liisuma ja tema kaaskond

liisuma ’seismisel värskust kaotama, jääbima, seiskuma, lahtuma, lahtiselt seismise tõttu rammu ja maitset kaotama (nt õlu lahtises nõus, kohv, tee, arstirohi, viin, äädikas, toit, supp, kapsad, puder, küpse liha, piim, koor) / abstehen, verschalen’ on neid juhte, mille päritolu Julius Mägiste ei ole oma etümoloogiasõnaraamatus käsitlenud, samatähenduslikud murdelised liistuma ja liiskuma on ta aga esitanud etümo­loogiata (EEW 4: 1307). Alo Rauna (1982: 75) arvates on liisuma eesti deskriptiivverb. Ent mõni aeg tagasi on Udo Uibo (2011: 925–927, 2016: 13) esitanud verbile laenu­etümoloogia. Uibo järgi on liisuma soomerootsi päritolu sõna, mis on põhjaeestisse laenatud soome murdekeele vahendusel: sm mrd (Satakunta) pliisu ’lahja; värvitu, väheütlev (esitus vms)’ ? < smrts bliso, blisu ’valge laik; valgete laikudega’. Tüvesisese lühikese i tõttu on laenualusena välistatud samas pliisu kõrval mainitud plisu, plissu ’lahja, liisunud (jook)’ ja Edela-Soomest noteeritud haruldane plis(s)ata ’lahjendada’. Uibo etümoloogia on aktsepteerinud EES (240 sub liisuma) ja see on samuti kajastatud Sõnaveebis. Etümoloogia ei ole siiski probleemitu.

Maija Grönholmi (1988: 123–124) järgi on pliisu kindel soomerootsi laen, mida tuntakse üksnes Häme ja Pohjanmaa murdekeeles. Seetõttu on ootuspärane, et soome kirjakeele sõnaraamat „Nykysuomen sanakirja” (1956–1962) seda ei kajasta. pliisu ongi laiemalt tuntuks saanud soome linnaslängi kaudu, kus selle omadus­sõnaga enamasti iseloomustatakse keskpärase või mittemidagiütlevana, ilmetult, lamedalt ja magedalt vms mõjuvat kultuurisündmust, nt muusikat (musa on pliisu ’muusika on mage’), filme, teatrietendusi või tundeelu (pliisu seksielämä ’kesine seksi­elu’; vt Karttunen 1979: 183; KS). Soome sõnaalgulised konsonantühendid on laenulist algupära. Tänapäeva soome keeles, sh murdekeeles esineb sõnaalguline pl- nii laenudes kui ka ekspressiivses omasõnavaras, kuid pole selge, millal sõnaalgulised konsonantühendid soome murdekeeles kodunesid, arvatavasti mitte varem kui XV–XVI sajandil. Ent veel märksa hiljem on sõnaalguline üksikkonsonantsus tavalisem kui konsonant­ühend (Grönholm 1988: 228–229). pliisu on seega pigem hiline kui varane tulnuk soome murdekeeles.

Eesti leksikograafiasse ilmub liisuma Salomo Heinrich Vestringi käsikirjalise sõnaraamatu (koostatud u 1710–1730) kaudu: Lisuma Verschalen, kus selle levilaks on märgitud Rev[al], s.o Harjumaa (Vestring 1988 [1710–1730]: 117). Sealt on liisuma üles korjatud teistesse XVIII sajandi sõnastikesse (vrd Kask 1970: 88–90): lisuma verschalen (Helle 1732: 132), lisuma verschalen H. [= die Provinz Harrien, und der harrische Dialekt] (Hupel 1780: 206). liisuma etümoloogilist algupära ­selgitades on tähele­panuväärne tõik, et see esineb eesti regilaulukeeles: Salme mõistis, vastu kostis: / „Kuidas võin Päevale minna? / Päev on päisiti palava: / odrad ta põllul põletab, / läätsed liisub liiva alla, / herned paneb parma’assa” (Tähemõrsja laul, Muhu, E 47913 (1), ERLA), Kas sul kuinud koorukesta / Liisund leemetilgakesta (Harju-Jaani, E 15643/4 /(120), ERA); Panin lihad liisumaie / Rasvapannid paisumaie. / Tuli mõisa musta kassi, / Sõi tema lihad liisumast / Rasvapannid paisumast (Äksi, E 18319 (5), ERA).

Selle sõnaloo alguses nimetatud murdeteisendid liistuma (Hlj RId Kaa Kse Amb; Lüg ka ’kuivama (lahtilõigatud leib)’) ja liiskuma (Hlj) – Wiedemanni sõnaraamatus esitatud levikumärgendita – on Uibo arvates võib-olla „rahvaetümoloogilised ümberkujundused [---] liisk ja liist alusel”. Tegemist on siiski liisuma-verbi edasi­tuletistega: liis-tu-ma sisaldab kausatiiv-refleksiivliidet -tu-, (sõnaalgulise l- ja n- sporaadilisele vaheldusele osutab niistuma Lüg), eesvokaalsete verbitüvedega on aga kohanenud Kodaverest noteeritud teisend liistimä¹ (liite -tu-, -ty- kohta vt lähemalt Hakulinen 1968: 229, 244–245), liis-ku-ma on tuletatud refleksiiv-frekventatiiv­liitega -ku- või analoogiline niiskuma-piis(k)uma-tüüpi refleksiividega resp. kontinuatiiv-kausatiividega. Seda oletust kinnitavad ilmekalt eesti murdekeele analoogiliste tuletusliidetega teisendid, nagu lois-u-ma ~ loisk-u-ma ~ lois-tu-ma ’sulama’ (⇐ loisk : loisu ’sula’, vt ka EEW 4: 1345–1346 sub loistma), los-u-ma ~ los-tu-ma ~ los-ku-ma ’(maha, kokku, alla) vajuma’ (⇐ losa- ’lohinal, lohistades’, vrd EEW 5: 1371–1372 sub losakil), kost-u-ma ~ kosk-u-ma ’sulama’ (⇐ koste- ’niiske’, vrd EEW 3: 967 sub kostuma), niis-u-ma ~ niis-ku-ma ~ niis-tu-ma ~ niis-ti-me ’niiskeks muutuma’ (⇐ niisk(a)–, vrd EEW 5: 1696 sub I niiske), pais-u-ma ~ pais-tu-ma ’paistetama’ (⇐ paise-, EEW 6: 1897–1898 sub paisuma), piis-u-ma ~ piis-ku-ma ’tibutama, tibama’ (⇐ piisk : piisa, vt ka EEW 7: 2035 sub piisk).

Kui liisuma oleks soomerootsi kaudlaen, oleks tegemist väga erandliku laenu­juhtumiga nii levikupilti kui ka proponeeritud soomerootsi tuletusalust silmas pidades. Raimo Raag (1988) on esitanud kokkuvõtva käsitluse eesti keele rootsi laene puudutavate varasemate uurimuste tulemustest, millest selgub, et põhiline kriteerium, mille alusel eesti sõna peetakse soomerootsi laenuks, on levik Eesti põhjarannikul, Jõelähtmes, Kuusalus, Kadrinas, Viru-Nigulas, samuti Keilas ja Väike-Maarjas. Edasi on Raag juhtinud tähelepanu sellele, et soomerootsi kaudlaenuks on võimalik pidada üksnes sellist häälikuliselt ja tähenduslikult sobivat sõna, mis on käibel kas soome ühiskeeles või mõnes eesti keelealaga kontaktses soome murdes, millest järeldub, et kõne alla võivad esimeses järjekorras tulla soome keele Kymenlaakso ja Lõuna-Karjala lõunapoolsed murrakud, lisaks muidugi soome-rootsi segarahvastikuga sadamalinnad, nagu Loviisa, Porvoo, Helsingi, Tammisaari, Hanko ja Turu (Raag 1988: 729).

liisuma levila on soomerootsi laenude ootuspärasest levikualast märksa ulatuslikum. Wiedemanni sõnaraamatus verbi levikut piiritlev märgend koguni puudub. EMS-i järgi levib liisuma rannikumurdes (Jõe Kuu), läänemurdes (LNg), kogu keskmurde alal (nt Juu Jür HJn JMd Kad Sim Plt) ja idamurdes (Iis Kod Lai), lisaks teated esinemusest saarte murdes (Jäm). „Eesti keele mõistelise sõnaraamatu” andmeil on liisuma tuntud ka läänemurdelisel Kirde-Pärnumaal (EKMS 1: 379–380 sub Halvenema: leib l[iisu]b, aga kali ja õlut kolkuvad Vän; EKMS 2: 377 sub Lahjenema). Wiedemanni sõnaraamat esitab häälikuliselt hälbiva (ära) siiluma ’kolkuma / verschalen’ (Vi), mida hilisem murdekogumine pole registreerinud.

Veelgi silmatorkavam erandlikkus seisneb selles, et soomerootsi laenu korral oleks tegemist ainukese juhtumiga, kus laenamisega on kaasnenud sõnaliigi muutus; teadaolevate soomerootsi verbilaenude tuletusalused on alati verbid, mitte noomenid (vt ka Raag 1988: 730–731).

Olen üha seisukohal, et liisuma on vanem balti sõnalaen, millele olen põgusalt juba varem osutanud (Vaba 2011: 758). Võimalik laenualus on blt *līsV-, mille jätkajad tänapäeva balti keeltes on nt ld lýsti (lýsta, lýso) ’lahjaks, kõhnaks jääma (haigust põdev inimene, loom), lahjaks, viljakandmatuks muutuma (põld, maa)’; sama sõnapere liikmed on ld lìsti (lysa ~ lysta, lìso ’laiali minema, laiali valguma, hajuma’, líesti (líesta, líeso) ’lahjaks jääma (loom), viljatuks muutuma (maa)’, líesas ’kõhn, lahja (inimene, loom), taine (liha), lahja, viljatu (maa); kidur, kehv (tähk, viljapea)’, lt liẽst (liẽst, liẽsa) ’lahjaks jääma’, liẽss ’kõhn, kõhetu (inimene), taine (liha), lahja, viljatu (maa)’ (LKŽ; ME 2: 505; LEW 1: 376–377, 329–330 sub láibas; ALEW 1: 594; LKEŽ; SEJL: sub lýsti). Samast balti sõnaperest on laenatud ka lms *laiha (< vlms *lajša), sm laiha ’kõhn, vesine, vilets’, ee lahja, eeLõ laih. Viimasest on Mägiste järgi tuletatud verb laih-tu-ma ’lahjaks jääma (inimene, loom, maa)’ (EEW 4: 1207 sub lahja). lahtuma-verbi ’liisuma, seistes lahjaks muutuma, maitset kaotama; hajuma, haihtuma; lahjuma’ (EMS) tuletusseosed on ebaselged. Mägiste järgi on verbi tuletusalus lahtu- Ü lauhtu-, vrd sm lauhtua ’soojemaks minna; rahuneda’ (EEW 4: 1211). Etümoloogiasõnaraamat pakub tuletusaluseks adjektiivi lahe ’kerge, ladus jt’ (EES: sub lahtuma), mis pole arusaadav. Ehkki lahtuma tuletussuhted on segased, on selge, et ee lahtuma tähendusvälja on mõjutanud ja suunanud balti päritolu adjektiiv lahja.

Läänemeresoome keelte balti laenudes on sõnasisese s-i korvaja tavaliselt s (nt aas ’silmus’ (< *ansa), kirst (< *kirstu), laisk (< *laiska), rõõsk (< *rēska), vapsik (< *vapsa-), nii ka liisuma puhul. Kuid on mainimisväärsel hulgal baltisme (vt näiteid Kalima 1936: 58), kus sõnasisese s-i jätkaja läänemeresoome keeltes on h, nende hulgas liisuma-verbiga samasse etümoloogilisse sõnaperesse kuuluv lahja, mis lähtub laenualusest *laisa, mille jätkajad tänapäeva balti keeltes on eespool nimetatud ld liesas, lt liess. h-lisi substitutsioonijuhte on asjaomases kirjanduses seletatud mitut moodi ja neis kõigis on arvestatavaid argumente. Nimetan siiski üksnes Frederik Kortlandi nn ruki-reeglil põhinevat seletust, mille kohaselt r, u, k ja i järel ieur s > sl х; häälikumuutus olevat alanud juba algbaltoslaavis ja Petri Kallio (2004: 126) arvates lms h-lised juhtumid seda keelestaadiumi kajastavadki. Balti liesas-liess on vanemas etümoloogilises kirjanduses seotud nt vn adjektiiviga лихой ’õel, kuri, tige, julm; raske, karm, ränk’, mida uuemal ajal (semantilise erinevuse tõttu) on hakatud tõrjuma (vt lähemalt, sh kirjandust ÈSSJa 15 1988: 89–91 sub *liho).

Laenualusega võrreldes on ee liisuma semantika spetsiifilisem: ’lahjaks muutuma (inimene, loom), viljakandmatuks muutuma (põld)’ Þ ’lahjaks muutuma (söök ja jook)’. Vahest võiks „Tähemõrsja” laulu liisuma-verbi semantikas (läätsed liisub liiva alla) oletada reministsentsi laenualuse sõna viljakandmatust märkivale tähendus­liinile.

KEELED, MURDED JA MURRAKUD:

Ambla; blt = (alg)balti keel; ee = eesti keel; (ee)Lõ = lõunaeesti murdekeel; HJn = Harju-Jaani; Hlj = Haljala; ieur = indoeuroopa keeled; Iisaku; JMd = Järva-Madise; Juuru; Jõelähtme; Jämaja; Jüri; Kaarma; Kadrina; Kodavere; Kse = Karuse; Kuusalu; Laiuse; ld = leedu keel; lms = läänemeresoome keeled; LNg = Lääne-Nigula; lt = läti keel; Lüganuse; mrd = murdesõna; Plt = Põltsamaa; RId = rannikumurde idaosa; Simuna; sl = slaavi keeled; sm = soome keel; smrts = soomerootsi keel; vlms = varaläänemeresoome keel; vn = vene keel; Vändra.

Lembit Vaba (snd 1945), PhD, Läti Teaduste Akadeemia välisliige, phorest45@gmail.com