Lühidalt

Kirjanduslikud (eksi)rännakud Tartus. Kokku pannud Halliki Jürma, Katrin Raid, Maia Tammjärv. Tartu, 2017. 118 lk.

Tundub, et Tartu püüab igal võimalikul viisil oma kirjanduslinna tiitlit vääriliselt kanda, nagu tõendab ka linnavalitsuse kultuuriosakonna tellitud ja Tartu Linnaraamatukogu töötajate entusiasmist kokku pandud teejuht paariks võimalikuks kirjanduslikuks (eksi)rännakuks. Taskuformaadis raamat sisaldab valitud teekondadega haakuvaid ilukirjanduslikke tekstikatkeid enam kui 70 autorilt (enim tsiteeritud muidugi Heinsaar ja Luts), neid siduvaid ja marsruuti edasiviivaid põgusaid vahelõike ning olulisemaid või eripärase­maid kohti kujutavaid illustratsioone. Kirjandus­tsitaate siduvaid vahelõike on kirjutatud ilmse mõnuga, ehkki need mõjuvad kergelt kentsakalt, näiteks kui järgnev luule­tsitaat on juba nii lahti kirjutatud, et luuletuse äratoomisel polegi enam mõtet (lk 20). Hoogu või lausa paroodiliseks on mindud ka Tartu Vaimu – keda kirjanikke, tegelasi ja müstifikatsioone läbisegi hõlmava nimeregistri järgi esineb lk-del 1–120 (sic!) – olemasolu peale­tükkiva rõhutamisega. Täheühendi „vaim” igal esinemiskorral heledamas kirjas esiletoomine, ka niisugustes sõnades nagu „ärivaim” (lk 72) ja „rusuvaim” (lk 50), ei ole just kuigi naljakas.

Kirjanduslikud jalutuskäigud pädevate teejuhtide saatel said Tartus alguse enne seda, kui sarnane ettevõtmine levis regulaarsete sündmustena muudesse linnadesse ja mujal maailmas üha areneva kirjandusturismi populaarsus nakatas ka Eestit. Ent kui algselt oli Tartu jalutuskäikude piirkonnaks ennekõike Karlova linnaosa süda, siis nüüd on marsruute oluliselt laiendatud. Ka (eksi)rännakute raamat teeb seda, markeerides nii sisujaotuses kui ka sisekaante kaartidel kaht teekonda: Toome­mäelt ees-Karlovasse ja kesklinnast Supilinna. Teekonnad on küllalt lühikesed, nt Karlovas kulgemise teejuht jääb siivsalt pidama Sõbra tänavale; kaugemale ei kiputa, ehkki ilukirjandusest leiab kõnekaid näiteid (nt Andrus Kasemaa on kirjeldanud kirglikku hulkumist kunagise lihakombinaadi varemetes). Nagu ka raamatuesitlusel nenditi: tasku­formaadis köite maht tingis paratamatult tekstinäidete valiku ja teekondade ahtuse (lisa saab lugeda portaalist „Tartu ilukirjanduses”: https://teele.luts.ee/). Ahtust korvab see, et (eksi)rännakute juht ei hõlma üksnes kirjandusgeograafilist aspekti, vaid nüansseerib valitud marsruute ka eri ajastukihtidega (Emajõe tekkimisest tulevikuliste müstifikatsioonideni). Seda enam aga igatsenuks tekstinäidete juurde ka nende esmailmumiste aastaarve.

B. M.

 

Karl Asti ja Friedebert Tuglase reisid. Sõprade teateid rännuteedelt 1905–1950. Koostanud ja kommenteerinud Janika Kronberg. Tallinn: Go Group, 2017. 167 lk.

Ei tea, kui palju täna veel reisidelt postkaarte saadetakse. Pisut vist ikka, kuigi jõulu- ja uusaastaõnnitlusi saame ja saadame üha rohkem elektrooniliselt. Ja lihavõttekaarte ei saadeta enam ammu.

Karl Ast ja Friedebert Tuglas olid sõbrad ja koolivennad, sotsiaaldemokraadid mõlemad. Ast rohkem poliitik kui Tuglas, tundelise ja loomingulise natuurina siiski tihti poliitikas pettudes. Ja siis võtmas ette kaugeid ja eksootilisi reise, nagu kirjutab Tiit Pruuli oma huvitavas saatesõnas „Kas minna reisile Tuglase või Astiga?”.

Tuglase ja Asti reisitervituste raamat on kokku pandud peamiselt Friedebert Tuglase arhiivi põhjal. Ast saadab tervitusi enamasti Tuglas(t)ele, ainult mõned postkaardid on teistele. Küllap on suur osa Asti kirju ja postkaarte ajalootormides kaduma läinud. Tuglas hoidis kõik hoolega alles, sõja ajal aga toimetati tema arhiiv ja väärtuslikumad raamatud koos mitmete muuseumide ja arhiivide kultuurivaradega ettenägelikult Tartust ära sõjapakku.

Tuglase noorpõlvepostkaardid on konspiratiivsed, need on saadetud võõra nime all ja ka kirjasaajate nimedega konspireeritakse. Hilisemad kaardid on osa abikaasa Eloga läbi kogu elu kestnud kirjavahetusest, mida võib lugeda raamatust „Kirjad teineteisele ­1917–1947” (2001). Põhja-Aafrika reisilt on Tuglas lubanud kirjutada Elole iga päev ja enamasti teebki seda pikalt ja põhjalikult ning aeg-ajalt saates ka postkaarte. Küllap on ta kasutanud värskeid muljeid edastavaid kirju ka oma Põhja-Aafrika reisiraamatute kirjutamisel.

Huvitav, et eesti kirjarahva hulgas oli kahe ilmasõja vahel eksootilistest riikidest kõige populaarsem Maroko. Ast üritas seal koguni äri ajada, Tuglas, Aino Kallas ja Leonora Peets on sellest Põhja-Aafrika riigist kirja pannud kütkestavaid pilte. Eriti Leonora Peets, kes elas Marokos suure osa elust ning tundis sealseid inimesi ja traditsioone läbi ja lõhki.

Janika Kronberg on lisanud postkaartidele lühikesed selgitavad kommentaarid ja kirjutanud saatesõna. Raamatus on samuti ülevaade nii Asti kui ka Tuglase reisidest.

Go Groupi välja antud reisipostkaartide sarja on kujundanud väikese albumi formaadis Endla Toots. Kirjanike läkitustest on selles sarjas varem ilmunud „Marie Underi Euroopa-reisid. Kuuskümmend üks kirja tütardele 17. X 1918–13. V 1930” (2010, koostaja Sirje Kiin) ja „Karl Ristikivi teekonnad. Kaheksakümmend kuus postkaarti reisidelt 1946–1976” (2012, koostaja Janika Kronberg).

Uue postkaardialbumi ­vahendusel saame reisida ruumis ja ajas, XX sa­jandi esimese poole maailmas. Aga vesine ja kaunis linn Veneetsia on Asti jaoks millegipärast monstrum (lk 51). Praegu näeb Veneetsia linnapea vaeva, et muuta linn monstroossele turistide massile ebameeldivaks. Ei õnnestu ­millegipärast.

M. J.

 

Methis. Studia humaniora Estonica 2017, nr 20. Sotskolonialism Eesti NSV-s: kultuurist argiilmani. Koostaja ja toimetaja Epp Annus. 194 lk.

Ajakirja Methis järjekordne teemanumber kannab kuluaarides ägedaid reaktsioone tekitanud märksõna sotskolonialism. Aga nii köite alguses kui ka lõpus selgitatakse, et sotskoloniaalne diskursus Baltimaades ja laiemaltki Ida-Euroopas ongi suhteliselt hiline nähtus (lk 13); „arusaam Nõukogude Liidust kui koloniaalimpeeriumist” on olnud „visa juurduma” ning postkoloniaalsed uuringud ei pidanud veel mõned aastad tagasi vene kolonialismi oma alaks – para­digmanihe olevatki toimunud alles hiljuti (lk 188). Sotskolonialismi mõiste saab selle ala vaieldamatu asjatundja, samal teemal hiljuti ingliskeelse monograafia avaldanud Epp Annuse saate­sõnas veenva metodoloogilise seletuse: see tähistab kolonialismi, st ühe rahvuse kultuuriliselt ja keeleliselt erinevale rahvusele või poliitilisele jõule allutamise niisugust vormi, „kus koloniaalsed strateegiad on lahutamatud kommunistliku ühiskonna ülesehitamise püüdest” (lk 4–5).

Niisugusesse teoreetilisse raami on koondatud väga erisuguseid artikleid: ülevaade regilaulu staatusest sovetiseerimisperioodil ja eesti folkloristide kohandumistest tollase teaduspoliitikaga (Liina Saarlo), hilisstalinismiaegse džässkultuuri analüüs privaatse ja avaliku ruumi dünaamikas (Heli Reimann), käsitlus Ilmi Kollast kui passiivsest teisitimõtlejast ja tema loomingust kui sotsiaalsest protestist (Eve Annuk), esteetiline uurimus nõukogude ühismajandist kui iseäralikust tajumaailmast (Margus Vihalem), eesti olmekirjanduse analüüs kaasaegses ajakirjanduses kajastunud soorollipoleemika taustal (Johanna Ross), uurimus Hruštšovi-aegse kunsti ehk „karmi stiili” rollist eesti kunsti rahvusliku omapära kehtestamisel (Kädi Talvoja). Valdkondlikus kirevuses on muidugi paratamatu siin-seal mõne jaoks niigi ilmse taustaasjaolu pikalt refereerimine.

Ajakirjanumber on aga kahtlemata mitte üksnes sisult rikas, vaid ka teema­raamiga seatud vaatenurgalt avar ja uudne eeskätt selles mõttes, et uurimise all ei ole nõukogude aja juba palju ja mitmesugustest teoreetilistest lähtepunktidest analüüsitud aspektid (repressioonid, kannatused jne), vaid tegeletakse „ajastu konkreetsete kultuurinähtustega” ning keskmesse tõuseb „Nõu­kogude Eesti kui võimalikkuste sfäär” (lk 4). Ehkki üheks huvitavamaks palaks on hoopis võimaluste kärpimise ja tühistamise lugu arhiivileiu rubriigis. Dokumendipublikatsioon avab selle, kuidas ravimiteadlased Niina Kljujeva ja Gri­gori Roskin kuulutati 1947. aastal lääne kodanliku kultuuri ees lömitajateks, kuna nad olid jaganud oma uurimistulemusi USA kolleegidega. Tõnu Tannbergi põhjalik saatesõna kirjeldab Kljujeva–Roskini „süüasja” eellugu (teaduse edenemisest ja põgusaist rahvusvaheliste kontaktide avardumisest kuni sisepoliitilisi muutusi toonud 1946. aasta ideo­loogiaotsusteni), samuti selle üksiksündmuse laiemat tähendust (lääne ees lömitajate vastase kampaania läbiviimine), tagajärgi (teaduskontaktide lõpetamine, salastatuse suurenemine jne) ja ühiskondlikku mõju (nt kirjanike ja kunstnike allutamine ideoloogiliste hoiakute kujundamise nõudele).

B. M.

 

Kohtumised Siberis. Eesti asundused VIII. Koostanud ja toimetanud Anu Korb. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2017. 422 lk.

Sari „Eesti asundused” on jõudnud kaheksanda väljaandeni, kuid seekordne köide eristub eelmistest: kogutu asemel jõuab lugejani kogetu ehk välitöödel läbielatud raskused ja rõõmud, muljed kohatud inimestest ja läbitud paikadest. Anu Korb on kokku kogunud rohkem kui kahe aastakümne vältel Siberi eestlaste küladesse tehtud Eesti Rahvaluule Arhiivi ekspeditsioonide (kokku 14 kogumisreisi) välitööpäevikute tekstid; vaheldumisi on asetatud nii tema enda kui ka kaasvälitööliste kirjeldused. Huvitaval kombel on kaante vahele sattunud vaid naiste päevikukatkendid – kas ükski matkadel kaasas olnud mees seda žanri ei viljelenud?

Koostaja on rõhutanud, et folkloristide märkmed kajastavad äärmiselt olulist ajajärku Siberi eestlaste ajaloos, nimelt NSV Liidu ja kolhoosikorra lagunemise järgseid muutusi (vara)­kapitalistlikul Venemaal. Korbi välitööd said alguse keerulisel ajal 1990. aastate alguses, viimatine raamatusse jõudnud kogumismatk toimus aastal 2013. Folkloristi pilk on avar: tähelepanekud puudutavad nii keelt kui ka rahvaluulet (eri külade murdeid, vene keele mõju, elavaid pärimuslikke rahvakombeid), rahvustunnet, põlvkondlikke erinevusi, kogukondlikke ja sugulussuhteid, siberlaste kontakte ja suhestumist Eestimaaga, aga ka üldist eluolu, nt toimetulekut, toidulauda, majapidamist jm. Esiplaanil on siiski vahetud muljed reisidel kohatud inimestest, nii et kogumiku pealkiri on tabav: raamatust leiab ohtralt nii minibiograafiaid ja infot ühe või teise inimese kohta (kus elas, kellega koos jne) kui ka konkreetsete kohtumis- ja kogumissituatsioonide kirjeldusi (kes rääkis emakeelt heal meelel; keda polnud võimalik küsitleda telekas alanud filmi tõttu vms). Folk­loristide külaskäik neisse kaugeisse paigusse pole olnud ei neile ega ka külaelanikele argine sündmus, vaid eriline, pidulikki: „Nii on etnograafil, ajakirjanikul või folk­loristil muuhulgas ka justkui saadiku või uudiste tooja roll ning iga selline külastus jätab jälje” (lk 311). Lugejalgi on hea meel, kui folkloristide külaskäik pakub sealsetele elanikele siirast rõõmu.

Välitööpäevikud ei ole muidugi Siberi eesti külade ja nendes toimunud muutuste täpne etnograafiline ülevaade: reisi­kirjadesse on folkloristid talletanud ka isiklikud läbielamised, alates reisivintsutustest, Siberi avarustest eestlaste otsimistest-leidmistest, sealsest külalislahkusest ja sellest tingitud ohtrast (ja kurnavast) söömisest-joomisest, kuni unustamatute saanisõitude või saunaskäikudeni. Murranguaegseid muutusi on lugedes siiski raske tabada; aimub, et suured muutused on külades toimunud folkloristide külaskäigu eel: eestlased on juba vähemuses, lapsed enam eriti eesti keelt ei räägi. Pigem on tükk tegu, et ahmida endasse seda tundmatut, veel täiesti ehedat elu, mida kirjeldused edastavad: järjepanu erinevate külade ja inimeste kirjeldusi sirvides kerkib silme ette elav pilt pikast madalate majadega tänavkülast, mille õueväravates murdekeeles jutlevad elanikud ootavad karja koju, endal taevakirjad kodus kindlas kohas õnne kindlustamas.

V. S.

 

Tiit Aleksejev, P. I. Filimonov, Meelis Friedenthal, Andrei Hvostov, Jan Kaus, Indrek Koff, Kalle Käsper, Paavo Matsin, Ülo Mattheus, Enn Nõu, Olev Remsu, Peeter Sauter, Lauri Sommer, Urmas Vadi, Rein Veidemann, Toomas Vint. Kuusteist Eesti kirja. Loomingu Raamatukogu 2018, nr 1–2. Tallinn: SA Kultuurileht. 105 lk.

Kui Loomingu Raamatukogu varasemad Eesti kirjade köited (1995, 2016) andsid vahetu ajajärgu paljupilkse läbilõike naisvaatepunktist, siis nüüd on LR-ile kirjutanud kuusteist meessoost kirjanikku sellest, „mida nad mõtlevad elust ja armastusest, elust ja kirjandusest Eestis ja maailmas, tulevikust, olevikust või minevikust” (lk 5). Niisugune raamat peaks avama kirjanikke mingist teistsugusest küljest kui nende loomingust nähtuv, ja kummalisel kombel täidab meeste kirjade raamat seda ootust rohkemgi kui kahe aasta tagune „Kolmteist Eesti kirja”. Muidugi leiab siitki väga mitmesuguseid isikliku kirjaformaadi lahendusi. Mõni on ehedalt ja mõõdukalt ennast avav, mõni veidi piinlikultki pihtiv, mõne isiklikkus väljendub intellektuaalses arutelus eksistentsiaalsetel teemadel. Mõni aga ei saa kuidagi mööda oma loomingus tavapärasest iroonilis-grotesksest mängust, mille tulemuseks on paratamatult literatuurne loome­puhang, kirjadele iseloomulikku isiklikkust vähendav flirt fiktsiooniga, samuti läkituste suisa abstraktne või vähemasti häguselt määratletav adressaat (nt Paavo Matsin kirjutab Praha kohvikust näpatud riidenagi vaatepunktist „Ülemaailmsele Kohvikunagide Arbitraaž-Kohtule”, Urmas Vadi vahendab sääsepeletina töötava pagulase sõnumit „armsale Eesti rahvale”). Ent üldmuljes on see LR kirjaköide just kirjadena siiram ja avaramgi kui eelmine, päevakajaliste reaktsioonide üle domineerivad killud kirjutaja enesekuvandist.

Enamasti on adressaatideks valitud siiski keegi konkreetne lähedane (mitmel juhul juba surnud) isik, nõnda et kõnetlused jälgivad ajavahemikku XIX sajandi keskpaigast XXI sajandi keskpaigani. Nt Andrei Hvostov kirjutab kirja oma praegu alla aastasele pojatütrele lugemiseks umbkaudu 30 aasta pärast, visandades muuhulgas „juhtuda võivate asjade nimekirja” (lk 10). Enn Nõu kaevub ajalukku ja kõnetab kadedustundega oma vanaonu, kes oli kohtunud Kreutzwaldiga ja sai eestimeelset õpetust Mihkel Veskelt. P. I. Filimonov, otsustanud ette võtta „isiksuse ümber­tegemise avantüüri” (lk 47), et „elada ühe füüsilise keha eluea jooksul läbi kaks selle sisemise koostisosa elu” (lk 52–53), kirjutab kirja oma hüpoteetilisele minakuvandile, seda mitte niisama veiderdamiseks, vaid oma senise mina talletamiseks ja kõrvaltpilguga analüüsiks.

Kui Lauri Sommer sedastab, et „Inimeste teated yksteisele on muutunud aina lyhemaks ja formaalsemaks, pole neis enam seda toitu, mis mitu päeva kestaks ja teist mõtetes hoiaks” (lk 62–63), siis antud LR-köide pakub mitmeid vastupidiseid näiteid teateist, mis võiks piisaval määral hoida teist/lugejat mõtlemises, arutlemises. Siin­kohal võiks lisaks Sommerile ja Hvostovile esile tõsta veel Meelis Friedenthali, Tiit Aleksejevi ja Indrek Koffi kirjad.

B. M.