• 7. oktoobril kaitses Neeme Näripä Tartu Ülikoolis doktoritöö „Stasis: Ein antikes Konzept” filosoofiadoktori kraadi saamiseks klassikalise filoloogia erialal. Juhendajad olid professor Janika Päll (TÜ) ja dr Martin Steinrück (Freiburgi ülikool, Šveits), oponendid prof. em. Jürgen von Ungern-Sternberg ja dr Manfred Kraus (Tübingeni ülikool).
Doktoritöö uurib kreekakeelset mõistet konflikti kohta – stasis. Sõnal stasis on kreeka keeles palju esmapilgul vastandlikke tähendusi. Ühelt poolt viitab see konfliktile, vastasseisule; antiikautorid tähistavad sellega sageli poliitilist konflikti, aga ka poliitilisest konfliktist osa võtvat parteid. Teiselt poolt tähendab stasis ka paigalseisu, hoiakut ja positsiooni. Oleme harjunud konflikti ette kujutama millegi aktiivsena ning vastandama seda paigalseisule. Kreeka mõiste stasis ühendab endas mõlemat: tegu on vaenuliku vastasseisuga, mille ajal võivad aset leida ka aktiivsed kokkupõrked. Peale selle andis stasis nimetuse nn stasis’eteooriale, mis on retoorikateooria osa, tähendades seal kõnekonflikti või väidet.
Uurimus keskendub stasis’e mõiste ajaloole arhailisel ja klassikalisel ajajärgul sihiga välja selgitada, kuidas hakkas sõna tähistama kõnekonflikti ning kuidas sellest sai hellenistliku ja keisririigiaegse retoorilise stasis’eteooria terminus technicus. Selleks analüüsiti arhailise ja klassikalise aja kreeka autorite tekstikorpust ning käsitleti ka mõningaid hellenistlikke ning keisririigiaegseid autoreid (stoikud, Epiktetos, Hermagoras, Hermogenes). Suurimat tähelepanu pöörati konnotatsioonidele ja kontekstile. Analüüsi tulemusena võib näha, et arhailisel ajajärgul tähistas stasis poliitilist konflikti, mis ohustas valitsevat aristokraatlikku status quo’d. Klassikalisel ajajärgul, kui Ateenas kehtestati demokraatlik riigikord, stasis n-ö kodustati, pandi alluma protseduurireeglitele kohtus ja rahvakoosolekuil. Selle protsessi tulemusel hakkas stasis järjest enam viitama ka kõnekonfliktile (kui taltsutatud poliitilisele vastasseisule, mis ei pruugi viia riigikorra muutuseni). Keisririigi ajal nihkus antiikaegne kultuuriparadigma normatiivsuse poole: riigikorraks sai monarhia, levis monoteism jne. Selle muutuse tulemusel vähenes mõiste kahepoolse tüli tähendus ning stasis hakkas teatud kontekstides tähistama ühepoolset väidet või seisukohta. Nii sai hakata nt retoorilise stasis’eteooria stasis’eid võrdlema Aristotelese kategooriatega, millel konflikti tähendus puudub. Ühesõnaga, arhailisel ajal oli stasis metsik konflikt, mis klassikalisel ajal kodustati. Rooma keisririigi perioodil lisandus stasis’ele aga n-ö ühepoolne tähendus.
(Vt https://dspace.ut.ee/handle/10062/65171)
• 13. novembril kaitses Darja Dorving Tallinna Ülikoolis doktoritöö „Феномен шахматной игры в русской литературе 1920–1930-х годов” („Malemängu fenomen 1920.–1930. aastate vene kirjanduses”). Juhendajad olid professor Irina Belobrovtseva (TLÜ) ja Aleksander Danilevski (TLÜ), oponendid D. Nikolajev (Moskva M. Gorki nim kirjandusinstituut) ja A. Rogatševski (Norra polaarinstituut, Tromsø).
Autori eesmärk oli kirjeldada, kuidas kujutatakse malemängu 1920.–1930. aastate vene kirjanduses, kuidas see on seotud kommunistliku ideoloogiaga ja vene kirjanduskaanoniga. Töös uuriti ka malemängu semantikat ja selle seost tekstipoeetikaga. Uuringu käigus tuvastas autor mitut tüüpi maletekste, mille all mõistetakse tekste, mis on pühendatud male teemale või kus male motiiv moodustab olulise tähenduskompleksi. Peale selle vaatas autor läbi teosed, kus malemängu mainimine piirdub metafoorilise võrdlemisega. Kokku vaadati läbi 80 teost. Autor otsis materjali vene keele rahvusliku korpuse infosüsteemist maleleksikoni võtmesõnade abil.
Autor analüüsis malendite semantikat ja nende sümboolset tähendust. Korduvalt on täheldatud, et võrdlust etturiga leidub kõige sagedamini lipustumise kontekstis. Peale etturi on kõige metafoorilisema tähendusega ratsu – tema keeruline käitumisviis malelaual on aidanud kaasa idioomi ratsukäik tekkele (nt Gorkil on samanimeline näidend). Tekstide analüüs näitas, et kangelase võrdlemisel ratsuga on tahetud näidata tema võõristust ümbritseva keskkonna suhtes. Ratsuga on seotud ka deemonlik motiiv.
Malemänguga seotud teemade ja motiivide peatükis on kesksel kohal maleautomaadi kujund, mis täiendab 1920. aastate kunstlikult loodud olendite nimekirja. See on seotud ka utoopilise riigi teemaga – utoopilist malelinna on kirjeldanud Ilf ja Petrov romaanis „12 tooli” ja Kirsanov poeemis „Robot”.
Malemäng on tihedas seoses ka muusikaga, seda juba visuaalselt: klaveriklahvid on samuti kontrastsed nagu mustad ja valged malendid. Malemängus võimaldab 64 ruutu koostada piiramatu arvu kombinatsioone, aga muusikas võib seitsme noodi abil koostada piiramatu arvu meloodiaid. Just muusikas nägid autoritaarsed valitsejad inimeste korraldamise vahendit, Buhharin võrdles aga inimeste organisatsiooni orkestri struktuuriga. Kõige näitlikumalt väljendub selline inimeste organiseerimise tahe paraadides ja massietendustes – Venemaal korraldati nt „elava male” etendusi, kus mängiti lahinguid töö ja kapitali vahel (ka „Meistris ja Margaritas” mängivad Woland ja Peemot elavate malenditega).
Maletekstide oluline aspekt on seotud malemängu notatsiooniga: sageli viidatakse sellele detektiivžanris, sest kuritegu ja malemängu ühendab üks ja sama saladus (nt Leonovi ja Kržižanovski novellides). Malemängu traditsiooniline vastand on kaardimäng, mis kehastab juhuslikkust, saatust ja õnne, samal ajal kui malemängus on vastupidi: vaja läheb loogikat ja arvutamist.
Autor liigitas enamiku vaadeldud tekstidest poeetilistesse žanridesse (luuletused, poeemid). Paljud maletekstid loodi reaktsioonina malega seotud sündmustele.
(Vt https://www.etera.ee/zoom/62402/view?page=1&p=separate&tool=info)
