Keywords: corpus planning, standards of written language, spelling variants, culinary terms, adaptation of borrowings, French borrowings
The article looks at the ways the spelling of foreign words of French origin has become fixed in Estonian, with a focus on the adaptation into Estonian of words pronounced with an open e in French. In Estonian, the spelling of foreign words typically follows their pronunciation, i.e., the spelling is based on the approximate pronunciation in the (original) language. Hence, the variations in the spelling of the Estonian adaptations likely derive from the French pronunciation instructions provided in Estonian sources and possibly from the influence of intermediary languages.
Two spellings of the word for the French choux pastry cake eclair currently coexist in Estonian: ekleer and ekläär. The word first appeared in ÕS 1960 as ekläär and was also standardized as ekleer in 2013; as such, it is a good example of the adaptation of French words in Estonian.
The adaptation of French borrowings containing an open e has been inconsistent in Estonian. The initial fixation of the word éclair with the spelling ekläär likely derived from the erstwhile custom of pronouncing the open e in the stressed syllables of French words as a long ä in Estonian. An effort was probably also made to avoid the spelling coinciding with the Russian form (эклер); there is a general tendency to ignore Russian-influenced forms when it comes to the standardization of foreign words in Estonian.
The variation of the open e in Estonian adaptations has been affected by pronunciation – differences in the phonotactics of French and Estonian – as well as intermediary languages: German, Swedish and Russian.
Madis Jürviste (b. 1985), MA, Institute of the Estonian Language, Lexicographer, Junior Researcher (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn); University of Tartu, Doctoral Student, madis.jyrviste@eki.ee
Tiina Paet (b. 1974), MA, Institute of the Estonian Language, Senior Language Planner, Junior Researcher (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn); University of Tartu, Doctoral Student, tiina.paet@eki.ee
Keywords: corpus planning, gender marked words, meanings
So far, Estonian language planners have been advising to reserve the word esinaine (chairwoman) for the director of an all-female organization only. In this article I looked at data from the text corpora of different eras (1920s–1940s, 1950s–1970s, 1990–2008, 2013 and 2021) to find out whether the word occurs in its recommended meaning only in the past usage or if it also holds true in modern language. The results showed that this usage was dominant mainly during the 1920s and 1940s, where over 90% of the analyzed examples indicated the meaning of a director of an all-female organization. This is partly explained by the many women’s associations that were established during this period. However, in modern usage starting from the 1990s, esinaine as ‘the leader of a mixed-gender organization’ has been on the rise – for example, in 2021, 58% of the analyzed examples used esinaine in the meaning of a leader of a mixed-gender organization. It is therefore clear that the recommendation is not relevant in modern language, and indeed, in March 2022 it was removed from the Estonian Language Institute’s dictionary portal Sõnaveeb.
Elisabeth Kaukonen (b. 1995), MA, University of Tartu, Estonian and Finno-Ugric Linguistics, Doctoral Student (Jakobi 2, 51005 Tartu), elisabeth.kaukonen@gmail.com
Keywords: Estonian, Slavic languages, lexical history
In the glossary of Heinrich Göseken’s (1641–1681) Estonian handbook Manuductio ad Linguam Oesthonicam. Anführung zur Öhstnischen Sprache (1660) the word taarn is explained as follows: Abgrund / tarn / süggaw paick ‘abyss’ (p. 98) and Grundlos / Taarn (p. 507). The relevant information presented in the Estnisch-deutsches Wörterbuch by F. J. Wiedemann, which was first published in 1869, comes from Göseken. Estonian dialect collectors have never recorded the word from actual usage. In the 1920s, the word taarn was proposed as a geographic term denoting ‘a narrow abyss with vertical walls’. In some cases the word has also been used in Estonian poetry.
No plausible etymological association has ever been established between taarn and any other Finnic word stem. Julius Mägiste has hesitantly related the word with the plant name tarn : tarna, Fin taarna, tarna ‘Carex, Catabrosa, Scirpus etc.’, assuming the development ‘high-growing aquatic plant’ ⇒ ‘place covered with such plants’ ⇒ ‘steep-sloped lowland, abyss’. The assumption does not sound credible, though.
Apart from descriptive words, most of the Estonian words with an intra-stem rn-sequence without a morpheme boundary are loanwords. The article weighs the possibility that taarn may have been borrowed from the Proto-Slavic source word *starnā, whose descendants include, e.g., Bulg странà ‘land, locality, direction; side, cheek’, стърнà ‘nearly vertical slope, steep river bank’, стърнъ̀ ‘escarpment’, Rus dial. сторона́ ‘hillside’, сторона́, сторо́нка ‘ashpit’. Analogous loanwords are the Estonian sarn : sarn ‘cheekbone’ and varn : varna ‘peg in the wall, hook etc.’, which must have also been borrowed from a very archaic pre-pleophonic variant of Slavic.
Lembit Vaba (b. 1945), PhD, Foreign Member of the Latvian Academy of Sciences, phorest45@gmail.com
References
VEEBIVARAD
DWB = Deutsches Wörterbuch von Jacob Grimm und Wilhelm Grimm. https://woerterbuchnetz.de
EKSS = Eesti keele seletav sõnaraamat. http://www.eki.ee/dict/ekss
EMS = Eesti murrete sõnaraamat. http://www.eki.ee/dict/ems
ÈSSJa = Ètimologičeskij slovar’ slavjanskih jazykov. Praslavjanskij leksičeskij fond. Kd 1–. Peatoim O. N. Trubačev. Moskva: Nauka, 1974–. [Этимологический словарь славянских языков. Праславянский лексический фонд. Т. 1–. Отв. ред. О. Н. Трубачев. Москва: Наука, 1974–.]
http://etymolog.ruslang.ru/index.php?act=essja
ETY = Eesti etümoloogiasõnaraamat. http://www.eki.ee/dict/ety
SRNG = Slovar’ russkih narodnyh govorov. Kd 1–49. [Словарь русских народных говоров. Т. 1–49.]
https://iling.spb.ru/vocabula/srng/srng.html
Sõnaveeb = EKI ühendsõnastik 2022. https://sonaveeb.ee
KIRJANDUS
BER = B”lgarski etimologičen rečnik. Kd 7. Peatoim Todor A. Todorov. Sofia: Akademično izdatelstvo Prof. Marin Drinov, 2010. [Български етимологичен речник. Т. 7. От. ред. Тодор А. Тодоров. София: Академично издателство Проф. Марин Дринов, 2010.]
Černyh, Pavel Jakovlevič 1999. Istoriko-ètimologičeskij slovar’ sovremennogo russkogo jazyka. Kd 1–2. 3. tr. Moskva: Russkij jazyk. [Павел Яковлевич Черных, Историко-этимологический словарь современного русского языка. Т. 1–2. 3-е издание. Москва: Русский язык.]
Dagestanlased. Koost Irina Kerimova, Ita Serman. [Tallinn]: Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed.
https://www.integratsioon.ee/sites/default/files/268_Dagestaanlased_A5.indd.pdf
EEW = Julius Mägiste, Estnisches etymologisches Wörterbuch. Kd 1–12. Helsinki: Finnisch-Ugrische Gesellschaft, 1982–1983.
EKMS = Andrus Saareste, Eesti keele mõisteline sõnaraamat. Dictionnaire analogique de la langue estonienne. Avec un index pourvu des traductions en français. Kd 1–4. (Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis väljaanne 3.) Stockholm: Vaba Eesti, 1958–1963.
EÕS = Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat. „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatu” II täiendatud ja parandatud tr. Kd 3: Ripp–Y. Tartus: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, 1937.
Göseken, Heinrich 1660. Manuductio ad Linguam Oesthonicam. Anführung zur Öhstnischen Sprache. Reval: Gedruckt und verlegt von Adolph Simon / Gymnasij Buchdr.
Kingisepp, Valve-Liivi; Ress, Kristel; Tafenau, Kai 2010. Heinrich Gösekeni grammatika ja sõnastik 350. Toim Külli Habicht, Külli Prillop. Tartu: Tartu Ülikool.
Machek, Václav 1968. Etymologický slovník jazyka českého. Druhé, opravené a doplněné vydání. Praha: Nakladatelství Československé Akademie věd.
Rahvajutte ja -tarkusi Kullamaa kihelkonnast. Materjal rahvajutustajatele. Koost Pille Kippar. Tallinn: Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskus, 1998.
Raun, Alo 1982. Eesti keele etümoloogiline teatmik. (Maarjamaa taskuraamat 17.) Rooma–Toronto: Maarjamaa.
SKES = Erkki Itkonen, Aulis J. Joki, Suomen kielen etymologinen sanakirja. Kd 4. (Lexica Societatis Fenno-Ugricae XII:4.) Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura, 1969.
SSA = Suomen sanojen alkuperä. Etymologinen sanakirja. Kd 3. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran toimituksia 556. Kotimaisten kielten tutkimuskeskuksen julkaisuja 62.) Peatoim Ulla-Maija Kulonen. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, Kotimaisten kielten tutkimuskeskus, 2000.
Vaba, Lembit 2015. Sõna sisse minek. (Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi toimetised 73.) Tallinn: [Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Selts].
Valik saksa- ja eestikeelseid geoloogilisi oskussõnu. Tartu: Geoloogia Instituut, 1929.
Valmet, Aino 1960. H. Gösekeni sõnaraamatust. – Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 612–617.
Vasmer 1–4 = Maks Fasmer, Ètimologičeskij slovar’ russkogo jazyka. Kd 1–4. Perevod s nemeckogo i dopolnenija akademika RAN O. N. Trubačeva. Moskva: Astrel’ Ast, 2004. [Макс Фасмер, Этимологический словарь русского языка. Т. 1–4. Перевод с немецкого и дополнения академика РАН О. Н. Трубачева. Москва: Астрель Аст, 2004.]
Veski, Asta 1956. Rol’ I. V. Veski v istorii razvitija èstonskoj terminologii. Avtoreferat. Tartu: Tartuskij gosudarstvennyj universitet. [Астa Вески, Роль И. В. Вески в истории развития эстонской терминологии. Автореферат. Тарту: Тартуский государственный университет.]
Viitso, Tiit-Rein 1990. On the earliest Finnic and Balto-Slavic contacts. – Itämerensuomalaiset kielikontaktit. Itämerensuomalainen symposium 7. kansainvälisessä fenno-ugristikongressissa Debrecenissä 27.8.–1.9.1990. (Kotimaisten kielten tutkimuskeskuksen julkaisuja 61.) Helsinki, lk 140–147.
Wiedemann, Ferdinand Johann 1973. Estnisch-deutsches Wörterbuch. Eesti-saksa sõnaraamat. 4., muutmata trükk teisest, Jakob Hurda redigeeritud väljaandest. Tallinn: Valgus.
Keywords: lexical history, etymology, language contacts, Low German loanwords, C. Kelch, J. G. Herder, old written Estonian, Estonian folk song
In 1695 Christian Kelch, the then pastor of Järva-Jaani, published his chronicle “Liefländische Historia”, which also contained an Estonian folk song titled “Jörru, jörru”, with German translation. This was the first Estonian folk song to appear in print; owing to Johann Gottfried von Herder it became known even more widely. Despite repeated analysis of the text, the meaning of jörru has remained a mystery to this day. In Herder’s “Volkslieder” there is a note explainig Jörru as the male name Georg. This interpretation has been predominant, although it contradicts Kelch’s original explanation of Jörru being a young man’s word of address for his beloved girl. Possibly Herder did not find the text in Kelch’s chronicle but in a Königsberg newspaper, where the song had been published in 1764 without Kelch’s comment. Kelch, however, had a good reason to explicate the meaning of Jörru, as he wanted to refute an earlier claim that Jörru refers to Jerusalem and the song as a whole expresses the longing of a people for their former homeland. The article hypothesizes that jörru is the Middle Low German gör ‘girl’. In the local variant of Low German it was normal that before a front vowel g would be pronounced as j; another expected change is ö > õ. The word-final vowel u is a diminutive suffix. The lengthening of the r-sound can be accounted for by diminutive gemination. In addition to the etymology for jörru the meanings of some other archaic words and expressions occurring in the song are specified.
Külli Prillop (b. 1974), PhD, University of Tartu, Institute of Estonian and General Linguistics, Researcher of Estonian Phonology (Jakobi 2, 51005 Tartu), kulli.prillop@ut.ee
Keywords: actual use, borrowings, corpus planning, fixed norm, linguistic standard
One way to interpret the contradiction between the linguistic standard or authoritative recommendation and the actual use in the case of vanill ‘vanilla’ and vanilje ‘vanilla’ is that the actual use has not allowed itself to be confused by the standards. It can be assumed, though, that without the fixed norm, vanilje would perhaps enjoy a still greater predominance over the receding vanill.
The case of vanill and vanilje is a good example of the fact that even a hundred years of dictionary recommendations may not be able to eliminate or reduce some lexical parallels, much less – in actual language use a less recommended variant can be preferred. The regulative approach of corpus planning usually attempts to find a semantic difference between parallel words, assigning them to different categories or domains.
Note again that here we speak not of a temporal linguistic change, but of a whole century of parallel use of vanill and vanilje. Considering that ÕS (The Dictionary of Standard Estonian) has already accepted the parallel variants of quite many foreign words, there seems to be not much sense in going on to marginalize vanilje either.
Tiina Paet (b. 1974), MA, Institute of the Estonian Language, Senior Language Planner, Junior Researcher (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn); University of Tartu, Doctoral Student, tiina.paet@eki.ee
Keywords: Finnic languages, Baltic languages, Slavic languages, lexical history, etymology
There is still no good etymology for the Estonian-Votic terms for malt – Est. linnas, usu. pl linnased, Vot. linnaz, linnahzõt. The etymologies offered this far are based on occasional juxtapositions without sufficient semantic motivation, thus raising more questions than providing answers. The main Finnic brewing terms are Germanic (Scandinavian) loanwords, while Est. õlu ‘beer’ etc. is either of Germanic or Baltic origin. This article considers the possible Baltic (Balto-Slavic) origin of the Estonian-Votic malt name, seeing the donor form in the Balto-Slavic stem variant *linda- (*lindā) ~ *ln̥da- (< I.E. lendh–), some of whose Baltic descendants are Lith. lį̇̃sti (< *lind-ti; leñda, liñdo) ‘to crawl, move slowly, drag (on); germinate, sprout etc.’, Latv. lìst (lìen ~ lìed, lìda) ‘crawl, creep, move slowly; squeeze in; appeal (to), please; cut, mow; sprout, germinate etc.’, OPru. lindan (accsg) ‘valley’, Rus. ляда ’assarted field or grassland; a plot of woods or bush assigned for slash and burn; virgin land; fallow land overgrown with grass or brushwood; low grass; bush, young woodland etc.’, (O)Cz. lado ‘overgrown, fallow, bad land’, Pol. lada ‘virgin land’ etc. (Slav. *lęd-).
The presumed meaning of the Baltic (Balto-Slavic) source word is ‘germ, sprout (of a plant or grain)’. The borrowing must have adapted to the nouns with inflectional suffix –kse: *linta- > *linδa-kse-. The above etymological suggestion is supported by some (East) Slavic malt names analogously associated with germination such as Rus. dial. рóща ‘growth force; germ, sprout; greenery; shoot, runner; young mixed forest; germinated barley, malt’, рости́ло ‘rye malt’, BRus. рόшча ‘shoot, plant, germinated grains, growth in length’. Those Slavic malt names have semantic Finnic parallels such as Vot. itü ‘germ; malt’, Fin. dial. itu ‘germ’: itujauhot ‘malt’, Ingr. iDü ‘malt’, Olon. idy ‘germinated grains before drying’ etc., Lud. id́u: id́ud́auhod pl ‘malt flour’, Veps. idu, id́u: idujouh.
Lembit Vaba (b. 1945), PhD, Foreign Member of the Latvian Academy of Sciences, phorest45@gmail.com
Keywords: reflexive verbs, corpus planning, meanings
The u-reflexive kostuma ‘to be heard’ of the reflexive verb kostma ‘to be heard’ and other verbs with -uma ending began to spread in Estonian in the first half of the 20th century. Estonian linguist Johannes Aavik revived the use of u-reflexives during the Estonian language renewal, but he also established a rule in the 1920s to prevent the use of u-derivatives created from reflexive verbs (such as kostma > kostuma, pleekima > pleekuma ‘to fade’). During the century, this rule was copied in both grammar and school textbooks, without taking into account the actual use of language. However, as the data of various text corpora show, this rule has not been adopted in the use of language for a century. According to the recommendation of the corpus planning, it is now appropriate to use the verb kostuma in the sense of ‘to be heard’ in written language in addition to the verb kostma. The same has been done with other u-derivatives previously considered inappropriate.
Lydia Risberg (b. 1988), MA, Institute of the Estonian Language, Junior Researcher (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn); University of Tartu, doctoral student, lydia.risberg@eki.ee
References
Veebivarad
DEA = DIGAR Eesti artiklid. https://dea.digar.ee
EKS 2019 = Eesti keele sõnaraamat 2019. www.eki.ee/dict/eks
EM = Eesti mõistatuste andmebaas. http://www.folklore.ee/moistatused
EMS = Eesti murrete sõnaraamat. http://www.eki.ee/dict/ems
TÜKK = Eesti kirjakeele korpus 1890–1990. https://cl.ut.ee/korpused/kasutajaliides
VAKK = Vana kirjakeele korpus. https://vakk.ut.ee
ÜK 2019 = Eesti keele ühendkorpus 2019. Kristina Koppel, Jelena Kallas. https://doi.org/10.15155/3-00-0000-0000-0000-08565L
ÜS 2021 = Eesti Keele Instituudi ühendsõnastik 2021. Eesti Keele Instituut, Sõnaveeb. https://sonaveeb.ee
Kirjandus
Aavik, Johannes 1928. Keelelised tõved I. – Päevaleht 2. VI, lk 6.
Aavik, Johannes (koost) 1936. Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika. Tartu: Noor-Eesti.
Eesti etümoloogiasõnaraamat. Koost ja toim Iris Metsmägi, Meeli Sedrik, Sven-Erik Soosaar. Peatoim I. Metsmägi. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2012.
Eesti kirjakeele seletussõnaraamat. Vihik 1–26. Peatoim Rudolf Karelson, Valve Kullus (Põlma), Erich Raiet, Mai Tiits, Tiia Valdre, Leidi Veskis. Tallinn: Eesti Keele Instituut, 1988–2007.
EKG 1968 = Johannes Valgma, Nikolai Remmel, Eesti keele grammatika: käsiraamat. Tallinn: H. Heidemanni nim. trükikoda.
EKK 1997 = Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross, Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Instituut.
EKK 2007 = Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross, Eesti keele käsiraamat. 3., täiend tr. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
EKK 2020 = Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross, Eesti keele käsiraamat. Uuendatud väljaanne. Tallinn: Eesti Keele Instituut, EKSA.
EKSS 2009 = Eesti keele seletav sõnaraamat. Kd I–VI. „Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu” 2., täiendatud ja parandatud trükk. Toim Margit Langemets, Mai Tiits, Tiia Valdre, Leidi Veskis, Ülle Viks, Piret Voll. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. http://www.eki.ee/dict/ekss
EKÕS 1918 = Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat. Eesti Kirjanduse Seltsi väljaanne. Toim Jaan Tammemägi. Tallinn: K.-Ü. „Rahvaülikooli” kirjastus.
Erelt, Tiiu 2002. Eesti keelekorraldus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
EÕS 1930 = Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat. „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatu” II täiendatud ja parandatud trükk. Kd II (N–Rio). Toim Johannes Voldemar Veski. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus.
Hint, Mati 1990. Keel ja kõne. – Reede 2. III, nr 9, lk 5; 7. III, nr 10, lk 4.
Hint, Mati 2001a. Avastamise ja leiutamise vahekord eesti grammatikates. − Congressus nonus internationalis fenno-ugristarum. 7.–13. VIII 2000 Tartu. Pars IV. Dissertationes sectionum. Linguistica I. Tartu, lk 358−364.
Hint, Mati 2001b. Kellele kuulub eesti keelekorraldus? − Keelekorralduse konverents 18. ja 19. novembril 1999. Ettekanded. (Eesti Keele Instituudi toimetised 8.) Tallinn, lk 126−163.
Häkkinen, Kaisa 2005. Nykysuomen etymologinen sanakirja. Helsinki: WSOY.
Kasik, Reet 2015. Sõnamoodustus. (Eesti keele varamu I.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Keele alalt. – Päevaleht 14. IV 1926, lk 5.
Mäearu, Sirje 2008. Sõnamoodustusabi. – Keelenõuanne soovitab 4. Koost ja toim Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 95–120.
Mäger, Mart 1991. Refleksiivid – sajandi järjepidevus. – Keel ja Kirjandus, nr 6, lk 343–355.
Mägi, Ruth; Raudvere, Koidu; Vaba, Mari (koost) 2001. Eesti keele raskete sõnade sõnaraamat. Kuidas sõnu õigesti kirjutada ja kasutada. Tallinn: TEA Kirjastus.
Mägiste, Julius 2000 [1982]. Estnisches etymologisches Wörterbuch. III. Helsinki: Finnisch-Ugrische Gesellschaft.
Nemvalts, Peep; Vare, Silvi 1984. Eesti keele õpik X klassile. Tallinn: Valgus.
Paet, Tiina; Rehemaa, Tuuli 2018. ÕS 1918. „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatu” kommenteeritud väljaanne. http://www.eki.ee/dict/qs1918
Paet, Tiina; Risberg, Lydia 2021. Võõrsõnade tähendussoovitused ja nende esitus üldkeele sõnaraamatus. – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 965–984.
https://doi.org/10.54013/kk767a2
Pihlak, Ants 1992. u-verbid ja enesekohasus eesti keeles. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia.
Raadik, Lydia 2020. Sõnatähenduste normimisest eesti keelekorralduses verbi vabandama näitel. − Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 853–874.
https://doi.org/10.54013/kk755a3
Risberg, Lydia; Langemets, Margit 2021. Paronüümide probleem eesti keeles. – Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 903–926.
https://doi.org/10.54013/kk766a4
Saareste, Andrus 1979. Eesti keele mõistelise sõnaraamatu indeks. Uppsala: [Finsk-ugriska institutionen].
Tinits, Peeter 2020. Eesti Rahvusraamatukogu digilabori tööriistad tekstimaterjali ligipääsuks ja töötlemiseks. Zenodo.
https://doi.org/10.5281/zenodo.3953795
Vääri, Eduard 1968. Eesti keele õpik keskkoolile. Tallinn: Valgus.
Wiedemann, Ferdinand Johann 1973 [1893]. Eesti-saksa sõnaraamat. Neljas, muutmata trükk teisest, Jakob Hurda redigeeritud väljaandest. Estnisch-deutsches Wörterbuch. Vierter unveränderter Druck nach der von Jakob Hurt redigierten Auflage. Tallinn: Valgus.
ÕS 1960 = Õigekeelsuse sõnaraamat. Toim Ernst Nurm, Erich Raiet, Magnus Kindlam. ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
ÕS 1976 = Õigekeelsussõnaraamat. Toim Rein Kull, Erich Raiet. Koost Tiiu Erelt, R. Kull, Valve Põlma, Kristjan Torop. ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus.
ÕS 1999 = Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999. Toim Tiiu Erelt. Koost T. Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
ÕS 2018 = Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018. Toim Maire Raadik. Koost Tiiu Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, M. Raadik. Eesti Keele Instituut. Tallinn: EKSA.
Keywords: Estonian, Estonian dialects, etymology, Swedish loanwords
The Estonian language knows several names for a flat cap: there are soni and the colloquial soge, in dialects we also find, e.g., kepka ~ kipka, hurask ~ vurask and keps. All those terms are loanwords in Estonian: soni is of (Baltic) German and soge of German origin, whereas kepka ~ kipka and hurask ~ vurask have been borrowed from Russian. The dialect word keps ~ käps, which has been recorded from three parishes (Muhu, Kihnu and Häädemeeste) is a Swedish loanword. The Swedish keps ‘a soft rounded hat with a rather wide top, especially in the front, and a brim mostly covered with the same fabric, an (English) sports hat’ is an English loanword, borrowed from the plural form caps. As the first Swedish use has been recorded in 1910–1912, the Estonian loanword must be relatively recent.
In Estonian dialects the flat cap has also been referred to as lodu, lodumüts or lodukübar, losumüts, lotsmüts, lottmüts, lotumüts, ludumüts, lätumüts, lättmüts, läsumüts. All those names are motivated by the low and soft form of the hat. The names lodu– and ludumüts have also been used in standard Estonian, while ludumüts may as well refer to a beret. With time, ludumüts seems to have lost its ‘flat cap’ meaning in standard Estonian.
Meeli Sedrik (b. 1968), MA, Institute of the Estonian Language, Senior Lexicographer (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), meeli.sedrik@eki.ee
References
Sõnavarakogud
EMSUKA = Eesti murrete ja soome-ugri keelte arhiiv Eesti Keele Instituudis
Veebivarad
OFSF = Ordbok över Finlands svenska folkmål. abbal–rejäl. (Institutet för de inhemska språkens webbpublikationer 33.) Helsingfors: Institutet för de inhemska språken, 2013–. http://kaino.kotus.fi/fo
SAOB = Svenska Akademiens ordbok. https://www.saob.se
SAOL = Svenska Akademiens ordlista över svenska språket. https://spraakbanken.gu.se/saolhist
SMS = Suomen murteiden sanakirja. a–lööveri. (Kotimaisten kielten keskuksen verkkojulkaisuja 30.) http://kaino.kotus.fi/sms
SO = Svensk ordbok utgiven av Svenska Akademien. https://www.gu.se/svenska-spraket/svensk-ordbok
ÜS = EKI ühendsõnastik 2021. Eesti Keele Instituut. https://sonaveeb.ee
Kirjandus
EES = Eesti etümoloogiasõnaraamat. Koost ja toim Iris Metsmägi, Meeli Sedrik, Sven-Erik Soosaar. Peatoim I. Metsmägi. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2012. https://www.eki.ee/dict/ety
EEW = Julius Mägiste, Estnisches etymologisches Wörterbuch. Kd IV. kuhtuma–loom. Helsinki: Finnisch-Ugrische Gesellschaft, 1982.
EKMS = Andrus Saareste, Eesti keele mõisteline sõnaraamat. Kd I–IV. Dictionnaire analogique de la langue estonienne. Avec un index pourvu des traductions en français. (Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis väljaanne 3.) Stockholm: Vaba Eesti, 1958–1963.
EKSS = Eesti keele seletav sõnaraamat. Kd 1–6. „Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu” 2., täiendatud ja parandatud trükk. Toim Margit Langemets, Mai Tiits, Tiia Valdre, Leidi Veskis, Ülle Viks, Piret Voll. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2009. http://www.eki.ee/dict/ekss
Elert, Claes-Christian 2000. Allmän och svensk fonetik. 8., ümbertöötatud tr. Stockholm: Norstedts.
EMS = Eesti murrete sõnaraamat. Kd I– (a–piiastama). Eesti Teaduste Akadeemia, Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1994–. http://www.eki.ee/dict/ems
Ernby, Birgitta 2010. Norstedts etymologiska ordbok. Stockholm: Norstedts.
EÕS 1925 = Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat. „Eesti keele õigekirjutuse sõnaraamatu” II täiendatud ja parandatud trükk. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, 1925.
Juhkam, Evi; Sepp, Aldi 2000. Läänemurde tekstid. (Eesti murded VIII.) Tallinn: Eesti Keele Instituut.
Karjapoiss. [Kuulutus.] – Uusleht 24. X 1914, lk 2.
KES = Kihnu sõnaraamat. Koost Reene Leas, Reti Könninge, Silvi Murulauk, Ellen Niit. Toim Karl Pajusalu, Jüri Viikberg. Kihnu Kultuuri Instituut, Eesti Keele Instituut, Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituut. Kihnu–Pärnu–Tallinn–Tartu: Eesti Keele Sihtasutus, 2016.
Kõige suurem… [Kuulutus.] – Postimees 23. IV 1915, lk 4.
Lipilin, I. P. 1927. Kuidas nõukogude-võim uut elu ehitab ja Lenini tegevus pärast Oktoobrit. K. T. Sverdlova toimetusel. Moskva: Nõukogude Sotsialistliste Vabariikide Liidu Rahvaste Keskkirjastus.
Miilitsionär 1917 = Igaüks omaette miilitsionär. (Õpetlik käsiraamat.) – Meie Mats 9. XII 1917, lk 12.
Must, Mari 1954. Vene-eesti suhete kajastumine lõuna-eesti murrete sõnavaras. Sõnaloetelu. (Dissertatsioon filoloogiateaduste kandidaadi teadusliku kraadi taotlemiseks.) Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn. [Käsikiri.]
Must, Mari 2000. Vene laensõnad eesti murretes. [Tallinn:] Eesti Keele Sihtasutus.
Naistööliste mälestused Leeninist. – Naistööline ja talunaisterahvas 1927, nr 4, lk 1–2.
Ojavee, Anu; Puppart, Piret 2019. Eesti moe 100 aastat. (EV100.) [Tallinn:] Post Factum.
Palm, Herman 1910. Hemliga språk i Sverige. – Svenska landsmål och Svenskt folkliv, nr 6, lk 57–109.
Piiri, Reet 2017. Suur mütsiraamat. Eesti kihelkondade peakatted. [Tallinn:] Hea Lugu.
Poisike kadunud. [Kuulutus.] – Tallinna Teataja 22. VI 1920, lk 1.
Raun, Alo 1982. Eesti keele etümoloogiline teatmik. (Maarjamaa taskuraamat 17.) Rooma–Toronto: Maarjamaa.
RES = Rootsi-eesti sõnaraamat. Svensk-estnisk ordbok. (Nordistica Tartuensia 10.) Koost Mari Aidla, Signe Cousins, Maiu Elken, Madis Kanarbik, Kristina Mullamaa, Tiina Mullamaa, Marina Pertšjonok, Mai Praizner, Raimo Raag, Virve Raag, Juhan Tuldava. Tallinn: Valgus, 2004.
Schneider, Sven Raphael 2017. Flat cap & newspaper boy hat style guide. – Gentleman’s Gazette 20. X. https://www.gentlemansgazette.com/flat-cap-newsboy-hat (3. V 2021).
Tammsaare, A. H. 1936. Tõde ja õigus. Romaan. V jagu. Teine trükk. Tartu: Noor-Eesti kirjastus.
Thesleff, Arthur 1912. Stockholms förbrytarspråk och lägre slang 1910–1912. Stockholm: Albert Bonniers förlag.
TÕ tõlkimisest 1978 = „Tõe ja õiguse” tõlkimisest Soomes. A. H. Tammsaare kirjad Erkki Reijonenile. Kommenteerinud Elem Treier. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 160–169.
Uibo, Udo 2007. Etümoloogilisi märkmeid (II). – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 305–312.
Vanapoisi päevaraamat. Ärakirjutanud: Õepoeg Hans. – Postimees. Eesti päevaleht. Pärnu väljaanne 3. III 1906, lk 2.
VÕS 1936 = Väike õigekeelsus-sõnaraamat. Koostanud Elmar Muuk. 5., parandatud ja täiendatud trükk. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus.
VÕS 1953 = Väike õigekeelsuse sõnaraamat. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
Wessén, Elias 1996. Våra ord, deras uttal och ursprung. Kortfattad etymologisk ordbok. 2., täiendatud tr. Svenska språknämnden. Stockholm: Norstedts.
Wiedemann, Ferdinand Johann 1973. Eesti-saksa sõnaraamat. Neljas, muutmata trükk teisest, Jakob Hurda redigeeritud väljaandest. Estnisch-deutsches Wörterbuch. Vierter unveränderter Druck nach der von Jakob Hurt redigierten Auflage [1893]. Tallinn: Valgus.
ÕS 1976 = Õigekeelsussõnaraamat. Toim Rein Kull, Erich Raiet. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus.
ÕS 2018 = Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018. Toim Maire Raadik. Koost Tiiu Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, M. Raadik. Eesti Keele Instituut. Tallinn: EKSA. http://www.eki.ee/dict/qs
Keywords: town names, Estonia, toponymy, etymology, research history, folkloristics
The paper attempts 1) to reflect and supplement the research history of the name origin of Tartu town (Latin Tharbatu, German Dorpat), 2) to find additional justifications for some previous etymologies, 3) to propose a competing hypothesis, and 4) to study possible connections with toponyms known from folklore. The article draws attention to the local historian and writer August Wilhelm Hupel’s role, albeit modest, in explaining the origin of the name Tartu. The Finno-Ugrist Paul Ariste’s hypothesis, which is still considered the most plausible, according to which a toponym *Tarvatto is derived from the general word tarvas ‘European bison’ (< ‘aurochs’) and means their location, is detailed, and additional reasons are given for objections which have somewhat reduced the probability of validity. A competing hypothesis is put forward, which decisively rejects the view of Heinrich Neus and Eduard Roos that Tharbatu means something unnecessary, and emphasizes the opposite. If the name of the town should be related to the name of Tarvetu, the supposed founder of the Tartu fortress, the original name of the fortress would have been *Tarßõtto. At the end of the article, some folk songs which were recorded in the 19th century and include the place names Tarvetu, Tarretu and others are reconsidered. They are the same origin as the name of Tartu. The time axis of Tharbatu – Tartu is documented to be over 800 years old, but in reality it can be much longer. As an echo of the distant past, it is fairly difficult to unambiguously justify the origin of a toponym.
Enn Ernits (b. 1945), PhD and DVM, Associate Professor Emeritus of the Estonian University of Life Sciences (Friedrich Reinhold Kreutzwaldi 1a, 51014 Tartu), enn.ernits@emu.ee
References
Arhiiviallikad
Eesti Kirjandusmuuseumi (EKM) Eesti Rahvaluule Arhiiv (ERA)
AES – Akadeemilise Emakeele Seltsi kogu
EKmS – Eesti Kirjameeste Seltsi rahvaluulekogu
EÜS – Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvaluulekogu
H – Jakob Hurda rahvaluulekogu
Veebivarad
EM = Eesti mõistatused. http://www.folklore.ee/moistatused
ERAB = Eesti regilaulude andmebaas. http://www.folklore.ee/regilaul/andmebaas
GW = Gerhard Köbler 2014. Germanisches Wörterbuch. 5. tr. https://www.koeblergerhard.de/germwbhinw.html
Kirjandus
Aarne, Antti 1922. Das estnisch-ingermanländische Maie-Lied. Eine vergleichende Untersuchung. (FF Communications 1347.) Helsinki: Suomalainen Tiedeakatemia.
Alvre, Paul 1985. Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivimaa kroonikas (III). – Keel ja Kirjandus, nr 1, lk 32–36; nr 2, lk 96–105.
Ariste, Paul 1981. Keelekontaktid. Eesti keele kontakte teiste keeltega. (Eesti NSV Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi toimetised 14.) Tallinn: Valgus.
Ariste, Paul 2010 [1961]. Natuke tarvast. – P. Ariste, Sõnalaenulõbu. (Eesti mõttelugu 93.) Koost Peeter Olesk. Tartu: Ilmamaa, lk 484–487, 542.
Ariste, Paul 2010 [1965]. Vadja kohanimedes. – P. Ariste, Sõnalaenulõbu. (Eesti mõttelugu 93.) Koost Peeter Olesk. Tartu: Ilmamaa, lk 488–501, 542–544.
EES = Eesti etümoloogiasõnaraamat. Koost ja toim Iris Metsmägi, Meeli Sedrik, Sven-Erik Soosaar. Peatoim I. Metsmägi. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2012.
Ehasalu, Epp; Habicht, Külli; Kingisepp, Valve-Liivi; Peebo, Jaak 1997. Eesti keele vanimad tekstid ja sõnastik. (Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 6.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Eisen, Matthias Johann 1925. Kreutzwald ja keeleküsimus (Bertramile saadetud kirjade valgustusel). – Eesti Keel, nr 3–4, lk 49–56.
EKM III = Andrus Saareste. Eesti keele mõistelise sõnaraamatu indeks. Index du dictionnaire analogique de la lange estonienne. Uppsala: Finsk-ugriska institutionen, 1979.
EKNR = Eesti kohanimeraamat. Koost Marja Kallasmaa, Evar Saar, Peeter Päll, Marje Joalaid, Arvis Kiristaja, Enn Ernits, Mariko Faster, Fred Puss, Tiina Laansalu, Marit Alas, Valdek Pall, Marianne Blomqvist, Marge Kuslap, Anželika Šteingolde, Karl Pajusalu, Urmas Sutrop. Toim P. Päll, M. Kallasmaa. Eesti Keele Instituut, Võru Instituut, Eesti Kirjandusmuuseum. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016.
EKSS = Eesti keele seletav sõnaraamat. Kd 1 (A–J). „Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu” 2., täiendatud ja parandatud trükk. Toim Margit Langemets, Mai Tiits, Tiia Valdre, Leidi Veskis, Ülle Viks, Piret Voll. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2009.
EMS = Eesti murrete sõnaraamat. Kd 1, v 5 (ihes–jaagup). Tallinn: Eesti Keele Instituut, 1997.
Ernits, Enn 2020. Tartu nimest ja selle tulemisest. – Tartu Postimees 6. XI, lk 10.
EWD = Friedrich Kluge, Etymologisches Wörterbuch der deutschen Sprache. 18. tr. Ümbertöötanud Walther Mitzka. Berlin: Walter de Gruyter & Co, 1960.
Faehlmann, Friedrich Robert 1999. Teosed. Kd 1. Koost Mart Lepik, Eva Aaver, Heli Laanekask, Kristi Metste. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.
GEW = Hjalmar Frisk, Griechisches etymologisches Wörterbuch. Kd 2. 3., ümbertöötatud trükk. Heidelberg: Carl Winter, Universitätsverlag, 2016.
Gutslaff, Johannes 1998. Observationes grammaticae circa linguam Esthonicam. Grammatilisi vaatlusi eesti keelest. Tlk ja koost Marju Lepajõe. (Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 10.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Göseken 1660 = Valve-Liivi Kingisepp, Kristel Ress, Kai Tafenau, Heinrich Gösekeni grammatika ja sõnastik 350. Toim Külli Habicht, Külli Prillop. Tartu: Tartu Ülikool, 2010.
Hermann, [Karl] August 1899. Ueber altestnische Ortsnamen. – Trudy desjatogo arheologičeskogo s”ezda v Rige: 1896. Kd 2. Riga, lk 55–63. [Труды десятого археологического съезда в Риге: 1896. T. 2. Рига.]
Hildebrand, Hermann 1887. Livonica, vornämlich aus dem 13. Jahrhundert, im Vatikanischen Archiv. Riga: J. Deubner.
HLK = Heinrici Chronicon Livoniae. Henriku Liivimaa kroonika. Tlk Richard Kleis. Toim ja komm Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat, 1982.
Hupel, August Wilhelm 1777. Nachtrag zum ersten Band, enthaltend Ergänzungen, Zusätze und Berichtigungen. – A. W. Hupel, Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Kd 2. Riga: Johann Friedrich Hartknoch, lk 1–84.
Hupel, August Wilhelm 1780. Ehstnische Sprachlehre für Hauptdialekte den revalschen und dörptschen; nebst einem vollständigen Wörterbuch. Riga–Leipzig: Johann Friedrich Hartknoch.
Kallasmaa, Marja 1996. Saaremaa kohanimed. Kd 1. [Tallinn:] Eesti Keele Instituut.
Kallasmaa, Marja 2010. Saaremaa kohanimed. Kd 2. [Tallinn:] Eesti Keele Instituut.
Karulis, Konstantīns 2001. Latviešu etimoloģijas vārdnīca. [Rīga:] Avots.
Kask, Arnold 1972. Eesti keele ajalooline grammatika. Häälikulugu. Kd 1. 2. trükk. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool.
Kelch, Christian 2004. Liivimaa ajalugu. Tlk Ivar Leimus. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv.
Kettunen, Lauri 1938. Livisches Wörterbuch mit grammatischer Einleitung. (Lexica Societatis Fenno-Ugricae 5.) Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura.
Kettunen, Lauri 1955. Etymologische Untersuchung über estnische Ortsnamen. (Suomalaisen Tiedeakatemian toimituksia B 901.) Helsinki: Suomalainen Tiedeakatemia.
Knüpffer, A[rnold] 1836. Ueber die Esthnische Gottheit Thorapitha oder Tharapita. – Das Inland. Geschichte, Geographie, Statistik und Litteratur, nr 51, lk 833–843.
Kreutzwald, Friedrich Reinhold 1959. Kirjavahetus. Kd 4. Kirjad G. Schulz-Bertramile ja teistele 1859–1874. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
LaEW = Alois Walde, Johann Baptist Hofmann, Lateinisches etymologisches Wörterbuch. Kd 2. Heidelberg: Carl Winter, Universitätsverlag, 1982.
LE = Loomade elu. Kd 7. Imetajad. Toim Linda Poots. Tallinn: Valgus, 1987.
LC = Der Liefländischen Chronik. Kd 1. Saksa keelde tlk Johann Gottfried Arndt. Halle im Magdeburg: Joh. Justinus Gebauer, 1747.
LiEW = Ernst Fraenkel, Litauisches etymologisches Wörterbuch. Kd 2. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht, 1965.
LUB = Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten. Kd 1. Toim Friedrich Georg von Bunge. Reval: Kluge und Ström, 1853.
LVR = Liivimaa vanem riimkroonika. Tlk ja komm Urmas Eelmäe. Teaduslik toimetaja Enn Tarvel. Tallinn: Argo, 2003.
Lõugas, Lembi 2002. Karvasest mammutist ameerika naaritsani ehk Eesti loomastiku arengulugu. – Eesti Loodus, nr 9, lk 6–13.
ME = K. Mīlenbacha Latviešu valodas vārdnīca. Kd 4. Toim J. Endzelīns. Rīgā: Izdevusi izglītības ministrija, 1932.
Merilai, Arne 1996. Eesti ballaadi ajamudelid. – Kirjandusteadus. Mõte ja ulm, rakendus ja uurimus. Koost Luule Epner, A. Merilai. (Tartu Ülikooli eesti kirjanduse õppetooli toimetised 1.) [Tartu:] Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 13–28.
Meyer, Leo 1899. Zu den Versuchen einer etymologischen Erklärung des Namens Dorpat. – Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft 1898. Jurjew (Dorpat), lk 1–27.
Mihkla, Karl 1959. A. H. Tammsaare kirjad Jaan Kaelile. – Keel ja Kirjandus, nr 12, lk 738–747.
MS = 760. Monatssitzung am 4. Februar 1920. – Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft 1912–1920. Dorpat, 1921, lk 110–113.
[Mühlenthal, Theodor] 1872. Zur Etymologie des Namen Dorpat, estn. Tarto, russ. Jurjew. – Dörptsche Zeitung 17. XI, nr 267, lk 1–2.
N[eus,] H[einrich] 1852. Zur Erklärung des Stadtnamens Dorpat. – Das Inland, nr 48, lk 885–890; nr 49, lk 904–910; nr 50, lk 926–933; nr 51, lk 946–949.
Pall, Valdek 1969. Põhja-Tartumaa kohanimed. Kd 1. Toim Madis Norvik. Tallinn: Valgus.
Pall, Valdek 1977. Põhja-Tartumaa kohanimed. Kd 2. Toim Madis Norvik. Tallinn: Valgus.
Pennant, Thomas 1774. A Tour in Scotland and Voyage to the Hebrides. MDCCLXXII. Chester: John Monk.
Posti, Lauri 1942. Grundzüge der livischen Lautgeschichte. (Suomalais-Ugrilaisen Seuran toimituksia 75.) Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura.
Raud, Piret 1975. Emakeele Seltsis. – Keel ja Kirjandus, nr 2, lk 126–127.
Roos, Eduard 1976. Eesti muistsed liittüvelised ja tuletuslikud isikunimed. – Keel, mida me uurime. Koost Mart Mäger. Tallinn: Valgus, lk 120–130.
Rätsep, Huno 1980. Tartu nime päritolust. – Edasi 30. V, lk 4.
[Schlegel, Christian Hieronymus Justus] 1830. Reisen in mehrere russische Gouvernements in den Jahren 1801, 1807 und 1815. Meiningen: Friedrich Keyßner.
SL = Setukeste laulud. Pihkva-Eestlaste vanad rahvalaulud, ühes Räpinä ja Vastseliina lauludega. Kd 1. Välja andnud Jakob Hurt. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran toimituksia 104.) Helsingi: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 1904.
SPK = Suomalainen paikannimikirja. Peatoim Sirkka Paikkala. (Kotimaisten kielten tutkimuskeskuksen julkaisuja 146.) Helsinki: Karttakeskus, Kotimaisten kielten tutkimuskeskus, 2007.
Sutrop, Urmas 2002. Taarapita – saarlaste suur jumal. – Mäetagused, nr 16, lk 7–38.
https://doi.org/10.7592/MT2001.16.sutrop
TNT = Tartu nime tekkimisest. Emakeele Seltsi koosolek, 24. veebr. – Postimees 26. II 1924, lk 2.
TSV = A Tour in Scotland and Voyage to the Hebrides, 1772. Chester: Iohn Monk, 1774 [—]. – Historisches Journal von Mitgliedern des Königlichen Historischen Instituts zu Göttingen. Kd 5. Toim Johann Christoph Gatterer. Göttingen: Witwe Bandenhoek, 1775, lk 244–264.
TT = Tallinna turberaamat 1515–1626. Das Revaler Geleitsbuch 1515–1626. I osa. Tekst. (Tallinna linnarhiivi väljaanded 9.) Toim Nikolai Essen, Paul Johansen. Tallinn, 1939.
Tvauri, Andres 2001. Muinas-Tartu. Uurimus Tartu muinaslinnuse ja asula asustusloost. (Muinasaja teadus 10.) Tartu–Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus.
VAE = Väljavõtteid Akadeemilise Emakeele Seltsi protokollidest 1924–1925. – Akadeemilise Emakeele Seltsi aastaraamat 5 (1924–1925). Tartu: Akadeemiline Emakeele Selts, 1926, lk 12–32.
Viires, Ants 1990. Taara avita! – Looming, nr 10, lk 1410–1421.
Vilkuna, Kustaa 1939. Muinaisrunojen tarvas. – Kalevalaseuran vuosikirja 19. Helsinki: Werner Söderström osakeyhtiö, lk 66–97.
VK = Vana Kannel. Kd 3. Kuusalu vanad rahvalaulud. (Monumenta Estoniae Antiquae l.) Toim Herbert Tampere. Tallinn: Kultuurkoondis, 1938.
VMS = Väike murdesõnastik. Kd II. Toim Valdek Pall. Tallinn: Valgus, 1989.
Weske, M[ihkel] 1876. Bericht über die Ergebnisse einer Reise durch das Estenland im Sommer 1875. – Verhandlungen der Gelehrten Estnischen Gesellschaft, kd 8, v 3, lk 40–84.
Wiedemann, Ferdinand Johann 1973. Estnisch-deutsches Wörterbuch. Eesti-saksa sõnaraamat. 4., muutmata trükk teisest, Jakob Hurda redigeeritud väljaandest. Tallinn: Valgus.
Wiget, Wilhelm 1923. Jahresbericht. – Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft 1922. Dorpat, lk 1–4.