13.–14. juunil toimus Tartus rahvusvaheline tõlkeloo konverents „Between policies and poetics: itineraries in translation history” („Poliitika ja poeetika vahel: suundumused tõlkeajaloos”).(1) Konverentsi korraldas Tartu Ülikooli tõlkeuuringute keskus koostöös Tallinna Ülikooliga ning see oli järjekorras kolmas, üritused on seni toimunud üle aasta. Konverents, mille töökeeleks oli inglise keel, vältas kaks päeva ning suuremas osas ajast toimus töö kahes paralleelsektsioonis, nii et järgnev ülevaade on paratamatult poolik.
Konverentsi mõlemad päevad algasid plenaarettekandega. Avapäeva alustas Reine Meylaertsi (Leuveni ülikool) loeng „Translation policies and superdiversity” mitmekeelsete kogukondade puhul rakendatavast tõlkepoliitikast flaamide näitel Belgias. Teise päeva plenaarkõneleja Maria Tymoczko (Massachusettsi ülikool) teemaks olid tõlkeuuringud: „Re-mapping the conceptual territory of translation studies”. Ettekanne algas pika ajaloolise ülevaatega XX sajandist, mil tõlkimise roll muutus. Peale tehnika arengu, mis muutis maailma väiksemaks, ühendasid erinevaid keeli ja kultuure, olgu siis liitlaste või vaenlastena, suured sõjalised konfliktid, ja selline muutus pani aluse moodsate tõlkeuuringute arengule. Tymoczko püüdis kokku võtta tõlkeuuringute hetkeseisu ja visandada tulevikku. Nagu tuntud uurijate puhul ikka, on kumbki plenaarkõneleja sarnastel teemadel juba kirjutanud või kirjutab oma järgmises raamatus, nii et huvi korral peaks olema lihtne leida lisalugemist.
Esinejaid oli Ameerika Ühendriikidest, Austraaliast, Austriast, Belgiast, Eestist,(2) Hispaaniast, Inglismaalt, Itaaliast, Lätist, Poolast, Rootsist, Saksamaalt, Saudi-Araabiast, Soomest, Ukrainast ja Venemaalt. Konverentsil räägiti tõlkimisest nii kitsamalt (tõlkija valikud ja põhimõtted, konkreetsed tõlkeküsimused) kui ka laiemalt (teoreetiline ja filosoofiline aspekt), käsitleti tõlkimise ajalugu, traditsiooni, ideoloogiat ja politiseeritust ning tõlkimise rolli ühiskonnas (tõlge rahvuse kujundajana), luuletõlke poeetikat, tekstide saatust erinevates kultuurikeskkondades ning hierarhiaid. Üks meeldejäävamaid ettekandeid uuris tõlkimist teoreetilisest ja filosoofilisest vaatenurgast: Remo Reginold (Cardiffi ülikool) rääkis tautoloogilise paari signifié ja signifiant piiratusest tõlkeprotsessis rakendamisel ja tõlkimise kirjeldamisel. Selle piiratuse juuri tuleb otsida Antoine Arnauld’ ja Pierre Nicole’i Port-Royali grammatikast, mille sihiks oli luua universaalne keeleloogika. Reginoldi sõnul puuduvad tõlkimisel selged piirid, kodumaa või kultuur, ja seetõttu on tõlkimine vastuolus igasuguste grammatiliste koodidega. Tõlketeooria paistab olevat Reginoldi üks uuemaid uurimisvaldkondi (tal on BA politoloogias Genfi ülikoolist ning MA filosoofias ja teoloogias Luzerni ülikoolist).
Osas ettekannetes võrreldi konkreetseid tõlkeid. William Marling (Case Western Reserve University) analüüsis Charles Bukowski teose „Notes of a Dirty Old Man” saksandamist, mille autoriks on Carl Weissner. Marling tõlkis Weissneri tõlget tagasi inglise keelde ning tõdes, et Weissner on realia osas pigem kodustav tõlkija, kes pehmendas seksuaalsust ja korrastas Bukowski süntaksit. Ettekanne oli menukas, sest juba Bukowski ise ei jätnud publikut külmaks, rääkimata kolmesugusest Bukowskist.
Marlingiga natuke sarnasel teemal kõneles Klaarika Kaldjärv (TÜ), kes võrdles Ruth Liase ja Marin Mõttuse eestindusi Gabriel García Márquezi „Armastusest ja teistest deemonitest”.(3) Neist kahest on Lias võõrapärastavam, Mõttus aga kodustavam tõlkija. Samuti on tõlkijate taust erinev: Lias on füüsikaharidusega ning filoloogiat õppinud Mõttusest üle kolmekümne aasta vanem.
Tõlkeajalugu käsitlevaist ettekandeist puudutasid õige mitu antiikkirjanduse tõlkelugu. Üheks neist oli Johanna Akujärvi (Lundi ülikool) ülevaade antiikluule tõlketraditsiooni tekkimisest ja kujunemisest Rootsis XVIII ja XIX sajandil. Algselt oli tõlkimine tõlkijate jaoks kõrvaltegevus, värsse vahendati ebajärjekindlalt ning antiikvärsimõõtude asemel kasutati näiteks aleksandriini. Aja jooksul hakati järjest enam hindama tekstilähedast tõlkimist: värsiread pidid olema vastavuses originaaliga ning meetrumit asuti rangelt järgima. Antiikaegsete tekstide tõlkimisest hilisantiigis rääkis Ave Teesalu (TÜ), kes käsitles rooma filosoofi ja kristlase Boethiuse tõlkeid Aristotelese filosoofilistest ja loogikaalastest teostest kreeka keelest ladina keelde.
Peale antiigi puudutasid ajaloolised ettekanded ka humanistlikku traditsiooni. Maria-Kristiina Lotman (TÜ) kõneles Martin Opitzist ja tema mõjust eesti luule- ja tõlketraditsioonile Reiner Brockmanni kaudu. Brockmann on esimese eestikeelse luuletuse „Carmen Alexandrinum Esthonicum ad leges Opitij poeticas compositum”, aga ka tõlkekogumiku „Neu Ehstnisches Gesangbuch” autor. Janika Pälli (TÜ) ettekanne „The role of translation and self-translation in Early Modern society: the examples from Estonia and Livonia in the context of European learned practice” käsitles tõlkeid XVII sajandi Tartus, Riias ja Tallinnas avaldatud trükistes üldiselt, seejärel autori enda tõlkeid oma tekstist ning lõpuks paralleeltekste ladina ja kreeka keeles.
Soome tõlkelugu uurisid Outi Paloposki ja Katja Vuokko (Turu ülikool), kes andsid ülevaate tõlkija allmärkustest XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse soome romaanitõlgetes ning nende muutumisest ajas. Sel perioodil kasutati allmärkusi ohtralt ning eeskujuks olid väljaanded Rootsis ja Saksamaal.
Ühe rühma moodustasid otseselt poliitikat ja tsensuuri käsitlevad ettekanded. Jordi Jané Lligé (Barcelona) kõneles tõlkepoliitikast, mida rakendati XX sajandi saksa kirjandusele Franco diktatuuri aegu Hispaanias. Lligé tutvustas tsensorite aruandeid, mis olid kirjutatud erinevatel aegadel Thomas Manni, Bertolt Brechti ja Günter Grassi teoste kohta. Nende teoste väljaandmine keelati ideoloogilistel põhjustel, nagu amoraalsus, usuvaenulikkus, ebasoovitavad poliitilised vaated. Huvitava nüansina võib märkida, et kirjastused, mis olid eraettevõtted, üritasid aeg-ajalt uuesti taotleda luba mõne teose avaldamiseks: äkki nüüd läheb läbi. Tsensuur mängis rolli ka allakirjutanu ettekandes, mis käsitles kaht moraalseil põhjusil välja jäetud lõiku Lukianose „Tõeliste lugude” tõlkes 1964. aastal ilmunud „Kreeka kirjanduse antoloogias”. Järelduseks oli, et antiikaegse amoraalsuse avaldamiseks Nõukogude Eestis lootust ei olnud, sest eestikeelse antoloogia koostajad pidid arvatavasti järgima üht 27 aastat varem ilmunud venekeelset antoloogiat.
Üllatuslikult tuli poliitika mängu ka ettekannetes, mis otseselt seda ei uurinud. Tõlkimise piire kompas Reima Al-Jarf (Kuningas Saudi ülikool), kes tutvustas Koraani tõlkimise ajalugu ja põhimõtteid: kuna Koraanis esineb nii eksoteeriline kui ka esoteeriline tähendus, ei tohi seal muuta ühtki sõna. Tõlkijaid akrediteerivad ja tõlgetele avaldamislubasid jagavad aga riiklikud institutsioonid. Teatud vabadus on ainult lisada märkusi, kui nt uued arheoloogilised leiud mingil viisil mõne sõna tähendust muudavad. Pärastises vestluses kõlas Koraani kohta ka konkureeriv seisukoht: „See on ju ainult raamat.” Nende kahe seisukoha abil saab üldjoontes kokku võtta ühe tänapäeva suurima kultuurikonflikti, mille eest pole pääsu – nagu näha – ka akadeemilistes ringkondades. Sellest konfliktist edasi mõeldes tekib küsimus, kas tõlkimisel on kusagil olemas piir, mida kultuurilised erinevused põhimõtteliselt ületada ei lasegi?
Enne konverentsi lõppu lahvatas veel teinegi valus vastasseis. Slavist Philipp Hofeneder Viinist rääkis tõlkimisest vene ja muude Nõukogude Liidus kõneldud keelte vahel. Tähelepanu all oli teiste keelte roll vene keele kõrval ja võimalused, mis olid tõlkimiseks Nõukogude Liidus. Muude Nõukogude Liidu keelte hulka kuulus ka ukraina keel ning konverentsil osales mitu ukrainlast. Ettekanne sütitas tulise Ukraina-poleemika, kus sai sõna rahvuslik uhkus. See pani veel kord mõtlema konfliktist, mis on tõlkimisele vist olemuslik.
Lõpetuseks – see lühiülevaade on paratamatult piiratud ja subjektiivne pilguheit toimunud suurejoonelisele teaduskonverentsile. Korraldajaid Katiliina Gielenit, Anne Langet ja Daniele Monticellit tuleb aga tunnustada, sest neil on õnnestunud luua teatud tõlkeuurijate ringkond – mitmed esinejad olid osalenud juba varasemail aastail, iga kord on aga lisandunud ka uusi. Loodetavasti selline rahvusvaheline koostöö jätkub ning laieneb veelgi nii konverentsi toimumispaigusse kui ka publikatsioonidesse puutuvas osas.
- Originaalis kasutatud sõna policies võib aga viidata nii poliitikale kui ka põhimõtetele üldiselt. Konverentsi programm ja lühikokkuvõtted on kättesaadavad aadressil:
http://www.flgr.ut.ee/et/TUK2014 - Eesti uurijaist esinesid konverentsil Margus Lattik, Ene-Reet Soovik, Janika Päll, Ave Teesalu, Maria-Kristiina Lotman, Raili Marling, Aile Möldre, Reet Bender, Terje Loogus, Klaarika Kaldjärv, Anne Lange, Eva Rein, Tatjana Pilipoveca, Elin Sütiste ja mina.
- Välja antud vastavalt 2007 ja 2008.
