Vanakooli

Mõnigi keelend ei taha hästi raamidesse sobituda. Üks selliseid näib olevat liitsõna vanakooli, mida kohtame täiendina – kõrvuti sõnaühendiga vana kooli – üha uutes ja uutes ühendites. Ortograafias ja sõnamoodustuses on küll kirjeldatud teatavate omadus­sõnalise täiendiga nimisõnafraaside võimet moodustada järgneva nimi­sõnaga kolmeosalisi liitumeid (nt valgepiletimees, hallipassimees, pikanäpumees), kuid peagu tähelepanuta on jäänud nimisõnafraasist lähtuva täiendi enda leksikaliseerumine.

Täiendina esinevad vana kooli ja vanakooli on eesti keeles olnud käibel ligi sada aastat. Perioodikast on nii sõnaühendi kui ka liitsõna kasutusnäiteid leida juba 1930. aastatest, kusjuures sellel kümnendil on sõnaühend vana kooli suurema sagedusega kui liitsõna vanakooli, nt vana kooli diplomaat, vana kooli mees, vana kooli kavaler, vana kooli džentelmen, vana kooli poeet, vana kooli pastor, vana kooli haldusametnik, vana kooli luulemustrid (näited 1–3), vrd kokku vormistatuna vanakooli vanapoiss, vanakooli maneer, vanakooli draama (näited 4–6).¹

(1) Ta ei pane nii suurt rõhku etiketile ja hiina tseremooniatele, ning vana kooli diplomaadid ei jõua niisuguse uustulnuka üle küllalt pahandada. (Uudisleht 24. X 1939)

(2) Tema oli saksasõbralik, mis pole mingi imeasi ennesõjaaegse vana kooli pastori kohta. (Meie Maa 13. IV 1933)

(3) Ma ei mõtle seejuures enam või vähem kuulsaist moodsa voolu esindajaist, vaid räägin ehtsatest vana kooli poeetidest, kelle luule oli täis hoogu, hiilgust ja värviküllust. (Jutuleht 29. III 1939)

(4) Kaks 30 a. vanakooli vanapoissi otsivad pruuti. (Postimees 17. IV 1934)

(5) Ta portreed selle juures ei tardu mingisse vanakooli maneerisse, vaid on muljeküllased, elavad ja toonitavad väga mõjukalt kujutatavate karakterit. (Postimees 8. X 1939)

(6) [---] ta on puhas n. n. vanakooli draama, milliseid viimasel ajal nähtud nii harva. (Vaba Maa 4. V 1935)

Liitsõna kasutus perioodikas kõigub edasistel kümnenditel kuni sajandi lõpuni kümmekonna näite piires. Need pärinevad peaasjalikult Välis-Eesti ajalehtedest, nt vanakooli diplomaat, vanakooli haritlane, vanakooli kunstnik, vanakooli mees, vanakooli meister, vanakooli sotsialist. Kodu-Eesti perioodikas kasvab liitsõna kasutus hüppeliselt 2000. aastatel: kui 1990-ndatel tuleb DEA-s esile üksnes 11 kasutus­näidet, siis 2000–2009 juba 778 ning 2010–2019 tervelt 2084.

 

Kirjakuju

EKI keelenõuandes on esimesi vana kooli / vanakooli küsimusi fikseeritud 2000. aastate algul ning neid jätkub siiani. Vana kooli / vanakooli ei ole siiski üksik­juhtum, samasse sarja kuuluvad küsimused, kas kirjutada täiendina nt niiske ruumi või niiske­ruumi (uks), paha poisi või pahapoisi (kuulsus), vaba aja või vabaaja (keskus, tegevus, jalats). Need on kolmest osast (seejuures kolmest või ka enamast tüvest) koosnevad sõnaühendid või liitsõnad, kus nimisõnale eelneb omadus-, ase- või arvsõnalise laiendiga nimisõnafraas (nt soe vesi – soojaveekraan, kogu pere – kogupereüritus, kaks inimest – kaheinimesetuba) või kaassõnafraas (nt üle õla – üleõlakott). Tunnuslik on see, et nimisõnalist põhja laiendav fraas ei moodusta harilikult eraldi iseseisvat liitsõna (*pahapoiss, *kaksinimest) ning sõnaühendi täiendsõnade omastav kääne säilib ka liitsõna laiendosas (sooja vee kraan ja soojaveekraan). See eristab neid sellistest liitsõnadest, mille laiendosaks on iseseisev liitsõna (nt suurköök ja suur­köögiseade, külmsuits ja külmsuitsukala).

Kokku-lahkukirjutusjuhistes (nt ÕS 1960: 847; Kask 1967: 48; EKK 2020: 99) on kõnealust rühma käsitletud näitena, kuidas tervikmõiste tähistajana kirjutatakse kõik kolm osa kokku (kraani liigina soojaveekraan, reisi liigina ümbermaailmareis). Sel moel moodustatud liitsõnade hulgas on nii vanemaid kui ka uuemaid keelendeid, nii üldkeelesõnu kui ka rohkesti termineid. Moodustustüve sõnaliikide järgi saab eristada nelja malli:

a) omadussõna + nimisõna + nimisõna (nt soojaveekraan, mustapesukast, värske­kurgisalat, pikapäevarühm, vabaajajalats, hullulehmatõbi, raskeveereaktor);

b) asesõna + nimisõna + nimisõna (koguperefilm, mitmeparteisüsteem, mitmeviljanektar, samasuvejoon);

c) arvsõna + nimisõna + nimisõna (kaheinimesetuba, kolmetärnihotell, neljarattavedu, neljasilmajutt, kümnepallisüsteem);

d) kaassõna + nimisõna + nimisõna (allameetrimees, ülepannikook, üleilmakool, ületunnitöö, üleõlakott, ümbermaailmareis, ümbernurgajutt).

Liitsõna alternatiivina on praktikas rakendatud soovitust kirjutada ühendi kõik kolm osa lahku. EKI keelenõuandes on sellist rööpsust pakutud nt vaba aja sõnade puhul (vaba aja keskus ja vabaajakeskus, vaba aja rõivad ja vabaajarõivad, vaba aja üritus ja vabaajaüritus, vaba aja tegevus ja vabaajategevus jts). Niisugune soovitus lähtub eeldusest, et kolmeosalise ühendi põhjaks olevale nimisõnale eelnev osa ­esineb alati sõnaühendina, mitte iseseisva liitsõnana. Üldiselt see nii ka on, et omadus-, arv-, ase- ja kaassõna kirjutatakse nimisõnast lahku. Ometi pakub keel tõendeid selle kohta, et teatavad suurema sagedusega täiendfraasid võivad üldisest suundumusest hälbida ja kalduda ise liitsõnu moodustama.

Eesti keele ühendkorpuses (ÜK 2021) on täiendiga vana kooli / vanakooli moodustatud sõnaühendite valik võrdlemisi lai, kuid enamiku esinemissagedus jääb kümne-kahekümne piiresse. Suurema sagedusega on kaks ühendit, vana kooli / vanakooli mees ja vana kooli / vanakooli inimene. Mõlema puhul tuleb kahe esimese komponendi kokku- ja lahkuvormistust ette enam-vähem võrdselt, kõigi kolme osa kokkukirjutust aga juba harvemini. Nt mees-lõpuliste keelendite puhul moodustab liitsõna vanakoolimees korpuse kasutusjuhtumeist 19%, kolme sõna ühend vana kooli mees 45% ja kaheosaline vanakooli mees 36%, kokku on korpuses näiteid
1914.

Järgmises, väiksema esinemissagedusega sõnade rühmas, kus põhisõnadeks on nt stiil, tegija, treener, meetod, värk, vend, meister, masin, pilt mõnevõrra muutub. Siingi on rööpselt olemas kõik kolm vormistusvõimalust, kuid sõnaühendite hulgas on märgatavalt sagedasemad need, kus täiendosa vanakooli on kokku kirjutatud. Näiteks on vanakooli masin üle kümne korra sagedasem kui vana kooli masin, vanakooli värk ligi viis korda ja vanakooli meetod üle kolme korra sagedasemad kui vana kooli värk ja vana kooli meetod. Märgatav osa neid vanakooli-sõnaühendeid (vanakooli mees, vanakooli diisel, vanakooli auto, vanakooli masin, vanakooli mootor, vanakooli meetod, vanakooli värk, vanakooli tehnika) on korpusesse jõudnud eeskätt foorumitest, mis tähendab vabamaid, keeleliselt toimetamata tekste.

Samasugust täiendosa kokkukirjutust kohtab teiste kolmeosaliste ühendite puhul (nt soojavee toru, valgeveini äädikas, vabaõhu etendus, värskeõhu juurdevool, vanatüübi mootor, sellesuve rekord, kolmepunkti vise, neljasilma jutt, allameetri mees, üleõla kott, ümbernurga jutt), kuid enamasti on nende osakaal kahe muu vormistus­võimalusega võrreldes – kõik kolm osa kokku või kõik kolm lahku – väike. Teist­sugune on pilt taas suurema sagedusega täiendosade hulgas, nagu vaba aja / vabaaja või kahe inimese / kaheinimese. Siingi esineb kolme moodi kokku-lahkukirjutust, kuid kui võrrelda sama nimisõnalise põhjaga ühendeid, siis on täiendosa kokku­kirjutus sageduselt teisel (kaheinimese voodi, kaheinimese tuba, vabaaja jalats, vabaaja veetmine) või kolmandal kohal (vabaaja tegevus, vabaaja keskus) ning liit­sõnad enamasti esikohal (kaheinimesevoodi, kaheinimesetuba, vabaajakeskus, vabaajajalats).

 

Mõistepiirid

Iga vaba sõnaühend liitsõna moodustajana esineda ei saa. Liitsõna teke eeldab, et selle laiendosaks olev fraas on ise mõistena kinnistunud (Kasik 2015: 58), nt pika­näpumees – pikad näpud kui varga metafoorne sünonüüm, kaheinimesetuba – kaks inimest kui toa mahutavuse mõõt. Mõistena tajumine – koos olemasolevate liit­sõnade ees­kujuga – võib olla ka peamine ajend kirjutada muidu sõnaühendina esinevaid fraase täiendi positsioonis kokku. Kaasa võib mängida keelendite pikkus: kui üks kolmest komponendist on omakorda liitsõna, liigendatakse ühend mõistliku pikkusega osadeks (nt kaheinimese diivanvoodi, vabaõhu kontserdipaik, värskeõhu juurdevool, sellesuve kuumarekord). Muidugi ei pruugi mõistena kinnistumine tähendada automaatselt liitsõna teket, nt käibivad pigem sõnaühendina kõva käe poliitika (kõva käsi kui võimu sünonüüm), punase vaiba üritus (punane vaip kui pidulikkuse, glamuuri sünonüüm), suure ringi küsimus (suur ring kui hulga, massi sünonüüm). Fraasi tähendussisu selle osade erinev kokku ja lahku vormistus harilikult ei mõjuta: sooja vee toru on üldjoones ikka sama mis soojaveetoru – või soojavee toru.

1930. aastail on selliseid üldreeglist lahknevaid täiendsõnu tähele pannud ja nende kirjapildi asjus seisukoha võtnud Johannes Aavik (1936: 340). Käsitledes genitiivi kokku-lahkukirjutamist, möönab Aavik: ametliku keele järgi (Veski, Muuk) tuleks kirjutada lahku uue aja, meie aja jts, kuid tegelikult kirjutatakse need sõnad kokku, kui nad „nimisõnaga moodustavad erilise omaette mõiste”: uueaja teadus, meieaja olud, sama moodi vanaaja elu, omaaja komme, omamaa saadused, võõra­maa taim. Hoiatades, et kongrueeruvate omadussõnade kokkukirjutamisega ei tohiks liialdada, läheb Aavik siit veelgi kaugemale ja mängib mõttega kirjutada „ühtlase mõiste seisu­kohalt” kokku ka nt järgarvu sisaldavaid fraase (esimeseklassi kaup ~ esimese-klassi kaup) või kaasaütlevat käänet (kahepoolega uks, kaheteraga mõõk, poolearuga inimene). (Aavik 1936: 339) Pilk tänapäeva tekste koondavasse korpusesse kinnitab, et kirjutajaile ei ole needki kirjakujud sugugi nii võõrad, kui võiks esmapilgul arvata.

Vana kooli / vanakooli sõnadest on sõnastikesse kõigepealt jõudnud sõna­ühendinäited, nagu vana kooli eriteadlane, vana kooli seltskonnainimene (EKSS 1992: 448; EKSS 2004: 791), vana kooli(ga) põllumees (ÕS 1999), mis on esitatud artiklites vana ja kool. EKSS-is olevad seletused lähtuvad vastavalt kas täiendsõnast (artiklis vana ’(tunnustavalt:) varasematele aegadele omaselt rangem, nõudlikum’) või põhisõnast (artiklis kool ’käitumiskultuur, kombed, kasvatus jm’) ning iseloomustavad eelkõige esitatud näiteid. Artiklis kool on vana kooli näited kogutud eraldi kommete, käitumiskultuuri tähendusrühmaks, mitte aga seotud nt koolkonna tähendusega. Korpusest leiab siiski kimbu näiteid, kus kooli tähenduses kuulub fraasi just koolkonna sõna, nt vana koolkonna daam, vana koolkonna mehed, vana koolkonna ministrid, vana koolkonna kindralid, vana koolkonna tõpratohter, vana koolkonna kombed. Esimene sõnastik, mis esitab eraldi märksõnana liitsõnalise täiendi vanakooli, on EKI ühendsõnastik 2021.

Samasugust väljendit nagu eesti vana kooli / vanakooli tunneb inglise keel, ning ka tähendused, milles eesti väljendit kasutatakse, kattuvad suuresti inglise adjektiivi old school / old-school omadega (Merriam-Webster 2023; OED 2023): a) vanadest, väljakujunenud käitumisnormidest kinni hoidev (näited 7–10); b) hrl enesele viidates: selline, kes püüab varjata oma soovimatust või suutmatust uusi asju õppida, ajaga kaasas käia (näited 11–14); c) aegunud põhimõtetesse klammerduv (näited 15–16); d) varasema aja moele või asjade tegemise viisile iseloomulik (näited 17–20); e) endisaegset head kvaliteeti või asjatundlikkust esindav (näited 21–25); f) minevikus praktiseeritud muusikastiilile omane (näited 26–29). Nagu inglise nii on ka eesti väljendile sageli iseloomulik positiivne varjund (eriti tähendusrühmad a ja e); see, et asjad on vanamoelised või neid tehakse varem tavaks olnud viisil, pälvib kõneleja heakskiitu.

(7) Ta on selline vana kooli mees ja räägib kõigiga pikalt ja viisakalt. (ÜK 2021)

(8) Temas oli vana kooli riigimehelikkust, mida Eestis üliharva näeb. (ÜK 2021)

(9) Tädi Ida on vanakooli naine ning temal peab käima kõik korra järgi. (ÜK 2021)

(10) [---] positiivses mõttes on mul raske paremat vanakooli mehelikkuse eeskuju tuua kui Mati Hint [---]. (Sirp 30. XI 2007)

(11) Mina olen vana kooli inimene ja harjunud asju ajama telefoni teel. (ÜK 2021)

(12) Olen vana kooli inimene, mulle meeldib kalendermärkmikku kõik kirja panna. (ÜK 2021)

(13) Mina olen vana kooli mees, ma seda id-kaardi asja ei jaga. (ÜK 2021)

(14) Mina olen see vanakooli inimene, kes tahvlist/e-lugerist raamatuid ei loe ja läpakast filme ei vaata. (ÜK 2021)

(15) Treener on meil vana kooli mees, kes ise mängijatega minimaalselt suhtleb. (ÜK 2021)

(16) Kriisiolukorda sattunult tavatsevad „vana kooli direktorid” alluvatega suheldes häält tõsta. (ÜK 2021)

(17) Armas müts, tõesti vanakooli tutikas, nagu meil väiksena. (ÜK 2021)

(18) Järgmise lapsega kavatsen katsetada nn. vana kooli värki, mitmekordselt kasutatavaid marlimähkmeid. (ÜK 2021)

(19) Kätekõverdused on tõeline vanakooli harjutus. (ÜK 2021)

(20) Tõsine vanakooli hotell, isegi toauks lukustatakse päris võtmega, mitte mingi kaardiga. (ÜK 2021)

(21) Olümpia hotelli pagarid teevad ikka neid vanakooli võisaiu, käin seal aeg-ajalt maiustamas. (ÜK 2021)

(22) Olgu see vanakooli diiselmootor, mis ta on, aga vähemalt käima läheb alati plaksust. (ÜK 2021)

(23) Samas on see veel selline hea vana kooli kokaraamat, kus pildid väikesed ja retsepte palju. (ÜK 2021)

(24) Õigesti tupeerida, nii et juuksed on hiljem kergesti läbikammitavad, oskavad vaid vana kooli juuksurid. (ÜK 2021)

(25) Leidsin Eestist ühe vanakooli freesija, kes lubas hammasratta valmis teha. (ÜK 2021)

(26) „Everybody” ei ole eurodisko, rohkem vana kooli muusika. (ÜK 2021)

(27) Festival üllatas vana kooli džässiga, kuid elamusi jätkus ka uuenduslikus vallas. (ÜK 2021)

(28) See on ehtne vana kooli lööklaul, täielik haruldus. (ÜK 2021)

(29) Bussis mängis mp3 list, millest tuli vanakooli popplaule. (ÜK 2021)

Positiivsust rõhutavad ka omadussõnad, nagu hea, korralik, õige, tõeline, tõsine, mõnus, klassikaline, ehtne, ehe (nt hea vanakooli pill, korralik vanakooli burger, õige vanakooli muuseum, tõeline vanakooli meister, klassikaline vanakooli hakkliha­masin, ehtne vanakooli ulmepõnevik). Kaheksast adjektiivist, mis on ÜK-s 2021 toodud vanakooli sõna omadussõnaliste naabersõnade näitena, on seitse positiivse sisuga ja kaheksas neutraalne – tavaline (nt tavaline vanakooli vikat, tavaline ­vanakooli ­külmetus). Sel moel pakub vanakooli alternatiivi vanamoelisele, millel on sageli pigem negatiivne varjund.

 

Sõnaliiki sobitumine

Liitsõna vanakooli on peale ortograafia erandlik ka süntaktiliselt. Nagu sõnaühend, nii esineb ka liitsõna lauses täiendina, mis väljendab harilikult omadust ja vastab omadussõna põhiküsimusele missugune? Erinevalt omadussõnalisest täiendist ei ühildu aga vanakooli oma põhisõnaga arvus ega käändes, nt vanakooli mehed (vrd vanamoelised või eestiaegsed mehed); prooviks teha neid vanakooli sõõrikuid (vrd ehtsaid või õigeid või vanu häid sõõrikuid); kes vanakooli autodega veel sõidavad (vrd vanade autodega). Olles arvu- ja käändekategooria suhtes vaegmuuteline, näib omadust väljendav vanakooli sõnaliigilt sobituvat vaegomadussõnade hulka. Tõsi, senises kõige põhjalikumas vaegadjektiivide käsitluses (Hallap 1986) ei kohta liitsõnu, mis lähtuks omadussõnalise (ega ka ase- või arvsõnalise) täiendiga nimisõnafraasist (või kaassõnafraasist). On vaid liitsõna kurjalooma, mille sõnaliigilise kuuluvusena on kaalutud nii vaegomadussõna (Hallap 1986: 207) kui ka nimisõna omastavat käänet (Mihkla jt 1974: 301); üheski sõnastikus kurjalooma ei esine.

Küll leiab sõnastikest ühe teise vanakooli tüüpi sõna: nii EKSS-is kui ka ÕS-is (1999, 2018) on olemas liitsõna võõramaa tähenduses ’võõraste maade, võõramaine’ (nt võõramaa keel, võõramaa viisid, võõramaa laevad), mis esineb samuti täiendina ega ühildu põhisõnaga. Kui otsida vaegomadussõnade liigitusskeemis võõramaa ja vanakooli sõnale sobivat kohta, jääb sõelale rühm keelendeid, mida „võiks ehk vaadelda väga tinglikult omastavapärastena, kuid mis tegelikult ei käändu ja millel vastavas tähenduses nimetav ikkagi puudub” (Hallap 1986: 200). Sõnaühendist võõras maa lähtuv võõramaa vastab sellele tingimusele.

Sama ei saa öelda vanakooli kohta, sest täiendina talitleva vanakooli kõrval on keeles olemas nimetavakujuline liitsõna vanakool. See sõna täidab neid süntaktilisi funktsioone, mida vaegadjektiiv vanakooli täita ei saa: esineb öeldistäitena (30), harvemini aluse, sihitise või määrusena (31). Sõnaliigilt võib tegemist olla nii omadus- (30) kui ka nimisõnaga (31).

(30) see aasta olin vanakool [= vanamoeline, traditsioone järgiv] ja niitsin vikatiga, mitte trimmeriga; Olen selle kohapealt vanakool ja eelistan maani, valget kleiti; Aga mina olen vanakool, arvutan otse ja eraisikuna koos kõigi maksudega! Marek alati naerab mu üle ja ütleb, et ma olen nii vanakool, et tänapäeval ei teieta enam keegi; Mu enda autod kõik nii vanakoolid siiani, et lülimine manuaalselt ja juhi südametunnistuse järgi käib. (ÜK 2021)

(31) Mulle meeldib vanakool [= traditsioonilised, ajaproovile vastu pidanud asjad] – barbarissi kommid! Ju vanakool [= inimesed, kes järgivad traditsioone] ei ole harjunud medium rare lihaga :); minu kogemustel „vanakool” oskab/viitsib vähemalt korrektselt kirjutada, erinevalt tänapäevastest [---]; Lõpuks lõin käega ja otsustasin teha vanakooli – naelad ja haamer ;)!; Kuulan pigem vanakooli, milles on pungilikumaid jooni ja lihtsakoelisemat rütmi; õnneks olen vana­koolist, kus telekava pidi peas hoidma [---]; Vanakoolist soovitaks tõsimeeli veel ka ­Lindgreni „Vennad Lõvisüdamed” ja Krüssi „Timm Thaler ehk Müüdud naer”; [---] tänapäeva (2005+) elektroonika reageerimine on võrreldes vanakooliga ikka hämmastav. (ÜK 2021)

Omastavapärase liitsõnaga võrreldes näib nimetavakujuline vanakool olevat suhteliselt uus ja eelkõige vabamale keelekasutusele omane sõna (ka inglise old school / old-school on mõne allika hinnangul kõnekeelne sõna). DEA-st leiab täiendi vana kooli / vanakooli kõrval juba 1930. aastail ka nimetavakujulist sõnaühendit, kuid nimetavakujuline liitsõna tuleb tänapäevani esile üksikjuhtudel. Teine lugu on korpusetekstidega, kus peale mitmesuguste käändevormide (nt vanakoolist, vanakoolile, vanakoolil, vanakoolina, vanakooliga, vanakoolid, vanakoolide, vanakoole) on näha keskvõrde vorme (32) ning tuletisi (33).

(32) Opeli kast on väheke „vanakoolim”; [---] pidin ka allolevaid pilte natuke vanakoolimaks kruttima. (ÜK 2021)

(33) [---] kirjutan omast kogemusest, miks minu 16 objektiivist (koos vanakoolikatega) ainult 2 on suumtorud; [---] et Eesti on mingi vana, Nõukogude-aegne riik, kus kõik on hästi kinnine ja vanakoolilik. (ÜK 2021)

Nimisõna olemasolu paneb küsima, kas käsitada vanakooli-sõna ikkagi vaegmuutelise adjektiivina või hoopis vanakool-sõna genitiivina (samasuguseid liigitus­raskusi on peale kurjalooma ette tulnud ka osastavakujulise järelosaga -karva, –verd, –ohtu jts liitumite puhul, vt Viitso 2007: 883–884; Erelt 2008: 445). On näiteid, kus vanakooli võiks olla tõlgendatav genitiivina ja asendatav muu nimisõnafraasiga (vanakooli kui vana koolkonna), kuid rohkem leiab selliseid, kus vanakooli väljendab pigem omadust ja on teisendatav n-ö probleemituteks omadussõnadeks (vanakooli kui vanamoeline, traditsiooniline, vana hea). See on siiski ainult pool rehkendust, sest vana kooli / vanakooli kõrval on olemas ka uue kooli / uuekooli:

(34) Ei meeldi eriti siuksed uue kooli vägivaldsed filmid; See on vanakooli teenindus uue kooli tehnoloogiaga; [---] moodsal ajal lõhuvad naised kappe ja teevad remonti, sest uuekooli meeste käed on ju nii siidised ja õrnad; Kuigi vaikselt hakkab jääma mulje, et Volvo on uuekooli bemm; Lähme discost läbi hausi­klassika uuekooli helideni. (ÜK 2021)

Ons uue kooli / uuekooli sama mis moodne, ebatraditsiooniline, novaatorlik või on see uue koolkonna – st küsimuse missugune? asemel peaks hoopis küsima missuguse kooli? Ja kui möönda, et vanakooli (ja uuekooli) on leksikaliseerunud, kas sedasama saaks väita sõnaühendite vana kooli ja uue kooli kohta? Eriti kui arvestada, et kokku-lahkukirjutus ei olene alati tähendusest, vaid ka tavast ja kokkuleppest.

Omas erandlikkuses annab vanakooli-sõna mõtlemisainet. Täiendina esinevad nimisõnafraasid, mida seni on peetud kindlalt sõnaühenditeks, võivad moodustada liitsõnu, säilitades seejuures sõnaühendi tähendussisu ja käändevormi, ning see liitsõnastumine on seda tõenäolisem, mida suurem on ühe või teise keelendi esinemis­sagedus. Tekkivad liitlekseemid panevad omakorda vaatama uue pilguga vaeg­adjektiive.

Maire Raadik (snd 1963), MA, Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), maire.raadik@eki.ee