Meremehel piab olema kümme `keṕsi

Eesti keeles on sonimütsil mitu nimetust: soni ja kõnekeelne soge, murretes veel nt kepka ~ kipka, hurask ~ vurask ja keps. Need nimetused on eesti keelde laenatud.

Soni ja soge etümoloogia on esitanud Udo Uibo, need on laenatud saksa keelest: soni laenualus on baltisaksa Johnny–Mütze ’nahast või kangast nokkmüts, Inglise reisimüts, spordimüts’ ja sogel saksa Jockeimütze ’džokimüts’ (Uibo 2007: 308–310). Murdesõnad kepka ~ kipka ja hurask ~ vurask on vene laenud, millest on kirjutanud Mari Must, vrd vene кéпкa ’nokkmüts, soni(müts)’ ja фурáжка ’(sirmiga) müts, vormi­müts’ (Must 1954: 68, 379, 2000: 94, 481).

Murdesõna keps päritolu ei ole seni uuritud. Sõna kohta on Eesti Keele Instituudi murdearhiivis kirjapanekuid kolmest kihelkonnast: Kihnus on kasutatud varianti keps, Häädemeestel palatalisatsiooniga keṕs ja Muhus ä-ga käṕs, tähendusena on antud ’soni, ludumüts’ (EMSUKA, EMS). Andrus Saareste mõistelises sõnaraamatus on Häädemeestelt fikseeritud ka i-ga variant kips (EKMS 3: 83). Sõna keps leiab ka Kihnu sõnaraamatust (KES). Kihnust on kirjapanekuid kepsi kohta kõige rohkem, neist ühes on märgitud, et sõna on „vanema ja keskmise põlvkonna keeles harvem esinev”. Üksikasjalikumalt mütsi kirjeldatud ei ole. Saab teada, et materjaliks oli riie, `sõuksi `riide`müt΄sa üitti enne ikka käṕs`mütsideks, see `olli käṕs Muh, ja mütsi põhi oli laidudest kokku õmmeldud, kepsi põhe `laidõst kogo `aetud Khn (EMSUKA).

See suhteliselt uus murdesõna on laenatud rootsi keelest. Rootsi akadeemia sõnaraamatus on sõna keps fikseeritud teatud ringkondade rahvakeeles tähenduses ’pehme müts eriti eest küllaltki laia põhja ja enamasti mütsikangaga kaetud nokaga, (inglise) „spordimüts”’. Rootsi keps on laenatud inglise keelest ja laenualus on inglise sõna cap ’müts’ mitmuse vorm caps, inglise keelde on sõna saadud hilisladina keelest, kus cappa tähendus on ’kapuuts, mantel’. (SAOB: keps) Sama päritolu on nimetatud ka rootsi keele etümoloogilistes sõnaraamatutes (Wessén 1996: 210; Ernby 2010: 300). Nimetada võib veel seda, et meile vene keele kaudu saadud nimetus kepka ~ kipka on samuti pärit samast hilisladina sõnast (Uibo 2007: 308).

Kui Rootsi akadeemia sõnaraamatu 1935. aastal ilmunud köites on rootsi sõna keps juures nimetatud tuntust rahvakeeles ja teatud ringkondades, siis tänapäeval esitatakse sõna kirjakeelsena ilma märgendita (SO; SAOL). Rootsi sõna on kõigepealt kasutusele tulnud arvatavasti meremeeste seas. Varasemad kirjapanekud rootsi keeles korstnapühkijate slängis on trükitud aastal 1910 ja mereväelaste keeles aastal 1912. (SAOB: keps; Palm 1910: 92, 95, 102; Thesleff 1912: 49)

Rootsi keeles võib sõna keps tähistada kaht tüüpi nokaga mütsi. Rootsi akadeemia sõnaloendis on sõna keps tähendusena märgitud ’lame nokaga müts’ (SAOL) ja rootsi keele sõnaraamatus ’sportlik (lame) nokaga müts’, liitsõnadena basebollkeps ’pesapallimüts’, golfkeps ’golfimüts’, gubbkeps (sõna-sõnalt) ’vanamehemüts’ (SO). Rootsi-eesti sõnaraamatus on rootsi sõna tähendusena märgitud ’nokkmüts, nokats(müts)’ (RES: 459). Sportlikud pesapalli- ja golfimütsid on tänapäeval juba sonist erinevad.

Kui tavapäraselt hääldatakse rootsi k eesvokaali ees helitu afrikaadina [č] (Elert 2000: 156), siis sõnas keps hääldub see kui [k] (SAOB; SAOL; SO). Seda tuleb erandina ette mõnes võõrsõnas, uuemas laenus (RES: 1366), millega praegusel juhul ongi tegemist. e-ga märgitud vokaali hääldus on sõnaraamatutes aja jooksul muutunud. 1935. aastal ilmunud SAOB-is on vokaali hääldusena esitatud [ä], 2009. aastal ilmunud rootsi keele sõnaraamat (SO) ja 2015. aasta Rootsi akadeemia sõnaloend (SAOL) annavad vokaali häälduseks [e]. Rootsi idaosa häälduses ei tehta vahet lühikese e ja lühikese ä hääldamise vahel, hääldusvariandiks on e ja ä vahepealne häälik [ε]; sama nähtus on tuntud Gotlandil ja soomerootsi murretes (Elert 2000: 32, 46).

Soomerootsi murrete sõnaraamatus on sõna fikseeritud ühest kihelkonnast kujul kippsmössa (OFSF: keppsmössa). Inglise sõna on rootsi keele vahendusel jõudnud ka soome murretesse Päris-Soome põhjaosas ja Lõuna-Pohjanmaa idaosas: käpsä ’nokkmüts, soni’ Eurajoki, Rauma, Nurmo (SMS: käpsä³).

Rootsi laenualuse vokaali kvaliteet, mis on võinud olla e ja ä või vahepealne häälik ε, on mõjutanud ka vokaalivalikut eesti murretes: Muhus ä, käps, Kihnus ja Häädemeestel e, keps ja keṕs. Saareste mõistelises sõnaraamatus kirja pandud Häädemeeste kips (EKMS 3: 83) ei ole arvatavasti soomerootsist laenatud, vaid tegemist võib olla kohaliku vaheldusega. Läänemurdes on Pärnumaal tuntud nähtus e kõrgenemine i-ks (Juhkam, Sepp 2000: 38). Sõna keps leviku järgi eesti murretes võib arvata, et sõna on saadud eesti keelde meremeeste kaudu, on ju nii Muhus, Kihnus kui ka Häädemeestel meri lähedal ja meresõit au sees.

Suurbritannias muutus nokaga pehme meestemüts eriti populaarseks 1880. aastatel, kuid see on pärit märksa varasemast ajast. Sonimütsi, inglise flat cap’i eelkäija bonnet oli kasutusel juba XIV sajandil. Nimetus cap võeti kasutusele enne XVII sajandit. XVI sajandil tahtis Briti parlament edendada villa kasutamist ja kohustas kõiki alamast seisusest mehi pühapäeviti ja pühade ajal kandma villasest kangast peakatet. Kuigi see seadus ei kehtinud kaua, sai sellest peakattest töötava mehe vormi­rõiva osa. (Schneider 2017)

Eesti keele seletavas sõnaraamatus (EKSS) on soni tähendusena antud ’hrl paksemast riidest v nahast ja (samast materjalist) nokaga meestemüts’. Ranget piiri soni ja nokkmütsi vahel on murdeandmetes raske tõmmata. Sageli on seletustes pakutud mõlemat. Nt annab Must (2000: 94) kepka tähenduseks ’nokkmüts, soni’, eesti murrete sõnaraamatus on antud aga ’pigimüts; sonimüts’ (EMS). Vuraski tähendusena on rohkem tuntud nokkmütsi ja soni kõrval Kanepist üles märgitud tähendus ’vanaaegne viltkübar’ ja variandil puraski Jürist ’soldatimüts; vanaaegne meestekaabu’ (Must 2000: 481).

Reet Piiri kirjutab „Suure mütsiraamatu” linnamoe peakatete peatükis ka XIX sajandi teisel poolel saksikumate meeste seas omaks võetud mustast või tumesinisest riidest kõva, läikiva sirmi ehk nokaga mütsist, mis oli nokkmüts, nottmüts, lakats või ulaga müts. Muu hulgas viitab ta XIX sajandi lõpu kirjeldustele, kuidas mõisa opman ja mõisahärra sellise peakatte kandmise ära keelanud. Mõnel pool on nimetatud sellist mütsi ka vene mütsiks, sest nähti seost Vene ametnike vormirõivaga. Raamatus on pilt XX sajandi alguses valmistatud peakattest, mida nimetatakse soniks ning mis on õmmeldud omakootud kangast ja millel on kunstmaterjalist nokk. (Piiri 2017: 249, 259)

Sonimüts oli Eestis 1920. aastatel populaarne peakate, kasutusele tuli sedalaadi müts aga juba enne omariikluse aega (Ojavee, Puppart 2019: 24, 15). Udo Uibo (2007: 308) on kirjutanud, et sõna soni tuli eesti keeles kasutusele arvatavasti pärast Esimest maailmasõda.

Pehme, nokaga mütsi jaoks on meil võõrsilt laenatud mitu nimetust. Kas seda tüüpi peakatet on püütud ka keeles olemas olevate sõnadega kuidagi nimetada?

Murrete sõnaraamatus on mitmegi peakatte tähendust seletades kasutatud sõna soni ehk need võivad olla soni sünonüümid. Nii tähendab lodu² vana, vormitu peakatte kõrval ka soni, lodumüts ja –kübar aga on ainult soni, pehme riidemütsi tähenduses. Kasutusel on olnud ka sõnad losumüts, lotsmüts, lottmüts ja lotumüts, samuti ludumüts (mille tähendusena on antud ka ’lätu’), lätumüts ja lättmüts ning arvatavasti on ka läss ’nokaga suvemüts’ olnud soniga väga sarnane. (EMS) Saareste mõistelisest sõnaraamatust leiab veel läsumütsi (EKMS 3: 83).

Nii kajastavad need murdenimetused sonimütsi pehmet ja madalat vormi. Väike-Maarjast on üles kirjutatud: kui müt΄s kukub noka `piale, sie on lud´u müts (EMSUKA). On ju ka näiteks ingliskeelne soni nimetus flat cap sõna-sõnalt ’lame müts’ (Schneider 2017).

Neist n-ö kirjeldusel põhinevatest murdenimetustest on laiemat kasutust leidnud ludumüts ja lodumüts. Wiedemanni (1973: 640) sõnaraamatu 2. trükis on esitatud ludu–m[üts] tähendusega ’hängende Mütze’, mis on üle võetud ka Saareste mõistelisse sõnaraamatusse tõlkega ’mingi rippuv müts’ (EKMS 3: 83). Millist mütsi on just mõeldud, ei oska arvata. Küll aga on lud´umüt´s (ilma seletuseta) olemas 1925. aastal ilmunud õigekeelsuse sõnaraamatu I osas (EÕS 1925: 420), Elmar Muugi sõna­raamatus (VÕS 1936: 232), aga ka nt 1953. aasta väikses õigekeelsuse sõnaraamatus (VÕS 1953: 154), ÕS 1976-s ja ka ÕS 2018-s. Ludumütsi ja lodumütsi kasutamisele soni süno­nüümina Oskar Lutsu följetonis „Vana kübar” on osutanud ka Uibo (2007: 309).

Julius Mägiste (EEW: 1335) käsitleb sõnade lodu ja ludu päritolu sõnaartiklis lodev ja peab seda eesti deskriptiivseks tüveks. Seda seisukohta on jaganud Alo Raun (1982: 77, lodu) ja „Eesti etümoloogiasõnaraamat” (EES: lodu¹). Kirjakeeles on kasutusel ka määrsõnad ludus ’lamavalt, siledalt vastu aluspinda, keha või pead ligi asendis’, lodus ’lontis, ripakil asendis’ (ÜS).

Millist peakatet lodumütsiga täpsemalt silmas peetakse, selgub enamasti kontekstist. 1906. aasta Postimehes kirjeldatakse lodumütsi kui uuema aja nähtust:

Mõned meie nooredmehed näevad seda edevust ka naesterahvaste käest olevad pärinud, et omalgi suure juuksetuti otsaette kasvatavad, seda ka sähredavad, nii et see nagu pikk, kähar Saksamaa lambavill välja näeb. Sinna pääle seatakse nõndanimetatud „lodumüts”, mille sirmi vaevalt lodu alt näha võime. [---] Võib olla on [---] nüüdsed „lodumütsid” palju „praktilikumad” pääkatted, kui muud selle sarnased meistritööd, millest minu vanapoisi pää aru ei suuda saada. Vahest on „lodumütsidega” parem uulitsa nukadel naesterahvaid piiluda või öökohmakutel plagama panna [---] (Vanapoisi päevaraamat 1906)

Lodumüts on olnud piisavalt tuntud, et seda on kasutatud ka nt otsimiskuulutuses kadunud lapse riietuse kirjeldamisel.

Poisikesel olid hallid kodukootud riided seljas, pruun lodumüts peas, Soome kingad jalas. (Karjapoiss 1914)

Sõna on leidnud kasutust mujalgi kirjeldustes.

Kohe torkasid silma: puhtad kuubülikonnad, kraed, kaelasidemed, pehmed kaabud ja lodumütsid; inimesed kõik väljamaa moodu, neid võiks ennem advokaatideks, inseneerideks, arstideks jne. pidada, kui töölisteks [---] Niisugused on kommunaarid. (Lipilin 1927: 36)

Iljitsh tuli tööle kohases ülikonnas – mingisugune vana moodust läinud kuub, rohelised püksid, lodumüts peas. (Lipilin 1927: 57)

Lodumütsi kõrval leiab kasutust ka ludumüts.

Kõige suurem mütsi-ladu Jurjevis [---] soovitab oma suurest ladust igasuguseid vilt-, õle- ja juurtest kaabusid, nokk, Inglis- ja ludumütsa. (Kõige suurem… 1915)

Autu inimene on kõigepealt kahtlane. Tema riided torkavad kohe silma. Peas – lai ludumüts, autojuhi palitu, kaelas – mahakeeratud krae; jalas – kalossid, silmade ees – prillid. (Miilitsionär 1917: 12)

Poisikesel on [---] peas sinine ludumüts, jalas mustad sukad ja jalas Ameerika saapad (tankid). (Poisike kadunud 1920)

Leenin tuli pleekinud ludumüts peas ja palitu käevarrel. (Naistööliste… 1927: 1)

Sugugi alati ei pruugi ludumüts tähendada aga soni. A. H. Tammsaare (1936: 493) on seda sõna kasutanud „Tõe ja õiguse” V osas: „Seal see Tiina siis nüüd keset saunaõue seisis, ludumüts peas, pamp seljas, kõrgekontsaga kingad jalas, silmad maateral, suure­võitu kahvatu suu nagu nutul või naerul.” See on tekitanud soome keelde tõlkimisel küsimusi ning autori ja tõlkija kirjavahetuses on leitud, et siinses kontekstis on mõeldud baretti (TÕ tõlkimisest 1978: 166).

Paistab, et aja jooksul on ludu- ja lodumütsi kirjakeelses tähenduses kadunud sonimütsi pool. 2009. aastal ilmunud kirjakeele seletav sõnaraamat (EKSS) nimetab ludumütsi tähendusena ’pehme vormitu või liibuv müts’, lodumütsi seletusena on antud aga ’(mütsi)lotu; pehme, vormitu peakate’ ja lodu kui (mütsi)lotu artiklis on teiste liitsõnade hulgas sonilodu. EKI ühendsõnastikus on lodumüts ’pehme, vormitu peakate’ ja näitena on esitatud Päkapiku lodumüts; ludumüts on aga ’pehme vormitu või liibuv müts’ (ÜS). Soniga neid nimetusi enam otsesõnu ei seostata.

Praegusel ajal on üsnagi selge, milline müts on soni või soge, ludu– ja lodumütsiga aga ei pruugi see peakate enam üldse seostuda. Veelgi vähem on ilmselt neid, kes teavad, mis on kepka, vurask või keps.

Miks aga on meremehel vaja kümmet kepsi? Häädemeestelt on kirja pandud: meremehel piab olema kümme `keṕsi, et ku üks `lendab, et siis teine kohe pähe `panna on (EMSUKA).

Meeli Sedrik (snd 1968), MA, Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), meeli.sedrik@eki.ee