Poor education and illiteracy belong to the leitmotifs of the description of Seto culture, which have passed on from the times of Jakob Hurt and Oskar Kallas to the 20th century. On the one hand this has been regarded as a shortcoming behind the economic and cultural backwardness of the community. On the other hand, the cultural space uncorrupted by modern institutions enabled archaization and exotization of the Seto people.
As most of the Setos were indeed illiterate in the early decades of the 20th century it was assumed that the tradition recorded from them was still untouched by influences of literary culture. Moreover, illiteracy was regarded as a guarantee of the authenticity of the collected material. The role of the schools established in the Pskov Guberniya in the 19th century has been considered negligible in Seto education. A difference was made by the incorporation of the Seto areas in the Republic of Estonia in 1920, bringing about a general compulsory school attendance and Estonian-medium education. Most of the Seto stories were recorded in the 1920s and 1930s, by which period the peoples’ educational level had risen considerably and literary culture had become a natural part of the story-tellers’ everyday life. Therefore a question arises how justified it is to regard those texts as a representation of the ‘illiterate’ Setomaa. In order to explain the literary influences observed in the repertoire of Seto story-tellers the article examines the education opportunities for the Setos before the advent of the Republic of Estonia and tries to find traces of literacy in the records of Setos being given their first family names as well as in the story-tellers’ biographies.
References
KÄSIKIRJALISED ALLIKAD
Eesti Rahvaluule Arhiivi kogud: H, S.
Eesti Rahvusarhiiv:
EAA.660 – Petseri ühisreaalgümnaasium (1911–1920).
EAA.5433 – Petserimaa ja Narva-taguste valdade elanike perekonnanimede komisjonide protokollid.
KIRJANDUS
Aabrams, Vahur 2013. Vinne õigeusu ristinimeq ja seto vastõq. – Raasakõisi Setomaalt. Setomaa Jakob Hurda silmi läbi aastagil 1886 ja 1903. (Seto Kirävara 6.) Koost ja toim Paul Hagu, V. Aabrams. Värska: Seto Instituut, Eesti Kirjandusmuuseum, lk 237–262.
Aabrams, Vahur 2014. Eloluu’. – Seto naisi elolaulu’. Antoloogia. (Seto Kirävara 8.) Koost Andreas Kalkun, V. Aabrams. Värska–Tartu: Seto Instituut, Eesti Kirjandusmuuseum, lk 271–309.
Aabrams, Vahur 2015. Ilosidõ ja poganidõ jutta ajajast Höödorist ja üleskirotajast Mannist. – Feodor Vanahunt. Ilosa’ ja pogana’ jutu’. (Seto Kirävara 10.) Koost Andreas Kalkun. Värska–Tartu: Seto Instituut, Eesti Kirjandusmuuseum, lk 231–247.
Aabrams, Vahur, Kalkun, Andreas 2013. Hurda avitajaq Setomaal aastagil 1903 ja 1886 ja muid kommentaarõ. – Raasakõisi Setomaalt. Setomaa Jakob Hurda silmi läbi aastagil 1886 ja 1903. (Seto Kirävara 6.) Koost ja toim Paul Hagu, V. Aabrams. Värska: Seto Instituut, Eesti Kirjandusmuuseum, lk 198–215.
Aarma, Liivi 1990. Kirjaoskus Eestis 18. sajandi lõpust 1880. aastateni. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia.
Album Academicum = Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918–1944. 1–3. Koost Lauri Lindström, Toomas Hiio, Helina Tamman, Ene Hiio, Arti Hilpus, Leino Pahtma, Argo Kuusik, Salme Nõmmeots, Malle Loit, Shirley Kodasma, Valdek Pütsep. Tartu, 1994.
Andersen, Hans Christian 2005. Väike merineitsi. Muinasjutud ja lood. 2. tr. Taani keelest tõlkinud Henrik Sepamaa, värsid tõlkinud Harald Rajamets. Tallinn: Eesti Raamat.
ATU = Hans-Jörg Uther 2004. The Types of International Folktales. A Classification and Bibliography. Based on the System of Antti Aarne and Stith Thompson. Part I: Animal Tales, Tales of Magic, Religious Tales, and Realistic Tales, with an Introduction. (FF Communications 284.) Part II: Tales of the Stupid Ogre, Anecdotes and Jokes, and Formula Tales. (FF Communications 285.) Part III: Appendices. (FF Communications 286.) Helsinki: Suomalainen Tiedeakatemia.
Buck, Willem 1909. Petseri eestlased. Tartu: Postimehe kirjastus.
Eisen, Matthias Johann 1893. Kuninga jutud. Rahwa suust kokku korjatud. Tallinn: K. Laurmann’i raamatukaupluse kuluga.
Eisen, Matthias Johann 1908. Talupoisid kuningate väimeesteks. Vanad jutud imede maailmast. Toim M. J. Eisen. Tartu: Trükitud Hermann’i trükikoja kulu ja kirjadega.
Eisen, Matthias Johann 1995a. Eesti imede ilmast. Eesti ennemuistsed jutud I. 3. tr (1. tr 1911). Tallinn: Eesti Raamat.
Eisen, Matthias Johann 1995b. Eesti imede ilmast. Eesti ennemuistsed jutud II. 2. tr (1. tr 1926). Tallinn: Eesti Raamat.
EMj I:1 = Eesti muinasjutud I:1. Imemuinasjutud. (Monumenta Estoniae Antiquae V.) Koost ja toim Risto Järv, Mairi Kaasik, Kärri Toomeos-Orglaan. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2009.
EMj I:2 = Eesti muinasjutud I:2. Imemuinasjutud. (Monumenta Estoniae Antiquae V.) Koost ja toim Risto Järv, Mairi Kaasik, Kärri Toomeos-Orglaan, Inge Annom. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2014.
Ernits, Elmar 1973. Õigeusu koolid 1840. aastatest 1880. aastate koolireformideni. – Nõukogude Kool, nr 10, lk 847–854.
Ernits, Villem 1924. Seto rahva vindläisis muutminõ (vinnestüminõ) innetseh Irboska vallah. – Kodotulõ’. Seto lugõmiku II osa. (Akadeemilise Emakeele Seltsi toimetused XI.) Tartoh, lk 199–208.
Goody, Jack 2005. Metsiku mõtlemise kodustamine. Tlk Triinu Pakk-Allmann. Tallinn: Varrak.
Hagu, Paul 2004. Jaan Sandra jälg eesti kultuuriloos. – Kahrukõrvaga Ivvan. Valimik Setu ja Vastseliina muinasjutte Jaan Sandra kirjapanekutest. Koost ja toim P. Hagu, Risto Järv. Tartu: TÜ eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool, TÜ Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskus, lk 5–16.
Hurt, Jakob 1904a. Über die Pleskauer Esten oder die sogenannten Setukesen. Helsingfors: Druckerei der Finnischen Litteratur-Gesellschaft.
Hurt, Jakob 1904b. Setukeste laulud. Pihkva-Eestlaste vanad rahvalaulud, ühes Räpinä ja Vastseliina lauludega. Ezimene köide. Helsingi: Soome Kirjanduse Selts.
Hurt, Jakob 2013. Raasakõisi Setomaalt. Setomaa Jakob Hurda silmi läbi aastagil 1886 ja 1903. Kommentaarõga välläannõq. (Seto Kirävara 6.) Koost ja toim Paul Hagu, Vahur Aabrams. Värska: Seto Instituut, Eesti Kirjandusmuuseum.
Järv, Risto 2004. Jaan Sandra isikupärased muinasjutud. – Kahrukõrvaga Ivvan. Valimik Setu ja Vastseliina muinasjutte Jaan Sandra kirjapanekutest. Koost ja toim Paul Hagu, R. Järv. Tartu: TÜ eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool, TÜ Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskus, lk 276–287.
Jääts, Indrek 1998. Setude etniline identiteet. (Studia Ethnologica Tartuensia 1.) Tartu: Tartu Ülikool.
Kalkun, Andreas 2011. Seto laul eesti folkloristika ajaloos. Lisandusi representatsiooniloole. (Dissertationes folkloristicae Universitatis Tartuensis 18.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Kalkun, Andreas 2014. Religioossed paastud ja pidustused seto kultuuri representatsioonides. – Keel ja Kirjandus, nr 1, lk 1–23.
https://doi.org/10.54013/kk674a1
Kalkun, Andreas 2015. Setode elav õigeusk. Eelarvamused ja pärimus. – Mitut usku Eesti IV. Valik usundiloolisi uurimusi: õigeusu eri. Toim Liina Eek. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus (ilmumas).
Kalkun, Andreas, Aabrams, Vahur (koost) 2014. Seto naisi elolaulu’. Antoloogia. (Seto Kirävara 8.) Värska: Seto Instituut, Eesti Kirjandusmuuseum.
Kallas, Oskar 1894. Üht ja teist Setudest. – Eesti Üliõpilaste Seltsi Album. Teine leht. Jurjew, lk 174–188.
Kettunen, Lauri 2005. Kolmas Eesti-retk. 1910. Tõlkinud ja kommenteerinud Jüri Valge. – Akadeemia, nr 12, lk 2666–2706.
Kiristaja, Arvis 2013a. Setomaa kohanimed. (Seto Instituudi toimetised 1.) Värska: Seto Instituut.
Kiristaja, Arvis 2013b. Kotusõnimeq Jakob Hurda käsikiräh. – Raasakõisi Setomaalt. Setomaa Jakob Hurda silmi läbi aastagil 1886 ja 1903. Kommentaarõga välläannõq. (Seto Kirävara 6.) Koost ja toim Paul Hagu, Vahur Aabrams. Värska: Seto Instituut, Eesti Kirjandusmuuseum, lk 224–236.
KNAB = Eesti Keele Instituudi kohanimeandmebaas.
http://www.eki.ee/knab/knab.htm (6. VIII 2015).
Kreutzwald, Friedrich Reinhold 1866. Eestirahwa Ennemuistsed jutud. Rahwa suust korjanud ja üleskirjutanud Fr. R. Kreutzwald. Helsingi: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.
Kuidas part kuld mune on munenud. Üks Eesti rahwa jutt wana ja noore rõõmuks kirja pandud. J. K. Rakvere: Trükitud G. Kuhs’i kirjadega ja M. Lukk’i kuluga, 1882.
Kunder, Juhan 1885. Eesti muinasjutud. Korjanud ja ülesse kirjutanud J. Kunder. Rakvere: Eesti Kirjameeste Selts.
Kuutma, Kristin 2005. Pärimuskultuurist kultuurisümboliks. Saami etnograafia ja seto eepose saamislugu. (EKLA töid kirjandusest ja kultuuriloost 3.) Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.
Lõuna, Kalle 2003. Petserimaa. Petserimaa integreerimine Eesti Vabariiki 1920–1940. (Loodus. Aeg. Inimene.) Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
Martson, David 1874. Hal hunt ja Kuninga tütar Helena. Üks Ennemuistne jut. Wenekeelest ümberkirjutanud David Martson, Eesti raamatu kogu omanik Tallinnas. Tallinn: Trükitud J. H. Gressel’i kirjadega.
Matvejeva, Kiira 2003. Petseri gümnaasiumi eelkäijatest. – Eestikeelne kooliharidus Petseris. Toim Ilmar Vananurm. Võru: Setomaa Valdade Liit, lk 25–27.
Muhel, Ernst 1867. Wiis kenna jutto. Ma rahwale aiawiteks luggeda wäljaantud. Tlk E. M…l. Tartu: Trükkitud ja müa H. Laakmanni jures.
Mägiste, Julius 1957. Petserimaast, selle uurimisest ja setude päritolust. – Meie maa. Eesti sõnas ja pildis IV. Lõuna-Eesti. Toim Bernard Kangro, Valev Uibopuu. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, lk 165–173.
Noodla, Kaja 1975. Eesti raamatu lugejast möödunud sajanditel. – Looming, nr 8, lk 1366–1379.
Noodla, Kaja 1986. Eesti raamatu lugeja 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul. – Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed. Uurimusi XI. Tagasivaateid kirjanduslukku. Tallinn: Eesti Raamat, lk 8–30.
Nurka, Kati 2010. Perekonnanimede panek Petserimaal ja Narva-tagustes valdades 1921.–1923. aastal. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, filosoofia teaduskond, ajaloo ja arheoloogia instituut, uusima ajaloo õppetool. Tartu.
Ong, Walter J. 1982. Orality and Literacy. The Technoligizing of the Word. London–New York: Routledge.
Paas, Friedrich Eugen 1928. Sega-abielud ja nende mõju rahvusesse piiriäärsetes maakondades Eestis. – Eesti Kirjandus, nr 6, lk 294–306.
Paert, Irina, Schvak, Toomas 2015. Haridus ja õigeusu kirik Eestis. – Mitut usku Eesti IV. Valik usundiloolisi uurimusi: õigeusu eri. Toim Liina Eek. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus (ilmumas).
Palgi, Daniel 1994. Murduvas maailmas I–III. Tallinn: Eesti Päevaleht.
Plaat, Jaanus 2011. Õigeusk ja õigeusu kirikud, kloostrid ning tsässonad (kabelid) Setomaal 11.–21. sajandil. – J. Plaat, Õigeusu kirikud, kloostrid ja kabelid Eestis. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, lk 844–857.
Pärt, Irina, Dubjeva, Ljudmila, Schvak, Toomas 2014. Õigeusu koolid Eestis. Arengulugu 1840–1918. – Mõtisklusi haridusest õigeusu valgel. Koost I. Pärt, toim Toomas Hirvoja, Carl Eric Simmul, Liivika Simmul. Tallinn: Püha Johannese Kooli Sihtasutus, lk 173–193.
Rahvaloendus 1922 = 1922. a. üldrahvalugemise andmed. Vihk XI. Võru ja Petseri maakonnad. Riigi Statistika Keskbüroo, [1924].
Rahvaloendus 1934 = Valdade rahvastik. 1. III 1934 rahvaloenduse andmed. Vihk I. Tallinn: Riigi Statistika Keskbüroo.
Salve, Kristi 2006. Etnilise ajaloo kajastusi eesti muinasjuturepertuaaris (läänemere-balti suhted). – Võim ja kultuur 2. Koost ja toim Mare Kõiva. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Keskus, lk 327–359.
https://doi.org/10.7592/VK2.2006.salve
Salve, Kristi, Sarv, Vaike 1987. Setu lauludega muinasjutud. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn.
Sandra, Jaan 2004. Kahrukõrvaga Ivvan. Valimik setu ja Vastseliina muinasjutte Jaan Sandra kirjapanekutest. Koost ja toim Paul Hagu, Risto Järv. Tartu: TÜ eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool, TÜ Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskus.
Saukas, Rein 2007. Eesti mõistatuste allikalugu III. (Reetor 7.) Toim Arvo Krikmann. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.
Schenda, Rudolf 1993. Von Mund zu Ohr. Baustein zu einer Kulturgeschichte volkstümlichen Erzälens in Europa. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.
Setumaa 1928 = Setumaa. Maateaduslik, tulunduslik ja ajalooline kirjeldus. Tartus: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus.
Sohberg, Martin 1881. Kümnes Eesti jututooja. Ennemuistsed jutud maa ja linna noorele rahvale lõbusaks ajaviiteks. Tartu: Schnakenburg.
Sommer, Samuel 1922. Perekonnanimede panemisest Petserimaal. – Kaja 21. I, nr 17.
Tolstoi, Lev 1958. Kogutud teosed. X köide. Lugusid ja jutustusi (1872–1886). Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
Toomeos-Orglaan, Kärri 2006. Rahvajuttude vahendaja Martin Sohberg. – Keel ja Kirjandus, nr 12, lk 973–984.
Toomeos-Orglaan, Kärri 2008. Eesti jutupärimuse ja trükiste vastasmõjust imemuinasjuttudes. Magistritöö. Tartu Ülikool, kultuuriteaduste ja kunstide instituut, eesti ja võrdleva rahvaluule osakond. Tartu.
Toomeos-Orglaan, Kärri 2011. Seitsme maa ja mere tagant? Küsimusi imemuinasjuttude päritolust. – Vikerkaar, nr 1–2, lk 78–89.
Truusmann, Georg (Jüri) 2002. Petserimaa setud. – Mäetagused. Hüperajakiri, nr 19, lk 176–190.
https://doi.org/10.7592/MT2001.19.setu
UNESCO 2006 = Understandings of literacy. – Literacy for life. Education for All Global Monitoring Report 2006. Paris: UNESCO Publishing, 2005, lk 147–159.
http://www.unesco.org/education/GMR2006/full/chapt6_eng.pdf (6. VIII 2015).
Ustav, Karl 1908. Pihkva eestlased. Kirjutanud K. Usstav. Tartu: Postimehe kirjastus.
Valk, Heiki 1996. Setomaale minekust: 1994. a. kogumiskäigust, tulemustest ja taustadest. – Palve, vanapatt ja pihlakas. Setomaa 1994. a. kogumisretke tulemusi. (Vanavaravedaja 4.) Toim H. Valk, Ergo Västrik. Tartu, lk 7–22.
Väisänen, Armas Otto 1992. Setunmaa. Heinä- ja elokuun Helsingin Sanomien Alakerrassa julkaistu kymmenen kirjoituksen sarja vuodelta 1921. – Setumaalta Harjumaalle. A. O. Väisäsen tutkimusmatka Viroon vuonna 1913. (Tampereen yliopiston kansanperinteen laitoksen julkaisu 16.) Toim Timo Leisiö. Tampere: Tampereen yliopisto, lk 99–164.
Wanna sep ja temma kolm poega, ehk Õnnesep. Üks muistne jut maggusaks aeawiteks nore ja wannale. Wäljakirotand M. H. Pärnu: Trükkitud ja müa W. Bormi jures, 1869.
