The introductory article of the special issue on folk narratives includes a chain tale „Peas Won’t Go into Bag”, classifiable under the tale type ATU 2030, where in order to get things right a funny piece of violence is required to be enacted on increasingly bigger recusant animals. This is a cumulative story told to the author of the article by a special informant met at a tale-collecting fieldwork. There is nothing unusual in story-telling, despite the frequently idealized portrayals of the great story-tellers of old, sometimes deliberately contrasting with the modern tradition. Actually, most of us are able to produce a tale or two even today, especially stories of personal experience. As personal stories are, however, strongly rooted in tradition there is never an end either to topics or to storytelling, which makes folk narration, in essence, an endless process.
A folk tale is a juncture of two seemingly opposite planes – one analytical and informative, the other poetic and visionary. Narrative poetics enables the conveyance of different types of information by a skilful and creative use of imagery. Hence the necessity of dwelling upon some key concepts of folk tale poetics, such as simplicity and memorability, genre requirement or code, associations with real life, even in the case of apparently unreal topics (like in fairy tales), and the message of a story, which depends on the context of the narration. Throughout times, many of the folk tales have been based on rumour and gossip, while the opposite end of the everyday axis points to the classical „valuable” genres such as legend, fairy tale and myth, with the everyday story (Gm Alltagsgeschichte) sitting somewhere in between. Earlier folklorists would use a static text-centered approach, which by to-day has mostly been replaced by one regarding folklore as a process, hence the choice of the authors for the special issue. However, although text-centered analysis requires folk tales to be captured on paper, which is somewhat like the above attempt to force peas into a bag, with some unavoidable violence involved, it is not unfeasible after all.
References
Anderson, Walter 2005 [1925, 1926]. Die Marspanik in Estland 1921. – Studies in Estonian Folkloristics and Ethnology. A Reader and Reflexive History. Tartu: Tartu University Press, lk 169–200.
Anttonen, Pertti 2013. Lost in intersemiotic translation? The problem of context in folk narratives in the archive. – Arv. Nordic Yearbook of Folklore, lk 153–170.
Ashliman, D. L. 2008. Sub Chain Tale. – The Greenwood Encyclopedia of Folktales and Fairy Tales. I. Toim Donald Haase. Westport, Connecticut: Greenwood.
ATU = Hans-Jörg Uther 2004. The Types of International Folktales. A Classification and Bibliography. Based on the System of Antti Aarne and Stith Thompson. Part I: Animal Tales, Tales of Magic, Religious Tales, and Realistic Tales, with an Introduction. (FF Communications 284.) Part II: Tales of the Stupid Ogre, Anecdotes and Jokes, and Formula Tales. (FF Communications 285.) Part III: Appendices. (FF Communications 286.) Helsinki: Suomalainen Tiedeakatemia.
Beyer, Jürgen 2011. Kas folkloristid uurivad rahva jutte? – Vikerkaar, nr 1–2, lk 52–65.
Clifford, James 1986. Introduction. Partial truths. – Writing Culture. The Poetics and Politics of Ethnography. Toim J. Clifford, Geoge E. Marcus. Berkeley–Los Angeles–London: University of California Press, lk 1–26.
Dégh, Linda 1989 [1969]. Folktales and Society: Story-Telling in a Hungarian Peasant Community. Bloomington: Indiana University Press.
Dégh, Linda 2003 [1989]. Ilu, jõukus, võim. Naiste karjäärivõimalused rahvajuttudes, muinasjuttudes ja tänapäeva meedias. – Mäetagused. Hüperajakiri, nr 23, lk 9–55.
https://doi.org/10.7592/MT2003.23.degh
Dolby, Sandra 1989. Literary Folkloristics and the Personal Narrative. Bloomington: Indiana University Press.
Dundes, Alan 2002 [1997]. Kes on rahvas? – A. Dundes, Kes on rahvas? Valik esseid folkloristikast. Toim Ülo Valk, Evelin Lepp. Tallinn: Varrak, lk 11–32.
Fischer, Helmut s.a. [1987]. Argijutustamine tänapäeval: tekstide kogumise ja töötlemise problemaatikast. VTK raamat.
http://www.folklore.ee/seminar (18. VIII 2015).
Grišakova, Marina 2010. Saateks. – Jutustamise teooriad ja praktikad. Toim M. Grišakova, Katrin Kangur. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 7–9.
Hiiemäe, Mall 1978. Kodavere pajatused. Kujunemine ja koht rahvajututraditsioonis. Tallinn: Eesti Raamat.
Honko, Lauri 1998 [1990]. Folklooriprotsess. – Mäetagused. Hüperajakiri, nr 6, lk 56–84.
https://doi.org/10.7592/MT1998.06.honko
Jaago, Tiiu 2010. Sündmus – mis-juhtus-küsimus tõsielulugudes. – Jutustamise teooriad ja praktikad. Toim Marina Grišakova, Katrin Kangur. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 183–204.
Järv, Risto 2008. Muinasjutuline Setumaa. – Setumaa kogumik. 4. Uurimusi Setumaa loodusest, ajaloost ja folkloristikast. Tallinn: Ajaloo Instituut, MTÜ Arheoloogiakeskus, lk 220–245.
Järv, Risto 2010. Muinasjutt ja turismireis. – Keel ja Kirjandus, nr 8–9, lk 628–638.
Kaasik, Mairi 2010. Aja kategooria eesti imemuinasjuttudes. Magistritöö. Tartu Ülikooli filosoofiateaduskond.
http://hdl.handle.net/10062/15229 (18. VIII 2015).
Kalmre, Eda 2003. Heale jutule pole tõde takistuseks. Jan Harold Brunvandi linnalegendid 20 aastat hiljem. – Mäetagused. Hüperajakiri, nr 23, lk 185–202;
https://doi.org/10.7592/MT2003.23.brunvand
Kalmre, Eda 2007. Ühe sõjajärgse kuulujutu mitmekülgsest tähendusruumist. Paar sammukest XXIII. Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat 2006. Toim Mare Kõiva, Taive Särg. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, lk 191–212.
Kalmre, Eda 2012. Väikese rahva „suured lood” – rahvajuttude kaudu konstrueeritud eneseesitlusest. – Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 321–334.
https://doi.org/10.54013/kk654a1
Krikmann, Arvo 1974. On Denotative Indefiniteness of Proverbs. Remarks on Proverb Semantics 1. Tallinn: S.n.
Kõiva, Mare 1996. Siis astu aknalauale. – Mängult-päriselt. (Tänapäeva folkloorist II.) Toim M. Kõiva. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Keele Instituut, lk 166–188.
http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/cf/mjap/mare.html (18. VIII 2015).
Kõiva, Mare 2003. Lugu suurest lumesajust. Rootsieestlaste lood Nõukogude Eestist. – Mäetagused. Hüperajakiri, nr 23, lk 56–94.
https://doi.org/10.7592/MT2003.23.lumetorm1
Lehmann, Albrecht 2009. Homo narrans – Individuelle und kollektive Dimensionen des Erzählens. – Erzählkultur. Beiträge zur kulturwissenschaftlichen Erzählforschung. Toim R. W. Brednich. Berlin–New York: de Gruyter, lk 59–70.
Lotman, Juri 1990 [1981]. Kirjandus ja mütoloogia. – J. Lotman, Kultuurisemiootika. Tekst – kirjandus – kultuur. Tallinn: Olion, lk 317–346.
Masing, Uku 2011 [1986]. Laen, uuslooming või relikt. – Aarded tellistes. Koost ja toim Mari-Liis Tammiste, Risto Järv, Kristi Salve. Tartu: Ilmamaa, lk 168–188.
Meier, Moon 2012. Tänapäevase jutuvestmise mõtestamisvõimalusi: András Bereczki ja Terje Lillmaa seisukohad. Tartu: Tartu Ülikool, eesti ja võrdleva rahvaluule osakond.
http://hdl.handle.net/10062/26096 (18. VIII 2015).
Niles, John D. 2010. Homo Narrans. The Poetics and Anthropology of Oral Literature. Philadelphia: University of Pennsylvania Press.
Olrik, Axel 1992 [1921]. Principles for Oral Narrative Research. Bloomington: Indiana University Press.
Propp 1998 = Wladimir Propp,Кумулятивная сказка. – Поэтика фольклора. (Собрание трудов). Москва: Лабиринт.
Päär, Piret 1999. Jutuvestmistraditsioon ja „Muinasjutukooli” osa selle säilitamisel. – Kuuldust-nähtust. (Tänapäeva folkloorist IV.) Toim Eda Kalmre. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 213–229.
Roth, Klaus 2013. Narrating on the Internet. Digital communication as a problem of ethnology and folkloristics. – Linguistic World, kd 11, nr 2, lk 191–200.
RT Tuhkatriinu = Tuhkatriinu [lavastuse kodulehekülg];
http://www.rakvereteater.ee/teater/lavastus/tuhkatriinu/ (18. VIII 2015).
Schenda, Rudolf 1993. Von Mund zu Ohr. Bausteine zu einer Kulturgeschichte volkstümlichen Erzählens in Europa. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.
Schmitt, Christoph 1999. Homo narrans: Studien zur populären Erzählkultur. Festschrift für Siegfried Neumann zum 65. Geburtstag. Toim C. Schmitt. Münster–New York: Waxmann.
SSTT 2010 [1968] = Sada saarelehte, tuhat toomelehte. Valimik eesti rahvajutte, -laule, mõistatusi ja vanasõnu. Koost Erna Normann, Selma Lätt. Tallinn: Koolibri.
Stahl, Sandra K. D. s.a. [1977]. Jutud isiklikest kogemustest. VTK raamat.
http://www.folklore.ee/seminar (18. VIII 2015).
Zavjalova, Maria 2014. „Tibupoeg Pio” maagia ehk väärtusliku traditsioonilise teksti ootamatust esiletõusust. – Mäetagused. Hüperajakiri, nr 58, lk 35–52;
https://doi.org/10.7592/MT2014.58.zavjalova
Valk, Ülo 1998. Allilma isand. Kuradi ilmumiskujud eesti rahvausus. (Eesti Rahva Muuseumi sari 1.) Tartu: Eesti Rahva Muuseum.
Vento, Urpo 1980. Kerronta rituaalina. – Kertojat ja kuulijat. (Kalevalaseuran vuosikirja 60.) Toim Pekka Laaksonen. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.
VH 2009 = Valgõ härg. Kats tosinat seto jutust (ja üts viil liisna) / Valge härg. Kaks tosinat setu muinasjuttu (ja üks veel pealekauba). Kokko pand Risto Järv, toimõndanuq Paul Hagu ja R. Järv. Tartu: Tartu Ülikool, kultuuriteaduste ja kunstide instituut.
Viidalepp, Richard 2004 [käsikirjas 1965]. Eesti rahvajuttude laadist, funktsioonist ja jutustajatest. (Sator 4.) Eesti Kirjandusmuuseumi rahvausundi töörühm. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.
Väljataga, Märt 2008. Narratiiv. – Keel ja Kirjandus, nr 8–9, lk 684–697.
Wienker-Piepho, Sabine 1993. Sub Kettenmärchen. – Enzyklopädie des Märchens. Handwörterbuch zur historischen und vergleichenden Erzählforschung. Kd 7. Berlin–New York: de Gruyter, lk 1194–1201.
