ehk tarbetut; nimi rõhutab hoopis vastu­pidist. Toponüüm võib seostuda Tartu linnuse oletatava rajaja nimega Tarvetu (< *Tarßõtto). Artikli lõpuosas vaadeldi veel kord XIX sajandil talletatud rahvalaule, milles sisalduvad kohanimed Tarvetu, Tarretu jt. Neil on Tartu nimega sama päritolu. TharbatuTartu ajatelg on dokumenteeritult vanem kui 800 aastat, kuid see võib olla märksa pikemgi. Kauge mineviku kajana oleks toponüümi päritolu üheselt põhjendada väga keeruline.

 

Enn Ernits (snd 1945), PhD ja DVM, Eesti Maaülikooli emeriitdotsent (Friedrich Reinhold Kreutzwaldi 1a, 51014 Tartu), enn.ernits@emu.ee

 

1 1922. aastal on keeleteadlane ja ajaloolane Georg Friedrich von Sabler (1859–1935) esinenud Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul ettekandega „Miks on Dorpati nimeks läti keeles Tehrbata” (Wiget 1923: 4). Paraku on selle sisu praegu teadmata.

2 Need rahvalauluvärsid pärinevad tüübist „Põder põllalt – müügiks müüril” või „Oravad oksalt – müügiks müüril”. Huvipakkuva koha on eri kogujad talletanud üksnes taari vaka ~ taarivaka kujul (SL: 347). Juba 1827. aastal tuletas kirjamees Johann Wilhelm Ludwig von Luce (1756–1842) Tharapita sõnadest taar ja pütt, seostades nõu saarlaste Bacchuse kultusega (Viires 1990: 1412).

3 Viimane tarvas tapeti Leedus 1627. aastal ja looduses vabalt elanud Euroopa piison Poolas 1921. aastal (LE: 404–406).

4 Läti murretes on taurs tarva või mõne muu mäletsejalise tähenduses hääbunud; kirjakeelne sõna on suhteliselt hiline. Selle sõna tuletised on taure ’puust karikas; jahisarv; karjasepasun’, ­taurinis ’liblikas [nimetatud pikkade tundlate tõttu]; toru’ ja tauriņš ’liblikas’ ja taurs ’tugev’ (ME IV: 139–140; Karulis 2001: 1012–1013).

5 Ilmselt on trükiladuja u kogemata tagurpidi asetanud (vrd Pürjetuie) või oli see käsikirjas ebaselgesti või ebatäpselt märgitud.

6 Laulu üleskirjutuse kohaks on ERAB-is küsimärgiliselt märgitud Viljandimaa (vt EKM ERA, Veske 1, 493/6 (239)). Veske sõnutsi on kõnealune laul pärit siiski Lääne-Virumaal Kulina ­mõisa Roela külas elanud Mari Tänava suust. Sama laulu on temalt üles kirjutanud 1879. aastal ka J. M. Sommer (EKM ERA, EKmS 4° 1, 540/5 (4b)).

Kirjandus

Arhiiviallikad

Eesti Kirjandusmuuseumi (EKM) Eesti Rahvaluule Arhiiv (ERA)

AES – Akadeemilise Emakeele Seltsi kogu

EKmS – Eesti Kirjameeste Seltsi rahvaluulekogu

EÜS – Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvaluulekogu

H – Jakob Hurda rahvaluulekogu

 

Veebivarad

EM = Eesti mõistatused. http://www.folklore.ee/moistatused

ERAB = Eesti regilaulude andmebaas. http://www.folklore.ee/regilaul/andmebaas

GW = Gerhard Köbler 2014. Germanisches Wörterbuch. 5. tr. https://www.koeblergerhard.de/germwbhinw.html (3. IV 2021).

 

Kirjandus

Aarne, Antti 1922. Das estnisch-ingermanländische Maie-Lied. Eine vergleichende Unter­suchung. (FF Communications 1347.) Helsinki: Suomalainen Tiedeakatemia.

Alvre, Paul 1985. Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivimaa kroonikas (III). – Keel ja Kirjandus, nr 1, lk 32–36; nr 2, lk 96–105.

Ariste, Paul 1981. Keelekontaktid. Eesti keele kontakte teiste keeltega. (Eesti NSV Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi toimetised 14.) Tallinn: Valgus.

Ariste, Paul 2010 [1961]. Natuke tarvast. – P. Ariste, Sõnalaenulõbu. (Eesti mõttelugu 93.) Koost Peeter Olesk. Tartu: Ilmamaa, lk 484–487, 542.

Ariste, Paul 2010 [1965]. Vadja kohanimedes. – P. Ariste, Sõnalaenulõbu. (Eesti mõttelugu 93.) Koost Peeter Olesk. Tartu: Ilmamaa, lk 488–501, 542–544.

EES = Eesti etümoloogiasõnaraamat. Koost ja toim Iris Metsmägi, Meeli Sedrik, Sven-Erik Soosaar. Peatoim I. Metsmägi. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2012.

Ehasalu, Epp; Habicht, Külli; Kingisepp, Valve-Liivi; Peebo, Jaak 1997. Eesti keele vanimad tekstid ja sõnastik. (Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 6.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Eisen, Matthias Johann 1925. Kreutzwald ja keeleküsimus (Bertramile saadetud kirjade valgustusel). – Eesti Keel, nr 3–4, lk 49–56.

EKM III = Andrus Saareste. Eesti keele mõistelise sõnaraamatu indeks. Index du dictionnaire analogique de la lange estonienne. Uppsala: Finsk-ugriska institutionen, 1979.

EKNR = Eesti kohanimeraamat. Koost Marja Kallasmaa, Evar Saar, Peeter Päll, Marje Joalaid, Arvis Kiristaja, Enn Ernits, Mariko Faster, Fred Puss, Tiina Laansalu, Marit Alas, ­Valdek Pall, Marianne Blomqvist, Marge Kuslap, Anželika Šteingolde, Karl Pajusalu, Urmas ­Sutrop. Toim P. Päll, M. Kallasmaa. Eesti Keele Instituut, Võru Instituut, Eesti Kirjandusmuuseum. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016.

EKSS = Eesti keele seletav sõnaraamat. Kd 1 (A–J). „Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu” 2., täiendatud ja parandatud trükk. Toim Margit Langemets, Mai Tiits, Tiia Valdre, Leidi Veskis, Ülle Viks, Piret Voll. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2009.

EMS = Eesti murrete sõnaraamat. Kd 1, v 5 (ihes–jaagup). Tallinn: Eesti Keele Instituut, 1997.

Ernits, Enn 2020. Tartu nimest ja selle tulemisest. – Tartu Postimees 6. XI, lk 10.

EWD = Friedrich Kluge, Etymologisches Wörterbuch der deutschen Sprache. 18. tr. Ümbertöötanud Walther Mitzka. Berlin: Walter de Gruyter & Co, 1960.

Faehlmann, Friedrich Robert 1999. Teosed. Kd 1. Koost Mart Lepik, Eva Aaver, Heli Laanekask, Kristi Metste. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.

GEW = Hjalmar Frisk, Griechisches etymologisches Wörterbuch. Kd 2. 3., ümbertöötatud trükk. Heidelberg: Carl Winter, Universitätsverlag, 2016.

Gutslaff, Johannes 1998. Observationes grammaticae circa linguam Esthonicam. Grammatilisi vaatlusi eesti keelest. Tlk ja koost Marju Lepajõe. (Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 10.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Göseken 1660 = Valve-Liivi Kingisepp, Kristel Ress, Kai Tafenau, Heinrich Gösekeni grammatika ja sõnastik 350. Toim Külli Habicht, Külli Prillop. Tartu: Tartu Ülikool, 2010.

Hermann, [Karl] August 1899. Ueber altestnische Ortsnamen. – Trudy desjatogo arheo­logičeskogo s”ezda v Rige: 1896. Kd 2. Riga, lk 55–63. [Труды десятого археологического съезда в Риге: 1896. T. 2. Рига.]

Hildebrand, Hermann 1887. Livonica, vornämlich aus dem 13. Jahrhundert, im Vatikani­schen Archiv. Riga: J. Deubner.

HLK = Heinrici Chronicon Livoniae. Henriku Liivimaa kroonika. Tlk Richard Kleis. Toim ja komm Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat, 1982.

Hupel, August Wilhelm 1777. Nachtrag zum ersten Band, enthaltend Ergänzungen, Zusätze und Berichtigungen. – A. W. Hupel, Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Kd 2. Riga: Johann Friedrich Hartknoch, lk 1–84.

Hupel, August Wilhelm 1780. Ehstnische Sprachlehre für Hauptdialekte den revalschen und dörptschen; nebst einem vollständigen Wörterbuch. Riga–Leipzig: Johann Friedrich Hartknoch.

Kallasmaa, Marja 1996. Saaremaa kohanimed. Kd 1. [Tallinn:] Eesti Keele Instituut.

Kallasmaa, Marja 2010. Saaremaa kohanimed. Kd 2. [Tallinn:] Eesti Keele Instituut.

Karulis, Konstantīns 2001. Latviešu etimoloģijas vārdnīca. [Rīga:] Avots.

Kask, Arnold 1972. Eesti keele ajalooline grammatika. Häälikulugu. Kd 1. 2. trükk. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool.

Kelch, Christian 2004. Liivimaa ajalugu. Tlk Ivar Leimus. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv.

Kettunen, Lauri 1938. Livisches Wörterbuch mit grammatischer Einleitung. (Lexica Societatis Fenno-Ugricae 5.) Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura.

Kettunen, Lauri 1955. Etymologische Untersuchung über estnische Ortsnamen. (Suoma­laisen Tiedeakatemian toimituksia B 901.) Helsinki: Suomalainen Tiedeakatemia.

Knüpffer, A[rnold] 1836. Ueber die Esthnische Gottheit Thorapitha oder Tharapita. – Das Inland. Geschichte, Geographie, Statistik und Litteratur, nr 51, lk 833–843.

Kreutzwald, Friedrich Reinhold 1959. Kirjavahetus. Kd 4. Kirjad G. Schulz-Bertramile ja teistele 1859–1874. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

LaEW = Alois Walde, Johann Baptist Hofmann, Lateinisches etymologisches Wörterbuch. Kd 2. Heidelberg: Carl Winter, Universitätsverlag, 1982.

LE = Loomade elu. Kd 7. Imetajad. Toim Linda Poots. Tallinn: Valgus, 1987.

LC = Der Liefländischen Chronik. Kd 1. Saksa keelde tlk Johann Gottfried Arndt. Halle im Magdeburg: Joh. Justinus Gebauer, 1747.

LiEW = Ernst Fraenkel, Litauisches etymologisches Wörterbuch. Kd 2. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht, 1965.

LUB = Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten. Kd 1. Toim Friedrich Georg von Bunge. Reval: Kluge und Ström, 1853.

LVR = Liivimaa vanem riimkroonika. Tlk ja komm Urmas Eelmäe. Teaduslik toimetaja Enn Tarvel. Tallinn: Argo, 2003.

Lõugas, Lembi 2002. Karvasest mammutist ameerika naaritsani ehk Eesti loomastiku arengu­lugu. – Eesti Loodus, nr 9, lk 6–13.

ME = K. Mīlenbacha Latviešu valodas vārdnīca. Kd 4. Toim J. Endzelīns. Rīgā: Izdevusi ­izglītības ministrija, 1932.

Merilai, Arne 1996. Eesti ballaadi ajamudelid. – Kirjandusteadus. Mõte ja ulm, rakendus ja uurimus. Koost Luule Epner, A. Merilai. (Tartu Ülikooli eesti kirjanduse õppetooli toimetised 1.) [Tartu:] Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 13–28.

Meyer, Leo 1899. Zu den Versuchen einer etymologischen Erklärung des Namens Dorpat. – Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft 1898. Jurjew (Dorpat), lk 1–27.

Mihkla, Karl 1959. A. H. Tammsaare kirjad Jaan Kaelile. – Keel ja Kirjandus, nr 12, lk 738–747.

MS = 760. Monatssitzung am 4. Februar 1920. – Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft 1912–1920. Dorpat, 1921, lk 110–113.

[Mühlenthal, Theodor] 1872. Zur Etymologie des Namen Dorpat, estn. Tarto, russ. Jurjew. – Dörptsche Zeitung 17. XI, nr 267, lk 1–2.

N[eus,] H[einrich] 1852. Zur Erklärung des Stadtnamens Dorpat. – Das Inland, nr 48, lk 885–890; nr 49, lk 904–910; nr 50, lk 926–933; nr 51, lk 946–949.

Pall, Valdek 1969. Põhja-Tartumaa kohanimed. Kd 1. Toim Madis Norvik. Tallinn: Valgus.

Pall, Valdek 1977. Põhja-Tartumaa kohanimed. Kd 2. Toim Madis Norvik. Tallinn: Valgus.

Pennant, Thomas 1774. A Tour in Scotland and Voyage to the Hebrides. MDCCLXXII. Chester: John Monk.

Posti, Lauri 1942. Grundzüge der livischen Lautgeschichte. (Suomalais-Ugrilaisen Seuran ­toimituksia 75.) Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura.

Raud, Piret 1975. Emakeele Seltsis. – Keel ja Kirjandus, nr 2, lk 126–127.

Roos, Eduard 1976. Eesti muistsed liittüvelised ja tuletuslikud isikunimed. – Keel, mida me uurime. Koost Mart Mäger. Tallinn: Valgus, lk 120–130.

Rätsep, Huno 1980. Tartu nime päritolust. – Edasi 30. V, lk 4.

[Schlegel, Christian Hieronymus Justus] 1830. Reisen in mehrere russische Gouvernements in den Jahren 1801, 1807 und 1815. Meiningen: Friedrich Keyßner.

SL = Setukeste laulud. Pihkva-Eestlaste vanad rahvalaulud, ühes Räpinä ja Vastseliina lauludega. Kd 1. Välja andnud Jakob Hurt. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran toimituksia 104.) Helsingi: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 1904.

SPK = Suomalainen paikannimikirja. Peatoim Sirkka Paikkala. (Kotimaisten kielten tutkimuskeskuksen julkaisuja 146.) Helsinki: Karttakeskus, Kotimaisten kielten tutkimus­keskus, 2007.

Sutrop, Urmas 2002. Taarapita – saarlaste suur jumal. – Mäetagused, nr 16, lk 7–38.

TNT = Tartu nime tekkimisest. Emakeele Seltsi koosolek, 24. veebr. – Postimees 26. II 1924, lk 2.

TSV = A Tour in Scotland and Voyage to the Hebrides, 1772. Chester: Iohn Monk, 1774 [—]. – Historisches Journal von Mitgliedern des Königlichen Historischen Instituts zu Göttingen. Kd 5. Toim Johann Christoph Gatterer. Göttingen: Witwe Bandenhoek, 1775, lk 244–264.

TT = Tallinna turberaamat 1515–1626. Das Revaler Geleitsbuch 1515–1626. I osa. Tekst. (Tallinna linnarhiivi väljaanded 9.) Toim Nikolai Essen, Paul Johansen. Tallinn, 1939.

Tvauri, Andres 2001. Muinas-Tartu. Uurimus Tartu muinaslinnuse ja asula asustusloost. (Muinasaja teadus 10.) Tartu–Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus.

VAE = Väljavõtteid Akadeemilise Emakeele Seltsi protokollidest 1924–1925. – Akadeemilise Emakeele Seltsi aastaraamat 5 (1924–1925). Tartu: Akadeemiline Emakeele Selts, 1926, lk 12–32.

Viires, Ants 1990. Taara avita! – Looming, nr 10, lk 1410–1421.

Vilkuna, Kustaa 1939. Muinaisrunojen tarvas. – Kalevalaseuran vuosikirja 19. Helsinki: ­Werner Söderström osakeyhtiö, lk 66–97.

VK = Vana Kannel. Kd 3. Kuusalu vanad rahvalaulud. (Monumenta Estoniae Antiquae l.) Toim Herbert Tampere. Tallinn: Kultuurkoondis, 1938.

VMS = Väike murdesõnastik. Kd II. Toim Valdek Pall. Tallinn: Valgus, 1989.

Weske, M[ihkel] 1876. Bericht über die Ergebnisse einer Reise durch das Estenland im Sommer 1875. – Verhandlungen der Gelehrten Estnischen Gesellschaft, kd 8, v 3, lk 40–84.

Wiedemann, Ferdinand Johann 1973. Estnisch-deutsches Wörterbuch. Eesti-saksa ­sõna­raamat. 4., muutmata trükk teisest, Jakob Hurda redigeeritud väljaandest. Tallinn: Valgus.

Wiget, Wilhelm 1923. Jahresbericht. – Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesell­schaft 1922. Dorpat, lk 1–4.