Keywords: exegesis, etymology, Goethe, Lotman, memory, translation
Here we define „philology” as a discipline studying how reality is transformed into text and vice versa. The question of philology is wording, while its object encompasses everything accessible to verbal reference.
Philology belongs to Culture, not to Civilisation. Civilisation consists of knowledge and skills, answering the question „How to do/make it?” Culture consists of norms, orders and prohibitions, of do’s and don’ts, answering in the end the question „How to understand it?” Civilisation is developed by sciences, Culture is developed by the humanities. Philology belongs to the humanities, perhaps even, considering its function of studying the relations between text and reality, as a meta-discipline. The conjecture that the central question of philology is „How to do/ make it?” is no less than barbaric.
Despite the globalising Civilisation, Culture will remain local (the Latin colere can, after all, be interpreted as being attached to a concrete plot of land and its deities, i.e. to a cultus). Humanities concepts will keep rooted exactly where they once germinated. „Philology” is a humanities concept born in the European cultural area, thus being Europocentric in nature. „Japanese philology” is a European meta-discipline dealing with Japanese texts. The true sense of philology, its ἔτυμον, will however remain rooted in European mentality.
What is the final aim of philology? This is a weighty question asking for a clear answer: The ultimate goal of philology is regeneration of the European collective cultural memory by cultivating intellectual aristocracy, by producing new lamed vovniks to keep and disseminate the basic values of European culture, which are classical antiquity, Christianity and the Faustian spirit. This is indeed an onerous social pedagogical mission of ultimate responsibility, especially under the pressure of the current Great Migration, when we witness how higher education is levelled down to vocational education and hear ever loudening voices claiming that the cultural values of Europe are just tolerance, pluralism and Americanism. Paraphrasing „Tristram Shandy”, there is no Northwest passage to the philological world.
References
Alttoa, Villem (koost) 1962. Keskaja ja vararenessansi kirjanduse antoloogia. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
Baukhage, Manon 2005. Der Bibel-Code. – Peter Moostleitners Magazin P.M., Detsember, lk 35–41.
Benveniste 1974 = Эмиль Бенвенист, Общая лингвистика. Москва: Прогресс.
Blok 2001 = Александр Блок, Поэзия, драмы, проза. Москва: ОЛМА-ПРЕСС.
Goethe, Johann Wolfgang 1967. Faust. Tlk August Sang. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
Graziosi, Barbara 2014. Olümpose jumalad. Ajalugu. Tallinn: Imeline Ajalugu.
Gurevitš 1984 = Арон Яковлевич Гуревич, Категории средневековой культуры. Москва: Искусство.
Hint, Mati 2005. Inglise keel haridust ei asenda. – Eesti Päevaleht 19. XII.
Ivanov 1983 = Вяч. Вс. Иванов, Художественное творчество, функциональная асимметрия мозга и образные способности человека. – Труды по знаковым системам ХVI. Текст и культура. (Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised 635.) Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, lk 3–14.
Kaldma, Tarmo 2016. Euroopa väärtuste kaitsjad peaksid selgeks tegema, mis asjad need Euroopa väärtused on. – Delfi 18. III.
Kaplinski, Jaan 2016. Mõni mõte Hiina kultuurist, ideoloogiast, ideaalidest. – Sirp 8. IV.
Lifšits 1986 = Мих. Лифшиц, Собрание сочинений в трех томах, II. Москва: Изобразительное искусство.
Liivik, Ero 2012. Usalduse kadu viib ühiskonna küünilise resigneerumiseni. – Sirp 10. VIII.
Lotman 1982 = Ю. М. Лотман, Редакционное примечание. – Труды по знаковым системам ХV. Типология культуры. (Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised 576.) Tartu: Tartu Riiklik Ülikool.
McIntosh, Jane, Twist, Clint 2002. Tsivilisatsioonid. Kümme tuhat aastat ajalugu. Tlk Indrek Rohtmets, Tõnis Värnik. Tallinn: Varrak.
Mikser, Sven 2016. Aeg kaitsta Euroopa väärtusi. – Delfi 5. III.
Priimägi, Linnar 1982. Filoloog loeb luulet. Juri Lotman: „Когда же чорт возьмет тебя!” – Edasi 13. III.
Priimägi, Linnar 1990. Sõna fenomen ja muusika tagasitulek. Hegeli esteetika vaimufenomenoloogilisest tagapõhjast. – Scripta Musicalia, nr 13–14, lk 3–4.
Priimägi, Linnar 2010a. Eurooplase kultuuripõhi. Tallinna standard 2011. Tallinn.
Priimägi, Linnar 2010b. Mis on süüme? – Peep Nemvalts (toim) 2010. Johannes Aavik 130. Konverents „Sada aastat hiljem: keeleuuenduse poolt ja vastu” 20. novembril 2010 Eesti Teaduste Akadeemia saalis Tallinnas Kohtu tn 6. Ettekannete teesid. Johannes Aaviku Selts, lk 9–10.
Priimägi, Linnar 2014. Rääbakad õied. – Sirp 20. V.
Priimägi, Linnar 2015. Vene formalism ning eesti kirjandus. Formalistlik essee. – Keel ja Kirjandus, nr 1, lk 33–40.
https://doi.org/10.54013/kk686a3
Ricketts, Melissa 2006. Rembrandt. Suurte kunstnike galerii. S.l.: Tarian.
Spengler, Oswald 1923. Der Untergang des Abendlandes, I. Gestalt und Wirklichkeit. München: C. H. Beck’sche Verlagsbuchhandlung, Oskar Beck.
Tedre, Ülo (toim) 1999. Vana kannel VIII. Jõhvi ja Iisaku regilaulud. Tartu: Eesti Keele Instituut, folkloristika osakond; Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahvaluule Arhiiv.
Weyers, Frank 2006. Salvador Dalí. Elu ja looming. Tallinn: Koolibri.
Wiener, Norbert 1969. Inimolendite inimlik kasutamine. Küberneetika ja ühiskond. – Loomingu Raamatukogu, nr 45–47.
