Otsi
|
en
PDF

Meremehel piab olema kümme `keṕsi

https://doi.org/10.54013/kk763a4

Eesti keeles on sonimütsil mitu nimetust: soni ja kõnekeelne soge, murretes veel nt kepka ~ kipka, hurask ~ vurask ja keps. Need nimetused on eesti keelde laenatud.

Soni ja soge etümoloogia on esitanud Udo Uibo, need on laenatud saksa keelest: soni laenualus on baltisaksa JohnnyMütze ’nahast või kangast nokkmüts, Inglise reisimüts, spordimüts’ ja sogel saksa Jockeimütze ’džokimüts’ (Uibo 2007: 308–310). Murdesõnad kepka ~ kipka ja hurask ~ vurask on vene laenud, millest on kirjutanud Mari Must, vrd vene кéпкa ’nokkmüts, soni(müts)’ ja фурáжка ’(sirmiga) müts, vormi­müts’ (Must 1954: 68, 379, 2000: 94, 481).

Murdesõna keps päritolu ei ole seni uuritud. Sõna kohta on Eesti Keele Instituudi murdearhiivis kirjapanekuid kolmest kihelkonnast: Kihnus on kasutatud varianti keps, Häädemeestel palatalisatsiooniga kes ja Muhus ä-ga s, tähendusena on antud ’soni, ludumüts’ (EMSUKA, EMS). Andrus Saareste mõistelises sõnaraamatus on Häädemeestelt fikseeritud ka i-ga variant kips (EKMS 3: 83). Sõna keps leiab ka Kihnu sõnaraamatust (KES). Kihnust on kirjapanekuid kepsi kohta kõige rohkem, neist ühes on märgitud, et sõna on „vanema ja keskmise põlvkonna keeles harvem esinev”. Üksikasjalikumalt mütsi kirjeldatud ei ole. Saab teada, et materjaliks oli riie, `sõuksi `riide`müsa üitti enne ikka käs`mütsideks, see `olli käs Muh, ja mütsi põhi oli laidudest kokku õmmeldud, kepsi põhe `laidõst kogo `aetud Khn (EMSUKA).

See suhteliselt uus murdesõna on laenatud rootsi keelest. Rootsi akadeemia sõnaraamatus on sõna keps fikseeritud teatud ringkondade rahvakeeles tähenduses ’pehme müts eriti eest küllaltki laia põhja ja enamasti mütsikangaga kaetud nokaga, (inglise) „spordimüts”’. Rootsi keps on laenatud inglise keelest ja laenualus on inglise sõna cap ’müts’ mitmuse vorm caps, inglise keelde on sõna saadud hilisladina keelest, kus cappa tähendus on ’kapuuts, mantel’. (SAOB: keps) Sama päritolu on nimetatud ka rootsi keele etümoloogilistes sõnaraamatutes (Wessén 1996: 210; Ernby 2010: 300). Nimetada võib veel seda, et meile vene keele kaudu saadud nimetus kepka ~ kipka on samuti pärit samast hilisladina sõnast (Uibo 2007: 308).

Kui Rootsi akadeemia sõnaraamatu 1935. aastal ilmunud köites on rootsi sõna keps juures nimetatud tuntust rahvakeeles ja teatud ringkondades, siis tänapäeval esitatakse sõna kirjakeelsena ilma märgendita (SO; SAOL). Rootsi sõna on kõigepealt kasutusele tulnud arvatavasti meremeeste seas. Varasemad kirjapanekud rootsi keeles korstnapühkijate slängis on trükitud aastal 1910 ja mereväelaste keeles aastal 1912. (SAOB: keps; Palm 1910: 92, 95, 102; Thesleff 1912: 49)

Rootsi keeles võib sõna keps tähistada kaht tüüpi nokaga mütsi. Rootsi akadeemia sõnaloendis on sõna keps tähendusena märgitud ’lame nokaga müts’ (SAOL) ja rootsi keele sõnaraamatus ’sportlik (lame) nokaga müts’, liitsõnadena basebollkeps ’pesapallimüts’, golfkeps ’golfimüts’, gubbkeps (sõna-sõnalt) ’vanamehemüts’ (SO). Rootsi-eesti sõnaraamatus on rootsi sõna tähendusena märgitud ’nokkmüts, nokats(müts)’ (RES: 459). Sportlikud pesapalli- ja golfimütsid on tänapäeval juba sonist erinevad.

Kui tavapäraselt hääldatakse rootsi k eesvokaali ees helitu afrikaadina [č] (Elert 2000: 156), siis sõnas keps hääldub see kui [k] (SAOB; SAOL; SO). Seda tuleb erandina ette mõnes võõrsõnas, uuemas laenus (RES: 1366), millega praegusel juhul ongi tegemist. e-ga märgitud vokaali hääldus on sõnaraamatutes aja jooksul muutunud. 1935. aastal ilmunud SAOB-is on vokaali hääldusena esitatud [ä], 2009. aastal ilmunud rootsi keele sõnaraamat (SO) ja 2015. aasta Rootsi akadeemia sõnaloend (SAOL) annavad vokaali häälduseks [e]. Rootsi idaosa häälduses ei tehta vahet lühikese e ja lühikese ä hääldamise vahel, hääldusvariandiks on e ja ä vahepealne häälik [ε]; sama nähtus on tuntud Gotlandil ja soomerootsi murretes (Elert 2000: 32, 46).

Soomerootsi murrete sõnaraamatus on sõna fikseeritud ühest kihelkonnast kujul kippsmössa (OFSF: keppsmössa). Inglise sõna on rootsi keele vahendusel jõudnud ka soome murretesse Päris-Soome põhjaosas ja Lõuna-Pohjanmaa idaosas: käpsä ’nokkmüts, soni’ Eurajoki, Rauma, Nurmo (SMS: käpsä3).

Rootsi laenualuse vokaali kvaliteet, mis on võinud olla e ja ä või vahepealne häälik ε, on mõjutanud ka vokaalivalikut eesti murretes: Muhus ä, käps, Kihnus ja Häädemeestel e, keps ja kes. Saareste mõistelises sõnaraamatus kirja pandud Häädemeeste kips (EKMS 3: 83) ei ole arvatavasti soomerootsist laenatud, vaid tegemist võib olla kohaliku vaheldusega. Läänemurdes on Pärnumaal tuntud nähtus e kõrgenemine i-ks (Juhkam, Sepp 2000: 38). Sõna keps leviku järgi eesti murretes võib arvata, et sõna on saadud eesti keelde meremeeste kaudu, on ju nii Muhus, Kihnus kui ka Häädemeestel meri lähedal ja meresõit au sees.

Suurbritannias muutus nokaga pehme meestemüts eriti populaarseks 1880. aastatel, kuid see on pärit märksa varasemast ajast. Sonimütsi, inglise flat cap’i eelkäija bonnet oli kasutusel juba XIV sajandil. Nimetus cap võeti kasutusele enne XVII sajandit. XVI sajandil tahtis Briti parlament edendada villa kasutamist ja kohustas kõiki alamast seisusest mehi pühapäeviti ja pühade ajal kandma villasest kangast peakatet. Kuigi see seadus ei kehtinud kaua, sai sellest peakattest töötava mehe vormi­rõiva osa. (Schneider 2017)

Eesti keele seletavas sõnaraamatus (EKSS) on soni tähendusena antud ’hrl paksemast riidest v nahast ja (samast materjalist) nokaga meestemüts’. Ranget piiri soni ja nokkmütsi vahel on murdeandmetes raske tõmmata. Sageli on seletustes pakutud mõlemat. Nt annab Must (2000: 94) kepka tähenduseks ’nokkmüts, soni’, eesti murrete sõnaraamatus on antud aga ’pigimüts; sonimüts’ (EMS). Vuraski tähendusena on rohkem tuntud nokkmütsi ja soni kõrval Kanepist üles märgitud tähendus ’vanaaegne viltkübar’ ja variandil puraski Jürist ’soldatimüts; vanaaegne meestekaabu’ (Must 2000: 481).

Reet Piiri kirjutab „Suure mütsiraamatu” linnamoe peakatete peatükis ka XIX sajandi teisel poolel saksikumate meeste seas omaks võetud mustast või tumesinisest riidest kõva, läikiva sirmi ehk nokaga mütsist, mis oli nokkmüts, nottmüts, lakats või ulaga müts. Muu hulgas viitab ta XIX sajandi lõpu kirjeldustele, kuidas mõisa opman ja mõisahärra sellise peakatte kandmise ära keelanud. Mõnel pool on nimetatud sellist mütsi ka vene mütsiks, sest nähti seost Vene ametnike vormirõivaga. Raamatus on pilt XX sajandi alguses valmistatud peakattest, mida nimetatakse soniks ning mis on õmmeldud omakootud kangast ja millel on kunstmaterjalist nokk. (Piiri 2017: 249, 259)

Sonimüts oli Eestis 1920. aastatel populaarne peakate, kasutusele tuli sedalaadi müts aga juba enne omariikluse aega (Ojavee, Puppart 2019: 24, 15). Udo Uibo (2007: 308) on kirjutanud, et sõna soni tuli eesti keeles kasutusele arvatavasti pärast Esimest maailmasõda.

Pehme, nokaga mütsi jaoks on meil võõrsilt laenatud mitu nimetust. Kas seda tüüpi peakatet on püütud ka keeles olemas olevate sõnadega kuidagi nimetada?

Murrete sõnaraamatus on mitmegi peakatte tähendust seletades kasutatud sõna soni ehk need võivad olla soni sünonüümid. Nii tähendab lodu2 vana, vormitu peakatte kõrval ka soni, lodumüts ja –kübar aga on ainult soni, pehme riidemütsi tähenduses. Kasutusel on olnud ka sõnad losumüts, lotsmüts, lottmüts ja lotumüts, samuti ludumüts (mille tähendusena on antud ka ’lätu’), lätumüts ja lättmüts ning arvatavasti on ka läss ’nokaga suvemüts’ olnud soniga väga sarnane. (EMS) Saareste mõistelisest sõnaraamatust leiab veel läsumütsi (EKMS 3: 83).

Nii kajastavad need murdenimetused sonimütsi pehmet ja madalat vormi. Väike-Maarjast on üles kirjutatud: kui müs kukub noka `piale, sie on luu müts (EMSUKA). On ju ka näiteks ingliskeelne soni nimetus flat cap sõna-sõnalt ’lame müts’ (Schneider 2017).

Neist n-ö kirjeldusel põhinevatest murdenimetustest on laiemat kasutust leidnud ludumüts ja lodumüts. Wiedemanni (1973: 640) sõnaraamatu 2. trükis on esitatud ludum[üts] tähendusega ’hängende Mütze’, mis on üle võetud ka Saareste mõistelisse sõnaraamatusse tõlkega ’mingi rippuv müts’ (EKMS 3: 83). Millist mütsi on just mõeldud, ei oska arvata. Küll aga on lud´umüt´s (ilma seletuseta) olemas 1925. aastal ilmunud õigekeelsuse sõnaraamatu I osas (EÕS 1925: 420), Elmar Muugi sõna­raamatus (VÕS 1936: 232), aga ka nt 1953. aasta väikses õigekeelsuse sõnaraamatus (VÕS 1953: 154), ÕS 1976-s ja ka ÕS 2018-s. Ludumütsi ja lodumütsi kasutamisele soni süno­nüümina Oskar Lutsu följetonis „Vana kübar” on osutanud ka Uibo (2007: 309).

Julius Mägiste (EEW: 1335) käsitleb sõnade lodu ja ludu päritolu sõnaartiklis lodev ja peab seda eesti deskriptiivseks tüveks. Seda seisukohta on jaganud Alo Raun (1982: 77, lodu) ja „Eesti etümoloogiasõnaraamat” (EES: lodu1). Kirjakeeles on kasutusel ka määrsõnad ludus ’lamavalt, siledalt vastu aluspinda, keha või pead ligi asendis’, lodus ’lontis, ripakil asendis’ (ÜS).

Millist peakatet lodumütsiga täpsemalt silmas peetakse, selgub enamasti kontekstist. 1906. aasta Postimehes kirjeldatakse lodumütsi kui uuema aja nähtust:

Mõned meie nooredmehed näevad seda edevust ka naesterahvaste käest olevad pärinud, et omalgi suure juuksetuti otsaette kasvatavad, seda ka sähredavad, nii et see nagu pikk, kähar Saksamaa lambavill välja näeb. Sinna pääle seatakse nõndanimetatud „lodumüts”, mille sirmi vaevalt lodu alt näha võime. [---] Võib olla on [---] nüüdsed „lodumütsid” palju „praktilikumad” pääkatted, kui muud selle sarnased meistritööd, millest minu vanapoisi pää aru ei suuda saada. Vahest on „lodumütsidega” parem uulitsa nukadel naesterahvaid piiluda või öökohmakutel plagama panna [---] (Vanapoisi päevaraamat 1906)

Lodumüts on olnud piisavalt tuntud, et seda on kasutatud ka nt otsimiskuulutuses kadunud lapse riietuse kirjeldamisel.

Poisikesel olid hallid kodukootud riided seljas, pruun lodumüts peas, Soome kingad jalas. (Karjapoiss 1914)

Sõna on leidnud kasutust mujalgi kirjeldustes.

Kohe torkasid silma: puhtad kuubülikonnad, kraed, kaelasidemed, pehmed kaabud ja lodumütsid; inimesed kõik väljamaa moodu, neid võiks ennem advokaatideks, inseneerideks, arstideks jne. pidada, kui töölisteks [---] Niisugused on kommunaarid. (Lipilin 1927: 36)

Iljitsh tuli tööle kohases ülikonnas – mingisugune vana moodust läinud kuub, rohelised püksid, lodumüts peas. (Lipilin 1927: 57)

Lodumütsi kõrval leiab kasutust ka ludumüts.

Kõige suurem mütsi-ladu Jurjevis [---] soovitab oma suurest ladust igasuguseid vilt-, õle- ja juurtest kaabusid, nokk, Inglis- ja ludumütsa. (Kõige suurem… 1915)

Autu inimene on kõigepealt kahtlane. Tema riided torkavad kohe silma. Peas – lai ludumüts, autojuhi palitu, kaelas – mahakeeratud krae; jalas – kalossid, silmade ees – prillid. (Miilitsionär 1917: 12)

Poisikesel on [---] peas sinine ludumüts, jalas mustad sukad ja jalas Ameerika saapad (tankid). (Poisike kadunud 1920)

Leenin tuli pleekinud ludumüts peas ja palitu käevarrel. (Naistööliste… 1927: 1)

Sugugi alati ei pruugi ludumüts tähendada aga soni. A. H. Tammsaare (1936: 493) on seda sõna kasutanud „Tõe ja õiguse” V osas: „Seal see Tiina siis nüüd keset saunaõue seisis, ludumüts peas, pamp seljas, kõrgekontsaga kingad jalas, silmad maateral, suure­võitu kahvatu suu nagu nutul või naerul.” See on tekitanud soome keelde tõlkimisel küsimusi ning autori ja tõlkija kirjavahetuses on leitud, et siinses kontekstis on mõeldud baretti (TÕ tõlkimisest 1978: 166).

Paistab, et aja jooksul on ludu- ja lodumütsi kirjakeelses tähenduses kadunud sonimütsi pool. 2009. aastal ilmunud kirjakeele seletav sõnaraamat (EKSS) nimetab ludumütsi tähendusena ’pehme vormitu või liibuv müts’, lodumütsi seletusena on antud aga ’(mütsi)lotu; pehme, vormitu peakate’ ja lodu kui (mütsi)lotu artiklis on teiste liitsõnade hulgas sonilodu. EKI ühendsõnastikus on lodumüts ’pehme, vormitu peakate’ ja näitena on esitatud Päkapiku lodumüts; ludumüts on aga ’pehme vormitu või liibuv müts’ (ÜS). Soniga neid nimetusi enam otsesõnu ei seostata.

Praegusel ajal on üsnagi selge, milline müts on soni või soge, ludu– ja lodumütsiga aga ei pruugi see peakate enam üldse seostuda. Veelgi vähem on ilmselt neid, kes teavad, mis on kepka, vurask või keps.

Miks aga on meremehel vaja kümmet kepsi? Häädemeestelt on kirja pandud: meremehel piab olema kümme `kesi, et ku üks `lendab, et siis teine kohe pähe `panna on (EMSUKA).

Meeli Sedrik (snd 1968), MA, Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), meeli.sedrik@eki.ee

Kirjandus

Sõnavarakogud

EMSUKA = Eesti murrete ja soome-ugri keelte arhiiv Eesti Keele Instituudis

 

Veebivarad

OFSF = Ordbok över Finlands svenska folkmål. abbal–rejäl. (Institutet för de inhemska språkens webbpublikationer 33.) Helsingfors: Institutet för de inhemska språken, 2013–. http://kaino.kotus.fi/fo

SAOB = Svenska Akademiens ordbok. https://www.saob.se

SAOL = Svenska Akademiens ordlista över svenska språket. https://spraakbanken.gu.se/saolhist

SMS = Suomen murteiden sanakirja. a–lööveri. (Kotimaisten kielten keskuksen verkko­julkaisuja 30.) http://kaino.kotus.fi/sms

SO = Svensk ordbok utgiven av Svenska Akademien. https://www.gu.se/svenska-spraket/svensk-ordbok

ÜS = EKI ühendsõnastik 2021. Eesti Keele Instituut. https://sonaveeb.ee

 

Kirjandus

EES = Eesti etümoloogiasõnaraamat. Koost ja toim Iris Metsmägi, Meeli Sedrik, Sven-Erik Soosaar. Peatoim I. Metsmägi. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2012. https://www.eki.ee/dict/ety

EEW = Julius Mägiste, Estnisches etymologisches Wörterbuch. Kd IV. kuhtuma–loom. Helsinki: Finnisch-Ugrische Gesellschaft, 1982.

EKMS = Andrus Saareste, Eesti keele mõisteline sõnaraamat. Kd I–IV. Dictionnaire ana­logique de la langue estonienne. Avec un index pourvu des traductions en français. (Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis väljaanne 3.) Stockholm: Vaba Eesti, 1958–1963.

EKSS = Eesti keele seletav sõnaraamat. Kd 1–6. „Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu” 2., täiendatud ja parandatud trükk. Toim Margit Langemets, Mai Tiits, Tiia Valdre, Leidi Veskis, Ülle Viks, Piret Voll. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2009. http://www.eki.ee/dict/ekss

Elert, Claes-Christian 2000. Allmän och svensk fonetik. 8., ümbertöötatud tr. Stockholm: Norstedts.

EMS = Eesti murrete sõnaraamat. Kd I– (a–piiastama). Eesti Teaduste Akadeemia, Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1994–. http://www.eki.ee/dict/ems

Ernby, Birgitta 2010. Norstedts etymologiska ordbok. Stockholm: Norstedts.

EÕS 1925 = Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat. „Eesti keele õigekirjutuse sõnaraamatu” II täiendatud ja parandatud trükk. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, 1925.

Juhkam, Evi; Sepp, Aldi 2000. Läänemurde tekstid. (Eesti murded VIII.) Tallinn: Eesti Keele Instituut.

Karjapoiss. [Kuulutus.] – Uusleht 24. X 1914, lk 2.

KES = Kihnu sõnaraamat. Koost Reene Leas, Reti Könninge, Silvi Murulauk, Ellen Niit. Toim Karl Pajusalu, Jüri Viikberg. Kihnu Kultuuri Instituut, Eesti Keele Instituut, Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituut. Kihnu–Pärnu–Tallinn–Tartu: Eesti Keele Siht­asutus, 2016.

Kõige suurem… [Kuulutus.] – Postimees 23. IV 1915, lk 4.

Lipilin, I. P. 1927. Kuidas nõukogude-võim uut elu ehitab ja Lenini tegevus pärast Oktoobrit. K. T. Sverdlova toimetusel. Moskva: Nõukogude Sotsialistliste Vabariikide Liidu Rahvaste Keskkirjastus.

Miilitsionär 1917 = Igaüks omaette miilitsionär. (Õpetlik käsiraamat.) – Meie Mats 9. XII 1917, lk 12.

Must, Mari 1954. Vene-eesti suhete kajastumine lõuna-eesti murrete sõnavaras. Sõnaloetelu. (Dissertatsioon filoloogiateaduste kandidaadi teadusliku kraadi taotlemiseks.) Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn. [Käsikiri.]

Must, Mari 2000. Vene laensõnad eesti murretes. [Tallinn:] Eesti Keele Sihtasutus.

Naistööliste mälestused Leeninist. – Naistööline ja talunaisterahvas 1927, nr 4, lk 1–2.

Ojavee, Anu; Puppart, Piret 2019. Eesti moe 100 aastat. (EV100.) [Tallinn:] Post Factum.

Palm, Herman 1910. Hemliga språk i Sverige. – Svenska landsmål och Svenskt folkliv, nr 6, lk 57–109.

Piiri, Reet 2017. Suur mütsiraamat. Eesti kihelkondade peakatted. [Tallinn:] Hea Lugu.

Poisike kadunud. [Kuulutus.] – Tallinna Teataja 22. VI 1920, lk 1.

Raun, Alo 1982. Eesti keele etümoloogiline teatmik. (Maarjamaa taskuraamat 17.) Rooma–Toronto: Maarjamaa.

RES = Rootsi-eesti sõnaraamat. Svensk-estnisk ordbok. (Nordistica Tartuensia 10.) Koost Mari Aidla, Signe Cousins, Maiu Elken, Madis Kanarbik, Kristina Mullamaa, Tiina­ ­Mullamaa, Marina Pertšjonok, Mai Praizner, Raimo Raag, Virve Raag, Juhan Tuldava. Tallinn: Valgus, 2004.

Schneider, Sven Raphael 2017. Flat cap & newspaper boy hat style guide. – Gentleman’s Gazette 20. X. https://www.gentlemansgazette.com/flat-cap-newsboy-hat (3. V 2021).

Tammsaare, A. H. 1936. Tõde ja õigus. Romaan. V jagu. Teine trükk. Tartu: Noor-Eesti kirjastus.

Thesleff, Arthur 1912. Stockholms förbrytarspråk och lägre slang 1910–1912. Stockholm: Albert Bonniers förlag.

TÕ tõlkimisest 1978 = „Tõe ja õiguse” tõlkimisest Soomes. A. H. Tammsaare kirjad Erkki ­Reijonenile. Kommenteerinud Elem Treier. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 160–169.

Uibo, Udo 2007. Etümoloogilisi märkmeid (II). – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 305–312.

Vanapoisi päevaraamat. Ärakirjutanud: Õepoeg Hans. – Postimees. Eesti päevaleht. Pärnu väljaanne 3. III 1906, lk 2.

VÕS 1936 = Väike õigekeelsus-sõnaraamat. Koostanud Elmar Muuk. 5., parandatud ja täiendatud trükk. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus.

VÕS 1953 = Väike õigekeelsuse sõnaraamat. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Wessén, Elias 1996. Våra ord, deras uttal och ursprung. Kortfattad etymologisk ordbok. 2., täiendatud tr. Svenska språknämnden. Stockholm: Norstedts.

Wiedemann, Ferdinand Johann 1973. Eesti-saksa sõnaraamat. Neljas, muutmata trükk teisest, Jakob Hurda redigeeritud väljaandest. Estnisch-deutsches Wörterbuch. Vierter unveränderter Druck nach der von Jakob Hurt redigierten Auflage [1893]. Tallinn: Valgus.

ÕS 1976 = Õigekeelsussõnaraamat. Toim Rein Kull, Erich Raiet. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus.

ÕS 2018 = Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018. Toim Maire Raadik. Koost Tiiu Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, M. Raadik. Eesti Keele Instituut. Tallinn: EKSA. http://www.eki.ee/dict/qs