Keel ja Kirjandus ootab ennekõike eestikeelseid teadusartikleid, arvustusi ning esseid filoloogilistel teemadel. Eeldame, et käsikirja ei ole samal ajal esitatud teistele väljaannetele. Artiklid on avatud juurdepääsuga (OA, open access). Kaastöö autor säilitab kõik autoriõigused ja annab ajakirjale teksti esmaavaldamise õiguse. Artiklid avaldatakse Creative Commonsi litsentsi alusel, mis lubab teost kopeerida, levitada, esitada ja üldsusele suunata tingimusel, et viidatakse autorile, teost ei kasutata ärilistel eesmärkidel ja järgitakse tuletatud teoste keeldu (CC BY-NC-ND 4.0). Publitseerimistasu ei ole, ilmunud tekstide eest makstakse autoritele honorari. Normmahus teadusartikli honorar on üldjuhul 350 eurot (bruto), mis tasutakse kuu aja jooksul pärast artikli ilmumist. Arvustuste ja muude lühitekstide honorar sõltub mahust ja väljaande aastaeelarvest.

Eelretsensiooni ankeet

KAASTÖÖ ESITAMINE NING VORMISTAMINE

Kaastöö doc-, docx- või rtf-formaadis palume saata e-postitsi sobiva valdkonna toimetajale (kahtluse korral peatoimetajale). Autor peab olema valmis vajadusel esitama teksti ka pdf-formaadis või paberil, et kindlustada diakriitikute jt erimärkide edasiandmist õigel kujul. Kaardid, joonised jm graafilised lisad esitada eraldi failidena tiff-, png-, pdf- või jpg-formaadis.

Teadusliku põhiartikli soovituslik maht on 40 000–50 000 täheruumi (koos tühikutega). Põhiartiklile tuleb lisada 1–6 märksõna (nt värsiteooria, folkloristika, eesti XIX sajandi kirjandus, postmodernism, foneetika jms), mis kajastavad autori arvates kõige täpsemini kaastöö sisu. Märksõnastamisel on abiks „Eesti märksõnastik“ (https://ems.elnet.ee/); artikli pealkirjas juba esinevaid sõnu korrata pole tarvidust. Samuti tuleb põhiartiklile lisada  eesti või inglise keeles resümee, mille maht on kuni 2000 täheruumi.

Autorilt ootame ka artikliga koos avaldatavaid isikuandmeid: sünniaasta, teaduskraad, töö- ja ametikoht koos asutuse aadressiga (asjassepuutuva töösuhte puudumisel uurimisvaldkond), e-posti aadress.

Põhiartiklile pretendeeriv kaastöö kuulub anonüümsele eelretsenseerimisele. Retsensentideks on üks kuni kaks toimetuse valitud vastava teadusvaldkonna asjatundjat. Kaastöö heakskiitmisel tuleb autoril juhinduda retsensentide muudatus- ja parandusettepanekutest.

Artiklid on avatud juurdepääsuga ning avaldatakse Creative Commonsi litsentsi alusel, mis lubab teost kopeerida, levitada, esitada ja üldsusele suunata tingimusel, et viidatakse autorile, teost ei kasutata ärilistel eesmärkidel ja järgitakse tuletatud teoste keeldu (CC BY-NC-ND 4.0).

Nii kaastööd kui ka eelretsensioonid honoreeritakse sõltuvalt mahust, ajakirja eelarvest ja muudest teguritest.

Toimetamisõigus, sh lühendamisõigus hõlmab kõiki toimetusele saadetud kaastöid, k.a tellitud kaastööd, kusjuures toimetaja teostab oma õigust koostöös autoriga. Mahuka teksti puhul võib toimetus teha ettepaneku avaldada see mitmes osas. Toimetusel on õigus edastada ajakirjas ilmunud artikkel koos selle juurde kuuluvate märksõnade, resümee ja autoritutvustusega rahvusvaheliste andmebaaside pidajatele ning võrguraamatukogudele, samuti jagada seda ERR-i kultuuriportaalis.

Artiklites kasutab Keel ja Kirjandus tekstisisest viitamist, retsensioonides ja ülevaadetes joonealust viitamist.

Palume arvestada järgmiste vormistusnõuetega:

1. Tekstisisene viide pannakse ümarsulgudesse ning see sisaldab allika autorit või pealkirja, ilmumisaastat ja vajaliku lehekülje numbrit; järjestikused viited eraldatakse semikooloniga.

(Krull 1996a: 65, 1996b; Kallasmaa 2007: 450)

(EKK: 343)

(Algee-Hewitt, McGurl 2015)

(Gustavson jt 1987a)

(R. Pajusalu 2015; K. Pajusalu 2015)

Kui viide käib ühes lauses või lauseosas sisalduva info kohta, paigutatakse see lause sisse; rohkem lauseid kattev viide paigutatakse asjassepuutuva tekstiosa lõppu lausest välja.

Genette’ilik, Roman Jakobsoni laadis poeetilisele funktsioonile toetuv tõlgendus tõstab esile ilukirjanduse kaks paralleelset definitsioonitasandit, milleks on tõe­diskurss ehk sisu, faabula ja fiktsiooni tasand ning väljendusrežiim ehk vormi, süžee, kompositsiooni, stiili, „diktsiooni” tasand (vt Genette 1993: 1–29; Jakobson 2012).

Jon D. Lee (2014: 169, 171) väidab, et kõik epideemianarratiivid keerlevad üheainsa emotsiooni, hirmu ümber: mida suuremat hirmu ning ärevust süžee kuuljas tekitab, seda suurema tõenäosusega ta süžeed levitab.

Märt Väljataga kooliõpikus esindatud määratlust, et novell on „lühijutt, kitsamas tähenduses ka suletud struktuuri ja ootamatu lahendusega lühijutt” (Väljataga 2014: 157), loen kahetasandilisuse tõttu seega põhimõtteliselt õigeks.

Bernd ­Rieken osutab minakesksetele põhjuslikele seletusmustritele kui kriisifolkloori ühele seadus­pärale: kõik ümbruses toimuv (nt õnnetused, vägivald, epideemia ohvriks langemine või ellujäämine) seostatakse otseselt pärimustekstis kujutatud inimese õige või vale käitumisega. Kui vale käitumine on välja selgitatud, on selle vältimise kaudu võimalik end edaspidi kaitsta. (Rieken 2008: 115–116)

2. Viidatava või tsiteeritava teose täiskirje paigutatakse teksti lõppu kirjanduse nimestikku. Tavapärane viitekirje sisaldab allika autori perekonna- ja eesnime, allika avaldamisaastat ja pealkirja. Artikli juures on märgitud väljaanne, kus tekst ilmus, teose või kogumiku juures väljaandmiskoht, kui see on teada, ja kirjastus, samuti koostaja või toimetaja. Kasutatakse eestikeelseid lühendeid: koost, toim, nr jne. Ajakirja aastakäiku märgib lühend kd (köide). Keel ja Kirjandus on liitunud DOI-süsteemiga, nii et kui allikal on olemas DOI-link, tuleb see ära märkida.

Artikli või teose eraldi viidatud osa puhul märgitakse nii algus- kui ka lõpulehekülg. Enamasti ei saa viidata tervele raamatule, vaid tuleb lisada täpsustavad leheküljed. Ajaleheartikli leheküljenumbrit ei ole ilmtingimata vaja, kuid eriti vanema perioodika puhul hõlbustab see allika leidmist. Kasutatud arhiivimaterjal ja spetsiifilised internetikeskkonnad loetletakse eraldi jaotustes (vt allpool).

Ingliskeelsete väljaannete pealkirjades kasutatakse läbivat suurtähte; artiklite, peatükkide ja ettekannete pealkirjades ainult esisuurtähte.

Must, Mari 2000. Vene laensõnad eesti murretes. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Kallasmaa, Marja 2007. Mida teha vere-nimedega? – Keel ja Kirjandus, nr 6, lk 449–462.

Birdsong, David 2006. Age and second language acquisition and processing: A selective overview. – Language Learning, kd 56, nr S1, lk 9–49.

Melts, Brita 2007. Merca 20 aasta loome – viliseva punkluule vägi ja ulg. – Eesti Päevaleht, Arkaadia 30. III.

Bergmann, Jaan 1877. „Lehekuu õied.” – Eesti Postimees ehk Näddalaleht: ma- ja linnarahvale 2. III, lk 53–54.
Pajusalu, Karl 2003. Estonian dialects. – Estonian Language. (Linguistica Uralica Supplementary Series 1.) Toim Mati Erelt. Tallinn: Estonian Academy Publishers, lk 231–272.

Jõgi, Olev 1975. Märkmeid tõlkija tööst. Vastus ajakirja „Neman” ankeedile. – O. Jõgi, Vaod ja varjud. Valik kriitikat II. Tallinn: Eesti Raamat, lk 158–165.

Eek, Arvo 1994. Studies on Quantity and Stress in Estonian. (Dissertationes philologiae estonicae Universitatis Tartuensis 4.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Metslang, Helle 2017. Sihitis. – Eesti keele süntaks. (Eesti keele varamu III.) Toim Mati Erelt, H. Metslang. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 258–277.

Altrov, Rene; Pajupuu, Hille 2008. The Estonian emotional speech corpus: release 1. – The Third Baltic Conference on Human Language Technologies. Vilnius: Vytauto Didžiojo Universitetas; Lietuviu kalbos institutas, lk 9–15.

Witz, Bronislava 1982. Demokritos(Suuri mõtlejaid.) Tlk Jaan Unt. Tallinn: Eesti Raamat.

Pütz, Martin; Dirven, René (toim) 1996. The Construal of Space in Language and Thought. Berlin: Walter de Gruyter.

Kui autor puudub, tuleb viitekirje vormistamisel lähtuda teose pealkirjast, aga seda võib teha ka mõnel teisel juhul: kui teos on tuntud ennekõike pealkirja või selle lühendi järgi, kui kogumiku pealkiri tundub koostaja nimest olulisem jms.

Arkaadial uued toimetajad. – Eesti Päevaleht 2. III 2007.

EES = Eesti etümoloogiasõnaraamat. Koost ja toim Iris Metsmägi, Meeli Sedrik, Sven-Eerik Soosaar. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2012.

EKK = Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross, Eesti keele käsiraamat. 3., täiendatud tr. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2007.

EKSS = Eesti keele seletav sõnaraamat. Kd 2. Toim Margit Langemets, Mai Tiits, Tiia Valdre, Leidi Veskis, Ülle Viks, Piret Voll. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2009.

Folklore. An Encyclopedia of Beliefs, Customs, Tales, Music, and Art. Kd II. Toim Thomas A. Green. Santa Barbara–Oxford: ABC-Clio, 1997.

Kui allikal on väga pikk pealkiri, tasub tekstiviites kasutada üksnes selle paari-kolme esimest sõna, näiteks viide (Naised, kes… 1935) tähistab allikat

Naised, kes ei tohi abielluda. Vamptüüpide saladus. – Film ja Elu 21. VI 1935, nr 24, lk 1.

Kirillitsas allikale viidatakse teksti sees eesti transkriptsioonis (https://eki.ee/teatmik/vene-eesti-tahetabel), viiteloendis antakse ilmumisandmed originaalkujul:

Romodanovskaja 2004 = Елена Ромодановская, „Великое зерцало”. – Православная Энциклопедия. Под ред. Патриарха Московского и всея Руси Алексия II. Москва: Церковно-научный центр „Православная Энциклопедия”, с. 507–510. https://www.pravenc.ru/text/150123.html

Propp 1998 [1928] = Владимир Пропп, Морфология волшебной сказки. Исторические корни волшебной сказки. (Собрание трудов. Т. I.) Москва: Лабиринт.

Sama autori eri teosed pannakse kronoloogilisse järjekorda vanemast uuemani. Kui kasutatakse mitut samal aastal ilmunud teost või artiklit ühelt autorilt, siis järjestatakse kirjed pealkirja järgi tähestiku järjekorras ning lisatakse aastaarvule täht.

Krull, Hasso 1996a. Kirjandus Eestis 1990–95. – Vikerkaar, nr 3, lk 62–68.

Krull, Hasso 1996b. Trepp. Hüpertekstuaalne luuletus. http://www.eki.ee/kodud/krull

Krull, Hasso 1996c. Väikese kirjanduse määratlus. – H. Krull, Katkestuse kultuur. Tallinn: Vagabund, lk 83–97.

Erandiks on juhud, kus ilmumise kronoloogia on selgesti tuvastatav, nt mitmes osas ilmunud artiklid – siis võib lähtuda sellest.

3. Tekstisisene arhiiviviide sisaldab allika leidandmeid lehekülje täpsusega. Digiteeritud allika leidmise hõlpsuse huvides võib soovi korral lisada veel infot, näiteks kaadrinumbri.

Üldise konteksti muutudes, eestikeelses ülikoolis, tõusis üliõpilaste arv ka Jõgeveri kursustel, püsides enam-vähem kümne ümber (EKM EKLA, f 52, m 5: 7, l 78; EKM EKLA, f 52, m 6: 1, l 44).

Ülejäänud pikemad tsitaadid pärinevad Ambla pastori Peter Matthias Fabriciuse 1640. ja 1641. aasta kirjadest (RA, EAA.1187.2.5163:63, :76 ja :85, vastavalt l 67, 79p ja 91) ning Mihkli pastori Heinrich Göseken noorema 1694. aastal konsistooriumile saadetud üldist olukorda kirjeldavast ülevaatest (RA, EAA.1187.2.5166:76-77, l 79–80).

Teksti lõpus on omaette jaotuses avatud arhiivi nime tähistavad lühendid ja loetletud kasutatud allikad fondi täpsusega.

ARHIIVIALLIKAD

Eesti Kirjandusmuuseumi (EKM) Eesti Kultuurilooline Arhiiv (EKLA)

f 43  – Jakob Hurt (EKS)

f 51 – Jaan Jõgever (EKS)

f 52 – Jaan Jõgever (EKLA)

Rahvusarhiiv (RA)

EAA.402 – Tartu Keiserlik Ülikool

EAA.2100 – Eesti Vabariigi Tartu Ülikool

Tartu Ülikooli Raamatukogu (TÜR)

f 34 – Jaan Jõgeveri isikufond

Kui see on antud artikli ja/või arhiivi puhul otstarbekas (näiteks võimaldab artikli sees ökonoomsemalt viidata), võib erijuhul avada ka kasutatud säilikute nimed.

ARHIIVIALLIKAD

Eesti Kirjandusmuuseumi (EKM) Eesti Kultuurilooline Arhiiv (EKLA)

f 341, m 60:27. Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjavahetus. Kirjad Valev Uibopuult 8. X 1950 – 5. IX 1975.

f 356, m 1:1. Valev Uibopuu kirjad Roland Aabelile 10. IX 1968 – 19. XI 1988.

f 356, m 2:23. Valev Uibopuu kirjad Erika Aland-Vernikule 28. VIII 1985 – 22. VIII 1996.

f 356, m 5:9. Valev Uibopuu kirjad Benita Eisenschmidtile 12. II 1971 – 21. X 1996.

f 356, m 8:17. Valev Uibopuu kirjad Maimu Hallingule 3. IX 1988 – 6. XII 1996.

4. Veebiallikatest võib Interneti vahendusel loetud raamatud, artiklid ja muud traditsioonilises formaadis tekstid loetleda üldises kirjanduse nimekirjas. Kui materjal on dubleeritud paberväljaandes, piisab tavapärastest ilmumisandmetest (vt ülalt) ja linki ei ole tarvis lisada, v.a DOI-viide, mis tuleb ära märkida. Link on tarvis lisada, kui materjal on ilmunud ainult veebis või pole kindel, kas selle leiab ka paberilt.

Tinits, Peeter 2020. Eesti Rahvusraamatukogu digilabori tööriistad tekstimaterjali ligipääsuks ja töötlemiseks. Zenodo. http://doi.org/10.5281/zenodo.3953795

Uued võimalused geenitehnoloogias. Peatükk 5.2.9. – Digiõppevaramu. Rakendusbioloogia. 7. I 2018. https://vara.e-koolikott.ee/node/5871

Eraldi jaotuses VEEBIVARAD tõstetakse esile keskkonnad, portaalid, foorumid, ühismeediaplatvormid, korpused jt internetispetsiifilised allikad. Märgitakse lehekülje nimi ja aadress. Suure platvormi puhul tasub kooloni järel täpsustada kanalit, kasutajakontot vms.

VEEBIVARAD

EKI ühendsõnastik 2020. Eesti Keele Instituudi keeleportaal Sõnaveeb. https://sonaveeb.ee

EKSS = Eesti keele seletav sõnaraamat 2009. www.eki.ee/dict/ekss

ETY = Eesti etümoloogiasõnaraamat. https://www.eki.ee/dict/ety

Facebook: Kreemised Meemid. https://www.facebook.com/KreemisedMeemid

Koobas. Kohapärimuse andmebaas. http://galerii.kirmus.ee/koobas/index.php?dok_id=7&module=2&op=

Meeldib.ee. http://meeldib.postimees.ee

Ostsee-Sturmflut 1872. Koost Thomas Sävert. http://www.naturgewalten.de/sturmflut1872.html

TÜKK = Eesti kirjakeele korpus 1890–1990. https://cl.ut.ee/korpused/baaskorpus

VKontakte: Belaruski Gumar. [ВКонтакте: Беларускі гумар.] https://vk.com/belaruckigumar

Teksti sees viidatakse neile nagu tavalistele allikatele:

Nii möllas üks teine erakordse hävitusjõuga torm 12.–13. novembril Läänemere lõunaosas, tuues suurt kahju Taanis, Rootsi lõunaosas ja Saksamaa rannikualal ning jättes püsiva jälje kultuurimällu (vt Ostsee-Sturmflut 1872).

Kui vaja, lisatakse konkreetsemad leidandmed sõltuvalt allika spetsiifikast: veebiteatmeteose puhul märksõna (vajadusel koos kuupäevaga), sotsiaalmeediapostituse puhul postitaja ja postituse kuupäev (vajadusel ka kellaaeg) jne.

Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi on maastik ’looduslikult ühtlase ilmega maa-ala, kus korduvad teatud pinnavormid, taimkatte­üksused, inimtegevuse avaldused jms.; (igapäevasemas tarvituses:) teat. maa-ala välisilme, värvide ja vormide laad vaatevälja ulatuses’ (EKSS: maastik).

(14) Joomingu Jumal Ivan (Facebook: Kreemised Meemid, 27. II 2017)

Veebiallikate juures ei ole tarvis märkida vaatamise kuupäeva (erinevalt varasemast pruugist), lähtume eeldusest, et ajakirjanumbri trükkimineku hetkel oli allikas sel aadressil kättesaadav.

5. Joonealuses viitamissüsteemis sisaldab viide autori initsiaali ja perekonnanime ning viidatava allika pealkirja. Teosel või kogumikul lisatakse väljaandmiskoht, kui see on märgitud, kirjastus ja ilmumisaasta, koostaja või toimetaja; artikli või peatüki puhul väljaanne koos leheküljenumbritega, kus leidub vajalik tekst.

J. Põldmäe, Eesti värsiõpetus. Monograafia. Tallinn: Eesti Raamat, 1978.

J. Kaplinski, Vasakpoolne Uku Masing. – Kultuurileht 26. VIII 1994.

V. Vaher, Kivi peeglisse. Presidendikajastusi eesti ilukirjanduses. – Looming 2000, nr 8, lk 1228–1241.

Kui viidatakse ainult kindlale leheküljele, ei ole tarvis ära märkida kogu artikli või teose osa alguse- ja lõpulehekülge, piisab lehekülje numbrist, millele viidatakse.

V. Vaher, Kivi peeglisse. Presidendikajastusi eesti ilukirjanduses. – Looming 2000, nr 8, lk 1235.

Mitmendat korda samale allikale viidates märgitakse joone all autori nimi, allika pealkiri (pika pealkirja korral selle esimesed sõnad) ja lehekülje number.

V. Vaher, Kivi peeglisse, lk 1230.

6. Autori märkused ja teksti täpsustused paigutatakse joone alla ja reastatakse artikli ulatuses ühtse numeratsiooni alusel.

7. Väljajätte tsitaatidesttähistatakse sümboliga [---] (lausesisese väljajätu korral enne punkti, ühe- või mitmelauselise väljajätu korral lausete vahel). Pikemad kui ca 4-realised proosatsitaadid antakse plokis.