18. augustil toimus Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemia majas sümpoosion „Scala naturae: Symposium in honour of Arvo Krikmann’s 75th birthday”. Rahvusvahelise nõupidamisega tähistati Eesti ühe mitmekülgsema ja viljakama folkloristi, Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteaduri ja Eesti Teaduste Akadeemia liikme Arvo Krikmanni juubelit.
21. juulil 75-aastaseks saanud Krikmann on olnud vaieldamatult üks interdistsiplinaarsemaid folkloriste, mida kinnitab selle aasta algul pälvitud tunnustus: Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhind. Tema hingelähedasimad uurimisteemad on eesti ja läänemeresoome folkloori lühivormide allikalugu, historiograafia ja tekstoloogia (sh eesti fraseoloogia ja rahvaretoorika vanemate allikate uurimine); folkloori lühivormide struktuuritasandid ja nende seosed: süntaks, loogika, modaliteedid, kujundisemantika; parömioloogilised klassifikatsioonid; kujundkõne teooria, huumoriteooriad ja poliitiline huumor; folkloori ja murdeleksika geograafiline levik jne. Juubilari pika teadlaskarjääri põhilisemate uurimissuundadega olid oma sümpoosioniettekanded vähemal või rohkemal määral seostanud kõik esinejad. Peale Eesti kolleegide osalesid juubelisümpoosionil akadeemik Krikmanni head akadeemilised sõbrad Soomest, Venemaalt, Poolast, Austriast ja Ameerika Ühendriikidest.
Vajab veel selgitamist, et sümpoosioni ladinakeelne pealkiri „Scala naturae” (sõnasõnaliselt tõlgituna „Olemise astmestik” või ka „Looduse redel”) ei ole juhuslik. See ladinakeelne pika ajalooga mõiste on olnud aluseks filosoofilisele teooriale, mida tuntakse inglise keelest tõlgituna Olemise Suure Ahela nime all. Teooria alged ulatuvad antiikfilosoofiasse ja selle kohaselt moodustavad kõik asjade liigid maailmas teatud hierarhilise süsteemi. Kes Krikmanni akadeemilise uurimistööga tuttav, teab hästi, kui tugevat inspiratsiooni on 1990. aastatest alates tema teadusloomele pakkunud vanasõnade metafoorikale pühendatud peatükk „Olemise Suur Ahel” („The Great Chain of Being”) kognitivistide George Lakoffi ja Mark Turneri 1989. aastal ilmunud raamatust „More than Cool Reason” („Enam kui jahe mõistus”). Olemise Suure Ahela teooriat vanasõnauurimisele rakendades võib öelda, et metafooride loomet ja mõistmist vanasõnades juhivad mõistelised distinktsioonid inimlik-mitteinimlik ja naturaalne-kultuuriline.
Pidulik päev algas tervitussõnavõttudega, mille pidasid Eesti Teaduste Akadeemia peasekretär Leo Mõtus ja juhatuse liige Peeter Tulviste. Seejärel oli kavas üheksa teadusettekannet. Lingvistilise taustaga noor uurija Joanna Szerszunowicz (Białystoki ülikool)pidas ettekande(„Priamels as carries of cultural information”)priaameli vormis ütlustest ja nende kultuurispetsiifilisest loomusest ja laengust. Priaameli all mõistetakse ütlusi, kus mingi rea sõnade, fraaside või lühilausete (kirjelduste-väidete) akumuleeritud loetelule järgneb kokkuvõttev puäntidee (nt eesti vanasõna Terakese teenimine, kasulapse peksmine ja popsi rehe ahtmine – need on kolm kõige halvemat tööd või Rätsep, räim ja pääsuke – need on kõige kergemad surema). Esineja keskendus eelkõige poola-, inglis- ja itaaliakeelsetele priaamelitele, mille võrdleva analüüsi tulemused osutasid mitmetele kultuurilistele (nt soolistest, rahvuslikest stereotüüpidest lähtuvatele) aspektidele.
Ülo Valk (TÜ) keskendus oma ettekandes („Animals, animism and vernacular theorising”) loomkujundile uusanimistlikes teooriates ja Krikmanni omaaegsetele uurimustele loomavanasõnadest ja loomametafooridest ning vaatles vanasõnu kui usundilisi teateid.
Aleksandra Arhipova (Venemaa riiklik humanitaarteaduste ülikool) ettekande („To fear Stalin, to laugh on Fidel: two ways of tabooing in authoritarian societies”) fookuses oli nimetabu ametlik ja rahvapärane diskursus autoritaarsete ühiskondade näitel. Varasematest autoritaarse liidri nimega seotud keeldudest (nt juhi nime kasutamisest pärast surma) saab Arhipova sõnul rääkida alates Qini dünastia valitsemisajast Hiinas (aastail 221–206 eKr), kus ka XXI sajandil esineb ametlikke nimekeelde (nt kommunistliku partei poliitbüroo liikmete perekonnanimede internetipäringutele kohaldatud tulemüür). Esineja tegi kiirülevaate Stalini-aegsetest ametlikest nimekeeldudest ning suure juhi rahvapärastest hüüdnimedest, kuid eraldi käsitlemist leidis Kuuba mõjuka eksliidri Fidel Castro juhtum. Comandante üldsuse eest varjatud eraelu, mitmed nimetamisega seonduvad uskumused (nt valjusti nimetamine võib esile kutsuda isiku soovimatu kohalolu ja õnnetuse) ning eufemismid (nt el Caballo ’hobune’) ja düsfemismid (nt el Camello ’kaamel’). Laialt levinud verbaalsed ja mitteverbaalsed hüüdnimed oleks justkui soodne pinnas hirmude ja keeldude leevendamiseks, kuid Arhipova sõnul kasutab rahvas neid tänapäeval Kuubas pigem harjumusest ja nalja pärast. Samas nentis esineja kokkuvõttes, et Kuuba traditsioonis tekkis selliste pseudotabude, eufemismide ja düsfemismide põhjal justkui iseseisev suulise keele register, mis vastandus ametlikule poliitilisele keelele. Ettekanne põhjustas elavat mõttevahetust ja küsimusi analoogsete tabude kohta tänapäeva Venemaal.
Juri Berjozkini (Venemaa teaduste akadeemia antropoloogia- ja etnograafiamuuseum) laiahaardelise ettekande („Three tricksters: world distribution of zoomorphic protagonists in folklore tales”) keskmes oli triksteri kui kindlate karakteristikutega zoomorfse tegelase kuju maailma eri rahvaste rahvajuttudes. Tuginedes omaloodud rahvaluulelis-mütoloogiliste motiivide areaalse leviku andmekataloogile, tõi Berjozkin esile kolme zoomorfse triksterikuju – rebane/šaakal/koiott, jänes/küülik ning ronk (vares) – leviku ja laenusuhted maailma folklooris. Geograafilise leviku kohta ilmnes näiteks, et rebasel/šaakalil pole konkurente kogu Euroopas, Ida-ja Lõuna-Siberis, Aasia kesk-, edela- ega lõunaosas, Põhja- ja Kirde-Aafrikas. Uues Maailmas on trikster-koiott levinud Põhja-Ameerika lääneosas ja trikster-rebane Kesk- ja Lõuna-Andides, Chakos ja Patagoonias. Jänes on triksterina valdav suures osas Aafrikast ning Kagu- ja Ida-Aasias ja laialt levinud Põhja-Ameerika idaosas.
Mare Kõiva (EKM) vaatles ja võrdles oma ettekandes („Invented sacrality”) Eesti nüüdisaegseid pühakohti, kirjeldades nende kultuuriliste vääris- ja pühapaikade mitmekesisust ja mõtestades nende paikade ümberhindamist Hobsbawmi ja Rangeri mõiste leiutatud traditsioon (ingl invented tradition) (1983) abil. Kõiva tõi hilisajal leiutatud traditsioonidena muuhulgas välja pühendusega pingid, nt Haapsalus hiljaaegu tekkinud traditsiooni paigaldada Väikese viigi äärde Wiedemanni laureaatide pingid, millest üks kannab 2014. aasta maikuust alates Arvo Krikmanni nime.
Peter Grzybek (Grazi ülikool) tegi oma ettekandes („Estonian proverbs: some linguistic regularities”) kvantitatiivlingvistilise analüüsiga katset vastata eesti vanasõnade tüübikorpuse põhjal küsimusele vanasõnade keelelisest organiseeritusest: kui pikk on vanasõna, kui pikad on vanasõnatekstis sõnad, kas sõnade pikkus sõltub vanasõna pikkusest, sõna tekstisisesest asukohast jne. Oma analüüsis toetus Grzybek Krikmanni juba 1967. aastal ilmunud artiklile eesti vanasõnade keelestatistikast kui ühele varasemale ja silmapaistvamale tööle selles vallas.
Pekka Hakamies (Turu ülikool) pidas väga isiklikku laadi muheda ettekande („Meetings with Arvo Krikmann”), kirjeldades mälestuspilte, mis on teda ja juubilari ühendanud ühiste vanasõnaprojektide kaudu. Hakamies andis üksikasjaliku ajaloolise ülevaate Matti Kuusi initsiatiivil 1970. aastail alanud läänemeresoome vanasõnaprojekti „Proverbia septentrionalia” (1985, andmebaas loodi aastal 2000) töökäigust, taustaks nõukogudeaegsed takistused, mis Soome ja Eesti teadlastel ületada tuli.
Władysław Chłopicki (Krakówi Jagiełło ülikool) analüüsis oma ettekandes („Power of metonymy”) metonüümiat ehk „metafoori väiksemat õde”, lähtudes kognitivistlike teoreetikute töödest (nt Günther Radden, Vyvyan Evans, Melanie Green). Esmalt visandas ta metafoori ja metonüümia erinevused, võttes abiks mõisted kael ja pea – kael (metonüümia) loob ligipääsu peale (metafoor) –, seejärel osutas akadeemik Krikmanni töödele, et näidata metonüümia osatähtsust huumoriuurimises.
Teaduslikud ettekanded lõpetas üks sümpoosioni aukülalisi, Vermonti ülikooli folkloristika ja germanistika professor Wolfgang Mieder („Futuristic paremiology: a plea for the study of modern proverbs”),kes esitas oma ettekandega tuleviku parömioloogia manifesti. Moodne parömioloogia pole kuigivõrd tegelenud uusvanasõnade kogumise ja uurimisega. Üha olulisemale kohale tõuseb vajadus koguda ja analüüsida moodsaid vanasõnu (modern proverbs, eesti vasted nt uusvanasõna, moodne vanasõna). Muidugi on siin põhiprobleem (millega taas kord on oma uurimustes tegelenud ka juubilar) selles, kuidas leida ja avastada uusi vanasõnu, kui palju lihtsam on tuvastada vanu, mis on tuntud ja vanasõnaväljaannetesse „raiutud”. Miederi arvates tuleks süsteemselt tegelema hakata moodsate vanasõnade korpuste loomisega, mis hoolimata IT-ajastu toest on keeruline ja ajamahukas jõupingutus.
Ettekannetele järgnesid raamatuesitlused. Arvo Krikmanni juubeliks ilmus mitu väljaannet. Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastuses nägi Eesti Kultuurkapitali toel ilmavalgust ingliskeelne artiklikogumik „Scala naturae: Festschrift in Honour of Arvo Krikmann” (koostajad ja toimetajad Anneli Baran, Liisi Laineste, Piret Voolaid). Pühendusteos sisaldab kirjutisi paljudelt Arvo Krikmanni pikaajalistelt kaasteelistelt nii Euroopast kui ka kaugemalt, kellele ta on olnud hea kolleeg, eeskuju, juhendaja ja õpetaja. 29 autori eriilmelised kaastööd on ajendatud akadeemilistest kohtumistest juubilari pika teadlaskarjääri jooksul avaldatud uurimuste ja aruteludega. Eraldi väärib märkimist Wolfgang Miederi valik tema ja juubilari südamlikust kirjavahetusest aastail 1993–2013. Kõik pikemad teadusartiklid jagunevad kahe põhilise teemavaldkonna ja ühisnimetaja – folkloori lühivormid (eeskätt vanasõnad) ja huumor – alla ja neid iseloomustab äärmiselt avar käsitlusmetoodika.
Aleksandra Arhipova esitles Peterburis ilmuva venekeelse teadusajakirja Антропологический fорум 21. numbrit, milles on austusavaldusena Arvo Krikmannile eraldi lühivormi- ja huumoripeatükk „Lippudest, draakonitest ja anekdootidest” („О знаменах, драконах и анекдотах”). Peatüki juhatab sisse Aleksandra Arhipova ja Nikita Petrovi ühisartikkel „Lühižanrid – suurele teadlasele” („Малые жанры – большому ученому”), mis lähtub otseselt Arvo Krikmanni isikust ja teadustööst. Sergei Nekljudovi artikkel „Need kapriissed ja laisad draakonid: paröömiast müüdini” („Эти капризные и ленивые драконы: от паремии к мифу”) on pühendatud draakoni kohta esinevate mütoloogiliste kujutiste funktsioonidele vanasõnades ja müütides. Uue teema toob lavale Nikita Petrovi folkloorne käsitlus Vene lipuvärvide meeldejätmise võimalustest („Флаг России: фоносемантические механизмы памяти и фольклорные тексты”). Kaks mahukat artiklit kujutavad endast akadeemilisi huumorikogusid kahe tänapäeva diktaatori kohta. Nii Aleksandra Arhipova ja Manolo Alejándrezi artikli aines (Fidel Castroga seotud poliithuumor) kui ka Anastassia Astapova artikli allikmaterjal (naljad Alaksandr Łukašenka kohta) on kogutud spetsiaalselt Arvo Krikmannile mõeldes vastavalt Kuubalt ja Valgevenest, mõlema ainese analüüsimisel on rakendatud juubilari välja töötatud meetodeid.
Akadeemik Krikmanni juubeliks ilmus suvel õigupoolest veel kolmaski pühendusteos. Wolfgang Miederi peatoimetamisel nägi Vermonti ülikoolis ilmavalgust sariväljaande „Proverbium: Yearbook of International Proverb Scholarship” eriköide 31:2014, mis traditsiooniliselt sisaldab vanasõnauurimusi, aga ka Wolfgang Miederi pikema sissejuhatava kirjutise Arvo Krikmannist ja tema 50 tuntuma parömioloogilise ja parömiograafilise uurimuse bibliograafia (1967–2013).
Tihe sümpoosionipäev kui ka kõik pühendusteosed moodustasid pisikese lüli Olemise Suure Ahela süsteemis, peatudes korraks Arvo Krikmanni, suurepärase teadlase ja inimese olulisel tähtpäeval. Sümpoosioni korraldasid Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakond (uurimisprojekt IUT-2205) ja Eesti Teaduste Akadeemia. Ürituse kava võib leida internetiaadressilt http://www.folklore.ee/rl/fo/konve/2014/scalanaturae/.
