The position of Hasso Krull in the Estonian literary landscape is somewhat paradoxical. Although he has already achieved the status of a classic, his critical texts keep emphasizing that an author needs to be selfless and impersonal. Hence the philosophical basis of his texts seems, among other things, to harbour a trickster who constantly keeps creating and revoking his own creation. The article is an attempt to analyse the opposite poles in the criticism and poetry by Hasso Krull. His critical texts reveal an interdependece of contrasting concepts, e.g. singularity and plurality. Krull’s criticism is dialogical in essence, attempting to capture both the individual and the general. Poetry, however, enables a much more universal mobility between different levels of language and text. To Krull, poetry appears as a process, developed with an aim to capture a semantic multitude. His poems enjoy testing the boundaries of language, being basically indeterminate. Different interpretations are simultaneously valid and it should be impossible to make out a singular authorial voice. And yet this pursuit of semantic plurality has taken Krull not only further than himself, but has also defined his own image. Thus, his oeuvre serves as a fine illustration of the developments in the Estonian literary landscape over recent decades, inviting – like Charles Augustin Sainte-Beuve – to redefine what is a classic.
References
Kangro, Maarja 2010. Ligimesepoliitikast. – Vikerkaar, nr 10–11, lk 168–173.
Kaplinski, Jaan 2004. Hasso Krulli rõõmus fatalism. – Vikerkaar, nr 12, lk 120–123.
Kaus, Jan 2001. Küllusetekst, teksti küllus. – Looming, nr 7, lk 1097–1102.
Krull, Hasso 1986 = Max Harnoon. Mustvalge. Tallinn: Eesti Raamat.
Krull, Hasso 1991. Väikese kirjanduse poolt. Manifest. – Kostabi, 16. X.
Krull, Hasso 1993a. Luuletused 1987–1991. Tallinn: Vagabund.
Krull, Hasso 1993b. Poststrukturalistlikud meetodid kirjanduse käsitlemisel II. 3. loeng. – Vikerkaar, nr 6, lk 53–57.
Krull, Hasso 1996. Katkestuse kultuur. Tallinn: Vagabund.
Krull, Hasso 1997. Kaalud. Tallinn: Vagabund.
Krull, Hasso 2000. Millimallikas. Kirjutised 1996–2000. Tallinn: Vagabund.
Krull, Hasso 2001a. Kornukoopia. Sada luuletust. Tallinn: Vagabund.
Krull, Hasso 2001b. Paljusus ja ainulisus. – Eesti Ekspress. Areen, 2. VIII.
Krull, Hasso 2004. Meeter ja Demeeter. Eepos. Tallinn: Vagabund.
Krull, Hasso 2006a. Loomise mõnu ja kiri. – Loomingu Raamatukogu, nr 5–6. Tallinn: SA Kultuurileht.
Krull, Hasso 2006b. Talv. Tallinn: Tuum.
Krull, Hasso 2009. Paljusus ja ainulisus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
Krull, Hasso 2012. Veel ju vist. Mai 2010 – oktoober 2011. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
Parksepp, Tõnis 2009. Kaks kaanonit, kaks Krulli. Bakalaureusetöö. Tartu: Tartu Ülikool.
Parksepp, Tõnis 2012. Juveel, vist. – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 847–849.
Pilv, Aare 2010. Labürint polegi liiklusvahend. – Looming, nr 1, lk 125–128.
Pruul, Kajar 2000. Vana sajandi uued luuletajad. – Varjatud ilus haigus. Koost Kajar Pruul. Tartu: Eesti Kostabi Selts, lk 175–207.
Sainte-Beuve, C. A. 1938. Mis on klassik? – Valik prantsuse esseid. Koost ja tlk A. Aspel. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, lk 265–286.
Susi, Joosep 2013. Kohtamine filosoofiliste pudemetega Hasso Krulli luuleväljal. Bakalaureusetöö. Tartu: Tartu Ülikool.
Valk, Ülo 2006. Loomise lumm ja folkloorne fluidum. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 591–594.
Visnapuu, Henrik 1920. Käoorvik. Tartu: Noor-Eesti Kirjastus.
Õnnepalu, Tõnu 1995. Hasso Krull, alanud sajandi kirjandusõpetaja. – Looming, nr 11, lk 1559–1562.
